Avatud maailm

22.03.2009

Aasta on 2009, käes on varakevad ja istun läpakas süles, ühes oma lemmikus, Fahle kohvikus. Tegelikult on Tallinnas ja Eestis üldse palju toredaid kohti, kus istuda ja inspiratsiooni ammutada ning olla samal ajal läbi tasuta interneti maailmaga ühenduses. Näiteks Tallinnas kohvik Josephine, Tartu Pierre või Pärnu Picadilly omavad vaat et rohkemgi Pariisi hõngu kui kohvikud Pariisis endas. Ja eks see ole vaid üks näide sellest, kuidas oleme eestlastena oma kiiresti arenevas riigis suutnud tublide ettevõtlike inimeste kaudu võtta maailmast parimad traditsioonilised eeskujud, kombineerida selle uue ja moodsaga ning luua just sellise Eesti, kus me elame. See pole ju juhuslik, et Tallinna nimetatakse maailmas üheks traadita interneti pealinnaks – me võtame maailmast parima ja teeme sellega oma elu lihtsamaks.

Kui nüüd kohvikute juurde tagasi tulla, siis mõtlen südamevaluga viimasel ajal neis kohtades istudes – kui paljud neist täna üldse ellu jäävad? Kas minu tass teed, trühvel või hea sõna mõnele välismaisele sõbrale on piisav selleks, et tagada külastajaid, läbi selle tööd teenidajatele, mis teeks tasa tegevuskulud ning jätaks seeläbi alles selle imetoreda kohviku, kus miljööd nautida ja elust rõõmu leida? Kindlasti annab see väikesegi panuse – vähemalt püüan nii mõelda. Ja mida rohkem on maailmas neid inimesi, keda saadavad mälestused seoses Eestiga – tema paikade, inimeste ja toodetega – seda kindlam on, et meid mäletatakse ja meil läheb hästi. Sellepärast ongi oluline, et elame avatud maailmas, eelkõige avatud Euroopas.

12 kommentaari

Ette võtma

19.03.2009

Kui räägin ettevõtlikkusest või ettevõtlusest, siis olen märganud ninakrimpsutamist, mida saadavad seejärel sõnad: “See teema jääb inimestele kaugeks ja ei lähe suuremale osale üldse korda.” Jah, tõepoolest – ettevõtjaid ei pruugi meil ega ka maailmas palju olla, kuid nad mõjutavad meid kõiki.

Toon siinkohal kohe ühe selgitava võrdluse: lähme näiteks poodi ja võtame sealt kasvõi ühe mahlapaki, võtame näiteks Aura. See mahlapakk on sinna poodi kuidagi saanud ja meil on hea võimalus seda tarbida nagu mahlapaki või mõne muu tootega ikka. Samal ajal  me ei mõtle kunagi sellele, et kõigepealt oli olemas ettevõtja, kes otsustas turule tulla uue kodumaise mahlabrändiga;  sel ettevõtjal  oli meeskond, kes võttis appi kõik tarkused, et mõelda välja parim nimi, nägu ja tegu selleks, et inimestele see uus toode meeldiks; kes seejärel andis tööd tervele hulgale inimestele, kes mahla tootsid ning hiljem meile kättesaadavaks tegid.

Ka siis, kui istume toolile või võtame kätte kasvõi klaasi, ei mõtle me tavaliselt,selle peale, kes oli selle tootmise taga või kes olid need meeskonnakaaslased, tänu kellele on asjad meile täna kättesaadavad. Veel vähem mõtleme sellele, milline oli algne mõte või sütitav hetk, mis äri eestvedaja otsusele viis: jah, ma ajan seda konkreetset äri!

Kui hakata niimoodi üksipulgi mõtlema,  hakkab üsna pea koitma tähelepanek: ka mina saaks ju sellega hakkama?! Kui hakkame nägema meid ümbritseva taga inimesi, siis muutub maailm palju võimalusterohkemaks ja koos sellega kaasneb ka suurem vastutustunne. Hakkasin ise niimoodi mõtlema tol hetkel, kui sain aru, et minu lihtne helkuriidee võibki tegelikult olla just selline, millest valmib toode ja mille valmimisprotsessi võin ise eest vedada. Sellest ajast on palju vett merre voolanud ning palju helkureid ringlusesse läinud nii Eestis kui väljaspool. Toonane otsus on mulle tänaseks palju uksi avanud. Kuid mis kõige tähtsam – mu kõrval on olnud inimesi, kes on minu meeskond! Kes nii helkuritootmises, kui ka täna, MTV projekti juures, aitasid ideel jõuda lõpuks inimesteni -  ilma nendeta poleks ma kohe kindlasti hakkama saanud.

Nüüd jõuamegi termini “ettevõtja” ehk siis eestvedajani. Kui vaatame tänast päeva ja majandusolukorda, siis võib olla üsna inimlikult kerge jõuda mõtteni, et needsamad ettevõtjad teevad täna oma töötajatele liiga – langetavad palkasid, koondavad. Kuigi ma pole seni kohanud ja loodan, et ei kohta ka tulevikus, ühtegi ettevõtjat või ettevõtte juhti, kes selliseid otsuseid teha tahab või kes üleüldse paneb ennast töötajast kõrgemale – tavaliselt on see ikka olnud vastupidi. Olen pidanud oma elus päris mitmeid inimesi nii koondama kui ka lahti laskma ja see on algusest lõpuni üks väga ebameeldiv ja südantlõhestav protsess.

Olen tihti oma meeskonnale püüdnud öelda ja ütlen ka teile, et igal ühel meie seast on võimalus kaasa aidata, et meil kõigil läheks tervikuna paremini. Ettevõtjad võivad küll olla nö eestvedajad, kes kannavad juhtrolli, kuid nemadki sõltuvad siiski vaid nendest inimestest, kes on meeskonnas. Alles mõni päev tagasi tuli  MTV-sse tööle raamatupidaja ja ütles, et leidis meile uue kliendi – samas ei ole kindlasti tema töö leida uusi kliente. Meeskonna liikmena mõtles ta aga kaasa, kuidas kõigil kergem oleks – ilma, et kell 17 pastakas kukuks koos suhtumisega, et klientide toomine pole tema asi. Just selliselt saab tegelikult igaüks meist olla oma tööandjale saadikuks - et äril läheks paremini ja lõpp-kokkuvõttes ka majandusel tervikuna. Jah, täna võib ju öelda, et tegemist on globaalse majandusprobleemiga, mis see minusse enam puutub või mida saan mina selle vastu ette võtta? Kuid kas tõesti arvate, et asi läheb vähem globaalsemaks, kui me kõik pastaka lauale viskame ja jääme ootama, millal see kõik läbi saab? Üks väike kivi suudab vette visatuna tekitada lainetuse. Mõelda vaid, kui me kõik neid kive koos viskame, saame koos ka suuremaid laineid tekitada!

Täpselt samamoodi saavad meie inimesed olla saadikuteks Eesti riigile ka Euroopa Parlamendis. Võib ju mõelda, et mida need kuus inimest seal Euroopas ikka ära teha saavad?  Teisalt on meile aga väga oluline saata kasvõi kuus saadikut, kes seisavad diplomaatiast kõrgemal ja saavad õigel hetkel vähemalt telefonigi võtta või öelda Skype’s õigetele inimestele õigeid sõnumeid, kui meil peaks abi vaja olema.

Olles istunud väikese väikeettevõtjana Euroopa Parlamendis suures saalis laval, mida modereerib Euroopa Parlamendi endine president Pat Cox ning kõrvuti istekohtadel Euroopa Komisjoni ühe legendaarsema endise presidendi Jaques Delors’iga, siis julgen väita, et isegi väikese rahvaarvuga riigil on võimalik olla tegija – kõik oleneb täielikult inimestest endist.

6 kommentaari