Rahvas räägib, et paari aasta eest olnud Tartu turul inetu vahejuhtum. Keegi proua müünud Eesti tomatit, vähemasti nii olevat väitnud kiri kastil, kust ta punapõselisi vilju kaalukausile tõstis. Äri edenenud kenasti, kuni keegi tähelepanelik kunde märganud, et iga natukese aja tagant tuuakse müüjale lisa kastides, millel kahtlased võõrkeelsed kirjad peal. Uuritud siis asja, tekkinud sõnavahetus ning tüli lõppenud koguni rüselusega.

Kliendid kahtlustasid pettust, sest uskusid end ostvat kodumaist kaupa. Kodumaist toitu eelistatakse ju tegelikult ilma igasuguse kalli (riikliku) kampaaniatagi ja selle eest ollakse nõus isegi kallimat hinda maksma. Kuid ikkagi ainult teatud piirini ja teatud tingimustel.

Peaasi on kindlustunne kvaliteedi suhtes, selles, kas tarbijal on põhjust uskuda, et toit on ka puhtam, tervislikum ja selles pole näiteks säilitusaineid, toiduvärve ja muid lisaaineid. Kodumaise toidu eelistamise üleskutsed kõlavad toredalt, aga tarbija peab teadma, mida ta ostab – pettu(mu)ste korral tuleb tagasilöök varem või hiljem.

Nii oli põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder mullu kevadel sunnitud riigikogu ees tõdema, et miljoneid neelanud riikliku «Eesti toidu» programmi käivitamine ei suutnud tegelikult peatada kodumaise toidukauba eelistuse vähenemist. Minister viitas küsitlustele, mille järgi eelistas veel 2003. aastal kodumaist toidukaupa 87 protsenti, 2007. aastal aga 73 protsenti tarbijatest.

Riigi käed on ELis paljuski seotud, piirduda tuleb mingi kindla tootegrupi, näiteks kala-, piima- või mahlakampaaniaga, laiem tegevus võib viia ühenduse põhimõtete rikkumise ja trahvini. Ka «Eesti toidu» programmi kõlav nimi tõusis kuuldavasti Brüsseli huviorbiiti...

Mis puutub n-ö solidaarsusesse Eesti põllumehega, siis see on täiesti omaette küsimus ja rohkem ilus pateetiline väljend – samal ajal kui näiteks piimaliitri kokkuostuhind mullu järsult vähenes (koguni viiendiku võrra), polnud jaemüügis keskmise hinna kukkumine sugugi nii märkimisväärne, kui konjunktuuriinstituudi andmeid uskuda.

Eestimaise eelistamise kampaaniatel oleks mõte juhul, kui toiduainetootjad ühise eesmärgi nimel seljad kokku panevad. Eesti siseturg on paraku väike, vaja oleks panustada eksporti. Kuid ka välisturgude tarbijad hindavad neidsamu väärtusi, nii on vaja investeeringuid tootearendusse.

Ses osas, kui uuendusmeelsed ja võimekad meie tootjad raskete aegade kiuste on, saab olema üpris märgilise tähtsusega tänavune toiduainetööstuse liidu «Eesti parima toiduaine» konkurss, kuhu ettevõtted saavad oma tooteid esitada 9. märtsini.

Allikas: Postimees