Tallinn on merelinn. Eestlane on söönud kala niikaua, kui ta sellel paesel pinnal elanud on. Kuid kala on eestlase toidulaualt kadunud. Tuiksoo proovis tuua kala eestlase toidulauale tagasi, kuid räim ei jäänud sinna pidama.
Pelgast otsustamisest, et kala või kapsas on nüüd eesti toit, ei piisa. Kuskilt peab kala kätte saama. Paraku ei ole merelkäimine jõukohane kõigile, kes kala tahavad süüa. Praegu on poodides müügil ainult Norra lõhe, mis on nii punane nagu N Liidu lipp. Turul on küll Eesti kala saada, kuid selle kvaliteet on kõikuv ning hind soolane. kalur ise võib aga korralikust tasust ainult und näha.

Oleks tore, kui inimene saaks kala osta otse kalurilt. Siis on see värske, ja ka kalur saab korraliku tasu oma raske töö eest. Kui kala saaks osta otse paadist, siis võidaks tarbija, kalur ja ka Tallinna linn, saades juurde turismiobjekti.

Regionaalpoliitika peaks looma võimalused ära elada ka riigi äärealadel. Eestit ümbritseb suuresti ju vesi, kus kala rõõmsalt sulpsu lööb. Rannakalandus hoiaks rannad puhtad ja inimesed töös. Masstootmisele Eesti kalaveed vastu ei pea, niisiis peab keskenduma oma turule.

Oleks vahva, kui vanamammi saaks laupäeva hommikul minna Tallinna kalasadamasse kiluturule, lüüa värske kilu lüüa pannile ning ülejäänu marineerida või vürtsikiluna säilitada. Valik ei pruugi piirduda ainult kiluga. Värsket kala saab ka Peipsilt, Hiiumaalt, Pärnust ja Tallinnast mujalegi saata. Hiiumaa sadamatesse ilmub suvel lest, mida asju hästi korraldades võiks müüa ka Tallinnas ja Tartus. Selleks on tarvis ühtset logistikat.

Eelista eestimaist ei tohiks olla vaid loosung! Praegune kriis annab häid võimalusi inimeste väärtushinnangute muutmiseks. Viigem inimesed tagasi oma maa ja mere pakutavate võimaluste juurde. Nii saame tervislikumalt toituda, pakkuda inimestele regioonist lähtuvat tööhõivet ja taastada traditsioone.

Allikas: Delfi.ee