Lauri Vahtre esitas täna haridusarutelul kuus ettepanekut muutusteks

13.11.2008 | Lauri Vahtre | Haridus

Lauri Vahtre esitas täna Riigikogus riikliku küsimuse "Eesti hariduse
kvaliteet ja kättesaadavus" arutelul kuus ettepanekut muutusteks
hariduses.

1. Laiendada õpetajate võimalust hinnata õpilase töötulemusi
teisiti kui viie palli süsteemis, see tähendab ilma konkreetset hinnet
panemata.

2. Tuleb rohkem tähelepanu pöörata õpilaste kehaliste ja
käeliste oskuste arendamisele. See ei tähenda mingil juhul teadmiste
ja abstraktse mõtlemise alahindamist.

3. Õppeprogramme tuleb hõrendada. Me peame endale aru andma, et
iga aasta toob uusi teadmisi, nende hulk suureneb, kuid lapse
vastuvõtu- ja õppimisvõime mitte.

4. Gümnaasiumis tuleb suurendada õpilase valikuvõimalusi.
Esiteks saab seda tagada erinevate õppesuundadega, kuid kõne all on
olnud ka radikaalsem variant, nimelt, et igal õpilasel võiks vähemalt
lõpuklassis olla võimalus mõnest õppeainest täielikult loobuda mõne
teise, endale sobivama aine kasuks.

5. Riigieksam peaks ikkagi kokku võtma seniõpitu, mitte tõstma
nõutavate teadmiste latti uuele tasemele. Riigieksamid ei tohi olla
eesmärk omaette, millele allutatakse terve viimane õppeaasta.

6. Kaaluda võimalust lõpetada gümnaasium lõputunnistusega, ilma
riigieksamiteta, millega siis loomulikult jällegi ei saaks otse edasi
minna kõrgkooli.

Lauri Vahtre kõne täna Riigikogu ees

Härra esimees! Austatud kolleegid! Esindan erakonda, mis on haridust
alati pidanud Eesti riigi ja rahva püsimise võib-olla kõige tähtsamaks
alustalaks. Oleme taotlenud õpetajate palga tõstmist, oleme algatanud
õpetaja lähtetoetuse, oleme seisnud mitmesuguste praktiliste sammude
eest, nagu näiteks sülearvutid.

Täna soovin öelda järgmist. Ei saa kõnelda haridusest ega tema
kvaliteedist, alustamata hariduse eesmärgist. Mis on Eesti hariduse
eesmärk? Loomulikult ühiskonnaküpsete inimeste kujundamine, kes saavad
aru oma positsioonist teiste inimeste hulgas ning oma õigustest ja
kohustustest. Siit järeldub, et me peame teadma, millist ühiskonda me
ikkagi rajame. Totalitaarühiskond näiteks vajab hoopis teistsuguseid
inimesi kui vaba ühiskond. Tegelikke vastusevariante ei ole palju.
Kahtlemata peab see olema demokraatlik, vaba, salliv, ehkki mitte
kõike salliv, ja Eesti kultuuritraditsioonil põhinev ühiskond, kus on
leitud mõistlik tasakaal isiklike huvide, grupihuvide ja üldhuvide
vahel. Sellise ühiskonna täisväärtusliku liikme kujundamist silmas
pidades nendime, et haridussüsteemi peaks iseloomustama, esiteks,
alternatiivide olemasolu, et iga õpilane saaks areneda oma isiksusele
kõige sobivamal viisil. Ma ei pea silmas mitte ainult erinevaid
haridustüüpe, nagu kutse- või reaalharidus, vaid ka erinevaid
pedagoogikaid. Teiseks, pehmete väärtuste ehk sotsiaalsete oskuste,
nagu suhtlemis- ja koostöövõime, väärtustamine teadmiste kõrval.
Haridus on alati olnud teadmiste ja kasvatuse süntees, kuid tundub, et
viimase sajandi jooksul on põhirõhk järk-järgult kandunud
mehaaniliselt mõõdetavatele teadmistele, eriti viimaste aastakümnete
jooksul, jättes sotsiaalsed oskused mõnevõrra vaeslapse ossa.
Kolmandaks, õpilase käsitlemine harimisprotsessis füüsilise, vaimse ja
emotsionaalse tervikuna, kes peab arenema igakülgselt. Ja neljandaks,
kodude ja perede tihedam sidumine kooliga.

Nüüd konkreetsemalt, mida tuleks teha. Mis puutub hariduse sisusse,
siis esiteks tuleks laiendada õpetajate võimalust hinnata õpilase
töötulemusi teisiti kui viie palli süsteemis, see tähendab ilma
konkreetset hinnet panemata. Ülemäärane edukultus on kurjast. On
esitatud koguni ettepanek, et viiepalline hindamissüsteem tuleks
täielikult kaotada, mille suhtes esineb vastuolulisi arvamusi.
Võistlust ja võrdlust ei tohi ju ka päriselt eitada. Teiseks, eriti
nooremates kooliastmetes tuleb rohkem tähelepanu pöörata õpilaste
kehaliste ja käeliste oskuste arendamisele. See ei tähenda mingil
juhul teadmiste ja abstraktse mõtlemise alahindamist. Meisterdamisrõõm
ei sega mingil juhul mõtlemisrõõmu. Kolmandaks, õppeprogramme tuleb
hõrendada. Kordan jälle, see ei tähenda teatava hulga teadmiste
päheõppimise vajaduse eitamist. Mõelda saab ikkagi alles siis, kui on
teadmisi. Kuid me peame endale aru andma, et iga aasta toob uusi
teadmisi, nende hulk suureneb, kuid lapse vastuvõtu- ja õppimisvõime
mitte. Niisiis tuleb teha valik, piltlikult öeldes, Pipi Pikksuka
probleem, on väike paberitükk, et hiire joonistaks siia ära, aga
kuidas mahutada siia hobust. Aga tuleb hakkama saada. Sama probleemi
lahenduseks on tehtud ka ettepanek, et põhikoolide jaoks koostataks
niinimetatud põhiõpikud, mis sisaldaksid vaid minimaalset teadmiste
hulka, võimaldades pakkuda eduelamust ka nõrgematele õpilastele,
tugevamatele aga saaks õpetaja pakkuda lisamaterjale, lähtudes selle
juures iga õpilase eripärast. Neljandaks. Gümnaasiumis tuleb
suurendada õpilase valikuvõimalusi. Esiteks saab seda tagada erinevate
õppesuundadega, kuid kõne all on olnud ka radikaalsem variant, nimelt,
et igal õpilasel võiks vähemalt lõpuklassis olla võimalus mõnest
õppeainest täielikult loobuda mõne teise, endale sobivama aine kasuks,
või vähemalt siis koolides, kus seda on võimalik tehniliselt
korraldada, kus on olemas vastavad õpetajad. Viiendaks. Riigieksamid
ei tohi olla eesmärk omaette, millele allutatakse terve viimane
õppeaasta. Riigieksam peaks ikkagi kokku võtma seniõpitu, mitte tõstma
nõutavate teadmiste latti uuele tasemele. Kuuendaks, jällegi üks
radikaalne ja vaieldav ettepanek. Kas oleks võimalik gümnaasiumi
lõpetada lõputunnistusega, ilma riigieksamiteta, millega siis
loomulikult jällegi ei saaks otse edasi minna kõrgkooli?

Nüüd hariduselu korraldust silmas pidades järgmised seisukohad.
Esiteks. Mitte näha väikestes algkoolides, aga samuti väikestes
põhikoolides relikti, mis tuleks tingimata likvideerida. Ideaalne
oleks, kui vähemalt esimesed kolm õppeaastat või 3-4 õppeaastat käiks
laps koolis jala. Veel parem, kui kuni põhikooli lõpuni, kuid kuna see
pole reaalne, siis võime arvestada, et hiljem võiks selleks olla mingi
transport, soovitavalt koolibuss. Teiseks. Tuleb soodustada
alternatiivpedagoogikat viljelevate koolide rajamist. Waldorf-koolide
või neile lähedast metoodikat kasutavate koolide järele on tekkinud
selge sotsiaalne tellimus, millele riik peaks reageerima, valvates
samal ajal loomulikult õpetuse taseme järele, nagu see on riigi
põhiseaduslik kohus. Kolmandaks. Tuleb sisse viia kohustuslik
kutsenõustamine 9. õppeaastal, et aidata noorukil paremini mõista oma
tugevaid ja nõrgemaid külgi ning sellest lähtuvalt teha valikuid.
Neljandaks, palju täna kõneldud asi. Lahutada põhikoolid ja
gümnaasiumid, esialgu juriidiliselt, hiljem ka ruumiliselt, sest
põhikool ei pea olema selle või teise gümnaasiumi n-ö noorte meeskond,
mille ainsaks eesmärgiks on tagada küllaldane gümnasistide arv ja
vastavalt siis ka pearaha gümnaasiumis. Gümnaasiumide kujundamine
iseseisvaks koolitüübiks loob eeldused tugevate regionaalsete
gümnaasiumide rajamiseks. Siin me läheme juba
haldusreformitemaatikasse. Kui algkoolis peaks laps käima jala ja
põhikooli vanemates klassides ehk bussiga, siis tulevikus ei peaks
meid üllatama olukord, kus gümnaasiumisse minek tähendab kuldsest
kodukotusest lahkumist, nii nagu see on sadu aastaid olnudki ja nagu
see praegu on kutseõppeasutuste puhul.

Olemegi kutseõppe juures. Riik peab aitama propageerida kutseõpet,
kujundades positiivset ja lugupidavat suhtumist tublisse
oskustöölisse. Kutseõpe peab asetuma võrdväärsena gümnaasiumiõppe
kõrvale, et kaoks ära see olukord, kus noorele öeldakse: sina
gümnaasiumisse ei kõlba, sina pead minema kutsekooli. Kui me sellest
koledast lausest lahti ei saa, siis peab sinna vähemalt teine lause
kõrvale tekkima, kus noorele öeldakse: anna andeks, sõber, aga sinust
küll tislerit ei saa, sa pead leppima gümnaasiumiga.

Nii. Minu aeg saab läbi. Palju jäi rääkimata, näiteks alusharidus ja
kõrgharidus. Märgin vaid niipalju, et me ei tohi jõuda niikaugele, kus
alusharidus on nii hirmsasti reglementeeritud, et lasteaiadki
jagunevad kutse-, humanitaar- ja reaallasteaedadeks, mis lõpetatakse
riigieksamiga. Teiselt poolt me ei tohi jõuda ka niikaugele, kus
kõrgharidus on elukohajärgne ja kõigile kohustuslik. Haridussüsteem
peab olema paindlik ja võimalusterohke. Rohkem värve, rohkem valikuid,
rohkem rõõmu.

Ma tänan!

Lauri Vahtre esitas täna haridusarutelul kuus ettepanekut muutusteks

Uudiste kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing