Peeter Tulviste kõne riikliku küsimuse "Eesti hariduse kvaliteet ja kättesaadavus" arutelul Riigikogus

13.11.2008 | Peeter Tulviste | Haridus

Peeter Tulviste

Hea juhataja, head kolleegid! Saal tuletab natukene meelde, kes on
näinud Haydeni lahkumissümfooniat. See sümfoonia lõpeb sellega, et
mingil hetkel järjekordne moosekant võtab oma pilli, kustutab küünla
puldi ees ja lahkub saalist. Aga see ei ole meil esimest korda
niimoodi.

Räägin hästi lühidalt neljast asjast, mis kõik puudutavad
kõrgharidust. Kõrgharidusest on viimasel ajal palju räägitud ja ma ei
saa kuidagi üle ega mööda, et tuletada meelde, millal need probleemid
juba kõne all olid. Tahaksin nüüd küsida natuke retooriliselt, et kas
oli õige hakata rajama radikaalset alafinantseeritud Tartu Ülikooli
kõrvale teist seinast seina ülikooli? Kas oli õige seda teha maal,
mille elanikkond on natuke üle 1 miljoni ja kuskilt ei ole näha, et
tekiks teine miljon, mis võimaldaks teist klassikalist ülikooli
pidada, sest Euroopa üldine tarkus on, et miljoni inimese kohta üks
ülikool. Kas oli õige hajutada need vähesed finantsilised ja vaimsed
ressursid, mis nii väikeses riigis on, mööda riiki laiali? Ehk
teistsugust kujundit kasutades, kas oli õige, kui meil on 12 head
jalgpallimängijat jagada need kaheks meeskonnaks ja panna omavahel
mängima. Juba tol ajal oli täiesti selge see, millest Peeter
Kreitzberg täna rääkis, et võistlema ei pea mitte omavahel niisuguses
väikses riigis, vaid teiste riikidega - muu hulgas ka sellepärast, et
meie tudengid lähevad sinna õppima.

Kas oli õige riigis, mille liiga suur osa elust on niikuinii
keskendunud pealinna, asutada siia veel teine ülikool? Ülikoolide
asutamine on üks väheseid asju, kus riik saab otsustada, kuhu neid
asutada. Riik ei saa ütelda, teeme vabriku või tehke vabrik sinna.
Ülikooli puhul on see võimalik, seda ei tehtud. Kõik need asjad olid
juba aastaid tagasi selged. Oli selge, et ühinevas Euroopas ärksamad
lapsed ei lähe mitte sellesse ülikooli, mis on kodu lähedal, vaid
sellesse, kus paremini õpetatakse. Eriti kui need on nagu Tallinna
lastel on Helsingi lähemal. Turu ilmselt ei ole lähemal, aga Helsingi
küll. Minnakse sinna, kus saab paremat haridust, eriti nüüd veel
pärast seda, kui Euroopa Liitu minek avas meie lastele uksed
kõikidesse Euroopa ülikoolidesse. Kena, aga ka meil peab olema
teistele midagi pakkuda.

Teine asi, mida tahtsin öelda, et haridusraha tuleb kulutada rohitud
haridusele. Vähe sellest, et kool on muutunud sotsiaalabi asutuseks ja
me oleme nii või teisiti sellega leppinud, sama asi sünnib praegu
ülikooliga. Ma tahaksin meelde tuletada seda Murphy seadust, mis
ütleb, et igas asutuses on üks inimene, kes mäletab, milleks see
asutus loodi. Tuleb ta üles leida ja vallandada, jätkab Murphy. Ma
tahaksin meelde tuletada, et ülikoolid ei tekkinud mitte selleks, et
koos süüa, vaid selleks et koos õppida targematelt inimestelt. Ja
sellele peaksimegi kõigepealt tähelepanu pöörama ülikoolides. Raha
tuleb kasutada selleks, et palgata paremad õppejõud, parem 3+2 aastat
praekartuleid süüa ja hea haridus saada, kui leppida kehvade
õppejõududega ja pärast eluaeg praekartuleid süüa.

Ma tahaksin, kolmandaks, vastu vaielda natukene nendele, kes heidavad
meie praegustele tudengitele või koolilõpetajatele ette, et nad
valivad humanitaar- ja sotsiaalained. Ma julgen kinnitada, et enamikul
juhtudel või väga paljudel juhtudel see pole sugugi mitte tingitud
sellest, et nüüd inimesed ei viitsiks õppida matemaatikat, vaid pigem
sellest, et nad tunnevad, et tänapäeva maailma paljusid probleeme ei
saa lahendada loodusteaduste abil. Tuletaksin meelde Ameerika vägede
juhti Afganistanis, kes pärast pikka aega seda tööd teinuna ütles, et
teate, need probleemid ei ole üldse lahendatavad sõjaliste
vahenditega, need on lahendatavad
läbirääkimistega. Ma arvan, et lapsed saavad sellest paremini aru kui
meie põlvkond.

Põrkuvad huvid. Muidugi on hariduse ümber alati palju konflikte ja
mulle hirmsasti meeldib see ametist lahkuva linnapea soovitus
Saltõkov-Štšedrini Glupovi linnas. Oma järglastele jättis ta niisuguse
juhtnööri, mis haridust puudutab: "Haridust edendada mõõdukalt,
võimalust mööda ilma verevalamiseta." Kahjuks see alati ei ole päris
niimoodi võimalik ja riik peab mõnikord olema väga range ja rakendama
selliseid abinõusid, mida ei saa tingimata nimetada leebeteks.

Lõpuks, kogemuse põhjal tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et
mõnikord pakutakse välja selliseid lahendusi, mis ei hakka tööle.
Tahaksingi öelda, et need ettepanekud, et ärme hakkame ülikoole
liitma, olgu nad kõik alles, nad teevad koostööd, seda me katsetasime
90.aastate keskel. Sellest oli juttu siis, kui jäeti Maaülikool Tartu
Ülikooliga ühendamata, et olgu eraldi. Tulemus on see, et Maaülikooli
ja Tartu Ülikooli koostöö on null. Nii et sellega ei maksa ennast
lohutada, peab olema radikaalsem väljapääs.

Aitäh!

Peeter Tulviste kõne riikliku küsimuse "Eesti hariduse kvaliteet ja kättesaadavus" arutelul Riigikogus

Uudiste kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing