Esileht » Meedia » Uudised

RSS Prindi Saada sõbrale

Laar: Kui me täna reageerimata jätame, siis on sõda meie enda väravas

12.08.2008 | Sisejulgeolek, Riik, Riigikaitse, Euroopa, Elu

IRLi esimees ja parlamendifraktsiooni juht Mart Laar ütles täna Gruusia toetusavalduse vastvõtmisel Riigikogu kõnetoolist, et vaatamata Venemaa tänastele avaldustele jätkub Gruusias Venemaa agressioon.

„Venemaa on alustanud etnilise puhastusega - Lõuna Osseetia küladest Nikosi, Kurta ja Armarashili on tulnud teateid etnilisest kontrollist ja grusiinide hukkamisest otselaskudega pähe," ütles Laar.

Ta tõi näidetena Vene agressiooni jätkumisest täna veel Poti sadama okupeerimise ja selles piirkonnas saja tsiviilisiku tapmise ja Gori kesklinna pommitamise, kus muuhulgas sai tabamuse ka haigla, ning tapeti üks välisajakirjanik. Täna on pommitatud ka Kaspis asuvat tehast ja Rustavi lähedal asuvat torujuhet, viimast lõhkekehad siiski ei tabatud.

Mart Laar ütles täna Riigikogu ees, et vaadates Keskerakonna poolt esitatud parandusi avaldusele Gruusia kohta, siis Keskerakond ei pea Venemaa tegevust Gruusias agressiooniks.

„Agressiooniks ei pidanud Venemaa tegevust ka need, kes 1940. aasta 21. juulil siia saali kogunesid ning Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks vabariigiks kuulutasid ning selle vastuvõtmist nõukogude rahvaste vennalikku perre palusid. Näib, et Johannes Vares-Barbaruse valitsuse moodustamine tundub ka tänapäeval võimalik," sõnas Laar.

„Sellist valitsust üritatakse praegu ka Gruusias meeleheitlikult luua, sest kuigi Venemaa on paljugi saavutanud, pole ta siiani saavutanud oma peamist eesmärki - Gruusia seaduslikult valitud valitsust."

Laari sõnul peab Eesti toetama Gruusiat rahvusvahelisel areenil, selgitades meie partneritele toimuvat, osutama humanitaarabi ja olema valmis võtma vastu põgenikke ja osalema rahuvalvevägedes Gruusias.

IRLi esimees rõhutas vajadust kaitsekulude tõstmisest, sõnades, et oleks hullumeelsus jätta täitmata kohustused NATO ees ja Eesti kaitsekulutused tuleb hoida vajalikul tasemel.

Lisatud Mart Laari kõne tekst

Lugupeetud juhataja!
Austatud Riigikogu!

Me oleme täna kogunenud siia, et toetada Gruusiat võitluses Vene agressiooni vastu. Meile etteantud avalduse sisu on siin tutvustatud ja põhjendatud, seetõttu juhiksin tähelepanu vaid mõnele asjaolule, mis selle vastuvõtmise ilmtingimata vajalikuks muudavad.

Esiteks on see kindlasti fakt, et vaatamata väljakuulutatud sõjategevuse lakkamisele käib sõjategevus jätkuvalt edasi. Täna pommitati sihtmärke üle kogu Gruusia, kaasa arvatud pöörates erilist tähelepanu majandusobjektidele, täna pommitati Saksa kapitalil tuginevat tsemenditehast Kaspis, pommitati, õnneks ebaõnnestunult, torujuhet Rustavi lähedal jne, jne. See loetelu on pikk. Sõjategevus jätkub, osa Gruusiast, mitte ainult Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, vaid ka muud alad on okupeeritud, Poti sadam on purustatud ja okupeeritud Vene vägede poolt, kes on tapnud vähemalt sada tsiviilisikut, tankid takistavad kõikide, ka transpordi ligipääsu sellele sadamale. See ei ole normaalne olukord, see on agressioon, see on okupatsioon. Lõuna-Osseetias on alanud etniline puhastus, mis meenutab Srebrenicat, kus Vene rahuvalvajad vaatavad rahulikult pealt, kuidas inimesi tapetakse. Massimõrvad on toimunud Nikosi, Kurta, Armarishili külades, suur osa inimesi on kokku kogutud Kurta koonduslaagrisse, kus neid mahalaskmisele viiakse. Ainuke põhjus, miks seda tehakse on see, et nad on gruusia päritolu. Tshinvali on muutunud varemetelinnaks ja mitte sedavõrd Georgia vägede pommitustöö tõttu, vaid kaks päeva kestnud Vene õhurünnakute pommituste tulemusel. Väga palju inimesi on maetud varemete alla. Humanitaarabi neile on keelatud, sest tundub, et Vene pool loodab, et mida rohkem laipu, seda rohkem annab neid hiljem kirjutada grusiinide relvajõudude arvele. Sama tundub toimuvat ka Lõuna-Osseetia külades, kuhu samuti ühtegi humanitaarkolonni ligi ei lasta.

Nii me siin oleme ja ikka räägime sellest, et agressiooni ei ole toimunud, nii nagu me seda välja loeme Keskerakonna poolt meile esitatud avaldusest. Agressiooniks ei pidanud Venemaa tegevust ka need, kes 1940. aasta 21. juulil siiasamasse saali kogunesid ning Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks kuulutasid ning selle vastuvõtmist nõukogude rahva vennalikku perre palusid. Näib, et Juhan Vares- Barbaruse valitsuse moodustamine erutab ka tänapäeval meeli. Sellist valitsust üritatakse loomulikult ka Gruusias praegu luua, kuigi veel siiamaani pole oma Vares- Barbarust või Kuusineni õnnestunud leida. Sest kuigi on palju saavutatud Venemaa poolt, pole ta seni saavutanud oma peamist eesmärki: Georgia seaduslikult valitud valitsuse kukutamist ja maa arengusuuna põhimõttelist muutmist.

Mida me peame siis siin Eestis tegema selleks, et aidata Georgiat, aidata selle kaudu ka iseennast ja kogu Euroopat? Esiteks, kindlasti toetama Georgiat rahvusvahelisel areenil nii, nagu vähegi suudame, selgitades meie partneritele seda, mis toimub, aga selleks tuleb nimetada asju õigete nimedega. Tegemist pole mitte Gruusia-Venemaa sõjalise konfliktiga, tegemist on agressiooniga. Teiseks, osutama Gruusiale humanitaarabi ja toetama ka humanitaaralal tegutsevate vabatahtlike saatmist Gruusiasse, olema ka ise valmis vastu võtma Gruusia põgenikke, olema ise valmis osalema rahuvalvevägedes Gruusias. Mul on rõõm kuulda, et ka mitmed need poliitikud, kes pole olnud siin saalis just vaimustatud Eesti kaitsekulutuste tõstmisest, on nüüd selle vajadusest lõppude lõpuks aru saanud. Tõepoolest, Eesti kaitsekulutusi tuleb tõsta ning ma loodan, et selleks vajalikud otsused leiavad siis siin Riigikogus ka toetuse. Pean tunnistama, selleks on ka vajalikud kärped mõningatel muudel aladel, kuhu oleks muidu nii mõnus ja nii hea raha kulutada. Meie Eesti julgeolek on meile tähtis, sellesse me peame tõesti panustama ja need oma kohustused, mis me oleme võtnud ka oma partnerite ees NATO-s, ka tõepoolest täitma. Selles suhtes on mul hea meel, et selles küsimuses, tundub, Riigikogus eelarve arutlustel vaidlusi ei tule.

Aitäh!

 

Uudiste kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing