M.Pomerantsi intervjuu ajalehele "Lääne Elu"

29.05.2010 | Uudised ja artiklid meist, Sisejulgeolek

Kuidas kärped politseid on mõjutanud?
Väga lihtsalt. Politsei töölepingusse kirjutatud palk ja tegelik sissetulek on praegu erinevad. Vahe on oma paar tuhat krooni, sest kõik on nõustunud võtma palgata puhkuse päevi. See ei saa aga kesta igaviku.
   Teine variant on vähemate inimestega läbi ajamine. See ei pea tähendama koondamist, aga tööjõu liikumist — keegi läheb pensionile, keegi minema, tuleb teistel see töö ära teha nii palju kui jõuame.
    Aga palk on üks asi, autos peab bensiin ka olema, et politseinik või päästja jõuaks kuhugi. Meie haldusalas kulub 5,6 miljonit liitrit bensiini aastas. Muutub hind ühe krooni võrra ülespoole, oleme täiendavalt 5,6 miljonist kroonist ilma. Ja ülespoole see kipub minema.

Kas viimase aasta jooksul on politsei töökoormus reaalselt ka kasvanud?
Kui vaatame politseioperatsioone, siis oleme suutnud vähemate inimestega sama teha, aga sellel on ühel hetkel piir ees. Kui ületunde sai veel kinni maksta, oldi valmis neid tegema, aga praegu seda võimalust enam ei ole ja vabal tahtel initsiatiivi üles ei näidata. Ja miks peakski? Politseitöö kindlasti ei ole tasuta töö.

Kui politseinikke püütakse mitte koondada, siis päästjad vist päris ilma koondamiseta ei pääse?
Aastal 2010 oleme kokku koondanud umbes 30 päästeameti töötajat kogu Eesti peale. Kõlab küll koledasti, aga sellel on positiivne mõju ka 2011. aastale, sest ega me selleks aastaks kusagilt raha juurde saa.
    Ega meil laias plaanis kokku võtta olegi. Võtame kas või selle Läänemaa näite. Kuidagi on loodus niiviisi käitunud, et vahemaad on siin suured, inimesi hõredalt, aga mingisuguse turvatunde peame pakkuma ka Läänemaa inimestele. Vaatad Lihulast Virtsu poole, tee kaob maa taha, lõppu ei näe.

Mis teil veel Läänemaalt silma on jäänud?
Piirivalvekordoni juures harjutasid täna kõik Läänemaa päästjad merereostusega toimetulekut.
    Päästjatel on teil siin vahva koolitusklass, mida ma kusagil mujal ei ole näinud. On tehtud lastesõbralik ennetustuba, kus on paarile ruutmeetrile kokku surutud kõik see, mis võib kodus hooletusest juhtuda, alates juhtmest, mis jääb stepslisse, triikrauast, röstrist, kardinad, tikud. Ka väike tunnel, kus lapsi õpetatakse suitsuga välja liikuma.

Täna (kolmapäeval — toim) oli üks markantne juhtum Lihulas, kus Rootsi ettevõtja, kellele tuleohutusinspektorid olid teinud trahvi ohutusnõuete rikkumise eest. Mees oli ikka keeldunud signalisatsiooni ülespanekust, väites et see peaks jääma tema otsustada, kuidas tema oma vara turvalisust tagab. Kuidas kommenteerite?
Naljakas suhtumine, eriti Rootsi ettevõtja poolt, kes on pärit riigist, kus turvalisus on hinnatud, aktsepteeritud ja mõistetav. Sellise inimese olemasolu on halb üllatus. Eesti ettevõtjaid on tänapäeval pigem murelikud, et kas riik ei saaks oma teenistustega kohal olla.
    Ettevõtjale on normid kehtestatud, ta peab nendele alluma või siin mitte ette võtma.

Kuidas nende normidega siis on? Kas nad on üleliia rasked või nõutakse liigse täpsusega nende täitmist? On need õiged?
Meil on olemas värske tuleohutuse seadus, mis annab asjadele värske vaate. Seal on ka asutusele veebis täidetav enesekontrolli võimalus.
    Teisest küljest tunnevad inimesed, justkui annaks tuleohutuse päästekomandod. Tegelikult peaks olema eesmärk, et komandomehed saaksid rahulikult pinksi mängida ja jõusaalis treenida.
    Tulekahjude üldarvu maas hoidmine peab olema meie peaeesmärk ja tegelikult see on toiminud ka. Ennetustöötajatel ja järelvalveametnikel on seal oma roll. Nad võivad tunduda vastikute inimestena, aga nad tegelevad sellega, et kahjutuld ei tuleks.
    Kaheksa aastat tagasi, oli tulekahjude arv riigis 14 000. Nüüd oleme jõudnud 8000–9000 vahele. Sealt saab veel edasi minna küll.
    Läänemaal on väljakutsete arv õnneks väike.

M.Pomerantsi intervjuu ajalehele "Lääne Elu"

Märksõnad

Uudiste kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing