Mart Laari kõne erakonna suurkogul

31.01.2010 | Mart Laar | Valimised, Pressiteated, Elu

Austatud erakonnakaaslased, head külalised!

Täna 90 aastat tagasi valitses Vabadussõja rinnetel juba vaikus. Visa võitlus olemasolu eest oli lõppenud, nüüd hoidis kogu Eesti hinge kinni - kas uskumatu saab tõesti teoks, kas suudame teoks teha oma suurima unistuse: päris oma, iseseisva Eesti riigi.

2.veebruaril 1920 sai see unistus teoks - Tartu rahuleping lõi meie omariiklusele kindla vundamendi, millele ka täna tugineme. Seda olulisem on meeles pidada neid, tänu kellele saame elada vabas Eestis.

Lõpuks ometi on meil olemas ka koht, kus saame seda uhkelt ning häbi tundmata teha.

Jalutasin hiljuti mööda Vabadussambast. Just sel hetkel tõusis selle juurde rühm üsna kirevalt riietatud noori, kes oma peopesad üksteise järel samba vastu surusid. Sel hetkel teadsin - just sellises Eestis tahtsin ma elada.

Seda enam peame meeles pidama, et vaba Eesti on ime, mille eest peame esiteks tänulikud olema ning teiseks sellesse õrna kaunisse taime helluse ja hoolitsusega suhtuma. Vaba Eesti pole kõigi oma kodanike armastuse ja hooleta lihtsalt võimalik. Meile, kui Eesti oma lipukirjaks seadnud, rahvuslik-konservatiivsele erakonnale, seab see loomulikult erilise vastutuse.

Me oleme seda vastutust kandnud - just rasketel aegadel Eestit juhtinud ning saatuslikke otsuseid langetanud - ning peame seda ka tulevikus kandma.

See on seda olulisem, et Eesti ei ela praegu üle kergeid aegu. Kui tahame Eestisse vastutustundega suhtuda, kui temast tõesti hoolime, siis peab meil kõigil, kaasa arvatud meie erakonnal jätkuma, mehemeelt peeglisse vaadata ning tunnistada, et oleme teinud vigu. Kuidas muidu oleme sattunud olukorda, kus me ei pürgi Euroopas etteotsa mitte majanduskasvu, vaid majanduslanguse näitajate poolest, kus töötute arv Eestis ulatub üle 100 000 piiri ning kus tuhanded pered elavad hirmus oma kodust ilma jääda.

Näib, et ühel hetkel läks meie väärtushinnangutes midagi põhjalikult sassi. Kiire majanduskasv ning raha ulatuslik sissevool Eestisse, pani meid unustama, et raha pole elus kõige tähtsam asi. Valitsus aitas tekkinud kulutusrallile valitsemiskulude kiire kasvatamisega omalt poolt kaasa ning enne kui arugi saime, kulutasime selgelt rohkelt, kui teenisime.

2007.aasta valimistel tuli Isamaa ja Res Publica Liit välja loosungiga "Õnn ei ole rahas". Nüüd kinnitatakse üldiselt, et see oli valimiste kõige mõistlikum loosung. Kahjuks ei suutnud me seda esiteks valijatele piisavalt selgitada ning teiseks valitsuses olles ka realiseerida. Läksime meiegi kaasa selle uhke kulutusralliga ning täitsime eelarvet mitte reaalsete numbrite, vaid unistustega. Siin ei saa kahjuks keegi kellelgi teisele näpuga näidata ega tagantjärele süüdistada, alustada tuleks iseenda vigadest ning siis asuda teistega tegelema.

Õnneks tuli ühel hetkel Eestile aru pähe. Meil on põhjust uhke olla, et just Isamaa ja Res Publica Liit oli erakond, kes asus esimesena nõudma säästueelarvete koostamist, valitsemiskulude kokkutõmbamist ja eelarve tasakaalusu viimist, hoiatades, et vastasel korral võime kergelt sattuda Läti teele. Kuigi see ettepanek polnud mäletatavasti esialgu just eriti populaarne - valitsuseski saime pahandada nii vasakult kui paremalt. - suutsime me oma tahte lõpuks peale suruda.

Liialdamatult võib öelda, et Isamaa ja Res Publica Liidu visa tööta poleks Eestil hetkel võimalik eurotsooni pääsust isegi unistada.

On tõeline saavutus, et Eesti suutis aasta jooksul eelarvepositsiooni pea 20% võrra parandada ning puudujäägi kontrolli alla saada, kärpimata selleks pensione või põhja laskmata riigikaitset, maaelu või tulevikule sedavõrd olulist haridus-süsteemi.

Sellel puhul tahaks avaldada tunnustust nii oma koalitsioonipartneritele kui oponentidele. Kuigi vahel on vaidlused läinud teravaks, on kokkuvõttes alati otsusele jõutud. See pole olnud hambad ristis koalitsioon, mis üksteist nurgast põrnitseb. Oleme korduvalt ausalt heidelnud ja vaielnud - kuid seda ikkagi sama tulemuse nimel - et Eesti läheks edasi. Kui peaminister Andrus Ansip oma valitsuse 2007.aastal kokku pani, ütlesin, et üks IRL eesmärke selles valitsuses on tagada, et Eesti saaks esimese valitsuse, mis püsiks valimistest valimisteni. Me oleme sõna pidanud - Andrus Ansipi valitsusest saab esimene valitsus Eestis, mis püsib ametis valimistest valimisteni.

Mitmelt poolt on hoiatatud, et selline poliitika - ühelt poolt koalitsioonipartnerite vahel tõesti lausa karm survestamine ning teiselt poolt valitsuse kooshoidmine, viib IRL populaarsuse langusele. Nii pole see läinud. Otse vastupidi. IRL on olnud edukas mõlematel läinud aastal peetud valimistel,

Nii kõrget toetust kui aasta lõpukuudel näidatud 19% pole Isamaa ja Res Publica Liit veel omanud. See näitab ka seda, et erakonna ülesehitamisel on tehtud head tööd.

IRL on tugevaim kui kunagi varem. Meie esindajad valitsuses on seda ühemõtteliselt kinnitanud. Nii ekspertide kui rahva arvates on IRL ministrid valitsuses tugevaimad, kõik nad on Eesti väärikalt teeninud.

See loob järgmise aasta alguses toimuvate Riigikogu valimiste taustal head eeldused neil edukalt esineda. See nõuab aga erakonnalt nii seesmist veendumust kui täielikku ühtsust. Kindlasti eeldab see liikmeskonna laiendamist mitte ainult erakonna suurkogude eel ning erakonna ja üksteise hoidmist mitte ainult sõnades, vaid ka tegelikkuses. Kui me sellega hakkame ei saa, siis ei suuda me meile pakutavat usaldust ja lootusi õigustada.

Vähemalt sama palju või veel rohkem eeldab see aga ka suutlikkust panna kokku programm, mis ühelt poolt suudab praeguste keerukate aegade kiuste vaadata tulevikku ning teisalt vastata nendele küsimustele, mida Eesti inimesed just täna ja praegu oma riigile esitavad. Ühtlasi on selge, et kui me oma eesmärke kõrgele ei sihi, rabeleme peagi suurtes probleemides. Omal ajal suutis Eesti endale kõrgeid eesmärke seada - ning see aitas meie edule otsustavalt kaasa.

Praegu näib selline kõrge siht Eestil paraku puuduvat.

Isamaa ja Res Publica Liidu üks kohuseid on debatt Eesti tuleviku üle algatada ning seda vedada. Oluline on seejuures aga mitte ainult ise rääkida, vaid lasta teistel, eriti meie noortel rääkida. Taasiseseisvunud Eestis on üles kasvanud terve põlvkond iseseisvuse ajal üles kasvanud noori - just nemad peavad Eesti tulevikule kohta oma sõna ütlema. Usun, et need noored, kes muutsid sedavõrd uhkeks nii "Märkamise aja" peod, sinimustvalge juubeli tähistamise kui viimase laulupeo, saavad sellega suurepäraselt hakkama. Sest kelle muu pärast me seda Eestit siis üles ehitame.

Olen veendunud, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri vedamisel alanud töö uue kogu Eestit katva planeeringu - Eesti 2030+ - kallal tõmbab just noored meie tuleviku üle otsustamisse kaasa, andes vastuse küsimusele, millisena me Eestit 20 aasta pärast näha tahame.

Mina näiteks tahaksin, et see oleks Eesti, mille elanikkonna vähenemine on peatunud ning mis tõmbab oma hea elukeskkonna tõttu ligi ajusid kogu maailmast. See on Eesti, kus keskmine eluiga on praegusest 5-7 aastat kõrgem, kus meeste elutee ei lõppe enne 60. aastat alkoholist tingitud õnnetuste tulemusel. Selle Eesti ökoloogiline jalajälg on praegusest tunduvalt väiksem ja regionaalsed eripärad vähenenud. Parimal tasemel haridust saab siin igast koolis, tegutsegu see millises Eestimaa piirkonnas tahes, Euroopa 100 parima ülikooli hulka on tõusnud ka Eesti rahvusülikool. Selles Eestis on tugevad, haldusreformi tulemusel loodud kohalikud omavalitsused, mis suudavad seista kohaliku identiteedi ning tasakaalustatud arengu eest. Selles Eestis on lõpetatud projektipõhine ja rahalisele arvestusele rajanev kultuuripoliitika ning rahvuskultuurile pööratakse tõsist tähelepanu. Eesti keelt rääkivate inimeste hulk on 2030 aastaks kasvanud pea 1,5 miljoni inimeseni.

Ja kindlasti peab see olema Eesti, kus praegune eraldatus erinevate kogukondade vahel on kadunud, kus iga inimene teab, et just Eesti on koht, kus ta saab end parimal kombel teostada. Peab tunnistama, et hetkel oleme sellest sihist kaugel. Kui ma kohalike valimiste järel teatasin, et IRL pole venekeelsele kogukonnale piisavalt tähelepanu osutanud, sain uskumatult aktiivse vastukaja osaliseks. Seda just kümnete kui mitte sadade lugude kaudu, mis jutustasid, millises maailmas me Eestis tegelikult elame. Paljud neist lugudest tekitasid ausalt öeldes sügavat häbitunnet oma rahvuskaaslaste ees. Kui Sa ikka lähed kodakondsus- ja migratsiooniametisse ja teatad korralikult sulavas eesti keeles, et tahad Vene kodakondsusest loobuda ja Eesti kodakondseks saada ja sulle sama sulavas eesti keeles vastatakse, et miks teile Eesti kodakondsust vaja on, te olete ju venelane, siis pole imestada, et inimene ukse tagantkätt kinni virutab ega Eestist midagi enam kuulda ei taha. Meil on päris viimane aeg aru saada, et nende asemel, kes Eestist ja tema tulevikust tõesti midagi teada ei tahtnud, on üles kasvanud terve Eestis sündinud ja kasvanud põlvkond, keda me ise oma rumaluse ja ükskõiksusega Eestist eemale tõrjume. Sellisele suhtumisele lõpu tegemine sõltub igaühest meist, meie avatusest ja huvist kõigi inimeste vastu, kes Eestis elavad.

Härra Rodion Denissov kirjutas mulle "Narvskaja Gazeta"-s avaliku kirja, kus ta küsis, kas ka IRL peab venelasi sovjettideks või on meil ajaloos ka midagi, mis meid ühendab, tõstes ise esile ühise võitluse Eesti vabadussõjas kommunismi vastu. Rodion, ma jagan Su arvamust täielikult - me peame rohkem rääkima mitte sellest, mis meid lahutab, vaid sellest mis ühendab. Seetõttu ütlen ka vastuseks Sinu teisele küsimusele, kas Eesti riik ei peaks aitama luua venekeelset kodulehte Eesti Vabadussõjast: Jah, Rodion! Istume kokku ja teeme selle teoks ja mõtleme, mida saame veel teha, et oma probleemidele ühiselt lahendust otsida.

Minevikku ja aegade sidet kõrgelt hinnates ei saa me samas vaatamata vastu väljakutsetele, mis meile juba lähemast tulevikust vastu vaatavad. Eesti pääs eurotsooni on suurepärane saavutus, kuid uskuda, et euro kõik meie probleemid lahendab, oleks ohtlik eksitus. Maad, kes seda uskusid - nagu Portugal või Kreeka - on seetõttu langenud tõsistesse probleemidesse. Ehk üht araabia vanasõna parafraseerides - usu eurosse, kuid SMS laen jäta ikkagi parem võtmata.

Tõsine oht Eestile on, et euro tulek katab kinni meie majandust reaalselt vaevavad probleemid ning paiskab meid tagasi roosasse rahulolusse. Kui me jätkame aga samas vaimus - kasvatame võlakoormat, laseme eelarve taas käest, lükkame horisondi taha tegemata reformid, nagu haldusreformi, ega astu samme rahvusliku konkurentsivõime tõstmiseks, siis seisame peagi taas tõsiste probleemide ees.
Mida siis teha? Vastus on lihtne: Eesti ei saa euro saabudes uinuda, vaid peab jalad kõhu alt välja võtma. Esiteks tuleb valitsussektoril võtta eesmärgiks hoida läbi majandustsükli eelarvet vähemalt üheprotsendilises ülejäägis, kehtestama keskvalitsusele ühest eelarveperioodist pikemaks perioodiks kulutuste lae ning sisse viima vajalikud mehhanismid, et tasakaalus hoitaks ka kohalike omavalitsuste eelarved.

Teiseks oluliseks sammuks on Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine. Siin peaks valitsus andma ise eeskuju ning mitte minema paremate aegade saabudes kaasa analoogse valitsusametnike palgaralliga, nagu see toimus 2006.-2007. aastal. Ülimalt oluline on maksukoormuse vähendamine, milleks IRL-l on valmis konkreetsed ettepanekud.

Kolmandaks peab Eesti õppima elama väiksema võlakoormaga. Me ei tohi langeda tagasi samasugusesse jooksva konto defitsiiti nagu enne majanduskriisi. Nagu oleme nüüdseks kogenud, polnud see jätkusuutlik poliitika. Jooksevkonto defitsiit tekib teatavasti siis, kui kodumaised säästud on liiga väikesed või investeeringud liiga suured. Rahvusvaheline võrdlus näitab, et meie säästud ei ole väikesed, järelikult oleme hooletult ja mõttetult investeerinud, ühesõndaga elanud lihtsalt üle jõu.

Ning neljandaks - last, but not least - peab Eesti lõpuks ära tegema aastaid edasi lükatud reformid, nagu näiteks haridusreformi ja haldusreformi. On selge, et see pole lihtne, see on väga raske. Reformid on alati ebapopulaarsed ning leiavad arvukalt kriitikuid. Massiivne rünnak haridusreformi vastu on sellest hea näide. Vahel tundub, et kriitikud ei tea isegi, mis selles täpselt halba on, kuid kui juba tehakse, järelikult tuleb vastu olla. Tunnustan haridusminister Tõnis Lukase julgust ning otsustavust edasi võidelda ning kui vaja, siis kogu reformi päästmiseks ka samm tagasi astuda. Haridus on IRL üks prioriteete. Me ei loobu oma põhimõtetest, kuid eesmärgini jõudmiseks on mitmeid võimalusi. Põhikooli- ja gümnaasiumi seadus tuleb Riigikogus aga vastu võtta ja sellega tagada haridusele kõikjal Eestis selline kvaliteet, mida pole vaja häbeneda.

Rääkimata ei saa jätta ka haldusreformist. Sest kui see oleks 2001.aastal ära tehtud, oleks haridusreform juba ammu reaalsuseks saanud. Needsamad tegelased, kes omal ajal seisid vastu haldusreformile, ütlevad nüüd, et haridusreform on hea asi, aga enne tuleks haldusreform ära teha. Sel kombel "nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni" viisil ei suuda me edasi liikuda. Eestile tõeliselt tugevad omavalitsused andev haldusreform on möödapääsmatu. Seetõttu kinnitan ma veelkordselt üle: IRL on paindlik. Nii nagu haridusreformi teostamisel, oleme me valmis vajadusel sammu tagasi astuma. Kuid, palun, lõpetame selle piduliku paigalmarsi ning teeme haldusreformi ära. Selleks pole palju vaja - lugupeetud erakonnad, palun käige välja omad ettepanekud, kuidas me selle tegelikult ju kõigi jaoks vajaliku otsuseni jõuame. Muidu tundub, et tegemist oleks nagu üksnes IRL teemaga, millest teised meeleheitlikult eemale hoiavad. Haldusreformi vajalikkust on kinnitanud kõikvõimalikud mõttekojad ning teadlaste rühmad, ärgem tapkem seda poliitilisel lahinguväljal, vaid istugem kokku ning tehkem see ära.

Need kõik on tõesti olulised teemad, kuid samas ei lohuta need tulevikku suunatud otsused 100 000 olevikus töö kaotanud inimest. Peab tunnistama, et oleme erakonnana tihti tegelenud suurte ja tähtsate probleemidega ning liig vähe rääkinud inimestega nende vahest väiksematest, kuid ometi ülimalt olulistest probleemidest. IRL peab pöörduma näoga Eesti inimese poole ning andma vastuse küsimustele, mis on just nende jaoks hetkel peamised.

Ja peamine mure Eesti inimese jaoks on, kas mul homme töökoht on, mis saab juhul, kui ma peaksin töö kaotama, mu kodust, mu perest, mu lastest. Just nendele küsimustele peab Isamaa ja Res Publica nüüd ja kohe oma peamise tähelepanu pöörama.

Alustagem tööst - täpsemalt töökohtade loomisest.

Pool aastat tagasi tegi Isamaa ja Res Publica Liit avalikuks oma tegevuskava "Tööd Eestile", mille eesmärgiks oli luua Eestis 50 000 uut töökohta. Kuigi vaidlused selle üle võtsid tunduvalt rohkem aega, kui arvasime, et enamus kava punktidest täidetud ning 30 000 töökohta poole aasta jooksul loodud. Loomulikult ei saa me sellega rahul olla ning me ei lepi enne, kui uusi töökohtasid luuakse Eestis kiiremini kui neid kaob. Kui eelmisel aastal mõõdeti valitsuse edukust selle järgi, kuidas suudeti riigieelarvet tasakaalus hoida, siis sel aastal mõõdetakse seda selle järgi, kas valitsus on hiljemalt aasta lõpuks peatanud tööpuuduse kasvu või mitte.

Tööpuudusega ei seejuures võidelda populistlike kampaaniatega, nagu mõnel pool tehtud. Ainus tõhus viis neid luua on muuta töökohtade loomine võimalikult lihtsaks ning kasulikuks, see tähendab parandada oluliselt ettevõtluskeskkonda. Selleks tuleb astuda järgmised konkreetsed sammud:

1.PARANDADA ETTEVÕTLUSKESKKONDA.
viia täies ulatuses ellu eksporditagatiste süsteem. Kui 2009. aastal sai selle toetusel eksporti arendada 60 ettevõtet, mis on 10% eksportivate ette võtete arvust Eestis, siis 2010.aastal on plaanis seda kuni 10 korda suurendada. laiendada ettevõtluse turundustoetuse programmi, mis haarab vähemalt 200 ettevõtet 150 miljoni krooni ulatuses. aktiviseerida starditoetuse programmi, mis pakub nüüdsest ettevõtte alustamisel toetust 100 000 krooni ning kus taotluste läbivaatamise määra on vähendatud 10 päevale. suurendada tehnoloogiainvesteeringute toetuse programmi, mis on olnud väga edukas ning mille uus voor algab lähinädalatel. laiendada korterelamute energiatõhususe tõstmise programmi. Kui praegu on sellele eraldatud 800 miljonit, siis juhul kui Eestil õnnestuks müüa vähemalt 500 miljoni krooni eest saastekvoote, on võimalik lisaks sellele asuda maksma ühistutele otsetoetust 20% ulatuses tehtavast investeeringust, mis võimaldaks toetada 1500 ühistut.

1.ALANDADA MAKSUKOORMUST Eesti maksukoormus on praeguseks tõusnud lakke ning ähvardab rahvuslikku konkurentsivõimet. Selle tõus tuleb peatada.

Selleks:
IRL blokeerib iga ettepaneku maksukoormuse tõstmiseks kas uute maksude kehtestamise, olemasolevate tõstmise või maksusoodustuste kaotamise teel.
Algatab müügimaksu tühistamise
Kehtestada sotsiaalmaksule ülempiir
Vabastada eraisikute väärtpaberiinvesteeringud tulumaksust.

2.TOETADE ETTEVÕTJAID UUTE TÖÖKOHTADE LOOMISEL
Laiendada palgatoetuse programmi, muuta see vähem bürokraatlikuks ning kergemini kättesaadavaks
Kaaluda iga langetatavat otsust töökohtade kadumise või loomise seisukohalt, seada see vähemalt hetkel suurimaks prioriteediks otsuste langetamisel. Mõni hiljuti tehtud otsus on vastupidisest hoiakust kurvaks näiteks.
Teha ametiühingutele ning tööandjatele ettepanek anda oma toetus ettepanekule, mis võimaldaks nende omal soovil inimesi, eeskätt lastega perekondade vanemaid, tööle võtta alampalgast väiksema palgaga.

Valitsus ei tohi ükskõikselt suhtuda ettevõtete sulgemisse ja sellesse, et mõnes linnas jääb korraga töötuks märkimisväärne osa elanikest, nagu see juhtus Loksal. Majandusminister Parts on tehase juhtkonnaga rääkinud ning just need eelpoolmainitud meetmed on need, mida ettevõttel töö taas-alustamiseks vaja on. Neile tuginedes on tõsine lootus, et sügisel läheb tootmine Loksal taas lahti, andes kohalikele inimestele tööd ja leiba.

3.TAGADA TÖÖTUTELE SENISEST TUGEVAM SOTSIAALNE KAITSE
Luua töötuks jäänud lapsevanemale Töötukassalt soodsamad tingimused palgatoetuse saamiseks, sel viisil on tööandjal suurem soov just neid eriti raskes olukorras olevaid inimesi tööle võtta.
Muuta töölepinguseadust viisil, mis välistaks raseda ja alla kolmeaastat last kasvatava vanema koondamise.
Muuta sotsiaalhoolekande seadust viisil, mis välistaks viimasel ajal avalikuks tulnud absurdsed olukorrad, kus inimene arvatakse toimetulekutoetuse saajate hulgast välja, kuna sugulased ja sõbrad on talle rahaülekandeid teinud.

4.TAGADA KÕIGILE SOOVIJATELE VÕIMALUS ÜMBERÕPPEKS.
Anda 1.septembrist 2010 varasematel aastatel õpingu katkestanud noortele võimalus neid jätkata.
Vähendada jätkuvalt bürokraatiat ümberõppe ja täiendkoolituse korraldamisel, tagada, et igale soovijale oleks võimalus selleks avatud.
Jätkata kutseharidus-süsteemi väljaarendamist ning kohandamist uutele väljakutsetele, tagades Euroopa toetuste tõhusa kasutamise abil sellele alale prioriteetne areng.

Uskudes sellesse, et eelpoolesitatud ettepanekud aitavad meil kiiremini uusi töökohti luua, peame pöörduma näoga ka nende inimeste poole, kelle suurimaks mureks on oht kodu kaotada. Kõige raskemasse olukorda tänases Eestis on sattunud lastega pered, kus vanemad on kaotanud töökoha. Äsja lugesime lehest pereisast, keda ei ähvarda mitte lihtsalt kodu äravõtmine, vaid sootuks pikaajalisem võlaorjus. Kodu kaotus on perele katastroof. Isamaa ja Res Publica Liit on läbi aegade esindanud koduomanike huve. Selleks, et kaitsta kodusid ja hätta sattunud peresid käime välja viiepunktilise kava.

1.VÕTTA KEVADEKS VASTU KODUOMANIKE VÕLAKAITSE SEADUS, millega isikulist võlakaitset kasutades õnnestuks võlalõksu langenud inimesel oma võlgasid ümber kujundada ning ajatada. Kui seni on seadused laenuandjate kasuks tugevalt kaldu, siis nüüd tuleb siin tasakaal luua, keelates näiteks kodulaenuvõtjatelt täiendava tagatise nõudmise kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. Nimetatud ülimalt oodatud eelnõu valmib IRL vedamisel moodustatud töörühma poolt järgmise nädala lõpuks ning antakse ülejärgmisel nädalal algatamiseks üle õiguskomisjonile.

2.SÄILITADA KODULAENU INTRESSIDE MAKSUVABASTUS. IRL astub ühemõtteliselt vastu rahandusministri poolt propageeritavale kavale kaotada kodulaenu intresside maksuvabastus. Selle sammuga annaks riik just praegu, kõige raskemal hetkel hoobi 160 000-le Eesti perele, see on pea pooltele Eesti peredest. IRL on sellele sammule ühemõtteliselt vastu - seda me läbi lihtsalt ei lase ja kõik.
3.VÕTTA VASTU SEADUS KOMMUNAALMONOPOLIDE OHJELDAMISEKS, millega pandaks ranged piirid vee-, kütte ja gaasimonopolidele, alandades tarbijatele nii kütte kui vee hinda. Nimetatud seadus jõuab lugemisele Riigikogus veebruari keskel, on igati reaalne see kevadel vastu võtta.

4.MAAMAKSU KAOTAMINE KODUDELT. Maamaksu viimasel ajal toimunud järsk tõus on paljude pensionäride olukorra muutnud väga raskeks. Seda arvestades algatasime koos koalitsioonipartneritega eelnõu, mis andis kohalikele omavalitsustele õiguse vabastada kodud maamaksust, mõne omavalitsuse selga on see aga nagu hane selga vesi. Sellega seoses oleme koos koalitsioonipartneriga valmistamas ette samme maamaksule ülempiiri seadmiseks ja loodame vastava eelnõuga lähinädalatel valmis saada.

5.JÄTKATA KODUTOETUSE PROGRAMMI PALJULAPSELISTELE PEREDELE. 2007.aasta valimistel käis IRL välja kodutoetuse idee paljulapselistele peredele, minister Juhan Parts viis selle ka ellu. Tänaseks on kodutoetust saanud ligi 1000 peret, kus kasvab kokku üle 3500 lapse. See programm peab sel aastal sama hoogsalt jätkuma ning aasta lõpuks peaks iga 5lapseline pere Eestis olema seda toetust saanud.

See viis + viis programm ei nõua Eesti riigilt mingeid uusi suuri rahalisi ressursse. Antud olukorras pole ruumi populismile ja Isamaa ja Res Publica Liit ei kavatse tühje lubadusi jagada ei nüüd ega eelseisvatel valimistel. Oleme veendunud, et ausus maksab ka midagi. Ühte ma aga tean - kui me selle programmi ellu viime, suudaksime luua piisavalt uusi töökohti, et panna tööpuuduse kasv vähemalt selle aasta lõpuks seisma ning pakkuda tuge kõige raskemasse olukorda sattunud inimestele, eeskätt lastega perekondadele. See on meie peamine prioriteet eelseisval aastal ning selle eest kavatseb Isamaa ja Res Publica Liit vankumatult seista.

IRL läheb eestseisvale aastale vastu kindlalt ja jõuliselt, täis hakkamist ning värsket energiat. Me ei taha kellegagi kakelda, vaid reaalseid lahendusi leida. Olen veendunud, et Eesti tulevik ei seisne lõputus vastandamises, kus ühelt poolt kinnitatakse, et jõuame kohe Euroopas, maailmas või universumis viie rikkaima riigi hulka või vastaspoolelt tulevas hädakisas, et Eesti näol on tegemist maapealse põrguga, milles rahu ja õnne võib inimene leida vaid Tallinna linnavalitsuse käe all. Aeg on sedalaadi vastandamised lõpetada ning asjast rääkida. See peaks ju siililegi selge olema.

Nii võib mõnda äsja välja käidud ettepanekut nimetada parempoolseks, mõnda vasakpoolseks. Tänast maailma vaadates on selline vastandamine selgelt kunstlik. Paljudes riikides on just konservatiivsed erakonnad võtnud endale kohuse hoolitseda tööhõive, inimeste turvatunde ja hariduse eest - ja võtnud sellega valijate usalduse. Seetõttu ei huvita mind tegelikult, kuidas meie ettepanekuid lahterdatakse. Isamaa ja Res Publica Liit ei kavatse end lasta mingitesse lahtritesse suruda. Lõputu optimismi ja maad ligi kiskuva pessimismi vahel tahame me pakkuda lahendusi, mis reaalsuses töötavad ning tulemusi annavad. Eesti vajab tõepoolest vahetust - vahetust sellele lõputuna tunduvale, aga suhteliselt sisutühjale kisklemisele. Usun, et just see on see, mida Eesti inimesed poliitikutelt ootavad ning seetõttu usun, et järgnevate valimiste järel on just uuenenud ja värske Isamaa ja Res Publica Liit uue valitsuse moodustajaks.

Meis on selleks jõudu, meis on selleks tahtmist! Meid ei huvita, kelleks meid nimetatakse, sest me teame, kes me oleme ja milline on meie eesmärk. Meie vundament on kindel ja sihid selged. Meie ainus huvi on võtta vastu otsuseid, mis tervet Eestit edasi viivad. Me muudame seda, mis vajab muutmist ja hoiame seda, mis väärib hoidmist. Just selline ongi tänapäevane euroopa konservatism - kaasaegne ja hooliv. Vaid nii saame teha erakonnana seda, milleks meid on ellu kutsutud, see on seista Eesti eest.

Mart Laari kõne erakonna suurkogul

Märksõnad

Uudiste kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing