Esileht » Meedia » Uudised

RSS Prindi Saada sõbrale

Tagasi juurte juurde

Meie, eestlased, peame oma rahvustoiduks ikka kama ja mulgiputru. Ja seda juba sadu aastaid. Mul on väga hea meel, et oleme õppinud uhkust tundma oma tagasihoidlike rahvusroogade üle.

Ei ole ka kuidagi taunimsväärne, kui meie lihtsaid ja imemaitsvaid verivorste pohlamoosiga või hapukapsastega pakutakse riiklikel vastuvõttudel ja turismimessidel. Siiski on paljud eelnimetatud road vaid harvad külalised meie igapäevasel toidulaual.

Ilma traditsioonideta pole kultuuri ja ilma oma kultuurita pole rahvust. Seepärast tuleb traditsioone ja ka toidutraditsioone hoida. Samas tuhiseb maailm meie talupoeglikest rahvustoitudest 25megabaidise kiirusega mööda. Tõenäoliselt tutvustatakse paarikümmne aasta pärast koolilastele kama juba ajalootundides. On aeg omaks võtta uued rahvustoidud ja lasta neil südame külge kasvada. Praegu tundub, et selleks kipuvad trügima Caesari salat ja sushi.

Minu ettepanek oleks naasta juurte ehk õigemini öeldes juurikate juurde.

Siin jahedal maal on just juurviljad need, mida saame kohalikest varudest nautida terve talve jooksul. Ka meie esivanematel on juurikad koos leiva, kartuli-kapsa ja sealihaga olnud alati põhitoiduseks. Juurviljad siiski küll rohkem statisti rollis.

Pole mõtet üle korrata paljude toidutarkade õhutusi juurviljade tervislikkuse osas. Samas ma ei usu, et see veenab eriti neid, kes minuga sarnaselt kannatavad juba varajasest lapsepõlvest sügavale juurdunud juurikate-põlguse all.

Tavaliselt lasteaias, laagris või koolis saadud keeduporgandi trauma vajab pikaajalist, aga hellakäelist teraapiat.

 

Mind pole rehabiliteeritud juurviljatarbijate hulka mitte dr Gilliani stiilis ajupesuga, kelle ühene käsk on "söö või sure", vaid ikka suurepäraste retseptidega. Mõned minu lemmikud.

Margit Hakomaa
Raamatu "Kirg ja toit" 
üks autoritest