Poliitikute ajaveebid

Ime 20 aasta tagant

2010-03-11

Kakskümmend aastat tagasi toimunud Eesti Kongress tõestas, et uhkuse tundmiseks ei pea tõusma olümpiavõitja tasemele - piisab, kui olla vastutustundlik ja väärikas oma riigi kodanik.

1989. aasta alguseks oli Nõukogude impeerium jõudnud sügavasse kriisi. Eestlastele oli selgunud tõde 1940. aastal Eesti Vabariigiga toimunust - meid oli vägivaldselt okupeeritud ning rahvusvaheliste normide alusel oli meil õigus taas iseseisvaks saada.

Ent mida hakata peale palja õigusega, kui nõukogulik tegelikkus oli räigelt teistsugune?

Reaalseid valikuid oli kaks. Esimene tähendanuks ENSV edasipüsimist Nõukogude Liidu koosseisus kompartei ainujuhtimise all.

Teine valik oli kujunenud Rahvarinde näol, mis algselt moodustati Gorbatšovi perestroika toetuseks ning mis taotles sellesama ENSV omavalitsuse laiendamist: Eestile suuremat majanduslikku ja kultuurilist autonoomiat.

Sellesse reaalsusesse sisenes jõuliselt kolmas valik, kodanike komiteede liikumine.

Uute rahvuslik-demokraatlike jõudude (Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Kristlik Liit) eestvedamisel seati 24. veebruaril 1989 sihiks täielikult iseseisva Eesti rahvusriigi taastamine, mis tundus tol ajal lootusetu idealismina ja kohati isegi ohtliku provokatsioonina.

Kiiresti muutuvas olukorras tekkis küsimus: kellel on õigus otsustada Eesti tuleviku üle? Kas ikka okupatsiooniarmeel ja immigrantidel, kelle suhtumine Eesti iseseisvusesse oli selgelt vaenulik?

Üha kindlamaks kujunes arusaam, et Eesti Vabariigi tuleviku üle saavad otsustada üksnes selle vabariigi kodanikud, kes olid kodanikud 1940. aasta vägivaldse liidendamise hetkel ning nende isikute järglased.

Ainulaadne rahvaalgatus

Järgmisel aastal kujunes kodanike komiteedest ainulaadne algatus, millele on maailmas tänini raske võrdset leida. 1. märtsiks 1990 registreeriti 790 000 kodanikku ja 60 000 kodakondsuse taotlejat. Eesti Kongressi valimistel 24. veebruaril osales 557 000 kodanikku ning 34 000 taotlejat.

Kongressist sai Eesti Vabariigi kodanike valdava enamuse mandaadiga esinduskogu, kel oli ainuvolitus otsustada Eesti riikluse ja kodakondsuse põhiküsimusi. EKP eestlastest liikmeskond haihtus vaikselt ja märkamatult nagu määrdunud lumehang kevadise päikese paistel.

Kui algul hoiatati, et enda registreerimine tähendab kirjapanekut uuele Siberi rongile, siis aasta lõpuks oli ilmne, et kõnealune rong suundub hoopis vabasse ühiskonda ja keegi ei tahtnud sellest maha jääda.

Rahvas oli koondunud uue ideaali, iseseisva rahvusriigi taastamise ümber.

Eesti Kongressist kujunes üleminekuperioodi parlament, kus oli esindatud 31 parteid, ühendust ja liikumist ning millest sai mittenõukoguliku demokraatliku poliitikakultuuri kasvulava.

Sellest sai foorum, kus vaieldi läbi ja otsustati ära paljud vabariigi taastamise jaoks otsustava tähtsusega küsimused: teha lõpp nõukogulikule majandussüsteemile, tagastada kompartei röövitud varad seaduslikele omanikele, lähtuda 1938. aasta kodakondsuse seadusest ja taastada Kultuurkapital.

Olulise tähtsusega on 11. märtsil 1990 vastu võetud Eesti Kongressi deklaratsioon seadusliku riigivõimu taastamisest.

See avaldus sedastas, et Nõukogude Eestis puudub kõigile uuendustele vaatamata seaduslik riigivõim ning kuulutas, et iseseisev Eesti Vabariik tuleb taastada liitmise tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel põhiseaduslikule rahvaesindusele.

Paar nädalat hiljem algatas kongress iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi taastamise põhimõttel restitutio ad integrum (terviklik taastamine).

Järgmisel päeval võttis ülemnõukogu vastu sisult samasuguse avalduse - seega oli vabariigi taastamine asetatud õigusliku järjepidevuse rööbastele.

20. augustil 1991, kui punaimpeeriumis tekkis kriis, oli Eestis selle võimaluse ära kasutamiseks kõik valmis: nii taasiseseisvumise põhimõtted kui ka selle rahvusvahelised alused ja mehhanismid.

Eesti Kongressi mandaadiks oli seadusliku riigivõimu taastamine, mis sai teoks 1991. aasta 20. augusti rahvusliku kokkuleppega.

Raskustest saab üle

Vahetult pärast seda otsustas kongress oma tegevuse lõpetada ning osa selle volitatud liikmetest osales Põhiseaduse Assamblees, mis moodustati võrdsetel alustel kongressi ja ülemnõukogu liikmetest.

Praegu, mil Eesti on muutunud "normaalseks" heaoluriigi poole pürgivaks ühiskonnaks, mille kodanikud keskenduvad valdavalt isiklikele probleemidele ja huvidele, on Eesti Kongressi kui meie suurima teadaoleva kodanikualgatuse sõnum suunatud tulevikku.

Meie vabariigi taastamine oli ime. Miljoniline Eesti riik on luksus, mis ei saa lubada endale passiivseid ega enesekeskseid kodanikke.

Omariikliku luksuse säilitamise eest tuleb maksta kõrgemat hinda kui Saksmaal või Rootsis - selleks on kodanike aktiivsus ja vastutustunne ühiskondlike küsimuste lahendamisel, oma aja pühendamine Eesti riigi kindlustamisele.

Kuna kahekümne aasta eest suutsid Eesti kodanikud tõelise iseseisvuse välja võidelda, pole tulevikus mingit raskust, mida ei suudetaks ühise jõupingutusega ületada.

20 aasta tagused kodanike registreerijad, toetajad, kodanike komiteede liikmed ja Eesti Kongressi saadikud on oodatud 13. märtsil Estonia Kontserdisaali pidulikule kontsertaktusele.

Segaja kesk võimukandjaid

2010-03-11

Järjest sagedamini on mul tunne, et jään demokraatiale alla. Olen kadunud. Demokraatia eeldab seisukohta. Eutanaasia suhtes see mul ka on, kuigi arstide, halastussurma palujate ja enesetappu üritanutega läbi vaidlemata.

Et asi poleks umbmäärane, võin öelda, et minusugune ei poolda arstile ette kirjutamist, kuidas hea surm on parem kui halb elu. Ent vastata Delfis küsimusele, kas arstlik viga on minu tervise tuksi keeranud, käib mulle üle jõu. Meditsiinis olen issanda idioot, loll nagu labidavars. Mulle on pandud valesid diagnoose, aga kust mina tean, kui suur on ravimisel loomulik viga ja kas ma mahun sinna sisse või jään piirile?

Muuseumid satuvad kasutuna muutuste keerisesse

Näikse, nagu oleks kultuuriministeeriumis juba otsustatud, et meie maakondlikud muuseumid tuleb allutada ühetaolisele mallile. Keegi minust veel rumalam inimene on pakkunud välja, et sedaviisi võiksid hakata kujunema maakondlikud kompetentsikeskused. Sõitke Viljandisse bussiga! Kompetentsikeskuseks on seal mitte raamatukogu või muuseum või turuplats, vaid bussijaam oma joodikute ja kerjustega. Mis on nendel Lõhaverest või Mart Saarest või direktor Jaak Pihlaku elutööst? Neid huvitab jooma- või sakuskaraha.

Maakondliku ajaloo ja tuleviku kompetentsikeskused saavad olla muuseumid ning raamatukogud ja turismikohad kahasse ning seegi on vaieldav, sest "kompetentsikeskus" näitab mitte punkti, vaid taset.

Teatriajalookeskust Viljandis ei ole. Seevastu on Suure-Jaani muusikud ja Mulgimaa sõjamehed ühtviisi tähtsad. Ning kitsarööpmeline raudtee on täpseimal viisil noteeritud hoopiski Lavassaares, Tartust vaadatuna täielikus pärapõrgus. Seal see on korras, erinevalt Tapa sõlmjaamast, kus susla laguneb, nagu poleks riigikontrolli ja õiguskantslerit olemaski.

Ajaloo eemaldumine toob Alzheimeri üha lähemale

Pangem Eesti halduskorraldus suuremasse mõõtkavva. Pole defineeritud, mida peavad endast kujutama maakond ja tõmbekeskus, näiteks Jõgeva ja Põltsamaa. Viimasesse raudteed ei tule, küll asub seal loss. Samas Laiusel on aga vaid varemed.

Igal paigal on oma magnet, ent üldiselt asuvad raamatukogud inimesele lähemal kui muuseumid. Kusjuures kultuuriministeeriumi praegune ideoloogia seisneb selles, et muuseum võiks paikneda inimesest veelgi kaugemal kui seni. Eemalduv ajalugu tähendab mälu kaotamist. Alzheimerit mitte külas, vaid peremehe kohal.

Kuhu peaks paigutama vastukaalu? Absurdne küll, kuid ma pole juhtunud lugema ühtegi meie muuseumiasjanduse kohta käivat analüütilist raportit. Sirvid ja saad teada, kui palju on kantud registrisse ning jäetud registrialuseks, mis seisus see kõik on, missugune on hoidlate strateegia, kui palju on trükistest realiseerimata jne. Vastukaal Alzheimerile tähendaks aktiivset muuseumipoliitikat. Mitte passimist.

Võimukandja seisukohalt olen ma seega segav tegur. Demokraatiast väljaspoolne. Liiane. Paras tapmiseks.

Liisa Pakosta: Noorte töötuses peitub laiem oht

2010-03-10

Kohtumistel Töötukassa esindajatega tuleb välja laiem ohumärk seoses noorte töötusega. Päevast päeva tööotsijate ja tööandjatega kohtuvad inimesed räägivad, et asi pole ainult valesti valitud erialades.

Tõsi, mõned noored lähevad otse kõrgkooli või kutsekooli lõpetades töötukassasse - kohe järgmisel päeval pärast lõpuaktust. Kui nende käest küsitakse, et kas enne omal käel veidi poleks olnud mõistlik tööd otsida, kõlab vastuseks, et asi on hoopiski haiguskindlustuses. Õppuril on tervisekindlustus, kooli lõpetanud noorel enam mitte.

Ja on ka tõsi, et osade erialade lõpetajatel on raskem tööd leida kui teistel. Meil on tohutu üleproduktsioon kiisukoolide juristidest, äri- ja haldusjuhtidest, pee-err spetsialistidest, semiootikutest. Kõik sellised „ilusad" erialad, mille õppimise eest on noored valmis isegi ise peale maksma, samas teades, et riikliku tellimuse puudumisel ning hilisemal töökohtade olemasolul on teatud seos.

Samal ajal rabatakse insenerid, arstid ja õpetajad juba vaat et koolipingistki tööle. Neid otsitakse taga kõikides Euroopa liidu liikmesriikides. Kõige suurem defitsiit pedagoogidest on jällegi reaalainete valdkonnas. Füüsikaõpetajat, palun!, hüüab enamik koole. Isegi Eesti suurima töötusega maakonnas, Ida-Virumaal, käiakse insenere-arste-pedagooge tikutulega otsimas.

Niisiis, esimene soovitus noortele on õppida neid erialasid, millele on nõudlus. Riik muidugi peaks ka aeg-ajalt, vastavalt muudatustele reaalses elus, värske pilguga riikliku tellimuse mahte uuendama.

Kas pole näiteks kummaline kokkusattumus, et meil on kõige rohkem kasutamata eurotoetusi kõikvõimalikes vee- ja kanalisatsiooniprojektides - umbes 10 miljardit oleme ses vallas juba lihtsalt kaotanud. Samal ajal ei koolita mitte ükski Eesti kool plasttorude keevitajaid!

Kõik umbes 200 meest, kellel vastav koolitus läbitud ja tunnistus taskus, on oma hariduse omandanud mõnes teises riigis, peamiselt Soomes. Meil õpetatakse küll terastorusid keevitama, plasti aga mitte. Võrdluseks, et ka näiteks kanga kuumkeevitust õpetavad vastavad firmad ise.

Hoopis laiem mure on aga tööandjate kurtmine, et nad ei jäta noori tööle võtmata mitte oskuste puudumise tõttu (vajadusel ollakse valmis ise spetsialistid välja koolitama). Ette heidetakse hoopis noorte olematuid sotsiaalseid oskusi. Jah, ta võib isegi integraalarvutusega hakkama saada - aga kui tal puudub oskus teha meeskonnatööd ja kui ta pole initsiatiivikas ja tööst elavalt huvitatud, siis pole sellest akadeemilisestki oskusest kasu.

Meeskonnatöö oskus on aga kollektiivis töötamiseks hädavajalik, nagu üleüldse elementaarne oskus tööl käia, iga päev õigeks ajaks tööle jõuda ja oma tööaega pühendunult ning huvitatult kasutada. „Nad ei tunne mitte millegi vastu huvi!"; „Nad on täiesti ükskõiksed!"; „Nad ei oska ennast motiveerida pingutama!"; „Neil puudub elementaarnegi tööharjumus!" - need pole ainult noorus-on-hukas tüüpi õhkamised, vaid tööandjate ja töötukassa ametnike ühine mure.

Mida pikemaks ajaks noor töötuks jääb, seda apaatsemaks ta muutub ja nagu näeme, on apaatsus niigi juba algusest peale probleemiks. Kust peakski tulema tööharjumus linnapoisil, kelle suurimaks väljakutseks jääb võib-olla vanemate abistamine elektripirni vahetamisel ja kes koolist liigub läbi üsna nõrkade hinnetega, et mitte halvendada kooli kohta väljalangevuse statistikas?

Või milliseid tööharjumusi eeldada piigalt, kelle toidusedel koosneb chipsidest ja kohukestest, kodutööde hulk pesumasina nupule vajutamisest ning kes on rahul oma üsna korraliku tunnistusega, mille saamiseks piisab etteantud korralduste ilma igasuguse omapoolse initsiatiivita täitmisest?

Et pilt ei jääks liiga must, siis olgu öeldud, et kohtumisel noorteühenduste esindajatega - seega juba aktiivsemate ja teotahtelisemate noortega - rääkisid nemad, et osa noortest on töötuse leevendamisel just ise aktiivsem pool. Mittetulundusühingu asutamine on lihtne, toetusi saadaval ja nii suudetakse ise luua mitmeid tänuväärseid töökohti. Ka kooli kõrvalt.

Kooliprogramm on meil ju tegelikult suhteliselt kerge ja kui me võrdleme oma õpilaste töökogemusi humanistlike ja sotsiaalsete Põhjamaadega, siis sealsed noored käivad kooli kõrvalt kordades rohkem tööl. Sest see ei murra konti, vaid annab vajaliku vahelduse ja mõnusa iseseisvuse alge.

Noorte tööpuuduse leevendamiseks saame me seega teha kohe ühe väga lihtsa sammu: tühistame uue töölepinguseaduse paragrahvi 8 lõike 2, mis ütleb sisuliselt, et noor inimene ei tohigi rohkem kui poole oma koolivaheajast töötada. Säte on eriti jabur ja lausa noortevaenulik olukorras, kus tööturule sisenedes on peamine takistus tööharjumuse puudumine.

Lisaks räägivad koolid, et gümnasistid võtavad ennast koolist lahti, et tööl käia ja peret toetada. See pole muide ju keelatud! Aga suvevaheajal ei tohi noor miskipärast näiteks kaks kuud tööl käia (meeldetuletuseks, et alaealise tööle kehtivad niigi väga ranged piirangud, ka tööpäeva pikkuse osas), vaid pigem siis loopigu linnatänavail kividega vareseid või? Üks tohutult elukauge säte, mis tuleb tühistada.

Tühistatav lõik on selline: (2) Alaealise seaduslik esindaja ei tohi anda nõusolekut koolikohustusliku alaealise töötamiseks koolivaheajal rohkem kui pooleks iga koolivaheaja kestusest.

Või mida teie arvate?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Tuleb tõdeda: ajalugu on põrgus

2010-03-08

SÕNA «MUUSEUM» tähendab mitut asja. See võib olla muusade ehk loovuse-emandate pühakoda. Septembris 1972 läksin ma praeguse nimetusega Eesti kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu lugemissaali kohtuma meie kirjandusteaduse õppejõu, vanemõpetaja Jaak Põldmäega (1942-1979). Ta vastas tudengirebasest kubujussile ühemõtteliselt: see siin on püha koht ja siin kõvasti ei räägita. Jäi meelde.

Muuseum võib tähendada ka midagi niisugust, mis on olevikul jalus. Näikse nõnda, et nii praegu kui kaugemas tulevikus on meil kultuuriministeeriumi meelest muuseume liiga palju. Umbes nagu tomatitaimel enne liiaste viljade näpistamist.

MUUSADEST ei saanud antiikses mütoloogias olla ükski vana peletis või nõid, kole nagu patt. Kõik nad olid ilusad. Muuseum on seda järelikult niisamuti.

Mida aga kujutab muuseum endast tegelikkuses, ilma kaunitarideta? Ruumi, kogusid, teaduslikku tööd, külastajatega jändamist, majanduskulude katmist üle omafinantseeringu ja püsimist heal tasemel.

Külastajad ei näita mingit taset, isegi nende arv pole määravaim. Seevastu muuseumi vara ning selle põhjal tehtud uurimused võivad olla unikaalsed näiteks hetkest, mil isiklikku raamatukokku laekub ainulaadse sissekirjutusega trükis.

Vaadanud üle kõik perioodikas avaldatud fotod Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtust 24. veebruaril 2010, nägin ma hulganisti ülikondi, kleite, soenguid ja kingi. Kujutlegem nüüd, et kogu too seltskond ilmuks eesti rahvaluule kogude ette kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis. Seal poleks, orden kaelas, midagi teha. Sa kas saad aru, kui ajutine sa oled, või osutud barbariks. Kui viimast, siis millal sa laamendama hakkad?

ET LUGEJA mõistaks: niinimetatud liitmuuseum tekiks Eestisse 15 riigimuuseumi sidumise kaudu nendele sätestatud ühise põhimääruse alusel. Muuseum ise oleks virtuaalne. Töötad Tähtveres, aga tunned Hüpassaaret nagu oma taskut. Kui see nii ka sünniks, vajaks taoline kommunism ikkagi kõige Mart Saaresse puutuva korrastamist.

Ent Leies ei ole August Annisti muuseumi. Tema pärand asub Eesti kirjandusmuuseumis. Tahan lugeda August Annisti pabereid, lähen oma vanasse töökohta. Kui aga tahan uurida Mart Saare «Noor-Eesti»-aegset loomingut, peaksin käima läbi vähemasti neljast muuseumist kuni Tallinnani välja. Kõik, mis puutub Viljandimaasse, pole ühest ja ainsast kohast leitav mitte ühelgi juhul. Kunagi.

Kultuuriministeeriumi nõunik muuseumide alal Marju Reismaa, kes oma iseseisvuse ainukese tunnusena suudab märkida, et ei kuulu ühtegi erakonda, kirjutas 3. märtsi «Postimehes» pealkirja «Museaalide tolmuvad hoidlad?
Kapseldunud muuseum ei ole kohaliku identiteedi kandja, hoidja ega edendaja» all eeskätt sellest, et kõnealused muuseumid, Viljandi oma kaasa arvatud, pole atraktiivsed ning nende omatulu on masendav.

Noor daam näikse mitte teadvat, et muuseum ei ole suure kaubamaja aluspesuosakond, kus sokkide kõrvale müüakse ka viina. Muuseum on ennekõike ainese unikaalne kogu, milles kohaliku identiteedi osa võib olla üsna kõrvaline.

Kes läheb oma identiteeti otsima muuseumist, alustab valest kohast. Esmatähtsad on kogud! Ja kogud peab tegema korda sõltumatult sellest, kas külalisi on bussitäis või pole neid üldse.

ÜHEL POLIITILISEL jutuajamisel vähem kui nädal tagasi öeldi mulle otse: valitseva koalitsiooni - tuletan meelde, et meil on vähemusvalitsus - püsimise nimel võidakse muuseumid ohverdada ilma pikema jututa.

Oletagem, et nii sünnibki. Muuseumid kui rajatised jäävad esiotsa paika, ent nende sisu ja funktsiooni kujundab keskvõim ümber.

Viljandi muuseum oleks niisugusel juhul koht Viljandimaa tundmaõppimiseks. Kuhu kolitakse sel juhul sõjaasjanduse uurimine, milles Viljandi on tänu direktor Jaak Pihlakule olnud väga viljakas? Ja mis saab meie muuseumide aastaraamatutest kui väljaannetest, mille sisu järgi otsustab minusugune mis tahes muuseumi taseme üle märksa kategoorilisemalt kui piletiraamatu kontsu põhjal?

Et mitte jääda umbmääraseks: enne kui pole defineeritud, mis on muuseum, ei saa deklareerida ühendmuuseumi eeliseid. Sama kehtib kompetentsikeskuse kohta, ainult selle vahega, et maakondade keskraamatukogud tulevad juurde.

Kõige jubedamaks läheb lugu siis, kui otsustama hakkavad inimesed, kes ei teagi, et neid kurnab krooniline ebaadekvaatsus. Niisuguses olukorras me praegu oleme.

Põllumajanduses jagatakse samuti omandit ümber

2010-03-05

Lääne-Viru maavanema kutsel siinsete põllumeestega kohtunud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder vastas kohalike põllumajandustootjate küsimustele ja tõdes, et riigi põllumajandus on vähenenud vaid rahalises arvestuses.

Hiljuti teatati, et põllutöömasinate liisingufirmade laoplatsid on nüüdseks sootumaks tühjad. Kes masinad siis ära ostis, kas lääne- või idapoolsed huvilised?
Mul taoline statistika puudub, eks need tehingud ole kahepoolsed - müüja ja ostja ning panga vahelised. Tervikuna sellist pilti ei ole, aga üldist tendentsi saan kommenteerida.
Praegu on nõudlus nii tehnika kui ka muude investeeringute järele oluliselt vähenenud. Võimekus investeerida on vähenenud, võrreldes mõne aasta taguse ajaga on see hoopis teine.2008-2009 oli taotlusi Euroopa Liidu investeeringutele oluliselt rohkem, kui ELi abivahendid seda lubasid. Näiteks 2009 avasime ühe meetme, kus ainuüksi traktorite ostmiseks kulus 100 miljonit krooni! Abi taheti tunduvalt rohkem, kui pakkuda oli, nii põllutöömasinate kui ka muude investeeringute jaoks.
Nüüd on see nõudlus kadunud. Ka ELi abiga ei suuda põllumehed liisingulepinguid kanda võtta, sest puudub omapoolne finantseering (umbes pool tuleb endal sisse maksta). Pankadest laenu saamine on täna aga väga keeruline.

Kas nüüd ostavad põllutöömasinaid ära ka need isikud, kel headel aegadel tekkis mingi varu ja kes teevad nüüd tehinguid n-ö põhjast? Või hoopis välismaalased?
Massilist tendentsi, et välismaalased tuleks siia tehnikat ostma, kindlasti pole. Neil on omal maal olemas vähe kasutatud tehnikat, samuti ostuvõimalus liisingufirmast.
Küll käib majanduskriisi ajal omandi ümberjagamine, nii nagu see ikka kriiside ajal on olnud. Need, kes on võtnud üle jõu käivaid kohustusi, on sunnitud oma tehnikast loobuma. Aga kes edasiostjad on? Mina küll ei tea, sest turg on muutunud ka palju ahtamaks, kui see oli paar aastat tagasi.

Nüüd põllumaade juurde. Käivad jutud, et idapoolsed ärimehed on nendest huvitatud?
See on hinnangu küsimus, mingit järsku muudatust siin toimunud ei ole, sest väliskapital on kogu aeg tundnud Eesti vastu huvi. Periooditi on huvi suurem, siis jälle väiksem. Ja investeeritud on nii idast kui läänest. Nii Vene kui Lääne kapital on ostnud meie põllumajandusettevõtteid, samuti muidugi põllumajandusmaad. Tegelikult on see osakaal siiski väike. See on ju mõni protsent, mis meie põllumaast kuulub välismaalastele.
Mis praeguses kriisis iseloomulik on, siis võib selle näiteks tuua Tallinna börsi, kus suuromanik on huvitatud firma täisomanikuks saamisest ja börsilt lahkumisest. Selleks ostab ta väikeaktsionäridelt osakuid kokku. See tendents on küll olnud ka põllumajanduses.
Asi on selles, et Skandinaavia kapital vaatab praegu tunduvalt rohkem Eesti poole kui mõni aeg tagasi. Kriiside ajal toimub kapitali rahvusvaheline ümberpaigutamine.

Usutlesin hiljuti suurärimees Oleg Grossi, kes ütles, et Eestis ei jätku ettevõtluse arendamiseks kohalikku päritolu raha. Kas siis välismaalased tulevad meid kokku ostma?
Tegelikult väidan vastu, et Eestis on raha - ainult kelle oma see on. Kui muidugi raha päritolu on üldse võimalik määratleda. Tõsi, tihti on see välisinvestorite oma. Teie küsimusest paistab läbi mure, et nüüd tulevad välismaised suurkapitalistid, ostavad kõik ära ja meie ärimehed jäävad kõrvale. Tõsi, seda piiri on raske tõmmata, juriidiliste isikute puhul eriti, sest seal saab omanik pidevalt vahetuda ja me ei teagi lõpuks, kes on see päris omanik.
Rahvusliku tunnuse järgi on omanikuseisust raske määrataleda. Üldistatult - see probleem on. Eestlased on tunnetanud üleilmset kriisi kindlasti tugevamalt kui soomlased, sakslased või taanlased.

Kas euro tulek mõjutab ka põllumajanduse arengut?
Kindlasti - põllumajandus on osa majandusest. See on eeldus stabiilsuse loomiseks nii kohapealsetele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele.
Eesti põllumees on näiteks kannatanud Vene rubla kõikumise pärast, seda riski ei maanda ju keegi: ei Venemaa, ei Eesti, kõik kahjumid on kohaliku ettevõtja õlul, kes peab nendega äri ajama.

President Ilves mainis ühes ülesastumises, et me peaks vaatama Poola suure turu poole, kuid sealgi on kõikuva zlotiga majandus. Kas eestlastel on üldse võimalik Poolas kaubelda?
Mis puudutab Poola tootmist, siis mõnes valdkonnas on see tõesti odavam kui meil. Kuid kui me vaatame üldist elatustaset, nende hindasid, siis näeme, et ruumi oleks. Poola on teistsuguse arenguga riik, seal säilis ka Vene ajal kooperatiivne põllumajandus.
Samas võin kindlalt ütelda, et Eesti piim on oluliselt parem kui Poolas või Leedus. Siin on arenguruumi, siin on võimalused! Miks siis poolakad-leedulased ostavad täna meilt piima? Sest neil sellist pole!

Kui palju on meie majandus kriisaastatel kokku tõmbunud?
Naturaalnäitajate järgi pole meie põllumajanduses toodetu kahanenud, minimaalselt on vähenenud piima kogutoodang, aga võrreldes 2008. aastaga kasvas liha ja teravilja tootmine.
Küll oleme vähenenud rahalises mõttes, sest kokkuostuhinnad langesid ja põllumees kaotas rahaliselt üsna palju.

Igatsen rohkem kuulda ja lugeda vaba inimese väärikat mõtet

2010-03-04

Ando Kivibergi ja Uku Uusbergi käe all 24. veebruari õhtul Vanemuise teatrisaali publiku ja sadade tuhandete televaatajate ette jõudnud vabariigi aastapäeva kontsert põhjustas arvamuste tormi, millesarnast pole tekitanud ükski varasem säärane üritus.

Kontserdi kiitjatele on teravalt vastu astunud selle suhtes äärmiselt kriitiliselt meelestatud inimesed ning teema erutab endiselt internetikommentaatorite meeli.

Kontserdi kunstiline juht, Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Ando Kiviberg loodab ja usub, et see diskussioon on tegelikult väitlus minevikuvarjude kammitsas olemise, kodaniku seesmise vabaduse ja sallivuse üle.

Ando Kiviberg, lähme hakatuseks tagasi 24. veebruari õhtusse, kui Vanemuises oli eesriie just sulgunud. Kas sul käis kas või hetkeks peast läbi mõte, et see kontsert võib säärast poleemikat tekitada?

Vaatasime Vanemuises lava taga garderoobis ETV otseülekannet, et näha, kuidas meie töö tulemus saalist paljude kodus olijateni jõuab. Küsisime lavastaja Uku Uusbergiga endalt: kui suur osa sellest, mida näevad saalisolijad, jõuab televaatajani?

Loomulikult oli sellest pärast telemeeskonnaga juttu. Nad tunnistasid, et nii keeruka töö ettevalmistamiseks oleks olnud tarvis rohkem aega. Ehk on see üks põhjus, miks osa inimesi on praegu rahulolematud.

Meie eesmärk oli teha ilus kontsertlavastus, millel oleks oma kindel sõnum ja millest jääks kõlama äratav mõttetera. Hilisematest kommentaaridest olen aru saanud, et on väga suur vahe, kas lavastust vaadati teatrisaalis või telekast. Ka mõned vastuvõtul viibinud vaatasid kontserti Vanemuise fuajees ekraanidelt.

Võib juba ette öelda, et ka meie praegune jutt põhjustab hulgaliselt erinevaid arvamusi.

Olin kindel, et seda intervjuud andes valan ma õli tulle. Üsna tõenäoliselt tuleb veelgi vihasemaid reaktsioone, ent leian, et ma ei tohi vait olla, kui küsitakse.

Kontsert ja sellele järgnenud vastukaja näitavad, et valitud teema on tabanud märki. Usun, et praegu on just õige aeg tunnistada: meie vormiliselt vaba rahva vaba mõte kipub olema minevikuvarjude kammitsais. Selline seisund ei lase meil oleviku väärtustest rõõmu tunda ega ka tervelt oma eluga edasi minna.

On aeg kõnelda sellest, et eelarvamused ja sallimatus, mida me sageli enesele tunnistada ei taha, võivad meile endile liiga teha ning takistada meid tulevikku astumast.

Paistab, et kõnealune kontsert on üks aasta enam vastukaja pälvivaid üritusi.

Ilmselt küll. Võtan seda tunnustusena. See kontsert on meie inimestele korda läinud ja neid puudutanud. See on tekitanud küsimusi. On tekitanud rahulolu või siis pettumust, aga see pole jätnud ükskõikseks.

Võib-olla on siin paslik koht arutleda, et ehk läksime seekord liiga sügavale. Vahest leitakse, et järgmine kontsert tuleks teha revüülikum, meelelahutuslikum.

Kas see oleks ikka parem lahendus?

Minu arvates muidugi mitte. Leian, et meie ühiskond on pealiskaudsest meelelahutusest üleküllastunud. Isegi uudistest tehakse meelelahutus.

Miks me laseme endid niiviisi alavääristada? Aitab, sõbrad, aitab! Me oleme targad inimesed! Meie rahva kirjaoskajate osa on maailma suuremaid.
Loodetavasti oskame kirjast ka aru saada.

Pidagem endast lugu ja nõudkem rohkemat. Kasutagem mõtlemist, eelkõige läbimõtlemist. Mõtlemise all ei pea ma silmas, kulm kipras, kahtlustavalt nurgas konutamist. See kõlab ehk kellelegi banaal selt, aga vaba inimese vaba ja väärikat mõtet igatsen ma meie aegruumis rohkem kuulda ja lugeda.

Kui presidendi vabariigi aastapäeva kõnet peetakse aasta olulisimaks sõnumiks ning sellest oodatakse analüüsivat ja sõbralikku, kuid otsekohest peegeldust meie kaasajale ja lootusekübet tulevikuks, siis ei saa ju sellele järgnev kontsert olla terviksõnumita, pelgalt artistide ülesastumiste järgnevus. Kerge meelelahutuse, revüü, kabaree ja tont teab veel mille koht on hiljem ballisaalis.

Nüüd on siis aasta tähtsaim kontsert, mis peaks rahvast ühendama, inimesed hoopis kahte lehte löönud.

Aga mida inimesed sellelt kontserdilt üldse ootavad? Olen kommentaaridest aru saanud, et paljud midagi niisugust küll ei oodanud.

Nood pettusid.

Nende arvates oli selle kontserdi sõnum liialt tõsine või ärritav. Ma mõistan neid.

Kujutleme seltskonda, kes peab piduõhtut: inimesed joovad vahuveini, viskavad nalja ja soovivad üksteisele parimat ning korraga tuleb telekast pillerkaari asemel saade, mis nõuab süvenemist ning kus pole superstaare, vaid tegelased, kes tekitavad hüüumärkide asemel küsimärke. Ei pea olema psühholoogiadoktor, et mõista, mis emotsioonid neid pidutsevaid inimesi valdavad.

Ehk oli lavale kokku saanud liiga palju sümboleid?

Võib ka nii olla. Me oleme Ukuga maksimalistidest idealistid. Tahtsime mitmekihilise sõnumi abil väga lühikese ajaühiku vältel väga palju saavutada. Leidus neid, kes ei olnud valmis seda vastu võtma, eriti kui teleülekandest üht-teist kaotsi läheb.

Kas sa pead silmas neid, kes võrdlesid kontserti matuseülekandega?

Niisugune paralleel on väga ebaõiglane ja lugupidamatu. Osa inimesi, kes teatud olukordades minoorset helilaadi ei talu, kasutavad kritiseerides võimalikult värvikaid väljendusi.

Meie eesmärk oli teha ilus kontsert. Selline, mis läheks hinge ja pakuks rõõmsaid üllatusi. Ise läheks sellele kontserdile veel ja veel. Aga mõistagi on maitsed erinevad. Järgmisel aastal teeb keegi teine ja oma käe järgi.

Ehk oleks pidanud proovideks rohkem aega leidma?

Aega oli nii palju, kui oli. Enne kontserti ütlesin kõigis usutlustes, et see on tehniliselt väga keerukas projekt. Koostöös Vanemuise teatri suurepärase meeskonnaga saime aga etteantud ajas väga hästi hakkama. Kiitus talle!

Sisu keerukuse üle võib polemiseerida, aga mina pole selles küsimuses ehk objektiivne.

Ühed leidsid, et kontsert oli elitaarne, teistele jälle tundus see palaganina.

Meie ühiskond on mitmekihiline. Mis puutub elitaarsusesse või palagani, siis vabas maailmas saab mis tahes nähtust vaadelda märksa rohkem kui kahest äärmuslikust vaatepunktist.

Olen kuulnud ja lugenud paari lugupeetud inimese arvamust, et esitus ei olnud professionaalne. Minu meelest oli kõik professionaalne, alates väikestest kandletüdrukutest kuni Sven Grünbergini välja. Määrab pühendumus, mitte diplom.

Kontseptsioonid on erinevad: kas tegemist on kõigi või ainult üheprotsendilise eliidi peoga.

Vabariigi aastapäev on riigi sünnipäev, kogu rahva pidu. Kontserdi etteasteid kokku pannes me seda ka arvestasime. Tahtsime rääkida asjadest, mis Eesti ühiskonda praegu mõjutavad või häirivad. Soovisime kutsuda inimesi sallivuse ja tarkusega muredest ja hirmudest üle olema.

Paljudele mõjusid nagu härjale punane rätik Senegali koramängija Solo Cissokho ja Vene balalaikavirtuoos Aleksei Arkhipovsky.

(Ohkab sügavalt.) Mul on väga kahju, et osale inimestest on omane ksenofoobia - kas nad kompenseerivad sellega siis isiklikku ebakindlust või midagi muud. Minu arvates oli see aga mõnus ja sõbralik vimka.

Suurepärase muusiku ja äärmiselt sooja inimese Solo tõin lavastusse selleks, et meie tarduma kippuvat ühiskonda natukene talla alt kõditada ja lisada pisut värvikat külakosti muidu pühaliku kontserdi kõlapilti. Ootamatud olukorrad aitavad kivinenud arusaamu murendada.

Arkhipovskyl oli kontserdil kaks ülesannet. Esiteks soovisime tema etteaste kaudu vabariigi aastapäeva puhul meeles pidada ka meie venekeelseid kaasmaalasi. Teiseks tahtsime näidata õigusjärgsetele kodanikele sõna «vene» kontekstis midagi vaieldamatult healoomulist.

Arkhipovsky puhul kraapis nii mõnelgi kõrva veriseks okupatsiooniajast tuttav viisikatke.

Palun ärme kasutame valesid sõnu! Juba on liikvele läinud linnalegend, et tegemist oli suure impeeriumi hümniga. Mina ei tea, kes ja miks selliseid libafakte levitab. Arkhipovsky lisas oma ülimalt virtuoosse ja rõõmsa etteaste lõppu pisikese improvisatsioonilise paroodia kunagise Moskva raadio kutsungist. See oli muusikaline nali! Arkhipovsky kasutabki suurepärase improviseerijana ootamatutes olukordades üldtuntud meloodiaid kui vaimukaid märgisüsteeme.

Kas te teadsite enne, mida ta mängida kavatseb?

Loomulikult. Sellele järgnenud reaktsioonid näitavad, et osa eestlasi on umbusklikud kõige suhtes, mis seostub sõnaga «vene».

Meil ongi põhjust olla sügavalt solvunud selle peale, mida Nõukogude Liit Eesti riigi ja rahvaga on korda saatnud. (Pikk paus.) Küsimus on aga selles, kuidas me edasi läheme. Kas jäämegi kurtma või saame terveks ja katsume oma elu sättida nii, et me edaspidi enesega midagi säärast enam teha ei lase?

Ma olen kõva Eesti riigi ja rahva patrioot. Aga kui kaua me tahame raevus olla? Millest unistavad inimesed, kes balalaikamehe lavaletoomise tõttu süüdistavad meid riigi ja rahva reetmises? Kas 300 000 inimese väevõimuga rongidesse toppimisest ja tagasisaatmisest? Ma ei tahaks seda uskuda, et mõni süljepritsija tõsimeeli vastuküüditamisest unistab.

Need inimesed on siin ja jäävad siia ilmselt koos meiega. Me elame ühes riigis. Meil tuleb kokku leppida ja saavutada olukord, kus peame üksteisest lugu. Targemal on võimalus võtta initsiatiiv.

Paljude arvates astuti ikkagi väga valusalt konnasilmale.

Mis teha. Rõhutan, et eestlastele anti taas võimalus olla oma saatusest suurem. Ärgem olgem väiklased!

Ja palun ärge pange ühte patta Vene režiimi ning vene rahvast ja kultuuri tervikuna. Vene rahval on ka väga-väga häid külgi, nagu me kõik teame. Arkhipovsky on tohutult sõbralik inimene ning Eestist ja eestlastest tõelises vaimustuses.

Muide kuidas tema soolokontsert järgmisel päeval Tallinnas läks?

Täismajale. Tavaliselt ta lisalugusid ei mängi, aga seekord tegi ta neid tervelt kolm. Märkimisväärne on, et kaks kolmandikku publikust oli eestikeelne.

Aastapäevakontserdiga seoses on kasutatud ka karmi väljendit «ennasthävitav multikultuursus».

See on huvitav ja mitmetähenduslik sõnakombinatsioon ning sellega seoses on oht täiesti tajutav. Aga mitte sellepärast, et kultuurid segunevad, vaid sellepärast, et kultuure segatakse mõttelaisalt ja vastutustundetult, süvenemata ja ainult poosi pärast.

Eesti pärimusmuusika keskus institutsioonina on algusest peale deklareerinud, et ta õpetab pärimusmuusikat just nimelt selle pärast, et maailmas jääksid kestma paikkondlikud kultuurierinevused. Maailm on seda huvitavam, mida mitmepalgelisem ta on.

Kui tulla tagasi kontsertetenduse visuaalse poole juurde, siis kõvasti on sugeda saanud meie vapilõvid. Kas nood olid meelega sellised natuke õnnetud ja hatused?

Minu meelest olid nad parimad, mida ühed kostüümikunstnikud suudavad luua. Pisut grotesksed? Hea küll, ehk pisut.

Vapilõvide tegelastena kasutamine võis olla mõnele pühaduse rüvetamine, minu arvates oli see aga leidlik ja vaimukas kujund. Selle kaudu tahtsime öelda, et sobrame usinalt minevikus ja uneleme tulevikus, kuid olevikust ei taha rõõmu tunda.

Eestlased pole läbi aegade kunagi elanud nii hästi kui praegu. Kas me ei võiks siis rõõmustada, uhkustada ja rahul olla, kuigi aeg on praegu raske?

Lõvid olid Uku välja mõeldud ning olen talle selle idee pärast isegi tsipa kade.

See, kui lõpus koor kõrvale nihkus ja selle tagant ilmus välja kolm rahulolevates poosides vapilooma, oli samuti sümbol ja heatahtlik nali. Mingil põhjusel see vist läbi teletorude kodudesse ei jõudnud.

Üks asi on ennast nimetu netikommentaatorina välja elada või blogis arvamust avaldada, aga sulle on ju tulnud ka päris isiklikke kirju. Mida sa neile vastad?

Ma olin äsja haige ja kohe ei saanud neile vastata, aga ehk saavad küsijad nüüd vastused siit kätte.

Need kirjad on oluline kinnitus, et sellise kava jaoks oli just õige aeg. Mõnda inimest see ärritas, mõnda vaimustas, aga järelikult läks see ikkagi korda. Kõige kohutavam asi maailmas on ükskõiksus.

Minule meeldivad süvenemist nõudvad asjad ning soovin neid ka üldsusega jagada.

Kontserdi muusikavalikut üle kuulates veendusin, et sai ilus tervik - just niisugune, nagu kavandasime.

Kui teile antaks võimalus seda kontsertetendust uuesti teha, siis mis võiks teisiti olla?

Saime võimaluse öelda selle kontserdiga, mis on meie arvates tähtis, ja me kasutasime selle ära. Kui mulle niisugust võimalust uuesti pakutaks, toimiksin samamoodi.

Küsis: Margus Haav

Ruutsoo järgi tiirleb Päike ümber Maa

2010-03-04

Trivimi Velliste sõnul ei pea paika professor Rein Ruutsoo väide, et Washington olevat viiskümmend aastat kestnud Eesti iseseisvuse järjepidevuse jutule kurdiks jäänud ning et iseseisvus oleks ka Eesti Kongressita jõustunud.

Rein Ruutsoo kirjutas Kesknädalas, et 1990. aasta kevadel ei saanud olla endastmõistetavamat unistust kui Eesti iseseisvus. "Väide on õige, kuid kogu küsimus seisneb selles, missugune see unistus oli. Missugusest iseseisvusest unistati? Kas see „iseseisvus" pidi olema „suveräänsus" vaba ja demokraatliku Nõukogude Liidu koosseisus? Või pidi see koguni seisnema N. Liidust „väljaastumises"," küsib Trivimi Velliste ja leiab, et välja saab astuda sealt, kuhu ollakse enne sisse astunud.

"Eesti Vabariiki oleks saanud lõpetatuks kuulutada ainult Eesti kodanikud ise - seda polnud nad kunagi teinud. Järelikult: Eesti Vabariik eksisteeris endiselt kogu aeg - de jure. Kahjuks ei saanud Eesti Vabariik toimida kodumaal de facto," selgitab Velliste, et kogu maailmapilt oli 1990. aasta kevadel selge.

"On inimesi, kes jagavad Copernicuse maailmavaadet, et Maa tiirleb ümber päikese. Ent on olnud aegu, mil arvati Ptolemaiose kombel, et hoopis Päike tiirleb ümber Maa. Just samasuguse põhimõttelise valiku ees seisis eesti rahvas 1990. aastal: kas tunnistada, et Eesti Vabariik on kogu aeg olemas olnud ja okupandid tuleb siit (nende oma nõrkuse ja lääneliitlaste toel) välja saada? Või hoopis tunnistada Nõukogude õigussüsteemi kehtivust, võidelda selle raames endale suuremaid vabadusi ja viimaks - hea õnne korral - koguni N Liidust „välja astuda". Selle viimasega oleksime loomulikult tunnustanud ka oma kunagist „sisse astumist"," on Velliste veendunud, et kaks aastakümmet tagasi kokku astunud Eesti Kongress kaitses teadagi Copernicuse maailmanägemust - ja võitis selle suure lahingu eestlase hinges ning teadvuses. Eesti Kongressi valimised olid läbi aegade meie suurim kodanikualgatus.

"Muidugi ei saanud olla N Liidu huvides mingisugune jutt Eesti Vabariigi kestmisest ega ole ka praegusele Kremlile vastuvõetav arusaam, et me pole õiguslikus mõttes mitte kunagi Nõukogude Liitu kuulunud. Kremli seisukohalt vaadates on selleks kuhjaga nii praktilisi kui põhimõttelisi kaalutlusi," usub Velliste, et Ruutsoo unistatud „iseseisvumisel" oleksid lood kodakondsuse, omandi ja palju muuga hoopis teisiti olnud.

Velliste lausub kiidusõnu meie kaitseväe juhataja kõnet esimesel paraadil, mis peeti Vabadussõja võidusamba ees, kus kindral juhtis uute ohtude osas tähelepanu märkamatule psühholoogilisele sõjale Eesti vastu.

"Rikkalike naftadollarite abil on võimalik pidada ülipeent infosõda, püüdes tõepoolest ajada rahvast tülli, luues eestlastele tasapisi kuvandit oma riigist, mis polnud suurem asi minevikus ega saa millegagi hakkama ka tulevikus," arvab Velliste, et kindrali üleskutse immuunsusele selliste asjade vastu on väga ajakohane. "Olgem tähelepanekud, aga olgem üksteise vastu ka pisut sallivamad või vähemalt viisakamad. Ja katsugem eristada teri sõkaldest. Meie eneseuhkus ja eneseväärikus aitavad meil vastu pidada ka tuleviku katsumustes."

Maaelu maine paraneb

2010-03-02

Eelmine aasta oli põllumehele väga raske. Nii kiiret kokkuostuhindade langust ei osanud keegi ette näha, samas vähenes riiklik toetus. Seevastu 2008. aastal oli piima kokkuostuhind vägagi rahuldav. Samuti maksti 2008. aastal lisaks Euroopa liidu toetusele ka meie oma riigi eelarvest maksimaalne lubatud toetus välja ning see jäi kärpimata isegi sügisel vastuvõetud lisaeelarve tulemusena.

Seega oli 2008. aastal Eesti ajaloos esimene kord, kus riik maksis põllumeestele Euroopas kokkulepitust võimaliku siseriikliku toetuse välja täies mahus ning see on ka absoluutarvudes aastate suurim. Riik oli oma poliitilist tahet põllumajandussektorit rahaliselt maksimaalses mahus toetada selgelt väljendanud. Soodsad kokkuostuhinnad kasvanud riiklik tugi lõi mõistagi ka ootuse, et see olukord säilib.

2009. aastal sattusid kokku kaks negatiivset asjaolu: järsk ja kiire põllumajandustoodete kokkuostuhindade langus ning üldine majanduskriis, mis laastas ka riigi rahakotti ning kärpida tuli muuhulgas ka riiklikke põllumajandustoetusi Mõistagi jäid puutumata Euroopa Liidust tulevad toetused ning neile vajalikud Eesti riigi omaosalused.

Selles kriitilises olukorras oli ka üks hea külg. Kui varem võis sageli kohata pisut iroonilist suhtumist põllumajanduse ikalduseaastatesse ning nuriseti ka makstavate toetuste pärast, siis nüüd üldise majanduskriisiga kogesid ka teised ettevõtlussektorid, et tootmises ei pruugi kõik sõltuda enda tublidusest vaid on olemas nn vääramatud jõud, liiati siis põllumajanduses. Tundub, et mõistmist tuli juurde ka selles vallas, et põllumajandustootmist ei saa päevapealt lõpetada, veel vähem soodsamate aegade saabudes jälle kiiresti alustada.

Selline üldine suhtumise paranemine käib käsikäes ka riigipoolse panusega. 2010.a aasta riigieelarve vähenes, samas põllumajandustoetused kasvavad märkimisväärselt, sh otsetoetuste lisamakse nn topupkoguni21%.

Mullu toetati Euroopa Liidu ja Eesti eelarvest põllumajandust, maaelu ja kalandust kokku 3,3 miljardi krooniga - nii suured ei ole toetused ühelgi varasemal aastal olnud. Kui teada, et PRIA vahendusel määrati toetusi 36 153 korral, saab selgeks PRIA-le langev töömaht ja vastutus.

Toetustega seoses on sageli küsitud, miks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) ,,kiusab" taotlejaid ning kontrollib liialt täpselt kõigi nõuete vastavust. Sageli tehakse ettepanekuid osa menetlusetappe ära jätta, usaldada taotlejat ning loota järelkontrollile. Mitmetel puhkudel on toodud positiivse näitena mõnd muud riiki ning kiidetakse, kui osavalt osatakse mõnes riigis reeglitest mööda vaadata.

Selles küsimuses on Eestis otsustajad igal tasandil seda meelt, et taotlejale ei tohi esitada liigseid nn ülipüüdlikkusest tekkinud nõudeid, kuid kontrolli kvaliteedi osas järeleandmisis ei saa teha ning ,,rehepapi tegemine" maksumaksja raha arvelt pole ühelgi juhul lubatud.

Välja kujunenud nõudlikkus taotluste suhtes on Eestis ära hoidnud ka selle, et proovitaks pettusega rasketel aegadel toetusi saada. Pettuste arv on meil Euroopa Liidu väikseim ning ka võlgnevuste summa püsib 0,2% juures toetuste kogusummast.

Ala arvan, et ei tootja, riik ega ükski maksumaksja ei taha olla olukorras, kus kergel käel väljajagatud miljonid tuleks meiepoolsete reeglite rikkumise tõttu Euroopa Liidu ühiskassasse tagastada.

Näiteks tuleb Euroopa Liidus põllumajandussektoris tagasimakstavatest summadest rohkem kui pool tasuda Itaalial, see on nn lihtsa rahajagamise hind. Mida see tähendab riigile majanduskriisi olukor

ras võime meie õnneks vaadata teiste vigade pealt. Selliste vigade ja pettuste vähesus on kindlasti üks tegur, mis ka siseriiklikult Eesti põllumehe mainet positiivselt kujundab.

Sel aastal on kavas maaelu ja põllumajandustoetusi maksta 4,3 miljardit, millest oluline osa kulub maaelu mitmekesistamisele ning külaelu arendamisele. Sedalaadi meetmete vajalikkus on üha enam kinnitust saanud. Rajatud või renoveeritud seltsimajad, lisandunud sportimisvõimalused ja turismiobjektid, heakorrastatud külakeskused, käimalükatud väiketootmised ja teenuste pakkumine. Kõik see on maapiirkondades eluliselt vajalik nii kohalikule elanikule antud ajahetkel kui ka tulevikule mõeldes. Sest külaelu areng, võimalused vaba aega veeta, saada teenuseid kodukohas, korrastatud ümbrus - see loob maaelule hea fooni ning kallutab ka linnaelaniku otsust tulla elama maale.

Hiljuti Varssavis põllumajanduspoliitika tuleviku üle arutlenud põllumajandusministrid leidsid samuti, et põllumajandustoetused peavad tulevikus veelgi rohkem sõltuma ühiskonnale pakutavatest hüvedest ehk lisaks toidu tootmisele ka korras keskkonnast ja teistest väärtustest, mida põllumajandus ühiskonnale pakub.

Põllumehe sihikindel töö, riigi maksimaalne võimalik abi ning Euroopa Liidu tugimeetmete oskuslik kasutamine piirkonna üldiseks arenguks parandab samm sammult maaelu mainet. Loodan, et selle lõhkumiseks ei kasuta poliitikud omakasupüüdlikku kampaaniat ,,oi kui halvasti kõik on". Näidates end võimaliku ainuaitajana teenitakse küll ehk mõni isiklik plusspunkt, kuid tehakse karuteene tegelikule põllumehele ja maaelanikule.

Aeg kavandada Pärnus strateegilisi muutusi

2010-03-02

Neljapäevasel istungil nädala eest kinnitas volikogu Pärnu linna käesoleva aasta eelarve kogumahus 592 miljonit krooni. See on ligi kümme protsenti väiksem kui eelmine. Näiliselt toimus kõik väga lihtsalt. Linnavalitsus kärpis ja vähendas kahe kuu jooksul massiliselt kõikidest valdkondadest nii palju kui võimalik ning volikogu kinnitas selle võimuliidu ilmse häälteenamuse positsioonilt pikema jututa.

Loomulikult tegi linnavalitsus väga lühikese ajaga ära suure töö. Oktoobri lõpuks oli selge, et eelarvega ei olnud eelmine linnavõim veel üldse tegelnud. Alustada ei tulnud tühjalt kohalt, vaid august. Kuu aja jooksul alles selgus, kui sügav see auk tegelikkuses on. Linna edasitoimimiseks ei olnudki muud valikut kui kokku tõmmata kõik, mida vähegi tõmmata andis.

Arusaadavalt on volikogus vastu võetud eelarves oma niinimetaud pehmed kohad, mille põhjal tulude laekumine on lotovõidu maiguga, kuid jooksvad kulud on vähemalt kontrolli all. Piltlikult kirjeldades on tulekahju kustutatud ja kuigi mitu hõõguvat kollet veel suitseb, saab nüüd mõelda ehitamisele.

Volikogu avanss

Eelarve on vahend plaanide elluviimiseks. Seetõttu on eelarve koostamise aluseks vaja püstitada pikaajalised strateegilised eesmärgid. Mõistetavalt ei olnud võimalik kahe kuuga eelarvet koostades lähtuda pikast perspektiivist. Nüüd aga on aeg võtta ette võimuliidu eesmärkide põhjalik kirjeldamine neljaks aastaks. Nende põhjal saab luua eelarvestrateegia plaanide elluviimiseks. Selliselt valmiva eelarvestrateegia järgi on kohe kevadest aeg alustada normaalses rütmis 2011. aasta eelarve ettevalmistamist.

Käesoleva aasta esimesed kuud annavad aimu maksulaekumiste prognooside paikapidavusest ja on aluseks uute kirjeldamisel. Pikaajalistest eesmärkidest ei ole koalitsioonil kindlasti puudu. Nimetan siin linnajuhtimise ülesehituse senisest ratsionaalsemaks muutmist, meetmeid töökohtade loomiseks, Pärnu maamaksureformi ja linnaruumi arendamise visiooni kokkuleppimist lähiaastateks.

Erafirmades vaadatakse äriplaan üle igal aastal. Samuti vaadatakse üle juhtimise struktuur äriplaani elluviimiseks. Neid firmasid, mis konkurentsis muutustega kaasas ei käi, ei ole varsti olemas.

Linn küll päris ära kaduda ei saa, aga konkurents linnade ja valdade vahel elanike eest on oma sisult niisama armutu. See, et iga inimene meeskonnas tegutseb alati õigel ajal ja viisil parima tulemuse nimel, on väga oluline eeldus konkurentsis püsimiseks.

Linnajuhtimise audit peab minema välja iga töötaja tegevuse analüüsini. Töö täisringi hindamine, arenguvestlused, eesmärgipüstitused ja töötaja perioodilised tegevusplaanid on selles valdkonnas tavapärane tegevus. Kuuldavasti on linnavalitsus struktuurianalüüsiga algust teinud.

Valimiste ajal rääkisid kõik kandidaadid töökohtade loomisest. Reaalselt on töötuse andmed nii Pärnus kui kogu riigis järjest halvenenud. Abinõud, mis paneksid mõnda riskivalmis töötut alustama Pärnus oma firmaga või välisinvestorit valima enda ettevõtte asukohaks just Pärnut, on kiiremas korras vajalikud.

Ettevõtlust soodustavate meetmete koostamine, volikogus vastuvõtmine, tutvustamine ja rakendamine on aeglane protsess. Seepärast ootame sellise sisuga eelnõusid volikogus juba sellel poolaastal.

Maamaksuseaduse muudatusega loodi 2009. aasta suvel võimalus vabastada linnakodanikud teatud ulatuses maamaksust. Kohalikud elanikud maksavad linnakassasse makse, mille eest muu hulgas koristatakse ja valgustatakse tänavaid, lükatakse lund ning hoolitsetakse haljasalade eest. Suvepuhkuste tarbeks soetatud korterites-majades üldjuhul linna maksumaksjaid ei ela, siiski viivad nende kinnistuteni hooldatud ja valgustatud tänavad. Õiglane oleks teha vahet kinnistute maamaksuga maksustamisel.

Maamaksust peavad olema vabastatud Pärnu linna elanike kodud ja maamaks peab olema kõrgem nendele, kes oma palgast linnaeelarvesse ei panusta. Siis võiksid kinnisvaraomanikud ise otsustada, kas nende tulumaks laekuks Pärnusse ja nad saaksid sellega maamaksusoodustust või ei. Maamaksureform tuleb kohe käivitada.

Maksumuudatuse ettevalmistamine on töömahukas protsess ja seepärast on vaja selle lähtekohtade väljatöötamisega kiiresti alustada. Selle kaudu suureneks linna eelarvetulu, aga linnaelanik saab oma kodu aluse maa maksuvabaks.

Poliitiline kokkulepe

Selle suhtes, et Pärnu linnaruumi ei ole arendatud eesmärgipäraselt, tunduvad olevat ühel meelel nii ajakirjanikud, arhitektid, linnakodanikud kui linnavalitsus. Üks asi on koostada lähteülesandele vastavalt planeeringuid, olgu need siis detailsed, teemalised või üldised, teine lugu on paika seada eesmärgid, kus ja mida inimesed selles kavandatud linnaruumis teevad.

Linnaruumi arengu visioon peab saatma kogu eelarvestamise ja planeerimise protsessi. Kas me tahame, et Rüütli tänav ja seda ümbritsev väike vanalinn oleks tulvil kauneid loomeinimeste töötube, suveniiriärisid ja söögikohti? Kui jah, peab linnajuhtidel olema selge tegevuskava, miks nimetatud ärid ja inimesed tahaksid sinna tulla. See on pikk soodustuste, ühiste ettevõtmiste ellukutsumise protsess, mille lõpuks kujuneb niisugune keskkond.

Kas arvate, et armsad Saksa väikelinnad või Haapsalu lossiümbruse tänavapilt on tekkinud iseenesest? Ei, selleks on kaua eeldusi loodud ja neid luuakse pidevalt.

Käesoleva aasta eelarve on kinnitatud ja juba elame selle järgi. Loodame, et järgmine aasta toob majanduse mõningase elavnemise ja kompenseerib vähegi jooksva eelarveaasta lõpuks jäävat miinust. 2011. aasta toob linnale hulgaliselt kulusid, mida seni pole makstud. Nimetagem kas või spordihalli miljoneid. Uue eelarve koostamine ja Pärnus jätkusuutliku elu kavandamine on linnavõimule palju raskem ülesanne, mille lahendamiseks volikogu praegu avansi andiski.

Mitte ainult rongaisadest

2010-02-26

Justiitsministeeriumi avalikustatud rongavanemate nimekirjal on vähemalt üks kindla peale hea külg: lõpuks on hakatud nendest asjadest pisutki avalikkuses rääkima.

Selgub justkui üllatusena, et lapsevanemad ei oskagi alati omavahel koos elada ja kui nad lahku lähevad, siis tulevad sageli kogu emotsioonidepuhangu ja uute olukordadega nii kehvasti toime, et kannatab laps. Pole mõtet pead liiva alla peita: ligi pooled laste lihastest vanematest ei ela koos. Kas rongavanemate nimekirja avalikustamine parandab seda probleemi? Ei.

Oskus olla lahus

Lapse kasvatamiseks kulub hulk raha ja kui materiaalne pool on ainult ühe lapsevanema kanda, kannatab laps. Laps kannatab ka siis, kui vanematevaheline suhtlemine või suhtluse sootuks puudumine toodab närvilisust, halvustamist, ebakindlust, usaldamatust, hirmugi. Kannatav laps on peale isikliku tragöödia pikas perspektiivis ka kogu ühiskonna kannatus. Sellest tulenevalt pole täiesti sassis peresuhted ainult ühe perekonna mure, vaid igaühe mure. Eesti põhiseaduse kohaselt peavad vanemad lapsi kasvatama ja ülal pidama ja riigil on kohustus aidata vanematel oma kohustusi täita.

Rongavanemate avalikku nuhtlust prooviti ka kolhoosikorra aegu, kui joodikuid või alimentidest kõrvalehoidjaid seinalehes naeruvääristati või kutsuti parteikoosolekule aru andma. Tulemused olid mäletatavasti nulliligidased, mõnikord isegi vastupidised, kuna võimudega tülis olemine oli põhimõtteliselt popp. Et avaliku häbiposti mõju sõltub eeskätt varasemast kasvatusest, kinnitab pikalt räämas seisnud Volga restorani maja Tartus, mille pagulastest omanikud hakkasid kohe tegutsema, kui nende nimed majaseinale naelutati. Loodetavasti aitab see nimekiri kedagigi, kuid sellegipoolest tuleks palju rohkem tegelda põhjustega. Tegelikkusest lähtuvalt tuleks juba koolipingis lastele õpetada, kuidas olla koos, kuidas lahendada eriarvamusi ja kuidas käituda siis, kui otsustatakse minna lahku. Rääkimata sellest, et nii elementaarsest asjast nagu vanemlik vastutus tuleb samuti jutuks võtta koolipingis. Praegusaja peremudelites ei anta enam emalt tütrele edasi imetamise oskust ega õpeta isad poegadele karujahti, mõnikord ei õpetata isegi elektripirni vahetamist. Praktika kinnitab, et koolil tuleb need rollid üle võtta, sealhulgas ka väga elementaarsete kooseluoskuste ning isegi lahutusõpetuse osa. Paljud lapsed oleksid õnnelikumad ja majanduslikult paremini kaitstud, kui nende vanemad oleksid pärast lahkuminekuotsust osanud seda praktikas mõistlikult läbi viia. Ka uutes õppekavades, kus inimeseõpetus on viidud rohkem ainetevaheliseks, on läbivad teemad karjääri planeerimine ja terviseohutus, kuid mitte oskus hakkama saada oma mehe/naise, laste ja vanavanematega. Pereplaneerimisest on juttu küll: kogu info lõpeb teadmistega, kuidas vältida soovimatut rasedust. Aga kui läheb teisiti... Me kuidagi häbeneme perekonnateemasid.

Tegutseda tuleb enne katastroofi

Lapse kasvatamisele kuluv ressurss erineb oluliselt täiskasvanute vajadustest: kui isegi kõige peenem daam saab samade talvesaabaste ja palituga käia kümme talve järjest, siis kasvav organism vajab uut varustust igaks hooajaks. Täiskasvanu oskab ennast kultuuriliselt harida väga mitmekesiselt, lapsel jääb üks arenguetapp aga läbimata, kui ta teatrisse ei pääse või kui ta ei saa Tähekesest päris oma traktorit välja lõigata. Kui lapse ema ja isa või ainult üks neist on otsustanud eraldi elada, on see lapsele raske koorem niikuinii, ja ainsad inimesed, kes saavad last selles olukorras kõige paremini aidata, on needsamad ema ja isa. Vältimatuteks eeltingimusteks seejuures on mahajahutatud emotsioonid, egoismivaba lapse huvide eest seismine ning omanikutundest ja teise täiskasvanu kontrollivajadusest vabanemine. Viimane näib sujuvat väga raskelt ka selliste vanemate puhul, kes iseenesest on lapse kasvatamisest huvitatud, kuid kes ei suuda aktseptida lihtsat tõsiasja, et lahkuminek tähendabi teisele lapsevanemale täieliku tegutsemisvabaduse andmist. Ja kui teine vanem tõesti lapsevaenulikult käitub, ei aita elatisraha mittemaksmine, vaid lapse kasvatusõiguse ametlikult endale taotlemine. Kuigi enamasti on vabandused stiilis «ma ei maksa elatist, kuna teine vanem ei kasuta seda raha õigesti» täielik jamps.

Kõik see eeldab, et lahutavad vanemad saavad tuge koostegutsemiseks ja koosotsustamiseks lapse huvides. Eesti süsteem on aga selline, kus riigi tugi suuresti algab ja lõpeb kohtumenetluse pakkumisega. Nii kodanike harimine vanemlike kohustustega hakkamasaamiseks kui ka lepitusmenetluste pakkumine on mõlemad lapsekingades, ehkki väga häid näiteid leiab juba mitmelt poolt. Päris kaabakat ei paranda muidugi haud ka mitte, aga ka sellisel juhul kõnnib ilmsüüta laps ju ikkagi oma tühja kõhuga ringi ning kuidagi tuleb lahendused leida. Igal juhtumil on oma nägu ja isemoodi põhjused, kuid üks on kõigil ühine: lahendusi ja abi on lapse huvidest lähtudes tarvis siis, kui hakkab jamaks kiskuma. Elatisvõlglaste nimekirja avaldamine asub sama sirge kõige vähemtoimivas otsas.

Kaitseministri usutlus enne sauna

2010-02-25

Eesti vabariigi aastapäeva eel Kadrinas kohalike meestega saunaplaane pidanud kaitseminister Jaak Aaviksoo usub kaljukindlalt, et liitlased tulevad meile õnnetul G-päeval appi.

Teie Lääne-Virumaa visiit on enamasti seotud Kadrinaga. Miks just Kadrina?
Võib-olla kõige targem oleks öelda, et Kadrinas olid aktiivsed inimesed, kes leidsid, et vabariigi aastapäeva eel käiks kaitseminister koolis ja peaks aktusel kõne. Ja kui siia on tuldud, siis miks mitte natuke laiemalt ringi vaadata.

Mul on hea meel, et sai valla- ja koolirahvaga Vabadussõja mälestussambale pärg pandud. Rääkisime ka kaitseliidust, kaitseliidu lasketiiru võimalikust ehitamisest, riigikaitseõppest.

Tallinna püstitatud Vabadussõja võidusammas on palju negatiivset kõneainet pakkunud. Kas ei oleks õigem see mõnel ööl lihtsalt teisaldada ja hiljem teha nägu, et midagi pole juhtunud?
Ma arvan, et tegemist on suurepärase sambaga ja lambid tuleb lihtsalt põlema panna. Midagi keerulist seal rohkem polegi.

Aga eks ta paraku on keeranud poliitiliseks võitluseks, nagu ikka Eestis mõne asjaga juhtub. Kui vaatan riigikogu 2005. aasta otsust, siis oli ka kaks küsimust, et kas teeme Vabadussõja võidusamba või lihtsalt võidu monumendi. Eks need, kes võidu monumenti pooldasid, nüüd kõikidest torudest pasundavad, et tegemist on vale asjaga.

Mina olen küll seda meelt, et Vabadussõja võidusammas on väärikas mälestusmärk. Ja see, et need lambid ei põle, nagu me tahame, on tegelikult väike viga.

Eelmisel aastal korraldas Venemaa viimaste aastate suurimad õppused, kus ühe osana oli ka Baltikumi blokeerimine. Järgmise sammuna siis ilmselt okupeerimine. Kuidas neid õppusi kommenteerite?
Õppused Zapad ja Ladoga on pärit Nõukogude ajast ja Eestiski on palju mehi, kes nendest omal ajal on osa võtnud. Isegi peaminister ütles mulle, et tema on samuti nendel õppustel käinud.

Nende õppuste mastaap oli võib-olla suurem, kui tavaliselt oleme näinud, ja ega see heanaaberlike suhete edendamisele kõige paremal moel kaasa ei aita. Aga arvan, et seda ei tasu üle tähtsustada või selle pärast hirmu tunda. Eks oleme oma riigikaitset tasapisi üles ehitanud, teeme seda koos liitlastega, ka harjutame. Küll mitte nii bravuurikal ja massiivsel moel. Aga see ei tähenda, et me ei ole valmis riskidele vastu hakkama.

Läänemerre rajatav gaasijuhe Nord Stream on üks hoob, mis võib mõjutada energiaturgusid, kuid samas kõlbab see hästi ka provokatsioonideks. Hiljuti olevat üks Eesti kodanik kaaperdanud laeva Artic Sea, kuid tulevikus võivad Eestist pärit terroristid massiliselt rünnata seda gaasijuhet.
Kui kellelgi on tahtmist tüli norida, siis ettekäände leiab alati. Olgu see siis üks toru või Poola allveelaev. Ei saa arvata, et kui toru ei oleks, siis ettekäänet ei leitaks.

Vaatame seda toru energiapoliitilises võtmes ja mitte sõjalises võtmes. Sõjaliselt ei ole see mingi eriline objekt. Aga muidugi on kahetsusväärne, et Saksamaa ja Venemaa nii ülepea kokku lepivad ja hinnast küsimata püüavad nende vahele jäävaid naabreid eirata. Eks see on ka asi, millesse tuleb suhtuda, nagu see on tehtud. Jah, kahjuks see nii on, aga ajame oma asja edasi ja ärgem laskem end sellest heidutada.

Mõnelgi kaitseväelasel on jäänud mulje, et Eestil puudub konkreetne kaitseplaan. Et Venemaa hoiab piiridest saja kilomeetri kaugusel pidevas valmisolekus üksusi, kes helikopterite madallennul tulevad radarile märkamatult üle piiri ja Eesti okupeerimine on tundide küsimus.
Eks neid arvamusi ja stsenaariume mõeldakse ikka välja. Eesti kaitseväel on järjekindla metoodikaga tehtud riskihinnang. Kaitsemudelit on arutatud nii riigisiseselt kui ka lääneliitlastega. Kokku on lepitud, millele riigikaitse üles ehitada.

Arvamusi on seinast seina. Teame, et nii palju kui on inimesi, on arvamusi. Kaitseväes ei ole see teisiti. Täna võib kinnitada, et kaitseplaanid, mis on tehtud kümneks aastaks või mida me NATO liitlastega realiseerime, et neid ei ole sugugi lollid inimesed kokku pannud.

Vaidlused on vaieldud. Ega need ei ole olnud lihtsad. Valikuid on tulnud teha. Mõni asi on välja jäänud, mida osa kaitseväelasi peab oluliseks.

Kõige häälekamad sõnavõtjad, reservis kolonelleitnant Kunnas ja brigaadikindral Roosimägi, on oma seisukohtadega alla jäänud ja püüavad nüüd nendest positsioonidest lähtudes kogu kaitseväge rünnata. Arvan, et siin tuleks asjad panna proportsiooni. On olemas üksikisikute arvamus ja on kaitseväe ja meie liitlaste arvamus, arvan, et seda võib usaldada.

Liitlaste seas oleme heas kirjas tänu välismissioonidele Afganistanis ja Iraagis. Samal ajal meie põhiline liitlane, Ameerika ühendriigid, kuuldavasti keeldus Eestile relvi müümast.
Ütleksin küll, et midagi niisugust mulle teada ei ole. Rääkimata sellest, et oleks juttu konkreetsest relvastusest, konkreetsest keeldumisest.

Tõsi, kõik relvastusmüügilepingud on keerukad ja võtavad enam aega. Vaja on rohkem kannatust. Aga nende relvasüsteemide suhtes, mis meile on huvi pakkunud, sealhulgas ka missioonide suhtes, oleme alati kokkuleppele jõudnud.

Välismissioonidel käib Scoutspataljon, Eesti eliitväeosa, kus viimasel ajal olevat palju Soomes töö kaotanud ehitajaid, kes paremate aegade tulekul sealt jälle jalga lasevad.
Eks meie kaitseväe komplekteerimine on minu jaoks käinud veidi madalamas tempos, kui oleks võinud. Natuke on see seotud kaitseväe arengukavadega, mis me NATOga liitumise eel vastu võtsime. Meil oli periood, kus kujutlus, missugust kaitseväge me ehitame, oli natuke maa ja taeva vahel.

Nüüd on vastu võetud uus 10aastane arengukava. Oleme seda arengukava realiseerinud. Ma julgeksin öelda, et see on kõige konsensuslikum riigikaitsedokument, mis kunagi Eestis on kokku pandud. Kes vähegi ajakirjandust on jälginud, see nägi, et kaitsevägi ja kaitseministeerium ei ole tülitsenud selle dokumendi üle avalikkuse ees. Ja need vaidlused, mis oli vaja, vaieldi selgeks.

Täna teame, et meil on umbes 2850 meest kaitseväe kirjas, ja teame seda, et aastal 2014 peab neid olema 4000. Igal aastal peab tulema 125 meest juurde. Seda professionaalset kaadrikaitseväge.

Eelmisel aastal saime selle numbri peaaegu täis. Olen veendunud, et sel aastal tuleb veel 125 meest juurde. Rahaline ressurss on olemas, plaanid on olemas. Ja küll see Scoutspataljon saab ka komplekteeritud.

See, kuhu mehi on juurde vaja, sõltub võimekusest, mis me välja arendame. Varsti tuleb kasutusse Ämari lennuväli. Sinna on vaja kaadrit. Oleme rääkinud muude võimekuste väljaarendamisest. On see siis soomusvõimekus või taktikaline transport, kõik need vajavad ka täiendavalt inimesi. Plaanid on selged ja sinna juurde käib ka Scoutspataljon. Sinna peab kuuluma 600 meest. Praegu on ta mehitatud natuke üle poole.

Inimeste nappus tähendab seda, et missioonide vaheajad on väiksemad kui liitlastel?
Päris nii see ei tohiks olla. Kõigil liitlasriikidel on ühine koormus või vähemalt sihttase, et 10 protsenti maaväe koosseisust võiks olla missioonidel. Arvan, et nii mõnelgi on see missioonikoormus suurem kui Eestil. Arvan, et saame oma koormusega hakkama ja kui kasvab kaitseväe koosseis, siis seda lihtsam on eesmärki täita.

Kas puudujääki rivis kompenseerivad mingil määral missiooninarkomaanid, kes suisa kipuvad sõtta?
Need on siiski üksikud juhtumid. Need suurt pilti ei muuda. Siin on vaja pigem pidurit panna ja öelda, et puhka kodus ja teeni kodumaad Eesti pinnal. Missioonil on vaja olla, kuid seda oma elustiiliks kujundada ei ole Eesti kaitseväelasel otstarbekas.

Meie kaitseväelased näevad palju surma, on ise pidevalt surmaohus. Kas neil esineb sellega pahatihti kaasnev posttraumaatiline stressihäire?
Eks ta loomulikult esineb, aga see on pigem erand kui reegel. Oleks väär ette kujutada, et missioonilt tulev kompanii, pealt saja mehe, oleks enamikus isiksuslikult ebastabiilsed. See psühholoogiline teenistus, mis meil täna on, suudab välja selgitada need, kel üleminekuperiood peaks olema pikem. Kes vajaksid psühholoogilist rehabilitatsiooni rohkem.

Arvan, et ei saa kunagi sajaprotsendiliselt välistada, et mingid häired välja ei löö. Aga posttraumaatiline stress on ka tsiviilkatastroofide puhul ette tulev asi.

Väär oleks arvata, et nad kujutavad suurt ohtu ühiskonnale või oma lähedastele. Usun, et see kogemus ja suutlikkus, mis kaitseväes on, vähendab seda riski veel.

Kui sageli puutub kaitseväelane psühholoogiga kokku kohustuslikus korras?
Jään korrektse vastuse võlgu, sest ei tea seda. Meil on seda rolli Eesti kaitseväes täitnud ka kaplaniteenistus. Kui efektiivne see on ja mil määral kaitseväe vajadusi täidab, on raske öelda.

Kõik, kes missioonilt saabuvad, läbivad vestluse, selgitamaks võimalikke riske. Kas see on piisav? Enamiku jaoks, ma arvan, et piirdub ühe vestlusega. Eks ka komandörid näevad teenistuse käigus, kellele see kogemus raskemini mõjub kui teistele.

Posttraumaatlist stressihäiret suudetakse pahatihti varjata avalikkuse eest ja elatakse välja lähedaste peal. Kas vesteldakse ka pereliikmetega?
Eks see on väga kompleksne teema ja loomulikult tuleb ka lähedastega sidet hoida.

Missugune see terviklik kontseptsioon on, oleks mul vara öelda, sest Eestist palju enam kogenud riikides on see pidevas arengus ja eks me püüame neilt õppida. Eelkõige oma briti kolleegidelt.

Oleme viimase paari aastaga väga suure sammu edasi teinud. See puudutab nii psühholoogilist teenistust kui haavatute rehabilitatsiooni. Meil on Tallinna keskhaiglaga väga viljakas koostöö. Samuti on meditsiinilise ja psühholoogilise teeninduse kvaliteeti oluliselt tõstnud koostöö brittidega.

Hiljuti tekitas lugejates vastakaid arvamusi Lätist laenatud tank.
Ma ei oska selle tankiloo kohta midagi öelda. Asjaosalised, kes selle otsuse vastu võtsid, peavad ise paremini teadma, milleks see vajalik ja otstarbekas oli.

Me oleme analüüsinud neid sõjalisi võimekusi, mida Eestil võiks vaja minna. Soomusmanööverüksus, kas see siis on tankide või jalaväe soomusmasinate peal, selline vajadus on identifitseeritud.

Tahaksin siinkohal rõhutada, et annaksime endale aru, et tänapäeval ei saa vaadata ükskõik missugust relvaplatvormi, kas tanki või helikopterit, üksikuna. Et ostame tanki, ja siis ongi kõik probleemid lahendatud. Enne kui soomusmasinate hankimise peale minna, peab olema selge, kuidas ta hakkab Eesti kaitseväes funktsioneerima. Mil moel teda toetatakse teiste üksustega. Missugune on õhukaitse võimekus. Vastasel korral saame lihtsalt kallid märklauad, mida on üsna lihtne hävitada.

Kes vähegi on moodsa sõja ajalugu uurinud, teab, mis juhtus Egiptuse tankidega kuuepäevases sõjas. Neil ei läinud just kõige paremini. Oli lihtsalt suur hunnik vanarauda.

Kallite relvasüsteemide ostmine, kui kaitsevägi ei suuda neid toetada, on tormakas. Avan, et kümne aasta pärast on Eestil soomusüksused olemas ja nad suudavad funktsioneerida Eesti kaitseväes. Selline otsus on põhimõtteliselt langetatud.

Enne analüüsime, mida selleks on vaja. Kus hakkab olema tankodroom. Arvan, kui küsida inimestelt, kas nad tahavad oma juurde tankodroomi, siis nende entusiasm tankide suhtes oluliselt kahaneb. Ka need probleemid peavad olema lahendatud.

Igasugune tehnika inimeseta on samuti vanaraud. Paljudes koolides on riigikaitse õppeainena. Annab see või on teie hinnangul andnud positiivseid tulemusi?
Ma ei tea, kas see positiivne tulemus, mida üldises riigikatse vallas näeme, on tänu riigikaitseõppele koolides. See ei peaks olema kohustuslik, kuid koolide arv, kus riigikaitse on valikainena, kasvab. Oleme seadnud eesmärgiks, et igal aastal peaks kümme kooli lisanduma. Seda oleme suutnud viimastel aastatel ka täita.

Mul on hea meel, et need avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et elanike toetus riigikaitsele kasvab. Kasvab toetus ajateenistusele. Kasvab usaldus kaitseväe ja kaitseliidu vastu.

Palju poleemikat on tekitanud küsimus, kas liitlased tulevad meile G-päeval appi. Agressor valib tavaliselt selle G-päeva siis, kui on õige ajalooline moment ehk poliitiline olukord.
Alustan sellest, et riigikaitses on oluline saavutada moment, et keegi isegi ei kaalu meile kallaletungimist. Heidutuse kasvatamine on kõige tähtsam. Meil ei ole vaja valmistuda kangelassurmadeks. On vaja tagada olukord, kus meie julgeolek oleks kindel. Arvan, et meie liitlaste roll on äärmiselt oluline just selle heidutuse ülesehitamisel.

Me peame toime tulema n-ö puusalt tulistamistega ehk spontaansete rünnakutega. Kui me suudame nendega toime tulla, siis arvan, et liitlaste ennetav kohalolek on olulisem, kui seda on relvastatud abi juba puhkenud konflikti korral.

Mis puudutab klassikalist küsimust, kas me sõbrad tulevad appi, siis olen seda võrrelnud peeglisse vaatamisega. Kui meie oleme veendunud, et läheme sõpradele appi, kui neil vaja on, siis arvan, et pole põhjust kahelda, et tullakse ka meile appi. See on nagu tavaeluski. Arvan, et oleme riigina käitunud nii, et meile tullakse appi kõhklemata.

Mis on kolm põhilist muutust teie elus pärast seda, kui vahetasite Tartu ülikooli rektori kabineti kaitseministeeriumi ministrikabineti vastu?
Kõige olulisem muutus on valdkond. Traditsiooniliselt peetakse haridust ja riigikaitset suisa diametraalselt vastupidisteks. Tegelikus elus on nad palju lähedasemad ja seotumad valdkonnad.

Kõige olulisem muutus on seotud poliitilise vastutuse ja probleemide nägemisega kogu riigi seisukohast. Kuigi Tartu ülikool on väga oluline asutus, on ta siiski üks paljudest. Kaitsevägi on üks ja ainumas, vabariigi valitsus on üks ja ainumas. Nii et vastustus on oluliselt suurem.

Ühtpidi on riigikaitse lihtsam, sest akadeemilised inimesed on sõltumatud ja vabad. Kaitseväelane allub korraldustele ja käskudele. See teeb ühest küljest elu lihtsamaks. Teisest küljest teeb keerulisemaks, sest käsuandja vastutab oluliselt suuremal määral kui keegi, kes räägib lihtsalt ilusat juttu. See on sundinud natuke muutma juhtimisstiili ja lähenemisi.

Eks mõlemad valdkonnad on seotud strateegilise juhtimisega ja neis on väga palju ühist. Seega ma ei arva, et oleksin täiesti uuele alale üle läinud.

Kuidas puhkate, mida vabal ajal teete?
Selle puhkusega on mul eluaeg juhtunud nii, et töö ja hobi kipuvad kokku langema. Suur hulk aega kulub enesetäiendamisele erinevas vormis. Päris võõras ei ole mul aeg-ajalt teatris käia või head muusikat kuulata. Spordiga on suhted küll jäänud hõredamaks, kui olid mõni aeg tagasi.

Kui töö juures loed, mida pead lugema ja tegema, siis kodus olles loed samu asju, aga omast vabast tahtest.

Küsis Toomas Herm

Intervjuu: Põllumajandussektoris on oodata toetuste suurenemist

2010-02-25

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri sõnul on põllumajandus tänavu Eestis sisuliselt ainus valdkond, kus toetused suurenevad. Eelmisel aastal tuli Valgamaale erinevate toetustena ligi 200 miljonit lisakrooni.

Paljud põllumehed on praegu mures: kas erimärgistatud diislikütus kaobki ära?

«Küsimus ei ole kütuse erimärgistuses, vaid madalama aktsiisimaksuga kütuse kasutamise võimaldamise viisis. See soodustus peab põllumajandusele kindlasti säilima ja säilibki. Käimas on aga diskussioon süsteemi tehnilise lahenduse üle.

Põllumajandusministeerium on teinud rahandusministeeriumile, kelle pädevusse aktsiisiotsused kuuluvad, ettepaneku säilitada aktsiisisoodustus põllumajanduses kasutatavale kütusele, kuid seda nii, et värvitud kütust poleks vaja.

Iga tootja saaks konkreetse kvoodi, mille alus on põllumajandusliku tegevuse suurus - näiteks haritava maa hektarid - ning arvepidamine käiks elektroonilise sooduskaardi abil või ettevõtja maksukonto kaudu maksuametis.»

Rahandusminister Ligi on välja toonud, et pigem tuleks kütuseaktsiisi tõsta. Milline on põllumajandusministeeriumi seisukoht?

«Seda kindlasti teha ei tohiks. Oleme niigi hetkel riikide hulgas, kus põllumajanduses kasutatava kütuse aktsiis üks kõrgemaid.»

Eelmisel aastal jagati riigis maaelu toetamiseks 3,33 miljardit krooni. Kuhu enamus raha läheb ja kas Valgamaa erineb selles osas teistest maakondadest?

«Valgamaal tegutsejatele maksti põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti andmetel mullu kokku ligi 179,2 miljonit krooni toetusi - saajaid oli kokku 1463 ning heakskiidetud taotluste arv 3962.

Suurima osa eraldatud toetusest moodustas ühtne pindalatoetus. 21,7 miljoni krooni eest tehti investeeringuid mikropõllumajandusettevõtetesse, 17 miljonit investeeriti loomakasvatusehitistesse ja 12 miljonit krooni põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri. Kokku toetati Valgamaa inimesi ligi poolesaja toetusmeetme alt.»

Mis hakkab juhtuma põllumajanduses pärast 2013. aastat, kui lõpeb praegune finantsperiood?

«See ei ole tänaseks veel otsustatud.

Oleme ka Eestis alustanud diskussioone, milline Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikus olema peaks. Arutellu on kaasatud näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonid, keskkonnaorganisatsioonid, maaettevõtluse ja külaliikumise esindajad.

Märksõnad, mille üle kõige rohkem arutletakse, on põllumajandus ja keskkond, toiduga varustamise stabiilsus, suurem sidusus toiduahelas ning Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime.

Euroliidu põllumajandusministrid püüavad paika panna uue eelarveperioodi raamistiku, millest sõltub ka toetuste suurus.»

Valgamaal on peamiselt keskmise ja väikese suurusega maaettevõtted. Kas teil on ka positiivseid uudiseid väikeettevõtjaile?

«Jätkuvalt pakutakse näiteks põllumajandustootjate tegevuse alustamise, põllumajandusettevõtete ajakohastamise, metsade majandusliku väärtuse parandamise ja metsandussaadustele lisandväärtuse andmise, põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise, põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri, maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise toetust.

Sellel aastal käivitub ühistegevuse toetamine. See võimaldab põllumajandustootjatel koonduda ning aidata kaasa ühisele turustamistegevusele.

Lisaks maksame kolme aasta jooksul täiendavat toetust kuni sajapealistele piimalehmakarjadele, et pehmendada madalate piimahindade mõju.

Maaettevõtja seisukohast üks olulisimaid on kindlasti majandustegevuse mitmekesistamise toetus, millesse põllumajandusministeerium aastani 2013 panustab ligikaudu 1,1 miljardit krooni. Eelmises taotlusvoorus sai heakskiidu ka neli Valgamaa projekti, millele määrati toetust üle 15 miljonit krooni. Sisuliselt toob see maakonda ligikaudu 30 miljoni krooni väärtuses investeeringuid.

Kahel eelmisel aastal läbi viidud väikeprojektide taotlusvoorudes on toetus määratud 33 Valgamaa ettevõtja projektile toetussummas 37,8 miljonit krooni. Projektid peaksid koos taotleja finantseeringuga tooma kaasa umbes 75 miljoni krooni eest investeeringuid.

Samuti on oluline, et Leader-meetme rakendamine on jõudnud vaheetapini ning sel aastal otsustatakse ära tegevusgruppide vaheline eelarvevahendite jaotus ülejäänud programmiperioodiks. Strateegia rakendamise esimesteks aastateks oli Valgamaa Partnerluskogu eelarve üle 22 miljoni krooni.

Valgamaa ettevõtluse arendamisele aitavad kaasa kindlasti ka meetmed, mis Valgamaa Partnerluskogu oma strateegias ette näinud nii kogukonna ettevõtluse kui ettevõtjate koostöö arendamiseks, aga ka ettevõtete investeeringuteks.»

Milline on üldine seis põllumajanduses, arvestades masu ja pikka külma talve?

«Põllumeeste tegevust mõjutab pigem majandusolukord kui ilm. Ilmad on küll külmad, kuid lumi on stabiilselt maas olnud ja maaharijad selle pärast väga muretsema ei pea.

Ülemaailmne olukord, mille tõttu kokkuostuhinnad suhteliselt madalad, on aga tõesti probleem. Positiivne on, et piima kokkuostuhind on võrreldes eelmise aasta keskpaigaga juba tõusnud ning rahvusvahelised analüütikud ennustavad järgmisteks aastateks turgudele stabiilsust.

Riik on ka omalt poolt püüdnud võimaluste piires tootjatele vastu tulla ning põllumajandus on tänavu sisuliselt ainus valdkond, kus toetused tõusevad. Seda ka Eesti riigi osaluse, mitte ainult Euroopa Liidu raha osas.»

Ene Ergma kõne Eesti Vabariigi aastapäeval

2010-02-24

Hea Eesti rahvas!

Neil päevil 92 aastat tagasi loeti Eestimaa linnades ette Maapäeva Vanemate Nõukogu vastu võetud "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Selles väljendatud soov vabast ja demokraatlikust Eestist on täitunud ja me võime täna tähistada oma riigi sünnipäeva, mõeldes tulevikule.
Eesti riigi esmane ülesanne on selge - tagada Eesti julgeolek ja areng. Mõlemad on seotud meie majanduse olukorraga. Eesti parlament ja valitsus on suutnud eelarvepositsiooni oluliselt parandada ja tõenäoliselt me täidame Maastrichti kriteeriumid. See annaks võimaluse minna järgmisel aastal üle Euroopa ühisrahale. Meie konkurentsivõime kasvaks, sest kuuluksime lisaks Euroopa Liidule ja NATOle ka Euroopa rahaliitu.

Kuid Eesti on edukas siis, kui suudetakse uute tingimustega kohaneda. Ei tohi unustada, et Eesti rahvastik vananeb ja kahaneb; et meil on omavalitsustevõrk, millest kõiki kodanikele seadusega ette nähtud teenuseid suudavad osutada vähesed; et meie rahvastiku tervisenäitajad on madalad; et koolide ülesanne pole iga hinna eest omavalitsuste finantsstabiilsust ja tööhõivet tagada, vaid lastele teadmisi anda ja neid eluks ette valmistada. Kui me eirame neid tõsiasju, siis vaevalt on meie riik jätkusuutlik.

On tõsi, et Eesti vajab investeeringuid, inimesed vajavad tööd ja leiba, kuid kui uue majanduskasvuga ei kaasne kasv meie arukuses ja tööviljakuses, siis oleme lõhkise küna ees niipea, kui leitakse koht, kus odavamalt toota.

Riigikogu peab aasta lõpuks võtma vastu Eestile jõukohase 2011. aasta riigieelarve. Mullu ja tänavu on riik hoidnud avaliku sektori tulu ja kulu tasakaalu alla kolmeprotsendilist puudujääki. Kuid konservatiivset rahanduspoliitikat tuleb jätkata, sest liitumine eurotsooniga ei tähenda, et võiksime rohkem laenata - isegi mitte siis, kui riigieelarvesse hakkab rohkem raha laekuma. Ma ei söanda nimetada jätkusuutlikuks majanduskasvu, mille mootor töötab ainult tunnetel. Olgu need siis kasvõi positiivsed tunded eurole üleminekust. Euro ei garanteeri Eestile automaatselt õitsengut.

Head kaasmaalased!

Riigikogu valimisteni jääb aasta. Enn Soosaar võrdles poliitikute valimiste-eelseid lubadusi virvatuledega ja poliitikuid raha jagavate muinasjutukuningatega, kes ei vaata kaugemale järgmistest valimistest ega hooli Eesti usutavusest tulevikus. Mõelgem sellele, mida erakonnad valimislubadustes pakuvad. Kahjuks on nii, et mida suuremad on lubadused, seda raskem on neid täita. Usun, et valijad mõistavad seda.

Sada tuhat inimest näitasid Euroopa Parlamendi valimistel suhtumist kinnistesse valimisnimekirjadesse. Riigikogu kuulas rahva häält ja järgmistel Euroopa parlamendi valimistel valitakse Eesti saadikud avatud nimekirja alusel. See on hea näide sellest, et iga hääl loeb.

Austatud kuulajad!

Täna antakse üle riigi teadus-, kultuuri- ja spordipreemiad inimestele, kes on teinud tulemusrikkalt teadustööd, edendanud kultuuri või olnud eeskujuks oma panusega sporti. Ka tänavu on olümpiamängud toonud meie kodusesse rõõmu. Nende inimeste järjekindlad pingutused näitavad, kui oluline on eesmärkidele pühenduda ja nende saavutamiseks keskendunult tegutseda.

Eesti seisab meie inimeste tahtel ja sihikindlal tegutsemisel, mõistmisel ja hoolivusel.

Saint-Exupéry Väike Prints mõistis, et võõrastes aedades võib olla tuhandeid roose, kuid armas on vaid see, mille eest oled ise hoolitsenud. See teeb roosi ainsaks!

Me peame hoolitsema oma riigi eest iga päev, iga tund, iga minut. Tänan kõiki, kes seda tööd on teinud - igat koolilast, lapsevanemat, vanavanemat, tänan igaüht, kes on aidanud ja aitavad Eestit edasi.

Ilusat vabariigi aastapäeva!

Kuhu kõik see klassiviha jäi?

2010-02-23

Ajaloolane, riigikogu liige Lauri Vahtre nendib Mart Väljataga arvamusloole („Seltsimeeste keskel", Sirp, 12.02.) vastates, et sotsiaaldemokraatiat võib nimetada kristluse pätistunud pojaks - "tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida."

Kuhu on kadunud klassiteadvus, miks ei seisa lihtsad inimesed enam oma klassihuvide eest, küsib Märt Väljataga oma huvipakkuvas kirjutises nõutult. Küsimus on kõigiti õigustatud ja päevakohane. Sest Väljatagal on õigus - risti vastu üldlevinud arvamusele, mille järgi sotsiaaldemokraatial läheb hästi siis, kui töörahva laiadel hulkadel läheb halvasti, on praegune majanduskriis toonud poliitilist edu pigem konservatiivsetele/parempoolsetele jõududele. Või kui mitte lausa edu, siis igatahes on ka sotsiaaldemokraadid võidukäigust kaugel.

Tundub, justkui inimesed tänavalt ei lähtukski enam oma klassihuvidest, vaid nende otsuseid ajendavad ennekõike kultuurilised, kõlbelised ja usulised hirmud, nendib Väljataga ja kontekst osutab, et ta peab sellist olukorda ebanormaalseks. Seda rõhutab ka sõnastus: ühelt poolt klassihuvid, mis kõlab ratsionaalselt, teiselt poolt mingid ebamäärased (ilmselt irratsionaalsed) hirmud. Niisiis: võitlus palga eest baseerub huvil, võitlus emakeelse keskkonna eest hirmul. Kõnelda kultuurilistest, kõlbelistest või usulistest huvidest ei lähe tänapäeval kohe mitte.

(Omaette küsimuseks jäägu, kes on too inimene tänavalt ja millised peaksid olema tema klassihuvid - on's keegi defineerinud „tänavainimeste" klassi? Milline võiks küll olla selle salapärase klassi suhe tootmisvahendeisse, näiteks?)

Väljataga kui varjamatult sotsiaaldemokraatiale kaasa tundva isiku nõutus avab meile midagi olulist ka sotsiaaldemokraatia olemuse kohta. Juba see vahetegemine (legaalsete) huvide ja (irratsionaalsete) hirmude vahel väärib tähelepanu ja heidab valgust.

Kuid koorigem seda sibulat edasi, sest Väljataga nõutus süveneb ja muutub aina kõnekamaks. Loeme: Sotsiaaldemokraatide hulgas ei anna ju enam tooni töölised ja ametiühingutegelased, vaid haritlased ja professorid. Ja kui inimene tänavalt eelistab järjekindlalt parempopuliste, siis võtabki maad tunne, et klassivastuolud on asendunud vastuoludega haritute ja harimatute, tarkade ja lollide vahel.

Sõna on suust välja lennanud, seda enam kinni ei püüa. Freudian slip, ütleks inglane - Märt Väljataga lobises välja, et inimesed jagunevad tema silmis kahte lehte: vasakpoolseteks ehk tarkadeks ja parempoolseteks/konservatiivideks ehk lollideks. Esimest inimliiki esindavad professorid ja haritlased, teist harimatud „inimesed tänavalt".

Ei ole just paljutõotav alus diskussiooniks? Kuid veelgi halvem on, et ülaltoodud tsitaadi näol on tegemist ka otsese võltsimisega. Nii erudeeritud inimene kui Väljataga teab väga hästi, et töölised pole sotsiaaldemokraatide hulgas mitte kunagi tooni andnud, vaid et see ideoloogia on alati olnud haritlaste ja professorite meelelahutus, sekka mõned aristokraadid nagu krahv C. H. de Saint-Simon. Raske oleks ka vana head Karl Marxi proletaarlaseks pidada, või kuidas? Niisiis ei ole põrmugi aus üritada lugejale sugereerida, nagu oleks professorlikkus sotsialismi ihusse sugenenud alles hiljaaegu.

Kuidagi ei saa lisamata jätta, et kui mainitud krahv elas oma teenri kulul, siis härra Marx tarbis äraelamiseks sõber Engelsi tööliste higi ja verd, sest Engels oli juhtumisi vabrikant ehk ekspluataator. Üldse on sotsiaaldemokraatide hulgas kuidagi ärevakstegevalt palju neid, kes seisavad viimse veretilgani vaese inimese heaolu eest - aga vaid eeldusel, et seda heaolu kasvatatakse kellegi kolmanda arvel, jättes sotsiaaldemokraadi isikliku tengelpunga kenasti rahule.

Kristlus seevastu ootab inimeselt peale kaastunde ka valmisolekut mingisugusekski isiklikuks ohvriks. Tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida. Mistõttu sotsiaaldemokraatiat võiks nimetada kristluse pätistunud pojaks. Kaastundepisaraid voolab jõgede kaupa, aga kui küsida, „kesse maksab?", siis öeldakse, et riik. Saja aasta eest öeldi, et rikkad, ja patsutati kabuurile, nüüd teeb Väljataga seda mõnevõrra elegantsemalt, viidates „lambukeste" vägivallapotentsiaali alahindamisele Saksamaal, aga ilmselt mujalgi Läänes.

Eelöeldut silmas pidades omandab hirmuäratava kõla Väljataga justkui muuseas pillatud märkus, millega ta meenutab vahepeal ununenud tõsiasja, et ebavõrdsus on sama suur nuhtlus kui vaesus.

Vahepeal ununenud tõsiasja? Esimest korda kuulen, et tegemist on tõsiasja ehk faktiga. Olen ikka arvanud, et ebavõrdsus on loomulik ja isegi vajalik nähtus, mille väljajuurimist igatseda on sama lapsik, kui unistada, et „maailmast kaoks valu" või et „kõik inimesed oleksid vennad". Muidugi ei tohiks ebavõrdsus olla liiga suur, kuid küsimuse, kust algab „liiga", peab iga põlvkond ilmselt uuesti lahendama, ja selleks me inimesed olemegi.

Märt Väljataga taolist peamurdmist tarvilikuks ei pea. On lihtsalt (mürts!) tõsiasi, et ebavõrdsus on nuhtlus, ja seda tõsiasja tuleb inimestele aeg-ajalt meelde tuletada nagu suitsetamise kahjulikkust. Kui need, kellele sõnum on määratud, seda mõista ei taha, siis läheb nähtavasti käiku too „vägivallapotentsiaal" - ja nagu eelnevalt postuleeritud, mitte tingimata vaesuse leevendamiseks, vaid lihtsalt selleks, et ühel poleks rohkem kui teisel. Ehk siis kõige labasema kadeduse ja kitsarinnalisuse rahuldamiseks.

Siin jätavad võrdsuse nõudjad paraku täpsustamata, kuidas too võrdsustamine praktikas välja peaks nägemata. Kui minul on tuhat krooni ja naabrimehel miljon, siis on selge, et võrdsus saabub 500 500 krooni juures, st ma pean talt võtma 499 500 krooni. Aga mida teha vihaleajava tõigaga, et tal on parem tervis, ilusam naine ja targemad lapsed? Panna peale mõni sellekohane maks? Sulgeda mõneks ajaks vanglasse? Nakatada seagrippi?

Ei tea, aga haritlased ja professorid vist teavad, ja kui saabub õige aeg, ütlevad ka inimesele tänavalt. Seda on ajaloos juhtunud. Paraku mina neid aegu, erinevalt Märt Väljatagast, tagasi ei igatse.

Tuhat vabandust, kui liiga sarkastiliseks läks. Kuid see varjamatult üleolev toon teisitimõtlejate suhtes, mida tuntud netikommentaator Aqualung vasakideoloogiliste mädamunade pildumiseks nimetab ja mis läbib nii Väljataga kui arvukate teiste vasakpoolsete arvamusliidrite sõnavõtte, nõuab vastustamist. Inimene tänavalt on uimaseks räägitud, ta noogutab nõustuvalt, kui tembeldatakse lolliks ja parempopulistiks näiteks seda, kes julgeb öelda: Ma ei pea tunnustama kedagi, kes elatub riigist, kes seda riiki eitab, kes oma laste harimise eest piisavalt ei hoolitse ja kes pidevalt produtseerib juurde uusi väikesi pearätitüdrukuid.

(NB! Obadusega „pearätitüdrukute" suunas ei nõustu minagi. See on tõesti ksenofoobne. Mis loeb siin pearätt? Kuid printsiip - ma ei pea tunnustama seda, kes ei püüagi panustada, vaid ainult nõuab - on tervemõistuslik. Mida on Väljatagal ja tema mõttekaaslastel sellele seisukohale õieti vastu öelda? Peale üleoleva mõmina?)

Ei, aitab sellest nõidusunest. Sotsialism ei ole targemate ega haritumate ideoloogia. Sotsialismi tänane vilets olukord ja nn klassihuvide unustamine ei tule inimeste harimatusest ega mingi parempopulismi mürgisest mõjust. Sotsialismi hädade peapõhjus on hoopis see, et sotsialismi inimesepilt on vale. On algusest peale vale olnud ja on ka praegu vale. Selle kõige ilmsemaks tõestuseks oli avatsitaat, kus ainelised vajadused liigitati huvideks, kultuurilised vajadused aga hirmudeks.

Sotsialismi inimesepilt baseerub naeruväärsel eeldusel, et inimese sotsiaalne käitumine sõltub ainult või peamiselt tema klassikuuluvusest, st tema positsioonist ühiskonna majanduslikus süsteemis. See eeldus on laest võetud. Antropogenees on väldanud mitu miljonit aastat, mille jooksul jõhker katse-ja-eksituse meetod on inimesse sisse kodeerinud terve hulga n-ö iniminstinkte, mis moodustavad Aristotelese kuulsa „inimene on ühiskondlik loom" tegeliku sisu.

Inimene on inimene vaid koos- ja vastutoimes teiste inimestega, läbi koostöö, altruismi, suhtlemise ja ka võitluse ning võistluse. Inimene on inimene seeläbi, et ta suudab oma vajadusi järjestada, suudab loobuda lähikasust kaugema kasu nimel, et ta vajab suhtlemist teiste inimestega jpm. Nõndanimetatud klassikuuluvus on kõige selle juures hiline, kõrvaline ja mööduv nähtus. On veider arvata, et meie läbituiskamine agraar-, industriaal- ja infoühiskonnast suudaks pea peale pöörata miljonite aastate jooksul akumuleeritud instinktid.

Tõsi, inimene võib väga lühikese ajaga oma inimlikkuse minetada ja loomastuda, kuid inimene olla oskab ta vaid samamoodi kui eelmine, üle-eelmine, üle-üle-eelmine (jne) põlvkond. Olud ja riistad on teised, kuid dilemmad on samad.

Seda tuleb silmas pidada, enne kui tõtata imestama, miks tänapäeval rahvas ei mässa, ehkki riigieelarvet kärbitakse. Ajad lihtsalt on muutunud. Kui 19. sajandil võisid vabrikandi ja töölise huvid puhuti tõesti olla vastuolus, mille Marx suureks ja lepitamatuks puhus, siis oli see ometigi osalt silmapete. Vastuolu oli mitte-olemuslik, pinnavirvenduslik. Nagu vastuvool jõe kalda ääres, nagu mehe ja naise tüli. Sellised tülid on tavalised, kuid kas söandaks ükski selge aruga inimene väita, et mees ja naine on teineteisega antagonistlikus, lepitamatus vastuolus?

19. sajandil oli töölise ja vabrikandi vastuolu alles uus ja ehmatav, mõni kapitalist oligi tõeline vereimeja ning seetõttu võisid sotsialistid ja kommunistid õige mitu põlvkonda ausameelseid tööinimesi segadusse ajada. Rõhudes seejuures inimloomuse kõige tumedamatele tahkudele - kõige kergemini lähevad inimesed liimile, kui neile sisendada: Sulle tehakse liiga! Ära lase!

Paraku, tänapäeval pole see enam nii lihtne. Tänapäeval juhib keskmine tööinimene umbes sama keerulist majandus-finantsüksust kui 19. sajandi vabrikant. Ta uurib kinnisvaraturu tendentse, ta tunneb huvi laenuintresside vastu, ta moodustab pikema- ja lühemaajalisi fonde, ta kalkuleerib, akumuleerib ja võtab riske. Ta näeb oma silmaga, et mistahes ressursid on piiratud ja neid ümber jagada nii, et kõik võidaksid, pole üldjuhul võimalik. Lühidalt - ta saab aru, et tänavale karjuma minek ei suurenda ühiskonna rikkust sendivõrdki ja et kulutada ei saa rohkem, kui teenid. Täpsemalt öeldes - saab küll, aga vaid ajutiselt, ja siis peab olema plaan, kuidas võlg tagasi maksta.

Mis kõik tähendab, et asi pole põrmugi selles, nagu oleks rumalus maad võtmas, vaid vastupidi - too kuulus inimene tänavalt on saanud liiga targaks, et uskuda sotsialistlikke udujutte. Näiteks sellest, kuidas rahva rikkuse alustalaks on jagamine või kuidas igasugune ebavõrdsus on kurjast.

Loomulikult eelöeldu veidi lihtsustab pilti. Loomulikult on tänapäevalgi olemas täiesti põlastusväärseid kah-kapitaliste; on olukordi, kus streik ja isegi mäss on täiesti õigustatud ning sihipärased; on klassiteadvust - kui selleks nimetada ürgse inimliku solidaarsuse teatavaid vorme. Kuid üldpilt sellest ei muutu. Sotsialismi abitus jätkusuutliku ühiskonna rajamisel on Putilovi ja Kruppi töölisarmeede hajumise järel otsekui alasti jäänud. Oma häbeduse peitmiseks on toodetud uskumatu hulk sõnavahtu, mille autorid üksteist kiidavad ja tsiteerivad, püüdes luua muljet, et sotsialismi vältimatus on ammu teaduslikult tõestatud. Kuid mida edasi, seda vähem huvitab too sõnavaht inimest tänavalt.

Ei saa süüa torti nii, et see alles jääks, pomiseb too suurepärane inimene - ärge ajage mulle kärbseid pähe! Parempopulism ja sotsiaaldarvinism, salvab sotsialist vihaselt vastu - üle-eelmine sajand!

Kas sellega ongi tema argumendid ammendatud?

Vastab põllumajandusminister. Maaharija on pidanud mõtlema, kas ja kuidas tootmist jätkata

2010-02-20

Tänasest hakkab igas Talu Lehe numbris ilmuma rubriik „Vastab põllumajandusminister", kus käsitlemist leiavad aktuaalsed põllumajandusküsimused ja -probleemid. Vastavalt kokkuleppele on põllumajandusminister nõus vastama maatootmist ja -elu puudutavatele päevateemalistele küsimustele.

Selleks on vaja oma küsimused esitada hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks (välja arvatud juulikuu) Raplamaa Talupidajate Liitu telefonil 489 4342 või saata need meilile alvar@raplataluliit.ee või alvar@rny.ee.

---

Viimase ligi kahe aasta majandusraskused on põllumeest mitte lihtsalt puudutanud, vaid pannud iga maaharija väga tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas ja kas üldse oma tootmist jätkata. Seetõttu ei ole imestada, et näiteks poliitilised vaidlused kütuseaktsiisi kompenseerimise teemal on põllumehed ärevusse ajanud.

Kütuse kompenseerimisest

Milline on siis täna olukord kütuse kompenseerimisega? Avalikkuses on kõlama jäänud põllumajandusministeeriumi Soov tänast süsteemi muuta, sest see on ebamõistlik ja kulukas nii põllumehe kui ka riigi seisukohalt vaadates. Oleme esitanud rahandusministeeriumile, kelle pädevuses vastavad otsused on, kaks võimalikku lahendust, kuidas lõpetada kütuse värvimine ja säilitada aktsiisisoodustus. Oluline on siin rõhutada just soodustuse säilitamist, sest avalikkuses on kõlanud ka signaale, justkui püüaks põllumajandusministeerium kompensatsiooni üldse kaotada. Sellised jutud on aga ilmselge liialdus - juba täna kasutab Eesti põllumees Euroopa Liidu (EL) mõistes kallist kütust, sest soodustused on siin Euroopa ühed väiksemad.

Ministeerium ise eelistaks lahendust, kus igale põllumehele arvutataks tema haritava maa suuruse ja tegevuse spetsiifika põhjal välja optimaalne vajalik kütuse kogus. Kütuse ostmiseks seataks sisse aga nii-öelda kütusekaardi süsteem, millega on igal maaharijal õigus igast tanklast maksusoodustusega osta teatud kogus kütust. Nii kaoks vajadus kütuse värvimise järele, sest limiidi piires müüdaks talle tanklast soodusaktsiisiga tavalist diislikütust.

Selline kord lahendaks ka näiteks tänavu talvel teravalt tõstatunud lume lükkamise probleemi - iga talunik saaks ise valida, mis töid ta soodsama kütusega teeb, sest kui osa sellest kulub teede puhastamisele, siis tuleb osa põllutöid lihtsalt tavalise kütusega teha.

Teine võimalik lahendus kätkeks endas spetsiaalseid maksukontosid. Lühidalt seletades kehtestuks siis süsteem, kui põllumeestele arvestataks samuti välja optimaalne sooduskütuse kogus. Kütust tuleks maaharijatel osta aga tavalise hinnaga ning aktsiisivahe kompenseeritakse talle hiljem spetsiaalsele maksukontole. Täna on siiski juba kuulda olnud, et vähemalt Eestimaa Talupidajate Keskliidu liikmeid selline süsteem ei rahuldaks, mistõttu püüame omalt poolt eelistada esimest lahendusvarianti.

Kas ja kuidas kütuseaktsiisi kompenseerimise kord muutub, sõltub siiski eelkõige rahandusministeeriumist. Põllumajandusministeerium saab siin olla vaid lahenduste pakkuja ja selgitaja. Enesekindlust lisab meile aga tõik, et meie ideid on igati mõistlikuks pidanud maksu- ja tolliamet, kes kütuse kompenseerimise korda reaalsuses ellu viima peaks hakkama. Ka nende hinnangul muutuks kütuseaktsiisi kompenseerimise kord sellisel viisil läbipaistvamaks, lihtsamaks ning riigile odavamaks.

Võsatoetusest

Kahtlemata ei ole aga ainult kütuseaktsiisiga seonduv see, mis põllumeeste meeli ärevil hoiab. On nii praktilisemaid kui ka emotsionaalsemaid muresid, sest ärevad ja raskemad ajad muudavad inimesed ikka tundlikumaks ja tähelepanelikumaks. Üheks selliseks teemaks on viimastel kuudel olnud lühikese raieringiga kultuuride kasvatamise toetus ehk rahva suus võsatoetuseks ristitu.

Kuigi nime poolest võsatoetus, on siiski selge, et ei Eesti riik ega Euroopa Liit kavatse põllumaade võsastumist toetama ja sellele peale maksma hakata. Asja seletamiseks tuleks tagasi minna mõne aasta tagusesse aega, kui uued liikmesriigid ja sealhulgas ka Eesti soovisid ligipääsu energiakultuuri kasvatamise toetusele.

Seetõttu kehtestati ka Eestis energiakultuuri kasvatamise toetus muuhulgas ka energiavõsa kasvatamiseks ühise pindalatoetuse (ÜPT) õiguslikul maal. Tänaseks on see toetus kadunud, kuid on tekkinud vajadus määratleda puuliigid, mida nii-öelda energiavõsana ÜPT alusel maal edaspidi kasvatada tohib. Mullu detsembris küsisimegi tootjate esindajatelt, millised puuliigid sellesse loetellu kuuluda võiksid. Kahetsusväärselt võimendas osa tootjaid selle aga riigi sooviks toetada põllumaade võsastamist.

Tänaseks oleme jõudnud lahenduseni, mille põhjal tohib tulevikus ÜPT alusel maal energiavõsana kasvatada paju, mille raieringi pikkuseks on määratud viis aastat.

Oluline on silmas pidada, et energiavõsa tohib kasvatada vaid maal, mille boniteet on kuni 35 punkti, kus ei ole tehtud maaparandustöid ning võsa kasvatamiseks tuleb saada nõusolek Põllumajan-dusametilt. Usun, et tegemist ei ole asjaga, mis võiks Eestis massiliselt levima hakates meie põllumajandust suretada.

Täiendav toetus piimatootjale

Sestap olekski tegelikult olulisem rääkida täiendavatest toetustest, mida tänavu eelkõige raske majandusliku olukorra tõttu näiteks piimatootjatele makstakse. Tõsi, täiendavad toetused ei ole väga suured, kuid kindlasti on neil oma positiivne mõju. Näiteks kuni l00pealiste piimakarjade omanikud saavad tänavu iga lehma pealt 800 kuni 1000 krooni täiendavat toetust. Samuti on Eestil piimatootjate vahel võimalik jagada Euroopa Liidu täiendavat piimatoetust, mida Eestile on pisut üle 20 miljoni krooni.

Üksiku piimatootja tähenduses ei ole toetus kuigi suur, kuid Eesti piimandusele tervikuna on selline summa kindlasti oluline.

Teraviljatoetuse asemel põllukultuuri otsetoetus

Alates sellest aastast ei maksta tootmisega seotud teraviljatoetust ehk siis ei ole konkreetse taotlemise aasta toetus seotud kohustusega samal aastal kasvatada näiteks nisu või otra.

Selle arvel vabanev raha makstakse ajaloolisel referentsil põhineva põllukultuuri täiendava otsetoetusena toetusõiguse alusel. Ehk siis sisuliselt jagatakse raha pisut ümber ning tootja sellest kuigi palju ei kaota.

Muudatused alates 2013. aastast

Muud täiendavad otsetoetused jätkuvad sarnastena tänasele kuni 2012. aastani. Suuremaid muutusi on oodata pärast 2013. aastat, kui algab Euroopa Liidu uus finants-periood ning ka muudetud põllumajanduspoliitika. Milline see aga olema saab, on täna veel vara öelda, sest Euroopa Liidu tasemel ei ole sisuliste tulevikuaruteludega veel alustatud.

Küll aga otsime riigis parimaid võimalusi, kuidas tulevikus jätkata ning sellesse protsessi on kaasatud kõigi talunike ja põllumeeste esindajad.

Artikkel ilmus Nädalise ühe osana ilmunud MTÜ Rapla Nõuandjate Ühenduse väljaandes Talu Leht Nr.2 (136)

Ene Ergma tahab teha Eestist kosmoseriiki

2010-02-20

"Kui Tallinna tehnopargis otsitakse tööjõudu väljastpoolt Eestit, on see natuke imelik," leiab astrofüüsik Ene Ergma, et reaalainete populariseerimises on meil kõvasti arenguruumi. "Eesti üheks suureks võimaluseks oleksid väikesed kõrgtehnoloogilised firmad," pakub riigikogu esimees Ene Ergma välja, et Eestist võiks saada kosmosetehnikat ehitav ja arendav maa.

Te Kuu peale ei taha minna?
Ei taha. Mis see Kuu ikka on - tükk šlakki. See on nüüd muidugi ülbitsemine, aga astronoomile on Kuu liiga meie kõrval.

Kas te jumalat usute?
Hmm, hea küsimus. Ma ei tea, kes lõi universumi, aga minu jumalus on loodus.

Mis universumi taga on?
Ärge seda küsige. Kui ma seda teaks, oleks ma juba jumalus. Aga ma olen mittetäiuslik inimeseloom.

Kirikus käite te jõululaupäeval, kuna ametikoht kohustab?
Ei. Jõululaupäeva õhtul käin ma tavaliselt oma vanemate haual ja olen oma perega koos. Aga kirikus käin ma, kui sealt saadetakse inimesi ära ja toimuvad riiklikud jumalateenistused.

Millest on praegu Eestis kõige suurem defitsiit?
Töökohtadest! Töötute number on väga suur.
Aga on väga huvitav, et ka otsitakse inimesi, vabad töökohad on olemas. Ma käisin innovaatikamessil Tartus ja seal otsis kaitsevägi arste ja tehnikuid. See on mõningal määral vastuoluline: inimestel ei ole tööd, aga neil ei ole ka vastavat kvalifikatsiooni, et nad saaksid tööd.
Ma olen kaua aega rääkinud, et Eesti üheks suureks võimaluseks oleksid väikesed kõrgtehnoloogilised firmad, mis annavad kõrget lisaväärtust. Selge on see, et odav allhange on odav ja me näeme, kuidas globaalses maailmas sõidab allhange lihtsalt sinna, kus ta on veel odavam. Ajad, mil omades ainult gümnaasiumiharidust teenis tööle minnes kohe 20 000 krooni palka, ei tule niipea tagasi.

Teie riigikogus oleku ajal on Eesti saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, loodetavasti ühineme kohe ka eurotsooniga. Mis on Eesti järgmine suur eesmärk?
Meie noored peaksid valima erialasid, kus luuakse lisaväärtust. Ma tean, kui raskelt on vastu võetud mõtet, et kõik meie noored peaksid tegema kooli lõpus matemaatikaeksami. Tehnoloogias ja inseneerias aga ilma matemaatikata ei saa.

Miks meil on kõrgkoolis reaalainete õppimisega nii kehvasti?
Reaalainete kehvasti õppimine hakkab peale juba põhikoolist ja gümnaasiumist. Me oleme liiga tugevasti vähendanud tundide arvu reaalainetes. Jah, meil õpitakse väga hästi keeli ja võib-olla on meil ka hea arvutiõpetus, aga - arvuti on ju vahend! Millegipärast mõeldakse, et arvuti on üks jube tark asi, mis sinu eest teeb kõik ära. Paljud kasutavad arvutit kui moderniseeritud kirjutusmasinat. Aga see on toonud kaasa selle, et inimesed panevad näiteks esseesid tükkidest kokku: copy-paste tegemine on tihti viinud selleni, et normaalne kirjutamine, normaalne läbimõtlemine jääb puudu. 1950ndatel peeti Nõukogude Liidus küberneetikat "kapitalismi lõbutüdrukuks" ja arvuteid ei arendatud. Aga väheseid arvuteid kasutati nutikalt: kuna meie arvutid olid väga aeglased, siis me mõtlesime ülesande üksipulgi läbi ja tegime väga ökonoomse programmi. Kui sa saad liiga lihtsalt asjad kätte, muutud sa arvuti taga laisaks nagu porikärbes. Arvutid on praegu superhead, aga et nendega hakatakse juba liitma ja lahutama, see on patust!

Teie võite peast juurida neljakohalisi arve?
Peast ei ole mõtet, aga paberi peal oskan küll. Korratabel peab loomulikult olema peas. Ja sa pead jagama, mis on miljon ja miljard ja biljon.

Kas Vene ja Saksa gaasijuhe saab ikka enne gaasi otsalõppemist valmis?
Seda tuleb küsida Putinilt.

Miks te ei ole küsinud?
Ta ei ole minu käest arvamust küsinud.

Kui ta küsiks, mida te vastaksite?
Seda, et oleks olnud parem, kui gaasijuhe oleks läinud mööda maapinda. Ega siis Peeter Esimene ei teinud akent Euroopasse selleks, et meri ära reostada, tema tahtis saada ühendust Euroopaga. Et oleks lihtsam minna kaugemale sõdima. Noh, eks igaühel ole omad eesmärgid. Ja kui oli vaja, siis sõditi kah. Sel ajal sõdisid kõik.

Teil Eesti parlamendi esimehena on hotline Kremliga?
Mul oli üks kord võimalus rääkida duuma esimehe Boris Grõzloviga, see oli aprillisündmuste ajal. Ma tegin talle selgeks, et pronksmees ei ole tükkideks tehtud ja kutsusin teda Eestisse. Aga tema saatis mulle KGB kindrali - väga huvitav persoon oli, Moskvast teele asudes lubas Eestis valitsuse maha võtta. Ja kui ma talle ütlesin, et ta meenutab mulle Ždanovit, kes tuli kah 1940. Eestisse valitsust maha võtma, siis ta oli väga meelitatud, et ma teda niisuguse suure mehega võrdlesin.

Miks te tookord selle ebadiplomaatiliselt laiava delegatsiooni üldse vastu võtsite?
Igasugused kontaktid inimeste vahel on alati väga tähtsad. Ja kui me oleme väga keerulises olukorras, siis me peame leidma neid kontakte. Mulle kah väga paljud inimesed ei meeldi, aga kui on vaja, siis ma võtan nad vastu. See oli väga keeruline aeg ja kui me oleks keeldunud seda delegatsiooni vastu võtmast, siis paljud inimesed, kes olid meile toeks, oleks õlgu kehitanud ja küsinud, mis jama te teete.

Tihti te riigikogus istungit juhatades tunnete, et olete ainus, kes parajasti saalis kõnelejat kuulab?
Kui on huvitavad ettekanded, on alati palju kuulajaid. Kui räägitakse lihtsalt selleks, et saada esinemine kirja, siis - ajakirjanikud on ju väga maiad kokku lugema, kui palju keegi räägib. Minu meelest võiks ajakirjanikud analüüsida, millest riigikogus räägitakse, ja siis panna paika pingerea.

Olete te vahel riigikogus pigem õppealajuhataja kui kolleegi rollis?
Mina ei saa olla mingis muus kui ainult kolleegi rollis, sest minu mandaat on täpselt sama suur kui ülejäänud sajal. Mul on teatud hulk kohustusi, aga et ma võtaks kellegi ette ja teeksin talle märkusi... millegipärast arvatakse, et mul on selline võim olemas, aga ma võin ainult oma arvamuse välja öelda, mitte rohkem. Riigikogulastest on teinekord jäetud ajakirjanduses mulje kui kasuahnetest laiskvorstidest.
Kui millestki muust kirjutada ei ole, siis... vaadake, teie olete ju klikimeistrid. Klikid on teil tähtsad - mida rohkem klikke, seda toredam. Ja mis siis müüb? Ikka see, kui palju keegi palka saab - siis on jälle natuke pahandust. Aga võiks vaadata ka asja sisse: ei tohi ühe puuga kõigile lüüa. Inimesed on erinevad. On võimatu saavutada ideaalset parlamenti. Ma olen küsinud ka ajakirjanike käest: kas teie kõik kolleegid on ideaalsed, kas nad on kõik supertegijad? Ja ma saan vastuseks, et ei ole, kõik on erinevad. Ei ole õige, et opositsioonierakonnal on suhtumine: see ei ole minu parlament, see on koalitsiooni parlament. Parlamendi näo määrame me kõik koos. Kui opositsiooni saadik mõtleb, et ta saab parlamenti halvustades lüüa nina peale koalitsioonile, siis tegelikult halvustab ta ju ka iseennast.

Te ütlesite, et ei ole ideaalset parlamenti. Mis hinde annaksite praegusele riigikogule?
Tubli rahuldav.

Mida muuta tuleks?
Me peaksime rohkem mõtlema probleemidele kui enesenäitamisele. Üht asja peab poliitikas meeles pidama: populismis ei tohi üle pakkuda.

Mis asi on populismis ülepakkumine?
Kui lubatakse midagi, millest teatakse väga hästi, et seda teha ei saa.

Kui Res Publica väitis 2003. aasta riigikogu valimiste eel, et poliitikud ei peaks kuuluma korraga parlamenti ja omavalitsuste volikogudesse, et poliitikud ei peaks istuma riigiettevõtete nõukogudes, oli tegemist populistliku ülepakkumisega?
Res Publica esimeses tulemises oli ülepakutud asju.

Oli ette teada, et vajadusel taganetakse lubadustest, mis hääled kokku tõid?
Res Publica asetas lati tohutult kõrgele. Ja paljud olid täis tahtmist palju ära teha. Aga on tohutult raske juhtida noore erakonnana koalitsiooni. Ega teised erakonnad Res Publicale andestanud. Kust meie hääled tulid? Ikka teiste kapsamaalt. Aga IRLil pole praegu ühtegi parlamendiliiget firmade nõukogudes. Me tegime sellise otsuse.

On teil pigem piinlik kolleegide pärast, kes esitavad hüvitamiseks... no vähemalt pealtnäha juhuslikku laadi toidupoetšekke, või on teil pigem piinlik ajakirjanike pärast, kes neid avalikustavad?
Kuluhüvitised on selleks, et inimesed saaks neid kasutada oma töö tegemiseks. Riigikogu töös on lisakulud olemas: näiteks sidekulud. Või on inimesel vaja palju ringi sõita - ta on valitud Saaremaalt näiteks. Need on normaalsed kulud. On kulusid... no ütleme ausalt: jah, tobedaid. Ma olen üllatunud, et inimesed ei saa aru, et need on nähtavad kulud. Ma ei ole moralist, aga tuua imelikke tšekke... ma ei oska sellest aru saada. Inimene, kes on valitud riigikokku, peab meeles pidama, et nelja aasta jooksul on ta 24 tundi ööpäevas avaliku elu tegelane, kelle peale paistab väga suur prožektor. Aga prožektorite all elamine võib isegi väga hea närvikavaga inimese nii ära muserdada, et ta hakkab tegema rumalusi. See on minu ainuke seletus. Mina ei suuda aru saada, kuidas on võimalik sõita nii palju taksoga, nagu mõni seda teeb. Ma kasutan ise kah teinekord taksot, aga sellistest summadest ma ei saa aru.

Miks oli vaja tõsta - tõsi küll, mõnesaja krooni võrra, aga siiski - järgmise riigikogu koosseisu palka? Kas puht suhtekorralduslikult poleks saanud seda asja teistmoodi ajada? Miks oli vaja see palk siduda euroga - mis tõi kaasa spekulatsioonid krooni devalveerimisest?
Kui eurot ei tule, siis on kirjas, et palka makstakse edasi kroonides. Aga meil on usk, et me saame selle euro. Miks tuli niisugune summa... riigikogus on vaja teinekord leida kompromisslahendus. Riigikogu esimehel üksi ei ole võimu seadust muuta, selle taga peab olema väga palju inimesi. Aga neljaks aastaks kindlaks määratud palk võtab laiskadelt ajakirjanikelt suure teema. Iga aasta märtsikuus oli peaaegu külje suuruselt minu pilt kõikides lehtedes: kui palju minu palk muutub. Kui inimene satub riigikokku, siis arvatakse, et esimese asjana võtab ta välja kõik hüved. Tõsise kriitika alla satuvad ju isegi koerad. Ühes toredas lehes oli väga suurte tähtedega kirjutatud: riigikogulase koer pures... kellegi teise koera.

See oli Õhtulehe lugu?
Jah! Ja mina mõtlesin, kas see vaene peni teab, mida ta tegi!

Allar Jõks ütles Äripäevale: "Kui minu jaoks esimeses riigikogus 2001. aastal enamus riigikogu liikmeid mõtlesid ja julgesid enda mõtteid ka väljendada /.../, siis 2003-2007 riigikogus enamus mõtlesid, aga ei julgenud seda enam välja öelda. Praeguses riigikogu koosseisus on aga enamus saadikuid selliseid, kes aga vajutavad ainult nuppu." Kuidas te seda väidet kommenteerite?
Jõksil on võib-olla natuke okas südames, et riigikogu ei teinud teda uuesti õiguskantsleriks. Niimoodi öelda inimesena, kes on olnud kõrge ametnik... mina arvan, et siin on liiga palju isiklikku asja.

Kui palju on riigikogus inimesi, kes on saanud sisse seetõttu, et erakond on asetanud nad parteile osutatud teenete eest valimisnimekirja tippu?
On olemas palju saadikuid, kes teevad tõsiselt väga palju tööd. Aga kõigil ei ole telenägu, poliitiku sära.

Kes teie kolleegidest on saanud teenimatult vähe avalikku tähelepanu ja tunnustust?
Väga paljud. Kõik peaksid pääsema rohkem suurde pilti. Miks meedia kasutab samu inimesi? Kui te vaatate ETV saadet "Foorum" - seal käivad ühed ja samad inimesed. Tehke intervjuud kõigi 101ga!

Ma olen korduvalt oma lugude jaoks intervjueerinud näiteks Helmer Jõge või Aleksei Lotmanit, kes ei satu väga sageli pildile. Loomulikult olen ma korduvalt palunud kommentaare ka Evelyn Sepalt, keda meedia paistab rohkem armastavat.
Evelyn Seppa armastatakse. Sest teatakse, et ta alati ütleb midagi tarka.

Kus te esmaspäeval Šmiguni hõbedasõitu vaatasite?
Olin tuttavate juures külas. Supersõit! See oli kullasõit.
Kui inimene on olnud kogu aeg tegevsportlane, on ootused tema suhtes teised. Aga Kristina oli valmis uuesti alustama seda ränkrasket tööd ja minema välja riski peale - sest kui sportlasel ei lähe hästi, oleme me vahel väga vastikud. Ma tuletan praegu meelde Kaia Kanepit. See, mida kirjutas press Kaia kohta ajal, kui peaks inimest aitama... no ära ole vastik!

Millal te ise sattusite viimati suusatama või tennist mängima?
No vaadake, mul on käsi kinni! Vigastasin jaanuarikuus tennist mängides käe ära ja pärast tuli põletik sisse. Ma armastan tennist, tennis on fantastiline mäng, sest selle ajal sa ei mõtle millestki muust. Ma olen kunagi spordikoolis suusatamist õppinud ja seisan päris hästi suuskadel, aga suusatades pea töötab edasi. Tennise ajal muid probleeme lahendada ei saa.

Mis ajaga te 1985. aasta Tartu maratoni läbi sõitsite?
Oi, see oli igavene pikk aeg. Pärast mind tuli ainult 150 inimest sisse. Ma olin enne seda kokku umbes 50 kilomeetrit suusatanud, oli jälle üks halb talv. Ja kui ma sinna finišisse jõudsin, oli selline tunne, nagu oleks traktori alla jäänud. Ma ei suutnud isegi suuski jalast ära võtta, vend võttis. Ma ütlesin küll vennale, et ma sõidan 30 kilomeetrit ära ja tulen rajalt maha, aga vend ütles: ära häbista perekonnanime! Ja siis ikka uhasin lõpuni. Vend pani nagu linnukene, tema oli esimese paarisaja sees.

Kuidas te tänavu sünnipäeva tähistate?
Mul ei ole tänavu sünnipäeva: üks päev on enne, teine päev on pärast. (Ene Ergma on sündinud 29. veebruaril. - R.K.)

Te saate hakata päev varem pihta ja lõpetada päev hiljem, nagu vahepealset poleks olnudki.
No kui te selle nüüd üles kirjutate, siis öeldakse: vot, tõesti, peab nüüd mitu päeva järgemööda sünnipäeva!

Pankade hoiatused on "loomulik retoorika"

2010-02-19

Pangad on valmiva võlakaitseseaduse kohta avaldanud kriitikat. Millises osas on nende vastuväited teie varasemaid seisukohti muutnud?

Ma arvan, et praegu on isegi vara hakata erinevaid hinnanguid andma. Meil on praegu põhjalikud vaidlused ja arutelud käimas ning vaatame, kuhu me nendega jõuame.

Välja on toodud mitmed pankade jaoks olulised valupunktid, näiteks riskide tõttu kerkivad laenuintressid ja asjaolu, et seadusesätted peaksid puudutama uusi, mitte olemasolevaid eluasemelaenulepinguid. Nendes aspektides ei ole midagi muutunud?

Mina ei hakkaks seda küll praegu täpsustama. Me oleme hetkel kontseptsiooni ja eelnõu välja pakkunud ja ma arvan, et praegu on vara rääkida millestki nii detailselt ja täpselt. Ma tahaks need vaidlused töörühmas kõigepealt ära pidada.

Samas on pangad isegi välja arvutanud, et suuremate riskide tõttu võib kodulaenu intress tõusta kuni protsendi võrra?

Need ei ole mingid arvutused, vaid see on loomulik retoorika, mida pangad esitavad sellisel kujul, et tõenäoliselt võib juhtuda nii ja naa.
Kõik sõltub väga palju sellest, milline saab olema eelnõu ja meie ei ole praegu küll näinud võimalust, et see ei peaks olema tasakaalustatud.
Väga paljudes Euroopa riikides, ka arenenud riikides - Skandinaavias, Madalamaades, Inglismaal - on olemas võlgade ümberkujundamise menetlus eraisikutele ning ma ei ole täheldanud, et nendes riikides oleksid pangalaenude intressid väga kõrged, pigem vastupidi.

Saan aru, et siis ei ole selgunud midagi ka selles osas, mis puudutab tagatise müügi järel n.ö õhku jääva laenuosa vähendamist.

Selles osas on ja saavad olema väga tulised vaidlused, kuidas seda tegelikult lahendada ehk kuidas reaalselt kaitsta neid võlgnikke, kes satuvad ajutistesse makseraskustesse.
Enamik laene on võetud 30 aasta peale. Küsimus ongi selles, et kui noorel perel on kaheks-kolmeks aastaks tekkinud makseraskused, siis kas meil on võimalik midagi teha selleks, et võlausaldajad tuleksid vastu ja näiteks ajataksid laenu, mitte ei asuks kohe tagatist realiseerima. See on tegelikult selle asja tuum.
Rõhutan veelkord, et võla ümber kujundamise menetlus peaks olema mõeldud nendele inimestele, kes ei ole laostunud, vaid kellel on siiski võimalik oma kohustusi täita juhul, kui neile teatud määral vastu tullakse.
Laostunud võlgnikele, kellelt ei ole reaalselt üldse midagi võtta ja kes kohustusi täita ei suuda, on olemas pankrotimenetlus.

Millal võlakaitseseadus teie hinnangul jõustub ehk millal on inimestel sellest abi loota?
Ma ütleks väga lihtsalt: nii kiiresti kui võimalik. Riigikogu peab seaduse vastu võtma ja seal on vastvõtmiseks vaja enamuse toetust.
Meie eesmärk on liikuda võimalikult kiires tempos. Ma tahan loota, et saame eelnõuga edasi liikuda selle poolaasta jooksul.

Küsis: Riina Kallas

Iseolemise julgus

2010-02-19

Kaitseminister Jaak Aaviksoo põhjendab, miks ta nimetas aastapäevakõnes Tartu rahulepingut rahvusliku tahte triumfiks, ja tunneb muret rahvusriiklust vastustavate trendide süvenemise pärast.

Tallinna Ülikooli kultuuriteoreetiku Tarmo Jüristo artikkel («Eesti rahvusliku tahte triumf?», PM 09.02) pälvinuks vähem tähelepanu, kui see poleks sisaldanud kaitseministri süüdistamist natsimeelsuses.

Enamgi veel, see süüdistus laienes «olulise - ja tundub, et valdava - osa eestlaste» peale. Seda kõike ajendatuna sõnakasutusest Tartu rahu 90. aastapäeva kõnes, kus nimetasin rahulepet rahvusliku tahte triumfiks.

Mind on okupatsiooniaastatel korduvalt fašistiks nimetatud üksnes eesti keele rääkimise eest. Suudan sellest isiklikult üle olla, mõeldes rahustuseks Francesco Goya gravüürile «Uinuv mõistus sünnitab koletisi». Kodaniku ja valitsuse liikmena pean vajalikuks siiski vastata.

Artikli juhtmotiiv oli minu sõnakasutuse seostamine Leni Riefenstahli filmiga «Tahte triumf», just nagu tabustanuks viimane igavesest ajast igavesti selle sõnaühendi ning selle kasutamist vabandaks vaid harimatus.

Pean sellist arusaama meelevaldseks. Jah, tean niisugust filmi, ja küsin: mil moel puutub see meie Vabadussõjasse? Enamgi veel, kas sõnaühend «minu võitlus» on ka kõikides keeltes oma mõtete väljendamiseks keelatud? See ei ole tõsiseltvõetav jutt.

Sisulisemat arutelu alustan kaugemalt ehk rahvusriigi (nation state) mõistest, mis kujunes imperiaalsete ühenduste lagunemise käigus ja millele tugineb nüüdisaegne, viimase poolteise sajandi jooksul kujunenud ilmakord.

Rahvusriigid on suveräänsed ja võrdsed (silmapaistvaks erisuseks on siiski nn võitjaõigusega loodud ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigusega alalised liikmesriigid) rahvusvahelise õiguse subjektid, keda ühendab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja paljud teised rahvusvahelised ühendused.

Eelnevast tuleneb üsna otseselt, et rahvusele on oma riigi omamine olemusliku tähendusega - kui riik on, oled iseseisev subjekt, kui ei ole, siis ei ole. Just seepärast kasutasingi sõnaühendit «rahvusliku tahte triumf» Tartu rahulepingust rääkides.

Selle lepinguga, mitte vabariigi väljakuulutamisega, saavutasime tegeliku rahvusvahelise subjektsuse (muuseas, sama kehtib ka Vene Föderatsiooni kohta).

Võib mõelda nii, et meie saamise mõte sündis kunagi siis, kui Kristjan Jaak Peterson kirjutas «Kas siis selle maa keel ... », sõna siis, kui hõigati maha iseseisvusmanifesti tekst, ning sõna sai teoks Vabadussõjas.

Valmisolek ja tahtmine oma eluga riskides üle Narva jõe tunginud punavägedele vastu hakata polnud sõja alul kaugeltki nii laialdane ja iseenesestmõistetav, kui praegu võib tunduda, ning paljudel jäi puudu just eneseusust.

Just seetõttu tuleb kõrgelt hinnata nii vabatahtlike ennastsalgavust, valitsuse otsustavust kui ka mobiliseeritute vaprust, milles väljenduski rahvuslik tahe.

Selle tahte toel jõuti rahulepinguni, mis oli eelkõige võit iseenda üle ja alles seejärel vaenlaste üle, olgu selleks siis balti parunid või punaväelased, või ka liitlaste üle, kes kõik rahulepingule kaugeltki hea pilguga ei vaadanud.

Seepärast tuleb ka triumfi näha enesekohases võtmes - eneseteadvuse ja -usu võiduna oma orjameelsuse ja allaheitlikkuse üle, enesekehtestusena.

Vaid teisejärguline tähendus on seejuures vastaspoole identiteedil ja suisa eksitav on näha Vabadussõda võitlusena etniliste eestlaste ja venelaste vahel. Veelgi asjakohatum on tuletada sellest võitjaid ja kaotajaid tänapäevases Eesti Vabariigis või riikidevahelistes suhetes.

Iseseisvusmanifest kuulutas vabadust kõigile Eestimaa rahvastele ja nii on see ka praegu - Eesti on oma kodanike riik, keda ta «usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata» ühtviisi kaitseb.

Ning Vabadussõjas kaitsesid Eestimaa rahvad - eestlased, venelased, juudid, ingerlased, baltisakslased jt - ka Eesti riiki. Demokraatliku riigi ja tema kodanike seos on olemuslik ja tugineb vastastikusele lojaalsusele, mitte kitsalt etnilisele päritolule.

Emotsionaalses plaanis sisaldab see suhe ka loomulikku uhkustunnet kõige saavutatu üle. Seepärast polegi minu emotsioonidel vahet, kui näen sinimustvalge lipuga võitjana triumfeerimas Ksenija Baltat, Andrus Veerpalu või Jelena Glebovat.

Samamoodi tunnevad kodanikud uhkust oma riigi üle ning riigi juubelite või ka teiste rahvuslike tähtpäevade tähistamine on loomulik osa rahvuslikust traditsioonist, laulupidudest rääkimata. Oskus näha selles rahvusradikalismi või suisa marurahvuslust on mulle mõistetamatu.

Muidugi, Eesti ei ole etniliselt homogeenne. Lisaks on hilisajalugu meile pärandanud palju valusaid mälestusi, mille ületamine on vaevaline. Neist erisustest sünnivad omakorda pinged ja vastastikune võõristus, mis võib viia diskrimineerimiseni.

Ometi on täiesti eksitav pidada Eestit kuidagi eriliste etniliste pingetega riigiks, rääkimata laialdasest etnilisest diskrimineerimisest. Eurobaromeetri andmeil tajutakse etnilist diskrimineerimist Eestis kolmandiku võrra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt ja ligi kaks korda vähem kui Hollandis ja Prantsusmaal. See pole öeldud millegi mahavaikimiseks või õigustamiseks, vaid lihtsalt panemaks asju õigesse perspektiivi.

Rahvusriigi mudel pole loomulikult puudusteta, kuivõrd sisaldab vastasseise nii riikide sees kui vahel. Internatsionalistid, eriti pahempoolse ilmavaatega marksistlikud internatsionalistid, näevad vajadust allutada rahvus(riik)-likud huvid metastruktuuridele või ideoloogiatele, mis hoiaks pingeid vaos või elimineeriks sootuks.

Praktiliste näidetena teame «Nõukogude rahvaste vennalikku peret», «Kominterni» ja «sotsialismileeri», mille tegelik olemus ei vaja loodetavasti selgitamist. Kosmopolitistid seevastu näeksid lahendusena rahvusriikide üleilmset taandamist neutraalseteks haldusüksusteks, mis ei kannaks üldse iseseisvaid ja osalt vastanduvaid rahvuslikke väärtusi.

Mulle tundub, et Eestis süvenevad viimasel ajal mõlemad rahvusriiklust vastustavad trendid. Ühelt poolt valdavalt vasakpoolsele keskealisele (humanitaar)intelligentsile tuginev liikumine, mis loodab piiritu tolerantsuse ja järeleandlikkusega põhimõttelistes küsimustes saavutada suuremat üksteisemõistmist, mis võiks suubuda nn multi-kulti ideaalriiki.

Teisalt nooremad, valdavalt liberaalse ilmavaatega rahvusvaheliselt avatud noored, kes tajuvad Eesti tegelikku suletust ja kitsarinnalisust ning näevad lahendust riigi täielises neutraalsuses ja sisulises loobumises rahvuslikest huvidest (national interests) ja nende kaitsest.

Mõlema ideoloogia toeks kasutatakse üldsõnalisi üleskutsed austada (ülimuslikke) euroopalikke väärtusi ja abstraktseid demokraatlikke printsiipe, uskudes, et nendest juhindumine vabastaks meid oma «(maru)rahvuslikust piiratusest», nägemata samas, et rahvuslike huvide mahasalgamine pole kusagil lahendust toonud.

Ka Eesti tulevik ei saa seisneda põhiseaduse preambuli hülgamises, vaid konstruktiivses ja vastastikusel austusel põhinevas üksteisemõistmises.

Tajun, et oluline osa rahvusriiki vastustavast mõtlemisest on tingitud meie riigikogemuse vähesusest - mõlemad omariikluse perioodid on kestnud alla inimpõlve ja see pole olnud piisav aeg oma riigi tunde väljakujunemiseks. Riiki tajutakse ikkagi kui nende ehk (võõraste) võimukandjate riiki ja ennast nähakse eelkõige kui riigi(võimu) oponenti.

Sellelt pinnalt sünnibki sümpaatne, ent valdavalt naiiv-idealistlik arusaamine, et kuidagi teisiti oleks parem. Tegelikkuses tähendab «kuidagi teisiti» enese vabatahtlikku allutamist kellegi teise (parema, demokraatlikuma, inimsõbralikuma jne) rahvusliku tahte ja huvide alla. Pole olemuslikku vahet, kas silmas peetakse Nõukogude Liitu, USAd, Rootsit-Soomet või kedagi viiendat.

Ärgem tehkem endale illusioone - mujal ei ole ei lihtsam ega parem, ja meie hulgas on palju vähem, kui me arvame, neid, kes end laias ilmas tõepoolest paremini tunneks kui siin Eestis, Eesti põhiseaduse kaitse ja hoole all.

Olen kaugel arvamisest, et Eestis on kõik hästi ja aina paremaks läheb, ka avatust ja tolerantsust on vähem, kui mulle meeldiks. Aga rumal oleks vaimustuda lihtsatest, ent pealiskaudsetest lahendustest, mis seisnevad üksnes vastandumises sellele, mis ei meeldi.

Peremees ei kiru tühja, vaid teeb, mis on tema võimuses ja tema kohus. See aga eeldab arusaamist ühiskonna arenguloogikast, oskust teha vahet olulisel ja ebaolulisel ning sellel, mille muutmine on meie võimuses ja mille muutmine ei ole.

Eesti kehtestamine ja kehtestumine rahvusriigina Tartu rahulepingus oli meie rahvusliku eneseteostuse tipphetk - triumf -, olgu see sõnakasutus pealegi veidi suurejooneline. Aga isegi triumf ei garanteeri iseenesest midagi ja on tänapäeval eelkõige ajaloolise ja sümboolse tähendusega.

Selle riigi kestmine on aga meie kätes. Meie tahtest, tarkusest ja oskustest sõltub meie tulevik. Selle kindlustamisel ei aita meid aga kuidagi ei alavääristav enesehinnang, rahulolematu osatamine ega enesevigastuslik käitumine, olgu pealegi, et vaid sõnades.

Haiged lapsed puudugu ilma tõendita

2010-02-18

Kui pöörata põhjuste ravimise asemel kogu aur tagajärgedele, pole head loota. Lisaks arstiteadusele kõlbab sama põhimõte mujalegi. Kui usaldamatust lapsevanemate vastu hakatakse läbi arstitõendite reguleerima, on kahju suurem kui võimalik kasu.

Esmapilgul tundub väga lihtne: kui laps koolist puudub, olgu arstitõend ette näidata kõikide pikemate kui 5-päevaste puudumiste korral. Nii pakub välja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE II-1) kust tegelikult peaks kohustusliku arstitõendi osa tervenisti välja jätma. Tuliseid vaidlusi on puudustõendi teemal peetud nii Riigikogu kultuurikomisjonis kui ka Sotsiaalministeeriumi vastavasisulises ümarlauas, ent tulemusteni veel ei jõutudki. Kui probleemi lähemalt uurida, avaneb lihtsa asemel hoopis keerulisem pilt.

Õiglasem ja õigem oleks hoopis selline lahendus, et lapsevanem otsustab kui kaua haige laps peab kodus püsima, vajadusel annab arst selleks vanemale soovitusi. Ning lapsevanem, kes niikuinii vastutab nii oma lapse eest kui ka selle eest, et laps koolikohustust täidaks, teavitab omakorda kooli. Arstitõend peaks olema vajalik vaid juhul, kui lapsel on tervisest tulenevalt vajalik koolis millegagi arvestada või midagi jälgida, ning igati mõistlik on ka perearstipoolne kooliõe teavitamine tehtud vaktsineerimistest lapse koolitee alguses. Kõikidel muudel puhkudel piisab vanema tõendist.

Esimene mõte, mis siinkohal paljudele pähe hüppab, on ilmselt perede süüdistamine võimalikus vastutustundetuses ja sellest tulenev kartus, et äkitsi vanemad jätavad oma lapsi ilmaasjata koju, näiteks hoolimatuse, kanaemaduse või ka kodutöödele rakendamise tõttu. Vabandust, aga see pole meditsiiniline probleem, vaid sotsiaalne! Kahjuks on olemas üksikuid lapsevanemaid, kes arvavad, et raamatute uurimine on tühi töö, või keda üldse ei huvita, või kes on vastupidi - ülihoolitsevad ja jätavad lapse iga esimese ohke peale kohe koolist koju, või kes võtavad ette soojamaareise koolitundide ajast, või kes arvavad, et pere vanim laps on hea odav lapsehoidja või mõne muu kodutöö tegija ning eelistavad "tasuta" tööjõu kasutamist lapse peamisele huvile ja vajadusele - õppimisele. Kõiki neid juhtumeid on praktiliselt võimatu meditsiiniliselt "ravida", kuna arst ei saa niikuinii tagantjärele hinnata, kas tema juurde ettenäitamiseks toodud laps on just tervenenud mõnest viirushaigusest või ongi kogu aeg terve olnud.

Nimelt nõutakse tõendit alates "tervishoiuteenuse osutamise päevast", seega alates arsti külastamisest. Eelnõu § 26 lg 3 ütleb, et "Koolikohustusliku õpilase õppest puudumine haigestumise tõttu on ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumiseta lubatud kuni viie järjestikuse õppepäeva jooksul. Kui õpilane on haigestumise tõttu puudunud õppest üle viie järjestikuse õppepäeva ja sel perioodil on talle osutatud tervishoiuteenust, esitab vanem koolile tervishoiuteenuse osutaja väljastatud dokumendi, mis tõendab haiguse või vigastuse esinemist alates tervishoiuteenuse osutamise päevast". Seega tuleb ka igati kooliharidust ja koolikohustuse täitmist väärtustaval lapsevanemal eelnõu kohaselt käia igal juhul lapsega arsti juures, kui laps on puudunud näiteks esmaspäevast reedeni haiguse tõttu. Nii pikk puudumine tähendab enamasti midagi pisut tõsisemat kui lihtsalt nohu või kriipiv kurk - praegusel aastaajal on viiepäevane puudumine näiteks õigustatud grippi haigestunud lapse jaoks. Kas aga arstitõendi nõudmine muudaks midagi maailmas, hariduses või lapse ja perekonna jaoks paremaks? Kahtlen tõsiselt.

Arstliku puudumistõendi mõte on ilmselt selles, et vähendada looderlikkust ja edendada usinust ja seda kõike arsti kontrolliva pilgu all. Arst ei ole siiski sotsiaaltöötaja - arst hindab patsiendi seisundit ja teeb patsiendile ettepanekuid tervise parandamiseks patsiendi (antud juhul siis koolilapse) tervislikust seisundist tulenevalt. Enamikel juhtudel ei vaja koolilapse haigused arstlikku sekkumist ning on täiesti ravitavad kodusel teel. Iga lapsevanem teab, et täiesti tavalistest külmetushaigustest ja palavikust saab võitu rohke magamise, villaste sokkidega (vajadusel viinasokkidega), viinaga hõõrumise ja vajadusel paratsetamooli abiga. Lapsele tuleb anda ohtralt juua ning tagada tervislik toidulaud, küüslauk, õunad ja puhkus. Kõige selle taas teada saamiseks ei ole tarvilik arsti külastada, eriti olukorras, kus arst võib olla kaugel (näiteks maapiirkondades) või kus arsti ukse taga ootab palju tõsisemaid viiruskoldeid, igaüks tahtmatult valmis teie niigi nõrgestatud immuunsüsteemiga last veel täiendavalt nakatama. Palun mitte valesti aru saada - ma ei kutsu mingil juhul tõsisema olukorra puhul arstist loobuma, vastupidi! Ma lihtsalt tuletan meelde, et enamikel juhtudel on laste haigused õnneks täiesti ravitavad kodusel teel ilma arsti visiidita ja sedasama kinnitab ka Tervisekaitseameti väga asjalik teavituskampaania seagripi puhuks. Niisiis, kergemat haigust põdeva lapse koolist kojujäämine viieks päevaks võib olla igati õigustatud ka kõige õpihimulisemas perekonnas, kuid ometi ei vaja see arstitõendit.

Kujutlegem nüüd olukorda, kus koolilaps on ärganud esmaspäeva hommikul palavikuga ning jääb reedeni koju. Muuseas, seda kas laps puudub koolist päeva või viis päeva, ju ühe kraadimise põhjal öelda ei oskagi. Palavik läheb alla näiteks neljapäeval, seega oleks reedel kodust väljaronimine arsti juurde selgelt ebamõistlik - laps on ju tervenenud, arstlikku järelevalvet laps enam ei vaja, samas pole laps ka mitte veel nii terve, et saaks teda julgelt teiste arsti ukse taga ootavate tõbistega lähestikku istuma lasta või et üleüldse oleks mõistlik veel last kodust välja solgutada. Seega on õigustatud lapse viibimine kodusel ravil kuni lapse täieliku tervenemiseni veel kolm päeva, mis tähendaks seda, et laps võiks esmaspäeva hommikul rõõmsalt taas kooli minna. Kuid eelnõu kohaselt ta seda teha ei saaks: sest tuleb minna esmaspäeval arsti juurde tõendit nõutama! Nii laps kui lapsevanem kaotavad täiesti mõttetult veel ühe tööpäeva. Ning mida arst teeb? Kontrollib üle, et laps on terve, ning väljastab arstitõendi vanema ütluste alusel? Mille kohta arst siis õieti tõendi väljastab? Selle kohta, mida lapsevanem on arstile öelnud? Aga sedasama võib ju lapsevanem ka ise koolile öelda. Pealegi pole selline tõendi väljastamine tervishoiuteenuse osutamine - pigem oleks tegemist sotsiaalteenusega, mis tõlkes tähendaks: usaldame perekonda ainult siis, kui lapsevanema sõnu on eelnevalt pitsatiga kinnitanud arst. Lisaks lapse ja lapsevanema tööaja raiskamisele on tegelikult sellisel puhul asjatult kasutatud ka arsti tööaega. Äkki vajas visiidiaega arsti juurde samal ajal hoopis mõni tõsisemalt haige inimene? Meie meditsiinisüsteem on kaugel ülerahastatusest ja kui me lükime sinna ebamõistlikke ja mingist usalduskriisist tulenevaid kohustusi, kannatavad tõeliselt abi vajajad.

Lisaks, kui lugeda eelnõu nimetatud sätte viimast lauset, siis tõendab arst lapse puudumist alles alates tervishoiuteenuse osutamise päevast. Aga mis siis, kui perekond käitub Tervisekaitseameti juhiste järgi ja tervishoiuteenust ei kasuta? Tänapäeva meditsiini üks suuri probleeme on liiga sage arstide külastamine sellistel puhkudel, mis alluvad täiesti normaalsele kodusele ravile. See probleem pole ainult Eestis, see on mureks ja tervishoiusüsteemi asjatuks koormajaks kogu arenenud maailmas. Loomulikult on fataalsemate tagajärgedega probleem, kui arsti juurde pöördumisega liialt viivitatakse, kuid see pole antud eelnõu sättega kuidagi seotud ja sellel me praegu pikemalt ei peatu. Pealegi peab igas koolis olema ka kooliõde, kes regulaarselt lastel silma peal hoiab - nii peavad saama avastatud ka tõsisemad terviserikked, mida näiteks hoolimatu või teadmatu vanem ei märkagi. Panna sealjuurs kohustust igal juhul arsti poole pöörduma on kogu tervishoiusüsteemi suhtes, aga ka laste ja lapsevanemate suhtes vastutustundetu.
Või mida tähendab, et arst peab tõendama haigust? Arsti ei saa sundida kirjutama tõendile haiguse täpsemat määratlust ja vanemat ei saa sundida seda koolile esitama. Kujutlege näiteks perekonda, kus lapsel on tõsisemad probleemid tekkinud vaimse tervisega - kõik on korda saanud, kuid võiks olla arusaadav, miks vanem ei soovi koolile tõendada oma lapse konkreetset haigust.

Loomulikult võiks tekkida veel küsimus, et miks täiskasvanud peavad oma haigust arsti tõendiga tõendama, aga miks lapsel pole see alati vajalik. Meenutagem korraks lihtsat tõsiasja, et kui täiskasvanu puudub haiguse tõttu töölt, siis saab ta selle eest rahalist hüvitist meie kõigi ühisest taskust - Haigekassa eelarvest, lisaks esimestel päevadel veel ka tööandja taskust. Lapse haiguse puhul on ainsaks lisakoormuseks lapse enda vältimatu kohustus kõik järgi õppida. Lisaks tasub tähele panna, et alates 12. eluaastast ei jää vanem enam enamasti lapsega koju haiget last hooldama, vaid laps peab ise hakkama saama. Täiskasvanu eest ei vastuta keegi teine peale tema enda, aga alla 18-aastase eest vastutab koos kõigi naha ja karvadega tema vanem. Kui me oleme usaldanud sellise vastutuse, siis tuleb vastutajat ennast ka pisut usaldada.

Arstitõendist pole abi ka kanaemaduse ehk Polkovniku-lese tüüpi lapsevanemate puhul - kui too koos pealtnäha õitsva tervise juures oleva lapsega arsti juurde saabub puudumistõendit nõutama, siis tuleb arstil ikkagi uskuda lapsevanema juttu "äsja nõrkenud ja haigest" lapsest ning tõend väljastada. Vaatamata meditsiini tohutule arengule on ju terve rida haigusi analüüsidega endiselt tuvastamatud ja kraadiklaasiga mõõtmatud.

Järgi jääb probleem asotsiaalsetest peredest, kus lapse koolisaatmine justkui polegi vanemate mure. Aga seda küsimust ei saa perearstide abiga ja valdavat enamust moodustava tublide perekondade arvelt lahendada! Siin tuleb leida muud lahendused, näiteks kasutada sama eelnõu sama paragrahvi (26) lõiget 6, mis kohustab igati mõistlikult kohalikku omavalitsust tegelema tegelike põhjustega ja koolikohustuse täitmise tagamisega. Sisuliselt tähendab see, et iga individuaalse juhtumi puhul leitakse just sellele lapsele, just sellele perele sobivad lahendused, kasvõi kohaliku lastekaitsetöötaja abiga. Või mõnikord ka lausa lastekaitsetöötaja ja politsei abiga.
Eesti Perearstide Selts on andnud kooli puudumistõendite temaatikale väga ühemõttelise hinnangu: arsti töö pole tegeleda kooli puudumistõendiga, vaid patsiente ravida. Oma kirjas on nad samuti viidanud tõendi formaalsusele: tagantjärele pole võimalik midagi hinnata.

Kokkuvõttes võiks ikkagi tavapärased haigusjuhtumid ja sotsiaalsete probleemide lahendamise omavahel lahus hoida ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust prg 26 lõike 3 täiel kujul välja jätta. Või mida arvad sina, kas arstitõend peaks olema koolist puudumise puhul nõutav?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Linnart Mällist ja orientalistikast

2010-02-16

Väljaspool perekonda varjas Linnart Mäll oma haigust hoolega ja nii tuli teade tema surmast 14. veebruaril tuttavatele ning sõpradelegi väga ootamatult. Aastavahetuse paiku käis ta Indias, järelikult jaksas seda kindlasti kurnavat sõitu veel ette võtta. Ta suri maovähki.

Aine ja kogemus

Tartu Riiklikus Ülikoolis oli Aasia ja Aafrika maade ajalugu loengu- ja eksami-, mitte õppetooliaine. Õppetooliaineteks olid näiteks vene kirjandus või ka füsioloogia. See tähendas, et nood ained olid esindatud iseseisva kateedri näol soovitavalt doktorikraadiga professori või parema puudusel praeguses mõistes filosoofiadoktori kraadiga dotsendi juhtimisel. Loengu- ja eksamiaineks oli alates 1972. aastast nn. väliskirjandus, maailmakirjanduse see osa, mis hõlmas läänepoolseid kirjandusi väljaspool Nõukogude Liitu Vanas maailmas ja üle Suure lombi. Vastav kateeder likvideeriti siis ning professor Villem Alttoa luges seda eesti filoloogidele eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri koosseisus. Kompromissiks erinevat tüüpi ainete vahel võis olla eriharu, mida sai valida alates kolmandast kursusest. Niisugune oli näiteks žurnalistika eesti keele kateedri juures.

Aasia ja Aafrika maade ajalugu kuulus ajaloolaste tunniplaani ja seda õpetati üldajaloo kateedri nn. koormuse alt. Kateedrijuhataja professor Jaan Konks (1902-1988), kes seda luges, oli spetsialist hoopiski Eesti agraarajaloo vallas, täpselt niisamuti nagu ka tema järglane kateedrijuhataja kohal, professor Herbert Ligi (1928-1990). Esimene orientalist tolles õppetoolis oli hilisem professor Olaf-Mihkel Klaassen (1929), kelle distsiplinaarseks profiiliks on kontaktoloogia, Eesti ja eestlaste kokkupuuted idamaiste rahvastega.

Muidugi võib teise rahva kultuuri õpetada ka asjaomaseid keeli tundmata, kuid see tähendab väga suurt järeleandmist fundamentaalsuses. Ses suhtes oli Pent Nurmekunna (1906-1996) lähtekoht täiesti õige: keel kõigepealt! Ta ise oli hariduselt romanist, kelle magistritöö 1936 reatesteeriti filoloogiakandidaadi väitekirjaks (ehk oleks praegu võrdsustatav filosoofiadoktori astmega) alles 1968. Kuna ta ei olnud paljukirjutaja, siis kinnitati ta aastal 1976 dotsendi kutses üldkeeleteaduse alal. Ilma ametlikult tunnustatud kraadita ja kutseta, töötas Pent Nurmekund tegelikult nagu rändõpetlane, sest ka tema rajatud orientalistikakabinet (1955-1983) polnud kateedrite ja laboritega võrdne üksus.

Umbkaudu säärasele taustale projitseerub Linnart Mälli kui orientalisti kujunemine ja seda kõrgemalt tuleb hinnata tema akadeemilisust algusest peale. Filoloog võib olla mitmeti. Näiteks Johannes Silvet oli eeskätt leksikograaf, sõnaraamatutegija. Andrus Saareste ja Peeter Arumaa olid nii uurijad kui ka leksikograafid. Jaak Rähesoo on tõlkija, kuid ka kultuuri tõlgendaja. Linnart Mäll oli humanitaar, kes tahtis, et meist ajas või ruumis väga kaugel asuvad kultuurid oleksid meile arusaadavad ilma latti madaldamata. Aluspõhja selleks sai ta kahtlemata Pent Nurmekunnalt, kuid seda hõlpsam oli tal Tartust pärit vundamendile oma Moskva-aastail sinna mitu korrust peale ehitada.

Noid aastaid (1964-1965) võiks nüüdsetes kategooriates nimetada magistrantuuriks. Tollane NSVL TA Orientalistikainstituut oli tipmine, ehkki (1) mittehomogeenne ja (2) toimis ka konkurents Moskva ning Peterburi vahel ning (3) orientalistikaga tegeldi ka väljaspool toda instituuti. Viimane tähendab seda, et näiteks indoeuropeistika oli vedavaks teemaks teisteski instituutides. Punkti nr. 2 all on arvestatud tõsiasja, et orientaalse kultuuri suured kogud asusid endiselt Peterburis. Mittehomogeensusena on mõeldud seda, et nõukogude võim vajas orientaalses maailmas askeldamiseks tõlkimisvõimelisi luurajaid ja diplomaate ning niisuguste väljaõpetamiseks omakorda sügavate teadmistega asjatundjaid.
Kui suur on orientaalne maailm? Väga labane oleks arvata, et ta algab Peipsi tagant ja ulatub Alaskani. Mitte targem ei ole kujutleda, nagu oleks Oriendi läänepiiriks Maroko ja idapiiriks Austraalia aborigeenid. Linnart Mälli Moskva-aastail tähendas Orient enam-vähem toda piirkonda, mida uurivad arabistid, indoloogid, hinoloogid ja japonoloogid. Tingimisi võiks sekka tõmmata ka afrikanistid ja egüptoloogid, ehkki nemad esindavad geograafilises mõttes juba lõunat ega mitte ida. Haarata nii otsatut ala tervenisti oleks tähendanud mitte rohkemat kui kõikjalt üksnes raasukeste riisumist. Ent Linnart Mäll oli fundamentalist. Ta otsustas buddhismi uurimise kasuks, so. pühendus kindlas mõttes tunnetusviisi ja hoiakute käsitlemisele. Analoogilise sügavusega võttis ta käsile ka Tiibeti, ala, mis on omal viisil piiriks Põhja- ja Lõuna-Aasia vahel.

Linnart Mälli Moskva-aastail arenes sealne akadeemiline orientalistika mitmel tasandil. Üks seisnes vastavate keelte praktilises õpetamises, kaasa arvatud sõnaraamatute koostamine. Teiseks tulid mitmeköitelised ülevaateteosed, mis summaarselt pole väga teaduslikud, kuid mille ettevalmistamise käigus oli võimalik asjadesse süveneda. Kolmandaks viis idapoolsete keelte uurimine edasi üldist lingvistikat - nagu ka filoloogiat tervikuna. Ja neljandaks tõlgiti põhjalikult idamaiste kultuuride tekste. Teksti teaduslik tõlkimine ei ole vaimne kaubavahetus. Ta viib selleni, et arusaamatute mõõtmatu ring võiks ikkagi tõmbuda koomamale. Ses mõttes on paljud interpreteerivad uurimused märksa ajutisemad kui väga hea ja hoolikalt kommenteeritud tõlge (nagu ka algallika enese publikatsioon). Viimaseid eelistas ka Linnart Mäll.

Mis peab saama edasi?

Eespoolne pole enamat kui punktiir Linnart Mälli kui õpetlase mõistmiseks. Järgnev on praktiline külg. Tartu Ülikoolis puudub siiani orientalistika professuur. Ettepanekuid selle rajamiseks on tehtud vähemalt kaks. Tegin seda aastal 1991 ja uuesti 2008. Ehkki minu kirjad olid ametlikud, pole ma saanud vastust kummalegi. Lubatagu siin tsiteerida teist ettepanekut.

„Orientalistika professuur tuleks avada 1. septembril 2009 juba täidetuna, kuulutades vakantsi välja näiteks 1. veebruaril või koguni 24. veebruaril 2009. Minu käsitluses on tegemist just professuuriga, mitte otsekohe eriala või osakonnaga. Kuidas seda korraldada, on peamiselt tehniline küsimus. Professuur võib kuuluda kas filosoofia- või usuteaduskonna alla, tähtis on, et ta oleks avatud nendes nõuetes, mis kehtivad rahvusvaheliselt, st. koos õigusega doktoriõppele.
Orientalistika ehk teadus Idamaadest on erakordselt avar valdkond, mida esindav professor võib olla entsüklopedist, kuid võib olla ka kitsama eriala (näit. iranistika) asjatundja. Oluline on, et doktoriõppe nõuetele vastav amplituud oleks kaetud kõigi peajoonte ulatuses ehk et tudengid saaksid vajaliku pädevuse Idamaade täies mahus. Meil on tihtipeale mindud seda teed, et professuur nomineeritakse reaalse õppejõu isikliku profiili järgi. See on vale. Idamaade professuur Tartus peab tagama, et Ida kultuur ja ajalugu oleksid siin uuritud ja õpetatud kui fundamentaalsed väärtused. Inimesed on olemas, traditsioon samuti. Vaja on reglementeeritud vormi.
Õieti pole mul tarvis lisadagi, et Idamaad tähendavad rohkemat kui 3 miljardit inimest ja kultuuride paljususust. Probleem on terav ka poliitiliselt vaatekohalt".

Linnart Mäll teadis nende ridade olemasolust, kuid suhtus asjasse leebe skepsisega. Käesolevat ta meie keskel siin maa peal enam loe. Siit sinnapoole me teda aidata ei saa. Kuid me saame aidata iseennast. Peale nõutuse või arguse pole orientalistika professuuri rajamiseks Tartu Ülikoolis ühtki takistust.

Õiguslooja puberteet

2010-02-16

„Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, ei järgita või mis võib tekitada kaose. Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega" (Eugen Veges „Seadusloome aeglasemaks", EPL 29.01). Kodanik ihkab hoopis õigusrahu. Ei meel di ju meile, kui muutub igapäevane bussigraafik, uus ülemus loobub kollektiivis juurdunud tavadest, lapse trenn tõstetakse reedesele õhtule. Samasugust ra hu ihkame ühiskonna käitumisreeglite puhul.

Pilk viimaste aegade päevalehtedele näitab, et seadusloome initsiatiividest kirjutatakse väga palju. Järelikult ei ole raugenud nende ramm, kes leiavad, et ühiskonna probleemides on süüdi seadused. Põhiseaduse muutmine on tehtud väga raskeks, kuid kas elu selle pärast seisma on jäänud? Tõlgendatak se, uuritakse allikaid, leitakse abikonstruktsioone, rakendatakse teiste aktidega ja kohtud täidavad õigust mõistes seaduse seletaja rolli. Juba põhiseaduse terminoloogia ei vasta osaliselt tänapäeva seaduskeelele, kuid keegi ei kipu seepärast põhiseadusele uut redaktsiooni kirjutama.

Samad tõlgendamispõhimõtted peavad kehtima ka tavaseaduste puhul. Priskete lehmade aastatel paisunud ametnikearmee kirjutab kogu aeg midagi ja see on ju imelihtne. Riigikogu, mis vaevles hiljuti tööpuuduse all, on taas üle ujutatud eelnõudega. Patust pole puhas ka justiitsminister, kes peab olema õigusloojana teistele eeskujuks ja ohjes hoidma teiste ministeeriumite õigusloomet. Ministrite ja ametkondade uljad nõunikud annavad hüvasid soovitusi olukorda parandada uute seaduste väljatöötamisega. Toonase justiitsministri Märt Raski seitse aastat tagasi antud tänukiri õigusreformide lõpetamise puhul tuleb mul igatahes kappi ära peita. Lootus, et õiguskord on pärast Euroopa Liiduga ühinemist välja kujunenud, on osutunud asjatuks.

Muutmine muutmise pärast

Õiguskorra puberteet kestab. Eestis kehtib veidi üle 400 seaduse ja riigikantselei andmetel muudeti 2009. aastal neist 306-t, sealjuures jõustusid selle aasta 1. jaanuaril 208 seaduse muudatused! Võrdluseks - Euroopa Liiduga liitumise kuupäeval 1. mail 2004. aastal jõustusid 167 seaduse muudatused.

Miks on siis meie seadused nii kehva kvaliteediga? Tundub, et õigusakte on koostanud lausa rumalad inimesed, kui neid kogu aeg asendama peab. Oskamatus paistab kohe välja seaduste kasuistlikkusest ehk liiga detailsest tekstist, mis ei jäta seadusele hingeruumi, sulgeb võimalused õiguse mõistlikuks tõlgendamiseks ning samal ajal tekitab lünki.

Asi saab alguse suhtumisest ja austusest õigusesse. Prantsuse Code civil kehtib aastast 1804, Saksa eraseadus on üle 100 aasta vana, meie oma Balti eraseadus kehtis edukalt aastast 1864 kuni okupatsioonini. Prantslane ei torma kääridega õigusele kallale, kui mõnes õigusaktis on sees veel sõna „kuningas". Õigust loetakse mõistusega. Seaduse loomisel on vaeva nähtud nagu lapsega. Targad on uurinud parimat seemet, puhunud õigusesse sisse ühiskonna ootustele vastava vaimu, kohus on seadust poputanud ja kujundanud, ümber skeleti liha ladunud, et sellest ikka tubli (abi)mees sirguks. Kätt sellise pühaduse vastu tõstetakse ainult hädavajadusel. Praegu vahetatakse meil seadusi nagu käterätte. Uue seadusega põrutamine ja vanale noa ribide vahele surumine on võimukandja elementaarne enesekehtestamise vajadus, märgi mahajätmine nagu spordihalli ehitus küla keskele. Kogu senine hool, rakendamisel tekkinud kogemus ja kohtute loodud arusaam lendab vastutustundetult prügikasti ja ühiskond läheb taas koolipinki.

Lugedes valitsuste koalitsioonilepinguid, ei leia me ka sellisteks muudatusteks sageli rahva mandaati. Suur osa seaduste muudatusi kujutab endast maitseküsimusi ja piltlikult öeldes sõna „ningi" asendamist „ja-ga". Ametnike tõlgendamisjulguse puudumist ravitsetakse õiguse muutmisega, mitte koolitamise ja abikonstruktsioonide leidmisega.

Era- ja mittetulunduslik sektor kasutab seevastu agaralt võimalust luua kohtu pretse dentidega õigusele sisu, sest seaduste muutmine pole neile võimukohane. Hirmuga kuuled, et taas on töös uus riigihangete seadus, muinsuskaitseseadus, metsaseadus jne. Ja mõnel neist jõustub juba kolmas, neljas, viies versioon. Tartu ülikooli õigusteaduskonna professor Marju Luts-Sootak on olukorda nimetanud seadusandja revolutsiooniliseks palavikuks (Sirp, 29.01), kus elektroonilises Riigi Teatajas seaduse juures olev märge „hetkel kehtiv" omandab juba iroonilise varjundi.

Õiguskindluse traumeerimine

Ka viimasel ajal palju kõneainet pakkunud kohtute seadus an nab kohtusüsteemile juba kolmanda kuue. Kehtivat „halba" seadust pidi 2002. aastal paradoksaalselt kaitsma poliitilise justiitsministrina nüüdne apoliitiline riigikohtu esimees. Kas tõesti alles põhiseaduse kahekümnenda aastapäeva künnisel leitakse, et senine kohtute haldamise süsteem ei ole kooskõlas põhiseadusega ja vajab olulist ümberkorraldamist ja seda hoolimata Euroopa Liiduga ühinemisel läbitud ülipõhjalikust kontrollist kohtute sõltumatuse osas? Õiguskindluse asjatu traumeerimise valdkonda kuuluvad ka katsed lahutada kohtusüsteemist toimivad kohtulikud registrid (kinnistusraamat ja äriregister). Eelnõu on ka selle poolest tähelepanuväärne pretsedent, et vast ükski teine ühiskonna grupp pole saanud nautida luksust ise endale seadust kirjutada.

Riigikogule on selles seaduste paabelis raske etteheiteid teha. Enamik eelnõusid tuleb menetlusse vabariigi valitsuse kaudu. Vahepealne kriitika, et riigikogu laiskleb ja ei tegele seadusloomega, oli hea märk stabiilsematest aegadest. Oleksin õnnelik, kui parlamendi põhiaur läheks edaspidi aasta tähtsaima seaduse, riigieelarve ning poliitikate (mitte seaduseelnõude) arutamisele. Aeg peaks olema sealmaal, kus õigusaktide asemel suunatakse Eesti elu riigi- ja kohalike eelarvete kaudu. Riigikogu ülesanne ei ole seadusi ära vormistada, vaid olla nõudlik klient valitsuse eelnõude suhtes. Riigikogul on lõppvastutus eelnõude kvaliteedi ja põhiseaduspärasuse osas.

Seadustega mängimine põhjustab reaktsioonina õiguslikku nihilismi (õiguse eitamist) ja õigusriigi murenemist. Õigussüsteemi stabiilsuse ja kvaliteedi eelduseks on selle kabinettide vaikusest päevavalguse kätte toomine ja suurem teadlaste, huvigruppide ning keeleinimeste teadmiste ja kogemuse kaasamine. Aastaid üksnes räägitakse seaduste eelneva halduskoormuse mõõtmisest ja mõjude teaduslikust analüüsist. Vajame õigusriiki koos kindla õigusega. Kiiret enam pole.

Must ronk! Valge lind!

2010-02-15

Rongaema teemaline kohtuprotsess peaaegu kustutas selle sõna meediast. Rongaisa nimi on aga aus ja justiitsministeeriumi asutatud elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate loend sai kiirelt rahvapärase rongaregistri nimetuse.

Kas tõesti on kõik elatusraha võlglased läbinisti halvad inimesed? Ja kas avalikustamine sätib kõik sassis elud korda? Nii küsisid pärast vastava nimekirja internetti panekut ühingu Isade Eest esindajad.

Aga küsima peaks palju rohkem. Kas need, kes nüüd niimoodi «häbipinki» jõuavad, panid minevikus ikka iga kuu krooni või sendigi pere majapidamiskassasse? Ja alles lahutus muutis nad halvaks ja kurjaks? Miks ühiskond lubab rongaisadel tuimalt ja avalikult ilma tööta istuda ja kulutab ressursse kasututele registritele?

Kas võtted, millest polnud abi totalitaarses riigis, on mõjusad demokraatlikus, avatud ühiskonnas? Sest erinevas vormis rongaisade nimekirju on minevikus küll ja küll üles riputatud.

Paraku ei suutnud totalitaarne süsteem ENSVs alimente koguda ja 1984. aastal hakkas riik «kaotsiläinud vanema leidmiseni» igale lapsele maksma 20-rublast kuutoetust. Sama summaga abistati muuseas üksikemasid ja lapsi kasvatavaid leski.

Lepe kohtust parem

Abielul ja lahutusel on hulk erinevaid aspekte: sotsioloogiline, juriidiline, majanduslik jm küljed. Iseenesest on ammutuntud sotsioloogiline fakt, et ühiskondlikul skaalal madalamal ja kõrgemal asuvate inimeste abielukäitumine on erinev.

Mittejuriidiline abielu oli sobilik madala, juriidiline kõrgema staatusega isikutele. See käitumismuster on jämedates joontes püsinud tänaseni, mõned demograafilised ja geograafilised nüansid välja arvatud.

Samasugune erinevus ilmneb lahutuse, lahutusjärgse kohustuste jaotuse jms puhul. Avalikku patuste nimekirja sattumise oht häirib positsioonikaid inimesi ja võib nende käitumist mõjutada, on aga ilma erilise tähenduseta vastaspooluse, positsioonita isiku jaoks.

Nõukogude ideoloogia küll jälestas sotsioloogiateadust, ometi kasutas sotsioloogilisi teadmisi, nõudes muu hulgas nomenklatuurilt Lääne kõrgeima staatusega isikute abielukäitumise (juriidiline abielu) jäljendamist.

Eestlased ülehindavad sotsiaalsete suhete korraldajana kohtu rolli ja alahindavad osapoolte kokkuleppeid. Abikaasade omavaheline või mõne kohtueelse instantsi (lepitaja) abiga saavutatud kokkulepe lapse ülalpidamiskohustuste jaotuse kohta on alati vettpidavam kohtu poolt välja antud paberist.

Kui hakata tegema vastandamisi «eesti mees versus prantsuse, itaalia, rootsi või mõni muu mees laste ülal pidamiskohustuse täitjana», siis võib «hea käitumise eest» anda lisapunkte nimetatud rahvustele.

Kuid lisapunktid on õigustatud ainult kohtueelsete kokkulepete suuremat osa silmas pidades.

Mehed maailmas

Kas suurema hulga kokkulepete taga on naabrite puhul mehe suurem vastutus, mõlema osapoole ühine pingutus või ka ühiskondliku lepitaja abi, on pisut keeruline hinnata. Kohtu diktaadile ei allu aga n-ö Lääne mees Eesti suguvennast sugugi kergemini! On elatusraha maksmisest kõrvalehoidjad nii siin- kui sealpool Oderi või Reini jõge, nii Alpidest lõunas kui ka põhjas. Igal pool, kus mehi kohtab!

Vaatamata pere- ja lasteteemaliste uuringute arvukusele on mõnda probleemi Eesti kontekstis keeruline ammendavalt käsitleda.

Hinnangud abikaasade lahutusjärgsele majandusseisule on pigem emotsionaalsed laadis «ligemale pooled lahutatud emadest väitsid, et rahanappus on väga terav probleem» (tsitaat uurimuse aruandest).

Milline oli emade majandusseis enne ja pärast lahutust, me paraku ammendava täpsusega neist töödest teada ei saa. Küll võime vaevata leida andmeid naabrite kohta.

Kui lähtetasemeks võtta sissetulek enne lahutust, siis aastatel 1994-2000 oli nn ladina sotsiaalpoliitika mudelit esindavates riikides (Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugal) naise lahutusjärgne sissetulek 93 protsenti eelnevast, Põhjalas (Taani, Soome) 87 protsenti, Mandri-Euroopas (Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa) 72 protsenti ja Briti saartel (Iiri ja Inglise) 66 protsenti.

Erinevused on selged ja olulised. Spetsialistid ütlevad, et Eesti kopeerib osaliselt Inglise sotsiaalkaitse mudelit, seega on emade ja laste lahutusjärgne kehv majandusseis ootuspärane. Kas ka paratamatu, see on vaieldav.

Töö üksi ei aita

Vahemere maadele omane tugev sugukonnal baseeruv võrgustik (ühtaegu nii kontrolliv kui ka toetav) on Eestis ilmselt teostamatu. Juhul kui alasti liberalism liiga kõlvatu tundub või palju probleeme tekitab, tuleks sotsiaalpoliitikas otsida talle reaalseid alternatiive, mitte aga sehkendada mustade nimekirjadega.

Konservatiivne Euroopa soosib väikelastega abielunaiste kodus olemist, kuid näeb nende lahutusjärgset rahamurede leevendust töötamises. Lahutatud Austria, Saksa ja Prantsuse naiste tööhõive on veerandi võrra suurem abielunaiste omast, kuid jääb tublisti allapoole põhjamaade naiste rakendatusest.

Paraku pole meil sellest konservatiivide kogemusest suurt kasu. Eesti naiste hõive on Mandri-Euroopa suguõdede omast suurem, palk aga suhtena keskmisse väiksem. Töö üksi ei aita lahutatud Eesti ema hädast välja.

Jääb üle uurida Põhjamaade kogemust. Sealgi sunnib lahutus naisi rohkem tööle (tööhõive kasv seitsmendiku võrra).

Kuid eelkõige aitab naise toimetulekut kindlustada ühiskond, tasakaalustades erineval moel sugupoolte vahelisi suhteid.

Seda kohustusliku lepituse abil lahutusplaanide tekkimisest alates - ühiskondlike fondide abiga, mis kohtu asemel abikaasade rahalisi kohustusi tasakaalus hoiavad - kuni karmi järelevalveni soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete üle. Et palganumber, mida naistöötaja väärib, tema töölepingusse kindlasti ka kirjutatakse.

Ei midagi, mis oleks üle mõistuse keeruline. Pigem ratsionaalne. Ratsionaalsem kui rongaregister.

Võlakaitse kodulaenuvõtjale

2010-02-15

Lõin novembris riigikogu õiguskomisjoni juurde võlakaitse töörühma, et leida leevendust peamiselt kodulaenuvõtjate tõsistele muredele. Töötuks jäämine ja sissetulekute kaotus on tekitanud makseraskused sadadele peredele, kes veel paar aastat tagasi olid pankade jaoks ahvatlevad kliendid.

Põhiline küsimus on: kas saaksime neid tänasest rohkem kaitsta ja seadusi muutes olukorda parandada?

IRLi kindel vastus on jah. Meie hinnangul ei taga tänased seadused laenuandjate ja laenuvõtjate mõistlikku tasakaalu, vaid on siiski pankade kasuks kaldu. See on eriti tulnud esile nüüd, kui laenuandjate suhtumine laenuvõtjatesse on võlgnevuste tõttu kõvasti muutunud.

Parastamine hättasattunud kodulaenuvõtjate suhtes a la kes käskis võlgu võtta, on IRLi meelest täiesti kohatu. Uuringute järgi on madala iibe peamisi põhjuseid ruumikitsikus, ligi 2/3 noortest peredest lükkavad lapse saamist edasi sobiva kodu puudumise tõttu. Neljaliikmelistest peredest elab üle 70% elamispinnal, kus tube on vähem kui pere liikmeid. Elamispinna suuruse osas oleme Põhjala riikidest kaugel maas.

Tavaline inimene, näiteks noor pere saab turumajandusega ühiskonnas koduomanikuks kahel teel - kas ostab oma elamispinna välja (ja seda suudavad vaid vähesed) või võtab selleks pikaajalist laenu. Äris või õnnemängus jõukaks saanuid on väike hulk. Seega on kodulaenu võtmine paljudele paratamatu samm.

Milline on siis lahendus ligi 150 000 kodulaenuvõtjale kui ka teistele laenajatele?

Selleks on nn võlakaitse seadus, mille ettevalmistamisel on IRLi juhitud töörühm lõpusirgel. Seaduse sihiks on võimaldada makseraskustes võlgnikule tema võlgade ümberkujundamist selleks, et makseraskusi ületada või muuta lootusetutel juhtudel võlavabastus tänasest paindlikumaks. Võlgade ümberkujundamine võib tähendada nii kohustuste ajatamist, täitmist osaliselt kui ka vähendamist. Mahuka eelnõu olulisemad võlgnikku kaitsvad põhimõtted on järgmised:

Esiteks. Loome mitmete riikide eeskujul eraldi menetluse kohtus, kus erapooletult kaalutakse nii võlgniku kui võlausaldaja kohustusi. Täna on enamus kodulaenulepinguid seotud kohese sundtäitmisega, mille alusel saab võla tekkimisel pank pöörduda ilma kohtuta täituri poole tagatise müümiseks ja nõuete rahuldamiseks. Lisaks võidakse võlgnik panna täitemenetluses maksma erinevaid kõrvalkulusid (viivised, intressid jm) suure tõenäosusega ulatuses, mis kohtumenetluses kunagi rahuldamisele ei kuuluks.

Teiseks. Tegemist saab olema isikulise võlakaitsega, mitte ühe lauaga löömisega. See tähendab, et iga laenuvõtja juhtumit käsitletakse eraldi, arvesse võetakse paljusid asjaolusid ning püütakse iga ausa võlgniku jaoks leida kõige mõistlikum lahendus makseraskuste ületamiseks.

Kolmandaks. Loome kodulaenuvõlgnike suhtes erisätte, mis annaks võimaluse pärast tagatise müümist vabastada võlgnik ülejääva võla tasumisest.

Neljandaks. Keelame täiendava tagatise nõudmise kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. Tänane võimalus lisatagatise nõudmiseks seab laenuvõtjad kaitsetumasse seisu võrreldes laenuandjatega ja muudab viimased hooletumaks laenajate krediidivõimekuste hindamisel.

Ja viiendaks. Võlavabastuses leevendame tänast kohustuslikku „tubli võlgnikuna" käitumise tähtaega üldiselt viielt aastalt kolmele, jättes samas kohtule võimaluse läheneda võlgnikele individuaalselt.

Loomulikult seisavad veel ees vaidlused detailide üle nii erinevaid huvigruppe hõlmavas töörühmas kui ka parlamendis, kuid olemas on idee, mida kaitsta.

Intervjuu: Tulevikku arvestav otsus

2010-02-14

Helir-Valdor Seeder, eelmisel ja sel nädalal kolis mõni Viljandi asutus endise põllumajandusvalitsuse majja. Miks oli seda tarvis?

Seitsmekümnendate aastate lõpul Vabaduse plats 4 maja ju põllumeeste tarbeks ehitatigi. Aga aeg muutus ja toonased valitsusasutused kadusid ning riigi maja jäi maavalitsuse hallata. Nüüdseks on ring täis: hoone on valitsuse otsusega jõudnud põllumajandusministeeriumi bilanssi.

Asutuste ühte majja koondamise kitsam eesmärk on kokkuhoid. Juba kolme kinnistu asemel ühes tegutsemine tähendab kokkuhoidu. Laiem eesmärk oli asjaajamise hõlbustamine: põllumehed saavad oma probleemid lahendatud ühes paigas ja ametnikel endil on nüüd samuti lihtsam. Ka Viljandi võitis: see hoone oli juba üsna kulunud.

Kui palju selle maja remont maksma läks?

Remont pole küll veel lõppenud, kuid üldsumma on teada: ümmarguselt 2,4 miljonit krooni.

Miks liitsite taimetoodangu inspektsiooni ja maaparandusbüroo põllumajandusametiks?

Kõigepealt tingis selle juriidiline vajadus. Riiklikku järelevalvet tohib teha ja väärteomenetlusega tegelda ainult valitsusasutus. Põllumajandusamet seda on, maaparandusbüroo oli aga tavaline riigiasutus.

Struktuuri arendamisel on nii-öelda arenguruumi, sest põllumajandusamet on universaalne nimetus. Soome Eviras on rohkem ameteid üheks tervikuks liidetud ja see on end õigustanud.

Veterinaarid ja maaparandajad jätsid maha korras maja, mõlemad kuuluvad põllumajandusministeeriumile. Mis neist saab?

Veterinaaride kasutada olnud hoonekompleksi asjus on kokkulepe Kaitseliiduga: neid ruume hakkab kasutama Sakala malev. Eelnõu on juba kooskõlastatud.

Maaparandusbüroo maja koha pealt on kõik veel lahtine. Võimalusi on neli. Esiteks: maja läheb Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi kätte. Praegu käivad selles küsimuses läbirääkimised. Teiseks üritame maja ise müüa. Kolmas võimalus on anda see kellelegi rendile. Neljandaks peame läbirääkimisi omavalitsustega: ehk läheb neil maja tarvis. Näis, mis variant peale jääb.

Intervjuu: Aaviksoo: loodan, et 2010 on Afganistanis murdepunkt

2010-02-13

"Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks," analüüsib kaitseminister Jaak Aaviksoo situatsiooni Afganistanis. Sel nädalal tulid Eesti sõdurid Kosovost koju, lahinguüksusega jääme veel vaid Afganistani.

Milline on kõige võidukam ja uhkem lahing, mille Eesti sõdurid on pidanud teie kaitseministriks olemise ajal?

Ma ei tea. Ei ole mina nii mõelnud, ei ole ka kaitsevägi operatsioone niisuguses võtmes käsitlenud. Kindlasti on igal missioonil käinul omad isiklikud kogemused, aga kaitseministri jaoks on strateegilised eesmärgid oluliselt tähtsamad kui võidud üksikutes lahingutes või operatsioonides.

Kuskil on olemas üksikasjalikud aruanded Eesti kaitseväe viimase kui operatsiooni ja lahingu kohta?

Jah, igast konfliktist või kontaktist on tõepoolest raportid olemas, aga pean tunnistama, et mina ei ole ühtegi neist lugenud ja ilmselt sellisel tasemel ei ole neid mulle ka mõistlik lektüüriks tuua.

Kontakt on...?

Mis iganes pinget täis kontakt vaenlase võitlejatega, sinna hulka kuulub ka näiteks IED (Improvised explosive device - improviseeritud lõhkekeha, põhimõtteliselt suvaline plahvatama pandav asjandus - R. K.) - plahvatus või siis lask, mida kuuldakse; või relvastatud isik, keda nähakse. Ma ka selles definitsioonis väga täpne ei tahaks olla, aga niisugused kontaktid tõepoolest registreeritakse, nende üle peetakse statistikat, neid analüüsitakse - eriti kui nendega kaasnevad mingilgi määral kaotused: kas kaotused Eesti kaitseväele või liitlastele või ka kohalikule elanikkonnale.

Millal pääsevad ajaloolased ligi dokumentidele, mis kirjeldavad Eesti sõdurite operatsioone Iraagis ja Afganistanis?

Nende avalikustamisega on tõenäoliselt niimoodi, et olenevalt dokumendist ja salastatuse astmest võib neid saladusi hoida, kui ma ei eksi, siis 75 aastat kõige rohkem ja viis aastat kõige vähem. Selline on see vahemik. Ma ei tea, kauaks on kontaktikirjeldused saladuseks kuulutatud. Nagu ma ütlesin, ma ei ole nendega isiklikult kokku puutunud.

Te ei tunne huvi või te ei taha teada, mida need sisaldavad?

Ma ei ole selles küsimuses uudishimulik inimene ja need dokumendid ei anna minu tasemel ka mingit informatsiooni. Pigem on tarvis üldist strateegilise taseme materjali, mis on vajalik strateegiliste otsuste tegemiseks.

Mõni nädal tagasi andsite Eesti Ekspressi ajakirjanikele valemi, kuidas arvutada välja meie sõdurite operatsioonide käigus Afganistanis langenud vastase võitlejate arv. Ekspress sai selleks summaks 70. Miks oli vajalik selle numbri avalikustamine?

See valem ei ole mingi riigisaladus ega minu isiklik leiutis. Kui keegi toksib Wikipediasse "Afganistani sõda", siis ta saab sealt numbrid, palju on olnud langenuid liitlaste poolel, palju on - hinnanguliselt! - langenuid valitsusvastaste poolel, ja palju on olnud langenuid Afganistani julgeolekujõudude poolel. Need suhted on avalik informatsioon.

Kuidas sellesse numbrisse - 70 langenud vastase võitlejat - suhtuda?

Eesmärk ei ole inimeste füüsiline hävitamine, vähemasti mitte nendes operatsioonides, kus osalevad Eesti kaitseväelased. Kindlasti korraldatakse ka personaalseid rünnakuid, aga see on pigem erioperatsioonide kui tavaliste kaitseväe üksuste valdkond.

Eesmärk on võtta kontrolli alla territoorium, takistada vaenlase liikumist ja lõpuks saavutada võit tema tahte üle osutada relvastatud vastupanu. Meie kõikide ühistes huvides on saavutada see võimalikult väikese inim-ohvrite hinnaga. Ja see puudutab ka vastase poolt.

Ka vastane soovib saavutada oma tahet võimalikult väikese langenute arvuga liitlasvägede koosseisus?

Ka vastase eesmärk ei ole tappa inimesi. Nende eesmärk on kehtestada oma arusaamine, oma reeglid. Ja vaevalt et fundamentalistlik islam seaks oma eesmärgiks võimalikult paljude uskmatute hävitamise. Niisugust doktriini mina ei tea ka kõige radikaal-sema islami juures.

Mis on Afganistani valitsusvastaste eesmärk?

Nad soovivad kehtestada oma tõekspidamisi, oma väärtusi, oma arusaamu, oma usku - laiemas mõttes kui religioon. Oma usku sellesse, missugune on õige elukorraldus. Võib-olla sealt tuleks otsida nende strateegilist eesmärki. Aga ausam oleks muidugi nende endi käest küsida.

Mis teie arvates ohustab praegust õhtumaad rohkem: kas äärmuslik islam või Hiina kasvav inimmass ja areng?

See on väga filosoofiline küsimus. Ellu jäävad pikas perspektiivis need, kes jäävad ellu. Ehk siis: demograafia otsustab kõik. Ja kui eestlasi või eurooplasi või ameeriklasi või venelasi sünnib lootusetult vähe, siis ei ole midagi teha - need rahvad lihtsalt surevad välja.

Aga kiire elanikkonna kasvuga piirkondi on maailmas teisigi. Me teame Aafrikas toimuvaid demograafilisi protsesse, ka seda, et Aafrika mandril on kõige suurem potentsiaal kujuneda ebaõnnestunud riikide taimelavaks. Lähemate kümnendite jooksul väärib ka Aafrika julgeolekupoliitilises küsimuses kogu maailma tähelepanu.

Ma pean suureks riske, mis lähtuvad äpardunud riikidest, või siis ka massihävitusrelvade sattumisest äraarvamatu käitumisega inimrühmade kätte.

Mis asi on äpardunud riik?

Riik, kes ei suuda kehtestada läbipaistvat riigikorda, kaitsta oma kodanikke ja kujutab seetõttu ohtu ka teistele riikidele. Ilmekas näide ongi seesama Afganistan, mis lisaks üsna brutaalsele ümberkäimisele kohaliku elanikkonnaga osutus varjupaigaks al Qaedale ja võimaldas Afganistani territooriumilt planeerida rünnakut kaksiktornidele ja ilmselt ka organiseerida Londonis ja Madridis toimunud terrorirünnakuid. Mis tegelikult on käivitanud protsessi, mida me praegu Afganistanis näeme.

Kas te teate või usute, et neid terrorirünnakuid juhiti just Afganistani territooriumilt?

Küsimus niimoodi esitatuna on tautoloogiline. Mis asi on see, mida me teame? Väljaspool mõistliku kahtluse piiri ma tean, et see on niimoodi. Aga loomulikult - ma ei ole isiklikult Osama bin Ladeniga Afganistanis kohtunud.

Tahaksite?

See oleks kindlasti huvitav väljakutse.

Mida te talt küsiksite?

Ma hea meelega kuulaksin seda ilmavaadet, mis niisuguste tegudeni on viinud; mis võimaldab tal suhestuda nende süütute inimestega enam kui 50 rahvusest, kes hukkusid rünnakus kaksiktornidele. Ma usun, et tal peab olema mingisugune isiklik suhe sellesse. Aga ju on neid küsimusi teisigi.

Kuidas üldse on võimalik võidelda armeega, mille sõdurid ei karda surra, vastupidi - kellele on lahingus langemine suur au ja kiirtee paremale järjele?

Eks see ongi üks kõige fundamentaalsemaid väljakutseid. Lääne sõjakunst, millega meie kõige tuttavamad oleme, on tõepoolest üles ehitatud põhimõttele, et inimelu on kõrgeim väärtus.

Et vastane ei taha surra!

Jah. Me teame küll jutustusi ennastsalgavast vaprusest, mis on üsna lähedal kangelassurma heroiseerimisele, aga põhimõtteliselt on jõukasutusdoktriinid, terve rida muid reegleid ning kogu strateegia ja taktika üles ehitatud teistsugusele arusaamisele.

Sellele küsimusele ei ole vastust. See on inimõigustele üles ehitatud sõjateaduse üks kontseptuaalseid nõrkusi, millega lääne tsivilisatsioon praktilisel tasandil püüab ühel või teisel moel toime tulla. Küsimus on enam-vähem sama keeruline kui eutanaasia probleem, mis kah - küll hoopis teisest vinklist - on õhtumaisel tsivilisatsioonil silmade ees ja me näeme, et sellele ei ole väga lihtne anda üheseid vastuseid.

Kui meil oleks võluvits, millega lüües ei oleks alates homsest Afganistanis mitte ühtegi võõrsõdurit, mitte ühtegi rahvusvahelist organisatsiooni - mis seal toimuks näiteks lähima poole aasta sees?

Me teame, mis juhtus siis, kui Nõukogude väed lahkusid ja lääne maailm tegelikult unustas Afganistani. Kas praegune olukord on põhimõtteliselt erinev?

(Paus - R. K.)

Ma arvan, et ta on erinev. Andmed, mis meil on Afganistani rahva meelsuse suhtes ja ka Talibani puudutavalt, näitavad, et elanikkonna toetus Talibanile on äärmiselt madal - alla 10 protsendi. Sellesama küsitluse teine pool väidab, et toetus keskvalitsusele ei ole kahjuks väga palju suurem.

Kas kohalikud hõimuliidrid suudavad kehtestada kohaliku võimu või arenevad nad jällegi vaenutsevate sõjapealike rühmitusteks, kellest siis üks peab jääma tsentraalselt peale... mul pole mõtet sel teemal spekuleerida. Aga selge on see, et keskvalitsuse suutlikkus kontrollida Afganistani on ebapiisav selleks, et Afganistanist ei lähtuks oht riigi enda elanikkonnale, nende füüsilisele julgeolekule, ja ka teistele riikidele.

Reaalsus on see, et lähima paari aasta jooksul läheb Afganistanis keerulisemaks?

Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks. Ma ise väga loodan, et 2010 on murdepunkt.

Mitu aastat Eesti sõdurid veel Afganistanis viibivad? Pigem viis, pigem kümme või pigem 15 aastat?

Ma arvan, et viie aasta pärast on sõjalise kohaloleku intensiivsus oluliselt nõrgem. Aga ärme hakka spekuleerima 10 või 15 aastaga.

Intervjuu: Hasso Ploomipuu: vastutan oma sõnade ja tegude eest

2010-02-13

Hasso Ploomipuud tunti Võru linnas siiani eelkõige kõmulise ärimehena. Viimastel aastatel on mees sukeldunud jõuliselt kohalikku poliitikasse. Praeguseks on temast saanud Võru linnavolikogu liige ja juba teist korda järjest valiti ta Isamaa ja Res Publica Liidu Võrumaa piirkonna juhiks. Ta on ka üks neist, kelle käes on pingelise seisuga VTÜ juhtohjad. Võrumaa Teataja uuris, mida on öelda kriminaalse taustaga mehel, keda IRLi ladvik niivõrd kõrgelt hindab.

Teid valiti mullu 71 häälega Võru linnavolikogu liikmeks. Kes on teie valijad?

Olen alates 1995. aastast olnud kõigi Isamaaliidu ja IRLi kohalike omavalitsuste, Riigikogu ja europarlamendi valimiste kampaaniate juht Võrumaal. Nende kampaaniate tulemusena on erinevatesse esinduskogudesse jõudnud kümneid inimesi. Ma pole kunagi tahtnud saada linnapeaks, maavanemaks ega Riigikogu liikmeks. Kogu austuse juures nende ametite vastu pole need minu jaoks piisavalt huvitavad ega ahvatlevad. Erakondlik tegevus on eelkõige ühiskondlik tegevus ja minu panus ühiskonna arengusse on olnud ulatuslikum ja laiapõhjalisem, kui ühe omavalitsuse volikogu liikme roll seda võimaldaks.

Võru linnavolikokku kandideerisin seetõttu, et teisiti enam ei saanud: linn oli oma pillava eluviisiga jõudnud pankrotieelsesse seisu. Võim lihtsalt pidi vahetuma. Ka nendel valimistel tegelesin IRLi kampaania korraldamisega Võru linnas. Selgete alternatiivide näitamine toonasele linnavõimule ja iga valijani jõudmine olid selle kampaania eesmärgid. Kampaanias tõstsime esile ka selge alternatiivi linnapea näol. Kahju, et Ülo Tulik otsustas sellest kohast siiski loobuda.

Kogu kampaania kõrvalt ei jäänud mul kahjuks aega isikliku kampaaniaga tegelda. Sellest tulenevalt pean tunnistama, et ma ei tea päris täpselt, kes on minu valijad. Need, kes on mulle öelnud, et toetavad mind, on inimesed, kes mõistavad, mis Võru poliitikas toimub. Selle üle on mul ainult hea meel. Kasutan juhust ja tänan siinkohal kõiki oma valijaid usalduse eest.

Millises suunas peaks Võru linn praegu, kui rahakott on õhuke, arenema?

Kokkuhoiu suunas, et rasked ajad üle elada. Vastu võetud linnaeelarve on realistlik ja lubab üldises madalseisus Võru linnal hakkama saada. Kulusid on kokku hoitud, tulude laekumise arvestamisel pole oldud liialt optimistlik. Linnavalitsus on olnud eelarve koostamisel konservatiivsem kui vabariigi valitsus ja see on hea märk. Eelarve koostamisel otsisime tasakaalu karmi kokkuhoiu ja teenuste jätkamise vahel. Praegune linnavõim on selle ülesandega hakkama saanud. IRL on ikka olnud raskete aegade erakond. Praegu on rasked ajad ja me saame anda oma panuse Võru linna tasakaalustatud arengusse. Sellesse perioodi jääb paraku vähe lintide läbilõikamisi. Kivisse ja betooni investeerides peab alati arvestama, et tulevased põlved jaksaksid seda üleval pidada.

Kuidas õnnestus Võru linnavolikogus niivõrd erinevate huvidega osapooltest koalitsioon luua?

Koalitsiooni ühendab mure Võru tuleviku pärast ja iseloomustab võime teha koostööd linna hea käekäigu nimel. Peaksime kõik oma tegemistes otsima ühisosa, ka volikogu koalitsiooni loomisel. Laiapõhjaline koalitsioon on linna arengu seisukohast parem lahendus. Arvamuste paljusus ja kompromisside otsimine nende vahel on demokraatia nurgakivi. Üksi troonil istudes ei teki selleks vajadust.

Kui kaua praegune Võru linnavolikogu koalitsioon püsib?

Veel kolm aastat ja üheksa kuud ehk siis järgmiste valimisteni.

Millega eristub praegune koalitsioon eelmisest, Reformierakonna juhitud koalitsioonist?

Usun, et opositsioonis olemine mõjub Reformierakonnale kainestavalt ja aitab vaadata linnavalitsemisele ka natuke teisest vaatenurgast. Nad on teinud juba konstruktiivseid ettepanekuid, millega koalitsioon on arvestanud. Seda erinevalt Reformierakonna koalitsioonist, kes opositsiooni ettepanekutega ei arvestanud.

Veel kord, ärgem otsigem erinevusi, vaid ühisosa. Ka ajakirjandusel on võimalus sellesse panustada.

Milliseid vigu on teinud linnas seni võimul olnud Reformierakond ja Keskerakond?

Headel aegadel tehti suuri investeeringuid puhta laenurahaga, selmet kasutada laenuraha europrojektide omafinantseeringuks ja saavutada rohkem väiksema laenukoormusega. Rohkem tähelepanu oleks pidanud pöörama inimestele ja sellele, kuidas nad hakkama saavad. Teinekord on aga keeruline selgitada üldsusele ühe või teise otsuse ebaotstarbekust. IRL on seadnud varem kahtluse alla laenurahaga nii suurte investeeringute tegemise otstarbekuse. Nüüdseks on need tehtud ja tasumine on jäetud tulevastele põlvedele. Reaalsed numbrid näitavad selget kokkuhoiuvajadust. Pean seda aga heaks, sest enam ei pea kedagi selles veenma. Ka Reformierakonda mitte.

Vigadest on kasu ainult siis, kui neist õpitakse. Sellest tulenevalt peaks tänama Reformierakonda tehtud vigade eest - see on aidanud praegusel koalitsioonil neid vältida.

Võru on seni olnud kehv ettevõtjate linna meelitamisel. Kas peate ettevõtluse arendamist vajalikuks ja kuidas võiks seda teha?

Võru linnas on ligi 600 ettevõtet ja ettevõtlusega tegelevat füüsilist isikut.

Kõigile meeldib rääkida ettevõtluse suurendamisest ja väga ahvatlev on rääkida vajadusest ettevõtlust toetada. Hoopis vähem tähelepanu ja abi jätkub nendele tublidele ja ettevõtlikele inimestele, kes on panustanud ettevõtlussse iseseisvuse taastamisest alates. Rasketel aegadel on küsimus alati ellujäämises. Praegu on tarvis ulatada abikäsi eelkõige juba toimivatele ettevõtetele, et nende tegevus võiks jätkuda, et inimestel oleks tööd ja leiba. Töökohti loovad ettevõtjad. Võru linna funktsioon on toetada sellist tegevust igal võimalikul moel ja mitte luua takistusi vaba turumajanduse võidukäigule, eelistades ühtesid ettevõtjaid teistele, nagu Võrus on varem tehtud.

Kuidas ulatab Võru linn praegu ettevõtjatele abikäe?

Koostöös Võrumaa tehnoloogiainkubaatoriga töötatakse välja Võru linna ettevõtluse arendamise programm. Üks esmaseid tegevusi on tegutsevate ettevõtjatega suhtlemine, võttes arvesse nende tegevusvaldkondi ja suurust ning selgitamaks välja nende huvid ja vajadused.

Mis teil seal Võru tarbijate ühistu (VTÜ) nõukogus praegu toimub?

VTÜ juhatuse ja nõukogu ülesanne on eelkõige kulusid vähendada ja käibevahendeid suurendada, et vältida VTÜ hääbumist ja turult kadumist. Selle eesmärgi nimel praegu ka pingutatakse. Sellesse tegevusse on võimalik panustada kõigil VTÜ töötajatel. VTÜ ägab headel aegadel võetud laenude all. Praegu tegeldakse nende optimistlike otsuste tagajärgede seedimise ehk ellujäämisega. Omal kohal on struktuurimuudatused ja ettevõtte juhtimise nüüdisajastamine. Kaalul on Võrumaa suurima kaubandusettevõtte töö jätkumine ja 300 töökohta. VTÜ juhtkond tegutseb nende säilitamise nimel.

Millises suunas on plaanis VTÜd juhtida? On avaldatud arvamust: juhatus tegutseb selle nimel, et maakonna suurim ettevõte koos varadega lõpuks väikse rühma käsutusse läheks.

Nõukogu selge tegevusjuhis juhatusele oma tegevuse planeerimisel on kahjumist kasumisse jõuda. VTÜ liikmed on alati olnud lihtsad inimesed, mitte juriidilised isikud. Kunagi oli VTÜ-l üle 4000 liikme, siis kahanes see 1100le ja praegu on liikmeid üle 500. Praegused liikmed on need, kes olid valmis panustama VTÜ heasse käekäiku ja seega on need liikmed väga olulised. Tänan kõiki VTÜ liikmeid, kes otsustasid isikliku rahalise panusega oma liikmesust kinnitada. Liikmeks olemisega võetakse vastutus millegi eest, võetakse endale vabatahtlik kohustus. VTÜ on alati olnud üksikisikute käsutuses. VTÜ juhtkond ei näe mingit vajadust seda traditsiooni muuta. Omakapitali tõstmiseks liikmetelt (omanikelt) rahalise panuse küsimine oli selge ettekirjutus finantsasutustega peetavatel läbirääkimistel käibevahendite saamiseks. Nüüd on see tingimus täidetud ja VTÜ saab tegevust jätkata.

Murelikuks teeb see, et ettevõtte majandusolukorda kasutati VTÜ ülevõtmise katseks, õhutades rahulolematust liikmemaksu tõstmise vastu. Koguti allkirju erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumiseks, päevakorda pandi aga punktid, mis puudutasid juhatuse, nõukogu ja volinike tagasikutsumist. Liikmetelt peteti välja allkirju volitustele, tuues ettekäändeks liikmemaksu tõusu. Plaaniti aga juhtkonna vahetust. Selline tegevus oleks õnnestumise korral halvanud VTÜ töö kuni pooleks aastaks ja oleks kindlasti lõppenud ettevõtte pankrotiga. Õnneks hääletas enamik üldkoosolekul nende otsuste vastu. Enam kui kuu aja jooksul oli aga VTÜ juhtimine selle initsiatiivgrupi tegevuse tagajärjel häiritud ja selle tõttu kannatas muidugi VTÜ majanduslik olukord.

Vastavalt VTÜ põhikirjale peavad üldkoosoleku kokkukutsumisega seotud kulud tasuma selle koosoleku kokkukutsujad. Vastutustundlikku ühistu rahaga ringikäimist ja üldist kokkuhoiupoliitikat silmas pidades on nõukogu soovitanud juhatusel see raha asjaosalistelt küsida.

Miks ei võta VTÜ vastu uusi liikmeid? Kas te ei leia, et pangad teeksid VTÜga paremini koostööd, kui liikmeid oleks rohkem ja seega ka osakapital suurem?

Eelmine VTÜ nõukogu eesotsas selle esimehe Tõnis-Koit Pihu ja auväärt Riigikogu liikme Kalvi Kõvaga tegid eelmisele juhatusele ettepaneku liikmete vastuvõtt lõpetada.

Te ei vastanud teisele küsimusele.

Edastan teie hüpoteesi nõukogule arutamiseks.

Kuidas teil õnnestus teist korda järjest IRLi Võrumaa piirkonna juhiks saada? Kes on teie toetajad parteis?

Ma ei ole esimene ja ilmselt ka viimane piirkonna esimees, kes osutub valituks teiseks ametiajaks. Olen olnud 15 aastat erakonna Võru piirkonna juhatuse liige, aseesimees, erakonna volikogu liige. Olen panustanud piirkonna ülesehitamisse. Praegu on IRLi Võru piirkonnas kümme osakonda. IRL võitis Võru maakonnas kohalikud valimised. See on ühise panustamise tulemus ja mul on olnud hea meel seda tegevust juhtida. Esimeheks saamiseks peab niisiis panustama ühistegevusse ja alles siis kandideerima. Minu toetajad on need erakonnakaaslased, kes usuvad koos minuga ühistegevusse ega too ühiseid huve isiklike ambitsioonide ohvriks. Tänan neid selle eest.

Milliseid muudatusi kavatseb Võru IRLi rakuke võrulaste ellu tuua?

IRLi Võru linna osakonna plaanitavad tegevused võrulaste elu edendamisel kajastuvad kehtivas koalitsioonileppes. Mingit taevamannat pole oodata.

Miks valisite poliitikasse minekuks just Isamaaliidu?

Olen erakonna liige alates 1994. aastast. Isamaaline meelsus minu perekonnas ja suguvõsas on saatnud mind varasest lapsepõlvest saadik. Selles vaimus on mind kasvatatud. Koolis vaidlesin pidevalt ajalooõpetajaga. Võtsin osa 1987. aasta oktoobrisündmustest Võru kalmistul ja kesklinnas. 1988. aastal heiskasime käputäie julgetega praegusel Swedbanki hoonel Võru kesklinnas sinimustvalge ja marssisime rahvuslipuga läbi linna kalmistule ausamba avamisele. Rahvas lehvitas ja autojuhid signaalitasid. Rind pakatas uhkusest. Erakonnaga liitumine oli selle tegevuse loomulik jätk.

Milline on teie läbisaamine IRLi esimehe Mart Laariga?

Me oleme kohtunud.

Kui kaugel on teie firma Võru Varanõunik projekt, ehitamaks Võrru Luha ärikeskus?

Luha keskuse äriidee oli koondada ühte hoonete kompleksi erinevad tööstuskaupade kauplused, nendega haakuvad teenused ja tööstuskaupade tootmine. Arvestades halvenenud majandusolukorda, on plaanist loobutud. Otsus projekt peatada on tehtud umbes poolteist aastat tagasi, ligi aasta pole Võru Varanõunik ka selle kinnisvara omanik.

Teie kohta liiguvad Võrus igasugused jutud. Kas olete oma maine pärast mures?

Te pole esimene ega ilmselt ka viimane inimene, kes on minu maine pärast mures. Elan nii, et vastutan oma sõnade ja tegude eest. Ma tean, et kui ma midagi ei teeks või teeksin kõiki asju nii, nagu teised tahavad, siis minust ka ei räägitaks.

Kas teie praegusi tegemisi segab see, et teid on varem kriminaalkorras karistatud või karastas karistuse kandmine teid?

Ma pole oma karistatust kunagi varjanud. Mind on karistatud ebaseadusliku metsaraie eest - selle eest, et tegin iseendale kuuluval kinnistul üleraie. Kogenud advokaat kinnitas mulle kohtus, et pean arvestama sellega, et nad ei mõista mind õigeks, sest siis peaksid uurimisorganid tunnistama oma ebaseaduslikku tegevust ja kohus peaks tunnistama, et kõik kohtunikud, kes mulle vahi all hoidmise sanktsiooni on määranud, on eksinud, mind peaks rehabiliteeritama ja mulle peaks makstama rahalist hüvitist. Seda juba ei juhtu, kinnitas tark ja kogenud juut. Nii ka läks. Minu kuritööks määrati üleraie iseenda kinnistul ja karistuseks juba eeluurimisel vahi all oldud aeg. 90ndate aastate keskel oli see levinud viis oma äri- ja poliitilisi konkurente kõrvaldada. Mu karistus on nüüdseks isegi registritest kustutatud.

Millised koolid olete lõpetanud?

Olen lõpetanud Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Võru 1. keskkooli ja Võru täiskasvanute gümnaasiumi. Praegu õpin Tartu Ülikoolis.

Mis eriala ülikoolis tudeerite ja millal on plaan lõpetada?

Filosoofiateaduskonnas. Minu sissetulek ei olene diplomist, õpin vajadusest teada saada ja pole oma õpingutele lõpptähtaega seadnud.

Kas kavatsete Võrumaale jääda või on plaan edasi liikuda? Olen sündinud Võrus, elanud siin 37 aastat ega plaani siit lahkuda.

Millega vabal ajal tegelete?

Vabal ajal meeldib mulle oma kodus raamatut lugedes puhata. Kutsun sõpru külla ja valmistan neile mõnd maitsvat rooga. Meeldib ujumas käia. Vahel jõlgun [Alar] Sikul sabas Vällämäel, kui see end järjekordseks mäevallutuseks treenib.

Oleme koos sugulastega panustanud vanavanemate tallu ja viibime seal tihti - kohas, kus teed lõpevad, keset soid ja metsi, justkui vanajumala seljataga.

Millised viimasel ajal loetud raamatud on teile sügava mulje jätnud?

Martin Heideggeri „Sissejuhatus metafüüsikasse", soovitan kõigile soojalt. Praegu on pooleli Josef Ratzingeri, Rooma paavst Benedictus XVI „Sissejuhatus kristlusesse", milles ta käsitleb inimkonna teed ühe jumala idee juurde ja võrdleb seda filosoofide looja ainuisikulise olemusega.

Venemaa kulutab infosõjale rohkem kui tööpuuduse leevendamisele

2010-02-13

Majandusliku heaolu tagamise ja riigi jõukuse kasvatamise üheks oluliseks kaasteguriks on rahvusliku julgeoleku pidev tagamine ja kindlustamine. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline eeskätt Euroopa Liidu ja NATO sisemise ühtsuse ja toimevõimekuse tugevdamine. Mitte keegi teine ei kaitse Euroopa demokraatlikku väärtusruumi paremini kui need kaks organisatsiooni.

Et siin tuleb meil veel koos partneritega väga tugevasti pingutada, näitavad kasvõi kõige värskemad arengud Prantsusmaa dessantlaeva Mistral võimalikul müügil NATOt oma suurimaks ohustajaks pidavale Venemaale.

NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni soovi suhete edendamiseks Moskvaga tuleb pidada kindlasti väga tähtsaks küsimuseks, kuid selles protsessis ei tohi allianss maksta lõivu iseenda ja oma liikmete julgeoleku arvelt. Seepärast on äärmiselt oluline NATO kollektiivkaitse põhimõtete ülerõhutamine alliansi uues strateegilises kontseptsioonis ning Balti riikide kaitseplaanide ajakohastamine.

Moodsas maailmas ei sõltu riikide julgeolek üksnes oskuses võimalikele usutava heidutusega sõjalistele ohtudele vastu seista, vaid ka võimes tagada globaalses inforuumis rahvuslikule julgeolekule tähtsate väärtuste ja põhimõtete kaitsmine.

Eesti huvides on konstruktiivne suhtlemine meie suurima naaberriigi Venemaaga. Samas oleme veendunud, et ähvardustele allumine ja ühepoolsete järeleandmiste tegemine pole see tee, mille kaudu kasvatada usaldust kahepoolsetes suhetes.

Meie olukorra teeb keeruliseks mitte üksnes ajaloo raske koorem, vaid ka oluline erinevus riikide tänases ideoloogilises taustsüsteemis. Üha ilmekamalt vastanduvad vaba ja demokraatlik läänemaailm ning autoritaarsust eelistav ja õigusriigi põhimõtteid eirav Venemaa.

Lääneriikidel pole mõtet tegelda enesepettusega - rahvusvahelises inforuumis käib juba pikemat aega Venemaa sihikindel propagandategevus. Selle eesmärgiks on Lääne avatud ühiskonna võimalusi kasutades desinformatsiooni ning propaganda kaudu mõjutada suhtumist Kremli aetavasse poliitikasse. Olgem ausad, kohati on see andnud Moskvale häid tulemusi ning tekitanud lõhesid lääneriikide endi vahel.

Ainuüksi sellel aastal kulutab Venemaa välispropagandale ligi poolteist miljardit dollarit. Seda on rohkem, kui kulutatakse tööpuuduse siseriiklikuks leevendamiseks vajalikele meetmetele.

Et see pole sugugi vaid tühipaljas sõnakõlks. Piisab, kui meenutada näiteks Venemaa aktiivset tegutsemist võitluses niinimetatud ajaloo ümberkirjutajate vastu või näiteks Georgia vastu suunatud massiivset propagandakampaaniat. Viimane on olnud nii edukas, et paljud läänemaailma, sealhulgas ka mõned Eesti ajakirjanikud on väga osavalt lõksu meelitatud. Kes vaidlevad vastu, vaadaku Andrei Nekrassovi viimast dokumentaalfilmi "Vene õppetunnid".

Eestis on pikema aja jooksul suhtutud infojulgeolekusse vähemalt näiliselt üleoleku ja ignorantsusega. See on teinud ka võimalikuks nende erisuste tekke meie inforuumis, millele on eriti pärast 2007. aasta aprilli korduvalt viidatud.

Kahjuks on siin aga riik seni veel väga vähe korda saatnud. Mõelgem kasvõi sellele, milline on Eestit puudutava igapäevase informatsiooni kättesaadavus rahvusvahelises avalikus meediaruumis. Mitte just muljetavaldav, mida võiks ühelt e-riigi mainega riigilt oodata. Alles hiljuti küsis üks Harvardi Ülikooli politoloog minult, miks näiteks Riigikogu ei taha oma igapäevauudiseid ka inglise keeles pakkuda.

Samuti võiks avalik-õiguslik ringhääling pakkuda oma veebikeskkonnas uudiseid lisaks vene keelele ka vähemalt inglise keeles. Eraväljaanded võiksid aga näiteks võtta eeskuju Helsingin Sanomatelt, kellel on olemas eraldi inglisekeelne rahvusvaheline netiväljaanne.

Mõistagi on need vaid üksikud vihjed seni vähe kasutatud võimalustele Eesti rahvusvahelise kuvandi tugevdamiseks. Mida rohkem teatakse rahvusvaheliselt meie tegemistest, seda lihtsam on ka tõrjuda vajadusel riigi julgeoleku õõnestamisele suunatud laimukampaaniat. Ükskõik, kust see siis ka ei lähtuks.

Raamat ja elutöö

2010-02-13

Hiljuti, 8. veebruaril suri Tartus oma kodus raamatuteadlane Ingrid Loosme. Ta ajuveresooned olid lubjastunud ning süda väsis pumpamisest ära. Ligemale 85 aastat kestnud elutee jõudis lõpuni. Mõnikord öeldakse nii pika elu kohta pisut küüniliselt, et inimene elas isegi kaua.

Ingrid Loosme ja tema kaksikõest kirjandusteadlane Eva Aaver olid sündinud 14. juunil 1925 Pärnus. Oma elutöö tegid mõlemad Tartus. Eva Aaver töötas nüüdse nimega Eesti kirjandusmuuseumi tollases käsikirjade osakonnas, kus tema nii-öelda plaaniliseks teemaks sai Lydia Koidula luuletuste tekstikriitiline avaldamine (ilmunud 1969).

Ingrid Loosme tegi oma tööd algul sama muuseumi arhiivraamatukogus, pärastpoole Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. Eri viisil on mõlemad olnud väga teenekad.

Kirjastamine ja kuidas teda uurida

Oma olemuselt on raamatuteadus interdistsiplinaarne ehk vähemasti kolmnurkne. Ühte tippu jääb tekst, millel alati ei pruugi olla autorit (rahvaluule!). Teises tipus asub trükis kogu selle ajastuomase tehnoloogiaga, tänu millele tekstist väljaanne üldse saab. Kolmandaks tuleb trükisemajandus ehk rahalised suhted, mis igakord ei ole ammendavalt dokumenteeritud. Ingrid Loosme osaks sai uurida just seda kolmandat tippu ja nimelt perioodil, mida me nimetame ärkamisajaks. Teema, mille käsilevõtmine oli nii julge kui romantiline.

1960. aastateks, kui Loosme alustas, oli allikatel põhjenevaid uurimusi ärkamisaja vaimse morfoloogia kohta ikkagi väga vähe ega olnud raamatuteaduslikke käsitlusigi suuremas ajalises mõõtkavas loetamatult palju.

Raamatuasjandust tundis tollal kümmekond tegijat, kellest osa oli kogemustega praktikud raamatukogunduses (näiteks Aleksander Sibul ja Voldemar Miller), kuna teised olid tõmbunud tagasi (näiteks Daniel Palgi ja Friedrich Puksoo).

Entusiastiks osutus August Palm (1902-1972), kellest, ehkki ametlikult polnud ta keegi, sai Eesti raamatuteaduse üks juhte, kes visandas teemadki. Tema oli Loosme vahest kõige määravam juhendaja.

Probleem seisnes järgnevas: kuidas muutus raamat kui trükis üleüldse järk-järgult ärkamisaja vaimseks vahendiks. Ärkamisaeg ise tähistab epohhi, mille vältel maarahvast sai eestlane. Võib küll väita, et samal ajal kujunes trükisõnast maarahvale eesti kirjandus, kuid tollased - nagu varasemad ja hilisemadki meie päevadeni välja - kirjastajad pidid mõtlema esmajoones majanduslikult.

Rohkem kui raamatu sisu rahvuslikkus huvitas neid trükise rentaablus. Viimasena mainitu tähendas eeskätt paberi hinda, trükikoja kulutusi ja väljaande levikust saadavat tulu, mille üks mõõdupuid oli võimalik kordustrükk.

Loosmet sundis see teema süvenema omaaegsete kirjastajate kontoriraamatutesse ja kirjavahetusse, missugune töö ei saa olla lust. Miks? Kirjandusloolist protsessi võib üldistada üsna vabalt. Kirjastamislugu seevastu on alati konkreetne, sest raamat on kaup. Tegelikult tuli Loosmel uurida kaupmehi.

Ajaloo mõistmiseks

Teadlasena sattus Ingrid Loosme mitme tule alla. Muidugi ei hakanud keegi vaoshoitud daami (inglise keeles ladylike) kõmmutama. Ent vaid harva tunnistati raamatuteadus Nõukogude Liidus valdkonnaks, milles võis kaitsta akadeemilist kraadi eraldi. Sellealased väitekirjad suruti kas ajaloo või filoloogia alla. Loosme profiiliks oli aga just trükis (praeguses mõistes paberkandja) kui sild autori ja lugeja vahel.

Asja teistpidi võttes uuris ta seda, kuidas käitus kirjastaja kui tollesama silla valvur. Kõikidest Eesti kirjastajatest on meil ligilähedasi uurimuslikke portreid õieti vaid ainult kahest. Heinrich Laakmannist (1802-1891) esitas selle Ingrid Loosme, Gustav Pihlakast (1864-1937) tema kolleeg Malle Suurväli. Nii oli Loosme tegelikult teerajaja.

Ingrid Loosme elukäik on nüüdseks juba olnu. Uurimused seevastu jäävad ja kes teab, millal tuleb neile lisa. Eesti raamatu uurimise juurte üks harusid pärineb igal juhul Pärnust.

10. veebruaril pidi mana majadele lahkuma Enn Soosaar. Kirjutan nimme "pidi", sest kuigi ta siseelundid enam ilma intensiivravita ei talitlenud, lootis ta ikka, et pääseb haiglast koju ja jõuab jätkata. Temagi oli raamatuinimene. Paljud lugejad ootasid tema seisukohti, eriti mõtlemata sellele, kui suur oli Enn Soosaare lugemus ning kui paljude asjade üle ta oli mõelnud. Ent lugemine tähendab alati sisseelamist teise inimese maailma. Selleks peab ise olema seesmiselt väga rikas.

Ajaloolise mõtteviisi nõrkusest

2010-02-12

Sloveenia ja Eesti nii majanduslikud kui sotsiaalsed näitajad erinesid 1991.-1992. aastal enne radikaalsete majandusreformide algust kahe- kolmekordselt.

Juba Villem Reiman juhtis tähelepanu eestlaste ajaloolise mõtteviisi nõrkusele. Selle asemel et vaadelda maailma muutuva ja arenevana, lähenetakse sellele staatiliselt, mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid mõistmata. Värvilise asemel on maailmapilt seega must-valge, enda maailmaga võrdlemise asemel üritatakse pigem sulguda. Sellise mõtteviisi peamine probleem on see, et maailma vaadatakse nii-öelda konnaperspektiivist, jäädvustades vaid seda, mis vahetult silma alla jääb. Laiem ülevaade puudub, mistõttu oht kure nokka sattuda on enam kui suur.

Tüüpiline näide sellisest arusaamast on laialt levinud katse tänast Eestit ja Soomet võrreldes Eesti taasiseseisvumise järel tehtud otsuseid maha teha: Soome on rikkam ning sotsiaalselt arenenum kui Eesti, järelikult ajame me siin valet poliitikat, sest miks muidu ei ela me nii hästi kui Soomes elatakse. Selline lähenemine ignoreerib esiteks seda, et Soomeski on omad probleemid, peamiselt aga seda, et kui Soome suutis oma vabadust kaitsta, ei saanud meie sellega hakkama ning jäime kommunismi võimu alla sattununa järgnenud aastakümnete jooksul oma arengus Soomest lootusetult maha - hinnangute kohaselt kas neli või kaheksa korda.

Eesti praeguse arengusuuna hindamiseks tuleks meil pigem vaadata, kas oleme taasiseseisvumise järel suutnud vahet Soomega nii majanduslikus kui sotsiaalses mõistes vähendada või mitte ja kas see on juhtunud meie tubliduse või hoopis Soome nõrkuse tõttu. Arutada võib loomulikult ka selle üle, et parema poliitika puhul oleksime vahest suutnud vahet Soomega veelgi rohkem vähendada. Sellisel juhul tuleks kasuks võrrelda Eesti arengut kahel viimasel aastakümnel teiste üleminekuriikidega lähemal ja kaugel. Paraku ei paku seda laadi uurimused kirjutajatele huvi, sest neil on vastus igale küsimusele juba ette valmis: hullemat hädapätakat kui Eesti pole maailmas olemas. Pea sama totter on paraku aga ka teine arusaam, mis kuulutab Eesti vaata et universumi keskpunktiks, kus kõik läheb lihtsalt suurepäraselt ning sirgjooneliselt, vigu tegemata ja eksimusi tunnistamata, kindlas suunas Euroopas, maailmas, universumis viie rikkaima riigi hulka pürgides.

Mõlema lähenemise taga on juba Oskar Looritsa poolt eestlastes tuvastatud sügav alaväärsuskompleks, mille tulemusel me kord end taevani upitame, siis aga mutta taome. Oleks viimane aeg sellest üle saada ning end rahulikumalt võtta. Vastasel korral muutub meie maailmapilt järjest mütoloogilisemaks, kus kord hulguvad lohed ja kord Pühad Jürid, kord aga meie kaasaja koletised nagu Siim Kallas, kes rahareformiga pensionäridelt nende kirsturaha röövis. Nii on ümbritsevast maailmast ja iseendast raske aru saada.

Eesti ja Sloveenia võrdlemises pole midagi uut

Seda enam võib tervitada Valle-Sten Maiste üle-eelmises Sirbis ilmunud kirjutist Eesti ja Sloveenia arengu kohta viimastel aastakümnetel. Eesti arengu võrdlemine teiste üleminekuriikidega on kahtlematult vajalik. On kahju, et seda nii vähe tehakse, aga on hea, et vähemalt Sirbis on see üles võetud. Tuginedes Sloveenia majandusteadlaste artiklitele, leiab Maiste igati põhjendatult, et Läti kõrval tuleks Eesti arengut võrrelda selliste maadega nagu Sloveenia. Järgnevalt tõdetakse, et kuigi Sloveenia alustas üleminekut mõnevõrra paremal positsioonil kui Eesti, on sealne vähem liberaalne lähenemine uuendustele toonud kokkuvõttes suuremat edu. Kuigi ka Eesti on majanduslikult kiirelt arenenud, on Sloveenia sotsiaalne areng ning tase Eestist selgelt üle. See sunnib autorit küsima, kas Eestis valitud tee on ikka optimaalne või mitte.

Maiste meelest on „ühemõtteliselt selge, et meil valitsevate sotsiaalpoliitiliste ja majandusalaste arusaamade kohaselt on Sloveenia kurioosne kommunistlik tagurlane, mille majandus kõikide loodusseaduste järgi otsustades ei tohiks kuidagi jalul püsida, jääb küsimuseks, kuidas kõige selle juures on suudetud Eestist palju suurema hulga näitajate poolest olla Euroopas esirinnas". Tegelikult pole Eesti ja Sloveenia võrdlemises midagi uut. Eestis pole sellele seni tähelepanu pööratud, on hea, et seda nüüd on tehtud. Ivan T. Berendi ülevaade endiste kommunistlike riikide teest Nõukogude blokist Euroopa Liitu on vaid üks selline. Paraku löövad seda laadi käsitlustes välja peaaegu kõik eespool mainitud probleemid ehk ajaloolise mõtteviisi nõrkus. Nii Eestit kui Sloveeniat ei käsitleta mitte reaalsete faktide, vaid mütoloogiliste kuulduste alusel, rääkimata vaatlemisest ajas. Samad nõrkused on paraku üle kandunud ka Maiste artiklisse.

Soovimata igati sümpaatset autorit kuidagi solvata, ei saanud võitu kiusatusest teemat veidi pikemalt käsitleda ning arvamuste kõrvale ka numbreid esitada. Enne tahan siiski vaid mainida, et sellist Sloveenia käsitlust, nagu Maiste oma eeltoodud tsitaadis esitab, pole vähemalt allkirjutanu Eestis kohanud. Oleks huvitav teada, kellele Maiste oma kokkuvõttes on tuginenud. Mida siis tulnuks Eesti ja Sloveenia arengut võrdlevaid kirjatükke analüüsides silmas pidada?

1) Millisel poliitilisel taustal ja milleks on Maiste poolt kasutatud artikkel kirjutatud?

2) Millises positsioonis oli Sloveenia ja millises Eesti turumajandusele üleminekut alustades?

3) Kuidas on üleminek Eestis ja Sloveenias toimunud, millised uuendused olid sarnased, millised erinevad?

4) Kas ülemineku alguses Sloveenia ja Eesti nii majandusliku kui sotsiaalse arengu vahe on vähenenud või kasvanud?

5) Kuidas on Eestis ja Sloveenias vastu peetud majanduskriisile, millised otsused on seda mõjutanud?

6) Kas Sloveenia ja Eesti areng on olnud täiesti vastandlik või on üksteist mõjutatud?

Artikkel esindas vasakvaateid

Nendele küsimustele üritangi järgnevalt vastust otsida, jättes kõrvale kiusatuse käsitleda ka mitmeid kõrvalteemasid, näiteks kas Eesti üleminekut on kandnud konservatiivsed või neoliberaalsed ideed, mis loom see ohtralt sõimatud neoliberalism on või kas seda maailmas üldse kuskil eksisteerib, milline on ülemineku hind Eestis jne. Esiteks taustast, milleks on mõni aeg tagasi Sloveenias endas puhkenud äge poleemika Sloveenia arengusuuna üle. 2004. aastal tõugati Sloveenias nimelt võimult seda üle kümne aasta valitsenud vasakpoolne Liberaaldemokraatlik Partei ning asendati parempoolset suunda hoidva Janez Janšaga. Juba võimule pürgides võrdles Janša Sloveeniat Eestiga, tõstes esile viimase Sloveeniast tunduvalt kiiremat arengut. Võimule tõustes alustas Janša majanduse liberaliseerimist, kiirendades reforme ning võttes vastu mitmeid Eesti kogemusele tuginevaid otsuseid. Janša üritas Sloveenias läbi suruda ka ühetaolist tulumaksu, kuid ei suutnud seda oma üsna kirevas koalitsioonis tekkinud eriarvamuste tõttu teha. Küll viis Janša Sloveenia eurotsooni, tehes selleks üsna radikaalseid otsuseid.

Loomulikult tekitas Janša tegevus vasakpoolsetes ringkondades tugevat vastuseisu, mille peamiseks loosungiks sai „Sloveenia tee" kaitse Janša kriitika eest. Osa sellest vastuseisust on ka Maiste tsiteeritud artikkel. Seda laadi rünnakuid saatis kokkuvõttes ka edu, mistõttu Janša 2008. aastal napilt valimised kaotas, valmistudes praeguse seisuga aga järgmistel valimistel võidukaks tagasitulekuks. Teiseks: milline oli olukord 1990. aastate alguses Sloveenias ja Eestis? Kuigi ka Maiste tõdeb, et Sloveenia oli Eestiga võrreldes paremini arenenud, vajab tegelik pilt põhjalikumat analüüsi. Sloveenia polnud nimelt Eestiga võrreldes mitte lihtsalt paremini, vaid väga palju paremini arenenud. Juba kogu omaaegne Jugoslaavia oli majandusliku ja sotsiaalse arengu poolest NSV Liidust ees, eriti käib see aga Sloveenia kohta, mis kujunes Jugoslaavia kõige jõukamaks piirkonnaks, kus elatustase oli eri andmetel 60-70% tollasest Euroopa keskmisest. Sloveenia edu tugines välismaistele investeeringutele, mis olid eriti olulised kommunismi kokku varisedes, kuna erinevalt kõikidest teistest endistest sotsriikidest suutis Sloveenia säilitada suure osa oma eksportturgudest. Kõrgele majandusliku arengu tasemele tugines ka suhteliselt kõrge sotsiaalse arengu tase. Eesti seevastu oli 1991. aastaks kukkunud kommunismi kokkuvarisemise tulemusel suurde musta auku.

Näib, et meil on meie tollane olukord praeguseks üsna meelest läinud. Vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse plahvatuslik kasv, põllumajandusliku tootmise järsk langus, kuritegevuse kasv, sündimuse kiire langus, 1000%-ni ulatuv inflatsioon, talongidest ja muust sellisest rääkimata - kõik see iseloomustas Eesti olukorda 1991.-1992. aastal enne radikaalsete majandusreformide algust. Kui suur Sloveenia ja Eesti vahe sellel hetkel oli, seda on raske arvestada, see oli nii majanduslike kui sotsiaalsete näitajate osas kahe-kolmekordne. Endisest idablokist on seega raske leida kaht sedavõrd erineva stardipositsiooniga riiki kui Eesti ja Sloveenia, kuid edaspidi hakkas nende arengutase kiirelt ühtlustuma.

Eespool toodule tuginedes jõuame kolmanda küsimuse ehk reformide käigu juurde. Kuigi tihti leitakse, et Sloveenias on aetud kogu aeg ühesugust majanduspoliitikat, pole see tegelikult nii: radikaalsed reformid on siin vaheldunud vaikuse ja aeglase edasiliikumisega. Esialgu olid uuendused radikaalsed nii Sloveenias kui Eestis. Mõlemad olid liitriigist eraldumise käigus sattunud ohtlikku inflatsioonikeerisesse. Sloveenia tollane parempoolne valitsus otsustas toimida kiirelt ja otsustavalt, viies juba 1991. aasta 7. oktoobril läbi otsustava rahareformi ning päästes Sloveenia hüperinflatsioonist. Sloveenia rahareform kujunes oluliseks eeskujuks Eestile, kes viis oma rahareformi läbi mäletatavasti 1992. aasta juunis. Meelde tasub siin jätta ka see, et Eesti rahareformi üks tegusamaid nõustajaid Ardo Hansson oli olnud tegev ka Sloveenia rahareformi teostamisel. Kuigi rahareform avaldas Sloveenia arengule otsustavalt positiivset mõju, ei päästnud see selle teostanud Peterle valitsust langemisest. Võim läks liberaaldemokraatide kätte, kes ei olnud huvitatud mitte niivõrd reformide teostamisest kui võimulpüsimisest ning liikusid seetõttu edasi aeglaselt. See omakorda viis võimuvahetuseni 2004. aastal ning Sloveenia pöördumisele otsustavate uuenduste teele.

Paraku oli selleks hetkeks „mittetegemisperioodi" sisenemas Eesti, kus jäeti 2007. aastal kasutamata võimalus sarnaselt Sloveeniaga eurole üle minna. Nagu näha, on Sloveenia ja Eesti arengus perioode, mil Eesti on Sloveenialt õppinud ning ka aegu, mil Sloveenia on õppinud Eestilt. 2007. aastal jättis Eesti Sloveenia otsustavusest aga kahjuks õppust võtmata. Neljandaks tuleks vaadata reaalseid, ülemineku käigus saavutatud tulemusi. Nagu eespool öeldud, on siin probleemiks ebausaldusväärne statistiline materjal, eriti see, mis käib 1990. aastate alguse kohta. Kindlamad andmed saab alles 1997. aastast Eurostati tabelitest. Tabeleid uurides tuleks meeles pidada, et kui Sloveenia elatustase oli sellel ajal enam-vähem samal tasemel mis 1991. aastal, siis Eesti oli selleks ajaks juba läbi teinud kiire arengu, kasvatades aastatel 1992-1997 oma rahvuslikku kogutoodangut üsna jõuliselt. Sellele vaatamata on Eesti areng ka viimase kümne aasta jooksul olnud Sloveenia omast ligi kaks korda kiirem, mille tulemusel on Eesti oma elatustaseme poolest kiirelt Sloveeniale lähemale nihkunud. Sama kehtib ka sotsiaalsete näitajate kohta.

Kui tulude ebavõrdsust on Sloveenias olnud traditsiooniliselt vähe, siis selline seis on ka jäänud, pigem on seda veidi lisandunud. Eestis on vastav näitaja samal ajal aga jõuliselt langenud. Vaesuse piiril elavate inimeste arv on Eestis järsult langenud, Sloveenias aga jäänud enam-vähem samaks. Mis puutub keskmisesse eluikka, siis see on kasvanud nii Sloveenias kui Eestis. Eesti on Sloveeniale ka teiste sotsiaalsete näitajate poolest jõudsalt lähemale rühkinud. Mis puutub arvamusse, et Sloveenias on inimeste sissetulekute vahe suhteliselt väike ning vaesuses elavate inimeste vähesus on seotud Sloveenia „pehme" majandusuuendusega, siis nii see pole. Sloveeniaga samad või veel paremad sotsiaalse võrdsuse näitajad on Tšehhil ja Slovakkial, kusjuures mõlemad on tuntud radikaalsete majandusuuendajatena. Viiendaks tuleks vaadelda põhjusi, miks on Sloveenias suudetud majanduskriisile paremini vastu seista. Peamisele põhjusele on siin juba viidatud: pääs eurotsooni 2007. aastal. See ei saanud siiski võimalikuks mitte tänu mingile Sloveenia erilisele arengumudelile, vaid Janša parempoolse valitsuse otsustavusele. On kahju, et seda omal ajal Eestil ei jätkunud, on hea, et praegune valitsus on tehtud vigadest õppinud ning otsustavalt tegutsenud, tee eurotsooni pääsemiseks Eestile lahti võidelnud.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Sloveenia poliitikas võib nii mõndagi Eestile eeskujuks tuua, kuid paraku mitte nende „pehmeid" reforme. Eesti õppis omal ajal palju Sloveenia rahareformist, Eesti oleks võinud õppida Sloveenia otsustavusest kas või läbi halli seina minnes eurotsooni pääseda. Mis aga puutub Sloveenia nn pehmesse üleminekusse ning venitamist turumajanduslike reformide ja erastamisega, siis siin oleks pigem võinud Sloveenia Eestilt õppida, mida ta ühel hetkel tegelikult ka tegi. Oluline polegi tänapäeva maailmas enam see, kellele me vasakpoolse ja kellele parempoolse poliitiku märgi otsaette lööme. Oluline on tegelikult vaid see, kas suudame otsuseid langetada või mitte.

Kõige kallimaks läheb rahvale valitud juhtide suutmatus otsuseid langetada ning tahe iga hinna eest võimul püsida või sinna populistlike lubaduste toel pürgida. Ning üldse ei maksa ühe või teise maa saavutusi kas absolutiseerida või siis maha teha. Valitsused ja nende aetud poliitika on igal maal vägagi ise nägu. Nii nagu mõne riigikogu liikme lolluste pärast ei maksa kogu riigikogu häbiposti panna, et maksa mõne valitsuse edukuse ja teise ebaedu pärast kogu maale kas ülipositiivset või ülinegatiivset kuvandit anda. Küll aga peaksime me maailmas toimuvast rohkem rääkima, julgema seda avatult vaadata ning endaga võrrelda. Elu ei ole must-valge, meie kõigiga võib juhtuda nii head kui halba. Seda meeles pidades saaksime vahest ka oma kompleksidest lahti.

Viimsi pole end lõhki laenanud

2010-02-12

Viimsi valla rahandusliku seisu ümber on viimasel ajal veidi müra olnud ning mõned asjad tahavad klaarimist. Olgu öeldud, et Viimsiga on kõik korras ja näiteks võrdlused makseraskustesse sattunud Pärnuga on kohatud. Kuid millest see müra on siis ajendatud?

Täna kehtiva korra kohaselt on omavalitsustele keskvõimu poolt sätestatud, et nende poolt võetud laenud ei või ületada 60 protsenti eelarve mahust. Viimsi vallal on see piir ületatud, olles veebruari seisuga 170 protsenti. Kust selline laenukoormuse kasv pärineb?

Aga sellest, et Viimsi valla elanike arv on viimase kümne aastaga kolmekordistunud, ulatudes praeguseks 16 200 elanikuni. Viimase kümne aastaga on Eesti keskmise suurusega vallast saanud väga suur omavalitsus, mis oma rahvaarvult jõuab peagi järele Rakvere linnale. Rakvere on elanike arvult meie riigi seitsmes linn.

Viimsi, erinevalt suuremast osast Eestist, on kasvav omavalitsus. Loomulik iive on positiivne, mis tähendab, et rahva arv kasvab juba üksnes sündide arvelt - Eestile eeskujuks! Üha suureneva osa meie valla elanikest moodustavad lapsed, mistõttu pidi vald viimase viie aasta jooksul laiendama hariduse infrastruktuuri, rajades uusi koole ja lasteaedu. Seda polnud mõeldav teha muul moel, kui laenude toel.

Õnneks on tänaseks mõistetud, et 60 protsendi laenupiirang kõikidele omavalitsustele on iganenud. Riigikogus on menetluses seadus, mis võimaldab tõsta piirmäära kuni 100 protsendini omavalitsuse aastaeelarvest. Kuid veelgi olulisemaks pean ma seda, et laenukoormuse hindamisel hakataks eristama kasvavaid ja kahanevaid omavalitsusi.

Täna rakendatav poliitika, milles kasvavatel omavalitsustel keelatakse jõukohaseid lisalaene võtta ning samal ajal võetakse neilt tugevama õigusega ära osa tulubaasist, on nende suhtes pealiskaudselt mõtlematu, kui mitte vaenulik. Küünilisus ongi ju see, kui teame iga asja hinda, kuid mitte ühegi asja väärtust!

Omavalitsuste ja riigivalitsuse vahelised pingelised suhted eelarvelistel teemadel on täiesti loomulikud ja süsteemi sisse programmeeritud. Valitsus peab hoidma riigi kulubaasi terviklikult õigetes raamides, omavalitsus on aga suunatud oma elanikele paremate teenuste pakkumisele. Oluline oleks aga, et mõlemad suhtuksid teineteise ülesandesse lugupidavalt.

Kui näiteks Pärnu linn elas tulenevalt poliitilisest etlemisest üle oma võimete, asudes täitma ka funktsioone, mis ei ole kuidagi omavalitsuse kanda, siis pidigi riik kurja häält tegema. Keegi teine seda tõtt kuulutada ei saa ning inimeste silmad on vaja avada. Samal ajal paneb mind küll imestama see, et riik seda rolli majandusbuumi ajal eriti tõsiselt ei võtnud. Just paaril vahepealsel majandusbuumi aastal võtsid ju väga paljud omavalitsused endale sageli ka ilmse ratsionaalse põhjuseta suuri kohustusi, mida tänases langusfaasis ei jõuta teenindada.

Aga õige hõlma pole mõtet karata. Nagu mainisin, on Viimsi elanike arvu kasv sel sajandil olnud lausa hüppeline. Kui meil oli atraktiivne elukeskkond ning paljud tallinlased, aga ka inimesed mujalt Eestist, valisid oma elu-ja ka töökeskkonnanaks Viimsi, oli see paratamatu areng.

Mida me siis oleks pidanud selles olukorras valla poolt vaadatuna tegema? Kas oleksime pidanud loobuma ambitsioonist pakkuda inimestele kvaliteetseid avalikke teenuseid? Kas pidanuksime ütlema, et meie ei ehita koole ja laseme kõigil valla lastel tundide pikkustes auto- ja bussijärjekordades hommikuti Tallinna poole kulgeda? Või et hoidku vanemad lapsi kodus, meie korralikke lasteaedu ei ehita. See oleks olnud ju äraspidi JOKK-poliitika!

Pealegi, kui me räägime konkreetselt Viimsi näitel, siis ma ei kahtle, et Viimsi toodab terve Eesti jaoks märkimisväärselt lisaväärtust. Näiteks on Viimsi kodudesse registreeritud rekordiline arv ehk umbes 2000 ettevõtet. Viimsis elavadki väga ettevõtlikud ja teotahtelised inimesed. Ega muidu saakski statistika näidata viimsilastele kõrgeimat sissetulekut elaniku kohta Eestis. Viimsilased riskeerivad, võtavad ette ja on uuenduslikud. Ma ei häbene seda öelda, sest riigi seisukohalt tähendab see, et see kogukond loob lisaväärtust.

Riik peaks minu arvates samuti mõtlema nii, et kui ta ei lase luua omavalitsusel neile, kes annavad lisaväärtust ja on ühiskonnas loovuse mootorid, korraliku infra-ja tugistruktuuri, siis ta raiskab talente. Innovatsioon ei alga tingimata kõrgetest ärihoonetest, vaid eesrindlikust asustuspiirkonnast, kuhu kontsentreerub ettevõtlik ja loov kogukond.

Usun, et just käesoleval hetkel, kui majanduskriis hakkab näitama esimesi taandumise märke ja ees on uus faas terve riigi arengus, tuleks redigeerida teatud domineerivaid mustreid erinevate institutsioonide suhetes, mis ei ole kantud konstruktiivsest, vaid pigem küünilisusest ja sageli ka pahatahtlikkusest.

Konktreetne näide on antud kontekstis riigi ja omavalitsuste suhted. Keegi meist ei taha leppida olukorraga, kus keerulistele küsimustele antakse lühikesed ja kergestimõistetavad valed vastused. Kannatab aga selle all ei keegi muu kui elanikkond, kelle heaks riigi´- või vallavalitsust ülal peetakse.

Vaatame peeglisse ja teeme koostööd

2010-02-12

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad Türi vallavolikogus teevad oma tööd südamega. Täna, kui riigi, perede ja ka Türi valla tulud on vähenenud ja sellega seoses on vajadus eelarveid kriitilise pilguga üle vaadata, kokkuhoiukohti leida, püüdsid volikogu ja komisjonide liikmed teha ettepanekuid nii komisjonides kui volikogu istungil. See on nende kohus ja ülesanne. Kurb, kui seda halvustatakse.

Meie ridadest valitud esindajad toetavad asjalikke ettepanekuid ja teevad omalt poolt ettepanekuid valla elu võimalikult paremaks korraldamiseks. Oma tegevuse kajastamiseks ja niiöelda avalikuks aruandluseks toome iga volikogu järel välja ka kolm meie arvates kõige olulisemat küsimust koos vabas vormis volikogu liikmete poolt kirja pandud vastustega. Usun, et seda vaenu õhutamiseks nimetada on veidi ülearu emotsionaalne.

Kaarel Aluoja tegi volikogu istungil ettepaneku, et kulusid võiks vähendada turismi realt 100 000 krooni, ürituste realt 100 000 krooni. Sõltumata isiklikest eelistustest, osalemistest ja soovidest oleme üksmeelel, et rasketel aastatel võiksime sellistelt, mitte just esmatasandi vajadusteks olulistelt kuludelt kokku hoida ning jätkata turismi arendamist ning kõikide kultuuriürituste toetamist suuremas mahus jälle siis, kui selleks on võimalusi rohkem. Seda summat soovitasime vähendada nii meie inimestega seotud ürituste kui kõigi teiste arvel. Eelarves on märgitud, et turismile kulub 238 000 krooni aastas, sellest kaetakse trükiste valmistamine ja reklaamüritustel osalemine. Mitte midagi ei juhtuks, kui tänavu reklaami väikesemas mahus teeksime! Eelarve seletuskirjast mingeid viiteid muuseumide arendamisele ei leia, ka volikogus sellest ei räägitud.

Raivo Pink viitas oma küsimusega Grillfesti sügispeole, küsides, kas võiks piirduda ühe (suvise) peoga. Eelmisel aastal saabusid meie kõigi postkastidesse reklaamid, kus ühel küljel sügispeo reklaam ja teisel valimisliidu kandidaatide näopildid. Vastusest selgus, et seda pidu vald ei toetanud, sügispeo reklaamidel aga oli valla sümboolika toetajate real kenasti välja toodud, seepärast peame oma küsimust põhjendatuks. Veel täna (11.02.2010) võib Grillfesti sügispeo kodulehelt lugeda: Grillfesti sügispeo korraldasid MTÜ Toidukultuuri eest, Eesti Grilliliit, Rakvere Lihakombinaat, AS Hallik (Hagar), EVG Print ja Türi vallavalitsus. Seega ei ole me esitanud väljamõeldud fakte- lausvalesid.

Leader programmi vahenditest on PRIA ja Koostöökogu komisjoni poolt eraldatud toetusi nii mõisakoolide programmile kui pärandkultuuriväärtuste tähistamise jaoksesimest projekti toetab ka Türi vald ja loodame sellest tulu tõusvat meile kõigile. Kuna ka Türi valla arengukavas on viidastamist seni oluliseks peetud, on seda projekti kavas ellu viia koostöös vallaga ja sõltumata sellest, et rahalist toetust sellele eraldada pole võimalik Loodan, et sellest midagi halba kellelegi ei sünni ja kogutud kasulikku teavet meie pärand-kultuuri kohta on võimalik Türi valla elanikele ja külastajatele atraktiivselt ja kenasti eksponeerida.

Lepime kokku - meie vaatame sügavalt peeglisse ja kõik mõtisklevad sõna „koostöö" sisu ja tähenduse üle! Volikogus toimuvaid vaidlusi, eriarvamusi ja küsimusi ei võta me kunagi isiklikult ja kuulame alati kõigi volikogu liikmete arvamusi. Siis muudamegi koos elu vallas paremaks!

Edu ja koostööd soovides, IRL Türi fraktsiooni nimel RAIVO PINK

Tulevik on minevikust helgem!

2010-02-11

2009. aastale on raske võrdset leida - nii kiiret ja suurt kokkuostuhindade langust ei ole aastaid olnud. Põllumees, nii suur kui väike, on silmitsi seisnud sissetulekute langusega, mida ei suutnud pehmendada ka sisendite mõningane hinnalangus.

Kõikehõlmavat statistikat lõppenud aastast veel küll ei ole, kuid mingid indikatsioonid leiab Eurostati aasta lõpus avaldatud Euroopa Liidu ja sealhulgas ka Eesti põllumajandusstatistikast. Selle järgi kaotas Eesti põllumajandusettevõtete kogutoodang mullu oma väärtusest 15% ning sisenditele tehtavad kulutused vähenesid samal aja 10 protsenti.

Põllumajandust ei saa siiski vaadata muust maailmast eraldiseisvana. Vähemalt sama suure - kui mitte suuremagi - languse teevad läbi pea kõik majandusharud nii meil kui mujal. Põllumajandusele aga paneb nii ühiskond kui ka Euroopa Liit oma ühispoliitika kaudu märksa suuremad ootused ja karmimad nõuded kui teistele valdkondadele. Selge erinevus põllumajanduse ja muude eluvaldkondade vahel on aga see, et suurtootmist ei ole päevapealt võimalik lõpetada ja selle taastamine on väga kapitalimahukas ning aeganõudvam kui teistes majandusharudes.

Põllumeeste mured on seotud maailmamajanduse halva käekäiguga

Vaatamata raskustele ja sellele, et riik ei toimi veel ideaalselt, usun siiski, et meie möödunud aasta tegevustest leiab rohkem positiivset kui negatiivset. Seda eriti just riigi tänast olukorda ja rahakoti paksust arvestades. Põllumeeste mured on ju kinni eelkõige maailmamajanduse halvas käekäigus ja sellest tulenevates madalates kokkuostuhindades ning riik püüab seda oma võimaluste piires pehmendada. Paraku ei saa põllumajandust vaadata muust Eestist eraldiseisvana ning kui vastumeelne see meile ka ei tunduks, peame me enda kõrval nägema omade probleemidega ka õpetajaid, tuletõrjujaid, meditsiiniõdesid ning teisi ühiskonnale vajalikke huvigruppe.

Toetused tulid varem, kuid kimbutasid maksuvõlad

Positiivsena võib lõppenud aastast kindlasti välja tuua toetuste väljamaksetega seonduva. Olemasolevate toetuste väljamaksmisel on PRIA möödunud aastal olnud varasemast kindlasti operatiivsem.

2009. aastal maksti põllumajanduse ja maaelu toetamiseks kokku ligi 4 miljardit krooni, eurorahasid kasutataks kõige kiiremini just selles valdkonnas, ühine pindalatoetus maksti praktiliselt täies ulatuses välja juba detsembri alguses, mitmed top-upi toetused maksti mullu varasemate aastatega võrreldes kuni kuu aega varem.

Vaatamata ebameeldivale üllatusele Riigikogus - erimärgistatud kütuseaktsiisi tõusule - võib eelmise aasta kordaminekuks lugeda ka 2010. aasta riigieelarve põllumajandus- ja maaelutoetuste osa. Peale põllumajandustoetuste tõusevad sellel aastal väga vähesed toetused. Ja seda olukorras, kus riigieelarve puhul ei räägita üldisest kasvust, vaid vähenemisest. Esimest korda saame tõdeda, et põllumajandus on valitsuse eelarvepoliitika üks suuremaid prioriteete. Toetuste suurenemise kõrval ongi selline poliitilise suhtumise muutus põllumeeste suurimaks võiduks lõppenud aastal.

Halva maitse jätab eelmisest aastast siiski suhu sügisene maksuvõlgade ümber käinud trall, mis piiras mõneks ajaks oluliselt paljude põllumeeste võimalusi oma rahaga vabalt ümber käia. See on meile kindlasti õppetunniks selle kohta, kuidas tulevikus teiste riigiasutustega konkreetsemalt suhelda ning vähem kainele loogikale loota.

Tulevik on helgem

Möödanikust olulisem on siiski tulevik -tehtut ja olnut enam muuta ei saa, kuid oskuslik toimetamine tulevikus, on iga põllumehe edu võti.

Väga üldistatult võib öelda, et toidu tootmine on tulevikus perspektiivne majandusharu. Rahvusvahelisel tasemel on ennustatud, et 2050. aastaks suureneb maailmas toiduainete vajadus 70 protsenti. Põllumaa hulka nii palju kasvatada ei ole võimalik, seetõttu muutubki oluliseks põllumehe oskus maad harida ja sealt loodust säästvalt võimalikult suurt toodangut saada. Eestlastel on need oskused kahtlemata olemas.

Hinnad on visad tõusma

Pilk viimaste kuude kokkuostuhindadele lubab oletada, et ka majanduslikult peaks olukord minema kergemaks.

Alates suvest on piima keskmine kokkuostuhind Konjunktuuriinstituudi andmetel kasvanud juba üle poole krooni ning on ületanud kolme ja poole krooni taseme.

See ei ole kindlasti piisav ja ei kompenseeri veel loomakasvatajate tegelikke kulutusi, kuid oluline on just positiivne trend. On paramatus, et hindade langus toimub kiiremini kui nende tõus.

Mõningast kasvu ootavad eksperdid ka teraviljahindade osas, kuigi seal ei ole ennustused nii positiivsed. FAO ja OECD hinnangul jääb teravilja keskmine hinnatõus järgmistel aastatel küllalt kesiseks ning hindade paari aasta taguste tasemete taastumist niipea ei oodata.

Muudatused korralduslikul poolel

Hinnamuutused puudutavad eelkõige põllumajanduse majanduslikku poolt, alanud aastal on aga oodata mitmeid muutusi ka põllumajanduse korralduslikul poolel.

Olulisemateks on nendest kindlasti nõuandeteenistuse koordineerimise minek EPKK käest MESi haldusalasse ja Põl-lumajandusameti loomine, kuhu koondatakse taimetoodangu inspektsioon ja maaparandusbürood.

Mõlemad muudatused on kantud eelkõige soovist muuta asjaajamine meie klientidele lihtsamaks. Kui seni pidi inimene jooksma mööda erinevaid asutusi, siis uuest aastast saab kogu paberimajandusega ühele poole ühes kohas. Ühest küljest muutub asjaajamine inimesele lihtsamaks, teisalt saab efektiivsemalt toimida riik. Vähetähtis ei ole ka nii-öelda värske pilk, millega mõlemat valdkonda nüüd vaadatakse - mõlema muutuse kandev eesmärk on ju parema teenuse pakkumine põllumeestele.

Põllumajanduse ja maaelu mainet saab parandada koostööd tehes

Et lugejaid liigse jutuga mitte ära tüüdata, kirjutaksin lõpetuseks veel vaid ühest asjast, mis südamel - põllumajanduse ja maaelu mainest. Usun, et ma ei pea ühtegi põllumeest maaelu ja sellega kaasneva vajalikkuses veenma, küll aga tuleneb selle nimel tööd teha laiema avalikkusega. Eestlane on kiiresti linnastunud ja arusaam maaelu rollist meie ühiskonnas muutub iga päevaga ähmasemaks.

Selgitustöö nimel peavad ühtemoodi pingutama nii ministeerium kui sektor. Tänases olukorras aga, kus põllumehi esindab mitu organisatsiooni, on koostöö ja ühine sõnum üliolulised. Selle saavutamiseks tuleb vabaneda ajaloolistest vastuoludest ja erimeelsustest, mis eeldab kõikide osapoolte järeleandmist ja koostöötahet.

Vaid ühtsena ja ühtsete sõnumitega on võimalik ennast kuuldavaks ja arusaadavaks teha. Vastasel juhul koondub avalikkuse tähelepanu konfliktile, mitte tegelikele probleemidele.

Oluline on raskuste kõrval ka rohkem esile tuua õnnestumisi ja seda positiivset, mida maaelu ja põllumajandus endas sisaldavad. Arvestades, et Eesti Põllumeeste Keskliit on üks olulisematest põllumeeste esindusorganisatsioonidest, on teie rolli selles raske alahinnata. Selleks jõudu ja jaksu!

Valimised ühel päeval ei vääri arutamistki!

2010-02-11

Reformierakonna plaan viia valimised ühele ajale on kindlasti valijate tähelepanu eemale juhtimine muudelt probleemidelt ja näib puhtalt ainult neile kasuliku otsusena. Mingeid asjalikke ja läbikaalutud argumente sellel ettepanekul pole.

Valimiste teema ülestõstmine praegusel hetkel, kus meil on muid muresid, näib tõesti ainult puhtalt vee sogamisena ja soovina muudelt teemadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Selle otsuse tagant kumab tugevalt Reformierakonna suur soov ja lootus olla ainult kord nelja aasta tagant valijale kalli kampaania toel usaldusväärne partner, kogu ülejäänud ajal aga rahvast võõrdunud valitsejad.

Kui valimisi korraldataks tõesti nii suure vahega, võõrdub rahvas poliitikast veelgi ja usaldust ei võida ükski valitsemistasand. Loodetavalt ei ole see valimismuudatuse idee autorite eesmärk.

Omavalitsusi pisendada?

Veelgi suuremat ebakõla põhjustab teadmine, et üleriigilise esinduskogu valimine varjutab kindlasti kohalikke valimisi. Ega ometi taheta omavalitsusi pisendada ja tähtsusetuks muuta?

Tegelikkuses on kõikide valimiste teemad erinevad ja rõhuasetused nii omavalitsuste kui ka riigi tasandil täiesti erinevates nurkades. Või loodetakse hoopis populismi toel kasvatada oma erakonnale toetust mõlematel valimistel korraga? Seda on ju varem ka tehtud, kuid siis taipasid paljud valijad ülesseatud lõksu ära.

Pole ju mõtet omavalitsuste valimistel rääkida riigi maksudest, näiteks tulumaksu alandamisest. Reformierakond ehk loodabki selliste loosungitega võita ka kohalikul tasandil populaarsust, seega tehes kampaaniat üksluiselt, ilma kohalike probleemideta.

Aga võib-olla polegi neil kohalikul tasandil enam kompetentsi? On vaid lootus lüüa ühe populistliku loosungiga kõikidel valimistel?! Selline käitumine sarnaneb väga teise liberaali, Keskerakonna omaga, nemad on samuti sellist populistlikku valimiskampaaniat harrastanud.

Tagajärjeks on aga valija veelgi suurem võõrandumine võimust ja valimistulemusi hakkab otsustama väike kildkond, mis võib omakorda viia selleni, et valimistest võtab osa heal juhul 25 protsenti valimisõiguslikest. Ohtlik suund meie demokraatiale.

Kaks kanget

Idee autorite argumendid on niivõrd nõrgad, et neid ei tasuks isegi arutamisele võtta. Võimalus kampaania kulusid kokku hoida ja energiat säästa on puhas ulme.

Tegelikult on just Reformierakond koos Keskerakonnaga ise olnud need kaks erakonda, kes on kulutused suureks ajanud - ja nüüd tehakse nägu, et kampaaniaraha saaks sel moel kokku hoida! Kokku oleks võinud hoida varem ja kokku tuleb hoida ka tulevikus, ainult et teisel moel.

Valimised peavad muutuma siiski sisuliseks, mitte võidu vehkimiseks suurte plakatitega, kust ei loe välja muud kui mõne reklaamikompanii välja mõeldud loosungit.

Viimastel valimistel olid suurimad vehkijad siiski juba nimetatud kaks erakonda, Isamaa ja Res Publica Liit keskendus rohkem sisule, kohtudes tänavatel valijatega silmast silma, mis oli kindlasti sisukam kui «suure» Andruse või «suure» Edgari plakatitega tõtt vahtida.

Igas maakonnas, igas vallas ning linnas on oma teemad ja oma probleemid, mis ei paistaks suure kampaania raamidest kuidagimoodi välja. Sama hästi võiks siis juba kohalikud valimised üldse ära jätta ja riigikogu valimiste tulemuste järgi jagada sama proportsiooni alusel ära ka kohalike volikogude mandaadid.

Korra on juba seesuguse reha otsa astutud - kui eelmise aasta juunis mindi Euroopa Parlamendi valimistele kinniste nimekirjadega. Mida see kaasa tõi? Ainsana selle, et valimiskorda tuleb taas muuta avatud nimekirjade kasuks.

Üks võitja

Tegelikult oli eelmistel valimistel võitjaid ainult üks, Reformierakond. Teised erakonnad kõik kaotasid, isegi Keskerakond. Oravate bränd oli sellel hetkel piisavalt tugev, et sellest kasu lõigata, kuigi kandidaadid olid teiste erakondade omadega võrreldes nõrgavõitu.

Muidugi oli see oravate kaval trikk, mis neil edukalt läbi läks. Suurimaks kaotajaks oli aga kahjuks hoopis rahvas ehk valijad. Need polnud mingid valimised. Need oli vaid erakondade brändide omavaheline jõukatsumine.

Selliseid asju ei tohiks me oma valijatele Eestis enam pakkuda. Eestlasest valijat sellisel moel rumalaks pidada on väga lühinägelik igale erakonnale.

Valimiste ühele päevale viimine ei ole asi, mida tasuks isegi kaaluda, ja praegune kord on igati demokraatiat toetav. Kulude kokkuhoiust võime aga rääkida muus võtmes - näiteks haldusreform. Teeme hoopis selle ükskord ära!

Tasakaalus eelarve – esimene punktivõit

2010-02-09

Läinud kolmapäeval, 3. veebruaril saatis Pärnu linnavalitsus teisele lugemisele Pärnu 2010. aasta eelarve eelnõu kogumahus 592 miljonit krooni. Eelarve koostamist pingestas mitu asjaolu.

Esiteks eelmise aasta lõpust jäänud 45 miljoni krooni suurune defitsiit, mis ootab tasumist ja suurendab viivisintresside, nendelt tasutava tulumaksu ja käibelaenuintresside kulusid pea 1,2 miljonit krooni. Teiseks tulude langus, võrreldes 2008. aasta tegeliku laekumisega, 19 protsenti ja 2009. aasta täpsustatud eelarvega kõrvutades 12 protsenti. Kolmandaks linna suur võlakoorem, mis omakorda toob kaasa intressikulu 11 miljonit krooni aastas. Neljandaks ajapuudus, sest tavaliselt tehakse eelarvet oktoobris-novembris ning jaanuaris töötatakse juba uue eelarve järgi, aga praegune linnavalitsus asus tööle alles 19. novembril.

Juba pisut parem

Eelarvega võib rahul olla päris mitmel põhjusel. Linnapea Toomas Kivimägi pani sellele hinde kolm pluss. Mina nimetaksin seda esimeseks punktivõiduks linna finantskriisist väljatirimisel.

Olulisim põhjus rahuloluks on, et jooksvad kulud moodustavad 91 protsenti jooksvatest tuludest. Suutsime säästa investeeringu- ja arendusprojektideks 5,5 protsenti eelarvest ja laenude tagasimakseteks 3,5 protsenti eelarvest. Siiski on eelarve tasakaal habras, sest tulude poolele on arvestatud 38 miljoni krooni eest vara müügitulu ja viis miljonit dividenditulu linna ettevõtetest. Juhul kui vara jääb müümata ja dividendid saamata, peame jälle kord pikendama laenude tagasimakseid, aga jooksva aasta defitsiiti kindlasti ei teki. Võlakoormat suurendada Pärnu linn ei tohi.

Eelarve tasakaalu saavutamiseks olid palgakärped möödapääsmatud. Linn ei saa maksta oma kassast palkadeks välja rohkem raha, kui ettevõtjad-maksumaksjad sinna lisavad.

Vältimatult peavad maksutulude vähenedes kahanema palgakulud, kuigi see otsus on väga raske kõikidele pooltele. Kui ettevõtjad on koondanud 20 protsenti töökohtadest või alandanud palka 25 protsenti, peavad samavõrra kulusid kärpima riik ja linn, sest maksutulu laekub vähem.

Majanduse kiiret tõusu ei ennusta keegi, seetõttu saame lähiaastatel linna töötajate palku tõsta üksnes juhul, kui koosseisu koondame. Teisalt on eelarve maht 2008. aastaga võrreldes kahanenud pea kolmandiku. See omakorda viitab sellele, et paljude töötajate koormus on oluliselt langenud. Jutt ei ole muidugi sotsiaaltöötajatest ega õpetajatest.

Linnale on väga tähtis arenguvõimaluste loomine. Euroopa Liidu programmide rahast on eri projektide elluviimise omafinantseeringuks kavandatud eelarvesse 16 miljonit krooni, mille abil saame linnaeelarvesse juurde tuua 91 miljonit krooni sellel aastal. Kõigi kavandatavate programmide maht võib aastate jooksul küündida koguni 202 miljoni kroonini.

91 miljonit krooni lisaks eelarve 592 miljonile on väga soliidne investeering tulevikku. Suurimaid summasid on oodata muu hulgas puhkemajandust toetavasse linnaruumi - Rannapargi (15 miljonit) ja Vallikääru (57 miljonit) rekonstrueerimine. Ilma ei jää haridus: tehnika- ja tööõpetusmaja (11 miljonit) ja keskkonnahariduskeskus (4 miljonit). Areneb sotsiaalvaldkondki: eakate avahoolduskeskus (3 miljonit) ning kodutute ja töötute päevakeskus (1,5 miljonit).

Kärpimine üksi ei päästa

Ma ei nõustu rahandusminister Jürgen Ligi seisukohaga, et kõigepealt makske ära võlad ja siis hakake arendamisega tegelema. Vastupidi, majanduskriisidest ei ole kunagi välja saadud üksnes kärpimisega, niisama tähtis on olnud ettevõtluse ja arendustegevuse hoogustamine.

Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid panustavad oma riikide majanduse elavdamisse ja oluliste ettevõtete saneerimisse miljardeid dollareid-eurosid. Kui taas saavad tuule tiibadesse meie linna ettevõtted, võime mõne aja pärast loota linna rahandusegi paranemist.

Etteheiteid on tulnud nii volikogust kui rahandusministeeriumist. Loetakse ebapiisavaks, et vähendame eelmise aasta 45 miljoni krooni suurust defitsiiti ainult 2,7 miljoni krooni võrra. Vaidlen sellele nõudmisele vastu.

Kärpida 45 miljonit üheks aastaks ei ole võimalik ega mõistlik. Kas linnatöötajate palgad kannataksid välja veel 25protsendise kärpe? Kas saaksime jätta põhikoolid aastaks suletuks? Või jätta tänavu maksmata kõik sotsiaaltoetused? Ei saa.

Linnavolikogul ja rahandusministeeriumil on kaks valikut: kas anda selles summas tagastamatut riigiabi või lubada võtta linnal pikaajaline laen võla hajutamiseks viie aasta peale. Isiklikult pooldan viimasena nimetatud varianti, sest usun, et volikogu juhib linna paremini kui rahandusministeeriumi saneerija.

Teadmiseks kõigile, Pärnu ei ole pankrotis ja tuleb makseraskustest välja kahe aastaga.

Pärnu on Eesti Vabariigi sünnilinn. Hea Pärnu rahvas, eneseusku ja meelekindlust!

Töökohtade kaotamine on vale otsus

2010-02-09

Isamaa ja Res Publica Liidu Riigikogu saadikurühm oli üks neid saadikurühmi, kes suhtus Reformierakonna ministri poolt tehtud ettepanekusse laiendada Eesti Energiale dotatsiooniskeemi küllalt suure skepsisega. Just meie lisasime sellesse ettepanekusse ka ajapiirangu, et seda mitte väga pikalt rakendada.

Nüüd, pool aastat hiljem on samadele inimestele saabunud selgus. Saadakse aru, et võib-olla see otsus, mis tehti, oli tehtud kiirustades ning mitte kõige rohkem selle üle järele mõeldes. Tagajärjed - küttekulude kasv, turu moonutamine - kõik see, millest räägiti, on nüüd jõudnud kohale.

Ja sellest ka räägitakse üsna palju ja aktiivselt. Ma ei saa aru, kus see arusaamine siis varem oli? Kui nüüd kuuleme ja loeme neist probleemidest, mis Eesti ettevõtjatel on ja mis ilmselt meid kõiki ja kogu Eesti riiki lähemal ajal veel ees ootavad, siis näib mulle, et võttes Eesti Energialt ära seda turgu moonutavat dotatsiooni, karistame me tegelikult sellega hoopis teisi ettevõtjaid. Seoses sellega tekivad tõsised probleemid kogu Eesti riigil. Ehk oleme me jälle tegemas otsust, mis ei ole piisavalt läbi mõeldud ja mille tagajärgi me ei tea.

Mme võime ilusasti rääkida sellest, et töökohti nii palju ei kao, samal ajal on siiski selge, et meie tänase otsuse taustal kaob metsanduses töökohti. Sest kes see ikka tühja investeerib. Teiseks lükkuvad edasi või jäävad hoopis ära mitmed investeeringud, mis olid plaanis ja mis oleksid loonud töökohti, nagu näiteks Pärnu Koostootmisjaam. Ma siiski loodan, et see nii ei lähe.

Saadame investoritele Eestis sõnumi, et meil siin kehtib põhimõte, kus mees annab sõna ja mees ka võtab selle - ja kõik on kõige paremas korras. Sellest on kahju ja seetõttu on mul tõsine kahtlus, et nimetatud sätte juurde pöördume me veel tagasi ja et see säte vaidlustatakse Eesti ettevõtjate poolt, viidates ka Eesti enda poolt võetud rahvusvahelistele kohustustele. Sellel juhul võime me tõesti tagantjärele tõdeda, et näe, läks natuke viltu, ei mõelnud piisavalt.

Mulle tundub, et selline tarassbulbalik suhtumine, et mina olen su sigitanud ja mina su ka hävitan, pole tegelikult lihtsalt praktiline ja ma loodan, et see jääb Riigikogus tõesti viimaseks korraks. Juba praegu võib seega öelda klassikalise lause: "Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati".

Intervjuu: Põllumajandusminister tahab teha lõpu kütuse värvimisele

2010-02-09

Põllumajandusminister Helir- Valdor Seeder tahab kütuse erimärgistamise lõpetada ja usub, et saabub aeg, mil maalt linna tormlemise asemel hakatakse linnadest tagasi maale pöörduma.

Viimasel ajal on päris palju olnud juttu erimärgistatud kütuse kasutamisest lumekoristustöödel. Kuidas annaks seda mõistlikumalt reguleerida?

On mõistlik, et kui talunikul on oma põllumajandustöödeks vajalik erimärgistatud kütus paagis ja tekib vajadus ootamatult lund lükata, siis ta võib minna, ilma et peaks hakkama kütust vahetama.

Kütuse vahetamine on küll tehniliselt võimalik, aga praktiliselt täiesti mõttetu. Mina pean normaalseks ja loogiliseks, et põllumehed saaksid teha lumekoristustöid erimärgistatud kütust kasutades.

Selleks on vaja muuta seadust. Saatsin 4. veebruaril oma ettepanekud rahandusministeeriumile. Üks ettepanekutest käsitlebki seda, et talunikud võiksid kõikidel teetöödel kasutada erimärgistatud kütust. Teine ettepanek on aga see, et peaksime lõpetama kütuse värvimise ja minema üle elektroonilisele arveldamisele.

See oleks mugavam põllumajandustootjale ja palju vähem administratiivset ressurssi nõudev riigi jaoks. Lisaks ei reosta see ka kütust, sest aeg-ajalt on ikka olnud kuulda, et värvitud kütus ei ole tehnikale hea.

Elektrooniline süsteem tähendaks seda, et igal põllumehel on kaardi peal limiit ja selle ulatuses saab ta odavamat kütust kasutada. Kui limiit läbi, ostab ta kallimat kütust.

Sel juhul ei ole vaja ka mingisse eritanklasse minna, sest tankida saab igas tanklas.

Meie põllumehed peavad Euroopa Liidus konkureerima ühisel turul, ometi on nende toetused kohati mitu korda väiksemad kui teistel liikmesriikidel. Millal on oodata olukorra paranemist?

See on meil Euroopa Liidu liikmena üks põhiküsimusi, ja mitte ainult Eesti, vaid kõikide uute liikmesriikide toetustasemed on madalamad kui vanades liikmesriikides. See tuleneb meie liitumislepingust.

Ajalooline põhjus on selline, et võeti üleminekuperioodi tootmistasemed, meil oli põllumajandustootmine tollal madalseisus. Lepiti kokku ka üleminekuajad. Teatud toetused meil igal aastal kasvavad, liikmesriigile on antud õigus kaasfinantseerida, mida me vastavalt Eesti riigi võimalustele oleme püüdnud teha.

Loodan, et 2013. aastal, kui algab uus Euroopa Liidu finantsperiood, astume sammu võrdsemate toetuste suunas. Ei julge küll arvata, et saame toetused täiesti võrdseteks Hollandi, Taani ja teiste vanade liikmesriikidega, aga kindlasti astume siis sammu edasi.

Kuidas on meie põllumajandustootjate võimalustega Vene turul? Sealihatollid tõusid üksjagu, ega see elu lihtsamaks tee.

Sealihatollid tõusid tõepoolest kaheksa korda, aga see ei puuduta ainult Eestit, vaid kõiki Euroopa Liidu liikmesriike, kes Venemaale sigu vedasid. Eks ta annab kõigile tagasilöögi. Muud tingimused on samad ja muutusi pole olnud.

Nii mõneski valdkonnas, ennekõike piimatoodete poolest, on Vene turu osakaal ekspordis kasvanud. Murelikuks teeb mind see, et Venemaa president on heaks kiitnud Venemaa toidujulgeoleku strateegia, kus on väga selgelt välja öeldud, et kõigi põhitoodetega peab Venemaa hakkama ennast ise ära toitma.

Sellest tulenevalt võetakse vastu ka poliitilised otsused ja sealihatollid on esimene pääsuke selles valdkonnas. Võib karta, et ka paljudes teistes valdkondades hakkab Venemaa rakendama poliitilisi otsuseid, et oma turg sulgeda ja oma tootjat toetada. See on Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline küsimus, mille oleme juba Euroopa Komisjonis ja Euroopa Nõukogus tõstatanud.

Intervjuu: Mardi: Jaanuaris kolmandiku paisunud küttearved muserdavaid ühistuid

2010-02-07

-Kas korteriühistute jaoks on käesoleva talvel küttearved olnud probleem?

Ikka on. Korteriühistute liit statistikat ei koosta, kuid hea tavana küsime ühistu juhtide käest, et kuidas neil olukord on. Mure on selles osas olemas küll. Paljudel ei ole jaanuari arveid esitatud, kuid võrreldes detsembriga võib julgelt väita, et jaanuari arve on kuni kolmandiku võrra suurem.

-Kui palju on tõsiselt problemaatilisi ühistuid, kus on palju inimesi sel talvel arved maksmata jätnud?

On teada selliseid näiteid küll, kuid üldjuhul ei ole nad korteriühistute liidu liikmed. Siiski leidub neid ühistuid, kes paluvad meie käest võlgnikega käitumisel õigusabi. Korteriühistute liidu Tallinna liikmete seas päris selliseid ühistuid teada ei ole, kus kohustused teenusepakkujate ees täitmata jääksid.

-Mida Te täpselt silmas peate selle kohustuste täitmata jätmise all?

Kõige halvem on see kui jätad elutähtsate teenuste osutajatele arved maksmata. Praegusel ajal on kõige hullem probleem küte, kuid ka vesi ja elekter. Elektri puhul on olukord parem, sest suuremal osal korteriomanikest on personaalsed lepingud Eesti Energiaga, mis tähendab, et kui keegi võlgu jääb, siis see ei tekita ühistule probleeme. Samas sooja ja vee lepingud on kõik sõlmitud läbi ühistu, mille taga on korteri omanik.

-Kas saab rääkida mingist piirkonnast, kus on kõige rohkem probleemseid ühistuid?

Kuigi me ise Ida-Virumaal ei tegutse, võib siiski öelda, et seal on olukord kõige hullem. Tallinnas on pikalt tegutsenud ühistutes kord enam-vähem majas. Igas majas on võib-olla üks kaks võlgnikku. Kõige rohkem on probleeme nendes majades, millel on arendaja poolt näiteks pooled korterid müümata.

-Mis seal siis see probleem täpsemalt on?

Lepingul on alati kaks poolt. Soojatootja sõlmib lepingu korteriühistuga. Korteriühistu esitab näidu ja soojatootja arve. Korteriühistu asi on oma korteriomanike vahel see näit proportsionaalselt ära jagada, koguda raha kokku ning maksta arve ära.

Kui on aga tegemist sellise majaga, kus arendaja on pankroti äärel või juba pankrotis ning tal pole vahendeid korterite eest maksta, siis tekib selline olukord, kus elanikud peavad ka tühjade korterite eest soojatootjatele maksma, sest leping on sõlmitud korteriühistuga.

-Kui suurt rolli mängib kõrge töötusetase tasumata arvete juures?

Tegelikult see ongi põhiline argument. Kui sa kaotad töö, siis satudki kohe sellesse raskemasse kihti.

-Mis siis saab kui inimene otsutab lihtsalt kütte eest enam mitte maksta? Milliseid samme üldjuhul kõigepealt astuma hakatakse?

Korteriühistul peab majandustegevusest tekkima mingisugune kapital. On kaks olulist kapitali. Esimene kapital on seadusega ette nähtud osakapital. Miinimumnõude kohaselt ei tohi see olla väiksem kui iga korteri kohta ühe kuu maksed. Sisuliselt ühe kuu reserv peab korteriühistul alati olemas olemas.

Teine oluline komponent on remondifond, kuhu inimesed iga kuu maksavad ja siis päeva lõpuks otsustakse, mis tehakse, kuna maja on vaja remontida.

Need kaks kapitali on ühistutel need, mis nad ellu jätavad. Juhul kui inimesed ei maksa, siis hakkavad nad neid sääste sööma seni kuni võlgnikega tegeletakse.

Kui asju on võimalik kohtuväliselt lahendada, siis ühel hetkel need võlanõuded rahuldatakse. Kui see ei õnnestu, siis pole midagi muud teha kui pöörduda kohtu poole ning järgnevalt asub tegutsema kohtutäitur.

Miks me vananeme?

2010-02-06

Küllap on selle küsimuse vastu huvi tundnud kõik. Küsimusele vastust otsima ajendab meid nii uudishimu - mis toimub kõikide elusorganismide sees, et vananemise eest kellegi pääsu pole - kui ka lootus, et saadud teadmised võimaldavad vananemisprotsessi pidurdada. Et seda vältida õnnestub, keegi vaevalt loodab.

Kui kaua võiks inimene üldse elada? Arvatakse, et viimase saja tuhande aasta jooksul ei ole maksimaalne võimalik eluiga eriti muutunud ja see võiks olla umbes 125 aastat. Küll on aga muutunud keskmine oodatav eluiga: tänu nakkushaiguste vähenemisele, paremale hügieenile ning antibiootikumide ja vaktsiinide leiutamisele on see ainuüksi viimase saja aasta jooksul pikenenud umbes 27 aasta võrra.

Selleks, et vananemise olemust mõista, tuleb meil lähemalt uurida, mis toimub meie rakkudes. Inimene sisaldab miljardeid rakke ja nende tegevusest sõltub kõik see, mida me teha suudame - süüa, liikuda, mõelda jne.

Juba tükk aega tagasi on täheldatud, et rakkudel on olemas oma kindel eluiga - võimalik maksimaalne pooldumiste arv. Inimese embrüonaalseid rakke kultuuris kasvatades poolduvad need umbes 50 korda, seejärel aga pooldumine peatub ning rakud surevad.

40-aastasel inimesel on samad rakud võimelised poolduma 40 korda ning 80-aastasel vaid 30 korda. Inimesest lühema elueaga loomade rakud on võimelised ka vähem kordi poolduma.

On olemas geneetiline haigus, nn Werneri sündroom, mille puhul inimene vananeb väga kiiresti, nähes juba teismelisena välja kui vanainimene. Seda haigust põdevate inimeste rakud poolduvad vähem kordi kui tervete omad.

Organismi vananedes toimub rakkudes palju muutusi. Valgud muutuvad üha modifitseeritumaks ja kogunevad DNA muutused, mutatsioonid. Pidevalt väheneb rakkude vastupanuvõime stressile - näiteks temperatuurikõikumisele, kemikaalidele või kiirgusele - ning suureneb rakkude suremise tõenäosus.

Selliste muutuste ühiseks põhjuseks on raku koosseisus olevate makromolekulide kahjustumine superoksiidide ja teiste vabade radikaalidega, mis tekivad raku enda ainevahetuse käigus. Rakud on varustatud mehhanismidega, mis peavad selliste mõjude vastu võitlema, hävitades vabu radikaale ja parandades kahjustatud makromolekule.

Niisugused mehhanismid ei saa aga iial olla täiuslikud ning seetõttu hakkavad mitmesugused muutused aja jooksul kogunema. Nende muutuste hulk saab teatud hetkel kriitiliseks ning põhjustab raku hävimise.

Eri rakkude kaitsemehhanismid töötavad erineva efektiivsusega ning just seetõttu on ka rakkude eluiga niivõrd erinev. Eespool öeldust on selge, et mida aktiivsemad on vabu radikaale hävitavad ning vigastusi parandavad geenid, seda pikem on ka raku eluiga.

Just seetõttu ongi «pika eluea geenidena» iseloomustatud näiteks DNA parandamise eest vastutavaid valke kodeerivad geenid ning vabu radikaale hävitavate ensüümide (näiteks superoksiidi dismutaas ja katalaas) geenid. Werneri sündroomi puhul on teada, et patsientidel kahjustatud geeni WRN produkt on üks neist, mis vastutab rakkudes DNA kahjustuste parandamise eest.

Mida parem on selliste geenide ja nende kodeeritavate valkude töö, seda pikem on ka rakkude eluiga ning seetõttu on suurem ka tõenäosus, et kogu organism elab kauem.

Lisaks sellisele üldisele «muutuste kogunemise» mehhanismile on veel tähelepanu juhitud spetsiaalsetele struktuuridele kromosoomide otstes - telomeeridele, mis võivad olla seotud raku eluea kontrolliga.

Telomeerid on kindla järjestusega DNA alad, mida sünteesitakse raku pooldumise käigus veidi teistsuguste mehhanismide abil kui raku ülejäänud DNAd. Mulluse Nobeli preemia said just telomeeride uurijad Elizabeth Blackburn, Carol Greider ja Jack Szostak.

Telomeerid kindlustavad kromosoomide stabiilsuse ning selle, et järglastele kanduks üle kogu raku DNA täies pikkuses. Blackburn on kunagi öelnud, et need on justkui saapapaelte plastmassotsad, mille lagunedes hakkavad ka paelad lahti hargnema.

On leitud, et iga raku pooldumisega jäävad telomeerid järjest lühemaks. Võib arvata, et teatud arvu pooldumiste järel on telomeerid nii lühikesed, et ei suuda enam kromosoomide stabiilsust tagada, ning see põhjustabki raku hävingu.

Mitmesugused vähirakud on aga saavutanud surematuse nii, et toodavad suurel hulgal telomeeride sünteesi eest vastutavaid ensüüme ning seetõttu nende telomeerid jagunemiste käigus ei vähene.

See pole aga veel kõik. Peale organismi osaks olevate üksikute rakkude eluea kontrolli näivad olemas olevat ka üldisemad kontrollimehhanismid, mis dikteerivad terve organismi eluiga.

California ülikooli teadlased Javier Apfeld ja Cynthia Kenyo on näidanud, et mõne geeni tegevus võib dikteerida eluea pikkust mitte ainult selle raku jaoks, kus teda toodetakse, vaid ka teistele organismi rakkudele.

Ühes molekulaargeneetikute lemmikobjektis, pisikeses ussis Caenorhabditis elegans on leitud geen daf-2, mille kahjustumise puhul pikeneb organismi eluiga tunduvalt. Sellega kaasneb ka organismi võime taluda paremini stressifaktoreid.

Tegemist on geeniga, mis kontrollib eluiga sel moel, et ei lase rakke jääda väheaktiivsesse puhkeolekusse. California teadlastel õnnestus näidata, et selle geeni produkt mõjutas ka nende naaberrakkude eluea lühenemist, kus daf-2 produkte ei toodetudki.

Seetõttu on põhjust arvata, et peale iga üksiku raku tasemel töötava, eluea pikkust määrava mehhanismi on olemas ka «bioloogiline kell», mis kontrollib organismi kui terviku eluea pikkust.

Ehkki me teame sellise «kella» komponentidest ja tööprintsiipidest alles väga vähe, on põhjust uskuda, et tegu on laialt levinud ja evolutsioonis konserveerunud masinavärgiga. Kõigil neil valkudel, mis on leitud organismi vanust kontrolliva «bioloogilise kella» komponentidena ussil C. elegans, on olemas väga sarnased analoogid ka teistes loomades ning inimeseski.

Kas meie praegused teadmised võimaldavad juba eluiga pikendada? Rakkude eluiga pikendada on tegelikult väga lihtne. On teada mitukümmend geeni, mida nimetatakse onkogeenideks, kuna nad on eriti aktiivsed paljudes kasvajates.
Onkogeenide aktiveerimine rakus likvideerib normaalsed kasvu ja vananemise kontrollimehhanismid ning rakk muutubki surematuks.

Näiteks põhjustavad mõned onkogeenid ülalnimetatud telomeeride aktiivse sünteesi, teised aga rakkude kasvu sõltumatuse keskkonnatingimustest. Tulemuseks on kasvajarakud, mis võivad kultuuris kasvatades lõpmatult kasvada ja järglasi anda.

Iga aasta 11. oktoobril tähistatakse Atlantas Henrietta Lacksi päeva. Tegu on naisega, kes suri noorena, 31-aastaselt emakakaela vähi tõttu. Arstid aga aretasid sellest kasvajast rakuliini, mida kutsutakse Henrietta nime esitähtedest tulenevalt rakuliiniks HeLa ning mis on saanud järgnevate aastakümnete jooksul väga oluliseks vähi, aidsi, lastehalvatuse ja mitme teise haiguse uuringul ja ravil.

Seda rakuliini kasvatatakse sadades laborites üle maailma ning seetõttu on võimalik ka eri laborites saadud uurimistulemusi omavahel võrrelda. Praegu maailmas kasvatatavate HeLa rakkude hulk ületab kindlasti suuresti originaali oma.

Nõnda võibki öelda, et Henrietta Lacks - vähemalt rakulisel tasemel - on muudetud surematuks. Kindlasti pakub selline surematus huvi näiteks neile religioossetele õpetlastele, kes usuvad, et inimene võibki koosneda ühestainsast rakust, millel on olemas oma unikaalne geenikombinatsioon.

Rakust, mis ei tunne valu, millel pole eneseteadvust ega sotsiaalseid sidemeid - näiteks viljastatud munarakust. Enamik teadlasi arvab küll õnneks teisiti ning seetõttu ei ole ikkagi saavutatud inimese surematust.

Normaalsete rakkude surelikkus ja kasvajarakkude surematus väljendab üht olulist vananemise paradoksi. Surematud rakud tekitavad organismis vähkkasvajaid, mis põhjustavad organismi kui terviku õige kiire surma.

Tervikliku organismi eelduseks on rakkude kooskõlastatud tegevus ja paljunemine. Kooskõla saavutamise hinnaks on aga rakkude surelikkus - seetõttu ka kogu organismi eluea lõplik pikkus.

Ka sellest paradoksist on loodus leidnud väljapääsu: kogu geneetiline informatsioon antakse DNA kujul edasi järglastele, kes ehkki ise pidevalt vananedes, hoolitsevad selle informatsiooni püsimise eest ning kannavad seda edasi läbi uute põlvkondade. Surematus on olemas - selle kandjaks on meie lapsed.

Suured küsimused teaduses

Kui poleks küsimusi, poleks ka teadust (vaja). Suured ja rasked küsimused - augud maailmapildis - murravad illusiooni kõige teadmisest ja annavad teadlastele igavesti tööd uute teadmiste otsimisel.

Viis aastat tagasi (1. juulil 2005) kogus Science - üks maailma mõjukamatest teadusajakirjadest - oma juubelinumbrisse 125 suurt teaduse ees seisvat küsimust, millele vähemalt siis veel vastata ei osatud.

Postimees küsib algavas artiklite sarjas Eesti teadlastelt, mida nemad neist küsimustest arvavad ning palju on teadus viie aastaga edasi arenenud.

USA luurejuht eksib Eestit analüüsides

2010-02-05

Teisipäeval toimus USA senati luurekomitees iga-aastase ohuhinnangu raporti kuulamine, kus peakõneleja oli rahvusliku julgeoleku direktor Dennis C. Blair. Raportit lugedes jäi silma lausung, mille põhjal võiks küsida: kas USA luurejuht ei tee liiga üldistavaid ega fakte eiravaid järeldusi?

Kui raporti esimene ots kuulus üha ohtlikumaks muutuvale küberohule (sic! Google'i juhtum), siis teises peatükis vaadeldi globaalse majanduse ohupilti. Selles ütles Blair muu seas, et "Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Läti, Leedu ja Rumeenia on endiselt haprad ning eurokriteeriumide murdmine regioonis seab löögi alla Euroopa pangad". Seda lausungit on levitanud uudisteagentuur Reuters.

Blairil on mõistagi õigus, et eurotsoonis ilmneb tõsiseid probleeme ja mitu riiki on väga keerulises rahaseisus. Samal ajal on päris imelik lugeda USA peamiselt luurejuhilt üldistust, kus ühte patta on pandud Euroopas peaaegu ainsana eurokriteeriume täitev Eesti ning IMFilt abi vajanud riigid.

Mõistagi pole olukord Eesti majanduses roosiline ja lähikuud saavad kindlasti olema väga keerulised, kuid meie eristumine näiteks Kreekas, Islandil või Lätis toimuvast on ilmne nendelegi, kes ei istu sedavõrd suure luureressursi taga.

Oma avaliku ettekande kolmandas osas peatus Blair pikemalt al-Qaeda rünnakuvõimekusel. Luurejuht väitis, et terrorivõrgustik kujutab jätkuvalt väga suurt ohtu nii USA-le kui tema liitlastele. Seejuures jätkavat al-Qaeda oma võimekuse kasvatamist massihävitusrelvade kasutamiseks rünnakutes. Väidetavalt räägiti kuulamisel, et USA võib sattuda rünnaku alla juba eeloleva kolme kuni kuue kuu jooksul.

Massihävitusrelvade leviku piiramise kontekstis olid eeskätt tähelepanu all Iraan ja Põhja-Korea. Iraani puhul väideti, et neil on kõik võimalused ja teadmised tuumarelva tegemiseks, kuid pole teada, kas Teheran on sellise otsuse langetanud.

Edasi räägib 46-leheküljeline raport Afganistanist, Pakistanist, Indiast, Lähis-Idast, Hiinast, Venemaast, Ladina-Ameerikast ja Aafrikast. Teemadest puudutatakse rahvusvahelist kuritegevust, kliimamõjutusi ja tervishoidu.

Kuid meile ehk olulisim punkt räägib konflikti tekke ohtudest Euraasias ja Balkanil. Kõige suuremaks ohuks peab USA luure pinge taastekkimist Lõuna-Kaukaasias. Põhjuseks lahendamata probleemid ja Venemaa kasvav sõjaline kohalolek Lõuna-Osseetias.

Viidatakse Ukraina ja Kesk-Aasia riikide sisemisele (majanduslikule) haprusele. Balkanilt tuuakse esile halvenev olukord Bosnias ja Hertsegoviinas, mis võib põhjustada etniliste vastuseisude teravnemist.

Loobun kooliastmete tsentraliseeritud lahutamisest

2010-02-05

Kooliastmete lahutamises pole üksmeelt saavutatud. Loodetavasti kõrvaldab koolide tsentraliseeritud lahutamisest loobumine viimase takistuse uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigikogus vastuvõtmise teelt.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on seoses uue PGS-iga domineerinud, sest on tõotanud paljudele koolidele käegakatsutavaid muutusi.Samas ei ole see PGS-i kandev teema. Kandvad teemad on põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade lahutamine tulenevalt nende erinevast eesmärgistusest, koolide iseotsustamisõiguse suurendamine nii õppekava koostamisel kui ka hindamissüsteemi ja metoodikate valikul, õpetaja staatuse tõstmine ja liikumine õpetamiskeskselt lähenemiselt õppimiskesksele.

Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist. Pikalt on kajastatud hariduslike erivajaduste teemat, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust.

Vägisi reformida ei saa

Aastatega eri osapoolte esindusorganisatsioonidelt ja üksikisikutelt kogutud ettepanekuid arutades on paljudel juhtudel saavutatud ühine vaatenurk. Ka opositsioonilised rahvasaadikud leiavad enamasti, et suurt osa seaduseelnõus ettepandust tuleb rakendada.

Sulnist üksmeelt segab vaid üks teema: gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Kuigi sellest on aastaid räägitud ka kohtadel, seda on taotlenud presidendi kantselei juures tegutsev Eesti koostöö kogu ja kinnitanud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud valitsus. Kuni idee oli pigem teoreetiline, tundus see paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud.

Põhikooli ja gümnaasiumi õppe eesmärgid erinevad oluliselt, ka õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse ja õppetöö rahastamise poolest. Õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel toob kaasa väga väikeste gümnaasiumiosade sulgemise. Olukorras, kus maakonnalinnade ümbruskonnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn täistsüklikool üha rohkem põhikooliõpilasi linna. Kartes kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääseda, kiirustavad vanemad, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee, lootes mujalt õpilasi juurde saada. Õpilasrände näitajad on halastamatud, koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liiga pikka kooliteed või vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks hädaga otsuseid tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma. Ministrina pean pikemalt ette nägema ning vaatama kogu Eesti pilti ja huve.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi. Koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Kooliastmete lahutamises pole üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka valimiste-eelsel liigsel politiseerimisel, näitab aeg.

Sellises olukorras põhikooli ja gümnaasiumi tsentraliseeritult lahutada ei saa! Ei kavandatud kolme kuni kuue aasta pärast ega vististi ka hiljem, sest tingimused selleks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, vene gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek - viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse ettepaneku eesmärgiga see ära jätta) ajalise kokkulangemise tõttu just lähiajal olemas. Edaspidi enam mitte.

Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõu ettepanekust kooliastmed tsentraliseeritult lahutada lootuses, et see kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuendusele olulise põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse riigikogus vastuvõtmise teelt.

Kuidas minna edasi?

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates õpilased sealt suurtesse täistsüklikoo-lidesse. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa rääkida enam ka gümnaasiumi suurusepiirangutest, sest nii tekitaksime maal linnadega võrreldes ebavõrdse seisundi. Muide, 120 õpilase ehk kuue klassikomplekti nõuet gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles „ennastsalgavalt" selle olematu sätte väljavõtmise eest.Seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumivõrk kujuneb läbirääkimistes ja omavalitsuste koostöös. Loodan ka edaspidi piirkonna otsustajate koostööle. Õpilaste arvu vähenemine sunnib selleks.

Soovitan luua puhtaid gümnaasiume, et hoida elus põhikoolid, aga ka selleks, et gümnaasiumiealised õpilased ei voolaks maakondadest Tartusse ja Tallinna. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, nagu on kogu Eestis Hugo Treffneri gümnaasium, aga miks mitte ka Nõo reaalgümnaasium. Pakun ministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsprobleemide lahendamisel. Kui mõni maakonnakeskus on huvitatud riigigümnaasiumi loomisest, astub HTM hea meelega läbirääkimistesse.

PGS-i esialgsed ettepanekud on algatanud koolivõrgu muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka otsuseid Tallinnas, Tartus ning mitmes maakonnalinnas ja maakondade eri osades. Diskussioonid jätkuvad.

Lühendatult Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil 29. jaanuaril Tartus.

Haiti ja saatan

2010-02-04

Üle kolme nädala on möödas meie ajastu arvatavasti suurimast loodus-õnnetusest, Haiti maavärinast, kuid siiani ei ole ei majanduslikud ega inimkaotused veel kokku loetud.

Normaalse inimese reaktsioon on kas abistava käe ulatamine (näiteks toetada oma võimaluste kohaselt rahaliselt) või vähemalt ohvritele kaasa tundmine. Ebanormaalne reaktsioon on hakata kedagi süüdistama ning siin on kaks levinumat võimalust: a) süüdi on keegi kolmas, b) süüdi on ohver ise. Paraku on ebanormaalseid reageeringuid tulnud ohtralt.

Venezuela president Hugo Chávez kuulutas, et maavärina põhjustas USA. Kes siis veel? Ameerika süüdistamine kõikides keskkonnahädades on nii levinud, et keegi pidi selle välja ütlema. Ka 2004. aasta tsunami puhul oli esimene sissekanne Eesti kommentaariumides, et ameeriklased on süüdi. Loodus-õnnetustes on iidsetest aegadest peale süüdistatud kas halbu vaime või halbu inimesi, ennekõike oma vaenlasi. Nii ringlesid Armeenia maavärina järel (1988) aktiivselt kuulujutud sellest, et tegu on Aserbaidžaani kuritegeliku aktiga. Kuid jätame nüüd inimesed ja räägime vaimudest.

Pöörane avaldus

Päev pärast katastroofilist maavärinat tegi kuulus telejutlustaja Pat Robertson nii pöörase avalduse, mida ma ei saagi oma sõnadega ümber jutustada, parem tsiteerin: „Nad olid prantslaste kontsa all, teate, Napoleon III ja mis iganes. Ja nad tulid kokku ja sõlmisid lepingu saatanaga. Nad ütlesid: „Me teenime sind, kui sa meid vürstist vabastad." Tõsijutt. Ja nii ütles saatan: „Okei, lööme käed." Ja nad peksid prantslased välja." (Delfi, 14.01.2010.) Algul arvasin, et tegu on müstifikatsiooniga: kristlik jutlustaja ei saa tsiteerida saatanat, pealegi on arvamus, et Haiti revolutsioon (1791-1804) võitles Napoleon III vastu, liig isegi Pat Robertsoni jaoks.

Ent üle kontrollides selgus, et tõepoolest: nii saatan kui ka Napoleon III. Pat Robertson on varemgi loodusõnnetuste taga näinud jumala või saatana otsest sekkumist. Nii on orkaan Katrina (2005) tema meelest kättemaks New Orleansile seal vohava homoseksuaalsuse pärast jne. Tema kuulsaim teos „Uus maailmakord" (1991) on aga käsiraamat vandenõuteoreetikutele üle kogu maailma.

Pat Robertson on tuntud oma idiootsuste poolest, kuid sama ei saa kuidagi öelda vene õigeusu kiriku patriarh Kirilli kohta, kelle avaldus on palju ettevaatlikum ja tasakaalukam, kuid ka sellest võib järeldada, et haitilased on ise süüdi: lodevad eluviisid, narkomaania jne. Igal juhul on põhjused spirituaalsed. Patriarh siiski ei täpsustanud, kuidas vale vaimsus võib maavärina esile kutsuda. Küll teevad seda aga talle lähedased publitsistid: jumal karistab Haitit voodoo eest. Vene rahvuslasest filosoof, vene blogosfääri populaarseim autor, zoroastrist Konstantin Krõlov aga kirjutab oma blogis, et mitte jumal ei karistanud Haitit, vaid arvatavasti näitas oma võimeid valesti väljakutsutud lwa Agwé.

Üleloomulikud jõud

Igal juhul on süüdi üleloomulikud jõud. Kummalisel kombel ei hakanud seda kummutama ka Haiti saadik USA-s, kellel CNN palus Robertsoni väidet kommenteerida. Saadik tuletas õigustatult meelde, et esiteks on Haiti esimene vabanenud orjade vabariik, kuid USA peaks olema Haitile tänulik veel selle eest, et pärast lüüasaamist Haiti revolutsioonis vähenes prantslaste huvi ka mandriterritooriumi vastu ning nad müüsid USA-le Louisiana. See kõik on vaieldamatult õige ja võib aru saada saadikust, kes ei tahtnud laskuda teoloogilisse debatti. Ent mis siiski toimus?

Haiti revolutsioon algas 14. augustil 1791 Bwa Kayimanis tseremooniaga, mille käigus ülestõusnud orjad ütlesid lahti valge inimese jumalast ja pöördusid tagasi oma lääneaafrika usu juurde. Väidetavasti ohverdati must siga, mis lõi aluse iga-aastasele rituaalile. Haiti voodoo on Kariibi mere saartel eri nimede all esinev sünkretistlik religioon, pärit lääneaafrika rahvastelt ning kergelt vürtsitatud kristlike elementidega. Massikultuuri tõttu on voodoo demoniseeritud ning pahatahtlikel inimestel võib see tõesti assotsieeruda satanismiga, mida see kindlasti ei ole.
Ma ei tea, mil määral on Haiti probleemides süüdi jumal või saatan. Küll aga võib kindlalt väita, et pääste- ja taastamistööde raskendavaks teguriks on korrumpeerunud ja saamatud Haiti võimud. Juba enne maavärinat oli Haiti olukord katastroofiline. Loodusõnnetus muutis olukorra väljakannatamatuks. Mis aga puudutab Pat Robertsoni ja teisi, siis neile tahaks meelde tuletada Sokratese öeldut: meeletus on tülitada jumalaid küsimustega, mida võib lahendada loendamisega, mõõtmisega või kaalumisega.

P. S. Kahjuks pimestavad nii mõnigi kord suured õnnetused ka muidu kaineid inimesi. Pean siin silmas Abdul Turay artiklit „Kustutage haitilaste võlg!" (Postimees, 28.01.10). Kuid kõigepealt tahan resoluutselt distantseeruda rassistlikest kommentaaridest tema artikli online-versioonis - need on tülgastavad. Ent kui Abdul Turay süüdistab panku selles, et Haitis amputeeritakse lapsi ilma narkoosita, siis on tegu pehmelt öeldes halva retoorikaga. Isegi kui kõik pangad kustutaksid kohe kõik Haiti võlad, kuidas tooks see operatsioonisaali anesteetikumid? Haiti päästetööd takerduvad mitte Haiti valitsuse rahapuudusesse (need kõik on välisabiga teostatavad), vaid olematusse infrastruktuuri. Ei hakka siinkohal tsiteerima Ameerika imperialiste, kuid näiteks Vene päästjatest meedikud tõdesid, et midagi sellist pole nad mitte kunagi mitte kusagil näinud. Haitis pole tegu mitte purustatud, vaid olematu tervishoiu struktuuriga. Inimlikult mõistan Abdul Turay nördimust, kuid selle kanaliseerimine pankadele (mis on nii levinud) ei ole kõi-ge targem tegu. Seevastu Turay otsus annetada oma honorar maavärina ohvritele on igati tervitatav. Püüdsin seda isegi teha juba eelmise EPL-i artikli järel, kuid raamatupidamislikel põh-justel otseülekanne EPL-ist Eesti Punasele Ristile osutus võimatuks, nii et pean ise tegema oma pangakontolt ülekande Punase Risti kontole. Seega on pangad siiski vajalikud. Kas või selleks, et abistada Haitit.

Koduomanike kaitseks

2010-02-04

Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi on korduvalt tõstatanud plaani lõpetada koduomanike eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamine.

Ettepaneku põhjenduseks on, et just eluasemelaenude intresside tulumaksutagastus tekitas paari aasta taguse kinnisvarabuumi ja seda soodustust nautivat vaid kõige jõukamad inimesed.

Majandusanalüütikud on ühel meelel, et kinnisvarabuumi põhjustasid peaasjalikult Skandinaavia pangad, kes pakkusid üksteise võidu ülisoodsate tingimustega eluasemelaene. Asjaolul, et kodu ostmiseks võetud laenu intressidelt on hiljem iga aasta võimalik saada tulumaksutagastust, oli kinnisvara hindade buumiaegse tõusu puhul tühine tähtsus.

Praeguseks on olukord muutunud. Kinnisvara hinnad on järsult langenud. Jõudsalt on kasvanud töötus ja üldise majanduslanguse tagajärjena on vähenenud ka inimeste sissetulek. Paljud raskustesse sattunud kodu-omanikud ei suuda oma kohustusi pankade ees täita. Sagenenud on juhud, kus kodud lähevad sundmüüki ja nende endised omanikud jäävad ikkagi pankadele võlgu.

IRL on vastu

Nüüd, kõige raskemal ajal tagantjärele laenuintresside tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid. Riigil puudub selliseks käitumiseks nii moraalne, õiguslik kui ka majanduslik põhjendus. Lõppkokkuvõtteks oleks kaotajateks nii riik kui ka kodu-omanikud.

Tulumaksutagastuse tü-histamisega suurendataks koduomanike rahalisi kohustusi aastas sadade miljonite kroonide võrra, sellega tekitataks juurde hulgaliselt sotsiaalseid probleeme - kodutuse suurenemine, perede asumine ajutisele ja ebakindlale elamispinnale - ja loodaks riigile uusi rahalisi kohustusi.

IRL ei toeta eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamise tühistamist. Rahandusminister võiks selle plaani kalevi alla panna.

Peeter Olesk: Kes või mis meid õpetab?

2010-02-04

Ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees, ütleb Peeter Olesk viimast IRLi suurkogu analüüsides.

„Sest mis on elukool?" küsis August Sang luuletuses „Tagasivaade" (1956). Ja vastas samas: „Me enda vead!". Mitte plusside ja miinuste vahekord, vaid just vead. Erakonna „Isamaa ja Res Publica Liit" suurkogu järel võiks küsida, kas see oli elukool? Kas õppemaks või üks koolipäev? Kuidas vastata nendele küsimustele Sanga sõnadega „Me enda vead!"?

Opositsiooni kasutegurist

Meie erakondade juhtidel, mitte ühelgi neist, ei seisa endiselt meeles, kui keerulisse olukorda satub erakonna nn. volinik - olgu liige või traditsiooniline poolt-hääletaja või vaikne toetaja - , kui ta peab oma partei seisukohti kaitsma, aluseks üksnes arvamused perioodikas. Enamasti esitatakse need arvamused teadagi väljastpoolt sisse ehk kas spekulatiivselt või nuuskurite abil. Voldikutega pole mul Mart Laari ega terve erakonna põhjendamiseks peale hakata isegi mitte seda, et teha tuld pliidi alla. Mul on vaja vundamenti, mitte lora. Näiteks seaduseelnõu korteriühistustes soojatagamise kohta neile, kel küttevõlad puuduvad, seda viimast ehk siis lora paraku on, sest lõhkenud malmradiaatoreid ei ole võimalik soojustada üksikute tubade kaupa ja kuidas, iseäranis kui kiiresti, mõeldakse menetleda neid pankrotte, mis on tekkinud erafirmade maksujõuetuse tõttu kortermajadest ostetud/renditud pindade arvelt?

Parema puudusel - ja sellest on olnud juttu juba ka mujal - mõtlen ma vajalikud põhjendused välja ise. Võib juhtuda, et säärast põhjendust on tarvis kohe, sekundite jooksul, ootajaks mitte potentsiaalne valija, vaid hoopiski juhtliige konkureerivast erakonnast. Kust ma talle telefonikõnes võtan tolle voldiku, mille peamiseks adressaadiks on kõikjal üle maailma harilikult jobu, molu või tobu? Muidugi võiksin ma talle vastata, et mis see Sinu asi on. Samahästi võiks ta küsida minult „tagurpidi": mis siis on Sinu asi?
Aastal 2011 on minu asi, milline valitsuskoalitsioon siis moodustub, sest ta moodustub pärast eelarveaasta algust ja nii ehk naa juba eurohindades. Suurkogul ütles majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kui kandidaat erakonna ühe aseesimehe kohale: kolmest asjast, mida IRL peab kahe aasta jooksul tegema, on kolmandana „vaja välistada Savisaare võimuletulemine Eesti riigis" (PM 1. II 2010). IRL saaks seda teha üksi ainult sel juhul, kui ta valimised võidaks. Kus on tagatised? IRL ei saa olla keelupartei, sest see tähendaks teistimõtlemise ja järelikult ka opositsiooni tagakiusamist.

Ent pole kadunud teinegi aspekt. Keskerakonna elektoraat Tallinnas ja piki Põhjarannikut ei ole ürgvana, teda surnuks ei räägi. Kui Edgar Savisaare võimuletulek Toompeal ehk valitsuskoalitsiooni loomine tema juhtimisel peab olema välistatud, siis vähemasti esiotsa vastasseis Nevski katedraali vastas toimiva parlamendi ning Vabaduse väljaku äärse ja vana pritsimaja taguse vahel püsib. Asjade nii olles saavad üheks kaalukeeleks sotsiaaldemokraadid, kes alumises punktis kuuluvad koalitsiooni, ülemises aga opositsiooni. Kumbapidi see on IRL-ile kasulikum?

Punkt ja mastaap

Marcus Aureliuse järgi on inimese elu punkt, st. täpp (võiks tõlgendada ka kui täpes). Mastaabiks võib võtta pikkade transpordikanalite võrku piki Ida-Euroopa idapiiri ehk mõlemalt poolt kunagist raudset eesriiet. Ma ei mõtle peamiselt autoteid. Pean silmas kõiki koridore, meri, kütus ja elekter kaasa arvatud. Kui siin seatatakse prioriteediks raudteeühendus Helsingi-Berliin, siis punktiks võiks seada kõiki peatuskohti trassil Balti Jaam - Valga, sest enamik teeäärsetest vaksalitest ega perroonidest ei kõlba mitte kuskile. Mitmendaks prioriteediks ülendatakse sel juhul modernne raudteeühendus Peterburi-Tapa? Ülesanne mõtlemiseks: piirivabast raudteeühendusest Pihkva ja Tartu vahel jäi Eesti ilma aastal 1991. Eurokompleks Oraval, mis ei kompenseeri kunagist otseühendust, vaid kõigest asendab seda mõnevõrra, valmib 2011, kakskümmend aastat hiljem. Mitmendale kohale tagantpoolt jääb siis sild Virtsust Kuivastusse?

Ma ei loetlenud eespool enamikku suuremõõtmelistest projektitest, nimetasin ainult mõnda. Kõik nad nõuavad konversiooni pikkusega umbes paarkümmend aastat. Kuivõrd see nii on, siis ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees. Pealegi - kellele on tema pidurdus- või kummulikeeramisvõime kasulik? Ja veelgi edasi: kui seda hirmu tuleb üha korrata, kes ja miks siis IRL-is kahtleb?

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: omavalitsuste amokijooksus kannatab alati õpilane

2010-02-03

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder arvab, et haridus- ja haldusreform on omavahel seotud, kuid kahjuks pole kokkulepete ja otsusteni jõutud.

Helir-Valdor Seeder, olete öelnud, et haridus on teema, mis teeb teile muret nii kodaniku, lapsevanema kui poliitikuna. Kas pidasite silmas haridussüsteemi tervikuna või Viljandi hariduskorraldust?

Hariduse hädad on üldised. Ehkki igas omavalitsuses ja koolis on ka eripäraseid muresid, ei alga põhiprobleemid siiski õpilastest, õpetajatest, kooli- või haridusjuhtidest, vaid süsteemist tervikuna.

Võib ju küsida, miks just viimasel ajal on haridusest nii palju rääkima hakatud. Paarkümmend aastat on meie koolisüsteem sellisena toiminud. Mis on siis juhtunud?

On kaks väga lihtsat põhjust. Esiteks, kahekümne aastaga on madal sündimus ning noorte inimeste lahkumine Tallinna ja Tartusse viinud meid olukorda, kus õpilaste arv on tuntavalt vähenenud. Eriti torkab see silma väiksemates omavalitsustes.

Teine põhjus on see, et koolivõrgu korrastamist puudutavaid otsuseid on edasi lükatud. Otsustamatuse tagajärjel kannatab hariduse kvaliteet ja kulutused kasvavad. Väikese õpilaste arvuga gümnaasiumil või põhikoolil on keeruline tagada valikaineid, leida sobiva ettevalmistusega õpetajaid ning kindlustada neile vajalik koormus ja palk.

Ühe õpilaskoha maksumus on läinud järjest kallimaks, sest kooli ülalpidamise kulud alates õppevahenditest ja palkadest ning lõpetades küttekuludega jäävad üldjoontes samaks sõltumata sellest, kas igas klassis istub kümme või kakskümmend last. Kümne aasta eest maksis põhikooli õpilaskoht mitu korda vähem kui nüüd.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha.

On äärmiselt kahetsusväärne, kui koolid lõpetavad tegevuse pankrottide, vinduva väljasuremise ja süsteemitute otsuste tõttu.

Millal oleks pidanud need valusad küsimused korraga ja süsteemselt lahendama, koera saba korraga raiuma?

Minu arvates oleks olnud parim viimane aeg rammusad majandusaastad 2005-2007, ehkki mõne otsuse oleks pidanud tegema veelgi varem.

Just neil aastail kinnistas omavalitsuste tegevus praeguse ebaratsionaalse koolivõrgu: tehti suuri investeeringuid, korrastati hooneid, rajati juurdeehitisi ja võeti endale järgmiseks 10-15 aastaks laenukohustusi. Viljandi linn oma lepingutega on üks näide.

Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha. Ei ole nii, et kolime õpilased ja õpetajad lihtsalt teise katuse alla. On selge, et eespool räägitud investeeringud oleks tulnud teha uue, korrastatud üleriigilise koolivõrgu plaani järgi. Seetõttu olen haridus-maastiku muutmise suhtes skeptiline-takistuseks on raha. Tahe on muidugi veel iseküsimus.

Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Kes oleks pidanud ohjad haarama? Kas haridusministeeriumil oleks tulnud neli aastat tagasi jõupositsioonilt välja pakkuda uue koolivõrgu kava?

See on nüüd juba tunduvalt keerulisem küsimus. Meil on kogu aeg olnud nii, et kohaliku hariduselu korraldamine kuni gümnaasiumi lõpuni on omavalitsuse ülesanne. Tuleb tõdeda, et haridus- ja halduskorraldus on omavahel tihedalt seotud. Ma ei pea silmas hariduse sisu, õppekavasid ja muud sellist, vaid just hariduskorraldust, mis määrab, kes kooli peab ning kus ja millised haridusasutused asuvad.

Näiteks ühes maakonnas läheb järgmistel aastatel vanemasse kooliastmesse vaid sadakond õpilast, aga seal on kogunisti kuus gümnaasiumi. Iga omavalitsus on veendunud, et just tema kool jääb alles. Naaberkoolid võitlevad, on välja töötanud oma edustrateegia ning teevad selle elluviimiseks suuri pingutusi ja üle jõu käivaid kulutusi.

Võiduajamise tagajärg on ebamõistlikud investeeringud ja koolide veelgi kiirem sulgemine rahaliste raskuste tõttu. Suurim kaotaja selles amokijooksus on õpilane, sest kannatab hariduse sisu.

Eesti omavalitsused on hästi hoolitsenud koolide materiaalse arengu eest, hariduse sisuliseks arendamiseks ei jätku enam jõudu. Mõne kalli euroremonditud kooli kee-miakabinetis valitseb vaikus, huvihariduslikuks tegevuseks napib raha. Välisele küljele tehtud ebaotstarbekalt suured kulutused on üks põhjus, miks meie õpilaskoht on nii kallis.

Räägime pisut ka Viljandimaast.

Viljandimaa elanikuna teeb mulle muret veel asjaolu, et maakonna õpilased ei suundu alati edasi õppima Viljandisse, vaid lähevad mujale. Kui Mõisaküla keskkool muutus põhikooliks, asus hulk noori õppima Kilingi-Nõmme, Kõos ja Kolga-Jaanis vaadatakse aga Põltsamaa poole. Nii mõnigi Viljandi õpilane jätkab juba pärast põhikooli haridusteed Tallinnas või Tartus.

On Viljandi ja kogu maakonna arengu huvides, et noored eelistaksid siinseid koole. See eeldab maakondlikku koostööd ja kinnitab, et Eestis on maakond väikseim mõistlik üksus üldhariduse korraldamiseks.

Praegune olukord on ebaõiglane omavalitsuste suhtes, kel pole oma gümnaasiumi. Paistu, Pärsti, Viiratsi, Saarepeedi, Kõpu ja teiste omavalitsuste noored õpivad Viljandi gümnaasiumides, aga kõik tähtsad otsused nende koolide arengu kohta langetavad ainult Viljandi linnajuhid. Valdadel pole kaasarääkimise võimalust.

Minu hinnangul pole praegu võtmeküsimus põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, vaid tervikpilt, milles omaette küsimused on põhihariduse tase ja põhikoolide võrgustik.

Eestis on põhikoole, mis paarkümmend aastat tagasi olid mõeldud 250 õpilasele ning kus praegu käib umbes 60 last. Filosoofiliselt lähenedes ja sajandi perspektiivis mõeldes on ehk tuleviku haridusmudelis taas koht väikestel külakoolidel nagu sada aastat tagasi. Ehk on selles osas ring täis? Praegused suured pooltühjad majakarbid pole enam otstarbekad. Ehk saab tulevikus laps algharidust kodu lähedal hubases väikekoolis, et pärast neljandat klassi suunduda edasi õppima mõnda suuremasse keskusesse?

See kõik on juba järele proovitud nii sada aastat tagasi kui lähiminevikus.

Tõsi, praegu pole selline muudatus võimalik ja praktiline, aga tulevikus ei saa seda välistada. Asustus ja inimeste liikumine muutuvad. Näiteks mõnikümmend aastat tagasi planeerisime ja ehitasime majandite keskusi, kuid praeguseks on paljudest niisugustest tõm-bekeskustest saanud tõukekeskused.

Need arengud puudutavad ju ka koolivõrku. Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.

Mis oleks lahendus?

Koolivõrgu korrastamiseks on kolm teed.

Esiteks võib see toimuda omavalitsuste koostöö ja kokkulepete kaudu. Et seda pole kahekümne aasta jooksul suudetud teha, pole niisugune lahendus kuigi tõenäoline.

Teine võimalus on anda hariduse korraldamine üle riigile, kas haridusministeeriumile või riiklikele maavalitsustele. See tähendaks sisuliselt omavalitsusreformi, sest hariduse korraldamine on üks peamisi omavalitsuste ülesandeid, moodustades umbes poole nende kulutustest. Kõnealused arengud on alanud ja mitu omavalitsust peab plaani riigigümnaasiumi asutamise üle.

Kolmas tee on see, et haridust korraldab maakondlik omavalitsus otsevalitud volikoguga.

Kõikide nende lahenduste elluviimiseks on vaja seadust, mis sätestaks täpse hariduskorralduse, mille alusel omakorda korrastuks koolivõrk. Aeg on küps, et neist valikutest otsesõnu rääkida. Ei ole õige peita pea liiva alla ja vältida tabuteemasid. Meie laste tulevikuga riskimine on selle eest liiga valus hind.

KOOLID

Viljandimaal kuulub koolivõrku:

• 5 algkooli

• 18 põhikooli

• 9 gümnaasiumi

• 2 kutsekooli

Allikas: Viljandimaa omavalitsuste liit

Eesti sõdur Kosovost koju

2010-02-03

Peatselt langetatakse pidulikult Eesti lipp Põhja-Kosovos Mitrovicas, kus teenis Eesti luurerühm ESTRIF-4. Eesti osalus oma üksusega NATO juhitavas KFORi missioonis Taani pataljoni koosseisus saab läbi, teenistust jätkavad kaks staabiohvitseri.

Eesti hakkas välismissioonidel osalema 1995. aastal, napilt neli aastat pärast taasiseseisvumist - Horvaatias ÜRO lipu all -, kinnitades seega, et ta soovib ja suudab riigina panustada julgeoleku tagamisse maailmas. Eesti riigi sõjaline kaitse tugineb kahele võrdselt olulisele sambale: esmase iseseisva kaitsevõime väljaarendamisele ning liitlaste pakutavale kollektiivkaitsele, mille üks lahutamatuid osi on omakorda osalemine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel.

Eesti rahuvõitlus

Sõjamissioonidel osalemine on olnud Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika lahutamatu osa. Sõjalised välismissioonid ÜRO julgeolekunõukogu egiidi all ja liitlastega koostöös on nüüdismaailma rahutagamise nurgakivi. Valitseb üldine arusaam, et relvakonfliktide võimalikult varajane ohjeldamine seal, kus konflikt on tekkinud, on parim meetod sõdade ja vägivalla levimise vastu. Välismissioonidel kaitsevad meie kaitseväelased Eestit, meie liitlasi ja rahu kogu maailmas.

Rahvusvaheline sõjaline sekkumine kestab seni, kuni selleks on vajadus ja me peame mõistma, et verevalamiseni viinud vastuolud on väga sügavad ning nende lahendamiseks kulub palju aega. Iisraeli-Palestiina konfliktile pole 60 aastaga püsivat lahendust leitudki, samas on paljud riigid tänu välisele sekkumisele suutnud jõuda rahuliku arengu teele. Mitmel juhul on rahu ja stabiilsuse saavutamisele kaasa aidanud ka Eesti sõdurid.

Horvaatiast, kus Eesti kaitseväelased oma rahvusvahelist teenistust 15 aastat tagasi alustasid, on saanud NATO liige ja Euroopa Liidu kandidaatriik. 2007. aastal lõpetasime Kaitseliidu baasil formeeritud jalaväerühma missiooni Bosnias ja Hertsegoviinas, kus alustasime 1996. aastal. Kümnetesse tuhandetesse ulatunud hukkunute arvuga genotsiid õnnestus peatada ja riik suunata rahumeelse arengu teele.

Eelmisel aastal sai läbi Eesti missioon Iraagis, kus osalesime 2003. aastast alates. Eesti kaotas Iraagis langenutena 2 kaitseväelast, 18 sai haavata. Eesti koostöö Iraagiga jätkub, osaleme ohvitseridega Iraagi julgeolekujõudude väljaõppes NATO missiooni koosseisus, samuti tsiviilkoostöös. Oleme saanud Lähis-Idas endale liitlase.

Mulle on Kosovo juba kolmas rahvusvaheline operatsioon viimase kolme aasta jooksul, mille Eesti lõpetab. Kokku on 11 aastaga Kosovos teeninud umbes 800 Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu sõdurit, allohvitseri ja ohvitseri. Arvestades kordusi, on missioonikogemuse saanud 500-600 kaitseväelast.

Afganistan ei saa Eestita

Võime kõhklemata väita, et Eesti osalus Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Iraagi ja Kosovo sõjalistel missioonidel on kaasa aidanud vägivalla ohjeldamisele ja rahu jaluleseadmisele neljas sõjakoldes - rahvusvaheline sekkumine on end õigustanud.

Balkanilt saadud kogemused on kulunud aga marjaks ära juba keerulisema, Iraagi ja Afganistani missiooni ettevalmistamisel.

Eesti kaitseväelased jätkavad missiooni Afganistanis, kus riigikogu mandaadi alusel osaleb NATO juhtimisel 45 riigi koalitsiooni koosseisus kuni 170 kaitseväelast ja üksikud staabiohvitserid ning vaatlejad veel neljal missioonil. Igati õigustatud on küsimus: millal lahkub Eesti Afganistanist? Vastus on: niipea kui võimalik.

Praegu ei suuda Afganistani riik ega rahvas iseseisvalt tagada tarvilist sise- ega välisjulgeolekut ning raske on öelda, millal ta seda suudab sel määral, et on valmis välisvägede vähendamiseks ja seejärel väljaviimiseks. Aga see aeg tuleb. Kosovos võttis see 11 aastat ja piiratud väekontingent jääb sinna veel edasi. Afganistani olukord on mõõtmatult keerulisem kui Lääne-Balkanil ja seal algas missioon veidi üle 8 aasta tagasi.

Afganistani armee, usaldusväärseim institutsioon Afganistanis, on kasvanud üle 100 000 mehe, eesmärk on seda kasvatada üle 200 000, mis peaks olema piisav tagamaks julgeolekut riigi rahumeelseks ülesehitamiseks. Enne selle eesmärgi saavutamist oleks välisvägede lahkumine enneaegne. Igal juhul peaks vägede väljaviimine toimuma rahvusvahelises koostöös - tegemist on julgeolekuprobleemiga, mille järelmid ulatuvad kogu maailma, ka Eestisse.

Ajakirjanduse üldine tase pole kehvemaks läinud

2010-02-02

"Vabariigi kodanike" viimases, möödunud teisipäeval ETVs eetris olnud otsesaates arutleti meie ajakirjanduse hetkeseisu üle. Ajendiks oli president Ilvese kriitiline esinemine meediafoorumil, kus ta muu hulgas viitas ka ajakirjanduse kvaliteedi langusele.

Kui lubate, siis mina pole siin presidendiga nõus. Või kui täpsemini öelda, siis pole meie tänane ajakirjanduse üldine tase tervikuna ei oluliselt parem ega ka hullem kui näiteks siis, kui mina Postimehe peatoimetajana aastatel 1997-2000 ametis olin.

Ka president Lennart Meri kurtis omal ajal, et meie meediaväljaannetes on tegevad lapsajakirjanikud, kes ei mõista ühiskonnas toimuvat. Ka kümme aastat tagasi kurdeti, et meie meedia kolletub ning kvaliteet kannatab.

Tegelikult ei ole see kaugeltki ju Eesti eripära. Mäletan väga hästi 1998. aastat, kui Postimees otsustas vahetada ajaloolise must-valge päise täna hästi tuntud sinise vastu. Ka siis oli neid, kes arvasid, et kas sellega me ei tee liiga suurt hüpet tundmatusse, eemale konservatiivsusest ja "kvaliteedist". Täna on värvilised ka need väljaanded, kes kümme aastat tagasi pidasid seda pühaduse teotuseks.

Kuidas tuua lugejateni maailmas toimuv

Üleüldises kirumiseõhkkonnas on alati hea viidata eksimustele ning kallutatusele. Loomulikult pole meie ajakirjanduse tase kõikjal ja kõiges ühtlane. On tõeliselt häid ajakirjanikke ning on ka neid, kes võtavad seda nõudlikku ametit kui kellast kellani tööd. Täpselt nii, nagu igal elualal. Ka poliitikas.

Minu arvates on täna ajakirjanikuks olemine palju raskem ning väljakutsuvam kui veel kümmekond aastat tagasi. Toona, internetiajastu eelõhtul olid ajakirjanikud siiski peamised sõnumitoojad ja arvamusekujundajad. Postimehe Moskva korrespondendina 1994-1997 õnnestus mul internetti kasutama hakata (kehva side tõttu lünklikult) alles oma viimasel tööaastal. Ja "guugeldamisest" võis siis vaid unistada.

Täna on informatsiooni leviku kiirus ning kättesaadavus sedavõrd muutunud, et ajakirjanike roll ja ülesanded on tegemas läbi väga põhimõttelist muutust. Kuidas jagada ennast online ja klassikalise meediaruumi vahel, kuidas olla eristuv, kuidas leida midagi uut, mida keegi veel pole netiavarustesse paisanud?

Endise väliskorrespondendina ei saa ma muidugi jätta rõhutamata, et ühe või teise väljaande kvaliteedi tunnuseks on kõige muu hulgas ka see, kuidas ta suudab tuua lugejate-vaatajate-kuulajateni seda, mis toimub maailmas.

Eilses saates kõlas kolleeg Gräzinilt küll talle omaselt praalivaid kommentaare. Kuni selleni, et ka meie saatkondi ootab ees kadu. Ta rääkis ka väliskorrespondentide vajadusest, täpsemini mittevajadusest, kuid Tiit Hennoste tasakaalustas selle kiirelt ja kenasti.

Loomulikult oleks täna ju lihtne maailmast kirjutada vaid agentuure ja internetti kasutades, kuid see pole ju ajakirjandus, vaid tõlketöö. Ka 1994. aastal, kui Postimees otsustas avada korrespondendipunkti Moskvas, suutsin peamise pooltargumendina rõhutada just oma, st Eesti silmade ja kõrvade tähtsust maailmasündmuste vahendamisel. Täpselt see, millest rääkis eile ka Hennoste.

Maksimum kolmikpakett: Moskva-Brüssel-Washington

Minu peatoimetamise ajaks oli Postimehe palgal kolm väliskorrespondenti: Kadri Liik Moskvas, Madis Mikko Brüsselis ja Neeme Raud New Yorgis. Tänaseks pole aga Eesti suurimal päevalehel jäänud kahjuks ühtegi alalist väliskorrespondenti ja selle läbi on Postimees minu arvates maailmasündmuste kajastamisel lõivu maksnud. Konkurendist Eesti Päevalehel on Jaanus Piirsalu tegemas tublit tööd Venemaal.

Samas on väga hästi edenenud rahvusringhääling, kes oma kolme püsiva korrespondendi kui ka mitmete kaastööliste kaudu on tegemas head tööd maailmas toimuva vahendamisel.

Mõistagi on väikestele meediaväljaannetele väliskorrespondentide hoidmine äärmiselt kulukas ning elitaarne ettevõtmine. Inimeste huvi keskmes on ju ikkagi sündmused kodus, kuid samas ei tohi ükski meilgi kvaliteeti taotlev väljaanne unustada ka välisilmas toimuva kajastamist.

Liiati siis veel seetõttu, et see maailm mõjutab meid täna oluliselt enam kui näiteks kümme aastat tagasi. Korrespondendi omamine Brüsselis on minu arvates lihtsalt hädavajalik. Maksimum oleks aga kolmikpakett: Moskva-Brüssel-Washington. Täpselt nii, nagu see on praegu rahvusringhäälingul. Kiitus nendele!

Aga jutu alguse juurde tagasi. Loomulikult on meie ajakirjandusel, eriti klikijahi tingimustes, keeruline tasakaalustada huviäratamist ning kvaliteeti. Tähtis on ehk see, et meie väljaannete arvamushoiakud sisaldaksid endas järjepidevust, kus pelga ärapanemise asemel (selleks on teised väljundid:) oleks peaasjalikuks lähtekohaks argumenteeritus. Arvamuskeskkond peaks looma eeskätt aluse uute ideede ja mõtete ringlusse toomisele, mis eriti tänases Eestis on eriti oluline. Selle osaks on mõistagi ka olemasoleva või kavandatava kriitika.

Minu arvates on Eesti ajakirjandus piisavalt enesekriitiline selleks, et oma vigadest või nõrkadest kohtadest õppida. Eestis on väga tublisid ajakirjanikke, kes ei tee oma tööd konjunktuuri silmas pidades, vaid eeskätt kutsumusest. Kes on seda tunnetanud, see teab, millest ma räägin.

Isamaalisus meis eneses

2010-02-01

Vabas Eestis sündinud ja kasvanud vanem põlvkond on meile kõigile oluline väärtus. Olen alati imetlenud selle põlvkonna suutlikkust mitte ainult seista Eesti huvide eest neil rasketel aastatel, vaid ka kasvatada järgmised põlvkonnad üles samas vaimus. Kui neilt küsida, kust on pärit see jõud, mille toel suudeti üle elada sõjad ja küüditamised ning hoida üleval seda vaimu, mis viis kokkuvõttes iseseisvuse taaskehtestamisele. Vastus sellele küsimusele on olnud pea üksmeelne: selleks andis jõudu see tugev isamaaline kasvatus ja meelsus, mille mõjuväljas see põlvkond iseseisvas Eestis üles kasvas.

See paneb mind möödapääsmatult küsima, millises seisus oma isamaalise vaimuga tänases Eestis oleme. Eesti taasiseseisvumisest on möödas 19 aastat, seda on pea sama palju, kui omal ajal iseseisvale Eestile aega anti. Tänases Eestis sündinud ning kasvanud noorte isamaalisust pole kerge kindlaks teha. Paljude meelest on lood sellega kehvad. Mina ei tahaks sellega nõustuda. Mul on lihtsalt meeles, kuidas ka 1930. aastate lõpu põlvkonda peeti üldiselt vähe-isamaaliseks. Tegelikkus näitas aga just see, lõpuni Eesti vabaduse eest seisnud ja suuresti surnud põlvkond, mida isamaalisus tegelikult tähendab: seda polnud vaja enam pidevalt demonstreerida, see oli neis lihtsalt olemas. Mulle tundub, et nii on lood ka tänaste noortega.

Üht tean aga kindlasti: lihtsalt kauneid kõnesid pidades ning isamaaarmastust kuulutades pole kedagi võimalik isamaalaseks kasvatada. Nõukogude korra ajal minu põlvkonnaga muud ei tehtud, kui kasvatati meid nõukogude patriotismi vaimus. Lasteaed, kool, ülikool, ajalehed, raamatud, filmid, TV ja kui muu enam ei aidanud, siis KGB - kõik see pidi meist kasvatama tublid nõukogude patrioodid. Välja ei tulnud sellest midagi. Osalt juba sellepärast, et oli hästi näha, et suurem osa kasvatajatest ei uskunud ise kah seda, mida nad meile pähe taguda püüdsid. Kool ja kultuur on isamaalise kasvatuse juures loomulikult olulised ka kaasajal. Hästi lähevad nad peale aga ainult siis, kui tegijad oma töösse ise usuvad. Noorte tegijate tööna sündis Okupatsioonimuuseum, veel nooremate meeste ja naiste poolt Vabadussammas, noored mängisid nii „Nimed marmortahvlid" kui „Detsembrikuumus" filmis. Noorte seas oli väga populaarne „Tuulepealne maa". Just selliseid ettevõtmisi, mitte ilusaid sõnu, vajab Eesti oma isamaalise aluse tugevdamiseks.

Kõige tõhusamalt kasvatame me aga kedagi siis, kui me kellegi kasvatamisega ise ei tegele. Isamaalisus ei kasva seal, kus seda tegelikult pole. Isamaalisus kasvab kodudes, kus Eesti iseseisvuse ja vabaduse üle rõõmu tuntakse, kus iseseisvuse sünnipäeval ja vabaduspühal lehvib majal sinimustvalge lipp, kus pereisa on tõelise mehe kombel reservohvitser ja Kaitseliidus. Isamaalisus kasvab pidudel, nagu „Märkamise Aeg", laulu-tantsupeol või sinimustvalge juubelil - sellest pole vaja sellistel puhkudel rääkidagi, ta on seal lihtsalt olemas.

Isamaalisuse juures tuleb ka meeles pidada seda, et ta on seda tugevam, mida avatum ta on. Kui üritame kasvavat põlvkonda kasvatada arusaamas, et oleme kõige väärtuslikum rahvas maa peal, kes võib kõigile teistele ülevalt alla vaadata, teeme kasu asemel kahju - sest selline arusaam on lihtsalt rumal. Vaid maailma lahtiste silmadega vaadates ning sellega avatult suheldes on meie isamaalisusest kasu. Siingi on aga oluline mitte sedavõrd see, mida me räägime, vaid ikka see mida teeme, millised me ise oleme.

Jalutasin mõned päevad mööda Vabadussambast ning panin tähele, kuidas selle juurde otsustavalt ronis nii seitsmepealine rühm suhteliselt värvikalt riides pubekaid. Läksid samba juurde ja panid oma peod selle vastu. Sel hetkel teadsin üht: just sellises Eestis tahtsin ma elada.

Tunne Kelam: IRL suurkogu lävepakul

2010-01-30

Minu arvates on IRL üsna heal arenguteel. IRL on Eesti noores demokraatias tõestanud niihästi oma rolli kui ka elujõudu. Mida näen IRLi oluliste joontena? Esiteks - ajalooline uuenduslikkus ja elujõud. Olles augustis 1988 tollase Nõukogude Liidu alal esimese demokraatliku partei - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei - asutajaid , olen jälginud järgnevate erakondade teket ja mitmetel juhtudel ka hääbumist.

ERSP, Isamaa ning nende liitumisel 1995 tekkinud Isamaliit olid poliitilised jõud, kes seadsid juba 22 aastat tagasi rahvusliku sihi Eesti täiemahulise iseseisvuse taastamisele ning vedasid 1989 meie ajaloo suurimat kodanikualgatust - kodanike komiteede liikumist. 20 aastat tagasi valitud Eesti Kongress kui EV seaduslike kodanike esinduskogu üleminekuajal moodustas rahvuslik-demokraatliku alternatiivi nõukogude haldusaparaadile ja murdis kompartei võimumonopoli.

Ka Res Publicaga liitumise järel on ühinenud IRL (minu ettepanek oli nimetada erakond eestipäraselt „Isamaa ja Vabariigi Eest") säilitanud juhtiva koha rahvusriikluse, kodakondsuse, väärtuste järjepidevuse ning riigikaitse valdkondades.

Teiseks - praktiline rahvusvaheline ja majandusalane tegevus.

IRL on olnud aktiivne Euroopasse integreerumisel ning seal liitlaste ja sõprade võitmisel. Mart Laar on niihästi Euroopas kui USA-s tuntumaid Eesti poliitikuid, kelle autoriteet ja sidemed maksavad.

IRL ei mahu üksnes rahvuslik-riiklikku tegevuslõiku. Tema rolliks on olnud ettevõtluse arendamine ja selleks vajaliku keskkonna kujundamine, majandusreformid, heas mõttes konservatiivne rahanduspoliitika koos eelarve tasakaalus hoidmisega. Tänases Eestis on levinud ühekülgne ettekujutus nagu oleksid majanduse areng ja reformid Reformierakonna roll. Ometi ei saa unustada, et majandusreforme alustas 1992 jõuliselt Mart Laari juhitud Isamaaliidu, ERSP ja Mõõdukate koalitsioon.

Isamaaliit ning tänane IRL pole kaugenenud majandusest, vaid panustab sihikindlalt selle arengusse. Res Publica andis Taavi Veskimägi näol ühe parimaist rahandusministritest, IRL-i majandusminister Juhan Parts teeb tõhusat tööd EL võimaluste ärakasutamisel.

IRL eripära moodustab majanduspoliitiline kesktee lausliberalismi ning sotsialistidele omase riigi kontrolliva osa tugevdamise vahel. Nähes üksikisikus kordumatut väärtust ning rõhutades kodaniku puhul vabaduse ja vastutuse seost, lähtub IRL solidaarsusest nõrgematega, riigi kaasvastutusest sotsiaalsete vajaduste lahendamisel.

Lühidalt - IRL puhul on tegemist sotsiaalse turumajanduse filosoofiaga, mis on iseloomulik Saksa kristlikele demokraatidele ja IRL katusorganisatsiooni - Euroopa Rahvapartei majandusplatvormile. Nende tunnuste alusel erineb IRL niihästi Reformierakonnast kui Keskerakonnast ja sotsialistidest.

IRL tõhususele Eesti rahvuslike huvide edendamisel on oluliselt kaasa aidanud kuulumine Euroopa suurimasse poliitilisse perekonda - Euroopa Rahvaparteisse, mis on mõjukaim jõud niihästi EL Komisjonis, Ministrite Nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis

Kolmas tunnusjoon on minu silmis IRL kui püsiväärtuste erakond, kellele on eriti tähtsad haridus, noored pered, rahvuskultuur, väärtuste järjepidevus.

Nii nagu Eesti tugines IRLi eelkäijate juhtimisel iseseisvuse taastamisel õiguslikule järjepidevusele, nii moodustab IRLi tegevuse aluse väärtuste järjepidevus. Isegi Eesti lühike poliitiline ajalugu osutab, et midagi sisult uut pole võimalik leiutada, tähelepanu äratada saab vaid uudsete pakenditega, mille sisu kodus enamasti lauale panna ei kõlba.

Olen sügavalt veendunud, et Eesti vajab täna rohkem kui kunagi varem sellist erakonda, kes on usaldusväärne ja järjepidev, kes enne valimisi ei tõmble ega improviseeri häälte jahil. Jah, igas erakonnas võib ikka ja jälle esineda ebaväärikaid liikmeid. Kuid IRL üldmaine on säilinud korruptsioonivabana, tema juhid pole oma positsiooni kasutades isiklikku kasu taga ajanud; IRL fraktsiooni iga liige maksab saadikupalga suurenemise vahe tagasi riigikassasse.

Enne suurkogu püütakse IRL tõmblema panna. Ennustatakse liitumisõmbluste rebenemist, ägedat sisevõitlust. Mida oskan selle peale öelda?

Minu hinnangul on IRL ühinenuna oodatust paremini hakkama saanud. Olles käinud pea kõigis piirkondades, on enamasti raske, kui mitte võimatu eristada respublikaane ja isamaaliitlasi. Sama puudutab Riigikogu fraktsiooni ja meie ministreid, kes on töötanud tublilt ja ühtselt. Riigikogu ja kohalike valimiste tulemused olid paremad kui küsitlused näitasid, kuigi IRL ei kavatse rahulduda kolmanda erakonna seisundiga.

Mis puutub ühtsusesse, siis lepiti üsna lihtsalt kokku Mart Laari jätkamises esimehena. Just seetõttu pean ülepingutatuks ja mõttetuks eestseisuse valimistel eraldi kümneseid nimekirju, mida soovitatakse hääletada blokkidena. Toetan hääletamist isikute, mitte nimekirjade poolt.

Viimane mure on meie rahvuskultuuri pärast. Soovin IRLlt konkreetset ja solidaarset suhtumist rahvuskultuuri viljelejatesse. Eesti identiteeti loovad meie muusikud, kunstnikud, teadlased, kirjanikud, teatritegijad jt, keda majanduslangus on tabanud nii moraalselt kui aineliselt. Ent ka headel aegadel ei saa üks väike rahvusriik lubada endale projektipõhise ja rahalisele arvestusele rajaneva kultuuripoliitika domineerimist.

Lagle Pareki sõnul on Eesti-taoline rahvusriik erakordne luksus - luksus, mille eest peame kõik olema valmis maksma kallist hinda. Väärilist hinda.

Populism on vähkkasvaja

2010-01-30

Vaid suur ime või mõne IRLi liidri erakorraline pahameel võivad Mart Laari partei juhiks tagasivalimise edasi lükata. Selle tõenäolisus on aga imeväike. Laar ütles Delfile antud intervjuus, et isiklikult on ta oma positsiooniga rahul, küll aga võiks IRLil jalad kindlamalt maas olla.

Kas üksi erakonna esimeheks kandideerimine näitab erakonna tugevust või nõrkust?

Viimasel ajal on Eestis tõepoolest enamus erakondi läinud esimehe valimistele ühe kandidaadiga. See võib näidata nii erakonna nõrkust kui tugevust. Kui erakond on nii viletsas seisus, et keegi ei taha selle juhtorganitesse kandideerida või on erakonna pink nii lühike, et seal sobivaid kandidaate poleks, siis tähendaks selline olukord erakonna nõrkust. IRLi olukord erakonnana on hea ja konkurents erakonna juhtivatele kohtadele tihe, nagu seda näitavad ka eelseisvad valimised. Pikk on ka IRLi pink - kõik aseesimeeste kohtadele kandideerijad võiksid vabalt kandideerida ka erakonna esimeheks. Neid ühendab see, et nad kõik toetavad minu jätkamist erakonna esimehena. Erakonna esimehele annab selline toetus loomulikult tugeva positsiooni.

Teie eelistaks kandideerida nii, et keegi veel pürgiks esimeheks?
Alati on iseenesest huvitavam kandideerida nii, et selles ka teatav võistlusmoment oleks. Kuna kõik mõeldavad esimehekandidaadid leidsid ühemõtteliselt, et ma peaksin sellel kohal jätkama, siis lihtsalt mingeid mänguvalimisi korraldada poleks mõtet.

Vaatamata Kesk- ja Reformierakonna lauspopulismile, paistavad sealt välja ka nende väärtused ja ideoloogia. Millised peaks olema IRLi ideoloogilised väärtused, et suurparteide vahel silma paista?
IRL ei pea võimlema, et kellegi vahel silma paista. Meie väärtused - Eesti huvide prioriteediks seadmine, riigi julgeoleku tagamine, rahvuslike huvide kaitse - on teada. Omaette küsimus on, et kui atraktiivsed nad ühel või teisel hetkel valijatele tunduvad. Samas ei pea praegu sellepärast muretsema - mõlemad eelmisel aastal peetud valimised näitasid - analüütikutele teatava ülletusena - et kaheparteisüsteemi Eestis reaalses valimisolukorras pole. Näidaku gallupid enne valimisi mida tahes, IRL tegi mõlemal valimisel tugeva tulemuse, mis ei jäänud teistest üldsegi maha. See, mida IRL rõhutab, on vastutustunne Eesti käeskäigu eest ning hoolivus. Seda mitte populistlikus võtmes, vaid konkreetsete meetmete kaudu, et seista töökohtade loomise eest ning panna piir Eesti praegusele probleemile - tööpuuduse kasvule. Tuletame meelde, kui IRL esimesena asus nõudma negatiivsete eelarvete tegemist, seejärel riigi kulutuste, kaasa arvatud ametnike palkade kärpimist, saime me üsna üksmeelselt sõimata. Me jäime oma veendumustele kindlaks ja surusime oma tahtmise läbi isegi ühe koalitsioonipartneri kaotamise hinnaga. Kui me poleks seda teinud, ei saaks Eesti praegu eurotsooni pääsemisest rääkida. Siin tuleb loomulikult tunnustada ka meie koalitsioonipartnerit, kes peaministri erakonnana oli erilise surve all, kuid suutis ometi need rasked otsused ära teha. Kui aga eelmisel aastal mõõdeti valitsuskoalitsiooni edu selle suutlikkusega eelarve puudujääk maha suruda, siis sellel aastal on selleks suutlikus peatada tööpuuduse kasv.

Olete nõus, et lauspopulism on laostanud Eesti erakondade maailmavaated ja huvi nende vastu?
Populism on vähkkasvaja, mis sööb usaldust poliitika ja poliitikute vastu. Kuigi väljast võib olukord igati kena tunduda ning just populismiga on hea valimistel edu saavutada. Pole saladus, et mina populismiga tegeleda ei oska - olen eelistanud pigem raskeid, kuid õigeid otsuseid ning kui vaja, ka otseseid väljaütlemisi. Me ei nori tüli, kuid oma tõekspidamistest niisama loobuda ja muganduda ei kavatse. Eks me selles mõttes mõnevõrra tülikad ole, kuid mis parata, teisiti me ei oska.

Kuidas olete rahul isikliku positsiooniga tänases Eestis?
Kui te peate silmas isiklikku positsiooni, siis sellega olen igati rahul, kui aga erakonna oma, siis siin on kahtlematult veel kasvuruumi. Ma pole kunagi arvanud, et mõju omamiseks peaks kangesti esiplaanile tikkuma. Mind huvitab reaalselt sündmuste käiku mõjutada. Kuna olen enamuse asju, mida olen oluliseks pidanud - vahel tõsi küll teatava hilinemisega - läbi saanud, siis olen oma positsiooniga igati rahul.

Millised on IRLi eesmärgid 2011. aasta valimisteks? Saada valitsusse ja jätta Toomas Hendrik Ilves presidendiks?
IRL eesmärk on pakkuda värskeid ideid ja vähem vastaseise praeguse permanentse vastandumise ja teatava mõtteloiduse ning populismi asemel. Meil on läinud hästi, oleme populaarsemad kui kunagi varem - see annab erakonnale valimisteks hea vungi. Usun, et seda näitab ka meie suurkogu, mis tundub tulevat varasemast akadeemilisest laadist erinev - hoogne, nooruslik ja väge täis.

Milline on IRLi rahaline seis?
IRL rahaline seis on sama hea või halb nagu teistel erakondadel pärast kahtesid järjestikku peetud valimisi ning erakondadele mõeldud toetuste kärpimisi. Viimast pean ma aga paratamatuseks, sest kuidas oleks võimalik toetusi erakondadele samaks jätta, kui kõike muud kokku tõmmatakse. See oleks moraalselt vale, nii nagu ka vastu võtta riigikogu liikme palgatõusu. IRL saadikud seda ei tee ja maksavad summad riigikassasse tagasi. Me ei pea õigeks ka poliitilist rehepaplust ehk oma noorteorganisatsioonile riigikassast lisatoetuse maksmist. Haridusminister Tõnis Lukas on siin õigel teel. Igal juhul mingeid jooksvaid probleeme IRLil pole, saame ilusasti hakkama.

Kas senise peasekretäri Margus Tsahkna kandideerimine partei aseesimeheks on taandamine läbi edutamise?
Ei seda ega teist. See on Margus Tsahkna enda otsus. Marguse jaoks on see samm tegelikult loomulik, võimaldades tal end täielikult poliitikale pühendada.

Juba aastaid on IRLi kohal käinud vaidlus, kas ja mitu tiiba on erakonnal. Kuidas nende leeridega siis on?
Rahu valitseb teatavasti ainult kalmistul ning erakonnad, kus puudub seesmine konkurents ja arutelu, on tegelikult seesmiselt surnud erakonnad. Näen rõõmuga, kuidas meie kiirelt kasvava liikmeskonnaga erakond - loodame ületada 10 000 liikme piiri - meenutab järjest rohkem klassikalist konservatiivset erakonda, kus seesmine tugev arutelu pole mitte ainult loomulik, vaid erakonda edasiviiv nähtus.
Neid erinevaid tiibu üle lugenud ma pole - see oleks ka võimatu, kuna nad ei moodustu mitte isikute või vastandumise ümber - vaid konkreetsete põhimõtteliste küsimuste arutelul. Olukord, kus Eesti poliitiline maastik on aateliselt ümber kujunemas, on need arutelud IRLis hetkel loomulikult eriti aktuaalsed. Klassikalisest liberalismist kaugenenud Reformierakond ning sotsiaaldemokraatiast kaugenenud sotsid on Eesti poliitilisele maastikule jätnud rohkesti vaba ruumi, kuidas selles olukorras käituda on IRL jaoks uus ja huvitav väljakutse.

On teil kahju, et Taavi Veskimägi lahkus poliitikast ja "äraostmatud" on lagunenud?
Taavi Veskimäe otsusest on mul kahju, kuid mis parata - uus väljakutse oli tema jaoks tugevam. Usun siiski, et tema poliitilist maastikku värvikamaks muutnud väljaütlemised jätkuvad ka tema uuel ametikohal.

Teie olete 100% motiveeritud IRLi juhina jätkamises?
Kui ma poleks selleks 100% motiveeritud, siis ma sellel kohal ei jätkaks. Ning kui ma poleks selleks olnud 100% motiveeritud, poleks erakond esinenud edukalt kahtedel viimastel valimistel ega seisaks oma populaarsuse poolest kõrgemal kui kunagi varem. IRLi toetus on viimasel aastal olnud pidevas tõusutrendis. Inimeste toetus mitte meie tegelemisest iseenda nabaga, vaid sellest, et oleme suutnud Eesti heaks tööd teha. Usun, et IRLi toetuse kasvu taga on meie töö eelarve tasakaalustamisel ning raskete, kuid vajalike otsuste langetamisel. Eelarve ongi teema, millele olen kulutanud viimasel aastal suurema osa oma ajast, loobudes nii oma nõuniku tegevusest kui muudest pakkumistest. Mis puutub raamatutesse - neid on mul tõesti mitmeid ja edukaid ilmunud - siis minule on raamatute kirjutamine puhkus - ja puhkust on igaühel vaja. Nii ei hakka salgama, et neid ilmub mul sellel aastal veelgi. Niisama vegeteerida ma ei oska, elan täiel rinnal ning nii jõuan ka rohkem.

Kui rääkida isiklikest eesmärkidest, siis kas 2011. aastal sooviksite taas saada peaministriks?
Peaministriks saamine pole minu jaoks kunagi olnud eesmärk omaette. See sõltub eeskätt, mida inimesed arvavad, millega me välja läheme ning mida kavatseme ära teha. Peaministrina on mõtet töötada ainult siis, kui saad teha, mida õigeks pead ning mis sinu meelest Eestile hea on. See otsus on aga puhtalt valijate käes.

Kultuurses erakonnas ei vahetata parteijuhti läbi meedia

2010-01-30

Kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes ainsana võiks IRLi üldkogul Mart Laari hegemooniat kõigutada, ei kavatse erakonna esimeheks kandideerida. "Küpse poliitilise kultuuriga erakonnas ei toimugi liidri vahetus läbi meedia ja avalikkuse poolt võimendatud vastasseisu," lausus Aaviksoo Delfile

Mida te ootate IRL suurkogult?
IRL on täna Eesti kolmas erakond - ta toetus on tasapisi kasvanud ühinemisejärgselt 13 protsendilt tänase 20 protsendini, ent me jääme jätkuvalt alla nii Reformi- kui Keskerakonnale. Samas on erakonnal tõsiseltvõetavad võimalused kujuneda Riigikogu valimiste ajaks suurima toetajaskonnaga erakonnaks Eestis. Vajame selleks selgeid poliitilisi sihte ning usaldusväärset ja võimekat juhtkonda nende sihtide saavutamiseks.

Reformierakonna kongressil tõdeti, et kõik on hästi ja läheb paremaks; Keskerakonna kongressil vastupidi, kõik on halb ja läheb veel halvemaks. Meie teame, et üleilmne majanduslangus koos sellele eelnenud kohaliku arengubuumiga on olnud Eesti inimestele ja majandusele rasked, ent me oleme koos toime tulnud.

Suurkogult ootangi eelkõige erakonna esimehe selget poliitilist tulevikunägemust, mis annaks tasakaaluka vastuse Eesti riigi ees seisvatele tegelikele probleemidele - tööpuudusele ja sellega kaasnevatele sotsiaalsetele pingetele ning pakuks välja usaldusväärse kava vajalike reformide - eelkõige hariduses, halduses, sotsiaalhoolekandes ja tervishoius - jätkamiseks. Ootan sõnumit, mida saaks usaldada nii kõik erakonna liikmed kui ka meie valijad.

See Suurkogu peaks jätkuvalt kaasa aitama ka ühtse erakonnakultuuri kujunemisele - Eesti ei vaja Res Publica kahte ega Isamaaliit kolme, vaid tugevat ühenderakonda IRL, mis suudaks võita enamuse valijate toetuse.

Miks te ei kandideeri IRL esimeheks?
Erakonna esimees on erakonna liider, käilakuju, kes esindab ühelt poolt kogu erakonna poliitilisi püüdlusi ja teiselt poolt kehastab erakonna kuvandit ühiskonnas - erakonna esimees on erakonna usaldusväärsuse garant. Esimehe vahetus on seega väga oluline sündmus, milleks peavad olema tõsised põhjused. Kõige üldisemalt on neid kaks. Esiteks erakonna toetuse langus ehk valijaskonna usalduse kaotus ja teiseks erakonnasisene rahulolematus ehk liikmete usalduse kaotus. Täna pole kumbki neist eeldustest täidetud.

IRL maine on tõusuteel ja ma olen veendunud, et eelseisvad Riigikogu valimised kinnitavad mu sõnu. Ka erakonna eripalgeline liikmeskond, nii 22 aastat tagasi ERSP asutanud vabadusvõitlejad kui ka arvukad viimastel päevadel erakonnaga liitunud noored, ei otsi täna rahulolematult uusi väljakutseid vaid pigem kindlustunnet ja seda suudab rikkaliku poliitilise kogemusega Mart Laar kindlasti pakkuda. Olen veendunud, et Mardil on erakonna enamuse toetus.

Küpse poliitilise kultuuriga erakonnas ei toimugi liidri vahetus läbi meedia ja avalikkuse poolt võimendatud vastasseisu, vaid rahuliku sisemise protsessi tulemusena kui vajadus ja tingimused selleks on küpsed. See tagab palju paremini nii erakonna sisemise ühtsuse kui ka välise usaldusväärsuse ning teenib seeläbi ka avalikkuse huve paremini kui vaatemänguline „gladiaatorite võitlus".

Kes oleks IRLile parim esimees?
IRL ridades on Tunne Kelam, Toivo Jürgenson, Tõnis Lukas, Juhan Parts ja Mart Laar, kes kõik on edukalt juhtinud erakonda tema erinevatel arenguetappidel. Kindlasti on erakonnas veelgi inimesi, kelle isikuomadused ja poliitiline kogemus annaksid välja erakonna esimehe mõõdu. Parim esimees on aga see, kel on erakonna enamuse usaldus - täna on selleks Mart Laar.

Tõnis Lukas – Eesti kooli päästja või hukutaja?

2010-01-30

Ajaloolasest haridusministri üks laps õpib ülikoolis, teine nn eliitkoolis ja kolmas käib lasteaias. Seega on tal isiklik ülevaade, mis Eesti hariduselus toimub. Aga ikkagi on tal palju vastaseid, kes oma vastuseisu kooliuuendusele vaka all ei hoia.

Mäletan hästi esimest kokkupuudet Tõnis Lukasega. Või mis kokkupuude see oli! Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja ajalootudengite jalgpallimatšil ründas ta nurgalöögist tulevaid peapalle seesuguse kartmatuse ja agressiivsusega, et pidasin oma kolju säästmise nimel targemaks tema lennukaid õhusööste maiselt madaluselt seirata.

See, et üks intelligentsete prillidega ja kaunisoenguline ajaloolane võib olla nii kompromissitu võitleja mitte ainult kõrgkooli akadeemiliste sammaste taga, vaid ka füüsilises lahingus, kus passiivseks kõrvaltvaatajaks jäämine tähendab kaotust - jah, minu meeskond, ajakirjanikud, kaotas tolle kohtumise -, näis siis, 1980. aastate teisel poolel, lausa maailmaavastuslik.

Lukase (47) ontlik välimus ja väljapeetud kõnemaneer, kuhu on aastate jooksul lipsanud vaid üks libastumine, kui ta nimetas mullu mõningaid õpilasi põmmpeadeks (hiljem palus oma sõnakasutuse pärast vabandust), peidab enda all tänini võitlusvalmidust.

Tema veetav haridusuuendus on pannud kihama koolijuhid ja õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Uuendus paistab enamikule hirmus ulatuslik, paljudele tapvalt keeruline ja mõnele mõrvarlikult radikaalne, ja kõige selle tõttu on Lukas sattunud eri jõudude kriitikatule alla.

Aga ta ei ole käega löönud. Ta jätkab haridusuuenduse palli väravasse ajamist. Või äkki on ta valmis millestki ka loobuma?

Õppisite 1970. aastatel Tallinna 1. keskkoolis, nüüdses Gustav Adolfi gümnaasiumis. Mis oli siis koolis sellist, mis tänapäeval enam ei kõlba?

Valikuid ei olnud üldse. Kõik õppisid ühe õppekava järgi, seda ka gümnaasiumi osas, kuigi olime noored inimesed erinevate huvidega. Teine suur erinevus oli see, et kõik õpikud olid igal pool ühtemoodi ja palju oli tõlkeõpikuid.

Aga olid ka mõned tugevused, mis on vahepeal võib-olla kaotsi läinud. Näiteks põhikool oli meil põhiliselt piirkondlik, v.a üks prantsuse keele klass. Gümnaasiumi taset see absoluutselt alla ei viinud.

Keskkooli osas olid kõik kolm klassi spetsialiseerunud: kaks klassi olid matemaatika ja füüsika eriklass, kuhu olid üle linna koondatud õpilased ka teistest koolidest. Tase oli väga kõrge. Alati oli keegi Nõukogude Liidus loodus- või täppisainetes tipus. Minu koolist ei tulnud küll nii palju ühiskonnas, meedias ja poliitikas tuntud inimesi nagu
7. keskkoolist, aga tulevaste teadlaste potentsiaal oli tugev.

Õppisite samas koolis esimesest 11. klassini, nüüd tahate gümnaasiumi põhikoolist lahku viia. Teie õpetaja Lauri Leesi on pidanud seda suureks kaotuseks, kui eri vanuses lapsed enam koos ei ole. Mida kostate?

Väikestele juntsudele on kindlasti eeskujuks ka 9. klassi õpilased, kes võivad neid 1. septembril käe kõrvale võtta. Neile ei ole vahet. See on nende vanematele oluline. Enamik viib oma lapse sinna [nn eliitkooli] gümnaasiumi osa silmas pidades.

Teie veetav koolireform on tekitanud segadust ja on paljudele arusaamatu. Mis on ikkagi asja peamine eesmärk?

Haridusuuendus on palju laiem kui palju räägitud gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. See tähendab teist hingamist ka näiteks lasteaias, kus on jälle kavva võetud arendavad rollimängud, samuti kutsekoolides, kus saab omandada rohkem üldaineid, et tahtmise korral minna edasi ülikooli. Kõrgkoolidele tähendab uus gümnaasiumi õppekava tudengipõlveks paremini ette valmistatud noori.

Keskseks ongi õppekava sisulised muudatused. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on erineva eesmärgiga: põhikoolis saavad õpilased omal tasemel tervikliku maailmapildi, gümnasistid aga võimaluse end vastavalt huvidele ja annetele spetsialiseerudes edasisteks õpinguteks ette valmistada.

Õpetajad saavad rohkem õigusi nii õpetamismetoodikate valikul kui tunnis korra hoidmisel. Õpetaja staatuse tõus aitab kaasa rahuliku õpimeeleolu hoidmisele, sest ühelgi õpilasel ei teki enam karistamatuse tunnet.

Eesmärk on viia koolist varane väljalangemus minimaalseks - individuaalset abistamist peavad saama nii õpiraskustega lapsed kui ka andekad, et nende huvi koolitöö vastu igavusest ei raugeks.

Ometi ei pane me vastutust lapse arengu eest ainult koolile. Ka vanemad peavad lapse edasijõudmise eest vastutama. Edaspidi saab neid trahvidega korrale kutsuda, kui nad ei tunne huvi, kas laps koolis käib, või ei loo talle kodus õppimiseks turvalist keskkonda.

Kas suur tähelepanu õpetajate maine tõstmisele on tingitud ajakirjandusse jõudnud lugudest, kus õpetajaid saadetakse vulgaarselt teatud kohtadesse ja loobitakse tatikuulidega, ning kui õpetaja mõnda poissi sakutab, siis vanemad kaebavad ta kohtusse? Teisisõnu: õpetaja on muutunud koolis kõige kaitsetumaks ja õpilaste terror on väljunud igasuguse kontrolli alt.

See on intervjueerija liialdus. Igasuguse kontrolli alt ei ole see väljunud. Küll on sellel põhjus, miks õpetaja staatusele uues seaduses nii palju rõhku paneme: et ta teaks oma õigusi ja tal oleks võimalik seaduslikult reageerida.

Meil on ette tulnud kohtuasju, kus õpetajat, kes on oma tööd teinud südamega, on solgutatud mitmes kohtuastmes. Kui ühe kõigile tuntud probleemse lapse vanemad on ta kohtusse kaevanud ja tema üle nurga tagant irvitatakse, et tegime sulle ära ka veel, siis see on kõigile õpetajatele moraalselt valus löök, mida ei kompenseeri ka palgatõusudega.

Saan aru, et põhikoolis ja gümnaasiumis on eri eesmärgid ja et tahate seepärast neid lahutada, aga miks peab kõiki ühe vitsaga lööma? Miks ei võiks jääda alles mõnda kooli, kus on põhikool ja gümnaasium koos, nagu on Tallinnas prantsuse lütseum või Tartus Miina Härma gümnaasium, kus teie tütar õpib 3. klassis?

Kindlasti võib. Ka seaduse praegune versioon näeb ette erisusi ja gümnaasiumis lausa kohustab selleks. Ma ei võitle eriliste koolide vastu. Olen rõhutanud: gümnaasium peab olema, kui soovite, elitaarne. Mida omanäolisemad need on, mida rohkem annavad valikuid, seda parem.

Kuid küsimus ei ole siin kooli tasemes. Oma hea taseme saavutab traditsioonidega kool nagunii, sest tal on maine olemas. Kusjuures just gümnaasiumi osa on see, mis annab koolile maine.

Küsimus on: kas selleks, et saavutada kõrgem tase, peab korjama lapsed kokku juba 1. klassi.

Ja mida teie arvate, kas peab või mitte?

Siin on erinevad näited. Meie traditsioon toob näiteks [1. klassi katsete kohta] keeleõppe vajadused. Väidan, et kooli inglise keele kallak ei ole siin enam argument. Inglise keelt õpetatakse 1. klassist peale ka paljudes teistes koolides päris heal tasemel. Peab olema veel muud.

Ma ei välista, et näiteks [süvendatud] loodusained on üks põhjus, miks peaks küll mitte esimesse, vaid 7. klassi lapsi valima. Ma ei ole selles küsimuses sugugi jäik.

Küll aga räägime valikust ja selle tagajärgedest liiga üheülbaliselt. Nimelt, kui valime andekamad lapsed või need, kes on kooliks paremini ette valmistatud, üle linna või riigi välja ja paneme kokku 1. klassi, siis sel juhul huvitab meid ainult see, mis saab seal koolis, kus on tipud.

Aga asjal on ka teine pool. Kas meil on õigus vaesestada teisi koole sealt tippe ära noppides? Teame, et suure osa kooli positiivsest impulsist noore inimese arengusse annab suhtlemine teistega, orienteerumine tippude järgi.

Kui tipud on terves linnas mõnda klassi kokku korjatud, siis ei ole teistes koolides enam majakaid. Ma ei räägi ainult kujunevast suhtumisest, et nood koolid on kehvemad. Räägin sellest, et mingi osa lapsi jääb selle võrra kooli arendavast keskkonnast ilma.

Selle teema üle on varemgi piike murtud, aga miski pole muutunud. Miks peaks nüüd?

Jah, see on sensitiivne teema. Ma ei hakka tuuleveskitega võitlema. Seda enam, et ma ei talu, kui poliitilise malaka juurde võetakse veel üks vits ning nimetatakse väga primitiivselt seda, mida just rääkisin, eliitkoolide lõhkumiseks ja kasutatakse seda poliitilises võitluses enne parlamendivalimisi.

Ma ei arva, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on põhiteema. Ma ei arva, et nn eliitklubidega võitlemine oleks pedagoogikas meie peamine ülesanne. Ja ma ei arva, et see silt, mis on haridusuuendusele külge pandud, nagu hävitaks see maakoolid, oleks aus.
Aga ütlen nii: kui inimesed arvavad, et hirmude külvajad on ülekaalus ja vähem on kuulda võetud rahulikke argumente, siis olen valmis tsentraalsest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest eesmärgina loobuma.

(Intervjuu on tehtud esmaspäeval. Reedel teatas Lukas laiemale avalikkusele, et loobub kooliastmete tsentraalsest lahutamisest - Postimees.ee)

Tohoh! See on küll väga kõva avaldus, võtab lausa sõnatuks.

Teen seda selleks, et kogu muu haridusuuendus ometi läbi läheks. Samas usun, et need maakonnakeskused, kes tahavad vähendada gümnaasiumiealiste väljavoolu maakonnast, peaksid vabatahtlikult organiseerima puhta gümnaasiumi, mis paistab majakana kõigile maakonna õpilastele. Siis nad tulevad edasi õppima sinna, mitte ei lähe Tallinna või Tartusse.

Ma arvan, et puhaste gümnaasiumide tegemine on õige, sest sisuliselt on põhikool ja gümnaasium eraldi kooliastmed. Metoodikad, mida neis kasutatakse, peavad olema erinevad.

Me ei saa arvata, et väiksed lapsed on kui vanainimesed, kellele peab ainult ainealaseid teadmisi jagama, tegema võimalikult palju tunnikontrolle, kontrolltöid ja eksameid ning kes peaksid ära unustama mängimise ja avastamise. Paraku on see nii läinud, sest vaatame kooli kui tervikut.

Täpsustan üle: kas mõned senised nn eliitkoolid võiks siis alles jääda, kuigi teile nõu andnud professor Marju Lauristin kuulutas eelmisel nädalal, et need kaovad ära? Isiklikult arvan, et need võiks siiski jääda, sest siis on meil Eestis tippkoolid, mille taseme poole kõik teised koolid võiksid püüelda, nagu teie jutu järgi peavad igas klassis olema majakad, kellest kõik eeskuju võiksid võtta.

Tippkoole mõõdetakse gümnaasiumi osa tulemuste järgi. Kui meil on puhaste gümnaasiumidena olemas Treffneri gümnaasium ja Nõo reaalgümnaasium, siis mis kategooriasse nemad paigutada?

Neil ei ole olnud valikut 1. klassist peale. Aga nad on siiski suutnud kindlustada endale väga hea valiku 10. klassi. Paljud tahavad sinna minna, kuna seal on head õpetajad.

Ma väidan, et valik 1. klassi determineerib kooli tugevuse küllalt juhuslikult. Väide, et ainuke võimalus saada tugevat gümnaasiumi on valida sinna lapsi 1. klassi, ei kannata kriitikat. Tugevat gümnaasiumi on võimalik luua ja edasi arendada ka ilma selleta.

Arvan, et nn eliitkoolid on paljus staatuse koolid. See ei ole nii, et ainult sealt tulevad teaduse tipud.

Vabandust, aga riigieksamite tulemused siiski näitavad, et nn eliitkoolid on tulemuste poolest teistest üle.

Jah, aga mitte Treffnerist ja Nõo gümnaasiumist. Need on täiesti võrreldavas kategoorias.
Loomulikult annab valik parema keskmise tulemuse. Ka teistes koolides võivad tipud olla põhikooli lõpuks sama heal tasemel kui koolides, kus on valitud juba 1. klassi.

Ainult et neis teistes koolides käivad ka piirkonnalapsed, kelle keskmine saavutusiha võib olla väiksem, ja see tõmbab ka keskmisi hindeid alla. Aga gümnaasiumi lõpuks ei ole vahet, kas on tegemist puhta gümnaasiumiga või juba 1. klassist kokku kantud kullatükkidega.

Asjal on veel teine pool. Kui räägime väikse rahva võrdsest arengust, peame pakkuma võrdseid võimalusi üle kogu Eesti. Eliitkoolidekeskne lähenemine jätab ülejäänud Eesti tähelepanuta.

Lauri Leesi või mõne teise Tallinna kesklinna kooli direktor ei pea vastutama selle eest, et Kolga-Jaani või Tori ümbruse lapsed saaksid korraliku põhihariduse, et neil oleks kindlustatud tunnetuslik, sotsiaalne ja kõlbeline areng.

Kui levib eelarvamuslik hoiak, et kui ma ei pane last linnakooli juba 1. klassi, siis ta võib-olla ei saa heasse gümnaasiumi, siis selline suhtumine pumpab maapõhikoolidest lapsi välja. See on maapiirkondadele hukatuslik. Just seda olen tahtnud peatada. Rändetendentsid Eesti-siseselt niigi intensiivistuvad.

Aga kui veel hagu tulle visata ja panna pump veel kõvemini tööle - selle asemel et luua igal pool põhikoolide võrk ja öelda, et käige kodu lähedal põhikoolis ära, siis on teil võrdsed võimalused minna gümnaasiumi, kui tublid olete -, siis see paneb mind maakoolide pärast väga muretsema. Olen ka olnud maakooli õpetaja, mu juured on maal. Paraku ei paista poliitiliste loosungite vahelt välja arusaamine, kui tõsine on tegelikult olukord.

Olite pärast ülikooli lõpetamist kaks aastat Tartumaal Rõngu koolis õpetaja. Mis vahet tajusite Tallinna 1. keskkooliga, kus ise õppisite?

Vahe oli selles, et kui Tallinnas võisid õpilased olla eri koolides näiteks linnaosadest lähtuvalt mõneti erinevad, siis Rõngus kui kihelkonnakoolis oli kogu mitmekesisus koos.

Loomulikult vanemad kolleegid naersid, et uus luud tuli ja hakkas kohe pühkima - jätsin seitse õpilast suvetööle.

Loomulikult oli seal osal ka 7. klassis probleeme kirjaoskusega. Aga osa õpilasi olid väga andekad, neist said teadlased ja näitlejad. Maakoolis tuleb õpetada kõiki, tegelda igasuguste annete või ettevalmistuse puudumisega. Linnakoolis on tase natuke ühtlustatum. Sellegipoolest on maakool vaimustav.

Kus koolis te oma lapsed käivad?

Vanem tütar käis põhikooli osa Mart Reiniku gümnaasiumis. Elasime siis Tartus teisel pool Riia maanteed ja see kool oli kodule kõige lähemal. Ta läks seal muusikaklassi. Gümnaasiumi osa lõpetas Treffneris, nüüd käib ülikoolis. Keskmine laps õpib Miina Härma gümnaasiumis. Elame nüüd kooli kõrvaltänavas. Kolmas laps on lasteaias, nii et mul on ülevaade kogu haridussüsteemist.

Ma ei tea, mis on Tartu kõige kehvemad koolid, aga oletame, et elaksite nonde piirkonnas. Kas võite kätt südamele pannes öelda, et paneksite noorima lapse kõigest hoolimata piirkondlikku kehva kooli?

Mul ei ole staatuse asi kunagi tähtis olnud. Nii et võin öelda seda küll, käsi südamel. Palun seda vastust mitte pöörata Miina Härma gümnaasiumi vastu, sest see on väga hea kool ja mul on väga hea meel, et mu teine laps seal käib. Aga mulle ei ole see, et lapsed seal käiks, elus esimene eesmärk.

Mille üle on teie lapsed meie koolikorralduses kurtnud?

Vanem laps kurtis põhikooli osas, et matemaatikaõpetaja seletab väga keeruliselt.

Ma ei mõelnud õpetajaid, mõtlesin haridussüsteemi kui sellist.

Vaadake, õppekavad ei õpeta lapsi. Lapsi õpetavad õpetajad. Õppekavas võivad olla kirjas üldised eesmärgid, millise arengutasemeni peab laps kooliastme lõpuks jõudma ja millised väärtushinnangud peavad olema kujundatud.

Esimene mulje lapsele sellest, mis koolis toimub, ei tulene õppekavast, mida ta iialgi ei loe, vaid õpetajast. Kui ta ei saa millestki aru, siis see sõltub õpetajast, mitte sellest, kas matemaatika oli lapsele kohe raske või mitte.

Mu keskmisel lapsel tekitas probleeme inglise keele metoodikaga harjumine. Mingil hetkel oli tal tunne, et ta ei taha inglise keele tundi minna, aga siis sai õpetajaga järje peale ja nüüd on saanud viisi.

Eesti kool, kui sellesse positiivselt suhtuda ja kui eelhäälestus kodust on hea, on väga hea kool.

Teie haridusuuendusele leidub palju vastaseid. Aga ükski uuendus ei saa edukalt kulgeda, kui vastastega ei õnnestu leida koosmeelt. Kuidas üritate seda saavutada?

Austan teisi arvamusi ja arvan, et Eesti vajab haridusuuendust, kuid üldsus ei ole praegu küps tsentraalseks kooliastmete lahutamiseks sajaprotsendilises mahus. Kuna ma teen inimestega koostööd ja me peame saavutama võimalikult hea tulemuse, siis loobun tsentraalse koolivõrgu kujundamise mõnest põhimõttest, mis on kõige rohkem kriitikat saanud.

Ma ei hoia jäigalt oma väljapakutud visioonidest kinni. Koolijuhtidel ja õpetajatel on õigus tõestada oma koolides, et koolivõrku ei pea tsentraalselt kujundama. Neil on õigus jätkata samal moel, kui kvaliteet on tagatud.

Sest kõike muud - õpetajate staatuse tõstmist, rohkem õpilastele mõtlemist, koolist väljalangemise vähendamist, andekatele suurema tähelepanu pööramist - on nad toetanud. Selleks, et need küsimused läbi läheks, et need enam ei viibiks, aktsepteerin koolikorralduslikes küsimustes ka teisi arvamusi.

Nii et mind ei ole kindlasti tulevikus hauakivil mõtet piitsaga kujutada.

Kui teie uuendus õnnestub, siis mis saab viie-kuue aasta pärast olema kõige silmanähtavamalt teisiti?

Enesekindel õpetaja õnneliku õpilase ees ja tagatipuks huvitab ka kõiki lapsevanemaid, mis koolis toimub.

Ja loodetavasti saame rahvusvahelises pingereas esikohta hoidvatest Soome koolidest mööda?

Teie kui parandamatu sportlane võite lõpetada selle intervjuu oma maitse kohaselt. Aga soomlastest mööda saamine ei ole eesmärk iseeneses. Eesmärk on Eesti ühiskonda koos hoida ja maakooli päästa. Kui me säilitame oma mõõdetava tulemuse maailma tipus, kusjuures kõik teised püüavad meist mööda minna ja arendavad oma haridust, siis oleks see väga hea. Aga selleks peame ka ise arenema.

CV Tõnis Lukas (47)

Sündinud 5. juunil 1962
Tallinnas
Haridus
1987 Tartu Ülikool, ajalugu; 1997 kaitses magistritööd
«Tartu toomhärrad 1224-1558»
1998-1999 doktoriõpe
(ootab lõpuleviimist)
1981 Tallinna 19. tehnikakool (autoremondi eriala)
1980 Tallinna 1. keskkool
(Gustav Adolfi gümnaasium)
Teenistuskäik
Aprillist 2007 haridus- ja
teadusminister
2006-2007 Isamaa ja
Res Publica Liidu kaasesimees
2005-2006 Isamaaliidu esimees
2003-2007 X riigikogu
1999-2002 haridusminister
1999, 2002-2003 IX riigikogu
1997-1998 Tartu Ülikooli projektijuht
1996-1997 Tartu linnapea
1995-1996 VIII riigikogu,
kultuurikomisjoni esimees
1993-2005 Tartu
Linnavolikogu
1992-1995 Eesti Rahva
Muuseumi direktor
1990-1992 Eesti Kongressi liige
1989-1992 Tartu Ülikooli
aspirant ja lektor
1987-1989 Rõngu 8-kl kooli õpetaja
Erakondlik kuuluvus: Isamaa ja Res Publica Liit
Abielus, kaks tütart ja poeg

Kas kahevahel või kõhklematult?

2010-01-29

Pühapäeval valib Isamaa ja Res Publica Liit oma suurkogul esimehe järgmiseks perioodiks, kolm aseesimeest, põhikirjajärgsed organid ning langetab eelnevast tulenevalt ka mõned suuremõõtmelised otsused. Kaks on neid vähemalt, kuid tegelikult on neid rohkem.

Kellele me aru anname?

Kahest üks on erakonna oma nägu tulevikuks ja riigikogu valimisteks aastal 2011. Näoks võib olla logo nagu Reformierakonnal ehk oravaparteil. Näona saab tõlgendada ka fakti, sest on vaieldamatu, et praegu juhib Tallinna linna Keskerakond, kes kvoorumi mõttes Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kõrvale ei vaja. Katsed võtta Tallinna linn Keskerakonnalt ära lendasid vastu taevast. Nägu võib kujundada aga ka järjekindlus, mille üheks parameetriks on IRL-il haridus (ma mõtlen just parameetrit, mitte katseid ja eksitusi).

Teiseks suuremõõtmeliseks otsuseks on mitte lõhkuda senist koalitsiooni, ehkki selle kooshoidmine nõuab manööverdamist rohkematel teedel kui neid Tartu raudteejaamas ongi (kus neid on tosinkond, vähem kui Tapal). Koalitsioonid muutuvad, ent näiteks Eesti kaasarääkimisvõime üle-euroopalistes ja transatlantilistes arengutes ei tohi käia alla ja siin on Mart Laar teinud väga vajalikku tööd.

Mõnikord tuleb anda aru sagedamini kui õnnestub varnast nõu võtta. Ilma mingi pingeritta seadmiseta on Eesti poliitikas aruandmise päevakorrapunkte lisaks juba puudutatule vähemasti viis. Esmalt tööpuuduse vähendamine olukorras, milles üleminek eurole on inertsiaalselt otsustatud ja see otsus realiseerub kiiremini kui õnnestub saada alaline töökoht. Eurot saab maksustada toodangult laekuva kasumi, mitte sotsiaalabi pealt. Edasi energeetiline konversioon ehk üleminek energiaallikate pluraalsusele. Argipäevane toaelekter juhitava termotuumareaktsiooni pealt on minusugustele tulevik pärast meie surma. Katelde ümbertegemine Narva elektrijaamades käib kiiremini, kuid tähtaegu pole me ju näinud. Eesti oma tuumajaama rutiinseks käivitamiseks kulub ligikaudu poolteist aastakümmet, milleks läheb vaja nii suurt raha, et töötukassa pastapliiatsite jagamisest seda küll tagasi ei teeni.

Veelgi edasi Eesti-Vene suhted, kus me võib-olla vajame vahendajaid, aga ei pea igasuguse vahendustasuga leppima. Mõtlen siinkohal Hiina rolli kaubateedel ja Ameerika osa Kaukaasias ning Kesk-Idas. Tulles globaalsete protsesside kõrguselt allapoole kodutanumale, on päevakorralised kaks reformi, koolis ja halduses. Haldusreformi mõõtkava mõistan ma kõige paremini selle järgi, kui kaugele jäävad minu kodust korralik pood, leheputka ja pangaautomaat. Teistel on teised mõõtkavad, ent lahtiseks ongi jäänud see, kuidas neid omavahel klapitada. Lähim elektrik elab meist paari kilomeetri kaugusel, kuid tema ooteaeg võib ulatuda paari nädalani. Paremust riigikogu praeguselt koosseisult ei tule.

Koolireformi näen ma teistsugusena kui haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, sest koolivõrk on piirkonniti ikka väga erinev. Siin on kriitiliseks kohaks too ajavahemik, mil noorele inimesele hakatakse õpetama kutset ja suhtumist töösse. See on praegu segane.

Ettenäitus ja väljanäitus

Nüüdseks juba väga vanade inimeste kõnepruuki kuulub ka säärane sõna nagu „miilustama". See tähendab kassilikku käitumist värske kala juures - mida koer ilmaski ei tee. Kass tahab oma. Pole saladus, et ka Eesti erakondade ümber käivad miilustajad, keda huvitavad küll intriigid ja mitte positiivsed teod. Igal erakonnal peab olema midagi ette näidata. Keskerakonnal ei ole veel ette näidata Tallinnat kui üht kahest Euroopa kultuuripealinnast aastal 2011, kuid see võimalus tal on ja tolle ta ka saab. Majandus- ja kommunikatsiooniministril Juhan Partsil on ette tuua raudteeliikluse taastamine Tartu ja Valga vahel, Tartu lennuliikluse järjekordne rahvusvahelisustamine ning kui käivitub piiriületuskompleks Oraval, siis ka moodne transpordikanal Eesti ja Venemaa vahel. Poliitilises mõttes tähendab see okupatsioonikorra asendamist kaasaegse Euroopaga.

Võib tekkida küsimus, mida on ette näidata kaitseminister Jaak Aaviksool. On küll, sest ta on järjest nõudnud poliitiliste protsesside arutamist lahtisena, mitte suletud ringis. Tingimusel, et temaga räägitakse argumentide abil, pole Jaak Aaviksoo sugugi nii jäik nagu tahke keha äärmuslikul kujul.

Erakonna sees pole varjatud, et ma lähen IRL-i suurkogule kõhklematult, sest eelistused on teada. Kahtlen ma selles, mis on Eestile edaspidi parem. Sõim ja umbusaldus on ikkagi haigused, mitte ravimid.

Suuri asju ei saa vägisi teha

2010-01-29

Väljavõte haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil, kus ta teatas, et loobub ülejäänud haridusuuenduse päästmise nimel kooliastmete lahutamisest.

Õppekavade uuendus on heaks kiidetud. See rakendub 2011.aastast. Mõnevõrra Riigikogu sellega veel tegeleb, kuid suurt huvi muudatusettepanekuid Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekavaossa esitada pole eelmisel kahel aruteluringil suures saalis olnud - tõsi kolmandas ringis on tulnud senise vaikuse foonil üllatavalt palju ettepanekuid - kuni õpilastele koduste ülesannete andmise sisulise ärakeelamise ettepanekuni välja.

Õppekavaarendus on järjepidev protsess ja see jätkub. Jätkuvalt tuleb arutada ka riigieksamite süsteemi muutmise täiendavaid ettepanekuid.

Kui riigieksamite arutelu mingeid muudatusi toob, siis saab neid teha, sest õppekavade järgi toimuvad uued eksamid 2014. aastal ja eksamikord peab olema paigas 2011.a. sügiseks - seega selle arutamine ei takista sugugi uute õppekavade rakendumist. Ka vahepeal pisut üle räägitud matemaatika riigieksam on koos emakeele ja võõrkeelega seaduses kirjas - nii et kui see diferentseeritakse õpilaseti vastavalt kitsa ja laia õppekava järgi tehtuks, siis see on vaid korralduslik küsimus. Iga õpilane teeb ju ikka ühe matemaatika riigieksami ja nii see seisab õppekavas ka kirjas.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on olnud selgelt domineerivaim teema seoses uue PGS-iga. See on niiviisi kujunenud, sest see on tõotanud suurele osale koolidest selgelt käegakatsutavaid muutusi - samal ajal kui õppesisu puudutavad muudatused on vähemalt laiema avalikkuse jaoks abstraktsemat laadi. Ometi ei ole kooliastmete lahutamine omaette kandev teema selles seaduses. Kandvaks on õppekavade lahutamine eraldi põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadeks tulenevalt nende erinevast eesmärgistusest. Kandev teema on koolide iseotsustamisõiguse suurendamine õppeprotsessi kujundamisel (nii õppekava koostamisel, hindamissüsteemi kasutamisel kui erinevate metoodikate valikul).

Kandev teema on õpetaja staatuse tõstmine kooli siseelus ja muidugi kooli muutmine õpetamiskesksemalt lähenemiselt õppimiskesksemale, mis tähendab, et õpilasi püütakse kaasata, et nad saaksid aru, et ei õpi õpetajale, vaid ikka iseendale. Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon (rahatrahv, ühiskondlik töö) vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist.

Hariduslike erivajaduste teema on seaduses leidnud samuti pikalt kajastamist, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Nii et individuaalset lähenemist ei vaja üksnes nn. mahajääjad, vaid ka need, kes on keskmisest nutikamad ja kelle huvi tuleb pidevalt toita, et nad tegevusetusse ja igavusse ei manduks.

Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust, kuni käitumiseni võimaliku ründe korral.
Niisiis on seaduses palju sellist, mida ootate nii Teie, koolijuhid, kui ootab ka laiem haridusüldsus. Kuna soove ja lähenemisi on palju, nii erinevate osapoolte esindusorganisatsioonidel kui kõigil üksikult, on aastatega kokku kogutud ettepanekuid arutatud, kuni paljudel juhtudel on saavutatud ka ühine vaatenurk ja lepitud kokku tee edasiliikumiseks.

Ka opositsioonilised rahvasaadikud, kelle read on võrreldes aastatagusega kasvanud, leiavad enamasti siiski, et suur osa seaduseelnõus ette pandust on neile sümpaatne ja tuleks rakendada. On vaid üks teema, mis segab seda sulnist üksmeelt, see olevat gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Kuigi jah - ka sellest on aastaid räägitud nii kohtadel kui üleriigilistel Haridusfoorumeil, seda on taotlenud presidendi kantselei juures tegutsev Eesti Koostöö Kogu ja kinnitanud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud Vabariigi Valitsus.

Kuni asi oli pigem teoreetiline, tundus idee paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud. Ma mõistan seda.

Tuletan meelde, et gümnaasiumi lahutamist põhikooliosast on põhjendatud sellega, et eri kooliastmetes on õpe oluliselt erineva eesmärgiga ning nii õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse kui ka õppetöö rahastamise poolest tuleb neil koolidel vahet teha. Lisaks on olnud oluliseks vahe tegemise argumendiks ka õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel, mis toob kaasa niikuinii mitmete väga väikseks jäänud gümnaasiumiosade sulgemise omavalitsuste poolt. Olukorras, kus maakonnalinnade ümbruskonnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn. täistsüklikool tegelikult üha rohkem põhikooliõpilasi ümbritsevatest koolidest linna. Vanemad kardavad kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääsemiseks, juhul kui ei kiirusta, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee ning loodavad vajadusel õpilasi juurde saada mujalt. Õpilasrände näitajad on halastamatud ja selge on, et koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle võrgu katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liig pikka kooliteed või siis vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks otsuseid hädaga tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma.

Meil kõigil on oma roll - koolijuhil oma, vallavanemal ja linnapeal oma. Ministrina pean ma pikemalt ette nägema ja vaatama kogu Eesti pilti ja huvisid.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi.

Ka Vabadussõjas ei õnnestunud sundmobilisatsioon, võit tuli alles siis, kui rahvas hakkas ettevõtmise väärtusesse ka ise uskuma. Olen alati öelnud, et koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Seepärast olen seisnud õpetajate palga eest ja olen ka kõiksugu töökorralduslikke muudatusi hoolsalt õpetajatega arutanud. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamises pole arvatud üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka tõsise asja liigses valimiste-eelses politiseerimises, näitab aeg.

Kuid tsentraliseeritud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist igal pool ja ühtemoodi niisuguses olukorras läbi viia ei saa! Ei kavatsetud 3-6 aasta pärast ega vististi ka tulevikus, sest tingimused selle süsteemseks läbiviimiseks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, venekeelse gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek - viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse eesmärgiga see ära jätta) ajalisel kokkulangevusel just lähiajal olemas. Edaspidi neid tingimusi sellisel kujul enam pole.
Olen palju suhelnud ja asju arutanud nii maakondades, kui ka poliitilistes debattides. Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõus esitatud ettepanekust tsentraliseeritud kooliastmete lahutamise läbiviimiseks. Seda lootuses, et see loobumine kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuenduse jaoks olulise Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse Riigikogus vastuvõtmise teelt. Seda seadust on varsti vaja.

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas ilma gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates sealt õpilased suurtesse täistsüklikoolidesse ümber. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa me rääkida enam ka suurusepiirangutest gümnaasiumipidamisel, sest niiviisi tekitaksime maal ebavõrdse seisundi koolipidamisel linnadega võrreldes. Muide, 120 õpilase ehk 6 klassikomplekti nõuet tervele gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles avalikkuse ees „ennastsalgavalt" selle olematu sätte justkui seadusest välja võtmise eest.

Kuidas minna edasi?

Edasi läheme koostöös. Nii nagu seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumivõrk kujuneb läbirääkimistes ja koostöös omavalitsuste vahel, loodan ma ka edaspidi piirkonna otsustajate koostööle. Õpilaste arvu vähenemine sunnib omavalitsusi koostööle, olenemata Teid häirinud seadusesätte ärajäämisest.

Soovitan ka edaspidi puhtaid gümnaasiume luua, nii selleks et hoida elus ümbritsevad põhikoolid, kui ka selleks, et õpilased ei voolaks maakonnast välja juba gümnaasiumiealistena ainult Tartusse ja Tallinnasse. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, kui kogu Eestis on Hugo Treffneri Gümnaasium, aga miks mitte ka näiteks Nõo Reaalgümnaasium. Pakun Haridus- ja Teadusministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsiliste probleemide lahendamiseks. Kui mõnel maakonnakeskusel on näiteks huvi ja tunnetatud vajadus gümnaasiumi riigistamise kaudu puhta ühisgümnaasiumi loomiseks riigigümnaasiumina - Haridus- ja Teadusministeerium asub hea meelega läbirääkimistesse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esialgsed ettepanekud on algatanud koolivõrgu olulise muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka juba otsuseid nii Tallinnas, Tartus, mitmetes maakonnalinnades ja ka maakondade eri osades. Need diskussioonid jätkuvad ja toovad kasu nii õpilastele kui kogu Eesti ühiskonnale.

Liisa Pakosta: Kes ikkagi moodustavad perekonna?

2010-01-29

19. jaanuari Riigikogu sotsiaalkomisjoni koosolekul arutati taas, et kes täpsemalt moodustab tegeliku perekonna. Arutluse põhjuseks oli sotsiaalhoolekande seaduse muudatus, mille kohaselt hakkavad kohalikud omavalitsused sotsiaalteenuseid saavate inimeste üle arvestust pidades kirja panema ka inimese tegeliku perekonna koosseisu.

Seega saab "tegelikust perekonnast" päris oluline kaalukeel inimese või pere sobivuse hindamisel ühe või teise sotsiaaltoetuse saamiseks.

Niisiis, mis on "tegelik" perekond? Kuna inimese tegeliku perekonna käsitlemine erineb juba Eesti riigi paberites üsna jõudsasti, siis polegi välistatud, et meil tekib 226 erinevat perekonna määratlemise võimalust. Just nii palju on meil nimelt kohalikke omavalitsusi ja igaühel neist on õigus oma sotsiaalteenustele sellele teenusele sobiv perekond juurde mõelda.

Hea näide on siinkohal Viimsi vallast tuntuks saanud juhtum, kus kaks koos elavat naist kolme lapsega defineerisid ennast ise perekonnana, kuid vald oli teisel arvamusel. Kui Eesti kõige rikkam vald, kus abivallavanemaks on lausa sama valdkonda ministrina juhtinud inimene, ei oska aimata, kes või mis on perekond, siis miks me arvame, et ülejäänud 225-l omavalitsusel otsustamine lepase reega edeneks?

Üht-teist pajatab perekonna kohta uus perekonnaseadus, kuid ka seal jäävad otsad lahti. Inimesel on raske ka seda seadust lugeda, kui ta ei oska kogenud juristile sarnaselt jälgida, et „alanev sugulane" on tegelikult laps ja „ülenev sugulane" isa või ema. „Pildil on ülenev naissoost sugulane oma ühtse sünnikuupäevaga alanevate meessoost sugulastega" tähendab tõlkes, et „pildil on ema oma kaksikutest poegadega".

Teema juurde tagasi tulles - perekonna mõiste on selge ainult ühel juhul: kui mees ja naine on omavahel abielus, kasvatavad ühiseid alaealisi lapsi, ei ela koos vanavanematega ning nende lapsedki pole veel jõudnud ikka, mil neil oleks lähemaid suhteid vastassooga. Kõik muud vormid mahuvad niisiis mõiste „tegelik perekond" alla ja tõenäoliselt muutub siin pilt juba väga kirjuks.

Kuigi ühelt poolt on kohalikul omavalitsusel õigus oma sotsiaaltoetustega ümber käia nii nagu ta heaks arvab, on teiselt poolt olemas ka inimeste üldised õiguspärased ootused, et perekond on ikka üks ja seesama ka üle vallapiiri jalutades. Mõelge, milline segadus tekiks, kui üks omavalitsus loeb perekonnaks ema, ema lapse esimesest abielust ja ema uue vabaabielus elava mehe (pere koosseis 3 inimest), teine aga ainult ema, kriipsutades maha ka lapse, kuna too elab pool aega oma isa juures (pere suuruseks 1 inimene, vahe on juba kolmekordne).

Seega eeldan, et riik annaks ikkagi mingeid suuniseid perekonna määratlemisel. Urve Palo on neid suuniseid lausa Riigikohtult ootamas, aga kas see ikka on kohtunike määrata? Kas Eesti riigis keegi peale riigikohtumike ei teagi, misasi on perekond?

Seega oleks tänuväärne, kui riik ise lepiks üht-teist kokku perekonna määratlemisel ja ühtlasi annaks ka selge korra, kuidas käituda siis, kui kohalik omavalitsus on andnud ühe versiooni "tegelikust perekonnast", aga inimesed ise arvavad teisiti? Või mida peaks tegema inimene, kes avastab, et teda on kantud näiteks eks-poissõbra "tegelikuks perekonnaliikmeks" endiselt armuvalus noormehe poolt?

Ehkki meie peres pole midagi ebatavalist, olen ma ise ka saanud ametkondade poolt väga erinevate tõlgenduste osaliseks. Üldmulje on senini kahjuks väga üheselt selline, et tõlgendatakse nii, et saaks ikka paremini toetusi mitte välja maksta. See on tegelikult lausa piinlik, eriti kui ühte ja sedasama perekonda lahterdatakse erinevalt vastavalt toetuse liigile - kord ühtpidi, aga kui on kokkuhoidlikum, siis jälle ilmtingimata teistpidi.

Kas perekonna määratlemise alustes võiks riik mingeid suuniseid anda? Pakun ise välja ühe lihtsa reegli. Nimelt on kogu statistika kohaselt kõige suuremas hädas lastega pered ja laps pole tõesti ka absoluutselt selles süüdi, et tema vanemad on omavahel abielus või mitte, või kas tema mõlemad vanemad on üldsegi tema bioloogilised vanemad. Seega on perekond alati näiteks kooslus, kus kasvab vähemalt üks laps ja kõik edasised otsused tuleks langetada eeskätt lapse huvidest lähtuvalt.

Seega võib perekond olla ka näiteks laps, lapse ema, lapse ema uus mees ja lapse ema enda ema, kes on pere hooldada, ehkki elab rahvastikuregistri kohaselt erinevas kohas. Sellisel juhul tuleks hooldatava ema kulud arvestada ikkagi perekonna reaalsete kulude hulka.

Ütleme aga näiteks, et lapse ema uus mees käib välismaal tööl ja ta pole last lapsendanud - sellisel juhul puudub igasugune alus arvata lapsega bioloogiliselt mitteseotud mees ainuüksi seetõttu lapse kasvatamise eest vastutajaks, et ta juhtumisi aeg-ajalt lapse emaga kokku saab ja hingesidet tunneb.

Praktikas, kardan, lahendataks see konkreetne näide selliselt, et kui pere soovib toimetulekutoetust, siis arvestataks kohemaid „ema uue elukaaslase" sissetulek ka kogu pere sissetuleku hulka, aga kui pere soovib näiteks leibkonnaliikmete arvust tulenevat soodustust, siis leitaks kohe, et puudub alus ema „meestuttava" kaasamiseks!

Teen ettepaneku, et nii kohalikud omavalitsused kui ka riik ise võiks toetuste arvutamisel alati kasutada sellist lähenemist, mis on lapsele või lastele kõige kasulikum. Kokkuhoiupoliitikaks pole see õige koht - pered on tõesti väga erinevate koosseisudega ning erinevad peretoetused ju selleks mõeldud ongi, et laste olukorda parandada. Eesmärgiks pole ju mitteparandamine! Mida teie arvate?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Tõnis Lukas: «Korrutustabeli peast teadmise nõue säilib!»

2010-01-29

«Valemite õppimine jääb. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud - andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid,» dotseerib haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, rääkides uutest õppekavadest ning plaanitavatest muudatustest põhikooli ja gümnaasiumi seaduses.

Kas Eesti koolis veel kahtesid pannakse?
Loomulikult! Õppekava annab võimaluse - kui kool nii otsustab ja see kogukonnale sobib - hinnata esimestes kooliastmetes ka kirjeldavalt. Koolimudelid peavad olema paindlikud. Osa lapsi saab areneda ja hakkama eelkõige väikestes klassikollektiivides, kus ei panda kohe algusest peale numbreid. See tuleb ära tunnetada. On võimalik teha valikuid ja kujundada omanäoline kool. Viiepalline hindamissüsteem jääb aga kindlasti valdavaks Eesti kaunis konservatiivses koolisüsteemis, kus kool on nii õpetamise kui kasvatamise asutus. Uutes õppekavades ning ka põhikooli ja gümnaasiumi seaduses on senisest rohkem rõhutatud nii kasvatamist kui ka väärtuskasvatust. Erinevate ühiskondlike väärtuste - isikuvabaduste, sotsiaalsete ja isamaaliste väärtuste - esiletoomist. Aga ma ei tea, mis diskussiooni järel riigikogus sellest seadusest lõppkokkuvõttes välja tuleb. Näiteks on Keskerakonna fraktsioon esitanud ettepaneku, et õpilastele ei antaks enam koduseid ülesandeid; et ainsad kodused tööd oleksid kirjanduse lugemine, teatris-kinos käimine ja omavahelised kollektiivsed arutelud. Ma arvan, et see on liialdamine. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud, andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid.

Ainesisese koormuse vähendamine tähendab seda, et enam ei pea korrutustabelit pähe õppima?
Ei! See ei tähenda ka üleüldiselt valemitest loobumist. Siin on erinevad lähenemised füüsikas ja matemaatikas. Matemaatikas osa valemite ja korrutustabeli peast teadmise nõue kindlasti säilib. Füüsikas on võimalik valemeid ka tuletada, aga see eeldab korralikke baasteadmisi. Ja selle baasi peab selgeks õppima. Meeldejätmine ja mälutreeningud jäävad. Kindlasti tuleb omandada valemeid, õppida pähe võõrkeele sõnad ja teada fakte ajaloos: mis aastal oli Jüriöö ülestõus. Ei toimu revolutsiooni, et faktid ja valemid välja. Aga seoste loomist - et neid fakte paremini kasutada, et nad ka meelde jääksid - on õppekavas rohkem rõhutatud.

Tooge ajalooõpetajana näide, kuidas neid seoseid looma hakatakse.
Ajaloos saab luua kronoloogilisi seoseid: eelnevate ja järgnevate sündmustega. Eesti ajaloost rääkides tuleb anda taust maailma ja Euroopa ajaloost. On oluline, et seoseid luuakse ka teiste ainetega. Kui räägitakse tehnika uuendustest, tööstusrevolutsioonidest, vaadatakse ka teadusajalugu: kuidas samal ajal arenesid loodusteadused. Seoses teadusajalooga - hiljuti tuli soolise võrdõiguslikkuse raames jutuks, et näiteks matemaatikatunnis võiks rohkem rääkida kuulsatest naismatemaatikutest. Koolis õpetatav matemaatika on sadu ja tuhandeid aastaid vana.

Kust neid kuulsaid naismatemaatikud otsima hakatakse?
See oli naisteorganisatsioonide ümarlaua ja sotsiaalministeeriumi ettepanekutest tuletatud diskussioon ajalehes. Jah, midagi välja mõtlema ei hakata... No aga ajaloos on ju teada juhuseid, kus vajadusel mõeldi välja aurumasina leiutaja, et ta oleks ikka õpilase kaasmaalane.
Õpikutes ja õpetaja tekstis peab sisalduma tõde. Eesti kool ei stimuleeri asjade väljamõtlemist. Mis puudutab diskussiooni, et õppekavas peaks olema nimetatud rohkem naisi perioodidel, kui neid teadaolevalt lihtsalt ei olnud, või et mõnes valdkonnas peaks tasakaalustamiseks tooma välja ka meeste nimesid - kuigi mehi sel perioodil näiteks tuntud luuletajate hulgas polnud -, siis sellist ülepingutatud korrektsust me ei taotle. Naismatemaatikust rääkides - Sofia Kovalevskaja on õpikuis nimetatud. Ei ole midagi katki, kui kirjandusõpetaja toob seostest teatriga rääkides rohkem esile naisnäitlejaid kui meesnäitlejaid. Sugude sulatusahju koolist ei tehta. Tööõpetuses jäävad ka tulevikus põhiliselt poistest ja põhiliselt tüdrukutest koosnevad õpperühmad eraldi. Mulle on jäänud mulje, et praegu kulub õpetajate põhiaur pigem mahajääjate järeleaitamisele kui hästi õppijate edasiaitamisele. Mahajääjale tehakse eraldi õppekava, aga tihti pole see laps õppimisest ülemäära huvitatud, pedagoog ajab teda maja mööda taga ja nii edasi. Põhikoolis peame õpetama kõiki inimesi. Mõned avanevad hiljem, neist on kasu eri valdkondades. Õpetaja töö on mitmekesine, ja kahtlemata on selle üks osa järeleaitamine, individuaalne lähenemine. Aga ka edaspidi - üksikute eranditega - õpivad põhikoolis erinevate võimete ja huvidega inimesed koos. Uues õppekavas ja seaduses nõutakse individuaalset lähenemist mitte ainult neile, kel on õpiraskused. Hariduslikes erivajadustes on esimesena välja toodud andekus. Tuleb spetsiaalselt tegelda nendega, kes jõuavad aines paremini edasi ja vajavad teist lähenemist: soovitust võtta ühendust ülikooli teaduskooliga või ekstra arendamist, et nad saaksid osaleda näiteks peast arvutamise võistlustel või olümpiaadidel.

Ma olen kuulnud, et tunnistusele kahe kirjutamist koolides ei soosita. Lapsele pannakse kolm välja, viiakse üle järgmisse ja järgmisse klassi - ja ta avastab alles põhikooli lõpus, et tema teadmised on puudulikud.
See on kindlasti liialdus. Inimesele tuleb osundada, mis on tema probleemid ja teda aidata. Loomulikult on anded ja huvid erinevad ja mõni ei jõua nii hästi edasi kui teised, kuid me peame tegelema ka nendega, kes sobiksid oma taseme poolest küll 5., 6., 7. klassi, 9. aga juba raskemini. Me ei saa neid ka koolisüsteemist välja heita. Tegemist on ehk väga heade ja hästi kasvatatud lastega, me ei saa neid panna kuskile erirežiimi alla, saata kodunt ära. Uue õppekava puhul on võimalus koolist põhjuseta puudumisi ka hinnete panemisel rohkem arvestada. Nii et tegelikult muutub nii klassikursuse kordamajätmine kui ka ettepaneku tegemine teise kooli saatmiseks lihtsamaks. Ja ka kahtede panemine muutub lihtsamaks, kuigi see pole ka praegu takistatud.

Klassikursuse kordamajätmiseks on vaja lapsevanema nõusolekut. Kas õpetaja pole siis pädev otsustama, mis klassi tasemel laps parajasti oma teadmistega on?
Õpetaja on kindlasti pädev, aga pedagoogina peab ta suutma suhelda ka vanematega. Ja tihti vanemad ja õpetajad leiavad koos parema lahendusena just klassikursuse kordamise. Mõnikord teevad vanemad ise sellise ettepaneku.
Uues õppekavas ja seaduses täpsustatakse kooli, omavalitsuse ja lapsevanemate roll koolikohustuse täitmise nõude ees. Esimest korda saab lapsevanematele määrata trahvi, kui nad pigem takistavad lapsel kooliskäimist. Sest õpiraskused pole tihti tingitud sellest, et laps oleks kuidagi andetum, vaid on põhjustatud sotsiaalsetest probleemidest: purunenud perekonnast, sellest, et kodus pole toetavat keskkonda. Seda kõike tuleb arvestada enne, kui me hakkame õpilasi lahterdama. Aga uus seadus paneb vanematele suurema vastutuse ning ka kooli ja omavalitsuse reageerima juba esimesest põhjuseta puudutud päevast peale. Nii et kogu raskus probleemiga tegelemisel ei lange ainult õpetajale, vaid ka tugipersonalile, omavalitsusele ja lapsevanematele. Kool muutub nõudlikumaks ja rangemaks koolikohustuse täitmise suhtes.

Kui suureks võib kujuneda probleem, et lapsevanemad hakkavad protsessima lapse hinnete pärast? Või kaevatakse, et õpetaja pole last piisavalt hästi õpetanud: õppur on koolipäeva lõpus sama tark kui alguses!
Väga hea, kui lapsevanem tunneb huvi, mis koolis toimub, et ta küsib iga päev lapselt: mis sa koolis tegid, mida te õppisite? Ja püüab ka ise areneda. Kooli maine ja ka õpetaja ameti maine on hakanud Eesti ühiskonnas uuesti tõusma.
Uue seadusega tõuseb ka õpetaja staatus. Kuni selleni välja, et seal on toodud seaduse tasemel loetelu meetmetest, mida õpetaja võib kasutada, kui tal on vaja stimuleerida mõnd õpilast korralikumalt käituma või kaitsta teisi õpilasi.
Samu meetmeid (alates vest-lusest kuni erikooli saatmiseni - R.K.) rakendati ka juba minu kooliajal, aga seni olid nad sätestatud koolide kodukordade tasemel. Ja sellest tuli ka õpetajate ebakindlus, sest kohtus vaieldakse seaduse alusel.
Aga nüüd õpetaja positsioon tõuseb.

Põhikooli lõpetanu peab saama valida meelepärase gümnaasiumi
Gümnaasiume ja põhikoole lahutada plaaniv haridusminister Tõnis Lukas leiab, et eri kooliastmeid ei tohiks mõõta sama joonlauaga.
«Esimese klassi lastesse suhtutakse kui väikestesse vanainimestesse, gümnaasiumiõpilastesse aga kui lastesse, kes ei suuda valikuid teha,» illustreerib minister. Näitlikustades: kui algkoolis on avastusõppe ja rollimängude abil teadmiste omandamine efektiivsem, siis kõrgemas astmes poleks see õigustatud. Reformi sisu on luua tugev põhikoolide võrk, mis looks kõigile põhikooli lõpetanutele võrdsed tingimused gümnaasiumisse pääsemiseks. Praegune olukord on Lukase sõnul ainult põhikoolidele kahjulik: vanemad eelistavad panna lapse täistsüklikooli, mis harib õppureid esimesest kaheteistkümnenda klassini. «Gümnaasiumijärjekord võetakse sisse juba seitsmeaastaselt,» illustreerib Lukas. Tulevikus peaks saama iga põhikooli lõpetanu kandideerida võrdsel alusel ükskõik millisesse gümnaasiumisse, sest need töötavad põhikoolidest lahus.

Tasakaalukas „ei" vaikivale ajastule

2010-01-29

Esmaspäevane Päevaleht valmistas tõelise üllatuse: hommikusel Tartu-Tallinna sõidul kuulsin korduvalt raadiouudist, et justiitsminister Rein Lang kaitseminister Jaak Aaviksoo aktiivsel toetusel on asunud Eestit „vargsi vaikivasse ajastusse viima". Ei osanud midagi arvata, enne kui Päevalehest lugesin, et põhjuseks on septembris valitsusest riigikokku saadetud seaduseelnõu, mis muu hulgas paneb ette muuta avaliku teabe seadust. (Vallo Toomet, Mirko Ojakivi „Uus avaliku teabe seadus viib Eesti vargsi vaikivasse ajastusse" EPL 25.01.)

Olin üllatunud: vaikiv ajastu on karm risk, minu jaoks vastuvõtmatu poliitiline reaalsus, mis ahistab eelkõige sõnavabadust ja välistab poliitilise dialoogi, vaid servamisi puudutades teabe vabaduse teemat. Kui selline risk Eestis varitseb, siis eelkõige sallimatuse ja pealiskaudsuse vohamise tõttu avalikus mõtteruumis, mis tundlikumad hinged vaikimisse pagendab. Avalikku teavet puudutavalt olen end aga alati pidanud pigem suurema avatuse kui suletuse pooldajaks. Artiklist ilmnes, et minu asjakohased selgitused aidanuks vahest emotsioone talitseda ja püüda leida parimaid lahendusi tegelikele, ent väga keerulistele probleemidele. Olgu nad siinkohal toodud tagantjärele.

Olen õigeks pidanud lähenemist, et kogu avalikus sektoris loodud teave on avalik, kui seaduses pole sätestatud teisiti - teabe avalikustamine
teenib rahvuslikke ja avalikke huve, sest nii on tagatud valitsemise läbipaistvus ja usaldusväärsus. Ometi ei saa see avalikkus olla absoluutne, sest osale loodud teabest võib olla vaja teiste rahvuslike (või ka era-) huvide kaitseks ligipääsu piirata. Kehtiv riigisaladuse seadus sätestab sellise rahvusliku huvina vajaduse kaitsta riigi julgeolekut ja välissuhtlust ning määrab riigikaitseliseks riigisaladuseks pea kogu riigikaitsealase teabe, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Väga avar määratlus, mis võimaldaks (kohustaks?) põhjendatult salastama mitu korda rohkem infot kui tegelikult valitsuse määruse alusel on realiseeritud. Põhjus väga lihtne: teabe kaitse riigisaladusena on väga kulukas ja väiksema väärtusega info kaitseks piisab ka märkest „ametkondlikuks kasutamiseks". Nii arvati ammu enne minu ametisse asumist ja ju põhjendatult.

Kaks kitsaskohta

Eelmise aasta alul tegime ministeeriumis info turvalisuse riskianalüüsi ja tuvastasime kaks kitsaskohta. Esiteks, valdavalt tundlikku ja salajast infot vahetult töötlevate inimeste andmed, eriti ametijuhendid, aga ka kontaktandmed ja CV-d. Seda informatsiooni ei avalikusta ükski riik, ka põhjamaiselt avatud Soome ja Rootsi. Tegemist on eelkõige inimestega, kes tegelevad muu hulgas ka teabeameti ja kaitseväeluure salastatud tegevuse koordineerimise ja analüüsiga, tehes seda strateegilisel tasandil ja seega olles pigem enama kui vähema võimaliku vaenuliku huvi objektiks kui juba varjatult tegutsevad institutsioonid. Ja teiseks, ebaselgus vähem tundliku riigikaitselise teabe „ametkondlikuks kasutamiseks" kuulutamise aluste puhul. Vajame sellist „pehmet varjamist" selleks, et säästa end kohmakast salastatud materjalide menetlemiskoormast ilma rahvuslikke huve kahjustamata. Uurisime rahvusvahelist kogemust ja tegime ettepanekuid, mis läbi mitmete muudatuste on nüüd riigikogusse jõudnud. Usun, et oleme ka pärast muudatuste vastuvõtmist endiselt üks avatumaid kaitseministeeriume nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Kui riigikogu leiab mingi parema lahenduse kui justiitsministeeriumi ja valitsuse pakutu, siis sobib ka see, peaasi, et laps koos pesuveega välja ei lendaks.

Meedias on väljendatud hirmu, et teatud hulga ametnike „looritamine" looritab ka nende töö viljad ehk avalikku huvi pälvivad dokumendid seaduseelnõudest eri poliitikateni. Leian, et see hirm on asjatu, need on alati olnud avalikud dokumendid, mille koostajad on olnud ja jäävad samuti avalikuks. Ministri looritamine on aga pigem naljanurga teema.

Lisaksin neli üldisemat märkust, mis puudutavad avaliku teabe korraldust. Ka mul on mulje, et avalikus sektoris (sh kaitseministeeriumis) kohati liialdatakse nii riigisaladuse kui ka AK märgetega ja süsteem on mõttetult jäik. Erinevalt ajakirjandusest ei arva ma siiski, et see on mingi Ametnike Partei huvi oma musti tegusid peita, pigem ikka tavapärane haldussuutmatus ja kogenematus, ehkki ka ringkaitse pole välistatud. Kui ametnik ei suuda otsustada, mis on avalik, mis mitte, siis on kindlam piirata - vähem küsimusi. Vahest aitaks seda probleemi lahendada avaliku teabe seaduse kommenteeritud väljaande koostamine, kus käsitletaks ka avaliku teabe seaduse kümneaastast praktikat ja kerkinud probleeme.
Teisalt on meie üldtuntud häda lugupidamatu suhtumine AK märget kandvatesse dokumentidesse ehk maakeeli lekitamine ja tilgutamine. Ametkondlik järelevalve on kahjuks hambutu ja avalik arvamus pigem toetab lekitajaid kui „salastajatest" ülemusi. Me lihtsalt ei usu, et AK võib olla avalikes huvides (mitte segi ajada avalikkuse huvi ehk uudishimuga) ja kaitsta tegelikkuses muu hulgas meie julgeolekut. AK märge on eelkõige mõeldud kaitsma kas kolmandate isikute huve (isikuandmed, tundlikud loodus- ja muinsusobjektid jne) või mitmesuguste menetlusprotsesside töörahu kuni lõpliku dokumendi koostamiseni. Ei ole vist mõistlik korraldada näiteks kogu seaduseelnõude ettevalmistamist piilukaamerate pilgu all. AK kaitse alla peaksid kuuluma ka julgeoleku tagamisega seotud asutuste ja isikute konkreetsed tegevused ja ülesanded kuni nende täitmiseni. Siin on koht edasiminekuks, paljud dokumendid võiks ammu avatuks kuulutada, aga viieaastane piirang ei luba ja selle maha võtmine on liiga keerukaks tehtud.

Kolmandaks tasuks tähelepanu pöörata formaalse avalikustamise varjukülgedele: paljusid olulisi seisukohti ja protokolle, arvamusi ja otsuseid, ettepanekuid ja taotlusi paljudel juhtudel enam sisuliselt ei dokumenteeritagi, kartes avalikustamisega seotud riske. Avaliku halduse sisuline protsess läheb seega põranda alla või hajub internetiavarustesse ja nähtavale jäävad vaid avalikud lõpp-produktid. Selle tulemusena kaob mitte ainult avalikkuse ligipääs olulisele informatsioonile, vaid lootusetuks muutub ka ametkondlik, poliitiline ja lõpuks ka kohtulik järelevalve. Ise pean seda suurimaks probleemiks avaliku sektori teabepoliitikas.

Neljandaks võiksime üle kasvada riigi ja kodanike huvide põhimõttelisest vastandamisest, see kuulub orjarahva mentaliteedi juurde. Räägime rahulikult rahvuslikest huvidest, mis ühitavad avalikud ja erahuvid, ning püüame neid mõistlikult tasakaalustada. See on keeruline, sest demokraatia on keeruline. Samuti pole vaja arvata, et meil väikese riigi ja rahvana polegi saladusi, mida kaitsta, ja parem siis juba kõik välja riputada. Liiga lühike seelik kõlbab vahest murdeikka, meie võiksime olla täiskasvanumad.

Ja päris lõpetuseks. Iga riigi kaitses on võõraste pilkude eest varjamise väärset ja kahjuks kaasneb varjamisega alati kuritarvituste risk, mistõttu sisaldab maailma sala- ja kaitseteenistuste ajalugu alati ka skandaale, see on lihtsalt salastamise hind. Meie oskus olgu neid riske minimeerida, mitte püüda lihtsameelselt, ent otsustavalt must-valgeid lahendusi pakkuda. Lahendusi otsides võiks lähtuda printsiibist: salasta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Ja siis hoia saladust. Valvekoerale soovitaks aga peale abstraktse urina haukuda võimalikult konkreetselt ja kui kuri tõesti karjas, tuleks ka hambad säärde lüüa.

Kõrgem teadus seestpoolt

2010-01-28

Laulvat revolutsiooni tegid romantikud, kuid mitte ilma kõhklusteta. Üks neist seisnes järgnevas küsimuses. Miks te ajal, mil pikkadegi traditsioonidega ajakirjadel (näiteks Looming ilmub alates aastast 1923) on raskusi kaastöö kättesaamisega ja keegi ei tea, missugune ajakiri pannakse majanduslikel põhjustel üldse kinni, tahate taastada kuukirja? Tahate ja julgete? Vastuseks kõlas: teeme ruumi juurde. Sõnastas selle Hando Runnel.

Aeg ja ajakiri

Ühel lõunasel hetkel tunnistas dr Toomas Vilosius, inimesena mitte võimukandja ega rahakamandaja, vaid hell lüürik, kuidas ta loobub Eesti kirjanike liidu kuukirjast Tartus nimega Akadeemia, sest seda lugeda on tal liiga raske, ja ta tellib perele hoopiski (samuti) kirjanike liidu ajakirja Loomingu Raamatukogu (1957 - ).

Vastasin, et viimasena nimetatut tasub osta üksiknumbrite kaupa, sest kõik pole üheväärne. Vastasin ning jäin mõtlema. Kas me (koos filoloog Mart Oravaga on minu tehtud Akadeemia osakondlik struktuur) tõesti tõime tagasi midagi härradele? Ega ei. Ajakirja oli vaja Tartule, kirjanikele ja avaralt mõelda oskavatele humanitaaridele.

Rohkem kui pool sajandit tagasi (1958) oli vapper tegu käivitada olemuslikult muutunud tingimustes ajakiri Eesti Loodus. Aastast 1967 pandi käima kuukiri Horisont, millele andis egiidi ühing Teadus, mida ennemuiste nimetati pika nimega ühinguks, sest ametlikult oli ta poliitiliste ja teaduslike teadmiste levitamise üleliiduline ühing. Ajakirjade Eesti Loodus ja Horisont pealt on kasvanud üles mitu põlvkonda, kelle lugemusse tuleb lisada venekeelsed ajakirjad, mis polnud läbinisti propaganda.

Aastal 1989 ei olnud asjaosalistel aega teha mingit kokkuvõtet. Ei minevikust ega stardiprotokollidest. Kust meie teadsime, kui paljud hakkavad töötama läbi Eesti Vabariigi kaitseasjandust või keda koolitab Tartu ülikooli usuteaduskond, mis tookord polnud veel taastatudki?

Lähtusime sellest, et inimesed peavad saama sõna, kuid mitte distsiplineerimatul kombel. Tollest ajast on jäänud riiulitesse mitu rida ajakirju, millel jätkusuutlikkus puudus. Nad on osutunud ajutiseks. Seda meie jällegi ei tahtnud.

Omaette probleemiks olid - nagu on praegugi - organisatsioonide toimetised. Emakeele seltsi aastaraamatu kõvakaanelise köite ilmumine just igal aastal oli tema peatoimetajale Paul Aristele isikliku au asi. Ta elas läbi neid kordi, kui tuli leppida kahekordse aastaraamatuga, samuti seda, kui köite maht tõmbus väheldaseks.

Seltsi aastaraamat aasta 1988 kohta ilmus alles 1991, järgmine köide aastate 1989-1996 kohta 1998. Ajakirja Akadeemia taastajad ei tahtnud graafikust välja langeda.

Nüüdisaegsel lugejal on valida paljut. Akadeemia on mõeldud lugejale, kes kas on haritud või tahab seda olla. Viimasetüübiliste alamaks latiks on põhikooli lõpp, see tunne, kui marakratt tahab olla targem kui õps, teadmata, kui tark õpetaja tegelikult on.

Lati ülemise astme kõrguseks oleks uurijaprofessori tase. Säärane peab valdama oma ala, ent on võhik võõrsil. Toob asutusele sisse suure summa teaduslikuks uurimiseks, aga küsib abikaasalt, kumba kätt kirjutuslaud töökohal jääb: vasakule või paremale.

Mõelge pisut!

Paljudest asjadest enne Eesti Vabariigi taastamist ikkagi ei kirjutatud või aeti täielikku jama. Üks oli rahvuslik julgeolek kaitsevõime ja ohutunde põhjendamise mõttes. Mul on hea meel, kui nooremad ajaloolased tahavad siin olla põhjalikud ja väldivad päevakajalisust, iseäranis nõndanimetatud luurajate paljastamist ilma mingisuguse analüüsita.

Teine on teoloogilised probleemid. Mitte see, kas Jumal on olemas, vaid kuidas Jumala olemasolu tõlgendada. Ajakirja Akadeemia formaat on samasugune kui Usuteaduslikul Ajakirjalgi: pisut üle kaheksa tolli kõrgust ning viis ja pool tolli laiust. Akadeemia peab olema lugeja käes igal kuul, Usuteaduslik Ajakiri nii range ei ole. Vaks on vahet.

Kahju on sellest, et kõik ainealad pole Akadeemiasse ulatunud. Eesti vajab korralikku insenerikoolitust. Mine võta kinni, kus see kõik laiali on! Meie põllumajandusloos jätkub sõimu rohkem kui paskrästal sõnnikut, kuid sõim ei ole sõnnik, temaga ei väeta.

Oleks ebasiiras väita, et meie peres võetakse Akadeemia igat numbrit vastu suurtükipaukudega nagu saluudis. Kui aga uus number jääks ära, tuleks asemele tühi koht. Seda pole vaja.

Ligi asjakohane kriitika

2010-01-26

Pärnu linnal on mitmesuguseid finantsmajanduslikke probleeme: ebapiisavalt likviidseid vahendeid (raha), linn ei suuda maksta arveid tähtajaks, alates 2007. aastast võlgu elamine, kaugelt valla- ja linnaeelarve seaduses sätestatud 60 protsendi normi ületav võlakoormus ja seoses sellega suur intressikulu, valed finantsmajanduslikud otsused.

Võlgu on elatud varade müügi ja laenude võtmise-pikendamise arvelt. Allasutused on harjunud töötama lahedamalt, kui linna maksumaksjad suudavad seda kinni maksta.

Kahtlemata on oma roll tekkinud olukorras rahandusosakonna kõrgetel ametnikel. Nende ülesanne oleks olnud pakkuda kvaliteetseid prognoose poliitiliste otsuste taustaks ja oma ametialaste teadmiste pinnalt tehtavaid ettepanekuid kaitsta. Täiesti lubamatu on avalikkusele moonutatud info andmine. Kust üldse peaks linnakodanik saama tasakaalustatud infot, kui mitte ametnikelt?

Praegusel juhul täidab linnavalitsus oma põhilist valimislubadust: tasakaalustab eelarvet. Eelarve tasakaal ja võlgade normatiivid tulenevad seadusest. Kõik kärped on tingitud üksnes vajadusest viia linna finantsmajanduslik olukord seadusega vastavusse.

Tulnuks valida, kas rekonstrueerida Rannapark ja Vallikäär või ehitada spordihall. Eelmine linnavalitsus valis kõik ja praegune peab lepinguid täitma ning laene maksma.

Rahandusminister Jürgen Ligi kriitika on asjakohane, kuid praegusel linnavalitsusel ei olnud võimalik Vallikääru ehitust peatada, sest lepingud olid sõlmitud.

Neitsi horoskoope ei usu

2010-01-26

Ettepanek kirjutada arvamuslugu sellest, miks Eesti meedias eksisteerib peaaegu et paranähtuste kultus, jättis mu külmaks. Põhjuseid on alati kaks: a. rumalus, b. harimatus ning lõpuks a. ja b. koos. Sellest pole mõtet ega isegi hea kirjutada, pealegi leidsin teemasse veidi süvenedes, et asi on huvitavam. Esiteks ei aita selline sildistamine nähtust mõista ega ka marginaalseks muuta, pealegi tunnen ma mitut tarka ja haritut inimest, kes loevad regulaarselt horoskoope, ning ka neid, kes ise neid koostavad. Teiseks, mainitud põhjused on tihtipeale ise palju sügavama impulsi tagajärg ja võivad nii mõnigi kord võtta üsna keerukaid vorme.

Näiteks üks minu hea tuttav Venemaal, programmeerijana töötav matemaatik, on kirglik astroloog. Et tal aga ratsionaalse inimesena tekkis vajadus astroloogilist teavet verifitseerida, võttis ta abiks geneetika ud: tema mudeli järgi pärib inimene enda omadused ühelt poolt oma esivanematelt, teiselt poolt on need määratud tähtede seisuga. Niisiis, tuleb koostada programm, mis arvestaks, kuidas esivanemate horoskoobid mõjutavad mingit inimest. See oli mahukas töö, mis kestis üle kümne aasta, ent tulemusi ei andnud (esivanemate horoskoobid ei korreleerunud vastava inimese omaga). Seega tuli ta järeldusele, et geneetika ongi pseudoteadus: omadusi ei saa pärida, kõik tuleneb ainult tähtede seisust.

Hirm ja uudishimu

Eesti meediaruumi probleemiks ei pea ma niivõrd horoskoopide ja muude parateaduste vohamist, kuivõrd seda, et neid ei põlga ära ka kvaliteetväljaanded ja tõsidusele pretendeerivad tele- ja raadiosaated: ka tõsisemate probleemide lahkamisel küsitakse eksperdiarvamust nõidadelt ja posijatelt. Nõiad annavad meditsiinilisi soovitusi ja ennustavad tulevikku, majandusprobleeme kommenteerivad astroloogid, selgeltnägijad ning muud teadmamehed ja -naised.

Tegu on kompleksse nähtusega, millest ma tooksin esile kolm omavahel seotud tahku: kultuuriloolise, psühholoogilise ja teoloogilise. Kultuuriloo seisukohalt tundub olukord Eesti meedias kummaline vaid läänest vaadatuna, kus igasugune esoteerika on kvaliteetväljaannetes välistatud. Kuid postsovetlikus ruumis on see väga tavaline ja Venemaa meedias on seda vaata et Eesti omast rohkem. Kui me vaatame endisi sotsialismimaid, siis ka siin on selged piirid: läänelikum Poola ja Tšehhi kvaliteetmeedia väldib parateadust, samal ajal kui Rumeenias ja Bulgaarias on pilt umbes nagu Eestis.

Psühholoogilisest aspektist rajaneb huvi ennustuste vastu kahel mehhanismil: uudishimul ja hirmul. Tunnetuslikult on tõ-de seotud üksnes juba juhtunud sündmustega. Seega, teada võib ainult minevikku. Soov teada tulevikku on hästi mõistetav ning selles pole midagi taunitavat. Selline soov on küll vastuolus nüüdisaja teadusega, kuid teaduse ajaloos oli see tähtsal kohal ja tihtipeale ka teaduse sündimise oluliseks tõukejõuks: prognoos (pro-gnosis) on gnosis'e üks vanemaid vorme. Eriti terav vajadus sedalaadi teabe järele on inimesel või ühiskonnal, kes kannatab stressiseisundi all. Tulevik on hirmuäratav ja iga samm võib olla saatuslik.

Horoskoopidel, ennetel vms on kahekordne kaitsemehhanism. Esiteks, nad ei ole põhi-mõtteliselt verifitseeritavad: ennustus ei saa osutuda valeks. Õigupoolest ei kehti sellele ratsionaalse teabe verifitseerimise mehhanism. Ameerika psühholoog Burrhus Frederic Skinner kirjeldas ennete toimimist. Te teate, et must kass toob eba-õnne. Te nägite musta kassi, kuid midagi ei juhtunud. Kolm võimalust: te ei pane seda tähelegi, arvate, et vedas või et esialgu vedas. Kui aga juhtub midagi, saab must kass oma kontole järjekordse punkti.

„Maailmalõpuni neli päeva"

Toome ühe näite Eesti lähiminevikust. 7. augustil 1999 andis Postimees Extra peatoimetaja veeru pealkiri teada, et maailmalõpuni on jäänud vaid neli päeva. Ehkki jutt ise oli pigem irooniline, on sama numbri teine lugu, kaht külge hõlmav tähetark Juhan Paju „Planeetide suur rist" päris tõsine: planeetide seis võib lähiajal tuua maailmale üldse ja muuseas ka Eestile tohutuid kataklüsme. Merevee tõus 120-130 meetri võrra on vaid üks paljudest ohtudest. Mingeid kommentaare tähetarga jutule lisatud ei olnud. Sama päeva Luubis aga selgub, et lisaks tähtede seisule on ka Nostradamus ennustanud, et maailmalõpp saabub 1999. aasta augustis. Selle artikli juurde on võetud kolm kommentaari: astronoomilt, astroloogilt ja teadmamehelt. Teadlase Jüri Einasto tõdemus, et planeetide seis ei saa põhjustada vähegi märkimisväärseid maapealseid protsesse, jääb vähemusse. Teadmamees Gunnar Aarma esindab stoitsistlikku seisukohta, astroloog Igor Mang aga ei kahtle: „Loomulikult võtan ma 11. augusti päikesevarjutust väga tõsiselt. Planeetidest moodustuv nn Saatuse rist viitab keerulistele ja kriitilistele olukordadele maailma eri paigus..." Jne. Kui temalt pärast 11. augustit küsiti, miks see ennustus täppi ei läinud, vastas ta vaimus: vara veel hõisata, tuleb ära oodata lähinädalad. See on tüüpiline musta kassi efekt: 11. augustil 1999 ei juhtunud, aga küll see ükskord juhtub. Ja ennäe - ongi masu käes. Nostradamus ei eksi.

Sellele võib lisada veel ühe psühholoogilise mehhanismi: õnnetused juhtuvad sagedamini nendega, kes neid ootavad. Näiteks 13. reedel (mustal reedel) juhtub rohkem tehnilisi avariisid nendes kultuurides, kus vastav ebausk on laialt levinud.

Ebausk on parareligioon

Teoloogia seisukohalt on ebausk üks usu vorme. Evolutsiooniline teoloogia seostab ebauske eelnevate religioossete praktikatega. See tähendab, et autentne paganlus ei ole ebausk. Eba-usuks muutub ta näiteks kristluse või islami kontekstis. Psühholoogiliselt on oluline eristada religioosset ja ebausuga seotud praktikat. Viimasena nimetatuid iseloomustab kahetine hoiak: inimene ühelt poolt nagu usub mingisse nähtusesse, ent teiselt poolt suhtub irooniliselt ja üle-olevalt: loen küll horoskoope, aga pigem meelelahutuseks ja huvitab ka. Ebausk on parareligioon ja Eesti ühiskonnas täidab ta religiooni lünga. Avaldatud statistiliste andmete järgi on Eesti ühiskond EL-is kõige vähem religioosne riik. See on see pinnas, kus löövad õitsele vana ja uus ebausk.