Poliitikute ajaveebid

Aktiivsest vananemisest saab järgmiste kümnendite peamisi märksõnu

2012-05-17

Üha vananev rahvastik on hakanud nii Eestis kui ka mujal Euroopas pakkuma rohkelt kõneainet. Ja loomulikult on arutelud selle üle igati õiged ja vajalikud, sest eakate osakaalu tõus ühiskonnas on aina enam tajutav: 2010. aastal ületas vanemate inimeste osakaal Eesti elanikkonnas esmakordselt 17 % piiri. See on selgelt kasvav suund, mida ei tohi ignoreerida.

Ühelt poolt peame mõtlema, kuidas tõsta sündimust, teisalt aga peame välja töötama konkreetsed lahendused, kuidas võimalikult hästi kohaneda vananeva ühiskonnaga ja mil viisil tagada vanemate inimeste aktiivsem ühiskondlik kaasatus.

Asjalikud arutelud sel teemal juba käivad. Nimelt on käesolev aasta Euroopas pühendatud aktiivsena vananemisele ja põlvkondadevahelisele solidaarsusele; Alates 2009. aastast tähistame 29. aprillil üleeuroopalist põlvkondadevahelise solidaarsuse päeva. Riigikogus arutasime alles hiljuti riiklikult tähtsa küsimusena põlvkondadevahelises solidaarsuses peituvat potentsiaali. Need arutelud ei ole pelgalt sümboolse tähendusega, vaid nende eesmärk on edendada vanemate inimeste suhtes sõbralikku elukeskkonda, samuti leida uusi lahendusi ja ideid, et vananemisega kaasneksid ka omad ning uued võimalused. Kahjuks on praegu nii, et liiga tihti jääb tagaplaanile vanemaealiste potentsiaal, millega ühiskond peaks senisest märksa rohkem arvestama.

Aktiivsena vananemine on kindlasti järgmiste kümnendite märksõna, see on elust rohkema ammutamine - seda kas tööl, kodus või ühiskondlikus tegevuses. Loomulikult ei saa eeldada, et eakas inimene muutub lihtsalt niisama üleöö aktiivseks. Ühiskondlik aktiivsus vanemas eas sõltub eeskätt tervisest. Eesti inimesel on Euroopa üks kõige väiksem tervena elada jäänud aastate arv, mistõttu peame tähelepanu lisaks aktiivsena vananemisele pöörama ka tervena vananemisele. Vabariigi valitsus on aastaks 2015 püstitanud eesmärgi, et meeste eeldatav tervena elatud eluiga kasvaks 57,1 eluaastani ja naistel 62 eluaastani. See oleks ligilähedane Euroopa Liidu keskmisele.

Aktiivsena vananemise üks tähtis osa on konkurentsivõimeline osalemine tööturul. Täna ei ole Eesti, ühiskond eriti aldis erinevate piirangutega inimestele töökohti võimaldama. Kui me tahame eakatele anda võimaluse tööturul aktiivsemalt osaleda, peame tööandjatele selgitama, et ka vanemaealised on täiesti normaalne täisväärtuslik tööjõud. Vanemate aktiivsem tegutsemine tööturul eeldab aga tööturu senisest märksa paindlikumaks muutumist: töökohti tuleb hakata kohandama inimese võimekusega, samuti tuleb edendada kaug-töövõimalusi, mis on muutunud läbi e-lahenduste üha arvestatavamaks. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ka elukestvate õppele, milles osalemine võiks valitsuse kava kohaselt tõusta lähiaastatel juba 20 protsendini.

Üks teema, millest ei ole palju räägitud, on eakate inimeste üksindus. Elu käib nii, et mehed elavad naistest vähem, Eestis isegi rohkem kui kümme aastat. See aga tähendab, et paljud naised kaotavad oma pikaajalise elukaaslase endast sõltumata asjaoludel ning peavad aastaid üksi hakkama saama. Kui ei ole toetamas nooremat peret, siis viib see inimese ühiskondliku aktiivsuse ja elurõõmu kadumiseni.

Põlvkondadevahelise solidaarsuse j a aktiivsuse teema sisuline lahkamine tagab, et põlvkondadevahelised barjäärid ületatakse ja üksmeel erinevate põlvkondade vahel tekitab ühisjõu ja annab võimaluse ühiste eesmärkide nimel tegutseda. Meie ühiskonnas elavad mitmed põlvkonnad ja eakate potentsiaali ning võimaluste avardumine on kindlasti meie riigile, meie rahvuse püsima jäämisele ülimalt vajalik.

Hariduse kättesaadavus on Eesti arengu võtmeküsimuseks

2012-05-16

Hariduse kättesaadavus on Eesti arengu võtmeküsimuseks

Edukas on riik, kes suudab pakkuda kättesaadavat ja kvaliteetset haridust algkoolist kõrgkoolini ning kus heast haridusest ei jää ilma ükski andekas noor, olgu ta pärit Tallinnast, Tartust või meie kõige väiksemast linnast Mõisakülast. Tänane Eesti haridussüsteem annab paraku selge eelise linnakoolide õpilastele, kus tugevate linnakoolide lõpetajad hõivavad ülikoolide tasuta õppes märkimisväärse osa.

Selle tulemusena võib andekas maagümnaasiumi lõpetaja jääda õige napilt kõrgkooli tasuta kohalt välja, ent tasulisel kohal õppimiseks tal rahalisi vahendeid napib. Selline süsteem on selgelt ebaõiglane.

Väikese rahvana ei saa me lubada ühegi andeka inimese jäämist ülikooli ukse taha. Eesti riigi ja rahva arengut silmas pidades peame eelkõige kõrghariduse kättesaadavust oluliselt parandama (ja loomulikult ei tohi see toimuda kvaliteedi arvelt), kuna on selge, et just kõrgharitud inimesed loovad ühiskonnas kõige enam lisandväärtust. Need on inimesed, kes edendavad meie riigi vaimset ja ainelist heaolu.

Täiendavad 3500 tasuta õppekohta

Tagamaks kõikidele andekate inimeste jõudmise ülikooli, on 2013. aasta sügisest tagatud täiskoormusel õppivale üliõpilasele tasuta õpe kõikides Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides. Selle võimaldamiseks luuakse täiendavalt ligi 3500 tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%. Kui seni on olnud tasuta kõrgharidus vaid peamiselt Tallinna ja Tartu eliitkoolide lõpetanud tudengite pärusmaa, siis kõrgharidusreformiga paraneb kõrghariduse kättesaadavus eelkõige just maakoolides õppijatele. Kui siiani pääsesid ülikooli tasuta õppesse üksnes hiilgavate eksamitulemustega keskkoolilõpetajad, siis alates tuleva aasta sügisest on tasuta kohale pääsemine märksa kergem: kõik piisavalt andekad inimesed võetakse ülikooli tasuta õppesse vastu. Täita tuleb vaid ülikooli vastuvõtutingimused.

Tasuta õppimine pole aga päris tingimusteta tasuta. Tasuta õppimise eelduseks on, et üliõpilane õpib kõrgkoolis täiskoormusel. Kui tudeng aga näiteks töölkäimise kõrvalt seda teha ei jõua, maksab ta ülikoolile üksnes oma tegematajäänud ainepunktide eest. Mõne ainepunkti kinnimaksmine ei tohiks käia kellelegi üle jõu, kuna paari ainepunkti rahaline väärtus on kordades odavam, kui terve semestri tasu ning kümnetes kordades madalam, kui kogu kraadi omandamise eest makstav summa. Seetõttu on äärmiselt ebatõenäoline, et tudengil katkeksid õpingud, kui tal mõni aine sooritamata jääb ja ta nende eest ülikoolile maksma peab.

Ainepunktide nõudearvestus saab olema semestrite lõikes kumulatiivne. See tagab õpingute piisava paindlikkuse, kuna juhul kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. See tagab üliõpilasele paindlikkuse. Samuti on tudengitel õigus nõuda, et kõrgkooli poolt oleks tagatud täiskoormuseks vajalikul hulgal ainepunktide sooritamise võimalusi. Ehk ülikool peab tagama täiskoormusel õppe võimalused kõikidele tudengitele.

Et tasuta kõrgharidus oleks kompleksne, kiitis Vabariigi Valitsus heaks vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi, mis jõuab peagi riigikokku menetlemiseks. Tudengi vajaduspõhise õppetoetuse suuruseks saab olema 135 eurot ehk pool Eesti alampalka. Eesmärgiks on, et vajaduspõhised õppetoetused oleksid just neile, kes seda kõige enam vajavad, ning et need jõustuksid samal ajal kõrgharidusreformiga.

President vaidlustas juriidilised nüansid

Eesti Vabariigi President jättis esimesel katsel kõrgharidusreformi välja kuulutamata. Oluline on toonitada, et President ei vaidlustanud kõrgharidusreformi eesmärki ega sisu, vaid tõi eelkõige välja juriidiliste nüansid, mida riigikogu kultuurikomisjon arutas ja vastavad parandused ka sisse viis. Eelnõu sisuline pool, mille eesmärk on tagada kõrghariduse parem kättesaadavus, pole muutunud.

Tehtud parandused annavad üliõpilastele täiendava kindluse ja aluse, mille eest ja millal tohib ülikool õpingute eest tasu küsida. Nii tuuakse õppekulude hüvitamise osas eelnõus konkreetselt välja juhud, millal tekib õppeasutusel õigus üliõpilaselt õppekulusid nõuda.

Samuti lükkus edasi akadeemilist puhkust puudutavate tingimuste rakendumine. Muudatuste kohaselt rakendub õppekava täitmise piirang akadeemilisel puhkusel viibimisel alates 2013/2014. õppeaastast õppeasutusse immatrikuleeritud üliõpilastele ja varasemalt immatrikuleeritud üliõpilastele alates 2016/2017. õppeaastast.

Ei ole kahtlustki, et kõrgharidusreformi puhul on tegemist taasiseseisvunud Eesti olulisema muudatusega kõrghariduskorralduses. Reformiga paraneb kõrghariduse kvaliteet, tõuseb efektiivsus ning mis kõige tähtsam: luuakse senisest märksa enam kättesaadavamad õppimisvõimalused kõigile andekatele inimestele.

Ettevõtlikkus on eelkõige mõttemall

2012-05-16

Kuigi suurettevõtete edulugudest ja hiiglaslikest investeeringutest räägitakse palju, on Eesti majanduse tegelikuks mootoriks just väikese ja keskmise suurusega ettevõtted.

Väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes on hõivatud 79% erasektori töötajatest, mis on rohkem kui 300 000 eestimaalast. Just need ettevõtted loovad suure osa töökohtadest, nende ettevõtete osakaal ekspordis on üle 70% ning nende loodud lisandväärtus on 5,9 miljardit eurot, mis moodustab kõigi siin tegutsevate ettevõtete loodud lisandväärtusest 76%. Need on aukartust äratavad numbrid.

Eesti riigi rikkus ei põhine naftal, maagaasil, kullal või mõnel muul maavaral. See põhineb meie inimeste ettevõtlikkusel ja lisandväärtusel, mida meie ettevõtted tekitavad. Kui tahame, et Eestil läheks majanduslikult hästi, peab minema hästi ka Eesti ettevõtetel. Selleks on esmatähtis panustada ettevõtluskeskkonda - et see oleks stabiilne ja äritegevust soosiv.

Ettevõtluskeskkonna puhul on üheks keskseks küsimuseks riigi maksupoliitika. Poliitikauuringute keskuse Praxise tehtud väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumuste uuringu järgi valmistab enamikule ettevõtetele probleeme suur maksukoormus. Eestile on viimasel kahel kümnendil toonud edu ühetaoline ja madal tulumaks ja on selge, et igasugune maksutõus ühtegi ettevõtjat ei rõõmustaks. Vastupidi.

Murekohaks tööjõu maksukoormus

Nagu selgub eelpool mainitud Praxise uuringust, on ettevõtjate jaoks oluline, et leitakse võimalusi, kuidas makse veelgi langetada. Eestis on tööandjatele murekohaks küllaltki kõrge tööjõu maksukoormus. See loob olukorra, kus tööandja peab iga inimese palkamist enne kümme korda kaaluma - kas see on majanduslikult ikka otstarbekas. Tööjõu maksukoormuse langetamine on järgmine väljakutse, mis meil ees seisab.

Lisaks maksude alandamisele on väga oluline tagada turul võrdsed konkurentsitingimused. Eesti on väga väike riik ja tihti ei ole meie turu väiksuse tõttu meil teatud valdkondades piisavalt konkurentsi. See omakorda annab võimaluse suurtel ettevõtetel omandada kiiresti suur turuosa ehk peaaegu monopoolne seisund. Kui nüüd riik soosib läbi seadusandluse veel neid monopole, siis võime tugevast väikeettevõtlusest unistama jäädagi. Oluline on, et kõik mängiksid võrdsete reeglite järgi.

Riik saab seadustega küll parandada ettevõtluskeskkonda, kuid väga palju sõltub inimestest endist. Suhtumist, et kõigis minu hädades on süüdi riik, mitte mina ise, kohtab kahjuks järjest rohkem. Ettevõtlikkus on eelkõige mõttemall, mille tähtsustamine peab algama juba maast madalast.

Kui tahame paremini elada, siis tuleb juba lasteaiast saati ergutada ja suunata lapsi ettevõtlikkusele ja hinnata nende aktiivset ellusuhtumist. Koolides tuleks senisest enam rõhku panna praktikale ja tuua noortele teooria kõrvale ka näiteid elust enesest - et noored seostaksid omandatud reaalse eluga. Ainult nii kasvab peale uus tegus põlvkond, kes julgeb vastu võtta otsuseid ja seda palju räägitud lisandväärtust ise juurde luua.

Rohkem koolitusi!

Tänased noored on ju need, kes praegustele tööinimestele hiljem pensione maksma hakkavad ja kui nad piltlikult öeldes ettevõtteid ja töökohti ei loo, siis pole ka tulevikus normaalseid pensione oodata, rääkimata konkurentsivõimelistest avaliku sektori palkadest.

On selge, et ettevõtlikkus peab käima käsikäes kompetentsiga, mistõttu tuleb tähelepanu pöörata kvalifitseeritud tööjõu arendamisele. Võtmekohaks on koolitused, mida väike- ja keskmise suurusega ettevõtted teevad võrreldes suurettevõtetega tunduvalt vähem. Ometi teavad edukad ettevõtjad, et ettevõtte edulugu saab alguse ikkagi juhist ja seejärel kvalifitseeritud tööjõust.

On probleem, kui ettevõtte omanikud ja juhtivtöötajad ise ei leia vajadust täiendkoolituste jaoks. Juhtivtöötajad peaksid jooksvalt ettevõtlust puudutavate seirete ja uuringutega ennast kursis hoidma. Siin on riik juba väga palju ära teinud, lausa ettevõtjatele kandikul tulevikusuundumused ja arenguvõimalused kätte toonud - näiteks Arengufondi või EAS-i kaudu.

Eesti tugevuseks on meie edukad väike- ja keskmise suurusega ettevõtted, kes julgevad areneda ning kasvada ja ka välisturgusid vallutada. Nende ettevõtete olemasolu, eriti aga juurdekasv, on riigi head käekäiku silmas pidades elulise tähtsusega. Kui me tahame olla innovaatiline Põhjamaa riik, peame looma parimad tingimused ettevõtluse arenguks. Me ei sa jääda puhkama vanadele saavutustele, vaid peame leidma võimalusi pidevalt edasi liikumiseks. Vastasel juhul me jäämegi alatiseks teisi riike endale eeskujuks tooma.

Tasuta kõrghariduse maskid on langenud

2012-05-14

Tasuta kõrgharidus Eestis on saanud seaduseks - kõigil on alates järgmisest aastast võimalik õppida ülikoolis eestikeelsetel õppekavadel tasuta.

Eesti tegi sellega põhimõttelise valiku astuda Põhjamaadega samasse ritta. Eriti tähelepanuväärseks teeb meie valiku tasuta kõrgharidusele see, et mitmel pool on kõrghariduse õppemakse viimastel aegadel hoopis tõstetud. Väikesele rahvale nagu eesti rahvas on eriti oluline, et mitte ükski anne kaotsi ei läheks - eeskätt sellest vajadusest tulenevalt ongi meie valik tasuta haridus koos vajaduspõhiste õppetoetustega. Majanduslikel põhjustel ei tohi kellelgi jääda kõrgharidus omandamata.

Seda üllatavam on Delfi juhtkirja (10.05) eksitav tõdemus, et „jutt tasuta kõrgharidusest on samasugune mask, nagu see, mida suurema osa ajast võiks kanda perevägivalda harrastav ja muidu igati ontlik naabrimees". Vabandust - riigi rahastamist kõrgharidusse suurendatakse üle 25%, kättesaadavust parandatakse (2015. aastal on tasuta õppekohti esmakursuslastele rohkem kui on gümnaasiumilõpetajaid kokku) ja kõikidele pakutakse võimalust tasuta normaalaja jooksul õppida.

Siinkohal küsiks Delfi toimetuselt, et milliste faktide või väidete alusel on tasuta kõrgharidus teie arvates vaid mask? Lisaks pani kõnealune juhtikiri tasuta kõrgharidusele ette efektiivsuse tagaajamise (ehkki vastupidine eesmärk olnuks vast imelik, või kuidas?). Kui Eesti parlament tundub väheusutav, siis vaatleme, kuidas pakutakse tasuta kõrgharidust Soomes ja Rootsis, meile lähimates arenenud riikides, kellest ka palju eeskuju võetud sai.

Rootsi ülikooliseadus ütleb paragrahvis 4, et õpingud Rootsi riiklikes ülikoolides on õppemaksuvabad Euroopa Liidu ja Šveitsi kodanikele. Teistelt on õppemaksu võtmine ülikoolidele sisuliselt kohustus. Eesti erineb siinkohal, kuna meil kodakondsuse järgi vahet ei tehta ja ka kohalikel hallipassimeestel või India kodanikel on õigus tasuta õppida. Rootsi reguleerib õppetööst eemaldamist erinevalt Eestist ka käitumise järgi. Õpingutelt peavad ülikoolid eemaldama mitte ainult õppemaksuvõlgnikud, vaid ka näiteks napsutavad, laamendavad või vägivaldsed üliõpilased (paragrahv 6 jt). Näiteks peatükist 10 ilmneb, et distsiplinaarkaristuse korras saab üliõpilase kuni 6 kuuks õppetööst kõrvaldada, kui ta on häirinud rahu raamatukogus või kedagi seksuaalselt ahistanud.

Peaaegu ühesugune on Eesti ja Rootsi lähenemine "efektiivsusele" - koolis käies tuleb õppida ja kool ära lõpetada. Rootsi ülikooliseaduse kuues peatükk paragrahv kaks ütleb lisaks, et tasuta õppimine tähendab õppimist täie tõsidusega: seaduse kohaselt on õppeaasta pikkus 40 nädalat, mis vastab 60 ainepunktile. Erinevus Eestiga on selles, et Rootsis käib arvestus ainepunktide järgi õppeaasta lõikes, Eestis semestri lõikes - ent samal ajal on semestri pikkus Eestis uue seaduse järgi ülikooli enda otsustada. Semestri pikkust võib ülikool sättida ka õppekavati erinevaks, seega on kokkuvõttes olukord praktiliselt sama.

Soome ülikooliseaduses on samuti paragrahvis 8 selgelt kirjas, et riigikeeles ülikooliõpingud on tasuta (alates 2013 rakendub Rootsiga sarnane piirang, kus väljastpoolt Euroopa Liitu tulijad peavad õpingud kinni maksma). Samas on väga täpselt paigas õppeaeg - paragrahv 40 loetleb üksikasjalikult, et bakalaureuseõpe peab olema tehtud 3 aastaga, magistrantuuri pikkus endiselt 2 aastat. Seaduse tasemel tuuakse välja erisused, näiteks kunstierialadel võib see aeg olla 3,5 aastat. Paragrahvis 41 tuuakse väikesed leevendused - kogu õppeaega võib pikendada erinevatel põhjustel kuni 2 aasta võrra. Sinna hulka ei mahu sõjaväeteenistus või laste kasvatamine, mida käsitletakse eraldi juhtudena.

Aga mida teha siis, kui ettenähtud ajaga kõrgema kooliga ühele poole ei saa? Põhimõtteliselt jääbki kaks valikut - kas üldse mitte õppida, see tähendab et saada ülikoolist „välja visatud" või siiski õppida, aga osaajaga, töö kõrvalt ja seda osadel juhtudel tasu eest. Eesti valis teise tee - enne eksmatrikuleerimist on tudengitel võimalus õppida omas tempos, ja sellise personaalse vastutuleku eest on ülikoolil õigus - mitte kohustus, aga õigus! - küsida ka rangelt reglementeeritud ülemmääraga proportsionaalset õppemaksu tegematajäänud ainepunktide eest.

Delfi toob oma juhtkirjas veel mõned eksitavad postulaadid, nagu näiteks: „seadus ei tõsta kõrghariduse kvaliteeti, vaid asendab lihtsalt eraraha riigi rahaga". Kvaliteedist kirjutamine vajab pikemalt selgitust, ent piirdugem siinkohal rõõmustamisega, et tõepoolest asendub erarahastus suures osas täiendava riigipoolse rahastusega - ja jääb alles ka võimalus kaasata erarahastust.

Kokkuvõttes - tasuta kõrgharidus pole mask, millega oleks tarvis midagi varjata. Tasuta kõrgharidus on reaalne riigi täiendava rahalise toega haridusvalik, mis võimaldab õppida ülikoolis ilma õppemaksuta ja mis võimaldab edasijõudmatuse korral valida eksmatrikuleerimise asemel osaajaga õppe. Jagugu meil ainult noori inimesi, et kõiki neid võimalusi tarmukalt ära kasutada!

Haldusreformiga edasi

2012-05-14

Haldusreformi on Eestis püütud läbi viia juba rohkem kui kümmekond aastat, kuid poliitilise kokkuleppe puudumise tõttu ei ole ettevõtmist edu saatnud.

Vahepeal on elu omasoodu läinud, mistõttu ei pruugi eelmise kümnendi alguses tehtud reformikavad nüüdisaega enam sobidagi. Mõneti on ju isegi hea, et haldusreformiga nii palju aega on kulunud. Saab kiirustamisvigu vältida.

Raske on öelda, mis olnuks praegu teisiti, kui 2001. aastal oleks omavalitsuste sundliitmine läbi viidud.

Optimistid usuvad, et omavalitsused oleksid tänu sellele tugevamad, suudaksid pakkuda paremat avalikku teenust. Pessimistid jällegi, et see oleks ääremaastumist veelgi kiirendanud.

Oluline on hoopis omavalitsuste praegune seis ja nende väljavaated: vaatamata majandusbuumis tehtud investeeringutele sotsiaalsesse taristusse, seisab enamik valdu silmitsi rahvastiku vähenemisega.

Avaliku teenuse kättesaadavus

Inimeste koondumine suurematesse keskustesse on loonud paradoksaalse olukorra, kus avaliku teenuse osutamine on häiritud nii nendes omavalitsustes, kust inimesed lahkuvad, kui ka nendes, kuhu nad kolivad.

Ühelt poolt tulumaksulaekumise vähenemise tõttu, skaala teises otsas ei suuda omavalitsused nii kiiresti suurendada teenuste mahtu.

Võimalusi edasi minna on riigil kaks: suurendada toetust nendele omavalitsustele, kuhu inimesed massiliselt kolivad või jätkata praegusel põhimõttel, et avalik teenus on võimalikult hästi kättesaadav üle riigi.

Esimene valik oleks kõige lihtsam ja efektiivsem. Riik teataks avalikult, et Eesti teatud piirkondades ei ole avalik teenus kättesaadav ja seal elamine on n-ö inimese enda risk.

Mahajäänud (mahajäetud) kohtades ei ole ega saa olema lasteaedu, koole, toimivat ühistransporti, esmaabi ega päästeteenust... Seevastu oleks aga arenenud piirkondades avalikud teenused esmaklassilised.

Kas see vastab meie ettekujutusele Eestist? Kindlasti mitte. Soovime ju näha oma maad sellisena, kus kõik piirkonnad elavad - kes paremini, kes halvemini, aga ikkagi elavad.

See ei tähenda, et riik suurendab valimatult kulutusi avalikule teenusele. See tähendab Eesti halduskorralduse uut lahtimõtestamist ning kohandamist. Mis on möödapääsmatu.

Eesti praegused 15 maakonda on 20 aasta jooksul tõestanud oma elujõulisust.

Maakond on üks tähtsamaid tahke, mille järgi inimene end määratleb. Kuigi nende suurus on rahvaarvu järgi üsna erinev, on iga maakond eraldi võttes arvestatav majanduslik üksus.

Maakond peakski olema Eesti uue regionaalhalduskorralduse alus.

Koos 2017. aasta kohalike valimistega võiksid maakonnad võtta üle omavalitsuse ülesanded ja õigused. See ei tähenda, et praegused vallad kaoksid kaduvikku. Kui nad vahepeal ei otsusta ühineda, saaksid neist reformi tulemusel nn osavallad.

See looks olukorra, kus üks osa otsusest langetatakse nn suurvalla tasandil ja teine osa osavalla tasandil sõltuvalt sellest, kuidas on üht või teist valdkonda mõistlik korraldada.

Osavalla ülesandeks võiks näiteks olla sotsiaalhoolekande küsimuste lahendamine. Igal osavallal peaks olema ka vallavanem, vallasekretär.

Nemad oleksid lüli kohaliku elaniku ja maakonnakeskuses asuva omavalitsuse vahel. Millised ametnikud veel peaksid tööle jääma, sõltuks kohalikust eripärast ja vajadusest.

Seevastu näiteks arstiabi, hariduse, ühistranspordi jmt suurema valdkonna korraldamine võiks käia maakondlikul tasandil.

Maakondlik omavalitsus oleks võimalik komplekteerida parimate spetsialistidega, kes teenindaksid inimesi nii maakonna keskuses kui korraldaksid vastuvõtte osavaldades.

Kindlasti ei tohiks seada eesmärki, et uued suurvallad on täpselt praeguste maakondade piires. Siin tuleks vaadata ikka seda, kus on tõmbekeskused.

2017. aastal toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel peaks jääma mandaadid praeguste omavalitsuste piiridesse. See kindlustaks, et igast piirkonnast oleks esindaja volikogus.

Et vallavanemale anda tugevam mandaat, võiks ta olla valitud otse rahva poolt: siis ei peaks tõmblema poliitikatuultes. Nn osavallavanema määraks uus valitav volikogu, aga sama piirkonna saadikutel peaks olema vetoõigus esimese kahe kandidaadi puhul.

Sama süsteemi, kasutati maavanema määramisel, kui vetoõigus oli kohalikul omavalitsuste liidul.)

Kohalikud olud muutuvad tähtsamaks

Riigi kontrolli maakondliku omavalitsuse otsuste üle jääks tegema maasekretär oma bürooga, ent maavalitsus lõpetaks praegusel kujul tegevuse, sest nende funktsioonid võtaks üle uus omavalitsus.

Maavalitsuste asemele tuleks luua riigi regionaalsed esindused eesotsas maavanemaga, kellega tuleks kooskõlastada kõik tähtsamad otsused, mida riik regioonis planeerib.

See looks olukorra, kus riigiametid peaksid oma struktuurimuutuste läbiviimisel arvestama rohkem kohalike oludega.

Viis aastat peaks olema piisav aeg, et need lahendused ellu viia ja samas ka võimaldama ametnikel teha otsuseid, kuidas ja kus nad näevad ennast viie aasta pärast.

Väljapakutud lahendus ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll aga muudaks selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks, ja mis peamine, võimaldaks edaspidi saada inimestel kvaliteetset avalikku teenust.

Venemaa ennustamatus ja Eesti

2012-05-08

Vladimir Putini naasmine Venemaa presidendiks polnud naaberriigi käekäiku tundvatele inimestele mingiks üllatuseks. Juba president Dmitri Medvedevi esimestel töönädalatel oli ilmne, et Putin naaseb varem või hiljem tema tegelikku võimupositsiooni tähistavale ametikohale.

Mõneti on uskumatu, et mitmetes meie läänepartnerite pealinnades usuti kuni viimase hetkeni, et Medvedev näitab iseloomu ning kandideerib Putini vastu uutel valimistel. Äsja kuulsin Ühendriikides viibides, et 2011. aasta septembris väljaöeldud tandemi positsioonivahetus oli nii mõnelegi Venemaa suunalise poliitika arhitektile tõsiseks šokiks.

Või veel varemgi. 2008. aasta suvel, kohe pärast Medvedevi presidendiks tõusmist, osalesin Londonis ühel kinnisel seminaril. Ka seal oli tõsimeelsete analüütikute hinnangul Medvedev täiesti uue põlvkonna esindaja ning muutuste kuulutaja. Julgesin siis olla skeptiline, jäädes peaaegu ainukeseks. Elu näitas, kellel oli õigus.

Putini naasmine presidendiametisse polnud seekord siiski pilvitu. Veel aasta tagasi oli keeruline ette näha, et Venemaa ärkav keskklass endast nii kiiresti ja nii jõuliselt märku annab. Sotsioloog Mihhail Dmitrijev oli juba läinud suve hakul hoiatanud, et eriti suurlinnades viimase kümnendiga jõudsalt kasvanud keskklass soovib olla senisest sõnakam ja ühiskondlikult aktiivsem.

Dmitrijevi hinnangul kuulub ainuüksi Moskva elanikest keskklassi 40 protsenti, teistes suuremates linnades kuni kolmandik. Dmitrijev arvas siis, et valimiste järel tuleb uuel presidendil vastakuti olla tõsise legitiimsuskriisiga, kuna needsamad keskklassi esindajad ei leia kitsastesse raamidesse surutud poliitilisest reaalsusest endale piisavat väljundit.

Sotsioloogidel oli õigus, kuid nad ei suutnud ette näha, et rahulolematus nii kiiresti ja nii massiliselt väljendub. Paljudel lõi mõõdiku punasesse Ühtse Venemaa kongress läinud aasta septembris, kus Putin ja Medvedev teatasid kohtadevahetusest, ning riigiduuma valimiste järgselt avalikkuse ette jõudnud arvukad tõendid võltsimistest. Keskklass andis märku - uude ähvardavasse stagnaaega ei taheta oma elu matta.

Nii on täna olukord, kus 4. märtsi presidendivalimised on suure tõenäosusega üksnes vaheetapp pikaajalisemas sündmuste ahelas. 7. mail presidendiametisse tagasi vannutatav Putin lihtsalt ei saa neid meeleolusid arvestamata jätta.

Esimesed viited sellele, et protestimeeleoludele on Kremlis mõneti järele antud, viitavad parteide registreerimise lihtsustamise ja valimiskünnise alandamise sammud. Samas on see siiski vaid esmane kosmeetika, mis pigem on suunatud opositsiooni lõhestamisele kui tegelikule poliitilisele moderniseerumisele.

Vajadus laiemaulatuslike poliitiliste reformide järele näib aga ilmne. Venemaa majandusel on küll head väljavaated, kuid korruptsiooni väga kõrge tase ning poliitiliste vabaduste piiratus ei luba kindlasti seda potentsiaali parimal moel rakendada. Jätkuvalt suur sõltuvus toorainemüügist seab suured lubatud kulutused, sealhulgas kaitsekulude kasvatamise enam kui 500 miljardi euro võrra eeloleva kümnendi jooksul, tõsisesse ohtu.

Kui siia lisada veel väga tõsised sisemised väljakutsed nagu demograafiline surutis, võõraviha kasvutendentsid, jätkuvalt pingeline olukord Põhja-Kaukaasias ning terve rida muid ressursinõudlikke teemasid, siis saab Putini päevakord olema väga ja väga keeruline.

Muidugi võib siia vastu öelda, et ka varasemad kümme aastat pole olnud kergemate killast. Teatud määral on Putini ajastu olnud just selle sama protestimeelse keskklassi kujunemise tipphetkeks. Naftahindade hea konjunktuur ning sisemajanduse edenemine on tõstnud Venemaa kindlasti uuele arengutasemele võrreldes kasvõi tormiliste 90ndatega.

Ei maksa unustada, et ühiskonna sisemisele dünaamikale on oma jälje jätnud ka näiteks internetikogukonna kiire kasv Venemaal. Kui veel 2000. aastal oli Venemaa elanikest ühendatud lairiba võrku paar protsenti, siis täna on see jõudnud juba pooleni. Just tänu internetile on keskklass suutnud oma meeleolusid ja arvamusi nähtavale tuua ning massiaktsioone korraldada.

Kuid mis saab edasi? Ennustamine on tänamatu tegevus, seda eriti Venemaa puhul. Viimased kuud on selle sõnakaks kinnituseks. Tõenäoliselt protestimeelsus ei vaibu, sest keskklass, nagu öeldud, on tegelikus ärkamises ning muutus, mille tõid esile valimisjärgsed meeleavaldused, on pigem põhimõttelist laadi. Samas on hetkel väga raske eeldada, et see võiks endaga kaasa tuua paradigmaatilisi muutusi Venemaa sisepoliitikas.

Teisalt on sisemised segadused ja väljakutsed Venemaa liidritele varasemas ajaloos olnud ettekäändeks, et suunata rahvast ühendav tegevus välispoliitikasse. Väliste vaenlaste või vastaste teemas pole midagi uut ning seda nägime ehedalt ka möödunud valimiste eel. Läänevastane retoorika ja ka teatud sammud paraku viitavad, et Moskval püsib jätkuv soov ajaloolist inertsi pigem ära kasutada kui paradigmaatilisi muutusi esile kutsuda.

Suure tõenäosusega võib eeldada, et Venemaa suunab lähematel aastatel oma tähelepanu mõju kasvatamisele eeskätt Ukrainas, Lõuna-Kaukaasias, aga teatud määral ka Balti riikides. Meile ja meie liitlastele ei tohi seejuures jääda tähelepanuta, et Venemaa on juba paigaldanud Kaliningradi oblastisse moodsa õhutõrjekompleksi S400-Triumf, mis on võimeline tõsiselt häirima NATO ühtse õhuruumi julgeolekut.

Selles valguses on mõistagi väga raske eeldada, et Eesti-Vene kahepoolsete suhete poliitilisel tipptasandil võiks lähemal ajal toimuda põhimõttelisi muutusi. Seejuures pole küsimus mitte Tallinnas. Meie soov on olnud ja on jätkuvalt omada kõigi oma naabritega heanaaberlikke ning vastastikku kasutoovaid suhteid. Paraku on aga Venemaa juhtkond olnud kinni Nõukogude Liidu lagunemise kui geopoliitilise katastroofi müüdis.

Kuid see objektiivselt keeruline seis ei peaks sundima meid liigsele passiivsusele. Mida vähem on meil Venemaaga laual lahendamata probleeme, seda parem. Et seda saavutada, tuleb eeskätt panustada diplomaatiale. Ma arvan, et väikeste sammude taktika on siiani kenasti ennast õigustanud ning seda suunda peaksime ka järjekindlalt jätkama. Üheks nendest on näiteks ka riigikogu väliskomisjoni initsiatiiv taaselustada dialoog Venemaa kolleegidega, mis katkes 2007. aasta kevadel. Esimesed sammud on siin tehtud ning ehk juba sellel aastal võib toimuda üle pika aja esimene kohtumine.

Vanemapension on õiglane ja hooliv

2012-05-07

EESTIS KORRALDAS emadepäeva piduliku tähistamise esimest korda 1922. aastal Helmi Mäelo. Nõukogude ajal pandi emadepäev põlu alla, ent okupatsiooniaastate lõpul hakati seda uuesti pidama. Nii eelmise sajandi algul kui lõpul võeti see emasid austav perepüha kiiresti omaks.

On selge, et laste kasvatamine on tõsine asi ja selle kõrvalt pole alati võimalik täiskoormusega palgatööl käia. Mõnda aega on ema täiesti lapse päralt ning ka hiljem pühendavad vanemad järglastele märkimisväärselt palju aega, raha ja energiat. See on mõistagi rõõmus kohustus, kuid ühiskond peab seda tööd väärtustama sagedamini kui korra aastas emadepäeval.

LAPSI KASVATADES pole vanematel mõnda aega võimalik palgatööle pühenduda ning seetõttu jääb väiksemaks ka nende vanaduspension. Eestis valitseb kummaline olukord: pensionilisa makstakse ainult enne 1991. aastat sündinud laste kasvatamise eest, nagu oleks vabas Eestis sündinute eest hoolitsemine vähem tähtis.

Et õiglus jalule seada, kirjutas Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) valijatega sõlmitud lepingusse ettepaneku maksta kõigile vanematele pensionilisa ehk vanemapensioni. Nüüd on nimetatud seaduseelnõu riigikogus.

Selle järgi makstakse enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale ühe lapse korral aastas 184.80 eurot, kahe lapse puhul 369.60 eurot ning kolme lapse puhul 554.40 eurot pensionilisa. 2013. aastal ja hiljem sündinute vanemale makstakse kolme aasta jooksul teise pensionisambasse 1134 eurot. Kahe lapsega vanema puhul tähendab see aastas rohkem kui üht lisapensioni ehk 13. pensioni.

NÜÜD, MIL vanemapensioni eelnõu on jõudnud riigikokku ja selle üle on üksikasjalikumalt arutletud, olen kohanud eksiarvamusi ja valeväiteid, mis vajavad selgitamist.

Esiteks: vanemapension olevat ebaõiglane.

Eesti rahva kestmiseks on vaja, et meil sünniks aastas praegusest vähemalt mõni tuhat last rohkem. Üldlevinud arusaamade järgi on sündimus arenenud ühiskondades suurem siis, kui rahvas tunneb end turvaliselt ja stabiilselt. Üks võimalus kindlustunnet suurendada on näidata ühiskonna solidaarsust ning hinnata vanema tööd lisapensioniga.

Mind üllatab ja ehmatab väide, nagu oleks pensionilisa maksmine ebaõiglane nende suhtes, kellel pole lapsi. Vastupidi: selle abil me just kaotame seni valitsenud ebaõigluse, mille puhul lapsevanemad saavad tulevikus teenimatult väiksemat vanaduspensioni.

Ka meie riigi president on seadnud seaduse õigluse kahtluse alla ning temal on õigus jätta see välja kuulutamata. Kummatigi saab ta seda teha vaid siis, kui see on vastuolus põhiseadusega.

Palusin seda kommenteerida professor Lauri Lepikul. Tema viitas tõigale, et Eesti on ühinenud Euroopa sotsiaalhartaga, milles on rõhutatud, et sotsiaalkindlustuse tingimusi määrates tuleb arvestada inimeste perekondlike kohustuste täitmist. Nii et vanemapensioni maksmine on põhjendatav nii eesti talupojamõistuse kui euroopalike väärtuste ja seadustega, mille täitmist näeb ette ka meie põhiseadus.

TEISEKS: VANEMAPENSION tulevat teiste pensionide arvelt ning seetõttu jäävat edaspidi muud pensionitõusud ära.

See väide on väär. Lisa makstakse vanematele nii staažiaasta komponendi kui teise pensionisamba maksete puhul teistest riigi tuludest ning kogutud sotsiaalmaksu selleks ei kasutata. Korraline pensionitõus arvutatakse igal kevadel eelmise aasta sotsiaalmaksu laekumiste järgi.

Kolmandaks: vanemapensioni suurus sõltuvat vanema töötasust.

Ka see pole tõsi. Laste kasvatamise eest makstav lisa on üdini solidaarne. Seda makstakse, sõltumata teenitud palga suurusest, ning selle määrab staažiaasta hind, mis on kõigil ühesugune. Alles sündivate laste eest teise pensionisambasse tehtavad maksed arvutatakse samuti riigi keskmisest palgast.

Neljandaks: vanemapensioni saavat kasutada ainult ema.

Ka enne 1991. aastat sündinud laste eest makstav lisa on võimalik liita isa pensionile. Samamoodi jääb edaspidigi. Ühtlasi on lubatud selle summa saajat muuta. Pensionilisa saab ümber vormistada sõltuvalt sellest, kumb läheb varem pensionile, või juhul kui üks vanem sureb.

LOODAN, ET riigikogus öeldakse menetlemise ajal julgelt välja kõik küsimused ja kahtlused. Siis on võimalik anda eelnõule vajalik lihv ning hajutada hirmud.

Vanemapensioni algidee oli kirjas juba 1992. aastal Isamaa valimisprogrammis. Selles seisis: «Isamaa on seisukohal, et laste kasvatamine on ühiskonna seisukohalt kasulik töö. Pensioni makstes tuleb arvestada lastega kodus oldud aastaid.»

Ehk oleme õppinud viimase 20 aastaga laste kasvatamist tähtsamaks pidama ja vanemapensioni idee on saanud ühiskonnas piisavalt küpseks, et võiksime eelnõu 2012. aasta kevadel seadusena vastu võtta.

Kohtuskäimine peab muutuma odavamaks, menetlus kiiremaks

2012-05-06

Eelnõuga tehakse muudatusi kokku kuues seaduses. Piirdun siin olulisemate uute aspektidega ning kutsun inimesi üles tutvuma eelnõu ja selle seletuskirjaga riigikogu kodulehel.

Riigilõivud mõistlikumaks

Euroopas rakendatakse kahesuguseid riigilõivumäärade kehtestamise süsteeme. Esiteks fikseeritud riigilõivumäärade kehtestamise süsteem ja teiseks vara väärtusest (asja hinnast) tulenevate riigilõivumäärade kehtestamise süsteem. Eestis on kasutusel viimane ja selle printsiibiga ka jätkatakse.

Kui võrrelda Eestit ja teisi Euroopa riike, kus on samuti asja väärtusest sõltuv lõivude süsteem, siis saab järeldada, et väiksema hinnaga tsiviilasjade puhul (kuni 639,11 euro suurused nõuded) ei erine riigilõivude suurused teiste ELi riikide omast märkimisväärselt. Seevastu näiteks tsiviilasja avalduse esitamise eest, mille hind on kuni 28 760,24 eurot, on nõutav riigilõiv Eestis 2876,02 eurot, samas kui võrdlusaluste riikide keskmise lõivu suurus on 745,10 eurot. Seega on nimetatud hinnaga asja avalduse esitamiselt nõutav riigilõivude vahe Eesti ja võrdlusaluste riikide vahel 285,99%.

Suuremate nõuete poole liikudes on näha, et Eesti ja teiste võrdlusaluste riikide riigilõivude vahe suureneb. Keskmiselt on riigilõivude vahe Eesti ja võrdlusaluste riikide vahel 334,93%.

Eelnõu kohaselt oleks artiklis näitena toodud 28760,24eurose asja uus riigilõiv elektroonilise avalduse esitamise puhul 850 eurot ja tavapärasel viisil esitamise puhul 1000 eurot.

Eelnõuga välja pakutud riigilõivud on vara väärtusest lähtuvalt arvestatavate riigilõivudega Euroopa riikide keskmiste riigilõivude lähedased. Samuti on ebamõistlikud ümardamata riigilõivumäärad. Need puudused antud eelnõuga kõrvaldatud saavadki.

Üks suurem muudatus riigilõivumääradega seonduvalt eelnõus on tsiviilasjade puhul ette nähtud põhimõte, et esitades avalduse avaliku e-toimiku infosüsteemi (edaspidi AET) kaudu, kehtivad soodsamad riigilõivumäärad võrreldes teiste avalduse esitamise viisidega, nii nagu ülalpool toodud näites (1000 euro asemel 850 eurot). AETi kaudu avalduse esitamisel täidavad menetlusosalised ära kohtute infosüsteemi andmestiku ning süsteem saab teha mitmeid automaatkontrolle (nt allkiri ja riigilõivu tasumine). Nimetatud ülesandeid täidavad praegu kohtuametnikud, seega väheneb selle tulemusena kohtute töökoormus.

Kättetoimetamise võimalused avaramaks

Näiteks odavneb abielu lahutamine. Kui abielu on ühel pool, aga lahutada ilma kohtuta ei õnnestu, siis eelnõuga sätestatakse, et hagiavalduse esitamisel abielu lahutamiseks ja lahutusega seotud asjaolude üle oleva vaidluse lahendamiseks, välja arvatud perekonnaseaduse alusel soetisvara tasaarvestamiseks või ühisvara jagamiseks, tasutakse riigilõivu üldmääras 100 eurot. Kui eelnimetatud hagiavaldus esitatakse elektrooniliselt AETi kaudu, tasutakse riigilõivu 75 eurot. Täna on selline riigilõiv 319,55 eurot. Väike positiivne noot selle ebameeldiva asjatoimetuse juurde.

Tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel töötaja poolt tööandja vastu pankrotiavalduse esitamisel peab riigilõivu tasuma senise 383,46 euro asemel 10 eurot üldmääras, avaliku e-toimiku kaudu esitades 5 eurot.

Kehtiva seaduse kohaselt on kohus sageli pandud olukorda, kus temal lasub ainuvastutus dokumentide kättetoimetamise eest. Menetlusosaline, kelle huvides peaks olema menetluse kulgemine ning kes pärast võib kohtu aeglase ja ebaefektiivse tegutsemise peale kaevata, ei pea omalt poolt midagi tegema. Arvestades, et rahvastikuregistri mittevastavus tegelikkusele muudab kättetoimetamise väga töömahukaks ülesandeks, kulutavad kohtunikud ja nendega koos töötavad ametnikud ebaproportsionaalselt suure osa oma ajast dokumentide kättetoimetamisele, sh kostjate otsimisele.

Eelnõus reguleeritakse kohtute ja menetlusosaliste jaoks täpsemalt elektrooniline kättetoimetamine ning luuakse paremad regulatiivsed eeldused selleks loodud infosüsteemi (AET) võimalikult tõhusaks rakendamiseks. Tänapäeva globaliseerumise tingimustes liiguvad inimesed palju ringi ja seetõttu ei pruugi neil olla kindlat elukohta. Küll aga on neil elektronposti aadress või on nad suhtlusportaali liikmed, nii on elektrooniline kättetoimetamine muutunud väga aktuaalseks. See küll ei tähenda, et kõik saavad saadetud kohtuteateid teie Facebooki seinalt lugeda.

Perede turvalisema tuleviku poole

2012-05-05

Eesti perepoliitika peamine eesmärk on tagada terves riigis võimalikult head tingimused selleks, et lastest sirguksid täisväärtuslikud kodanikud, kes võtavad oma vanematelt teatepulga üle. Riigikogu menetlusse jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu on järgmine samm selle eesmärgi saavutamiseks.

Riigi perepoliitika all oleme üldjuhul harjunud silmas pidama toetuste ja teenuste paketti, mille riik ja kohalikud omavalitsused on perede majandusliku toimetuleku tagamiseks kokku pannud. Sel moel rahasse ümber arvestatuna on justkui lihtne mõõta, kas riigi kulutused perepoliitikale on teiste eraldistega võrreldes suured, piisavad või vähesed.

Näiteks moodustavad käesoleva aasta riigieelarvest peretoetused rohkem kui neli protsenti ehk 273 miljonit eurot. Võrreldes mullusega on toetuste üldsumma püsinud samal tasemel.

Tegelikult ei anna üksnes peretoetuste eelarverida Eesti perepoliitikast adekvaatset ülevaadet. Perepoliitika on kaugelt laiem mõiste kui üks sotsiaalministeeriumi eelarverida. Meetmed perede parema toimetuleku tagamiseks ulatuvad üle ühe ministeeriumi vastutusala.

Laiem vaade perepoliitikale

Perepoliitika on kesksel kohal meie riigi, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisel ja arendamisel. Ühelt poolt võib see tunduda küll suurte sõnade tegemisena, kuid see tõesti ongi nii. Perekond on ühiskonna algrakuke ja tema tugevusest või nõrkusest sõltub see, kuidas meie riigil kokkuvõttes läheb. Ka Eesti Vabariigi Põhiseaduses on öeldud, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all.

See tähendab, et seadusloomes tuleb iga otsuse puhul hinnata, kuidas üks või teine Eesti elukorralduse muutus perede käekäiku mõjutab. Üksikotsused peavad harmoneeruma tervikpildiga.

Aasta tagasi moodustatud valitsusliit on teinud mitu olulist otsust, mis pealtnäha ei liigitu perepoliitilisteks, kuid mis vastavasse konteksti panduna aitavad kaasa perede olukorra paranemisele.

Näiteks eelmisel aastal otsustas riigikogu IRLi ettepanekul, et maamaksu kasseerimine inimeste kodualuse maa eest tuleb lõpetada. Kriitikud on öelnud, et rahaline võit maamaksu kadumisest on osadele peredele küllaltki marginaalne ja abi sellest nagu ei olekski. Võimalik, et mõnedele perede puhul nii ongi. Kui aga pere saab maksu kadumise tõttu üle jäänud raha eest lapsele näiteks talvesaapadki osta, ei saa öelda, et abi on kasutult väike.

Nagu öeldud, tuleb riigipoolseid meetmeid näha õiges kontekstis ja summeeritult. Ei ole olemas üht ja ainust õiget otsust, mis kõigile ja korraga õnne õuele toob. Küll on aga võimalik rakendada mitmeid meetmeid, mis teevad omavahelises koosmõjus meie inimeste elujärje paremaks.

Nii parandab perede majanduslikku olukorda tunduvalt ka tasuta kõrgharidus. Täna tasuvad pooled tudengid ise oma kõrghariduse eest, 2013 aasta sügisest ei pea nende pered enam haridusele suuri kulutusi tegema. Tudengid peavad lihtsalt oma koolitööd korralikult tegema. Sellega tagab riik senisest suurema juurdepääsu kõrgharidusele ka neile noortele, kes elavad majanduslikult kasinates tingimustes. Haridus maksab palju, kuid siiski ei tohi mõnedes peredes sirguvad lapsed sellest ainuüksi seepärast ilma jääda, et perel ei jätku laste koolitamiseks piisavalt raha.

Vanemapensioniga väärtustab riik laste kasvatamist.

Nagu näha, pole kodualuse maamaksu kaotamine pelgalt maksupoliitiline ega tasuta kõrgharidus üksnes hariduspoliitiline, vaid laiemas plaanis on need perepoliitilised otsused.

Samuti võib perepoliitika meetmete alla liigitada ka riigikokku jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu, mille abil riik lapsevanemaks olemist tähtsustab.

Eelnõu kohaselt hakkab riik tegema 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lisamakseid tema II pensionisambasse. Lisamakse suurus on neli protsenti keskmisest töötasust ja seda makstakse kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Näiteks kui laps sünnib 2013. aasta alguses, teeb riik kolme aasta jooksul ühe vanema pensionifondi kokku umbes 1134 euro suuruse makse. Oluline on ka teada, et II pensionisammas on päritav.

Vanemale, kelle laps on sündinud ajavahemikus 31. detsember 1980 - 31. detsember 2012, makstakse esimese pensionisamba pensionilisa kahe aastahinde vääringus 2013. ja 2014. aastal ning ühe aastahinde vääringus 2015. aastal. Vanem saab seega aastas ühe lapse pealt lisaks 184,8 eurot pensioni, kahe lapse pealt 369,6 eurot.

Enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale makstakse alates 2015. aastast juurde ühe aastahinde vääringus pensionilisa, mis 2015. aastal on 5,1 eurot kuus.

Seadus on plaanis jõustada kahes etapis: järgmisel aastal hakatakse maksma täiendava kogumispensioni makset ja kahe aastahinde suurust pensionilisa ning 2015. aastal hakatakse maksma täiendavat ühe aastahinde suurust pensionilisa.

Riik kompenseerib vanema tulevase pensioniosa, mis lapse kasvatamise tõttu väheneda võib

Esmapilgul vaadates ei paista ka vanemapension perepoliitikaga kuidagi seotud olevat, sest kui pensioniiga käes, siis on lapsed juba suured ja elavad oma elu. Aga tavaliselt on lastega kodus emad ja vanemapensioni rakendamine kaotab praegu valitseva ebaõigluse, kus lapsega kodus oldud aeg on naistele pensioniarvestuses n-ö kadunud. Nii võrdsustuvad pensionid ka meeste pensionidega, sest ema töö peab saama tunnustatud, mitte karistatud.

Kui vanemal on kaks last

*siis lisandub talle aastas üks pension ehk riik maksab 13. pensioni aastas lisaks

Alkoholipoliitika karmimaks

2012-05-05

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabinõuna on maksu kaudu hinna tõus, see tähendab ostuvõime vähendamine. Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ja teame, et see on - eriti majanduslanguses - nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Kusjuures salaalkohol on neile numbritele lisatud ja turistide joodu ning kaasaviidu maha võetud.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht, et turundusvõtted levivad massiliselt. Seetõttu on vaja reklaami tugeval piiramisel kehtestada alkoholile miinimumhind ja reguleerida selle degusteerimine. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholiturundusüritusel, näiteks "Õllesummeril", saama sümboolse hinnaga reklaamsiidrit. Ja kaubanduskeskustes muutub alkoholi avalik degusteerimine igapäevaseks.

Kõige tähtsamad on suhtumise muutus ja inimese ning kogu ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada eri meetmete (hind, reklaami- ja juurdepääsupiirang, joobekontroll liikluses, teavituskampaaniad) koosmõjus ja sekkumisi järk-järgult karmistades. Samal ajal ei tohi loota vaid liberaalsele iseotsustamise õigusele "tahan, joon end surnuks, ei taha, ei joo".

Sportlikku elulaadi propageerides ei looda me üksnes sellele, et ketsid suudab igaüks osta ja linnatänav ja metsalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi, kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade. Samamoodi, süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisel, pöörates erilist tähelepanu noorte alkoholitarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluline osa on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on tähtis kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholitarbimist, kus müügipiirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve tõhus.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime kasu asemel kahju tekitada.

Maamaksuvabastus kompenseeritakse omavalitsustele laekuva tulumaksumäära tõstmisega

2012-05-02

Maamaksu üleriigilise kaotamisega muutub kodualune maa järgmisest aastast maksuvabaks. Seadusmuudatus jätab koduomanikele aastas kätte ligi 13 miljonit täiendavat eurot. Kohalikele omavalitsustele tähendab see aga samas suurusjärgus maksutulust ilmajäämist, kuna maamaks laekub täies ulatuses kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse. Vältimaks omavalitsuste tulubaasi vähenemist, kompenseerib riik maksu vabastuse tõttu laekumata jäänud tulu omavalitsustele.

Maamaksu kaotava seaduse vastuvõtmisel lubasime kompensatsioonimehhanismid välja töötada aasta jooksul. Saime hakkama 10 kuuga. Valitsusekabineti otsuse kohaselt kompenseeritakse maamaksuvabastus kohalike omavalitsustele tulumaksumäära tõstmisega. Kui täna läheb kohalikele omavalitsustele iga inimese tulust 11,4%, siis järgmisel aastal saab see olema 11,57% ning ülejärgmisel aastal 11,6%. Nii tagame piisava paindlikkuse, kuna erinevalt näiteks fikseeritud suurusega hüvitisest, tõuseb inimeste tulu kasvades ka omavalitsustele laekuva hüvitise suurus. Lisaks maksutulule kompenseeritakse kohalikele omavalitsustele järgmise aasta riigieelarvest toetusfondi kaudu kodualuse maa maamaksuvabastuse rakendamisega seotud kulud ühekordselt summas 990 000 eurot. Maamaksu infosüsteemi loomise eelduseks olevate riiklike registrite lähteandmete parandamise ja täiendamise kulud kaetakse omandireformi reservfondist.

Maamaksuvabastuse hüvitisest ei soovita ilma jätta ka neid omavalitsusi, kes otsustasid juba tänavu omaalgatuslikult kodualuse maamaksu kaotada. Ka nendele omavalitsustele makstakse laekumata jääva maamaksu eest hüvitist. Sellest tulenevalt võeti kompensatsiooni suuruse väljaarvutamiseks aluseks mitte tänavune aasta, vaid eelmine aasta.

Maamaksuvabastuse hüvitamisega ei kompenseeri riik majanduskriisi ajal vähenenud omavalitsuste tulubaasi, vaid hüvitab omavalitsustele konkreetselt maamaksust saamata jääva tulu.

2013. aastale läheme vastu olukorras kus üle-eestiliselt on koduomanikud tiheasustusega alal 1500m2 ulatuses ja hajaasustusega alal 2ha ulatuses maamaksust vabastatud ning riik kompenseerib, nagu lubas, kohalikele omavalitsustele kogu saamata jäänud tulu. Võitjateks on maksumaksjad ning kaotajaid ei olegi.

Eramajade energiakasutust saab oluliselt vähendada

2012-04-25

Väikeelamud ja eramajad moodustavad ühe kolmandiku Eesti elamufondist. Suurem osa nendest on üle poole sajandi vanad ning tänaseks amortiseerunud, vajades põhjalikku renoveerimist.

Puudulikult renoveeritud või üldsegi renoveerimata majade suure osakaalu tõttu on Eesti keskmine energiatarbimine nii era- kui ka kortermajades märksa kõrgem, kui see on Euroopa Liidus keskmiselt. Energiakasutuse vähendamiseks on Euroopa Liit võtnud eesmärgiks, et juba 2020. aastaks tuleks saavutada keskmiseks hoonepõhiseks energiatarbeks mitte rohkem kui 100 kWh m/2a. Eestis on hoonepõhine energiatarbimine paljude majade puhul kuni kaks korda kõrgem. Kesiselt soojustatud majade puhul kütame eluruumide asemel suures osas õhku maja ümber, mis eelkõige kajastub kõrgetes küttearvetes.

IRL lubas valimistel tegeleda kodukulude alandamisega. Kodukulud moodustavad märkimisväärse osa perede eelarvest, mistõttu on äärmiselt oluline pakkuda välja lahendusi, mis toovad küttearvetelt kokkuhoidu. Energiakasutuse vähendamiseks ning elamufondi kestlikkuse suurendamiseks on riik käivitanud mitmeid toetusprogramme. Eelkõige tähendab see hoonete soojuskindlamaks renoveerimise toetamist soodusintressiga laenu võimaldamise või toetuste kaudu. Kui kortermajad saavad renoveerimistoetusi taotleda juba tunamullu sügisest, siis Majandus-ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts allkirjastas 5. aprillil määruse, mis võimaldab renoveerimistoestus taotleda nüüd ka eramajade omanikel. Taotlusi väikemajade soojustamiseks saab SA Kredexile esitada tänavu 30. aprillist.

Toetusi 3 miljoni euro eest

Eestis on üle 200 000 väikeelamu, mistõttu on igati põhjendatud otsus laiendada toetusi kogu elamufondi rekonstrueerimise toetamiseks, kaasates ka väikeelamud. Inimeste investeerimisvõimekus oma eluasemesse on viimasel ajal kesise majandusolukorra tõttu oluliselt vähenenud, samuti on tõusnud inimeste ebakindlus rekonstrueerimiseks vajaliku laenu taotlemisel. Toetused vähendavad omapanust ja motiveerivad inimesi majade korrashoidu senisest enam investeerima.

Eramajade toetusmeetme raames toetatakse energiatarbe vähendamiseks tehtavad rekonstrueerimistöid ja vajalike ehitusmaterjalide soetamist, rekonstrueerimistööde projekteerimist ning rekonstrueerimistööde omanikujärelevalve teostamine. Toetuse määr sõltub eramus saavutatud energiatõhususe klassist, ulatudes kuni 40 protsendi renoveerimistööde maksumusest.

Lisaks eramute energiatõhususe saavutamiseks tehtavale rekonstrueerimisele saab taotleda toetust taastuvenergeetika väikelahenduste kasutusele võtmiseks eramutes, sh päikesekollektori rakendamiseks soojusenergia tootmisel ning tuulegeneraatori või fotoelektrilise paneeli rakendamisel elektrienergia tootmiseks.
Kokku on esialgu eraldatud väikeelamute tarbeks 3 miljonit eurot. Eramute rekonstrueerimistoetuse minimaalne määr on 1000 eurot ning maksimaalne määr 30 000 eurot ühe väikeelamu kohta. Hinnanguliselt saab olemasolevate määrade juures toetada ligikaudu 300 eramut.

Positiivne kogemus on olemas

Eramajade rekonstrueerimisprogrammiga sarnane kortermajade rekonstrueerimise programm on näidanud, et programmis osalenud korterite keskmine küttekulu on läbi renoveerimise keskmiselt langenud 140 kWh m/2a pealt 90 kWh m2/a. Teisisõnu langevad küttekulud ligi kolmandiku võrra. Kortermajade renoveerimist on riik alates 2010. aasta septembrist toetatud 6,73 miljonit euroga, millest on jagunud 244 korterelamu toetamiseks. Hinnanguliselt on soojuskindlaks renoveeritud ligikaudu 10 000 korterit, mis tähendab rohkem kui 30 000 inimesele senisest kuni poole väiksemaid küttearveid. Oleks vale seda positiivset kogemust väikeelamutele laiendamata jätta.

Lisaks elamufondi korrastamisele ja energiatõhususe suurendamisele aitavad renoveerimistoetused ka majandust elavdada ja ehitussektoris tööhõivet parandada. Samuti aitab taastuvate energiaallikate kasutamise seadmete paigaldamine kaasa alternatiivsete energiatootjate kasvule ja suurendab seeläbi riiklikku energiajulgeolekut ja energiasõltumatust.

Kodu on ka suure pere kindlus

2012-04-24

Eestlane on aegade jooksul pidanud kodu tähtsaks ja kodusoojust oma jõu allikaks. Lapsevanemale on oluline luua perele kodu, mis oleks lastele parim kasvukoht.

Seda soetada ja paremaks muuta on inimestele oluline, samas suuri kulutusi nõudev. Keeruliseks läheb olukord siis, kui lapsi on peres juba rohkem. Kulud suurenevad ning kodu remondiks või laiendamiseks raha koguda on üha keerulisem.

Eesti põhiseaduse kohaselt on lasterikkad pered riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Isamaa ja Res Publica

Liit on kujundanud oma tegevust nii, et perekond ja kodu kui Eesti tuleviku alusväärtused oleksid riigi kaitse all mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Selleks käivitasime 2008. aastal majandusministeeriumi kaudu lasterikaste perede kodude kordategemiseks toetuste programmi.

Toetuse eesmärk on luua nelja ja rohkema lapsega peredele elamisväärsed tingimused. Kasvavatele lastele tuleb tagada head elutingimused. Vastasel juhul on ohuks sotsiaalne tõrjutus ja tagasilöögid laste arengu võimalustes.

Eestis pole nii palju lapsi, et saaksime sellisel asjal juhtuda lasta, seetõttu toetab riik eluasemelaenu põhiosa tagasimaksmise vähendamist, eluaseme soetamist, püstitamist või renoveerimist, samuti tuleb tehnosüsteeme või -võrke rajada või korda teha.

Kodutoetuse abil on oma kodu parandamiseks abi saanud 1325 peret. Parimad tulemused on saadud siis, kui pered on kirjutanud läbimõeldud taotluse, ostnud toetuse eest peamiselt ehitusmaterjali ning teinud kogu remondi oma pere ja sugulaste jõul.

Sedamoodi toiminud peresid on toetatavate hulgas väga palju ning ka lastele on nende enda tööpanus väga tähtis.

Ka tänavu on peredel, kus kasvab vähemalt neli last ning pereliikme kohta on kuu sissetulek kuni 300 eurot, võimalik toetust taotleda. Dokumente on aega esitada 21. maini.

Suurim toetussumma on 6500 eurot. Kui peres on juba kaheksa last, siis on suurim toetus 13 000 eurot. Sõltuvalt sissetulekust pereliikme kohta annab riik toetust 90-100 protsenti projekti maksumusest.

Omaosalust tohib tasuda ka omavalitsus. Esimest korda on sel aastal võimalik toetust küsida neilgi, kes on seda juba saanud.

Taotluste hindamisel arvestatakse perekonna sissetulekut pereliikme kohta, laste arvu, elamispinna olukorda ja suurust ning kohaliku omavalitsuse soovitust.

Hoolega tasub lugeda KredExi kodulehelt infot ja küsimuste puhul küsida otse nõu.

Selleks et pakutav abi jõuaks kõigi abi vajavate suurte peredeni, on oluline, et kohalikke olusid tundev sotsiaaltöötaja või ka lihtsalt abivalmis tuttav niisugusele võimalusele tähelepanu juhiks ja aitaks taotlust vormistada.

Ka Järvamaal on näha, et omavalitseti ei sõltu toetuste hulk mitte niivõrd abivajajate arvust, vaid pigem abi ja nõu pakkuvast vallaametnikust.

Nii mõnelgi juhul läheb abistavat pilku tarvis sellekski, et hinnata, kas töö on ehitamise või ostu hetkel jõukohane, rahuldab pere esmavajadusi ja kas hiljem on kulud mõistlikud.

Margus Tsahkna: hakkame väärtustama iseseisvuse ajal sündinud laste kasvatamist

2012-04-23

Riigikogu on ette valmistamas ühte põhimõttelisemat muudatus Eesti pensionisüsteemis peale iseseisvuse taastamist. Nimelt on sotsiaalkomisjoni menetluses vanemapensioni kehtestav eelnõu, mille eesmärk on väärtustada laste kasvatamist, suurendada lapsi kasvatava vanema pensionivara ning lõpetada ebavõrdne kohtlemine Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis ning Eesti Vabariigis sündinud laste vanemate vahel. Nimelt arvestati enne 1991. aastat sündinud laste ühele vanemale pensionilisa, kuid hiljem, pärast iseseisvuse taastamist sündinud laste puhul seda enam ei tehtud.

Eesti rahvastikku iseloomustava kaks väga olulist suundumust, mis mõjutavad Eesti ühiskonda juba praegu ning muutuvad eriti tuntavaks mõne aasta pärast.

Esiteks jätkub üheksakümnendatel alanud rahvaarvu vähenemine, teiseks, Eesti rahvastik vananeb. 2012. aasta alguseks oli Eesti rahvaarv kahanenud 1,34 miljonini, mis on üle 32 000 inimese vähem kui aastal 2000. Eelkõige on vähenenud alla 18-aastaste laste ja noorte osakaal, samas on kasvanud 65-aastaste ja vanemate osakaal rahvastikust.

See tähendab, et lisaks vanemaealiste väärtustamisele peame tegema põhimõttelise muudatuse laste sündivuse ning nende kasvatamise väärtustamise suhtes. Ja need muutused peavad olema pikaajalise ja suure mõjuga.

Seda kummalisem on, et me ei ole kahekümne aasta jooksul suutnud või tahtnud Eesti Vabariigis sündinud laste kasvatamise eest pensionilisa arvestada, kuid nõukogude ajal sündinute puhul seda teeme. See olukord tuleb kohe lõpetada ja IRLi poolt välja käidud vanemapension seda ka teeb ja veel rohkemgi.

Nimelt kuni 2013. aastani sündinud lapse vanemale makstakse täiendavat pensionilisa ühe lapse korral aastas 184,8 eurot, kahe lapse puhul 369,6 eurot, ning kolme lapse puhul 554,4 eurot. Pärast 2013. aastat sündinutele makstakse 1134 eurot kolme aasta jooksul II pensionisambasse. Näiteks kahe lapsega vanema puhul tähendab see rohkem kui ühte lisapensioni aastas ehk 13. pensionit.

Tänane pensionisüsteem karistab lapsi kasvatavaid vanemaid. Nimelt, pärast kogumispensioni süsteemi rakendamist sõltub inimese pension sissetuleku suurusest ja sissemaksetest pensionisammastesse. Kui aga inimene on sünnitanud lapse ja teda kasvatab, siis kodus oldud aja eest sissemakseid ei tehta ning selle võrra on pension tulevikus väiksem kui nendel, kellel lapsi ei ole. Vanemapension likvideerib selle ebavõrduse.

Lisaks sissemaksete ebavõrdusele on uuringud näidanud, et lapsi kasvatavate inimeste pensionivara on teistega võrreldes väiksem. Selle põhjuseks on ühelt poolt see, et laste kasvatamine on töö, mis nõuab ressurssi nii ajaliselt kui rahaliselt ning annab konkurentsi eelise lasteta inimestele. Samuti on tõsiasi, et laste kasvatamise eest hoolitseb eelkõige ema, kes jääb lapsega koju. Kuna naiste palgad on meeste omadest madalamad, siis süvendab laste kasvatamine ebavõrdust meeste ja naiste vahel veelgi. Vanemapension suurendab lapsi kasvatava vanema pensionivara ning muudab olukorra võrdsemaks.

Oluline on teada, et vanemapensioni jaoks ei võeta ära ühtegi senti kehtivast pensionisüsteemist ja kellegi arvelt. Vanemapensioni vahendid tulevad otse riigieelarvelise eraldisena seaduse alusel ning on arvutatud sisse riigieelarve strateegiasse.

Kakskümmend aastat oleme me rääkinud, et Eesti rahva suurimaks eesmärgiks on oma rahvusriigi püsimine, et säiliks eesti keel ja kultuur ning meie vabadus. Selleks tuleb täita maa lastega ja mitte ainult neid sünnitades vaid ka üles kasvatades. Laste kasvatamine on kõige tähtsam töö ja seda tuleb väärtustada. Arvan, et vanemapension on üks esimesi põhimõttelisemaid muudatusi, mis puudutab meie juurdekasvu tagamist ja kindlasti ei jää see viimaseks.

Maaelu arengu poliitika - mis meid lähiaastatel ees ootab?

2012-04-18

Maaelu arengu poliitika - mis meid lähiaastatel ees ootab?

Sissejuhatuseks

Juba mitu aastat on käimas arutelud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tuleviku teemadel. Siiani keskendusid need arutelud peamiselt ÜPP väljakutsetele ja eesmärkidele. 2011. aasta suvel Euroopa Komisjoni poolt avaldatud ettepanekud 2014-2020 programmiperioodi eelarve kohta ning sellele eelmise aasta sügisel järgnenud ÜPP õigusaktide eelnõud andsid aruteludele selgemad piirjooned. Kuidas see kõik meid lähiaastatel mõjutab, sellesse püüangi järgneva artikliga natuke rohkem selgust tuua.

2013. aasta on ukse ees, mis saab pärast seda?

Maaelu arengu poliitikast rääkides pean kohe algatuseks täpsustama, et jutt käib ÜPP osaks olevast maaelu arengu poliitikast. ÜPP säilitab ka edaspidi oma senise kahesambalise struktuuri, millest esimene sammas hõlmab otsetoetusi ja turukorraldusmeetmeid ning mille teine sammas põhineb liikmesriikide poolt koostatavatel ja Euroopa Liidu (EL) poolt kaasrahastatavatel maaelu arengukavadel. Fondi nimetus, millest maaelu arengu poliitikat rahastatakse - Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) -, annab kõige lihtsamalt ja paremini aimu selle poliitika ulatuse kohta. Eelkõige tegeleb fond põllumajanduse ning sellega seotud maaelu ja maapiirkondade arengu aspektidega.

Selge on, et maaelu arengu poliitika ei saa üksinda olla võluvits, mis lahendab kõik maapiirkonna probleemid. Sellest, et terviklikku ja tasakaalustatud arengut ei saa tagada ainult silotorne ehitades, kus iga poliitika tegeleb teatud arengu aspektidega omapead, on aru saadud ka ELi tasandil. Seda silmas pidades on maaelu arengu poliitika koos Euroopa Regionaalarengu Fondist, Euroopa Sotsiaalfondist, Ühtekuuluvusfondist ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist rahastatavate poliitikatega kaasatud ühtse strateegilise planeerimise protsessi. Riiklikul tasandil koostatakse ühise planeerimise osana Euroopa Komisjoniga läbiräägitav ja kokkulepitav partnerluslepe. Sisuliselt on tegemist strateegiadokumentidega, kus lepitakse kokku poliitikate ülesed eesmärgid ja lahendusteed nende saavutamiseks.

Maaelu arengu poliitika panustab ELi tasandi ühistesse eesmärkidesse läbi kuue prioriteedi:

• teadmussiirde ja innovatsiooni edendamine;
• konkurentsivõime ja põllumajandusettevõtete elujõulisuse parandamine;
• toidukettide organiseerumise ja riskijuhtimise edendamine;
• ökosüsteemide taastamine, säilitamine ja parandamine;
• ressursisäästu edendamine ning keskkonnasäästlikule ja kliimakindlale majandusele ülemineku toetamine;
• sotsiaalse kaasamise, vaesuse vähendamise ja majandusliku arengu edendamine.

Sarnaselt senisele maaelu arengu poliitika loogikale on meetmete „menüü", mille hulgast liikmesriigid oma maaelu arengukavasid koostades valiku teevad, ELi tasandil ette antud. Lihtsustamise huvides on erinevaid meetmeid integreeritud ja seeläbi on ka meetmete arv oluliselt vähenenud (46 asemel 18). Samas ei ole see kuidagi piiranud valdkondi ja nende ulatust, millega me siiani oleme saanud maaelu arengu poliitika raames tegeleda. Lihtsustamise eesmärki kannab ka senisest telgedepõhisest maaelu arengukavade ülesehitusest loobumine.

Väga suuri ja põhimõttelisi sisulisi muutusi maaelu arengu poliitikas siiski kavas ei ole. Kui midagi eraldi esile tõsta, siis uuel perioodil on kavas looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade (nn vähemsoodsamad alad) uus määratlemine. Kui siiani on liikmesriigid need alad määratlenud igaüks ise, endale sobivate kriteeriumide alusel, siis nüüd on välja pakutud ELi tasandil ühised objektiivsed biofüüsikalised kriteeriumid. Kui väljapakutud kujul suudetakse kriteeriumides kokku leppida, siis Eesti jaoks tähendaks see, et senise poole territooriumi alusel oleks kogu Eesti määratletav looduslikust eripärast tingitud piirangutega alana, mis soovi korral võimaldaks kogu Eesti territooriumil maksta vastavat toetust ja kohaldada kõrgemat toetusmäära põllumajandusinvesteeringutele.

Põllumajanduslik keskkonnatoetus on liikmesriikidele endiselt kohustuslik, uue elemendina on lisandunud võimalus põllumajandustootjatel võtta ühiseid keskkonnaalaseid kohustusi. Võrreldes varasemaga on eraldiseisev meede ette nähtud mahepõllumajandusele. Vähemalt 25% ELi maaelu vahenditest tuleb kasutada kliimamuutustega kohanemiseks ja kliimamuutuste leevendamiseks mõeldud tegevustele.

Maaelu arengu poliitika instrumentide hulka on lisandunud riskijuhtimisinstrumendid. Olemasoleva koostöö meetme ulatust on laiendatud ning loodud täiendavaid võimalusi koostöö tegemiseks toidutarneahelas ning teadustulemuste praktikas kasutusele võtmiseks.

Leader ja võrgustikel põhinevad lähenemised mängivad ka uuel perioodil olulist rolli maapiirkondade arendamisel. Leader-lähenemine on maaelu arengukavade raames kohustuslik. Vähemalt 5% ELi maaelu vahenditest tuleb kasutada Leader-lähenemiseks. Liikmesriikidele on antud võimalus ka muude ühisesse strateegilisse planeerimisse kaasatud fondide avamiseks Leader-lähenemisele. Seeläbi on loodud mehhanism, mis peaks ka kohalikul tasandil tagama selle, et poliitikad toimivad koosmõjus ja tervikliku arengu vaadet silmas pidades.

Tulevikust rääkides ei saa kuidagi mööda minna ka rahast. Euroopa Komisjoni eelarve ettepanekute kohaselt jätkub maaelu arengu poliitika rahastamine praegusega võrreldavas mahus. Samas soovitakse vahendeid liikmesriikide vahel ümber jagada. Vahendite liikmesriikide vahelise jaotuse tegemine on Euroopa Komisjoni pädevuses ning lõplikke kriteeriume ja metoodikat, mille alusel see jaotus tehakse, liikmesriikidele endile ei avalikustata.

Maaelu arengu poliitika oli sel perioodil ja ettepanekute kohaselt on ka järgmisel perioodil ÜPP-siseselt väikevenna staatuses, kellele saab osaks vähem kui neljandik ÜPP vahenditest. See on ka põhjus, miks maaelu arengu poliitika rahastamise säilimine Eesti jaoks vähemalt praeguses mahus on otsetoetuste võrdsustamise kõrval üks meie peamistest seisukohtadest ÜPP läbirääkimistel. Sellest tulenevalt oleme võtnud endale ülesandeks teadvustada meie murekohti erinevatel ELi läbirääkimiste tasanditel, alustades teistest põllumajandusministritest ELi põllumajanduse ja kalanduse nõukogu tasandil ning lõpetades ekspertide tasandiga töögruppide tasandil. Siinkohal kasutan võimalust ja tunnustan ka meie põllumajandusorganisatsioonide ja teadlaste aktiivset panust meile kõigile ühiste huvide kaitsmisel.

Mis tehtud ja mis teoksil maaelu vahendite kasutusele võtmiseks Eestis
Oleme Põllumajandusministeeriumis tulevikku vaatavalt alustanud ettevalmistusi Eesti maaelu arengukava 2014-2020 (MAK 2014-2020) koostamiseks. MAK 2014-2020 koostamine käib väga tihedas ja laiapõhjalises koostöös sotsiaalpartneritega. Oleme sel eesmärgil moodustatud komisjoni, kuhu on kaasatud 29 erinevat organisatsiooni. Julgen öelda, et organisatsioonide ring, kes sellesse protsessi kaasatud on, katab kogu maaelu arengu poliitika ulatuse, kattes teemaderingi põllumajandusest, toidutarneahelast, teadusest, keskkonnast, ettevõtlusest kuni kohaliku algatuseni välja.

Koostöös sotsiaalpartneritega oleme praeguseks kaardistanud maapiirkonna olukorra ja peamised vajadused. Lisaks sellele oleme arutanud selle üle, milline on erinevate osapoolte nägemus maapiirkonna peamistest väljakutsetest. Selle põhjal oleme ministeeriumis hetkel juba koostamas esialgseid ettepanekuid MAK 2014-2020 eesmärkide kohta, mille osas alustame arutelusid lähikuudel. Ühe õppetunnina praeguse maaelu arengukava ettevalmistustest oleme sel korral läinud seda teed, et käime kõik programmeerimise etapid läbi nende loogilises järjekorras. See tähendab seda, et kõigepealt räägime me läbi peamised maapiirkonna tugevused, nõrkused, võimalused, ohud ning eesmärgid. Diskussioone meetmete osas alustame alles seejärel, kui oleme suutnud ühistes eesmärkides kokku leppida.

Suurem osa sellest tööst on meil plaanis ära teha 2012. aasta jooksul. Selle aasta jooksul peaksid saama paika nii eesmärgid, kuhu me maaelu arengu poliitika tulemusel 2020. aastaks välja jõuda tahame ning meetmete näol ka lahendusteed nende eesmärkideni jõudmiseks. Kõige optimistlikemate plaanide kohaselt võiksime käesoleva aasta jooksul jõuda ka MAK 2014-2020 heakskiidu ja kokkuleppeni sotsiaalpartneritega. Samas ei saa siinjuures ära unustada, et on väga palju meist sõltumatuid tegureid, mis võivad seda protsessi pidurdama hakata, nt kokkulepped EL eelarve osas ja erinevate EL õigusaktide vastuvõtmise venimine. Kuigi järjest enam märke näitavad, et need kokkulepped EL tasandil võivad jääda 2013. aastasse, siis kindlasti ei saa me sellel lasta segada oma ettevalmistusi.

See, et 2014. aastast MAK 2014-2020 meetmed käivituksid, on meie kõigi ühine huvi. Selleks, et kõik huvilised MAK 2014-2020 arengutega ennast kursis saaksid hoida, siis on kogu asjakohane informatsioon koondatud ka Põllumajandusministeeriumi veebilehele (http://www.agri.ee/eesti-maaelu-arengukava-2014-2020-2/). Kõik, kes soovivad MAK 2014-2020 koostamise protsessis aktiivselt kaasa lüüa, saavad seda teha läbi oma esindusorganisatsioonide. Samuti on Põllumajandusministeerium avatud kõigile headele ideedele ja ettepanekutele, mis aitavad maapiirkonda edasi viia ja selle arengule tõuke annavad.

Helir-Valdor Seeder, põllumajandusminister

Allikas: Maaleht (Messileht), 12.04.2012 lk 4-5

Eesti Balzacid aiaauku kirjeldamas

2012-04-10

Praeguseks on selge, kes on Eesti suurim arengupidur. Tärkav keskklass on see, kes oma rahakotiga peab kogu rahva patud lunastama. Vähemalt jääb selline mulje, kui lugeda riigikogu opositsioonierakondade viimase aja retoorikat.

Balzaciliku sulega kirjeldavad nad pikalt ja põhjalikult, milliseid probleeme peaks Eestis lahendama. Kõige häbitum on lasteaedade mullusest investeeringurahast suurema summa eest inimestele nn tasuta ühistranspordi küsitluse korraldamine Tallinnas. Küsitlustulemused kokku löönud arvuti kõvaketas polnud veel jahtuda jõudnud, kui linnapea juba teatas, et sellega on antud mandaat autoomanikelt raha äravõtmiseks.
Sven Mikseri maksuterminaatorid paneks keskklassile senistele koormistele lisaks tulumaksu otsa, automaksu peale, luksusmaksu kaela ning dividendide teenimise muudaks mõttetuks.

Ettevõtlikkuse summutamiseks ja majandusliku kindlustunde äravõtmiseks annavad need kaks erakonda oma parima.

Paistab, et osa poliitikuid kas ei mõista või ei tahagi aru saada, et sellega mängivad nad eesti rahva tulevikuga. Mul on neile öelda üht: eelmisel aastal suri terve Tudulinn või viiendik Vasalemmast. Õnneks piltlikult. Selle võrra - 565 inimese jagu - langes Eesti rahvaarv möödunud aastal negatiivse loomuliku iibe tõttu. Jah, lähiajal tulevad ametlikud rahvaloenduse tulemused, mis summutavad meie suurimad praegused hirmud rahvastiku vähenemise osas.

Esialgsete tulemuste kohaselt on meid ümmarguselt 1 330 000. Seda on rohkem kui kardeti ja vähem kui võiks. Selle arvu valgel on lihtne mõista, et eesti rahva olevik on talutav, kuid tulevik tume.

2011. aastal sündis ligi 15 000 last. See on enam kui 1100 võrra vähem kui tunamullu. Sellega langes sündide arv tagasi 2006. aasta tasemele.

Rahvastiku puhul on paljud asjad ennustatavad. Kuna 1990-2000 sündis vähe lapsi, hakkab Eesti rahvaarv lähiajal veelgi kiiremini vähenema. Julgust lisab see, et noored pered tahaksid saada keskmiselt 2,3 last, mis oleks piisav rahvastiku taastootmiseks. Tegelikkus on aga märgatavalt erinev.

Lisaks Tallinnale võib kogu Eesti panna tasuta ühistranspordis sõitma, kuid see ei lahenda meie rahvuse alusprobleemi - vähest sündimust. Keskklassile võib kehtestada sellise maksukoorma, et nad peavad maksude maksmiseks raha juurde laenama, kuid see muudab olukorra ainult hullemaks.

Eestis on piisavalt uuritud põhjuseid, miks peredesse ei sünni piisavalt lapsi rahvastiku taastootmiseks. Suurim probleem on meeste lühike eluiga. Eesti meestest vähem elavad mehed vaid Lätis ja Leedus. Lubamatult palju hukkub mehi juba pereloomise eas ning see tähendab ka sündimata lapsi.

Teiseks, soovitud lapse sünni eelduseks on perekonna hoiakud ja majanduslikud võimalused. Meie noored on mures nii oma majandusseisu, eluaseme, tuleviku kui lastehoiu ja laste hariduse pärast.
Kolmandaks, töö- ja pereelu kombineerimise probleemid, seda eriti üksikvanematel. On mõtlemapanev, et Eurobaromeetri uuringu järgi on eesti rahva rahulolu oma pereeluga Euroopas kõige kehvem.

Neil kolmel teguril on kõigil üks ühine nimetaja. Noored mehed surevad tihtipeale riskikäitumise pärast, mis on tingitud ebakindlusest oma positsiooni ja tuleviku pärast. Noored pered lükkavad laste saamist edasi, sest on ebakindlad oma suutlikkuses laps soovitud viisil üles kasvatada. Lapsi ei julgeta saada, sest neile pole võimalik saada lasteaiakohta ning kardetakse oma tööst ilma jääda.

Ühtegi nendest probleemidest ei lahenda keskklassile, eriti selle nooremale segmendile lisakoormiste ja -maksude panemine. Pigem tekitab see uut trotsi ja ebakindlust.

Lahendus peitub kahel teljel. Üks nendest on majanduse üldine käekäik. Teine telg on perede täiendav väärtustamine nii sisuliselt kui ka riigi suhtumises.

Majanduses on täiesti vastutustundetu hakata lõhkuma kogu senist süsteemi. Kui tahame luua turvalisust, on vaja teha hädavajalikke muudatusi, mitte sundida ühiskonda kõike jälle rusudest üles ehitama nagu 20 aastat tagasi.

Majanduse puhul on viimasel ajal käsitletud arengu ainsa eeldusena kahte aksiomaatilist nähtust. Esiteks suhteliselt stabiilne maksusüsteem ja teiseks riigi rahanduse korrasolek. Need on meie jaoks olulised eeldused, kuid sellest ei piisa. Rahvusliku majanduse keskmeks peavad olema siinsed inimesed ja kapital. Nende arendamise ja soodustamise kaudu on võimalik luua heaolu siinse ühiskonna liikmetele.

Esiteks on vaja tootlikkuse kasvu. See arusaam on tasuta kõrghariduse tuum. Kättesaadav, tasemel ja tulemuslik kõrgharidus annab Eestis loodavale lisaväärtuse. Koolisüsteemi tuleviku arutelu ei tohi muutuda vaid aruteluks sotsiaaltagatiste üle. Juba koolis ettevõtlikkuse õpetamine peab olema programmi osa.

Teine samm on majanduses kapitalile ligipääsu parandamine. Praegu on Eesti ettevõtete ligipääs kapitalile piiratud ja see on turutõrge, mis nõuab riigi tähelepanu. Niisugune tõrge toob kaasa kohalike ettevõtete ennetähtaegse müügi, mistõttu firmad ei saavuta oma täit potentsiaali.

Eesti ettevõtluspoliitika eesmärk peab olema Eesti firmade jõudmine rahvusvahelise väärtusahela tippu. Eesti ettevõtluse suurim probleem on töötunni madal väärtus rahvusvahelisel turul. Ehk teisisõnu: meie firmade toodangu eest makstakse arenenud riikide sama majandusharu toodetega võrreldes madalamat hinda.

Olukorra muutmine eeldab nii riigilt kui ettevõtetelt julgust mõelda suurelt. See eeldab ettevõtjate ambitsioone, oskusi ja teadus-arendustegevuse võimekust. See eeldab ka riigi poliitikas ettevõtluspoliitika selgeid prioriteete, innovatsioonipoliitikat, mis toetab teaduse rakendamist ettevõtluses ja riigi tuge ettevõtete rahvusvahelistumisele ning kõrghariduse konkurentsivõime parandamist.

Rahvusliku majanduse areng on ainuke strateegiline vastus majandusliku väljarände küsimusele. Palju Eesti inimesi asub majanduslikel põhjustel välismaale elama ja tööle. Esikohal on Soome, kus võime kõneleda ligi 30 000 Eestist läinud inimesest. Seisame silmitsi sellega, millega Soome läinud sajandi keskel, kus sõjajärgsel perioodil kolis umbes 300 000 soomlast Rootsi. Vahepeal sündis iga kaheksas soome laps Rootsis. Alles 1980ndatel pani Soome majandustõus soomlased koju tagasi pöörduma.

IRL on välja pakkunud lapsevanemale oma lapse nimel valimistel lisahääle andmise. Lisandub ligi 250 000 häält, mis asetavad tuntavamalt suurema poliitilise kaalu lastega perede probleemidele.

Lapsevanemale lisahääle andmine eeldab kahtlemata ka kodanikuharidusalast teavitustööd, sest vanema kohus on valimiskasti juures last esindades langetada valikuid just lapse tulevikku ehk siis eesti rahva järgmise põlvkonna tulevikku silmas pidades. Muuseas, seda nõuab ka põhiseadus.

Tegutsedes põhiseaduse vaimus, pääseme ka lõksust, kus meid sunnitakse pidevalt rääkima aiaaugust ning tahetakse selle kaunistamiseks miljoneid kulutada. Eestis võiks poliitikat teha rahvastiku kestmise ja arengu, mitte järgmiste valimiste võitmise nimel.

Mis on meie erakonna jaoks kõige tähtsam küsimus?

2012-04-05

Head sõbrad

Mis on meie erakonna jaoks kõige tähtsam küsimus?

Põhiküsimus on eesti rahva kestmine. Rahvaloenduse andmed saame kevadel, hetkel on loendatud inimesi kordusi maha võtmata 1327312 inimest. 2000 aasta rahvaloendus näitas, et meid on 1370052 inimest, sealhulgas eestlasi 930219 inimest.

Leedu eelmise aasta rahvaloendus andis tulemuse, et Leedus elab 3,0538 miljonit inimest. Eelmine, 2001. aastal toimunud rahvaloendus andis riigi rahvaarvuks 3,483 miljonit.

Mis saab edasi?

Eurostati 2011 aasta prognoos ütleb, et Eesti rahvaarv 2060 on 1.172.700 inimest.

Läinud aasta sündimusnäitaja kinnitatud sünni- ja surmaandmete alusel miinus 565 inimest. Võrreldes 2010 aasta andmetega (pluss 35) on iive vähenenud 600 inimese võrra.

2011.a sündis kokku 14 679 last, mis on 1146 võrra vähem kui 2010. aastal. Seega on sündide arv langenud 2006. aasta tasemele (14 819). Iive on vähenenud peamiselt sündide arvu vähenemise tõttu.

Meil on kanda rahvana kestmisel kahekordne koorem. Ühelt poolt üldine madalam sündivustrend Euroopas, teisalt okupatsiooni mõjud.

Rahvastikuteadlane Aigi Rahi uurimuses okupatsioonide Valges Raamatus öeldakse, et meie statistilised inimkaotused olid 25 % rahvastikust ehk 250 000 inimest. Sealsamas Valges Raamatus võrreldakse majandusvallas Eestit ja Soomet küsimusega, et kui võtta lähtekohaks mõlema riigi olukord 1939 ja ekstrapoleerida Eesti olusid Soome mudeli järgi, siis oleks 2003 meie SKP pidanud olema per capita viis korda suurem. Tegin sama kahtlemata meelevaldse tuletise meie rahvaarvusid võrreldes ja sain tulemuseks circa 1,8 miljonit inimest Eesti elanikena ilma okupatsioonimõjuta.

Statistikaameti 2006 aastal tehtud Eesti rahvastikuprognoosi järgi (aluseks võeti elanike arv 1 miljon 338 233 inimest) on Eestis 2050 aastal rahvastik erinevate variantide korral alljärgnev.

Tingimusel, et sündimus püsib muutumatuna 2005 aasta mõistes 993519 inimest (1,5 last sündimuskordajana perre). Siis elaks Eestis 2050 aastal 742916 eestlast. Võrdlusena lähteandmetega elas vastavat 919948 eestlast 2005 aastal.

Tingimusel et kogu perioodi vältel sündimus pidevalt tõuseb ja suremus langeb: 1250110 inimest.
Tingimusel, et toimub väga kiire täiendav sündimuse tõus (sündimuskordaja 2,2 last perre) elaks Eestis 1360689 inimest.

Need numbrid näitavad, et me ei tohi ennast rahulolevalt petta sellest, et meie rahvaarv tänasel päeval on samas mõõdus statistikaameti eeldatud andmetega.. Rahvas kahaneb, kui sellega ei tegeleta viisil, et see on meie riigi poliitika keskne küsimus. Me ei vaja paanikat ja masendust, vaid kainet arusaama, et rahva püsimine on meie endi kätes. Ja see eeldab tegelemist väga erinevate teemadega: sündimusega, elueaga, tervisega ja rändega.

Meie rahvaarv väheneb, isegi kui sündimus tõuseks, sest pikeneva eluea ja keskmise sündimuse taustal on vähenemise põhjuseks just 1990-2000 sündinute vähesus.

Meil sünnib perre kõige enam esimesi lapsi, ligi pooled. Tõsine probleem on esimeste laste suhteliselt väike arvukus üldiselt suureneva sündimuse taustal. Kui esimesi lapsi jääb väheseks, ei saa sündida ka järgnevad lapsed.

Rahvastikku mõjutavatest protsessidest on arvuliselt Eesti jaoks suurimaks probleemiks inimeste, eriti meeste lühike eluiga. Eestist vähem elavad mehed vaid Lätis ja Leedus. Meeste kadu on märgatav juba pereloomise eas, see mõjutab demograafiat ka sündimata laste näol.

See seab meie ette ülesande tõkestada riskikäitumist ja arendada rahva tervislikkkust. Meie surmade kolm põhilist põhjustajat on südame-veresoonkonna haigused, pahaloomulised kasvajad ja mürgitused ja vigastused.

Teiseks, laste sünd perre. Teooriate järgi mõjutab ühiskond lapse sündi peamiselt hoiakute ja ressurssidega.
Mis raskused on valiku langetamisel?

On positiivne, et meie soovitud sündide arv noortel on kõrgem, kui tegelik sünnikordaja. See oli soovina 2004 aastal 2,3 last perre. Suur vahe tegeliku käitumise ja soovide vahel viitab sellele, et seda on võimalik toetada ressurssidega. 1990 aastate keskel mõjutasid sündimust uuringute järgi (Ene-Margit Tiit) majanduslikud probleemid, eluase, pooleli olevad õpingud ning ebakindlus tuleviku suhtes. 2008 aasta uuring tõi sisse olulise takistusena mure tulevaste laste hariduse pärast.

Kolmandaks, töö- ja pereelu kombineerimise probleemid, seda eriti üksikvanematel. On mõtlemapanev, et Eurobaromeetri uuringu järgi on eesti rahva rahulolu oma pereeluga euroopa kõige kehvem.

Tulen tagasi selle mõtte, juurde, et meie riigi poliitika keskmises peab olema rahva kestmine. See on väärtusotsustus.

Nii nagu Prantsusmaal, peame hakkama analüüsima poliitiliste riigijuhtimisotsuste mõju rahvastikule.
Et see poleks lihtsalt hüüdlause, toon kaks näidet.

Saksamaa elanike arv Eurostati järgi kukub 2060 aastaks 82 miljonilt 66 miljonini. See sunnib samade probleemidega tegelema Euroopa kõige suurema rahvaarvuga riiki. Vanemapensioni idee pakkuski 2005 aastal välja prof Hans-Werner Sinn (Ifo Instituudi president, Müncheni Ülikool, Saksamaa üks tuntumaid majandusteadlasi). Tema hinnangul vanaduseaks piisava sissetuleku tagamiseks tuleb igaühel investeerida kas inimkapitali (laste kasvatamise kaudu) või reaalsesse kapitali (täiendavate säästude näol kogumispensionis). Samas rõhutas Sinn, et igal tööealisel põlvkonnal on paralleelselt kaks kohustust: hoolitseda nii vanema kui noorema põlvkonna eest. Vanema põlvkonna eest hoolitsetakse ennekõike maksulaekumiste kaudu solidaarsesse pensionisüsteemi. Noorema põlvkonna eest hoolitsemine toimub laste reaalse kasvatamise kaudu. Kui inimesel pole lapsi, siis peab ta seeläbi koguma rohkem sääste oma personaalsesse pensionivarasse. Ta pani ette Euroopa demograafilise kriisi mõjutamiseks kehtestada laste arvust sõltuv täiendav pension, jättes olemasoleva töötasust või sissetulekutest sõltuva pensioni puutumata. Seda ideed Saksamaal arutatakse. Selle aasta kevadel Riigikogu jõustab Sinni idee alusel välja töötatud vanemapensioni seaduse. Sest meil pole aega arutada. Meid on nii vähe.

Teine näide Saksamaalt 2009 algatati Saksamaal teist korda põhiseaduse muudatus, et anda igale kodanikule hääl. 46 Saksa Liidupäeva saadikut (sealhulgas ka Liidupäeva endine president Wolfgang Thierse) sellekohase algatuse tegid. Mõte viitab, et Saksamaal on 14 miljonit last esindusõiguseta. Muidugi ei kujuta keegi ette absurdisituatsiooni et väiksed lapsed langetavad ühiskonna tuleviku kohta valikuid. Idee on sügavamal.

See idee ei ole uus, vaid seda on välja käinud Eestis liikumine Noor Eesti.

Meie demograafiline prognoos näitab rahvastiku vananemise kindlat jätku. Praeguse sündimuse püsides suureneks eakate osatähtsus Eestis 2050 aasaks 26%-ni. Võrdlusena oli see osakaal 1990 aastal poole väiksem. Praegu on meil pensionäri kohta neli töötegijat, 20 aasta pärast kaks.

Seega lapsevanemate kui valijaskonna jõud kahaneb. Rahva kestmise seisukohalt oleks oluline, et esindusdemokraatias see jõud ei kahaneks, vaid vähemalt säiliks ning kui me soovime lastega perede olukorda kiiremalt riigi ja omavalitsuste jõul parandada, siis kasvaks. See ei muuda niivõrd ühiskonna poliitilisi eelistusi, kui kutsub poliitikutes esile vajaduse asetada poliitika keskmesse lastega perede küsimused.

Siin ei vastandu sugugi erinevate põlvkondade huvid, sest rahva arvuline kestmine on eelduseks riigi suutlikkusele täita kõiki sotsiaalkohustusi.

Ning teiseks, see tagaks kõigile kodanikele east sõltumata ühetaolise hääle kaalu.

See eeldab põhiseaduse ja valimisseaduste muutmist.
Õiguslik lähtekoht on see, et meie põhiseaduse § 12 järgi on kõik on seaduse ees võrdsed. Üldine võrdsuspõhiõigus eeldaks kõigil kodanikel esindusdemokraatias hääleõigust. Samas on kehtiv põhiseadus selle valimistel kitsendanud järgnevalt: § 57 järgi hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks.

Põhiseaduse muudatus sõnastaks järgneva maksiimi: § 57. Hääleõiguslik on Eesti kodanik. Alla 18 (või 16, kui ühiskonnas leitakse selles küsimuses lai toetus) aastased Eesti kodanikud teostavad oma hääleõigust vanema kaudu seaduses sätestatud korras. Selle loogika järgi on kõigil kodanikel valimisõigus, kuid alaealiste puhul on selge, et seda õigust realiseerib lapse huvides tema vanem.

Aluse annab selleks põhiseaduse § 27, mille järgi vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Nagu Andrus Kivirähk selle idee kohta osundas 2009 aastal: „Arusaadavalt hääletavad laste eest nende emad-isad. Ja see on ju absoluutselt loomulik. Vanemad võtavad pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, see ongi nende vanemlik kohus."

Õigusteaduslikult on kritiseeritud, et nimetatud ettepanek läheb vastuollu valimiste ühetaolisuse põhimõttega. Seda näilist vastuolu ei teki, kui käsitleme lapsevanemat kui lapse täisealist esindajat. Ka Saksa põhiseaduskohtu kohtunik Roman Herzog ja prof. Paul Kirchof on pidanud Saksa riigiõiguse praktikas nn perekonna valimisõigust võimalikuks põhiseaduse muudatuse kaudu.

See idee ei vastanda lastega peresid ja lastetuid.
Aasta Ema 2009 Maie Niit ütles selle kohta tabavalt: "käesoleva ajani on just lapsevanemail olnud kesisem kaasarääkimise võimalus- kolme lapse isal on ju ikka üksainus hääl, täpselt samuti nagu ka lastetul mehel"
Kahtlemata on reaalsus, et selle idee suhtes on erineva peremudeliga inimeste eelhoiakud erinevad.

EMOR-i 2010 aasta uuringu järgi tuleb selgelt esile, et toetus sellele ideele on korrelatsioonis vastanute laste arvuga: nii toetas täiesti või pigem seda algatust 52 % 2 ja rohkem last peres omav inimene ning isikutest, kus peres lapsi polnud, oli vastav number 31 %.

Laste valimisõiguse omistamine lapsevanemale nn perekonna valimisõiguse kaudu tekitab juurde ca 250 000 lisahäält, mis asetavad tuntavamalt suurema poliitilise osakaalu lastega perede probleemidele. See eeldab kahtlemata ka kodanikuhariduse alast teavitustööd, sest vanema kohus on valimiskasti juures last esindades langetada valikuid just lapse tulevikku, ehk siis eesti rahva järgmise põlvkonna tulevikku silmas pidades. Just selle nõude põhiseadus meile asetabki.

Me oleme valimistel lubanud eesti rahvale debatti selle idee üle. See on erakorraline idee, sest mugavam on rahvana vaikselt hääbuda, õllepudel käes televiisorit vaadates. Mõtleme suurelt ja raamidest välja, nii saame suuremaks!

Kuid meie perepoliitika toetav ülesanne tagada rahva kestmine tuleb selgemalt välja joonistada.
Esiteks, lasterikkad pered, kes on põhiseaduse erilise kaitse all. Kodutoetus on esimene tugev meede.
Teiseks, peretoetuste süsteemi ümber kujundamine nii, et oleks vajaduspõhisus ja korrelatsioon laste arvuga tugevam. Teenused, lastekaitse süsteem, vabakonna parem toetamine laste kaitsel. Väikelastega inimene peab olema tugevama kaitse all.

Kas avame debati ka meie maksusüsteemi üle? Mäletate, meie jõustatud on teise lapse tulumaksuvabastus, üks aasta kehtis see ka alates esimesest lapsest.
Eesti perede toimetulekust.

See peab olema meie poliitika sisetuum rahva kestmisel. Selle võti on meie rahvusliku majanduse arengus. Kui inimestel on töö, siis tuleb pere toime ja mõeldakse täiendava lapse peale. 2009 käisime oma programmi välja. See ei sisaldanud populistlikke kollaseid veste, vaid lähtus esiteks riiklike investeeringute võimendamisest, teiseks ekspordi garanteerimisest ja kolmandaks aktiivsete tööturumeetmete paketist.

Tänaseks on olukord selline, et 2010 märts oli meil 95200 registreeritud töötut, eilse seisuga oli 49863 töötut.
Kuid see number on muidugi kõrge. Sellega tegeleme jätkuvalt. MIT professor Daron Acemoglu kõneleb sellest, miks mingid rahvad on rikkad ja miks mõned rahvad on vaesed. Ajaloos on mitmeid seoseid toodud nii looduse, maavarade ja muu pinnalt. Ta toob oma väites esile selle, et ühiskond peab pakkuma kapitalismi võimalusi võimalikult paljudele. See tähendab eraomandit, võimalust ettevõtluses kaasa luua, ligipääsu haridusele, selgeid reegleid ja konkurentsi.

Majanduse puhul on viimasel ajal käsitletud arengu ainsa eeldusena kahte aksiomaatilist nähtust. Esiteks suhteliselt stabiilne maksusüsteem ja teiseks riigi rahanduse korrasolek.

Need on meie jaoks olulised eeldused, kuid sellest ei piisa. Minu meelest peame majandusele andma avarama käsitluse kui vaid turg välisinvestorile. Kus passiivsus riigi poolt loob pideva läbiva jõukuse kasvu ühiskonnas.
Nimetan selle rahvuslikuks majanduseks, sest selle käsitluse kese on siin olevad inimesed ja kapital. Nende arendamise ja soodustamise mille kaudu on võimalik kapitalismi loovaid võimalusi võimalikult paljudele ühiskonna liikmetele kasulikuks pöörata.

Vaja on esiteks inimeste tootlikkuse kasvu suuremalt.
See on meie tasuta kõrghariduse tuum. Kättesaadavus, kvaliteet, tulemuslikkus. See peab olema meie üldhariduse käsitluse tuum- inimese annete ja võimete maksimaalne rakendus, väljalangevuse kahandamine, eriala pakkumine, lapses loovate annete esiletoomine. Koolisüsteemi tuleviku arutelu ei tohi muutuda vaid aruteluks sotsiaaltagatiste üle. Kuid selge, et nende eesmärkide kese on õpetaja: tema motiveeritus, mõistlik koormus ja staatus ühiskonnas.

Inimesest kõneledes on meil üle 100 000 erialata tööealise inimese. Ümberõpe ja uue eriala pakkumine peab olema oluline üleskutse keskealistele ja vanemas keskeas inimestele. Muidu ollakse tööturul kaitsetud.

Ettevõtlikkuse õpetamine koolis on üks meie algatusel sisse seatud kooliprogrammi osa.

Teine samm on meie majanduses kapitalile ligipääsu parandamine. Kapitali kaasamise võimalikkuse ja tööhõive vahel on USA aktsiate primaarturu näitel selge seos. Kapitalituru hetkeolukord on meil . Finance Estonia raporti järgi väga kehv Reguleeritud aktsiaturul on turukapitalisatsioon vaid 12 % skp-st, arenenud riikides samas 100 %. Iseloomulikud tunnused turul on ebalikviidsus, kasvukapitali pakkumine piirdub väheste eraisikute ja paari Baltikumi fondiga, reguleerimata aktsiaturgu sisuliselt pole, võlakirjaturg on varjusurmas. Järeldus: Eesti ettevõtete ligipääs kapitalile on piiratud ja see on turutõrge, mis nõuab riigi tähelepanu. See toob kaasa kohalike ettevõtete ennetähtaegse müügi, mistõttu firmad ei saavuta oma täit potentsiaali.

Lisaks kapitali vähesusele voolab see ka riigist välja. Eesti pensionifondide kogumahust on koduturule investeeritud ca 6%, EL-s keskmiselt 60 %
Riik saab ja peab kaasa aitama kapitaliturgude taaskäivitamisele Eestis. Miks see on nii tähtis? Sest kapitali puudumine pärsib Eesti ettevõtete konkurentsivõimet rahvusvahelises keskkonnas. Meie majanduse strateegiline siht on aga ettevõtted, mis asuvad Eestis ja on võimelised välisturgudel jõudma lõpptarbijateni. Meie majanduspoliitika kese on rahvuslik majandus, mis ei tähenda mitte protektsionismi, vaid meie ettevõtlusele eeliste otsimist rahvusvahelisel turul .

See peab olema ka meie ettevõtluspoliitika eesmärk: Eesti firmade areng rahvusvahelise väärtusahela tippu. Eesti ettevõtluse suurim probleem on töötunni madal väärtus rahvusvahelisel turul. Ehk teisisõnu: meie firmade toodangu eest makstakse madalamat hinda arenenud riikide sama majandusharu toodetega võrreldes. Raul Paruski analüüsis selle probleemi kohta on toodud ära probleemid: nõrgad kaubamärgid, spetsialiseerumine lihtsatele funktsioonidele ehk allhange ja lihtne asendatavus muude konkureerivate toodetega. Selle olukorra muutmine eeldab nii riigilt kui ettevõtetelt julgust mõelda suurelt nagu rahva kestmisegi puhul. See eeldab ettevõtjate ambitsioone, oskusi ja teadus arendustegevuse võimekust. See eeldab ka riigi poliitikas ettevõtluspoliitika selgeid prioriteete, innovatsioonipoliitikat, mis toetab teaduse rakendamist ettevõtluses ja riigi tuge ettevõtete rahvusvahelistumisele ning kõrghariduse konkurentsivõime parandamist.

Rahvusliku majanduse areng on ainuke strateegiline vastus majandusliku väljarände küsimusele. Palju eesti inimesi asub majanduslikel põhjustel välismaale elama ja tööle. Esikohal on Soome, kus võime kõneleda ligi 30 000 inimesest. Seisame silmitsi sellega, millega Soome läinud sajandi 50-60-datel aastatel, kus sõjajärgsel perioodil umbes 300 000 soomlast sai püsivaks elanikuks Rootsis. Vahepeal sündis iga kaheksas Soome laps Rootsis. 1971 läks rekordiliselt 41000 soomlast Rootsi. Pööre toimus alles 80-datel.

Kuid just Soome majandustõusu tõttu hakkas rohkem soomlasi Soome tagasi tulema kui läks Rootsi.

See olukord seab meie ette tähtsa ülesande. Meie majanduslik reaalsus ja vabadus liikuda viib eestlasi üle piiride. Riigi ülesanne on aidata eestlasel oma lapsi eestlastena üles kasvatada, hoida sidet, aidata kogukondi ja mis kõige tähtsam, kõik on alati Eestisse tagasi oodatud ja naasmist tuleb hõlbustada. Mitte kitsalt talendid, vaid Eesti inimesed. Kuid eestlane peab olema võimalik olla sõltumata elukohast ja riigipiiridest, sest see on eeldus, et tullakse tagasi.

Naabruspoliitika programm tuleks üle vaadata, ja peame tegema siin koostööd Kokoomusega., mis puudutab Soomes elavate eestlaste vajadusi.

Nende poliitiliste teemakäsitluste valgus tahan selgelt öelda, mis IRL poliitilisel maastikul asetseb. Esiteks, me usume, et heaolu tuleb ühiskonnas läbi pingutuse ja töö. See on moraalne ja majanduslik seisukoht, et tööd tegev inimese toimetulek on parem kui tööd mittetegeval. Seda põhivalikut seatakse Eestis üha rohkem kahtluse alla. Justkui oleks võimalik olla edukas ja toime tulla tööd tegemata.

Ettepanekute rivi, mis tuleb parlamenti, puudutab ümberjagamist. Siin on meil selgelt vastandumine vasakopositsiooniga.

Ning teiseks, põhimõtteline küsimus mis puudutab rahva kestmist. Me kujutame ette ühiskonda mitte kui indiviidide olelusvõitlust, kus läbi edu realiseerib indiviid oma personaalset heaolu ning see ongi eesmärk: Eesti kui turg. Inimväärikas hakkamasaamine on kahtlemata meie poliitika. Kuid Eesti riigi ülesanne on tagada rahva kestmine, mitte turu toimimine kui eesmärk. Rahvuslik majandus on vahend rahva kestmiseks läbi perede jõukuse kasvu.

Aasta on möödunud valimistest. Kuidas edeneb meie lepingu valijaga täitmine?

Niisiis, esimesena lubasime viia Eesti uuele majanduskasvule. Eelmise aasta majanduskasv oli 7,6 %. Selle aasta majanduskasvuks prognoosis Ernst and Young 2%, rahandusministeeriumi kevadprognoos oli 1,7 %. Eurotsoonile üldiselt prognoosib Euroopa Keskpank 0,1% langust. Majanduse arengu huvides lubasime hoida riigieelarve tasakaalus- koalitsiooni siht on, et eelarve on 2014 struktuurses tasakaalus.

Lubasime toetada ettevõtlust jõuliselt, et luua uusi töökohti. Siin võin mainida, et riiklike investeeringute programm on sel aastal 1,25 miljardit eurot. Alandame maksukoormust- maksukoormus suhtena skp-sse kukub 2013, muuhulgas järgnevate sammudega: täiendkoolituse erisoodustuse maksuvabastus ja töötukindlustusmakse alandamine.

Teisena lubasime emapensioni. Täpselt nii nagu leping ütleb, seda ka teeme.

Kolmandaks, tasuta kõrgharidus. See on selle valitsuse suurim reform ja ma kiidan Jaaku selle suure algatuse eest. Lepingus oli kirjas: rahastame täiendavalt kõrgkoole nii, et avalikes kõrgkoolides oleks täiskoormusega eestikeelne õpe maksuvaba. See oli selle koalitsiooni väga põhimõtteline maailmavaateline konflikt. Ega Jürgen Ligi asjata veel sel sügisel ei öelnud , et tasuta kõrghariduse asemel võiks kehtestada üldise osalise õppemaksu. Tasuta kõrghariduse puhul tuleb selgelt esile meie erinevus reformierakonna kapitalismi käsitlusest. Me teeme seda seetõttu, et pakkuda võrdseid võimalusi ja seetõttu, et see on seotud rahva kestmisega. See pakub vanematele kindlustunnet, see on eelduseks rahvusliku majanduse arengule ja see tõstab meie rahva vaimset kvaliteeti. Me ei lubanud seda, mille ees sõimata saime: ilma õppimata saab ülikoolis tasuta õppekohal olla.

Neljandaks, seisame kodukulude alandamise eest. No nii, selle koha pealt meil kriitikuid jagub. Mikser hüüdis lausa, et lubasime kodukulude vabastamist. Me lubasime: esiteks, kodude maamaksu vabastust. Ja ma toetan seda, et hüvitame omavalitsustele maksuvabastusest puudujääva raha. See ei ole mitte pisiasi, vaid põhimõtteline väärtusotsus: lapsed sünnivad sinna kus on kodu. Ja kodu omamist me toetame, mitte ei karista. Teiseks, küttekulude vähendamiseks toetame korterelamute soojustamist . Veebruari alguseks on renoveerimislaenu väljastatud meie programmi järgi 391 korterelamule kogumahus 34,26 miljonit eurot. Keskmine maja suurus oli 2252 ruutmeetrit ning keskmine rekonstrueerimistöödega saavutatud energiasääst 39 %. See puudutab arvestuse kohaselt vähemalt 33 000 inimest. Ja see on meie projekti esimene faas. Ka selle projektiga tuleb mõelda suurelt. 30 aprillil alustame eramajade rekonstrueerimistoetuste programmi esimese pilootkavaga, millega peaks saama toetust umbes 300 väikeelamut. Meie lasterikaste perede kodutoetuse kavaga on saanud 5 aastaga toetust 1254 peret kus kasvab keskmiselt 4,3 last peres. Keskmiselt elatakse 4 toalisel elamispinnal, mille suurus on 71,87 meetrit. Nende perede keskmine sissetulek oli 133,9 eurot kuus. Keskmine toetus oli 6140 eurot ja enamikus elati maapiirkondades. 2007. aastal sotsiaalministeeriumi tellitud lasterikaste perede toimetuleku uuringust ilmnes, et 15% peredest oli laste saamist edasi lükanud. Nende hinnangul oli peamiseks lapse sündi edasi lükkavaks teguriks ruumipuudus või halvad elamistingimused. Seda pidas väga või pigem oluliseks 54% sünde edasi lükanud peredest.

Lasterikastest peredest elas korteris 51%, ühepereelamu või talu oli 41% peredel. Veerand elamutest oli ehitatud enne 1946. aastat. 84% juhtudel kuulus lasterikaste perede eluruum perele endale. Keskmise leibkonnaga võrreldes on lasterikastel peredel küll suurem eluruum, kuid kuna ka pereliikmeid on rohkem, siis elavad paljulapselised pered siiski suuremas kitsikuses. Peresid, kellel puudub soe vesi, on viiendik, peaaegu sama paljudel puudub veeklosett ning 10%-l pole kanalisatsiooni. Sotsiaaldemokraadid ilkusid meie kodupoliitika kohta, nimetades seda farsiks. Mingu siis nende perede juurde ja öelgu, et nende lahendus Eesti lasterikaste perede kodumurele on kinnisvaramaks.
Kolmandaks, ohjeldame monopole. Mida see tähendab? Seda et monopolide hinnakujunduse üle peab olema sõltumatu regulaatori kontroll ja kus võimalik, monopole lammutatakse. Suur töö on Gazpromi monopoli langetamine. Meil on valida, kas saame mõistliku gaasi hinna Venemaa ees lömitades või läbi konkurentsi.

Tallinna Vee ebaõiglaselt kõrge hinna asi on kohtus ning seadusega on hinnatõusu katse blokeeritud. Monopolide ohjeldamise seaduse tulemus oli prügipõletusjaama rajamise otsus, millega nad saavad konkursiga oma soojust küttevõrkudesse müüa.

Siin on mitmeid asju, mida edasi teha: kaugküttepiirkondade mõistlikkus väikestes piirkondades, kaugkütte trasside renoveerimine, järgmise finantsperspektiivi ajal jõulisem soojustamisprogrammi maht.

Meie lähtekoht on selge: sisendhinnad maailmaturul kallinevad ja see eeldab perede toimetuleku tagamise huvides riigi sellist toetuspoliitikat, mis on demokraatlikus riigis poliitikute võimuses.
Veel meie lepingu lubadustest: astmeline tulumaks-ei tule. Palgaarmee- ei tule. Tuletan meelde reformierakonna pressiteadet 2010 aasta detsembrist: „Reformierakond avalikustas täna oma riigikaitsepoliitika programmi, milles soovib võtta suuna palgaarmeele ning lühendada ajateenistust poole aastani." Meie suutsime valitsuses tõsta kaitsekulud 2 %-ni skp-st. Läti tegi otsuse minna üle kutselisele armeele. Täna suudab läti teenindada välismissioone. Ning iseseisva kaitsevõime tagamisega lõunanaabritel on tõsised probleemid. Leo Kunnas ütles selle kohta: On selge, et sõjalise konflikti korral ei suuda Läti hoida lahti meile ülimalt olulist maismaa-ühendust liitlastega.

Väsimisest. Kas rahvas on väsinud või valitsus on väsinud? Meie lahendus on, et vaja on tegusalt positiivsete algatustega edasi minna. Haldusreformi vajadus on endiselt üha tõsisemalt õhus. Naeruväärne, et Portugalilt nõuame ,aga ise ei tee. Peame mõistma, et kui me ei astu samme elukvaliteedi sälitamiseks maapiirkondades, siis kogu elanikkond ainult suurlinnades ei moodusta enam eesti rahvast. Selles vaimus tegeleme ka üldhariduse kaasajastamisega.
Tähtis on valitsemise stiil- nina ei tohi püsti ajada. Reaalsus on, et poliitika läheb rohkem maailmavaatelisemaks ja me ei pea seda sugugi kartma.
Lugesin hiljuti üle Postimehes ilmunud ametiühingute streiki puudutavat artiklit: Narva Elektrijaamade ametiühingu kauaaegne juht Vladimir Aleksejev sõnastas oma seisukohad veel radikaalsemalt: «Me ei taandu, me kas saavutame sotsiaalse poliitika muutmise valitsuse poolt või oleme valmis minema ka kodanikuallumatuseni nagu Kreekas. Tuleb seeria streike, kui me ei saa, mida nõuame. Me ei astu põhiseadusliku korra vastu, vaid kahe valitsuspartei diktatuuri ja Andrus Ansipi poliitika vastu!»

Streikijatega on omal moel liitunud ka Tallinna linnavõim, külvates sellega segadust.

Segaduse vastu ühistranspordis pole Tallinna linnavõimul igal juhul midagi. Linnapea Edgar Savisaar on kasutanud ametiühingute radikaalsemate tegelaste retoorikat: «Lühike streik pole rahva viimane protestivõimalus. See on alles algus!» See on tema visioon Eestist.
Meie visioon on mõelda positiivselt ja julgelt, siis teeme Eesti suuremaks ja kaasaegsemaks riigiks.

Allikas: Erakonna esimehe kõne IRLi volikogul 30. märtsil 2012.

Eesti rahva kestmise nimel

2012-04-04

Väärtustamaks lapsi ning noori, tuleb valimistel anda lapsevanemale lisahääl.

Parasjagu on käimas rahvaloendusel kogutud andmete töötlemine ning mõne kuu pärast saame teada, kui palju meid tegelikult on. 2000. aasta loenduse andmetel oli 1,37 miljonit. Tänavune rahvaloendus ilmselt kinnitab rahvaarvu jätkuvat kahanemistrendi.

Väikese rahvana ei saa me lootma jääda immigratsiooni peale. Me ei saa kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Kui positiivse iibega 2010. aastal sündis Eestis 15 825 last, siis esialgne kokkuvõte rahvastikuregistrist ütleb mullu ilmale tulnud laste arvuks vaid 14 376. Kuid Eesti rahva säilimiseks on vajalik, et meil sünniks praegusest vähemalt mõni tuhat last aastas rohkem. Jääme selgelt alla Põhjamaadele. Väikerahvana ei saa seda lubada: peame jõudma sündimusnäitajate poolest Euroopas esimeste hulka, sest vaid nii suudame tagada Eesti rahva säilimise.

See aga eeldab ühiskonna suhtumise ja prioriteetide muutumist. Meie poliitika peab selgelt olema pere- ja lastekesksem. Ja siin ongi teed rajav roll täita riigil.

Koalitsioonilepingus oleme kokku leppinud, et algatame ühiskonnas debati selle üle, kas ja kuidas anda noortele ühiskonnas rohkem õigusi. Justiitsminister on algatanud koalitsioonileppest tulenevalt arutelu valimisea langetamise kohta 16. eluaastani. Ühe võimaliku meetmena on ettepanek kindlasti arutamist väärt, kuid koalitsiooniläbirääkimistel lähtus IRL avaramast lähtekohast. Ühiskonnas on vaja algul debatti ning hiljem üksmeelt selles, kas ja kuidas on valimistel otstarbekas arvestada laste ja noortega.

Pelgalt valimisea langetamisest ei piisa. Olen arvamusel, et tasakaalustamaks üha enam vananeva elanikkonna poole kallutatud poliitilisi valikuid ja väärtustamaks lapsi ning noori, tuleb valimistel anda lapsevanemale lisahääl. Just vanemad näevad kõige selgemalt, mida on järelkasvu üleskasvatamiseks tarvis. Laste eest lisahääle andmise idee ei ole iseenesest uus, kuid selle esiletõstmine on vajalik, et algatada debatt selle üle, kas ja kuidas oleks ühiskonnas stabiilse tasakaalu hoidmiseks mõistlik arvestada valimistel laste ja noortega. Säärase idee on Eestis varem välja pakkunud liikumine Noor Eesti. See mõte pole olnud aktuaalne ainult Eestis: Saksamaal on sarnastel kaalutlustel algatatud põhiseaduse muutmine.

Lapsevanematele lisahääle andmisel on mitu sisulist põhjust. Eesti vabariigi põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Konservatiivse maailmavaate järgi on tugev ja toimiv perekond üheks kindlamaks rahva säilimise aluseks. Andes laste eest valimistel lisahääle, edastame selge signaali, et väärtustame lastega perekondi.

Põgus pilk rahvastikupüramiidile näitab, et meie elanikkond vananeb ka edaspidi. Kui sündimuses trend lähiajal ei muutu, suureneb eakate osatähtsus Eestis 2050. aastaks 26 protsendini. Võrdluseks: 1990. aastal oli suhtarv poole väiksem.

Poliitikas tähendab see, et lastevanemate kui valijaskonna mõjujõud kahaneb. Rahva kestmise seisukohalt oleks siiski oluline, et esindusdemokraatias nimetatud jõud vähemalt säiliks või ideaalis suureneks. See aitaks ära hoida trendi, kus valijatele meeldimise nimel kaldub pendel päevapoliitilisse populismi ning põhiteemad jäävad unarusse. Meil puudub igasugune õigus nõrgendada lapsevanemate võimalust riigile ja kohalikele omavalitsustele meelde tuletada, mida meie lapsed vajavad.

Kriitikud võivad küll öelda, et nii väites vastandatakse erinevate põlvkondade huvisid. Vastupidi. Tulevased töökäed on need, kes tagavad riigi suutlikkuse täita eakate ees võetud sotsiaalseid kohustusi. Kõige lihtsamalt: vähem töötegijaid tähendab kehvemat arstiabi ja õblukesemat pensioni.

Teine oluline põhjus lisahääle kasuks on, et põhiseaduse vaimu järgides tuleb tagada kõigile kodanikele ühetaoline hääle kaal.

Meie põhiseaduse paragrahvi 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Hiljem seab aga seesama põhiseadus paragrahvis 57 kitsenduse, et hääleõiguslik on 18 aastat vanaks saanud kodanik.

Oleks otstarbekas paragrahvi 57 sõnastust täpsustada näiteks nii: kõik Eesti kodanikud on hääleõiguslikud. Alla 18aastased (või 16-, kui ühiskonnas leitakse selles küsimuses lai toetus) Eesti kodanikud teostavad oma hääleõigust vanema kaudu seaduses sätestatud korras.

Selle loogika järgi on kõigil kodanikel valimisõigus, kuid alaealiste puhul on selge, et seda õigust realiseerib lapse huvides tema vanem. Aluse annab selleks põhiseaduse paragrahv 27, mille järgi vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Nagu Andrus Kivirähk selle idee kohta 2009. aastal osundas: "Arusaadavalt hääletavad laste eest nende emad-isad. Ja see on ju absoluutselt loomulik. Vanemad võtavad pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, see ongi nende vanemlik kohus."

Õigusteaduslikult on kritiseeritud, et nimetatud ettepanek läheb vastuollu valimiste ühetaolisuse põhimõttega. See vastuolu on näiline, sest lapsevanem on oma lapse täisealine esindaja.

Teine võimalik murekoht seoses muudatusega on seotud lastega ja lastetute täiskasvanute eristamisega. Mulle meeldivad selle teema kommentaaridest kõige rohkem 2009. aasta ema Maie Niidu sõnad: "Käesoleva ajani on just lapsevanemail olnud kesisem kaasarääkimise võimalus - kolme lapse isal on ju ikka üksainus hääl, täpselt samuti nagu ka lastetul mehel."

Oluline on, et kuigi lastega peredele on idee rohkem meeltmööda, toetavad seda ka lastetud pered. 2010. aastal tegi EMOR selleteemalise uuringu ja lapsevanematele lisahääle andmist toetas üle poole vähemalt kahe lapsega peredest ja ligi kolmandik lastetutest.

Sotsioloog Andrus Saar on rõhutanud, et oluliseks eelduseks algatusele on nn vanemapension. Lähinädalail jõuabki parlamendi menetlusse eelnõu, mille kohaselt mitu last üles kasvatanud pensionärid saaksid suuremat pensioni kui üksikult elavad inimesed.

Tulevikku vaadates näeme, et põhiseaduses lastele hääle andmine ning selle kasutamise delegeerimine vanemale toob juurde umbes 250 000 valija häält ehk veerand kuni kolmandik praegusest valijaskonnast. Erakondade toetusnumbreid see oluliselt ei muudaks (lapsevanemate erakondlikud
eelistused ju ei muutuks), aga tooks kaasa rohkem arutelusid ning lubadusi lastega peredele ja vähem võimalikke eelarvekärpeid laste arvelt.

Laste tulevikust kasvab aga välja kogu Eesti riigi ja rahva tulevik. Just selle nõude põhiseadus meile asetabki.

Energia säästmine on selle kümnendi võtmeküsimus

2012-03-30

Tanklate reklaamtulpadelt kumavad rekordhinnad ja majahaldajalt saabuvad soojaarved teevad meele mõruks. Kas aitaks kütuse maksude alandamine või riigi dotatsioon? Ei, lahenduseks on energia säästlik kasutamine.

Nii auto, maja kui ka korteri puhul on oluline, et need poleks liiga suured ega liiga energiakulukad. Kõige olulisem võti küttearvete vähendamiseks on Eesti oludes ikkagi soojakadude vähendamine. Tsentraalkütte puhul on tähtis trassikadude vähendamine ja sobiva küttematerjali kasutamine. Riik on andnud ridamisi toetusi katlamajade üleviimiseks ökonoomsematele kütteliikidele, samuti trassikadude vähendamiseks. Siin on tähtis soojatootjate ja valla koostöö.

Samas tuleb hinnata, kas igas piirkonnas on keskkütte kasutamine ja pikkade trasside remontimine otstarbekas. Selle pilguga peaksid Türi vallas oma olukorda hindama väiksemate asumite soojatarbijad. Selliste analüüside tegemine nõuab majaomanikelt pealehakkamist ja vajadusel julgust loobuda harjumuspärasest ning ehitada välja sobivamad küttesüsteemid.

KREDEXi toetusskeemid kortermajade renoveerimiseks näevad ette toetust 15 kuni 35%, sõltuvalt plaanitud energiasäästu suurusest. Et nende toetuste kasutamine oleks taskukohasem, siis pakub KREDEX soodusintressiga pikaajalist renoveerimislaenu. Laenu periood on kuni 20 aastat. Ettevalmistamise lõppjärgus on toetusskeem, millega toetatakse eramajade energiasäästlikumaks muutmist.

Paljulapseliste perede kodude kordategemiseks on majandusministeerium alates 2008.aastast jaganud toetust, millest on abi saanud 1325 peret. Selleks, et pakutav abi jõuaks kõigi abivajavate suurte peredeni on vajalik, et kohalikke olusid tundev sotsiaaltöötaja või ka lihtsalt abivalmis naaber sellisele võimalusele tähelepanu juhiks ja aitaks vajadusel taotlust vormistada. Ka Järvamaal on näha, et omavalitsuste kaupa toetuste arv ei sõltu mitte niivõrd abivajajate arvust vaid pigem abi ja nõu pakkuvast vallaametnikust.

Mitmel puhul soovitakse lihtsat lahendust: riik võtku energiatoodetelt maksud maha. Selles lahenduses on mitu lõksu. Maksu kogumata jätmisel tekib uus auk näiteks õpetajate ja päästjate palgafondis või teede remondirahas. Samas jääb suurem summa kogumata just jõukatelt, kellel suuremad elamispinnad või võimsam auto. Erinevad maksusoodustused on asjakohased vaid siis, kui nad oleks suunatud energiasäästu soodustamiseks. Muul juhul oleks see ka ebavõrdne nende suhtes, kes leidnud individuaalseid säästlikke variante. Küll aga ei ole ma nõus mitme rohelise poliitikuga, kes ärgitavad veelgi energiamakse tõstma, et sellega „sundida" inimesi rutem energiakadusid vähendama.

Hätta sattunud pered peavad saama reaalset abi kohe. Vajadusel saab taotleda toimetulekutoetust. Seda makstakse arvestusega, et kodukulud (üür, elekter, kanalisatsioon, vesi, küte, prügivedu) saavad tasutud ja esimesele pereliikmele jääb kätte 76,7 eurot ja igale järgnevale pereliikmele 61,36 eurot. Oluline on valla poole pöörduda kohe samal kuul, kui abivajadus tekib, sest tagantjärele toetust ei saa. Keeruline küsimus tuleb lahendada neil, kelle eluruum on suure ülepinnaga. Ülepind toetuse alla ei käi. Sellisel juhul tuleb mõelda korterivahetusele.

Kuhu kaovad Eesti lapsed?

2012-03-30

Võrreldes tunamulluse aastaga, jäi Eestis mullu sündimata rohkem kui tuhat last. Madala iibe probleem ei ole aga midagi uut.

Teadupärast lõppes ilus lugu positiivsest iibest 90ndate alguses pärast laulvat revolutsiooni: meie rahvaarv on sellest ajast saati väljarände ja negatiivse sündimuse tõttu järk-järgult vähenenud. Kui 1989. aasta rahvaloenduse järgi oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, siis 2000. aasta loenduse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Kahjuks kinnitab seda langustrendi eeldatavalt ka tänavune rahvaloendus.

Tõde on, et Eesti rahva säilimiseks on vajalik, et meil sünniks praegusest vähemalt mõni tuhat last rohkem. Mida selleks teha?

Naiste tööhõive abiks

Pealtnäha lihtsa ja konkreetse küsimuse ees ei seisa ainult Eesti, vaid terve Euroopa. Universaalset lahendust leitud ei ole, kuid siiski on ühed riigid olnud rahvastikupoliitikas edukamad kui teised. Eelkõige just need, kus on rohkem tähelepanu pööratud laste kasvatamise ühitamisele tööeluga, saavad praegu olla uhked keskmisest kõrgema sündimuse ning naiste tööhõive üle.

Näiteks Taani ja Rootsi on Euroopas nii naiste tööhõive kui ka sündimuskordaja edetabelite eesrinnas, suurema kui 70% naiste tööhõivega ning summaarse sündimuskordajaga üle 1,85 (Eesti vastav näitaja 1,63). Taani ja Rootsi näited lükkavad ümber levinud arvamuse, nagu raskendaks tööalane karjäär lapse saamist, et paljud naised loobuvad.

Kõrge sündimuse tagamine arenenud riikides eeldab, et lapse kasvatamine ja tööelu ühitamine oleks riiklikult toetatud ning ühiskondlikult aktsepteeritud. Selles suunas tuleb ka Eestis liikuda: koalitsioonileppe kohaselt on riik võtnud eesmärgiks panna rõhku just lapsehoiuvõimaluste paindlikumaks muutmisele, et aidata vanemad kiiremini tagasi tööturule. Samuti on kavas hakata riiklikult tunnustama peresõbralikke ettevõtteid.

Rahva tulevikku arvestades on laste kasvatamine üks vastutusrikkamaid töid, mistõttu tuleb lastele pühendatud aega rohkem väärtustada ja vanematele see kompenseerida. Üks konkreetne meede selleks on vanemapensioni kehtestamine, mille sisseviimine hoiaks vanemal ära tulevikus teenimatu pensionilanguse, mis kaasneb paratamatu pausiga tööturul. Vanemapensioni eelnõu jõuab peagi menetlemiseks Riigikokku. Seadus hakkab kehtima 2013. aastal ja laieneb nii praegustele kui ka tulevastele pensionäridele.

Loomulikult ei ole ega saagi see olla ainuke meede. Sündide arv liigub tavaliselt samas rütmis majandusliku olukorraga. Pikaajalisi järeldusi ühe aasta kaupa teha ei saa. Küll aga tuleb lisaks laste sünnitamisele, mille järgne toetus on Eestis väga heal järjel, need lapsed ka üles kasvatada.

Just see periood vajab selgemat riigi tuge. Riik peab looma laste kasvamise ja kasvatamise jaoks turvalise ja hea keskkonna (piisavalt lasteaiakohti, sportimisvõimalusi jne): nii tulevad ka paljud väljarännanud inimesed tagasi.

Lisaks on vaja lähtuda traditsioonilise perekonna põhimõttest. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Konservatiivses maailmavaates on tugev, toimiv perekond üks kindlamaid rahva säilimise aluseid. Eriti tuleb tähelepanu pöörata paljulapseliste ja üksikvanematega perede toimetuleku parandamisele, neil on kõige suurem oht sattuda allapoole vaesuspiiri.

Prioriteediks perepoliitika

Selge on, et sellistel lastel ei pruugi olla piisavalt arenguvõimalusi, nende tulevikuväljavaated saavad kahjustada. Üksikvanemate aitamiseks peaks riik tulema appi elatisraha fondi ellukutsumisega, mis tagaks igakuise elatisraha laekumise lapse kasvatamise jaoks ka juhul, kui lapsest lahus elav lapsevanem selle maksmisest kõrvale hoiab.

Samuti on üksinda last kasvatava vanema suureks mureks lastehoiu ning paindlike töötingimuste olemasolu. Valitsus töötab välja sihitud sotsiaaltoetuste süsteemi, mis universaalse lapsetoetuse kõrval aitaks just neid, kes kõige suuremas hädas.

Majanduskriisist tingituna jäi eelmisel valitsusel perepoliitika vallas nii mõnigi valitsusliidu programmi kirjutatud eesmärkidest ja lubadustest ellu viimata. Tagamaks Eesti rahva jätkusuutlikkuse ja säilimise, peame aga asetama pere- ja rahvastikupoliitika riigi üheks esmaseks prioriteediks.

Peamine on, et pere- ja rahvastikupoliitika oleks stabiilne ja tulevikku vaatav. See ei tohi sõltuda valitsuse vahetumistest, päevapoliitilistest kemplustest või ajutistest majandusraskusest, vaid peame lähtuma pikemaajalistest eesmärkidest. Üksnes nii saame loota, et positiivse iibega aasta 2010 ei jää erandlikuks.

Kuus riigikeelt korraga?!

2012-03-29

Keskerakond on esitanud riigikogu menetlusse eelnõu, mis võimaldaks Eesti kodakondsuse taotlejatel teha selleks vajalik eksam oma äranägemise järgi kas vene, inglise, saksa, prantsuse või itaalia keeles. Tõsi küll, eesti keeles võib samuti teha.

Milles asi? Kodakondsusseaduse lahjendusi, näiteks 65aastaste ja vanemate vabastamine keeleeksamist ning lastele kodakondsuse andmine vanemate sellekohase taotluseta, on Keskerakond riigikogule järjepidevalt esitanud. Nüüd on lisatud eriti originaalne aspekt. Põhiseaduse ja kodakondsusseaduse eksamit võib teha kas eesti keeles või mõnes Euroopa Nõukogu töökeeles.

Siit sugeneb kenake hulk küsimusi. Miks just 47-liikmeline EN, mitte 27-liikmeline Euroopa Liit? Miks tahetakse eksamit lubada ENi töökeeltes (mida on viis), mitte ametlikes keeltes (mida on kaks)?

Selle uhkelt sõnastatud, kuid läbinähtava käiguga tahetakse vene keel tagaukse kaudu tuua Eesti riiklikku asjaajamisse. Vene keel on ENi töökeel, kuid sel puudub staatus ELis. Vene keel ei kuulu ENi ametlike keelte hulka, need on inglise ja prantsuse keel. Neis keeltes vormistatakse ametlikud dokumendid. Töökeele staatus tähendab, et suulistes esinemistes tagatakse peale inglise ja prantsuse keele tõlge kolmes töökeeles ehk vene, saksa ja itaalia keeles.

Keskerakonna uus algatus kodakondsusküsimuses on tähelepanuväärne oma originaalsuselt, kuid täiesti kõlbmatu sisuliselt. Eesti riigikeel on eesti keel. Seda põhimõtet ei saa muuta kodakondsusseaduse ühe sättega.

Eestis on pikka aega valitsenud konsensus, et kodakondsuspoliitika aluseid ei muudeta. Muutusi ei saa olla põhimõttelistes küsimustes, küll aga tehnilistes detailides, mis kodakondsuse omandamise protseduuri inimestele mugavamaks teevad.

Kui keegi on saanud kodakondsuse valel alusel riigi vea tõttu ja see on talt ära võetud, tuleb seadust muuta inimese kasuks. Kodakondsuseksami sooritamise keelt seevastu ei saa pidada detailiks, mille muutmine on tehniline küsimus. Samuti ei ole tühine detail topeltkodakondsuse lubamine, mis hiljuti kõneainet pakkus. Nii kaugele ulatuvate muudatustega ei saa nõustuda.

20. märtsil ehk päev pärast Kalle Laaneti Keskerakonnast väljaarvamist palus algataja kodakondsusseaduse eelnõu esimese lugemise edasi lükata. Võib-olla puudub sisemisse turbulentsi sattunud Keskerakonna fraktsioonil üksmeel selles suhtes, mida kuue riigikeele ettepanekuga peale hakata?

Head gümnaasiumid peavad säilima kõikjal Eestis

2012-03-26

Head gümnaasiumid peavad säilima kõikjal Eestis

IRL Naiskogu toetab haridus- ja teadusministeeriumi eesmärki parema gümnaasiumihariduse pakkumiseks. Oluline on kvalitseetse gümnaasiumihariduse säilimine igas Eesti maakonnas.

Tugevad ja elujõulised gümnaasiumid vajavad rohkem riigi tuge. Peame oluliseks, et igal õpilasel oleks võimalus leida oma edasise haridusteega seotud huvi- ja võimetekohane õppevaldkond ning et ta saaks valida mitme õppesuuna ja valikaine vahel.

Täna ei ole gümnaasiumid enam piirkonnakoolid, sest õpilased liiguvad oma õppe-eelistustele vastavalt nii Eesti-siseselt kui suunduvad õppima teistesse riikidesse. Kvalitseetse gümnaasiumihariduse andmiseks peavad koolid senisest rohkem pingutama, pakkudes erinevaid õppimisvariante, samas kvaliteeti alla laskmata. Oluline on pakkuda head gümnaasiumiharidust nii kõrge akadeemilise huviga noorele kui ka sellele noorele, kes soovib õppimist jätkata kutsekoolis või rakenduskõrgkoolis.

Maakondade seisukohalt on eluliselt tähtis, et sealsed gümnaasiumid suudaksid konkureerida Eesti tugevamate koolidega, mis täna asuvad peamiselt suuremates linnades. Kui lähiaastatel koolivõrku mõistlikumaks ei muudeta ning õpetajate palkadesse ja õpikeskkonda piisavalt ei investeerita, suunduvad paljud õpilased gümnaasiumiharidust omandama mõnda suurde linna ja on oht, et ainult suuremates linnades kvaliteetset ja konkurentsivõimelist keskharidust saabki. See ei oleks tõsine löök mitte ainult haridusvaldkonnale, vaid Eesti elule tervikuna.

Me peame tagama heal tasemel hariduse kättesaadavuse igale Eesti noorele. Seetõttu tuleb lisaks muule läbi mõelda ka õpilaste transpordiküsimused ja õpilaskodude süsteem. Perede rahaline koormus ei tohi tõusta.

IRL Naiskogu on veendunud, et kvaliteetse gümnaasiumihariduse pakkumine ei saa muutuda suurlinnade pärusmaaks. Hea gümnaasiumiharidus peab säilima kõikjal Eestis.

Urmas Reinsalu: Lapsevanematele tuleb anda lisahääl

2012-03-24

Parasjagu käib rahvaloendus ning mõne kuu pärast saame teada, kui palju meid tegelikult on ja kui palju on olnud minejaid ning kui palju tulijaid. Vahepeal meediasse jõudnud kokkuvõtted ei ole ülemäära julgustavad.

Järelikult tuleb midagi ette võtta, et Eesti rahvaarv ei kahaneks alla kriitilise piiri. Me ei saa lootma jääda ainult immigratsiooni peale ja väikese rahvana ei ole meil õigust kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Justiitsminister on algatanud koalitsioonileppest tulenevalt arutelu valimisea langetamise kohta 16. eluaastani. Ühe võimaliku meetmena on see kindlasti arutamist väärt, kuid koalitsiooniläbirääkimistel lähtus IRL avaramast lähtekohast. Ühiskonnas on vaja algul debatti ning hiljem üksmeelt selles, kas ja kuidas on valimistel otstarbekas arvestada laste ja noortega. Vaid valimiseal langetamisest ei piisa.
Laste ja noorte väärtustamiseks tuleb valimistel anda lapsevanemale lisahääl, sest just vanemad näevad kõige selgemalt, mida on järelkasvu üleskasvatamiseks tarvis. See idee ei ole uus. Eestis on selle varem välja pakkunud liikumine Noor Eesti (www.nooreesti.ee).

Tegu pole ka Maarjamaal omaette nikerdades jalgratta leiutamisega. Saksamaal on sarnastel kaalutlustel algatatud põhiseaduse muutmine. Viimati tegid 46 Liidupäeva saadikut sellise ettepaneku 2009. aastal.

Lapsevanematele lisahääle andmisel on mitu sisulist põhjust. Esiteks, kasvõi põgus pilk rahvastikupüramiidile näitab, et meie elanikkond vananeb ka edaspidi. Kui sündimuses trend lähiajal ei muutu, suureneb eakate osatähtsus Eestis 2050. aastaks 26 protsendini. Võrdluseks: 1990. aastal oli see suhtarv poole väiksem.

Poliitikas tähendab see, et lapsevanemate kui valijaskonna mõjujõud kahaneb. Rahva kestmise seisukohalt oleks siiski oluline, et esindusdemokraatias see jõud vähemalt säiliks või ideaalis suureneks. See aitaks ära hoida trendi, kus valimijatele meeldimise nimel kaldub pendel päevapoliitilisse populismi ning põhiteemad jäävad unarusse. Meil puudub igasugune õigus nõrgendada lapsevanemate võimalust riigile ja kohalikele omavalitsustele meelde tuletada, mida meie lapsed vajavad.
Kriitikud võivad öelda, et nii väites vastandatakse erinevate põlvkondade huvisid. Vastupidi. Tulevased töökäed on need, kes tagavad riigi suutlikkuse täita eakate ees võetud sotsiaalseid kohustusi. Kõige lihtsamalt: vähem töötegijad tähendab kehvemat arstiabi ja õblukesemat pensioni.

Teine oluline põhjus lisahääle andmise kasuks on see, et põhiseaduse vaimu järgides tuleb tagada kõigile kodanikele ühetaoline hääle kaal, ükskõik, mis vanus passist vastu vaatab.
Meie põhiseaduse paragrahv 12 järgi on kõik on seaduse ees võrdsed. Hiljem seab aga seesama põhiseadus paragrahv 57 kitsenduse, et hääleõiguslik on 18 aastat vanaks saanud kodanik. Selline piirang ei tähenda aga olemuslikult tingimata seda, et kui inimene ise hääletada ei saa, siis ei luba põhiseaduse vaim seda teha ka tema vanemal. Vastupidi, kuna kõik on seaduse ees võrdsed.

Järelikult oleks otstarbekas paragrahv 57 sõnastust täpsustada näiteks nii: Kõik Eesti kodanikud on hääleõiguslikud. Alla 18 (või 16, kui ühiskonnas leitakse selles küsimuses lai toetus) aastased Eesti kodanikud teostavad oma hääleõigust vanema kaudu seaduses sätestatud korras.

Nagu Andrus Kivirähk selle idee kohta osundas 2009 aastal: „Arusaadavalt hääletavad laste eest nende emad-isad. Ja see on ju absoluutselt loomulik. Vanemad võtavad pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, see ongi nende vanemlik kohus."
Õigusteaduslikult on kritiseeritud, et nimetatud ettepanek läheb vastuollu valimiste ühetaolisuse põhimõttega. See vastuolu on näiline, sest lapsevanem on oma lapse täisealine esindaja.
Teine võimalik murekoht seoses sellise muudatusega on seotud lastega ja lastetute täiskasvanute eristamisega. Mulle meeldivad selle teema kommentaaridest kõige rohkem Aasta Ema 2009 Maie Niidu sõnad: "Käesoleva ajani on just lapsevanemail olnud kesisem kaasarääkimise võimalus - kolme lapse isal on ju ikka üksainus hääl, täpselt samuti nagu ka lastetul mehel."
Oluline on ka see, et kuigi lastega peredele on see idee rohkem meeltmööda, toetavad seda ka lastetud pered. 2010. aastal tegi EMOR selleteemalise uuringu ja lapsevanematele lisahääle andmist toetas üle poole vähemalt kahe lapsega peredest, kuid ka ligi kolmandik lastetutest.

Loomulikult ei saa sellist põhimõttelist täiendust teha tühjale kohale. Sotsioloog Andrus Saar on rõhutanud, et oluliseks eelduseks sellele algatusele on nn vanemapension.
Lähinädalail jõuabki parlamendi menetlusse eelnõu, mille kohaselt mitu last üleskasvatanud pensionärid saaksid suuremat pensioni, kui üksikult elavad inimesed. Selle seaduse järgi hakataks 2013. aastast maksma ühele lapsevanematest sellest ajast sündivate laste eest kogumispensioni makseid. 2015. aastast nähakse ette aastakoefitsendi lisamine praegustele pensionäridele.

Seaduse sisuline loogika on lihtne: igal tööealisel põlvkonnal on paralleelselt kaks kohustust. Üks nendest on hoolitsemine vanema ja teine hoolitsemine noorema põlvkonna eest.
Vanemale põlvkonnale ollakse toeks eelkõige sel viisil, et panustatatakse maksulaekumiste kaudu solidaarsesse pensionisüsteemi. Noorema põlvkonna eest hoolitsemine on iseenesestmõistetav: me kasvatame oma lapsi.
Tulevikku vaadates näeme, et põhiseaduses lastele hääle andmine ning selle kasutamise delegeerimine vanemale toob juurde ca 250 000 valijahäält. See on veerand kuni kolmandik praegusest valijaskonnast.

Tulemus on selge: lastega perede problemaatika muutub valimistel ning poliitikute igapäevaste otsuste langetamisel märgatavalt olulisemaks. See eeldab kahtlemata ka kodanikuhariduse alast teavitustööd, sest vanema kohus on valimiskasti juures last esindades langetada valikuid just lapse tulevikku silmas pidades. Laste tulevikust kasvab aga välja kogu Eesti riigi ja rahva tulevik. Just selle nõude põhiseadus meile asetabki.

Toomas Tõniste: Gaasitorud ei saa eelarvedoonoriks!

2012-03-24

Gaasi ülekandevõrkude eraldamisel tootmis- ja müügitegevusest on peamiselt kaks põhjust. Esiteks paraneb Eesti energiajulgeolek, kuna väheneb energiasõltuvust Gazpromist.

Teiseks loome eeldused gaasituru avamiseks, mis pikemas perspektiivis avaldab läbi konkurentsi tekke gaasitarnijate seas positiivset mõju gaasi hinnale.

21. märtsi Delfi juhtkirjas on avaldatud kahtlust, et kui gaasivõrgu omanikus saab riik, siis annab see võimaluse võrguteenuse hinnatõusuga täita riigikassat.

Eestis on võrgutasud reguleeritud Konkurentsiameti poolt ja need on kulupõhised. Seetõttu ei ole ega saa olla võrgud Eestis riigieelarve doonorid - nii elektri põhivõrk kui jaotusvõrk pole riigile dividende maksnud. Eesti Energia ja Elering investeerivad kogu kasumi investeeringuteks, välja võetud dividendid tulevad elektri ja õli ekspordist välismaale.

Ka gaasi ülekandevõrkude eraldamise eesmärk ei ole riigi rahakoti täitmine läbi võrgutasude. Olenemata sellest, kes saab ülekandevõrgu omanikuks, on vähetõenäoline, et gaasivõrgu omandiline eristamine tõstab võrgutasu, kuna võrgu omandil ja võrgutasul pole mingit seost.

Gaasiturul tekib konkurents

Konkurentsiameti poolt täielikult reguleeritud võrgutasu on kulupõhine. Ettevõtja põhjendatud tulukus arvutatakse Konkurentsiameti poolt fikseeritud kaalutud keskmise kapitali hinna ja reguleeritud varade korrutisena. Seega suures plaanis on kolm arvu, mis määravad võrgutasu: ülekandeteenuse maht, varade maht ja kapitali hind. Ükski eelpool mainitust ei põhine aga omandil.

Samas pole ka gaasivõrgu omandilise erastamise eesmärgiks võrguteenuse hinna vähendamine, vaid energiahinna vähendamine läbi toimiva turu ja sealt tekkiva konkurentsi. Konkurentsi teke läbi alternatiivse LNG (veeldatud maagaas) terminali rajamise Eestisse ei ole aga realistlik enne, kui siin ei viida läbi ülekandevõrkude omandilist eraldamist. Just ülekandevõrkude eraldamisega soodustame konkurentsi teket gaasiturul. See avaldab pikemas perspektiivis positiivset mõju gaasi hindadele, kuna Eesti tarbijal tekib võimalus saada ligipääs Euroopa börsihindadele.

Loomulikult on selge, et gaasi hinnad ei pruugi kohe automaatselt alaneda, kuid turujõu vähenemine ning tõhususe ja uute sisenejate tulek hoiab hindu kontrolli all. Samuti kaob meie praegune täielik sõltuvus Gazpromi hinnasuvast. Omandilise eraldamise otsene eesmärk ei ole automaatne hindade alandamine, vaid reaalsetel kuludel ning tõhusal tegevusel põhinev hinnastamine.

Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kas me tahame paremat gaasi hinda tulevikus läbi toimiva turu, parandades ühtlasi Eesti energiajulgeolekut või püüame seda saavutada läbi jätkuva energiasõltuvuse Venemaast?

Tiit Salvan: Pomerantsi kasutatakse Toila võimuvõitluses pahatahtlikult ära

2012-03-14

Tänaseks üksjagu poleemikat ja emotsioone tekitanud telefonivestlusel riigikogu liikme Marko Pomerantsi ja Toila vallavolikogu liikme Roland Peetsi vahel on märksa pikem eellugu, kui seda on leheveergudel seni kirjeldatud. Olles olnud aastaid Toila kohalikus poliitikas tegev, täpsustaksin parema selguse nimel kogu loo tagamaid lähemalt.

Toila kohalikud elanikud saavad väga hästi aru, et kogu loo tegelik fookus pole mitte konkreetsel Peetsi - Pomerantsi telefonivestlusel, vaid aastaid kestnud kohalikus võimuvõitluses Toila vallas, mille keskmesse on nüüd püütud ühe osapoole poolt tõmmata ka riigikogu liiget Marko Pomerantsi.

Kohalikele inimestele ei ole uudiseks, et volikogu esimehe kohta on tänaseks moodustunud koalitsioon soovinud endale saada juba viimastest kohalikest valimistest 2009. aastast saati. Võimalus ammu ihaldatud võimupöördeks, mille läbiviijate etteotsa on tõusnud valimisliidu Ühtne vald liider Roland Peets, tekkis pärast minu suundumist valla juhi kohalt Jõhvi Gümnaasiumi direktori ametipostile.

Nii läkski. Selle aasta alguses õnnestus Roland Peetsil ja tema poolehoidjatel saavutada volikogus napp enamus: kahe valimisliidu ning kahe erakonna liiduna on saavutatud 7 kohta 13-liikmelises volikogus.

Mis on aga Marko Pomerantsi roll kogu selles kohalikus vägikaikavedamises?

Veebruaris külastas piirkonda IRLi Riigikogu fraktsioon. Visiidi käigus kohtusid IRLi Toila osakonna liikmed ka Marko Pomerantsiga, kes on omal ajal siseministrina initsieerinud Ida-Virumaa tegevuskava ning on olnud võtmeisikuks läbirääkimistel maakondlike, sealhulgas kohalike tähtsamate investeeringute osas nii käimasoleval kui uuel Euroopa Liidu toetuste perioodil 2014-20. Kohtumisel peatuti ühtlasi Toila sadama- ja rannaala arendamise projekti rahastamisel. Kohalikud elanikud väljendasid Marko Pomerantsile muret, kui edukaks võib kulgeda suur investeering olukorras, kus on oht, et vallas võivad hakata üksteise järel vahetuma volikogu esimehed. Vallavolikogu esimehe Kalle Lehismetsa suhtes ongi tänaseks üle antud umbusaldusavaldus.

Kohalike inimeste mure on mõistetav, kuna paralleele on tõmmata küll. Ei ole vaja kaugelt otsida neid omavalitsusi, mis peale Euroopa Liidu rahastuse saamist on sattunud poliitilise tõmbetuule mõjuvalda ning veel hiljuti olnud juhitud läbi saneerimiskava (nt Sonda), olles lõpuks jäänud ilma plaanitud suurinvesteeringust. Siit on ka arusaadav nende inimeste mure, kes harjunud asju kohapeal lahendama ja oma riigikogu saadikutega olulistes asjades nõu pidama.

Toila sadamaala projekt on ekspertide poolt hinnatud ja selle finantseerimiseks pole olnud seni vahendeid. Peale Eesti Rahva muuseumi toetusraha ülejäämist on aga ka tekkinud võimalused seni rahata jäänud projektide toetamiseks. Üks potentsiaalsetest kosilastest rahale on Toila sadama arendus. Selge on aga see, et kohalikud võimumängud ja poliitiline ebastabiilsus rahasaamisele kaasa ei aita. Sellest lähtuvalt mõistan ka Marko Pomerantsi muret Sadama rahastamise ja siinsete võimumängude koha pealt.

Ajakirjanduse kaudu oma isiklike ambitsioonide ja eesmärkide täideviimist seni Toilas praktiseeritud ei ole. Mida täpselt Roland Peets ja Marko Pomerants telefonis rääkisid ja miks nad teineteisest valesti aru said, tuleks meestel omavahel ära klaarida. Ometi kohalikke poliitilisi arenguid silmas pidades tundub mulle, et lähtuvalt ühe poole ambitsioonidest Toila valla kohalikus poliitikas, on Marko Pomerants tõmmatud kohaliku võimuvõitlusesse, milles tal mingit rolli mängida ei ole.

Kuidas tõsta õpetajate palka?

2012-03-14

HARIDUS- JA teadusministri Jaak Aaviksoo sõnul on võimalik tõsta õpetajate alampalk tuleval aastal 700 eurole. See teeb pedagoogide alampalga kasvuks 15 protsenti. Kindlasti on õpetajate palka vaja ja võimalik tõsta ka edapidi, ent see eeldab tähtsaid ümberkorraldusi.

Kust võtta selleks lisaraha? Mina ei näe Eestis ühtegi valdkonda, mis oleks ülerahastatud. Mida peaksime siis tegema, kui raha on vähe, kuid ühiskond ootab, et õpetajate palka tõstetaks?

Õpetajate palgatõusuks on peamiselt kolm allikat: koolikorralduse efektiivsust tuleb parandada, haridusraha on vaja suunata ennekõike õpetajate palkadeks ning eraldada riigieelarvest lisaraha.

Eesti koolivõrk on loodud seitsmekümnendatel aastatel, arvestades lapsi, keda meil demograafilistel põhjustel enam ei ole. Statistika räägib enda eest: 1997. aastal oli Eestis 224 000 õpilast ning 11 984 õpetaja ametikohta, mis tegi õpilasi ühe õpetaja kohta 18,7.

Nüüd on õpilaste arv vähenenud 145 000-le, aga õpetajate ametikohti on endiselt samas suurusjärgus kui toona, mistõttu praegu tuleb ühe õpetaja kohta keskmiselt 12,2 õpilast.

KUI KOHANDADA koolivõrk õpilaste arvule vastavaks ja õpilasi oleks õpetajate kohta sama palju kui 15 aastat tagasi, võiks riigieelarvest lisaraha eraldamata tõsta õpetajate palka ligi 30 protsenti. On üsna selge, et praegust koolivõrku me üleval pidada ei suuda. Meil oleks arukas leppida kokku, mida me koolidelt ootame, ning seejärel on võimalik mõista, kus need peavad asuma.

Hariduskuludeks on Eestis ette nähtud seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Selle poolest oleme muu maailmaga võrreldes märkimisväärselt üle keskmise. Ometi läheb riigi hariduskuludest õpetajate palkadeks alla 50 protsendi.

Võrreldes edukamate riikidega, kus personalikulud moodustavad hariduskuludest üle 60 protsendi, on meil arenemisruumi küllaga. Nii riigil kui omavalitsustel tuleb lõpetada üleinvesteerimine, mis on tihti ebapraktiline, ja suurendada kokkuhoiu arvel hariduskuludes palkade osa.

HARIDUS- JA teadusministeeriumi arvutused on näidanud, et osa riigilt omavalitsustele õpetajate palgaks eraldatud raha ei kulutata sihtotstarbeliselt, vaid läheb koondamiskulude maksmiseks, tugispetsialistide palkamiseks ja muuks.

Arvutuste järgi ei jõua Eestis ligi viis protsenti, Tallinnas koguni 11 protsenti riigi eraldatud palgarahast õpetajate taskusse. Rahastamise aluseks olevaid õigusakte tuleb täpsustada ja vajaduse korral muuta, et õpetajad neile ettenähtud palgaraha kätte saaksid.

Kolmas võimalus õpetajate palka tõsta on eraldada lisaraha riigieelarvest. Riigieelarvest lisaraha leida on kindlasti vaja, kuid see ei saa jääda ainsaks palgatõusu katte allikaks.

Jah, me peame eraldama õpetajatele riigieelarvest lisaraha, kuid samal ajal peame korrastama koolivõrgu, suurendama hariduskuludes õpetajate palga osa ja tagama, et nad saaksid kätte kogu palgaks ettenähtud raha. Kui suudame seda teha, on tõenäoline, et 2015. aastal viib õpetaja koju 20 protsenti kõrgema palga, kui on Eesti keskmine.

Reet Roos: Mille nimel võiks streikida?

2012-03-09

Millist kooliharidust meie lapsed vajavad, et edukamalt toime tulla ülehomses maailmas?

Olen täiesti veendunud, et koos õpetajate palgatõusustreigi ja gümnaasiumivõrgu korrastamise aruteludega on viimane aeg avada laiem avalik arutelu hariduse üle tervikuna.

Eestis on OECD rahvusvahelise haridusuuringu PISA arvestuse järgi õpilaste teadmiste tase üsna kõrge: paigutume uuringu järgi Euroopas kindlalt esikümnesse. Ometi aga tuleb mõelda pikemalt ette: me ei saa täna kindlad olla, milliseid teadmisi tulevikus vaja läheb ning millistest on tolku vähem. Kuhu suunas peaks haridus tervikuna liikuma, et me saaksime edukalt ja hästi nii tööturul kui elus hakkama? Esitan kolm endapoolset murekohta tööandjate seisukohast.

Esiteks.
Eesti õppesüsteem on üles ehitatud konkureerimisele. Koolid konkureerivad, aga mis veel hullem - õpilased omavahel konkureerivad samuti. Teatud piirini on konkurents hea, sest eeldame, et positiivne võrdlus motiveerib. Mulle aga tundub, et meie koolisüsteem soosib liigset individualismi. Tublil edukal õppuril on pahatihti kooli lõpus „küünarnukid trügimisest viledad". Tööturule välja rühkinuna leiavad need noored end olukorrast, kus arenenud individualismi kõrval on nende koostööoskus pea olematu. Kuid just meeskonnatöö ja ühisvastutus on suunad, kuhu liigub terve maailm.

Toon näite. Projektigrupis, kus meeskonnas on ligi kümme ühe eesmärgi ja tulemuse eest väljas olevat kolleegi, on tulemuse saavutamine võimalik ainult siis, kui ka nõrgemad lülid üles leitakse ja järele aidatakse. Ükski juht ei taha kuulata üksiku soleerija loogikat - mina olin ammu valmis aga näe tema ei jõudnud. Selline suhtumine toob küll edu meie koolisüsteemis, esimene saab viie ja viimane kahe, kuid reaalses elus on kogu meeskond läbi kukkunud, kui üks liige tööga valmis ei jõudnud. Kogu meeskond saab piltlikult "kahe" ja klient on kaotatud. Lahendus on aga justkui lihtne: juba põhikooli lõpus peaks rõhku panema seminaridele, grupitöödele ning soosida tuleks ühiseid ettevõtmisi. Sest uskuge mind, üksikud soleerijad ei ole ei head juhid, ei head teadlased ja vaevalt neil endalgi hea elada on. Milleks meie lapsi siis sellisteks treenida?

Teiseks.
Mäletate aega, mil matemaatika kõrval olid eraldi ained ka algebra ja geomeetria? Täna on need õnneks omavahel seoses ja saanud üheks õppeaineks. Aga keemia, bioloogia, füüsika? Need ained on omavahel seoses, kuid see seos jääb õpilastele ikka väga kaugeks. Tulemuseks on, et häid hindeid saab faktide teadmise eest igas aines eraldi, kui tegelikult võiks päheõppimise asemel leida ühisosa ja õppida nii, et tekiks asjade toimimisest ühtne maailmapilt ja arusaam. Ja ega parem pole olukord terves riigis. Riigiasutuste koostöö omavahel ning omavalitsustega on nõrk, tervikpilti on raske näha välisinvesteeringute ja teadus- haridus- ja arendustegevuses. Sünergiapuudus on krooniline. Aga eks me oleme kõik samast koolisüsteemist, kus keemia, füüsika ja bioloogia ühistund kas või eksperimendina oli mõeldamatu.

Kolmandaks.
Nii nagu seoste leidmine eri valdkondade vahel on väga oluline koolis (ja hiljem riigis, muidu sa ei saa aru koosmõjudest ega kokkuvõttes mitte millestki), on sama oluline paindlikkus ja loomingulisus. Väidan, et ka seda napib ja mitte nappide vahendite tõttu, vaid sageli mugavusest „teha nii nagu alati". Aga just see maksab meile kätte konkurentsis teiste riikidega.

Kokkuvõttes on minu ettepanek lasta õppeprogrammis rihma veidi lõdvemaks ja usaldada koolis eksperimentaalsust, ettevõtlikust, loomingulisust - ainult nii kasvab peale uus põlvkond, kes ainult ei räägi vabadusest, vaid julgeb ja oskab vabadust oma ja meie tuleviku kujundamisel ka kasutada.

Õpetajate palgatõus ja gümnaasiumivõrgu korrastamine on olulised teemad. Aga lisaks on vaja debatti teemal - millist haridust me ikkagi noortele anda tahame? Kõike, mis on hea ja töötab, tuleb hoida ja ebavajalikust lahti lasta. Faktiteadmised võivad ju olla head, aga olulised sotsiaalsed ja analüütilised oskused peavad olema väga head.

Pakun välja, et aeg on liikuda uue põlvkonna kooli poole, kus on määratult rohkem õppimise ja õpetamise vabadust ja palju vähem bürokraatiat õpetajatele. Pakun välja selle mõtte seetõttu, et tööandjana olen paraku näinud, et mõned noored (üli)koolilõpetajad tuleks saata sinna tagasi, kust nad tulid.

Jaak Aaviksoo: õpetajate palgatõus vajab koostööd

2012-03-05

Selleks et õpetajad saaksid palgatõusu, peab meie haridussüsteem olema efektiivsem, mis saab sündida ainult kogu ühiskonna pingutuste viljana, kirjutab õpetajate streigi eel haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.

Kui palk tundub ebaõiglaselt väike, on rahulolematus õigustatud. Pole teadmata, et Eesti õpetajaid nende töötingimused - eelkõige palk, aga ka üle pea kasvanud töökoormus - ei rahulda. Õpetajate nõudmisi on toetamas suurem osa ühiskonnast ja aastaid on ka kõigi erakondade poliitikud väljendanud õpetajate palganõudmistele toetust.

Tegelikult on lubadused olnud uhkemad kui võimaluste piires langetatud otsused - õpetaja keskmine palk on küll püsinud enam-vähem samal tasemel riigi kasvava keskmise palgaga, aga jäänud maha nii õpetajate soovidest kui ka poliitikute (valimiseelsetest) lubadustest.

Eelseisvaks kolmapäevaks on välja kuulutatud streik - tõenäoliselt suurim omasuguste reas -, kus õpetajad nõuavad kohe 20-protsendist ja järgmise aasta algusest 30-protsendist palgatõusu. Haridussektori toetusstreikijad on lisanud eelnevale oma nõudmised, kõigeks kokku kuluks 123 miljonit eurot. Õpetajad moodustavad umbes ühe seitsmendiku avaliku sektori töötajatest.

Streik on võimalus avalikult esitada mitte ainult oma nõudmisi, vaid ka oma soove, suhtumisi ja arusaamu selgelt näidata. Seetõttu mõistan õpetajate streigisoovi, eriti kui õpetajad ise tunnevad, et seda on tingimata vaja. Streik aitab mõista ja mõtestada õpetajate endi, kõigi partnerite ja kogu ühiskonna arusaamu teravatest haridusprobleemidest ning otsida lahendusi nendest ülesaamiseks.

Eelkõige on see aga märgiks haridus- ja teadusministeeriumile, valitsusele ja riigikogule olukorra tõsidusest. Ka siis, kui teame, et ministeerium tegeleb palgatõusu võimalustega pidevalt ja siiralt; ka siis, kui teame, et hariduskulud Eestis on kõrgemad kui meie Euroopa naabritel; kas siis, kui teame, et madalad palgad on mureks paljudel, kui mitte kõigil avaliku sektori töövõtjatel.

Kui suur peaks olema palk, et õpetajad tunneksid, et nad on kõrgelt hinnatud ning õiglaselt tasustatud - eelkõige teiste kaasmaalaste, olgu arstide või ehitajate, kultuuritöötajate või päästjatega, sotsiaaltöötajate või energeetikutega võrreldes?

Teame, et enam kui pooled igal hommikul tööle minevad inimesed teenivad vähem kui õpetajad. Muidugi, ka Soome kolleegidega võrreldes, ent unustada ei tohi ka meie riigi üldise rikkuse ikka veel tagasihoidlikku taset ja sedagi, et Eestis on iga euro ostujõud palju suurem kui üle lahe.

Suuremad palgad tulevad suurema tööviljakusega, ja see kehtib ka hariduses. Kuidas teha nii, et lisaraha haridusse suunates saame olla kindlad, et sellest kasvab hariduse kvaliteet ja tulemuslikkus, et lisaraha ei lähe lihtsalt ebamõistliku taristu ja koolikorralduse ülalpidamiseks?

Praegune koolivõrk on loodud lastele, keda meil praegu ei ole. Võrreldes 1995. aastaga on kohalike omavalitsuste koolides ja gümnaasiumides 214 562 lapse asemel 136 104 last ehk 78 458 last või 36,6 protsenti vähem kui 1995. aastal. Vähem kui 25 000 lapse jaoks on 220 gümnaasiumi ja lapsi on peatselt alla 20 000. Õpetajate arv aga on püsinud muutumatuna. Pooltühjade klassiruumide ja koolimajade arv kasvab.

Kui haridussüsteemi efektiivsus oleks samal tasemel kui tosin aastat tagasi, võiksid palgad olla praegustest vähemalt 30 protsenti kõrgemad. Oleme selle probleemiga tegelema asunud, tulemus võtab aastaid aega ning palju sõltub partnerite - erakondade ja kohalike omavalitsuste, lastevanemate ja õpilaste, õpetajatest rääkimata - valmisolekust neid tihti vägagi valulisi muutusi kaasa teha.

Väidame, et õpetajate palk peaks olema prioriteet. Siis ka hariduse sees! Kuidas on sellega kooskõlas meie hariduskulude struktuur? Miks ei jõua palgaraha alati õpetajateni? Kas miljonitesse ulatuvad kulutused uhkete projektide alusel püstitatud koolihoonetesse on õigustatud, kui rikkamadki riigid ehitavad moodulkoolimaju, mida õpilaste arvu vähenedes oleks lihtsam ümber paigutada? Oleme ministeeriumis prioriteetide ülevaatamisega alustanud ja võin juba täna väita, et võimaliku kokkuhoiu arvel on üle kümneprotsendine palgatõus võimalik. Tõsi, see ei sünni ühe aastaga, pigem kahe-kolme aasta jooksul.

Õpetaja väärikust aitab tagada ka kindel tööleping koos ametipalgaga, mis väärtustaks õpetaja tööd kogu selle mitmekesisuses. Seni lähtume atestatsiooni alusel omistatud ametijärkudele kehtestatud miinimumpalgamäärast, mis tugineb tunnikoormusele (klassi ees veedetud tundide arvule), ja mitmesugustest lisatasudest klassijuhatamisest ringijuhtimiseni välja. Niisugune nn tarifikatsioonitabelitel põhinev palgakorraldus on ajalooline, selle juured viivad meid tagasi 1985. aastasse. See praktika peab lõppema.

Kui suur peaks siis olema õpetaja ametipalk? Eelmisel aastal oli Eesti miinimumpalk 278 eurot, õpetajate miinimumpalgamäär oli 608 eurot. Eesti keskmine palk ulatus 831 euroni ning üldharidus- ja kutsekoolide 13 500 õpetaja keskmine palk 818 euroni (munitsipaalkoolides 785 euroni). Kui suur võiks olla õpetaja keskmine palk ideaalis? Riigi keskmine? Kümme protsenti kõrgem? 20 protsenti kõrgem? Või on olulisem, et miinimumpalk oleks riigi keskmise tasemel, nagu nõuab haridustöötajate liit? Ja kui see on kokku lepitud, siis kas sama palka peaksid saama ka kõik lasteaiakasvatajad ning kõrgharidusega kultuuri- ja meditsiinitöötajad?

Igal juhul Eesti keskmine palk tõuseb ja õigustatud ootused on kõigil riigieelarvest palka saavatel töötajatel. Kas õpetajate ootused on esmatähtsad? Minu arvates on. Usun, et sama meelt on enamik ühiskonnast ja valitsuskoalitsioonist, opositsioonist rääkimata - laialdane toetus õpetajate streigile on selle kinnitus. Kas saavutame kokkuleppe, et õpetajate palgakasv võiks olla kaks korda (kolm korda, neli korda) suurem kui teistel elualadel?

Olen kinnitanud, et 1. jaanuarist peab õpetajate palk tõusma. Teisiti ei ole mõeldav! Kui palju, ei ole praegu võimalik öelda. Aga kindel on see, et oodatud oluline palgatõus ei saa sündida lihtsalt raha juurde andmise teel - lisades streikijate nõutud haridustöötajate lisarahale teiste eluvaldkondade õigustatud nõudmised, on lisaraha vajadus kaugelt üle eelarve võimaluste piiri.

Jah, vajame palgatõusuks lisaraha vastavalt majanduse edenemisele ning senine, kaugelt üle riikide keskmise ulatuv seitse protsenti rahvuslikust rikkusest haridusele võiks ka edaspidi olla meie siht. Aga sellest ei piisa. Lisaks peavad kõik osalised vaatama üle nende käsutuses oleva haridusraha ja suunama kokkuhoitava raha eelistatult õpetajate palkadeks. Ja kuidagi ei pääse me ka koolireformist - kulutused sündimata laste koolikohtadele tuleb tegemata jätta ja suunata vabanev raha samuti palgatõusuks.

Kui me seda kõike tõesti tahame ja suudame ka otsusteni viia, siis on kolme aasta pärast võimalik, et keskmine õpetaja viib koju riigi keskmisest 20 protsendi võrra kõrgema palga.

Haridus- ja teadusministeerium selle nimel igal juhul töötab ja ootab kõiki pooli endaga kaasa töötama.

Ühinemishirmu suured silmad

2012-03-02

Kui Raplamaal Kohila vallas ja alevis viidi 13 aastat tagasi läbi rahvaküsitlus, olid kahe üksteisega tihedalt seotud omavalitsuse ühinemise vastaseid rohkem kui pooldajaid. Toonastel vallajuhtidel jagus aga piisavalt meelekindlust valusana tundunud sammu astudes riskida isikliku populaarsuse vähenemisega.

Tänavu, kümme aastat pärast ühinemist, on ühend-valla elanikud ja juhid seda meelt, et tehtud samm oli ainuõige. Oli üsna selge, et need kaks omavalitsust töötasid ja toimisid ühtsena ning vahepealne piir oli pigem tehislik. Inimeste elu käis ikka üle piiri valla sisuliseks keskuseks olnud alevisse ja tagasi. Seda sõltumata alevi piiril olnud liiklusmärgist, mis kuulutas ühe omavalitsuse lõppemist ja teise algust.

Samas pole omavalitsuste ühinemine kogu Eestis just väga suure hooga läinud. Ent kõik toimunud liitumised, olgu selleks siis Rapla linn ja vald, Türi linn ja ümbritsevad vallad või näiteks Jõhvi ühinemine rõngasvallaga, on osutunud edukateks.

Hirmud tuleb maha võtta

Viimasel paaril aastal on ühinemisläbirääkimised saanud jälle siin ja seal uue hoo. Mis on ka loogiline, sest raske aeg sunnib hoolikamalt ja tõsisemalt lahendusi otsima. Ka Hiiumaal on uuenduste tuuled jälle väga tugevalt puhuma hakanud. See tuul on hiidlastele viimase kümne aasta jooksul puhunud mitu korda, seni aga siiski lõpuks vaibunud.

Ühinemiseelse Kohila valla vanemana ning ka hilisema ühinenud omavalitsuse juhina mõistan ma ühinemise pooldajaid, samas on väga tuttavad ka need hirmud, mille tõttu sellisele loogilisele sammule vastu ollakse. Sellist ühinemise kokaraamatut, kus oleks ära toodud kümme head ja alati toimivat retsepti, kahjuks poest ei leia. Küll on olemas aga päris mitu head nõuannet, mida ühinemise läbiteinuna julgen soovitada nii hiidlastele, kui teistele ühinemismõtete mõlgutajatele.

Üheks komistuskiviks, mille taha sellised plaanid alatihti takerduvad, on hirm mingite teenuste kadumise või kaugenemise ees. See jutt kipub sageli jääma ümmarguseks - tegelikult ei ole olemas ju mingeid umbmääraseid teenuseid, vaid on konkreetne koolimaja, raamatukogu, külakeskus või arstipunkt. Just sellised, kõikide osapoolte väga konkreetsed soovid, tuleks alustuseks ilma igasuguse valehäbita lauale panna. Öelda, et liitumisel on meie tingimus ühe või teise asja säilimine või millegi uue loomine. Iga vallajuhid teavad ju kõige täpsemalt, millised asutused või teenused nende inimestele kõige olulisemad on. Selline kaartide avamine aitab kõiki osapooli palju rohkem edasi, kui umbmääraste hirmude kirjeldamine.

Koostöö ja kokkulepped

Teine oluline märksõna, mis loob eeldused edukaks ühinemiseks, on eelnev koostöö. Juba enne ühinemislaua taha istumist on üksteisega tihedalt seotud omavalitsustel mõistlik suuremad investeeringud omavahel läbi rääkida ja võimalusel ka kokku leppida. Nii saab vältida asjatut dubleerimist ja omavahelist konkureerimist. Näiteks on tagantjärgi suure vaevaga / väljavõideldud spordisaalist juba märksa keerulisem loobuda, isegi kui mõne kilomeetri kaugusel teisel pool vallapiiri on loodud samasugused võimalused.

Kolmas pill, mis ühinemise käigus sageli lõhki puhutakse, on tulevaste investeeringute jagunemine ja hirm jääda ääremaaks. Tegelikkus kipub olema vastupidine - pigem võidavad just need, kes jäävad keskustest kaugemale ja kus seni on teenuste kvaliteet olnud kehvem. . Just niisuguste hirmude hajutamiseks sõlmisime Kohilas kümme aastat tagasi kokkuleppe, mis tagas kõikidele piirkondadel kindla investeeringute baasi teatud aja jooksul. Ja taaskord saab üks komistuskivi teelt kõrvale veeretatud.

Samas ei ole ka ükskõik kui pikast soovitustenimekirjast abi, kui sisulist soovi ühineda ei ole. Siis leidub ikka kümneid ja kümneid emotsionaalseid vastuargumente, millega kõigepealt ennast ja siis teisi veenda. Aiast rääkimise asemel on mõnikord lihtsalt palju mugavam juhtida jutt sujuvalt aiaaugule.

Eeldustest tulemusteks

Isegi kui ei taheta pigem rääkida puuduolevast aia-lipist kui aiast endast, oleks mõistlik see protsess kaasa teha. Vägisi keegi valdu ei ühenda, aga ennast läbirääkimiste laua tagant välja arvates, mängitakse ennast välja ka ühisest inforuumist. Sellest ei võida ei ühinemise pooldajad ega vastased.
Tihti öeldakse, et milleks meile ühinemine - teeme parem koostööd. Nõus, koostöö on hea ja mida tihedam ja sisulisem, seda parem, aga ükski koostöövorm ei ole pikas perspektiivis nii edukas kui ühinemine. Kui me tahame, et 1+1 võrduks kolm, siis koostöö sellist tulemust ei anna. Koostöö on eelduseks, ühinemine tulemuseks.

Mida siis ühinemisest võita on? Eelkõige võidavad omavalitsuses elavad inimesed, sest omavalitsus ise on võimekam. Saab võtta palgale pädevamaid inimesi, saab teha läbimõeldud investeeringuid, mis muidu käiks iie jõu. Külad ja keskus, mis varem vastandusid ja konkureerisid, moodustavad terviku ja tugevdavad üksteist.

Tagantjärele tarkus on täppisteadus. See on teatud olukorras kindlasti omal kohal, aga tegelikult ofeks meil kõigil ja eriti kodukandi arengu eestvedajatel rohkem vaja tulevikku vaatavat tarkust. Loodan, et Hiiumaa juhtidel jätkub seda piisavalt, et ka vormiliselt teha teoks see, mis saarel sisuliselt tegelikult ammu toimub - Hiiumaa on ja toimib ühtsena.

Marko Pomerants: hommikul ärgates teel Tallinnasse

2012-02-29

„Res Publica pool sai IRL suurkogul rohkem hääli, kui „kampsunid". Lahe! Kui endal meeles ei ole, siis mõnes raadiosaates või leheartiklis ikka tuletatakse meelde.

Nagu telefoni sätitud meeldetuletus: „ Til-irl, til-irl , Res Publica pool sai rohkem hääli, on Sul meeles?". Õnneks tuletatakse ka erakonna nime asjaolusid pidevalt meelde. Isamaa ja Res Publica Liit , saate aru, Isamaa ja Res Publica Liit. Nimi ei võimaldagi koostööd. Mõtlen Karl Martin Sinijärvele, Karl-August Tiirmaale ja Toomas-Hendrik Ilvesele. Kuidas sellise pika nimega mehed igapäevaselt hakkama saavad, kasvõi iseendaga? Gyrcelea-Ithaka-Maria Rahulast igaks juhuks parem ei mõtle.

Kuulen raadiost laupäevahommikust möödunud nädala arutelu: „Reinsalu on juba mitu nädalat erakonna esimees, ei tea, kas leppimine on juba toimunud." Mõtlen ka Reinsalule. Mõtlen kuidas ta leppimisprotseduuri ette valmistab. Mõtlen, et lähen esmaspäeva hommikul Tallinna ja võtan ka leppimiseks midagi ette. Põhiliseks lahendamata probleemiks jääb, et kellega leppida ja kas ära või kokku ja milles?

Mõtlen sellele, kas Isamaa ja Res Publica Liit peaks ühinema Reformierakonnaga ja kas peaks sel juhul püüdma vältida nime: Isamaa, Reformierakonna ja Res Publica Liit (IR2L). Mõtlen sellele kas Reinsalu on Mardi poeg või noorem vend, et kas ikka on põlvkonnavahetus. Mõtlen ka meie erakonna naistele. Ega ma nende oskustele ja isikuomadustele ei mõtle. Mõtlen sellele, kas neid on vähe või liiga vähe.

Mõtlen sellele, et kui naljakas pretensioon - rahvas veeti bussidega üldkogule kokku. Peipsi äärest toodi venelasedki. Õudne. Meenub Lihula ausamba eemaldamine -kraana on punane, kraanajuht venelane. Tunnen rahulolu, et Rakverest läks teele korralik buss. Selle omanik Rein Palm, kes igapäevaselt sõidutab VIP-e, väidab, et Eesti moodsaim. Lääne-Viru isamaaliitlased on seda väärt.

Mõtlen sellele, kes erakonnas on kõrge eetika tasemega ja kes peaks minema tasemekoolitusele. Suhtlen esialgu nendega, kel kõrgema kategooria tõend ette näidata. Teised tehku B2 tasegi ära. See vist käis hoopis riigikeele oskuse kohta. Mõtlen sellele kas ma olen samal ajal piisavalt rahvuslik, aga ka avatud.

Paldiski maantee kontoris

Til-irl, til-irl, til-irl. Äratuskell heliseb, aeg on ärgata. Tuli pliidi alla, duši alt läbi, püksid jalga, võileib põske, kohv sinna vahele ja Rakverest Tallinna poole teele. Toompea ja Riigikogu ootab. Minu ämm ütleb, et kogudus. Eks ta televiisorist infotunni aeg vahel nii paistab ka. Naiste poole peal kolm inimest ja meeste poole peal neli.

Poolteist tundi on sõiduaega. Jõuab rahulikult töönädala peale mõtelda. Kollektiivlepingu seaduse eelnõu tahab „tuunimist". Majanduskuritegevuse konverentsiks on vaja ettekanne ette valmistada.

Õhtul on Paldiski maantee kontoris IRL- juhatus. Etteruttavalt mainin, et pean õhtul nentima - seal ei podise ega kee. Igaüks saab ülesandeid. Ole sa Kojamees või Kross, Herkelgi pannakse tööle.

Mõtlen erakonna konkreetsetele valimislubadustele, eriti sellele hariduse temaatikale. Õpetajate streik on tulekul ja siis jälle kolme päeva pärast minekul. Kuulan raadiost, kuidas üks lasteaed lubab ka streiki toetada, aga nii, et lastevanemaid ei häiriks?!

Mõtlen, et selle erakonna toetusega on huvitav värk. Kui me võtame IRL- suhtumise eesti keelde ja kultuuri, migratsiooniküsimustesse, kodakondsusesse ja eesti rahva säilimisse, siis on meil ju enamuse inimeste toetus. Paraku sellest üksi ei piisa. Rahvas tahab arusaadavaid lahendusi igapäevaste probleemidega toimetulekuks ja kindlust tulevikuks. Tuleb tõdeda, et see toetus siiski ka vähehaaval tõuseb.

Rahvaliitlaste plaan

Me peame mõtlema sellele, et see toimetulek ei saa puudutada vaid elu võimalikkust Virtsus või Sinimäel vaid meie konkurentsivõimekust oluliselt suurema platsi peal kui meie riik. Huvitav on jälgida gümnaasiumikorralduse alast diskussiooni. Mõtlemist on siin küll ja aega selle aruteluga läheb.

Räägime elu võimalikkusest maal. Tehakse ettepanekuid rahvas bussi peale panna ja linna ära tuua. Huvitav, kus see lõpp-peatus peaks olema Peetri külas või Viimsis. Kohalik vallavanem tuleb bussipeatusesse vastu ja majutab saabunud kohaliku kooli võimla või rahvamaja põrandale. Ja huvitav, mis tegevusi neile järgmisel hommikul pakkuda on. Aga gümnaasiumikorralduse muutus ju ongi selleks, et elu jätkuks ka maal. Et igas maakonnas ja enamasti mitmes kohas saaks laps hariduse, mis sisaldab tegelikke valikuid ja võimaldab tal juba jälle uusi valikuid teha. Kaitseliinid maaelu tagamiseks peavad olema rajatud igasse maakonda. Nii on võimalik järgmised 20 aastat vastu panna ja kohaneda pidevalt toimuvate muutustega. Need toimuvad niikuinii. Kaitsekraavi ei ole mõtet rajada Tallinna ümbrusesse.

Vahepeal olen jõudnud Maardusse. Mõtlen rahvaliitlaste plaanile teha uus rahvuslik partei, see päris. Politoloogidel oleks kindlasti huvitav. Anu Toots ja Tõnis Saarts saaks tükk aega kommenteerida, aga millise päriselu probleemi see lahendaks.

Erakonda tuleb teha tõsiselt ja rõõmsa meelega. Nii nagu Astrid Kannel teeb Aktuaalset Kaamerat, muutes selle oma osalusega hetkel ETV-s eetris olevatest saadetest parimaks meelelahutussaateks, jättes alles saate tõsiseltvõetava sisu.

Gonsiori tänav. Möödun raadiomajast. Hommikuprogrammis tutvustatakse Kroonikat. Moepolitsei Urmas Väljaots paneb seltskonnategelastele stiilihindeid. Tema me meie Urmasele palkamegi. Mitte, et Urmase „lookil" midagi viga oleks, aga ega ta parteijuht Mikserist lahjem vend pole. Stilist peab olema.

Olen jõudnud lossi. Vaja kiirustada fraktsiooni koosolekule. Koridoris jõuab mulle järele Liisa. Jõuan mõelda, et teised erakonnad võiks olla meie asjalike ja sisukate naiste pärast kadedad. Mitte, et neil neid poleks, aga sisukust ei saa poliitikas kunagi küllalt. Tagumik tooli. Urmas juba alustab: „Tere hommikust!"

Riigikogu esimehe Ene Ergma tervitus pidulikul lipuheiskamistseremoonial vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 2012 Toompeal

2012-02-26

Tere hommikust, armas Eesti rahvas!

Üks aastaring on jälle täis saanud ja käes on Eesti riigi sünnipäev. Eesti on astunud oma kolmandasse aastakümnesse pärast iseseisvuse taastamist. Kõik need aastad oleme tähistanud oma riigi sünnipäeva 24. veebruari päikesetõusul piduliku lipuheiskamisega Pika Hermanni torni. On meeldiv, et see traditsioon on kinnistunud ja inimesed saavad sellest osa nii siin, Toompeal, kui ka kodus televiisori ees.

Traditsiooni sünd ja selle hoidmine on noore riigi jaoks oluline. Need, kes elasid Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal, teavad hästi, kui tähtis oli meile siis laulupidude traditsioon, mis sai alguse eestluse ärkamise ajal. Selle jätkamine hoidis meie hinges vabadussoovi, mis meie kõigi rõõmuks realiseerus, Eesti sai vabaks.

Riigikogu võttis eelmisel nädalal vastu avalduse, milles tunnustas oma kodanikke, kes tegutsesid okupatsioonide ajal Eesti Vabariigi taastamise nimel. Nii näitas Eesti parlament, et riigi kohus oma kodanike ees on neid mitte maha vaikida ega unustada. Eesti iseseisvuse nimel tegutsemise tunnustamine annab ühtlasi käitumisjuhise praegustele ja tulevastele kodanikele otsustavates olukordades valiku tegemisel.

Meie väikese riigi ajaloo kakskümmend iseseisvusaastat on mahutanud nii palju sündmusi, et neist jätkuks kuhjaga rohkemate aastakümnete jaoks. Viimaste aastate arengud on näidanud, kuivõrd on riigid üksteisega seotud. Üha enam hakkab kohale jõudma arusaam, et võlgu elamine tuleb lõppude lõpuks bumerangina tagasi, lüües valusalt mitte ainult neid, kes võlgu võtsid, vaid ka nende lapsi ja lapselapsi, kes peavad võlad tagasi maksma. Meie riiki ei ähvarda pankrot, ent meie inimesed on selle eest maksnud küllaltki kõrget hinda. Aitäh teile mõistmise eest!

Head kuulajad!

Ühiskonnas on üles kerkinud mitmeid probleeme, mis vajavad laiapõhjalist arutelu. Dialoog, arukas mõttevahetus, kus inimesed arutlevad üksteist kuulates ja üksteise seisukohtadest lugu pidades, võib viia parima lahenduseni.

Konstruktiivset kriitikat ei ole põhjust karta ka siis, kui arvustatakse seadusandlikku kogu ja valitsust. Kahjuks on mõned Riigikogu liikmed andnud kriitikaks põhjust. Pean silmas avaliku õiglustundega vastuollu läinud juhtumeid. Meil, poliitikutel, alates presidendist ja lõpetades vallavolikogu liikmega, tuleb meeles pidada, et meie positsioon ei anna õigust võtta omaks vanade roomlaste mõtet – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Olen veendunud, et just poliitik ise peab olema enda suhtes kriitilisem kui keegi teine.

Lugupidamatus ja üleolek ei too midagi head.

Armsad eestimaalased!

Hoiame oma riiki, oma väikest armast Eestit, ja hoiame inimesi enda ümber. Rõõmustame täna, Eesti sünnipäeval, oleme tänulikud selle eest, mis on hästi ja õigesti.

Head pidupäeva, kaunist sünnipäeva, õnne sulle, Eesti!

Õpetaja streigiõpik. Kümme soovitust ja nõuannet

2012-02-23

Õpetajate Lehe toimetus palus mul kommenteerida Aune Pasti suhtekorraldusbüroo nõuandeid pedagoogide streigiks. Mu meelest on õpetajate streigiplaan, nagu ka nõudmiste pakett, igati lugupidamist väärt. Seetõttu ei hakka ma sellesse loosse mahutama kurbade ja veel kurvemate heietuste poolt- või vastulauseid, vaid püüan kaasa aidata nõuannetega, kuidas korraldada võimalikult edukas õpetajate streik.Nõuanne nr 1. Vali streigiks sobivaim, mitte esimene ettejuhtuv aeg.Streigi aja valik on selle õnnestumise võtmeküsimus. Mõelge, millisel ajahetkel puudutaks streik kõige valusamalt otsustajaid ja millal tõuseks selle eesmärke silmas pidades streikijatele kõige suuremat kasu. Streik märtsis kolm päeva - see ajastus paneb õlgu kehitama. Rondik lõpetab streigi ära. Mingit kokkulepet ei sünni. Elu läheb edasi. Valitsus eelarve protsessi käigus vaatab... Aga kui õpetajate streik oleks olnud esimesel septembril, oleks tulemused hoopis teised. Ekstreemne! Meediakajastus mitu korda suurem! Ja vabariigi valitsus arutab just sel perioodil kabinetis järgmise aasta eelarvet!Nõuanne nr 2. Vali sihtrühm, keda streik peab mõjutama.Kas Jaak Aaviksood? Rahandusministeeriumi? Riigikogu? Või ikkagi kohalikke omavalitsusi (vt ka nõuanne nr 4)? Kohalike omavalitsuste volikogusid? Või hoopis lapsevanemaid kui kõige arvukamat valijate-mõjutajate hulka? Tegelikult on kõik olulised, aga sihtmärkide tabamiseks tuleb teha veidi eeltööd. Näiteks erinevad õpetajate keskmised palgad omavalitsuseti sama kvalifikatsiooniga sama töö tegijatel sadades eurodes. Regionaalset ega omavalitsuste majanduslikku suutlikkust palgaerinevuste taga pole, on ainult kohaliku võimu tahe. Vaadates 2010. a tegelikku keskmist palka, näeme näiteks, et Vastse-Kuustes oli keskmine 10 962, sealsamas Verioras aga 13 474 Eesti krooni, viimane on muide rohkemgi kui Tallinnas või Viimsis, aga vähem kui Tartus. Kohila vallas oli keskmine palk üle 14 000 krooni, sest igal aastal on õpetajatel olnud vähemalt 10% palgatõus! Lihtsalt osa omavalitsusi maksab riigi palgapotile kopsakamalt peale ja mõni ei tee seda teps mitte. Kui kohalik volikogu on senimaani valinud oma telekanali loomise asemel pedagoogide palgatõusu, siis võiks neile inimestele aitäh öelda. See on valikukoht: kas olla solidaarne kohaliku volikoguga, kes on pedagooge hinnanud, või teiste ametivendadega, kelle volinikud nii selgete silmadega pole. Kui püüda mõjutada lapsevanemaid, siis tuleb kohalikke olusid arvestades tegevus eriti hästi läbi mõelda. Kui vanemad saavad info ainult meediast, siis ei tarvitse see usutav olla. Ja mida teha neis kohtades, kus õpetaja palk on üks omavalitsuse paremaid, seega kõrgem kui enamikul lapsevanematest?Nõuanne nr 3. Tutvu koalitsioonierakondade valimislubadustega.Kõige olulisem on kõikide erakondade valdkondlike lubadustega tutvust teha enne valimisi. Kuna õpetaja palk sõltub suures osas omavalitsusest, alushariduse pedagoogil lausa 100%, siis tasub seda nõuannet silmas pidada eeskätt enne järgmisi kohalikke valimisi. Need toimuvad juba järgmise aasta sügisel. Vaatame eelmisse aastasse. Riigikogu valimiste eel tutvustasime IRL-i hoolikalt läbiarvutatud ja riigieelarve tasakaalu järgivat valimislubadust: tõstame noorempedagoogide palga 2014. aastaks riigi keskmise palga tasemele (vt lähemalt: http://www.irl.ee/et/IRL-i-programm-2011-2015/Hariduspoliitika). Kõigile meeldis, keegi ei protestinud. Ja möödub vaid mõni kuu, kui selgub, et nõnda ikka üldse ei sobi. Öelnud siis seda enne valimisi! Palgatõusu üleöö aasta aega varasemaks toomine on hulga keerulisem, võrreldes nende võimalustega, mis olid kasutada valimiste eel. Nõuanne nr 4. Loe mõttega läbi kollektiivse töötüli lahendamise seadus.Seaduslikku külge mitte tundes võib kergesti libastuda ja siis hakatakse rääkima juba libastumistest, mis muidugi ähmastab ebaõiglaselt palju streigi tegelikke eesmärke. Seaduse kohaselt on streik töökatkestus, mis toimub töötajate, töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks tööandjalt, tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes. Kellelt ootab õpetajate streigi puhul järeleandmisi valdav enamik pedagooge?Nõuanne nr 5. Vali sobivaim streigi liik.Nüüd räägitakse juba kolmepäevasest õpetajate hoiatusstreigist. Igaks juhuks lisan, et hoiatusstreik kestab kuni tund aega. Küsige nõu ja abi kas või oma kooli ühiskonnaõpetuse õpetajalt, kes on kindlasti pädevam kui teemakauged suhtekorraldusbürood, võib-olla pakub teenust ka odavamalt. Igatahes, kui streigini on jäänud kaks nädalat, siis peavad olema täpsed ajad ja sõnumid juba kokku lepitud. Kui lapsevanemad, kellega koostööd teha soovitakse, on alguses saanud ühe info ja pärast on kõik teisiti, võib elukorralduslik muudatus varjutada streigi õilsa eesmärgi. Jälle seadusest: kavandatavast streigist või töösulust on streigi või töösulu korraldaja kohustatud teatama teisele poolele, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette. Teates näidatakse streigi või töösulu põhjused, täpne algus ja võimalik ulatus. Streigist või töösulust on tööandja kohustatud informeerima lepingupartnereid ning teisi huvitatud ettevõtteid ja asutusi, massiteabevahendite kaudu ka üldsust.Nõuanne nr. 6. Iga inimene loeb, sest iga inimene on vaba.Õpetajate streik puudutab kõige vahetumalt lapsi ja nende vanemaid ja kuna streik sisuliselt ebaõnnestub, kui vanemate toetust saavutada ei õnnestu, siis mõelge hoolikalt läbi, milline töökorraldus streigi ajal streigi eesmärki kõige paremini täidab. Tähele tuleb panna sedagi, et streigist osavõtt on vabatahtlik. Streigiga mitteühinenud töötajate tööleasumist ei ole lubatud takistada.Nõuanne nr 7. Rehkenda vajadusega teha tunnid tagantjärele.Õpetajate streigi muudab mis tahes riigis keeruliseks asjaolu, et õppetunnid tuleb järele teha mitte ainult õpetajatel, vaid ka õpilastel. Loeme jälle seadust: kollektiivse töötüli poolte kokkuleppel võivad streigist osavõtnud streigi tõttu kaotatud aja tasa töötada väljaspool tööaega. Streigi tõttu kaotatud aja tasatöötamist ei loeta ületunnitööks ega tööks puhkepäevadel või riiklikel pühadel. Hm, kas see tundub nõnda ka õpilastele? Nõuanne nr 8. Meediakajastus.Inimesed üldiselt toetavad õpetajate streigimõtet. Ma ei ole sellegipoolest kindel, kas õpetajate meeleheide pääseb mõjule, eriti meediakajastuse kaudu. Streigiaegsest meediakajastusest sõltub väga palju. Olev Kenk näitab rahvusringhäälingu uudistes koolis streikivaid järvamaalasi, Ragnar Kond näitab streiki Pühajärve koolis. Telekas tuli külla, naeratage! Ja kui kaamera jõuab õpilasteni, siis nood ju säravad uudse olukorra elevusest nagu ladvaõunad! Oluline on ka, kui tõsiselt võetavana tundub selles protsessis Sven Rondik. Kui paljudele samastub ta pedagoogiga, kes klassi ees rügab?Nõuanne nr 9. Nõudmiste realistlikkus.20% aastal 2012 pole mitte mingil juhul enam võimalik, 2013 juba saab olla natuke tõusu - midagi läheb kinni, eelarvetest tuleb raha juurde. Sestap oleks ka streikijate poolelt mõistlik vaadata tervikut. Eestis on õpetaja keskmine palk koos lasteaedade-algkoolide lasteaiaõpetajate palkadega riigi keskmisest 3% väiksem (97% 2010, 102% 2009). Samal ajal on vaid Harju maakonnas keskmine palk oluliselt kõrgem kui õpetaja keskmine palk, ülejäänud 14 maakonnas on õpetaja keskmine palk maakonna keskmisest kõrgem, Valgamaal on suhe lausa 132%. Olen seda meelt, et probleem on Valgamaa lapsevanemate väikestes, mitte õpetajate liiga kõrgetes palkades, ja et Valga õpetajal kulubki rohkem ressursse, et õpilastega loomaaias ja rahvusraamatukogus käia. Sõnumite koostamisel on statistika aga ehk abiks.Ja loomulikult viib palgatõus mis tahes avaliku sektori valdkonnas nimekirjas olevate palgasaajate hulga väiksemaks. Lapsi jääb üha vähemaks ning Euroopa Liidus on riike, kus õpetajate palkasid on viimasel ajal langetatud, rohkem kui üks. Kindlasti tuleb vältida olukordi, kus vastanduma hakkavad pedagoogid ja sotsiaalpedagoogid, õpetajad ja abiõpetajad. Selliseid „söötasid" on juba välja visatud, aga õnneks on õpetajatel jätkunud väärikust sellega mitte kaasa minna. Ma ei pea realistlikuks väljavaadet, et õpetaja palka saab tõsta teiste pedagoogide arvelt.Nõuanne nr 10. Suurem pilt.Lõpuks, aga mitte vähem tähtsana, pigem vastupidi: streigiga võiks avalikkusesse murda suurem pilt haridusest, haridusvalikutest, hariduse sisulistest teemadest. Siis oleks palgajutul ka rohkem üldhuvitavat fooni, ehk nendelegi, kes seni sellesse tõrksalt suhtunud. Vaatame korraks, mida me tegelikult tahame. Soome õpetajate palk on vaid õige veidi kõrgem riigi keskmisest palgast (seega kõrgem ka Eesti suhtarvuga võrreldes, aga mitte oluliselt), ent õpetajad ei nurise. Vastupidi, tegemist on ühe ihaldusväärseima ametiga kogu riigis! On's õpetajatel vähem koormust? Ei, Eurostati andmetel on ühe gümnaasiumiõpetaja kohta Eestis 16,8 õpilast ja Soomes 16,6 (2009. aasta andmed). Rahulolematud on hoopis Rootsi õpetajad (13,2 gümnasisti õpetaja kohta) ja Kreeka omad on ju suisa tänavail, ehkki see pole meie loo kontekstis (7,3 gümnasisti ühe õpetaja kohta ja ikka pole arvutamist selgeks saadud). Mida on Soome õpetajatel aga oluliselt rohkem, et amet nii magus tundub? Oluliselt rohkem on õpetamisvabadust ja valikuvõimalusi ning ka õppekavasid on vabalt mitu tükki. Haridusseadused on lühemad, keegi ei reguleeri tunni pikkust, klassi suurust või õpetamise järjekorda. Vaba ja usaldav keskkond on toonud kaasa selle, mida tulevik haridussüsteemilt kõige enam vajab: õpetamise ja ka õpetatava mitmekesisuse. Iga õpetaja on isiksus, ülemus ja looja - ta saab väga palju ise otsustada, ise valida. Isiksuste, ülemuste ja loojate palganõudmisi võetakse aga teadagi tõsiselt - kas selle nõksu ärakasutamises ei peitu mitte vastus suurematele haridusküsimustele? Vabadus on loonud Soomes tugeva aluse märksa vähem polariseerunud haridusele, ehkki sama probleem kummitab ka üle lahe. Eesti hariduse polariseerumine on muutumas meie üheks kõige valusamaks probleemiks - samal ajal kipub aga üha juurde tulema administratiivseid meetmeid justkui polariseerumise vältimiseks, millest igaüks lükkab sahad aga veel võimsamalt tööle. Ma ei soovi juhtida teemat kõrvale palgaküsimustest, vaid soovin, et õpetajaametist räägitaks pärast streiki kui loovate isiksuste ja vastutusrikaste tippjuhtide ametist - kellel otse loomulikult peab tõusma ka palk.

Tasuta kõrgharidus 2013. aastast

2012-02-22

Pealkiri on vastuseks Riigikogu liikme Mailis Repsi artiklile 16. veebruari Nädalises, mis seab kahtluse alla tasuta kõrghariduse tuleviku.

Mul ei olnud plaanis kõrgharidusreformi teemal veel kord Nädalises kirjutada, sest minu arvates on seda teemat meedias juba piisavalt kajastatud. Paraku sundis hea kolleegi kirjutis sulge haarama, kuna mitmed väited ja demagoogia vajavad õiglast ümberlükkamist.
Kõrgharidusreformi põhjus ei tulene mitte IRL-i valimislubadusest, vaid IRL-i valimislubadus põhineb möödapääsmatul olukorral, mis hetkel kõrghariduses valitseb.

Esiteks ei kulu kõrghariduse diplomi saamiseni keskmiselt mitte ettenähtud 3-4 aastat, vaid 7 aastat. Senine rahastus on põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mis on meid viinud olukorda, kus lisaks pikale õpiajale soosib süsteem ka suuri kõikumisi üliõpilaste taseme vahes. Teiseks on seoses rahvastiku vähenemisega vähenenud viimastel aastatel drastiliselt üliõpilaste arv. Aastaks 2015 väheneb kõrgkoolidesse astujate arv praeguse tasemega võrreldes ligikaudu 40%.

Kolmandaks ebavõrdsus alates sisseastumisest, kus näiteks mõnel juhul nõutakse riigieelarvelisel kohal 90 või enama punkti saavutamist ja tasulisele kohale õppima asumisel piisab teinekord 50 punktist.

Lisaks materiaalne ebavõrdsus, sest hetkel tasub 47% üliõpilastest ise oma õpingute eest. Selline on väga lühike ülevaade sellest, milliste probleemide ja lahendust vajavate ülesannete ees me hetkel seisame.

Eriti kummastav oli lugeda Mailis Repsi kyui kultuurikomisjoni liikme tõdemust, et komisjonis, kuhu ta ise kuulub, ei arvestatud üldse üliõpilaste seisukohtadega. Jah, mitte 100% tudengite ettepanekutest ei jõudnud seadusesse, kuid mitme asjaliku ettepanekuga Riigikogu arvestas. Näiteks viidi tänu tudengite ettepanekule seadusesse sisse täiendus, mis lubab kuulata loenguid ja osaleda praktikumidel ka akadeemilisel puhkusel olevatel tudengitel. Samuti lisati erandid, millisel juhul lubatakse puhkusel olles sooritada eksameid.

Arvestati ettepanekuga, et ülikooli sisseastumisel kasutatakse nn lävendipõhist arvestust. Lisaks saab ülikool ise määrata õppesemestri pikkuse, seda just silmas pidades raskeid esimesi aastaid inseneri erialadel. Paindlikumaks muudeti ka ainepunktide ehk EAP-de arvestus. Seadust täiendati võimalusega, et punkte saab arvestada kumulatiivselt ehk kui esimene semester täitub rohkem kui 30 EAP-ga, siis saab punkte kanda üle järgmisesse semestrisse.

Oluline on ka märkida, et juhul kui üliõpilasel jääb mõni punkt täiskoormusega sätestatud mahust saavutamata, siis õppekulude hüvitamine peab olema kulupõhine ehk üliõpilaselt saab nõuda vaid puudu olevate punktide hüvitamist. Lisaks annab seadus ülikoolile hüvituse nõudmise osas lahtised käed, sest ülikool võib,, mitte ei pea nõudma kulude hüvitamist.

Ühtekokku viidi kultuurikomisjoni ettepanekul sisse 35 seaduse täiendust, mis näitab, et mingisugust tee-rullipoliitikat ei kasutatud, vaid otsiti kõigile osapooltele sobivat kompromissi.

Ilmselt on hea kolleeg nii mõneltki komisjoni koosolekult puudunud, sest vastasel juhul oleks ta teadlik, et ülikoolide rahastus suureneb lähiaastatel 25%, mis rahaliselt on suurusjärgus 100 miljonit eurot. See on ainus valdkond, mis suureneb lähemal kolmel aastal nii suures mahus. Tänu lisarahastuse ja reformi koostoimele lisandub seaduse jõustumisel 3500 tasuta õppivat üliõpilast.

Lisaks rahastusele on ülikoolid seotud lõpptulemusega ehk lõpetajate arvuga. Sellest tulenevalt ei ole ülikoolide ainus huvi nõuda puuduvate punktide rahalist hüvitamist, millest ülikoolidel olulist rahalist tuge ei teki, vaid ülikooli huvi on nüüd suunatud nominaalajaga õppivate tudengite kvaliteetsetele õpingutele ja haritud inimese ülikooli lõpetamisele. Valitsuses on kooskõlastusringil vajaduspõhiseid õppetoetusi käsitlev seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on võimaldada üliõpilastel enam pühenduda õpingutele. Toetuste maht kasvab senisega võrreldes ligikaudu kaks korda. On selge, et lahedat äraelamist üliõpilastele ei tagaks ka kolm-neli korda suuremad toetused. Plaanitav (135 eurot) toetus saab olla siiski üks osa üliõpilase eelarvest, lisaks peretoetusele ja õppelaenule. Ministri nägemusel jaotuvad õppetoetused tulevikus kolme gruppi. Esiteks silmapaistvate õpitulemuste eest.

Teiseks stipendiumid, mis peaks stimuleerima noori õppima ühiskonna huvides arendatavaid erialasid, ja kolmandaks vajaduspõhised õppetoetused. IRL-i eesmärk on ühel ajal jõustada kaks kõrgharidust reformivat seadust - õppetoetused ja tasuta haridus. Selles osas ootaks tuge ja mõistmist ka teistelt Riigikogu fraktsioonidelt.
Haridus võiks olla valdkond, kus peaks unustama poliitilise demagoogitsemise ja jätma alles sisulise kriitika ja ausad debatid. See oleks kogu Eesti, sh erinevate poliitiliste erakondade huvides. Isamaa ja Res Publica Liit ei ole kunagi lubanud, et nn igavesti õppivatele üliõpilastele hakatakse lisaks tasuta õppekohale ka palka maksma. Ehk nii nagu ütles haridusminister Riigikogu saalis: "See ei ole kommunistlikus mõttes tasuta ehk kõigile tasuta, ükskõik mis mahus tasuta ja ükskõik kui kaua tasuta."

Tasuta saamiseks nõutakse üliõpilaselt ainult üht - tulemuslikult õppida. Meie kõigi, maksumaksjate raha eest ei ole seda vist ülemäära nõutud. Suheldes paljude tänaste noorte üliõpilastega, on mul kohati piinlik, et teatud poliitilised jõud on teinud meie noortest justkui äpud, kes ei suuda oma elu ja õpingutega hakkama saada. Aga meie noored tudengid ei ole nii saamatud, nagu osa opositsioonis olevaid poliitikuid neist pildi on maalinud. Elluviidav kõrgharidusreform on võrdsete võimaluste loomisega õppida soovivatele tudengitele ainult toeks. Õnneks ei pea praktikas seda tõestust enam kaua ootama.

Liisa Pakosta: lasteaedu kujundavad hoiakud

2012-02-22

Liisa Pakosta (IRL) kirjutab, et lasteaiale hinnanguid andes peaksid lapsevanemad eelkõige oma last jälgima. Ent tõsi on ka see, et alushariduse andmist saab ja ilmselt tulebki seadusega täpsemalt reguleerida.

Lugu, mis rääkis laste piinlemisest lasteaedades, pani valutama iga lapsevanema südame. Kes saakski jääda rahulikuks endise lasteaiatöötaja jutu peale, et lapsed nutvat ja kannatavat tegelikult päev otsa ning saavat «iga päev psüühilisi ja füüsilisi traumasid»?

Mida saaks lapsevanem teha ja peaks tegema, et hiljem võiks enesele öelda: tegin oma lapse arengu ja tervise heaks kõik, mis suutsin. Ja mida peaks tegema riik, kellele peaaegu kõik lasteaiateemalised kirjutised on suunatud?

Alustuseks tuleb arvestada, et esimesed appikarjed on kirjutatud lastehoiuteenuse pakkujate poolt ja need demonstreerivad suuresti tsunftisiseseid vaidlusi. Iseasi muidugi, kas need peaks käima teiste tegijate halvustamise kaudu.

Samuti pole olemas mitte ühtegi pikemaajalisemat uuringut, mis tõendaks, et alates 18. elukuust mõjuks lasteaed laste arengule kuidagi kahjulikult. 2009. aastal koondas Rootsi sotsiaalministeerium enam kui 60 rahvusvahelise uuringu tulemused ja jõudis just sellise kokkuvõtteni. Sama tulemuse andis ka USA NICHD (laste tervise ja arengu uurimise instituut) pikaajaline uuring.

Puuduvad ka pikaajalised uuringud, mis veenvalt tõendaksid, et lasteaed on lapsele kuidagi eriliselt kasulik - välja arvatud juhtudel, kus kodune kasvatus on mingil põhjusel nõrk.

Sestap tasub lapsevanemal ikka oma sisetunnet, veelgi enam, oma last jälgida ja selle järgi otsuseid langetada. Riik peab tagama lapsele sobiva kasvukeskkonna kõikide perede tarvis, kus lapsevanem soovib tööle minna.

Maailmas pole olnud olukorda, kus ükskõik millise haridussüsteemi headuses valitseks üksmeel. Demokraatlikus riigis pakutakse seetõttu välja erinevaid haridus- ja lapsehoiumudeleid. Ja hea ongi! Tulevik vajab erinevaid inimesi ja ka erinevaid haridusmudeleid, nõnda et igaühele leiduks sobiv.

Pere rahakott seab muidugi mingid piirid. Pikalt kodus olev ema või vaid paari lapsega tegelev hoidja nõuavad nii palju ressurssi, et see on jõukohane vähestele. Tuletagem meelde, et see pole mitte kunagi ajaloos peredele jõukohane olnud, isegi vastupidi - nii palju, kui tänapäeva emad oma pisikestega koos olla saavad, samal ajal tööd rügamata, pole see kunagi varem võimalik olnud. Mis muidugi ei tähenda, et lasteaedade kvaliteedile ja selle parandamisele ei tuleks pidevalt tähelepanu pöörata.

Olen lasteaedadega juba 13 aastat nii lapsevanemana, lastevanemate liidu liikmena kui ka mööda maakondi käiva poliitikuna pidevalt ja väga lähedalt seotud olnud. Söandan kinnitada, et ühe ja sama süsteemi raames on Eesti praktikas lasteaedade olukord väga kirju. Enamasti on see lapse jaoks helge ja toetav, sageli parem kui nii mõneski kodus.

Mitte rahas, vaid väärtushinnangutes on erinevused, ka omavalitsuse rahastamine mängib suurt rolli. See ei sõltu omavalitsuse rikkusest, vaid suhtumisest. Lasteaiakoha toetus omavalitsuseti kõigub suurelt ja see on igapäevases kasvukeskkonnas näha. Kui mõni lasteasutus on kehv, siis on vanematel kõigiti põhjust sekkuda, kaasa aidata, ja kui vaja, pöörduda ka kohaliku omavalitsuse poole. Koolieelne lastehoid ja haridus on täiel määral kohaliku omavalitsuse majandada.

Lasteaias, kus on vanematega hea koostöö, ollakse loomulikul moel ja ilma eriliste loosungiteta tähelepanelikud ka laste soovide suhtes. Omavalitsuses, kus lasteaiad on rahaliselt hästi toetatud, jätkub sama hool ka kooliastmes.

Inimene on kõige olulisem. Õpetajad ja teisedki lastega tegelevad täiskasvanud, nende kallistused ja head sõnad on tähtsaimad. Et neid kallistusi kõikidele pisikestele jaguks, ei saa lapsi ühe täiskasvanu kohta liiga palju olla.

Praeguste seaduste järgi peaks lastega ärkveloleku ajal tegelema kaks täiskasvanut, nõnda et sõimerühmas on kuni seitse last ja aiarühmas kuni kümme last ühe täiskasvanu kohta. Tõsi, halva tahtmise korral võib öelda, et teha saab ka teistsuguseid järeldusi. Aga kes tahab paragrahve omatahtsi väänata, see leiab alati võimaluse, ja just seetõttu on ka plaanis muudatused koolieelse lasteasutuse seaduses, mis seda osa täpsustaksid.

Kui vaadata Euroopat laiemalt, siis aiarühmi ei pea me häbenema, sõimerühmades on tõesti mujal lapsi täiskasvanu kohta vähem, paljudes riikides algab lastesõim ka varasemast vanusest kui Eestis.

Õpetaja abi roll oli lasteaias sama tööd teinud Jaana Eskori mureartikli (PM 8.02) põhiteemasid. Lapsevanematele teadmiseks, et õpetaja abi tööaeg on erinevalt õpetajast täistööaeg ehk kaheksa tundi päevas, millele lisandub lõunapaus. Õpetaja abi tööülesanded on määratud seadusega: abistada õpetajat laste hoiul ja alushariduse omandamisel.

Seega, kui hirmutava artikli kirjutajal kulus õpetaja abina töötades kõik kaheksa tundi, ka laste lõunauinaku aeg, rühmaruumi põranda pühkimiseks ja nõudepesuks, nõnda et tal «laste jälgimiseks aega ei jäänudki», siis küsiksin, kas ta pesi põrandat iga poole tunni tagant, et ta ühtegi nutvat last lohutama ei jõudnud. Igatahes ei täitnud ta oma seadusega ette nähtud ülesandeid.

On suur hulk lasteaedu, kus töötab professionaalne koristaja, toidulaua katab koka abi, nõud peseb masin (kuhu lapsed ise nõud panevad - töökasvatus!) ning sellest pole raske järeldada, et õpetaja abi töötab aktiivselt kõik kaheksa tundi lastega. Kindlasti vajaksid õpetaja abid rohkem koolitust ja riik peaks jälgima, et sobivad kursused oleks kättesaadavad ka näiteks rakenduskõrghariduse või kutsehariduse baasil.

Eesti põhiseadus ütleb: «Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi». Lasteaed on õppeasutus, mis on täiel määral kohaliku omavalitsuse ülalpidamisel. Pea kõikidel debattidel tuleb ettepanekuid, et kõik haridusasutused peaksid olema ainult riigi ülalpidamisel - kas on usaldus riigi vastu sedavõrd suurem või loodetakse nii rahastamist ühetaolisemaks saada.

See mõjuks ilmselt hästi Tallinna lastele, aga rööviks raha neilt, kus praegu on hästi. Kas Hiiumaa pooleteiseaastase lapse hoidu peaks ikka Tartust korraldama? Või peaks olema paremini sõnastatud minimaalsed kvaliteedinõuded? Kas üleriigiline palgamiinimum oleks õige, kui praegu on ühel (erialase kõrgharidusega) õpetajal 24 last, teisel (muu haridusega) neli last?

Näiteks Meeksi vald Tartumaal pole kogu taasiseseisvusajal suvatsenud avada ühtki lasteaeda - vallas lapsi on ja tegutseb lausa kaks põhikooli. Maavalitsus teeb muudkui märkusi, aga omavalitsusega ei juhtu midagi, kui ta igale lapsele lasteaiakohta lihtsalt ei taga.

Lasteaiakoha kättesaadavus - õieti selle mittekättesaadavus - ongi üks peamisi murekohti. Seaduse täiendamisele nii nagu Põhjamaades on praegu vastu vaid need omavalitsused, kus lapsi on rohkem kui lasteaiakohti (täienduse kohaselt tuleks munitsipaallasteaia koha puudumisel pakkuda vanemale sama maksumusega eralastehoidu).

Riigi seisukohast vaadates rikutakse praeguse kitsikuse jätkudes aga perede õigust võrdsele kohtlemisele, takistatakse vanemate naasmist tööturule, jäetakse kasutamata võimalused varajaseks sekkumiseks ja sotsialiseerimiseks eriti erivajadustega laste puhul ning vähendatakse perede motivatsiooni lapsi sünnitada.

Teine murede ring puudutab personali - osa palku on ebaõiglaselt väiksed, osal inimestel pole vastavat haridust, uusi inimesi on keeruline leida ja koolitust abiõpetajatele pole. Metoodilisi materjale on, aga vähe, eriti «uue aja» valdkondades, nagu internetiajastu alusharidus, lõhkiste peredega ja majanduslike erisuste kasvamisega kaasnev toimetulek, laste terviseprobleemid isikuandmete kaitse seaduse ja vähenenud arstliku järelevalve valguses jne.

Mööda ei saa minna ka polariseerumisest. Meil on lasteaedades sisse seatud huviringid - osa lapsi läheb tantsima ja inglise keelt õppima, sellal kui teiste (kelle vanematel pole tahtmist või raha) lohutamisega tegeleb õpetaja. Kas peaks tegema huvihariduse kättesaadavaks kõikidele lastele? Mõnes lasteaias käiakse õues kaks korda päevas pea iga ilmaga ja lapsed on terved, teises ei saada vahel kordagi välja ja umbse toa vallutavad viirused. Kas kuivatuskapid peaks olema kohustuslikud? Meil on tekkinud lasteaiad, mille «lõpetajad» jalutavad sisse mis tahes katsetega kooli ustest, ja teised, kus ei saada lugemisoskustki, ehkki viimast esimese klassi õppekava üldiselt eeldab. Kas saaks midagi teha nõrgemate järeleaitamiseks?

Veel kihistumismärkidega teemasid: toit ja selle maksumus lasteaias. Õppevahendid. Ekskursioonid. Lapsevanemate koolitused. Keeleõpe. Ujumisvõimalused. Tugiisikud. Kohatasuvabastused. Sama pere lapsed samas või erinevas lasteaias. Sotsiaaltöö. Õuemängud. Personali arv ja tööaeg. Arst - õde. Logopeed. Koolivalmiduskaart ja sellega seonduv laiem varajase märkamise ja aitamise teema. Erinevused on suured isegi ühe omavalitsuse piires.

Seega, kui lapsevanematele või pedagoogidele tundub, et oma lapse lasteaias või ka lastehoius võiks midagi paremini olla, siis olge aktiivsed, tehke oma ettepanekud ja lugege kehtivaid seadusi. Praeguse süsteemi sees on fantastiliselt häid lasteaedasid. Arutage küsimusi koos kohaliku omavalitsusega, sest just omavalitsused vastutavad lapsehoiuteenuste ja alushariduse eest.

Kui on ettepanekuid koolieelse lasteasutuse seadust muuta, siis nüüd on just õige aeg neid teha, sest praegu käib selle seaduse ülevaatamine. Juba on kogunenud palju asjalikke ettepanekuid, ka otse lapsevanematelt ja õpetajatelt, aga iga lisanduv on väärtuslik. Ettepanekud palun saatke aadressil liisa.pakosta@riigikogu.ee.

Liisa Pakosta: lasteaedu kujundavad hoiakud

2012-02-22

Puuduvad ka pikaajalised uuringud, mis veenvalt tõendaksid, et lasteaed on lapsele kuidagi eriliselt kasulik - välja arvatud juhtudel, kus kodune kasvatus on mingil põhjusel nõrk.

Meie looming Eesti Vabariik

2012-02-22

Omariikluse aastapäeva künnisel küsitakse: "Kas sellist Eesti Vabariiki me olemegi soovinud?". Küllap on vastused nii- ja naasugused, sest demokraatlik, vaba sõna austav ühiskond suudab taluda erinevaid seisukohti. Ent ühes oleme siiski ühel meelel: me ei esita küsimust, kas me tahame Eesti Vabariiki.

Tänavu tähistame Eesti Vabariigi 94. aastapäeva. Oma riigi olemasolu tähtsust ei ole võimalik väikerahva puhul ülehinnata. Liialdamata võib öelda, et oma riik annab meile vabad käed ise otsustada oma saatuse üle. Otsustada rahvuse elu ja surma üle, ei rohkem ega vähem.

Vahel paistab, et vabadus kõike ise otsustada ja kohustus vastutada on talumatult raske ning teinekord valuski. Ent see on tuhat korda parem, kui pea leplikult liiva alla peita ja loota, et meie eest kõik ära otsustatakse. Eesti rahvas oskab ja tahab olla iseseisev nii mõttelt kui teolt.

Veel elame ajaperioodil, mil Eesti Vabariigi elueast on suurem osa möödunud okupatsioonivõimu all kui vabaduses. Meie riigi 94 eluaastast tervelt 51 on veedetud võõra võimu all. Enne ja pärast okupatsioone on vabadust olnud kokku vaid 43 aastat. Pidev okupatsioon on meil olnud kaks korda pikem kui pidev vabadus enne või pärast seda.

Kas see teadmine võiks anda õigustuse nõudmaks meie erikohtlemist? Oleme ju palju kannatanud rahvas!

Ei, ärme nõuame seda! Ärme püüame luua endast maailmale pilti riigist, mis ei pea end täisväärtuslikuks ning kus elab rahvas, kes parema meelega elab minevikus, mitte ei mõtle tulevikule. Vastupidi! Me peame olema rahvas, kes näitab teistele eeskuju, tõestab, et omariiklus on ka nii väikese rahvuse puhul võimalik ja seda edukalt.

Head inimesed, oma riik on püha, mis ei tähenda, et kõik kodanikud on pühakud. Oma riik on meie looming, millega tegeleme päevast päeva. Alati ei saa kõik õnnestuda ja ega meil olegi alati kõik hästi läinud, kuid kaaslase ebaõnnele ei tule peale parastada, vaid katsuda teda aidata. Aidates teisi aitame me ka ju iseennast.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Rein Raua pahatahtlikud süüdistused

2012-02-22

Kuid olukorras, kus üliõpilaste makstava õpiraha hulk kõrghariduses väheneb lähiaastatel tunduvalt ja riik kavatseb omapoolset rahastamist oluliselt suurendada nii tegevustoetuste kui ka õppetoetuste näol, on pahatahtlik väita, et nüüd kõik sotsiaalsed hädad alles algavad. Siinkohal on paslik tsiteerida Kaarel Tarandit, kes rahvastiku vähenemise valguses ühiskonna ees seisvate väljakutsete kohta ütles tabavalt, et lõhutud kruusi nutuga terveks ei tee („Väiksema Eesti võlud" EPL, 24.1.12).

Statistika on karm. Aastaks 2015 väheneb kõrgkoolidesse astujate arv umbes 40%. Praegu maksavad pooled tudengid oma õpingute eest ise, olenemata sellest, kuidas õppetöös edasi jõutakse. Ülejäänud pool aga saab õppida riigieelarvelisel kohal ja akadeemilise puhkuse vormistamisega õpinguid pea piiramatult pikendada, ise samal ajal oma mahajäämust õiendades. Just selline ebaõiglus ühelt ja printsiibitu akadeemiline vabadus teiselt poolt on viinud olukorrani, kus diplomi saamiseks kulub keskmiselt ligi seitse aastat ja mõneski koolis ei suuda ligi pooled tudengid täita isegi 50% semestris ettenähtud mahtu.

Mõni päev hiljem väljendas Rein Raud muret kvaliteedi pärast, mida uus regulatsioon õõnestama hakkavat („E-riigi poole?", EPL 9.2). Ükski maine pärast muretsev ülikool nõudlikkuse langetamise libedale teele kindlasti ei lähe. Pigem langetab kvaliteeti praegune süsteem, kus riigieelarvevälisel kohal õppivat tudengit läbi kukutades peab õppejõud ja teaduskond kalkuleerima riske, et tudeng ei maksa enam järgmise semestri õppemaksu, kui teda eksamilt läbi ei lohistata. See surve edaspidi kaob.

Ülikooli astujate vähenemisega väheneb paratamatult ka nende teaduskondade rahastamine, mis on saanud lõviosa sissetulekut just riigieelarvevälistelt tudengitelt. Praegu eraldame riigi tuludest kõrgharidusele vanas rahas ligi kaks miljardit krooni aastas. Eestis on vähe sektoreid, kus lähiaastatel on ette nähtud rahastamise märkimisväärne kasv. Kõrgharidus on üks erand, sest reformiga planeeritav kasv oleks järgmisel aastal 10 ja 2015. aastal juba 50 miljonit eurot võrreldes praeguse tasemega. Need summad ületavad seni avalikele ülikoolidele laekunud õppemaksude kahanemise kuni 10 miljoni euro võrra. Loomulikult tuleb lisavahendeid jagades silmas pidada kvaliteedinõudeid, samuti peab kompenseerima tulude vähenemise erialadel, mis sõltusid tasulisest õppest rohkem, ent see on olnudki reformi eesmärk: parem kvaliteet ja õiglasem ligipääs eelkõige imepisikese riigitellimusega erialadele.

Reformiga ei saa veeretada kogu vastutust maksumaksja õlgadele. Tasuta kõrgharidusega üliõpilaste võimalused ja õigused suurenevad, kuid suurenema peab ka vastutus. Kui ühelt poolt garanteerib maksumaksja kõikidele noortele, kes on sisseastumisel täitnud seatud tingimused, tasuta õppimise võimaluse, siis kas teiselt poolt on palju nõuda õppetööle pühendumist? Kui seda ei suudeta või ei soovita, siis on ülikoolil õigus nõuda kulude hüvitamist vastavalt õppekava läbimata jäänud mahule. Osalise koormusega õppimist ja seejuures töötamist pole keegi kunagi keelanud. Üks viimaseid uuringuid näitab vastupidi muudatuste kritiseerijatele aga seda, et seos akadeemilise edukuse ja töötamise vahel on nõrk ning vilets sotsiaal-majanduslik olukord ei seleta kindlasti Eesti üliõpilaste täistööajaga töötamist (Beerkens 2011).

Üliõpilaste nõudmine, et vajaduspõhised õppetoetused tuleks rakendada samaaegselt tasuta kõrgharidusega, on kindlasti põhjendatud. Kui praegu kulub riigieelarvest õppetoetusteks veidi üle kaheksa miljoni euro, siis vajaduspõhiste õppetoetuste kehtestamisega kasvavad toetused üle kahe korra. Kavatseme õppetoetuste eelnõu seadusesõnasse raiuda juba enne riigikogu suvepuhkust.

Kõrgharidusreform on terviklik pakett, mis peab andma vastuse olulistele Eesti kõrghariduse ees seisvatele küsimustele. Kuivõrd reformil on kolm võrdväärset partnerit - üliõpilane, ülikool ja maksumaksja -, siis on ka kompromissi tähistav lipp löödud maasse kohas, kus kõigi poolte õigused ja kohustused näivad olevat mõistlikus tasakaalus.

IRL läheb edasi, aga teie olete alati koju tagasi oodatud

2012-02-21

Urmas Reinsalu avalik kiri:

Head sõbrad

lugesin teie kirja ja võin teile kindlalt öelda: ärge karte, IRL on heades kätes. Neid väärtusi, mis on meie erakonnale aluseks, kaitstakse ja neid poliitilisi seisukohti, milles oleme kokku leppinud, viiakse ellu.

Mina olen olnud IRL-i esimees kolm nädalat. selle aja sisse mahub uskumatult palju toredaid kohtumisi erakonnakaaslastega ja palju ettepanekuid Eesti ja erakonna asjade kohta. Mul on kahju, et enne oma teadet ei pidanud te võimalikuks minuga kohtuda, et oleksin saanud teile selgitada Eesti ja erakonna poliitikat.

Sain esimeheks mitte läbi tagatoapoliitika, vaid läbi ausate valimiste. Pärast valimisi peetud kõnes palusin anda erakonnakaaslastel mulle tegutsemiseks aus võimalus. Kahju, et teie antud võimalus oli mõnenädalane.
Selle aja sisse mahtus kõrgharidusreformi seaduse heakskiitmine, mille mõju Eesti ühiskonna arenguvõimalustele on võimatu alahinnata. Samuti suutsime ellu viia selle, mida ligi kakskümmend aastat oleme pidanud oluliseks: Eesti eest võidelnud vabadusvõitlejate tunnustamine riigikogu poolt.
Selle aja jooksul on kaks korda kogunenud valitud eestseisus ja olen kohtunud ka piirkonnajuhtidega. Homme koguneb meie omavalitsusjuhtide kogu. Tagatuba paraku, pole ma asutanud.
Just eile arutasime eestseisuses ERMi rajamist ja gümnaasiumireformi. Sellistes asjades on otsustava kaaluga IRLi seisukoht, mis asetab meile kahekordse vastutuse.
Just eile leppisime kokku kõiki erakonna liikmeid kaasava järgmiste kohalike valimiste programmi ja meie erakonna poliitilise platvormi koostamises. Kahju, et te sellest tööst eemale jääte. IRLi kuulumine pole üksnes privileeg, nagu ütlesin enne esimeheks valimist, vaid ka vastutus.

Tunnen teist mitmeid ja mul on teie otsusest kahju. IRLi ajalugu on pikk ja sellesse jääb mitmeid pereheitmisi.
Kuid nende siseasjade peal peame nägema suurt pilti, mille nimel erakond tegutseb - Eesti rahvuslike huvide kaitset.
Just eile sain trükikojast kätte 1992. aasta Isamaaliidu valimisprogrammi. Selles lühikeses dokumendis on sisuliselt kirjas plaan, mille alusel Eesti riik taastati. Kordustrüki sissejuhatuse lõpetab Mart Laar sõnadega: see programm on ellu viidud, nüüd tuleb asuda uue programmi kallale. Just seda me tegema hakkame.

Soovin Teile ja Teie peredele ilusat Vabariigi Aastapäeva!

Teie

Urmas Reinsalu

Isamaausu käsiraamat

2012-02-18

Veebruar on isamaaline kuu. Algul Tartu rahu aastapäev ja lõpupoole Eesti Vabariigi oma. Just peamiselt veebruaris olen kokku sadu kordi koolilastele isamaast kõnelenud - küll klassiruumis, küll aulas.

Aastatega on kuhjunud kogemusi nii enda kui ka teiste esinejate mõjust noortele kuulajatele ja saadud tagasisidest niivõrd, et neid on juba mõtet jagada.

Olen tundnud, et kui kõnelejal on midagi öelda, siis noored ka kuulavad ja mõtlevad kaasa. Selleks tuleb täita üks eeltingimus. Pühadest asjadest rääkimisel oodatakse lektorilt siirust.

Auditoorium hindab kõrgelt, kui kõneleja ise oma juttu ka usub. Siis on ühist hingamist lihtne leida. Noored on valmis isamaalise vaimustusega kaasa uskuma, kuid nad mõistavad kohe, kui esineja oma pseudoisamaalisuse lihtsalt «laululehelt» maha laulab, ise räägitut südames kandmata. Kui nii, siis karistavad lapsed selle kohe ära, kas haigutusega, sosistamisega või julgemad (õpetajad ju jälgivad) ka lahkumisega, aga kõige hullem - ükskõiksusega..

Kuna paljudel täiskasvanutel tuleb noortele aeg-ajalt iseseisvuse sünnist ja vabariigi arenguist rääkida, siis mõned tähelepanekud. Ei ole midagi loomulikumat kui see, et vabariigi aastapäeva kõnes kinnitatakse truudust riigi iseseisvusele, keele püsimisele ja rahva kestmisele.

Kuid ka käibetõdede kordaja peab mõistma, millise vastutuse ta isiklikult võtab. Kordamine on tarkuse ema ja metoodiliselt ongi seda õige teha, kuid sellised esmapilgul iseenesestmõistetavad tõed muutuvad mõistetavaks vaid siis, kui ka tõerääkija enda igapäevategevus öeldule vastab.

Näiteks aususest kõnelemine sobib sellele, kellest arvatakse, et ta on ka ise aus, ei ole aga veenev nende puhul, kellest teatakse nende ebaausust. Nii ei veena eesti keele püsimisest kui väärtusest rääkiv poliitik, kes omaenda lapse tahab ilmtingimata viia teiskeelsesse kooli. Nagu ka vallavanem, kes nõuab kohaliku kooli allesjäämist, kuid kes ise oma lapsed on juba ammu linnakooli ära viinud.

Kuid nii nagu ei kinkinud keegi Eestile iseseisvust ja isegi iseseisvuse taastamist (kuigi seda arvatakse tihti suureks juhuste kokkulengemiseks), ei ole praegu põhjust arvata, et ainuüksi põhiväärtuste põhiseadusesse raiumine annab meile kindlustunde, et see, milles oleme kokku leppinud, ka iseenesest püsib. Iseseisvust tuleb kindlustada iga päev.

Kiiresti muutuvas ajas tuleb ära tunda meie ees seisvaid valikuid. Põhiseadus kohustab meid selliseid valikuid tegema mitte juhuslikult ja hetkeolukorra loogikast tulenevalt, vaid suures plaanis alati iseseisvuse ning keele ja kultuuri püsimise kindlustamiseks.

Väike rahvas ei tohi kunagi kaotada suurt pilti, sest mõni suurelt rahvalt kopeeritud üksiklahendus (näiteks topeltkodakondsuse võimaldamine oma kodanikele) võib küll teistele hästi sobida, meie allesjäämise võib aga panna suure küsimärgi alla.

Isamaalises sõnavõtus kinnitame usku rahva ühistesse eesmärkidesse. Lihtsam on rääkida neil, kes ise usuvad, raskem neil, kes südames oma sõnu ei usu. Esitangi kolm klassikalist teemat, mida aastapäevakõnedes möödapääsmatult käsitletakse, ja neile järgnevalt kaks täiesti erinevat taustalähenemist, mida auditooriumile ehk nii detailsel moel ei avata. Aga esineja saab end neid arvestades kõrvalt hinnata. Kes peavad esimest käitumismustrit olulisemaks, on oma isamaalisuses ausad, teised ei võta aktustel öeldut ehk nii väga tõsiselt.

Esimene tõde: eesti rahvas jääb alles.

Noored peavad teadma, et Eestis on hinnatud kõigi tööalade inimesed, mitte vaid poliitikud, sportlased ja muidu superstaarid. Meile ei piisa sellest, et suur osa noori peab Eestit küll kenaks kohakeseks, kuid siinseid võimalusi ahtakeseks. Tuleb saavutada olukord, kus Eesti oleks eestlastele elukohavalikul esimene eelistus, mitte teine.

Väljaränne teeb murelikuks just seepärast, et suur osa mujale asujaist on noored ja nende perekondade järelkasv ei täienda enam meie ridu, mis on juba langetanud ka prognoositud sündide arvu. Tingimustes, kus meil on juba lähiaastatel niigi inimestest puudus, toob eestlaste väljaränne veel täiendava immigratsioonisurve. Nagu näitab Lääne-Euroopa kogemus, toob immigrantide liigne juurdevool suured sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid tulevikus.

Kahjuks on inimesi, kes suhtuvad rahva demograafilise hääbumise ohtu pinnapealselt, arvates, et piisab, kui paneme lihtsalt pea liiva alla - küllap läheb oht mööda ja asi laabub iseenesest. Kvalifitseeritud edasipüüdlike inimeste suure väljarände pidurdamiseks aga riiklikku tegevuskava pole ja selle vajalikkust eitatakse.

Teine tõde: Eesti jääb iseseisvaks riigiks.

Esmalt on oluline, et Eesti riigi elukorralduse üle otsustab siinne rahvas ise ja et me saame neid otsuseid ka tulevikus sõltumatult teha. Teiseks peame olema valmis oma riiki ohu korral kaitsma. Kui meil on kaitsetahe, siis oleme ka iseseisvust väärt.

Kes aga peavad võimalikuks meie riikliku otsustusõiguse sammsammulist äraandmist Euroopa Liidu tsentraliseeritud juhtimisele, peavad selgitama, kuidas on siis võimalik jääda ikkagi sama iseseisvaks! Samuti ei aita rahva kaitsetahet kasvatada võimalik palgaarmeele üleminek, mida ka osa poliitikuid soovitab.

Kui riigikaitse jääks ainult elukutseliste piiratud ringi asjaks, väheneks kogu rahva kaitsetahe kindlasti. Näitavad ju kõik senised uuringud, et valmidus rünnaku puhul Eestit kaitsta on suurem neil meestel, kes on ajateenistuse läbinud, ja väiksem neil, kes seda teinud pole.

Kolmas tõde: eesti keel jääb kestma igavesti (st kasutusele kultuurkeelena, selleks möödapääsmatult ka kõrgharidus- ja teaduskeelena).

Olen alati kutsunud koolilõpetajaid üles jätkama oma õpinguid kindlasti Eesti oma ülikoolides ja teistes õppeasutustes. Küll välismaale jõuab minna ka hiljem - vahetusüliõpilasena või kraadiõppesse. Meie väikeste aastakäikude puhul on kriitilise tähtsusega, kui palju meie noori siinsetesse õppeasutustesse siirdub. Eestikeelne kõrgharidus on ju võimalik ainult Eestis.

Kui lahkujaid on kohe vahetult pärast gümnaasiumi palju, ei jää piisavalt neid, kes oleksid valmis eesti keeles õppima. Kuna selle tulemusena ei täitu õpperühmad heal tasemel üliõpilastega, ei ole võimalik hoida ka häid õppejõude.

Kvaliteet hakkab kiduma, mis omakorda intensiivistab eelkõige paremate peade suundumist välismaale. Eestikeelne õpe hakkaks sel juhul lõppema tervete valdkondade kaupa, kaoks sünergia ja interdistsiplinaarsus ning õppeasutuste säilitamise uuel saatuslikul spiraalikeerul püüaksid õppeasutused rahvusvahelist taset saavutada üksnes ingliskeelse õppega - seda nii siinsetele kui välisüliõpilastele.

Kui kõrgkoolis enam eesti keeles ei õpitaks, suureneks surve ka gümnaasiumi ingliskeelseks muutmiseks - valmistatakse ju seal noori eeskätt ülikooliks ette. Ka eestikeelse teadusterminoloogia arendamisele annab mõtte riiklikult soodustatud eestikeelse kõrgkooliõppevara olemasolu. Kaoks teine, kaoks ka esimene.

Kuigi see tundub loogiline, peab üha rohkem haridusvaldkonna juhte, kes ei ole avalikult küll veel põhiseadust küsimärgi alla seadnud, eestikeelse kõrgharidusega jätkamist tegelikult kaheldavaks.

Nii naeruvääristas üks neist mõni aeg tagasi siinsetesse kõrgkoolidesse astumise üleskutset, väites, et praeguse alla kümne protsendi noorte asemel peaks tulevikku silmas pidades välismaale õppima suunduma hoopis 90 protsenti meie noortest.

Samas on teada, et kohe mujale suundujatest ei pöördu suur osa erinevatel põhjustel enam tagasi ning ka pere luuakse mujal - siin alustanud ja hiljem välisülikoolides stažeerinutest naaseb siiski suurem osa hiljem oma teadmistega siia. Teine tuntud arvamusliider näeb otsesõnu vajadust Eesti kõrghariduse muutmiseks ingliskeelseks.

Osa visionääre tõstab esile vajadust ehitada üles rahvusvaheliselt läbilöögivõimeline ühiskond Singapuri eeskujul - aga see «innovaatilisus» on saavutatud praktiliselt ingliskeelsena, kohalikke keeli peaaegu mitte kasutades. Sellised pürgimused võivad piiratud eesmärkide täitmiseks tunduda põhjendatud.

Kuid kinnitusega eesti keele püsimisest ei käi need kuidagi kokku. Eestikeelset kõrgharidusruumi ja pikemas plaanis kogu keelt kultuurkeelena saab nüüdsel ajal kaotada ainult üks kord. Teist korda meile enam ei anta.

Sellises allaandmises pole me tegelikult kokku leppinud - meil pole selleks õigust. Oleme ju lubanud oma väärtusi säilitada. Sellist alalhoidlikkust peavad «lennukad» visionäärid küll tagurlikuks, kuid ehk on nad ise oma visioonidega läinud kergema vastupanu teed.

Ei ole midagi lihtsamat kui prognoosida tulevikku modelleeritud üldtendentsidelt - keeled kaovad, rahvusriigid kaovad, võõrtööjõuvajadus suureneb, loodusressursid ammendatakse jne. Selliste moekate arvamuste edasikandmiseks pole vaja ei suuremat fantaasiat ega erilist kodanikujulgust.

Mõttejulgust on vaja hoopis selleks, et pakkuda välja ideid ja pingutada selle nimel, et me saaksime hoida nii oma kultuuri, keskkonda kui ka elulaadi. Isamaalist visiooni on märksa raskem välja pakkuda kui vaimustuda mõnest järjekordsest «Singapuri edu mudelist».

Väike rahvas peab alati kõndima noateral - ühel pool haigutab mürgine suletuse kuristik, teisel pool lõplikult hukutav avatus. Aga kuristike vahel kõndimine nõuab julgust. Ka usku, et meie rahval on oma tee, mida on võimalik hääbumata käia. Ainult siis, kui me ei püüa hüpata liigselt ei vasakule ega paremale.

Kui noortele Eesti tulevikust räägime, saavad nad kohe aru, kas usume ka ise eesti rahva kestmajäämisse. Soovin kõigile pidupäevakõnelejatele häid aktuseelamusi Eesti Vabariigi aastapäeva eel!

Tasuta kõrgharidus vähendab hariduslikku ebavõrdsust

2012-02-18

Sotsialismi põletava päikese all elades kuulus kohustuslikku igapäevaellu teadmine, et kohe-kohe oleme jõudmas kommunistlikku paradiisi, kus kõik on tasuta. Sinna paradiisi me teatavasti kunagi ei jõudnud. Tasuta kõrghariduse eesmärk ei ole sellise paradiisi pakkumine, vaid sisuliste probleemide lahendamine Eesti kõrghariduskorralduses.

Praegu on meil 70 000 tudengit, kellest kõigest 10 000 saab aastas kõrgharidust tõendava diplomi. Diplomini jõudmiseks võiks tudengil kuluda keskmiselt kolm aastat, nagu on ette nähtud, aga kulub seitse. See ei väljenda muud, kui meie kõrghariduse ebaefektiivsust.

Tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine kõrgkoolist on senise rahastamissüsteemi puhul olnud enam kui ebatõenäoline. See on viinud olukorrani, kus paljudel juhtudel on raha akadeemilisest sisust olulisem, kuna tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks kooli sissetulekut. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on liialt sõltuvuses üliõpilaste arvust.

Tuleval aastal rakenduva reformi üks eesmärke on tõsta kõrghariduse efektiivsust, kvaliteeti ja kättesaadavust. Kvaliteetsem ja kättesaadavam haridus tähendab noortele paremaid töötingimusi ja tulevikus ligipääsu tasuvamatele töökohtadele. Noorte tööpuudus küündib meie ühiskonnas erinevatel hinnangutel 30 protsendini. Selle põhjuseks loetakse tõsiasja, et mida katkendlikum on haridustee, seda raskem on siseneda ka tööturule. Rakenduv tasuta kõrgharidusreform nõuab üliõpilaselt õpingutele pühendumist.

Tasuta kõrghariduse kehtestamisega kaob praegune ebaõiglus, kus osad saavad õppida tasuta õppekohtadel, osad aga mitte. Reformiga selline ebaõiglus kaob, kuna tasuta saavad õppima asuda kõik ülikooli sisseastumiseks piisavalt võimekad üliõpilased. Täna kehtestatud õppemaksud käivad paljudele tudengitele üle jõu. Tean oma tutvusringkonnas mitmeid üliõpilasi, kes on sunnitud õpingute rahastamiseks käima hooajati välismaal tööl. Omavahelistes vestlustes on mööndud, et kergem on ülikoolile käega lüüa, sest algselt seatud eesmärk kipub argitoimetustes ähmastuma.

Kõrgharidusreformi puhul on oluline märkida, et tasuta saavad õppida need, kes õpivad täiskoormusel. Kui mingil põhjusel täidab üliõpilane õppekava vähem, kui täiskoormusega sätestatud, maksab ta õiglaselt üksnes tegemata jäänud ainepunktide eest. Piltlikult öeldes on riik andnud õnge ja näidanud kätte veekogu, kus leidub kalu. Kui rikkalik on päeva lõpuks kalasaak, sõltub eelkõige ikkagi kalamehest.

Et tagada õpingute suurem paindlikkus, muudeti ainepunktide nõudearvestus semestrite lõikes kumulatiivseks. See tähendab, et kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. Sellisena väljapakutud õppekava täitmise nõudele avaldas toetust ka Eesti Rektorite Nõukogu, kuhu kuulub ka Võrumaa mees Mait Klaassen.

Seadusesse lisati muu hulgas õigus tudengitele, et nad võivad akadeemilise puhkuse ajal õppida, kuid eksameid ja arvestusi sellel ajal sooritada ei tohi. Sellega vähendatakse üliõpilaste võimalust eksamivõlgnevusi akadeemilise puhkuse vältel ära õiendada. Nimetatud keeldu ei kohaldata keskmise, raske või sügava puudega isikule, alla kolmeaastase või puudega lapse vanemale või eestkostjale ega ka üliõpilasele, kes on akadeemilisel puhkusel seoses kaitseväeteenistuse läbimisega.

On küsitud, miks ei ole tasuta kõrgharidus kõigile ja alati tasuta? Eelnõu lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Väär oleks kogu õppimise vastutuse veeretada riigile ja maksumaksjale: maksumaksja ei pea kinni maksma ülikoolis tavatult pikka aega oleva üliõpilase „õpingud". Tasuta kõrgharidus on eelkõige vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada.

Tasuta kõrghariduse seadus võeti Riigikogus vastu 9. veebruaril ja see jõustub 2013. aastal.

Tasuta kõrgharidus pole tasuta lõuna

2012-02-17

Tasuta kõrghariduse seadustamine on riigikogu selle koosseisu kahtlemata üks tähtsam, kaugemasse tulevikku vaatav otsus. Muutustega loome noortele parema juurdepääsu ülikooli, ajakohastame kõrgharidust ja tugevdame sellega Eesti arengu vundamenti, milleks on tark rahvas.

Ükski põhimõtteline muutus ei tule kergelt. Nõnda eelnes ka kõrgharidusreformi seadustamisele pikk ja sisutihe arutelu nii huvigruppide kui ka poliitilisel tasandil. Et selle käigus hüütakse maha mõned mõtlematud loosungid, käib ilmselt asja juurde.

Tasuta kõrghariduse taotlemine tõi IRLile kaasa rea süüdistusi. Juba valimiskampaania ajal, mil tasuta kõrgharidus oli üks meie erakonna lipukirju, süüdistati IRLi populismis, toimiva kõrgharidussüsteemi lammutamises jne. Ükski neist ei vasta tõele.

Tasuta kõrgharidus ei ole sotsiaalabi, nagu üks leht mõne aja eest väitis. Toimetulekuabi antakse inimestele, kes mingil põhjusel ei suuda enda majandamisega toime tulla, eeldamata, et abi saaja selleks midagi teeb.
Seevastu tasuta ülikooliharidusega käivad kaasas väga selged kohustused, mis tudeng selle hüve eest peab riigile, maksumaksjale vastu andma. Sestap tuleks tasuta kõrgharidust käsitleda pigem riigi investeeringuna oma inimestesse, noortesse, kes diplomi saamise järel on tööturul konkurentsivõimelised ja loovad seeläbi kõrgemat lisandväärtust.

Tasuta kõrgharidus ei ole tasuta antav supp, vaid eeldab tudengilt tõsist pingutust, et see välja teenida. Seadus lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigus omandada raha maksmata kõrgharidus peab olema tasakaalus tema kohustustega.

Kohustuseks on õppida, koguda nõutud arv ainepunkte, mitte käia ülikoolis aega veetmas. Pole mõeldav, et riik hakkaks kinni maksma ülikoolis molutamist, olemist nn igavene üliõpilane.

Mõistagi tekitas sellise nõude sisseviimine vastuseisu. Õigemini hirmu, sest paljudele üliõpilastele on praegu töötamine hädatarvilik. Milleks? Et maksta õppemaksu. Ent kui õpingud on tasuta, väheneb ka vajadus töötada, vähemasti täiskohaga.

Töötamine pole üliõpilastele loomulikult ka edaspidi kuidagi keelatud, kuid sellisel juhul tuleb tudengil hästi järele mõelda, mis on tema prioriteet - töö või õpingud. Kahtlen, kas täiskohaga töö kõrval täiskohaga õppimine on inimesele pikaajaliselt jõukohane ettevõtmine, eriti, kui tahta mõlemat hästi teha.

Eeskätt tuleks tudengipõlves keskenduda õppimisele ja vaadata, et nõutavad minimaalsed 30 ainepunkti semestris täis saaks - siis on tasuta õpe garanteeritud. Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et kui semestris jääb mõni ainepunkt 30st puudu, ei tähenda see automaatselt kogu semestri õppekulu omast taskust kinnimaksmist. Maksta tuleb sellisel juhul üksnes võlga jäänud ainepunktide eest ja seegi pole automaatselt tekkiv kohustus, vaid ülikoolile avanev õigus esitada maha jäänud tudengile nõue.

Kriitikud on väitnud, et tegelikult ei muu tugi ju suurt midagi, sest kõrgharidus on riigi tellimusega kohtadel praegugi tudengi jaoks tasuta ja reformi tulemusel ei kao ka tasulised õppekohad kuhugi.

Päris nii see siiski pole. Praegu tuleb neil, kes riigi tellitud kohtadele ei mahu, maksta õpingud ise kinni, sõltumata sellest, millised on tudengi õpitulemused. Seevastu riigitellimuse kohale saanud tudengil on võimalus õpinguaega venitada.

Taoline olukord ei ole päris õiglane ega ka efektiivne. Eestis on umbes 70 000 tudengit, kes aastas saavad 10 000 diplomit, mis teeb keskmiseks ülikoolis veedetud ajaks seitse aastat. Diplomi võiks kätte saada kolme või viie aastaga, kuid meil kulub selleks seitse. Probleemi juured on ülikoolide rahastamises, mis soodustab osa tudengite hoidmist ka juhul, kui terve mõistus nõuaks nende ülikoolist väljaarvamist.

Reformi tulemusel lisandub kõrgkoolidesse 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe kõigile täiskoormusel õppivatele tudengitele. Kõigile, kes võtavad õppimist tõsiselt. Sealjuures suureneb kõrghariduse riigipoolne rahastamine enam kui veerandi võrra ning tudengitele mõeldud sotsiaaltoetused kahekordistuvad.
Tasuta kõrgharidus ei ole Eestis välja mõeldud asi, vaid seda viljelevad edukalt meie naabrid Soome ja Rootsi. Soome praktika väärib järgimist ja seda mitte ainult kõrghariduse osas.

Reformi tulemusel paraneb Eestis kõrghariduse kättesaadavus, hariduse andmine muutub efektiivsemaks. Määravaks saavad tudengi õppimisind ja edasijõudmine. Keegi ei tohi Eestis jääda ilma heast kõrgharidusest vaid põhjusel, et selle omandamiseks puudus perel raha. Tasuta kõrgharidus muutub kättesaadavaks järgmisest aastast.

Tasuta õpe hoolsatele

2012-02-17

Filosoofilises plaanis toetan tasuta kõrgharidust, kuna pere, kogukond ja riik koos peavad saatma noore inimese ellu hea kasvatuse ja võimetekohase haridusega, aga võlgadest vabana.

Majanduse madalseisu ja tööpuuduse perioodil on kõige haavatavamad äsja kooli lõpetanud noored, sest neil puuduvad töökogemused, kuid nad peavad konkureerima majanduslanguse tõttu mujalt koondatud tugevate spetsialistidega. Kui tööpuudusele lisandub hariduse omandamiseks võetud laenude tagasimaksmise kohustus, on elluastujad pandud väga keerulisse, et mitte öelda emotsionaalselt lootusetusse olukorda.

Millal saavad need noored hakata mõtlema oma kodu rajamisele ja lasterohke pere loomisele? Eesti puhul võetakse jalge alla tee välismaale tööle ja enamasti mitte õpitud erialale, välja arvatud vahest meditsiinitöötajad ja ehitajad.

Nii väljarändest kui alaharitusest kaotab kogu Eesti ühiskond. Eesti rahva on viinud maailma kultuurrahvaste hulka just emakeelne kõrgharidus, teadus, kirjandus, muusika ja kunst. Eesti on väikerahvas sõna otseses mõtes. Me ei tohi jätta rakendamata ühegi inimese võimeid, meid on niigi väga vähe.

Õiglus, kvaliteet, efektiivsus

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles eelnõu teisel lugemisel riigikogu kõnetoolist, et seadusemuudatused on loodud suurendama õiglust, kasvatades kõrgharidusele tasuta ligipääsu, parandama hariduse kvaliteeti ja tõstma kõrgharidussüsteemi toimimise efektiivsust tulemustele orienteeritud rahastamise abil.

See ehk tasuta kõrgharidus on vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada. Täistööajaga osalised õppurid maksaksid aga jõukohast õppemaksu ning kursusekordajad korvaksid ülikoolile tekkivad lisakulud.

Kõrgharidusreformi puhul on kahtlemata tegemist viimase aja olulisema muudatusega Eesti kõrghariduse korralduses. Reformierakonna poolt riigikogu konverentsisaalis korraldatud hariduskonverentsil jäi kõlama sügavalt liberaalne põhimõte, et kogu kõrgharidus peaks olema tasuline. Kultuurikomisjon arutas seadusemuudatusi nelja kuu jooksul 18 koosolekul ja kaalus läbi 35 muudatusettepanekut. Suur osa eri poolte tehtud ettepanekuid leidis arvestamist kas täielikult või osaliselt.

Üliõpilaste sissetulekud on siiani tulnud pere ja sugulaste toetustest, suurema või väikesema koormusega töölkäimisest ja kõige tublimatel stipendiumidest. Praegu valitsuses kooskõlastusel seadusega lisanduvad vajaduspõhised toetused, mille eesmärk on võimaldada üliõpilastel pühenduda õpingutele, selle asemel et täiskohaga elatist teenida ja õppemaksu maksta.

Kaht asja samal ajal ühtviisi hästi teha ei ole võimalik. Üliõpilase põhitöö olgu õppimine. Kahtlemata on kavandatav toetus (135 eurot) elamiseks napp, aga meie riigi kontekstis, kus pension on 300-400 eurot ja õpetaja palk pisut üle 600 euro, pole enamaks võimalusi. Eestis on küllalt inimesi, kes töötavad 270eurose miinimumpalga eest ja peavad üleval oma peret.

Aaviksoo ettekujutuse järgi jagunevad õppetoetused tulevikus kolme gruppi. Akadeemiliselt olulisim ja rahaliselt kõrgeim oleks stipendium tõepoolest silmapaistvate õpitulemuste eest. Teiseks stipendiumid, mis peaksid stimuleerima noori valima avalikes huvides arendatavaid õppekavu, näiteks õpetaja- või insenerikoolitus. Alles tähtsuselt kolmandal kohal on vajaduspõhised toetused.

Tasuta haridust ja õppetoetusi käsitletakse samas kontekstis ja jõustatakse paralleelselt. Kõrgharidusreform suurendab kõrghariduse rahastamist 25 protsenti ja kahekordistab tudengitele mõeldud sotsiaaltoetused.

Täielikult arvestati Eesti üliõpilaskondade liidu (EÜLi) ettepanekut täiendada eelnõu teksti mõttega, et õppeasutuse tegevustoetuse eesmärk on luua võrdväärsed õppimisvõimalused kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele ja tagada ülikoolidele missiooni täitmiseks raha.

Samal ajal ei arvestatud EÜLi nõuet tagada õppekoht kõigile, kes ületavad õppekavale vastuvõtuks määratud lävendi. Põhjendatud juhul võib kõrgkool sisse seada vastuvõetavate arvu ülempiiri, täites õppekohad paremusjärjestuse alusel.

Kompromissid

Mitu EÜLi nõudmist jäi küll arvestamata, kuid kultuurikomisjon leidis pooltega läbi rääkides olulisi kompromisse algses eelnõus liialt jäikade nõudmiste leevendamiseks.

Juhul, kui inimesed jätkavad haridusteed põhitöö kõrvalt, võivad õppeasutus ja ministeerium omavahel kokku leppida, et õppekava alusel on võimalik õppida ainult osakoormusega. Selline lähenemine on levinud õpetajakoolituses ja sisekaitseakadeemiaski.

Ülikool saab vastu võtta eraraha, kuid ülikooli end sisse osta ei saa. Kui mõni eraettevõte või üksikisik soovib finantseerida õppekava ülikoolis, toimub kandideerimine ja vastuvõtt üldistel alustel ja sellest antakse teada vastuvõtutingimustega.

Akadeemilisel puhkusel olles on lubatud kõigil üliõpilastel kuulata loenguid ja osaleda praktikumides. Eksameid ja arvestusi lubatakse teha raske, keskmise ja sügava puudega inimesel, samuti alla kolmeaastast või puudega last kasvataval vanemal või eestkostjal. Samuti ei kehti eksamite ja arvestuste andmise piirangud seoses kaitseväeteenistusega akadeemilisel puhkusel olijatele.

EÜLi üks tähtsamaid nõudmisi oli, et õppides täisajaga riigi kulul ei oleks üliõpilastel kohustuslik õppida täiskoormusega. Nõuti 75 protsendi töö eest 100 protsenti tasuta õpet ja toetusi. Kultuurikomisjoni ei rahuldanud selline jooseptootsilik lähenemine, et kui täit rehkendust ei jõua, on poolest ju küll.

Üliõpilane peab selleks, et saada järgmisel semestril õppida õppekulusid hüvitamata, täitma õppekava esimesel semestril vähemalt 30 ainepunkti mahus. Komisjon kehtestas paindliku regulatsiooni, et arvestus käib semestrite jooksul kumulatiivselt.

Lahtiseletatult võib nüüd, vastupidi varasemale jäigale süsteemile, ühel semestril koguda rohkem ainepunkte, näiteks 35 või 40, ja teisel semestril selle võrra vähem. Oluline on, et õppekulude hüvitamine peab olema kulupõhine: üliõpilaselt ei saa näiteks kahe täitmata ainepunkti eest nõuda kogu semestri õpingute hüvitamist.

Rakendub järgmisest aastast

Seadus jõustub 2013. aasta 1. jaanuarist ja reguleerib elu neil üliõpilastel, kes immatrikuleeritakse 1. septembril 2013, kes astuvad ülikooli 2013/2014. õppeaastal. See on kultuurikomisjoni hinnangul ülikoolidele ja üliõpilastele küllaldane aeg, et ennast ette valmistada. Varem riigieelarvelistele (tasuta) õppekohtadele immatrikuleeritute suhtes hakkaks uus õppekulude hüvitamise kord kehtima alates 2016/2017. õppeaastast.

Üleminekuaeg on seega kolm õppeaastat. Kui õpilane astub ülikooli riigieelarvelisele kohale 1. septembril 2012, on tal kogu nominaalaeg ülikooli lõpetamiseks. Kui ta seda ära ei kasuta, hakkab ta õppima nende reeglite järgi, mille uus seadus kehtestab.

Tasuta kõrgharidus oli valimistel Isamaa ja Res Publica liidu üks kolmest põhilubadusest, minu arvates Eesti tuleviku vaatevinklist kõige tähtsam, ja mul on hea meel, et selles suunas on edasi astutud pikk samm ning koalitsioonipartner on meie pürgimusi toetanud.

Kollektiivlepingu seaduse muutmine, kas kiusamine?

2012-02-15

Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 11, lõige 5 sätestab, et kollektiivlepingu kehtivuse lõppedes on pooled kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni kohustatud täitma kollektiivlepingu tingimusi, välja arvatud kohustus pidada töörahu. Õiguskantsleri hinnangul on see säte oma ebaproportsionaalsuse tõttu vastuolus põhiseaduse (PS) § 29 lõigetega 1 ja 5 ning põhiseaduse §-ga 31.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 29 sätestatu on üks fundamentaalseid põhiõigusi. Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Paragrahv 31 aga sätestab ettevõtlusvabaduse.

Riigikogus menetluses oleva seaduse eelnõu 153 (SE) § 1 punkti 1 järgi muudetakse KLS § 11 lõiget 5 muu hulgas selliselt, et tähtajatu või tähtajatuks muutunud kollektiivlepingu saab üles öelda. Sellega antakse pooltele võimalus lisaks potentsiaalselt kohalduvatele võlaõigusseaduse §-le 97 ja §-le 196 öelda kollektiivleping üles korraliselt ja selleks ei ole vaja erandlike asjaolude/mõjuva põhjuse olemasolu. See tähendab, et pool võib vabaneda lepingust, kui ta lepingu jätkumisest enam huvitatud pole.

Kollektiivlepingu ülesütlemisel jääb kehtima individuaalne tööleping koos selles kokku lepitud tingimustega. Töösuhtele kohaldub töölepinguseadus ja selles sätestatud töötaja õiguste kaitseks ette nähtud normid. Eelnõus kavandatav põhiõiguste riive pole enam nii intensiivne, et seda võiks pidada ebaproportsionaalseks.

Ametiühingud ja ka sotsiaalministeeriumi töövaldkonna spetsialistid muretsevad, et sel juhul võib töötaja sattuda võrreldes kollektiivlepinguga oluliselt halvemasse olukorda. Kui tööturu osapooled on seadust jälginud korrektselt, siis sellist probleemi tekkida ei tohiks, sest töölepingu kirjalikus dokumendis peavad töötingimuste kohta muu hulgas sisalduma vähemalt järgmised andmed: töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed; muud hüved, kui nendes on kokku lepitud; puhkuse kestus; tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele; viide kollektiivlepingule, kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut.

Praktikas on tekkinud olukord, kus administratiivse koormuse vähendamiseks on osapooled tõlgendanud seadust nii, et kui töötajate suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut, siis muudatusi individuaalsetes töölepingutes enam teha vaja polegi. Töölepingu seaduse § 5 lõike 1 loetelus pole kirjas, et individuaalses töölepingus on kirjas üks või teine variant. Seega, kui pole viitsitud individuaalseid töölepinguid muuta, siis peab tööandja ka kollektiivlepingus sätestatud palga ja töökorralduse tingimusi aktsepteerima pärast kollektiivlepingu lõppemist. See on iseenesest mõistetav. Eiki Nestor soovis selle põhimõtte fikseerimist kollektiivlepingu seaduses.

Korrektse suhtumise korral mõlema lepingu osapoole poolt peaks kollektiivlepingus olema kirjas, et kuna individuaalsetes töölepingutes muudatust ei tehta, siis kollektiivlepingus kokkulepitud töö- ja palgatingimused kehtivad individuaalsete töölepingute tingimustena ka pärast kollektiivlepingu lõppemist. See on asjaolu, mida kollektiivlepingute osapooled peavad edaspidi silmas pidama.

Õiguspärase ootuse põhimõte

Eelnõu sisaldab rakendussätet, mille järgi laieneb KLS § 11 lg 5 uues sõnastuses juba sõlmitud kollektiivlepingutele ning lõpetab nn järelmõju. Seega soovitakse PS § 29 lõigetes 1 ja 5 ning PS §-s 31 sätestatud vabaduste ebaproportsionaalset riivet lõpetada ka olemasolevate kollektiivlepingute puhul.

PS § 29 lõigetes 1 ja 5 ning PS §-s 31 sätestatud vabaduste ebaproportsionaalse riive lõpetamine olemasolevate võlasuhete osas on avalikes huvides. Muudatusega kaasneda võiv halvemus ei koorma isikuid ülemäära, sest isikuid peab endiselt kaitsma sõlmitud individuaalne tööleping ja töölepinguseadus. Muudatus võib isikuid mõningatel juhtudel jätta vaid ühest või teisest soodustusest ilma.

Kaaludes ühelt poolt avalikku huvi ja teiselt poolt isiku ootust, et KLS § 11 lõikes 5 sätestatud nn kollektiivlepingu järelmõju jääb kestma, kaalub avalik huvi isiku huvi üles. Seega pole õiguspärase ootuse põhimõtet eelnõuga rikutud. Plaanis on seda sätet rakendada nende kollektiivlepingute suhtes, mis on sõlmitud enne 1. maid 2012. Seadus on samuti planeeritud jõustuma 1. mail 2012.

Ametiühingute erutus ongi seotud de facto olukorraga kollektiivlepingute osas, kus minu hinnangu kohaselt kolmveerandi kollektiivlepingute puhul on tähtaeg, milleks need sõlmiti, möödunud ja kumbki osapool pole astunud samme, et seda olukorda konkretiseerida. Majandus polnud ka kõige paremas seisus ja ei olnud põhjust (õigustust) tööandjale pinda käia.

Nüüd, kus seaduseelnõuga nähakse ette tähtajatud kollektiivlepingud, kardetakse, et tööandjad nende kõigi osas ka lõpetamisettepanekud teevad. Töörahu ja kindlus töötingimuste osas peaks olema mõlema tööturu osapoole huvi. Juhtuda võib kolm erinevat stsenaariumi. Esiteks, lepitaksegi kokku, et tähtajatu leping on mõistlik, aga mingi regulaarsusega vaadatakse asjaolud üle. Teiseks, tööandja teeb ettepaneku tähtajatu kollektiivleping lõpetada, aga sõlmida selle asemel uus, tähtajaline kollektiivleping. See võib toimuda ka ametiühingu soovil. Tõesti, võib ka juhtuda see, et mingit uut kollektiivlepingut sõlmida ei soovita. Sel juhul on varasemates suhetes kusagil midagi üle võlli läinud.

Kuna kollektiivlepingu tähtaja lõppemisel tulevikus seal kokkulepitud tingimusi pärast lepingu tähtaja lõppemist enam täitma ei pea, siis peaks see muudatus kaasa aitama ka uute kollektiivlepingute sõlmimisele, sest aastaks või kaheks sõlmitava lepingu puhul ei saa sa enam kaasa igavikulisi kohustusi. See omakorda tekitab dialoogi ning suurendab kollektiivse töösuhte paindlikkust, mis teenib mõlema osapoole huve.

Riigikogu õiguskomisjoni esimehena huvitab mind kujunev olukord väga ja seega kavatsen ma sügisel korraldada arutelu, et omada ülevaadet tegelikult tekkinud pildist. Kui tekib sisulisi kitsaskohti planeeritava seaduse igapäevasel rakendamisel, siis tuleb vaadata, kas seadusandja saab olukorda parandada. Kutsun üles tööandjaid kollektiivlepinguid sõlmima ja ametiühinguid oma tööandjatega tulevaste tähtajatute kollektiivlepingute saatuse osas kohe suhtlema. Mida ma absoluutselt ei soovita, on kiire streigitee. Jõudu lepinguvabaduse mõistlikul kasutamisel!

Tasuta kõrgharidus pälvis riigikogu heakskiidu

2012-02-14

Jakob Hurt on öelnud: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“. See lausung on ajatu ja seda 1870 aastal püstitatud sihti tuleb meil silme ees hoida ka täna, sest kui me hääbume vaimult, ei ole meid enam olemas.

Vaimult oleme suured, kui oleme haritud. Eesti riigi põhiseadusest tulenevalt on riigi ülesanne tagada hariduse kättesaadavus. Ma leian, et edukas on riik, kes suudab pakkuda kättesaadavat haridust algkoolist kõrgkoolini. Just kõrgharidusel on mängida meie vaimu kasvatamisel väga oluline roll, sest kõrgharitud inimesed on need, kes loovad kõige enam lisandväärtust.

Maksta tuleb üksnes tegematajäänud ainepunktide eest

Tuleval aastal kehtima hakkava seadusmuudatusega saavad kõik võimekad õpilased võimaluse kõrgkoolis täiskoormusel tasuta õppida. Uue kava järgi saavad ülikoolis tasuta õppida kõik, kes sisseastumisel ületavad oma teadmiste poolest ülikooli nõutud lävendi. Selle tagamiseks lisandub ligikaudu 3500 täiendavat tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%.

Seadus lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Kui mingitel põhjustel jääb üliõpilasel mõni ainepunkt täiskoormusega sätestatud mahust (30 EAP) tegemata, on ülikoolil õigus raha küsida üksnes tegematajäänud ainepunktide eest ja vaid järgneval semestril. See on kõrgkoolile õigus, kuid mitte kohustus. Lisaks sellele arvestatakse ainepunkte kumulatiivselt, st kui ühel semestril on täidetud rohkem kui 30 ainepunkti, siis mõnel järgmisel semestril võib teha selle võrra vähem. Õppurid, kes asuvadki õppima osaajalisele kohale maksavad õppemaksu, kursusekordajad korvavad ülikoolile tekkivad lisakulud.

Tuleb maksta vajaduspõhiseid õppetoetusi

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Eesti kõrghariduse rahastus on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mille kaudu on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks pole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamise süsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimete ja huviga üliõpilased.

Kolmas probleem on ebaõiglus. Osa tudengeid pääseb ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku ajal, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest.

Majanduslikult vähem kindlustatud noortel on täna kas ülikoolis õppimine või kogu jõuga õpingutele pühendumine raskendatud. Seepärast on oluline maksta tudengitele vajaduspõhiseid õppetoetusi. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb ju eeskätt selles, et pere rahakoti suurus poleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Õppetoetusi puudutav eelnõu on praegu valitsuses kooskõlastusringil ja jõuab peagi riigikokku menetlusele. Kui seni on makstud stipendiumi vaid parimatele heade õpitulemuste eest, siis nüüd on kavas hakata maksma õppetoetust nendele, kelle majandusseis muidu õpingutele pühenduda ei võimaldaks.

Seadus jõustub 2013. aastal

Üliõpilased on tugevalt protestinud õppekava täismahus täitmise vastu. Nende ettepaneku kohaselt tuleks täita õppekava vaid 75 protsendi ulatuses. Selle ettepanekuga nõustuda ei saa. Kui maksumaksja maksab kinni õpingud, siis sellele peab vastama ka täismahus õppimine. Küll on aga ette nähtud ka erandeid: näiteks alla seitsmeaastast last või puudega last kasvatavale vanemale, et lapsevanemal oleks võimalik laste kasvatamist ja õpinguid ühitada.

Teine peamine erimeelsus on seotud akadeemilise puhkuse ajal õppetöös osalemisega. Praegu on tavapärane, et akadeemiline puhkus võetakse nn poole kohaga õppimiseks ning sellega venitatakse oma õpingute aeg pikaks. On üldine huvi, et õppima asunud noor oma õpingud ka mõistliku ajaga lõpetab, mistõttu on edaspidi kavas viia akadeemilise puhkuse mõte ja tegelikkus vastavusse. Kui õppija ei saa õppida haiguse tõttu, välisriigis aset leidva programmi tõttu või mõnel muul põhjusel, siis samal ajal ei saa ta olla ka ülikooli laboris või õiendada eksameid. Muidugi on siinkohal ette nähtud erandeid, näiteks saab akadeemilisel puhkusel olles õppekava täita alla kolmeaastase lapse vanem, samuti ajateenija, kelle ajateenistus võib ju lõppeda semestri keskel.

Pingelised olid arutelud seaduse jõustumisaja üle. Peale pikkasid arutelusid leppisime osapooltega kokku, et seadus jõustub järgmise aasta algul ning õppemaksuta saab asuda õppima alates 2013. aasta septembrist. Nii on võimalik kõik ümberkorraldused ette valmistada.

Kõrgharidusreformi menetlemisel on tehtud ära põhjalik töö. Sõna sekka on saanud öelda kõik osapooled ja paljud ettepanekud oleme saanud seadusesse ka sisse kirjutada. Tasuta kõrgharidusega loob riik kättesaadavad õppimisvõimalused kõigile, nende võimaluste kasutamine aga sõltub juba õppijatest endast.

Eesti rahvuslikud huvid

2012-02-14

Eestis on IRLil kanda keskne roll rahvuslike huvide poliitika eestvedajana. Meie tänase päeva poliitika peab olema üles ehitatud meie rahva vaimset ja ainelist heaolu silmas pidades.

Eesti riigi ja rahva seisukohast on oluline tagada meie tuleviku rahvuslik julgeolek. Kompromisside tegemine meie rahvusliku julgeoleku arvelt peab olema välistatud. Tänu IRLile on tänavu riigikaitsekulutused kaks protsenti rahvatulust. Nii ujume teadlikult vastuvoolu, võrreldes enamiku Euroopa riikidega. Olgugi et klassikaline sõjaline rünnak Eesti vastu ei ole lähiajal tõenäoline, on maailm viimastel aastatel väga kiiresti muutunud.

Me peame Eesti julgeolekut mõtestama info- ja ressursijulgeoleku kontekstis. Praegu on meie suurim ja reaalseim oht finantsjulgeoleku defitsiit Euroopa Liidus. Eesti on eluliselt huvitatud meie julgeolekut kindlustavate ühenduste, nagu eeskätt NATO ja Euroopa Liit, võimekusest ja oma positsiooni tugevdamisest nendes organisatsioonides.

Me oleme väike rahvas ja peame mõistma, et sisemine suletus ja seisak võivad kaasa tuua mandumise ja hääbumise. Eesti tugevus on läbi aja olnud avatus uutele ideedele. Konservatiivne maailmavaade näeb vabaduse ja võimaluste tasakaalustajana vastutust homse ees. Maailm on viimaste aastatega palju muutunud ning ei maksa arvata, et Eesti jääb globaalsete jõujoonte nihkumisest puutumata. Eesti ainuõige valik on olla tänapäevane ja kiirelt arenev riik, kes on valmis muutuva maailma väljakutsed vastu võtma ja jääma avatuks positiivsetele muutustele.

Kolmas aspekt, millele tuleb tõsiselt tähelepanu pöörata, on inimeste elukvaliteet. Praegustel ärevatel aegadel on inimeste suurim ootus Eesti perede toimetulek ja majanduslik kindlustunne. Usk hakkama saamisse ja elu paremaks muutumisse on hädavajalik. Just siis julgetakse tuua ilmale lapsi, nautida kultuuri ja tunda uhkust eestlaseks olemise üle.

Elukvaliteedi tõstmine saab alguse initsiatiivist ja ettevõtlikkusest. Üksnes töö loob uue väärtuse, kasvatab jõukust ja annab kindlustunde. Selle aluseks on parema ettevõtluskliima loomine.

Eesti turg on väike ning meie huvi on julgustada Eesti ettevõtteid kasvama välisturgudel. Just siin on riigi tugi vajalik, sest ambitsioonist üksi ei piisa - ka ettevõtjail on vaja paremaid teadmisi, sidemeid ja paremat, kas või Põhjamaadega võrreldavat ligipääsu kapitalile.

Samuti peab riigi huvi olema seista hea selle eest, et võimalikult paljudel meist oleks võimalus ja tahe ettevõtluses kaasa lüüa. Noortel ellu astuvatel inimestel peaks enda haridustee lõpuks aga olema korralikud teadmised ja praktilised oskused. Lisaks tuleks ellu kaasa saada algatusvõime ja lai silmaring. Ka kultuurielu edendamine on üks rahvusliku eneseteadvuse alustest. Kultuuriliikide rohkus ja silmapaistvate tulemusteni jõudmine neist paljudes annab meile rahvusliku uhkustunde. Me kõik tunneme uhkust oma sportlaste ja heliloojate, orkestrite ja kooride, muusikute ja kunstnike edu üle.

Neid samme astudes jõuame ühiskonnani, mis koosneb tasuvat tööd tegevast keskklassist, kellel jagub aega ja huvi oma järeltulijate kasvatamiseks ning rikkaliku kultuurielu elamiseks. Need inimesed on uhked oma maa ja ajaloo üle, suhtlevad avatult ja julgelt kogu maailmaga ning panustavad Eesti riigi arengusse. Rahvuslik julgeolek, positiivne muutumisvõime ja elukvaliteet on eeldused ülima rahvusliku missiooni täitmiseks - eesti rahva kestlikkuse tagamiseks. Väikese rahvana ei ole meil õigust kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Meie rahva kestlikkust hoiavad väärtused - vabadus, isamaa-armastus, ettevõtlikkus, perekond, kodu, kohusetunne, töökus -, mida inimesed annavad oma lastele edasi.

Nende kaitsmine ja soodustamine on meie ühine hool ja vastutus, mille kandmist ei võta keegi teine peale meie endi siin maailmas enda peale.

Astume reformiga samasse klubisse Soome ja Rootsiga

2012-02-13

Kõrgharidusreformi puhul on kahtlemata tegemist viimaste aegade olulisema muudatusega Eesti kõrghariduskorralduses.

Eelnõu vastuvõtmisel astume me kõrghariduse valdkonnas samasse klubisse riikidega, nagu Soome ja Rootsi, kes pakuvad tasuta õpet kõrgkoolis kõigile võimekatele inimestele.

Kõrgharidusreformiga tagatakse esiteks kõrghariduse parem kättesaadavus. Reformiga lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%.

Teiseks muutub reformiga kõrgharidus õiglasemaks. Praegu saavad osad tudengid ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Tasuta kõrghariduse kehtestamisega säärane ebaõiglus kaoks, kuna tasuta saavad õppima asuda kõik ülikooli sisseastumiseks piisavalt võimekad üliõpilased.

Väärtustab edasipüüdlikkust

Kas ja kui palju tulevikus üliõpilane oma õpingute eest maksma peab, sõltub tema edasijõudmisest õppeasutuses. Kui aga mingitel põhjustel jääb üliõpilasel mõni ainepunkt tegemata, on ülikoolil õigus raha küsida üksnes tegematajäänud ainepunktide eest. Juhul kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. Ma leian, et selline süsteem on piisavalt paindlik ja õiglane.

Kolmandaks väärtustab kõrgharidusreformiga üliõpilase edasipüüdlikkust. Osad on kritiseerinud, et tasuta kõrgharidus ei olegi kõigile tingimusteta tasuta. Leian, et ei peagi olema: ma ei arva, et riik peaks maksumaksja raha eest maksma ilma ühegi tingimuseta kinni kõigi üliõpilaste õpingud. Eelnõu lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Riik ei pea sponsoreerima „igaveste üliõpilaste" teinekord aastateks venima jäänud õpinguid, vaid pigem motiveerima neid inimesi end kokku võtma ja õpingud nominaalajaga lõpetama. Sellest võidab nii maksumaksja kui tööandja, eelkõige aga üliõpilane ise, sest lisaks tänasele on üliõpilasel ka homne päev.

Meil on praegu 70 000 tudengit, kes aastas saavad 10 000 kõrghariduse diplomit. Selleni jõudmiseks võiks kuluda keskmiselt kolm aastat, aga täna kulub seitse aastat.

Efektiivsus ja kvaliteet ennekõike

Probleem praeguse ülikoolide rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid, mistõttu paljudel juhtudel on raha akadeemilisest sisust olulisem, kuna tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks õppeasutuse sissetulekut. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on liialt sõltuvuses üliõpilaste arvust.

Kõrgharidusreformi üheks lähteülesandeks ongi kõrghariduse efektiivsust ja kvaliteeti tõsta. Sellele probleemile on aastate jooksul osundanud mitmed rahvusvahelised raportid.

Tasuta kõrghariduse eelnõud menetleti Riigikogus põhjalikult: septembri keskpaigast. Eelnõu läbis kokku 18 komisjoni istungit, ära kuulati kõikide osapoolte esindajad ning saavutati rida kompromisse. Näiteks hakkab kõrgkooli üliõpilaste tungival soovil toimuma lävendipõhine vastuvõtt, nagu ka ainepunktide nõudearvestus muudeti semestrite lõikes kumulatiivseks.

Üliõpilased saavad reformi tulemusena tasuta kõrgkoolis õppima asuda 2013. aastal.

Reklaamimaks solgib reklaamiturgu

2012-02-12

Tallinna Linnavolikogus eelmisel aastal vastu võetud uus reklaamimaksu määrus on tekitanud ettevõtjate jaoks palju meelehärmi ja põhjendatult, kirjutab IRL-i liige ja Tallinna linnavolinik Madis Kübar.

Ühelt pool on selleks maksutõus - tänavu 25% kallinenud reklaamimaks saab järgmisel aastal 12,5% võrra lisa. Maksu selline hüppeline tõstmine kahe aasta jooksul on ilmselgelt liiga lühikene periood. Teiselt poolt on tugevat kriitikat saanud uus reklaamimaksu deklareerimise kord.

Reklaamiettevõtjal ehk teenusepakkujal on äärmiselt keeruline esitada kogu vajalik informatsioon, millele lisaks tuleb esitada nii visuaal- kui ka meediaplaan. Nii nagu muudes sektorites, nii ka välimeedias on oluline paindlikkus ja võimalus kiirelt reageerida kliendi soovidele ning turu muutustele. Vajaliku materjali korrektne esitamine aasta alguses on väga ebatõenäoline.

Vana määruse järgi oli maksu tasumise tähtpäev viieteistkümnes kalendripäev arvates maksukohustuse tekkimise päevast. Maksukohustus tekkis aga reklaami eksponeerimise päevast alates. Kui välimeedia ettevõte on sunnitud nüüd reklaamimaksu aasta ette tasuma, muudab see piltlikult öeldes nad suhteliselt suure riskiga kreeditorideks, sest kliendid tasuvad oma arved ikkagi pärast reklaami ilmumist. Pealegi kuulub teenuse eest tasumine peale teenuse osutamist euroopaliku asjaajamise juurde. Vastav muudatus on seega täiesti arusaamatu ja põhjendamatu.

Kogu reklaamimaksu arutelukoht on aga märksa laiem. Tekib küsimus, kuivõrd vajalik reklaamimaks üldse on? Seadus näeb küll ette kohalikul omavalitsusel õigust vastavat maksu koguda, aga tuleb tähele panna, et see seadus võeti vastu ajal, mil reklaamipindade eest ei tulnud linnale renti maksta. Täna on linnal olemas määrus, millega on selgelt reguleeritud välimeedia esitamise tingimused ja selle eest tasustamine.

Reklaamiturul, kus erinevad reklaamikandjad on omavahel kõik konkurendid, ei ole turumajanduslikult õiglane ühe konkreetse reklaamikandja ehk välimeedia topeltmaksustamine. Säärane topeltmaks solgib reklaamiturgu. 2012. aastaks prognoosib linn reklaamituludena teenida kaks miljon eurot, mis moodustab küllaltki marginaalse osa linnaeelarve tuludest. Seda on näiteks vähem, kui linnavalitsuse poolt eraldatud raha Tallinna Televisioonile käesoleval aastal.

Poleemikaga reklaamimaksu ümber tahaks paratamatult tõmmata paralleele linnavalitsuse kehtestatud paadimaksuga, mis oli oma absurdsuses algusest peale läbikukkumisele määratud, kuid mille läbikukkumise tunnistamisest linnavalitsus jonnakalt ligi kaks aastat keeldus.

Ministri tagasiastumine – kas pildilt ära astumine

2012-02-10

Marko Pomerants (IRL) analüüsib Eesti ja teiste riikide näitel ministri ametist tagasiastumist kui poliitilise vastutuse võtmise vormi ning puudutab ka oma erakonnakaaslase, siseminister Ken-Marti Vaheri juhtumit.

Ministrite tagasiastumise teemat on ajakirjanduses ikka aeg-ajalt kajastatud, eriti muidugi siis, kui see mõne ministri puhul parasjagu jutuaineks on. Otsustasin seda teemat uurida, taustaks kirgi kütnud elamislubade skandaal. Tellisin riigikogu õigus- ja analüüsi osakonnast (ÕAO) analüüsi ministrite tagasiastumise praktikatest erinevates riikides, keskendudes eelkõige küsimusele, mis on valitsusliikme poliitilise vastutuse sisu ja tähendus erinevates käsitlustes ja praktikates.

Mahu huvides võttis analüüsi koostanud Riho Kangur aluseks Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Eesti kogemused. Omaette piirangud esitab leheruum. Edasine põhineb valminud analüüsil ja minu arusaamadel.

Poliitiline vastutus: kollektiivne ja individuaalne

Kollektiivse vastutusega on selge. Ministrid moodustavad valitsuse, kes kannavad vastutust ellurakendatavate ja väljatöötatud poliitikate eest valitsusena. Neil peab olema parlamendi mandaat ja toetus ning ka individuaalsed ministrid peavad toetama valitsuse poliitikat tervikuna. Valitsus astub kollektiivselt tagasi, kui ta kaotab usaldushääletuse parlamendis.

Individuaalne vastutus seevastu tähendab, et minister vastutab isiklikult (poliitikuna) tema valitsemisalas väljatöötatavate ja ellurakendatavate poliitikate ja valitsemisalas toimetavate ametnike eest, seda eelkõige parlamendi ees. Kui ministril on vaid osaline või kaudne kontroll, näiteks riigiettevõtte igapäevajuhtimise küsimustes, siis vastutab minister ka vaid osaliselt.

Ministri individuaalsel vastutusel on omakorda kaks komponenti: tagasiastumine ning aruande ja vastuste andmise kohustus. Tuleb silmas pidada, et ministri otsust tagasi astuda tema valdkonnas toimuva pärast peetakse individuaalse vastutavuse skaala kõige äärmisemaks punktiks, mida võib käsitada viimase žesti või kõige karmima karistusena individuaalse vastutuse kandmisel.

Teine - aruandmise komponent - sisaldab nõuet, et minister selgitab tehtud vigu, püüab neid võimalikult hästi parandada, karistab vajadusel alluvaid ning vastab kõikidele parlamendis esitatavatele küsimustele.

Kanada professori Kernaghani arvates on nende kahe komponendi eristamine ülioluline. Tegelikult on põhjalike vastuste adekvaatne ja aus andmine seadusandliku võimu ja avalikkuse ees sama tähtis ministri individuaalse vastutuse osa kui kohe tagasiastumine.

Avalikkus peaks mõistma, et aruandmiskohustusest kinnipidamine tähendab samasugust individuaalse poliitilise vastutuse võtmist nagu lahkumisavalduse esitaminegi. Seda elamislubade loos minister Vaher ka tegi. Ta on korduvalt öelnud, et tunneb selget vastutust.

Miks ministrid tagasi astuvad?

Ministri isikliku vastutuse võtmisel ja tagasiastumisel on praktikas kaks üldstsenaariumi. Esimene on käsitletav ministri isikliku ebaeetilise või mitteadekvaatse käitumisena - minister on teadlikult varjanud huvide konflikti, rikkunud eetilisi tõekspidamisi või seadusi, varjanud olulisi detaile oma eelnevas karjääris või läbi käinud ebasobivate inimestega.

Sellistel puhkudel on tagasiastumise põhjus tavaliselt üsna selge - näitena võib tuua hiljutise Briti kaitseministri Liam Foxi tagasiastumise, kus tema isiklik sõber ja äripartner oli mitmel ametlikul visiidil end esitlenud kaitseministri kaastöölisena ja sageli esindajana, ehkki ta ei töötanud kaitseministeeriumis.

Eesti praktikast sobib siia ehk Margus Hansoni tagasiastumine 2004. aastal, kuna kaotsi läksid salajased dokumendid, mida ei oleks tohtinud ministeeriumist välja viia. Soome kultuuriminister Suvi Lindén lahkus, kuna ta andis riiklikku toetust (170 000 eurot) golfiväljakule, olles ise selle üks omanikest.

Teine stsenaarium puudutab ministri võimalikku ebapädevust, vigu ja probleeme ministri tööülesannete täitmisel. Tegemist võib olla ka veaga ülesannete delegeerimisel, valeotsustega personalipoliitikas vms. Selle stsenaariumi alla liigituvad ka eriti keerulised juhtumid, kus minister ei olnud skandaaliga otseselt seotud, kuid ajakirjanduse või opositsiooni või avalikkuse silmis oleks «pidanud sellistest asjadest teadma».

«Kas minister teadis või kas oleks pidanud teadma» on ka üks riigikogus elamislubade andmisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks loodud erikomisjoni väljaselgitamist vajavaid ülesandeid.

Tagasiastumine on tavaliselt ülimalt tõenäoline, kui ministri tegevus või teda tabanud skandaal diskrediteerib või vähemalt mõjub peaministri, valitsuse või teda valitsuses üles seadnud erakonna mainele püsivalt kahjulikult. Rõhk märksõnal - püsivalt. Äärmuslikul juhul võib ministri isikliku vastutuse küsimus partei üldse lõhestada. Eesti kontekstis sobib siin Mihkel Pärnoja näide erastamisagentuuri skandaalist.

Kas minister peaks võtma vastutuse, kui mõnes poliitikas või valdkondlikus arengus on ilmnenud süsteemne viga? Sel juhul on ministri isiklikku vastutust väga keeruline tuvastada. Kui minister toob vea esile ning teeb kõik selleks, et seda viga parandada, siis väheneb märgatavalt ka surve tema tagasiastumiseks, samas probleemide teadlik varjamine tähendab, et ministril ei ole hiljem võimalik end kaitsta ning ta peab lahkuma.

Ministrid on tagasiastumist sageli püüdnud vältida, kasutades süü suunamise taktikat, üritades näpuga näidata oma alluvate - ametnike või nõunike - suunas. See taktika on praktikas sageli edukas olnud.

Kokkuvõttes võib öelda, et lõviosa ministritest astub tagasi kas sügavalt isiklikel põhjustel või siis, kui nad isiklikult on käitunud ebaeetiliselt/ebaseaduslikult ning skandaal on lahutamatu ministri isiklikust käitumisest või otsustest.

Vahel on asjaolud mustvalged, vahel mitte. Majandusminister Meelis Atonen astus tagasi vaidluse tõttu Saaremaa Laevakompaniiga. Aga kas Atoneni minemine ei olnud mitte Ansipi tulemise osa?

Kuidas me vastutuse võtmisel võrdlust välja kannatame?

Soomes on pärast 1990. aastat ametist lahkunud kaheksa ministrit. Stiilinäiteks toon kaubandus- ja tööstusminister Kauko Juhantalo, kes lahkus 1992. aastal nn SKOP-grupi finantsraskustega seoses tehtud otsuste tõttu. Ta mõisteti pistise nõudmise eest süüdi ja sai aastase tingimisi vanglakaristuse, kuid (!) valiti suure häältesaagiga 1995. aasta valimistel parlamenti tagasi.

Rootsist võib viimasel kümnel aastal leida kuus näidet, mille hulgas rootslaste kiirusrekord. Ametisse asudes selgus, et kaubandusminister Maria Borelius oli kodustes majapidamistöödes kasutanud nn musta tööjõudu, polnud korralikult tasunud TV-litsentsitasu ja tema suvevilla kuulus ettevõttele ersey. Boreliuse kaheksa päeva ministrina on Rootsi ajaloo lühim ministriametis oldud aeg.

Huvitavad on keskkonnaminister Andreas Calgreni (keskkonnaminister 6. oktoober 2006 -
29. september 2011) ja majandus- ja energeetikaminister Maud Olofssoni (6. oktoober 2006 - 29. september 2011) juhtumid. Mõlemad ministrid vahetas välja oma partei.

Kui Annie Lööf valiti Keskpartei uueks esimeheks, soovis ta endale ka ministriportfelli. Kuna nii Olofsson kui ka Carlgren ei olnud viimasel ajal just mitte väga suured häältemagnetid, otsustas uus partei esimees nad valitsusest välja vahetada. Siin on meie esimehele Urmas Reinsalule mõtlemisainet.

Eestis on viimasel kümnel aastal pakkuda kümme näidet.

Mul endal pole seda kogeda tulnud. Kindlasti on tagasiastumise eelne otsustamise aeg ja kogu see avalikkuse tähelepanu keskpunktis olemine keeruline ja raske.

Ma mäletan selgelt pärast tagasiastumist riigikogusse naasnud Tiit Tammsaart riigikogu koridoris trepist üles minemas. Selles minekus oli kergust ja kergendust. Enamik Eesti poliitikuid, kel ministrina tagasiastumine seljataga, on sellest välja tulnud ja pärast valimisi riigikogus tagasi, rahva mandaat taskus. Aga võib ka vaikselt tulla ja üsna vaikselt minna, nagu suursaadik Jaak Jõerüüt.

Tagasiastumine on tõsine asi, sellega ei maksa naljatada. Ka selle sammu nõudjad peaks seda mõistma. Tagasiastumine võib aga tähendada võimalust püstipäi edasi astuda.

Marko Pomerants on riigikogu liige. Ta oli siseminister Andrus Ansipi teises valitsuses 2009-2011 ja sotsiaalminister Juhan Partsi valitsuses 2003-2005.

Usu küsimus

2012-02-07

Poliitikud, kes väidavad, et Nõukogude okupatsioon on usu küsimus, võiksid hoopis endalt küsida, millise riigi kodanikud ja poliitikud nad usuvad ennast olevat.

Septembris 1992 olin ma noor diplomaat Eesti esinduses ÜROs. Eesti alustas oma esimest täishooaega ÜRO liikmena ja meie kohati koomilisi, kohati õpetlikke vahejuhtumeid tekitavate ülesannete hulka kuulus selgitamine, mis riik see Eesti selline on.

Tollal polnud suurele osale ÜRO liikmetest sugugi selge, kas Eesti Vabariik on sama riik, mis 1940. aastal okupeeriti ja de facto ajutiselt kadus, või mingi uus riiklik moodustis, mis tekkis Moskva armust Nõukogude Liidu lagunemisel. Teatavasti esindab Vene Föderatsioon tänaseni just viimast seisukohta.

1992. aasta sügisel tõi Moskva esimest korda nn vene vähemuse inimõiguste rikkumiste teema rahvusvahelisele areenile. Üks venelaste argumente oli, et kõik Eesti elanikud on endised NSV Liidu kodanikud ja neil peavad seetõttu olema täpselt samad poliitilised õigused.

Suursaadik Ernst Jaaksoni eestvõttel kohtusime asja arutamiseks ÜRO Vene esinduse diplomaatidega. Üks neist asus kohe ründavale positsioonile ja teatas: «Mis okupatsioonist te räägite, mis järjepidevusest? Teid ei olnud eelmisel aastal veel olemaski ja nüüd räägite midagi oma kodanikest. Kas te ise ka usute seda juttu?»
Jaakson vaatas Vene nõunikule rahulikult silma ja küsis: «Kas te näete mind?»
«Mis mõttes,» kohmas venelane.

Jaakson võttis taskust 1932. aastal välja antud Eesti diplomaatilise passi, kus olid sellest ajast pidevalt kehtinud USA diplomaatilised viisad. «Ma olen siin juba üle kuuekümne aasta üht ja sama riiki esindanud. Kui te tõesti usute, et mind enne eelmist aastat olemas ei olnud, olen sunnitud teie terves mõistuses kahtlema hakkama.»

Nüüd on seisukohale, et Ernst Jaaksonit ja Eesti Vabariiki ei olnud enne 1991. aastat olemas, asunud ühe Eesti parlamendierakonna peatne liitlaspartei. Mõne päeva eest teatas Vene Erakond Eestis (VEE) esimees Stanislav Tšerepanov, et Eesti lähiajaloo valusate teemade suhtes tuleks kehtestada moratoorium ja et «me ei saa ega hakka siin rääkima millestki peale selle, et Nõukogude armee vabastas Euroopa fašismist».

Ebaselgeks jäi, kas see vabastamise jutt käiks ka moratooriumi alla või mitte. VEE esimehe asetäitja Gennadi Afanasjev leidis aga, et Eesti Vabariigi okupeerimise fakt Nõukogude Liidu poolt on usu, mitte õigusküsimus, kuna vastavas asjas ei olevat ühtki kohtuotsust.

Seisukoht, et praegune Eesti on uus riiklik moodustis, riikluse juriidilist järjepidevust ei ole ning vastavalt ei ole tegelikult oluline, kas Eesti okupeeriti või mitte, levis mäletatavasti üsna laialt juba iseseisvusliikumise aastail.

Kui okupatsiooni ei olnuks ehk Eesti liitunuks NSV Liiduga vabatahtlikult ja õiguspäraselt, rajaneksid Eesti-Vene praegused suhted hoopis muudel alustel. Eesti oleks samasugune uus riik nagu Tadžikistan ja 1992. aasta vestlus Vene diplomaadi ja Ernst Jaaksoni vahel oleks pidanud kulgema hoopis teisiti.

Loomulikult vastab tõele Tšerepanovi väide, et Eestis on eri peredel erinev ajalooline kogemus. Tõepoolest «mõni kannatas Siberi laagrites, mõni koonduslaagrites, mõni sõdis ühel poolel, mõni teisel».

Samamoodi on erinev ajalooline kogemus Saksa peredel. Mõni istus koonduslaagris, mõni pani istuma. Kellelgi või vähemasti mitte mõne legaalse erakonna juhil ei tule aga pähe väita, et seetõttu lähtubki toimunu hindamine «perekonnast ja ajaloolisest mälust». Vastupidi, tänapäeva Euroopa õiguses on näiteks holokausti eitamine valdavalt lausa kriminaliseeritud. Kõik lähtub rahvusvahelisest õigusest, rahvusvahelistest konventsioonidest inimsusvastaste ja sõjakuritegude kohta ning rahvusvaheliste kohtute praktikast.

Afanasjevi väide, et Eesti okupeerimise küsimuses puuduvat rahvusvahelise kohtu lahend, ei ole muide mitte midagi uut. Selle argumendi lasi Vene Föderatsioon käibele hiljemalt 2005. aastal, mil Vene asevälisminister Vladimir Tšižov esitas Moskvat väisanud Eesti ajakirjanikele umbes sellise mõttekäigu: «20. sajandi keskel tähendas okupatsioon definitsiooni kohaselt midagi, mis algas relvastatud konflikti või võõrvägede sissetungiga. Kuid midagi sellist ju ei toimunud.»

Okupatsiooni olevat eestlased oma riigis välja mõelnud, kuid ükski rahvusvaheline kohus polevat seda kunagi tunnistanud. Viimane Vene Föderatsiooni seisukoht Eesti okupeerimise kohta avaldati novembris 2011, kui Venemaa välisministeerium andis välja nn ajaloolise õiendi NSV Liidu välispoliitika kohta 1939-1941. Moskva püsib vankumatult stalinlikul positsioonil: Eesti seadusandlik võim olevat pöördunud Moskva poole palvega võtta Eesti Nõukogude Liitu ning see palve olevat rahuldatud.

Venemaa seesugune seisukoht kurvastab meid jätkuvalt, kuid siin pole suuri üllatusi. Eesti poliitikutega on asi teisiti. Siin kehtivad Eesti ja Euroopa seadused. Euroopa Liidu Nõukogu võttis 2008. aastal vastu otsuse, millega kohustatakse liikmesriike kriminaliseerima käitumine, mille eesmärk on avalikult «andestada, eitada või oluliselt pisendada genotsiidikuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid».

Vastavad teod on määratletud rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi ja Nürnbergi tribunali statuudiga. Erinevalt härra Kossatšovi ja VEE väitest on Euroopa Inimõiguste Kohus vähemalt kahel korral andnud oma otsuse Eesti staatuse ja siin okupatsioonivõimude poolt toime pandud kuritegude suhtes.

Nimelt keeldus kohus 2006. aastal kahe põhjalikult põhjendatud otsusega menetlemast ühe Eesti Vabariigi poolt inimsusvastastes kuritegudes süüdi mõistetud KGB operatiivtöötaja ja kahe küüditaja apellatsioonitaotlusi. Vähemasti ühte neist taotlustest finantseeris muide Vene välisministeerium. Euroopa kõrgeim kohtuinstants andis seega neile asjadele oma lõpliku ja edasikaebamatu hinnangu. Esiteks kinnitas kohus, et küüditamine ja metsavendade kohtuväline mõrvamine oli inimsusvastane kuritegu. Teiseks leidis kohus, et Nõukogude okupatsiooni sooritatud kuritegude menetlemisel on õige ja kohane kohaldada Nürnbergi printsiipe.

Seetõttu jääb selgusetuks, miks Euroopa Liidu poliitik Afanasjev peab neid printsiipe meil kohaldamatuteks. Ja mis selles kontekstis ehk olulisim, mõlemad kohtuotsused ütlevad: «Kohus märgib, et [---] pärast ultimaatumit 1939. aastal seada Eestis sisse Nõukogude sõjaväebaasid, leidis juunis 1940 aset laiaulatuslik Nõukogude vägede sissetung Eestisse. Riigi seaduslik valitsus kukutati ja Nõukogude võim kehtestati jõuga. Saksa 1941-44 okupatsiooni järel jäi Eesti NSV Liidu poolt okupeerituks kuni iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.»

Ma ei tea, mida küsiks härradelt Tšerepanovilt ja Afanasjevilt täna Ernst Jaakson. Aga härrad ise võiksid endalt küsida, kas nad mõistavad, millise riigi kodanikud ja poliitikud nad usuvad ennast olevat.

Kõrgkoolis ei jätku poolest rehkendusest

2012-02-07

Kõik võimekad õpilased peavad saama võimaluse kõrgkoolis tasuta õppida, kuid õppekava tuleb täita sada protsenti.
Kõrgharidusreform ja õppemaksuta kõrghariduse kättesaadavus on olnud pikalt arutelus. Sõna sekka on saanud öelda kõik osapooled ja kõigi ettepanekutest oleme saanud mingi osa seadusse kirjutada.
Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi, sest pikemas vaates see ei toimi. Seda peamiselt kolmel põhjusel: kõrgharidus pole tõhus, samas on ebaõiglane, sest pole kõigile võimekatele ja õpitahtega noortele kättesaadav ning kõrghariduse kvaliteet on ebaühtlane.

Tuleb maksta vajaduspõhiseid õppetoetusi

Praegu veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel keskmiselt seitse aastat. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis pole tõhus, samas on see riigile kulukas.
Tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks lõpetada õpingud nominaalajaga, mis bakalaureuseõppe puhul on üldjuhul kolm aastat.
Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Eesti kõrghariduse rahastus on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mille kaudu on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks pole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastussüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimete ja huviga üliõpilased.
Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid pääseb ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku ajal, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest.
Samuti on majanduskitsikuses noortel kas üldse võimatu õppima minna või siis kogu jõuga õpingutele pühenduda, seepärast on kavas hakata maksma vajaduspõhiseid õppetoetusi.
Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus poleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.
Reform on oma eesmärkides tunnustust leidnud, kuid siiani on mitmes punktis üleval teravad vaidlused.
Uue kava järgi saavad ülikoolis tasuta õppida kõik, kes sisseastumisel ületavad oma teadmiste poolest nõutud lävendi. Selge põhjenduse korral võib erandjuhul kehtestada ka õppekohtadele arvulise piirangu.
Tasuta õppimise eeldus on aga, et üliõpilane teeb ära kogu nõutud töö. Selle vastu on üliõpilased tugevalt protestinud ning nende ettepaneku kohaselt tuleks täita õppekava vaid 75 protsendi ulatuses. Selle ettepanekuga nõustuda ei saa. Kui maksumaksja maksab kinni õpingud, siis sellele peab vastama ka täismahus õppimine. Kui osa ainepunkte jääb tegemata, on kõrgkoolil õigus küsida järgneval semestril osalist õppemaksu, mis arvestab tegemata töö mahtu.
Küll on ette nähtud erandeid, näiteks alla seitsmeaastast last või puudega last kasvatavale vanemale, et lapsevanemal oleks võimalik lastekasvatamist ja õpinguid ühitada.
Teine erimeelsus on seotud akadeemilise puhkuse ajal õppetöös osalemisega. Praegu on tavapärane, et akadeemiline puhkus võetakse nn poole kohaga õppimiseks ning sellega venitatakse oma õpingute aeg pikaks.
On üldine huvi, et õppima asunud noor oma õpingud ka mõistliku ajaga lõpetab, seepärast on edaspidi kavas viia akadeemilise puhkuse mõte ja tegelikkus vastavusse.
Kui õppija ei saa õppida haiguse tõttu, välisriigis aset leidva programmi tõttu või muul põhjusel, siis samal ajal ei saa ta olla ka ülikooli laboris või õiendada eksameid.

Riik ei pea maksma kinni igavese üliõpilase seisust

Muidugi on ka ette nähtud erandeid, näiteks saab akadeemilisel puhkusel olles õppekava täita alla kolmeaastase lapse vanem, samuti ajateenija, kelle ajateenistus võib ju lõppeda semestri keskel.
Pingelised olid arutelud seaduse jõustumisaja üle. Nüüd oleme osapooltega läbi rääkides kokku leppinud, et seadus jõustub järgmise aasta algul ning õppemaksuta saab asuda õppima alates 2013. aasta septembrist. Nii on võimalik kõik ümberkorraldused ette valmistada. Neist olulisim on vajaduspõhiste õppetoetuste maksmine.
Seadus on praegu valitsuses kooskõlastusringil ja jõuab peagi riigikokku menetlusele. Seni on makstud stipendiumi vaid parimatele õpitulemuste eest. Nüüd on kavas hakata maksma õppetoetust nendele, kelle majandusseis muidu õpingutele pühenduda ei võimaldaks.
Loodetavasti saab seaduseelnõu vastu võtta veebruari teisel nädalal. Nende muudatuste abil loome võimaluse õppida kõigile võimekatele inimestele, kes on valmis pingutama.
Loodetavasti lepivad praegused protestijad sellega, et riik ei pea maksma kinni nn igavese üliõpilase seisust. Riik on valmis looma õppimisvõimalusi, aga nende kasutamine sõltub juba õppijatest.

Rail Baltic tuleb läbi Pärnumaa

2012-02-04

Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et nüüd, kui oleme viimase 20 aasta jooksul liitunud rahvusvaheliste organisatsioonidega, millest oleme unistanud, on aeg pöörata tähelepanu füüsiliste sildade ehitamisele Eesti ja Euroopa vahele.

Alustatud on energiaühenduste loomisega, valminud on elektrikaablid Soome ja Eesti vahel. Väga palju aega ja raha on kasutatud automaantee Via Baltica rekonstrueerimiseks. Eesti ühendamine Rail Balticu abil Lääne-Euroopaga kõige tänapäevasemal viisil on ülimalt oluline poliitiline eesmärk.

Läbimurre

Pärnumaale siseriiklikult olulisim läbimurre rahvusvahelise trassi asukohavaliku osas toimus kahtlemata 2011. aasta juunikuus, kui esitleti Briti konsultatsioonifirma AECOM koostatud detailse tasuvusuuringu lõppraportit. Uuringus analüüsiti 20 trassivarianti, juhtkomiteele esitatud neljast variandist valiti välja läbi Pärnu kulgev trass, millele koostati detailne tulu-kulu analüüs.

Rail Balticu uuringu lähteülesandeks oli uurida 1435 mm standardile põhineva kahe rööpapaariga, elektrifitseeritud, võimalikult optimaalse marsruudiga raudtee rajamise võimalust, mida kasutatakse üheaegselt nii sõitjate kui kaubavedudeks. Maksimaalne kiirus oleks 240 kilomeetrit tunnis ja rongi pikkus 750 meetrit.

Uuring lähtus printsiibist, et luuakse eraldiseisev raudteeinfrastruktuur Tallinnast Leedu-Poola piirini, mille majanduslik mõjuala hõlmab peale Baltimaade Soome, Rootsi, Venemaa loodeosa, Poola ja Saksamaa.

Konsultatsioonifirma analüüsis kogu regiooni majandussituatsiooni ja sellest tulenevat teenuse nõudlust ning arenguperspektiivi (SKP, rahvastiku kasv jne), samuti võeti arvesse praegusel ajaperioodil regiooni läbivad kaubavahetuse mahud, selleks kasutatavate transpordiliikide osakaalud ja liikumise suunad, sõitjate liikumise vood.

Analüüsi tulemusel koostati arengustsenaariumid ja liiklusmahtude prognoosid aastani 2040.

Uuringu koostamisel võeti arvesse marsruutide pikkused ja sellest sõltuvad investeeringukulud, kõik uued või ümberehitatavad terminalid, eritasandilised ristumised, uued sillad ja muud rajatised. Samuti arvestati liiklemiseks kuluva ajaga, teisisõnu ajavõiduga eri trassilahenduste puhul.

Loomulikult ei jäänud tähelepanuta keskkonnaküsimused, asulatest ja Natura 2000 aladest läbi minek ning kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemisest tulenev kasu keskkonnale ja riigi rahakotile.

Rail Balticu töörühm

Senised investeeringud Eestit ja Lätit ühendava raudteevõrgu arendamiseks, nõndanimetatud Rail Balticu esimene etapp, on tehtud lõikudel Tartu-Valga ja Tallinn -Tapa. Kokku rekonstrueeriti 191,28 km raudteed, projekti maksumuseks kujunes 81,4 miljonit eurot ja selle tulemusena saavad reisirongid sõita kiirusega 120 kilomeetrit tunnis.

Kahjuks pole Läti oma raudteesse (Valka-Riia vahel) samaväärselt investeerinud ja kahtlemata vähendab see oluliselt rongiliikluse atraktiivsust Tallinnast Riiga sõitjate jaoks. Samas markeerib eeltoodud õpetlik kogemus, kui olulised on Rail Balticu arendamisel riikidevaheline koostöö, ühisettevõtte loomine ja ajaliselt ehituse kulgemine lõunast põhja suunas.

Kui Eesti ehitaks Euroopa Liidus tuntud tublidusega Rail Balticu oma territooriumil asuva lõigu välja, aga Läti otsustaks seada oma prioriteediks Venemaa suuna, läheks projekt sõna otseses mõttes metsa või rappa. Rail Balticuga saaks sõita Urissaare metsa seenele ja Nigula rappa linde vaatlema.

Kolme Balti riigi valitsused on jõudnud otsusele, et senine Rail Balticu riikidevaheline projektijuhtimise skeem ei ole toiminud küllalt efektiivselt ning uude etappi astumiseks on vaja luua Eesti, Läti ja Leedu arendusettevõte, mille moodustamiseks on loodud eri riikide kuuest esindajast koosnev töörühm.

Arendusettevõte oleks edaspidi koostööpartner planeeringute valdkonnas, detailsete tehniliste lahenduste väljatöötamisel ja sotsiaalmajanduslike mõjude uurimisel. Arendusettevõte peab välja töötama Rail Balticu projekti tegevuste kavad, investeeringuprogrammi elluviimise struktuuri ja õiguslikud alused, lahendama strateegilised ja organisatoorsed küsimused.

Samuti tegeleks arendusettevõte turu-uuringute ja eelturundusega, finantsplaneerimise ja -juhtimise, projekteerimise ja ehituse ning kõigi eelnimetatud tööde hankimisega. Hiljem kasvaks loodavast ettevõttest välja Rail Balticu raudtee taristu omanik.

Optimistlik ajakava

Projekti järgmiseks sammuks on Rail Balticu teemaplaneeringu algatamine, mille raames reserveeritakse konkreetne raudtee trassikoridor ja määratletakse täpselt selle kulgemine nii suuremates linnades kui maapiirkondades. Töö sisaldab mahukaid geoloogilisi ja geodeetilisi mõõtmisi, paljude keerulisemate liiklussõlmede puhul tuleb minna eelprojekti täpsusastmele.

Planeeringud tuleb algatada valitsustel riiklikul tasandil ja samaaegselt kõigi Balti riikide territooriumil. Paralleelselt tuleb koostada strateegilise keskkonnamõju uuring ja tehniline eskiislahendus.

Planeerimiseks on kavandatud aega vägagi optimistlikult, kolm-neli aastat. Pärnumaal on kogemus, et pea niisama palju võttis aega Via Baltica uue trassikoridori teemaplaneering, mis on väikesemahulisem ja tehniliselt ilmselt mitte nii mitmetahuline. Tõeliselt murelikuks teeb omavalitsuste planeerimisvõimetus, mõnes vallas planeeritakse tagasihoidlikku elu- või ärihoonet mitu aastat.

Pärnu kesklinna silla planeerimiseks kulunud ajast ning saavutamata tulemusest on lausa piinlik rääkida.

Teisalt pole rohkem aega võtta, raha ehituseks on kavandatud Euroopa Liidu järgmisest eelarveperioodist 2014-2020. Tõsi, raha saab kasutada veel kaks aastat pärast eelarveperioodi lõppu. Nii suurte projektide puhul on võimalikud erandid.

Ajakava võiks olla selline, et 2012 luuakse arendusettevõte, 2012-2015 tegeldakse teemaplaneeringute, detailplaneeringute, tehnilise eskiisi ja keskkonnamõju hinnangutega. 2015-2018 toimuksid trassi tehniline planeerimine (eelprojekt ja ehitusprojekt) ning 2017-2019 hankemenetlused. Ehitus leiaks aset 2019-2024.

Kõigi plaanide täitumisel oleks võimalik sõita rongiga Pärnust Tallinna, Riiga ja Euroopa südamesse vahest 2025. aastal.

Paljud skeptikud on mulle öelnud, et Pärnumaa ei saa Rail Balticust enamat kui möödakihutavaid ronge vaadata. Tõenäoliselt ei peatu Tallinna-Riia rong Pärnus, kuid kindlasti saame sõita "lähiliinirongiga" Riiga, et seal kiirrongile ümber istuda. Samuti saaks Tallinna, sest uuring lähtub sõitjate vooge arvestades ka Tallinna ja Pärnu vahel igapäevaselt liiklevatest sõitjatestki.

Praegu liigub Tallinn ja Pärnu vahel eri transpordiliike kasutades 2070 inimest päevas, 2020. aastal arvatakse liikuvat 4029 inimest ja 2040. aastal 5445 inimest. Infrastruktuuri planeerimisel on omapärane, aga väga selge spetsiifika: tarbijad tulevad siis, kui ehitus on valmis.

Teisisõnu, silla planeerimisel ei saa võtta aluseks kohta, kust inimesed tavatsevad üle jõe ujuda. Sõitjad tulevad, kui raudtee on valmis ja rongid liiguvad. Soomes on viimase kümne aasta kestel raudteel sõitjate arv kasvanud kümme korda, 7 miljonilt 70 miljonile.

Eesti Raudtee juhatuse esimehe Kaido Simmermanni sõnade järgi on võimalik ette näha, et Soomest Saksamaale soovib sõita viis-kuus rongitäit kaugsõiduautosid päevas, sellevõrra ohutumaks ja mugavamaks muutuks autoliiklus Via Baltical.

Pärnumaale on Rail Baltic võimalus paremaks ja kiiremaks ühenduseks Euroopaga, nii meie tööstuste kaubavahetuse edenemiseks kui uute turismiturgude avanemiseks.

Järgmistel aastatel ei piisa ainult huviga Rail Balticu arengute jälgimisest ja tugitoolis "pöidla hoidmisest". Pärnumaal tuleb anda oma väga töine panus planeerimisprotsessi konstruktiivseks ja sujuvaks menetlemiseks. Loodetavasti suudab Pärnumaa näidata tahet ja suurepärast tulemuslikkust.

Jahiseaduse eelnõu on juba päris "söödav“

2012-01-26

Peale pikalt kestnud arutelusid ja läbirääkimisi on mul jahimehena hea meel tõdeda, et uue jahiseaduse eelnõu hakkab tasapisi võtma kõikidele osapooltele sobivat kuju ja suure tõenäosusega jõuab see juba lähiajal Riigikokku menetlemiseks, kus see peagi seadusena vastu võetakse.

Pean tõdema, et alguses küllaltki hapu ja toores paistnud ning palju lahkarvamusi tekitanud eelnõu on peale poolteist aastat kestnud tööd muutunud juba päris söödavaks. Eelnõu nn. küpsemine on sündinud maaomanike, jahimeeste esindajate ja ministeeriumi ametnike tihedas koostöös.

Peamine arutelukoht uues eelnõus on puudutanud maaomanike ja jahimeeste õigusi, kuna osapooltel on erinevad arusaamad jahiõigusest. Selge on see, et kui soovime jahindusele tulevikus tulu tõusmist peame kuulama nii teadlasi kui ka jahimehi. Uus jahindusseadus peaks muutma jahimeeste ja maaomanike positsioonid võrdseks ja nende suhteid reguleeritakse lepingutega. Minu hinnangul on see igati loogiline lähenemine, et maaomanike õigusi jahipidamise korraldamisel suurendatakse.

Kuigi maaomanike õigusi uue jahiseadusega suurendatakse, ei saa ega tohi me unustada, et 15 tuhandest Eesti jahimehest umbes pooled ei oma ise maad, kus saaks jahti pidada. Seetõttu on riigi ülesanne tagada ka maata jahimeestele võimalus oma hobiga tegeleda, mis omakorda tähendab seda, et uue seaduse tegemisel ei tohi lähtuda ainult maaomaniku vaatevinklist. Uue seaduse tegemisel on kõige tähtsam tasakaalu leidmine just maaomanike ja jahimeeste ning samuti riigi huvide vahel. Paljudes maapiirkondades on jahimeeste ühendused ühed arvukamatest kodanikuühendustest ja nende nõrgestamine oleks löök mitte jahimeestele, vaid kogu külaelule tervikuna.

Jahimeeste arvukuse säilimine sõltub jahinduse hinnast. See tähendab, et jahipidamine ei tohi muutuda märgatavalt kallimaks kui ta seda on seni olnud. Kindlasti ei tohiks me minna Läti valitud teed, kus jahindus lähtub eelkõige maaomanike, mitte jahimeeste huvidest. Tean Eestiga piirnevat jahipiirkonda Lätis, mille suurus on 15 000ha. Kõnealune piirkond on välja renditul rikastele vene ärimeestele, kes on jahitegevuse kohalikele lätlastele praktiliselt keelustanud ja nende jahist osavõtt on täielikus sõltuvuses rentnike tahtest.

Pean vägagi tähtsaks, et uue jahiseaduseelnõu puhul suudeti kokku leppida väljakujunenud jahipiirkondade säilitamises ning kitse ja metssea jätmises suurulukite nimekirja. See tagab eelkõige ulukipopulatsioonide arvukuse ning liigirikkuse säilimise. Vähe oluline pole ka, et uue seaduseelnõu järgi pole jahindus muutunud isendikeskseks, mis omakorda tekitaks ohtu mõne ulukiliigi ärakadumiseks ja mõne teise liigi arvukuse kerkimiseks kriitilise piirini.

Arutamist väärib veel ettepanek jätta metsloomade tekitatud kahjude hindamine loodavate maakondlike jahindusnõukogude kätte. Nimetatud nõukogusse võiks kuuluda lisaks maaomanike esindajatele ka jahimeeste ning kindlasti ka riigi esindajad. Olen veendunud, et kedagi eelpool loetletud esindajatest ei tohi välja jätta, kuna kõigil peab olema tagatud nõukogu tasandil kaasarääkimise võimalus. Vastasel juhul on maakeeli öeldes tegemist „surnult sündinud vasikaga".

Metsloomade tekitatud kahjude katmiseks ning jahindusega seotud tegevuste finantseerimiseks oleks mõistlik kehtestada aastamaks igale jahimeeste seltsi liikmele suurusjärgus 10 kuni 20 eurot. Seda summat võivad koguda maakondlikud jahindusseltsid ning selle kasutamist reguleerib maakondlik jahindusnõukogu. Lõpmatuseni võib vaielda teemal, et miks just jahimehed peavad kahjud kinni maksma. Minule tundub, et just sellises suurusjärgus maksega lepib ka enamik jahimehi. Arusaadavalt sõltub ulukikahjustuste hulk ka jahimeeste tegevusest konkreetses piirkonnas, mistõttu osa vastutusest langeb paratamatult jahimehele.

Uue jahiseaduse koostamisel on õppust võtnud meie naabritelt lätlastelt ja leedukate kogemustest ja arvestanud võimalusel kõikide osapoolte huvidega. Olen kindel, et ühises koostöös saame lõpuks jahiseaduse, mille üle tunnevad uhkust nii maaomanikud, jahimehed kui ka riigimehed.

Toimus IRL-i Pärnumaa üldkogu

2012-01-16

14. jaanuaril tuli Pärnu raekoja istungite saalis kokku Isamaa ja Res Publica Liidu Pärnumaa piirkonna üldkogu, kus valiti uued inimesed piirkonna juhatusse ja revisjonikomisjoni, samuti esindajad erakonna volikogusse.

Pärnumaa piirkonna üldkogul viibisid külalistena haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, tema eelkäija ja erakonna aseesimees Tõnis Lukas, samuti Pärnumaalt valitud Riigikogu liige Toomas Tõniste. Erakonna liikmetega kohtumiseks olid varem lubaduse andnud Liisa-Ly Pakosta ja Urmas Reinsalu, keda paraku kohal polnud.

Veidi üle 600 liikmega Pärnumaa piirkonnast tuli üldkogule 68 inimest. Piirkonna esimehe Annely Akkermanni sõnul on Pärnumaal ca 100 väga aktiivset liiget. Üldkogu algas Eesti hümni laulmisega, mis oli Tõnis Lukase sõnul üsna ainulaadne sellepoolest, et laulu sõnu ei mängitud plaadilt ette, vaid kogu saalitäis inimesi laulsid selgete sõnadega Paul Jõgi klaveri mängul kaasa.

Läinud perioodist ülevaadet tehes soovitas Annely Akkermann muuhulgas lugeda akadeemik Anatoly M. Zimichevi menuraamatut „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus". Raamat käsitleb psühholoogilisest aspektist poliitilise võitluse põhimõtteid, mis aitab selgusele jõuda, kas üldse jätkub tippjuhiks või poliitikuks saamise eeldusi. Akadeemik annab nõu kuidas pidada poliitilist võitlust ja saada heaks poliitikuks, kuidas luua ja koos hoida etnost (erakonda, liitu, ühendust) või seda hävitada. Loetud raamatu põhjal ei näe Annely Akkermann võimalust kampsuniteks ja äraostmatuteks eraldumise korral vajalikul määral tulemuslikku ühistegevust. Samas tõdes ta, et Pärnumaal pole sarnaseid kildkonniti eralduvaid suundumisi märgata. „Poliitikule on kõige tähtsam suhtlemise vilumus, mis on isegi olulisem tema teadmistest, mõistusest ja otsustavusest. Isiklik võim võib olla habras ja üürike, mille saab kaotada ainsa silmapilguga. Seepärast tuleb seda pidevalt ära teenida," on Annely Akkermann akadeemikuga sama meelt.

Selge, kuid kriitilise ettekandega esines piirkonna revisjonikomisjoni esimees Heldur Paulson, kelle sõnavõtt pälvis üna üksmeelse heakskiitva aplausi ja lõpuks tunnustas mehe esinemist üldkogu koosolekut juhtinud Annely Akkermann sõnadega: „Väga tervistav sõnavõtt, ükski sõna polnud vale!" Heldur Paulson kritiseeris teravalt piirkonna osakondade passiivsust, olles samal ajal kriitiline Sindi-Paikuse juhina ka enda suhtes. Murettekitavana juhtis ta tähelepanu erakonna liikmete liigsele passiivsusele liikmemaksu tasumisel. Ka juhtorganitesse valitud liikmed ei tohiks pärast kohtadele kinnitamist jääda ühistegevusest kõrvale, vaid peaksid igati oma võimeid erakonna heaks panustama.

Mõned näited minuti pikkustest sõnavõttudest neilt, kes kandideerisid erinevatesse töörühmadesse. Raul Sarandi peab kõige vastumeelsemaks ilminguks inimese silmakirjalikkust ja lubas toetada erakonna esimehe kohale Urmas Reinsalu kandidatuuri. Ela Tomson taunis kampsunite ja äraostmatute sõnakasutust. Ago Kalmer ütles seevastu, et ka tema kannab kampsunit ja erakond peab kandma rahvuslikku joont.

Liina Hansen on Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna muinsuskaitse peaspetsialist. Mõistetavalt on tema mureks muinsuskaitse alased küsimused. „Sageli unustame ära, kes me oleme ja kust me tuleme, mis on meie ajalugu või mida me kanname endas," viitas Hansen olulistele küsimustele kui soovib panustada ajaloolistesse väärtustesse ja ruumilisesse arengusse Pärnumaal.

Külalisena meenutas Tõnis Lukas, et kahe erakonna liitumine toimus 2007. aastal Pärnus ja reedel, 13. jaanuaril avati IRL-i uus kontor Paldiski maanteel, majas nr 13. Veel ütles ta, et toetab Andres Herkeli kanditatuuri erakonna esimeheks, kuna hoiab rahvuslik-konservatiivset joont. Tema ise lubas kandideerida erakonna aseesimeheks. Lukase seisukohalt on liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel oluline vahe selles, et kui esimene hindab paljusid asju üksnes praktilisest kasust, siis isamaaline hoiak ei tohiks kõike rahaks lugeda. Ta kinnitas, et kriitilistel aegadel pakkisid paljud reisikohvreid kui küsimuseks oli kohapeal tegutsemise taktika ja nüüd rääkivat samad inimesed taas valjul häälel isamaalistest väärtustest.

Jaak Aaviksoo juhtis tähelepanu sellele, et erakond on minetamas oma isikupärast nägu. Samas vaatas ta tulevikku optimistlikul pilgul, kuna märkab inimestes uuenemise lootust suuremal määral kui see oli eelmise Suurkogu ajal. „Olenemata sellest, keda ka erakonna esimeheks ei valita, peavad kandidaadid panema pead kokku ja leidma ühised edasi mineku võimalused, teisiti ei saa," ütles Aaviksoo ja soovitas ühesuguse lugupidamisega suhtuda kõigisse, kes oma arvamusi välja ütlevad. „Ma ise olen seda meelt, et kõik eriarvamused saavad välja öeldud, nagu seda tänagi on tehtud."

Toomas Tõniste tunnustas Pärnumaad, et siin ei koostata kildkondlikke nimekirju sellest, kes on ühe või teise poolt, kes on ausad ja kes on ebaausad inimesed. Ta ei kiida heaks tegevust, mille käigus mõningad erakonna liikmed püüavad kriisi silmapilke ära kasutada enese upitamiseks. Selle juures esitas Tõniste küsimusi, kas tehakse kampaaniat enesele või erakonnale? „Olles ise astunud 1998. aastal Isamaaliitu, olen märganud erakonna sisese demokraatia kaldumist häälte püüdmisel nimekirjade koostamisse," rääkis Tõniste, kes näeb analoogset probleemi enamikes suurtes erakondades, kus toimub käendus põhimõttel sina mulle ja mina temale. Äsjasest skandaalist näeb ta kasu selles, et taolised asjad kainestavad ja sunnivad inimesi taas üksteisele sõbralikumalt näkku vaatama. Tõniste nägemuses soovib suurem enamus erakonnaga edasi minna.

Eesti rahva säilimisest ja loendamisest

2012-01-12

Eesti rahvastiku püsimajäämine on pakkunud kõneainet ja arutelusid mitme põlve vältel, eriti just rahvaloenduste ajal. Elav diskussioon käib ka praegu.

Mure eesti rahva püsimajäämise pärast on olnud ajajooksul õigustatud, kuna sündimustase on samaselt enamikule Euroopale olnud madal ligi viimased sada aastat, olles jäänud taaste-tasemest allapoole juba 1920. aastate lõpus. 1930. aastatel paistsime silma aga ühe madalaima sündivusega Euroopas.

Samuti oleme mitmel korral seisnud lausa rahvastikukatastroofi lävel: nii pärast Liivi sõda kui Põhjasõda vähenes Eesti rahvastik soja, epideemiate ja nälja tõttu kriitilise piirini - umbes 150 000 inimeseni.

Mure rahva säilimise pärast pole vahepeal kuhugi kadunud, kuna tõsiste rahvastikuprobleemide ees seisame ka täna. Nõukogude Liidu lagunemine tõi 1990. aastatel kõikides vastiseseisvunud liiduvabariikides kaasa tõsiseid rahvastikumuutuseid, mis peegeldusid eelkõige sündimuse languses ning väljarändes.

Kümne aasta jooksul vähenes sündide arv Eestis ligi kaks korda: 25 000-lt 12 000ni. 1989. aastal oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, 2000. aasta rahvaloenduse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Langus, mis on peamiselt olnud tingitud madalast sündimusest ja väljarändest, jätkub ilmselt veel mõnda aega.

Väikeriigina on meil väga oluline adekvaatne info oma rahvastikust. Aasta viimasel päeval alanud rahvaloendus annab üpriski selge pildi rahvastiku hetkeolukorrast. Selle abil saame seada tõepäraseid tulevikusihte ja teha otsuseid mitte ainult rahvastikupoliitikas, vaid ka inimeste igapäevaelu puudutavates küsimustes.

Andmetele tuginedes saame näiteks hinnata, kus on tarvidus uute haridus- või sotsiaalasutuste järele, kuidas korraldada ühistransporti või kus eelisjärjekorras arendada infrastruktuuri.

Olgugi, et praegu ei ohusta meid otseselt ei sõda, epideemiad ega nälg, on mure rahva püsimajäämise pärast endiselt väga aktuaalne. Sellel on peamiselt kaks põhjust: liialt madal sündivus ning väljaränne. Kui viimase kohta Õnnestub ehk täiendavat ja tõest infot just rahvaloendusest saada, siis madala sündivuse kohta on meil info küllaldane.

Kui sisse- ja väljaränne kõrvale jätta, on rahvastiku taastootmiseks tarvis, et iga viljakas eas naine sünnitaks keskmiselt 2,3 last. 2010. aastal oli vastav näitaja Eestis aga 1,64 last. Selles osas ei erine me Euroopa Liidu keskmisest oluliselt.

See tähendab, et meil sünnib vajaliku 22 000 lapse asemele igal aastal umbes 15 000 last.

Iga põlvkond on seetõttu rohkem kui neljandiku võrra eelmisest väiksem ja nõnda see jätkub, kui ei toimu olulist ja jõulist muudatust. Sündimus Eestis on selgelt liialt väike, et tagada rahvastiku jätkusuutlik areng.

Professor Rein Taagepera on rahvastikuprobleemi kirjeldanud demograafilise auguna, mis on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Kümne aasta pärast väheneb laste arv jällegi järsult, sest vähemaks on jäänud mehi ja naisi, kes võiksid lapsi saada. Miljoni eestlase asemel on siis 600 000, kahekümne viie aasta pärast kukume järgmisse auku ja nü edasi.

Eelpool kirjeldatud stsenaarium ei ole paratamatus ja kindlasti ei soovi keegi meist selle täideminekut. Sündimus- ja rahvastikupoliitikat on võimalik edukalt ellu viia, kuid tuleb arvestada, et see on aeganõudev ja nähtavate tulemusteni võime jõuda alles aastakümnete pärast.

Tähtis on teostada stabiilset ja jätkusuutlikku poliitikat, mis ei sõltu valitsuse vahetumistest ega päevapoliitikast, vaid pikemaajalisest eesmärgist. Üksnes üksikute lühiajaliste meetmete rakendamine pikas perspektiivis sündimuskäitumist ei paranda.

Et tagada Eesti rahva ja kultuuri püsimine, peame asetama rahvastikupoliitika esikohale, riik peab kõigis otsustes seadma esmatähtsaks perede ja laste huvid. Nende olulisust peab mõistma kogu ühiskond.

Poliitika peab soosima väärtusi, mis toetavad perekonna tugevdamist ja vanemarolli ühiskonnas. Rohkem peaks rakendama meetmeid, mis arvestaksid lapsi. Nõnda on IRL alati seisnud selle eest, et tulumaksuvabastust arvestataks laste arvu silmas pidades. Õige pea hakatakse IRLi eestvedamisel maksma vanema-pensionit - pensionilisa inimestele, kellel lapsed.

Kas Eesti peaks kartma?

2012-01-10

USA viimaste otsuste - kaitsekulutusi kokku tõmmata - valguses on minult korduvalt küsitud, kas Eesti peaks nüüd tõsiselt oma tuleviku pärast muretsema hakkama. Vastus on "jah" ja "ei". Loomulikult on sellised kärped ebameeldivad, kuid samas vaadates viisi, kuidas neid tehakse ja mis on nende sisu, pole Eestil vähemalt praegu põhjust paanikasse sattuda. Miks ma nii arvan?

1. Meie koostöö Ameerika Ühendriikidega on arenenud sellisele tasemele, et tehtud otsuses polnud meie jaoks midagi uut. Lõplik otsus tehti meile pealegi teatavaks enne, kui see avalikkuse ette jõudis. Selline käitumine on väga hea märk, kusjuures juba on kokku lepitud, et arutelu selle üle, kuidas seda otsust konkreetselt realiseerida, on alles algamas.

2. USA ei tõmba end Euroopast välja. Otsus keskenduda Vaiksele ookeanile on ju tegelikult arusaadav. Euroopa jääb USA jaoks peamiseks strateegiliseks partneriks. Mitu presidendi poolt üles tõstetud teemat - küberkaitse või erioperatsioonid - on alad, kus teeme tihedat koostööd. Meie eriüksuste siirdumine sel aastal Afganistani koos USA vastavate vägedega on sellest hea näide.

3. NATO artikkel 5 jääb USA jaoks selgeks prioriteediks, millest ei astuta sammugi tagasi. Pigem üritatakse seda järjest rohkem reaalse sisuga täita.
USA tähelepanu heidutuse tagamisele on kindel ja püsiv - ning meie koostöö selleks samuti. Keegi meist ei soovi, et keegi saaks ühel hetkel olukorrast valesti aru ning paiskaks maailma suurde konflikti. Reaalne heidutus, mis väljendub meie jaoks NATO õhuturbeoperatsioonides, on sellest hea näide ja saanud USA selge toetuse osaliseks.

Üks sõnum tuleb USA otsusest igal juhul selgelt välja: see aeg, mil USA turjal oli kõigil võimalik muretult liugu lasta, on nüüd otsas. Kui tahame oma tulevikule kindel olla, peame ise selle loomisse panustama. Ka sel ajal pole tasuta lõunaid enam olemas. Sellest on Eesti õnneks aru saanud - kaks protsenti rahvuslikust kogutoodangust kaitsekulutustele on sellest selge märk.

Pikalt eiratud rahaline vastutus

2012-01-05

Meil pole tegemist mitte demokraatia, vaid väärtuste kriisiga, eeskätt rahandusliku vastutuse pikaajalise eiramisega. Väide, et range fiskaalpoliitika tähendab demokraatia kriisi, on lihtsalt vale, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Euroopa väärtustest kõneldes tuginetakse peamiselt kolmele aluspõhimõttele. Need on demokraatia, inimõigused ja õigusriik ehk seaduste ülimuslikkus. Nendest kinnipidamise järgi hinnatakse riikide vastavust Euroopa ühiselu standarditele ja nende puudumisest tulenevalt kehtestatakse valitsustele rohkem või vähem siduvad kohustused olukorra parandamiseks.

Samas evib see väärtuskolmik oma sisulise kandvuse juures alati teatud eluvõõrust. Tegemist on üksnes pehmete väärtuste kokkukuhjamisega, majanduslikud ja ka riigikaitselised realiteedid jäävad kõrvale.
Säärane kolmikstruktuur eeldab tegelikult tasakaaluankrut ehk neljandat aluspõhimõtet, mille sisu on Euroopa võlakriis meile selgesti kätte näidanud. Kõneldakse finantsstabiilsuse põhimõtte kinnistamisest nii riikide konstitutsioonides kui ka Euroopa Liidu aluslepetes. Nimetagem seda üldaktsepteeritud termini puudumisel lihtsalt «fiskaalvastutuseks» (fiscal responsibility).

Mõned ideoloogid näevad siin lausa seniste väärtuste eiramist. Öeldakse, et võlakriis seab ohtu Euroopa demokraatiamudeli. Asi pole enam lihtsalt selles, et heaoluriigi ümberjaotamismasin jagab enamikult kodanikelt maksudena võetud raha samade inimeste vahel laiali. Lisaks on kujunenud illusioon, et demokraatias saab teha legitiimseid otsuseid, mis toovad süsteemi raha juurde ja seda sisuliselt tulevaste põlvkondade arvelt.

Fiskaalvastutuse põhimõte kõrvaldab vähemalt kahte liiki liialdused, mida ühekülgne väärtussüsteem on viimaste aastakümnete jooksul kasutanud. Nii-öelda piirideta demokraatia on võimaldanud parteide ja nende valimislubaduste võidujooksu olematu raha jagamisele. Eelarveid tehti puudujäägiga ja riigivõlad aina kasvasid. Teisisõnu: «piirideta demokraatial» puudub fiskaalvastutuse pidur.

Samamoodi liiguvad äärmusesse «piirideta inimõigused», mis tahaksid anda igaühele õiguse olla rikas. Selline inimõiguste laiendav käsitlemine, milles puudub vähim realistlik vastus küsimusele «kust raha tuleb?», viib eluvõõralt ebarealistlike eesmärkide püstitamiseni. Liialdatud arusaam õigusest «olla rikas» on justkui kompensatsioon, mis varjab läänemaailma võimetust kaitsta inimelusid seal, kus neid ähvardab tõeline hädaoht. Euroopa lähimineviku halvimad näited selles valdkonnas on Bosnia ja Tšetšeenia.

Kreeka ja teised kroonilise eelarvedefitsiidiga riigid justkui esindavad kaugeid, meie jaoks lausa põlatud näiteid. Kuid kas selline mentaliteet ikka jääb meist väga kaugele? Nii 2007. kui ka 2011. aasta riigikogu valimiste eel andsid Eestis tooni rahalised lubadused. Järelikult pole meiegi sarnase haiguse eest kaitstud, bluffimine valijate häälte nimel pole ka Eestis võõras.

Samuti pole me oma suhteliselt headele näitajatele vaatamata Euroopa rahakriisi eest kaitstud. Teadmine, et kusagil võib olla palju raskem, ei leevenda ju hinnatõusu ega üldise sotsiaalse ebakindluse painet. Võttes Lääne-Euroopa kolleegidelt vastu komplimente Eesti rahanduslike näitajate eest, olen viimase poolaasta jooksul ikka vastanud ühtmoodi: «Tõepoolest, meie rahandus on korras, aga üks oluline häda teiega võrreldes siiski on - vaadake, meie inimeste palgad on lihtsalt mitu korda väiksemad kui teil!»

Paradoksaalselt võib elustandardi järsk langus heaoluriikides olla palju plahvatusohtlikum nähtus kui vaesemate riikide kohandumine kasvu pidurdumisega. Seejuures on väide, et range fiskaalvastutuse rakendamine tähendab demokraatia kriisi, põhimõtteliselt vale. Olemuslikult pole tegu mitte demokraatia, vaid väärtuste kriisiga, mis algab rahandusliku vastutuse eiramisest.

Demokraatiaga seostub hoopis teine probleem. Nimelt on aastakümneid kestnud illusioon demokraatiast ilma fiskaalvastutuseta hakanud nüüd näitama kõige halvemaid tagajärgi. Kui siit viib tee sotsiaalse vapustuseni, on see ühe illusiooni purunemine, mitte demokraatia kui sellise kriis. Kellegi soovi olla ühtaegu nii demokraatlik kui ka rikas ei saa kinni maksta keegi teine.

Kui tahame Euroopa tulevikku mingilgi määral kindlustada, tuleb range rahandussüsteem alusväärtusena ausse tõsta. See ei pruugi olla väga populaarne, kuid ometi on see vältimatu. Ei saa nõustuda seisukohaga, et alusväärtuseks saab pidada üksnes midagi sellist, mis on populaarne. Näiteks surmanuhtlusest loobumine, mis on Euroopas kujunenud normiks, on olnud paljudes riikides väga ebapopulaarne samm.

Mida eelnevalt kirjeldasin, on teooria, ent palju keerulisem on praktika. Euroopa institutsioonid on vanad ja etableerunud, neisse uute sisendite andmine eeldab võlakriisi mahus vapustust. Kuid ka see võib tuua vaid osalise muutuse. Rahandus- ja majandusküsimusi on harjutud vaatlema lahus demokraatia ideaalidest. Isegi juhul, kui valitsustel õnnestub rahanduslikust paratamatusest lähtudes kehtestada senisest rangemad reeglid, ei nähta selles mitte Euroopa senise väärtusraamistiku osa, vaid raskete aegade hädaabinõu.

Siiski on meie käsutuses mõned vahendid, näiteks loogika ja selle esitamiseks sobilikud kõnevoorud poliitilistel foorumitel. Aeg on selleks soodsam kui kunagi varem.

Lisaks on Euroopa Liit riikide vastuvõtukõlbulikkust hinnanud rahandust puudutavate Maastrichti kriteeriumide alusel. Need on seni seadnud liituvatele riikide oluliselt kõrgemaid nõudmisi kui liikmesriikidele. Kui meie jaoks oli see vastuolu juba liitumisperioodil nähtav ja häirivgi, siis nüüd annab see seoses liikmesriikide olematu fiskaalvastutusega märksa laiemat kõneainet.

OSCE ja Euroopa Nõukogu seevastu ei sea väärtustest kõneldes riikidele peaaegu mingeid fiskaalvastutust puudutavaid nõudmisi. Ainsa pisut lähedase teemapüstitusena meenub katse hukka mõista Venemaa energiaressursside kasutamine välispoliitilise mõjuvõimu saavutamiseks teiste riikide üle. Sisemised kuritarvitused mahuvad paremal juhul korruptsiooni mõiste alla, kui sedagi.

Kuid väärtuspakett peab olema ühtne, mitte sõltuma sellest, millises formaadis või kelle suhtes väärtusi rakendatakse. Kahepoolsed kaubandushuvid ja soov just suurriikidega (Hiina, Venemaa) hästi läbi saada on Euroopa väärtuspoliitikat hoogsalt murendanud. Seda võib nimetada väärtuspoliitika väliseks nõrkuseks.

Lisaks sisalduvad siin sisemised vastuolud. Korrates teiste riikide suhtes demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi mantrat, Euroopa justkui tsementeerib oma arusaama õiglusest, jättes samas suure võimaluse enesepettuseks, et kõik see on võimalik raha ja ressursse korrastamata. Ehk nagu ütleb Toomas Hendrik Ilves viimases Diplomaatias: «Mind teeb eriti murelikuks sosinakoor, mille järgi finantsvastutus kujutab endast ohtu demokraatiale.»

Tegelikult on fiskaalvastutusest hoidumine mugavuspositsioon, mille hukutav toime on viimastel kuudel eurooplastele puust ja punaselt ette tehtud. Teine mugavuspositsioon on madal iive ja vananev rahvastik. Jätkuv enesepettus tekitab olukorra, kus meil pole oma väärtusi kellelegi pärandada.

Kesised põllumajandustoetused pärsivad kohalikku põllumajandust

2012-01-05

ELi kava tõsta Balti riikide põllumajandustoetusi liiga aeglaselt tekitab põllumeestes protestimeelsust ja nurinaid.

Euroopa komisjoni tehtud ettepaneku kohaselt tõuseksid põllumeeste otsetoetused Eestile 2017. aastaks ligi 40 eurot, ehk kuni 156 euroni hektari kohta. Komisjoni eesmärk võrdsustada põllumajanduse otsetoetused on igati õige ja ootuspärane, kuid nagu ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on öelnud, jääb väljapakutav toetuste võrdsustamise tempo selgelt liiga aeglaseks. Ebaõiglusele on Euroopa parlamendis tähelepanu juhtinud ka Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Eesti põllumeeste Keskliit märkis hiljuti, et iseseisva riigi üheks julgeolekugarantiiks on omamaine põllumajandus. Selle roll on toota kvaliteetset toitu ja varustada toiduga Eesti rahvast piisavas mahus nii rahu ajal kui ka kriisioludes.

Eesti põllumeeste rahulolematus Euroopa Liidu suunal on igati arusaadav ja põhjendatud. Väljapakutud kava kohaselt jäävad meie põllumeeste otsetoetused järgmisel eelarveperioodil ligi kaks korda väiksemaks Euroopa Liidu keskmisest otsetoetuste tasemest ja rohkem kui neli korda väiksemaks kõrgemate otsetoetuste tasemega liikmesriikidest. Säärane ebavõrdne kohtlemine paneb Eesti põllumajandustootjad ja kohaliku põllumajanduse väga raskesse olukorda, kuna põllumehel tuleb nii sise- kui ka maailmaturul konkureerida kõrgemate otsetoetustega liikmesriikide põllumeestega.

Komisjoni hinnangutest tulenevalt oleks just maaelu arengutoetuste ümberjagamine märksa ulatuslikum kui otsetoetuste puhul. Eesti maaelu arengutoetused väheneksid 25 kuni 40 protsenti. Võrreldes 2007.-2013. aasta keskmisega, mis oli 103,3 miljon eurot, väheneks see summa 18,6 kuni 35,9 miljon eurot aastas.

Lihtsad arvutused näitavad, et Eesti otsetoetuste tagasihoidlik kasv järgmise perioodi lõpuks tuleks suurel määral maaelu arengukava toetuste ehk arengutoetuste vähenemise arvelt. Võttes arvesse Eesti põllumajandussektori alakapitaliseeritust, vähest innovatiivsust ja maapiirkondades kasutatavate taristute puudulikkust on Eesti seisukohalt tegu väga oluliste arenguvõimaluste pärssimisega.

Samuti on oht, et madalate toetuste tõttu võib hakata importtoodang Eesti toitu kõrvale tõrjuma. Kui otsetoetused jäävad väljapakutud tasemele, siis on selge, et Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime väheneb, mis omakorda tähendab Eesti põllumajandustootmise vähenemist. Kodumaise värske ja kvaliteetse toodangu vähenedes hakkaksime paratamatult üha rohkem tarbima importtoodangut, mis võib viia järk-järgulise kodumaise põllumajanduse närbumiseni.

Meil on täielik moraalne õigus eeldada Euroopa Liidult võrdset kohtlemist kõikides valdkondades, sealhulgas ka põllumajanduspoliitika otsetoetuste võrdsustamise küsimuses. Ebavõrdsete konkurentsitingimuste soosimine on selges vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega - võrdse kohtlemise ja võrdsete konkurentsitingimustega.

On selge, et Euroopa Liidu eelarveläbirääkimised saavad olema pikad ja pingelised, kuna vaieldakse väga suurte summade kasutamise üle ja seda mitte ainult põllumajandusvaldkonnas. Eesti huvi on tagada kõikidele liikmesriikide võrdsed konkurentsitingimused. Õiglaste põllumajandustoetustega suudame tagada senisest märksa paremini Eesti põllumajanduse ekspordivõime ning meie maapiirkondade jätkusuutliku arengu. Selleks tuleb Eestil ja teistel Balti riikidel teha tihedatelt koostööd, et selgitada teistele liikmesriikidele enda positsiooni ja seisukohti, saavutamaks õiglase ja meid rahuldava otsetoetuste määra tõusu. Lõplikku selgust toetuste määra kasvu kohta on oodata käesoleva talve jooksul.

Võrumaale tuleb hea aasta

2012-01-03

Astudes üle 2011. aasta künnise aastasse 2012 tuleb meie kõigi seas panna tähele suurt rõõmu ja koostööd, mis on meid toonud tänasesse päeva. Eelmine aasta oli meie jaoks kahtlemata pigem positiivne - tööpuudus on vähenenud, rahvastiku kahanemine on pidurdunud, omavalitsused koostöös riigiga teinud algust koolivõrgu korrastamisega.

Meie igapäevane tegutsemine on kantud heast koostöövaimust, mille toel oleme saanud üle ka väga keerukatest oukordadest. Möödunud aastast tooksin esile mitmeid positiivseid tahke nii ettevõtluse ning majanduse elavnemisest kui ka meie noorte ja vanemate inimeste tublist tegutsemisest.

Kohapeal on olnud kindlasti positiivseim tööpuuduse kahanemine, kriisiaastate tipuga võrreldes on see kahanenud pea kaks korda. Kui meie inimestel on tööd, siis läheb hästi ka meie peredel, lastel ja noortel. See annab jõudu ja lootust edasiminekuks.

Lisaks on möödunud aastale tagasi vaadates, tegelikult pigem isegi uuele edasi vaadates, kõige magusama perspektiiviga käima läinud rahvusvaheline koostöö, mis kätketud Luhamaa piirijaama avamisse ja uutesse võimalustesse, mis seal tekivad.

Olen kindel, et Misso vald saab juba sel aastal suure arengutõuke ning see hea edenemine jätkub järgnevatel aastatel. Tegelikkuses on see protsess juba selgelt ja nähtavalt käima läinud.

Väga suuri arenguid saavutas Võrumaa ka omavalitsuste omavahelises koostöös ning mitmete projektide lõikes ka riigiasutuste ja ministeeriumitega. Kiire internet ja ettevõtlusprojektide toetamine annab päris palju lootust edasiliikumiseks. Meie suurim murelaps on olnud traditsiooniliselt meie maakonna teedevõrk - loodetavasti toob alanud aasta selles vallas häid uudiseid.

Kuna olen hästi kursis Rõuge vallas asuva Nursipalu laskevälja temaatikaga, siis pean rõõmustama ka eelmisel aastal saavutatu üle - aastakümneid kestnud patiseis ja kõhklused on ületatud ning kaitseministeerium ja Rõuge vald liiguvad selgelt ühtse nägemuse suunas, et kohalike elanike ja ühiskonna riigikaitselised huvid saaksid heas tasakaalus realiseeritud ning kaitstud. Tänan selle eest eraldi nii Rõuge valla inimesi kui kõiki teisi selle protsessi osapooli. Usun, et sellest koostööst saavad ka Rõuge valla inimesed peagi päris konkreetset kasu.

Võrumaa tulevik on olla kauni loodusega arukate ja ettevõtlike inimeste elu- ja tegutsemispaik, mis pakub häid võimalusi ennast teostada ning on avatud kõigile, kes seda hinnata suudavad. Selle nägemuse teostumiseks tuleb investeerida nii inimestesse kui nende elukeskkonda, et kõigil soovijatel oleks hea haridus ja elupaik. Meil on olemas inimesed ja loodus, kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta täna ja homme.

Võrumaa on Eesti ilusaim maakond, maakonna lõunapoolse osa moodustab Haanja kõrgustik, mis on kõrgeim nii Eestis kui ka Baltimaades. Rõuges asub Suurjärv, mis on Eesti järvedest kõige sügavam. Meil on Suur Munamägi, Piusa koopad, Vällamägi ja Kütiorg. Isegi Eesti kõige suurem puu on meil - Tamme-Lauri tamm Urvastes on kõige jämedam puu Eestis.

Meil on oma keel, oma kultuur. Kultuurisündmustelt oli rikas nii eelmine, kui saab olema ka alanud aasta. Juulikuise Võru rahvusvahelise folkloorifestivali ajal muutub Võru linn eri kultuuride, rahvatantsu ja rahvamuusika pealinnaks. See on üks suuremaid omataoliste pidude seas kogu Eestis.

Meie maakonnas on sündinud pillimeister August Teppo ning luuletaja ja kirjanikud Bernhard Kangro ja Artur Adson, elanud Friedrich Reinhold Kreutzwald. Meie maakonnast on pärit Erki Nool, Raul Olle, Andrus Värnik. Alles autasustasime oma maakonna mulluseid parimaid sportlasi - usun, et sellesse maailmanimede loetellu tuleb täiendust.

Usun, et meid ootab ees positiivne ja head arengut toov aasta. Majandusliku surutise aastad on toonud selguse ka meie maakonna jaoks. Inimesed saavad väga täpselt aru, mis olukord on ja see on hea eeldus edasiliikumiseks. Samuti mõistab terve Võrumaa, et selleks, et oma asja ajada, tuleb kokku hoida, koostööd teha, otsida partnereid ja liitlasi kõikjalt, kust võimalik.

Mul on hea meel koos teiega uude aastasse astuda. Usun, et uus aasta toob meile palju põnevaid väljakutseid ja mul on hea meel, et me saame kõik koos ühiselt nendele väljakutsetele vastu astuda. Loodan, et te kõik leiate kiirete asjatoimetuste kõrvalt ka aega enda akusid laadida ning veeta meeldivalt aega oma lähedaste ja pere seltsis.

Palju jõudu meile kõigile ja head uut aastat!

Tasakaalupunkt soovide ja reaalsuse vahel

2012-01-03

Riigikogu võttis järgmise aasta riigieelarve vastu vastandlikul ajal, sest kui ühelt poolt on meie majanduses läinud tänavu asjad üldjoontes ülesmäge, siis tulevikku nähakse Euroopas ja maailmas üldiselt tumedates värvides.

Loodame alati paremat, kuid valmis tuleb olla ka tagasilöökideks. Kulutusi planeerides ei tohi riik olla liiga pessimistlik, kuid viimase aja edust ei või lasta end ka pimestada nii, nagu juhtus 2009. aasta eelarvega. Kõige tähtsam on leida tasakaal ilusate soovide ning rahakotis valitseva reaalsuse vahel. Minu meelest on see saavutatud.

Kõige hullem on lubaduste murdmine ehk see, kui eelarveaasta kestel tuleb varasemate valearvestuste tõttu hakata suuri kärpeid tegema. Planeerimatud kärped põhjustavad inimestele rohkem raskusi kui planeeritud koondamine.

Usutavasti ei tule Riigikogul järgmisel aastal eelarvet vähendama hakata. Omalt poolt oleme teinud kõik võimaliku ehk hoidunud kaheldavatest kulutustest ning prognoosinud tulusid konservatiivselt. Samas tuleb teadvustada, et üle-euroopaliste rahanduslike vapustuste ees oleme me suhteliselt kaitsetud. Aga tonte ei maksa ka seinale maalida ja lähtuda tuleb sellest, mis meil on.

Mis meil siis on? Rõõmu teeb see, et järgmise aasta riigieelarves on erinevate ridade peal kokku 1,2 miljardit eurot, mis kulutatakse investeeringuteks. See on väga suur summa, mis aitab meil luua või säilitada töökohti. Hinnanguliselt võimaldab nii suure summa investeerimine luua umbes 20 000 töökohta.

Riigi investeeringud aitavad inimestel saada tööd kodukohas või selle lähedal ning ehk leiavad vähemalt osadki välismaale tööle siirdunud Eestimaa mehed ja naised taas tee kodumaale.

Paraneb kohalike teede olukord.

Eelarveläbirääkimistel oli minu kui KOV ja regionaalpoliitika toetusrühma esimehe suurim võit omavalitsustele kütuseaktsiisist laekuva rahasumma suurendamine. Teehoiuks eraldatav summa suureneb järgmisel aastal 40 protsenti. Loodame, et tänavune talv on eelmise kahega võrreldes lumevaesem, kuigi on ju teada, et ega talv taeva jää. Siis jätkub valdadel ja linnadel järgmisel aastal rohkem vahendeid sõiduteede tegelikuks remondiks, mitte üksnes lume lükkamiseks.

Väga oluliseks pean järgmisel aastal ees seisvat pensionitõusu ja riigipoolsete sissemaksete taastamist teise pensionisambasse. Kuigi pensionitõus pole suur, on see siiski edasiminek, mitte paigalseis ega - hoidku selle eest - kärpimine. Kõigile on teada meie tänavune kõrge inflatsioonitase, mis on ka pensionäride ostujõudu vähendanud. Sestap on tuleval aastal kasvavad pensionid kümnetele tuhandetele pensionäridele väikeseks leevenduseks.

Mitmetahuline perepoliitika on IRLi jaoks väga oluline

Selle kõrval vajab eraldi äramärkimist IRLi initsiatiivil kehtestatav emapension, mis toob järk-järgult pensionilisa kõigile emadele, kellest paljudest on tänaseks saanud juba vanaemad. Emapensioniga väärtustame emadust, mis ei lõpe lapse saamisega poolteiseaastaseks või ka täisealiseks.

Traditsioonilistel alustel püsiv ning turvalist seljatagust tundev perekond on Eestimaa vankumatu vundament, mille tugevdamiseks kulutatud raha pole asjatult raisatud.

Tugevat perekonda väärtustava poliitika üheks osiseks oli ka tänavu kevadel seadustatud kodualuse maamaksu kaotus, mis hakkab kehtima 2013. aastast.

Hoopis ebapopulaarsem otsus oli kaitsekulude suurendamine järgmise aasta eelarves. Väga kerge on öelda, et miks kulutada lisaraha kaitseväele, kui tuhat muud, tavakodanikule palju hoomatavamat asja tahaks tegemist?! Pealegi on järgmisel aastal Euroopas vaid kolm riiki, kes söandavad kaitsekulusid suurendada. Need on Eesti kõrval Soome ja Rootsi. Mujal Euroopas tõmmatakse sellelt valdkonnalt summasid kokku või säilitatakse praegune tase.

Oma füüsilise kaitse arendamine ei ole raha raiskamine, vaid riigi toimimise loomulik osa. Otsusega kaitsekulutusi tõsta näitab Eesti üles valmisolekut enda eest seista, samuti tõestab riigi poliitilist küpsust ehk oskust näha maailma avaramalt.

Teisalt tuleb tähelepanu pöörata ka asjaolule, et kaitse-eelarve lisavahendid kuluvad paljuski Tallinna kasarmute uuendamisele. Pole normaalne, kui sõdurpoisid peavad seal elama viletsamates tingimustes kui kurjategijad meie moodsates vanglates.

Võrdsed võimalused kõrghariduse omandamiseks

Tulevikku vaadates on äärmiselt oluline seadustada tasuta kõrgharidus, mis sillutaks tee ülikooli ka nendele, keda praegu kammitsevad rahalised raskused. Eeskätt kuuluvad riskirühma suurtest peredest ja maalt pärit lapsed, kelle vanematele võib laste koolitamine üle jõu käia.

Eesti rahvas pole nii suur, et võiksime endale lubada andekate noorte hariduseta jätmist üksnes sel põhjusel, et nad sündisid vaesematesse oludesse. Tasuta kõrghariduse seadustamisel on hulk vastaseid, kes nimetavad seda halvustades sotsiaalabiks. Väidetakse ka, et nõnda võõrutatakse noored vastutusest, sest riik maksab kõik kinni.

Ma ei ole sellega nõus. Tegemist pole mitte abi, vaid võrdsete võimaluste tagamisega kõigile noortele, kes soovivad ja suudavad õppida kõrgkoolis. Noorte vastutusvõimet peaks kõrgharidusreform aga hoopis arendama, sest ega tasuta haridust anta niisama. Selleks tuleb ülikoolis korralikult õppida, ja kes seda ei suuda, langeb välja.

Lõppevale aastale tagasi vaadates võime üldjoontes rahule jääda, sest kuigi Euroopa rahanduses on olukord kriitiline, suutsime meie oma eluga normaalselt toime tulla. Loodame, et saame sama öelda aasta pärast.

Muutuste tuuled Eesti kõrghariduses

2011-12-23

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning hetkel käib pinev töö esitatud muudatusettepanekute üle riigikogu kultuurikomisjonis.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi - sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: täna pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane.

Täna veedab üliõpilane ülikooli seinade vahel keskmiselt seitse aastat - 70 000 üliõpilasest on vaid 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis on ebaefektiivne ning samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks õpingute lõpetamine nominaal-ajaga.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Tänase Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, läbi mille on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.

Probleem praeguse rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üks eesmärk on õppekvaliteeti tõsta, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.

Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saavad ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdsesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.

Reformi tulemus suurendab riigipoolset rahastust ülikoolidele.

Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi.

Tuleviku-Eesti on maakonna-Eesti

2011-12-22

Ma pole veel kohanud inimest, kes ütleks, et on Eesti praeguse halduskorraldusega rahul ning olukord korrastamist ei vaja. Pigem vastupidi - regionaalhaldus ja sellega seotud küsimused on viimasel ajal jälle teravalt tulipunkti tõusnud ning diskussioon sel teemal tuure kogumas. Seega pinnas on viljakas ning usun, et üsna pea on aeg küps sisulisteks muutusteks. Küll aga kehtib nii oluliste muutuste juures ütlus, et mõistlikke otsuseid tehakse siis, kui enam midagi muud üle ei jää. Ju siis praegu on veel jäänud.

Mis see sõna „regionaalhaldus" siis tähendab? Inimestega rääkides tuuakse ühe probleemina sageli välja, et Eesti halduses on hetkel täielik segadus. Et näiteks Järvamaa kuulub paljude riigiasutuste töökorralduses ühte regiooni Pärnuga, teisel puhul jälle Jõhviga, mingitel asutustel moodustab ta ühe piirkonna Tallinnaga ja vahel ka Tartu või Viljandiga. Öeldakse, et inimestel on raske riigiasutustega suhelda, kui need piirkonnad on nii erinevalt jagatud.

No kuulge! Kas see on ikka tegelikult ka probleem? Kui tihti on näiteks neil Järvamaa elanikel reaalselt olnud vaja korraga olla asju ajamas riigiasutuses Pärnus ja Jõhvis? Ma väidan, et see tõenäosus on pea olematu. Ma olen väga kriitiline sellise lähenemise suhtes, et jagada Eesti rangelt kolmeks, neljaks või viieks regiooniks. Sellest võidaks need kolm, neli või viis keskust, aga kaotaks kõik ülejäänud maakonnad.

Selline range ja terves riigis ühtne jagamine tähendaks paremate riigitöökohtade koondumist neisse linnadesse ja ülejäänud jääks paratamatult tagamaaks. Riigihaldus peakski olema hajutatud. Tõsi - sellise hajutatuse puhul tuleb tagada inimestele teenuste kättesaadavus. Lihtsamalt öeldes - peab toimima ühistransport, see peab klappima asutuste lahtiolekuaegadega jne. Kuigi veel parem oleks, kui riik suudaks oma töö korraldada nii, et inimene sinna kaugemal olevasse keskusesse riigiga suhtlemise pärast üldse ei peaks kohale minema.

Mida me tahame?

Ma olen kasutanud paralleeli, et riigihaldus peab töötama nagu jalgpallikohtunik. Kohtuniku headust hinnatakse üldiselt selle järgi, mida vähem teda väljakul mängu ajal näha on. Ja kindlasti peab kohtunikul olema vahend mängu ohjamiseks - vile. Kuid veel parem on, kui ta seda üldse kasutama ei peaks.

Rääkides regionaalpoliitikast ja riigihaldusest ning sellega seonduvatest muudatustest, siis esmalt peame küsima - mis on eesmärk? Rein Taagepera küsib alati ilusasti: „Mida me tahame ja mida me ei taha?" Ma vastan ise - eks me tahame seda, et elu igal pool oleks võimalik. Igal pool Eestis, kus ma tahan elada, siis seal peaks see ka võimalik olema. Tundub ju lihtne? Kuid iga inimese jaoks tähendab see natuke erinevat asja. Harjumused on erinevad - mõnele on vaja ööklubi, mõnele rahu ja vaikust..

Aga üldiselt, kui me inimeste baasvajadusi kaardistame, siis me eeldame, et tema kõrval on veel inimesi. Muidugi on inimesi, kes tahaksidki üksinda kuskil soosaarel elada, naturaalmajanduses hakkama saada ega soovi ühtegi inimest näha, aga tavalise inimese puhul eeldame pigem seda, et tal on vaja teisi inimesi ja teenuseid. Ma ei pea nende teenuste all silmas mitte eelkõige avaliku sektori teenuseid vaid seda, et inimesed tahavad käia poes, kinos ja juuksuris. Ja poes peab olema müüja ja et müüja palka saaks, siis peaks seal ümbruskonnas justkui veel inimesi olema, kes seal poes käiksid. Nii jõuamegi taaskord välja selleni, et kui me tahame, et elu igal pool võimalik oleks, siis peab seal olema rohkem kui üks inimene. Piisaval hulgal inimesi loob eeldused selliseks elukvaliteediks, mida inimesed ootavad ja loodavad.

Kahte liiki omavalitsused

Laias laastus võib omavalitsused täna jagada kaheks. Ühed on sellised, kus avaliku sektori teenuseid napib ja nende osutamisega on probleeme. Ei ole piisavalt lasteaiakohti, kooli jõudmine võtab tund aega ja nii edasi. Saaremaa inimesel on tegelikkuses ilmselt üsna raske ette kujutada seda kannatuste rada, mida näiteks Tabasalu lastel tuleb iga päev läbida, et jõuda Tallinna kesklinnas asuvasse kooli.

Ja siis on teine ring omavalitsusi, kus riik on aidanud püsti panna uhke koolimaja, ehitanud staadioni, kiigeplatsi ja vallamaja. Vallamaju on palju ja inimesi vähe - kohati on vallamaja iga kümne-viieteist kilomeetri tagant. Ametnikud teavad kõiki inimesi nimepidi, teavad nende muresid ja rõõme. Enne kooliaasta algust helistab vallavanem isiklikult kõik esimesse klassi minevate laste vanemad läbi ja kutsub neid ikka oma valla kooli.

Selline elu on täna võimalik ainult tänu riigi regionaalpoliitilisele lähenemisele, mis võimaldab selliseid teenuseid praegu pakkuda. Seda võimaldab tegelikult riigi üldise maksutulu ümberjagamine. Piltlikult öeldes - Viimsi inimeste rahaga peetakse üleval Misso ilusat koolimaja.

Ma kuulan siit-sealt imestusega, kui räägitakse silmade särades kohalikest maksudest - kuidas see lahendaks paljud kohalikud mured. Vabandage mind, aga ma ei kujuta küll tegelikult ette, mis maksu sa seal Peipsi ääres nüüd veel eraldi kohalikelt koguma hakkad. Või isegi kui hakkad, kes sellest võidavad? Kui kohalike tulude osakaal kasvaks ja ümberjaotamine väheneks, siis sellest võidaksid rikkamad ja kaotaksid vaesemad vallad. Ja ma arvan, et see ei ole regionaalarengule mitte soodus.

Tuleme nüüd tagasi selle juurde, et meil on kahte tüüpi omavalitused. Ühed on siis need suurte linnade ümbruses olevad vallad ja teised on need väikevallad. Kuhu siis inimesed lähevad? Kas inimesed lähevad eelkõige sinna, kus on üles vuntsitud koolimajad, kõik on olemas, iga laps on arvel, iga laps oodatud? Õde ja vend saavad koos kooli minna kodu lähedal, koolibuss võtab maja eest hommikul peale ja toob õhtul koju tagasi. Ei lähe! Inimesed lähevad hoopis sinna, kus on probleemid, mida ma eelpool kirjeldasin - ummikud, kehvas korras lasteaiad, suurem kuritegevus ja saastatum keskkond. Ja nendes teistes elanikkond väheneb.

Mis paneb liikuma?

Kui öeldakse, et riik ei võta piisavalt ette ja ei aita ääremaid, siis mis see vastus on? Mis on olnud meie avaliku sektori vastus seni? Nagu ma ütlesin, ehitada veel ja vuntsida maju. Valada betooni. Teha veel rohkem koole korda, teha veel lasteaedu, teha külakeskus korda.

Probleem on aga selles, et kõik see toimub ühe omavalitsuse põhiselt. On ka maakondlikke mehhanisme, aga maakondlikkus tähendab täna kahjuks sageli seda, et igaüks peab midagi saama, kui tema järjekord kätte jõuab. Seekord teie saite oma rahvamaja, teie saite kooli, meie saame oma lasteaia... Kõik peavad niimoodi ringis saama. Aga kas probleem on ikka kehvas olukorras koolimajades? Kas vastus saab olla selles, et teeme veel koolimaju paremaks ja paneme mõnesse kohta veel ka purskkaevu. Kas see aitab?

Täna on meil Harku vald elanike arvult suurem kui Haapsalu linn. Viimsi vald on elanike arvult suurem kui Rakvere. Ja ma üldse ei räägi väikestest maakonnakeskustest nagu Põlva või Kärdla. Mis seal maakonnakeskustes siis valesti on? Äkki on regionaalhaiglate võrk hõre? Kuigi need on seal justkui olemas. Suurhallid on mõnest keskusest puudu? Kontsertsaalid?

Mõelda tuleb teistpidi. Miks siis inimesed lähevad sinna, kus seda kõike ei ole? Mida seal teises kohas püütakse veel ja veel parendada? Võtmekohaks on ikka majandus ja töökohad. Inimesed liiguvad sinna, kus on töökohad. Aga need töökohad ei teki iseenesest, selle eelduseks on otsused. Valikuid, ilmselt ka rahade tark suunamine ja läbimõeldud investeeringud. Ja kui me vaatame tänaseid omavalitsusi, siis kurb reaalsus on see, et sellise suuruse ja taseme juures neid küsimusi lahendada ei ole võimalik. Tänased omavalitsused on lihtsalt liiga väikesed, et tõsiselt kaasa rääkida piirkonna majanduse arendamises, rääkimata selle suunamisest. Lisaks tähendab väiksus tihti ka ebakompetentsust ja killustatust.

Mis siis aitaks? Lahenduseks saab olla ikkagi tugevate regionaalsete keskuste taastamine, olemasolevate tugevdamine. Ja ma ei mõtle siin neid kolme, nelja või viite Eest suuremat keskust, vaid ma pean silmas maakonnakeskusi. Nendesse peaks koonduma ka kogu maakonna administratiivne suutlikus. Loomulikult võib neist delegeerida kohalikku otsustamist nõudvaid asju allapoole, praeguste valdade või külade tasemele, kuid strateegilised otsused tehakse kõrgemal tasemel. Strateegilised otsused tuleb teha vähemalt tänase maakonna suuruses mõõtkavas. Erandiks saavad olla ainult mõned meie kõige suuremad linnad. Me peame aru saama, et Misso võimalus ellu jääda on see, kui Võru jääb ellu, mitte vastupidi.

Kui omavalitsus oleks maakondlik, siis saaks arendada regiooni ja majanduskeskkonda tervikuna, rääkida läbimõeldud ettevõtluspoliitikast, tööstusest, kutsekoolidest, kolledžitest, teedest, ühistranspordist. Nii jõuaksime lahendusteni, mis võiksid tuua töökohti, mille tõttu inimesed tegelikult liiguvad. Ja kui me tänaseid maakondi ei suuda ühendada tugeva keskusega regioonideks, liiguvad otsused ja ressursid sammu võrra kõrgemale ja kaugemale. Heal juhul Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse, aga võib-olla ka ainult Tallinnasse. Otsustajaks jääb riik ja kohalik hääl jääb palju nõrgemaks. See on objektiivne paratamatus, et ilma kiire ja jõulise sekkumiseta see nii läheb.

Ma toetan maakondade-Eestit ja olen sellesisulise seaduseelnõu ka kaks aastat tagasi esitanud. Sel juhul muutuks ka omavalitsuste-vaheline koostöö reaalseks. „Mängijaid" oleks piisavalt vähe, et mõistliku aja jooksul mõistlikke kokkuleppeid teha. Aga sellised vähem-ambitsioonikad plaanid pikendavad agooniat ning kõik edasilükatud otsused saavad olema järjest valusamad.

Regionaalministri ettekanne Metsaülikoolis 2011. suvel

Elamislubade juhtumi taustal poliitikud ja IRL

2011-12-09

Tegelikult oleks vaja lausa erilehte, sest teema on väga mahukas. Välismaalasel peab olema Eestis viibimiseks legaalne alus, olgu selleks viisa, tähtajaline elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba.

Pikaajalise elaniku elamisloaga on siin kõik aastakümneid elanud välismaalased. Tähtajaline elamisluba on välismaalasele kuni viieks aastaks antav luba Eestisse elama asumiseks: abikaasa juurde, lähedase sugulase juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral, välislepingu alusel või kaaluka avaliku huvi korral. Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud aastase sisserände piirarvuga, mis ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Sisserände piirarvu raames võib siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires. Samas on hulk selliseid isikuid, keda piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata. Nendeks on näiteks: eestlane, Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase abikaasa, kellele antakse elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde, välismaalane, kellele antakse elamisluba õppimiseks. Seaduses on rida asjaolusid, miks riik võib elamisloa andmisest keelduda ja samuti tühistada.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on osalus äriühingus või kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja on registreeritud Eesti äriregistris, ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on piisavad rahalised vahendid ettevõtluseks Eestis, sealhulgas vähemalt 63 900 eurot tema kontrolli all olevat kapitali, mis on investeeritud äritegevusse Eestis, ja äriplaani kirjeldus, millest nähtub äritegevuse iseloom, ulatus ning vajamineva personali suurus, kvalifikatsioon ja oskused.

Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks nõutava Eestisse investeeritud kapitali suurus on vähemalt 15 950 eurot. Sellist liiki elamisluba pole Eesti eripära, näiteid leiab nii Euroopa Liidust kui mujalt maailmas. Ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane, esitatud äriplaan, äripartnerid või esitatud rahalised allikad ei ole usaldusväärsed, välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga või välismaalane ei ole täitnud eespool nimetatud või muust seadusest tulenevat välismaalase Eestis ajutise viibimise, elamise või töötamisega seonduvat kohustust.

Siseministeerium julgeolekuargumentide esindajana on majandusministeeriumiga, aga ka välis- ning hariduse- ja teadusministeeriumiga, kõrgkoolidega pidevas debatis liberaalsuse, ettevõtluse, hariduse, teaduse, rahvusvahelise konkurentsivõime ja rahvaste üksteisemõistmise asjus. Persoonid pole tähtsad.

Poliitikutest

Kõigepealt Ken-Marti Vaheri ja Juhan Partsi kui ministrite rollist praeguses elamisloa taotluste loos. Kuna sisserände piirarv ei ole viimastel aastatel täitunud, siis ei olnud 2011. aasta alguses põhjust kehtestada suuremat piirarvu kui 0,075% Eesti alalisest elanikkonnast. Nii kehtestas vabariigi valitsus 13. jaanuaril 2011, veel minu ametisoleku ajal, selle aasta piirarvuks 1008. Mais selgus, et sisserände piirarv täitub ebatavaliselt kiiresti, sest enneolematult palju elamisloa taotlusi on esitatud töötamiseks äriühingu juhtorgani liikmena - juuli alguseks oli sel alusel juba antud 580 elamisluba, mis moodustas üle poole kogu kehtestatud piirarvust. Sellest tulenevalt tekkis oht, et kiire piirarvu täitumise tõttu juhtorgani liikmetega ei oleks jäänud võimalust taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Ja nüüd tuleb oluline koht! Juba 4. juulil kehtestas siseminister määrusega, et rohkem elamislube töötamiseks juhtorgani liikmena 2011. aastal ei anta. Ühtlasi alustas politsei- ja piirivalveamet kontrolli, et välja selgitada selle põhjused. Ilmnes, et paljud äriühingud olid tõenäoliselt asutatud üksnes selleks, et taotleda elamisluba juhtorgani liikmena. Seni on avastatud üksnes äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks antud elamislubade väärkasutusi ja 65 juhul on alustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, neist 15 on kehtetuks tunnistatud.

Äriühingu juhtorganite liikmetele antud elamislubade suure arvu tõttu täitus sisserände piirarv juba 31. augustil 2011.

Siseministeerium (SiM) pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ning kaubandus-tööstuskoja (KTK) poole, et küsida nende seisukohta sisserände piirarvu suurendamise vajaduse kohta. Nii nagu KTK, toetas minister Parts sisserände piirarvu suurendamist Eesti majanduse arengu eesmärgil kuni 0,1% Eestis alalisest elanikkonnast. Seega esitas siseminister vabariigi valitsusele ettepaneku sisserände piirarvu suurendamiseks 336 võrra. Vabariigi valitsus kehtestaski 29. septembril 2011 sisserände piirarvuks 1344, mis on maksimaalne lubatud suurus.

Selleks, et lisandunud piirarvu arvelt saaksid elamislube eelkõige oskustöölised, keda Eesti tööandjad vajavad, algatas siseminister määruse eelnõu sisserände piirarvu jagamiseks elamisloa andmise aluste järgi, tehes prognoosi 2011. aasta lõpuni. Eelnõu kohaselt nähti ette 292 elamisluba töötamiseks, 25 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Eelnõu menetluse käigus tegi MKM ettepaneku suurendada ettevõtluseks antavate elamislubade arvu 60 võrra. Ministeerium põhjendas oma ettepanekut ettevõtlusinvesteeringute olulisusega Eesti majandusele ja piirarvu vähese täitumisega teistel alustel.MKM on seisukohal, et sisserände piirarvu alajaotus ei lahenda tegelikku probleemi, sellega võime takistada oluliste investeeringute Eestisse tulekut. Pigem tuleks SiM-il tegeleda kontrolli ja järelevalve tõhustamisega. Ülaltoodud põhjustel kehtestas siseminister 15. oktoobril 2011 sisserände piirarvu jagunemise vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekule - lisandus 232 elamisluba töötamiseks, 85 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Kui siseminister ei oleks kehtestanud sisserände piirarvu jagunemist elamisloa andmise aluste järgi, siis oleks sisserände piirarv täitunud lihtsalt elamisloa taotluste laekumise järjekorras. Arvestades, et ka elamisloa andmise tingimusi piisava legaalse sissetuleku alusel on kerge täita, siis oleks piirarvu jagamata jätmise korral ilmnenud tõenäoliselt suur hulk fiktiivseid taotlusi sellel alusel.

Minister Partsi arvates pole ettevõtjate mured ja selgus välistööjõu riiki toomisel jätkuvalt lahenenud, seetõttu on peetud erinevaid ümarlaudu. Üks selliseid toimus 14. novembril MKMis. Ümarlaua eesmärk oli töötada välja ettepanekud SiM-ile, kuidas mõistlikumalt lahendada arvatav sisserände piirarvu kuritarvitamise probleem ning parandada tippspetsialistide riiki toomise võimalusi. Sel koosolekul viibisid ka nii Indrek Raudne kui Nikolai Stelmach, aga protokolli lugenuna ma selles probleemi küll ei näe. Kuritarvitamiste vältimiseks tehti peamiselt kaks ettepanekut: kehtestada palgakriteeriumi nõue ka elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena korral sarnaselt teiste töötamise liikidega ja kehtestada seaduses MKMile kohustus korraldada elamisloa ettevõtluseks taotlemise korral äriplaanide hindamine Eesti majandusele olulisuse seisukohast.

Siseministeeriumis planeeritavate seadusemuudatustega on plaanis vähendada järgmistel aastatel elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult. Seega tuleb seadusemuudatusega tagada, et Eestisse saabuksid üksnes need välismaalased, kelle riiki tulek on avalikes huvides ehk aitab kaasa majanduse arengule. Ettevõtjatele ja Eestisse tööle tulijatele ei anna Eesti elamislube mitte sellepärast, et nad saaksid Eestis elada, vaid sellepärast, et nende siin elamine on ühiskonnale kasulik.

Pikk jutt, aga ministrite suhtes on kokkuvõte lihtne: alati võib olla kriitiline ühe või teise väljaütlemise või teo suhtes seoses selle looga, aga mõlemad ministrid on teinud oma tavapärast tööd ja nad võiks rahule jätta.

Riigikogu liige Siim Kabrits on ettevõtlik inimene, kelle ühele ettevõtetest kuulub kolmandik ettevõttest, mis omab kahte korterit vanalinnas Kooli tänaval. Teised korteri kaasomanikud läbi oma ettevõtete on Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach. Investeering tehti maja korda tegemiseks ja edasi müümiseks, see pole aga tänaseks realiseerunud. Sellega Kabritsa roll piirdub. Avalikkusele tundmatust mulgist on saanud suurele osale eestimaalastele tuttav nägu. Loodetavasti on Kabritsale see tulevikus abiks. Ka tema võiks rahule jätta.

Nüüd Indrek Raudsest ja Nikolai Stelmachist. Nendega on palju keerulisem. Siin on niipalju erinevaid infokilde ja neid lisandub ilmselt veelgi. Viimased päevad pole selge seisukoha võtmist lihtsamaks teinud, kuigi kindlasti on tänaseks hulk inimesi, kel on juba ammu mõõt täis. Mõõt on täis, lähtudes retoorikast ja fiktiivsusest, eetiliste piiride ületamisest. Kas siin on ka midagi kriminaalset, seda saame teada. See aeg tuleks ära oodata. Kui on midagi kriminaalset, siis selleks aruteluks on kohtusüsteem. Mis puudutab nii-öelda parteilist suhtumist, siis selles osas saavad otsuse vastu võtta vaid IRLi liikmed. Omapoolse sammu riigikogust ja Tallinna volikogust tagasiastumise teel on kõnealused juba ette võtnud. Kuidas konkreetne asi laheneb, näitab aeg.

IRList

Vastus küsimusele, kas kõik see on olnud IRLile kuidagi abiks, on ilmselge. Täielik jama enne suurkogu ja erakonna esimehe ja juhtorganite valimisi. Jama oleks ka ilma nende eelseisvate sündmusteta. Olukorras, kus paljudes arengumaades on probleemiks juurdepääs haridusele ja kirjaoskuse puudus, siis IRLi probleemiks on liigne kirjade kirjutamine ja allkirjade kogumine, seda juba pikemat aega.

Ühtegi probleemi ei ole need kirjad lahendanud, küll aga on rõõmuks konkurentidele. Näe, kus lollid ... See kõik ei tähenda seda, et probleeme ei peaks lahendama. Selleks erakonna juhid ju ongi. Fakt on see, et 28. jaanuaril valitakse IRLile uus esimees niikuinii. Minu arvates peaks see inimene seda tööd teha viitsima, hoolima inimestest, olema usutav peaministrikandidaat ja ka IRList väljaspool olevate inimeste jaoks arvamusliider, karismaatiline. Kas sellist inimest üldse leidub? Teeme Eestit nende inimestega, kes meil on. Mis puudutab Lääne-Viru IRLi, siis siin toimivad asjad jätkuvalt. Järgmisel neljapäeval korraldame oma inimestele korralise üldkogu. Arutame ka päevaprobleeme. Riietus kampsunist ülikonnani.

Kas asjatud kaikad kodarates või on keiser tõesti alasti?

2011-12-08

Kas teate Hans Christian Anderseni muinasjuttu keisrist, kes omale uued rõivad sai? Kogu rahvas kummardas ja kiitis keisri uute rätsepate osavat näputööd. Kuni ühel hetkel üks väike poiss ütles välja selle, mida keegi seni polnud julenud: keiser on ju alasti! Umbes sarnane süžee on praegu lahti rullumas ka Eesti Rahva Muuseumi ehitamise ümber.

Ma tunnustan igati ERMi ja teiste riigiasutuste aastatepikkust tööd uue muuseumihoone ehituse ettevalmistamisel. ERMi rajamine on Riigikogu otsus ja sellel on ka praeguse valitsuse igakülgne toetus. Ja kuigi on olnud kahtlejaid uue muuseumihoone asukoha osas, siis mina isiklikult olen seda meelt, et ERM peab eelkõige regionaalpoliitilistel põhjustel tulema just Tartusse.

Paraku seisab ilusate ideede ja kõigile külalistele avatud muuseumimaja valmimise vahel veel kaks suurt takistust: aeg ja raha. Õigemini - nende nappus.

Kultuuri- või turismiobjekt?

ERMi ehitamist ette valmistades on lähtutud lootusest, et suur osa hiigelprojektiks vajalikust rahast tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist. Selles lootuses on ERM läbi ministeeriumide saatnud teele ka projektikirjeldused ja rahastustaotlused Euroopa Komisjoni suunal, kes nii suure projekti puhul peab oma heakskiidu andma.

Aga just sealt on tulnud tagasilöök. Kuna sellises mahus kultuuriobjekti pole võimalik eurorahade eest ehitada, esitleti taotluses muuseumi kui turismiobjekti. Sellist, milles on pinda kokku üle 32 tuhande ruutmeetri. Euroopa Komisjon kõrvutas seda taotlust ka teiste analoogsete projektidega, mis aga tekitas neis kõhklusi.

Küsimused, mis õhus, on igati loogilised. Kui rajatav Euroopa Solidaarsuse Keskus Gdanskis võtab enda alla 18 000 m2, Akropolise muuseum Kreekas 25 000 m2 ning Louvre'i muuseumihoone Lensis mahub 17 000 ruutmeetrile, siis kas tõesti on põhjendatud ja otstarbekas rajada Euroopa mõistes väiksesse Tartu linna turismiobjekt, mis on üks suurimaid omataolisi kogu Euroopas?

Kas prognoositud külastajate arv on realistlik? Kui praeguse kolmveerand eurot maksva piletihinna juures külastab ERMi 6000 inimest aastas, siis pärast uue hoone valmimist tõuseb pileti hind kaheksa korda ning külastajaid oodatakse 142 000. Ning isegi sellise külastajate arvu juures tuleks keskmiselt üks külastaja iga neljakümne näitusealuse ruutmeetri kohta. Seega oleks muuseum suurema osa ajast külastajatest suhteliselt tühi.

Aega jääb väheks

Jah, me võime püüda otsustajatele veel selgitada. Me võime olemasolevat objekti paberil jagada erinevateks projektideks ja nimetada asju teiste nimedega. Eelmisel nädalal läkski teele järjekordne selgitus. Aga nii väga, kui ma ka ei tahaks uskuda, et Euroopa eksperdid leebuvad, mul selliseks optimismiks erilist alust ei ole. Sest kaks korda on taotlus tagasi saadetud ning tehtud viisakalt ettepanekuid muuta projekti sisu ja mahtu.

Siit kasvab välja aga teine probleem, mis muutub iga päevaga järjest tõsisemaks. Nimelt saab selle perioodi Euroopa Liidu teotusrahasid kasutada kuni 2015. aasta lõpuni. Jäänud on neli aastat. Isegi kui taotlus peaks järgmise aasta esimeses pooles heaks kiidetama, ei tähenda see, et jaanipäeval saab kopa maasse lüüa.

Ees seisab veel hangete läbi viimine, mis sellise mastaapse projekti puhul ei ole tehtav paari nädalaga. Viimases ERMi projektis on planeeritud, et alates hanke väljakuulutamisest kuni uste avamiseni kulub pisut rohkem kui neli aastat.

Oma vastuse täiendavate selgituste kohta on Euroopa Komisjon lubanud anda nelja kuu jooksul. Nii et isegi, kui täiendavad selgitused Euroopa Komisjoni rahuldaks ning järgmisel suvel saaks alustada riigihankega, jääb projekti lõpuni ainult kolm ja pool aastat ehk seitse kuud vähem, kui projektis selleks ette nähtud. Nii et mõtlemisainet on küllaga.

Ärme süüdista peeglit

Kuidas selles keerulises olukorras nüüd edasi minna? Üks asi on kindel - ERMi on vaja ning ajaloolistel ja regionaalpoliitilistel põhjustel on Tartu selleks sobiv paik. Aga meil ei maksa süüdistada Euroopa Komisjoni ja öelda, et nemad seal kaugel lihtsalt ei mõista meid ja meie kultuuri olulisust. Pigem tuleb neisse suhtuda kui peeglisse. Ja kui see pilt, mis peeglist vastu vaatab, meile ei meeldi, tuleb tõsiselt mõelda, mida projekti juures ümber teha, mitte peeglit siunata.

Pigem peaksime olema tänulikud neile ekspertidele, kelle eesmärk on meid aidata teha asi, mis on ühest küljest oluline rahvuskultuurile, teisalt aga aitab ka meelitada Tartusse turiste ja tuua särtsu kogu regiooni majandusellu. Ja mis samas ei tundu Euroopa kontekstis ülepaisutatuna ning oleks ka Eesti riigile jõukohane üleval pidada.

Minu arvates peaks tõsisemalt kaaluma komisjoni tähelepanekuid ja soovitusi ning mitte välistama projekti sisulist ümber vaatamist. Just sellele võimalusele ja Euroopa ekspertide senistele vastuargumentidele viitasin ma ka oma kirjas rahandusministrile, mis ka siin leheveergudel kajastamist leidis.

Eestlastele on seni edu ja tunnustust toonud kainus ja kasinus. Sellest on olnud kasu nii meil endil kui on meid kiidetud ja seatud eeskujuks ka mujal Euroopas. Kahjuks on tendentslik, et suurte kultuuriobjektide puhul kipub see paljukiidetud talupojamõistus aga teinekord tahaplaanile jääma. Neid aga, kes reaalsetest probleemidest räägivad, tembeldatakse automaatselt kultuuripõlgureiks.

Väljatoodud probleemid ei ole asjatud kaikad muuseumivankri kodarates, vaid tähelepanu juhtimine sellele, et praegusel kujul ei pruugi see vanker üldse veerema hakatagi. Sellisel juhul on kannatajaks terve Eesti rahvas, sest muuseumi ehitamine lükkub veel kaugemasse tulevikku. Ja sellest oleks väga kahju, sest muuseumi praegused olud ja tingimused on väljakannatamatud ja nii jätkata ei saa.

Lõpetuseks lõik Anderseni muinasjutust: "Laps ütleb, et tal ei ole midagi seljas!""Aga tal ei olegi midagi seljas!" hüüdis viimaks kogu rahvas. Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: "Rongkäik peab edasi minema!" ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.

Riigieelarve vaatab tulevikku ettevaatlikult

2011-12-01

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik.

7. detsembril jõuab riigi 2012. aasta eelarve kolmandale lugemisele. Eelarve on mõõdukalt konservatiivne, selle koostamisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Eelarve kulude kogumaht on 6,6 miljardit eurot.

Märgid näitavad, et olukord maailma majanduses võib karmistuda, seega tuleb kulude kavandamisel olla ettevaatlik. Praegu on jäänud 2012. a eelarvesse võimalus suurendada defitsiiti, et olude halvenedes ei peaks asuma kulusid kärpima.

Eesti saab rohkem, kui annab

Oleme Eestis suutnud hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaima, 5,8% SKT-st. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada ja võime toime tulla ootamatute saatuselöökidega.

See kehtib ka riikide ja omavalitsuste kohta. Sageli nõutakse, et riigi tegevuskulud tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, kuid see oli juba üle jõu elamise aasta ja selliseid kulutamisvõimalusi ei tule Eestis niipea.

Eesti on kriisist tasapisi taastumas. Tänu ettevõtjate tarkusele on ekspordi toel olnud meie majanduskasv Euroopa keskmisest kiirem.

Väga vajalikud olid riigi toetusmeetmed ekspordi suurendamiseks. Siinkohal on oluline tähele panna, et ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine.

See on avatud majanduse magus vili, mõru pill on üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on keeruline toime tulla. Praegu on oluline Euroopa ja maailmamajanduse enam-vähemgi stabiilne seis, et ei kaoks turud, kuhu oma toodangut müüa.

2012. aastal eraldab Eesti Euroopa Liidu üldeelarvesse 167 miljonit eurot, kuid ise saame järgmisel aastal välisraha kasutada 1,3 miljardit! 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti heitgaaside müügist. Nii suur summa avaliku sektori raha elavdab majandust ja annab inimestele tööd.

CO2 müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmisse, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud vähenevad.
Järva maakonnast saavad remondiraha näiteks Väätsa ja Türi-Alliku lasteaed, Türi, Paide ja Koeru päästekomando, Koeru ja Järva-Jaani kool, Järvamaa kutsehariduskeskuse hooned, Järvamaa haigla.

Võrreldes eelmise aastaga suureneb ühistransporditoetus 4,84% ja kohalikele omavalitsustele antav teehoiutoetus 40%. Jätkub Tallinna-Tartu maantee ehitus. Põllumeestele on oluline, et kümnendiku suurenevad põllumajanduse otsetoetused.

Oluliselt suurenevad kulutused kaitseväelastele nüüdisaegse varustuse ja laskemoona hankimiseks, samuti Kaitseliidu tegevusse minev raha.

See, et meie kaitsetahte hoidmine ja kasvatamine peab olema erilise tähelepanu all, sai kinnitust 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil. Nimelt väitis seal üks teenekas värskelt sotsiaaldemokraadiks suundunud riigikogu liige, et Kaitseliit on vaba aja veetmise organisatsioon, ning imestas, miks seda üldse riigieelarvest rahastatakse.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse ja teadustegevuse rahastuse kasvuga, tasuta kõrghariduse eelnõu on menetluses.

Põhjusega on tähelepanu pälvinud õpetajate palk. Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates «Terevisioon», et koolivõrgu reformile peaks eelnema haldusreform.

Tema seisukohaga saab nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Tuleb tunnustada haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo samme, et korrastada koolivõrku ning leida valdkonnas lisaraha õppetöö, sh õpetajate palkade tarbeks.
Oluline on siinjuures tegutsemise läbimõeldus, et ei juhtuks nii nagu Türil, kus oli eesmärk hooneid ökonoomsemalt kasutada, kuid tulemus on vastupidine.

Pensionisaajate hulk suureneb

Rääkimata inimestele lubatud, kuid tegemata jäänud majandusanalüüsist jäi kokku lugemata isegi loodavates koolides vajaminevad ruumid.

Sotsiaalvaldkonna suurim kuluallikas on riiklik pension, millele kulub 1,3 miljardit eurot, kasv on 72 miljonit eurot. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese jagu ning 1. aprillist suurenevad pensionid 4,4%.
Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse, nn teise sambasse.

Kui seni on maapiirkondadesse tööle minevatele õpetajatele makstud lähtetoetust, siis nüüd on seda kavas pakkuda ka noortele arstidele. Eesmärk on, et noored arstid läheksid ka maale tööle.

Häid uudiseid on haigekassast, kus järgmisel aastal taastatakse raviteenuste hinnad, mis annavad haiglatele ja arstidele rohkem raha head teenust pakkuda, suureneb perearstide rahastus, paranevad diabeetikute ravivõimalused ja lisatakse uusi tervishoiuteenuseid.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja ette vaatavalt ettevaatlik. Ilmselt tunnevad suured elanikegrupid, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, sisejulgeolekutöötajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Meie haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida ja julgust teha keerulisi otsuseid. Aeg näitab, kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu.

Tallinna linnaeelarve — „jalad maas“ või „jalad poris“?

2011-12-01

Tallinn tutvustas oma järgmise aasta eelarvet koondnimetusega „Jalad maas". Eelarve sisusse süvenema hakates tekib aga küsimus, kas linnaeelarvet saab ikka nimetada „jalad maas" või ehk oleks ajakohasem öelda „jalad poris"? Kui tugev on see pinnas, millele linnavalitsus toetub?

Kõigil koduomanikel on võimalik Tallinnas taotleda järgmisest aastast maamaksu vabastust. Siinkohal pean vajalikuks meelde tuletada, et Tallinna kritiseeris 2010. aasta majandusaasta aruande pöördumises linnapea vabariigi valitsust, et maamaksuvabastusega jääb pealinn ilma 22,5 miljonist eurost. Ometi aga otsustas linnapea omal initsiatiivil maamaksu kaotada juba 2011. aastal, üks aasta varem kui Eesti riigis tervikuna.

Vastupidiselt linnapea kartustele linnaeelarve Tallinnas maamaksu kaotamise tõttu ei vähene. Vastupidi: linn hoopis prognoosib maamaksu laekumise 2,1 miljoni euro ehk ligi kümne protsendi suurust suurenemist. Peale selle, et nimetatud summa tuleb suures osas äriettevõtete maksimaalsest seadusega ettenähtud maamaksumäärast (maamaksumäär tõsteti 1,5 protsendilt 2,5-le), leidub hulgaliselt koduomanikke, kelle maamaksuvabastusega linnal kiiret pole. Täna ei saa maamaksuvabastust äri- ja sotsiaalmaal asuvad ligi 1500 korterit või kinnistut, 367 hooneühistut ning Raadiku ja Loopealse 1800 munitsipaalkorteri elanikud.

Linn aga ei kiirusta probleemi lahendama. Abilinnapea Taavi Aas on öelnud, et inimene, kes on notari selgitustele vaatamata ostnud korteri ärimaal, on selles ise süüdi ning linn ei saa siinkohal kuidagi aidata. Sama abitus seisus on linn ise OÜ Raadiku Arendusega sõlmitud lepingu tingimuste muutmise osas. Kinnisvarabuumi tipus sõlmitud lepingu kohaselt on iga-aastane rendikulu seitse miljonit eurot. Ühe ruutmeetri rentimise eest makstakse firmale 8,7 eurot, samal ajal kui keskmine Lasnamäe üürikorteri pakkumishind turul on 4,8 eurot. Ja säärane ülemaksmine jätkub tervelt järgmised 20 aastat.

Planeeritav dividenditulu linnaosalusega äriühingutest 2012. aastal on 8,12 miljonit eurot ehk ligi 50 protsenti rohkem kui tänavu. Selliste ettevõtete hulka kuuluvad Tallinna Vesi, Tallinna Soojus, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus ja Tallinna Tööstuspargid. Kas linn kavatseb oma esindajate kaudu äriühingute nõukogudes tuleval aastal survestada ettevõtteid dividende senisest rohkem maksma? Jäägu see hetkel oletuseks.

Linnavalitsus on ka jätkanud oma senist poliitikat linna sihtasutuste ja äriühingute osas. Sihtasutusele Tallinn 2011 on ette nähtud tuleva aasta tegevuskuludeks 700 000 eurot, olgugi et kultuuriaasta on lõppemas. Põhimõtteliselt ei tähenda sihtasutuse Tallinn 2011 jätkuv finantseerimine muud kui preili Sepa ja härra Mutli „soojal kohal" hoidmist.

Lisaks on eelarvesse sisse kirjutatud ka uue sihtasutuse SA Keskkonnakogu tegevuskulud 40 000 eurot. Tegemist on organisatsiooniga, mille ülesanded on peaaegu üksühele maha kirjutatud Tallinna Keskkonnaameti põhikirjast. Rääkimata linnaisade lemmikust SA Tallinna Televisioon, mis järgmisel aastal neelab 2,41 miljon eurot. Mulle on arusaamatu, miks on taas vaja raha raisata arutule dubleerimisele ja näilistele enda poolt välja mõeldud vajadustele, mis ei kanna linlaste huvisid.

Selline poliitika viitab otseselt asjaolule, et linn kas ei suuda või ei taha ebavajalikke kulutusi tegelikkuses kärpida, ükskõik kui hädasti vajavad lisaraha linna teed või lasteaiad.

Lasteaedadest on räägitud küll, aga lastest ei saa üle ega ümber seekordki. Huvihariduse rahastamine väheneb aasta lõikes ligi kümme protsenti ehk 550 000 euro võrra. Tegemist on süveneva trendiga: näiteks võrreldes 2009. aastaga on huvihariduse rahastamine vähenenud tervelt 22 protsenti. Tasub ka meenutada, et linn kaotas eelmisel aastal ka erahuvihariduse rahastamise.

Ligi pool miljon eurot kulub igal aastal linnahalli peale, et kultuuriobjekt päris kokku ei kukuks. Olgugi, et abilinnapea Aas on juba pea kaks ja pool aastat korduvalt lubanud ehitustööde kohest pihtahakkamist, oleks aeg tõele näkku vaadata ja hakata otsima linnahallile uut investorit. IRL-i sellesisulise eelnõu on linnavalitsus kaks korda tagasi lükanud, põhjendades sammu läbirääkimiste kestmisega. Fakt on, et täna ei suuda abilinnapea isegi mitte orienteeruvat kuupäeva öelda, millal võiksid tööd linnahallis alata. Enesepetmise võiks ju ometi lõpetada.

Eesti kodakondsus on privileeg

2011-11-26

Täna tähistab Eesti kodanikupäeva. Just sel päeval 1918. aastal määratles Maanõukogu inimesed, kellele laienevad Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Sisuliselt oli tegu Eesti esimese kodakondsusseadusega, mille põhimõtetele tugineb kodakondsuspoliitika praeguseni.

Kodanikuks olemine kätkeb kaht poolt. Esiteks kodanikuks olemist juriidilises mõistes, mis annab inimesele õigusi, pannes vastukaaluks kohustuse järgida riigi seadusi. Teisalt tähendab kodanikuks olemine inimese aktiivset kaasarääkimist riigi arengus ja panustamist oma elukeskkonna paremaks ja turvalisemaks muutmisesse.

Ükski riik ei ole kohustatud andma välismaalastele oma kodakondsust ja ükski välismaalane pole kohustatud Eesti kodakondsust taotlema. Eesti kodakondsus on privileeg, millega kaasneb riigi ja inimese vaheline eriline usaldussuhe.

Eesti kodakondsuspoliitika eeldab, et inimene teeb teadliku valiku, meil ei nähta ette välismaalastele automaatselt kodakondsuse andmist.

Määratlemata kodakondsus

Inimesed, kes ei ole enda kodakondsust määratlenud, jäävad ilma mitmest õigusest nii Eestis kui Euroopa Liidus. Näiteks võimaldab Eesti kodakondsus reisida viisavabalt, õppida tasuta või madalama õppemaksuga ning töötada Eesti riigiametites või tööloata kõikjal ELis. Samuti annab kodakondsus võimaluse osaleda aktiivselt oma kodumaa ühiskonnaelus.

Eestis kehtiva elamisõiguse või -loa alusel elavate määratlemata kodakondsusega inimeste arv langes tänavu aprillis alla 100 000.

Vahetult pärast taasiseseisvumist moodustasid määratlemata kodakondsusega inimesed Eesti rahvastikust üle 30 protsendi. 20 aasta jooksul on nende hulk pidevalt kahanenud, moodustades nüüd seitse protsenti elanikest.

Riigile on oluline, et siin elavad välismaalased sooviksid siduda oma tuleviku Eestiga ja taotleda kodakondsust. Julgeoleku kindlustamiseks ja elanike sidususe tagamiseks peab määratlemata kodakondsusega inimeste arv olema võimalikult väike.

Kodakondsus seob inimese ja riigi

Oluline roll on määratlemata kodakondsusega lapsevanematel, kellest kaks kolmandikku taotlevad oma siin sündinud lastele Eesti kodakondsust. Kui vanemad näevad oma lapse tulevikku Eestiga seotult, on tähtis, et nad taotleksid oma lapsele Eesti kodakondsust enne lapse 15aastaseks saamist, sest pärast nõuab see lapselt lisatingimuste täitmist. Otsus lapse õigusliku seisundi suhtes - kas taotleda talle Eestis elamiseks Eesti kodakondsust või elamisluba? - tuleb vanematel teha enne lapse aastaseks saamist.

Tõin alguses välja kodanikuks olemise kaks aspekti. Peale juriidilise mõtte on oluline inimese enda kodanikutunne, võimalus ja vastutus kujundada Eesti tulevikku ning osaleda ühiskonnas tähtsate küsimuste otsustamisel. Teisisõnu: ise otsustada enda ja oma lähedaste käekäigu üle.

Nüüdisaegset demokraatlikku ühiskonda kujundavad paljuski vabatahtlikud, kellele läheb ümbritsev korda ja kes on valmis oma aega ja energiat millegi loomiseks või parandamiseks jagama. Aktiivseid inimesi innustab nende enda tahe. Vabatahtlust ei saa luua, selle aluseks on ja jääb inimeste oma algatus ja soov.

Vabatahtlikku innustab vaba tahe

Siseministrina olen uhke, et sisejulgeolekus tegutseb märkimisväärne hulk vabatahtlikke. Eestis on praegu ligikaudu 1500 abipolitseinikku. Priitahtlikke päästjaid on umbes 1100. Nende arvude taga seisavad teotahtelised mehed ja naised.

Riiklikke päästekomandosid on meil 81 ja riigiga päästetöölepingu sõlminud vabatahtlikke komandosid 85. Sel aastal toimus oluline muutus, kus vabatahtlike komandode arv ületas esimest korda riiklike komandode arvu. Kogu päästetöö teenusest moodustavad vabatahtlikud 36 protsenti. Mitmes välisriigis katavad vabatahtlikud päästjad päästealast umbes 75-90 protsenti. Näiteks Soomes, aga ka Šveitsis, mis on rikka riigi võrdkuju.

Eesti inimesele võivad need arvud tunduda mõistetamatud, sest nõukogudeaegsest päästetööde korraldusest tulenevalt oleme harjunud, et päästeteenus on riigi ülesanne. Kuid meilgi on juba kasvanud turvalisusesse panustavate kogukonna liikmete arv, mis lähiaastatel suureneb veel.

Vabatahtlust ei saa tekitada käsu korras. Riik saab luua tingimused, et vabatahtlikel oleks võimalik senisest veel enam turvalise elukeskkonna loomisele kaasa aidata.

Vabatahtlikkuse kaudu luuakse nii sotsiaalset kindlustunnet kui kogukonnakeskset enesekontrolli. Vabatahtlusele tugineb mitu liikumist, näiteks Kaitseliit, "Teeme ära!", samuti paljud muud keskkonnakaitset ja kohalikku elu arendavad tegevused.

Kõik need on kogukonna toimimiseks vajalikud. Usun, et läheb vaid mõni aasta, kui iga võimeka kodaniku auasi on osaleda endale sobivas vabatahtlikus tegevuses.

Kuidas Kundas ilma hinnatõusuta sooja saada?

2011-11-18

Virumaa Teataja on talve eel muutumas kaugkütte ERIks, aga mis sa ära teed, kui inimestel häda käes.

Kunda linnas koguti hiljuti sooja hinnatõusu vastu allkirju, nii et see genereeris muu hulgas ka riigikogu Lääne-Virumaalt pärit liikmetele järgmise sisuga elektronkirja:
"Usun, et olete kursis murega, mis sunnib mind teie poole pöörduma - see on Kunda soojahind ja lühikese etteteatamistähtajaga selle meeletu tõus, mis paneb löögi alla minu ja minu lähedaste senise võimekuse oma kohustuste täitmisel ning võimaluse elada oma elu väärikalt! Palun teid võtta arvesse, et soojahinna tõus sellises ulatuses on mulle vastuvõetamatu ning mind ei rahulda enam pelgalt selgitused a la, miks ma siiski peaksin maksma rohkem, kui mul on. Ma nõuan teilt KOHE tegusid, mis päädiksid hinnatõusu olulise leevenemisega, ning soovin, et teeksite oma tööd sisuliselt ja teid ülalpidavate kodanike huve arvestavalt!"

Kirjade saamise tulemusena on mul nüüd väga täiuslik Kunda inimeste meiliaadresside andmebaas. Loomulik on see, et rahvasaadik tegeleb kirjas püstitatud teemaga ka sisuliselt. Pöördusin konkurentsiameti poole, kes Kunda rahva arvates uut soojahinda kooskõlastades kurja juureks osutus. Järgnev pärinebki suures osas konkurentsiameti vastusest minule.

Selgitus, mida kuulata

Eelmise soojahinna kooskõlastas konkurentsiamet kaks ja pool aastat tagasi, siis oli maagaasi ostuhind (koosneb maagaas + aktsiis + võrgutasu) 54% võrra madalam kui tänases hinnas. Vahepealse kahe ja poole aastase perioodi jooksul on väga oluliselt tõusnud maagaasi hind ning tõusnud on ka aktsiis. Konkurentsiameti 21.10. 2011 otsusega Kunda võrgupiirkonnale kooskõlastatud soojuse piirhinnas on maagaasi osakaal 74,8%. Kunda võrgupiirkonna jaoks muutub maagaasi sisseostuhind iga kuu sõltuvalt USA dollari kursist ja kütteõlide 9 kuu keskmistest hindadest.

Vaatamata sellele, et maagaasi sisseostuhind langes 2010. aasta teisel poolel, on käesoleva aasta aprillikuust tõus olnud üle 35%, viimase kahe aastaga on maagaasi sisseostuhind kahekordistunud. Seega on soojuse hinna tõusu põhjuseks eelkõige kütuse hinna järsk tõus, mida põhjustavad globaalsed muutused maailmaturul.

Perioodil aprill 2009 - oktoober 2011 teenis Fortum Termest AS Kunda võrgupiirkonnas maagaasi ostuhindade erinevusest tingituna kahjumit ligi 130 000 eurot (ligi 2 miljonit Eesti krooni), mis tähendab seda, et Kunda linna tarbijad tarbisid nimetatud perioodi jooksul soojust soodsamalt võrreldes Eesti teiste linnade maagaasi baasil toodetud soojuse tarbijatega.

Tekkinud kahju ettevõttele ei kompenseerita ja see kantakse kahjumisse. Eesti teistes linnades on sellel perioodil olnud analoogne maagaasi ostuhindade tõus, eripäraks vaid see, et soojuse hinda on muudetud kaheaastase perioodi jooksul mitu korda vastavalt maagaasi ostuhinna muutusele.

Lisaks maagaasi ostuhinnale on Kunda võrgupiirkonnas muutunud elektrienergia ostuhinnad ning kütuse põletamisel välisõhku paisatavate saasteallikate tasumäärad. Samuti on lülitatud hinda aastatel 2008-2011 tehtud investeeringud summas

359 720 eurot (5,63 mln krooni). Samas on investeeringute tulemusel vähenenud soojuskadu 30,7 protsendilt 22,1 protsendini ning saadud kokkuhoid kompenseerib investeeringute maksumuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonnale on soojuse piirhind kooskõlastatud hinnavalemi alusel, milles muutuvaks komponendiks on maagaasi ostuhind. Kui gaasi ostuhind langeb, siis kajastub see ka kohe soojuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonna probleemiks on halvas seisukorras ning madala tarbimistihedusega soojustrassid, milles oli soojuse kadu 2009. aastal 30,7% ja 2010. aastal 26,6%. Alates 1. detsembrist 2011 on kadu 22,1%.

Monopolide hinnapiirangud

Selle IRLi algatatud seaduse kohaselt on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud oma määrusega soojuse kadudele tehnilised nõuded. Kunda piirkonnas on ettevõte võtnud endale tegevusloas arenduskohustuse vähendada trassikadu 2016. aastaks 18%ni, mis absoluutmahus vähendaks trassikadusid 1,76 korda ning annaks võimaluse alandada soojuse hinda.

Lahendused soojuse hinna alandamiseks on eelkõige trassikao vähendamine, mis on juba töös. Investeeringud selleks finantseeritakse osaliselt välisabi raames. Siin kehtib printsiip, et välisabi raames finantseeritud investeeringuid ei lülitata soojuse hinda. Ka on Fortum Termest kaalunud hakkpuidul töötava katlamaja rajamist, mis annaks samuti kokkuhoidu.

Maagaasi hind on täna taandatuna kütteväärtusele umbes 40 eurot/MWh, hakkpuidul aga 18 eurot/MWh, mis võimaldaks tarbijatele soodsama hinna. Samas osutub see tasuvaks, kui investeeringud kaasfinantseeritakse ELi abi raames, sest kui hinda lülitatakse kogu katlamaja investeering, ei anna see fekti.

Analoogselt maagaasiga järgib hakkpuidu hind sama trendi, ka mõjutab hakkpuidu hinda tõusu suunas ELi CO2 poliitika, mis soosib taastuvate kütuste kasutamist. Tuleb tõdeda, et pikas perspektiivis on hinnatõus surve erinevatele kütustele ning parimaks lahenduseks on energiasääst tarbija juures: majade soojustamine, küttesüsteemide renoveerimine.

Olen nii, nagu e-kirjas palutud, süvenenud probleemi sisuliselt, aga tunnetan oma nõrkust ja ei oska Kunda kortermajade elanikele neile lähivaates vastuvõetavaid kaugküttehinna alternatiive pakkuda ega enda poolt artikli pealkirjas tõstatatud küsimusele vastata.

Mida siiski soovitada või soovida? Seda, et Kunda linna elanikel jätkuks tööd. Et ühistutel jätkuks jõudu ja vahendeid tegeleda soojakadude vähendamisega ja et gaasihind maailmaturul langeks.

Kes ikka väga suures kitsikuses, neid peab aitama toimetulekutoetus.

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Audentese spordikooli rolli peaks ümber mõtestama

2011-11-14

Olen spordihuviline, eriti elan kaasa korvpallile, jalgpallile ja kergejõustikule. Viimasel ajal olen tundnud, et on teemasid, mis vajaksid enam tähelepanu ja diskussiooni.

Minu hinnangul on Eesti spordi korraldus liialt tippspordikeskne, vähe tähelepanu pööratakse laiale kandepinnale, massilisusele ja regionaalsusele. Meie spordielu veavad Eesti olümpiakomitee ja riik kultuuriministeeriumi kaudu. Edasi tulevad juba omavalitsused, spordiliidud, spordiseltsid, spordialaliidud. EOK peamine mure on arusaadavalt väärikalt esineda olümpial ja teistel tiitlivõistlustel. Omal ajal toetas EOK tööd Eesti spordi keskliit, mis kümmekonna aasta eest likvideeriti. Ometi arvan, et ka Eesti spordielu korraldamisele tuleks kasuks sportlik konkurents ja juhtimise mitmekesisus, kus kaks organisatsiooni omavahel hea eesmärgi nimel „kakleksid": meil on naisliit ja naisühendus, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit. Tandem täiendaks üksteist ning tooks uusi ideid ja inimesi spordielu korraldusse.

Arvan, et riiklik spordikorraldus sobiks kultuuriministeeriumi asemel paremini haridusministeeriumisse, mille valitsemisalaga on sport palju tihedamalt ja loomulikumalt seotud. Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad koolid ja nende spordibaasid, kehaline kasvatus, huviharidus, noored, sealne suurem ametnikkond saaks rohkem panustada spordiprobleemide lahendamisse. Samuti väheneks spordi ja kultuuri omavaheline rivaliteet ning sport pääseks väiksema venna rollist.

Tallinnas palju ahvatlusi

Konkreetsemalt rääkides tuleks ümber mõtestada Audentese spordikooli roll Eesti spordis. Audentese ühe õpilase pearaha on meie praeguseid võimalusi arvestades põhjendamatult suur - üle 5000 euro (80 000 krooni) ehk neli korda kallim kui Tartu ülikooli kehakultuuri üliõpilasel ja kümme korda kallim üldhariduskooli õpilasest. Seda raha saaks tulemuslikumalt kasutada, suunates selle spordiklubide ja koolide rahastamisse, treenerite ja õpetajate palkadesse, spordiklasside või rühmade loomisse maapiirkondades.

Teiseks, Audentese asukoht ei peaks olema Tallinna linnas. Pealinna keskkond ei soosi kodust ja perekonnast lahus elavate noorte keskendumist eelkõige õppimisele ja sportimisele. Segavaid ahvatlusi ja võimalusi on liialt palju. Paraku on nii, et kool ja treenimine ei tundu ühel hetkel enam üldse huvitavad. Audentese tüüpi kooli kannaks välja enamik maakonnakeskusi, kus on baasid, treenerid, muu teenindav personal ja taristu olemas.

Kolmandaks, võistkonnaalade puhul on üksikute noorte Tallinnasse toomine sageli spordiala kandepinda kitsendav ja kohapealset motivatsiooni ja entusiasmi pärssiv. Kui maakonnas on hea võistkond, treenerid, traditsioonid ja toimiv süsteem, siis ühe või kahe parema mängija toomine Audentesesse on karuteene ala arengule. Väheneb kohalik motivatsioon ja publikuhuvi, kaovad eeskujud.

Mõnel spordialal oleme jõudnud olukorrani, kus noorsportlane esindab meistriliigas ühel ajal kahte võistkonda - oma koduvõistkonda ja ka Audentest. Tõeline sportlik absurd! Kunstlik võistkonna moodustamine ei ole jätkusuutlik. Mõistan, et kui väikeses maakohas on andekas sportlane, kellel pole oma piirkonnas võistkonda, puudub ka treener ja tingimused, oleks noore Audentesesse suunamisel mõte. Paraku kinnitab praktika, et kohtades, kus tingimused puuduvad, ei avastata selliseid noorsportlasi. Need avastatakse ikkagi seal, kus jagub kohapealseid fanaatikuid ja tingimusi. Kui suudame Eesti täiskasvanute koondised moodustada klubides pallivatest mängijatest, puudub ka vajadus aasta läbi koos mängivate noortekoondiste järele.

Platsil välismängijad

Spordi, nagu ka kultuuri ja hariduse krooniliseks probleemiks on tasakaalu puudumine materiaalse keskkonna ja sisulise tegevuse rahastamise vahel. Liiga palju raha paneme betooni ja põhjendamatult vähe treeneritesse ja noorsportlastesse. Eakad juhendajad veel jätkavad, kuid noori peale ei kasva. Sisulise tegevuse alla käib nii treeningprotsess, vahendid kui ka võistlustel käimine. Praegu maksab lapsevanem kinni treeningud, üüri, sõidud, kohtunike tasud, auhinnad. Ja kui mõnel vanemal raha lapse võistlustele sõiduks ei jätku, jääb laps koju ning saab osaleda vaid treeningutel, kui sedagi. Kes neid pooltühje spordibaase tulevikus üleval peab?

Nõutuks teeb olukord Eesti meeste korvpallis, mis on olnud ju aastakümneid meie
sportmängude lipulaevaks. Korvpallile kuulus rahva armastus, populaarsus, kõrge tase, sponsorite raha ja ka märkimisväärne osa avalikust rahast. Ja kuhu oleme jõudnud? Eeliseid võrreldes teiste aladega ei ole osatud ära kasutada. Täna tuleb teha kummardus nii jalgpallile, võrkpallile kui ka käsipallile. Kõik kolm on võrreldes korvpalliga paremini arenenud. Korvpall on taandunud. Miks?

Välisklubidesse sobiliku tasemega mängijaid meil saata peaaegu pole. Kohalikud klubid ostavad sisse võõrmängijad, et võita Eesti meistritiitel. Pole haruldane, kui platsil on kolmneli välismängijat ja kohalikud käivad kah külakorras satsi täiendamas. Paari aasta eest vaatasin Eesti finaali ega teadnud, kas elada kaasa Tartu grusiinidele või Tallinna mustanahalistele.

Ma ei oska rõõmustada olukorra üle, kus rikkamad Tallinn ja Tartu ostavad sponsorite rahadega endale mehi sisse, et mängida võrdselt Rapla ja Valgaga. Mõneks kuuks sisse ostetud kallite välismängijate raha võiks suunata järelkasvu ja treenerite tarvis. Meistriliigas ei tohiks üle kahe välismängija lubada ja kohustuslik peaks olema noortevõistkond. Kardan, et korvpalli haigus on nakkav ja sarnasele kiusatusele ei suuda vastu panna ka käsipall ja võrkpall. Esimesed märgid on juba õhus. Loodan siiski, et seda ei juhtu.

Helir-Valdor Seeder
Eesti Päevaleht, 11.11.2011, Spordileht

Majade tark soojustamine viib kulud alla

2011-11-11

Esmaspäeval alanud energiasäästunädal toob fookusesse säästvad tarbimislahendused ning majade soojustamisest tuleneva energia kokkuhoiu võimalused. Ajal, mil Euroopas tõusvad energiahinnad, on energiasäästule suunatud igapäevaelus rakendatavate lahenduste kasutuselevõtt muutnud üha aktuaalsemaks ka Eestis.
Raske, kui mitte et võimatu on meil võidelda tõusvate maagaasi, puidu või õli tooraine hindadega terves maailmas. Seega on peaaegu ainukeseks soojakulude vähendamise võimaluseks energiasääst. Kõige efektiivsem viis on majade soojuskindlaks renoveerimine, sest enamik Eesti kortermajadest (hinnanguliselt 13 000 hoonet) ei ole soojust lukustavad. Mistõttu läheb suur osa täna kasutatavast energiast atmosfääri lihtsalt kaduma. Majade tark soojustamine annaks kindla kokkuhoiu küttearvetelt. Halvast soojustusest või energiasäästule mõtlemata projekteeritud ehitised tuleks renoveerida nii, et soojakaod läbi piirete väheneksid ning seeläbi tekkiv kokkuhoid küttearvetelt ning keskkonnasääst oleks reaalne.

Euroopa Liit on võtnud endale eesmärgiks saavutada 2020. aastaks hoonepõhiseks energiatarbeks mitte rohkem kui 100 kWh/ m2 a. Paraku on Eestis täna hulga kortermaju, kus nimetatud näitaja on mitu korda kõrgem. Majandus- ja kommunikatsiooni-ministeerium on käivitanud juba mõnda aega tagasi kortermajade rekonstrueerimistoetusprogrammi, mille eesmärgiks on julgustada ja aidata inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Praegu kaetakse riigi poolt finantsasutuse KredEx kaudu 35 protsenti rekonstrueerimiskuludest, kui sellega saavutatakse 50-protsendiline energiasääst. Alates eelmise aasta septembrist on esitatud kokku 245 toetuse taotlust, millest positiivse otsuse on saanud 229 korterelamut 6 225 323,58 euro ulatuses.

Korterelamute toetamiseks kasutatakse vahendeid, mis saadakse Eesti riigi kasutamata saastekvootide müügist Luksemburgile. Toetustaotlusi saab esitada alates 30. septembrist 2010 kuni vahendite ammendumiseni või 30. novembrini 2012. a.

Samuti on plaanis valitsusel käivitada ka toetusprogramm väikemajade rekonstrueerimiseks 2014. aastal. Muidugi, kui rahalised võimalused tekivad varem, käivitatakse toetusprogramm kiiremini - elame, näeme. Nimetatud programm puudutab otseselt neljandikku Eesti elanikest.

Ka avalikus sektoris on plaanis rakendada energiasäästu. Nimelt on kavas viia ellu ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Sellise programmi abil on võimalik energiatõhusamaks muuta ligikaudu 480 hoonet. Programmi kogumaht on 146, 5 miljonit eurot.

Elades meie kliimavöötmes, kus kütteperiood kestab üle kolmandiku aastast, on energiasäästu raske ülehinnata. Täna tehtavad kulutused majade soojustamisse on kindel garantii väiksematele kommunaalarvetele.

Milleks meile kõrgharidusreform?

2011-11-11

Haridust tundvad inimesed on juba aastaid tajunud probleemide kuhjumist kõrgharidusmaastikul. Ekspertide poolt nähakse ühe olulisema probleemina õiglase ligipääsu tagamist kõrgharidusele. Parimad keskkoolilõpetajad, valdavalt kindlama sotsiaalmajandusliku taustaga, saavad tasuta õppekohtadele, teistel tuleb jätkata tasulises õppes, kus õppemaks peaks katma kõik õpetuskulud. Seega - ühed saavad kõik tasuta ja teised, samuti maksumaksjate lapsed, maksku kõik kinni. Enamgi veel, kõrvuti auditooriumis istudes ei sõltu õppemaksustamine ka õpingute edenemisest ja tasuta üliõpilased saavad oma privileege peaaegu määramatult pikendada.

Tasulisse õppesse pääsemiseks ei esitata kohati mingisuguseid akadeemilisi nõudmisi - riigieelarvelistele kohtadele pääsemise lävend on mõnel juhul üle 90 palli riigieksami tulemustest, ent tasulistele kohtadele saab ka alla 50-pallise tulemuse või üldse ilma riigieksameid sooritamata. Eestis saab endale ülikoolikoha osta!
Nii istuvadki auditooriumis kõrvuti väga erineva akadeemilise võimekusega isikud ja nõudmised seatakse pigem nõrgemate kui tugevamate järgi.

Jõuamegi teise valukohani - kõrghariduse kvaliteet. Liig paljudel juhtudel ei otsusta tulemust mitte akadeemiline sisu, vaid raha. Tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks õppeasutuse sissetulekut. Nii näemegi, et edasijõudmatuse tõttu eksmatrikuleeritakse ülikoolist vaid mõni protsent üliõpilastest.

Lisaks rahastatakse kõrgkoole sõltumata õppetegevuse kvaliteedist ja tulemustest. Õpetust ühtse hinnakirjaga kinni makstes ei sõltu midagi sellest, kas õppejõud on tegelikult tippteadlased ja oma ala spetsialistid või mõnes teises ülikoolis konkurssidel läbi kukkunud keskpärased haritlased. Kavandatud süsteemis on ülikoolidel kõrgema kvaliteedi ja paremate tulemuste eest loota lisarahastamist läbi tulemuslepingute mehhanismi, suurendades samas kõrgkoolide iseotsustamise võimalusi oma akadeemilise nõudlikkuse kujundamisel, jäädes vabaks pearaha kadumise painest.

Vähetähtis ei ole ka ülikoolides toimuva õppetöö tulemuslikkus. Tänased 70 tuhat üliõpilast ja vaid 10 tuhat lõpetajat igal aastal annab 2-3-4 aastaste kraadiõpingute keskmiseks kestuseks 7 aastat! Riikliku koolitustellimuse täitmisel on valdkondi, kus „tegemata töö" ulatub 50 protsendini rahaeraldusest ja kokku on Eesti kõrgkoolid maksumaksjale võlgu üle saja miljoni euro. Ühes Eesti suuremas kõrgkoolis suudab vaid neljandik üliõpilastest täita õppekava täies mahus ja ligi 50% üliõpilastest omandab semestris alla poole ettenähtud õppeainetest. Ilmselt on vaja mingisuguseid muutusi selleks, et motiveerida nii ülikoole kui üliõpilasi tulemuslikumale tööle.

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud reform lähtub eelkõige õiglase ligipääsu põhimõttest. Kõik noored on võrdsed. Kõik tublid ja püüdlikud, kes suudavad täita ühtlased nõuded, saavad õppida tasuta.

Eelneva toetuseks ja selleks, et segamatult õppetööle pühenduda, vajavad meie üliõpilased vajaduspõhiseid toetusskeeme. Tänane stipendiumilaadne õppetoetuste süsteem premeerib üksnes paremaid. Samal ajal on toetuseta üliõpilased, kelle perekondade sissetulek on tagasihoidlikum ja kulutused kõrghariduse omandamiseks kaugel kodust ülejõukäivad. Vajaduspõhise toetussüsteemi sisseviimine, mis eeldatavasti peaks kahekordistama tänast üliõpilastele minevat riigipoolset toetust, on üheks kõrgharidusreformi eelduseks. Vähetähtis ei ole ka uute, sihtotstarbeliste stipendiumide ettenägemine, mis võimaldaks kasvatada üliõpilaste motivatsiooni asuda õppima nendele erialadele, mille järele ühiskonnas on kõige suurem nõudlus.

Vajadus tagada õiglasem ligipääs, hariduse parem kvaliteet ja kõrgkoolide suurem efektiivsus on need põhjused, mis on sundinud kõrgharidusreformi ette võtma.
Reformiga on kaasnenud laialdane arutelu nii põhimõtete kui rahastamismehhanismide üle, mille põhipunktidel järgnevalt peatuksin.

Rahastamine. Õigustatult väidetakse, et Eestis on kulutused kõrgharidusele suhteliselt tagasihoidlikud. Sellest umbes 130 miljonit eurot aastas tuleb riigi ja 40 miljonit eurot erasektori taskust. Gümnaasiumilõpetajate arvu kiire kahanemine vähendab tänase mudeli jätkumisel erasektori rahastamist 40 miljonilt 10 miljonile eurole. Kavandatud muudatuste kohaselt võiks erarahastamise maht jääda 20 miljoni euro tasemele aastaks. Kahaneva erarahastuse ja reformi toetuseks on koalitsioonileppes tagatud lisavahendid, mis vastavalt reformi rakendumisele tõusevad üle 40 miljoni euroni aastas. Mul raske mõista neid kriitikuid, kes ütlevad, et ülikoolide rahaline olukord selle reformi tulemusena halveneb - reform on kavandatud sellisel moel, et kogu sektori rahastamine, mis edaspidi paratamatult demograafilistel põhjustel väheneks, hoopis suureneb.

Reformikavaga ettenähtud üliõpilaste motivatsiooni tõus vähendab ülikooli seinte vahel aega viitvate üliõpilaste osakaalu lühendades lõpetamiseni kuluvat õppeaega. Seeläbi kahaneb üliõpilaste üldarv ja rahastamine ühe tegeliku üliõpilase kohta võiks reformi teostumisel kasvada kuni kaks korda.

On ette heidetud, miks tasuta kõrgharidus ei tähenda kõigile vaba ja täielikult tasuta õpinguid ülikoolis. Enamgi veel, miks ei võta maksumaksja endale kohustust kõiki üliõpilasi ka üleval pidada, toita ja katta. See ei ole võimalik üheski riigis, ka Eestis. See ei oleks õiglane nende suhtes, kes maksumaksjatena panustavad kõrgharidusse, ent ise ega oma laste kaudu sellest hüvest osa ei saa. Õiglane isiklik osalus iga avaliku hüve tarbimisel on mõistlik ja põhjendatud. Eelkõige neid puudutavalt, kelle töine sissetulek võimaldab õpinguid osaliselt rahastada, samuti neid, kelle järeleaitamine nõuab kõrgkoolidelt täiendavaid kulutusi.

On ette heidetud soovimatust üle minna täielikult tasulisele kõrgharidusele. See mõte ei ole realistlik. Enamusel peredest puuduvad võimalused õppekulude kandmiseks rääkimata sellest, et meie traditsioonid, lähiriikide praktika ja rahva hoiakud ei toeta sellist lähenemist.

Kriitikud on ette heitnud seda, miks tasuta õppe õigus laieneb ainult eestikeelsetele programmidele. Olen veendunud, et meil lasub vastutus eelkõige eestikeelse kõrghariduse kestmise ja arenemise eest. Inglise keelne haridus võib aga eesti keelne haridus peab olema kättesaadav. Samas saab vajadusel ka võõrkeelset õpet tasuta läbi viia.

Kõrgharidusreformi arutluse käigus on ette heidetud kiirustamist. Muidugi, muutusi tuleb teha kaalutletult ja vajadusel muudatusi ka edasi lükata. Aga selleks peab igal juhul olema konkreetne põhjus. Kui tegelikku põhjust ei ole, siis ei ole mõtet venitada ainuüksi sel põhjusel, et mõni huviline kardab oma mugavuste kadumaminekut.
Arutluse käigus on saabunud hulgaliselt mõistlikke ja kaalumist väärivaid ettepanekuid. Konkreetsed ettepanekud on jätkuvalt oodatud. Riigikogu ongi see koht, kus erinevad arvamused tuleb seadusandja tahteks vormida, aga otsustamisega ei ole mõtet ka venitada - Jõulud tulemas.

Ainult ühte tahaks loota, muudatused ei tohiks väärata kavandatud kõrgharidusreformi kolme aluspõhimõtet: rahakotist lahutatud õiglane ligipääs kõrgharidusele, kvaliteeti soosiv rahastamine ja toetus kasvanud tulemuslikkusele.

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Karksi-Nuiast saab nüüd sõita tolmuvabalt Ruhja

2011-11-04

Möödunud kuul avati Lilli tee ja nüüd saab lõpuks tolmuvabalt Nuiast Ruhja ja soovi korral sealt edasi ka Valmierasse sõita. Eesti poolel sai kõvakattealla kokku 14 kilomeetrit teed - Nuiast Äriküla ja Lilli kaudu Läti piirini. Lätlased panid kõvakatte ligi 8-kilomeetrisele teelõigule ja remontisid üle 6 kilomeetri vana asfaltteed. Kokku läks teedeehitus maksma üle 3 miljoni euro. Sellest 85 protsenti saadi Euroopa Regionaalarengufondist ja 15 protsendiga toetati teedehitust riiklikest vahenditest. Projekt näitas, et eestlased ja lätlased oskavad oma ühishuvisid ellu viia ja üle riigipiiride koostööd teha ning Euroopa Liidu rahalisi toetusvõimalusi kasutada.

Uus tee aitab parandada piiräärsete elanike liikumisvõimalusi ning soodustab läbikäimist lõunanaabritega. Kindlasti omab tee ka majanduslikku tähendust, kuna seda mööda toimuv kaubavahetus peaks oluliselt tihenema. Vaatamata ülemaailmsele majanduskriisile oleme Eestis ja ka Viljandimaal viimase nelja aasta jooksul panustanud teedeehitusse rohkem rahalisi vahendeid kui kunagi varem.

Äramärkimist väärib ka Nuiat läbiva Valga-Uulu maantee renoveerimine mõned aastad tagasi ning Karksi ja Nuia vahelise autotee uuendamine ning kergliiklustee rajamine. Viimast mööda on võimalik ka jalgsi turvaliselt Nuiast Karksi ja tagasi liikuda. Seal on võimalik jalgrattaga sõita, rulluisutada ja kepikõndi harrastada.

Maaelu toetamine taristu arendamise kaudu Karksi vallas ja kogu Mulgimaal jääb kindlasti ka tulevikus meie prioriteediks, sest korrastamist vajavaid teid, side- ja elektriliine jätkub maapiirkondades veel aastakümneteks.

Helir-Valdor Seeder

Põllumajandusminister
Allikas: Karksi Sõna nr 10 November 2011

Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

2011-11-03

Eesti inimarengu aruande koostajad on ühtaegu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonut minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust. Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on tehtud Läti ja Leeduga. Meil läheb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edaspidi kannustab meid tahe kõrgelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aruande peatoimetaja Marju Lauristin riigikogu ees demonstreeris, rippus kõrge inimarenguga riikide esitosinas Kreeka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kuidas hakkab võlakriis lähiaastatel Euroopa eri riikide inimarengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti autoriteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laiemalt Euroopa Liidu riikide hulgas ootamatult kõrgele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hakkama. Meie rahandus on korras, võrreldes nende riikidega, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eestlane, kes on viimastel nädalatel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie inimesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eeskujuks seatakse. Ometi on olemas lootus, et range rahapoliitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu aruandes avaldas mulle muljet leedulase Zenonas Nõrkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestü viimase kahekümne aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kure erastamine ei jätnud palju võimalusi korruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaabritest isegi reservid, mis eelmise kriisi ületamiseks marjaks ära kulusid. Meie panganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sissevool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused olnud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momentidel kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit "Plats puhtaks!" meenutatakse meil tihti .irooniliselt. Seevastu Nõrkus kõrvaltvaatajana arvab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me Nõukogude pärandist kiiremini vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei tohi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli "ei saa me läbi Lätita" poeesia keelest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt seda, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvuse parim tagatis.

Madal sündimus ja väljaränne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lätis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie tagamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inimarengu aruanne pöörab esimest korda eraldi tähelepanu keeltele ja keelepoliitikale. Meie keelte staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid omakeelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilitamine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

õpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudu-! tavas peatükis 'Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda". Ma küll ei arva, et "üle institutsionaliseeru-mine" on hea mõiste - see on samavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummi-templi kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Pärnumaa riigieelarves

2011-11-03

Üldjoontes on järgmise aasta eelarve mõõdukalt konservatiivne. Lisan sõna "mõõdukalt" just seetõttu, et eelarve tulude prognoosimisel on arvestatud kolmeprotsendise majanduskasvuga. Kahjuks ei näita Lõuna-Euroopa võlakriis leebumise märke ja selle Kreekast väljamurdmine võib kaasa tuua majanduslanguse kogu Euroopas, ohustades omakorda Eesti riigi tulude laekumist plaanitud mahus. Uus majanduslangus on pigem tõenäoline, nii tuleb kulude kavandamisel olla kasin.

Kulutamise kuldaeg ei naase

Mul on hea meel, et Eesti suudab hoida oma võlakoormuse Euroopa madalaimal tasemel, mis on 6,6 protsenti, sealjuures on Euroopa keskmine 80 protsenti ja üsna keskmise lähedal püsivad suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Eraisikutena teame, et väike võlakoormus annab meile vabaduse oma elu vajadusel kiiresti ümber korraldada, lisab turvatunnet ja võimet toime tulla ootamatute saatuselöökidega. Kõik see kehtib riikide ja linnadegi kohta. Pärnu linna 80protsendine võlakoormus on olnud linnale raske taak.

Eesti on kriisist üsna hästi taastunud, majanduskasv on olnud Euroopa keskmisest kiirem ja see on toetunud ekspordi suuremahulisele kasvule. Kindlasti tänu konservatiivsele rahapoliitikale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Eesti ekspordi kasvu mõjutas tuntavalt meie põhilistel välisturgudel Põhjamaades ellu viidud majanduse elavdamise poliitika, peamiselt riigi tellimuse suurendamine. See on avatud majanduse magus vili, kibeda pillina käib kaasas üldine hinnatõus, millega kärbitud palgaga eestlastel on väga keeruline toime tulla.

Majandust elavdab raha ringlusse laskmine, seda saavad teha nii avalik sektor, investeerides taristutesse või suurendades toetusi, kui pangad, andes hoogsalt laenu. Mäletatavasti võtsid eraisikud Eestis 2007. aastal hoogsalt pankadest laenu, hinnad tõusid, sest liiga palju raha tuli ringlusesse. Raha pakkumise abil majanduse elavdamine on tööriist, mida tuleb kasutada mõõdukalt.

Tihti kuulen nõudmist, et eraldised tuleb taastada kriisieelsel tasemel. Mõeldakse 2007. aastat, aga see oli juba üle jõu elamise aasta ja sellist kulutamise kuldaega ei näe Eesti niipea.

Välisraha kavandatakse 2012. aasta eelarvesse summas 1,3 miljardit, sealjuures 80 protsenti sellest on pärit Euroopa Liidu fondidest ja koostööprogrammidest ning 20 protsenti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste müügist. Kahtlemata elavdab nii suure summa avaliku sektori raha riikitoomine majandust ja see on praeguses majanduslikus olukorras igati positiivne.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste müügist saadav raha tuleb vastavalt lepingutele investeerida energia säästmiseks, mis omakorda tähendab, et hoonete soojuskaod ja halduskulud peavad ülejärgmisel aastal olema praegusest väiksemad. Pärnu maakonna 27 objekti saavad sellest rahast oma osa, nende hulgas on päästedepoosid, koole, lasteaedu ja hooldekodusid. Täpne loetelu läheks siinkohal pikaks, nimekirjaga saab tutvuda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kodulehel.

Keskkonnaminister Keit Pentus rõhutas, et torustike soojustamisega on suudetud Eestis vähendada soojakadu määras, mis katab kogu Kunda linna aastase soojavajaduse. Samuti on seoses torustike soojustamisega Orissaares alandatud kaugkütte hinda elanikele kuus protsenti, see vähendab kodukulusid.

Taristu ja haridus

Pärnumaa strateegilise arengu seisukohalt kõige tähtsam objekt Rail Baltic on esialgu poliitiliste otsuste ootamise faasis. Juhul kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõlmivad raudtee arendamiseks poliitilise kokkuleppe, hakatakse planeerima raha. Rail Balticu tähtsust Pärnumaale ei ole võimalik alahinnata.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest leiame 17,3 miljonit eurot Pärnu ümbersõidu ehitamiseks ja 8,6 miljonit eurot väikesaartele laevade soetamiseks, teiste hulgas on nimetatud Kihnu saart. Võrreldes eelmise aastaga, kasvab ühistransporditoetus 4,84 protsenti ja kohalike teede hoiu toetus 40 protsenti, summas 5,1 miljonit eurot kogu Eestile.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve suureneb seoses kõrghariduse rahastamise kasvuga, tasuta kõrghariduse juurutamise eelnõu on menetluses. Sellel nädalal pälvis riigikogu ja avalikkuse tähelepanu õpetajate meeleavaldus. Tunnustan õpetajaid julguse eest tulla välja enda eest seisma, see ei ole väga eestlaslik. Samal ajal oli tegemist konstruktiivse kriitikaga riigijuhtide aadressil.

Professor Mati Heidmets ütles riigikogu kõnepuldist hariduse ees seisvaid probleeme avades, et õpetajate positsioon ühiskonnas peab paranema.

Eesti õpetajate töö tulemused on ühed maailma paremad, samal ajal pole pedagoogid rahul oma töö väärtustamisega.

Õpetajate kõneisik Martin Saar ütles ETV saates "Terevisioon", et koolivõrgu reformile peab eelnema haldusreform. Tema seisukohaga saab ainult nõustuda. Tugevas omavalitsuses on tugev kool, perearstikeskus, ühistranspordivõrk ja sotsiaalhoolekanne.

Ma ei usu, et gümnaasiumide viimine ministeeriumide alluvusse ehk riigigümnaasiumide loomine tõstab keskhariduse kvaliteeti. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval saavutatakse riigikogus konsensus haldusreformi elluviimiseks. Seniks toetan haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksood ajast ees käimisel, et koolivõrku korrastada ning seeläbi õpetajate töötasu ja -tingimusi parandada.

Kultuur ja sotsiaalvaldkond

Kultuuriministeeriumi eelarves näeme välisraha Pärnu muuseumi uue maja ehituse lõpetamiseks, samuti tegevustoetusi Kihnu muuseumile ja Pärnu linnaorkestrile. 2012. aastal kavandab ministeerium sihtasutuse loomist, et korraldada Endla teatri tööd. Samuti kõneles kultuuriminister Rein Lang kavatsusest toetada Järvi muusikafestivali ja Pärnu filmifestivali.

Norra finantsmehhanism eraldab mõisakoolide renoveerimiseks 900 000 eurot, kuuldavasti meeldivad norrakatele koolideks rekonstrueeritud mõisad.

Rahandusministeeriumi eelarvest saame teada, et ELi üldeelarvesse eraldab Eesti 167 miljonit eurot. Eespool tõin välja, kui palju me ise tagasi saame, vahe on mitmekordne. Suurim kulukasv summas 90 miljonit eurot tekib seoses riigi kannete taastamisega kohustusliku kogumispensioni fondidesse.

Sotsiaalministeeriumi eelarve suurim kuluallikas on riiklik pension, milleks kulub 1,3 miljardit eurot, ja kulud kasvavad 71 miljonit eurot ehk 5,68 protsenti. Pensionisaajate arv suureneb 8000 inimese võrra. Samal ajal laste arv väheneb ja seoses sellega alaneb peretoetuste summa 3,6 miljoni euro võrra. Asjata ei rõhutanud Marju Lauristin riigikogus inimarengu aruannet tutvustades, et Eesti kõige suurem probleem on meie rahva kestma jäämine. Samuti rõhutas riigikontrolör eelmisel nädalal, et Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, tuleb olla valmis kauem tööl käima.

Kokkuvõttes on Eesti 2012. aasta eelarve konservatiivne ja tasakaalus, lühiajalises vaates päris hea, muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt tunnevad suured elanike grupid: haiged, pensionärid, sotsiaaltoetuste saajad, haridus- ja kultuuritöötajad, et olukord nende valdkondades on liiga pingeline.

Haldussüsteem vajab kohandamist muutunud oludega. Mitu valdkonda nõuaks senisest suuremal hulgal raha, see tähendab ühistes huvides ja parema tuleviku nimel paljustki loobumist. Poliitikutelt oodatakse muutusi, kartmatust eksida, mis on nii inimlik, ja julgust teha raskeid otsuseid. Kas selleks ollakse valmis juba järgmisel aastal, et 2013. aasta eelarve pakuks rohkem rahulolu? Aeg näitab.

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Millal toimub ühinemine?

2011-11-01

Veel mõni aasta tagasi toimus omavalitsustes üle Eesti palju arutelusid selle üle, kas erinevate omavalitsuste liitumine üheks omavalitsuseks on hea või halb, kas seda peaks tegema või mitte. Tänaseks on aga mõttevahetused jõudnud sinnani, et küsitakse, millal oleks mõistlik ühineda? Senised läbirääkimised näiteks Jõgeva linna ja valla puhul näitavad, et ümberlauaistujatel ei ole suuri põhimõttelisi erinevusi, kuid pahatihti ei kiputa teise poole argumente kas lõpuni kuulama või keeldutakse nendest juba eos.

Peatuksin siinkohal Jõgeva näitel lähemalt, kuna sarnane olukord valitseb veel mitmeski Eestimaa paigas. Usun, et Jõgeva piirkonna inimestele on ühendomavalitsuse loomine vägagi tõsiseltvõetav piirkonna kestvuse tagaja. Sain sellele kinnitust hiljuti toimunud linna ja valla ühisel arutelul, kus ühes kultuuri-, spordi- ja turismivaldkonna inimestega arutlesime võimalike koostöömomentide üle. Üheski valdkonnas ei kostnud põhimõttelist vastuseisu ühise omavalitsuse moodustamisele. Kodanikualgatused teevad juba ammugi kahe omavalitsuse üleselt koostööd ning on väga tihedalt üksteisega seotud. See fakt annab mulle isiklikult kindluse, et ühel hetkel jõuab sarnane arusaamine ka administratiivsele tasandile

Mitteliitumise põhjused
Peamine küsimus liitumiste juures on, et kuidas see peaks sündima? Esmalt aga tuleks vaadata üle mõned põhjused, miks liitumisi sedavõrd vähe on toimunud? Kohtan tihti lauset stiilis: Poliitiline kemplemine ei ole jätnud ruumi tervele mõistusele ning seetõttu ei ole jõutud ühinemisteni. Mina küsiksin aga, kas oma linna-valla inimeste huvide eest seismist saab nimetada poliitiliseks kempluseks? Ma ei saa kuidagi pahaks panna, et valitud juhid nii ühes kui teises omavalitsuses katsuvad seista parima tarkuse juures oma piirkonna hea käekäigu eest. See ongi omavalitsusjuhtide töö. Hädavajalik oleks aga neis hoiakutes laiendada piiride ja piirkonna mõistet. Näiteks Jõgeva puhul on üsna üheselt selge, et kui vallal läheb hästi, siis läheb ka linnal hästi ja vastupidi.

Meenutagem, et äsja tähistasime oma riigi alles 20. taasiseseisvumise päeva. Me oleme noore riigina alles hiljuti üle elanud kaks suuremat majanduskriisi (90date keskpaik ja alates 2008 kuni tänaseni kestev) ning me elame ikka veel illusoorses kõikelubatavas liberaalses juhikultuslikus ühiskonnas.

Teise olulise põhjuse juuri näen ma meie riigi lähiminevikus. Tuleme ühiskonnana riigikorrast, kus igal inimesel oli töö, kindlustatud korter, vähe valikuvõimalusi nii materiaalses kui vaimses plaanis ning kindlus ja selgus külanõukogude võimupiirides, mis ei kuulunud arutlemisele. Tänased omavalitsuste piirid on ju suuresti just need samad nagu nad olid. Piiridest ollakse väga visad kinni hoidma. Selle juurde kuulub veel eestlase talupoeglik ettevaatlikus, mis lihtsalt ei luba kiiresti kaalukaid otsuseid teha. 20 aastat ei ole ei ajaloo ega riigi seisukohalt mingi aeg, et peaksime päevast-päeva kannatamatult ringi käima ja pidevalt midagi reformima.

Kolmanda põhjusena näen ma 90datel kätte võidetud vabaduses olla ise oma asjade üle otsustaja, koos soovimatusega seda privileegi kellegagi jagada. Küüniline valitsejate iseteadlikkus on segunenud eelmisest korrast pärineva mentaliteediga - olla juhtide juht on ikka üks hea asi. Seetõttu pole midagi imestada, et meie riiki ilmestavad sajad kesiselt elavad omavalitsused, kuna enamik omavalitsusjuhte on ju pärit hoopis teisest mõttemaailmast kui 21. sajandi maailm koos oma väljakutsetega. Ja seda ei saa mitte ette heita, vaid tuleb lihtsalt aktsepteerida. 40 aastat kõvakäelist kasvatust istub inimestes kõvemini kinni, kui 20 aastat vabalt harjutamist. Seetõttu ei tasu imestada, miks on omavalitsustega lood nii nagu nad on.

Mis viiks liitumisteni?
Esmane tingimus on tahte olemasolu. Ja seda mitte pelgalt sõnakõlksuna ja emotsionaalsete lausungite tulistamisena, vaid igapäevases soovis näha enda kõrval teist omavalitsust kui võrdne võrdset. Tuleb loobuda kohati ogaruseni minevast konkurentsist. Nagu on öelnud USA 32. president Roosevelt: „Konkurents on olnud väga hea mingi teatud piirini. Meie aga peame pingutama sellise koostöö nimel, mis algab sealt, kus konkurents enam ei aita."
Praktilise poole pealt tähendaks see, et kõigepealt hakkavad omavalitsusjuhid oma piirkonna arengusuundi välja töötades vaatama üle oma administratiivpiiride ja mõtlema, mis kasu võiks üks või teine ettevõtmine tuua ka naabritele. Järgmise sammuna peaks planeerima kõikvõimalikud bürokraatlikud kavad (üldplaneeringud, arengukavad, valdkondlikud tegevuskavad, toetuste maksmiste korrad jne) koos naabritega või naabrite huve samavõrra arvestades kui oma valla/linna huve.

Eesti inimesed oskavad tahtmise korral hoida kokku ja teevad seda kindlasti ka tulevikus. Ühtehoidmine ja koos mitte ainult töötamine, vaid ka ühes suunas vaatamine võiks luua eeldused, et mingis ajahetkes saadakse väetist vähe rammusamaks. Tõenäolisel ei võta Riigikogu ilmselt ka sel neljaaastasel perioodil omavalitsuste liitumiste soodustamiseks täiendavalt midagi ette. Kusjuures paradoks on selles, et enamik riigikogulasi on valitud maal elavate inimeste poolt, kuid omavalitsuste teemadel ei oska või ei taha sõna võtta neist enamik. See aga ei tähenda, et peaksime omavalitsuses tegutsevate inimestena käed rüpes ootama ja valitsust kiruma. Lõpuks teevad suuri tegusid ikka inimesed ise ja kui me tahame ning usume, et üheskoos tuleviku raskustele vastu astudes oleme me tugevamad, siis tehkem seda ja unustagem andrespearulik ärategemise soov.
Omavalitsuste ühinemised tulevad. Ja tulevad siis, kui me selleks nii riigina kui ka inimestena tegelikult valmis oleme.

Kõrgharidusreform tõstab hariduse kvaliteeti

2011-11-01

Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast põhinenud riiklikul koolitustellimusel. Säärane süsteem ei ole ennast tõestanud, vastupidi - on selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa ja ümberkorraldused kõrghariduses on hädavajalikud. Praeguse süsteemi nõrkustele on viidanud ka OECD 2007. aastal koostatud põhjalik analüüs.

Ka riigikontrolli peakontrolör kinnitas 30. septembril riigikogu kultuurikomisjonile saadetud kirjas, et kõrgharidus ja selle rahastamine vajab muutusi. Sama näitas ka riigikontrolli 2008. aastal läbi viidud audit „Kõrghariduse riiklik koolitustellimus". Peakontrolör tõdes, et mitmed olulised küsimused jäävad selle eelnõuga lahendamata, ent samas toonitas, et senine süsteem ei ole jätkusuutlik. Praegu panustab riik kõrgharidusse 100 miljonit eurot ning erasektorist lisandub 40 miljonit. Arvestades meie demograafilist seisu, kaob olukorra säilides kõrgharidusest suur hulk (ca 40 miljonit eurot) raha, kuna üliõpilaste arv demograafilistel põhjustel kahaneb.

IRL-i väljapakutud kõrgharidusreform on lähtunud kolmest põhilisest probleemist Eesti kõrghariduses.
Esiteks on senine süsteem ebaõiglane. Kõrgkooli pääsevad noored kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata õpingutulemustest. Ülikooli saada on raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib seetõttu jääda ülikoolist üldse välja.

Teiseks on ülikoolide efektiivsus liiga madal. Meil on 70 000 üliõpilast, kellest lõpetab igal aastal vaid 10 000. Keskeltläbi veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel seitse aastat, see on kogu riigile äärmiselt ebaefektiivne ja kulukas. Suur hulk riigieelarvelistel kohtadel olevaid üliõpilasi õpib väiksema kui 50-protsendilise koormusega, kuid riik maksab sellise õpilase eest ülikoolile täishinda.

Riigikogu kultuurikomisjoniga kohtumisel avaldasid ka ülikoolide esindajad lootust, et eelnõuga võimaldatav tasuta hariduse omandamine võib kujuneda üliõpilastele distsiplineerivaks ning konkreetseks motivaatoriks oma õpingud nominaalse ajaga läbida.

On selge, et efektiivsus peab kasvama - tulemuslikud õpingud peavad olema nii ülikooli kui ka üliõpilaste eesmärk.
Seni oleme püüdnud riikliku koolitustellimuse kaudu suunata üliõpilasi õppima erialadel, mille vastu huvi on väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingu alusel täitmata kohustusi ligi 600 miljoni euro ulatuses. Selline raha ebaotstarbekas kulutamine tuleb lõpetada. Samuti on küsitav, kuivõrd peegeldab riiklikul koolitustellimusel põhinev ülikoolide rahastamine Eesti tööturu vajadusi. Määratud lõpetajate arv on ebapiisav tööturu nõudluse rahuldamiseks.

Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta kõrgharidus õiglasemaks, kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks. Reform võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatavat raha kahekordistada. Suuremad kulutused üliõpilase kohta tagavad paremad palgad õppejõududele, suuremad toetused üliõpilastele ja aitavad senisest jõudsamini ehitada välja ülikooli infrastruktuuri. Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud rahaliste lisavahenditena 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Reformi tulemusena lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.

Reformi tulemusel saab kõrgkooli immatrikuleeritud üliõpilane õppida esimese semestri tasuta õppekohal eestikeelses õppes olenemata õppekavast. Hilisem on juba üliõpilase enda kätes: tema tasuta õppekoha säilimine sõltub tema isiklikust õppevõimest. Kuna õppevõime on seotud osalise õppekulude hüvitamisega, võib eeldada, et tänu soovile püsida tasuta õppes jõuavad noored kiiremini lõpetamiseni ning tööturule suundub suuremal arvul vajalikke spetsialiste.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab kiireid muudatusi. IRL on eesmärgiks võtnud viia kõrgharidusreform läbi sellel aastal, et muudatused jõustuksid juba järgmise kooliaasta alguseks.

Seeder: Eesti taotleb otsetoetuste kiiremat võrdsustamist

2011-10-27

Intervjuu põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga

Täna on vabariigi valitsuses arutusel Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika osas. Eesti huvides on põllumajandustoetuste taseme võrdsustumine ja seda kiiremas tempos kui Euroopa Komisjon on välja pakkunud. Praegu on Eesti toetuste tasemelt üks Euroopa viimaseid, vaid Läti saab ühiskassast veel vähem kui meie.

Eelmisel nädalal osales põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Luksemburgis Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil, kus peateemaks oli ühise põllumajanduspoliitika reformipakett.
Nädalisele intervjuu andnud minister ütles, et Euroopa Komisjoni eelnõus on Eesti jaoks kaks olulist punkti. Esiteks see, et komisjon tunnistab toetustasemete võrdsustamise vajalikkust ja on seadnud eesmärgiks, et üheski liikmesriigis ei oleks toetustetase alla 90% ELi keskmisest (Eestis praegu 45%). Teiseks kasvavad eelnõu järgi ühisest eelarvest makstavad toetused Eesti jaoks 30%. „Meie kriitika on, et see on liiga aeglane ja me tahaksime näha kiiremat võrdsustamistempot," selgitas minister.

Kui tõenäoline on, et Eesti saavutab soovitud taseme kiiremini?

Eks see arutelude lõpuks selgub. Oma huvide selgitamiseks on ruumi olemas ja mina arvan, et need eelnõud saavad meie jaoks muutuda ainult paremaks. Otsetoetuste kiiremast võrdsustamisest olulisemgi on, et see ei toimuks maaelu arengu toetuste arvelt. Praegu võib eelnõust välja lugeda, et arengutoetused peaksid järgmisel perioodil vähenema. Me ei saa sellega sugugi nõustuda ja kindlasti on siin edulootus suurem kui otsetoetuste kiirema kasvu puhul.

Millised on üldse liikmesriikide seisukohad eelnõu suhtes?

Liikmesriike on 27 ja nende hoiakud on ikka väga erinevad. Ma ütleksin, et üldiselt oli enamik riike küllaltki kriitilised esitatud eelnõu suhtes, aga kriitika oli erinev. Eesti, Läti, Leedu, samuti Poola ja teiste riikide, kus toetused on madalad, kriitika puudutas tänast ebavõrdset kohtlemist ja ebavõrdseid konkurentsitingimusi, aga teised liikmesriigid avaldasid arvamust, et uued määrused teevad ühise põllumajanduspoliitika veelgi bürokraatlikumaks ja keerulisemaks - seda kardame ka meie.
Paljudele ei meeldinud kohustuslik rohelikustamine, ehk otsetoetuste sidumine konkreetsete keskkonnanõuete täitmisega, mis on uus jõuline muudatus.

Eesti taotleb otsetoetuste võrdsustamist, kuid ka vanades liikmesriikides on toetusemäärad väga erinevad. Kas ka nemad nõuavad võrdsustamist?

Kuluaarides räägitakse sellest rohkem, kuid esimeses lauavoorus see teemaks ei olnud. Ma saan ka aru, miks see nii on. Keegi ei vaidle põhimõttele vastu, aga laua taga tuleb lõpuks ka hääletada ja see tähendab raha reaalset ümberjagamist. Seal ollakse kindlasti ettevaatlikumad.
Esimeses lauavoorus olid vanade liikmesriikide jaoks prioriteedid bürokraatia, rohelikustamine, suured ja väiksed põllumajandustootjad, noored põllumajanduses. Võrdne kohtlemine oli probleemiks ikkagi väikese toetustasemega riikidele.

Väikese toetustasemega riikidest on Poola meiega võrreldes suur põllumajandusmaa. Kas ta on selles küsimuses meiega ühes paadis või pigem konkurent?

Eks me kõik oleme üksteisele konkurendid, nii põllumeestena ELis kui ka subjektidena ühises põllumajanduspoliitikas, aga see ei tähenda, et kõik tirivad tekki ainult enda poole. Kõik annavad endale aru, et soodsa tulemuse saavutamiseks on vaja leida liitlasi.
Poola seisukohast ei saa veel aru. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt see, et Poola on praegu eesistuja riik ja hea tava näeb ette, et eesistuja riik püüab hoida suhteliselt neutraalset joont. Oma jõulised seisukohad, kui neid on, esitab ta kindlasti pärast seda, kui ta paari kuu pärast eesistuja enam ei ole.
Teiseks ongi Poola positsioon raskesti määratletav, eriti meie poolt vaadatuna. Poola toetused on märkimisväärselt kõrgemad kui meie omad, kuigi jäävad natuke alla ELi keskmist. Praeguse eelnõu variandi järgi saavad nad juurde 5 või 6 eurot hektari kohta, mis ei ole kuigi suur summa, võrreldes meiega (39 eurot hektari kohta). Poola riigi peale teeb see küll suhteliselt suure summa, aga konkreetse põllumehe võit on oluliselt väiksem kui Eesti põllumehel. Nii et kui jõuliselt hakkab Poola võitlema võrdsustamise eest, kui tal on võita oluliselt vähem kui meil, on täna raske prognoosida. Aga kindlasti on ta pigem meie toetaja ning ma loodan, et Poolast kujuneb meile tugev liitlane.

Ühise põllumajanduspoliitika toetused on erinevad, millised on Eesti tootjate seisukohad erinevate toetuste (otsetoetused tootmisele, maale, maaelu arengu toetused) suhtes?

Päris üksmeelt siin polegi. Domineeriv seisukoht on, et otsetoetuste kasv ei peaks tulema maaelutoetuste arvelt. Keerulisem on maaga seoses. Eestis haritakse täna söötis maid üles kiirusega 10 000 ha aastas. Suur osa sellest maast, kus toimub nüüd põllumajanduslik tegevus, ei ole aga abikõlbulik, kuna see ei olnud aastal 2003, enne kui astusime ELi, registreeritud. Mõned ei ole PRIA registris.
Tootjad saavad väga hästi aru, et kui laiendame tulevikus toetusõiguse kõigile maadele, läheb supp selle võrra lahjemaks, ehk toetus hektari kohta väheneb. Loomulikult ei ole need tootjad, kes praegu harivad abikõlbulikku maad, väga rõõmsad selle üle, et raha jagatakse ümber kogu põllumajanduslikule maale. Ja need, kes täna abikõlbulikud ei ole, aga harivad põllumajandusmaad, soovivad riigis võrdseid tingimusi ja võrdset konkurentsiolukorda. Tulevik on ikka selle päralt, et püüame kõiki põllumajandustootjaid võrdselt kohelda, sõltumata sellest, millal nad põllumajandusliku tegevusega alustasid.

Abikõlbulikuks saavad nad siis, kui algab uus periood?

Jah. Praegu käivad arutelud, milline aasta võetakse aluseks. Eesti positsioon on minu arvates hoopis mõistlikum, aga mis ilmselt ei leia lõpuks heakskiitu. See oleks paindlik lähenemine, ehk me ei peaks fikseerima ühte referentsperioodi, näiteks et 2009. või 2011. on see aasta, mille järgi fikseerime toetuskõlbulikud maad, vaid võiksime iga kord paindlikult aluseks võtta varasema aasta, mille kohta on kõik statistilised andmed olemas. Näiteks 2015. aastal võtame aluseks 2013. aasta jne. See võimaldaks arvestada tegelikku olukorda põllumajanduses, mitte nii, et aasta 2009 on aluseks kuni 2020. aastani ja vahepealsed muutused kuidagi ei kajastu.

Kas sellisel juhul tuleks igal aastal kogu raha ELis ringi jagada või ainult riigisiseselt?

Riikide vahel võiks tõesti aluseks võtta referentsperioodi, sest nii suurt süsteemi ja raha ei ole võimalik igal aastal paindlikult ümber mängida. Meie taotleme seda, et kui oleme alused ja riigi rahaümbrikud kokku leppinud ning fikseerinud nii või naa seitsmeks aastaks olukorra, võiks riigisiseselt olla võimalus paindlikult otsustada. Eesti riik on selleks võimeline.
Ma saan aru, et seda ei soovita sellepärast, et paljudel riikidel ei ole nii paindlikku registripidamist, nii kaugele arenenud e-lahendusi ja nad on enamasti meist palju suuremad riigid, mis ei saa endale sellist mobiilsust lubada.
Teiseks olen põllumajandustootjate silmist välja lugenud, et senine süsteem kaitseb teatud mõttes nende huvisid. Kui fikseerida praegune olukord, on neil järgmiseks seitsmeks aastaks suur eelis võrreldes uute tulijatega. Ma ei ütle, et Eestis sellised meeleolud on, aga väljastpoolt tunnen ma sellised meeleolud ära.

Kui toetused kunagi kehtestati, kompenseeriti nendega saamata jäänud tulu. Aja jooksul on alused muutunud. Millest peaks Eesti seisukohast praegu lähtuma toetuste maksmisel?

Jah, nende otsetoetuste eesmärk on muutumas järjest ähmasemaks. Algul oli ta saamata jäänud tulu pärast tollide alandamist ja selgelt väljaarvutatav, aga enam ei kanna ta ammu seda sisu ja eesmärki.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osakaal peaks tulevikus oluliselt vähenema ja suurenema või vähemalt säilima peaks arengutoetuste osakaal. Arengutoetuste osa on meie meelest oluline. Need on investeeringutoetused tehnikasse, tehnoloogiasse, teadus- ja arendustegevusse, tõu- ja sordiaretusse, selleks, et arendada ja hoida innovatsiooni- ja konkurentsivõimet. Me peame olema konkurentsivõimelised ka kolmanda maailmaga ja seda turusituatsioonis.
Toetusi tuleks jagada sihtotstarbeliselt, aga mitte üldise otsetoetusena kõigile, kusjuures argumendiks on, et aastakümneid tagasi tekkis mingi saamata jäänud tulu.

Millised on Eesti seisukohad rohelikustamise suhtes? Osa tootjaid leiab ju meilgi, et see on liiga piirav.

Me ei saa oma seisukohta veel öelda, sest vaja on täpsustada, mida on komisjon mõelnud rohelikustamise sisu all. Ideena või põhimõttena ei ole me sellele sugugi vastu, sest kõik on aktsepteerinud, et põllumajandus peab olema tulevikus keskkonda säästev ja teatud regulatsioonid-piirangud on vajalikud. Aga milliseid konkreetseid kohustusi see põllumehele seab, selles osas ei ole me mõjudest veel täpselt aru saanud. Peame liitma, lahutama, korrutama ja jagama, et seda mõju teada saada ja alles siis saame oma lõpliku seisukoha välja öelda.

Mis saab keskkonnaalastest toetustest säilitamaks pärandkooslusi, maastikutüüpe, ohustatud põlistõuge jne?

See on juba täna ühise põllumajanduspoliitika väga oluline osa ja jääb selleks ka tulevikus.
Meil on eraldi meetmed mahetootjatele, meil on keskkonnasõbralik majandamine, eraldi toetused Natura aladele, poollooduslikele kooslustele. See on väga mitmekesine ja puudutab keskkonnasäästu ja -hoidu ka laiemas mõttes, ka kultuurmaastikke ja ohustatud tõugude säilitamist. See peab kindlasti jätkuma, aga kas sellises mahus ja sellisel kujul, tuleb läbi mõelda.
Tuleb aru anda, et siin ei saa teha järske muutusi üleöö. Seaduse järgi juba eeldab üleminek mahetootmisele väga pikka perioodi, ja kui me prioriteete muudame, siis ei saa öelda, et nüüd on senine tegevus lõppenud ja päevapealt kehtivad uued mängureeglid. Muudatused saavad olema sujuvad, aga keskkonda säästev, kultuurmaastikke ja traditsioone hoidev poliitika jääb kindlasti teatud osaks Eesti põllumajanduspoliitikast.

Inge Põlma

Nädaline

27.10.2011

Emapension - uus tahk perepoliitikas

2011-10-26

Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada - madal loomulik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?

Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne - 2010. aastal, 35 inimese võrra.

Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.

Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töö-rändest; mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?

Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.

Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigil seda kõige mõistlikum teha.

Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni kui need, kellel lapsi pole.

Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.

Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.

Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.

Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse, seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk üle 13 euro kuus.

Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.

Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.

Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed, ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel -väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.

Viis meedet alkoholi tarbimise vähendamiseks

2011-10-25

Alkoholi liigtarbimine on Eestis tõsiseks probleemiks, mistõttu vajab alkoholipoliitika tugevat riigipoolset sekkumist. Täna liigume õiges suunas - oleme alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügipiirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus.

Esiteks tuleks alkoholi reklaami piirata. Reklaami tuleks edastada kaunistamata kujul, loetledes vaid toote andmed ning välistatud peaks olema igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Samuti tuleks keelustada alkoholi välireklaam. Samas tuleb tähele panna, et reklaami kohesel ja täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimine. Keegi meist ju ei soovi, et näiteks kaubanduskeskustes muutuks alkoholi degusteerimine igapäevaseks.

Teiseks tuleb määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn. lõpppunkt. Keelatud peab olema paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Kolmandaks: järjepidevalt tuleb tõsta ka alkoholi aktsiisi. Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud - 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010 aga 9,7 liitrit (kusjuures salaalkohol on neile numbritele lisatud ja turistide joodu ning kaasaviidu maha võetud).

Neljandaks tuleks piirata boonuskampaaniaid ja vägijookide avalikes kohtades degusteerimist.

Ning viiendaks peame veelgi enam tõhustama järelevalvet alkoholi müügi üle alaealistele ning karmistada kontrolli liikluses, et vähendada joobes juhtide osakaalu.

Eelpool nimetatud meetmeid tuleb rakendada käsikäes. Vägijookide liigtarbimise vastu saab kõige tõhusamalt võidelda üksnes kõikide abinõude koosmõjus. Alkoholi tarbimise vähendamisel on kõige olulisem muuta ühiskonna suhtumist ja inimeste väärtushinnanguid. Selleks peame rakendama ja ühtlasi tõhustama kõiki abinõusid korraga.

Me ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan joon end surnuks, ei taha, siis ei joo. Me ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ja linnatänav ning metsalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi, ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade. Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkoholitarbimise ja - sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Seeder: praegused toetused on ebavõrdsus ruudus

2011-10-25

Erinevalt Prantsusmaa põllumeestest, kellel protestiks piima maha valamine ja traktoritega liikluse tõkestamine on saanud vaat et traditsiooniks, kogunevad Eesti talunikud meelt avaldama harva. Eriti tavatu on tulla tänavale valitsuse seisukohtadele poolehoidu väljendama.

Ometi kutsusid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ebavõrdsed toetused eelmisel nädalal esile just sellise demonstratsiooni. Valitsus, opositsioonierakonnad ja põllumehed on moodustanud ühisrinde, sest vastane ei peitu meie seas, vaid Brüsselis.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, miks on Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetused Eestis üle kolme korra väiksemad kui näiteks Taanis?

Esiteks tuleneb toetuste ebavõrdsus meie liitumislepingus sätestatud tingimustest, mis kehtivad aastani 2014. Toetuste suurust määrates võeti aluseks liitumiseelne periood ehk 1990. aastate lõpp.
Meie tootmismaht, maakasutus, saagikus ja muud näitajad olid toona viletsad, sest hiljuti oli tehtud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Vara oli ümber jaotatud, olime kaotanud turgusid, meid tabasid Vene kriis ja börsikriis. Nii et referentsperioodil langes kokku mitu negatiivset asja ja kehval järjel tootmise tõttu määrati meile madal toetustase.
Teiseks on toetustaseme loogika kogu Euroopas äraspidine: 1992. aastal, mil alandati ELi väga kõrgeid põllumajandussaaduste kaitsetolle, otsustati korvata hinnalanguse tõttu saamata jääv tulu põllumeestele otsetoetustega. Näiteks teravilja puhul võeti kompensatsiooni aluseks reformi rakendamise aegne kasvupind, saagikus hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu vähenemine.
Neid kolme tegurit korrutades saadigi liikmesriigi teraviljatoetuse summa. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga et see tähendab ka saamata jäänud tulu eest makstavat suuremat kompensatsiooni, tekib ebavõrdsus ruudus.
Ehkki pärast liitumist on meil saagikus paranenud ja haritavat maad lisandunud, pole keegi sellepärast ümbrikusse raha juurde pannud. Seesama summa tuli lihtsalt jagada rohkemate hektaritega.

Meie põllumajandustoetused kujunesid küll väiksemaks kui vanade liikmesriikide omad, kuid enne polnud neid Eestis peaaegu üldse.

Just! Hoolimata ebaõiglastest tingimustest oli otsus võimalikult kiiresti liituda õige. See oli igal juhul suur samm edasi: me pääsesime Euroopa siseturule tollideta, saime toetused ja Venemaaga suhtlemine muutus kergemaks. Aga nüüd tuleb teha järgmine samm.

Võiks ju mõelda samamoodi: meile pakutakse praegu kolmandiku võrra suuremaid toetusi kui seni, nii et asi läheb igal juhul paremaks. Miks me sellega rahul ei ole?
Tõepoolest, Euroopa Komisjon tahab tõsta meie otsetoetused praeguselt 117 eurolt hektari kohta järgmise eelarveperioodi lõpuks 156 eurole. Aga küsimus on õiglustundes ja põhimõtetes: meie toetus oleks 27 liikmesriigi keskmisest ikkagi kõigest 60 protsenti.
Ka komisjon ise on tunnistanud, et on vaja liikuda võrdsemate toetuste poole, ja teinud ettepaneku jõuda aastaks 2028 kõigi liikmesriikide puhul 90 protsendini keskmisest tasemest. Aga võrdsustumistempo on liiga aeglane. Miks peaksime leppima sellega, et isegi pärast 30protsendilist tõusu on meil toetused märksa väiksemad kui vanades Euroopa Liidu riikides?

Õiglus õigluseks, võrdsus võrdsuseks - räägime majanduslikust tasuvusest ja konkurentsist. Kas siinsed põllumehed suudaksid püsida konkurentsis selle toetusega, mida neile nüüd pakutakse?
Igal medalil on kaks külge. Kui nad on suutnud praegu madalamate toetustega konkurentsis olla, suudavad nad seda kindlasti ka edaspidi. Aga mis on selle hind?
Esiteks peavad Eesti põllumehed tegema rohkem tööd. Teiseks saavad nad vähem palka ja nende elatustase on seetõttu madalam. Kolmandaks oleme sunnitud väiksemate toetuste tõttu ohverdama peretalud, sest need ei suuda efektiivselt toota, ja looma tööstusliku suuremastaabilise tootmise.

Efektiivsuse mõttes toovad väiksemad toetused endaga järelikult kaasa ka midagi positiivset.
Kui olla turumajanduse fundamentalist, siis klassikalises põllumajanduses, näiteks teraviljakasvatuses ja piimatootmises, on suurematel tööstuslikel struktuuridel teatud eelis. Kindlasti ei tule see aga kasuks peretalu elulaadile ega niššidele orienteeritud tootmisele, nagu katmikaladel taimede kasvatamisele või mahepõllumajandusele.

Kas ELi põllumajandustoetused on pikas perspektiivis üldse jätkusuutlikud?
Ei ole. Selle kohta on ELis ühine arusaam. Nii Euroopa Komisjon kui liikmesriigid teavad, et lõputult samamoodi edasi minna ei saa. Ometi pole meil poliitilist konsensust ega jõudu süsteemi muuta, sest liikmesriikide huvid on nii erinevad, tihtipeale koguni vastandlikud.
Ühisel põllumajanduspoliitikal ei ole enam ühtset eesmärki ja igale toetusele ei leidu isegi põhjendust. Mõnikord on toetuse ainus põhjendus see, et nii näeb ette poliitiline kokkulepe.

Kas reform, kui see teoks saaks, tähendaks toetuste võrdsustamist ja õiglasemaks muutmist või ka üldsumma vähendamist?
Ideaalis peaks juhtuma mitu asja korraga. Üks mis kindel: ELi sees peaksid tingimused olema võrdsed. Kui on ühisturg, me tegutseme ühtede ja samade nõuete järgi ning ostame tootmissisendeid ühesuguste hindadega, peavad ka toetused kohtlema põllumehi võrdselt.
Teiseks peame vaatama, et ELi põllumajandus oleks võimeline muu maailmaga konkureerima. See tähendab, et traditsioonilised hektari ja looma kohta määratud otsetoetused ei saa pikas perspektiivis suureneda, vaid peaksid pigem asenduma nendega, mis on mõeldud investeeringuteks, innovatsiooniks, teaduspõhiseks lähenemiseks ning sordi- ja tõuaretuseks.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osa peaks kahanema, kuid seda on keeruline läbi suruda. Need võimaldavad rikastel ELi riikidel kõige lihtsamalt osa liidu eelarvesse makstavat raha tagasi saada. Umbes kolmandik otsetoetusi läheb tagasi Prantsusmaale. Miks peaks ta olema huvitatud selle korra muutmisest?

Põllumeeste hiljutine otsetoetusi puudutav meeleavaldus oli Eestis vist esimene kord koguneda demonstratsioonile valitsuse seisukohti toetama. Kui palju see aitab komisjonilt paremaid tingimusi välja kaubelda?
Mina olen küll põllumeeste poolehoidu varemgi tundnud, aga eks selline meeleavaldus ole muidugi üsna haruldane.
Õnneks on põllumehed ja kõik Eesti parlamendierakonnad ÜPP tuleviku suhtes ühel meelel. Meil ei ole vaja isekeskis kakelda, vaid Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovid, mured ja ettepanekud koos selgeks teha. Ühine vaenlane liidab ja tinglikult öeldes on meie ühine vaenlane praegu Brüssel.
Tahan siiski toonitada, et ma ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitka vastane. Seda on vaja reformida, kuid Eestile on ÜPP jätkumine kindlasti kasulik.
Ühine põllumajanduspoliitika moodustab Euroopa Liidu eelarvest 40 protsenti, kuid kõigi liikmesriikide SKTst kõigest 0,4 protsenti. Tõsi, toetuste tase on ebavõrdne, kuid see süsteem takistab veel suuremat ebavõrdsust, sest praegu tohivad riigid ise oma põllumehi toetada ainult Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.
Kui ühist poliitikat poleks, oleksid erinevused liikmesriikide vahel palju suuremad, sest vaesed maad ei suudaks põllumeestele nii palju juurde maksta kui rikkad. Praegu on otsetoetuste erinevus kahe-, kolme-, kohati isegi neljakordne, aga ÜPP piiranguta maksaksid prantslased eestlastest viis, seitse või kümme korda rohkem ja kokkuvõttes makstaks siis Euroopas põllumajandusele peale märksa rohkem kui 0,4 protsenti SKTst - võib-olla 1,4 protsenti.

Kui suur on tõenäosus, et tingimused õnnestub võrdsemaks kaubelda?
Meil on aega komisjoniga vaielda 2014. aastani ja kindlasti on tulemus lõpuks soodsam kui see, mille komisjon esialgu välja pakkus.

Eesti teraviljapõllu hektari eest makstakse toetust 3,2 korda vähem kui taanlastele, kellel looduslikud tingimused viljakasvatuseks on paremad kui meil.
2x ELMO RIIG

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on veendunud, et Euroopa Komisjonilt õnnestub välja kaubelda suurem toetus, kui meile praegu pakutakse.

HANS VÄRE
Ajaleht Sakala

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Riik peab kohanema

2011-10-22

Riigikontrolör Mihkel Oviir tutvustas teisipäeval riigikogu ees kokkuvõtet viimase aasta jooksul tehtud audititest ja andis ülevaate riigikontrolli 90 töötaja tööst ja tähelepanekutest. Riigieelarve kontrolli komisjoni liikmena saan kinnitada, et auditiaruanded on koostatud põhjalikult ja asjalikult, võttes arvesse auditeeritavate seisukohti.

Riigikontrolli tegevuse eesmärk ongi majanduskontrolli kaudu anda riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori raha kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult.

Kulusid ei hinnatud

Tahan rõhutada viimase nädala jooksul üht liialt vähe tähelepanu pälvinud aspekti. Küsimus on rahandustehniline, kuid sellel on väga suur mõju nii riigi kui kohaliku omavalitsuse raha kasutamisele. Põhimõtteliselt on nii, et kes eelarveprotsessi hoolsalt lõpuni ei tee, sel ei hakka kunagi raha olema. Raha kulub märkamatult kribu-krabu peale ja soovitud strateegilised eesmärgid jäävad täitmata raha puudumise tõttu.

Riigikontrolöri ülevaates seisab: "Samal ajal ei saa rahul olla riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande koosseisus oleva riigieelarve täitmise aruandega. Et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev ja aruannet saaks uute eelarveliste otsuste tegemisel arvesse võtta, tuleb riigikogus vastuvõetud eelarve, lõpliku eelarve ja tegeliku täitmise andmed esitada võrreldaval kujul. See võimaldaks hinnata, kas eelarveraha on kasutatud küsitud eesmärgil."

Riigikogule on esitatud 2012. aasta eelarve, mille seletuskiri 313 leheküljel sisaldab hulga valdkondlikke eesmärke ja nende elluviimiseks vajalikke tegevusi. Riigikogu on vaielnud nende üle kirglikult kolm kuud. Küllap oli see nii 2010. aastalgi. Tagasisidena esitatakse riigikogule majandusaasta aruande koosseisus 15 lehekülge tabeleid teostatud tehingute raamatupidamisandmetega.

Riigi eelarvestamise protsessis täidetakse põhjalikult esimene, planeerimise faas, kinnitatakse, et teine, täitmise faas on läinud raamatupidamislikult korrektselt. Väga tähtis osa, sisuline hindamine ja järgmisteks perioodideks teadmiste ja kogemuste hankimine jääb hoopis ära.

Sama puudus, et ei hinnatud, kuidas eelmisel aastal raha kulus, oli 2005. aastal Kihnu vallas ning Pärnu linnas ja ma kardan, et selliseid omavalitsusi ja riigiasutusi on Eestis palju. Kardan, et niimoodi, vähe tulemust andes kulub märkamatult palju riigi, linna ja valdade raha.

Viivitamise hind

Samuti ei saa ma nõustuda, et Eesti on endaga liiga rahul. Eesti on viimaste aastate majanduskriisi, võrreldes endaga sarnaste riikidega, üsna sujuvalt läbinud. Meie, eestlased, oleme enda vastu liiga nõudlikud. Alles me saavutasime üht, aga juba asume, hetkekski seisatamata, uute eesmärkide poole püüdlema.

Praegu on tunda väsimust, oleme väga palju pingutanud ja üldse mitte rõõmuga oma saavutustele tagasi vaadanud. Meie palgad ja sotsiaaltoetused on inflatsioon väikeseks söönud, isegi keskmise sissetulekuga inimene tajub, et kannatab puudust.

Oleme palju Euroopa Liidu toetusi ja iseenda raha investeerinud hoonetesse. Nüüd kulub nende ülalpidamiseks palju raha, mis tuleb samast rahakotist, kust kultuurinimeste ja õpetajate palgaraha.

Kui maal on üks koolihoone pooltühi ja vajab kütmist, tuleb tühja osa kütta-koristada ning õpetajate palka tõsta ei saa. Pärnu linna spordihalli ehitamise, haldamise ja laenuintresside raha tuleb samast rahakotist, kust haridus- ja kultuuritöötajate palk. Samal ajal on spordirahvas veendunud, et nad ei saa hakkama Kalurihalli ega kahe sõudebaasita, aga ka nende ülalpidamise raha tuleb samast rahakotist.

Ilmselgelt vajab riigi ja kohalike omavalitsuste poliitika suunamuutust juba lähitulevikus, vähem raha betooni ja küttesse, rohkem raha töötajate palkadeks.

Kahtlemata on õigustatud kriitika, et kärpimine, mis on hädavalik lühiajaliselt, ei ole kestlik pikka aega ja Eesti vajab reforme, et kohanduda oludega. 20 aastaga on olukord riigis palju muutunud: nii elatusalades, elamise alades kui rahvastiku vanuselises koosseisus. Nende muutustega peavad kohanema halduskorraldus, haridussüsteem, sotsiaalhoolekanne, avalik teenistus ja kõigi muude riigi funktsioonide täitmine.

Kohandamise edasilükkamine maksab ja palju. Sõna-sõnalt tuleb võtta tuntud lauset, et aeg on raha. Kujundlik näide Pärnu linnast 2009. aastal.

Eelarve tulnuks kohandada majanduslike võimalustega ja kärpida kulusid 2009. aasta algul, kuid seda ei tehtud. 2009. aasta kestel tekkis üle võimaluste elamisest 45 miljoni kroonine võlg, mis tuli linnarahva rahaga ära maksta ja 2010. aasta eelarvet selle summa võrra kärpida.

Üheaastane viivitamine Pärnu linna eelarve kohandamisel muutunud olukorraga maksis 45 miljonit krooni ehk kaheksa protsenti eelarvest. Pärnu linn on umbes 50 protsenti maakonna ja 3,3 protsenti riigi rahvastikust. Võite ette kujutada, kui palju maksab riigile, kui ta lükkab edasi haridussüsteemi või halduskorralduse kohandamist riigi muutunud olukorraga.

Kohanemine on ellujäämise küsimus, nii filosoofilises kui praktilises mõttes, nii looduses kui riigikorralduses.

Riigikontrolör tõdeb, et paari-kolme aasta jooksul viiakse ligi 50-60 protsenti auditite ettepanekutest ellu, finantsauditite puhul isegi kolmveerand või rohkem. Riigikontrolöri ettepanekud lähtuvad ja peavadki lähtuma oma olemuses täiuslikust olukorrast.

Praktiline juhtimine on protsesside juhtimine, mida viivad ellu inimesed, kes ei ole täiuslikud ega tegutse täiuslikes oludes. Samal ajal on nii suur ettepanekute arvestamise osa tunnustus riigikontrolörile, tema sõnal on kaalu ja arvamusel autoriteeti.

Ukraina allakäigu keerdtrepil

2011-10-19

Ukraina pole ainult sümpaatne riik, kellega jalgpalli mängida. Nüüd ei saa me kuidagi mööda minna Julia Tõmoðenko süüdimõistmisest ja ülejäänud vangistatud poliitikute olukorrast. Ukraina defineerib end üha selgemini niisama hullu riigina, nagu seda on Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaan.

Ukraina endise peaministri kohta langetatud kohtuotsus võib tõmmata kriipsu Ukraina püüdlusele saada assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga.

Kui otsus oleks tegemata, saaks veel ühe silma kinni pigistada, aga nüüd enam mitte. Õigupoolest on Euroopa Ukraina kohtupalaganisse seni hämmastava leebusega suhtunud.

Arusaamatu leebus

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee ei suutnud Ukraina teemat selle kuu algul päevakorda võtta, ehkki vajadus selle järele oli enam kui selge. Õigussüsteemi kasutamine arvete õiendamiseks poliitiliste vastastega on valus hoop väärtuste pihta. Ja ehkki seda on mõne liikmesriigiga varemgi juhtunud, on sellele reageerimata jätmine pretsedenditu.

Ka ELi laienemisvolinik Štefan Füle näitas ootamatut pehmust. Kui Valgevene endistest presidendikandidaatidest saab kindlasti rääkida kui poliitvangidest, siis Ukraina puhul ei pea volinik seda õigeks.

Probleem olevat õigussüsteemi nõrkuses ja kohtunike kogenematuses, mitte poliitvangides selle sõna otseses tähenduses.

Kas EL saab kaubandust ja õigusakte puudutava assotsiatsioonileppe sõlmida riigiga, kus on poliitvangid? Tõmošenko staatuses on endine siseminister Lutsenko. Eriti pärast Tõmošenko süüdimõistmist on assotsiatsioonileppe sõlmimine rohkem kui kaheldav, sest selle tagajärjel kannatab Euroopa autoriteet.

Kas Ukraina vajab assotsiatsioonilepet? Ja kuidas veel! Ukraina on kaalukeel Euroopa ja Venemaa vahel ning see, kummale poole ta kaldub, saavutab geopoliitilise initsiatiivi.

Aga mitte ainult, pean tunnistama, et minule geopoliitiline retoorika ei meeldi. Ennekõike on küsimus Ukraina inimeste saatuses: kas demokraatia või autokraatia, austus kodaniku vastu või selle puudumine?

Vohavad vandenõuteooriad

Õhus on vandenõuteooriad. Räägitakse, et president Viktor Janukovõtš tahab Euroopasse, aga ta aparaat on Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) läbi imbunud, nemad korraldasidki Ukrainale jama vangistatud poliitikutega. Või siis kujutatakse Ukraina presidenti lihtsakoelise mehena, kes ei suuda üle olla soovist Tõmošenkole isiklikult varasema eest kätte maksta.

Ma ei räägi midagi muud kui jutte, mida mulle on vaikselt rääkida püütud ja mida räägitakse Euroopa poliitikutele. Eesmärk on meid veenda, et Ukrainat ei tohi praegu kritiseerida, pigistatagu üks silm kinni vähemalt senikauaks, kuni assotsiatsioonilepe saab sõlmitud. Sest kaalukausil on ida ja lääs.

Tõmošenko ja teised poliitikud on konspiratsiooniteooria kohaselt FSB korraldatud pantvangid. Eesmärk on riigi Euroopa püüdlused põhja lasta. Ja eurooplased, kes seisavad Tõmošenko vabastamise eest, on siit edasi mõeldes justkui kasulikud idioodid, kes naiivselt FSB mängu kaasa mängivad! Olen kohanud isegi mõttekäiku, et pärast assotsiatsioonileppe sõlmimist lastakse Tõmošenko vabaks, sest FSB kaotab Ukraina vastu huvi.

Kogemus teeb mu nende arutluskäikude suhtes ülimalt ettevaatlikuks. See kõik on kunagi olnud - déjà-vu! Venemaal on inimõigustega pahuksisse läinud juhte ikka õigustatud väitega, et tulla võib uus ja hullem. Putini kolmanda tulemise puhul on erakordne pigem see, et sellist juttu polegi enam, hullemat ei osata oodata.

Väärtuste reetmine

Kui Aserbaidžaanis varisesid ligi kümne aasta eest kokku vahepeal pead tõstnud demokraatialootused, ilmusid uued poliitvangid ja valitsev klann võttis võimu raudse haardega enda kätte, oli umbes sama jutt: "Andestame, paneme ühe silma kinni!". Assotsiatsioonileppe asemel tehti panus gaasijuhtme saamiseks marsruudil Bakuu-Thbilisi-Ceyhan.

Torujuhe oli ja on Euroopale vajalik. Küsimus on pigem selles, kas gaasi ja naftaga saab end inimõigustest priiks osta, nagu Aserbaidžaan on lootnud ja loodab. Aserbaidžaan on rikas riik ja seal usutakse siiralt, et maavarade müügi ja intensiivse lobiga pannakse lääne poliitikutel suu kinni, tellitakse positiivsed raportid ja toetushääled.

Valgevenega kauplemine käib teistpidi. Majandusraskustes riigile pakutakse abi ja laenu juhul, kui poliitvangid vabastatakse. See lähenemine solvab Valgevene inimõiguslasi. Nad küsivad, kus on lääne moraal? Kui palju raha võib ühe poliitvangi väljaostmise eest teenida ja millal nabitakse kinni järgmine rühm "režiimi vaenlasi", kelle vabastamise eest uus toetus kasseerida?

Paradoksaalne on, et retoorikas läänemeelsele ekspeaministrile Tõmoðenkole heidetakse ette liiga Vene-sõbralike otsuste tegemist. Kõneldakse korruptsioonist, kuigi isiklikku kasu pole saadud. Kriminaalvastutusega ähvardatakse seal, kus normaalse poliitilise süsteemi puhul saaks toimida vaid poliitiline vastutus.

Põhiküsimus on Euroopale see, kas ja kui palju saab euroopalike väärtuste edastamise nimel neidsamu väärtusi reeta. Aga just nii juhtub, kui opositsiooniliider on assotsiatsioonileppe sõlmimise ajal jätkuvalt vangis.

Küsimärgi all pole enam niivõrd Ukraina enda allakäinud maine, vaid hoopis ontliku Euroopa kasvatusmaja prestiiž.

Me ei tohi lasta kaasmaalastel end surnuks juua

2011-10-19

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabi-nõuna on maksu kaudu hinna tõus ehk teisisõnu ostuvõime vähendamine.

Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Nende numbrite puhul on seejuures salaalkohol juurde lisatud ning turistide joodu ja kaasa-viidu maha võetu. Teised sekkumised üksikuna ei ole efektiivsed.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi suurema leviku riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimist. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholi turundus-üritusel, Õllesummeril, saama näiteks sümboolse hinnaga nn reklaamsiidrit. Kaubanduskeskustes muutuksid alkoholi avalikud degusteerimised igapäevasteks.

Samas on piinlik kuulata reklaami- ja alkoholitootjate väiteid, et alkoreklaam ei pane kedagi rohkem jooma, see aitavat vaid valida kvaliteetsemaid tooteid. Suisa kummaline oli selle selgituseks toodud näide, et pesupulbrireklaam ei pane ju ka kedagi rohkem pesu pesema.

Tõepoolest, mina ka ei ole kuulnud pesupesemissõltlas-test, kes kulutaks sellele kasvavas mahus aega ja raha, rikuks ära oma tervise, oleksid ohtlikud oma perekonnale, ei jõuaks selle sõltuvuse tõttu enam tööle ning tekitaks olulist kahju kogu ühiskonnale. Küll aga on meile hästi teada sellised tagajärjed alkoholi liigtarbimisel ja sõltuvuse füsioloogilised tekkemehhanismid.

õige olulisemad on suhtumise muutus ning inimese ja kogu к ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada erisuguste meetmete

(hind, reklaamipiirang, juurdepääsu piirang, joobe kontroll liikluses, teavituskampaaniad jmt) koosmõjus ning sekkumisi järkjärguliselt karmistades.

Samas ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan, joon end surnuks; ei taha, ei joo. Ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda me vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ning linnatänav ja metsaalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade.

Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkotarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügi-piirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus. Oleme selleks välja pakkunud viis sammu.

Reklaami piiramine kujul, kus reklaamis tohib toodet näidata vaid nn kaunistamata kujul, loetleda vaid selle toote andmed ning välistatud on igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Lõpetada välireklaam.

Määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn lõpp-punkt, keelata paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Järkjärguline aktsiiside tõus, kiiremas tempos niinimetatud napsitaja treenirigjookidel, need on magusad lahjad alkohoolsed joogid, mille sihtrühm on noored ja naised.

Boonuskampaaniate ja avalikes kohtades degusteerimis-te piiramine.

Tõhus järelevalve alaealistele alkoholi müügi üle, liikluses ja salaalkoholi leviku tõkestamisel ning sellega paralleelsed teavituskampaaniad.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks. Ise kuulun töörühmadesse, mis-käsitlevad turundust, hinnapoliitikat ja alkoholi kättesaadavust.

Tsahkna: Kes hakkab saama vanemapensioni?

2011-10-18

Madal sündimus ei ole murekohaks ainult Eestis, vaid see on probleemiks terves Euroopas. Eesti on Euroopas tuntud oma eeskujuliku käitumisega eelarve ja rahapoliitika suhtes. Ajal, kui vanad Euroopa riigid vanguvad nende probleemide all, millega meie saime hakkama juba mõned aastad tagasi, julgeme astuda samme sisuliste probleemide lahendamisel.

Laste kasvatamise väärtustamise üle on mõelnud paljud Euroopa riigid, kuid tegudeni jõudnud vähesed. Praeguseks oleme Eestis küll saavutanud nullilähedase iibe, kuid mure Eesti rahva püsimajäämise üle on sellegipoolest väga aktuaalne. Hädavajalik on välja töötada konkreetsed pikaajalised meetmed, mis ei vaata tulevikku üks, kaks või viis aastat, vaid märksa pikemaajaliselt. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muuhulgas sündimuskäitumist positiivses suunas.

Vanemapensioni näol on tegemist täiendava pensionilisaga, mida sarnasel kujul pole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis kehtestatud. Siinkohal on Eestil võimalus olla teerajajaks kogu Euroopale.

Rahvastiku juurdekasv Eesti riigi kõige tähtsam prioriteet ja seda mitte ainult sündivuse edendamise vaid laste üleskasvatamise mõttes. Erinevad uuringud näitavad, et lapsevanemate pensionivara on väiksem kui nendel, kellel erinevatel põhjustel lapsi ei ole, kuna laste kasvatamine nõuab nii aega, raha kui ka tihti loobumist erinevatest karjäärivõimalustest. Vanemapension tähendab märkimisväärset laste arvuga seotud pensionilisa - näiteks kahe lapse vanem hakkab aastas saama ühe kuu võrra rohkem pensioni ehk 13. pensioni aastas.

Vanemapensioni üks peamisi eesmärke on muuta elukeskkond enam sündimust soosivamaks. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb peale sündimist mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisel lapse kasvatamise perioodil. See aitab ära hoida vaesusriski sattumist, eriti just paljulapseliste perede puhul.

Emapensionist sai vanemapension seetõttu, et seda pensionilisa on võimalik saada ühel vanemal, nii emal kui isal. Kumb vanemapensioni saama hakkab, tuleb omavahel kokku leppida. Kui on kasvatatud mitut last, võib vanemapensionit omavahel ka jagada, ema saab ühe lapse ja isa teise eest. Vanemapensioni hakkavad saama ka tänased pensionärid.

Oluline on teada, et vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, see ei võta üheltki pensionilt ühtegi senti ära, vaid riik paneb oma eelarvest vahendeid juurde.

Vanemapensioni eelnõu on tehniliselt keerukas, kuid näitlikult öeldes hakkaks kahe lapse vanem saama aastas ühe pensioni lisaks - 13. pensioni aastas. Kui 2010. aastal oli arvestuslikuks keskmiseks pensioniks 4785 krooni kuus (306,7 eurot), siis vanemad, kelle laps sündis ajavahemikus 1991 - 31.detsember 2012 hakkaksid saama lisapensionit ühe lapse arvestuses 156,6 eurot ehk 2445 krooni aastas, kahel lapse arvestuses 313,5 eurot (4891 krooni), kolme lapse arvestuses 470,3 eurot (7337 krooni), nelja lapse arvestuses 627,1 eurot (9783 krooni) aastas ja nii iga lapse lisandudes edasi .

Et kõik oleksid võrdselt koheldud, hakkame enne 1991. aastat sündinud laste vanematele maksma lisapensionit 1 pensionistaaži aasta väärtuses. Nendele vanematele oleksid lisaraha numbrid ühe lapse arvestuses 52,2 eurot (815 krooni), kahe lapse arvestuses 104,5 eurot (1630 krooni), kolme lapse puhul 156,7 eurot (2445 krooni) ning nelja lapse puhul 209 eurot (3261 krooni) aastas. See võrdsustab kõik lapsi kasvatanud vanemate pensionilisad.

Pärast 2013. aasta 1. jaanuari sündinud laste vanematele maksame ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Milline saab olema tulevikus reaalne vanemapensioni rahaline väärtus neile vanematele, on täna keeruline öelda, kuna see saabub tulevikus ning sõltub vanema vanusest ja pensionifondi tootlusest. Igal juhul saab see olema arestava suurusega pensionilisa.

Ei ole kahtlustki, et laste kasvatamine on rõõmu kõrval ka töö ja äärmiselt vastutusrikas töö. Vanemaemapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste üles kasvatamist, samuti loome kindlama aluse Eesti rahva säilimiseks.

Seeder: Võitleme ise ja otsime liitlasi

2011-10-17

Euroopa Liiduga liitumine on kindlasti mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut positiivselt. Meie põllumeestele avanesid ELi põllumajandustoetused ja maailma ostujõulisim siseturg ning kadusid ka topelttollid Venemaaga.

Praegu tuleb kolm neljandikku Eestis makstavatest põllumajandustoetustest ELi eelarvest. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) moodustab kõige suurema osa ehk 39% ELi ühiseelarvest, see on 401 miljardit eurot.

Suurem raha, suurem ebaõiglus

Kahjuks on nii et mida suurem on ÜPP rahastamine, seda suurem on ka ebaõiglus eri liikmesriikide põllumeeste vahel.

ELi aluspõhimõtted ja ühine turg peaksid tähendama võrdseid võimalusi ja konkurentsitingimusi, aga kahjuks on vanade liikmesriikide põllumajandustoetused mitu korda suuremad.

Seega on Eesti põllumehed olukorras, kus tuleb osta tootmissisendeid (seeme, väetised, tehnika, taimekaitsevahendid, kütus) ühisturult ligilähedaste hindadega ning müüa toodangut samuti sarnaste hindadega, aga makstavad toetused tekitavad kõlvatu konkurentsi.

Vanade liikmesriikide kõrgemaid toetusi põhjendatakse kõrgemate palkade, maksude ja maa(rendi)hindadega, mis on osaliselt põhjustatud just suurematest otsetoetustest põllumajandusmaale.

Rikkamatele eeliste säilitamine ei ole ÜPP eesmärk. Samuti ei tohiks ÜPP kujuneda netomaksjatest jõukamatele liikmesriikidele lihtsaks võimaluseks, kuidas ühiseelarvest raha tagasi saada.

ELi solidaarsus ei tohiks seisneda ainult selles, et madalama elatustasemega riigid osalevad üle jõu elavate jõukamate riikide, kus ühiskondlikku rikkust luuakse üldstreikidega, elatustaseme languse kinnimaksmises.

Liitumistingimusi ei saa me tagantjärele muuta, küll aga saame kaasa rääkida ELi järgmise eelarvepoliitika kujundamisel.

Raha jagatakse vaid ümber

Olukord on aga keeruline, sest eelmistel kordadel on ÜPP reformimiseks ja uute väljakutsete rahuldamiseks leitud lisaraha. Seekord tuleb ÜPPd reformida raha ümberjagamisega liikmesriikide vahel. See tähendab, et kelleltki tuleb raha ära võtta, et teistele juurde anda.

Euroopa Komisjon ja enamik liikmesriike on tunnistanud, et praegune olukord on ebaõiglane ning vajab muutmist.

Ajaloolistest toetustasemete alustest ollakse valmis loobuma, aga enam-vähem võrdsete toetustasemeteni ollakse valmis jõudma alles aastaks 2028. See on liikumiskiirus, millega me kuidagi nõustuda ei saa.

Eesti soov ei ole mingisuguste eritingimuste või eeliste saamine, meie soov on võrdsete võimaluste saavutamine. Meie jaoks pole vahet, kas Eesti põllumajandustootjatele toetuste suurendamise või siis teiste, kõrgema tasemega liikmesriikide toetuste alandamise kaudu.

Üksinda oma tõe välja ütlemisest jääb kindlasti väheseks. Euroopa Komisjonilt meile meelepärase ettepaneku saamiseks peame oma tões veenma ka kedagi Euroopa suurtest.

Eestis on põllumajandusmaad ühe elaniku kohta ELis kõige rohkem. See on suur potentsiaal ja võimalus mitte ainult põllumehele, vaid kogu Eesti majandusele.

Võrdsed võimalused tähendavad jätkusuutlikku põllumajandussektorit ja Eesti ekspordipotentsiaali olulist kasvu, sest juba praegu on põllumajanduse ja toidutööstuse ekspordi osakaal märkimisväärne.

Ajame õiget asja, kui nõuame Euroopa Komisjonilt teosammu asemel kiirendust.

Allikas: Maaleht

Seeder: ÜPP otsetoetuste tase peaks 90 protsendini jõudma 2014

2011-10-17

Kui Euroopa Komisjon on seadnud ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) eesmärgiks Balti riikide jõudmise vähemalt 90 protsendini keskmistest makstavatest otsetoetustest 2028. aastaks, siis Eesti soovib seda juba 2014. aastast, ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

"Mis reaalseks osutub, on omaette küsimus ja eks need lahendused on nende kahe seisukoha vahel," ütles Seeder reedel BNS-ile. "Meie jaoks tähendab see väga suurt raha. Ma julgen öelda, et väike protsent - viis protsenti võitu tähendab olulist raha Eesti majanduse ja põllumajanduse arenguks."

Seeder rõhutas, et Eesti jaoks on kõige olulisem saada järgmisel perioodil võrdsemad konkurentsitingimused ehk eelkõige võrdsemad otsetoetused.

Teiseks on ministri sõnul oluline, et võrdsustamine ei toimuks maaelu arengutoetuste arvel, mida võib praegu välja lugeda komisjoni ettepanekutest. "Seda ei soovi me mingil juhul. See oleks lihtsalt ümbertõstmine ja teiseks on meie jaoks prioriteet maaelu arengutoetuste säilitamine, sest see on investeeringutoetused põllumajandusse, see on muu maaettevõtluse toetamine ja see on investeeringud infrastruktuuri. Me peame seda põhimõtteliselt prioriteetseks," rääkis Moskvas viibiv Seeder.

Tema sõnul on nüüd ees aasta-poolteist kestvad pingelised läbirääkimised. Euroopa Liidu (EL) tasandil lasub peamine läbirääkimiste raskus Euroopa Liidu nõukogu tasemel - küsimust arutatakse nii põllumajandusministrite nõukogus kui ka rahandusministrite nõukogus. "Kõige intensiivsemalt põllumajandusministrite nõukogus, sest seal on kõik määrused arutelul," lisas Seeder.

20. oktoobril toimub esimene põllumajandusministrite nõukogu Luxembourg'is. "Saame kokku ja kõik liikmesriigid ütlevad esimest korda välja oma ametlikud seisukohad. Seni on räägitud üldises plaanis ja kuluaarides," lausus Seeder. Tema sõnul plaanis Euroopa Komisjon, et määrused kiidetakse heaks järgmise aasta detsembris või detsembriks. "Võib karta, et arutelu läheb pikemaks."

Lõpliku seitsmeaastase EL-i eelarveraamistiku aastateks 2014-2020, milles ÜPP-l on kõige suurem osa, võtab vastu liikmesriikide valitsusjuhte koondav Euroopa Ülemkogu. Uue ÜPP kava määrused on mõeldud aastani 2020 ning ainult ühe eesmärgi on komisjon välja öeldud üle selle tärmini, et plaan on jõuda 90 protsendini otsetoetuste osas 2028 aastaks, selgitas Seeder. "See on ainus verstapost, mis on pandud väga selgelt kaugele, et anda kõigile selge signaal, et võrdsustamise suund on paika pandud ja vaidlus käib ainult tempode üle."

Ka Euroopa Parlamendil on oma sõna ühenduse eelarvete vastuvõtmisel öelda. "Nende roll on mõnevõrra kasvanud võrreldes varasemate perioodide aruteludega. Põhiline raskuskese laskub siiski nõukogu tasemele," lisas Seeder.

Tema sõnul peavad Eesti seisukohad olema selged ja arusaadavad, kõik ministrid peavad rääkima ühte keelt. "Ma usun, et see nii on." Seederi sõnul on valitsus ÜPP uut jaotust arutanud ja 27. oktoobril on see taas kavas.

"Tuleb otsida liitlasi, üksi oma väikese tõega jääme me üksi," lausus minister. Kümme uut EL-i liikmesriiki ei ole samuti päriselt kõik ühtedel seisukohtadel, kõigil on omad erisused. "Aga valdavalt küll - enamik uusi liikmesriike on esialgu ühtsetel seisukohtadel. Aga ühtne seisukoht võib mureneda, kui näiteks komisjoni poolt tehakse erinevatele riikidele erinevaid järeleandmisi ja erinevaid pakkumisi, et ühtset rindejoont killustada. Ka see võib olla üks taktika," rääkis Seeder.

"Selles mõttes on meil kindlasti oluline leida liitlasi nii uute liikmesriikide ehk nende kümne hulgas kui ka vanade liikmesriikide hulgas. Ei ole sugugi välistatud, et mõned vanad liikmesriigid põhimõtteliselt peavad õigeks kiiret võrdsustumist. Ma arvan, et näiteks Suurbritannia võiks olla üks selline riik, mis on valmis ütlema välja seisukoha, et toetab võrdse konkurentsi loomist," lisas põllumajandusminister.

Tema sõnul tuleb lisaks EL-i nõukogu tasandi tööle tegeleda ka kahepoolsete suhetega.

Euroopa Komisjon esitas kolmapäeval kava ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks.

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50 protsendi ühenduse eelarvest, praegu on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ligi 40 protsenti.

Põllumajandusministeeriumi selgituste järgi valitseb olukord, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni viis korda ja välja pakutud lahendus vähendaks vahe neljakordseks. Ministeeriumi sõnul rõhutavad pakkumise tegijad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik - Eestil 117 eurolt 156 euroni, Lätil 84 eurolt 114 euroni.

Samas käsitleb ministeerium pakutut teistmoodi, öeldes, et pakutav tase moodustab vaid 60 protsenti kogu EL-i 27 liikmesriigi keskmisest.

Kolmapäeval kogunes Brüsselisse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni hoonete juurde üle saja Eesti, Läti ja Leedu põllumehe ning nende toetaja.Ühismeeleavaldusel nõuti võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa põllumeestele.

Allikas: Delfi Majandus

Vanemapension tuleb

2011-10-13

Valitsusliit on valmis saanud IRLi ühe peamise valimislubaduse - vanemapensioni eelnõu, mis jõuab varsti menetlemiseks riigikogusse.
Vanemapensioni kehtestamisel on mitmeid põhjusi.

Madal sündimus ei ole murekohaks ainult Eestis, vaid see on probleemiks terves Euroopas. Praeguseks oleme Eestis küll saavutanud nullilähedase iibe, kuid mure eesti rahva püsimajäämise pärast on sellegipoolest väga aktuaalne. Hädavajalik on välja töötada konkreetsed pikaajalised meetmed, mis ei vaata tulevikku üks, kaks või viis aastat, vaid märksa pikemaajaliselt. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muu hulgas sündimuskäitumist positiivses suunas.

Vanemapensioni üks peamisi eesmärke on nimelt muuta elukeskkond sündimust soosivamaks. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb pärast lapse sündi mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisest lapse kasvatamise perioodil. See aitab ära hoida vaesusriski sattumist, eriti just lasterikaste perede puhul.

Vanemapensioni näol on tegemist täiendava pensionilisaga, mida sellisel kujul pole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis kehtestatud. Siinkohal on Eestil võimalus olla teerajaja kogu Euroopale.

IRL käis valimiste eel välja emapensioni idee, mis on praeguseks töörühma töö tulemusena saanud seaduseelnõu kuju. Eelduste kohaselt peaks see seadusena vastu võetama selle aasta lõpus.

Emapensionist sai vanemapension seetõttu, et seda pensionilisa on võimalik saada ühel vanemal, nii emal kui isal. Kumb vanemapensioni saama hakkab, tuleb omavahel kokku leppida. Kui on kasvatatud mitut last, võib vanemapensioni omavahel ka jagada, ema saab ühe lapse ja isa teise eest. Vanemapensioni hakkavad saama ka praegused pensionärid.

Oluline on teada, et vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, see ei võta üheltki pensionilt ühtegi senti ära, vaid riik paneb oma eelarvest vahendeid juurde.

Vanemapensioni eelnõu on tehniliselt keerukas, kuid näitlikult öeldes hakkaks kahe lapse vanem saama aastas ühe pensioni lisaks -13. pensioni aastas. Kui 2010. aastal
oh arvestuslikuks keskmiseks pensioniks 4785 krooni (306,7 eurot) kuus, siis vanemad, kelle laps sündis ajavahemikus 1991 - 31. detsember 2012, hakkaksid saama lisapensioni ühe lapse arvestuses 156,6 eurot ehk 2445 krooni aastas, kahe lapse arvestuses 313,5 eurot (4891 krooni), kolme lapse arvestuses 470,3 eurot (7337 krooni), nelja lapse arvestuses 627,1 eurot (9783 krooni) aastas ja nii iga lapse lisandudes edasi.
Et kõik oleksid võrdselt koheldud, hakkame enne 1991. aastat sündinud laste vanematele maksma lisapensioni 1 pensionistaaži aasta väärtuses. Nendele vanematele oleksid lisaraha numbrid ühe lapse arvestuses-52,2 eurot (815 krooni), kahe lapse arvestuses 104,5 eurot (1630 krooni), kolme lapse puhul 156,7 eurot (2445 krooni) ning nelja lapse puhul 209 eurot (3261 krooni) aastas. See võrdsustab kõik lapsi kasvatanud vanemate pensionilisad.
Pärast 2013. aasta 1. jaanuari sündinud laste vanematele maksame ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3aastaseks saamiseni.
Milline saab olema tulevikus reaalne vanemapensioni rahaline väärtus nendele vanematele, on praegu keeruline öelda, kuna see saabub tulevikus ning sõltub vanema vanusest ja pensionifondi tootlusest. Igal juhul saab see olema arvestatava suurusega pensionilisa.
Ei ole kahtlustki, et laste kasvatamine on rõõmu kõrval ka töö, ja äärmiselt vastutusrikas töö. Vanemapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste üleskasvatamist, samuti loome kindlama aluse eesti rahva säilimiseks.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Emapension laieneb nii praegustele kui ka tulevastele vanematele

2011-10-06

Vabariigi valitsus on vanemapensioni eelnõu valmis saanud ning lähiajal jõuab see menetlemiseks Riigikogusse. Tegemist on uudse pensioniaastate või kogumispensioni lisaga lapse kasvatamise eest. Ja uudne pole see mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas.

Kui seni said Eestis pensionilisa vaid enne 1991. aastat sündinud laste vanemad, siis nüüd on kavas muuta süsteem õiglasemaks kahel suunal. Penisonilisa hakkavad saama kõigi laste vanemad sõltumata sünniaastast. Ning laste vanemad, kellel pensionipäevadeks säästmine on hoopis keerukam, sest aeg ja raha kulub laste kasvatamiseks, teavad, et riigi poolt on tagatud neile selle eest penisonilisa. Oluline on märkida, et pensionilisa ei tule ühisest penisonikassast vaid selle raha lisab riik täiendavalt.

Tänaseks oleme Eestis saavutanud küll nullilähedase iibe, kuid madal sündivus on endiselt tõsiseks probleemiks - Eesti rahvastiku juurdekasv on praktiliselt olematu. Me vajame tõsist arutelu ja diskussiooni Eesti rahvastiku hetkeolukorra ja tuleviku üle ning peame välja töötama konkreetsed pikemaajalised meetmed, et sellega mõjutada positiivselt sündimust. Sellega suureneks pensionivara ja leevenduksid ühiskonna vananemisega seotud riskid. Vanemapension on selgelt üks konkreetne meede selle eesmärgi saavutamiseks.

Oluliseks mõjuteguriks Eesti rahvastiku kahanemisel on madal sündimus. Eestimaalaste vähese sündimuse taga nähakse meie endi poolt eelkõige materiaalseid põhjusi, nagu ressursside nappust laste kasvatamiseks ja väikest riigipoolset toetust. Peamiselt nimetatud põhjustel lükatakse edasi ka lapse saamist. Kahjuks näitab statistika, et mida rohkem laste saamist edasi lükatakse, seda väikemaks muutub tõenäosus, et soovitud lasteni üldse jõutakse.

Kõik lapsevanemad teavad, et laste kasvatamine on perekonna jaoks suur õnn, kuid samas vastutusrikas ja ka kulukas ülesanne. Keskmiselt kulutatakse Eestis lapse peale ligi 200 eurot kuus. Arvestades leibkonna keskmist sissetulekut, mis oli eelmisel aastal leibkonna liikme kohta 329 eurot, on lapse kasvatamine perekonna jaoks märkimisväärne väljaminek. Nende kulutuste kõrvalt pole lihtne säästa pensioni kogumiseks. On õiglane vanematele seda kompenseerida.

Emapensioni üks eesmärke on muuta elukeskkond enam sündimust soosivamaks. Pere ise saab valida, kas seda penisonilisa hakkab saama ema või isa. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb peale sündimist mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud palga mittesaamisel lapse kasvatamise perioodil.

Vanemapension hakkab laienema nii praegustele kui ka tulevastele vanematele. Selle järgi arvatakse vanemal väikelapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse 3-aastaseks saamiseni pensionistaaži hulka, makstes selle pealt vanema II pensionisambasse 4 protsenti lisa riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult. Kuigi tulevast pensionilisa suurust on keeruline täpselt ette prognoosida, kuna see sõltub vanema vanusest lapse sündides ja pensionifondi tootlusest, saab tegemist olema iga pensionäri jaoks korraliku lisarahaga. Säärane arvestus hakkab kehtima 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse vanema puhul.

Vahemikus 1991 kuni 2012 sündinud lapse vanemad ning ka need 2013 ja hiljem sündinud lapse vanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga hakkavad juurde saama 3 aastahinde vääringus pensioni ehk 13,029 eurot kuus iga lapse kohta. Seega kahe lapse vanem hakkab aastas saama ühe pensioni lisaks - 13. pensioni.

Enne 1991. aastat sündinud lapse vanemad saavad ka praegu penisonilisa, nemad saavad alates 2015. aastast täiendavalt juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,343 eurot kuus. Siin toodud näitlikud lisasummad lähtuvad hetkel kehtivast aastahindest. Tegelikkuses need järgnevatel aastatel kasvavad.

Eesti rahvastikuarengut silmas pidades on eelkõige kasulik, kui meil sünniks rohkem lapsi. Emapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste kasvatamist ning loome kindlama aluse Eesti rahva säilimiseks.

Üheskoos hea hariduse poole

2011-10-04

Pedagoogide rolli noorte inimeste vormimisel eluküpseteks kodanikeks ei ole võimalik üle hinnata. Nõnda on öeldud varem ja öeldakse ka edaspidi, sest see on tõsi. Vanemad saadavad oma lapsed kooli, oodates, et aastate pärast astuvad sealt välja teotahtelised ja haritud noored inimesed, kellel on kujunenud lisaks headele hinnetele lõputunnistusel ka avar hing ning süda on õige koha peal.

Teie, head õpetajad, olete need, kelle poole pöörduvad ka vanemad, kui lapse kasvatamine ei lähe päris nii, nagu soovitud ja loodetud. Teid usaldatakse, teilt oodatakse abi.

Pedagoogil on seega tublisti rohkem kohustusi, kui paberil kirjas, ja hea on teada, et elu ei käi ainult selle järgi, mis ametijuhendis seisab. Sestap olen igati päri arvamusega, et pedagoogide palk peaks tõusma, sest kohustuste (nii kirjutatud kui kirjutamata) hulk ei ole praegu makstava rahaga tasakaalus.

Eesti haridusmaastik on taas muutumas. See on paratamatu, sest haridus on osa elust ega saa seista ümbritsevast väljaspool. Ohus on palju pinget. Seda tekitab raha, õigemini selle nappus, ja riigil tuleb teha oma valikud.

Millised on meie valikud? Need on halvad ja veel halvemad. Üha enam seisame silmitsi olukorraga, kus lapsi ei jätku, et tugevat kooli käigus hoida. Ja kui ei ole piisavalt lapsi, siis pole ka pedagooge.

Nüüd, kus eelarved ei kasva enam väga kiiresti, tuleb alati küsida, mille või kelle arvelt riik kuhugi või kellelegi raha juurde annab. Raha meil jätkuvalt puu otsas ei kasva ja kui keegi peakski seda muinaslugu uskuma, siis Kreeka puhul on näha, milleni see uskumine viib.

Lihtne on vastanduda, näidata näpuga, otsida süüdlasi. Raskem on leida ühine tee eesmärgi poole, sest kõrvalteid on palju ja pealtnäha paistavad nad kõik kenad ja tugeva kattega. Aga ka kõige tugevam tee võib lõppeda soos, kuhu me oma hariduseluga kindlasti jõuda ei taha.

Meie ühine eesmärk on anda lastele võimalikult hea haridus, valmistada neile ette parim hüppelaud iseseisvaks eluks. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad koos töötama riik, omavalitsused ja pedagoogid.

Poliitikutel, olgu kohalikul või riigi tasandil, samuti pedagoogidel ei saa haridusmaastiku korrastamisel olla kitsaid huvisid, vaid peame keskenduma hariduse kvaliteedi tagamisele ja tõstmisele. Peame suutma unustada vanad viltuütlemised, tõusma oma mätta otsast kõrgemale, et näha terviklikku pilti. Kui me seda suudame, on järeltulevad põlved meile tänulikud.

Hea õpetaja ei õpeta, temalt õpitakse

2011-10-04

Õpetajaamet on kindlasti kõige ilusam ja vaieldamatult kõige keerukam amet. Ilus on ta loomulikult seepärast, et see on töö noorte väga erinevate ja kujunevate isiksustega. See on tohutu väljakutse. Ja just samal põhjusel on see ka kõige keerulisem amet. Lapsed on väga erinevad ja seetõttu ka nende arusaamised heast ja halvast või kurjast ja lahkest. Hea õpetaja saab hakkama igaühega, sest suudab märgata igat indiviidi.

Ma ise ei ole küll kunagi õpetaja olnud, aga kõige meeldivamad mälestused on mul perioodist, kui ma olin lasteaias remonditööline. Tegemistest huvitunud lapsi oli pidevalt ümberringi toimetamisi jälgimas. Ja küsimusi oli neil alati rohkem kui minul vastuseid. Nüüd käivad juba minu enda lapsed Rosinal lasteaias.

Aeg-ajalt jääb mulle arusaamatuks, kuidas on võimalik olla õpetaja, kes räägib lauldes ning suudab laste tähelepanu köita kõige rahulikumal moel, pigem ingli kombel. Aga siis ma mõistsin, et just need inimesed ongi hingelt ja kutsumuselt Õpetajad. Inimest, kes naudib oma kutset ja tööd, on lihtne tunnustada nii lastel kui nende vanematel.

Üks kõige põhilisem puudus tänases haridussüsteemis on minu meelest just usaldamatus õpetaja suhtes. Liiga palju on haridus- ja teadusministri käskkirjaga ning seaduste ja õppekavadega õpetajale ette kirjutatud. Mina ja, ma arvan, paljud tahaksid näha, et õpetaja saaks olla vabam ning loovam.

Loomulikult eeldab see aga kooli ja kodu ning õpetaja ja vanemate vahelist head koostööd. Sest tuleb meeles pidada, et last kasvatavad ikka vanemad ja õpetaja saab vaid olla üks abilistest. Aga õpetaja peab teadma, milline on kodu ning millised ootused seal valitsevad. Nii et kõige olulisem on olla ise huvitatud oma lapsest ja tema käekäigust. Suhelda õpetajaga ja tunda huvi ka siis, kui «pole probleeme».

Kui mõelda ja meenutada kooliaega, siis meenuvad ennekõike õpetajad, kes olid eeskujuks, kellelt oli midagi õppida. Ei meenu peaaegu ühtegi fakti, mõne õpetaja õpetatust. Oluline ei ole ju mitte tund ja see, mida tunni raames konkreetselt anti. Oluline on õpetaja, tema isiksus ja hoiak. Olulisem sellest, mida õpetatakse, on see, kuidas seda teha.

Henry Laks on kirjutanud laulu «Õpetaja», mille esimene salm kõlab järg miselt:

«Õpetaja vana muld, ümber sai ta aeg

Lausus sõnu nii kui kuld

sügavaid kui kaev

Oli kõhn ja vaikne mees,

tasane ja karm

Tuli põles silmades, hinges

põles arm»

Nii nagu igal sügisel räägitakse ka tänavu Õpetajast ja tema muredest. Ja ma loodan, et mida enam sellest räägitakse, seda reaalsemaks muutuvad ka lahendused. Meile on oluline, et õpetajana töötaksid; meist parimad.

On ju selge, et kui asju, teevad õiged inimesed, ja teevad seda õigesti, siis on sellel ka tulemus. Ja meil igaühel on olnud võimalus selliseid õpetajaid kohata: Homme on õige päev, et võtta nendega ühendust ja öelda neile - aitäh. Aitäh sulle, hea õpetaja, et oled valinud maailma kõige ilusama ja keerulisema ameti..

Kaia Iva: õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid!

2011-10-03

Riigikogu liige Kaia Iva (IRL), kelle töid ja tegemisi Delfi eile vahendas, jälgis põgusalt ka Keila kooli õpetaja Iirise päeva ning on arvamusel, et õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid.

"Minu eelis on see, et "tean küll, mis tunne tal on"," selgitas Iva Delfile. "Iga hetk uus situatsioon, uus klass, uus teema. Ainealased oskused ja kiirreageerimine probleemidele peavad olema käsikäes."

Iva leiab, et Keila õpilastel oma õpetajaga vedanud.

Iva ise lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1986. aastal matemaatika ja füüsika õpetajana ning töötas pärast seda kolm aastat Türi keskkooli õpetajana ning aastatel 1989-1997 Türi 2. Keskkooli õpetaja ja õppealajuhatajana.

"Olen ka hiljem, ettevõtluses töötades, pool aastat käinud gümnaasiumis matemaatika õpetajat asendamas," meenutas ta. "Ja julgen kinnitada, et õpetaja amet pole küll lihtsate killast, aga siiski üks paremaid!"

Eriti toredaks peab Iva seda, kui kunagised õpilased saavad oma elu korraldamisega hästi hakkama ja söandavad ridamisi kinnitada, et matemaatika õppimisest on kasu olnud.

Riigikogu liikme töö nõuab head planeerimist

Oma tööpäevast rääkides märkis Iva, et tema eilne tööpäev oli esmaspäeva kohta üsna tavaline. "Nädala jooksul arutusele tulevad küsimused tuleb läbi arutada, tähtis on saada oma fraktsioonis erinevate komisjonide liikmetelt oluline info komisjonides arutatust ja otsustatust," selgitas ta.

Samuti toimuvad esmaspäeval kõikide komisjonide koosolekud. Lisanduvad töökorralduslikud arutelud, temal isiklikult fraktsiooni aseesimehe rollist lähtuvalt.

"Kord kuus osalen just esmaspäeval ka hasartmängumaksu nõukogu koosolekul," kirjeldas Iva. "Kui täissaali istung ja nõupidamised on lõppenud, siis järgneb e-kirjadele vastamine, dokumentide läbivaatamine, järgmise päeva materjalide ettevalmistamine."

Tööpäev lõppes 35 minutit enne südaööd

Eile tööpäeva lõpetas Iva kell 23.25, kui saatis viimase kokkuvõtte välja ning alles siis sai ta Toompeal kabineti ukse lukku keerata.

"Taustatöö, eelnõudega tutvumine, vajalike materjalide ja info nõutamine, samuti raportite või ajaleheartiklite kirjutamine on tavapärane rutiin paljudes ametites, nii ka riigikogu liikme töös," loetles endine Türi linnapea.

Kultuurikomisjoni töövaldkonnas, kuhu ka Iva kuulub, on näiteks õppemaksuta kõrgharidus, vajaduspõhine toetussüsteem üliõpilastele, koolivõrgu korrastamine ja õpetajatele jätkusuutlikuks palgatõusuks lahenduste leidmine ja õpilaste väljalangevuse vähendamine.

Päevad on erinevad

Iva tõdes, et kui ta jääb ööseks Tallinna, planeeribki ta
maksimaalselt pika tööõhtu, et saaks järgmisel päeval sõita peale koosolekuid kohe Järvamaale.

"Nii saan hoida vajaliku aja ka oma pere jaoks, see on mulle väga oluline," märkis ta.

Lisaks tuleb riigikogu liikmel teha valikud kutsete osas teemaaruteludele ja asutuste ning omavalitsuste üritustele ja kohtumistele.

Need kohtumised ja fraktsiooni maakondlikud visiidid planeerib Iva enamasti reedeks või nendeks nädalateks kui riigikogu istungeid ei toimu. Järvamaalt valitud saadikute töörutiini hulka kuulub ka esinemine Järvamaa eraraadio KUMA igareedeses riigikogutunnis.

Nädalakavas tuleb leida koht ka kohtumistele huvigruppidega konkreetsete probleemide aruteluks või üldistel teemadel näiteks õpilastega või eakatega, olgu siis see kohtumine maakondades või Toompea lossis.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Mida hakkab riigikogu sellel sügisel külvama?

2011-09-27

Pärast augustikuiseid presidendivalimisi on Eesti poliitikamaastikul olulisim sündmus kindlasti riigikogu 12. täiskogu teine istungijärk. Riigikogu esimees Ene Ergma soovitas oma avakõnes parlamendi liikmetel järgida talumehelikku lähenemist: kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest hoolitseda. Mida riigikogu sellel sügisel külvama hakkab?

Esimese teemana võib kindlasti välja tuua 2012. aasta riigieelarve. Eesmärk on riigieelarve samm-sammult tasakaalu viia. Selleks tuleb stimuleerida Eesti majanduskasvu ning üle vaadata riigi rahanduspoliitika põhimõtted. Esmane nägemus pakutakse välja, kuid praeguses ebakindlas majandusruumis tuleb kindlasti teha riigieelarves igakuiseid korrektiive vastavalt majandusprognoosidele. Kuumi debatte hakkavad ka pakkuma riigitöötajate palgatõusud. Eesti tublide majandustulemuste põhjal ootavad oma kriisieelse palga taastamist päästjad, politseinikud ning õpetajad.

Teise väga tõsise teemana tooksin välja euroala tulevikuga seonduva. Kaheksa kuu jooksul pärast euroalaga liitumist on Eesti suutnud hoida oma rahanduse heas korras. Kahjuks ei ole sellega hakkama saanud kõik ELi liikmesriigid. Riigikogu peab hakkama arutama Eesti osalemist euroala abimehhanismides. Väga oluline on jõuda selgusele, mis on abipakettides osalemise õiguslik ning majanduslik tagajärg eesti rahvale pikemas perspektiivis, ning vastavalt sellele langetada otsuseid.

Lisaks rahandusküsimustele seisavad riigikogul ees ka vaidlused valdkonnapoliitikates, mis on eelkõige seotud eesti rahva pikemaajaliste huvidega: kuidas meie rahvas oleks haritum ning kuidas tagada rahva pidev juurdekasv. Neid küsimusi puudutavad kaks pikemaajalise mõjuga eelnõu: kõrghariduse reform ja emapensioni eelnõu.
Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta üliõpilaste jaoks õiglasemaks haridussüsteemi toimimine, tõsta õppekvaliteedi tagamisel kõrgkoolide vastutust, kasvatada kõrgharidustaseme õppe tulemuslikkust ja vähendada kõrgharidusmaastiku valdkondlikku killustatust.
Selleks muudetakse ülikoolide rahastamist ning ministril on ka valmis üliõpilaste tugisüsteemide muudatuste lähtealused ja ettepanekud. Nende järgi koosneb tugisüsteem õppelaenust, vajaduspõhisest õppetoetusest ja muudest eritoetustest ning riiklikest stipendiumitest, mis jagunevad erialastipendiumiteks riiklikult olulistes valdkondades ning tulemusstipendiumiteks väga heade õppetulemuste eest.

Kõikide kõrgkoolide üliõpilastel on õigus vajaduspõhist õppetoetust saada, kui õppuri leibkonnaliikme keskmine sissetulek on kuni 286 € kuus ja õppekava täidetud vähemalt 85% ulatuses. Õppetoetuse suurusjärk on pool alampalgast ehk u 135 eurot kuus.

Erialastipendiumid ja tulemusstipendiumid on parimatele mõeldud toetused, mida saavad taotleda esimese ja teise astme tudengid, kes õpivad riigilt tegevustoetust saavates kõrgkoolides.
Riik eraldab ülikoolidele tulemusstipendiumite fondi ning määrab, milliste erialade tudengitele võib ülikool stipendiume anda tulenevalt kõrgkooli õpilaste arvust ning riigi vajadustest. Haridusreform on pikaajalise mõjuga ning muudab kõrghariduse kättesaadavuse tudengitele lihtsamaks ja pere majanduslikust olukorrast sõltumatumaks.

Emapensioniga viiakse sisse pensionilisa seotult laste arvuga. Selle näol saaksid pensionilisa kõik pensionäridest emad või isad. Emapension lähtub laste arvuga seotud ning nii tänaste kui ka homsete eakate emade võrdse kohtlemise põhimõttest.

Eelkõige on tegemist tähtsa sammuga Eesti rahvastikupoliitikas - seaduse pikemaajalisem eesmärk on tagada eesti rahva säilimine ja stabiilne juurdekasv.

Mart Laar: riigikaitse neli väljakutset

2011-09-27

Eesti sõjalise kaitse senised põhialused säilivad loomulikult ka edaspidi. Meie riigikaitse jääb endiselt toetuma ühelt poolt NATO kollektiivkaitsele ja teisalt esmase iseseisva kaitsevõime arendamisele, mille keskseks osaks on üldisel ajateenistusel põhinev reservarmee.

Uue kümneaastase arengukava detaile hakkavad nüüd kokku leppima oma ala parimad eksperdid. Küll aga on juba praegu selge, et tulenevalt möödunud aastate majanduslangusest on Eesti sõjaliseks kaitseks üle miljardi euro vähem, see tähendab kolmandiku võrra vähem, kui me seda 2008. aastal, eelmist pikaajalist plaani koostades ette nägime.

Kuigi kaitse-eelarve suureneb järgmisel aastal lõpuks kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, tuleb meil oma prioriteetide - sealhulgas soomusmanöövervõime, luure- ja sidesüsteemide ja Kaitseliidu eelisarendamise - saavutamiseks leida teiste vahendite kõrvalt lisaraha bürokraatia, dubleerimise ja administreerimiskulude vähendamise arvelt.

Sellest lähtudes olen andnud kaitseministeeriumile ja kaitseväele korralduse analüüsida uut kümneaastast arengukava koostades järgmisi põhimõttelisi probleeme, leidmaks valitsemisalast lisaraha sõjaliste võimete loomiseks ning kasvatamiseks.

1. Bürokraatia vähendamine

Paljusid kaitseväe tegevusi dubleerivad praegu samade ülesannetega kaitseministeerium või kaitseressursside ameti osakonnad. Paljus kattuvad sellised toetavad funktsioonid nagu varustushangete läbiviimine, ehituse planeerimine, avalike ja välissuhete korraldamine ning infotehnoloogia haldamine.

Kaitseministeerium on tänavu vähendanud ministeeriumis ametikohti ligi 15 protsendi võrra ning vähendanud välisesindatust 20 protsenti. Edasiliikumiseks peame leidma võimalusi funktsioone ühendada, et vabastada kaitsevägi võimalikult suurel määral sõjalise kaitsega mitte seotud ülesannetest.

Ohvitser, kes on aastaid õppinud sõjakoolis seda, kuidas läbi viia sõjalisi operatsioone, ei pea ka rahuajal tegelema saabaste hankimise, kasarmu projekti koostamise või soomustransportööri remontimisega. Selliste asjadega peavad tegelema ühte kompetentsikeskusesse koondatud eksperdid, kes küsivad ohvitseridelt nõu vaid selle kohta, milliste omadustega saabast, automaati või soomukit tal sõjapidamiseks tarvis.

Seeläbi saavad ka ohvitserid keskenduda sellele, mida neile sõjakoolides on õpetatud ehk sõjalisele väljaõppele ja lahinguplaanide koostamisele. Ka meist palju suuremates riikides on sellised toetavad tegevused koondatud ühte kohta kokku ning aastal 2011 võiks see olla nii ka Eesti-suuruses väikeriigis.

Ka ei ole mõistlik, et relvastuse ja varustuse hankeid viivad läbi nii ministeeriumi kui kaitseväe eri struktuurid: see on ebaefektiivne, dubleeriv ja jätkusuutmatu. Ning nagu kaitseministeeriumi ja kaitseväe siseaudiitorid on paraku tuvastanud, lõppeb see kõik kokkuvõttes vildakate riigihangete ja seaduserikkumistega. Hankimisega peavad tegelema asjatundjad ühes kohas, nii nagu ka infotehnoloogiline arendus ja tugi peavad olema korraldatud ühtselt. Selliseid näiteid võib tuua veel teisigi.

Olgu siinkohal kinnitatud, et eelnev ei tähenda mingil juhul kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi ühendamist või peastaabi kaotamist. Sellist poliitikat ma ei toeta, see poleks mõistlik. Küll on vajalik nende tihedam koostöö, millele võiks kaasa aidata ka peaministri välja pakutud ministeeriumi kolimine peastaabi vahetusse lähedusse.

2. Kaitseväe staapide arvu vähendamine

Kaitseväes on praegu 26 staapi, koos Kaitseliiduga on staape kokku 42. 2011. aasta aprilli seisuga töötab kaitseväe staapides ligi 600 kaadrikaitseväelast ja üle 200 tsiviilisikust ametniku.

Kokku töötab staapides üle 800 inimese, kusjuures iga staabis töötava isiku kohta on kaitseväes vaid kolm allüksustes teenivat kaadrikaitseväelast, kes õpetavad vahetult välja ajateenijaid ja kaitseliitlasi, osalevad välismissioonidel, mehitavad mereväe laevu või Ämari lennubaasi ja õhuväe radariposte. Reservarmee puhul on see näitaja rahu ajal osalt põhjendatud, kuna kaitseväe suurus kasvab mobilisatsiooni korral mitu korda. Sellegipoolest tuleb kindlustada, et kokkuhoid algaks administratiivfunktsioonidest, mitte kaitseväe reaalsest võitlusvõimest.

Vaatamata staapides juba praegu töötavale tohutule arvule inimestele on kõik meie 42 staapi alamehitatud ning administreerimisega ülekoormatud. Suur osa administreerimiskoormusest tuleb ebaefektiivsest juhtimisstruktuurist ja staapide endi suurest arvust. On arusaadav, et mõnel määral tuleneb bürokraatide suur hulk kaitseväe eripärast, kuid nii suure erinevuse taustal peame endalt ausalt küsima, kas me pole mitte sooritamas administratiivset enesetappu.

Olukorra parandamiseks tuleks kaaluda laiemaid struktuurilisi muudatusi, et vähendada staabiohvitseride osakaalu ning muuta rahuaegne juhtimisstruktuur sarnaseks sõjaaja juhtimisstruktuuriga. Arengukava koostajailt ootan konkreetseid ettepanekuid staapide arvu ja kaitseväe administratiivkoormuse vähendamiseks. Muidu saab meie kaitseväest suure peaga äbarik, mida keha ei suuda enam üleval hoida.

3. Müüride lammutamine ministeriaalsete vürstiriikide vahel

Juba ammu on kõigile selge, et väikeriigil pole otstarbekas pidada üleval mitut laevastikku, lennuväge, riigisadamat või mereseirekeskust. Nende võimete arendamine tuleb korraldada riigilaiuselt. Tahame pakkuda kodanikele võimalikult head teenust, mitte tugevdada ministeriaalseid vürstiriike. Merehädas laevnik, meditsiiniabi vajav saarlane või korda tagav politseinik soovivad riigilt lendavat helikopterit, neile pole oluline, millise ministri haldusalasse see kopter kuulub.

Praegu neis valdkondades toimuv dubleerimine või isegi mitmekordne dubleerimine kulutab ebamõistlikult maksumaksja raha ning vähendab kaitseväe ja tsiviilasutuste suutlikkust pakkuda kodanikele kvaliteetset teenust.

Oma sadam on praegu nii politsei- ja piirivalveametil, kaitseväel kui veeteede ametil, kuigi laevastike suurust arvestades oleks võimalik neid teenindada ka ühest kohast. Kuigi merel toimuva jälgimine on vajalik nii veeteede ametile, politsei- ja piirivalveametile kui kaitseväele, ei pea seetõttu Tallinnas tegutsema kolm mereseirekeskust, mis igaüks on ööpäev ringi mehitatud. Helikoptereid vajavad nii politsei- ja piirivalveamet kui kaitsevägi, kuid seetõttu ei pea Eesti arendama kaht teineteisest lahutatud süsteemi, vaid kasutama riigi raha ühiselt.

4. Aktiivsem koostöö erasektoriga

Amortiseerunud või puudulikult arendatud kinnisvara on juba praegu parajaks veskikiviks kaitseväe kaelas. Just seetõttu oleme koostanud plaani, kuidas Tallinnas kitsastes tingimustes paiknevad väeosad kolida uude ja nüüdisaegsesse, linna lähistel asuvasse Jägala linnakusse. Kui kõik läheb hästi, saame juba järgmisel aastal seal ehitusega alustada.

Küll aga tuleb tõsiselt läbi mõelda, kuidas rahastada Jägala linnaku ehitamist nii, et see valmiks kiiresti ja kaitse-eelarvet võimalikult vähe koormates.

Seni on kaitseministeerium kõiki suuremaid ehitusprojekte rahastanud otse riigi eelarvest, mis kümneid miljoneid eurosid maksva Jägala linnaku puhul tähendaks kas igasuguse muu ehitustegevuse peatumist pikkadeks aastateks või siis linnaku ehitamise venimist terve aastakümne peale. Paraku ei kannata Tallinna lagunevates kasarmutes elavad ajateenijad enam veel ühte kümnendit oodata.

Seetõttu tulebki meil kaitseväe uute linnakute ja ladude rajamiseks leida põhimõtteliselt uus rahastamisskeem paljudes teistes riikides end tõestanud avaliku ja erasektori koostööprojektide näol.

See tähendab piltlikult, et linnaku ehitamiseks teeb algse rahalise investeeringu erasektor, mille eest maksab riik hiljem igal aastal suhteliselt väikseid rendimakseid. See võimaldab ajateenijatel uude linnakusse kolida lühikese ajaga ning vabastab samal ajal kaitse-eelarve relvastuse ja varustuse hankimiseks.

Kindlasti on oluline arendada koostööd ka kaitse alal tegutsevate ettevõtjatega. See võimaldaks ühelt poolt toetada Eesti ettevõtluse arengut, saades samal ajal meie oludele sobivat toodangut, mille tootmis- ja remondibaas asub Eestis.

Loomulikult pole need neli ainukesed väljakutsed, mis meie riigikaitsel ees seisavad. Tõstan neid nelja esile peamiselt seetõttu, et neist on lihtsalt vähem räägitud, kuid samas peitub just neis oluline pidur nüüdisaegse kaitseväe väljaarendamisele. Kui soovime anda Eestile rahu ja kindlust, peame suutma vastata 21. sajandist vastu vaatavatele väljakutsetele. Vastasel korral pole me ise oma saatuse peremehed, vaid sõltume teiste tahtmistest.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Kalev Vapper: Roolimees Savisaar ja tema kari

2011-09-24

Tallinna Linnavolikogu 22. septembri istung tunnistas 62 poolt- ja ühe erapooletu häälega kehtetuks Tallinna paadimaksu eelnõu. Selle eelnõuga loodeti teenida aastas 10 miljonit krooni tulu, tegelikkuses teeniti mullu 68 000 ja tänavu mitte sentigi.

Selle määruse kehtestamise eel oli mul volikogu liikmena korduvalt võimalik hoiatada volinikke ja linnavalitsust selle maksu kehtestamise eest. Merelinnale ja 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnale häbiväärset kuulsust toonud maks kehtestati siiski. Ennäe imet, läks ainult kaks aastat ja juba saigi linnavalitsus oma rumalusest aru ja tunnistas määruse kehtetuks.

Aasta tagasi, kui arutati 2011. aasta eelarvet, esitasin taas eelnõu paadimaksu kaotamiseks, aga paraku ei olnud arusaam asja mõttetusest siis veel linnavalitsuse ametnikele selgeks saanud. Loomulikult hääletas volikogu enamus ka tookord nii, nagu „roolimees" Savisaar käskis.

Olen 48 aastat purjetanud ja võin kinnitada, et meri rumalust ei kannata. Meeskond, kes võistlustel kaotab, peab oma tegevust tõsiselt analüüsima. Üldjuhul on kaotuses lõviosa süüd roolimehel, kuid ka ebakompetentne meeskond peab enamasti peeglisse vaatama. Eriti hull on merel aga lugu siis, kui tänu viletsale navigeerimisele või lihtsalt ülbusest kividesse pannakse.

Tundub, et merekeeli kõneldes on Tallinna linnal kehv roolimees ja abitu meeskond ning paraku ei taheta kuidagi kuulda võtta ka head nõu. Nii see linnalaevuke paadimaksu karile seilaski. Paadimaksu kehtestamise eel ei kutsutud kokku isegi Tallinna linna merekomisjoni, mille iga liige oleks ilmselt kinnitanud selle maksu jaburust.

Väide, et kohalike maksude seadusega on omavalitsusele sätestatud võimalus paadimaksu kehtestamiseks, on jutt stiilis "riik ütles linnale, et pane pea ahju ja linn panigi". Õnneks kustutas aga riik ahjus tule aasta tagasi, kui riigikogu võttis vastu seadusemuudatuse, millega kaotati kohalike maksude seast paadimaks. Nii ei jäänud ka Tallinnal muud üle, kui pea ahjust välja tõmmata ja paadimaksu määrus kehtetuks tunnistada.

Hulk auru kulutati aga taas pelga vile peale.

Trivimi Velliste kõne Eliisabeti kirikus

2011-09-22

Eliisabeti kirik Pärnus
Väga austatud härra peapiiskop, härra maavanem! Kallid kirikulised!

67 aastat tagasi rebiti meie pealinnas Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp. Läänemaal Põgari palvemajas pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhtimisel oma viimast istungit kodumaal. Suurem osa valitsuse liikmetest vangistati, osa mõrvati. Väiksem osa pääses pagulusse, uuendas valitsust ja jätkas poole sajandi vältel tegevust - Eesti vabastamise nimel.

Nõnda peame 22. septembrit vastupanuvõitluse päevaks. Vastupanu jätkus kõikjal, kus oli vapraid ja pühendunud Eesti riigi kodanikke. Vastupanu kestis ligemale pool sajandit - küll relvaga metsas, küll sinimustvalgete lippudega vabas maailmas, aga ka Venemaa vangilaagrites.

Eesti Vabariik ei seiskunud eales, meie riik ei ole kunagi lakanud olemast - ja seda mitte ainult õiguslikus mõttes - de iure - , vaid ka faktiliselt, tegevteoliselt - de facto. Kui Vabariigi Valitsus tegutseb, olgugi võõrsil, kui riigil on asukohamaa poolt tunnustatud saatkonnad, siis see riik toimib - olgugi väga piiratud ulatuses. Mis aga kõige tähtsam: kui selle maa rahvas peab end just nimelt oma riigi ja mitte võõra riigi kodanikeks, siis pole see riik mitte kusagile kadunud - ei de iure ega ka mitte de facto.

Meil pole tarvis rääkida oma riigist kui hiljuti täisealiseks saanust. 93-aastase riigi puhul on see kohatu. Küll aga võime rõõmu tunda selle üle, et oleme juba kakskümmend aastat olnud jälle vabad. Meie eelmine vabadusaeg kestis ju ainult 22 aastat!

Aeg voolab kiiresti. Täna on sobiv päev vaadata tulevikku. Eesti Vabariigi suurjuubel - 100. sünnipäev pole enam mägede taga, vaid kuue ja poole aasta kaugusel. Just nüüd on õige aeg asuda tegema konkreetseid ettevalmistusi, et seda suurpäeva vääriliselt tähistada, et anda au nendele, kes selle riigi kunagi rajasid ja kes selle püsimise nimel on vaeva näinud ja võidelnud.

Ehk tohime meie äsjast mälestustahvli pühitsemist Raekülas lugeda üheks sihiseadeks kõnesolevas suunas. Tähendab ju president Konstantin Päts Eestile sedasama, mida Ameerika Ühendriikidele tähendab George Washington. Konstantin Päts on Eesti Vabariigi esimene valitsusjuht ja esimene president. Ameerikas ei kujutaks ükski koolilaps endale ette, et esimese presidendi lapsepõlvekodu on teadmatuses või et riigi pealinnas puuduks ausammas esimesele riigipeale.

Muidugi on USA ja Eesti Vabariigi kaalukategooriad väga erinevad, ent inimeste ja rahvastena oleme põhimõtteliselt kõik ühesugused. Väärikuses ei saa olla erinevaid kaalukategooriaid. Et oleme oma riigi väärikuse jäädvustamisel alla jäänud ka paljudele väiksematele, ent vabana elanud riikidele, selle seletus on küllap lihtne. Teise maailmasõja ja selle järgsete aastakümnete trauma on paraku meie hinges ikkagi nõnda sügav, et enese kogumine võtab hoopis kauem aega, kui me oleksime osanud arvata.

Aga me liigume õiges suunas, me parandame ja tugevdame igal aastal kas või väikestegi sammudega oma ajaloomälu - eesti rahva ühismälu. Heaks näiteks on Riigikantselei algatatud riigivanemate sünnikohtade märgistamine väärikate mälestuskividega. Alles hiljuti pühitsesime Friedrich Karl Akeli sünnipaiga kunagises Halliste kihelkonna Nosi karjamõisas.

Väga oluline on, et järk-järgult on kodumaale ümber maetud meie võõrsil surnud riigimehed nagu Jüri Uluots või August Rei. Me peaksime Tallinna Metsakalmistule püstitama kenotaafi nendele riigivanematele, kelle hauakoht on teadmata - või kellel polegi hauda. See on meie suur auvõlg! Ukse ees on Heinrich Marga 100. sünniaastapäev. Tema oli viimane paguluses võidelnud valitsusjuht riigipea ülesannetes. Tema ulatas 1992. a. oktoobris teatepulga vastvalitud Vabariigi Presidendile Kadriorus. Heinrich Marga tuhk puistati tema enda soovil nelja tuule poole. Kenotaafil peaks olema ka Heinrich Marga nimi.

Head kirikulised!

Pärnu on Eesti edelavärav - või koguni kõige olulisem lõunavärav, esimene Eesti linn pärast riigipiiri ületamist. Ja Raeküla on omakorda Pärnu lõunavärav. Kas ei võiks lõuna poolt saabuvaid külalisi linna servas tervitada hotell „President"? Sellise nimega hotellid on maailmas sagedased, Eestis sellist veel pole. Kas selline hotell ei võiks asuda aadressil Riia mnt 273, majas, mille külge kinnitasime äsja mälestustahvli? Kas see hotell ei võiks olla ajaloohõnguline, seintel vanad fotod 19. sajandi lõpust, kuulsatest vendadest Pätsidest? Ehk oleks ülakorrusel viis sviiti nimedega „Nikolai", „Konstantin", „Voldemar", „Peeter" ja „Marianne"? Ehk oleks kusagil väike muuseuminurk, mida Pärnu koolilapsed vahel külastaksid. See võiks olla ka konverentsihotell, kus peetakse mõttetalguid.

Kui meenutada, kui trööstitu oli Jaan Poska kodumaja alles mõned aastad tagasi ja mõtelda sellele, kui särav on tema kodu Kadriorus täna, siis ei tohi kunagi lootust kaotada. Lootust ei tohi kaotada ka Jaan Tõnissoni Tartus asuva kodumaja suhtes. Miks küll on saatus olnud selle - ühe meie kõige väljapaistvama suurmehe suhtes nõnda karm? Meil pole tema surma kindlat kuupäeva, meil pole tema hauda ja me ei suuda hooldada isegi tema legendaarset, neli aastakümmet kestnud kodu. Aga kui me mõtleme sellele, et lisaks Jaan Poska majale on suurepärases korras ka kindral Laidoneri kunagine kodu - Viimsi mõisa peahoone, siis meie usk ja lootus võivad ikkagi ammutada uut jõudu.

Meil on väga suur heameel, et hooldatud on ka kuulsate vendade Pätside isa ja ema - Jakob ja Olga Pätsi haud Alevi vanal kalmistul. Selle eest võlgneme sügava tänu munitsipaalettevõttele Pärnu Haldusteenused eesotsas Raul Sarandiga.

Head kaasmaalased!

Veel enne, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks - kaks aastat varem möödub 150 aastat Jaan Poska sünnist. Jaan Poska on üks neljast Eesti riikluse nurgakivist. Sellisena väärib tema mälestus tulevaste põlvede erilist tähelepanu. Jaan Poska on ära teeninud selle, et 2016. aastal pühitsetaks tema kodupaiga läheduses Kadrioru pargis või siis kusagil mujal Tallinnas tema ausammas.

Tulles aga tagasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva juurde peame tulema tagasi Konstantin Pätsi juurde, kes on siin maakonnas sündinud ja siin oma kooliteed alustanud. Meil on küll esinduslik mälestusmärk tema sünnikohas, kuid on ebaloomulik, et Eesti Vabariigi pealinnas puudub esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi mälestussammas. Riigi 100. sünnipäev on ülimalt viimane aeg see auvõlg lunastada.

Pärnus ei ole tarvis liigselt korrata, et Eesti Vabariik kuulutati kõige esmalt välja Endla teatri rõdult, siit pühakojast vaid mõnesaja meetri kaugusel - juhtumisi Päästekomitee esimehe Konstantin Pätsi 44. sünnipäeval. Vaid kiviviske kaugusel ajaloolise teatrihoone asupaigast on ajalooline gümnaasiumihoone, kus lisaks Konstantin Pätsile on õppinud terve plejaad Eesti riigi rajajaid ja ülesehitajaid.

Olen arvamusel, et koolihoone esine ringristmik on ülimalt sobiv paik, et teha lõpuks ometi teoks ammuräägitud skulptuuriansambel Eestimaa Päästmise Komitee liikmetele. Seal seisaksid seljad vastamisi Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik ning neile lisaks iseseisvuse manifesti väljakuulutaja Hugo Kuusner. Selline kooslus oleks Pärnu tunnusmärk - Eesti Vabariigi sünnilinna tunnusmärk.

Muidugi tuleks kõnesolev haarav taies luua kõige kõrgemal kunstitasemel. Selleks tuleks välja kuulutada vastav kavandivõistlus. Võib-olla oleks kõige õigem korraldada võistlus rahvaalgatuse, s. t. korjanduse abil. Kui sobiv kavand on olemas, on juba lihtsam kaasata linna, valdade ja ka riigi raha. Kutsun nii Pärnu kui kogu Eesti inimesi selle ettepanekuga ühinema. Pühitsegem Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva selle riigi sünnilinnas väärikalt!

Head kirikulised!

Täna langetame pea Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kindi, Heinrich Marga ja Lennart Mere mälestuse ees.

Igaüks täna mälestatavaist oli suur ise viisi. Neil võis omavahel olla palju eriarvamusi, kuid oli midagi, mis neid kõiki ühendas. See oli armastus sinimustvalge lipu vastu, armastus oma maa ja rahva vastu. See oli kustumatu vabadusejanu. Olgu nende armastus eeskujuks Eesti tänastele ja tulevastele põlvedele!

Head koosolijad!

Kõige lõpetuseks tahaksin tänada kõiki, kelle hoole ja vaeva tulemusel oleme võinud täna koos olla ja üheskoos oma riiki ning riiklust, oma minevikku, olevikku ja tulevikku mõtestada. Tänan Eesti Evangeelset Luterlikku kirikut eesotsas peapiiskop Andres Põdraga, Eliisabeti kogudust eesotsas praost Enn Auksmanniga, diakon Rando Lillepat, koguduse peaorganisti Jaanus Torrimit ja segakoori Endla Karin Veissmanni juhatusel.

Meie eriline tänu kuulub neile, kes nägid suurt vaeva Pätside maja mälestustahvli valmimisel - iseäranis täname Tiina Tojakut, ka kiviraidur Ülo Kirti. Suur tänu maavanem Andres Metsojale, muuseumijuht Aldur Vungile, Mark Soosaarele, Matti Pätsile.

Olgu tänatud meid toetanud Raeküla rahvas, kooliõpetajad ja õpilased, samuti lippurid ja Mart Nõmm, kes Eesti Lipu Seltsile kuuluvad lipud mälestuspaikadesse on toimetanud. Ja kõike ühendavad tänusõnad kuuluvad muidugi Elle Leesile - ilma kelle ennastsalgava hooleta oleksid paljud asjad lihtsalt tegemata.

Südamlik tänu kõigile kirikulistele, kes meie riigivanemate mälestust ja Eesti vastupanuvõitlust täna nõnda oluliseks on pidanud!

Kestku Eesti Vabariik üle aegade!

Suur tänu!

Paar küsimust “Hiina ajalehe” asjus

2011-09-15

Mõned mu tuttavad on öelnud, et nad ei kavatse enam hulk aega Postimeest osta ega tellida. Teised jälle vangutavad pead või muigavad irooniliselt. Ise kuulun pigem viimaste hulka. Aga huvitav, kui palju oleks Postimehe boikoteerijaid siis, kui Hiina vahelehe asemel ilmuks ühel päeval mõni Putini-Vene propagandaüllitis? Millegipärast arvan, et oluliselt rohkem.

Millised oleksid meie emotsioonid, kui koju tuuakse leht, mis kirjeldab Eesti vabatahtlikku astumist Nõukogude Liidu vennalikku perre ja järgnevate aastakümnete õitsengut? Seda, kuidas rõhutud eesti rahvas, lillesülemid käes, tervitas Vene tankide saabumist?

Kas "Hiina ajaleht" üritas meie ühiskondlikku immuunsüsteemi kontrollida, tuletada eestlastele kakskümmend aastat pärast raudse eesriide langemist meelde, kui lame ja nõme on kommunistliku riigi propaganda?

Ja mida ütlevad nüüd need Eesti Hiina-sõbrad, kes on viimastel aastatel kiitnud Hiina RV progressiivsust, edusamme mitmes valdkonnas ja kaugenemist kommunismi pärandist?

Kas Hiina diplomaadid on valmis pimesi raha tuulde loopima, et ülemustele propagandatrükise olemasolu ette näidata, või usuvad nad tõsimeeli, et sedaviisi on võimalik demokraatlikus riigis inimeste arusaamu muuta?

Muuseas, tõenäoliselt ilmub dalai-laama Eesti-visiitide kohta millalgi pildialbum ja raamat. Tõenäoliselt on Eestis jätkuvalt turgu ka headele Tiibeti-ainelistele tõlkeraamatutele, nagu neid on juba ka ilmunud, näiteks Patrick French, "Tiibet, Tiibet", Roland Barraux "Dalai-laamade ajalugu", dalai-laama enda tõlkeraamatutest kõnelemata.

Vastukaaluks sellele võidakse avada terve "tööstusharu", mis tegeleks Tiibeti kohta käivate Hiina RV propagandaraamatute tõlkimise ja tasuta levitamisega. Saame Hiinast otseinvesteeringu ja hulk madalama eetikalävega haritlasi leiaks tööd. Arenguruumi on, sest vaadeldavas üllitises, kus dalai-laamast üldse ei kirjutata, on legendaarse valitseja Songtsän Gampo nimi lihtsalt valesti kirjutatud.

KOMMENTEERI SIIN

Tallinna vanalinn võiks olla taksovaba

2011-09-12

Tallinna vanalinnas MuPo tegevusetuse vilju nautivad Tallinn takso nime alla koondunud nn. „rööveltaksod" on pinnuks silmas linnakodanikele, eelkõige aga taksoveoeeskirju jälgivatele ausatele taksojuhtidele.

Kannatajapooleks ei ole siinkohal aga vaid nöörida saanud turistid, vaid eelkõige Eesti pealinna maine.

Kõrgete sõiduhindadega ning alatihti liikluseeskirju rikkuvatele taksodele on tähelepanu juhitud nii linnavolikogus kui ka meedia vahendusel, kuid seni pole Tallinna taksoveokontrolliga tegelev munitsipaalpolitsei probleemile tähelepanu praktiliselt pööranud. Kuigi MuPo juht Monica Rand on aina tugevneva surve tõttu lubanud „rööveltakosega" tegelema hakata, julgevad staažikad taksojuhid selles kahelda - siiani pole linn näidatud ülesse vähimadki tahet ausaid taksojuhte ebaausaid võtteid kasutava konkurendi eest kaitsta.

Hea annuse irooniat lisab kogu loole tõsiasi, et kevadel kuulutas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti eest vastutav abilinnapea Kalle Klandorf, et suveks kavatsetakse linnatänavatele välja tuua nn. turismipolitsei patrullid, kelle üheks peamiseks tegevuseks pidi saama välisturiste aitamine taksode kasutamisel. Suured sõnad!

Probleem pealinna taksonduses ei piirdu aga vaid valesti parkivate ja liikluseeskirjadele vilistavate taksojuhtidega. Linnavalitsus on loonud vanalinna mitmeid piiratud kohtadearvuga avalikke taksopeatuseid (Venus Clubi ees, Harju tänaval, Suur -Karja tänaval). Paraku ei teeninda nimetatud peatused ei linnakodaniku, linna külastava turisti ega keskmise taksojuhi huve. Kõnealused taksopeatused on pungil peamiselt just ülikõrgeid sõiduhindasi küsivaid taksojuhte, kelle eesmärgiks on väheteadliku või tähelepanematu kliendi nöörimine. Samuti ei näi peatuste kohtadepiirangud minevat korda seal parkivatele taksojuhtidele, mistõttu on tavapärane, et vanalinna taksopeatused sõna otseses mõttes upuvad taksodesse. On selge, et välja pakutud lahendus ei võimalda pakkuda kvaliteetset taksoteenust.

Kuni MuPo taksokontroll praktikas ei toimi, ei kao kuhugi ka kurikuulsad rööveltaksod ning taksoanarhia Tallinna vanalinnas jätkub. Ühe lahendusena võiks kaaluda taksopeatuste väljaviimist Tallinna vanalinnast, luues vanalinna külje alla üks-kaks suuremat taksoparklat. Sellega oleks tagatud taksohinna iseregulatsioon, kuna turuhinnale vastavate taksode ligipääs taksopeatusese oleks lihtsustatud ning turg teeks parklas seisvate taksode hindades ise omad korrektuurid. Samuti väheneks märgatavalt liikluskoormus Tallinna vanalinnale.

Nii taksode kontrollimine kui ka taksopiirangute kehtestamine on Tallinna Linnavalituse pädevuses. Kuni linnavõimu poolt ei võeta ette konkreetseid meetmeid, pole oodata rööveltaksoprobleemile mitte mingisugust lahendust. On aga selge, et rööveltaksod vanalinnast iseenesest ei kao.

Uus kalanduspoliitika tulekul

2011-09-10

Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika kõige üldisem eesmärk on elanike toidulauale kalatoomine nüüd ja alati, kauges tulevikus. Uus kalanduspoliitika hakkab kehtima 1. jaanuarist 2013. Juba 2015. aastaks tahetakse saavutada, et püütavate liikide populatsioonid taastatakse ja hoitakse maksimaalse saagi saamiseks vajalikul tasemel.

Suurim saak

Maksimaalne jätkusuutlik saagikus ongi vastse poliitika keskne termin ja tähendab suurimat saaki, mida võib merest välja püüda. Reformi kese on säästvus. Säästev kalapüük tähendab kalapüüki sellisel tasemel, mis ei ohusta kalavaru taastootmist ja võimaldab kaugemas tulevikus suuremaid saake.

Kalavaru jätkuv vähenemine viis järeldusteni, et alates 2002. aastast kehtiv ühtne kalanduspoliitika ei ole saavutanud oma eesmärke ja tuleb asendada uuega. Leiti, et senine poliitika ei keskendu küllaldaselt keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse kestlikkuse eesmärkidele, vastuvõtmatult kõrge on juba püütud kala vette tagasilaskmise tase (vette tagasi lastud kalad väga suures osas tegelikult hukkuvad).

Laevastiku liigse püügivõimsuse, ülepüügi, liiga suure väljapüügi ja püügikoguste halva järgimise tõttu on enamik kalavarust ülepüütud. Kalandussektoris on töö füüsiliselt raske ja madalalt tasustatud, rannikuäärsete kalapüügikogukondade olukord ebakindel.

Oluline erinevus lubatud kogupüügi ja säästva püügi taseme vahel kinnitab seda, et lühiajaliste probleemide lahendamisele pööratakse rohkem tähelepanu kui pikaajalisele kalandusele. Praktikas täiesti arusaadav: kalurid nõuavad kvoote, et majandada, ja kalandusametnikud tulevad neile vastu. Samal ajal kalavaru väheneb ja järjest kiiremini liigub kalandus lõpliku varisemise suunas, see tähendab meri püütakse kalast tühjaks ja varu ei taastu üldse või taastub väga aeglaselt.

Uue kalanduspoliitika eesmärgi täitmine - 2015. aastaks populatsiooni taastamine ja püük jätkusuutlikul tasemel - toob kaasa püügimahtude järsu vähendamise eelseisvatel aastatel vähemalt mõne kalaliigi puhul.

Kahtlen, kas näiteks angerja populatsiooni taastamine 2015. aastaks on üldse bioloogiliselt võimalik. Eestis püütava kalavaru kohta konkreetsed andmed minul praegu puuduvad, kuid neljapäeval kalandusametnike ja Ilona Jepsena (Euroopa Komisjoni Lääne- ja Põhjamere kalanduse üksuse juht) kohtumisel tundusid Eesti ametnikud olevat väga murelikud eesmärgi täitmise reaalsuse ja keerukuse pärast.

Loogiline dilemma. Ühest küljest, kui soovida täita kiiresti kalavaru taastamise eesmärki ja keelata püük täielikult näiteks kaheks aastaks, lõpetab pankrot kalandussektori tegevuse ja varu taastumisel pole kedagi enam merele ega külmhoonesse saata, rääkimata sotsiaalsetest krahhidest rannikupiirkondades.

Teisest küljest viib see, kui kala püütakse pikkade aastate jooksul rohkem, kui seda meres juurde kasvab, täiesti üheselt mere tühjaks püüdmiseni ja kõik sotsiaalmajanduslikud probleemid järgnevad niikuinii. Poliitikuid ja ametnikke ootavad väga keerulised tasakaalu otsingud keskkondlike, majanduslike ja sotsiaalsete aspektide vahel.

Reformi eesmärk

Idee poolest on uus ühine kalanduspoliitika kahtlemata õige ja eesmärgid üllad. Poliitika üldeesmärk on tagada püügi- ja vesiviljeluse kaudu pikaajalised soodsad keskkonnatingimused ning toetada toiduvaru kättesaadavust.

Samuti on poliitika siht kasutada mere bioloogilisi ja elusressursse viisil, mis taastaks ja hoiaks kalavaru maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Ühise kalanduspoliitika puhul rakendatakse kalavaru majandamisel ettevaatusprintsiipi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi.

Reformi eesmärk on luua tingimused, mis võimaldavad parandada nii kalavaru kui kalanduse olukorda, samuti neid mõlemat toetava merekeskkonna seisundit. Ühisel kalanduspoliitikal on tohutu võime luua tingimused säästvale ja ökosüsteemiga arvestavale kalandusele, samuti varustada Euroopa elanikke kõrgekvaliteediliste tervislike kalatoodetega, luua hästi toimivaid rannikukogukondi, tulusaid kala tootvaid ja töötlevaid ettevõtteid, samuti huvipakkuvaid ja turvalisi töökohti.

Dokumentides antud kõige optimistlikumate hinnangute järgi suurendaks kalavaru kasutamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel seda umbes 70 protsenti. Saagid suureneksid üldiselt 17 protsenti, kasumimarginaali võiks korrutada kolmega, investeeringute tasuvus kasvaks kuus korda ja kalapüügisektori kogulisandväärtus 90 protsenti.

Praktilise poole pealt tuleks meelt jahutada: ootamine tuleb pikk, kuna kalavaru kosumiseks kulub hulk kalapõlvkondi. Tahaks ju loota, et aastaks 2020 ühise kalanduspoliitika elluviimise toel need inimlikud ja majanduslikud eesmärgid täituvad.

Poliitika elluviimist toetama luuakse 2011. aaasta lõpuks finantsmehhanism, mida saavad kasutada üksnes poliitikat ellu viivad piirkonnad, riigid ja ettevõtted. Koos ühise kalanduspoliitikaga on vastu võetud määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta.

Komisjon on esitatud kolm teatist: esiteks ühise kalanduspoliitika reform, teiseks ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta ja kolmandaks nõukogu 2002. aasta määrusest tulenevate aruandekohustuste kohta. Dokumendid annavad põhjaliku ülevaate vastse ühise kalanduspoliitika loomise eesmärkidest, põhimõtetest, problemaatikast ja tagamaadest, kokku umbes 160 leheküljel.

See artikkel ei suuda eelmainitud dokumentide sisu kuigivõrd avada, seetõttu võin need huvilistele saata elektronposti teel. Minu meiliaadress on annely.akkermann@riigikogu.ee. Samuti toimetan ühe prinditud koopia Pärnu keskraamatukogu lugemissaali.

Kui Tšetšeenia iseseisvus oleks püsima jäänud, oleks maailm turvalisem paik

2011-09-08

Meie taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise 20. aastapäeva järelkajana on põhjust meenutada veel ühte ajaloosündmust, millest 6. septembril möödus 20 aastat.

Jutt on Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria väljakuulutamisest. Õieti toimus võimu üldrahvalik ülevõtmine kohalikelt kommunistidelt, kel jätkus rumalust Moskva putšistidega kaasa joosta. Järgmisel kuul valiti Džohhar Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimeseks presidendiks.

Kuigi "oleksitega" on raske ajaloo kohta midagi kindlat öelda, kinnitavad järgnevad sündmused õige ilmekalt, milliste tagajärgedeni viis Venemaa otsus Tšetšeenia tegelik iseseisvumine kõige julmemate vahenditega nurja ajada. Tagajärg on sajad tuhanded hukkunud kahes Tšetšeenia sõjas ja põlvkond lapsi, kes adekvaatse koolihariduse asemel kogesid sõda ja vägivalda.

Seadusetuse ja karistamatuse sündroom on levinud Tšetšeeniast ülejäänud Põhja-Kaukaasia vabariikidesse.

Seega oleks maailm turvalisem ja rahulikum, kui Tšetšeenia sõdu poleks olnud ja see rahvas saanuks vaba enesemääramisega oma tee valida.

Mingil moel suutis Tšetšeeni Vabariik Itškeeria toimida kuni 2000. aastani. Edasi kõneldakse järjepidevusest eksiilis, mis sest, et tšetšeenide eri rühmitused sellest isemoodi aru saavad.

Raske öelda, kas ja kui demokraatlikuks riigiks oleks Tšetšeenia Dudajevi käe all kujunenud, kuid kindlasti tehti valesti, et talle ei antud isegi võimalust. See, mis Tšetšeenias sõdadega korda saadeti, kustutas suurel määral demokraatialootuse kogu ülejäänud Venemaal, asemele astus külm autoritaarsus.

Tšetšeenid laias maailmas tähistavad oma kurba iseseisvuspäeva peamiselt meeleavaldustega Venemaa Föderatsiooni saatkondade juures.

Meie lõunanaabrid lätlased on erakorraliste seimivalimiste käigus muuhulgas avanud debati selle kohta, kas tänavalt, millele kunagi anti Dudajevi nimi, see nüüd ära võtta. Loodame, et lätlased rumalust ei tee, sest igasugune nime äravõtmine mõjub väga halva signaalina.

Meenutagem, et Tartus on Ülikooli tänaval Barclay hotelli sissekäigu juures Dudajevi mälestustahvel. Seal on kolmes keeles (eesti, inglise, tšetšeeni) tekst: "Selles majas töötas 1987-1991 Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president Džohhar Dudajev."

20 aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt pöörata tähelepanu sellelegi, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll Nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!

KOMMENTEERI SIIN

Eesti püsib vabadel kodanikel

2011-09-07

Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu määravalt, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.

Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamused kalduvad juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.

Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama.
Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.

Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel.

Samas saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene - mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid kes ennast vabana tunneb.

Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Kuna meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta tänaseks olla veel oma algetest võõrdunud.

Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast. Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaiks - avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ja pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.

Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Liiga suur väljavool toob liig suure immigratsiooni! Näiteks lõpeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna kokkuvarisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika kui muu sellise valdkonnas.

Massilist ühiskonna ümbervahetamist - siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse - me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimisest. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral - olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii oma inimestele kui meelitama ajusid mujalt.

Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.

Kuna tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, siis sellise trendi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Erinevad toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud. Räpakas sisserännupoliitika seda lünka rahva koosseisus täita ei suuda.

Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides suur sotsiaalne ja julgeolekuprobleem. Nn poliitilisest korrektsusest tingitult on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.

Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Kaasaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.

Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.

Dalai-laama sõnum Eestile

2011-08-31

Augusti teises pooles külastas Eestit tema pühadus dalai-laama Tenzin Gyatso. Õnnelikul kombel toimus tema visiit just enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamist. Dalai-laama sõnum inimestele on kõige laiemas mõttes humanistlik, kehtib ühtmoodi üle aegade, religioonide ja riigipiiride.

Dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja maailma tuntuim rahusaadik. Riigikogu Tiibeti toetusrühma liikmena oli mul võimalik mitu korda dalai-laamaga kohtuda. Need kohtumised viisid mõtted inimese ja riigi suhetele.

Teemad, mis dalai-laamale tema sõnutsi praegu huvi pakuvad - rahu, vabadus, inimõigused, looduskeskkond, elatusvahendite ühtlasem jaotus, kaastunne, üksteisemõistmine ja inimlik õnn - on alati ja kõigile olulised. Inimestele ja riigile, mis peaks võimaldama oma kodanike elu korralduse nendest üldisest eesmärkidest lähtudes.

Dalai-laama on sündinud 1935. aastal ja saanud Tiibeti juhiks 16aastaselt. Ise on ta seda nimetanud oma vabaduse kaotuseks. Eurooplastele on selline suhtumine omamoodi mõttekoht, et juhi positsioonile asudes kaotas kodanik Lhamo Dhondrub (dalai-laama kodanikunimi) vabaduse. Ta selgitas, et on oma keha, tegevuse ja mõtted pühendanud teiste heaks.

1950. aastal algas Tiibetis Hiina okupatsioon, üheksa aastat hiljem läks dalai-laama eksiili Indiasse. Käesoleva aasta kevadel loobus dalai-laama ilmaliku juhi positsioonist, jäädes üksnes Tiibeti usujuhiks, lõpetades niimoodi üle 400 aasta kestnud ilmaliku ja religioosse võimu ühtsuse.

Riigikogu liige Andres Herkel küsis kohtumisel Tiibeti toetusrühma liikmetega, mida meie, Eesti poliitikud, Tiibeti sõbrad, saaksime teha Tiibeti heaks. Vastus oli, et peaksime tegema igakülgset koostööd Hiinaga inimõiguste tagamiseks Tiibetis, kultuuri, eriti budismi, säilimiseks ja arenemiseks ning keskkonna kaitseks. Külastama Hiinat ja Tiibetit igal võimalusel, rääkima sealsetest probleemidest, tooma kaasa eksperte, teadlasi ja ajakirjanikke.

Dalai-laama rääkis siiski palju totalitaarsete režiimide varisemisest, tuues näite, et 1917. aastal Moskvas tekkinud süsteem langes alla sajandiga. Ta rõhutas, et totalitaarsed režiimid ei ole kadunud välise, vaid sisemise surve sunnil.

Samuti rõhutas ta, et rahu ei saavutata palvete ega tuvide lendulaskmise, vaid dialoogi ning kaastundega. Põhimõte, millele poliitikud peaks mõtlema enne, kui saadavad sõdureid mujale riikidesse rahu ja demokraatiat viima.

Oma iseseisvuse eest võitlemisel on tiibetlased kandnud suuri kaotusi, eksiili allikate järgi 1,2 miljonit hukkunut ja 6500 suletud kloostrit. Ametlikult on Tiibet loobunud iseseisvustaotlustest, keskendudes pigem kultuuriautonoomia laiendamisele ja tugevdamisele.

Siiski mõjus toorelt teleuudis, et president Toomas Hendrik Ilves kinnitas kohtumisel dalai-laamaga Eesti Vabariigi ühe Hiina poliitikat. Reaalpoliitiline tõde, mis on kõigile teada, kuid kas ei oleks saanud keskenduda mõnele muule üldhumanistlikule teemale?

Riigikogu liige Marianne Mikko päris usujuhilt naiste rolli kohta poliitikas. Vastus oli lühike ja lihtne. Naised peaksid pühendama rohkem kaastunnet. Ingliskeelset sõna compassion kasutas usujuht väga sageli ja seda tuleb tõlkida kaastundena, kuid siiski tundub mulle, et meie ristiusule toetuvas kultuurikontekstis võiks seda sõna mõista ligimesearmastuse tähenduses.

Dalai-laama tunneb suurt muret raha ületähtsustamise üle ühiskonnas. Raha pärast on kõrvale tõrjutud muud väärtused, perekond, lahkus, kaastunne. Rahaahnus ja ignorantsus toovad kaasa majanduskriisi. Usujuht tunneb huvi Karl Marxi teooria vastu, kuidas jõukust ühtlasemalt jaotada ja sotsiaalseid lõhesid vähendada.

Eesti on iseseisev, aga Eesti ees seisavad needsamad probleemid: kuidas säilitada ja arendada oma kultuuri, kuidas hoida ühte ja minna üle mere ...

Intervjuu: Herkel: enim häiris Tarandi käitumine

2011-08-29

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) riigikogus esindav Andres Herkel leidis intervjuus Postimees.ee'le, et enim häiris teda Indrek Tarandi käitumine viimases presidendivalimiste debatis. Samas leidis ta, et kui Tarand oleks valinud soliidsema taktika, oleks valimistulemus riigikogus tulnud ikka sama, mis praegu.

Kuidas kommenteerite, kas tänane presidendivalimiste tulemus oli ootuspärane või oli siin mingi üllatus ka?

Tulemus oli ootuspärane ja kindlasti positiivne, sest see, mis varem presidendivalimistel õnnestunud ei ole - valimine riigikogus -, õnnestus ja see on kindlasti positiivne, nii et ma olen tulemusega väga rahul.

Põhiseadus näeb presidendi valimist riigikogus ikka põhilahendusena, valimiskogu on hädalahendus.

Mida näitab see, et kandidaatidel läks kolm häält kaduma?

Eks neid on ikka kaduma läinud, riigikogu esimehe valimisel ja varasematel kordadel. See näitab, et oli kaks inimest, kes tahtsid mõlemat presidendiks, ja üks inimene, kes ei tahtnud kumbagi. Ilmselt nad kõik andsid endale täie teadvuse juures aru, et sellised sedelid on kehtetud.

Mis nüüd muutub, kui Toomas Hendrik Ilves on tagasi valitud?

Toomas Hendrik Ilves on rahvusvaheliselt hästi tuntud ja hinnatud poliitik. Tagasivalimine on kindlasti märk sellest, et Eestis on stabiilsus, mida mõned kommentaatorid on nimetanud stagnatsiooniks, aga mina seda seisukohta presidendivalimiste seisukohast küll ei jaga.

Kas Tarandi valimiskampaanias esitatud kriitikas Ilvese aadressil oli tõtt ka?

Mul on väga raske sellele küsimusele vastata. Ühelt poolt nendes punktides, mida ta meie poliitilise süsteemi kohta on öelnud, on ühte kui teist tõtt, aga mulle ei meeldinud viis, kuidas ta kampaania lõppfaasis ja viimases debatis oma vaateid esitas, see ei olnud kõige parem.

Kui Tarand oleks kasutanud teist strateegiat, kas ta oleks siis saanud rohkem hääli?

Ma ei oska seda kuidagimoodi kommenteerida, minu isiklikku valikut need viimased debatid kuidagi ei mõjutanud. Võib-olla hinnanguid kandidaatide isikutele mõnevõrra. Aga seda väidet ei saa kuidagi kinnitada ega kontrollida, kas sellel oleks saanud olla mingi mõju - ma pigem usun, et mitte.

Margus Tsahkna: Oleme presidendi-valiku jaoks küpsed

2011-08-29

Esmaspäeval valib riigikogu Eesti Vabariigi presidendi. On päris kindel, et sellel korral valitakse president vastavalt meie põhiseadusele.

See tähendab riigikogu on võimeline täitma põhiseaduses ettenähtud kohustust, ei toimu lehmakauplemist ja üks kandidaat saab kahe-kolmandiku värskelt valitud riigikogu toetuse. Samas on see märk, et Eesti poliitiline maastik on stabiliseerumas ja konsensuse saavutamine riigile olulistes küsimustes ka maailmavaateliselt erinevate poliitiliste jõudude vahel on võimalik.

See näitab meie ühiskonna küpsust ja stabiilsust, mis on oluliselt rohkem väärt kui me igapäevaselt arvame. Samasugust konsensust oleme me näinud viimase majanduskriisi ajal, kui tegelikult kõik riigikogus esindatud erakonnad olid nõus, et parema tuleviku nimel peame kärpima oma valitsemiskulusid ning võlalõksu langemise ennetuseks tuleb talitada vana eesti tarkuse järgi - võlg on võõra oma.

Mäletan hästi rahanduskomisjoni kohtumist president Ilvesega, kus see teema oli tema eestvedamisel arutusel ka kõikide erakondade esindajad avaldasid selleks valmisolekut ning tulemuseks olid karmid kuid täna meile edu toovad otsused. Euroopas neid otsuseid toona ei suudetud langetada ja täna me näeme, et just seepärast oleme sisenemas uude ebastabiilsesse olukorda. Kreeka ja Portugali tegematajätmised ohustavad tänaseks kogu eurotsooni.

Mul on hea meel, et praeguse presidenti kõrvale on tõusnud ka teine kandidaat. Ja seda ühel põhjusel - debatt ja arutelu on alati viljakas ja edasiviiv isegi kui Tarandi esitajate taotlus ei ole olnud see debatt, vaid poliitilise profiidi lõikamine.

Tekkinud debatis on positiivne see, et ei ole tekkinud nn. missikonkurssidele omast bikiinivooru stiilis, kellel on ilusam keha või naeratus või muud füüsilised omadused. Debati põhifookuses on see, mis rolli peaks president meie riigis täitma. Ja nagu tavaliselt ihaletakse suure
võimutäiusega ja otsevalitavat presidenti, kes kõigi meie muredele kiirest ja otsustavalt lõpu teeks.

Samas peaksime just meie 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist enda ja valitud parlamentaarse riigikorralduse üle uhked olema. Meie saatusekaaslastest oleme suutnud kõige suuremad sammud
edasi astuda ning samas luua stabiilse ühiskonna.

Poliitiline stabiilsus on väärtus omaette. Just poliitiline stabiilsus ja kaine mõtlemine on olnud meie rahva edu alus. Teistpidist pilti ei ole vaja kaugelt otsida. Meie naaber Läti on viimastel aegadel olnud pidevates sisepoliitilistes võitlustes ja tulemuseks on väga keeruline poliitiline olukord, mille tulemusel kannatavad eelkõige tavalised läti inimesed. Samas ei tohi poliitiline stabiilsus muutuda stagnatsiooniks ja seetõttu peabki ühiskonna käima pidev debatt ka valimiste vahelisel ajal. Kuidas edasi minna.

President Ilvese tagasivalimist ei saa mingi juhul käsitleda stagnatsioonina, kuna ta on suutnud väga hästi sõnastada meie rahva järgmise viie aasta eesmärgi. Juba selle aasta vabariigi aastapäeva ütles president Ilves, et esimesed 20 aastat on eesti rahvas teinud tohutut tööd riigi ülesehitamiseks ja vabaduse kindlustamiseks, seda eelkõige rahvusvahelisel tasandil. Täna oleme me üks kõige integreeritum riik Põhjalas, kuuludes NATOsse, Euroopa Liitu, eurotsooni ning kõikidesse teistesse Lääne-demokraatia väärtusi kandvatesse rahvusvahelistesse
organisatsioonidesse, et kindlustada oma vabadus ja iseseisvus. Selle nimel oleme pidanud tooma palju ohvreid ja teinud palju tööd. Ja seda ei ole teinud poliitikud vaid kogu eesti rahvas.

Ilvese sõnul on aeg tegeleda iseendaga. Eestiga ja selle rahvaga, kes siin elab. Ma olen selle visiooniga sajaprotsendiliselt nõus. Meil on palju probleeme, mille lahendamine ei tule kuskilt mujalt, vaid me peame need ise lahendama. Iga eesti inimene on väärt riiklikku pingutust. Nii on president Ilves toonud välja meie noorte meeste varase suremise, mille tulemusena jäävad sündimata tuhanded lapsed, isaliku hooleta sajad lapsed ning vallaliseks mitmed naised. Ilves on suutnud pöörata tähelepanu asjadele, millele me ise igapäevaselt ei pruugi tulla: on need siis pereväärtused või sirgeselgsus välispoliitikas. Võin kindlalt öelda: saame uhked olla oma riigi ning oma presendi üle.

Poliitilised mängud on meediale alati põnevad. Seekord aga võin rahulikult öelda, et president Ilvese toetamine kolme maailmavaateliselt erineva erakonna poolt näitab, et riigile nii olulise küsimuse otsustamisel poliitilisi mänge ei mängita. Kõik Ilvese esitajad on oma tahtes olnud vabad ja ma loodan, et see näitab meie poliitilise kultuuri küpsust. Küpsust ning stabiilsust, mis on suuremad väärtused, kui me tänasel päeval hinnata oskame.

Kolm unustamatut päeva dalai-laamaga

2011-08-25

Olnud kolm päeva selle imelise inimese kõrval, kütkestab mind kõige enam viis, kuidas ta sõna ja meelt valitseb. Ta räägib kogu aeg justkui samu tõdesid, aga teeb seda loomingulisuse ja värskusega, mis paneb küsima: kust see ometi tuleb? Me läheme kohtumiselt kohtumisele, teemad muutuvad, esitatakse uusi küsimusi, aga tema ei väsi.

Tal jätkub tähelepanu austajate hulkadele, ta peatub, tervitab, lehvitab, sest tema pilku ja puudutust janunetakse. Samal ajal ei kaota ta kontrolli iseenda ega aja üle, sest kohtumiste graafikust ei tohi palju maha jääda ega turvameeskonna tööd liiga keeruliseks teha. Ta on lahe ja muhe. Tunnistab saatjatele, et mõnikord tuleb tal endalgi rahvasummaga hakkama saamiseks küünarnukid appi võtta. Suure kaastundega, mõistagi!

Mõni sõnum jääb sõelale. Kõigepealt seesmine rahu: kaotanud noore rahvajuhina vabaduse ja oma riigi, kuulnud 50 aastat halbu uudiseid Tiibetist, on ometi tähtis säilitada rahuseisund. Teisiti ei saagi, sest kui emotsioonid pimestavad, pole võimalik ratsionaalselt ega sihipäraselt tegutseda. Kui oled rahulik ja õnnelik isegi raskes olukorras, suudad selle lahendada. Vajame kannatust ja kaastunnet, seevastu läbematus ja viha hävitavad meid.

Korduvalt rõhutab Tema Pühadus väikese rahva ja riigi eeliseid. Suured riigid kipuvad majandussuhteid väärtustele eelistama, sest nii dikteerivad "suured huvid". Väikestel on suurem võimalus väärtused esiplaanile seada. Tiibeti ja Eesti saatuses on puutepunkte, mis tagavad vastastikuse mõistmise.

Ta visiidi toimumine Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva künnisel oli kõnekas. Me täname ülejäänud riike kaks aastakümmet tagasi meile osutatud toetuse eest. Aga kuidas sobib see kokku möödahiilimisega Tiibeti küsimusest? Siiski, ma ei kurda, seda hiilimist küll oli, kuid mitte liiga palju. Summa summarum oli Eesti riigitegelaste valmisolek dalai-laamale tere öelda ja sümboolsetki toetust jagada päris tähelepanuväärne.

Kahtlejatele ja puna-Hiina kummardajatele ütleksin: kuulakem dalai-laama sõnumeid hoolega! Need on humanistlikud ja hästi argumenteeritud. Kui nendega jõuga võitlema hakata, naeruvääristab see võitlejat ennast. Majandussanktsioonidega ei saa kehtestada tõde ega nõuda armastust. Hiina tahab küll olla maailma suurvõim, aga midagi jääb alati puudu. Nagu dalai-laama ütles, on see austus. Ja jõu või hirmutamise abil austust ei pälvita. Isegi kui keegi sanktsioone kartes loobub dalai-laamaga kohtumast, ei tekita see ju austust, vaid hoopis midagi muud.

Lõppenud visiidist võib esile tuua hulga tabavaid mõttekäike ja seda kõige erinevamates valdkondades ajaloost ja poliitikast kuni tänapäeva teaduseni. Majanduskriisi seletas ta ülemäärase ahnuse ja suurkompaniide tegevuse vähese läbipaistvusega. Ajakirjanikele aga ütles pressikonverentsi sisse juhatades, et teil peab olema hästi pikk nina, umbes nagu elevandil, et suudaksite kõik varjatud halvad asjad välja nuuskida. Ta ütles koguni, et kaks sellist nina on vaja, teine olgu kukla taga!

Paistab, et Eesti ühiskond on dalai-laama sõnumite vastuvõtmiseks rohkem valmis kui kunagi varem. Järelikult me vajamegi avatust ja sisemisi väärtusi.

Jaga mõtteid dalai-laama sõnumist ja Tiibetist SIIN

Milliseid erakondi vajab Eesti

2011-08-25

Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud.

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeerib kusagilt põhikirja aluse, korjab piisava hulga allkirju, korraldab asutava ürituse ning registreerib erakonna.

Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid.
Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates hakkasid sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ja pole tähtis, millise hinnaga!

Algas spindoctorite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.
Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis.

Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada.

Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest sarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast.

Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda - oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha - ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud.

Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromisside otsimise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierahilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ja alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud MTÜ-d ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm - seda enam tulevane - soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.

Need ei pea olema mitte ainult n-ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.
Avalikud teenistujad olgu parteitud

MTÜ-d võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜ-de liikmed igaüks oma avalduse alusel.

Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see pole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama «ülespoole», et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu.

Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.
Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimused. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist.

Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on võti ka olukorra muutmiseks.

Intervjuu: Tunne Kelam: kõndisime 20. augustil nagu noateral

2011-08-23

Haapsalus Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamisel osalenud Tunne Kelam meenutab toonaseid sündmusi ja ütleb, et meie iseseisvus ei ole meile automaatselt antud, see on suur võit, õieti kingitus.

Eesti taasiseseisvumist kujutatakse väga lihtsustatult, kui öeldakse, et me laulsime ennast vabaks. Nõnda ütles taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirikukonverentsil „Laul ja vabadus" ettekande pidanud Tunne Kelam.

„Kõik ei pidanud nii minema," meenutas Euroopa Parlamendi liige, aga 20 aastat tagasi Eesti Komiteed juhtinud Kelam. „See, mis juhtus, oli vastu ajaloo loogikat."

Sedasama mõtet kordas laupäeva õhtul Haapsalu toomkirikus linastunud Jaan Kolbergi vastses filmis „Kaks päeva augustis" Marju Lauristin. Ta ütleb filmis, et lauldi küll, aga vabaks saamise nimel tehti ennekõike väga palju tööd-analüüse j ms.

Tunne Kelami sõnul pidanuks 20. augusti lahendus Eestile tulema sootuks teine: kodakondsuse nullvariant ja hääleõiguse andmine kõigile Eesti NSV kodanikele.

„Kõndisime 20. augustil nagu noateral," ütles Kelam.

Õhus oli pinev ootus ja surve, et Ülemnõukogu kuulutaks välja Eesti iseseisvuse. Et Eesti Komitee oli resoluutselt selle vastu, süüdistati teda jonniajamises ja tähenärimises. Kardeti, et Eesti Komitee ajab õigusliku järjepidevuse nõudmisega pilli lõhki ja soodne võimalus Nõukogude Liidust vabaks saada libiseb käest.

Siiani on raske seletada, milles oli asi, tunnistas Kelam.

Kui asjad läinuksid nii, nagu tahtis Rahvarinne, oleksime praegu Eestis vähemuses nagu tiibetlased Tiibetis. Kodakondsuse nullvariandi puhul võinuksime olla Moldova-sugune riik.

Kodakondsuse nullvariandi puhul moodustaksid Moskva-meelsed riigikogus kolmandiku ja nendega olnuks võimatu liituda Euroopa Liiduga.

„Oleksime olnud vormiliselt iseseisev, aga Moskva mõju all," sõnas Kelam. „Rahvusriigist poleks juttugi olnud."

Kelam lisas, et 20. augusti öösel selgus, kui vähe teadsid tollased Ülemnõukogu liikmed, mida tähendab iseseisvus.

„Ajalugu on näidanud, et kõike on võimalik saavutada ja kõike on võimalik kaotada," tõdes Kelam. „Miski ei ole ka tänapäeval iseenesest tagatud."

Kuidas suutsite 20. augustil oma põhimõtete juurde jääda, kuigi surve iseseisvuse väljakuulutamiseks oli väga tugev ja Eesti Komiteed süüdistati pilli lõhkiajamises? Millest kinni hoidsite?

Põhimõtetest, mis olid välja töötatud. Midagi polnud kõhelda, oli tarvis pingutada. Kriis, ootamatu võimalus, et kõik võib hullemaks minna, mõjus kõigile kasulikult, tegi kõiki paindlikumaks. Kui me Ülemnõukogusse saabusime, võeti meid hästi vastu, ma ütleksin, et kergendustundega.

Oluline osa oli Arnold Rüütlil, kes oli teatanud, et Eesti Kongressita ei tehta mingit otsust.

Esimene dokument, mis meile 20. augusti keskpäeval esitati, näitas, et Ülemnõukogu kuulutab ennast Asutavaks Koguks ja kuulutab üleminekuperioodi lõppenuks, kuigi Nõukogude väed olid veel sees. Kodakondsusest polnud seal juttugi.

Et me ei saanud sellega nõustuda, hakati otsima kompromissi. Seda pakkusid Ülemnõukogu poolt Liia Hänni ja Marju Lauristin. Hakati välja töötama uut dokumenti rahvusriigi ehk Eesti Kongressi põhimõtete alusel.

Kompromiss oli selles, et vormiliselt tegi iseseisvuse taastamise otsuse Ülemnõukogu, aga ta tegi seda Eesti kodanike valitud ajutise parlamendi - Eesti Kongressi-põhimõtete alusel. See oli ka rahvuslik kompromiss, hea ja tervitatav.

Lõpuks oli kõige raskem leida aseainet sellele, mida rahvas kõige rohkem ootas - et me kuulutame välja Eesti iseseisvuse. See kõlas ju uhkelt ja seda rahvas loomulikult tahtis.

Mis on aga nende valikute taga: kas kergem ja uhkem iseseisvuse väljakuulutamine või keerulisem tee, selle seletamisega on veel tänapäevalgi tükk tegemist.

Pärastlõunal leidsimegi lahenduse: Ülemnõukogu taaskinnitab Eesti Vabariigi iseseisvust.

Kas midagi jäi tolle päeva kompromissist kripeldama?

See oli parim, mis neis oludes võis saavutada, sest olime ju vähemuses, aga enamus tuli kaasa. Huvitav oli vaadata, kuidas Rahvarinde liikmed Rein Veidemann ja Heinz Valk väga emotsionaalselt tahtsid iseseisvust välja kuulutada. Oma kõnedega Ülemnõukogus tõusid nad sellega aina kõrgemale ja kõrgemale, et nii tuleb ikka teha. Siis tuli see teema nagu lõoke potsti! maha ja nad tunnistasid: tahaksime küll teisiti, aga et kompromiss on saavutatud, toetame seda.

Kõige ilmekam tollest hääletusest oli vahe Marju Lauristini ja Edgar Savisaare käitumise vahel. Savisaar ei olnud nende dokumentide arutelu juures, kuigi ta tuli 19. augusti õhtul välismaalt tagasi.

Ülemnõukogu saalis tuli Savisaar arutelu lõpus hääletama, istus üksi peaministri loožis ukse pool. Pärast hääletamist läksime akna poole, kus oli Arnold Rüütel. Toodi pudel sampust, kõik õnnitlesid üksteist. Savisaar jäigi üksi omaette istuma, keegi ei läinud tema juurde ja tema ei läinud teiste j uurde.

Oli selge, et see otsus ei olnud talle meeltmööda. Ta ütles juba samal päeval Marju Lauristinile: oled mind reetnud ja meie teed lähevad nüüd lahku. Sest kodakondsuse nullvariant oli saanud hoobi.

Kuidas kommenteerite oma erakonna, IRLi praegusi sisepingeid?

See on tüüpiline nähtus kõigile erakondadele, kui kaks jõudu on kokku läinud. Eks ta mõnel määral ole ebameeldiv üllatus, aga sellel ei ole ideoloogilist alust. See on pigem stiiliküsimus, kuidas poliitikat teha: kas teha lühema perspektiiviga poliitikat? Kas loota poliitika tegemisel tehnilistele või organisatsioonilistele vahenditele?

Minule istub traditsiooniline poliitika. Kui minult valimistel küsitakse, mida ma luban, siis vastan, et ma ei ole jõuluvana, ma ei ole kingituste tooja. Ma võin lubada ausust, usaldusväärsust ja järjepidevust. See on poliitiku võimuses. Poliitika ei ole selleks, et inimestele kingitusi tuua või erisoodustusi anda.

Samuti ei saa teha poliitikat poliit-tehnoloogiaga, st reklaamiga, ajupesuga või üldiste märksõnade ülestõstmisega. See võib toimida vaid üks-kaks korda.

Nii et olete ikkagi kriitiline IRLi suhtes?

Loomulikult, aga see ei ole ainult IRLi küsimus. Sama kehtib kõigi suuremate poliitiliste erakondade kohta-selle pärast, et valimistest võidavad ainult reklaamiagentuurid.

Kummale presidendikandidaadile pöialt hoiate, kas Ilvesele või Tarandile?

Siin ei ole mingit tõsist valikut. Kandidaat, kes tahab olla tõsiseltvõetav, ei saa sooritada selliseid hüppeid. See on usaldusväärsuse küsimus.

Indrek Tarandil on palju häid omadusi, aga selline improviseerimine õõnestab tema usaldusväärsust ja tuleb talle endale kahjuks. Minule ei ole selline asi tõsiseltvõetav.

Kui kindel on meie iseseisvus praeguses turbulentses maailmas? Millest peaksime kõige kõvemini kinni hoidma?

Sellest, kui väärtuslik on iseseisvus, et see ei ole meile automaatselt antud, vaid et see on suurvõit, õieti kingitus.

Me ei saa kunagi lubada heaoluühiskonna mentaliteeti, et tavakodanik teeb, mida tahab, ja poliitikud hoolitsevad riigi eest. Eesti tutvustamine on alles pooleli. Meid tuntakse, aga ei tunta ka.

Meie julgeoleku ja tuleviku peamine tagatis on, et meid hästi tuntakse, teatakse meie tausta ja teatakse meid heast küljest - kui häid ja usaldusväärseid partnereid ja sõpru. Selliseid partnereid ollakse valmis hädaolukorras ka kaitsma.

Keegi ei tea, millised hädaohud meid ees ootavad, sest maailm on nii muutuv, uued jõud on esile kerkimas. Ei saa öelda, et ees on pilvitu lend õnneliku tuleviku poole.

Et meid on nii vähe, on iga kodaniku ülesanne olla oma riigi suursaadik ja esindaja. Meil on Maardus üks tuttav venelanna. Kui ta läks Egiptusesse turismireisile, võttis ta endastmõistetavalt kaasa Eesti lipu, pani selle oma hotellituppa üles. Et teataks - ma olen Eestist.

Kakskümmend aastat hiljem

2011-08-19

Olen korduvalt rõhutanud: meil on uuemas ajaloos olnud palju õnne - me saime oma vabaduse tagasi palju valutumalt, kui oskasime loota ka kõige julgemates unistustes. Meil ei tulnud võidelda uues vabadussõjas ega valada veel kord eesti meeste verd. Tagantjärele näib kõik just nagu enesestmõistetav, ent meie saatus oli mitmel hetkel noateral. Meie endi osa - meie laulev revolutsioon - oli kindlasti väga oluline, aga veelgi olulisemad olid ilmselt meist vähesõltunud tegurid, Nõukogude impeeriumi sisemine väsimine esmajoones. Lääne demokraatliku poliitika toetus oli väga kõhklev - meid hoiatati: ärge ilma asjata kõigutage paati. Tasakaal ja rahu üle kõige!

Erakordselt oluline on, et meil õnnestus taastada seaduslik riigivõim kogu aeg õiguslikult eksisteerinud Eesti Vabariigis. Me ei teinud seda rumalust, et kuulutada end Nõukogude Liidust eraldunud „endiseks liiduvabariigiks", mis siiamaani oleks Kremlile äärmiselt mokka mööda kõigi sellest tulenevate praktiliste järelmitega.

Üle igasuguste ootuste on ka meie kiire lõimumine Läände, NATO-liikmelisuse tõttu järsult tugevnenud julgeolekutunne ning Euroopa Liidust tulenenud kiire majandusliku heaolu tõus. Kuid kindlasti ei osanud enamik meist kaks aastakümmet tagasi näha vabaduse ja turumajanduse võimalikke varjukülgi. Nüüd oleme nendega tutvust teinud ja äsja kuulnud ka Dalai-laama meeldetuletust: raha ja väline võim ei too veel kaugeltki õnne.

Ma ei tea, missugust Eestit peavad silmas meie tänased noored. Tean, et paljud kehitavad tänase kodumaa peale õlgu ja otsivad paremat mujalt. Mõned ajutiselt, teised igavesti. Selle asemel, et üheskoos ja ise Eesti paremaks muuta. Paljud arvavad, et keegi teine peab neile Eesti elamiskõlbuliseks muutma, küll siis ehk tuleks ka tagasi. Kes peaks olema see „keegi teine"?

Ma olen viimase kolme aasta jooksul näinud ainult üht juhtumit, mil noor neiu loovutas linnaliini bussis oma istekoha sisenenud vanurile. Muidu näen algpeatuses pensionäride ja noorte võidujooksu vabadele kohtadele. See kõik meenutab loomakarja laudauksel. Ometi on tegemist meie vanavanemate ja lapselastega. Kas see nähtus ei ole mitte jäämäe veepealne osa, mis jutustab üsna hirmsat lugu meie sisemisest arengust - just vastupidises suunas sellele, millele kutsus üles Tiibeti vaimne juht.

Mis tähtsust on meie haridusreformidel ja sõnadel konkurentsivõimest, kui meil kasvavad robotid, kelle jaoks ülim väärtus on vaid kehalisel naudingul? Konkurentsivõime mille jaoks, kelle nimel, liikumisel kuhu? Aga ma olen näinud ka teistsuguseid noori, harvem.

Muidugi pole siin jutt mingist erilisest Eesti arenguteest, vaid kahjuks kogu õhtumaa allakäigust. Poliitiline korrektsus ei luba nimetada asju õigete nimedega, aga õhtumaa on juba tugevasti alla käinud. Ja kõige hullem - ta ise ei näe seda.

Kuigi meie olukord on äärmiselt kahetsusväärne, on see siiski palju talutavam kui kunagine vabaduse puudumine ja terror. Kakskümmend aastat tagasi lootsid paljud hoopis vähemat, aga samas sisult paremat. Oleme jõudnud hoopis vastupidisele ja vastuolulisele tulemusele. Välispidises oleme saavutanud loodetust rohkem, sisus aga tunduvalt vähem. Olukorda paremaks muuta saame ainult meie ise, mitte keegi teine.

Millal peaks maja ära kolima?

2011-08-19

Hoonete lihtne ehitusviis lubas meie esivanematel vajaduse korral palkhoone teise kohta lohistada. Ehitusmaterjal oli nii kallis, säästlik eluviis loomulik paratamatus, nõnda oli iga valmis tahutud palk taaskasutatav väärtus.

Nüüdsel ajalgi on vanade palkhoonete turg täitsa olemas, mõnikord neid isegi varastatakse, lausa väljamaale müümise eesmärgil. Palju harvem kolitakse ümber ka keerulisema konstruktsiooniga hooneid.

Maailmapraktika kohaselt on kolijateks enamasti lihtsalt ilusad ajaloolised majakesed, mille uus omanik tunneb rõõmu igas lauas või kivis peituvast paatinast. See pole odav lõbu, pigem väga kulukas hobi.

Näide Egiptusest

Ka muinsuskaitsjad tunnevad mälestiste ärapäästmist nende kolimise abil.

Tuntuim näide on vaarao Ramses II rajatud Abu Simbeli templid Egiptuses. 3300 aastat vanad templid oleks hävinud Nasseri järve vetesse Aswani paisu ehitamisel. Kaksiktemplite päästmiseks läkitas nii Egiptuse kui Sudaani valitsus abipalveid ja neile tuginedes organiseeris Unesco ühe oma ajaloo suurima rahvusvahelise operatsiooni.

180 meetri kaugusele, ent algsest asukohast kõrgemale püstitati tehismägi, vee tõusu eemalhoidmiseks ehitati ajutine kaitsetamm. Templid lõigati ettevaatlikult tuhandeteks pisikesteks tükkideks, need nummerdati ja laoti uuesti üles. Enne saagimist tuli tükke süstida tugevdava liimiga, et need koos püsiksid.

Selliste kolimisvajaduste edaspidiseks ärahoidmiseks võeti muide vastu Unesco maailmapärandi konventsioon, praegu ei lubataks sellisesse kohta paisu lihtsalt ehitada.

Loodusjõud seda konventsiooni ei loe ja seetõttu on kolimist tulnud hiljemgi arutada. Näiteks on kliima soojenemise tõttu hakanud Altai mägedes sulama umbes 2500 aastat vanad sküütide igikeltsas külmunud hauad.

Selliste näidete tõttu on rahvusvahelises õigusruumis võimalus kultuurimälestist päästa see algsele võimalikult lähedal asuvasse kohta ümberkolimisega.

Erinevus tavapärase majalohistamise ja mälestise kolimise vahel seisneb selles, et esimesel juhul on eesmärgiks materjali või ajaloolise hoone aktiivne taaskasutus sobivamas asukohas, kuid mälestiste puhul on määrav ära hoida vältimatu hukk.

Nii lisandus tänavu Eesti muinsuskaitseseadusesse uus punkt, mis ütleb: «Kinnismälestise võib teisaldada tema algsest asukohast sobivasse asukohta, kui kinnismälestise säilitamine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ja sellega tagatakse kinnismälestise säilimine.»

Päris üks ühele ei õnnestu hoone kolimine kunagi, välja arvatud puithoonete paarimeetristel lohistamistel, mis on tulnud ette võtta näiteks tee-ehituse tõttu. Muid õnnelikke näiteid Eestist ei teagi.

Tallinnas sai hiljuti lahti võetud Pärnu mnt 31 vanad puumajad, aga siis mädanesid seisma jäetud palgid ära. Kunagi lubati lahkelt uues kohas kokku panna Uus-Sadamas olnud paekivist ehitis. Olete sellest hiljem midagi kuulnud?

Palju küsimusi

Tartus kavandati Liivi tänava arhiivihoone ja uue anatoomikumi vahele 1990. aastatel Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet ning tänavaäärne vallivahimajake sai tookord kompromissina koost lahti võetud ja uues kohas ülesehitamise ootel Raadile ladustatud, aga mis on sellest saanud edasi?

Uut seadusepunkti ära kasutades arvab nüüd riigikohus, et neile tuleks Tartus Toomemäele uus ja suurem maja ehitada. Kaks ette jäävat vana muinsuskaitse all olevat puumaja sellelsamal Liivi tänaval võiks nende arvates maksumaksja rahaga eest ära kolida.

Tegu pole looduskatastroofiga. Isegi mitte kliima soojenemisega. Muide, riigikohtus töötavad väga targad inimesed ja selle kohtu otsused on oma kaalutletuse sügavuselt ja mitmekesisuselt alati huvitav ning õpetlik lugemismaterjal. Nad kaaluvad alati mitmesuguseid asjaolusid. Proovime samuti laiemalt kaalutleda.

Esiteks tekiks küsimus, kas riigikohtul on üleüldse vaja uut hoonet. Ehk saaks kasutada praegust otstarbekamalt? Võib-olla piisaks mõnest väiksemast juurdeehitisest?

Või saaks võimaliku ruumipuuduse leevenduseks kasutusele võtta uuenduslikumaid töömeetodeid, näiteks kasutada osaliselt kaugtööd? Kas uus, kohtupraktika analüüsi üksus peab tingimata asuma samas hoones - aga sellega põhjendatakse uue hoone ehituse vajadust? Avalik sektor peaks olema ratsionaalsuse ja tagasihoidlikkuse eeskuju ühiskonnas.

Oletame, et ruumipuudus on tööd segavalt väljakannatamatu ning et seda pole võimalik lahendada muul moel kui laienemise abil.

Järgmisena tekiks küsimus, miks on vaja just uut hoonet ehitada, ehk oleks otstarbekas ära kasutada neid hooneid, mis Toomemäel juba olemas. Lossi 36 ja Oru 3 - neid on ju riigikohtule lausa kandikul pakutud.

Tühjaks jäävat on sealkandis veel. Asjaolu, et vahepeal tuleks võib-olla ühest hoonest teise minnes veidi värskes õhus jalutada, on ju pigem tervisele kasulik.

Meenuvad kohe koolimajad (näiteks Tallinnas Reaalkool ja GAG), kus eri õppekorpused asuvad eri hoonetes ja väiksed lapsed on saanud vahepealse väljas liikumisega aastakümneid hakkama.

Eestit kimbutab laiemalt probleem, et just avalik sektor jätab liiga kergesti maha vanad ja väärikad hooned ning tormab uusi ehitama. Selmet kohandada vanu maju uueks kasutuseks või sättida neid senise otstarbe kohaselt mugavamaks! Sealjuures isegi mõtlemata, mis mahajäetud hoonetest edasi saab. Tohutu raiskamine.

Justiitsministeerium on seni olnud eeskujulik vanade kohtuhoonete renoveerimisel, selle asemel et uusi ehitada. Avalik sektor peaks olema keskkonnakaitse, materiaalsete ressursside otstarbeka kasutamise ja ajalooliste väärthoonete sisulise hoidmise eeskuju ühiskonnas.

Äkki hoopis integreerida

Järgnevalt oletame, et kõik teised olemasolevad hooned on leidnud juba korraliku uue kasutuse. Sellisel juhul tekib küsimus, miks tuleks need kaks puithoonet just nimelt teisaldada, miks ei saaks neid senises asukohas integreerida uue riigikohtu hoone ehitusse?

Kunagi planeeriti samasse kohta eesti rahva mälu esindushoonet ja siis kavandati need hooned säilitada ja integreerida.

Muinsuskaitse eesmärk ei ole kunagi tühja hoonet lihtsalt hoidmise pärast hoida, ikka tuleb leida kasutus ja kasutaja. Uue hoonega kokku sätitud uuskasutus vastaks levinud maailmapraktikale, sest sellisel juhul jäävad vanad hooned oma algsesse linnaruumilisse asukohta, need tehakse korda ja võetakse ühtlasi kasutusele.

Riigikohtu ruumikasutus ei ole ülemäära pretensioonikas, erinevalt näiteks ujulast või haiglast, seega saaksime esteetiliselt nauditava, ratsionaalse ning ajaloolisi hooneid tulevastele põlvedele ilma vahepealse vandalismita säilitava kompleksi. Lastele jääks alles võimalus «uued» osad soovi korral taas eemaldada.

Avalik sektor peaks olema ühiskonnas eeskujuks, kuidas on võimalik loovalt vanu hooneid taaskasutada, mitte neid uisapäisa eest ära koristada. Avalik diskussioon nendes küsimustes ning avaliku sektori eeskuju arendaks tänuväärselt edasi üldist ratsionaalset ja talupojatarkust hindavat ehituskäitumist.

Odavam elektri hind vähendaks võrgutasusid

2011-08-19

Hästi toimiva majanduse üks alustaladest on riigi energiajulgeoleku tagamine. Energeetikaettevõtted on saanud julgust kohaliku majanduskliima paranemisest ning on alustanud uute energiaprojektide väljatöötamise ja realiseerimisega. Riiklikult tähtis energiajulgeolekut oluliselt suurendav samm on olnud ka majandusministri poolt käesoleval aastal allkirjastatud leping uue põlevkivielektrijaama rajamiseks, kus esimene 300MW plokk valmib 2015.a. lõpuks. Eesti Energia ja CNIM Grupp on alustanud Iru elektrijaama juurde jäätmeenergiaploki ehitamist, mis alustab tööd 2013.aastal . Väljatöötamisel on tipukoormuse katmise projekt pump-hüdroakumulatsioonijaama abil.

Eeltoodust näeme, et Eesti majandusele strateegiliselt tähtsa energiajulgeoleku kindlustamiseks on pööratud suurt tähelepanu ja jõutud tegudeni. Täna võib elektritarbija varustuskindluse osas julgemalt tulevikku vaadata, sest Eesti energiajulgeolekut tagavad ka praegu ja tulevikus kodumaisest põlevkivielektrijaamast toodetav elekter ja põlevkiviõli.

Akadeemik Mihkel Veiderma sõnul on Eesti suuri saavutusi põlevkivienergeetika teaduslikul viljelemisel ja kauaaegseid põlevkivienergeetikaalaseid kogemusi tunnustanud ka Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetika komisjon. Komisjon on leidnud, et põlevkivil on suur tähtsus tuleviku energiaressursina ja on soovitanud põlevkivi omavatel riikidel uurida ja arvestada põlevkivienergeetika kasutuselevõttu Eesti kogemuse alusel. Oluline on seejuures teadmine, et põlevkivi ratsionaalsel põletamisel eraldub CO2 oluliselt vähem kui kivisöe puhul.

Elektrienergia tootmise ja tarbimise struktuur ja dünaamika on selgelt üks majanduse indikaator. Elektrienergia tarbimine majanduse kasvades paratamatult suureneb, seisaku ajal aga väheneb. Paraku on just elektrienergia hind ning kättesaadavus see, mis määrab ära ka majanduskasvu tempo, jätkusuutlikkuse ning riigi konkurentsivõime.

Aasta aastalt suurenenud võrguteenuste hinda on tõstnud kõige enam müügilanguse mõju komponent. Selle komponendi mõju olulisus seisneb eelkõige selles, et kasutades juba väljaehitatud elektrivõrku väiksema hulga elektrienergia transpordiks tuleb võrgu ülalpidamise kulud jagada müüdud väiksema arvu kWh vahel. Elektri tarbimise vähenemise puhul ei saa ka tähelepanuta jätta alakoormatud trafokadude suurenemist.

Võrguteenuse hind sisaldab elektri transpordikulusid elektrijaamast tarbimiskohani (nt koduni), sh alajaamade ja elektriliinide kasutamise ja korrashoiu kulusid, millele on lisatud mõõtesüsteemiga seotud kulud . Need on kulud, mida tuleb elektrivõrkudes teha ka siis, kui elektrit ei tarbi.

Kuidas siis tekivad kõrged võrgutasud, mis kergitavad elektri hinda? Kui elektri hind on tarbijale üle jõu, elektritarbimine väheneb ja võrguteenustasu seega tõuseb. Nokk kinni, saba lahti.
Paradoksaalne on seejuures, et Eesti Energia finantsdirektori Margus Kaasiku poolt energiat vähem kasutama suunatud üleskutse pime järgimine viiks seega hoopis õige pea uutele elektrienergia hinna tõusudele.

Tänane elektrivõrkude efektiivne koormamine võiks olla hoopis üks võti, mis aitaks kaasa võrguteenuse hinna vähenemisele ja ka läbi selle elektrienergia hinna vähenemisele. Laialt levitatav mõtlematu säästukampaania ei vähenda võrguteenuse hinda ega rahulda ka tarbijat.

Võrguteenuse hinna vähenemiseks peaks elektrimüüja otsima võimalust suuremaks elektrivõrgu koormamiseks ehk elektrienergia müügi suurendamiseks. Et seda saavutada, tuleb leida võimalus elektrihinda alandada, mis suurendab tarbimist. Kasu oleks mõlemapoolne nii tarbijale kui Eesti Energiale.

Rahvarinnet ja Eesti Kongressi kõrvutada ei saa

2011-08-18

Mitte igale põlvkonnale ei ole antud kogeda suurte unistuste täideminekut. Minu põlvkonnal, kes tuli siia ilma varsti pärast relvade vaikimist Teise maailmasõja rinnetel, ei saanud olla suuremat ühist unistust kui vabadus.

Need, kes mäletavad veel sõda ja sellele eelnenud rahuaega, on saanud ajaloo käest liigagi valusalt raputada. Minu esimene mälestus poliitikast on teade Stalini surmast ja viisist, kuidas sellele reageeriti. Pärast suure juhi surma läks elu veidi vabamaks, julgeti rohkem rääkida. Siiski varjati laste eest kiivalt jutte metsavendadest, eriti nende varjupaikadest.

Teine maailmasõda kestis Eesti jaoks väga kaua metsades edasi, hiljem veelgi kauem relvitu vastuhakuna, nii nagu kellegi olud ja loomus seda võimaldasid. Ajalugu ei ole kunagi mustvalge ja väga raske on tõmmata täpset piiri, keda lugeda rohkem kaasajooksikuks (elu tahtis ju elamist!), keda pigem vastuhakkajaks. Paljud otsused on olnud taktika küsimus, hinnangu küsimus: millal ja kuidas on võimalik kõige parema lõpptulemuseni jõuda.

Esimene suur valik oli juba septembri lõpus 1939, mil rahvas ootas hinge kinni pidades, kas tuleb Sügissõda. Tuli baaside leping. Olen sel teemal rääkinud kümnete, aga vist koguni sadade kaasaegsetega, kellest enamik on tänaseks ammu igaviku teedel. Huvitaval kombel on nad tookordse sõja edasilükkamise otsuse vägagi üksmeelselt heaks kiitnud. Ja seda loomulikult mitte argusest, sest viis aastat hiljem järgisid nad nagu üks mees riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluotsa üleskutset ning läksid Narva jõele ja Sinimägedesse.

Tegemist ei olnud mitte üksnes Pätsi-Laidoneri otsusega, vaid ka Jaan Tõnissoni otsusega, kes muidu oli ikka teisel arvamusel. See oli aja võitmise soov, katse valida saatuslikeks lahinguteks parem hetk. Tagantjärele tarkus, et kõik läks ju valesti ja halvasti ning oleks pidanud ikka kohe vastu hakkama, on teadagi suurim täppisteadus. Meil puudub sageli võime asetada end ajalooliste isikute olukorda ja suuta näha maailma nende silmade läbi ja nende teadmiste pinnalt, mis sel ajal olemas olid.

Eesti pidi sügisel 1939 valima väga halva ja veel halvema vahel. See oli sügavalt traumaatiline olukord, mille mõju rahva hinges ja teadvuses kestab veel mitu inimpõlve. Ja kõiges juhtunus ei saa ega pea ainult iseennast - oma rahvast - süüdistama. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega.

On halenaljakas, kui mõni meie kaasmaalane kirjutab lehes, et „Eesti riik on varsti juba 20-aastane, aga... ". Sugugi parem pole lugeda mõne kauge maa ajakirjaniku kirjeldust Eestist kui „Nõukogude Liidust eraldunud endisest liiduvabariigist".

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas okupeeritud oma suure naabri poolt just samasugusel viisil nagu näiteks Taani Kuningriik oma suure naabri poolt - või nagu Tšehhimaa oli sellesama naabri poolt alla neelatud. Kas keegi on kunagi rääkinud Taanist või Tšehhist kui Saksamaast eraldunud uutest riikidest? See oleks ju naeruväärne! Miks kipume seda tegema siis Eesti puhul? Et okupatsioon kestis meil mõnevõrra kauem, ei oma riigiõiguslikult mingit tähtsust.

Nn laulva revolutsiooni aastatel oli meie ees tõepoolest maailmavaateline teelahe: kumma maailmapildi me valime - kas Ptolemaiose või Copernicuse oma? Kas Päike tiirleb ümber Maa või vastupidi? Kas me tõepoolest tunnustame okupeeriva Nõukogude Liidu õigussüsteemi ja püüame selle raames endale suuremat „suveräänsust" välja kaubelda? Või oleme siiski endiselt - ja oleme kõik need aastakümned olnud! - Eesti Vabariigi kodanikud, olgugi et meie valitsus on mõrvatud ja meile on kaela määritud punased passid? Kumma tee me pidime valima?!

Liigagi sageli kõrvutatakse meie trükisõnas Rahvarinnet ja Eesti Kongressi. Sama hästi võiks omavahel võrrelda aeda ja aiaauku. Või siis Keskerakonda ja Riigikogu! Eesti Kongress oli kvaasiparlamentaarne foorum, kus suuremate poliitiliste jõududena olid esindatud ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne. Kui soovitakse tolles ajas midagi omavahel võrrelda, siis kõrvutada saab Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi. Kummaski olid ülekaalus erinevad poliitilised jõud. Ja need kaks parlamentaarset kogu tulid ajaloo rängast vastuolust üsna leidlikult välja.

VII Riigikogu valimine 1992. aasta sügisel ja samas Heinrich Marga, viimase pagulasvalituse juhi riigipea ülesannetes sümboolne külaskäik Toompeale ning Kadriorgu märkis ühe peatüki lõppu Eesti ajaloos. Üks suur unistus oli täide läinud. Üks ja ainus Eesti Vabariik oli selleks ajaks enam kui 73-aastane. Missugune on ta 100-aastasena?

Dalai-laama võlujõu saladused

2011-08-16

Millel põhineb Tema Pühaduse dalai-laama Tendzin Gjatso erakordne populaarsus ja isiksuse võlu? Kindlasti on siin tegemist selle õnneliku koosmõjuga, kus inimese erakordne positsioon ja tema isiklik võimekus see positsioon parimal võimalikul moel välja kanda annavad parima tulemuse.

Kuid veel? Mingem korraks kaasa Lääne psühholoogia algtõega, et inimest vormivad ta pärilikud eeldused, kasvatus ja sotsiaalne keskkond. Dalai-laama on noorena välja valitud ning teadlikult õpetlaseks ja juhiks kasvatatud. Ta on läbi elanud oma rahva tragöödia, kuid lootusega, mitte kibestumisega. Budismi järgi pole viha edasiviiv emotsioon, aga kaastunne on. Kannatlikkus viib sihile.

Viis, kuidas dalai-laamad imikueas poisslaste hulgast välja valitakse, võib paista arhailine ja müstiline. On ta tõesti siia maailma ümber kehastunud jumalinimene või siis teadlik valik - nii palju kui vaimuanded, tervis ja head geenid varases lapsepõlves on määratavad? Olgu vastus milline tahes, ometi me ei kahtle, et XIV dalai-laama on olnud oma ülesannete kõrgusel. Ja seda mitte üksnes tiibetlase ja budistina, vaid inimlike väärtuste ühe kõige silmapaistvama kaitsja ja kujundajana nüüdismaailmas.

Ilma isikliku karisma ja vaimuanneteta poleks niisugune mõjujõud võimalik, järelikult võime isiklikud ja sünnipärased eelsused dalai-laama võlujõu ühe allikana üles tähendada. Sellele peab lisanduma sihipärane kasvatus. Samas kinnitab dalai-laamade ajalugu, et mõni väljavalitu võib ka üsna ootamatus, et mitte öelda „vales" suunas kasvada.

Eriti meenub VI dalai-laama Tsangjang Gjatso (1683-1706) lugu, kellest pidi samuti saama pühamees ja poliitiline juht, aga tuli hoopis luuletaja ja naistemees, teatud mõttes lausa skandalist. Ometi on just tema kirjatööde väärtus üle aegade kestnud. Küll aga on kaheldav, kas praegune dalai-laama võinuks endale lubada ekstsentrilisust ja saati veel noorelt suremist.

Raamatus „Vabadus paguluses" (e. k. 1999) on praegune dalai-laama ise oma lapsepõlve ja erinevaid õpetajaid muhedalt kirjeldanud. Kahtlemata oli see tulvil piiranguid, mis tavalistele lastele osaks ei saa. Varajast eraldamist vanematest võib aga tänapäeva standardite järgi võtta suisa lapseõiguste rikkumisena.

Ja ometi on budistlik kasvatus dalai-laamale tohutult andnud. Raamatus „Hävitavad emotsioonid" (e. k. 2011) leiab Daniel Goleman, et dalai-laama hämmastav võime küsitleda erinevate alade tippteadlasi ja jõuda kiirelt nende tegevuse tuumani pärineb tegelikult budistlikust väitluskultuurist, mille loogilised ja retoorilised alused ta juba varajases nooruses omandas.

Kui dalai-laama otsustas hiljuti ilmalikust võimust loobuda, et anda ohjad noore peaministri Lobsang Sangai kätte, siis tajusid mõnedki tiibetlased seda seljapööramisena sajandeid kestnud traditsioonile. Juht on püha ja juhi ettevalmistamine on püha. Juhti ei valita hääletusel, ta tuleb ise, oma eelkäija ümbersünnina.

Dalai-laama seevastu on teinud palju selleks, et edendada parlamentarismi ja demokraatiat. See on aja nõue ja praktiline vajadus. Tiibetlased vajavad valitud poliitilist liidrit eriti olukorras, kui maa on okupeeritud ja dalai-laama on kas juba liiga vana või, vastupidi, alles liiga noor, et oma ülesandeid täie jõuga täita. Tähelepanuväärne on see, et peaministri ehk kalon tripa valimised viidi läbi umbes 30-s riigis, kus on suurearvulisemad tiibeti kogukonnad.

Praegu on raske ennustada dalai-laamade tulevikku. Traditsiooni järgi jääb dalai-laama alati alles ehk tuleb ümbersündinuna tagasi. Kui aga Hiina okupatsioon senisel kujul jätkub, seisavad ees rasked ajad. Dalai-laama uuestisünni küsimus võib muutuda samasuguseks tüliõunaks, nagu see juhtus pantšen-laama ehk tiibeti tähtsuselt teise usujuhi puhul. Kunagi kutsuti praegu 22-aastast pantšen-laamat Gedün Tšöki Nima't maailma noorimaks poliitvangiks ja ka praegu pole tema täpne asukoht Hiinas või Tiibetis teada. Hiinlased on välja käinud oma pantšen laama ja see võib juhtuda ka dalai-laamaga

Seni aga oleme tänulikud, et praegune dalai-laama on tegus ja hea tervise juures. Lisaks tohutule rollile, mida ta täidab Tiibeti jaoks, on ta kujunenud vägivallatuse, kaastunde ja eetilise poliitika tähtsaks võrdkujuks, keda maailm nii väga vajab.

Tuleb ka tunnistada, et maailmapoliitika on dalai-laama rolli tugevalt kujundanud ja isegi võimendanud. Hiina RV komme suhtuda äärmiselt negatiivselt teiste riikide poliitikute suhtlemisse Tema Pühadusega on üldteada. Meilgi on dalai-laama visiidi eel palju juttu olnud sellest, kes temaga kohtub ja kuidas kohtub. Hiina poole retoorikas õhkub mauismiajastu külm hingus.

Kummati annab Hiina surve soovitule risti vastupidise tulemuse. Nimelt muudab see dalai-laama veel populaarsemaks ja tekitab ta visiitide vastu erakordse meediahuvi. Ka Eestis on Hiina diplomaadid viimastel kuudel kulutanud valitsusasutuste uksi sõnumiga, et dalai-laamaga ei tohi kohtuda, see visiit võiks üldse ära jääda või et linnaväljakut ei tohiks talle avalikuks esinemiseks kasutada anda.

Oma äraspidisel moel tegutsevad Hiina diplomaadid Tema Pühaduse PR-agentidena. See paradoks kinnitab, et maailm pole küll täiuslik, kuid võib tihti osutuda palju paremaks, kui me julgeme loota.

Marika Tuus-Laul eksitab inimesi

2011-08-16

Riigikogu Keskfraktsiooni liikme Marika Tuus-Lauli sulest ilmus eelmise kuu lõpus artikkel „Kodukulude "alandamine" IRL moodi", kus ta väidab, et IRL-i valimislubadus kodukulud kontrolli alla saada osutus üksnes populistlikuks valimispeibutuseks, millel reaalset tagapõhja pole.

Proua Tuus-Lauli artiklist jääb mulje, et kodukulude alandamine on äärmiselt oluline küsimus tema ja terve Keskerakonna jaoks. See on aga selgelt eksitav. Tuletan siinkohal meelde, et Keskerakonna fraktsioon ei toetanud Riigikogus ei monopolide ohjeldamise seadust ega ka kodude maamaksust kaotamise seadust. Vastupidi - Eesti Vabariigi õiguskantsleri hinnangul on keskerakondlik linnavõim võimaldanud Tallinna veel võtta välja põhjendamatult suuri kasumeid tarbija arvelt.

Eksitavaid fakte leidub kõnealuses Tuus-Lauli artiklis küllaga. Lugupeetud kolleeg kirjutab, et konkurentsiamet allub Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumile ning siiani pole sellest olnud mittemingisugust tolku monopolide ohjeldamisel. Kumbki esitatud väidetest pole tõene. Konkurentsiamet on sõltumatu hinnaregulaator, mis juhindub Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktidest, mitte ei lähtu Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi suvast, nagu Tuus-Laul väita püüab. Samuti ei ole mingisugust alust öelda, nagu poleks konkurentsiamet monopolide ohjeldamisega efektiivselt tegelenud. Fakt on, et konkurentsiamet ei ole rahuldanud Tallinna Vee hinnatõusutaotlust, vaid on alustanud hoopis järelevalvemenetlust praeguste tariifide üle. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3%.

Eksitav on ka väide, nagu oleks valitsuse soov koduelektritarbijate arvelt teenida liigkasumeid, et võtta välja dividende. Tänaseks välja makstud dividendid ei ole tulnud mitte kodutarbijate arvelt, vaid eelkõige elektri energia ekspordist.

Marika Tuus-Laul rõhutas, nagu ootaks Eestit 2016. aastaks ees 2,8 kordne elektrihinna tõus. See väide on puhtalt spekulatiivne. 2013. aastal liitub Eesti euroliidu viimase liikmesriigina elektri vabaturuga, mis sai otsustatud juba liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga. Elektri tulevase vabaturuhinna kohta esitatud hinnangud on pelgalt spekulatsioonid. Elektri tegelik hind kujuneb turul ja seda on raske täna ette ennustada. Küsimusele, kuidas mõjutab turu täieliku avamise korral elektri hind kodutarbijaid, tuleb vastata mitte üht päeva, kuud ega mitte isegi aastat silmas pidades. Küsimus on selles, milliseks kujuneb keskmine elektri hind pikema aja jooksul. Lõppkokkuvõttes on vabaturule ülemineku puhul tegemist otsusega, mis viie kuni kümne aasta jooksul tugevdab oluliselt Eesti majandust.

Äärmiselt kahetsusväärne on ka seik, et Tuus-Laul irvitab koduomanike üle, öeldes et koduomanikud on vaid uusrikkad hiigelkruntidega. IRL-i poole on pöördunud sajad inimesed, kes on avaldanud toetust kodualuse maamaksu kaotamise üle. Julgen väita, et mitte ükski neist ei ole olnud miljonär, küll aga on olnud nende seas eakaid, pereemasid, õpetajaid ja teisi eelkõige lihtsaid inimesi. Kodualuse maamaksu kaotamise üle on oma toetust avaldanud teiste seas korteriühistute liit, Maksumaksjate liit, Eesti Omanike Keskliit ja Eesti Lasterikaste Perede Liit. Keegi neist ei esinda rikkureid.

Fakt on, et kodualuse maamaksu kaotamine jätab koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Samuti ei maksa tõsiselt võtta õhutusi, nagu omavalitsuste tulubaas maamaksu arvelt väheneks. Maamaksust saamata jäänud tulu kompenseeritakse omavalitsustele riigieelarvest.

Maamaksust on räägitud palju, aga oleme teinud pingutusi ka teistes valdkondades kodukulude vähendamise nimel.

Üheks peamiseks märksõnaks on siinkohal energiasääst. Eesti elamusektoris kulutatakse üle 40% energiaressurssidest. Suur osa sellest läheb otse taevasse ehk väljub ventilatsioonisüsteemist sooja õhuna ning kaob atmosfääri. Mõistlik aga oleks see soojus ära kasutada. Sellega hoiaksime keskkonda ja säästaksime küttekulusid. Esimesed tõsisemad sammud on selle nimel juba ka tehtud: sihtasutus KredEx on alates eelmise aasta septembrist andnud korterelamute renoveerimisprogrammi raames toetusi 143 korterelamule ligi 3,7 miljoni euro eest. Lisaks kavatseb valitsus välja arendada toetusmeetme energiasäästu tegevuseks ka väikemajades, kus elab ligikaudu neljandik Eesti elanikest.

Samuti jätkame kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele. Selle programmi raames on viimasel neljal aastal saanud kokku 12 miljoni euro eest toetusi lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on väikese sissetulekuga lasterikaste perede elamistingimuste parandamine ja kaasajastamine või uue kodu soetamisel aitamine. Vastavalt koalitsioonileppele jätkame lasterikaste perede elamistingimuste parandamist ka tulevikus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on ette valmistanud ka seadusemuudatused taastuvenergia toetuste vähendamiseks. Kõnealuse eelnõu eesmärgiks on alandada elektri hinda vähendades ebamõistlikult suuri ning turumoonutusi põhjustavaid toetusi taastuvenergia tootjatele. Tarbijatele toob uue toetusskeemi rakendamine kaasa elektrienergia hinna alanemise taastuvenergia toetuse alanemisega samas ulatuses.

Seda kõike silmas pidades on äärmiselt kohatu väita, et IRL pole mitte midagi võtnud ette kodukulude alandamiseks. Selle asemel, et pilduda lahmivaid kriitikanooli teiste suunas, tuleks alustada ehk hoopis iseendast ja küsida: mida olete teie, proua Tuus-Laul, koduomanike kaitseks ära teinud?

Inimõiguste olukorrast Tiibetis

2011-08-12

Nüüdisaegne arusaam inimõigustest on palju noorem kui Hiina või Tiibeti kultuur. Sellepärast on väide, et enne hiinlaste sissetungi 20. sajandi keskel polnud Tiibetis inimõigustest lõhnagi, küll õige, ent demagoogiline. Tiibet elas reeglite järgi, mis ulatusid sajandite taha. Vaidlused, kas toona oli tegemist orjanduse erivormi või lihtsalt hierarhilise ühiskonnakorraldusega, ei aita järgnenud sündmuste ja praeguse olukorra selgitamisel kuigi palju. Polnud mingit võimalust, et „maailma katusel" asuvast Tiibetist saanuks 20. sajandi esimesel poolel eeskujulik demokraatia. Ometi ei tuntud seal nälga ega suuri sõdu ning just seal säilis ainulaadne budistlik kultuur. Pärast hiinlaste tulekut on aga otsese terrori ja riikliku poliitika tagajärjel ohtu seatud tiibeti rahva ja budistliku kultuuri kestmine.

..Kommunismi mustas raamatus" püstitab Jean-Louis Margolin küsimuse, kas Mao Zedongi terror on juuripidi seotud Hiina ajaloole omase vägivallatraditsiooni varaste ilmingutega.1 Kui Konfutsiuse õpetusest tuleneb humanism ja vastutustunne ühiskonna ees, siis sama põline õpetus on legism, mis õigustab riigi vajadust tagada võim sellega, et vägivallaaparaat hoiab inimesi pideva hirmu all. Legismi kõrgaeg oli Qini dünastia ajal 3. sajandil e Kr, kui keiser Qin Shi Huangdi küüditas, mõistis surma või kurnas esimese Hiina müüri ehitusel surnuks kümneid tuhandeid inimesi. Muuseas olevat keiser lasknud elusana matta 460 kirjatarka ja riigiametnikku. Pärast terrorilainet see ideoloogia siiski taandus ning järgneval Hani ajastul hakkas legism konfutsianismiga juba leebemates vormides ühte sulama.

Mauismi külm vari

Küsimuse Hiina imperialismi erilisest terrorilembusest võiks tõrjuda osutusega, et tegelikult tunneb kultuuriajalugu väga erinevaid suundi, mille seas ei puudu ka sügav humanism. Kummati oli just Mao see, kes Qin Shi Huangdi avalikult oma eeskujuks võttis. Ja loomulikult leidub riiklikku terrorit ka sel enam kui kahe tuhande aastasel perioodil, mis ulatub Qini ajastust 20. sajandi kommunismini. Hiina omapäraks on peetud vajadust suurte veeressursside juhtimise järele, et tagada piisav põllumajanduslik toodang. Seda ei tehtud siidkinnastes. Suurehitustele mobiliseeriti suured inimhulgad, mis eeldas sunnimeetmeid.

Ehkki ajaloos on olnud ka perioode, kus Tiibet on võistelnud Hiinaga ülemvõimu pärast kogu regioonis, on Tiibeti kultuuri peamine toimemehhanism karmides oludes pigem suunatud status quo püsimisele, mitte pealetungile. Just seal, „maailma katusel" on säilinud budism oma ehedaimal kujul, nagu ta arenes India keskaegsetes kloosterülikoolides. Hiina ja Tiibeti maailmade saatuslik põrkumine toimus alles eelmise sajandi keskel. Pärast pikka perioodi, mil Tiibet oli sisuliselt iseseisev, algas 1949. aastal Hiina vägede sissetung. Kaks aastat hiljem oldi sunnitud alla kirjutama 17-punktilisele lepingule, mis tunnistas Tiibeti Hiina RV osaks. Lepingus kujutati seda tagasipöördumisena „emakese kodumaa suurde perre - Hiina Rahvavabariiki". Seda demagoogilist liialdust korratakse siiani.

Tollal väga noor dalai-laama kirjeldab 17-punktilise lepingu pealesurumisega seotud seiku raamatus ..Vabadus paguluses": „2. artikkel teatas, et Tiibeti „kohalik valitsus abistab aktiivselt Rahvavabastusarmeed Tiibetisse sissetulekul ja rahvusliku kaitse konsolideerimisel." Niipalju kui mina taipasin, tähendas see, et meie väed pidid otsekohe alla andma. 8. artikkel jätkas sama teemat, öeldes, et Tiibeti armee hõlmatakse Hiina armeesse - justkui midagi sellist oleks üldse võimalik. 14. artiklist saime teada, et nüüdsest peale pidi Tiibet ilmajaama igasugusest otsustusõigusest oma välispoliitikas. Nende kõnekamate artiklite vahele oli lükitud teisi, mis kinnitasid Tiibeti usuvabadust, kaitsesid minu positsiooni ja olemasolevat poliitilist süsteemi. Ent vaatamata kõigile taolistele kulunud väljenditele oli üks asi selge: nüüdsest peale pidi Lumemaa kuuluma Hiina Rahvavabariiki."2

Ehkki lepe nägi ette, et Tiibeti valitsuskorda ei muudeta, näitas Hiina okupatsioon oma julma palet õige kiiresti. Viiekümnendate keskel alustati Tiibetis nn demokraatlike reformide ja sotsialistliku üleminekuprotsessiga. Hiina aladel oli see alanud juba enne. Tiibetis tähendasid ..reformid" maa ümberjagamist, kollektiviseerimist ning klassivõitlust endiste maaomanike ja muu revolutsioonivastase elemendi vastu koos kõigi sellega kaasnenud traagiliste tagajärgedega. 1959. aastal võtsid tiibetlased ette meeleheitliku katse vastu hakata. See suruti julmalt maha. Dalai-laama põgenes Indiasse ning sellest ajast saadik pole tal olnud võimalust oma kodumaad külastada. Kokku lahkus umbes 80 000 tiibetlast.

Hiinlaste jaoks oli Tiibeti ülevõtmisel ideoloogiline õigustus. Tiibetis nähti mahajäänud, feodaalset ühiskonda, mis on olnud võõramaise (Inglise) imperialismi mõju all ja tuleb nüüd juhatada progressi teele. Hiina kommunistid pidasid end vabastajateks. Juhindudes marksismi-leninismi doktriinist tuli „kohalik natsionalism" peagi muuta ..proletaarseks internatsionalismiks" ja „Hii-na patriotismiks". Sisuliselt viisid kommunistid ellu juba varem Hiina Vabariigis välja töötatud teesi, mille järgi peab Hiina endas ühendama viis rahvuslikku komponenti: hiina, mandžu, türgi (uiguuri), mongoli ja tiibeti. Sellele vastavalt on paigutatud ka viisnurgad nüüdse Hiina RV lipul ja vapil - aga üks viisnurk on suur ja neli ülejäänut õige pisikesed. Hiina alistustöö Tiibetis oli justkui mitmekordselt põhjendatud, muud vaated hiinlaste arusaamadesse ei mahtunud.!

Kuna põllumaa oli suurel määral kloostrite valduses, kuulutati just mungad ja laamad klassivõitluse peavaenlasteks, varasteks ja bandiitideks, kes elavad rahva kulul. Raskemat kultuurikonflikti on raske ette kujutada, sest tiibetlaste jaoks oli kloostrikultuur püha. Ja ehkki nüüdseks on kunagi suletud kloostreid uuesti avatud, pole kultuurikonflikt kuhugi kadunud. Mao valitsemisajale ja kultuurirevolutsioonile on osaks saanud vaid mõõdukas kriitika, kommunismi kuriteod, ka Tiibeti-vastane kultuurigenotsiid, on jäetud hukka mõistmata.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks. Tiibetlaste karistamine näiteks dalai-laama pildi omamise eest on palju suurem vaimne vägivald, kui esmapilgul näib. Hiina ülemvõimu ajastu paistab silma empaatiavõime erakordse puudumisega, et mitte öelda teadliku juhmusega selle suhtes, mida tiibetlased tunnevad ja pühaks peavad. Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil. Viiskümmend aastat tagasi lihtsalt tapeti rohkem inimesi.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri. Kloostrite puhul on hinnatud nende koguhulka, sest kultuurirevolutsiooni aastail 1966-1976 pandi pea kõik kloostrid kinni. Hukkunute hinnangulise arvu pakkus Tiibeti eksiilvalitsus eelmise sajandi kaheksakümnendail, tuues eraldi välja piinamistel, lahingutes või töölaagrites hukkunud, surnuks nälginud jt.4 ..Kommunismi must raamat" peab seda arvu ülepaisutatuks, kuid möönab, et proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas.5

1953. aastal algas hiinlaste paigutamine tiibetlaste asualale, nii Tiibeti autonoomsesse piirkonda kui ka provintsidesse, mis Tiibeti administratiivüksuse küljest ära lõigati. Esimesest 300 000st Tiibetisse asunud hiinlasest 200 000 olid sõjaväelased, kelle toitmine jäeti tiibetlaste kanda. Algas kollektiviseerimine. Põllumajanduseksperimendi käigus hakati suurtel maa-aladel nisu kasvatama, mis klimaatilistel põhjustel ebaõnnestus. Odrapõllud ja jakikarjamaad pandi nisu alla ja see tähendas vältimatut näljahäda. Tiibeti põlistele nomaadidele püüti peale suruda uut eluviisi. Nad tõusid selle vastu üles, kuid nende mäss uputati verre.

1959. aastal Ida-Tiibetis Khamis alanud ülestõus jõudis Lhasasse. Mässulised võitlesid musketite ja mõõkadega ja kuna neil oli ulatuslik toetus tsiviilelanike hulgas, vastati pommitamisega. Kui Lhasa 22. märtsil langes, oli linnas kuni kümme tuhat hukkunut ning hooned, sh Potala palee ja Ramotše tempel, olid tugevalt purustatud. Laipade koristamine kestis mitu päeva, paljud ellujäänud üritasid Indiasse pageda. Täiskasvanud mehed, kes veel kätte saadi, vangistati, samuti hulk naisi, kes olid osalenud meeleavaldustel. Kloostrid, valitsushooned ja isegi kuulus Norbulingka palee Lhasa eeslinnas muudeti ajutisteks vanglateks.

Juba mõned päevad varem korraldati dalai-laama ja ta kaaskonna põgenemine. Pärast vaevarikast teekonda Indiasse anti neile asüüli ja tagati ka võimalused pagulasva-litsuse töö korraldamiseks. India toonane peaminister Jawaharlal Nehru andis olulist abi, ehkki soovis hoida häid suhteid ka Hiinaga. Tiibeti pagulaskonna keskuseks kujunes Dharamsala Põhja-Indias. Juba enne pagulusse siirdumist oli dalai-laama üles öelnud 17-punktilise leppe, sest Hiina oli selle sätteid korduvalt rikkunud.

Järgnevate aastate näljahäda tõttu surid Tiibetis sajad tuhanded, kogu Hiinas kümned miljonid inimesed. Katastroofi ulatus ei olnud aastaid välismaailmale teada ja ka Hiina teisitimõtlejad, kelle kaudu infokillud välja jõudsid, nägid vaid murdosa toimunust. Alles siis, kui seitsmekümnendate lõpus avalikustati rahvastikustatistika andmed, tegid Ühendriikide teadlased järelduse, et vähemalt 30 miljonit inimest on vahepeal surnuks nälginud - kaugelt rohkem, kui keegi seni arvata oskas.6 Mõnes piirkonnas, ka dalai-laama sünnirajoonis Qinghais, võis surra kuni pool elanikest.7 Dalai-laama sõnul tiibetlasi „mitte ainult ei lastud maha, vaid peksti surnuks, löödi risti, põletati elusalt, uputati, sandistati, näljutati, kägistati, poodi, keedeti elusalt, maeti elusalt või raiuti neil pea maha".8

Rünnak tabas ka kloostreid. Tiibeti uusaasta-pidustuste ajal 1956. aastal pommitati Batangis asuvat 350-aastast kloostrit. Klooster oli pidustuste puhul inimesi täis ning vähemalt kaks tuhat munka ja palverändurit hukkus. Sarnaseid juhtumeid oli ka mujal, Lithangi kloostris tapeti koguni neli tuhat inimest.9 Kloostrite massiline sulgemine ning seal sisalduvate budistlike tekstide hävitamine oli kõige teravam löök Tiibeti kultuuri pihta. On raske ette kujutada teist maad, kus usu-traditsioon ja rahvuslus oleksid nii tihedalt seotud. Tiibetlaste enesepildis on äravalituse tunnet, mis johtub teadmisest, et tänu sajandeid kestnud äralõigatusele muust maailmast on just nemad budismi kõige iidsemate ja autentsemate vormide hoidjad. Koos nendega elab budistlik õpetus ning neil lasub kohustus traditsiooni edasi kanda.

Inimõigused ja tänapäev

Hiina RV ei ole võtnud suuri rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas. Ainus ses suhtes relevantne organisatsioon on ÜRO. Raportööre ja inimõiguste volinikke käib Hiinas hoopis harvem kui Euroopa maades. Siiski on nad liitunud mitmete inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonidega. Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika, mida toestab Hiina kui suurriigi positsioon. Eeskätt pannakse kahtluse alla demokraatia ja inimõiguste universaalsus, rõhutatakse Hiina õigust erinevalt läheneda. Öeldakse, et teie jaoks on olulised inimõigused, aga meil, hiinlastel, on oma ajalugu ja kultuur, mis näeb asju teisiti!

Üks olulisemaid ..inimõiguste külalisi" Hiinas oli ÜRO eriraportöör Manfred Nowak, kes külastas maad 2005. aasta lõpus ning käis ka Tiibetis ja Xinjiangis (Ida-Turkestanis). Nowaki põhihuvi oli piinamisjuhtude uurimine ning talle võimaldati osaline ligipääs kinnipidamiskohtadele.20

Sellest visiidist sai alguse rida teemasid, millest üks teravamaid oli elundite võtmine Falun Gongi usuliikumise järgijatelt nende edasisiirdamise eesmärgil. See oli aastail 2000-2005, mil toimus Falun Gongi riiklikult juhitud tagakiusamine ja inimeste massiline paigutamine vangilaagritesse, kus paljud surid." Piinamise kohta järeldas raportöör, et see on Hiina vanglates senini laialt levinud. Kasutatakse peksmist, elektrišokke, käerauastamist, äärmuslikku külma ja kuuma, nälga, janu, üksindust, pikaajalist magamatust, arstiabita jätmist, kurnavat tööd jms. Hirmuatmosfäär ja enesetsensuur on Nowaki meelest tugev ning Hiina olukord ei vasta rahvusvahelistele inimõiguslepetele.

Raportööri koostöö võimudega oli piiratud, samuti juurdepääs vanglaregistrile ja kinnipeetavatele. Seetõttu tegi Nowak osa järeldusi muude allikate põhjal, nagu endiste vangide tunnistused. Ehkki Nowakil õnnestus Lhasas Draptši vanglas mitmete oluliste poliitvangidega kohtuda, ei informeeritud teda pisut varem Lhasa lähistel avatud Tšušuri vanglast, kuhu selleks ajaks olid paigutatud mitmed poliitilistel põhjustel kinni peetud isikud.

Sellised visiidid ja ülevaated on pistelise iseloomuga, me ei saa rääkida inimõiguste süsteemsest monitooringust Hiina RVs. Veel suuremates raskustes on infohankimisega valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid nagu Freedom House jt, kes teevad järeldusi kaudsete allikate põhjal. Kõige paremini on informeeritud tiibetlased ise, ehkki eksiilvalitsuse kaudu jagatud infol justkui puudub vajalik neutraliteet. Siiski pole kahtlust, et eksiilvalitsuse ja Välis-Tiibeti organisatsioonide andmestik on märksa tõelähedasem kui Hiina propaganda.

ÜRO laste õiguste komitee ning usuvabaduse raportöör Asma Džahangiri (Jahangiri) on nõudnud selgitusi kunagise maailma noorima poliitvangi pantšen-laama Gedün Tšöki Nima saatuse kohta. Kui eelmine pantšenlaama 1989. aastal suri, kuulutati vastsündinud Gedün Tšöki Nima tema ümberkehastuseks ehk XI pantšen-laamaks. Alates 1995. aastast on pantšen-laama asukohast ja saatusest vähe teada ning Hiina võimud on välja käinud n-ö oma pantšen-laama. Tiibeti autonoomse piirkonna võimud teatasid hiljuti, et 22-aastane Gedün Tšöki Nima on vabaduses ja elab Tiibetis, kuid häirituna avalikust tähelepanust ei soovivat ta kohtuda kellegagi peale perekonnaliikmete. Seega on tegelik pantšen-laama praegu paremal juhul koduarestis. Pole kahtlust, et praeguse dalai-laama surma korral korduksid samasugused võimumängud.

Siin puudub ruum kirjeldada kümnete väga tuntud ja sadade vähem tuntud poliitvangide saatust. On suur erinevus, kas sadu või kümneid tuhandeid inimesi tapetakse ja vanglates on nimetu inimmass, või me vähemalt teame poliitvangide nimesid ja lugusid. Alates Mao surmast (1976) või Deng Xiaopingi võimuletulekust (1978) on olukord Tiibetis leebem, kuid siiski lahenduseta. Hariduslik hiinastamine, ulatuslik sisseränne, keskkonnakahjustused ja inimeste elukorralduse purustamine muudavad Tiibeti edasikestmise enam kui küsitavaks. Tiibetlased on juba praegu pealinnas Lhasas vähemusse jäänud ja praeguse arengusuuna jätkudes on vaid aja küsimus, millal see juhtub kogu Tiibetis.

Kuidas edasi?

Kaheksakümnendail aastail oli veel lootust ja entusiasmi. Dalai-laama võttis kinni Deng-Xiaopingi sõnasabast, kui viimane ütles, et Tiibeti osas saab rääkida kõigest, ainult mitte iseseisvusest. Tiibeti juht küsis üksnes rohkem autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1987. aastal tuli dalai-laama välja viiepunk-tilise rahuplaaniga. Need olid: Tiibeti demilitariseerimine, ümberrahvastamise peatamine, inimõiguste ja demokraatlike vabaduste tagamine, keskkonnakahjude heastamine ja läbirääkimiste alustamine. See plaan jäi paberile. Tiibetis oli korduvaid mässukatseid, mis uputati taas verre. Üks selline oli 1989. aasta kevadel, mõned kuud enne Taevase Rahu väljaku veresauna Pekingis. Samal aastal pälvis Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso Nobeli rahupreemia.

Kaks viimast tähtsamat sündmust on 2008. aasta rahutused Tiibetis ja dalai-laama loobumine ilmalikust võimust tänavu kevadel. Pekingi olümpia-aasta vastuhakk suruti jälle maha, tuhandeid inimesi vangistati ja sadu hukkus. Tiibetit toetav protestilaine läbis 2008. aastal kogu demokraatlikku maailma. Sama aasta hakul ütles dalai-laama Indias Linnart Mälli juhitud Eesti delegatsiooniga kohtudes: „Ma ei karda sellepärast, mis toimub olümpiamängude eel või ajal, aga ma kardan sellepärast, mis hakkab toimuma pärast seda."

Ilmselt selle ebakindluse pärast ja teades, et mitte ainult uue dalai-laama kasvamine ei tekita võimuvaakumit, vaid hiinlased püüavad selle positsiooni jõuga üle võtta, otsustaski dalai-laama ilmalikust võimust loobuda. Uus poliitiline liider ja eksiilvalitsuse peaminister (kalon-tripa) on 42-aastane Harvardi haridusega rahvusvahelise õiguse doktor Lobsang Sangai. Sangai valiti ametisse tänavu kevadel, hääletus korraldati Tiibeti eksiilkogukondades üle maailma. Kui oluliseks poliitikuks Sangai kasvab, on vara ennustada, aga võimalused on suured.

Mis saab Tiibetist? Osa protsesse on pöördumatud, kuid siiski on võimalik tiibeti rahvas ja kultuur päästa. Hiina on dalai-laama autoriteedile vastandudes endale vaid karuteeneid teinud. Kui Dengi ajastu kommunistid ei suutnud mauismile otsustavalt selga pöörata, sest kardeti oma võimumonopoli kokkuvarisemist, siis uue ajastu liidrid peavad seda varem või hiljem suutma. Teekaardi Tiibeti küsimuse lahendamiseks andis dalai-laama viiepunktiline plaan juba veerand sajandit tagasi. Veel lihtsamalt saab selle kokku võtta ühe tuntud poliitvangi Rungje Adraki meeleheitesõnumiga, kui ta nelja aasta eest suurel avalikul üritusel mikrofoni haaras, et öelda: „Laske meie poliitvangid vabaks ja kutsuge dalai-laama siia!"

1 Jean-Louis Margolin, Hiina - pikk rännak öös. -Stephane Courtois jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn: Varrak, 2000, 457-542.

2 XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso. Vabadus paguluses. Tallinn: Elmatar, 1999, 58.

3 Warren W. Smith, Jr. Tibetan Nation: A History of Tibetan Nationalism and Sino-Tibetan Relations. New Delhi: HarperCollins, 1996.

4 Tibet: The Facts. A Report prepared by the Scientific Buddhist Association for the United Nations Commission on Human Rights. Dharamsala: Tibetan Young Buddhist Association, 1990, 297-298.

5 Jean-Louis Margolin, op. cit.. 542.

6 Jasper Becker. Hungry Ghosts: China's Secret Famine. London: John Murray, 1996, XI.

7 Jasper Becker. Op. cit., 166.

8 Jean-Louis Margolin, op. cit. 540; Dalai-Lama XIV Tenzin Gyatso. Mon pays et mon peuple. Geneve: Editions Olizane, 1984, 73-74.

9 Rebecca Knuth. Libricide: The Regime-Sponsored Destruction of Books and Libraries in the Twentieth Century. Westport: Praeger Publishers, 2003, 209.

10 Manfred Nowak, Report of the Special Rapporteur on torture and ohbter cruel, inhuman or degrading treatment or punishment. - Mission to China (E/CN.4/2006/6 Add.6). http://daccess-dds-ny. un.org/doc/UNDOC/GEN/G06/117/50/PDF/G0611750. pdf?OpenElement.

11 Vt. ka David Kilgour, David Matas, Bloody Harvest. Revised Report into Allegations of Organ Harvesting of Falun Gong practitioners in China. 31. Jan. 2007. http://organharvestinvestigation.net/

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Kaitsetahteta poleks Eestit

2011-08-06

Ameerika Ühendriikide üks loojaid Benjamin Franklin on öelnud: „Kui käitume nagu lambad, on hundid peagi kohal ja panevad meid nahka." See ütlus on tänapäeval sama täpne nagu 18. sajandil. Kui mõnede rahvaste jaoks on see vahest jäänud teoreetiliseks, siis Eesti on seda omal nahal tunda saanud. Aastatel 1939-1940 alistus Eesti poliitiline juhtkond vastupanuta võõrale võimule, lootes sel teel päästa oma rahvas vägivallast.

Paraku andis see plaan vastupidise tulemuse: repressioonide alla langes üle 30 protsendi elanikkonnast, pöördumatult kaotas Eesti pea viiendiku inimestest. 50 aastat võõrvõimu viis Eesti rahvusliku katastroofi äärele, olime muutumas oma maal vähemusrahvaks. Kui küsime täna, miks on palgad Eestis endiselt kaugel Soome omadest, siis vastust sellele tuleb paraku paljuski otsida hääletust alistumisest aastatel 1939-1940.

Õnneks oleme suutnud ajaloost õppida. Erinevalt omaaegsest Eestist otsustas taasiseseisvunud Eesti mitte jääda neutraalseks, vaid valida selgelt pool ja mitte jääda enam üksi. Tänu sellele otsusele oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed, selle kaudu osa kollektiivkaitsest.

Kollektiivkaitsegi ei suuda aga kaitsta rahvast, kes end ise kaitsta ei taha. Selles osaski oleme ajaloost õppinud. Kui 1930. aastate majanduskriisi ajal võeti majanduskriisist väljumiseks vajalik raha suures osas kaitse-eelarvest, siis viimase majanduskriisi ajal seda ei tehtud. Riigikaitse osakaalu rahvuslikust koguproduktist ei alandatud ja tulevast aastast viib Eesti selle lõpuks nõutud kahe protsendini koguproduktist. Sellega näitab Eesti, et ei tee oma julgeoleku tagamiseks mitte ainult sõnu, vaid konkreetseid tegusid.

Selline usaldus on loomulikult tõsine kohustus. Kaitsejõud peavad suutma neile eraldatud ressurssi asjatundlikult ja asjalikult kasutada, mis eeldab mitmel alal täiendavaid reforme ja muudatusi. Kolmandaks on kõrgel tasemel ka Eesti kaitsetahe. Kaitsevägi pole mitte ainult autoriteetsemaid institutsioone Eestis ning soov oma maa eest vajadusel relv käes välja astuda kõrgemaid Euroopas, vaid ka kaitseteenistus muutub aasta-aastalt järjest populaarsemaks ja vastuseis palgaarmeele on enam kui selge.

Seda, et oleme õigel teel, näitab selgelt Venemaa esindajate hiljutine ärritumine Eesti plaanide peale asuda endale looma soomusvõimekust ja tõhustada väljaõpet sissisõjaks.

Paraku peame samas meeles pidama, et tänapäeva maailmas pole kahjuks ainult oluline see, kuidas asjad tegelikult on, vaid ka see, kuidas nad näivad. Reaalne heidutus ei eelda mitte ainult kaitsetahte olemasolu, vaid selle pidevat ja nähtavat demonstreerimist konkreetsete tegevuste ja ettevõtmiste kaudu. Vastasel juhul võib teha saatuslikke vigu, nagu Venemaa 2008. aastal Gruusiat rünnates, võttes tõsiselt Gruusia ühiskonna väidetavat lõhestatust ja vastuseisu president Mikheil Saakashvilile.

Mis on siis need sammud, mida selleks astuda? Heaks tõestuseks reaalsest kaitsetahtest on vabatahtlike kaitseorganisatsioonide - kaitseliidu, naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide aktiivne tegevus. Kaitseministeerium pöörab nende toetamisele eelolevatel aastatel järjest suuremat tähelepanu, reaalse heidutuse tagamiseks on tugev ning korralikult varustatud ja õpetatud kaitseliit saatuslikult oluline. Sama kehtib ka reservväe ja reservkogunemiste kohta. Kindlasti on selleks aga ka koostöö kaitseväe ja elanikkonna vahel.

Normaalseks tegevuseks vajab kaitsevägi koostööd kohalike inimestega väljaõppe tagamiseks ning õppusteks, laskeväljadeks ja suuremateks polügoonideks. On selge, et need võivad kohalike inimeste elu teataval määral häirida, kuid nendeta poleks nendesamade inimeste julgeolek kindel - seda kas või selle kaudu, et iga vastava arutelu suureks konfliktiks puhumine osutaks otsekui meie kaitsetahte nõrkusele. Loomulikult ei sünni vastasseisud üksinda - ilmselt pole ka kaitsejõud suutnud piisavalt selgitada oma vajadusi ega olnud valmis reaalseks koostööks. Kaitseväest on kohalikel tegelikult kokkuvõttes ju ainult kasu, vastavad võimalused tuleb aga üles otsida ja ära kasutada. Võita on sellest mõlemal poolel, kõige rohkem aga Eestil.

Tarand võiks uue tööga veel oodata

2011-07-30

Viis aastat tagasi toetas Isamaa ja Res Publica liit (IRL) presidendi valimistel Toomas Hendrik Ilvest. Nüüd vaagisime erakonnaga, kas president on Eesti rahvast hästi teeninud, kas meil on põhjust Ilvest jätkuvalt toetada või on vaja otsida uut kandidaati. 21. mail tegi president Ilves IRLi volikogu ees kokkuvõtte oma senisest tööst ja kavatsustest tagasivalimise korral.

Uut kandidaati pole vaja

Arutelude tulemusena otsustas IRLi volikogu Ilvese kandidatuuri toetada ka sel korral.
Teisipäevases Järva Teatajas toob Sven Mikser välja rea põhjusi, miks Ilves peaks presidendina jätkama. Põhijoontes olen tema hinnangutega nõus. Ühe erandiga. Seda, et president Ilves on kritiseerinud Eesti-Vene piirileppe preambulasse kirjutatud viidet Tartu rahulepingule, peab Mikser vooruseks, mina aga puuduseks.
Näitena meenub veel üks konkreetne küsimus, kus ma ei saa Ilvese maailmavaatelise seisukohaga nõus olla. Ta on öelnud, et ei pea õigeks emadele nende lastekasvatusele kulunud aega kompenseerida suurema pensioniga. Ilmselt on neid erinevaid seisukohti rohkemgi, kuid see ongi demokraatia. President saab õigusloomesse sekkuda vaid siis, kui riigikogus vastu võetud seadus ei vasta põhiseadusele. Kuid presidendina ja kodanikuna on tal nii õigus kui ka kohustus oma seisukohti avaldada kõigis küsimustes.
Neljapäevases lehes avab oma mõtteid presidendivalimistest Keskerakonna peasekretär Priit Toobal. Lootsin lugeda tema erakonna esitatud kandidaadi, Indrek Tarandi kohta põhjalikku analüüsi. Kahjuks oli põhiline leheruum kulunud sellele, et halvustada presidendi valimist riigikogus.
Pole põhjust kommenteerida loo autori poliitfantaasiat, kuid peatun kolmel faktiliselt ekslikul mõtterännakul.
Ma ei hakka analüüsima Toobali väidet, et presidendi tähtsaim omadus on rahvamehelikkus. Kuid Tarandi valimisedu kõrval on ununenud Ilvese oma. 2009. aasta Europarlamendi valimistel toetas Tarandit iga neljas valija. Kui Ilves kandideeris Europarlamenti, see oli 2004. aastal, sai ta lausa iga kolmanda valija toetuse! Nii et Eesti rahvas on Ilvest väga tugevalt toetanud.
Teiseks on Keskerakonna peasekretär märkinud, et valijameeste koguga presidenti valides vallanduks majanduskriisiaegsete otsuste tõttu ulatuslik protest ning et «just valijameeste kogu võib lüüa praegusele koalitsioonile hingekella». Tuletan meelde, et tulemas pole mitte riigikogu valimised, need olid juba viis kuud tagasi ja siis andsid valijad hinnangu poliitikute tööle. Selle tulemusena valitsuserakondade toetus kasvas.

Rahvas toetab Ilvest

Ning kolmandaks soovitan noorel kolleegil olla kihlvedude, nagu kõigi teistegi hasartmängudega väga ettevaatlik. Nimelt lubab Toobal kihla vedada, et rahvas valiks presidendiks Tarandi. Juuli alguses avaldatud Emori üleriigiline uuring räägib teist keelt. Nimelt sooviksid pooled vastanutest, et presidendina jätkaks Ilves. Tarandit tahaks presidendi ametisse pisut alla veerandi vastanutest.
Tarandist võib saada Eesti president küll, kuid suure tõenäosusega mitte sel korral. Peamise põhjuse on Tarand ise välja öelnud: «Minupoolne valmisolek kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks on minu enda käsitluses tsiviilkuraasi ilmutamine.»
Presidendilt ootab Eesti rahvas kuraasist enamat. Võib-olla tuleb tema aeg viie aasta pärast?

Demokraatia jah, aga kuidas?

2011-07-29

Nii Antiik-Ateena, Rootsi, Eesti, Botswana, India, Venemaa kui ka Põhja-Korea on pidanud või peavad ennast demokraatlikeks riikideks. Kui palju välismaailm seda aktsepteerib, on juba keerulisem küsimus. Demokraatlikud süsteemid on erinevad, tõhusus on erinev.

Economist Intelligence Uniti demokraatia indeksi põhjal on võimalik hinnata demokraatia tõhusust. Kolmel korral, mil indeks on avaldatud, on Eesti olnud 33.-37. kohal, samal tasandil Sloveenia, Tšiili ja Botswanaga.

Sellega on Eesti arvatud puuduliku demokraatiaga (inglise keeles - flawed democracy) riikide hulka. Indeksitabeli eesotsas on 26 täiusliku demokraatiaga riiki, kuhu muu hulgas kuuluvad meie Põhjala naabrid. Viimasel mõõtmisel napsas Norra esikoha Rootsi käest ära.

Põhjus, miks Eesti oma heale positsioonile vaatamata ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre, on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse, kaasamata erakonda laiemalt, kodanikuühiskonnast rääkimata. See on ka kindlasti üks praegu IRLi sees tekkinud erakonda lõhestava arutelu põhjus.

Ma olen alati huviga jälginud ühiskonnas toimuvat ja ka osalenud poliitiliste erakondade töös, 20 aastat Rootsis ja umbes sama kaua Eestis. Mõlemal puhul pigem vaatlejana kui tegijana.
Mitu väga lihtsat erinevust poliitikaelus teevad Rootsi demokraatia tõhusamaks.

Rootsis peetakse erakonna koosolekuid valla/linna tasemel, kus arutatakse eelnevalt läbi kõik tähtsamad kohaliku omavalitsuse volikogus päevakorras olevad teemad. Nendele koosolekutele on kutsutud kõik erakonna liikmed. See teeb Rootsis poliitilises protsessis osalemise oluliselt laiapõhjalisemaks.

Erakonnas algatatakse ka pidevalt poliitilisi ja organisatoorseid küsimusi, mille puhul enne otsustamist kuulatakse ära asjaosaliste, näiteks erakonna piirkondade arvamus - nn remiss.

Arvamus peab olema pigem argumenteeriv kui pelgalt poolt- või vastuhääl või isegi sisaldama uut ettepanekut. Vastava küsimuse algataja teeb kokkuvõtte saadud vastustest enne lõpliku otsuse tegemist.

Nende kahe lihtsa tegevusega, mis Eestis peaaegu täielikult puuduvad, kindlustatakse kõigi erakonna liikmete osalus ja hea poliitiline ettevalmistus uute ülesannete tarvis.

Rootsis on ka erakondadele omane, et tõmmatakse inimesi kaasa. Olles alles kolinud Värmdö valda 1985. aastal, hakkasin käima oma erakonna koosolekutel. Seal arutati peamiselt kohaliku valla planeerimisküsimusi, mis on ääretult huvitav viis uue elukohaga tutvuda.

Kolmandal või neljandal korral küsiti erakonna koosolekul minu käest, kas soovin meie erakonda esindada valla päästeametikomisjonis asendusliikmena, kus just parajasti erakonnale kuuluv koht vabanes. Minu karjäär valla päästekomisjonis jäi siiski lühikeseks, kuna Eestis toimuv võttis minu tähelepanu endale. Huvitav on aga see, et süsteem on nii üles ehitatud, et niipea, kui huvi näitad, tõmmatakse sind kaasa, küsitakse, mis sina arvad, võetakse arvamust kuulda.

Veel üks oluline vahe Rootsi ja Eesti erakondade vahel on, et Rootsis on igal organisatsiooni astmel ja liikmel õigus teha ettepanek erakonna kongressile. Ettepanek arutatakse läbi erakonna juhtkonna poolt. Kui küsimus tundub tähtis, pannakse see arvamus(remiss)ringile. Kuid igal juhul pannakse tõstatatud küsimus kongressil hääletusele. Erakonna juhatus esineb seejuures omalt poolt pooldava või eitava argumentatsiooniga.

Nimetatud erinevused on minu arvates peamised põhjused, mis õigustavad Rootsi kõrgemat positsiooni demokraatia indeksis. Asi ei ole keerulisem kui suure Ateena demokraadi Periklese mõte: «Igaühel ei ole võimet poliitikat luua, aga igal kodanikul on võime seda hinnata.»

MUPO, taksod ja segadus Tallinna vanalinnas

2011-07-26

Juba mõnda aega on tallinlasi häirinud kaootilisus ja segadus, kohati ülbus ja äärmine jultumus, mis iseloomustab Tallinna vanalinnas peatuvaid ja parkivad taksosid, mis eiravad kehtivaid seadusi.

Probleemiga peaks tegelema Tallinna munitsipaalpolitsei, kellel aga näib siinkohal puudu jäävat tahtmisest.

Piisab vaid lühikesest jalutuskäigust Tallinna vanalinnas, et täheldada probleemi olemust: üks osa pealinna taksodest eirab selgelt Tallinna taksoveo eeskirju, parkides takso omavoliliselt kohale, kuhu takso parkimine või sõiduauto peatumine on keelatud. Pooletunnisel ringkäigul vanalinnas lugesin kokku pea 10 säärast taksot.

Muret tekitav on selline taksojuhtide käitumine mitmel asjaolul. Esiteks on Tallinna vanalinnas ruumi ja parkimiskohti vähe, mistõttu on taksodele ette nähtud kesklinnas ametlikud taksopeatused. Teiseks on mõned taksojuhid nii himurad püüdma kruiisituriste, et pargivad takso otse keset tänavat, piltlikult öeldes lähenevate turistigruppide ette. Siinkohal tasub mainida, et nimetatud taksode hinnaklass ületab reeglina kordades keskmist pealinna taksosõidukilomeetri hinda. Nii pole võimatu, et taksosõit Viru tänavalt sadamasse võib pahaaimamatule turistile maksma minna kümneid eurosid. Suurepärane mainekujundaja kultuuripealinnale!

Kehtiv Tallinna taksoveo eeskiri keelab taksojuhil parkida taksot (v.a ettetellitud taksot) väljaspool nõuetekohaselt tähistatud taksopeatust kesklinna avalikus tasulises parkimisalas asuvas vanalinna valveta tasulises parkimistsoonis ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta parkimise tsoonis. Nii taksokontrolli kui ka parkimise korda peaks Tallinnas tagama munitsipaalpolitsei. Arusaamatutel põhjustel aga valesti parkivate taksodele MUPO jõud peale ei hakka.

MUPO suhtumist olukorda ilmestab nädala alguses meedias avaldatud pildigalerii, kus Viru tänava alguses jäädvustatud fotodel pargib kohvipausile minevate MUPO ametnike teenistusbuss kahe seadusevastaselt parkiva takso kõrvale. Nimetatud taksod ootavad kliente kohas, kus takso seda teha ei tohi, kuid MUPO ametnikel jääb selge seaduserikkumine märkamata. Kohvi soetatud, lahkuvad munitsipaalpolitseinikud taksode poole pilkugi pööramata sündmuskohalt.

See tõstatab taas päevakorda munitsipaalpolitsei efektiivsuse. Paratamatult tekib küsimus, kas on otstarbekas tallinlaste rahakoti peal üleval pidada ebaefektiivset ja võrdlemisi kulukat asutust, mis ei ole võimeline paljude oma vastutusalas olevate probleemidega tegelema. Seadustele vilistavad taksod on siinkohal vaid üks näide paljudest.

Kes ikkagi kaitseb koduomanikke?

2011-07-25

Lõhkuda on alati kergem kui luua ja kritiseerida raskem kui teha. Poliitikas ei ole asjad teisiti, kuid aeg-ajalt väljub kriitika konstruktiivsuse piiridest ja muutub lahmimiseks, faktidega manipuleerimiseks ja hullemal juhul väljamõeldiste esitamiseks tõe pähe.

Koduomanike heaolu eest võitlemine on IRLi üks keskseid poliitikaid. Ja see on olnud edukas poliitika, sest miks muidu on opositsioon lausa tagajalgadele tõusnud, et katsuda meie ettepanekud ja teod maatasa tallata. Edu sünnitab paraku kadedust, ka poliitikas.

Sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev on maakonnalehtedes avaldanud arvamust, et IRL on vastupidiselt oma valimislubadusele suurim kodukulude tõstja. Ta püüab oma hinnangut põhjendada väitega, et rajatav uus põlevkivikatel tõstab elektri toasooja hinda. Aga see pole nii. Ei ole mingit alust väita, nagu hakkaks riik doteerima põlevkivielektrit taastuvenergia tasudest laekuva raha abil. Teatavasti makstakse taastuvenergia toetusi üksnes juhul, kui toimub sooja ja elektri koostootmine. Isegi juhul, kui loodavas põlevkivikatlas hakatakse põletama lisaks põlevkivile ka biomassi, ei tähenda see veel, et tegemist oleks taastuvenergia tootmisega.

Kui katel toodab elektrit, siis ta taastuvenergia toetust ei saa - see on Eestis kehtivate seadustega nii paika pandud ning mõistlik oleks end sellega kurssi viia.

Uute põlevkivikatelde loomisega elektri hind tarbija jaoks ei tõuse. Tõsi on see, et üleminek elektri vabaturule seisab tarbijatel 2013. aastal ees elektri hinna tõus, kuid see ei puutu kõnealustesse kateldesse.

Samuti ei ole adekvaatne väide, nagu ei tasuks loodav põlevkatel end majanduslikult ära. Majanduses ja elus üldse tuleb ette ootamatusi, tehakse valearvestusi, kuid praegu ei ole alust kinnitada, et uued elektrijaamad ei tasu end ära. Ilma ei saa midagi ja on loomulik, et nii Eesti Energia kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium töötavad positiivse tulemuse nimel. Uute põlevkivijaamade investeeringu tasuvusaeg peaks olema samal tasemel, mis teevad erainvestorid vabaturu tingimustes. Selles suunas riik ka liigub.

Loomulikult sõltub põlevkivielektri konkurentsivõime elektrituru üldisest seisust ja Euroopa Liidu kliimapoliitikast, aga seda mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopa Liidus. Tänast elektriturgu vaadates on täiesti absurdne väita, et põlevkivijaamadesse investeerimine ei ole pikemas perspektiivis tasuv.

Nüüd kodukuludest. Keerutamise asemel tooksin välja mõned faktid, millest igaüks tehku omad järeldused.Sotsiaaaldemokraadid hääletasid Riigikogus vastu seaduseelnõule, millega kaotatakse kodualune maamaks. Sotsiaaldemokraadid propageerivad Eestis ideed kehtestada kinnisvaramaks, mis oleks lisakoormis koduomanikele.

Aasta tagasi jätsid sotsiaaldemokraadid hääletamata monopolide ohjeldamise seaduse poolt, mis tagab, et monopoolsed ettevõtted ei saa kehtestada ebamõistlikult kõrgeid hindu.

Tänaseks on kodualuse maamaksu kaotamine otsustatud, monopolide vastane seadus jõustunud ja võime olla kindlad, et praeguse valitsuskoalitsiooni ajal kinnisvaramaksu Eestis ei kehtestata. Kuidas on võimalik selle valguses öelda, et IRL on hoopis suurim kodukulude kasvataja?

Iga majanduslikult mõelda suutev inimene saab aru, et teatud hinnatõusud on vajalikud ja katsed poliitilistel eesmärkidel turgu reguleerida lõppevad läbikukkumisega. Sestap tuleb vahet teha põhjendatud ja põhjendamatul hinnatõusul. IRL ei ole vastu sellele, kui monopolid hinda soovivad tõsta, aga sellisel juhul peavad hinnatõusutaotlused olema põhjendatud.

Poliitikute asi ei ole hindu reguleerida, vaid anda vastavale ametkonnale võimalus tarbijaid monopolide omavoli eest kaitsta. Monopoolsete ettevõtete puhul teostab järelevalvet konkurentsiamet, kes kontrollib, kas tehtavad kulud on põhjendatud ning kas tulu ei ületa lubatud kapitali tootluse määra.

On näha, et teostatav järelevalve toimib. Elektri hind on konkurentsiameti järelevalve all viimasel ajal mitte tõusnud, vaid langenud. Keskkonnatasude osa vähenemise tõttu odavnes elekter 2009. aastal lõpptarbijale üle 3 protsendi.

Kindlasti on aga palju peresid, kellel on sellegi poolest raske. Selleks jätkub kodutoetuse maksmine lasterikastele peredele. Programmi raames on viimasel neljal aastal saanud toetust lasterikkad pered, kus kasvab kokku ligi 6000 last. Programmi eesmärk on aidata väikese sissetulekuga lasterikkaid peresid oma elamistingimuste parandamisel.

Oleme teinud pingutusi elamute soojustamise programmi arendamisel ja avardamisel. Alates eelmise aasta septembrist on sihtasutus Kredex andnud renoveerimistoetusi 115 korterelamule. Praegu käib töö renoveerimistoetuste süsteemi atraktiivsemaks muutmiseks, et korteriühistud seda rohkem kasutaksid. Seda selleks, et läbi energiasäästu kodukulusid vähendada.

Valijad hindavad naisi

2011-07-19

Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale", sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi - üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas." Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:" Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?" Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet" kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!

Lambukestelt juhtoinastele

2011-07-15

Anno 2011 jõudis permanentsete peripateetikute vabaühendus Ring Ümber pärast 13 aastat (4-5 päeva igal aastal) kestnud jalgsi kulgemist Narva-Jõesuus Eesti-Vene piirini. Ühena neist väsimatutest vantsijatest mõtlesin tagasi aastale 1999, mil Iklast stardipauk kõlas. Toona olin poissmees, poliitikastki oli poogen. Vahepeal on lapsed kooli läinud, minust aga on saanud erakonna liige.

Kui ma Narvas seljakoti bussi peale vinnasin ja lehed lahti lõin, oli huvitavat lugemist küllaga. Neli päeva tagasi Sakalt panga alla minnes ja tsivilisatsioonile hüvasti üteldes lõhnasid lehed hapukurgi järele, nüüd aga oleks nagu keegi küüslauku hauganud. Brit Kerbo kirjutab PMis (13.07.2011), miks ta IRList välja astus.

Mõttekäik tuli üldjoontes tuttav ette, mistõttu mõtlesin, et ehk peaks kah. Lollilegi on selge, et juhtoinaste populistlik põhulõugsus ja isalik ignorants on võtnud mõõtmed, mis on ülejäänud arvukast liikmeskonnast teinud lambakarja, kus isegi «mää» on mõttetu. Lambavillast on osale neist kampsunid selga pandud ja rahvuslike toladena ilma ette heidetud, justkui rahvuslus oleks komejant.

13.07.2011 Äripäevas mainis Hillar Teder, et tema jaoks on «Isamaal» marurahvusluse pitser man. Nagu ei ole olemas «kampsuneid», ei ole ka «Isamaad». Paljude meie mälestustes ja ehk ka unistustes on, aga mitte reaalsuses. On Isamaa ja Res Publica Liit ning selle liikmed.

Esimene abstraktse kogumina kuskil määramatuses, ilma oma katusealuseta, teised konkreetseis paigus, igaüks tulvil indu ja mõtteid. Mida pole, on ühelt poolt tahtmine ja teiselt poolt võimalus võtta vastu ja edastada sõnumeid.

IRL ei ole ses osas kindlasti unikaalne, sest bütsantslikust üleolekust on hõlmatud teisigi. Sestap pole küsimus ideoloogias, nagu nimetab Olari Taal (Äripäev 13.07.2011): «/.../ ideoloogiliselt uut ei saa luua», vaid selles, kuidas ideoloogiat, mis tõesti on üldjoontes ette antud, ellu viia. Fookuses ei ole ideoloogia, vaid metoodika - see, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.

Kui teil aega on, siis tehke teiegi Eestimaale tiir peale ja kõnelge nende vahvate inimestega, kes ranna ääres lambaid kasvatavad ja muud moodi üritavad hinge sees hoida. Neil on omad oinad. Neid ei huvita erakondlik kuuluvus, sest nad ajavad oma asja, oma koha asja, mida nad teavad.

Sain aru, et tegelikult pole tähtis, kas kuulud mingisse erakonda või mitte - oluline on, millised on sinu tõed ja väärtused. Tänapäeva ühepajatoidu-poliitikas on kapsast, porgandit ja tilli igas katlas, aga peakokad on algainese moodsas võtmes dekonstrueerinud ning teinud kapsast tilli ja porgandist peedi. Kamasööjaid sõimatakse aga marurahvuslasteks.

Erakonda ei pea kuuluma. Möödas on ajad, mil parteisse pidi astuma massiliselt. Erakond võiks olla heade ideede ning veelgi parema teostuse mudel, mis veenab inimesi, et seal tehtav on neile pärikarva. Siis nad tulevad ja hääletavad nii ehk nii. Ilma et peaksid liikmeks astumise avalduse kirjutama. Ärge kartke inimesi, ärge kapselduge. Oma iseolemises võite te katlas küll kulpi keerutada, kuid selle supi peate ise ära sööma. Eriti, kui see üle keeb.

Kultuuri varjus

2011-07-08

SELLE SUVE tähtsündmus, Tallinna lauluväljakul peetud suur kultuuripidu kõnetas kõiki südamlikult ja kirglikult. Mõistagi kõnelen praegu noorte laulu- ja tantsupeost, kuigi «Õllesummeri» korraldaja proua Hansari kommentaar jättis mulje, nagu polekski aasta kultuuriüritus laulupidu ning lauluväljak tuleks «Õllesummeri» tarbeks segavast tingeltanglist vabastada. See kohatu ja küüniline avaldus mõjus ehmatavalt.

Hiljem nimetas Marje Hansar öeldut naljaks ning kritiseerijaid «Õllesummeri» vaenlasteks ja vihkajateks. Ma ei usu, et inimesed vaevuksid kulutama nimetatud ürituse või labase väljaütlemise tarbeks nii sügavaid emotsioone, aga korraldaja väärtushinnangutest andis see kõneka pildi.

IKKA JA jälle on «Õllesummerit» nimetatud tähtsaks kultuurifestivaliks ja kogupereürituseks. Neli aastat tagasi kirjutasin «Järva Teatajas»: «Veel 13. juuni Riigikogu istungil väitsid Keskerakonna poliitikud, et «Õllesummer» ei ole erilisel määral alkoholiga seotud, sest reklaamplakatitel on tore karu koos jänestega ja... «Õllesummerile» tulevad inimesed /.../ perega nautima pigem üht suuremat muusikafestivali, mis Eestis toimub.»

Nüüd, mil küsitakse, miks sellel üritusel lastele õlut müünud väärisid vaid nupukese ajalehesabas, lubab linnavõim, et kaalub võimalust keelata lastele «Õllesummerile» sissepääs. Kas Keskerakonna arvates tuleb tõesti hoida lapsed kogupere muusikafestivalist võimalikult kaugel? Miks on unustatud teine võimalus, mida pakkus Priit Hõbemägi 21. juuni «Eesti Ekspressis»: ««Õllesummeri» kultuuriürituseks saamisel tuleb teha veel viimane samm: muuta see alkoholivabaks. Või ehk pole siiski tegemist suure kultuurifestivaliga, kuhu mõmmi ja jänku kutsuvad kogu peret.»

MIS ON nende nelja aastaga muutunud? Reklaamplakatil ei ole mõmmi ja jänku, vaid lõbus kiisu. Lastele ei ole üritust keelatud, küll aga pakuti sel suvel täisealiseks saanutele tasuta sissepääsu.

Kümmekond aastat tagasi käisin sellel üritusel, aga korduvklienti minust ei saanud. Mõistagi on «Õllesummeril» oma huvilised ja püsiklientuur. Pakutav peabki olema eripalgeline, eriti suvepuhkuste ajal, aga mulle ei meeldi, et pereüritusena ja kultuurisündmusena väljapakutu rõhutab nii nime kui sisu kaudu alkoholi turundamist ja reklaami.

Minu arust ei ole kohane, et selle reklaamis kasutatakse lõbusaid loomapilte, mis ilmselt peaksid rõhutama ürituse lapsesõbralikkuse kuvandit. Pean sobivamaks, et lauluväljakul korraldatavad üritused ei propageeriks alkoholitarbimist.

KÜLLAP ONGI suurim viga see, et asju ei nimetata õigete nimedega. «Õllesummer» ei saa olla ühtlasi lastepidu.

Sisu ja vormi kooskõla tuleks silmas pidada ka teiste meelelahutusürituste puhul - eriti siis, kui ettevõtmist toetatakse avaliku rahaga omavalitsuse eelarvest. Toetuse andmist ja selle suurust otsustades tuleks pöörata tähelepanu ürituse sisule ja kaalukusele, et meil jätkuks raha ka laulukooride juhendajatele palka maksta või tantsurühmi suurele peole sõidutada. Vastasel korral paneks imestama, mis maa see on, kus kultuuritoetus kulub õlle- ja lihatelkide püstipanekuks.

70 aastat Tartu ülestõusu algusest

2011-07-08

Eesti ajalugu koosneb pidevast võitlusest olemasolu eest. Üksteisele järgnenud pole mitte ainult sõjad ning lahingud, vaid ka ülestõusud ja vastuhakud võõrale võimule. Ühe suurima sellise algusest möödub neil päevil 70 aastat - 1941. aasta suvel algas Eestis vastuhakk Nõukogude võimule.

Kuigi 1940. aastal oli Eesti okupeeritud vastupanuta ning korraldust vastupanuliikumise alustamiseks riigi juhtkonnalt ei tulnud, rääkimata selle organiseerumisest, tekkis vastupanuliikumine ometi. Ühelt poolt olid selle kandjaks 1940. aasta juunis laiali saadetud ning desarmeeritud Kaitseliidu liikmed ning teisalt noorem haritlaskond, tihti üliõpilasorganisatsioonide liikmed.

Nii oli see ka suurima Tartus tekkinud vastupanuorganisatsiooni, oma staabi asukoha järgi nime saanud Eesti Tervishoiu Muuseumi (ETM) rühmaga, mille tuumiku moodustas Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) juhtkond. Juba 1940. aasta sügisel peetud seltsi juhatuse koosolekul langetati otsus, et EÜS ei tunnista Nõukogude okupatsiooni ja teeb kõik, et selle vastu võidelda.

1941. aasta märtsiks selgemalt moodustunud vastupanukeskus sõlmis sidemeid teiste vastupanurühmadega nii Tartus kui Tallinnas ning sõja alguse järel Tartu ümbruse metsavendadega. Olukord Tartus muutus samal ajal järjest ärevamaks.

Kuigi enamiku Tartu vanglasse toodud vangide suhtes polnud uurimist isegi alustatud, andis Tartu NKVD ülem P. Afanasjev käsu nad hukata. Enamik vange surmati vangla saunas, osa neist maeti vangla õuel varakult valmis kaevatud aukudesse, teised aeti vangla kaevu.

Praeguste andmete kohaselt mõrvati Tartu vanglas 192 meest ja naist. Pole imestada, et selle veretöö järel oli mitmegi partisani ainsaks sooviks - kättemaks.

Kivisild purustati

9. juulil 1941 kõlasid Tartus igal juhul juba esimesed lasud. Varahommikul lasid punaväelased õhku ajaloolise Kivisilla, vahetult pärast keskpäeva aga Ropka mõisas asunud relva- ja laskemoonalaod. Seda tehti aga sedavõrd saamatult, et osa ladudest jäi terveks.

Treffnerist Otniel Jürissoni eestvedamisel asusid koolipoisid seda kasutades ladudest püsse ja laskemoona minema tassima. Kella kolme paiku tulistas kohvik Centrali koondunud võitlusrühma juht H. Tammin koos leitnant Arond Randesega Rüütli ja Suurturu nurgal miilitsat ja võttis temalt püstolkuulipilduja.

Õhtul tervishoiumuuseumis toimunud suuremate vastupanurühmade juhtide koosolekul valiti ülestõusu juhiks reservlipnik Olev Reintalu ning abideks Karl Raun ja Aleksander Koskel.
Tunnusena jagati meestele välja EÜSi värvipaeltest lõigatud sinimustvalged lindid, märgusõnaks sai «kolm värvi».

Vastuhakk pidi algama viimase Emajõe põhja- ja lõunakallast ühendava silla - Vabadussilla - õhkimisest.

Sündmused arenesid aga plaanitust kiiremini. Hommikul üritas Nõukogude pool Tartu lõunaosa taas enda kontrolli alla saada, kuid põrkus partisanide vihasele vastupanule.

Kella viie paiku pärastlõunal hõivasid partisanid vanemseersant Karl Ratniku juhtimisel Kaitseliidu maja Riia mäel, mille katusetorni lipuvardasse heisati sinimustvalge lipp. Riia mäele kogunenud inimesed paljastasid pea ja laulsid, pisarad silmis, rahvushümni.

Selleks ajaks olid kolm linna saadetud miilitsate rühma põrkunud aga mitte enam ainult partisanide vastupanule, vaid ka esimeste Tartusse jõudnud Saksa kergete soomusautodega. Miilitsad paisati laiali ning nad taandusid paanikas. See oli signaaliks üldise vastuhaku algusele.

Rahvas valgus tänavatele. Ülikooli peahoone ette kogunenud rahvamassi vaimustuseks heideti sellelt alla ENSV vapp, puhkes hümn, süleldi ja õnnitleti üksteist vabanemise puhul. Veebel E. Rannik rivistas oma partisanid üles ning viis nad marsisammul Riia mäele.

Teel alustati laulu «Eestimaa, mu isamaa», kuid liigutuse tõttu ei suudetud seda lõpuni laulda. Kolonni ees kanti sinimustvalget lippu, majadest ruttasid välja mehed, kes rivvi astusid, nii et Riia mäele jõudes oli kolonn üsna suureks paisunud. Rahva vaimustust suurendas veelgi tänavatele ilmunud sõiduauto, kust lehvitati sinimustvalget lippu ja hüüti: «Lipud välja! Relvad kätte!» Hetkega oli Tartu lõunaosa lipuehtes.

Puhki kontori hoovi (Kaitseliidu maja vastas) asunud partisanide staabile oli aga selge, et oht pole sugugi möödas. Peagi avasidki punased vastaskaldalt algul kergerelvadest, siis aga suurtükkidest tiheda tule. Linnas puhkes tulekahju. Kuigi jõe lõunakaldale õnnestus partisanidel kaitseliin moodustada, oli võimalus, et ülekaalukas punavägi üritab ülestõusu maha suruda, ometi enam kui reaalne.

Tartu vajas abi. Ning see abi tuli. Pea kogu Lõuna-Eestist ruttasid metsavennad ülikoolilinnale appi. Esimesena jõudsid lahingusse Karl Talpaku juhitud Otepää mehed, peagi oli oma salgaga kohal ka major Fr. Kurg, kes võttis auastmelt kõrgema sõjaväelasena juhtimise üle.

Kiirelt organiseeriti Emajõele kindel kaitseliin, mis suutis järgnevatel nädalatel toimunud ägedates heitlustes vastase Emajõe põhjakaldal hoida. Küll avas punavägi Tartu pihta ägeda suurtükitule, mis muutis varemeteks terved linnaosad.

Punaste suurtükiväe tule all tulekahju vastu võitlevad Tartu tuletõrjujad kaotasid 16 meest, lisaks oli arvukalt haavatuid.

Eesti võim ja kord

Esimesed suuremad Wehrmachti eelüksused saabusid Tartusse paar päeva pärast ülestõusu algust, reaalselt läks võim sakslaste kätte aga alles juuli viimasel nädalal. Selle ajani kehtis Tartus sisuliselt Eesti võim ja kord.

Partisanide kaitse all kogunesid Tartusse Eesti riigitegelased eesotsas viimase seadusliku peaministri, põhiseaduse kohaselt presidendi kohuste täitja professor Jüri Uluotsaga. Eesti riigitegelastelt sakslastele esitatud memorandumile vastust ametlikult ei antud, küll soovitati suusõnaliselt selliseid dokumente mitte enam esitada.

See tegi üheselt selgeks, et Eesti iseseisvuse taastamine sakslaste plaanidesse ei kuulunud, maa oli lihtsalt taas peremeest vahetanud. Suur osa suvesõja käigus põranda peale ilmunud rahvuslikust vastupanuliikumisest siirdus taas põranda alla, pannes aluse Saksa okupatsiooni vastu suunatud vastupanuliikumisele. Eesti iseseisvuse taastamiseni jäi sel hetkel 50 aastat.

On öeldud, et vabaks ei saa rahvas, kes pole võidelnud oma vabaduse eest. Rahval, kes unustab oma võitluse vabaduse eest, on aga oht see uuesti kaotada. Seda me ei soovi.

Selleks avamegi 10. juuli hommikul kell 10 kunagisel Kaitseliidu majal (Riia 12) mälestustahvli nendele meestele, kes 70 aastat tagasi tormasid siit võitlusse vabaduse eest. Tänu nende võitlusele ja ohvrimeelele võime meie iseseisvas Eestis vabalt elada.

Parlamentaarne välispoliitika Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee näitel

2011-06-15

Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused, seetõttu saab väärtuspõhist välispoliitikat kõige paremini ajada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarsete assambleede kaudu.

Esimesi uudiseid, mis viimati (aprillis 2011) Strasbourgis käies minuni jõudis, oli Holger Haibachi äraminek. Parlamendiliikmed lahkuvad kogu aeg, sest kusagil on valimised, mõni ei kandideeri, mõnda ei valita ja mõni saab ministriks või antakse talle oma riigi parlamendis muu roll. Pikaajalised liikmed saadetakse ära pidulike sõnadega ja need, kes oma poliitilise karjääri lõpetavad, käivad pärast koduparlamendist lahkumist veel mitu korda Strasbourgis kohal. Mõnes riigis võtab uue delegatsiooni moodustamine aega ja mõnikord lastakse endisel rahvaesindajal Euroopa tasandil pooleli jäänud raport lõpetada. Lõpuks on ka Eestis õnnestunud selgeks teha, et "endiste" päevapealt lahkumine pole praktiline, kui mõni töö ootab lõpuleviimist või uut delegatsiooni pole veel moodustatud. See võimaldas Roheliste nimekirjaga valimiskünnisele alla jäänud Aleksei Lotmanil Berni konventsiooni puudutav raport aprillis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) ette viia ja kuulda keskkonnakomitee lahkuva esimehena kolleegidelt heasoovlikke komplimente. Aleksei oli assamblee liikmena kompetentne ja töökas, nagu oli seda ka Holger Haibach.

Aga Haibachi lahkumine oli teistsugune. Saksamaal polnud mingeid valimisi, tema lahkumine tuli ootamatult. Haibach oli ühtäkki Bundestag'ist läinud, et võtta vastu Konrad Adenaueri Fondi juhi koht Namiibias. Parlamendiliikme staatus on kindlasti kõrgem, lisaks olid Haibachil Euroopa Nõukogus raportid pooleli. Ta ise polnud kohal, selgitus oli just nagu olemas, aga ei olnud ka. Üks teine sakslane viitas Holgeri isiklikele põhjustele, aga möönis samas, et sellist Bundestag'ist tagasiastumist tuleb ette ülimalt harva.

Kui mõõt saab täis

Mulle meenus Liina Tõnisson, kes 2007. aasta sügisel enam-vähem demonstratiivselt Riigikogust ära läks, andes mõista, et parlamendi, aga võib-olla ka tema enda jaoks on parimad ajad juba möödas. Tõnisson läks pensionieas, aga Holger on minustki ligi kümme aastat noorem, kuid mitte algaja. Ta oli olnud Bundestag'is mitu ringi ja ees võinuks oodata veel pikk ja edukas karjäär.

Me ei olnud Holgeriga nii lähedased, et ta oleks oma plaane mulle varemalt tutvustanud. Minu jaoks ligitõmbavas monitooringukomitees, kus vaetakse üksipulgi demokraatia seisundit üleminekuriikides, ta ei käinud. Mina seevastu olin varem vaid episoodiliselt kuulunud õigusasjade ja inimõiguste komiteesse, kus Haibach oli alati juhtivaid liikmeid. Inimõiguste küsimusi Venemaal või Kaukaasias võttis ta lääneeurooplase kohta ebatavalise tõsidusega. Olin mõnede ta raportite kohta kiitvalt sõna võtnud ning mitme küsimuse puhul olime väljendanud sarnaseid seisukohti kas parteirühmas või assamblee kõnevoorudes. Kui Haibachi nime Google'is lahti lõin, avastasin, et ta oli muu hulgas Bundestag'is aastaid tegelnud Tiibeti küsimusega - nagu mina Eestis. Mingeid lähemaid selgitusi tema poliitikast lahkumise kohta seal polnud. Siiski ringles assamblee kuluaarides versioon, et Haibach oli Saksa parlamendis mitu korda kristlike demokraatide (CDU) fraktsioonist erinevalt hääletanud ja seda pandi temale pahaks. ENPA-s tegutsenuks ta väidetavalt hea meelega edasi, sest inimõiguste ja demokraatia kaitse talle sobis. See olnud hoopis sisepoliitika küünilisus, millest tundliku mehe mõõt täis sai.

Minule on Eesti seni tundunud üpris normaalselt toimiva riigina, muude maade probleemid löövad pahviks. Ma ei räägi üksnes Venemaast või Aserbaidžaanist, mille kohta tegin kuus aastat raporteid. Haibachile mõeldes tundus mulle kuidagi ootamatu, et pettumuse allikas pole mitte Euroopa Nõukogu võimetus põhiväärtusi kaitsta, vaid see, mis toimub Saksamaal. Kuid ma ei tea CDU siseasju. Olen põgusalt lugenud Hajo Schumacheri raamatut "Angela Merkeli edu saladused. Võimu kaksteist seadust" (Olion, 2010), mis lahkab päris hästi sisemise võimuvõitluse mehhanisme. Kui aga välispoliitikast rääkida, on Eesti valitsuse ja seda enam Riigikogu liikmete seisukohad oluliselt väärtuspõhisemad kui ENPA-l keskmiselt või näiteks Saksamaal.

Aastate jooksul olen adunud, et tugevad sambad, kes on põhimõtete eest seisnud, astuvad assamblee tööst ükshaaval kõrvale. Vahel tuleb peale ka uusi, nagu noor taanlane Michael Aastrup Jensen, kes nüüd veab Georgia raportit, kuid neid on vähe. Ei tahaks kinnitada õhtumaa allakäiku, aga faktid kinnitavad, et haigus süveneb.

Nõuded ja loobumised

Venemaa võeti Euroopa Nõukogusse 1996. aastal ja vastuvõtutingimustesse kirjutati Tšetšeenia konflikti rahumeelse lahendamise nõue. Varsti pärast seda tapeti president Dudajev, seejärel algas teine, veel julmem Tšetšeenia sõda. Mõne aasta pärast tapeti uus valitud president Mashadov. ENPA-s kirjutati algul teravaid raporteid, korraks võeti Venemaa delegatsioonilt isegi hääleõigus ära. Aja jooksul kuivas raportite sagedus kokku, poliitilised aspektid jäeti üldse kõrvale, nüüd on vahel harva vaatluse all inimõiguste olukord Põhja-Kaukaasias või inimõiguste kaitsjate olukord liikmesriikides.
Seesama teemaringi ahenemine ja olukorraga leppimine avaldub Vene-Georgia sõja käsitelus. Uued inimesed, kes tulevad, näevad pigem jõuetut organisatsiooni, kus mitte ei püstitata teravaid teemasid, vaid üksikud donkihhotid seisavad selle eest, et mõnd teemat lõplikult maha ei võetaks. Alati leidub mõni kergem, neutraalsem raport, mida esitades saab mõne riigi parlamendi liige näidata end suure paneuroopa ühenduse aktiivse tegelasena. Et teha ENPA-s veel enam karjääri, kulub marjaks ära suurearvulise Vene delegatsiooni toetus. Milleks siis rääkida Tšetšeeniast või Vene-Georgia sõjast?

On üks sõna, mille väljavõtmiseks rahvusvahelistest dokumentidest rakendab Vene Föderatsioon kogu oma diplomaatilise jõu. See sõna on "okupatsioon". Viimane Venemaa monitooringuraport tehti 2005. aastal ja siis tõusis see küsimus esile seoses Balti riikidega. Meil olid omapoolsed ettepanekud, mis kõnelesid Venemaale viidud kultuurivarade tagastamisest ning Eesti, Läti ja Leedu kodanikele küüditamisega tekitatud kahjudest koos vajadusega nood kahjud kannatanutele või nende järeltulijatele kompenseerida. Nähes, et meie parandused lähevad assamblee tahtel lõppdokumenti sisse, tegi Konstantin Kossatšov plenaaristungil veel viimase katse oma tahet peale suruda. Tema ettepanek oli võtta lausest, kus oli juttu inimeste küüditamisest, välja just seesama omadussõna okupeeritud. Küüditamist "okupeeritud Balti riikidest" pidi asendama lihtsalt "küüditamine Balti riikidest". See ettepanek ei läinud läbi.

Eesti, Läti ja Leedu puhul on tegemist nüüd juba kaugemasse ajalukku ulatuvate küsimustega, mille suhtes Venemaa, tõsi küll, pole ühtegi eelmainitud kohustust täitnud. Vene-Georgia sõja puhul on okupatsioon palju värskem ja paraku ka seni lõpetamata. Jaanuaris 2009 oli assamblee päris heas hoos, hääletades Vene-Georgia sõja raportisse nii okupatsiooni mõiste kui ka näiteks nõude võtta tagasi Venemaa ühepoolsed tunnustamisotsused Abhaasia ja Lõuna-Osseetia režiimide suhtes. Hiljem nenditi juba jõuetumalt, et Georgia täidab enamikku assamblee ees konflikti reguleerimiseks võetud kohustustest, aga Venemaa ignoreerib peaaegu kõiki. Seejärel otsustati sõjaraportitest üldse loobuda.

Võitlus sõna pärast

Teema pidi jätkuma tavaliste monitooringuraportite abil, mida kummagi maa kohta nagunii koostatakse. 2011. aasta aprillis oligi Georgia-raport päevakavas. Maa konstitutsiooni ja valimissüsteemi muutmine olid olulised teemad, millel peatuda. Jensen ja kunagine Albaania välisminister Kastriot Islami olid ettenägelikud ja kirjutasid "okupatsiooni" kohe alguses sisse. Õieti oli jälle tegemist omadussõnaga, jutt käis okupeeritud aladelt pärit põgenike olukorrast ja nende õigusest koju pöörduda. Esimene katse sõna välja võtta tehti märtsi lõpus Pariisis peetud monitooringukomitee istungil. Õnneks olime Indrek Saarega kohal, hääletus jäi viiki ja komitee esimees Dick Marty ei rakendanud otsuse tegemiseks oma hääleõigust, vaid leidis, et viik tähendas ettepaneku läbikukkumist. Teist korda oli meie kohalolek möödapääsmatu äsja Strasbourgis. Mailis Reps ja Indrek Saar, kellel oli parasjagu kohustusi mitmes komitees korraga, jõudsid täpselt selleks hääletuseks kohale ja nüüd lõime rünnakukatse tagasi juba kahe plusshäälega.

Kuid venelased olid kavalad. Nüüd põhjendasid nad oma muudatust ühe lisadetailiga, tuues 2008. aasta sündmuste kõrvale "varasemad konfliktid", mis samuti olid Georgiale toonud hulga sõjapõgenikke, eeskätt Abhaasiast. Justkui möödaminnes oli ka "okupatsioon" lausest kaduma läinud. Seda ettepanekut ei esitanud nad mitte oma nime all, vaid püüdsid nõusse saada võimalikult autoriteetseid assamblee liikmeid. Seal oli vasakpoolse rühma juhi, hollandlase Tiny Koxi allkiri, mis aga üllatavam, ka liberaalide juhi Anne Brasseuri oma. Too Luksemburgi daam olla kuluaarivestluses kinnitanud, et see pole ju enam see Venemaa, keda kartma peab, ja Kossatšovi saab usaldada. Euroopa Rahvaparteist oli allkirja andnud prantslane Jean-Claude Mignon, kes minu arvates ei jaga selliseid toetusavaldusi juhuslikult. Kas ta väljendas isiklikku seisukohta, Prantsusmaa seisukohta või püüdis midagi mingi muu eesmärgi nimel vastu saada - ei tea!

Grusiinid olid samuti kavalad ja püüdsid venelaste käike ette aimata. Nad tegid sama punkti kohta paar teravat ettepanekut, nimetades Venemaad agressoriks ja veel hullemini. Neil ettepanekutel polnud lootust läbi minna, aga nad olid head selleks, et teha kirik keset küla ja ka Vene poole ettepanek sujuvalt tagasi lükata.

Töö või parlamenditurism?

Minu toetust paluti ühele väikesele täiendusele, mis ütles, et koos 2008. aasta sõjapõgenike olukorraga tuleb lahendada ka varasemate põgenikega seotud küsimused. See pidi võtma venelaste algatatud ettepanekust välja selles sisalduva pisikese positiivse iva ja võimaldas öelda, et nende tõstatatud probleem kaetakse ühe teise muudatusega.

Säärast poliitiliste käikude pundart lahti seletades mõtlen ma soojusega Tšiora peale. Tšiora Taktakišvili tuli mõne aasta eest noorukesena Georgia delegatsiooni, sai nende kõneisikuks monitooringukomitees ja siis algas kurikuulus augustisõda. Kõik, mis puudutas sõja käsitlemist, käis selle komitee kaudu. Noor naine oli nagu tundmatus kohas vette kukkunud, kõik oli talle võõras ja iga hetk tuli oma maa eest seista, aga kus ja kuidas reageerida, oli rohkem tunnetuse ja kogemuste küsimus. Ta oli tihti raskes olukorras, mõnikord tegi ka vigu ja mõnikord paistis, et vead tulenesid pigem talle Tbilisist kaasa antud käsulaudadest. Aga ta oli vapper ja täitis oma rolli iga kord järjest paremini. Seekord oli Tšiora välja töötanud täiusliku taktika ja see töötas sajaprotsendiliselt.

Aga mis võrdsest kohtlemisest me räägime? Kaksteist aastat liikmesust Euroopa Nõukogus tähendab Georgia puhul kokku kuut täiemõõdulist monitooringuraportit, seevastu Venemaa on juba viisteist aastat liige, aga monitooringuraporteid on suudetud teha ainult kolm. Toimub pidev edasilükkamine. Assambleel jätkub jõudu-julgust tegelda väikeste maadega, aga suurte maade ja põhjapanevate probleemide puhul saab kõik otsa. Ütlesin selle mõttearenduse oma kõnes välja. Pärast tuli Venemaa raportöör Andreas Gross minu juurde ja kurtis, et ta ei suuda teise raportööri György Frundaga uue visiidi aega kokku leppida, sest Frunda on kogu aeg kinni ja venitab. Mind see jutt ei veennud, sest Venemaal on käidud juba küll ja küll, pole ta mingi avastamata manner. Seal toimuv on teada, tuleb raport valmis kirjutada, mitte üksteist korda kokku üheteistkümnes ajavööndis ringi rännata. Vahel kasutatakse halvustavat väljendit "parlamentaarne turism". Raportööride visiite ma selle väljendiga kindlasti ei nimeta, aga tõsi ta on, et mõne töö saab ka vähem reisides lõpule viia.

Meie viis välisdelegatsiooni

Samal ajal kui meie veel vanalt Riigikogult saadud volitustega Strasbourgis ringi müttasime, arutasid kolleegid kodus uute delegatsioonide moodustamist. ENPA on vaid üks viiest Riigikogu välisdelegatsioonist. Meil on kokku neli parlamentaarset assambleed ja peale selle veel Parlamentidevaheline Liit (Inter-Parliamentary Union,IPU).

ENPA kohta julgen väita, et enamasti tehakse seal tööd. Eesti saab ENPA delegatsiooni määrata kolm põhi- ja kolm asendusliiget. Koalitsioon ja opositsioon peavad olema esindatud proportsionaalselt ning vähemalt kaks delegatsiooniliiget peavad olema naised. Kui opositsiooni või naisi piisaval arvul ei kaasata, teeb mõni assamblee watchdog ettepaneku jätta selline delegatsioon kinnitamata ja kogu nimekiri saadetakse häbiga koju tagasi. Mõne riigiga on nii juhtunud ja see on kindlam viis hääleõigusest ilma jääda kui sõja alustamine naaberriigi vastu.

ENPA nädalasi töösessioone peetakse neli korda aastas Strasbourgis, sellele lisaks on hulk komiteede koosolekuid, mis tihti toimuvad Pariisis. Komiteed võidakse kokku kutsuda eesistujariigi pealinnas või lihtsalt mõnes liikmesriigis, kes seda soovib. Strasbourgi sessioonidel osalevad nii liikmed kui ka asendusliikmed. Ka siis, kui viimased ei saa suures saalis hääletada, on kogu delegatsiooni kohalolek vajalik, et meie esindajad oleksid vähemalt kõige olulisemate ühel ja samal ajal istungeid pidavate komiteede koosolekutel.

ENPA kõrval oskan ma lähemalt rääkida üksnes Balti Assambleest, kuhu sajandivahetusel kuulusin. Teiste delegatsioonidega mul vahetuid kogemusi pole. Loomulikult pole Balti Assamblee dokumentide kaal võrreldav ENPA omadega. Pidasin õigeks Balti Assamblee liikmeskonna vähendamist ning praegu ongi Eestil 12 liiget kunagise 20 asemel. Kuid ma ei nõustu nendega, kes tahavad Balti koostööle ühepoolselt kriipsu peale tõmmata. Sobiva formaadi otsimisel võivad kergesti põrkuda eestilik ratsionalism ja leedulik lai joon. Sellega seoses ei saa ma unustada kiluvõileibu, mida pidin kunagi külalisi võõrustades ühe Toompea nõupidamisteruumi lauanurgal pakkuma - pärast seda kui Vilniuses ja Riias oli meid võõrustatud restoranis. Eelmises ja üle-eelmises Riigikogus tüütas Trivimi Velliste paljud ära jutuga soolapuudadest, mis meil tulevat koos lätlaste ja leedulastega ära süüa. Kummati oli Trivimi pühendumus imetlusväärne ja tema asendamine on raske ülesanne kellele iganes.

NATO Parlamentaarse Assamblee ja OSCE Parlamentaarse Assamblee puhul on selgeid ühisjooni ENPA-ga. Kõik kolm kujutavad endast suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarset kehandit. Näiteks valimiste vaatlemine probleemsetes riikides toimub kolme assamblee vahel koordineeritult ja kui vähegi võimalik, esitatakse ühishinnang. Neist alusorganisatsioonidest on NATO kahtlemata kõige jõulisem ja Eesti poliitikutele ka kõige glamuursem. Pealegi toimub 2012. aasta kevadel Tallinnas NATO Parlamentaarse Assamblee istung. Mis OSCE Parlamentaarset Assambleed puudutab, siis on selle dokumentide keel palju diplomaatilisem ja hambutum kui ENPA oma. OSCE püüab enamasti hoiduda konkreetsete riikide kritiseerimisest ja sel taustal paistab ENPA monitooringumehhanism silma lausa uskumatu otseütlevusega.

Lõpuks tuleb peatuda IPU-l, globaalsel parlamentidevahelisel ühendusel. Formaalselt kuuluvad IPU-sse kõik 101 Riigikogu liiget. Tegelikult asi nii hull ei ole, reisidel käib siiski ainult väike juhtrühm. IPU etiketi juurde kuuluvat seegi, et osa võtavad ka riikide parlamentide kantseleijuhid. IPU üritused toimuvad tihti eksootilistes riikides, kus Euroopa standardeist lähtudes on täiesti isevärki demokraatia. Tegemist on globaalse organisatsiooniga, millel on teatud seos ÜRO-ga. Vahepeal käidi välja mõte aretada IPU-st tulevikus ÜRO Parlamentaarne Assamblee, aga õnneks jäi see monstrum sündimata. Juba kontinentidevahelistest reisidest tulenevalt on IPU-t mõnikord "reisibürooks" kutsutud ja mine sa tea, kas on tolles väljendis rohkem kadedust kui irooniat või vastupidi. IPU-st kõrvalseisva inimesena pole mul ilmselt paslik selle aruteluga kaugemale minna.

Kunagi ütles üks Eesti diplomaat kuldsed sõnad: lihtsam kui üht rahvusvahelist organisatsiooni reformida, oleks see laiali saata ja uus moodustada. Arvestades etableerumist, mille organisatsioonid aastakümnete jooksul läbi teevad, samuti neid saatva bürokraatia ja juhtrolli hoidvate riikide tõrksust, tuleb mul selle arusaamaga nõustuda. Aga meie võimuses pole neid organisatsioone laiali saata ja uuesti üles ehitada - kui Balti Assamblee kõrvale jätta.

Vabamad kui valitsused

Kui räägime väärtuspõhisest välispoliitikast, saab seda kõige paremini ajada just eelnimetatud assambleede kaudu. Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused ja nad ütlevad välja asju, mis suurte riikide välisministritel üle huulte ei tule, olgu näiteks kas või sõna okupatsioon.

Euroopa Nõukogu masinavärk on suur ja kohmakas ning vajaks kindlasti kohendamist. Uus peasekretär Thorbjørn Jagland lubas sisemist reformi ja ma hoian talle pöialt. Euroopa Inimõiguste Kohus on hädas arvukate kaebustega, mis tulevad korrumpeerunud õigussüsteemiga riikidest, kuid kust leida tuge ja lisavahendeid? Samal ajal käivad koos rohkearvulised valitsustevahelised komiteed ja töörühmad, aga tolku neist ei ole, sest koos käivad keskastme ametnikud, kellel pole voli ega julgust midagi otsustada. Jagland on nõuks võtnud neid komiteid tublisti harvendada. Ka assamblees saab mõned komiteed kokku liita ning kriitiliselt tuleks üle vaadata algatuste hulk, millest lõpuks raportid tehakse. Bürokraatia ja rahvasaadikute edevus suruvad kvantiteedile, kuigi tegelikult on vaja kvaliteeti ja isikupära.

Aleksei Lotman tegi raporti Berni konventsiooni täitmisest ning bioloogilise liigirikkuse kaitseks. See oli väga tähelepanuväärne raport, sest Aleksei kirjutas selle ise valmis, nõunike asi oli redigeerida. Tavaliselt liiguvad asjad vastupidi: nõunik kirjutab, raportöör paremal juhul redigeerib ja annab poliitilised suunised. Aga on juhtumeid, kus raportöör esitab dokumendi, mida ta pole ise vaevunud läbigi lugema.

Mugandunud süsteemis ei tee poliitikud enam ise poliitikat, vaid nad on mängukannid kellegi teise kätes, kes on otsustanud neid oma näo järgi kujundada. Selliseks manipulaatoriks võib osutuda Bürokraatia, Partei või Suur Juht. Mugavam on loota kellegi teise tööle ja otsustele, kui töö ise ära teha. Ajalugu kinnitab, et sellist mugavuspositsiooni ei saa väikerahva esindajad endale lubada.

M.Pomerantsi sõnavõtt Rakvere Kolmainu kirikus 14.06.2011 juuniküüditamise 70. aastapäeva mälestusteenistusel

2011-06-15

Head kohaletulnud! „Minevik ei ole kunagi surnud. See pole isegi veel möödas.“ Nii on öelnud William Faulkner, ameeriklasest Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1949-st aastast. Tõepoolest, kui me mõtleme Eesti rahva küüditamiste peale, siis on see täpselt nii. Kindlasti on ka tänases päevas palju taasmeenuvaid emotsioone. See võib väljenduda valus, pisarates, aga ka naerus. See on paradoksaalne, aga ma tean, et küüditatute hulgas on palju eluterveid rõõmsameelseid inimesi.

Üks teine Nobeli preemia laureaat Richard Feynman , tema on füüsik on öelnud: „Mõistmise kõrgemate vormideni jõuame naeru ja inimliku kaastunde abil.“

„Kõigist poliitilistest ideaalidest ohtlikem on ilmselt soov inimesi õnnelikuks teha, sest katse maa peal paradiisi luua lõpeb ikka põrguga.“, on öelnud Karl Raimund Popper.

Teie Siberisse saadetud sattusitegi sellesse omamoodi põrgusse. Aga võib olla oli see lihtsalt Siber oma karmuses, sest „Põrgu on teised inimesed“ on öelnud Jean –Paul Sartre Nobeli kirjanduspreemia laureaat . Tema näidendis „Kinnine kohus“ satuvad pärast surma kinnisesse ruumi kaks naist ja üks mees. Elus kordasaadetu pärast teavad nad, et ees on minek põrgusse, kus ees piinad ja valu. Aga neid ei viida kuhugi. Küll leiavad asjaosalised pikapeale, et nad on üksteisel jalus. Mida teha? Kedagi tappa ei saa, niigi ollakse surnud, ka ei pääseta ruumist välja. Mees teeb lõpuks kindlaks, et põrgusse pääsu pole tarvis oodata. Juba ollakse kohal, mis sest, et väävlihaisu ja podisevaid katlaid pole. Neid pole vaja, sest põrgut teevad teised inimesed. Näidendi lõpus, kui kolm tegelast on tulutult püüdnud ruumist välja pääseda, avaneb äkki uks. Aga selle asemel, et ebaturvalisse vabadusse pääseda, istuvad nad koomale ja jäävad kohale, on oma olukorraga harjunud.

Tuleme nüüd tagasi meie tänase koosviibimise põhjuse juurde. Ma selleks põrguks julgen pidada neid inimesi, kes Teie saatuse oma kurjal moel 70 või 62 aastat tagasi kujundasid. Kas siin Eestis või siis Seal kuhu te lõpuks sattusite. Loomulikult sattus Teie teele ju ka palju häid inimesi, kes Teile abiks olid.

Teie, nende hulgas kolmandik lapsi ei saanud kuidagi oma senise käekäiguga seda ära teeninud olla. Vaatasin täna hommikul erinevaid raamatuid. Üks nende hulgast oli Mari-Ann Heljase „Võsu rahvas ja tema lugu“. Konstaabel Varju, lauavabrikuomanik Karl-August Heige, Kaitseliidu kompanii pealik Paul Greenwald - korralikud Eesti mehed oma abikaasade ja lastega.

Sirvisin täna hommikul ka Andreas Oplatka kahekõne raamatut Lennart Merist. Leidsin koha, kus noor Lennart oli rongiga teel koju. Väsimus oli nii suur, et Narva sild jäi nägemata. Äkki rong seisis kusagil. Lennart läks ukse juurde ja märkas, et üks vana mees seisis vaguni lähedal. „Kakaja stansija?“ , küsis Lennart vene keeles. Taat ei vastanud, tüki aja pärast ütles ta aeglasel moel : „Aegviidu“. See oli esimene eestikeelne sõna võõra suust üle mitmete aastate. Inimesed, kes koju ihkasid, vabadusse uskusid, seda ära oodata suutsid, lõpuks tuttavat rongijaama nägid ei ole ilmselgelt Põrgu. Nii nagu need, kes seda teha soovisid, aga kellel ei jätkunud elupäevi. Tervist Teile! Minevik ei ole kunagi surnud. See pole isegi veel möödas.

Hävitatute mälestus kohustab looma kommunismikuritegude uurimiskomisjoni

2011-06-14

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvaheline Eesti Komisjon ja teised uurijad on toonud välja juuniküüditamise kui genotsiidikuriteo asjaolud.

Täna teame, et ÜK(b)P Keskkomitee ja NSVL Rahvakomissaride nõukogu andsid välja ühismääruse küüditamiseks täpselt kuu aega varem, 14. mail 1941. Selle järgi kuulusid küüditamisele teiste seas rahvuslike organisatsioonide liikmed, politseinikud, maaomanikud, kaupmehed, riigiametnikud, ohvitserid, poola põgenikud, kes keeldusid Nõukogude kodakondsusest, ning kõigi nimetatute pereliikmed.

Küüditati üle 10 000 inimese, nende seas üle 5000 naise ja üle 2500 alla 16-aastase lapse. Teistest eraldati ligi 3000 meest ja 150 naist, kes saadeti surmalaagritesse. Teiste seas küüditati ka üle 400 Eesti juudi.

Eesti rahvas mäletab Leo Õispuu juhtimisel kokku pandud nimekirjaraamatute kaudu ohvreid, me mäletame ka süüdlasi. Küüditamist läbi viinud ENSV Riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi operatiivstaapi kuulusid: Boris Kumm, Andres Murro, Aleksei Škurin, Venjamin Gulst ja Rudolf James.

Tänasel leinapäeval peame aga mõtlema ka praktilistele ülesannetele, mis ootavad elluviimist.

Pikka aega on õhus olnud Memento Liidu algatus rajada Tallinna kommunismiohvrite memoriaal. Seda mõtet on toetanud ka president Ilves. Valitsusel on plaanis see memoriaal lähiaastatel rahvusvahelise konkursiga, ja koostöös represseeritute organisatsioonidega, rajada.

Varasem president Lennart Meri algatas mõtte rajada Tallinna rahvusvaheline kommunismikuritegude muuseum. Ka see algatus vajab ellu viimist.

Suursaadik Jüri Luik käis mõned aastad tagasi välja mõtte luua Rahvusvaheline Kommunismikuritegude Uurimise Komisjon. Komisjon tuleks moodustada rahvusvahelise lepinguga, mis eeldab toetuse leidmist ka teistelt riikidelt.

Selle komisjoni tegevus oleks määratletud juhtunud kuritegude uurimisega ja neile hinnangute andmisega. Oleks mõistlik, et komisjonil oleks pädevus pöörduda riikide võimuasutuste poole, teostada konkreetsetes tegudes uurimisi ja korraldada kohtupidamisi aegumatute inimsusvastaste kuritegude sooritajate üle. Samuti peaks komisjonil olema pädevus pöörduda vajadusel otse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole.

Teha on palju. Selleks kohustavad meid eestlaste eelnenud põlvkonnad, kes meid silmitutena minevikust vaatavad.

Mis on väärtuspõhisuse põhi?

2011-06-13

Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud. Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste , aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemi-seerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga.

Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem

Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, Juku-Kalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada. Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste - nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi - vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:

Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud

Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks", mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad - need, kus valitseb tõeline viletsus - jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest - siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani" palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd - see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.

Väärtuspõhisest välispoliitikast

2011-06-10

Väärtuspõhisest välispoliitikast on kergem rääkida headel aegadel kui kriisiolukorras.

Väärtuspõhisest välispoliitikast või õigemini selle puudumisest on viimastel aastakümnetel palju räägitud. Kui suurte ja vägevate riikide juures seda ei leita või isegi ei otsita, siis väikeriikide välispoliitika tavaarvamuse kohaselt sellele just tugineb. Seetõttu tunduvad väiksemad riigid meile läbi aegade kuidagi usaldusväärsemate partneritena - näib, nagu suudaksid just nemad maailma paremaks muuta. Jättes siin kõrvale küsimuse, mis maad on üldse maailmas kunagi väärtuspõhist välispoliitikat ajanud, vaatleks järgnevalt, kas ja kuidas just väikeriigid on sellest põhimõttest rasketel aegadel lähtunud. Headel aegadel pole nimelt raske põhimõttekindlust ja aatelisust ilmutada, tõelisele proovile pannakse põhimõtted just keerulistes olukordades. Paljude Euroopa riikide jaoks oli selleks perioodiks Teine maailmasõda, milles mõnele aspektile järgnevalt tähelepanu juhiksin.

Eesti ja teiste Balti riikide saatust Teises maailmasõjas on palju uuritud. Midagi uut sellest rääkida otsekui poleks. Teisalt on viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud rida dokumente, mis heidavad huvitavat valgust suuremate lääneriikide mõtteviisile ja lähenemistele Balti riikide okupeerimist ning selle mittetunnustamist puudutavates küsimustes. On üldiselt teada, et NSV Liit survestas ses küsimuses lääneriike, kuid vähem teatakse seda, kui tugev see surve oli. Praeguseks avalikuks tehtud dokumentidest selgub, et nn Balti küsimus hõlmas liitlaste ja NSV Liidu suhetes küllalt olulise, allakirjutanule isegi mõnevõrra ootamatult suure osa. Stalini tugeva surve alla sattunud lääneliitlased - eriti nende välisministeeriumid - kaldusid siin järeleandmiste poole, kuid selgelt poliitilistel põhjustel jäid lõplikud järeleandmised tegemata. Lääneriigid ei söandanud Balti riikide eest küll aktiivselt välja astuda ning nõustusid vaikides Nõukogude poole nõudmistega, lõplikult nad Balti riike maha aga ei müünud. Olulist osa etendas siin Atlandi harta, mida ühemõtteliselt ignoreerida lääneriikide poliitikud ei söandanud.

Väärtuspõhisest poliitikast rääkides on aga vajalik vaadata ka Teise maailmasõja käigus ühe või teise totalitaarse suurvõimu alla sattunud väikeriikide käitumist. NSV Liidu ja Lääne suhete taastamise järel sattusid Läänes tegutsevad pagulasvalitsused nimelt tugeva surve alla oma poliitikat NSV Liidu suhtes muuta. Erinevalt vaid suuremate lääneriikide poolt tunnustatud Balti riikide esindustest olid Poola ja Tšehhoslovakkia eksiilvalitsused nimelt vähemalt ametlikult tunnustatud ka NSV Liidu poolt. Seetõttu asuti ka neilt juba 1942. aastal nõudma ühemõttelist seisukohavõttu NSV Liidu 1941. aasta piiride ametliku tunnustamise suhtes, kaasa arvatud Balti riikide NSV Liidu koosseisu kuulumise ametlikku heakskiitmist. Seejuures ei teinud NSV Liit seda nii palju mitte otse, vaid lääneriike kasutades. Nii kohtus Suurbritannia välisministeeriumi Vene osakonna juht 29. jaanuaril 1942. aastal Tšehhoslovakkia riigipea E. Benešiga, tundes huvi selle vaadete vastu sõjajärgse Euroopa tuleviku, aga ka Venemaa suhtes. Muuhulgas läks jutt kiiresti ka Balti riikidele, mille kohta Beneš ütles, et väikerahva esindajana tunneb ta loomulikult kaasa Balti riikide püüdlusele iseseisvuse poole. Samal ajal, olles realist, leidis ta, et ei saa loota sellele, et sedavõrd suur riik nagu Venemaa loobuks ise ligipääsust Baltikumile ja kontrollist selle üle. Kuna venelased ei viivat läbi rahvusliku rõhumise poliitikat, leidis Beneš, et Tšehhoslovakkial tuleb nõustuda sellega, et Balti riigid läheksid Nõukogude suveräänsuse alla. Samasuguseid vaateid avaldas Beneš ka kohtumisel Ühendriikide diplomaatidega.

Tõsisemat vastuseisu Nõukogude nõudmistele osutas selles küsimuses Poola eksiilvalitsus, kelle suhted oma uue liitlasega olid niigi enam kui keerukad. Poolakad ei tahtnud midagi kuulda NSV Liidu poolt 1939. aastal okupeeritud alade püsivast liitmisest NSV Liidu külge, kuigi selle eest neile Läänes kompensatsiooni pakuti. Neil puudus ka suurem soov tunnustada teisi Stalini poolt 1939-1940. aastal Molotovi-Ribbentropi paktile tuginedes tehtud vallutusi. Lääneliitlastele valmistas poolakate kangekaelsus tõsiseid probleeme. 1942. aasta detsembris kohtus Poola eksiilvalitsuse juht kindral Sikorski Ühendriikide presidendi Rooseveltiga, kes üritas mõjutada Sikorskit võimalikult kiiresti Staliniga kokkuleppele jõudma. Roosevelti arvates rahuldunuks Stalin Eesti, Läti ja Bessaraabia liitmisega enda koosseisu, võttes soomlastelt Petsamo, kuid jättes poolakatele Vilniuse ja Lvivi. Sikorski kinnitas, et sellistel tingimustel oleks ta kas või hommepäev valmis Staliniga kokkulepet sõlmima. Sikorski ütles presidendile, et tal on küll Eesti ja Läti saatuse pärast kahju, kuid Poola ei kavatse nende pärast Venemaaga tülli minna. Mis aga puutub Leedusse, siis siin kinnitas Sikorski üsna kategooriliselt, et Poola ei kavatse selle saatusse ükskõikselt suhtuda. Poolakad lugesid Leedut endale ajalooliselt ja kultuuriliselt sedavõrd lähedaseks rahvaks, et pidasid vajalikuks igal juhul selle iseseisvuse eest seista.

Neid dokumente pole lihtne lugeda. Enne aga, kui Poola või Tšehhoslovakkia poole rusikat vibutada, tuleks meil kõigepealt enda käitumist vaadata. Pole ju suurem saladus, et nn baaside lepingu sõlmimise järel muutus Eesti välispoliitika kõigeks muuks kui väärtuspõhiseks. Kui osalt olid näiteks sellised ettevõtmised nagu Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamine või passiivne suhtumine Eesti lennuväljadelt Soome ründamisse Eestile peale surutud, siis Soome Talvesõja ajal NSV Liidu juhtidega Moskvas ooperis istumine ja punaväe paraadil osalemine oli üsna vabatahtlik ettevõtmine. Selliste asjade järel ei saa Eesti teistele riikidele nende käitumise pärast paraku enam erilisi etteheiteid teha.

See kõik ei kipu just kinnitama arusaama, et väikeriikide välispoliitika tugineb väärtuspõhisele lähenemisele oluliselt suuremal määral kui suurriikide oma. Kuigi ka lääneriigid ei pidanud sellest kohe kuidagi kinni, siis Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise de iure tunnustamist Nõukogude Liidul Ühendriikidelt ja Suurbritannialt saavutada ei õnnestunudki. Võiks arvata, et see polnud Stalini jaoks suurem probleem. Huvitaval kombel on asjalood teistsugused. Praeguseks hetkeks avalikuks tehtud dokumendid osutavad selgelt, et Balti riikide diplomaatiliste esinduste tegevus Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides kujutas NSV Liidule ootamatult tõsist probleemi ning nad pingutasid kõvasti, et nende tegevus lõpetada. Nõukogude luure arusaam Balti riikide diplomaatide võimekusest ja hirm nende tegevuse tagajärgede ees oli selgelt suurem nende tegelikust võimekusest, kuid see valearvestus tuli Balti riikidele kokkuvõttes ainult kasuks. Sama kehtib ka pahameele kohta Rootsi pääsenud kümnete tuhandete pagulaste vastu, kelle maalt väljapääsemine Nõukogude luures suurt pahameelt tekitas. Pagulastele ja nende tegevusele pöörati Nõukogude luure ettekannetes suurt tähelepanu, Nõukogude luure hinnangul olid just nemad süüdi NSV Liidu ja Rootsi suhete mürgitamisel sõjajärgsel perioodil. Arvukatele katsetele vaatamata ei suutnud Nõukogude diplomaadid pagulastele ka „fašisti" tiitlit kaela määrida ega nende tegevust alla suruda. Kui palju oli sellises poliitikas lääneriikide omakasu ning kui palju soovi teatud väärtustest kinni pidada, on loomulikult omaette küsimus, fakt on aga see, et Balti riikide okupatsiooni mittetunnustamine sai aluseks nende iseseisvuse taastamisele viiskümmend aastat hiljem.

Nii ei sõltu väärtuspõhine poliitika mitte sellest, kas vaadeldav riik on suur või väike, rikas või vaene, tugev või nõrk. Kas see meile meeldib või mitte, kuid väärtuspõhine välispoliitika on võimalik üksnes riigis, mis oma poliitikas laiemalt mingitele väärtustele tugineb ning neid ka esindab. Väärtuspõhist välispoliitikat pole oodata totalitaarseid aateid esindavalt riigilt ega paraku ka riigilt, kes oma demokraatlikke põhimõtteid ei hinda ega kaitse. Riigis, kus inimestele on oluline vaid raha ning ratsa rikkaks saamise soov matab enda alla kõik muud väärtused, pole mingit väärtuspõhist välispoliitikat oodata. Kaasaegne Lääne heaoluühiskond tõlgib suurema osa väärtustest kiirelt ja tõhusalt raha keelde ümber, põhjendades väärtustest kinnihoidmisest loobumist sellega, et see võib kaasa tuua rikkuse kasvu aeglustumise - kui meie ühe või teise totalitaarse suurvõimuga sehvti ei tee, siis teevad seda teised ja meie jääme rahast ilma. Katse seda argumenti tänapäeva maailmas ümber lükata on äärmiselt raske kui mitte võimatu. Samas peaksid just väikeriigid selles küsimuses teatavat praktilist mõtlemist omama. Loobudes nimelt ise igasugustest väärtustest oma välispoliitikas, võime ühel hetkel seista olukorra ees, kus suuremad riigid, kellelt me vähemalt enda suhtes kuidagi iseenesestmõistetavat altruistlikku ja väärtustele tuginevat poliitikat eeldame, seda meie suhtes rakendada ei taha. Nii ongi - kas see meile meeldib või mitte, milliseid võimalikke tagasilööke diplomaatilisel rindel või majanduses see meile kaasa võib tuua - peame säilitama, nii palju kui suudame, just väärtuspõhist välispoliitikat. Sest maailm on juba kord selliseks ehitatud, et aidatakse kokkuvõttes ikkagi ainult neid, kes on ise olnud valmis mitte ainult ennast, vaid ka teisi aitama.

Rohkem ja paremat kutseharidust igasse kooli ja õppekavasse

2011-06-10

Me oleme rahulolematud. Võttes sa-mas Eesti hariduse objektiivsed näitajad ja võrreldes neid teiste riikidega, võib öelda, et Eesti haridusega on hästi või isegi väga hästi. Olgu seejuures võrdlusaluseks saavutatud haridustase, õpilaste arv tasemehariduses, õpilaste näitajad rahvusvahelistes PISA testides, Eesti õpilaste ja üliõpilaste tulemused üleilmsetel olümpiaadidel, kutsemeistrivõistlustel ja konkurssidel või siis Eesti parimate noorte läbilöögivõime üsna tihedast akadeemilisest sõelast pääsemaks maailma tippülikoolidesse.

Pole põhjust ennast haletseda
Tõsiasi, et PISA testides on Eesti koolilapsed maailma absoluutses tipus, ei ole kuidagi vähetähtis või midagi, millesse tuleks suhtuda üleolekuga, mattes selle saavutuse meie hariduselu igapäevaprobleemide ja -murede alla. Teisalt ei tähenda see, et nüüd tuleks Eesti hariduse edendamine järele jätta ja jääda loorberitel puhkama. Pigem vajame lihtsalt rohkem mõistlikku ja adekvaatset suhtumist sellesse, mis meil juba on, mida oleme kujundanud ja ehitanud aastakümnete, isegi aastasadade jooksul. Seda on väga palju rohkem kui paljudes teistes riikides. Seega, ärgem käitugem enesehaletsejalikult, vaid ammutagem oma saavutustest usku ja enesekindlust, mida tuleviku ülesehitamiseks hädasti vaja läheb.
Teisalt osutab üldine rahulolematus hariduseluga, mis sisaldab kohati väga kriitilisi ja kahjuks lahmivaidki seisukohti, ilmselt ka mingitele objektiivsetele põhjustele - midagi on Eesti riigi hariduselus valesti korraldatud ning ma arvan, et poliitiliselgi tasandil. Püüan mõnel aspektil peatuda.

Pole raha ega õpetajaid - kas tõesti?
Meile kõigile tundub, et oleme alarahastatud - riik on alarahastatud, linn ja vald on alarahastatud, perekond on alarahastatud ja koolid on alarahastatud. Raha praktiliselt üldse ei ole ja õpetajatele ei saa korralikku palka maksta. Samas läheb 7% riigi rikkusest, üle 15 miljardi krooni ehk üle miljardi euro avaliku sektori kaudu haridusse. Pluss kuni üks protsent erasektori raha. See on päris hea näitaja ka maailma mastaabis ja annab silmad ette enamikule Euroopa riikidestki. See, et Rumeenias on 4,3% ja paljudes maailma riikides veelgi vähem, ei ole nii oluline. Aga see, et Soomes on 6,6% ja meil 7% ning et Soome on praegu hariduse sisu poolest maailma absoluutses tipus, peaks panema meid mõtlema, kuhu me oma raha kulutame. Miks on nii, et kuskile justkui midagi ei jätku?
On kahetsusväärne, et meil pole arusaamist, kuhu see raha läheb, ei ole piisaval tasemel haridusökonoomilist mõtlemist. Lihtsalt ei ole. Ja edasi minna niimoodi ei saa. On täiesti selge, et enne kui maksumaksja suurendab oma panust hariduse rahastamisse, tahab ta saada vastust, kuhu senine raha on läinud; miks seda puudu on ja kas saame ikka olla kindlad, et iga külvatud sent kasvatab lõpuks tarkusetera. Haridusministeerium on asunud sellega tegelema.
Õpetajatega on meil ühtepidi justkui hästi, palju kehvem on seis õpilastega - parimatel aastatel oli meil õppureid suisa 300 000, nüüd on napp 200 000 alles jäänud. Aga õpetajate arv on meil uhkesti umbes samal tasemel püsinud. Selles mõttes ei ole õpetajatega probleemi. Aga natuke lähemalt vaadates on meie hariduse kesksed probleemid seotud eelkõige just õpetajatega - nende staatuse, ettevalmistuse, edasikoolituse ja motivatsiooniga. Maailmapraktikast ja uuringutest on hästi teada - mida kõrgem on õpetaja staatus ühiskonnas, seda parem on selle riigi haridustase. Ja see pole üksnes ega eelkõige palga probleem, mille lahendamiseks tuleb vaadata rahandusministri või haridusministri otsa. Probleem on ühiskonna hoiakutes. Eesti näitel kahjuks ka kogu akadeemilise kogukonna hoiakutes, kui õpetajate ettevalmistuseks loodud õppeasutus häbeneb oma sünnilugu ja põhiülesannet või kui Emajõe-äärne alma mater ei saa jagu akadeemilisest kitsarinnalisusest ja käivitada haridusteaduskonda nii, et see annaks tulemuslikku väljundit noorte ja motiveeritud õpetajatena.

Meil on 30 head kutsekooli
Alustuseks, töö, mis on ära tehtud kutseõppeasutuste võrgu ja õppekavade korrastamisega ning tarvilise taristu väljaarendamisega, on igati silmapaistev. Uhkustundega ja ilma igasuguse valehäbita võib öelda, et ehkki kõik ei ole veel lõpuni valmis, on tehtu märkimisväärne. Ja seda peab avalikult tunnustama ja tunnistama nii haridussüsteemi sees kui ka väljaspool. Meil oli 90 kehvakest kooli, on 30 head kooli. On suudetud äratada huvi tööandjates. Masu ajal kasvas huvi täienduskoolituse vastu, mida kutseõppeasutused on suutelised rahuldama nii oma akadeemilise kompetentsuse kui ka infrastruktuuri poolt. Edusammud on selgelt paremad kui gümnaasiumides.

Hea keskhariduse kaks jalga
See, kus oleme praegu oma gümnaasiumidega, on suhteliselt piinlik - jätkuvalt üle 220 kooli, mõnes õpilasi vähem kui ühe korraliku klassi jagu. Ma ei imesta sugugi, et selliseks raiskamiseks meil raha ei jätku. Ja see, et riigikogus ei suudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemisel vajalikes reformides kokku leppida, näitas meie tegelikku poliitilist ja haldussuutlikkust hariduselus.
Põhikoolidega on paremini, neid on omavalitsused suutnud tunduvalt vastutustundlikumalt arendada, kohati on isegi sealt kokku tõmmatud, kus kokku tõmbama ei peaks. Kohati ilmselt selleks, et hoida oma gümnaasiumi lippu püsti. Selle asemel, et anda gümnaasium ära, teha naabritega koostööd ja panustada oma põhikooli, sisuliselt doteeritakse põhikooli arvelt jätkusuutmatut gümnaasiumi. Siin on muutused möödapääsmatud.
Hea kodulähedane põhikool on haridushoone vundament. Sellele vundamendile tuleb püstitada terviklik keskharidussüsteem, mis seisaks kindlalt kahel ühesuguse tugevuse ja jämedusega jalal - gümnaasiumidel ja kutseõppeasutustel. Viimased on orienteeritud otseselt tööturuväljundile, esimesed eelkõige jätkuõppele, sealhulgas ka kutseõppeasutustes; ühes on oluliselt suurema osatähtsusega tööturu kompetentsused ja teises üldkompetentsused.
On kahetsusväärne, et kutseharidus (ja sealtkaudu ka kutseoskused) oli pikka aega justkui tagahoovis, mis mõeldud neile, kes „korralikus koolis" hakkama ei saa. Praeguseks on majanduslangus ja sellest tingitud tööandjate käitumine ilmsesti sundinud meid mõistma, et kutseoskusteta pole tööturul midagi peale hakata. Siit lihtne järeldus: vajame palju rohkem ja paremat kutseharidust. Ja mitte ainult kutsekooli, vaid igasse kooli, ka gümnaasiumi ja ülikooli, kui tahame üles ehitada tööturunõuetele vastava haridussüsteemi. Loomulikult tähendab see ka kutsehariduse tähenduse ja staatuse laiemat mõistmist.
Viimastel andmetel läheb lõpetamisega samal aastal kutsekooli 26% põhikoolilõpetanutest, ülejäänud valivad edasiõpinguteks gümnaasiumi või jäävadki põhiharidustasemele. Selline suhe ei ole mõistlik ja on põhjustanud meie tööjõuturu põhiprobleemi - ligi kolmandik tööjõust on kutse- või erialase ettevalmistuseta. Keskhariduse halduskorraldus (riiklik kutsehariduse ja omavalitsuslik gümnaasiumihariduse haldus) on teinud gümnaasiumidest tolmuimejad, kes imevad sisse kõik, mida sisse imeda annab - maksumaksja ju maksab selle eest, et tolmuimejad võimalikult hästi imeksid. Tarvilikeks muutusteks ja kutsehariduse väärtustamiseks vajame ilmselt palju ühtsemat ja tasakaalustatumat keskhariduse korraldust, mis looks ühtsed finantsilised, akadeemilised ja halduslikud raamid nii keskhariduse kutse- kui ka üldharidusharule ja tagaks seeläbi parema vastavuse ühiskonna sotsiaalmajanduslike vajadustega.

Kuidas aidata kutseharidust?
Kutsekeskhariduse jätkusuutlikkuse keskseks küsimuseks on tõusmas tegevuskulude rahastamine. Hoolimata heldest investeeringurahast, osalt ka just seetõttu, on tegevuskuludeks ette nähtud raha selgelt ebapiisav - oleme jõudnud olukorrani, kus üldhariduskulud õpilase kohta ületavad kulutusi kutseõppes. Mõistlik suhe on vastupidine ja kutseoskuste väljaarendamine on vähemasti 30-50% kulukam kui õpingud üldhariduskoolis. Tahaks loota, et selle ebakõla osaline kõrvaldamine on võimalik ka kehtiva rahastamisskeemi juures, kindlasti peaks tasakaalustatud lahend olema aga võimalik ühtse keskhariduskorralduse juures.
Kutsekool ei ole enam kodulähedane õppeasutus ja ka head gümnaasiumid on paljude noorte kodudest kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendab, et kutseõppeasutuses õppimine tähendab üldjuhul elamist kodust kaugel. See rõhutab vajadust ühiselamute järele. Oluliselt suuremal määral ja odavamalt, kui oleme seni suutnud pakkuda. See on eriti terav probleem väiksemates linnades, kus ka muud, kas või sugulaste-tuttavate juures, majutusvõimalused napid.
Tavamõtlemine eeldab, et maakonna arengu tagab eelkõige kõrgkooli või ülikooli kolledži olemasolu. Samas näitab olemasolevate õppeasutuste ja kohaliku piirkonna koostöö pealiskaudnegi analüüs, et kutseharidusel on selleks palju suuremad väljavaated. Hea näide on Võru kutsehariduskeskuse toimimine piirkonna innovatsiooni- ja arenduskeskusena.
On üsna tõenäoline, et üli- ja kõrgkoolide eesseisev konsolideerumine ja pühendumine oma põhitegevusele Tartus ja Tallinnas avab paljudele kutseõppekeskustele täiendavaid võimalusi siduda oma tegevus regionaalsete vajadustega, sealsete ettevõtete ja organisatsioonidega.

Hea ja asjakohane haridus
Lõpetuseks: majanduse ja ühiskonna viimaste aastate areng on üha enam näidanud, et hea ja asjakohane haridus on väärtus nii ühiskonnale kui ka igale inimesele. Hea ja asjakohane sisaldab aga kindlasti ka tarvilisi kutseoskusi.
Võime kindlad olla, et tulevikus on Eestis praegusest rohkem kutseharidust ning kutsehariduses omakorda proportsionaalselt rohkem nii raha kui ka õpilasi ja õpetajaid.

Artikkel tugineb haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ettekandele kohtumiselt kutseõppeasutuste direktoritega Väimelas 27. mail.

Vähem kindralitele, rohkem sõduritele

2011-06-09

Konkurentsivõime tagamiseks tuleks riigiaparaati koomale tõmmata, kirjutab kaitseminister ja IRLi esimees Mart Laar.

Vähem kindralitele ja rohkem sõduritele, kuulutas Saksa kaitseminister Thomas de Maiziere, asudes teostama Saksa kaitsejõudude radikaalset reformi, mille käigus vähendatakse muu hulgas järsult staapide ja juhtimisstruktuuri, sh ministeeriumi, töötajate arvu ning muudetakse kogu juhtimisahel selgemaks ning tõhusamaks.

Maiziere kinnitab, et Bundeswehri juhtimisstruktuur ei ole enam ajakohane. «On liiga palju staape ja liiga palju kindraleid. On liiga palju paralleelstruktuure, liiga vähe sidusust. Liiga palju eeskirju, samas liiga vähe otsuseid. Vastutust delegeeritakse alt üles ja ülevalt põrgatatakse otsustamine alla tagasi» (de Maiziere'i kõne Berliinis 18.05.11).

Samas suunas mõeldakse ka mitmes teises, võlgu loodud heaolu lõppemise järel tõsistesse raskustesse sattunud riigis. Küsitakse, kas me oleme ikka mõistlikult käitunud, suurendades ja kasvatades oma riigiaparaati tasemeni, kus selle ülalpidamiskulud kipuvad tapma tulevikku vaadates saatuslikult olulisi alasid, olgu selleks kultuur ja haridus või julgeolek.

Õhukese riigi mõiste on seetõttu viimasel ajal taas täie teravusega esile tõstetud. Kohtudes hiljuti USA senaatoritega, rääkisime küberkaitse ja hübriidohtude kõrval õhukesest riigist ning eelarve tasakaalust, mis külaliste meelest on samuti osa rahvuslikust julgeolekust.

Samas on tihti segaseks jäänud, mida õhukese riigi all mõistetakse. Mõne meelest tähendab õhuke riik sedalaadi teenuste nagu haridus, tervishoid või kultuur radikaalset kokkutõmbamist. Teisalt arvatakse, et õhuke riik toob kaasa riigi toimimist tagavate alade, nagu kaitsejõud, politsei ja päästeamet või kohtusüsteem, kärpimise.

Nii see kohe päris kindlasti pole. Lollide või haigete inimestega pole ühelgi riigil võimalik endale tulevikku tagada. Turvatunde kadumine toob paratamatult kaasa hirmu ja ebakindluse, millega pole võimalik tulevikku vaadatagi.

Mida õhuke riik siis tähendab, kui ta neid asju ei tähenda? Vastus sellele on tegelikult lihtne. Õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, mis võimaldab eespool mainitud aladele tõhusamat tähelepanu, ning mis salata, ka rohkem ressurssi suunata.

Selles suunas tuleb mõtelda ka Eestis. Asunud 1992. aastal peaministri ametit täitma, olin üllatunud, kui palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all.

Oli selgelt näha, et Eestil pole võimalik sellist riigiaparaati üleval pidada, seda enam et mõnel saatuslikult olulisel alal puudus see sootuks. Ei saa salata ka, et selline olukord oli mugav endistest aegadest pärit tegelastele, kes leidsid, et sogases vees on hea kalu püüda.

Siingi oli liiga palju paralleelstruktuure ning vähe sidusust, ohtralt eeskirju, kuid vähe otsuseid, vastutust delegeeriti alt üles ning ülevalt põrgatati see alla tagasi. See olukord pidi lõppema ja see lõpetati. Järgnenud reformide käigus kärbiti mõnel pool senist koosseisu kuni 30 protsenti.

Ennustustele vaatamata ei toonud see kaasa mingit katastroofi. Otse vastupidi, riigi juhtimine muutus märkimisväärselt tõhusamaks, otsustamine kiiremaks ja selgemaks.

See oli aastal 1992. Möödunud 20 aasta jooksul on paljugi muutunud. Ametnike ja bürokraatia hulk on vaikselt, kuid kindlalt kasvanud. Mõnel pool, kus mäletan töötavat paari inimest, töötab nüüd paarkümmend. Paljudes kohtades on see kasv olnud möödapääsmatu - täidab ju Eesti riik praegu ülesandeid, millest ta 1992. aastal ei osanud undki näha.

Vastuseks väitele, et Eestis on ametnike hulk liig suureks kasvanud, kinnitatakse, et riigivalitsemiskulude osakaal SKTst pole kasvanud. Nii võib see tõesti olla, kuid reaalses rahas on kasv olnud ikkagi väga suur. Oma riik on kulukas, kuid kas ta peab ikka nii kulukas olema?

Küsimus pole seejuures mitte ainult rahas, vaid ka tõhususes. Pikaks veninud otsustus- ja kooskõlastusahel vähendab otsuste langetamise kiirust ja tõhusust. Lõputu lihvimise tulemusel valminud otsused on tihti kaotanud oma esialgse sisu ja radikaalsuse ning sellega tihti ka tõhususe.

Kuna maailm meie ümber liigub järjest kiiremini, langetame otsuseid, mis oleks vahest andnud häid tulemusi eile, kuid ei anna seda täna ja homme. Hakkame kaotama oma väikse riigi eelist läbida kõik otsustustasandid kiiresti ning lühendada seega miinimumini aega ideest teostuseni. Suureks paisunud aparaat ei kuluta tihti aega mitte reaalsele tegutsemisele, vaid lõputule arutamisele.

Piltlikult ei suuda riigi keha enam varsti pead üleval hoida. Tõhususe vähenedes leiavad usinad ja kohusetundlikud ametnikud endale lisatööd, mis võib viia uute eeskirjade ja normide väljatöötamiseni, kuid mis inimeste elu oma riigis paraku mitte alati lihtsamaks ei muuda.

Asi pole sugugi mitte selles, nagu töötaksid riigiaparaadis rumalad ja laisad inimesed. Otse vastupidi. Eesti on üles kasvatanud tublid ja motiveeritud riigiteenistujad. Paraku tean ma hästi, et paljude nende palgad pole just sellised, mis neid motiveeriksid oma praegustele töökohtadele jääma. Raske on oodata, et nad jätkasid tööd ainult missioonitundest, kuklas teadmine, et mujal saaksid nad oma töö eest mitmekordset tasu.

Tööjõu väljavool riigiasutustest on teada fakt, olen isegi oma lühikese ametiaja jooksul pidanud valutava südamega alla kirjutama käskkirjadele väga heade inimeste töölt vabastamise kohta, kes lahkuvad ministeeriumist, minnes mujale kõrgema palga peale. Kaitseväelaste lahkumine teenistusest on Eesti ühiskonnale valusate näidete abil hästi teada.

Kindlasti pole lahenduseks lihtsalt ametnike palka tõsta. Valitsuskoalitsioon on paika pannud igati õige põhimõtte: riigi valitsemiskulud on järgmise nelja aasta jooksul külmutatud. See ei tähenda, et valitsus oleks otsustanud külmutada haridustöötajate, politseinike või päästetöötajate palgad.

Kindlasti mitte. Nende tõstmiseks on aga möödapääsmatu tagada, et kulu administreerimisele ehk üldisele valitsemisele ei kasvaks. Palgatõus saab tulla üksnes tõhususe kasvu arvelt.

Kui tahame muuta oma riigiaparaati konkurentsivõimelisemaks, kui tahame kiiremini otsustada ning tõhusamalt tegutseda, on ainus võimalus seda kokku tõmmata. Olen veendunud, et kümneprotsendiline või suuremgi riigi valitsemiskulude vähendamine ei löö Eesti riiki jalust. Otse vastupidi. See võimaldab tal paremini töötada.

Oleme õigusega uhked selle üle, millega oleme viimase 20 aasta jooksul hakkama saanud. Lisagem siis sellesse ritta siis veel üks õige otsus ning astugem Eesti riigivalitsemise tõhustamise poole konkreetne ja selge samm.

Riigikogu saadiku kutsel pealinnas

2011-06-08

Täna külastas Riigikogu liikme Annely Akkermanni kutsel bussitäis Pärnu IRL-i Väärikate klubi ja Väärikate ülikooli õppureid väga ammusest ajast muistsetele eestlastele kuulunud linnusekomplekside ala, mis hõlmas arvatavalt tervet Toompea küngast.

Eestlaste oletatavad puit- ja kuivmüüritisega linnuse ehituskonstruktsioonid hakkasid täielikuks kivilinnuseks muutuma alates 1219-st aastast pärast taanlaste ülemvõimu saabumist. Suuremaks kindlustusehituseks läks lahti Mõõgavendade Ordu valitsemise ajal alates 1227-st aastast kui Toompea püsis nende valduses tervelt kümme aastat. 1238. aasta paiku jätkasid linnuse ehitamist taas taanlased, kuid siis juba mõõgavendade alustatud paigas.

Jüriöö sündmuste järel müüsid taanlased oma valdused Liivi ordule, kelle valdusesse läks ka Toompea. Aastatel 1350-1360 rajas ordu kastelli keskmesse konvendihoone, mille kõrgus ulatus paarikümne meetrini ja seinad laoti kuni 2,6 m paksused. Linnust täiendati lõunapoolse eeshooviga 1370. aastal ja selle nurkadesse rajati hiljem kaks torni. Edela poolses nurgas kõrgub sihvakas ja kõigile hästi tuntud Pikk Hermann, mis ehitati ajavahemikul 1420 kuni 1430. Torni praegune kõrgus on 45,6 meetrit ja selle tippu tõusmiseks tuleb giidi sõnul astuda 225 trepiastmele.

Selle torni tipus asub Eesti lipp nr 1, nagu Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste tavatseb igal võimalikul juhul rõhutada, kui Pika Hermanni jalamil toimuvad pidulikud lipuheiskamise tseremooniad. Nüüd oli paljudel pärnakatelgi võimalus esmakordselt tulla sellele lipule maksimaalselt lähedale.

Siiski ei alanud kolme tunni pikkune külastus Pika Hermanni tornist, vaid kõigepealt tuli läbida isiku tuvastuse kontroll ja astuda läbi turvaväravate. Esmalt viis Annely Akkermann oma külalised Riigikogu istungite saali uste juurde ja tutvustas mõne sõnaga imepärase arhitektuuri üht detaili. Arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson on projekteerinud eesruumi sellisel omapärasel viisil, et kui üks inimene pöördub suuga ühe nurga poole ja teine inimene seab kõrva kuuldele diagonaalselt vastasnurgas, siis kostub vaikne kõne selgelt nagu telefonis kuulajale kätte. Annely Akkermanni selgitusel sümboliseerib taoline praktiline arhitektuuriline lahendus Eesti parlamentaarset avatust, kus mitte midagi ei toimetata salajas.

Riigikogu hoone ehitati aastatel 1920-1922 endise konvendihoone varemete asemele. Hoone on rajatud uusbarokse ekspressionistlikku stiiliga, mis on giidi ütluse järgi kogu maailmas täiesti ainulaadne ja üksnes siin avastatav. Seda hoonet on hakatud just viimastel aegadel väärtustama, kui üht sõdadevahelist tippsaavutust Eesti arhitektuurimaastikul. Ometi oli see hoone ehitise valmimise järgselt tookordsetele kaasaegsetele täiesti vastuvõetamatult arusaamatu ehitis. Giid lisas juurde, et siiski võib ka tänapäeval kohata arukate inimeste arutuid küsimusi. Hiljuti olevat keegi ajakirjanik avaldanud ühes suuremas väljaandes arvamust, et istungitesaali seinad võiksid olla värvitud sinise asemel hoopis mõne helgema värvitooniga. Tegelikult oleks see sisekujunduslik vägivald praeguse teostuse suhtes, sest valge lagi, mustad uksed ja sinised seinad moodustavad Eesti lipu värvide terviku.

Kuid mitte üksnes hoone pole maailmas ainulaadne, vaid üsna erandlik on ka Riigikogu töö avatus muule maailmale. Isegi demokratlikes ja väga demokraatlikes riikides pole paljudel juhtudel võimalik nii vabalt pääseda istungeid jälgima, nagu see on lubatavaks saanud Eestis. Kui mujal nõutakse mitmepäevast, mitme nädalast või koguni aasta pikkust eelregistreerimist, siis Eesti parlamendi töö jälgimiseks piisab isikutunnistuse esitamisest ja juba järgmisel hetkel võib istuda vaatajate rõdule.

Giidi jutust saadi teada, et Riigikogu istungite saalis toimub vaid üks väikene osa saadikute suurest töömahust. Huvitav oli kuulda, et seni kõige vähem aega nõudnud istung on kestnud 2,51 minutit ja kõige pikemalt on töötatud järjest 36 tundi.

Seekord oli külalistel juhust kuulata infotunnis peaministri, põllumajandusministri ja regionaalministri vastuseid Riigikogu liikmete arupärimistele. Palju küsimusi esitati opositsiooni poolelt seoses maamaksu tasu kaotamisega. Huvitav oli oma silmaga näha, et mõnd oponenti ei huvitanud peale iseenda küsimuse esitamise mitte midagi muud, kuna lahkus vahetult peale küsimist saalist. Siiski näis, et Riigikogu esimees Ene Ergma peab distsipliinist ja viisakast käitumisest väga lugu ja tegi sellepärast Maarika Tuusile ka noomituse.

Annely Akkermann võõrustas oma külalisi ka IRL-i fraktsiooni tööruumis. Pika laua taha ei mahtunud küll mitte kõik istuma, aga vett ja kompvekke jagati sellegipoolest kõigile ühtviisi. Annely Akkermann rääkis ülevaatlikult oma tööst Riigikogu keskkonnakomisjonis.Tunti huvi, kuivõrd palju saab Riigikogu liige seista kohalike huvide kaitsel. Annely Akkermann leidis oma seni saadud kogemuste põhjal, et on olemas väga spetsiifilisi küsimusi, kus teisiti ei saagi ja tuleb arvestada Pärnumaa või Kihnu saare rannamaastiku eripäradega näiteks loomade karjatamisel. Paljude seaduste ettevalmistamisel tuleb täiesti arvestada ka näiteks Pärnu linnaga seonduvate kaasustega ja argumenteeritud põhjendustel tulevad sellega kaasa ka ülejäänud Riigikogu liikmed.

Hans Soll esitas väga spetsiifilisi küsimusi seoses Sindi paisu tulevikuga. Annely Akkermann ütles, et Eestis on 369 paisu, millest kümnega tegeletakse keskkonnahoiu seisukohalt väga tõsiselt. Väga tähelepanelikult võtab Annely Akkermann Sindi paisu problemaatikat, kuna kalandus on talle ka isiklikult ääretult tähtis valdkond, millega soovib eriliselt tegeleda.

Viimasele auhinda ei anta!

2011-06-04

Kui hakata mõtlema, siis Ida-Virumaa on väga huvitav kant. Tegelikult pole vahet, milliselt suunalt sellele maakonnale läheneda, kohe on ka vaatamis- ja kogemisväärset pakkuda. Kui Saaremaa ja Hiiumaa maakondadena välja jätta, siis Ida-Virumaa on omamoodi unikaalne, veepiiri jätkub kolme külge. Peoga järvekesi veel sinna vahele. Vesi on ikka inimesi tõmmanud, küll elu-, küll puhkepaigana. Ida-Virumaal saab lubada enesele vedelemist (päikese võtmist) mere, jõe ja järverannas. Nii võiks teha lausa päevitamise tuuri – „Kolm päikeselist päeva, maakonnas, kus Eestimaa päike tõuseb“.

On mida silmata ja silmu on ka

Päikese tõusu poolt, Venemaalt üle Narva silla tulles satud Euroopa Liitu ja Eesti esimesse linna - Narvasse. Ma selle esimese Eesti linnana Narvat tutvustaksi. Muidugi tuleks siis tugevalt panustada ka selle loosungi ja sisu ühtsusesse. Vaatamist on siin linnas küllaga: Aleksandri kirik, kus torni saab liftiga (!), Narva linnus, promeneerimine jõe kaldal, Narva bastionid, tiir Raekoja ümbruses. Kindlasti saab Narvas ka kõhu mõnusalt täis. Koht sõltub muidugi aastaajast. Suvel on seda ühe võimalusena mõnus teha Narva jõe kaldal Ro-Ro-s. Sööd šnitslit ja vaatad Narva jõe kulgemist ja Venemaad. Taksosõit on ka linnas praktiliselt muidu eest. Narvas asub minu meelest üks Eestimaa silmapistvamaid loodusobjekte, milleks on Narva kosk. Kevadel väga võimas, suvel küll veevaene, aga väga uhke paeastmestik kuiva jõesängi näol. . Narva kanti on mõtet spordiinimesel sattuda selle aasta 13. augustil, et osaleda esimesel Energiajooksul Euroopa Liidu idapoolsemal jooksurajal. Seal on võimalik ette võtta poolmaraton või 7kilomeetrit, lastejooksud pealekauba. Nii saab ühe soojaga Narva vaatamisväärsustele tiiru peale. Mina kavatsen sinna minna. Samal päeval on veel ajaloofestival ja Anne Veski laulab Peetri platsil.

Lätlastel on Jurmala, meil on Narva –Jõesuu, mis areneb vaikselt paremuse suunas. Peagi läheb seal promenaadi ehituseks EL regionaalvahenditega. Narva-Jõesuust pärineb ka üks mu kõigi aegade paremaid maitseelamusi, see on praetud meritint Narva-Jõesuu SPA hotellis. Muide, see, kes satub Narva-Jõesuu linna kodulehele leiab sealt rubriigi kalad. Edasi liikudes jõuab nelja kaluri kontakttelefonini. Nende meestega saab silmukaupa teha. Narva jõe puhul on ju tegemist Eesti põhilise silmujõega.

Turismiklassika - pankrannik

Võib juhtuda, et Te olete hoopis pankranniku fänn ja ei tule üldsegi Narva poolt, aga hoopis läänest. Mu esimene soovitus on enne Kohtla-Järvet hakata passima silti, mis suunab Saka poole. Saka mõis on ärganud uuele elule. Seal saab maitsva lõuna, õhtusöögi muidugi ka, magada. Hindan Tõnis Kaasiku poolt ettevõetut kõrgelt. Looduharidusliku taustaga inimesena meeldib mulle selle kompleksi juures huvitavalt lahendatud trepistik, mis pangaservalt läbi klindialuse metsa mereni viib. Ohutu, saab minna koos lastega ja ilma turnimata. Ida poole liikudes jõuab Ida-Virumaa turismi klassikani - Valaste joani, mis tavaliselt uhkelt jääs talvel ja loogiliselt veerohkeim kevadel. Seal saab jällegi midagi põske pista. Valastelt tuleb mööda panga serva looklevat teed mööda sõita Toilasse. Toila on jällegi selline aastaringselt kena kant. Saunasõpradel on Toilas tegevust mitmeks tunniks. Ise proovisin järele. Toila suvine kohustuslik vaatamisväärsus on Toila Oru park. Seal on dendroloogiahuvilistel võimalik üle 250 puu ja põõsaliigi ja vormiga tuttavaks saada ja muidugi on ju tegemist president Pätsi suveresidentsiga.

Ma soovitan heita pilk ka Sillamäe linna, mis on saanud uue hingamise tänu investeeringutele Silmetisse ja Sillamäe sadamasse, aga ka keskkonnaprobleemide lahendamisele. Nõukogude aegne stalinistlik neoklassitsism on kindlasti arhitektuuri poole pealt vaatamist väärt. Sillamäel on samuti rand.

Rahulikud lõunaosariigid

Täitsa vabalt võib ette tulla , et inimene läheneb Ida-Virumaale kusagilt lõuna suunalt. Siis on täitsa maitse asi, kas käia kohe ära Avinurmes või põrutada Vasknarvasse välja. Vasknarvast leiab väikese nunnakloostri ja prohvet Eeliase kiriku, aga ka ordulinnuse varemed. Kindlasti leiab seal Peipsi kaldal ka kena päevitamise ja ujumise koha. Vasknarvasse inimene ei satu, sinna peab ikka minema. Kui juba selles maakonnanurgas olla, siis Kuremäe klooster, kõige sinna kuuluvaga on paik, mida külastada. Minul on õnnestunud vestelda igumeenja Varvaraga, keda täna enam meie hulgas ei ole. Kloostrikülastus annab erilise tunde tükiks ajaks, aga eks see võib ka olla individuaalne. Iisaku on ka üks vahva väike kihelkonna keskus, kus ma soovitan minna muuseumi. Muuseumi ekspositsioonis on kandvaks teemaks poluvernikute ajalugu. Tegemist on Iisaku ümbruse külade esimeste põlisasukatega, kes olid lõunavadjalased, kes sajandite jooksul venestusid. Nad tunnistasid küll luteri usku, kuid austasid ka Jumalaema, pidasid paaste ja kui õigeusu kirikusse sattusid, panid seal küünlaid pühapiltide ette. Seetõttu kutsuti neid poluvernikuteks ehk pooleusulisteks.
Tegelikult tuleks reisiplaan paika panna lähtudes oma huvist. Ma algatuseks pakkusin päevitamistuuri. Mõni tahab hoopis ronida ja turnida. Iisakuski on uhke vaatetorn ümbruskonnale pilguheiduks. Kiviõlli sattunu võib ronida Baltimaade kõrgeima tehisliku mäe –Kiviõli vana tuhamäe otsa. Sinna hakatakse Euroopa Liidu vahenditega seiklusturismi keskust rajama.

Avinurmest kihutasin ma ennist sujuvalt mööda. Tegemist on ju ka ühe traditsioonidega kihelkonna keskusega, mis tuntud oma tünnimeistrite poolest. Jaanilaupäevane tünnilaat on aastaid vastupidanud ettevõtmine. Meie pere kastmisvesi jookseb mööda vihmaveetoru Avinurme meistrite tehtud tünni. Avinurmes on tark sisse astuda pastoraadi hoones asuvasse elulaadikeskusesse, aga ka üle tee asuvasse puiduaita, kust leiab sünnipäevalapsele huvitava kingituse.
Nagu reklaamis: „ Ja see pole veel kõik!“

Ida-Virumaaga assotsieeruvaks sõnaks on põlevkivi. Kohtla-Nõmmel asuv kaevandusmuuseum peaks ka üks kohustuslik objekt olema suurendamaks arusaama, millist vaeva kaevuritel on näha tulnud, et me võikime kerge klõpsuga toas lambi põlema panna.

Lõplikku ja ammendavat nimekirja Ida-Virumaal vaatamist väärivast polegi võimalik teha. Ida-Virumaa vaatamisväärsusi 6000 tähemärgiga kirjeldada ja mingi emotsioon lisada on tänamatu ülesanne. Mäetaguse on kindlasti üks koht, kus mõnus keha kinnitada ja natuke lõõgastuda. Tuletades kohti läbisegi meelde: Kalvi, Purtse, Sinimäed, Tudulinna, Uljaste - igas vallas ja linnas on kohti kuhu pilk heita ja minu meelest on ka suveürituste kalender väga korralik. Need, kes Jõhvi kandis liiguvad võiks käia ka Ida-Virumaa ühes värskemas turismipaigas, Kukruse Polaarmõisas, seal mängitakse sel suvel lisaks teatritükki “Vabrikutüdrukud”. Jõhvi kontserdimaja on ka kindlasti oma koha heade esitluste paigana kindlustanud. Ma küll ei julge öelda, et kui Teid pole minu artiklis mainitud, siis Teid pole olemaski. Mina olen kõikidesse omavalitsustesse jõudnud ja tean et nii see pole .

Fakt on see, et pole mõtet jääda viimaseks eestimaalaseks, kes Ida-Virumaale jõuab. Sellele inimesele mingit auhinda ei anta.

Marko Pomerants

lääne-virulane

Antud artikkel ilmus ajalehes "Põhjarannik" 04.06.2011

Suurtest küsimustest lastekaitses

2011-06-04

Poliitik Liisa Pakosta (IRL) leiab, et laste kasvatamise reeglid on viimastel aastakümnetel väga kiiresti muutunud. Püüdlus ühiskondlikke norme seadustesse kirja panna päädib aga tänapäeval sageli absurdiga.

Eestis puudub laste õiguste tagamise strateegia, kurtis jurist Kristel Valk 27. mai Postimehes. Jää on hakanud liikuma alles viimaste kuudega - õiguskantsleri juures loodi laste õiguste osakond, sotsiaalministeeriumi laste ja perede uus osakond on oma töö käima saanud ning 7. juunil tuleb Margus Tsahkna juhitud riigikogu sotsiaalkomisjonis teema taas eraldi arutusele.

Vaatame korraks laste õiguste osas veel suuremat pilti kui Eestis või tänavusel aastal toimuv. Paraku tuleb võikaid lugusid aeg-ajalt ilmsiks mis tahes riigis ja kõikehõlmava ning täiesti töökindla suure strateegiani pole jõutud üheski arenenud riigis. Eesti on ka lihtsalt üks püüdlejaist, muidugi saaks alati paremini.

Aga ka väga suur pilt pole lootustandev - OECD värskes uuringus «Doing better for Families» («Parem abi peredele») tõdetakse, et kõikides liikmesriikides on lastega perede üldine majanduslik olukord võrreldes leibkondade keskmise sissetulekuga halvenenud. Ühiskonnad on küll saanud üldiselt rikkamaks, ent rikkus saadab pigem lastetuid peresid. Laste õiguste kaitses kipub olema küsimusi ja küsitavusi rohkem kui kusagil mujal.

Kõik muutub

Perede koosseis, elustiil ja laste kasvukeskkond on viimastel aastakümnenditel muutunud väga kiiresti. Muutused on ehmatanud asjaosalised ebakindlamaks ja kõhklevamaks. Nii vanemad, pedagoogid kui ka söakamad kasvatusteadlased kinnitavad, et väga paljudele küsimustele ei tea nad ühte ja õiget vastust anda. Samal ajal on ebakindlus sünnitanud vajaduse laste kaitsmise ja laste õiguste kohta kirja panna üha uusi norme otsuste või lausa seadustena.

Huvi lapsepõlves toimuva vastu on kasvanud ka laiemalt, teemad on jõudnud alles nüüd kõikidesse sotsiaalteaduste valdkondadesse. Soov kiirete muutuste käigus üldisi juhtnööre jagada on senini kogu aeg tagasilööke saanud.

Vahepeal ausse tõstetud autoritaarne kasvatus on nüüdseks jälle hukka mõistetud. Siis proovisid õnne lastearstid - meditsiinilise diskursuse kohaselt, mäletate, ei tohtinud nutvat last sülle võtta ja toitma pidi kella järgi, ka lapse «väljaheite-aktid» pidid toimuma iga päev ühtemoodi ja samal kellaajal.

Leninlik-stalinliku kasvatuse näidetega ei hakka siin paberit määrimagi. Isegi staar-kasvatuskirjanik Benjamin Spock jõudis enne surma mõned oma varasemad seisukohad ümber hinnata. Ning tänapäeval pannakse imikud jälle selili magama, kuigi Spock selle keelas.

Osa segadustest valitseb senimaani ka Eesti seadustes. Näiteks kui väljusime nõukogulikust töökäsi vajavast paradigmast «laps neljakuuselt sõime, siis kasvab temast inimene», siis kirjutati 1992. aasta haridusseadusesse (endiselt kehtiv!) rõhuasetus, et alusharidus omandatakse kodus. Tollal oli mõte kodused valikuvõimalused taas ausse tõsta.

Kümnendi uuem koolieelse lasteasutuse seadus on sellest krambist juba vaba ning peredele antakse valik: kui laps on kodus, omandagu alusharidus seal, aga kui laps käib lasteaias, siis annab riikliku alushariduse õppekava järgi õpetust lasteaed. Mõne jaoks tekitab see näiline vastuolu aga endiselt segadust.

Kui käisime enne oma esimese lapse sündi perekoolis, siis seletas ämmaemand alatihti, et enne oli nii, nüüd on naa ja see või teine asi on muutumas. Tulevane isa palus vahele, et olge kenad, meil sünnib laps kuu aja pärast, rääkige ainult seda, mis sellel hetkel kehtib. Olen huviga jälginud, kuidas on seisukohad muutunud ka pea iga järgneva sünnituse ajaks, samuti on uperpallitanud arusaamad laste õigest ravimisest, riietamisest ning muidugi ka sellest kõige «lihtsamast» - kasvatamisest.

Uusi norme, näiteks keeldu lapsele rihma anda, aitab levitada nende seadusesse raiumine. Samas - tegemist pole mingi uue normiga! Kui vaatame kas või Eesti traditsioonilist lastekasvatust (vt nt G. Kaljuvee 1972. aastal valminud dissertatsiooni «Eesti rahvapedagoogika põhiprobleeme»), siis on lapse peksmist alati taunitud ning üheks lapse põhiõiguseks on loetud õigust olla sülle võetud ja lohutatud, olla juhendatud ning oma tegemistes võimalikult vähe segatud.

Neid inimesi, kes nende normide vastu eksisid või uskusid teistsuguseid norme, on muidugi alati olnud, õnneks alati vähemuses. Ka Julk-Jüri ja õpetaja Laur toimetasid ühel ja samal ajahetkel ühes ja samas kohas, ühe ja sama seadusruumi sees.

Püüdlus ühiskondlikke norme seadustesse kirja panna päädib aga tänapäeval sageli absurdiga. Ka paljudele ameeriklastele endile tundub naeruväärne keeld, et endaga igati toime tulev koolilaps ei tohi üksi tänavail liikuda.

Keeld, et ka üsna suurt last (erineb riigiti) ei tohi üksi koju jätta, töötab lõpuks laste huvide vastu, samas ei võimaldaks see muidugi mingeid õhtupoolseid vahetusi koolides ilma hommikupoolse pikapäevarühmata, nagu Tallinnal ees seisab. Ja samas - küll oli mõnus lapsena õhtupoolses vahetuses ise koolis käies nautida kodust rahulikku ja segamatut omaetteolemist, mäletan ma.

Kui vaadata Eesti lastehoiunormatiive, siis ei vasta ruuminõuetele väga suur osa täiesti tavalistest peredestki, kus ometi kasvavad terved ja arukad lapsed. Või et mis mõttes on laste huvides, et koolitunni pikkus peab seadusega olema 45 minutit? Kas laste õigused oleks tõesti rikutud, kui mõni kool teeks pimedal aastaajal 40-minutilisi ja valgel ajal 50-minutilisi tunde?

Kõik on väga suhteline. Ilmselt oleme laiemas arengus sealmaal, kus keskmine kaheksakuine tita - teame, kuidas püsti tõusta, aga mis sellest kõigest edasi saab või kuidas istukile tagasi saada, seda me veel ei tea.

Lapsevanem vajab abi

Pikka aega peeti normaalseks, et lapsevanemale piisab loomupärasest intelligentsusest ja oma vanemate kombel talitamisest. Nüüdseks on laste kasvatamisega seotud inimeste kohustused ja õigused kirja pandud - olgu tegemist lapsevanema, pedagoogi või naabriga.

Pärast paaripõlvkonnalist katkestust on aru saadud, et lastekasvatuse tarkus, sealhulgas ka laste õiguste silmaspidamine, ei kandu enam põlvest põlve edasi. Enamgi veel, muutuvas ühiskonnas on eri põlvkondadel kaunikesti erinevaid ettekujutusi sellest, kuidas õige oleks.

Tekkinud on uued terminid, nagu «positiivne», «toetatud», «toetav» või «efektiivne vanemlus», lisaks terve pinutäis vanemluse liike, kuidas iganes on eri autorid pidanud õigeks neid süstematiseerida. Juba 1932 kirjutas Aleksander Elango, et «emade ettevalmistamine on muutunud ühiskonna üheks kõige tähtsamaks ülesandeks» («Koduse kasvatuse küsimusi käsitleva kirjanduse tutvustaja»).

Uude laste ja perede arengukavasse (2011?) jõuab tõenäoliselt ka riiklik eesmärk valmistada ette isasid. Eestis ilmus esimene lastekasvatusõpetus vanematele vahemikus 1789-1811 («Ma-rahva Laste-Kaswatamisest»), seega vähemalt 200 aastat tagasi.

Vahepeal jõudis lastekasvatus ka kooliprogrammidesse, haridusministeeriumi kinnitatud õppevahendina leiab raamatukogudest näiteks 1938. aastast pärit L. Kalling-Kandi «Lapse areng ja kasvatus. Raamat koolidele ja lastevanematele».

Tänapäeval on muutunud tähtsaimaks perekonnaõpetusküsimuseks soovimatu raseduse vältimine - kui see välditud, siis enam-vähem selle koha peal kogu lasteteema uues õppekavas ka lõpeb.

Oluliselt kauem kui arusaam, et ka lapsevanem võib õpetust ja abi vajada, on püsinud krooniline rahulolematus lapsevanematega. Palju probleeme sündivat sellest, et vanemad ei kasvatavat lapsi õigesti.

Äsjasel haridusfoorumil tõi Margit Sutrop esile näiteks tõdemuse, et kutsehariduse väheses populaarsuses olevat süüdi lapsevanemad, kes oma lapsi valesti suunavad! Meenutagem: keda süüdistas Tallinna haridusamet Tallinna koolikatsetes? Eks ikka asjatundmatuid ja määrusest valesti aru saanud lapsevanemaid.

Ajas tagasi vaadates erineb M. Kampmann (Kampmaa) aastast 1896 tänapäeva hariduskorüfeedest vaid stilistikalt: «Minu nõu oli seekord halvale ja hooletusse jäetud tegelikule lastekasvatusele natukene külaleiba tuua ja ära väsinud ehk koguni magama uinunud vanemaid ja kasvatajaid selle kalli võidukrooni peale juhatades, mis neile nende vaeva järele osaks saab, äratada ja uuele võidujooksule julgustada...» («Lahtised kirjad emadele», lk 20).

Arvestades peredele jagatavate nõuannete hulka ja vastuokslikkust (à la «Räägi lapsega, aga ära liiga palju räägi!»), pole muidugi ka imestada, et teatud tuimus on kerge tekkima. Kui sirvida nõuanderaamatuid, siis veidigi vanematelt lehtedelt leiab tänaseks päevaks ka väga selgelt vananenut.

Täpselt sada aastat tagasi soovitab lastearst, et karistus peab ilmtingimata valu tekitama ning mida väiksem laps on, seda efektiivsem kehaline karistamine olevat. Valutunde järgi saavat ka lapse arengut kontrollida, sest «paljud vaimliselt alaväärtuslised ning tahajäänud lapsed on valutundmuse vastu õige tuimad, nii et isegi nõelapisted, põletamised ega muud vigastused valu ei sünnita!» (A. Czerny, «Arst lapse kasvatajana. Ettelugemised», lk 54).

Kogu häda on selles, et me ei tea päris täpselt, kui kiiresti vananevad need nõuanded, mida meile praegu pakutakse. Palun mitte valesti aru saada - ka mind ennast on lapsevanemana paljud loetud või saadud nõuanded tõesti aidanud, aga kõik tuleb läbi kahtluste ja kõhkluste tugeva filtri lasta ning südamega ka veel läbi valgustada, enne kui midagi järele tegema hakata.

Üsna kurnav. Lisaks tuleb arvestada, et üha enam aega veedavad arenenud riikide lapsed perekonnast eemal - lasteaias, koolis, huviringides. Kui reeglid ja väärtused erinema kipuvad, tekivad uued probleemid.

Lastekaitse on tõepoolest midagi palju keerulisemat, eriti kui võrrelda seda harjumuspärasema looduskaitse või muinsuskaitsega. Kuna üks laps ei sarnane kunagi teisega, siis ei ole ka ühesuguseid juhtumeid, kõik on alati eriline ja erinev.

Midagi on püsinud muutumatuna

Armastus. Selle vastu pole saanud ükski kõikuv teooria. Laps vajab armastust ja armastatud olemist nagu õhku.

Nii et kui lastekaitseseadusesse saaks kirjutada üheainsa lause, siis kõlaks see vast nii: «Lapse vanemad, pereliikmed kui ka kõik teised lapsega kokku puutuvad või laste eest vastutavad inimesed armastagu lapsi tingimusteta ning tagagu parimal võimalikul moel ning suure empaatiaga nii oma kui teiste lastele parim arengukeskkond ning vajalik abi.»

Kui see miskipärast ei õnnestu, siis vajavad abi täiskasvanud. Kui on äärmusliku juhtumina nii halvasti, et see abi ka kuidagi ei aita, siis tuleb otsida uued täiskasvanud, arvestades muidugi ka lapse enda arvamusega.

Muide, Pipi Pikksukk on üks tuntumaid näiteid, kuidas lapse põhiõiguseks on oma arvamus välja öelda ja eeldada, et sellega ka arvestatakse. Lastekaitsetöö iseloomustamiseks näitlikult keerukas ning ambivalentne juhtum. Muide, tehniliselt võttes oli ka Pipi isa läinud välismaale paremat tööd otsima...

Miks üldse maakond, või maakonnale arengukava?

2011-06-02

Viimase kuu jooksul, kui maavalitsus on ette valmistanud tööprotsessi, et uuendada Rapla maakonna arengukava, on see tõstatanud ülesse ka palju erinevaid arvamusi. Mõnele kõige häälekamale ma ka vastan.

Kas maavalitsus jääb või ei ?
Minule teada olevalt ei ole järgmisel neljal aastal koalitsioon ega valitsus plaaninud suuremaid muudatusi halduskorralduses.
Maavalitsustel on täna terve rida riigipoolt antud ülesandeid alates riigimaade haldamisest lõpetades erinevate perekonnatoimingute registreerimise või planeeringute järelvalvega.
On päevselge, et riik täna järelvalvet omavalitsusliidule üle ei anna! Omavalitsusliidud on erineva tasemega ja suutlikkusega ning iseenda kontorolli ei peeta teatavasti just kõige ilusamaks teguviisiks.
Üks peamisi põhjuseid, mis kohalike omavalitsuste puhul miinusena välja tuuakse, on nende väiksus ja jätkusuutlikkus. Ehk siit me jõuame nõiaringi: riik KOV-idele otse osasid teenuseid ei osuta, kuna neid on ministeeriumite jaoks liiga palju ning omavalitsusliidud erineva suutlikkusega, siit ka põhjus, miks maavalitsusi vaja on! Maavalitsustest sooviks suurem osa valdu ja omavalitsusliite jälle ilmselt vabaneda. Kuna koalitsioon omavalitsuste sunniviisilist liitmist ei korralda, siis soovitan väiksematel valdadel siiski kaaluda vabatahtlikku ühinemist. Järgmise nelja aasta jooksul maavalitsuse kadumist ette näha ei ole.

Loomulikult on võimalik, et neid riigipoolseid teenuseid, mis täna maavalitsusel on, ei osutata siis Raplas üldse. Sellisel juhul tuleks leppida sellega, et tulevikus tuleb käia ja suhelda, kas Tallinnas või Pärnus asuvate regioonikeskustega. Lisaks maavalitsusele on Raplamaal veel üle kahekümne erineva riigiasutuse (olenemata nende alluvusest), kus töötab kokku üle 200 inimese. Eesti riigi tänane praktika on see, et riigiasutusi sisuliselt väljaspool maakonnakeskusi ei ole, siin on erandiks vaid Narva. Jättes Politsei, Päästeosakonnad ja RMK kõrvale, võime tekitada olukorra, kus pooled neist töökohtadest võivad Raplast välja rännata. See tingiks olukorra, kus Rapla jääks analoogsesse seisu nagu on täna Räpina või Loksa! Kindlasti tasakaalustaks see maakonna arengut, kuid ilmselt mitte meile meeldivas suunas.

Kellele maakonna arengukava ?
Üks maakond on palju laiem kui kümme vallavalitsust, jah territoriaalselt oleme küll kümme valda. Seetõttu tundub naljakas, et mõni omavalitsusjuht seda endiselt mõistnud ei ole.
Tänase maakonna arengukava tegevuskava ja investeeringute kava on aegunud, kuigi arengukava strateegia ja osa peatükke on ajaliselt veel jõus. Just sai uuendatud Turismivaldkonna arengukava, mis on maakonna arengukava üks osa, 2010. aastal valmis maakonna terviseprofiil mitmeaastase tegevuskavaga.
Mida me vajaks võrreldes senise arengukavaga? Kindlasti peaks see võimalusel kajastama riigi valdkondlikke tegevusi ja eesmärke, mis puudutavad Raplamaad. Näiteks maakonna arengukava tegevuskava osa võiks sisaldada Maanteeameti suuremaid võimalikke investeeringuid tulevikus, Kaitseministeeriumi seisukoht Seli Tervisekeskuse edasise arenduse osas või Haridus- ja Teadusministeeriumi edasisi seisukohti Kehtna Rasketehnika Kompetentsi keskuse osas jne. jne.
Kindlasti võiks arengukava kajastada ka Raplamaa Partnerluskogu rolli ja osalust maakonna arendamisel. Partnerluskogu tähtsus maakonnas on minu meelest järjest kasvamas.
Ei nendele küsimustele, ega mitmetele teistele ei leia me mõtteid ega vastuseid tänasest maakonna arengukavast, ka mitte omavalitsusliidu poolt koostatud „Rapla maakonna keskuste arengustrateegiast". Seega maakonna arengukava ei ole pelgalt kümne valla arengukava koond.

Üks riik, üks rahvas, üks juht!?
Minu kõrva on riivanud mitmel korral viimase ajal armus, et oleks üks inimene, kes kõik ära otsustab, et küll siis oleks hästi.
Sellise loosungi all töötati ka nõukogude Eestis mitukümmend aastat tagasi. Nagu me teame, ei viinud see kuhugi. Ma soovitan mõelda siiski veel kord sellele, et meil on Raplamaal ca 25 riigiasutust, 10 omavalitsust, erinevad koostöökogud, kamaluga seltsinguid ja MTÜ-sid jne. Ajastu ja riigikord on teistsugune, ei ole võimalik, et üks inimene dikteeriks meile ette, mida teha ja kuidas. Selle korra või korratuse nimi on demokraatia ja parim ning ainus võimalus on teha koostööd.

Koostöö on kõige alus !
Koostöö on kõige alus, mida mitte kunagi ei ole liiga palju. Ja vist tundub, et igal pool mujal tehakse nii hästi koostööd ja meil ei tehta. Kui maakonnast väljas käia, siis kuuleb tegelikult pidevalt vastupidist juttu - kuidas teil Raplamaal nii hästi erinevad koostöökogud toimivad! Eks kaugelt tunduvadki paljud asjad ilusamad ja ahvatlevamad kui lähedalt. Aga koostöö osas soovin ma kõigilt, kellel vähegi huvi, annaks oma sisendi maakonna arengukavasse.

Mina kutsun kõiki, kes on säilitanud positiivset ellusuhtumist ja ei ole kibestunud kogu Eesti riigi peale, kaasa mõtlema maakonna arengukava teemal. Meil on arengukava vaja praegu ja tulevikus ning selle uuendamine ja ülevaatamine peaks saama igaaastaseks. Olenemata sellest, mis on selle asutuse nimi, kes võtab või võtaks initsiatiivi edaspidi.

Milline riigi või kohaliku omavalitsuse ametnik võiks tulevikus kanda nimetust maavanem on hoopis teine teema.

Majaomanikud ja pursuid

2011-06-02

Tean Tallinna Tina tänava korterelamus elavat korteriomanikku, kelle maamaks aastas just korteri pealt oli mullu 9000 krooni. Ta elas varem Tallinnas Jüri Vilmsi tänaval korteris. Seal maksis ta maamaksu korteri kohta üle 6500 krooni. Üks kaas-omandis olev maja Tallinnas Poska tänaval peab näiteks kandma 34 902 krooni suurust maamaksu aastas, mida peavad tasuma korteriomanikud.

Poomi lahendus on ilmselt lihtne: kui nad seal elada jaksavad, siis on nad pursuid ja maksku. Kui ei jaksa maksta, koligu Lasnamäele. Ütlen sellele mõt-teviisile vastu, et ka õiguskantsler Teder on rõhutanud, et omandimaksude (milleks on ka maamaks) puhul tuleb silmas pidada, et maksu tasumise kohustus ei sunniks maksumaksjat oma omandist loobuma ega ohustaks maksumaksja võimet elada inimväärselt.

Eesti eluasemefondi kujunemine on üleminekuriikidega sarnaselt võrreldes Lääne-Euroopa riikidega teistsugune. Kui näiteks Soomes on koduomanikke rahvastikust ligi 67% ning Saksamaal 45%, siis Eestis on see määr üle 85%. Veel 1994 oli riigi ja omavalitsuste omandis 71% eluruumidest. Nüüdseks on üle 96% eluasemetest eraomandis.

Hulgaliselt probleeme

Muutuse põhjuseks oli radikaalne elamu- ja omandireform, millega sisuliselt rahvas sai oma kodu omanikeks. See tähendas ka seda, et koduomanike seas on palju erineva majandusliku suutlikkuse ja sotsiaalse taustaga inimesi. Eluruumidest paikneb eluasemevaldkonna arengukava andmetel linnades kaks kolmandikku ja maal üks kolmandik. Oma elamus ei ela sugugi üksnes rikkurid, nagu Poom väidab. 10% leibkondadest elab talumajapidamistes, 19,5% pere- ja ridaelamutes ning korterelamutes 70,5%.

Meie eluasemevaldkonnas on hulk tõsiseid probleeme. Esiteks, eluasemete kättesaadavus. Teiseks, eluasemete erivajadustega kohandamise probleem. Ligi kolmandik puudega inimestest vajab iseseisvaks toimetulekuks oma eluaseme kohandamist. Kolmandaks, eluasemefondi amortiseerumine ning kvaliteedi langus. Aastatel 2010- 2014 on vaja normatiividega seotud eluea saabumise tõttu hinnanguliselt rekonstrueerida üle 8000 korteri ehk 350 000 ruutmeetrit aastas.

Praeguse ehitustempo juures on tõsiasi, et uusehitiste maht ei kata tinglikult eluea lõppemise tõttu eluasemeturult väljalangevate elamute kadu. Olemasolev eluasemefond on EL-i liikmesriikide keskmisega võrreldes oluliselt halvema kvaliteediga. Näiteks tehnovarustatuse puhul on Eestis rohkem kui viiendik eluruumidest sooja vee ja pesemisvõimaluseta. Eriti suur probleem on see vastavalt uuringutele kolme ja enama lapsega peredele ja töötu leibkonnapeaga leibkondadele. Nii et tegemist pole selliste väikeelamute puhul mingite rikkurite lossidega. Ligi 25% meie eluruumidest pärineb veel Teise maailmasõja eelsest ajast.

Kodualuse maamaksu kaotamine on IRL-i pikaajalise poliitilise seisukoha väljendus. Eelmise parlamendikoosseisu ajal muutsime maamaksu seadust nõnda, et kohalikud omavalitsused said õiguse kodusid maamaksust vabastada. Kolm IRL-i juhitavat omavalitsust kitsendustega seda ka tegi. Kui IRL läks hiljuti koalitsiooni Tartus, siis leppisime ka seal kokku, et 2012 vähendame Tartu koduomanikel maamaksu poole võrra. Seda lubasime enne valimisi lepingus valijaga ja praegu viime otsuse ellu.

Valitsusel peab olema oma elamupoliitiline arusaam pikas perspektiivis. Selline vaade tulevikku on ka peredel. Riigi maksupoliitika ei peaks peredelt võtma võimalust ka korteri asemel pereelamut soetada, kui neil selleks majanduslikud võimalused tekivad. Poom muretseb selle pärast, et sääst on majade puhul absoluutarvudes suurem kui korterite eest. Ka maja omamisega kaasneb näiteks Nõm-mel hulk avalikke koormisi ja kohustus maja ja ümbrus korras hoida. Kodu omamisega on seotud kulud ja meie koduomanike struktuuri arvesse võttes pole mingit põhjust neid täiendava maksustamisega koormata.

Eelmise parlamendikoosseisu ajal vabastati maamaksust maksuarved alla 50 krooni. Nüüd on mõistlik astuda järgmine samm.

Oleme koduomanike ühiskond

2011-05-31

IRL ja Reformierakond algatasid riigikogus kodualuse maa maksu kaotamise eelnõu, mis on üks IRLi põhilubadusi ka lepingus valijatega. Selle järgi kaotatakse kodualuse maa maks linnades ja alevites 1500 ruutmeetri ja maal kuni kahe hektari suuruselt kodualuselt maalt. Aluseks on inimese elukohajärgne sissekirjutus.

IRL on seisnud aastaid selle eest, et kaotada kodualune maamaks. Juba alates 2001. aastast oleme avaldanud Tartus survet, et maamaks kodualuselt maalt oleks võimalikult madal. Värskelt sõlmitud Tartu võimuleppes IRLi ja Reformierakonna vahel on kodualuse maa maksuvabastus toodud riigi plaanidest veelgi varasemale ajale.

Üldiselt peab tunnistama, et Tartus on käitutud oma kodanikega viisakalt, meil on eakatel ja sotsiaalselt raskustes inimestel olnud võimalik taotleda maamaksuvabastust. Kuid kodualuse maa maksu kaotamise taga ei ole üksnes majanduslikud põhjused, vaid pigem maailmavaade.

Isamaa ja Res Publika liit on seisukohal, et kodu omamist ei tohi riik eraldi maksustada. Õigusteooria järgi peaks maamaks soodustama maa tõhusamat kasutamist ja elavdama maa müüki. Seadus, mille eesmärk on elavdada kodude müüki, on ühiskondlikult destruktiivne.

Maamaksu kasutamine kodude müügi elavdamise ja maa tõhusama kasutamise eesmärgil on kohatu meetod. Eesti sotsiaalset taustsüsteemi arvestades on see ebaproportsionaalne meede, mis suurendab sotsiaalset ebaõiglust ja vähendab jätkusuutlikkust.

Eesti on koduomanike ühiskond. Euroopas on laialt levinud pigem üüripindadel elamine, kuid Eestis kuulub pea 90 protsenti elamispindadest koduomanikele. See tähendab, et kodualune maa on kord juba välja ostetud ning maamaks on pigem sanktsioneeriv.

2009. aasta suvel võttis riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna toel vastu maamaksuseaduse muudatused, mis võimaldavad kohalikel omavalitsustel koduomanikud maamaksust vabastada.
Paraku on selliseid koduomanike maamaksuvabastusi kehtestanud vaid üksikud omavalitsused.

Osa omavalitsusi on hakanud koduomanike maamaksu lausa tõstma. Tallinnas on tekkinud mõnes põlisasumis olukord, kus õpetajaametit pidav koduomanik maksab maamaksuks ühe kuupalga aastas! Ja seda maa pealt, kus on elanud tema vanemad ja vanavanemad ning selle juba riigilt välja lunastanud.

Riik peab soodustama kodude omamist. See on väärtus, mis loob peredele kindlustunde ja toetab jõuka keskklassi teket.

Kindel kodu ja väikesed kodukulud võimaldavad meil tegelda eelkõige nende probleemidega, mis puudutavad meie igapäevast toimetulekut ning laste tulevikku - haridust.

IRLil on hea meel, et pärast pikki vaidlusi asus kodualuse maa maksu kaotamist toetama ka meie koalitsioonipartner Reformierakond. Koos otsustasime kompenseerida omavalitsustele maamaksu kaotamisest põhjustatud tulu kaotuse riigieelarvest. Selleks kulub rahandusministeeriumi arvutuste järgi 17 miljonit eurot.

Otse öeldes: 17 miljonit eurot on raha, mis jääb koduomanikele alles, et kulutada see elukvaliteedi ja tuleviku kindlustamiseks, ning ka omavalitsused peaksid olema rahul.

Gruusia püsib demokraatia teel

2011-05-31

Demokraatlike ühiskondade parlamentaarne foorum kogunes Thbilisis 19.-20. mail. Foorum on organisatsioon, mis ühendab samamoodi mõtlevaid ja demokraatlikult valitud endisi ja praegusi parlamendiliikmeid, kes teevad koostööd, et üheskoos kaitsta ja edendada demokraatiat.

Rahuloluga tõdeti, et alates 2003. aastal Gruusias aset leidnud Rooside revolutsioonist on demokraatia ELi idanaabruses laienenud.

Korruptsiooni vähendamine

Foorumi avas Euroopa Parlamendi president Jerzy Busek, kes oma sõnavõtus rõhutas, et demokraatia pole kunagi iseenesest garanteeritud isegi vanades Lääne-Euroopa riikides, vaid ka seal tuleb iga päev jälgida, et isikute õigused oleksid tagatud. Ta lisas, et Kaukaasia vajab demokraatia, majandusarengu ja stabiilsuse sõnumit, sealjuures ei ole tähtis nende väärtuste nimetamise järjekord, vaid omavaheline seotus.

Võrdsuse ja solidaarsuseta ei saa pikas perspektiivis loota stabiilsust ega majanduskasvu, demokraatlikku ühiskonnakorraldust. Buzek rõhutas, et poliitika on alati osaliselt ennustamatu ning demokraatia tee ei ole sile, vaid tõusude ja langustega.

Gruusia parlamendi esimees David Bakradze rõhutas riigi pingutusi korruptsiooni vähendamisel põhjusel, et demokraatia alust - võrdset kohtlemist ei ole riigis nii kaua, kuni vohab korruptsioon. Gruusia saavutused võitluses korruptsiooniga avaldavad muljet.

Mõne aastaga on riik tõusnud maailmapanga reitingutabelis Doing Business esimesele kohale kui vähim korrumpeerunud riik, mis kunagi oli oma kõrge korruptsioonitasemega selle pingerea lõpus. Praegu usaldab politseid 87 protsenti riigi rahvastikust.

Politseiorganisatsiooni ümberkujundamisega on mindud sümboolsuseni isegi hoonete materjalides.

Politsei peahoone Thbilisi kesklinnas on väga moodne ehitis, mille kõik välisseinad on klaasist. Ka ülejäänud linnas ja riigis teede ääres nähtud rohkete politseijaoskondade kõik seinad on klaasist, sealjuures on aknad puhtad ja kardinaid pole ees.

Kohtusin Gruusias kauaaegsete peretuttavatega, kes ütlesid, et telefoni võib rahulikult lauanurgale panna, mitte keegi ei puuduta seda, sest trahv telefoni varguse eest on umbes 150 000 krooni ja politsei jõuab vargale kindla peale jälile.

Samuti on märgatavalt tõhustatud maksuameti tööd. Maksukoormust vähendati drastiliselt, kuid oluliselt karmistati sanktsioone maksudest kõrvalehoidmise eest. Selle tulemusel paranes maksulaekumine kaks korda.

Larissa Buravkova koostatud raamatus "Miks Gruusial õnnestus", mida foorumil presenteeriti, tuuakse välja Gruusia edu põhiargumendid. Esiteks tuldi võimule selleks, et muuta kõik mängureeglid, ja sündis uus riik. Järgnesid bürokraatia vähendamine, erastamine, turgude avamine ja maksude alandamine.

Kolme eesmärgi nimel

Kahtlemata on Gruusias fundamentaalseid muresid. Kõige suurema neist sõnastas sügavamõtteliselt ja samal ajal peidetult Bakradze: "Me tegutseme kolme eesmärgi nimel: demokraatia, stabiilsus ja majandusareng. Kuigi me teame alati, et Venemaa väed on Thbilisist 30 kilomeetri kaugusel, ei ole see meil päevakorras."

Kõik ettekandjad ei olnud oma sõnavõtus poliitiliselt nii looritatud. Andrei Illarionov, kes küllap on Eesti lugejatele oma julgete arvamusavaldustega varasemastki tuttav, globaalse vabaduse ja majandusarengu keskuse liige, põrutas üsna otse, et Venemaa ei ole demokraatlik riik ega ole mõtet loota, et ebademokraatlik Venemaa püsib oma piirides. Isegi kui me ei taha võidelda demokraatia eest, me peame, sest muidu hukkume ükshaaval.

Võib-olla juhuslikult, aga foorumile olid kogunenud delegatsioonid kunagistest Nõukogude Liidu vabariikidest, raudse eesriide tagustest vabariikidest ja NLiga külma sõda pidanud Ameerika Ühendriikide esindajate kojast. Erand oli ainult Maroko ja põgusalt puudutati foorumil demokraatia olukorda Põhja-Aafrika riikides, kus sellel aastal on toimunud Araabia kevade sündmused. Kohal ei olnud ühtki vana Lääne-Euroopa riiki.

Kahtlemata on viimase seitsme aastaga (Mihhail Saakašvili presidentuuri aeg) Gruusias palju muutunud. Palju on tehtud, muu hulgas vigu.

Riigis on 200 000 sisepõgenikku Venemaa okupeeritud aladelt, palju on vaesust ja nõukogude ajal praegusest paremini elanud nomenklatuuri, samuti Venemaa sõjavägi Thbilisi lähedal. Kahtlemata on seis pinev, tuletame meelde kas või Tallinnas aset leidnud aprillisündmusi, kui Eesti poliitiline olukord ei olnud kaugeltki võrreldav Gruusia igapäevaste oludega.

Foorumi lõppdeklaratsioonis kutsusid osalejad üles europarlamenti ja Euroopa Komisjoni suhtuma senisest tõsisemalt idapartnerlusse ja toetama Ida-Euroopa riike demokraatia ja euroopalike väärtuste edendamisel partnerluse ning lõimimise abil.

Gruusia on imeline maa: võimas loodus ja vana kultuur, külalislahked inimesed. Demokraatia sillapeana Euroopa ja Aasia vahel vajab see riik poliitilist tuge.

Tsiviilkuraas ühiskonna kaitseks

2011-05-27

Enam ei usuta, et keegi võib kuuluda erakonda mitte pragmaatilise kasu, vaid maailmavaate pärast.
Kodanikujulguse mõiste aitab juhtida tähelepanu sellele, millest Eesti ühiskonnas üha enam vajaka jääb. Pean silmas üldist etableerumist, ka poliitilise ideestiku paigalseisu, aga veel enam võimu kalduvust tikkuda kodanikuühiskonda juhtima, mitte teda kuulata.

Kuidas sisustada kodanikujulgust?
Mida see mõiste tähendab? Kodanikujulgusest räägitakse meil palju vähem kui näiteks kodanikuvastutusest. Noid mõisteid omavahel suhestada püüdes pean kodanikuvastutust eeskätt sotsiaalseks, eetiliseks ja poliitiliseks kategooriaks. Ka kodanikujulgus on kõike seda, kuid lisaks ja ennekõike on kodanikujulgus mu meelest psühholoogiline kategooria. Kodanikujulgus on seotud meie individuaalpsühholoogiliste, aga võib-olla ka psühhofüsioloogiliste eeldustega.

Mingis mõttes on kodanikujulgus lähedane kangelasteo mõistega. Interneti otsingumootor toob kodanikujulguse märksõna puhul esile tõiga, et 2004. aastast annab justiitsministeerium välja kodanikujulguse aumärke. See antakse sekkumise eest kuriteosituatsioonidesse või kuriteoohvrite abistamise ja päästmise eest. Ajalukku vaadates seostub kangelastegu üsna halvamaitseliselt Nõukogude perioodiga, mil valitses kangelaste kultus. Selle kohta on meelde jäänud üks David Vseviovi raadiovestlus. Kangelased olid kosmonaudid ja maadeavastajad, aga ka tavaline inimene võis saada näiteks töökangelaseks. Isegi Pavlik Morozov oma võika pealekaebamisega tehti äraspidi-ühiskonna kangelaseks. Jõudes kangelastegudelt pealekaebamiseni, haakub teemaga veel üks kaebevorm, mida tänapäeva demokraatlikes ühiskondades peetakse kiiduväärt kodanikujulguseks.

Leidub inimesi, kes oma töökoha, heaolu või julgeolekuga riskides teavitavad ajakirjandust või õiguskaitseorganeid korruptsioonist ja kuritarvitustest kas avaliku võimu, poliitiliste parteide või ka erakompaniide juhtimisel. Sel puhul kasutatakse mõistet whistle-blowers („vilepuhujad"). Õigussüsteem peab võimaldama selliseid „koputajaid" vajaduse korral kaitsta. Euroopa Nõukogu on mõne aasta eest vastu võtnud resolutsiooni vilepuhujate kaitseks, nende anonüümsuse ja julgeoleku tagamiseks. Mind paelub kodanikujulguse psühholoogiline külg. See on pigem püsiv valmisolek sekkuda kui üksiktegu. On küsimusi, millele me ei saa anda reeglipäraseid vastuseid. Miks mõni inimene aina kuuletub võimule, aga teine kannab eneses dissidendialget lausa riigikorrast sõltumata? Kus on piir ühiskonnale vajaliku kodanikujulguse ja sihitu protestimise vahel? Rohkem kodanikujulgust on ilmselt juhiomadustega inimestel. Juhid omakorda esindavad tüübilt demokraatlikku või autoritaarset, avatud või suletud stiili.

Elu toob küllaga näiteid, kuidas kodanikujulgusega esile kerkinud juht ühtäkki enam ei talu enda kõrval teist julget, vastu vaidlevat rivaali. Või juhtub, et noorelt julge teoga lavale astunud poliitik etableerub aja jooksul - julgusest jäävad riismed, ühiskonna kunagisest mootorist saab pidur. Eriti võib noore demokraatiaga riikides juhtuda, et demokraatlike valimistega võimulesaanu, võib-olla alguses vägagi kodanikujulge persoon, asub võimu autoritaarsete vahenditega põlistama. Seega on kodanikujulgusest keeruline kõnelda, kui me ei anna julgusele sisu - mille nimel ja milliste vahenditega tegutsetakse ning kas eesmärgiks on egoistlik võim või ühiskonna areng, mingi läbimurde saavutamine?
Kultuuriloos on võluvaid legende, mida võib korraga tõlgendada nii humanismi tekke kui ka kodanikujulguse võtmes. Munk Telemachos olevat Rooma lõpupäevil sekkunud gladiaatorite võitlusse üleskutsega mõttetu tapatöö lõpetada. Hullunud rahvahulk loopis Telemachose otse võitlusareeni ees kividega surnuks, kuid pärast ta märtrisurma keelanud keiser gladiaatorivõitluste pidamise ära. Vanaindia lugu Šunahšepa-nimelisest noormehest, kes pidi jumalatele lepitusohvriks toodama, on müüdilisem, kuid viib samuti barbaarse tapmiskombe lõpetamiseni. Šunahšepal oli julgust pöörduda palvetega jumalate poole ja „kodanikujulge" koidujumalatar Ušās rakendas oma mõjuvõimu noormehe vabastamiseks. Need kaks lugu toovad esile murdelise sündmuse, millega astuti samm humanismi suunas. Levinumad on isikulegendid, mille puhul eriline julgus sekkuda ja oma seisukohti kaitsta moodustabki ühe või teise ajaloolise isiku kuvandi. Säärane oli Sokrates, keda Ilmar Vene hiljaaegu Sirbis „vanakreeka rahurikkujaks" nimetas ( 21. IV ). Kahtlemata oli säärane ka Giordano Bruno, kes ei kõhelnud veendumuse nimel tuleriidale minna. Ajaloonäiteid võib tuua suurel hulgal, sealhulgas ajastuist, mil meie „kodaniku" või „kodanikujulgusega" päriselt kattuvaid mõisteid ei kasutatudki.

Tsiviilkuraas ja ühiskond

Kodanikujulguse kohta leidsin eestikeelsete raamatute pealkirjaotsingust vaid ühe kirje. Saksa-juudi pedagoogikateadlane Kurt Singer on kirjutanud raamatu „Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (1999). Autor on ka rahuaktivist ja sotsialist, tema arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest on minu arust naiivsed. Aga see selleks. Põnev on hoopis see, mida ta arvab kodanikujulgusest ja poliitikast. Õieti kasutab autor saksa keeleski kummalist mõistet „Zivilcourage", mille tõlkija Gennadi Noa on pealkirjas ümber pannud „kodanikujulguseks", aga tekstis siin-seal ka otseti „tsiviilkuraažiks". Kui juba keelega eputada, siis minu meelest on võluv pigem vanaaegne ja samas eestikeelne „tsiviilkuraas". See sõna kõlab lustakalt, kandes umbes sellist vimkamaigulist positiivsust nagu Juku-Kalle Raidi ilmumine riigikokku.

Aga Singer kirjutab: „Poliitikute juures on tsiviilkuraas eriti haruldane. Et parteis karjääri teha, alluvad nad parteidistsipliinile. Sealjuures ohverdavad nad põhimõtted, mida soovitab neile nende poliitiline südametunnistus. Kohanemine parteinormidega võib olla nii jäägitu, et vasturääkimine ei tule mõttessegi. Isegi iseseisvate poliitikute juures kaob julgus kritiseerida ülemusi, kui neid ohustab osaline võimukaotus ja isoleerimine." Edasi puistab autor samalaadseid mõtteavaldusi juba Hans Apeli sulest. Apel oli mitmekordne minister eelmise sajandi 70ndatel ja 80ndatel aastatel, pidas ka sotside fraktsioonijuhi ametit nii Saksa Bundestagis kui ka Euroopa parlamendis. Ta toob näiteid selle kohta, kuidas saavutada poliitilise fraktsiooni üle täielik kontroll. Selleks tuleb järelekiitjaid järjepidevalt edutada ja vasturääkijaid karistada. See tähendab, et poliitilise distsipliini saavutamiseks tapetakse tegelik kodanikujulgus ja poliitiline initsiatiiv.

Küsimus on eeskätt selles, kui kaugele poliitilise kuulekuse tagamisel nonde tömpide meetoditega minnakse. Kõik on justkui taandatud pavlovlikule või biheivioristlikule tingitud reflekside teooriale ehk „poliitiliste loomade" õpetamisele positiivsete ja negatiivsete seoste kinnistamise kaudu. Mõnikord võib niiviisi tagada võimu, kuid mitte kunagi ei too see endaga kaasa kvaliteetset poliitikat. Nõukogude ühiskond viis säärased võimumehhanismid äärmuseni, kogu ühiskond allutati hirmule.

Õpetlik on lugeda Orlando Figese raamatut „Sosistajad" (eesti keeles 2010). Seal on palju nõukogude ajastu faktoloogiat ja veel enam olmeajalugu, kuid eeskätt avab autor need brutaalsed mehhanismid, mille abil ühiskonda ja inimeste käitumist kontrolli all hoiti. Inimesed sosistasid, sest kartsid rääkida. Partei tungis inimeste eraellu, moraali hakkas asendama valmisolek uskuda, sest tõeline bolševik on „valmis uskuma, et must on valge ja valge on must, kui Partei seda nõuab". Öördamissüsteemi keskpunktis oli rühm äraostmatuid seltsimehi, kes alati teadsid ja andsid hinnangu, mida tuleb uskuda ja kuidas on õige. Kodanikujulguse tasalülitamine hävitab ühiskonna. Nüüdisajal, kui kodanikuühiskonna väärtustamine on moes, valitseb ometi oht, et mitmedki vabakonna mõiste alla peituvad ühendused ei ole tegelikult vabad. Nad võivad olla parteide poolt ellu kutsutud ja riigi poolt rahastatud, et täita mõnd kildkondlikku eesmärki või isegi varjutada mõnd teist vabaühendust, mis pole poliitiliselt kontrollitav. Rahvusvahelises slängis kasutatakse akronüümi GONGO ehk governmental non-governmental organization. Äärmuslikel juhtudel maskeeruvad GONGOd inimõigusorganisatsioonideks, mis varjavad või õigustavad võimude kuritarvitusi.

Jah, Eestis pole asi nii hull. Siiski võib juhtuda, et võimud peavad vabaühendusi oma käepikenduseks. Või siis luuakse mõnele, avalikust rahakotist toetatud vabaühendusele põhjendamatuid konkurentsieeliseid. Kõige rohkem tuleb karta seda, kui kodanikud kardavad. Kooskõlastamata initsiatiiv või eriarvamuse väljendamine seab ohtu teie töökoha, sest inimesi hinnatakse kuulekuse, mitte võimekuse järgi. Kui edu aluseks pole kodanikujulgus, vaid selle puudumine, hakkabki ühiskond murenema. Isiksused ja visionäärid tõrjutakse kõrvale, ausaid sõnumeid peetakse riskantseks ja valimiste eel ei räägita mitte tegelikest probleemidest, vaid pakutakse lihtsakoelisi loosungeid. Ma ei arva, et kodanikujulgus peab end parteidele vastandama ja seda sel lihtsal põhjusel, et tegelikult on parteid ise kodanikuühiskonna osa. Küll aga ei tohi lasta tekkida olukorral, kus parteides puudub sisedemokraatia ja avatud mõttevahetus. Kodanikuühiskond lakkab toimimast, kui parteid muutuvad suletud võimumehhanismiks, kus „käsuliin" jookseb alati ülevalt alla ja mitte kunagi alt üles. Säärane võim kaotab võime pidada dialoogi, muutub ülbeks ja peab end eksimatuks.

Mõned näited
Kummaline, aga kodanikujulguse kõige ehedamad näited tekivad seal, kus neid ei osata oodata. „Teeme ära!" puhul oodati või lausa kardeti aktsiooni erakonnastumist ja muid varjatud ego-eesmärke, aga välja tuli üdini positiivne kaasamine. See andis hea kuvandi väljapoole, kuid eeskätt lõi lootusrikkalt vastutustundliku pildi meile meist endist.

Keegi ei osanud ka arvata, et Facebookist alguse saanud aktsioonid, nagu „Kalamaja peab jääma tasuta parkimisalaks!" või „Raha lastele!" toovad nii arvukalt kaasamõtlejaid. Algselt protestiaktsioonina tekkinud Interneti-üleskutsest võrsus positiivne programm ning kümned inimesed hakkasid üksteisega suhtlema, nõupidamisi kokku kutsuma ja tegutsema. Meie avalikul võimul on raskusi isegi sellise algatusvõime väärtustamisega. Kui „Raha lastele!" aktivistid asusid lasteaedade olukorda talgute ja sponsorluse korras parandama, suhtus Tallinna linnavalitsus leigelt või pidas ettevõtmist lausa ebasoovitavaks. Aga lõpuks paneb kodanikujulguse surve ka poliitikud teistmoodi tööle. Kümme aastat tagasi ei haakutud planeeringutega, vähemasti mitte nii organiseeritult kui praegu. Klassikaline võte teha problemaatilise detailplaneeringu avalik väljapanek otse enne jaanipäeva andis soovitud tulemuse ja kohalik võim sai avalikust arvamusest üle sõita, sest see peaaegu ei kostnud. Nüüd on Uue Maailma Selts ja Telliskivi Selts kujunenud Tallinnas jõuks, kellest naljalt mööda minna ei saa.

Üks mees, kelle avalik tuntus polnud ja pole siiani teab mis kõrge, rahuliku olemisega ettevõtja ja pereisa, võttis eelmisel kevadel kätte ja korraldas Kalamajas majast majja küsitluse, mis tõestas veenvalt ja viisakalt, et elanikud ei vaja tasulist parkimisala. Ta pühendas palju isiklikku aega ja energiat ning leidis kiirelt mõttekaaslased, kes olid selleks samuti valmis. Nüüd on mehe pea mõtteid täis, kuidas erinevaid oma ala tundjaid, kes elavad Põhja-Tallinnas, kutsuda linnaosa arengu küsimustes kaasa rääkima. Mu meelest moodustavad just sellised algatused kodanikuühiskonna tuuma. Kodanikujulgus viib sihile siis, kui see nakatab teisi ja paneb inimesed tööle. Säärane tegevus läheb viimasel ajal üha selgemalt erakonnapoliitikast mööda - isegi sel määral, et ainuüksi mõne kaasaktivisti erakondlikule kuuluvusele vaadatakse viltu. Tegelikult on ju ka enese poliitiline määratlemine ja erakonda kuulumine kodanikujulguse ilming. Miks erakondade maine uue kodanikuühiskonna silmis nii madal on, väärib eraldi analüüsi. Äkki on üks põhjustest see, et enam ei usuta, et keegi võib kuuluda erakonda mitte pragmaatilise kasu, vaid maailmavaate pärast.

Selle aasta suurte kultuurisündmuste hulka kuulub Dante „Jumaliku komöödia" esimese osa ehk „Põrgu" ilmumine eesti keeles (tõlkija Harald Rajamets, Ülar Ploomi kommentaarid). Sellele teosele on tsiviilkuraasi teema lõpetuseks päris paslik viidata. Dante rändab koos enne teda elanud poeedi Vergiliusega allilma sfäärides. Üsna ekskursiooni algul, kolmandas laulus, külastavad poeedid Põrgu eeskoda. See pole päris Põrgu, kuid piisavalt piinarikas ja hull koht siiski. Sinna satuvad hinged, kes „elasid maailmas leiget elu". Neid ei puudutanud miski, nad elasid osavõtmatult ja otsustusvõimetult. Teiste sõnadega painab neid igasuguse tsiviilkuraasi puudumine. Ja nende „ühiskond" asub Põrgu värava taga. Kaitskem siis ennast, sest meie ühiskond väärib paremat paika.

Oleme koduomanike ühiskond

2011-05-26

IRL lubas valimiseelses lepingus, et kodualuse maa maks kaotatakse. Sest esiteks peab riik oma maksupoliitika kaudu aitama inimestel kodu omanikuks olla, mitte teda maksustamisega karistama. Teiseks, kodu maamaksust vabastamine kergendab inimeste kodu omamisega seotud kulusid.

Meie oleme selle seisukoha eest seisnud pikka aega. See oli meie üks olulisi positsioone ka koalitsiooniläbirääkimistel. Koalitsioon leppiski kokku, et 1. jaanuarist 2013 kaotatakse Eestis tiheasustusega kohtades kodude maamaks 1500 ruutmeetri ja hajaasustuses kuni kahe hektari ulatuses.

Seaduseelnõu määratleb tiheasustusena linnas, vallasises linnas, alevikus ja alevis asuva maa ning hajaasustuses asuva maana mujal asuva maa. Maamaksuvabastuse puhul on nõutavad lisaks kaks tingimust: sel maal peab asuma elamu ning see peab rahvastikuregistri andmetel olema maksumaksja elukoht.

Ka meie sõsarerakond Rootsis, Moderaatide partei kehtestas Rootsis võimule tulles ühe esimese sammuna selge ülempiiri kodude kinnisvaramaksule, et kaitsta koduomanike toimetulekut.

Üle-eelmise parlamendi koosseisus võeti vastu maamaksu seaduse muudatus, millega anti omavalitsusasutustele võimalus vabastada represseeritud maamaksust. Paljud omavalitsused kasutasid seda võimalust.

Eelmise parlamendi volituste ajal seadustati seegi, et ka koduomanikke võib kohalik omavalitsus maamaksust vabastada. Erinevate kitsendustega rakendas seda õigust kolm kohalikku omavalitsust: Jõgeva, Rae ja Harku. Juba esimese kahe nädala jooksul registreeris oma elukoha Harku vallas ligi 80 inimest. See näitab, et maamaksuvabastus on inimeste jaoks oluline küsimus.

Üldine maamaksu koormus 2010. aastal paraku koduomanikele ei vähenenud, vaid tõusis. Võrreldes 2009. aastaga tõusis maamaks Eestis keskmiselt 0,1 protsenti ehk omavalitsuste lõikes keskmiselt 1,6 protsendilt maa maksustamishinnalt 7 protsendile.

Muidugi on absoluutsummades kodualuse maa maksumäärad omavalitsuste lõikes erinevad ja sõltuvad suuresti omavalitsusest ja konkreetse kinnistu asukohast. Nii näiteks on Tõstamaal maa ruutmeetri maksustamishind 0,38 eurot ja Noarootsis 0,45 eurot, samal ajal Tallinnas on see maksimaalselt 293 eurot ruutmeetrilt.

Eestis elab ligi 90 protsenti inimestest oma kodus. Me oleme koduomanike ühiskond. Kodu omamine ei ole sugugi jõukamate inimeste privileeg, vaid meie rahva loomuomane eluviis. Kodu omavad laenuga elamise soetanud noored pered, eakad pensionärid, inimesed maal ja linnas.

Riigi ülesanne on koduomanike toimetulekut soodustada ning koduomanike koormisi leevendada.
Viimastel aastatel on üldine maamaksu määr Eestis jõudsalt kasvanud. Kui 2006. aastal koguti maamaksu 519 miljonit krooni, siis 2010. aastal juba 791 miljonit krooni. Üldine maamaksu eesmärk on lisaks eelarveliste vahendite saamisele ka kinnisvara käibe tagamine.

Kodude maksustamisel on vale, kui riik seab oma maksupoliitikas eesmärgi, et inimesed peaksid maksu tõttu oma kodust loobuma. Paraku on inimesed paljudel juhtudel sääraste valikutega silmitsi seatud.

Nii tähendas näiteks Tallinna maamaksu 2,5-kordne tõus 2008. aastal, et Nõmme koduomanik pidi hakkama aastas 1200 meetri suuruse krundi eest maksma ligi 6000 krooni. Ka suuremate kruntidega korterite maamaks mitmetes Tallinna põlisasumites võib ületada 10 000 krooni aastas. Mitme kodanikualgatusega on kümned tuhanded inimesed väljendanud oma protesti eriti Tallinna kodualuse maamaksu kõrge määra üle.

Seada inimesed sundvaliku ette, et nad peaksid kodust loobuma, on amoraalne maksupoliitika. Maamaks on riiklik maks, mis laekub kohalikku eelarvesse. 2,5-protsendiline kodude maamaksu maksimaalne määr, mida Eestis kohaldab ligikaudu 30 omavalitsust, tähendab, et inimene peaks oma kodu ühe inimpõlve jooksul otsekui maksu kaudu teist korda välja ostma. Seega on koduomanik seaduse jõul muudetud otsekui oma vara rentnikeks.

Meie seadusemuudatus jätaks koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Koalitsioon on põhimõttena kokku leppinud, et omavalitsuste tulude puudujääk, mis tuleneb seaduse jõustumisest 2013. aastal, kaetakse riigieelarvest. Kas seda tehakse tulumaksu omavalitsusele suunatud protsendiosa tõusu, muu maksuõigusliku meetme või rahalise otsusega, pannakse paika 2013. aasta eelarve menetlemisel.

Tuleb silmas pidada, et arvestuslikku maamaksu 1,25 protsenti võetakse arvesse ka omavalitsuste tasandusfondi eraldiste arvestamisel. See seadus on vajalik jõustada võimalikult vara, sest võimaldab nii koduomanikel kui teistel seaduse adressaatidel oma tegevust pikemalt ette prognoosida.

Paljudes riikides on maamaksu asemel kinnisvaramaks, mille puhul võetakse lisaks maa hinnale arvesse ka maja maksumust. Inimesed küsivad murelikult, kas nüüd tuleb siis maamaksu asemele kodude kinnisvaramaks, mida nii mitmed väliseksperdid kui ka poliitikud Eestiski on propageerinud? IRLi selge seisukoht on: ei, kodud peavad jääma maksuvabaks.

Eesti riik algab Eesti kodust, on öelnud president Lennart Meri. Eesti tulevikku kindlustades ei tohi poliitikud seda mõtet unustada.

President ja tema roll

2011-05-25

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) volikogul ja sellele järgnenud hääletus, mis andis Ilvesele toetuse teiseks ametiajaks, said ajakirjanduses kiire ja põhjaliku tähelepanu osaliseks. Imestama paneb aga tõik, et Ilvese nädal varem Lennart Meri konverentsil peetud kõne, mis sisus laupäevasega paljuski kattuv, ent säravam, ei pälvinud Eesti ajakirjanduselt pea mingit tähelepanu.

Võimalus viia presidendivalimine eduka lõpuni juba riigikogus kõneleb mu meelest siiski küpsusest. Ebaõnnestumine kolmes järjestikuses riigikogu hääletusvoorus, nagu see varem on juhtunud, ei näita meie demokraatia toimimist just parimas valguses. Mis puutub vastaskandidaadi esitamisse või tema puudumisse, siis see jääb nüüd Keskerakonna teha. Ja oleks hea, kui nad oma kandidaadi esitaksid.

Debatt Eesti ees seisvate probleemide üle - nii nende, mida president oma kõnedes kirjeldas, kui nende, mida ta eraldi esile ei tõstnud, - on kindlasti vajalik. Samal ajal peab presidendikampaania jääma parlamentaarse riigikorraldusega määratud raamidesse. Presidendi kompetentsi piiridest väljuvate lubaduste andmine tähendaks valijameeste ja avalikkuse petmist.

Kindlasti on paljudel president Ilvesele etteheiteid, kindlasti on paljude ootused kõrgemad kui presidendi võimalused. Aga on üks suur pluss. Minu meelest on Ilvesel presidendina erakordselt hea rolliteadlikkus just poliitilise mänguruumi mõistes. Ta mängib reeglite järgi, mitte reeglitega, nagu ekstravagantsed persoonid seda mõnikord teha tahavad. Parlamendile uueks arutamiseks tagasi saadetud seadused on üks hoobadest, mida president saab kasutada. Ja tahan riigikogu liikmena tagantjärele öelda, et seda tehes on president Ilvesel olnud enamasti õigus.

Kardan, et pealiskaudsem osa presidendile suunatud kriitikast ei saa Eesti presidendi rollist päris hästi aru. Probleemide tõstataja, eetiliste hinnangute andja ja põhiseaduse valvurina ei ole Eesti presidendil siiski otsest võimalust sisepoliitikat juhtida.

Näiteks tegi IRLi volikogul üks küsijaist ettepaneku, et president Ilves oleks haldusreformi patroon. Presidendi vastus oli umbes selline: ma ei saa olla poliitilise idee patroon, kui selle taga pole kodanikuliikumist. Kui tekib tugev positiivne ja parteideväline kodanikualgatus, saab president seda toetada. Liiga suure initsiatiivi võtmine toetava kodanikualgatuseta oleks tungimine täitevvõimu pärusmaale.

KOMMENTEERI SIIN

Lugu ilmunud veel:

Koit, 24.05.2011

Palju edu Aserbaidžaanile!

2011-05-19

Muusikaliselt ei oska ma Aserbaidžaani edu "Eurovisiooni" lauluvõistlusel kuidagi kommenteerida. Ääremärkusi selle riigi mentaliteedi ja väljavaadete kohta võin palju teha, ent püüan piirduda vähestega.

"Eurovisioon" annab väikese põhjuse viidata minu eelmisel aastal ilmunud raamatule "Aserbaidžaani kirjad". Seal on juttu ajaloost ja poliitikast, kirjandusest ja eluolust. Muusika osas olen viidanud Üzeir Hadžõbäjovi (Hadžibekovi) esimesele oriendi ooperile "Leili ja Medžnun" (1907). Rahvamuusikas ei saa mööda mugam'itest.

Ilmselt ei kuulu võidukas eurolaul pikas perspektiivis Aserbaidžaani kultuuriloo kuldraamatusse, kuid lühivaates on tegemist erakordselt olulise sündmusega. Aserbaidžaan on selle võidu nimel tegutsenud sihikindlamalt ja ilmselt suuremate panustega kui muud riigid. Raha, mida edu nimel mängu panna, on naftariigil palju.

Võitu oli küll raske ette näha, aga juba eelmiste aastate tulemused olid paljulubavad. Välisjõudude kaasamine Aserbaidžaani võidu nimel oli teadlik valik. Küllap oli suur tahtmine võita, kuid puudus lootus, et oma laulumeistrid toime tulevad.

Seepärast heideti pilk eduka Skandinaavia suunas, investeeriti julgesti ja nopiti viljad.

Kujutan ette, millist rõõmu ja rahulolu väljendab president Ilham Älijev. Aserbaidžaanis hinnatakse edu märke omal moel. Kiire majanduskasv kinnitab, et inimõiguste kallal urgitsemine on väiklane, ning võit Euroopa laulukonkursil ütleb, et tegemist on igas mõttes ülieuroopaliku riigiga.

Kahtlemata tunnevad võidu üle rõõmu inimõiguslased ja üsna lootusetusse opositsiooni jäänud poliitikud. Rahvuslik uhkus kuulub ju kõigile. Pole kuigi tark suruda rusikas taskusse ja mõelda, et võit on vesi presidendi ja valitseva klanni veskile. Euroopa tähelepanu keskpunkti sattumine tähendab, et osa valgusvihust langeb inimõiguste ja demokraatia olukorralegi. Inimõiguslastel tuleb see võimalus maksimaalselt ära kasutada.

Kuivõrd "Eurovisiooni" vedavad jõud on rahvustelevisioonid, meenutaks, kuidas Aserbaidžaanis avalik-õiguslikku televisiooni tehti. Üks kahest kanalist jäi edasi riigitelevisiooniks ja selle programm on siiani väga presidendikeskne. Teine kanal tehti ümber ja öeldi, et sellega on Euroopa nõuanne luua sõltumatu avalik-õiguslik televisioon täidetud.

Küllap on Euroopa ringhäälingute liidu isandatel nüüd põhjust olukorraga lähemalt tutvuda. Edu Aserbaidžaanile!

Schengeni saaga - piirid jälle kinni?!

2011-05-13

Schengeni alal tekkinud probleeme aitab lahendada välispiiride valve tugevdamine, mitte sisepiiridel kontrolli taastamine, kirjutab riigikogu liige Marko Pomerants (IRL).

Ma olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et tore oleks, kui Haljala nimi ütleks Euroopas sama palju kui Schengen. Paraku aga oli Schengeni linnake Luksemburgis see, kus 14. juunil 1985. aastal sõlmisid viis Lääne-Euroopa riiki lepingu, et loobuvad omavahelisest piirikontrollist.

Rõhutamaks otsuse tähtsust, sõlmiti leping sümboolselt Saksamaa, Prantsusmaa ja Luksemburgi ristumiskohas Moseli jõel, mille kaldal Schengeni linn asub. Schengeni leppe sõlmimise järel alustati ettevalmistusi piirikontrollita liikumise tingimuste väljatöötamiseks.

Vastav dokument, milleks on Schengeni leppe lisa ehk Schengeni konventsioon, võeti vastu 1990. aastal. Samal aastal ühines Schengeni lepinguga Itaalia ning Saksamaa taasühinemisega ka Ida-Saksamaa.

Järgmiste riikidena liitusid lepinguga 1991. aastal Hispaania, 1992. aastal Portugal ja nii on see riburada läinud. 21. detsembrist 2007 liitus Schengeni alaga üheksa riigi hulgas ka Eesti, meie Põhjamaade kolleegide toetussõnade saatel. Bulgaaria ja Rumeenia on liitumisotsuse ootel.

Lisaks tehnilise valmisoleku vajaduse iseenesestmõistetavusele tuuakse aeg-ajalt debatti ka muid argumente, nagu Bulgaaria puhul valmisolek võidelda organiseeritud kuritegevusega, Rumeenia puhul romade teema. Küllap nad saavad oma asjad korda ja otsused tulevad. Vahepeal võib juhtuda, et kena väikeriik Liechtenstein jõuab liituda Schengeniga, nagu see juhtus ilma suurema kärata Šveitsiga.

Schengeni ala on loodud inimeste liikumisvabaduse suurenemise eesmärgil, aga mitte kunagi pole vabaduse realiseerimise käigus unustatud turvalisust. Sisepiiridel piirikontrolli kadumine, ühtne viisapoliitika, riikidevaheline koostöö politsei, piirivalve ja migratsiooni valdkonnas loovad tasakaalu, mis võimaldab inimestel turvaliselt ja vabalt reisida ning samas aitab võidelda tõhusalt piirideülese rahvusvahelise kuritegevusega.

Konventsioon oma põhisisus, peale sisepiiridel piirikontrolli kaotamise, nendest kompenseerivatest meetmetest ju kõnelebki. Bussiga Riiast tulles võib ikka juhtuda, et kusagil Eesti Vabariigi territooriumil teie dokumente kontrollitakse, ikka puhtalt turvalisuse huvides, ja õige hõlma ei hakka ju keegi.

Schengeni piirieeskirja kohaselt võib liikmesriik tõsise ohu korral avalikule korrale või sisejulgeolekule taastada ajutiselt piirikontrolli. See põhimõte on ka meie riigipiiri seaduses. Nii Schengeni ala lõunaosast kui Norra poolt on teateid, mis on piirikontrolli teema viimastel nädalatel ajakirjanduse huviorbiidis hoidnud.

Vaadates Schengeni ala ajalukku, näeme, et seda võimalust on kasutatud üle kuuekümne korra. Mõni liikmetest on teinud seda korra, mõni korduvalt. Norra on oma kolmest korrast kahel teinud seda seoses Nobeli preemia tseremooniaga. Eesti taastas möödunud aasta aprillikuus piirikontrolli näiteks seoses NATO välisministrite mitteametliku kohtumisega.

Suured spordivõistlused ja maailma vägevate kohtumised on riikide julgeolekuorganitele andnud ajendi turvalisuse tagamise huvides see samm ette võtta. Pidu läbi, nagu Hispaania puhul prints Felipe pulmad, jätkub ka tavapärane elu.

Piiriülene kuritegevus kui selline on oluliselt vanem kui Schengeni ala.

Sealhulgas on eestlased suutnud Euroopas juveele röövida sõltumata Eesti Schengeniga liitumisest, kõik teiste riikide kodanikud on samuti andnud oma panuse, vastavalt sellele, mida arvavad oskavat. Kes ärandab autosid, kes tegeleb inimkaubandusega, kes peseb raha.

Arvutikuritegude puhul pole vaja õue minnagi. Lõpuks lõpetatakse rahvusvahelise politseikoostöö tulemusena türmis.

Sellel kevadel on senisest enam olnud põhjust vaadata Schengeni ala lõunapiirile. Teate küll, see Põhja-Aafrika põgenike vool, mis Itaaliasse jõudnud. Lõunas on probleeme ikka olnud.

Seniseks põhiliseks murekohaks on enne araabia kevadet olnud Kreeka-Türgi maapiir. Eesti piirivalvuridki on sel piiril saanud Euroopa ühise piirivalveoperatsiooni raames vaheldust kodupiiride kaitsmisele.

Fakt on see, et kümned tuhanded tuneeslased tekitasid Itaalia poliitikute hulgas frustratsiooni. Kuigi Euroopa Liidu erinevad institutsioonid, Euroopa Komisjon, ELi piirivalveagentuur FRONTEX, vastloodud Pagulaste Tugiamet ja vastav ÜRO Pagulaste Ülemkommisari Tugiamet (UNHCR) pakkusid probleemi lahendamiseks tuge Vahemere mõlemal kaldal, ei pidanud nad seda piisavaks ja Itaalia valitsus otsustas neile põgenikele anda ajutise elamisloa ja reisidokumendid, mis teeb sellele kontingendile liikumise võimalikuks kogu Schengeni alal.

Ei hakka siinkohal Postimehe lugejaid vaevama juriidilise analüüsiga, mis laadi ja mis õigusi dokumendi saanule ja kohustusi väljastanud riigile see dokument andis, aga kümmekond protsenti neist põgenikest jõudis Prantsusmaale, mis tõi endaga kaasa Prantsusmaa soovi taastada piirikontroll Itaalia-Prantsusmaa piiril, mis küll päädis dokumendikontrolliga ühiskondlikus transpordis. Tüli naabrite vahel oligi käes.

Pärast nädalaid pingeid ja väitlust kirjutasid Nicolas Sarkozy ja Silvio Berlusconi ühise kirja Herman Van Rompuyle ja Jose Manuel Barrosole, et algatataks arutelu Schengeni piirikontrolli taastamise lihtsustamiseks, et seda saaks teha ka «erakordsetel» juhtudel, nagu selline tavatu migratsioonivoog on. Juunis kogunev Euroopa Ülemkogu peaks otsustama, kas peaks jääma juurte juurde või hakkamegi end üksteise eest kaitsma.

Me oleme rõõmu tundunud Euroopa Liiduga, rahaliiduga ja Schengeni alaga ühinemisest. Raskusi on kõikjal. Mu omaaegne riigikogu pinginaaber Olari Taal tavatses ikka öelda, et «poisid, meil tuleb end kokku võtta, muidu oleme nagu pardid... vee peal laiali». See kehtib ka Euroopa Liidu kohta.

Probleemidele tuleb lahendusi otsida ilma algpõhimõtteid hülgamata. Eestlastel pole vaja pabistada, kaerajaanist ja mulgipudrust loobumata suudame olla väärikad liikmed nii euro- kui ühises sisepiirideta alas. Schengeni liikmeks olek tähendab muide pidevat trimmisolekut. Liidu liikmed hindavad vastavust Schengeni nõuetele ja meil kolmel Balti riigil seisab see taas peatselt ees.

Lahendus seisneb ikka Schengeni ala välispiiride valve tugevdamises, mitte kolimises sisepiiridele. Loodan, et meie optimistlik peaminister suudab oma kolleegidesse sedasama iseloomuomadust süstida. Käisin hiljuti ühel juubelil. Juubilar kinkis kõigile külalistele mõõdulindi, öeldes, et elus on tihti vaja mitu korda mõõta, enne kui lõigata.

Et olgu see selline meeldetuletuskingitus. Võib-olla peaks peaminister Andrus Ansipki kenas rahvusliku tikandiga kotis sentimeetririhmad kolleegidele jagamiseks kaasa võtma. Sisepoliitiline olukord Euroopa Liidu liikmesriikides muutub, näeme ja tunneme seda meie põhjanaabrite juures ja mujalgi Euroopas. Aga ikka tuleb hoida jalad soojad ja pea külm.

Meie, see tähendab ELi ümber on ridamisi riike, kes unistavad viisavabadusest Euroopa Liiduga. Muidugi võib ju öelda: «Puhake jalga, meil endalgi muresid küll, taastame siin parasjagu piirikontrolli!»

Euroopa Liidu proletaarlased ühinevad

2011-05-12

Teatavasti on 1. mai töörahva püha, rahvusvaheline solidaarsuspäev. Tänavune 1. mai oli Euroopa Liidu töötajatele eelmisest ja järgmisest aastast mõneti erinev: lõppes kaheksale uusliikmele seitsmeks aastaks kehtestatud tööjõu vaba liikumist piirav üleminekuaeg.

Pea kogu Euroopa saab üheks suureks, tööjõule väheste piirangutega turuks (2013. aastani kehtivad piirangud veel Bulgaariale ja Rumeeniale).

Tegelikult kontrollisid töörännet Ida-Euroopast läände küll ainult kaks riiki - Austria ja Saksamaa. Teised liikmesriigid on kas piirangutest hoidunud või neid järk-järgult lõdvendanud.

Lõdvenduste tegemisel olid eeskujuks Iirimaa, Suurbritannia ja Rootsi, kelle majandus kasvas liidu laienemise järel 2004. aastast keskmisest kiiremini. Üheks kasvu stimulaatoriks peetakse just sissesõitnute töökäsi.

Kui kõrgel on lagi?

Varasem hoiak avatud tööturu suhtes on olnud Eestis valdavalt soosiv. Esiteks, just seda - ühtset kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu turgu - me ju Euroopa Liidust soovisimegi.

Teiseks loodame välismaal töötavate eestlaste teenistuse toel turgutada oma majandust, suurendada heaolu ja leevendada sotsiaalseid pingeid. Ja kolmandaks, meie senine kogemus näitab, et keerukaid ümberkorraldusi on Eestis võimalik teha kiiresti ja radikaalselt, miks siis oodata.

Tõsi, nüüdseks on meil suuremad teadmised võimalike Eestist väljarändajate hoiakute kohta ja mõningad teadmised eelmiste aastate rändest (mahtudest, suundadest jms). Seega saame järgmistel aastatel toimuvaid protsesse kindlamalt ennustada.

Sotsiaalministeerium on regulaarselt (2000, 2003, 2006, 2010) uurinud elanike rändekavatsusi ja hinnanud välismaal töötajate arvu. Andmed on mõneti vastuolulised.

Ühelt poolt esitatakse hinnang, et välismaal on lühemat või pikemat aega töötanud 92 000 kuni 133 000 inimest, 14-19 protsenti tööjõust. Samas, 2009. aastal moodustasid välismaal töötajad 2,8 protsenti tööjõust (andmed on saadud 2010. aastal Eestis, st tegemist oli juba Eestisse tagasi pöördunud inimestega).

Seega võib pikemaajaline tööränne olla suures osas vaatluse alt väljas. Ühelt poolt ei tähenda 2,8 protsenti märkimisväärset hulka inimesi. Teisalt, viie aastaga on see protsent kasvanud kolm korda ehk 0,9 protsendilt 2,8 protsendile.

Küsimus on selles, kui kõrgel on lagi ja kui paljud 77 000 tööealisest, kes on kaalunud 2010. aasta uuringu andmetel pealiskaudsemalt või põhjalikumalt välismaal töötamist, oma plaanid teoks teevad.

Üldine ajaleheveergudel levitatav arvamus seob välismaal töötamise eelkõige töö olemasolu ja palgaga Eestis. See pole vale, 40 protsenti hirmutas töösuhte võimalik katkestamine, aga 49 protsenti ei rahuldanud karjääri ja eneseteostuse võimalused Eestis.

Saksamaa ootab

Kas ja mida võiks selles olukorras muuta Saksamaa ja Austria tööturu avanemine? 77 000st läänes töötamisele mõtlevast Eestimaa inimesest vaatas Saksamaa poole ainult 4600. Tagasihoidlik arv ja protsent.

Kindlasti suurendab vabam juurdepääs Euroopa suurimale rahvuslikule majandusele eelkõige väljarännet naabermaadest Poolast ja Leedust. Tõsi, saksa tavakodanikud ütlevad, et poolakad on ammu kohal, mingeid hüppelisi muutusi pole enam oodata. Ametlik hoiak on aga entusiastlik ja ootusärev.

Saksa majandus on pikemalt vaevelnud kvalifitseeritud tööjõu puuduses. Avalik arvamus ei ole soosinud kolmandatest riikidest tulijaid ja seetõttu pole odava tööjõuga riikide rahvast viimastel aastatel väga palju kasutatud. Nüüd on vaja täita tekkinud tühik.

Nürnbergis asuva tööturu ja tööhõive uuringute instituudi andmetel ollakse valmis tööd pakkuma 600 000 kuni 900 000 inimesele, sealhulgas ka neile, kes on kodus matemaatikas ning infotehnoloogia, tehnika- ja loodusteaduste vallas. Neile pakutakse 117 000 vaba töökohta. Oodatud on ka 20 000 hooldajat.

Spekter on lai, aga siiski täpselt hinnatud-mõõdetud. Näiteks poolakatest hooldajate kohta väidavad sakslased, et neil on küll head meditsiiniteadmised, kuid puuduvad oskused kliendi vajadusi hinnata, nõustada ja paberitööd teha.

Eesti on vaid korra või paar kokku puutunud sellise plaanipärase tööjõu värbamisega, mida Saksamaa praegu korraldab. Poolas on loodud ligikaudu sada kontaktpunkti (kas Saksa tööjõufirmade esindused või nende esinduste Poola partnerid), kus saab teavet naabermaa töövõimaluste ja sotsiaalkorralduse kohta.

Venekeelsete võimalus

Praegu tundub Saksa töövahendusfirmade huvi olevat meie tööturu vastu üsna leige. Otsitakse niisuguste erialade töötajaid, kellel on turg mujal juba sisse töötatud (meedikud, klienditeenindajad). Kui see huvi muutub aga aktiivseks, siis on võimalik Eesti lühikese ajaga teatud erialade inimestest täiesti tühjaks tõmmata.

Eelkõige pakub Saksamaa huvi meie venekeelsetele elanikele. Seda on ideoloogilisest aspektist ehk ajalugu silmas pidades raske mõista, aga nii see on.

Vene keeles rääkijatele on seal ka ulatuslik tugivõrgustik, 81 miljonist Saksamaa elanikust räägib 3,5 miljonit vene keelt (nii venelased kui Nõukogude Liidust pärit sakslased ja juudid).

Pole võimatu, et nii nagu mitu korda varem, muutub ka lähiaastatel mõni äriringkonna osa venekeelsetele elanikele võrdsete poliitiliste õiguste ja võrdse kohtlemise aktiivseks nõudjaks.

Venekeelset kõrgspetsialisti palga tõstmise lubadusega Saksamaale mineku mõttest ei võõruta. Teda huvitavad hoopiski abstraktsemad, keerukamad teemad.

Nii et tõenäoliselt seisavad Eestil ees keerukad valikud: kas suhtuda suurema hoolitsuse ja tolerantsusega praegusesse tööjõusse või saada rändeahelaks, kus ühest otsast loovutatakse alalisi elanikke (töötajaid) ja teisest värvatakse nende asemele mujalt uusi.

Päike - kas hea haldjas või õel nõid?

2011-05-12

Tähtede suures perekonnas on meie Päike tagasihoidlik täht, mil vanust umbes 4,6 miljardit aastat. Kosmilise gaasipilve kokkutõmbumisel tekkinud uue tähe ümber moodustus ülejäänud gaasist ketas, millest said alguse planeedid ja nende kaaslased. Päikesesüsteem oli sündinud.

Tänu tema tunduvalt massiivsemate tähtedega võrreldes väikesele massile põleb vesinik Päikese südames väga aeglaselt. Päike on eksisteerinud mitu miljardit aastat ja vesiniku põlemine võib jätkuda veel sama kaua.

Päikeses töötab perfektne termotuumajaam, kus toimub nelja prootoni süntees heeliumiks. Selle protsessi käigus eralduv energia on olnud aluseks, et Maal sai areneda elu. Umbes 3,8 miljardit aastat tagasi moodustusid meie planeedil esimesed algsed eluvormid ja arvatavasti 7 miljonit aastat tagasi ilmus juba inimene.

Päike kui täht on kogu inimkonna arenguks tõeliselt hea haldjas. Miks?

Tänu aeglasele vesinikusün-teesile on Päikese heledus olnud miljardeid aastaid ühes suurusjärgus. Tähtede maailmast on teada selliseid, mille heledus võib tunduvalt muutuda isegi tundide jooksul. Neid nimetatakse muutlikeks tähtedeks. On raske ette kujutada, kuidas ja kas üldse võiks nii kiiresti muutuvas kiirgusväljas areneda elu, ja sellepärast otsitakse Maa-välist elu just Päikese-taoliste tähtede juurest.

Loomulikult on Päikesest lähtuv stabiilne energiaeraldus suures mastaabis inimkonnale kasulik. Kuid kui termotuumasüntees Päikese sees on „rangelt kontrolli all", siis Päikese väliskihtides toimuv seda ei ole. Alates 18. sajandi keskpaigast on astronoomid jälginud 11-aastaseid päikeseplekkide tsükleid, kus päikeseplekkide arvu maksimumide vahel on sügav miinimum.

7. märtsil oli päikesepurse

Selliseid tsükleid on vaadeldud kokku juba 24. Päikese aktiivsuse üks väljundeid on tema mõju lühilainelisele raadiosidele: päikeseplekkide maksimumi ajal mõjuvad Päikesest lähtuvad suure energiaga prootonid ja alfaosakesed ionosfäärile niimoodi, et lühilaineline raadioside enam ei toimi.

Kahekümne esimene sajand algas päikeseplekkide maksimumiga, mille arv oli mõnel 2000. aasta kuul kuni 170 ja kahanes 2009. aastal pea nullini. Pärast seda hakkasid päikeseplekid aeglaselt sagenema (2011. aasta algul umbes 50) ja sellega kaasnes võimas päikesepurse (7. märtsil 2011). Vastastikune mõju Maa magnetväljaga viis selleni, et 10. märtsil oli virmalisi võimalik näha sellistes Ameerika osariikides nagu Wisconsin, Minnesota ja Michigan.

Kui päikesepursked kutsuksid esile ainult efektseid virmalisi, siis poleks asi väga hull. Aga tugevate päikesepursete mõju all võivad kannatada elektrisüsteemid ja veel enam satelliidid. Lähemate aastate päikeseplekkide arvu ennustada on väga keeruline, kuid kindlasti jõuab see paarisajani.

Teisalt ei olegi päikesepursked nii halvad, kui esmapilgul tundub.

1930. aastatel märkas Ameerika füüsik Scott E. Forbush, et kosmilised kiired moodustavad Maa ülemise atmosfääriga reageerides suure hulga sekundaarosakesi, mida on võimalik registreerida maapinnal. Forbush avastas, et kosmilise kiirguse voog väheneb, kui Päikese aktiivsus on suur. Selle esmapilgul täiesti arusaamatu nähtuse põhjus on aga lihtne: päikese-plahvatus viskab välja massiivseid kuuma gaasi pilvi. Nendes massiivsetes pilvedes on peale kuuma gaasi veel magnetsõl-med ja magnetväljad, mille plahvatus on Päikesest ära rebinud. Magnetväljad mõjutavad laetud osakesi ja kui kuumad gaasipilved mööduvad Maast, siis magnetväljade mõjul elektriliselt laetud kosmilised kiired, mis muidu tabaksid meie planeeti, kalduvad kõrvale ega jõua enam Maa pinnale. See-tõttu võib rahvusvahelises kosmosejaamas mõõdetav radiatsioonitase kuni 30 protsenti väheneda. Radiatsioonitase on aga tähtis faktor, eriti kui astronaudid kavatsevad töötada avakosmoses.

Palju olulisem on end kaitsta kosmilise kiirguse eest kui päikeseplahvatuse ajal tekkinud suure energiaga prootonite eest, mille mõju saab vähendada (kosmosejaamas) lihtsate alumiinium- või plastkilpidega. Kosmiline kiirgus aga tungib jaama ja võib pikka aega mõjutada inimese tervist. See probleem kerkib täie teravusega, kui inimene kavatseb lennata Marsile.

Tehnoloogia edusammudega kaasnevad pea alati ka riskid ja neid tuleb arvestada. Arvan, et saabuv päikeseplekkide maksimumi aeg ei too kaasa maailma lõppu, kuid kosmosetehnika võime ülitugevatele pursetele vastu pidada on omaette küsimus.

Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

2011-05-10

RÄÄGIME EBAMUGAVATEST ASJADEST JÄRJEST NAPIMALT? Andres Herkel arutleb, kas poliitikud on tõesti need inimesed, kel on kõige vähem kodanikujulgust ning küsib, miks ühiskond kipub ebaõigluse ja poliitkuritegude ees järjest enam silmi sulgema.

Miks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on valmis hoogsalt sekkuma inimõiguste rikkumisse Liibüas, aga kui Georgia sattus Venemaa rünnakurahe alla, siis järgnes tema poolt küll tugev enesenäitamine konflikti lahendajana, kuid mitte nii otsustav surve agressorile? Miks puudus Läänel otsustavus sekkuda Tšetšeenias, kui aset leidis kõige ulatuslikum inimõiguste rikkumine Euroopa kontinendil? Miks kardavad riigipead dalai-laamale, kes on Nobeli rahupreemia laureaat ja üks nüüdismaailma vaimseid liidreid, tihti isegi tere öelda?

"HALVAD AJAD" - PSÜHHOLOOGILINE KATEGOORIA

Kriisieelseil aastail, kui nafta- ja gaasihinnad tegid läbi uskumatu tõusu, ütles üks diplomaat: "Midagi pole teha, väärtuspõhise välispoliitika jaoks pole just parimad ajad!" Ent aeg on muuhulgas ka psühholoogiline kategooria. "Vale aeg" on iseenesest kehv põhjendus selleks, et kodanikujulguse puudumist välja vabandada. Tõsi, meie võimalused väärtuspõhisele poliitikale liitlasi leida on tihti piiratud ja me riskime alailma sellega , et võime jääda kaotajaks. Aga ka võimalus kaotada on halb põhjendus, et end sellega välja vabandada.

Hiljuti sattus mulle kätte üks raamatuke, saksa-juudi autori Kurt Singeri "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (Tormikiri, 1999). Autor on sedasorti rahuaktivist, kelle arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest tunduvad minule naiivsed. Aga see, kui ähvardava tõepärasusega ta poliitikuid kirjeldab, on tabav ja hoiatav. Singer ütleb, et just poliitikute juures on kodanikujulgus haruldane. Selleks, et karjääri teha, ohverdatakse põhimõtted, mida poliitiline südametunnistus soovitab.

Aga kuidas on lood julguse ja südametunnistusega rahvusvahelistes suhetes? Kunagi ääsisid rootslased, et valitsuse valmidus maailmas inimõigusi kaitsta kasvab võrdeliselt sellega, kui kaugel Rootsist on maa, kus inimõigusi rikutakse. Veel rohkem mõjub positsioon, mis ühel või teisel riigil maailmas on. Venemaa keerab sõnakuulmatutel naabritel gaasikraani kinni ja Hiina RV püüab kaubandusliku blokaadiga isoleerida riike, kes kritiseerivad inimõiguste olukorda, kohtuvad dalai-laamaga või annavad Nobeli preemia dissidendile.

ÄHVARDAV VAIKIMISSPIRAAL

Olen hulk aega jälginud, kuidas Tšetseenia teema nn pehmeid väärtusi kaitsvas Euroopa Nõukogus järjest enam vaatevälja äärealale nihkub. Algul oli see tugevalt üleval, nõuti läbirääkimisi poliitilise lahenduse saavutamiseks ning inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist. Hiljem tehti raporteid juba harvem ja üksnes inimõiguste vaatevinklist, kõik poliitilised küsimused heideti kõrvale. Venemaad ei taheta ju ärritada ja mingid separatistidsektsessionistid ei või kahtluse alla panna üliriigi õigust oma territooriumil oma poliitiline tahe mis tahes meetoditega peale suruda.

Georgia sõja kohta tehtud raportite saatus on sarnane. Algul tehti neid tihti ja kriitilisi, aga nüüd on loobutud, humanitaarolukord on ainus teema, mida ei saa vältida.

Väärtuspõhine poliitika ja üldine kodanikujulgus on asuuris demokraatia laienemise protsessiga. Kui Berliini müür langes ja Ida-Euroopa vabanes, kanaliseerus kodanikujulgus Eestis laulvaks revolutsiooniks. Tartu-kogemusega kindral Dudajev võttis Baltimaade vabadusliikumistest šnitti ja kutsus kokku Tšetšeeni kongressi. Peagi sai Dudajevist kodumaal president. Inimesed ei häbenenud oma poliitilisi eesmärke ja nende eest ei karistatud.

Nüüdne tagasilöök demokraatiale tähendab lööki ka kodanikujulguse ja väärtuste pihta. Tegelikult algas see juba esimese Tšetseenia sõjaga, kasvas Pütini võimuletõusuga Venemaal ja on nüüd muutunud ähvardavaks vaikimisspiraaliks rahvusvahelistes suhetes.

KARISTAMATUSE SÜNDROOM

Samal ajal, kui Ramzan Kadõrovi raudne haare on Tšetseenia näiliselt vaigistanud, on karistamatuse sündroom, hirm ja omakohus muutunud normiks kogu Põhja-Kaukaasias. Venemaa ei tule olukorra haldamisega toime ja tema poolt pakutud jõulahendused pole jätkusuutlikud.

Tolle "karistamatuse sündroomi" on kõige paremini avalikkuse ette toonud Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg'is. Kohtult on tulnud ridamisi lahendeid, mis ütlevad, et Vene Föderatsiooni ametivõimud pole kaitsnud inimeste õigust elule ja õiglasele kohtupidamisele, üle on astutud piinamise keelust jne. Vene Föderatsioon pole Euroopa-tasandi kohtulahenditest mingeid olulisi järeldusi teinud, st karistamatuse sündroom jätkub.

Ja jätkub ka vaikimise sündroom. Poliitikud pelgavad Tšetšeeniast kõnelda, sest sellega võidakse pälvida islamifundamentalismi, terrorismi ja ekstremismi toetaja märk. Ja suhted Venemaaga saavad rikutud.

ASJADEST RÄÄKIMISE JÕUD

Teema poliitilise tõstatamise võimalused on marginaliseeritud sellega, et pärast legitiimselt valitud presidentide kõrvaldamist (Dudajev tapeti 1996. ja Mashadov 2005. aastal) on võimu järjepidevust omaks pidanud hulk kaheldava kuulsusega või isehakanud sõjapealikke, kelle väärtused ja meetodid kindlasti euroopalikku süsteemi ei kuulu. Nende kaitseks on raske kõnelda, kõnelda saab väärtuste kaitseks, mida enam pole.

Aga miks on kõik niiviisi läinud? Miks hävitati nõrgad demokraatia-eeldused juba eos koos Dudajevi ja tema enesemääramispüüdlusega?

Vaikimise erivorm poliitikas on pelg nimetada asju nende õigete nimedega. Selleks luuakse lausa orwellikke uuskeeli ja -väljendeid. Inimõiguste rikkumist nimetatakse võitluseks terrorismi ja ekstremismi vastu, karistusoperatsioone korra tagamiseks jne. Nimetamise jõud on võimas. Ja just sellepärast ei tohi tagasi kohkuda, lakata asju õigete nimedega nimetamast ja inimõiguste teemat lausa nüri järjekindlusega esile toomast.

Eesti Märk otsib väärilist kohta

2011-05-09

Lennart Meri märkis kunagi, et rahval on alati kedagi vaja, kelle üle võiks uhkust tunda ja kellega ta võiks ennast samastada. Võib-olla ta ei osanud sellel hetkel mõelda, et just temast saab kunagi see inimene.

Kangelasi on vaja kõigil rahvastel. Ja kangelastegude tõeline suurus selgub reeglina peale kangelase enda lahkumist - siis ta ei saa enam oma tegudele midagi lisada ega ka midagi ära võtta. Ta on kõik öelnud, mis tal öelda oli.

Viimsis, Lennart Meri viimases kodupaigas, oleme korduvalt arutanud, kuidas tema pärandit talletada. Oleme loomas Lennart Meri stipendiumi, tähistame tema mälestuspäeva, oleme arutanud, et võiksime mõne mereäärse tee nimetada ümber Lennart Meri teeks. See mõte on pälvinud laiemat tähelepanu ja leidnud palju toetajaid.

Kuid pärandi talletamise ja väärtustamise kõrval on meil teinegi mõte - Eestile uute sümbolite ja vaatamisväärsuste loomine. Usun, et ka Lennart Meri muuseumi rajamise parim koht on Viimsis - mere, tema kodu, tema kodumere ääres. Valgusküllane koht, mis võiks sobida hästi ka konverentside ja Eestile oluliste ürituste korraldamiseks. Arhitektina arvan, et selline muuseum-keskus võiks ka Lennart Meri nime tõttu asuda kas väga mere ääres või päris meres - mitte lihtsalt Kalevipojana, vaid ausambana Eesti iseseisvusele, tema taastajatele ja Eesti rahvale.

Vanalinnast on ikka selgelt vähe

Eesti tahaks olla välismaal palju tuntum ja peakski olema. Aga millega? Tallinna vanalinn on ainus laiemalt tuntud Eesti märk. Kiek in de Köki juures asuvad bastionikäigud, aga ka maanteemuuseum jt, mis on viimasel ajal saanud peamiselt euroraha toel säravateks, kuid jäävad siiski pigem kohalikeks huviväärsusteks, on uus tase Eestimaa huvitavaks muutmisel.

Kuid nendes ei ole seda rahvusvahelist, piireületavat lendu, mis muudaks neid ligitõmbavaks sakslastele, prantslastele või inglastele. Hea, kui huviväärsused hoogustavad siseturismi ja me saame oma rahvast, tema kultuuriloost rohkem teada. Kuid veel parem on, kui need huviväärsused meelitavad siia ka mitte ainult soomlasi, vaid ka jaapanlasi ja ameeriklasi. On oluline, et meie lood oleks vähemalt nii tugevad.

Lennart Meris on see alge olemas. Ei ole palju mehi, kes on Helmuth Kohlile või tema mastaabiga maailmaliidrile helistanud ja öelnud: „...helista Boriss Jeltsinile, et ta minu Moskvasse tulles juulilepetele alla kirjutaks". Ning veel tähtsam: Kohl helistab ja Jeltsin kirjutab. Meri toob Eesti kõigile suurrahvastele lähemale. Seob omadega.

Lennart Meri fenomen seisneb piiride ületamises. Teised arvasid, et sein on ees, aga tema astus seinast läbi. Teised kartsid läbi kukkuda, aga tema kukkus sülle. Ta on paljudest teistest suurtest vähemalt karva võrra suurem seetõttu, et ta liikus mitte ainult ühes valdkonnas (kirjandus või film), vaid tegeles ka asjadega, mis puudutasid igaüht - riigimehena.

Ühest küljest olen ma nõus, et me peame talletama vana ja kinnistama pärandit. Teisest küljest peame olemasolevat pärandit väärtustama. Me peame ehitama uusi hooneid, täitma neid uute muuseumite ja kontserdisaalidega. Ning võimalusel siduma nad ainulaadsega - Lennart Meri puhul on see võimalus olemas.

Teadmist kannavad suured hulgad

Selliseid muuseume, kus rahvast peaaegu üldse ei käi, on ka Londonis ja Pariisis küllaga, Eestist rääkimata. Kuid Louvere'isse ja Towerisse ilma pika järjekorrata ei saa. Muuseumi jaoks on ka piletiraha tore ja teadustöö arendamist võimaldav, kuid riigi jaoks peab muuseum, mälestusmärk või mistahes muu atraktsiooni minema korda võimalikult paljudele.

Eesti peab suutma end atraktiivseks muuta. Soome mereturistid võiksid vabalt randuda Leppneeme sadamas, külastada Lennart Meri koduvalda ja muuseumi ning edasi purjetada. Lahedam oleks, kui selline Lennart Meri Eesti Märk oleks isegi mõnel Viimsi saarel - kuid see on lahe pigem suvel ja muudab muul ajal külastamise keerukaks.

Ma olen üsna kindlalt arvamusel, et Eesti pole suutnud oma huvitavamaks tegemiseks piisavalt palju ära teha. Mis on Eesti Märk? Taanlastel on disain, hollandlastel tuulikud, soomlastel saun. Meie olukord - kui kasutada Lennart Meri sõnu - on s..., kuid see on meie tuleviku väetis.
Kuid siiski sugugi mitte lootusetu. Lennart Meri ongi seni Eesti ainukene tõeline „Nokia", mida ta ise otsida tahtis ja käskis. Eesti Märk. Tuleb ta ainult aukohale panna. Lennujaamaga oleme algust teinud, nüüd on vaja seda kinnistada ja arendada.

Haldo Oravas on Viimsi vallavanem.

Reserv on Eesti kaitse selgroog

2011-05-05

Eesti ajalugu pole olnud kerge. Oleme ikka ja jälle pidanud tõusma võitlusse õiguse eest vabana elada, ise oma tulevikku otsustada. Kord oleme neid võitlustest edukalt väljunud, kord mitte. Ühte teame aga kindlasti - otsustamatus on halvim otsus. Sest just see on meile läbi aegade kaasa toonud raskemaid kaotusi ning katsumusi.

Kui oleme otsustanud vabana elada, siis peame selle otsuse kaitseks valmis olema ning seda valmisolekut nii muule maailmale kui iseendale näitama. Üheks selliseks demonstratsiooniks ongi iga-aastased reservõppekogunemised, kus tuhanded eesti mehed ja naised annavad oma panuse Eesti julgeoleku kindlustamisesse.

Eesti kaitsevõime on üles ehitatud esmasele iseseisvale kaitsevõimele ja NATO kollektiivkaitsele. Esimene on meie julgeoleku kilbiks ning teine mõõgaks. Kui NATO kollektiivkaitse tagab liitlaste ühise tegevuse vastastikusel abistamisel sõjalise ohu korral, siis Eesti esmane iseseisev kaitsevõime tagab riigi kaitse kuni liitlaste saabumiseni. Kui me ise ei ole valmis end kaitsma, võib kollektiivkaitse jääda meile vaid teoreetiliseks kontseptsiooniks. Esmase iseseisva kaitsevõime tagab meile korralikult varustatud ning väljaõpetatud kaitsevägi, heidutuseks piisav hulk reservüksuseid ning tuhanded vabatahtlikud kaitseliitlased, kes on valmis tekkinud ohule silmapilkselt reageerima. Reservil on selles skeemis täita ülimalt oluline roll. Meie kaitsevõime ei sõltu mitte ainult tuhandetest kaadrikaitseväelastest ja ajateenijatest, vaid kümnetest tuhandetest sõjalise väljaõppega Eesti kodanikest, kes on Eesti riigikaitse jaoks reserviks.

Ajateenistus ei ole Eestis asi iseeneses, vaid ennekõike ettevalmistus teenistuseks reseris. Eesti kaitseväe tugevus peitub reservväelastes, sõjaliselt väljaõpetatud kodanikes, kes hädaohu Reservõppekogunemised üksustele võimaluse koos harjutada ning teadmisi värskendada. Vahel on neid võrreldud klassi kokkutulekuga, kus koos sõdurioskused omandanud ja koos raskusi ületama harjunud mehed taas kokku saavad, sõprust ja omavahelist sidet tugevdavad. Just sellised üksused loovad tõhusa aluse riigikaitsele, mis igale võimalikule agressorile ka piisavaks heidutuseks.

Reservvägi on oluline ka seetõttu, et just selle kaudu saavad Eesti kodanikud demonstreerida oma pühendumist Eesti kaitsevõime tugevdamisse. Eesti iseseisev kaitsevõime on tulemuslik juhul, kui kriisiolukorras suudetakse ühtse Eestina toimida. Kui Eesti jaoks on käes kriis, ei saa riigi kaitsmine jääda üksnes kaitseväe õlgadele - riigi püsimajäämine sõltub sel hetkel iga kodaniku ja organisatsiooni panusest. Tänapäeva maailmas on päevselge, et riigi kaitsevõime sõltub lisaks relvastusele ja varustusele ka kodanike reaalsest kaitsetahtest, mida saabki näidata iga-aastastel õppekogunemistel osaledes.

Reservõppekogunemisel osalemine on just seetõttu auasi ja on hea meel, et seda ühiskonnas selleks ka peetakse. Riigi kaitsevõime puudutab meist ju igaüht, luues turvalise keskkonna nii elanikkonnale kui ettevõtlusele. Kui tihti küsitakse, et mida on Eesti küll näiteks teinud nii valesti, et üle lahe Soomes tunduvad elamis- ja teenimisvõimalused selgelt paremad kui Eestis, siis vastus sellele küsimusele on lihtne: Soome suutis oma iseseisvuse säilitada, meie aga mitte. Eesti ja Soome elatustase olid 1939. aastal praktiliselt võrdsed, 50 okupatsiooniaastaga kasvas vahe aga viiekordseks. Oleme taasiseseisvumise järel seda vahet küll jõudsalt vähendanud, kuid see on endiselt valusalt tuntav.

Seetõttu on oluline, et iga kodanik ja reservväelane tunnetaks, et just temast sõltub esmajärjekorras see, kas Eesti tuleb halvima juhtudes oma kaitsmisega toime või mitte ning see, et 1939.aasta enam kunagi ei korduks.

Tähtsaks osaks sellest ongi meie reaalne kaitsevõime. Järgmisest aastast kasvavad meie sõjalised kulutused 2%-ni rahvuslikust koguproduktist. See on selgeks märgiks pühendumisest, mida Vabariigi Valitsus meie reaalsele kaitsevõimele osutab. Eesti on läbi ajaloo olnud rahuarmastav riik. Meil pole soovi ei kedagi rünnata ega relvi täristada. Meie eesmärgiks pole kellegagi sõdida, vaid rahu hoida. Selleks vajame aga ühemõttelist kaitsetahet, mis loob piisava heidutuse igaühele, kellel tekib mõte meie iseseisvust kõigutada ning Eestit kaosesse paisata. Selle heidutusvõime tagamiseks on oluline nii meie sõjalise suutlikkuse suurendamine, aga ka reaalse kaitsetahte demonstreerimine, nii nagu tuhanded reservväelased seda oma pühendumise kaudu igal aastal ka teevad.

Õigus teada oma kooli!

2011-05-02

Nii palju murekirju lapsevanematelt pole ma varem saanud. Arvasite õigesti ära - teemaks Tallinna koolikatsete ralli! Inimesed otsivad abi. Nad ei tea, mida teha. Nad on oma lapse pärast mures ja ei tea, mida lapsele öelda.

Seltskondades juhtub piinlikke momente - piisab ühest õnnetust emast või isast, kui kõiki haarab südamevalu ja terve õhtu on rikutud. Eriti hullus olukorras on need lapsed ja vanemad, kes pole kuskile „kvalifitseerunud".

Arvate et koolikoha saaanud pered on õnnelikud? Nii ja naa. Avalikus inforuumis on sõimulaviini on kaela saanud needki, kelle lapsed koolikoha katsetega saanud: „Ah teie oletegi need tõusikud, kes on oma lapselt lapsepõlve röövinud ja neid kodus drillinud?" - Olgu kohe öeldud, et see on laim. On siis koolid rahul? Pedagoogid on rampväsinud, neil on tulnud teha viiekordselt tööd ilma mingi lisatasuta. Ja nendegi süda valutab jätkuvalt kestvate hullude päevade pärast. Äkki on koolidirektorid õnnelikud? Kaugel sellest. Neil puudub ju täna kindlus, kas üldse või kuidas täidetakse need koolikohad, mis järgmisest kuust alates vabanema hakkavad.

Kuna koolikatsega tekitati kunstlik ülebroneerimine, ehk üks laps on täna kirjas keskmiselt kolmes koolis, vabaneb oletuslikult 2/3 kohtadest. Kuidas vabaneb ja kus vabaneb, pole ju samuti teada. Kas me elame tõesti infoajastul, kus iga laps on väärtustatud ja kus kehtib egalitaarne haridussüsteem? Kui vaadata teisi Eesti omavalitsusi, siis jah. Ainult ühe omavalitsuse puhul on vastus „ei", ja jälle on see Tallinn. Kaua võib?

Kõigepealt ärritas inimesi see, et lastega tuli koolikatsete rallile siseneda ka siis, kui tegelikult katsete ega süvaõppe vastu mingit huvi polnudki. Siis tekkis ülelinnaline kodanikuliikumine „teata oma eelistusest kiiresti, nii säästad teiste laste närve". Nagu koolidega vestlustest selgub, aidati nii tegelikult päris paljusid peresid. Rahvasuus hakati seda kodanikuliikumist kutsuma võitluseks nõukogude võimu vastu. On ju vanematel lapsevanematel hästi meeles nõukogude aeg, kus kõik inimlik toimis süsteemi kiuste ja vastastikku üksteist aidates ning solidaarne olles.
Seejärel said osad lapse koolidesse sisse, osad mitte - ning seda olukorras, kus koolikohti tegelikult jagub küllaga!

Aga läheme ajaloos veel rohkem tagasi. Me oleme maailmas olnud väga hästi haritud rahvaste hulgas. Naine ei pääsenud laulatusele, kui ta lugemist ei mõistnud - eesmärgiga tagada laste kodus õpetamise võimekus. Me oleme planeedil Maa üks esimesi rahvaid, kes saavutas üldise lugemis- ja kirjaoskuse. Ka üldise ligipääsu tagamisega algharidusele on meil pikk ja väga hea kogemus. 1816 ja 1819 aasta Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega tagati üleüldise koolis käimise kohustus ja võimalus katseteta ning ilma tasu maksmata saada algharidus kodulähedases koolis. Väikeste erinevustega Eestimaa ja Liivimaa vahel määrati kooliminemise vanuseks 8 aastat. Pered said lapse kooliküpsust ja koolis käimise võimausi ise hinnata, ent kümneaastane pidi kohustuslikus korras koolitee ette võtma, sellest kauem venitada ei lubatud. Iga 1000 elaniku kohta pidi iga vald ühe ilma õppemaksuta kohaliku (küla)kooli asutama. Rahvakoolide võrgu kõrval oli loomulikult ka maksulised koolid valikus, kuhu andekamaid vaesemate perede lapsi tasuta võeti, sama kehtis ka kihelkonnakoolide kohta. Selline üldina hariduskorraldus kehtis ka Harjumaal kuni aastani 2011. See, et igal lapsel on teada kodulähedane kool (mis pole kunagi küll tingimata otse aknast näha olnud), on püsinud kõik need põlvkonnad ja isegi sõdade ajal. Esimest korda Eesti ajaloos pole ühes Eesti omavalitsuses ehk Tallinna linnas enam esimest korda kooliteed alustavale lapsele seda ühte „kindlapeale" koolimaja teada.

Me tegime oma ettepanekuid koolimääruse ettevalmistamise käigus, neid ei võetud arvesse. Haridusministeerium pakkus linnale igakülgset abi enne selle kurikuulsa määruse koostamist, sedagi ei võetud vastu. Mul ei Tallinna linnas opositsioonis oleva poliitikuna lapsevanematele midagi lohutuseks öelda. Küsige linnalt nõu?! Lühike praktika on näidanud, et ka sealt vanematele antavad nõuanded pole alati osutunud adekvaatseteks. Minu hinnangul ei adu linna juhtkond olukorra tõsidust. Samuti kunstlikult tekitatud propagandalaviini kõrvalt vene õppekeele osas pole muuks ilmselt neil mahtigi.

Meie lapsed väärivad paremat linnavalitsust. Tegelikult ka. Igal lapsel on õigus olla oma kooli oodatud. See on varasemalt õnnestunud, see peab olema võimalik ka nüüd ja täna.

Eksport Hiina võib toiduhindu alandada

2011-05-01

Kui Eesti põllumajandussaaduste eksport Hiina kasvab, siis pikemas perspektiivis võib see avaldada survet siinsete toiduhindade alanemiseks, kuna tekib võimalus rakendada kasutamata tootmisvõimsusi ning suuremahulisem tootmine on efektiivsem, arvab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Eelmisel nädalal külastas Eestit Hiina põllumajandusdelegatsioon eesotsas asepõllumajandusminister Chen Xiaohuaga. Eesti ja Hiina põllumajandusministeeriumid sõlmisid vastastikuse mõistmise memorandumi ning toimus ärifoorum, kus kahe riigi põllumajandusettevõtted ja toidutootjad arutasid koostöövõimalusi.

Kuidas Eesti põllumajandus tõmbas endale Hiina tähelepanu? Kas põllumajandusministeeriumite memorandum ja ärifoorum olid pigem Eesti või Hiina algatus?

See on mõlemapoolne algatus. Julgen öelda, et isegi Hiina poole initsiatiiv on olnud suurem. Hiina delegatsioone, nii ametlikke kui ettevõtjate delegatsioone, on käinud siin viimase 4-5 aasta jooksul mitmeid. Nende huvi on loomulikult ennekõike seotud majandusliku koostööga. Samuti on nad huvitatud meie põllumajanduse korralduslikust poolest, mis puudutab seda, kuidas läks Eesti riiklikult põllmajanduselt üle erakapitalil põhinevale. Ka on neid huvitanud meie integreerumine Euroopa Liitu ning meie tegevus seal ja meie hinnangud ELi põllumajanduspoliitikale. Mis puudutab otsekontakte, siis seda oskavad ettevõtjad ise paremini kommeteerida

Aga ilmselt on teil tekkinud mingi ettekujutlus, mis Eesti kaubad võiks hiinlasi huvitada.

Meie poolelt vaadatuna ongi nende kontaktide arendamisel kõige olulisem see, et leiaksime nii suurel turul nagu Hiina oma nišid ja väljundid. Salvestil on tõsised huvid ja saan aru, et liigutakse konkreetselt juba edasi. Liviko juba Jaapanis on ning soovib minna edasi Hiinasse, Terel ja meie teistel piimatoodete tootjatel on pikemas perspektiivis kindlasti potentsiaali Hiina turul, kuna piimasaaduste tootmine on ju üks Eesti lipulaevu.

Miks Eesti põllumajanduskaubad siiski Hiinat huvitavad?

Usun, et Hiina on huvitatud mitmete riikide, sealhulga Eesti kaupadest. Aga ega hiinlased pole siin ainult sellepärast ka, et meelitada Eesti tooteid Hiina turule. Nad vaatavad ka põllumajanduse korraldust, maasuhteid. Hiina on teinud 20 aastaga tohutult kiire arengu põllumajanduslikus tootmises. Teame ju, et Hiinas on riigi roll väga suur põllumajanduse korraldamises ning küllap on ka neil huvi minna üle eraomandil põhinevale põllumajanduslikule tootmisele ja sellepärast nad vaatavad erinevaid lahendusi erinevates riikides. Eesti on kindlasti nende jaoks hea näide, sest oleme alles lähiminevikus läinud üle riiklikult tootmiselt erakapitalil põhinevale tootmisele. Ametlikel delegatsioonidel on suur huvi selle kogemuse vastu.

Hiina ametlikke delegatsioone huvitavad siis pigem Eesti teadmised ja kogemused kui kaubad ja investeeringud?

Jah, pigem nad ei oota meie kaupu, vaid teadmisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Neid huvitab, kuidas me oma tootearenguga tegeleme, kuidas toimib riigi ja erasktori koostöö. Ning selles mõttes on Eesti väiksus hea, et me oma kaubakogustega ei ohusta Hiina turgu. See kogus kaupa, mis Eesti võiks eksportida, on hiinlaste jaoks ülimalt väike, kuid meie jaoks suur võimalus. Seetõttu arvan, et huvid langevad kokku.

Kas Eesti on ka huvitatud Hiina põllumajandustoodete impordist või oleks pigem parem, kuid see ei tuleks kodumaiseid tootjaid ohustama?

Kui toidainetest rääkida, siis ega meil väga tihedat kaubavahetust Hiinaga pole. Ma Hiina puhul sellist ohtu küll väga ei näe, et see riik uputaks üle Eesti turu meile traditsiooniliste kaupadega, näiteks karruli, sealiha ja piimatoodetega. Need kaubad, mis Hiinast tuleks, oleks eksootilised ja täiendaks meie turgu.

Kas Hiina on huvitatud ka Eesti põllumajandussektorisse investeerimisest?

Raske öelda. Täna pole veel konkreetset huvi märganud, aga see võib areneda.

Palun prognoosige, kui palju kasvab Eesti ja Hiina kaubandus põllumajandustoodete alal järgneval 5 aastal.

Kindlasti on oodata kavu. Teame, et hiinlased on ka väljendanud huvi Eesti kui võimaliku transiidiriigi vastu ning kui transiit areneb, siis küllap läbi Tallinna Sadama ei hakka liikuma ainult energeetilised ressursid, vaid avaneb võimalus ka põllumajandustoodete transiidiks ja kaubavahetuseks. Nii et see sõltub ka transiidi arenemisest. Aga konkreetseid numbreid ei oska prognoosida.

Kas Eesti põllumajandustoodete ekspordi kasv Hiina tähendab siinsetele tarbijatele toidu kallinemist?

Sugugi ei pruugi tähendada. Praegu jah, kuna me ekspordime palju, siis see on surve siseturu hindade tõusuks. Aga see praegune eksport on tulnud väga lühikese aja jooksul ja kiiresti ning meie tootmisvõimsused ei ole tulnud sellele järgi, me ei suuda tooret piisavalt toota toidutööstuse jaoks jne. Aga kui see on alaline, pikema perspektiiviga võimalus, mille taga on koostöölepingud, siis suudame ka toorainetootmist piisavalt tõsta ning see annab võimaluse hindade alandamiseks. Teame, et meil on täna mitmes põllumajandussektori valdkonnas, just töötlevas tööstuses ja toidutööstuses, võimsusi rohkem, kui kasutame. Võiksime rohkem toota, see on nii piima- ja lihasektoris ning veel mitmes teises sektoris. Kui toodame suuremaid koguseid, siis see enamasti pigem tähendab efektiivsuse kavu ning selle kaudu ka tootmise omahinna alanemist. Nii et kui leiame eksprotturge, kuhu rohkem müüa, siis arvan, et see pikemas perspektiivis võiks avaldada survet toiduhindade langemiseks, mitte tõusuks.

Hiina ja Eesti põllumajandusministeeriumite vahel sõlmitud memorandumis on kirjas, et osapooled hakkavad korraldama regulaarseid kohtumisi. Kui sageli ja mis tasemel?

Reeglina kohtutakse kord aastas ministeeriumide juhtivspetsialistide tasemel ning ühel aastal ühes, teisel aastal teises riigis.

Kas regulaarselt hakkavad kohtuma ka äridelegatsioonid?

Ettevõtjate töörütm läheb selle lepingu raamest kindlasti välja, ettevõtjate koostöö hakkab juba otse toimuma. Aga kui ettevõtetel on vajadus ja huvi, siis neid kindlasti kaastakse delegatsioonidesse.

Kui Eesti põllumajandustootja on huvitatud koostööst Hiina ettevõtetega, siis mis peaks olema ta esimene samm selles suunas, kuhu pöörduda?

Võtta ühendust põllumajandusministeeriumi välisssuhete osakonnaga, millel on väga hea ülevaade kontaktidest nii Hiina kui teiste riikidega. Teine variant on Hiina saatkond, kus on ka info kontaktidest.

Kui see pole ülbus ega eksitamine, siis mis see on?

2011-04-29

Alisa Blintsova lugu võiks olla kaalumisel näitliku õppevahendina nii kriitilise mõtlemise harjutamiseks kui ka propagandavõtete tundmaõppimiseks. Näiteks ajalootunnis saaks sellega näitlikustada Teise maailmasõja puhkemist ning Tšehhoslovakkia ülevõtmisele eelnenud propagandasõda.

Propagandarelvana kasutati saksa vähemuse olukorra dramatiseerimist, mis õigustavat Saksa Reich'i „vajadust" resoluutsemalt sekkuda. Koos õpilastega võib vaadelda laiemat pilti, kuna frontaalrünnakuna kasutavad oponendid (nii mõnedki neist kaitsepolitsei aastaraamatutes juba äramärkimist leidnud) deklaratsioone vene rahvusvähemuse erakordselt halvast ning igati ülekohtusest olukorrast, põrkumata tagasi mis tahes valeandmete esitamisest. Artikkel sobib ka matemaatikaõpetajale selgitamaks statistika tõlgendamisvõimalusi - koos õpilastega saaks vaadelda töötute profiile ning analüüsida hariduse ja keeleoskuse tegelikke mõjusid. Kindlasti innustaks see gümnasiste hoolsamini suhtuma võõrkeele, sh vene keele õppimisse.

Kordame üle mõned üldteada tõsiasjad.
Milleks üldse lõimuda? Eesti keele oskus on üks olulisi eeldusi Eesti ühiskonnas edukaks toimetulemiseks. Eestikeelsele aineõppele ülemineku eesmärk on tõsta vene õppekeelega kooli lõpetanute konkurentsivõimet ühiskonnas, ja seda kõige laiemas mõttes. Selleks on oluline eesti keele hea oskus, üldpädevuste ja aineteadmiste olemasolu vastavalt riiklikule õppekavale ning Eesti ja Euroopa ühiskonna reeglite ja tavade tundmine ja aktsepteerimine. Lõimumine on eelkõige suhtlemine - et suhelda, on vaja ühist keelt. Eestis on selleks eesti keel, seega on selle valdamine ja lõimumine otseses seoses.

Mis on keelekümblus? Keelekümblusmetoodika loob õpi- ja mängukeskkonna teises keeles. Keskkonna loovad õpetaja, teised lapsed ja ka füüsiline keskkond (õppematerjalid, pildid, teises keeles materjalid seintel, audio- ja videolahendused teises keeles, külalised klassiruumis, ekskursioonid keelekeskkonnas jne). Kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt keelekeskkonnas, kuid paljudes Eesti kohtades ei ole seda kahjuks lihtne leida. Nii ongi just keelekümblusmetoodika vahend, kuidas luua keelekeskkond vähemalt koolis ja lasteaias.

Aga president? President Ilvese emakeel on eesti keel ja tema näitel on väga selgelt näha, et teises keeles hariduse omandamine on taganud talle väga kõrged teadmised, aga ei ole kuidagi kahjustanud identiteeti ega emakeeleoskust.

Kas vene õppekeelega gümnaasium on Eesti riigile kohustuslik? Ei ole. Ka Saksamaa ei paku türgikeelset täisgümnaasiumiõpet ega Soome somaaliakeelset. Eestis on ainus kohustuslik haridustase põhiharidus ning Eesti tagab erinevalt enamikust maailma riikidest täismahus põhihariduse omandamise riigikeelest erinevas keeles (vene keeles).

Kas avalik sektor ja terved inimesed on jäetud keeleõppeta? Ei ole. Riik toetab eesti keele õppimist väga paljudele sihtrühmadele ja väga erineval moel. Näiteks elukestvas õppes pakutakse ca 6,5 miljoni euro eest täiendavat eesti keele õpet kutseõppuritele ja täiskasvanute gümnaasiumide õppuritele, kutseõppeasutuste pedagoogidele ja juhtidele, kõrgkoolide õppuritele (üld- ja erialakeeleõpe, keele- ja erialapraktika, õppematerjalid, hooajakoolid), haridustöötajatele (klassikaline ja individuaalne keeleõpe mentori abil), avaliku sektori ning kolmanda sektori organisatsioonide töötajatele. Lisaks pakutakse eesti keele kui teise keele õpetajate täienduskoolitust, vene emakeelega laste logopeedide ettevalmistust, noorte ühistegevuse toetust keeleõppe eesmärgil, keeleõppekulude hüvitamist kõikidele eksami sooritanutele. Enamik keeltekoole pakub eesti keele kursusi ning pärast tasemeeksami sooritamist saavad õppijad keeltekoolile makstud raha tagasi. Mõned nooredki kasutavad seda võimalust, et gümnaasiumi lõpus sooritada korralikult eesti keele eksam. Seega õpivad nad riigi rahastamisel eesti keelt koolis ja lisaks veel keeltekoolis.

Aga õppematerjalid? Materjalid eesti keele õppimiseks on koolides olemas. Keeleõpetajail ja -huvilistel on väga suur valik, mis on tekitanud isegi raskusi sobivaima valimisel. Kättesaadavad on nii paberkandjal kui ka elektroonilised õppematerjalid, millele lisanduvad e-õppekeskkonnad keeleõppeks eri tasemel keeleoskusega ja eri eas õppureile (vaadake näiteks http://www.meis.ee/oppematerjalid1 või http://www.meis.ee/raamatukogu?page=0).

Nii et pole meil mingit „olukorda tekkinud". Küll aga üritatakse seda vägisi tekitada. Ei meeldi mulle selline vaenuõhutamine, üldse kohe ei meeldi.

Liisa Pakosta kirjutas kommentaariks artiklile Kolhoos, koalitsioonileping, keelekümblus http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5412

Painava numbriusu lummus

2011-04-28

Seisukoht, et hariduse ainuvõimalikuks mõõdupuuks on riigieksamite tulemused, pole kadunud. Kas need numbrid suudavad mõõta ka noorte tõelisi teadmisi?

Põnev ja närvesööv periood - eksamiaeg - on taas käes. Aga olen kohanud vähe inimesi, kes ei võtaks praeguse süsteemi suhtes suhu mõnda vägevamat sõna. Ja siiski läheme aastast aastasse edasi samamoodi. Nii ka tänavu.

Üks peamisi praeguse süsteemi kritiseerijate argumente on see, et nüüdisaegne ühiskond, sealhulgas koolid, omavalitsused ja lapsevanemad tähtsustavad eksamitulemusi liiga palju.

Pean sellega osalt nõustuma, sest ka mulle tundub, et koolide peamisteks tasemenäitajateks on kujunenud abstraktsed numbrid. Seda, kas gümnaasiumi lõpetanud õppurid oma kooliaastate jooksul omandatud korrektsete teadmistega ka hiljem midagi peale oskavad hakata, ei mõõdeta. Või kas seda saabki mõõta?

Me peame enamasti lugu inimestest, kes lisaks avaratele teadmistele oskavad ja suudavad käituda ausalt, omavad kindlaid seisukohti ja väärtushinnanguid, peavad lugu nii endast, oma perest kui ka riigist.

Mitu kooli korraga

Gümnaasiumilõpetajate puhul tähtsustame aga midagi muud ehk pigem saavutatud numbreid. Siit koorubki keeruline küsimus: kuidas saaks, võiks ja peaks mõõtma neid eespool nimetatud häid omadusi, et saada tegelik ülevaade selle kohta, missugune inimene meie praegustest gümnaasiumidest 12. klassi lõpus välja tuleb.

Mind paneb alati kulme kergitama see, kui mitmesse ülikooli ja kui mitmele erialale enamik lõpetajaid oma sisseastumispaberid esitab.

Kas edukalt riigieksamid sooritanud noor, kes esitab dokumendid kõikidesse avalik-õiguslikesse ülikoolidesse, kõikvõimalikele populaarsetele, kuid oma olemuselt täiesti erinevatele erialadele (näiteks ühtaegu nii suhtekorraldusse kui majandusse), on tulemus, mida me gümnaasiumihariduselt ootame?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses loetleb gümnaasiumi ülesandeid paragrahv 5, millest lõige 1 meeldib mulle eriti:

"Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna."

Kas kõike seda ilusat mõõdab või aitab meil hinnata riigieksami tulemus?

Alustame iseendast

Eksamitulemuste tabelid tulevad ka sel aastal. Põnevus, pettumus, kurbus ja rõõm on tagatud. Mida teha, et me nii jäigalt neile numbritele ei keskenduks?

Pole mõtet osutada kurjalt haridus- ja teadusministeeriumi, eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse või ajakirjanduse poole. Alustama peaksime iseendast, ehk püüdma oma hoiakuid numbrite maagilisest jõust lahti rebida. Nii oleks kõigil parem.

Niikaua kui me ise usume numbritesse kui ainuvõimalikesse tasemenäitajatesse, võivad ministeerium ja eksamikeskus teha olemasoleva süsteemi parandamiseks ükskõik mida, aga numbrid jäävad hariduse mõõdupuuna meid ka järgnevateks aastateks painama.

Mina, rahvaliitlane?!

2011-04-28

Riigikogu valimiste aeg oli ühtede hinnangul igav ja ootuspärane, teiste meelest piisavalt põnev ja uudne. Lugejates-kuulajates huvi äratamiseks kasutas uusi nõkse meedia: näiteks valijakompass oli päris lõbus võte iseenda või meeliskandidaadi maailmavaate testimiseks.

Vähemalt kahe kompassi küsimustele pidin ka mina vastama. Üks neist andis tulemuseks «formaalselt õige» maailmavaate, teine aga teatas, et vastaja on oma vaadetelt 75 protsenti rahvaliitlane. Võib-olla suuremal määral rahvaliitlane, kui selle partei keskmine kandidaat! Hunt lambanahas või lammas hundinahas, raske öelda, kuidas seda tulemust hinnata (kas ohtlik omadele või poliitilistele vastastele).

Ei ühtki teist kõrval

Ega see valimiskompassi tõesus või tulusus olegi väga oluline teema. Vaevalt et nende valijate hulk, kes sel moel oma otsuse tegid, ülepea kõneväärt oli. Aga tulemus sundis mõtlema ja mõtlemine andis tulemuse. Mitte väga originaalse, aga ikkagi.

Nimelt, Koonderakonna, Res Publica vm partei kadumine ei toonud Eesti poliitikale mingit kahju, kuid Rahvaliidu lõpp oleks sisuline kaotus. Rahvaliitu iseloomustavad märksõnad konservatiivsus, rahvuslikkus ja regionaalsus on teiste parteide eelistuste pingereas tagumistel positsioonidel.

Märkimisväärse osa valijate väärtuste loetelus on need aga pigem keskmistel või eesmistel positsioonidel.

Pere ja töö on need, mida keskmine eestlane kõige kõrgemalt hindab. Ja selle poolest me erineme päris palju rikkamate riikide kodanikest. Seega, Rahvaliidu tulevik väärib arutamist.

Valimistejärgne vaikus (rohelistest räägitakse vähemalt võlgade klaarimise kontekstis) sunnib arvama, et ennustus erakonna jõuvarude otsa lõppemisest hakkab täituma. Ja hetkel pole ühtegi teist parteid, kellele regionaalpoliitika ja kohaliku omavalitsuse korraldus oleks samavõrra huvi pakkuv teema.

Paraku, paljudele elanikele (valijatele) on omavalitsuse tegemised või tegematajätmised igapäevased, kas meeldivaid või ebameeldivaid üllatusi pakkuvad asjad. See pole ainult ääremaade või vaeste omavalitsuste elus hoidmise mure. Parajaks sasipuntraks on läinud jõukate elu Tallinnas ja ümbritsevates valdades.

Seda ei keri lahti lihtsa tulumaksu pooleks jagamisega (pool elukohaks olevale vallale ja teine pool töökoha omavalitsusele Tallinnale või vastupidi).

Omavalitsuse probleemide mõistmisel ja arendamisel tuleb kasuks kontakt kodanikega. Mitte et kabinetivaikuses pole tööd üldse vaja ja piisab poe taga õllepudeli ringis liigutamisest. Rahvaliidul on see kontakt valijaga lihtsalt kõige tihedam. Tõsi, pigem maal kui linnas.

Parim lahendus koostöö

Paraku on ka Rahvaliidu enda (näiteks tema regionaalministri) paremat halduskorraldust või tasakaalukamat regionaalarengut lubanud algatused sumbunud.

Kui rääkida haldusterritoriaalsest reformist, ei ole valik «vabatahtliku» või «kohustusliku» liitumise vahel sugugi kõige tähtsam teema. Mõlemad taotlevad ju ühte ja sama - füüsiliselt suuremaid omavalitsusi. Ja esimene tee on ainult näiliselt demokraatlik.

Ühel hetkel tuleb hakata «järele aitama» neid, kes vabatahtlikult ei liitu. See eeldab nii sundust kui ka kulutusi.

Liitumise alternatiiv on kas uute haldustasandite loomine või omavalitsuste koostöö. Mõlemaid lahendusi on siin-seal kasutatud ja nii kohalikud kui ka kaugemalt tulnud asjatundjad meilegi soovitanud. Paraku - sedasama omavalitsuste koostööd pole meil ikkagi piisavalt.

Siiski ei ole õige öelda, et üldse pole. Pole sel määral, et see annaks olulise lisa tegevuse tõhususele või teenuste kvaliteedile, võimaldaks jõudu ja ressursse koondada jne.

Koostegutsemine keskkonnakaitse, vee ja prügimajanduse valdkonnas on suurel määral väljastpoolt peale surutud. Koostöö sotsiaalvaldkonnas on pea olematu (teenuste ost naabritelt pole koostöö, vaid tavaline turusuhe).

Alles hiljuti püstitas elu omavalitsuste ette ülesande, mille parima lahenduse võiks anda omavalitsuste koostöö - see on koolivõrgu paratamatu õgvendamine laste arvu vähenemise tõttu. Kõige lihtsam lahendus, mida koostöö saab pakkuda, on omavalitsuste ühise koolipiirkonna loomine gümnaasiumi jaoks. Või siis mitme kooli liitmine ühise juhtimise alla.

Usun, et uudishimulikud ajakirjanikud on kõik sellised koostöökatsed avastanud ja nende tulemused avalikustanud. Ja paraku pole neid näiteid seni olnud ülearu palju.

Võti, mis võiks avada läbirääkimiste ruumide uksed, on sageli just Rahvaliidu vallajuhtide käes. Ühelt poolt on arusaadav soov säilitada viimase hetkeni oma kool. Gümnaasium on tähtis institutsioon, ühes kaalukategoorias kultuurikeskusega, ilmselt suurema tõmbejõuga kui vallamaja, päevakeskus vms.

Tähtsad on töökohad, mida gümnaasium loob, tähtsad on ka gümnaasiumiõpilased kui kodanikud. Aga viivitamine otsusega, kuidas edasi minna, millal ja mida teha, võib ohtu seada ka põhikoolid.

Uksed on lahti

Omavalitsuste nõrk koostöö on mõne omavalitsuse egoistliku huvi eelistamise tõttu isegi mõistetav. Aga hoopis arusaamatu on leige või olematu reaktsioon riigi (ministeeriumi) plaanidele luua maakonnakeskustes riigigümnaasiumid.

Olemasolevad maakonnakeskuste koolid meelitavad niikuinii õpilasi ligi ja tinglikult koondavad sellega ka riigieelarvest makstavat õpilaste arvuga seotud pearaha maalt linna. Kui nii ühe kui teise (maa- ja linnagümnaasiumi) omanikuks on omavalitsus, siis vähemalt kooli haldamise kulu tuleb omavalitsuse eelarvest. Riigikooli haldamise kulu maksab ministeerium.

Riigikoolide loomisega linnades võib senist rahastamisskeemi järsult muutmata suureneda disproportsioon maa- ja linnakoolide rahastamisel veelgi suuremal määral linnakoolide kasuks. Selline areng ei ole kindlasti mõistlik.

Eelistada tuleks emba-kumba, kas valdavalt riigile või valdavalt omavalitsustele kuuluvate koolide varianti segasüsteemi asemel.

Lootus, et seoses presidendi valimisega valijameeste kogus jõuab Rahvaliit uuesti suurte tegijate pildile, kipub nurjuma. Asi kisub vägisi sinnapoole, et rahvaliitlased presidendi valimises ei osale.

Aga ega tugeva ja hästi toimiva koolisüsteemi loomine ole vähem tähtis tegu kui üks presidendivalimine. Ja selles töös osalemiseks on praegu uksed rahvaliitlastele lahti. Aga mitte lõputult.

Eesti kaitseb end ka ülekaaluka vaenlase vastu

2011-04-11

Kaitseminister ning Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar kinnitas, et kui Eesti riigil on vaenlasi, siis oleks temast kui kabinetiliikmest rumal nende nimed avalikult välja öelda.

Kuidas on olla taas valitsuses, pea kümme aastat pärast eelmist korda?

Ilmselt on valitsustes tekkinud teatud järjepidevus ja viimase nelja aasta jooksul käisin valitsuse istungitel suhteliselt palju. Midagi üllatavat ei ole. Briifing uutele ministritele oli umbes samasugune, nagu ma ise omal ajal ministritele andsin. Valitsuse elektroonilisse istungisüsteemi sain sisse nii, nagu ma selle omal ajal ise ka lõin.

Selle valitsuse laua taga on kolm praegust või endist peaministrit. Kuidas ära mahute?

Tundub, et mahume suhteliselt ilusasti. Siin on ka teatav naasmine tava juurde. Omal ajal Eesti Vabariigis oli suhteliselt tavaline, et riigivanemad olid ministrikohtadel ning ühte ja samasse valitsusse mahtus neid korraga mitu tükki. Mulle tundub, et oleme naasnud teatavasse poliitilisse stabiilsusse, nagu see peabki ühele tavalisele riigile iseloomulik olema.

Eelmise parlamendi heaks kiidetud põhiseaduse muudatus on kohe taas riigikogu ees. See kaotab presidendi rolli riigikaitse kõrgeima juhina ning saan aru, et kaitseväe juhataja nimetab edaspidi valitsus. Sisuliselt teist ju saabki uus riigikaitse kõrgeim juht.

Liigume siin edasi järk-järgult. On veel palju küsimusi, mida otsustada. Kõigepealt langetab riigikogu algaval nädalal otsuse, kas kiita heaks see põhiseaduse muudatus, mida eelmine koosseis toetas. Et see otsus teoks saaks, ei piisa ainult koalitsiooni häältest, vaid see peab olema laiapõhjalisem.

On hea, kui muutusel saab olema lai kandepind, sest riigikaitse ongi küsimus, mis peaks ületama ühe või teise erakonna ja ka valitsuskoalitsiooni piirid. See on meie kõigi ühine asi.

Need järgnevad otsused pannakse paika seadustes, mis tuleb vastu võtta üsna lühikese aja - mõne kuu jooksul. Neid on kaitseministeeriumis juba ette valmistatud ja nendega tullakse pärast põhiseaduse muudatuse vastuvõtmist ka välja. Detailid saavad lahendatud seaduste ja nende põhjal tehtavate otsustega. Seega, kaitseministeeriumil seisab ees väga tõsine seadusandlik tegevus.

Põhimõtteline muudatus - kaob armee kui iseseisev suurus riigis, temast saab lihtsalt üks riigiasutus. Kas see on ikkagi tekitanud paksu verd?

Ma ei ütleks, et see kusagile kaob. Mis on kahtlemata positiivne, et selle muudatuse osas on ühiskonnas ja sealhulgas kaitsejõududes saavutatud väga lai konsensus.

Seda on arutatud, seda on räägitud ja põhjendatud üht- ja teistpidi. Praegu on see konsensus olemas. Kindlasti tuleb veel vaidlusi nende täiendavate seaduste üle, aga ka neid hakkame lahendama nii, nagu seda on tehtud põhiküsimuses.

Ega põhiseaduse muutmine tähenda ju kohe automaatselt, et näiteks kindralleitnant Ants Laaneots tuleb välja vahetada.

Ei, kindlasti mitte. Isikute osas see muudatusi kaasa ei too, küll aga hakatakse järgnevate seadustega paika panema, kuidas toimuvad teatud protseduurid.

Kas kohe esimestel päevadel hakkate kogu riigikaitsesüsteemi ümber tegema?

Tegelikult on sellele alus juba pandud ning minu ülesanne on jätkata järjepidevalt, nii nagu seda ministeeriumi töös on poliitiliste otsuste ja kokkulepete alusel rakendatud.

Võib-olla on olnud ettekujutus, et kaitseministri töö on tegelda praktiliste asjadega, hankida ja korraldada. Lähemate kuude jooksul aga tuleb tegelda väga tõsiselt seadusandlusega, hõlmates ekspertide gruppe ja informeerides avalikkust. Sest riigikaitset ei saa omistada üksnes ministeeriumile ja kaitseväele, see haarab meid kõiki.

Võimuleppes on ka selline punkt: tuleb tagada, et sõjaline kaitse ei areneks ülejäänud ühiskonnast eraldiseisvalt. Mida see tähendab? Kas Eestis on oht, et sõjavägi irdub rahvast?

Ei, selle punkti all ei ole mõeldud rääkida ainult sõjaväest, vaid selle mõte on, et riigikaitse ei ole üksnes riigi sõjaline kaitse. Tänapäeval tähendab see väga tugevat tsiviilsektori toetust, inimeste toetust. Need on väga laialdased teemad.

Eesti võtab oma julgeoleku tagamist väga tõsiselt, me kaitseme end igal juhul, ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu.

Võimuleppes on nähtud ka kuuekuulise ajateenistuse võimalust. Kas see pole hiiliv liikumine ajateenistuse kaotamise poole?

Seda kindlasti mitte. Eesti kaitsevägi jääb põhinema ajateenistusele, see on meie selge seisukoht ning võin kindlalt öelda, et ei maksa siin ühes või teises sammus näha mingeid kavatsusigi. Nähakse selle ettepaneku üht otsa - kuus kuud -, aga ei nähta teist otsa, millega mõne jaoks võib kaitseväeteenistus koguni pikeneda. Meie väljakutse on see, kuidas tõsta jätkuvalt väljaõppe kvaliteeti. Midagi pikemaks või lühemaks muuta pole omaette eesmärk.

Kõige olulisem paik meie jaoks on praegu vast Afganistani missioon. On teil aimu, millal see lõppeda võiks?

See oleks hea küsimus ka väga paljudele teistele kaitseministritele, peaministritele ja presidentidele - siin konkreetseid kuupäevi nimetades näitaksin ma üles täielikku ebakompetentsust.

Kindlasti on Afganistani teema väga oluline ning meil tuleb ka tõsine arutelu kaitseministeeriumis, loomulikult koos kaitseväega ja poliitilistel tasanditel. Seejärel saan öelda, millised on meie edasised plaanid ja kavad.

Hiljuti teatas president Hamid Karzai, et Afganistan on valmis võtma üle julgeolekuvastutuse Helmandi provintsi keskuses Lashkar Gah's. Kas see ei viita, et mingi aja pärast meid enam seal piirkonnas ei vajata?

Selliste avalduste ilmumine on kindlasti märk sellest, et koalitsioon on õigel teel ja olukord on rohkem kontrolli all.

Eelmise kaitseministri Jaak Aaviksoo ühe ettekande ja selle põhjal Diplomaatias ilmunud artikli üle on käinud äge poleemika. Kas vale on relv Eesti Vabariigi arsenalis?

Teate, sel teemal on raske rääkida, sest enamik inimesi, kes seda teevad, ei ole - a) - kas seda artiklit läbi lugenud või - b) - saavad sellest omamoodi aru. Ning c) - igat konverentsiesinemist on tark vaadata selle konverentsi kontekstis. Selles suhtes on see dispuut küll intellektuaalselt huvitav, kuid, vabandust, just intellektuaalselt huvitav ja võib-olla mõned artiklid ka mitte seda.

Samal konverentsil esines ju näiteks ka kindralleitnant Ants Laaneots, kasutades selliseid termineid nagu «pete» ja «kontrapete». Sõjaolukorras on asi selge, kuid...

Soovitan ka igaühel, kes hakkab siin sõna võtma, lugeda läbi mõned raamatud moodsast infosõjast, sest kõiki neid arutlusi tuleb võtta selles kontekstis, mis maailmas reaalselt toimub.

Nägin väga lähedalt seda Venemaa rünnakul Gruusia vastu, kus inforünnak oli väga oluline osa kogu sellest operatsioonist. Samal ajal tankidega läks käima väga ulatuslik infosõda ning lisaks sõjalistele operatsioonidele ka küberrünnakud. See on paraku see moodne sõda, mis ilmselt 21. sajandit hakkab iseloomustama.

Siin ongi küsimus: kas meie demokraatliku riigina saame kasutada samu vahendeid?

Ega selleks ei pea kuidagi seadma kahtluse alla demokraatlikku ühiskonnakorraldust. See eeldab mitmeid muid tegevusi, milleks Eesti peab olema valmis. Kokkuvõttes jääb tõde alati peale, aga see võib võtta väga palju aega.

Infosõjas peab teadma, kuidas sinu vastu tegelikult valetama hakatakse ja kuivõrd ohtlikud need valed on. See on ülimalt oluline küsimus igale riigile: kuidas kaitsta end totaalse valetamise vastu?

Kas Eestil on vaenlasi?

Kui neid on, siis oleks rumal neid välja ütelda.

Koalitsioonileping lubab taas, et Eesti kulutab kaitsele kaks protsenti SKTst.

Seda lubadust on tõesti pidevalt antud, mille tulemus on see, et iga kord lubatakse uuesti üle. Ma loodan, et ei eksi, kui ütlen, et seekord tehakse see tõesti ära, ja mitte 2015. aastaks, vaid juba 2012. aasta eelarves. Vajalikud arvutused on tehtud, koalitsioonileppe teiste punktide läbivalgustamisel oli see üks osa arvestusest.

Kas kasutate ministrina ära ka võimalust panna selga laiguline kostüüm ning võtta kätte püss?

Minu militaarsed huvid on kõigile teada, olen reservohvitser ja kaitseliidu liige. Aga kui ma olen kaitseminister, siis mul on oma töö, kõike seda toetada ja arendada. Minu kohus lähema nelja aasta jooksul kahjuks ei ole meeldivalt püsida laigulises kostüümis.

Alan Watts ja Eesti orientalistika

2011-04-08

Alan Watts, Saa selleks, mis sa oled. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kerti Tergem. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2010. 190 lk.

Alan Wattsi nimi ei tohiks tundmatu olla. Ta oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja, biitnike põlvkonna intellektuaalne käilakuju ning populaarne filosoof, kes sama palju kui raamatutega sai Ameerikas tuntuks oma köitvate raadiovestlustega. Watts ei mahtunud raamidesse: ta polnud akadeemiline orientalist või filosoof, tal puudus isegi kõrgharidus. Ometi pidas ta ülikoolides loenguid ja on tänaseni ka akadeemilistes väljaannetes tsiteeritud autor. Tema pärandit meenutatakse õige laias aineringis, sinoloogiast ja budoloogiast transpersonaalse psühholoogiani, usundiloost ja filosoofiast rääkimata. Watts on Watts ja sellega on tema kohta paljugi öeldud.

Kuid kui esimene tõlkeraamat jõuab Eesti lugejani alles 37 aastat pärast autori surma, on põhjust öelda ja meenutada mõndagi lisaks. Minule tutvustas Wattsi esmakordselt Linnart Mäll ja see juhtus umbes 30 aastat tagasi. Mäll pühendas tollal Wattsile terve loenguseeria, mida rühm ida psühholoogiast huvitunud Tartu üliõpilasi kuulas suure huviga. Osalt Mälli pärast ja osalt Wattsi pärast. Mälli puhul, kes eeskätt hindas Ida õpetuste originaaltekste, oli selline tähelepanuosutus ühele laialt tiražeeritud heietajale õige ebatavaline. Ja Watts on mu meelest aina ühe ja sama probleemiringi ümber tiirlev kõrgeima klassi heietaja, umbes nagu Mircea Eliade või Erich Fromm, kui nimetada talle pisut lähedasi menumõtlejaid.

Watts on hiilgav sõnaseadja eeskätt selles, et kirjeldada kirjeldamatut. Ka vaadeldava kogumiku lood püsivad just säärase sõnaakrobaatika ümber koos. Ühes essees kirjeldab ta Õpetust kui sõrme, mis osutab kuule, aga kuu kättesaamatusest heitununa hakkavad andunud usuihalejad hoopis sõrme lutsima, selle asemel et vaadata, kuhu sõrm osutab. Teisal ütleb Watts, et filosoofid, psühholoogid ja usumehed on aina inimliku õnne valemit otsinud, lootes, et seda saab näidata ja kirjeldada või vähemalt osutada teed selleni. Iga jutlustaja või nõuandja tahab olla „mees, kes teab teed", aga Wattsi järgi ei ole sellist teed olemas. Või kui on, siis on see nagu linnu kulg üle taevalaotuse - kord me justkui näeme seda, aga siis kohe on ta kadunud. Sellist teed polegi võimalik püüda ja temast ei jää jälge!

On vähemalt kaks põhjendust, miks just Wattsist sai Linnart Mälli lemmikfilosoof. Esiteks püüab Watts lihtsate kujunditega seletada seda loogilis-paradoksaalset järeldust ja psühholoogilist seisundit, mida mahajaanabudismis kirjeldatakse śūnyatā ehk „tühjuse" mõistega. Selle ja lähedaste terminite tõlkimine ja tõlgendamine püsis lausa aastakümneid Mälli teadusliku tegevuse keskmes. Teiseks oli Watts oma suveräänsuses ja jonnakas püüdes elada vaid iseenda kehtestatud reeglite järgi paljuski Mälliga sarnane inimene. Toda isiklikku sarnasust rõhutas Kerti Tergem ka talvel Budismi Instituudis toimunud raamatututvustusel.

Mingil moel on Wattsi-Mälli suhe võrreldav selle seosega, mis oli meie teisel suurel orientalistil Haljand Udamil René Guénoniga. Watts oli hiina ja india mõtteilmast innustunud mõtleja ja Mäll sama ainevalla õpetlane-orientalist. René Guénon otsib vaimsust ja traditsiooni erinevatest oriendi õpetustest, aga eeskätt sealt, mis oli ka Udami akadeemilise huviringikese - araabia ja pärsia kultuurist, islamist. Udami Guénoni „Nüüdismaailma kriisi" üliviimistletud tõlge anti välja pärast tõlkija surma 2009. aastal. Mäll seevastu ei hakanud ise Wattsi tõlkega jändama, kuid kiita tuleb ta õpilase Kerti Tergemi hoolikat ja keeletundlikku tööd. Niisiis on kummalgi Eesti tipporientalistil olnud oma taskufilosoof, kellelt jõudu ammutada ning kelle mõttepärandi nad ka kõige pimedamal nõukogude ajal paljudele edasi andsid. Tekstitasandil on Watts pikalauselisest Guénonist paremini jälgitav nii tõlkes kui originaalis. Samas on Guénoni-Udami selget paatost lihtsam kokku võtta: tänapäeva lääs on kriisis, sest vaimse traditsiooni pidepunktid on XIX sajandist saati käest libisenud; traditsioon kätkeb endas normaalsust, väärtussüsteemide eitus ja purunemine on ebanormaalne. WattsiMälli liinil seevastu terendab hoopis enam toda püüdmatut linnu kulgemist üle taevalaotuse. See on too endakssaamise kunst, mida ei saagi lõpuni kirjeldada ning milles sisaldub ühtaegu „null ja lõpmatus". Tõsi, elu lõpuperioodil, kui Mäll keskendus vanaaja humanistlike baastekstide käsitlemisele, mis on ju ka sügav austusavaldus traditsioonile, kaugenes Watts mõtlejana ehk pisut tema vahetult huviväljalt. Minu lugemislauale ilmus eestikeelne Watts pärast ligi paarikümneaastast pausi, mil ma ühtegi ta teksti kätte polnud võtnud. Ja sama lugemislaua teise otsa sattus üks teine värske tõlkeraamat, juhtiva ateisti-teadusfilosoofi Richard Dawkinsi „Luul jumalast" (2011). Pärast Wattsi õhulisi esseid on pisut kummastav näha, kuidas keegi kulutab hulga rohkem sõnu tõestamaks loogiliselt ja loodusteaduslikult, et tegelikult too sõrm ikka kuuni ei ulatu ja peale selle pole jumalat olemas. Watts kõneleb sama pildi vaid mõne leheküljega klaariks, jäädes kõigi usunditraditsioonide suhtes muhedalt aupaklikuks.

Ühes kohas ütleb Watts, et inglid suudavad lennata, sest nad usuvad, et on kerged. Nii lihtne see maailm mõnikord ongi. Petta saab hoopis see, kes ingli- või jumalajuttu surmtõsiselt võtab. Aga „virgub see, kes ühineb mänguga teades, et tegemist on mänguga, sest inimene kannatab üksnes seetõttu, et võtab jumalate poolt naljana mõeldut tõsiselt".

Tiibeti asja ajame ka uues riigikogus

2011-04-08

Tiibeti toetusrühm on tegutsenud kõikides riigikogu koosseisudes pärast taasiseseisvumist, see moodustati eile kuueliikmelisena ka uues riigikogus. Suvel seisab ees dalai-laama visiit ja Tiibeti toetusrühm osaleb Tema Pühaduse vastuvõtmise ettevalmistamises.

Tiibeti olukord Hiina võimu all on hull eelmise sajandi keskpaigast saati ning asjaolu, et parasjagu ei käi kultuurirevolutsioon ja tiibetlaste represseerimine sellise hooga, et mahtuda rahvusvahelise meedia uudiste esiritta, ei tähenda seda, et midagi oleks paremaks läinud.

Üks suuremaid probleeme on praegu plaan viia kõik koolid 2015. aastaks hiinakeelsele õppele. Kui seni oli tiibetlaste enamusega piirkondades veel võimalik saada alg- või isegi põhiharidust kakskeelsetes koolides, siis uuenduse järgi hakkaksid tiibeti keeles olema üksnes tiibeti keele tunnid. See teade on viinud suurimate protestideni pärast 2008. aastal toimunud rahutusi. Tiibetlastest õpilased protestivad, õpetajad kirjutavad petitsioone. Möödunud sügisel võttis teemakohase resolutsiooni tiibetlaste keele- ja hariduspoliitiliste õiguste kaitseks vastu isegi Euroopa Parlament.

Teine suur probleemiring on seotud keskkonnaküsimustega. Nimelt on Hiina suur energiavajadus kaasa toonud ulatusliku tammide rajamise Tiibeti jõgedele, mille tagajärjel rikutakse nii kohalike elanike huve kui ka ökoloogilist tasakaalu ulatuslikul maa-alal. Samal ajal on Hiina keskvõim asunud mägikarjamaadel loomakasvatusega tegelevaid tiibetlasi sunni korras linnastama, tuues ettekäändeks mägirohumaade kõrbestumise, mis võivat muuta Tiibetist lähtuvate jõgede veerežiimi. Paljud teadlased ei pea seda reaalseks ohuks, küll aga tekib linnadesse paigutatud tiibetlastel hulk sotsiaalseid probleeme, millest tõsiseim on tööpuudus.

20. märtsil toimusid Tiibeti eksiilparlamendi ja peaministri ehk kalon tripa valimised mitmes riigis. Uus eksiilparlament peaks kogunema juunis. Seni aga on käinud väike pingpong dalai-laama ja vana parlamendi vahel: dalai-laama tahab jätkuvalt ilmalikust võimust loobuda, kuid vana parlament vastab, et parem oleks, kui ta seda siiski ei teeks. Peale jääb ilmselt siiski dalai-laama tahe. Aga uudiseid Tiibeti eksiilvõimu töömailt on peatselt veel oodata.

Liibanonis on midagi kuskil vist oodata

2011-04-05

Liibanoni jõudnud HMSi korrespondent On Keegi ütles anonüümsetele allikatele tuginedes, et eestlaste röövi lahendamisel on midagi oodata.

«Meie allikad ütlevad, et midagi võib hakata toimuma,» lausus Keegi HMSi uudisteportaalile. Midagi täpsemalt ei osanud ta praegu kommenteerida, kuid kinnitas, et kellegi mingisugune operatsioon on kuskil vist käimas. «Ega ma päris täpselt aru ei saanud,» nentis Keegi, «võib-olla nad rääkisid millestki muust. Mina ka ei tea.»

Keegi on koos operaator Keegi Veeliga teel kuhugi, kus seitse eestlasest jalgratturit eelmisel kolmapäeval vististi rööviti.

Täna saabus Liibanoni meedia vahendusel teade, et mingi organisatsioon või asutus, millel oli miskisugune nimi, on võtnud eestlaste röövi eest arvatavasti mingi asja. Mingit laadi rühmitus saatis täpsustamata portaalile võib-olla e-kirja, millest selgub, et eestlased on kuskil mingisuguses olukorras ning nende vabastamise kohta kirjutab või teatab keegi varsti kellelegi. Välisministeerium ei lükka teadet ümber ega ka kinnita seda ning lubab juhtunu kohta täpsemat informatsiooni koguda.

Välispoliitika ekspert Hannes Hanso kommenteeris oletatavasti, et teatesse tasub suhtuda kahtlusega, kuid samas ei saa seda ka päriselt eirata. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni arvataval hinnangul tuleb väidet, et kuskil võib kunagi midagi juhtuda, võtta tõenäoliselt tõsiselt.

Kolm soovi koolirahvale

2011-04-05

KUI loete uue valitsuse koalitsioonilepet, näete, et selles on haridusele antud vääriline roll. See lepe ei lõhu vana ega alusta nullist, vaid arendab edasi nelja aasta jooksul algatatud olulisi protsesse, millest mitu on alles rakendamisjärgus.

Nende tulemusi näeme aastate pärast: uued alushariduse, põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, uus kooliseadus, õpetajahariduse arengukava, õpetajate lähtetoetused ja õpetajatudengite stipendiumid, põhjalikud koolivõrgu analüüsid, korras kutsekoolide võrk ja moodne taristu, täielik üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ja nii edasi.

Koolihariduse - kõige suuremale hulgale inimestele kõige lähedasema hariduse - kvaliteedi heaks on koalitsioonileppes kavandatud palju ülesandeid. Tähtsad on kõik, kuid eriti tahan esile tõsta kolme. Need on teiste muutuste mootorid, milleta suuri ja selgeid murranguid ei sünni nii pea.

ESITEKS. Koolide, omavalitsuste ja riigi ühisel vastutusel ja ühiste jõupingutustega peame õigel ajal rakendama uued õppekavad ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted. See on töö, mis kestab palju aastaid ning nõuab inimjõudu ja raha. Eelkõige tuleb jätkata uue õppevara loomist, füüsilise õppekeskkonna uuendamist, õppekava seiresüsteemi väljakujundamist ning koolituste ja huvirühmade läbirääkimiste korraldamist.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse puhul tuleb silmas pidada ennekõike seda, et õpilaste arengu toetamise ja õpetaja töö hõlbustamise tugisüsteemid ei jääks paberile ega ametkondade vahele paremaid aegu ootama.

TEISEKS. Koolivõrgu korrastamisega ei tohi viivitada, muudatusi tuleb kavandada aegsasti. Riigikogu fraktsioonide tahte järgi põhikoole ja gümnaasiume seaduse jõul ei lahutata. Seda tehakse omavalitsustega läbi rääkides. Demograafianumbrid on julmad ja näitavad, et nii palju gümnaasiumiastmega koole Eestis - ei linnas ega maal - varsti enam olla ei saa. Linnades hakkab gümnaasiumide arv kahanema isegi kiiremini kui maal.

Mõistlikke plaane saab teha, tuginedes maakondlikele analüüsidele. Need on olemas ning riik on valmis soovi korral looma igas maakonnas tugeva maakonnagümnaasiumi. Põhikool ja gümnaasium on juba õppekavade tasandil lahutatud ning lapsevanemad ja omavalitsusjuhid on hakanud paremini mõistma, et tugev põhikool on parem kui kiratsev gümnaasium, mis neelab põhikoolilaste paindlikuks õpetamiseks mõeldud raha.

Eesti ühtsuskooli traditsioon põhineb tugeval põhikoolil. Andmaks sellele tegelikku sisu, olen võtnud sõna tugevate keskmise suurusega põhikoolide kaitseks - viimati tegin seda Pühajärvel, mõni aeg tagasi Kuressaares.

Tegelik sisu tuleb anda ka õppekavades selgelt eristuvatele eesmärkidele: kui põhikoolis on rõhk eelkõige lapse mitmekülgsel arengul võrdsete võimaluste kaudu, siis gümnaasiumis peaks selle tagama valikuvõimaluste loomisega.

Kooli õppekeskkond ning õppeprotsess peaksid suutma toetada igaühe arengut ja arvestama erivajadusi; eesmärk on, et lapsed tunneksid oma võimeid ja huvisid, oleksid ettevõtlikud ja loovad. Seda, et põhihariduse kvaliteet, seega potentsiaalselt eraldi iga põhikool on Eestis ühtlaselt hea, kinnitavad nii meie endi tasemetööd kui PISA tulemused.

Ühtlaselt tugevad põhikoolid ja suure valikuga gümnaasiumid peaksid tulevikus tähendama ka seda, et vanemad ei mõtle lapsi kooli pannes automaatselt selle õppeasutuse riigieksamitulemustele, vaid peavad võtma põhikooli lõpul tõsisema mõtlemisaja.

Seejuures peaks neid toetama kõigis koolides hästi korraldatud karjääriõpe. Nii jõuavad nad märksa tõenäolisemalt kui suvalise kalli reklaamikampaania abil sinnamaale, et käsitlevad üld- ja kutseharidust edaspidi võrdväärsete valikuvõimalustena.

KOLMANDAKS. Kõige tähtsam on aidata kaasa õpetaja maine ja enesehinnangu jätkuvale tõusule ja asjatundlikule ettevalmistusele. Kui meie ülikoolid annaksid kõigile õpetajatele niisugused kutseoskused, nagu on kirjas pedagoogi kutsestandardis, jääksid paljud probleemid olemata.

See tähendab, et ka ülikoolid peaksid õpetajahariduse andmist austusväärseks ülesandeks, peegeldaksid seda oma struktuurides, võtaksid selgema vastutuse, kajastamaks õppekavades kõiki õpetaja kutsestandardis kirjeldatud pädevusi ja pakkumaks õpetajaks kasvajale piisavalt praktikavõimalusi.

Kolm aastat tagasi loodud spetsiaalne riiklik stipendiumide süsteem toetab paremate üliõpilaste õpetajaks suundumist.

RIIK peab hoolitsema, et õpetajal oleksid vajaduse korral abiks tugispetsialistid, käsiraamatud ja tehnoloogia võimalustest tulenevad õppevahendid - et tal oleks võimalik õppida ja omandada uusi meetodeid.

Talle tuleb tagada autoriteet ja sellest tulenev turvalisus ning vääriline töötasu, mis ei hindaks üksnes klassi ees antud tunde, vaid ka muud tänuväärset, mida õpetaja õpilaste ja kooli arendamiseks teeb. Rahul võime olla alles siis, kui saame õpetajaameti ühiskonnas kolme populaarsema hulka.

Targad tulid idamaalt

2011-04-05

Nagu teada, on laul, mis pealkirjas toodud sõnadega algab, kahemõtteliselt ropp. Kust algab Euroopa vaatekohalt ida, jääb vaieldavaks, kuid igatahes lõpeb ta USA läänerannikul.

Juba ligi 70 aastat on sealt tulnud meieni kas sõjateateid või infot suurtest õnnetustest. Esimesena nimetatute puhul on meil raske võtta seisukohta, kuna me ei tunne olusid. Õnnetustes tuleb olla solidaarne, aga solidaarsus eeldab tegu, ent minusugune küll ei tea, mismoodi ma saan aidata jaapanlasi äsjase tuumajaamakatastroofi järel.

Vahest sellega, et olen vait ja lasen rääkida asjatundjatel, kuid maailmas pole väga palju neid koolitatud ja kogemustega inimesi, kes valdaksid ühtaegu nelja profiili.

Nood neli on õnnetuste ennetamine tuumajaamades ja reaktorites; käitumine õnnetuse ajal kuni niisuguse tingliku lõpuni, kui võib väita, et õnnetus ise enam ei jätku; õnnetuse tagajärgede likvideerimine alates esimesest faktist, mis kinnitab, et õnnetus on juba toimunud; normaalse tööreþiimi taastamine.

Lahutagem protsess jõukohasteks osadeks

Kõik loetletud profiilid kätkevad väga kiiret arusaamist tõsiasjast, et nende reguleerimisel tavapärane demokraatia ei kehti. Viimasena mainitu on loomu poolest aeglane ja võib kesta koguni aastakümneid, näiteks otsustamine seeüle, kas Eesti üldse vajab oma tuumajaama.

Eelnimetatud profiilide korral saavad otsuseid langetada kas inimesed, kellel konkreetsel hetkel on kasutada võim koos vahenditega, või need, kes valdavad teemat ja saavad anda võimukandjatele käsu. Ülejäänutel peab jätkuma sedavõrd teadmisi, et mõista käsu sisu.

Esimeses profiilis jaguneb sisu ligikaudu kolmeks. Esimene seisneb selles, et kui tuumajaam on statsionaarne, siis reaktor võib olla liikuv (aatomijäälõhkuja). Teiseks tuleb minimeerida kiirituse negatiivset toimet (erinevalt meditsiinist, kus kiiritusravi võib olla positiivne). Kolmandana on vaja tagada rivist välja kukkunud tuumajaama asendamine, see tähendab, et ühe jaama funktsioon peab olema kompenseeritud alternatiivselt.

Teises profiilis on esmatähtis negatiivse protsessi lõpetamine, näiteks keemilise reaktsiooni seismapanek kõige vähem kahe ööpäeva jooksul, ja teisena ühtede inimeste evakuatsioon ja teiste juurdetoomine.

Nood teised tahavad süüa, juua, magada, käia WCs ning peavad vastama oma pereliikmetele olukorra kohta.

Kus tõmbasid hinge Eesti politseinikud pronkssõduri rahutuste ajal? Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tallinna ülikooli õppekorpuse vahel Mustamäe metsas ilma ühegi välipeldikuta.

Kolmas profiil tähendab siinkohal peamiselt meditsiinilist käitumist, milleks järelevalve mõttes võib kuluda aastaid.

Käitumine pole rohkemat kui diagnoos, ravi ja ravitulemuste korrektsioon, kusjuures üldjuhul teab patsient patoloogilisest füsioloogiast võrreldamatult vähem kui (pere)arst.

Mida see patoloogiline füsioloogia endast kujutab? Füsioloogia on teadus organismi talitlusest.

Normaalne füsioloogia on õpetus näiteks hingamisest. Patoloogiline füsioloogia on õpetus näiteks nohust ehk protsessist, mille tagajärjel on hingamine häiritud. Kes tavakodanikest on nii tark, et oskab öelda, mil määral pärsib normiülene kiiritus hingamist?

Neljanda profiilina pean ma silmas tagasipöördumist - niivõrd, kuivõrd see üldse on võimalik - õnnetuseelsesse ellu. 100 protsenti see tõenäoline ei ole, kuid jätkata võib oma tööd, panemata kätt enese külge.

Töö jätkamine sõltub vanusest, tervisest, töökoha olemasolust ja ümberõpperessursist. "Käsi enese külge" tähendab peamiselt loobumist kohanemisvõimest ja iseloomu heitlikkust.

Tulevik kohe, siinsamas

Pole minu otsustada, milliseid erakondlikke järeldusi peavad Eesti rohelised tegema hiljutistest parlamendivalimistest ja kuidas nad leiavad produktiivse tasakaalu looduskeskkonda säästva arengu ning tehnoloogilise progressi möödapääsmatuse vahel.

Sellest, et kotkaid tuleb kaitsta ja rändlindude seire on vajalik, saan ma aru. Seda, et jõudmine termotuumareaktsiooni juhitavuseni ning saadava energia rakendamiseni energianälja kustutamiseks kulub veel aastakümneid, mõistan samuti.

Arusaamatuks jääb aga näiteks see, mis takistab anda viilkatusele niisugune profiil (ja krundi planeeringul maja ümber juurdepääs tõstukile igas punktis), et luuavarrega ei peaks aknast togima jääpurikaid vihmaveerennist alla ja välisseinast võimalikult kaugele.

Jah, takistavad ühistu puudumine, maamaks ning inseneride kõlbmatus termodünaamikas. Milline punkt neist kolmest kuulub lubaduse "Kodukulud alla!" alla? Olgu siin täpsustatud, et üks selle lubaduse autoreid otsib endale odavamat kodu. Mitte olemasoleva kapitaalremondi näol, vaid täiesti teistsuguse elamise kujul.

Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkoolide õppekavva

2011-04-01

Ühiskonnas tekkinud arusaamatused ja kahetsusväärsed väär-tõlgendused eesti rahva informatsioonilise enesemääramise õiguse osas on mind viinud veendumusele, et hariduspoliitika vajab põhimõttelisi muudatusi. Rahva kultuuri, keele ja tuumik-identiteedi säilimist ei ole võimalik tagada, kui selles valdkonnas valitseb ignorantsus.

Segadus teadlaste peades

Tartu Ülikooli endise rektorina pean eriti kahetsusväärseks Tallinna Ülikooli rektori Rein Raua ja talle sekundeerinute mõtteavaldusi, mis tõendavad, et haridusjuhtide ja intelligentsi hulgas levivad meeleolud mitte ei aita kaasa tänapäevaste infovastasseisude lahendamisele, vaid lammutavad Eesti julgeolekupoliitilist mõtet ning naeruvääristavad Eesti riiki kui eneseteadlikku subjekti, mõistmata, et psühholoogiline kaitse moodustab iga eneseteadliku riigi identiteedi vältimatu ja põhilise osa.

Haritlased ja intellektuaalid ei näi mõistvat, et infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad meie kõigi peades. Seetõttu on igaüks meist justkui sõdur lahinguväljal ja samas ise osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määravad meie meelekindlus ja usk iseendasse. Väikerahvana ei saa me lubada endale peale suruda suurriikide poliitilist agendat ja lasta end mõjutada ennetavatest informatsioonilisest löökidest, mida antakse iga päev, ent veel vähem võime tolereerida valgustusajast siiamaani hullutatud professorite arusaama, nagu oleks võimalik rahva püsimajäämist tagada vaid tõtt rääkides.

Jumal või Darwin ei andnud meile eneseteadvust mitte selleks, et teenida mingit abstraktset tõde, mis näib eksisteerivat vaid liigse innukusega klassikalise filosoofia kaevikutesse varjunud haritlaste peades. Eneseteadvus on meil olemas selleks, et ellu jääda, ning see pole mõni teoreetiline ülesanne, mida teadusgrantide peal ärahellitatud teadlaskond võib lahendada mitmesajaleheküljeliste traktaatidega, vaid konkreetsete tegevuste jada, millest vähemalt osa peab olema mõistetav riigi igale kodanikule.

Vali kord ülikooli

Kui rahvusliku enesemääramise ja tuumikidentiteedi loomise vajaduses lähiajal põhimõttelist läbimurret ei toimu, pole võimatu, et peale küberrünnakutele vastuseismise tuleb meil end taas kaitsma hakata kineetilise relvaga. Küllap mõistavad aga isegi haritlased, et kui jutt on idanaabrist, siis ei saa me rääkida vaenlase füüsilisest elimineerimisest. Mastaabid ja kapatsiteedid on selleks liiga erinevad, mistõttu rahvusliku ja riikliku enesemääramise paradigma eeldab vältimatult ka Eesti geopoliitilise asendi kui paratamatuse aktsepteerimist koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.

Eesti riik ei saa seada endale eesmärgiks hävitada suurt naabrit ei kineetiliselt ega informatsiooniliselt. Meie partnerid
NATOs eeldavad, et küpse riigi ja rahvana ei lase me end mässida destruktiivsetesse konfliktidesse, vaid oleme valmis leidma informatsiooniliste vastasseisude win-win-lahendusi, pikaajalises perspektiivis siiski oma väärtustest kinni pidades ning maksimeerides strateegiliselt kasulikku käitumist.

Viimane välistab abstraktsed ja viljatud arutelud tõe olemuse üle ning eeldab praeguse haridussüsteemi täiendamist informatsioonilise enesemääramise õpetusega. Selle kavatsen haridusministrina juurutada kõigis ülikoolides, muutes võimatuks kõrgharidust tõendava diplomi andmise neile, kes pole mõistnud rahvusriigi ees seisvaid tänapäevaseid väljakutseid.

Head 1. aprilli!

Valimislubadused saavad täidetud

2011-03-31

Riigikogu valimised olid IRLile edukad. Seda nii üle riigi, kus vaatamata sellele, et valitsusvastutust kandes tuli majanduskriisi ajal teha valusaid kärpeid, saime riigikogus neli kohta juurde.
Rahva toetus suurenes
Ka Järvamaal võime oma tulemustega igati rahul olla. Võrreldes nelja aasta taguste valimistega (proportsionaalselt arvesse võttes ka elektroonilised hääled, mis muidu on antud vaid ringkonna täpsusega) suurenes Järvamaal meie erakonna toetus lausa 33%!
Ka Viljandimaal oli IRLi toetuse kasv märkimisväärne - 20%. See tagas kahe otsemandaadi saamise ringkonnast.
Eriline on veel, et meie ringkonnas IRLi nimekirjast lisaks veel neli inimest kvalifitseerusid oma väga hea häälesaagiga ametlikuks asendusliikmeks.
Tavapäraselt ületab vaid ühe-kahe isiku häältesaak igas ringkonnas asendusliikmeks oleku kvoodi. Sel põhjusel ei tulnud ka kaks aastat tagasi, kui Tiina Oraste asus maavanema kohale ning lahkus riigikogust, tema asendusliige meie ringkonnast, vaid Tallinna mees üldnimekirjast.
Seekord on meie tugeva meeskonna häältesaak ühtlaselt suur ja asendusliikmete pink pikk. Nii ühtlaselt tugeva nimekirja suutis iga riigikokku pääsenud erakond välja panna vaid ühes ringkonnas. IRL siis Järva-Viljandimaal, reformikad Pärnumaal, sotsid Kagu-Eestis ja keskerakondlased Ida-Virumaal.
Mõistagi tegi rõõmu ka mulle antud häälte arvu kasv. Suur tänu kõigile toetajatele!
23 kohta riigikogus annavad IRLile võimaluse antud valimislubadusi täita. Koalitsioonikõnelused olid pingsad, kuid sisukad.
Kummalisel kombel sai nende kõrvale kuulda alatihti kõrvalseisjate parastamist, et ega IRL saa oma lubaduste elluviimist sellesse kirjutada. Ju siis osa inimesi peab kohe viimse hetkeni negatiivseid arenguid ootama ja lootma.
Mis siis leppes kirjas on?
Muidugi majanduse arengu ja riigi rahanduse korrashoiu üldpõhimõtted. Suurenevad toetused ekspordi suurendamiseks, väheneb bürokraatia ja aruandluse maht, põllumeestele makstakse riiklikku otsetoetust maksimaalselt lubatud määras, samuti kirjutatakse riigieelarve alussseadusse eelarve tasakaalu nõue.
Ettevõtjad vabastatakse erisoodustusmaksust, kui nad võimaldavad oma töötajatele tasuta tasemekoolitust.
Ettevõtlusega seostuvad ka sammud hariduspoliitikas. Ettevõtlusõppe juurutamine nii põhikoolis kui ka kõigile tudengitele, kes õpivad mittemajanduserialadel. Samuti eriline tähelepanu reaalainetele, mis annab võimaluse tugevdada inseneri- ja tehnoloogiaalade mahtu ja taset.

Kahtlejate «meelehärmiks» on leppes tasuta kõrghariduse punkt: «Loome võimaluse saada tasuta kõrgharidust Eestis kõigile võimekatele noortele. Selleks võtame 2011. aastal vastu seaduse, millega suurendame aastatel 2012-2014 avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40%, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust. Käivitame 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume.»
Samuti on leppes detailselt lahti kirjutatud emapensioni maksmine alates 2013. aastast. Selline üksikasjalik kirjapanek on küll keeruline lugeda, kuid vaja, et kõik toimiks, sõltumata sellest, kes parasjagu ministritoolil istub. Nii on emapensioni rakendamine jagatud kolmeks järguks.
1. Maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Seega nende laste eest koguneb täiendav pensionilisa juba ette ära pensionifondidesse.
Emapension rakendub mitmes järgus
2. Samast aastast maksame pensionilisa kahe aastahinde väärtuses (praegustes väärtustes 8,7 eurot kuus) iga 1991.a kuni 2012. aastal sündinud lapse kohta. Teadaolevalt saavad praegu pensionilisa emad, kelle lapsed on sündinud enne 1991. aastat.
3. Alates 2015. aastast maksame lisaks eelnevale täiendavat pensionilisa kõigi enne 2013. aastat sündinud laste kasvatamise eest ühe aastahinde vääringus (lisandub veel 4,34 eurot kuus).
Mõistagi jäi leppesse IRLi lubatud põhimõte, et pensioni ei pea välja võtma ema, kumb vanem pensionilisa saab, see on pere otsustada.
Kolmas enim tutvustatud IRLi lubadus keskendus kodukulude alandamisele. Siin on leppes kirjas mitu sammu. Näiteks taastuvenergia toetuste vähendamine, mis pidurdab elektri hinnatõusu. Monopolide ohjamise abinõud, riigi toel rakenduvad elamute energiasäästu programmid. Samuti kodualuse maamaksu kaotamine tiheasustusaladel kuni 1500 m² eest ja hajaasutusaladel kuni kahe hektari eest alates 2013. aastast.
Lepe on kirja pandud 55 leheküljele ja kõike siin selgitada pole võimalik. Kirjas on nii Tallinna-Tartu maantee ehituse jätkamine, lennuliikluse parandamine, omavalitsuste tulubaasi suurendamine, huvitegevuse ringiraha taastamine, koolist väljalangenute haridustee jätkamise soodustamine, teede muutmine tolmuvabaks.
Kindlasti on oluline, et kõigi punktide kirjapanekutega kõrvuti tuleb arvutada iga lubaduse hindu. See on ka põhjus, miks on tegevused jaotatud mitme aasta peale ja kompromisside käigus on leitud rahaga kaetud ajagraafik.
Võiks veel küsida, kuidas on võimalik, et mõlemad leppe osapooled on selle sisuga rahul. Vastus on selles, et valimiste ajal antud lubadused olid realistlikud ja maailmavaateliselt lähedased.
See võimaldas teha kompromisse, mis pole üksteise lubadusi välistavad, vaid neid täiendavad.

Koalitsioon panustab inimvarasse

2011-03-31

Ei võtnud palju aega, kui Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna vahel järgmiseks neljaks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe tugeva kriitika alla langes.

Mõne jaoks oli seal lubadusi liiga palju, teistele liiga vähe. Kolmandaid pahandas see, et lepingu sõlmimisele polnud sel korral kutsutud ajakirjanikke - ei kakeldud, ei libistatud tulevase partneri kahjustamiseks infot, no täielikud kaabakad need poliitikud.

Asjalik kriitika koalitsioonileppe aadressil on samas mitte ainult loomulik, vaid lausa tervitatav. See eeldaks samas aga, et kriitika lähtuks oma selgest programmist, mida siis valitsuskoalitsioonile vastandataks. Saan aru, et opositsioon on üsna lõhki ning segadus valitseb ka seda kandvates erakondades. Sellele vaatamata oleks siiski oodanud veidi sisukamat kriitikat, kui ähvardused uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva mitte anda.

Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud suuri pingutusi, et rahvusriik üles ehitada ning selle julgeolekut kindlustada. Peab tunnistama, et suur osa meie pingutustest on läinud just riigi ülesehitamiseks, seades prioriteediks selle olemasolu ja arengu, inimeste igapäevased mured aga tihti tagaplaanile jättes. See valik on olnud karm, kuid vältimatu.

Praegu peame aga mõtlema rohkem inimestele, kes siin riigis elavad. Peame Eesti inimvaraga igas mõttes paremini ümber käima. IRLi otsus keerata oma nägu rohkem inimeste poole ja võtta oma põhiteemaks hoolivus, on saanud sotside suure kriitika osaliseks.

Mida koalitsioonileppes siis kritiseeritakse? Sellest polegi nii kerge aru saada. Ühelt poolt väidetakse, et valitsuskoalitsioon otsekui ei lubagi midagi - kõik suuremad kulutused on nihutatud valitsemisaja päris lõppu. Põhjus selleks on aga ju lihtne - koalitsioonileping on koostatud vastutustundega, seades lubadused võimalustega kooskõlla.

Kindlasti oleks koalitsioonil olnud võimalik uut raharallit alustada ning eelarve tasakaalustamine määramatusse tulevikku lükata, kuid see oleks olnud vastutustundetu. See, et sotsid sellest aru ei saa, on üsna loomulik - eelarve tasakaal ei käi nende kulutamisele suunatud maailmavaatega lihtsalt kokku.

See, et valitsusliit on otsustanud riigi rahaasjad korda teha ja majanduse käima tõmmata, ei tohiks olla kellelegi vastumeelt. Eelarvetasakaal ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, et suudaksime jätkusuutlikult ellu viia hoolivat poliitikat. Seetõttu on iga punkt koalitsioonilepingus mitu korda läbi kaalutud ja arvutatud, et inimestele oleks selge, millega tulevikus arvestada võiks.

Ja me oleme ka ausalt välja öelnud, millal on käes see aeg, mil need lubadused on meile taskukohased. Süüdistused selles suunas, et me ei taha makse tõsta, astmelist tulumaksu rakendada või jooksvateks kuludeks laenu võtta, ei kõla usutavalt.

Kui see kriitika lähtub sotside maailmavaatest, siis sellest, miks nad ei toeta koalitsioonileppe peamisi prioriteete, on veelgi raskem aru saada. Sest valitsus panustab aladele, mida Eesti tulevikule rohkem kui vaja on - haridus ja iive.

Ema- ehk vanemapension on koalitsioonilepingus täies mahus sees. Sellega väärtustatakse emade tööd ja kaotatakse senine ebavõrdsus. Me taastame vanemapalga kõrvale ka isapalga, mis majanduskriisi ajal ajutiselt peatati. Tegu on põhimõtteliste väärtusotsustega.

Haridus on selle koalitsioonilepingu üks põhiteemasid. Tasuta kõrghariduse lubadus on sisse kirjutatud. See tähendab, et riik suurendab oluliselt kõrghariduse tellimust, sätestades samas karmid kvaliteedinõuded ülikoolidele ja üliõpilastele. Tasuta kohal saavad õppida vaid need, kes läbivad programmi nominaalajaga.

Samas viime sisse uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi. See tagab igale võimekale noorele ligipääsu tasuta kõrgharidusele vaatamata tema sotsiaalsest või majanduslikult taustast.

Oluline teema on kodukulude langetamine. Siin on koalitsioon otsustanud kaotada kodualuse maa maksustamine kogu Eestis. Ma ei usu, et need valijatele lubatud sammud puudutaksid ainult IRLi valijaid - need on kasulikud kogu Eestile. Kui sotsid soovivad, vaidleme selle üle, kas tasakaalustatud eelarve on eesmärk või mitte, koalitsioonilepingu peamisi lubadusi ei maksaks aga kahtluse alla seada.

Valed ja pooltõed on olemas ja elus

2011-03-30

Internetikommentaariumide kohta on Mike Godwin sõnastanud seaduse, et suvalise vaidluse edenedes kasvab natsisüüdistuste kasutuselevõtu tõenäosus.

Kodanik Rein Raud võttis selle silmapaistva sildistamisargumendi kasutusele juba minu Diplomaatias avaldatud ettekande „Infokonfliktid ja enesekaitse" esmasel käsitlemisel (EPL 24. 03), luues selle reductio ad Hitlerum lähenemisega temale omase salliva õhustiku akadeemilise arutelu jätkamiseks. On meeldiv tõdeda, et Tõnu Viigi arvamus (EPL 29.03) ja memokraat.ee käsitlus võimaldavad ka sisulist arutelu jätkata.

Väitsin oma ettekande märtsikuises Diplomaatias avaldatud lühikokkuvõttes muu hulgas, et informatsiooniline enesemääratlus on iga eneseteadliku subjekti - inimese, aga ka golfiklubi, firma või organisatsiooni, sealhulgas (rahvus)riigi - tegeliku käitumise osis, mis peab tagama subjekti kestmise. Olemuslik ja vältimatu osis, mis on kujunenud subjekti sünni, kasvamise ja arengu kaudu. Ja eelnevast tulenevalt, et selline enesemääratlus ei saa seisneda vaid nn tõe kuulutamises. Jah, tõde ei ole sellise enesemääratluse ainumas koostisosa. Ka valel on sellises enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus ning iga sorti pooltõed on vältimatud. See tõdemus on tekitanud erineva taustaga mõtlejate ägeda hukkamõistu kui lubamatu ideoloogia, eriti kui nii arvab minister. Mõtleme rahulikult!

Tunnistame mittetõde

Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.

Igast väitest saab teha ideoloogilisi järeldusi ja meelevaldseid konstruktsioone, ent raske on aktsepteerida Tõnu Viigi etteheidet, et minister peaks igasuguse ebasoovitava tõlgendusvõimaluse ette välistama. Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist. Niisugustest meestest pole kunagi puudus.

Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame. Õieti on juba iga sõnastatud tõde vaid osa hoomamatust „kogu tõest" (ehk tegelikkusest) ja seega iseenesest „veidi moonutav". Rääkimata valikulisest tõest, meelitamisest, peibutamisest ja luiskamisest, millega me kõik oleme ilmselt isiklikult kokku puutunud, kuni „päris" valetamiseni välja. Olgu nad kõik koos nimetatud kui mittetõde. Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-, juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.

Ütlesin, et „ainult tõe mõõgaga ei saa tagada enda kestmist". Ei ole vaja retooriliselt hüüatada: „Mida sellele lisaks tuleb kasutada, arvaku igaüks ise!" Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe. Kel meist ei oleks talismane-reliikviaid või väikesi saladusi ning ka kõige paadunum avalikustaja tunnistab loodetavasti ka riigi õigust saladustele ja müütidega kaitstavatele sümbolitele. Saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist. Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?

Mõelgem sellelegi, miks on meie põhiseaduses kirjas: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu." Kaldun arvama, et tõe ülimuslikkus on siin sunnitud taanduma isiku ja perekonna väärikuse kui väärtuse ees. Ma ei tea, aga tahaksin õigusasjatundjatelt kuulda, kas seda printsiipi saab/peab/võib laiendada ka juriidilistele isikutele, sh riigile. Ja kui, siis mis asjaoludel.

Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsi-asja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule. Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus. See ei tähenda kaugeltki valede moraalset õigeksmõistu, pigem tuleks valede olemuse mõistmises näha võimalust valede osakaalu vähendamiseks. Samuti ei ole ma väitnud, et subjekti informatsiooniline enesemäärang ei peaks olema avatud kriitikale ja teisitimõtlemisele, nagu mõnigi oponent on mulle omistanud. Enamgi veel: selline avatus on tegelikult vältimatu ja vajalik enesemäärangu elujõulisuse tagamiseks.

Õigus enesemääramisele

Minast ja mitteminast. On arusaamatu, miks minu poolt sõnastatud vastasseisu on nähtud antagonistlikuna ja seeläbi nn nullsumma mänguna stiilis: minu võit on sinu kaotus. Tasakaalutus maailmas on alati olemas minu-võit-sinu-võit-võimalusega vastasseisud, mis ongi igasuguse arengu eelduseks. Nii ka informatsioonilistes vastasseisudes, kus üle aja vaadatuna mittemina osaleb loomuldasa mina identiteedi loomises.

Üks minu väidete asjakohasuse kinnitus on paradoksaalselt just Rein Raua needmises ilmsel kujul olemas. Ta peab minu poolt esitatud väidet (riigi) informatsioonilise enesemääramise õigusest lubatuks mulle kui kodanikule ja lubamatuks mulle kui ministrile (riigi esindajale). See vahe kinnitab, et rääkimine riigi nimel (riigina?) peab ka tema arvates alluma teistele reeglitele või piirangutele kui iseenda nimel rääkimine - iseenesest tõenegi väide ei pruugi olla riigile „kohane" (loe: riigi huvides) ja seeläbi peab jääma varjatuks (loe: avalikult mahasalatuks). Quod erat demonstrandum.

Olemegi ringiga alguses tagasi. Jään enda juurde. Väidan, et informatsioonilise enesemääramise õigus (funktsioon) on omane ja olemasoluks (ellujäämiseks) vajalik kõigile eneseteadlikele subjektidele, sh (rahvus)riigile. Informatsiooniline enesemääratlus ei teeni ainult ratsionaalset tõde, vaid on kantud ka teistest, valdavalt emotsionaalsetest kategooriatest, nagu usk, lootus ja armastus. Aga ka ilu.

See ei ole ideoloogia - see on arusaamine asjadest. Ja niipalju oleme ehk ikka ajaloost õppinud, et ei lase teaduse templeisse varjunud ideoloogidel ketserluse vastu tuleriitu püstitada, nagu juhtus 411 aastat tagasi.

Varem samal teemal:

Tõnu Viik: „Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum", EPL 29.3

Rein Raud: „Kui suurt valet me vajame?", EPL 24.3

Teed Võrumaale!

2011-03-29

Võrumaa kodudesse viivad auklikud teed. Kevadel sulava lume ja jää alt nähtavale ilmuvad teed on talvest üsna palju kannatada saanud - külmumine ja paisumine lõhub teed sõltumata selle kattest. Võrumaal on palju teid ja seetõttu ka palju muret, sest iga inimene sõltub väiksemal või suuremal määral teedest ja nende sõidetavusest. Võrumaa teed on kehvas seisus - peateed, külateed ja ka tugiteed, mida ei tohi jätta unarusse, kuna need ühendavad omavahel kaht esimest ja linnasid.

Osa Võrumaa mustkattega teedest on ehitatud 40-50 aastat tagasi. Näiteks Mõniste-Ape tee Ape-poolne osa, Võru-Räpina tee lõik Kääpa sillast Pindi sillani, Antsla-Vaabina tee, Võru-Mõniste tee Mõnistest Saru lauatehaseni. Nendel lõikudel puudub dreenikiht ja katte alus-
ehitus. Mustkattega teede kasutuseaks peeti varem 12 aastat, see aeg on juba ammu möödas. Suur osa asfaltkattega teid on valminud 1966. aasta, mil Võrumaal hakati asfaltbetooni tootma ja 1990ndate alguse vahel ehk siis on umbes 20-45 aastat vanad. Asfaltkatte kasutuseaks peetakse 15 aastat - see aeg on tublisti ületatud.

Ka naabrite juurde viib auklik tee. Kehvas seisus on ka Võru-Rõuge-Luutsniku-Aluksne tee, nii Eesti Vabariigi kui ka Läti Vabariigi poolne tee osa, samuti Mõniste-Ape tee. Nende teede renoveerimise rahastamiseks oleks mõistlik rakendada INTERREG piiriülese koostöö programmi. Miks seda tehtud pole? Eesti Vabariigi üks peateedest Pihkva-Riia tee valmis aastal 1979, tänaseni on seda üksnes pindamise teel korras hoitud. Miks pole leitud kaubavahetuse seisukohast nii Eestile kui Võrumaale nii olulise tee renoveerimiseks raha riigieelarvest ega välistoetustest?

Teid on remonditud väga vähe. Alates 1990. aastatest on renoveeritud Võrumaal märkimisväärselt vähe tugimaanteid - ainult Võru-Põlva tee ja möödunud aastal ka Verijärve-Kubja teelõik. Viimasel paaril aastal on Võrumaa näpuotsaga teedele raha saanud.

Olen ise suutnud tuua Võrumaale raha Mõniste-Kuutsi tee ja Varstu vallas Vana-Roosa küla ja Lüütsepa küla kruusateede tolmuvabaks muutmiseks. Mu isa ei jõudnudki Mõniste-Kuutsi tee tolmuvabaks muutmisele raha eraldamist ära oodata, vaid läks maanteeametist enne pensionile. Samas seisis see lõik tema poolt märgituna aastaid teehoiukavas - vahendeid lihtsalt polnud -, nüüd sai see lõpuks tehtud.

Aga ega kruusateed ei olegi probleem - probleem on see, et inimesed peavad tolmu sisse hingama. Asulates tehakse kruusateedele tolmutõrjet - jõukamad Põhjamaad teevad seda ka asulavälistel kruusateedel. Eestis peaks tolmutõrjet tegema nii, et ükski riigitee ääres elav, oma kodu ja Eestimaad armastav inimene ei peaks tolmu sisse hingama.

Riik ei panusta teede korrastamisse

Teeseaduse järgi on riigiteede rahastamiseks ette nähtud 75 protsenti kütuse aktsiisimaksust ja kümme protsenti erimärgistusega kütuse planeeritud laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et eelarve vahendid, välistoetused ja teedevalitsuste omatulu kokku moodustavad kütuseaktsiisiga ettenähtud riigiteede rahastamise osa. Sellisel viisil koostatud eelarves kasutatakse kütuseaktsiisi laekumisest vabanenud vahendeid muudes valdkondades. Selliselt koostatud eelarve tõttu ongi riigiteed alarahastatud. Me oleme endale ise valinud targa Riigikogu ja valitsuse.

Omaette probleem on naastrehvide kasutamine ja seda nii pikal perioodil. Mullu ehitatud teekattesse Verijärve-Kubja lõigul on juba selle talvega tekkinud rööpad. Külmaga muutub bituumen rabedaks ja kistakse naastude poolt lahti - see värvibki hanged mustaks. Rööbastesse kogunev vihmavesi muudab liiklemise ohtlikuks soojal perioodil, külmast ajast rääkimata. Naastrehvidega teesse kulutatavaid rööpaid ei suudeta lihtsalt parandada. Rööbaste pindamisega saadakse ebaefektiivne tulemus, kulu sellele on aga suur.

Veel 21. sajandil on kolmes Lõuna-Eesti maakonnas pool riigiteedest kruusateed. Ilmselt on neid nii palju hajaasustuse tõttu. Inimesed elavad üksteisest võrdlemisi kaugel - 1000 ruutkilomeetri kohta on Valgamaal 546, Võrumaal 545 ja Põlvamaal 538 kilomeetrit teid. Võrdluseks on näiteks Ida-Virumaal 288 ja Harjumaal 375 kilomeetrit teid 1000 ruutkilomeetri kohta.

Naljaga pooleks - valitsusasutuste ja tööstuse Tallinnasse koondumise eeskujul võiks ka Eestimaa elanikud viia Tallinna elama - siis kaoks ka hajaasustus ja teid polekski tarvis. Nõukogude ajal sellega algust juba tehti, kui koondati elanikud taludest kolhoosikeskustesse kokku.

Rahva suurematesse keskustesse koondumine on jätkunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamisest. Alles viimasel ajal on märgata üksikute perede linnast maale kolimist. Linnast maale elama asuda soovijad kõnelevad kui ühest suust, et nad ei soovi muud, kui et nende koduni viiks sõidetav tee, olemas oleks elekter ja internet - ülejäänuga saame ise hakkama.

Riik peab appi tulema. Kasvõi sellega, et valitsus ütleb selge häälega välja, kus lõpeb Eesti riik. Kas selleks on kaardile märgitud piir või lõpeb Eesti Tallinnaga. Elamine Eestis väljaspool Tallinna eeldab korralikke teid.

Riigiteede rahastamine peab toimuma taas põhimõttel, kus 75 protsenti kütuseaktsiisiraha läheb puhtalt teedeehitusele ning sellele lisanduvad välistoetused ja riigi teedeettevõtete omatulu.

Ka kohalikel omavalitsustel peab jätkuma vahendeid teede hoolduseks. See tähendab, et riik peab võimaldama selleks rohkem vahendeid. Näiteks tänane olukord, kus lumerohke talve tagajärjel on teede hoolduseks eraldatud vahendid kulunud või otsakorral, ei ole omavalitsustel võimalik teostada suviseid hooldustöid.

Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2011-03-24

Eesti valimiskorraldus annab kõneainet ka pärast valimisi. Politoloogid on välja käinud idee kaotada üleriigilised valimisnimekirjad ja jagada kõik mandaadid ringkondades. Valimissüsteemi mõistetavamaks muutmine on kindlasti mõistlik eesmärk, kuid keerukusele vaatamata ei tohi kaotada neid nüansse, mis tagavad poliitiliste jõudude proportsionaalse esindatuse riigikogus.

IRL on teinud ettepanekud, mis tagavad valija häälele senisest veel suurema kaalu:

1) järjestada valimisnimekirjad tähestiku alusel - see võtaks praegu esikandidaatidele osaks saava eelise ning valija hakkaks erakonnavaliku kõrval rohkem mõtlema kandidaadivalikule;

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks lugu ilmunud:

24.03.2011 Meie Maa, Veel valimissüsteemi parandamisest

IRLi ja Reformierakonna Koalitsioonileppe eelnõu

2011-03-24

ERAKONNA ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT

NING

EESTI REFORMIERAKONNA

VALITSUSLIIDU PROGRAMM

(Läbirääkimisdelegatsioonide heakskiidetud tekst seisuga 23.03.2011)

KONKURENTSIVÕIMELINE MAJANDUSKESKKOND

Valitsusliidu majanduspoliitika eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus. Selle eelduseks on stabiilne majanduskasv ja konkurentsivõimeline majandusstruktuur – just neist sõltuvad uued töökohad, pensionitõus, teenused lastega peredele, turvalisus ja heal tasemel haridus.

Eesti majanduskasvu võtmeks on edenemine ülemaailmses väärtusahelas – Eestis tehtu ja loodu peab muutuma oluliselt väärtuslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Töö tootlikkus ja hind peab kasvama – vaid sellisel juhul saavad kasvada ettevõtlustulu ja palgad. Prioriteetseks on just inimeste sissetulekute kasv, mis pikemas perspektiivis tagab ka avalike teenuste osutamiseks vajalike vahendite piisavuse.

Riik panustab majanduskasvu atraktiivse ja usaldusväärse keskkonna loomisega: hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisega, tööturupoliitika, taristu-, IT-, energia- ja transpordipoliitika, õiguspoliitika ja majandusdiplomaatiaga. Kõiki riigi ja kohalike omavalitsuste poolt ettevõetavaid samme, mis mõjutavad majanduskeskkonda, tuleb hinnata nende mõju alusel Eesti rahvusvahelisele konkurentsivõimele.

Riigi suur vastutus, mis võimaldab seda keskkonda rahastada, on elujõuline riigieelarve, stabiilne maksusüsteem, võimalikult madal ning majanduslikult mõistlikult jaotuv maksukoormus. Tuleb luua olukord, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega. Maksukoormuse alandamine ning teised konkurentsivõimet tõstvad meetmed peavad sõltuma eelarve struktuurse ülejäägi suurusest.

Valitsusliit viib läbi struktuurseid reforme ja poliitikaid, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

EELARVE

1. Eesti kui investeeringute ja uute töökohtade sihtmaa rahandusliku usaldusväärsuse süvendamine:

a. viime valitsussektori hiljemalt aastaks 2014 struktuursesse eelarve ülejääki ning hoiame seejärel ülejääki kõigil kasvuaastatel;

b. kasvatame reserve, mis lubavad võimalikud langusaastad valutult üle elada ka tulevikus;

c. lisame eelarve baasseadusesse valitsussektori eelarve tasakaalu nõude;

d. valitsussektori rahavoo ja võlakohustuste tõhusamaks juhtimiseks koondame järk-järgult valitsussektorisse kuuluvate juriidiliste isikute (v.a. kohalike omavalitsuste) vahendite arveldamise ja nende haldamise riigikassasse.

MAKSUNDUS

2. Lihtsa ja ühetaolise maksukeskkonna säilitamine:

a. jätkame lihtsa ja ettevõtlikkust soodustava ühetaolise üksikisiku tulumaksuga ning välistame astmelise tulumaksusüsteemi kehtestamise;

b. säilitame tulumaksuvabastuse ettevõttesse tagasi investeeritud kasumilt;

c. järgime põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest. Reformime erimärgistatud kütuse maksuerisuste süsteemi, pakkudes teatud valdkondades asemele otsetoetusi. Langetame 1. jaanuarist 2012 tulumaksusoodustuse ülempiiri 1920 euroni;

e. kaalume alkoholiaktsiisi kohaldamist ka kosmeetikatoodetes sisalduvale alkoholile.

3. Maksukoormuse vähendamine, sealjuures langetades ennekõike tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks:

a. alates 2013 vähendame töötuskindlustusmakse määra;

b. kehtestame 1. jaanuarist 2014 sotsiaalmaksu (v.a. ravikindlustuse osa) lae: töötasu osalt, mis ületab 4000 eurot kuus ei maksta sotsiaalmaksu;

c. vähendame 1. jaanuarist 2015 tulumaksumäära 20%ni;

d. ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

e. koduomanike maksukoormuse vähendamiseks kaotame alates 1. jaanuarist 2013 maamaksu kodu alusele maale tiheasustusega kuni 1500m2 ja hajaasustusega piirkonnas kuni 2 ha ulatuses.

TÖÖTURG

4. Tööturu turvalise paindlikkuse suurendamine:

a. viime läbi eri- ja sooduspensionide reformi. Loome tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi, mis motiveerib töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma oma töötajaile tervislikku töökeskkonda;

b. toetame tootlikkuse suurendamisele suunatud töötajate ümber- ja täiendõpet, ergutame ülikoole ja ettevõtjaid osalema senisest jõulisemalt täiendkoolituse turul, et viia elukestvas õppes osalemine Põhjamaade tasemele;

c. aktiivsete tööturumeetmete abil toetame puuetega inimeste algatusi luua koostöös ettevõtetega uusi töökohti;

d. analüüsime Töölepingu seaduse senist mõju eesmärgiga suurendada tööturu turvalist paindlikkust.

5. Investeeringuid ning rahvusvahelist äri ligitõmbava sotsiaalse keskkonna arendamine:

a. rakendame haridusprogrammi Põhjamaade tasemel kvaliteetse hariduse andmiseks, muuhulgas edendame Euroopa koole välisspetsialistide laste jaoks ja rahvusvahelist bakalaureuseõpet;

b. jätkame Eesti kujundamist turvalise ja perekeskse elukeskkonnaga riigiks;

c. edendame Eesti ühiskonna üldist avatust ja sallivust;

d. jätkame atraktiivse kultuurikeskkonna loomist Eestimaa erinevates piirkondades, mis aitab arendada turismivaldkonda;

e. Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks loome soodsa keskkonna välistudengite ja tippspetsialistide Eestisse tulekuks. See aitab Eestisse luua teadus- ja kompetentsikeskusi ning tagada ettevõtetele kõrgema kvaliteediga tööjõudu;

f. oleme vastu väheste oskustega võõrtööjõu massilisele sissetoomisele.

ETTEVÕTLIKKUSE EDENDAMINE

6. Turutõkete kõrvaldamine ja ausa konkurentsi tagamine:

a. võitlus kartellide ja monopolidega, kes takistavad konkurentide turulepääsu ja vähendavad sellega majanduse tõhusust ning tõstavad tarbijahindu, on riiklik prioriteet.

7. Bürokraatia ja aruandluse vähendamine:

a. vähendame bürokraatiat ja aruandlust, sealhulgas võimaldame alla 100 000 euro suuruse aastakäibega väikeettevõtetele mugava raamatupidamise äriregistri keskkonnas. Laiendame ettevõtjaportaali, lisades sinna mugava võimaluse käibemaksukohusluse ja kaubamärgi registreerimiseks;

b. lihtsustame äriühingute ümberkujundamise ja lõpetamisega seotud reegleid, et soodustada ettevõtlusaktiivsust ja juhtimisoskuste taaskasutamist;

c. viime läbi auditi Euroopa direktiividest tuleneva halduskoormuse minimeerimiseks Eesti seadusandluses.

8. Ettevõtluse õpe ja suurem väärtustamine:

a. väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat;

b. algatame üliõpilastele suunatud programmi „Hakka ettevõtjaks!";

c. viime ettevõtlusõppe põhihariduse õppekavasse ning tagame 2013. aastaks kõigile mittemajanduseriala tudengitele oma õppekava raames ettevõtlusõppe.

TARISTU

9. Energiajulgeoleku tagamine odavaima võimaliku hinnaga tarbijaile ja keskkonnale: tagame ettevõtetele ja tarbijatele odavaima võimaliku hinnaga elektrivarustuse, mitmekesistades ja hajutades energiatootmist, ergutades rohkem kasutama kodumaiseid taastuvaid energiaallikaid ning vähendades sõltuvust julgeolekuriske sisaldavast energia sisseostmisest kolmandatest riikidest.

10. Eksporti ja ettevõtlust takistavate transpordi pudelikaelte kaotamine.

a. arendame lennuühendusi eesmärgiga, et Tallinnast saab kõigisse suurematesse Euroopa ärikeskustesse lennata põhimõttel „hommikul sinna, õhtul tagasi“;

b. koostöös Poola, Läti, Leedu ja Euroopa Komisjoniga peame vajalikuks koostada ühiskava Baltimaade paremaks ja kiiremaks ühendamiseks Lääne-Euroopaga maismaad pidi (Via Baltica, Rail Baltica, Tallinn-Varssavi raudteeühendus jm.) ning analüüsime Tallinn-Peterburi reisirongiliini taasavamise otstarbekust.

11. Mugava äritegemise taristu edendamine:

a. liidestame riiklikud põhiregistrid (maakataster ja kinnistusraamat). Arendame registrite ristkasutust eesmärgiga viia andmete esitamisega seotud koormus ettevõtja jaoks võimalikult väikeseks;

b. katame Eesti ülikiire internetiühendusega; e-teenuste ja kogu IT sektori potentsiaali edasiarendamiseks ning ettevõtlusvõimaluste parandamiseks regioonides on oluline kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu väljaarendamine;

c. oleme eestvedajaks Euroopa digiteenuste ühisturu väljaarendamisel, ennekõike digitaalse isikutuvastamise rahvusvahelise süsteemi rajamisel.

12. Teadmuspõhist loomemajandust toetava taristu edendamine:

a. jätkame investeeringuid riigi ja juhtivate kõrgkoolide osalusel loodud teadusparkide taristu arendamisse, et viia kokku innovatsioon ja ettevõtted;

b. toetame kunstide rolli suurenemist ettevõtluse mitmekesistamisel, sealhulgas disaini suuremat rakendamist tootearenduses. Muudame EASi toetusmeetmeid loomemajanduse eripäradele vastavaks;

c. loome tingimused rahvusvaheliselt tunnustatud tippspetsialistide palkamiseks strateegilistele erialadele Eesti ülikoolides;

d. kaasajastame intellektuaalse omandi õiguse.

RIIGIMAJANDUS

13. Võitlus reguleeritud hindadest tuleneva hinnatõusuga:

a. loome konkurentsi gaasi pakkumises, et vähendada sõltuvust Vene gaasist ning suruda alla gaasi ja toasooja hind Eesti ettevõtjatele ja tarbijatele;

b. vähendame taastuvenergia toetusi, kahjustamata investeerimiskeskkonda ja riigi poolt endale seatud keskkonnaeesmärkide saavutamist.

14. Riigivara tootlikkuse suurendamine:

a. viime avaliku sektori jaoks mittevajaliku vara tsiviilkäibesse. Kaalume kapitalituru normaalseks toimimiseks valitud riigiettevõtete osaluse noteerimist börsil. Lõpetame maa- ja omandireformi;

b. koondame alustava ettevõtluse riiklikud tugimeetmed ühtsesse, lihtsasse ja paindlikku programmi;

c. soodustamaks suuremahulisi investeeringuid, peame vajalikuks pikendada riigi poolt väljastatavate ressursilubade (vee erikasutusluba jne) kehtivuse tähtaegu.

ÕIGUSKAITSE

16. Õigusriigi ja õigussüsteemi toimivuse ning ärikeskkonna parandamine:

a. lähtume mistahes ärikeskkonna muudatuste kavandamisel õiguskindluse ning vastava valdkonna ettevõtluse esindajate kaasamise põhimõttest;

b. arendame kohtusüsteemi sihiga muuta õigusemõistmine kodanikele kiiremaks ja odavamaks: kohtasjade menetlus ei tohi üheski kohtuastmes üldreeglina kesta üle 100 päeva. Loome uusi võimalusi kohtule alternatiivsete menetluste rakendamiseks. Kohtuotsuse täitmine peab olema tagatud;

c. täiustame maksejõuetusõigust ja täitemenetlust;

d. lihtsustame ja muudame läbipaistvamaks detailplaneeringute menetlemise ja ehitusloa saamise, sealhulgas vähendame bürokraatiat kodu remontimise ja soojustamise kavandamisel;

e. vaatame üle ärikeeldude kohaldamise regulatsiooni, eesmärgiga kõrvaldada turult ebaausad ettevõtjad;

f. korruptsiooni ennetamiseks ja tõkestamiseks kasutame kõiki sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilisi abinõusid;

g. vaatame kriitilise pilguga üle riigilõivud;

h. rakendame täiendavaid abinõusid võitluses maksupettuste ja maksudest kõrvalehiilimisega;

i. kaitsmaks paremini tarbijate huve muudame konkurentsiregulatsiooni tõhusamaks ja selgemaks. Suurendame Konkurentsiameti õigusi sekkuda olukordadesse, kus ettevõtted kuritarvitavad turupositsiooni või on vaba konkurents muul moel riivatud;

j. algatame EASis projekti, et teha äritegevuseks tarvilik seadusandlus inglise keeles kättesaadavaks.

EKSPORDI ERGUTAMINE

17. Ettevõtlustoetuste kasuteguri ning laenude ja garantiide osa suurendamine ekspordi toetamisel:

a. maksumaksja rahast makstavatest ettevõtlustoetustest on kasu vaid siis, kui need parandavad Eesti majandusstruktuuri, mistõttu tuleb Arengufondi, EASi, Kredexi ja PRIA kaudu makstavate toetuste maht ja teravik suunata ennekõike alustavate ja eksportivate ettevõtete toetuseks;

b. innovaatiliste ja ambitsioonikate ettevõtete sünniks käivitame programmi Start-up Eesti;

c. riigieelarve vahendite piiratuse juures peame õigeks järk-järgult liikuda toetustelt laenude ja tagatiste kasutamisele ning keskenduda koostööd ja tootearendust ergutavatele meetmetele.

d. Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise ergutamiseks analüüsime omakapitali (private equity) kättesaadavust ning vajadusel arendame edasi Sihtasutus Kredexi tooteportfelli ületamaks omakapitali pakkumisel esinevaid turutõrkeid.

18. Investeeringute ligimeelitamine ja Eesti ettevõtluskeskkonna jõulisem tutvustamine välisturgudel:

a. seame eesmärgiks muuta Eesti rahvusvaheliste äride peakorteriks, regionaalseks meditsiini-, küberkaitse- ja messikeskuseks, tunnustatud loomemajanduse ja disainimaaks;

b. kaalume õigusliku raamistiku loomist pikaajaliste partnerluslepingute sõlmimiseks riigi ja Eestisse suuremahulisi välisinvesteeringuid toovate ettevõtete vahel;

c. aktiviseerime välisteenistuse toetust Eesti ettevõtetele välisturgudele sisenemisel ja tegutsemisel;

d. algatame eraldi programmi Aasia kapitali ja turistide meelitamiseks Eestisse.

FINANTSKESKKOND

19. Finantskeskkonna turvalisuse suurendamine:

a. ausa konkurentsi kindlustamiseks tugevdame järelevalvet panganduse ning pensionifondide tegevuse üle;

b. lihtsustame reegleid, et sisuliselt käivituks börs alternatiivse heade äriideede rahastamise allikana ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Eesti elanikest peab saama omanikuühiskond ka ettevõtete omanikeks olemise kaudu.

20. Kindlustusturu edasiarendmine: tegutseme sihiga laiendada kindlustustegevust oluliselt enam ka tervisest ning ajutisest või alalisest töövõimetusest ja maksejõuetusest tulenevatele riskidele.

Stabiilse majanduskasvu saavutamise eelduseks on struktuursed reformid hariduses, energeetikas ja halduses ning Eesti transpordiühenduste arendamine, mis on põhjalikumalt käsitletud valitsusliidu programmi osades: Konkurentsivõimeline haridus, Energeetikajulgeolek, Tõhus ja moodne kodanike riik ning Ühendatud Eesti.

PERESÕBRALIK RIIK

Valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, mis kindlustaks, et Eesti rahvast saab kasvav rahvas. Valitsusliit soovib, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem. Eesti olgu parim paik elamiseks. Valitsusliit peab hooliva ja peresõbraliku ühiskonna kujundamist parimaks viisiks, mis soodustab võõrsil töötavate ja elavate Eesti juurtega haritud inimeste kodumaale naasmist. Perekeskse hea ja turvalise elukeskkonna loomiseks peab Valitsusliit oluliseks läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Toetava keskkonna edasiarendamine sündivuse suurenemiseks:

a. tagame vanemahüvitise süsteemi jätkumise – vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine ühes või teises suunas viib sündide vältimiseni ja emade olukorra halvenemiseni tööturul;

b. toetame raseduskriisi aegset nõustamist, eesmärgiga vähendada abortide arvu;

c. kehtestame 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni – maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni (välja arvatud vanema tööl käimise aeg). Tagamaks põlvkondade vaheline solidaarsus, maksame 01.01.1991-31.12.2012 sündinud lapse ühele vanemale pensionilisa kahe aastahinde väärtuses. 1. jaanuarist 2015 maksame enne 01.01.2013 sündinud lapse ühele vanemale täiendavat pensionilisa ühe aastahinde väärtuses.

2. Kindlustunde tagamine peredele lapse kasvatamiseks ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist:

a. peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi;

b. perede aitamisel eelistame mõistlikku tasakaalustatud süsteemi teenuste pakkumise, universaaltoetuste ja otseste rahaliste toetuste vahel.

c. jätkame lasterikaste perede kodutoetuse programmi, majanduslike võimaluste tekkimisel kehtestame tugisüsteemi lasterikastele peredele ja üksikvanematele;

d. peame õigeks, et ühe pere lastel on õigus käia samas lasteaias;

e. koondame omavalitsuste infokeskkonnad ühtsesse lapsehoiu infosüsteemi, et lapsevanematel oleks mugav ja lihtne leida sobiv lastehoiuvõimalus;

f. jätkame koolilõuna riiklikku toetamist põhikoolis, väärtustame tervislikku ja värsket, kohapeal kohalikust toorainest valmistatud toitu.

4. Pere- ja tööelu ühitamise võimaluste edasiarendamine:

a. jätkame lapsehoiuvõimaluste paindlikumaks muutmist, et aidata vanemad kiiremini tagasi tööturule ja seeläbi suurendada perede sissetulekuid;

b. arendame lastehoiuteenuse kõrval ka teisi peredele suunatud teenuseid ning väärtustame peresõbralikkust ühiskonnas tervikuna. Peresõbralike ettevõtete riiklikuks tunnustamiseks kehtestame peresõbraliku ettevõtte tunnistuse – nii teab iga lapsevanem töökohta valides, kus tema väärtust hinnatakse ja vajadusi mõistetakse;

c. taastame isapuhkuse.

5. Huvihariduse edendamine: noorte huvitegevuses osalemise suurendamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks kehtestame 1. jaanuarist 2014 ringiraha.

6. Kodussünnitamise täpsem seadustamine: oleme seisukohal, et pere soovi korral ja vastunäidustuste puudumisel võib naine valida sünnitamiseks ämmaemanda või naistearsti juuresolekul ka oma kodu või muu sünnitamiseks sobiva paiga.

7. Tugi lastetutele peredele, kes soovivad lapsi:

a. toetame lastetusravi, et tagada võrdne võimalus lapse saamiseks ka neile, kellel meditsiinilise sekkumiseta see võimalus puuduks;

b. vähendame lapsedamisega seotud bürokraatiat, et üha enam asenduskodudes elavaid lapsi jõuaksid senisest kiiremini sobivatesse peredesse.

8. Laste õiguste tõhus kaitsmine:

a. laste õiguste ja ka kohustuste paremaks reguleerimiseks kehtestame ja rakendame tänapäevase lastekaitseseaduse;

b. abi osutamise tõhustamiseks lapsele ja perele pöörame tähelepanu varajase märkamisele ja sekkumisele;

c. peame oluliseks peredele pakutavate sotsiaalteenuste kvaliteedi tõusu.

9. Vanemahariduse ja perenõustamise kättesaadavuse parandamine:

a. soovime ühiskonnas rohkem väärtustada paremate peresuhete kujunemist, sest noorte eluhoiakute areng, sealhulgas ennasthävitava riskikäitumise vältimine on otseses seoses peresuhete püsivuse ja kvaliteediga;

b. soovime tõhusama nõustamise teel ennetada paarissuhete (nii abieluliste kui vaba-kooseluliste) purunemist ja toetada senisest enam vanemaharidust;

c. kooliprogramm peab senisest suuremat tähelepanu pöörama pereväärtustele ja riskikäitumise vältimisele. Toetame seksuaaltervise ning vanemluse alast haridust põhikoolis ja gümnaasiumiastmes.

HARITUD EESTI

Eesti püsimise võti on haritud rahva käes, seetõttu on haridusvaldkond eelseisvate aastate prioriteet. Tahame viia Eesti hariduse Põhjamaade tipptasemele – meie eesmärk on haritud rahvas ja edukas Eesti.

Hea haridus tähendab inimese jaoks suuremat palka, paremat kaitset töötuse vastu ja suuremat pensioni tulevikus. Võimalus saada maailmatasemel haridust annab peredele suurema kindlustunde laste saamisel. Parem haridus tagab tervislikuma ja õnnelikuma elu.

Valitsusliit soovib ehitada jõukat Eestit, mis on Läänemere regioonis hästi lõimitud, kõrgtehnoloogiale tuginev ning ekspordile orienteeruv suurte investeeringute sihtriik. Sellise Eestini jõudmiseks on möödapääsmatu jätkata haridussüsteemi ümberkorraldustega.

Valitsusliit näeb Eesti tuleviku võtit heas ja kättesaadavas hariduses.

Et pakkuda rahvale parimat, seame hariduskorralduses ja õppesisus järgmised sihid:

1. Igale lapsele lastehoiuteenuse ja kvaliteetse alushariduse omandamise võimalus:

a. seame eesmärgiks, et alushariduse omandaks koolieelsetes lasteasutustes ja koolide ettevalmistusklassides vähemalt 95% lastest. Jätkame lasteaiakohtade loomist ja lasteasutuste energiasäästlikkuse parandamist Euroopa Liidu struktuurifondide KOIT kava ning Kyoto saastekvootide müügist laekuvate vahendite toel. Vähendades erinevusi kooliminejate ettevalmistuses väldime hilisemat haridustee katkemist;

b. alus- ja põhihariduses peab keskenduma õppimisoskuse, iseseisva mõtlemise, loovuse ja õpijulguse kujundamisele. Õppe ja kasvatusalal on oluline väärtustel põhinev tegevus;

c. lapsekeskse lastehoiuteenuse rakendamiseks seame pikaajaliseks sihiks õpetajate (sh eripedagoogide) arvu suurendamise lasteaialapse kohta.

2. Kaasaegsem ja kvaliteetsem üldharidus:

a. rakendame uue õppekava, mis vähendab õpilaste õppekoormust põhikoolis ja annab neile selle kõrval rohkem võimalusi loominguliseks tegevuseks. Peame väärtuskasvatust koolielu lahutamatuks osaks;

b. kindlustame õpilastele koolides parimad tingimused arenemiseks. Peame oluliseks õppekeskkonna parandamist loodusainetes, matemaatikas, tehnoloogia- ja teadusõppes;

c. õppetöö mitmekesistamiseks ja haridusele parema ligipääsu tagamiseks, võtame kasutusele seda lihtsustavaid uusi tehnoloogiaid. Laiendame e-õppe võimalusi, et kergendada koolikotti ja vanemate osalust õpiprotsessis. Loome e-gümnaasiumi, kuhu koondame akadeemilise õppevara ja kust nii koolid kui õpilased saavad kursusi alla laadida;

d. soodustame lastevanemate suuremat osalust õppeprotsessis ning võimaldame koolide juures selleks vajalikku ettevalmistust;

e. viime miinimumini varase koolist väljalangevuse, ajutised kõrvalejääjad toome kooli tagasi;

f. soosime vabahariduslikku tegevust ja alternatiivpedagoogikate kasutamist, kui see annab osale õpilastest võimaluse õppida just neile sobivas keskkonnas.

3. Õpetajakutse väärtustamine, et õpetajateks saaksid parimad:

a. toimiva kutsevaliku ja korraliku, harjutuskoolidele tugineva õpetajakoolituse abil ülikoolides, saavutame, et õpetajaamet oleks ihaldusväärne meie parimatele ülikoolilõpetajatele;

b. jätkame 12 782 eurose õpetaja lähtetoetuse maksmist noortele alustavatele õpetajatele;

c. pakume õpetajakutse valikut aktiivselt juba alates gümnaasiumist, lähtudes „Noored kooli!" ja teiste sarnaste projektide kogemusest. Tagame õpetajatele kõrgetasemelise baas- ja täiendkoolituse. Õppekava kvaliteedi tagamiseks sätestame, et haridus- ja teadusministeerium saab õiguse välis- ja sisehindamise tulemuse alusel hinnata koolijuhtide pädevust.

4. Mõistliku koolivõrgu kujundamine:

a. keskendumine hariduse sisule ning omandivormide vabadus ja võrdsus on eelduseks Eestile sobivaima haridusvõrgu kujunemisel. Tagame õpilastele ka edaspidi võrdse juurdepääsu kvaliteetsele kooliharidusele;

b. toetame maakonnagümnaasiumide väljaarendamist kõigis maakonnakeskustes nn puhta gümnaasiumina, vajadusel riigigümnaasiumina;

c. pakume rahvusvahelistele tippspetsialistidele võimalust panna oma lapsed Euroopa Kooli ning saada rahvusvahelist bakalaureuseõpet Inglise Kolledžis ja Miina Härma Gümnaasiumis.

5. Vähemusrahvustest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi, eesti keele õpe kõigile:

a. kindlustame tasemel eesti keele õppe muukeelsetes lasteaedades, põhikoolides ja kutsekoolides. Selleks laiendame keelekümblusprogrammi kasutamist;

b. viime lõpule vene gümnaasiumide ülemineku eesti õppekeelele. Aitame omavalitsustel moodustada tugevaid vene õpilaskonnaga, kuid hea eestikeelse õppega nn vene lütseume;

c. laiendame Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30% lisatasu maksmist;

d. pakume jätkuvalt tasuta eesti keele õppimise võimalusi;

e. laiendame eesti keele õppimise võimalusi teiste riikide haridusasutustes;

f. kindlustame vähemuskeelsetes põhikoolides kõrgel tasemel eesti keele, kultuuri, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamise.

6. Kutseõppe kui haridusvaliku taseme ja populaarsuse tõstmine:

a. ehitame kaasaegsel tasemel välja kõigi kutsekoolide õppekompleksid ja ühiselamud. Kutsekoolidest peavad saama kohalikud kompetentsikeskused, millel on laiem roll kogu piirkonna arendamisel;

b. loome kutsekoolides võimaluse täiendavaks õpilaste vastuvõtuks;

c. soodustame üld- ja kutsehariduslike õppeasutuste koostööd ning enesetäiendusvõimalusi kutsehariduse läbinutele, kes soovivad jätkata haridusteed kõrgkoolis. Selleks võimaldame kutsekooli õpilastel omandada soovi korral üldaineid gümnaasiumi omadega sarnases mahus.;

d. kutsekoolilõpetaja peab kooli lõpuks suutma omandada tööandjaid rahuldava kutsekvalifikatsiooni.

7. Elukestvas õppes osalemise suurendamine:

a. seame elukestva õppe projektide rahastamise Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamise prioriteediks. Lisaks sellele peame oluliseks noorsootööprojektide rahastamist. Haridussüsteemi tagasipöördumine ei ole ühelegi inimesele takistatud või ülemäära keeruliseks muudetud;

b. elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu suurendamiseks ühiskonnas tänaselt 12%-lt 20% tasemele ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

c. vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi või -kindlustusse saab jätkuvalt maha arvata isiku maksustatavast aastatulust.

8. Tasuta ja tipptasemel kõrgharidus:

a. seame kvaliteedi kõrghariduskorralduse läbivaks eesmärgiks. Soovime, et kõrghariduse kvaliteet oleks ühiskonna üldise tähelepanu ja avaliku debati keskmes, muuhulgas toimiks teadusuuringute kaudu Eesti haridusseisu järjepidev seire;

b. loome võimaluse saada tasuta kõrgharidust Eestis kõigile võimekatele noortele. Selleks võtame 2011. aastal vastu seaduse, millega suurendame aastatel 2012-2014 avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40 % võrra, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust;

c. käivitame 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume;

d. seisame selle eest, et kõrghariduse struktuuriuuenduseks saaks muuhulgas kasutada ka 2014. aastal algava Euroopa struktuurifondide uue rahastamisperioodi vahendeid;

e. loome magistrandidele suurema võimaluse panna kokku isikupärane õpingukava erinevate ülikoolide parimaist kursusist. Doktorandid hakkavad nooremteaduritena saama palka, mis on suurem seni makstud stipendiumist;

f. säilitame riiklikud toetused väikestele humanitaarteaduslikele erialadele ülikoolides. Arvestame humanitaarteaduste, sealhulgas ka rahvusteaduste erilaadsusega.

9. Kasvab ühiskonna panustamine teadus- ja arendustegevusse ning rahvusvahelisse teaduskoostöösse:

a. seame sihiks jõuda teadus- ja arendustegevuse rahastamisel 3%-ni SKTst, sealhulgas erasektori osaluseni vähemalt 2/3 ulatuses sellest. Jätkame teaduse populariseerimist;

b. muudame teaduse rahastamise süsteemi selgemaks, st säilitame teadusasutuste baasfinantseerimise ja loome projektitoetuste jagamiseks kahe asutuse asemel Eesti Teadusagentuuri. Kehtestame teaduse rahastamisel teadlaste karjäärimudeli. Isikukeskne teaduse rahastamise süsteem on asendunud konkurentsikesksega – teadusasutuste rahastamine sõltub teadustulemustest, mitte olemasolevate teadlaste arvust. Soodustame igakülgselt Eesti teadlaste osalemist rahvusvaheliste teaduskeskuste töös, samuti ülikoolide, riigi ja erasektori koostööd ning ettevõtjate keskendumist tootearendusele;

c. jätkame teaduse ja kõrghariduse taristu välja arendamist. Kindlustame sellesse kuuluvate hoonete edaspidise haldamise.

AKTIIVNE TÖÖTURUPOLIITIKA. SOTSIAALNE TURVALISUS

Valitsusliidu tööturu- ja sotsiaalpoliitika eesmärk on inimeste sissetulekute, elukvaliteedi ning sotsiaalse turvalisuse kasv. Väärtustame riigi hea majandusarenguga kaasnevaid kõrgemaid sissetulekuid, tegelikele vajadustele vastavaid inimväärseid toetusi ja väärikat vananemist.

Selleks, et jätkuks inimeste sissetulekute kasv, paraneks elukvaliteet ja sotsiaalne turvalisus, viib Valitsusliit ellu poliitikaid ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Stabiilne pensionitõus:

a. pensionitõusu eelduseks on aruka ja konservatiivse majandus- ja rahanduspoliitika jätkamine, mis kindlustab majanduskasvu ning uued töökohad;

b. väärtustame sotsiaalselt aktiivset elu, mis tagab pensionile jäädes suuremad sissetulekud ning loob kõigile võimaluse töötada nii kaua kui ise soovitakse.

2. Põhitähelepanu noorte ning pikka aega tööturult eemal olnute tööpuuduse vähendamisele:

a. inimeste parim võimalus tööturul edukas olla seisneb heas hariduses. Seetõttu pöörame enim tähelepanu inimeste hariduse ja kutseoskuste tõstmisele, mis võimaldavad neil tööturul taotleda paremaid tingimusi ja palka;

b. jätkame TULE ja KUTSE programmidega, et haridustee kõrg- või kutsehariduses katkestanud saaksid tööturult tagasi pöörduda hariduse omandamise juurde;

c. jätkame ja arendame tööturu olukorrast sõltuvalt aktiivseid tööturumeetmeid, muuhulgas palgatoetust, tööpraktikat, ettevõtluse alustamise toetust, erialase ettevalmistuseta inimeste koolitamist jmt;

d. parandame töötukassa võimet aidata inimesi uue töökoha leidmisel, pakkudes kiiremat teenust, tänapäevaseid IT-võimalusi ning personaalsemat lähenemist;

e. toetame pikka aega lastega kodus olnud emade tööturule tagasipöördumist;

f. tagame noortele karjääriõppe –ja nõustamise üldharidus- , kutse- ja kõrghariduse tasemel;

g. Ida-Virumaa pikaajalise töötuse leevendamiseks pakume EAS-i kaudu individuaalseid suuremahuliste tööstusinvesteeringute toetamise pakette, mis aitaksid luua uusi töökohti regioonis.

3. Elukestva õppe ja töötute ümberõppe vahendite suurendamine: a. tõstame elukestvas õppes osalemist 20%ni ning ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute arvu.

b. jätkame riigi toel kutseõppe programmi 16-29 aastastele põhiharidusega või põhihariduseta töötutele. Toetame Euroopa Sotsiaalfondi pilootprojekti ülemaalist rakendamist, et anda täiskasvanutele tööalast koolitust kutseõppeasutustes.

4. Puuetega inimeste elukvaliteedi parandamine:

a. hindame kodanikuühiskonna väärtust ja peame vajalikuks puuetega inimeste esindusorganisatsioonide suuremat kaasamist riiklikku otsustusprotsessi;

b. parandame puuete määramise süsteemi korraldust ning vähendame rehabilitatsiooniga seonduvat bürokraatiat;

c. algatame puuetega inimeste tööhõive programme. Viime läbi Töötukassa tööturumeetmete revisjoni, et need soodustaksid puudega inimese töösuhet ja oleksid paindlikud. Kaardistame puude liikide kaupa valdkonnad, kuidas laiemalt rakendada ja koolitada inimesi;

d. seame eesmärgiks ratifitseerida ÜRO Puuetega Inimeste Konventsioon.

5. Investeeringute suurendamine hoolekandeasutustesse: riigi poolt hallatavate erihooldeasutuste ja asenduskodude renoveerimesel lähtume põhimõttest, et ehitatakse tänapäevased peremaja tüüpi külad, kus abivajajatele saab pakkuda parimat hoolitsust.

6. Igale vajajale võimalikult võrdväärse abi tagamine: kehtestame riiklikult loetelu minimaalselt vajalikest sotsiaalteenustest ja nende kvaliteedinõuded (standardi), mida iga omavalitsus peab inimestele pakkuma.

7. Võimaluste loomine paindlikumaks ja kvaliteetsemaks elukorralduseks pensionipõlves: edendame koduhooldust ja telemeditsiini ning loome täiendavaid võimalusi eakate kvaliteetseks päevahoiuks.

TERVE EESTI

Valitsusliidu tervishoiupoliitika eesmärk on Eesti inimeste pikem ja tervem elu ning kvaliteetne arstiabi terviseprobleemide korral. Valitsusliidu silmis on eluea üldisest pikkusest veelgi olulisem just tervena elatud aastate arv, mis on viimase viie aastaga kasvanud rohkem kui viie aasta võrra.

Nüüdismeditsiin suudab pakkuda kvaliteetset abi, kui inimene seda vajab, aga inimestel endil on võimalus väga palju teha oma tervise säilimise või parandamise eesmärgil. Tervislik toitumine ja piisav kehaline aktiivsus on hea tervise alused.

Eestis pakutav tervishoiuteenus on Euroopa võrdluses heal tasemel, kuid sellele vaatamata soovib Valitsusliit astuda samme arstiabi veelgi paremaks muutmiseks.

Valitsusliidu nägemuses on parem rahvatervis ja tervishoid saavutatav, kui viia ellu järgmistest põhimõtetest lähtuvad poliitikad ja struktuursed reformid:

1. Inimeste eeskujuliku tervisekäitumise toetamine:

a. edendame tervislikke eluviise, kaasajastame Rahvatervise seaduse. Tunnustame riiklikult terviseedendajaid;

b. suurendame korrapäraste tervisekontrollide mahtu nii lastele kui täiskasvanutele, samuti peab suurendama erinevate tervisejälgimis- ja sõelumisprogrammide läbiviimist;

c. Eesti tippkokki kaasates julgustame Eesti inimesi juba lasteaiast ja koolist alates tervislikult toituma, kasutama toidu valmistamisel kodumaiseid ja mahetoidu tooraineid ning tõstma üldist toitumiskultuuri;

d. seame eesmärgiks vähendada vigastussurmade hulka vähemalt Euroopa keskmise tasemeni, rakendades pidevat erinevate valdkondade vigastussurmade ennetamise poliitikat.

2. Igaüks peab saama valida talle sobivaima tervishoiuteenuse:

a. toetame patsientide vaba liikumist, võtame initsiatiivi regionaalses koostöös vaba liikumise rakendamisel ning arendame Eesti patsientide vaba liikumist toetavate infosüsteeme;

b. peame õigeks ravi pakkuvate teenuseosutajate paljusust ja raviks ettenähtud rahaliste vahendite suuremat sidumist patsientidega, et avardada Eesti-siseselt patsientide valikuvõimalusi raviteenuste saamiseks;

c. tervishoiuteenuse tagamiseks kõikjal Eestis loome erasektoriga koostöös asendusperearstide süsteemi, mis tagaks perearsti olemasolu igale elanikule ka siis, kui oma perearst puhkab või tekib muu ettenägematu takistus teenuse osutamiseks raskesti ligipääsetavates paikades.

3. Ravimid on odavamad ja paremini kättesaadavad:

a. arendame koostööd nii Euroopa Liidu kui muude riikidega, et tagada suurem ravimite valik Eestis;

b. tugevdame riigi võimet pidada läbirääkimisi ravimite hinna kujundamisel ja järelevalve teostamisel;

c. kaasajastame ravimipoliitika. Ravimite kättesaadavuse parandamiseks ja omaosaluse vähendamiseks analüüsime kehtivaid piiranguid. Kaalume apteegibussi teenuse sisseseadmist ning digiretsepti süsteemi loodud eelduste ärakasutamiseks seadustame ravimite ostmise võimaluse traditsioonilise apteegi osana toimiva e-apteegi kaudu.

4. Tervishoiu rahastamise mitmekesistamine ja tõstmine rahakasutuse parema sihituse teel:

a. analüüsime ja kaalume tänase süsteemi muutmist selliselt, et inimeste ravikindlustuseks mõeldud raha läheks valdavalt raviteenuste rahastamiseks;

b. toetame tervishoiu rahastamise mitmekesistamist, suurendades võimalusi vabatahtlikuks tervisekindlustuseks;

c. toetame perearstitöö kvaliteedi parandamisele suunatud lisatasusüsteemi rakendamist võimaldamaks perearstidel palgata lisaõde, et muuta tõhusamaks perearstide tegevus haiguste ennetamisel ja krooniliste haigete jälgimisel.

5. Arstiabi korralduse ajakohastamine:

a. uuendame nii riikliku südamestrateegia kui ka vähistrateegia, sealhulgas rajame võrgustikupõhise vähiravisüsteemi;

b. anname perearstidele suuremad võimalused inimeste tervisliku käitumise suunamisel, suurendame noorte arstide riiklikku tellimust ning parandame arstiabi kvaliteeti;

c. toetamaks maakonnakeskuste haiglatesse noorte arstide tööleasumist, maksame noorele arstile esimese residentuuri lõpetamise järgselt tööle asumisel kohalikku või üldhaiglasse 15000 euro suurust lähtetoetust;

d. rajame Tallinnas laste vaimse tervise keskuse.

6. Eakatele suunatud teenuste arendamine: tagame eakatele paremad hooldusravi ja koduõenduse võimalused. Demograafilisest seisundist tulenevalt eelistame rahastada hooldusravi ennaktempos ning rajame igasse maakonda kaasaegsed hooldusravikeskused.

7. Patsientide teadlikkuse tõstmine:

a. peame õigeks, et patsiendiga seotud ravijuhu maksumus oleks patsiendile nähtav riigiportaali kaudu;

b. suurendame patsienditeadlikkuse tõstmisega (nagu näiteks koopia- ja originaalravimite võrdlemine) seotud programmide mahtu.

c. peame vajalikuks kiirelt rakendada terviseteadlikkuse õpe uue riikliku õppekava mahus. Esmaabi ja elustamise põhiteadmised peavad olema selgeks saanud juba põhikoolis.

8. Tõhus võitlus ühiskonda hävitavate nakkushaiguste, alkoholismi, tubaka ja narkomaaniaga:

a. pöörame eelkõige tähelepanu noorte riskiteadlikkuse tõstmisele;

b. HIV-nakkusega võitlemisel on riigi prioriteet uute nakatunute arvu vähendamine, pöörates erilist tähelepanu noorte ennetusmeetmetele;

c. narkomaanidega tegelemisel kasutame lisaks olemasolevatele ravimeetoditele senisest enam personaalsemat lähenemist ja vajadusel narkomaania võõrutusravi alternatiivseid meetodeid;

d. alkoholi ja tubaka tarvitamise vähendamiseks vaatame üle riikliku alkoholi- ja tubakapoliitika ja karmistame karistusi nende alaealistele kättesaadavaks tegemise eest. Arendame välja alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja nõustamise süsteemi, et ennetada kroonilise alkoholisõltuvuse väljakujunemist ja tagada ravi ning rehabiitatsiooniteenused motiveeritud alkoholist loobujatele.

9. Kõikide saarteelanike kindlustamine kvaliteetse arstiabiga: lisaks perearstiteenuse tagamisele kindlustab riik kõikide kõrgema tähtsusega väljakutsete puhul saartele helikopteriteenuse olemasolu.

10. Tervishoiuteenuste ekspordi ja meditsiiniuuenduste edendamine:

a. peame vajalikuks Eesti meditsiini- ja infokommunikatsioonitehnoloogia oskusteabe tugevamat ühendamist riigi ja juhtivate ülikoolide poolt loodud teadusparkides, mis aitab viia Eesti meditsiiniinnovatsiooni uuele tasemele. Riik saab seda toetada investeeringutega teadusparkide taristusse ning EASi toel Eesti meditsiiniuuenduste rahvusvahelist turundustegevust koordineerides.

ENERGIAJULGEOLEK

Valitsusliidu energiapoliitika eesmärk on Eesti energiajulgeoleku kindlustamine odavaima võimaliku hinnaga Eesti tarbijatele ja keskkonnale. Kindel, taskukohane ja puhas energiavarustus tugevdab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning loob eeldused suuremaks majanduskasvuks ja uute töökohtade tekkeks. Energia säästmine ja tõhusam kasutamine on olulised vahendid energiajulgeoleku saavutamisel odavaima võimaliku hinnaga.

Valitsusliit näeb energeetikat Eesti arengu ühe võtmevaldkonnana mitte üksnes julgeoleku, vaid ka Eesti ekspordivõime kasvatamise seisukohalt. Energiast ja meie unikaalsest tehnoloogilisest oskusteabest energiatootmise vallas peab saama oluline Eesti ekspordiartikkel, majanduse, töökohtade ja sissetulekute kasvu allikas.

Nende eesmärkide saavutamiseks soovib Valitsusliit läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Energiasõltumatuse hoidmine ka pärast 2016. aastat:

a. Eesti peab jõuliselt jätkama energiaallikate portfelli mitmekesistamist ning säilitama energiasõltumatuse tänasel määral ka pärast 2016 aastat, st et ülekaalukas osa Eestis tarbitavast energiast toodetakse kodumaistest energiaallikatest või Eestis;

b. valmistame ette tuumaenergia kasutuselevõtu eelduseks oleva seadusandluse ning viime läbi erapooletud tasuvusuuringud ja keskkonnamõju hinnangud Eesti oma tuumajaama rajamise otstarbekuse hindamiseks. Tuumatehnoloogia, mida Eesti riik lubab oma territooriumil kasutada, peab olema kaasaegne ja turvaline. Seetõttu lähtuma Euroopa Komisjoni soovitusest ja lubame üksnes kolmanda või sellest kõrgema põlvkonna tuumareaktori kasutamist. Eesti võimalik tuumaenergia programm peab sisaldama kohalike spetsialistide väljaõpet ning tagama maksimaalse ohutuse ja ausad turutingimused. Eesti võimalikus tuumajaamas saavad soodsate ja stabiilsete elektrihindade tagamiseks ning töökohtade loomiseks võimaluse osaluse omandamiseks ka Eesti tööstuslikud elektritarbijad;

c. näeme perspektiivi kodumaiste vedelkütuste tööstusel vähendamaks sõltuvust vedelkütuse impordist.

2. Rahvuslikku julgeolekut suurendavate ühenduste ja taristute rajamine:

a. Eesti energiajulgeoleku suurendamiseks liidame Eesti elektrivõrgud Kesk-Euroopa sünkroonalaga;

b. arendame edasi ühendusi Põhjamaade ja Lätiga, esmajärjekorras ehitame valmis Estlink 2;

c. Eesti gaasivarustuskindluse suurendamiseks ja konkurentsi tekitamiseks gaasiturul viime läbi gaasivõrgu omandilise lahutamise;

d. Soome ja Balti riikide turgude sidumiseks üheks atraktiivseks gaasituruks käsitleme prioriteetse ülepiirilise energeetika taristuprojektina BalticConnectori ehitamise ettevalmistamist, milleks taotleme kaasrahastamist Euroopa Liidu uuest eelarveperspektiivist. Jätkame tööd LNG terminali Eestisse rajamise ettevalmistamiseks;

e. Eesti osaleb aktiivselt Balti energiaturu integratsiooniplaani (Baltic Energy Market Interconnection Plan) väljatöötamisel ja elluviimisel ning suurendab energiakoostööd Põhjamaadega.

Kas koolivõrk kaotab elujõudu?

2011-03-18

Alustan artiklit lõiguga 23. veebruaril 2011 peetud Eesti Vabariigi aastapäeva kõnest: "Mulle teeb aga muret, et me ei ole tänaseni suutnud kokku leppida koolivõrgu tuleviku suhtes.

Vaadates õpilaste arvu, ei ole võimalik säilitada stoilist rahu ja rahulolevalt ümiseda, et kõik laheneb iseenesest. Aeg on näidanud, et iseeneslikult probleemid süvenevad. Ei tohi jääda ootama, et küll uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus olukorra paika paneb."

Julgen arvata, et järgmise kümnendi keskne ülesanne Pärnu maakonna ja Eesti hariduses on tagada õiglane ligipääs kvaliteetsele haridusele. Koolivõrk on üles ehitatud rahvastiku mõttes headel aastatel, kui sündimus oli märgatavalt tõusnud. Perestatistika järgi oli 1990 Pärnumaal viimane positiivse iibega aasta. Kui tollal sündis maakonnas 1553 last, siis 2000. aastal vaid 869 ja 2010. aastal 969.

Lapsi vähe, koole palju

Pärnumaal on maa- ja linnaelanike proportsioonid oluliselt muutunud, kuid koolivõrk on jäänud samaks. Oleme seisus, kus lapsi on vähe, kuid koole palju. Ajavahemikus 2000-2010 on Pärnumaal suletud või reorganiseeritud 12 kooli: seitse algkooli, neli põhikooli ja kaks gümnaasiumi (Pärnu Niidupargi gümnaasium, mis vaid viis aastat jõudis tegutseda gümnaasiumina, ja Raeküla gümnaasium, mis korraldati ümber põhikooliks).

Koolivõrgu korrastamisel on kohalikud omavalitsused läinud pigem seda teed, et on sulgenud või reorganiseerinud alg- ja põhikoole, gümnaasiumiosa on jäänud puutumata. Samal ajal soosib koolide rahastusmudel just alg- ja põhikoole, mitte ühe klassikomplektiga gümnaasiumiastet. Uue riikliku õppekava rakendamine toob väikegümnaasiumidega omavalitsustele kaasa olulised lisakulud. Mis on tehtud kulutuste hind, seda nii kvaliteedi kui efektiivsuse mõttes, sest gümnaasiumiosa toetatakse omavalitsuses enamasti põhikoolis õppivate laste arvelt? Selles kontekstis on 10. märtsil Audru vallavolikogu langetatud otsus reorganiseerida Audru keskkool põhikooliks igati põhjendatud.

Praegu õpib maakonnas gümnaasiumiastmes 2467 õpilast, kuid kahe aasta pärast on see arv prognoositavalt 1700, seega väheneb õpilaste arv kolmandiku võrra. Langustendents on viimases kooliastmes kestnud kümmekond aastat, stabiliseerudes seejärel madalal tasemel. On selge, et meie 14 gümnaasiumi tarbeks noori ei jätku.

Gümnaasiumiaste peab olema sellise õpilaste arvuga, mis tagab õpetamise kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajate olemasolu ja õpilaste valiku ainete süvendatud õppimiseks. Hariduse kvaliteet gümnaasiumiastmes pole ühtlaselt kõrge, seda tunnistavad riigieksamite tulemuste märgatavad vahed kooliti ja gümnaasiumilõpetajate erinevad võimalused kõrgkoolide riigieelarvelistel kohtadel jätkata.

Maavalitsuse roll

2010. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiastme riiklikud õppekavad. Lisades uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, tõdeme, et dokumendid toovad selgesti välja põhikooli ja gümnaasiumi erisused. Ideaalis tuleks gümnaasiumide ja kutseharidusasutuste võrku vaadelda tervikuna, kus haridusasutuste vaheline suhtlemine ei põhineks konkurentsil, vaid koostööl. See aitaks tunduvalt säästa ressursse ja looks arvestatava lisaväärtuse. Mulle tundub üha enam, et üld- ja kutsekeskhariduse korraldus peaks olema juhitud ühest institutsioonist.

Millised on praegu maavalitsuse kui riigiasutuse võimalused koolivõrgu optimeerimisel? Maavalitsus saab tellida uuringuid ja välja pakkuda prognoose ning kavandada arengut, anda omavalitsustele soovitusi koolivõrgu ümberkorraldamise suhtes. Nii on toimitudki.

Koolivõrgu temaatika on olnud päevakorral kümmekond aastat. 1998. aastal vastu võetud Pärnu maakonna planeeringule tuginedes koostati 2003. aastal maakonna koolivõrgu arengukava, mis tõsi küll, oma radikaalsete ettepanekute tõttu ei leidnud omavalitsuste heakskiitu.

2008. aastal vastu võetud maakonna sotsiaalse taristu teemaplaneeringus on ära toodud haridusasutuste perspektiiv maapiirkondades. Nimetatud dokumendi kiitsid heaks kõik omavalitsused.

Samal aastal püstitas Pärnumaa omavalitsuste liit lähteülesande maakonna haridussüsteemi arengukava koostamiseks. Nimetatud dokumendi sünniks puudus aga omavalitsustel üksmeel. Ometi on muutuste eeldus just koostöö, mitte kitsas, kohalik huvi. Gümnaasiumi uue riikliku õppekava sisuliseks rakendamiseks tuleb koolivõrku kavandada ühtsele loogikale tuginedes, omavalitsusüleselt ja üleriigiliselt.

Õpetajaid ähvardab osakoormus

Haridus- ja teadusministeeriumil on 2010. aastal valminud põhjalik Pärnu maakonna koolivõrgu analüüs ja selle arendamise lähtekohad, mida tutvustati eelmisel sügisel Ares Pärnumaa III maakogul. Haridusministeerium on pakkunud välja soovitused ja indikaatorid koolivõrgu optimeerimiseks ühtse loogika alusel. Seega on meiegi otsustajad varustatud otsuste tegemiseks vajaliku teabega.

See on ülevaade, kus üksikasjalikult on näidatud õpilaste arvu muutused kooliastmete kaupa, õpiränne koolide ja tõmbekeskuste vahel ning selle alusel prognoositud arengumudelid, ja kättesaadav maavalitsuse kodulehel http://mv.parnu.ee/index.php?id=162 .

Õpilaste arvu langus toob kaasa nii keskmise klassitäitumuse kui klassikomplektide arvu vähenemise, millele omakorda järgneb õpetajate ametikohtade arvu langus, mis on kiirem kui õpetajate hulga kahanemine. Õpetajatel tuleb arvestada osakoormusega töötamisega, seda just maapiirkondades. Murelikuks teeb õpetajaskonna vanuseline proportsioon: 41 protsenti Pärnumaa õpetajatest on üle 50aastased, samal ajal alla 30 on vaid kuus protsenti pedagoogidest.

Lõpetuseks julgen isiklikule kogemusele tuginedes väita, et demokraatia ei salli kellegi vägisi õnnelikuks tegemist, olgu siis kooli- või haldusreformi silmas pidades. Sageli on mugavam soovida, et keegi kuskilt tuleks ja otsustaks meie eest. Julgen arvata, et Pärnumaa asju ei tea keegi paremini kui meie ise.

Samal teemal Pärnu Postimehes: "Õpilaste vähesus seab ohtu maagümnaasiumid", 9.03, "Audru keskkool muutub põhikooliks", 11.03, "Audru kooli saatus otsustati nukral meelel", 12.03, "Rahaliselt mõistetav, inimlikult raske", 15.03, "Valla arengukava niisama muuta ei saa", 16.03.

Tallinna Televisiooniga heaolu ei tõsta

2011-03-17

Järgmisel nädalal volikokku jõudev Tallinna lisaeelarve ei väljenda kahjuks taas muud kui Tallinna linnavalitsuse vääraid prioriteete - eelarve ridadelt vaatab vastu 1,15 miljoni euro suurune lisatoetus Tallinna Televisioonile.
Kas linnal pole tõesti maksumaksja rahaga midagi mõistlikumat teha, kui kulutada seda sihikindlalt linnavalitsuse kaheldava väärtusega propagandaks?

Rahanappuses virelevaid valdkondi on pealinnas kõikjal. Koolidest ja lasteaedadest ei hakkaks siinkohal üldse juttugi tegema, nende äärmiselt nadist seisust on räägitud küll. Ma juhiksin tähelepanu hoopis Tallinnas tänavate ja teede seisukorrale. Linnatänavate olukord on aasta aastalt aina halvemaks on muutunud ja linna eelarve kohaselt ei parane nende seisukord ka tänavu.

Minu poole pöördus aasta alguses mures linnakodanik. Tema sõnul on Lasnamäel ülekäiguradade märgistus juba rohkem kui aasta aega nii nadi, et keegi ei saa enam aru, kus jalakäijad tohivad sõiduteed ületada. Tuleb tunnistada, et kaaslinlasel oli täiesti õigus.

Olukorra põhjused peituvad Tallinna linna eelarvepoliitikas. Tallinna transpordiametile on tänavu liikluskorralduse jaoks ette nähtud 1,2 miljonit eurot. Võrreldes tunamulluse eelarvega on liikluskorralduse raha vähenenud 383 500 eurot - 2009. aastal oli see nimelt veel 1,6 miljonit eurot. Lisaks ei ole kahel viimasel aastal eraldatud transpordiametile investeeringuteks sentigi.

Sama käib ka paljude teiste valdkondade kohta.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar on volikogu ees korduvalt raiunud, et linna finantsseis on väga hea ning opositsiooni mure linnaeelarve pärast on kohatu laim. Vähemalt üks valdkond on linnavalitsusel tõepoolest kontrolli all. See on linna propagandaaparaat. Samal ajal domineerivad linnapildis aga auklikud teemärgistuseta tänavad.

Järjekordne rahasüst Tallinna Televisioonile tekitab tõsist muret kodulinna heakorra ja kaaslinlaste käekäigu pärast. Aeg oleks lõpetada meeleheitlik linnavalitsuse kuvandi kujundamine ja teha Tallinnas ükskord midagi ka reaalselt ära.

Dalai-laama: üle poole sajandi paguluses

2011-03-16

Läinud nädalal möödus 52 aastat Lhasa ülestõusust. Esmalt tungisid Hiina väed Tiibetisse 1950. aastal. Sellele järgnenud aastatel toimus Tiibeti üha selgem ülevõtmine, mis 1959. aasta märtsis jõudis haripunkti.

Hiinlastel oli kavas dalai-laama pantvangistamine, kuid seda takistas üle 100 000 tiibetlasest inimahel, mis koondus Norbulinka palee ümber. See omakorda viis tänavalahinguteni pealinnas Lhasas ja dalai-laama organiseeritud põgenemiseni Indiasse. Ülestõusu ajal tapeti ainuüksi Lhasas 10 000 - 15 000 tiibetlast.

Seesama dalai-laama Tenzin Gjatso, kes toona noore mehena pagulusse läks, tuleb peagi kolmandat korda Eestisse. Ta on kujunenud kõigi aegade üheks mõjukamaks usujuhiks ja talle on omistatud Nobeli rahupreemia.

Lhasa ülestõusu aastapäev, 10. märts on saanud vastupanupühaks, mida Tiibeti kogukonnad kõikjal maailmas tähistavad. Kodu-Tiibetis viib see tavaliselt suuremate või väiksemate kokkupõrgeteni Hiina Rahvavabariigi võimudega. Kolm aastat tagasi, Pekingi olümpiamängude eelõhtul läksid rahutused eriti teravaks ja need suruti veriselt maha.

Seda, kuidas Hiina võimud Lhasa ülestõusu aastapäeva pelgavad, näitab tõik, et välismaalaste pääs Tiibeti autonoomsesse piirkonda on sel kuul täielikult tõkestatud.

Mis puutub dalai-laama äsjasesse avaldusse, et ta kavatseb loobuda poliitikast ja juhtimise valitud võimukandjatele üle anda, siis selles pole midagi uut. Ta on tegelikult palju vaeva näinud, et veenda tiibetlasi demokraatliku ühiskonnakorralduse eelistes. Dalai-laama on juba 75aastane ja peab hoolitsema ka paguluses poliitilise juhtkonna järjepidevuse eest.

Aeg dalai-laama ümbersünni määratlemisest täisealiseks juhiks kasvamiseni on väga pikk ja säärast juhtimisvaakumit ei või tiibetlased endale lubada.

Dalai-laama kui sümboolse figuuri väärtust ei peaks see kuidagi kahandama. Samal ajal saab juba nüüd ette näha, et kui dalai-laama sünnib ümber paguluses, võivad Hiina võimud välja käia just endale lojaalse ja enda üleskasvatatava libalaama.

Liibüa kodusõda on Euroopa Liidu ühtse välispoliitika valikuhetk

2011-03-16

15. märtsiks on möödus viis päeva Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmisest Liibüa kohta, neli päeva Euroopa erakorralisest ülemkogust ning kolm päeva Araabia riikide kohtumisest. Kõik kolm kuulutasid lõppu Liibüa diktaator Gaddafi valitsusele, toetasid riigis vallandunud rahvaliikumist ning eriti samme massilise verevalamise lõpetamiseks.

Viimane jätkub ka neil tundidel seoses Gaddafi palgasõdurite kasutatud moodsa sõjatehnika, eriti lennukite ja tankide rakendamisega ülestõusnute vastu.

Kuulates 15. märtsil Brüsselis Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika juhi Catherine Ashtoni esindajat, EL-i välisteenistuse asepeasekretäri Macej Popowskit kirjeldamas Euroopa Liidu poolt põgenike evakueerimise, humanitaarabi ja Liibüa kriisi monitooringu alal astutavaid samme, mille eesmärgiks peetakse antud olukorras "pehmet maandumist" koos "lisaväärtuse" loomisega, ei saa sulgeda silmi Euroopa Liidu uue ühtse välispoliitika suurte eesmärkide ja tegelikkuse vahel haigutava lõhe ees.

Tõsi, hr. Popowskile pole midagi ette heita. Kõrge ametniku vaatevinklist kirjeldas ta olukorda korrektselt kui nentis, et tema ülemus paruness Ashton ei saa toimida omaenda arusaamade järgi, vaid peab arvestama Euroopa Liidu valitsuste tahet ning eriarvamusi - "see on reaalsus, millega seisame silmitsi."

Ometi, Euroopa Liit tervikuna ei saa mööda vaadata teisest reaalsusest - Liibüas jätkub inimeste massiline tapmine. Isegi Araabia Liiga toetab lennukeelutsooni kehtestamist Liibüa õhuruumis. Olukorras, kus USA arusaadavatel põhjustel eelistab tagaplaanile jääda, on Euroopa Liidul ainulaadne võimalus teostada ammu väljakuulutatud rolli maailmapoliitika tegijana, rahu ning demokraatlike väärtuste kaitsjana. Seda soovivad Liibüa ülestõusnud ise, kelle ajutise rahvusnõukoguga Benghazis soovitas Euroopa Parlament möödunud nädalal koostööd alustada.

Probleemi muudab dramaatiliseks ajategur. Rahvusvahelisele sekkumisele õiguslikult puhta lahenduse otsimisel, milleks on vaja kõigi rahvusvaheliste osapoolte nõusolekut, kuluvad sajad tunnid, millest igaüks tilgub verd. Leedu eurosaadik Vytautas Landsbergis ei kõhelnud võrdlemast Liibüa ülestõusu 1944.a. Varssavi ülestõusuga, millesse hoiduti sekkumast. Võrdlus võib olla kohatu, kuid Euroopa Liit on tegelikult juba astunud pool sammu sekkumise suunas - Gaddafi on kuulutatud valitsemiskõlbmatuks. Tühik tuleb aga millegagi täita. Ja seda enne, kui ülestõus on verre uputatud ja puruks pommitatud.

Seetõttu on Euroopa Liidu uue välis- ja julgeolekupoliitika juhtide ees senistest suurim väljakutse. On võimalus viidata erimeelsustele, piirduda humanitaarabiga ja toimida madalaima ühisnimetaja tasandil. See tähendab piirdumist deklaratsioonidega, vältides tegusid. Kuid millise mulje jätaks niisugune poliitika paljudeks aastateks sadadele tuhandetele vabadusele ärganud araabia noortele, kes just praegu ootavad midagi rohkemat kui häid soove demokraatia teemadel?

Teine võimalus on võtta juhtpositsioon ja kasutada ära erakordset ajaloolist hetke, edendamaks Põhja-Aafrikas euroopalikke väärtusi koos ehtsa stabiilsusega. Seda olukorras, kus demokraatiat pole vaja eksportida, vaid nõudmine selle järele on kasvanud kohapeal.

Tuleb arvestada, et kui Liibüa diktaatoril õnnestub ülestõus vastu kõiki lootusi likvideerida, siis on see sõnum kõigi autoritaarsete režiimide jaoks maailmas, et reforme nõudvate kodanike vastu aitab ka tulevikus toores jõud.

Araabia noored on tõestanud, et saavad diktaatoritega ise hakkama. Euroopa Liidul aga on vaja tõestada, et ta võtab oma enda põhiväärtusi tõsiselt, nii nagu teda selleks kohustab Euroopa Parlamendi 10. märtsi resolutsioon. Ainult sellisena saab ta võita usaldust muutuvas maailmas.

Link Euroopa Parlamendis 10. märtsil vastuvõetud resolutsioonile.

Valija hääl võiks lugeda enamgi

2011-03-10

IRL on teinud ettepaneku muuta valimisseadust nii, et üleriigilised nimekirjad reastuksid ümber vastavalt konkreetses valimisringkonnas saadud häälte kaalule. Häälte kaalu saame kätte, kui arvutame välja, mitu protsenti kogus kandidaat valimisringkonnas antud häältest. Sellise häälte kaalu pingerea alusel muutuks kompensatsioonimandaadi saajate ring.

Seekord sai Reformierakond 7, Keskerakond 5, SDE 4 ja IRL 3 kompensatsioonimandaati. Näiteks kui IRLil said praegu kompensatsioonimandaadi Toomas Tõniste, Siim-Valmar Kiisler ja Indrek Raudne, siis häälte kaalu alusel saaks neist mandaadi vaid Tõniste, lisanduksid Mart Nutt ja Trivimi Velliste. Vaatamata Nuti 1968 häälele Nõmmel-Mustamäel ning Velliste 1615 häälele Pärnus pole neil praeguse seisuga suuri lootusi isegi asendusmandaadi saamiseks.

SDE kompensatsioonimandaadid said endised rahvaliitlased Jaak Allik ja Kajar Lember. Kui aluseks võtta häälte kaal, saanuksid mandaadi hoopis Tartus 3037 häält kogunud Marju Lauristin ning Saare-, Lääne- ja Hiiumaal 1878 häält saanud ja samas kandideerinud Lemberit tugevalt edestanud Hannes Hanso.

Silmatorkav on, et kõige tagasihoidlikumate häältega pääseb riigikokku Keskerakonna veteran Kalev Kallo (308 häält), noorematest on aga tagasihoidlike häältega edutatud eeskätt parteitöötajaid, nagu Priit Toobal jt.

Loo moraal on see, et valija hääl loeb, aga ta võiks lugeda veel enam.

Rohkem inimlikkust

2011-03-07

Kõik rullub meie ees sel lumerikkal talvel lahti kirju ja äreva kangana. Heaolule suunatud valimislubaduste kaskaad, lein suurõnnetuse pärast ja Eesti Vabariigi aastapäeva hardad hetked.

Kas ühiskonna alusväärtused on selleks korraks lahti räägitud? Vaevalt. Uus olukord ja uued arendused hakkavad sündima juba valimisjärgsel päeval. Aeg, mil lumi sulab ja mahlad liikuma hakkavad, on uute ideede läbiarutamiseks ehk viljakamgi kui südatalvine lumekalkus ja -pimestus.

Kampaania käigus olen kohanud kõige mitmekesisemaid probleeme. Puuduse ja ebakindluse kõrval võib näha sedagi, et paljudel pole oma muresid kellegagi jagada ning vana eesti inimese uhkus ja tagasihoidlikkus ei luba abi küsima minna. Näiteks Õismäel inimestega rääkides tuleb korduva motiivina esile rahulolematus Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna tööga. Õige mitu inimest andis mõista, et kui abivahendeid napib, siis inimlikumat suhtumist võiks ometi jätkuda.

Kuid poliitika seaduspära on ka see, et liiga magusate lubaduste teostamine võib lõppeda hapu eelarvekriisiga ning see vaba raha, mille kasutamise osas me valimiste eel erinevaid programme välja pakume, on tegelikult väga piiratud. Seega on inimliku ja jätkusuutliku arengu oluline eeldus jääda realistiks, mitte bluffida, valetada või inimesi eksitada.

Oleme end harjunud pidama õigusriigiks, kuid väga suur osa kodanikest ei arva nii. Tavaline inimene on endale selgeks teinud, et alla saja tuhande kroonilise rahalise kaotuse korral ei maksa kohtuteed ette võtta. (Pean vanast harjumusest ikka Eesti kroone silmas). Rääkimata sellest, et tädi Maali ka ise suudaks oma tervest mõistusest lähtudes aktsepteeritava hagiavalduse kokku panna. Ta ei saa võtta vihikust paberit ja sellele kirjutada, et palub kohtult abi, vaid ta peab rahakott puuga seljas advokaadi manu minema.

Pisut suurema kaliibriga ärimees kostab veel krõbedamalt. Masu ajal püüdsid paljud võlglased raha firmadest välja kantida ja vähem kui miljoni-kroonilise kaotuse korral polnud mõtet kohtusse pöörduda. Ühesõnaga: kõikvõimalikud tõkendid ja barjäärid, mida me oma õiguste kaitsel kohtame, on muutunud ebamõistlikuks ja pärssivaks.

Lõppeva Riigikogu põhiseaduskomisjon vaatas läbi mitu Riigikohtule saadetud kaebust seoses kõrgete lõivudega kohtuhagi esitamisel. Pidime jõudma järeldusele, et sellega on ohtu seatud inimeste õigus tõhusale õiguskaitsele. Siit edasi tuleb osutada mõistlikule riigifilosoofiale, mis ütleb, et sellised lõivud on mõeldud õiguskaitse tagamiseks, mitte riigieelarve täitmiseks.

Kahjuks ei aita alati ka riigi õigusabi seadus, kuna kohtunik ütleks abipalujale, et tal on ju vara, mille tagatisel on võimalik võtta laenu ja seega saab ta ise advokaadi palgata ning muud vajalikud kulud katta.

Üks mu sõber kulutas kohtu registriosakonnas kuid selleks, et saavutada lihtsa mittetulundusühingu ümberregistreerimine pärast seda kui üks kahest organisatsiooni esindajast oli surnud. Tema tervest mõistusest jäi väheseks, et sõnastada iseendaga läbi viidud üldkoosoleku protokoll, et see oleks „juriidiliselt korrektne". Pole imestada, et sellised tõigad tekitavad inimestes masendust ja jõuetust.

Inimlikkust, hoolivust ja õiglust pole võimalik saavutada pelgalt magusate lubadustega riigieelarve ümberjagamiseks. Vaja on ka lihtsalt inimlikumat suhtumist ja bürokraatia tiivasirutuse kärpimist. Paraku on need teemad valimiseelses debatis liigagi varjule jäänud.

Intervjuu: muret teeb inimeste suhtumine keskkonda

2011-03-04

IRL: muret teeb inimeste suhtumine keskkonda

•• Helir-Valdor Seeder, IRL-i valimisprogramm lubab täies mahus neljarajaliseks ehitada Tallinna-Tartu, Tallinna-Narva ja Tallinna-Pärnu maantee. Mis ajaks te selle kõik valmis saate?

Teeme seda jupikaupa. Kindlasti tuleb neljarajaline tee valmis ehitada Koseni. Aga aastaarvu, mis ajaks kõik valmis on, te minu käest ei saa. Öelda, et kõik need teed peavad neljarajalised olema teatud ajaks, näiteks aastaks 2040, ei ole tõsiselt võetav. Mõistlik on arendada neid lõikude kaupa, arvestades liiklustihedust.

•• Mis on Eesti olulisim keskkonnaprobleem?

Pole ühte suurt kindlat probleemi, mis oleks kõigi hädade alus. Enim muret teeb inimeste suhtumine. Me ei hinda puhast keskkonda piisavalt - see seisneb nii hoolimatus suhtumises jäätmete sorteerimisse kui ka selles, et lõputult palju sõidetakse mõttetuid sõite individuaal-autodega.

•• Kritiseerite mõttetuid auto-sõite, aga tahate ometi investeerida üüratult raha maanteedesse?

Mitte ainult. Peame oluliseks ka raudteeliikluse arendamist. Ka Rail Baltica projekti.

•• Kas Rail Baltica võiks kulgeda läbi Tartu või Pärnu?

Reaalseks peame Tartut, aga otsus tuleb langetada koostöös lõunanaabriga.

Postimees kirjutas äsja ideest taastada Haapsalu raudtee. Kas see ei ole kilplaslik: mõne aasta eest lasti raudtee üles võtta ja vanarauaks müüa, nüüd räägitakse taastamisest?

Selle kohta peaks küsima Reformierakonnalt. IRL ei ole otsustanud raudteed erastada ja seejärel tagasi osta. Aga jah, infrastruktuuripoliitika peab olema järjepidev. Vastandlikud otsused ei ole eriti kasulikud.

•• Kas Haapsalu raudtee oleks mõttekas taastada? Teie erakonnakaaslane Tõnis Palts räägib sellest.

Paljud inimesed erakonnas mõtlevad iseseisvalt. Aga otsus peab tuginema põhjalikul ana-lüüsil ja olema kooskõlas rahaliste võimalustega.

•• Kas raudtee ülesvõtmiseks võimaluse loomine tugines põhjalikule analüüsile?

Miks te seda minult küsite? Ju tol ajal ei olnud raudtee haldamine ja hooldamine omanikule jõukohane. Selliseid lõike on veel, Pärnu-Mõisaküla on ju samamoodi üles võetud.

•• Sotsid tahaksid minna täielikult üle taastuvenergiale. Mida teie sellest arvate?

Meie nii resoluutsed ei ole. Peame edasi arendama põlevkivi-energeetikat. Ma ei usu, et taastuvenergiaga on mõistlik tagada sada protsenti vajadusest.

•• Lääne-Euroopas pannakse seisma uute kivisöejaamade ehitusi. Kas 2050. aastal tehakse Eestis veel elektrit põlevkivist?

Ma ei arva, et nii suures mahus. Aga lähikümnenditel on põlevkivielekter siiski konkurentsi- ja eluvõimeline.

•• Kas teie usute inimese põhjustatud kliimasoojenemisse?

(Naerab.) Minus valitseb selles küsimuses meeltesegadus. Olen lugenud eri ekspertide, teadlaste arvamusi ja polegi aru saanud, kas kliima soojeneb, jaheneb või toimub tsükliline areng.

•• Valijakompassis ütleb IRL, et toetab Eesti tuumajaama. Miks?

Nii see päris ei ole. Selle teemaga peaks tegelema, uurima võimalusi rahvusvahelises koostöös.

•• Kas teid põllumajandusministrina rõõmustab toidukaupade hinna tõus?

Ei. Viimastel aastatel on toidu hinnad tugevalt kõikunud. Aastal 2007 tõusid, 2008 ja 2009 langesid, nüüd on taas tõusnud. Põllumees selle üle ei rõõmusta, sest ta teab, et järsule tõusule järgneb järsk langus. Põllumees vajab stabiilsust ja pikaajalisi lepinguid. Kui teravilja hinnad on laes, on raskes seisus sea- ja linnuliha tootjad. Hetkeline hinnatõus põllumeest rõõmsaks ei tee.

•• Kaua see hinnatõus veel jätkub?

Eelmine põllumajandusaasta oli halb. Kui nüüd tuleb soodne aasta, siis langevad teravilja ja seeläbi ka teised toidu hinnad. Aga pikas perspektiivis hinnad tõusevad. Rahvaarv Maal kasvab. Aasias tõuseb elatustase - taimse toidu asemel süüakse rohkem piima, võid, liha, mune. Ka põllumajandustootmiseks sobiv maa väheneb maailmas kõrbestumise tagajärjel. Eestis on põllumajandusmaa kogus küll kasvanud. Aastal 2004 oli seda natuke üle 800 000 hektari, tänaseks juba 870 000 hektarit.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Erakonnasisesest demokraatiast või õigemini selle puudumisest

2011-03-03

Äsja avaldas Rein Toomla uurimuse Eesti erakondadest aastatel 2000-2010. Paraku jäi erakondade siseelu selles vaatlusest kõrvale. Ent paraku on see tihtipeale määravam kui erakondade programmid ja põhikirjad.

Põgusast vestlusest erinevate erakondade juhatuse liikmetega julgen ma järeldada, et programmilised seisukohad suunavad erakondade tegevust alles kuuendas järjekorras. Olulisematena on rõhutatud erakonna esimehe arvamust, soovi teistest erakondadest eristuda, meeldida rahvale, kahjustada konkurente ja koalitsioonierakondade puhul: leida kompromiss teiste partneritega. Seega on mitteformaalsed tegurid Eesti erakondade tegevuses enamasti olulisemad kui kirja pandud programm.

Sama lugu on põhikirjaga. Eesti on demokraatlik riik ja nii nõuab ka erakonnaseadus, et erakonnad oleksid demokraatlikult üles ehitatud. Formaalselt see niimoodi ongi. Kuid tegelikud võimusuhted moodustavad tihtipeale paralleelstruktuuri. Igas erakonnas leiab kurtmist, et lihtliikmed ei tea, mis erakonnas toimub. Kuid paljudest asjadest ei tea isegi juhatuse liikmed, kuigi nad vastutavad erakonna varaliste kohustuste eest oma rahakotiga. Nii mõnelegi võib tulla pärast valimisi ebameeldiva üllatusena, et erakond on kasutanud kampaanias raha, mille olemasolust ja allikatest pole olnud juhatusel aimugi.

Mõistetavalt ei taha ükski erakond avalikult oma ebademokraatlikust otsustamisprotsessist rääkida. Selleks, et näida demokraatlikuna, mängitakse läbi igasuguseid kometeid nagu sisevalimised ja avalikud arutelud. Tegelikult valitseb kõiki erakondi väga kitsas ringkond ja tihtipeale puhtalt isiklikes huvides, kasutades ära lihtliikmete lojaalsust ja teadmatust.

Sisevalimistel saavutab see ringkond peaaegu alati soovitud tulemuse, moodustades lähimatest usaldusalustest ja kannupoistest tuumiku, kelle abil selekteeritakse välja isikud, keda on vaja saada erakonna juhtorganitesse ja kõrgetele kohtadele valimisnimekirjades. See tuumik kasutab erakonna varasid ja palgalisi töötajaid kampaaniaks ja sisevalimised annavad 90% sellise tulemuse nagu tuumik soovib. Muidugi võib erakonnas tekkida ka teine tuumik, mis päädib sisevõitluse ja võimalik, et ka võimu üleminekuga. Aga võib tuua kaasa ka erakonna lõhenemise, kuna kõrvale tõrjutud liikmetel ei ole vähimatki võimalust end selles erakonnas teostada. Uute erakondade teke ei ole Eestis mitte kunagi maailmavaateline, vaid kildkondade vahelise võitluse väljendus. Loodame, et kunagi see olukord muutub.

Kentsakas eurokeel

2011-03-03

Balti Assamblee presiidiumi hiljutisel koosolekul Põhja-Norras Tromsø's arutati paljuräägitud Rail Baltica küsimust.

Urmas Saard: Balti Assamblee on kolme riigi parlamendi ühine esinduskogu. Teie, Trivimi Velliste olete 2011. aastal selle esimees. BA hiljutisel presiidiumi istungil oli kõne all Euroliidu tuntud projekt nimega Rail Baltica, mis on pärnakatele alati huvi pakkunud. Mida arutati?

Trivimi Velliste: Seekord ei räägitud selle projekti tuleviku väljavaadetest, vaid hoopis selle kentsakast nimekujust - rail baltica. Ingliskeelsele sõnale rail on külge poogitud ladinakeelne täiend baltica, mis on naissoost. Ladina keeles on sõnadel grammatiline sugu, nagu ka näiteks vene või prantsuse keeles. Inglise keeles aga pole sõnadel sugu. Kui inglise sõna püütakse tingimata ladina täiendiga ilustada, siis miks just naissugu? Miks mitte balticus (meessugu) või balticum (kesksugu)? Muidugi on kogu see nimeloome naeruväärne, täieliku keelevõhiklikkuse tunnismärk. See on kunagi kellegi poolt tekitatud copy paste´iga nimest Via Baltica, mis on otsast lõpuni ladinakeelne ja täiesti korrektne. Ei maksa oma nina toppida keeltesse, mida ei tunta! Ei maksa ladina keelt lörtsida, inglise keelest rääkimata!

Urmas Saard: Muinsuskaitseliikumine käsitles kunagi ka keelt osana meie pärandist, meie mälestistest? Muinsuskaitse selts annab igal kevadel muinsuskaitsekuul välja karuteene medali? Kas see tuleks tänavu anda rail baltica autorile?

Trivimi Velliste: Kui vaid õnnestuks välja selgitada, kes seda väljendit esimesena kasutas! Kas keegi Eestist, Lätist, Leedust või hoopis Brüsselist?
Eriti üllatav, et Brüssel sellist silmatorkavat harimatust on ametlikult nii kaua talunud, olgugi et Balti Assamblee on sellele ebakõlale ka varem tähelepanu juhtinud. Olen sellest ka ise lehes kirjutanud.

Urmas Saard: Mida Balti Assamblee kavatseb ette võtta?

Trivimi Velliste: Me pöördume ametlikult Euroopa Komisjoni poole.

Urmas Saard: Kuidas võiks kõlada sobiv nimi?

Trivimi Velliste: Kui jääda ladina keele juurde, siis - Ferrivia Baltica.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Keelustamine oleks kurioosum

2011-03-01

Kõik see on kunagi juba olnud. Kui mõnes riigis keelatakse enne valimisi avaliku arvamuse uuringute tulemuste avaldamine, siis avaldatakse need tulemused ikkagi.

Kuidas? Kui Eestis kehtestataks niisugune režiim, siis saaksime uuringutulemusi lugeda Soome, Läti või koguni Venemaa lehtedest. Ja meie ajakirjandusel ei jääks muud üle kui noid lehti põhjalikult tsiteerida.

Väidan, et demokraatlikus maailmas ei saa ega või niisugust piirangut kehtestada. Ja kui see kehtestatakse, siis naeruvääristatakse ta kiiresti kas eespool kirjeldatud viisil või mõnel muul moel.

Seega on Keskerakonna mõte uuringutulemuste keelustamisest pärit mingilt teiselt planeedilt.

Kas uuringutulemused võivad valimistulemust mõjutada ja tekitada valija jaoks eksitavat müra? Kahtlemata, seda ikka juhtub. Nii ajakirjanduse kui ka avalikkuse ja lõppkokkuvõttes iga valija ülesanne on eraldada terad sõkaldest. Probleem pole mitte uuringutulemuste avalikustamises, vaid selles, et tihti ei tehta vahet, kas tegemist on usaldusväärse küsitluse või blufiga. Kõigepealt peab teadma, kui suurt hulka inimesi küsitleti ehk kui suur oli valim. Samuti peaks valimiseelne küsitlus püüdma võimalikult täpselt kopeerida valimissituatsiooni ehk teiste sõnadega vaatlema kindlat valimisringkonda kindlate kandidaatidega, kelle vahel inimesed ka tegelikult valivad.

Need põhimõtted on iseenesest elementaarsed.

Riik toetab Lõuna-Mulgimaa arengut

2011-02-25

Maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, parendamaks elutingimusi valdades ja väikelinnades ning tagamaks seeläbi tasakaalustatud areng kogu Eestimaal, on valitsusse kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks.

Suurimad riigipoolsed investeeringud Lõuna-Mulgimaale on viimastel aastatel tehtud koolimajadesse. Abja gümnaasiumile on riigi toel ehitatud uus õppekorpus, mis on võimaldanud tuua kõikide tundide läbiviimise ühte koolimajja. Uude õppekorpusesse on kavandatud tulevikus ka spordikompleksi rajamine. Mõisaküla koolis on riigi abiga renoveeritud riietehoiuruumid ja tööõpetuseklassid. Halliste põhikool on saanud riigi toel endale uue võimla.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Ülemaailmse majanduskriisi tõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski on suudetud viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem. Abja valda on riik toetanud teedeehitamisel: uue mustkatte on saanud Veelikse -Laatre tee ja kevadel jätkub Kamara- Räägu teelõigu ehitus. Hallistesse on riigi abiga rajatud uus tänavavalgustus.

Teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ning arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Isamaa ja Res Publica Liit kavatseb jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Selleks et inimestel oleks võimalus leida endale erinevaid kasulikke vaba aja veetmise võimalusi, on oluline kohalike kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimine ja arendamine. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade eest korda teha ka suure osa Lõuna-Mulgimaa kultuuriobjekte ja spordirajatisi.

Abja vallas on külaarengu meetme toel ja kohalikke kodanikeühenduste algatusel renoveeritud Penuja külamaja ja Kamara seltsimaja. Halliste vallas on Halliste, Kaarli ja Uue-Kariste rahvamajade ning Vana-Kariste seltsimaja renoveerimist selle meetme kaudu toetatud.

Mõisakülas on renoveeritud luterliku kiriku välisfassaad ja kontsertsaal. Nelipühi kiriku juurde on rajatud mänguväljak koos rularaja ja kiikedega. Heaks on kiidetud Mõisaküla laululava ja Vana-Kariste seltsimaja rekonstrueerimise projektid. Töödega tehakse algust kevadel.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on Abja Spordiklubi eestvedamisel rajatud Abja tervise- ja suusarajale valgustus ning suuradade tegemiseks on ostetud mootorsaan ja jäljefreesija. Halliste Spordiklubi eestvõttel on valminud jõusaal ja laste mänguväljakud. Riik on toetanud Abjas Baasi järve korrastamist ja selle juurde suplusranna rajamist.

Euroopa Liidu vahendeid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ja moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning koostatud projekte ellu rakendama.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Kuidas teha haldusreformi nii, et see ükskord tehtud saaks!?

2011-02-23

Eesti on oma lühikese iseseisvusajaga saavutanud nii mõndagi: oleme saanud Euroopa Liidu, NATO, OECD liikmeks ja nüüd kasutusele võtnud EL ühisraha euro.

Aastaid on aga räägitud haldusreformist ja selle vajalikkusest ning viimastel aastatel tekkinud majandusraskused on veelgi selgemalt esile toonud meie väikeste omavalitsusüksuste võimetust kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuda, kuid reform on endiselt tegemata.

"Haldusreformi ei saa taandada matemaatiliseks liitmistehteks ega kulude kokkuhoiu kampaaniaks, haldusreformi mõte peab olema võrdselt hea teenus kõigile inimestele, elagu nad näiteks Vändra valla Kadjaste külas või Tallinna Pirita linnaosas," on öelnud haldusreformi toetaja president Toomas Hendrik Ilves.

Reformiplaane on pidanud ühtekokku viis erinevat regionaalministrit, kuid erakondlikust kuuluvusest hoolimata nad oma kavadele valitsuskoalitsioonis toetust leidnud ei ole. Tagantjärele on raske hinnata, kui hästi või halvasti need plaanid olid läbi mõeldud.

Avalikkuse ja ilmselt ka paljude poliitikute jaoks on haldusreform alati assotsieerunud valdade sundliitmisega, mis loomulikult on kõigil "karva turri ajanud". Kui mõelda haldusreformi eesmäkidele: tõsta avalike teenuste kvaliteeti ja parandada nende kättesaadavust, siis ma sügavalt kahtlen, kas valdade kahe- või kolmekaupa sundliitmine meid selles suunas edasi oleks viinud. Kaks vaest ei tee kokku ühte rikast omavalitsust. Ehk ongi nurjunud haldusreformide häda olnud eelkõige selles, et eesmärgid on seatud arvulised, olgu siis valdade koguse või suuruse osas?

Numbrid ei tohi olla eesmärgiks omaette. Kui soovime saavutada kvalitatiivset hüpet, siis peavad ka sihid olema seatud vastavalt. Probleemid, mille lahendamisega vallad täna kõige suuremas hädas on: ühistransport, koolide ja lasteaedade haldamine (lasteaiakohtade nappus), vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamine jne, neile peab haldusreform lahenduse leidma, vastasel juhul poleks sellel reformil mõtet.

Ainus võimalus nimetatud valdkondades märkimisväärset paranemist saavutada on anda nende funktsioonide täitmine valdade tasandilt üle maakonna tasandile. Vallad on tegelikult isegi aru saanud, et paljusid nende õlgadele pandud ülesannetest nad üksi täita ei suuda ning paljudes küsimustes teevad vallad täna tihedat koostööd (näiteks ühistransport jt). Ühiselt on jõutud palju paremate tulemusteni, kui ükski vald eraldi iial oleks jõudnud.

Ühisprojektides seisab iga vald aga ikka oma huvide eest ning tervikvisioon jääb üldjuhul leidmata. Ei ole ju mõistlik meie väikest Eestit 226 tükiks jagada, et siis tükkhaaval uuesti kokku lappida ja ühtset tervikut avastama hakata!

Seepärast tuleks haldusreformiga alustada kohe ning esimeste sammudena asuda järk-järgult valdade funktsioone üle andma maavalitsustele. Esmalt tuleks võtta need funktsioonid, millega tänased omavalitsused on kõige suuremas hädas ning viimase sammuna võiks kahe ja poole aasta pärast toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel valida uued volikogud mitte enam valdade, vaid siis juba maakondade tasandil.

Seejuures võiksid vallad olemasolevates piirides säilida ning tänastes vallavalitsustes asuksid maakonnavalitsuse piirkondlikud bürood, kus vallakodanikud kõik oma igapäevamured lahendatud saaksid. Reformi tulemusena võiks Eestisse jääda ligikaudu 20 omavalitsust st iga tänase maakonna baasil moodustuks uus omavalitsusüksus ning eraldi omavalitsustena võiksid jääda püsima ka neli kuni viis suuremat linna.

Selline võiks välja näha haldusreformi eesmärgipõhine teostus, mis säilitaks kõik hea, kuid samas korraldaks ümber kõik, mis täna kohendamist vajab.

Täna õhtul räägime tulest

2011-02-23

Kaastunne ja valus lein on kaasa toonud suure avalikkuse huvi hooldekodude ja lasteasutuste tuleohutuse vastu, ka töökohtadel kontrollitakse, kas tuleohutusega on kõik korras. Väga väikesed lapsedki saavad tragöödiast aru ja tunnevad hukkunud lastele ning nende lähedastele südamest kaasa.

Kümne lapse traagiline hukkumine on meid kõiki pannud ühise leina kõrval hindama ka seda, mida peaksime tegema teisiti, et selliseid olukordi tulevikus vältida. Kui nende laste traagiline surm meid leinas on liita suutnud, siis võiks see panna meid mõtlema sellele, mida saame teha juba täna, et keegi tulevikus sama saatust jagama ei peaks. Vast kõnetaksid need 10 hukkunut meid just sel moel täna, kui see võimalik oleks. Järeldus on ka see, et täiesti korras ja kontrollitud ohutusseadmed iseenesest elusid ei päästa. Päästetöötajad teevadki täna juba taas tubli teavitustööd, lisaks siia juurde ka lapsevanema vaatenurga.

Mida saab teha iga lapsevanem?

Vingus ja tules on paraku lapsi hukkunud ka Eestimaa kodude põlengutes. Kõiki ohtusid ja kõiki olukordi pole võimalik ette näha. Eks vanemad ole lastele kindlasti mitu korda juba rääkinud, et tikkudega mängida ei tohi ning mida tulekahju korral teha. Üht-teist jääb loodetavasti külge ka lasteaiast ja koolist. Igas töökohas tuleohutuse eest vastutav isiku nõudmisel on oma mõte sees. Nii on keegi, kes koos kolleegidega ohud läbi arutab, tuleohutuse eest vastutab ning käitumise õnnetuse olukorras läbi arutab. Kodu pole ohutum koht. Juba täna õhtul saab isa või ema või vanavanem koguda pere õhtusöögilaua ümber ja iga lapsega asja süvitsi arutada. Unustada ei saa ka vanavanemaid ja teisi lähedasi ja tuttavaid. Eesti inimesele võib tunduda kohatu üksielava naabrimemme uksele koputada ja temalt küsida, et kas tulekahju korral käitumine on veel meeles. Sõltub inimesest, päevateemana ehk saab ikkagi hoolivust ja muretsemist välja näidata ja teema kasvõi niisama jutujätkuks üles võtta.

Millest alustada?

Kõige esimese asjana tuleb läbi mõelda, millised ohud perekonda, aga eriti üksi kodus olevaid lapsi või eakaid üldse varitseda võivad. Tegelikkus pakub terve rea täiesti kontrollimatuid situatsioone, aga üht-teist võib siiski ette kujutada. Näiteks meie perel võttis tükk aega oma puumajas alumise korruse eakale naabrile selgitamist, et toas ja eriti voodis suitsetamine pole tõesti hea mõte.

Alustage lihtsatest asjadest: kas tikud või gaasisüütaja on lastele kättesaamatus kohas või vedelevad niisama laual? Kas suitsuandur on laes, patarei sees? Kas gaasipliidi vahetus läheduses ripuvad pajalapid või lendlevad tubade tuulutamisel tuleleekideni sünteetilisest kangast (s.t. eriti kergesti süttivad ja kiiresti põlevad) kardinad? Kui kaugel teie kodust hakatakse kevadel kulu põletama? Kas korsten on muutunud ajapikku juba lausa hõredaks? Kas ajalehekorvi hoiate pliidisuu ees? Kas kõik teavad, mida teha, kui pannil süttib rasv põlema? Ka need lapsed, kes ise endale kalapulki soojendavad? Abimaterjal on näiteks siin. Mõelge läbi kõik võimalused, kuidas tuli võiks alguse saada teie kodus või ka väljaspool kodu ja kuidas ohtu saaks ära hoida.

Olukorra õige hindamine

Järgmise sammuna analüüsige koos laste või vanavanematega, et kui Punane Kukk on ikkagi külge karanud, kuidas käituda. Nüüd sõltub kõik pere koosseisust, eluviisidest, inimeste vanusest ja erivajadustest, korteri või maja asukohast. Ja loomulikult ka sellest, kui suur tuli märkamise hetkel juba on. Üldised juhised leiad siit. Lapsi silmas pidades leiab üht teist ka siit ja siit.

Lapsed peavad teadma eriti seda, kuidas käituda siis, kui nad on kodus omapäi või kui õnnetuse käigus on vanemaga midagi juhtunud. Lastele tuleb selgitada, et õnnetuse korral on kaks olulist asja: ei tohi sattuda paanikasse ja tuleb olukorda õigesti hinnata. Mõlemad ülesanded on täiskasvanutelegi rasked, aga etterääkimisest ja koos läbi arutamisest võib olla otsustaval hetkel kasu. Paanikasse sattumisest hoidumist oskab lapsevanem just oma last kõige paremini tundes ja tema vanust ning küpsust arvestades õpetada. Sealjuures võib püüda lapsega koos olukordi läbi mõelda ja ette kujutada, vältides samas väga konkreetsete juhiste andmist - iga õnnetus on eriline. Veel keerulisem on püüda selgitada, kuidas ja mille alusel tuleks olukorra tõsidust hinnata ning kuidas vastavalt edasi käituda. Harjutada saab roomamist ukseni juhul, kui uksest väljumine oleks turvaline valik. Ka üsna väikeste lastega saab juba arutada võimalikult väikese riski võtmise loogikat, proovida ka praktikas järgi erinevaid hoonest väljumise viise, proovida roomata koos ja ilma tekita ja nii edasi.

Kindlasti tasub uurida, milline on lapse juba olemasolev ettekujutus olukorra lahendustest. Näiteks meil selgus eile, et 5-aastane oli täis rõõmsameelset kindlust, et tulekahju korral saabub kohale üliäge tuletõrjebatuut, kuhu aknast hüpata saab, tuleb see ainult ära oodata. Jah, see võib nii olla, aga meie puitmajal on ometigi kivitrepikoda!
Häid juhiseid leiate ka näiteks siit.

Koolis ja lasteaias

Haridusasutused on viimase kolme aasta jooksul olnud valitsuse erilise tähelepanu all just tuleohutusnõuete täitmise osas. Üks asi on tuletõkkeuksed ja veevoolikud, teine asi on laste oskused ohuolukorras käituda. Tuletõrjeõppusi võidakse läbi viia nii koos lastega kui ilma lasteta, mõlemal võimalusel on omad head ja vead. Koolide ja lasteaedade hoolekogud võiksid huvi tunda ja koos juhtkonnaga ja kohaliku päästeametnikuga läbi arutada, kas ja kuidas õppusi kevadel (praegu on selleks ilmselgelt liiga külm) korraldada. Uurisin Tallinna lapsevanemate kogemusi - osades kohtades on evakueerimist harjutatud koos lastega, osades (kui vanemad sellest ei teadnud) siis ilmselt ilma lasteta.

Uus õppekava näeb ette, et ohutusõpet tuleks anda läbivalt ainetundides (vaata ka: www.ohutusope.ee). Jällegi saavad lapsevanemad üles näidata huvi, kas midagi annaks veel paremini teha, kas vanemad saaksid kuidagi kaasa aidata. Päästekoer Nublu on laste vana tuttav, osades lasteasutustes korraldatakse ka infotunde vanematele, kus asjatundjatega saab läbi arutada ka koduste ohtude vähendamise võimalusi.

P.S. Lapsel on hea teada, et tema elu on tõesti nii armas ja nii palju väärt, et selle nimel tahavad kõik pingutada. Madala enesehinnanguga lapsed võivad mõnikord selle lihtsa asja teadasaamiseks ka ise ohukordi tekitada. Parem on lapsele üha ja üha tema väärtuslikkus ise üle korrata.

Minister-propagandist võitleb omaloodud koletistega

2011-02-22

Jürgen Ligi on hea rahandusminister. Selgete monetaristlike põhimõtetega, otsekohene, teravate hammaste ja vajadusel salvava keelepruugiga no-nonsense mees. Ja tore on, sest kindlustunne riigi rahaasjades on meie kõigi ühistes huvides. Vahel aga tundub, et ennastsalgav pühendumine rahaasjadele on loonud rahandusministris ettekujutuse, justkui saaks sellelt toolilt kuulutada viimseinstantsilist tõde. "Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist," kuulutas Ligi läinudnädalases Ekspressis.

Enamgi veel, ridade vahel on kirjas sõnum, et vaid rahandusminister (ja tema erakond) teab, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. See sunnib arvama, et rahandusminister on unustanud, et riigieelarve on eelkõige poliitiliste valikute tulemus, mitte (rahandus)ministri poliitikaülene otsus. Ja poliitilised valikud tuginevad läbi valimiste saadud mandaadile, mida erinevad erakonnad on asunud oma poliitikate tutvustamisega taotlema.

Arvan, et on tark kuulata, mida Eesti inimesed arvavad üldisest tasulisest kõrgharidusest ja palgaarmeest või siis IRL toetatavast tasuta kõrghariduse võimalusest ja üldisest kaitseväekohustusest. Päris kindlasti ei ole nii, et emapalk on hea, püha ja puutumatu ning
emapension paha ja vastutustundetu laristamine. Enamgi veel, et omal ajal IRL poolt pakutuna oli emapalk paha ja oravate poolt elluviiduna hea. Ei ole nõus, propagandist Ligi.

Eelnevast sõltumata nõustun kindlalt Ligi seisukohaga, et me peame endale selgelt aru andma, et igal poliitikal on hind, mida tuleb hoolikalt kaaluda saadava avaliku tulu taustal. Ja sellega, et
riigieelarve tulud-kulud tuleb hoida tasakaalus. Need seisukohad on meil kindlad ja ühised ning rumal oleks võistelda, kes on siin vastutustundlikum. Küll oleks enam vastutustunnet vaja kõigi
erakondade lubaduste ja ideede ausal ja erapooletul hindamisel, eriti ministrile alluva ministeeriumi ametnike poolt.

Räägin siin vaid sellest, mida hästi tunnen. Kõrgharidusest ja eelkõige tasuta kõrgharidusest, mida IRL peab vajalikuks, õiglaseks ja võimalikuks. Muidugi pole tasuta asju olemas ning tasuta kõrghariduse all peetakse silmas ilma õppemaksuta õppimisvõimalust. Ligi valetab,
kui väidab, et olen viie aasta eest nõudnud tasuta kõrghariduse lõpetamist.

Ütlesin 2005.a. Eesti Päevalehele, et toona, reformi- ja keskerakonna valitsemise all, puudus poliitiline tahe (tasuta) kõrghariduse täiendavaks rahastamiseks, mis oli ja on jätkuvalt vajalik
kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Ütlesin ja ütlen ka täna, et praegune olukord, kus osa üliõpilasi saab pea piiramatult ilma õppemaksuta õppida ja teine pool maksab täismahus õppemaksu, ei ole
õiglane ega jätkusuutlik. Seda on kinnitanud ka kõik kodumaised ja rahvusvahelised eksperdid nii OECD-st kui EL-ist.

Loodan, et ka Reformierakond mõistab, et vanamoodi edasi ei saa. Ilmselt mõistab Reformierakond ka seda, et üldist õppemaksu ei ole Eestis realistlik sisse viia - seda ettepanekut ei leia ma ka nende programmist ehkki tean, et oravate mõtted selles suunas liiguvad. Sama ebarealistlik on kujutada ette, et maksumaksja kulul saaks õppida igaüks, ükskõik mida ja ükskõik kui palju ja kaua. Mida IRL ette paneb, on tasuta kõrghariduse võimalus avalikes õppeasutustes kõigile
noortele, kes seda soovivad ja on selleks suutelised.

Enamgi veel, perekonna majanduslik kitsikus ei tohi olla õppimisel takistuseks ja vajaduspõhine õppetoetus peab aitama katta ka üliõpilase elamiskulusid. Vastu ootame täisajalisi ja edukaid
õpinguid. Soovi korral doktorikraadini välja. Õpingute venitamine üle nominaalõppeaja, osaajaline õpe töö kõrvalt ning täiendõppe vormis õpingud avatud ülikoolis eeldavad seejuures osalist õppekulude katmist üliõpilase poolt. Samas tuleks kindlasti soodustada (osaajaliste)
õpingute rahastamist tööandjate poolt, vabastades need kulud erisoodustusmaksust. See on minu ja IRLi lubadus!

Ja selle skeemi käivitamine alates 2012.a. lõpetavatest noortest ei võta kuidagi 80 miljonit eurot täiendavat raha (senised kõrghariduskulud on 96,5 miljonit eurot) nagu on rehkendanud
rahandusministeeriumi ametnikud, vaid 30 miljonit ja alles süsteemi täielikul käivitamisel nelja aasta pärast. Lisaks tuleks arvestada 10 miljonit eurot vajaduspõhisteks õppetoetusteks. See raha ei ole riigikassale üle jõu käiv, moodustades kaugelt alla 1% riigieelarve mahust.

Kui austatud kolleeg ja rahandusminister võtaks seda programmi sisuliselt kritiseerida, olen valmis temaga vaidlema. Sõnasõda propagandist Ligiga aga Eesti elu kindlasti ei edenda.

Toetame maaelu edendamist

2011-02-21

Maaelu edendamine ja regionaalpoliitika on olnud Isamaa ja Res Publica Liidu ja kogu valitsuse üks suuremaid prioriteete. Hoolimata majanduskriisist ja sellest tingitud riigieelarve kärpimisest on valitsus viimastel aastatel suurendanud regionaalseid investeeringuid.

Põllumajandusministeeriumi kaudu on toetatud ka Viiratsi valla mittetulundusühinguid. Eesmärk on edendada haridus- ja kultuurielu ning kohalikke sportimisvõimalusi. Külaelu arendamise ja LEADER- meetme abil on ehitatud Valma külamaja ning toetatud Tusti küla püsiviitade valmistamist ja paigaldamist, Viiratsi laululava ja Uusna spordiplatsi ehitamist. Viiratsi Spordiklubi on saanud toetust spordiinventari hankimiseks jne.

Võrreldes naabervaldadega on Viiratsi valla mittetulundusühingute esitatud taotluste arv tagasihoidlikum. Seega on nendel arenguruumi. Euroraha saab investeerida sinna ja kodanikuühiskonda arendada ikka seal, kus kohalikud elanikud on moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ja toetusraha kasutama. Sestap julgustan kohalikke inimesi senisest aktiivsemalt mõtlema, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel arendada ja paremaks muuta, ning julgesti vastavaid taotlusi esitama. Kindlasti väärivad Viiratsi valla kodanikualgatused ka edaspidi toetamist.

Eriti oluline on arendada kohalikke haridusvõimalusi. Kohalike omavalitsuste investeeringute toetuse kaudu on lõpetatud Kalmetu kooli remont. Riik rahastab Vana-Võidus asuva ühendatud kutsekeskkooli laiaulatuslikku arendamist ning tänaseks on see otsus tehtud. Ja uus õpilaskodu on valmis. Järgmiste aastate jooksul ehitatakse uued õppehooned ning korrastatakse haljasalad ning kõnniteed.

Kutsekeskkooli arendamine Vana-Võidus on suure regionaalpoliitilise tähtsusega ettevõtmine. Sellega luuakse töökohti kohalikele elanikele ja tuuakse Viiratsi valda õpihimulisi noori.

Viimase valitsusaja jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud rohkem teid kui kunagi varem. Rahastamisotsuse on saanud ka Tartu-Viljandi maantee ehitus, mis toob kaasa tulevikus võimaluse liikuda jala turvaliselt Viiratsi alevikust Viljandisse ning kergliiklustee kaudu Viiratsist Vana-Võidu lähistele.

Hea kaaskodanik! Kui toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad Viljandimaa arendamist ja suurenevaid regionaalseid investeeringuid maale. Sellega saame kujundada oma elukeskkonda nii endale kui oma lastele.

Pärnumaa huvid peavad riigi tasandil olema esindatud ja kaitstud

2011-02-18

Pärnu linnal ja maakonnal on olnud palju paremaid aegu kui praegu. Kaugest minevikust meenub esimesena, et 1906. aastal oli Pärnu niivõrd eesrindlik ja innovaatiline linn, et esimesena Tsaari-Venemaal rajati siin elektril töötav tänavavalgustus.

Lähiminevikust mäletame linnapea Jaak Saarniidu aegset väikeettevõtluse buumi ja hilisemat tuntust Eesti suvepealinnana. Vahepealsetel aastatel kutsusid Eesti poliitikud kõiki elama Tallinna ja riigi ülejäänud regioonide arendamist loeti mõne entusiasti eralõbuks.

Riigikogu praeguse koosseisu valitsemisperioodil on leitud, et Tartu on täiesti eriline linn ja 30 protsenti riiklikest investeeringutest tuleb suunata just sinna, mitme ministri kodulinna.

Õnneks pöördub riigirong tagasi rööbastele ja arengustrateegia "Eesti 2030+" rõhutab regioonide ühtlase arendamise vajalikkust.

Konkurentsivõime tuleb taastada

Kõik regioonid maailmas konkureerivad külaliste, elanike ja investeeringute pärast. Pärnumaa elanike arv on vähenenud juba hulk aastaid, palju ettevõtteid on lahkunud ja sellega oleme selles üleriigilises ja -ilmses konkurentsis alla jäänud. Pärnu konkurentsivõime tuleb taastada.

Tihti küsitakse minu käest, miks me kogu aeg räägime Pärnumaast kui turismipiirkonnast, kui puhkemajandus moodustab maakonna majandusest 10-20 protsenti.

Selleks on mitu head põhjust. Külalised toovad oma rahakottides raha väikeettevõtetesse: turismitaludesse, restoranidesse, taksondusse, kauplustesse ja käsitöölistele. Selliseid ettevõtteid saab kergesti rajada, eriti näiteks äsja valminud Fortum Termesti koostootmisjaamaga võrreldes.

Puhkemajandus on töömahukas ja võimaldab anda tööd madala kvalifikatsiooniga töötajatelegi, sealhulgas suvel õpilastele töökogemuse saamiseks. Eelkõige on turistide teenindamine ettevõtlus, mis annab töötajatele elatist ning riigile ja linnale maksutulu.

Statistiliselt on Pärnumaa tootmispiirkond, millel on suurepärased puhkealad, kus on hea külalisi võõrustada ja elada. Iga tööstuspiirkond kadestab Pärnut ajaloolise kuurordi ja parkide pärast.

Investeeringud tähendavad üldjoontes senisest paremaid töökohti, töötajatele palka ja riigile maksutulu. Ettevõtluses on seaduspärane, et teadmismahukad investeeringud loovad rohkem lisandväärtust. Suuremat lisandväärtust loovates tegevusvaldkondades peituvad suuremad tuluteenimise võimalused nii töötajatele kui riigile.

Nähtavus ja ligipääsetavus

Minu arvates on Pärnus väga hea elukeskkond. Enamikule inimestest on väga tähtis perekond. Pärnumaa on väga sobiv koht laste kasvatamiseks. Meil on suurepärane üldharidus- ja huvikoolide võrk. Muide, Pärnu linna päevase õppega kolmest gümnaasiumist üks on riigi esikümnes ja kaks teises kümnes, kindel kvaliteet on tagatud.

Usun, et Pärnumaa inimesed ei ole sünnilt riigi kõige targemad, vaid meil on head koolid. Tõenäoliselt ei ole me suutnud Pärnumaad kui elukohta potentsiaalsetele elanikele nähtavaks teha ja see on meie kasutamata ressurss.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime seisukohalt on tähtsamad äriks ja tootmiseks sobiva maa ja tehnilise taristu (veevarustus, kanalisatsioon, elektrivõimsus, gaas, teed) olemasolu.

Niisama olulised on hea hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad. Paljude ettevõtete, näiteks piima- ja leivatööstuse lahkumise põhjuseks muudesse piirkondadesse saab siiski olla vaid see, et mujal omavalitsustes on ettevõtetele pakutud paremaid arenguväljavaateid.

Riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime võtmeaspekt on kahtlemata madala tasemega ja lihtne maksusüsteem. Me peame suutma hoida Eesti õnnestunud maksupoliitikat ja püüdma muuta seda senisest ettevõtjasõbralikumaks.

Liiga kõrgeks on kujunenud tööjõuga seotud maksud, ettevõtluse arengut soovitud suunas soodustaks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine ja töötaja kohta 6000 euro suurune maksuvabastus haridus- ja tervisekulude erisoodustusmaksult.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime väga tähtis aspekt on ligipääsetavus. Pärnu asukoht mere ääres annab Pärnumaale eelise meretranspordi arendamiseks, asukoht Via Baltica teljel ratsionaalse põhjuse taotleda Rail Baltica rajamist läbi Pärnu. Lennuühenduse kvaliteedi parandamiseks on vaja ainult raja rekonstrueerimist.

Ligipääsetavus on Pärnu konkurentsieelis ja see on vaja piirkonna heaks välja arendada, kuid see pole omavalitsuse teema, vaid riiklik taristuarendamise poliitika. Pärnumaa saadikud peavad seisma selle eest, et Pärnumaa huvid oleksid riigi tasandil esitatud ja kaitstud.

Emapension väärtustab emade tööd laste kasvatamisel

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu üks peaeesmärk on alati olnud lastega perede toetamine. Eelseisvateks märtsivalimisteks oleme keskse lubadusena välja käinud emapensioni kehtestamise. Tegemist oleks pensionäridest emadele või isadele makstava pensionilisaga, mille suurus sõltuks laste arvust.

Emapensioni maksmisega soovib Isamaa ja Res Publica Liit väärtustada vanemate tööd laste kasvatamisel. Soovime emapensioni kehtestada juba järgmisest aastast selliselt, et seda hakkaksid saama kõik praegused ja tulevased pensionäridest emad. Lapsevanematel oleks võimalik kokku leppida ka selles, et ema asemel hakkab emapensioni saama lapse isa. Juhul, kui lapse ema pole täitnud oma ülalpidamiskohustust ja last on kasvatanud isa, siis kuuluks emapensioni saamise õigus lapse isale. Lapse ema surma korral läheks emapensioni saamise õigus üle lapse isale.

Oleme esialgu emapensioni suuruseks rehkendanud natuke üle 150 euro (ligi 2500 krooni) aastas ühe lapse kohta. Näiteks kahte last kasvatanud ema hakkaks aastas saama natuke üle 300 euro (ligi 5000 krooni). Kuivõrd mullu oli keskmine vanaduspension pea 5000 krooni kuus, siis tähendaks emapensioni saamine kahte last kasvatanud emale ühe kuu suurust lisapensionit aastas. Kokku kuluks emapensiponide maksmisele aastas esialgu 19 miljonit eurot (ligi 300 miljonit krooni). Eesti majanduse kosudes on sellise summa leidmine riigieelarvest kindlasti jõukohane.

Möödunud 20 aasta jooksul on Eesti elanikkonna iive olnud negatiivne - meil on surnud rohkem inimesi, kui lapsi on juurde sündinud. Kahanev ja vananev rahvastik on probleemiks nii meil kui ka paljudes teistes riikides. Rahvastikuprobleemidega lääneriikide, nagu näiteks Saksmaa, Prantsusmaa ja Taani kogemused on näidanud, et immigrantide sissetoomine ei lahenda probleeme, vaid hoopis süvendab neid, kuna võõrad ei suuda või ei taha uute oludega kohaneda.

Riigi ja rahvusena suudame püsima jääda aga üksnes siis kui meie iive muutub positiivseks. Meie toetusel seati 2004. aastal sisse vanemahüvitis, mis on innustanud paljusid eesti peresid laste planeerimisel ja toetanud laste sünnijärgset kasvatamist.

Emapensioni sisseseadmise üheks eesmärgiks on sündivuse suurendamine. Oleme veendunud, et pensionäridest emadele laste arvust sõltuva pensionilisa kehtestamine innustab ka praeguseid noori peresid lapsi sünnitama ja kasvatama. Iga eesti lapse sünd on kirjeldamatuks rõõmuks tema vanematele, kuid see on samuti oluline meile kõigile, kui soovime riigi ja rahvusena püsima jääda.

Hea kaaskodanik! Kui Sa toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad emapensioni kehtestamist, millega väärtustame emade tööd laste kasvatamisel ja anname oma panuse eestlaste sündivuse suurendamiseks.

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Paistu valla arengut

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks on maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, et parendada elutingimusi väikevaldades ja tagada seeläbi kogu Eestimaa tasakaalustatud areng.

Riigi suurimaks investeeringuks Paistu valda oli Holstre-Polli tervisekeskuse ehitamise toetamine. Tegemist on Lõuna-Eesti ühe olulise spordikeskusega, mis pakub ideaalseid treeningu- ja puhkamisvõimalusi nii tervisesportlastele kui ka proffidele. Järgnevalt on kavas tervisekeskuse spordiväljakute uuendamine ja leiame, et riik peaks ka seda ettevõtmist toetama.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Meie käesolev valitsemisperiood langes kokku ülemaailmse majanduskriisiga, mistõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski suutsime viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem.

Korda on tehtud Võhma - Põltsamaa, Kolga-Jaani - Põltsamaa ja Vastemõisa - Suure-Jaani ülemaakonnalise tähtsusega teed. Ka Paistu valda on riik toetanud teedeehitamisel, uue kergkatte alla on viidud Sultsi - Paistu ning Paistu - Holstre teed. Samuti tehti riigi toel korda Paistu asulasisene tee koos kõnniteedega.

Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ja arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Kavatseme jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Peame oluliseks küla seltsi- ja kulutuurimajade renoveerimist ja arendamist, et kohalikel oleks võimalus tegeleda kultuuri edendamisega ja leida muid vaba aja veetmise võimalusi. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade toel renoveerida kümneid Eesti küla seltsi- ja kultuurimajasid.

Tunnustust tuleb avaldada Pereseltsile Paistel ja Holstre Pere Seltsile, kelle tegevuse tulemusena on külaarengu meetme investeeringud jõudnud Paistu valda. Kui varem oli selle meetme toel korda tehtud Paistu külmaja, siis nüüd sai renoveeritud ka Holstre külamaja-käsitöökoda. Tervitatav on, et seal avatakse taas kauplus ja vajalike sisseostude tegemiseks ei pea enam mujale sõitma.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on MTÜ Kondi eestvedamisel rajatud Kondi külla spordi- ja mänguväljak ning Pereselts Paistel eestvedamisel ehitatud Paistu puitpõrandaga korvpalliplats, mida kasutatakse ka kultuuriürituste vabaõhulavana.

Lisaks külaarengu meetmele on Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel rakendatud ka LEADER meede, mille kaudu on samuti Euroopa Liidu vahenditest toetatud mitmeid Paistu mittetulundus- ja äriühingute ettevõtmisi. Sealhulgas Paistu monumendipargi rajamist, mille käigus Vabadussõja monumendi ümbruse heinamaale rajati 120 elupuuga park ja Paistu kooli juurde avaliku väikelaste mänguväljaku ehitamist.

Euroopa Liidu vahendeid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ja moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning koostatud projekte ka ellu rakendama.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Viljandimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Valimiskorra saaks muuta etemaks

2011-02-18

Maailmas ei ole leiutatud valimissüsteemi, mis kõiki rahuldaks ja millel ei oleks puudusi. Valimiskorra kõlbulikkust saab samas testida üksnes praktikaga. Sestap toimivad paremini need reeglid, mis on stabiilsemad, mida ei solgutata ega muudeta pidevalt.

Ent kõige olulisem on, et inimesed saaksid aru, kuidas korraldus töötab. Mida sagedamini seda muudetakse, seda vähem seda mõistetakse.

Valimiskorra muutmisega ei saa küll korvata puudujääke poliitilises kultuuris, kuigi tihtipeale usutakse, et valimissüsteem on see võlukepike, mis toob taeva maa peale. Elu on paraku näidanud vastupidist: poliitiline kultuur saab areneda paremini just stabiilsuse tingimustes.
Samas on Eestis selgelt märgata rahulolematust valimisreeglitega ja mitmes aspektis on kriitika õigustatud. Kuid proportsionaalsusel tugineva segasüsteemi asendamine majoritaarsega ei ole põhjendatud, kuna see tekitaks kaheparteilise süsteemi ja jätaks esinduseta valijad, kes soovivad alternatiivi. Ühtlasi eeldaks see põhiseaduse muutmist.

Samuti ei aita demokraatia arengule kaasa üleriigilise nimekirja täielik kaotamine, kuna see võib halva kokkusattumise tõttu tõsta valimiskünnise 7-8 protsendile. Selline olukord tekkis 2002. aastal kohalikel valimistel Tallinnas, kus Isamaaliit sai ligi 8 protsenti häältest, aga mitte ühtegi kohta linnavolikogus.

Nendest asjaoludest lähtudes pakun välja, et üleriigiline nimekiri tuleb muuta avatuks. See tähendaks valimisnimekirja kantud inimeste järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.

Pooldan kandidaatide järjestamist valimisnimekirjas tähestikulises järjekorras nii ringkonnas kui ka üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks "esinumbrid" ja teised kandidaadid.

Samuti tuleks kaotada valimistulemuste arvestamisel d'Hondti astendaja.
Nõnda saaks valija antud häält õiglasemalt arvestada ja kaotada parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.

Need muudatused vähendaksid võimalust, et tänu üleriigilisele nimekirjale pääseb kandidaat riigikogusse väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat. Ühtlasi langeks erakonna juhtkonna võimalus sokutada riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus. Samuti kahanevad võimalused välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja. Ka oleks vaja seada valimiskulutustele lagi, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Muudatused parandaksid ka erakondade sisekliimat, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.

Seega ettepanek muuta valimissüsteemi avades üleriigilised nimekirjad järgmiselt:

1. Üleriigiline nimekiri muuta avatuks. See tähendaks erakonna valimisnimekirja kantud isikute järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.
2. Valimisnimekirja järjestamist tähestikulises järjekorras nii valimisringkonnas kui üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks „esinumbrid" ja teised kandidaadid.
3. Kaotada valimistulemuste arvestamisel d'Hondti astendaja. See arvestaks õiglasemalt valija antud häält ja kaotaks parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.
4. Seaks valimiskulutustele lae, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Niisugustel muudatustel oleks valimistel järgmine mõju:

1. Võimalus, et Riigikoguse pääseb kandidaat tänu üleriigilisele nimekirjale väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat, kaob. See suurendab valija hääle kaalu valimistel.
2. Väheneb erakonna juhtkonna võimalus sokutada Riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus.
3. Vähendab võimalusi välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja.
4. Parandaks kõikide erakondade sisekliimat, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.

Intervjuu: IRL jätaks Järvamaale neli omavalitsust

2011-02-17

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) riigikogukandidaat Kaia Iva tahab pikalt räägitud haldusreformi ära teha, mille tulemusel jääb Järvamaale 12 omavalitsuse asemel kuni neli omavalitsust.

Türil oli konkurss uutesse koolidesse õpetajate leidmiseks. Praegused riigikogu liikmed peavad arvestama, et võivad peagi tööta jääda. Kas kandideerisite?
Seekord mitte. Vaatame kõigepealt, mis valimised endaga kaasa toovad.
Kui mul on vaja uut töökohta, siis arvestades eelnevat kogemust, võiksin valida kahe suuna vahel: üks oleks õpetajaamet ja teine töö ettevõtluses.

Pole mingi saladus, et riigikogust lahkudes on vaadatud endale juba mõni mugav riigitöö. On teilgi selline langevari olemas?
Ei ole. Igas ametis olen teinud tööd viimase hetkeni täie hooga. Kui see on otsas, vaatan uuesti, mis edasi saab. Praegu valmistun ikka senist tööd jätkama.

Kui teisipäevast Postimeest uskuda, võib teile vist õnne soovida, sest ennustuse järgi jätkate riigikogu liikmena.
Ma muidugi tänan selle eest Postimeest, aga eks küsitluste ja ennustustega ole nii, et neis kõigis on oma osa tõtt, kuid sellistki, mis paneb muigama.

Milline teie ja erakonna seis Järva- ja Viljandimaal on tegelikult?
Palju parem kui eelmine kord. Meil on seekord muidugi keeruline ringkond, sest teised erakonnad on jõudu juurde toonud. Meil on siin üks erakonna esimees ja tugevad üksikkandidaadid.
Eks ole ka virisemist kuulda, kuid kas või IRLi meeneid kodudesse viimas käies on inimesed olnud hästi meelestatud.

Ütlesite, et viite IRLi meeneid inimestele. Kas see tähendab, et riigikogu liige käib õhtuti ukselt uksele koputamas?
Ega päris igal õhtul ikka ka käi. See on rohkem meie heade abiliste töö, mina olen umbes 50 kodus käinud.
Plaanis on käia veel mõnes Järva-Jaani külas ja Türil ka.

Isamaa ja Res Publica Liidu üle-eestilises nimekirjas olete Andres Jalakust tagapool. Kuivõrd on see märk, et erakond pole teie tööga riigikogus rahul?
Eelmine kord olin ringkonnas kolmas, kuid nüüd teine. Riigikokku pääseb ringkonnast kolmveerand inimestest. Meil on eesmärk saada ringkonnast kaks mandaati, ehk siis parima tulemuse peaks tegema esinumber Helir-Valdor Seeder ja mina peaksin tegema paremuselt teise tulemuse.

Tiina Oraste lubas maavanemaks saades, et teeb viis aasta seda tööd ja riigikokku ei kandideeri. Ühel hetkel käis erakonnas siiski tõsine arutelu, et ta võiks valimistel parteile hääli korjata.
Loomulikult me rääkisime Tiinaga, kuid inimene pole erakonna tööriist. Poleks me Tiinaga kandideerimisest rääkinud, oleks see tema suhtes koguni lugupidamatu olnud.
Eks me seepärast vestelnud ka tugevalt Andres Jalakuga, et ta kindlasti kandideeriks.

Olete viimasel ajal meelelahutusmeedias tooni andnud. Oleme saanud lugeda teie piparkoogivormide kogust ja sellest, kuidas te kehakaalu langetate. On need riigikogu liikmele kohased teemad?
Mind meelelahutuspoliitikuks pidada on vist pehmelt öeldes üle pingutatud. Tõesti kahes ajakirjas on olnud juttu minu piparkoogikogust ning ka tervisest ja kehakaalust.
Poliitikutel on tarvis vahepeal valijatele kinnitada, et nad on täiesti tavalised inimesed. Üks Järvamaal tuntud inimene imestas, et mina piparkooke küpsetan, ta arvas millegipärast, et ma ei oskagi küpsetada.
Poliitikud on kõik tavalised inimesed ja seda kinnitust inimesed aeg-ajalt pehmes vormis ka ootavad. Nad tahavad näha, et me elame ikka samal planeedil.

Olete vist üks väheseid poliitikuid, kes ei pea blogi, ei säutsu Twitteris ega pane Facebooki pilte üles. On see olnud teie teadlik valik?
Mulle sobib naturaalne suhtlus paremini. Võib-olla ma kunagi jõuan sinnamaani, aga praegu ei tunne selle järele ihalust.

Kui vaadata riigikogu liikmete varalist seisu, olete üks rikkamaid, investeeringud ulatuvad üle miljoni krooni (64 000 eurot). Kuidas on võimalik riigikogulase palgast nii palju kõrvale panna?
Meie pere majandusseis tuleneb sellest, et abikaasa on algusest saadik töötanud Viking Windows ja ostnud ka ettevõtte aktsiad. Sealt on tulu tulnud.
Majandusliku kindlustatuse tõttu olen ka poliitikuna oma ütlemistes vabam. Ma ei pea ühest kohast kinni hoidma.

Palun lõpetage IRLi valimisprogrammi lause «Rinnapiimaga kandub meisse soov...».
(Naerab südamest) Oot oot, las ma mõtlen. Rinnapiimaga... Äkki kodu või.

«Rinnapiimaga kandub meisse soov saada pigem varem kui hiljem oma kodu peremeheks ja mitte sõltuda teiste armust.»
No rõhuasetus läks täppi!

Kuigi olete masu ajal paljusid toetusi ja soodustusi kärpinud, on eluasemelaenu intresside maksuvabastus alles jäänud. Üks teie pealubadusi on, et see peab ka edaspidi nii olema.
Teie kolleegidel Tõnis Kõivul ja Arvo Sarapuul on ligi 160 000 euro (2,5 miljonit krooni) eest laene, seega saavad toetust nii palju, kui madalama palgaga inimene teenib poole aasta jooksul. Küllap see toetus on jäänud kärpimata seetõttu, et nii on riigikogu liikmetele kõige kasulikum.
Enamik selle toetuse saajaid on inimesed, kes saavad keskmist või natuke üle keskmise palka. No alati on see küsimus, kas jõukas inimene peaks saama laste- või sünnitoetust või mitte.
Inimestele on intressitoetust lubatud ja praegu pole küll õige aeg see neilt ära võtta. Ma siiski ei usu, et siin on mängus riigikogu liikmete omakasu. Kui nii hakata arvama, ei saa ühtegi otsust vastu võtta.
Ega lõplikku võrdsust ja lõplikult häid otsuseid olegi.

Kui omavalitsusjuhtidega IRLi maamaksuvabastuse lubadusest rääkida, siis nad ikka loodavad, et kaine mõistus lõpuks võidab ja te loobute sellest.
Väikestes omavalitsustes pole see suur probleem. Paljud inimesed ei usugi, et Tallinnas Kadriorus võib 750ruutmeetrise krundi maamaks olla 34 000 krooni aastas.
Ma ei pea seda meie programmi kõige õnnestumaks osaks, kuid peaks korda saama selle, et maamaks ei või sundida sind kodu maha müüma.

Ühelegi poliitikule ei tohiks olla uudis, et juba mõne aasta pärast ei jätku pensionifondist enam raha pensione maksta ja selle tarvis tuleb riigieelarvest lisa võtta. Teie lubate valijatele pensionile lisaks veel emapensioni ja lesepensioni. See ei tundu just väga vastutusrikas tegu olevat.
Lesepensioni kohta on öeldud, et see tahab veel läbirääkimist.
Emapensioni kohta on meil küll väga selge lubadus. Emapension ei tule ühegi teise pensioni arvel, sest see võetakse riigieelarvest. See on nii-öelda täiendav toetus.
Kui riigieelarve poolt seda vaadata, võib muidugi öelda, et iga kulu on halb ja kõige parem on, kui me ei teeks ühtegi kulu.
Emapensioni kulu on järgneval aastal 19 miljonit eurot. Mina leian, et kulu on õigustatud.

IRLi programmis on kirjas, et olete valmis vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid. Mis ebapopulaarseid otsuseid te Toompeal plaanite vastu võtta?
Minu ebapopulaarsed otsused on seotud alkoholipoliitikaga. Väikesed edusammud juba on, sest viimastel aastatel on inimesed ennast purjus peaga vähem surnuks sõitnud või tulekahjus hinge heitnud, kuid minna on veel pikk maa.
Alkoholi aktsiisi tuleks tõsta, aga see peab olema tasakaalus naabermaade hindadega. Kõige rohkem tuleks aktsiisi tõsta niinimetatud treeningjookidel. Need on magusad joogid, mille kaudu teevad alkoholiga tutvust just noored.
Ega ebapopulaarsed otsused ole eesmärk omaette. Sellega lihtsalt kinnitame, et kui tekivad vajadused ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta, siis meie teeme need ka ära.

Keskerakond lubab kõikidel valimistel astmelist tulumaksu, IRL räägib haldusreformist. Need paistavad olevat tühjad lubadused, millest kunagi asja ei saa.
Eelmine kord seda meie valimislubadustes polnudki, kuid eks me ole sellest rääkinud küll.
Reformierakonnaga on meil selles küsimuses erinevad seisukohad, aga loodan, et vee tilgutamine tekitab ükskord kivisse augu. Neutraalsed analüütikud kinnitavad, et haldusreformi on vaja.

Mitu omavalitsust peaks Järvamaale jääma?
Hästi lihtne oleks teha kaks omavalitsust: Paide ja Türi. Lihtne on teha omavalitsust, kui keskuse üle ei teki suurt arutelu. Paide ja Türi puhul on keskused selgelt olemas.
Kui arvestada Järvamaa suurust, arvan, et Järvamaal peaks olema kolm või neli omavalitsust. Mitte rohkem.
Maakonnapõhist omavalitsust ma ei poolda.

Kõik erakonnad lubavad ehitada neljarealise tee Mäost Tallinna, IRL lubab teha seda erakapitali kaasates.
See on Eestis veel läbi proovimata tee. Ideena on kindlasti hea, aga oleksin ettevaatlik, kuidas jõuda kokkulepeteni.
Usun, et järgneva nelja aasta jooksul peaksime neljarealise tee Mäost Tallinnani ikka valmis saama.
Praegu on kõige suurem probleem riigihangete vaidlustamine.

Sõidate seda maanteed mööda tihti. Üks IRLi lubadus on paigaldada juurde kiiruskaameraid. Kui sageli olete teie trahvi saanud?
Trahvi pole saanud, aga kui oli katseaeg, siis teadlikult proovisin ja koju tuli kiri, et olen kiirust ületanud.
Minu arvates on kiiruskaameratest kasu ja neid tuleks tõesti juurde panna.

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadid Järva- ja Viljandimaal: Helir-Valdor Seeder, Kaia Iva, Andres Jalak, Siim Kabrits, Ando Kiviberg, Raivo Raja, Mihhail Feštšin, Hendrik Agur, Kalju Kertsmik ja Aivo Ülper.

Helir-Valdor Seeder: meie veel kohti ei jaga

2011-02-16

Isamaa ja Res Publica Liidu esinumber Viljandimaal Helir-Valdor Seeder peab tähtsaks, et saadik oleks oma valimisringkonnaga igapäevaelus seotud.

Helir-Valdor Seeder, erakondade tegemisi jälgitakse praegu hoolikalt. Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) puhul on kõmu tekitanud erakondliku kuuluvusega nõunike ametikohad, mida väidetavalt kasutati valimiste eel parteiasjade ajamiseks.

See oli ilmselgelt otsitud teema, sest need inimesed, kellest ajakirjanduses on juttu olnud, on ametikohtadele asunud pika perioodi vältel igaüks ise ajal ja kindlasti pole nende palkamine olnud seotud valimisteks valmistumisega. Küll aga torkab silma, et sellekohast infot on kogutud kaua. Kuu enne valimisi teema avalikkuse ette toomine näitab, et tegu on läbimõeldud aktsiooniga.

Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et parteide liikmete riigiametitesse paigutamine pole probleem. Seda on ette tulnud Eesti poliitikas algusest peale, seda on ka teistes riikides. Kõige parem on nimetatud nähtuse vastu võidelda avaliku tähelepanu ja hukkamõistu kaudu.

Kas te mõistate kõnealusel juhul hukka ka IRL-i?

Ei, sest kõnealuse loo puhul polnud paljud näited üldse asjakohased. Inimesed olid asunud tööle konkursi korras, järgides kõiki häid tavasid. Ei saa ju pädevat inimest karistada üksnes erakondliku kuuluvuse pärast. Tõenäoliselt on ka taunimisväärseid juhtumeid, kuid need on vaja eraldi välja selgitada.

Minu arvates ei tule hukka mõista seda, kui erakonna liikmeid võetakse tööle ametnike ja spetsialistidena, vaid seda, kui neid paigutatakse Eesti riigi avalikus teenistuses väga kaalukatele, ent neutraalsust eeldavatele kohtadele. Toon mõne näite: Eesti Panga president, rahvusringhäälingu juht ja riigikohtu esimees. Need positsioonid on väga suure mõjuga. Ma oleksin hea meelega näinud, et ajakirjandus oleks üles kerkinud teemat arendanud märksa laiemalt ja analüütilisemalt.

Juhtumile hinnangut andes torkas silma, et IRL ei ole sugugi ühte meelt. Kõrvalt vaadates tundub, et erakond on sisemiselt killustunud.

Erakond, kus on üle 9000 liikme, ei saagi olla monoliitne. Parteile, isegi väiksele, oleks tohutu õnnetus, kui kõik mõtleksid ühtmoodi. Kindlasti ei ole meil ainuotsustavat keskset juhtimist ja üht suurt juhti. See on üks IRL-i suuremaid tugevusi, aga ka erinevusi teiste Eesti parteidega võrreldes. Eri vaated muidugi rikastavad organisatsiooni, ent paratamatult toovad need kaasa ka pingeid.

Mina eelistan teadlikult sellist erakonda, kus mul on võimalik kaasa rääkida ja jääda erakonna esimehe või peasekretäriga eriarvamusele.

Olete mõnigi kord jäänud eriarvamusele ka valitsuses. Millised teie seisukohad on olnud kõige mõjukamad?

Tähtsates küsimustes on valitsus jõudnud alati üksmeelele. Küll aga on väiksemates asjades tulnud mul aeg-ajalt oma eriarvamust kaitsta. Julgen öelda, et tulemuslikult, sest üldjuhul on sellega ka arvestatud: kas on otsus tegemata jäänud või on leitud kompromisslahendus.

Oma valitsusalast tuleb meelde mitu teemat. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtja vara ehk talu tasuta üleandmine järglastele. Algul tekitas see justiits- ja rahandusministeeriumiga palju vaidlusi. Lõpuks õnnestus see siiski seadusena vastu võtta.

Või siis praegu aktuaalne väiketanklate teema. Vedelkütuseseaduse alal oli minul rahandusministriga väga suuri eriarvamusi. Ehkki ka see kava, mis on nüüd laual, pole kaugeltki veel mõistlik, on astutud juba arvestatav samm kompromissi suunas.

Näiteid saab tuua ka eelarve- ja maksupoliitikast. On selliseidki asju, mille suhtes pole valitsuskabinetis olnud konsensust, ent koalitsioon on otsustatud häälteenamusega. Näiteks olin vastu erimärgistusega kütuse aktsiisi tõstmisele eelmise aasta algul ja seetõttu valitsus seda ettepanekut ei teinudki. See esitati alles hiljem riigikogus.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles hiljuti «Sakalale», et kahest poolikust ministrist saaks kokku ühe terve, pidades silmas Reformierakonna kava liita põllumajandusministeerium ja siseministeeriumi regionaalpoliitika valdkonnad üheks institutsiooniks.

Mehaaniline liitmine on tobedus, mida Eesti riigis ei tule kunagi. Küll aga peaks ümber korraldama regionaalministri institutsiooni. Olen sellest rääkinud, ka ajakirjanduses, juba ligi kaks aastat tagasi. Maaeluministeeriumi loomine pole mingi uus idee.

Läbimõtlematu pookimine soovitud tulemust ei anna. Praegu tegeleb regionaalminister väga paljude valdkondadega, mis põllumajanduministeeriumiga kuidagi ei haaku: usuasjad, kodanikuühiskond laiemalt, perekonnaseisutoimingud, infotehnoloogia ja muud teemad, mida pole mõistlik põllumajandusministeeriumisse tuua.

Me saame rääkida vaid neist valdkondadest, mis puudutavad regionaalraha ja -programme ning maaelu arengukava. Need tuleks tõesti põllumajandusministeeriumiga liita. Mitte et me tunneks, nagu oleks meie volitused väikesed või tööd vähe, vaid see on otstarbekas ja väldib dubleerimist.

Tulles Jürgen Ligi mõtteavalduse juurde, siis mulle tundub, et sellest kumab läbi rahandusministeeriumi soov saada suuremat võimu. See taotlus on ennast aeg-ajalt ikka tunda andnud, sõltumata sellest, kes on olnud rahandusminister.

Mainitud ametikohal on valitsuses ju eelkõige statist-raamatupidaja, kes jälgib maksude laekumist ja inflatsiooni, kannab valitsusele ette ning teeb algebrat. Paraku pole raha lugemine olulise poliitika tegemine, seda on hoopis raha jagamine. Olen varemgi tajunud rahandusministrite poolt teatud kadedust teiste, poliitikat kujundavate ministeeriumide suhtes.

Kui erakonnal on edu ja teil võimalus avaneb, kas jätkate põllumajandusministrina?

Meil ei ole kombeks jagada portfelle enne valimisi. Kui pakkumine tehakse, eks ma siis kaalu. Põllumajandusministrina on mul pooleli plaane, mille lõpetamises tahaksin küll kaasa rääkida.

Kui oluline on kandidaadi seotus ringkonnaga?

Ei tohiks vastandada riiklikku mõtlemist regionaalsele. Riigikogu liikmel peab olema mõlemat. Ta peab kindlasti tundma kohalikke olusid ja probleeme, et hakata seisma oma piirkonna spetsiifiliste huvide eest, mis ei ole valla või linna tasandil lahendatavad.

Sama toetab selgelt ka meie valimisseadus, mis on sätestanud valimised ringkondades.

Samuti ei tohi piirduda ainult kohalike huvide kaitsmise ja halvas mõttes kolkapatriotismiga. Riiki tuleb näha tervikuna, ka rahvusvahelises kontekstis.

Mina ei usu, et Järva- ja Viljandimaal napib inimesi, kes on võimelised neile nõuetele vastama. Olen veendunud, et viljandimaalastel oleks mõttekas valida kandidaat, kes ei ole üksnes siit pärit, vaid on oma kodu ja pere kaudu igapäevaselt paikkonnaga seotud ja sõltub kohalikust elust.

Millised on Viljandimaa spetsiifilised probleemid, mis kõige pakilisemalt Toompea sekkumist ootavad?

Meie eripära on see, et oleme endine põllumajanduspiirkond, mida on aastakümneid arendatud ainult nimetatud suunas. Olime keskendunud põllumajanduslikule tootmisele ja saaduste ümbertöötamisele. Tänu põllumajanduse arengule, mida küll ekslikult mõnikord taandarenguks peetakse, on lihtsat musta käsitsitööd jäänud järjest vähemaks. Oleme jõudnud olukorda, kus maaviljeluses ja loomakasvatuses leiab tööd vaid kümme protsenti elanikkonnast. Ülejäänud peavad hakkama tegelema millegi muuga.

Paraku pole meil turismi arendamiseks nii head võimalust, nagu on saartel, Kagu-Eestis, Pärnus ja Tallinnas. Sellest lähtudes on meie spetsiifiline probleem töökohtade loomine.

Teine asjaolu on see, et oleme ajalooliselt olnud ikka kaldu kultuuri poole. Meil on vana ja väärikas teater, kultuuriakadeemia, nukuteater ja veel väga palju kultuuriasutusi. See kõik on hea, ent sel on ka varjupool.

Kui tavaliselt räägitakse asumite monofunktsionaalsusest, pidades silmas suuri tööstusi, millest paikkond liialt sõltub, siis Viljandi kontekstis on ebaproportsionaalselt palju kultuuri ning liiga vähe tootmist ja ettevõtlust, et seda ülal pidada. Kultuur, liiatigi rahvakultuur ei ole nähtus, mida õnnestub väga kasumlikult müüa.

Kultuuri poole kaldu paikkonna spetsiifika ongi see, et ta peab üleval püsima toetuste ja riigi abi najal. Kui tahame, et meie areng jätkuks, tuleb seda Toompeal selgitada.

Muidugi on ka asustusega seotud mured. Oleme juba ajaloolis-geograafiliselt ühelt poolt Soomaa ja teisalt Võrtsjärvega ära lõigatud saareke: Pärnu ja Tartu poole meie asustused ei laiene ning rahvas liigubki Viljandi poole.

Veel tuleb mängu see, et nõukogude aja pärandina saime kaasa suhteliselt halvasti arenenud teedevõrgu: toona oli meie maakonnas riigiteedest mustkattega 30 protsenti, samal ajal kui Lääne-Virumaal oli see protsent 100. Järelikult peame regionaalpoliitikas arvestama, et selle mahajäämuse vähendamine vajab ressursse.

Need on probleemid, mida meie esindaja peab väga hästi teadma, kui Toompeal arutatakse näiteks teede arengukava, kultuuripoliitikat või riigieelarvet.

Räägime IRL-i programmist.

Tuleb alustada põhjustest. Miks inimesed Viljandimaalt ja Eestist lahkuvad? Nad lähevad kas tööle või õppima. Siit ka lahendused, mis on meile programmiliselt kõige tähtsamad: peame võimaldama inimestel leida töö, mis pakub neile elatist ja eneseteostust. See tähendab ettevõtluskeskkonna loomist ja hariduse edendamist mitte üksnes tasuta kõrgharidust silmas pidades, vaid vaadates ka põhihariduse peale.

Kolmas teema on demograafiline olukord. Emapension on just selle parandamiseks. Heidetakse ette, et raha vajaks noored pered nüüd ja kohe. Tegelikult tuleb näha laiemalt: emapension kujundab hoiakut. Tööturult eemale jäävad vanemad teavad, et nende pension ei kannata lapsele pühendatud aastate tõttu ja see annab kindlustunde praegu, mitte kauges tulevikus.

Neljas teema on toimetulek. See puudutab kodukulusid eluasemelaenu intressidest kuni kommunaalmakseteni. See on terve kompleks, millega peame tegelema, hoolimata sellest, kas inimesed on jäänud hätta oma rumaluse, Rootsi pankade või riigi buumiaegse poliitika pärast. Oleks nukker, kui üks põlvkond jätab lapsed sünnitamata seetõttu, et nad on oma eluaseme orjad. Siin peab avalik võim kindlasti appi tulema.

Iga valija hääl on oluline

2011-02-15

Üks arusaam, mis valimiseelsest inimestega rääkimisest vastu kajab, on see, et valija häälest ei sõltu suurt midagi. Olevat üsna ükskõik, kelle poolt konkreetse erakonna nimekirjas hääletada, sest kõik sõltub erakonna üleriigilisest nimekirjast.

See arvamus näitab, kui visalt elavad müüdid. Jah, veel kaksteist aastat tagasi andis erakonnanimekiri kõrgelt positsioneeritud kandidaatidele võimaluse ka olematute isiklike häältega riigikokku pääseda. Vahepealsel ajal on tehtud seaduseparandusi, mis on järk-järgult tõstnud isiklike häälte osakaalu.

Nimekirjamandaadi saamiseks on vaja isiklike häälte miinimumi, mis valimisringkonna suurusest sõltuvalt on üles-alla kõikumisega neljasaja hääle kandis. Samuti on nimekirjamandaatide osakaal vähenenud umbes neljandikule ning valimisringkonnast vastavalt isiklike häälte pingereale saadud mandaatide hulk on tõusnud.

Kuna Eesti valimisseadus on üsna keeruline, ei ole paljud inimesed nende muudatuste sisu ilmselt teadvustanud. Viimati selgitati seda mitme eksperdi osavõtul näiteks Kuku raadio jutusaates. Aga ilmselt ei jõua need jutusaated kõigini ja sestap tuleb valija hääle tähtsust ja tähendust pidevalt üle korrata.

Mart Nuti tehtud ettepanek muuta üleriigiline nimekiri vastavalt isiklike häälte kaalule avatuks ning järjestada kandidaadid nii ringkonna kui üleriigilises nimekirjas tähestikulisel alusel suurendaks valija hääle osakaalu veelgi ja minu arust oleksid sellised muudatused head.

Loomulikult on uute muudatuste tegemine järgmise riigikogu kätes. Praegu aga tuleb igal võimalusel rõhutada, et valijate erakonnaeelistused määravad riigikogu fraktsioonide suuruse. Individuaalsed hääled nimekirja sees määravad juba riigikogu personaalse koosseisu. Üleriigilistel nimekirjadel on nendel valimistel veel ka teatud mõju, aga mitte nii suur, et käega lüüa ja arvata, et valija antud hääl on tühine.

Kes parandaks keeletölplusliku vea?

2011-02-15

Ma ei tea, kas selline ametnik või ametkond on olemas, aga transpordivolinik Siim Kallase poole võib sellel teemal kindlasti pöörduda, sest ma arvan, et tema haldusalas need küsimused peaksid lahenduse leidma. Ma lahkaksin seda keeleküsimust võib-olla natuke ühe teise nurga alt. Teatavasti ladina keel ei ole Euroopa Liidu ametlik keel. Seega niisugused terminid nagu Via Baltica või mitmed teisedki, mis põhinevad ladina tüvedel, neid ei saa võtta kui ühe keele printsiibist lähtumist, vaid kui terminit, mis elavad sellist iseeneslikku elu. Inglise keelega on lugu teine. Inglise keel on tõepoolest üks Euroopa Liidu ametlikke keeli ja kui tekib siin kombinatsioon Rail Baltica, et kas see kombinatsioon on sellise mõistena aktsepteeritav. Siis ma võib-olla nõustun sinuga, et kõige korrektsem see lahendus ei ole. Mis soost on sõna rail, ma ei oska öelda, sest inglise keele sugude määratlus on teistsugune kui ladina keeles. Kui soovida kasutada täpselt sama mudelit, mis on Via Baltica puhul, raudtee puhul, siis ta peaks olema Ferrovia Baltica, ferrovia on raudtee, mis on ladinakeelne sõna ja mis on ka naissoost ja siis grammatilist vastuolu ei teki.

Toimetuselt: eile Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti vastus Euroopa väljakutsetele" arutelul tekkis Trivimi Vellistel (IRL) küsimus, et kui Via Baltica on keeleliselt õige, aga Rail Baltica mitte, siis "kas Euroopa Liidus on mõni ametnik või ametkond, kes võiks selle keeletölplusliku vea ära parandada?"

Kas tuleviku-Eesti on äri-, sotsiaal- või rahvusriik?

2011-02-12

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme ELi ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Eesti seisab üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks. Need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned.

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:
-äririik;
-sotsiaalriik;
-rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

-Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

-Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

-Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

-Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

-Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:

-Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

-Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

-Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

-Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

-Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

-Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

-Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

-Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

-Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

-Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

-Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

-Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

-Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

-Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

-Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos seisame silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.

Valede valikute korral oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Juba okupatsioonivõimud mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.

Vähem võlgu, rohkem töökohti

2011-02-11

Viimased aastad pole Eestile olnud kerged. Ühisel jõul oleme majanduskriisi raskustest ometi üle saamas ja nüüd tuleb panna alus uuele tõusule. Meil on tarvis jõuda niikaugele, et igaühel oleks kindel töö, palk, kodu ja et inimesed ei peaks enda toimetuleku, oma laste tuleviku ega hea hariduse pärast muretsema. Isamaa ja Res Publica Liit peab Eesti arengu tagamiseks vajalikuks lähiaastatel astuda järgmised sammud.

Kõrgharidus ja emapension

Võimaldades noortele tasuta kõrghariduse, anname peredele kindluse, et rahapuudusel ei jää Eestis kellelgi hea haridus saamata. IRLi ettepanek on kompenseerida ülikoolidele riigieelarvest kokku 400 miljonit krooni aastas, mida praegu maksavad tasulistel kohtadel õppivad tudengid. Tasulised õppekohad avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides kaoksid.

Üleminek tasuta kõrgharidusele algaks 2012. aastal ja toimuks järk-järgult. Oluline on tagada mõistliku õppeedukusega vähekindlustatud tudengitele õppetoetus. Kurb on, kui õpingute kõrvalt tööl käimine takistab tudengeid õpingutele pühendumast.

Tagame maailmatasemel õppekvaliteedi, mis muu hulgas hõlmab õppejõudude palgatõusu ja doktoriõppe lisarahastamist. Kõrgharidus on läbi aegade olnud IRLi prioriteet. Et meie andekad noored ei lahkuks välismaale, tuleb Eestil teha suur hüpe edasi lähiajal.

Emapension on riigieelarvest makstav toetus pensionile jäänud emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud lapse. Pensionilisa ei saa mõlemad vanemad, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem või eestkostja või hooldaja. Vanemad saavad kokku leppida, et õigus pensionilisale läheb isa pensioniarvestusse.

Emapensioni makstakse võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Arvestuse alus on pensioniarvestuse aastakoefitsiendi 1,0 korrutis 3ga ehk ühe lapse ema saab juurde 2446 krooni aastas. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13. keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa. Kolme lapse ema aga 7337 krooni aastas.

Ei ole õige, kui riik toetab lastega peresid põhiliselt ainult esimesed 1,5 aastat ja siis vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab. Õiglane on võrdsustada eri põlvkondade panus laste kasvatamisel ning kompenseerida laste kasvatamisega seotud kulu. Laste kasvatamine on tõsine töö. Kui IRL saab valimistel küllaldase toetuse, jõustatakse emapensioni seadus 2012. aasta 1. jaanuarist.

Majanduskasv ja haldusreform

Kindel majanduskasv ei ole meile eesmärk iseenesest, vaid heaolu saavutamise vahend. Majanduskasv vähendab tööpuudust ja tagab kindlad töökohad, palgatõusu ja karjäärivõimalused kõigile.

Senisest paremini laekuvate eelarvetulude arvel saame pakkuda paremaid avalikke teenuseid ja maksta suuremaid pensione. Selleks hoiame riigieelarve tasakaalus, anname tööjõumakse vähendades ettevõtlusele uue hoo ja toetame eksporti. IRLi eesmärk on tagada Eestile järgmise nelja aasta jooksul, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, kolm korda suurem majanduskasv.

Me ei tohi lasta Eestil langeda võlalõksu. Lükkame tagasi riigi võlakoormuse suurendamise ettepanekud ja seisame selle eest, et neljal lähiaastal ei tehta ühtegi puudujäägiga riigieelarvet ning asutakse taastama reserve. IRL külmutab neljaks aastaks ministeeriumide valitsemiskulud riigieelarves.

Me ei taha leppida omavalitsuste hääbumisega. Seepärast on väga tähtis minna edasi haldusreformiga. Ainult nii saame parandada riigiteenuste kvaliteeti ja tuua riiki inimesele lähemale. Sellega tugevdame omavalitsusi, vähendame vallabürokraatiat ning muudame omavalitsused kohaliku ja regionaalse arengu reaalseks suunajaks. Oluline on seadustega tagada inimestele, et teenused ei vähene, vaid paranevad.

Eestis peab olema tugev väikelinnade võrgustik. Selleks tuleb suunata ELi regionaalpoliitika uued vahendid erasektori töökohtade loomise toetamiseks just väikelinnadesse kui regionaalsetesse keskustesse. Nii tagame töökohad nii keskuste kui ääremaade elanikele.

Riigiasutuste töökohad hajutame üle Eesti: järgime reeglit, et riigiasutuste ja nende tugiteenuste ümberkorraldamisel eelistatakse asukohana maakonnakeskusi ja väikelinnu, mitte Tallinna.

Eesti majandusedu ei tohi tulla meie ega meie laste elukeskkonna arvelt. Eesti ei tohi olla koht, kus looduse pöördumatu hävitamine on konkurentsieelis.

Perestroika ristiisa

2011-02-11

Öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Üks poliitik, kelle kohta see täiel määral kehtib, on USA president Ronald Reagan. Vasakpoolsetele ringkondadele oli tema tõus võimule 1980. aasta presidendivalimistel täielik šokk. Kuid mitte ainult nemad, vaid ka muidu neutraalsed väljaanded kuulutasid, et võimule on tulnud uus Hitler ning Ühendriigid seisavad nüüd kokkuvarisemise äärel. Klu Klux Klanist ja muust sellisest ei maksnud rääkidagi. Asi polnud seejuures mitte ainult Ühendriikides. Kui Madam Tussaud' vahakujude muuseum Londonis palus külastajatel 1982. aastal vastata küsimusele, kes on nende meelest absoluutse kurjuse kehastuseks ajaloos, mainiti kõige rohkem nelja nime: Hitlerit, krahv Draculat, Margaret Thatcherit ja Ronald Reaganit.

Aeg annab siiski arutust. Nimelt osutus Reagani poliitika ootamatult tulemusrikkaks. Nõukogude Liit kukkus kokku kiirusega, mida keegi polnud ette näinud, muutes otsustavalt maailma nägu. Selle eest on Reaganile ettevaatlikult asutud ka tunnustust jagama, kuid päris omaks pole teda endiselt tunnistatud. Seda tõendab kas või see, et Reagani 100. sünniaastapäeva eel võis Bordersi raamatukauplusest Seitsmendal avenüül New Yorgis leida küll arvukaid uusi raamatuid kõikvõimalikest tegelastest, kuid vaid ühe Reagani juubelile pühendatud teose.
Kes siis oli Ronald Reagan ning mida uut tõi ta maailma poliitikasse? Lühidalt võib öelda, et tegemist on end ise üles töötanud näitlejaga, kes osalt tema karjääri katkestanud II maailmasõja tõttu päris täheseisusesse ei tõusnud. Hollywoodist siirdus Reagan televisiooni, tehes seal kiiret karjääri. Kuna ta tundis instinktiivselt vastumeelsust totalitaarse mõtteviisi vastu, kujunes Reaganist varakult veendunud antikommunist. Kuigi Reagani puhul polnud tegemist klassikalise intellektuaaliga, oli ta palju lugenud ning läbinägevam, kui enamik tema aja poliitikutest. Tema tehtud saated kommunismi kuritegudest olid vägagi heal tasemel.

Selle taustal pole imestada, et peagi siirdus Reagan poliitikasse. Algselt demokraate toetades hakkas teda peagi häirima nende naiivsus kommunismi suhtes ning lootus „suure valitsusega" Ameerika kriisist välja tuua. Reagan sellesse ei uskunud ning kaldus seega peagi vabariiklaste leeri, kuigi needki Reaganile tihti liiga vaiksete ja allaheitlikena tundusid. Tema laia tähelepanu äratanud tavapärasest poliitilisest korrektsusest üle astuvad esinemised panid California vabariiklasi meelitama Reaganit kandideerima California kuberneriks. Vabariiklaste partei juhtkonna õuduseks Reagan nõustus - ja kõigile üllatuseks võitis, jäädes ametisse kaheks ametiajaks.

Kuberneri ametist järgmine oleks pidanud loogiliselt olema kandideerimine presidendiks. Paraku seda võimalust Reaganile pikka aega ei antud. Tundus, et partei nomenklatuuri üles seatud kandidaatidele kaotanuna on Reagan löödud kaart. 1980. aastate alguseks paiskusid Ühendriigid aga sellisesse kriisi, et valijad tavapäraste lahendustega enam ei rahuldunud. Kogu senisele USA poliitikale kinda heitnud Reagan võitis esmalt eelvalimised oma erakonnas ning seejärel suure ülekaaluga president Jimmy Carteri. 20. jaanuaril 1981 andis Ronald Reagan Washingtonis ametivande ning asus täitma presidendi kohuseid.

Ei saa ütelda, et Reagani presidendiametiaja algus oleks kerge olnud. Seistes vastamisi demokraatide kontrolli all oleva Kongressiga, tundus oma reformide läbisurumine olevat lootusetu ettevõtmine. Ometi sai Reagan sellega hakkama. Jättes praegu kõrvale revolutsiooni, mille Reagan teostas Ühendriikide sise- ja majanduspoliitikas, keskenduksin järgnevalt välispoliitikale. Selleks oleks aga esiteks vaja meelde tuletada olukorda, milles Reagan oma presidentuuri alustas. Selle mõistmiseks tasub vaid lugeda tollaseid ajalehti. Lääs oli nende kohaselt külma sõda kaotamas või juba kaotanud, Nõukogude süsteem aga võidukäigul. Tuntud majandusteadlane John Kenneth Galbraith kirjutas 1984. aastal Nõukogude majanduse eelistest lääne tööstusriikide ees, Arthur Schlesinger ülistas Nõukogude majanduse edusamme muu maailmaga võrreldes. Ameerika Ühendriigid olid saanud ühe alandava tagasilöögi teise järel. Häbistava taandumise järel Vietnamist oli Washington sunnitud pealt vaatama oma mõjuvõimu jätkuvat vähenemist, mis kulmineerus Iraani pantvangidraamaga ning pantvangide ebaõnnestunud vabasta-miskatsega.

Ei saa siiski eitada, et teatavad muudatused olid maailmas selleks ajaks juba alanud. Kuigi seda läänes veel tähele ei pandud, oli Nõukogude Liit hammustanud suurema tüki, kui ta alla neelata suutis. Moskval polnud ressursse sellise impeeriumi ülalpidamiseks. Katse seda teha viis majanduse üha sügavamasse kriisi. Korra tagamine laiaks veninud impeeriumis kujunes järjest keerukamaks ülesandeks. Inimõiguste küsimuse esiletõusmine maailmas, mida Jimmy Carter presidendina oluliselt toetas, tugevdas dissidentlikku liikumist ning sundis Moskva kaitseasendisse. Eriti kalliks läks Moskvale sissetung Afganistani, mis jahutas NSV Liidu suhteid isegi oma traditsiooniliste liitlastega ning viis esimest korda lääne koordineeritud vastusammudeni, nagu Moskva olümpiamängude boikotini. Veelgi hullem oli Nõukogude juhtkonnale aga kardinal Karol Wojtyla valimine paavstiks Johannes II Pauluse nime all ning sellele järgnenud vastuhakk Poolas, mis viis iseseisva ametiühinguliikumise Solidaarsus sünnini. Kõik see andis märku NSV Liidu nõrgenemisest ning tugevdas vastupanuliikumist ikestatud maades. Paraku ei saanud lääs olukorrast endiselt päris aru, jäädes kaitseasendisse ega suutnud oma passiivset poliitikat NSV Liidu suhtes muuta. „Konservatiivse revolutsiooni" käigus 1980. aastate algul läänes võimule tulnud poliitikud viisid siin läbi põhimõttelise muutuse.

Mis oli siis see, mida Ronald Reagan Ühendriikide välispoliitikasse kaasa tõi? Lühidalt öeldes muutis ta selle reaktiivsest ehk maailmas toimuvale reageerivast aktiivseks ehk maailmas toimuvat mõjutavaks. Selleks sõnastas Reagan esiteks Ühendriikide poliitikale selge eesmärgi - kommunistliku süsteemi hävitamise, allutades sellele teised eesmärgid. Kuna seni oli lääs tegelenud kommunismi piiramise või pidurdamisega, tähendas Reagani seisukoht siin olulist muutust, mida senine välispoliitiline eliit sugugi ei jaganud. Reagani nõunik, ajaloolane Richard Pipes on märkinud, et Reagani tugevus oli kommunistliku süsteemi nõrkuse ja haavatavuse mõistmises, akadeemilised ringkonnad olid selle ju kuulutanud tugevaks, soliidseks ja populaarseks. „See nõudis suurt julgust," meenutab Pipes.

Seejuures ei kavatsenud Reagan kommunismi ajaloo prügikasti saata sõda valla päästes, vaid Nõukogude impeeriumi seesmiselt nõrgestades ning selle sees vastupanuliikumisi toetades, lootes, et need «kurjuse impeeriumi" hävitavad. Siit tulenes ka Reagani eriline tähelepanu kõikvõimalikele vastupanuhikumistele, alates Poola Solidaarsusest ning lõpetades balti rahvastega. Saatuslikuks kujunes siin Reagani toetus Poolale. CIA toetus põranda alla surutud Solidaarsusele võimaldas sel oma tegevust jätkata. Kui varem - Tšehhis või Ungaris - olid võimud alati suutnud lääne reaalsest toetusest ilma jäänud opositsiooni maha suruda, siis nüüd enam mitte. Ikestatud rahvastele demonstreeris see kommunismi järsku nõrgenemist, õhutades neid oma õiguste eest võitlema. Sama eesmärki teenis ka Reagani tegevus lääne mõju taastamiseks maailmas ja kommunismi tagasitõrjumiseks, olgu selleks sissetung Grenadale või reaalne abi Afganistani mässulistele. Raske hoobi Nõukogude autoriteedile andis Reagani taasrelvastamisprogramm, eriti „Tähesõjad", millega NSV Liidul puudus võimalus kaasa minna. Seejuures ei varjanud Reagan oma kavatsusi, öeldes need avalikult välja, šokeerides lääne avalikkust ja tekitades Nõukogude juhtkonnas hirmu. Kuid impeerium, mis on end rajanud hirmule, ei või ise hirmu tundma hakata. Nii tabasid ikestatud rahvad kiirelt, millise võimaluse Reagan on neile pakkunud. Natan Sharanski on meenutanud, millise vaimustatud vastuvõtu osaliseks sai Nõukogude ajakirjanduse sõimu-artiklite kaudu nendeni jõudnud „kurjuse impeeriumi" kõne NSVLi poliitvangide seas. Ometi kord oli keegi läänes nimetanud asju nende õigete nimedega. Lõpuks oli keegi aru saanud, et Nõukogude süsteem on nõrk ja haavatav, sellele tuleb ainult otsustavalt vastu astuda.
Siit jõuame teise Reagani toodud muutuseni ehk majanduse senisest tunduvalt sihikindlama kasutamiseni välispoliitikas. Tutvudes lähemalt NSV Liidu majandusliku olukorraga, sai Reagan aru, et Nõukogude impeeriumi polnudki nii raske pankrotti ajada ehk muuta ta „kerjuste riigiks", nagu Reagan selle avalikult eesmärgiks seadis. Reagan otsustas jätta NSVLi ilma kahest peamisest sissetulekuallikast - naftatuludest ja relvamüügist. Selleks veensid ameeriklased Araabia Ühendemiraate suurendama järsult naftatootmist, millele järgnes nafta hinna järsk langus. See tõi kaasa nii NSV Liidu enda kui tema klientriikide sissetulekute kiire vähenemise. Kui sellele lisada vastutöötamine ja erioperatsioonid NSV Liidu enda energiatööstuses, olid tulemused Moskva sissetulekute jaoks laastavad. Paralleelselt sellega tõstsid Reagani uue hooga käima lükatud võidurelvastumine ning suurenevad kulud surve alla sattunud impeeriumi ülalpidamiseks Moskva kulusid, viies selle 1980. aastate keskpaigaks sisuliselt pankrotti. Moskva oli sunnitud alustama manöövreid, et surve alt väljuda, mille üheks ilminguks oh Gorbatšovi võimuletõus ja perestroika algus. Kui läänes tõstetakse perestroika sünni juures tihti esile Gorbatšovi rolli, siis Vene poliitikud kinnitavad üsna ühest suust, et perestroika ristiisa oli tegelikult Ronald Reagan.

Just selles olukorras tõusis esile Reagani kolmas välispoliitikasse toodud uuendus - nimelt mittestandardne, isiklikele sidemetele ja suhetele tuginev välispoliitika. Reagan uskus isiklikku sõprusse ja vahetusse läbikäimisse kuiva ja ametliku välispoliitika asemel. Sellele lisaks oli Reagani poliitika vaba illusioonidest ja poliitilisest korrektsusest. Hiilgavalt ilmutas see end perestroika alguse järel. Uut tüüpi liidri ilmumine tekitas maailmas mäletatavasti tõelise Gorbamaania. 1950. aastate sula ajal oli lääs lasknud end petta ning survet NSV Liidule pehmendanud. Reagan seda viga ei teinud. Otse vastupidi, ta tugevdas survet veelgi. Nõukogude välispoliitika peamine eesmärk vaadeldaval perioodil oli sundida Reaganit lahti ütlema ..Tähesõdade" programmist, millega kaasaminek oleks NSV Liidu majanduse lõplikult põhja lasknud ja mis mälestuste põhjal oli Nõukogude juhtkonnale õudusunenägu. Selleks otsustati põhjalikult ette valmistatud Reykjaviki tippkohtumisel 1986. aastal Reagan lõksu püüda, pakkudes talle järeleandmisi teistel talle tähtsatel aladel, kuid nõudes Reaganilt vastutasuks
"Tähesõdade" programmist loobumist. Reagani kõik võimalikud vastused olid läbi arutatud ja analüüsitud, kuid otsustaval hetkel tegi Reagan midagi, mida keegi polnud ette näinud: ta tõusis püsti ja astus uksest välja. Tema jaoks oli Nõukogude poole surve alt väljalaskmine lihtsalt mõeldamatu. Kohtumine ebaõnnestus, kuid lääs võitis Margaret Thatcheri kinnitusel just sellel hetkel külma sõja. Gorbatšov sai aru, et ta on kaotanud ning ainus võimalus olukorrast väljuda on kiired järeleandmised, mis teed ta ka läks.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Reagani tugevus tugines eeskätt tema loomulikkusele. Ta polnud osa mingist poliitilisest masinavärgist, ta ei lasknud end sellest eriliselt segada. See viis ta tihtipeale küll vastuoludeni isegi omaenda administratsiooniga, kuid tavaliselt õnnestus Reaganil oma tahtmine saavutada. Tüüpiliseks oli siin kuulus Reagani kõne Berliini müüri ääres Brandenburgi värava ees, kus ta nõudis Gorbatšovilt, et see selle müüri ära koristaks. USA välispoliitiline juhtkond tegi kõik endast sõltuva, et see lõik kõnest välja saada, kuna kardeti, et see võib Gorbatšovi solvata. Samal arvamusel oli ka enamik presidendi meeskonnast. Lõpuks ei jäänud Reaganil üle muud, kui küsida oma nõunikult, kes siis ikkagi on USA president, kas tema või keegi teine, ning enda kohta jaatava vastuse saanuna teatada, et „siis jääb see lõik sisse". Nii see läks ning praeguseks kuulsaks saanud kõne sai peetud.

Loomulikult oli Reaganil ka õnne. Maailma majandus arenes talle soodsas suunas. Nõukogude juhtkond tegi raskeid vigu - nii näiteks läks Gorbatšovi alkoholivastane kampaania NSV Liidule rahaliselt peaaegu sama palju maksma kui Reagani õhutusel alla löödud energiahindadest saadud kaotused. Samuti oleks selge liialdus väita, nagu oleks Reagan üksi külma sõja võitnud. Seda poleks võidetud ilma Margaret Thatcheri, paavst Johannes II Pauluse, Helmut Kohli ja paljude osalt siiamaani nimetuks ja tundmatuks jäänud meeste ja naisteta, kes vägivallavalitsuse vastu võideldes vabaduse leeki hõõgvel hoidsid, et kurjuse impeeriumile lõpuks surmav hoop anda. See ei vähenda aga sugugi Reagani teeneid Nõukogude Liidu nurkasurumises, mis lõi eeldused ka meie vabaduse tagasivõitmisele.

Reagani juubel võiks olla teatavaks äratuskellaks läänele, kes on viimasel ajal kippunud oma väärtustest kas vaikselt loobuma või neid siis taktikaliste järeleandmiste taha peitma. Iseenesest pole selles olukorras midagi uut. Nii oli see paljuski ka enne Reaganit. Samas demonstreeris just Reagan, mida suudab lääs ellu saata, kui ta tugineb oma väärtustele ja nende eest võitleb. Reagan uskus vabadusse ja õiglusesse. Miks ei peaks siis meiegi seda tegema?

Väärtustest loobumine poliitikas on ohtlik tee

2011-02-11

Mida tähendab väärtuspõhine välispoliitika? Sellele küsimusele vastates võib muidugi libiseda silmapaistva üksikküsimuse peale. Ühesõnaga, kui me dalai-laamaga kohtume, siis on see väärtuspõhine, aga kui allume Hiina rahvavabariigi survele ja teeme, nagu poleks dalai-laamat ja Tiibetit olemas, siis see ei ole väärtuspõhine.

See on väga silmatorkav üksikküsimus, mitte käputäie Eesti orientalistide ja budismihuviliste kiiks. Dalai-laama on kujunenud väärtuste lakmustestiks suuresti kogu Lääne poliitilise kultuuri jaoks. Suur Eesti sõber, Economisti ajakirjanik ja raamatu "Uus külm sõda" autor Edward Lucas ei pidanud paljuks selle kohtumisotsuse tähendust meile ka otseti meelde tuletada.

Laiemalt tähendab väärtuspoliitika muidugi hulka printsiipe, mida peame maailmaga suheldes silmas pidama. Kui juhime julgelt tähelepanu inimõiguste ja demokraatia rikkumisele Valgevenes, siis peame suutma sedasama öelda ka välispoliitiliselt märksa mõjukamatest riikidest, näiteks Venemaast ja Hiinast rääkides. Kuna Eesti iseseisvus on põhistatud rahvusvahelise õigusega ning me pole kunagi tunnustanud ega kavatsegi tunnustada nõukogude okupatsiooni legitiimsust, siis peame ilmutama samasugust järjekindlust sarnaste sündmuste hindamisel.

Lisaks peab Eesti suutma oma eeskujuga maailmale näidata, et väärtuspõhine poliitika tähendab ka avatust ja majandusedu. Me ei tohi sõltuda üksikutest tehingutest suurriikidega või kergelt mõjutatavast transiidisektorist. Hoopis rohkem peame silmas pidama omaenese väärtusi. Vajame ka palju aktiivsemat majandusdiplomaatiat, et kaitsta Eesti ettevõtjate huvisid. Pragmaatiliste üksikkokkulepete tee, kui see üldse väärtusi silmas ei pea, võib aga muuta riigi mõne teise riigi ripatsiks. Nii juhtus Valgevenega, kes on majanduslikult ja sotsiaalselt muutunud Venemaa dikteeritavate nafta- ja gaasihindade pantvangiks.

Eesti avatus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, samuti turumajanduse järgimine seevastu on toonud meile liikmesuse NATO-s ja Euroopa Liidus. Hiljutiste saavutuste hulka kuulub üleminek eurole ja Eesti valimine Euroopa Liidu infotehnoloogia agentuuri asukohamaaks. Kõik need saavutused jäänuks kättesaamatuks, kui Eesti ei oleks demokraatlik riik. Samas peame endile aru andma, et meie ühiskonnas on heaolu tagamiseks palju teha ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ei toimi veatult.

Kõige kindlam tagatis ühiskonna arengule on ühisväärtustest lähtuv poliitika. Ja siit jõuame tagasi Tiibeti juurde. "Ära taha, et teisele tehtaks seda, millest sa ei taha, et seda sinule tehtaks!" Selle iidvana tarkuse kohaselt ei saa me ju kuidagi nõustuda Tiibetis korda saadetud kultuurigenotsiidiga ning budistliku kultuuri järkjärgulise hävitamisega.

Uskuge, Hiina surve läheb üle. See on ebaratsionaalne ja mööduv nagu looduse stiihia. Sügisel olime tunnistajaks sellele, kuidas Hiina surve alla sattus maailma kõrgeima demokraatiaindeksiga riik Norra. Nimelt anti Nobeli rahupreemia Hiina dissidendile Liu Xiaobole. Norra lõhe sisseostu hakati piirama, küsimata seejuures üldse, kas Nobeli komiteel on pistmist Norra valitsusega või mitte.

Ebademokraatliku riigi jaoks ei saa midagi valitsusvälist olemas olla, isegi välismaal mitte!

Muuseas, dalai-laama on samuti Nobeli rahupreemia laureaat.

Mart Nutt: Eestil on kolm teed

2011-02-10

Mart Nuti ettekanne „Eesti vastus Euroopa väljakutsetele“

10.02.2011

Riigikogus

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme EL-i ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Eesti seisab üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks. Need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned.

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:

-    äririik;

-       sotsiaalriik;

-   rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

-         Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; Riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

-         Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

-         Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

-         Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

-         Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:

-         Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

-         Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

-         Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

-         Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

-         Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

-         Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

-         Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

-         Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

-         Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

-         Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

-         Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

-         Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

-         Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

-         Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

-         Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos seisame silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.

Valede valikute korral oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Juba okupatsioonivõimud mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.

Ettekande täistekst:

http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1&toimetatud=0&toimetamata=1&date=1297325233&paevakord=8062

Rahvusriik ja rahvuslus - positiivsed väärtused

2011-02-10

Huvid võivad meid vastandada, aga väärtused seovad. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine üle aegade on alusväärtusena põhiseadusesse kirjutatud. Selles artiklis vaatlen rahvusriigi ja rahvusluse roll, toetudes nii Eestis kui ka võõrsil omandatud kogemustele. Eesti püsimine sõltub sellest, kui tugev on meie haridus ja loomulik side põlvkondade vahel.

Põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Need suured eesmärgid on suunatud eesti rahvusele, mitte ühelegi teisele. Seega on Eesti rahvusriik. Tekib küsimus, kas rahvusriik tähendab kellegi välistamist või kellelegi vastandumist. Minu meelest pole see sugugi nii.

Rahvusriik ei tähenda tingimata üherahvuselist riiki, kuid see tähendab, et selles riigis saab enamusrahvus end vaba kultuurrahvana teostada. See eeldab emakeele esiplaanile seadmist hariduses ja kultuuris, aga ka riiklikus asjaajamises ja kaasaegsete keeletehnoloogiate arendamisel. Rahvusriik ei piira kellegi teise õigusi, kuid ta loob tingimused põhirahvuse säilimiseks.

Ja ainult vaba rahvas saab hakkama sellega, et tagab peamised vabadused ja õigused neile, kes on võõraina maale tulnud ja leidnud siin uue kodu. Tõsi, kodanikuõiguste saamiseks tuleb osata keelt ja omaks võtta peamised vaimsed väärtused. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on aga säärane külalislahkus viinud üliohtlike olukordadeni, immigrante on palju ning nad moodustavad suletud kogukonna, mis ei taha asukohamaa väärtusi sugugi tunnustada.

Kuigi aeg-ajalt on püütud rahvuslust alavääristada, näitab ajalugu, et tegelikult on just rahvusriik demokraatia ja vabaduse parim tagatis. XIX sajand oli paljude Ida-Euroopa rahvaste ärkamisaeg. XX sajandi algul Austria-Ungari ja Vene impeeriumi võimu alt vabanedes tekkis rida uusi rahvusriike. Teise maailmasõja aegu kaotasid paljud iseseisvuse, kuid XX sajandi lõpus tekkis võimalus rahvusriike taas üles ehitada. Nii läks ka meil Eestis.

Tegelikult on Eesti üks kõige väiksem rahvuslik kooslus, kel on õnnestunud luua oma riik. Eesti keel kuulub maailma mõnekümne kultuurkeele hulka, milles saab omandada kõrgharidust, kaitsta teaduskraade, avaldatakse silmapaistval hulgal raamatuid, tehakse teatrit, raadiot ja televisiooni. Seda ei ole suutnud mitmed meist kümneid ja isegi sadu kordi suuremad rahvad. Selle kõige hoidmiseks on meid, eestlasi, ohtlikult vähe, peame seda enam pingutama.

Kui möödunud sajandi algul ei oleks tekkinud Eestis rahvusriiki, siis oleks kõik nimetatu jäänud unistuseks.

Euroopa vasakliberaalse multikultuursuse laineharjal on hakatud põlistele rahvusriikidele vastandama nn põhisea-duspatriotismi. Rahvusriik olla iganenud, rahvuslust võivat asendada jagatud lojaalsus põhiseaduses sätestatud õigusnormide suhtes. Kuna Eesti põhiseaduses on rahvusriigi põhimõte väga selgelt väljendatud, siis on põhiseaduspat-riotismist kõnelemine mu meelest üks suur enesepettus. Põhiseadus juhatab meid igal juhul rahvusriigi ja rahvusluse juurde. Samas pole alust väita, et kellegi põhiõigusi rikutakse sellepärast, et ta pole eestlane või Eesti kodanik.

Rahvuslusele ja rahvusriikidele antud negatiivne värving on klišee, millest tuleb vabaneda. Mõneti seisneb probleem terminites. Nimelt on eestikeelne "rahvuslus" peaaegu tõlkimatu mõiste, millele inglise keeles pole paremat vastet kui nationalism. Rahvusriik on vastavalt national state. Kõik natsioonipõhised mõisted, olgu inglise, saksa, prantsuse või mõnes muus keeles, meenutavad aga häirivalt natsionaalsotsialismi ja kannavad seetõttu pigem negatiivset tähendust.

Sellele suhtumisele on kaks kaalukat vastuväidet. Esiteks ei ole eesti sõna "rahvuslus" negatiivne - sellisena võiks mõjuda üksnes "marurahvuslus". Aga see on vaid meile mõistetav keelenüanss. Märksa olulisem on see, et natsioonipõhised sõnad on saanud negatiivse tähenduse peamiselt Teise maailmasõja järel ning kui ajalukku minna, siis seostub rahvusriikide teke tegelikult vaid kaasaegse demokraatliku ühiskonnakorralduse tekkega.

Tihti nähakse rahvusluses ja rahvuskonfliktides õnnetust, mis takistab ühiskonnas rahu ja stabiilsuse saavutamist. Tõepoolest, armeenlased ja aserbaidžaanid purelevad Mägi-Karabahhi pärast, grusiinidel on probleemid abhaaside ja osseetidega, juutidest ja Palestiina araablastest kõnelemata. Tegelikult ei teki konfliktid minu arvates mitte rahvustunde tõttu, vaid hoopis sellepärast, et rahvaste identiteeti on haavatud või rahvusriigi eneseteostus pärsitud.

Kui võtta vaatluse alla Nõukogude Liidu lagunemise järel (taas)iseseisvunud riigid, siis demokraatia ja inimõiguste nõudeid on suutnud päris kindlalt järgida üksnes Läti, Leedu ja Eesti ehk teiste sõnadega need, mis on end üles ehitanud just rahvusriigi põhimõttel.

Olgu võrdluseks öeldud, et Valgevenel, Ukrainal ja Moldoval on probleeme rahvusliku identiteediga ja puhuti isegi emakeeleoskusega. Valgevene kõigub Vene- ja Poola-orientatsiooni vahel. Ukrainas on suur erinevust ida- ja lääneosa vahel.

Üks osa Moldovast orienteerub Rumeeniale, teine osa uneleb nõukanostalgias. Kaukaasia rahvaid iseloomustavad omavahelised teravad konfliktid. Armeenlaste ja aserbaidžaanide puhul on probleem selles, et nõukogude ajal koolitati vaimu-eliit suuresti venekeelseks, sest venekeelse koolihariduse tase ja prestiiž oli emakeelsest kõrgem. Õnneks ei juhtunud Eestis midagi sarnast.

Omaette probleem on Venemaa.

Hiljaaegu lugesin Vene analüütiku Dmitri Furmani artiklit (Novoje Literaturnoje Obozrenije, 2010, nr. 5), kus autor ütleb, et Venemaa ei ole klassikaline rahvusriik ja oma praegustes piirides ta ka ei saa selleks. Vene rahvuslus on eriline, sest ta tekkis hulk aega pärast Venemaa kui impeeriumi sündi. See polnud demokraatiale püüdlev rahvuslus, sest impeeriumist loobumine ja vabaduse lubamine teistele rahvastele on venelastele valus. Vene rahvuslased näevad tihti rahvusprobleemi ainsat lahendust selles, et Venemaa piirides elavad vähemusrahvad assimileeritakse. Ja siit tuleb kõige teravam järeldus: oma praegustes piirides ei saa Venemaa kaasaegseks rahvusriigiks saadagu See aga tähendab, et paljud valusad muutused võivad veel ees seista Venemaa äärealadel, Põhja-Kaukaasias ja mujal.

Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud orientalist ja tõlkija Linnart Mäll on teinud palju selleks, et teadvustada maailmas riigita ja enesemääramisõiguseta jäänud rahvaste olukorda. Koos Tiibeti eksiilvalitsuse esindajatega kutsus ta paarikümne aasta eest ellu Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Organization of Unrepresented Nations and Peoples). Mullu detsembris Tartu Ülikoolis peetud Mälli mälesruskonverentsil esitasid Eesti teadlased ja poliitikud teesi, mille järgi on just rahvuslus ja rahvuslik identiteet demokraatia ja vabaduse peamine eeldus.

See tees tundus vist nõnda loomulik, et Eesti peavoolu-meedia ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu. Küll aga refereeris seda kiirelt ja põhjalikult Paul Goble - üks paremaid analüütikuid, kes jälgib päevast päeva Venemaa ja SRÜ riikide rahvusprobleeme ja rahvastikuprotsesse. Goble'it inspireeris rahvuslust väärtustava sõnumi selgus, see läheb aga selgelt vastuollu FSB taustaga vene ideoloogialoojate ja Lääne vasakpoolsete teesiga rahvuslusest kui segavast faktorist ja probleemide allikast.

Tulles tagasi Eesti juurde, võiks püstitada küsimuse: kui poleks olnud XIX sajandi rahvuslikku ärkamist, eesti kir-jakultuuri ja rahvuslust, emakeelset ülikooli ja rahvusriiki, siis mille poolest see maa siin erineks näiteks Leningradi oblastist?

Meil lihtsalt puuduks see siduv aine, millega oleme suunanud erinevate põlvkondade energia Eesti riigi, rahva ja tema kultuurielu ehitamisele. Tõenäoliselt laseks sellise "siduvaine" puudumine võtta maad vaimsel segadusel, mille ehe näide on see, et Peterburi linna ümbritseb tõepoolest kuni tänaseni Leningradi oblast või et ühe riigi sümboliteks on tsaari-Venemaa lipp ja endise Nõukogude Liidu hümn.

Väikeriigi seisukohtade teadvustamine maailmale pole alati lihtne, kuid samas pole see lootusetu. Eesti välispoliitika peab olema eeskätt väärtuspõhine, see on meie kõige loomulikum hoiak. Põhineb ju meie iseseisvus isegi rahvusvahelise õiguse väärtustel. Meile on tähtis riiklik järjepidevus ja see, et okupatsioon oli okupatsioon ega saanud Eesti jaoks tekitada uut õiguslikku seisundit.

Seisukohtade hulka, mis meile on loomupäraselt tähtsad, kuulub ka see, et rahvuslus ja rahvusriik on positiivsed väärtused.

ANDRES HERKEL on ühesuguse innukusega tegelenud nii sise- kui välispoliitikaga. Selles artiklis käsitletud teemadega haakuvad osati ka tema raamatud "Vene mõistatus" (Ilmamaa, 2007) ja "Aserbaidžaani kirjad" (Varrak, 2010).

Dalai-laama suhtes on aega järele mõelda

2011-02-10

Eesti ajakirjandusel on minu meelest kiiduväärne komme tasakaalustada Hiina-teemalist propagandat mõne uudisega Tiibeti või dalai-laama kohta. Teisiti ei oska ma seletada, miks dalai-laama vastuvõtmise teema just eelmisel nädalal esile tõusis. Ühelt poolt korraldati Tallinnas ja Narvas suurejoonelisi pidustusi seoses Hiina uusaastaga ja selle uudise tasakaalustamiseks meenutati, et dalai-laama on tulemas.

Suurt uudisväärtust siin iseenesest polnud, info selle visiidi ettevalmistamise kohta on olemas läinud aasta juunist alates. Küll tabas peaminister Andrus Ansipit küsimus Tema Pühaduse vastuvõtmisest või vastu võtmata jätmisest ilmselt väga ootamatult.

Jutt ühe Hiina poliitika järgimisest polnud eriti asjakohane, seda võinuks rääkida, kui probleem puudutanuks Taiwanit. Dalai-laama ei kõnele juba ammu sellest, et Tiibet peaks Hiinast lahku lööma, temale on teema ennekõike rahva usuliste ja kultuuriliste õigustega seotud.

Ajakirjandus omakorda pani Ansipile vist suhu midagi, mida viimane ei tahtnud päriselt öelda. Peaminister keerutas mitteametliku ja ametliku vastuvõtmistasandi erinevuse ümber, kuid ei öelnud otsesõnu, et ta mingil juhul dalai-laamaga ei kohtuks. Kui mitte uks, siis vähemalt väike aken on selle ebaõnnestunud avalduse puhul ehk siiski avatuks jäänud.

Iseenesest on hea, et säärane väärtuspoliitiline küsimus on ühiskonna ette seatud. Kes peaks dalai-laamaga kohtuma ja missugune olema selle kohtumise formaat? Kadri Liik tõstatas selle küsimuse ETV valimisdebatis, kuid siis ükski poliitik ei vastanud.

Ma ei kiirustaks seda vastust väga kiiresti ega kategooriliselt välja nõudma, sest sellised otsused ei pea sündima surve all. Ka muude riikide juhid pole oma kohtumist dalai-laamaga ega selle üksikasju enamasti pool aastat ette reklaaminud - see otsus tehakse, kui aeg on küps.

Mis Hiina saatkonda puutub, siis nemad on kindlasti saanud signaali, et dalai-laama on Eestis väga populaarne ja teda oodatakse. Millised mõjuagendid ja -vahendid selle vastu käiku lastakse? Kes seda teab?

Mina arvan loomulikult, et Tema Pühadusega tuleb kohtuda ning paaril varasemal korral on Eesti riigi esindajad asjata kõhelnud. Nii silmapaistva külalise, pealegi Nobeli rahupreemia laureaadi ja Tartu ülikooli audoktori vältimine paneb kahtluse alla väärtuspõhise välispoliitika, mida kahtlemata tahame järgida. Aga see on arvamus, mis ilmselt kedagi Eestis ei üllata.

Kummati tuleks praegu selles teemas hoog maha võtta. Visiit on kauges ettevalmistusjärgus, sellega tegelevad Sven Grünberg ja teised. Poliitikutel ja vahel ülemäärast ettevaatlikkust evivatel ametnikel on aega järele mõelda, oodata ära valimised. Kuna selle visiidi puhul on võtmeroll riigikogu Tiibeti toetusrühmal, tuleb see valimiste järel kiiresti taasluua, et ettevalmistustega edasi liikuda.

Ehk nagu vanad eestlased öelnuks: andke aega atra seada!

Võimuliidu aastakokkuvõte

2011-02-08

Viimsi Teataja küsimustele vastab ühendfraktsiooni Viimsi Heaks esimees Jan Trei.

Viimsi võimuliit pidas 2010. aasta kenasti vastu ning väsimuse märke ei paista kusagilt. Kuidas on koalitsioonilepingus selle aasta kohta lubatu õnnestunud täita?
Viimsi võimuliit on olnud väga ühtne ning osavõtlik valla arengu kujundamisel. Nii tublide inimestega, kes meie fraktsiooni kuuluvad, ei saagi väsimuse märgid tekkida. 2010. aasta on olnud ühendfraktsioonile sisutihe ning suuri ja põhimõttelisi otsuseid on tulnud palju teha. Enne, kui jõuaksin jutuga koalitsioonilepingu ja valimislubaduste täitmise juurde, tuleks rääkida valla eelarvest ja selle kujundamise taustsüsteemist.
Kõik kohalikud omavalitsused, ka Viimsi, on pidanud kohanduma kiires tempos kahanenud eelarve tulubaasiga 2010. aastal. Majanduslanguse mõjudest ei ole pääsenud ka Viimsi vald ja nii olime olukorras, kus 2010. aasta eelarvet koostades tuli arvestada peamise tuluallika ehk üksikisiku tulumaksu laekumiste kahanemisega 2007. või isegi 2006. aasta tasemele. Selles taustsüsteemis on tulnud meil ellu viia oma valimislubadusi, mis on seadnud nende täitmisele ka teatud raamid. Koalitsioonilepingu sõlmimisel ja valimislubaduste elluviimisel oleme arvestanud valla tegelike ja reaalsete fiskaalpoliitiliste võimalustega, mistõttu oleme planeerinud ka valla eelarvet pigem konservatiivsemalt ning realistlikumalt ega ole hõljunud pilvedes. Peatuksin veel koalitsioonilepingu filosoofial ja põhilistel tugisammastel. Meie koalitsioonilepingu keskseks ja läbivaks väärtuseks on valla kvaliteetse elukeskkonna jätkuv loomine ja väljaarendamine. Nendeks tegevusteks
lasteaia- ja koolikohtade juurdeloomine, veemajanduse jätkuv korrastamine, investeeringud teedeehitusse ning inimsõbraliku vallaruumi planeerimine ja kultuurielu edendamine. Meie valimislubadused tuginevadki neil "vaaladel". Ja need ongi tegelikud probleemid vallas, millega tulebki sisuliselt tegeleda.

Millised olid suuremad koalitsioonilepingu lubadused, mille ellu viisime 2010. aastal?
Veemajandus. Hüvitasime Viimsi põliselanikele vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise tasusid 7 miljoni krooni eest. Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist õnnestus vallal taotleda 9,6 miljonit eurot (150 miljonit krooni) Viimsi veekorralduse II etapi rajamiseks. Selle raha eest viime lõpuni Viimsi poolsaare ühtse veehaarde rajamise ja ehitame Viimsisse kaasaegse veepuhastusjaama, et viimsilaste joogivee kvaliteet paraneks lähiaastatel. Teedeinvesteeringud. Koostöös Maanteeametiga rekonstrueeris vald Rohuneeme ja Randvere sõiduteed. Rajati valgustatud kergliiklusteed ning Viimsi sai juurde ühe fooriga ristmiku. Investeeringu kogusumma oli suurusjärgus 2,6 miljonit eurot (40 miljonit krooni). Haridus ja kultuur. 2010. aastal viisime läbi uute lasteaedade rajamise rendihinna hanked. Lepingud sai sõlmitud kahe arendajaga, kes on kohustatud 1. septembriks 2011 rajama uued lasteaiad Lubja külla ja Nurme teele. Mõlemad lasteaias tekib kokku juurde lasteaiakohti 280 lapsele, mis on suur samm edasi lasteaiakohtade järjekorra vähendamisele vallas. Samuti tõstsime eelmisel aastal eralasteaedades käivatele lastele makstavat toetust. Enne oli see summa 190, tänaseks 223,5 eurot. Peredele on see aastas lapse kohta kokkuhoid ligi

383 eurot. Eralasteaias käivate laste toetuse suurenemine on tingitud sellest, et vallana pole me veel valmis kõigile lastele munitsipaallasteaias kohta pakkuma. Sotsiaalvaldkond. Otsustasime hakata maksma vähekindlustatud perede laste eest
lasteaia kohatasu ja toiduraha. Eelmise aasta sügisel rajasime ka valla avahoolduse süsteemi, mis pakub erivajadustega elanikele paindlikult sotsiaalteenuseid ja toetusi, arvestades igaühe soove ja vajadusi. Kehtestasime eelmise aasta algusest Viimsi lastele esimeses kolmes klassis
tasuta koolitoidu põhimõtte. Selle aasta veebruarist lisandub ka neljas klass. Lisaks oleme valmis saanud Haabneeme valgustatud suusa- ja terviseraja I etapi, toetanud Viimsi suveteatri loomist ning valla traditsioonilisi rahvaüritusi, paigaldanud jalgrattalasilaid, kutsunud elanikke registreeruma Viimsi valda, toetanud uute naabrivalvepiirkondade loomist, jätkanud Viimsi turvalisuspäeva korraldamist ja palju väiksemaid asju, mida leheruumi kokkuhoiu mõttes ei hakkaks ära märkima. Arvan, et oleme palju head suutnud 2010. aastal vallas ära teha. Kindlasti jätkame samas vaimus ka alanud aastal.

Fraktsioonis Viimsi Heaks väikesed liikumised siiski toimusid - üks läks ära, kaks inimest tulid juurde. Kuivõrd on see teie tööd mõjutanud?
Fraktsioonis toimusid tõepoolest väikesed liikumised. Toona Rahvaliitu kuulunud Aivar Sõerd liitus Eesti Reformierakonnaga, mis tingis tema lahkumise ühendfraktsioonist. Tunnustan Aivari otsust ja pean seda poliitiliselt igati korrektseks. On ju heaks tavaks, et kui liitutakse erakonnaga, kes on omavalitsuses opositsioonis, siis lahkutakse ka koalitsioonist. Soovin Aivarit tänada tehtud konstruktiivse ja asise koostöö eest. Ega loodus tühja kohta salli. Tegin ettepaneku Urmas Arumäele ja Oksana Selenjovale liitumiseks meie fraktsiooniga Viimsi Heaks. Kaotasime ühe liikme, aga juurde saime kaks. Minu tunnetust mööda hea rehkendus.

Paluks veidi rääkida fraktsiooni tööst - kuidas teie koosolekud kulgevad, kas asjad saavad selgeks vaieldud ning kui üksmeelne on fraktsioon volikogus?
Fraktsiooni koosolekud kulgevad sisukalt ja konstruktiivselt. Koosolek ongi selline töine formaat, kus arutame nii sisuliselt kui ka poliitiliselt läbi volikogu istungi eelnõud ning võimalikud otsuste arengusuunad. Pean tõdema, et fraktsioon on üksmeelne nii koosolekutel kui ka volikogus. Ja see näitab meie ühist arusaama vallaelu korraldamisel. Ühine arusaam tagab stabiilse vallajuhtimise. Stabiilne juhtimine tagab vallaelanikule parema avaliku teenuse. Läbi stabiilse vallajuhtimise on võimalik omavalitsust arendada ja arenguid planeerida. Mis veel olulisem, neid planeeritud arenguid ka reaalselt ellu viia. Ikka Viimsi heaks.

Kuidas hindad koalitsiooni ja opositsiooni suhteid volikogus?
Koalitsiooni ja opositsiooni suhted on volikogus minu tunnetust mööda muutunud töisemateks. Sellist pahatahtlikku külapoliitilist kiusu pole väga enam õnneks täheldanud. On hakatud küsima asjalikke ja sisulisi küsimusi. Poliitikas ei saa sel aastal üle ega ümber riigikogu valimistest.

Mil määral mõjutab Toompeal toimuv Viimsi valda?
Toompeal toimuv otseselt Viimsi valda ei mõjuta ega ole ka kunagi mõjutanud. Kui peate silmas võimalikke poliitilisi mänge tekkiva uue riigivõimu koalitsiooni kokkupanemisel ja seoseid koalitsioonipartnerite valikute muutmises, siis meil on vallas oma arengusuundadest
ja poliitilistest partneritest arusaam olemas. Selle väljenduseks on 19. jaanuaril 2010 sõlmitud koalitsioonileping ning asutatud ühendfraktsioon Viimsi Heaks. Meil on põhimõte, et kohaliku tasandi otsuseid langetatakse kohapeal.

Millised saavad alanud aastal olema võtmeteemad valla arengus?
Selle aasta suur võtmeteema saab kindlasti olema Viimsi uue kooli rajamise otsustamine ning ehitusprotsessi ettevalmistamine. Kindlasti soovime avada 2013. aasta sügisel Viimsis uue kooli. Oleme seda ka väga selgelt viimsilastele lubanud ning viime ka selle lubaduse ellu.
Peame lähiajal fraktsioonis ära otsustama uue kooli asukoha. Meil on täna olemas kolm väga selget alternatiivi, kuhu uus kool rajada: Randvere keskus, Haabneeme (Miiduranna), Haabneeme keskus. Randvere keskuses on olemas vallal maa, kuhu saaks lihtsalt koolihoone peale ehitada. Haabneeme keskuses on käimas jätkuvad läbirääkimised ASiga Esmar, et saada kaubale vana Viimsi Keskkooli hoone rekonstrueerimiseks. Miiduranna osas on olemas väga head mõtted lisaks koolile rajada samasse hoonete kompleksi ka Viimsi Teadus- ja Tehnikahariduskeskus ning otsida läbi selle vallale rahvusvahelist ja piiri- ülest märki ja kuvandit. Selles koolis hakkaksid visioonis asuma maailma tippettevõtete "laborid" (Playtech, Skype, Ericsson/Nokia, Microsoft, Google) kombineeritult IB (International Bacalaureus) põhikooliga. Sellest koolist võiks saada Viimsi üks visiitkaarte - nii maa pealt kui ka merelt vaadates. Teine oluline teema, mille ise algatasin, on
veeteenuse hinna langetamine koduomanikele Viimsis. Hinnanguliselt kuni 5% võiks koheselt hakata veeteenuse hinda vallas langetama, ilma et seaksime ohtu olemasolevad investeeringud veemajandusse ja veekvaliteedi langemise. Usun, et läbi selle meetme õnnestub meil juurde
saada hinnanguliselt 1500 klienti. uued kliendid tähendaksid ka täiendavaid rahavoogusid. ASile Viimsi Vesi aga suuremat rahalist võimekust investeerida veemajanduse infrastruktuuri ja veekvaliteedi parandamisse. Muude võtmeteemadena on juba varem märgitud kahe lasteaia ehitus (Lubja külla ja Nurme teele), Viimsi veepuhastusjaama rajamine, investeeringut vallateede ehitusse (Nurme-Nugise tee koos kergliiklustee ja välisvalgustusega; Pärnamäe kergliiklustee rajamine koos välisvalgustusega, Leppneeme-Randvere kergliiklustee rajamine koos välisvalgustusega ning Randvere-Tammneeme kergliiklustee rajamine koos välisvalgustusega) ning Rannarahva Muuseumi fondimaja rekonstrueerimine, valla sadamate ehituste lõpetamised. Viimasel volikogu istungil otsustasime ka sõlmida pikaajalise kostöölepingu MTÜga Laste Aeg, mille kohaselt hakkab vald eralasteaiast vallaelanikele lasteaiateenust ostma ca 100 lapsele. Ka see on oluline meede, et vähendada lasteaia järjekohtade defitsiiti valla.

Tasuta kõrgharidus - vajalik, mõistlik ja teostatav

2011-02-07

IRL-i üks põhilubadus nendel valimistel on tasuta kõrgharidus. Olen ise ilmunud teleekraanil tuhandetesse kodudesse ja seda lubadust kinnitanud. Postimehe kolumnist Abdul Turay ja mitmed poliitilised oponendid on samas väitnud, et IRL justkui ei võtaks seda lubadust tõsiselt. Minu jaoks on lubadus lubadus. Ma ei saa lubada midagi, millesse ma ise ei usu või mille mõistlikkuses ma kahtlen. Enamgi veel, tõsiseltvõetav poliitiline lubadus peab pakkuma ka mingi mõistliku lahenduse ühiskonna tegelikule probleemile. Ja meie kõrghariduses on väga tõsiseid probleeme.

Kvaliteet. Erinevad osapooled - üliõpilased, tööandjad, õppejõud, aga ka vastutustundlikud ülikoolid, on kvaliteedi pärast mures, ehkki igaüks veidi isemoodi. Tõesti, kvaliteet on äärmiselt ebaühtlane - Tartu Ülikool on äsja jõudnud 3% maailma parimate ülikoolide hulka, samas kui kõrgharidust sai omandada ka lasteaia ruumides, kus „teaduslik" raamatukogu mahtus ühte mängutuppa. Raha eest saab kõike ja raha võttis meil küsimusi esitamata vastu 49 kõrgkooli.

Tänu haridusministri nõudlikkusele on see arv täna 32 ja väheneb veel ühe võrra, ent ka see pole veel normaalne. Tegelikult on hea, et ka tööandjad on kvaliteedi probleemile tähelepanu juhtinud ja oma nõudmisi tõstnud. Seni kuni tööle sai igaüks, kel mingi kõrgharidusdiplom esitada oli, ei saanudki kvaliteet kasvada. Kahjuks ei pea ka väljakujunenud riiklik rahastamissüsteem kvaliteeti miskiks.

Efektiivsus. Meil on 70 000 üliõpilast ja vaid napilt 10 000 lõpetajat igal aastal - enamus üliõpilasi ei õpi täispingega, olgu selle põhjuseks siis soovimatus, akadeemiline suutmatus või vajadus teenida õppekulude katteks raha. Kohati puudub üliõpilastel ka motivatsioon hästi õppida ja ülikoolidel õpetada.

Ebaõiglus. Tasuta kohtadele saavad eelkõige nn eliitkoolide lõpetajad. Mul on raske uskuda, et nii mõnegi väikese keskkooli lõpetajad on 10 korda rumalamad kui Lauri Leesi õpilased, aga just nii suur on erinevus tasuta kohtadele õppima pääsemise tõenäosuste vahel. Ei ole õiglane sulgeda kõrghariduse uks eelkõige maapiirkondadest pärit noortele, kelle perede majanduslikud võimalused on lisaks ka palju tagasihoidlikumad kui linnades.

Rahvusvaheline konkurents. Meie naaberriikides - Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras, aga ka Saksamaal ja mujal - on ühtlaselt kvaliteetne kõrgharidus tasuta kättesaadav - miks peaksime oma noori õppemaksuga Eestist eemale peletama.

IRL ja minister Lukase lahendus on tasuta kõrgharidus. See ei tähenda kõigile üliõpilastele ja kõigile koolidele kõigi kulude kinnimaksmist maksumaksja rahaga. See oleks rumal ja võimatu. See tähendab võrdseid võimalusi kõigile keskkoolilõpetajaile, see tähendab täisajalise ja tulemusliku õpingu täielikku rahastamist riigi poolt, see tähendab ülikoolide rahastamist kvaliteedi alusel.

See tähendab piisava arvu õppekohtade rahastamist selleks, et igaüks, kel on keskharidus ning tahtmine ja suutlikkus kõrgkoolis õppida, saaks seda õppemaksuta teha. Enamgi veel, luua tuleb ka vajaduspõhine toetuste süsteem, mis võimaldaks tegelikult täisajaliselt õpingutele pühenduda. Osaajaline õpe, mis võimaldab õpingute kõrvalt töötada, teise sama taseme kõrghariduse omandamine ja õppimine
rahvusvahelistel võõrkeelsetel õppekavadel oleks osalise õppemaksuga. Töö kõrvalt õppimise soodustamiseks tuleks tööandjate poolt rahastatav tasemeõpe vabastada erisoodustusmaksust.

Kas see on teostatav? Keskkooli lõpetamiseni jõuab 12 000 noort aastas, igast kolmest kaks, ja kõrgkoolis asub edasi õppima samuti igast kolmest kaks. See on umbes 8000 noort aastas. Kui kõik õpiksid edukalt 3-5 aastat, teeb see kokku 32 000 üliõpilast, kelle kulud peaks täies mahus tasuma riigieelarvest. See on vähem kui täna on tasuta kohtadel üliõpilasi. Laskumata siinkohal täpsematesse arvutustesse, samas arvestades lisaks vajadust tõsta kvaliteedipõhiselt üliõpilaskoha maksumust ühelt poolt ning tulevaste aastakäikude väiksemat noorte arvu, tähendaks see vaid umbes 30 miljoni täiendava euro leidmist süsteemi täielikul käivitumisel. Arvestada tuleks veel 10 miljoni lisaeuroga toetuste tarbeks. 40 miljonit kasvu 4 aasta jooksul ei ole ulmeline summa - eelarvepoliitiliselt on see kava vettpidav.

Poliitilises spektris on toetus tasuta kõrgharidusele valdav. Ka Reformierakond ei vastandu oma valimisprogrammis tasuta kõrgharidusele ehkki nende üldisem hoiak tundub toetavat pigem üldise osalise õppemaksu kehtestamist. Olen kindel, et IRL suudab oma koalitsioonipartneritele tasuta kõrghariduse põhjendatust selgitada. Seega ka üldpoliitiliselt peaks kava vett pidama.

Meile on selge, et detailide üle tuleb pidada veel tuliseid vaidlusi ja arutelusid, aga mõistlikum on need jätta valimistejärgsesse rahulikkumasse perioodi. Samas vana moodi me oma kõrgharidusega kindlasti jätkata ei saa ja kui sügiseks vaidlused peetud, siis võiks alates 2012.aastast keskkooli lõpetavatele noortele öelda, et teile kõigile on tasuta kõrghariduse uks avatud. Ja kui teil jätkub tahtmist tulemuslikult õppida, siis võite 9 aasta pärast lõpetada ülikooli doktorikraadiga muretsemata õpingute ajal õppemaksu või elamiskulude pärast.

Libaskandaale märgatakse, IRLi edu valimisdebattidel mitte

2011-02-04

Delfi kentsakas juhtkiri, mille mõte näib olevat, et IRL, „mis on seni paistnud silma ühena kõige ausamatest ja sirgeseljalisematest Eesti erakondadest", on üle võtnud Keskerakonna meetodid, paneb õlgu kehitama.

Aga Laari kohvikud? Need töötasid ka möödunud valimiste aegu ning probleemi nagu polnud. Kui Laar seab sisse kohad, kus inimesed saavad häid filme vaadata, IRLi kandidaatidega kohtuda ja neid küsimustega pinnida - see on siis muidugi halb? Ning ajakirjanikule on täiesti ülejõu märgata Laari kohviku - avaliku foorumi, arutlus- ja kohtumiskoha - erinevust ajupesulisest K-kohukesest?

Isegi asjaga tegelevad mupo ametnikud on nõutud ega saa aru, milles probleem, ja võib oletada, et neile lihtsalt avaldatakse survet.

Mis puutub nn riigipalgalistesse parteitöötajatesse, siis on IRL korduvalt selgitanud, et riigi palgal olles teevad kõnealused inimesed riigitööd. Et nad pärast seda oma lõbuks veel mõnda muud tööd teevad, ei peaks nagu suurem kuritegu olema.

On hale, kui märgatakse vaid selliseid vägisi kistud skandaalikesi, selle asemel et kulmu kergitada: IRL paneb kinni juba teise teledebati järjest! Minu meelest on see märksa olulisem kui väiklane vimmakiskumine Laari kohvikutega.

Viimati oli Aaviksoo üleolek oma oponentidest lausa mäekõrgune. Eriti kõnekad olid tema argumendid, mis tegid puust ette ja värvisid punaseks, kui hukatuslik oleks Eestile reformierakonna vana armastus - üleminek palgaarmeele. Või pigem vana pahe, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub nagu napsivend pudeli juurde. (Andku kõik toredad reformierakondlased - neid on palju - mulle andeks.)

Teledebati juures võinuks muuseas sedagi esile tuua, et sotsid kõnelevad nüüd silma pilgutamata kaitsekulutuste hoidmisest, kuigi ise on traditsiooniliselt nende kärpimist nõudnud. Eks ole nemadki aru saanud, milline on rahva valdava enamiku meelsus selles teemavaldkonnas. Rahva arvamuse järgi joondumine on igati kiiduväärt, aga mingi silmakirjalikkuse maik jääb sellele meelemuutusele paraku külge.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Intervjuu: Kuidas kavatsevad parteid toetada ettevõtlikke inimesi?

2011-02-03

Kuidas kavatsete soodustada meie siseturu arengut ja väiketootjaid, eriti talunikke?

Arendame ühistegevust ja nõuandeteenistust ning tagame abikaasadele võrdsed sotsiaalsed tagatised, jätkame talude juriidiliste probleemide lahendamist. Vähene bürokraatia, lihtne asjaajamine ja vanade ELi liikmesriikidega võrdsed põllumajandustoetused. Peame jätkama talude erimeetmetega nagu noortaluniku ja asendustaluniku meetmed.

Mida peaks riik tegema, et soodustada ettevõtlike inimeste eneseteostust?

Suunama toetused eelkõige innovaatilistele kasvuettevõtetele ja
eksportööridele. Langetama kõrgeid tööjõumakse. Seadma sotsiaalmaksule ülempiiri, et oleks rohkem kõrgepalgalisi töökohti, alandama töötuskindlustuse makset. Tööandjad peavad saama erisoodustusmaksuta teha sissemakseid töötaja pensionikindlustusse, tasuda täiendava ravikindlustuse eest ja töötajaid koolitada.

Kuidas on elluviidav presidendi algatus "Talendid koju!"?

Eesti peab olema maa, kus on kindel elada - kus väärtustatakse nii laste sünnitamist kui ka kasvatamist, kus iga laps võib saada maailmatasemel hariduse, kus on suudetud säilitada ja edendada muust maailmast erinevat ja ainulaadset keskkonda, olgu selleks siis loodus või eesti keel ja kultuur. Avatuse ja rahvusluse ühendamisel saamegi Eesti, kus tahame vanaks saada.

Intervjuu: Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju

2011-02-03

Kaks korda valitsust juhtinud peaministrikandidaat Mart Laar (50) ütleb, et Isamaa ja Res Publica Liidu programm pole vasak- ega parempoolne, vaid seisab rahvuslikel põhimõtetel.

Mis on IRLi eesmärk valimistel?

Meie eesmärk on rääkida programmist ja väärtustest, mida esindame, ning saavutada selline tulemus, mis lubab neid põhimõtteid ellu viia.

Olgu, väärtustest veel räägime, aga mitu kohta riigikogus?

Pole sellist eesmärki. Kui hakata tegelema arvudega, siis unustad ära, et sul on ka programmilised eesmärgid.

Aga tahate ikka rohkem kohti?

Iga erakond tahab. Meie ka. IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

Tulite just pikalt puhkuselt...

Kümme päeva.

Siiski, kui tõsine on peaministrikandidaat, kes keset kampaaniat teisele poole maakera kala püüdma sõidab?

Ma arvan, et väga tõsine. Olin ära aastavahetusel, poliitilist kampaaniat Eestis ei peetud. Igale kandidaadile, kes laadib ennast energiat täis, on see kampaaniaks suurepärane alus.

Kellega tahaksite koalitsioonis olla, kelle välistate?

Meile praegune koalitsioon sobib. Edgar Savisaare Keskerakonnaga ei tee mingil tingimusel koalitsiooni.

IRL ja eriti teie isiklikult rääkisite kaks aastat järjest, kui oluline on eelarve kärpimine ja tasakaal.

Aga kui sügisel algas valimiskampaania, siis olid IRLi loosungid teises keeles: anname tasuta kõrghariduse, vanemapensioni, seda, teist ja kolmandat. Selge kontrast varasemaga...

Tegelikult oli see aus. Kui ausus tundub kontrastsena, siis see võib niimoodi ka olla. Tegime kahte asja: läksime ja kuulasime, mida inimesed asjadest arvavad. Sellest lähtus ka järgmine samm, lubaduste paikapanemine ja nende põhjalik läbiarvutamine.

Ka mina võin minna tänavale ja teha küsitluse: kas tahate tasuta elektrit ja 40 000 krooni palka, ja tulla tagasi programmiga, et inimesed tahavad asju tasuta.

Vaadake, inimesed ei taha saada 40 000 krooni palka.

Tahavad ikka...

Võib-olla tahavad, aga meile nad niimoodi ei kirjutanud. Meie küsitlusest tuli välja, et kõige suurem mure pole mitte tööpuudus, vaid haridus, mure, kuidas lastele haridus anda.

Ega haridus ka tasuta pole, keegi maksab selle eest?

Selle eest maksab riik.

Äkki ikka maksumaksjad?

Inimestel, kes tahavad oma lastele haridust, peab olema kindlus, et läheme eemale Eestist, kus paljud jätavad hariduse pooleli. Põhjused on materiaalsed. Meid ennast ka üllatas küsitluses, et haridus on probleem number üks.

Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne. Kogu meie programm, mõned osad on väga parempoolsed, teised osad, võib öelda, on vasakpoolsemad.
See on sellepärast, et rahvuslus ei ole parem- ega vasakpoolne.

IRL ei olegi siis enam parempoolne erakond?

Oleme rahvuslik erakond. Räägime tasuta kõrgharidusest, mis, ütlen ausalt, on vasakpoolne loosung, ja räägime ka maksude alandamisest, mis on parempoolne.

IRL lubab vanemapensionit, praegu on ju vanemapension olemas, laste arvu ju arvestatakse pensionite maksmisel...

Ainult nende puhul, kes on sündinud enne Eesti iseseisvust. See on sügavalt ebaõiglane. Öelda, et süsteem on majanduslikult või eelarveliselt vastuvõetamatu, pole õige, sest see süsteem kehtib juba niikuinii. Lihtsalt nendele, kes sündinud pärast 1991. aastat, enam ei kehti.

Kustkohast lubadusteks raha tuleb, pensionikassa on juba praegu mitme miljardiga miinuses?

Kui võtaksime pensionikassast, siis tuleks see teiste pensionite arvel. Seda toetust käsitleme kui riigieelarvest tulevat.

Oleme välja öelnud kaks lubadust: tasuta haridus ja vanemapension. Üks neist maksab 40 ja teine 20 miljonit eurot.

Ka see on raha. Kust see tuleb?

Oleme ka selle programmi kirja pannud. Seda on võimalik täita ainult siis, kui Eesti majanduskasv saab olema kolm korda Euroopa keskmisest suurem. See on ainuke võimalus.

Majanduskasvu-lootusele lubadusi rajada on umbmäärane...

See on ainuke aus viis lubadusi anda.

Aga siis ma küsin taas: kui teie lubaduste eelduseks on majanduskasv, siis miks teie kampaania algab lubadustega raha jagada - ja need domineerivad -, aga mitte sellega, kuidas majandus kasvama panna?

Te pole võib-olla meie reklaamklippe jälginud, meie majandusklipid on kõik väljas...

Nüüd need klipid tulid, aga mitu kuud käis teistmoodi kampaania, loodi rahvale muljet, et nüüd tuleme, anname ja jagame...

Mitte tuleme ja anname, vaid vastame inimeste küsimustele. Mida nimetan seda ausaks suhtumiseks, seda võib muidugi ka pahaks panna. Oleme kõik viimased kampaaniad teinud eelarve tasakaalu peale.

Teil on seinal Margaret Thatcheri foto. Olete öelnud, et teiseks eeskujuks on Ronald Reagan. Vaatasin Youtube'ist Reagani valimisklippe ja need ütlevad: ameeriklased on töökad ja tublid, valitsus ei pea neid segama ja takistama. IRLi reklaamid, programm ja üldse asjadest rääkimise viis on muutunud üha rohkem riigikeskseks, et riik teeb ja annab.

Sellest on väga huvitav rääkida, millised tundmused tekivad. Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Üks kolleeg ütles, et loosungite järgi ei saa ta enam aru, kas tegu on IRLi või sotsidega.

Saan aru, et inimeste kuulamine on Eestis uus, see tundus midagi šokeerivat, et see on populistlik ja vasakpoolne. Tuleb vaadata kogu programmi. Kõik erakonnad, ka Reformierakond, tegelikult lubavad üsna palju.

Meil on kaks olulist lubadust. Üks on haridus ja teine on iive. Kalleid sotsiaalpakette ei leia programmist mitte ühtegi.

Ühes teises IRLi reklaamis räägib Ken-Marti Vaher: «Kodukulud 50 protsenti alla.» Kuidas seda saavutada?

See on ülioluline probleem, väljakutse Eestile on ränk.

Ränk küll, aga kuidas saavutada?

Esiteks oluliselt vähendada küttekulusid, seda saab teha soojustamisprogrammiga. Ka CO2 kvootide müügist saadud raha tuleb sinna panna. Väga raske on energia hinda langetada. Meil on võimalik tõusu pidurdada.

IRL on neli aastat valitsuses, miks te neid asju teinud pole?

Lihtsalt öeldes - pole jõudnud poliitilisele kokkuleppele. Juhan Parts tuli ideedega välja. Soojustamisprogrammi oleme ära teinud. See seisab, sest ühistud teavad sellest veel vähe.

Mis IRLi ja Reformierakonda eristab?

Mulle tundub, et osa Reformierakonnast arvab, et Eesti on valmis, et mis meil on, on nii hea, et pole vaja midagi muuta. Meie oleme rahutumad. Arvame, et Eesti ei ole valmis. Meil on ka mitmed eristuvad punktid, nagu haldusreform või palgaarmee.

Isamaa tuli kunagi loosungiga «Plats puhtaks!» ning oli uus, idealistlik, vana süsteemi ja korruptsiooni vastane. Mööda on läinud ligi 20 aastat ja skandaale on ikka olnud. Viimane asi, mis on otse seotud erakonna tippudega, pean silmas kampaaniainimeste võtmist riigi palgale...

Aga kas te teate, kui palju neid inimesi on?

Ma olen lugenud üheksast...

Te teate valesti. Neid inimesi on kolm. Ega ka nemad pole võetud tööle kampaania tegemiseks. Ministrid suudavad oma nõunikke raamides hoida. Tegime erakonna piirkondliku juhtimise ümber. Meil oli 14 inimest tööl ning jah, lasime nad lahti. Neist 14st töötab poliitiliste nõunikena kolm ja üks töötab maavanema nõunikuna... Ütleme siis kolm pluss üks.

Üha enam on IRLis esiplaanil tehnokraadid Res Publicast ja vanu rahvuslasi jääb vähemaks.

Tehke väike analüüs, lugege esimesed ja teised arvud kokku. Erakond ei jagune niimoodi. Kindlasti on nii suures erakonnas vaidlusi ja omad fraktsioonid, aga need ei jookse mööda neid radasid, mida teoretiseeritakse.

Mis radu mööda siis jooksevad?

Esiteks mööda temperamenti. Teiseks, mis tähendab poliitiline taktika ehk kas oleme jõulisemad või rahulikumad. Ja kindlasti mööda seda, mis on erakonna jaoks kõige olulisem teema.
Ka tasuta kõrghariduse teemal oli tugev vaidlus ja need jooned ei jooksnud mööda parteilist minevikku, vaid ikka mööda inimeste arvamusi.

3 MÕTET

• IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

• Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne.

• Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Leping Eestiga

2011-02-03

Rääkides nii poolteist aastat tagasi tollase opositsiooniliidri ja tänase peaministri David Cameroniga jõudsime üsna kiiresti õige sarnase probleemini - kuidas panna inimesed uskuma, et me mõtleme seda, mida räägime tõesti tõsiselt.

Pettumus poliitikas on üldine nii Suurbritannias, Eestis kui teistel riikidel. Valijatega kohtudes ütlevad nad, et teie lubadused on ju ilusad ja isegi õiged, kuid te ei kavatse neid niikuinii ellu viia. Eelmiste valimiste eel inimestele antud lubadused annavad selleks kahjuks head alust - suur osa neist on täitmata.

Osalt on see kindlasti Eestile õnnistuseks, sest näiteks Keskerakonna ja Reformierakonna lubadused oleks täismahus täitmise korral Eesti kindlalt pankrotti viinud. Teisalt on täitmata jäänud lubadus täitmata lubadus ning õõnestab usku poliitikasse. Olukord Suurbritannias ei erine selles suhtes palju Eesti omast. David Cameroni idee valijate usalduse taasvõitmiseks oli lihtne - tal mõlkus pea idee sõlmida valimisteks inimestega lühike konkreetne leping, mis näitab neile, et konservatiivid võtavad asja tõsiselt.

See idee meeldis mulle kohe. Ei salga, et eriti hakkas see mulle imponeerima seejärel kui Cameron valimised võitis ja peaministriks sai. Sest näib, et vähemalt Suurbritannias said inimesed sellest pakkumisest aru. Loomulikult paneb see konservatiividele tõsise surve. Lepingus antud lubadused on sedavõrd selged ja lühikesed, et neid on lihtne kontrollida. Kui Cameron tahab ka järgmised valimised võita, pole tal muud võimalust, kui inimestega sõlmitud leping täita.

Miks seda on aga tänases Eestis vaja? Minu hirm erakondade valimisprogramme lugedes on see, et neist on raske aru saada, mis meid siis ees ootab. Me kõik teame, et mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid järgmiseks neljaks aastaks Eestile lubada pole. Kui oleme möödunud kriisist õppinud, siis teame, et saame teha, vaid mõningaid asju ehk peame suutma olulisele keskenduda. Erinevate erakondade jaoks on prioriteedid loomulikult erinevad. Kuid kui me loeme programme, kus lubatakse taevas maa peale tuua, siis ei saa me sellest ikkagi teada, mis on siis need olulised asjad, mida rahaliste võimaluste olemasolul see erakond ära teha kavatseb. Või kui loeme programmist iga lubaduse eest märget eelarveliste võimaluste tekkel, siis ei või me kuskilt teada, mis siis selle erakonna prioriteedid on. Katse kõike asju korraga teha lõppeb samasuguse krahhiga, kust vaevaliselt väljumas oleme.

Seetõttu pakume omalt poolt valijatele lepingut, üteldes selgelt välja, mis on need vähesed asjad, mida me teeme ja see, mida me kindlasti ei tee. See ei tähenda seda, et muud meie valimisprogrammis toodud lubadused jõu kaotaksid. Kindlasti mitte - kuid kui rahvas meid usaldab, teeme esimeses järjekorras ära just need sammud. Ühelt poolt võib selline konkreetsus ohtlik olla. Vastupidine käitumine tähendaks aga valijate rumalaks pidamist. Meie Eesti rahvast rumalaks ei pea.

Niisiis teeme igale valijale ettepaneku sõlmida IRL-ga lühike ja selge leping. Meie siht on see, et Eestis oleks inimestel kodu ha töö. IRL on kindel tagatis selleks, et Eesti jääb Eestiks ega kaota oma iseotsustusõigust. Kui saame teie toetuse, lubame, et viime eelarve tasakaalu ja alandame maksukoormust, luues sellega võimaluse uueks majanduskasvuks, mis loob uusi töökohti ja tõstab elatustaset. Kuna keegi Eestis ei tohi majanduslikel põhjustel jääda ilma hea hariduseta, teeme kõrghariduse tasutuks. Selleks, et väärtustada mitte ainult laste sünnitamist vaid ka kasvatamist, viime sisse emapensioni - ikka selleks, et meid oleks siin Eestimaal rohkem. Kaitseme koduomanikke monopolide ülemvõimu eest ning hoiame Eestit õigel kursil, mitte lastes läbi rumalusi, nagu astmeline tulumaks või palgaarmee.

Need lubadused pole ei vasak- ega parempoolsed, nad on rahvuslikud. IRL on loodud rahvuslike huvide tingimusteta kaitseks ning seda kavatseme me ka teha. Valija poolt on allkirjaks lepingule valimistel Isamaa ja Res Publica Liidule antud hääl. IRL-i poolt minu kui erakonna esimehe allkiri. Ühisel jõul suudame tagada Eestile parema tuleviku.

Järeldusi Padaoru juhtumist ja Monikast

2011-02-02

Lumetorm „Monika" tujusid sai kogu riik näha 9. ja 10. detsembril.

Esimest korda oli tormil nimi ja iseloom (tormihoiatuses kasutati sõna „fuuria"). See näitas, et tegemist on erakordse loodusnähtusega. Monika laadne torm külastas viimati Eestit 1975. aastal.

Lumetorm „Monika" pani proovile nii Maanteeameti võimekuse elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel kui ka päästeasutuste võimekuse hädaolukorraks eskaleerunud sündmuse tagajärgede likvideerimisel. Lisaks jättis ta paljud inimesed elektrita.

Arusaadavalt on tegemist emotsionaalse teemaga, kui inimesed jäävad lumetormi ja lumevangi ning ohus on inimeste elud ja tervis.

Ajaloolise tõe huvides oleks mõistlik üle käia juhtumi kitsakohad, mis on üleriiklikus meedias mõnevõrra segaseks jäänud. Veel olulisem on Padaoru juhtumi kohta teha tõepärased ja ausad järeldused, kuidas riik võiks paremini edaspidiselt sarnastes olukordades toimida.

Mis siis tegelikult Padaorus juhtus?

Padaorus toimunu oli heaks proovikiviks riigi võimekusele ning pani riigiametite koostöö proovile. Hädaolukorra seadus nimetab kokku 42 erinevat elutähtsat teenust. Päris kindlasti on elutähtis teenus päästetööde toimimine ning riigi põhi- ja tugimaanteede hoiu toimimine.

Kui elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamine ebaõnnestub ning sellega kaasneb ootamatu oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale, tuleb viivitamatult alustada päästetöid.

Nagu ikka kriitilistes olukordades, siis paljud kehvad asjad hakkasid juhtuma üheaegselt - suvekummidega sõitvad rekkad kaotasid juhitavuse ning sõitsid riigimaantee kinni, karge lumetorm, mis autod ja tee kinni tuiskas.

Padaoru juhtumist rääkides oli kõige suuremateks probleemideks sündmuse ja informatsiooni tõepärane hindamine ning kommunikatsioon juba tekkinud hädaolukorras.

Päästeamet sekkus Padaoru juhtumisse 10. detsembri varahommikul kell 03.39, kui oli selge, et Maanteeamet ega teehooldaja AS Virumaa Teed ei ole enam võimelised olukorda lahendama. Kuigi Ida-Eesti Päästekeskus alustas juba kesköö paiku ettevalmistusi inimeste evakueerimiseks ning toidu ja kütuse transpordiks sündmuskohale, puudus lumevangis olnud inimestel kahjuks selle kohta teave. Esimene teave päästeteenistuselt inimesteni siiski edastati, kui päästetöötaja käis kella 06.45-10.00 läbi kõik autod teavitades päästetöödest ja vaadates üle olukorra sõidukites.
Päästetöödega alustamisega Padaorus ei venitatud, vaid viivitus oli tingitud puudulikust kohapealsest informatsioonist. Kui oleks teehooldaja poolt enne selgelt öeldud, mis olukord Padaorus on ja et hakkama ei saada, oleks olnud päästetöid võimalik alustada kuskil 3 tundi varem.

Mida siis Padaorus juhtunust õppida ja milliseid järeldusi teha?

Esiteks, hinnang olukorra tõsidusest ja probleemi adekvaatne äratundmine (pikalt ja palju inimesi lumevangis) hilines kogu infoahelas. Edaspidiselt oleks vajalik riigiametite vahelises koostöös sarnaseid olukordi ja stsenaariumeid rohkem läbi mängida, et paremini välja tuleksid koostöö kitsaskohad.
Teiseks, tõhusam infokanalite kasutamine - ilmselt oleks saanud raadiojaamades rääkida operatiivsemalt sündmuste arengutest, tagamaks et lumevangis inimesed oleksid olnud infoväljas ning psühholoogiliselt teaksid, et nende päästmisega tegeletakse.

Kolmandaks, leida lihtne lahendus erimärgistusega kütuse ja liikluskindlustuseta tehnika kasutamise lubamiseks elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamiseks hädaolukordade puhul. Padaoru juhtumi lahendamisse kaasati tehnikat, mis kasutasid erimärgistusega kütust. Seetõttu tuleks selliste hädaolukordades erimärgistusega kütuse kasutamine seadustada, mis annaks kohalikele traktoriomanikele julgust sekkuda hädaolukorra lahendamistesse, kui riik neilt abi palub. Näiteks teede lahtilükkamistel.
Neljandaks, peame tegelema senisest enam sellega, et elanikkond võtaks tormi eelhoiatusi tõsiselt! Stiilinäiteks: Prognoosime sama hullu olukorda, kui Monika ajal". Paljudele inimestele ei ütle eelhoiatustes toodud sentimeetrid ja meetrid sekundites eriti midagi. Isegi ei osata neile kahjuks piisavalt tähelepanu pöörata.

Viiendaks, liiklejate hoiatamise tõhustamine - päris kindlasti tuleb juba tormi eelhoiatuse korral jõulisemalt edastada liiklejatele detailsemaid teateid, konkreetselt millistel teedel võib tekkida probleeme ning milliseid teid vältida.

Kuuendaks, riigipiiri sulgemine - edaspidiselt tuleks kaaluda operatiivselt ka riigipiiri sulgemist, kui hädaolukord peaks puudutama rahvusvaheliste piiripunktidega maanteid. Et liiklusvoogu peale ei tekiks olukorras kus pole võimalik liiklust põhimaanteelt kõrvale suunata kinnituisanud kõrvalmaanteedele või vallateedele.

Seitsmendaks, rasketes oludes veoautode liikluse peatamine, kuni tuisk on möödas ja maanteed puhastatud.

Kaheksandaks, teehoolduses filosoofia muutus puhuks kui loodus on inimese vastu. Kes tegutseb kui teehooldusleping ei toimi. Kas järgmine käik on varuks Maanteeametil või pöörduvad pilgud päästjate poole.

Neli aastat Järvamaa esindajana

2011-02-01

Minu ülesanded riigikogus:
Hasartmängumaksu nõukogu esimees
Maaelukomisjoni liige
Korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimees
Rahvastiku tervise arengukava juhtkomitee liige
IRL kõneisik alkoholipoliitika küsimustes
Kohaliku algatuse ja kodanikuühiskonna toetusgrupi liige

Töö seadusloomega:
• IRL oli esimene, kes majanduskriisi alguses nõudis riigi rahaasjade kontrolli all hoidmist ja negatiivse lisaeelarve tegemist. Seeläbi on õnnestunud vältida tuleviku arvelt riigile suurte laenude võtmist.
• Suurte vaidlustega õnnestus kehtestada ettevõtetele uued eksporti toetavad meetmed. Tänu sellele on välisturgude elavnemisel meie ettevõtete ekspordimahud võrdlemisi hästi taastumas.
• Osalesin uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse osade teemade töörühmas. On väga tähtis, et kohalikud omavalitsused rakendaksid neile jäetud suurt valikuvabadust läbimõeldult ja kogukonda arvestavalt. Pean oluliseks uut õppekava, mis on suunatud analüüsiva ja loova noore arengule.
• Kehtestasime FIE-dele metsamüügi tulumaksusoodustuse ning põllu- ja metsameestele sätestasime õiguse kasutusvaldusesse antud maad riigilt välja osta. Sellest aastast saab FIE oma talu järeltulevale põlvele üle anda maksuvabalt.
• Minu juhtida on olnud toiduseaduse menetlused. Need on olnud suunatud toidu ohutusele.
• Õnnestumiseks pean mitmete alkoholitarbimist piiravate aktide vastuvõtmist - öine müügipiirang, karmimad nõuded alkoholi reklaamile, aktsiisi tõus jne.
• Riiklikus alkoholimemorandumis said kinnituse valdav osa minu ettepanekutest.

Investeeringud Järvamaale:
• Viimase nelja aastaga on investeeringud Järvamaale olnud aegade mahukamaid. Euroopa Liidu toetusraha kasutamise puhul on olnud oluline hoida silm peal meetmete rakendusaktide valmimisel, et Järvamaa objektid oleksid maksimaalselt abikõlbulikud. Õigeaegne selgitav info on aidanud tuua maakonda lisaraha.

Infovahetus:
• Head kontaktid omavalitsuste esindajate ning ettevõtjatega aitavad arvestada seadusloomes erinevate asjaoludega. Olen tänulik järvakatele, kes on aktiivsed ettepanekuid esitama ning on nõutanud paremat kontakti valitsusasutustega.
• Olen nelja aastaga külastanud enamust Järvamaa koole. Olen esinenud üldpoliitilistel teemadel, selgitanud alkoholipoliitika küsimusi ning andnud tunde matemaatika ja analüüsioskuse rakendamisest igapäevaste otsuste tegemisel.
• Olen kutsunud riigikogu tööga tutvuma kümneid gruppe. Rõhk on olnud põhikooli lõpuklassi õpilastel, kuna neil on see ühiskonnaõpetuse tunni teema.
• Igapäevased on konsultatsioonid hasartmängumaksu nõukogu töö kohta. Näen rahuloluga, et Järvamaa projektitoetuste arv on kasvanud. Oluline, et need teadmised on taotleja jaoks püsiva väärtusega.

Mehed, tulge kapist välja!

2011-02-01

Kohtusin Kosel tänumeeneid kätte viies ühe nõudliku vanahärraga, kes mulle IRLi bukletile tuginedes, pliiats käes, põhjaliku ülekuulamise korraldas. Tema küsimustest see artikkel sündiski. Oleks selliseid valijaid ainult rohkem!

Samas nõudis see meeldiv vanahärra minult ju vastust kõige lihtsamatele ja elementaarsetele küsimustele: mis see kõik maksma läheb ning kust see raha tuleb.

Nii võttis ta esimesena ette emapensioni. Selgitasin, et selle kehtestamisel kulub 300 miljonit krooni aastas (kroone kasutasin selguse huvides), ja näitasin, kui kõrgeks see võib järgmiste kümnendite jooksul kasvada.

Vanahärra jäi rahule

Teiseks ja keerukamaks kujunes küsimus tasuta kõrgharidusest. Kõrgkoolidele kulub praeguse tasulise õppe ärakukkumise kompenseerimiseks umbes 450 miljonit krooni, sellele lisaks tuleb aga sihipäraseks muuta ka õppetoetuste süsteem, mis omakorda maksab 110 miljonit krooni.

Mis puutub töötukindlustusmakse kärpimisse, siis leidis vanahärra, et see otseselt riigieelarvele midagi maksma ei lähe. Sotsiaalmaksu ülempiiri vähendamise jättis vanahärra ka arvutusest välja, kuna mõistis, et see tuleb eelarvesse tagasi suuremate tulude näol. Nipet-näpet juurde lisades selgitas vanahärra välja, et IRLi lubadused jäävad aastas umbes miljardi krooni juurde.

Nüüd võeti ette tulude pool. Kuna maksude tõstmise lubab IRL tõkestada, eelarve viib tasakaalu ning laenu ei võta, siis tekkis küsimus, kust lubaduste täitmiseks raha võetakse.

Minu vastus, et majanduskasvu arvelt, vanahärrat ei rahuldanud. Samuti ei veennud teda lootus saada toetust Euroopa fondidest. Riigikontrolli aruandele viidates ütles ta, et riigieelarve tasakaalu viimine läheb miljardeid kroone maksma.

Osutasin, et just selle tarbeks oleme seadnud oma eesmärgiks Euroopa keskmisest vähemalt kolm korda kiirema majanduskasvu, mille vanahärra kiirelt välja arvutas - veidi üle kuue protsendi keskmiselt.

Siis sehkendas ta veel midagi paberile ning arvas, et kui see meil korda läheb, siis peaksime välja tulema küll. Surus kätt ja laskis mu minema.

Siit üleskutse kõigi erakondade liidritele: tulge kapist välja ning ütelge selgelt, mida te võimule tuleku korral inimestele konkreetselt lubate ja kust te selleks raha võtate!

Olen korra analoogse üleskutsega esinenud, siis järgnes sellele sünge vaikus. Nüüd pakun väikese provokatsioonina erakondade suuremate lubaduste alusel iga erakonna lubaduste mahu ise välja.

Alustagem vasakult ehk Keskerakonnast. Nende lubadused on traditsioonilised. Astmeline tulumaks teeb inimesed õnnelikuks, sellele lisaks alandatakse massiivselt käibemaksu, tõstetakse erakorraliselt pensione, suurendatakse kõikvõimalikke toetusi, lühendatakse ravijärjekordi. Kõik see läheks maksma tagasihoidlikud 550-600 miljonit eurot.

Kunagine rahandusminister Aivar Sõerd on konservatiivselt võttes pakkunud sotside lubaduste hinnaks üle 300 miljoni euro, minu meelest läheneb see aga lausa 500 miljonile.

Kattest rääkides toovad mõlemad erakonnad esile astmelise tulumaksu õnnistava mõju, millele lisaks soovitavad sotsid veel mitmeid teisi makse tõsta.

Viimane on vähemalt aus jutt, sest see, kas astmeline tulumaks kehtestamisel riigikassasse ka tegelikult raha toob, on enam kui kahtlane.

Õnnistav astmeline tulumaks

Reformierakonnaga läks sel korral õige raskeks, sest konkreetsemate lubaduste kõrvale oli enamasti lisatud märge «võimaluse korral». Ehitasin siin kiriku keset küla ja arvestasin, et ära tehakse pooled lubadustest. Näiteks tulumaksumäära vähendamine 1% võrra koos maksuvaba miinimumi suurendamisega (näiteks 6,4 euro ehk 100 krooni võrra) läheb maksma 40 miljonit eurot pluss 10 miljonit eurot. Mis puutub tööjõumaksudesse, siis, nagu enne öeldud, need riigieelarvest otseselt raha ei võta. Mitmed lubadused teostatakse «eelarvevõimaluste tekkel», mis kokku nõuaksid raha üsna palju, neist nii kolmandiku teostamine võtaks aga umbes 20 miljonit eurot.

«Betooni» valamise lubaduste juures on Reformierakonnal «võimaluse korral» puudu, mistõttu võib arvata, et need asjad tehakse järgmise nelja aasta jooksul kindlasti ära.

Kui isegi eeldada, et suures osas võidakse neid rahastada Euroopa vahenditest, tuleb omaosalus ikkagi Eestil maksta, mis esitatud nimekirja vaadates võib ulatuda mitme miljardi krooni ehk sadade miljonite eurodeni.

Reformierakonna katteallikaks on majanduskasv, kuid selget sihtmärki sellele pole seatud.

Vaielge julgelt vastu

Kuna IRLi lubaduste maksumusega alustasin, jääb esitada vaid edetabel: IRL 65 miljonit eurot, Reformierakond 70 miljonit + 60 kuni 300 miljonit betooni, sotsiaaldemokraadid 500 miljonit eurot, Keskerakond 550-600 miljonit eurot.

Kuulen juba vaimusilmas hüüdeid, et koostajana arvestas Laar oma erakonna lubadusi valesti ning vähendas nende hinda maksumaksjale. Kui te nii arvate, siis ei peaks olema ju raske seda näidata. Ja kui ma mõnele erakonnale liiga tegin, pole ju raske minu vigu õiendada.

Valijatele oleks selline arutelu igal juhul vajalikum ja huvitavam kui ettevaatlikud katsed konkurentidele jalga taha panna ja mõnda skandaalikest üles puhuda. Nii et, head sõbrad, tulge välja!

Põhja-Euroopast saab uus kasvumootor

2011-02-01

Eestil on suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades kujundada koos partneritega globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni. Me ei pea tuimalt üle võtma Skandinaavia mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist.
Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa probleemid. Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähese rahastamiseni, võrreldes nt põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse võimekusega kriisist tugevamana väljuda. Seepärast on täiesti loomulik, et ELis on kujunemas uued tõukekeskused, mil on kriisist kiiremaks väljumiseks paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.Nii pole imestada, et äsja Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu ELi (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Selle kohtumise taga ei maksa näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi - ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevad riigid on koostööd teinud pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised nn NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks tavaks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt ELi raames.Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada Cameroni peamise huvi kaudu - eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamine.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringuis. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel. Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu Norra näitel otseinvesteeringud või siis ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid. Miks ei võiks sel kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju kogu Euroopale ja miks mitte ka suunaja kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutava ühise vabaturuni.

Aeg seada uusi sihte

2011-01-28

Üks periood riigikogu töös on ümber saamas. Olen olnud riigikogu liige suuresti just Teie toetuse tõttu, seepärast võlgnen Teile kõigile ka väikese ülevaate oma tegemistest.

Nagu kogu rahvale, on ka riigikogule olnud viimased aastad väga keerulised. Varasematel kiire majanduskasvu aastatel polnud ju keeruline toetusi ja investeeringusummasid suurendada. Viimased kolm aastat on tulnud paraku tegeleda vastupidisega. Sellele vaatamata on Türi piirkonda riiklikud toetused palju aidanud. Olgu selleks kultuurimaja uuendamine, kutsehariduskeskuse suured investeeringud,
uus noortekeskus või renoveeritud Türi-Paide ja Türi-Arkma maanteed.

Olen rahul,et õigeaegse sekkumisega on mõnigi kiivakiskuv asi „õigeks saanud". Nii sai parema sõnastuse määrus, mille uue versiooni kohaselt oli võimalik taotleda ehitusraha ka Türi Toimetulekukoolile. Või erandlik võimalus täiendada tagantjärele kultuurimaja rahataotlust parkla ehituse ja kaasaegse sisutuse soetamisega. Hasartmängumaksu nõukogu esimehena rõõmustab, et olen saanud olla toeks neile, kes on otsinud rahatuge oma projektide elluviimisel. Kindlasti on just kodukandi inimestel lihtsam mul „nööbist kinni võtta" ja nõu küsida. Samuti olen ise soovitanud taotlusi esitada, kui näen, et kellegi tegutsemisind on rahapuudusel takerdunud.

Näen rahuloluga,et siitkandi projektitoetuste arv on kasvanud. Raha on saanud spordilaagrid, osalemine välisvõistlustel ja kultuurifestivalidel, eakate klubiline tegevus, koolide võistlusmängud ja luulekonkursid, tervisepäevad, rahvariiete valmistamine, muusikainstrumentide ostud, õppereisid, Paide-Türi rahvajooks, käsitööõpe, muuseumiekspositsioonid, õpilaste koostööprojektid jne Seaduste poole pealt on realiseerunud IRL-i mitmed lubadused. Kindlasti on ka järvaka jaoks oluline, et FIE-dele kehtestasime metsamüügi tulumaksusoodustuse ning põllu- ja metsameestele sätestasime õiguse kasutusvaldusesse antud maad riigilt välja osta. Samuti sai lahenduse senini probleemina üleval olnud talude järeltulevale põlvele üleandmine, mida FIE saab alates sellest aastast teha maksuvabalt.

Et asjad ausalt ära rääkida, siis pean ka tunnistama, et napsusõprade pahameel minu suunas võib olla õigustatud. Kuna alkoholipoliitika seisukohtade kujundamine on erakonnas minu ülesanne, siis olen seisnud selle eest, et alkohol ei oleks nii kergelt kättesaadav ja reklaam mitte nii noortekeskne. Nüüd ei saa kogu riigis poest öisel ajal alkoholi osta ja alkoreklaamidesse ei poogita juurde vägijookide tervistavat ja suhteprobleeme lahendavat mõju. Ning multikate vahele õllereklaame enam ei näidata. Mõistagi on riikliku alkoholistrateegia elluviimisel pikk tee veel minna. Kuna see on teema, mis on seotud mitmete valdkondadega (maksupoliitika, reklaam ja müük,
võimalused eneseteostuseks, teavitustöö jne), siis pean väga oluliseks kavandatav tegevus juba koalitsioonileppesse täpsemini kirja panna. Annan endale aru, et tegemist pole ülearu „seksika" teemaga, kuid meie inimeste tuleviku jaoks on see väga oluline. IRL-i kodulehelt ja järgnevatest trükistest, saate lugeda meie plaane järgmiseks neljaks aastaks. Olgu selleks järjepidev tegevus riigi avalike kulude ja eelarve tasakaalus hoidmiseks, riigieelarvest makstav täiendav pension kõigile emadele, spetsiaalselt just väikelinnadesse töökohtade loomist toetav rahameede või loovust ja analüüsivõimet toetava õppekava elluviimine koolides.

Olen tänulik kodukandi inimestele, kes oma tegude ja sõnadega on heatahtlikult ja omakasupüüdmatult kaasa aidanud parema Türi ja parema Eesti loomisel!

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Võhma ning Kõo haridus- ja kultuurielu edendamist

2011-01-27

Kuigi meie praegune valitsusperiood sattus kokku üleilmse majanduskriisiga, mis tõi paratamatusena kaasa üleüldise kulude kärpimise, on riik Isamaa ja Res Publica Liidu initsiatiivil jätkuvalt suurendanud regionaalseid investeeringuid ning muuhulgas märkimisväärselt toetanud Võhma linna ja Kõo valla haridus- ning kultuurielu edendamist ja kohalike sportimisvõimaluste arendamist.

Võhma Gümnaasiumi uue spordihoone rajamist toetas riik enam kui 5 miljoni krooniga. Uue hoone suures saalis on võimalik harrastada erinevaid pallimänge. Lisaks on olemas maadlussaal, jõutrennivõimalused ning kaasaegsed riietus- ja pesuruumid. Spordihoone ei ole mõeldud kasutamiseks üksnes kooliõpilastele, vaid kõigile Võhma ja ümbruskonna spordihuvilistele. Lisaks on Võhma linnas riigi toel välja ehitatud lasteaia uus mänguväljak ja piirdeaed.

Üle 5 miljoni krooniga on riik toetanud ka Kõo vallas asuva Kirivere Põhikooli renoveerimist. Kooliruumid said uued põrandad ja paigaldati uued aknad. Omaaegne ahiküte asendati kaasaaegse kesküttesüsteemiga ning soojustati koolimaja. Sellega on loodud tänapäevased tingimused hariduse omandamiseks just kohalikus koolimajas.

Lisaks on LEADER meetme kaudu Põllumajandusministeerium toetanud mitmeid kohalikke algatusi. Näiteks on Koksvere Seltsimaja saanud endale riigi toel uue katuse, aknad ning teostatud on mitmeid sisetöid, sealhulgas paigaldati saali uus põrand. Külaarengu meetme kaudu on toetatud Pilistvere rahvamaja renoveerimist ja sealseid haljastustöid.

Isamaa ja Res Publica Liidu viimase valitsusperioodi jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud teid rohkem kui kunagi varem. Korda on tehtud ka mitmed Võhma ja Kõo valla teed, nagu näiteks Võhma-Põltsamaa teelõik kuni Arussaareni ja Pilistvere-Arkma tee. Ehitatud on jalakäijate tee Kõost Kirivere Põhikoolini.

Isamaa ja Res Publica Liidu prioriteediks on jätkuvalt regionaalsete investeeringute suurendamine ning seeläbi maaelu ja väikelinnade arengu toetamine. Eriti oluliseks peame kohalike haridusvõimaluste säilitamist ja arendamist ning kohalike transpordivõimeluste parendamist.

Adminitratiivne ressurss ja juhtimine

2011-01-24

Kõigepealt vajaks sõnamonstrum "administratiivne ressurss" kindlasti eestipärast vastet, nagu on "taristu" presidendi sõnavõistluse järel "infrastruktuuri" asemel kasutusele võetud.

Administratiivse ressursi kuritarvitamisest valimiseelses võitluses räägivad OSCE ja ENPA raportid enamasti maade puhul, kus demokraatia on ebakindel ja valimisteks saadetakse kohale arvukas välisvaatlejate rühm. Samas on mõiste defineerimisega raskusi. Sellepärast räägitakse administratiivse ressursi kasutamisest mõnigi kord kaude ehk antakse edasi opositsiooni kriitika, kuid omapoolsete järeldustega jäädakse napiks või üldsõnaliseks.

Mõned riigid on administratiivse ressursi kohta käivate süüdistuste hirmus oma seadusandluse päris jaburaks teinud. Näiteks Georgias peab parlamenti kandideeriv minister mõni aeg enne valimisi tagasi astuma, sest ametis olles on tal eelisolukord. Olen kuulnud sama maa opositsioonitegelast tõsimeelselt väitmas, et president Saakašvili rikkus enne tagasivalimist reegleid, sest ta tuli valimiskohtumisele ametiauto ja autojuhiga, tegelikult pidanuks president takso võtma.

Kui ministrite või Riigikogu fraktsioonide juures on poliitiliste nõunike ametikohad, siis ei saa kuidagi välistada nende inimeste osalust valimiskampaanias. Küsimus on pigem selles, kui palju niisuguseid nõunikke on. Määratlegem piir. Taunida tuleb fiktiivsete ametikohtade loomist.

Kahjuks on Eestis mindud poliitilise juhtimise mudelilt tihti üle sundpolitiseerimise mudelile. Aastaid tagasi tegid kaks erakonda (Kesk ja Reform) katse keelata kohalikud valimisliidud ja üksnes õiguskantsler Jõksi sekkumine aitas need alles jätta. Valimisliidud jäid, aga jäi ka ülalt alla suunatud poliitsurvestamine. Kuni omavalitsused on väikesed ja nõrgad, vajavad nad "poliitilist katust" mõne valitsuserakonna poolt, ehkki sisulise maailmavaatega on sellisel parteistamisel harva midagi ühist.

Maavanemaid nähti meil algselt mittepoliitiliste riigiametnikena. Nüüdseks on need ametikohad ammu muutunud parteilise positsiooniheitluse objektiks. Nooremad maavanemad võib-olla usuvadki, et parteilise struktuuri ülesehitamine on nende põhiülesanne.

Veel hullem lugu on Tallinna linnaosavanematega. Maakonnalehed, taevale tänu, on meil veel sõltumatud, aga linnaosad annavad välja lehti, kus linnaosavanema eksponeerimine on tihti mõõdutundetu. Samuti kasutab Tallinn administratiivset ressurssi linnas võimul oleva Keskerakonna kasuks nii ülelinnaliste reklaamikampaaniate kui ka oma televisiooni abil.

Mida teha? Haldusreform peab muude küsimuste hulgas suutma selgelt määratleda, kus on poliitilise juhtimistasandi piir. Praegu on ilmselgelt üle mõistlike piiride mindud. Maavanema institutsioon tuleb kas ümber kujundada või siis tagada see, et teda ei nimetata poliitiliselt. Tallinna linnaosades tuleb sisuline otsustusõigus anda praegu üksnes nõuandvat rolli täitvatele halduskogudele ning linnaosavanema ametikoht praegusel kujul sootuks kaotada. Nii volikogu kui ka halduskogude revisjonikomisjonide roll peab olema tugevam ja aktiivsem.

Kas ma usun, et see kõik on võimalik? Jah, on küll - eriti juhul, kui ka ajakirjandus ja piisavalt suur osa Eesti ühiskonnast probleemi olemusest aru saab. Oma olemuselt ei ole see mitte valimiseelse süüdistusteloopimise teema, vaid midagi, milles tuleb pärast valimisi kokku leppida.

Mis aga erakondadesse ja adminressursi kasutamise ahvatlusse puutub, siis tuletan meelde, et ka erakonnad on oma olemuselt vabatahtlikud mittetulundusühingud, kus initsiatiivi liikumine peaks võimalikult palju käima alt üles. Suur riigieelarveline toetus on paraku tekitanud olukorra, kus poliitiline kommunikatsioon toimib peamiselt ülevalt alla ning valimiseelsel perioodil jääb mulje, et poliitiline juhtimine on üle antud kallilt palgatud reklaamifirmadele.

Eesti poliitika välised mõjutajad

2011-01-24

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ja ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ja positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsiga sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm praegu sugugi rahulik. Võrreldes külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ja vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavamad on läänemaailma ühine väärtusruum ja põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas lääs fukuyama'likus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ja vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Praegu oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.

Kuigi aeg-ajalt kostab hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ja vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivne põhjus, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ja turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt raha lunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ja heanaaberlikkuse põhimõtetest.

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi.

Marko Mihkelson avaldas mullu detsembris raamatu «Venemaa: valguses ja varjus», mis käsitleb viimase kolmekümne aasta sündmusi Venemaal.

Tehkem majanduskriisist õiged järeldused

2011-01-24

Eesti edu peamisi tagatisi on olnud tasakaalus eelarvepoliitika. Nimetagem seda meie rahandus- ja majanduspoliitika alusväärtuseks. Paraku ei tohi me majanduse kosumise ja euro kasutuselevõtu eufooria juures unustada, et just see alusväärtus sai tugeva löögi.

Majanduskriisi haripunktis jäi 2008. aasta eelarve kärbetele vaatamata enam kui viie miljardi krooniga defitsiiti. Riigieelarve ei saavuta tasakaalu ka tänavu. Vähe sellest, kriisi ületamiseks ja eelarve tasakaalustamiseks läksid käiku varem kogutud reservid. Kui majandus peaks taas raskustesse sattuma, puudub meil vajalik puhver.

Euro pole imerohi. Ekspordi kasv ja teadusmahukas tootmine on suuresti unistuseks jäänud. Koostöö võiks parem olla nii ettevõtete kui ka ettevõtete ja riigi vahel. Ekspordi vähest kasvu varjutab see, et import jätkuvalt ületab eksporti. Ka see tähendab võlgu elamist. Oleme uhked riigi vähese võlakoormuse üle, kuid eraisikute ja ettevõtete võlad on vägagi suured. Euro ei ole imerohi, mis probleemid lahendab. Ees on mitu rasket kokkuhoiuaastat, et eelarve tasakaalustada ja reservid taastada. Riigisektori kasvust ei maksa unistada. Mis tahes maksukoormuse tõus ainult süvendaks probleeme. Üks suuremaid murekohti on noorte madal tööhõive ja kasvav ahvatlus kodumaalt lahkuda.

Eesti poliitika suurim saavutus eelmise valimistsükli jooksul oli poliitikute küllalt kiire ja otsustav reageering majanduskriisi märkidele. Pälvisime sellega nii eurokõlbulikkuse kui ka välisvaatlejate siira imetluse. Paistab, et ka valijad said tehtu vajalikkusest aru, andestades erakondadele valimiseelsete lubaduste mittetäitmise.

Eelmised riigikogu valimised möödusidki rahaliste lubaduste jagamise tähe all. Sama tendents on ka nüüd esile tõusmas. Seega pole me kriisist piisavaid järeldusi teinud ja oleme valmis uskuma, et lustliku kasvu periood on taastumas. Selline psühholoogiline illusioon on uinutav. Mõistkem, et ehituslaenudel põhinev kasv ei saa ega tohigi tagasi tulla.

Skandinaavia-mudel jääb unistuseks. Põhjamaade sarnane sotsiaalhüvede riik jääb majanduse praeguse struktuuri juures kättesaamatuks. Euroga kaasnev peamine kasu on usaldus ja investeeringute maaletoomine. Kui see toob ekspordi kasvu ja odava tööjõu asemel nähakse Eesti potentsiaali kvalifitseeritud tööjõu maana, on meil eeldusi edeneda.

Eesti tulevikuprobleemi on nähtud selles, et eurotsoon, kuhu astusime, võib tervikuna ohtu sattuda. Eurole on kadu kuulutatud alates ühisraha kasutuselevõtust. Eeskätt on hirm seotud Lõuna-Euroopa suurte riikidega. Hirm meid ei aita. Eesti ohte hinnates tuleb esmalt vaadata endasse, mitte võbiseda sellepärast, mis võib juhtuda kusagil mujal. Kodus toimuvat on meil võimalik poliitiliste vahenditega mõjutada. Tehkem siis kriisist õiged järeldused.

Uvitav euroelu ehk Kuidas vältida jäämäge

2011-01-22

Üks taat tulnud pühapäeva õhtul koju, ise purjus ja ilma püksata, ning teatanud eidele, et paneb hommepäev talu põlema. Seepeale öelnud eit pead vangutades: «Tead, vanamees, sa pakud mulle uvi surmani.»

Samasugune tunne tuli peale, kui lugesin lehest, et kuskil Euroopa Liidu avarustes, täpsemalt Walesis, on üks õpetaja lahti lastud selle eest, et ta viis oma varateismelised lapsed kelgutama - kiivriteta, kaitseülikonnata ja mis kõige hullem, ilma kirjalikult vormistatud riskianalüüsita!

Jah. Euroopa Liit, sa pakud mulle uvi surmani.

Ehkki mitte ainult Euroopa Liit. Asi on ikka terves läänes, lisades Euroopale ka Põhja-Ameerika. Tavaliselt me selle unustame. Meile jõuavad kõik need kelgutamise riskianalüüsid ja banaanikõveruse standardid ikka eeskätt Euroopa Liidu kaudu, sestap peame neid euroopapärasusteks ja õelateks Brüsseli sepitsusteks, aga nagu öeldud, seesinane kuutõbi vaevab inimkonda ka Atlandi vastaskaldal. Võttes puhuti eri vorme ja omades lokaalseid erikujusid, kuid vaevab siiski. Mõlemal juhul kannavad tõbe kaks võimast vaala: inimõigused ja poliitiline korrektsus.

Eurojabur maailm

Palun ärge saage minust valesti aru. Nii inimõigused kui ka poliitiline korrektsus on oma algkujul ja algse mõtte poolest head asjad. Inimõigused ehk siis idee, et igal inimesel on kindlad võõrandamatud inimese õigused, see andis meile jõudu juba ärkamisajal. On vähetuntud tõsiasi, et näiteks Jakobson mainis «inimese õigust» oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal. Ning inimõigused olid need, mis toitsid meie eneseväärikust ja vastupanuvaimu Vene võimu lõpukümnendeil ning aitasid kaasa Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele.

Poliitiline korrektsus on aga sisuliselt lihtsalt viisakus, taktitunne, mis peaks kaasas käima iga hingeharidust saanud inimesega - see on näiteks arusaam, et kogeleja seltskonnas ei ole viisakas kõnelda kokutaja-anekdoote. Ning kuulutada, et ainult surnud (...)lane on hea (...)lane, ei ole tegelikult põrmugi teravmeelne. Täpsemalt öeldes, on lausa nõme. Poliitiline korrektsus on käsipidur rahvuslikule või kollektivistlikule piiratusele ja eneseimetlusele, sest neis peitub alati vägivalla idu.

Kuid nagu me juba oleme märganud ja aina sagedamini märkame, on neis küsimustes mõnel pool ja mõnel juhul vinti mitu korda üle keeratud. Leidub näiteks tudeng, kes kirjutab «teadusliku» uurimuse selle kohta, kui paljud eesti ajalooõpikute piltidel kujutatud isikuist on naised, kui paljud mehed. Leidub õppejõud, kes seda juhendab. Leidub asutus, kes valminud töö avaldab. Töö tuvastab, et piltidel on mehed tuntavas ülekaalus ja langetatakse otsus, et see on väga halb, seksistlik. Mitte keegi ei julge öelda, et see ei ole teadus, vaid kõige selgem rämps, täiesti võrdväärne nõukogudeaegse uduga kommunismi peatsest ja vääramatust saabumisest.

Ainult et... Ainult et kommunismi saabumise hirmu tegelikult ju polnud - elu oli absurdne ilma selletagi -, aga eurojabura maailma saabumise hirm on täiesti reaalne. Või vähemalt puhuti tundub. Näiteks kui poliitikule, kes ütleb, et ta ei pea austama immigrante, kes tulevad vaid saama, saama ja protestima - kui sellisele poliitikule lüüakse ajakirjanduse vihakisa saatel otsaette rassisti tempel. Või kui Norra kooliõpetaja peaaegu minestab, nähes eestlannast sõbratari metsast «metsikuid» seeni korjamas ja neid praadimas. Milline primitiivsus! Ja kui ebahügieeniline!

Olles üle elanud nõukoguliku absurdiimpeeriumi, võiksime vaid õlgu kehitada - mis see ära ei ole, küll me hakkama saame, Rehepappide ja Kaval-Antsude järeltulijad, nagu me oleme. Aga ega see meie nahk nii paks enam olegi. Uus põlvkond on peale kasvanud ja minugi põlvkond pole enam endine. Oleme juba enam-vähem normaalseks vabaks rahvaks muutunud - ja selleks pealegi päris palju vaeva näinud - ning nüüd taas mingisse košmaarsesse peeglitagusesse maailma sattuda? Ei, tänan, ütleb sisehääl, mina olen oma jao juba saanud. Päris kindlasti ei sõdinud ma Vene võimu lollustega selleks, et aastat paar-kolmkümmend hiljem saada kaela mõnevõrra värvilisemad ja ilutulelisemad, aga sisuldasa sama nürid eurolollused.

Jah, need mõtted tulevad tahes-tahtmata pähe. Näiteks kuulates homoabielude kaitseks esitatud väidet, et homoabielu olla ju loomulik - see on orjuse kaotamise, üldise valimisõiguse ja muude selliste võrdsust ning vabadust loovate reformide loogiline tulemus ning järeltulija. Hirmuhigi tuleb otsaette: kui pärisorjuse kaotamise loogiliseks tulemuseks on homoabielu, siis mis tuleneb homoabielust? Õigus abielluda oma lihase õe, venna või lapsega? Ma ei liialda, sest pärast seda, kui on tõsimeeli tehtud esimesed katsed keelustada sõnu «isa» ja «ema» (sest need võivad solvata homoseksuaalseid peresid), ei ole ükski hirm enam liiast. Karta tuleb kõike, mida välja võiks mõelda, ja iseäranis seda, mida välja mõelda ei suudagi.

Eurotitanic

Ei tule sest head nahka. Lääs on kaotanud sihi ja põrutab inertsist vanal kursil, sest tüürimees ja kapten on kuidagi märkamatult ära surnud ning keegi ei mäleta, miks see kurss ükskord sisse võeti. Järelikult ei ole kellelgi aimu, kas kurss on õige või on teda tarvis muuta, ning kui jah, siis mis suunas. Ainus, mida osatakse teha, on auru juurde anda, sest aeg on raha. Eespool paistavad küll karid, aga... aga vaatame parem mujale, imetleme sinitaevast.

Karide all pean ma silmas tõsiasja, et lääs ei ole enam jätkusuutlik - kõiki lääne põlisrahvaid pitsitab väljasuremisprotsess. Euroopa tippametnikud ütlevad otse välja, et kui eurooplased tahavad säilitada oma pensionisüsteemi, siis tuleb immigrante sisse vedada, et need siis vanu rikkaid valgeid üleval peaksid. Mis saab põlvkonna või paari pärast, seda pole viisakas küsida. Palju põnevam on harrastada kärarikast võitlust mis tahes vähemuste õiguste eest ja lugeda kokku ajalooõpikute piltidel leiduvaid naisi, lapsi ja lilleõisi. Pluss tuhat ja üks sama tähtsat tööd.

Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et parastada või seada kuidagi kahtluse alla meie lähimineviku suuri valikuid - vabanemist idanaabri ülemvõimust ning intensiivset integratsiooni euro-atlantiliste struktuuridega, mis on meist teinud Läänemere ümbruse kõige integreerituma rahva ja riigi. Me tegime parimad võimalikud valikud ja realiseerisime need peaaegu et parimal võimalikul viisil. Tasub näiteks meenutada, et NATO uks oli meile avatud vaid üürikest aega ja me suutsime viimasel hetkel sisse lipsata - otsekui mingis vaatemängulises põnevusfilmis. Kes jäi hiljaks (nagu Gruusia), selle šansid ja tulevikuväljavaated on ikkagi väga ähmased. Nendega võrreldes on meie taevas klaar, puhub mõõdukas tuuleke ning tsivilisatsioon, heaolu ning inimõigused edenevad mühinal, ajutistest raskustest hoolimata. Kes ei usu, käigu ära Valgevenes või Moldovas.

Eesti missioon

Eesti on käitunud nagu merehädaline kipakas paadis tormisel merel, nähes silmapiiril võimsat ookeaniaurikut. Oleme kõigest kõrist kisanud ja särgiga vehkinud, meid on märgatud ja pardale võetud.

Nüüd, olles käinud ära duši all, saanud selga puhta pesu ja söönud kõhu täis, seisame me reelingu ääres ja mõtleme pingsalt, mis on laeva nimi. Ega ometi Titanic? Või Eurotitanic? Ei saa aru, ei näe vaatama...

Ning nüüd, lõpetuseks, tuleb kõige olulisem. Nimelt: isegi kui selle laeva küljele ongi maalitud Eurotitanic - isegi siis ei ole veel kõik läbi. Ning seda põhjusel, et kui päris Titanicu pardal ei teadnud keegi päris täpselt, mis võib juhtuda (no müksabki mõnd jäämäge, mis siis, ikkagi uppumatu), siis meie - eestlased ja teised idaeuroopa rahvad, näiteks poolakad - oleme saanud nii unikaal-se ajaloolise kogemuse, et oskame laeva juhtkonda ja reisijaid hoiatada.

Kui me oma jõud ja hääled ühendame, ise oma sõnumis kindlad oleme ja seda küllalt jõuliselt esitame - ehk õnnestubki laeva kurssi muuta? Palju ei ole vaja, võib-olla mõni kraad, et jäämäest napilt mööda saada.

See tähendab, et meil on Euroliidus suur missioon täita. Me peame saavutama, et enam ei vallandataks õpetajaid kelgutamise eest; et multikulti-hüsteeria tõepoolest lõpeks; et tunnustatakse rahvaste õigust omal maal kehtestada ühiselu põhinorme; et lastel oleks lubatud metsa jalutama minna ilma päästesalga eskordi ja kümne vaktsiinisüstita; et naine tohiks olla naiselik, kui ta seda soovib, ja mees mehelik, kui soovib; et rahvatantsupeod võiksid ikka edasi kesta, ilma et neid iganenud soorollide rõhutamise eest ära keelataks.

Kuidas seda kõike kokku nimetada? Võib-olla positiivseks konservatiivsuseks. Või vanaks heaks terveks mõistuseks.

Ja see ei ole utoopia, sest meie vana hea terve mõistus on vähemasti riikliku rahanduse küsimustes juba üleeuroopalist ja isegi ülemaailmset tähelepanu pälvinud. Me võime õpetada teisi rahvaid.

Muidugi vaid seni, kuni meil endal too terve mõistus alles on.

Nõukanostalgia kui hobi

2011-01-22

Me oleme vabad ja saavutanud suurt edu, kuid Eestis saab olema alati ka oma ENSV. Mida siis ikkagi teha vabal ja vabadust väärtustaval maal inimestega, kes pooldavad ja ihkavad vabadusetust? Lauri Vahtre paneb ette luua neile seltsid ja klubid.

Sattusin hiljaaegu ühes väikeses Eesti linnas, et mitte öelda suures alevis põgusalt jutlema ühe vihase mehega. Vihane mees leidis, et praegu elavad hästi vaid üksikud, aga iga sellise kohta tuleb sada virelejat. See-eest nõukaajal olla me kõik hästi elanud ja Venemaast lahkulöömine oli suur viga. Otsustasin riskida ja tuua lagedale oma vana trumbi, nõndanimetatud sokiaugu argumendi: „Aga te elate sellegipoolest paremini kui kunagi varem." -„Kuidas nii?!" - „Vaadake, mitte kunagi varem ei ole te auguga sokki minema visanud, et osta uusi. Kõigil varematel aegadel auklikke sokke nõeluti, ja visati nad minema alles siis, kui nad olid täiesti läbi. Aga tänapäeval ostetakse kohe uued." Kuniks vihane mees järele mõtles, noogutas mehe abikaasa üllatunult: „Tõepoolest, nii see on." Kuid vihane mees oli tugeva iseloomuga, sokiaugud teda ei veennud ja nii me lahku läksimegi - tema Nõukogude Liitu taga igatsedes, mina mõtlikult. Mida ikkagi teha inimestega, kellele vabadus üldse ei loe?

See on vägagi eluline küsimus ning puudutab otseselt meid endid, meie lapsi ja lapselapsi. Kuid küsimus on ka laiem: kuidas ülepea ehitada üles ühiskonda, kuhu mahuksid ära nii need, keda vabadus huvitab, kui ka need, keda ta vihale ajab? Ei saa ju keelama hakata. Igasugu asju keelama tõttas üks teine ühiskond, see, mida too mees tagasi igatses ja mille vastu mina kõigest hingest sõdisin. Tolles ühiskonnas tehti asjad selgeks kirve ja kangiga: pool rahvast liigitati rahvavaenlasteks ja saadeti Siberisse või otse seina äärde. Tehtud.

Aga kuidas peaks käituma demokraatlik ühiskond? Siiamaani - oma sadakond aastat - on demokraadid ja liberaalid jutustanud muinasjutte sellest, kuidas vabadus on nii hea asi, et kes seda vaid maitsnud on, see enam muud ei taha. Järelikult tuleb teda lihtsalt inimestele maitsta anda, kõik muu järgneb iseenesest. Kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise järel kuulutas sellist mõtteviisi jõuliselt Francis Fukuyama, iseenesest tark ja läbinägelik mõtleja. Tema seisukoht (mille ühekülgsust on ta nüüdseks siiski tunnistanud) kõlas: demokraatlik ühiskonnakord vastab kõige täpsemini inimese olemusele, tema vajadustele (millest peamiseks on tunnustusevajadus, mille rahuldamiseks on vaja eneseteostusevabadust), mistõttu paremat ei olegi võimalik välja mõelda.

Ent kas ei kõla see hirmuäratavalt sarnaselt nõukaaegse mantraga: esineb veel üksikuid igandeid, aga kui need kõrvaldada, on kõik õnnelikud? Kõlabki. Sest neid seirab üks ja sama sisemine viga: vale pilt inimesest. Inimene ei ole otsast lõpuni kollektivistlik ega otsast lõpuni individualistlik, inimene on nende kahe tungi võitluse ja vastasseisu tallermaa. Ning inimühiskond, sootsium, ongi mõeldud nende vastandlike tungide lepitamiseks ja „kodustamiseks". Kusjuures on inimesi, kelle isekad ja ühishuvilised tungid on tasakaalus, on inimesi, keda tõmbab vanglaidüll, on inimesi, keda tõmbab boheemlik hüpervabadus. Kõik nad peaksid kuidagi ühiskonda ära mahtuma.

Mida siis ikkagi teha vabal ja vabadust väärtustaval maal inimestega, kes pooldavad ja ihkavad vabadusetust? Ehk teisisõnu vangla tüüpi turvalisust, mis samal ajal tagab esmased eluvajadused - peavarju ja ninaesise? Rõhutan, et jutt ei käi konkreetselt nõukaaja taganutjaist, vaid ülepea kõigist, kellele vanglaolustik lihtsalt meeldib. Nagu näiteks inglise või soome stalinistid. Selliseid, tuleb möönda, leidub ning saab leiduma alati ja igal pool, ka kõige vanemates, vabamates ja jõukamates ühiskondades.

Vanglasseihkaja vanglasse?

Lihtne vastus oleks: meil on vaba maa, järelikult tehku, mis tahavad. Olgu neil õigus vabalt oma veendumust kuulutada, vastavaid parteisid asutada jne. Kuid nõnda see juba ükskord käis, Weimari-Saksamaal nimelt, ja tulemuseks oli, et kõigi demokraatia ja parlamentarismi reeglite järgi tuli võimule keegi Adolf. Mahavaikitud tõsiasi: see oli rahva tahe, mis ta võimule viis ja seejärel enneolematult populaarseks tegi.

Ütleme, et meie oleme selles suhtes siiski targemad ja eesti Adolf jääb napilt-napilt sündimata ning vabadus tapmata. Aga eks oleks see siis ikkagi teatava osa inimeste terroriseerimine? Sundus elada vabaduses, kui tahaks nii väga vanglasse? Just see ongi probleem, mis vaevab Eestit juba 20 aastat ja millest me lootsime, et läheb üle. Ei lähe. Eesti NSV võib kaduda ajalukku, kuid idee ja mälestus temast taastoodab ennast - täpselt nii, nagu aeg sünnitab ikka uusi lukašenkiste ja muid selliseid. Me oleme vabad ja saavutanud suurt edu, kuid Eestis saab olema alati ka oma ENSV, kellele see põrmugi ei meeldi. Põhjus pole tingimata vaesuses või töötuses - ENSV-d igatsevad ja nõuavad jõuliselt tagasi ka arvukad hästimakstud riigikogujad, ärimehed (või äritsejad?), sotsiaalteaduste professorid... Ning muidugi too vihane mees oma mõttekaaslastega. Nad vajavad muud.

See on tõsiasi ja demokraatlik elukorraldus peab seda arvestama. Ent kuidas? Ei saa ju kehtestada erinevaid seadusi - et näete, üldiselt meil avalikku raha oma kassasse ei kandita, altkäemaksu ei võeta, aga teile on see lubatud, sest teie oletegi sellised ega oska teisiti.

Nii vist ka ei lähe, eks ole.

Ainuke, mida oskan välja pakkuda, on ulatuslik tugisüsteem, miks mitte riigi toel. Võiks asutada ja toetada mitteriiklikke institutsioone (nagu seltsid, klubid jne), kus saaks ametlikult ja segamatult kultiveerida kasarmuelu, ENSV-elu (oktoobriparaadid, kalapäevad, autoostuload, pleenumid jne), vanglaelu, maffiaelu, röövlibande elu, üdini korrumpeerunud omavalitsuse elu, Lukašenka-elu (ebaregulaarsed verisekspeksmised) jms. Samal ajal tuleks sätestada selged reeglid, et sellistes reservaatides viljeldav kombestik ei tungiks pärisellu. Kas esitada vastav seaduseelnõu?

Reagani fenomen - vetelpäästjast presidendiks

2011-01-20

Kuidas suutis endine vetelpäästja ja näitleja saata kommunismi ajaloo prügikasti?

Kolmkümmend aastat tagasi, 20. jaanuaril 1981 andis Ronald Reagan vande astumaks ametisse Ameerika Ühendriikide presidendina. Sel hetkel ei arvanud pea keegi, et tegemist on maailmajaloolise sündmusega. Ometi oli see nii. Sest vaid vähesed teadsid seda, mida Reagan oli öelnud vastuseks küsijale, kes oli temalt vahetult enne vandeandmist pärinud, mis saab tema presidendiaja peamiseks sõnumiks. Reagani vastus sellele küsimusele oli lihtne - „Meie võidame ja nemad kaotavad".

1981.aasta alguses tundus selline mõtteavaldus kas utoopia või ülbe lollusena, Lääs oli haledalt kolki saanud praktiliselt kõikidel Külma sõja tandritel. Kommunistlik maailmasüsteem näis asuvat oma võimu tipul. Möödus vaid kümme aastat ning NSV Liit oli ise end laiali saatnud ning kurjuse impeerium kokku kukkunud. Kahtlematult oleks liialdus väita, et Ronald Reagan oleks selles mänginud otsustavat rolli, kuid samas oleks temata toimunut võimatu ette kujutada. Seda olulisem on heita pilt sellele, kes Reagan oli ning milliseid arusaamu ta esindas.

Ronald Reagan sündis 6.veebruaril 1911. aastal Illinoisis, Tampicos Iiri taustaga perekonnas. Tagasihoidlikele elutingimustele vaatamata sai Reagan hea hariduse, paistes ühtlasi silma vetelpäästjana, päästes kokku 77 inimese elu. Edasipüüdlik noormees jõudis Hollywoodi, kus sai näitlejaks. Näitlejate huvisid esindades puutus Reagan kokku kommunistliku mõtlemise ja taktikaga, mis ta veendunud antikommunistiks muutsid. Algselt üsnagi vasakpoolsete vaadetega Reagan sai aru, et kommuniste ei huvita mitte sotsiaalne õiglus, vaid isiklikud huvid ja võim. Nii pole imestada, et temas sai totalitaarse mõtteviisi veendunud vaenlane, esindagu see siis kas fašistlikku või kommunistlikku suunda. Reagan polnud mitte klassikalises mõttes intellektuaal, kuid tema loomulik intelligents ning lai lugemus võimaldasid tal näiteks kommunismi olemusest hästi aru saada. Näitlejakarjääri lõpetamise järel asus Reagan tööle televisioonis, kus ta sai kiirelt tuntuks. Siit oli vaid samm poliitikasse. Algselt demokraate toetanud Reagan tegi nüüd karjääri vabariiklaste seas, tõustes 1967. aastal California kuberneriks. Kuigi edaspidi üritas Reagan korduvalt tõusta vabariiklaste presidendikandidaadiks, jäi tal sellest korduvalt napilt puudu. Tema vabariiklaste presidendikandidaadiks saamine ning võit presidendivalimistel oli liberaalsemale osale Ameerikast täielikuks šokiks. Reaganit võrreldi laialdaselt Hitleriga ning ennustati Ameerikale täielikku kokkuvarisemist.

Kui Läänes ei kiputud Reaganist aru saama, siis ikestatud rahvaste seas tekitasid Reagan ja tema sõnavõtud vaimustatud toetust. Nathan Sharanski on oma mälestustes kirjeldanud, millist vaimustust tekitas nõukogude poliitvangide seas Reagani kuulus kõne, kus ta lubas kommunismi maa pealt pühkida ning nimetas Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks. Ometi oli Vaba Maailma etteotsa tõusnud mees, kes paistis aru saavat, mida Nõukogude riik endast tegelikult kujutas. Väga liigutasid Reagani tema teise ametiaja puhul talle nõukogude vangilaagrist saadetud nais-poliitvangide tervitus. Selle ühe allkirjutaja Lagle Pareki sõnul said nad vangilaagris teada oma läkituse päralejõudmisest, kui nende suhtes korraga erinevaid distsiplinaarkaristusi hakati rakendama. Praegu on see läkitus üks Ronald Reagani muuseumi üks olulisemaid eksponaate. Reagani keskmisest avameelsemaid sõnavõtte üritas välisministeerium tavaliselt kõigi vahenditega pehmendada. Reagani hiljem vägagi kuulsaks saanud kõne Berliinis, kus ta nõudis Gorbatšovilt Berliini müüri mahakiskumist, tekitas vastuseisu enamikus tema nõunikes, kes pidasid seda liiga provokatiivseks ning radikaalseks.

Miks osutus siis Reagan oodatust paremaks presidendiks, milles seisnes tema fenomen? Arutades mõned aastad tagasi Zbiegniew BrzezinskigaÜhendriikide presidentide üle, ütles Brzezinski, et laias laastus jagunevad need kahte rühma - intellektuaalideks ning visionäärideks. Intellektuaalid arvavad, et nad teavad ja oskavad kõike ega moodusta enda ümber korralikku meeskonda. Visionäärid ei tee vahest vahet Peruul ja Boliivial, kuid neil on idee, mida tahavad iga hinna eest ellu viia, tundugu see nii võimatuna kui tahes. Ja kuna nad ise seda teha ei oska, moodustavad nad enda ümber tõeliselt tugeva meeskonna. Reagan kuulus Brzezinski meelest just selliste presidentide hulka.

Erinevalt pea kõigist tarkadest ja tähtsatest ekspertidest, ei teadnud Reagan nimelt, et kommunistlikku maailmasüsteemi pole võimalik hävitada. Ta seadis selle endale eesmärgiks ning sai sellega hakkama. Heade ning mittestandardsete nõunike kaasamine oli kahtlematult Reagani tugev külg. Olid siis nendeks CIA tavapärastest meetoditest ja analüütikutest täie rahuga ülesõitev luureülem William Casey või ajaloolane, kommunismi üks parimaid tundjaid Richard Pipes. Ilmselt just viimaselt sai Reagan kindlust mitme instinktiivselt tajutud põhimõtte elluviimiseks, alustades tõdemusest, et kommunistlik süsteem on haavatavam, kui tundub ning lõpetades sellega, et ainus, mida kommunistid tunnistavad ning austavad on jõud. Pipes õhutas Reaganit mitte enam sõnades, vaid reaalsuses toetama rahvuslikke vastupanuliikumisi kommunismi vastu, milledest kujunes Reagani parim liitlane kommunismi ajaloo prügikasti saatmisel. Reagan jättis tegemata ka Lääne poolt varem korduvalt tehtud vea ega nõrgendanud survet Nõukogude impeeriumile seal alanud kosmeetiliste reformide järel. Otse vastupidi, ta vajutas pedaali veelgi tugevamalt põhja. Küsisin pool aastat tagasi Reagani riigisekretärilt George Shultzilt, et mis oli see hetk, kus Lääs võitis Külma sõja. Shultz vastas, et ta on seda ka Gorbatšovilt küsinud ning viimase vastuseid arvestades leiab, et see toimus Reykjaviki tippkohtumisel 1986.aastal. See näiliselt läbikukkunud kohtumine, kus Reagan kõiki diplomaatia ja rahvusvahelise läbikäimise tavasid rikkudes kohtumiselt lihtsalt minema jalutas ega loobunud oma „tähesõdade" programmist, surus vastaspoole nurka ning sundis teda totaalsetele järeleandmistele, mis kurjuse impeeriumi hauda aitasid saata.

Just sellised sügavalt inimlikud, tihti spontaansed ja kõiki nõunikke hulluksajavad sammud ning otsused tegid Reaganist Ameerika Ühendriikide ühe suurima presidendi. Reaganit ei huvitanud populaarsusreitingud ega nende nimel tõmblemine. Tema jaoks oli oluline vajalikud otsused ära teha, arvatagu sellest, mis tahes. Tema ametisseastumise päeva ning 100. sünnipäeva maksab meil igal juhul meeles pidada ning seda vaatamata Tallinna linnavalitsuse seisukohale, kes Tallinnasse Reagani väljaku loomisele ühemõtteliselt vastu astus. Moskva väljaku vastu pole Tallinna linnavalitsusel aga loomulikult midagi.

6.veebruaril on kõik huvilised igal juhul oodatud kinosse „Artis", kus algab piduliku kõnekoosolekuga Ronald Reaganile pühendatud filminädal.

Intervjuu: Seeder: söögile kulub neljandik tuludest

2011-01-19

Eesti inimene kulutab oma sissetulekustest toidule ja mittealkohoolsetel jookidele keskmiselt 25 protsenti, kuid veel 1996. aastal oli sama näitaja aga 41 protsenti, selgus lugejate intervjuust põllumajandusminister Helir-Valdor Seederiga.

Olete teinud põllumajandussektoris veterinaar- ja toiduameti ühendamise, põllumajandusameti loomise, PRIA reformi ja e-PRIA käivitamise. Kas jätkaksite põllumajandusministrina ka uues valitsuses ja kui jah, siis kas oleks veel midagi sektoris reformida? Millisel seisukohal olete Saku ja Jõgeva instituutide ühendamisel? Miks te pole kinni pannud Lääne-Virumaa toidulaborit, kui Tartus on kogu Eestis vajadustele vastav labor väljaarendatud?

Ümberkorraldamist vajavad veel mitmed tugiteenused nagu IT ja raamatupidamine ning e-PRIA lõplik käivitamine on suur töö.

Teadusasutused vajavad oma potentsiaali paremaks ärakasutamiseks kindlasti tõhusamat koostööd. Oleme seda korduvalt arutanud, kuid seni on asutuste endi valmisolek süvendatud koostööks olnud tagasihoidlik. Kindlasti jätkame paremate lahenduste otsimist.

Lääne-Virumaa labori sulgemise ettepanek oli arutlusel kolm aastat tagasi. Korraldasime toona labori töö ümber nii, et sinna jäi minimaalselt vajalik töömaht ning hetkel majandab laboratoorium ennast ära ja sulgemise plaane ei ole.

Seadustasite FIE-dest talunike tarvis vara tasuta pärimise isalt pojale. Kas on veel plaanis midagi talunike heaks teha? Miks peab kogu FIE tulu (sh kasum) olema maksustatav nii sotsiaal- kui ka tulumaksuga, kuid osaühingu puhul on omanikutulu maksustatav vaid tulumaksuga? Kas ei oleks mõistlikum seada ka siin sisse sotsiaalmaksulagi, et ka FIE-st talumehel tekiks soov välja võtta nö kasumit viisil, nagu seda Eestis üldistel alustel maksustatakse?

Isamaa ja Res Publica Liit toetab sotsiaalmaksule ülempiiri seadmist. Milline see piir saab olema see vajab täiendavat arutelu. Jätkame talu kui traditsioonilise põllumajandusüksuse probleemide lahendamist. Sealhulgas ühtlustame talus töötavate abikaasade sotsiaalsed garantiid. Edendame ühistegevust, mis on oluline just taludele. Viimasel kahel aastal on edukalt käivitunud ka põhitalunike asendamine puhkuse või haiguse korral asendustalunike poolt ning me kavatseme jätkata põhitalunike asendamise toetamist.

Kas Maaelu Edendamise Sihtasutust on põllumajandusministeeriumile vaja või võiks selle vabalt ühendada ka KREDEX-iga? Milline on teie seisukoht?

Oleme Kredexi ja MESi ühendamise ettepanekut arutatud vabariigi valitsuses ja ka riigikontrolliga. Seni on domineerinud arvamus, et MESi tegevus on Euroopa Liidu põllumajandusfondist antava riigiabi reeglitega seonduvalt spetsiifiline ning erineb oluliselt struktuurfondide ja teiste asutuste tööst. Eriline on ka Hoiulaenuühistute finantseerimise süsteem ning praktika- ja kutseõppeasutuste toetamine. Kaugemas tulevikus ei ole selle küsimuse juurde tagasipöördumine siiski välistatud.

Kas toetate põllumajandustootjate värvitud kütuse jätkamist või sooviksite üle minna üldisele kütusele, kus põllumeestele kütuseaktsiis kompenseeritaks? Miks hoiate täna kinni Ivari Padari ajal sisse seatud lollusest ja ujute vastuvoolu kogu maailmale?

Põllumajandusministeerium on juba kolme aasta eest teinud ettepaneku, et erimärgistatud diislikütuse süsteem tuleks asendada kaasaegsema elektroonilise arvestussüsteemiga. Selle juures ei ole vahet, kas tootjale oleks antud konkreetne kütusekvoot või toimuks tasaarveldamine nn maksukonto kaudu. Oleme kütuse mittevärvimise ettepanekut rahandusministeeriumile korduvalt esitanud, kuid seni ei ole see toetust leidnud. Keeruliseks teeb süsteemi muutmise tõik, et madalama aktsiisimääraga kütust saavad lisaks põllumeestele kasutada veel mitme eluvaldkonna esindajad.

Mille taha on jäänud Eestis saagikindlustuse loomine? Millist lahendust siin ise pooldate?

Eesti turg on väga väike ning kohustusliku saagikindlustussüsteemi loomisel jäävad riskid ja sellest tulenevalt ka kindlustuspreemiad väga suureks. Tootjale käib selline makse ülejõu ja kindlustusfirmade huvi süsteemi vastu on olematu. Selles olukorras on koostöös tootjatega jõutud järeldusele, et õigem on, kui põllumees kannab toetuste arvelt oma riskid ise.

Mis on saanud Eesti toidu programmist ja millised olid selle programmi tulemused? Kas on kavatsus seda programmi ka jätkata ja kui, siis miks?

Eesti toidu programmi rakendati aastatel 2006-2008 valitsuse kinnitatud programmina. Arengukava üldine eesmärk oli aidata kaardistada Eestis toidu tootmise, töötlemise, turustamise ja tarbimise olukorda, kujundada ja arendada Eesti toidu mainet, suurendada kodumaise toidu tarbimist ja tõsta tarbija teadlikkust.
Mõõdetavaid tulemusi on väga raske välja tuua. Siiski on mõõdetud nn Eestimaiste kaupade eelistamist, mis on püsinud kõrgena.

Praegusel hetkel kinnitatud riikliku programmi pole. Põllumajandusministeerium aga jätkab vastavalt eelarvelistele võimalustele Eesti toidu programmiliste eesmärkide elluviimist.

Ometi oleme Euroopa riikide tabelis oleme hinnataval 2. kohal. Seda küll mitte heas mõttes, vaid hinnatõusude võrdluses. Iga kord, kui kaubad kallinevad, laulate teie pööblile maailmaturu hindadest ja sellest et kõik on paratamatu ja maksta tuleb. Mul on siin tabel ees ja tahan teilt küsida: nt Slovakkias tõusid hinnad 1,3%, Saksamaal ainult 1,9%, Prantsusmaal 2% meie 5,4% vastu. Öelge, kas neid riike siis tõesti nn maailmaturu hinnad ei puudutanud?

Tabelis oleme Kreekaga ühel tasemel peaaegu, aga nt Kreeka pensionid on 1300 eurot ja rohkem meie 300 euro vastu. Kas teie + valitsus on samuti rahva seljataga ja salaja Kreekat teinud? Kui te nüüd võimule ei jää, siis võib ju see edumull hirmsa haisuga lõhkeda. Hirmu pole, kõik aus, eks?

Erinevalt Kreekast ei ole Eesti riik ülejõu elanud. Majanduskriisi ajal reageerisime kiiresti ja vähendasime riigi kulutusi, et säilitada riigieelarve tasakaal. Sellega oleme erinevalt näiteks Kreekast, Lätist ja teistest Euroopa Liidu mureriikidest vältinud suuri probleeme tulevikus.
Mis puudutab hinnatõusu, siis tuleb möönda, et mitmed ettevõtjad on euro tulekut ära kasutanud ka hindade tõstmiseks. Tarbijakaitseamet ja Konkurentsiamet tegelevad nende küsimustega.

Mis on saanud suhkrutrahvi vaidlustest, mis seisus need hetkel on nii Eesti kui Euroopa Kohtu instantsides? Kas on lootust, et suhkrutrahvi maksab kinni siiski selle tekitaja ja mitte maksumaksja? Kas on kavatsus esitada süüdistus endisele põllumajandusministrile, tänasele poliitikasse pürgivale sotsiaaldemokraadile Tiit Tammsaarele suhkrutrahvi maaletoomise eest? Miks ei ole tänaseni selle eest vastutusele võetud ühtegi ametnikku?

Nn suhkrutrahvidega seonduv jaguneb kaheks - riigi nõuded üleliigsete laovarude omanikele ja Eesti nõue Euroopa Komisjoni vastu.

Riigi ja ettevõtjate vaidlused on tänaseks erinevates kohtuastmetes ning ühtegi lõplikku otsust tehtud ei ole. Vahepeal on erinevad kohtud pöördunud tõlgenduste saamiseks ka Euroopa Kohtusse, kes on valdavalt asunud Eesti riigi poolele.

Ka Eesti riigi ja Euroopa Komisjoni vaidlus on endiselt Euroopa Kohtus, kus esimene otsus langetati Eesti kahjuks, kuid see kaevati edasi teise astmesse.

Rääkides ametnike või poliitikute vastutusest, siis tuleb silmas pidada, et olulised otsused olid kollegiaalsed ehk tehtud valitsuse poolt. Sestap saab siin rääkida poliitilisest vastutusest. Teemat on uurinud ka riigikontroll ja parlamendi riigieelarve kontrolli komisjon, kes konkreetsete isikute süülist tegevust ei tuvastanud. Oma osa on ka tol ajal vastuvõetud seadusel, mis on loonud mitmeti tõlgendatava olukorra.

Kas te oskate öelda, kui palju kulutab täna Eestis inimene keskmiselt oma sissetulekutest toidule? Kuidas on see tendents olnud ajas muutuv, võrreldes näiteks 2005, 2000. ja 1995. aastaga? Milline on Euroopa keskmine selles näitajas ja kas me võime öelda, et Eestis elatakse vaeselt?

Eesti inimene kulutab oma sissetulekustest toidule ja mittealkohoolsetel jookidele keskmiselt 25 protsenti - veel 1996. aastal oli sama näitaja aga 41 protsenti. Euroopa Liidu jõukamates riikides kulutab inimene toidule keskmisel kümmekond protsenti oma sissetulekust.

Kuidas olete rahul EPKK pääsukese märgiga, mida riik toetab ja Toiduliidu sinimustvalge päritolumärgiga, mida riik ei toeta? Kumba märki te ise rohkem poes jälgite ja kumb on teie arvates tõhusam toidumärk? Miks on endiselt nii, et poes müüakse "koorejäätist" või "plombiiri", mis on tegelikult tehtud piimapulbrist ja taimerasvast, aga mitte koorest, mis on aga nende definitsiooni järgi nii? Miks on endiselt müügil kohukesed, mis polegi tehtud kohupiimast? Miks on vorstid ja viinerid praktiliselt lihavabad, kuid neid nimetatakse endist viisi lihatoodeteks, ja mitte jahutoodeteks? Kas ministeeriumil on olemas seireprogrammid, mis seda jama võiks ka tuvastada?

Eestis on kasutusel suhteliselt palju märke. Kõik märgid on asjakohased ja vajalikud. Kuna Euroopa reeglid eeldavad, et teiste riikide tooteid ei halvustata ega ka oma rahvusriigi tooteid riigi rahadega ei reklaamita, siis pääsukese või sinimustvalget märki riik toetada ei saa. Eesti kodanikuna ise eelistan Eesti tooteid ning mul on välja kujunenud oma maitse-eelistused ja hoiakud.

Plombiir, Koorejäätis ja Regatt on koorejäätised ja tehtud naturaalsest koorest. See on kokkulepitud tootjate ja ametkondade esindajate vahel ning seni on kõik sellest ka kinni pidanud. Teiste jäätiste koostis reguleeritud ei ole ning need võivad sisaldada ka taimseid rasvu.

Sama puudutab ka kohukese nimetust. Tegu on ikka piimatootega, kus taimerasva ei tohi kasutada (kui siis vast vähesel määral on seda glasuuris mis kohukest katab). Taimerasva sisaldusega tooteid võib nimetada kohukese laadseteks toodeteks.

Viiner ja muude vorstitoodete juures on olulised märgistusreeglid, mille kohaselt tuleb koostisained välja tuua kahanevas järjekorras. Lisa sisaldus tuleb kohustuslikus korras aga märkida protsentidega. Aga valiku teeb iga tarbija ise ning seal võivad määravaks saada nii kvaliteet, lisa sisaldus kui ka hind. Kõik tooted peavad aga tarbijale olema ohutud ning selle ja teiste eeskirjade täitmist kontrollib veterinaar- ja toiduamet.

Põllumajandusministeerium jälgib hinda ja sortimenti ning samuti kasutatavat märgistust ja toodete nimetusi. Selleks kõigeks on olemas vastavad seireprogrammid ja lepingud.

Kuidas võivad mõjutada suured üleujutused Austraalias ja ka Ladina-Ameerikas toiduainete hindu Euroopas? Sõltub ju Euroopa turg suuresti nende piimatoodetest, lambalihast ja ka puuviljadest-teraviljast? Kas olete nõus, et Eestis on kõige haavatavam sektor maailmakaubandusele aiandussaadused? Mida on riigil kavatsus tulevikus teha, et hoida omamaiseid kurgi, tomati, köögivilja ja nt ka meetootjaid vähegi konkurentsis? Kas ministeerium seirab sissetoodavate aiandussaaduste kvaliteeti, ja kui, siis kuidas ja kust saab lugeda nende seirete tulemusi?

Igasugused looduse stiihiad mõjutavad nende regioonide toiduainete tootmist. Kindlasti on nende piirkondade üleujutuste mõju teravilja hinnale ja seda pigem suurenemise suunas. Piima hinda ei tohiks Austraalias toimuv meie poolt vaadates väga mõjutada, sest valdavalt toodab Euroopa Liit rohkem piima, kui ise ära tarbida suudab. Sellest tulenevalt peab piimatooteid viima kolmandatesse riikidesse.

Eestis on veel teisigi sektoreid mis on haavatavad - oma raskused on ka näiteks aiandussaaduste tootjatel. Kindlasti vaatab riik tuleviku toetuste juures üle võimalused toetada ja soodustada aiandussaaduste tootmist. Lisaks on loodud võimalused ulatuslikuks ühistegevuseks selles sektoris.

Mee tootmise osas nii suuri probleeme hetkel ei ole näha. Riik on rakendanud mesindussektori jaoks mitmeid arendusprogramme koostöös Euroopa Liiduga. Valdavalt on Eesti poodides müügil ka Eesti mesi.

Kui palju inimesi töötab meil põllumajanduses ja miks nende arv pidevalt väheneb? Tundub, et põllumajandus Eestis pole jätkusuutlik ja sureb järgnevatel aastatel põhimõtteliselt välja.

Põllumajanduslikus tootmises on hõivatud natuke alla kolme protsendi tööealisest elanikkonnast. Koos metsanduse ja kalandusega on hõivatud umbes neli protsenti. Põllumajanduses töötavate inimeste arv on vähenenud peaasjalikult tänu tehnika ja tehnoloogia arengule, mistõttu inimeste raske käsitöö osa on vähenenud ja üha rohkem töid tehakse ära moodsate masinatega. Põllumajandustootmine on muutunud tunduvalt efektiivsemaks, märgatavalt on paranenud kvaliteet ning tõusnud saagikus ja produktiivsus. See kõik näitab pigem just Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkust ja kuuldused Eesti põllumajanduse surmast on enneaegsed.

Kas 2011. aasta 1. jaanuarist tõsteti aktsiise, ajakirjandus ei räägi sellest midagi?

Käesolevast aastast ei ole aktsiise tõstetud, välja arvatud tubakaaktsiis, mida tõsteti varem kavandatud 20 protsendi asemel nüüd 10 protsenti.

Detsembri inflatsioon oli aastagusega võrreldes 5,4%, toiduainetel koguni kaks korda rohkem. Samas oli Lätis ja Leedus inflatsioon kaks korda madalam. Kui valitsuse arvates euro tulek ei mõjuta Eestis hinnatõusu, kas teevad siis seda aktsiisid?

Toiduainete hinnatõusu peamiseks põhjuseks on olnud hinnatõus maailmaturul. Paraku on osa ettevõtjaid kasutanud euro tulekut hinnatõusudeks. Ajakirjandus on juba täitnud oma tänuväärset rolli selliste hinnatõusude paljastajana ning riiklikud struktuurid - eelkõige tarbijakaitseamet ja konkurentsiamet on samuti asunud hinnatõusude vastu võitlema.

Teie ajal tehtud head asja ministrina? Ja kolm asja mis tahtsite teha, kuid jäid mingil põhjusel (põhjus ei ole oluline) tegemata.

Oma suuremateks õnnestumisteks loen:
1) Edukat õigusloomet maaelu korraldamise valdkonnas, näiteks FIEdele talu tulumaksuvaba pärandamise või muul viisil üleandmise võimaldamist ning FIEdele metsamüügi tulumaksusoodustuse kehtestamist, mille kohaselt on võimalik ühes kalendriaasaastas tulumaksuvabalt müüa ligi 3000 euro (kuni 45 000 krooni) ulatuses oma kinnisasjalt saadud metsamaterjali;
2) Põllumeestele pindalapõhiste toetuste senisest suuremas mahus ning ajaliselt varasemat väljamaksmist ning toetuste taotlemisel elektroonilise asjaajamise, sh e-PRIA, käivitamist;
3) Maaettevõtluses toimuva ühistegevuse senisest suuremat toetamist.
4) Äramärkimist väärivad ka edusammud välissuhtluses. Sõlmitud on mitmed koostöölepingud teiste riikidega, oleme andmas arenguabi erinevatele riikidele, eestlased koolitavad teiste riikide ametnikke, oleme loonud tingimused Eesti tõuloomade müümiseks nii itta, läände kui lõunasse jne.
Tegemata või lõpuni lahendamata on jäänud:
1) Taludega seonduvate probleemide juriidiline lahendamine, millega kavatsen kindlasti edasi tegelda.
2) Muutmata on jäänud erimärgistatud kütuse kasutamise süsteem, mille osas pean õigeks üleminekut elektroonilisele asjaajamisele ja pindalapõhistele soodustustele.
3) Jätkuvalt on kalanduse riiklik korraldamine jagatud Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel. Ei ole õnnestunud tuua kalanduse riikliku korraldamist Põllumajandusministeeriumi haldusalasse nii nagu see on peaaegu kõigis teistes EL liikmesriikides.

Kuidas on see võimalik, et Eestis on kaup kallim, kui näiteks Inglismaal. Ma ei räägi elektroonikast, riietest ega ka jalanõudest mis on palju odavam. Ma räägin põllumajanduskaupadest.

Üheks põhjuseks on see, et tegemist on suuremate turgudega, kus mastaabiefekt on suurema mõjuga. Lisaks on kindlasti tegu suurema saagikuse, produktiivsuse ja suuremate toetustega, mis omavad ka kindlasti hinnas oma osa.

Kui palju võiks teie hinnangul Eestis tõusta teravilja külvipind järgmise kahe aasta jooksul ja kui palju see võiks olla 10 aasta pärast (protsentides ja hektarites)?

Seda on raske hinnata, sest teravilja külvi mõjutab paljuski turusituatsioon. Põllumehed külvavad siis, kui saagi eest on lootust rohkem teenida ning madalamate hindade korral valitakse kasvatamiseks teised kultuurid. Liitumisjärgsetel aastatel on keskmiselt põllumajandusmaa kasutamine suurenenud 10 000 hektari võrra aastas ning osale sellest on külvatud just teravilja.

Kui suure osa põllumajandustoetusest maksab Eesti riik ja kui suur osa tuleb Euroopa Liidust?

Põllumajandusministeerium maksab põllumajanduse, maaelu ja kalanduse toetamiseks aastas umbes 256 miljonit eurot (4 miljardit krooni), millest veerand tuleb Eesti riigi rahakotist ja ülejäänud Euroopa Liidu vahenditest.

Millal ühtlustuvad euroliidus põllumajandustoetused vanades ja uutes riikides? Eestis on need alla 130 euro, kui Soomes on see kuskil 700 euro kanti hektarilt. Küttehinnad on juba praktiliselt ühtlustunud ja väetised on seal isegi odavamad.

Täielikku toetuste ühtlustumist ei toimu tõenäoliselt kunagi, sest toetuste põhjused ja tootjate kulud on liikmesriigiti väga erinevad. Aga kindlasti ei saa jätkuda ka tänane olukord, kus liikmesriigiti erinevad toetused kordades. Meenutuseks ütleksin siiski, et uute liikmete madalamad toetusmäärad on tingitud ELiga liitumise tingimustest ja need kehtivad selle eelarveperioodi ehk 2013. aasta lõpuni.

Alates järgmisest ELi eelarveperioodist toimub kindlasti toetuste ümbervaatamine võrdsustamise suunas. Loodetavasti saavutatakse järgmise eelarveperioodi jooksul põllumajandustootjate oluliselt võrdsem kohtlemine. Arutelud ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle on toimunud Euroopa Komisjonis ja põllumajandusministrite nõukogus alates 2008. aasta detsembrist ning Eesti seisab seal toetuste võrdsustamise eest. Õnneks oleme selleks leidnud liitlasi nii suurte kui väikeste riikide seast ja see lubab olla lootusrikas.

Tööränne – see on imetore

2011-01-19

Reede hilisõhtu Oslo lennujaamas. Pääsu Eesti Õhu lennukile saab oodata rahulikus jaamasopis. Võib süveneda oma mõtetesse või jälgida ilma ja inimesi. Enne Tallinna lendu avatakse väravad poolakatele, lennuk Gdanskisse on sõiduvalmis.

40-50-aastased mehed, kõik enam-vähem ühte riietumisstiili teksade-jopede ning spordikottidega. Neid ei ühenda ainult välimus, vaid ka näoilme. Silmadest vaatab vastu väsimus ja tülpimus. Küllap on selle taga ületunnid, kitsad elamisolud, võib-olla ka teatav eraldumus külmas põhjamaises ühiskonnas elamisest. Tallinna lennuki seltskond tundub palju erksam ja elavam. Aga kauaks?

Sotsiaalministeerium vaatles eestlaste välismaale töölemineku plaane ja sai tulemuseks 77 000. Kui liita see praegusele välismaal elavate või töötavate eestlaste hulgale (umbes 130 000), saame häirivalt suure arvu.

Kindlasti ei lähe kõik ärasõidu otsustanud kodust päriselt ära, kindlasti jääb töölkäijatest pikemaks või alatiseks võõrsile elama vähemus. Kuid mida suurem on ühes või teises riigis seal sisseelanud kogukond, seda lihtsam on uute inimeste juurdetulek. Seega ei saa uuringu kommentaaridega (tööalane väljaränne, olgu tegu arstide, torumeeste või kalkunikitkujatega, pole Eestile probleem) ilma kriitikata nõustuda.

Väljaränne kasvab

Juba pea kaks aastakümmet pärast nõukoguliku sissekirjutuse kadumist pole meil korralikku rändestatistikat. Viimane enam-vähem mõistlikult kirjeldatud rändelaine oli ingerlaste Soome siirdumine 1980. aastate lõpul. Edasised andmed nii itta kui ka läände suundunute kohta on pigem eksperdihinnangud.

Seetõttu pole ka praegu mõtet vaielda rändearvude üle, ootame ära aasta lõpul tehtava rahvaloenduse. Kuid tendents, väljarände kasv, on vaieldamatu.

Suurus ehk kvantiteet on kindlasti paljude asjade hindamiseks tähtis. Aga rände puhul ei saa me saabujate ja lahkujate loendamise kõrval eirata sotsiaalseid mõjusid.

Meie noorte õppimine välismaal pälvib üldist heakskiitu. Aga kas välismaise, täiesti tundmatu ülikooli lõputunnistus on piisav soovituskiri tööandjale? Õppis välismaal, järelikult on aktiivne inimene, oskab keeli ja tunneb maailma. Aga mis tööd ta oskab teha?

Paraku see üldine haridusprofiil, erialad, mida meie noored välisülikoolides omandavad, kipub olema hirmus sarnane Eestis õpetatavatega: psühholoogia, politoloogia, antropoloogia...

Kas tuntud ülikooli politoloogidiplom annab eelise mõnes ministeeriumis nõunikukoha taotlejale? Minge nüüd, kuhu panna siis meie viisimetsad ja kalletammed!? Ja eesti keele õpetajat venekeelsesse kooli või kriminalisti politseiametisse tuleb otsida ikka armsast Tartu Ülikoolist ja riigikaitseakadeemiast.

Aga kui noort inimest sunnitakse erialavalikut läbi mõtlema mitte Eesti, vaid Euroopa kontekstis, siis on poli-toloog igal juhul eesti keele õpetajast perspektiivikam valik.

Mis sunnib rändama?

Ajakirjanikud on oma väljaütlemistes vabamad kui sotsiaalteadlased. Rohkem kui üks ajakirjanik on kunagise laulva revolutsiooni põlvkonna kohta kasutanud väljendit «kaotatud põlvkond».

Kasvanud 1990. aastatel enamasti kitsastes oludes. Näinud enda ümber massiliselt riiklikult organiseeritud rumalust. Nüüd, otsides kohta tööturul, tunnevad nad enda ees nähtamatut seina.

Lainetena üle Euroopa leviv info noortest eestlastest kui auto- või poevarastest, kord prostituutidest, siis narkomuuladest pole naljaasi. Isegi kui tegu on ullikestega, nagu vahel püütakse muljet jätta. Miks neid ullikesi siis nii arvukalt juurde tuleb?

Ränne näitab probleeme! Kui IT-firmade lobitöö ükskord vilja kannab ja praegusest vabamate reeglite järgi hakkab meile tulema lühikest kasvu, pilusilmadega varblastena sädistavaid arvutinohikuid, siis ei tähenda see ainult ja peamiselt, et oleme juba viie jõukaima riigi hulgas.

Ei, see räägib ühtlasi selle maailmanurga probleemidest. Kuni sinnamaani, et rahvarohkemal kontinendil on pruutidega hirmus kitsas käes! Töökoht ja hea palk on mehepojale oluline, aga veel võimsam jõud, mis ta rändama paneb, on naine!

Meie sotsiaalteadlased ei julge veel täiel häälel kaotatud põlvkonnast rääkida, kuid naabrid, lätlased, leedulased ja poolakad, ei ole nii tagasihoidlikud. Ja nad esitavad küsimuse kadunud põlvkonnast mitte ainult 1980. aastatel, vaid ka järgnevatel kümnenditel sündinute kohta. Praeguste teismeliste kohta, kelle üks või mõlemad vanemad töötavad ja/või elavad välismaal.

Vanemateta perekond

Eestis pole see teema täiesti tundmatu. 1990. aastatel oli peresid, kus vanemad läksid «kaduma» ja lapsed jäid omapead. Tallinnas Kopli liinidel ja mujalgi. Aga see nähtus polnud massiline. Pealegi on selliseid peresid, kus lapsi kasvatavad vanavanemad, kogu aeg olnud.

Meie Balti naabrite juures ja Poolas on selline vanemateta perekond tavaline.

Psühholoogia propageeris kunagi seisukohta, et täiskasvanute probleemid pärinevad lapsepõlvest, vähe õrnust ja emotsioone pakkuvatest külmadest ja ratsionaalsetest suhetest oma vanematega.

Nüüdsed internetipõhised suhted on ülepea ratsionaalsed, pole suurt vahet, kas sõprade või vanematega. Kuid seda laste ja vanemate lahuseluga paratamatult kaasnevat emotsionaalset aspekti pole ka meie naabrid veel palju uurinud. Nende tähelepanu on pälvinud koolistress ja kooli katkestamine, distsipliini ja vaba aja, rahakasutuse jm küsimused.

Muresid on palju. Ja enne, kui öelda, et tööränne, see on imetore, peame ütlema, et teame ka probleeme ja oleme valmis neid lahendama. Kas aga tegelikult teame ja oleme valmis?

IRLi lubadustel on kate

2011-01-17

Ausalt öeldes olin veidi hämmastunud, avastades Delfist Aivar Sõerdi artikli pealkirjaga "Miks IRL ja sotside valimislubadustel pole katet". Olen pidanud Sõerdi asjalikuks inimeseks.

Asusin seetõttu uurima, mida Sõerd siis IRL-le ette heidab. Minu rõõmsaks üllatuseks polnud IRL-st artiklis aga sõnagi juttu, küll analüüsiti selles igati asjalikult sotside tuludega tõepoolest katmata valimislubadusi. Ka artikli Eesti ees seisvaid väljakutseid laiemalt kirjeldavale osale võiksin kahe käega alla kirjutada.

Seda hämmastavam on mulle aga kirjutise pealkiri, kus millegipärast viidatakse hoopis IRL-le. Mul on selline tunne, et seda pealkirja ei pannud artiklile Aivar Sõerd ise, vaid see ilmus sinna kuskilt muljalt.

Kuid asja juurde. IRL läheb valimistele selge lubadusega viia Eesti eelarve taas tasakaalu ning mitte suurendada Eesti laenukoormust. See on meie esimene prioriteet ning sellest lähtuvad teised lubadused. IRL teab oma varasematest kogemustest, et seda on kerge lubada, aga raske teha. Samas oleme sellega varem edukalt hakkama saanud.

Nii teame ka, et eelarvetasakaalu taastamiseks on vajalik ministeeriumite valitsemiskulude külmutamine ning mahjanduskasvule tugeva tõuke andmine. Lisaks tugevale eelarvedistsipliinile tuleb selleks alandada tööjõumakse, mis ühelt poolt riigi sissetulekuid hetkeks küll vähendab, teisalt majanduskasvu kiirendades neid kokkuvõttes aga suurendab.

Kui need sammud on astutud ja kiirenenud majanduskasv on riigile täiendavaid sissetulekuid toonud, võime asuda uute programmide käivitamisele. Kui Eestil õnnestub saavutada Euroopa keskmisest kolm korda kiirem majanduskasv, ulatub selliste programmide hulk parimal juhul endises vääringus üle miljoni krooni aastas.

Kui mitmed valimistel osalevad erakonnad on jäänud kidakeelseks, millised nende prioriteedid eelseisval neljal aastal on või on neid oma programmi kandnud sedavõrd palju, et valimisprogramm usutavuse kaotab, siis IRL on oma prioriteedid selgelt ja üheselt välja öelnud: vaimult suureks saamine ehk haridus ning laste kasvatamise väärtustamine. Esimese prioriteedi all keskendume üleminekule tasuta st õppemaksuta kõrgharidusele ning teise osas emapensionile.

Oleme oma lubaduste hinna ka välja arvutanud, kuid olgu ta siis veel kord välja öeldud - taas endises vääringus, kuna see võimaldab esialgu summasid paremini võrrelda. Üleminek tasuta kõrgharidusele maksab riigieelarvele 450 miljonit krooni ja sellega käib kaasas sihtotstarbeliste õppetoetuste kehtestamine 110 miljonit krooni.

Tasuta lõunaid pole loomulikult olemas ja nagu muu riigieelarve, tulevad needki kulud maksumaksja taskust. See ei muuda tasuta kõrgharidust aga millekski, mida niisama jagatakse. Vastupidi, üleminek tasuta kõrgharidusele toob kaasa suurema nõudlikkuse nii õppuri kui õppe kvaliteedi suhtes.

Teise IRL peamise lubaduse ehk emapensioni maksumus on samuti välja arvatud - selle väärtuseks kehtestamisel oleks 300 miljoni krooni. Välja on arvutatud ka riigile pikemas pespektiivis langev koorem, mis jääb ka tulevastel aastatel mitme teise lubadusega võrreldes igati normaalsesse vahemikku. Usume, et kui tahame Eesti keelt ja kultuuri hoida, on mõlemad IRL prioriteedid Eesti tulevikule üliolulised.

Seetõttu kutsume teisigi erakondi oma peamiste lubaduste, olgu selleks kas sotsiaalprogrammid või maksude langetamine, selgelt avalikustama. Olen Aivar Sõerdiga täiesti nõus, et vastutustundetuid lubadusi ei maksa valimiste eel loopida. Eesti pole kriisist väljunud - kõrge tööpuuduse tase on sellest kurvaks tõendiks. Tööpuuduse vähendamiseks pole aga olemas muud teed, kui majandus käima saada. Tasakaalus eelarve on selleks peamine vahend.

Meie Euroopas vananeme!

2011-01-15

Oleme jõudnud uude ajastusse: teaduse, tehnika, elektroonika ja infotehnoloogia ajastusse. Edasiminek teaduse ja tehnika arengus ning samuti majanduses ja poliitilises elus on kaasa toonud varem mõeldamatud muutused, mis meie ees praegu seisavad, tehes kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides kuuldavaks küsimuse: QUO VADIS EUROOPA?

Euroopa suurim Eakate Kodanike Liit vastab sellele küsimusele kolmekordse jaatusega: jah areneva ühiskonna kujundamisele, isiklikule vastutusele ja solidaarsusele.

Raudsest eesriidest oli võimalik jagu saada tänu Euroopa, eriti Ida-Euroopa ja Baltimaade vankumatule vabadusihale. See avas tee Euroopa Liitu, kuhu praegu kuulub 27 liikmesriiki, mille tulemusel on poliitilised piirid langenud.

Demograafilised muutused on peaaegu kõigis Euroopa riikides ühesugused. Euroopa on maailmas ainus manner, kus rahvaarv püsivalt väheneb; sündivuse langus kõigis Euroopa riikides on üpris märgatav. Tänu kestvale sisserändele teistest kultuuridest ja ka teistelt mandritelt rahvastiku koosseis muutub. Seetõttu on integratsiooniks vaja tohutuid pingutusi.

Euroopas on keskmine eluiga kõrge ja tõuseb igal aastal umbes kolme kuu võrra st., et me Euroopas vananeme.
Meie aja õigustatud nõuete hulka kuuluvad eri põlvkondade vajadusi arvestav keskkonna kujundamine, pensionäridele sobiv tänapäevase kommunikatsioonitehnoloogia võrgustik digitaalse lõhe ületamiseks.

Heameel on tõdeda, et oodatav eluiga on tõusnud tänu arstiteaduse arengule diagnoosimise ja ravi valdkonnas. Tegevuse ühiskondlikuks suunaks peab olema, et on tagatud ligipääs tervishoiuteenustele taskukohase hinnaga, organiseeritud ja toetatud koduabi, surijate põetamise ja perekonnaliikmete abistamise laiendamine.

Kui võrrelda sotsiaalkindlustusmeetmeid nagu töötu abiraha, vanaduspensionid, tervisekindlustus ja arstiabi võimaldamine eri Euroopa riikides, siis võib täheldada märgatavaid erinevusi.

Seega peab Euroopa Liidu riikide erisugustes olukordades igaüks leidma nii majanduses kui ühiskonnas võimalusi, et solidaarsus ka tegelikkuses teoks saaks!

Solidaarsus on kõigi inimlike püüdluste keskmes.

Solidaarsust võiks määratleda nii: „Neid, kes paluvad midagi, sest nad ei suuda oma jõududega lahendust leida, tuleb aidata ja anda neile, mida nad vajavad kõigi meie võimaluste piires."

Euroopa majandus- ja rahanduspoliitika esmatähtis ülesanne on euro stabiilsus. Ainult tasakaalustatud majanduses on ruumi õiglasemale sotsiaalpoliitikale.

Eluea pikenemine ja sellega kaasnev vanemate inimeste arvu suurenemine on RIKKUS, mitte koorem.

Seetõttu peaksime tulevikus rääkima neljast või isegi viiest põlvkonnast koosnevast ühiskonnast, milles tunnustatakse iga põlvkonna eripära ja tähtsust.

Ajalugu õpetab meid kõiki:
„Kui ühiskonna aluseks on väärtuste süsteemil põhinev solidaarsus, saab põlvkondadevaheline võrdsus tegelikkuseks"

Monika, Vjatšeslav ja tuulegeneraatorid

2011-01-15

Saarlased soovivad ja väärivad üha paremat ühendust mandriga. Ja loomulikult kõige kindlam oleks sild või tunnel. See on ju kõigile selge. Kaasa arvatud poliitikutele. Viimased aga kasutavad seda ära ja kütavad lootusi üles! Nii nagu jäädakse uskuma roheliste utoopiat, et tuulegeneraatoritega Saaremaal ja Hiiumaal anname oma panuse maailma päästmisse, nii jäädakse uskuma, et sillaehitusega saab homme hommikul pihta hakata.

Arvan, et enne kui saame kopa maasse lüüa, on vaja veel palju asju selgeks vaielda, ja seda selleks, et saarlasi jälle ära ei kasutataks, nagu oli lubadusega viia meid viie rikkaima Euroopa riigi sekka. Just praegu on hea näide varnast võtta. Kaarma vallas võimul olev Reformierakond lubas rahvale enne valimisi mitte lasta ehitada valla territooriumile tuulegeneraatoreid. Nüüd aga surutakse, vaatamata vallarahva vastuseisule, erakonda toetavate ettevõtjate huvides ja seadusi rikkudes läbi tuulegeneraatori paigaldamist. Samal ajal vaikib ka maavanem, teades ise, et monstrum Mändjala külje all küll turismi arengule positiivselt ei mõju.

Miks ma saarlasena peaksin uskuma siis nende meeste sillalubadusi? Pealegi jätavad nad teadlikult rääkimata sillaga kaasnevad probleemid, et pärast tuua neid jälle ettekäändeks, miks silda teha ei saa. Kas nelja aasta pärast kuuleme jällegi mingit hülgejuttu!?

Huvitav oleks teada, kui paljud saarlastest on lugenud läbi mullu kevadel avaldatud "Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava". Orkaan Monika sundis mind seda läbi lugema. Nii uskumatu, kui see ka pole, jahutas see sillaehitusele õhutav dokument minus sillaentusiasmi kohe päris mitme pügala võrra. Miks?

Selles kavas kirjutatakse, et "ekstreemsete tingimuste korral on sild liikluseks suletud". Kujutage ette sügis-talviseid torme, kui mere kohal on õhk veest paks ja samal ajal toimub jäätumine. Monika oleks silla kindlasti sulgenud kaheks ööpäevaks, samas praamiliiklust ei suutnud Monika mõjutada. Kas meile soovitakse siis silda, mis suurendab riski teatud tormipäevadel üldse mitte Saaremaale ja sealt välja saada? Kui juba teha, siis sild, mis kindlasti olukorda parandab.

Stockholmi Stockmani kandis lõhkas üks hull jälle pommi! Sild on terroristide poolt uskumatult haavatav. See ei pea tingimata olema islamiterrorism. Tänapäeva maailmas võib igasugust jama juhtuda. Tõsi, me saame ekstreemolukordade, nagu Monika ja terroristid, puhuks hoida laevu kogu aeg valmiduses. Aga mis see maksab? Seisev laev on ju otsene igapäevane kulu. Kas see hind pannakse silla ületamise tasule otsa? Siis läheb see meile ju veel kallimaks!? Võib-olla on siiski tunnel parem? See küsimus vajab vastamist!

Mere taga uksi ei lukustata. Just nii me täna mõtleme. Mina tunnen end Saaremaa kodus turvalisemalt kui Tallinna kodus. Sillaga kaasneb hoopis teistsugune keskmine saare külastaja kui täna. Ja koos saagiga on ka hoopis kergem minema saada! Turvalisus igal juhul väheneb ja kuritegevus suureneb. Enne kui sillaehitamise juurde asume, peame ka ütlema, kuidas me taastame turvalisuse! See maksab! Aga täna pole politseinikele niigi palka juurde anda!

Kava (ikka seesama) kirjutab aksioomina - "suureneb nii ühepäevaturistide kui ka ööbijate arv". See on selle lause teise poole osas väga julge avaldus! Mina arvan, et turistide arv küll suureneb, kuid proportsioon muutub oluliselt ühepäevaturistide kasuks. Tuleb palju vähemaksejõulist publikut. Ja pigem kaldun ma arvama, et ööbijate arv väheneb. Kindlasti langevad hotellides hinnad ja sellest tulenevalt ka teenindava personali palgad, pakutav kvaliteet jne. Miks Võrus ei ole õieti ühtegi arvestatavat hotelli, meil aga ligi 10! Kas me oleme kindlad, et sild ei vii töökohtade vähenemisele? Seda vähemalt hotellinduses. Peame olema kindlad, et Saaremaa ei muutuks läbikäiguhooviks.

Mida teeb Leedo, kui sillaehitus reaalseks muutub? Kas ta ikka hakkab nutma? Mina arvan, et ei hakka. Saaremaa Laevakompanii leping lõpeb aastal 2016. Uuring pakub sillaehituse algusaastaks 2018. Seega on siis, kui peaks uue lepingu sõlmima, kindel, et riik alates silla valmimisest Leedo firmale enam ei maksa. Sild saab valmis 2022. Leedo uued laevad on selleks ajaks end välja ostnud. Seega võib ta need viia ükskõik kuhu ja pakkuda seal konkurentsivõimelist hinda.

Ta leiab oma laevadele igal juhul rakenduse ja uue lepingu sõlmimise aastal (2016) ei ole tal kaotada mitte midagi. Samal ajal ei ole riigil ka kuueks aastaks võimalik leida mitte kusagilt uusi laevu ja operaatorit normaalsetel tingimustel. Me mäletame ju kõik Reformierakonna afääri viis aastat tagasi Atoneni juhtimisel, mis ähvardas katkestada kogu laevaliikluse.

Sitsiilia sild pikkusega 3,6 km läheb maksma 90 miljardit krooni. Suure väina sild pikkusega 7,2 km läheb uuringu järgi maksma 5,5 miljardit krooni. Vau! Vahe on 30-kordne, arvestades vahemaa pikkust. Jah, sealne väin on sügavam ja sild tuleb laiem. Aga ma siiski arvan, et 5,5 miljardi asemel võiksime pigem arvestada 10 miljardi krooniga, siis on meie sild ikka veel peaaegu 20 korda odavam ühe meetri kohta.

Kui praam väljub iga 40 minuti tagant, siis keskmiselt võib teekond Tallinnasse juhuslikult praamile tulles kesta maksimaalselt pool tundi kauem kui silla puhul. Sellest suurem osa kulub soojas autos interneti seltskonnas ja laeva kohvikus jalgu sirutades. Kui end praamile täpselt sättida, siis on ajavõit sillast veelgi väiksem. Arvestades neid asjaolusid, olen ma väga skeptiline, kas kuldkalakese kombel homme hommikuks silda lubades ei ole jälle leitud meie, saarlaste, nõrka kohta ja ei kasutata seda enda huvides ära.

Nagu igasuguse valimislubaduse puhul tahan ma juba täna teada, kust see raha võetakse, see on - mis tegemata jäetakse? Tasulise ülesõiduga suudetakse sellest kinni maksta vaid tühine osa. Kas Reformierakond suudab tulevikus tõesti loobuda sellistest hullustest, nagu on rahvusringhäälingu uus, ligi miljard krooni maksev hoone? Tahaks uskuda, nagu ka nende sõnu tuulegeneraatorite ja viie rikkama riigi sekka jõudmisest, aga ei usu! Teod näitavad vastupidist!

Meie, saarlased, peame siin jämeda otsa enda kätte võtma ja koos leidma neile küsimustele vastused ja lahendused. Muidu satume enda, vabandust, mitte enda, vaid populistide valimisvõttest selili. Jutt hüljestest ja nende muredest on kergelt väljendades roheliste poliitiline hülgemöla, võrreldes majanduspoliitiliste probleemidega, mis meil tuleb koos lahendada.

Mul on vaid üks lihtne küsimus: miks peab mandriinimene, kes käib Saaremaal oma vanemaid vaatamas kord kuus või mõni isegi hooldamas, maksma mitu korda rohkem kui saarlane? Praegune Reformierakonna ja IRLi koalitsioon oma aastalõpu otsustes tahtis saarlastele ja hiidlastele head, vähendades saarlaste ja hiidlaste praamipileti hinda kaks korda. Aga ma ei saa küll aru, kuidas seda lõpuks kontrollima hakatakse! Pildiga iskutõendite alusel või? Olen oma lastele rääkinud piirivalvest Kuivastu sadamas, kus kõik inimesed pidid passi näitama. Kas see aeg on tagasi?

Head algatust ei mõeldud riigikogus lõpuni läbi. Kuna nüüd see reisija piletihinna-džinn on juba pudelist välja lastud, siis selle sinna tagasi toppimiseks on küll vaid üks lahendus - kõik reisijad tuleb tasuta üle vedada.

Autode osas võiks soodustusi pakkuda neile, kel seda kõige rohkem vaja, neile, kes praami palju kasutavad. Käid rohkem üle, maksad vähem. Kui üks kord käid, siis on ju see mõju rahakotile väike. Samuti ei mõjuta sellised ühekordsed käigud Saaremaa ettevõtete sisendhindu oluliselt. Näiteks võiks hind alates kümnendast ülesõidust hakata vähenema ja muutuda pärast 50. ülesõitu tasuta ülesõiduks jooksva aasta lõpuni.

Liiniautobusside ülesõit peaks olema hoopis tasuta. See viib tänu bussifirmade vahel toimivale konkurentsile bussipiletite hinnad alla. Sellest võidavad aga eriti koolinoored ja vastavalt ka nende vanemad! Saarlasi ja hiidlasi saab toetada, jätkates nende autode ülevedamist soodushinnaga, nagu see tänini kehtis.

Uue ajajärgu lävel

2011-01-14

Oleme jõudnud üpris imelikku seisundisse. Oleme ühekorraga vaesed ja rikkad.

Vaesed selles mõttes, et ei teeni ega tarbi kaugeltki nii palju kui näiteks soomlased või šveitslased. Rikkad jällegi selles mõttes, et esmakordselt oma ajaloo jooksul ei viitsi me enam sokke nõeluda, vaid viskame auguga soki minema (koos sellega ka terve soki) ja ostame poest uued. Niipalju on elujärg ikkagi tõusnud, kui mõõta elujärge ostetud saia, viina või sokkide järgi.

Ime kestab

Kuid elujärg on paranenud muuski mõttes, mitte ainult selles mõõtkavas. Mitte kunagi varem pole eesti keeles ilmunud nii palju ja nii head kirjandust, esimest korda ei jõua me kõike lugemisväärset ära lugeda. Mitte kunagi pole tehtud nii palju ja nii head teatrit. Meie rahvakultuur elab üle ilmselget taassündi.

Me oleme rikkad veel mitmegi asja poolest, millest kõige väärtuslikum on vabadus. Oleme jätkuvalt NATO-s - ahoi, märgake, see ime kestab ikka veel - ja oleme nii iseseisvad, kui üks miljonirahvas üldse olla saab.
Kui keegi oskaks tulevikku ennustada, läheks börsile ja saaks rikkaks. Aga üldiselt võib oletada, et esimene asi on kohaneda euroga, saada üle esimestest euroga seotud pettumustest ja õppida tundma temaga kaasnevaid võimalusi. Usun, et see on üks pikemaajaline ja mitmesugust leidmisrõõmu pakkuv tegevus.

EL pole rehabilitatsioonikeskus

No ja muidugi ootab meid ees võitlus lume või lumesulamisveega või mõlemaga või enne ühega, siis teisega. Ka selle ettenägemiseks ei pea just Igor Mang olema. Asjal on ka asisem külg: kui selliseid talvi võib olla järjestikku kaks, siis ilmselt ka kolm, neli või neliteist. Mis esitab teatud nõuded meie elukorraldusele ja investeeringutele. Me ei saa kauem elada loosungi all „Ehk seekord läheb mööda". Ei lähe.

Natuke laiemalt Eesti ja elu peale vaadates oskan prognoosida jätkuvat nügimist euroliidus - sest ega Euroopa Liit ole mingi rehabilitatsioonikeskus hingevapustuse läbipõdenuile, vaid ettevõtmine, kus ühise kasu üldeesmärgi raames tuleb igaühel ka enda eest väljas olla. Üks asi on eurobürokraatia oma banaanikõveruse normatiividega, mis tuleb pehmelt öeldes puu taha saata.

Peale selle on veel palju mittenormeeritud eurojaburust, nagu absurdini viidud võrdõiguslikkuse ja tolerantsuse nõuded. Kuni selleni, et ei tohi enam kasutada sõnu „ema" ja „isa" (sest mõni on viimati homoseksuaalsest perekonnast ja teda võib see solvata). Selliste totruste osas on puhtalt me enda teha, kas või kui palju neile vastu hakata, ja ma loodan, et teeme seda jõuliselt, kindlalt ning argumenteeritult. Las põlastavad meid pealegi mahajääjateks - läheb mõni aasta, ja me osutume teenäitajateks.

Teistele teenäitajaks

Viimatiöeldu võib kõlada upsakalt või üleliia bravuurikalt, aga teisest küljest - miks mitte? Miks siis meie ei võiks olla need, kes sel korral õige teekäänaku ette näitavad? Mis meil siis viga on? Me pole just palju Nobeli laureaate sünnitanud, täpsemalt öeldes mitte ühtki, aga meie ajalooline kogemus on vaieldamatult unikaalne, see võib huvitavaid vilju kanda.

Euroopale õige tee näitamine muidugi kõhtu ei täida, kui meile just konsultatsioonitasu maksma ei hakata. Kuna seda hirmu ei ole, tuleb igapäevaeluga edasi minna sealtsamast, kuhu oleme jõudnud. Ehk siis Eestist, mis on ühekorraga vaene ja rikas. Arvatavasti hakkab majanduslik seis paranema (ta juba teebki seda) ja riigivalitsejate asi on seda protsessi toetada ning selle vilju oskuslikult uueks seemneks tarvitada.

Tasuta bussisõitu ei tule

Tuleb jätkata vajalike reformidega, kaasa arvatud puhaste gümnaasiumide rajamine ja ülikoolide ümberkorraldamine, nii et kõrghariduse omandaks maksimaalne hulk noori, kes on selleks võimelised ja kes oma haridusega midagi kasulikku peale mõistavad hakata. Koolivõrgu mõistuspärastamise kohta ei oska enam varsti keegi öelda, kumba õieti tehakse, kas haridus- või haldusreformi. Vajalikud on mõlemad ja kumma kaudu kumma juurde jõutakse, on ükskõik, peaasi et jõutakse.

Võib-olla on mu sõnum igav. Või pealtnäha elukauge. Sest ega jutud eurototrustega võitlemisest või valdade liit(u)misest kedagi otsemaid rikkamaks ega rahulolevamaks tee. Paraku ma teistmoodi ei mõista, sest jutt sellest, kuidas õlu hommepäev poole odavamaks läheb või bussiliiklus kõigile tasuta hakkab olema, oleks lihtsalt tüssamine. Ma arvan, et Eesti seisab taas kord lootusrikka tuleviku lävel - kõigist hädadest ja raskustest ja Padaoru lumest hoolimata -, ning ma soovin, et meie areng jätkuks edukalt.

Loodan ka, et suudame jätta maha mõne suure kamaka Eesti NSV-d ja närvutavat sovetlust, mis seni meie rattakodarate külge kleepunult on Eesti edasiliikumist takistanud.

Rünnakud näitavad emapensioni headust

2011-01-14

Sündimuse suurendamine on meie rahva püsimajäämiseks üks suuremaid ülesandeid. Ei piisa ainult laste sünnitamisest, vaid neist peavad sirguma täisjõulised ja haritud kodanikud. Kõik lapsed on meile olulised.

Laste kasvatamine on vastutusrikas töö. Sellepärast on IRL võtnud eesmärgiks alates 2012. aastast kehtestada emapension. Seda hakkaksid saama kõik emad, kes pensionile lähevad, ka praegused pensonärid. IRLi emapension on riigipoolne pensionilisa, mis ei tule teiste pensionäride arvel. Näiteks kahe lapse ema hakkaks saama aastas ühe pensioni lisaks. Nelja lapse emale tähendaks see juba kaht lisapensioni aastas.

2012. aastal maksab emapension riigile 19 miljonit eurot (u 300 miljonit krooni). Võrdluseks tuleb kõrvale panna Juhan Partsi valitsuse kehtestatud ja praeguseni edukalt toimiv emapalga süsteem, mille maksumus on tänavu üle 170 miljoni euro (2,66 miljardit krooni).

IRL on oma ettepanekuis lähtunud tasakaalus riigieelarve põhimõttest, mille eest oleme seisnud karmi eelarvepoliitikat ellu viies ka kriisi ajal. Seetõttu on riigi majandus keeranud tõusuteele.

Meie arvestused näitavad, et emapensioni elluviimine on riigile jõukohane ülesanne. Teiste erakondade agressiivsed rünnakud IRLi emapensioni vastu näitavad, et see on hea ja kasulik idee. Tundub, et kõige rohkem ärritab konkurente see, et emapension on reaalselt teostatav. Tuletan meelde seda sõda, mida sotsid pidasid emapalga süsteemi kehtestamise vastu, kuid õnneks leidus toona nii palju poliitilist toetust, et see ellu viia. Loodan, et samasugune toetus tekib ka IRLi emapensionile ning juba 2012. aastal on see riigipoolne tänu ja tunnustus emadele antud.

Miks IRLi rünnatakse?

2011-01-13

Reformierakond on alustanud valimiskampaaniat. Plakatite ja kalendrite kõrval on sellega kahjuks kaasnenud ka räiged rünnakud. Muul kombel pole lihtsalt võimalik seletada Jürgen Ligi vassimist emapensioni teemal. Vaataks Reformierakonna väiteid emapensioni vastu, loomulikult eeldades, et rahandusminister erakonna seisukohti esindab.

Ainult 300 miljonit

Rünnak IRLi emapensioni vastu ei tulene rahanduspoliitilistest kaalutlustest, vaid sellest, et kava esitas vale erakond.

Ligi kirjutab, et emapensioni kehtestamine oleks kõigi rahanduslike tõdede eiramine. Seda on küll hämmastav kuulda, sest praegugi saab üks 1999. aasta 1. jaanuariks 8aastaseks saanud lapse vanematest endale iga kuu pensionilisa. Ligi poolt ennekuulmatuks ristitud skeem on Eesti riigis igati toimiv ja ei Reformierakond ega Ligi pole selle vastu poolt sõna ütelnud. IRL soovib seda toetust veidi kasvatada ning laiendada ka nendele lastele, kes on sündinud taasiseseisvunud Eestis. Me ei saa aru, miks peaks taasiseseisvunud Eestis sündinud lapsed olema vähemväärtuslikud enne taasiseseisvumist sündinuist.

Ligi ütleb, et emapensioni kehtestamine tähendaks raha ümberjagamist lastetutelt inimestelt lapsevanematele. Jah, seda küll, kuid seda tehakse ka vanemapensioni süsteemiga - ja õigesti tehakse, sest laste kasvatamine on töö, mida tuleb väärtustada ja toetada.

Ligi ütleb, et emapensioni kehtestamisega võetakse laste-tutelt inimestelt ära pension, et eelistada neid, kellel on lapsed. Kuid kellegi pensioni ei vähendata, tegu on pensionilisaga, mis tuleks riigieelarvest.

Keda esindab Ligi?

Ligi ütleb, et mingit võimalust üleplatsi pensionilisasid maksta järgmisel aastal ei ole. Ligi kombel peab ka IRL eelarve tasakaalu poole liikumist ilmtingimata vajalikuks. Võrreldes miljarditesse kroonidesse ulatuvaid Reformierakonna lubadusi, oleks aga kummaline, kui ei leiaks 300 miljonit krooni - nii palju uus süsteem esimesel aastal riigieelarvele maksma läheks.

Tekib vägisi kahtlus, kas Reformierakonna esindamise enda peale võtnud Ligi antud hetkel erakonna seisukohti ka tegelikult esindab. Emapension on hea idee, mis väärtustab laste sünnitamise kõrval ka nende kasvatamist. Tegu pole alternatiiviga emapalgale, vaid selle täiendamisega. See on meede, mis ei käi Eesti riigile üle jõu ei praegu ega ka tulevikus - arvestused on siin tehtud. Seda loomulikult siis, kui me peame vajalikuks perede ja laste toetamisse panustada. IRL on aru saanud, et selles küsimuses on meil Reformierakonnaga sarnased prioriteedid.

Üllatav on, et Jürgen pole ikka veel andnud vastust meie ettepanekule kirjutada eelarve baasseadusse tsüklilise tasakaalu nõue. Minu poliitika neljal viimasel aastal on olnud eelarve tasakaal ja seda teab Jürgen suurepäraselt. Vahel olen ka oma võitlustes alla jäänud. Nii tõsteti 2008. aastal ministeeriumide tööjõukulusid minu vastuseisust hoolimata.

Nii tekib mul kuri tunne, et tegu oli katsega naeruvääristada Tšehhis Jizerska Padesatka klassikamaratonil osalenud Reformierakonna senist esimeest Andrus Ansipit, kes on emapalka makstes lapsevanemate eelistamist lastetutele inimestele selgelt toetanud. IRL on siin peaministriga samal arvamusel.

Emad vajavad otsuseks tuge

2011-01-12

Laste sündimise või mittesündimise üle ei otsusta president, Riigikogu ega valitsus. Seda teeb perekond, kuid lõpliku otsuse langetab ikkagi naine, tulevane ema.

Selle otsuse taga on keerukas maailm, mis koosneb nii emotsioonidest kui ka praktilisest meelest. Ideaalses maailmas kasvab laps üles harmoonilises perekonnas. Kindlasti väärivad lapsed pingutust selle ideaali nimel, sest iga laps on oluline.

Riik peab omalt poolt looma võimalikult kindla ja turvalise keskkonna, et pered otsustaksid lapsi saada ja nad ka üles kasvatada. See on meie tuleviku pant. Emasid ja isasid peab väärtustama ja sellepärast on IRL välja käinud plaani emapensioni kehtestamiseks.

Eestis makstakse lapse sündides ühele tema vanematest pooleteise aasta jooksul töölt eemal oldud aja eest vanemahüvitist ehk emapalka.

Arvan, et see on suurepärane toetus noorele perele, kes saab esimesed poolteist aastat pühenduda oma lapse kasvatamisele, ilma, et nende sissetulek väheneks.

Probleemiks on aga see, et enamus lastega seotud toetustest antaksegi selle läbi kätte esimese pooleteise aasta jooksul. Aga mis saab ülejäänud ajast? See vastutus lasub eelkõige perekonnal, paljudel juhtudel kahjuks vaid emadel.

Laste kasvatamine on töö, mille vilju kogu meie rahvas maitseb tulevikus. Seda tööd tuleb väärtustada, mistõttu on IRLi eesmärk kehtestada emapalga kõrval ka emapension. See tähendab, et riik maksab kõikidele emadele iga lapse pealt pensionilisa ehk emapensioni.

Tahame emapensioni kehtestada juba 2012. aastast, mis tähendab, et kõik pensioniealised emad, kelle lapsed on juba suureks kasvatatud, hakkavad seda saama. Väärtustama peab ka neid isasid, kes üksi lapse üles kasvatavad. Ka need mehed peavad hakkama saama ema-, ehk isapensioni.

IRLi plaani järgi hakkaks emapensioni saama kõik emad, kes lapse üles kasvatanud ning pensionile jäävad. Ka tänased pensionäridest emad. Riigieelarvele on see jõukohane, kuna võrreldes emapalgaga on selle kulu oluliselt väiksem. 2012. aastast maksaks riik oma eelarvest emapensioni jaoks kuni 300 miljonit krooni (ca 19 miljonit eurot).

30 aasta jooksul suurenevad emapensioni väljamaksmiseks tehtavad kulud riigieelarves mitte vähem kui 800 miljoni kroonini (51 miljoni euroni), arvestades kulusid tänase pensioniarvestuse aastakoefitsiendi väärtuses. Võrdluseks võib tuua, et emapalgale kulub 2011. aastal 2,66 miljardit krooni (umbes 170 miljonit eurot).

Heale koalitsioonipartnerile tahaksin aga meelde tuletada, et vanemahüvitise eelnõu sai seaduseks 2003.aastal, kui valitsust juhtis Juhan Parts ning ka rahandus- ja sotsiaalminister kuulusid Res Publicasse.

Riigikogus olid seaduse vastuvõtmise vastu vaid sotsiaaldemokraadid (toonased mõõdukad) ja hääletamisest loobusid keskerakondlased. Arvan, et tegime olulise otsuse, mis mõjutab perekondi saama rohkem lapsi, mitte lükkama nende saamist edasi.

Laste sünnitamisele järgneb nende kasvatamine ning seda tuleb väärtustada. Seda saab teha läbi emapensioni.

Munitsipaalpolitsei töö tuleb täiega ümber korraldada

2011-01-11

Ligemale kümme aastat tagasi oli ansamblil Velikije Luki hitt "Tallinn põleb", mille järgi anti nimi ka albumile. Oli selline jõhkra sõnumiga punklugu.

See kujund meenus, kui kuulsin mupo juhi kinnipidamisest ja pistisekahtlusest. Tõepoolest, Tallinna juhtimine kärssab: linnapea skandaal Vene rahaga, koalitsiooni lagunemine ja üldse mitte esimene kord, kui mõnd kõrget linnaametnikku süüdistatakse korruptsioonis. Kuid hoolin oma linnast liiga palju, et kauem tulekahjukujundiga mängida.

Tõtt-öelda võinuks oodata, et nüüd taastab Keskerakond "tõekomisjoni" volitused või vähemalt ütleb, et eriteenistus on poliitikasse kistud ning keskerakondlikku linnaaparaati püütakse taas diskrediteerida.

Esimese hooga midagi sarnast ei juhtunud. Vastupidi, Koit Pikaro ütles hoopis, et on Järvikut ammu ebaausaks inimeseks pidanud ja välja tuleks vahetada 70% Järviku palgatud töötajaist. Karm avaldus.

Mina ei tunne Järvikut ega oska temast isiklikult vähimatki arvata. Küll aga olen ammu tähele pannud, et mupo näol on loodud kaasaegses linnajuhtimises mittevajalik organisatsioon. Sellega, milles mupo on või võiks olla vajalik, saaksid hakkama ka muud linnaasutused.

Küll on mupo näol loodud ebaterve karistusasutus, mis kahandab kodanike usaldust võimu vastu, muudab normiks pigem inimeste karistamise kui linnaelu parema korraldamise. Mupo ei tee sisulist tööd, vaid imiteerib seda, ta ei loo ühiskonnale vajalikke harjumusi, väärtusi, vaid lõhub neid. Keegi ei kiida heaks piletita sõitu, kuid mida peavad arvama väikesed trammijänesed, saades teada, et neid jahtiv mupo ise on seotud korruptsiooniga?

Lisaks meenuvad jaburad lood sellest, kuidas öösel kirjutati parkimistrahve inimestele, kes olid kodumaja ees jätnud auto kaks ratast kõnniteele - ikka selleks, et teised autoomanikud liigelda saaksid. Või siis lugu, kuidas kaotatud lemmiklooma kohta laternapostile jäetud kuulutus tõi koeraomanikule trahvi.

Kas ja millega on Järvik seaduse vastu eksinud, peavad ütlema kohus ja uurimisorganid. Linnavalitsus seevastu peab lõpuks ometi ütlema, kuidas täiesti eksitava nimega asutuse ehk munitsipaalpolitsei (mis tegelikult ei ole politsei) töö ja tegevus ümber korraldada.

Tõhus poliitika lähtub rohkem väärtustest kui huvidest

2011-01-07

Eesti naudib positiivset tähelepanu. Euro on käes ja suuremad majandusraskused seljataga. Torisemiseks pole põhjust ka lõppenud kümnendile tagasi vaadates. Meil on olnud palju raskemaid aegu. Veel enam - nii häid võimalusi töö- ja loomingualaseks eneseteostuseks pole varem õieti olnudki.

Kuid eufooria on ohtlik meelemürk. Pärast seda, kui saime 2004. aastal Euroopa Liitu ja NATOsse, tegi Eesti valitsus liiga optimistlikke eelarveid ja rahvas tarbis üle oma võimete. Seesama ei tohi nüüd korduda.

Ühiskonna kui terviku huvid

Eesti poliitika on paljuski stabiliseerunud, kuid samas on diskussioon riigi tuleviku ja strateegilise valiku üle ootamatult ahtaks jäänud. Järgmisse riigikokku on asja vahest vaid neljal parteil, ehkki valimissüsteem eeldaks suuremat mitmekesisust. Kindlasti tagavad ka neli parteid vaba ühiskonna jaoks vajaliku pluralismi. Küsimus on pigem selles, kas parteid positsioneerivad end valimiste eel huvidest või väärtustest lähtudes.

2007. aasta valimiste eel jagasid kõik suured erakonnad suuri rahalisi lubadusi. IRL hüüdis korraks, et «õnn ei ole rahas», kuid see ei saanud keskseks loosungiks. Tõenäoliselt ei oleks selle loosungi intensiivsem kasutamine toona ka edu toonud. Majanduskriisi saabudes tuli mitmetest rahalubadustest loobuda. Jätkuv toetus valitsuskoalitsioonile kinnitab, et inimesed said valitsuse ees seisnud rasketest valikutest aru ja toetasid kokkuhoiupoliitikat.

Kas nüüd, kui euro on käes, avaneb võimalus uuteks suhkrusteks lubadusteks või nende uskumiseks? Tegelikult vajab Eesti riik kulude jätkuvat kokkuhoidu ja efektiivsemat avalikku haldust. Uued töökohad tekivad erasektoris ja selleks peab ettevõtjal hingamisruumi olema.

Üksnes huvidest lähtuv, mõnd elanikerühma eelistav poliitika ei ole jätkusuutlik. Palju paremini vastab ühiskonna kui terviku huvidele see, kui erakonnad ehitavad oma poliitika üles kindla ja püsiva väärtussüsteemi ümber. Mõistete seost saab ehk avada nõnda, et väärtussüsteem moodustab meie ühise huvi, kus ühe (huvi)rühma vastandamine teistele on maha võetud.

Mul oli sügisel võimalus osaleda külalisena Soome Kokoomuse volikogu istungil, kus partei esimees Jyrki Katainen pidas 15minutise kõne. Rahandusminister ja peaministrikandidaat Katainen rääkis kaamerate ees peamiselt väärtustest. Maksupoliitiline otsus lähtub sellest, milline on maksude roll ühiskonnas, mitte sellest, kelle huvides see otsus tehakse.

Eesti aastal 2030

Võimalik, et Eestis kulub sinnamaale arenemiseks veel aega. Kiire raha soov ja illusioon on juurdunud, ehkki masu tegi siin korrektiive. Ka riigilt küsitakse tihti «mida ma saan?», mitte «mida ma annan ja kuidas ühiskond paremini toimib?». Viimane küsimus kerkib esile siis, kui on piisavalt palju heal järjel ja haritud valijaid, keda ei kammitse kinnis-ideed. Olen kindel, et selliseid valijaid tuleb meil üha juurde.

Tänane Eesti ei saa sihte seada enam meie ees seisvate liitumiseesmärkide kaudu, nagu olid NATO, Euroopa Liit, euro. Meid on seni aidanud edukas liitumisparadigma, aga uued paradigmad peame ise looma. Milline peab Eesti olema 2030. või 2050. aastal? Valitseb ähmane üksmeel võtmevaldkondades, nagu haridus, tööhõive ja rahvastiku juurdekasv ning samas püüab iga partei luua oma tõde ja müüti nimetatud teemadel. See protsess muutub veenvaks siis, kui diskussioonis tõusevad esiplaanile väärtused.

Kardan, et loosungid 15 aastaga viie rikkama hulka purjetamisest, aga ka mitmesuguste riiklike arengukavade heakskiitmine vähimagi kavatsuse ja rahalise võimekuseta neid ellu viia on pärssinud igasugust tulevikule mõtlemist. Paraku me peame tulevikuküsimustega tegelema. Ja seda mitte õhulosside pinnalt, vaid arusaamises, et tulude-kulude tasakaal ja konservatiivne eelarvepoliitika on üks Eesti arengu alusväärtusi.

Euroopa eakad organiseeruvad

2011-01-06

Rahvastik vananeb kõikjal, kuid eriti kiiresti Euroopas. Kui ühiskonnas on eakaid (65- aastaseid ja vanemaid) üle 7%, siis peetakse ühiskonda vananevaks. 2008. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis eakaid ligikaudu 17,2 % elanikkonnast ning vanadussõltuvusmäär (65- aastaste ja vanemate osakaal tööealistest) oli 25,2 %.

Vanaduspõlveks piisava sissetuleku tagamine on miinimum, millega kõrge elatustasemega riigid ka hakkama saavad. Kuid vähemalt sama oluline on eakamate aktiivne osalemine ühiskonna elus ning võimalused mitmekülgseks ja sisukaks elulaadiks.

Euroopa suurim seenioride ühendus Euroopa Eakate Kodanike Liit (ESCU) pidas novembris Bad Honnefis Bonni lähedal Saksamaal aastakongressi, kus ühendusele valiti uus president ja juhatus. Presidendiks valiti dr. Bernhard Worms Saksamaalt ja üheks asepresidendiks allakirjutanu Eestist, Keila vallast.

Kongressi teemaks oli, kuidas vanemad inimesed saavad suurendada oma panust ühiskonda. Eesti ettekandjana rääkisin meie vabatahtlike tegevusest ning selle toetamisest. Ega meil ei olegi head ülevaadet ega statistikat, mis meil sellel alal tegelikult toimub. Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskus töötab meil laiahaardeliselt ja valdkondadeüleselt, täpsemaid andmeid erinevate valdkondade ja vanuserühmade kohta kahjuks ei saa sealtki.

Teada on, et eakad tegutsevad meil peamiselt eakaaslaste toetamise ja abistamisega, aga ka laste ja noortega ning kodukandi elu edendamisega.

Eakad vabatahtlikud tegutsevad peamiselt üksikuks jäänud eakaaslaste tugiisikutena. Nad külastavad neid kodudes või hooldekodudes, pakuvad seltsi ning aitavad lahendada igapäevaseid elukorraldusega seotud probleeme. Aga abistatakse ka vanavanemaid, kes kasvatavad üksi lapselapsi. Samuti on levinud vabatahtlik töö eakate päevakeskuste ringijuhtidena, mis võimaldab elu jooksul kogutud teadmisi ja oskusi teistega jagada. Väga populaarsed on käsitöö-, laulu-, keeleõppe- ja võimlemisringide juhendamine.

Töö laste ja noortega on oluline, kuna see tugevdab põlvkondadevahelist sidusust. Mõnedes sotsiaalkeskustes (päevakeskustes) korraldatakse seenioride ja noorte ühisüritusi, tihti käivad eakad noortetoas juttu rääkimas ja aitavad kodutöid teha. Külastatakse ka lastekodusid ning aidatakse seal üritusi korraldada.
Aktiivselt osaletakse kohalike omavalitsuste juurde loodud eakatenõukogudes. Eestis on üsna tuntud liikumine Kodukant, mis ühendab oma kodukandi elukeskkonda arendavaid ühendusi. Samuti on eakad koondunud rahvamajade juurde. Mõlemate puhul tegutsetakse kodukandi elu edendamisega - korraldatakse kultuuriüritusi, kogutakse laatade ja näitusmüükide abil raha annetusteks, tegeletakse heakorraprobleemidega jne.

Eestis on hinnanguliselt 250 organisatsiooni - kodanikuühendused, päevakeskused, rahvamajad - mille kaudu eakad vabatahtlikud rakendust leiavad. Eakate vabatahtlike järgi on nõudlus suurem kui pakkumine ja seetõttu on selle arendamine tähtis teema. Kahjuks puudub statistika, mis takistab selle tegevuse arendamist riigi tasandil.

Võiks luua Eakate Vabatahtlike Infokeskuse, eesmärgiga koguda ja vahendada teavet erinevate organisatsioonide, tegevusvaldkondade ja konkreetsete tegutsemisvõimaluste kohta. Samuti tuleks hoogustada eakate vabatahtlike organisatsioonide omavahelist suhtlemist, luues uusi ühendusi ja võrgustikke.

Kuna vabatahtlikud Eestis ei saa reeglina tasu, siis tuleks luua võimalused eakate vabatahtliku tegevusega kaasnevate kulude kompenseerimiseks.

Peamine eesmärk on, et pensionil olev inimene ei jääks üksi koju, vaid kaasataks kas vabatahtlikku tegevusse või siis saaks ta võimalusel töötada osalise tööajaga. Iga pensionil olev inimene peab tundma, et ta on ühiskonnale vajalik.

Põllumajandusministeerium toetab Karksi valla kultuuri- ja spordielu

2011-01-06

Põllumajandusministeerium on viimastel aastatel suunanud mitu miljonit Euroopa Liidu toetusraha Karksi valda eesmärgiga edendada kohalikku kultuurielu ning toetada ka valla sportimisvõimaluste arendamist. Rahastamine on toimunud kodanikeühenduste esitatud projektide kaudu.

Kesksel kohal on olnud Karksi külamaja renoveerimine. Põllumajandusministeeriumi vahendatud euroraha toel on majja rajatud uus keskküttesüsteem ning asendatud vana eterniitkatus kivikatusega. Nendele töödele kulus peaaegu 1,5 miljonit krooni. Järgmisena on plaanis renoveerida maja fassaad. Tahame seda ettevõtmist kindlasti toetada.

Karksi külamaja renoveerimisel on ka sümboolne tähendus. Karksi mõisa peahoone ehk siis härrastemaja on kahetsusväärselt hävinud. Karksi rahvas soovib, et tähtsuselt teine mõisaaegne hoone saaks muinsuskaitsenõudeid järgides korralikult korda tehtud. Külamaja renoveerimisel on ka praktiline otstarve, sest seal asuvad avalik raamatukogu ja internetipunkt ning korda tehtud majas on võimalik korraldada avalikke üritusi.

Toetatud on Sudiste külamaja renoveerimist. Sudiste Maanaiste Seltsi esitatud projektide rahastamisega on viimase paari aastaga külamajja ehitatud tualettruum ja ahi, vahetatud aknad ja sel suvel paigaldati hoonele Karksi valla kaasrahastamisega uus katus. Külamajas on ruumi kohaliku maanaiste seltsi tegevuseks ja piirkonna rahvas saab seal koos käia. Külamajas asub ka avalik internetipunkt ja seal laenutatakse raamatuid.

Karksi valla sportimisvõimaluste arendamiseks otsustati läinud aastal eraldada üle 600 000 krooni Sokaoru terviseraja taastamiseks ning rajamasina ostmiseks. Juba sellest talvest alates on tervisesportlastel ja teistel huvilistel võimalik spordirada kasutada.

Samuti on otsustatud toetada Polli külaplatsi rajamist imekauni Kutsiku järve äärde. Külaplatsile ehitatakse külakiik ja rajatakse võrkpalliplats. Kohalikule noorteklubile Loovus on ette nähtud toetussummad spordivahendite ostmiseks.

Toetusi pole siiski jagatud üksnes kultuuri- ja spordiobjektidele. Karksi-Nuia Aianduse ja Mesinduse Seltsile eraldatud toetuse eest osteti 14 Karksi naise rahvariiete komplekti, mida rühma tantsijad kandsid Mulgi laulupeol, Viljandimaa virredel, meefestivalil ja teistel rahvuslikel üritustel.

On ütlematagi selge, et eurorahasid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ning on moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning toetusraha kasutama. Sestap julgustan kohalikke inimesi senisest aktiivsemalt mõtlema, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel arendada ja parendada, ning julgesti vastavaid taotlusi esitama. Leian, et Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus toetamist.

Lastekaitsepäev kaitsku ka alkoholi eest

2010-12-28

Keelata lastekaitsepäeval, 1. juunil alkoholi müük oleks noortele ja kogu ühiskonnale signaal, et täiskasvanud on valmis tekitama endale ebamugavusi, kui eesmärk on sümboolne samm noortele alkoholivabama ühiskonna tagamisel.
Olen viimasel neljal aastal põhjalikult tegelenud alkoholipoliitikaga. Olen sel teemal IRLi fraktsiooni kõneisik ja seisukohtade ettevalmistaja.

Kui koostasime riikliku alkoholistrateegia töödokumenti, olin rahul, et meie pakutud tegevustest leidis suur osa selles kajastamist ning nelja aasta jooksul on mitu neist ka ellu viidud.

Näiteks alkoholi öise müügi keeld, oluliselt rangemad piirangud reklaami sisule, aktsiisi tõus, televisioonis alkoholireklaami hilisem algusaeg, teavitusprogrammid.
Ükski neist otsustest pole imerelv, kuid nende ja järgmiste sammude kogumi eesmärk on jõuda olukorrani, kus Eestis väheneks alkoholitarbimine sedavõrd, et kahjud inimese tervisele, tema sotsiaalsusele, majanduslikule hakkamasaamisele poleks ühemõtteliselt enesehävituslikud nii üksikisiku kui ka riigi seisukohalt.

Kui 2008. aastal tarbiti Eestis üle 12 liitri puhast alkoholi inimese kohta, siis eelmisel aastal kaks liitrit vähem. Spetsialistide hinnangul peaks eespool nimetatud eesmärkideni jõudmiseks alkoholitarbimine vähenema kindlasti alla kuue liitri inimese kohta.

Riiklik alkoholimemorandum näeb ette selleks samme, kus erilise tähelepanu all on noored: alkoholireklaami tõhusam väljaviimine meie igapäevakeskkonnast, noortele mõeldud alkohoolsete jookide (magusad nn alkopopid) aktsiisi tõstmine, rangem kontroll müügi üle, teavitustöö, paremad võimalused spordiks ja muuks huvitegevuseks.

On oluline, et noored teaksid, miks alkoholitarbimist tahetakse piirata. Et see pole vanemate kius ega igivana arvamine, et noored on hukas.

Kui olen koolides kodanikuõpetuse tundides alkoholiteemat puudutanud, ei tea noored näiteks põhjust, miks osas riikides on keeld müüa alkoholi kuni 21aastastele isikutele.

Noortele on sageli üllatus, et selle keelu taga on bioloogilised kaalutlused. Umbes 21. eluaastani on maksa ensüümsüsteem veel välja kujunemata ning selle rikkumine võib luua eelduse alkoholist sõltuvusse jääda.

Samuti on inimese aju selles eas kõige aktiivsemas arengujärgus. Kui lapse suitsetamise kahjuna osatakse kohe nimetada pikkuskasvu võimalikku kängumist, siis aju kasvamist silmaga ei näe ja seetõttu ei osata püsivaid kahjusid teadvustada.

Jõulueelne prohmakas, kus Paide linn andis lumelinna võistkondadele kingipakid koos alkoholi sisaldava glögiga, oli väga tõsine.

Abilinnapea Piret Sapp tunnistas, et märgates, milline glögi oli ostetud, ei suutnud ta õigesti reageerida ning andis selle siiski koos maiustustega valdavalt õpilastest koosnenud võistkondadele. Tema on võtnud selle teo eest vastutuse ja ametist tagasi astunud.

Arvan, et see kahetsusväärne juhtum tuletab meile meelde, et peame veelgi enam mõtlema, mida peame täiskasvanuna tegema, et suunata noorte käitumisharjumusi ja tõsta meie kõigi teadlikkust.

Muidugi tean, et pooled 15aastastest noortest on oma lühikese elu jooksul juba vähemalt kaks korda purjus olnud. Kuid see ei tohi tekitada käegalöömise tunnet, vaid vastupidi, panema meid kaaluma kõiki samme, millega oleks edasist kahju võimalik vähendada.

Mul oli kavas teha pärast riigikogu valimisi ettepanek kohalikele omavalitsustele, kuid teema aktuaalsust arvestades teen seda kohe: keelata lastekaitsepäeval,1. juunil omavalitsusüksuse territooriumil alkoholi müük.

Mõni omavalitsus teeb seda praegugi, kuid see võiks kujuneda üldnormiks. Sellega kaasnevad arutelud ja ümarlauad ning avalikkuse teavitamine nii otsusest endast kui ka kogu probleemist on selle sammu väga oluline väärtus.

Samuti noortele ja kogu ühiskonnale antav signaal, et täiskasvanud on valmis tekitama endale ebamugavusi, kui eesmärk on lastele ja noortele üliolulisele teemale tähelepanu juhtimine, teadlikkuse kasv ning sümboolne samm noortele alkoholivabama ühiskonna tagamisel.

Sisutühje poliitikuid on meil käputäis

2010-12-19

Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva Liisa Pakosta sõnul ei vastanud "Riigimeeste" sari tegelikkusele, kuid ei sündinud ka päris tühjalt kohalt.

"Nii palju, kui ma näinud olen, mulle see sari väga meeldis," ütles Pakosta Delfile. "Sari parodeerib ja viskab läbi pisarate nalja sisutühjade poliitikute üle."

Säärased inimesed on tema sõnul olemas, aga nad moodustavad väga väikese osa poliitikutest. Sellist poliitika paroodiat nagu "Riigimeestes" kohtab ikkagi Eesti poliitikas viimastel aegadel mõnikord küll.

Sari tuli Pakosta hinnangul ekraanile täitsa õigel ajal. Tema sõnul on tänuväärne, et "Riigimehed" pahupooli avalikustavad ja kultuuriinimesed üritavad ühiskonna sanitaridena tegutseda. "Usun küll, et intellektuaalselt hästi tehtud asjadest on lõpuks kasu," sõnas ta.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni kuuluv Pakosta meenutas viimase saate lõiku, mis käsitles komisjoni tööd ja ütles, et tegelikkuses toimuvad komisjonis arutelud ikkagi sisuliste küsimuste üle ja kestavad mitu tundi.

"Arutelud on sisukad ja ministeeriumist tulnud variant tehakse mõnikord ka komisjonis just sisu poolest ümber või algatatakse ise uus eelnõu," rääkis ta.

Sümpaatne kantsler

Ühtegi prototüüpi Pakosta arvates seriaalis pole. "Kedagi ei ole võetud üksühele," sõnas ta. "Loodud on koondportree teatud tüüpi inimestest, kel endal visioone napib."

Pakosta sõnul oli tegelastest talle väga sümpaatne kantsler. "Praegu on sari üles ehitatud vastandamise peale, tark ametnik ja loll poliitik, aga nii nagu on poliitikud erinevad, on ka ametnikud erinevad," arutles Pakosta ja meenutas, et Eestis on olnud ministreid, kes on alluvate poolt väga lugupeetud ja vastupidi.

"Ma väga loodan, et see sari mõjutab valijate käitumist märtsivalimistel. Kallid valijad! Palun tundke huvi sisuliste küsimuste vastu, huvituge, mis kandidaat varem teinud on, millised on tema väärtushinnangud, minge kandidaatidega kohtuma."

Ta meenutas, et seriaalis sai 12 häälega ministriks inimene, kes ei olnud spetsialist. "Kui te ei lähe valima, siis juhtubki nii. Minge ja näidake oma eelistust," kutsus ta valijaid üles. "Mõnele inimesele tundub, et tema häälest midagi ei sõltu, siis tegelikult sõltub. Ka parteinimekirja järjestuse muudavad ringkonnas ümber kandidaatidele antud hääled. Nurgas torisemine ei muuda midagi."

Peatselt lõppev aasta tõi endaga kaasa korda- ja edasiminekuid

2010-12-18

Kas ei saaks muuta seadusi nii, et FIE saaks avansilise sotsiaalmaksu tasumise korral iga tööaasta eest ka ühe aasta pensionistaaži? Praegu saab ta staaži ainult 0,3 aastat.

Sotsiaalmaksu põhjal arvestatav pensionistaaž kujuneb tänase seadusandluse põhjal vastavalt tasutava sotsiaalmaksu suurusele. Sama loogika kehtib ka FIEdele, kelle makstava sotsiaalmaksu suurusest sõltub saadav pensionistaaž.

Täna ei ole põllumajandusministeerium ka taotlemas vastavat erandit põllumajandustootjatele, sest tõenäoliselt tuleks erandit rakendada kõigile FIEdele. Otsuseid selles vallas saab siiski teha sotsiaalministeerium, kelle haldusalas pensioniküsimused on.

Kuidas kommenteerite Euroopa Liidu põllumajandus- ja maaelu voliniku D. Ciolose ettepanekut anda piima tootjatele erisus konkurentsiseaduse tähenduses (vt Äripäev 6.12.2010 - Euroliit seadustab piimakartelli?)?

Eesti toetab piimatootjatele suurema turujõu andmist ning oleme omalt poolt Euroopa Komisjonile esitanud ettepaneku, et üldise korralduse taustal saaksid väikeriigid, kelle osakaal Euroopa Liidu piima kogutoodangust on väga väike, selles protsessis täiendava eristaatuse.

Viimati on Euroopas kõne all olnud võimalus, et riikides, mille piima kogutoodang jääb alla 1,5 protsendi Euroopa Liidu kogutoodangust, võiks tootjad koonduda ühendustesse, mille turuosa oleks üle 33 protsendi riigisisesest turumahust. Esialgsed indikatsioonid lubavad uskuda, et Euroopa Komisjon meie sellist ettepanekut ka toetab.

Erand on vajalik just seetõttu, et vähendada tootjate ja kaupmeeste turujõudu toorpiima hinna kujunemisel. Tänased arvutused näitavad selgelt, et kasumimarginaalid tootmisahelas ei ole tasakaalus ja tulud ei jaotu seetõttu õiglaselt.

Raplamaa Talupidajate Liidu juhatus soovib, et põllumajandusminister tooks välja kolm kõige suuremat kordaminekut peatselt lõppeval 2010. aastal.

Kuigi meedias ja avalikkuses tekitavad suuremat kõlapinda negatiivsed uudised, on positiivset olnud aasta jooksul tegelikult rohkemgi. Esimesena tooksin välja eduka õigusloome maaelu korraldamise valdkonnas - näiteks on viimaks ometi seadustatud võimalus FIEdele talu tulumaksuvabaks pärandamiseks või muul viisil üleandmiseks oma järeltulijatele.

Senine kord selles vallas oli selgelt pigem maaelu suretav kui soosiv. Samuti väärib äramärkimist seadusemuudatus, mis võimaldab Maaelu Edendamise Sihtasutusel (MES) jätkata hoiu- ja laenuühistute kaudu põllumajanduse ja muu maaettevõtluse toetamist.

Teiseks on kahtlemata positiivne Euroopa Liidu toetuste edukas kasutamine ja põllumeestele otsetoetuste senisest tunduvalt varasem ja kiirem väljamaksmine. Praegu makstakse ÜPT sisuliselt välja detsembri keskpaigaks ehk varem kui ühelgi eelnenud aastal.

Kolmandaks tooksin välja maaettevõtluses toimuva ühistegevuse senisest suurema toetamise, mille selgeks ilminguks on ka ühistuliste ettevõtete arvu kasv. Majanduslangusi on ühiselt märksa lihtsam üle elada ja sellest on Eesti põllumajanduses ka aru saadud.

Tasuta kõrgharidus – mis ja milleks?

2010-12-17

Olen ikka arvanud ja ka välja öelnud, et tasuta asju ei ole, kui ema- või isaarmastus välja arvata. Lõunasöök ei ole tasuta, isegi kui sa midagi maksma ei pea, sest siis teeb seda lihtsalt keegi teine. See kehtib ka hariduse ja iseäranis kõrghariduse kohta.

Sel põhjusel mulle loosung "Tasuta kõrgharidus!" väga ei meeldigi. Parem ja täpsem olnuks ikkagi "õppemaksuta kõrgharidus" või koguni "maksuta õpetus kõrgkoolis", aga ilmselt leiti, et "tasuta" on lühem ja kõlab efektsemalt. No olgu siis peale. Õpetus tuleks selle plaani järgi noorele tudengile tõesti tasuta kätte, sest see makstakse kinni ühisest rahakotist, kuhu on toonud oma veeringu iga maksumaksja.

Üldine hüve

isikliku, vaid (ühtlasi) üldise hüvena. Kõrgharitud kaaskodanikest on kasu kogu ühiskonnale. Tõsi, mitte igaühest, aga mõni vasikas läheb alati aia taha.

Samamoodi tuleb vaadelda kõrgharidust ka tänases Eestis -üldine hüve. Mis ei tähenda automaatselt, et mida rohkem, seda parem. Euroopa on lähiminevikus eksperimenteerinud nn massiülikooliga. Eksperiment on läbi kukkunud, kuid sellest pole viisakas kõnelda. Massiülikool tähendab kõrghariduse devalveerumist, aga selle tunnistamise asemel mõõdetakse ikka kõrgharidusega inimeste protsenti ühiskonnas, otsekui ütleks see midagi.

Võiks küsida, miks nii. Ennevanasti maksti hirmkalleid õppemakse, kannatad puudust, murti ennast kõigi raskuste kiuste stuudiumist läbi, et siis arsti, advokaadi, notari, inseneri, gümnaasiumiõpetaja või pastorina elada jõukat või vähemalt kindlustatud elu. Vaev sai kuhjaga tasutud.

Ent need ajad on läbi. Kõrgharidust ei mõisteta ammu enam

Mida sel juhul õieti tähendab tasuta kõrgharidus? Kindlasti mitte tasuta kõrgharidust igaühele, kes vähegi viitsib sõrme liigutada. See pole lihtsalt võimalik, sest tahtmise kõrval loevad ka võimed. Eesti eesmärk peab olema, et kõrghariduse saaksid kõik, kes on selleks võimelised ja kes sellega midagi peale suudavad hakata (mis on muuseas eriti oluline). Samavõrd oluline on, et me ei raiskaks professorite aega ega auditooriumide elektriarveid nende peale, kes kuskil mujal oleksid endale ja ühiskonnale kasulikumad.

Andekad ja kah-tudengid

Selleks tuleb taastada sisseastumiseksamid - seda juba tehaksegi - ja võib-olla seada sisse ka mingi järelsõel. Ülikoolid otsustagu ise. Eesti rahvas on väike rahvas, meie eesmärgiks olgu, et ükski anne ei läheks raisku. Peame olema ökonoomsed. Selleks on tarvis anded üles leida ja luua neile stimuleeriv keskkond, mis muuhulgas tähendab ülikoolide vabastamist õppimisvõime ja -huvita kah-tudengitest, olgu nende tengelpung siis kuitahes jäme. Seevastu vähesed sissetulekud ei tohi(ks) õpinguid välistada ega katkestada. Stipendiumid tuleb ette näha nii vaestele kui eriti andekatele. Kui vaene tudeng on ka andekas, saagu mõlemat.

Võib küsida, kas siin ei aimu lahterdamist, mingi "eliidi" aretamist, inimeste klassidesse jagamist. Ei. Vähemalt mitte tavatähenduses. Professor ei ole parem kui pottsepp. Hea pottsepp on parem kui vilets professor, hea professor on parem kui vilets pottsepp. Kui mõlemad on head, siis nende sissetulekud ei erine oluliselt, nad kumbki ei suuda ära teha teineteise tööd. Oluline on, et nad mõlemad ühiskonnal olemas oleksid ja et kummagi töö tegijaid ei tuleks hakata sisse vedama, vähemalt mitte massiliselt.

Eesti peab peatama nii gümnaasiumi- kui ülikoolihariduse devalveerumise. Vaid nõnda suudame täita oma olemasolu kategoorilist imperatiivi - olla väike, aga tubli.

Isamaalisus on loomulik asi

2010-12-17

Mida lähemale jõuavad valimised, seda russofoobsem on IRL. Muidugi mitte tegelikult, sest tegelikult pole ta seda kunagi olnudki, vaid IRLi rivaalide ja vastaste kirjas ning kõnes. Tegemist on primitiivse, kuid ülimalt mugava sildiga, sest kuna seda on kleebitud juba ligi 20 aastat, siis laiem publik ei küsigi, kas sel ka mingi õigustus on. IRL on russofoobne, ajalugu fetišeeriv, pseudomilitaristlik, Sinimägede-metsavendade romantikal põhinev ja venevastaselt natsionalistlik. Needsinased kleebised ei pärine mitte Sarviku-Sassi monoloogist seitsmenda õllekannu taga, vaid teadlase mainele pretendeeriva Tõnis Saartsi analüüsist „Rahvusliberalism - ideoloogia keskmisele eestlasele" (Sirp 26. XI).

Sildistamine on muidugi inimlik ja Saarts on inimene, aga sildistaja ei peaks ennast siiski analüütikuna esitlema. Sest mis on õieti russofoobia? Paaniline, haiglaslik hirm venelaste ja kõige veneliku ees. Olgu, tavatähenduses ka venevaenulikkus. Mida sellest leidub IRLi poliitikas, programmilistes seisukohtades või IRLi juhtide väljaütlemistes? Mitte midagi. Ise avaldasin hiljaaegu Eesti ajaloo õpiku vene õppekeelega gümnaasiumidele - kas üks russofoob seda suudaks? Kas russofoobi kodus võiks juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit- enne eesti, seejärel vene keeles? Või kuulatakse aja mahavõtmiseks mõnd Võssotski või Okudžava laulu, seda vaikselt kaasa ümisedes? Minu kodus on kõike seda juhtunud ja ma ei tunne ennast oma erakonnakaaslaste keskel selle poolest kuidagi erandlikuna. Ning, näete, kirjutan neist (russofoobi seisukohast täiesti õudsetest) seikadest isegi seitungisse.

Hea küll, see olen mina. Kuid IRL kui erakond? Samuti mitte midagi sellist. Jaa, IRL on alati hoiatanud Venemaapoolse ohu eest, kuid see ei ole ometi russofoobia. Isegi mitte Rossija-foobia, sest foobia on haiglane, kujutletud hirm, Venemaa oht aga täiesti reaalne. Selle meeldetuletamine on elementaarne. Nii näiteks elavad hollandlased pidevas mereohus: kui meri tammid purustaks (aga seda on juhtunud), upuks suur osa Hollandist ära. Seda ohtu teavad kõik, ei põe selle pärast üleliia, kuid ei unusta ka. Hollandlasi ei nimeta keegi seepärast veel marinofoobideks või kuidagi nõnda. Venemaa on meile seesama, mis Hollandile meri. Meri on pidevalt olemas, ta ei kao kusagile ja ka temast lähtuv oht ei kao, aga see ei tähenda, et temaga ei võiks suhelda ning temaga heal juhul ka hästi läbi saada. Kuid oht jääb ja on lihtsalt hale tulla väitma, et see on kadunud.

Oluline vahe seisneb siin vaid selles, et kui Holland on merelt maad võitnud ja meri seda võrdlemisi õiglasel kombel tagasi nõutab, siis meie pole Venemaalt küll lappigi võtnud. Vähemalt kehtiva kontrolljoone puhul, mis asjaolud pigem vastupidisesse valgusse seab.

Natuke segaseks jääbki, miks on Eesti poliitikas nii raske olla kompleksideta rahvuslane, kes armastab ja kaitseb oma, vihkamata teisi -miks peab sellega kaasnema halvustav sildistamine. Inimesed, isamaalisus on loomulik asi!

Intervjuu: Tasulised õppekohad tuleb ülikoolis keelata

2010-12-17

•• Jüri Saar kirjutas, et seadusemuudatustega tahetakse kärpida Tartu ülikooli autonoomiat. Miks seda vaja on?

Nii nagu ülikooli nõukogu soovib, on ka praeguses kavas kirjas, et viis nõukogu liiget paneks välja ülikooli senat ja viis määraks valitsus, üks liige oleks teaduste akadeemiast. Seadus ei näe seega ette ülikooliväliste inimeste ühemõttelist ülekaalu. Ülikooliväliste isikute kaasamine tagab sideme ühiskonnaga laiemalt.

•• Kas praegu ei ole Tartu ülikool ühiskonnaga piisavalt seotud?

Ülikool on reageerinud ühiskonna vajadustele konservatiivselt või pikaldaselt. Kui ülikoolil on suur nõukogu, siis olulised eel-arvelised otsused lähevad teinekord läbi paari minutiga, aga mõnd detaili arutatakse väga kaua. Ülikool peab arvestama ümberringi toimuvat. Toon näite. Tartu ülikooli õigusteaduskond ei soovinud liita endaga Akadeemia Nordi õigusteaduslikku osa. Nii tekkis kolmandas ülikoolis (Tallinna ülikool - toim) pretensioon õigusteaduslikule kompetentsile. Riigi tasemel tähendab see ressursside killustamist. Ülikool peab arvestama tööjaotust teistega.

•• Nii et teie arvates on ülikooli autonoomia vähenemine hea?

Ülikooli akadeemiline autonoomia ju jääb! Välistan igasuguse poliitilise sekkumise ülikooli. Aga ühiskond, kes finantseerib avalik-õiguslikku ülikooli, tahab osaleda otsustamisel. Eriti rahvusülikooli puhul, kes peab garanteerima rahvusteaduste püsimise - mitte vaatama asju ainult ökonoomika seisukohalt.

•• Olete käinud välja mõtte anda kõigile tasuta kõrgharidus. Mida see tähendab?

Kõik võimekad noored, kelle ülikool välja valib, saavad võimaluse tasuta eestikeelseks kõrghariduseks.

•• Praegu saavad ju ka paljud tasuta kõrgharidust. Kas tahate tasulise vastuvõtu üldse ära keelata? Riigitellimust suurendada?

Jah, eestikeelsetel õppekavadel riigitellimus suureneks. Avalik-õiguslikel ülikoolidel ei oleks eestikeelsetele õppekavadele enam võimalik tasulist vastuvõttu teha. Riik kompenseerib avalik-õiguslikele ülikoolidele tulu, mis tasulise vastuvõtu arvelt saamata jääb, suurusjärgus 450 miljonit krooni aastas.

•• Aga kui noor riigieelarvelisele kohale sisse ei saa, miks keelata talle õppimist, kui ise maksab?

Teadusülikooli roll on pakkuda süvendatud õpet. Massiülikoolis kannatab hariduse kvaliteet, lõputööd jäävad praktiliselt juhendamata, seda ka võimekate tudengite puhul.

•• Kui palju see riigitellimus siis teie visiooni järgi suureneks?

Näiteks õigusteadustes rahastab riik praegu 40 kohta aastas. Edaspidi võiks see arv tõusta sajani. Aga praegu hakkab õigusteadust õppima ligi 200 tudengit aastas. Riigitellimus suureneb, aga vastuvõtt ei saa kindlasti olema enam nii suur kui praegu koos tasuliste tudengitega.

•• Mis saab avatud ülikoolist?

See jääb. Täienduskoolituseks, mitmendaks kõrghariduseks.

•• Mitu protsenti koolitustellimus siis suureneks?

Seda protsenti on raske öelda. Praegusest suurem protsent gümnaasiumilõpetajaid saaks kindlasti riigi makstud kohale. Aga tulevikus on ka gümnaasiumilõpetajate aastakäigud väiksemad. Ja need, kes on seni oma raha eest õppima hakanud, saavad ka kindlasti lõpetada.

••Kust te selle 450 miljonit krooni võtta kavatsete?

Kui 2012. aasta eelarve kasvab kahe miljardi võrra, siis see võtaks veerandi. Õppetoetused tuleb muuta vajaduspõhiseks. Kui ligikaudu igale viiendale tudengile - kes ei käi tööl ja kel pole pere toetust - maksta õppetoetust 2000 krooni kuus, võtab see veel 110 miljonit krooni.

•• Kui realistlikud need ideed on?

Väga. Taga on analüüsid, arvutused ja debatid ekspertide, rektoritega. See on teadvustatud vajadus, et süsteemi tuleb muuta. Aga rektorid tahavad garantiisid.

•• Kas siis, kui avalik-õiguslikud ülikoolid ei tohi enam tasulistele kohtadele õppijaid võtta, ei või tekkida tudengite ja õppejõudude vool erakõrgkoolidesse?

Ka erakõrgkoolid peavad eestikeelsetel õppekavadel pakkuma tasuta õpet. Ingliskeelsetel mitte. Aga riigitellimus laieneb ka erakõrgkoolide eestikeelsetele õppekavadele.

•• Ma ei saanud hästi aru - kas erakõrgkoolid ei tohiks enam tasulisi tudengeid eestikeelsetele aladele võtta?

Jah. Ka eraülikoolid peavad pakkuma tasuta õpet.

•• Kas see ei oleks liigne riigipoolne sekkumine?

Ei ütleks. Riik teeb hariduspoliitikat. Tasuline vastuvõtt jääb avatud ülikoolile ja ingliskeelsetele õppekavadele.

Toomas Tõniste talvises Pärnus

2010-12-15

Eile õhtupoolikul märkas mõnigi Ringi tänaval liikuja Rüütli platsi servale püstitatud väikest telki, mille üks sein oli avatud ja lumest puhastatud laia jalgteed valgustasid hange varju poetatud küünlad. Pimedale telgile andsid kerget valguskuma üksikud põrandale asetatud küünlad. Lähemale astudes võis telgi ees seismas ära tunda kuulsa purjesportlase Toomas Tõniste, kes vestles ühe meesterahvaga. Telgi pimedusest astus nähtavale Marvi Volmer ja pakkus lahkelt piparkooke. Neid lubati rohkemgi tasku pista, nii et koduteelgi oleks veel võimalik maitsvaid präänikuid krõbistada. Kaks Pärnu kolledži üliõpilast olid samuti toimekalt abiks ja pakkusid kuuma glögi. Keeldumisel rutati selgitama, et see on alkoholivaba ja pärast kuumalt joomist võib julgesti kohe autorooli istuda. Kaks IRL-i visuaaliga lipukest kumbagil pool avarat ukseava ja samasugused märgid telgi kolmel seinal andsid aimu, et tegemist on Isamaa ja Res Publica Liidu ettevõtmisega külmal ja pimedal ajal. Täpsemalt aga praeguse koosseisu Riigikogu liikme isikliku tagasihoidliku valimiskampaania kihutustööga märtsikuus toimuvateks valimisteks.

Toomas Tõniste oma meeskonnaga Rüütli platsil

Toomas Tõniste on majanduskomisjoni liige, seepärast kaldus jutuajamine rohkem majandusvaldkonda. Pealegi on mees, keda inimesed tunnevad eelkõige olümpiasportlasena, praegu ka ise sukeldunud tugevasti majandustegevusse. „Osalen mitme firma tegevuses, kus käive ulatub 100 kuni 150 miljoni kroonini," rääkis poliitik, et vältida ekslikku arvamist nagu pürgiks ta uuesti Riigikokku kõrge palga järele, mis võimaldaks ambitsioonikamat ära elamist. „Kindlasti oleks mul olnud palju hõlpsam Tallinnas kandideerida kui Pärnus," selgitas ta sõbralikul viisil ja meenutas 2007. aasta Riigikogu valimisi Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa valimisringkonnas, kus kandideeris Mart Laari järel kolmandal kohal nimekirjas. Kuigi Mart Laar tegi eespool suure töö ära, piisas Toomas Tõnistel 909 häälest, et pääseda isikliku mandaadiga otse Riigikokku.

Tuluke jalgteele

Loomulikult huvitusin sellest, kuidas ta end tunneb IRL-i Pärnumaa piirkonna teiste kandidaatide seltskonnas ja kuivõrd on ühtne valmiseelne meeskonna töö mõeldav situatsioonis, kus maakonna erakonna juhatus on välistanud väljapoolt tulijate osalemise Riigikogu valimistel? „Väga hästi," tuli kiire vastus, mis ei vajanud pikka mõtlemist, sest ka Talllinnas olevat ta ajanud täiesti iseseisvalt valimiseelset tööd valijatega - vaid mõnel üksikul korral olid olnud koos Laariga.

Mees, kes soovis väga Toomas Tõnistega pildile jääda

Toomas Tõniste leiab, et Riigikogu valimistel ei pea olema isiklikes suhetes nii tihedalt seotud kohapealse eluga nagu seda võiks eeldada kohalike omavalitsuste valimisel. Siiski kinnitas ta, et on eelkõige purjespordi kaudu Pärnuga Tallinna ja Haapsalu kõrval tihedalt seotud. Pärnumaa on tema nägemuses üks osa Eestist ja kuidas läheb riigil tervikuna, sama moodi kulgeb elu sel juhul ka siinses maanurgas. Näiteks tõi riigimees seaduse muudatuse vältimise, mis just Pärnu linna hotellindust tugevalt mõjutab. Kahel korral on reformikad üritanud eelarve arutelul viia hotellide käibemaks 9%-lt 20-le, mille just tema algatusel on alati IRL-i poolelt „punane riiv" saanud ette tõmmatud. Samuti tahab ta jätkuvalt kaitsta Pärnu linna huvisid selles osas, et laenukoormuse 60% piiri ei käsitletaks liiga jäigal joonel. Veel toetab ta Lottemaa loomist Tahkuranna valda ja lubab seista pensioni tõusu eest.

Samas on Toomas Tõniste lubaduste jagamisel ärimehena ettevaatlik ega taha anda katteta lubadusi, mille täitmine võib osutuda ebamõistlikeks või majanduslike arvestuste põhjal kättesaamatuteks. Pärnu lennuvälja osas jäi ta väga pikalt mõtlikuks ja kaldus arvamisele, et Eesti oludes ei saa iga mõnekümne kilomeetri järele lennuvälja rajada. Kõik oleneb mõistlikust otstarbekusest! Aga pika mõtlemise järel ütles, et kui saab valijate eelistuse, siis ta kindlasti kaitseb Pärnu lennuvälja arendamise plaani.

Liu Xiaobo ja Hiina närvilisus

2010-12-15

Nobeli rahupreemia üleandmisel jäi laureaaditool tühjaks. Vangis istuv Liu Xiaobo ei saanud Oslosse sõita, preemiat ei saanud vastu võtta tema abikaasagi.

Miks on rahupreemia omistamine Hiina dissidendile nii suure tähendusega? Minu arust on see eriti õigeaegne samm olukorras, kus lääne suurriigid on majanduskriisi mõjul hakanud Hiina ees pugema, jättes inimõiguste ja demokraatiaga seotud teemad tagaplaanile.

Kui Norra endine peaminister on Nobeli komitee esimees, on punahiinlastele üliraske selgeks teha, et tegemist ei ole riikliku algatusega.

Kui islamistid hakkasid siunama Taani riiki selle eest, et sõltumatu ajaleht avaldas muslimitele vastukarva käivaid karikatuure, siis Hiina mõttemall on ligilähedane: Norra on süüdi!

Hiina Rahvavabariigi vihapursked oma kodanikule maailma kõige prestiiþikama rahupreemia andmise puhul on tragikoomilised, kuid paraku mõne riigi suhtes edukad. Mitme riigi suursaadikud jäidki Oslo auhinnatseremooniast kõrvale, nende seas sellised "pärlid" nagu Venemaa, Venezuela ja Kuuba.

Kuubaga seoses tahaks mainida, et Liu Xiaobo ühiskonnakriitiline algatus "Harta08" meenutab väga Kuuba dissidendi Oswaldo Paya tegevust kümmekond aastat tagasi. Mõlemad nõudsid neid vabadusi, mida vastava riigi konstitutsioon küll sisaldab, aga kunagi ei täida. Paya kogus allkirju põhiseadusliku referendumi algatamiseks.

Liu hartas on punktid, mis kõnelevad koosoleku- ja sõnavabadusest, võimude lahususest ja kohtute sõltumatusest. Temalgi on üleskutse hakata konstitutsiooni täiendama. Paya lasti lahti, kui talle koondus laialdane rahvusvaheline tähelepanu: ta oli mitu korda Nobeli rahupreemia kandidaat ning sai 2002. aastal Euroopa Parlamendi Sahharovi preemia. Liu istub esialgu edasi ja Hiina võimude käitumine ei sisenda optimismi.

Liu pärgamise protsessi kõrval tahaks kiita Thorbjörn Jaglandi kindlameelsust. Ta rõhutas, et Liu Xiaobo autasustamine ei ole samm Hiina vastu, vaid samm Hiina poolt. "Ameerika Ühendriigid said ju paremaks, kui Martin Luther King 1964. aastal sama preemia sai," kinnitas ta. Kuna Jagland pole ainult Norra endine peaminister ega parlamendi esimees, vaid ka Euroopa Nõukogu praegune peasekretär, tahaks talle soovitada: "Räägi seda Moskvas ka!"

Venemaast erinevalt ei ole Hiina Rahvavabariik Euroopa Nõukogu liikmesriik. Aga Moskvaga tuleb Jaglandil rääkida.

Moldova haavatud identiteet

2010-12-10

Moldova habras rahvuslik identiteet kipub kahe suure naabri Venemaa ja Rumeenia vahele ära kaduma.

Kui ma pisut vähem kui tunnipikkuse sõidu järel üles ärkan, vänderdavad meie auto ees sügavad roopad ja tee kaob olematusse. Mingit otsemagistraali Chišinaust Comrati ei lähe ning nüüd on autojuht oma uhket GPRS-seadet usaldades liiga hoogu läinud. Pöörame suure vaevaga ümber. Aparaadi pealetungiv naisehääl ei jäta ometi jonni, sisendades, et nüüd oleme eksinud ja juht teeb kõike valesti. Kell on umbes kuus hommikul ja peame leppima sellega, et Taraclia valimisjaoskonnad kaugel lõunas avatakse ilma meie valvsa kohalolekuta. Leides end in the middle of nowhere ei jää muud üle kui hilineda ning imetleda hilissügisest päikesetõusu Bessaraabia väljadel.

Valimisantropoloogia

Õigupoolest andsin nõusoleku Moldova järjekordseid valimisi vaadelda eeskätt võimaluse pärast osaleda teaberohkel eelmissioonil ja loota valimispäeval lähetust Gagauusiasse. See on umbes 157 tuhande elanikuga autonoomne piirkond, kus elavad vene õigeusu vastu võtnud türklased - ainsad omataoli-sed maailmas. Gagauusid kõnelevad parema meelega vene kui rumeenia keeles ja varem on nad olnud truud kommunistide valijad. See suundumus jätkub, kuid pisut väiksema ülekaaluga.

Tegelikult veab mul seekord valimisantro-poloogiaga veel enam. Sihtkoht asub Gagauusiast edasi, Moldova bulgaarlaste asualal. Nende päralt on Taraclia linnake, aga ümberkaudsetes külades elab ka gagauuse, moldovlasi ja ukrainlasi. Peale minu tunnevad piirkonna vastu huvi Tšehhi parlamendiliikmed, sest kuskil seal leidub ka pisike tšehhi küla, mis on võõras ümbruses juba kolmsada aastat vastu pidanud.

Kuna tegemist on kolmandate parlamendivalimistega pooleteise aasta jooksul, on korraldajatel kõik selge. Isegi inimesed -ime küll! - tulevad veel kord välja. Samas ei muutu nende valimistega suurt midagi. Kommunistlik partei saab küll kõige enam hääli, aga võimulolev Euroopa allianss teeb neile jälle „kambaka". Kommunistid saavad esialgse seisuga 44 ja Allianss ühtekokku 57 kohta. Aga ei, viimasena on lugemata osa Chišinau häältest ja lõppskooris jooksevad veel kaks mandaati Alliansile. Kaks häält jääb 61-st puudu.

Kummalgi poolel ei teki võimalust saada parlamendis kolme viiendikulist häälteenamust (61 häält 101-st), mis võimaldaks valida maale presidendi. Konstitutsiooniline kriis võib jätkuda. Keskpärane lahendus on häälte ülesostmine, aga hea lahendus oleks kahe leeri kokkulepe maa tuleviku nimel. Allianssi sees jagunevad jõujooned ümber. Moldova Nostra (e k: Meie Moldova) seekord parlamenti ei pääse. Peaminister Vlad Filati Liberaaldemokraatlik Partei seevastu parandab oma positsioone oluliselt.

Kuid see on vorm, Moldova sisu valutab kusagil mujal. Taraclias veedetud päev avab mu silmi. Kirjeldamatu vaesus ja tuleviku-tus. Tühjal väljal eksponeeritakse nõuka-aja meeldetuletusena BTR-i, eemal avaneb üks akendeta tondiloss ja selle kõrval teine kastikujuline hoone. Nime järgi on see Taraclia ülikool. Välisel vaatlusel võiks seda pidada mõne ääremaavalla mahajäetud kultuurimajaks. Sealses valimispunktis leian kena bulgaaria tüdruku. Ta ütleb, et ülikool on tegelikult väga väike ja tehnika-alane. Kes vähegi saab, läheb Bulgaariasse kõrgkooli, aga halvemal juhul Chišinausse või Venemaale. Tagasi enam ei tulda.

Vaatlusmanuaal sunnib mind iga kord viiepallisüsteemis hindama, kas valimisjaoskond on puuetega inimeste jaoks ligipääsetav. Õhtu edenedes muutub see küsimus üha kohtlasemaks, sest kottpimedas on mul endal raskusi poriloikude ja silmale nähtamatute trepiastmetega. Inimesed seevastu on lahked ja elavnevad külalist nähes silmanähtavalt. „Nii me elame," on kurb, pisut häbelik tõdemus. Valimiste läbiviimisele pole ' mul endiselt vähimatki ette heita.

Mõtisklema kutsuvad üksikasjad. Enamik valimisbülletääne on mu tegevuspiirkonnas venekeelsed, sest selline olevat sealsete elanike eelistus. Jääb arusaamatuks, miks Moldova ei toeta bulgaarlaste ja gagauuside oma identiteeti ega trüki materjale bulgaaria ja gagauusi (türgi) keeles. On ju Moldova huvides, et vähemusrahvused oma keele ja identiteedi juures püsiksid. Praegu on pigem nii, et nõukaaja nostalgia ja lahustumine rahvusetuks vene keele kõnelejaks jätkub isegi kakskümmend aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Neid inimesi pole võimalik mõista mõistmata ümbrust, kus nad elavad.

Saavutan usaldusliku kontakti ka ühe kooliõpetajaga, kellelt pärin, kas valijate registrist leidmiseks orientiirina välja pandud tänavanimed nagu Lenini, Gagarini ja Tšapajevi pole mitte kadunud aja kopitus. Tema on rumeenia keele õpetaja ja arvab, et tegelikult võiks need ära muuta. Paraku ütlevat kohalik võim, et nii suure ümberkorralduse jaoks pole raha.

Moldova käestlibiseva identiteedi ehe näide on mu autojuht. Ehkki moldovlastest vanemate laps, käis ta venekeelsetes koolides. Isa oli Nõukogude ohvitser. Erinevalt tõlgist, kes ei häbene välja näidata oma Rumeenia-lembust, on autojuhi mõtteilm palju kummalisem. Õpin seda pisut tundma, sest sõltun sel päeval temast palju rohkem kui sümpaatsest tõlgist, keda ma tegelikult ei vaja, sest rumeenia keelt pole õieti kellegagi rääkida. Juht teeb avalduse: „Rumeenial pole meiesuguseid vaja. Paremal juhul vajab ta meid orjadena, mitte inimestena. Nad hakkasid meile Rumeenia passe jagama, aga kas te ikka teate, mispärast? Neil ei olnud Euroopa Liitu astumiseks piisavalt palju kodanikke, eriti nõudis Euroopa Liit, et töötuid peab rohkem olema." Tsitaadi lõpp, kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Siin meenub üks ammune vestlus autojuhiga Donetskis 2004. aasta lõpus. Too mees avaldas kartust, et Juštšenko paneb presidendiks saades Donbassi kaevandused kinni. Kui kinnitasin, et selleks pole ühtegi loogilist põhjust, arvas autojuht, et võib-olla Juštšenko ise jätaks kaevandused ka alles, aga tal on ameerika naine ja küll me veel näeme, et kõik halb tuleb sealt. „Aga mul ükstakõik, taksojuht saab ikka hakkama, tulgu kasvõi fašistid," kõlas resigneerunud kokkuvõte. Meie oma Eesti heaolus ei tea enam, milliseid mütoloogiavõrseid nõukogude võim inimestesse istutas ja kuidas need puud on viimase paarikümne aasta jooksul edasi kasvanud. Politoloogia jääb neid protsesse kirjeldades tihti hätta, kuid mõnikord võiks hoopis rahvaluuleteadusest abi olla.

Tegelik ajalugu või valge leht?

Kuid tulgem tagasi Moldova identiteedi juurde. Minu meelest moodustavad Ukraina, Moldova ja Valgevene mingi lõhestumisele määratud üleminekuala muu Ida-Euroopa ja Venemaa vahel. Neid riike iseloomustab keeleline ja poliitiline kahestumine. Meil on vasak- ja paremkalda Ukraina, belaruska mova's kõnelevad ja selle päriselt unustanud valgevenelased ning Rumeenia- ja Vene-orientatsiooniga inimesed Moldovas. Tõsi, Moldovas on äratuntav ka „kolmas tee" ehk habras Moldova-keskne identiteet, mis suhtub umbusuga mõlemasse suurde naabrisse. Aga pooltoonidel on oht mustvalges võitluses pildilt kaduma minna.

Kui me oktoobri lõpus Indrek Saarega Moldovas eelmissioonil käisime, avaldasid mulle kommunist Voroninist ja peaminister Filatist enamgi muljet kohtumised kahe ülejäänud parteijuhiga. Need on liberaalse partei juht Mihai Ghimpu, kes parlamendi esimehena oli sellal ka presidendi kohusetäitja, ning Marian Lupu, kommunistide leerist üle tulnud täht, kes ei mallanud oodata, millal vana Voronin talle teed annab.

Erinevalt Lupust pole Ghimpu tõenäoliselt enam tulevikumees, tema partei kaotas uutel valimistel kohti ja partei sees jääb ta populaarsuselt alla oma õepojale Dorin Chirtoacäle, kes on praegu Chisinäu linnapea. Ghimpu on rohkem vana sirgjooneline dissident kui kaasaegne poliitik. Kummalisel kombel saime temaga sama päeva jooksul ametlikus programmis kaks korda kokku -hommikul kohtusime Ghimpu kui parteijuhi ja parlamendi esimehega, aga õhtuses programmis kehastus ta Moldova presidendiks ehk täpsemini, presidendi kohusetäitjaks. Need jutuajamised jäid meelde.

Hommikul suutsin Ghimpu vihaseks ajada leebe ja enda meelest hädavajaliku soovitusega mitte võtta meetmeid kommuniste soosiva eratelekanali vastu. Ütlesin, et sellised sammud mõjuksid Moldova kuvandile enne valimisi väga halvasti ka juhul, kui kommunistide kanal on valitsust rünnates üle piiri läinud. Selle peale Ghimpu enam muud ei rääkinud kui sajatas kommuniste, nende telekanalit ja saamatut Audiovisuaalset Nõukogu, kes ei suuda riigis korda majja lüüa. Oma osa sai ka Euroopa, kes Moldova demokraatide olukorda ei mõistvat. Mul jäi süda valutama, sest oli näha, et selliste etteastetega teenib Ghimpu ebasümpaatiat just Lääne-Euroopa poliitikute poolt, kes säärast stiili ei mõista.

Õhtusel kohtumisel püüdsin ma Ghimpu rünnakut kommunistide vastu ennetada. .Jätame Voronini isiku kõrvale. Seletage meile, kuivõrd on lõhe Moldova ühiskonnas seotud sellega, et ajalooküsimused on Molotovi-Ribbentropi paktist saadik selgelt lahti rääkimata?" Seekord olin õigele nupule vajutanud. Ghimpu süttis taas, kuid palju positiivsemal moel, Voroninit mainiti vaid paar korda. Meile sai osaks särav etteaste ajaloosündmustest ja sellest, kuidas rahvalt on võetud tema ajalugu ning nõukogude propaganda mürgihambad pole veel tühjaks jooksnud. Kogu Ghimpu riigifilosoofia põhineb sellel, et Moldova rumeenlaste identiteet tuleb uuesti üles ehitada. Arusaadavamaks sai ka hommikune pahameelepurse, sest kuni kommunistid oma propagandat jätkavad, pole see tema meelest võimalik.

Hoopis teistsugune lähenemine on Lupul. Tema sõnul ei mõista Euroopa Alliansi ülejäänud osapooled üldse, kui tähtis ja habras on Lupu elektoraat. „Need on ju endised kommunistide valijad, kes minuga kaasa tulid," ütleb ta. «Igasugune parempoolne poliitika ja jutt Rumeeniaga ühinemisest on neile vastukarva. Ettevaatlik tuleb olla!"

Lupu ütleb, et ajalugu tuleb unustada, alustama peab puhtalt lehelt. Riik ja ühiskond on tema meelest viljatu ajaloovaidlusega üksnes aega kaotanud, teha tuleb pragmaatilisi otsuseid ja alustada sealt, „kus me praegu oleme". Kaugemale vaadates võib sõnaosava Lupu jutu taga aimata ka õigustust sellele, et millalgi võib ta oma valijate huve ja arusaamu ettekäändeks tuues taas kommunistide poolele pöörduda, kuid nüüd juba iseseisva koalitsioonijõuna.

Seega on meie ees kaks täiesti vastandlikku lähenemist: ajaloo tagasitoomine ja uus algus valge lehena. Kuigi Ghimpu tõebukett on äratuntavalt sarnane Eesti edumudelile, võib Lupu lähenemine Moldova puhul siiski osalt vajalik olla. Pelgalt patriootiliste motiividega ei saavuta Rumeenia-orientatsioon ühiskonnas kunagi vajalikku tugevust. Olukord muutuks, kui appi tuleb majanduslik areng ja euroopaliku heaolu käegakatsutav lähedus. Praegu seda ei ole ja majandus Moldovas peaaegu puudub. Kahjuks on ka Rumeenia nõrk ja hinnaalandusega Euroopa Liitu vastu võetud riik. Lisaks on probleemid Transnistriaga, mida Venemaa võib kurjasti ära kasutada, kui Moldova Lääne-orientat-sioon edukaks muutub.

Suures geopoliitilises malemängus on Moldova alati olnud ettur. Ometi võib selle etturi jõuvarudest palju sõltuda. Mainitud Valgevene-Ukraina-Moldova vööndis võib just väike Moldova osutuda mängijaks, kes tänu seosele Rumeeniaga suudab positiivselt üllatada. Vaesuse ja kõigi muude tagasilöökide kiuste pole Moldova demokraatia luhta läinud. Moldovat tasub toetada.

Lõpetuseks olgu mainitud, et Moldova on maa, mille kohta on meil hiljuti ilmunud koguni kaks algupärast raamatut. Need on Marje Aksli „Minu Moldova" (2008) ning Marianne Mikko „Moldova: lääne ja ida vahel" (2009). Kui esimest iseloomustab terav sissevaade probleemidesse, millega võõramaalasel on raske kohaneda, siis teist võib soovitada seal sisalduva faktirohkuse poolest.

Eesti põhikoolid on väga head

2010-12-09

Mullu aprillis viis Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) Eesti koolides taas läbi õpilaste õpitulemuslikkuse võrdlusuuringu PISA (Program for International Student Assessment).

Kui 2006. aasta PISA uuringus oli rõhuasetus loodusteaduslikul kirjaoskusel, siis mullune keskendus funktsionaalse lugemisoskuse hindamisele, vähesemal määral hinnati ka matemaatilist ja loodusteaduslikku kirjaoskust. Uuringuga mõõdetakse põhihariduse omandamisega lõpusirgele jõudnud õpilaste teadmisi ja oskusi, mis esmatähtsad, et ühiskonnaelus täisväärtuslikult osaleda.

Eesti tulemused olid ka 2006. aasta uuringus väga head, aga nüüd saame juba teise samalaadse uuringu alusel välja tuua, et oleme jätkuvalt maailma parimate hulgas.

PISA 2009 uuringuga suurenes osalenud riikide arv võrreldes 2006. aastaga 57-lt riigilt 65 riigini. Aasiast lisandusid Singapur ja Hiina. Kokku osales 34 OECD riiki ja 31 partnerriiki, testiti 470 000 enamjaolt 15aastase õpilase teadmisi. Testimine toimus 45 keeles. Tulemused tehti üle maailma teatavaks 7. detsembril.

Eestist oli valimis 4727 õpilast - 2297 tüdrukut ja 2430 poissi -, mis annab esindusliku ülevaate enam kui 14 000 Eesti koolides õppivast 15aastasest õpilasest. Valimisse kuulunutest 18,7% õppis vene õppekeelega koolides.

Uuringusse oli kaasatud 175 kooli. Valgamaalt osales kokku 189 õpilast kuuest koolist. Eesti paistis teiste riikide hulgas silma testimispäeval kohal olnud õpilaste kõrge osakaaluga (95%). Eesti kooliõpilaste kohusetunne on seega jätkuvalt võrdlemisi väga kõrge, õpetajate oma ka.

Lugemise ja lugemisoskuse definitsioonid on teisenenud koos ühiskonna, majanduse ja kultuuri muutustega. PISA 2009 defineerib lugemisoskust kui kirjalike tekstide mõistmist, kasutamist ja kajastamist ning lugemismotivatsiooni olemasolu töötada tekstidega, mis võimaldavad saavutada eesmärke, arendada teadmisi ja võimeid ning osaleda ühiskonnaelus.

Ühelt poolt hinnati õpilaste lugemisoskust keskmiste tulemuste järgi punktides. Mida kõrgem punktisumma, seda enam saab väita, et tegemist on tulemusliku haridussüsteemiga.

Teisalt pöörati tähelepanu õpilaste saavutustasemele. Nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele on maailmas suur, uudsete ja keerukate tehnoloogiate rakendamisel on vajalikud head baasoskused.

Seetõttu on kõrge ja madala oskustasemega õpilaste arv tähtis indikaator, mille põhjal majanduskasvu ja sotsiaalarengut ennustada. Neid tulemusi jälgitakse ka majandusinvesteeringute planeerimisel. Meil on eeldused valmistada inimesi ette teadmistepõhise majanduse tarvis.

Sarnaselt eelmiste PISA uuringutega jaotati ka sel korral õpilaste punktid nii funktsionaalses lugemises kui ka loodusteadustes ja matemaatikas kuue saavutustaseme vahel. Need näitavad ülesannete raskusastet, kusjuures viies ja kuues raskusaste on kõrgemad ning esimene madalaim.

Keskmiste tulemuste järgi olid funktsionaalses lugemises parimad Hiina, Korea Vabariigi, Soome, Hongkongi, Singapuri ja Kanada õpilased. Eesti õpilased olid funktsionaalses lugemises võrreldes 2006. aasta tulemustega üldskaalal samad, asetudes 13. kohale. Matemaatilises kirjaoskuses oldi 17. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses 9. kohal.

Euroopa riikide hulgas on Eesti lugemises koguni 5. kohal, parandades eelmise uuringuga võrreldes oma asetust üldises järjestuses kolme koha võrra. Esimesed neli olid Euroopas Soome, Holland, Belgia ja Norra. Võttes arvesse jällegi arvestatavat baastaset - kui palju õpilasi suutis lahendada ülesandeid vähemalt teisel raskustasemel -, edestas meid ainult Soome.

Matemaatilises kirjaoskuses on Eesti Euroopas 7. ja loodusteaduslikus kirjaoskuses jätkuvalt 2. kohal.

Loodusteaduslikus kirjaoskuses olid maailmas parimad Hiina, Soome, Hongkong, Singapur ja Jaapan. Maailma arvestuses on Eesti tulemused nihkunud nelja koha võrra allapoole, Euroopas on meie õpilaste tulemused Soome järel jätkuvalt teisel kohal.

Matemaatilises kirjaoskuses olid viis parimat kõik Aasia riigid: Hiina, Singapur, Hongkong, Korea Vabariik ja Taivan. Euroopas oleme Soome, Lichtensteini, Šveitsi, Hollandi, Belgia ja Saksamaa järel seitsmendal kohal.

Õpilaste saavutustasemete protsentuaalse jaotuse järgi funktsionaalse lugemise üldskaalal paigutusid Eesti õpilased seitsmendale, loodusteaduslikus kirjaoskuses viiendale ja matemaatikas kümnendale kohale. Seega enamik meie õpilastest on saavutanud vajalikud baasteadmised ja oskused eri valdkondades.

Eesti, Soome, Norra, Jaapan ja Kanada kuuluvad riikide gruppi, kus õpilaste tulemuste sõltumine sotsiaal-majanduslikust taustast on väike - umbes 10%. Kõige väiksem on vastav protsent Islandil - 7%, kusjuures OECD riikide keskmine on 14%.

Uuringus osalemine ei näita pelgalt, kuidas paistavad meie õpilased oma tulemustelt välja rahvusvahelises võrdluses, vaid aitab mõista, kus on meie haridussüsteemi kitsaskohad ja kas need kitsaskohad langevad kokku meie seniste teadmistega oma süsteemi nõrkusest. Meil on võimalus testi tulemusi kasutada oma haridussüsteemi kohendamisel.

PISA 2009 tulemuste põhjal kuulub Eesti koos Soome, Kanada, Jaapani, Norra, Islandi ja Hongkongiga edukate koolisüsteemide hulka: tulemused on üle ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus alla keskmise.

Eriti hea meel on tõdeda, et rahvusvahelises võrdluses on enamike Eesti 15aastaste õpilaste üldmulje koolist ja õpetajatest hea: õpetajad on nende arvates hoolivad, õiglased ja on huvitatud õpilase käekäigust.

PISA 2009 tulemused näitasid, et meie koolid võtsid uuringus osalemist tõsiselt ja õpilased suhtusid testi tegemisse hoolikalt. Põhikooli lõpusirgel olevate noorte teadmised ja oskused peegeldavad üheksa aasta jooksul õpitut.

Meie õpetajad on teinud aastate jooksul tõhusat tööd. Meie maapõhikool on sama hea kui linnakool. Oma panuse on andnud headesse tulemustesse nii algklassi- kui kõik aineõpetajad. Meie õpetajatel on põhjust oma töö üle uhkust tunda. Aitäh teile!

Pääsesime tänu kärbetele

2010-12-09

Eesti pääses Ungari valusatest lahendustest tänu kiiretele kärbetele. Meenutuseks, Ungari valitsus esitas novembri lõpus rahvale ultimaatumi: anna oma pensionivarad riigi kätte või jääd tulevikus ilma riiklikust pensionist.

Ungari majanduslik, eriti rahanduslik olukord on väga raske. Selle aasta kevadel suure ülekaaluga esiteks parlamendivalimised ja seejärel kohalikud valimised võitnud Victor Orban võttis üle sisuliselt kokkukukkunud majandusega riigi, mille probleemid polnud palju väiksemad Kreeka omast. Asja tegi eriti hulluks asjaolu, et Ungari eelarve puudujääk ja võlakoorem oli tegelikult oluliselt suurem, kui seda avalikult kuulutati - nii nagu see on praeguseks selgunud ka Kreekas. Vältimaks Ungari kokkuvarisemist, läks Orban radikaalsete kärbete teed - järsult vähendati riigiteenistujate sissetulekuid, kergitati käibemaksu ning tõsteti pensioniiga. Ungari on seadnud oma eesmärgiks eelarvedefitsiidi vähendamise ja majanduse uuesti tõusule viimise, kasutades selleks radikaalseid ning valusaid lahendusi. Sellele eesmärgile on allutatud ka pensionidega toimuv. Olen Orbaniga rääkinud Ungari majandusseisust ning vajadusest eelarve tasakaalu viia. Konkreetseid samme, mida selleks ette võtta, pole minu asi talle soovitada. Võin ainult kinnitada, et kui Orban on endale mingi eesmärgi püstitanud, on ta valmis selle saavutamiseks täie otsustavusega tegutsema.

Ungari olukorda vaadates võin samas olla enam kui rõõmus, et Eesti selliste valikute ja otsuste ees ei pea seisma. See sai võimalikuks tänu suhteliselt kiiretele eelarvekärbetele. Mäletan hästi, et kui Isamaa ja Res Publica Liit neid pakkuma hakkas, asusid sotsiaaldemokraadid neid ägedalt ründama, süüdistades meid kõikvõimalikes surmapattudes. Ajalugu on näidanud, et oma jäärapäisusega oli meil õigus. Just kiire kärpimine aitas Eestil vältida Ungariga analoogseid äärmiselt ebameeldivaid lahendusi.

Pensione Eestis ei vähendatud, need isegi mõnevõrra tõusid ning ka vahepeal peatatud sissemaksed II pensionsambasse taastatakse 2011. aasta eelarves. Ungari probleemid algasid sellest, et võimul olnud sotsiaaldemokraadid lihtsalt ignoreerisid tekkinud olukorda ega söandanud vajalikke otsuseid langetada. Uue valitsuse olukorra ja mänguruumi on see muutnud seega väga piiratuks ja raskeks.

Kallis kauge aspiriin

2010-12-09

Enamlevinud käsimüügiravimeid võiks osta tavalistest poodidest - kontroll rohtude müügi üle sellega ei kaoks, aga nende kättesaadavus muutuks tublisti hõlpsamaks.

On hästi teada, et ravimid on Eestis kallid. Aga kas teate ka seda, et nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis saab käsimüügiravimeid osta toidupoest? Ilmselt mitte, sest Eestis suudetakse see idee kui võimatu ja ohtlik alati kiiresti sõelapõhjaks lasta.

Ent lugedes Maalehes ilmunud absurdihuumorini küündivaid, kuid tegelikult nukraid lugusid poe ja autolavka olelusvõitlusest Varstu vallas, tuleks tõsiselt mõelda, kas pole aeg ravimiküsimused taas aktiivsema arutelu alla võtta.

Hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud avalikul koosolekul juhtis konkurentsiamet tähelepanu olukorrale, kus Eesti ravimiturgu valitsevad pea täielikult kaks firmat. Kahele suurele hulgimüüjale kuuluvad ka suuremad apteegiketid ja konkurents sisuliselt puudub, mis muidugi tähendab ravimiostjale kõrgemat hinda.

Tuttavad rohutoojad

Konkurentsi puudumisest tingitud kõrge hind aga ei ole ainuke asi, mis Eestit näiteks Põhjamaadest eristab. Ka ravimite kättesaadavus on meil halb ega ole eriti maapiirkondades sugugi paremaks läinud.

Ometi oleks just maa-apteekide käsi pidanud viimastel aastatel hakkama paremini käima. Nimelt muudeti 2005. aastal ravimiseadust lootusega maa-apteeke toetada, viie aastaga jäi neid aga veel veerandsaja võrra vähemaks.

Regionaalsele arengule tegi ja teeb see toonane otsus hoopis kahju. Uute apteekide avamist piirav keerukas süsteem hakkas piirama vaid ettevõtlusvabadust. Kui avalikkus konkurentsiameti selleteemalisi ettepanekuid toetab, on neil ehk lootust poliitikute paberipurustajatest pääseda ja ka seadustesse jõuda.

Regionaalpoliitiliselt on ravimite kättesaadavus hinnast vahel olulisemgi. Näiteks väikesaartel, kus elanikke vähe ja apteek ennast ära ei tasuks. Või maal suurtest keskustest kaugel, kus on ehk alles veel vaid külapood ja ka transpordiolukord pole kiita.

Kui näiteks Jõgevamaal Saare külast nelja kilomeetri kaugusele Kudina poodi jõuab ka jalgrattaga sõita, siis kaheksa kilomeetri kaugusel asuv Palamuse apteek on ilma autota vanemale inimesele ikka tõsine teekond.

Mõnes kohas aitab eakamaid kohalikku kauplusse pääsemisel valla poolt korraldatud bussiring ja sellega nende liikumine tegelikult piirdubki. Oleks igati loogiline ja inimlik, et sama käiguga oleks võimalik ka oma reumasalv ära osta.

Vastasel juhul jätkuvad praegugi toimivad lahendused - abivajaja võtab kõne rohkem ringi liikuvale sugulasele-tuttavale, kes rohu linnast kaasa toob. Maal tegutsev väikeettevõtja sellest tehingust kasu ei saa, inimesel endal valik puudub ja mingi personaalne nõustamine pole samuti võimalik.

Taoline süsteem on paratamatult ka aeglane, pealegi ostetakse levinumaid ravimeid ikka siis, kui parajasti vaja. Aga kui palavik kallal, ei ole aega oodata, millal lapselaps juhtub külla tulema.

Põhjamaade eeskuju

Eestis tohib ravimeid müüa ainult apteegis ja samad reeglid kehtivad nii peavalutabletile kui ka retseptiravimile. Suurtes keskustes ei tekita see väga suuri probleeme. Maal aga on kõik teenused inimesest paratamatult palju kaugemal.

Terve mõistus ütleb, et peaksime tegema kõik, et seda vahet pisutki vähendada. Apteekide sulgemine on osa tihti kõlavatest süüdistustest maaelu hääbumise kohta. Muidugi pole keegi midagi meelega kinni pannud. Aga kui kliente jääb väheks, ei tasu apteegipidamine end enam ära.

Oma iva selles väites küll on, aga oluline on silmad lahti teha ja puude taga metsa näha. Inimestele pole vaja mitte apteeki, vaid ravimeid. Kuni me keeldume jäärapäiselt neid kahte eraldi käsitlemast, ei olegi keskustest kaugel elavatel inimestel mingit lahendust loota - jõuga apteeke looma ja neid maksumaksja raha eest ülal pidama ei saa ju hakata.

Skandinaavia kogemus ütleb, et saab ka teistmoodi. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite soetamiseks Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi. Neid müüakse eraldi lettides toidupoodides, postkontorites, spetsiaalsetes ravimipoodides või ainult käsimüügiarstimeid müüvates apteekides.

Ka meie konkurentsiameti sõnul parandaks käsimüügiravimite turu avamine ravimite kättesaadavust maal. Linlaselgi oleks mugavam, kui nohurohu saaks korvi pista toidupoe riiulist, mitte ei peaks eraldi apteegi järjekorras seisma.

Arutelud rohtude poodi lubamisest kipuvad Eestis kohutavate õudusjuttude koorma all kummalisel kombel alati kiiresti vaibuma. Öeldakse, et ilma spetsialisti nõuandeta ei tohi rohtu müüa ega osta, sest inimesed ei tunne ravimeid ja sellel võivad olla rasked tagajärjed.

Loomulikult ei saa arstirohtudesse kergekäeliselt suhtuda ja retseptiravimite puhul ei ole mingist müügivõimaluste laiendamisest juttugi. Aga olgem ausad, aspiriini ostes ei küsi ka apteegis keegi mingit nõu.

Köha-, nohu- või palavikurohtu on alati ostetud mitte ainult endale, vaid ka perele ja sõpradele ilma igasuguse konsultatsioonita. Käsimüük ju seda tähendabki, et otsuse osta või mitte osta teeb inimene ise, mitte arst.

Linnapea raudteejaamaga nagu kana takus

2010-12-08

Eelmise aasta oktoobris küsis Tartu linnapea volikogult volitust, et alustada läbirääkimisi raudteejaama kinnistu linnale omandamiseks, ning võttis ka kohustuse informeerida volikogu 2009. aasta 1. detsembriks läbirääkimiste tulemustest.

Detsembri volikoguistungil esitaski linnavalitsus ülevaate, kuid mitte kinnistu omandamise asjus peetud läbirääkimiste tulemustest, vaid hoopiski ülevaate hinnangutest Vaksali 6 kinnistu maksumuse kohta.

Tartu linn oli siis saanud ka konkreetse pakkumise kinnistu linnale võõrandamiseks 16 miljoni krooniga. Lootsime volikogus tookord linnapealt saada konkreetset vastust ostmise või mitteostmise kohta, aga võta näpust.

Küsimised linnavõimult

Urmas Kruuse langes mõtisklusse võimaliku uue jaamahoone ehitamise või pindade rentimise üle ja lõpetas oma heietuse iseendale sama ülesannet uuesti kirjeldades: «Uue jaamahoone ehitamise, olemasoleva jaamahoone rentimise ja ostu vahel on vaja teha otsus, et pidada edaspidiseid läbirääkimisi hoone omanikuga ja täpsustada tegevusega seotud üksikasjad ja võimalikud maksumused.»

2010. aasta juunis peetud linnavolikogu istungil küsisin abilinnapealt Raimond Tammelt, kuidas linn kavatseb lahendada raudteejaama tagasiostu, ja sain vastuseks, et linnavalitsusel pole lõplikku selgust, mis raudteejaamast edasi saab, kuid selgus tekib septembriks, kui teisele lugemisele tuleb Tartu linna arengukava aastateks 2007-2013.

2010. aasta septembris küsisin Tartu linna 2007.-2013. aasta arengukava muutmise kinnitamise eel abilinnapea Raimond Tammelt, miks linnavalitsus on otsustanud mitte toetada arengukava muudatusettepanekut, mis käib raudteejaama tunneli remondi toetamise kohta.

Vastuseks oli, et kui linnavalitsus hakkaks selle kohta mingisuguseid rahalisi otsuseid langetama, siis oleks see lahtisest uksest sisse murdmine, kuna vajalikud summad on juba ette nähtud teiste ettevõtete ja asutuste eelarveridadel. Samuti ei pidanud abilinnapea absoluutselt otstarbekaks ega ratsionaalseks linna eelarve raha selleks kulutada.

Kokkuleppeid pole

Tartu linnavalitsuse tegutsemine, et leida lahendus Tartu raudteejaama avamiseks reisijatele tundus olema nõrk ja tekkis ka kahtlus, et äkki just linnavalitsus ise takistab tahtmatult või tahtlikult mingil moel raudteejaama remonti ja taasavamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas oktoobris selguse saamiseks linnapeale järjekordse arupärimise raudteejaama omanikuga peetavate läbirääkimiste kohta, linnapea vastas sellele novembri volikoguistungil.

Saime teada, et linnal ei ole käesolevaks ajaks mitte ühtegi kokkulepet piletimüügi, rongi ootesaali ja rongile pääsu lahendamiseks.

Küsimusele, kas läbirääkimised on lõplikult takerdunud, vastas linnapea, et pole takerdunud, vaid on seiskunud servituuti puudutava teema tõttu.

Küsimusele, milline kolmest võimalikust variandist Tartu vaksalihoone avamiseks reisijatele ja külastajatele on linnavalitsuse hinnangul praegu kõige realistlikum, vastas linnapea, et hetkel ei ole maha visatud ühtegi varianti.

Küsimusele, millal kõige realistlikum variant võiks teostuda, oli linnapea vastus nii segane, et sealt kas või ligilähedase vastuse väljalugemine osutus täiesti võimatuks.

Mitmed faktid, mida Urmas Kruuse küsimustele vastamisel linnavolinikele sarkastiliselt esitas, jäid siiski segaseks ja võivad olla ebatäpsed.

Küsisin 2011. aasta linnaeelarve esimesel lugemisel nii rahanduskomisjonis kui ka volikogu saalis abilinnapea Karin Jaansonilt, kui suur summa on planeeritud järgmise aasta eelarves raudteejaamaga seotud kulutusteks. Vastuseks saime, et see summa on olemas, kuid on konfidentsiaalne nii rahanduskomisjoni liikmete, volikoguliikmete kui ka linnarahva jaoks.

Tundub, et raudteejaama teema ei ole linnapea meelisteema ja seetõttu hämab sellel kohta kogu linnavalitsus.

Raudteejaama küsimuses kiiret lahendust soovivad linnakodanikud ja linnavolinikud on muutunud linnapeale tülikateks tegelasteks, kes sunnivad teda selle teemaga jälle ja jälle tegelema.

Äkki salatsetakse

Piinlik on lugeda linnavalitsuse informatsiooni põhjal produtseeritud iroonilisi kajastusi, kus püütakse linnarahvale luua muljet, et kõiges on süüdi raudteejaama kinnistu omanik. Kinnistu omanik on hoolimata kõikidest takistustest ja linnapoolsest otsustusvõimetusest jätkanud hoone restaureerimist teadmata, kas kunagi ka keegi vajab tema poolt väljaehitatavat ootesaali.

Näha on, et linnavalitsuse käitumine Tartu raudteejaama küsimuses ei ole avalik, salatsetakse või lihtsalt ei tehta mitte midagi.

Selleks, et linnapea saaks keskenduda talle jõukohasematele teemadele, tegime IRLi fraktsiooni poolt volikogu esimehele ettepaneku moodustada Tartu raudteejaama kasutuselevõtuga seotud probleemide lahendamiseks linnavolikogu ajutine komisjon.

Linnas kerkivaid probleeme ei saa lahendada Taani printsi Hamleti ajatu küsimuse «Olla või mitte olla?» vaimus.

Vana raudteejaam peab saama elule äratatud. Linnapea, kellele volikogu on andnud selleks veduri rolli, on kahjuks juba ammu muutunud krigisevaks piduriks.

Kas karjakust peab tegema autojuhi?

2010-12-07

Iga regulatsioon toob endaga kaasa uusi vajadusi midagi järgmist reguleerida - see on üks seaduste pahupool. Seda olulisem on poliitikute võime säilitada kaine mõistus ning mitte hakata reguleerimistuhinas näiteks lehmi üle tee ajavast karjakust seaduse mõistes autojuhti tegema. Just seda praeguste liiklusseaduse muudatustega aga teha üritatakse.

Karjakust autojuhi tegemine ei ole kahjuks liialdus, sest muudatuste jõustudes tekiks tõepoolest selline olukord. Samade seaduste järgi paneks väärteo toime teismeline, kes oma koduaias aiatraktoriga muru niidaks. Väärteoga oleks tegu seetõttu, et murutraktor suudab liikuda kiirusega kuus kilomeetrit tunnis - reipa kõnni kiirus - ja sellist masinat loetakse seadusemuudatusega mootorsõidukiks.

Tehnikahuvilise maapoisi jätavad liiklusseaduse muudatused aga ilma võimalusest kodupõllul kartuleid mullata, sest seadusepügalad trügivad vägisi ka põllule, metsa ja koduõuele, kuigi seni on need piirdunud avalike teedega. Samuti ei tohiks turismitalud - ühed Eesti maaettevõtluse ja maaelu usinamad eestvedajad - enam korraldada näiteks ATV-matku, sest needki allutataks liiklusseadusele ning seadus lubaks osaleda vaid neil, kellel juhiluba taskus.

Viimasesse kahte lõiku on mahtunud vaid osa tobedustest, mida seadusemuudatused endaga kaasa tooksid. Kummalisi piiranguid leiab neist veelgi ning kõiki neid võib nimetada ülereageerimiseks. Miks seda aga siis tehakse?

Rikutumad inimesed näeksid selles poliitikute soovi raskel ajal riigile lisatulu teenida, sest uusi trahvimisvõimalusi lisanduks muudatustega suurem hulk. Mina oma kolleegidest ja oma riigist siiski nii halvasti ei arva - liiklusseaduse peaeesmärk on tagada kõigile inimestele ohutu liiklus ning selleks ei ole vaja politseipatrulle põlluservadesse ja metsatukkadesse.

Kes sellistest muudatustest siis võidaksid? Mina ei oska näha muid kasusaajaid kui meie liiklusesse sobivate inimeste ettevalmistajad. Ainuüksi noori poisse, kes kodutalus isa põllutöödes aidata tahaksid, on Eestis tuhandeid. Teismelisi, kes koduaias muru niidavad, tõenäoliselt mitu korda enam. Kui kõik nad peaksid nüüd selle jaoks juhiluba taotlema ja vastavad koolitused läbima, siis tähendaks see koolitajatele kümnetesse miljonitesse küündivat lisatulu.

Sellise lisatulu nimel tasub pingutada. Need pingutused on juba osalt vilja kandunud. Muudatused on eelnõu tasemel seadusandjani jõudnud ning kahjuks ei ole seadusandjal jätkunud seni taipu püüdlusi läbi näha. Õnneks on asjaga seotud ametnikud ja poliitikud olnud tähelepanelikumad.

Omaette küsimus on aga liiklusseadus kui tervik. Eestis on tuhandeid seadusi, määrusi ja eeskirju, kuid nende seas ei ole palju neid, mis puudutavad otseselt pea kõiki Eesti elanikke. Liiklusseadus on kahtlemata üks neist vähestest, millega peaks ennast kurssi viima iga inimene. Ei liiklusseadus ega selle muudatuste eelnõu ole aga sellised, et lihtne inimene neist aru saaks. Aga nad peaksid siiski arusaadavad olema.

Liiga palju on seaduses kordamisi, topeltreguleerimisi ja mitmetimõistetavusi. Üks kalasadamasse laohoonet ehitav organisatsioon vaidleb praegu PRIAga näiteks selle üle, kas kahveltõstuk on laadimisseade või liiklusseaduse mõistes liiklusvahend ning kas seetõttu võib sellele soetamiseks toetust küsida. Mõlemad tuginevad oma seisukohta kaitstes liiklusseadusele ning õigus on justkui mõlemal. Ja tegelikult saavad mõlemad aru, et see vaidlus on sama tobe kui kahveltõstuki võrdsustamine autoga. Hirmus seaduse tõlgendamisel eksida ei taha kumbki neist aga järele anda, sest kohtu tõlgendused on tihti veelgi imelikumad.

Liiklusseaduse muudatused ei tee neist kummagi elu lihtsamaks, sest nagu juba öeldud - segadusi tuleks nendega ainult juurde. Mida peaks siis sellises olukorras tegema lihtne inimene, kellel ei ole võimalust endale advokaati palgata, kui politsei tema 14-aastasele tütrele muruniitmise eest protokolli tahab vormistada?

Seadusemuudatustel on tavaliselt siiski see omadus, et sugugi mitte kõiki neid ei raiuta seadusetäheks. Nii ei jää meil üle muud kui loota terve mõistuse võidule - praegused liiklusseaduse muudatused võiksid seaduse asemel prügihunti rännata.

Bullerby laste jõulud tekitasid hinge igatsuse

2010-12-03

Järvamaalase Kaia Iva lapsepõlveunistus täitus siis, kui abikaasa valmistas talle 22 aastat tagasi neli tosinat erilist piparkoogivormi, mis on isegi küla-korda käinud.

Kui küsida, mis on ühist Astrid Lindgreni kuulsa lasteraamatu ¥Bullerby lapsed" tegelastel ja riigikogulasel Kaia Ival, siis esialgu võib küsimus panna õlgu kehitama. Tegelikult ühendab nüüdseks juba 14-ja 18-aastase poja ema ning Vahetalu Liisat, Lasset ja Bosset üks sõna: piparkoogivorm.

"Lapsepõlves loetud raamatust jäi eriti selgelt meelde see koht, kus Liisa pajatab: ¥Meie kõige parem piparkoogivorm kujutab endast põrsast ja kui Lasse ka parajasti küpsetab, on meil peaaegu võimatu põrsast enda kätte saada." Ega minu lapsepõlves selliseid piparkoogivorme polnud mis praegu, klaasiga vormiti tainast välja kas täis-või poolkuu. Hinge aga jäi igatsus huvitava kujuga väikeste piparkookide järele," meenutas Kaia Iva.

Siis tuli aeg, kui poodidesse jõudsid viiest-kuuest vormist koosnevad komplektid, mille abil sai tainast teha südameid, tähekesi, kuusepuid ja poolkuid. Kes proovis aga neile vahelduseks tainast midagi muud välja lõigata, pettusid -kujundid muutusid küpsedes loperguseks ja külalistele ei sobinudki neid pakkuda.

Kui palju kordi Kaia käsitööõpetajast abikaasale Ilmarile oma lapsepõlveunistusest rääkis, sellest ajalugu vaikib. Kuid mis võib mehele teha suuremat rõõmu kui naise unistusi täita! Seda enam, et tal polnud vaja tuua kuud ega tähti taevast alla, vaid need ise teha. Kaia mäletab aga hästi, kuidas nad koos Ilmariga arutasid, milliseid piparkoogivorme võiks teha. ¥Ega me piirdunud ainult põrsa ja õllekapaga või tähtedega, millest sai kokku laduda "Head uut aastat!". Vormideks said näiteks jõehobu, kaelkirjak, autod, traktor, muusikariistad. Grammofoni vorm tuli näiteks sellest, et abikaasa parasjagu restaureeris seda. Tähtis oli see, et vorm oleks kergelt äratuntav, erineks tavapärasest. Minu soov oli just väike vorm, paras amps," selgitas Kaia.

Kuna peres veel lapsi polnud, ei saanud neilt küsida, milliseid vorme nemad tahaksid. Kuid ema ja isa olid ettenägelikud, kui kavandasid piparkoogivormideks ka kõikvõimalikke sõidukeid. Kaia lemmikvormid on loomakujulised, poegadel aga autod-traktorid. ¥Omal ajal tekitas üsna suurt elevust piparkoogivorm "Sirp ja vasar", aga aastal 1988 selle Nõukogude Liidule omase sümboli sellisest kasutamisest pahandust ei tekkinud. Nüüd on neist vormidest saanud nostalgia."

Kaia meenutust mööda lahenesid tänu piparkoogivormidele ka kingimured. ¥Kogu suguvõsa on saanud jõuludeks piparkoogikorvikesi, kuna meil olid korvi tegemiseks vastavad vormid olemas. Korvi sisse panime väikesed piparkoogid ja saajatel oli lõbus sealt huvitavaid kujusid välja otsida. Meie vormid muutusid nii populaarseks, et on ka külakorda käinud."

Vanasti tegi Kaia ise taina, kui aga pojad kasvasid ja võtsid jõulude eel piparkookide tegemise enda kätte, on neid saanud teha ka poest ostetud tainast. Kaiale meeldib retsept, kus kasutatakse hapukoort. See jätab piparkoogid parajalt pehmeks. ¥Alles piparkoogihõng toob koju õige jõulutunde, nagu ka kuuse-lõhn," kinnitas Kaia Iva.

Aeg uueneda

2010-12-03

Teoreetiliselt võiksid riigikogu valimised olla aeg, mil ühiskond sukeldub aruteludesse tulevikuvisioonide üle, ehkki seda tihti ei näe. Indrek Neivelti artikkel pakub sisukaks aruteluks siiski hea võimaluse. Neivelt ei sõida kellelegi sisse ega kuuluta ainuõigeid tõdesid. Maailmale ei läheneta viimasel ajal levinud hoiaku kohaselt, mille järgi kõik on Eestis kas väga hästi või lootusetult halvasti. Aruteluta siiski ei saa. Elu on keerulisem kui loosungid. Küsimus pole ainult selles, kas mingi poliitika on iseenesest õige või vale, vaid ka selles, milline hetk on õige selle rakendamiseks. Suveriided on suvel kenad kanda, talvel nendega välja minna ei maksa. Me oleme pidevalt uues olukorras, kuna liigume ise pidevalt edasi endale ise uusi väljakutseid esitades. Kuid ei maksa ka loota, et meil õnnestub kõik Eesti probleemid nõiaväel mingi ühe imelise „Eesti Nokia" abil lahendada. Eesti edendamiseks tuleb teha pidevat ning tihti tüütut tööd, ühte ja sama põhimõtet vahel lõputult korrata, kuni see ükskord tehtud saab. Palju räägitud haldusreform on tegemata asjade kurb näide.

Neivelt juhib õigustatult tähelepanu sellele, et oleme osa maailmas toimuvast ning saame oma jõukust suurendada vaid lisandväärtust tõstes. Et Eesti majandust edasi viia, peame olema valmis uuendusteks ja otsima vastust uutele küsimustele. Esmalt peaksime otsustama, et kui meie eesmärk on lisandväärtuse tootmine, siis millised on need alad, kus saame seda oma võimalusi realistlikult hinnates teha? Sellele pole õnneks raske vastata: lisandväärtust toodetakse kõige rohkem infoja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris, kus see on 2,5 korda suurem kui Eestis keskmiselt. IKT-sektorisse panustamata me kiiret majanduskasvu ei taga. IKT-sektorit saaks paremini korraldada näiteks IT-agentuuri loomisega ja selle valdkonna eksporti toetades ning riigi e-lahendused ettevõtetele vabaks andes. Tõsine pudelikael on ka hariduses. Vajaksime veel tuhandet koolitatud kõrgharidusega IKTspetsialisti, mis tõstaks sektori lisandväärtust 30 miljoni euro võrra. E-lahendused tagaksid Eestis säästvama elu, tuletades ühtlasi meelde, et säästvus - eriti energia alal - on teine ala, kus suudaksime tõhusalt lisaväärtust toota.

Teiseks tuleks paika saada, milline siis ikka on valitsuse roll majanduses. Teame, et valitsus ei tohi hakata majandust „juhtima", küll peab ta looma majanduse arenguks soodsa keskkonna näiteks korras rahanduse ning arengut toetava maksupoliitikaga. Paraku moodsas maailmas sellest ei piisa. Tegelikult peaks valitsuse poliitika olema aktiivsem, seisnegu see siis Eesti ettevõtjate toetamises uute turgude leidmisel, välispoliitika pööramises välismajanduspoliitika poole või Eestisse uute investeeringute tõmbamises. See eeldab aga praeguste hoiakute põhimõttelist muutmist. Ma ei saa midagi parata, kuid mul on tekkinud tunne, et osa meie tublidest ametnikest on hakanud ettevõtjaid kartma - järsku süüdistab keegi teda korruptsioonis.

Oluline teema on eelarve tasakaal. Selleks peab eelarve tõepoolest olema kontratsükliline, ühtlasi tuleb hoiduda võlakoormuse kasvust. Eelarve tasakaalu hoidmiseks ning tuleviku seisukohalt vajalike kulutuste tegemiseks peaks Eesti majanduskasv aga olema Euroopa keskmisest stabiilselt vähemalt kolm korda kõrgem. Selleks tuleks järsult tõsta Eesti konkurentsivõimet, mis omakorda eeldab maksukoormise otsustavat alandamist. Vastupidist soovitanud Neivelt on siin langenud laialt levinud müüdi ohvriks - mille vastu ta muidu igati õigustatult võitleb -, nagu oleks Eestis väike maksukoormus. Äsjase uuringu põhjal oleme küll oma maksusüsteemi ettevõtjasõbralikkuselt tõusnud 30. kohale maailmas, ent unustanud, et meie edu tugineb ühetaolisele lihtsale tulumaksule ja e-maksuametile, maksukoormuse poolest oleme aga 183 uuritud maa seas 134 (!) kohal. Seetõttu ei tule maksureformi käigus maksukoormust mitte tõsta, vaid vähendada, alustades tööjõumaksudest, nt sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamisest. Mis puutub üksikisiku tulumaksu, siis selle vähendamise asemel tuleks tõesti pigem tõsta tulumaksuvaba miinimumi, miks mitte taastada maksuvabastus esimese lapse sündimisega perre. Neist sammudest tulenevate tulude katmiseks teeb Neivelt ettepaneku laiendada maksubaasi, kuid pensionide maksustamine pole siiski hea lahendus - need on Eestis niigi väikesed.

Küsimus on ka, kas meie riik pole toetamise ja julgustamise asemel kasvatanud umbusku ja kahtlustamist, seda eriti ettevõtjate suhtes? Iga kord, kui keegi teeb ettepaneku näiteks hariduse soodustamiseks maksusüsteemi ühel või teisel viisil muuta, saab ta vastuseks - ei saa, sest seda kasutatakse maksudest kõrvalehiilimiseks. Inimese arengusse tehtavaid investeeringuid maksustades saadame ühiskonda aga signaali: õppimine pole siin maal au sees. Vaja on hariduskulude erisoodustusmaksu alt vabastamist. See oleks õige signaal ega hävitaks meie ortodoksselt puhast maksusüsteemi. Ilmselt samal põhjusel on ebanormaalselt keeruliseks tehtud tihti just kultuuriinimeste hulka kuuluvate FIEde elu: riik umbusaldab neid sellise põhjalikkusega, et nad varsti ise ka enam endasse ei usu. FIEde maksustamine vajaks lihtsustamist. Ent kuidas siis saavutada eelarve tasakaalu, kui me maksukoormust alandame? Ikka tuginedes maksukoormuse vähendamisest tulenevale kiiremale majanduskasvule. Loomulikult tähendab see kokkuhoidu ja hoidumist tehtud vigadest. Valitsussektoris ei tohi alustada taas iseendale kulutamist ja palgarallit. Kui kuskile raha juurde anda, siis aladele, millele tugineb meie eksistents: haridusele ja kultuurile, aga samuti julgeolekule, mis on teatavasti üks säästvamaid asju maailmas, sest miski pole meile rohkem maksma läinud kui iseseisvuse häving 1939.-1940. aastal.

Eestlasi kasvab ainult Eestis!

2010-12-03

Peaminister Andrus Ansip ütleb, et mis sellest siis ikka, et inimesed kaugel välismaal elavad - peaasi, kui nad end välismaal eestlastena tunnevad.

Aga miks nad Eestist ära kolisid? Kas ainult sellepärast, et välismaal on parem või on ka meil Eestis põhjuseid, mis meid kodus ei hoia?

Ühest küljest on tore, et me maailma avastame, kuid teisest küljest - prantslased on hädas mustlasetega, sakslased türklastega - nad ei integreeru. Võib-olla saavad välismaal elavad eestlased paremini hakkama kui türklased või mustlased vanas Euroopas - kuid pigem sulandub täiesti ühiskonda ikka alles teine või kolmas põlvkond. Kes räägib siis juba eesti keelt vigadega või ei räägi üldse.

Muidugi võime eestlasi saata laia maailma õnne otsima, kuid elu näitab, et võõramaiseid õnneotsijaid me siia väga asemele ei taha. Nad võivad ju olla tublid, aga tegelikult ei taha me, et nad ütleksid enda kohta rõhutatult (ja end Eesti riigile kergelt vastandades), et nad on: venelased, hiinlased või pakistanlased. Mida peaminister peab eestlaste puhul uhkuseks.
Iga inimese jaoks on „eluküsimuseks" pikaajaline stabiilne elukvaliteet. Tööd on vaja. Kui tööd ei ole, lähevad inimesed välismaale. Kui välismaale läheb ainult üks abikaasa (mis on pigem tavaline), toob see peresuhetesse palju pingeid. Sajad tuhanded poolakad käisid Inglismaal tööl - nüüd on enamik neist kodus tagasi. Kodus pole ka palju parem, aeg vääral maal ei oodanud neid üldse mitte keegi.

Neid eestlasi, kes välismaal kõrgemal positsioonil on, kui nad oleksid Eestis töötades, on väga vähe. Massid töötavad Hispaanias või Austraalias puuviljakorjajatena, Soomes ehitustööl või tehases liinitööl. Suure tõenäosusega on nende sealne töö Eestis olnust ja Eestis võimalikust füüsiliselt raskem ning üksluisem. Suure tõenäosusega lahutab neid paremast tööst ja elukvaliteedist puudulik keeloskus vm väga mõjuv asjaolu. Kes ei saa hakkama karjääriga sügissombuselt hallis Eestis, ei saa hakkama ka parema kliimaga Lääne-Euroopas, kus konkurents on mõõtmatult tihedam. Printsessiks üldjuhul siiski sünnitakse, mitte ei saada. Ja kui saadi, siis väga-väga ammu.

Töö ei ole inimese ainus esmavajadus. Vaja on infrastruktuuri (korralik ühistransport on esmane võtmeteema, et mitte viibida kogu aeg ainult kivilinna kortermajas), aga ka sõpru, ema-isa, ämmani välja. Ka kultuurikeskkond mõjutab meid palju. Välismaal võib käia, saada inspiratsiooni ja kogemusi. Kuid me peame tahtma siia tagasi tulla. Siin peab olema vähemalt sama tore kui välismaal. Tegelikult aga isegi toredam.

Et eestlastel oleks põhjust rohkem koju jääda ning tekiks tunne, et siin on hea elada, tuleb siia luua keskkond, mis on parem kui Londonis, Vahemere maades või Stockholmi skäärides. Ja mulle tundub, et see on täiesti võimalik.

Aeg-ajalt on mul tunne, et paljud Eesti inimesed ei teagi, kui huvitav ja tore Eesti on. Olen aastaid suvitanud Pranglil. Tuttavad, kes suvel Pranglile satuvad, imestavad, et nad ei teadnud, et nii tore ja põnev koht vaid 20 kilomeetri kaugusel Tallinnast olemas on.
Sama lugu on ka Vormsi, Kihnu või Piirissaarega. Olen kindel, et enamik tallinlasi ei ole käinud Paljasaare poolsaarel rannakindlustusi või linde vaatlemas ega Pikakari rannas ujumas. Tasub avastada.

Sama lugu on Naissaarega. Tõnu Kaljustele tuleb au anda, et ta on sundinud meid avastama oma Nargen Festivaliga Naissaart, mis aastaid Vene sõjaväe poolt sisuliselt okupeeritud oli.

Kui kodanikul on toimiv riik, töö ja pere, ei kipu ta ära minema. Vaid on eestlane kodumaal. Olen kindel, et üks siiajäämise põhjus on just nimelt meie maa - meil on loodus ja kliima, mis kuulub Euroopa parimate elukeskkondade hulka. Saared ja rabad, sood ja metsad. Inimesed saavad ja tahavad elada seal, kus on turvaline ja mugav elada.

Eesti noorim vald (keskmine elanike vanus 36 aastat) - Viimsi on Eestis eripärane selle poolest, et me mõtleme tulevikule intensiivsemalt kui teised vallad. Me lihtsalt peame. Viimsi Keskkoolis on sel aastal 9 esimest klassi. Selline vald lihtsalt peab ehitama koole ja lasteaedu ja kulutama poole eelarvest haridusele.

Mulle tundub, et kui peaministriga kaasa mõelda - tore oleks, kui eestlased ka Eestis tunneksid ja tahaksid end tunda eestlastena. Eesti on parim koht, kus eestlane saab ja tahab elada. Materjali, millest kõrgekvaliteedilist elukeskkonda arendada, meil on.

Moldovas oluliste muutusteta

2010-12-01

Läinud pühapäeval Moldovas toimunud kolmandad parlamendivalimised viimase poolteise aasta jooksul olulisi muutusi ei toonud.

Moldova ajakirjandus teatas, et valimiste päeval töötas 2037 valimisjaoskonda, neist 75 välisriikides. Ennetähtaegsete valimiste korraldamiseks trükiti 2 809 617 hääletusbülletääni, neist 2 112 582 moldova (rumeenia) keeles ning 697 035 vene keeles. Nimekirjadesse oli kantud 2 651 564 valijat.

Bülletääne trükiti rohkem seetõttu, et keskvalimiskomisjon ei osanud arvata, kui palju inimesi osaleb valimistel Transnistrias ja välismaal. Ettenägelikkus oli õigustatud, sest välisriikides käis valimas kolm korda enam inimesi kui 29. juulil 2009.

Valimisrekordit ei löödud

Pretsedenditu oli valimiste vaatlejate arv. Valimisjaoskondades töötas 6000 nii kodumaist kui välisvaatlejat.

Märkusi hakkas vaatlejatelt tulema kohe, kui jaoskonnad avati. Peamiselt puudutasid need agitatsiooni valimiste päeval, katseid valijaid ära osta ja protseduurireeglite rikkumisi.

Eesti riigikogust valimisi vaadelnud Andres Herkel seevastu leidis, et valimiste korraldamise suhtes etteheiteid teha oli raske, kuna rahvas, kohalikud valimiskomisjonid ja vaatlejad kogu riigis olid seda harjutanud.

Valimisaktiivsuses rekordit ei löödud. 28. novembri 2010 valimistel osales 59,1 protsenti valijaist, 29. juulil 2009 oli näitaja 58,77 ja 5. aprillil 2009 vaid 57,55 protsenti.

Viis aastat tagasi, 5. märtsil 2005 käis valimas 64,86 protsenti valijaist.

Patiseis jätkub

Moldova keskvalimiskomisjon avalikustab lõplikud valimiste tulemused täna. Komsomolskaja Pravda Moldova andmetel kogusid kommunistid 39,3, liberaaldemokraadid 29,4, demokraadid 12,7 ja liberaalid kümme protsenti häältest. Ülejäänud 16 parteid ei ületanud valimiskünnist. Samamoodi haprasti läks 19 sõltumatul kandidaadil, kellest ükski ei kogunud kahte protsenti vajaminevaid hääli.

Kommunistid said küll kõige enam hääli, aga sellest ei piisa konstitutsiooniliseks ega lihtenamuseks.

Kommunistidel on algsetel andmetel 42, liberaaldemokraatidel 32, demokraatidel 15 ja liberaalidel 12 parlamendikohta.

Pärast 29. juuli 2009 valimisi oli kommunistidel 48, liberaaldemokraatidel 18, demokraatidel 13 ja liberaalidel 15 mandaati.

Nagu kirjutas Herkel, ei piisa kummalgi poolel, ei kommunistidel ega eurointegratsiooni pooldajatel jõudu, et parlamendis nõutava kolme viiendikulise häälteenamusega valida riigile president. Seega võib konstitutsiooniline kriis jätkuda.

Ekspertide arvates on uued koalitsioonid möödapääsmatud. Pole võimatu, et kommunistid ja liberaaldemokraadid püüavad valimistulemusi vaidlustada, sest kumbki partei lootis palju paremat tulemust.

Herkeli arvates saab presidendi valimiseks 101 häälest vajalikud 61 hädaga pooleks kokku, kui emb-kumb pool teiselt hääli üles ostab. Seda ei pruugi juhtuda ja poliitilisele kultuurile see kindlasti kasuks ei tule. Herkel soovitab riigi stabiilsuse huvides jõuda kokkuleppele, mida siiani pole saavutatud.

Herkel kirjeldas oma ajaveebis www.herkel.net valimiste vaatlemist Gagauusiast lõuna pool bulgaarlaste asualal Taraclia linnas ja selle ümbruses. Vaesus olevat väga suur.

Vaatlejat üllatas, et valimisbülletääne jagati peamiselt vene ja vajadusel rumeenia keeles. Probleemid algavadki sellest, et bulgaarlased, gagauusid ja osalt moldaavlasedki on läinud üle vene keelele, riigi identiteet on haavatud.

KOMMENTEERI SIIN

Armastuse turg

2010-12-01

Kui tahad ajalehele/võrgulehele natuke klikke lisada, siis telli või kirjuta nupuke võrdõiguslikkusest. Noorepoolse ajakirjaniku Heleriin Adelberti mitte eriti pretensioonikale Postimehe võrguväljaande artiklile (18.10) reageeris raevukas meeskolleeg, edasi tuli juba tellitud artikkel (PM 17.11) ja nii see pallikene vaikselt veereb. Loiult, aga lollikindlalt.

Aga teema tõstataja kirjutises oli iva täiesti olemas. Sõnad, mida võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest rääkivates dokumentides enamasti ei ole. Armastus ja enesearmastus. Armastus, mis toob mehe ja naise kokku ja jaotab nende vahel rollid lühemaks või pikemaks ajaks. Enamasti jaotab ebavõrdselt. Mulle kodu ja töö. Sulle töö ja kodu.

Kitsast koridorisopist

Armastus on haruharva võrdne. Mida vähem see tunne (või selle pinnal tekkinud koos- või abielu) kestab, seda ebavõrdsem on ka rollijaotus? Pikema abielu jooksul loksuvad võrdsemalt paika kodutööd, mehe eneseteostuse kõrval muutub varem või hiljem aktuaalseks ka naise eneseteostus.

Ja sõnaga enesearmastus tähistatav tunne on see, mis alkoholi kõrval kõige sagedamini paarid lahku viib ning võrdsuse/ebavõrdsuse probleemi teravdab. Ebavõrdsus ei ilmne ju ainult statistilise mehe võrdlemisel statistilise naisega. Ebavõrdsed on ka abielunaine ja üksikema, üksikema ja lastetu naine jne.

Nii et räige halvakspanu, mille esimesena nimetatud kirjutaja pälvis oma meeskolleegilt («Naised naiste vastu», TPM 27.10), polnud õiglane. Täiesti põhjendatud oli tähelepanu juhtimine sellele, et võrdsust propageerides otsime seda mõnikord väga kitsast koridorisopist või pimedast nurgatagusest.

Mõned häirivad näited asjade lihtsustamisest ja faktidest möödavaatamisest.

Esiteks see, kui suur lootus on võrdsuse (võib öelda ka õigluse) saavutamisel pandud kaebamisele ja protsessimi-sele. Kodaniku individuaalne kaebus ebavõrdse kohtlemise pärast tundub olevat see võluvits, mis ametniku(d) liikuma paneb ja võrdsust juurde toob.

Kas ikka toob? Kas meil on mõni näide, kus selline kaebus tingis seaduse, strateegia, poliitika vms muutmise?

Ma pole jõudnud kõiki pakse ametlikke aruandeid lugeda, kuid eelmise võrdõiguslikkuse voliniku lahkumiseelsed intervjuud ei viidanud küll üksiku kaebuse lahen-damise kaudu saavutatud läbimurdele vms.
Alahindamata ühtegi konkreetset muret, küsiksin: millise tempoga me jõuame üksikisiku asjade juurest tervet rühma või rühmi puudutavate lahendusteni?

Kujundatud ebavõrdsus

Teiseks turufundamentalismi valitsemine, seda talitsemata ei ole lootustki pilti muuta. Turg teab ja turg teeb kõige otstarbekamad otsused. Sealhulgas «määrab» palgad. Sellist turu jumaldamist varjutatakse jutuga eestlaste konservatiivsusest küll üldiselt, küll soolistes suhetes.

Tõsi, konservatiivsust on meie seas omajagu ja mõnedki suhtumised muutuvad aeglaselt. Aga suhtumised on ikkagi üldisemate asjade peegeldus.

Eestis on ebavõrdsus liialt soositud, ühiskond ei püüagi nõrgemat tugevama omavoli eest kaitsta. Väikepoodnikku suure poeketi eest, FIEst ehitusmeest peatöövõtjast suurkontserni eest, väikevalda suurlinna eest, opositsiooniparteid koalitsioonipartei eest. Sellises olukorras on ka soopuhused palga ja muud moonutused paratamatud.

Kolmandaks: struktuursed probleemid ei teki üksiku tööandja pahatahtlikkusest või piiratusest ja neid tuleb klaarida kohaste abinõudega.

Riigiametnikust võrdõiguslikkuse volinik saab enda kätte tõenäoliselt kogu sotsiaalministeeriumisse saabuva ja/või seal koostatava statistika, analüüsid, uuringud jne. Neist paberitest vaatab muude toredate asjade hulgas vastu näiteks sotsiaalhoolekande töötajate-naiste madal palgatase. Mitte lihtsalt võrdsuse puudumine, vaid riiklikult kujundatud alasti ebavõrdsus. Selle ebavõrdsuse lätted on samas ministeeriumis, sest enamikku hoolekandeteenuseid rahastab ju avalik sektor.

Ei piisa, kui öelda, et rahvas on valinud parempoolsed poliitikud, poliitikud on valinud madalad maksud, madalad maksud tingivad nigelad palgad. Avalikus sektoris on kõrgeid palku küllaga. Ka seal, kus võimul ennast poliitskaalal vasakule paigutavad poliitikud. Tallinnas, Tartus ja mujal.

Kui ministri või linnapea ja koduhooldaja palga erinevus poleks nii suur, oleks ka sooline palgalõhe väiksem. See on lihtne aritmeetika.

Kohalikud eelarved

Avaliku ja erasektori rahakotid on lahus, tööturg on aga mingis osas kokkupuutuv. Kattuvus tekib kas või siis, kui ema otsib tööleminekuks lastehoiu võimalust. Ja selle valdkonna korralduse eest vastutab avalik, mitte kuri ja diskrimineerimisele kalduv erasektor.

Omavalitsuste nutt ja hala ootamatu «beebibuumi» ümber ja Toompea poole käe sirutamine probleeme lähematel aastatel ilmselt ei lahenda. Kui riigimaksudest kõigile ja kõikjale ei jagu, siis peavad omavalitsused oma maksubaasi laiendama. Nii kohalike maksude abil kui ka riigimaksudest suuremat eraldist nõudes.

1. jaanuarist taeva õnnistusena saabuv euro toob ju välisinvesteeringud ja suured riigitulud!? Aga inflatsioon, mille «majandusteoreetikud» välistasid, teeb oma tööd ja süvendab omavalitsuste lahendada jäävaid sotsiaalprobleeme.

Nii et vältimatult on vaja suurendada kohalike eelarvete tulusid. Teisiti pole lootustki saavutada suuremat võrdsust ja paremat tasakaalu ühiskonnas. Enesearmastuse najal armastust juurde ei tule. Ei ühiskondlikes ega erasuhetes.

Tolstoi viimane retk

2010-11-26

Ta oli selleks ajaks ülemaailmselt tunnustatud kirjanik, postuumselt välja antud kogutud teoste maht on sada köidet. Kuulsus küündis kirjandusringkondadest kaugemale: ta oli pedagoog, sõna otseses mõttes rahva õpetaja. Tema mõisa Jasnaja Poljanasse tuldi justkui palverännakule, et saada tõe- ja tarkuse-sõnu, tulid nii lihtinimesed kui ka intellektuaalne eliit, ning seda ka välismaalt.

Tolstoi oli aktiivne ja tegus. Näljaajal tegutses ta märksa energilisemalt kui valitsus. Tolstoi autoriteeti ilmestab ühes Prantsuse ajakirjas avaldatud karikatuur „Kaks Venemaa tsaari", kus talupojariietesse rõivastatud hiiglasliku Tolstoi kõrval seisab väike kääbus, kelles võib ära tunda tsaar Nikolai II. Tolstoi mõju ei lakanud tema surmaga. Mahatma Gandhi lõi Lõuna-Aafrika vabariigis Tolstoi Farmi, Gandhi jaoks ei olnud ta kirjanik, vaid elu õpetaja, nagu ka Martin Luther Kingile ja tuhandetele inimestele Venemaal ning mujal.
See kõik on teada. Ent seoses Tolstoi surma-aastapäevaga tahaksin peatuda mitte tema suurtel kordaminekutel ja aukartustäratavatel saavutustel, vaid tema läbikukkumistel ja luhtaminekutel. Nende mastaap on samuti muljetavaldav.

Tolstoi läbikukkumised

Tolstoi unistas ausast, lihtsast ja tavalisest elust, kuid tema enda elu oli sellest ideaalist kaugel. Tolstoi entsüklopeediliste teadmiste kõrval peab ära märkima, et ta oli autodidakt. Ta sai koduse hariduse, mis polnud aadliperekondades haruldane. 16-aastaselt astus ta Kaasani ülikooli ida keelte osakonda, näidates sisseastumisel suurepäraseid tulemusi, muuseas „türgi-tatari keeles". Peagi läks ta üle juurateaduskonda, aga ei lõpetanud sedagi. Hiljem üritas ta sooritada kandidaadieksameid, neist kaks õnnestusid hiilgavalt, ühes kukkus ta läbi.

Peterburis elas ta korrapäratut elu ning tal tekkisid suured kaardimänguvõlad. Peterburist põgenes ta Kaukaasiasse, kus elas kasakate juures ning läbis edukalt sõjaväekatsed. Seejärel sõdis ta mõnda aega Kaukaasias, kuid tema tähtsamad lahingud peeti hoopis Krimmi sõja ajal, kus ta noore ohvitserina ilmutas märkimisväärset vaprust ja juhtimisoskust. Selle eest sai ta hulga autasusid.
Sõdalasekarjäär tundus minevat ülesmäge. Paraku rikkus Tolstoi ise kõik ära, kirjutades oma teadaolevalt esimese ja vist ka viimase luuletuse, millest sai populaarne sõdurilaul ning mis sisaldas hävitavaid ja solvavaid hinnanguid sõjas osalevate väejuhtide pihta. Ta pidi Peterburi naasma ja erru minema.

Selleks ajaks oli Tolstoi juba tuntud kirjanik. Autobiograafiline triloogia, milles ta avas kujuneva isiksuse sisemaailma, tema Kaukaasia jutustused, nt „Kasakad" tõid tuntust ja tunnustust. Kuid tõeliseks läbimurdeks olid „Sevastopoli jutustused", kus ta näitas sõja pahupoolt läbi lihtsa osaleja sisemaailma. Sellega lõi ta alused psühholoogilisele realismile.

Kirjanduslik edu ja pealinnaelu oma ahvatlustega olid aga Tolstoile sügavalt vastumeelsed. Juba ülikooliajal hakkasid teda köitma Jean-Jacques Rousseau ideed, ent erinevalt oma õpetajast püüdis Tolstoi neid realiseerida ka oma elus. Kinnismõtteks said lihtne abielu, patriarhaalne ja väärikas olme, seda ideaali kirjeldas ta „Anna Kareninas". Ta tutvus endast peaaegu 16 aastat noorema Sofia Behrsiga, kellest sai suurel määral Kitty prototüüp (nagu Ljovin oli Tolstoi alter ego). Sofia Behrs oli Tolstoisse sügavalt ja siiralt armunud, sünnitas talle 13 last, kirjutas oma käega ümber tema romaanid, kuid nende abielu oli kõike muud kui õnnelik.

Naine pidas Tolstoid haiglaseks erotomaaniks ning oli armukade kõikide naiste peale, kes abikaasa lähedusse ilmusid, kuid eriti nende suhtes, keda ta oli tundnud enne temaga tutvumist (Tolstoi esimene seksuaalne kogemus oli pärisorjast naisega ning Sofia Behrs ei suutnud Tolstoile andestada, et ta ikka veel mäletas seda.)

Ka Tolstois kasvas vastumeelsus naise suhtes. Esiteks ei mõistnud naine tema vaese elu ideaale, teiseks tekkisid naisel konfliktid Tolstoi arvukate õpilastega ning kolmandaks kahtlustas Tolstoi järjest rohkem, et naine on kurjast vaimust vaevatud. Radikaalse russoistina eitas Tolstoi kogu lääne kultuuri ning ennekõike kunsti (vrd ta hävitavat esseed Shakespeare'ist). Ta viis meisterlikkuseni võtte, mida hakati hiljem nimetama võõrandumiseks, ja näitas, kuidas kogu kultuur on võlts ja inimvastane. Paraku pidi see vältimatult käima ka tema enda loomingu kohta ning Tolstoi ütles sellest korduvalt lahti, kaasa arvatud „Sõjast ja rahust" ja „Anna Kareninast".

Tolstoi kirjutab uue teose, „Ülestõusmise", mis jäi põhimõttelistelt lõpetamata - romaani, mis nagu polekski romaan -, kuid ka see ei rahuldanud teda. Ta loobub kirjandusest, kirjutab talupoegade lastele lihtsa sisuga ja primitiivses keeles moraliseerivaid muinasjutte. Ka see oli põgenemine.

Väärikas surm

Tolstoil oli ka kindel surma-ideaal: see peab olema vaikne ja väärikas. Oma jutustuses „Kolm surma" kirjeldab ta, kuidas mõi-saproua sureb vaevarikkalt ja tülikalt, samal ajal kui üks talupoeg sureb teistele märkamatult ning lõpetuseks langeb puu -
ja see on kõige ilusam ja väärikam surm.

Tolstoi enda surm aga oli mõistatus, sensatsioon ja skandaal. 1910. aasta oktoobri lõpus lahkus Tolstoi salaja oma Jasnaja Poljana mõisast. Ta tahtis märkamatult kaduda, et veeta elu lõpp kooskõlas oma ideaalidega. Rongis haigestus ta kopsupõletikku ning oma viimased päevad veetis ta Astapovo jaamaülema majakeses, kuhu kogunes tohutu rahvahulk üle kogu Venemaa.

Ka pärast tema surma jätkus konflikt perekonna ja „tolstoilaste" vahel, kes süüdistasid üksteist vastakuti Tolstoi surmas. Boriss Pasternak meenutab tundeid, mis haarasid teda Tolstoi surnukeha nähes: „Toas lebas Elbruse suurune mägi (---)
Tuba täitis hiiglaslik tormipilv
(---) Kuid nurgas lebas mitte mägi, vaid väike kortsus vanainimene."

Lisaks kõigele oli Tolstoi usutegelane, tolstoilaste liikumise looja. Tolstoi vaated seisnesid radikaalses protestantismis, need väljusid isegi kristluse raamest ja lähenesid budismile. Eriti kriitiline oli Tolstoi õigeusu suhtes, mida ta nii „Ülestõusmises" kui ka esseedes on nimetanud nõidumiseks, ja selle eest ta heideti kogudusest välja. Jääb vaid lisada, et ka tema sajandale surma-aastapäevale pühendasid mitmed vene rahvus- ja õigeusufundamentalistlikud väljaandeid Tolstoi-vastaseid hävitavaid kirjutisi: ta on siiamaani aktuaalne ja ohtlik mitte üksnes kirjanikuna, vaid ka inimesena.

Rõõmsa jällekuulmiseni!

2010-11-26

Tänaseks oleme teinud põhilised kokkuvõtted IRLi üleriigilisest küsitlusest, mille edu ületas meie erakonna kõige suuremad ootused. IRLi küsitluses osales kokku 58 438 inimest üle Eesti.

Küsitlus andis kinnituse, et oleme valitsemisprogrammi koostades liikunud üldiselt õiges suunas ja tajunud üsna hästi Eesti ühiskonna probleeme ning inimeste vajadusi. Peame oluliseks pöörata tähelepanu eelkõige järgmisele kolmele teemale:

Esiteks - tasuta kõrghariduse rakendamine, et kõrgharidus oleks kättesaadav kõigile andekatele noortele olenemata pere rahalistest võimalustest. Teiseks peame oluliseks väärtustada ema tööd laste kasvatamisel ja viia sisse emapension, mis annab iga lapse pealt pensionilisa (ka praegustele pensionäridele). Ja kolmandaks - töökohtade loomine, mille tarvis seisame nii riigieelarve tasakaalu kui tõhusate ettevõtlustoetuste eest ja kaitseme IRLi viit sammu võitluseks hinnatõusudega.

Küsitluse vastustest selgus, et peamised probleemid seonduvad toimetuleku, tööpuuduse, kõrgete kommunaalkulude ja laste kõrghariduse kättesaadavusega. Sagedamini toodi probleemidena välja veel madalaid palku ja pensionitõusu soovi.

Kindla tuleviku tagamiseks peeti vastajate hinnangul tähtsaimaks noortele hariduse omandamise võimaldamist, kuna toodi esile, et pere rahaline olukord ei võimalda last kõrgkooli saata. Kindla tuleviku alustaladeks peeti ka noorte tööpuuduse leevendamiseks ja uute töökohtade loomiseks ettevõtluse toetamise vajadust.

Uurisime vastajatelt ka seda, millise küsimustikus väljapakutud ideest peaks tegema ära esimesena ja teisena. Esimese valiku seas oli kõige rohkem toetajaid valitsuskulude külmutamisele, järgnesid töökohtade loomine ja tasuta kõrghariduse võimaldamine.

Teise valikuna, mida Eesti ühiskonnas on vaja ära teha, oli kõrgeima pooldajate arvuga tasuta kõrgharidus, sellele järgnesid töökohtade loomine ning kodualuse maa vabastamine maamaksust.

Segadus liberaalide leeris

2010-11-23

Europarlamendi liberaalide seas on äge sõnasõda lahti läinud. Esiteks avaldas reformierakondlasest liberaal Kristiina Ojuland hoogsa kirjutise sellest, kuidas ühetaolise tulumaksuta oleks Eesti eurotsoonist vaid und näinud. Minagi toetan ühetaolist tulumaksu - ise ma selle 1993. aastal ju ka kehtestasin.

Samas ei saa eitada fakti, et majanduskriis oleks Eestis kergemalt tabanud, kui 2007. aastal oleks samasuguse ohvrimeelsusega eurotsooni pürgitud nagu 2009. aastal.

Veelgi hoogsamalt asus küsimuse kallale keskerakondlasest liberaal Siiri Oviir. See kirjutis on sedavõrd hoogne, mõnes lõigus lausa lame, et ei tahaks uskuda, et kena ja viisaka inimesena tuntud Siiri Oviir selle ise kokku on kirjutanud.

See pole siiski hetkel peamine. Progresseeruvast tulumaksust on viimastel kuudel nii palju jama kirjutatud, et lihtsalt ei saa enam vait olla. Siiri Oviir kuulutab oma artikli alguses, et imestab, kui vähe ühetaolise tulumaksu kaitsjad teavad nii Euroopa Liidu kui euroala liikmesriikide maksusüsteemidest - ja alustab siis ise täie hooga „avalikkuse eksitamist". Kuna analoogseid valesid olen viimasel ajal kuulnud ka Riigikogu kõnetoolist, siis oleks aeg neile lõpp teha.

Alustaksin väidetest, mida isegi Riigikogu kõnetoolist pole kuulnud. Oviir kirjutab: „Ainus riik euroalas, kus ei kehti astmeline tulumaks, on Slovakkia. Seega 16 euroala riigist vaid ühes pole astmelist tulumaksu. Kõigis ülejäänud 15 riigis, sealhulgas Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, aga ka Skandinaavia riikides kehtib astmeline tulumaks". See on nüüd ikka tõeline avastus. Kui Rootsi lugemise euroriikide hulka võib veel näpuveaks lugeda, siis Inglismaa paigutamine eurotsooni on ikka tõeline pommuudis.

Kuid nüüd tavalisemate keskerakondlike valede juurde. Oviir väidab: „Kogu Euroopa Liidus pole astmelist tulumaksu vaid mõnes üksikus uues Ida-Euroopa liikmesriigis nagu näiteks Eesti, Läti ja Rumeenia". Lugegem siis need riigid üles viisil, et igaüks saaks kontrollida: Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Tšehhi. Kokku 7 riiki, kellele peagi lisandub kaheksandana Ungari. Seda ei saa kohe kuidagi mõneks üksikuks riigiks lugeda, Euroopa Liidust moodustab see rohkem kui neljandiku. Ühetaolise tulumaksuga riikide hulk on seejuures kasvuteel, Balkani liitumise järel kasvab nende osakaal keegi. Vastupidises suunas teele asunud riike on Euroopas aga kui palju? Ühtegi.

Järgnevalt väidab Oviir, et „just astmelise tulumaksuga riikides on majanduslik olukord märksa parem kui proportsionaalse maksusüsteemiga riikides".

Tegemist on enam kui demagoogilise väitega. Algatuseks võiks kasvõi meenutada, et Ida- ja Kesk-Euroopa mahajäämus Lääne-Euroopast on 50 aastat kestnud kommunistliku süsteemi loomulik tagajärg. Kui millegi üle imestada, siis pigem selle üle, kui kiiresti on suudetud Lääne-Euroopa arenenud riikidele järele tõmmata. Teiseks on praegu Euroopas kõige raskemas majanduslikus olukorras - ehk päris põhja minemas - just progresseeruva tulumaksuga riigid: Kreeka, Iiri, Portugal, Hispaania. Õigluse huvides tuleks mainida, et maksusüsteem ei mängi nende probleemides suuremat rolli, kuid katse vastupidist tõestada - nagu laastaks majanduskriis ühetaolise tulumaksuga riike eriti raskelt - ei vasta lihtsalt tõele. Oviir kasutab üldse statistikat äärmiselt valikuliselt, kuid mis parata - valel on lühikesed jalad.

Lõpetuseks lööb Oviir lauale „vene kaardi", vihjates nagu oleks Eesti oma ühetaolise maksusüsteemi üle võtnud „äärmusliku ühiskondliku ebavõrdsusega" Venemaalt. Tavaliselt on Venemaa Keskerakonnale parim partner ja eeskuju, kui vaja, siis võib tema kohta aga ka halvasti ütelda. Mis aga puutub maksusüsteemi, siis selle võttis Venemaa üle Eestist, mitte aga vastupidi. Maailmas peetakse seda muuseas üheks väheseks tõeliselt õnnestunud reformiks Venemaal.

Lühidalt kokku võttes võib seega tõdeda, et Keskerakonna väited maksuküsimuses ei kannata kriitikat. Iseküsimus on loomulikult see, miks see tüli just nüüd Europarlamendi liberaalide leeris üles on võetud. Vastust sellele pole vaja kaugelt otsida - lähenemas on riigikogu valimised ning mõlemad osalised kavatsevad Eestisse jõudnud kuulduste kohaselt selles osaleda.

Iseeneses pole selles midagi imelikku või halba - seda loomulikult siis, kui nad ausalt teatavad, et asuvad valituks osutumise korral oma kohale riigikogus. Loodan, et varsti jõuab selline avaldus ka Eesti avalikkuse ette, sest lugupeetud europarlamendi saadikud ei saa ometi sellisel kombel Eesti valijaid petta. Muidu jääb paratamatult mulje, et liberaalsus tähendab nende jaoks peamiselt liberaalsust oma põhimõtete suhtes.

Eesti on ka siin – Pärnus

2010-11-23

Jälgides valimiste eel Pärnus tekkinud arutelusid linna tuleviku ja selle üle, kelle asi on Pärnu asja ajamine ja linna huvide kaitsmine, tekkis mul küsimus: miks õieti on vaja vastandumist kauni mereäärse linna ja ülejäänud Eesti vahel? Justkui oleks Eesti Pärnumaale midagi võlgu ja keegi tuleks läkitada Pärnust Eestisse seda võlga sisse nõudma.

Nõustun hinnangutega, et Pärnumaa ei ole, võrreldes ülejäänud Eestiga, ülemäära heas seisus, sama saab öelda Pärnu linna kohta, kõrvutades seda ümbritseva maakonna omavalitsustega. Miks see olukord tekkis, polegi peamine probleem. Pigem tuleks mõelda sellele, kuidas kokkukuivanud eelarvega maksta võlgu, mis võetud optimistlikus tuhinas tulevikku tormates.

Loomulikult on jutt laenudest, mida Pärnu on võtnud ja mille tasumise kohustus linna kivina merepõhja veab. Üle 60 protsendi suuruse võlakoormaga omavalitsus ei suuda niipea endaga toime tulla ega areneda, kui ta just ei saa abi Eestist või Euroopa Liidust.

Veel mõni aasta tagasi kritiseeriti Eesti riiki ja valitsust selle eest, et euroraha on kasutatud lubamatult vähe. Probleemiks oli rahastamist väärivate projektide nappus. Raha oli liikvel niigi palju ja vähesed vaevusid euroraha nimel ajusid pingutama ja projekte kirjutama.

Nüüdseks on olukord vastupidine. Väga paljud rahakraanid on kinni keeratud ning häid projekte kirjutatakse nii ohtralt, et neile ei jagu enam euroraha. Sellepärast saavad toetust ainult tõesti head projektid. Tähtis on, et euroraha jaotamine oleks aus ja läbipaistev.

Pärnu vajab erandit

Pärnul on euroraha taotlemisel probleemiks võlakoormus, mis ulatub üle lubatud 60 protsendi eelarve mahust. Sellepärast ei ole Pärnu linnal raha europrojektide omafinantseeringuteks ja eelarve keeruline seis võib püsida veel mitu aastat.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) seisukoht on, et riik teeks Pärnule teatud mööndusi. Meie erakonnast pärit regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on seisnud järjekindlalt selle eest, et Pärnu saaks olulise kriteeriumi rikkumisele vaatamata euroraha kasutada.

Pärnakad ei pea kannatama eelmiste linnajuhtide valede otsuste pärast. Vähe tähtis pole seegi, et euroraha aitab linnas luua töökohti ja maksta inimestele palka, millelt laekuvad maksud omakorda kosutavad linnaeelarvet.

Regionaalministri linnaliste piirkondade meetme raha eest saab Pärnu kodutute ja töötute päevakeskuse Suur-Posti tänavale ja korda tehakse eakate avahoolduskeskus Metsa tänaval (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk EASi otsust veel kahjuks pole). Samuti on riigi regionaaltoetuste abil korda tehtud Rannapark ja Vallikäär ning valmimas Pärnu muuseumi uus hoone.

2012. aastal on samade toetustega plaanis rajada kergliiklustee Pärnu rannas, et ühendada omavahel Mai rajoon ja kesklinn. Nagu need näited kinnitavad, saab Pärnu siiski euroraha kasutada ja mitu ülivajalikku asja tänu sellele tehtud.

Kümne aasta pikkune hüpe

Pärnu jahtklubi taotleb toetust sadama kordategemiseks ja laiendamiseks. Alla kümne aasta eest korraldati siin olümpiapaadiklassi Finn maailmameistrivõistlused. Pärnu jahtklubi on valmis korraldama tulevikuski rahvusvahelisi tiitlivõistlusi, mis nädalateks tooksid linna hulga sportlasi ja kaasaelajaid.

Pärnumaa tõmbenumbriks kujuneb kindlasti Lottemaa. Tegemist on Pärnumaa Nokiaga, mida arvamusliidrid alles hiljuti taga otsisid. Peame seisma selle eest, et projekt pelgalt paberile ei jääks.

Euroraha jagatakse peamiselt EASi (ettevõtlustoetused) ja põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti ehk PRIA kaudu (rohkem põllumajanduspiirkonnad).

On moodustatud komisjonid, mis kaasavad eksperte nii kodu- kui välismaalt. Hinnatakse eri kriteeriume arvestades, lõpuks kujuneb vastavalt lõpphinnetele edetabel, mille alusel raha jaotataksegi.

Enamasti algab omafinantseering kümnest protsendist (üldiselt 15 protsenti). Koos siseriiklike toetustega on Pärnu Eesti maakondadest toetusesaajate edetabelis kõrgel viiendal kohal (2009. aastal sai üle 182 miljoni krooni). Euroraha toel on arendatud haiglaid, koole, lasteaedu, muuseume, spordiobjekte.

Kindlalt võib väita, et tänu eurotoetustele on Eesti oma arengus teinud vähemalt kümne aasta pikkuse hüppe. See, kas Pärnu on valmis praegu kõrvalise abita pingutama, jääb pärnakate otsustada.

Selge on see, et linn vajaks väljastpoolt raha, mis aitaks kaasa linna arengule ja raskustest välja.

Maaelu alus on töökohad

2010-11-23

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus.

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus, nagu vahel ikka veel ekslikult arvatakse. 1989. aastal oli maa-asulates 236 000 hõivatud inimest. Kümnest inimesest kuus tegeles põllumajandusega.

20 aastat hiljem on need arvud hoopis teised. Maal on 168 000 töötajat, igast kümnest vaid üks tegeleb põllumajandusega, kaks on ehitajad, kaks kaubandustöötajad, kaks töötavad haridusvaldkonnas, üks inimene on vallaametnik, kultuuri või sotsiaaltöötaja, ülejäänud kaks tegelevad millegi muuga.

Põllumajandustoetused suurenevad

Maaelu kvaliteet sõltub kõigi eluvaldkondade toimimisest. Põllumajandussektor on olnud minister Helir-Valdor Seedri eestvedamisel praegusele valitsuskoalitsioonile oluline valdkond.
Selle kinnitus on fakt, et esimest korda maksti põllumajanduse otsetoetuste siseriiklik lisamakse (rahva keeles top-up) välja maksimaalses võimalikus ulatuses 2008. aastal.

Ja seda olukorras, mil riigieelarve oli kõige suuremas defitsiidis. Mitte ühelgi varasemal aastal pole top-up'i täies mahus välja makstud.

Eelmine valitsuskoalitsioon elas küll jõukal ajal, mil riigieelarve koostati märkimisväärse ülejäägiga, kuid põllumeestele toetust täies ulatuses ei makstud, vaid see raha paigutati hoopis riigi reservidesse!

Tänavu makstakse maaelu ja põllumajanduse toetuseks ligi neli miljardit krooni. Riigikogus arutusel oleva 2011. aasta eelarve põhjal mitte ükski põllumajandustoetus ei vähene, hulk toetusi suureneb. Ka top-up'i maht kasvab 20 miljoni krooni jagu.

Majanduskriisi ajal pakkus põllumajandusministeerium tootjatele välja abipakette: piimasektori eritoetused, külvitoetus, otsetoetuste varasem väljamakse.
Põllumeeste probleemidesse tõsist suhtumist näitab ka minister Seedri võidetud nn Tehumardi lahing 2007. aastal, kus probleemid ootasid lahendust juba kolmandat aastat.

See puudutas 370 põllumajandustootjat, kellelt nõuti tagasi eelnevatel aastatel väljamakstud poollooduslike koosluste toetuste raha.

Probleem oli keeruline ja süüd oli nii taotlejatel kui ka ametnikel. Minister analüüsis küsimust igakülgselt ning tegi valitsusele ettepaneku loobuda tagasinõudest ja võtta seega riigile risk Euroopa Komisjoni ees rohkem kui 20 miljoni krooni väärtuses. Tänini nõuet Eesti riigile esitanud ei ole.

Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on maaelu toimimise oluline alus ühistuline tegevus. Seepärast muudeti maaelu arengukava, kus loodi uus meede - tootjarühmade loomine ja arendamine, kus eelarveaja lõpuni on kasutada 200 miljonit krooni.

Ühistegevuse edendamiseks on edukalt rakendunud kaks meedet: külade uuendamine ja arendamine ning Leader-meede.

On kõnekas fakt, et 2008. aastal toetas põllumajandusministeerium külakultuurimajade ja seltsimajade renoveerimist ja ehitamist rohkem kui 100 miljoni krooniga!

Käesoleva eelarveaja kestel, aastatel 2007-2013, jagatakse maale põllumajandusministeeriumi kaudu 30 miljardit krooni.

Kindlustunnet lisab maaelukomisjoni istungil audiitorfirma esitletud vahearuanne Maaelu Arengukava täitmise kohta. Sellega kinnitati, et toetusraha kasutus on oma eesmärke täitnud, sealhulgas on vähenenud regionaalsed lõhed.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon peab oluliseks, et lisaks maale suunatud rahatoetuste prioriteedina hoidmisele on IRL-i algatusel vastu võetud hulk seadusandlikke algatusi.

*Seadustati Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenude väljastamine hoiu- ja laenuühistute kaudu.
*FIEdele kehtestati metsamüügi tulumaksusoodustus.
*Sätestati õigus välja osta kasutusvaldusse antud maid.
*Riigi metsamaade enampakkumistega erastamisel sätestati piirinaabrite ostueesõigus.
*FIEdele kehtestati talu üleandmise ja pärandamise tulumaksuvabastus. See viimane on olnud üks tõsisemaid probleeme talude edasiandmisel nooremale põlvkonnale peaaegu kogu taasiseseisvuse aja, kuid sai lahenduse alles nüüd.

Maa vajab töökohti erinevates valdkondades

Praegu on maal suurim tööandja riik ja omavalitsused. Inimeste arv, kes maksumaksjalt palka saavad, on viimase kümne aasta jooksul olnud püsiv ja viimastel aastatel pigem pisut kasvanud.

Seega ei saa väita, et riik on maalt töökohti ära viinud. Kas kõik need inimesed on ka õigesti rakendatud, on iseasi.

Olen veendunud, et haldusreform aitaks vähendada dubleerivat vallabürokraatiat ja võimaldaks anda paremat teenust. Selle teostumisel saab suurendada nii nende inimeste arvu, kes tegelikult inimesi aitavad, kui ka nende hulka, kes tegelevad ettevõtlusküsimustega.
Fakt, et tootmise nüüdisajastamise tõttu töötab põllumajanduses vaid iga kümnes maainimene, ütleb selgelt, et praegu on võtmeküsimus, kuidas luua maale uusi tasuvaid töökohti muudes valdkondades.

Kui vaadata regionaalarengu tagamiseks kasutatud riiklikku raha, siis kindlasti on oluline jälgida kõiki eelarvelõike. See, et riik maksab toetust ühistranspordile, tagab õpetajatele palgad ja sellega koolivõrgu püsimise, on samuti regionaalpoliitika. See raha on kriisiaastate jooksul püsinud kärpimata.

Igaüks, kes maal ringi käib, näeb, kui palju on riiklike programmide toel viimaste aastatega korda tehtud koole, lasteaedu, kultuurimaju ehk kõike seda, mida on tarvis kvaliteetseks eluks. See on tegelik maaelupoliitika.
Järgmisel aastal on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri haldusalas jaotatavate regionaaltoetuste maht üle aegade kõige suurem: 2,2 miljardit krooni.
Nende toetustega tehakse korda koole ja lasteaedu. Samuti aitavad investeeringud luua regioonidesse uusi töökohti, sest toetatakse tööstusalade, kompetentsikeskuste ja turismiobjektide arendamist.

(Lühendatult kõnest riigikogus maaeluteemalise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul)

Koostöövõimekus määrab maaturismi edukuse

2010-11-23

Maaelu pole pelgalt vaid must põllutöö. Valdkond pakub väljakutseid ja võimalusi igale inimesele. Aktiivselt on hakatud arendama nii maaturismi kui ka muu teeninduse valdkondi ning üha enam pööratakse tähelepanu kohaliku toidu ja käsitöö väärtustamisele. Kuulumine Euroopa Liitu on loonud maal erinevate ettevõtlusvormidega tegelemiseks soodsamad tingimused ja paremad arenguvõimalused.

Põllumajandusministeerium on maaettevõtluse mitmekesistamist, sealhulgas maaturismi, toetanud erinevatel aegadel erinevatest fondidest. Tänavu võimaldas ministeerium juba neljandat korda vastu võtta taotlusi Maaelu arengukava meetme 3.1 (maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamine) investeeringutoetuse saamiseks. See toetus on andnud põllumeestele ja teistele mikroettevõtjatele hea võimaluse mitmekesistada oma ettevõtlust väljapoole põllumajandust, sh ka maaturismi vallas.

On tihti kurdetud, et Eesti kliima, keskkond ja vähene tuntus välismaal pärsivad maaturismi aastaringset viljelemist ja seetõttu on siinne maaturism hooajaline ja üheülbaline. Samas võib aga kindlalt väita, et Eesti maaturismil on jätkuvalt potentsiaali ning arenguvõimalusi.

Linnaturismi põhilised müügiargumendid on ajalugu ja arhitektuur. Eesti maaturismi konkurentsieelis on siiski siinne looduslik paljusus. Eesti taimestik ja loomastik on teiste samal laiuskraadil asuvate aladega võrreldes väga mitmekesine ja omanäoline. Metsade, rabade, põldude ja poollooduslike alade kõrval ilmestavad meie maastikku põllumajandusloomad, keda endiselt väljas karjatatakse ja see on osa siinsest kultuuripärandist.

Põllumajandusmaastikel asuvad mitmed maastikuelemendid ja pärandkultuuriobjektid, mis ilmestavad maastikku ja on elupaigaks mitmetele taimedele ja loomadele. Üha laiemalt levivad Eestis loodussõbralikud mõtte- ja tootmisviisid. Keskkonna ja paikkonna säilitamine ning ressursside säästev kasutamine on üks Eesti prioriteete.

Kuna tiheda asustusega läänemaailma inimesed väärtustavad üha enam loodust, vaikust, traditsioone ja ehedaid muljeid, suureneb nende huvi loodus- ja kultuuriturismi vastu. Otsitakse uusi, teistsuguseid kogemusi, kasvab huvi võõraste kultuuride ja inimeste vastu teistes maades. Maaturismi ettevõtjad ongi need, kes aitavad Eestit just selles valguses tutvustada rahvusvahelisel areenil, mis omakorda loob maaelanikele tuluteenimise võimalused.

Maaturismiga tegelevate ettevõtjate konkurentsis püsimise võtmeks on vaimustunud klient. Rikkalik kultuuripärand, käsitöö, pärimusmuusika, rahvatoit, mitmekesine ja hästi säilinud loodus, veekogud ja metsad annavad selleks hea võimaluse.

EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on soodustanud Eesti mitmekesise maaelu säilimist, aidates säilitada siinseid traditsioone, rahvakultuuri, maastikke ja loodust ning andes kohalikele inimestele võimaluse senisest paremat teenistust leida. Eestis on ligi miljard hektarit hästi hooldatud põllumajandusmaad ning väärtuslikke poollooduslikke alasid. See on riigile suur väärtus. Mitmekesisus ja maaelu on maaturismi ettevõtluse ressurss.

Samas kimbutab Eesti maaturismi, nagu mitmeid teisigi valdkondi, vähene koostöö teiste maamajandussektoritega ning ettevõtjate tagasihoidlikud turundusalased oskused. Maaturismi alal tegutsevatel ettevõtjatel aga tasub eriti arvestada asjaoluga, et üksiküritajana on raske toime tulla ning maaelu ja maaturism saavad areneda üksnes kohaliku koostöö kaudu. Seetõttu on vaja arenguks pikaajalisi eesmärke, kujundada tulevikunägemust ja läbi mõeldud tegevuskava.

Eesti maaturismi tulevik pakub suuri võimalusi ja väljakutseid. Haarakem neist kinni!

Vastab Seeder - otsetoetuste väljamakse teemal

2010-11-20

1. Millal orienteerivalt võiksid laekuda 2010. aasta pindalapõhised toetused? Palun võimalusel täpset prognoosi toetuste ja kuude lõikes alates detsembrist 2010, et põllumajandustootjad teaksid kosta liisingufirmade, pankade ja võlausaldajate (toodangu kokkuostjad) ees.

Erinevate pindalapõhiste toetuste maksmisega alustamine on jaotatud perioodile novembrist detsembrini, sest toetusi on suur hulk ning kõigi nende üheaegne maksmine oleks keeruline.

Toetuste maksmisel tootjate kaupa lähtutakse põhimõttest, et esimesena saavad need kätte need tootjad, kes on oma taotluse teinud e-PRIA kaudu.

Kõige esimesena alustatakse heinaseemne täiendava otsetoetuse väljamaksetega, mis algas eile, 19. novembril.

Kõige suurema osa toetusrahast moodustab ühtne pindalatoetus (ÜPT), mille väljamaksetega alustatakse juba 3. detsembril. Varasematel aastatel oleme jõudnud ÜPT lõviosas välja maksta detsembrikuu jooksul, kuid ei saa välistada, et mõned maksed võivad jääda ka järgmise aasta jaanuari algusesse.

Lisan tabeli pindalapõhiste toetuste ja nende väljamaksete alguskuupäevadega.

Toetus                                                                        Väljamaksete algus

Heinaseemne täiendav otsetoetus                                 19.11.2010

Ühtne pindalatoetus                                                     3.12.2010

Piimasektori eritoetus                                                  8.12.2010

Põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus                    8.12.2010

MAK 2004-06 ESA, MAH ja OTL                           13.12.2010

MEH                                                                          13.12.2010

Ebasoodsamate piirkondade toetus                             4.02.2011

Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus                  4.02.2011

Ohustatud tõugu looma pidamise toetus                       4.02.2011

Sangaste rukis                                                             4.02.2011

Loomade karjatamise toetus                                        4.02.2011

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus                     11.02.2011

Mahepõllumajandusliku tootmise toetus                       11.02.2011

2. Kas MAKi meetme 1.4.1 eelarvet oleks võimalik suurendada teiste meetmete, eelnevate aastate tegemata investeeringute toetussummade või millegi muu arvel? Kardetakse, et 120 miljonit on suhteliselt väike ja praegused hinnad ahvatlevad väga paljusid investeeringuid planeerima, aga karmis hindamiskriteeriumide rägastikus võivad jääda ilma just need, kes toetust kõige rohkem vajavad.

Tänavu detsembris toimuva meetme 1.4.1. mahuks oleme kavandanud 145 miljonit krooni. Uuel aastal arutame kõikide meetmete (sh meetme 1.4.1) rakendumisi ja otsustame vastavalt meetmete rahakasutusi.

Kuidas planeerida Eestit?

2010-11-19

Eelmise aasta suvest tegeleme üleriigilise ruumilise planeeringu "Eesti 2030+" koostamisega. Praeguseks on teadlastel ja ekspertidel kirja pandud eelkõige tugevate keskuste tähtsust rõhutav algvisioon, mille üle parajasti arutletakse piirkondlikel avalikel seminaridel kogu Eestis.

Tuleviku ennustamine on, teadagi, tänamatu töö, seepärast me sellele ei pretendeerigi. Parim, mida saame teha, on lähtuda teadmistest ja trendidest. Kaheks aastakümneks plaanide tegemisel pole rõhk konkreetsetel valikutel, vaid alternatiivide säilitamisel.

Me võime spekuleerida, aga ei tea täpselt, millised keskused hakkavad arenema ja millised hääbuvad. Küll saame seada eesmärgi, et ääremaal peab elu säilima, keskuste tugevnedes ei tohi hajaasustus kaduda.

Samal ajal on just tugevad piirkondlikud keskused ääremaal elu säilimise garantiiks. Keskuste areng ongi üks uue üleriigilise planeeringu kahest kesksest küsimusest. Teine on sidusus ehk aegruumiliste vahemaade vähendamine. Eesti territoorium on väike, aga ajalised vahemaad on suured. Kaardi ääres joonlauaga seistes on seda raske mõista. Püüdes väljaspool suuremaid linnu ühissõidukiga tööle sõita aga enam mitte. Reisirong on arvestatav liikumisvahend ainult Tallinna ümbruses ja Tartu liinil. Bussiühendus väiksematest paikadest maakonnakeskusse täidab tihti pigem sotsiaalabi ülesandeid.

Euroopa, vahest isegi Läänemere regiooni mõistes on Eestis üks keskus. Tallinna võimest end rahvusvaheliselt kehtestada sõltub kogu Eesti areng ja heaolu. See tähendab nii linnaruumi kvaliteedi tõstmist kui häid ühendusi välismaailma ja Eesti-siseste sihtpunktidega. Nii on võimalik kogu riiki meelitada loodusturiste, külalisprofessoreid, kruiisireisijaid, investoreid ja kaubavooge.

Aga nagu kiiret ja ohutut Tartu maanteed pole vaja Lõuna-Eestist pealinna põgenemiseks, ei ole ühendusi Tallinnaga tarvis ainult turistidele. Mugavalt korraldatud ja Tallinnaga seotud rongi- ja bussiliiklust ning heas korras teedevõrku läheb vaja eelkõige eestlastele.

Astmeks suuremate linnade ning hajaasustuse vahel on vältimatult tugevad esmatasandikeskused. Lahendamist vajav võtmeküsimus on elu- ja töökohtade sidumine.

Kui tahame väärtustada väiksemaid keskusi elukeskkonnana, peame arvestama, et enamik töökohti tõmbekeskustest maale ei liigu. Ainult üht inimest sõidutavatele autodele ülesehitatud logistika ei ole efektiivne ega jätkusuutlik. Seda poleks ka tühjade busside edasi-tagasi loksutamine. Tarvis on nutikaid lahendusi ja paindlikku planeerimist ning seda toetavat rahastamisskeemi.

Üleriigilise planeeringu koostamise arutelud kestavad, kuni valitsus selle järgmisel sügisel heaks kiidab. Peale asustuse ja transpordi mõeldakse näiteks energeetikale ja keskkonnakaitsele.

Eestit tuleb planeerida kahest otsast korraga. Kui Eestist ei pääse mugavalt Londonisse, tuleb ilmselt ükskord sulgeda Tallinna-Saatse bussiliin. Kui aga unustada end pilvedesse visioneerima, võib juhtuda, et Eesti, mida me siia lendavatele välismaalastele tutvustada tahtsime, on vahepeal hingusele läinud.

Laar: makse tuleb alandada igal juhul, mitte "võimalusel"

2010-11-19

"It's the economy, stupid?" on maailmas tuntud ütlus. Kuigi selle lause 1992. aasta USA valimiskampaanias kuulsaks teinud Bill Clinton ise oma põhimõtet alati parimal kombel ei järginud, on selle tähendus aja jooksul vaid kasvanud.

Ning kas see meile meeldib või mitte, on ka Eestis järgmisel neljal aastal majandus kõige tähtsam. Just sellest, kui kiiresti õnnestub Eestil majanduskriisist välja pääseda, sõltub see, kuidas suudame vähendada tööpuudust, leida raha paremat tulevikku tagavale haridusele, anda toetust neile, kel abi vaja ning lahendada teisi pakilisi probleeme.

Seda kõike tegemata on Eestil raske, kui mitte võimatu, endale paremat tulevikku tagada.

Kui Eesti soovib endale kasvu tagada, tuleb tal vastata mitmele enam kui tõsisele väljakutsele. Keskenduksin järgnevas artiklis neist kahele - vajadusele hoida eelarvet tasakaalus ning vähendada maksukoormust. Miks me peame eelarve tasakaalu järgima, sellest on viimasel ajal palju räägitud. Euroopat ähvardava võlakriisi taustal on võlalõksu vältimine selgelt möödapääsmatu.

Selleks, et eelarve tasakaal tagada, on Saksamaa näiteks kirjutanud vastava nõude põhiseadusesse. Kui Eestis selleks kokkuleppele ei jõuta, tuleks eelarve tasakaalu tagamise põhimõtetega vähemalt täiendada eelarve baasseadust. IRL loodab, et sellega saadakse hakkama veel enne järgmisi valimisi.

Samas pole mingi saladus, et eelarve tasakaalust on lihtne rääkida, seda on aga raske saavutada. Olen kaks korda asunud peaministri kohale olukorras, kus minu ülesanne on käest lastud eelarve tasakaalu viimine. Seetõttu tean, et kärped ja kokkuhoid on selleks küll äärmiselt olulised, veelgi olulisem on aga majanduse kordasaamine, konkreetsemalt selle viimine selgele kasvule.

Peamine vahend selleks oli mõlemal korral maksude alandamine. Oma esimese valitsuse ajal kaotasime esiteks tollal kehtinud progresseeruva tulumaksu kõrgeima, 50protsendilise määra, mis muuseas hakkas kehtima juba alates 2000kroonisest kuusissetulekust. 1993. aastal võtsime vastu seaduse üleminekuks ühetaolisele tulumaksule.

Teise valitsuse ajal aitas majanduskriisist väljuda aga tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt.

Seetõttu ei pea ma ei päris ausaks ega ka mõttekaks lubadusi makse üksnes "võimaluse korral" alandada. Oleks me omal ajal seda põhimõtet järginud, poleks mingit maksureformi teostatud. Alati oleks leitud tuhat põhjust, miks seda sammu edasi lükata ning kergema vastupanu teed minna. Selline arusaam läinuks Eestile kalliks maksma.

Majandust käima lükkamata on nimelt eelarve tasakaalu üsnagi lootusetu saavutada, seda omakorda on aga raske teha praegust maksukoormust hoides.

Eesti maksukoormus on viimastel aastatel nimelt tõusnud ohtlikule tasemele, seda eriti tööjõumaksude puhul. Eriti kiirelt on tõusnud töötuskindlustusmaks, mis on negatiivselt mõjunud nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Oleme harjunud pidama end madala maksukoormusega maaks, kuid juba enne 2009. aasta tõuse polnud see päris nii.

Eurostati andmetel oli 2008. aastal Eestis tööjõu maksustamine (33,7%) kõige kõrgem Balti riikide seas ning kõrgemal suurest osast uutest liikmesriikidest, jäämata palju maha Soomest (41,3%) ja Rootsist (42,1%). Ohu märk on see, et näiteks Inglismaal on tööjõu maksustamine tunduvalt madalam - 26,1%. Selline maksustamise tase pole jätkusuutlik, olgu Eesti hea maine eesrindliku reformijana nii tugev kui tahes.

Siin võib loomulikult vastu vaielda ning ütelda, et aga muudel aladel on maksud Eestis väikesed. Päris nii see paraku pole.

Võttes näiteks tootmise maksustamise, siis ka siin on Eesti paraku üsnagi esirinnas. Mis aga veelgi hullem - kui peaaegu kõikides Euroopa maades on kriisi ajal tootmise maksustamist kärbitud, siis Eesti on väheste hulgas, kus maksukoormus on selgelt tõusnud. 2008. aastal oli see 12,1%, 2009. aastal aga juba 14,9%.

Nagu näha on Eesti oma kunagisi konkurentsieeliseid oluliselt kaotanud. Rahvusvahelised uurimisasutused on sellist olukorda hinnanud üheselt - kõrge maksutase toob kaasa majanduse aeglasema kasvu ning väiksema huvi uute töökohtade loomise vastu - kõrged tööjõumaksud muudavad selle lihtsalt väheatraktiivseks.

Nii on kõrged maksud ja tööpuuduse tase omavahel tihti peaaegu üksüheses korrelatsioonis.

Seetõttu tuleb IRLi arvates maksukoormust vähendada mitte võimaluse korral, vaid igal juhul. Siit lähtuvad ka IRLi lubadused maksupoliitika alal, mida pole küll palju, kuid mis see-eest on konkreetsed:

- töötuskindlustusmaks tuleb hiljemalt 2014. aastaks alandada kriisieelsele tasemele, alustades sellega 2012. aastal;
- 2012. aastal tuleb sotsiaalmaksule seada ülempiir;
- hariduskulud tuleb vabastada erisoodustusmaksu alt, andes ettevõtetele võimaluse investeerida oma töötajate paremasse haridusse.

Loomulikult ei piisa majanduse käimalükkamiseks ainult nendest sammudest. Maksukoormust alandamata pole majanduskasvu Eestis paraku loota. Muinasjutud progresseeruva tulumaksu imelisest mõjust võiks jätta nende rääkijate südametunnistusele. Ühetaoliselt tulumaksult progresseeruvale pole maailmas veel ükski riik läinud, selle sammu täpseid mõjusid on seetõttu raske hinnata.

Vaadates aga, mida on kaasa toonud progresseeruvalt tulumaksult ühetoalisele minek, võib eeldada, et vastupidine samm ei suurendaks, vaid vähendaks laekumisi riigikassasse, pidurdaks majanduskasvu ning suurendaks tööpuudust. Seetõttu vajab Eesti küll tõesti maksureformi, kuid mitte maksukoormuse tõstmise, vaid selle langetamise suunas.

Selgus tumedate jõudude asjus

2010-11-18

Hiljuti saime teada, et Eesti on korruptsioonitaju tabelis auväärsel kohal. USAst natuke maas, Lätist-Leedust pikalt ees.

Uudist kajastati võtmes, kus hinde kerget langemist selgitati kohtunike süüasjadega ning kommentaatorid rääkisid peamiselt sellest, kuidas erakondade rahastamine peaks muutuma selgemaks.

Neile seisukohtadele vastu vaieldes riskin küll kurja välja kutsuda, kuid mainitud põhjenduste valgel jääb pilt poolikuks. Tegelik põhjus, miks me Põhjamaadest korruptsiooni tajumise indeksis maha jääme, on hoopis mujal.

Tundmatusse suhtutakse kõhklevalt. Üks suuremaid tundmatuid Eestis on aga see, kuidas poliitikud otsuseid vastu võtavad. Kui me otsuse tagamaid ei tea, siis arvamegi, et taustal võivad olla tumedad jõud või tehingud.

Kuidas sellest üle saada? Eesti keeles on üks ilus sõna - kaasamine. See käib poliitilise retoorikaga ikka ühes ning on teinekord ka malakas, millega ajakirjanik poliitikuile virutab. Aga tihti jääb kaasamine unarusse ja võtab avaliku huvi eest seismise endaga kaasa.

Minu karikasse oli viimaseks piisaks Maardu graniidikaevanduse rajamise otsustamine. Kui palju kohalikud elanikud tegelikult teavad, mis toimuma hakkab?

Uue kaevanduse ohud

Hiiglaslik kaevandus tuleb Jõelähtme valda, suures osas Tallinna-Narva maantee äärde Maardu järvest ida pool.
Kolmekümne aastaga plaanitakse seal kaevandada kokku 135 miljoni kuupmeetri suurune auk 415 hektari suuruse maa-ala all.

Teeb muret, et kaevandus on plaanitud rajada allapoole veehorisonti, kust Harjumaa vallad oma joogivee ammutavad. Mis juhtub, kui kaevanduse lagi peaks sisse varisema?

Kaasamise tähtis roll

Veel keerulisemaks kujuneb olukord aga siis, kui kaevetööde käigus ei suudeta vältida rikkevööndeid. Aga isegi ilma nendeta on vahe võimaliku õnnetuse korral sisse voolava vee ja ümberkaudsetele elanikele talutava taseme vahel enam kui kolmekordne.

Loomulikult võib väita, et kaevanduse lagi ei varise kunagi sisse ja mingeid pragusid ega rikkevööndeid ei teki. Ent miskipärast hakkavad kolleegid Ida-Virumaalt naerma, kui neile midagi sellist ütlen.

Riskistsenaariumide korral jääb ka osa meie valla elanikke ilma joogiveeta. Kas kaevanduse rajajad on käinud viimsilaste või nende esindajatega sellest rääkimas? Ei.
Kritiseerijad võivad väita, et ma näen pindu teise silmas, unustades Viimsi palgid. Jah, ka meil ei ole alati kõik kõige paremini õnnestunud. Viimastel aastatel oleme siiski püüdnud enne olulisi otsuseid kõigi asjaosalistega põhjalikult suhelda.

Kui inimesed teavad, kuidas kõigi elu mõjutava otsuse aluseks olevat ideed arendatakse, ning igaüks on saanud ettepanekud teha ja näha, miks üht arvestatakse ja teist mitte, jääb kahtustusi kallutatud jõududest, kurjadest salaseltsidest ning kildkonna kinnimakstud huvide esindamisest vähemaks.

Olen veendunud, et Eesti ei suuda korruptsioonitajumise tabelis enam kuigi palju tõusta enne, kui kaasamine muutub loosungist igapäevaseks tegevuseks.

Kahtlustamisest saab usalduse kujundada ainult kaasamise abil. Just see märksõna, seob vähese korruptsioonitajuga ühiskondi. Neis teatakse, et poliitikud on väljas inimeste huvide ja ei millegi muu eest. See veendumus välistab korruptiivsed suhted palju paremini, kui järjekordne erakondade rahastamist kontrolliv komisjon.

Minister Tõnis Lukase kõne Eesti Spordi Kongressil

2010-11-17

Minister Tõnis Lukase kõne Eesti Spordi Kongressil

Austatud Eesti Vabariigi president, austatud Eesti Olümpiakomitee president, lugupeetud kolleeg Laine

Jänes, austatud kongress!

"Minule näib aga, et see iga hästi kasvatatud inimese kohus on selle

eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks,

et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve

vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma. Kas ei

ole häbi selle pääle mõelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste

loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna

oma enese “mina” jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa

tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse

nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal

sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi

salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii

üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei

pruugi."

(Georg Lurich 1903)

Võtame need teadmised ja arvamised käesolevasse, 21. sajandisse kaasa ja näeme siin paljuski

mõtlemapanevat ja ka väga palju õiget.

Austatud spordirahvas!

Teil on au tegelda valdkonnaga, mis täidab väga erinevaid rolle, on omal viisil tähtis igale inimesele,

ühiskonnale, riigile. Sport aitab hoida rahva mälu ja tavasid, tugevdab ühtekuuluvustunnet ja rahvuslikku

identiteeti. Lurich`i jälgedes peab oluliseks pidama ka jõu teemasid: vastupidavust, tervist. Lennukites

ja autodes oma inimlikku konstruktsiooni säilitamine, pidevalt istuvas asendis ja ebamugavalt – see on

inimkonnale suureks väljakutseks tulevikus. Füüsilise liikumise vajadus kuulub inimkonna juurde, ainult

silmadele, peale ja kõhule koormuse andmine ei ole meile kui liigile omane. Samas on sport ka üks

loomulikumaid viise eri rahvustest inimeste omavaheliseks suhtlemiseks, ühiskonna lõimimiseks, sest

eeldab samas keeles ja samade väärtushinnangute pinnalt läbikäimist. Usun, et väike emotsionaalne

uhkuseraas on meis kõigis, kui me näeme intervjuusid andmas ja oma sportlikest saavutustest rõõmu

tundmas Eesti koondise nimel esinenud ja häid tulemusi saavutanud teistest rahvustest noori. Ma

arvan, et see on tähtis ka suurele osale eestlastest, ja arvan, et ka teistest rahvustest perekondadest

pärit noored mõistavad väga hästi, et mõne väga suure riigi koondises olles ja koondisse pääsuks

tihedast kadalipust läbi minnes ei oleks need šansid ja võimalused lipu lehvides pjedestaalil olla olnud

nii suured, aga väikse rahva liikmena on šansid sama head ja mõnel alal isegi suuremad. Nad on

tänulikud meie ühiskonnale ja seda tuleb hinnata.

Ma olen veendunud, et tervikuna lähevad Eestis asjad õiges suunas. Spordi sotsiaalne roll on

muutunud, kiiresti areneb liikumisharrastus, järjest rohkematele inimestele ei ole sport mitte ainult

medalitetootmise masin või televisioonimeelelahutus, vaid igapäevase elu kaaslane. Ei ole õige öelda

et tippsport on tähtsam kui rahva tervis. Kuid tippsportlaste eeskuju aitab noortel endale eesmärki

püstitada ja terveks jääda. Loodan, et see kongress nendele spordi aspektidele piisavalt tähelepanu

pöörab, sest kahjuks tuleb ikka ka seda ette, et sporti vaadatakse liiga kitsa pilguga.

Harjumuspäraselt mõeldakse spordina ikka eelkõige füüsilise vormi arendamist, kuhu sisse terve vaim

mahtuma peaks. Aga sport ja liikumine nõuavad ka teaduslikke lähtekohti - teaduslikku uurimist. Nõuab

teadust ja sellest tulenevaid näpunäiteid. Haridussüsteem, kehalise kasvatuse tunnid, kogu koolisport

on nii terve keha kui ka terve vaimu teenistuses ning peaksid selle arusaama, et sport on kitsalt ainult

füüsiline meelelahutus, ka kummutama. Kooli ülesanne on leida see tasakaal, kus targad ja terved

lapsed tunneksid rõõmu nii liikumisest kui ka teadmiste omandamisest. Et meile ei vaataks vastu ei

arvutiga kokku kasvanud mööblitükk homo computerus ega ka tühja pilguga musklimees– mõlemad

pildid on nii arvutiekraanil ja ka elus üsna trööstitud ja igavad. Ning - erivajadus pole ammu enam

negatiivse tähendusega, andekatel sportlastel on samuti hariduslikud erivajadused nagu mõnes muus

valdkonnas andekatel lastelgi ning ka neile peab haridussüsteem arenemisvõimalusi ja tingimusi looma,

neile individuaalseid õppekavu võimaldama. See on uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel

tulevikus võimalikum, lihtsam ja paindlikum kui seni.

Sport on popp! Ja seda mitte ainult noorte hulgas, vaid ka administraatorite, omavalitsusjuhtide ja

koolijuhtide hulgas. Muidugi teevad nad ise sporti ja on väga aktiivsed liikujad, kui kõht võimaldab.

Aga mis on viimase aja trend? See, et kooli püsimiseks võimaluste otsimisel püütakse komplekteerida

täiendavaid spordiklasse nii väikestes põhikoolides kui ka gümnaasiumides.

Kõik Te olete kuulnud, et kui omal lapsi napib, siis avame näiteks jalgpalliklassi, karateklassi,

maadlusklassi ja toome oma kooli õpilasi ka kõrvalvaldadest. Mu meelest on see loov ja liigutav

mõtlemine ja näitab, et spordil on tähtsus ka hariduspoliitikas. Ehk aitab selliste täiendavate baaside

loomine üle Eesti ka mingi osa noori inimesi nii liikumisele kui ka tulevikus tippsporti.

Kõige selle alus on treener. Treener on õpetaja. Tal on tihti ka pedagoogiline ettevalmistus. Õpetajate

staatusest ja palgast on palju räägitud - treenerite omast vähem. Tarvis on tõsta treenerid kooli

pedagoogide staatusesse, kooli pedagoogidega ühele pulgale. Treener peab saama palka, mitte

stipendiumi, treeneril peavad olema pedagoogi väärilised sotsiaalsed garantiid.

Koolispordi roll ei ole vaid õpilaste füüsiline areng, vaid palju laiem. Koolist saab kaasa huvi, aga saab

kaasa ka oskused. Kehalise kasvatuse tundide eesmärgiks on seatud nii soov olla terve ja rühikas,

tunda rõõmu sportimisest kui ka kogu eluks olulised väärtushinnangud ja oskused: õppida koostööd,

järgida kokkuleppeid ja reegleid ning mõista ausa mängu olemust. Uues õppekavas on mõeldud ka

õpilaste huvidele. Õpitulemused on kavandatud nii, et nad oleks täidetavad 75-80%ga õppeks ette

nähtud tundide mahust ja 20-25% tundide mahust on mõeldud selleks, et koolid saaksid ise vastavalt

võimalustele õpilaste huvidele, õpetaja, treenerite ettevalmistamisele spetsialiseeruda mingitele

piirkonnas olulistele huvitavatele traditsioonilistele spordialadele.

Hea meel on sellest, et tänu heale koostööle Eesti Olümpiakomiteega oleme suutnud 10 aastaga luua

päris hästi toimiva andekate noorsportlaste toetamise süsteemi. Endise Tallinna Spordiinternaatkooli

baasilt ning rahaliselt pinnalt arendatud süsteem on palju mitmekülgsem ja paindlikum ning

ajamuutustega kaasas käinud.

Audentese ja teiste keskuste kaudu aidatakse noori tippsporti. On alasid, kus saak on suurem --

see tähendab, et tellitud õppekohtade täitjatest saavad tulevikus ka tõesti tegijad; samas on alasid,

kus tippe jääb lõpuks vähe alles. Traditsiooniliselt silmapaistvamate alade tellimus on olnud suur,

kuid näiteks kergejõustiklaste järelkasvule Audenteses peaks mõtlema. Kõigist neist ei ole me

edaspidi sugugi kuulnud. Kõigist ei peagi kuulma, aga protsent just selle kooli kaudu pealekasvanud

kergejõustiklastest võiks olla suurem.

Lisaks sellele oleme sel aastal koostöös EOK-ga toetanud:

• 65 noorte ja juunioride koondvõistkondade kandidaadi spordikoolitust Eesti eri paigus,

• 29 tippsportlase õpinguid kõrg- või kutsehariduse omandamisel;

•

•

•

treenerite kutsekvalifikatsiooni arendamist ning õppe korraldamist,

treenerite täienduskoolituse hoogustamist,

regionaalsete õppe- ja treeningkeskuste väljaarendamist, et andekad noored saaksid

ühistreeningutel osaleda.

Võib-olla saame koos hakkama ka Käärikule uue hingamise andmisega. Edasi peaksime

olümpiakomiteega algatama piirkondlike spordikoolide taastamise või uute asutamise. Mitmel

puhul oli spordikoolide kaotamine viga, see lõpetas konkreetsete baasidega seotud konkreetsete

koolkondade tegevuse. Väikesed klubid on paljude uute, ka tippu jõudnud spordialade Eestisse

toomisel olnud viljakad, noorte kasvatamisel olnud viljakad, kuid suuremat ja võimsamat baasi nõudvate

ja arvukamat järelkasvu eeldavate spordialade puhul ei ole väiksed klubid suutnud seda rolli, mis

kunagi spordikoolidel oli, kanda. Väikesed klubid ei suuda koolkondade kandepinda taasluua ega ka

treeneritele sotsiaalseid garantiisid ning lastele ja noortele korrapärast tervisekontrolli tagada. Klubide

kõrval peaks olema ka suuremad spordikoolid. Ma ei väida, et klubidele tuleb anda tagasimarss

taandarenguks, aga mõlemad vormid võiksid Eesti spordi järelkasvu teenistuses olla.

Vahel tundub et mina ja Rein Lang oleme valituses ainukesed ministrid, kes ei läbi aastas vähemalt

kolme erinevat sorti maratoni. Aga see ei paista välja. Ja üldse pean ütlema, et kui etendada

kõrvalpilku, siis Eesti riik on silmapaistev, paistab hästi välja -- tema president peab tervisest ja

liikumisest lugu, tema valitsuses ja paljudes muudes tippülesannetes olevad inimesed peavad

liikumisest lugu ja teevad muu töö kõrvalt lausa tippsporti. Ma usun, et meil ei ole midagi häbeneda

ja usun, et see on küll mitte kõige tähtsam aga siiski üks väike detail meie ühises suures lootuses ja

ootuses, et nende eeskujudega, mida teie treeneritena, spordijuhtidena suudate anda ja mida meie

ühiskonnas aktiivsete liikmetena suudame anda. Nende detailidega saame me kokku tugeva ja terve

eestlase.

Aitäh Teile selle eest, mida te juba teinud olete ja selle eest, mida Te veel teha kavatsete!

Kas teile tehakse liiga?

2010-11-17

Kes teab, viimati hakatakse Angela Merkeli hüüatuse Multikulti ist tot! järgi kunagi lääne tsivilisatsiooni ajalugu periodiseerima. Varem võis Vladimir Bukovsky kirjutada valitseva nurihumanismi absurdsusest kuitahes vaimukalt, ta sai kätte oma «printsipiaalse vastulöögi» ja vaikiti siis kenasti maha. Multikultuursuse, soolise võrdõiguslikkuse ja ülepea igasuguste õiguste ümber kobrutav poriroosa ideoloogiavaht on juba aastaid häirinud mitmeid mõtisklejaid-vaatlejaid, kuid iga katse seda avalikult analüüsida oli mõistetud mahavaikimissurma.

Kuid kõlas Multikulti ist tot! ja jää hakkas liikuma. Uutmoodi mõtlemine on kõige kõrgemalt poolt lubatuks kuulutatud. (Muidugi jääb võimalus, et Õige Usu preestrid kuulutavad Merkeli hiljem ketseriks nagu Echnatoni, aga sellele ei taha praegu mõelda.)

Mis Eestisse puutub, siis pole siin multikulti üle eriti põhjust sõnu raisatagi. Kui jätta kõrvale oma punastesse metsadesse ära eksinud Kaplinski ja tema imetlejad, siis meie ju teame ja oleme alati teadnud, et multikulti on lapsik fantaseerimine, samaväärne kommunistlike utoopiatega. Mehaaniliselt kokkusegatud paljurahvuselises keskkonnas rahvad ja kultuurid mitte ei segune ega lähene, vaid käivad üksteisele üha kõvemini närvidele, kuni jõutakse vägivallani. Või elataksegi algusest peale sõjaseisukorras. Jõuline ajupesu «oh, kuis me neid armastame!» lükkab pingete vallapääsu vaid veidi edasi.

Teine lugu on homoseksuaalide õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega. Homoteema on juba pikemat aega üleval, sooline võrdõiguslikkus aga viimaste nädalate hitt. Ning seda sugugi mitte seetõttu, et kaval valitsus poetaks rahulolematule rahvale puremiseks pseudoprobleemi-kondikesi, vaid seetõttu, et mõlema valdkonnaga ollakse sealmaal, kus ideoloogiline sõnamulin enam ei aita ja tuleb kõnelda asjast.

Veel mõne kuu eest märkis end õpetlaseks tituleeriv Rein Raud nagu muuseas, et homopaaride abielu tuleb nagunii, see on lihtsalt üks samm sel suurel teel, mis on kaotanud orjatöö, andnud naistele valimisõiguse ja kannab meid aina edasi uute silmapiiride poole.

Ma ei vaidle sõnagagi vastu orjatöö kaotamisele ja naiste valimisõigusele, aga kas siit järeldub ka homopaaride abielu ja lapsendamisõigus? Muidugi mitte. Nii väita on kõige tavalisem demagoogia. Kui tänavu on talv külmem kui mullu, siis ei järeldu sellest, et tuleval aastal on ta veel külmem. Tervemõistuslik avalikkus on seda ammu taibanud, küsides: kui kaugele võib? Kuskil on ju piir! Homopaaridele abiellumisõigus? Hea küll, aga miks siis mitte kirglikule fetišistile? Las abiellub oma jalgrattaga, keda see häirib?

Ka naiste (ees)õigustega tekib küsimus, kui kaugele minna. Sookvoodid valitsusele ja riigikogule? Hea küll, aga miks siis mitte autoremondilukkseppadele? Või sillaehitusinseneridele? Kui Naine Köögis on aegunud seksism, siis miks Mees Garaažis nii lahkelt lubatud on?

Rahulik arutelu on raskendatud, sest ammuilma on nendes valdkondades lendu lastud maailma kõige alatum loosung, mille abil juba vana Marx pool inimkonda hulluks ajas: «Teile tehakse liiga!» See loosung lummab igaüht, see on sama ahvatlev ja hullutav kui Sõrmuste Isand.

Naistele on sada aastat sugereeritud: teile tehakse liiga. Jah, vahel tõesti. Aga kas rohkem kui meestele? Või lastele? Või vanadele? See on juba iseküsimus. Tuleks rahulikult arutleda, kas ikka või kui palju. Kas tööde jagunemine meeste- ja naistetöödeks on liigategemine? Või pehmemalt: millistel juhtudel see on põhjendatud ja millistel juhtudel ebaõiglane, ning kui viimast, siis kumma sugupoole suhtes?

Paraku on liigategemise-postulaat juba nii juurdunud, et kannab arutluse ratsionaalselt pinnalt vältimatult emotsionaalsele. Vägivallasüüdistustest solvunud mehed valavad vastu: ei, hoopis meile tehakse liiga! Te ajate meid noorena hauda! Arutelust saab sõim. Mis on juba hoopis arutu, sest mehed ja naised vajavad teineteist, nad ei saa teineteiseta sündida ega inimeseks olla. Mehed ja naised on loodud teineteist täiendama, mitte teineteist sõimama. (Mehed, tehke midagi. Öelge oma naistele, et te neid hoiate ja armastate ega lase kellelgi neile liiga teha. Ehk aitab?)

On veel teine asjaolu, mis arutelu raskendab. See on põhiolemuselt marksistliku maailmapildi sügav pseudoreligioossus, mis eelistab näha maailma dogmade, mitte faktide peeglis. Näiteks on pahempoolne, end humanistlikuks pidav kultuuri-establishment aastakümneid edukalt maha vaikinud kümneid ning võib-olla sadu tõsiseltvõetavaid uurimusi meeste ja naiste sünnipäraste erinevuste kohta. Dogma ütleb: meeste ja naiste erinevused on sisse kasvatatud, kõik soorollid on kultuurist tingitud, mingeid psüühilisi, intellektuaalseid ega emotsionaalseid erinevusi ei ole. Nentida, et tüdrukud kipuvad eelistama nukke ja huulepulki, poisid aga autosid ja vibupüsse, olevat vale ja seksistlik jne. Paraku on need dogmad ise valed ja seda on võimalik tõestada. Küsimus on, kas tõde kedagi huvitab. Võiks ju huvitada.

Ning veel üks takistus. Alustades võrdõiguslikkusest, asuvad dogmaatikud kohe tegelikku võrdsust nõudma. Mis on täiesti lapsik. Inimesed on erinevad, ja võrdsete õiguste tulemuseks peabki olema tegelik ebavõrdsus. Tegeliku võrdsuse saavutame vaid kas üldise õigusetuse või erinevate õiguste abil. Näiteks et mina saaksin olla jooksmises võrdne Ksenija Baltaga, tuleks amputeerida kas Ksenija Baltal üks jalg või meil mõlemal mõlemad jalad. Võrdõiguslikkuse tingimustes meist võrdseid jooksjaid ei tule.

Ma ei leia, et mulle sellega liiga tehakse. Vastupidi, see meeldib mulle. Maailm, kus Ksenija Balta ei tohi joosta kiiremini kui mina, oleks kole.

Sügisesed pargimõtted

2010-11-16

Sügis muudab Tartu pargid, parkmetsad ja aiad värvikirevaks ja ligitõmbavaks. Kerge härmatise all uhkeldab hiline roos, lumemarjapõõsa maani ripnevad oksad valendavad kaugele. Värvilise vaiba sahin jalge all kutsub lapsi ennast lehehunnikusse viskama.

Kortermajade piirkonna vähestest kastanipuudest käib iga päev üle mitu jõmpsikaparve, kes koolitöö tarbeks või oma lõbuks meremiini meenutavaid kastanivilju urgitsevad. Ja kui mõni vili neist juhuslikult maha jääb, ei häbene ka soliidne möödakäija mõnusat mügerikku tasku pista.

Unistused ja tõelus

Tartu haljasalade värvikirevus on kahjuks lühiajaline ja valdav on ühetaoline, tõsi, rahustav roheline värv. Varakevadine rohelus on porisest sügisest ja heitlikust talvest tüdinenud linlasele iseenesest värskendav. Aga siis, kui ümbruskonna aasadel ja niitudel õilmitseb suvelillede ergas vaip, otsib silm linnaski suuremat värvikirevust. Paraku jagub seda mitmekesisust, mida isegi meie laiuskraadi linnahaljastus mujal pakub, tartlastele vähe.

Tartu haljasalad pole aastakümnete jooksul huvi pakkunud ainult «tarbijatele», s.o linlastele, spetsialistidele, dendroloogidele, haljastusarhitektidele ning aednikele. Nende üle on arutlenud paljud avaliku elu tegelased: meenuvad minu õpetaja professor Viktor Masing, kirjamees Jaan Kaplinski, kunstiteadlane Enriko Talvistu jt.

Nende mõte ja soov on olnud otsida teid Tartu haljastuse atraktiivsemaks, mitmekesisemaks, haldamise mõttes odavamaks muutmiseks.

Valimiste eel on lubatud igasuguseid asju, võimalikke ja võimatuid, näiteks Euroopa parimat linnakeskkonda.

Muidugi võivad meie linnaisad unistada millestki sellisest, mida on teinud näiteks Pariisi linnavõimud. Pikkinud pargid ja aiad täis kannasid ja teisi lõunamaiseid taimi, toonud varem kasvuhoonetes peidus olnud potipalmid õhu kätte Luksemburgi aeda või improviseeritud plaažile Seine'i kaldapealsel jms. Loonud parasvöötme laiuskraadidel Vahemere meeleolu.

Põlgamata suuri ideid ja eesmärke, tundub esiotsa meile jõukohane siiski pigem selle liigirikkuse taastamine, mis kunagi oli nüüdseks linnaparkideks muutunud endistes mõisaparkides. Ja siis, kui oleme loonud sellise mitmekesise elukeskkonna, võime püüelda juba Euroopa parima poole.

Kolm korda asukoht

Kinnisvaraäriga tegelevad asjatundjad lubavad vahel väikese lihtsustuse ja ütlevad, et kinnisvara hinna määravad ainult kolm tegurit. Esiteks asukoht, teiseks asukoht ja kolmandaks asukoht.

Need kolm asukohta panevad tõesti palju asju paika - asukoht keskuse suhtes, asukoht infrastruktuuri ja teiste elukohtade suhtes ning asukoht looduslikus mõttes. Vastupandamatu kihk sunnib jõukat omanikku kas või seadust rikkudes trügima veekogu ligidusse. Vesi ongi see esimene asukoha väärtuse ja hinna määraja.

Tartus on vesi eelkõige Emajõgi. Emajõe orust hoidsid elamuehitajad kuni viimase ajani ettevaatlikult eemale (Supilinn välja arvatud). Tänapäeval kerkib sinna järjest uusi elamurühmi.

Kevadine üleujutus võis huvi jõelähedase elukoha vastu vähendada, kuid veebilehtedele järjest ilmuvad müügipakkumised uutes jõeäärsetes asumites tõendavad, et arendajad pole usku Emajõe lammi kui mõnusa elukoha ja kalli kinnisvara suhtes kaotanud.

Teine oluline elamu või krundi hinna kujundaja on roheala - mets, park või haljasala. Park on klassikaliste linnasotsioloogia uuringute järgi teine eelistatud naabruskond eluasemele.

Internetiavarustest võib leida info, et avalike haljasalade läheduses elab 88 protsenti tartlastest (TPM 09.04). See fakt on mõneti üllatav, võib öelda, et uskumatu. Kuidas saavad pargid ja haljasalad (394,8 ha, 10 protsenti linna territooriumist) olla meil nii osavalt paigutatud, et lausa 88 protsenti linlastest nende naabrusesse elama mahub?

Olgu selle statistikaga kuidas on. Haritud lehelugeja teab, et statistika on üks kolmest kõige enam levinud vale liigist. Keskendume pigem pargile kui taimede kodule.

Viimased kakskümmend aastat on järsult muutnud haljastusturgu. Vanad «tegijad» (Luua ja Tartu puukool, Kurista aiand), kus keskenduti kohalikele oludele sobivate puude, põõsaste ja taimede istikute kasvatamisele, on uutele ruumi teinud. Hollandis, Saksamaal ja mujal kasvatatud taimede maaletoojatele.

Nende nomenklatuuris on hulk meie omast pehmemasse kliimasse sobivaid isendeid. Nii vahetavadki põllupealsete uusarenduste omanikud järjekindlalt igal kevadel välja talvekülma või kevadpäikese kahjustatud istikuid. Ja maaletoojatele jätkub niimoodi rõõmu kauemaks. Avalike haljasalade omanikud, omavalitsused, on sellest lõbusast mängust õnneks suurel määral kõrvale jäänud.

Rohkem ilu

Haljasaladel on uuenenud üheaastaste lillede valik, kuid püsilillede, põõsaste ja puude loetelu laieneb visalt. Kindlasti on Tartus palju neid inimesi, kelle arvates on linna haljastusega kõik korras. Aga siis peame küsima, miks on Emajõe kaldapealse parkides nii vähe jalutajaid?

Miks on majadevaheliste haljasalade mängunurkades nii vähe pisipõnne?

Miks Annemõisa pargi alleed, ühed Tartu kauneimad, pakuvad suurt rõõmu Annelinna kalameestele (puudealusest pinnasest kõdunevate lehtede alt võib peaaegu aasta läbi kaevata ussikesi), aga ei huvita jalutajaid, emasid, sportlasi ja teisi?

Linnahaljastus nõuab raha. Aga rahast võib-olla isegi rohkem aega. Et taimed kasvaksid, kohaneksid, moodustaksid ansambleid. Ja kui praegu raekojas istuv linnapea tõsimeeli tahab, et Tartu elukeskkond muutuks tema eluajal linlikult tänapäevaseks, tuleb muude tähtsate asjade kõrval pisut tähelepanu pöörata ka haljastusele.

Et pargid poleks talvel kurvalt raagus, vaid igihaljad puud ja põõsad lisaksid rõõmsat rohelust. Et kunagi kümnendite eest joodikute peletamiseks maha raiutud põõsad leiaksid tagasitee haljasaladele. Et mitu korda suve jooksul asendatavate üheaastaste lillede kõrval oleks ka aastaid õilmitsevaid püsililli.

Sest kõik need, igihaljad taimed, põõsad ja püsililled muudavad haljastuse ilmelt mitmekesisemaks ja samas rajamiskuludelt suhteliselt odavamaks. Tõsi, hooldamise küll pisut keerulisemaks ja kallimaks.
Aga ega Euroopa parimat elukeskkonda päris ilma kulutusteta saa.

Ohustatud keeltest

2010-11-15

Keelte arv maailmas on hinnanguline. Raske on tõmmata piiri eri keelte ning sama keelte murrete vahel. Selge on siiski üks: keeli jääb järjest vähemaks. Nüüd on taas välja käidud üks number, mida saab selle ebamäärasuse juures viidata. Nimelt ütleb Paul M. Lewis'e välja antud Ethnologue: Languages in the World, et keeli on 6909.

Ainuüksi Aafrikas arvatakse olevat enam kui kaks tuhat keelt. Paapua ja Uus-Ginea neli miljonit inimest jagunevad tervelt 830 keelekogukonna vahel. Samuti paistavad keelerohkusega silma: Indoneesia, India, Hiina, Mehhiko, Brasiilia jne. Selgub, et Euroopa on üks keelevaesemaid piirkondi, siin on järel 234 keelt. Samas pärineb hulk kõrgel arengutasemel keeli just Euroopast.

Ja veel üks huvitav andmeseos: 94 protsenti maailma keeltest on sellised, mida kõneleb kokku vaid 6 protsenti kõigist inimestest.

UNESCO hinnangul (Atlas of the World languages in Danger) on maailma viimase 50 aastaga kaotanud vähemalt 230 keelt. Euroopa maad on kaotanud paarkümmend keelt. Tõsi, peamiselt Vene Föderatsiooni Aasia osas. Muret valmistab aga tulevik. Lähema 50 kuni 100 aasta jooksul võib kaduma minna tuhatkond keelt, aga ohuvööndisse kuulub palju rohkem - kuni 3000 keelt.

Viimaste kadujatena nimetatakse bo keelt Indias ning ubõhhi keelt. Ubõhhid olid tšerkesside keelesugulased Kaukaasia loode-osas, nende keeles oli talletatud suur osa Põhja-Kaukaasiale iseloomulikke eepilisi Nardi saagasid. Väidetavalt suri viimane ubõhhi keele kandja hiljaaegu 84-aastasena Türgis. Kadumise piiril on karaiimid (50 kõnelejat Leedus ja 10 Lääne-Ukrainas) ning kahtlemata liivlased.

Selle kõige taustal on väga tore, et ENPA alaline komitee võttis reedel Antalyas vastu resolutsiooni teravalt ohustatud keelte kaitsmise ja ohustamise meetmetest. Iseküsimus on see, mida on võimalik korda saata keelte puhul, kelle rääkijate hulk on langenud allapoole igasugust kriitilist piiri.

Euroopa Nõukogu on keelekaitse instrumendina näinud peamiselt regionaal- ja vähemusrahvuste hartat. Paraku on harta tõlgenduspiir küsitav ja pole päris selge, millistele keeltele tema rakendamisel kaitsevari antakse. Eesti jaoks on probleemiks suurearvuline venekeelne vähemus, kes on sisse rännanud hiljuti. Rangelt võttes ei peaks harta selliseid juhtumeid katma, kuid alati on võimalus, et keegi nõuab valjuhäälselt teistsugust tõlgendust. Sellest tulenevalt on ka Eesti seni hartaga liitumise osas kõhelnud. Küll aga ei tohi me kõhelda setu, võru ja teiste murdekeelte toetamisel.

Tegelikult ei ole harta tingimata taganud ohustatud keelte kaitset. Ja vastupidi: mõned riigi on palju ära teinud ka hartaga liitumata. Karta on, et kvalitatiivset nihet ohustatud keelte päästmiseks on väga raske saavutada. Ka ENPA poolt esitatud soovitused ei avasta uusi maailmu. Ikka on jutt hariduspoliitikast ja õpetajate ettevalmistamisest, keelte sotsiaalse staatuse tõstmisest, kaasaskäimisest uue meedia ja tehnoloogiatega ning vajadusel piiriülesest koostööst. Pisut üldsõnaline küll, kuid tähelepanuosutus ohustatud keeltele on siiski kiiduväärt.