Poliitikute ajaveebid

Aktiivsest vananemisest saab järgmiste kümnendite peamisi märksõnu

2012-05-17

Üha vananev rahvastik on hakanud nii Eestis kui ka mujal Euroopas pakkuma rohkelt kõneainet. Ja loomulikult on arutelud selle üle igati õiged ja vajalikud, sest eakate osakaalu tõus ühiskonnas on aina enam tajutav: 2010. aastal ületas vanemate inimeste osakaal Eesti elanikkonnas esmakordselt 17 % piiri. See on selgelt kasvav suund, mida ei tohi ignoreerida.

Ühelt poolt peame mõtlema, kuidas tõsta sündimust, teisalt aga peame välja töötama konkreetsed lahendused, kuidas võimalikult hästi kohaneda vananeva ühiskonnaga ja mil viisil tagada vanemate inimeste aktiivsem ühiskondlik kaasatus.

Asjalikud arutelud sel teemal juba käivad. Nimelt on käesolev aasta Euroopas pühendatud aktiivsena vananemisele ja põlvkondadevahelisele solidaarsusele; Alates 2009. aastast tähistame 29. aprillil üleeuroopalist põlvkondadevahelise solidaarsuse päeva. Riigikogus arutasime alles hiljuti riiklikult tähtsa küsimusena põlvkondadevahelises solidaarsuses peituvat potentsiaali. Need arutelud ei ole pelgalt sümboolse tähendusega, vaid nende eesmärk on edendada vanemate inimeste suhtes sõbralikku elukeskkonda, samuti leida uusi lahendusi ja ideid, et vananemisega kaasneksid ka omad ning uued võimalused. Kahjuks on praegu nii, et liiga tihti jääb tagaplaanile vanemaealiste potentsiaal, millega ühiskond peaks senisest märksa rohkem arvestama.

Aktiivsena vananemine on kindlasti järgmiste kümnendite märksõna, see on elust rohkema ammutamine - seda kas tööl, kodus või ühiskondlikus tegevuses. Loomulikult ei saa eeldada, et eakas inimene muutub lihtsalt niisama üleöö aktiivseks. Ühiskondlik aktiivsus vanemas eas sõltub eeskätt tervisest. Eesti inimesel on Euroopa üks kõige väiksem tervena elada jäänud aastate arv, mistõttu peame tähelepanu lisaks aktiivsena vananemisele pöörama ka tervena vananemisele. Vabariigi valitsus on aastaks 2015 püstitanud eesmärgi, et meeste eeldatav tervena elatud eluiga kasvaks 57,1 eluaastani ja naistel 62 eluaastani. See oleks ligilähedane Euroopa Liidu keskmisele.

Aktiivsena vananemise üks tähtis osa on konkurentsivõimeline osalemine tööturul. Täna ei ole Eesti, ühiskond eriti aldis erinevate piirangutega inimestele töökohti võimaldama. Kui me tahame eakatele anda võimaluse tööturul aktiivsemalt osaleda, peame tööandjatele selgitama, et ka vanemaealised on täiesti normaalne täisväärtuslik tööjõud. Vanemate aktiivsem tegutsemine tööturul eeldab aga tööturu senisest märksa paindlikumaks muutumist: töökohti tuleb hakata kohandama inimese võimekusega, samuti tuleb edendada kaug-töövõimalusi, mis on muutunud läbi e-lahenduste üha arvestatavamaks. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ka elukestvate õppele, milles osalemine võiks valitsuse kava kohaselt tõusta lähiaastatel juba 20 protsendini.

Üks teema, millest ei ole palju räägitud, on eakate inimeste üksindus. Elu käib nii, et mehed elavad naistest vähem, Eestis isegi rohkem kui kümme aastat. See aga tähendab, et paljud naised kaotavad oma pikaajalise elukaaslase endast sõltumata asjaoludel ning peavad aastaid üksi hakkama saama. Kui ei ole toetamas nooremat peret, siis viib see inimese ühiskondliku aktiivsuse ja elurõõmu kadumiseni.

Põlvkondadevahelise solidaarsuse j a aktiivsuse teema sisuline lahkamine tagab, et põlvkondadevahelised barjäärid ületatakse ja üksmeel erinevate põlvkondade vahel tekitab ühisjõu ja annab võimaluse ühiste eesmärkide nimel tegutseda. Meie ühiskonnas elavad mitmed põlvkonnad ja eakate potentsiaali ning võimaluste avardumine on kindlasti meie riigile, meie rahvuse püsima jäämisele ülimalt vajalik.

Alkoholipoliitika karmimaks

2012-05-05

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabinõuna on maksu kaudu hinna tõus, see tähendab ostuvõime vähendamine. Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ja teame, et see on - eriti majanduslanguses - nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Kusjuures salaalkohol on neile numbritele lisatud ja turistide joodu ning kaasaviidu maha võetud.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht, et turundusvõtted levivad massiliselt. Seetõttu on vaja reklaami tugeval piiramisel kehtestada alkoholile miinimumhind ja reguleerida selle degusteerimine. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholiturundusüritusel, näiteks "Õllesummeril", saama sümboolse hinnaga reklaamsiidrit. Ja kaubanduskeskustes muutub alkoholi avalik degusteerimine igapäevaseks.

Kõige tähtsamad on suhtumise muutus ja inimese ning kogu ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada eri meetmete (hind, reklaami- ja juurdepääsupiirang, joobekontroll liikluses, teavituskampaaniad) koosmõjus ja sekkumisi järk-järgult karmistades. Samal ajal ei tohi loota vaid liberaalsele iseotsustamise õigusele "tahan, joon end surnuks, ei taha, ei joo".

Sportlikku elulaadi propageerides ei looda me üksnes sellele, et ketsid suudab igaüks osta ja linnatänav ja metsalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi, kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade. Samamoodi, süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisel, pöörates erilist tähelepanu noorte alkoholitarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluline osa on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on tähtis kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholitarbimist, kus müügipiirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve tõhus.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime kasu asemel kahju tekitada.

Eesti rahvuslikud huvid

2012-02-14

Eestis on IRLil kanda keskne roll rahvuslike huvide poliitika eestvedajana. Meie tänase päeva poliitika peab olema üles ehitatud meie rahva vaimset ja ainelist heaolu silmas pidades.

Eesti riigi ja rahva seisukohast on oluline tagada meie tuleviku rahvuslik julgeolek. Kompromisside tegemine meie rahvusliku julgeoleku arvelt peab olema välistatud. Tänu IRLile on tänavu riigikaitsekulutused kaks protsenti rahvatulust. Nii ujume teadlikult vastuvoolu, võrreldes enamiku Euroopa riikidega. Olgugi et klassikaline sõjaline rünnak Eesti vastu ei ole lähiajal tõenäoline, on maailm viimastel aastatel väga kiiresti muutunud.

Me peame Eesti julgeolekut mõtestama info- ja ressursijulgeoleku kontekstis. Praegu on meie suurim ja reaalseim oht finantsjulgeoleku defitsiit Euroopa Liidus. Eesti on eluliselt huvitatud meie julgeolekut kindlustavate ühenduste, nagu eeskätt NATO ja Euroopa Liit, võimekusest ja oma positsiooni tugevdamisest nendes organisatsioonides.

Me oleme väike rahvas ja peame mõistma, et sisemine suletus ja seisak võivad kaasa tuua mandumise ja hääbumise. Eesti tugevus on läbi aja olnud avatus uutele ideedele. Konservatiivne maailmavaade näeb vabaduse ja võimaluste tasakaalustajana vastutust homse ees. Maailm on viimaste aastatega palju muutunud ning ei maksa arvata, et Eesti jääb globaalsete jõujoonte nihkumisest puutumata. Eesti ainuõige valik on olla tänapäevane ja kiirelt arenev riik, kes on valmis muutuva maailma väljakutsed vastu võtma ja jääma avatuks positiivsetele muutustele.

Kolmas aspekt, millele tuleb tõsiselt tähelepanu pöörata, on inimeste elukvaliteet. Praegustel ärevatel aegadel on inimeste suurim ootus Eesti perede toimetulek ja majanduslik kindlustunne. Usk hakkama saamisse ja elu paremaks muutumisse on hädavajalik. Just siis julgetakse tuua ilmale lapsi, nautida kultuuri ja tunda uhkust eestlaseks olemise üle.

Elukvaliteedi tõstmine saab alguse initsiatiivist ja ettevõtlikkusest. Üksnes töö loob uue väärtuse, kasvatab jõukust ja annab kindlustunde. Selle aluseks on parema ettevõtluskliima loomine.

Eesti turg on väike ning meie huvi on julgustada Eesti ettevõtteid kasvama välisturgudel. Just siin on riigi tugi vajalik, sest ambitsioonist üksi ei piisa - ka ettevõtjail on vaja paremaid teadmisi, sidemeid ja paremat, kas või Põhjamaadega võrreldavat ligipääsu kapitalile.

Samuti peab riigi huvi olema seista hea selle eest, et võimalikult paljudel meist oleks võimalus ja tahe ettevõtluses kaasa lüüa. Noortel ellu astuvatel inimestel peaks enda haridustee lõpuks aga olema korralikud teadmised ja praktilised oskused. Lisaks tuleks ellu kaasa saada algatusvõime ja lai silmaring. Ka kultuurielu edendamine on üks rahvusliku eneseteadvuse alustest. Kultuuriliikide rohkus ja silmapaistvate tulemusteni jõudmine neist paljudes annab meile rahvusliku uhkustunde. Me kõik tunneme uhkust oma sportlaste ja heliloojate, orkestrite ja kooride, muusikute ja kunstnike edu üle.

Neid samme astudes jõuame ühiskonnani, mis koosneb tasuvat tööd tegevast keskklassist, kellel jagub aega ja huvi oma järeltulijate kasvatamiseks ning rikkaliku kultuurielu elamiseks. Need inimesed on uhked oma maa ja ajaloo üle, suhtlevad avatult ja julgelt kogu maailmaga ning panustavad Eesti riigi arengusse. Rahvuslik julgeolek, positiivne muutumisvõime ja elukvaliteet on eeldused ülima rahvusliku missiooni täitmiseks - eesti rahva kestlikkuse tagamiseks. Väikese rahvana ei ole meil õigust kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Meie rahva kestlikkust hoiavad väärtused - vabadus, isamaa-armastus, ettevõtlikkus, perekond, kodu, kohusetunne, töökus -, mida inimesed annavad oma lastele edasi.

Nende kaitsmine ja soodustamine on meie ühine hool ja vastutus, mille kandmist ei võta keegi teine peale meie endi siin maailmas enda peale.

Ministri tagasiastumine – kas pildilt ära astumine

2012-02-10

Marko Pomerants (IRL) analüüsib Eesti ja teiste riikide näitel ministri ametist tagasiastumist kui poliitilise vastutuse võtmise vormi ning puudutab ka oma erakonnakaaslase, siseminister Ken-Marti Vaheri juhtumit.

Ministrite tagasiastumise teemat on ajakirjanduses ikka aeg-ajalt kajastatud, eriti muidugi siis, kui see mõne ministri puhul parasjagu jutuaineks on. Otsustasin seda teemat uurida, taustaks kirgi kütnud elamislubade skandaal. Tellisin riigikogu õigus- ja analüüsi osakonnast (ÕAO) analüüsi ministrite tagasiastumise praktikatest erinevates riikides, keskendudes eelkõige küsimusele, mis on valitsusliikme poliitilise vastutuse sisu ja tähendus erinevates käsitlustes ja praktikates.

Mahu huvides võttis analüüsi koostanud Riho Kangur aluseks Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Eesti kogemused. Omaette piirangud esitab leheruum. Edasine põhineb valminud analüüsil ja minu arusaamadel.

Poliitiline vastutus: kollektiivne ja individuaalne

Kollektiivse vastutusega on selge. Ministrid moodustavad valitsuse, kes kannavad vastutust ellurakendatavate ja väljatöötatud poliitikate eest valitsusena. Neil peab olema parlamendi mandaat ja toetus ning ka individuaalsed ministrid peavad toetama valitsuse poliitikat tervikuna. Valitsus astub kollektiivselt tagasi, kui ta kaotab usaldushääletuse parlamendis.

Individuaalne vastutus seevastu tähendab, et minister vastutab isiklikult (poliitikuna) tema valitsemisalas väljatöötatavate ja ellurakendatavate poliitikate ja valitsemisalas toimetavate ametnike eest, seda eelkõige parlamendi ees. Kui ministril on vaid osaline või kaudne kontroll, näiteks riigiettevõtte igapäevajuhtimise küsimustes, siis vastutab minister ka vaid osaliselt.

Ministri individuaalsel vastutusel on omakorda kaks komponenti: tagasiastumine ning aruande ja vastuste andmise kohustus. Tuleb silmas pidada, et ministri otsust tagasi astuda tema valdkonnas toimuva pärast peetakse individuaalse vastutavuse skaala kõige äärmisemaks punktiks, mida võib käsitada viimase žesti või kõige karmima karistusena individuaalse vastutuse kandmisel.

Teine - aruandmise komponent - sisaldab nõuet, et minister selgitab tehtud vigu, püüab neid võimalikult hästi parandada, karistab vajadusel alluvaid ning vastab kõikidele parlamendis esitatavatele küsimustele.

Kanada professori Kernaghani arvates on nende kahe komponendi eristamine ülioluline. Tegelikult on põhjalike vastuste adekvaatne ja aus andmine seadusandliku võimu ja avalikkuse ees sama tähtis ministri individuaalse vastutuse osa kui kohe tagasiastumine.

Avalikkus peaks mõistma, et aruandmiskohustusest kinnipidamine tähendab samasugust individuaalse poliitilise vastutuse võtmist nagu lahkumisavalduse esitaminegi. Seda elamislubade loos minister Vaher ka tegi. Ta on korduvalt öelnud, et tunneb selget vastutust.

Miks ministrid tagasi astuvad?

Ministri isikliku vastutuse võtmisel ja tagasiastumisel on praktikas kaks üldstsenaariumi. Esimene on käsitletav ministri isikliku ebaeetilise või mitteadekvaatse käitumisena - minister on teadlikult varjanud huvide konflikti, rikkunud eetilisi tõekspidamisi või seadusi, varjanud olulisi detaile oma eelnevas karjääris või läbi käinud ebasobivate inimestega.

Sellistel puhkudel on tagasiastumise põhjus tavaliselt üsna selge - näitena võib tuua hiljutise Briti kaitseministri Liam Foxi tagasiastumise, kus tema isiklik sõber ja äripartner oli mitmel ametlikul visiidil end esitlenud kaitseministri kaastöölisena ja sageli esindajana, ehkki ta ei töötanud kaitseministeeriumis.

Eesti praktikast sobib siia ehk Margus Hansoni tagasiastumine 2004. aastal, kuna kaotsi läksid salajased dokumendid, mida ei oleks tohtinud ministeeriumist välja viia. Soome kultuuriminister Suvi Lindén lahkus, kuna ta andis riiklikku toetust (170 000 eurot) golfiväljakule, olles ise selle üks omanikest.

Teine stsenaarium puudutab ministri võimalikku ebapädevust, vigu ja probleeme ministri tööülesannete täitmisel. Tegemist võib olla ka veaga ülesannete delegeerimisel, valeotsustega personalipoliitikas vms. Selle stsenaariumi alla liigituvad ka eriti keerulised juhtumid, kus minister ei olnud skandaaliga otseselt seotud, kuid ajakirjanduse või opositsiooni või avalikkuse silmis oleks «pidanud sellistest asjadest teadma».

«Kas minister teadis või kas oleks pidanud teadma» on ka üks riigikogus elamislubade andmisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks loodud erikomisjoni väljaselgitamist vajavaid ülesandeid.

Tagasiastumine on tavaliselt ülimalt tõenäoline, kui ministri tegevus või teda tabanud skandaal diskrediteerib või vähemalt mõjub peaministri, valitsuse või teda valitsuses üles seadnud erakonna mainele püsivalt kahjulikult. Rõhk märksõnal - püsivalt. Äärmuslikul juhul võib ministri isikliku vastutuse küsimus partei üldse lõhestada. Eesti kontekstis sobib siin Mihkel Pärnoja näide erastamisagentuuri skandaalist.

Kas minister peaks võtma vastutuse, kui mõnes poliitikas või valdkondlikus arengus on ilmnenud süsteemne viga? Sel juhul on ministri isiklikku vastutust väga keeruline tuvastada. Kui minister toob vea esile ning teeb kõik selleks, et seda viga parandada, siis väheneb märgatavalt ka surve tema tagasiastumiseks, samas probleemide teadlik varjamine tähendab, et ministril ei ole hiljem võimalik end kaitsta ning ta peab lahkuma.

Ministrid on tagasiastumist sageli püüdnud vältida, kasutades süü suunamise taktikat, üritades näpuga näidata oma alluvate - ametnike või nõunike - suunas. See taktika on praktikas sageli edukas olnud.

Kokkuvõttes võib öelda, et lõviosa ministritest astub tagasi kas sügavalt isiklikel põhjustel või siis, kui nad isiklikult on käitunud ebaeetiliselt/ebaseaduslikult ning skandaal on lahutamatu ministri isiklikust käitumisest või otsustest.

Vahel on asjaolud mustvalged, vahel mitte. Majandusminister Meelis Atonen astus tagasi vaidluse tõttu Saaremaa Laevakompaniiga. Aga kas Atoneni minemine ei olnud mitte Ansipi tulemise osa?

Kuidas me vastutuse võtmisel võrdlust välja kannatame?

Soomes on pärast 1990. aastat ametist lahkunud kaheksa ministrit. Stiilinäiteks toon kaubandus- ja tööstusminister Kauko Juhantalo, kes lahkus 1992. aastal nn SKOP-grupi finantsraskustega seoses tehtud otsuste tõttu. Ta mõisteti pistise nõudmise eest süüdi ja sai aastase tingimisi vanglakaristuse, kuid (!) valiti suure häältesaagiga 1995. aasta valimistel parlamenti tagasi.

Rootsist võib viimasel kümnel aastal leida kuus näidet, mille hulgas rootslaste kiirusrekord. Ametisse asudes selgus, et kaubandusminister Maria Borelius oli kodustes majapidamistöödes kasutanud nn musta tööjõudu, polnud korralikult tasunud TV-litsentsitasu ja tema suvevilla kuulus ettevõttele ersey. Boreliuse kaheksa päeva ministrina on Rootsi ajaloo lühim ministriametis oldud aeg.

Huvitavad on keskkonnaminister Andreas Calgreni (keskkonnaminister 6. oktoober 2006 -
29. september 2011) ja majandus- ja energeetikaminister Maud Olofssoni (6. oktoober 2006 - 29. september 2011) juhtumid. Mõlemad ministrid vahetas välja oma partei.

Kui Annie Lööf valiti Keskpartei uueks esimeheks, soovis ta endale ka ministriportfelli. Kuna nii Olofsson kui ka Carlgren ei olnud viimasel ajal just mitte väga suured häältemagnetid, otsustas uus partei esimees nad valitsusest välja vahetada. Siin on meie esimehele Urmas Reinsalule mõtlemisainet.

Eestis on viimasel kümnel aastal pakkuda kümme näidet.

Mul endal pole seda kogeda tulnud. Kindlasti on tagasiastumise eelne otsustamise aeg ja kogu see avalikkuse tähelepanu keskpunktis olemine keeruline ja raske.

Ma mäletan selgelt pärast tagasiastumist riigikogusse naasnud Tiit Tammsaart riigikogu koridoris trepist üles minemas. Selles minekus oli kergust ja kergendust. Enamik Eesti poliitikuid, kel ministrina tagasiastumine seljataga, on sellest välja tulnud ja pärast valimisi riigikogus tagasi, rahva mandaat taskus. Aga võib ka vaikselt tulla ja üsna vaikselt minna, nagu suursaadik Jaak Jõerüüt.

Tagasiastumine on tõsine asi, sellega ei maksa naljatada. Ka selle sammu nõudjad peaks seda mõistma. Tagasiastumine võib aga tähendada võimalust püstipäi edasi astuda.

Marko Pomerants on riigikogu liige. Ta oli siseminister Andrus Ansipi teises valitsuses 2009-2011 ja sotsiaalminister Juhan Partsi valitsuses 2003-2005.

Toimus IRL-i Pärnumaa üldkogu

2012-01-16

14. jaanuaril tuli Pärnu raekoja istungite saalis kokku Isamaa ja Res Publica Liidu Pärnumaa piirkonna üldkogu, kus valiti uued inimesed piirkonna juhatusse ja revisjonikomisjoni, samuti esindajad erakonna volikogusse.

Pärnumaa piirkonna üldkogul viibisid külalistena haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, tema eelkäija ja erakonna aseesimees Tõnis Lukas, samuti Pärnumaalt valitud Riigikogu liige Toomas Tõniste. Erakonna liikmetega kohtumiseks olid varem lubaduse andnud Liisa-Ly Pakosta ja Urmas Reinsalu, keda paraku kohal polnud.

Veidi üle 600 liikmega Pärnumaa piirkonnast tuli üldkogule 68 inimest. Piirkonna esimehe Annely Akkermanni sõnul on Pärnumaal ca 100 väga aktiivset liiget. Üldkogu algas Eesti hümni laulmisega, mis oli Tõnis Lukase sõnul üsna ainulaadne sellepoolest, et laulu sõnu ei mängitud plaadilt ette, vaid kogu saalitäis inimesi laulsid selgete sõnadega Paul Jõgi klaveri mängul kaasa.

Läinud perioodist ülevaadet tehes soovitas Annely Akkermann muuhulgas lugeda akadeemik Anatoly M. Zimichevi menuraamatut „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus". Raamat käsitleb psühholoogilisest aspektist poliitilise võitluse põhimõtteid, mis aitab selgusele jõuda, kas üldse jätkub tippjuhiks või poliitikuks saamise eeldusi. Akadeemik annab nõu kuidas pidada poliitilist võitlust ja saada heaks poliitikuks, kuidas luua ja koos hoida etnost (erakonda, liitu, ühendust) või seda hävitada. Loetud raamatu põhjal ei näe Annely Akkermann võimalust kampsuniteks ja äraostmatuteks eraldumise korral vajalikul määral tulemuslikku ühistegevust. Samas tõdes ta, et Pärnumaal pole sarnaseid kildkonniti eralduvaid suundumisi märgata. „Poliitikule on kõige tähtsam suhtlemise vilumus, mis on isegi olulisem tema teadmistest, mõistusest ja otsustavusest. Isiklik võim võib olla habras ja üürike, mille saab kaotada ainsa silmapilguga. Seepärast tuleb seda pidevalt ära teenida," on Annely Akkermann akadeemikuga sama meelt.

Selge, kuid kriitilise ettekandega esines piirkonna revisjonikomisjoni esimees Heldur Paulson, kelle sõnavõtt pälvis üna üksmeelse heakskiitva aplausi ja lõpuks tunnustas mehe esinemist üldkogu koosolekut juhtinud Annely Akkermann sõnadega: „Väga tervistav sõnavõtt, ükski sõna polnud vale!" Heldur Paulson kritiseeris teravalt piirkonna osakondade passiivsust, olles samal ajal kriitiline Sindi-Paikuse juhina ka enda suhtes. Murettekitavana juhtis ta tähelepanu erakonna liikmete liigsele passiivsusele liikmemaksu tasumisel. Ka juhtorganitesse valitud liikmed ei tohiks pärast kohtadele kinnitamist jääda ühistegevusest kõrvale, vaid peaksid igati oma võimeid erakonna heaks panustama.

Mõned näited minuti pikkustest sõnavõttudest neilt, kes kandideerisid erinevatesse töörühmadesse. Raul Sarandi peab kõige vastumeelsemaks ilminguks inimese silmakirjalikkust ja lubas toetada erakonna esimehe kohale Urmas Reinsalu kandidatuuri. Ela Tomson taunis kampsunite ja äraostmatute sõnakasutust. Ago Kalmer ütles seevastu, et ka tema kannab kampsunit ja erakond peab kandma rahvuslikku joont.

Liina Hansen on Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna muinsuskaitse peaspetsialist. Mõistetavalt on tema mureks muinsuskaitse alased küsimused. „Sageli unustame ära, kes me oleme ja kust me tuleme, mis on meie ajalugu või mida me kanname endas," viitas Hansen olulistele küsimustele kui soovib panustada ajaloolistesse väärtustesse ja ruumilisesse arengusse Pärnumaal.

Külalisena meenutas Tõnis Lukas, et kahe erakonna liitumine toimus 2007. aastal Pärnus ja reedel, 13. jaanuaril avati IRL-i uus kontor Paldiski maanteel, majas nr 13. Veel ütles ta, et toetab Andres Herkeli kanditatuuri erakonna esimeheks, kuna hoiab rahvuslik-konservatiivset joont. Tema ise lubas kandideerida erakonna aseesimeheks. Lukase seisukohalt on liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel oluline vahe selles, et kui esimene hindab paljusid asju üksnes praktilisest kasust, siis isamaaline hoiak ei tohiks kõike rahaks lugeda. Ta kinnitas, et kriitilistel aegadel pakkisid paljud reisikohvreid kui küsimuseks oli kohapeal tegutsemise taktika ja nüüd rääkivat samad inimesed taas valjul häälel isamaalistest väärtustest.

Jaak Aaviksoo juhtis tähelepanu sellele, et erakond on minetamas oma isikupärast nägu. Samas vaatas ta tulevikku optimistlikul pilgul, kuna märkab inimestes uuenemise lootust suuremal määral kui see oli eelmise Suurkogu ajal. „Olenemata sellest, keda ka erakonna esimeheks ei valita, peavad kandidaadid panema pead kokku ja leidma ühised edasi mineku võimalused, teisiti ei saa," ütles Aaviksoo ja soovitas ühesuguse lugupidamisega suhtuda kõigisse, kes oma arvamusi välja ütlevad. „Ma ise olen seda meelt, et kõik eriarvamused saavad välja öeldud, nagu seda tänagi on tehtud."

Toomas Tõniste tunnustas Pärnumaad, et siin ei koostata kildkondlikke nimekirju sellest, kes on ühe või teise poolt, kes on ausad ja kes on ebaausad inimesed. Ta ei kiida heaks tegevust, mille käigus mõningad erakonna liikmed püüavad kriisi silmapilke ära kasutada enese upitamiseks. Selle juures esitas Tõniste küsimusi, kas tehakse kampaaniat enesele või erakonnale? „Olles ise astunud 1998. aastal Isamaaliitu, olen märganud erakonna sisese demokraatia kaldumist häälte püüdmisel nimekirjade koostamisse," rääkis Tõniste, kes näeb analoogset probleemi enamikes suurtes erakondades, kus toimub käendus põhimõttel sina mulle ja mina temale. Äsjasest skandaalist näeb ta kasu selles, et taolised asjad kainestavad ja sunnivad inimesi taas üksteisele sõbralikumalt näkku vaatama. Tõniste nägemuses soovib suurem enamus erakonnaga edasi minna.

Eesti rahva säilimisest ja loendamisest

2012-01-12

Eesti rahvastiku püsimajäämine on pakkunud kõneainet ja arutelusid mitme põlve vältel, eriti just rahvaloenduste ajal. Elav diskussioon käib ka praegu.

Mure eesti rahva püsimajäämise pärast on olnud ajajooksul õigustatud, kuna sündimustase on samaselt enamikule Euroopale olnud madal ligi viimased sada aastat, olles jäänud taaste-tasemest allapoole juba 1920. aastate lõpus. 1930. aastatel paistsime silma aga ühe madalaima sündivusega Euroopas.

Samuti oleme mitmel korral seisnud lausa rahvastikukatastroofi lävel: nii pärast Liivi sõda kui Põhjasõda vähenes Eesti rahvastik soja, epideemiate ja nälja tõttu kriitilise piirini - umbes 150 000 inimeseni.

Mure rahva säilimise pärast pole vahepeal kuhugi kadunud, kuna tõsiste rahvastikuprobleemide ees seisame ka täna. Nõukogude Liidu lagunemine tõi 1990. aastatel kõikides vastiseseisvunud liiduvabariikides kaasa tõsiseid rahvastikumuutuseid, mis peegeldusid eelkõige sündimuse languses ning väljarändes.

Kümne aasta jooksul vähenes sündide arv Eestis ligi kaks korda: 25 000-lt 12 000ni. 1989. aastal oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, 2000. aasta rahvaloenduse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Langus, mis on peamiselt olnud tingitud madalast sündimusest ja väljarändest, jätkub ilmselt veel mõnda aega.

Väikeriigina on meil väga oluline adekvaatne info oma rahvastikust. Aasta viimasel päeval alanud rahvaloendus annab üpriski selge pildi rahvastiku hetkeolukorrast. Selle abil saame seada tõepäraseid tulevikusihte ja teha otsuseid mitte ainult rahvastikupoliitikas, vaid ka inimeste igapäevaelu puudutavates küsimustes.

Andmetele tuginedes saame näiteks hinnata, kus on tarvidus uute haridus- või sotsiaalasutuste järele, kuidas korraldada ühistransporti või kus eelisjärjekorras arendada infrastruktuuri.

Olgugi, et praegu ei ohusta meid otseselt ei sõda, epideemiad ega nälg, on mure rahva püsimajäämise pärast endiselt väga aktuaalne. Sellel on peamiselt kaks põhjust: liialt madal sündivus ning väljaränne. Kui viimase kohta Õnnestub ehk täiendavat ja tõest infot just rahvaloendusest saada, siis madala sündivuse kohta on meil info küllaldane.

Kui sisse- ja väljaränne kõrvale jätta, on rahvastiku taastootmiseks tarvis, et iga viljakas eas naine sünnitaks keskmiselt 2,3 last. 2010. aastal oli vastav näitaja Eestis aga 1,64 last. Selles osas ei erine me Euroopa Liidu keskmisest oluliselt.

See tähendab, et meil sünnib vajaliku 22 000 lapse asemele igal aastal umbes 15 000 last.

Iga põlvkond on seetõttu rohkem kui neljandiku võrra eelmisest väiksem ja nõnda see jätkub, kui ei toimu olulist ja jõulist muudatust. Sündimus Eestis on selgelt liialt väike, et tagada rahvastiku jätkusuutlik areng.

Professor Rein Taagepera on rahvastikuprobleemi kirjeldanud demograafilise auguna, mis on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Kümne aasta pärast väheneb laste arv jällegi järsult, sest vähemaks on jäänud mehi ja naisi, kes võiksid lapsi saada. Miljoni eestlase asemel on siis 600 000, kahekümne viie aasta pärast kukume järgmisse auku ja nü edasi.

Eelpool kirjeldatud stsenaarium ei ole paratamatus ja kindlasti ei soovi keegi meist selle täideminekut. Sündimus- ja rahvastikupoliitikat on võimalik edukalt ellu viia, kuid tuleb arvestada, et see on aeganõudev ja nähtavate tulemusteni võime jõuda alles aastakümnete pärast.

Tähtis on teostada stabiilset ja jätkusuutlikku poliitikat, mis ei sõltu valitsuse vahetumistest ega päevapoliitikast, vaid pikemaajalisest eesmärgist. Üksnes üksikute lühiajaliste meetmete rakendamine pikas perspektiivis sündimuskäitumist ei paranda.

Et tagada Eesti rahva ja kultuuri püsimine, peame asetama rahvastikupoliitika esikohale, riik peab kõigis otsustes seadma esmatähtsaks perede ja laste huvid. Nende olulisust peab mõistma kogu ühiskond.

Poliitika peab soosima väärtusi, mis toetavad perekonna tugevdamist ja vanemarolli ühiskonnas. Rohkem peaks rakendama meetmeid, mis arvestaksid lapsi. Nõnda on IRL alati seisnud selle eest, et tulumaksuvabastust arvestataks laste arvu silmas pidades. Õige pea hakatakse IRLi eestvedamisel maksma vanema-pensionit - pensionilisa inimestele, kellel lapsed.

Võrumaale tuleb hea aasta

2012-01-03

Astudes üle 2011. aasta künnise aastasse 2012 tuleb meie kõigi seas panna tähele suurt rõõmu ja koostööd, mis on meid toonud tänasesse päeva. Eelmine aasta oli meie jaoks kahtlemata pigem positiivne - tööpuudus on vähenenud, rahvastiku kahanemine on pidurdunud, omavalitsused koostöös riigiga teinud algust koolivõrgu korrastamisega.

Meie igapäevane tegutsemine on kantud heast koostöövaimust, mille toel oleme saanud üle ka väga keerukatest oukordadest. Möödunud aastast tooksin esile mitmeid positiivseid tahke nii ettevõtluse ning majanduse elavnemisest kui ka meie noorte ja vanemate inimeste tublist tegutsemisest.

Kohapeal on olnud kindlasti positiivseim tööpuuduse kahanemine, kriisiaastate tipuga võrreldes on see kahanenud pea kaks korda. Kui meie inimestel on tööd, siis läheb hästi ka meie peredel, lastel ja noortel. See annab jõudu ja lootust edasiminekuks.

Lisaks on möödunud aastale tagasi vaadates, tegelikult pigem isegi uuele edasi vaadates, kõige magusama perspektiiviga käima läinud rahvusvaheline koostöö, mis kätketud Luhamaa piirijaama avamisse ja uutesse võimalustesse, mis seal tekivad.

Olen kindel, et Misso vald saab juba sel aastal suure arengutõuke ning see hea edenemine jätkub järgnevatel aastatel. Tegelikkuses on see protsess juba selgelt ja nähtavalt käima läinud.

Väga suuri arenguid saavutas Võrumaa ka omavalitsuste omavahelises koostöös ning mitmete projektide lõikes ka riigiasutuste ja ministeeriumitega. Kiire internet ja ettevõtlusprojektide toetamine annab päris palju lootust edasiliikumiseks. Meie suurim murelaps on olnud traditsiooniliselt meie maakonna teedevõrk - loodetavasti toob alanud aasta selles vallas häid uudiseid.

Kuna olen hästi kursis Rõuge vallas asuva Nursipalu laskevälja temaatikaga, siis pean rõõmustama ka eelmisel aastal saavutatu üle - aastakümneid kestnud patiseis ja kõhklused on ületatud ning kaitseministeerium ja Rõuge vald liiguvad selgelt ühtse nägemuse suunas, et kohalike elanike ja ühiskonna riigikaitselised huvid saaksid heas tasakaalus realiseeritud ning kaitstud. Tänan selle eest eraldi nii Rõuge valla inimesi kui kõiki teisi selle protsessi osapooli. Usun, et sellest koostööst saavad ka Rõuge valla inimesed peagi päris konkreetset kasu.

Võrumaa tulevik on olla kauni loodusega arukate ja ettevõtlike inimeste elu- ja tegutsemispaik, mis pakub häid võimalusi ennast teostada ning on avatud kõigile, kes seda hinnata suudavad. Selle nägemuse teostumiseks tuleb investeerida nii inimestesse kui nende elukeskkonda, et kõigil soovijatel oleks hea haridus ja elupaik. Meil on olemas inimesed ja loodus, kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta täna ja homme.

Võrumaa on Eesti ilusaim maakond, maakonna lõunapoolse osa moodustab Haanja kõrgustik, mis on kõrgeim nii Eestis kui ka Baltimaades. Rõuges asub Suurjärv, mis on Eesti järvedest kõige sügavam. Meil on Suur Munamägi, Piusa koopad, Vällamägi ja Kütiorg. Isegi Eesti kõige suurem puu on meil - Tamme-Lauri tamm Urvastes on kõige jämedam puu Eestis.

Meil on oma keel, oma kultuur. Kultuurisündmustelt oli rikas nii eelmine, kui saab olema ka alanud aasta. Juulikuise Võru rahvusvahelise folkloorifestivali ajal muutub Võru linn eri kultuuride, rahvatantsu ja rahvamuusika pealinnaks. See on üks suuremaid omataoliste pidude seas kogu Eestis.

Meie maakonnas on sündinud pillimeister August Teppo ning luuletaja ja kirjanikud Bernhard Kangro ja Artur Adson, elanud Friedrich Reinhold Kreutzwald. Meie maakonnast on pärit Erki Nool, Raul Olle, Andrus Värnik. Alles autasustasime oma maakonna mulluseid parimaid sportlasi - usun, et sellesse maailmanimede loetellu tuleb täiendust.

Usun, et meid ootab ees positiivne ja head arengut toov aasta. Majandusliku surutise aastad on toonud selguse ka meie maakonna jaoks. Inimesed saavad väga täpselt aru, mis olukord on ja see on hea eeldus edasiliikumiseks. Samuti mõistab terve Võrumaa, et selleks, et oma asja ajada, tuleb kokku hoida, koostööd teha, otsida partnereid ja liitlasi kõikjalt, kust võimalik.

Mul on hea meel koos teiega uude aastasse astuda. Usun, et uus aasta toob meile palju põnevaid väljakutseid ja mul on hea meel, et me saame kõik koos ühiselt nendele väljakutsetele vastu astuda. Loodan, et te kõik leiate kiirete asjatoimetuste kõrvalt ka aega enda akusid laadida ning veeta meeldivalt aega oma lähedaste ja pere seltsis.

Palju jõudu meile kõigile ja head uut aastat!

Kuidas Kundas ilma hinnatõusuta sooja saada?

2011-11-18

Virumaa Teataja on talve eel muutumas kaugkütte ERIks, aga mis sa ära teed, kui inimestel häda käes.

Kunda linnas koguti hiljuti sooja hinnatõusu vastu allkirju, nii et see genereeris muu hulgas ka riigikogu Lääne-Virumaalt pärit liikmetele järgmise sisuga elektronkirja:
"Usun, et olete kursis murega, mis sunnib mind teie poole pöörduma - see on Kunda soojahind ja lühikese etteteatamistähtajaga selle meeletu tõus, mis paneb löögi alla minu ja minu lähedaste senise võimekuse oma kohustuste täitmisel ning võimaluse elada oma elu väärikalt! Palun teid võtta arvesse, et soojahinna tõus sellises ulatuses on mulle vastuvõetamatu ning mind ei rahulda enam pelgalt selgitused a la, miks ma siiski peaksin maksma rohkem, kui mul on. Ma nõuan teilt KOHE tegusid, mis päädiksid hinnatõusu olulise leevenemisega, ning soovin, et teeksite oma tööd sisuliselt ja teid ülalpidavate kodanike huve arvestavalt!"

Kirjade saamise tulemusena on mul nüüd väga täiuslik Kunda inimeste meiliaadresside andmebaas. Loomulik on see, et rahvasaadik tegeleb kirjas püstitatud teemaga ka sisuliselt. Pöördusin konkurentsiameti poole, kes Kunda rahva arvates uut soojahinda kooskõlastades kurja juureks osutus. Järgnev pärinebki suures osas konkurentsiameti vastusest minule.

Selgitus, mida kuulata

Eelmise soojahinna kooskõlastas konkurentsiamet kaks ja pool aastat tagasi, siis oli maagaasi ostuhind (koosneb maagaas + aktsiis + võrgutasu) 54% võrra madalam kui tänases hinnas. Vahepealse kahe ja poole aastase perioodi jooksul on väga oluliselt tõusnud maagaasi hind ning tõusnud on ka aktsiis. Konkurentsiameti 21.10. 2011 otsusega Kunda võrgupiirkonnale kooskõlastatud soojuse piirhinnas on maagaasi osakaal 74,8%. Kunda võrgupiirkonna jaoks muutub maagaasi sisseostuhind iga kuu sõltuvalt USA dollari kursist ja kütteõlide 9 kuu keskmistest hindadest.

Vaatamata sellele, et maagaasi sisseostuhind langes 2010. aasta teisel poolel, on käesoleva aasta aprillikuust tõus olnud üle 35%, viimase kahe aastaga on maagaasi sisseostuhind kahekordistunud. Seega on soojuse hinna tõusu põhjuseks eelkõige kütuse hinna järsk tõus, mida põhjustavad globaalsed muutused maailmaturul.

Perioodil aprill 2009 - oktoober 2011 teenis Fortum Termest AS Kunda võrgupiirkonnas maagaasi ostuhindade erinevusest tingituna kahjumit ligi 130 000 eurot (ligi 2 miljonit Eesti krooni), mis tähendab seda, et Kunda linna tarbijad tarbisid nimetatud perioodi jooksul soojust soodsamalt võrreldes Eesti teiste linnade maagaasi baasil toodetud soojuse tarbijatega.

Tekkinud kahju ettevõttele ei kompenseerita ja see kantakse kahjumisse. Eesti teistes linnades on sellel perioodil olnud analoogne maagaasi ostuhindade tõus, eripäraks vaid see, et soojuse hinda on muudetud kaheaastase perioodi jooksul mitu korda vastavalt maagaasi ostuhinna muutusele.

Lisaks maagaasi ostuhinnale on Kunda võrgupiirkonnas muutunud elektrienergia ostuhinnad ning kütuse põletamisel välisõhku paisatavate saasteallikate tasumäärad. Samuti on lülitatud hinda aastatel 2008-2011 tehtud investeeringud summas

359 720 eurot (5,63 mln krooni). Samas on investeeringute tulemusel vähenenud soojuskadu 30,7 protsendilt 22,1 protsendini ning saadud kokkuhoid kompenseerib investeeringute maksumuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonnale on soojuse piirhind kooskõlastatud hinnavalemi alusel, milles muutuvaks komponendiks on maagaasi ostuhind. Kui gaasi ostuhind langeb, siis kajastub see ka kohe soojuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonna probleemiks on halvas seisukorras ning madala tarbimistihedusega soojustrassid, milles oli soojuse kadu 2009. aastal 30,7% ja 2010. aastal 26,6%. Alates 1. detsembrist 2011 on kadu 22,1%.

Monopolide hinnapiirangud

Selle IRLi algatatud seaduse kohaselt on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud oma määrusega soojuse kadudele tehnilised nõuded. Kunda piirkonnas on ettevõte võtnud endale tegevusloas arenduskohustuse vähendada trassikadu 2016. aastaks 18%ni, mis absoluutmahus vähendaks trassikadusid 1,76 korda ning annaks võimaluse alandada soojuse hinda.

Lahendused soojuse hinna alandamiseks on eelkõige trassikao vähendamine, mis on juba töös. Investeeringud selleks finantseeritakse osaliselt välisabi raames. Siin kehtib printsiip, et välisabi raames finantseeritud investeeringuid ei lülitata soojuse hinda. Ka on Fortum Termest kaalunud hakkpuidul töötava katlamaja rajamist, mis annaks samuti kokkuhoidu.

Maagaasi hind on täna taandatuna kütteväärtusele umbes 40 eurot/MWh, hakkpuidul aga 18 eurot/MWh, mis võimaldaks tarbijatele soodsama hinna. Samas osutub see tasuvaks, kui investeeringud kaasfinantseeritakse ELi abi raames, sest kui hinda lülitatakse kogu katlamaja investeering, ei anna see fekti.

Analoogselt maagaasiga järgib hakkpuidu hind sama trendi, ka mõjutab hakkpuidu hinda tõusu suunas ELi CO2 poliitika, mis soosib taastuvate kütuste kasutamist. Tuleb tõdeda, et pikas perspektiivis on hinnatõus surve erinevatele kütustele ning parimaks lahenduseks on energiasääst tarbija juures: majade soojustamine, küttesüsteemide renoveerimine.

Olen nii, nagu e-kirjas palutud, süvenenud probleemi sisuliselt, aga tunnetan oma nõrkust ja ei oska Kunda kortermajade elanikele neile lähivaates vastuvõetavaid kaugküttehinna alternatiive pakkuda ega enda poolt artikli pealkirjas tõstatatud küsimusele vastata.

Mida siiski soovitada või soovida? Seda, et Kunda linna elanikel jätkuks tööd. Et ühistutel jätkuks jõudu ja vahendeid tegeleda soojakadude vähendamisega ja et gaasihind maailmaturul langeks.

Kes ikka väga suures kitsikuses, neid peab aitama toimetulekutoetus.

Audentese spordikooli rolli peaks ümber mõtestama

2011-11-14

Olen spordihuviline, eriti elan kaasa korvpallile, jalgpallile ja kergejõustikule. Viimasel ajal olen tundnud, et on teemasid, mis vajaksid enam tähelepanu ja diskussiooni.

Minu hinnangul on Eesti spordi korraldus liialt tippspordikeskne, vähe tähelepanu pööratakse laiale kandepinnale, massilisusele ja regionaalsusele. Meie spordielu veavad Eesti olümpiakomitee ja riik kultuuriministeeriumi kaudu. Edasi tulevad juba omavalitsused, spordiliidud, spordiseltsid, spordialaliidud. EOK peamine mure on arusaadavalt väärikalt esineda olümpial ja teistel tiitlivõistlustel. Omal ajal toetas EOK tööd Eesti spordi keskliit, mis kümmekonna aasta eest likvideeriti. Ometi arvan, et ka Eesti spordielu korraldamisele tuleks kasuks sportlik konkurents ja juhtimise mitmekesisus, kus kaks organisatsiooni omavahel hea eesmärgi nimel „kakleksid": meil on naisliit ja naisühendus, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit. Tandem täiendaks üksteist ning tooks uusi ideid ja inimesi spordielu korraldusse.

Arvan, et riiklik spordikorraldus sobiks kultuuriministeeriumi asemel paremini haridusministeeriumisse, mille valitsemisalaga on sport palju tihedamalt ja loomulikumalt seotud. Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad koolid ja nende spordibaasid, kehaline kasvatus, huviharidus, noored, sealne suurem ametnikkond saaks rohkem panustada spordiprobleemide lahendamisse. Samuti väheneks spordi ja kultuuri omavaheline rivaliteet ning sport pääseks väiksema venna rollist.

Tallinnas palju ahvatlusi

Konkreetsemalt rääkides tuleks ümber mõtestada Audentese spordikooli roll Eesti spordis. Audentese ühe õpilase pearaha on meie praeguseid võimalusi arvestades põhjendamatult suur - üle 5000 euro (80 000 krooni) ehk neli korda kallim kui Tartu ülikooli kehakultuuri üliõpilasel ja kümme korda kallim üldhariduskooli õpilasest. Seda raha saaks tulemuslikumalt kasutada, suunates selle spordiklubide ja koolide rahastamisse, treenerite ja õpetajate palkadesse, spordiklasside või rühmade loomisse maapiirkondades.

Teiseks, Audentese asukoht ei peaks olema Tallinna linnas. Pealinna keskkond ei soosi kodust ja perekonnast lahus elavate noorte keskendumist eelkõige õppimisele ja sportimisele. Segavaid ahvatlusi ja võimalusi on liialt palju. Paraku on nii, et kool ja treenimine ei tundu ühel hetkel enam üldse huvitavad. Audentese tüüpi kooli kannaks välja enamik maakonnakeskusi, kus on baasid, treenerid, muu teenindav personal ja taristu olemas.

Kolmandaks, võistkonnaalade puhul on üksikute noorte Tallinnasse toomine sageli spordiala kandepinda kitsendav ja kohapealset motivatsiooni ja entusiasmi pärssiv. Kui maakonnas on hea võistkond, treenerid, traditsioonid ja toimiv süsteem, siis ühe või kahe parema mängija toomine Audentesesse on karuteene ala arengule. Väheneb kohalik motivatsioon ja publikuhuvi, kaovad eeskujud.

Mõnel spordialal oleme jõudnud olukorrani, kus noorsportlane esindab meistriliigas ühel ajal kahte võistkonda - oma koduvõistkonda ja ka Audentest. Tõeline sportlik absurd! Kunstlik võistkonna moodustamine ei ole jätkusuutlik. Mõistan, et kui väikeses maakohas on andekas sportlane, kellel pole oma piirkonnas võistkonda, puudub ka treener ja tingimused, oleks noore Audentesesse suunamisel mõte. Paraku kinnitab praktika, et kohtades, kus tingimused puuduvad, ei avastata selliseid noorsportlasi. Need avastatakse ikkagi seal, kus jagub kohapealseid fanaatikuid ja tingimusi. Kui suudame Eesti täiskasvanute koondised moodustada klubides pallivatest mängijatest, puudub ka vajadus aasta läbi koos mängivate noortekoondiste järele.

Platsil välismängijad

Spordi, nagu ka kultuuri ja hariduse krooniliseks probleemiks on tasakaalu puudumine materiaalse keskkonna ja sisulise tegevuse rahastamise vahel. Liiga palju raha paneme betooni ja põhjendamatult vähe treeneritesse ja noorsportlastesse. Eakad juhendajad veel jätkavad, kuid noori peale ei kasva. Sisulise tegevuse alla käib nii treeningprotsess, vahendid kui ka võistlustel käimine. Praegu maksab lapsevanem kinni treeningud, üüri, sõidud, kohtunike tasud, auhinnad. Ja kui mõnel vanemal raha lapse võistlustele sõiduks ei jätku, jääb laps koju ning saab osaleda vaid treeningutel, kui sedagi. Kes neid pooltühje spordibaase tulevikus üleval peab?

Nõutuks teeb olukord Eesti meeste korvpallis, mis on olnud ju aastakümneid meie
sportmängude lipulaevaks. Korvpallile kuulus rahva armastus, populaarsus, kõrge tase, sponsorite raha ja ka märkimisväärne osa avalikust rahast. Ja kuhu oleme jõudnud? Eeliseid võrreldes teiste aladega ei ole osatud ära kasutada. Täna tuleb teha kummardus nii jalgpallile, võrkpallile kui ka käsipallile. Kõik kolm on võrreldes korvpalliga paremini arenenud. Korvpall on taandunud. Miks?

Välisklubidesse sobiliku tasemega mängijaid meil saata peaaegu pole. Kohalikud klubid ostavad sisse võõrmängijad, et võita Eesti meistritiitel. Pole haruldane, kui platsil on kolmneli välismängijat ja kohalikud käivad kah külakorras satsi täiendamas. Paari aasta eest vaatasin Eesti finaali ega teadnud, kas elada kaasa Tartu grusiinidele või Tallinna mustanahalistele.

Ma ei oska rõõmustada olukorra üle, kus rikkamad Tallinn ja Tartu ostavad sponsorite rahadega endale mehi sisse, et mängida võrdselt Rapla ja Valgaga. Mõneks kuuks sisse ostetud kallite välismängijate raha võiks suunata järelkasvu ja treenerite tarvis. Meistriliigas ei tohiks üle kahe välismängija lubada ja kohustuslik peaks olema noortevõistkond. Kardan, et korvpalli haigus on nakkav ja sarnasele kiusatusele ei suuda vastu panna ka käsipall ja võrkpall. Esimesed märgid on juba õhus. Loodan siiski, et seda ei juhtu.

Helir-Valdor Seeder
Eesti Päevaleht, 11.11.2011, Spordileht

Majade tark soojustamine viib kulud alla

2011-11-11

Esmaspäeval alanud energiasäästunädal toob fookusesse säästvad tarbimislahendused ning majade soojustamisest tuleneva energia kokkuhoiu võimalused. Ajal, mil Euroopas tõusvad energiahinnad, on energiasäästule suunatud igapäevaelus rakendatavate lahenduste kasutuselevõtt muutnud üha aktuaalsemaks ka Eestis.
Raske, kui mitte et võimatu on meil võidelda tõusvate maagaasi, puidu või õli tooraine hindadega terves maailmas. Seega on peaaegu ainukeseks soojakulude vähendamise võimaluseks energiasääst. Kõige efektiivsem viis on majade soojuskindlaks renoveerimine, sest enamik Eesti kortermajadest (hinnanguliselt 13 000 hoonet) ei ole soojust lukustavad. Mistõttu läheb suur osa täna kasutatavast energiast atmosfääri lihtsalt kaduma. Majade tark soojustamine annaks kindla kokkuhoiu küttearvetelt. Halvast soojustusest või energiasäästule mõtlemata projekteeritud ehitised tuleks renoveerida nii, et soojakaod läbi piirete väheneksid ning seeläbi tekkiv kokkuhoid küttearvetelt ning keskkonnasääst oleks reaalne.

Euroopa Liit on võtnud endale eesmärgiks saavutada 2020. aastaks hoonepõhiseks energiatarbeks mitte rohkem kui 100 kWh/ m2 a. Paraku on Eestis täna hulga kortermaju, kus nimetatud näitaja on mitu korda kõrgem. Majandus- ja kommunikatsiooni-ministeerium on käivitanud juba mõnda aega tagasi kortermajade rekonstrueerimistoetusprogrammi, mille eesmärgiks on julgustada ja aidata inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Praegu kaetakse riigi poolt finantsasutuse KredEx kaudu 35 protsenti rekonstrueerimiskuludest, kui sellega saavutatakse 50-protsendiline energiasääst. Alates eelmise aasta septembrist on esitatud kokku 245 toetuse taotlust, millest positiivse otsuse on saanud 229 korterelamut 6 225 323,58 euro ulatuses.

Korterelamute toetamiseks kasutatakse vahendeid, mis saadakse Eesti riigi kasutamata saastekvootide müügist Luksemburgile. Toetustaotlusi saab esitada alates 30. septembrist 2010 kuni vahendite ammendumiseni või 30. novembrini 2012. a.

Samuti on plaanis valitsusel käivitada ka toetusprogramm väikemajade rekonstrueerimiseks 2014. aastal. Muidugi, kui rahalised võimalused tekivad varem, käivitatakse toetusprogramm kiiremini - elame, näeme. Nimetatud programm puudutab otseselt neljandikku Eesti elanikest.

Ka avalikus sektoris on plaanis rakendada energiasäästu. Nimelt on kavas viia ellu ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Sellise programmi abil on võimalik energiatõhusamaks muuta ligikaudu 480 hoonet. Programmi kogumaht on 146, 5 miljonit eurot.

Elades meie kliimavöötmes, kus kütteperiood kestab üle kolmandiku aastast, on energiasäästu raske ülehinnata. Täna tehtavad kulutused majade soojustamisse on kindel garantii väiksematele kommunaalarvetele.

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Emapension - uus tahk perepoliitikas

2011-10-26

Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada - madal loomulik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?

Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne - 2010. aastal, 35 inimese võrra.

Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.

Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töö-rändest; mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?

Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.

Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigil seda kõige mõistlikum teha.

Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni kui need, kellel lapsi pole.

Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.

Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.

Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.

Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse, seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk üle 13 euro kuus.

Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.

Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.

Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed, ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel -väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Riik peab kohanema

2011-10-22

Riigikontrolör Mihkel Oviir tutvustas teisipäeval riigikogu ees kokkuvõtet viimase aasta jooksul tehtud audititest ja andis ülevaate riigikontrolli 90 töötaja tööst ja tähelepanekutest. Riigieelarve kontrolli komisjoni liikmena saan kinnitada, et auditiaruanded on koostatud põhjalikult ja asjalikult, võttes arvesse auditeeritavate seisukohti.

Riigikontrolli tegevuse eesmärk ongi majanduskontrolli kaudu anda riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori raha kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult.

Kulusid ei hinnatud

Tahan rõhutada viimase nädala jooksul üht liialt vähe tähelepanu pälvinud aspekti. Küsimus on rahandustehniline, kuid sellel on väga suur mõju nii riigi kui kohaliku omavalitsuse raha kasutamisele. Põhimõtteliselt on nii, et kes eelarveprotsessi hoolsalt lõpuni ei tee, sel ei hakka kunagi raha olema. Raha kulub märkamatult kribu-krabu peale ja soovitud strateegilised eesmärgid jäävad täitmata raha puudumise tõttu.

Riigikontrolöri ülevaates seisab: "Samal ajal ei saa rahul olla riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande koosseisus oleva riigieelarve täitmise aruandega. Et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev ja aruannet saaks uute eelarveliste otsuste tegemisel arvesse võtta, tuleb riigikogus vastuvõetud eelarve, lõpliku eelarve ja tegeliku täitmise andmed esitada võrreldaval kujul. See võimaldaks hinnata, kas eelarveraha on kasutatud küsitud eesmärgil."

Riigikogule on esitatud 2012. aasta eelarve, mille seletuskiri 313 leheküljel sisaldab hulga valdkondlikke eesmärke ja nende elluviimiseks vajalikke tegevusi. Riigikogu on vaielnud nende üle kirglikult kolm kuud. Küllap oli see nii 2010. aastalgi. Tagasisidena esitatakse riigikogule majandusaasta aruande koosseisus 15 lehekülge tabeleid teostatud tehingute raamatupidamisandmetega.

Riigi eelarvestamise protsessis täidetakse põhjalikult esimene, planeerimise faas, kinnitatakse, et teine, täitmise faas on läinud raamatupidamislikult korrektselt. Väga tähtis osa, sisuline hindamine ja järgmisteks perioodideks teadmiste ja kogemuste hankimine jääb hoopis ära.

Sama puudus, et ei hinnatud, kuidas eelmisel aastal raha kulus, oli 2005. aastal Kihnu vallas ning Pärnu linnas ja ma kardan, et selliseid omavalitsusi ja riigiasutusi on Eestis palju. Kardan, et niimoodi, vähe tulemust andes kulub märkamatult palju riigi, linna ja valdade raha.

Viivitamise hind

Samuti ei saa ma nõustuda, et Eesti on endaga liiga rahul. Eesti on viimaste aastate majanduskriisi, võrreldes endaga sarnaste riikidega, üsna sujuvalt läbinud. Meie, eestlased, oleme enda vastu liiga nõudlikud. Alles me saavutasime üht, aga juba asume, hetkekski seisatamata, uute eesmärkide poole püüdlema.

Praegu on tunda väsimust, oleme väga palju pingutanud ja üldse mitte rõõmuga oma saavutustele tagasi vaadanud. Meie palgad ja sotsiaaltoetused on inflatsioon väikeseks söönud, isegi keskmise sissetulekuga inimene tajub, et kannatab puudust.

Oleme palju Euroopa Liidu toetusi ja iseenda raha investeerinud hoonetesse. Nüüd kulub nende ülalpidamiseks palju raha, mis tuleb samast rahakotist, kust kultuurinimeste ja õpetajate palgaraha.

Kui maal on üks koolihoone pooltühi ja vajab kütmist, tuleb tühja osa kütta-koristada ning õpetajate palka tõsta ei saa. Pärnu linna spordihalli ehitamise, haldamise ja laenuintresside raha tuleb samast rahakotist, kust haridus- ja kultuuritöötajate palk. Samal ajal on spordirahvas veendunud, et nad ei saa hakkama Kalurihalli ega kahe sõudebaasita, aga ka nende ülalpidamise raha tuleb samast rahakotist.

Ilmselgelt vajab riigi ja kohalike omavalitsuste poliitika suunamuutust juba lähitulevikus, vähem raha betooni ja küttesse, rohkem raha töötajate palkadeks.

Kahtlemata on õigustatud kriitika, et kärpimine, mis on hädavalik lühiajaliselt, ei ole kestlik pikka aega ja Eesti vajab reforme, et kohanduda oludega. 20 aastaga on olukord riigis palju muutunud: nii elatusalades, elamise alades kui rahvastiku vanuselises koosseisus. Nende muutustega peavad kohanema halduskorraldus, haridussüsteem, sotsiaalhoolekanne, avalik teenistus ja kõigi muude riigi funktsioonide täitmine.

Kohandamise edasilükkamine maksab ja palju. Sõna-sõnalt tuleb võtta tuntud lauset, et aeg on raha. Kujundlik näide Pärnu linnast 2009. aastal.

Eelarve tulnuks kohandada majanduslike võimalustega ja kärpida kulusid 2009. aasta algul, kuid seda ei tehtud. 2009. aasta kestel tekkis üle võimaluste elamisest 45 miljoni kroonine võlg, mis tuli linnarahva rahaga ära maksta ja 2010. aasta eelarvet selle summa võrra kärpida.

Üheaastane viivitamine Pärnu linna eelarve kohandamisel muutunud olukorraga maksis 45 miljonit krooni ehk kaheksa protsenti eelarvest. Pärnu linn on umbes 50 protsenti maakonna ja 3,3 protsenti riigi rahvastikust. Võite ette kujutada, kui palju maksab riigile, kui ta lükkab edasi haridussüsteemi või halduskorralduse kohandamist riigi muutunud olukorraga.

Kohanemine on ellujäämise küsimus, nii filosoofilises kui praktilises mõttes, nii looduses kui riigikorralduses.

Riigikontrolör tõdeb, et paari-kolme aasta jooksul viiakse ligi 50-60 protsenti auditite ettepanekutest ellu, finantsauditite puhul isegi kolmveerand või rohkem. Riigikontrolöri ettepanekud lähtuvad ja peavadki lähtuma oma olemuses täiuslikust olukorrast.

Praktiline juhtimine on protsesside juhtimine, mida viivad ellu inimesed, kes ei ole täiuslikud ega tegutse täiuslikes oludes. Samal ajal on nii suur ettepanekute arvestamise osa tunnustus riigikontrolörile, tema sõnal on kaalu ja arvamusel autoriteeti.

Me ei tohi lasta kaasmaalastel end surnuks juua

2011-10-19

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabi-nõuna on maksu kaudu hinna tõus ehk teisisõnu ostuvõime vähendamine.

Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Nende numbrite puhul on seejuures salaalkohol juurde lisatud ning turistide joodu ja kaasa-viidu maha võetu. Teised sekkumised üksikuna ei ole efektiivsed.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi suurema leviku riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimist. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholi turundus-üritusel, Õllesummeril, saama näiteks sümboolse hinnaga nn reklaamsiidrit. Kaubanduskeskustes muutuksid alkoholi avalikud degusteerimised igapäevasteks.

Samas on piinlik kuulata reklaami- ja alkoholitootjate väiteid, et alkoreklaam ei pane kedagi rohkem jooma, see aitavat vaid valida kvaliteetsemaid tooteid. Suisa kummaline oli selle selgituseks toodud näide, et pesupulbrireklaam ei pane ju ka kedagi rohkem pesu pesema.

Tõepoolest, mina ka ei ole kuulnud pesupesemissõltlas-test, kes kulutaks sellele kasvavas mahus aega ja raha, rikuks ära oma tervise, oleksid ohtlikud oma perekonnale, ei jõuaks selle sõltuvuse tõttu enam tööle ning tekitaks olulist kahju kogu ühiskonnale. Küll aga on meile hästi teada sellised tagajärjed alkoholi liigtarbimisel ja sõltuvuse füsioloogilised tekkemehhanismid.

õige olulisemad on suhtumise muutus ning inimese ja kogu к ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada erisuguste meetmete

(hind, reklaamipiirang, juurdepääsu piirang, joobe kontroll liikluses, teavituskampaaniad jmt) koosmõjus ning sekkumisi järkjärguliselt karmistades.

Samas ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan, joon end surnuks; ei taha, ei joo. Ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda me vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ning linnatänav ja metsaalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade.

Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkotarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügi-piirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus. Oleme selleks välja pakkunud viis sammu.

Reklaami piiramine kujul, kus reklaamis tohib toodet näidata vaid nn kaunistamata kujul, loetleda vaid selle toote andmed ning välistatud on igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Lõpetada välireklaam.

Määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn lõpp-punkt, keelata paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Järkjärguline aktsiiside tõus, kiiremas tempos niinimetatud napsitaja treenirigjookidel, need on magusad lahjad alkohoolsed joogid, mille sihtrühm on noored ja naised.

Boonuskampaaniate ja avalikes kohtades degusteerimis-te piiramine.

Tõhus järelevalve alaealistele alkoholi müügi üle, liikluses ja salaalkoholi leviku tõkestamisel ning sellega paralleelsed teavituskampaaniad.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks. Ise kuulun töörühmadesse, mis-käsitlevad turundust, hinnapoliitikat ja alkoholi kättesaadavust.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Paar küsimust “Hiina ajalehe” asjus

2011-09-15

Mõned mu tuttavad on öelnud, et nad ei kavatse enam hulk aega Postimeest osta ega tellida. Teised jälle vangutavad pead või muigavad irooniliselt. Ise kuulun pigem viimaste hulka. Aga huvitav, kui palju oleks Postimehe boikoteerijaid siis, kui Hiina vahelehe asemel ilmuks ühel päeval mõni Putini-Vene propagandaüllitis? Millegipärast arvan, et oluliselt rohkem.

Millised oleksid meie emotsioonid, kui koju tuuakse leht, mis kirjeldab Eesti vabatahtlikku astumist Nõukogude Liidu vennalikku perre ja järgnevate aastakümnete õitsengut? Seda, kuidas rõhutud eesti rahvas, lillesülemid käes, tervitas Vene tankide saabumist?

Kas "Hiina ajaleht" üritas meie ühiskondlikku immuunsüsteemi kontrollida, tuletada eestlastele kakskümmend aastat pärast raudse eesriide langemist meelde, kui lame ja nõme on kommunistliku riigi propaganda?

Ja mida ütlevad nüüd need Eesti Hiina-sõbrad, kes on viimastel aastatel kiitnud Hiina RV progressiivsust, edusamme mitmes valdkonnas ja kaugenemist kommunismi pärandist?

Kas Hiina diplomaadid on valmis pimesi raha tuulde loopima, et ülemustele propagandatrükise olemasolu ette näidata, või usuvad nad tõsimeeli, et sedaviisi on võimalik demokraatlikus riigis inimeste arusaamu muuta?

Muuseas, tõenäoliselt ilmub dalai-laama Eesti-visiitide kohta millalgi pildialbum ja raamat. Tõenäoliselt on Eestis jätkuvalt turgu ka headele Tiibeti-ainelistele tõlkeraamatutele, nagu neid on juba ka ilmunud, näiteks Patrick French, "Tiibet, Tiibet", Roland Barraux "Dalai-laamade ajalugu", dalai-laama enda tõlkeraamatutest kõnelemata.

Vastukaaluks sellele võidakse avada terve "tööstusharu", mis tegeleks Tiibeti kohta käivate Hiina RV propagandaraamatute tõlkimise ja tasuta levitamisega. Saame Hiinast otseinvesteeringu ja hulk madalama eetikalävega haritlasi leiaks tööd. Arenguruumi on, sest vaadeldavas üllitises, kus dalai-laamast üldse ei kirjutata, on legendaarse valitseja Songtsän Gampo nimi lihtsalt valesti kirjutatud.

KOMMENTEERI SIIN

Kui Tšetšeenia iseseisvus oleks püsima jäänud, oleks maailm turvalisem paik

2011-09-08

Meie taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise 20. aastapäeva järelkajana on põhjust meenutada veel ühte ajaloosündmust, millest 6. septembril möödus 20 aastat.

Jutt on Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria väljakuulutamisest. Õieti toimus võimu üldrahvalik ülevõtmine kohalikelt kommunistidelt, kel jätkus rumalust Moskva putšistidega kaasa joosta. Järgmisel kuul valiti Džohhar Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimeseks presidendiks.

Kuigi "oleksitega" on raske ajaloo kohta midagi kindlat öelda, kinnitavad järgnevad sündmused õige ilmekalt, milliste tagajärgedeni viis Venemaa otsus Tšetšeenia tegelik iseseisvumine kõige julmemate vahenditega nurja ajada. Tagajärg on sajad tuhanded hukkunud kahes Tšetšeenia sõjas ja põlvkond lapsi, kes adekvaatse koolihariduse asemel kogesid sõda ja vägivalda.

Seadusetuse ja karistamatuse sündroom on levinud Tšetšeeniast ülejäänud Põhja-Kaukaasia vabariikidesse.

Seega oleks maailm turvalisem ja rahulikum, kui Tšetšeenia sõdu poleks olnud ja see rahvas saanuks vaba enesemääramisega oma tee valida.

Mingil moel suutis Tšetšeeni Vabariik Itškeeria toimida kuni 2000. aastani. Edasi kõneldakse järjepidevusest eksiilis, mis sest, et tšetšeenide eri rühmitused sellest isemoodi aru saavad.

Raske öelda, kas ja kui demokraatlikuks riigiks oleks Tšetšeenia Dudajevi käe all kujunenud, kuid kindlasti tehti valesti, et talle ei antud isegi võimalust. See, mis Tšetšeenias sõdadega korda saadeti, kustutas suurel määral demokraatialootuse kogu ülejäänud Venemaal, asemele astus külm autoritaarsus.

Tšetšeenid laias maailmas tähistavad oma kurba iseseisvuspäeva peamiselt meeleavaldustega Venemaa Föderatsiooni saatkondade juures.

Meie lõunanaabrid lätlased on erakorraliste seimivalimiste käigus muuhulgas avanud debati selle kohta, kas tänavalt, millele kunagi anti Dudajevi nimi, see nüüd ära võtta. Loodame, et lätlased rumalust ei tee, sest igasugune nime äravõtmine mõjub väga halva signaalina.

Meenutagem, et Tartus on Ülikooli tänaval Barclay hotelli sissekäigu juures Dudajevi mälestustahvel. Seal on kolmes keeles (eesti, inglise, tšetšeeni) tekst: "Selles majas töötas 1987-1991 Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president Džohhar Dudajev."

20 aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt pöörata tähelepanu sellelegi, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll Nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!

KOMMENTEERI SIIN

Eesti püsib vabadel kodanikel

2011-09-07

Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu määravalt, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.

Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamused kalduvad juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.

Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama.
Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.

Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel.

Samas saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene - mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid kes ennast vabana tunneb.

Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Kuna meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta tänaseks olla veel oma algetest võõrdunud.

Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast. Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaiks - avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ja pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.

Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Liiga suur väljavool toob liig suure immigratsiooni! Näiteks lõpeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna kokkuvarisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika kui muu sellise valdkonnas.

Massilist ühiskonna ümbervahetamist - siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse - me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimisest. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral - olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii oma inimestele kui meelitama ajusid mujalt.

Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.

Kuna tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, siis sellise trendi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Erinevad toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud. Räpakas sisserännupoliitika seda lünka rahva koosseisus täita ei suuda.

Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides suur sotsiaalne ja julgeolekuprobleem. Nn poliitilisest korrektsusest tingitult on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.

Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Kaasaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.

Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.

Dalai-laama sõnum Eestile

2011-08-31

Augusti teises pooles külastas Eestit tema pühadus dalai-laama Tenzin Gyatso. Õnnelikul kombel toimus tema visiit just enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamist. Dalai-laama sõnum inimestele on kõige laiemas mõttes humanistlik, kehtib ühtmoodi üle aegade, religioonide ja riigipiiride.

Dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja maailma tuntuim rahusaadik. Riigikogu Tiibeti toetusrühma liikmena oli mul võimalik mitu korda dalai-laamaga kohtuda. Need kohtumised viisid mõtted inimese ja riigi suhetele.

Teemad, mis dalai-laamale tema sõnutsi praegu huvi pakuvad - rahu, vabadus, inimõigused, looduskeskkond, elatusvahendite ühtlasem jaotus, kaastunne, üksteisemõistmine ja inimlik õnn - on alati ja kõigile olulised. Inimestele ja riigile, mis peaks võimaldama oma kodanike elu korralduse nendest üldisest eesmärkidest lähtudes.

Dalai-laama on sündinud 1935. aastal ja saanud Tiibeti juhiks 16aastaselt. Ise on ta seda nimetanud oma vabaduse kaotuseks. Eurooplastele on selline suhtumine omamoodi mõttekoht, et juhi positsioonile asudes kaotas kodanik Lhamo Dhondrub (dalai-laama kodanikunimi) vabaduse. Ta selgitas, et on oma keha, tegevuse ja mõtted pühendanud teiste heaks.

1950. aastal algas Tiibetis Hiina okupatsioon, üheksa aastat hiljem läks dalai-laama eksiili Indiasse. Käesoleva aasta kevadel loobus dalai-laama ilmaliku juhi positsioonist, jäädes üksnes Tiibeti usujuhiks, lõpetades niimoodi üle 400 aasta kestnud ilmaliku ja religioosse võimu ühtsuse.

Riigikogu liige Andres Herkel küsis kohtumisel Tiibeti toetusrühma liikmetega, mida meie, Eesti poliitikud, Tiibeti sõbrad, saaksime teha Tiibeti heaks. Vastus oli, et peaksime tegema igakülgset koostööd Hiinaga inimõiguste tagamiseks Tiibetis, kultuuri, eriti budismi, säilimiseks ja arenemiseks ning keskkonna kaitseks. Külastama Hiinat ja Tiibetit igal võimalusel, rääkima sealsetest probleemidest, tooma kaasa eksperte, teadlasi ja ajakirjanikke.

Dalai-laama rääkis siiski palju totalitaarsete režiimide varisemisest, tuues näite, et 1917. aastal Moskvas tekkinud süsteem langes alla sajandiga. Ta rõhutas, et totalitaarsed režiimid ei ole kadunud välise, vaid sisemise surve sunnil.

Samuti rõhutas ta, et rahu ei saavutata palvete ega tuvide lendulaskmise, vaid dialoogi ning kaastundega. Põhimõte, millele poliitikud peaks mõtlema enne, kui saadavad sõdureid mujale riikidesse rahu ja demokraatiat viima.

Oma iseseisvuse eest võitlemisel on tiibetlased kandnud suuri kaotusi, eksiili allikate järgi 1,2 miljonit hukkunut ja 6500 suletud kloostrit. Ametlikult on Tiibet loobunud iseseisvustaotlustest, keskendudes pigem kultuuriautonoomia laiendamisele ja tugevdamisele.

Siiski mõjus toorelt teleuudis, et president Toomas Hendrik Ilves kinnitas kohtumisel dalai-laamaga Eesti Vabariigi ühe Hiina poliitikat. Reaalpoliitiline tõde, mis on kõigile teada, kuid kas ei oleks saanud keskenduda mõnele muule üldhumanistlikule teemale?

Riigikogu liige Marianne Mikko päris usujuhilt naiste rolli kohta poliitikas. Vastus oli lühike ja lihtne. Naised peaksid pühendama rohkem kaastunnet. Ingliskeelset sõna compassion kasutas usujuht väga sageli ja seda tuleb tõlkida kaastundena, kuid siiski tundub mulle, et meie ristiusule toetuvas kultuurikontekstis võiks seda sõna mõista ligimesearmastuse tähenduses.

Dalai-laama tunneb suurt muret raha ületähtsustamise üle ühiskonnas. Raha pärast on kõrvale tõrjutud muud väärtused, perekond, lahkus, kaastunne. Rahaahnus ja ignorantsus toovad kaasa majanduskriisi. Usujuht tunneb huvi Karl Marxi teooria vastu, kuidas jõukust ühtlasemalt jaotada ja sotsiaalseid lõhesid vähendada.

Eesti on iseseisev, aga Eesti ees seisavad needsamad probleemid: kuidas säilitada ja arendada oma kultuuri, kuidas hoida ühte ja minna üle mere ...

Kolm unustamatut päeva dalai-laamaga

2011-08-25

Olnud kolm päeva selle imelise inimese kõrval, kütkestab mind kõige enam viis, kuidas ta sõna ja meelt valitseb. Ta räägib kogu aeg justkui samu tõdesid, aga teeb seda loomingulisuse ja värskusega, mis paneb küsima: kust see ometi tuleb? Me läheme kohtumiselt kohtumisele, teemad muutuvad, esitatakse uusi küsimusi, aga tema ei väsi.

Tal jätkub tähelepanu austajate hulkadele, ta peatub, tervitab, lehvitab, sest tema pilku ja puudutust janunetakse. Samal ajal ei kaota ta kontrolli iseenda ega aja üle, sest kohtumiste graafikust ei tohi palju maha jääda ega turvameeskonna tööd liiga keeruliseks teha. Ta on lahe ja muhe. Tunnistab saatjatele, et mõnikord tuleb tal endalgi rahvasummaga hakkama saamiseks küünarnukid appi võtta. Suure kaastundega, mõistagi!

Mõni sõnum jääb sõelale. Kõigepealt seesmine rahu: kaotanud noore rahvajuhina vabaduse ja oma riigi, kuulnud 50 aastat halbu uudiseid Tiibetist, on ometi tähtis säilitada rahuseisund. Teisiti ei saagi, sest kui emotsioonid pimestavad, pole võimalik ratsionaalselt ega sihipäraselt tegutseda. Kui oled rahulik ja õnnelik isegi raskes olukorras, suudad selle lahendada. Vajame kannatust ja kaastunnet, seevastu läbematus ja viha hävitavad meid.

Korduvalt rõhutab Tema Pühadus väikese rahva ja riigi eeliseid. Suured riigid kipuvad majandussuhteid väärtustele eelistama, sest nii dikteerivad "suured huvid". Väikestel on suurem võimalus väärtused esiplaanile seada. Tiibeti ja Eesti saatuses on puutepunkte, mis tagavad vastastikuse mõistmise.

Ta visiidi toimumine Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva künnisel oli kõnekas. Me täname ülejäänud riike kaks aastakümmet tagasi meile osutatud toetuse eest. Aga kuidas sobib see kokku möödahiilimisega Tiibeti küsimusest? Siiski, ma ei kurda, seda hiilimist küll oli, kuid mitte liiga palju. Summa summarum oli Eesti riigitegelaste valmisolek dalai-laamale tere öelda ja sümboolsetki toetust jagada päris tähelepanuväärne.

Kahtlejatele ja puna-Hiina kummardajatele ütleksin: kuulakem dalai-laama sõnumeid hoolega! Need on humanistlikud ja hästi argumenteeritud. Kui nendega jõuga võitlema hakata, naeruvääristab see võitlejat ennast. Majandussanktsioonidega ei saa kehtestada tõde ega nõuda armastust. Hiina tahab küll olla maailma suurvõim, aga midagi jääb alati puudu. Nagu dalai-laama ütles, on see austus. Ja jõu või hirmutamise abil austust ei pälvita. Isegi kui keegi sanktsioone kartes loobub dalai-laamaga kohtumast, ei tekita see ju austust, vaid hoopis midagi muud.

Lõppenud visiidist võib esile tuua hulga tabavaid mõttekäike ja seda kõige erinevamates valdkondades ajaloost ja poliitikast kuni tänapäeva teaduseni. Majanduskriisi seletas ta ülemäärase ahnuse ja suurkompaniide tegevuse vähese läbipaistvusega. Ajakirjanikele aga ütles pressikonverentsi sisse juhatades, et teil peab olema hästi pikk nina, umbes nagu elevandil, et suudaksite kõik varjatud halvad asjad välja nuuskida. Ta ütles koguni, et kaks sellist nina on vaja, teine olgu kukla taga!

Paistab, et Eesti ühiskond on dalai-laama sõnumite vastuvõtmiseks rohkem valmis kui kunagi varem. Järelikult me vajamegi avatust ja sisemisi väärtusi.

Jaga mõtteid dalai-laama sõnumist ja Tiibetist SIIN

Milliseid erakondi vajab Eesti

2011-08-25

Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud.

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeerib kusagilt põhikirja aluse, korjab piisava hulga allkirju, korraldab asutava ürituse ning registreerib erakonna.

Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid.
Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates hakkasid sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ja pole tähtis, millise hinnaga!

Algas spindoctorite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.
Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis.

Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada.

Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest sarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast.

Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda - oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha - ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud.

Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromisside otsimise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierahilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ja alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud MTÜ-d ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm - seda enam tulevane - soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.

Need ei pea olema mitte ainult n-ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.
Avalikud teenistujad olgu parteitud

MTÜ-d võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜ-de liikmed igaüks oma avalduse alusel.

Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see pole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama «ülespoole», et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu.

Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.
Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimused. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist.

Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on võti ka olukorra muutmiseks.

Intervjuu: Tunne Kelam: kõndisime 20. augustil nagu noateral

2011-08-23

Haapsalus Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamisel osalenud Tunne Kelam meenutab toonaseid sündmusi ja ütleb, et meie iseseisvus ei ole meile automaatselt antud, see on suur võit, õieti kingitus.

Eesti taasiseseisvumist kujutatakse väga lihtsustatult, kui öeldakse, et me laulsime ennast vabaks. Nõnda ütles taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirikukonverentsil „Laul ja vabadus" ettekande pidanud Tunne Kelam.

„Kõik ei pidanud nii minema," meenutas Euroopa Parlamendi liige, aga 20 aastat tagasi Eesti Komiteed juhtinud Kelam. „See, mis juhtus, oli vastu ajaloo loogikat."

Sedasama mõtet kordas laupäeva õhtul Haapsalu toomkirikus linastunud Jaan Kolbergi vastses filmis „Kaks päeva augustis" Marju Lauristin. Ta ütleb filmis, et lauldi küll, aga vabaks saamise nimel tehti ennekõike väga palju tööd-analüüse j ms.

Tunne Kelami sõnul pidanuks 20. augusti lahendus Eestile tulema sootuks teine: kodakondsuse nullvariant ja hääleõiguse andmine kõigile Eesti NSV kodanikele.

„Kõndisime 20. augustil nagu noateral," ütles Kelam.

Õhus oli pinev ootus ja surve, et Ülemnõukogu kuulutaks välja Eesti iseseisvuse. Et Eesti Komitee oli resoluutselt selle vastu, süüdistati teda jonniajamises ja tähenärimises. Kardeti, et Eesti Komitee ajab õigusliku järjepidevuse nõudmisega pilli lõhki ja soodne võimalus Nõukogude Liidust vabaks saada libiseb käest.

Siiani on raske seletada, milles oli asi, tunnistas Kelam.

Kui asjad läinuksid nii, nagu tahtis Rahvarinne, oleksime praegu Eestis vähemuses nagu tiibetlased Tiibetis. Kodakondsuse nullvariandi puhul võinuksime olla Moldova-sugune riik.

Kodakondsuse nullvariandi puhul moodustaksid Moskva-meelsed riigikogus kolmandiku ja nendega olnuks võimatu liituda Euroopa Liiduga.

„Oleksime olnud vormiliselt iseseisev, aga Moskva mõju all," sõnas Kelam. „Rahvusriigist poleks juttugi olnud."

Kelam lisas, et 20. augusti öösel selgus, kui vähe teadsid tollased Ülemnõukogu liikmed, mida tähendab iseseisvus.

„Ajalugu on näidanud, et kõike on võimalik saavutada ja kõike on võimalik kaotada," tõdes Kelam. „Miski ei ole ka tänapäeval iseenesest tagatud."

Kuidas suutsite 20. augustil oma põhimõtete juurde jääda, kuigi surve iseseisvuse väljakuulutamiseks oli väga tugev ja Eesti Komiteed süüdistati pilli lõhkiajamises? Millest kinni hoidsite?

Põhimõtetest, mis olid välja töötatud. Midagi polnud kõhelda, oli tarvis pingutada. Kriis, ootamatu võimalus, et kõik võib hullemaks minna, mõjus kõigile kasulikult, tegi kõiki paindlikumaks. Kui me Ülemnõukogusse saabusime, võeti meid hästi vastu, ma ütleksin, et kergendustundega.

Oluline osa oli Arnold Rüütlil, kes oli teatanud, et Eesti Kongressita ei tehta mingit otsust.

Esimene dokument, mis meile 20. augusti keskpäeval esitati, näitas, et Ülemnõukogu kuulutab ennast Asutavaks Koguks ja kuulutab üleminekuperioodi lõppenuks, kuigi Nõukogude väed olid veel sees. Kodakondsusest polnud seal juttugi.

Et me ei saanud sellega nõustuda, hakati otsima kompromissi. Seda pakkusid Ülemnõukogu poolt Liia Hänni ja Marju Lauristin. Hakati välja töötama uut dokumenti rahvusriigi ehk Eesti Kongressi põhimõtete alusel.

Kompromiss oli selles, et vormiliselt tegi iseseisvuse taastamise otsuse Ülemnõukogu, aga ta tegi seda Eesti kodanike valitud ajutise parlamendi - Eesti Kongressi-põhimõtete alusel. See oli ka rahvuslik kompromiss, hea ja tervitatav.

Lõpuks oli kõige raskem leida aseainet sellele, mida rahvas kõige rohkem ootas - et me kuulutame välja Eesti iseseisvuse. See kõlas ju uhkelt ja seda rahvas loomulikult tahtis.

Mis on aga nende valikute taga: kas kergem ja uhkem iseseisvuse väljakuulutamine või keerulisem tee, selle seletamisega on veel tänapäevalgi tükk tegemist.

Pärastlõunal leidsimegi lahenduse: Ülemnõukogu taaskinnitab Eesti Vabariigi iseseisvust.

Kas midagi jäi tolle päeva kompromissist kripeldama?

See oli parim, mis neis oludes võis saavutada, sest olime ju vähemuses, aga enamus tuli kaasa. Huvitav oli vaadata, kuidas Rahvarinde liikmed Rein Veidemann ja Heinz Valk väga emotsionaalselt tahtsid iseseisvust välja kuulutada. Oma kõnedega Ülemnõukogus tõusid nad sellega aina kõrgemale ja kõrgemale, et nii tuleb ikka teha. Siis tuli see teema nagu lõoke potsti! maha ja nad tunnistasid: tahaksime küll teisiti, aga et kompromiss on saavutatud, toetame seda.

Kõige ilmekam tollest hääletusest oli vahe Marju Lauristini ja Edgar Savisaare käitumise vahel. Savisaar ei olnud nende dokumentide arutelu juures, kuigi ta tuli 19. augusti õhtul välismaalt tagasi.

Ülemnõukogu saalis tuli Savisaar arutelu lõpus hääletama, istus üksi peaministri loožis ukse pool. Pärast hääletamist läksime akna poole, kus oli Arnold Rüütel. Toodi pudel sampust, kõik õnnitlesid üksteist. Savisaar jäigi üksi omaette istuma, keegi ei läinud tema juurde ja tema ei läinud teiste j uurde.

Oli selge, et see otsus ei olnud talle meeltmööda. Ta ütles juba samal päeval Marju Lauristinile: oled mind reetnud ja meie teed lähevad nüüd lahku. Sest kodakondsuse nullvariant oli saanud hoobi.

Kuidas kommenteerite oma erakonna, IRLi praegusi sisepingeid?

See on tüüpiline nähtus kõigile erakondadele, kui kaks jõudu on kokku läinud. Eks ta mõnel määral ole ebameeldiv üllatus, aga sellel ei ole ideoloogilist alust. See on pigem stiiliküsimus, kuidas poliitikat teha: kas teha lühema perspektiiviga poliitikat? Kas loota poliitika tegemisel tehnilistele või organisatsioonilistele vahenditele?

Minule istub traditsiooniline poliitika. Kui minult valimistel küsitakse, mida ma luban, siis vastan, et ma ei ole jõuluvana, ma ei ole kingituste tooja. Ma võin lubada ausust, usaldusväärsust ja järjepidevust. See on poliitiku võimuses. Poliitika ei ole selleks, et inimestele kingitusi tuua või erisoodustusi anda.

Samuti ei saa teha poliitikat poliit-tehnoloogiaga, st reklaamiga, ajupesuga või üldiste märksõnade ülestõstmisega. See võib toimida vaid üks-kaks korda.

Nii et olete ikkagi kriitiline IRLi suhtes?

Loomulikult, aga see ei ole ainult IRLi küsimus. Sama kehtib kõigi suuremate poliitiliste erakondade kohta-selle pärast, et valimistest võidavad ainult reklaamiagentuurid.

Kummale presidendikandidaadile pöialt hoiate, kas Ilvesele või Tarandile?

Siin ei ole mingit tõsist valikut. Kandidaat, kes tahab olla tõsiseltvõetav, ei saa sooritada selliseid hüppeid. See on usaldusväärsuse küsimus.

Indrek Tarandil on palju häid omadusi, aga selline improviseerimine õõnestab tema usaldusväärsust ja tuleb talle endale kahjuks. Minule ei ole selline asi tõsiseltvõetav.

Kui kindel on meie iseseisvus praeguses turbulentses maailmas? Millest peaksime kõige kõvemini kinni hoidma?

Sellest, kui väärtuslik on iseseisvus, et see ei ole meile automaatselt antud, vaid et see on suurvõit, õieti kingitus.

Me ei saa kunagi lubada heaoluühiskonna mentaliteeti, et tavakodanik teeb, mida tahab, ja poliitikud hoolitsevad riigi eest. Eesti tutvustamine on alles pooleli. Meid tuntakse, aga ei tunta ka.

Meie julgeoleku ja tuleviku peamine tagatis on, et meid hästi tuntakse, teatakse meie tausta ja teatakse meid heast küljest - kui häid ja usaldusväärseid partnereid ja sõpru. Selliseid partnereid ollakse valmis hädaolukorras ka kaitsma.

Keegi ei tea, millised hädaohud meid ees ootavad, sest maailm on nii muutuv, uued jõud on esile kerkimas. Ei saa öelda, et ees on pilvitu lend õnneliku tuleviku poole.

Et meid on nii vähe, on iga kodaniku ülesanne olla oma riigi suursaadik ja esindaja. Meil on Maardus üks tuttav venelanna. Kui ta läks Egiptusesse turismireisile, võttis ta endastmõistetavalt kaasa Eesti lipu, pani selle oma hotellituppa üles. Et teataks - ma olen Eestist.

Kakskümmend aastat hiljem

2011-08-19

Olen korduvalt rõhutanud: meil on uuemas ajaloos olnud palju õnne - me saime oma vabaduse tagasi palju valutumalt, kui oskasime loota ka kõige julgemates unistustes. Meil ei tulnud võidelda uues vabadussõjas ega valada veel kord eesti meeste verd. Tagantjärele näib kõik just nagu enesestmõistetav, ent meie saatus oli mitmel hetkel noateral. Meie endi osa - meie laulev revolutsioon - oli kindlasti väga oluline, aga veelgi olulisemad olid ilmselt meist vähesõltunud tegurid, Nõukogude impeeriumi sisemine väsimine esmajoones. Lääne demokraatliku poliitika toetus oli väga kõhklev - meid hoiatati: ärge ilma asjata kõigutage paati. Tasakaal ja rahu üle kõige!

Erakordselt oluline on, et meil õnnestus taastada seaduslik riigivõim kogu aeg õiguslikult eksisteerinud Eesti Vabariigis. Me ei teinud seda rumalust, et kuulutada end Nõukogude Liidust eraldunud „endiseks liiduvabariigiks", mis siiamaani oleks Kremlile äärmiselt mokka mööda kõigi sellest tulenevate praktiliste järelmitega.

Üle igasuguste ootuste on ka meie kiire lõimumine Läände, NATO-liikmelisuse tõttu järsult tugevnenud julgeolekutunne ning Euroopa Liidust tulenenud kiire majandusliku heaolu tõus. Kuid kindlasti ei osanud enamik meist kaks aastakümmet tagasi näha vabaduse ja turumajanduse võimalikke varjukülgi. Nüüd oleme nendega tutvust teinud ja äsja kuulnud ka Dalai-laama meeldetuletust: raha ja väline võim ei too veel kaugeltki õnne.

Ma ei tea, missugust Eestit peavad silmas meie tänased noored. Tean, et paljud kehitavad tänase kodumaa peale õlgu ja otsivad paremat mujalt. Mõned ajutiselt, teised igavesti. Selle asemel, et üheskoos ja ise Eesti paremaks muuta. Paljud arvavad, et keegi teine peab neile Eesti elamiskõlbuliseks muutma, küll siis ehk tuleks ka tagasi. Kes peaks olema see „keegi teine"?

Ma olen viimase kolme aasta jooksul näinud ainult üht juhtumit, mil noor neiu loovutas linnaliini bussis oma istekoha sisenenud vanurile. Muidu näen algpeatuses pensionäride ja noorte võidujooksu vabadele kohtadele. See kõik meenutab loomakarja laudauksel. Ometi on tegemist meie vanavanemate ja lapselastega. Kas see nähtus ei ole mitte jäämäe veepealne osa, mis jutustab üsna hirmsat lugu meie sisemisest arengust - just vastupidises suunas sellele, millele kutsus üles Tiibeti vaimne juht.

Mis tähtsust on meie haridusreformidel ja sõnadel konkurentsivõimest, kui meil kasvavad robotid, kelle jaoks ülim väärtus on vaid kehalisel naudingul? Konkurentsivõime mille jaoks, kelle nimel, liikumisel kuhu? Aga ma olen näinud ka teistsuguseid noori, harvem.

Muidugi pole siin jutt mingist erilisest Eesti arenguteest, vaid kahjuks kogu õhtumaa allakäigust. Poliitiline korrektsus ei luba nimetada asju õigete nimedega, aga õhtumaa on juba tugevasti alla käinud. Ja kõige hullem - ta ise ei näe seda.

Kuigi meie olukord on äärmiselt kahetsusväärne, on see siiski palju talutavam kui kunagine vabaduse puudumine ja terror. Kakskümmend aastat tagasi lootsid paljud hoopis vähemat, aga samas sisult paremat. Oleme jõudnud hoopis vastupidisele ja vastuolulisele tulemusele. Välispidises oleme saavutanud loodetust rohkem, sisus aga tunduvalt vähem. Olukorda paremaks muuta saame ainult meie ise, mitte keegi teine.

Millal peaks maja ära kolima?

2011-08-19

Hoonete lihtne ehitusviis lubas meie esivanematel vajaduse korral palkhoone teise kohta lohistada. Ehitusmaterjal oli nii kallis, säästlik eluviis loomulik paratamatus, nõnda oli iga valmis tahutud palk taaskasutatav väärtus.

Nüüdsel ajalgi on vanade palkhoonete turg täitsa olemas, mõnikord neid isegi varastatakse, lausa väljamaale müümise eesmärgil. Palju harvem kolitakse ümber ka keerulisema konstruktsiooniga hooneid.

Maailmapraktika kohaselt on kolijateks enamasti lihtsalt ilusad ajaloolised majakesed, mille uus omanik tunneb rõõmu igas lauas või kivis peituvast paatinast. See pole odav lõbu, pigem väga kulukas hobi.

Näide Egiptusest

Ka muinsuskaitsjad tunnevad mälestiste ärapäästmist nende kolimise abil.

Tuntuim näide on vaarao Ramses II rajatud Abu Simbeli templid Egiptuses. 3300 aastat vanad templid oleks hävinud Nasseri järve vetesse Aswani paisu ehitamisel. Kaksiktemplite päästmiseks läkitas nii Egiptuse kui Sudaani valitsus abipalveid ja neile tuginedes organiseeris Unesco ühe oma ajaloo suurima rahvusvahelise operatsiooni.

180 meetri kaugusele, ent algsest asukohast kõrgemale püstitati tehismägi, vee tõusu eemalhoidmiseks ehitati ajutine kaitsetamm. Templid lõigati ettevaatlikult tuhandeteks pisikesteks tükkideks, need nummerdati ja laoti uuesti üles. Enne saagimist tuli tükke süstida tugevdava liimiga, et need koos püsiksid.

Selliste kolimisvajaduste edaspidiseks ärahoidmiseks võeti muide vastu Unesco maailmapärandi konventsioon, praegu ei lubataks sellisesse kohta paisu lihtsalt ehitada.

Loodusjõud seda konventsiooni ei loe ja seetõttu on kolimist tulnud hiljemgi arutada. Näiteks on kliima soojenemise tõttu hakanud Altai mägedes sulama umbes 2500 aastat vanad sküütide igikeltsas külmunud hauad.

Selliste näidete tõttu on rahvusvahelises õigusruumis võimalus kultuurimälestist päästa see algsele võimalikult lähedal asuvasse kohta ümberkolimisega.

Erinevus tavapärase majalohistamise ja mälestise kolimise vahel seisneb selles, et esimesel juhul on eesmärgiks materjali või ajaloolise hoone aktiivne taaskasutus sobivamas asukohas, kuid mälestiste puhul on määrav ära hoida vältimatu hukk.

Nii lisandus tänavu Eesti muinsuskaitseseadusesse uus punkt, mis ütleb: «Kinnismälestise võib teisaldada tema algsest asukohast sobivasse asukohta, kui kinnismälestise säilitamine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ja sellega tagatakse kinnismälestise säilimine.»

Päris üks ühele ei õnnestu hoone kolimine kunagi, välja arvatud puithoonete paarimeetristel lohistamistel, mis on tulnud ette võtta näiteks tee-ehituse tõttu. Muid õnnelikke näiteid Eestist ei teagi.

Tallinnas sai hiljuti lahti võetud Pärnu mnt 31 vanad puumajad, aga siis mädanesid seisma jäetud palgid ära. Kunagi lubati lahkelt uues kohas kokku panna Uus-Sadamas olnud paekivist ehitis. Olete sellest hiljem midagi kuulnud?

Palju küsimusi

Tartus kavandati Liivi tänava arhiivihoone ja uue anatoomikumi vahele 1990. aastatel Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet ning tänavaäärne vallivahimajake sai tookord kompromissina koost lahti võetud ja uues kohas ülesehitamise ootel Raadile ladustatud, aga mis on sellest saanud edasi?

Uut seadusepunkti ära kasutades arvab nüüd riigikohus, et neile tuleks Tartus Toomemäele uus ja suurem maja ehitada. Kaks ette jäävat vana muinsuskaitse all olevat puumaja sellelsamal Liivi tänaval võiks nende arvates maksumaksja rahaga eest ära kolida.

Tegu pole looduskatastroofiga. Isegi mitte kliima soojenemisega. Muide, riigikohtus töötavad väga targad inimesed ja selle kohtu otsused on oma kaalutletuse sügavuselt ja mitmekesisuselt alati huvitav ning õpetlik lugemismaterjal. Nad kaaluvad alati mitmesuguseid asjaolusid. Proovime samuti laiemalt kaalutleda.

Esiteks tekiks küsimus, kas riigikohtul on üleüldse vaja uut hoonet. Ehk saaks kasutada praegust otstarbekamalt? Võib-olla piisaks mõnest väiksemast juurdeehitisest?

Või saaks võimaliku ruumipuuduse leevenduseks kasutusele võtta uuenduslikumaid töömeetodeid, näiteks kasutada osaliselt kaugtööd? Kas uus, kohtupraktika analüüsi üksus peab tingimata asuma samas hoones - aga sellega põhjendatakse uue hoone ehituse vajadust? Avalik sektor peaks olema ratsionaalsuse ja tagasihoidlikkuse eeskuju ühiskonnas.

Oletame, et ruumipuudus on tööd segavalt väljakannatamatu ning et seda pole võimalik lahendada muul moel kui laienemise abil.

Järgmisena tekiks küsimus, miks on vaja just uut hoonet ehitada, ehk oleks otstarbekas ära kasutada neid hooneid, mis Toomemäel juba olemas. Lossi 36 ja Oru 3 - neid on ju riigikohtule lausa kandikul pakutud.

Tühjaks jäävat on sealkandis veel. Asjaolu, et vahepeal tuleks võib-olla ühest hoonest teise minnes veidi värskes õhus jalutada, on ju pigem tervisele kasulik.

Meenuvad kohe koolimajad (näiteks Tallinnas Reaalkool ja GAG), kus eri õppekorpused asuvad eri hoonetes ja väiksed lapsed on saanud vahepealse väljas liikumisega aastakümneid hakkama.

Eestit kimbutab laiemalt probleem, et just avalik sektor jätab liiga kergesti maha vanad ja väärikad hooned ning tormab uusi ehitama. Selmet kohandada vanu maju uueks kasutuseks või sättida neid senise otstarbe kohaselt mugavamaks! Sealjuures isegi mõtlemata, mis mahajäetud hoonetest edasi saab. Tohutu raiskamine.

Justiitsministeerium on seni olnud eeskujulik vanade kohtuhoonete renoveerimisel, selle asemel et uusi ehitada. Avalik sektor peaks olema keskkonnakaitse, materiaalsete ressursside otstarbeka kasutamise ja ajalooliste väärthoonete sisulise hoidmise eeskuju ühiskonnas.

Äkki hoopis integreerida

Järgnevalt oletame, et kõik teised olemasolevad hooned on leidnud juba korraliku uue kasutuse. Sellisel juhul tekib küsimus, miks tuleks need kaks puithoonet just nimelt teisaldada, miks ei saaks neid senises asukohas integreerida uue riigikohtu hoone ehitusse?

Kunagi planeeriti samasse kohta eesti rahva mälu esindushoonet ja siis kavandati need hooned säilitada ja integreerida.

Muinsuskaitse eesmärk ei ole kunagi tühja hoonet lihtsalt hoidmise pärast hoida, ikka tuleb leida kasutus ja kasutaja. Uue hoonega kokku sätitud uuskasutus vastaks levinud maailmapraktikale, sest sellisel juhul jäävad vanad hooned oma algsesse linnaruumilisse asukohta, need tehakse korda ja võetakse ühtlasi kasutusele.

Riigikohtu ruumikasutus ei ole ülemäära pretensioonikas, erinevalt näiteks ujulast või haiglast, seega saaksime esteetiliselt nauditava, ratsionaalse ning ajaloolisi hooneid tulevastele põlvedele ilma vahepealse vandalismita säilitava kompleksi. Lastele jääks alles võimalus «uued» osad soovi korral taas eemaldada.

Avalik sektor peaks olema ühiskonnas eeskujuks, kuidas on võimalik loovalt vanu hooneid taaskasutada, mitte neid uisapäisa eest ära koristada. Avalik diskussioon nendes küsimustes ning avaliku sektori eeskuju arendaks tänuväärselt edasi üldist ratsionaalset ja talupojatarkust hindavat ehituskäitumist.

Rahvarinnet ja Eesti Kongressi kõrvutada ei saa

2011-08-18

Mitte igale põlvkonnale ei ole antud kogeda suurte unistuste täideminekut. Minu põlvkonnal, kes tuli siia ilma varsti pärast relvade vaikimist Teise maailmasõja rinnetel, ei saanud olla suuremat ühist unistust kui vabadus.

Need, kes mäletavad veel sõda ja sellele eelnenud rahuaega, on saanud ajaloo käest liigagi valusalt raputada. Minu esimene mälestus poliitikast on teade Stalini surmast ja viisist, kuidas sellele reageeriti. Pärast suure juhi surma läks elu veidi vabamaks, julgeti rohkem rääkida. Siiski varjati laste eest kiivalt jutte metsavendadest, eriti nende varjupaikadest.

Teine maailmasõda kestis Eesti jaoks väga kaua metsades edasi, hiljem veelgi kauem relvitu vastuhakuna, nii nagu kellegi olud ja loomus seda võimaldasid. Ajalugu ei ole kunagi mustvalge ja väga raske on tõmmata täpset piiri, keda lugeda rohkem kaasajooksikuks (elu tahtis ju elamist!), keda pigem vastuhakkajaks. Paljud otsused on olnud taktika küsimus, hinnangu küsimus: millal ja kuidas on võimalik kõige parema lõpptulemuseni jõuda.

Esimene suur valik oli juba septembri lõpus 1939, mil rahvas ootas hinge kinni pidades, kas tuleb Sügissõda. Tuli baaside leping. Olen sel teemal rääkinud kümnete, aga vist koguni sadade kaasaegsetega, kellest enamik on tänaseks ammu igaviku teedel. Huvitaval kombel on nad tookordse sõja edasilükkamise otsuse vägagi üksmeelselt heaks kiitnud. Ja seda loomulikult mitte argusest, sest viis aastat hiljem järgisid nad nagu üks mees riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluotsa üleskutset ning läksid Narva jõele ja Sinimägedesse.

Tegemist ei olnud mitte üksnes Pätsi-Laidoneri otsusega, vaid ka Jaan Tõnissoni otsusega, kes muidu oli ikka teisel arvamusel. See oli aja võitmise soov, katse valida saatuslikeks lahinguteks parem hetk. Tagantjärele tarkus, et kõik läks ju valesti ja halvasti ning oleks pidanud ikka kohe vastu hakkama, on teadagi suurim täppisteadus. Meil puudub sageli võime asetada end ajalooliste isikute olukorda ja suuta näha maailma nende silmade läbi ja nende teadmiste pinnalt, mis sel ajal olemas olid.

Eesti pidi sügisel 1939 valima väga halva ja veel halvema vahel. See oli sügavalt traumaatiline olukord, mille mõju rahva hinges ja teadvuses kestab veel mitu inimpõlve. Ja kõiges juhtunus ei saa ega pea ainult iseennast - oma rahvast - süüdistama. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega.

On halenaljakas, kui mõni meie kaasmaalane kirjutab lehes, et „Eesti riik on varsti juba 20-aastane, aga... ". Sugugi parem pole lugeda mõne kauge maa ajakirjaniku kirjeldust Eestist kui „Nõukogude Liidust eraldunud endisest liiduvabariigist".

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas okupeeritud oma suure naabri poolt just samasugusel viisil nagu näiteks Taani Kuningriik oma suure naabri poolt - või nagu Tšehhimaa oli sellesama naabri poolt alla neelatud. Kas keegi on kunagi rääkinud Taanist või Tšehhist kui Saksamaast eraldunud uutest riikidest? See oleks ju naeruväärne! Miks kipume seda tegema siis Eesti puhul? Et okupatsioon kestis meil mõnevõrra kauem, ei oma riigiõiguslikult mingit tähtsust.

Nn laulva revolutsiooni aastatel oli meie ees tõepoolest maailmavaateline teelahe: kumma maailmapildi me valime - kas Ptolemaiose või Copernicuse oma? Kas Päike tiirleb ümber Maa või vastupidi? Kas me tõepoolest tunnustame okupeeriva Nõukogude Liidu õigussüsteemi ja püüame selle raames endale suuremat „suveräänsust" välja kaubelda? Või oleme siiski endiselt - ja oleme kõik need aastakümned olnud! - Eesti Vabariigi kodanikud, olgugi et meie valitsus on mõrvatud ja meile on kaela määritud punased passid? Kumma tee me pidime valima?!

Liigagi sageli kõrvutatakse meie trükisõnas Rahvarinnet ja Eesti Kongressi. Sama hästi võiks omavahel võrrelda aeda ja aiaauku. Või siis Keskerakonda ja Riigikogu! Eesti Kongress oli kvaasiparlamentaarne foorum, kus suuremate poliitiliste jõududena olid esindatud ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne. Kui soovitakse tolles ajas midagi omavahel võrrelda, siis kõrvutada saab Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi. Kummaski olid ülekaalus erinevad poliitilised jõud. Ja need kaks parlamentaarset kogu tulid ajaloo rängast vastuolust üsna leidlikult välja.

VII Riigikogu valimine 1992. aasta sügisel ja samas Heinrich Marga, viimase pagulasvalituse juhi riigipea ülesannetes sümboolne külaskäik Toompeale ning Kadriorgu märkis ühe peatüki lõppu Eesti ajaloos. Üks suur unistus oli täide läinud. Üks ja ainus Eesti Vabariik oli selleks ajaks enam kui 73-aastane. Missugune on ta 100-aastasena?

Dalai-laama võlujõu saladused

2011-08-16

Millel põhineb Tema Pühaduse dalai-laama Tendzin Gjatso erakordne populaarsus ja isiksuse võlu? Kindlasti on siin tegemist selle õnneliku koosmõjuga, kus inimese erakordne positsioon ja tema isiklik võimekus see positsioon parimal võimalikul moel välja kanda annavad parima tulemuse.

Kuid veel? Mingem korraks kaasa Lääne psühholoogia algtõega, et inimest vormivad ta pärilikud eeldused, kasvatus ja sotsiaalne keskkond. Dalai-laama on noorena välja valitud ning teadlikult õpetlaseks ja juhiks kasvatatud. Ta on läbi elanud oma rahva tragöödia, kuid lootusega, mitte kibestumisega. Budismi järgi pole viha edasiviiv emotsioon, aga kaastunne on. Kannatlikkus viib sihile.

Viis, kuidas dalai-laamad imikueas poisslaste hulgast välja valitakse, võib paista arhailine ja müstiline. On ta tõesti siia maailma ümber kehastunud jumalinimene või siis teadlik valik - nii palju kui vaimuanded, tervis ja head geenid varases lapsepõlves on määratavad? Olgu vastus milline tahes, ometi me ei kahtle, et XIV dalai-laama on olnud oma ülesannete kõrgusel. Ja seda mitte üksnes tiibetlase ja budistina, vaid inimlike väärtuste ühe kõige silmapaistvama kaitsja ja kujundajana nüüdismaailmas.

Ilma isikliku karisma ja vaimuanneteta poleks niisugune mõjujõud võimalik, järelikult võime isiklikud ja sünnipärased eelsused dalai-laama võlujõu ühe allikana üles tähendada. Sellele peab lisanduma sihipärane kasvatus. Samas kinnitab dalai-laamade ajalugu, et mõni väljavalitu võib ka üsna ootamatus, et mitte öelda „vales" suunas kasvada.

Eriti meenub VI dalai-laama Tsangjang Gjatso (1683-1706) lugu, kellest pidi samuti saama pühamees ja poliitiline juht, aga tuli hoopis luuletaja ja naistemees, teatud mõttes lausa skandalist. Ometi on just tema kirjatööde väärtus üle aegade kestnud. Küll aga on kaheldav, kas praegune dalai-laama võinuks endale lubada ekstsentrilisust ja saati veel noorelt suremist.

Raamatus „Vabadus paguluses" (e. k. 1999) on praegune dalai-laama ise oma lapsepõlve ja erinevaid õpetajaid muhedalt kirjeldanud. Kahtlemata oli see tulvil piiranguid, mis tavalistele lastele osaks ei saa. Varajast eraldamist vanematest võib aga tänapäeva standardite järgi võtta suisa lapseõiguste rikkumisena.

Ja ometi on budistlik kasvatus dalai-laamale tohutult andnud. Raamatus „Hävitavad emotsioonid" (e. k. 2011) leiab Daniel Goleman, et dalai-laama hämmastav võime küsitleda erinevate alade tippteadlasi ja jõuda kiirelt nende tegevuse tuumani pärineb tegelikult budistlikust väitluskultuurist, mille loogilised ja retoorilised alused ta juba varajases nooruses omandas.

Kui dalai-laama otsustas hiljuti ilmalikust võimust loobuda, et anda ohjad noore peaministri Lobsang Sangai kätte, siis tajusid mõnedki tiibetlased seda seljapööramisena sajandeid kestnud traditsioonile. Juht on püha ja juhi ettevalmistamine on püha. Juhti ei valita hääletusel, ta tuleb ise, oma eelkäija ümbersünnina.

Dalai-laama seevastu on teinud palju selleks, et edendada parlamentarismi ja demokraatiat. See on aja nõue ja praktiline vajadus. Tiibetlased vajavad valitud poliitilist liidrit eriti olukorras, kui maa on okupeeritud ja dalai-laama on kas juba liiga vana või, vastupidi, alles liiga noor, et oma ülesandeid täie jõuga täita. Tähelepanuväärne on see, et peaministri ehk kalon tripa valimised viidi läbi umbes 30-s riigis, kus on suurearvulisemad tiibeti kogukonnad.

Praegu on raske ennustada dalai-laamade tulevikku. Traditsiooni järgi jääb dalai-laama alati alles ehk tuleb ümbersündinuna tagasi. Kui aga Hiina okupatsioon senisel kujul jätkub, seisavad ees rasked ajad. Dalai-laama uuestisünni küsimus võib muutuda samasuguseks tüliõunaks, nagu see juhtus pantšen-laama ehk tiibeti tähtsuselt teise usujuhi puhul. Kunagi kutsuti praegu 22-aastast pantšen-laamat Gedün Tšöki Nima't maailma noorimaks poliitvangiks ja ka praegu pole tema täpne asukoht Hiinas või Tiibetis teada. Hiinlased on välja käinud oma pantšen laama ja see võib juhtuda ka dalai-laamaga

Seni aga oleme tänulikud, et praegune dalai-laama on tegus ja hea tervise juures. Lisaks tohutule rollile, mida ta täidab Tiibeti jaoks, on ta kujunenud vägivallatuse, kaastunde ja eetilise poliitika tähtsaks võrdkujuks, keda maailm nii väga vajab.

Tuleb ka tunnistada, et maailmapoliitika on dalai-laama rolli tugevalt kujundanud ja isegi võimendanud. Hiina RV komme suhtuda äärmiselt negatiivselt teiste riikide poliitikute suhtlemisse Tema Pühadusega on üldteada. Meilgi on dalai-laama visiidi eel palju juttu olnud sellest, kes temaga kohtub ja kuidas kohtub. Hiina poole retoorikas õhkub mauismiajastu külm hingus.

Kummati annab Hiina surve soovitule risti vastupidise tulemuse. Nimelt muudab see dalai-laama veel populaarsemaks ja tekitab ta visiitide vastu erakordse meediahuvi. Ka Eestis on Hiina diplomaadid viimastel kuudel kulutanud valitsusasutuste uksi sõnumiga, et dalai-laamaga ei tohi kohtuda, see visiit võiks üldse ära jääda või et linnaväljakut ei tohiks talle avalikuks esinemiseks kasutada anda.

Oma äraspidisel moel tegutsevad Hiina diplomaadid Tema Pühaduse PR-agentidena. See paradoks kinnitab, et maailm pole küll täiuslik, kuid võib tihti osutuda palju paremaks, kui me julgeme loota.

Inimõiguste olukorrast Tiibetis

2011-08-12

Nüüdisaegne arusaam inimõigustest on palju noorem kui Hiina või Tiibeti kultuur. Sellepärast on väide, et enne hiinlaste sissetungi 20. sajandi keskel polnud Tiibetis inimõigustest lõhnagi, küll õige, ent demagoogiline. Tiibet elas reeglite järgi, mis ulatusid sajandite taha. Vaidlused, kas toona oli tegemist orjanduse erivormi või lihtsalt hierarhilise ühiskonnakorraldusega, ei aita järgnenud sündmuste ja praeguse olukorra selgitamisel kuigi palju. Polnud mingit võimalust, et „maailma katusel" asuvast Tiibetist saanuks 20. sajandi esimesel poolel eeskujulik demokraatia. Ometi ei tuntud seal nälga ega suuri sõdu ning just seal säilis ainulaadne budistlik kultuur. Pärast hiinlaste tulekut on aga otsese terrori ja riikliku poliitika tagajärjel ohtu seatud tiibeti rahva ja budistliku kultuuri kestmine.

..Kommunismi mustas raamatus" püstitab Jean-Louis Margolin küsimuse, kas Mao Zedongi terror on juuripidi seotud Hiina ajaloole omase vägivallatraditsiooni varaste ilmingutega.1 Kui Konfutsiuse õpetusest tuleneb humanism ja vastutustunne ühiskonna ees, siis sama põline õpetus on legism, mis õigustab riigi vajadust tagada võim sellega, et vägivallaaparaat hoiab inimesi pideva hirmu all. Legismi kõrgaeg oli Qini dünastia ajal 3. sajandil e Kr, kui keiser Qin Shi Huangdi küüditas, mõistis surma või kurnas esimese Hiina müüri ehitusel surnuks kümneid tuhandeid inimesi. Muuseas olevat keiser lasknud elusana matta 460 kirjatarka ja riigiametnikku. Pärast terrorilainet see ideoloogia siiski taandus ning järgneval Hani ajastul hakkas legism konfutsianismiga juba leebemates vormides ühte sulama.

Mauismi külm vari

Küsimuse Hiina imperialismi erilisest terrorilembusest võiks tõrjuda osutusega, et tegelikult tunneb kultuuriajalugu väga erinevaid suundi, mille seas ei puudu ka sügav humanism. Kummati oli just Mao see, kes Qin Shi Huangdi avalikult oma eeskujuks võttis. Ja loomulikult leidub riiklikku terrorit ka sel enam kui kahe tuhande aastasel perioodil, mis ulatub Qini ajastust 20. sajandi kommunismini. Hiina omapäraks on peetud vajadust suurte veeressursside juhtimise järele, et tagada piisav põllumajanduslik toodang. Seda ei tehtud siidkinnastes. Suurehitustele mobiliseeriti suured inimhulgad, mis eeldas sunnimeetmeid.

Ehkki ajaloos on olnud ka perioode, kus Tiibet on võistelnud Hiinaga ülemvõimu pärast kogu regioonis, on Tiibeti kultuuri peamine toimemehhanism karmides oludes pigem suunatud status quo püsimisele, mitte pealetungile. Just seal, „maailma katusel" on säilinud budism oma ehedaimal kujul, nagu ta arenes India keskaegsetes kloosterülikoolides. Hiina ja Tiibeti maailmade saatuslik põrkumine toimus alles eelmise sajandi keskel. Pärast pikka perioodi, mil Tiibet oli sisuliselt iseseisev, algas 1949. aastal Hiina vägede sissetung. Kaks aastat hiljem oldi sunnitud alla kirjutama 17-punktilisele lepingule, mis tunnistas Tiibeti Hiina RV osaks. Lepingus kujutati seda tagasipöördumisena „emakese kodumaa suurde perre - Hiina Rahvavabariiki". Seda demagoogilist liialdust korratakse siiani.

Tollal väga noor dalai-laama kirjeldab 17-punktilise lepingu pealesurumisega seotud seiku raamatus ..Vabadus paguluses": „2. artikkel teatas, et Tiibeti „kohalik valitsus abistab aktiivselt Rahvavabastusarmeed Tiibetisse sissetulekul ja rahvusliku kaitse konsolideerimisel." Niipalju kui mina taipasin, tähendas see, et meie väed pidid otsekohe alla andma. 8. artikkel jätkas sama teemat, öeldes, et Tiibeti armee hõlmatakse Hiina armeesse - justkui midagi sellist oleks üldse võimalik. 14. artiklist saime teada, et nüüdsest peale pidi Tiibet ilmajaama igasugusest otsustusõigusest oma välispoliitikas. Nende kõnekamate artiklite vahele oli lükitud teisi, mis kinnitasid Tiibeti usuvabadust, kaitsesid minu positsiooni ja olemasolevat poliitilist süsteemi. Ent vaatamata kõigile taolistele kulunud väljenditele oli üks asi selge: nüüdsest peale pidi Lumemaa kuuluma Hiina Rahvavabariiki."2

Ehkki lepe nägi ette, et Tiibeti valitsuskorda ei muudeta, näitas Hiina okupatsioon oma julma palet õige kiiresti. Viiekümnendate keskel alustati Tiibetis nn demokraatlike reformide ja sotsialistliku üleminekuprotsessiga. Hiina aladel oli see alanud juba enne. Tiibetis tähendasid ..reformid" maa ümberjagamist, kollektiviseerimist ning klassivõitlust endiste maaomanike ja muu revolutsioonivastase elemendi vastu koos kõigi sellega kaasnenud traagiliste tagajärgedega. 1959. aastal võtsid tiibetlased ette meeleheitliku katse vastu hakata. See suruti julmalt maha. Dalai-laama põgenes Indiasse ning sellest ajast saadik pole tal olnud võimalust oma kodumaad külastada. Kokku lahkus umbes 80 000 tiibetlast.

Hiinlaste jaoks oli Tiibeti ülevõtmisel ideoloogiline õigustus. Tiibetis nähti mahajäänud, feodaalset ühiskonda, mis on olnud võõramaise (Inglise) imperialismi mõju all ja tuleb nüüd juhatada progressi teele. Hiina kommunistid pidasid end vabastajateks. Juhindudes marksismi-leninismi doktriinist tuli „kohalik natsionalism" peagi muuta ..proletaarseks internatsionalismiks" ja „Hii-na patriotismiks". Sisuliselt viisid kommunistid ellu juba varem Hiina Vabariigis välja töötatud teesi, mille järgi peab Hiina endas ühendama viis rahvuslikku komponenti: hiina, mandžu, türgi (uiguuri), mongoli ja tiibeti. Sellele vastavalt on paigutatud ka viisnurgad nüüdse Hiina RV lipul ja vapil - aga üks viisnurk on suur ja neli ülejäänut õige pisikesed. Hiina alistustöö Tiibetis oli justkui mitmekordselt põhjendatud, muud vaated hiinlaste arusaamadesse ei mahtunud.!

Kuna põllumaa oli suurel määral kloostrite valduses, kuulutati just mungad ja laamad klassivõitluse peavaenlasteks, varasteks ja bandiitideks, kes elavad rahva kulul. Raskemat kultuurikonflikti on raske ette kujutada, sest tiibetlaste jaoks oli kloostrikultuur püha. Ja ehkki nüüdseks on kunagi suletud kloostreid uuesti avatud, pole kultuurikonflikt kuhugi kadunud. Mao valitsemisajale ja kultuurirevolutsioonile on osaks saanud vaid mõõdukas kriitika, kommunismi kuriteod, ka Tiibeti-vastane kultuurigenotsiid, on jäetud hukka mõistmata.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks. Tiibetlaste karistamine näiteks dalai-laama pildi omamise eest on palju suurem vaimne vägivald, kui esmapilgul näib. Hiina ülemvõimu ajastu paistab silma empaatiavõime erakordse puudumisega, et mitte öelda teadliku juhmusega selle suhtes, mida tiibetlased tunnevad ja pühaks peavad. Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil. Viiskümmend aastat tagasi lihtsalt tapeti rohkem inimesi.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri. Kloostrite puhul on hinnatud nende koguhulka, sest kultuurirevolutsiooni aastail 1966-1976 pandi pea kõik kloostrid kinni. Hukkunute hinnangulise arvu pakkus Tiibeti eksiilvalitsus eelmise sajandi kaheksakümnendail, tuues eraldi välja piinamistel, lahingutes või töölaagrites hukkunud, surnuks nälginud jt.4 ..Kommunismi must raamat" peab seda arvu ülepaisutatuks, kuid möönab, et proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas.5

1953. aastal algas hiinlaste paigutamine tiibetlaste asualale, nii Tiibeti autonoomsesse piirkonda kui ka provintsidesse, mis Tiibeti administratiivüksuse küljest ära lõigati. Esimesest 300 000st Tiibetisse asunud hiinlasest 200 000 olid sõjaväelased, kelle toitmine jäeti tiibetlaste kanda. Algas kollektiviseerimine. Põllumajanduseksperimendi käigus hakati suurtel maa-aladel nisu kasvatama, mis klimaatilistel põhjustel ebaõnnestus. Odrapõllud ja jakikarjamaad pandi nisu alla ja see tähendas vältimatut näljahäda. Tiibeti põlistele nomaadidele püüti peale suruda uut eluviisi. Nad tõusid selle vastu üles, kuid nende mäss uputati verre.

1959. aastal Ida-Tiibetis Khamis alanud ülestõus jõudis Lhasasse. Mässulised võitlesid musketite ja mõõkadega ja kuna neil oli ulatuslik toetus tsiviilelanike hulgas, vastati pommitamisega. Kui Lhasa 22. märtsil langes, oli linnas kuni kümme tuhat hukkunut ning hooned, sh Potala palee ja Ramotše tempel, olid tugevalt purustatud. Laipade koristamine kestis mitu päeva, paljud ellujäänud üritasid Indiasse pageda. Täiskasvanud mehed, kes veel kätte saadi, vangistati, samuti hulk naisi, kes olid osalenud meeleavaldustel. Kloostrid, valitsushooned ja isegi kuulus Norbulingka palee Lhasa eeslinnas muudeti ajutisteks vanglateks.

Juba mõned päevad varem korraldati dalai-laama ja ta kaaskonna põgenemine. Pärast vaevarikast teekonda Indiasse anti neile asüüli ja tagati ka võimalused pagulasva-litsuse töö korraldamiseks. India toonane peaminister Jawaharlal Nehru andis olulist abi, ehkki soovis hoida häid suhteid ka Hiinaga. Tiibeti pagulaskonna keskuseks kujunes Dharamsala Põhja-Indias. Juba enne pagulusse siirdumist oli dalai-laama üles öelnud 17-punktilise leppe, sest Hiina oli selle sätteid korduvalt rikkunud.

Järgnevate aastate näljahäda tõttu surid Tiibetis sajad tuhanded, kogu Hiinas kümned miljonid inimesed. Katastroofi ulatus ei olnud aastaid välismaailmale teada ja ka Hiina teisitimõtlejad, kelle kaudu infokillud välja jõudsid, nägid vaid murdosa toimunust. Alles siis, kui seitsmekümnendate lõpus avalikustati rahvastikustatistika andmed, tegid Ühendriikide teadlased järelduse, et vähemalt 30 miljonit inimest on vahepeal surnuks nälginud - kaugelt rohkem, kui keegi seni arvata oskas.6 Mõnes piirkonnas, ka dalai-laama sünnirajoonis Qinghais, võis surra kuni pool elanikest.7 Dalai-laama sõnul tiibetlasi „mitte ainult ei lastud maha, vaid peksti surnuks, löödi risti, põletati elusalt, uputati, sandistati, näljutati, kägistati, poodi, keedeti elusalt, maeti elusalt või raiuti neil pea maha".8

Rünnak tabas ka kloostreid. Tiibeti uusaasta-pidustuste ajal 1956. aastal pommitati Batangis asuvat 350-aastast kloostrit. Klooster oli pidustuste puhul inimesi täis ning vähemalt kaks tuhat munka ja palverändurit hukkus. Sarnaseid juhtumeid oli ka mujal, Lithangi kloostris tapeti koguni neli tuhat inimest.9 Kloostrite massiline sulgemine ning seal sisalduvate budistlike tekstide hävitamine oli kõige teravam löök Tiibeti kultuuri pihta. On raske ette kujutada teist maad, kus usu-traditsioon ja rahvuslus oleksid nii tihedalt seotud. Tiibetlaste enesepildis on äravalituse tunnet, mis johtub teadmisest, et tänu sajandeid kestnud äralõigatusele muust maailmast on just nemad budismi kõige iidsemate ja autentsemate vormide hoidjad. Koos nendega elab budistlik õpetus ning neil lasub kohustus traditsiooni edasi kanda.

Inimõigused ja tänapäev

Hiina RV ei ole võtnud suuri rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas. Ainus ses suhtes relevantne organisatsioon on ÜRO. Raportööre ja inimõiguste volinikke käib Hiinas hoopis harvem kui Euroopa maades. Siiski on nad liitunud mitmete inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonidega. Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika, mida toestab Hiina kui suurriigi positsioon. Eeskätt pannakse kahtluse alla demokraatia ja inimõiguste universaalsus, rõhutatakse Hiina õigust erinevalt läheneda. Öeldakse, et teie jaoks on olulised inimõigused, aga meil, hiinlastel, on oma ajalugu ja kultuur, mis näeb asju teisiti!

Üks olulisemaid ..inimõiguste külalisi" Hiinas oli ÜRO eriraportöör Manfred Nowak, kes külastas maad 2005. aasta lõpus ning käis ka Tiibetis ja Xinjiangis (Ida-Turkestanis). Nowaki põhihuvi oli piinamisjuhtude uurimine ning talle võimaldati osaline ligipääs kinnipidamiskohtadele.20

Sellest visiidist sai alguse rida teemasid, millest üks teravamaid oli elundite võtmine Falun Gongi usuliikumise järgijatelt nende edasisiirdamise eesmärgil. See oli aastail 2000-2005, mil toimus Falun Gongi riiklikult juhitud tagakiusamine ja inimeste massiline paigutamine vangilaagritesse, kus paljud surid." Piinamise kohta järeldas raportöör, et see on Hiina vanglates senini laialt levinud. Kasutatakse peksmist, elektrišokke, käerauastamist, äärmuslikku külma ja kuuma, nälga, janu, üksindust, pikaajalist magamatust, arstiabita jätmist, kurnavat tööd jms. Hirmuatmosfäär ja enesetsensuur on Nowaki meelest tugev ning Hiina olukord ei vasta rahvusvahelistele inimõiguslepetele.

Raportööri koostöö võimudega oli piiratud, samuti juurdepääs vanglaregistrile ja kinnipeetavatele. Seetõttu tegi Nowak osa järeldusi muude allikate põhjal, nagu endiste vangide tunnistused. Ehkki Nowakil õnnestus Lhasas Draptši vanglas mitmete oluliste poliitvangidega kohtuda, ei informeeritud teda pisut varem Lhasa lähistel avatud Tšušuri vanglast, kuhu selleks ajaks olid paigutatud mitmed poliitilistel põhjustel kinni peetud isikud.

Sellised visiidid ja ülevaated on pistelise iseloomuga, me ei saa rääkida inimõiguste süsteemsest monitooringust Hiina RVs. Veel suuremates raskustes on infohankimisega valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid nagu Freedom House jt, kes teevad järeldusi kaudsete allikate põhjal. Kõige paremini on informeeritud tiibetlased ise, ehkki eksiilvalitsuse kaudu jagatud infol justkui puudub vajalik neutraliteet. Siiski pole kahtlust, et eksiilvalitsuse ja Välis-Tiibeti organisatsioonide andmestik on märksa tõelähedasem kui Hiina propaganda.

ÜRO laste õiguste komitee ning usuvabaduse raportöör Asma Džahangiri (Jahangiri) on nõudnud selgitusi kunagise maailma noorima poliitvangi pantšen-laama Gedün Tšöki Nima saatuse kohta. Kui eelmine pantšenlaama 1989. aastal suri, kuulutati vastsündinud Gedün Tšöki Nima tema ümberkehastuseks ehk XI pantšen-laamaks. Alates 1995. aastast on pantšen-laama asukohast ja saatusest vähe teada ning Hiina võimud on välja käinud n-ö oma pantšen-laama. Tiibeti autonoomse piirkonna võimud teatasid hiljuti, et 22-aastane Gedün Tšöki Nima on vabaduses ja elab Tiibetis, kuid häirituna avalikust tähelepanust ei soovivat ta kohtuda kellegagi peale perekonnaliikmete. Seega on tegelik pantšen-laama praegu paremal juhul koduarestis. Pole kahtlust, et praeguse dalai-laama surma korral korduksid samasugused võimumängud.

Siin puudub ruum kirjeldada kümnete väga tuntud ja sadade vähem tuntud poliitvangide saatust. On suur erinevus, kas sadu või kümneid tuhandeid inimesi tapetakse ja vanglates on nimetu inimmass, või me vähemalt teame poliitvangide nimesid ja lugusid. Alates Mao surmast (1976) või Deng Xiaopingi võimuletulekust (1978) on olukord Tiibetis leebem, kuid siiski lahenduseta. Hariduslik hiinastamine, ulatuslik sisseränne, keskkonnakahjustused ja inimeste elukorralduse purustamine muudavad Tiibeti edasikestmise enam kui küsitavaks. Tiibetlased on juba praegu pealinnas Lhasas vähemusse jäänud ja praeguse arengusuuna jätkudes on vaid aja küsimus, millal see juhtub kogu Tiibetis.

Kuidas edasi?

Kaheksakümnendail aastail oli veel lootust ja entusiasmi. Dalai-laama võttis kinni Deng-Xiaopingi sõnasabast, kui viimane ütles, et Tiibeti osas saab rääkida kõigest, ainult mitte iseseisvusest. Tiibeti juht küsis üksnes rohkem autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1987. aastal tuli dalai-laama välja viiepunk-tilise rahuplaaniga. Need olid: Tiibeti demilitariseerimine, ümberrahvastamise peatamine, inimõiguste ja demokraatlike vabaduste tagamine, keskkonnakahjude heastamine ja läbirääkimiste alustamine. See plaan jäi paberile. Tiibetis oli korduvaid mässukatseid, mis uputati taas verre. Üks selline oli 1989. aasta kevadel, mõned kuud enne Taevase Rahu väljaku veresauna Pekingis. Samal aastal pälvis Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso Nobeli rahupreemia.

Kaks viimast tähtsamat sündmust on 2008. aasta rahutused Tiibetis ja dalai-laama loobumine ilmalikust võimust tänavu kevadel. Pekingi olümpia-aasta vastuhakk suruti jälle maha, tuhandeid inimesi vangistati ja sadu hukkus. Tiibetit toetav protestilaine läbis 2008. aastal kogu demokraatlikku maailma. Sama aasta hakul ütles dalai-laama Indias Linnart Mälli juhitud Eesti delegatsiooniga kohtudes: „Ma ei karda sellepärast, mis toimub olümpiamängude eel või ajal, aga ma kardan sellepärast, mis hakkab toimuma pärast seda."

Ilmselt selle ebakindluse pärast ja teades, et mitte ainult uue dalai-laama kasvamine ei tekita võimuvaakumit, vaid hiinlased püüavad selle positsiooni jõuga üle võtta, otsustaski dalai-laama ilmalikust võimust loobuda. Uus poliitiline liider ja eksiilvalitsuse peaminister (kalon-tripa) on 42-aastane Harvardi haridusega rahvusvahelise õiguse doktor Lobsang Sangai. Sangai valiti ametisse tänavu kevadel, hääletus korraldati Tiibeti eksiilkogukondades üle maailma. Kui oluliseks poliitikuks Sangai kasvab, on vara ennustada, aga võimalused on suured.

Mis saab Tiibetist? Osa protsesse on pöördumatud, kuid siiski on võimalik tiibeti rahvas ja kultuur päästa. Hiina on dalai-laama autoriteedile vastandudes endale vaid karuteeneid teinud. Kui Dengi ajastu kommunistid ei suutnud mauismile otsustavalt selga pöörata, sest kardeti oma võimumonopoli kokkuvarisemist, siis uue ajastu liidrid peavad seda varem või hiljem suutma. Teekaardi Tiibeti küsimuse lahendamiseks andis dalai-laama viiepunktiline plaan juba veerand sajandit tagasi. Veel lihtsamalt saab selle kokku võtta ühe tuntud poliitvangi Rungje Adraki meeleheitesõnumiga, kui ta nelja aasta eest suurel avalikul üritusel mikrofoni haaras, et öelda: „Laske meie poliitvangid vabaks ja kutsuge dalai-laama siia!"

1 Jean-Louis Margolin, Hiina - pikk rännak öös. -Stephane Courtois jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn: Varrak, 2000, 457-542.

2 XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso. Vabadus paguluses. Tallinn: Elmatar, 1999, 58.

3 Warren W. Smith, Jr. Tibetan Nation: A History of Tibetan Nationalism and Sino-Tibetan Relations. New Delhi: HarperCollins, 1996.

4 Tibet: The Facts. A Report prepared by the Scientific Buddhist Association for the United Nations Commission on Human Rights. Dharamsala: Tibetan Young Buddhist Association, 1990, 297-298.

5 Jean-Louis Margolin, op. cit.. 542.

6 Jasper Becker. Hungry Ghosts: China's Secret Famine. London: John Murray, 1996, XI.

7 Jasper Becker. Op. cit., 166.

8 Jean-Louis Margolin, op. cit. 540; Dalai-Lama XIV Tenzin Gyatso. Mon pays et mon peuple. Geneve: Editions Olizane, 1984, 73-74.

9 Rebecca Knuth. Libricide: The Regime-Sponsored Destruction of Books and Libraries in the Twentieth Century. Westport: Praeger Publishers, 2003, 209.

10 Manfred Nowak, Report of the Special Rapporteur on torture and ohbter cruel, inhuman or degrading treatment or punishment. - Mission to China (E/CN.4/2006/6 Add.6). http://daccess-dds-ny. un.org/doc/UNDOC/GEN/G06/117/50/PDF/G0611750. pdf?OpenElement.

11 Vt. ka David Kilgour, David Matas, Bloody Harvest. Revised Report into Allegations of Organ Harvesting of Falun Gong practitioners in China. 31. Jan. 2007. http://organharvestinvestigation.net/

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Demokraatia jah, aga kuidas?

2011-07-29

Nii Antiik-Ateena, Rootsi, Eesti, Botswana, India, Venemaa kui ka Põhja-Korea on pidanud või peavad ennast demokraatlikeks riikideks. Kui palju välismaailm seda aktsepteerib, on juba keerulisem küsimus. Demokraatlikud süsteemid on erinevad, tõhusus on erinev.

Economist Intelligence Uniti demokraatia indeksi põhjal on võimalik hinnata demokraatia tõhusust. Kolmel korral, mil indeks on avaldatud, on Eesti olnud 33.-37. kohal, samal tasandil Sloveenia, Tšiili ja Botswanaga.

Sellega on Eesti arvatud puuduliku demokraatiaga (inglise keeles - flawed democracy) riikide hulka. Indeksitabeli eesotsas on 26 täiusliku demokraatiaga riiki, kuhu muu hulgas kuuluvad meie Põhjala naabrid. Viimasel mõõtmisel napsas Norra esikoha Rootsi käest ära.

Põhjus, miks Eesti oma heale positsioonile vaatamata ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre, on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse, kaasamata erakonda laiemalt, kodanikuühiskonnast rääkimata. See on ka kindlasti üks praegu IRLi sees tekkinud erakonda lõhestava arutelu põhjus.

Ma olen alati huviga jälginud ühiskonnas toimuvat ja ka osalenud poliitiliste erakondade töös, 20 aastat Rootsis ja umbes sama kaua Eestis. Mõlemal puhul pigem vaatlejana kui tegijana.
Mitu väga lihtsat erinevust poliitikaelus teevad Rootsi demokraatia tõhusamaks.

Rootsis peetakse erakonna koosolekuid valla/linna tasemel, kus arutatakse eelnevalt läbi kõik tähtsamad kohaliku omavalitsuse volikogus päevakorras olevad teemad. Nendele koosolekutele on kutsutud kõik erakonna liikmed. See teeb Rootsis poliitilises protsessis osalemise oluliselt laiapõhjalisemaks.

Erakonnas algatatakse ka pidevalt poliitilisi ja organisatoorseid küsimusi, mille puhul enne otsustamist kuulatakse ära asjaosaliste, näiteks erakonna piirkondade arvamus - nn remiss.

Arvamus peab olema pigem argumenteeriv kui pelgalt poolt- või vastuhääl või isegi sisaldama uut ettepanekut. Vastava küsimuse algataja teeb kokkuvõtte saadud vastustest enne lõpliku otsuse tegemist.

Nende kahe lihtsa tegevusega, mis Eestis peaaegu täielikult puuduvad, kindlustatakse kõigi erakonna liikmete osalus ja hea poliitiline ettevalmistus uute ülesannete tarvis.

Rootsis on ka erakondadele omane, et tõmmatakse inimesi kaasa. Olles alles kolinud Värmdö valda 1985. aastal, hakkasin käima oma erakonna koosolekutel. Seal arutati peamiselt kohaliku valla planeerimisküsimusi, mis on ääretult huvitav viis uue elukohaga tutvuda.

Kolmandal või neljandal korral küsiti erakonna koosolekul minu käest, kas soovin meie erakonda esindada valla päästeametikomisjonis asendusliikmena, kus just parajasti erakonnale kuuluv koht vabanes. Minu karjäär valla päästekomisjonis jäi siiski lühikeseks, kuna Eestis toimuv võttis minu tähelepanu endale. Huvitav on aga see, et süsteem on nii üles ehitatud, et niipea, kui huvi näitad, tõmmatakse sind kaasa, küsitakse, mis sina arvad, võetakse arvamust kuulda.

Veel üks oluline vahe Rootsi ja Eesti erakondade vahel on, et Rootsis on igal organisatsiooni astmel ja liikmel õigus teha ettepanek erakonna kongressile. Ettepanek arutatakse läbi erakonna juhtkonna poolt. Kui küsimus tundub tähtis, pannakse see arvamus(remiss)ringile. Kuid igal juhul pannakse tõstatatud küsimus kongressil hääletusele. Erakonna juhatus esineb seejuures omalt poolt pooldava või eitava argumentatsiooniga.

Nimetatud erinevused on minu arvates peamised põhjused, mis õigustavad Rootsi kõrgemat positsiooni demokraatia indeksis. Asi ei ole keerulisem kui suure Ateena demokraadi Periklese mõte: «Igaühel ei ole võimet poliitikat luua, aga igal kodanikul on võime seda hinnata.»

Valijad hindavad naisi

2011-07-19

Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale", sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi - üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas." Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:" Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?" Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet" kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!

Lambukestelt juhtoinastele

2011-07-15

Anno 2011 jõudis permanentsete peripateetikute vabaühendus Ring Ümber pärast 13 aastat (4-5 päeva igal aastal) kestnud jalgsi kulgemist Narva-Jõesuus Eesti-Vene piirini. Ühena neist väsimatutest vantsijatest mõtlesin tagasi aastale 1999, mil Iklast stardipauk kõlas. Toona olin poissmees, poliitikastki oli poogen. Vahepeal on lapsed kooli läinud, minust aga on saanud erakonna liige.

Kui ma Narvas seljakoti bussi peale vinnasin ja lehed lahti lõin, oli huvitavat lugemist küllaga. Neli päeva tagasi Sakalt panga alla minnes ja tsivilisatsioonile hüvasti üteldes lõhnasid lehed hapukurgi järele, nüüd aga oleks nagu keegi küüslauku hauganud. Brit Kerbo kirjutab PMis (13.07.2011), miks ta IRList välja astus.

Mõttekäik tuli üldjoontes tuttav ette, mistõttu mõtlesin, et ehk peaks kah. Lollilegi on selge, et juhtoinaste populistlik põhulõugsus ja isalik ignorants on võtnud mõõtmed, mis on ülejäänud arvukast liikmeskonnast teinud lambakarja, kus isegi «mää» on mõttetu. Lambavillast on osale neist kampsunid selga pandud ja rahvuslike toladena ilma ette heidetud, justkui rahvuslus oleks komejant.

13.07.2011 Äripäevas mainis Hillar Teder, et tema jaoks on «Isamaal» marurahvusluse pitser man. Nagu ei ole olemas «kampsuneid», ei ole ka «Isamaad». Paljude meie mälestustes ja ehk ka unistustes on, aga mitte reaalsuses. On Isamaa ja Res Publica Liit ning selle liikmed.

Esimene abstraktse kogumina kuskil määramatuses, ilma oma katusealuseta, teised konkreetseis paigus, igaüks tulvil indu ja mõtteid. Mida pole, on ühelt poolt tahtmine ja teiselt poolt võimalus võtta vastu ja edastada sõnumeid.

IRL ei ole ses osas kindlasti unikaalne, sest bütsantslikust üleolekust on hõlmatud teisigi. Sestap pole küsimus ideoloogias, nagu nimetab Olari Taal (Äripäev 13.07.2011): «/.../ ideoloogiliselt uut ei saa luua», vaid selles, kuidas ideoloogiat, mis tõesti on üldjoontes ette antud, ellu viia. Fookuses ei ole ideoloogia, vaid metoodika - see, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.

Kui teil aega on, siis tehke teiegi Eestimaale tiir peale ja kõnelge nende vahvate inimestega, kes ranna ääres lambaid kasvatavad ja muud moodi üritavad hinge sees hoida. Neil on omad oinad. Neid ei huvita erakondlik kuuluvus, sest nad ajavad oma asja, oma koha asja, mida nad teavad.

Sain aru, et tegelikult pole tähtis, kas kuulud mingisse erakonda või mitte - oluline on, millised on sinu tõed ja väärtused. Tänapäeva ühepajatoidu-poliitikas on kapsast, porgandit ja tilli igas katlas, aga peakokad on algainese moodsas võtmes dekonstrueerinud ning teinud kapsast tilli ja porgandist peedi. Kamasööjaid sõimatakse aga marurahvuslasteks.

Erakonda ei pea kuuluma. Möödas on ajad, mil parteisse pidi astuma massiliselt. Erakond võiks olla heade ideede ning veelgi parema teostuse mudel, mis veenab inimesi, et seal tehtav on neile pärikarva. Siis nad tulevad ja hääletavad nii ehk nii. Ilma et peaksid liikmeks astumise avalduse kirjutama. Ärge kartke inimesi, ärge kapselduge. Oma iseolemises võite te katlas küll kulpi keerutada, kuid selle supi peate ise ära sööma. Eriti, kui see üle keeb.

Parlamentaarne välispoliitika Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee näitel

2011-06-15

Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused, seetõttu saab väärtuspõhist välispoliitikat kõige paremini ajada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarsete assambleede kaudu.

Esimesi uudiseid, mis viimati (aprillis 2011) Strasbourgis käies minuni jõudis, oli Holger Haibachi äraminek. Parlamendiliikmed lahkuvad kogu aeg, sest kusagil on valimised, mõni ei kandideeri, mõnda ei valita ja mõni saab ministriks või antakse talle oma riigi parlamendis muu roll. Pikaajalised liikmed saadetakse ära pidulike sõnadega ja need, kes oma poliitilise karjääri lõpetavad, käivad pärast koduparlamendist lahkumist veel mitu korda Strasbourgis kohal. Mõnes riigis võtab uue delegatsiooni moodustamine aega ja mõnikord lastakse endisel rahvaesindajal Euroopa tasandil pooleli jäänud raport lõpetada. Lõpuks on ka Eestis õnnestunud selgeks teha, et "endiste" päevapealt lahkumine pole praktiline, kui mõni töö ootab lõpuleviimist või uut delegatsiooni pole veel moodustatud. See võimaldas Roheliste nimekirjaga valimiskünnisele alla jäänud Aleksei Lotmanil Berni konventsiooni puudutav raport aprillis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) ette viia ja kuulda keskkonnakomitee lahkuva esimehena kolleegidelt heasoovlikke komplimente. Aleksei oli assamblee liikmena kompetentne ja töökas, nagu oli seda ka Holger Haibach.

Aga Haibachi lahkumine oli teistsugune. Saksamaal polnud mingeid valimisi, tema lahkumine tuli ootamatult. Haibach oli ühtäkki Bundestag'ist läinud, et võtta vastu Konrad Adenaueri Fondi juhi koht Namiibias. Parlamendiliikme staatus on kindlasti kõrgem, lisaks olid Haibachil Euroopa Nõukogus raportid pooleli. Ta ise polnud kohal, selgitus oli just nagu olemas, aga ei olnud ka. Üks teine sakslane viitas Holgeri isiklikele põhjustele, aga möönis samas, et sellist Bundestag'ist tagasiastumist tuleb ette ülimalt harva.

Kui mõõt saab täis

Mulle meenus Liina Tõnisson, kes 2007. aasta sügisel enam-vähem demonstratiivselt Riigikogust ära läks, andes mõista, et parlamendi, aga võib-olla ka tema enda jaoks on parimad ajad juba möödas. Tõnisson läks pensionieas, aga Holger on minustki ligi kümme aastat noorem, kuid mitte algaja. Ta oli olnud Bundestag'is mitu ringi ja ees võinuks oodata veel pikk ja edukas karjäär.

Me ei olnud Holgeriga nii lähedased, et ta oleks oma plaane mulle varemalt tutvustanud. Minu jaoks ligitõmbavas monitooringukomitees, kus vaetakse üksipulgi demokraatia seisundit üleminekuriikides, ta ei käinud. Mina seevastu olin varem vaid episoodiliselt kuulunud õigusasjade ja inimõiguste komiteesse, kus Haibach oli alati juhtivaid liikmeid. Inimõiguste küsimusi Venemaal või Kaukaasias võttis ta lääneeurooplase kohta ebatavalise tõsidusega. Olin mõnede ta raportite kohta kiitvalt sõna võtnud ning mitme küsimuse puhul olime väljendanud sarnaseid seisukohti kas parteirühmas või assamblee kõnevoorudes. Kui Haibachi nime Google'is lahti lõin, avastasin, et ta oli muu hulgas Bundestag'is aastaid tegelnud Tiibeti küsimusega - nagu mina Eestis. Mingeid lähemaid selgitusi tema poliitikast lahkumise kohta seal polnud. Siiski ringles assamblee kuluaarides versioon, et Haibach oli Saksa parlamendis mitu korda kristlike demokraatide (CDU) fraktsioonist erinevalt hääletanud ja seda pandi temale pahaks. ENPA-s tegutsenuks ta väidetavalt hea meelega edasi, sest inimõiguste ja demokraatia kaitse talle sobis. See olnud hoopis sisepoliitika küünilisus, millest tundliku mehe mõõt täis sai.

Minule on Eesti seni tundunud üpris normaalselt toimiva riigina, muude maade probleemid löövad pahviks. Ma ei räägi üksnes Venemaast või Aserbaidžaanist, mille kohta tegin kuus aastat raporteid. Haibachile mõeldes tundus mulle kuidagi ootamatu, et pettumuse allikas pole mitte Euroopa Nõukogu võimetus põhiväärtusi kaitsta, vaid see, mis toimub Saksamaal. Kuid ma ei tea CDU siseasju. Olen põgusalt lugenud Hajo Schumacheri raamatut "Angela Merkeli edu saladused. Võimu kaksteist seadust" (Olion, 2010), mis lahkab päris hästi sisemise võimuvõitluse mehhanisme. Kui aga välispoliitikast rääkida, on Eesti valitsuse ja seda enam Riigikogu liikmete seisukohad oluliselt väärtuspõhisemad kui ENPA-l keskmiselt või näiteks Saksamaal.

Aastate jooksul olen adunud, et tugevad sambad, kes on põhimõtete eest seisnud, astuvad assamblee tööst ükshaaval kõrvale. Vahel tuleb peale ka uusi, nagu noor taanlane Michael Aastrup Jensen, kes nüüd veab Georgia raportit, kuid neid on vähe. Ei tahaks kinnitada õhtumaa allakäiku, aga faktid kinnitavad, et haigus süveneb.

Nõuded ja loobumised

Venemaa võeti Euroopa Nõukogusse 1996. aastal ja vastuvõtutingimustesse kirjutati Tšetšeenia konflikti rahumeelse lahendamise nõue. Varsti pärast seda tapeti president Dudajev, seejärel algas teine, veel julmem Tšetšeenia sõda. Mõne aasta pärast tapeti uus valitud president Mashadov. ENPA-s kirjutati algul teravaid raporteid, korraks võeti Venemaa delegatsioonilt isegi hääleõigus ära. Aja jooksul kuivas raportite sagedus kokku, poliitilised aspektid jäeti üldse kõrvale, nüüd on vahel harva vaatluse all inimõiguste olukord Põhja-Kaukaasias või inimõiguste kaitsjate olukord liikmesriikides.
Seesama teemaringi ahenemine ja olukorraga leppimine avaldub Vene-Georgia sõja käsitelus. Uued inimesed, kes tulevad, näevad pigem jõuetut organisatsiooni, kus mitte ei püstitata teravaid teemasid, vaid üksikud donkihhotid seisavad selle eest, et mõnd teemat lõplikult maha ei võetaks. Alati leidub mõni kergem, neutraalsem raport, mida esitades saab mõne riigi parlamendi liige näidata end suure paneuroopa ühenduse aktiivse tegelasena. Et teha ENPA-s veel enam karjääri, kulub marjaks ära suurearvulise Vene delegatsiooni toetus. Milleks siis rääkida Tšetšeeniast või Vene-Georgia sõjast?

On üks sõna, mille väljavõtmiseks rahvusvahelistest dokumentidest rakendab Vene Föderatsioon kogu oma diplomaatilise jõu. See sõna on "okupatsioon". Viimane Venemaa monitooringuraport tehti 2005. aastal ja siis tõusis see küsimus esile seoses Balti riikidega. Meil olid omapoolsed ettepanekud, mis kõnelesid Venemaale viidud kultuurivarade tagastamisest ning Eesti, Läti ja Leedu kodanikele küüditamisega tekitatud kahjudest koos vajadusega nood kahjud kannatanutele või nende järeltulijatele kompenseerida. Nähes, et meie parandused lähevad assamblee tahtel lõppdokumenti sisse, tegi Konstantin Kossatšov plenaaristungil veel viimase katse oma tahet peale suruda. Tema ettepanek oli võtta lausest, kus oli juttu inimeste küüditamisest, välja just seesama omadussõna okupeeritud. Küüditamist "okupeeritud Balti riikidest" pidi asendama lihtsalt "küüditamine Balti riikidest". See ettepanek ei läinud läbi.

Eesti, Läti ja Leedu puhul on tegemist nüüd juba kaugemasse ajalukku ulatuvate küsimustega, mille suhtes Venemaa, tõsi küll, pole ühtegi eelmainitud kohustust täitnud. Vene-Georgia sõja puhul on okupatsioon palju värskem ja paraku ka seni lõpetamata. Jaanuaris 2009 oli assamblee päris heas hoos, hääletades Vene-Georgia sõja raportisse nii okupatsiooni mõiste kui ka näiteks nõude võtta tagasi Venemaa ühepoolsed tunnustamisotsused Abhaasia ja Lõuna-Osseetia režiimide suhtes. Hiljem nenditi juba jõuetumalt, et Georgia täidab enamikku assamblee ees konflikti reguleerimiseks võetud kohustustest, aga Venemaa ignoreerib peaaegu kõiki. Seejärel otsustati sõjaraportitest üldse loobuda.

Võitlus sõna pärast

Teema pidi jätkuma tavaliste monitooringuraportite abil, mida kummagi maa kohta nagunii koostatakse. 2011. aasta aprillis oligi Georgia-raport päevakavas. Maa konstitutsiooni ja valimissüsteemi muutmine olid olulised teemad, millel peatuda. Jensen ja kunagine Albaania välisminister Kastriot Islami olid ettenägelikud ja kirjutasid "okupatsiooni" kohe alguses sisse. Õieti oli jälle tegemist omadussõnaga, jutt käis okupeeritud aladelt pärit põgenike olukorrast ja nende õigusest koju pöörduda. Esimene katse sõna välja võtta tehti märtsi lõpus Pariisis peetud monitooringukomitee istungil. Õnneks olime Indrek Saarega kohal, hääletus jäi viiki ja komitee esimees Dick Marty ei rakendanud otsuse tegemiseks oma hääleõigust, vaid leidis, et viik tähendas ettepaneku läbikukkumist. Teist korda oli meie kohalolek möödapääsmatu äsja Strasbourgis. Mailis Reps ja Indrek Saar, kellel oli parasjagu kohustusi mitmes komitees korraga, jõudsid täpselt selleks hääletuseks kohale ja nüüd lõime rünnakukatse tagasi juba kahe plusshäälega.

Kuid venelased olid kavalad. Nüüd põhjendasid nad oma muudatust ühe lisadetailiga, tuues 2008. aasta sündmuste kõrvale "varasemad konfliktid", mis samuti olid Georgiale toonud hulga sõjapõgenikke, eeskätt Abhaasiast. Justkui möödaminnes oli ka "okupatsioon" lausest kaduma läinud. Seda ettepanekut ei esitanud nad mitte oma nime all, vaid püüdsid nõusse saada võimalikult autoriteetseid assamblee liikmeid. Seal oli vasakpoolse rühma juhi, hollandlase Tiny Koxi allkiri, mis aga üllatavam, ka liberaalide juhi Anne Brasseuri oma. Too Luksemburgi daam olla kuluaarivestluses kinnitanud, et see pole ju enam see Venemaa, keda kartma peab, ja Kossatšovi saab usaldada. Euroopa Rahvaparteist oli allkirja andnud prantslane Jean-Claude Mignon, kes minu arvates ei jaga selliseid toetusavaldusi juhuslikult. Kas ta väljendas isiklikku seisukohta, Prantsusmaa seisukohta või püüdis midagi mingi muu eesmärgi nimel vastu saada - ei tea!

Grusiinid olid samuti kavalad ja püüdsid venelaste käike ette aimata. Nad tegid sama punkti kohta paar teravat ettepanekut, nimetades Venemaad agressoriks ja veel hullemini. Neil ettepanekutel polnud lootust läbi minna, aga nad olid head selleks, et teha kirik keset küla ja ka Vene poole ettepanek sujuvalt tagasi lükata.

Töö või parlamenditurism?

Minu toetust paluti ühele väikesele täiendusele, mis ütles, et koos 2008. aasta sõjapõgenike olukorraga tuleb lahendada ka varasemate põgenikega seotud küsimused. See pidi võtma venelaste algatatud ettepanekust välja selles sisalduva pisikese positiivse iva ja võimaldas öelda, et nende tõstatatud probleem kaetakse ühe teise muudatusega.

Säärast poliitiliste käikude pundart lahti seletades mõtlen ma soojusega Tšiora peale. Tšiora Taktakišvili tuli mõne aasta eest noorukesena Georgia delegatsiooni, sai nende kõneisikuks monitooringukomitees ja siis algas kurikuulus augustisõda. Kõik, mis puudutas sõja käsitlemist, käis selle komitee kaudu. Noor naine oli nagu tundmatus kohas vette kukkunud, kõik oli talle võõras ja iga hetk tuli oma maa eest seista, aga kus ja kuidas reageerida, oli rohkem tunnetuse ja kogemuste küsimus. Ta oli tihti raskes olukorras, mõnikord tegi ka vigu ja mõnikord paistis, et vead tulenesid pigem talle Tbilisist kaasa antud käsulaudadest. Aga ta oli vapper ja täitis oma rolli iga kord järjest paremini. Seekord oli Tšiora välja töötanud täiusliku taktika ja see töötas sajaprotsendiliselt.

Aga mis võrdsest kohtlemisest me räägime? Kaksteist aastat liikmesust Euroopa Nõukogus tähendab Georgia puhul kokku kuut täiemõõdulist monitooringuraportit, seevastu Venemaa on juba viisteist aastat liige, aga monitooringuraporteid on suudetud teha ainult kolm. Toimub pidev edasilükkamine. Assambleel jätkub jõudu-julgust tegelda väikeste maadega, aga suurte maade ja põhjapanevate probleemide puhul saab kõik otsa. Ütlesin selle mõttearenduse oma kõnes välja. Pärast tuli Venemaa raportöör Andreas Gross minu juurde ja kurtis, et ta ei suuda teise raportööri György Frundaga uue visiidi aega kokku leppida, sest Frunda on kogu aeg kinni ja venitab. Mind see jutt ei veennud, sest Venemaal on käidud juba küll ja küll, pole ta mingi avastamata manner. Seal toimuv on teada, tuleb raport valmis kirjutada, mitte üksteist korda kokku üheteistkümnes ajavööndis ringi rännata. Vahel kasutatakse halvustavat väljendit "parlamentaarne turism". Raportööride visiite ma selle väljendiga kindlasti ei nimeta, aga tõsi ta on, et mõne töö saab ka vähem reisides lõpule viia.

Meie viis välisdelegatsiooni

Samal ajal kui meie veel vanalt Riigikogult saadud volitustega Strasbourgis ringi müttasime, arutasid kolleegid kodus uute delegatsioonide moodustamist. ENPA on vaid üks viiest Riigikogu välisdelegatsioonist. Meil on kokku neli parlamentaarset assambleed ja peale selle veel Parlamentidevaheline Liit (Inter-Parliamentary Union,IPU).

ENPA kohta julgen väita, et enamasti tehakse seal tööd. Eesti saab ENPA delegatsiooni määrata kolm põhi- ja kolm asendusliiget. Koalitsioon ja opositsioon peavad olema esindatud proportsionaalselt ning vähemalt kaks delegatsiooniliiget peavad olema naised. Kui opositsiooni või naisi piisaval arvul ei kaasata, teeb mõni assamblee watchdog ettepaneku jätta selline delegatsioon kinnitamata ja kogu nimekiri saadetakse häbiga koju tagasi. Mõne riigiga on nii juhtunud ja see on kindlam viis hääleõigusest ilma jääda kui sõja alustamine naaberriigi vastu.

ENPA nädalasi töösessioone peetakse neli korda aastas Strasbourgis, sellele lisaks on hulk komiteede koosolekuid, mis tihti toimuvad Pariisis. Komiteed võidakse kokku kutsuda eesistujariigi pealinnas või lihtsalt mõnes liikmesriigis, kes seda soovib. Strasbourgi sessioonidel osalevad nii liikmed kui ka asendusliikmed. Ka siis, kui viimased ei saa suures saalis hääletada, on kogu delegatsiooni kohalolek vajalik, et meie esindajad oleksid vähemalt kõige olulisemate ühel ja samal ajal istungeid pidavate komiteede koosolekutel.

ENPA kõrval oskan ma lähemalt rääkida üksnes Balti Assambleest, kuhu sajandivahetusel kuulusin. Teiste delegatsioonidega mul vahetuid kogemusi pole. Loomulikult pole Balti Assamblee dokumentide kaal võrreldav ENPA omadega. Pidasin õigeks Balti Assamblee liikmeskonna vähendamist ning praegu ongi Eestil 12 liiget kunagise 20 asemel. Kuid ma ei nõustu nendega, kes tahavad Balti koostööle ühepoolselt kriipsu peale tõmmata. Sobiva formaadi otsimisel võivad kergesti põrkuda eestilik ratsionalism ja leedulik lai joon. Sellega seoses ei saa ma unustada kiluvõileibu, mida pidin kunagi külalisi võõrustades ühe Toompea nõupidamisteruumi lauanurgal pakkuma - pärast seda kui Vilniuses ja Riias oli meid võõrustatud restoranis. Eelmises ja üle-eelmises Riigikogus tüütas Trivimi Velliste paljud ära jutuga soolapuudadest, mis meil tulevat koos lätlaste ja leedulastega ära süüa. Kummati oli Trivimi pühendumus imetlusväärne ja tema asendamine on raske ülesanne kellele iganes.

NATO Parlamentaarse Assamblee ja OSCE Parlamentaarse Assamblee puhul on selgeid ühisjooni ENPA-ga. Kõik kolm kujutavad endast suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarset kehandit. Näiteks valimiste vaatlemine probleemsetes riikides toimub kolme assamblee vahel koordineeritult ja kui vähegi võimalik, esitatakse ühishinnang. Neist alusorganisatsioonidest on NATO kahtlemata kõige jõulisem ja Eesti poliitikutele ka kõige glamuursem. Pealegi toimub 2012. aasta kevadel Tallinnas NATO Parlamentaarse Assamblee istung. Mis OSCE Parlamentaarset Assambleed puudutab, siis on selle dokumentide keel palju diplomaatilisem ja hambutum kui ENPA oma. OSCE püüab enamasti hoiduda konkreetsete riikide kritiseerimisest ja sel taustal paistab ENPA monitooringumehhanism silma lausa uskumatu otseütlevusega.

Lõpuks tuleb peatuda IPU-l, globaalsel parlamentidevahelisel ühendusel. Formaalselt kuuluvad IPU-sse kõik 101 Riigikogu liiget. Tegelikult asi nii hull ei ole, reisidel käib siiski ainult väike juhtrühm. IPU etiketi juurde kuuluvat seegi, et osa võtavad ka riikide parlamentide kantseleijuhid. IPU üritused toimuvad tihti eksootilistes riikides, kus Euroopa standardeist lähtudes on täiesti isevärki demokraatia. Tegemist on globaalse organisatsiooniga, millel on teatud seos ÜRO-ga. Vahepeal käidi välja mõte aretada IPU-st tulevikus ÜRO Parlamentaarne Assamblee, aga õnneks jäi see monstrum sündimata. Juba kontinentidevahelistest reisidest tulenevalt on IPU-t mõnikord "reisibürooks" kutsutud ja mine sa tea, kas on tolles väljendis rohkem kadedust kui irooniat või vastupidi. IPU-st kõrvalseisva inimesena pole mul ilmselt paslik selle aruteluga kaugemale minna.

Kunagi ütles üks Eesti diplomaat kuldsed sõnad: lihtsam kui üht rahvusvahelist organisatsiooni reformida, oleks see laiali saata ja uus moodustada. Arvestades etableerumist, mille organisatsioonid aastakümnete jooksul läbi teevad, samuti neid saatva bürokraatia ja juhtrolli hoidvate riikide tõrksust, tuleb mul selle arusaamaga nõustuda. Aga meie võimuses pole neid organisatsioone laiali saata ja uuesti üles ehitada - kui Balti Assamblee kõrvale jätta.

Vabamad kui valitsused

Kui räägime väärtuspõhisest välispoliitikast, saab seda kõige paremini ajada just eelnimetatud assambleede kaudu. Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused ja nad ütlevad välja asju, mis suurte riikide välisministritel üle huulte ei tule, olgu näiteks kas või sõna okupatsioon.

Euroopa Nõukogu masinavärk on suur ja kohmakas ning vajaks kindlasti kohendamist. Uus peasekretär Thorbjørn Jagland lubas sisemist reformi ja ma hoian talle pöialt. Euroopa Inimõiguste Kohus on hädas arvukate kaebustega, mis tulevad korrumpeerunud õigussüsteemiga riikidest, kuid kust leida tuge ja lisavahendeid? Samal ajal käivad koos rohkearvulised valitsustevahelised komiteed ja töörühmad, aga tolku neist ei ole, sest koos käivad keskastme ametnikud, kellel pole voli ega julgust midagi otsustada. Jagland on nõuks võtnud neid komiteid tublisti harvendada. Ka assamblees saab mõned komiteed kokku liita ning kriitiliselt tuleks üle vaadata algatuste hulk, millest lõpuks raportid tehakse. Bürokraatia ja rahvasaadikute edevus suruvad kvantiteedile, kuigi tegelikult on vaja kvaliteeti ja isikupära.

Aleksei Lotman tegi raporti Berni konventsiooni täitmisest ning bioloogilise liigirikkuse kaitseks. See oli väga tähelepanuväärne raport, sest Aleksei kirjutas selle ise valmis, nõunike asi oli redigeerida. Tavaliselt liiguvad asjad vastupidi: nõunik kirjutab, raportöör paremal juhul redigeerib ja annab poliitilised suunised. Aga on juhtumeid, kus raportöör esitab dokumendi, mida ta pole ise vaevunud läbigi lugema.

Mugandunud süsteemis ei tee poliitikud enam ise poliitikat, vaid nad on mängukannid kellegi teise kätes, kes on otsustanud neid oma näo järgi kujundada. Selliseks manipulaatoriks võib osutuda Bürokraatia, Partei või Suur Juht. Mugavam on loota kellegi teise tööle ja otsustele, kui töö ise ära teha. Ajalugu kinnitab, et sellist mugavuspositsiooni ei saa väikerahva esindajad endale lubada.

Mis on väärtuspõhisuse põhi?

2011-06-13

Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud. Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste , aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemi-seerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga.

Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem

Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, Juku-Kalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada. Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste - nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi - vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:

Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud

Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks", mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad - need, kus valitseb tõeline viletsus - jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest - siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani" palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd - see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.

Rohkem ja paremat kutseharidust igasse kooli ja õppekavasse

2011-06-10

Me oleme rahulolematud. Võttes sa-mas Eesti hariduse objektiivsed näitajad ja võrreldes neid teiste riikidega, võib öelda, et Eesti haridusega on hästi või isegi väga hästi. Olgu seejuures võrdlusaluseks saavutatud haridustase, õpilaste arv tasemehariduses, õpilaste näitajad rahvusvahelistes PISA testides, Eesti õpilaste ja üliõpilaste tulemused üleilmsetel olümpiaadidel, kutsemeistrivõistlustel ja konkurssidel või siis Eesti parimate noorte läbilöögivõime üsna tihedast akadeemilisest sõelast pääsemaks maailma tippülikoolidesse.

Pole põhjust ennast haletseda
Tõsiasi, et PISA testides on Eesti koolilapsed maailma absoluutses tipus, ei ole kuidagi vähetähtis või midagi, millesse tuleks suhtuda üleolekuga, mattes selle saavutuse meie hariduselu igapäevaprobleemide ja -murede alla. Teisalt ei tähenda see, et nüüd tuleks Eesti hariduse edendamine järele jätta ja jääda loorberitel puhkama. Pigem vajame lihtsalt rohkem mõistlikku ja adekvaatset suhtumist sellesse, mis meil juba on, mida oleme kujundanud ja ehitanud aastakümnete, isegi aastasadade jooksul. Seda on väga palju rohkem kui paljudes teistes riikides. Seega, ärgem käitugem enesehaletsejalikult, vaid ammutagem oma saavutustest usku ja enesekindlust, mida tuleviku ülesehitamiseks hädasti vaja läheb.
Teisalt osutab üldine rahulolematus hariduseluga, mis sisaldab kohati väga kriitilisi ja kahjuks lahmivaidki seisukohti, ilmselt ka mingitele objektiivsetele põhjustele - midagi on Eesti riigi hariduselus valesti korraldatud ning ma arvan, et poliitiliselgi tasandil. Püüan mõnel aspektil peatuda.

Pole raha ega õpetajaid - kas tõesti?
Meile kõigile tundub, et oleme alarahastatud - riik on alarahastatud, linn ja vald on alarahastatud, perekond on alarahastatud ja koolid on alarahastatud. Raha praktiliselt üldse ei ole ja õpetajatele ei saa korralikku palka maksta. Samas läheb 7% riigi rikkusest, üle 15 miljardi krooni ehk üle miljardi euro avaliku sektori kaudu haridusse. Pluss kuni üks protsent erasektori raha. See on päris hea näitaja ka maailma mastaabis ja annab silmad ette enamikule Euroopa riikidestki. See, et Rumeenias on 4,3% ja paljudes maailma riikides veelgi vähem, ei ole nii oluline. Aga see, et Soomes on 6,6% ja meil 7% ning et Soome on praegu hariduse sisu poolest maailma absoluutses tipus, peaks panema meid mõtlema, kuhu me oma raha kulutame. Miks on nii, et kuskile justkui midagi ei jätku?
On kahetsusväärne, et meil pole arusaamist, kuhu see raha läheb, ei ole piisaval tasemel haridusökonoomilist mõtlemist. Lihtsalt ei ole. Ja edasi minna niimoodi ei saa. On täiesti selge, et enne kui maksumaksja suurendab oma panust hariduse rahastamisse, tahab ta saada vastust, kuhu senine raha on läinud; miks seda puudu on ja kas saame ikka olla kindlad, et iga külvatud sent kasvatab lõpuks tarkusetera. Haridusministeerium on asunud sellega tegelema.
Õpetajatega on meil ühtepidi justkui hästi, palju kehvem on seis õpilastega - parimatel aastatel oli meil õppureid suisa 300 000, nüüd on napp 200 000 alles jäänud. Aga õpetajate arv on meil uhkesti umbes samal tasemel püsinud. Selles mõttes ei ole õpetajatega probleemi. Aga natuke lähemalt vaadates on meie hariduse kesksed probleemid seotud eelkõige just õpetajatega - nende staatuse, ettevalmistuse, edasikoolituse ja motivatsiooniga. Maailmapraktikast ja uuringutest on hästi teada - mida kõrgem on õpetaja staatus ühiskonnas, seda parem on selle riigi haridustase. Ja see pole üksnes ega eelkõige palga probleem, mille lahendamiseks tuleb vaadata rahandusministri või haridusministri otsa. Probleem on ühiskonna hoiakutes. Eesti näitel kahjuks ka kogu akadeemilise kogukonna hoiakutes, kui õpetajate ettevalmistuseks loodud õppeasutus häbeneb oma sünnilugu ja põhiülesannet või kui Emajõe-äärne alma mater ei saa jagu akadeemilisest kitsarinnalisusest ja käivitada haridusteaduskonda nii, et see annaks tulemuslikku väljundit noorte ja motiveeritud õpetajatena.

Meil on 30 head kutsekooli
Alustuseks, töö, mis on ära tehtud kutseõppeasutuste võrgu ja õppekavade korrastamisega ning tarvilise taristu väljaarendamisega, on igati silmapaistev. Uhkustundega ja ilma igasuguse valehäbita võib öelda, et ehkki kõik ei ole veel lõpuni valmis, on tehtu märkimisväärne. Ja seda peab avalikult tunnustama ja tunnistama nii haridussüsteemi sees kui ka väljaspool. Meil oli 90 kehvakest kooli, on 30 head kooli. On suudetud äratada huvi tööandjates. Masu ajal kasvas huvi täienduskoolituse vastu, mida kutseõppeasutused on suutelised rahuldama nii oma akadeemilise kompetentsuse kui ka infrastruktuuri poolt. Edusammud on selgelt paremad kui gümnaasiumides.

Hea keskhariduse kaks jalga
See, kus oleme praegu oma gümnaasiumidega, on suhteliselt piinlik - jätkuvalt üle 220 kooli, mõnes õpilasi vähem kui ühe korraliku klassi jagu. Ma ei imesta sugugi, et selliseks raiskamiseks meil raha ei jätku. Ja see, et riigikogus ei suudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemisel vajalikes reformides kokku leppida, näitas meie tegelikku poliitilist ja haldussuutlikkust hariduselus.
Põhikoolidega on paremini, neid on omavalitsused suutnud tunduvalt vastutustundlikumalt arendada, kohati on isegi sealt kokku tõmmatud, kus kokku tõmbama ei peaks. Kohati ilmselt selleks, et hoida oma gümnaasiumi lippu püsti. Selle asemel, et anda gümnaasium ära, teha naabritega koostööd ja panustada oma põhikooli, sisuliselt doteeritakse põhikooli arvelt jätkusuutmatut gümnaasiumi. Siin on muutused möödapääsmatud.
Hea kodulähedane põhikool on haridushoone vundament. Sellele vundamendile tuleb püstitada terviklik keskharidussüsteem, mis seisaks kindlalt kahel ühesuguse tugevuse ja jämedusega jalal - gümnaasiumidel ja kutseõppeasutustel. Viimased on orienteeritud otseselt tööturuväljundile, esimesed eelkõige jätkuõppele, sealhulgas ka kutseõppeasutustes; ühes on oluliselt suurema osatähtsusega tööturu kompetentsused ja teises üldkompetentsused.
On kahetsusväärne, et kutseharidus (ja sealtkaudu ka kutseoskused) oli pikka aega justkui tagahoovis, mis mõeldud neile, kes „korralikus koolis" hakkama ei saa. Praeguseks on majanduslangus ja sellest tingitud tööandjate käitumine ilmsesti sundinud meid mõistma, et kutseoskusteta pole tööturul midagi peale hakata. Siit lihtne järeldus: vajame palju rohkem ja paremat kutseharidust. Ja mitte ainult kutsekooli, vaid igasse kooli, ka gümnaasiumi ja ülikooli, kui tahame üles ehitada tööturunõuetele vastava haridussüsteemi. Loomulikult tähendab see ka kutsehariduse tähenduse ja staatuse laiemat mõistmist.
Viimastel andmetel läheb lõpetamisega samal aastal kutsekooli 26% põhikoolilõpetanutest, ülejäänud valivad edasiõpinguteks gümnaasiumi või jäävadki põhiharidustasemele. Selline suhe ei ole mõistlik ja on põhjustanud meie tööjõuturu põhiprobleemi - ligi kolmandik tööjõust on kutse- või erialase ettevalmistuseta. Keskhariduse halduskorraldus (riiklik kutsehariduse ja omavalitsuslik gümnaasiumihariduse haldus) on teinud gümnaasiumidest tolmuimejad, kes imevad sisse kõik, mida sisse imeda annab - maksumaksja ju maksab selle eest, et tolmuimejad võimalikult hästi imeksid. Tarvilikeks muutusteks ja kutsehariduse väärtustamiseks vajame ilmselt palju ühtsemat ja tasakaalustatumat keskhariduse korraldust, mis looks ühtsed finantsilised, akadeemilised ja halduslikud raamid nii keskhariduse kutse- kui ka üldharidusharule ja tagaks seeläbi parema vastavuse ühiskonna sotsiaalmajanduslike vajadustega.

Kuidas aidata kutseharidust?
Kutsekeskhariduse jätkusuutlikkuse keskseks küsimuseks on tõusmas tegevuskulude rahastamine. Hoolimata heldest investeeringurahast, osalt ka just seetõttu, on tegevuskuludeks ette nähtud raha selgelt ebapiisav - oleme jõudnud olukorrani, kus üldhariduskulud õpilase kohta ületavad kulutusi kutseõppes. Mõistlik suhe on vastupidine ja kutseoskuste väljaarendamine on vähemasti 30-50% kulukam kui õpingud üldhariduskoolis. Tahaks loota, et selle ebakõla osaline kõrvaldamine on võimalik ka kehtiva rahastamisskeemi juures, kindlasti peaks tasakaalustatud lahend olema aga võimalik ühtse keskhariduskorralduse juures.
Kutsekool ei ole enam kodulähedane õppeasutus ja ka head gümnaasiumid on paljude noorte kodudest kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendab, et kutseõppeasutuses õppimine tähendab üldjuhul elamist kodust kaugel. See rõhutab vajadust ühiselamute järele. Oluliselt suuremal määral ja odavamalt, kui oleme seni suutnud pakkuda. See on eriti terav probleem väiksemates linnades, kus ka muud, kas või sugulaste-tuttavate juures, majutusvõimalused napid.
Tavamõtlemine eeldab, et maakonna arengu tagab eelkõige kõrgkooli või ülikooli kolledži olemasolu. Samas näitab olemasolevate õppeasutuste ja kohaliku piirkonna koostöö pealiskaudnegi analüüs, et kutseharidusel on selleks palju suuremad väljavaated. Hea näide on Võru kutsehariduskeskuse toimimine piirkonna innovatsiooni- ja arenduskeskusena.
On üsna tõenäoline, et üli- ja kõrgkoolide eesseisev konsolideerumine ja pühendumine oma põhitegevusele Tartus ja Tallinnas avab paljudele kutseõppekeskustele täiendavaid võimalusi siduda oma tegevus regionaalsete vajadustega, sealsete ettevõtete ja organisatsioonidega.

Hea ja asjakohane haridus
Lõpetuseks: majanduse ja ühiskonna viimaste aastate areng on üha enam näidanud, et hea ja asjakohane haridus on väärtus nii ühiskonnale kui ka igale inimesele. Hea ja asjakohane sisaldab aga kindlasti ka tarvilisi kutseoskusi.
Võime kindlad olla, et tulevikus on Eestis praegusest rohkem kutseharidust ning kutsehariduses omakorda proportsionaalselt rohkem nii raha kui ka õpilasi ja õpetajaid.

Artikkel tugineb haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ettekandele kohtumiselt kutseõppeasutuste direktoritega Väimelas 27. mail.

Vähem kindralitele, rohkem sõduritele

2011-06-09

Konkurentsivõime tagamiseks tuleks riigiaparaati koomale tõmmata, kirjutab kaitseminister ja IRLi esimees Mart Laar.

Vähem kindralitele ja rohkem sõduritele, kuulutas Saksa kaitseminister Thomas de Maiziere, asudes teostama Saksa kaitsejõudude radikaalset reformi, mille käigus vähendatakse muu hulgas järsult staapide ja juhtimisstruktuuri, sh ministeeriumi, töötajate arvu ning muudetakse kogu juhtimisahel selgemaks ning tõhusamaks.

Maiziere kinnitab, et Bundeswehri juhtimisstruktuur ei ole enam ajakohane. «On liiga palju staape ja liiga palju kindraleid. On liiga palju paralleelstruktuure, liiga vähe sidusust. Liiga palju eeskirju, samas liiga vähe otsuseid. Vastutust delegeeritakse alt üles ja ülevalt põrgatatakse otsustamine alla tagasi» (de Maiziere'i kõne Berliinis 18.05.11).

Samas suunas mõeldakse ka mitmes teises, võlgu loodud heaolu lõppemise järel tõsistesse raskustesse sattunud riigis. Küsitakse, kas me oleme ikka mõistlikult käitunud, suurendades ja kasvatades oma riigiaparaati tasemeni, kus selle ülalpidamiskulud kipuvad tapma tulevikku vaadates saatuslikult olulisi alasid, olgu selleks kultuur ja haridus või julgeolek.

Õhukese riigi mõiste on seetõttu viimasel ajal taas täie teravusega esile tõstetud. Kohtudes hiljuti USA senaatoritega, rääkisime küberkaitse ja hübriidohtude kõrval õhukesest riigist ning eelarve tasakaalust, mis külaliste meelest on samuti osa rahvuslikust julgeolekust.

Samas on tihti segaseks jäänud, mida õhukese riigi all mõistetakse. Mõne meelest tähendab õhuke riik sedalaadi teenuste nagu haridus, tervishoid või kultuur radikaalset kokkutõmbamist. Teisalt arvatakse, et õhuke riik toob kaasa riigi toimimist tagavate alade, nagu kaitsejõud, politsei ja päästeamet või kohtusüsteem, kärpimise.

Nii see kohe päris kindlasti pole. Lollide või haigete inimestega pole ühelgi riigil võimalik endale tulevikku tagada. Turvatunde kadumine toob paratamatult kaasa hirmu ja ebakindluse, millega pole võimalik tulevikku vaadatagi.

Mida õhuke riik siis tähendab, kui ta neid asju ei tähenda? Vastus sellele on tegelikult lihtne. Õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, mis võimaldab eespool mainitud aladele tõhusamat tähelepanu, ning mis salata, ka rohkem ressurssi suunata.

Selles suunas tuleb mõtelda ka Eestis. Asunud 1992. aastal peaministri ametit täitma, olin üllatunud, kui palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all.

Oli selgelt näha, et Eestil pole võimalik sellist riigiaparaati üleval pidada, seda enam et mõnel saatuslikult olulisel alal puudus see sootuks. Ei saa salata ka, et selline olukord oli mugav endistest aegadest pärit tegelastele, kes leidsid, et sogases vees on hea kalu püüda.

Siingi oli liiga palju paralleelstruktuure ning vähe sidusust, ohtralt eeskirju, kuid vähe otsuseid, vastutust delegeeriti alt üles ning ülevalt põrgatati see alla tagasi. See olukord pidi lõppema ja see lõpetati. Järgnenud reformide käigus kärbiti mõnel pool senist koosseisu kuni 30 protsenti.

Ennustustele vaatamata ei toonud see kaasa mingit katastroofi. Otse vastupidi, riigi juhtimine muutus märkimisväärselt tõhusamaks, otsustamine kiiremaks ja selgemaks.

See oli aastal 1992. Möödunud 20 aasta jooksul on paljugi muutunud. Ametnike ja bürokraatia hulk on vaikselt, kuid kindlalt kasvanud. Mõnel pool, kus mäletan töötavat paari inimest, töötab nüüd paarkümmend. Paljudes kohtades on see kasv olnud möödapääsmatu - täidab ju Eesti riik praegu ülesandeid, millest ta 1992. aastal ei osanud undki näha.

Vastuseks väitele, et Eestis on ametnike hulk liig suureks kasvanud, kinnitatakse, et riigivalitsemiskulude osakaal SKTst pole kasvanud. Nii võib see tõesti olla, kuid reaalses rahas on kasv olnud ikkagi väga suur. Oma riik on kulukas, kuid kas ta peab ikka nii kulukas olema?

Küsimus pole seejuures mitte ainult rahas, vaid ka tõhususes. Pikaks veninud otsustus- ja kooskõlastusahel vähendab otsuste langetamise kiirust ja tõhusust. Lõputu lihvimise tulemusel valminud otsused on tihti kaotanud oma esialgse sisu ja radikaalsuse ning sellega tihti ka tõhususe.

Kuna maailm meie ümber liigub järjest kiiremini, langetame otsuseid, mis oleks vahest andnud häid tulemusi eile, kuid ei anna seda täna ja homme. Hakkame kaotama oma väikse riigi eelist läbida kõik otsustustasandid kiiresti ning lühendada seega miinimumini aega ideest teostuseni. Suureks paisunud aparaat ei kuluta tihti aega mitte reaalsele tegutsemisele, vaid lõputule arutamisele.

Piltlikult ei suuda riigi keha enam varsti pead üleval hoida. Tõhususe vähenedes leiavad usinad ja kohusetundlikud ametnikud endale lisatööd, mis võib viia uute eeskirjade ja normide väljatöötamiseni, kuid mis inimeste elu oma riigis paraku mitte alati lihtsamaks ei muuda.

Asi pole sugugi mitte selles, nagu töötaksid riigiaparaadis rumalad ja laisad inimesed. Otse vastupidi. Eesti on üles kasvatanud tublid ja motiveeritud riigiteenistujad. Paraku tean ma hästi, et paljude nende palgad pole just sellised, mis neid motiveeriksid oma praegustele töökohtadele jääma. Raske on oodata, et nad jätkasid tööd ainult missioonitundest, kuklas teadmine, et mujal saaksid nad oma töö eest mitmekordset tasu.

Tööjõu väljavool riigiasutustest on teada fakt, olen isegi oma lühikese ametiaja jooksul pidanud valutava südamega alla kirjutama käskkirjadele väga heade inimeste töölt vabastamise kohta, kes lahkuvad ministeeriumist, minnes mujale kõrgema palga peale. Kaitseväelaste lahkumine teenistusest on Eesti ühiskonnale valusate näidete abil hästi teada.

Kindlasti pole lahenduseks lihtsalt ametnike palka tõsta. Valitsuskoalitsioon on paika pannud igati õige põhimõtte: riigi valitsemiskulud on järgmise nelja aasta jooksul külmutatud. See ei tähenda, et valitsus oleks otsustanud külmutada haridustöötajate, politseinike või päästetöötajate palgad.

Kindlasti mitte. Nende tõstmiseks on aga möödapääsmatu tagada, et kulu administreerimisele ehk üldisele valitsemisele ei kasvaks. Palgatõus saab tulla üksnes tõhususe kasvu arvelt.

Kui tahame muuta oma riigiaparaati konkurentsivõimelisemaks, kui tahame kiiremini otsustada ning tõhusamalt tegutseda, on ainus võimalus seda kokku tõmmata. Olen veendunud, et kümneprotsendiline või suuremgi riigi valitsemiskulude vähendamine ei löö Eesti riiki jalust. Otse vastupidi. See võimaldab tal paremini töötada.

Oleme õigusega uhked selle üle, millega oleme viimase 20 aasta jooksul hakkama saanud. Lisagem siis sellesse ritta siis veel üks õige otsus ning astugem Eesti riigivalitsemise tõhustamise poole konkreetne ja selge samm.

Riigikogu saadiku kutsel pealinnas

2011-06-08

Täna külastas Riigikogu liikme Annely Akkermanni kutsel bussitäis Pärnu IRL-i Väärikate klubi ja Väärikate ülikooli õppureid väga ammusest ajast muistsetele eestlastele kuulunud linnusekomplekside ala, mis hõlmas arvatavalt tervet Toompea küngast.

Eestlaste oletatavad puit- ja kuivmüüritisega linnuse ehituskonstruktsioonid hakkasid täielikuks kivilinnuseks muutuma alates 1219-st aastast pärast taanlaste ülemvõimu saabumist. Suuremaks kindlustusehituseks läks lahti Mõõgavendade Ordu valitsemise ajal alates 1227-st aastast kui Toompea püsis nende valduses tervelt kümme aastat. 1238. aasta paiku jätkasid linnuse ehitamist taas taanlased, kuid siis juba mõõgavendade alustatud paigas.

Jüriöö sündmuste järel müüsid taanlased oma valdused Liivi ordule, kelle valdusesse läks ka Toompea. Aastatel 1350-1360 rajas ordu kastelli keskmesse konvendihoone, mille kõrgus ulatus paarikümne meetrini ja seinad laoti kuni 2,6 m paksused. Linnust täiendati lõunapoolse eeshooviga 1370. aastal ja selle nurkadesse rajati hiljem kaks torni. Edela poolses nurgas kõrgub sihvakas ja kõigile hästi tuntud Pikk Hermann, mis ehitati ajavahemikul 1420 kuni 1430. Torni praegune kõrgus on 45,6 meetrit ja selle tippu tõusmiseks tuleb giidi sõnul astuda 225 trepiastmele.

Selle torni tipus asub Eesti lipp nr 1, nagu Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste tavatseb igal võimalikul juhul rõhutada, kui Pika Hermanni jalamil toimuvad pidulikud lipuheiskamise tseremooniad. Nüüd oli paljudel pärnakatelgi võimalus esmakordselt tulla sellele lipule maksimaalselt lähedale.

Siiski ei alanud kolme tunni pikkune külastus Pika Hermanni tornist, vaid kõigepealt tuli läbida isiku tuvastuse kontroll ja astuda läbi turvaväravate. Esmalt viis Annely Akkermann oma külalised Riigikogu istungite saali uste juurde ja tutvustas mõne sõnaga imepärase arhitektuuri üht detaili. Arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson on projekteerinud eesruumi sellisel omapärasel viisil, et kui üks inimene pöördub suuga ühe nurga poole ja teine inimene seab kõrva kuuldele diagonaalselt vastasnurgas, siis kostub vaikne kõne selgelt nagu telefonis kuulajale kätte. Annely Akkermanni selgitusel sümboliseerib taoline praktiline arhitektuuriline lahendus Eesti parlamentaarset avatust, kus mitte midagi ei toimetata salajas.

Riigikogu hoone ehitati aastatel 1920-1922 endise konvendihoone varemete asemele. Hoone on rajatud uusbarokse ekspressionistlikku stiiliga, mis on giidi ütluse järgi kogu maailmas täiesti ainulaadne ja üksnes siin avastatav. Seda hoonet on hakatud just viimastel aegadel väärtustama, kui üht sõdadevahelist tippsaavutust Eesti arhitektuurimaastikul. Ometi oli see hoone ehitise valmimise järgselt tookordsetele kaasaegsetele täiesti vastuvõetamatult arusaamatu ehitis. Giid lisas juurde, et siiski võib ka tänapäeval kohata arukate inimeste arutuid küsimusi. Hiljuti olevat keegi ajakirjanik avaldanud ühes suuremas väljaandes arvamust, et istungitesaali seinad võiksid olla värvitud sinise asemel hoopis mõne helgema värvitooniga. Tegelikult oleks see sisekujunduslik vägivald praeguse teostuse suhtes, sest valge lagi, mustad uksed ja sinised seinad moodustavad Eesti lipu värvide terviku.

Kuid mitte üksnes hoone pole maailmas ainulaadne, vaid üsna erandlik on ka Riigikogu töö avatus muule maailmale. Isegi demokratlikes ja väga demokraatlikes riikides pole paljudel juhtudel võimalik nii vabalt pääseda istungeid jälgima, nagu see on lubatavaks saanud Eestis. Kui mujal nõutakse mitmepäevast, mitme nädalast või koguni aasta pikkust eelregistreerimist, siis Eesti parlamendi töö jälgimiseks piisab isikutunnistuse esitamisest ja juba järgmisel hetkel võib istuda vaatajate rõdule.

Giidi jutust saadi teada, et Riigikogu istungite saalis toimub vaid üks väikene osa saadikute suurest töömahust. Huvitav oli kuulda, et seni kõige vähem aega nõudnud istung on kestnud 2,51 minutit ja kõige pikemalt on töötatud järjest 36 tundi.

Seekord oli külalistel juhust kuulata infotunnis peaministri, põllumajandusministri ja regionaalministri vastuseid Riigikogu liikmete arupärimistele. Palju küsimusi esitati opositsiooni poolelt seoses maamaksu tasu kaotamisega. Huvitav oli oma silmaga näha, et mõnd oponenti ei huvitanud peale iseenda küsimuse esitamise mitte midagi muud, kuna lahkus vahetult peale küsimist saalist. Siiski näis, et Riigikogu esimees Ene Ergma peab distsipliinist ja viisakast käitumisest väga lugu ja tegi sellepärast Maarika Tuusile ka noomituse.

Annely Akkermann võõrustas oma külalisi ka IRL-i fraktsiooni tööruumis. Pika laua taha ei mahtunud küll mitte kõik istuma, aga vett ja kompvekke jagati sellegipoolest kõigile ühtviisi. Annely Akkermann rääkis ülevaatlikult oma tööst Riigikogu keskkonnakomisjonis.Tunti huvi, kuivõrd palju saab Riigikogu liige seista kohalike huvide kaitsel. Annely Akkermann leidis oma seni saadud kogemuste põhjal, et on olemas väga spetsiifilisi küsimusi, kus teisiti ei saagi ja tuleb arvestada Pärnumaa või Kihnu saare rannamaastiku eripäradega näiteks loomade karjatamisel. Paljude seaduste ettevalmistamisel tuleb täiesti arvestada ka näiteks Pärnu linnaga seonduvate kaasustega ja argumenteeritud põhjendustel tulevad sellega kaasa ka ülejäänud Riigikogu liikmed.

Hans Soll esitas väga spetsiifilisi küsimusi seoses Sindi paisu tulevikuga. Annely Akkermann ütles, et Eestis on 369 paisu, millest kümnega tegeletakse keskkonnahoiu seisukohalt väga tõsiselt. Väga tähelepanelikult võtab Annely Akkermann Sindi paisu problemaatikat, kuna kalandus on talle ka isiklikult ääretult tähtis valdkond, millega soovib eriliselt tegeleda.

Suurtest küsimustest lastekaitses

2011-06-04

Poliitik Liisa Pakosta (IRL) leiab, et laste kasvatamise reeglid on viimastel aastakümnetel väga kiiresti muutunud. Püüdlus ühiskondlikke norme seadustesse kirja panna päädib aga tänapäeval sageli absurdiga.

Eestis puudub laste õiguste tagamise strateegia, kurtis jurist Kristel Valk 27. mai Postimehes. Jää on hakanud liikuma alles viimaste kuudega - õiguskantsleri juures loodi laste õiguste osakond, sotsiaalministeeriumi laste ja perede uus osakond on oma töö käima saanud ning 7. juunil tuleb Margus Tsahkna juhitud riigikogu sotsiaalkomisjonis teema taas eraldi arutusele.

Vaatame korraks laste õiguste osas veel suuremat pilti kui Eestis või tänavusel aastal toimuv. Paraku tuleb võikaid lugusid aeg-ajalt ilmsiks mis tahes riigis ja kõikehõlmava ning täiesti töökindla suure strateegiani pole jõutud üheski arenenud riigis. Eesti on ka lihtsalt üks püüdlejaist, muidugi saaks alati paremini.

Aga ka väga suur pilt pole lootustandev - OECD värskes uuringus «Doing better for Families» («Parem abi peredele») tõdetakse, et kõikides liikmesriikides on lastega perede üldine majanduslik olukord võrreldes leibkondade keskmise sissetulekuga halvenenud. Ühiskonnad on küll saanud üldiselt rikkamaks, ent rikkus saadab pigem lastetuid peresid. Laste õiguste kaitses kipub olema küsimusi ja küsitavusi rohkem kui kusagil mujal.

Kõik muutub

Perede koosseis, elustiil ja laste kasvukeskkond on viimastel aastakümnenditel muutunud väga kiiresti. Muutused on ehmatanud asjaosalised ebakindlamaks ja kõhklevamaks. Nii vanemad, pedagoogid kui ka söakamad kasvatusteadlased kinnitavad, et väga paljudele küsimustele ei tea nad ühte ja õiget vastust anda. Samal ajal on ebakindlus sünnitanud vajaduse laste kaitsmise ja laste õiguste kohta kirja panna üha uusi norme otsuste või lausa seadustena.

Huvi lapsepõlves toimuva vastu on kasvanud ka laiemalt, teemad on jõudnud alles nüüd kõikidesse sotsiaalteaduste valdkondadesse. Soov kiirete muutuste käigus üldisi juhtnööre jagada on senini kogu aeg tagasilööke saanud.

Vahepeal ausse tõstetud autoritaarne kasvatus on nüüdseks jälle hukka mõistetud. Siis proovisid õnne lastearstid - meditsiinilise diskursuse kohaselt, mäletate, ei tohtinud nutvat last sülle võtta ja toitma pidi kella järgi, ka lapse «väljaheite-aktid» pidid toimuma iga päev ühtemoodi ja samal kellaajal.

Leninlik-stalinliku kasvatuse näidetega ei hakka siin paberit määrimagi. Isegi staar-kasvatuskirjanik Benjamin Spock jõudis enne surma mõned oma varasemad seisukohad ümber hinnata. Ning tänapäeval pannakse imikud jälle selili magama, kuigi Spock selle keelas.

Osa segadustest valitseb senimaani ka Eesti seadustes. Näiteks kui väljusime nõukogulikust töökäsi vajavast paradigmast «laps neljakuuselt sõime, siis kasvab temast inimene», siis kirjutati 1992. aasta haridusseadusesse (endiselt kehtiv!) rõhuasetus, et alusharidus omandatakse kodus. Tollal oli mõte kodused valikuvõimalused taas ausse tõsta.

Kümnendi uuem koolieelse lasteasutuse seadus on sellest krambist juba vaba ning peredele antakse valik: kui laps on kodus, omandagu alusharidus seal, aga kui laps käib lasteaias, siis annab riikliku alushariduse õppekava järgi õpetust lasteaed. Mõne jaoks tekitab see näiline vastuolu aga endiselt segadust.

Kui käisime enne oma esimese lapse sündi perekoolis, siis seletas ämmaemand alatihti, et enne oli nii, nüüd on naa ja see või teine asi on muutumas. Tulevane isa palus vahele, et olge kenad, meil sünnib laps kuu aja pärast, rääkige ainult seda, mis sellel hetkel kehtib. Olen huviga jälginud, kuidas on seisukohad muutunud ka pea iga järgneva sünnituse ajaks, samuti on uperpallitanud arusaamad laste õigest ravimisest, riietamisest ning muidugi ka sellest kõige «lihtsamast» - kasvatamisest.

Uusi norme, näiteks keeldu lapsele rihma anda, aitab levitada nende seadusesse raiumine. Samas - tegemist pole mingi uue normiga! Kui vaatame kas või Eesti traditsioonilist lastekasvatust (vt nt G. Kaljuvee 1972. aastal valminud dissertatsiooni «Eesti rahvapedagoogika põhiprobleeme»), siis on lapse peksmist alati taunitud ning üheks lapse põhiõiguseks on loetud õigust olla sülle võetud ja lohutatud, olla juhendatud ning oma tegemistes võimalikult vähe segatud.

Neid inimesi, kes nende normide vastu eksisid või uskusid teistsuguseid norme, on muidugi alati olnud, õnneks alati vähemuses. Ka Julk-Jüri ja õpetaja Laur toimetasid ühel ja samal ajahetkel ühes ja samas kohas, ühe ja sama seadusruumi sees.

Püüdlus ühiskondlikke norme seadustesse kirja panna päädib aga tänapäeval sageli absurdiga. Ka paljudele ameeriklastele endile tundub naeruväärne keeld, et endaga igati toime tulev koolilaps ei tohi üksi tänavail liikuda.

Keeld, et ka üsna suurt last (erineb riigiti) ei tohi üksi koju jätta, töötab lõpuks laste huvide vastu, samas ei võimaldaks see muidugi mingeid õhtupoolseid vahetusi koolides ilma hommikupoolse pikapäevarühmata, nagu Tallinnal ees seisab. Ja samas - küll oli mõnus lapsena õhtupoolses vahetuses ise koolis käies nautida kodust rahulikku ja segamatut omaetteolemist, mäletan ma.

Kui vaadata Eesti lastehoiunormatiive, siis ei vasta ruuminõuetele väga suur osa täiesti tavalistest peredestki, kus ometi kasvavad terved ja arukad lapsed. Või et mis mõttes on laste huvides, et koolitunni pikkus peab seadusega olema 45 minutit? Kas laste õigused oleks tõesti rikutud, kui mõni kool teeks pimedal aastaajal 40-minutilisi ja valgel ajal 50-minutilisi tunde?

Kõik on väga suhteline. Ilmselt oleme laiemas arengus sealmaal, kus keskmine kaheksakuine tita - teame, kuidas püsti tõusta, aga mis sellest kõigest edasi saab või kuidas istukile tagasi saada, seda me veel ei tea.

Lapsevanem vajab abi

Pikka aega peeti normaalseks, et lapsevanemale piisab loomupärasest intelligentsusest ja oma vanemate kombel talitamisest. Nüüdseks on laste kasvatamisega seotud inimeste kohustused ja õigused kirja pandud - olgu tegemist lapsevanema, pedagoogi või naabriga.

Pärast paaripõlvkonnalist katkestust on aru saadud, et lastekasvatuse tarkus, sealhulgas ka laste õiguste silmaspidamine, ei kandu enam põlvest põlve edasi. Enamgi veel, muutuvas ühiskonnas on eri põlvkondadel kaunikesti erinevaid ettekujutusi sellest, kuidas õige oleks.

Tekkinud on uued terminid, nagu «positiivne», «toetatud», «toetav» või «efektiivne vanemlus», lisaks terve pinutäis vanemluse liike, kuidas iganes on eri autorid pidanud õigeks neid süstematiseerida. Juba 1932 kirjutas Aleksander Elango, et «emade ettevalmistamine on muutunud ühiskonna üheks kõige tähtsamaks ülesandeks» («Koduse kasvatuse küsimusi käsitleva kirjanduse tutvustaja»).

Uude laste ja perede arengukavasse (2011?) jõuab tõenäoliselt ka riiklik eesmärk valmistada ette isasid. Eestis ilmus esimene lastekasvatusõpetus vanematele vahemikus 1789-1811 («Ma-rahva Laste-Kaswatamisest»), seega vähemalt 200 aastat tagasi.

Vahepeal jõudis lastekasvatus ka kooliprogrammidesse, haridusministeeriumi kinnitatud õppevahendina leiab raamatukogudest näiteks 1938. aastast pärit L. Kalling-Kandi «Lapse areng ja kasvatus. Raamat koolidele ja lastevanematele».

Tänapäeval on muutunud tähtsaimaks perekonnaõpetusküsimuseks soovimatu raseduse vältimine - kui see välditud, siis enam-vähem selle koha peal kogu lasteteema uues õppekavas ka lõpeb.

Oluliselt kauem kui arusaam, et ka lapsevanem võib õpetust ja abi vajada, on püsinud krooniline rahulolematus lapsevanematega. Palju probleeme sündivat sellest, et vanemad ei kasvatavat lapsi õigesti.

Äsjasel haridusfoorumil tõi Margit Sutrop esile näiteks tõdemuse, et kutsehariduse väheses populaarsuses olevat süüdi lapsevanemad, kes oma lapsi valesti suunavad! Meenutagem: keda süüdistas Tallinna haridusamet Tallinna koolikatsetes? Eks ikka asjatundmatuid ja määrusest valesti aru saanud lapsevanemaid.

Ajas tagasi vaadates erineb M. Kampmann (Kampmaa) aastast 1896 tänapäeva hariduskorüfeedest vaid stilistikalt: «Minu nõu oli seekord halvale ja hooletusse jäetud tegelikule lastekasvatusele natukene külaleiba tuua ja ära väsinud ehk koguni magama uinunud vanemaid ja kasvatajaid selle kalli võidukrooni peale juhatades, mis neile nende vaeva järele osaks saab, äratada ja uuele võidujooksule julgustada...» («Lahtised kirjad emadele», lk 20).

Arvestades peredele jagatavate nõuannete hulka ja vastuokslikkust (à la «Räägi lapsega, aga ära liiga palju räägi!»), pole muidugi ka imestada, et teatud tuimus on kerge tekkima. Kui sirvida nõuanderaamatuid, siis veidigi vanematelt lehtedelt leiab tänaseks päevaks ka väga selgelt vananenut.

Täpselt sada aastat tagasi soovitab lastearst, et karistus peab ilmtingimata valu tekitama ning mida väiksem laps on, seda efektiivsem kehaline karistamine olevat. Valutunde järgi saavat ka lapse arengut kontrollida, sest «paljud vaimliselt alaväärtuslised ning tahajäänud lapsed on valutundmuse vastu õige tuimad, nii et isegi nõelapisted, põletamised ega muud vigastused valu ei sünnita!» (A. Czerny, «Arst lapse kasvatajana. Ettelugemised», lk 54).

Kogu häda on selles, et me ei tea päris täpselt, kui kiiresti vananevad need nõuanded, mida meile praegu pakutakse. Palun mitte valesti aru saada - ka mind ennast on lapsevanemana paljud loetud või saadud nõuanded tõesti aidanud, aga kõik tuleb läbi kahtluste ja kõhkluste tugeva filtri lasta ning südamega ka veel läbi valgustada, enne kui midagi järele tegema hakata.

Üsna kurnav. Lisaks tuleb arvestada, et üha enam aega veedavad arenenud riikide lapsed perekonnast eemal - lasteaias, koolis, huviringides. Kui reeglid ja väärtused erinema kipuvad, tekivad uued probleemid.

Lastekaitse on tõepoolest midagi palju keerulisemat, eriti kui võrrelda seda harjumuspärasema looduskaitse või muinsuskaitsega. Kuna üks laps ei sarnane kunagi teisega, siis ei ole ka ühesuguseid juhtumeid, kõik on alati eriline ja erinev.

Midagi on püsinud muutumatuna

Armastus. Selle vastu pole saanud ükski kõikuv teooria. Laps vajab armastust ja armastatud olemist nagu õhku.

Nii et kui lastekaitseseadusesse saaks kirjutada üheainsa lause, siis kõlaks see vast nii: «Lapse vanemad, pereliikmed kui ka kõik teised lapsega kokku puutuvad või laste eest vastutavad inimesed armastagu lapsi tingimusteta ning tagagu parimal võimalikul moel ning suure empaatiaga nii oma kui teiste lastele parim arengukeskkond ning vajalik abi.»

Kui see miskipärast ei õnnestu, siis vajavad abi täiskasvanud. Kui on äärmusliku juhtumina nii halvasti, et see abi ka kuidagi ei aita, siis tuleb otsida uued täiskasvanud, arvestades muidugi ka lapse enda arvamusega.

Muide, Pipi Pikksukk on üks tuntumaid näiteid, kuidas lapse põhiõiguseks on oma arvamus välja öelda ja eeldada, et sellega ka arvestatakse. Lastekaitsetöö iseloomustamiseks näitlikult keerukas ning ambivalentne juhtum. Muide, tehniliselt võttes oli ka Pipi isa läinud välismaale paremat tööd otsima...

Miks üldse maakond, või maakonnale arengukava?

2011-06-02

Viimase kuu jooksul, kui maavalitsus on ette valmistanud tööprotsessi, et uuendada Rapla maakonna arengukava, on see tõstatanud ülesse ka palju erinevaid arvamusi. Mõnele kõige häälekamale ma ka vastan.

Kas maavalitsus jääb või ei ?
Minule teada olevalt ei ole järgmisel neljal aastal koalitsioon ega valitsus plaaninud suuremaid muudatusi halduskorralduses.
Maavalitsustel on täna terve rida riigipoolt antud ülesandeid alates riigimaade haldamisest lõpetades erinevate perekonnatoimingute registreerimise või planeeringute järelvalvega.
On päevselge, et riik täna järelvalvet omavalitsusliidule üle ei anna! Omavalitsusliidud on erineva tasemega ja suutlikkusega ning iseenda kontorolli ei peeta teatavasti just kõige ilusamaks teguviisiks.
Üks peamisi põhjuseid, mis kohalike omavalitsuste puhul miinusena välja tuuakse, on nende väiksus ja jätkusuutlikkus. Ehk siit me jõuame nõiaringi: riik KOV-idele otse osasid teenuseid ei osuta, kuna neid on ministeeriumite jaoks liiga palju ning omavalitsusliidud erineva suutlikkusega, siit ka põhjus, miks maavalitsusi vaja on! Maavalitsustest sooviks suurem osa valdu ja omavalitsusliite jälle ilmselt vabaneda. Kuna koalitsioon omavalitsuste sunniviisilist liitmist ei korralda, siis soovitan väiksematel valdadel siiski kaaluda vabatahtlikku ühinemist. Järgmise nelja aasta jooksul maavalitsuse kadumist ette näha ei ole.

Loomulikult on võimalik, et neid riigipoolseid teenuseid, mis täna maavalitsusel on, ei osutata siis Raplas üldse. Sellisel juhul tuleks leppida sellega, et tulevikus tuleb käia ja suhelda, kas Tallinnas või Pärnus asuvate regioonikeskustega. Lisaks maavalitsusele on Raplamaal veel üle kahekümne erineva riigiasutuse (olenemata nende alluvusest), kus töötab kokku üle 200 inimese. Eesti riigi tänane praktika on see, et riigiasutusi sisuliselt väljaspool maakonnakeskusi ei ole, siin on erandiks vaid Narva. Jättes Politsei, Päästeosakonnad ja RMK kõrvale, võime tekitada olukorra, kus pooled neist töökohtadest võivad Raplast välja rännata. See tingiks olukorra, kus Rapla jääks analoogsesse seisu nagu on täna Räpina või Loksa! Kindlasti tasakaalustaks see maakonna arengut, kuid ilmselt mitte meile meeldivas suunas.

Kellele maakonna arengukava ?
Üks maakond on palju laiem kui kümme vallavalitsust, jah territoriaalselt oleme küll kümme valda. Seetõttu tundub naljakas, et mõni omavalitsusjuht seda endiselt mõistnud ei ole.
Tänase maakonna arengukava tegevuskava ja investeeringute kava on aegunud, kuigi arengukava strateegia ja osa peatükke on ajaliselt veel jõus. Just sai uuendatud Turismivaldkonna arengukava, mis on maakonna arengukava üks osa, 2010. aastal valmis maakonna terviseprofiil mitmeaastase tegevuskavaga.
Mida me vajaks võrreldes senise arengukavaga? Kindlasti peaks see võimalusel kajastama riigi valdkondlikke tegevusi ja eesmärke, mis puudutavad Raplamaad. Näiteks maakonna arengukava tegevuskava osa võiks sisaldada Maanteeameti suuremaid võimalikke investeeringuid tulevikus, Kaitseministeeriumi seisukoht Seli Tervisekeskuse edasise arenduse osas või Haridus- ja Teadusministeeriumi edasisi seisukohti Kehtna Rasketehnika Kompetentsi keskuse osas jne. jne.
Kindlasti võiks arengukava kajastada ka Raplamaa Partnerluskogu rolli ja osalust maakonna arendamisel. Partnerluskogu tähtsus maakonnas on minu meelest järjest kasvamas.
Ei nendele küsimustele, ega mitmetele teistele ei leia me mõtteid ega vastuseid tänasest maakonna arengukavast, ka mitte omavalitsusliidu poolt koostatud „Rapla maakonna keskuste arengustrateegiast". Seega maakonna arengukava ei ole pelgalt kümne valla arengukava koond.

Üks riik, üks rahvas, üks juht!?
Minu kõrva on riivanud mitmel korral viimase ajal armus, et oleks üks inimene, kes kõik ära otsustab, et küll siis oleks hästi.
Sellise loosungi all töötati ka nõukogude Eestis mitukümmend aastat tagasi. Nagu me teame, ei viinud see kuhugi. Ma soovitan mõelda siiski veel kord sellele, et meil on Raplamaal ca 25 riigiasutust, 10 omavalitsust, erinevad koostöökogud, kamaluga seltsinguid ja MTÜ-sid jne. Ajastu ja riigikord on teistsugune, ei ole võimalik, et üks inimene dikteeriks meile ette, mida teha ja kuidas. Selle korra või korratuse nimi on demokraatia ja parim ning ainus võimalus on teha koostööd.

Koostöö on kõige alus !
Koostöö on kõige alus, mida mitte kunagi ei ole liiga palju. Ja vist tundub, et igal pool mujal tehakse nii hästi koostööd ja meil ei tehta. Kui maakonnast väljas käia, siis kuuleb tegelikult pidevalt vastupidist juttu - kuidas teil Raplamaal nii hästi erinevad koostöökogud toimivad! Eks kaugelt tunduvadki paljud asjad ilusamad ja ahvatlevamad kui lähedalt. Aga koostöö osas soovin ma kõigilt, kellel vähegi huvi, annaks oma sisendi maakonna arengukavasse.

Mina kutsun kõiki, kes on säilitanud positiivset ellusuhtumist ja ei ole kibestunud kogu Eesti riigi peale, kaasa mõtlema maakonna arengukava teemal. Meil on arengukava vaja praegu ja tulevikus ning selle uuendamine ja ülevaatamine peaks saama igaaastaseks. Olenemata sellest, mis on selle asutuse nimi, kes võtab või võtaks initsiatiivi edaspidi.

Milline riigi või kohaliku omavalitsuse ametnik võiks tulevikus kanda nimetust maavanem on hoopis teine teema.

Majaomanikud ja pursuid

2011-06-02

Tean Tallinna Tina tänava korterelamus elavat korteriomanikku, kelle maamaks aastas just korteri pealt oli mullu 9000 krooni. Ta elas varem Tallinnas Jüri Vilmsi tänaval korteris. Seal maksis ta maamaksu korteri kohta üle 6500 krooni. Üks kaas-omandis olev maja Tallinnas Poska tänaval peab näiteks kandma 34 902 krooni suurust maamaksu aastas, mida peavad tasuma korteriomanikud.

Poomi lahendus on ilmselt lihtne: kui nad seal elada jaksavad, siis on nad pursuid ja maksku. Kui ei jaksa maksta, koligu Lasnamäele. Ütlen sellele mõt-teviisile vastu, et ka õiguskantsler Teder on rõhutanud, et omandimaksude (milleks on ka maamaks) puhul tuleb silmas pidada, et maksu tasumise kohustus ei sunniks maksumaksjat oma omandist loobuma ega ohustaks maksumaksja võimet elada inimväärselt.

Eesti eluasemefondi kujunemine on üleminekuriikidega sarnaselt võrreldes Lääne-Euroopa riikidega teistsugune. Kui näiteks Soomes on koduomanikke rahvastikust ligi 67% ning Saksamaal 45%, siis Eestis on see määr üle 85%. Veel 1994 oli riigi ja omavalitsuste omandis 71% eluruumidest. Nüüdseks on üle 96% eluasemetest eraomandis.

Hulgaliselt probleeme

Muutuse põhjuseks oli radikaalne elamu- ja omandireform, millega sisuliselt rahvas sai oma kodu omanikeks. See tähendas ka seda, et koduomanike seas on palju erineva majandusliku suutlikkuse ja sotsiaalse taustaga inimesi. Eluruumidest paikneb eluasemevaldkonna arengukava andmetel linnades kaks kolmandikku ja maal üks kolmandik. Oma elamus ei ela sugugi üksnes rikkurid, nagu Poom väidab. 10% leibkondadest elab talumajapidamistes, 19,5% pere- ja ridaelamutes ning korterelamutes 70,5%.

Meie eluasemevaldkonnas on hulk tõsiseid probleeme. Esiteks, eluasemete kättesaadavus. Teiseks, eluasemete erivajadustega kohandamise probleem. Ligi kolmandik puudega inimestest vajab iseseisvaks toimetulekuks oma eluaseme kohandamist. Kolmandaks, eluasemefondi amortiseerumine ning kvaliteedi langus. Aastatel 2010- 2014 on vaja normatiividega seotud eluea saabumise tõttu hinnanguliselt rekonstrueerida üle 8000 korteri ehk 350 000 ruutmeetrit aastas.

Praeguse ehitustempo juures on tõsiasi, et uusehitiste maht ei kata tinglikult eluea lõppemise tõttu eluasemeturult väljalangevate elamute kadu. Olemasolev eluasemefond on EL-i liikmesriikide keskmisega võrreldes oluliselt halvema kvaliteediga. Näiteks tehnovarustatuse puhul on Eestis rohkem kui viiendik eluruumidest sooja vee ja pesemisvõimaluseta. Eriti suur probleem on see vastavalt uuringutele kolme ja enama lapsega peredele ja töötu leibkonnapeaga leibkondadele. Nii et tegemist pole selliste väikeelamute puhul mingite rikkurite lossidega. Ligi 25% meie eluruumidest pärineb veel Teise maailmasõja eelsest ajast.

Kodualuse maamaksu kaotamine on IRL-i pikaajalise poliitilise seisukoha väljendus. Eelmise parlamendikoosseisu ajal muutsime maamaksu seadust nõnda, et kohalikud omavalitsused said õiguse kodusid maamaksust vabastada. Kolm IRL-i juhitavat omavalitsust kitsendustega seda ka tegi. Kui IRL läks hiljuti koalitsiooni Tartus, siis leppisime ka seal kokku, et 2012 vähendame Tartu koduomanikel maamaksu poole võrra. Seda lubasime enne valimisi lepingus valijaga ja praegu viime otsuse ellu.

Valitsusel peab olema oma elamupoliitiline arusaam pikas perspektiivis. Selline vaade tulevikku on ka peredel. Riigi maksupoliitika ei peaks peredelt võtma võimalust ka korteri asemel pereelamut soetada, kui neil selleks majanduslikud võimalused tekivad. Poom muretseb selle pärast, et sääst on majade puhul absoluutarvudes suurem kui korterite eest. Ka maja omamisega kaasneb näiteks Nõm-mel hulk avalikke koormisi ja kohustus maja ja ümbrus korras hoida. Kodu omamisega on seotud kulud ja meie koduomanike struktuuri arvesse võttes pole mingit põhjust neid täiendava maksustamisega koormata.

Eelmise parlamendikoosseisu ajal vabastati maamaksust maksuarved alla 50 krooni. Nüüd on mõistlik astuda järgmine samm.

Oleme koduomanike ühiskond

2011-05-31

IRL ja Reformierakond algatasid riigikogus kodualuse maa maksu kaotamise eelnõu, mis on üks IRLi põhilubadusi ka lepingus valijatega. Selle järgi kaotatakse kodualuse maa maks linnades ja alevites 1500 ruutmeetri ja maal kuni kahe hektari suuruselt kodualuselt maalt. Aluseks on inimese elukohajärgne sissekirjutus.

IRL on seisnud aastaid selle eest, et kaotada kodualune maamaks. Juba alates 2001. aastast oleme avaldanud Tartus survet, et maamaks kodualuselt maalt oleks võimalikult madal. Värskelt sõlmitud Tartu võimuleppes IRLi ja Reformierakonna vahel on kodualuse maa maksuvabastus toodud riigi plaanidest veelgi varasemale ajale.

Üldiselt peab tunnistama, et Tartus on käitutud oma kodanikega viisakalt, meil on eakatel ja sotsiaalselt raskustes inimestel olnud võimalik taotleda maamaksuvabastust. Kuid kodualuse maa maksu kaotamise taga ei ole üksnes majanduslikud põhjused, vaid pigem maailmavaade.

Isamaa ja Res Publika liit on seisukohal, et kodu omamist ei tohi riik eraldi maksustada. Õigusteooria järgi peaks maamaks soodustama maa tõhusamat kasutamist ja elavdama maa müüki. Seadus, mille eesmärk on elavdada kodude müüki, on ühiskondlikult destruktiivne.

Maamaksu kasutamine kodude müügi elavdamise ja maa tõhusama kasutamise eesmärgil on kohatu meetod. Eesti sotsiaalset taustsüsteemi arvestades on see ebaproportsionaalne meede, mis suurendab sotsiaalset ebaõiglust ja vähendab jätkusuutlikkust.

Eesti on koduomanike ühiskond. Euroopas on laialt levinud pigem üüripindadel elamine, kuid Eestis kuulub pea 90 protsenti elamispindadest koduomanikele. See tähendab, et kodualune maa on kord juba välja ostetud ning maamaks on pigem sanktsioneeriv.

2009. aasta suvel võttis riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna toel vastu maamaksuseaduse muudatused, mis võimaldavad kohalikel omavalitsustel koduomanikud maamaksust vabastada.
Paraku on selliseid koduomanike maamaksuvabastusi kehtestanud vaid üksikud omavalitsused.

Osa omavalitsusi on hakanud koduomanike maamaksu lausa tõstma. Tallinnas on tekkinud mõnes põlisasumis olukord, kus õpetajaametit pidav koduomanik maksab maamaksuks ühe kuupalga aastas! Ja seda maa pealt, kus on elanud tema vanemad ja vanavanemad ning selle juba riigilt välja lunastanud.

Riik peab soodustama kodude omamist. See on väärtus, mis loob peredele kindlustunde ja toetab jõuka keskklassi teket.

Kindel kodu ja väikesed kodukulud võimaldavad meil tegelda eelkõige nende probleemidega, mis puudutavad meie igapäevast toimetulekut ning laste tulevikku - haridust.

IRLil on hea meel, et pärast pikki vaidlusi asus kodualuse maa maksu kaotamist toetama ka meie koalitsioonipartner Reformierakond. Koos otsustasime kompenseerida omavalitsustele maamaksu kaotamisest põhjustatud tulu kaotuse riigieelarvest. Selleks kulub rahandusministeeriumi arvutuste järgi 17 miljonit eurot.

Otse öeldes: 17 miljonit eurot on raha, mis jääb koduomanikele alles, et kulutada see elukvaliteedi ja tuleviku kindlustamiseks, ning ka omavalitsused peaksid olema rahul.

Gruusia püsib demokraatia teel

2011-05-31

Demokraatlike ühiskondade parlamentaarne foorum kogunes Thbilisis 19.-20. mail. Foorum on organisatsioon, mis ühendab samamoodi mõtlevaid ja demokraatlikult valitud endisi ja praegusi parlamendiliikmeid, kes teevad koostööd, et üheskoos kaitsta ja edendada demokraatiat.

Rahuloluga tõdeti, et alates 2003. aastal Gruusias aset leidnud Rooside revolutsioonist on demokraatia ELi idanaabruses laienenud.

Korruptsiooni vähendamine

Foorumi avas Euroopa Parlamendi president Jerzy Busek, kes oma sõnavõtus rõhutas, et demokraatia pole kunagi iseenesest garanteeritud isegi vanades Lääne-Euroopa riikides, vaid ka seal tuleb iga päev jälgida, et isikute õigused oleksid tagatud. Ta lisas, et Kaukaasia vajab demokraatia, majandusarengu ja stabiilsuse sõnumit, sealjuures ei ole tähtis nende väärtuste nimetamise järjekord, vaid omavaheline seotus.

Võrdsuse ja solidaarsuseta ei saa pikas perspektiivis loota stabiilsust ega majanduskasvu, demokraatlikku ühiskonnakorraldust. Buzek rõhutas, et poliitika on alati osaliselt ennustamatu ning demokraatia tee ei ole sile, vaid tõusude ja langustega.

Gruusia parlamendi esimees David Bakradze rõhutas riigi pingutusi korruptsiooni vähendamisel põhjusel, et demokraatia alust - võrdset kohtlemist ei ole riigis nii kaua, kuni vohab korruptsioon. Gruusia saavutused võitluses korruptsiooniga avaldavad muljet.

Mõne aastaga on riik tõusnud maailmapanga reitingutabelis Doing Business esimesele kohale kui vähim korrumpeerunud riik, mis kunagi oli oma kõrge korruptsioonitasemega selle pingerea lõpus. Praegu usaldab politseid 87 protsenti riigi rahvastikust.

Politseiorganisatsiooni ümberkujundamisega on mindud sümboolsuseni isegi hoonete materjalides.

Politsei peahoone Thbilisi kesklinnas on väga moodne ehitis, mille kõik välisseinad on klaasist. Ka ülejäänud linnas ja riigis teede ääres nähtud rohkete politseijaoskondade kõik seinad on klaasist, sealjuures on aknad puhtad ja kardinaid pole ees.

Kohtusin Gruusias kauaaegsete peretuttavatega, kes ütlesid, et telefoni võib rahulikult lauanurgale panna, mitte keegi ei puuduta seda, sest trahv telefoni varguse eest on umbes 150 000 krooni ja politsei jõuab vargale kindla peale jälile.

Samuti on märgatavalt tõhustatud maksuameti tööd. Maksukoormust vähendati drastiliselt, kuid oluliselt karmistati sanktsioone maksudest kõrvalehoidmise eest. Selle tulemusel paranes maksulaekumine kaks korda.

Larissa Buravkova koostatud raamatus "Miks Gruusial õnnestus", mida foorumil presenteeriti, tuuakse välja Gruusia edu põhiargumendid. Esiteks tuldi võimule selleks, et muuta kõik mängureeglid, ja sündis uus riik. Järgnesid bürokraatia vähendamine, erastamine, turgude avamine ja maksude alandamine.

Kolme eesmärgi nimel

Kahtlemata on Gruusias fundamentaalseid muresid. Kõige suurema neist sõnastas sügavamõtteliselt ja samal ajal peidetult Bakradze: "Me tegutseme kolme eesmärgi nimel: demokraatia, stabiilsus ja majandusareng. Kuigi me teame alati, et Venemaa väed on Thbilisist 30 kilomeetri kaugusel, ei ole see meil päevakorras."

Kõik ettekandjad ei olnud oma sõnavõtus poliitiliselt nii looritatud. Andrei Illarionov, kes küllap on Eesti lugejatele oma julgete arvamusavaldustega varasemastki tuttav, globaalse vabaduse ja majandusarengu keskuse liige, põrutas üsna otse, et Venemaa ei ole demokraatlik riik ega ole mõtet loota, et ebademokraatlik Venemaa püsib oma piirides. Isegi kui me ei taha võidelda demokraatia eest, me peame, sest muidu hukkume ükshaaval.

Võib-olla juhuslikult, aga foorumile olid kogunenud delegatsioonid kunagistest Nõukogude Liidu vabariikidest, raudse eesriide tagustest vabariikidest ja NLiga külma sõda pidanud Ameerika Ühendriikide esindajate kojast. Erand oli ainult Maroko ja põgusalt puudutati foorumil demokraatia olukorda Põhja-Aafrika riikides, kus sellel aastal on toimunud Araabia kevade sündmused. Kohal ei olnud ühtki vana Lääne-Euroopa riiki.

Kahtlemata on viimase seitsme aastaga (Mihhail Saakašvili presidentuuri aeg) Gruusias palju muutunud. Palju on tehtud, muu hulgas vigu.

Riigis on 200 000 sisepõgenikku Venemaa okupeeritud aladelt, palju on vaesust ja nõukogude ajal praegusest paremini elanud nomenklatuuri, samuti Venemaa sõjavägi Thbilisi lähedal. Kahtlemata on seis pinev, tuletame meelde kas või Tallinnas aset leidnud aprillisündmusi, kui Eesti poliitiline olukord ei olnud kaugeltki võrreldav Gruusia igapäevaste oludega.

Foorumi lõppdeklaratsioonis kutsusid osalejad üles europarlamenti ja Euroopa Komisjoni suhtuma senisest tõsisemalt idapartnerlusse ja toetama Ida-Euroopa riike demokraatia ja euroopalike väärtuste edendamisel partnerluse ning lõimimise abil.

Gruusia on imeline maa: võimas loodus ja vana kultuur, külalislahked inimesed. Demokraatia sillapeana Euroopa ja Aasia vahel vajab see riik poliitilist tuge.

Tsiviilkuraas ühiskonna kaitseks

2011-05-27

Enam ei usuta, et keegi võib kuuluda erakonda mitte pragmaatilise kasu, vaid maailmavaate pärast.
Kodanikujulguse mõiste aitab juhtida tähelepanu sellele, millest Eesti ühiskonnas üha enam vajaka jääb. Pean silmas üldist etableerumist, ka poliitilise ideestiku paigalseisu, aga veel enam võimu kalduvust tikkuda kodanikuühiskonda juhtima, mitte teda kuulata.

Kuidas sisustada kodanikujulgust?
Mida see mõiste tähendab? Kodanikujulgusest räägitakse meil palju vähem kui näiteks kodanikuvastutusest. Noid mõisteid omavahel suhestada püüdes pean kodanikuvastutust eeskätt sotsiaalseks, eetiliseks ja poliitiliseks kategooriaks. Ka kodanikujulgus on kõike seda, kuid lisaks ja ennekõike on kodanikujulgus mu meelest psühholoogiline kategooria. Kodanikujulgus on seotud meie individuaalpsühholoogiliste, aga võib-olla ka psühhofüsioloogiliste eeldustega.

Mingis mõttes on kodanikujulgus lähedane kangelasteo mõistega. Interneti otsingumootor toob kodanikujulguse märksõna puhul esile tõiga, et 2004. aastast annab justiitsministeerium välja kodanikujulguse aumärke. See antakse sekkumise eest kuriteosituatsioonidesse või kuriteoohvrite abistamise ja päästmise eest. Ajalukku vaadates seostub kangelastegu üsna halvamaitseliselt Nõukogude perioodiga, mil valitses kangelaste kultus. Selle kohta on meelde jäänud üks David Vseviovi raadiovestlus. Kangelased olid kosmonaudid ja maadeavastajad, aga ka tavaline inimene võis saada näiteks töökangelaseks. Isegi Pavlik Morozov oma võika pealekaebamisega tehti äraspidi-ühiskonna kangelaseks. Jõudes kangelastegudelt pealekaebamiseni, haakub teemaga veel üks kaebevorm, mida tänapäeva demokraatlikes ühiskondades peetakse kiiduväärt kodanikujulguseks.

Leidub inimesi, kes oma töökoha, heaolu või julgeolekuga riskides teavitavad ajakirjandust või õiguskaitseorganeid korruptsioonist ja kuritarvitustest kas avaliku võimu, poliitiliste parteide või ka erakompaniide juhtimisel. Sel puhul kasutatakse mõistet whistle-blowers („vilepuhujad"). Õigussüsteem peab võimaldama selliseid „koputajaid" vajaduse korral kaitsta. Euroopa Nõukogu on mõne aasta eest vastu võtnud resolutsiooni vilepuhujate kaitseks, nende anonüümsuse ja julgeoleku tagamiseks. Mind paelub kodanikujulguse psühholoogiline külg. See on pigem püsiv valmisolek sekkuda kui üksiktegu. On küsimusi, millele me ei saa anda reeglipäraseid vastuseid. Miks mõni inimene aina kuuletub võimule, aga teine kannab eneses dissidendialget lausa riigikorrast sõltumata? Kus on piir ühiskonnale vajaliku kodanikujulguse ja sihitu protestimise vahel? Rohkem kodanikujulgust on ilmselt juhiomadustega inimestel. Juhid omakorda esindavad tüübilt demokraatlikku või autoritaarset, avatud või suletud stiili.

Elu toob küllaga näiteid, kuidas kodanikujulgusega esile kerkinud juht ühtäkki enam ei talu enda kõrval teist julget, vastu vaidlevat rivaali. Või juhtub, et noorelt julge teoga lavale astunud poliitik etableerub aja jooksul - julgusest jäävad riismed, ühiskonna kunagisest mootorist saab pidur. Eriti võib noore demokraatiaga riikides juhtuda, et demokraatlike valimistega võimulesaanu, võib-olla alguses vägagi kodanikujulge persoon, asub võimu autoritaarsete vahenditega põlistama. Seega on kodanikujulgusest keeruline kõnelda, kui me ei anna julgusele sisu - mille nimel ja milliste vahenditega tegutsetakse ning kas eesmärgiks on egoistlik võim või ühiskonna areng, mingi läbimurde saavutamine?
Kultuuriloos on võluvaid legende, mida võib korraga tõlgendada nii humanismi tekke kui ka kodanikujulguse võtmes. Munk Telemachos olevat Rooma lõpupäevil sekkunud gladiaatorite võitlusse üleskutsega mõttetu tapatöö lõpetada. Hullunud rahvahulk loopis Telemachose otse võitlusareeni ees kividega surnuks, kuid pärast ta märtrisurma keelanud keiser gladiaatorivõitluste pidamise ära. Vanaindia lugu Šunahšepa-nimelisest noormehest, kes pidi jumalatele lepitusohvriks toodama, on müüdilisem, kuid viib samuti barbaarse tapmiskombe lõpetamiseni. Šunahšepal oli julgust pöörduda palvetega jumalate poole ja „kodanikujulge" koidujumalatar Ušās rakendas oma mõjuvõimu noormehe vabastamiseks. Need kaks lugu toovad esile murdelise sündmuse, millega astuti samm humanismi suunas. Levinumad on isikulegendid, mille puhul eriline julgus sekkuda ja oma seisukohti kaitsta moodustabki ühe või teise ajaloolise isiku kuvandi. Säärane oli Sokrates, keda Ilmar Vene hiljaaegu Sirbis „vanakreeka rahurikkujaks" nimetas ( 21. IV ). Kahtlemata oli säärane ka Giordano Bruno, kes ei kõhelnud veendumuse nimel tuleriidale minna. Ajaloonäiteid võib tuua suurel hulgal, sealhulgas ajastuist, mil meie „kodaniku" või „kodanikujulgusega" päriselt kattuvaid mõisteid ei kasutatudki.

Tsiviilkuraas ja ühiskond

Kodanikujulguse kohta leidsin eestikeelsete raamatute pealkirjaotsingust vaid ühe kirje. Saksa-juudi pedagoogikateadlane Kurt Singer on kirjutanud raamatu „Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (1999). Autor on ka rahuaktivist ja sotsialist, tema arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest on minu arust naiivsed. Aga see selleks. Põnev on hoopis see, mida ta arvab kodanikujulgusest ja poliitikast. Õieti kasutab autor saksa keeleski kummalist mõistet „Zivilcourage", mille tõlkija Gennadi Noa on pealkirjas ümber pannud „kodanikujulguseks", aga tekstis siin-seal ka otseti „tsiviilkuraažiks". Kui juba keelega eputada, siis minu meelest on võluv pigem vanaaegne ja samas eestikeelne „tsiviilkuraas". See sõna kõlab lustakalt, kandes umbes sellist vimkamaigulist positiivsust nagu Juku-Kalle Raidi ilmumine riigikokku.

Aga Singer kirjutab: „Poliitikute juures on tsiviilkuraas eriti haruldane. Et parteis karjääri teha, alluvad nad parteidistsipliinile. Sealjuures ohverdavad nad põhimõtted, mida soovitab neile nende poliitiline südametunnistus. Kohanemine parteinormidega võib olla nii jäägitu, et vasturääkimine ei tule mõttessegi. Isegi iseseisvate poliitikute juures kaob julgus kritiseerida ülemusi, kui neid ohustab osaline võimukaotus ja isoleerimine." Edasi puistab autor samalaadseid mõtteavaldusi juba Hans Apeli sulest. Apel oli mitmekordne minister eelmise sajandi 70ndatel ja 80ndatel aastatel, pidas ka sotside fraktsioonijuhi ametit nii Saksa Bundestagis kui ka Euroopa parlamendis. Ta toob näiteid selle kohta, kuidas saavutada poliitilise fraktsiooni üle täielik kontroll. Selleks tuleb järelekiitjaid järjepidevalt edutada ja vasturääkijaid karistada. See tähendab, et poliitilise distsipliini saavutamiseks tapetakse tegelik kodanikujulgus ja poliitiline initsiatiiv.

Küsimus on eeskätt selles, kui kaugele poliitilise kuulekuse tagamisel nonde tömpide meetoditega minnakse. Kõik on justkui taandatud pavlovlikule või biheivioristlikule tingitud reflekside teooriale ehk „poliitiliste loomade" õpetamisele positiivsete ja negatiivsete seoste kinnistamise kaudu. Mõnikord võib niiviisi tagada võimu, kuid mitte kunagi ei too see endaga kaasa kvaliteetset poliitikat. Nõukogude ühiskond viis säärased võimumehhanismid äärmuseni, kogu ühiskond allutati hirmule.

Õpetlik on lugeda Orlando Figese raamatut „Sosistajad" (eesti keeles 2010). Seal on palju nõukogude ajastu faktoloogiat ja veel enam olmeajalugu, kuid eeskätt avab autor need brutaalsed mehhanismid, mille abil ühiskonda ja inimeste käitumist kontrolli all hoiti. Inimesed sosistasid, sest kartsid rääkida. Partei tungis inimeste eraellu, moraali hakkas asendama valmisolek uskuda, sest tõeline bolševik on „valmis uskuma, et must on valge ja valge on must, kui Partei seda nõuab". Öördamissüsteemi keskpunktis oli rühm äraostmatuid seltsimehi, kes alati teadsid ja andsid hinnangu, mida tuleb uskuda ja kuidas on õige. Kodanikujulguse tasalülitamine hävitab ühiskonna. Nüüdisajal, kui kodanikuühiskonna väärtustamine on moes, valitseb ometi oht, et mitmedki vabakonna mõiste alla peituvad ühendused ei ole tegelikult vabad. Nad võivad olla parteide poolt ellu kutsutud ja riigi poolt rahastatud, et täita mõnd kildkondlikku eesmärki või isegi varjutada mõnd teist vabaühendust, mis pole poliitiliselt kontrollitav. Rahvusvahelises slängis kasutatakse akronüümi GONGO ehk governmental non-governmental organization. Äärmuslikel juhtudel maskeeruvad GONGOd inimõigusorganisatsioonideks, mis varjavad või õigustavad võimude kuritarvitusi.

Jah, Eestis pole asi nii hull. Siiski võib juhtuda, et võimud peavad vabaühendusi oma käepikenduseks. Või siis luuakse mõnele, avalikust rahakotist toetatud vabaühendusele põhjendamatuid konkurentsieeliseid. Kõige rohkem tuleb karta seda, kui kodanikud kardavad. Kooskõlastamata initsiatiiv või eriarvamuse väljendamine seab ohtu teie töökoha, sest inimesi hinnatakse kuulekuse, mitte võimekuse järgi. Kui edu aluseks pole kodanikujulgus, vaid selle puudumine, hakkabki ühiskond murenema. Isiksused ja visionäärid tõrjutakse kõrvale, ausaid sõnumeid peetakse riskantseks ja valimiste eel ei räägita mitte tegelikest probleemidest, vaid pakutakse lihtsakoelisi loosungeid. Ma ei arva, et kodanikujulgus peab end parteidele vastandama ja seda sel lihtsal põhjusel, et tegelikult on parteid ise kodanikuühiskonna osa. Küll aga ei tohi lasta tekkida olukorral, kus parteides puudub sisedemokraatia ja avatud mõttevahetus. Kodanikuühiskond lakkab toimimast, kui parteid muutuvad suletud võimumehhanismiks, kus „käsuliin" jookseb alati ülevalt alla ja mitte kunagi alt üles. Säärane võim kaotab võime pidada dialoogi, muutub ülbeks ja peab end eksimatuks.

Mõned näited
Kummaline, aga kodanikujulguse kõige ehedamad näited tekivad seal, kus neid ei osata oodata. „Teeme ära!" puhul oodati või lausa kardeti aktsiooni erakonnastumist ja muid varjatud ego-eesmärke, aga välja tuli üdini positiivne kaasamine. See andis hea kuvandi väljapoole, kuid eeskätt lõi lootusrikkalt vastutustundliku pildi meile meist endist.

Keegi ei osanud ka arvata, et Facebookist alguse saanud aktsioonid, nagu „Kalamaja peab jääma tasuta parkimisalaks!" või „Raha lastele!" toovad nii arvukalt kaasamõtlejaid. Algselt protestiaktsioonina tekkinud Interneti-üleskutsest võrsus positiivne programm ning kümned inimesed hakkasid üksteisega suhtlema, nõupidamisi kokku kutsuma ja tegutsema. Meie avalikul võimul on raskusi isegi sellise algatusvõime väärtustamisega. Kui „Raha lastele!" aktivistid asusid lasteaedade olukorda talgute ja sponsorluse korras parandama, suhtus Tallinna linnavalitsus leigelt või pidas ettevõtmist lausa ebasoovitavaks. Aga lõpuks paneb kodanikujulguse surve ka poliitikud teistmoodi tööle. Kümme aastat tagasi ei haakutud planeeringutega, vähemasti mitte nii organiseeritult kui praegu. Klassikaline võte teha problemaatilise detailplaneeringu avalik väljapanek otse enne jaanipäeva andis soovitud tulemuse ja kohalik võim sai avalikust arvamusest üle sõita, sest see peaaegu ei kostnud. Nüüd on Uue Maailma Selts ja Telliskivi Selts kujunenud Tallinnas jõuks, kellest naljalt mööda minna ei saa.

Üks mees, kelle avalik tuntus polnud ja pole siiani teab mis kõrge, rahuliku olemisega ettevõtja ja pereisa, võttis eelmisel kevadel kätte ja korraldas Kalamajas majast majja küsitluse, mis tõestas veenvalt ja viisakalt, et elanikud ei vaja tasulist parkimisala. Ta pühendas palju isiklikku aega ja energiat ning leidis kiirelt mõttekaaslased, kes olid selleks samuti valmis. Nüüd on mehe pea mõtteid täis, kuidas erinevaid oma ala tundjaid, kes elavad Põhja-Tallinnas, kutsuda linnaosa arengu küsimustes kaasa rääkima. Mu meelest moodustavad just sellised algatused kodanikuühiskonna tuuma. Kodanikujulgus viib sihile siis, kui see nakatab teisi ja paneb inimesed tööle. Säärane tegevus läheb viimasel ajal üha selgemalt erakonnapoliitikast mööda - isegi sel määral, et ainuüksi mõne kaasaktivisti erakondlikule kuuluvusele vaadatakse viltu. Tegelikult on ju ka enese poliitiline määratlemine ja erakonda kuulumine kodanikujulguse ilming. Miks erakondade maine uue kodanikuühiskonna silmis nii madal on, väärib eraldi analüüsi. Äkki on üks põhjustest see, et enam ei usuta, et keegi võib kuuluda erakonda mitte pragmaatilise kasu, vaid maailmavaate pärast.

Selle aasta suurte kultuurisündmuste hulka kuulub Dante „Jumaliku komöödia" esimese osa ehk „Põrgu" ilmumine eesti keeles (tõlkija Harald Rajamets, Ülar Ploomi kommentaarid). Sellele teosele on tsiviilkuraasi teema lõpetuseks päris paslik viidata. Dante rändab koos enne teda elanud poeedi Vergiliusega allilma sfäärides. Üsna ekskursiooni algul, kolmandas laulus, külastavad poeedid Põrgu eeskoda. See pole päris Põrgu, kuid piisavalt piinarikas ja hull koht siiski. Sinna satuvad hinged, kes „elasid maailmas leiget elu". Neid ei puudutanud miski, nad elasid osavõtmatult ja otsustusvõimetult. Teiste sõnadega painab neid igasuguse tsiviilkuraasi puudumine. Ja nende „ühiskond" asub Põrgu värava taga. Kaitskem siis ennast, sest meie ühiskond väärib paremat paika.

Oleme koduomanike ühiskond

2011-05-26

IRL lubas valimiseelses lepingus, et kodualuse maa maks kaotatakse. Sest esiteks peab riik oma maksupoliitika kaudu aitama inimestel kodu omanikuks olla, mitte teda maksustamisega karistama. Teiseks, kodu maamaksust vabastamine kergendab inimeste kodu omamisega seotud kulusid.

Meie oleme selle seisukoha eest seisnud pikka aega. See oli meie üks olulisi positsioone ka koalitsiooniläbirääkimistel. Koalitsioon leppiski kokku, et 1. jaanuarist 2013 kaotatakse Eestis tiheasustusega kohtades kodude maamaks 1500 ruutmeetri ja hajaasustuses kuni kahe hektari ulatuses.

Seaduseelnõu määratleb tiheasustusena linnas, vallasises linnas, alevikus ja alevis asuva maa ning hajaasustuses asuva maana mujal asuva maa. Maamaksuvabastuse puhul on nõutavad lisaks kaks tingimust: sel maal peab asuma elamu ning see peab rahvastikuregistri andmetel olema maksumaksja elukoht.

Ka meie sõsarerakond Rootsis, Moderaatide partei kehtestas Rootsis võimule tulles ühe esimese sammuna selge ülempiiri kodude kinnisvaramaksule, et kaitsta koduomanike toimetulekut.

Üle-eelmise parlamendi koosseisus võeti vastu maamaksu seaduse muudatus, millega anti omavalitsusasutustele võimalus vabastada represseeritud maamaksust. Paljud omavalitsused kasutasid seda võimalust.

Eelmise parlamendi volituste ajal seadustati seegi, et ka koduomanikke võib kohalik omavalitsus maamaksust vabastada. Erinevate kitsendustega rakendas seda õigust kolm kohalikku omavalitsust: Jõgeva, Rae ja Harku. Juba esimese kahe nädala jooksul registreeris oma elukoha Harku vallas ligi 80 inimest. See näitab, et maamaksuvabastus on inimeste jaoks oluline küsimus.

Üldine maamaksu koormus 2010. aastal paraku koduomanikele ei vähenenud, vaid tõusis. Võrreldes 2009. aastaga tõusis maamaks Eestis keskmiselt 0,1 protsenti ehk omavalitsuste lõikes keskmiselt 1,6 protsendilt maa maksustamishinnalt 7 protsendile.

Muidugi on absoluutsummades kodualuse maa maksumäärad omavalitsuste lõikes erinevad ja sõltuvad suuresti omavalitsusest ja konkreetse kinnistu asukohast. Nii näiteks on Tõstamaal maa ruutmeetri maksustamishind 0,38 eurot ja Noarootsis 0,45 eurot, samal ajal Tallinnas on see maksimaalselt 293 eurot ruutmeetrilt.

Eestis elab ligi 90 protsenti inimestest oma kodus. Me oleme koduomanike ühiskond. Kodu omamine ei ole sugugi jõukamate inimeste privileeg, vaid meie rahva loomuomane eluviis. Kodu omavad laenuga elamise soetanud noored pered, eakad pensionärid, inimesed maal ja linnas.

Riigi ülesanne on koduomanike toimetulekut soodustada ning koduomanike koormisi leevendada.
Viimastel aastatel on üldine maamaksu määr Eestis jõudsalt kasvanud. Kui 2006. aastal koguti maamaksu 519 miljonit krooni, siis 2010. aastal juba 791 miljonit krooni. Üldine maamaksu eesmärk on lisaks eelarveliste vahendite saamisele ka kinnisvara käibe tagamine.

Kodude maksustamisel on vale, kui riik seab oma maksupoliitikas eesmärgi, et inimesed peaksid maksu tõttu oma kodust loobuma. Paraku on inimesed paljudel juhtudel sääraste valikutega silmitsi seatud.

Nii tähendas näiteks Tallinna maamaksu 2,5-kordne tõus 2008. aastal, et Nõmme koduomanik pidi hakkama aastas 1200 meetri suuruse krundi eest maksma ligi 6000 krooni. Ka suuremate kruntidega korterite maamaks mitmetes Tallinna põlisasumites võib ületada 10 000 krooni aastas. Mitme kodanikualgatusega on kümned tuhanded inimesed väljendanud oma protesti eriti Tallinna kodualuse maamaksu kõrge määra üle.

Seada inimesed sundvaliku ette, et nad peaksid kodust loobuma, on amoraalne maksupoliitika. Maamaks on riiklik maks, mis laekub kohalikku eelarvesse. 2,5-protsendiline kodude maamaksu maksimaalne määr, mida Eestis kohaldab ligikaudu 30 omavalitsust, tähendab, et inimene peaks oma kodu ühe inimpõlve jooksul otsekui maksu kaudu teist korda välja ostma. Seega on koduomanik seaduse jõul muudetud otsekui oma vara rentnikeks.

Meie seadusemuudatus jätaks koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Koalitsioon on põhimõttena kokku leppinud, et omavalitsuste tulude puudujääk, mis tuleneb seaduse jõustumisest 2013. aastal, kaetakse riigieelarvest. Kas seda tehakse tulumaksu omavalitsusele suunatud protsendiosa tõusu, muu maksuõigusliku meetme või rahalise otsusega, pannakse paika 2013. aasta eelarve menetlemisel.

Tuleb silmas pidada, et arvestuslikku maamaksu 1,25 protsenti võetakse arvesse ka omavalitsuste tasandusfondi eraldiste arvestamisel. See seadus on vajalik jõustada võimalikult vara, sest võimaldab nii koduomanikel kui teistel seaduse adressaatidel oma tegevust pikemalt ette prognoosida.

Paljudes riikides on maamaksu asemel kinnisvaramaks, mille puhul võetakse lisaks maa hinnale arvesse ka maja maksumust. Inimesed küsivad murelikult, kas nüüd tuleb siis maamaksu asemele kodude kinnisvaramaks, mida nii mitmed väliseksperdid kui ka poliitikud Eestiski on propageerinud? IRLi selge seisukoht on: ei, kodud peavad jääma maksuvabaks.

Eesti riik algab Eesti kodust, on öelnud president Lennart Meri. Eesti tulevikku kindlustades ei tohi poliitikud seda mõtet unustada.

President ja tema roll

2011-05-25

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) volikogul ja sellele järgnenud hääletus, mis andis Ilvesele toetuse teiseks ametiajaks, said ajakirjanduses kiire ja põhjaliku tähelepanu osaliseks. Imestama paneb aga tõik, et Ilvese nädal varem Lennart Meri konverentsil peetud kõne, mis sisus laupäevasega paljuski kattuv, ent säravam, ei pälvinud Eesti ajakirjanduselt pea mingit tähelepanu.

Võimalus viia presidendivalimine eduka lõpuni juba riigikogus kõneleb mu meelest siiski küpsusest. Ebaõnnestumine kolmes järjestikuses riigikogu hääletusvoorus, nagu see varem on juhtunud, ei näita meie demokraatia toimimist just parimas valguses. Mis puutub vastaskandidaadi esitamisse või tema puudumisse, siis see jääb nüüd Keskerakonna teha. Ja oleks hea, kui nad oma kandidaadi esitaksid.

Debatt Eesti ees seisvate probleemide üle - nii nende, mida president oma kõnedes kirjeldas, kui nende, mida ta eraldi esile ei tõstnud, - on kindlasti vajalik. Samal ajal peab presidendikampaania jääma parlamentaarse riigikorraldusega määratud raamidesse. Presidendi kompetentsi piiridest väljuvate lubaduste andmine tähendaks valijameeste ja avalikkuse petmist.

Kindlasti on paljudel president Ilvesele etteheiteid, kindlasti on paljude ootused kõrgemad kui presidendi võimalused. Aga on üks suur pluss. Minu meelest on Ilvesel presidendina erakordselt hea rolliteadlikkus just poliitilise mänguruumi mõistes. Ta mängib reeglite järgi, mitte reeglitega, nagu ekstravagantsed persoonid seda mõnikord teha tahavad. Parlamendile uueks arutamiseks tagasi saadetud seadused on üks hoobadest, mida president saab kasutada. Ja tahan riigikogu liikmena tagantjärele öelda, et seda tehes on president Ilvesel olnud enamasti õigus.

Kardan, et pealiskaudsem osa presidendile suunatud kriitikast ei saa Eesti presidendi rollist päris hästi aru. Probleemide tõstataja, eetiliste hinnangute andja ja põhiseaduse valvurina ei ole Eesti presidendil siiski otsest võimalust sisepoliitikat juhtida.

Näiteks tegi IRLi volikogul üks küsijaist ettepaneku, et president Ilves oleks haldusreformi patroon. Presidendi vastus oli umbes selline: ma ei saa olla poliitilise idee patroon, kui selle taga pole kodanikuliikumist. Kui tekib tugev positiivne ja parteideväline kodanikualgatus, saab president seda toetada. Liiga suure initsiatiivi võtmine toetava kodanikualgatuseta oleks tungimine täitevvõimu pärusmaale.

KOMMENTEERI SIIN

Lugu ilmunud veel:

Koit, 24.05.2011

Euroopa Liidu proletaarlased ühinevad

2011-05-12

Teatavasti on 1. mai töörahva püha, rahvusvaheline solidaarsuspäev. Tänavune 1. mai oli Euroopa Liidu töötajatele eelmisest ja järgmisest aastast mõneti erinev: lõppes kaheksale uusliikmele seitsmeks aastaks kehtestatud tööjõu vaba liikumist piirav üleminekuaeg.

Pea kogu Euroopa saab üheks suureks, tööjõule väheste piirangutega turuks (2013. aastani kehtivad piirangud veel Bulgaariale ja Rumeeniale).

Tegelikult kontrollisid töörännet Ida-Euroopast läände küll ainult kaks riiki - Austria ja Saksamaa. Teised liikmesriigid on kas piirangutest hoidunud või neid järk-järgult lõdvendanud.

Lõdvenduste tegemisel olid eeskujuks Iirimaa, Suurbritannia ja Rootsi, kelle majandus kasvas liidu laienemise järel 2004. aastast keskmisest kiiremini. Üheks kasvu stimulaatoriks peetakse just sissesõitnute töökäsi.

Kui kõrgel on lagi?

Varasem hoiak avatud tööturu suhtes on olnud Eestis valdavalt soosiv. Esiteks, just seda - ühtset kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu turgu - me ju Euroopa Liidust soovisimegi.

Teiseks loodame välismaal töötavate eestlaste teenistuse toel turgutada oma majandust, suurendada heaolu ja leevendada sotsiaalseid pingeid. Ja kolmandaks, meie senine kogemus näitab, et keerukaid ümberkorraldusi on Eestis võimalik teha kiiresti ja radikaalselt, miks siis oodata.

Tõsi, nüüdseks on meil suuremad teadmised võimalike Eestist väljarändajate hoiakute kohta ja mõningad teadmised eelmiste aastate rändest (mahtudest, suundadest jms). Seega saame järgmistel aastatel toimuvaid protsesse kindlamalt ennustada.

Sotsiaalministeerium on regulaarselt (2000, 2003, 2006, 2010) uurinud elanike rändekavatsusi ja hinnanud välismaal töötajate arvu. Andmed on mõneti vastuolulised.

Ühelt poolt esitatakse hinnang, et välismaal on lühemat või pikemat aega töötanud 92 000 kuni 133 000 inimest, 14-19 protsenti tööjõust. Samas, 2009. aastal moodustasid välismaal töötajad 2,8 protsenti tööjõust (andmed on saadud 2010. aastal Eestis, st tegemist oli juba Eestisse tagasi pöördunud inimestega).

Seega võib pikemaajaline tööränne olla suures osas vaatluse alt väljas. Ühelt poolt ei tähenda 2,8 protsenti märkimisväärset hulka inimesi. Teisalt, viie aastaga on see protsent kasvanud kolm korda ehk 0,9 protsendilt 2,8 protsendile.

Küsimus on selles, kui kõrgel on lagi ja kui paljud 77 000 tööealisest, kes on kaalunud 2010. aasta uuringu andmetel pealiskaudsemalt või põhjalikumalt välismaal töötamist, oma plaanid teoks teevad.

Üldine ajaleheveergudel levitatav arvamus seob välismaal töötamise eelkõige töö olemasolu ja palgaga Eestis. See pole vale, 40 protsenti hirmutas töösuhte võimalik katkestamine, aga 49 protsenti ei rahuldanud karjääri ja eneseteostuse võimalused Eestis.

Saksamaa ootab

Kas ja mida võiks selles olukorras muuta Saksamaa ja Austria tööturu avanemine? 77 000st läänes töötamisele mõtlevast Eestimaa inimesest vaatas Saksamaa poole ainult 4600. Tagasihoidlik arv ja protsent.

Kindlasti suurendab vabam juurdepääs Euroopa suurimale rahvuslikule majandusele eelkõige väljarännet naabermaadest Poolast ja Leedust. Tõsi, saksa tavakodanikud ütlevad, et poolakad on ammu kohal, mingeid hüppelisi muutusi pole enam oodata. Ametlik hoiak on aga entusiastlik ja ootusärev.

Saksa majandus on pikemalt vaevelnud kvalifitseeritud tööjõu puuduses. Avalik arvamus ei ole soosinud kolmandatest riikidest tulijaid ja seetõttu pole odava tööjõuga riikide rahvast viimastel aastatel väga palju kasutatud. Nüüd on vaja täita tekkinud tühik.

Nürnbergis asuva tööturu ja tööhõive uuringute instituudi andmetel ollakse valmis tööd pakkuma 600 000 kuni 900 000 inimesele, sealhulgas ka neile, kes on kodus matemaatikas ning infotehnoloogia, tehnika- ja loodusteaduste vallas. Neile pakutakse 117 000 vaba töökohta. Oodatud on ka 20 000 hooldajat.

Spekter on lai, aga siiski täpselt hinnatud-mõõdetud. Näiteks poolakatest hooldajate kohta väidavad sakslased, et neil on küll head meditsiiniteadmised, kuid puuduvad oskused kliendi vajadusi hinnata, nõustada ja paberitööd teha.

Eesti on vaid korra või paar kokku puutunud sellise plaanipärase tööjõu värbamisega, mida Saksamaa praegu korraldab. Poolas on loodud ligikaudu sada kontaktpunkti (kas Saksa tööjõufirmade esindused või nende esinduste Poola partnerid), kus saab teavet naabermaa töövõimaluste ja sotsiaalkorralduse kohta.

Venekeelsete võimalus

Praegu tundub Saksa töövahendusfirmade huvi olevat meie tööturu vastu üsna leige. Otsitakse niisuguste erialade töötajaid, kellel on turg mujal juba sisse töötatud (meedikud, klienditeenindajad). Kui see huvi muutub aga aktiivseks, siis on võimalik Eesti lühikese ajaga teatud erialade inimestest täiesti tühjaks tõmmata.

Eelkõige pakub Saksamaa huvi meie venekeelsetele elanikele. Seda on ideoloogilisest aspektist ehk ajalugu silmas pidades raske mõista, aga nii see on.

Vene keeles rääkijatele on seal ka ulatuslik tugivõrgustik, 81 miljonist Saksamaa elanikust räägib 3,5 miljonit vene keelt (nii venelased kui Nõukogude Liidust pärit sakslased ja juudid).

Pole võimatu, et nii nagu mitu korda varem, muutub ka lähiaastatel mõni äriringkonna osa venekeelsetele elanikele võrdsete poliitiliste õiguste ja võrdse kohtlemise aktiivseks nõudjaks.

Venekeelset kõrgspetsialisti palga tõstmise lubadusega Saksamaale mineku mõttest ei võõruta. Teda huvitavad hoopiski abstraktsemad, keerukamad teemad.

Nii et tõenäoliselt seisavad Eestil ees keerukad valikud: kas suhtuda suurema hoolitsuse ja tolerantsusega praegusesse tööjõusse või saada rändeahelaks, kus ühest otsast loovutatakse alalisi elanikke (töötajaid) ja teisest värvatakse nende asemele mujalt uusi.

Päike - kas hea haldjas või õel nõid?

2011-05-12

Tähtede suures perekonnas on meie Päike tagasihoidlik täht, mil vanust umbes 4,6 miljardit aastat. Kosmilise gaasipilve kokkutõmbumisel tekkinud uue tähe ümber moodustus ülejäänud gaasist ketas, millest said alguse planeedid ja nende kaaslased. Päikesesüsteem oli sündinud.

Tänu tema tunduvalt massiivsemate tähtedega võrreldes väikesele massile põleb vesinik Päikese südames väga aeglaselt. Päike on eksisteerinud mitu miljardit aastat ja vesiniku põlemine võib jätkuda veel sama kaua.

Päikeses töötab perfektne termotuumajaam, kus toimub nelja prootoni süntees heeliumiks. Selle protsessi käigus eralduv energia on olnud aluseks, et Maal sai areneda elu. Umbes 3,8 miljardit aastat tagasi moodustusid meie planeedil esimesed algsed eluvormid ja arvatavasti 7 miljonit aastat tagasi ilmus juba inimene.

Päike kui täht on kogu inimkonna arenguks tõeliselt hea haldjas. Miks?

Tänu aeglasele vesinikusün-teesile on Päikese heledus olnud miljardeid aastaid ühes suurusjärgus. Tähtede maailmast on teada selliseid, mille heledus võib tunduvalt muutuda isegi tundide jooksul. Neid nimetatakse muutlikeks tähtedeks. On raske ette kujutada, kuidas ja kas üldse võiks nii kiiresti muutuvas kiirgusväljas areneda elu, ja sellepärast otsitakse Maa-välist elu just Päikese-taoliste tähtede juurest.

Loomulikult on Päikesest lähtuv stabiilne energiaeraldus suures mastaabis inimkonnale kasulik. Kuid kui termotuumasüntees Päikese sees on „rangelt kontrolli all", siis Päikese väliskihtides toimuv seda ei ole. Alates 18. sajandi keskpaigast on astronoomid jälginud 11-aastaseid päikeseplekkide tsükleid, kus päikeseplekkide arvu maksimumide vahel on sügav miinimum.

7. märtsil oli päikesepurse

Selliseid tsükleid on vaadeldud kokku juba 24. Päikese aktiivsuse üks väljundeid on tema mõju lühilainelisele raadiosidele: päikeseplekkide maksimumi ajal mõjuvad Päikesest lähtuvad suure energiaga prootonid ja alfaosakesed ionosfäärile niimoodi, et lühilaineline raadioside enam ei toimi.

Kahekümne esimene sajand algas päikeseplekkide maksimumiga, mille arv oli mõnel 2000. aasta kuul kuni 170 ja kahanes 2009. aastal pea nullini. Pärast seda hakkasid päikeseplekid aeglaselt sagenema (2011. aasta algul umbes 50) ja sellega kaasnes võimas päikesepurse (7. märtsil 2011). Vastastikune mõju Maa magnetväljaga viis selleni, et 10. märtsil oli virmalisi võimalik näha sellistes Ameerika osariikides nagu Wisconsin, Minnesota ja Michigan.

Kui päikesepursked kutsuksid esile ainult efektseid virmalisi, siis poleks asi väga hull. Aga tugevate päikesepursete mõju all võivad kannatada elektrisüsteemid ja veel enam satelliidid. Lähemate aastate päikeseplekkide arvu ennustada on väga keeruline, kuid kindlasti jõuab see paarisajani.

Teisalt ei olegi päikesepursked nii halvad, kui esmapilgul tundub.

1930. aastatel märkas Ameerika füüsik Scott E. Forbush, et kosmilised kiired moodustavad Maa ülemise atmosfääriga reageerides suure hulga sekundaarosakesi, mida on võimalik registreerida maapinnal. Forbush avastas, et kosmilise kiirguse voog väheneb, kui Päikese aktiivsus on suur. Selle esmapilgul täiesti arusaamatu nähtuse põhjus on aga lihtne: päikese-plahvatus viskab välja massiivseid kuuma gaasi pilvi. Nendes massiivsetes pilvedes on peale kuuma gaasi veel magnetsõl-med ja magnetväljad, mille plahvatus on Päikesest ära rebinud. Magnetväljad mõjutavad laetud osakesi ja kui kuumad gaasipilved mööduvad Maast, siis magnetväljade mõjul elektriliselt laetud kosmilised kiired, mis muidu tabaksid meie planeeti, kalduvad kõrvale ega jõua enam Maa pinnale. See-tõttu võib rahvusvahelises kosmosejaamas mõõdetav radiatsioonitase kuni 30 protsenti väheneda. Radiatsioonitase on aga tähtis faktor, eriti kui astronaudid kavatsevad töötada avakosmoses.

Palju olulisem on end kaitsta kosmilise kiirguse eest kui päikeseplahvatuse ajal tekkinud suure energiaga prootonite eest, mille mõju saab vähendada (kosmosejaamas) lihtsate alumiinium- või plastkilpidega. Kosmiline kiirgus aga tungib jaama ja võib pikka aega mõjutada inimese tervist. See probleem kerkib täie teravusega, kui inimene kavatseb lennata Marsile.

Tehnoloogia edusammudega kaasnevad pea alati ka riskid ja neid tuleb arvestada. Arvan, et saabuv päikeseplekkide maksimumi aeg ei too kaasa maailma lõppu, kuid kosmosetehnika võime ülitugevatele pursetele vastu pidada on omaette küsimus.

Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

2011-05-10

RÄÄGIME EBAMUGAVATEST ASJADEST JÄRJEST NAPIMALT? Andres Herkel arutleb, kas poliitikud on tõesti need inimesed, kel on kõige vähem kodanikujulgust ning küsib, miks ühiskond kipub ebaõigluse ja poliitkuritegude ees järjest enam silmi sulgema.

Miks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on valmis hoogsalt sekkuma inimõiguste rikkumisse Liibüas, aga kui Georgia sattus Venemaa rünnakurahe alla, siis järgnes tema poolt küll tugev enesenäitamine konflikti lahendajana, kuid mitte nii otsustav surve agressorile? Miks puudus Läänel otsustavus sekkuda Tšetšeenias, kui aset leidis kõige ulatuslikum inimõiguste rikkumine Euroopa kontinendil? Miks kardavad riigipead dalai-laamale, kes on Nobeli rahupreemia laureaat ja üks nüüdismaailma vaimseid liidreid, tihti isegi tere öelda?

"HALVAD AJAD" - PSÜHHOLOOGILINE KATEGOORIA

Kriisieelseil aastail, kui nafta- ja gaasihinnad tegid läbi uskumatu tõusu, ütles üks diplomaat: "Midagi pole teha, väärtuspõhise välispoliitika jaoks pole just parimad ajad!" Ent aeg on muuhulgas ka psühholoogiline kategooria. "Vale aeg" on iseenesest kehv põhjendus selleks, et kodanikujulguse puudumist välja vabandada. Tõsi, meie võimalused väärtuspõhisele poliitikale liitlasi leida on tihti piiratud ja me riskime alailma sellega , et võime jääda kaotajaks. Aga ka võimalus kaotada on halb põhjendus, et end sellega välja vabandada.

Hiljuti sattus mulle kätte üks raamatuke, saksa-juudi autori Kurt Singeri "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (Tormikiri, 1999). Autor on sedasorti rahuaktivist, kelle arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest tunduvad minule naiivsed. Aga see, kui ähvardava tõepärasusega ta poliitikuid kirjeldab, on tabav ja hoiatav. Singer ütleb, et just poliitikute juures on kodanikujulgus haruldane. Selleks, et karjääri teha, ohverdatakse põhimõtted, mida poliitiline südametunnistus soovitab.

Aga kuidas on lood julguse ja südametunnistusega rahvusvahelistes suhetes? Kunagi ääsisid rootslased, et valitsuse valmidus maailmas inimõigusi kaitsta kasvab võrdeliselt sellega, kui kaugel Rootsist on maa, kus inimõigusi rikutakse. Veel rohkem mõjub positsioon, mis ühel või teisel riigil maailmas on. Venemaa keerab sõnakuulmatutel naabritel gaasikraani kinni ja Hiina RV püüab kaubandusliku blokaadiga isoleerida riike, kes kritiseerivad inimõiguste olukorda, kohtuvad dalai-laamaga või annavad Nobeli preemia dissidendile.

ÄHVARDAV VAIKIMISSPIRAAL

Olen hulk aega jälginud, kuidas Tšetseenia teema nn pehmeid väärtusi kaitsvas Euroopa Nõukogus järjest enam vaatevälja äärealale nihkub. Algul oli see tugevalt üleval, nõuti läbirääkimisi poliitilise lahenduse saavutamiseks ning inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist. Hiljem tehti raporteid juba harvem ja üksnes inimõiguste vaatevinklist, kõik poliitilised küsimused heideti kõrvale. Venemaad ei taheta ju ärritada ja mingid separatistidsektsessionistid ei või kahtluse alla panna üliriigi õigust oma territooriumil oma poliitiline tahe mis tahes meetoditega peale suruda.

Georgia sõja kohta tehtud raportite saatus on sarnane. Algul tehti neid tihti ja kriitilisi, aga nüüd on loobutud, humanitaarolukord on ainus teema, mida ei saa vältida.

Väärtuspõhine poliitika ja üldine kodanikujulgus on asuuris demokraatia laienemise protsessiga. Kui Berliini müür langes ja Ida-Euroopa vabanes, kanaliseerus kodanikujulgus Eestis laulvaks revolutsiooniks. Tartu-kogemusega kindral Dudajev võttis Baltimaade vabadusliikumistest šnitti ja kutsus kokku Tšetšeeni kongressi. Peagi sai Dudajevist kodumaal president. Inimesed ei häbenenud oma poliitilisi eesmärke ja nende eest ei karistatud.

Nüüdne tagasilöök demokraatiale tähendab lööki ka kodanikujulguse ja väärtuste pihta. Tegelikult algas see juba esimese Tšetseenia sõjaga, kasvas Pütini võimuletõusuga Venemaal ja on nüüd muutunud ähvardavaks vaikimisspiraaliks rahvusvahelistes suhetes.

KARISTAMATUSE SÜNDROOM

Samal ajal, kui Ramzan Kadõrovi raudne haare on Tšetseenia näiliselt vaigistanud, on karistamatuse sündroom, hirm ja omakohus muutunud normiks kogu Põhja-Kaukaasias. Venemaa ei tule olukorra haldamisega toime ja tema poolt pakutud jõulahendused pole jätkusuutlikud.

Tolle "karistamatuse sündroomi" on kõige paremini avalikkuse ette toonud Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg'is. Kohtult on tulnud ridamisi lahendeid, mis ütlevad, et Vene Föderatsiooni ametivõimud pole kaitsnud inimeste õigust elule ja õiglasele kohtupidamisele, üle on astutud piinamise keelust jne. Vene Föderatsioon pole Euroopa-tasandi kohtulahenditest mingeid olulisi järeldusi teinud, st karistamatuse sündroom jätkub.

Ja jätkub ka vaikimise sündroom. Poliitikud pelgavad Tšetšeeniast kõnelda, sest sellega võidakse pälvida islamifundamentalismi, terrorismi ja ekstremismi toetaja märk. Ja suhted Venemaaga saavad rikutud.

ASJADEST RÄÄKIMISE JÕUD

Teema poliitilise tõstatamise võimalused on marginaliseeritud sellega, et pärast legitiimselt valitud presidentide kõrvaldamist (Dudajev tapeti 1996. ja Mashadov 2005. aastal) on võimu järjepidevust omaks pidanud hulk kaheldava kuulsusega või isehakanud sõjapealikke, kelle väärtused ja meetodid kindlasti euroopalikku süsteemi ei kuulu. Nende kaitseks on raske kõnelda, kõnelda saab väärtuste kaitseks, mida enam pole.

Aga miks on kõik niiviisi läinud? Miks hävitati nõrgad demokraatia-eeldused juba eos koos Dudajevi ja tema enesemääramispüüdlusega?

Vaikimise erivorm poliitikas on pelg nimetada asju nende õigete nimedega. Selleks luuakse lausa orwellikke uuskeeli ja -väljendeid. Inimõiguste rikkumist nimetatakse võitluseks terrorismi ja ekstremismi vastu, karistusoperatsioone korra tagamiseks jne. Nimetamise jõud on võimas. Ja just sellepärast ei tohi tagasi kohkuda, lakata asju õigete nimedega nimetamast ja inimõiguste teemat lausa nüri järjekindlusega esile toomast.

Eesti Märk otsib väärilist kohta

2011-05-09

Lennart Meri märkis kunagi, et rahval on alati kedagi vaja, kelle üle võiks uhkust tunda ja kellega ta võiks ennast samastada. Võib-olla ta ei osanud sellel hetkel mõelda, et just temast saab kunagi see inimene.

Kangelasi on vaja kõigil rahvastel. Ja kangelastegude tõeline suurus selgub reeglina peale kangelase enda lahkumist - siis ta ei saa enam oma tegudele midagi lisada ega ka midagi ära võtta. Ta on kõik öelnud, mis tal öelda oli.

Viimsis, Lennart Meri viimases kodupaigas, oleme korduvalt arutanud, kuidas tema pärandit talletada. Oleme loomas Lennart Meri stipendiumi, tähistame tema mälestuspäeva, oleme arutanud, et võiksime mõne mereäärse tee nimetada ümber Lennart Meri teeks. See mõte on pälvinud laiemat tähelepanu ja leidnud palju toetajaid.

Kuid pärandi talletamise ja väärtustamise kõrval on meil teinegi mõte - Eestile uute sümbolite ja vaatamisväärsuste loomine. Usun, et ka Lennart Meri muuseumi rajamise parim koht on Viimsis - mere, tema kodu, tema kodumere ääres. Valgusküllane koht, mis võiks sobida hästi ka konverentside ja Eestile oluliste ürituste korraldamiseks. Arhitektina arvan, et selline muuseum-keskus võiks ka Lennart Meri nime tõttu asuda kas väga mere ääres või päris meres - mitte lihtsalt Kalevipojana, vaid ausambana Eesti iseseisvusele, tema taastajatele ja Eesti rahvale.

Vanalinnast on ikka selgelt vähe

Eesti tahaks olla välismaal palju tuntum ja peakski olema. Aga millega? Tallinna vanalinn on ainus laiemalt tuntud Eesti märk. Kiek in de Köki juures asuvad bastionikäigud, aga ka maanteemuuseum jt, mis on viimasel ajal saanud peamiselt euroraha toel säravateks, kuid jäävad siiski pigem kohalikeks huviväärsusteks, on uus tase Eestimaa huvitavaks muutmisel.

Kuid nendes ei ole seda rahvusvahelist, piireületavat lendu, mis muudaks neid ligitõmbavaks sakslastele, prantslastele või inglastele. Hea, kui huviväärsused hoogustavad siseturismi ja me saame oma rahvast, tema kultuuriloost rohkem teada. Kuid veel parem on, kui need huviväärsused meelitavad siia ka mitte ainult soomlasi, vaid ka jaapanlasi ja ameeriklasi. On oluline, et meie lood oleks vähemalt nii tugevad.

Lennart Meris on see alge olemas. Ei ole palju mehi, kes on Helmuth Kohlile või tema mastaabiga maailmaliidrile helistanud ja öelnud: „...helista Boriss Jeltsinile, et ta minu Moskvasse tulles juulilepetele alla kirjutaks". Ning veel tähtsam: Kohl helistab ja Jeltsin kirjutab. Meri toob Eesti kõigile suurrahvastele lähemale. Seob omadega.

Lennart Meri fenomen seisneb piiride ületamises. Teised arvasid, et sein on ees, aga tema astus seinast läbi. Teised kartsid läbi kukkuda, aga tema kukkus sülle. Ta on paljudest teistest suurtest vähemalt karva võrra suurem seetõttu, et ta liikus mitte ainult ühes valdkonnas (kirjandus või film), vaid tegeles ka asjadega, mis puudutasid igaüht - riigimehena.

Ühest küljest olen ma nõus, et me peame talletama vana ja kinnistama pärandit. Teisest küljest peame olemasolevat pärandit väärtustama. Me peame ehitama uusi hooneid, täitma neid uute muuseumite ja kontserdisaalidega. Ning võimalusel siduma nad ainulaadsega - Lennart Meri puhul on see võimalus olemas.

Teadmist kannavad suured hulgad

Selliseid muuseume, kus rahvast peaaegu üldse ei käi, on ka Londonis ja Pariisis küllaga, Eestist rääkimata. Kuid Louvere'isse ja Towerisse ilma pika järjekorrata ei saa. Muuseumi jaoks on ka piletiraha tore ja teadustöö arendamist võimaldav, kuid riigi jaoks peab muuseum, mälestusmärk või mistahes muu atraktsiooni minema korda võimalikult paljudele.

Eesti peab suutma end atraktiivseks muuta. Soome mereturistid võiksid vabalt randuda Leppneeme sadamas, külastada Lennart Meri koduvalda ja muuseumi ning edasi purjetada. Lahedam oleks, kui selline Lennart Meri Eesti Märk oleks isegi mõnel Viimsi saarel - kuid see on lahe pigem suvel ja muudab muul ajal külastamise keerukaks.

Ma olen üsna kindlalt arvamusel, et Eesti pole suutnud oma huvitavamaks tegemiseks piisavalt palju ära teha. Mis on Eesti Märk? Taanlastel on disain, hollandlastel tuulikud, soomlastel saun. Meie olukord - kui kasutada Lennart Meri sõnu - on s..., kuid see on meie tuleviku väetis.
Kuid siiski sugugi mitte lootusetu. Lennart Meri ongi seni Eesti ainukene tõeline „Nokia", mida ta ise otsida tahtis ja käskis. Eesti Märk. Tuleb ta ainult aukohale panna. Lennujaamaga oleme algust teinud, nüüd on vaja seda kinnistada ja arendada.

Haldo Oravas on Viimsi vallavanem.

Õigus teada oma kooli!

2011-05-02

Nii palju murekirju lapsevanematelt pole ma varem saanud. Arvasite õigesti ära - teemaks Tallinna koolikatsete ralli! Inimesed otsivad abi. Nad ei tea, mida teha. Nad on oma lapse pärast mures ja ei tea, mida lapsele öelda.

Seltskondades juhtub piinlikke momente - piisab ühest õnnetust emast või isast, kui kõiki haarab südamevalu ja terve õhtu on rikutud. Eriti hullus olukorras on need lapsed ja vanemad, kes pole kuskile „kvalifitseerunud".

Arvate et koolikoha saaanud pered on õnnelikud? Nii ja naa. Avalikus inforuumis on sõimulaviini on kaela saanud needki, kelle lapsed koolikoha katsetega saanud: „Ah teie oletegi need tõusikud, kes on oma lapselt lapsepõlve röövinud ja neid kodus drillinud?" - Olgu kohe öeldud, et see on laim. On siis koolid rahul? Pedagoogid on rampväsinud, neil on tulnud teha viiekordselt tööd ilma mingi lisatasuta. Ja nendegi süda valutab jätkuvalt kestvate hullude päevade pärast. Äkki on koolidirektorid õnnelikud? Kaugel sellest. Neil puudub ju täna kindlus, kas üldse või kuidas täidetakse need koolikohad, mis järgmisest kuust alates vabanema hakkavad.

Kuna koolikatsega tekitati kunstlik ülebroneerimine, ehk üks laps on täna kirjas keskmiselt kolmes koolis, vabaneb oletuslikult 2/3 kohtadest. Kuidas vabaneb ja kus vabaneb, pole ju samuti teada. Kas me elame tõesti infoajastul, kus iga laps on väärtustatud ja kus kehtib egalitaarne haridussüsteem? Kui vaadata teisi Eesti omavalitsusi, siis jah. Ainult ühe omavalitsuse puhul on vastus „ei", ja jälle on see Tallinn. Kaua võib?

Kõigepealt ärritas inimesi see, et lastega tuli koolikatsete rallile siseneda ka siis, kui tegelikult katsete ega süvaõppe vastu mingit huvi polnudki. Siis tekkis ülelinnaline kodanikuliikumine „teata oma eelistusest kiiresti, nii säästad teiste laste närve". Nagu koolidega vestlustest selgub, aidati nii tegelikult päris paljusid peresid. Rahvasuus hakati seda kodanikuliikumist kutsuma võitluseks nõukogude võimu vastu. On ju vanematel lapsevanematel hästi meeles nõukogude aeg, kus kõik inimlik toimis süsteemi kiuste ja vastastikku üksteist aidates ning solidaarne olles.
Seejärel said osad lapse koolidesse sisse, osad mitte - ning seda olukorras, kus koolikohti tegelikult jagub küllaga!

Aga läheme ajaloos veel rohkem tagasi. Me oleme maailmas olnud väga hästi haritud rahvaste hulgas. Naine ei pääsenud laulatusele, kui ta lugemist ei mõistnud - eesmärgiga tagada laste kodus õpetamise võimekus. Me oleme planeedil Maa üks esimesi rahvaid, kes saavutas üldise lugemis- ja kirjaoskuse. Ka üldise ligipääsu tagamisega algharidusele on meil pikk ja väga hea kogemus. 1816 ja 1819 aasta Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega tagati üleüldise koolis käimise kohustus ja võimalus katseteta ning ilma tasu maksmata saada algharidus kodulähedases koolis. Väikeste erinevustega Eestimaa ja Liivimaa vahel määrati kooliminemise vanuseks 8 aastat. Pered said lapse kooliküpsust ja koolis käimise võimausi ise hinnata, ent kümneaastane pidi kohustuslikus korras koolitee ette võtma, sellest kauem venitada ei lubatud. Iga 1000 elaniku kohta pidi iga vald ühe ilma õppemaksuta kohaliku (küla)kooli asutama. Rahvakoolide võrgu kõrval oli loomulikult ka maksulised koolid valikus, kuhu andekamaid vaesemate perede lapsi tasuta võeti, sama kehtis ka kihelkonnakoolide kohta. Selline üldina hariduskorraldus kehtis ka Harjumaal kuni aastani 2011. See, et igal lapsel on teada kodulähedane kool (mis pole kunagi küll tingimata otse aknast näha olnud), on püsinud kõik need põlvkonnad ja isegi sõdade ajal. Esimest korda Eesti ajaloos pole ühes Eesti omavalitsuses ehk Tallinna linnas enam esimest korda kooliteed alustavale lapsele seda ühte „kindlapeale" koolimaja teada.

Me tegime oma ettepanekuid koolimääruse ettevalmistamise käigus, neid ei võetud arvesse. Haridusministeerium pakkus linnale igakülgset abi enne selle kurikuulsa määruse koostamist, sedagi ei võetud vastu. Mul ei Tallinna linnas opositsioonis oleva poliitikuna lapsevanematele midagi lohutuseks öelda. Küsige linnalt nõu?! Lühike praktika on näidanud, et ka sealt vanematele antavad nõuanded pole alati osutunud adekvaatseteks. Minu hinnangul ei adu linna juhtkond olukorra tõsidust. Samuti kunstlikult tekitatud propagandalaviini kõrvalt vene õppekeele osas pole muuks ilmselt neil mahtigi.

Meie lapsed väärivad paremat linnavalitsust. Tegelikult ka. Igal lapsel on õigus olla oma kooli oodatud. See on varasemalt õnnestunud, see peab olema võimalik ka nüüd ja täna.

Kui see pole ülbus ega eksitamine, siis mis see on?

2011-04-29

Alisa Blintsova lugu võiks olla kaalumisel näitliku õppevahendina nii kriitilise mõtlemise harjutamiseks kui ka propagandavõtete tundmaõppimiseks. Näiteks ajalootunnis saaks sellega näitlikustada Teise maailmasõja puhkemist ning Tšehhoslovakkia ülevõtmisele eelnenud propagandasõda.

Propagandarelvana kasutati saksa vähemuse olukorra dramatiseerimist, mis õigustavat Saksa Reich'i „vajadust" resoluutsemalt sekkuda. Koos õpilastega võib vaadelda laiemat pilti, kuna frontaalrünnakuna kasutavad oponendid (nii mõnedki neist kaitsepolitsei aastaraamatutes juba äramärkimist leidnud) deklaratsioone vene rahvusvähemuse erakordselt halvast ning igati ülekohtusest olukorrast, põrkumata tagasi mis tahes valeandmete esitamisest. Artikkel sobib ka matemaatikaõpetajale selgitamaks statistika tõlgendamisvõimalusi - koos õpilastega saaks vaadelda töötute profiile ning analüüsida hariduse ja keeleoskuse tegelikke mõjusid. Kindlasti innustaks see gümnasiste hoolsamini suhtuma võõrkeele, sh vene keele õppimisse.

Kordame üle mõned üldteada tõsiasjad.
Milleks üldse lõimuda? Eesti keele oskus on üks olulisi eeldusi Eesti ühiskonnas edukaks toimetulemiseks. Eestikeelsele aineõppele ülemineku eesmärk on tõsta vene õppekeelega kooli lõpetanute konkurentsivõimet ühiskonnas, ja seda kõige laiemas mõttes. Selleks on oluline eesti keele hea oskus, üldpädevuste ja aineteadmiste olemasolu vastavalt riiklikule õppekavale ning Eesti ja Euroopa ühiskonna reeglite ja tavade tundmine ja aktsepteerimine. Lõimumine on eelkõige suhtlemine - et suhelda, on vaja ühist keelt. Eestis on selleks eesti keel, seega on selle valdamine ja lõimumine otseses seoses.

Mis on keelekümblus? Keelekümblusmetoodika loob õpi- ja mängukeskkonna teises keeles. Keskkonna loovad õpetaja, teised lapsed ja ka füüsiline keskkond (õppematerjalid, pildid, teises keeles materjalid seintel, audio- ja videolahendused teises keeles, külalised klassiruumis, ekskursioonid keelekeskkonnas jne). Kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt keelekeskkonnas, kuid paljudes Eesti kohtades ei ole seda kahjuks lihtne leida. Nii ongi just keelekümblusmetoodika vahend, kuidas luua keelekeskkond vähemalt koolis ja lasteaias.

Aga president? President Ilvese emakeel on eesti keel ja tema näitel on väga selgelt näha, et teises keeles hariduse omandamine on taganud talle väga kõrged teadmised, aga ei ole kuidagi kahjustanud identiteeti ega emakeeleoskust.

Kas vene õppekeelega gümnaasium on Eesti riigile kohustuslik? Ei ole. Ka Saksamaa ei paku türgikeelset täisgümnaasiumiõpet ega Soome somaaliakeelset. Eestis on ainus kohustuslik haridustase põhiharidus ning Eesti tagab erinevalt enamikust maailma riikidest täismahus põhihariduse omandamise riigikeelest erinevas keeles (vene keeles).

Kas avalik sektor ja terved inimesed on jäetud keeleõppeta? Ei ole. Riik toetab eesti keele õppimist väga paljudele sihtrühmadele ja väga erineval moel. Näiteks elukestvas õppes pakutakse ca 6,5 miljoni euro eest täiendavat eesti keele õpet kutseõppuritele ja täiskasvanute gümnaasiumide õppuritele, kutseõppeasutuste pedagoogidele ja juhtidele, kõrgkoolide õppuritele (üld- ja erialakeeleõpe, keele- ja erialapraktika, õppematerjalid, hooajakoolid), haridustöötajatele (klassikaline ja individuaalne keeleõpe mentori abil), avaliku sektori ning kolmanda sektori organisatsioonide töötajatele. Lisaks pakutakse eesti keele kui teise keele õpetajate täienduskoolitust, vene emakeelega laste logopeedide ettevalmistust, noorte ühistegevuse toetust keeleõppe eesmärgil, keeleõppekulude hüvitamist kõikidele eksami sooritanutele. Enamik keeltekoole pakub eesti keele kursusi ning pärast tasemeeksami sooritamist saavad õppijad keeltekoolile makstud raha tagasi. Mõned nooredki kasutavad seda võimalust, et gümnaasiumi lõpus sooritada korralikult eesti keele eksam. Seega õpivad nad riigi rahastamisel eesti keelt koolis ja lisaks veel keeltekoolis.

Aga õppematerjalid? Materjalid eesti keele õppimiseks on koolides olemas. Keeleõpetajail ja -huvilistel on väga suur valik, mis on tekitanud isegi raskusi sobivaima valimisel. Kättesaadavad on nii paberkandjal kui ka elektroonilised õppematerjalid, millele lisanduvad e-õppekeskkonnad keeleõppeks eri tasemel keeleoskusega ja eri eas õppureile (vaadake näiteks http://www.meis.ee/oppematerjalid1 või http://www.meis.ee/raamatukogu?page=0).

Nii et pole meil mingit „olukorda tekkinud". Küll aga üritatakse seda vägisi tekitada. Ei meeldi mulle selline vaenuõhutamine, üldse kohe ei meeldi.

Liisa Pakosta kirjutas kommentaariks artiklile Kolhoos, koalitsioonileping, keelekümblus http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5412

Painava numbriusu lummus

2011-04-28

Seisukoht, et hariduse ainuvõimalikuks mõõdupuuks on riigieksamite tulemused, pole kadunud. Kas need numbrid suudavad mõõta ka noorte tõelisi teadmisi?

Põnev ja närvesööv periood - eksamiaeg - on taas käes. Aga olen kohanud vähe inimesi, kes ei võtaks praeguse süsteemi suhtes suhu mõnda vägevamat sõna. Ja siiski läheme aastast aastasse edasi samamoodi. Nii ka tänavu.

Üks peamisi praeguse süsteemi kritiseerijate argumente on see, et nüüdisaegne ühiskond, sealhulgas koolid, omavalitsused ja lapsevanemad tähtsustavad eksamitulemusi liiga palju.

Pean sellega osalt nõustuma, sest ka mulle tundub, et koolide peamisteks tasemenäitajateks on kujunenud abstraktsed numbrid. Seda, kas gümnaasiumi lõpetanud õppurid oma kooliaastate jooksul omandatud korrektsete teadmistega ka hiljem midagi peale oskavad hakata, ei mõõdeta. Või kas seda saabki mõõta?

Me peame enamasti lugu inimestest, kes lisaks avaratele teadmistele oskavad ja suudavad käituda ausalt, omavad kindlaid seisukohti ja väärtushinnanguid, peavad lugu nii endast, oma perest kui ka riigist.

Mitu kooli korraga

Gümnaasiumilõpetajate puhul tähtsustame aga midagi muud ehk pigem saavutatud numbreid. Siit koorubki keeruline küsimus: kuidas saaks, võiks ja peaks mõõtma neid eespool nimetatud häid omadusi, et saada tegelik ülevaade selle kohta, missugune inimene meie praegustest gümnaasiumidest 12. klassi lõpus välja tuleb.

Mind paneb alati kulme kergitama see, kui mitmesse ülikooli ja kui mitmele erialale enamik lõpetajaid oma sisseastumispaberid esitab.

Kas edukalt riigieksamid sooritanud noor, kes esitab dokumendid kõikidesse avalik-õiguslikesse ülikoolidesse, kõikvõimalikele populaarsetele, kuid oma olemuselt täiesti erinevatele erialadele (näiteks ühtaegu nii suhtekorraldusse kui majandusse), on tulemus, mida me gümnaasiumihariduselt ootame?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses loetleb gümnaasiumi ülesandeid paragrahv 5, millest lõige 1 meeldib mulle eriti:

"Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna."

Kas kõike seda ilusat mõõdab või aitab meil hinnata riigieksami tulemus?

Alustame iseendast

Eksamitulemuste tabelid tulevad ka sel aastal. Põnevus, pettumus, kurbus ja rõõm on tagatud. Mida teha, et me nii jäigalt neile numbritele ei keskenduks?

Pole mõtet osutada kurjalt haridus- ja teadusministeeriumi, eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse või ajakirjanduse poole. Alustama peaksime iseendast, ehk püüdma oma hoiakuid numbrite maagilisest jõust lahti rebida. Nii oleks kõigil parem.

Niikaua kui me ise usume numbritesse kui ainuvõimalikesse tasemenäitajatesse, võivad ministeerium ja eksamikeskus teha olemasoleva süsteemi parandamiseks ükskõik mida, aga numbrid jäävad hariduse mõõdupuuna meid ka järgnevateks aastateks painama.

Mina, rahvaliitlane?!

2011-04-28

Riigikogu valimiste aeg oli ühtede hinnangul igav ja ootuspärane, teiste meelest piisavalt põnev ja uudne. Lugejates-kuulajates huvi äratamiseks kasutas uusi nõkse meedia: näiteks valijakompass oli päris lõbus võte iseenda või meeliskandidaadi maailmavaate testimiseks.

Vähemalt kahe kompassi küsimustele pidin ka mina vastama. Üks neist andis tulemuseks «formaalselt õige» maailmavaate, teine aga teatas, et vastaja on oma vaadetelt 75 protsenti rahvaliitlane. Võib-olla suuremal määral rahvaliitlane, kui selle partei keskmine kandidaat! Hunt lambanahas või lammas hundinahas, raske öelda, kuidas seda tulemust hinnata (kas ohtlik omadele või poliitilistele vastastele).

Ei ühtki teist kõrval

Ega see valimiskompassi tõesus või tulusus olegi väga oluline teema. Vaevalt et nende valijate hulk, kes sel moel oma otsuse tegid, ülepea kõneväärt oli. Aga tulemus sundis mõtlema ja mõtlemine andis tulemuse. Mitte väga originaalse, aga ikkagi.

Nimelt, Koonderakonna, Res Publica vm partei kadumine ei toonud Eesti poliitikale mingit kahju, kuid Rahvaliidu lõpp oleks sisuline kaotus. Rahvaliitu iseloomustavad märksõnad konservatiivsus, rahvuslikkus ja regionaalsus on teiste parteide eelistuste pingereas tagumistel positsioonidel.

Märkimisväärse osa valijate väärtuste loetelus on need aga pigem keskmistel või eesmistel positsioonidel.

Pere ja töö on need, mida keskmine eestlane kõige kõrgemalt hindab. Ja selle poolest me erineme päris palju rikkamate riikide kodanikest. Seega, Rahvaliidu tulevik väärib arutamist.

Valimistejärgne vaikus (rohelistest räägitakse vähemalt võlgade klaarimise kontekstis) sunnib arvama, et ennustus erakonna jõuvarude otsa lõppemisest hakkab täituma. Ja hetkel pole ühtegi teist parteid, kellele regionaalpoliitika ja kohaliku omavalitsuse korraldus oleks samavõrra huvi pakkuv teema.

Paraku, paljudele elanikele (valijatele) on omavalitsuse tegemised või tegematajätmised igapäevased, kas meeldivaid või ebameeldivaid üllatusi pakkuvad asjad. See pole ainult ääremaade või vaeste omavalitsuste elus hoidmise mure. Parajaks sasipuntraks on läinud jõukate elu Tallinnas ja ümbritsevates valdades.

Seda ei keri lahti lihtsa tulumaksu pooleks jagamisega (pool elukohaks olevale vallale ja teine pool töökoha omavalitsusele Tallinnale või vastupidi).

Omavalitsuse probleemide mõistmisel ja arendamisel tuleb kasuks kontakt kodanikega. Mitte et kabinetivaikuses pole tööd üldse vaja ja piisab poe taga õllepudeli ringis liigutamisest. Rahvaliidul on see kontakt valijaga lihtsalt kõige tihedam. Tõsi, pigem maal kui linnas.

Parim lahendus koostöö

Paraku on ka Rahvaliidu enda (näiteks tema regionaalministri) paremat halduskorraldust või tasakaalukamat regionaalarengut lubanud algatused sumbunud.

Kui rääkida haldusterritoriaalsest reformist, ei ole valik «vabatahtliku» või «kohustusliku» liitumise vahel sugugi kõige tähtsam teema. Mõlemad taotlevad ju ühte ja sama - füüsiliselt suuremaid omavalitsusi. Ja esimene tee on ainult näiliselt demokraatlik.

Ühel hetkel tuleb hakata «järele aitama» neid, kes vabatahtlikult ei liitu. See eeldab nii sundust kui ka kulutusi.

Liitumise alternatiiv on kas uute haldustasandite loomine või omavalitsuste koostöö. Mõlemaid lahendusi on siin-seal kasutatud ja nii kohalikud kui ka kaugemalt tulnud asjatundjad meilegi soovitanud. Paraku - sedasama omavalitsuste koostööd pole meil ikkagi piisavalt.

Siiski ei ole õige öelda, et üldse pole. Pole sel määral, et see annaks olulise lisa tegevuse tõhususele või teenuste kvaliteedile, võimaldaks jõudu ja ressursse koondada jne.

Koostegutsemine keskkonnakaitse, vee ja prügimajanduse valdkonnas on suurel määral väljastpoolt peale surutud. Koostöö sotsiaalvaldkonnas on pea olematu (teenuste ost naabritelt pole koostöö, vaid tavaline turusuhe).

Alles hiljuti püstitas elu omavalitsuste ette ülesande, mille parima lahenduse võiks anda omavalitsuste koostöö - see on koolivõrgu paratamatu õgvendamine laste arvu vähenemise tõttu. Kõige lihtsam lahendus, mida koostöö saab pakkuda, on omavalitsuste ühise koolipiirkonna loomine gümnaasiumi jaoks. Või siis mitme kooli liitmine ühise juhtimise alla.

Usun, et uudishimulikud ajakirjanikud on kõik sellised koostöökatsed avastanud ja nende tulemused avalikustanud. Ja paraku pole neid näiteid seni olnud ülearu palju.

Võti, mis võiks avada läbirääkimiste ruumide uksed, on sageli just Rahvaliidu vallajuhtide käes. Ühelt poolt on arusaadav soov säilitada viimase hetkeni oma kool. Gümnaasium on tähtis institutsioon, ühes kaalukategoorias kultuurikeskusega, ilmselt suurema tõmbejõuga kui vallamaja, päevakeskus vms.

Tähtsad on töökohad, mida gümnaasium loob, tähtsad on ka gümnaasiumiõpilased kui kodanikud. Aga viivitamine otsusega, kuidas edasi minna, millal ja mida teha, võib ohtu seada ka põhikoolid.

Uksed on lahti

Omavalitsuste nõrk koostöö on mõne omavalitsuse egoistliku huvi eelistamise tõttu isegi mõistetav. Aga hoopis arusaamatu on leige või olematu reaktsioon riigi (ministeeriumi) plaanidele luua maakonnakeskustes riigigümnaasiumid.

Olemasolevad maakonnakeskuste koolid meelitavad niikuinii õpilasi ligi ja tinglikult koondavad sellega ka riigieelarvest makstavat õpilaste arvuga seotud pearaha maalt linna. Kui nii ühe kui teise (maa- ja linnagümnaasiumi) omanikuks on omavalitsus, siis vähemalt kooli haldamise kulu tuleb omavalitsuse eelarvest. Riigikooli haldamise kulu maksab ministeerium.

Riigikoolide loomisega linnades võib senist rahastamisskeemi järsult muutmata suureneda disproportsioon maa- ja linnakoolide rahastamisel veelgi suuremal määral linnakoolide kasuks. Selline areng ei ole kindlasti mõistlik.

Eelistada tuleks emba-kumba, kas valdavalt riigile või valdavalt omavalitsustele kuuluvate koolide varianti segasüsteemi asemel.

Lootus, et seoses presidendi valimisega valijameeste kogus jõuab Rahvaliit uuesti suurte tegijate pildile, kipub nurjuma. Asi kisub vägisi sinnapoole, et rahvaliitlased presidendi valimises ei osale.

Aga ega tugeva ja hästi toimiva koolisüsteemi loomine ole vähem tähtis tegu kui üks presidendivalimine. Ja selles töös osalemiseks on praegu uksed rahvaliitlastele lahti. Aga mitte lõputult.

Alan Watts ja Eesti orientalistika

2011-04-08

Alan Watts, Saa selleks, mis sa oled. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kerti Tergem. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2010. 190 lk.

Alan Wattsi nimi ei tohiks tundmatu olla. Ta oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja, biitnike põlvkonna intellektuaalne käilakuju ning populaarne filosoof, kes sama palju kui raamatutega sai Ameerikas tuntuks oma köitvate raadiovestlustega. Watts ei mahtunud raamidesse: ta polnud akadeemiline orientalist või filosoof, tal puudus isegi kõrgharidus. Ometi pidas ta ülikoolides loenguid ja on tänaseni ka akadeemilistes väljaannetes tsiteeritud autor. Tema pärandit meenutatakse õige laias aineringis, sinoloogiast ja budoloogiast transpersonaalse psühholoogiani, usundiloost ja filosoofiast rääkimata. Watts on Watts ja sellega on tema kohta paljugi öeldud.

Kuid kui esimene tõlkeraamat jõuab Eesti lugejani alles 37 aastat pärast autori surma, on põhjust öelda ja meenutada mõndagi lisaks. Minule tutvustas Wattsi esmakordselt Linnart Mäll ja see juhtus umbes 30 aastat tagasi. Mäll pühendas tollal Wattsile terve loenguseeria, mida rühm ida psühholoogiast huvitunud Tartu üliõpilasi kuulas suure huviga. Osalt Mälli pärast ja osalt Wattsi pärast. Mälli puhul, kes eeskätt hindas Ida õpetuste originaaltekste, oli selline tähelepanuosutus ühele laialt tiražeeritud heietajale õige ebatavaline. Ja Watts on mu meelest aina ühe ja sama probleemiringi ümber tiirlev kõrgeima klassi heietaja, umbes nagu Mircea Eliade või Erich Fromm, kui nimetada talle pisut lähedasi menumõtlejaid.

Watts on hiilgav sõnaseadja eeskätt selles, et kirjeldada kirjeldamatut. Ka vaadeldava kogumiku lood püsivad just säärase sõnaakrobaatika ümber koos. Ühes essees kirjeldab ta Õpetust kui sõrme, mis osutab kuule, aga kuu kättesaamatusest heitununa hakkavad andunud usuihalejad hoopis sõrme lutsima, selle asemel et vaadata, kuhu sõrm osutab. Teisal ütleb Watts, et filosoofid, psühholoogid ja usumehed on aina inimliku õnne valemit otsinud, lootes, et seda saab näidata ja kirjeldada või vähemalt osutada teed selleni. Iga jutlustaja või nõuandja tahab olla „mees, kes teab teed", aga Wattsi järgi ei ole sellist teed olemas. Või kui on, siis on see nagu linnu kulg üle taevalaotuse - kord me justkui näeme seda, aga siis kohe on ta kadunud. Sellist teed polegi võimalik püüda ja temast ei jää jälge!

On vähemalt kaks põhjendust, miks just Wattsist sai Linnart Mälli lemmikfilosoof. Esiteks püüab Watts lihtsate kujunditega seletada seda loogilis-paradoksaalset järeldust ja psühholoogilist seisundit, mida mahajaanabudismis kirjeldatakse śūnyatā ehk „tühjuse" mõistega. Selle ja lähedaste terminite tõlkimine ja tõlgendamine püsis lausa aastakümneid Mälli teadusliku tegevuse keskmes. Teiseks oli Watts oma suveräänsuses ja jonnakas püüdes elada vaid iseenda kehtestatud reeglite järgi paljuski Mälliga sarnane inimene. Toda isiklikku sarnasust rõhutas Kerti Tergem ka talvel Budismi Instituudis toimunud raamatututvustusel.

Mingil moel on Wattsi-Mälli suhe võrreldav selle seosega, mis oli meie teisel suurel orientalistil Haljand Udamil René Guénoniga. Watts oli hiina ja india mõtteilmast innustunud mõtleja ja Mäll sama ainevalla õpetlane-orientalist. René Guénon otsib vaimsust ja traditsiooni erinevatest oriendi õpetustest, aga eeskätt sealt, mis oli ka Udami akadeemilise huviringikese - araabia ja pärsia kultuurist, islamist. Udami Guénoni „Nüüdismaailma kriisi" üliviimistletud tõlge anti välja pärast tõlkija surma 2009. aastal. Mäll seevastu ei hakanud ise Wattsi tõlkega jändama, kuid kiita tuleb ta õpilase Kerti Tergemi hoolikat ja keeletundlikku tööd. Niisiis on kummalgi Eesti tipporientalistil olnud oma taskufilosoof, kellelt jõudu ammutada ning kelle mõttepärandi nad ka kõige pimedamal nõukogude ajal paljudele edasi andsid. Tekstitasandil on Watts pikalauselisest Guénonist paremini jälgitav nii tõlkes kui originaalis. Samas on Guénoni-Udami selget paatost lihtsam kokku võtta: tänapäeva lääs on kriisis, sest vaimse traditsiooni pidepunktid on XIX sajandist saati käest libisenud; traditsioon kätkeb endas normaalsust, väärtussüsteemide eitus ja purunemine on ebanormaalne. WattsiMälli liinil seevastu terendab hoopis enam toda püüdmatut linnu kulgemist üle taevalaotuse. See on too endakssaamise kunst, mida ei saagi lõpuni kirjeldada ning milles sisaldub ühtaegu „null ja lõpmatus". Tõsi, elu lõpuperioodil, kui Mäll keskendus vanaaja humanistlike baastekstide käsitlemisele, mis on ju ka sügav austusavaldus traditsioonile, kaugenes Watts mõtlejana ehk pisut tema vahetult huviväljalt. Minu lugemislauale ilmus eestikeelne Watts pärast ligi paarikümneaastast pausi, mil ma ühtegi ta teksti kätte polnud võtnud. Ja sama lugemislaua teise otsa sattus üks teine värske tõlkeraamat, juhtiva ateisti-teadusfilosoofi Richard Dawkinsi „Luul jumalast" (2011). Pärast Wattsi õhulisi esseid on pisut kummastav näha, kuidas keegi kulutab hulga rohkem sõnu tõestamaks loogiliselt ja loodusteaduslikult, et tegelikult too sõrm ikka kuuni ei ulatu ja peale selle pole jumalat olemas. Watts kõneleb sama pildi vaid mõne leheküljega klaariks, jäädes kõigi usunditraditsioonide suhtes muhedalt aupaklikuks.

Ühes kohas ütleb Watts, et inglid suudavad lennata, sest nad usuvad, et on kerged. Nii lihtne see maailm mõnikord ongi. Petta saab hoopis see, kes ingli- või jumalajuttu surmtõsiselt võtab. Aga „virgub see, kes ühineb mänguga teades, et tegemist on mänguga, sest inimene kannatab üksnes seetõttu, et võtab jumalate poolt naljana mõeldut tõsiselt".

Targad tulid idamaalt

2011-04-05

Nagu teada, on laul, mis pealkirjas toodud sõnadega algab, kahemõtteliselt ropp. Kust algab Euroopa vaatekohalt ida, jääb vaieldavaks, kuid igatahes lõpeb ta USA läänerannikul.

Juba ligi 70 aastat on sealt tulnud meieni kas sõjateateid või infot suurtest õnnetustest. Esimesena nimetatute puhul on meil raske võtta seisukohta, kuna me ei tunne olusid. Õnnetustes tuleb olla solidaarne, aga solidaarsus eeldab tegu, ent minusugune küll ei tea, mismoodi ma saan aidata jaapanlasi äsjase tuumajaamakatastroofi järel.

Vahest sellega, et olen vait ja lasen rääkida asjatundjatel, kuid maailmas pole väga palju neid koolitatud ja kogemustega inimesi, kes valdaksid ühtaegu nelja profiili.

Nood neli on õnnetuste ennetamine tuumajaamades ja reaktorites; käitumine õnnetuse ajal kuni niisuguse tingliku lõpuni, kui võib väita, et õnnetus ise enam ei jätku; õnnetuse tagajärgede likvideerimine alates esimesest faktist, mis kinnitab, et õnnetus on juba toimunud; normaalse tööreþiimi taastamine.

Lahutagem protsess jõukohasteks osadeks

Kõik loetletud profiilid kätkevad väga kiiret arusaamist tõsiasjast, et nende reguleerimisel tavapärane demokraatia ei kehti. Viimasena mainitu on loomu poolest aeglane ja võib kesta koguni aastakümneid, näiteks otsustamine seeüle, kas Eesti üldse vajab oma tuumajaama.

Eelnimetatud profiilide korral saavad otsuseid langetada kas inimesed, kellel konkreetsel hetkel on kasutada võim koos vahenditega, või need, kes valdavad teemat ja saavad anda võimukandjatele käsu. Ülejäänutel peab jätkuma sedavõrd teadmisi, et mõista käsu sisu.

Esimeses profiilis jaguneb sisu ligikaudu kolmeks. Esimene seisneb selles, et kui tuumajaam on statsionaarne, siis reaktor võib olla liikuv (aatomijäälõhkuja). Teiseks tuleb minimeerida kiirituse negatiivset toimet (erinevalt meditsiinist, kus kiiritusravi võib olla positiivne). Kolmandana on vaja tagada rivist välja kukkunud tuumajaama asendamine, see tähendab, et ühe jaama funktsioon peab olema kompenseeritud alternatiivselt.

Teises profiilis on esmatähtis negatiivse protsessi lõpetamine, näiteks keemilise reaktsiooni seismapanek kõige vähem kahe ööpäeva jooksul, ja teisena ühtede inimeste evakuatsioon ja teiste juurdetoomine.

Nood teised tahavad süüa, juua, magada, käia WCs ning peavad vastama oma pereliikmetele olukorra kohta.

Kus tõmbasid hinge Eesti politseinikud pronkssõduri rahutuste ajal? Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tallinna ülikooli õppekorpuse vahel Mustamäe metsas ilma ühegi välipeldikuta.

Kolmas profiil tähendab siinkohal peamiselt meditsiinilist käitumist, milleks järelevalve mõttes võib kuluda aastaid.

Käitumine pole rohkemat kui diagnoos, ravi ja ravitulemuste korrektsioon, kusjuures üldjuhul teab patsient patoloogilisest füsioloogiast võrreldamatult vähem kui (pere)arst.

Mida see patoloogiline füsioloogia endast kujutab? Füsioloogia on teadus organismi talitlusest.

Normaalne füsioloogia on õpetus näiteks hingamisest. Patoloogiline füsioloogia on õpetus näiteks nohust ehk protsessist, mille tagajärjel on hingamine häiritud. Kes tavakodanikest on nii tark, et oskab öelda, mil määral pärsib normiülene kiiritus hingamist?

Neljanda profiilina pean ma silmas tagasipöördumist - niivõrd, kuivõrd see üldse on võimalik - õnnetuseelsesse ellu. 100 protsenti see tõenäoline ei ole, kuid jätkata võib oma tööd, panemata kätt enese külge.

Töö jätkamine sõltub vanusest, tervisest, töökoha olemasolust ja ümberõpperessursist. "Käsi enese külge" tähendab peamiselt loobumist kohanemisvõimest ja iseloomu heitlikkust.

Tulevik kohe, siinsamas

Pole minu otsustada, milliseid erakondlikke järeldusi peavad Eesti rohelised tegema hiljutistest parlamendivalimistest ja kuidas nad leiavad produktiivse tasakaalu looduskeskkonda säästva arengu ning tehnoloogilise progressi möödapääsmatuse vahel.

Sellest, et kotkaid tuleb kaitsta ja rändlindude seire on vajalik, saan ma aru. Seda, et jõudmine termotuumareaktsiooni juhitavuseni ning saadava energia rakendamiseni energianälja kustutamiseks kulub veel aastakümneid, mõistan samuti.

Arusaamatuks jääb aga näiteks see, mis takistab anda viilkatusele niisugune profiil (ja krundi planeeringul maja ümber juurdepääs tõstukile igas punktis), et luuavarrega ei peaks aknast togima jääpurikaid vihmaveerennist alla ja välisseinast võimalikult kaugele.

Jah, takistavad ühistu puudumine, maamaks ning inseneride kõlbmatus termodünaamikas. Milline punkt neist kolmest kuulub lubaduse "Kodukulud alla!" alla? Olgu siin täpsustatud, et üks selle lubaduse autoreid otsib endale odavamat kodu. Mitte olemasoleva kapitaalremondi näol, vaid täiesti teistsuguse elamise kujul.

Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkoolide õppekavva

2011-04-01

Ühiskonnas tekkinud arusaamatused ja kahetsusväärsed väär-tõlgendused eesti rahva informatsioonilise enesemääramise õiguse osas on mind viinud veendumusele, et hariduspoliitika vajab põhimõttelisi muudatusi. Rahva kultuuri, keele ja tuumik-identiteedi säilimist ei ole võimalik tagada, kui selles valdkonnas valitseb ignorantsus.

Segadus teadlaste peades

Tartu Ülikooli endise rektorina pean eriti kahetsusväärseks Tallinna Ülikooli rektori Rein Raua ja talle sekundeerinute mõtteavaldusi, mis tõendavad, et haridusjuhtide ja intelligentsi hulgas levivad meeleolud mitte ei aita kaasa tänapäevaste infovastasseisude lahendamisele, vaid lammutavad Eesti julgeolekupoliitilist mõtet ning naeruvääristavad Eesti riiki kui eneseteadlikku subjekti, mõistmata, et psühholoogiline kaitse moodustab iga eneseteadliku riigi identiteedi vältimatu ja põhilise osa.

Haritlased ja intellektuaalid ei näi mõistvat, et infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad meie kõigi peades. Seetõttu on igaüks meist justkui sõdur lahinguväljal ja samas ise osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määravad meie meelekindlus ja usk iseendasse. Väikerahvana ei saa me lubada endale peale suruda suurriikide poliitilist agendat ja lasta end mõjutada ennetavatest informatsioonilisest löökidest, mida antakse iga päev, ent veel vähem võime tolereerida valgustusajast siiamaani hullutatud professorite arusaama, nagu oleks võimalik rahva püsimajäämist tagada vaid tõtt rääkides.

Jumal või Darwin ei andnud meile eneseteadvust mitte selleks, et teenida mingit abstraktset tõde, mis näib eksisteerivat vaid liigse innukusega klassikalise filosoofia kaevikutesse varjunud haritlaste peades. Eneseteadvus on meil olemas selleks, et ellu jääda, ning see pole mõni teoreetiline ülesanne, mida teadusgrantide peal ärahellitatud teadlaskond võib lahendada mitmesajaleheküljeliste traktaatidega, vaid konkreetsete tegevuste jada, millest vähemalt osa peab olema mõistetav riigi igale kodanikule.

Vali kord ülikooli

Kui rahvusliku enesemääramise ja tuumikidentiteedi loomise vajaduses lähiajal põhimõttelist läbimurret ei toimu, pole võimatu, et peale küberrünnakutele vastuseismise tuleb meil end taas kaitsma hakata kineetilise relvaga. Küllap mõistavad aga isegi haritlased, et kui jutt on idanaabrist, siis ei saa me rääkida vaenlase füüsilisest elimineerimisest. Mastaabid ja kapatsiteedid on selleks liiga erinevad, mistõttu rahvusliku ja riikliku enesemääramise paradigma eeldab vältimatult ka Eesti geopoliitilise asendi kui paratamatuse aktsepteerimist koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.

Eesti riik ei saa seada endale eesmärgiks hävitada suurt naabrit ei kineetiliselt ega informatsiooniliselt. Meie partnerid
NATOs eeldavad, et küpse riigi ja rahvana ei lase me end mässida destruktiivsetesse konfliktidesse, vaid oleme valmis leidma informatsiooniliste vastasseisude win-win-lahendusi, pikaajalises perspektiivis siiski oma väärtustest kinni pidades ning maksimeerides strateegiliselt kasulikku käitumist.

Viimane välistab abstraktsed ja viljatud arutelud tõe olemuse üle ning eeldab praeguse haridussüsteemi täiendamist informatsioonilise enesemääramise õpetusega. Selle kavatsen haridusministrina juurutada kõigis ülikoolides, muutes võimatuks kõrgharidust tõendava diplomi andmise neile, kes pole mõistnud rahvusriigi ees seisvaid tänapäevaseid väljakutseid.

Head 1. aprilli!

Koalitsioon panustab inimvarasse

2011-03-31

Ei võtnud palju aega, kui Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna vahel järgmiseks neljaks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe tugeva kriitika alla langes.

Mõne jaoks oli seal lubadusi liiga palju, teistele liiga vähe. Kolmandaid pahandas see, et lepingu sõlmimisele polnud sel korral kutsutud ajakirjanikke - ei kakeldud, ei libistatud tulevase partneri kahjustamiseks infot, no täielikud kaabakad need poliitikud.

Asjalik kriitika koalitsioonileppe aadressil on samas mitte ainult loomulik, vaid lausa tervitatav. See eeldaks samas aga, et kriitika lähtuks oma selgest programmist, mida siis valitsuskoalitsioonile vastandataks. Saan aru, et opositsioon on üsna lõhki ning segadus valitseb ka seda kandvates erakondades. Sellele vaatamata oleks siiski oodanud veidi sisukamat kriitikat, kui ähvardused uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva mitte anda.

Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud suuri pingutusi, et rahvusriik üles ehitada ning selle julgeolekut kindlustada. Peab tunnistama, et suur osa meie pingutustest on läinud just riigi ülesehitamiseks, seades prioriteediks selle olemasolu ja arengu, inimeste igapäevased mured aga tihti tagaplaanile jättes. See valik on olnud karm, kuid vältimatu.

Praegu peame aga mõtlema rohkem inimestele, kes siin riigis elavad. Peame Eesti inimvaraga igas mõttes paremini ümber käima. IRLi otsus keerata oma nägu rohkem inimeste poole ja võtta oma põhiteemaks hoolivus, on saanud sotside suure kriitika osaliseks.

Mida koalitsioonileppes siis kritiseeritakse? Sellest polegi nii kerge aru saada. Ühelt poolt väidetakse, et valitsuskoalitsioon otsekui ei lubagi midagi - kõik suuremad kulutused on nihutatud valitsemisaja päris lõppu. Põhjus selleks on aga ju lihtne - koalitsioonileping on koostatud vastutustundega, seades lubadused võimalustega kooskõlla.

Kindlasti oleks koalitsioonil olnud võimalik uut raharallit alustada ning eelarve tasakaalustamine määramatusse tulevikku lükata, kuid see oleks olnud vastutustundetu. See, et sotsid sellest aru ei saa, on üsna loomulik - eelarve tasakaal ei käi nende kulutamisele suunatud maailmavaatega lihtsalt kokku.

See, et valitsusliit on otsustanud riigi rahaasjad korda teha ja majanduse käima tõmmata, ei tohiks olla kellelegi vastumeelt. Eelarvetasakaal ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, et suudaksime jätkusuutlikult ellu viia hoolivat poliitikat. Seetõttu on iga punkt koalitsioonilepingus mitu korda läbi kaalutud ja arvutatud, et inimestele oleks selge, millega tulevikus arvestada võiks.

Ja me oleme ka ausalt välja öelnud, millal on käes see aeg, mil need lubadused on meile taskukohased. Süüdistused selles suunas, et me ei taha makse tõsta, astmelist tulumaksu rakendada või jooksvateks kuludeks laenu võtta, ei kõla usutavalt.

Kui see kriitika lähtub sotside maailmavaatest, siis sellest, miks nad ei toeta koalitsioonileppe peamisi prioriteete, on veelgi raskem aru saada. Sest valitsus panustab aladele, mida Eesti tulevikule rohkem kui vaja on - haridus ja iive.

Ema- ehk vanemapension on koalitsioonilepingus täies mahus sees. Sellega väärtustatakse emade tööd ja kaotatakse senine ebavõrdsus. Me taastame vanemapalga kõrvale ka isapalga, mis majanduskriisi ajal ajutiselt peatati. Tegu on põhimõtteliste väärtusotsustega.

Haridus on selle koalitsioonilepingu üks põhiteemasid. Tasuta kõrghariduse lubadus on sisse kirjutatud. See tähendab, et riik suurendab oluliselt kõrghariduse tellimust, sätestades samas karmid kvaliteedinõuded ülikoolidele ja üliõpilastele. Tasuta kohal saavad õppida vaid need, kes läbivad programmi nominaalajaga.

Samas viime sisse uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi. See tagab igale võimekale noorele ligipääsu tasuta kõrgharidusele vaatamata tema sotsiaalsest või majanduslikult taustast.

Oluline teema on kodukulude langetamine. Siin on koalitsioon otsustanud kaotada kodualuse maa maksustamine kogu Eestis. Ma ei usu, et need valijatele lubatud sammud puudutaksid ainult IRLi valijaid - need on kasulikud kogu Eestile. Kui sotsid soovivad, vaidleme selle üle, kas tasakaalustatud eelarve on eesmärk või mitte, koalitsioonilepingu peamisi lubadusi ei maksaks aga kahtluse alla seada.

Valed ja pooltõed on olemas ja elus

2011-03-30

Internetikommentaariumide kohta on Mike Godwin sõnastanud seaduse, et suvalise vaidluse edenedes kasvab natsisüüdistuste kasutuselevõtu tõenäosus.

Kodanik Rein Raud võttis selle silmapaistva sildistamisargumendi kasutusele juba minu Diplomaatias avaldatud ettekande „Infokonfliktid ja enesekaitse" esmasel käsitlemisel (EPL 24. 03), luues selle reductio ad Hitlerum lähenemisega temale omase salliva õhustiku akadeemilise arutelu jätkamiseks. On meeldiv tõdeda, et Tõnu Viigi arvamus (EPL 29.03) ja memokraat.ee käsitlus võimaldavad ka sisulist arutelu jätkata.

Väitsin oma ettekande märtsikuises Diplomaatias avaldatud lühikokkuvõttes muu hulgas, et informatsiooniline enesemääratlus on iga eneseteadliku subjekti - inimese, aga ka golfiklubi, firma või organisatsiooni, sealhulgas (rahvus)riigi - tegeliku käitumise osis, mis peab tagama subjekti kestmise. Olemuslik ja vältimatu osis, mis on kujunenud subjekti sünni, kasvamise ja arengu kaudu. Ja eelnevast tulenevalt, et selline enesemääratlus ei saa seisneda vaid nn tõe kuulutamises. Jah, tõde ei ole sellise enesemääratluse ainumas koostisosa. Ka valel on sellises enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus ning iga sorti pooltõed on vältimatud. See tõdemus on tekitanud erineva taustaga mõtlejate ägeda hukkamõistu kui lubamatu ideoloogia, eriti kui nii arvab minister. Mõtleme rahulikult!

Tunnistame mittetõde

Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.

Igast väitest saab teha ideoloogilisi järeldusi ja meelevaldseid konstruktsioone, ent raske on aktsepteerida Tõnu Viigi etteheidet, et minister peaks igasuguse ebasoovitava tõlgendusvõimaluse ette välistama. Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist. Niisugustest meestest pole kunagi puudus.

Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame. Õieti on juba iga sõnastatud tõde vaid osa hoomamatust „kogu tõest" (ehk tegelikkusest) ja seega iseenesest „veidi moonutav". Rääkimata valikulisest tõest, meelitamisest, peibutamisest ja luiskamisest, millega me kõik oleme ilmselt isiklikult kokku puutunud, kuni „päris" valetamiseni välja. Olgu nad kõik koos nimetatud kui mittetõde. Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-, juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.

Ütlesin, et „ainult tõe mõõgaga ei saa tagada enda kestmist". Ei ole vaja retooriliselt hüüatada: „Mida sellele lisaks tuleb kasutada, arvaku igaüks ise!" Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe. Kel meist ei oleks talismane-reliikviaid või väikesi saladusi ning ka kõige paadunum avalikustaja tunnistab loodetavasti ka riigi õigust saladustele ja müütidega kaitstavatele sümbolitele. Saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist. Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?

Mõelgem sellelegi, miks on meie põhiseaduses kirjas: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu." Kaldun arvama, et tõe ülimuslikkus on siin sunnitud taanduma isiku ja perekonna väärikuse kui väärtuse ees. Ma ei tea, aga tahaksin õigusasjatundjatelt kuulda, kas seda printsiipi saab/peab/võib laiendada ka juriidilistele isikutele, sh riigile. Ja kui, siis mis asjaoludel.

Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsi-asja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule. Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus. See ei tähenda kaugeltki valede moraalset õigeksmõistu, pigem tuleks valede olemuse mõistmises näha võimalust valede osakaalu vähendamiseks. Samuti ei ole ma väitnud, et subjekti informatsiooniline enesemäärang ei peaks olema avatud kriitikale ja teisitimõtlemisele, nagu mõnigi oponent on mulle omistanud. Enamgi veel: selline avatus on tegelikult vältimatu ja vajalik enesemäärangu elujõulisuse tagamiseks.

Õigus enesemääramisele

Minast ja mitteminast. On arusaamatu, miks minu poolt sõnastatud vastasseisu on nähtud antagonistlikuna ja seeläbi nn nullsumma mänguna stiilis: minu võit on sinu kaotus. Tasakaalutus maailmas on alati olemas minu-võit-sinu-võit-võimalusega vastasseisud, mis ongi igasuguse arengu eelduseks. Nii ka informatsioonilistes vastasseisudes, kus üle aja vaadatuna mittemina osaleb loomuldasa mina identiteedi loomises.

Üks minu väidete asjakohasuse kinnitus on paradoksaalselt just Rein Raua needmises ilmsel kujul olemas. Ta peab minu poolt esitatud väidet (riigi) informatsioonilise enesemääramise õigusest lubatuks mulle kui kodanikule ja lubamatuks mulle kui ministrile (riigi esindajale). See vahe kinnitab, et rääkimine riigi nimel (riigina?) peab ka tema arvates alluma teistele reeglitele või piirangutele kui iseenda nimel rääkimine - iseenesest tõenegi väide ei pruugi olla riigile „kohane" (loe: riigi huvides) ja seeläbi peab jääma varjatuks (loe: avalikult mahasalatuks). Quod erat demonstrandum.

Olemegi ringiga alguses tagasi. Jään enda juurde. Väidan, et informatsioonilise enesemääramise õigus (funktsioon) on omane ja olemasoluks (ellujäämiseks) vajalik kõigile eneseteadlikele subjektidele, sh (rahvus)riigile. Informatsiooniline enesemääratlus ei teeni ainult ratsionaalset tõde, vaid on kantud ka teistest, valdavalt emotsionaalsetest kategooriatest, nagu usk, lootus ja armastus. Aga ka ilu.

See ei ole ideoloogia - see on arusaamine asjadest. Ja niipalju oleme ehk ikka ajaloost õppinud, et ei lase teaduse templeisse varjunud ideoloogidel ketserluse vastu tuleriitu püstitada, nagu juhtus 411 aastat tagasi.

Varem samal teemal:

Tõnu Viik: „Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum", EPL 29.3

Rein Raud: „Kui suurt valet me vajame?", EPL 24.3

Teed Võrumaale!

2011-03-29

Võrumaa kodudesse viivad auklikud teed. Kevadel sulava lume ja jää alt nähtavale ilmuvad teed on talvest üsna palju kannatada saanud - külmumine ja paisumine lõhub teed sõltumata selle kattest. Võrumaal on palju teid ja seetõttu ka palju muret, sest iga inimene sõltub väiksemal või suuremal määral teedest ja nende sõidetavusest. Võrumaa teed on kehvas seisus - peateed, külateed ja ka tugiteed, mida ei tohi jätta unarusse, kuna need ühendavad omavahel kaht esimest ja linnasid.

Osa Võrumaa mustkattega teedest on ehitatud 40-50 aastat tagasi. Näiteks Mõniste-Ape tee Ape-poolne osa, Võru-Räpina tee lõik Kääpa sillast Pindi sillani, Antsla-Vaabina tee, Võru-Mõniste tee Mõnistest Saru lauatehaseni. Nendel lõikudel puudub dreenikiht ja katte alus-
ehitus. Mustkattega teede kasutuseaks peeti varem 12 aastat, see aeg on juba ammu möödas. Suur osa asfaltkattega teid on valminud 1966. aasta, mil Võrumaal hakati asfaltbetooni tootma ja 1990ndate alguse vahel ehk siis on umbes 20-45 aastat vanad. Asfaltkatte kasutuseaks peetakse 15 aastat - see aeg on tublisti ületatud.

Ka naabrite juurde viib auklik tee. Kehvas seisus on ka Võru-Rõuge-Luutsniku-Aluksne tee, nii Eesti Vabariigi kui ka Läti Vabariigi poolne tee osa, samuti Mõniste-Ape tee. Nende teede renoveerimise rahastamiseks oleks mõistlik rakendada INTERREG piiriülese koostöö programmi. Miks seda tehtud pole? Eesti Vabariigi üks peateedest Pihkva-Riia tee valmis aastal 1979, tänaseni on seda üksnes pindamise teel korras hoitud. Miks pole leitud kaubavahetuse seisukohast nii Eestile kui Võrumaale nii olulise tee renoveerimiseks raha riigieelarvest ega välistoetustest?

Teid on remonditud väga vähe. Alates 1990. aastatest on renoveeritud Võrumaal märkimisväärselt vähe tugimaanteid - ainult Võru-Põlva tee ja möödunud aastal ka Verijärve-Kubja teelõik. Viimasel paaril aastal on Võrumaa näpuotsaga teedele raha saanud.

Olen ise suutnud tuua Võrumaale raha Mõniste-Kuutsi tee ja Varstu vallas Vana-Roosa küla ja Lüütsepa küla kruusateede tolmuvabaks muutmiseks. Mu isa ei jõudnudki Mõniste-Kuutsi tee tolmuvabaks muutmisele raha eraldamist ära oodata, vaid läks maanteeametist enne pensionile. Samas seisis see lõik tema poolt märgituna aastaid teehoiukavas - vahendeid lihtsalt polnud -, nüüd sai see lõpuks tehtud.

Aga ega kruusateed ei olegi probleem - probleem on see, et inimesed peavad tolmu sisse hingama. Asulates tehakse kruusateedele tolmutõrjet - jõukamad Põhjamaad teevad seda ka asulavälistel kruusateedel. Eestis peaks tolmutõrjet tegema nii, et ükski riigitee ääres elav, oma kodu ja Eestimaad armastav inimene ei peaks tolmu sisse hingama.

Riik ei panusta teede korrastamisse

Teeseaduse järgi on riigiteede rahastamiseks ette nähtud 75 protsenti kütuse aktsiisimaksust ja kümme protsenti erimärgistusega kütuse planeeritud laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et eelarve vahendid, välistoetused ja teedevalitsuste omatulu kokku moodustavad kütuseaktsiisiga ettenähtud riigiteede rahastamise osa. Sellisel viisil koostatud eelarves kasutatakse kütuseaktsiisi laekumisest vabanenud vahendeid muudes valdkondades. Selliselt koostatud eelarve tõttu ongi riigiteed alarahastatud. Me oleme endale ise valinud targa Riigikogu ja valitsuse.

Omaette probleem on naastrehvide kasutamine ja seda nii pikal perioodil. Mullu ehitatud teekattesse Verijärve-Kubja lõigul on juba selle talvega tekkinud rööpad. Külmaga muutub bituumen rabedaks ja kistakse naastude poolt lahti - see värvibki hanged mustaks. Rööbastesse kogunev vihmavesi muudab liiklemise ohtlikuks soojal perioodil, külmast ajast rääkimata. Naastrehvidega teesse kulutatavaid rööpaid ei suudeta lihtsalt parandada. Rööbaste pindamisega saadakse ebaefektiivne tulemus, kulu sellele on aga suur.

Veel 21. sajandil on kolmes Lõuna-Eesti maakonnas pool riigiteedest kruusateed. Ilmselt on neid nii palju hajaasustuse tõttu. Inimesed elavad üksteisest võrdlemisi kaugel - 1000 ruutkilomeetri kohta on Valgamaal 546, Võrumaal 545 ja Põlvamaal 538 kilomeetrit teid. Võrdluseks on näiteks Ida-Virumaal 288 ja Harjumaal 375 kilomeetrit teid 1000 ruutkilomeetri kohta.

Naljaga pooleks - valitsusasutuste ja tööstuse Tallinnasse koondumise eeskujul võiks ka Eestimaa elanikud viia Tallinna elama - siis kaoks ka hajaasustus ja teid polekski tarvis. Nõukogude ajal sellega algust juba tehti, kui koondati elanikud taludest kolhoosikeskustesse kokku.

Rahva suurematesse keskustesse koondumine on jätkunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamisest. Alles viimasel ajal on märgata üksikute perede linnast maale kolimist. Linnast maale elama asuda soovijad kõnelevad kui ühest suust, et nad ei soovi muud, kui et nende koduni viiks sõidetav tee, olemas oleks elekter ja internet - ülejäänuga saame ise hakkama.

Riik peab appi tulema. Kasvõi sellega, et valitsus ütleb selge häälega välja, kus lõpeb Eesti riik. Kas selleks on kaardile märgitud piir või lõpeb Eesti Tallinnaga. Elamine Eestis väljaspool Tallinna eeldab korralikke teid.

Riigiteede rahastamine peab toimuma taas põhimõttel, kus 75 protsenti kütuseaktsiisiraha läheb puhtalt teedeehitusele ning sellele lisanduvad välistoetused ja riigi teedeettevõtete omatulu.

Ka kohalikel omavalitsustel peab jätkuma vahendeid teede hoolduseks. See tähendab, et riik peab võimaldama selleks rohkem vahendeid. Näiteks tänane olukord, kus lumerohke talve tagajärjel on teede hoolduseks eraldatud vahendid kulunud või otsakorral, ei ole omavalitsustel võimalik teostada suviseid hooldustöid.

Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2011-03-24

Eesti valimiskorraldus annab kõneainet ka pärast valimisi. Politoloogid on välja käinud idee kaotada üleriigilised valimisnimekirjad ja jagada kõik mandaadid ringkondades. Valimissüsteemi mõistetavamaks muutmine on kindlasti mõistlik eesmärk, kuid keerukusele vaatamata ei tohi kaotada neid nüansse, mis tagavad poliitiliste jõudude proportsionaalse esindatuse riigikogus.

IRL on teinud ettepanekud, mis tagavad valija häälele senisest veel suurema kaalu:

1) järjestada valimisnimekirjad tähestiku alusel - see võtaks praegu esikandidaatidele osaks saava eelise ning valija hakkaks erakonnavaliku kõrval rohkem mõtlema kandidaadivalikule;

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks lugu ilmunud:

24.03.2011 Meie Maa, Veel valimissüsteemi parandamisest

Rohkem inimlikkust

2011-03-07

Kõik rullub meie ees sel lumerikkal talvel lahti kirju ja äreva kangana. Heaolule suunatud valimislubaduste kaskaad, lein suurõnnetuse pärast ja Eesti Vabariigi aastapäeva hardad hetked.

Kas ühiskonna alusväärtused on selleks korraks lahti räägitud? Vaevalt. Uus olukord ja uued arendused hakkavad sündima juba valimisjärgsel päeval. Aeg, mil lumi sulab ja mahlad liikuma hakkavad, on uute ideede läbiarutamiseks ehk viljakamgi kui südatalvine lumekalkus ja -pimestus.

Kampaania käigus olen kohanud kõige mitmekesisemaid probleeme. Puuduse ja ebakindluse kõrval võib näha sedagi, et paljudel pole oma muresid kellegagi jagada ning vana eesti inimese uhkus ja tagasihoidlikkus ei luba abi küsima minna. Näiteks Õismäel inimestega rääkides tuleb korduva motiivina esile rahulolematus Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna tööga. Õige mitu inimest andis mõista, et kui abivahendeid napib, siis inimlikumat suhtumist võiks ometi jätkuda.

Kuid poliitika seaduspära on ka see, et liiga magusate lubaduste teostamine võib lõppeda hapu eelarvekriisiga ning see vaba raha, mille kasutamise osas me valimiste eel erinevaid programme välja pakume, on tegelikult väga piiratud. Seega on inimliku ja jätkusuutliku arengu oluline eeldus jääda realistiks, mitte bluffida, valetada või inimesi eksitada.

Oleme end harjunud pidama õigusriigiks, kuid väga suur osa kodanikest ei arva nii. Tavaline inimene on endale selgeks teinud, et alla saja tuhande kroonilise rahalise kaotuse korral ei maksa kohtuteed ette võtta. (Pean vanast harjumusest ikka Eesti kroone silmas). Rääkimata sellest, et tädi Maali ka ise suudaks oma tervest mõistusest lähtudes aktsepteeritava hagiavalduse kokku panna. Ta ei saa võtta vihikust paberit ja sellele kirjutada, et palub kohtult abi, vaid ta peab rahakott puuga seljas advokaadi manu minema.

Pisut suurema kaliibriga ärimees kostab veel krõbedamalt. Masu ajal püüdsid paljud võlglased raha firmadest välja kantida ja vähem kui miljoni-kroonilise kaotuse korral polnud mõtet kohtusse pöörduda. Ühesõnaga: kõikvõimalikud tõkendid ja barjäärid, mida me oma õiguste kaitsel kohtame, on muutunud ebamõistlikuks ja pärssivaks.

Lõppeva Riigikogu põhiseaduskomisjon vaatas läbi mitu Riigikohtule saadetud kaebust seoses kõrgete lõivudega kohtuhagi esitamisel. Pidime jõudma järeldusele, et sellega on ohtu seatud inimeste õigus tõhusale õiguskaitsele. Siit edasi tuleb osutada mõistlikule riigifilosoofiale, mis ütleb, et sellised lõivud on mõeldud õiguskaitse tagamiseks, mitte riigieelarve täitmiseks.

Kahjuks ei aita alati ka riigi õigusabi seadus, kuna kohtunik ütleks abipalujale, et tal on ju vara, mille tagatisel on võimalik võtta laenu ja seega saab ta ise advokaadi palgata ning muud vajalikud kulud katta.

Üks mu sõber kulutas kohtu registriosakonnas kuid selleks, et saavutada lihtsa mittetulundusühingu ümberregistreerimine pärast seda kui üks kahest organisatsiooni esindajast oli surnud. Tema tervest mõistusest jäi väheseks, et sõnastada iseendaga läbi viidud üldkoosoleku protokoll, et see oleks „juriidiliselt korrektne". Pole imestada, et sellised tõigad tekitavad inimestes masendust ja jõuetust.

Inimlikkust, hoolivust ja õiglust pole võimalik saavutada pelgalt magusate lubadustega riigieelarve ümberjagamiseks. Vaja on ka lihtsalt inimlikumat suhtumist ja bürokraatia tiivasirutuse kärpimist. Paraku on need teemad valimiseelses debatis liigagi varjule jäänud.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Erakonnasisesest demokraatiast või õigemini selle puudumisest

2011-03-03

Äsja avaldas Rein Toomla uurimuse Eesti erakondadest aastatel 2000-2010. Paraku jäi erakondade siseelu selles vaatlusest kõrvale. Ent paraku on see tihtipeale määravam kui erakondade programmid ja põhikirjad.

Põgusast vestlusest erinevate erakondade juhatuse liikmetega julgen ma järeldada, et programmilised seisukohad suunavad erakondade tegevust alles kuuendas järjekorras. Olulisematena on rõhutatud erakonna esimehe arvamust, soovi teistest erakondadest eristuda, meeldida rahvale, kahjustada konkurente ja koalitsioonierakondade puhul: leida kompromiss teiste partneritega. Seega on mitteformaalsed tegurid Eesti erakondade tegevuses enamasti olulisemad kui kirja pandud programm.

Sama lugu on põhikirjaga. Eesti on demokraatlik riik ja nii nõuab ka erakonnaseadus, et erakonnad oleksid demokraatlikult üles ehitatud. Formaalselt see niimoodi ongi. Kuid tegelikud võimusuhted moodustavad tihtipeale paralleelstruktuuri. Igas erakonnas leiab kurtmist, et lihtliikmed ei tea, mis erakonnas toimub. Kuid paljudest asjadest ei tea isegi juhatuse liikmed, kuigi nad vastutavad erakonna varaliste kohustuste eest oma rahakotiga. Nii mõnelegi võib tulla pärast valimisi ebameeldiva üllatusena, et erakond on kasutanud kampaanias raha, mille olemasolust ja allikatest pole olnud juhatusel aimugi.

Mõistetavalt ei taha ükski erakond avalikult oma ebademokraatlikust otsustamisprotsessist rääkida. Selleks, et näida demokraatlikuna, mängitakse läbi igasuguseid kometeid nagu sisevalimised ja avalikud arutelud. Tegelikult valitseb kõiki erakondi väga kitsas ringkond ja tihtipeale puhtalt isiklikes huvides, kasutades ära lihtliikmete lojaalsust ja teadmatust.

Sisevalimistel saavutab see ringkond peaaegu alati soovitud tulemuse, moodustades lähimatest usaldusalustest ja kannupoistest tuumiku, kelle abil selekteeritakse välja isikud, keda on vaja saada erakonna juhtorganitesse ja kõrgetele kohtadele valimisnimekirjades. See tuumik kasutab erakonna varasid ja palgalisi töötajaid kampaaniaks ja sisevalimised annavad 90% sellise tulemuse nagu tuumik soovib. Muidugi võib erakonnas tekkida ka teine tuumik, mis päädib sisevõitluse ja võimalik, et ka võimu üleminekuga. Aga võib tuua kaasa ka erakonna lõhenemise, kuna kõrvale tõrjutud liikmetel ei ole vähimatki võimalust end selles erakonnas teostada. Uute erakondade teke ei ole Eestis mitte kunagi maailmavaateline, vaid kildkondade vahelise võitluse väljendus. Loodame, et kunagi see olukord muutub.

Kentsakas eurokeel

2011-03-03

Balti Assamblee presiidiumi hiljutisel koosolekul Põhja-Norras Tromsø's arutati paljuräägitud Rail Baltica küsimust.

Urmas Saard: Balti Assamblee on kolme riigi parlamendi ühine esinduskogu. Teie, Trivimi Velliste olete 2011. aastal selle esimees. BA hiljutisel presiidiumi istungil oli kõne all Euroliidu tuntud projekt nimega Rail Baltica, mis on pärnakatele alati huvi pakkunud. Mida arutati?

Trivimi Velliste: Seekord ei räägitud selle projekti tuleviku väljavaadetest, vaid hoopis selle kentsakast nimekujust - rail baltica. Ingliskeelsele sõnale rail on külge poogitud ladinakeelne täiend baltica, mis on naissoost. Ladina keeles on sõnadel grammatiline sugu, nagu ka näiteks vene või prantsuse keeles. Inglise keeles aga pole sõnadel sugu. Kui inglise sõna püütakse tingimata ladina täiendiga ilustada, siis miks just naissugu? Miks mitte balticus (meessugu) või balticum (kesksugu)? Muidugi on kogu see nimeloome naeruväärne, täieliku keelevõhiklikkuse tunnismärk. See on kunagi kellegi poolt tekitatud copy paste´iga nimest Via Baltica, mis on otsast lõpuni ladinakeelne ja täiesti korrektne. Ei maksa oma nina toppida keeltesse, mida ei tunta! Ei maksa ladina keelt lörtsida, inglise keelest rääkimata!

Urmas Saard: Muinsuskaitseliikumine käsitles kunagi ka keelt osana meie pärandist, meie mälestistest? Muinsuskaitse selts annab igal kevadel muinsuskaitsekuul välja karuteene medali? Kas see tuleks tänavu anda rail baltica autorile?

Trivimi Velliste: Kui vaid õnnestuks välja selgitada, kes seda väljendit esimesena kasutas! Kas keegi Eestist, Lätist, Leedust või hoopis Brüsselist?
Eriti üllatav, et Brüssel sellist silmatorkavat harimatust on ametlikult nii kaua talunud, olgugi et Balti Assamblee on sellele ebakõlale ka varem tähelepanu juhtinud. Olen sellest ka ise lehes kirjutanud.

Urmas Saard: Mida Balti Assamblee kavatseb ette võtta?

Trivimi Velliste: Me pöördume ametlikult Euroopa Komisjoni poole.

Urmas Saard: Kuidas võiks kõlada sobiv nimi?

Trivimi Velliste: Kui jääda ladina keele juurde, siis - Ferrivia Baltica.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Keelustamine oleks kurioosum

2011-03-01

Kõik see on kunagi juba olnud. Kui mõnes riigis keelatakse enne valimisi avaliku arvamuse uuringute tulemuste avaldamine, siis avaldatakse need tulemused ikkagi.

Kuidas? Kui Eestis kehtestataks niisugune režiim, siis saaksime uuringutulemusi lugeda Soome, Läti või koguni Venemaa lehtedest. Ja meie ajakirjandusel ei jääks muud üle kui noid lehti põhjalikult tsiteerida.

Väidan, et demokraatlikus maailmas ei saa ega või niisugust piirangut kehtestada. Ja kui see kehtestatakse, siis naeruvääristatakse ta kiiresti kas eespool kirjeldatud viisil või mõnel muul moel.

Seega on Keskerakonna mõte uuringutulemuste keelustamisest pärit mingilt teiselt planeedilt.

Kas uuringutulemused võivad valimistulemust mõjutada ja tekitada valija jaoks eksitavat müra? Kahtlemata, seda ikka juhtub. Nii ajakirjanduse kui ka avalikkuse ja lõppkokkuvõttes iga valija ülesanne on eraldada terad sõkaldest. Probleem pole mitte uuringutulemuste avalikustamises, vaid selles, et tihti ei tehta vahet, kas tegemist on usaldusväärse küsitluse või blufiga. Kõigepealt peab teadma, kui suurt hulka inimesi küsitleti ehk kui suur oli valim. Samuti peaks valimiseelne küsitlus püüdma võimalikult täpselt kopeerida valimissituatsiooni ehk teiste sõnadega vaatlema kindlat valimisringkonda kindlate kandidaatidega, kelle vahel inimesed ka tegelikult valivad.

Need põhimõtted on iseenesest elementaarsed.

Kuidas teha haldusreformi nii, et see ükskord tehtud saaks!?

2011-02-23

Eesti on oma lühikese iseseisvusajaga saavutanud nii mõndagi: oleme saanud Euroopa Liidu, NATO, OECD liikmeks ja nüüd kasutusele võtnud EL ühisraha euro.

Aastaid on aga räägitud haldusreformist ja selle vajalikkusest ning viimastel aastatel tekkinud majandusraskused on veelgi selgemalt esile toonud meie väikeste omavalitsusüksuste võimetust kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuda, kuid reform on endiselt tegemata.

"Haldusreformi ei saa taandada matemaatiliseks liitmistehteks ega kulude kokkuhoiu kampaaniaks, haldusreformi mõte peab olema võrdselt hea teenus kõigile inimestele, elagu nad näiteks Vändra valla Kadjaste külas või Tallinna Pirita linnaosas," on öelnud haldusreformi toetaja president Toomas Hendrik Ilves.

Reformiplaane on pidanud ühtekokku viis erinevat regionaalministrit, kuid erakondlikust kuuluvusest hoolimata nad oma kavadele valitsuskoalitsioonis toetust leidnud ei ole. Tagantjärele on raske hinnata, kui hästi või halvasti need plaanid olid läbi mõeldud.

Avalikkuse ja ilmselt ka paljude poliitikute jaoks on haldusreform alati assotsieerunud valdade sundliitmisega, mis loomulikult on kõigil "karva turri ajanud". Kui mõelda haldusreformi eesmäkidele: tõsta avalike teenuste kvaliteeti ja parandada nende kättesaadavust, siis ma sügavalt kahtlen, kas valdade kahe- või kolmekaupa sundliitmine meid selles suunas edasi oleks viinud. Kaks vaest ei tee kokku ühte rikast omavalitsust. Ehk ongi nurjunud haldusreformide häda olnud eelkõige selles, et eesmärgid on seatud arvulised, olgu siis valdade koguse või suuruse osas?

Numbrid ei tohi olla eesmärgiks omaette. Kui soovime saavutada kvalitatiivset hüpet, siis peavad ka sihid olema seatud vastavalt. Probleemid, mille lahendamisega vallad täna kõige suuremas hädas on: ühistransport, koolide ja lasteaedade haldamine (lasteaiakohtade nappus), vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamine jne, neile peab haldusreform lahenduse leidma, vastasel juhul poleks sellel reformil mõtet.

Ainus võimalus nimetatud valdkondades märkimisväärset paranemist saavutada on anda nende funktsioonide täitmine valdade tasandilt üle maakonna tasandile. Vallad on tegelikult isegi aru saanud, et paljusid nende õlgadele pandud ülesannetest nad üksi täita ei suuda ning paljudes küsimustes teevad vallad täna tihedat koostööd (näiteks ühistransport jt). Ühiselt on jõutud palju paremate tulemusteni, kui ükski vald eraldi iial oleks jõudnud.

Ühisprojektides seisab iga vald aga ikka oma huvide eest ning tervikvisioon jääb üldjuhul leidmata. Ei ole ju mõistlik meie väikest Eestit 226 tükiks jagada, et siis tükkhaaval uuesti kokku lappida ja ühtset tervikut avastama hakata!

Seepärast tuleks haldusreformiga alustada kohe ning esimeste sammudena asuda järk-järgult valdade funktsioone üle andma maavalitsustele. Esmalt tuleks võtta need funktsioonid, millega tänased omavalitsused on kõige suuremas hädas ning viimase sammuna võiks kahe ja poole aasta pärast toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel valida uued volikogud mitte enam valdade, vaid siis juba maakondade tasandil.

Seejuures võiksid vallad olemasolevates piirides säilida ning tänastes vallavalitsustes asuksid maakonnavalitsuse piirkondlikud bürood, kus vallakodanikud kõik oma igapäevamured lahendatud saaksid. Reformi tulemusena võiks Eestisse jääda ligikaudu 20 omavalitsust st iga tänase maakonna baasil moodustuks uus omavalitsusüksus ning eraldi omavalitsustena võiksid jääda püsima ka neli kuni viis suuremat linna.

Selline võiks välja näha haldusreformi eesmärgipõhine teostus, mis säilitaks kõik hea, kuid samas korraldaks ümber kõik, mis täna kohendamist vajab.

Täna õhtul räägime tulest

2011-02-23

Kaastunne ja valus lein on kaasa toonud suure avalikkuse huvi hooldekodude ja lasteasutuste tuleohutuse vastu, ka töökohtadel kontrollitakse, kas tuleohutusega on kõik korras. Väga väikesed lapsedki saavad tragöödiast aru ja tunnevad hukkunud lastele ning nende lähedastele südamest kaasa.

Kümne lapse traagiline hukkumine on meid kõiki pannud ühise leina kõrval hindama ka seda, mida peaksime tegema teisiti, et selliseid olukordi tulevikus vältida. Kui nende laste traagiline surm meid leinas on liita suutnud, siis võiks see panna meid mõtlema sellele, mida saame teha juba täna, et keegi tulevikus sama saatust jagama ei peaks. Vast kõnetaksid need 10 hukkunut meid just sel moel täna, kui see võimalik oleks. Järeldus on ka see, et täiesti korras ja kontrollitud ohutusseadmed iseenesest elusid ei päästa. Päästetöötajad teevadki täna juba taas tubli teavitustööd, lisaks siia juurde ka lapsevanema vaatenurga.

Mida saab teha iga lapsevanem?

Vingus ja tules on paraku lapsi hukkunud ka Eestimaa kodude põlengutes. Kõiki ohtusid ja kõiki olukordi pole võimalik ette näha. Eks vanemad ole lastele kindlasti mitu korda juba rääkinud, et tikkudega mängida ei tohi ning mida tulekahju korral teha. Üht-teist jääb loodetavasti külge ka lasteaiast ja koolist. Igas töökohas tuleohutuse eest vastutav isiku nõudmisel on oma mõte sees. Nii on keegi, kes koos kolleegidega ohud läbi arutab, tuleohutuse eest vastutab ning käitumise õnnetuse olukorras läbi arutab. Kodu pole ohutum koht. Juba täna õhtul saab isa või ema või vanavanem koguda pere õhtusöögilaua ümber ja iga lapsega asja süvitsi arutada. Unustada ei saa ka vanavanemaid ja teisi lähedasi ja tuttavaid. Eesti inimesele võib tunduda kohatu üksielava naabrimemme uksele koputada ja temalt küsida, et kas tulekahju korral käitumine on veel meeles. Sõltub inimesest, päevateemana ehk saab ikkagi hoolivust ja muretsemist välja näidata ja teema kasvõi niisama jutujätkuks üles võtta.

Millest alustada?

Kõige esimese asjana tuleb läbi mõelda, millised ohud perekonda, aga eriti üksi kodus olevaid lapsi või eakaid üldse varitseda võivad. Tegelikkus pakub terve rea täiesti kontrollimatuid situatsioone, aga üht-teist võib siiski ette kujutada. Näiteks meie perel võttis tükk aega oma puumajas alumise korruse eakale naabrile selgitamist, et toas ja eriti voodis suitsetamine pole tõesti hea mõte.

Alustage lihtsatest asjadest: kas tikud või gaasisüütaja on lastele kättesaamatus kohas või vedelevad niisama laual? Kas suitsuandur on laes, patarei sees? Kas gaasipliidi vahetus läheduses ripuvad pajalapid või lendlevad tubade tuulutamisel tuleleekideni sünteetilisest kangast (s.t. eriti kergesti süttivad ja kiiresti põlevad) kardinad? Kui kaugel teie kodust hakatakse kevadel kulu põletama? Kas korsten on muutunud ajapikku juba lausa hõredaks? Kas ajalehekorvi hoiate pliidisuu ees? Kas kõik teavad, mida teha, kui pannil süttib rasv põlema? Ka need lapsed, kes ise endale kalapulki soojendavad? Abimaterjal on näiteks siin. Mõelge läbi kõik võimalused, kuidas tuli võiks alguse saada teie kodus või ka väljaspool kodu ja kuidas ohtu saaks ära hoida.

Olukorra õige hindamine

Järgmise sammuna analüüsige koos laste või vanavanematega, et kui Punane Kukk on ikkagi külge karanud, kuidas käituda. Nüüd sõltub kõik pere koosseisust, eluviisidest, inimeste vanusest ja erivajadustest, korteri või maja asukohast. Ja loomulikult ka sellest, kui suur tuli märkamise hetkel juba on. Üldised juhised leiad siit. Lapsi silmas pidades leiab üht teist ka siit ja siit.

Lapsed peavad teadma eriti seda, kuidas käituda siis, kui nad on kodus omapäi või kui õnnetuse käigus on vanemaga midagi juhtunud. Lastele tuleb selgitada, et õnnetuse korral on kaks olulist asja: ei tohi sattuda paanikasse ja tuleb olukorda õigesti hinnata. Mõlemad ülesanded on täiskasvanutelegi rasked, aga etterääkimisest ja koos läbi arutamisest võib olla otsustaval hetkel kasu. Paanikasse sattumisest hoidumist oskab lapsevanem just oma last kõige paremini tundes ja tema vanust ning küpsust arvestades õpetada. Sealjuures võib püüda lapsega koos olukordi läbi mõelda ja ette kujutada, vältides samas väga konkreetsete juhiste andmist - iga õnnetus on eriline. Veel keerulisem on püüda selgitada, kuidas ja mille alusel tuleks olukorra tõsidust hinnata ning kuidas vastavalt edasi käituda. Harjutada saab roomamist ukseni juhul, kui uksest väljumine oleks turvaline valik. Ka üsna väikeste lastega saab juba arutada võimalikult väikese riski võtmise loogikat, proovida ka praktikas järgi erinevaid hoonest väljumise viise, proovida roomata koos ja ilma tekita ja nii edasi.

Kindlasti tasub uurida, milline on lapse juba olemasolev ettekujutus olukorra lahendustest. Näiteks meil selgus eile, et 5-aastane oli täis rõõmsameelset kindlust, et tulekahju korral saabub kohale üliäge tuletõrjebatuut, kuhu aknast hüpata saab, tuleb see ainult ära oodata. Jah, see võib nii olla, aga meie puitmajal on ometigi kivitrepikoda!
Häid juhiseid leiate ka näiteks siit.

Koolis ja lasteaias

Haridusasutused on viimase kolme aasta jooksul olnud valitsuse erilise tähelepanu all just tuleohutusnõuete täitmise osas. Üks asi on tuletõkkeuksed ja veevoolikud, teine asi on laste oskused ohuolukorras käituda. Tuletõrjeõppusi võidakse läbi viia nii koos lastega kui ilma lasteta, mõlemal võimalusel on omad head ja vead. Koolide ja lasteaedade hoolekogud võiksid huvi tunda ja koos juhtkonnaga ja kohaliku päästeametnikuga läbi arutada, kas ja kuidas õppusi kevadel (praegu on selleks ilmselgelt liiga külm) korraldada. Uurisin Tallinna lapsevanemate kogemusi - osades kohtades on evakueerimist harjutatud koos lastega, osades (kui vanemad sellest ei teadnud) siis ilmselt ilma lasteta.

Uus õppekava näeb ette, et ohutusõpet tuleks anda läbivalt ainetundides (vaata ka: www.ohutusope.ee). Jällegi saavad lapsevanemad üles näidata huvi, kas midagi annaks veel paremini teha, kas vanemad saaksid kuidagi kaasa aidata. Päästekoer Nublu on laste vana tuttav, osades lasteasutustes korraldatakse ka infotunde vanematele, kus asjatundjatega saab läbi arutada ka koduste ohtude vähendamise võimalusi.

P.S. Lapsel on hea teada, et tema elu on tõesti nii armas ja nii palju väärt, et selle nimel tahavad kõik pingutada. Madala enesehinnanguga lapsed võivad mõnikord selle lihtsa asja teadasaamiseks ka ise ohukordi tekitada. Parem on lapsele üha ja üha tema väärtuslikkus ise üle korrata.

Minister-propagandist võitleb omaloodud koletistega

2011-02-22

Jürgen Ligi on hea rahandusminister. Selgete monetaristlike põhimõtetega, otsekohene, teravate hammaste ja vajadusel salvava keelepruugiga no-nonsense mees. Ja tore on, sest kindlustunne riigi rahaasjades on meie kõigi ühistes huvides. Vahel aga tundub, et ennastsalgav pühendumine rahaasjadele on loonud rahandusministris ettekujutuse, justkui saaks sellelt toolilt kuulutada viimseinstantsilist tõde. "Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist," kuulutas Ligi läinudnädalases Ekspressis.

Enamgi veel, ridade vahel on kirjas sõnum, et vaid rahandusminister (ja tema erakond) teab, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. See sunnib arvama, et rahandusminister on unustanud, et riigieelarve on eelkõige poliitiliste valikute tulemus, mitte (rahandus)ministri poliitikaülene otsus. Ja poliitilised valikud tuginevad läbi valimiste saadud mandaadile, mida erinevad erakonnad on asunud oma poliitikate tutvustamisega taotlema.

Arvan, et on tark kuulata, mida Eesti inimesed arvavad üldisest tasulisest kõrgharidusest ja palgaarmeest või siis IRL toetatavast tasuta kõrghariduse võimalusest ja üldisest kaitseväekohustusest. Päris kindlasti ei ole nii, et emapalk on hea, püha ja puutumatu ning
emapension paha ja vastutustundetu laristamine. Enamgi veel, et omal ajal IRL poolt pakutuna oli emapalk paha ja oravate poolt elluviiduna hea. Ei ole nõus, propagandist Ligi.

Eelnevast sõltumata nõustun kindlalt Ligi seisukohaga, et me peame endale selgelt aru andma, et igal poliitikal on hind, mida tuleb hoolikalt kaaluda saadava avaliku tulu taustal. Ja sellega, et
riigieelarve tulud-kulud tuleb hoida tasakaalus. Need seisukohad on meil kindlad ja ühised ning rumal oleks võistelda, kes on siin vastutustundlikum. Küll oleks enam vastutustunnet vaja kõigi
erakondade lubaduste ja ideede ausal ja erapooletul hindamisel, eriti ministrile alluva ministeeriumi ametnike poolt.

Räägin siin vaid sellest, mida hästi tunnen. Kõrgharidusest ja eelkõige tasuta kõrgharidusest, mida IRL peab vajalikuks, õiglaseks ja võimalikuks. Muidugi pole tasuta asju olemas ning tasuta kõrghariduse all peetakse silmas ilma õppemaksuta õppimisvõimalust. Ligi valetab,
kui väidab, et olen viie aasta eest nõudnud tasuta kõrghariduse lõpetamist.

Ütlesin 2005.a. Eesti Päevalehele, et toona, reformi- ja keskerakonna valitsemise all, puudus poliitiline tahe (tasuta) kõrghariduse täiendavaks rahastamiseks, mis oli ja on jätkuvalt vajalik
kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Ütlesin ja ütlen ka täna, et praegune olukord, kus osa üliõpilasi saab pea piiramatult ilma õppemaksuta õppida ja teine pool maksab täismahus õppemaksu, ei ole
õiglane ega jätkusuutlik. Seda on kinnitanud ka kõik kodumaised ja rahvusvahelised eksperdid nii OECD-st kui EL-ist.

Loodan, et ka Reformierakond mõistab, et vanamoodi edasi ei saa. Ilmselt mõistab Reformierakond ka seda, et üldist õppemaksu ei ole Eestis realistlik sisse viia - seda ettepanekut ei leia ma ka nende programmist ehkki tean, et oravate mõtted selles suunas liiguvad. Sama ebarealistlik on kujutada ette, et maksumaksja kulul saaks õppida igaüks, ükskõik mida ja ükskõik kui palju ja kaua. Mida IRL ette paneb, on tasuta kõrghariduse võimalus avalikes õppeasutustes kõigile
noortele, kes seda soovivad ja on selleks suutelised.

Enamgi veel, perekonna majanduslik kitsikus ei tohi olla õppimisel takistuseks ja vajaduspõhine õppetoetus peab aitama katta ka üliõpilase elamiskulusid. Vastu ootame täisajalisi ja edukaid
õpinguid. Soovi korral doktorikraadini välja. Õpingute venitamine üle nominaalõppeaja, osaajaline õpe töö kõrvalt ning täiendõppe vormis õpingud avatud ülikoolis eeldavad seejuures osalist õppekulude katmist üliõpilase poolt. Samas tuleks kindlasti soodustada (osaajaliste)
õpingute rahastamist tööandjate poolt, vabastades need kulud erisoodustusmaksust. See on minu ja IRLi lubadus!

Ja selle skeemi käivitamine alates 2012.a. lõpetavatest noortest ei võta kuidagi 80 miljonit eurot täiendavat raha (senised kõrghariduskulud on 96,5 miljonit eurot) nagu on rehkendanud
rahandusministeeriumi ametnikud, vaid 30 miljonit ja alles süsteemi täielikul käivitamisel nelja aasta pärast. Lisaks tuleks arvestada 10 miljonit eurot vajaduspõhisteks õppetoetusteks. See raha ei ole riigikassale üle jõu käiv, moodustades kaugelt alla 1% riigieelarve mahust.

Kui austatud kolleeg ja rahandusminister võtaks seda programmi sisuliselt kritiseerida, olen valmis temaga vaidlema. Sõnasõda propagandist Ligiga aga Eesti elu kindlasti ei edenda.

Valimiskorra saaks muuta etemaks

2011-02-18

Maailmas ei ole leiutatud valimissüsteemi, mis kõiki rahuldaks ja millel ei oleks puudusi. Valimiskorra kõlbulikkust saab samas testida üksnes praktikaga. Sestap toimivad paremini need reeglid, mis on stabiilsemad, mida ei solgutata ega muudeta pidevalt.

Ent kõige olulisem on, et inimesed saaksid aru, kuidas korraldus töötab. Mida sagedamini seda muudetakse, seda vähem seda mõistetakse.

Valimiskorra muutmisega ei saa küll korvata puudujääke poliitilises kultuuris, kuigi tihtipeale usutakse, et valimissüsteem on see võlukepike, mis toob taeva maa peale. Elu on paraku näidanud vastupidist: poliitiline kultuur saab areneda paremini just stabiilsuse tingimustes.
Samas on Eestis selgelt märgata rahulolematust valimisreeglitega ja mitmes aspektis on kriitika õigustatud. Kuid proportsionaalsusel tugineva segasüsteemi asendamine majoritaarsega ei ole põhjendatud, kuna see tekitaks kaheparteilise süsteemi ja jätaks esinduseta valijad, kes soovivad alternatiivi. Ühtlasi eeldaks see põhiseaduse muutmist.

Samuti ei aita demokraatia arengule kaasa üleriigilise nimekirja täielik kaotamine, kuna see võib halva kokkusattumise tõttu tõsta valimiskünnise 7-8 protsendile. Selline olukord tekkis 2002. aastal kohalikel valimistel Tallinnas, kus Isamaaliit sai ligi 8 protsenti häältest, aga mitte ühtegi kohta linnavolikogus.

Nendest asjaoludest lähtudes pakun välja, et üleriigiline nimekiri tuleb muuta avatuks. See tähendaks valimisnimekirja kantud inimeste järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.

Pooldan kandidaatide järjestamist valimisnimekirjas tähestikulises järjekorras nii ringkonnas kui ka üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks "esinumbrid" ja teised kandidaadid.

Samuti tuleks kaotada valimistulemuste arvestamisel d'Hondti astendaja.
Nõnda saaks valija antud häält õiglasemalt arvestada ja kaotada parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.

Need muudatused vähendaksid võimalust, et tänu üleriigilisele nimekirjale pääseb kandidaat riigikogusse väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat. Ühtlasi langeks erakonna juhtkonna võimalus sokutada riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus. Samuti kahanevad võimalused välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja. Ka oleks vaja seada valimiskulutustele lagi, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Muudatused parandaksid ka erakondade sisekliimat, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.

Seega ettepanek muuta valimissüsteemi avades üleriigilised nimekirjad järgmiselt:

1. Üleriigiline nimekiri muuta avatuks. See tähendaks erakonna valimisnimekirja kantud isikute järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.
2. Valimisnimekirja järjestamist tähestikulises järjekorras nii valimisringkonnas kui üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks „esinumbrid" ja teised kandidaadid.
3. Kaotada valimistulemuste arvestamisel d'Hondti astendaja. See arvestaks õiglasemalt valija antud häält ja kaotaks parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.
4. Seaks valimiskulutustele lae, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Niisugustel muudatustel oleks valimistel järgmine mõju:

1. Võimalus, et Riigikoguse pääseb kandidaat tänu üleriigilisele nimekirjale väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat, kaob. See suurendab valija hääle kaalu valimistel.
2. Väheneb erakonna juhtkonna võimalus sokutada Riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus.
3. Vähendab võimalusi välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja.
4. Parandaks kõikide erakondade sisekliimat, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.

Iga valija hääl on oluline

2011-02-15

Üks arusaam, mis valimiseelsest inimestega rääkimisest vastu kajab, on see, et valija häälest ei sõltu suurt midagi. Olevat üsna ükskõik, kelle poolt konkreetse erakonna nimekirjas hääletada, sest kõik sõltub erakonna üleriigilisest nimekirjast.

See arvamus näitab, kui visalt elavad müüdid. Jah, veel kaksteist aastat tagasi andis erakonnanimekiri kõrgelt positsioneeritud kandidaatidele võimaluse ka olematute isiklike häältega riigikokku pääseda. Vahepealsel ajal on tehtud seaduseparandusi, mis on järk-järgult tõstnud isiklike häälte osakaalu.

Nimekirjamandaadi saamiseks on vaja isiklike häälte miinimumi, mis valimisringkonna suurusest sõltuvalt on üles-alla kõikumisega neljasaja hääle kandis. Samuti on nimekirjamandaatide osakaal vähenenud umbes neljandikule ning valimisringkonnast vastavalt isiklike häälte pingereale saadud mandaatide hulk on tõusnud.

Kuna Eesti valimisseadus on üsna keeruline, ei ole paljud inimesed nende muudatuste sisu ilmselt teadvustanud. Viimati selgitati seda mitme eksperdi osavõtul näiteks Kuku raadio jutusaates. Aga ilmselt ei jõua need jutusaated kõigini ja sestap tuleb valija hääle tähtsust ja tähendust pidevalt üle korrata.

Mart Nuti tehtud ettepanek muuta üleriigiline nimekiri vastavalt isiklike häälte kaalule avatuks ning järjestada kandidaadid nii ringkonna kui üleriigilises nimekirjas tähestikulisel alusel suurendaks valija hääle osakaalu veelgi ja minu arust oleksid sellised muudatused head.

Loomulikult on uute muudatuste tegemine järgmise riigikogu kätes. Praegu aga tuleb igal võimalusel rõhutada, et valijate erakonnaeelistused määravad riigikogu fraktsioonide suuruse. Individuaalsed hääled nimekirja sees määravad juba riigikogu personaalse koosseisu. Üleriigilistel nimekirjadel on nendel valimistel veel ka teatud mõju, aga mitte nii suur, et käega lüüa ja arvata, et valija antud hääl on tühine.

Kes parandaks keeletölplusliku vea?

2011-02-15

Ma ei tea, kas selline ametnik või ametkond on olemas, aga transpordivolinik Siim Kallase poole võib sellel teemal kindlasti pöörduda, sest ma arvan, et tema haldusalas need küsimused peaksid lahenduse leidma. Ma lahkaksin seda keeleküsimust võib-olla natuke ühe teise nurga alt. Teatavasti ladina keel ei ole Euroopa Liidu ametlik keel. Seega niisugused terminid nagu Via Baltica või mitmed teisedki, mis põhinevad ladina tüvedel, neid ei saa võtta kui ühe keele printsiibist lähtumist, vaid kui terminit, mis elavad sellist iseeneslikku elu. Inglise keelega on lugu teine. Inglise keel on tõepoolest üks Euroopa Liidu ametlikke keeli ja kui tekib siin kombinatsioon Rail Baltica, et kas see kombinatsioon on sellise mõistena aktsepteeritav. Siis ma võib-olla nõustun sinuga, et kõige korrektsem see lahendus ei ole. Mis soost on sõna rail, ma ei oska öelda, sest inglise keele sugude määratlus on teistsugune kui ladina keeles. Kui soovida kasutada täpselt sama mudelit, mis on Via Baltica puhul, raudtee puhul, siis ta peaks olema Ferrovia Baltica, ferrovia on raudtee, mis on ladinakeelne sõna ja mis on ka naissoost ja siis grammatilist vastuolu ei teki.

Toimetuselt: eile Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti vastus Euroopa väljakutsetele" arutelul tekkis Trivimi Vellistel (IRL) küsimus, et kui Via Baltica on keeleliselt õige, aga Rail Baltica mitte, siis "kas Euroopa Liidus on mõni ametnik või ametkond, kes võiks selle keeletölplusliku vea ära parandada?"

Kas tuleviku-Eesti on äri-, sotsiaal- või rahvusriik?

2011-02-12

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme ELi ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Eesti seisab üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks. Need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem teineteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna-arengu jõujooned.

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:
-äririik;
-sotsiaalriik;
-rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

-Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

-Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

-Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

-Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

-Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel:

-Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

-Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

-Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

-Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

-Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

-Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

-Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

-Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

-Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Eesti on põhiseaduse järgi kaasaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks, et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, mingil hetkel me peame muutma põhiseadust.

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

-Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

-Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

-Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

-Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

-Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

-Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos seisame silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril, seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viib.

Valede valikute korral oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Juba okupatsioonivõimud mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud.

Perestroika ristiisa

2011-02-11

Öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Üks poliitik, kelle kohta see täiel määral kehtib, on USA president Ronald Reagan. Vasakpoolsetele ringkondadele oli tema tõus võimule 1980. aasta presidendivalimistel täielik šokk. Kuid mitte ainult nemad, vaid ka muidu neutraalsed väljaanded kuulutasid, et võimule on tulnud uus Hitler ning Ühendriigid seisavad nüüd kokkuvarisemise äärel. Klu Klux Klanist ja muust sellisest ei maksnud rääkidagi. Asi polnud seejuures mitte ainult Ühendriikides. Kui Madam Tussaud' vahakujude muuseum Londonis palus külastajatel 1982. aastal vastata küsimusele, kes on nende meelest absoluutse kurjuse kehastuseks ajaloos, mainiti kõige rohkem nelja nime: Hitlerit, krahv Draculat, Margaret Thatcherit ja Ronald Reaganit.

Aeg annab siiski arutust. Nimelt osutus Reagani poliitika ootamatult tulemusrikkaks. Nõukogude Liit kukkus kokku kiirusega, mida keegi polnud ette näinud, muutes otsustavalt maailma nägu. Selle eest on Reaganile ettevaatlikult asutud ka tunnustust jagama, kuid päris omaks pole teda endiselt tunnistatud. Seda tõendab kas või see, et Reagani 100. sünniaastapäeva eel võis Bordersi raamatukauplusest Seitsmendal avenüül New Yorgis leida küll arvukaid uusi raamatuid kõikvõimalikest tegelastest, kuid vaid ühe Reagani juubelile pühendatud teose.
Kes siis oli Ronald Reagan ning mida uut tõi ta maailma poliitikasse? Lühidalt võib öelda, et tegemist on end ise üles töötanud näitlejaga, kes osalt tema karjääri katkestanud II maailmasõja tõttu päris täheseisusesse ei tõusnud. Hollywoodist siirdus Reagan televisiooni, tehes seal kiiret karjääri. Kuna ta tundis instinktiivselt vastumeelsust totalitaarse mõtteviisi vastu, kujunes Reaganist varakult veendunud antikommunist. Kuigi Reagani puhul polnud tegemist klassikalise intellektuaaliga, oli ta palju lugenud ning läbinägevam, kui enamik tema aja poliitikutest. Tema tehtud saated kommunismi kuritegudest olid vägagi heal tasemel.

Selle taustal pole imestada, et peagi siirdus Reagan poliitikasse. Algselt demokraate toetades hakkas teda peagi häirima nende naiivsus kommunismi suhtes ning lootus „suure valitsusega" Ameerika kriisist välja tuua. Reagan sellesse ei uskunud ning kaldus seega peagi vabariiklaste leeri, kuigi needki Reaganile tihti liiga vaiksete ja allaheitlikena tundusid. Tema laia tähelepanu äratanud tavapärasest poliitilisest korrektsusest üle astuvad esinemised panid California vabariiklasi meelitama Reaganit kandideerima California kuberneriks. Vabariiklaste partei juhtkonna õuduseks Reagan nõustus - ja kõigile üllatuseks võitis, jäädes ametisse kaheks ametiajaks.

Kuberneri ametist järgmine oleks pidanud loogiliselt olema kandideerimine presidendiks. Paraku seda võimalust Reaganile pikka aega ei antud. Tundus, et partei nomenklatuuri üles seatud kandidaatidele kaotanuna on Reagan löödud kaart. 1980. aastate alguseks paiskusid Ühendriigid aga sellisesse kriisi, et valijad tavapäraste lahendustega enam ei rahuldunud. Kogu senisele USA poliitikale kinda heitnud Reagan võitis esmalt eelvalimised oma erakonnas ning seejärel suure ülekaaluga president Jimmy Carteri. 20. jaanuaril 1981 andis Ronald Reagan Washingtonis ametivande ning asus täitma presidendi kohuseid.

Ei saa ütelda, et Reagani presidendiametiaja algus oleks kerge olnud. Seistes vastamisi demokraatide kontrolli all oleva Kongressiga, tundus oma reformide läbisurumine olevat lootusetu ettevõtmine. Ometi sai Reagan sellega hakkama. Jättes praegu kõrvale revolutsiooni, mille Reagan teostas Ühendriikide sise- ja majanduspoliitikas, keskenduksin järgnevalt välispoliitikale. Selleks oleks aga esiteks vaja meelde tuletada olukorda, milles Reagan oma presidentuuri alustas. Selle mõistmiseks tasub vaid lugeda tollaseid ajalehti. Lääs oli nende kohaselt külma sõda kaotamas või juba kaotanud, Nõukogude süsteem aga võidukäigul. Tuntud majandusteadlane John Kenneth Galbraith kirjutas 1984. aastal Nõukogude majanduse eelistest lääne tööstusriikide ees, Arthur Schlesinger ülistas Nõukogude majanduse edusamme muu maailmaga võrreldes. Ameerika Ühendriigid olid saanud ühe alandava tagasilöögi teise järel. Häbistava taandumise järel Vietnamist oli Washington sunnitud pealt vaatama oma mõjuvõimu jätkuvat vähenemist, mis kulmineerus Iraani pantvangidraamaga ning pantvangide ebaõnnestunud vabasta-miskatsega.

Ei saa siiski eitada, et teatavad muudatused olid maailmas selleks ajaks juba alanud. Kuigi seda läänes veel tähele ei pandud, oli Nõukogude Liit hammustanud suurema tüki, kui ta alla neelata suutis. Moskval polnud ressursse sellise impeeriumi ülalpidamiseks. Katse seda teha viis majanduse üha sügavamasse kriisi. Korra tagamine laiaks veninud impeeriumis kujunes järjest keerukamaks ülesandeks. Inimõiguste küsimuse esiletõusmine maailmas, mida Jimmy Carter presidendina oluliselt toetas, tugevdas dissidentlikku liikumist ning sundis Moskva kaitseasendisse. Eriti kalliks läks Moskvale sissetung Afganistani, mis jahutas NSV Liidu suhteid isegi oma traditsiooniliste liitlastega ning viis esimest korda lääne koordineeritud vastusammudeni, nagu Moskva olümpiamängude boikotini. Veelgi hullem oli Nõukogude juhtkonnale aga kardinal Karol Wojtyla valimine paavstiks Johannes II Pauluse nime all ning sellele järgnenud vastuhakk Poolas, mis viis iseseisva ametiühinguliikumise Solidaarsus sünnini. Kõik see andis märku NSV Liidu nõrgenemisest ning tugevdas vastupanuliikumist ikestatud maades. Paraku ei saanud lääs olukorrast endiselt päris aru, jäädes kaitseasendisse ega suutnud oma passiivset poliitikat NSV Liidu suhtes muuta. „Konservatiivse revolutsiooni" käigus 1980. aastate algul läänes võimule tulnud poliitikud viisid siin läbi põhimõttelise muutuse.

Mis oli siis see, mida Ronald Reagan Ühendriikide välispoliitikasse kaasa tõi? Lühidalt öeldes muutis ta selle reaktiivsest ehk maailmas toimuvale reageerivast aktiivseks ehk maailmas toimuvat mõjutavaks. Selleks sõnastas Reagan esiteks Ühendriikide poliitikale selge eesmärgi - kommunistliku süsteemi hävitamise, allutades sellele teised eesmärgid. Kuna seni oli lääs tegelenud kommunismi piiramise või pidurdamisega, tähendas Reagani seisukoht siin olulist muutust, mida senine välispoliitiline eliit sugugi ei jaganud. Reagani nõunik, ajaloolane Richard Pipes on märkinud, et Reagani tugevus oli kommunistliku süsteemi nõrkuse ja haavatavuse mõistmises, akadeemilised ringkonnad olid selle ju kuulutanud tugevaks, soliidseks ja populaarseks. „See nõudis suurt julgust," meenutab Pipes.

Seejuures ei kavatsenud Reagan kommunismi ajaloo prügikasti saata sõda valla päästes, vaid Nõukogude impeeriumi seesmiselt nõrgestades ning selle sees vastupanuliikumisi toetades, lootes, et need «kurjuse impeeriumi" hävitavad. Siit tulenes ka Reagani eriline tähelepanu kõikvõimalikele vastupanuhikumistele, alates Poola Solidaarsusest ning lõpetades balti rahvastega. Saatuslikuks kujunes siin Reagani toetus Poolale. CIA toetus põranda alla surutud Solidaarsusele võimaldas sel oma tegevust jätkata. Kui varem - Tšehhis või Ungaris - olid võimud alati suutnud lääne reaalsest toetusest ilma jäänud opositsiooni maha suruda, siis nüüd enam mitte. Ikestatud rahvastele demonstreeris see kommunismi järsku nõrgenemist, õhutades neid oma õiguste eest võitlema. Sama eesmärki teenis ka Reagani tegevus lääne mõju taastamiseks maailmas ja kommunismi tagasitõrjumiseks, olgu selleks sissetung Grenadale või reaalne abi Afganistani mässulistele. Raske hoobi Nõukogude autoriteedile andis Reagani taasrelvastamisprogramm, eriti „Tähesõjad", millega NSV Liidul puudus võimalus kaasa minna. Seejuures ei varjanud Reagan oma kavatsusi, öeldes need avalikult välja, šokeerides lääne avalikkust ja tekitades Nõukogude juhtkonnas hirmu. Kuid impeerium, mis on end rajanud hirmule, ei või ise hirmu tundma hakata. Nii tabasid ikestatud rahvad kiirelt, millise võimaluse Reagan on neile pakkunud. Natan Sharanski on meenutanud, millise vaimustatud vastuvõtu osaliseks sai Nõukogude ajakirjanduse sõimu-artiklite kaudu nendeni jõudnud „kurjuse impeeriumi" kõne NSVLi poliitvangide seas. Ometi kord oli keegi läänes nimetanud asju nende õigete nimedega. Lõpuks oli keegi aru saanud, et Nõukogude süsteem on nõrk ja haavatav, sellele tuleb ainult otsustavalt vastu astuda.
Siit jõuame teise Reagani toodud muutuseni ehk majanduse senisest tunduvalt sihikindlama kasutamiseni välispoliitikas. Tutvudes lähemalt NSV Liidu majandusliku olukorraga, sai Reagan aru, et Nõukogude impeeriumi polnudki nii raske pankrotti ajada ehk muuta ta „kerjuste riigiks", nagu Reagan selle avalikult eesmärgiks seadis. Reagan otsustas jätta NSVLi ilma kahest peamisest sissetulekuallikast - naftatuludest ja relvamüügist. Selleks veensid ameeriklased Araabia Ühendemiraate suurendama järsult naftatootmist, millele järgnes nafta hinna järsk langus. See tõi kaasa nii NSV Liidu enda kui tema klientriikide sissetulekute kiire vähenemise. Kui sellele lisada vastutöötamine ja erioperatsioonid NSV Liidu enda energiatööstuses, olid tulemused Moskva sissetulekute jaoks laastavad. Paralleelselt sellega tõstsid Reagani uue hooga käima lükatud võidurelvastumine ning suurenevad kulud surve alla sattunud impeeriumi ülalpidamiseks Moskva kulusid, viies selle 1980. aastate keskpaigaks sisuliselt pankrotti. Moskva oli sunnitud alustama manöövreid, et surve alt väljuda, mille üheks ilminguks oh Gorbatšovi võimuletõus ja perestroika algus. Kui läänes tõstetakse perestroika sünni juures tihti esile Gorbatšovi rolli, siis Vene poliitikud kinnitavad üsna ühest suust, et perestroika ristiisa oli tegelikult Ronald Reagan.

Just selles olukorras tõusis esile Reagani kolmas välispoliitikasse toodud uuendus - nimelt mittestandardne, isiklikele sidemetele ja suhetele tuginev välispoliitika. Reagan uskus isiklikku sõprusse ja vahetusse läbikäimisse kuiva ja ametliku välispoliitika asemel. Sellele lisaks oli Reagani poliitika vaba illusioonidest ja poliitilisest korrektsusest. Hiilgavalt ilmutas see end perestroika alguse järel. Uut tüüpi liidri ilmumine tekitas maailmas mäletatavasti tõelise Gorbamaania. 1950. aastate sula ajal oli lääs lasknud end petta ning survet NSV Liidule pehmendanud. Reagan seda viga ei teinud. Otse vastupidi, ta tugevdas survet veelgi. Nõukogude välispoliitika peamine eesmärk vaadeldaval perioodil oli sundida Reaganit lahti ütlema ..Tähesõdade" programmist, millega kaasaminek oleks NSV Liidu majanduse lõplikult põhja lasknud ja mis mälestuste põhjal oli Nõukogude juhtkonnale õudusunenägu. Selleks otsustati põhjalikult ette valmistatud Reykjaviki tippkohtumisel 1986. aastal Reagan lõksu püüda, pakkudes talle järeleandmisi teistel talle tähtsatel aladel, kuid nõudes Reaganilt vastutasuks
"Tähesõdade" programmist loobumist. Reagani kõik võimalikud vastused olid läbi arutatud ja analüüsitud, kuid otsustaval hetkel tegi Reagan midagi, mida keegi polnud ette näinud: ta tõusis püsti ja astus uksest välja. Tema jaoks oli Nõukogude poole surve alt väljalaskmine lihtsalt mõeldamatu. Kohtumine ebaõnnestus, kuid lääs võitis Margaret Thatcheri kinnitusel just sellel hetkel külma sõja. Gorbatšov sai aru, et ta on kaotanud ning ainus võimalus olukorrast väljuda on kiired järeleandmised, mis teed ta ka läks.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Reagani tugevus tugines eeskätt tema loomulikkusele. Ta polnud osa mingist poliitilisest masinavärgist, ta ei lasknud end sellest eriliselt segada. See viis ta tihtipeale küll vastuoludeni isegi omaenda administratsiooniga, kuid tavaliselt õnnestus Reaganil oma tahtmine saavutada. Tüüpiliseks oli siin kuulus Reagani kõne Berliini müüri ääres Brandenburgi värava ees, kus ta nõudis Gorbatšovilt, et see selle müüri ära koristaks. USA välispoliitiline juhtkond tegi kõik endast sõltuva, et see lõik kõnest välja saada, kuna kardeti, et see võib Gorbatšovi solvata. Samal arvamusel oli ka enamik presidendi meeskonnast. Lõpuks ei jäänud Reaganil üle muud, kui küsida oma nõunikult, kes siis ikkagi on USA president, kas tema või keegi teine, ning enda kohta jaatava vastuse saanuna teatada, et „siis jääb see lõik sisse". Nii see läks ning praeguseks kuulsaks saanud kõne sai peetud.

Loomulikult oli Reaganil ka õnne. Maailma majandus arenes talle soodsas suunas. Nõukogude juhtkond tegi raskeid vigu - nii näiteks läks Gorbatšovi alkoholivastane kampaania NSV Liidule rahaliselt peaaegu sama palju maksma kui Reagani õhutusel alla löödud energiahindadest saadud kaotused. Samuti oleks selge liialdus väita, nagu oleks Reagan üksi külma sõja võitnud. Seda poleks võidetud ilma Margaret Thatcheri, paavst Johannes II Pauluse, Helmut Kohli ja paljude osalt siiamaani nimetuks ja tundmatuks jäänud meeste ja naisteta, kes vägivallavalitsuse vastu võideldes vabaduse leeki hõõgvel hoidsid, et kurjuse impeeriumile lõpuks surmav hoop anda. See ei vähenda aga sugugi Reagani teeneid Nõukogude Liidu nurkasurumises, mis lõi eeldused ka meie vabaduse tagasivõitmisele.

Reagani juubel võiks olla teatavaks äratuskellaks läänele, kes on viimasel ajal kippunud oma väärtustest kas vaikselt loobuma või neid siis taktikaliste järeleandmiste taha peitma. Iseenesest pole selles olukorras midagi uut. Nii oli see paljuski ka enne Reaganit. Samas demonstreeris just Reagan, mida suudab lääs ellu saata, kui ta tugineb oma väärtustele ja nende eest võitleb. Reagan uskus vabadusse ja õiglusesse. Miks ei peaks siis meiegi seda tegema?

Mart Nutt: Eestil on kolm teed

2011-02-10

Mart Nuti ettekanne „Eesti vastus Euroopa väljakutsetele“

10.02.2011

Riigikogus

Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi? Oleme EL-i ja NATO liikmesriigid. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda.

Need kolm tingliku nimetusega võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised:

- äririik;

- sotsiaalriik;

- rahvusriik.

Äririik oleks riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulas isegi püsida, kui sisutu loosungina. Kui efektiivsem on tuua riiki odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle laialdaselt maailmas kasutatavale keelele, antud juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik muutunud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud:

- Riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; Riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks.

- Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta.

- Tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal.

- Eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja muutub käibekeeleks.

- Eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sotsiaalne riik seab esiplaanile oma elanike heaolu. Teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb paraku selles, kas see on ka teostatav. Kust aga leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele? Sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Teiste maade madalapalgalised töötajad hakkaksid täitma riigikassat, et meile pensionit maksta. See abinõu on aga ajutine sest aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt paljulapselistel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

- Riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu;

- Üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkab pärssima majanduskasvu;

- Odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist;

- Riik satub ühel hetkel sotsiaalkulutuste osas tõsistesse raskustesse;

- Eesti keele tähtsus nõrgeneb;

- Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Rahvusriigi puhul (tänapäevases tähenduses) on oluline rõhutada, et:

- Rahvusriik ei ole sama, mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis.

- Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi erinevatele rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised.

- Rahvusriik ei ole immigrantide-vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Kuidas jätkata rahvusriiklikul arenguteel?

- Eesti peab jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

- Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek inglisekeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed;

- Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt läbi haridussüsteemi, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidustust;

- Panustamine kohalikule tööhõivele. Võõrtööjõud on küll odavam, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele ja aastakümnete pärast sellega kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja, aga mitte ettevõtjad, kes kasumit saavad.

- Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Eesti peab mõistagi täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu.

- Ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsiooni ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise.

Ettekande täistekst:

http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1&toimetatud=0&toimetamata=1&date=1297325233&paevakord=8062

Rahvusriik ja rahvuslus - positiivsed väärtused

2011-02-10

Huvid võivad meid vastandada, aga väärtused seovad. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine üle aegade on alusväärtusena põhiseadusesse kirjutatud. Selles artiklis vaatlen rahvusriigi ja rahvusluse roll, toetudes nii Eestis kui ka võõrsil omandatud kogemustele. Eesti püsimine sõltub sellest, kui tugev on meie haridus ja loomulik side põlvkondade vahel.

Põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Need suured eesmärgid on suunatud eesti rahvusele, mitte ühelegi teisele. Seega on Eesti rahvusriik. Tekib küsimus, kas rahvusriik tähendab kellegi välistamist või kellelegi vastandumist. Minu meelest pole see sugugi nii.

Rahvusriik ei tähenda tingimata üherahvuselist riiki, kuid see tähendab, et selles riigis saab enamusrahvus end vaba kultuurrahvana teostada. See eeldab emakeele esiplaanile seadmist hariduses ja kultuuris, aga ka riiklikus asjaajamises ja kaasaegsete keeletehnoloogiate arendamisel. Rahvusriik ei piira kellegi teise õigusi, kuid ta loob tingimused põhirahvuse säilimiseks.

Ja ainult vaba rahvas saab hakkama sellega, et tagab peamised vabadused ja õigused neile, kes on võõraina maale tulnud ja leidnud siin uue kodu. Tõsi, kodanikuõiguste saamiseks tuleb osata keelt ja omaks võtta peamised vaimsed väärtused. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on aga säärane külalislahkus viinud üliohtlike olukordadeni, immigrante on palju ning nad moodustavad suletud kogukonna, mis ei taha asukohamaa väärtusi sugugi tunnustada.

Kuigi aeg-ajalt on püütud rahvuslust alavääristada, näitab ajalugu, et tegelikult on just rahvusriik demokraatia ja vabaduse parim tagatis. XIX sajand oli paljude Ida-Euroopa rahvaste ärkamisaeg. XX sajandi algul Austria-Ungari ja Vene impeeriumi võimu alt vabanedes tekkis rida uusi rahvusriike. Teise maailmasõja aegu kaotasid paljud iseseisvuse, kuid XX sajandi lõpus tekkis võimalus rahvusriike taas üles ehitada. Nii läks ka meil Eestis.

Tegelikult on Eesti üks kõige väiksem rahvuslik kooslus, kel on õnnestunud luua oma riik. Eesti keel kuulub maailma mõnekümne kultuurkeele hulka, milles saab omandada kõrgharidust, kaitsta teaduskraade, avaldatakse silmapaistval hulgal raamatuid, tehakse teatrit, raadiot ja televisiooni. Seda ei ole suutnud mitmed meist kümneid ja isegi sadu kordi suuremad rahvad. Selle kõige hoidmiseks on meid, eestlasi, ohtlikult vähe, peame seda enam pingutama.

Kui möödunud sajandi algul ei oleks tekkinud Eestis rahvusriiki, siis oleks kõik nimetatu jäänud unistuseks.

Euroopa vasakliberaalse multikultuursuse laineharjal on hakatud põlistele rahvusriikidele vastandama nn põhisea-duspatriotismi. Rahvusriik olla iganenud, rahvuslust võivat asendada jagatud lojaalsus põhiseaduses sätestatud õigusnormide suhtes. Kuna Eesti põhiseaduses on rahvusriigi põhimõte väga selgelt väljendatud, siis on põhiseaduspat-riotismist kõnelemine mu meelest üks suur enesepettus. Põhiseadus juhatab meid igal juhul rahvusriigi ja rahvusluse juurde. Samas pole alust väita, et kellegi põhiõigusi rikutakse sellepärast, et ta pole eestlane või Eesti kodanik.

Rahvuslusele ja rahvusriikidele antud negatiivne värving on klišee, millest tuleb vabaneda. Mõneti seisneb probleem terminites. Nimelt on eestikeelne "rahvuslus" peaaegu tõlkimatu mõiste, millele inglise keeles pole paremat vastet kui nationalism. Rahvusriik on vastavalt national state. Kõik natsioonipõhised mõisted, olgu inglise, saksa, prantsuse või mõnes muus keeles, meenutavad aga häirivalt natsionaalsotsialismi ja kannavad seetõttu pigem negatiivset tähendust.

Sellele suhtumisele on kaks kaalukat vastuväidet. Esiteks ei ole eesti sõna "rahvuslus" negatiivne - sellisena võiks mõjuda üksnes "marurahvuslus". Aga see on vaid meile mõistetav keelenüanss. Märksa olulisem on see, et natsioonipõhised sõnad on saanud negatiivse tähenduse peamiselt Teise maailmasõja järel ning kui ajalukku minna, siis seostub rahvusriikide teke tegelikult vaid kaasaegse demokraatliku ühiskonnakorralduse tekkega.

Tihti nähakse rahvusluses ja rahvuskonfliktides õnnetust, mis takistab ühiskonnas rahu ja stabiilsuse saavutamist. Tõepoolest, armeenlased ja aserbaidžaanid purelevad Mägi-Karabahhi pärast, grusiinidel on probleemid abhaaside ja osseetidega, juutidest ja Palestiina araablastest kõnelemata. Tegelikult ei teki konfliktid minu arvates mitte rahvustunde tõttu, vaid hoopis sellepärast, et rahvaste identiteeti on haavatud või rahvusriigi eneseteostus pärsitud.

Kui võtta vaatluse alla Nõukogude Liidu lagunemise järel (taas)iseseisvunud riigid, siis demokraatia ja inimõiguste nõudeid on suutnud päris kindlalt järgida üksnes Läti, Leedu ja Eesti ehk teiste sõnadega need, mis on end üles ehitanud just rahvusriigi põhimõttel.

Olgu võrdluseks öeldud, et Valgevenel, Ukrainal ja Moldoval on probleeme rahvusliku identiteediga ja puhuti isegi emakeeleoskusega. Valgevene kõigub Vene- ja Poola-orientatsiooni vahel. Ukrainas on suur erinevust ida- ja lääneosa vahel.

Üks osa Moldovast orienteerub Rumeeniale, teine osa uneleb nõukanostalgias. Kaukaasia rahvaid iseloomustavad omavahelised teravad konfliktid. Armeenlaste ja aserbaidžaanide puhul on probleem selles, et nõukogude ajal koolitati vaimu-eliit suuresti venekeelseks, sest venekeelse koolihariduse tase ja prestiiž oli emakeelsest kõrgem. Õnneks ei juhtunud Eestis midagi sarnast.

Omaette probleem on Venemaa.

Hiljaaegu lugesin Vene analüütiku Dmitri Furmani artiklit (Novoje Literaturnoje Obozrenije, 2010, nr. 5), kus autor ütleb, et Venemaa ei ole klassikaline rahvusriik ja oma praegustes piirides ta ka ei saa selleks. Vene rahvuslus on eriline, sest ta tekkis hulk aega pärast Venemaa kui impeeriumi sündi. See polnud demokraatiale püüdlev rahvuslus, sest impeeriumist loobumine ja vabaduse lubamine teistele rahvastele on venelastele valus. Vene rahvuslased näevad tihti rahvusprobleemi ainsat lahendust selles, et Venemaa piirides elavad vähemusrahvad assimileeritakse. Ja siit tuleb kõige teravam järeldus: oma praegustes piirides ei saa Venemaa kaasaegseks rahvusriigiks saadagu See aga tähendab, et paljud valusad muutused võivad veel ees seista Venemaa äärealadel, Põhja-Kaukaasias ja mujal.

Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud orientalist ja tõlkija Linnart Mäll on teinud palju selleks, et teadvustada maailmas riigita ja enesemääramisõiguseta jäänud rahvaste olukorda. Koos Tiibeti eksiilvalitsuse esindajatega kutsus ta paarikümne aasta eest ellu Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Organization of Unrepresented Nations and Peoples). Mullu detsembris Tartu Ülikoolis peetud Mälli mälesruskonverentsil esitasid Eesti teadlased ja poliitikud teesi, mille järgi on just rahvuslus ja rahvuslik identiteet demokraatia ja vabaduse peamine eeldus.

See tees tundus vist nõnda loomulik, et Eesti peavoolu-meedia ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu. Küll aga refereeris seda kiirelt ja põhjalikult Paul Goble - üks paremaid analüütikuid, kes jälgib päevast päeva Venemaa ja SRÜ riikide rahvusprobleeme ja rahvastikuprotsesse. Goble'it inspireeris rahvuslust väärtustava sõnumi selgus, see läheb aga selgelt vastuollu FSB taustaga vene ideoloogialoojate ja Lääne vasakpoolsete teesiga rahvuslusest kui segavast faktorist ja probleemide allikast.

Tulles tagasi Eesti juurde, võiks püstitada küsimuse: kui poleks olnud XIX sajandi rahvuslikku ärkamist, eesti kir-jakultuuri ja rahvuslust, emakeelset ülikooli ja rahvusriiki, siis mille poolest see maa siin erineks näiteks Leningradi oblastist?

Meil lihtsalt puuduks see siduv aine, millega oleme suunanud erinevate põlvkondade energia Eesti riigi, rahva ja tema kultuurielu ehitamisele. Tõenäoliselt laseks sellise "siduvaine" puudumine võtta maad vaimsel segadusel, mille ehe näide on see, et Peterburi linna ümbritseb tõepoolest kuni tänaseni Leningradi oblast või et ühe riigi sümboliteks on tsaari-Venemaa lipp ja endise Nõukogude Liidu hümn.

Väikeriigi seisukohtade teadvustamine maailmale pole alati lihtne, kuid samas pole see lootusetu. Eesti välispoliitika peab olema eeskätt väärtuspõhine, see on meie kõige loomulikum hoiak. Põhineb ju meie iseseisvus isegi rahvusvahelise õiguse väärtustel. Meile on tähtis riiklik järjepidevus ja see, et okupatsioon oli okupatsioon ega saanud Eesti jaoks tekitada uut õiguslikku seisundit.

Seisukohtade hulka, mis meile on loomupäraselt tähtsad, kuulub ka see, et rahvuslus ja rahvusriik on positiivsed väärtused.

ANDRES HERKEL on ühesuguse innukusega tegelenud nii sise- kui välispoliitikaga. Selles artiklis käsitletud teemadega haakuvad osati ka tema raamatud "Vene mõistatus" (Ilmamaa, 2007) ja "Aserbaidžaani kirjad" (Varrak, 2010).

Võimuliidu aastakokkuvõte

2011-02-08

Viimsi Teataja küsimustele vastab ühendfraktsiooni Viimsi Heaks esimees Jan Trei.

Viimsi võimuliit pidas 2010. aasta kenasti vastu ning väsimuse märke ei paista kusagilt. Kuidas on koalitsioonilepingus selle aasta kohta lubatu õnnestunud täita?
Viimsi võimuliit on olnud väga ühtne ning osavõtlik valla arengu kujundamisel. Nii tublide inimestega, kes meie fraktsiooni kuuluvad, ei saagi väsimuse märgid tekkida. 2010. aasta on olnud ühendfraktsioonile sisutihe ning suuri ja põhimõttelisi otsuseid on tulnud palju teha. Enne, kui jõuaksin jutuga koalitsioonilepingu ja valimislubaduste täitmise juurde, tuleks rääkida valla eelarvest ja selle kujundamise taustsüsteemist.
Kõik kohalikud omavalitsused, ka Viimsi, on pidanud kohanduma kiires tempos kahanenud eelarve tulubaasiga 2010. aastal. Majanduslanguse mõjudest ei ole pääsenud ka Viimsi vald ja nii olime olukorras, kus 2010. aasta eelarvet koostades tuli arvestada peamise tuluallika ehk üksikisiku tulumaksu laekumiste kahanemisega 2007. või isegi 2006. aasta tasemele. Selles taustsüsteemis on tulnud meil ellu viia oma valimislubadusi, mis on seadnud nende täitmisele ka teatud raamid. Koalitsioonilepingu sõlmimisel ja valimislubaduste elluviimisel oleme arvestanud valla tegelike ja reaalsete fiskaalpoliitiliste võimalustega, mistõttu oleme planeerinud ka valla eelarvet pigem konservatiivsemalt ning realistlikumalt ega ole hõljunud pilvedes. Peatuksin veel koalitsioonilepingu filosoofial ja põhilistel tugisammastel. Meie koalitsioonilepingu keskseks ja läbivaks väärtuseks on valla kvaliteetse elukeskkonna jätkuv loomine ja väljaarendamine. Nendeks tegevusteks
lasteaia- ja koolikohtade juurdeloomine, veemajanduse jätkuv korrastamine, investeeringud teedeehitusse ning inimsõbraliku vallaruumi planeerimine ja kultuurielu edendamine. Meie valimislubadused tuginevadki neil "vaaladel". Ja need ongi tegelikud probleemid vallas, millega tulebki sisuliselt tegeleda.

Millised olid suuremad koalitsioonilepingu lubadused, mille ellu viisime 2010. aastal?
Veemajandus. Hüvitasime Viimsi põliselanikele vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise tasusid 7 miljoni krooni eest. Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist õnnestus vallal taotleda 9,6 miljonit eurot (150 miljonit krooni) Viimsi veekorralduse II etapi rajamiseks. Selle raha eest viime lõpuni Viimsi poolsaare ühtse veehaarde rajamise ja ehitame Viimsisse kaasaegse veepuhastusjaama, et viimsilaste joogivee kvaliteet paraneks lähiaastatel. Teedeinvesteeringud. Koostöös Maanteeametiga rekonstrueeris vald Rohuneeme ja Randvere sõiduteed. Rajati valgustatud kergliiklusteed ning Viimsi sai juurde ühe fooriga ristmiku. Investeeringu kogusumma oli suurusjärgus 2,6 miljonit eurot (40 miljonit krooni). Haridus ja kultuur. 2010. aastal viisime läbi uute lasteaedade rajamise rendihinna hanked. Lepingud sai sõlmitud kahe arendajaga, kes on kohustatud 1. septembriks 2011 rajama uued lasteaiad Lubja külla ja Nurme teele. Mõlemad lasteaias tekib kokku juurde lasteaiakohti 280 lapsele, mis on suur samm edasi lasteaiakohtade järjekorra vähendamisele vallas. Samuti tõstsime eelmisel aastal eralasteaedades käivatele lastele makstavat toetust. Enne oli see summa 190, tänaseks 223,5 eurot. Peredele on see aastas lapse kohta kokkuhoid ligi

383 eurot. Eralasteaias käivate laste toetuse suurenemine on tingitud sellest, et vallana pole me veel valmis kõigile lastele munitsipaallasteaias kohta pakkuma. Sotsiaalvaldkond. Otsustasime hakata maksma vähekindlustatud perede laste eest
lasteaia kohatasu ja toiduraha. Eelmise aasta sügisel rajasime ka valla avahoolduse süsteemi, mis pakub erivajadustega elanikele paindlikult sotsiaalteenuseid ja toetusi, arvestades igaühe soove ja vajadusi. Kehtestasime eelmise aasta algusest Viimsi lastele esimeses kolmes klassis
tasuta koolitoidu põhimõtte. Selle aasta veebruarist lisandub ka neljas klass. Lisaks oleme valmis saanud Haabneeme valgustatud suusa- ja terviseraja I etapi, toetanud Viimsi suveteatri loomist ning valla traditsioonilisi rahvaüritusi, paigaldanud jalgrattalasilaid, kutsunud elanikke registreeruma Viimsi valda, toetanud uute naabrivalvepiirkondade loomist, jätkanud Viimsi turvalisuspäeva korraldamist ja palju väiksemaid asju, mida leheruumi kokkuhoiu mõttes ei hakkaks ära märkima. Arvan, et oleme palju head suutnud 2010. aastal vallas ära teha. Kindlasti jätkame samas vaimus ka alanud aastal.

Fraktsioonis Viimsi Heaks väikesed liikumised siiski toimusid - üks läks ära, kaks inimest tulid juurde. Kuivõrd on see teie tööd mõjutanud?
Fraktsioonis toimusid tõepoolest väikesed liikumised. Toona Rahvaliitu kuulunud Aivar Sõerd liitus Eesti Reformierakonnaga, mis tingis tema lahkumise ühendfraktsioonist. Tunnustan Aivari otsust ja pean seda poliitiliselt igati korrektseks. On ju heaks tavaks, et kui liitutakse erakonnaga, kes on omavalitsuses opositsioonis, siis lahkutakse ka koalitsioonist. Soovin Aivarit tänada tehtud konstruktiivse ja asise koostöö eest. Ega loodus tühja kohta salli. Tegin ettepaneku Urmas Arumäele ja Oksana Selenjovale liitumiseks meie fraktsiooniga Viimsi Heaks. Kaotasime ühe liikme, aga juurde saime kaks. Minu tunnetust mööda hea rehkendus.

Paluks veidi rääkida fraktsiooni tööst - kuidas teie koosolekud kulgevad, kas asjad saavad selgeks vaieldud ning kui üksmeelne on fraktsioon volikogus?
Fraktsiooni koosolekud kulgevad sisukalt ja konstruktiivselt. Koosolek ongi selline töine formaat, kus arutame nii sisuliselt kui ka poliitiliselt läbi volikogu istungi eelnõud ning võimalikud otsuste arengusuunad. Pean tõdema, et fraktsioon on üksmeelne nii koosolekutel kui ka volikogus. Ja see näitab meie ühist arusaama vallaelu korraldamisel. Ühine arusaam tagab stabiilse vallajuhtimise. Stabiilne juhtimine tagab vallaelanikule parema avaliku teenuse. Läbi stabiilse vallajuhtimise on võimalik omavalitsust arendada ja arenguid planeerida. Mis veel olulisem, neid planeeritud arenguid ka reaalselt ellu viia. Ikka Viimsi heaks.

Kuidas hindad koalitsiooni ja opositsiooni suhteid volikogus?
Koalitsiooni ja opositsiooni suhted on volikogus minu tunnetust mööda muutunud töisemateks. Sellist pahatahtlikku külapoliitilist kiusu pole väga enam õnneks täheldanud. On hakatud küsima asjalikke ja sisulisi küsimusi. Poliitikas ei saa sel aastal üle ega ümber riigikogu valimistest.

Mil määral mõjutab Toompeal toimuv Viimsi valda?
Toompeal toimuv otseselt Viimsi valda ei mõjuta ega ole ka kunagi mõjutanud. Kui peate silmas võimalikke poliitilisi mänge tekkiva uue riigivõimu koalitsiooni kokkupanemisel ja seoseid koalitsioonipartnerite valikute muutmises, siis meil on vallas oma arengusuundadest
ja poliitilistest partneritest arusaam olemas. Selle väljenduseks on 19. jaanuaril 2010 sõlmitud koalitsioonileping ning asutatud ühendfraktsioon Viimsi Heaks. Meil on põhimõte, et kohaliku tasandi otsuseid langetatakse kohapeal.

Millised saavad alanud aastal olema võtmeteemad valla arengus?
Selle aasta suur võtmeteema saab kindlasti olema Viimsi uue kooli rajamise otsustamine ning ehitusprotsessi ettevalmistamine. Kindlasti soovime avada 2013. aasta sügisel Viimsis uue kooli. Oleme seda ka väga selgelt viimsilastele lubanud ning viime ka selle lubaduse ellu.
Peame lähiajal fraktsioonis ära otsustama uue kooli asukoha. Meil on täna olemas kolm väga selget alternatiivi, kuhu uus kool rajada: Randvere keskus, Haabneeme (Miiduranna), Haabneeme keskus. Randvere keskuses on olemas vallal maa, kuhu saaks lihtsalt koolihoone peale ehitada. Haabneeme keskuses on käimas jätkuvad läbirääkimised ASiga Esmar, et saada kaubale vana Viimsi Keskkooli hoone rekonstrueerimiseks. Miiduranna osas on olemas väga head mõtted lisaks koolile rajada samasse hoonete kompleksi ka Viimsi Teadus- ja Tehnikahariduskeskus ning otsida läbi selle vallale rahvusvahelist ja piiri- ülest märki ja kuvandit. Selles koolis hakkaksid visioonis asuma maailma tippettevõtete "laborid" (Playtech, Skype, Ericsson/Nokia, Microsoft, Google) kombineeritult IB (International Bacalaureus) põhikooliga. Sellest koolist võiks saada Viimsi üks visiitkaarte - nii maa pealt kui ka merelt vaadates. Teine oluline teema, mille ise algatasin, on
veeteenuse hinna langetamine koduomanikele Viimsis. Hinnanguliselt kuni 5% võiks koheselt hakata veeteenuse hinda vallas langetama, ilma et seaksime ohtu olemasolevad investeeringud veemajandusse ja veekvaliteedi langemise. Usun, et läbi selle meetme õnnestub meil juurde
saada hinnanguliselt 1500 klienti. uued kliendid tähendaksid ka täiendavaid rahavoogusid. ASile Viimsi Vesi aga suuremat rahalist võimekust investeerida veemajanduse infrastruktuuri ja veekvaliteedi parandamisse. Muude võtmeteemadena on juba varem märgitud kahe lasteaia ehitus (Lubja külla ja Nurme teele), Viimsi veepuhastusjaama rajamine, investeeringut vallateede ehitusse (Nurme-Nugise tee koos kergliiklustee ja välisvalgustusega; Pärnamäe kergliiklustee rajamine koos välisvalgustusega, Leppneeme-Randvere kergliiklustee rajamine koos välisvalgustusega ning Randvere-Tammneeme kergliiklustee rajamine koos välisvalgustusega) ning Rannarahva Muuseumi fondimaja rekonstrueerimine, valla sadamate ehituste lõpetamised. Viimasel volikogu istungil otsustasime ka sõlmida pikaajalise kostöölepingu MTÜga Laste Aeg, mille kohaselt hakkab vald eralasteaiast vallaelanikele lasteaiateenust ostma ca 100 lapsele. Ka see on oluline meede, et vähendada lasteaia järjekohtade defitsiiti valla.

Tasuta kõrgharidus - vajalik, mõistlik ja teostatav

2011-02-07

IRL-i üks põhilubadus nendel valimistel on tasuta kõrgharidus. Olen ise ilmunud teleekraanil tuhandetesse kodudesse ja seda lubadust kinnitanud. Postimehe kolumnist Abdul Turay ja mitmed poliitilised oponendid on samas väitnud, et IRL justkui ei võtaks seda lubadust tõsiselt. Minu jaoks on lubadus lubadus. Ma ei saa lubada midagi, millesse ma ise ei usu või mille mõistlikkuses ma kahtlen. Enamgi veel, tõsiseltvõetav poliitiline lubadus peab pakkuma ka mingi mõistliku lahenduse ühiskonna tegelikule probleemile. Ja meie kõrghariduses on väga tõsiseid probleeme.

Kvaliteet. Erinevad osapooled - üliõpilased, tööandjad, õppejõud, aga ka vastutustundlikud ülikoolid, on kvaliteedi pärast mures, ehkki igaüks veidi isemoodi. Tõesti, kvaliteet on äärmiselt ebaühtlane - Tartu Ülikool on äsja jõudnud 3% maailma parimate ülikoolide hulka, samas kui kõrgharidust sai omandada ka lasteaia ruumides, kus „teaduslik" raamatukogu mahtus ühte mängutuppa. Raha eest saab kõike ja raha võttis meil küsimusi esitamata vastu 49 kõrgkooli.

Tänu haridusministri nõudlikkusele on see arv täna 32 ja väheneb veel ühe võrra, ent ka see pole veel normaalne. Tegelikult on hea, et ka tööandjad on kvaliteedi probleemile tähelepanu juhtinud ja oma nõudmisi tõstnud. Seni kuni tööle sai igaüks, kel mingi kõrgharidusdiplom esitada oli, ei saanudki kvaliteet kasvada. Kahjuks ei pea ka väljakujunenud riiklik rahastamissüsteem kvaliteeti miskiks.

Efektiivsus. Meil on 70 000 üliõpilast ja vaid napilt 10 000 lõpetajat igal aastal - enamus üliõpilasi ei õpi täispingega, olgu selle põhjuseks siis soovimatus, akadeemiline suutmatus või vajadus teenida õppekulude katteks raha. Kohati puudub üliõpilastel ka motivatsioon hästi õppida ja ülikoolidel õpetada.

Ebaõiglus. Tasuta kohtadele saavad eelkõige nn eliitkoolide lõpetajad. Mul on raske uskuda, et nii mõnegi väikese keskkooli lõpetajad on 10 korda rumalamad kui Lauri Leesi õpilased, aga just nii suur on erinevus tasuta kohtadele õppima pääsemise tõenäosuste vahel. Ei ole õiglane sulgeda kõrghariduse uks eelkõige maapiirkondadest pärit noortele, kelle perede majanduslikud võimalused on lisaks ka palju tagasihoidlikumad kui linnades.

Rahvusvaheline konkurents. Meie naaberriikides - Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras, aga ka Saksamaal ja mujal - on ühtlaselt kvaliteetne kõrgharidus tasuta kättesaadav - miks peaksime oma noori õppemaksuga Eestist eemale peletama.

IRL ja minister Lukase lahendus on tasuta kõrgharidus. See ei tähenda kõigile üliõpilastele ja kõigile koolidele kõigi kulude kinnimaksmist maksumaksja rahaga. See oleks rumal ja võimatu. See tähendab võrdseid võimalusi kõigile keskkoolilõpetajaile, see tähendab täisajalise ja tulemusliku õpingu täielikku rahastamist riigi poolt, see tähendab ülikoolide rahastamist kvaliteedi alusel.

See tähendab piisava arvu õppekohtade rahastamist selleks, et igaüks, kel on keskharidus ning tahtmine ja suutlikkus kõrgkoolis õppida, saaks seda õppemaksuta teha. Enamgi veel, luua tuleb ka vajaduspõhine toetuste süsteem, mis võimaldaks tegelikult täisajaliselt õpingutele pühenduda. Osaajaline õpe, mis võimaldab õpingute kõrvalt töötada, teise sama taseme kõrghariduse omandamine ja õppimine
rahvusvahelistel võõrkeelsetel õppekavadel oleks osalise õppemaksuga. Töö kõrvalt õppimise soodustamiseks tuleks tööandjate poolt rahastatav tasemeõpe vabastada erisoodustusmaksust.

Kas see on teostatav? Keskkooli lõpetamiseni jõuab 12 000 noort aastas, igast kolmest kaks, ja kõrgkoolis asub edasi õppima samuti igast kolmest kaks. See on umbes 8000 noort aastas. Kui kõik õpiksid edukalt 3-5 aastat, teeb see kokku 32 000 üliõpilast, kelle kulud peaks täies mahus tasuma riigieelarvest. See on vähem kui täna on tasuta kohtadel üliõpilasi. Laskumata siinkohal täpsematesse arvutustesse, samas arvestades lisaks vajadust tõsta kvaliteedipõhiselt üliõpilaskoha maksumust ühelt poolt ning tulevaste aastakäikude väiksemat noorte arvu, tähendaks see vaid umbes 30 miljoni täiendava euro leidmist süsteemi täielikul käivitumisel. Arvestada tuleks veel 10 miljoni lisaeuroga toetuste tarbeks. 40 miljonit kasvu 4 aasta jooksul ei ole ulmeline summa - eelarvepoliitiliselt on see kava vettpidav.

Poliitilises spektris on toetus tasuta kõrgharidusele valdav. Ka Reformierakond ei vastandu oma valimisprogrammis tasuta kõrgharidusele ehkki nende üldisem hoiak tundub toetavat pigem üldise osalise õppemaksu kehtestamist. Olen kindel, et IRL suudab oma koalitsioonipartneritele tasuta kõrghariduse põhjendatust selgitada. Seega ka üldpoliitiliselt peaks kava vett pidama.

Meile on selge, et detailide üle tuleb pidada veel tuliseid vaidlusi ja arutelusid, aga mõistlikum on need jätta valimistejärgsesse rahulikkumasse perioodi. Samas vana moodi me oma kõrgharidusega kindlasti jätkata ei saa ja kui sügiseks vaidlused peetud, siis võiks alates 2012.aastast keskkooli lõpetavatele noortele öelda, et teile kõigile on tasuta kõrghariduse uks avatud. Ja kui teil jätkub tahtmist tulemuslikult õppida, siis võite 9 aasta pärast lõpetada ülikooli doktorikraadiga muretsemata õpingute ajal õppemaksu või elamiskulude pärast.

Leping Eestiga

2011-02-03

Rääkides nii poolteist aastat tagasi tollase opositsiooniliidri ja tänase peaministri David Cameroniga jõudsime üsna kiiresti õige sarnase probleemini - kuidas panna inimesed uskuma, et me mõtleme seda, mida räägime tõesti tõsiselt.

Pettumus poliitikas on üldine nii Suurbritannias, Eestis kui teistel riikidel. Valijatega kohtudes ütlevad nad, et teie lubadused on ju ilusad ja isegi õiged, kuid te ei kavatse neid niikuinii ellu viia. Eelmiste valimiste eel inimestele antud lubadused annavad selleks kahjuks head alust - suur osa neist on täitmata.

Osalt on see kindlasti Eestile õnnistuseks, sest näiteks Keskerakonna ja Reformierakonna lubadused oleks täismahus täitmise korral Eesti kindlalt pankrotti viinud. Teisalt on täitmata jäänud lubadus täitmata lubadus ning õõnestab usku poliitikasse. Olukord Suurbritannias ei erine selles suhtes palju Eesti omast. David Cameroni idee valijate usalduse taasvõitmiseks oli lihtne - tal mõlkus pea idee sõlmida valimisteks inimestega lühike konkreetne leping, mis näitab neile, et konservatiivid võtavad asja tõsiselt.

See idee meeldis mulle kohe. Ei salga, et eriti hakkas see mulle imponeerima seejärel kui Cameron valimised võitis ja peaministriks sai. Sest näib, et vähemalt Suurbritannias said inimesed sellest pakkumisest aru. Loomulikult paneb see konservatiividele tõsise surve. Lepingus antud lubadused on sedavõrd selged ja lühikesed, et neid on lihtne kontrollida. Kui Cameron tahab ka järgmised valimised võita, pole tal muud võimalust, kui inimestega sõlmitud leping täita.

Miks seda on aga tänases Eestis vaja? Minu hirm erakondade valimisprogramme lugedes on see, et neist on raske aru saada, mis meid siis ees ootab. Me kõik teame, et mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid järgmiseks neljaks aastaks Eestile lubada pole. Kui oleme möödunud kriisist õppinud, siis teame, et saame teha, vaid mõningaid asju ehk peame suutma olulisele keskenduda. Erinevate erakondade jaoks on prioriteedid loomulikult erinevad. Kuid kui me loeme programme, kus lubatakse taevas maa peale tuua, siis ei saa me sellest ikkagi teada, mis on siis need olulised asjad, mida rahaliste võimaluste olemasolul see erakond ära teha kavatseb. Või kui loeme programmist iga lubaduse eest märget eelarveliste võimaluste tekkel, siis ei või me kuskilt teada, mis siis selle erakonna prioriteedid on. Katse kõike asju korraga teha lõppeb samasuguse krahhiga, kust vaevaliselt väljumas oleme.

Seetõttu pakume omalt poolt valijatele lepingut, üteldes selgelt välja, mis on need vähesed asjad, mida me teeme ja see, mida me kindlasti ei tee. See ei tähenda seda, et muud meie valimisprogrammis toodud lubadused jõu kaotaksid. Kindlasti mitte - kuid kui rahvas meid usaldab, teeme esimeses järjekorras ära just need sammud. Ühelt poolt võib selline konkreetsus ohtlik olla. Vastupidine käitumine tähendaks aga valijate rumalaks pidamist. Meie Eesti rahvast rumalaks ei pea.

Niisiis teeme igale valijale ettepaneku sõlmida IRL-ga lühike ja selge leping. Meie siht on see, et Eestis oleks inimestel kodu ha töö. IRL on kindel tagatis selleks, et Eesti jääb Eestiks ega kaota oma iseotsustusõigust. Kui saame teie toetuse, lubame, et viime eelarve tasakaalu ja alandame maksukoormust, luues sellega võimaluse uueks majanduskasvuks, mis loob uusi töökohti ja tõstab elatustaset. Kuna keegi Eestis ei tohi majanduslikel põhjustel jääda ilma hea hariduseta, teeme kõrghariduse tasutuks. Selleks, et väärtustada mitte ainult laste sünnitamist vaid ka kasvatamist, viime sisse emapensioni - ikka selleks, et meid oleks siin Eestimaal rohkem. Kaitseme koduomanikke monopolide ülemvõimu eest ning hoiame Eestit õigel kursil, mitte lastes läbi rumalusi, nagu astmeline tulumaks või palgaarmee.

Need lubadused pole ei vasak- ega parempoolsed, nad on rahvuslikud. IRL on loodud rahvuslike huvide tingimusteta kaitseks ning seda kavatseme me ka teha. Valija poolt on allkirjaks lepingule valimistel Isamaa ja Res Publica Liidule antud hääl. IRL-i poolt minu kui erakonna esimehe allkiri. Ühisel jõul suudame tagada Eestile parema tuleviku.

Järeldusi Padaoru juhtumist ja Monikast

2011-02-02

Lumetorm „Monika" tujusid sai kogu riik näha 9. ja 10. detsembril.

Esimest korda oli tormil nimi ja iseloom (tormihoiatuses kasutati sõna „fuuria"). See näitas, et tegemist on erakordse loodusnähtusega. Monika laadne torm külastas viimati Eestit 1975. aastal.

Lumetorm „Monika" pani proovile nii Maanteeameti võimekuse elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel kui ka päästeasutuste võimekuse hädaolukorraks eskaleerunud sündmuse tagajärgede likvideerimisel. Lisaks jättis ta paljud inimesed elektrita.

Arusaadavalt on tegemist emotsionaalse teemaga, kui inimesed jäävad lumetormi ja lumevangi ning ohus on inimeste elud ja tervis.

Ajaloolise tõe huvides oleks mõistlik üle käia juhtumi kitsakohad, mis on üleriiklikus meedias mõnevõrra segaseks jäänud. Veel olulisem on Padaoru juhtumi kohta teha tõepärased ja ausad järeldused, kuidas riik võiks paremini edaspidiselt sarnastes olukordades toimida.

Mis siis tegelikult Padaorus juhtus?

Padaorus toimunu oli heaks proovikiviks riigi võimekusele ning pani riigiametite koostöö proovile. Hädaolukorra seadus nimetab kokku 42 erinevat elutähtsat teenust. Päris kindlasti on elutähtis teenus päästetööde toimimine ning riigi põhi- ja tugimaanteede hoiu toimimine.

Kui elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamine ebaõnnestub ning sellega kaasneb ootamatu oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale, tuleb viivitamatult alustada päästetöid.

Nagu ikka kriitilistes olukordades, siis paljud kehvad asjad hakkasid juhtuma üheaegselt - suvekummidega sõitvad rekkad kaotasid juhitavuse ning sõitsid riigimaantee kinni, karge lumetorm, mis autod ja tee kinni tuiskas.

Padaoru juhtumist rääkides oli kõige suuremateks probleemideks sündmuse ja informatsiooni tõepärane hindamine ning kommunikatsioon juba tekkinud hädaolukorras.

Päästeamet sekkus Padaoru juhtumisse 10. detsembri varahommikul kell 03.39, kui oli selge, et Maanteeamet ega teehooldaja AS Virumaa Teed ei ole enam võimelised olukorda lahendama. Kuigi Ida-Eesti Päästekeskus alustas juba kesköö paiku ettevalmistusi inimeste evakueerimiseks ning toidu ja kütuse transpordiks sündmuskohale, puudus lumevangis olnud inimestel kahjuks selle kohta teave. Esimene teave päästeteenistuselt inimesteni siiski edastati, kui päästetöötaja käis kella 06.45-10.00 läbi kõik autod teavitades päästetöödest ja vaadates üle olukorra sõidukites.
Päästetöödega alustamisega Padaorus ei venitatud, vaid viivitus oli tingitud puudulikust kohapealsest informatsioonist. Kui oleks teehooldaja poolt enne selgelt öeldud, mis olukord Padaorus on ja et hakkama ei saada, oleks olnud päästetöid võimalik alustada kuskil 3 tundi varem.

Mida siis Padaorus juhtunust õppida ja milliseid järeldusi teha?

Esiteks, hinnang olukorra tõsidusest ja probleemi adekvaatne äratundmine (pikalt ja palju inimesi lumevangis) hilines kogu infoahelas. Edaspidiselt oleks vajalik riigiametite vahelises koostöös sarnaseid olukordi ja stsenaariumeid rohkem läbi mängida, et paremini välja tuleksid koostöö kitsaskohad.
Teiseks, tõhusam infokanalite kasutamine - ilmselt oleks saanud raadiojaamades rääkida operatiivsemalt sündmuste arengutest, tagamaks et lumevangis inimesed oleksid olnud infoväljas ning psühholoogiliselt teaksid, et nende päästmisega tegeletakse.

Kolmandaks, leida lihtne lahendus erimärgistusega kütuse ja liikluskindlustuseta tehnika kasutamise lubamiseks elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamiseks hädaolukordade puhul. Padaoru juhtumi lahendamisse kaasati tehnikat, mis kasutasid erimärgistusega kütust. Seetõttu tuleks selliste hädaolukordades erimärgistusega kütuse kasutamine seadustada, mis annaks kohalikele traktoriomanikele julgust sekkuda hädaolukorra lahendamistesse, kui riik neilt abi palub. Näiteks teede lahtilükkamistel.
Neljandaks, peame tegelema senisest enam sellega, et elanikkond võtaks tormi eelhoiatusi tõsiselt! Stiilinäiteks: Prognoosime sama hullu olukorda, kui Monika ajal". Paljudele inimestele ei ütle eelhoiatustes toodud sentimeetrid ja meetrid sekundites eriti midagi. Isegi ei osata neile kahjuks piisavalt tähelepanu pöörata.

Viiendaks, liiklejate hoiatamise tõhustamine - päris kindlasti tuleb juba tormi eelhoiatuse korral jõulisemalt edastada liiklejatele detailsemaid teateid, konkreetselt millistel teedel võib tekkida probleeme ning milliseid teid vältida.

Kuuendaks, riigipiiri sulgemine - edaspidiselt tuleks kaaluda operatiivselt ka riigipiiri sulgemist, kui hädaolukord peaks puudutama rahvusvaheliste piiripunktidega maanteid. Et liiklusvoogu peale ei tekiks olukorras kus pole võimalik liiklust põhimaanteelt kõrvale suunata kinnituisanud kõrvalmaanteedele või vallateedele.

Seitsmendaks, rasketes oludes veoautode liikluse peatamine, kuni tuisk on möödas ja maanteed puhastatud.

Kaheksandaks, teehoolduses filosoofia muutus puhuks kui loodus on inimese vastu. Kes tegutseb kui teehooldusleping ei toimi. Kas järgmine käik on varuks Maanteeametil või pöörduvad pilgud päästjate poole.

Neli aastat Järvamaa esindajana

2011-02-01

Minu ülesanded riigikogus:
Hasartmängumaksu nõukogu esimees
Maaelukomisjoni liige
Korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimees
Rahvastiku tervise arengukava juhtkomitee liige
IRL kõneisik alkoholipoliitika küsimustes
Kohaliku algatuse ja kodanikuühiskonna toetusgrupi liige

Töö seadusloomega:
• IRL oli esimene, kes majanduskriisi alguses nõudis riigi rahaasjade kontrolli all hoidmist ja negatiivse lisaeelarve tegemist. Seeläbi on õnnestunud vältida tuleviku arvelt riigile suurte laenude võtmist.
• Suurte vaidlustega õnnestus kehtestada ettevõtetele uued eksporti toetavad meetmed. Tänu sellele on välisturgude elavnemisel meie ettevõtete ekspordimahud võrdlemisi hästi taastumas.
• Osalesin uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse osade teemade töörühmas. On väga tähtis, et kohalikud omavalitsused rakendaksid neile jäetud suurt valikuvabadust läbimõeldult ja kogukonda arvestavalt. Pean oluliseks uut õppekava, mis on suunatud analüüsiva ja loova noore arengule.
• Kehtestasime FIE-dele metsamüügi tulumaksusoodustuse ning põllu- ja metsameestele sätestasime õiguse kasutusvaldusesse antud maad riigilt välja osta. Sellest aastast saab FIE oma talu järeltulevale põlvele üle anda maksuvabalt.
• Minu juhtida on olnud toiduseaduse menetlused. Need on olnud suunatud toidu ohutusele.
• Õnnestumiseks pean mitmete alkoholitarbimist piiravate aktide vastuvõtmist - öine müügipiirang, karmimad nõuded alkoholi reklaamile, aktsiisi tõus jne.
• Riiklikus alkoholimemorandumis said kinnituse valdav osa minu ettepanekutest.

Investeeringud Järvamaale:
• Viimase nelja aastaga on investeeringud Järvamaale olnud aegade mahukamaid. Euroopa Liidu toetusraha kasutamise puhul on olnud oluline hoida silm peal meetmete rakendusaktide valmimisel, et Järvamaa objektid oleksid maksimaalselt abikõlbulikud. Õigeaegne selgitav info on aidanud tuua maakonda lisaraha.

Infovahetus:
• Head kontaktid omavalitsuste esindajate ning ettevõtjatega aitavad arvestada seadusloomes erinevate asjaoludega. Olen tänulik järvakatele, kes on aktiivsed ettepanekuid esitama ning on nõutanud paremat kontakti valitsusasutustega.
• Olen nelja aastaga külastanud enamust Järvamaa koole. Olen esinenud üldpoliitilistel teemadel, selgitanud alkoholipoliitika küsimusi ning andnud tunde matemaatika ja analüüsioskuse rakendamisest igapäevaste otsuste tegemisel.
• Olen kutsunud riigikogu tööga tutvuma kümneid gruppe. Rõhk on olnud põhikooli lõpuklassi õpilastel, kuna neil on see ühiskonnaõpetuse tunni teema.
• Igapäevased on konsultatsioonid hasartmängumaksu nõukogu töö kohta. Näen rahuloluga, et Järvamaa projektitoetuste arv on kasvanud. Oluline, et need teadmised on taotleja jaoks püsiva väärtusega.

Mehed, tulge kapist välja!

2011-02-01

Kohtusin Kosel tänumeeneid kätte viies ühe nõudliku vanahärraga, kes mulle IRLi bukletile tuginedes, pliiats käes, põhjaliku ülekuulamise korraldas. Tema küsimustest see artikkel sündiski. Oleks selliseid valijaid ainult rohkem!

Samas nõudis see meeldiv vanahärra minult ju vastust kõige lihtsamatele ja elementaarsetele küsimustele: mis see kõik maksma läheb ning kust see raha tuleb.

Nii võttis ta esimesena ette emapensioni. Selgitasin, et selle kehtestamisel kulub 300 miljonit krooni aastas (kroone kasutasin selguse huvides), ja näitasin, kui kõrgeks see võib järgmiste kümnendite jooksul kasvada.

Vanahärra jäi rahule

Teiseks ja keerukamaks kujunes küsimus tasuta kõrgharidusest. Kõrgkoolidele kulub praeguse tasulise õppe ärakukkumise kompenseerimiseks umbes 450 miljonit krooni, sellele lisaks tuleb aga sihipäraseks muuta ka õppetoetuste süsteem, mis omakorda maksab 110 miljonit krooni.

Mis puutub töötukindlustusmakse kärpimisse, siis leidis vanahärra, et see otseselt riigieelarvele midagi maksma ei lähe. Sotsiaalmaksu ülempiiri vähendamise jättis vanahärra ka arvutusest välja, kuna mõistis, et see tuleb eelarvesse tagasi suuremate tulude näol. Nipet-näpet juurde lisades selgitas vanahärra välja, et IRLi lubadused jäävad aastas umbes miljardi krooni juurde.

Nüüd võeti ette tulude pool. Kuna maksude tõstmise lubab IRL tõkestada, eelarve viib tasakaalu ning laenu ei võta, siis tekkis küsimus, kust lubaduste täitmiseks raha võetakse.

Minu vastus, et majanduskasvu arvelt, vanahärrat ei rahuldanud. Samuti ei veennud teda lootus saada toetust Euroopa fondidest. Riigikontrolli aruandele viidates ütles ta, et riigieelarve tasakaalu viimine läheb miljardeid kroone maksma.

Osutasin, et just selle tarbeks oleme seadnud oma eesmärgiks Euroopa keskmisest vähemalt kolm korda kiirema majanduskasvu, mille vanahärra kiirelt välja arvutas - veidi üle kuue protsendi keskmiselt.

Siis sehkendas ta veel midagi paberile ning arvas, et kui see meil korda läheb, siis peaksime välja tulema küll. Surus kätt ja laskis mu minema.

Siit üleskutse kõigi erakondade liidritele: tulge kapist välja ning ütelge selgelt, mida te võimule tuleku korral inimestele konkreetselt lubate ja kust te selleks raha võtate!

Olen korra analoogse üleskutsega esinenud, siis järgnes sellele sünge vaikus. Nüüd pakun väikese provokatsioonina erakondade suuremate lubaduste alusel iga erakonna lubaduste mahu ise välja.

Alustagem vasakult ehk Keskerakonnast. Nende lubadused on traditsioonilised. Astmeline tulumaks teeb inimesed õnnelikuks, sellele lisaks alandatakse massiivselt käibemaksu, tõstetakse erakorraliselt pensione, suurendatakse kõikvõimalikke toetusi, lühendatakse ravijärjekordi. Kõik see läheks maksma tagasihoidlikud 550-600 miljonit eurot.

Kunagine rahandusminister Aivar Sõerd on konservatiivselt võttes pakkunud sotside lubaduste hinnaks üle 300 miljoni euro, minu meelest läheneb see aga lausa 500 miljonile.

Kattest rääkides toovad mõlemad erakonnad esile astmelise tulumaksu õnnistava mõju, millele lisaks soovitavad sotsid veel mitmeid teisi makse tõsta.

Viimane on vähemalt aus jutt, sest see, kas astmeline tulumaks kehtestamisel riigikassasse ka tegelikult raha toob, on enam kui kahtlane.

Õnnistav astmeline tulumaks

Reformierakonnaga läks sel korral õige raskeks, sest konkreetsemate lubaduste kõrvale oli enamasti lisatud märge «võimaluse korral». Ehitasin siin kiriku keset küla ja arvestasin, et ära tehakse pooled lubadustest. Näiteks tulumaksumäära vähendamine 1% võrra koos maksuvaba miinimumi suurendamisega (näiteks 6,4 euro ehk 100 krooni võrra) läheb maksma 40 miljonit eurot pluss 10 miljonit eurot. Mis puutub tööjõumaksudesse, siis, nagu enne öeldud, need riigieelarvest otseselt raha ei võta. Mitmed lubadused teostatakse «eelarvevõimaluste tekkel», mis kokku nõuaksid raha üsna palju, neist nii kolmandiku teostamine võtaks aga umbes 20 miljonit eurot.

«Betooni» valamise lubaduste juures on Reformierakonnal «võimaluse korral» puudu, mistõttu võib arvata, et need asjad tehakse järgmise nelja aasta jooksul kindlasti ära.

Kui isegi eeldada, et suures osas võidakse neid rahastada Euroopa vahenditest, tuleb omaosalus ikkagi Eestil maksta, mis esitatud nimekirja vaadates võib ulatuda mitme miljardi krooni ehk sadade miljonite eurodeni.

Reformierakonna katteallikaks on majanduskasv, kuid selget sihtmärki sellele pole seatud.

Vaielge julgelt vastu

Kuna IRLi lubaduste maksumusega alustasin, jääb esitada vaid edetabel: IRL 65 miljonit eurot, Reformierakond 70 miljonit + 60 kuni 300 miljonit betooni, sotsiaaldemokraadid 500 miljonit eurot, Keskerakond 550-600 miljonit eurot.

Kuulen juba vaimusilmas hüüdeid, et koostajana arvestas Laar oma erakonna lubadusi valesti ning vähendas nende hinda maksumaksjale. Kui te nii arvate, siis ei peaks olema ju raske seda näidata. Ja kui ma mõnele erakonnale liiga tegin, pole ju raske minu vigu õiendada.

Valijatele oleks selline arutelu igal juhul vajalikum ja huvitavam kui ettevaatlikud katsed konkurentidele jalga taha panna ja mõnda skandaalikest üles puhuda. Nii et, head sõbrad, tulge välja!

Põhja-Euroopast saab uus kasvumootor

2011-02-01

Eestil on suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades kujundada koos partneritega globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni. Me ei pea tuimalt üle võtma Skandinaavia mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist.
Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa probleemid. Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähese rahastamiseni, võrreldes nt põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse võimekusega kriisist tugevamana väljuda. Seepärast on täiesti loomulik, et ELis on kujunemas uued tõukekeskused, mil on kriisist kiiremaks väljumiseks paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.Nii pole imestada, et äsja Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu ELi (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Selle kohtumise taga ei maksa näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi - ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevad riigid on koostööd teinud pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised nn NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks tavaks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt ELi raames.Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada Cameroni peamise huvi kaudu - eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamine.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringuis. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel. Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu Norra näitel otseinvesteeringud või siis ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid. Miks ei võiks sel kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju kogu Euroopale ja miks mitte ka suunaja kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutava ühise vabaturuni.

Aeg seada uusi sihte

2011-01-28

Üks periood riigikogu töös on ümber saamas. Olen olnud riigikogu liige suuresti just Teie toetuse tõttu, seepärast võlgnen Teile kõigile ka väikese ülevaate oma tegemistest.

Nagu kogu rahvale, on ka riigikogule olnud viimased aastad väga keerulised. Varasematel kiire majanduskasvu aastatel polnud ju keeruline toetusi ja investeeringusummasid suurendada. Viimased kolm aastat on tulnud paraku tegeleda vastupidisega. Sellele vaatamata on Türi piirkonda riiklikud toetused palju aidanud. Olgu selleks kultuurimaja uuendamine, kutsehariduskeskuse suured investeeringud,
uus noortekeskus või renoveeritud Türi-Paide ja Türi-Arkma maanteed.

Olen rahul,et õigeaegse sekkumisega on mõnigi kiivakiskuv asi „õigeks saanud". Nii sai parema sõnastuse määrus, mille uue versiooni kohaselt oli võimalik taotleda ehitusraha ka Türi Toimetulekukoolile. Või erandlik võimalus täiendada tagantjärele kultuurimaja rahataotlust parkla ehituse ja kaasaegse sisutuse soetamisega. Hasartmängumaksu nõukogu esimehena rõõmustab, et olen saanud olla toeks neile, kes on otsinud rahatuge oma projektide elluviimisel. Kindlasti on just kodukandi inimestel lihtsam mul „nööbist kinni võtta" ja nõu küsida. Samuti olen ise soovitanud taotlusi esitada, kui näen, et kellegi tegutsemisind on rahapuudusel takerdunud.

Näen rahuloluga,et siitkandi projektitoetuste arv on kasvanud. Raha on saanud spordilaagrid, osalemine välisvõistlustel ja kultuurifestivalidel, eakate klubiline tegevus, koolide võistlusmängud ja luulekonkursid, tervisepäevad, rahvariiete valmistamine, muusikainstrumentide ostud, õppereisid, Paide-Türi rahvajooks, käsitööõpe, muuseumiekspositsioonid, õpilaste koostööprojektid jne Seaduste poole pealt on realiseerunud IRL-i mitmed lubadused. Kindlasti on ka järvaka jaoks oluline, et FIE-dele kehtestasime metsamüügi tulumaksusoodustuse ning põllu- ja metsameestele sätestasime õiguse kasutusvaldusesse antud maad riigilt välja osta. Samuti sai lahenduse senini probleemina üleval olnud talude järeltulevale põlvele üleandmine, mida FIE saab alates sellest aastast teha maksuvabalt.

Et asjad ausalt ära rääkida, siis pean ka tunnistama, et napsusõprade pahameel minu suunas võib olla õigustatud. Kuna alkoholipoliitika seisukohtade kujundamine on erakonnas minu ülesanne, siis olen seisnud selle eest, et alkohol ei oleks nii kergelt kättesaadav ja reklaam mitte nii noortekeskne. Nüüd ei saa kogu riigis poest öisel ajal alkoholi osta ja alkoreklaamidesse ei poogita juurde vägijookide tervistavat ja suhteprobleeme lahendavat mõju. Ning multikate vahele õllereklaame enam ei näidata. Mõistagi on riikliku alkoholistrateegia elluviimisel pikk tee veel minna. Kuna see on teema, mis on seotud mitmete valdkondadega (maksupoliitika, reklaam ja müük,
võimalused eneseteostuseks, teavitustöö jne), siis pean väga oluliseks kavandatav tegevus juba koalitsioonileppesse täpsemini kirja panna. Annan endale aru, et tegemist pole ülearu „seksika" teemaga, kuid meie inimeste tuleviku jaoks on see väga oluline. IRL-i kodulehelt ja järgnevatest trükistest, saate lugeda meie plaane järgmiseks neljaks aastaks. Olgu selleks järjepidev tegevus riigi avalike kulude ja eelarve tasakaalus hoidmiseks, riigieelarvest makstav täiendav pension kõigile emadele, spetsiaalselt just väikelinnadesse töökohtade loomist toetav rahameede või loovust ja analüüsivõimet toetava õppekava elluviimine koolides.

Olen tänulik kodukandi inimestele, kes oma tegude ja sõnadega on heatahtlikult ja omakasupüüdmatult kaasa aidanud parema Türi ja parema Eesti loomisel!

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Võhma ning Kõo haridus- ja kultuurielu edendamist

2011-01-27

Kuigi meie praegune valitsusperiood sattus kokku üleilmse majanduskriisiga, mis tõi paratamatusena kaasa üleüldise kulude kärpimise, on riik Isamaa ja Res Publica Liidu initsiatiivil jätkuvalt suurendanud regionaalseid investeeringuid ning muuhulgas märkimisväärselt toetanud Võhma linna ja Kõo valla haridus- ning kultuurielu edendamist ja kohalike sportimisvõimaluste arendamist.

Võhma Gümnaasiumi uue spordihoone rajamist toetas riik enam kui 5 miljoni krooniga. Uue hoone suures saalis on võimalik harrastada erinevaid pallimänge. Lisaks on olemas maadlussaal, jõutrennivõimalused ning kaasaegsed riietus- ja pesuruumid. Spordihoone ei ole mõeldud kasutamiseks üksnes kooliõpilastele, vaid kõigile Võhma ja ümbruskonna spordihuvilistele. Lisaks on Võhma linnas riigi toel välja ehitatud lasteaia uus mänguväljak ja piirdeaed.

Üle 5 miljoni krooniga on riik toetanud ka Kõo vallas asuva Kirivere Põhikooli renoveerimist. Kooliruumid said uued põrandad ja paigaldati uued aknad. Omaaegne ahiküte asendati kaasaaegse kesküttesüsteemiga ning soojustati koolimaja. Sellega on loodud tänapäevased tingimused hariduse omandamiseks just kohalikus koolimajas.

Lisaks on LEADER meetme kaudu Põllumajandusministeerium toetanud mitmeid kohalikke algatusi. Näiteks on Koksvere Seltsimaja saanud endale riigi toel uue katuse, aknad ning teostatud on mitmeid sisetöid, sealhulgas paigaldati saali uus põrand. Külaarengu meetme kaudu on toetatud Pilistvere rahvamaja renoveerimist ja sealseid haljastustöid.

Isamaa ja Res Publica Liidu viimase valitsusperioodi jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud teid rohkem kui kunagi varem. Korda on tehtud ka mitmed Võhma ja Kõo valla teed, nagu näiteks Võhma-Põltsamaa teelõik kuni Arussaareni ja Pilistvere-Arkma tee. Ehitatud on jalakäijate tee Kõost Kirivere Põhikoolini.

Isamaa ja Res Publica Liidu prioriteediks on jätkuvalt regionaalsete investeeringute suurendamine ning seeläbi maaelu ja väikelinnade arengu toetamine. Eriti oluliseks peame kohalike haridusvõimaluste säilitamist ja arendamist ning kohalike transpordivõimeluste parendamist.

Adminitratiivne ressurss ja juhtimine

2011-01-24

Kõigepealt vajaks sõnamonstrum "administratiivne ressurss" kindlasti eestipärast vastet, nagu on "taristu" presidendi sõnavõistluse järel "infrastruktuuri" asemel kasutusele võetud.

Administratiivse ressursi kuritarvitamisest valimiseelses võitluses räägivad OSCE ja ENPA raportid enamasti maade puhul, kus demokraatia on ebakindel ja valimisteks saadetakse kohale arvukas välisvaatlejate rühm. Samas on mõiste defineerimisega raskusi. Sellepärast räägitakse administratiivse ressursi kasutamisest mõnigi kord kaude ehk antakse edasi opositsiooni kriitika, kuid omapoolsete järeldustega jäädakse napiks või üldsõnaliseks.

Mõned riigid on administratiivse ressursi kohta käivate süüdistuste hirmus oma seadusandluse päris jaburaks teinud. Näiteks Georgias peab parlamenti kandideeriv minister mõni aeg enne valimisi tagasi astuma, sest ametis olles on tal eelisolukord. Olen kuulnud sama maa opositsioonitegelast tõsimeelselt väitmas, et president Saakašvili rikkus enne tagasivalimist reegleid, sest ta tuli valimiskohtumisele ametiauto ja autojuhiga, tegelikult pidanuks president takso võtma.

Kui ministrite või Riigikogu fraktsioonide juures on poliitiliste nõunike ametikohad, siis ei saa kuidagi välistada nende inimeste osalust valimiskampaanias. Küsimus on pigem selles, kui palju niisuguseid nõunikke on. Määratlegem piir. Taunida tuleb fiktiivsete ametikohtade loomist.

Kahjuks on Eestis mindud poliitilise juhtimise mudelilt tihti üle sundpolitiseerimise mudelile. Aastaid tagasi tegid kaks erakonda (Kesk ja Reform) katse keelata kohalikud valimisliidud ja üksnes õiguskantsler Jõksi sekkumine aitas need alles jätta. Valimisliidud jäid, aga jäi ka ülalt alla suunatud poliitsurvestamine. Kuni omavalitsused on väikesed ja nõrgad, vajavad nad "poliitilist katust" mõne valitsuserakonna poolt, ehkki sisulise maailmavaatega on sellisel parteistamisel harva midagi ühist.

Maavanemaid nähti meil algselt mittepoliitiliste riigiametnikena. Nüüdseks on need ametikohad ammu muutunud parteilise positsiooniheitluse objektiks. Nooremad maavanemad võib-olla usuvadki, et parteilise struktuuri ülesehitamine on nende põhiülesanne.

Veel hullem lugu on Tallinna linnaosavanematega. Maakonnalehed, taevale tänu, on meil veel sõltumatud, aga linnaosad annavad välja lehti, kus linnaosavanema eksponeerimine on tihti mõõdutundetu. Samuti kasutab Tallinn administratiivset ressurssi linnas võimul oleva Keskerakonna kasuks nii ülelinnaliste reklaamikampaaniate kui ka oma televisiooni abil.

Mida teha? Haldusreform peab muude küsimuste hulgas suutma selgelt määratleda, kus on poliitilise juhtimistasandi piir. Praegu on ilmselgelt üle mõistlike piiride mindud. Maavanema institutsioon tuleb kas ümber kujundada või siis tagada see, et teda ei nimetata poliitiliselt. Tallinna linnaosades tuleb sisuline otsustusõigus anda praegu üksnes nõuandvat rolli täitvatele halduskogudele ning linnaosavanema ametikoht praegusel kujul sootuks kaotada. Nii volikogu kui ka halduskogude revisjonikomisjonide roll peab olema tugevam ja aktiivsem.

Kas ma usun, et see kõik on võimalik? Jah, on küll - eriti juhul, kui ka ajakirjandus ja piisavalt suur osa Eesti ühiskonnast probleemi olemusest aru saab. Oma olemuselt ei ole see mitte valimiseelse süüdistusteloopimise teema, vaid midagi, milles tuleb pärast valimisi kokku leppida.

Mis aga erakondadesse ja adminressursi kasutamise ahvatlusse puutub, siis tuletan meelde, et ka erakonnad on oma olemuselt vabatahtlikud mittetulundusühingud, kus initsiatiivi liikumine peaks võimalikult palju käima alt üles. Suur riigieelarveline toetus on paraku tekitanud olukorra, kus poliitiline kommunikatsioon toimib peamiselt ülevalt alla ning valimiseelsel perioodil jääb mulje, et poliitiline juhtimine on üle antud kallilt palgatud reklaamifirmadele.

Uvitav euroelu ehk Kuidas vältida jäämäge

2011-01-22

Üks taat tulnud pühapäeva õhtul koju, ise purjus ja ilma püksata, ning teatanud eidele, et paneb hommepäev talu põlema. Seepeale öelnud eit pead vangutades: «Tead, vanamees, sa pakud mulle uvi surmani.»

Samasugune tunne tuli peale, kui lugesin lehest, et kuskil Euroopa Liidu avarustes, täpsemalt Walesis, on üks õpetaja lahti lastud selle eest, et ta viis oma varateismelised lapsed kelgutama - kiivriteta, kaitseülikonnata ja mis kõige hullem, ilma kirjalikult vormistatud riskianalüüsita!

Jah. Euroopa Liit, sa pakud mulle uvi surmani.

Ehkki mitte ainult Euroopa Liit. Asi on ikka terves läänes, lisades Euroopale ka Põhja-Ameerika. Tavaliselt me selle unustame. Meile jõuavad kõik need kelgutamise riskianalüüsid ja banaanikõveruse standardid ikka eeskätt Euroopa Liidu kaudu, sestap peame neid euroopapärasusteks ja õelateks Brüsseli sepitsusteks, aga nagu öeldud, seesinane kuutõbi vaevab inimkonda ka Atlandi vastaskaldal. Võttes puhuti eri vorme ja omades lokaalseid erikujusid, kuid vaevab siiski. Mõlemal juhul kannavad tõbe kaks võimast vaala: inimõigused ja poliitiline korrektsus.

Eurojabur maailm

Palun ärge saage minust valesti aru. Nii inimõigused kui ka poliitiline korrektsus on oma algkujul ja algse mõtte poolest head asjad. Inimõigused ehk siis idee, et igal inimesel on kindlad võõrandamatud inimese õigused, see andis meile jõudu juba ärkamisajal. On vähetuntud tõsiasi, et näiteks Jakobson mainis «inimese õigust» oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal. Ning inimõigused olid need, mis toitsid meie eneseväärikust ja vastupanuvaimu Vene võimu lõpukümnendeil ning aitasid kaasa Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele.

Poliitiline korrektsus on aga sisuliselt lihtsalt viisakus, taktitunne, mis peaks kaasas käima iga hingeharidust saanud inimesega - see on näiteks arusaam, et kogeleja seltskonnas ei ole viisakas kõnelda kokutaja-anekdoote. Ning kuulutada, et ainult surnud (...)lane on hea (...)lane, ei ole tegelikult põrmugi teravmeelne. Täpsemalt öeldes, on lausa nõme. Poliitiline korrektsus on käsipidur rahvuslikule või kollektivistlikule piiratusele ja eneseimetlusele, sest neis peitub alati vägivalla idu.

Kuid nagu me juba oleme märganud ja aina sagedamini märkame, on neis küsimustes mõnel pool ja mõnel juhul vinti mitu korda üle keeratud. Leidub näiteks tudeng, kes kirjutab «teadusliku» uurimuse selle kohta, kui paljud eesti ajalooõpikute piltidel kujutatud isikuist on naised, kui paljud mehed. Leidub õppejõud, kes seda juhendab. Leidub asutus, kes valminud töö avaldab. Töö tuvastab, et piltidel on mehed tuntavas ülekaalus ja langetatakse otsus, et see on väga halb, seksistlik. Mitte keegi ei julge öelda, et see ei ole teadus, vaid kõige selgem rämps, täiesti võrdväärne nõukogudeaegse uduga kommunismi peatsest ja vääramatust saabumisest.

Ainult et... Ainult et kommunismi saabumise hirmu tegelikult ju polnud - elu oli absurdne ilma selletagi -, aga eurojabura maailma saabumise hirm on täiesti reaalne. Või vähemalt puhuti tundub. Näiteks kui poliitikule, kes ütleb, et ta ei pea austama immigrante, kes tulevad vaid saama, saama ja protestima - kui sellisele poliitikule lüüakse ajakirjanduse vihakisa saatel otsaette rassisti tempel. Või kui Norra kooliõpetaja peaaegu minestab, nähes eestlannast sõbratari metsast «metsikuid» seeni korjamas ja neid praadimas. Milline primitiivsus! Ja kui ebahügieeniline!

Olles üle elanud nõukoguliku absurdiimpeeriumi, võiksime vaid õlgu kehitada - mis see ära ei ole, küll me hakkama saame, Rehepappide ja Kaval-Antsude järeltulijad, nagu me oleme. Aga ega see meie nahk nii paks enam olegi. Uus põlvkond on peale kasvanud ja minugi põlvkond pole enam endine. Oleme juba enam-vähem normaalseks vabaks rahvaks muutunud - ja selleks pealegi päris palju vaeva näinud - ning nüüd taas mingisse košmaarsesse peeglitagusesse maailma sattuda? Ei, tänan, ütleb sisehääl, mina olen oma jao juba saanud. Päris kindlasti ei sõdinud ma Vene võimu lollustega selleks, et aastat paar-kolmkümmend hiljem saada kaela mõnevõrra värvilisemad ja ilutulelisemad, aga sisuldasa sama nürid eurolollused.

Jah, need mõtted tulevad tahes-tahtmata pähe. Näiteks kuulates homoabielude kaitseks esitatud väidet, et homoabielu olla ju loomulik - see on orjuse kaotamise, üldise valimisõiguse ja muude selliste võrdsust ning vabadust loovate reformide loogiline tulemus ning järeltulija. Hirmuhigi tuleb otsaette: kui pärisorjuse kaotamise loogiliseks tulemuseks on homoabielu, siis mis tuleneb homoabielust? Õigus abielluda oma lihase õe, venna või lapsega? Ma ei liialda, sest pärast seda, kui on tõsimeeli tehtud esimesed katsed keelustada sõnu «isa» ja «ema» (sest need võivad solvata homoseksuaalseid peresid), ei ole ükski hirm enam liiast. Karta tuleb kõike, mida välja võiks mõelda, ja iseäranis seda, mida välja mõelda ei suudagi.

Eurotitanic

Ei tule sest head nahka. Lääs on kaotanud sihi ja põrutab inertsist vanal kursil, sest tüürimees ja kapten on kuidagi märkamatult ära surnud ning keegi ei mäleta, miks see kurss ükskord sisse võeti. Järelikult ei ole kellelgi aimu, kas kurss on õige või on teda tarvis muuta, ning kui jah, siis mis suunas. Ainus, mida osatakse teha, on auru juurde anda, sest aeg on raha. Eespool paistavad küll karid, aga... aga vaatame parem mujale, imetleme sinitaevast.

Karide all pean ma silmas tõsiasja, et lääs ei ole enam jätkusuutlik - kõiki lääne põlisrahvaid pitsitab väljasuremisprotsess. Euroopa tippametnikud ütlevad otse välja, et kui eurooplased tahavad säilitada oma pensionisüsteemi, siis tuleb immigrante sisse vedada, et need siis vanu rikkaid valgeid üleval peaksid. Mis saab põlvkonna või paari pärast, seda pole viisakas küsida. Palju põnevam on harrastada kärarikast võitlust mis tahes vähemuste õiguste eest ja lugeda kokku ajalooõpikute piltidel leiduvaid naisi, lapsi ja lilleõisi. Pluss tuhat ja üks sama tähtsat tööd.

Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et parastada või seada kuidagi kahtluse alla meie lähimineviku suuri valikuid - vabanemist idanaabri ülemvõimust ning intensiivset integratsiooni euro-atlantiliste struktuuridega, mis on meist teinud Läänemere ümbruse kõige integreerituma rahva ja riigi. Me tegime parimad võimalikud valikud ja realiseerisime need peaaegu et parimal võimalikul viisil. Tasub näiteks meenutada, et NATO uks oli meile avatud vaid üürikest aega ja me suutsime viimasel hetkel sisse lipsata - otsekui mingis vaatemängulises põnevusfilmis. Kes jäi hiljaks (nagu Gruusia), selle šansid ja tulevikuväljavaated on ikkagi väga ähmased. Nendega võrreldes on meie taevas klaar, puhub mõõdukas tuuleke ning tsivilisatsioon, heaolu ning inimõigused edenevad mühinal, ajutistest raskustest hoolimata. Kes ei usu, käigu ära Valgevenes või Moldovas.

Eesti missioon

Eesti on käitunud nagu merehädaline kipakas paadis tormisel merel, nähes silmapiiril võimsat ookeaniaurikut. Oleme kõigest kõrist kisanud ja särgiga vehkinud, meid on märgatud ja pardale võetud.

Nüüd, olles käinud ära duši all, saanud selga puhta pesu ja söönud kõhu täis, seisame me reelingu ääres ja mõtleme pingsalt, mis on laeva nimi. Ega ometi Titanic? Või Eurotitanic? Ei saa aru, ei näe vaatama...

Ning nüüd, lõpetuseks, tuleb kõige olulisem. Nimelt: isegi kui selle laeva küljele ongi maalitud Eurotitanic - isegi siis ei ole veel kõik läbi. Ning seda põhjusel, et kui päris Titanicu pardal ei teadnud keegi päris täpselt, mis võib juhtuda (no müksabki mõnd jäämäge, mis siis, ikkagi uppumatu), siis meie - eestlased ja teised idaeuroopa rahvad, näiteks poolakad - oleme saanud nii unikaal-se ajaloolise kogemuse, et oskame laeva juhtkonda ja reisijaid hoiatada.

Kui me oma jõud ja hääled ühendame, ise oma sõnumis kindlad oleme ja seda küllalt jõuliselt esitame - ehk õnnestubki laeva kurssi muuta? Palju ei ole vaja, võib-olla mõni kraad, et jäämäest napilt mööda saada.

See tähendab, et meil on Euroliidus suur missioon täita. Me peame saavutama, et enam ei vallandataks õpetajaid kelgutamise eest; et multikulti-hüsteeria tõepoolest lõpeks; et tunnustatakse rahvaste õigust omal maal kehtestada ühiselu põhinorme; et lastel oleks lubatud metsa jalutama minna ilma päästesalga eskordi ja kümne vaktsiinisüstita; et naine tohiks olla naiselik, kui ta seda soovib, ja mees mehelik, kui soovib; et rahvatantsupeod võiksid ikka edasi kesta, ilma et neid iganenud soorollide rõhutamise eest ära keelataks.

Kuidas seda kõike kokku nimetada? Võib-olla positiivseks konservatiivsuseks. Või vanaks heaks terveks mõistuseks.

Ja see ei ole utoopia, sest meie vana hea terve mõistus on vähemasti riikliku rahanduse küsimustes juba üleeuroopalist ja isegi ülemaailmset tähelepanu pälvinud. Me võime õpetada teisi rahvaid.

Muidugi vaid seni, kuni meil endal too terve mõistus alles on.

Reagani fenomen - vetelpäästjast presidendiks

2011-01-20

Kuidas suutis endine vetelpäästja ja näitleja saata kommunismi ajaloo prügikasti?

Kolmkümmend aastat tagasi, 20. jaanuaril 1981 andis Ronald Reagan vande astumaks ametisse Ameerika Ühendriikide presidendina. Sel hetkel ei arvanud pea keegi, et tegemist on maailmajaloolise sündmusega. Ometi oli see nii. Sest vaid vähesed teadsid seda, mida Reagan oli öelnud vastuseks küsijale, kes oli temalt vahetult enne vandeandmist pärinud, mis saab tema presidendiaja peamiseks sõnumiks. Reagani vastus sellele küsimusele oli lihtne - „Meie võidame ja nemad kaotavad".

1981.aasta alguses tundus selline mõtteavaldus kas utoopia või ülbe lollusena, Lääs oli haledalt kolki saanud praktiliselt kõikidel Külma sõja tandritel. Kommunistlik maailmasüsteem näis asuvat oma võimu tipul. Möödus vaid kümme aastat ning NSV Liit oli ise end laiali saatnud ning kurjuse impeerium kokku kukkunud. Kahtlematult oleks liialdus väita, et Ronald Reagan oleks selles mänginud otsustavat rolli, kuid samas oleks temata toimunut võimatu ette kujutada. Seda olulisem on heita pilt sellele, kes Reagan oli ning milliseid arusaamu ta esindas.

Ronald Reagan sündis 6.veebruaril 1911. aastal Illinoisis, Tampicos Iiri taustaga perekonnas. Tagasihoidlikele elutingimustele vaatamata sai Reagan hea hariduse, paistes ühtlasi silma vetelpäästjana, päästes kokku 77 inimese elu. Edasipüüdlik noormees jõudis Hollywoodi, kus sai näitlejaks. Näitlejate huvisid esindades puutus Reagan kokku kommunistliku mõtlemise ja taktikaga, mis ta veendunud antikommunistiks muutsid. Algselt üsnagi vasakpoolsete vaadetega Reagan sai aru, et kommuniste ei huvita mitte sotsiaalne õiglus, vaid isiklikud huvid ja võim. Nii pole imestada, et temas sai totalitaarse mõtteviisi veendunud vaenlane, esindagu see siis kas fašistlikku või kommunistlikku suunda. Reagan polnud mitte klassikalises mõttes intellektuaal, kuid tema loomulik intelligents ning lai lugemus võimaldasid tal näiteks kommunismi olemusest hästi aru saada. Näitlejakarjääri lõpetamise järel asus Reagan tööle televisioonis, kus ta sai kiirelt tuntuks. Siit oli vaid samm poliitikasse. Algselt demokraate toetanud Reagan tegi nüüd karjääri vabariiklaste seas, tõustes 1967. aastal California kuberneriks. Kuigi edaspidi üritas Reagan korduvalt tõusta vabariiklaste presidendikandidaadiks, jäi tal sellest korduvalt napilt puudu. Tema vabariiklaste presidendikandidaadiks saamine ning võit presidendivalimistel oli liberaalsemale osale Ameerikast täielikuks šokiks. Reaganit võrreldi laialdaselt Hitleriga ning ennustati Ameerikale täielikku kokkuvarisemist.

Kui Läänes ei kiputud Reaganist aru saama, siis ikestatud rahvaste seas tekitasid Reagan ja tema sõnavõtud vaimustatud toetust. Nathan Sharanski on oma mälestustes kirjeldanud, millist vaimustust tekitas nõukogude poliitvangide seas Reagani kuulus kõne, kus ta lubas kommunismi maa pealt pühkida ning nimetas Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks. Ometi oli Vaba Maailma etteotsa tõusnud mees, kes paistis aru saavat, mida Nõukogude riik endast tegelikult kujutas. Väga liigutasid Reagani tema teise ametiaja puhul talle nõukogude vangilaagrist saadetud nais-poliitvangide tervitus. Selle ühe allkirjutaja Lagle Pareki sõnul said nad vangilaagris teada oma läkituse päralejõudmisest, kui nende suhtes korraga erinevaid distsiplinaarkaristusi hakati rakendama. Praegu on see läkitus üks Ronald Reagani muuseumi üks olulisemaid eksponaate. Reagani keskmisest avameelsemaid sõnavõtte üritas välisministeerium tavaliselt kõigi vahenditega pehmendada. Reagani hiljem vägagi kuulsaks saanud kõne Berliinis, kus ta nõudis Gorbatšovilt Berliini müüri mahakiskumist, tekitas vastuseisu enamikus tema nõunikes, kes pidasid seda liiga provokatiivseks ning radikaalseks.

Miks osutus siis Reagan oodatust paremaks presidendiks, milles seisnes tema fenomen? Arutades mõned aastad tagasi Zbiegniew BrzezinskigaÜhendriikide presidentide üle, ütles Brzezinski, et laias laastus jagunevad need kahte rühma - intellektuaalideks ning visionäärideks. Intellektuaalid arvavad, et nad teavad ja oskavad kõike ega moodusta enda ümber korralikku meeskonda. Visionäärid ei tee vahest vahet Peruul ja Boliivial, kuid neil on idee, mida tahavad iga hinna eest ellu viia, tundugu see nii võimatuna kui tahes. Ja kuna nad ise seda teha ei oska, moodustavad nad enda ümber tõeliselt tugeva meeskonna. Reagan kuulus Brzezinski meelest just selliste presidentide hulka.

Erinevalt pea kõigist tarkadest ja tähtsatest ekspertidest, ei teadnud Reagan nimelt, et kommunistlikku maailmasüsteemi pole võimalik hävitada. Ta seadis selle endale eesmärgiks ning sai sellega hakkama. Heade ning mittestandardsete nõunike kaasamine oli kahtlematult Reagani tugev külg. Olid siis nendeks CIA tavapärastest meetoditest ja analüütikutest täie rahuga ülesõitev luureülem William Casey või ajaloolane, kommunismi üks parimaid tundjaid Richard Pipes. Ilmselt just viimaselt sai Reagan kindlust mitme instinktiivselt tajutud põhimõtte elluviimiseks, alustades tõdemusest, et kommunistlik süsteem on haavatavam, kui tundub ning lõpetades sellega, et ainus, mida kommunistid tunnistavad ning austavad on jõud. Pipes õhutas Reaganit mitte enam sõnades, vaid reaalsuses toetama rahvuslikke vastupanuliikumisi kommunismi vastu, milledest kujunes Reagani parim liitlane kommunismi ajaloo prügikasti saatmisel. Reagan jättis tegemata ka Lääne poolt varem korduvalt tehtud vea ega nõrgendanud survet Nõukogude impeeriumile seal alanud kosmeetiliste reformide järel. Otse vastupidi, ta vajutas pedaali veelgi tugevamalt põhja. Küsisin pool aastat tagasi Reagani riigisekretärilt George Shultzilt, et mis oli see hetk, kus Lääs võitis Külma sõja. Shultz vastas, et ta on seda ka Gorbatšovilt küsinud ning viimase vastuseid arvestades leiab, et see toimus Reykjaviki tippkohtumisel 1986.aastal. See näiliselt läbikukkunud kohtumine, kus Reagan kõiki diplomaatia ja rahvusvahelise läbikäimise tavasid rikkudes kohtumiselt lihtsalt minema jalutas ega loobunud oma „tähesõdade" programmist, surus vastaspoole nurka ning sundis teda totaalsetele järeleandmistele, mis kurjuse impeeriumi hauda aitasid saata.

Just sellised sügavalt inimlikud, tihti spontaansed ja kõiki nõunikke hulluksajavad sammud ning otsused tegid Reaganist Ameerika Ühendriikide ühe suurima presidendi. Reaganit ei huvitanud populaarsusreitingud ega nende nimel tõmblemine. Tema jaoks oli oluline vajalikud otsused ära teha, arvatagu sellest, mis tahes. Tema ametisseastumise päeva ning 100. sünnipäeva maksab meil igal juhul meeles pidada ning seda vaatamata Tallinna linnavalitsuse seisukohale, kes Tallinnasse Reagani väljaku loomisele ühemõtteliselt vastu astus. Moskva väljaku vastu pole Tallinna linnavalitsusel aga loomulikult midagi.

6.veebruaril on kõik huvilised igal juhul oodatud kinosse „Artis", kus algab piduliku kõnekoosolekuga Ronald Reaganile pühendatud filminädal.

Tööränne – see on imetore

2011-01-19

Reede hilisõhtu Oslo lennujaamas. Pääsu Eesti Õhu lennukile saab oodata rahulikus jaamasopis. Võib süveneda oma mõtetesse või jälgida ilma ja inimesi. Enne Tallinna lendu avatakse väravad poolakatele, lennuk Gdanskisse on sõiduvalmis.

40-50-aastased mehed, kõik enam-vähem ühte riietumisstiili teksade-jopede ning spordikottidega. Neid ei ühenda ainult välimus, vaid ka näoilme. Silmadest vaatab vastu väsimus ja tülpimus. Küllap on selle taga ületunnid, kitsad elamisolud, võib-olla ka teatav eraldumus külmas põhjamaises ühiskonnas elamisest. Tallinna lennuki seltskond tundub palju erksam ja elavam. Aga kauaks?

Sotsiaalministeerium vaatles eestlaste välismaale töölemineku plaane ja sai tulemuseks 77 000. Kui liita see praegusele välismaal elavate või töötavate eestlaste hulgale (umbes 130 000), saame häirivalt suure arvu.

Kindlasti ei lähe kõik ärasõidu otsustanud kodust päriselt ära, kindlasti jääb töölkäijatest pikemaks või alatiseks võõrsile elama vähemus. Kuid mida suurem on ühes või teises riigis seal sisseelanud kogukond, seda lihtsam on uute inimeste juurdetulek. Seega ei saa uuringu kommentaaridega (tööalane väljaränne, olgu tegu arstide, torumeeste või kalkunikitkujatega, pole Eestile probleem) ilma kriitikata nõustuda.

Väljaränne kasvab

Juba pea kaks aastakümmet pärast nõukoguliku sissekirjutuse kadumist pole meil korralikku rändestatistikat. Viimane enam-vähem mõistlikult kirjeldatud rändelaine oli ingerlaste Soome siirdumine 1980. aastate lõpul. Edasised andmed nii itta kui ka läände suundunute kohta on pigem eksperdihinnangud.

Seetõttu pole ka praegu mõtet vaielda rändearvude üle, ootame ära aasta lõpul tehtava rahvaloenduse. Kuid tendents, väljarände kasv, on vaieldamatu.

Suurus ehk kvantiteet on kindlasti paljude asjade hindamiseks tähtis. Aga rände puhul ei saa me saabujate ja lahkujate loendamise kõrval eirata sotsiaalseid mõjusid.

Meie noorte õppimine välismaal pälvib üldist heakskiitu. Aga kas välismaise, täiesti tundmatu ülikooli lõputunnistus on piisav soovituskiri tööandjale? Õppis välismaal, järelikult on aktiivne inimene, oskab keeli ja tunneb maailma. Aga mis tööd ta oskab teha?

Paraku see üldine haridusprofiil, erialad, mida meie noored välisülikoolides omandavad, kipub olema hirmus sarnane Eestis õpetatavatega: psühholoogia, politoloogia, antropoloogia...

Kas tuntud ülikooli politoloogidiplom annab eelise mõnes ministeeriumis nõunikukoha taotlejale? Minge nüüd, kuhu panna siis meie viisimetsad ja kalletammed!? Ja eesti keele õpetajat venekeelsesse kooli või kriminalisti politseiametisse tuleb otsida ikka armsast Tartu Ülikoolist ja riigikaitseakadeemiast.

Aga kui noort inimest sunnitakse erialavalikut läbi mõtlema mitte Eesti, vaid Euroopa kontekstis, siis on poli-toloog igal juhul eesti keele õpetajast perspektiivikam valik.

Mis sunnib rändama?

Ajakirjanikud on oma väljaütlemistes vabamad kui sotsiaalteadlased. Rohkem kui üks ajakirjanik on kunagise laulva revolutsiooni põlvkonna kohta kasutanud väljendit «kaotatud põlvkond».

Kasvanud 1990. aastatel enamasti kitsastes oludes. Näinud enda ümber massiliselt riiklikult organiseeritud rumalust. Nüüd, otsides kohta tööturul, tunnevad nad enda ees nähtamatut seina.

Lainetena üle Euroopa leviv info noortest eestlastest kui auto- või poevarastest, kord prostituutidest, siis narkomuuladest pole naljaasi. Isegi kui tegu on ullikestega, nagu vahel püütakse muljet jätta. Miks neid ullikesi siis nii arvukalt juurde tuleb?

Ränne näitab probleeme! Kui IT-firmade lobitöö ükskord vilja kannab ja praegusest vabamate reeglite järgi hakkab meile tulema lühikest kasvu, pilusilmadega varblastena sädistavaid arvutinohikuid, siis ei tähenda see ainult ja peamiselt, et oleme juba viie jõukaima riigi hulgas.

Ei, see räägib ühtlasi selle maailmanurga probleemidest. Kuni sinnamaani, et rahvarohkemal kontinendil on pruutidega hirmus kitsas käes! Töökoht ja hea palk on mehepojale oluline, aga veel võimsam jõud, mis ta rändama paneb, on naine!

Meie sotsiaalteadlased ei julge veel täiel häälel kaotatud põlvkonnast rääkida, kuid naabrid, lätlased, leedulased ja poolakad, ei ole nii tagasihoidlikud. Ja nad esitavad küsimuse kadunud põlvkonnast mitte ainult 1980. aastatel, vaid ka järgnevatel kümnenditel sündinute kohta. Praeguste teismeliste kohta, kelle üks või mõlemad vanemad töötavad ja/või elavad välismaal.

Vanemateta perekond

Eestis pole see teema täiesti tundmatu. 1990. aastatel oli peresid, kus vanemad läksid «kaduma» ja lapsed jäid omapead. Tallinnas Kopli liinidel ja mujalgi. Aga see nähtus polnud massiline. Pealegi on selliseid peresid, kus lapsi kasvatavad vanavanemad, kogu aeg olnud.

Meie Balti naabrite juures ja Poolas on selline vanemateta perekond tavaline.

Psühholoogia propageeris kunagi seisukohta, et täiskasvanute probleemid pärinevad lapsepõlvest, vähe õrnust ja emotsioone pakkuvatest külmadest ja ratsionaalsetest suhetest oma vanematega.

Nüüdsed internetipõhised suhted on ülepea ratsionaalsed, pole suurt vahet, kas sõprade või vanematega. Kuid seda laste ja vanemate lahuseluga paratamatult kaasnevat emotsionaalset aspekti pole ka meie naabrid veel palju uurinud. Nende tähelepanu on pälvinud koolistress ja kooli katkestamine, distsipliini ja vaba aja, rahakasutuse jm küsimused.

Muresid on palju. Ja enne, kui öelda, et tööränne, see on imetore, peame ütlema, et teame ka probleeme ja oleme valmis neid lahendama. Kas aga tegelikult teame ja oleme valmis?

IRLi lubadustel on kate

2011-01-17

Ausalt öeldes olin veidi hämmastunud, avastades Delfist Aivar Sõerdi artikli pealkirjaga "Miks IRL ja sotside valimislubadustel pole katet". Olen pidanud Sõerdi asjalikuks inimeseks.

Asusin seetõttu uurima, mida Sõerd siis IRL-le ette heidab. Minu rõõmsaks üllatuseks polnud IRL-st artiklis aga sõnagi juttu, küll analüüsiti selles igati asjalikult sotside tuludega tõepoolest katmata valimislubadusi. Ka artikli Eesti ees seisvaid väljakutseid laiemalt kirjeldavale osale võiksin kahe käega alla kirjutada.

Seda hämmastavam on mulle aga kirjutise pealkiri, kus millegipärast viidatakse hoopis IRL-le. Mul on selline tunne, et seda pealkirja ei pannud artiklile Aivar Sõerd ise, vaid see ilmus sinna kuskilt muljalt.

Kuid asja juurde. IRL läheb valimistele selge lubadusega viia Eesti eelarve taas tasakaalu ning mitte suurendada Eesti laenukoormust. See on meie esimene prioriteet ning sellest lähtuvad teised lubadused. IRL teab oma varasematest kogemustest, et seda on kerge lubada, aga raske teha. Samas oleme sellega varem edukalt hakkama saanud.

Nii teame ka, et eelarvetasakaalu taastamiseks on vajalik ministeeriumite valitsemiskulude külmutamine ning mahjanduskasvule tugeva tõuke andmine. Lisaks tugevale eelarvedistsipliinile tuleb selleks alandada tööjõumakse, mis ühelt poolt riigi sissetulekuid hetkeks küll vähendab, teisalt majanduskasvu kiirendades neid kokkuvõttes aga suurendab.

Kui need sammud on astutud ja kiirenenud majanduskasv on riigile täiendavaid sissetulekuid toonud, võime asuda uute programmide käivitamisele. Kui Eestil õnnestub saavutada Euroopa keskmisest kolm korda kiirem majanduskasv, ulatub selliste programmide hulk parimal juhul endises vääringus üle miljoni krooni aastas.

Kui mitmed valimistel osalevad erakonnad on jäänud kidakeelseks, millised nende prioriteedid eelseisval neljal aastal on või on neid oma programmi kandnud sedavõrd palju, et valimisprogramm usutavuse kaotab, siis IRL on oma prioriteedid selgelt ja üheselt välja öelnud: vaimult suureks saamine ehk haridus ning laste kasvatamise väärtustamine. Esimese prioriteedi all keskendume üleminekule tasuta st õppemaksuta kõrgharidusele ning teise osas emapensionile.

Oleme oma lubaduste hinna ka välja arvutanud, kuid olgu ta siis veel kord välja öeldud - taas endises vääringus, kuna see võimaldab esialgu summasid paremini võrrelda. Üleminek tasuta kõrgharidusele maksab riigieelarvele 450 miljonit krooni ja sellega käib kaasas sihtotstarbeliste õppetoetuste kehtestamine 110 miljonit krooni.

Tasuta lõunaid pole loomulikult olemas ja nagu muu riigieelarve, tulevad needki kulud maksumaksja taskust. See ei muuda tasuta kõrgharidust aga millekski, mida niisama jagatakse. Vastupidi, üleminek tasuta kõrgharidusele toob kaasa suurema nõudlikkuse nii õppuri kui õppe kvaliteedi suhtes.

Teise IRL peamise lubaduse ehk emapensioni maksumus on samuti välja arvatud - selle väärtuseks kehtestamisel oleks 300 miljoni krooni. Välja on arvutatud ka riigile pikemas pespektiivis langev koorem, mis jääb ka tulevastel aastatel mitme teise lubadusega võrreldes igati normaalsesse vahemikku. Usume, et kui tahame Eesti keelt ja kultuuri hoida, on mõlemad IRL prioriteedid Eesti tulevikule üliolulised.

Seetõttu kutsume teisigi erakondi oma peamiste lubaduste, olgu selleks kas sotsiaalprogrammid või maksude langetamine, selgelt avalikustama. Olen Aivar Sõerdiga täiesti nõus, et vastutustundetuid lubadusi ei maksa valimiste eel loopida. Eesti pole kriisist väljunud - kõrge tööpuuduse tase on sellest kurvaks tõendiks. Tööpuuduse vähendamiseks pole aga olemas muud teed, kui majandus käima saada. Tasakaalus eelarve on selleks peamine vahend.

Meie Euroopas vananeme!

2011-01-15

Oleme jõudnud uude ajastusse: teaduse, tehnika, elektroonika ja infotehnoloogia ajastusse. Edasiminek teaduse ja tehnika arengus ning samuti majanduses ja poliitilises elus on kaasa toonud varem mõeldamatud muutused, mis meie ees praegu seisavad, tehes kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides kuuldavaks küsimuse: QUO VADIS EUROOPA?

Euroopa suurim Eakate Kodanike Liit vastab sellele küsimusele kolmekordse jaatusega: jah areneva ühiskonna kujundamisele, isiklikule vastutusele ja solidaarsusele.

Raudsest eesriidest oli võimalik jagu saada tänu Euroopa, eriti Ida-Euroopa ja Baltimaade vankumatule vabadusihale. See avas tee Euroopa Liitu, kuhu praegu kuulub 27 liikmesriiki, mille tulemusel on poliitilised piirid langenud.

Demograafilised muutused on peaaegu kõigis Euroopa riikides ühesugused. Euroopa on maailmas ainus manner, kus rahvaarv püsivalt väheneb; sündivuse langus kõigis Euroopa riikides on üpris märgatav. Tänu kestvale sisserändele teistest kultuuridest ja ka teistelt mandritelt rahvastiku koosseis muutub. Seetõttu on integratsiooniks vaja tohutuid pingutusi.

Euroopas on keskmine eluiga kõrge ja tõuseb igal aastal umbes kolme kuu võrra st., et me Euroopas vananeme.
Meie aja õigustatud nõuete hulka kuuluvad eri põlvkondade vajadusi arvestav keskkonna kujundamine, pensionäridele sobiv tänapäevase kommunikatsioonitehnoloogia võrgustik digitaalse lõhe ületamiseks.

Heameel on tõdeda, et oodatav eluiga on tõusnud tänu arstiteaduse arengule diagnoosimise ja ravi valdkonnas. Tegevuse ühiskondlikuks suunaks peab olema, et on tagatud ligipääs tervishoiuteenustele taskukohase hinnaga, organiseeritud ja toetatud koduabi, surijate põetamise ja perekonnaliikmete abistamise laiendamine.

Kui võrrelda sotsiaalkindlustusmeetmeid nagu töötu abiraha, vanaduspensionid, tervisekindlustus ja arstiabi võimaldamine eri Euroopa riikides, siis võib täheldada märgatavaid erinevusi.

Seega peab Euroopa Liidu riikide erisugustes olukordades igaüks leidma nii majanduses kui ühiskonnas võimalusi, et solidaarsus ka tegelikkuses teoks saaks!

Solidaarsus on kõigi inimlike püüdluste keskmes.

Solidaarsust võiks määratleda nii: „Neid, kes paluvad midagi, sest nad ei suuda oma jõududega lahendust leida, tuleb aidata ja anda neile, mida nad vajavad kõigi meie võimaluste piires."

Euroopa majandus- ja rahanduspoliitika esmatähtis ülesanne on euro stabiilsus. Ainult tasakaalustatud majanduses on ruumi õiglasemale sotsiaalpoliitikale.

Eluea pikenemine ja sellega kaasnev vanemate inimeste arvu suurenemine on RIKKUS, mitte koorem.

Seetõttu peaksime tulevikus rääkima neljast või isegi viiest põlvkonnast koosnevast ühiskonnast, milles tunnustatakse iga põlvkonna eripära ja tähtsust.

Ajalugu õpetab meid kõiki:
„Kui ühiskonna aluseks on väärtuste süsteemil põhinev solidaarsus, saab põlvkondadevaheline võrdsus tegelikkuseks"

Monika, Vjatšeslav ja tuulegeneraatorid

2011-01-15

Saarlased soovivad ja väärivad üha paremat ühendust mandriga. Ja loomulikult kõige kindlam oleks sild või tunnel. See on ju kõigile selge. Kaasa arvatud poliitikutele. Viimased aga kasutavad seda ära ja kütavad lootusi üles! Nii nagu jäädakse uskuma roheliste utoopiat, et tuulegeneraatoritega Saaremaal ja Hiiumaal anname oma panuse maailma päästmisse, nii jäädakse uskuma, et sillaehitusega saab homme hommikul pihta hakata.

Arvan, et enne kui saame kopa maasse lüüa, on vaja veel palju asju selgeks vaielda, ja seda selleks, et saarlasi jälle ära ei kasutataks, nagu oli lubadusega viia meid viie rikkaima Euroopa riigi sekka. Just praegu on hea näide varnast võtta. Kaarma vallas võimul olev Reformierakond lubas rahvale enne valimisi mitte lasta ehitada valla territooriumile tuulegeneraatoreid. Nüüd aga surutakse, vaatamata vallarahva vastuseisule, erakonda toetavate ettevõtjate huvides ja seadusi rikkudes läbi tuulegeneraatori paigaldamist. Samal ajal vaikib ka maavanem, teades ise, et monstrum Mändjala külje all küll turismi arengule positiivselt ei mõju.

Miks ma saarlasena peaksin uskuma siis nende meeste sillalubadusi? Pealegi jätavad nad teadlikult rääkimata sillaga kaasnevad probleemid, et pärast tuua neid jälle ettekäändeks, miks silda teha ei saa. Kas nelja aasta pärast kuuleme jällegi mingit hülgejuttu!?

Huvitav oleks teada, kui paljud saarlastest on lugenud läbi mullu kevadel avaldatud "Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava". Orkaan Monika sundis mind seda läbi lugema. Nii uskumatu, kui see ka pole, jahutas see sillaehitusele õhutav dokument minus sillaentusiasmi kohe päris mitme pügala võrra. Miks?

Selles kavas kirjutatakse, et "ekstreemsete tingimuste korral on sild liikluseks suletud". Kujutage ette sügis-talviseid torme, kui mere kohal on õhk veest paks ja samal ajal toimub jäätumine. Monika oleks silla kindlasti sulgenud kaheks ööpäevaks, samas praamiliiklust ei suutnud Monika mõjutada. Kas meile soovitakse siis silda, mis suurendab riski teatud tormipäevadel üldse mitte Saaremaale ja sealt välja saada? Kui juba teha, siis sild, mis kindlasti olukorda parandab.

Stockholmi Stockmani kandis lõhkas üks hull jälle pommi! Sild on terroristide poolt uskumatult haavatav. See ei pea tingimata olema islamiterrorism. Tänapäeva maailmas võib igasugust jama juhtuda. Tõsi, me saame ekstreemolukordade, nagu Monika ja terroristid, puhuks hoida laevu kogu aeg valmiduses. Aga mis see maksab? Seisev laev on ju otsene igapäevane kulu. Kas see hind pannakse silla ületamise tasule otsa? Siis läheb see meile ju veel kallimaks!? Võib-olla on siiski tunnel parem? See küsimus vajab vastamist!

Mere taga uksi ei lukustata. Just nii me täna mõtleme. Mina tunnen end Saaremaa kodus turvalisemalt kui Tallinna kodus. Sillaga kaasneb hoopis teistsugune keskmine saare külastaja kui täna. Ja koos saagiga on ka hoopis kergem minema saada! Turvalisus igal juhul väheneb ja kuritegevus suureneb. Enne kui sillaehitamise juurde asume, peame ka ütlema, kuidas me taastame turvalisuse! See maksab! Aga täna pole politseinikele niigi palka juurde anda!

Kava (ikka seesama) kirjutab aksioomina - "suureneb nii ühepäevaturistide kui ka ööbijate arv". See on selle lause teise poole osas väga julge avaldus! Mina arvan, et turistide arv küll suureneb, kuid proportsioon muutub oluliselt ühepäevaturistide kasuks. Tuleb palju vähemaksejõulist publikut. Ja pigem kaldun ma arvama, et ööbijate arv väheneb. Kindlasti langevad hotellides hinnad ja sellest tulenevalt ka teenindava personali palgad, pakutav kvaliteet jne. Miks Võrus ei ole õieti ühtegi arvestatavat hotelli, meil aga ligi 10! Kas me oleme kindlad, et sild ei vii töökohtade vähenemisele? Seda vähemalt hotellinduses. Peame olema kindlad, et Saaremaa ei muutuks läbikäiguhooviks.

Mida teeb Leedo, kui sillaehitus reaalseks muutub? Kas ta ikka hakkab nutma? Mina arvan, et ei hakka. Saaremaa Laevakompanii leping lõpeb aastal 2016. Uuring pakub sillaehituse algusaastaks 2018. Seega on siis, kui peaks uue lepingu sõlmima, kindel, et riik alates silla valmimisest Leedo firmale enam ei maksa. Sild saab valmis 2022. Leedo uued laevad on selleks ajaks end välja ostnud. Seega võib ta need viia ükskõik kuhu ja pakkuda seal konkurentsivõimelist hinda.

Ta leiab oma laevadele igal juhul rakenduse ja uue lepingu sõlmimise aastal (2016) ei ole tal kaotada mitte midagi. Samal ajal ei ole riigil ka kuueks aastaks võimalik leida mitte kusagilt uusi laevu ja operaatorit normaalsetel tingimustel. Me mäletame ju kõik Reformierakonna afääri viis aastat tagasi Atoneni juhtimisel, mis ähvardas katkestada kogu laevaliikluse.

Sitsiilia sild pikkusega 3,6 km läheb maksma 90 miljardit krooni. Suure väina sild pikkusega 7,2 km läheb uuringu järgi maksma 5,5 miljardit krooni. Vau! Vahe on 30-kordne, arvestades vahemaa pikkust. Jah, sealne väin on sügavam ja sild tuleb laiem. Aga ma siiski arvan, et 5,5 miljardi asemel võiksime pigem arvestada 10 miljardi krooniga, siis on meie sild ikka veel peaaegu 20 korda odavam ühe meetri kohta.

Kui praam väljub iga 40 minuti tagant, siis keskmiselt võib teekond Tallinnasse juhuslikult praamile tulles kesta maksimaalselt pool tundi kauem kui silla puhul. Sellest suurem osa kulub soojas autos interneti seltskonnas ja laeva kohvikus jalgu sirutades. Kui end praamile täpselt sättida, siis on ajavõit sillast veelgi väiksem. Arvestades neid asjaolusid, olen ma väga skeptiline, kas kuldkalakese kombel homme hommikuks silda lubades ei ole jälle leitud meie, saarlaste, nõrka kohta ja ei kasutata seda enda huvides ära.

Nagu igasuguse valimislubaduse puhul tahan ma juba täna teada, kust see raha võetakse, see on - mis tegemata jäetakse? Tasulise ülesõiduga suudetakse sellest kinni maksta vaid tühine osa. Kas Reformierakond suudab tulevikus tõesti loobuda sellistest hullustest, nagu on rahvusringhäälingu uus, ligi miljard krooni maksev hoone? Tahaks uskuda, nagu ka nende sõnu tuulegeneraatorite ja viie rikkama riigi sekka jõudmisest, aga ei usu! Teod näitavad vastupidist!

Meie, saarlased, peame siin jämeda otsa enda kätte võtma ja koos leidma neile küsimustele vastused ja lahendused. Muidu satume enda, vabandust, mitte enda, vaid populistide valimisvõttest selili. Jutt hüljestest ja nende muredest on kergelt väljendades roheliste poliitiline hülgemöla, võrreldes majanduspoliitiliste probleemidega, mis meil tuleb koos lahendada.

Mul on vaid üks lihtne küsimus: miks peab mandriinimene, kes käib Saaremaal oma vanemaid vaatamas kord kuus või mõni isegi hooldamas, maksma mitu korda rohkem kui saarlane? Praegune Reformierakonna ja IRLi koalitsioon oma aastalõpu otsustes tahtis saarlastele ja hiidlastele head, vähendades saarlaste ja hiidlaste praamipileti hinda kaks korda. Aga ma ei saa küll aru, kuidas seda lõpuks kontrollima hakatakse! Pildiga iskutõendite alusel või? Olen oma lastele rääkinud piirivalvest Kuivastu sadamas, kus kõik inimesed pidid passi näitama. Kas see aeg on tagasi?

Head algatust ei mõeldud riigikogus lõpuni läbi. Kuna nüüd see reisija piletihinna-džinn on juba pudelist välja lastud, siis selle sinna tagasi toppimiseks on küll vaid üks lahendus - kõik reisijad tuleb tasuta üle vedada.

Autode osas võiks soodustusi pakkuda neile, kel seda kõige rohkem vaja, neile, kes praami palju kasutavad. Käid rohkem üle, maksad vähem. Kui üks kord käid, siis on ju see mõju rahakotile väike. Samuti ei mõjuta sellised ühekordsed käigud Saaremaa ettevõtete sisendhindu oluliselt. Näiteks võiks hind alates kümnendast ülesõidust hakata vähenema ja muutuda pärast 50. ülesõitu tasuta ülesõiduks jooksva aasta lõpuni.

Liiniautobusside ülesõit peaks olema hoopis tasuta. See viib tänu bussifirmade vahel toimivale konkurentsile bussipiletite hinnad alla. Sellest võidavad aga eriti koolinoored ja vastavalt ka nende vanemad! Saarlasi ja hiidlasi saab toetada, jätkates nende autode ülevedamist soodushinnaga, nagu see tänini kehtis.

Uue ajajärgu lävel

2011-01-14

Oleme jõudnud üpris imelikku seisundisse. Oleme ühekorraga vaesed ja rikkad.

Vaesed selles mõttes, et ei teeni ega tarbi kaugeltki nii palju kui näiteks soomlased või šveitslased. Rikkad jällegi selles mõttes, et esmakordselt oma ajaloo jooksul ei viitsi me enam sokke nõeluda, vaid viskame auguga soki minema (koos sellega ka terve soki) ja ostame poest uued. Niipalju on elujärg ikkagi tõusnud, kui mõõta elujärge ostetud saia, viina või sokkide järgi.

Ime kestab

Kuid elujärg on paranenud muuski mõttes, mitte ainult selles mõõtkavas. Mitte kunagi varem pole eesti keeles ilmunud nii palju ja nii head kirjandust, esimest korda ei jõua me kõike lugemisväärset ära lugeda. Mitte kunagi pole tehtud nii palju ja nii head teatrit. Meie rahvakultuur elab üle ilmselget taassündi.

Me oleme rikkad veel mitmegi asja poolest, millest kõige väärtuslikum on vabadus. Oleme jätkuvalt NATO-s - ahoi, märgake, see ime kestab ikka veel - ja oleme nii iseseisvad, kui üks miljonirahvas üldse olla saab.
Kui keegi oskaks tulevikku ennustada, läheks börsile ja saaks rikkaks. Aga üldiselt võib oletada, et esimene asi on kohaneda euroga, saada üle esimestest euroga seotud pettumustest ja õppida tundma temaga kaasnevaid võimalusi. Usun, et see on üks pikemaajaline ja mitmesugust leidmisrõõmu pakkuv tegevus.

EL pole rehabilitatsioonikeskus

No ja muidugi ootab meid ees võitlus lume või lumesulamisveega või mõlemaga või enne ühega, siis teisega. Ka selle ettenägemiseks ei pea just Igor Mang olema. Asjal on ka asisem külg: kui selliseid talvi võib olla järjestikku kaks, siis ilmselt ka kolm, neli või neliteist. Mis esitab teatud nõuded meie elukorraldusele ja investeeringutele. Me ei saa kauem elada loosungi all „Ehk seekord läheb mööda". Ei lähe.

Natuke laiemalt Eesti ja elu peale vaadates oskan prognoosida jätkuvat nügimist euroliidus - sest ega Euroopa Liit ole mingi rehabilitatsioonikeskus hingevapustuse läbipõdenuile, vaid ettevõtmine, kus ühise kasu üldeesmärgi raames tuleb igaühel ka enda eest väljas olla. Üks asi on eurobürokraatia oma banaanikõveruse normatiividega, mis tuleb pehmelt öeldes puu taha saata.

Peale selle on veel palju mittenormeeritud eurojaburust, nagu absurdini viidud võrdõiguslikkuse ja tolerantsuse nõuded. Kuni selleni, et ei tohi enam kasutada sõnu „ema" ja „isa" (sest mõni on viimati homoseksuaalsest perekonnast ja teda võib see solvata). Selliste totruste osas on puhtalt me enda teha, kas või kui palju neile vastu hakata, ja ma loodan, et teeme seda jõuliselt, kindlalt ning argumenteeritult. Las põlastavad meid pealegi mahajääjateks - läheb mõni aasta, ja me osutume teenäitajateks.

Teistele teenäitajaks

Viimatiöeldu võib kõlada upsakalt või üleliia bravuurikalt, aga teisest küljest - miks mitte? Miks siis meie ei võiks olla need, kes sel korral õige teekäänaku ette näitavad? Mis meil siis viga on? Me pole just palju Nobeli laureaate sünnitanud, täpsemalt öeldes mitte ühtki, aga meie ajalooline kogemus on vaieldamatult unikaalne, see võib huvitavaid vilju kanda.

Euroopale õige tee näitamine muidugi kõhtu ei täida, kui meile just konsultatsioonitasu maksma ei hakata. Kuna seda hirmu ei ole, tuleb igapäevaeluga edasi minna sealtsamast, kuhu oleme jõudnud. Ehk siis Eestist, mis on ühekorraga vaene ja rikas. Arvatavasti hakkab majanduslik seis paranema (ta juba teebki seda) ja riigivalitsejate asi on seda protsessi toetada ning selle vilju oskuslikult uueks seemneks tarvitada.

Tasuta bussisõitu ei tule

Tuleb jätkata vajalike reformidega, kaasa arvatud puhaste gümnaasiumide rajamine ja ülikoolide ümberkorraldamine, nii et kõrghariduse omandaks maksimaalne hulk noori, kes on selleks võimelised ja kes oma haridusega midagi kasulikku peale mõistavad hakata. Koolivõrgu mõistuspärastamise kohta ei oska enam varsti keegi öelda, kumba õieti tehakse, kas haridus- või haldusreformi. Vajalikud on mõlemad ja kumma kaudu kumma juurde jõutakse, on ükskõik, peaasi et jõutakse.

Võib-olla on mu sõnum igav. Või pealtnäha elukauge. Sest ega jutud eurototrustega võitlemisest või valdade liit(u)misest kedagi otsemaid rikkamaks ega rahulolevamaks tee. Paraku ma teistmoodi ei mõista, sest jutt sellest, kuidas õlu hommepäev poole odavamaks läheb või bussiliiklus kõigile tasuta hakkab olema, oleks lihtsalt tüssamine. Ma arvan, et Eesti seisab taas kord lootusrikka tuleviku lävel - kõigist hädadest ja raskustest ja Padaoru lumest hoolimata -, ning ma soovin, et meie areng jätkuks edukalt.

Loodan ka, et suudame jätta maha mõne suure kamaka Eesti NSV-d ja närvutavat sovetlust, mis seni meie rattakodarate külge kleepunult on Eesti edasiliikumist takistanud.

Rünnakud näitavad emapensioni headust

2011-01-14

Sündimuse suurendamine on meie rahva püsimajäämiseks üks suuremaid ülesandeid. Ei piisa ainult laste sünnitamisest, vaid neist peavad sirguma täisjõulised ja haritud kodanikud. Kõik lapsed on meile olulised.

Laste kasvatamine on vastutusrikas töö. Sellepärast on IRL võtnud eesmärgiks alates 2012. aastast kehtestada emapension. Seda hakkaksid saama kõik emad, kes pensionile lähevad, ka praegused pensonärid. IRLi emapension on riigipoolne pensionilisa, mis ei tule teiste pensionäride arvel. Näiteks kahe lapse ema hakkaks saama aastas ühe pensioni lisaks. Nelja lapse emale tähendaks see juba kaht lisapensioni aastas.

2012. aastal maksab emapension riigile 19 miljonit eurot (u 300 miljonit krooni). Võrdluseks tuleb kõrvale panna Juhan Partsi valitsuse kehtestatud ja praeguseni edukalt toimiv emapalga süsteem, mille maksumus on tänavu üle 170 miljoni euro (2,66 miljardit krooni).

IRL on oma ettepanekuis lähtunud tasakaalus riigieelarve põhimõttest, mille eest oleme seisnud karmi eelarvepoliitikat ellu viies ka kriisi ajal. Seetõttu on riigi majandus keeranud tõusuteele.

Meie arvestused näitavad, et emapensioni elluviimine on riigile jõukohane ülesanne. Teiste erakondade agressiivsed rünnakud IRLi emapensioni vastu näitavad, et see on hea ja kasulik idee. Tundub, et kõige rohkem ärritab konkurente see, et emapension on reaalselt teostatav. Tuletan meelde seda sõda, mida sotsid pidasid emapalga süsteemi kehtestamise vastu, kuid õnneks leidus toona nii palju poliitilist toetust, et see ellu viia. Loodan, et samasugune toetus tekib ka IRLi emapensionile ning juba 2012. aastal on see riigipoolne tänu ja tunnustus emadele antud.

Emad vajavad otsuseks tuge

2011-01-12

Laste sündimise või mittesündimise üle ei otsusta president, Riigikogu ega valitsus. Seda teeb perekond, kuid lõpliku otsuse langetab ikkagi naine, tulevane ema.

Selle otsuse taga on keerukas maailm, mis koosneb nii emotsioonidest kui ka praktilisest meelest. Ideaalses maailmas kasvab laps üles harmoonilises perekonnas. Kindlasti väärivad lapsed pingutust selle ideaali nimel, sest iga laps on oluline.

Riik peab omalt poolt looma võimalikult kindla ja turvalise keskkonna, et pered otsustaksid lapsi saada ja nad ka üles kasvatada. See on meie tuleviku pant. Emasid ja isasid peab väärtustama ja sellepärast on IRL välja käinud plaani emapensioni kehtestamiseks.

Eestis makstakse lapse sündides ühele tema vanematest pooleteise aasta jooksul töölt eemal oldud aja eest vanemahüvitist ehk emapalka.

Arvan, et see on suurepärane toetus noorele perele, kes saab esimesed poolteist aastat pühenduda oma lapse kasvatamisele, ilma, et nende sissetulek väheneks.

Probleemiks on aga see, et enamus lastega seotud toetustest antaksegi selle läbi kätte esimese pooleteise aasta jooksul. Aga mis saab ülejäänud ajast? See vastutus lasub eelkõige perekonnal, paljudel juhtudel kahjuks vaid emadel.

Laste kasvatamine on töö, mille vilju kogu meie rahvas maitseb tulevikus. Seda tööd tuleb väärtustada, mistõttu on IRLi eesmärk kehtestada emapalga kõrval ka emapension. See tähendab, et riik maksab kõikidele emadele iga lapse pealt pensionilisa ehk emapensioni.

Tahame emapensioni kehtestada juba 2012. aastast, mis tähendab, et kõik pensioniealised emad, kelle lapsed on juba suureks kasvatatud, hakkavad seda saama. Väärtustama peab ka neid isasid, kes üksi lapse üles kasvatavad. Ka need mehed peavad hakkama saama ema-, ehk isapensioni.

IRLi plaani järgi hakkaks emapensioni saama kõik emad, kes lapse üles kasvatanud ning pensionile jäävad. Ka tänased pensionäridest emad. Riigieelarvele on see jõukohane, kuna võrreldes emapalgaga on selle kulu oluliselt väiksem. 2012. aastast maksaks riik oma eelarvest emapensioni jaoks kuni 300 miljonit krooni (ca 19 miljonit eurot).

30 aasta jooksul suurenevad emapensioni väljamaksmiseks tehtavad kulud riigieelarves mitte vähem kui 800 miljoni kroonini (51 miljoni euroni), arvestades kulusid tänase pensioniarvestuse aastakoefitsiendi väärtuses. Võrdluseks võib tuua, et emapalgale kulub 2011. aastal 2,66 miljardit krooni (umbes 170 miljonit eurot).

Heale koalitsioonipartnerile tahaksin aga meelde tuletada, et vanemahüvitise eelnõu sai seaduseks 2003.aastal, kui valitsust juhtis Juhan Parts ning ka rahandus- ja sotsiaalminister kuulusid Res Publicasse.

Riigikogus olid seaduse vastuvõtmise vastu vaid sotsiaaldemokraadid (toonased mõõdukad) ja hääletamisest loobusid keskerakondlased. Arvan, et tegime olulise otsuse, mis mõjutab perekondi saama rohkem lapsi, mitte lükkama nende saamist edasi.

Laste sünnitamisele järgneb nende kasvatamine ning seda tuleb väärtustada. Seda saab teha läbi emapensioni.

Lastekaitsepäev kaitsku ka alkoholi eest

2010-12-28

Keelata lastekaitsepäeval, 1. juunil alkoholi müük oleks noortele ja kogu ühiskonnale signaal, et täiskasvanud on valmis tekitama endale ebamugavusi, kui eesmärk on sümboolne samm noortele alkoholivabama ühiskonna tagamisel.

Olen viimasel neljal aastal põhjalikult tegelenud alkoholipoliitikaga. Olen sel teemal IRLi fraktsiooni kõneisik ja seisukohtade ettevalmistaja.

Kui koostasime riikliku alkoholistrateegia töödokumenti, olin rahul, et meie pakutud tegevustest leidis suur osa selles kajastamist ning nelja aasta jooksul on mitu neist ka ellu viidud.

Näiteks alkoholi öise müügi keeld, oluliselt rangemad piirangud reklaami sisule, aktsiisi tõus, televisioonis alkoholireklaami hilisem algusaeg, teavitusprogrammid.
Ükski neist otsustest pole imerelv, kuid nende ja järgmiste sammude kogumi eesmärk on jõuda olukorrani, kus Eestis väheneks alkoholitarbimine sedavõrd, et kahjud inimese tervisele, tema sotsiaalsusele, majanduslikule hakkamasaamisele poleks ühemõtteliselt enesehävituslikud nii üksikisiku kui ka riigi seisukohalt.

Kui 2008. aastal tarbiti Eestis üle 12 liitri puhast alkoholi inimese kohta, siis eelmisel aastal kaks liitrit vähem. Spetsialistide hinnangul peaks eespool nimetatud eesmärkideni jõudmiseks alkoholitarbimine vähenema kindlasti alla kuue liitri inimese kohta.

Riiklik alkoholimemorandum näeb ette selleks samme, kus erilise tähelepanu all on noored: alkoholireklaami tõhusam väljaviimine meie igapäevakeskkonnast, noortele mõeldud alkohoolsete jookide (magusad nn alkopopid) aktsiisi tõstmine, rangem kontroll müügi üle, teavitustöö, paremad võimalused spordiks ja muuks huvitegevuseks.

On oluline, et noored teaksid, miks alkoholitarbimist tahetakse piirata. Et see pole vanemate kius ega igivana arvamine, et noored on hukas.

Kui olen koolides kodanikuõpetuse tundides alkoholiteemat puudutanud, ei tea noored näiteks põhjust, miks osas riikides on keeld müüa alkoholi kuni 21aastastele isikutele.

Noortele on sageli üllatus, et selle keelu taga on bioloogilised kaalutlused. Umbes 21. eluaastani on maksa ensüümsüsteem veel välja kujunemata ning selle rikkumine võib luua eelduse alkoholist sõltuvusse jääda.

Samuti on inimese aju selles eas kõige aktiivsemas arengujärgus. Kui lapse suitsetamise kahjuna osatakse kohe nimetada pikkuskasvu võimalikku kängumist, siis aju kasvamist silmaga ei näe ja seetõttu ei osata püsivaid kahjusid teadvustada.

Jõulueelne prohmakas, kus Paide linn andis lumelinna võistkondadele kingipakid koos alkoholi sisaldava glögiga, oli väga tõsine.

Abilinnapea Piret Sapp tunnistas, et märgates, milline glögi oli ostetud, ei suutnud ta õigesti reageerida ning andis selle siiski koos maiustustega valdavalt õpilastest koosnenud võistkondadele. Tema on võtnud selle teo eest vastutuse ja ametist tagasi astunud.

Arvan, et see kahetsusväärne juhtum tuletab meile meelde, et peame veelgi enam mõtlema, mida peame täiskasvanuna tegema, et suunata noorte käitumisharjumusi ja tõsta meie kõigi teadlikkust.

Muidugi tean, et pooled 15aastastest noortest on oma lühikese elu jooksul juba vähemalt kaks korda purjus olnud. Kuid see ei tohi tekitada käegalöömise tunnet, vaid vastupidi, panema meid kaaluma kõiki samme, millega oleks edasist kahju võimalik vähendada.

Mul oli kavas teha pärast riigikogu valimisi ettepanek kohalikele omavalitsustele, kuid teema aktuaalsust arvestades teen seda kohe: keelata lastekaitsepäeval,1. juunil omavalitsusüksuse territooriumil alkoholi müük.

Mõni omavalitsus teeb seda praegugi, kuid see võiks kujuneda üldnormiks. Sellega kaasnevad arutelud ja ümarlauad ning avalikkuse teavitamine nii otsusest endast kui ka kogu probleemist on selle sammu väga oluline väärtus.

Samuti noortele ja kogu ühiskonnale antav signaal, et täiskasvanud on valmis tekitama endale ebamugavusi, kui eesmärk on lastele ja noortele üliolulisele teemale tähelepanu juhtimine, teadlikkuse kasv ning sümboolne samm noortele alkoholivabama ühiskonna tagamisel.

Sisutühje poliitikuid on meil käputäis

2010-12-19

Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva Liisa Pakosta sõnul ei vastanud "Riigimeeste" sari tegelikkusele, kuid ei sündinud ka päris tühjalt kohalt.

"Nii palju, kui ma näinud olen, mulle see sari väga meeldis," ütles Pakosta Delfile. "Sari parodeerib ja viskab läbi pisarate nalja sisutühjade poliitikute üle."

Säärased inimesed on tema sõnul olemas, aga nad moodustavad väga väikese osa poliitikutest. Sellist poliitika paroodiat nagu "Riigimeestes" kohtab ikkagi Eesti poliitikas viimastel aegadel mõnikord küll.

Sari tuli Pakosta hinnangul ekraanile täitsa õigel ajal. Tema sõnul on tänuväärne, et "Riigimehed" pahupooli avalikustavad ja kultuuriinimesed üritavad ühiskonna sanitaridena tegutseda. "Usun küll, et intellektuaalselt hästi tehtud asjadest on lõpuks kasu," sõnas ta.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni kuuluv Pakosta meenutas viimase saate lõiku, mis käsitles komisjoni tööd ja ütles, et tegelikkuses toimuvad komisjonis arutelud ikkagi sisuliste küsimuste üle ja kestavad mitu tundi.

"Arutelud on sisukad ja ministeeriumist tulnud variant tehakse mõnikord ka komisjonis just sisu poolest ümber või algatatakse ise uus eelnõu," rääkis ta.

Sümpaatne kantsler

Ühtegi prototüüpi Pakosta arvates seriaalis pole. "Kedagi ei ole võetud üksühele," sõnas ta. "Loodud on koondportree teatud tüüpi inimestest, kel endal visioone napib."

Pakosta sõnul oli tegelastest talle väga sümpaatne kantsler. "Praegu on sari üles ehitatud vastandamise peale, tark ametnik ja loll poliitik, aga nii nagu on poliitikud erinevad, on ka ametnikud erinevad," arutles Pakosta ja meenutas, et Eestis on olnud ministreid, kes on alluvate poolt väga lugupeetud ja vastupidi.

"Ma väga loodan, et see sari mõjutab valijate käitumist märtsivalimistel. Kallid valijad! Palun tundke huvi sisuliste küsimuste vastu, huvituge, mis kandidaat varem teinud on, millised on tema väärtushinnangud, minge kandidaatidega kohtuma."

Ta meenutas, et seriaalis sai 12 häälega ministriks inimene, kes ei olnud spetsialist. "Kui te ei lähe valima, siis juhtubki nii. Minge ja näidake oma eelistust," kutsus ta valijaid üles. "Mõnele inimesele tundub, et tema häälest midagi ei sõltu, siis tegelikult sõltub. Ka parteinimekirja järjestuse muudavad ringkonnas ümber kandidaatidele antud hääled. Nurgas torisemine ei muuda midagi."

Linnapea raudteejaamaga nagu kana takus

2010-12-08

Eelmise aasta oktoobris küsis Tartu linnapea volikogult volitust, et alustada läbirääkimisi raudteejaama kinnistu linnale omandamiseks, ning võttis ka kohustuse informeerida volikogu 2009. aasta 1. detsembriks läbirääkimiste tulemustest.

Detsembri volikoguistungil esitaski linnavalitsus ülevaate, kuid mitte kinnistu omandamise asjus peetud läbirääkimiste tulemustest, vaid hoopiski ülevaate hinnangutest Vaksali 6 kinnistu maksumuse kohta.

Tartu linn oli siis saanud ka konkreetse pakkumise kinnistu linnale võõrandamiseks 16 miljoni krooniga. Lootsime volikogus tookord linnapealt saada konkreetset vastust ostmise või mitteostmise kohta, aga võta näpust.

Küsimised linnavõimult

Urmas Kruuse langes mõtisklusse võimaliku uue jaamahoone ehitamise või pindade rentimise üle ja lõpetas oma heietuse iseendale sama ülesannet uuesti kirjeldades: «Uue jaamahoone ehitamise, olemasoleva jaamahoone rentimise ja ostu vahel on vaja teha otsus, et pidada edaspidiseid läbirääkimisi hoone omanikuga ja täpsustada tegevusega seotud üksikasjad ja võimalikud maksumused.»

2010. aasta juunis peetud linnavolikogu istungil küsisin abilinnapealt Raimond Tammelt, kuidas linn kavatseb lahendada raudteejaama tagasiostu, ja sain vastuseks, et linnavalitsusel pole lõplikku selgust, mis raudteejaamast edasi saab, kuid selgus tekib septembriks, kui teisele lugemisele tuleb Tartu linna arengukava aastateks 2007-2013.

2010. aasta septembris küsisin Tartu linna 2007.-2013. aasta arengukava muutmise kinnitamise eel abilinnapea Raimond Tammelt, miks linnavalitsus on otsustanud mitte toetada arengukava muudatusettepanekut, mis käib raudteejaama tunneli remondi toetamise kohta.

Vastuseks oli, et kui linnavalitsus hakkaks selle kohta mingisuguseid rahalisi otsuseid langetama, siis oleks see lahtisest uksest sisse murdmine, kuna vajalikud summad on juba ette nähtud teiste ettevõtete ja asutuste eelarveridadel. Samuti ei pidanud abilinnapea absoluutselt otstarbekaks ega ratsionaalseks linna eelarve raha selleks kulutada.

Kokkuleppeid pole

Tartu linnavalitsuse tegutsemine, et leida lahendus Tartu raudteejaama avamiseks reisijatele tundus olema nõrk ja tekkis ka kahtlus, et äkki just linnavalitsus ise takistab tahtmatult või tahtlikult mingil moel raudteejaama remonti ja taasavamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas oktoobris selguse saamiseks linnapeale järjekordse arupärimise raudteejaama omanikuga peetavate läbirääkimiste kohta, linnapea vastas sellele novembri volikoguistungil.

Saime teada, et linnal ei ole käesolevaks ajaks mitte ühtegi kokkulepet piletimüügi, rongi ootesaali ja rongile pääsu lahendamiseks.

Küsimusele, kas läbirääkimised on lõplikult takerdunud, vastas linnapea, et pole takerdunud, vaid on seiskunud servituuti puudutava teema tõttu.

Küsimusele, milline kolmest võimalikust variandist Tartu vaksalihoone avamiseks reisijatele ja külastajatele on linnavalitsuse hinnangul praegu kõige realistlikum, vastas linnapea, et hetkel ei ole maha visatud ühtegi varianti.

Küsimusele, millal kõige realistlikum variant võiks teostuda, oli linnapea vastus nii segane, et sealt kas või ligilähedase vastuse väljalugemine osutus täiesti võimatuks.

Mitmed faktid, mida Urmas Kruuse küsimustele vastamisel linnavolinikele sarkastiliselt esitas, jäid siiski segaseks ja võivad olla ebatäpsed.

Küsisin 2011. aasta linnaeelarve esimesel lugemisel nii rahanduskomisjonis kui ka volikogu saalis abilinnapea Karin Jaansonilt, kui suur summa on planeeritud järgmise aasta eelarves raudteejaamaga seotud kulutusteks. Vastuseks saime, et see summa on olemas, kuid on konfidentsiaalne nii rahanduskomisjoni liikmete, volikoguliikmete kui ka linnarahva jaoks.

Tundub, et raudteejaama teema ei ole linnapea meelisteema ja seetõttu hämab sellel kohta kogu linnavalitsus.

Raudteejaama küsimuses kiiret lahendust soovivad linnakodanikud ja linnavolinikud on muutunud linnapeale tülikateks tegelasteks, kes sunnivad teda selle teemaga jälle ja jälle tegelema.

Äkki salatsetakse

Piinlik on lugeda linnavalitsuse informatsiooni põhjal produtseeritud iroonilisi kajastusi, kus püütakse linnarahvale luua muljet, et kõiges on süüdi raudteejaama kinnistu omanik. Kinnistu omanik on hoolimata kõikidest takistustest ja linnapoolsest otsustusvõimetusest jätkanud hoone restaureerimist teadmata, kas kunagi ka keegi vajab tema poolt väljaehitatavat ootesaali.

Näha on, et linnavalitsuse käitumine Tartu raudteejaama küsimuses ei ole avalik, salatsetakse või lihtsalt ei tehta mitte midagi.

Selleks, et linnapea saaks keskenduda talle jõukohasematele teemadele, tegime IRLi fraktsiooni poolt volikogu esimehele ettepaneku moodustada Tartu raudteejaama kasutuselevõtuga seotud probleemide lahendamiseks linnavolikogu ajutine komisjon.

Linnas kerkivaid probleeme ei saa lahendada Taani printsi Hamleti ajatu küsimuse «Olla või mitte olla?» vaimus.

Vana raudteejaam peab saama elule äratatud. Linnapea, kellele volikogu on andnud selleks veduri rolli, on kahjuks juba ammu muutunud krigisevaks piduriks.

Bullerby laste jõulud tekitasid hinge igatsuse

2010-12-03

Järvamaalase Kaia Iva lapsepõlveunistus täitus siis, kui abikaasa valmistas talle 22 aastat tagasi neli tosinat erilist piparkoogivormi, mis on isegi küla-korda käinud.

Kui küsida, mis on ühist Astrid Lindgreni kuulsa lasteraamatu ¥Bullerby lapsed" tegelastel ja riigikogulasel Kaia Ival, siis esialgu võib küsimus panna õlgu kehitama. Tegelikult ühendab nüüdseks juba 14-ja 18-aastase poja ema ning Vahetalu Liisat, Lasset ja Bosset üks sõna: piparkoogivorm.

"Lapsepõlves loetud raamatust jäi eriti selgelt meelde see koht, kus Liisa pajatab: ¥Meie kõige parem piparkoogivorm kujutab endast põrsast ja kui Lasse ka parajasti küpsetab, on meil peaaegu võimatu põrsast enda kätte saada." Ega minu lapsepõlves selliseid piparkoogivorme polnud mis praegu, klaasiga vormiti tainast välja kas täis-või poolkuu. Hinge aga jäi igatsus huvitava kujuga väikeste piparkookide järele," meenutas Kaia Iva.

Siis tuli aeg, kui poodidesse jõudsid viiest-kuuest vormist koosnevad komplektid, mille abil sai tainast teha südameid, tähekesi, kuusepuid ja poolkuid. Kes proovis aga neile vahelduseks tainast midagi muud välja lõigata, pettusid -kujundid muutusid küpsedes loperguseks ja külalistele ei sobinudki neid pakkuda.

Kui palju kordi Kaia käsitööõpetajast abikaasale Ilmarile oma lapsepõlveunistusest rääkis, sellest ajalugu vaikib. Kuid mis võib mehele teha suuremat rõõmu kui naise unistusi täita! Seda enam, et tal polnud vaja tuua kuud ega tähti taevast alla, vaid need ise teha. Kaia mäletab aga hästi, kuidas nad koos Ilmariga arutasid, milliseid piparkoogivorme võiks teha. ¥Ega me piirdunud ainult põrsa ja õllekapaga või tähtedega, millest sai kokku laduda "Head uut aastat!". Vormideks said näiteks jõehobu, kaelkirjak, autod, traktor, muusikariistad. Grammofoni vorm tuli näiteks sellest, et abikaasa parasjagu restaureeris seda. Tähtis oli see, et vorm oleks kergelt äratuntav, erineks tavapärasest. Minu soov oli just väike vorm, paras amps," selgitas Kaia.

Kuna peres veel lapsi polnud, ei saanud neilt küsida, milliseid vorme nemad tahaksid. Kuid ema ja isa olid ettenägelikud, kui kavandasid piparkoogivormideks ka kõikvõimalikke sõidukeid. Kaia lemmikvormid on loomakujulised, poegadel aga autod-traktorid. ¥Omal ajal tekitas üsna suurt elevust piparkoogivorm "Sirp ja vasar", aga aastal 1988 selle Nõukogude Liidule omase sümboli sellisest kasutamisest pahandust ei tekkinud. Nüüd on neist vormidest saanud nostalgia."

Kaia meenutust mööda lahenesid tänu piparkoogivormidele ka kingimured. ¥Kogu suguvõsa on saanud jõuludeks piparkoogikorvikesi, kuna meil olid korvi tegemiseks vastavad vormid olemas. Korvi sisse panime väikesed piparkoogid ja saajatel oli lõbus sealt huvitavaid kujusid välja otsida. Meie vormid muutusid nii populaarseks, et on ka külakorda käinud."

Vanasti tegi Kaia ise taina, kui aga pojad kasvasid ja võtsid jõulude eel piparkookide tegemise enda kätte, on neid saanud teha ka poest ostetud tainast. Kaiale meeldib retsept, kus kasutatakse hapukoort. See jätab piparkoogid parajalt pehmeks. ¥Alles piparkoogihõng toob koju õige jõulutunde, nagu ka kuuse-lõhn," kinnitas Kaia Iva.

Aeg uueneda

2010-12-03

Teoreetiliselt võiksid riigikogu valimised olla aeg, mil ühiskond sukeldub aruteludesse tulevikuvisioonide üle, ehkki seda tihti ei näe. Indrek Neivelti artikkel pakub sisukaks aruteluks siiski hea võimaluse. Neivelt ei sõida kellelegi sisse ega kuuluta ainuõigeid tõdesid. Maailmale ei läheneta viimasel ajal levinud hoiaku kohaselt, mille järgi kõik on Eestis kas väga hästi või lootusetult halvasti. Aruteluta siiski ei saa. Elu on keerulisem kui loosungid. Küsimus pole ainult selles, kas mingi poliitika on iseenesest õige või vale, vaid ka selles, milline hetk on õige selle rakendamiseks. Suveriided on suvel kenad kanda, talvel nendega välja minna ei maksa. Me oleme pidevalt uues olukorras, kuna liigume ise pidevalt edasi endale ise uusi väljakutseid esitades. Kuid ei maksa ka loota, et meil õnnestub kõik Eesti probleemid nõiaväel mingi ühe imelise „Eesti Nokia" abil lahendada. Eesti edendamiseks tuleb teha pidevat ning tihti tüütut tööd, ühte ja sama põhimõtet vahel lõputult korrata, kuni see ükskord tehtud saab. Palju räägitud haldusreform on tegemata asjade kurb näide.

Neivelt juhib õigustatult tähelepanu sellele, et oleme osa maailmas toimuvast ning saame oma jõukust suurendada vaid lisandväärtust tõstes. Et Eesti majandust edasi viia, peame olema valmis uuendusteks ja otsima vastust uutele küsimustele. Esmalt peaksime otsustama, et kui meie eesmärk on lisandväärtuse tootmine, siis millised on need alad, kus saame seda oma võimalusi realistlikult hinnates teha? Sellele pole õnneks raske vastata: lisandväärtust toodetakse kõige rohkem infoja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris, kus see on 2,5 korda suurem kui Eestis keskmiselt. IKT-sektorisse panustamata me kiiret majanduskasvu ei taga. IKT-sektorit saaks paremini korraldada näiteks IT-agentuuri loomisega ja selle valdkonna eksporti toetades ning riigi e-lahendused ettevõtetele vabaks andes. Tõsine pudelikael on ka hariduses. Vajaksime veel tuhandet koolitatud kõrgharidusega IKTspetsialisti, mis tõstaks sektori lisandväärtust 30 miljoni euro võrra. E-lahendused tagaksid Eestis säästvama elu, tuletades ühtlasi meelde, et säästvus - eriti energia alal - on teine ala, kus suudaksime tõhusalt lisaväärtust toota.

Teiseks tuleks paika saada, milline siis ikka on valitsuse roll majanduses. Teame, et valitsus ei tohi hakata majandust „juhtima", küll peab ta looma majanduse arenguks soodsa keskkonna näiteks korras rahanduse ning arengut toetava maksupoliitikaga. Paraku moodsas maailmas sellest ei piisa. Tegelikult peaks valitsuse poliitika olema aktiivsem, seisnegu see siis Eesti ettevõtjate toetamises uute turgude leidmisel, välispoliitika pööramises välismajanduspoliitika poole või Eestisse uute investeeringute tõmbamises. See eeldab aga praeguste hoiakute põhimõttelist muutmist. Ma ei saa midagi parata, kuid mul on tekkinud tunne, et osa meie tublidest ametnikest on hakanud ettevõtjaid kartma - järsku süüdistab keegi teda korruptsioonis.

Oluline teema on eelarve tasakaal. Selleks peab eelarve tõepoolest olema kontratsükliline, ühtlasi tuleb hoiduda võlakoormuse kasvust. Eelarve tasakaalu hoidmiseks ning tuleviku seisukohalt vajalike kulutuste tegemiseks peaks Eesti majanduskasv aga olema Euroopa keskmisest stabiilselt vähemalt kolm korda kõrgem. Selleks tuleks järsult tõsta Eesti konkurentsivõimet, mis omakorda eeldab maksukoormise otsustavat alandamist. Vastupidist soovitanud Neivelt on siin langenud laialt levinud müüdi ohvriks - mille vastu ta muidu igati õigustatult võitleb -, nagu oleks Eestis väike maksukoormus. Äsjase uuringu põhjal oleme küll oma maksusüsteemi ettevõtjasõbralikkuselt tõusnud 30. kohale maailmas, ent unustanud, et meie edu tugineb ühetaolisele lihtsale tulumaksule ja e-maksuametile, maksukoormuse poolest oleme aga 183 uuritud maa seas 134 (!) kohal. Seetõttu ei tule maksureformi käigus maksukoormust mitte tõsta, vaid vähendada, alustades tööjõumaksudest, nt sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamisest. Mis puutub üksikisiku tulumaksu, siis selle vähendamise asemel tuleks tõesti pigem tõsta tulumaksuvaba miinimumi, miks mitte taastada maksuvabastus esimese lapse sündimisega perre. Neist sammudest tulenevate tulude katmiseks teeb Neivelt ettepaneku laiendada maksubaasi, kuid pensionide maksustamine pole siiski hea lahendus - need on Eestis niigi väikesed.

Küsimus on ka, kas meie riik pole toetamise ja julgustamise asemel kasvatanud umbusku ja kahtlustamist, seda eriti ettevõtjate suhtes? Iga kord, kui keegi teeb ettepaneku näiteks hariduse soodustamiseks maksusüsteemi ühel või teisel viisil muuta, saab ta vastuseks - ei saa, sest seda kasutatakse maksudest kõrvalehiilimiseks. Inimese arengusse tehtavaid investeeringuid maksustades saadame ühiskonda aga signaali: õppimine pole siin maal au sees. Vaja on hariduskulude erisoodustusmaksu alt vabastamist. See oleks õige signaal ega hävitaks meie ortodoksselt puhast maksusüsteemi. Ilmselt samal põhjusel on ebanormaalselt keeruliseks tehtud tihti just kultuuriinimeste hulka kuuluvate FIEde elu: riik umbusaldab neid sellise põhjalikkusega, et nad varsti ise ka enam endasse ei usu. FIEde maksustamine vajaks lihtsustamist. Ent kuidas siis saavutada eelarve tasakaalu, kui me maksukoormust alandame? Ikka tuginedes maksukoormuse vähendamisest tulenevale kiiremale majanduskasvule. Loomulikult tähendab see kokkuhoidu ja hoidumist tehtud vigadest. Valitsussektoris ei tohi alustada taas iseendale kulutamist ja palgarallit. Kui kuskile raha juurde anda, siis aladele, millele tugineb meie eksistents: haridusele ja kultuurile, aga samuti julgeolekule, mis on teatavasti üks säästvamaid asju maailmas, sest miski pole meile rohkem maksma läinud kui iseseisvuse häving 1939.-1940. aastal.

Eestlasi kasvab ainult Eestis!

2010-12-03

Peaminister Andrus Ansip ütleb, et mis sellest siis ikka, et inimesed kaugel välismaal elavad - peaasi, kui nad end välismaal eestlastena tunnevad.

Aga miks nad Eestist ära kolisid? Kas ainult sellepärast, et välismaal on parem või on ka meil Eestis põhjuseid, mis meid kodus ei hoia?

Ühest küljest on tore, et me maailma avastame, kuid teisest küljest - prantslased on hädas mustlasetega, sakslased türklastega - nad ei integreeru. Võib-olla saavad välismaal elavad eestlased paremini hakkama kui türklased või mustlased vanas Euroopas - kuid pigem sulandub täiesti ühiskonda ikka alles teine või kolmas põlvkond. Kes räägib siis juba eesti keelt vigadega või ei räägi üldse.

Muidugi võime eestlasi saata laia maailma õnne otsima, kuid elu näitab, et võõramaiseid õnneotsijaid me siia väga asemele ei taha. Nad võivad ju olla tublid, aga tegelikult ei taha me, et nad ütleksid enda kohta rõhutatult (ja end Eesti riigile kergelt vastandades), et nad on: venelased, hiinlased või pakistanlased. Mida peaminister peab eestlaste puhul uhkuseks.
Iga inimese jaoks on „eluküsimuseks" pikaajaline stabiilne elukvaliteet. Tööd on vaja. Kui tööd ei ole, lähevad inimesed välismaale. Kui välismaale läheb ainult üks abikaasa (mis on pigem tavaline), toob see peresuhetesse palju pingeid. Sajad tuhanded poolakad käisid Inglismaal tööl - nüüd on enamik neist kodus tagasi. Kodus pole ka palju parem, aeg vääral maal ei oodanud neid üldse mitte keegi.

Neid eestlasi, kes välismaal kõrgemal positsioonil on, kui nad oleksid Eestis töötades, on väga vähe. Massid töötavad Hispaanias või Austraalias puuviljakorjajatena, Soomes ehitustööl või tehases liinitööl. Suure tõenäosusega on nende sealne töö Eestis olnust ja Eestis võimalikust füüsiliselt raskem ning üksluisem. Suure tõenäosusega lahutab neid paremast tööst ja elukvaliteedist puudulik keeloskus vm väga mõjuv asjaolu. Kes ei saa hakkama karjääriga sügissombuselt hallis Eestis, ei saa hakkama ka parema kliimaga Lääne-Euroopas, kus konkurents on mõõtmatult tihedam. Printsessiks üldjuhul siiski sünnitakse, mitte ei saada. Ja kui saadi, siis väga-väga ammu.

Töö ei ole inimese ainus esmavajadus. Vaja on infrastruktuuri (korralik ühistransport on esmane võtmeteema, et mitte viibida kogu aeg ainult kivilinna kortermajas), aga ka sõpru, ema-isa, ämmani välja. Ka kultuurikeskkond mõjutab meid palju. Välismaal võib käia, saada inspiratsiooni ja kogemusi. Kuid me peame tahtma siia tagasi tulla. Siin peab olema vähemalt sama tore kui välismaal. Tegelikult aga isegi toredam.

Et eestlastel oleks põhjust rohkem koju jääda ning tekiks tunne, et siin on hea elada, tuleb siia luua keskkond, mis on parem kui Londonis, Vahemere maades või Stockholmi skäärides. Ja mulle tundub, et see on täiesti võimalik.

Aeg-ajalt on mul tunne, et paljud Eesti inimesed ei teagi, kui huvitav ja tore Eesti on. Olen aastaid suvitanud Pranglil. Tuttavad, kes suvel Pranglile satuvad, imestavad, et nad ei teadnud, et nii tore ja põnev koht vaid 20 kilomeetri kaugusel Tallinnast olemas on.
Sama lugu on ka Vormsi, Kihnu või Piirissaarega. Olen kindel, et enamik tallinlasi ei ole käinud Paljasaare poolsaarel rannakindlustusi või linde vaatlemas ega Pikakari rannas ujumas. Tasub avastada.

Sama lugu on Naissaarega. Tõnu Kaljustele tuleb au anda, et ta on sundinud meid avastama oma Nargen Festivaliga Naissaart, mis aastaid Vene sõjaväe poolt sisuliselt okupeeritud oli.

Kui kodanikul on toimiv riik, töö ja pere, ei kipu ta ära minema. Vaid on eestlane kodumaal. Olen kindel, et üks siiajäämise põhjus on just nimelt meie maa - meil on loodus ja kliima, mis kuulub Euroopa parimate elukeskkondade hulka. Saared ja rabad, sood ja metsad. Inimesed saavad ja tahavad elada seal, kus on turvaline ja mugav elada.

Eesti noorim vald (keskmine elanike vanus 36 aastat) - Viimsi on Eestis eripärane selle poolest, et me mõtleme tulevikule intensiivsemalt kui teised vallad. Me lihtsalt peame. Viimsi Keskkoolis on sel aastal 9 esimest klassi. Selline vald lihtsalt peab ehitama koole ja lasteaedu ja kulutama poole eelarvest haridusele.

Mulle tundub, et kui peaministriga kaasa mõelda - tore oleks, kui eestlased ka Eestis tunneksid ja tahaksid end tunda eestlastena. Eesti on parim koht, kus eestlane saab ja tahab elada. Materjali, millest kõrgekvaliteedilist elukeskkonda arendada, meil on.

Armastuse turg

2010-12-01

Kui tahad ajalehele/võrgulehele natuke klikke lisada, siis telli või kirjuta nupuke võrdõiguslikkusest. Noorepoolse ajakirjaniku Heleriin Adelberti mitte eriti pretensioonikale Postimehe võrguväljaande artiklile (18.10) reageeris raevukas meeskolleeg, edasi tuli juba tellitud artikkel (PM 17.11) ja nii see pallikene vaikselt veereb. Loiult, aga lollikindlalt.

Aga teema tõstataja kirjutises oli iva täiesti olemas. Sõnad, mida võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest rääkivates dokumentides enamasti ei ole. Armastus ja enesearmastus. Armastus, mis toob mehe ja naise kokku ja jaotab nende vahel rollid lühemaks või pikemaks ajaks. Enamasti jaotab ebavõrdselt. Mulle kodu ja töö. Sulle töö ja kodu.

Kitsast koridorisopist

Armastus on haruharva võrdne. Mida vähem see tunne (või selle pinnal tekkinud koos- või abielu) kestab, seda ebavõrdsem on ka rollijaotus? Pikema abielu jooksul loksuvad võrdsemalt paika kodutööd, mehe eneseteostuse kõrval muutub varem või hiljem aktuaalseks ka naise eneseteostus.

Ja sõnaga enesearmastus tähistatav tunne on see, mis alkoholi kõrval kõige sagedamini paarid lahku viib ning võrdsuse/ebavõrdsuse probleemi teravdab. Ebavõrdsus ei ilmne ju ainult statistilise mehe võrdlemisel statistilise naisega. Ebavõrdsed on ka abielunaine ja üksikema, üksikema ja lastetu naine jne.

Nii et räige halvakspanu, mille esimesena nimetatud kirjutaja pälvis oma meeskolleegilt («Naised naiste vastu», TPM 27.10), polnud õiglane. Täiesti põhjendatud oli tähelepanu juhtimine sellele, et võrdsust propageerides otsime seda mõnikord väga kitsast koridorisopist või pimedast nurgatagusest.

Mõned häirivad näited asjade lihtsustamisest ja faktidest möödavaatamisest.

Esiteks see, kui suur lootus on võrdsuse (võib öelda ka õigluse) saavutamisel pandud kaebamisele ja protsessimi-sele. Kodaniku individuaalne kaebus ebavõrdse kohtlemise pärast tundub olevat see võluvits, mis ametniku(d) liikuma paneb ja võrdsust juurde toob.

Kas ikka toob? Kas meil on mõni näide, kus selline kaebus tingis seaduse, strateegia, poliitika vms muutmise?

Ma pole jõudnud kõiki pakse ametlikke aruandeid lugeda, kuid eelmise võrdõiguslikkuse voliniku lahkumiseelsed intervjuud ei viidanud küll üksiku kaebuse lahen-damise kaudu saavutatud läbimurdele vms.
Alahindamata ühtegi konkreetset muret, küsiksin: millise tempoga me jõuame üksikisiku asjade juurest tervet rühma või rühmi puudutavate lahendusteni?

Kujundatud ebavõrdsus

Teiseks turufundamentalismi valitsemine, seda talitsemata ei ole lootustki pilti muuta. Turg teab ja turg teeb kõige otstarbekamad otsused. Sealhulgas «määrab» palgad. Sellist turu jumaldamist varjutatakse jutuga eestlaste konservatiivsusest küll üldiselt, küll soolistes suhetes.

Tõsi, konservatiivsust on meie seas omajagu ja mõnedki suhtumised muutuvad aeglaselt. Aga suhtumised on ikkagi üldisemate asjade peegeldus.

Eestis on ebavõrdsus liialt soositud, ühiskond ei püüagi nõrgemat tugevama omavoli eest kaitsta. Väikepoodnikku suure poeketi eest, FIEst ehitusmeest peatöövõtjast suurkontserni eest, väikevalda suurlinna eest, opositsiooniparteid koalitsioonipartei eest. Sellises olukorras on ka soopuhused palga ja muud moonutused paratamatud.

Kolmandaks: struktuursed probleemid ei teki üksiku tööandja pahatahtlikkusest või piiratusest ja neid tuleb klaarida kohaste abinõudega.

Riigiametnikust võrdõiguslikkuse volinik saab enda kätte tõenäoliselt kogu sotsiaalministeeriumisse saabuva ja/või seal koostatava statistika, analüüsid, uuringud jne. Neist paberitest vaatab muude toredate asjade hulgas vastu näiteks sotsiaalhoolekande töötajate-naiste madal palgatase. Mitte lihtsalt võrdsuse puudumine, vaid riiklikult kujundatud alasti ebavõrdsus. Selle ebavõrdsuse lätted on samas ministeeriumis, sest enamikku hoolekandeteenuseid rahastab ju avalik sektor.

Ei piisa, kui öelda, et rahvas on valinud parempoolsed poliitikud, poliitikud on valinud madalad maksud, madalad maksud tingivad nigelad palgad. Avalikus sektoris on kõrgeid palku küllaga. Ka seal, kus võimul ennast poliitskaalal vasakule paigutavad poliitikud. Tallinnas, Tartus ja mujal.

Kui ministri või linnapea ja koduhooldaja palga erinevus poleks nii suur, oleks ka sooline palgalõhe väiksem. See on lihtne aritmeetika.

Kohalikud eelarved

Avaliku ja erasektori rahakotid on lahus, tööturg on aga mingis osas kokkupuutuv. Kattuvus tekib kas või siis, kui ema otsib tööleminekuks lastehoiu võimalust. Ja selle valdkonna korralduse eest vastutab avalik, mitte kuri ja diskrimineerimisele kalduv erasektor.

Omavalitsuste nutt ja hala ootamatu «beebibuumi» ümber ja Toompea poole käe sirutamine probleeme lähematel aastatel ilmselt ei lahenda. Kui riigimaksudest kõigile ja kõikjale ei jagu, siis peavad omavalitsused oma maksubaasi laiendama. Nii kohalike maksude abil kui ka riigimaksudest suuremat eraldist nõudes.

1. jaanuarist taeva õnnistusena saabuv euro toob ju välisinvesteeringud ja suured riigitulud!? Aga inflatsioon, mille «majandusteoreetikud» välistasid, teeb oma tööd ja süvendab omavalitsuste lahendada jäävaid sotsiaalprobleeme.

Nii et vältimatult on vaja suurendada kohalike eelarvete tulusid. Teisiti pole lootustki saavutada suuremat võrdsust ja paremat tasakaalu ühiskonnas. Enesearmastuse najal armastust juurde ei tule. Ei ühiskondlikes ega erasuhetes.

Tolstoi viimane retk

2010-11-26

Ta oli selleks ajaks ülemaailmselt tunnustatud kirjanik, postuumselt välja antud kogutud teoste maht on sada köidet. Kuulsus küündis kirjandusringkondadest kaugemale: ta oli pedagoog, sõna otseses mõttes rahva õpetaja. Tema mõisa Jasnaja Poljanasse tuldi justkui palverännakule, et saada tõe- ja tarkuse-sõnu, tulid nii lihtinimesed kui ka intellektuaalne eliit, ning seda ka välismaalt.

Tolstoi oli aktiivne ja tegus. Näljaajal tegutses ta märksa energilisemalt kui valitsus. Tolstoi autoriteeti ilmestab ühes Prantsuse ajakirjas avaldatud karikatuur „Kaks Venemaa tsaari", kus talupojariietesse rõivastatud hiiglasliku Tolstoi kõrval seisab väike kääbus, kelles võib ära tunda tsaar Nikolai II. Tolstoi mõju ei lakanud tema surmaga. Mahatma Gandhi lõi Lõuna-Aafrika vabariigis Tolstoi Farmi, Gandhi jaoks ei olnud ta kirjanik, vaid elu õpetaja, nagu ka Martin Luther Kingile ja tuhandetele inimestele Venemaal ning mujal.
See kõik on teada. Ent seoses Tolstoi surma-aastapäevaga tahaksin peatuda mitte tema suurtel kordaminekutel ja aukartustäratavatel saavutustel, vaid tema läbikukkumistel ja luhtaminekutel. Nende mastaap on samuti muljetavaldav.

Tolstoi läbikukkumised

Tolstoi unistas ausast, lihtsast ja tavalisest elust, kuid tema enda elu oli sellest ideaalist kaugel. Tolstoi entsüklopeediliste teadmiste kõrval peab ära märkima, et ta oli autodidakt. Ta sai koduse hariduse, mis polnud aadliperekondades haruldane. 16-aastaselt astus ta Kaasani ülikooli ida keelte osakonda, näidates sisseastumisel suurepäraseid tulemusi, muuseas „türgi-tatari keeles". Peagi läks ta üle juurateaduskonda, aga ei lõpetanud sedagi. Hiljem üritas ta sooritada kandidaadieksameid, neist kaks õnnestusid hiilgavalt, ühes kukkus ta läbi.

Peterburis elas ta korrapäratut elu ning tal tekkisid suured kaardimänguvõlad. Peterburist põgenes ta Kaukaasiasse, kus elas kasakate juures ning läbis edukalt sõjaväekatsed. Seejärel sõdis ta mõnda aega Kaukaasias, kuid tema tähtsamad lahingud peeti hoopis Krimmi sõja ajal, kus ta noore ohvitserina ilmutas märkimisväärset vaprust ja juhtimisoskust. Selle eest sai ta hulga autasusid.
Sõdalasekarjäär tundus minevat ülesmäge. Paraku rikkus Tolstoi ise kõik ära, kirjutades oma teadaolevalt esimese ja vist ka viimase luuletuse, millest sai populaarne sõdurilaul ning mis sisaldas hävitavaid ja solvavaid hinnanguid sõjas osalevate väejuhtide pihta. Ta pidi Peterburi naasma ja erru minema.

Selleks ajaks oli Tolstoi juba tuntud kirjanik. Autobiograafiline triloogia, milles ta avas kujuneva isiksuse sisemaailma, tema Kaukaasia jutustused, nt „Kasakad" tõid tuntust ja tunnustust. Kuid tõeliseks läbimurdeks olid „Sevastopoli jutustused", kus ta näitas sõja pahupoolt läbi lihtsa osaleja sisemaailma. Sellega lõi ta alused psühholoogilisele realismile.

Kirjanduslik edu ja pealinnaelu oma ahvatlustega olid aga Tolstoile sügavalt vastumeelsed. Juba ülikooliajal hakkasid teda köitma Jean-Jacques Rousseau ideed, ent erinevalt oma õpetajast püüdis Tolstoi neid realiseerida ka oma elus. Kinnismõtteks said lihtne abielu, patriarhaalne ja väärikas olme, seda ideaali kirjeldas ta „Anna Kareninas". Ta tutvus endast peaaegu 16 aastat noorema Sofia Behrsiga, kellest sai suurel määral Kitty prototüüp (nagu Ljovin oli Tolstoi alter ego). Sofia Behrs oli Tolstoisse sügavalt ja siiralt armunud, sünnitas talle 13 last, kirjutas oma käega ümber tema romaanid, kuid nende abielu oli kõike muud kui õnnelik.

Naine pidas Tolstoid haiglaseks erotomaaniks ning oli armukade kõikide naiste peale, kes abikaasa lähedusse ilmusid, kuid eriti nende suhtes, keda ta oli tundnud enne temaga tutvumist (Tolstoi esimene seksuaalne kogemus oli pärisorjast naisega ning Sofia Behrs ei suutnud Tolstoile andestada, et ta ikka veel mäletas seda.)

Ka Tolstois kasvas vastumeelsus naise suhtes. Esiteks ei mõistnud naine tema vaese elu ideaale, teiseks tekkisid naisel konfliktid Tolstoi arvukate õpilastega ning kolmandaks kahtlustas Tolstoi järjest rohkem, et naine on kurjast vaimust vaevatud. Radikaalse russoistina eitas Tolstoi kogu lääne kultuuri ning ennekõike kunsti (vrd ta hävitavat esseed Shakespeare'ist). Ta viis meisterlikkuseni võtte, mida hakati hiljem nimetama võõrandumiseks, ja näitas, kuidas kogu kultuur on võlts ja inimvastane. Paraku pidi see vältimatult käima ka tema enda loomingu kohta ning Tolstoi ütles sellest korduvalt lahti, kaasa arvatud „Sõjast ja rahust" ja „Anna Kareninast".

Tolstoi kirjutab uue teose, „Ülestõusmise", mis jäi põhimõttelistelt lõpetamata - romaani, mis nagu polekski romaan -, kuid ka see ei rahuldanud teda. Ta loobub kirjandusest, kirjutab talupoegade lastele lihtsa sisuga ja primitiivses keeles moraliseerivaid muinasjutte. Ka see oli põgenemine.

Väärikas surm

Tolstoil oli ka kindel surma-ideaal: see peab olema vaikne ja väärikas. Oma jutustuses „Kolm surma" kirjeldab ta, kuidas mõi-saproua sureb vaevarikkalt ja tülikalt, samal ajal kui üks talupoeg sureb teistele märkamatult ning lõpetuseks langeb puu -
ja see on kõige ilusam ja väärikam surm.

Tolstoi enda surm aga oli mõistatus, sensatsioon ja skandaal. 1910. aasta oktoobri lõpus lahkus Tolstoi salaja oma Jasnaja Poljana mõisast. Ta tahtis märkamatult kaduda, et veeta elu lõpp kooskõlas oma ideaalidega. Rongis haigestus ta kopsupõletikku ning oma viimased päevad veetis ta Astapovo jaamaülema majakeses, kuhu kogunes tohutu rahvahulk üle kogu Venemaa.

Ka pärast tema surma jätkus konflikt perekonna ja „tolstoilaste" vahel, kes süüdistasid üksteist vastakuti Tolstoi surmas. Boriss Pasternak meenutab tundeid, mis haarasid teda Tolstoi surnukeha nähes: „Toas lebas Elbruse suurune mägi (---)
Tuba täitis hiiglaslik tormipilv
(---) Kuid nurgas lebas mitte mägi, vaid väike kortsus vanainimene."

Lisaks kõigele oli Tolstoi usutegelane, tolstoilaste liikumise looja. Tolstoi vaated seisnesid radikaalses protestantismis, need väljusid isegi kristluse raamest ja lähenesid budismile. Eriti kriitiline oli Tolstoi õigeusu suhtes, mida ta nii „Ülestõusmises" kui ka esseedes on nimetanud nõidumiseks, ja selle eest ta heideti kogudusest välja. Jääb vaid lisada, et ka tema sajandale surma-aastapäevale pühendasid mitmed vene rahvus- ja õigeusufundamentalistlikud väljaandeid Tolstoi-vastaseid hävitavaid kirjutisi: ta on siiamaani aktuaalne ja ohtlik mitte üksnes kirjanikuna, vaid ka inimesena.

Segadus liberaalide leeris

2010-11-23

Europarlamendi liberaalide seas on äge sõnasõda lahti läinud. Esiteks avaldas reformierakondlasest liberaal Kristiina Ojuland hoogsa kirjutise sellest, kuidas ühetaolise tulumaksuta oleks Eesti eurotsoonist vaid und näinud. Minagi toetan ühetaolist tulumaksu - ise ma selle 1993. aastal ju ka kehtestasin.

Samas ei saa eitada fakti, et majanduskriis oleks Eestis kergemalt tabanud, kui 2007. aastal oleks samasuguse ohvrimeelsusega eurotsooni pürgitud nagu 2009. aastal.

Veelgi hoogsamalt asus küsimuse kallale keskerakondlasest liberaal Siiri Oviir. See kirjutis on sedavõrd hoogne, mõnes lõigus lausa lame, et ei tahaks uskuda, et kena ja viisaka inimesena tuntud Siiri Oviir selle ise kokku on kirjutanud.

See pole siiski hetkel peamine. Progresseeruvast tulumaksust on viimastel kuudel nii palju jama kirjutatud, et lihtsalt ei saa enam vait olla. Siiri Oviir kuulutab oma artikli alguses, et imestab, kui vähe ühetaolise tulumaksu kaitsjad teavad nii Euroopa Liidu kui euroala liikmesriikide maksusüsteemidest - ja alustab siis ise täie hooga „avalikkuse eksitamist". Kuna analoogseid valesid olen viimasel ajal kuulnud ka Riigikogu kõnetoolist, siis oleks aeg neile lõpp teha.

Alustaksin väidetest, mida isegi Riigikogu kõnetoolist pole kuulnud. Oviir kirjutab: „Ainus riik euroalas, kus ei kehti astmeline tulumaks, on Slovakkia. Seega 16 euroala riigist vaid ühes pole astmelist tulumaksu. Kõigis ülejäänud 15 riigis, sealhulgas Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, aga ka Skandinaavia riikides kehtib astmeline tulumaks". See on nüüd ikka tõeline avastus. Kui Rootsi lugemise euroriikide hulka võib veel näpuveaks lugeda, siis Inglismaa paigutamine eurotsooni on ikka tõeline pommuudis.

Kuid nüüd tavalisemate keskerakondlike valede juurde. Oviir väidab: „Kogu Euroopa Liidus pole astmelist tulumaksu vaid mõnes üksikus uues Ida-Euroopa liikmesriigis nagu näiteks Eesti, Läti ja Rumeenia". Lugegem siis need riigid üles viisil, et igaüks saaks kontrollida: Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia, Tšehhi. Kokku 7 riiki, kellele peagi lisandub kaheksandana Ungari. Seda ei saa kohe kuidagi mõneks üksikuks riigiks lugeda, Euroopa Liidust moodustab see rohkem kui neljandiku. Ühetaolise tulumaksuga riikide hulk on seejuures kasvuteel, Balkani liitumise järel kasvab nende osakaal keegi. Vastupidises suunas teele asunud riike on Euroopas aga kui palju? Ühtegi.

Järgnevalt väidab Oviir, et „just astmelise tulumaksuga riikides on majanduslik olukord märksa parem kui proportsionaalse maksusüsteemiga riikides".

Tegemist on enam kui demagoogilise väitega. Algatuseks võiks kasvõi meenutada, et Ida- ja Kesk-Euroopa mahajäämus Lääne-Euroopast on 50 aastat kestnud kommunistliku süsteemi loomulik tagajärg. Kui millegi üle imestada, siis pigem selle üle, kui kiiresti on suudetud Lääne-Euroopa arenenud riikidele järele tõmmata. Teiseks on praegu Euroopas kõige raskemas majanduslikus olukorras - ehk päris põhja minemas - just progresseeruva tulumaksuga riigid: Kreeka, Iiri, Portugal, Hispaania. Õigluse huvides tuleks mainida, et maksusüsteem ei mängi nende probleemides suuremat rolli, kuid katse vastupidist tõestada - nagu laastaks majanduskriis ühetaolise tulumaksuga riike eriti raskelt - ei vasta lihtsalt tõele. Oviir kasutab üldse statistikat äärmiselt valikuliselt, kuid mis parata - valel on lühikesed jalad.

Lõpetuseks lööb Oviir lauale „vene kaardi", vihjates nagu oleks Eesti oma ühetaolise maksusüsteemi üle võtnud „äärmusliku ühiskondliku ebavõrdsusega" Venemaalt. Tavaliselt on Venemaa Keskerakonnale parim partner ja eeskuju, kui vaja, siis võib tema kohta aga ka halvasti ütelda. Mis aga puutub maksusüsteemi, siis selle võttis Venemaa üle Eestist, mitte aga vastupidi. Maailmas peetakse seda muuseas üheks väheseks tõeliselt õnnestunud reformiks Venemaal.

Lühidalt kokku võttes võib seega tõdeda, et Keskerakonna väited maksuküsimuses ei kannata kriitikat. Iseküsimus on loomulikult see, miks see tüli just nüüd Europarlamendi liberaalide leeris üles on võetud. Vastust sellele pole vaja kaugelt otsida - lähenemas on riigikogu valimised ning mõlemad osalised kavatsevad Eestisse jõudnud kuulduste kohaselt selles osaleda.

Iseeneses pole selles midagi imelikku või halba - seda loomulikult siis, kui nad ausalt teatavad, et asuvad valituks osutumise korral oma kohale riigikogus. Loodan, et varsti jõuab selline avaldus ka Eesti avalikkuse ette, sest lugupeetud europarlamendi saadikud ei saa ometi sellisel kombel Eesti valijaid petta. Muidu jääb paratamatult mulje, et liberaalsus tähendab nende jaoks peamiselt liberaalsust oma põhimõtete suhtes.

Eesti on ka siin – Pärnus

2010-11-23

Jälgides valimiste eel Pärnus tekkinud arutelusid linna tuleviku ja selle üle, kelle asi on Pärnu asja ajamine ja linna huvide kaitsmine, tekkis mul küsimus: miks õieti on vaja vastandumist kauni mereäärse linna ja ülejäänud Eesti vahel? Justkui oleks Eesti Pärnumaale midagi võlgu ja keegi tuleks läkitada Pärnust Eestisse seda võlga sisse nõudma.

Nõustun hinnangutega, et Pärnumaa ei ole, võrreldes ülejäänud Eestiga, ülemäära heas seisus, sama saab öelda Pärnu linna kohta, kõrvutades seda ümbritseva maakonna omavalitsustega. Miks see olukord tekkis, polegi peamine probleem. Pigem tuleks mõelda sellele, kuidas kokkukuivanud eelarvega maksta võlgu, mis võetud optimistlikus tuhinas tulevikku tormates.

Loomulikult on jutt laenudest, mida Pärnu on võtnud ja mille tasumise kohustus linna kivina merepõhja veab. Üle 60 protsendi suuruse võlakoormaga omavalitsus ei suuda niipea endaga toime tulla ega areneda, kui ta just ei saa abi Eestist või Euroopa Liidust.

Veel mõni aasta tagasi kritiseeriti Eesti riiki ja valitsust selle eest, et euroraha on kasutatud lubamatult vähe. Probleemiks oli rahastamist väärivate projektide nappus. Raha oli liikvel niigi palju ja vähesed vaevusid euroraha nimel ajusid pingutama ja projekte kirjutama.

Nüüdseks on olukord vastupidine. Väga paljud rahakraanid on kinni keeratud ning häid projekte kirjutatakse nii ohtralt, et neile ei jagu enam euroraha. Sellepärast saavad toetust ainult tõesti head projektid. Tähtis on, et euroraha jaotamine oleks aus ja läbipaistev.

Pärnu vajab erandit

Pärnul on euroraha taotlemisel probleemiks võlakoormus, mis ulatub üle lubatud 60 protsendi eelarve mahust. Sellepärast ei ole Pärnu linnal raha europrojektide omafinantseeringuteks ja eelarve keeruline seis võib püsida veel mitu aastat.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) seisukoht on, et riik teeks Pärnule teatud mööndusi. Meie erakonnast pärit regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on seisnud järjekindlalt selle eest, et Pärnu saaks olulise kriteeriumi rikkumisele vaatamata euroraha kasutada.

Pärnakad ei pea kannatama eelmiste linnajuhtide valede otsuste pärast. Vähe tähtis pole seegi, et euroraha aitab linnas luua töökohti ja maksta inimestele palka, millelt laekuvad maksud omakorda kosutavad linnaeelarvet.

Regionaalministri linnaliste piirkondade meetme raha eest saab Pärnu kodutute ja töötute päevakeskuse Suur-Posti tänavale ja korda tehakse eakate avahoolduskeskus Metsa tänaval (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk EASi otsust veel kahjuks pole). Samuti on riigi regionaaltoetuste abil korda tehtud Rannapark ja Vallikäär ning valmimas Pärnu muuseumi uus hoone.

2012. aastal on samade toetustega plaanis rajada kergliiklustee Pärnu rannas, et ühendada omavahel Mai rajoon ja kesklinn. Nagu need näited kinnitavad, saab Pärnu siiski euroraha kasutada ja mitu ülivajalikku asja tänu sellele tehtud.

Kümne aasta pikkune hüpe

Pärnu jahtklubi taotleb toetust sadama kordategemiseks ja laiendamiseks. Alla kümne aasta eest korraldati siin olümpiapaadiklassi Finn maailmameistrivõistlused. Pärnu jahtklubi on valmis korraldama tulevikuski rahvusvahelisi tiitlivõistlusi, mis nädalateks tooksid linna hulga sportlasi ja kaasaelajaid.

Pärnumaa tõmbenumbriks kujuneb kindlasti Lottemaa. Tegemist on Pärnumaa Nokiaga, mida arvamusliidrid alles hiljuti taga otsisid. Peame seisma selle eest, et projekt pelgalt paberile ei jääks.

Euroraha jagatakse peamiselt EASi (ettevõtlustoetused) ja põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti ehk PRIA kaudu (rohkem põllumajanduspiirkonnad).

On moodustatud komisjonid, mis kaasavad eksperte nii kodu- kui välismaalt. Hinnatakse eri kriteeriume arvestades, lõpuks kujuneb vastavalt lõpphinnetele edetabel, mille alusel raha jaotataksegi.

Enamasti algab omafinantseering kümnest protsendist (üldiselt 15 protsenti). Koos siseriiklike toetustega on Pärnu Eesti maakondadest toetusesaajate edetabelis kõrgel viiendal kohal (2009. aastal sai üle 182 miljoni krooni). Euroraha toel on arendatud haiglaid, koole, lasteaedu, muuseume, spordiobjekte.

Kindlalt võib väita, et tänu eurotoetustele on Eesti oma arengus teinud vähemalt kümne aasta pikkuse hüppe. See, kas Pärnu on valmis praegu kõrvalise abita pingutama, jääb pärnakate otsustada.

Selge on see, et linn vajaks väljastpoolt raha, mis aitaks kaasa linna arengule ja raskustest välja.

Kuidas planeerida Eestit?

2010-11-19

Eelmise aasta suvest tegeleme üleriigilise ruumilise planeeringu "Eesti 2030+" koostamisega. Praeguseks on teadlastel ja ekspertidel kirja pandud eelkõige tugevate keskuste tähtsust rõhutav algvisioon, mille üle parajasti arutletakse piirkondlikel avalikel seminaridel kogu Eestis.

Tuleviku ennustamine on, teadagi, tänamatu töö, seepärast me sellele ei pretendeerigi. Parim, mida saame teha, on lähtuda teadmistest ja trendidest. Kaheks aastakümneks plaanide tegemisel pole rõhk konkreetsetel valikutel, vaid alternatiivide säilitamisel.

Me võime spekuleerida, aga ei tea täpselt, millised keskused hakkavad arenema ja millised hääbuvad. Küll saame seada eesmärgi, et ääremaal peab elu säilima, keskuste tugevnedes ei tohi hajaasustus kaduda.

Samal ajal on just tugevad piirkondlikud keskused ääremaal elu säilimise garantiiks. Keskuste areng ongi üks uue üleriigilise planeeringu kahest kesksest küsimusest. Teine on sidusus ehk aegruumiliste vahemaade vähendamine. Eesti territoorium on väike, aga ajalised vahemaad on suured. Kaardi ääres joonlauaga seistes on seda raske mõista. Püüdes väljaspool suuremaid linnu ühissõidukiga tööle sõita aga enam mitte. Reisirong on arvestatav liikumisvahend ainult Tallinna ümbruses ja Tartu liinil. Bussiühendus väiksematest paikadest maakonnakeskusse täidab tihti pigem sotsiaalabi ülesandeid.

Euroopa, vahest isegi Läänemere regiooni mõistes on Eestis üks keskus. Tallinna võimest end rahvusvaheliselt kehtestada sõltub kogu Eesti areng ja heaolu. See tähendab nii linnaruumi kvaliteedi tõstmist kui häid ühendusi välismaailma ja Eesti-siseste sihtpunktidega. Nii on võimalik kogu riiki meelitada loodusturiste, külalisprofessoreid, kruiisireisijaid, investoreid ja kaubavooge.

Aga nagu kiiret ja ohutut Tartu maanteed pole vaja Lõuna-Eestist pealinna põgenemiseks, ei ole ühendusi Tallinnaga tarvis ainult turistidele. Mugavalt korraldatud ja Tallinnaga seotud rongi- ja bussiliiklust ning heas korras teedevõrku läheb vaja eelkõige eestlastele.

Astmeks suuremate linnade ning hajaasustuse vahel on vältimatult tugevad esmatasandikeskused. Lahendamist vajav võtmeküsimus on elu- ja töökohtade sidumine.

Kui tahame väärtustada väiksemaid keskusi elukeskkonnana, peame arvestama, et enamik töökohti tõmbekeskustest maale ei liigu. Ainult üht inimest sõidutavatele autodele ülesehitatud logistika ei ole efektiivne ega jätkusuutlik. Seda poleks ka tühjade busside edasi-tagasi loksutamine. Tarvis on nutikaid lahendusi ja paindlikku planeerimist ning seda toetavat rahastamisskeemi.

Üleriigilise planeeringu koostamise arutelud kestavad, kuni valitsus selle järgmisel sügisel heaks kiidab. Peale asustuse ja transpordi mõeldakse näiteks energeetikale ja keskkonnakaitsele.

Eestit tuleb planeerida kahest otsast korraga. Kui Eestist ei pääse mugavalt Londonisse, tuleb ilmselt ükskord sulgeda Tallinna-Saatse bussiliin. Kui aga unustada end pilvedesse visioneerima, võib juhtuda, et Eesti, mida me siia lendavatele välismaalastele tutvustada tahtsime, on vahepeal hingusele läinud.

Selgus tumedate jõudude asjus

2010-11-18

Hiljuti saime teada, et Eesti on korruptsioonitaju tabelis auväärsel kohal. USAst natuke maas, Lätist-Leedust pikalt ees.

Uudist kajastati võtmes, kus hinde kerget langemist selgitati kohtunike süüasjadega ning kommentaatorid rääkisid peamiselt sellest, kuidas erakondade rahastamine peaks muutuma selgemaks.

Neile seisukohtadele vastu vaieldes riskin küll kurja välja kutsuda, kuid mainitud põhjenduste valgel jääb pilt poolikuks. Tegelik põhjus, miks me Põhjamaadest korruptsiooni tajumise indeksis maha jääme, on hoopis mujal.

Tundmatusse suhtutakse kõhklevalt. Üks suuremaid tundmatuid Eestis on aga see, kuidas poliitikud otsuseid vastu võtavad. Kui me otsuse tagamaid ei tea, siis arvamegi, et taustal võivad olla tumedad jõud või tehingud.

Kuidas sellest üle saada? Eesti keeles on üks ilus sõna - kaasamine. See käib poliitilise retoorikaga ikka ühes ning on teinekord ka malakas, millega ajakirjanik poliitikuile virutab. Aga tihti jääb kaasamine unarusse ja võtab avaliku huvi eest seismise endaga kaasa.

Minu karikasse oli viimaseks piisaks Maardu graniidikaevanduse rajamise otsustamine. Kui palju kohalikud elanikud tegelikult teavad, mis toimuma hakkab?

Uue kaevanduse ohud

Hiiglaslik kaevandus tuleb Jõelähtme valda, suures osas Tallinna-Narva maantee äärde Maardu järvest ida pool.
Kolmekümne aastaga plaanitakse seal kaevandada kokku 135 miljoni kuupmeetri suurune auk 415 hektari suuruse maa-ala all.

Teeb muret, et kaevandus on plaanitud rajada allapoole veehorisonti, kust Harjumaa vallad oma joogivee ammutavad. Mis juhtub, kui kaevanduse lagi peaks sisse varisema?

Kaasamise tähtis roll

Veel keerulisemaks kujuneb olukord aga siis, kui kaevetööde käigus ei suudeta vältida rikkevööndeid. Aga isegi ilma nendeta on vahe võimaliku õnnetuse korral sisse voolava vee ja ümberkaudsetele elanikele talutava taseme vahel enam kui kolmekordne.

Loomulikult võib väita, et kaevanduse lagi ei varise kunagi sisse ja mingeid pragusid ega rikkevööndeid ei teki. Ent miskipärast hakkavad kolleegid Ida-Virumaalt naerma, kui neile midagi sellist ütlen.

Riskistsenaariumide korral jääb ka osa meie valla elanikke ilma joogiveeta. Kas kaevanduse rajajad on käinud viimsilaste või nende esindajatega sellest rääkimas? Ei.
Kritiseerijad võivad väita, et ma näen pindu teise silmas, unustades Viimsi palgid. Jah, ka meil ei ole alati kõik kõige paremini õnnestunud. Viimastel aastatel oleme siiski püüdnud enne olulisi otsuseid kõigi asjaosalistega põhjalikult suhelda.

Kui inimesed teavad, kuidas kõigi elu mõjutava otsuse aluseks olevat ideed arendatakse, ning igaüks on saanud ettepanekud teha ja näha, miks üht arvestatakse ja teist mitte, jääb kahtustusi kallutatud jõududest, kurjadest salaseltsidest ning kildkonna kinnimakstud huvide esindamisest vähemaks.

Olen veendunud, et Eesti ei suuda korruptsioonitajumise tabelis enam kuigi palju tõusta enne, kui kaasamine muutub loosungist igapäevaseks tegevuseks.

Kahtlustamisest saab usalduse kujundada ainult kaasamise abil. Just see märksõna, seob vähese korruptsioonitajuga ühiskondi. Neis teatakse, et poliitikud on väljas inimeste huvide ja ei millegi muu eest. See veendumus välistab korruptiivsed suhted palju paremini, kui järjekordne erakondade rahastamist kontrolliv komisjon.

Kas teile tehakse liiga?

2010-11-17

Kes teab, viimati hakatakse Angela Merkeli hüüatuse Multikulti ist tot! järgi kunagi lääne tsivilisatsiooni ajalugu periodiseerima. Varem võis Vladimir Bukovsky kirjutada valitseva nurihumanismi absurdsusest kuitahes vaimukalt, ta sai kätte oma «printsipiaalse vastulöögi» ja vaikiti siis kenasti maha. Multikultuursuse, soolise võrdõiguslikkuse ja ülepea igasuguste õiguste ümber kobrutav poriroosa ideoloogiavaht on juba aastaid häirinud mitmeid mõtisklejaid-vaatlejaid, kuid iga katse seda avalikult analüüsida oli mõistetud mahavaikimissurma.

Kuid kõlas Multikulti ist tot! ja jää hakkas liikuma. Uutmoodi mõtlemine on kõige kõrgemalt poolt lubatuks kuulutatud. (Muidugi jääb võimalus, et Õige Usu preestrid kuulutavad Merkeli hiljem ketseriks nagu Echnatoni, aga sellele ei taha praegu mõelda.)

Mis Eestisse puutub, siis pole siin multikulti üle eriti põhjust sõnu raisatagi. Kui jätta kõrvale oma punastesse metsadesse ära eksinud Kaplinski ja tema imetlejad, siis meie ju teame ja oleme alati teadnud, et multikulti on lapsik fantaseerimine, samaväärne kommunistlike utoopiatega. Mehaaniliselt kokkusegatud paljurahvuselises keskkonnas rahvad ja kultuurid mitte ei segune ega lähene, vaid käivad üksteisele üha kõvemini närvidele, kuni jõutakse vägivallani. Või elataksegi algusest peale sõjaseisukorras. Jõuline ajupesu «oh, kuis me neid armastame!» lükkab pingete vallapääsu vaid veidi edasi.

Teine lugu on homoseksuaalide õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega. Homoteema on juba pikemat aega üleval, sooline võrdõiguslikkus aga viimaste nädalate hitt. Ning seda sugugi mitte seetõttu, et kaval valitsus poetaks rahulolematule rahvale puremiseks pseudoprobleemi-kondikesi, vaid seetõttu, et mõlema valdkonnaga ollakse sealmaal, kus ideoloogiline sõnamulin enam ei aita ja tuleb kõnelda asjast.

Veel mõne kuu eest märkis end õpetlaseks tituleeriv Rein Raud nagu muuseas, et homopaaride abielu tuleb nagunii, see on lihtsalt üks samm sel suurel teel, mis on kaotanud orjatöö, andnud naistele valimisõiguse ja kannab meid aina edasi uute silmapiiride poole.

Ma ei vaidle sõnagagi vastu orjatöö kaotamisele ja naiste valimisõigusele, aga kas siit järeldub ka homopaaride abielu ja lapsendamisõigus? Muidugi mitte. Nii väita on kõige tavalisem demagoogia. Kui tänavu on talv külmem kui mullu, siis ei järeldu sellest, et tuleval aastal on ta veel külmem. Tervemõistuslik avalikkus on seda ammu taibanud, küsides: kui kaugele võib? Kuskil on ju piir! Homopaaridele abiellumisõigus? Hea küll, aga miks siis mitte kirglikule fetišistile? Las abiellub oma jalgrattaga, keda see häirib?

Ka naiste (ees)õigustega tekib küsimus, kui kaugele minna. Sookvoodid valitsusele ja riigikogule? Hea küll, aga miks siis mitte autoremondilukkseppadele? Või sillaehitusinseneridele? Kui Naine Köögis on aegunud seksism, siis miks Mees Garaažis nii lahkelt lubatud on?

Rahulik arutelu on raskendatud, sest ammuilma on nendes valdkondades lendu lastud maailma kõige alatum loosung, mille abil juba vana Marx pool inimkonda hulluks ajas: «Teile tehakse liiga!» See loosung lummab igaüht, see on sama ahvatlev ja hullutav kui Sõrmuste Isand.

Naistele on sada aastat sugereeritud: teile tehakse liiga. Jah, vahel tõesti. Aga kas rohkem kui meestele? Või lastele? Või vanadele? See on juba iseküsimus. Tuleks rahulikult arutleda, kas ikka või kui palju. Kas tööde jagunemine meeste- ja naistetöödeks on liigategemine? Või pehmemalt: millistel juhtudel see on põhjendatud ja millistel juhtudel ebaõiglane, ning kui viimast, siis kumma sugupoole suhtes?

Paraku on liigategemise-postulaat juba nii juurdunud, et kannab arutluse ratsionaalselt pinnalt vältimatult emotsionaalsele. Vägivallasüüdistustest solvunud mehed valavad vastu: ei, hoopis meile tehakse liiga! Te ajate meid noorena hauda! Arutelust saab sõim. Mis on juba hoopis arutu, sest mehed ja naised vajavad teineteist, nad ei saa teineteiseta sündida ega inimeseks olla. Mehed ja naised on loodud teineteist täiendama, mitte teineteist sõimama. (Mehed, tehke midagi. Öelge oma naistele, et te neid hoiate ja armastate ega lase kellelgi neile liiga teha. Ehk aitab?)

On veel teine asjaolu, mis arutelu raskendab. See on põhiolemuselt marksistliku maailmapildi sügav pseudoreligioossus, mis eelistab näha maailma dogmade, mitte faktide peeglis. Näiteks on pahempoolne, end humanistlikuks pidav kultuuri-establishment aastakümneid edukalt maha vaikinud kümneid ning võib-olla sadu tõsiseltvõetavaid uurimusi meeste ja naiste sünnipäraste erinevuste kohta. Dogma ütleb: meeste ja naiste erinevused on sisse kasvatatud, kõik soorollid on kultuurist tingitud, mingeid psüühilisi, intellektuaalseid ega emotsionaalseid erinevusi ei ole. Nentida, et tüdrukud kipuvad eelistama nukke ja huulepulki, poisid aga autosid ja vibupüsse, olevat vale ja seksistlik jne. Paraku on need dogmad ise valed ja seda on võimalik tõestada. Küsimus on, kas tõde kedagi huvitab. Võiks ju huvitada.

Ning veel üks takistus. Alustades võrdõiguslikkusest, asuvad dogmaatikud kohe tegelikku võrdsust nõudma. Mis on täiesti lapsik. Inimesed on erinevad, ja võrdsete õiguste tulemuseks peabki olema tegelik ebavõrdsus. Tegeliku võrdsuse saavutame vaid kas üldise õigusetuse või erinevate õiguste abil. Näiteks et mina saaksin olla jooksmises võrdne Ksenija Baltaga, tuleks amputeerida kas Ksenija Baltal üks jalg või meil mõlemal mõlemad jalad. Võrdõiguslikkuse tingimustes meist võrdseid jooksjaid ei tule.

Ma ei leia, et mulle sellega liiga tehakse. Vastupidi, see meeldib mulle. Maailm, kus Ksenija Balta ei tohi joosta kiiremini kui mina, oleks kole.

Riigieelarvest, vastutustundega

2010-11-11

Mind sundis kirjutama sotsiaaldemokraadi Heljo Pikhofi sulest ilmunud artikkel (TPM 02.11) järgmise aasta riigieelarve kohta.

Otse öeldes jäi mulle tema argumenteerimata kriitika arusaamatuks ning Tartust valitud saadiku ja riigikogu rahanduskomisjoni liikmena pean oma kohustuseks anda tema seisukohtadele vastus.

Järgmise aasta riigieelarvet võib piltlikult pidada vastutustundliku perekonna eelarveks ? pere, kes on läbi elanud karmi kriisi, kuid siiski jalgele jäänud ja tulevikku vaatab. Selles eelarves on mõned olulised põhimõtted, mis võiksid olla omased kõigi perede eelarvele.

Haridusele rohkem raha

Esiteks tuleb alati hoolitseda selle eest, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus. Eesti inimene teab, et kulutada ei saa rohkem kui teenitakse. Vastupidist olukorda nimetatakse üle jõu elamiseks. Hoolimatu käitumisega ning jätkuva priiskamisega võime end mängida võlalõksu, mille tagajärje peavad kinni maksma meie lapsed.

2011. aasta riigieelarve liigub tasakaalu poole. Aastaks 2013 on riigieelarve tasakaalus ning me võime rasketeks aegadeks hakata koguma uusi reserve, mis meid eelmise kahe aasta jooksul elus hoidsid. Ka tark pereisa või -ema ? oleneb, kelle käes on rahakott ? paneb midagi rasketeks aegadeks kõrvale.

Samuti jätkatakse presidendi, riigikogu liikmete ja teiste kõrgemate riigiametnike palkade külmutamist, sest ei avalikus ega erasektoris ole palgatõusu niipea näha.

Teiseks põhimõtteks on läbi aegade olnud oma laste hariduse eest hoolitsemine. Seepärast on ka riik isegi kõige karmimate kärbete ajal suurendanud oluliselt haridusele kulutatava osakaalu ? 2007. aastal 4,8 protsenti SKPst, 2010. aastal 6,6 protsenti, millega kuulume Euroopa juhtivate riikide hulka.

Märkimisväärne on see, et ka järgmisel aastal kasvab haridusele eraldatav rahasumma tänavusega võrreldes 7,9 protsenti, mis näitab seda, et me hoolime oma laste tulevikust.

Lisaks üldisele hariduse rahastamise tõusule tehakse CO2-kvoodi müügist saadava rahaga korda kümneid koolimaju kogu Eestis.

Samuti on eraldatud 110 miljonit lisakrooni omavalitsustele uute õppekavade rakendamiseks ning õpetajatele palgalisa maksmiseks. 2011. aasta riigieelarve loob hea aluse tasuta kõrgharidusele üleminekuks. Lapsevanemad teavad, et nende laste hea haridus on vaja juba varakult kindlustada.

Maksame võlgu

Kolmandaks on igale perele väga oluline töö. Kui ei ole tööd, siis ei ole raha ega eneseteostust ning kahest eelmisest teemast ei saakski rääkida.

Riik investeerib järgmisel aastal majandusse 16 protsenti rohkem kui eelmisel aastal. See tähendab 16 miljardit krooni investeeringuid teede, koolide, sildade ja majade ehitusse, mis tähendab töökohti ja palka Eesti inimestele.

Sellise mahuga investeeringuid ei ole meie riik varem näinud. Ja kuigi suure osa sellest moodustab eurotoetustest tulev raha, ei ole sellel tööinimesele mingit vahet ? raha on raha, mis toob toidu lauale ja annab inimestele tööd.

Oluline on rõhutada, et kogu see raha ei lähe Tallinna või ainult suurematesse linnadesse. Regionaalsete investeeringute maht kasvab järgmisel aastal 77 protsenti, summa on kokku 2,2 miljardit krooni.

Neljandaks oluliseks põhimõtteks on vanemate ja vanavanemate usalduse taastamine. Kui riik kärpis oma kulutusi, ei võtnud me raha ära abivajajatelt. Pigem vastupidi. Viimase nelja aastaga on pensionid kahekordistunud, mis tähendab, et riik väärtustab vanemat põlvkonda.

Järgmisel aastal taastab riik omapoolsed sissemaksed pensioni teise sambasse, need olid vahepeal peatatud, kuna riigil ei olnud selleks raha. See nõuab 1,4 miljardit krooni lisaraha.

Samuti on juurde tulnud eakaid, kelle pensionide maksmiseks on vaja lisaks pea 500 miljonit krooni. Piltlikult öeldes oli meie kujuteldav pere sunnitud oma vanavanematelt võlgu võtma, lubades selle raha esimesel võimalusel tagasi maksta. Ja seda lubadust me järgmisel aastal ka täidame.

Midagi Tartule

Ka Tartu linn on saanud investeeringuid juurde. Riik näeb ette 700 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumi rajamiseks Raadile, samuti Ahhaa keskuse rahastamist 3,4 miljoni lisakrooniga ning loodetavasti saame hakkama ka Pauluse kiriku ehituse rahastamisega.

Hea uudis Tartu korterelamute elanikele on see, et CO2-kvootide rahast makstakse Kredexi kaudu kinni kuni 35 protsenti nende majade soojustamise kulust, pakkudes ka odavat kaasfinantseerimist. Selleks on riik ette näinud 400 miljonit krooni. See aga tähendab, et kütte- ja elektriarved on edaspidi tunduvalt väiksemad.

Eesti pere tuleva aasta eelarve on tehtud vastutustundeliselt ning vaatega tulevikku. Järgmisel aastal on valimised ja loomulikult oleks koalitsioonil olnud võimalik valada valijad vastutustundetult kullavihmaga üle. Seda on varem juhtunud, kuid meie nii ei tee. Kriis ei ole veel läbi ja töötuid on palju, kuid koos saame hakkama.

Õiglase kaubanduse toetuseks

2010-11-08

Õiglase kaubandusel organisatsioonil on aktiivne tugivõrgustik ning nad on teavet oma eesmärkidest üsna tõhusalt levitanud. Kuulun Riigikogu maaelukomisjoni, ehk seepärast saan aeg ajalt otseinfot oma meilile ning olen püüdnud alati ka teemasse süüvida. Tänu aktiivsetele selgitajatele olen liitunud õiglase kaubanduse toetajatega.

Samas tunduvad kõige mõjusamad ajakirjanduses paberkandjal ilmunud lood, kus õiglase kaubanduse sisu on lahti seletatud ja neid põhimõtteid ilmestab mingi konkreetne lugu. Olgu selleks lugu inimeste olukorrast Filipiinidel ning seal organiseeritud õiglasest mangomüügist või Nikaraagua kohvikasvatajatest. Ehk on just eriti asjakohane lugeda sellist lugu pühapäevast hommikukohvi juues.

Ise olen ostnud õiglase kaubanduse toodetest kohvi, kakaod, kosmeetikatooteid. Küll aga ei kuulu need tooted meie pere igapäevaostude hulka. Pigem ostan neid meeleldi kingituseks, nii saab lisada kingitusele ka väikese lisaväärtuse.

Jõulude ajal, kus kingitusi on vaja rohkesti, ning tahaks kinkida midagi sümboolset, olen üritanud igal aastal leida mingi läbiva teema. Möödunud jõulude ajal leidsid koha kingikotis just õiglase kaubanduse sertifikaadiga kakao- ja kohvipakid. Muudel juhtudel ostan õiglase kaubanduse tooteid küll teadlikult kuid harva.

Kui mõelda, miks nad pole igapäevases ostukorvis, siis põhjuseks on ilmselt harjumus tarbida tavapäraseid tooteid. Samuti see, et FT märgistusega tooteid pole mitte alati mugav leida. Samuti ei jää tähelepanuta kõrgem hind.
Olen enda jaoks mõelnud nii, et esmaselt üritan osta Eesti tootjate kaupu, et tagada see, et Eesti tootja saaks oma kauba eest õiglast hinda. Ning järgmise sammuna toetan juba rahvusvahelist õiglast kaubandust, et toetada arengumaade väiketootjaid ja kogukondi.

Vastuseks Delfi juhtkirjale

2010-11-06

Silmakirjalikkus on huvitav asi. Seda omades kuulutad, et tahaksid justkui, et IRL tuleks tugeva ja ühtse rindena, enne aga levitad tema kohta aga hulgaliselt rumalaid ja valesid kuuldusi.

Alustaksin esimesest - Laaril on nii palju muud huvitavat teha, et viitsi erakonnaga tegeleda. Esiteks tuletaks Delfile meelde, et IRL pole opositsioonis, vaid valitsuses, kandes seega vastutust nii selle eest, mida on hästi tehtud, kui ka selle eest, mida on tetud halvasti. On uskumatu, et soliidsele ajakirjandusele pretendeeriv Delfi sellise asjaga kohe algatuseks mööda paneb.

Laar oli esimene, kes hakkas juba 2008. aastal säästueelervet nõudma ja selle ka valitsuses läbi surus - kui seda poleks tehtud, näeks Eesti praegu eurot nagu oma kõrvu ja istuks Lätiga ühes paadis. IRL sai nii eesti kui vene lehtedes ka kõrvasti sarjata - pälgakärbete ja "ametnike vihkamise" pärast.

Jah, Laar on maailmas nõutud mees. Ta võiks kogu oma aja seal veeta ja mõnusalt elada. Erakonnale lubas ta aga IRLi Riigikogu valimistele viia - ja seda ta ka teeb. Nii künnabki ta iga päev mööda Eestit, olles saavutanud kaks asja:

1) Nii kõrge pole IRLi reiting enne valimisi kunagi olnud - nii enne mulluseid Europarlamendi valimisi, kui ka enne kohalikke valimisi oli see 14 protsenti. Mõlemal korral tehti ennustatust parem tulemus, sama suhe eeldaks IRLile praeguse 19-protsendilise reitinguga aegade parimat tulemust

2) Erakond on oma eelarve tasakaalu viinud - mõni aeg tagasi olid paljud veendutud, et seda ei suudeta teha.

Mis puutub ideedesse, siis oli just Laar see, keda kutsuti Presidendi kärajatele peaettekandega esinema. Tema sõnum oli osalejatele aga ebameeldiv kuulata, sest Laar soovitas teha ära asjad, mis eelmisel kümnendil tegemata on jäänud. See jutt oli vist liiga konkreetne et võinuks meeldida - on see haldusreform või välismajanduspoliitika edendamine, tasuta kõrgharidus või Mr. Investeering või emapension või IT-Akadeemia. Tegelikke samme kardetakse astuda, pigem uneletakse. IRL on aga tegude, mitte utoopiate erakond. Euroopa või universumi viie parema hulka jõudmise lubamist ei maksa meilt oodata.

Teiseks väidetakse, nagu olevat IRL uueks probleemiks majandusminister Juhan Parts. Hea vähemalt seegi, et enam ei räägita rumalat juttu Laari ja Partsi konfliktist. Nüüd leitakse, et Partsi võitlus monopolidega toob erakonnale kahju. See ei toovat ei toetust ega ka mingit konkreetset tulemust. No, kuulge - monopolide ohjeldamise seadus võeti augustis vastu ja see jõustus novembrist, see on konkreetne tulemus, mille realiseerimine sõltub Konkurentsiameti võimekusest. Ja Eesti elu - ja ka Tallinnas vee hinda tarbijatele - muudab see kohe päris kindlasti. Parts on teinud ministrina head tööd, ta pole erakonnale mitte probleem, vaid tugev väärtus.

See käib ka teiste ministrite kohta. IRL on ainus erakond, kellel on tõesti omal pikk ja tugev pink. Ansipi selja taga on tühjus, Savisaare selja taga samuti, sotsid peavad oma erakonnale aga varjaage kutsuma- sotsidena poliitikuteed alustanud tegelasi neil esimeheks panna pole, endine miilits asendati nüüd endise keskerakondlasega. Laari selja taga on aga Parts, Lukas, Ergma, Tsahkna, Aaviksoo, Palts ja veel palju teisi nooremaidki - sellist rida võiks iga erakond kadestada.

Nii et hea Delfi, ei maksa muretseda, IRL tuleb nii mis mühiseb. Tühja jutu asemel võiks aga pigem rääkida kas tasuta kõrgharidusest või emapensionist - see diskussioon oleks avalikkusele huvitavam.

Euroopa eakate liidu asepresidendiks valiti eestlane

2010-11-05

4. septembril, valiti Saksamaal Bonni lähedal Bad Honnefis toimunud ESCU VII kongressil IRLi seenioride juht Ann Räämet Euroopa eakate liidu asepresidendiks.

European Senior Citizens Union (ESCU) on Euroopa suurim seenioride ühendus, kuhu kuulub 820 000 liiget 24 maalt ja 37 parteist.

Ann Räämet keskendus oma kongressi-ettekandes Eestis tehtavale vabatahtlikule tegevusele ja meetmetele, mida tuleks kasutada vabatahtliku tegevuse arendamiseks eakate hulgas.

„Peamine eesmärk on, et pensionil olev inimene ei jääks üksi koju, vaid kaasataks kas vabatahtlikku tegevusse või siis saaks ta võimalusel töötada osalise tööajaga," ütles Räämet.

"Leian, et ka pensionil olev inimene peab tundma, et ta on ühiskonnale Vajalik," kinnitas uus asepresident, kes töötab alates 1992-st aastast nõunik-sekretariaadijuhatajana Riigikogu Isamaa fraktsioonis, mille nimi on küll vahepeal muutunud. Kõige rohkem köidab teda sport ja poliitika. Orienteerumises omab ta meistersportlase tiitlit. „Kuhu jõuan poliitikas, eks seda näita aeg," on Ann Räämet ise öelnud. Küllap on tema sportlikus edasipüüdlikuses märkimisväärset eeskuju ka näiteks Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele, kes püüavad olenemata east käia ühte sammu elukestva õppimise ja eduka toime tulemisega.

Euroopa eakate kodanike liidu organisatsiooni presidendiks sai Bernhard Worms Saksamaalt.

Kes ei liitu, tuleb liita

2010-11-02

Kus on meie võimekad omavalitsused? Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi alusel on vastus ootuspärane: Tallinna ümbruses, kus kuldse ringi vallad võistlevad omavahel esikoha pärast.

Indeks näitab, et omavalitsuste eelarvevõimalused ja olukord on suhteliselt sarnased ja ei sõltu väga omavalitsuse suurusest ega asukohast. See on nii tänu riiklikule regionaalsele tasandussüsteemile, mille vahenditest näiteks ligi 44% läheb Lõuna-Eestisse, kus elab vaid 25% elanikest. Samas näitab indeks selgelt, et tagamaks igas omavalitsuses Tallinnaga võrreldav teenuste valik, kuluks väga palju raha, mida lihtsalt ei ole. On paratamatus, et paljude teenuste pakkujateks saavad ja jäävad pigem regionaalsed keskused.

Nii nagu Harjumaa jõukus on Tallinna läheduse tulemus, on äärealade viletsus tugeva keskuse puudumise tagajärg. Mitte isegi teise Tallinna, vaid maakonnakeskuse tüüpi piirkondliku keskuse, mis suudaks ligi meelitada kapitali ja uusi töökohti. See tooks ka näiteks vabaaja teenuste arenemise ja vähendaks pealinna tõmmet. Kui võimalus teha sobivat tööd ei oleks vastuolus sooviga elada seal, kus meeldib, säiliks elu maapiirkondades.

Tugevate piirkondlike keskuste tekkele suunatud programmi pole Eestis kunagi olnud. Enamasti kipub olema nii, et kui öeldakse "regionaalpoliitika", siis mõeldakse "omavalitsused". See on väga ohtlik suhtumine, eriti olukorras, kus paljud kohalikud omavalitsused on väikesed ja nõrgad ning ei oma enda territooriumilgi võimet suurt midagi mõjutada. Kui suuname kogu tähelepanu omavalitsustele, jäämegi haiguse asemel sümptomeid ravima. Loomulikult peab regionaalpoliitika üheks oluliseks suunaks alati jääma oluliste piirkondlike erinevuste tasandamine. Samas peame järgmisi Euroopa Liidu toetusraha planeerides palju tähelepanu pöörama just keskuste arenguks eelduste loomisele.

Keskuse roll kohalikus elus on viimaste aastakümnetega muutunud ja me haldusjaotus ei ole selle muudatusega veel kohanenud. Ajalooliselt olid maal töökohad ülekaalukalt põllumajanduses ja vallakeskus pakkus elementaarseid teenuseid nagu pood, side ja kõrts. Praegu on põllumajanduse tööjõumahukus langenud, kuid teised sektorid pole suutnud seda uute töökohtadega kompenseerida. Nõrkadel omavalitsustel pole olnud raha- ega inimressurssi, et panustada arendustegevustesse. Tööd otsides lahkusid maalt noored, vähenes nõudlus teenuste järele ja ajapikku kadus ka pakkumine.

Kiiret lahendust elu maale tagasi toomiseks ei ole. Selge, et tuleb lõpetada iga tänase omavalitsuste käsitlemine iseseisva jätkusuutliku üksusena. Pole mõtet end petta. Vahed on suured ja ei kao iseenesest.

Selge, et isegi väga tugevate keskuste tekkimisel peavad ka vallad jõudma suutlikkuselt uuele tasemele. Kas see võib sündida koostöö abil? Senised kogemused näitavad, et koostöö nime all toimib tihti hoopis konkurents. Tugevamad lepivad omavahel kokku ja nõrgemad jäävad kõrvale.

Ühtlane regionaalne areng saab tugineda kolmele sambale: tugevad piirkondlikud keskused, tugevad omavalitsused ja spetsiaalsed toetusmehhanismid teatud piirkondadele (näiteks väikesaared). Aastad on näidanud, et omapäi jäetud omavalitsused efektiivse koostööni ei jõua, vaid püüavad ühekaupa edutult Tallinnaga konkureerida ja kaotavad sellega kõik. Kui tahame reaalse arengupotentsiaaliga võimekaid omavalitsusi, siis on lahendus keskselt läbi viidud haldusreform. Kes kokku ei saa, tuleb kokku panna...

Urmas Reinsalu: Riik peab inimestel aitama kodu säilitada

2010-11-02

Praeguse toimetulekutoetuse määraga toime tulla on inimestel ülimalt raske. Olgugi et toetuse absoluutsummad on kasvanud, määr inimese kohta on jäänud samaks.

Kui 2006. aastal maksti toimetulekutoetuseks 135,5 miljonit krooni, siis järgmisel aastal on riigieelarves ette nähtud toimetulekutoetuse summaks 350 miljonit krooni. Toimetulekutoetuse puhul on sotsiaalministri andmetel praegu keskmine väljamakse ühe taotluse kohta ligikaudu 1900 krooni, mitte 1000 krooni. Toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik pereliikmed on alaealised, on õigus saada nn üksikvanema täiendavat sotsiaaltoetust. Inimeste toimetuleku aitamiseks on olulisel kohal ka kohalike omavalitsuste erinevad toetusskeemid.

Kõige tõsisemate probleemide ees on just lastega pered. Isiklikult pean tähtsaks, et esimese eelistusena kaalutaks võimalust, et seada ülalpeetavate pereliikmete toetusmäär võrdseks vähemalt täiskasvanu toetusmääraga. Loodetavasti on riigieelarve menetlemisel võimalik leida positiivne lahendus erakondade arutelus.

Lisaks toimetulekutoetuse arvestuslikule määrale rõhutan, et vaesusevastases tegevuses on riigi jaoks ülitähtis tegeleda tööotsijate koolituse ja palgatoetuse pakkumisega ning suunata raha kooli pooleli jätnud inimeste tasemeõppesse. Selle aasta üheksa kuuga on üle 10 000 inimese leidnud töötukassa meetmete kaudu rakenduse. See tegevus peab kasvavas tempos jätkuma.

Teine tahk on raskustes perede tegelike kulude hinnatõusu leevendamine. Täna jõustus monopolide ohjeldamise seadus. Loodetavasti konkurentsiamet suudab seda seadust tõhusalt rakendada ja peatada vee- ja küttearvete põhjendamatud hinnatõusud, mis kõige valusamalt puudutavad just madalama sissetulekuga inimesi. Lisaks tuleks 1. jaanuarist alandada elektri hinda taastuvenergia maksu 75-protsendilise alandamise kaudu.

Tähtis on riigipoolsete regulatsioonidega aidata inimestel säilitada oma eluase. Selleks tuleb järgmise aasta algusest jõustada võlakaitse seadus. Oluline on kütteperioodil tagada korterelamute varustamine elutähtsate teenustega. Kevadel pikendas Riigikogu soojatarne katkestamise etteteatamise nõuet ettevõtjale 7-lt päevalt 90-le.

Omaette probleem on eakate, krooniliste haigete ja lastega perede ravimikulud. Järgmisel aastal peaks ühe sammuna haigekassa soodusravimite eelarve kogumahus kasvama 5 protsenti. Ravimite kättesaadavuse huvideks peame tõsiselt kaaluma ettepanekut, et hakata teatud ühiskonnarühmadele ravimikulusid täiendavalt hüvitama riigieelarve kaudu.

Õilis metslane, kommunismiehitaja ja multikulti-inimene

2010-10-29

Kabinetivaikuses on kirjanikud, filosoofid ja sotsioloogid konstrueerinud nende arvates ideaalse inimese mudeleid. On võetud mingi hulk positiivseks hinnatud inimlikke omadusi, mis on külge poogitud kujutletavale ideaalolendile, kellel puuduvad nõrkused ning kes justkui ei heidaks varje.

Valgustusajastul paigutati sellised homunkulused minevikku. Jean-Jacques Rousseau kujutas ette puhast ja õilsat vabas looduses elavat inimest, keda ei rõhunud veel ühiskonnaloomise pärispatt. Hiljem oli kombeks projitseerida selline ideaalne inimesesarnane olend tulevikku, kellest tuntuim on Nõukogude Liidus kultiveeritud Vladimir Lenini loodud kommunismiehitaja müstiline kuju.

Tänapäeva Euroopas aga on poliitkorrektsetel poliitikutel ja sotsiaalteadlastel kombeks rääkida multikultuursest ühiskonnast ja vaid üldinimlikke väärtusi kandvatest imeolenditest.

Kui selliste olendite konstrueerimine jääks vaid raamatukaante vahele, nagu iga muugi ulmežanris kirjutatud kirjanduskuju või ühiskonnateadlase spekulatsioon, siis poleks sellest mingit probleemi. Loed raamatu läbi, mõtled kaasa, võid saada elamuse ning uusi lähteid oma mõtetele ja olekski kõik. Kuid kahjuks on sellised meelevaldsed konstruktsioonid hakanud mitmel puhul elama oma elu ning paraku seda mitte ilma loojapoolse õhutuseta.

20. sajandil oli tuntuim selline utoopia kommunismiehitamine Venemaal ja selle eeskujul mujalgi. Paraku oli ja on selle utoopia hind inimeludes rängeim inimkonna ajaloos, täpset kommunismiohvrite arvu me ei saa kahjuks kunagi teada, kuid suurusjärk 100 miljonit inimest on ilmselt tõele kõige lähedasem.

20. sajandil, mis on ühelt poolt tuntud tehnoloogilise tsivilisatsiooni ülikiire arengu ja tõeliste heaolu ühiskondade arengu poolest, püüti peale kommunismiõpetuse veriselt ellu viia teisigi inimkonstruktsioone, nagu aarialik põhjarass natslikul Saksamaal, kuid nende eluiga jäi õnneks suhteliselt lühikeseks. Materialistlikul mõtteviisil põhinev lihtsameelne maailmakäsitlus lõi selliste konstruktisooninimeste loomiseks ja ideede laiaks levikuks soodsa pinnase.

Mitte ainult kommunistid ja natsid ei arvanud, et looduselt pole vaja oodata armuande ning inimene võib oma tarkusega toota ise ka inimesesarnaseid olendeid, vaid see mõttelaad oli omane ka vanadele demokraatlikele ühiskondadele. Peadpööritavad saavutused tehnikas, materialiteaduses, kommunikatsioonialal jne - see kõik toetas üli-inimese usku.

Sellise usu üheks viimaseks tooteks on Euroopa avalikku debatti sisuliselt halvanud multikultuursuse teema. Rahvuslikkus, põliste kultuuride hoidmise vajadus, oma ja võõra eristamine - need on olnud tabuteemad, mis on toonud kergekäelisi süüdistusi populismis ja halvemal juhul isegi natsismis. Euroopa poliitilised liidrid on ühel ajal kaotanud orienteerumisvõime. Tahtmata solvata külalisi, immigrante ja võõrtöölisi suruti maha põlisrahvaste igasugune katse ka oma keelt ja kodukombeid väärtustada. Ning sellise käitumise selgitamiseks võetakse appi konstruktsioon multikultuursest ühiskonnast ja üldinimlikest väärtustest, kuhu rahvustunne ei kuuluvat!

Isegi kui me ise usuksime, et see on võimalik ja vastavalt käitume, siis kahjuks ei käitu nii need inimesed, kelle kaitsmiseks need laialt levitatavad konstruktsioonid justkui on loodud. Vastupidi - Euroopasse tulevad inimesed maadest ja kultuuridest, kus hoitakse au sees vanu põlisväärtusi, kus inimesi ühendavad perekondlikud, sugukondlikud, religioossed ja rahvuslikud sidemed. Nemad ei taha kaasa minna eurooplaste järjekordse üliinimese kultusega ega aktsepteeri poliitkorrektset loba õilsast multikultuursest indiviidist, kellel pole emakeelt ega kultuuri ega tegelikult ka isamaad.

Kuna meil neile oma kombeid vastu panna ei ole (või õigemini oleme need ise maha salanud), siis mis sellel immigrandil üle jääb - neil tulebki omavahel ise hakkama saada ning toetuda väärtustele ja kommetele, mille võtsid kaasa oma kodumaalt!

Saksamaa kantsleri Angela Merkeli kuulutus multikulti läbikukkumisest on silmapaistev saavutus ja suur tugi kõigile, kes püüavad veel päästa Euroopa kultuuri ning hoida üleval euroopalikke väärtusi. Me peame lõpetama järjekordse utoopia mõõdutundetu ülistamise ning usaldama enda rahvast ja meid ühendavaid väärtusi. Sellega aitame ka oma külalisi ja kõiki neid, kes on valinud mõne Eurooopa riigi oma uueks kodumaaks.

Ütleme neile, et te olete teretulunud, kui räägite meie keelt ning olete oodatud ja võite jääda meiega, kui mõistate meie meelt!

Inimene vajab turvatunnet ja kindlat identiteeti, vajab selgust enda ja teiste väärtustes ning võimalust neid ise suhestada. Inimene pole täiuslik ning on jõudnud väga pika aja jooksul samm-sammult ka kõrgete üldinimlike väärtusteni. Kuid selle hinnaks ei saa olla identiteediväärtuste kadumine. Kus mujal need üldinimlikudki väärtused levivad ja selgeks saavad, kui mitte oma kodus, emakeeles ja oma rahvuslikus keskkonnas.

Inimene on ja jääb inimeseks, pooleldi bioloogiliseks ja pooleldi jumalikuks olendiks, mille loomust muuta või ülekonstrueerida pole meile kellelegi antud.

Laste toimetulekutoetust tuleb tõsta!

2010-10-28

Kas 1000 krooniga kuus, millele lisanduvad kaetud eluasemekulud, on võimalik ära elada? Ellu jääb, aga elamiseks vähe. Toidurahaks klapib enam kui napilt.

Uueks talvejopeks, teatrikülastuseks või sõbrale sünnipäevakingiks aga kindlasti mitte. Neid viimaseid (ja veel paljut) vajavad aga eeskätt lapsed, kelle osas arvestatakse toimetulekutoetust 800 krooni kuus. Sealjuures võib söögiisu osas noor kasvav organism oma vanemad pikalt seljataha jätta.

Mida arvud kõnelevad?

Toimetulekutoetust saab ligi kolm protsenti Eesti elanikest. Toetuse mõte on aidata raskeid aegu üle elada neil, kel on tekkinud ootamatud ajutised raskused.

Toimetulekutoetuse maksmine peab sobima nii raha saajale kui raha andjale - ning andjaks on arusaadavalt oma igapäevast tööd tegevad inimesed. Sealhulgas ka need enam kui 70 protsenti tööl käivatest eestimaalastest, kes ise teenivad alla keskmise palga.

Sestap pole ajutise toetuse mõte ülal pidada "alla-10000-kätte-pole-mõtet-tööle-minna" mentaliteeti, mis muidugi puudutab vaid kaduvväikest osa toetuse saajatest. Üldine põhimõte on, et igal juhul tuleb hättasattunuid aidata, ning hättasattunud on ka ise on motiveeritud vaeva nägema, et olukorrast välja rabeleda.

Toimetulekutoetuse summa peab tõusma eeskätt neile, kes ennast ise mitte kuidagi aidata ei saa - lastele. Alaealiste pereliikmete toetuse määr peab tõusma vähemalt täiskasvanu määrani, selleks kuluks järgmisel aastal 26 miljonit krooni. Lisaks ei tohi kohalikud omavalitsused vähendada oma eelarvetes kulutusi ühe lapse kohta võrreldes 2009. aastaga.

Töötuse kasv kasvatas kohe toimetulekutoetuse saajate arvu. Kui kõikidest toimetulekutoetuse saajatest on töötuid 4/5, siis neist omakorda on üle kolmandikul lapsed. Kusjuures viimase 10 aasta jooksul on enam kui kahekordistunud perede hulk, kus on lapsi kasvatamas ainult üks täiskasvanu.

Näiteks Tallinnas on üksikvanemaga peresid toimetulekutoetust saavatest lastega leibkondadest ligi 2/3. Lastega ja töötu vanemaga pered on kasvanud üle Eesti suurimaks ja murerohkeimaks vaesuse kandjaks, lükates varem sellel positsioonil olnud pensionärid mustast lõpust ettepoole.

Põhjuseks lihtsalt see, et pensionid on kasvanud ning lisaks säilitasid pensionärid majanduskriisi ajal kõige stabiilsemalt oma töökohad. Vaesuse kõige raskem jälg on liikunud sinna, kus seda kõige vähem olla tohiks - laste õlule. Ja kõige rängemalt sinna, kus laste ees kannab vanemlikku vastutust sisuliselt vaid üks inimene.

Lastega peredel on raskem ise toime tulla

Töötuks jäämise või toimetuleku kaotuse korral muudel põhjustel on lapsevanem ja lasteta täiskasvanu vägagi erinevates rollides. Üksi elav inimene on mobiilsem ja paindlikum - ta saab suhteliselt lihtsalt kolida, kui pakutakse tööd kodust kaugemal. Eriti üürikorteri puhul on hõlpsam kolida väiksemale elamispinnale. Ta saab hakkama mõnda aega ilma suuremate kulutusteta, reeglina on eelmise aasta palitu paras ka eelolevaks talveks.

Laps on aga suvega pikkust visanud või on eelmise talve rõivad ribadeks trööbatud, viimasel põhjusel pole poiste pükse, spordirõivaid või läbikelgutatud tunkesid liiga sageli ka mitte osavamast taaskasutusest leida.

Täiskasvanu saab oma sõbrale öelda, et parimaks sünnipäevakingiks on ise kohale tulla ja kõvasti kokka kiita. Laps oma klassikaaslase sünnipäevale sama sõnumiga juba ei lähe. See, et vaesus tekitab lastes eemalejäetust, tõrjutust ja pikaajalise mõjuga sotsiaalseid ning tervislikke probleeme, ei tohiks kellelegi enam üllatus olla. Raske on kõigil, ent ilmselgelt on teistega võrreldes oluliselt raskemas olukorras lastega pered.

Kõige püsivamaks ja ühtlasi ka ainsaks töötavaks lahenduseks on töö. Uued reaalsed töökohad, mis vanema või vanemad tööle aitavad, on seetõttu kõige olulisemad saavutada. Majanduse olukord on juba pisut helgem, toimetulekutoetuste väljamaksete kasv on ka vastavalt pidurdunud ning sama ennustatakse järgmiseks aastaks.

Soojas ühiskonnas aidatakse üksteist

Hättasattunuid peavad aitama lisaks riigile ja kohalikele omavalitsustele ka kaasinimesed. Kui hädaliste aitamine oleks ainult ametnike pärusmaa ja kohustus, oleks tegemist ikka väga külma ja kõleda riigiga. Kui abikätt ulatavad lisaks ametnikele ka naabrid, sugulased, (endised) töökaaslased, lastele veel ka kooliõpetajad, klassikaaslaste vanemad, sõprade pered, on ühiskonnas palju soojem ja helgem elada. Ka massiivsemate toetusprogrammidega Põhjamaades rõhutatakse just bürokraatiast vaba, inimeselt inimesele toetamise olulisust.

Taas on teistega võrreldes kehvemas olukorras lastega pered. Ühelt poolt on levinud väärarvamus, et "igaüks tehku vaid nii palju lapsi kui ta jõuab üles kasvatada" (justkui ajutised raskused oleks mitmekümne aasta peale ettenähtavad, mis ju tegelikult nii sugugi pole), teiselt poolt on takistuseks jällegi mobiilsuse ja ka sotsiaalse võrgustiku küsimus. Lapsevanemal lihtsalt pole nii palju võimalusi kodust väljas käia või sõpradega aega veeta.

Mis veel kord kinnitab, et esmajoones ja ilma mingi kõrvalepõiklemiseta tuleb tõsta toimetulekutoetusi lastega peredele, üldiselt aitab aga ikka ainult hea ettevõtlus koos uute töökohtadega.

Sofi Oksanen ja nõukanostalgia

2010-10-18

Käisin äsja Peterburis, kus juhuslikult kohtusin vana tuttavaga, soomerootsi ajakirjanikuga. Me polnud kohtunud paarkümmend aastat ning kohe pärast tervituste vahetamist küsis ta, mis oli teda viimasel ajal enim vaevanud: miks Jaan Kaplinski kirjutas Sofi Oksaneni kohta nii inetult?

Pidin häbiga tunnistama, et ei tea sellest midagi. Kui ta oli resümeerinud Kaplinski seisukoha, et Nõukogude ajal olid paljud inimesed õnnelikud, oletasin, et tegu on igavese dissidendi fenomeniga: Nõukogude ajal oli ta opositsioonis, nüüd peab oma kohuseks distantseeruda praegusest võimust. See aga on intellektuaali puhul täiesti loomulik ja ütleksin isegi, et ootuspärane.
Jõudnud tagasi Eestisse, tutvusin põhjalikumalt poleemikaga, mis käib Oksaneni ümber, ja pean tunnistama, et asi pole nii lihtne, eriti arvestades konteksti, kuhu Kaplinski ütlus sattus. Pean siin silmas ennekõike Piret Tali esseed „Kogu tõde Sofi O-st" (EPL 04.10), kus kritiseeriti „Puhastust" hoopis teise nurga alt. Kui rääkida Kaplinskist ja Talist, siis üks neist on särav intellektuaal, teine ei pretendeerigi sellele tiitlile. Tali Oksaneni-vastane argumentatsioon on sootuks teine. Lihtsalt öeldes: kui Kaplinski meelest ei ole Oksanenil õigus kirjutada, nagu ta kirjutab, sest nõukaajal oli tädi Maali õnnelik, siis Tali protestib selle vastu, et Oksaneni tõttu: „Ikka ja jälle tuleb mul naisena tunda end Soome laevadel ja hotellide ööklubides Ida-Euroopa litsina, keda iga õige jommis mees võib tissist näpistada või kelle meessaatjale temaga magamise eest raha pakkuda. Kas selles kontekstis ei aita naistevastasest vägivallast rääkimine sedasama vägivalda taastoota?"

Niisiis, asi on õnnest kaugel. Õudusest ei tohi rääkida hirmust seda taas esile manada. Sellegipoolest Kaplinski ja Tali arvamus resoneeruvad ja moodustavad ühise seisukoha: eestlased on Oksaneni vastu. Vastu sellepärast, et Oksaneni raamat on valelik (Kaplinski) ja sisaldab liiga valusat tõde (Tali).

Olukorda ei paranda ka poliitikute ja muu establishment'i Oksaneni toetavad avaldused. Tekibki kuvand, et võim on oma soosiku poolt, rahvas ja vaimuesindajad aga mõistavad ta hukka.

Peatuksin põhjalikumalt Kaplinski kirjutisel, mis on märkimisväärne, eriti seetõttu, et tema sõnal on rahvusvahelist kaalu.

Kaplinski arvamus lööb laineid mujalgi kui Soomes. Päris huvitav poleemika areneb World Literature Forumi kodulehel. Paraku kajastas Eesti meedias Kaplinski sõnu vaid Kesknädal ja seegi refereeris Helsingin Sanomate materjali endale omases stiilis: „Paet ja Laar tunnustavad Eestit idaeuroopa hoorana?" (13.10)

Oksanen kui võimu soosik?

Kaplinski esitas Oksaneni kriitika oma veebilehel Ummamuudu (24.08). Rõhutan arusaamatuste vältimiseks, et toetan kindlalt seisukohta, mille kohaselt on igaühel õigus väljendada ükskõik missugust arvamust, eriti mis puudutab netiruumi. Sellegipoolest tekitas Ummamuuduga tutvumine hämmingut. Sissekanded on vaid vene, inglise ja setu (või võro?) keeles. Nii kiidetakse ühes venekeelses sissekandes vene keele paindlikkust ja selle sobivust eesti mentaliteediga, toetudes üheleainsale tsitaadile autorilt, kelle varjunime all Kaplinski meelest kirjutab „Kremli hall kardinal Vladislav Surkov". Teine sissekanne - jällegi vene keeles - kritiseerib vene koolide eestistamist, mis olevat hullem kui venestamine Nõukogude ajal.

Oksaneni arvustav kirjutis on ingliskeelne ja põhitees seisneb selles, et tegemist on raamatuga, mis langeb stalinistliku kirjandusega samasse kategooriasse, maalides kõike must-valgetes toonides. Nõukogude Liit ei olnud vangilaager: „Meie elu Nõu-kogude Liidus ei olnud õuduslugu! Muidugi oli palju hirmuäratavaid episoode, /.../ elasime me üldiselt elu, mis oli sageli üsna huvitav ja lõbus." Sofi Oksaneni niimoodi liigitamine pole aga üksnes vale, vaid ka rumal ja näitab, et kuulus kirjanik ei mõista tänapäeva kirjandust. Tegemist on nn gooti stiiliga, mis ei ole must-valge, vaid lihtsalt must. Seda võiks võrrelda Rembrandti hilise loomingu miniatüüridega, kus lootusetul mustal taustal on mingid heledamad laigud. Ent see pole valgus, lihtsalt seal on vähem musta. Nii on ka „Puhastusega" - stseeni, milles Aliide tapab kaks kaabakat, on raske pidada helgeks, kuid üldisel taustal tundub see pea katarsisena.

Mis aga puudutab lõbusat ja huvitavat nõukaaega, siis soovitan kõikidel nostalgitsejatel mitte ajada segamini totalitaarset režiimi ja oma noorust.

Üleilmsed eesti keele tunnid

2010-10-15

Pärnumaalt valitud Riigikogu liige (IRL) ja mitme seltsi esimees Trivimi Velliste kutsus üles otsima lahendust põhimõttel - parem pool muna, kui tühi koor. On ilmne, et kõige andekamad ja võimekamad tulevad tagasi vaid juhul, kui Eesti suudab neile pakkuda võrreldavaid tingimusi võõrsil leituga. Muidugi ei tähenda see ainult raha, vaid ka palju muud - ennekõike vaimset eneseteostust. Peame pingutama selle nimel, et Eestis oleks igaühel hea elada ja töötada.

Ent asjaolu, et kõik ei tule tagasi, ei pea veel tähendama, et nad lähevad Eesti jaoks kaotsi. Tänapäeva maailmas on inimese geograafilisel asukohal järjest vähem tähendust. Olgugi et virtuaalne suhtlemine ei saa kunagi asendada otsest füüsilist kohalolekut, peaksime siiski ära kasutama Eesti kui eduka e-riigi kõiki võimalusi.

Velliste tegi ettepaneku arendada e-kooli raames välja eesti keele õpetamine välismaal elavatele Eesti päritolu lastele. Tegemist võiks olla interaktiivsete eesti keele tundidega erinevas vanuses õpilastele - alates lasteaiast ja lõpetades gümnaasiumi astmega. Hiljem võiksid lisanduda tunnid Eesti ajaloost, maateadusest jpm. Muidugi peavad need tunnid olema sedavõrd huvitavad ja kõrgetasemelised, et vanemad ei pea oma lapsi nendes osalemiseks väga sundima. Tegemist oleks justkui vabatahtliku pühapäevakooliga.

Juhul, kui selline e-riigi laiendus peaks õnnestuma, oleks meil tegemist senisest hoopis suurema hulga ja võimekusega rahvaga, kes oleks eesti ühiskonda päris hästi lõimunud, olgugi et elatakse mujal. Parem pool muna, kui tühi koor!

Riik peab majanduskriisi leevendama ning sellest õppima

2010-10-05

KÕIGE olulisem probleem, mis meie ees seisab, on kriisist tulenevate kahjude leevendamine: tuleb aidata luua töökohti ning pakkuda tuge peredele, mille liikmed pole tööd leidnud. Eriti hoolsalt on vaja lahendada lastega perede probleeme. Riigi tasandil on hulk hoobasid valitsuse käes, kuid ka riigikogul on vaja kaheksandal istungjärgul vastu võtta mitu olulist otsust.

Esimene puudutab kodudelt maamaksu kaotamist või sellele ülempiiri seadmist. Maapiirkondades pole see teema kuigi aktuaalne. Kui Kesk-Eestis saab eluhoonetele vajaliku maa maksu tasuda sadade kroonidega, siis Tallinnas tuleb 900-ruutmeetrise krundi eest tasuda aastas 30 000 krooni.

On arusaadav, et maamaks on linnades suurem, kuid toodud suurusjärk on silmanähtavalt ebaproportsionaalne.

Teine on võlakaitseseaduse vastuvõtmise otsus. Paljud pered on võtnud kodu soetamiseks või renoveerimiseks laenu. Kui üks liige on kaotanud töö, on perel raske laenu tagasi maksta ja toime tulla. Et vältida eraisiku pankrotte ja kodu kaotust, on vaja seadustada mehhanismid, kuidas makseraskustes kodulaenuvõtja võlgu ümber kujundada, arvestades seejuures nii võlgniku kui võlausaldajate õigustatud huvisid.

Kolmas teemavaldkond on kõige põhimõttelisem. Riigikogu peab seaduse jõuga kehtestama reegli, et riik ei tohi üldjuhul kulutada rohkem, kui teenib.

Majanduslanguse aegadel võib riik kulutada enam, kui tulusid teenib, kuid üksnes reservide arvel. Eelarvepuudujäägi ülempiiriks on seatud Maastrichti kriteeriumides sätestatud kolm protsenti sisemajanduse koguproduktist. Sellisel juhul tuleb kulutatud reservid taastada seaduses määratud perioodi, näiteks kuue aasta jooksul.

Esmapilgul tundub see põhimõte iseenesestmõistetav, kuid see pole nii. Ka Eestis on tehtud järjekindlalt ettepanekuid, et riik peaks võtma suured laenud. Valitsuse aktiivse laenamise toetamiseks on väidetud, et laenude arvelt tehtavad kulutused, kui need on plaanitud targasti, toovad riigile pikemas vaates tagasi piisavalt maksutulu, et maksta võlad tagasi. Elu on siiski näidanud, et kõikvõimalike argumentide toel kogutud võlakoorem ei ole oluliselt vähenenud üheski riigis. Sisuliselt on maksukoormuse tõus edasi lükatud tulevastele põlvedele.

SUURE võlakoorma teenindamine ja tagasimaksmine toovad endaga kaasa olulisi kulusid. Maastrichti kriteeriumidega sätestatud maksimaal ne võlakoormus tähendab, et ainuüksi intressimaksed oleksid Eestis sama suured, kui praegu kulub kaitseväele või kõigi õpetajate palkadeks.

Eelarve tasakaalu nõude seadustamine aitaks panna riiki, omavalitsusi ja teisi avaliku sektori esindajaid mõistlikult kulutama. See annab kodanikele ja ettevõtjatele kindlustunde: nad saavad selge garantii, et plaanide Eestiga sidumine ei tähenda tulevikus üle jõu käivat maksukoormust, mis tuleneb vajadusest tasuda riigi võetud võlgu.

Me kõik oleme kusagilt pärit

2010-10-05

Pärnumaal on saabuvate riigikogu valimiste eelsoojenduseks ette võetud praeguste ja tulevaste rahvaesindajate päritolu teema. Kas riigikogus aetakse kohalikku või riigi asja? Kas Pärnumaal peaksid kandideerima siitkandi inimesed või mujalt tulnud poliitikud ja kas siit valitud inimene on Toompeal Eesti või Pärnumaa asja eest väljas?

Diskussioonis osalejad võtavad veidraid ja ebaloogilisi, vasturääkivaidki poose. Ühest küljest väidavad nii olijad, tulijad kui niisama arvajad, et loomulikult on peamine seista riigikogus kogu Eesti huvide ja hea käekäigu eest ning "teki enda peale sikutamine" on kurjast. Samal ajal asutakse mõni hetk hiljem neidsamu Pärnumaalt valitud saadikuid hurjutama, et nad Pärnumaa jaoks justkui lillegi liigutanud pole.

Räägitakse ühe suupoolega sellest, kuidas on ikka väga tore, kui "kohalikud inimesed" riigikokku kandideerivad, ometi antakse tegudega mõista, et kõige paremini sobivad sinna need, kes seal juba praegu on, sest neil olevat see üle-eestiline mõtlemine lihtsalt juba väga hästi käpas.

Valimissüsteem on piisavalt hea

Kuidas rahvaesindaja koduküla asukoht, tema valimisringkond ja poliitiline tegevus riigikogus üldse omavahel seotud on? Mis paneb meid uskuma, et Tallinnast või Tartust pärit inimene on kuidagi rohkem või vähem Eesti-keskse mõttemaailmaga kui Audrus või Pärnus elav kodanik?

Kas Tahkuranna vallast pärit ja Pärnus koolis käinud Konstantin Päts ajas Eesti riikluse loomise tööd tehes Tahkuranna asja? Või lähtus ta saatuslike allkirjade andmisel kaks aastakümmet hiljem Pärnu huvidest?

Kas keegi soovib tõsimeeli väita, et virulasest siseminister, mulgist põllumajandusminister või tartlasest kaitseminister ajavad riigiametis oma kodukandi asju?

Eestis valitakse riigikogu 12 regionaalses valimisringkonnas. Võib-olla peaks kõik poliitikud ja poliitikuks püüdlejad endalt korra küsima - miks? Mis võis olla sellise valimiskorra loomise idee ja mõte oma algsel, idealistlikul kujul? Alternatiive oleks ju olnud, näiteks ühevalimisringkonnalised valimised, kus kõik Eesti valijad teevad oma valikud ühest nimekirjast.

Siiski otsustati toona, et valida tuleb kohalikest nimekirjadest. Kas selleks, et panna kokku Novgorodi veetše tüüpi parlament ja saada kokku "kohalikest kakkudest" kolkapatriootide punt, kes hakkaks riiki tükkhaaval oma koduküladesse laiali tassima?

Vaevalt küll. Väidan, et mitmeringkonnalised valimised on oma algses ja praeguseski mõttes esindusdemokraatia usaldusväärsuse loomiseks ja säilitamiseks loodud mehhanism.

piltInimesed peavad saama valida neid, keda nad usaldavad, sest ainult nii saavad nad usaldada riigivõimu ja uskuda sealt lähtuvate otsuste õigsusesse. Usaldus kasvab tutvusest, kogemusest, koos tehtud või pealt nähtud tegudest.

Valija ja kandidaadi suhe kujuneb pikaajaliselt, tehtud tublidest tegudest, eksimustest, nendega vahelejäämistest, vigade tunnistamisest ja nende andeksandmisest või mitteandeksandmisest. Teadlik valija vajab otsustuseks just sellist taustateadmist, mitte kampaaniaüritusel saadud sõbralikku õlalepatsutust või pihkupistetud kondoomipakki ja maheporgandit.

Just selle, teadliku valiku tegemise võimaluse loomine on mitmeringkonnalise valimiskorralduse sügavam mõte ja väärtus. Nii peab kujunema parlament, mis tõepoolest esindab Eestit, mitte Tallinna, Tartut, Värskat või Varblat.

Pärnumaa inimesed riiki juhtima

Pikaajalise demokraatiakogemusega riikides peetakse tavaliseks, et poliitiku karjäär kulgeb alt üles, saades alguse väiksematest omavalitsustest, jõudes läbi suuremate omavalitsuste juhtimise riigi tasandile välja.

See on pikk, ühiskonna toimimise tundmaõppimise ja rahvaga vastastikuse usalduse ülesehitamise protsess, mis teeb inimesest poliitiku sõna kõige paremas mõttes ja lõppkokkuvõttes tagab kvaliteetsed otsused parlamentides.

Noorukite koolipingist erakonna noortekogu kaudu "professionaalseks poliitikuks" sattumine või ükspuha mis muul poliitikakaugel elualal kogutud tuntuse ülikiire konverteerimine poliitiliseks sõnaõiguseks riigi kõrgeimal tasemel on Eesti noore demokraatia lastehaigus, mis tuleb paanikasse sattumata üle elada. Nii valitutel kui valijatel.

Pärnumaal on piisavalt tuntud, tublisid ja tegusaid inimesi, kellel on tahtmist ja sisu, et oma valijaid leida, nende usaldus võita ja seda usaldust kasutades Toompeal Eesti elu arendada. Neid inimesi leidub kõigis erakondades ja väljaspool neidki.

Me kõik oleme kusagilt pärit ja keegi pole ainuüksi sellepärast kellestki parem ega halvem. Järgmised riigikogu valimised võiksid ju kujuneda just nendeks, kus Pärnumaa inimesed teevad oma tubli sammu riigi juhtimise juurde, sest nemadki on pärit Eestist.

Rahvusülikool ei saa kõrvale jätta riikklikke huve

2010-10-01

Türi Kolledži asutamislepingu sõlmisid Tartu Ülikool, Järva Maavalitsus ja Türi linn 1996 a detsembris. 2002. aasta detsembris kirjutasin linna nimel alla lepingule, millega andsime praeguse õppehoone 99 aastaks Tartu Ülikoolile ülikoolihariduse arendamiseks tasuta kasutamiseks. Eks nii, üle põlvkondade, me ülikooliharidust Türil toona näha tahtsime ja see soov on endine.

Ülikooli poolt väljendatud kavatsus kolledž sulgeda on äärmiselt kahetsusväärne. Juriidiliselt on Tartu Ülikool oma taolistes otsustes täiesti iseseisev, kuid arvestada tuleb seda, et tegemist pole tavalise kõrgkooliga. Tartu Ülikool rõhutab järjepidevalt, et ta on rahvusülikool. Samuti on ülikool oma arengukavades rõhutanud oma regionaalse tegevuse tähtsust ning ka kehtiv arengukava viitab Türi Kolledžile. Rahvusülikooli tiitli kandmine seab Tartu Ülikooli otsustele ja tegutsemisele ka suuremad ootused, sealhulgas arvestada rahvuslikke vajadusi.

Seepärast on arusaamatu, et selliseid regionaalpoliitilisi otsuseid tehakse, ilmselt küll mitte kergel käel, kuid siiski aktiivselt paremaid lahendusi otsimata. Need lahendused saavad kõige paremini sündida Tartu Ülikooli, Türi valla ja riigi koostöös.

Kui uus direktor Timo Kikas 2009.aastal tööd alustas, siis loodeti temalt kolledži paremat integreerimist nii ülikooli akadeemilise eluga kui ka Kesk-Eesti regiooniga. Sealhulgas akadeemilise tuumiku kinnistumist Türil. Arvan, et on liialt kärsitu loota, et sellised protsessid saavad toimuda ühe aastaga.

Ülikooli toodud põhjendustest on kõige tugevamalt jäänud kõlama siiski napp eelarve. Loodan, et sulgemissoovi teatamise aeg ( pärast õppeaasta käivitumist ja just hetkel, kui riigikogu alles alustab riigieelarve arutamist ning kokku hakatakse kirjutama ka omavalitsuste eelarveid) annab võimaluse Türi Kolledži küsimus regionaalpoliitiliselt arukalt ning rahvusülikoolile kohase vastutustundlikkusega lahendada. Esimesed sammud selliste kokkulepete saavutamiseks on ka juba astutud.

Kes siis lõpuks mida tahab?

2010-10-01

Kui siinkirjutaja artikkel "Sõimuga võimule" (ÕL 21. sept) oli ilmunud, järgnes sellele telefonikõne riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsaluga (IRL). Arvasin artiklis, et IRL-i voldik "Meie kuulame sind!" on - siinkohal pehmemalt väljendudes - oskamatu.

Lugemata Faehlmanni kirja Kreutzwaldile 16. juunist 1842, ei saanud Urmas Reinsalu aru, "Mispärast pistad Sa ikka musta prilli ette" ja tunnistas, et oleks äärmiselt õnnelik, kui ma kriitika asemel seaksin kokku 15 omapoolset küsimust IRL-i võimalikele valijatele ning muidugi positiivses vaimus.

Kerge see ei ole, eriti kuna oleks eksitus kujutleda, nagu mul muud teha polekski. Mis mulje jääks meie erakonnast, kui inimestelt küsitaks, "Kas te pooldate seda, et tatar oleks müügil iga päev?". Või - "Kui kõrgem haridus on hommikul tasuline, lõuna ajal tasuta ja päeva lõpuks mitte kumbagi, millist varianti siis teie pooldate?".

Mitte valimine, vaid trügimine

Intervjuus Heli Salongile pealkirjaga "Saaremaa sadamat on kehvasti müüdud" (MM 25. sept) on Tõnis Palts veendunud, et Küdema süvasadamat peab turustama märksa energilisemalt. See on ka minu seisukoht. Ent sealsamas on ta kindel, et Eesti Rahva Muuseumile tolle jaoks esimese oma, spetsiaalselt tema jaoks mõeldud kompleksi rajamine Raadile on väga suure raha (reaalselt üle miljardi) tobedavõitu tuuldeloopimine.

Kas me seame siis uude voldikusse üles küsimuse "Kumba te pooldate rohkem, kas Saaremaa süvasadama kõrgemat rentaablust või ERM-i oma kodu rajamist Raadile?"? Selleks, et saada süvasadama perspektiivne arengukava järgmisse koalitsiooniprogrammi sisse, trügib Tõnis Palts sealt ERM-i välja. IRL kuulab ära meie mõlema seisukohad - ja kes siis otsustab? Ilmselt mingi avalike suhete firma, kes ei tea Küdema lahest ega Raadi mõisast muud, kui et Venemaal need vist ei asu.

Püstitame sama küsimuse aga teistpidi. ERM-i kompleksist osa rahastab Euroopa Liit. Kes rahastab süvasadama infrastruktuuri arendamist nõnda, et ära mahuksid nii ristluslaevadel pummeldajad kui ka kuivlastialuste laadung? Kes ja kui pika aja jooksul?

Sätime nüüd pingeritta neli küsimust: 1) süvasadama rentaablus; 2) ERM-i kompleks; 3) sild üle Suure väina ja 4) piima-, leiva-, vee-, kanalisatsiooni-, prügi- ja elektrihinna tõusu kompensatsioon munitsipaalkoolidele ja lasteaedadele. Need viimased on probleemid, mis puudutavad eranditult kõiki. Sotsiaalses plaanis arvan küll, et esikohale tõuseb loetletutest neljas, kuid samas on just tema see, mis on üleriigiline.

Head vastust mul ei ole, ent kuigi Eesti Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi väliskaubanduse bilanss on sootumaks erinevad, pooldan ma täiesti ühemõtteliselt IRL-i esimehe Mart Laari seisukohta, et riigieelarve tasakaalu nõue peab olema põhiseaduslik - millest omakorda järgneb, et seadusandlust üldisest nõudest allapoole tuleb intensiivselt korrastada. Muidu läheb kärukeeramiseks, kuid mitte vasakule või paremale, vaid kummuli.

Udu ei ole positiivsus

Ma pooldan energeetiliste tootmisvõimsuste pluraalsust ehk põlevkivienergeetika kõrval ka tuumaenergeetikat. Mida saab ses suhtes teha ära lihtsurelik? Ta saab pooldada noorte minekut kõrgematesse kutsekoolidesse ja järelikult tugevat inseneriharidust, mille põhjaks on korralik füüsika, matemaatika ja keemia. Ta saab nõuda põhjalikke arvutusi. Ning ta saab kaitsta vajadust saata uuem põlvkond stažeerima välismaale, kusjuures stardiraha peab jätkuma suure varuga, sest modernse tuumajaama töötajaid peab olema vähemalt 120.

Kui minu käest palutaks ristikest küsimusele "Kas te pooldate Eestisse tuumajaama rajamist?", vastaksin ma "Jah!" - aga kas ukselt uksele liikuv agitaator on nii tark, et ta oskaks minu üldsegi mitte kiusakatele küsimustele anda argumenteeritud vastuseid? Ma kahtlen selles, kuna ta ei tea ilmselt sedagi, kui paljudest teguritest sõltub pinge meile lähima alajaama ja meie korteri kõige kaugemas punktis asuva televiisori vahel. Ta hakkab ajama udu, kuid miks ma peaksin olema halva nähtavuse korral positiivselt meelestatud?

Mulle meeldiks vestelda oma kodus rohkem poliitikuga, kellel on pea otsas, kui võllaroaga, kes tahab minusugusele panna jalga taha veel enne, kui ta on üle läve astunudki.

Paadimaks kui magnet?

2010-09-30

Tallinna transpordiameti juhataja Andres Harjo on arvamusel, et paadimaks toimib suisa magnetina, kutsudes inimesi oma paatidega Tallinnasse tulema.

Mulle tundub, et härra Harjot (ja juhul kui tema arvamust jagab ka Tallinna linnavalitsus, siis ka neid) juhib äraspidine arusaam motivatsioonist. Te ju ei arva, et näiteks oma koduuksest oleks meeldivam sisse astuda, kui sisenemiseks kehtiks uksemaks. Või et õhk Tallinnas muutus puhtamaks, kui see maksustataks. Tõusev alkoholiaktsiis peaks aga selle loogika järgi inimesi üha rohkem jooma meelitama.

Ma ei tea hetkel küll ühtegi tegu, mille Tallinna linnavalitsus oleks teinud selleks, et paadiomanike elu kergemaks või paremaks muuta. Tallinnas puuduvad linnale kuuluvad sadamaid ja külaliskaid ning siin pole ka ühtegi slipiteed paatide vettelaskmiseks. Linnale kuuluv ainuke munitsipaalsadam asub... Aegna saarel.

Andres Harjo väidab, et paadimaksu laekumise kavandamisel ei teatud maksu rakendamisel tekkivaid praktilisi probleeme, mille põhjuseks olevat kohalike maksude seaduse puudused. Tegelikult tehti paadimaksu eelnõu ülejala ja kiirustades. Oleks ju aidanud paarist meilist või telefonikõnest mõnele asjatundjale, et saada selgust selles, et linna eelarvesse planeeritud kümnemiljonilise maksutulu asemel on laekumas sada korda väiksem summa.

Mainisin seda tõika, linnavalitsuse jaoks mõistagi vastikut ja võika, ka enne paadimaksu kehtestamist volikogus, aga kuivõrd õigete mõtete monopol on Tallinnas üksnes koalitsioonil, pandi maks kehtima. Nii tuleb nüüd paarkümmend tuhat krooni maksva uue 4,3-meetrise sõudepaadi soetamisel linnakassase maksta „tühised" 4300 krooni ja tunda end õnnelikuna selle tõttu, et sinust hooliti.

Lugu paadimaksust ei ole kindlasti see mereäärne lugu, mida Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 oma külalistele pajatada sooviks.

Üks hea asi kaasneb paadimaksuga siiski küll - Eesti elu edendava positiivse sõnumina sunnib paadimaksu kehtestamine ilmselt nii mõnegi tallinlase oma ametlikku elukohta muutma ja maale kolima, mis pole ju paha. Kurvastav on küll see, et koos ametlikult linnast lahkuva inimesega lahkub ka temalt laekuv maksutulu tervikuna, mitte üksnes paadimaks.

Tark õpib teiste, rumal paraku enda vigadest. Oma rumalus ja informeerimatus tuleb elus alati kinni maksta, seekord siis saamata jäänud tuluna ja taas kord mõnevõrra langenud mainega. Tundub, et vanasõna „üheksa korda mõõda, üks kord lõika" on Tallinna linnavalitsuses saanud parafraseeringu „üheksa korda lõika ja siis hakka mõõtma".

Mis teeb inimese edukaks?

2010-09-27

Edusoov on loomulik iga uue ettevõtmise alguses. Olgu see uus tööprojekt, maraton või koolilapse kodutee, ikka soovime jõuda eesmärgini.

Edu saadab edukat inimest/firmat nagu saba - seda võib hoida uhkelt püsti, kuid see võib sattuda ka enesele jalgu või konkurendile hambusse. "Edu" on suurus, mida mõõdetakse võrreldes ja alati minevikus. Edu annab napilt ja üsna lühiajalist avanssi, aga kahekordistab ootusi. Edust räägitakse palju, minu meelest on oluline meeles pidada - see kõik, mida edukad jutustavad, on tagantjärele tarkus, samas kohas seistes alustab igaüks, ka edukas, uuesti nullist. Lisaks, edu pole mingi truu sõber.

Üks võimalus on teha alati teisiti. Heal ajal on palju edukaid ettevõtteid ja inimesi, sest edukas olla on lihtsam. Tegelik turuosa jagatakse ümber just raskematel aegadel. Siis mängib uuesti professionaalsus põhirolli. Mina laienesin oma ettevõttega Balti turule 1990. aastate lõpus n-ö Vene kriisi ajal, kui Eestis konkurents lausa õlgadest pigistas. Seega oli seekordne kriis meile juba teine ja uus turuosa suurendamise plaan valmis nädalaga. Tuleb tunnistada, et mul oli seejuures üsna kõhe tunne, kuid kiire tegutsemine on parem kui ootamine. Seega läks täppi veelgi ambitsioonikam plaan võita turgu siis, kui teised kärpisid. Praegu töötab meil Inspired Universal McCannis rohkem inimesi kui enne kriisi, kolme riigi käive kokku on üle 300 miljoni krooni. Aga oleks võinud minna ka teisiti.

Võti on suhtumises. Turunduses tuleb kliendi valdkond endale teha sama selgeks, nagu see oleks su enda ettevõte. Ka marketingilahenduse väljatöötamise puhul ei pinguta me "iludusvõistlusel", vaid võtame riske kliendiga koos. Peamine on pikaajaline eesmärk, mitte ilus taustamuusika plaani presenteerides. Tuttav jutt. Reaalselt nii töötada polegi aga kerge. Tean omast käest.

Järjepidevus. Kui midagi teed, tee seda pikalt ja põhjalikult. Saa profesionaaliks. Abiks täpne eesmärgi seadmine ja tegevuste alustamine teadmisega: algab pikk ja raske maraton, kus tihti enda laiskus kandadel tallub.

Ettevõtlikel inimestel on sageli järjepidevus nõrgaks küljeks. Teha on palju ja kõike ei jõua. Ei saagi jõuda. Kui aga iseenda nõrkus on teada, on võimalik see enda tugevuseks muuta. Vaja on vastumürgiks mõnda kompensatsioonimehhanismi nõrkuse mõju vähendamiseks.

Tunne ennast. Kõigil on erinevaid isikuomadusi, mida vastavalt olukorrale ja eesmärgile n-ö sisse-välja lülitame. Meil on ka omadusi, mida häbiga tagaplaanile surume. Mingil hetkel võivad need siiski abiks olla (üldteada tõde - laisad inimesed on loomingulised leidurid). Näiteks minu üks omadusi on jonn - kui miski on raske või "seda ei saa", käivitub vajadus näidata, et see on võimalik. Jonn kompenseerib laiskust ja aitab olla järjepidev.

Tunne inimesi. Ma ei pea silmas mitte suurt tutvusringkonda, vaid pigem vajadust ja oskusi mõista inimest ja tema tegemiste põhjusi. Ideedest on õhk paks, inimesi, kes neid ellu suudaks äratada, pole nii palju. Näiteks oma meeskonda uute liikmete valimisel oleme põhiliseks kriteeriumiks seadnud suhtumise. Elu on näidanud, et professionaalse suhtumise ja tugeva meeskonna toetusega omandatakse ka vajalikud oskused kiiresti. Selline meeskonna koostamise põhimõte on meile minimaalse kaadrivoolavuse andnud.

Kokkuvõtteks, edu saadab edukat inimest ja ettevõtet nagu saba - seda võib hoida uhkelt püsti, kuid see võib jääda ka endale jalgu või konkurendile hambusse. Peamine, et maagilise "edu" teemal rohket kirjandust lugedes kogu aeg lugemisele ei kuluks. Kuigi jah, sel juhul saab sinust üks edukas lugeja.

Andres Kõivu 100 päeva maavanemana

2010-09-25

Võru maavanemal Andres Kõivul, kelle esimene tööpäev oli 14. juunil, täitus mõned päevad tagasi maavanema ametis 100 päeva.
Teil täitus maavanemana 100 päeva. Mis tunne on?

Võru-, Põlva- ja Valgamaa puhul on tegemist piirkonnaga, kus on kaunis loodus ja imetoredad inimesed. See annab hea tunde.

Mis on selle aja jooksul enim rõõmustanud?

Rõõmu teeb see, et hoolimata majandusraskustest on inimesed ettevõtlikud ja optimistlikud. Rõõmu teevad ka kolmandas sektoris toimetavad asjalikud inimesed, kelle tegemised on täis asjalikkust ja soovi midagi kauni Lõuna-Eesti jaoks ära teha.

Aga mis kurvastanud?

Kahetsusväärne on töökohtade koondumine suurtesse keskustesse. See on hästi kurvastav, sest asjalikud inimesed on üldjuhul ka töövälisel ajal tegusad ja ühiskondlikult aktiivsed. Mida vähem selliseid inimesi, seda vähem aktiivsust.

Kas on tulnud klattida ka eelkäija (Ülo Tuliku) vigu. Kui jah, siis milliseid?

Lõuna-Eesti on ametkondlikus mõttes unne suikunud ja sidemeid võimukeskustega tuleb tugevdada, sest sellest sõltub meie käekäik tervikuna. Selleks on vajalik kolme Lõuna-Eesti maakonna senisest ulatuslikum koostöö. Naljaga pooleks võib öelda, et me peame kolmekesi koos minema Tallinnale ja Tartule lähemale.

Kaitsepolitsei alustas 9. septembril Võru maavalitsuses toimunud Eesti Emaga seotud dokumendi võltsimise küsimuses kriminaalmenetlust. Kas teid on juba üle kuulatud?

Jah, teadaolevalt on KAPO algatanud uurimise. Minule teadaolevalt on maavalitsus seotud antud teemaga ainult nii palju, et nimetatud koosolek toimus maavalitsuse ruumides.

Ütlesite varasemas intervjuus, et teil ei ole koosolekut protokollinud maasekretär Heli Põhjale midagi ette heita ja ta on oma tööülesandeid igati korrektselt täitnud. Aga kas teil on talle midagi eetilises mõttes ette heita?

Saan lähtuda ametnikega suheldes meie professionaal-sest ametieetikast. Saaksin anda hinnangu, kui küsimus oleks seotud tema tööga.

Kuidas suhtute sellesse, et teile alluv maasekretär osales maavalitsuse esindajana oma onu puudutava küsimuse lahendamisel ja talle soodsa otsuse langetamisel? Kuidas teile tundub, kas tegu on onupojapoliitikaga?

Võrumaa Teataja on kindlasti kursis, et maavalitsus ei tegele ausammaste ja monumentide püstitamisega. Kahtlemata on Eesti Ema monument üks kaunimaid Võru,- Põlva- ja Valgamaal, kuid ei maksa sellesse segada maavalitsust kui institutsiooni.

Kas olite teadlik, et Heli Põhja on Hans Sissase vennatütar?

Ei olnud.

Millised olid teie kõige meeldivamad suveelamused? Milliseid raamatuid olete selle aasta/suve jooksul lugenud?

Meeldiv on see, et olen kohtunud paljude inimestega. Maavanemal on igapäevaselt suur hulk lugemismaterjali, et ennast asjadega kursis hoida.

Lubasite 26. juuni intervjuus, et lepite suve jooksul erakonnakaaslase Kristjan Võrnoga ära ja võtate temaga ise ühendust. Kas olete Võrnoga leppinud?

Kokkulepe saab sündida vastastikuses mõistmises, ainult mõlema poole heast tahtest.

Millise oma senise saavutuse üle maavanemana kõige uhkem olete?

Kolme kuu tegemiste üle juba suurt uhkust tunda pole vist päris tõsiseltvõetav. Seatavad sihid saavad olla suured, mis ei realiseeru kiirkorras, vaid saavad lahenduse pikema tegutsemise tulemusena. Uhkust võiks tunda siis, kui Lõuna-Eesti maakondades peatuks rahvastiku vähenemine, kui siinsetel inimestel oleks head töökohad.

Kas olete teinud maavanemana ka mingisuguseid vigu?

Eks ikka, kuid päris prohmakate tegemiseks on aeg olnud liialt lühike. Püüan ettevõtmised asjatundjatega läbi arutada ja nii toimides on ka võimalus vigade tegemiseks oluliselt väiksem.

Saaremaa sadamat on kehvasti müüdud

2010-09-25

Kuressaares sündinud Tõnis Palts (57) on tegusa mehena ikka kõneainet pakkunud. Viimasel ajal on hakatud Paltsu ja poliitika vahele taas võrdusmärki panema.

Tõnis Palts kaalutleb poliitikasse naasmist, et toetada valgete jõudude liidrit - IRLi. Foto: Arno Mikkor
Ehkki plaanisime rääkida seekord rohkem Saaremaast, ei saa jätta siiski küsimata - mis ajendas teid tagasi tulema suurde poliitikasse?

Ega ma ole tulnud, mulle on tehtud esialgu vaid ettepanek. Peamine põhjus, miks ma seda üldse kaalutlen, on toetada valgete jõudude liidrit - IRLi.

Kui praegu oleks valida, kumba kohta rohkem eelistate, kas Tallinna linnapea või rahandusministri oma?

Mitte kumbki amet ei ole mulle praegu väljakutse.

Kus võib teie meelest kergemini kõrvetada saada, kas äris või poliitikas?

Poliitikas minu meelest ei saa üldse kõrvetada. Poliitikas olles võib saada vaid "tänu" meediale teenimatult haiget. Aga meediast saan ma ka aru, nad kirjutavad alati asju sellise nurga alt, mida nende klient, ajalehe ostja, ootab.

Teisiti see ei olegi võimalik. Kui Eesti rahva enamusele müüb see, kui varakal inimesel halvasti läheb, siis tulebki ajakirjanikul rõhk sinna panna. Ta ju tahab, et tema artiklit loetakse. Vastasel korral ostetaks ajalehte vähem ja lõpuks jääks ajakirjanik tööta.

Just eelmisel nädalal oli mul selle kohta hea näide. Ajakirjanduses olid suured pealkirjad: "Tõnis Paltsu kohtusaaga lõppes kaotusega". Mis oli tegelikult?

Kunagi taheti minu verd ja alustati maksuameti kaudu minuvastast võitlust. Maksuamet nõudis minult 11 miljonit krooni. Olgugi et tegemist oli põhjendamatu sooviga, maksin ma selle ära, aga kaebasin maksuameti kohtusse. Jah, see kohtusaaga lõppes tõesti praegu.

Ainult et minu poolt koos intressidega tagasi soovitud 16 miljoni asemel sain riigilt tagasi 15 miljonit. Ja seda nimetati minu lõplikuks kaotuseks. Aga sellised pealkirjad kohe kindlasti meeldisid paljudele Keskerakonna fännidele! Ja neid on ju lugejate seas palju. 30 protsenti rahvast on lihtsalt lollitatav. Ja kummalisel kombel kattub see protsent Keskerakonna toetuse protsendiga.

Tihti pannakse Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa meelevaldselt kokku üheks piirkonnaks. Kui palju teie meelest on sellel piirkonnal tegelikult ühisosa?

Tegemist on ikkagi väga erinevate asjadega. Hiiumaa ja Saaremaata oleksime peaaegu lätlased - neil ei ole ju saari. Kas me tahame olla lätlased? Läänemaa on lihtsalt üks ilus Eestimaa osa koos suurepärase Haapsalu linnaga.

Kui tihti mõtlete Saaremaa tulevikust?

Nii tihti, kui üks jalad maas inimene mõtleb ja muretseb oma kodu ja kodumaa saatuse ja tuleviku üle.

Kas pole veel tekkinud seda tunnet, et tulen tagasi Saaremaale, viskan jalad seinale ja lihtsalt olen?

Suviti ma seda teengi. Muidugi, kui Saaremaal sporditegemist ja Saaremaa vetes merel käimist võib nimetada jalad seinal olemiseks.

Millistel tingimustel investeeriksite oma raha Saaremaale?

Ma ju investeerin kogu aeg, ilma täiendavate tingimusteta. Näiteks minu naine Karmen rajab päevast päeva ilusat aeda meie maja ümber. Võimalik, et ehitame veel ühe maja Saaremaale.

See kõik on ju investeerimine Saaremaale. Ega investeerimise eesmärk pea olema raha kasuga tagasi saada. See on nagu lastesse investeerimine - selles on elu mõte. Nagu ka kodu arendamises Saaremaal.

Milline on teie arvamus Saaremaa süvasadamast ja sinna kulutatud 200 miljonist?

Võimalik, et tegemist oli riigile kuuluva ettevõtte AS Tallinna Sadam investeerimise vale otsusega. Aga kindlasti ei ole see olnud rumalam kui praegu plaanitav miljardiline investeering muuseumisse Tartu lähedal välja peal, kus ulub tuul.

Kui me, selle asemel et investeerida noortesse, haridusse, sealjuures ka tasuta kõrghariduse kaudu, ehitame endale muuseumi, siis võib see saadagi väljasurnud eesti rahva muuseumiks.

Minu meelest on sadama potentsiaal kasutamata - Saare maavalitsus ja Kuressaare linnavalitsus on kruiisioperaatoritele Saaremaad lihtsalt halvasti müünud. Õigemini öeldes, ei ole üldse müünud.

Kui 800 kruiisilaeva sõidab sealt suve jooksul mööda ja 2-3 pööravad sisse, siis seal nende 2-3 jaoks ikka midagi on. Aga miks siis 870 ei pööra sisse? Mina arvan, et see on vaid müümise küsimus. 50 laeva oleks küll võimalik saada suve jooksul Saaremaad külastama, kui tööd teha.

Miks olete tuulegeneraatorite vastu?

Seepärast, et need esiteks risustavad visuaalselt Saaremaa imelist loodust ning muudavad Saaremaa külalistele vähem atraktiivseks ja sellega tapavad Saaremaa tähtsaimat majandusharu turismi.

Teiseks undavad need vehklevad semaforid inimeste peade kohal ja kolmandaks ei ole neist ei Saaremaale ja isegi mitte Eestile mitte mingit kasu.

Ma isegi ei saa aru, kuidas on mõni omavalitsus Saaremaal lasknud neid oma territooriumile püstitada. Tegelikult ei ole siin üldse arutamise koht. Häbi!

Olete kunagi öelnud, et Eesti-sugusel põhjamaal pole mõtet põllumajandusega tegeleda, kas arvate endiselt nii?

Jah, majandusharuna see on mõttetu ja konkurentsivõimetu meie laiuskraadil. Seda tasub riigil nii palju toetada selleks, et elu maal välja ei sureks ning põllud sööti ja võsasse ei kasvaks. Aga seda peame täie teadmisega aru saama, et see toetamine tuleb teiste, ka vajalike asjade arvelt, näiteks hariduse arvelt.

Kus on kergem asja ajada, kas Eestis või Krimmis?

Äritegemine ei pea olema kerge. Äritegemine peab olema tulukas. Eestis on asjad liialt paika loksunud.

Kas Saaremaal võiks olla üks omavalitsus?

Just nii see peaks olema. Saaremaa loomulik logistiline keskus on Kuressaare ja see peakski olema selle omavalitsuse keskus. Maavalitsuses või ükskõik kuidas seda omavalitsuse aparaati siis nimetataks, peaksid olema vaid inimesed, kes on konkreetsete valdade kesksed.

Mida arvate Kuressaare golfielust?

Golfiväljaku rajamine on Kuressaare linnavalitsuse sajandi tegu. See loob tänu täiendavatele maksujõulistele Saaremaa külalistele sadu töökohti alates golfiväljaku opereerijatest endast ning lõpetades restoranide ja hotellide töötajatega. Ka ehitajad saavad tööd - küll see villade ehitamine seal jälle lahti läheb.
Samal ajal on see ka sport. Kahjuks on see rahvaspordiks aga liiga kallis. Nooh, aga ega siis kõike head ka korraga saa.

Kui tihti viibite oma Saaremaa kodus?

Suvel enamiku ajast.

Millega tegelevad teie lapsed ja kui palju te neid veel toetate?

Neli last käivad tööl, kaks koolis, neist noorim läks esimesse klassi. Toetan just täpselt nii palju, kui neil vaja.

Millised on olnud teie lastekasvatuse põhimõtted?

Mul on üks põhimõte - Karmen oskab kasvatada lapsi paremini kui mina. Ja seda ma järgin. Mulle jääb vaid nendega suhtlemise rõõm, aga eks seegi ole kasvatamine. Suhtlemine ja usaldamine.

Mida arvate praegusest Eesti/Saaremaa ajakirjandusest?

Nagu ajakirjandus ikka, mängib tasakaalustatut, aga müüb seda, mida rahvas ihkab kuulda-näha. Eriline saast on muidugi Tallinna linnaleht. Võtke see leht kätte ja te leiate, et absoluutse enamiku artiklite puhul leiate linnapea, abilinnapea või linnaosa vanema nime esimesest kolmest lausest.

Tegemist on endale valimiste kaudu maksumaksja rahaga töökoha ostmisega. Minu meelest on see labane vargus.

Kui ma olin linnapea, siis ma lihtsalt keelasin poliitikute nimede ja piltide avaldamise maksumaksja raha eest linna poolt välja antavates lehtedes.

Lõpetuseks mõni sõna euro tulekust - kas kõik see, mis selle ümber praegu toimub, on paratamatus (hinnatõusud, valesti arvestamised jne)?

Minu meelest on peamine osatäitja selles hinna näitemängus tarbija. Just tarbija saab tagada seda, et hinnad oleksid õiged.

Absoluutselt suurema osa tarbekaupade müügi puhul on meil tegemist toimiva konkurentsiga. Tarbija peab lihtsalt ostma sealt, kus odavam. Küll siis see kaupmees, kes hinnale juurde kruvinud, järgmisel päeval hinna odavamaks paneb. Nii et jälgigem hindu ja võrrelgem teenuseid.

Otsesuhtlusest valijaga ehk kuidas Rootsis valimised võideti

2010-09-25

Kui Muuli ja Samost pühapäeval IRLi kallal õiendamise lõpetasid, polnud Rootsi valimiste häältelugemine veel alanud. Selleni oli jäänud seitse tundi.

Moderaatide esialgne plaan oli saavutada ukselt-uksele kampaania abil otsekontakt 300 000 valijaga. Ilmselt piirkondade aktivistide hasardi tõttu ületati see arv 200 000 võrra. Kõlab nagu absurdne sotsvõistlus. Vabatahtlikud koputasid poole miljoni Rootsi elaniku uksele, et nendega suhelda ja saada teada nende arvamust. Ja kindlasti saada vahepeal ka sõimata.

Peaminister Frederik Reinfeldti nädalakavas on reserveeritud üks päev kohtumiseks kodanikega erinevates Rootsi piirkondades. Ja seda ka valimistevahelisel perioodil.

Tema soov on kohtuda just nimelt nii-öelda tavaliste inimestega, et kuulata, mis neil öelda on. Moderaadid võitsid sotsidelt positsioone tagasi ja Rootsi poliitikas tehti ajalugu.

Postkastidesse jõudnud IRLi küsitluslehedki ongi osa kampaaniast, millega üritatakse teada saada inimeste arvamust. Seda, et tegemist ei ole teadustööga, saab ilmselt ka lasteaialaps aru.

Kirjanik ja tõlkija Lauri Vahtre, keda võib pidada üle keskmise intelligentseks valijaks, arutles telefoni teel pikalt oma venna Silver Vahtrega (kuuldavasti samuti täitsa tark inimene) küsitluslehe üle.

Lauri Vahtre väitel võtsid nad avalikust kriitikast tingitult küsitluslehe üksipulgi ette ja jõudsid muu hulgas üsna põhimõtteliste küsimuste arutamiseni. Näiteks selleni, millest käesolev võlakriis alguse sai ja kas vajalikud oleksid mingid muutused, et tulevikus sellist jama ei juhtuks. Ja kui, siis millised need muutused olema peaksid.

Peeter Olesk Tähtvere mõisast peab napakaks küsimust «Kas toetad kaitsepolitseile õiguse andmist uurida korruptsiooni kõikides omavalitsustes?»

Targa inimesena teab ta, et iga selline õigus tähendab tegelikult kohustust ja kohustus teatud võimekust selle kohustusega hakkama saada ehk ressurssi. Viimane on aga piiratud ja järelikult tuleb teha valikuid. Nii tuleb teha valikuid ka küsitluse lõpuosas, kus saab valida kaks olulisemat, aga mitte kõike. Nii on ka elus ja riigi valitsemises.

Kui tekib diskussioon ja parem mõistmine valitute ja valijate vahel, siis on see ühiskonnale kasulik.

Omavalitsused ja riik on partnerid!

2010-09-23

Kaia Iva kõne 23. septembril Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelult riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlusest.

Olin kodanikupäeval külas ühes algkoolis. Arutasime, mis on riigi ülesanne ja millist tööd teeb koduvalla valitsus. Pärast asja arutamist üht ja teistpidi tegi sõnakas tütarlaps nimega Katliin küsivas vormis kokkuvõtte. Noh, kas see on siis nagu kodus, et isa otsustab tähtsad asjad ja päris töö teeb ema ära. Iseenda kehva selgitamisoskust häbenedes tegin siis veel ühe arutamisringi riigist ning vallast ja teise veel takkapihta soorollidest ning kodusest tööjaotusest.

Lõbusavõitu vahejuhtumis on ka oma tõsine küsimus. Kuidas toimivad partnerlussuhted riigi ja omavalitsuse vahel; kuidas nad VÄLJA PAISTAVAD, kas osapooled esinevad adekvaatselt positsioonil? Või ehk hoopis ülevalt alla vaadates või allaheitlikult või hoopis märtrioreooli kandes...

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on veendunud, et ausad partnerlussuhted nii riigi ja omavalitsuste, samuti kodanikeühendustega on vältimatud. Muidugi ei pruugi see tähendada kõiges ühel meelel olemist ega tohiks kaasa tuua eriarvamuste mahavaikimist.

Peatun partnerluse seisukohast kolmest aspektist.
Haldusterritoriaalne korraldus
Töökohad
Eelarve tasakaal

Olen linnapeana nelja omavalitust ühendades näinud nende omavalituste toimimist hea koostöö läbi ning olnud ikkagi veendunud, ja olen ka praegu, et ühe omavalitsusena on piirkonna terviku nägemiseks ja selle arendamiseks VÕIMALUSED paremad - olgu ametnike spetsialiseerumisel, sõna kaalul maakonnas ja riigi tasandil, investeeringute planeerimisel, ressursi suunamisel võtmeküsimuste lahendamisse. Olla arvestatav partner igal tasandil. Mõistagi, omavalitsuste ühinemine pole imerelv ning tingimatuks eelduseks jääb ikka kvaliteetne juhtimine ning arukad poliitilised otsused.

Omavalitsuste ühinemisel Türil oli eeltingimuseks teadmine, et loodavas omavalitsuses on kõik vajalikud eeldused omada keskust, mis suudab olla tõmbekeskuseks oma valla tagamaale. Omada gümnaasiumi, heal tasemel huviharidusvõimalusi, sotsiaalteenuseid, arstiabi, pakkuda linnaelu soovijale linlikku elulaadi ka oma valla keskuses. Oleme Eestis üha rohkem vajalikku positiivset tähelepanu pööranud külaelule, kuid selle kõrval ei tohi ära unustada, et arenenud valla- või maakonnakeskuse puudumisel tuhisetakse otse Tallinna. Seepärast on kummaline näiteks näha, et kui külavanemas nähakse vajalikku partnerit, siis kui vallasisene linn soovib saada endale linnapead, muideks see võimalus on kenasti seadusesse sisse kirjutatud, siis hakatakse selle nn rumala mõtte pärast inimesi hurjutama. Me ei tohi ühelgi tasandil emotsionaalseid aspekte tähtsusetuks pidada ning naeruvääristada kodanike identiteedivajadust, ka näiteks linnakodanikuna. On ka arusaadav, miks meie pika ajalooga linnad enda sõnul välistavad ühinemisprotsessi niikaua kuni pole võimalik kanda ka pärast ühinemist linna nime omavalitsusüksuse nimena.

Me ei saa eirata emotsionaalseid aspekte, samuti mitte lükata kõigi haldusterritoriaalsete küsimuste lahendamist iseotsustamise õiguse sildi all omavalitsuste õlule. Ka riigi huvides on omavalitsuste näol just tugevate partnerite olemasolu.

Teise rõhuasetusena peatun töökohtadel.
Eesti eri paigus nii tööandjate kui ka töövõtjatega rääkides kohtab sageli väidet, et kohalik omavalitsus ei taha arendada ettevõtluskeskkonda. Nende sõnul väidab vallavanem, et see pole OV otsene ülesanne. Ega tõesti, kuid seaduse kohaselt „otsustab ja korraldab omavalitsusüksus ka neid kohaliku elu küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada." Liiati, on ju iga üksus huvitatud oma piirkonna arengust, mille vältimatu eeldus on ka töökohtade olemasolu. Raske on siin süüd näha omavalitsuste tahtmatusel, isegi mitte liig väikesel tulubaasil. Sest küsimus pole sageli mitte rahas, vaid planeerimises, piirkonna ressursi (maa, inimesed, hooned, infrastruktuur) paindlikul kasutamisel. No mis paindlikkusest me räägime, kui vallas on 900 inimest, neist tööealisi 500.
Töökohtade rajamiseks soodsate tingimuste loomisel on vajalik arendatava piirkonna ressursi kriitiline minimaalne suurus. Ning just ettevõtluskeskkonna arendamisel on oluline riigi ning omavalitsuste toimiv partnerlus. Olgu selleks teedevõrgu parendamine, maaküsimuste paindlikum lahendamine või kiire interneti ja piisava elektrivõimsuse tagamine ka hajaasustuses.

Viimastel aastatel on Eestis loodud uus tasand partnerluskeskkonna mõistes. Selleks on Põllumajandusministeeriumi haldusalas korraldatud ja rahastatud maaelu arengukava LEADER meede. See on aktiivne keskkond, kus partneriteks on riik, omavalitsused, ettevõtjad ja kodanikeühendused. Nüüd, enne valimisi on mõned poliitikud asunud endale haarama maarahva laiapõhjalise esindamise ja partneri rolli rohujuure tasandil. Selle kohta tahaks öelda: hilja, peremees, hilja. Parim maarahva partnerlus ja esindatus terves Eestis töötab LEADER meetme kaasabil täie hooga juba 2 aastat.

Kolmandaks tahan IRL-i fraktsiooni nimel rõhutada vajadust kinnistada seaduse jõuga valitsussektori tasakaalu nõue fikseeritud perioodi jooksul. Ehk et kui kehvematel aastatel kulutame reserve, siis fikseeritud aastate jooksul peame suutma reservid taastada, mitte ruttama võlakoormust suurendama. See loob ka omavalitsustele suurema kindlustunde, aitab majandustsükleid läbida valutumalt ning on eelduseks jätkusuutlikuks ja sisuliseks partnerluseks.

LÕPETUSEKS
Kui küsida, kas omavalitsuste ja riigi partnerlus on tõusu või languse faasis, siis minu jaoks kinnitab positiivset arengut väike näide elust. 6 aastat tagasi oli kõrge riigiametnik külas ühinemist ettevalmistavas omavalitsuses. Linnaametnikel oli rida asjalikke küsimusi seaduste rakendamise ja tõlgendamise kohta. Kui küsimused läksid ilmselt ebamugavaks, siis venitas riigi esindaja irooniliselt „Kuuui te muidugi oskaksite seadust lugeda, siiis teil selliseid küsimusi ei tekiks". Sel hetkel oli mul riigi pärast häbi. Nüüd see ametnik riiki enam ei esinda ning pisike sammuke parema partnerluse suunas on ka sellega astutud.

Riigipeade mälestusjumalateenistus Narva Aleksandri kirikus

2010-09-22

Sündiva traditsiooni kohaselt langetati täna pea, et mälestada Eesti Vabariigi riigivanemaid ja presidente, kes on seisnud kõige nähtavamal viisil Eesti püsimise eest: Konstantin Päts, Otto Strandman, Jaan Tõnisson, Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Friedrich Karl Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluots, Aleksander Warma, Tõnis Kint, Heinrich Mark ja Lennart Meri.

Tänane mälestusjumalateenistus vastupanuvõitluse päeval peeti lahkunud riigivanemate ja presidentide auks Eesti suurimas pühakojas, Narva Aleksandri kirikus. Tänavu korraldati taolist sündmust neljandat korda. Varem on seda vastupanuvõitluse päeval tehtud Tallinna Toomkirikus, Pühavaimu kirikus ja mullu Tartu Jaani kirikus. Käesoleval aastal seoti esimest korda mälestusteenistus kontserdiga, millel esinesid kammerkoor „Meriko" Merike Toro juhatusel, Narva Sümfooniaorkestri keelpillikoosseis Anatoli Štšura juhatusel, samuti Tuuliki Jürjo.

Mälestusjumalateenistuse korraldasid taas EELK ja Konstantin Pätsi Muuseum. Teenisid EELK peapiiskop Andres Põder, Viru praost Avo Kiir ja Narva Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo. Ettevalmistustega tegelesid Pätsi muuseumi tegevjuht Elle Lees ja tema abiline Jaan Audru. Kohal viibisid president Arnold Rüütel, maavanem, linnapea, Eesti vabaduse eest seisnud ja tänased Eesti vabaduse kaitsjad ning teised kirikulised.

Mälestuskõne pidas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimees Trivimi Velliste, kelle kõne tekst on esitatud allpool väikeste katkete ära jätmisega.

Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ütles üheksa päeva tagasi Toompea lossis selle Riigikogu koosseisu viimast hooaega avades, et Eesti riik on valmis. Ta pidas silmas seda, et lõpuks ometi on nn. üleminekuaeg lõppenud ja Eesti on jõudnud - või on kohe-kohe jõudmas - nn. normaalsete tavaliste riikide perre. Ja on tõepoolest märkimisväärne, et Eesti Vabariik on siinse piirkonna riikidest kõige täielikumalt lõimunud n.ö. õhtumaa perre - isegi enam kui meie vanad naabrid Soome ja Rootsi või koguni Taani. Mõned põhjamaad kuuluvad NATO-sse, teised mitte, soomlased kasutavad maksevahendina eurot, ülejäänud mitte. Kuid Eesti on ühinenud kõigega, mis euroatlantilisel elukorraldusel on pakkuda. Oleme NATO-s, oleme Euroopa Liidus ja Schengeni viisaruumis ning vähem kui saja päeva pärast teeme oma ostud eurode eest. Seetõttu on meie tänane päev teravas kontrastis meeleoluga, mis valitses sellel maal ja iseäranis ka selles linnas 66 aastat tagasi.

Nagu me teame, on tänane päev juba neljandat aastat seadusega kuulutatud vastupanuvõitluse päevaks. Täpselt 66 aastat tagasi rebiti Eesti pealinnas Toompeal Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. Samal ajal pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhatusel Läänemaal Põgari palvemajas oma istungit.

Üürikesed päevad pikas sõjas hakkasid otsa saama. Väga suur hulk - seitse protsenti - Eesti rahvast põgenes isamaalt, et pääseda küüditamisest või, mis veel saatuslikum, surmast.

Pagulaste õlgadele langes ebaproportsionaalselt suur koorem: hoida nähtavalt ja kuuldavalt Eesti Vabariigi elutuld - see tähendab sõnumit: Eesti Vabariik pole kadunud. Põhiseadusest tuleneva õigusliku järjepidevuse korras on katkematult ametis - aastakümnest aastakümnesse - Vabariigi Valitsus eksiilis. Ametis on vabade riikide valitsuste poolt tunnustatud Eesti diplomaatilised esindused.
Mõeldes täna - nii nagu igal aasta 22. septembril - Eesti riigipea kohusetäitjale 66 aastat tagasi - professor Jüri Uluotsale, kes nimetas ametisse Otto Tiefi valitsuse, mõeldes paljudele teistele toonastele vastupanuvõitlejatele, peame meeles pidama: 1944. aastal usuti, et kordub Vabadussõja-aegne sündmuste käik: sakslased aitavad Punaarmeed siinsamas Narva jõe kaldal kinni hoida kuni Eesti valitsus kogub oma jõud ja haarab sobival hetkel ohjad. Ja kui Punaarmee õnnestub hoida teisel pool Narva jõge, on sõjajärgsel rahukonverentsil, tuginedes Atlandi hartale, Eestil õigus ja võimalus nõuda oma.

Paraku polnud 1944. aasta Punaarmee enam see, mis ta oli olnud üks inimpõlv varem, 1918. aastal. Kuid öeldu ei tähenda, et Eesti sõdurite surmaheitlus siin Narva ruumis - Sinimägedes oleks olnud asjata. Just Sinimäed andsidki 70 tuhandele kaasmaalasele aega pakku minna. Kui meie pagulaskond olnuks oluliselt väiksearvulisem, oleks ka pool sajandit väldanud välisvõitlus olnud tunduvalt ülejõukäivam. Edukas välisvõitlus üheskoos meie lõunanaabritest saatusekaaslastega ja sellest tulenenud Lääneriikide poliitika Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi suhtes aga andis suurt tuge metsavendadele ja hiljem veretule vastupanule kodumaal.

Üks olulisemaid asju maailmas on sõjamehe au. Need olid noored mehed, kes - Eesti nimel! - panid kaalukausile oma elu. Paljud nendest on juba 66 aastat isamaa mullas. Langenute ellujäänud sõbrad on aga tänaseks jõudnud väga kõrgesse ikka - nad on 85 või üle selle.

Aga lisaks nendele, samuti lisaks Teise maailmasõja Eesti sõduritele, lisaks metsavendadele, mälestame ja austame täna ka neid, kes pikkade okupatsiooniaastakümnete jooksul osutasid võõrale võimule vastupanu oma silmatorkavalt kindla ja julge hoiakuga - kes söandasid avalikult Eestile vabadust nõuda. Nad teadsid, et neil tuleb selle eest vaevelda vanglais ja vangilaagreis, aga nad nõudsid siiski.

Me mälestame täna Jüri Kukke, Endel Ratast, Erik Udamit, äsjalahkunud Arvo Pestit ja nende saatusekaaslasi. Me avaldame täna austust ja sügavat tänu Lagle Parekile, Enn Tartole, Mart Niklusele, Eve Pärnastele ja paljudele nende kaasvõitlejaile. Aga me oleme mõtetes ka nendega, kes hukkusid pärast sõda siinses kurikuulsas vangilaagris, mille seinal Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel avati täna mälestustahvel.

Mullu möödus 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Seljataha jäänud Eesti lipu juubeliaasta on meile tähendanud sinimustvalgete värvide senisest jõulisemat tagasitulekut eestlase südamesse. Seda võisime märgata viimasel suurel üldlaulupeol. Mitte kunagi varem kogu Eesti ajaloos pole korraga välja toodud nii palju sinimustvalgeid lippe!

Nii Eesti suurmehed, kelle nimed on täna siin pühakojas kõlanud, kui ka need, keda me täna nimetada ei jõua, olid ju kõik väga erinevad inimesed, nad kandsid paljuski väga erinevaid vaateid. Ent neid kõiki ühendas üks - armastus sinimustvalge lipu vastu.

Kandkem meiegi oma südames kustumatu leegina seda armastust. Lehvigu meie olulistel tähtpäevadel iga maja küljes, iga talu õuel sinimustvalged lipud! Kestku meie rahvas, kosugu meie maa ja kõlagu meie keel!

Jätkugu meil jõudu paluda ja uskuda headusse.

See pühakoda oli aastakümneid varemeis, täna enam mitte. Meie jaoks on see suur ime! See ime õpetab meid uskuma, et ka võimatu võib ikkagi võimalikuks osutuda. Meie kõige suuremad ja kirkamad unistused võivad ikkagi teoks saada. Nii nagu on juhtunud meie riigiga, mis on juba ligi kaks aastakümmet tagasi võinud varjusurmast ärgata. Osakem sellest ikkagi rõõmu tunda! Sest sellised asjad ei ole iseenesestmõistetavad, vaid on väga suur kingitus. Ja osakem igapäevaelus märgata ka väikeste asjade suurust. Meie lahkunud rahvuslik suurmees Jaan Kross ei väsinud kordamast: ärgem kaotagem oma kõnepruugist sõna „ligimesearmastus"! Niisiis, märgakem õigel hetkel kõrvalseisja sõnatut abipalvet!

Sõimu abil võimule

2010-09-21

Pandi meiegi maja postkasti seitse voldikut pealkirjaga «Sinu hääl loeb! Meie kuulame sind! IRL». Enamik neist on prügikastist juba ära veetud, minu oma jääb asitõendina esiotsa alles.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo küsis, kas ma olen selle voldiku küsimustele juba vastanud ja erakonnale tagasi saatnud. Ei ole, sest need küsimused on mõeldud marslastele ning ma ei vaja moodsat salli.

Milleks mulle sall vastuse eest küsimusele «Kas toetad kaitsepolitseile õiguse andmist uurida korruptsiooni kõikides omavalitsustes?» Kust võtab kaitsepolitsei endale lisajõu, et uurida korruptsiooni praktiliselt kõikjal ja kust leitakse asendajad kõikidele ametnikele, kelle tööleping peaks korruptsiooni uurimise ajaks olema peatatud ning saadakse see raha, millega maksta välja hüvitus juhul, kui korruptsioonikahtlustus osutub alusetuks?

Kes eksib?

Eksis kahtlemata see avalike suhete vms. firma, kes niisuguse voldiku kokku pani, andmata endale aru järgmisest. Absoluutselt igal potentsiaalsel valijal on õigus küsida kestahes IRLi liikmelt, mida meiesugused säärasest voldikust arvavad. Ega nad hakka siis meid viimase põhjal üle kuulama.

Tartu taksojuhid näiteks tahavad teada, millal saab korda Küüni tänav ja seesama soov on ka tänavaäärsetel äriinimestel. See ei ole pelgalt kohaliku võimu probleem, sest selle lahendamine sõltub Tartu linna tulubaasist, mis on otsapidi puhas riigieelarve ja teistpidi üks osa haldusreformist.

Voldikus pole silpigi ka sellest, mida teatas eraviisiliselt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts: lisaks elektrirongidele hakkavad madala lävega sõitma ka kaugrongid ehk kõik perroonid tehakse madalaks. Kui nii, siis tahaksin teada, kuidas see töö käib Tartu jaama esimesel teel?

15 küsimusest oli mõistuselähedane kõigest üks: kas toetad kodude vabastamist maamaksust? Jah, kui tehakse selgeks, mismoodi vabastatakse sellest meie teisel korrusel olev kodu, kui selle all on korter nr. 1 ja kodualune maa asub hoopiski tema all.

Eksib ka Kalle Muuli, kui ta soovitas Mart Laaril omaenese erakonna küsimustikule vastamisel näidata ära, et tema soovib keskkonnasõbralikku kotti ja kui see käes, tõmmaku too endale pähe. Nii teevad Kaukaasia mõrtsukad. See on odav sõim, mitte poliitiline analüüs. Poliitiline analüüs seisneks selles, kui Kalle Muuli selgitaks, miks on küllalt paljud Eesti Keskerakonna võimulepääsemise vastu Toompeal ja kus on siin eksinud Edgar Savisaar ise.

Eksis ka Margus Tsahkna, kui ta vastuseks Muulile arvas, et toda kannustab ainult sõge viha IRLi vastu. See arvamine ei võta ju Muulilt ei sõnavabadust ega -õigust, eriti kuna Muuli ei ole IRLi vastaste liider ja poliitilises mõttes pole tal lubada kõige vähematki. Kuidas saaks tema parandada näiteks Eestimaa Rahvaliidu olukorda olgu või Eesti õunaturul, kus valitseb Poola õun, mille sorti teavad väga vähesed, sest hinnasildid seda ei näita. Või kartuliturul?

Lubatud arvamus

Kas rahvas müüb oma arvamust või ostab seda? Sõim on poliitikas üldiselt kõige odavam kaup; piisab täiesti, kui seda on tagavaraks kõigest mõni ropp sõna. Oma arvamus on sõimust alati kallim, aga ei saa kunagi olla kindel, kas keegi seda ostab ja nii võib juhtuda, et teda letti ei pandagi. Mul on oma arvamus ühistranspordist Tallinnas, ent ühe või paari artikliga asja ei paranda ja umbkeelsetele taksojuhtidele me oma pealinna ära ei õpeta ning Tallinna volikogul puudub võim vähendada tööpuudust Ida-Virus kohapeal.

Oletagem aga lihtsameelselt, et arvamus siiski jõuab letile. Päevapealt vallandati Pühajärve põhikooli direktor Miia Pallase. Kahel korral kirjutas sellest ajalehes Valgamaalane ja ümbertrükk avaldati ka Viljandi Sakalas. Kommentaare laekus 87, sh. ka minu oma. Esmalt koristati kommenteerimise võimalus, siis senised kommentaarid, siis viide kommentaarivõimalusele sootuks teiseteemalise artikli all. Mis siis juhtus, tahaksin teada väga paljude nimel, kui päevapealne vallandamine eeldab usalduse kaotust, mida ühe päevaga lihtsalt ei tee kindlaks? (Ei teegi - vt.: Nils Niitra «Otepää vallavanem jagab käskkirju», Postimees 20. sept.). Mis mõte on paluda lugejatelt arvamusi, kui need tohivad olla üksnes pärikarvalised?

Kui viimast, siis on tegu vaimse korruptsiooniga.

Meie huvid ja meie usk

2010-09-17

Mäletan veel 1992. aasta kuuma poliitikasuve ja päikeserohket sügist, esimesed sõja- ja okupatsioonijärgsed riigikogu valimised toimusid kuldsel sügiskuul nagu tänapäeval Rootsiski. See on valimisteks ilus aastaaeg.

Valimiskampaania käigus küpsetati Pärnus keset Rüütli tänavat pannkooke. Ja inimesed tulid rõõmsal meelel juttu ajama. Pannkoogid polnud kindlasti peamine tõmbenumber, inimestes oli suur lootus ja nad tahtsid kuulda, millisena poliitikud tulevikku näevad.

Uskumatu, aga oli aeg, kui oli hea olla poliitik! Mäletan, kuidas välisministeeriumis nii kümnendal korrusel kui alumistel korrustel istusid noored ametnikud hiliste öötundideni oma uudsete arvutite taga ja tegid tööd naeratades. Eestist on vahepeal saanud taas normaalne riik koos kõigi sellest tulenevate hädadega.

Pärnumaa huvide kaitsmisest

Kogu ühiskonda (ajalehti, raadiosaateid, eravestlusi) kummitab kurtmine selle üle, et poliitikud on võõrandunud ühiskonnast, et neile ei lähe see üldse korda. Rahvas ja poliitikud elaksid justkui eraldi maailmas.

Alates 1992. aastast on tuhanded pärnakad mind neljal korral riigikokku valinud, ma olen poliitika köögipoolt lähedalt jälginud, paljus osalenud, olen toimunu eest vastutav. Tahaksin poliitikat siinkohal oma tegemiste vaatevinklist pisut üldistatumalt mõtestada. Päevapoliitilised eesmärgid on muidugi alati tähtsad, sest elu koosnebki tuhandest argiasjast, aga siiski: puude taga tuleb näha metsa.

Aeg-ajalt on ikka tähelepanu juhitud: pärnakate häda olevat selles, et siit on pärit liiga vähe ministreid või muid juhtpoliitikuid. Seetõttu polevat Pärnumaa huvid Toompeal küllalt hästi kaitstud, sest oma minister tõstaks vajaliku dokumendi virna alt selle peale. Oleme jõudnud poliitika põhimõttelise sõlmküsimuseni, kust võib algus saada mõnigi veelahe.

Muidugi on tõsi, et poliitika on karm võitlus - huvide ja eesmärkide äge konkurents. Nii on see kogu maailmas, looduseski. Kuid kas inimene on vaid looduse lahutamatu osa või on inimkond siiski midagi enamat? Sellele väga olulisele küsimusele vastavad inimesed väga erinevalt ja sellest tuleneb poliitika olemuse ja eesmärkide mõistmise erinevus.

Rääkides Pärnumaa huvide kaitsmisest, on üks võimalusi poliitikuid hinnata katse mõõta, mida nad on konkreetselt suutnud maakonna heaks ära teha. Aga kujutagem nüüd ette, et samasugune arutelu leiab aset Sakalas ja Virumaa Teatajas, kus samuti vaetakse, kui palju ministreid on pärit Viljandimaalt või Lääne-Virumaalt ja kes nendest on suutnud tõmmata tähtsaid dokumente virna alt välja. Mis sellest siis lõpuks tuleb? 15 maakonda võitleb omavahel justkui muinasajal. Ja millega see 13. sajandil lõppes, teab igaüks.

Asi ei ole ju ainult selles, et Pärnu- ega Viljandimaa ei aja oma välis- või riigikaitse- või rahanduspoliitikat. Vaevalt tahaks pärnakas, kelle omaksed või sõbrad elavad mõnes teises maakonnas, midagi saada tolle maakonna arvelt. Nii palju on Eestis solidaarsust küll. Sellegipoolest on levinud mõtteviis, et üksteiselt tõmmatakse tekki ära.

Veel pole kinnistunud käsulaud: tehkem nii, et Eestil oleks hea, siis läheb paremaks Pärnulgi. Aga muidugi on hea, kui maakonnast valitud ja Eesti asja ajaval poliitikul on tihe igapäevaside kohaliku rahvaga.

Lihtsam öelda kui teha

Nõndanimetatud suures poliitikas avaldub enesekesksus erakondade omavahelistes suhetes. Vennaarmule siin arusaadavalt loota ei saa, sest kõikjal on mängus huvid. Ent jällegi: huve saab liigitada lühi- ja pikaajalisteks.

Poliitiline kultuur algab sealt, kus märgatakse ja hinnatakse pikaajalisi huve, kus mõistetakse, et järeleandmine mõnes väiksemas asjas parandab koostöövõimet, suurendab usaldust ja teenib lõppkokkuvõttes just Eesti pikaajalisi huve. Kuid seda kõike on lihtsam öelda kui teha.

Ometi, et oma tegevust paremini hinnata, on mõistlik seda vahetevahel naabrite ja kaugemategi saatusekaaslastega võrrelda. Peame tunnistama, et Eesti poliitika pole olnud päris lootusetu. Nii oma riigis kui väljaspool oleme saavutanud mõndagi, aga keegi ei keela meil esitamast veel kõrgemaid nõudmisi.

Olulisemaid küsimusi on: kas meie poliitiline kultuur on tõusuteel või tammub paigal? Või teeb koguni vähikäiku? Mida peaksime praeguses olukorras ette võtma?

Kindlasti ei vii meid edasi hädaldav või parastav jutt, mida kostab siit ja sealt liiga sageli. Eesti suur õnn ja saavutus on sõnavabadus, mille poolest kuulume kindlasti maailma tippude hulka. Aga kas me ikka oleme läbi mõelnud, mida selle vabadusega pihta hakata? Kui midagi on väga palju, on see suur koorem.

Ühiskonna valitsemisel selle mõiste laiemas tähenduses räägitakse klassikaliselt neljast võimust, mis teineteisest lahutatud ja üksteist tasakaalustavad: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim ja nende kõrval (kohal?) vaba ajakirjandus.

Kõigil neil on oma õigused ja kohustused. Ajakirjanduselgi on kohustus: missioon tuleviku ja oma rahva ees. Ajakirjanikkond tervikuna kujundab meie ühiskonna ja poliitika palet palju rohkem, kui oskame arvata.

On ülimalt tähtis, et kõik tunneksid end ühiskonnas võrdsena, tajuksid oma õiguste ja vastutuse määra ühtviisi ega arvaks, et keegi on suutnud omandada tõemonopoli. Loomulikult pole seda siinkirjutajal ega tema poliitilistel kaasteelistelgi.

Riigikaitse ja muinsuskaitse

Pärnu Postimees on kiiduväärsel kombel pöördunud siit valitud riigikogu liikmete poole palvega kirjeldada oma töid-tegemisi parlamendis, et valijal oleks parem ülevaade oma valiku mõistlikkusest. Minu peamised tegevusvaldkonnad on alati olnud väga üldised, mitte niivõrd kohakesksed. Seda juba väga pikka aega.

Riigikaitsekomisjoni kõige staažikama liikmena on mind nimetatud selle komisjoni järjepidevuse hoidjaks. Tunnen suurimat heameelt, et riigikaitsekomisjon on üks nendest kogudest, kus meie eelnimetatud poliitiline kultuur on end ilmutanud parimast küljest.

See pole kaugeltki igas riigis nii, et riigikaitselistes põhiküsimustes suudavad valitsusliit ja vastasrind ajada ühesugust poliitikat. Riigikogus on seda suudetud, Eesti riigikaitse on vähehaaval teinud väga suuri edusamme. Oleme NATOs ja samal ajal on meil au sees ajateenistus - põhimõte, mille üle võivad uhked olla meie põhjanaabrid, kuid kahjuks mitte lõunanaabrid. Isiklikuks ebaõnnestumiseks pean Pärnu pataljoni sulgemist, siin jäid kohalikud kaalutlused üldistele alla.

Statistika kinnitab, et tööreiside hulga poolest olen riigikogu liikmetest kolleeg Andres Herkeli järel teisel kohal. Aga mu liikumiste lakkamatult korduv trajektoor on olnud lihtne: Riia-Vilnius ja seejärel Kopenhaagen-Oslo-Stockholm-Helsingi. Seletus on samuti lihtne: kolmes riigikogu koosseisus olen olnud Balti assamblee (BA) Eesti delegatsiooni juhte. BA on välja kasvanud legendaarsest Balti ketist, kuid mitte iga poliitik Eestis ei väärtusta tihedat koostööd Läti ja Leedu parlamendiga.

Olen pidanud sõdima selle eest, et BA kui kolme riigi poliitikute avar kohtumispaik rohujuure tasandil alles jääks. Kas või juba Eesti oma julgeoleku pärast ei tohi õlatunnet lätlaste-leedulastega alahinnata. BA alalised koostööpartnerid on Põhjamaade nõukogu ja Beneluxi parlament, seetõttu kohtutakse üksteise pealinnas.

Olen pikka aega olnud riigikogu muinsuskaitseühenduse esimees ja püüdnud selle kaudu luua laialdast koosmeelt meie pärandi kaitsel, olgu poliitiliste või muude vahenditega. Et meie muinsuste olukord on tervikuna väga murettekitav, algatas ühendus põhiseaduse muudatuse, mis selge sõnaga rõhutab igaühe kohustust pärandit kaitsta. Sellest on siinses lehes lähemalt kirjutanud kolleeg Mark Soosaar, kes riigikogus on ühtlasi Pärnumaa saadikurühma esimees.

Olgu öeldud, et Pärnumaalt valitud parlamendiliikmed suhtlevad omavahel väga tihedalt.

Maailm on karm

On omaette küsimus, millisel määral peaks poliitik pühenduma kolmandale sektorile või kodanikuühiskonnale. Vanasti oleks öeldud "seltsitegevusele". Olen liiga paljude seltside ja ühingute liige. Siinkohal vääriksid nimetamist vaid need, mille esimees või auesimees olen: Eesti muinsuskaitse selts, kindral Johan Laidoneri selts, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum ja Eesti lipu selts.

Lipu seltsil on Pärnus väike, aga tegus osakond, mistõttu sinimustvalged lipud on Eesti riigi sünnilinnas vähemalt 4. juunil lehvinud uljamalt kui kuskil mujal Eestis. Arvan, et poliitik peab kasutama kõiki enda käsutuses vahendeid ja kanaleid, et oma sõnumit edastada, enda põhimõtteid kuulutada. Ja on hea, kui need põhimõtted selgelt eristuvad. Veel parem, kui need inimesi liidavad.

Maailm, kus me 21. sajandil elame, on vähemasti niisama karm kui eelmistel sajanditel. Et rahvana vastu pidada, vajame ühtaegu väga kriitilist meelt, ent samal ajal ühendavat usku millessegi ülevasse. Mõlemad olgu omavahel tasakaalus.

Ära lase enda suud sulgeda!

2010-08-23

«Ma ei nõustu sellega, mida ütled, kuid olen valmis surema su õiguse eest seda öelda,» on Voltaire'i-aegne mõte. Seda põhilist demokraatia alust tuleb kahjuks ikka meelde tuletada.

Vahel on suukorvistajad päris osavad propagandistid, seega on oluline osata kodanikuõiguste piiramist ära tunda. Vaatame lihtsa näite varal Kalamaja asumist, milliseid võtteid võidakse kasutada. Antud juhul läksid kohalik võim ja kohalikud elanikud vaidlema, kas tasulise parkimisala laiendamine Kalamajja on elukeskkonnale kasulik või kahjulik. Sisuliste argumentide asemel üritas võim vasturääkijaid hoopiski vaikima saada või halvustada. Taustaks on hea teada, et ametlikus ja äsja uuendatud Tallinna parkimise arengukavas aastani 2014 tasulise parkimisala laiendust Kalamajja põhjendatuks ei peeta.

Argumentide asemel kleebitakse silte

«Vastase» isiku ründamine on ikka märgiks halvastiütleja enda tegelikust nõrkusest ja argumendipuudusest. Demokraatlikus riigis pole mitte mingit vahet, kas seisukoha väljaütleja on vana või noor, mees või naine, rikas või vaene, kuulub ta mõnda erakonda või mitte. Ei muuda ütleja ütluste kaalu ka asjaolu, kas talle kuulub jalgratas, auto või ei kumbagi. Seda põhiõigust kaitseb juba Eesti Vabariigi põhiseadus. Seega kui vasturääkijaid halvustatakse ja püütakse vaikima sundida nende kuulumise tõttu kas üleüldse või «valesse» erakonda või seetõttu, et peres on auto või et ollakse omanike asemel üürnikud, rikutakse inimese põhiõigusi. Kõige «krooniks» on linnavõim vastaliste rahvakoosolekutel osalenuid veel tankistideks tembeldanud. Nõuab tõesti üha suuremat kodanikujulgust, et selle sisuliselt sõimulaviini all kindlalt meeles pidada: isegi kui soliidne võimuesindaja sind, rahulikku kohalikku elanikku, tankistiks tembeldab, on sul ikkagi vääramatu õigus oma seisukohti avaldada ja neid kaitsta.

Ässitatakse üksteise vastu

Veidi enam tähelepanelikkust nõuab püüdlus «vastased» nende mahasurumiseks omavahel tülli ajada, millel samuti pole mingitki pistmist debati sisulise poolega. «Tasulise parkimisala vastased vastanduvad mitteautoomanikele!» «Kas olete näinud, kuidas autorataste alt lahmab vesi vastu väärtuslike puit-elamute aknaid ja seinu?»

Sel moel püütakse luua kuvandit, et tasulise parkimisala vastased ongi autohullud kahjurid. Vist loodeti inimeste üksteise vastu ässitamisega lüüa kiilu kohaliku rahva vahele ja viia sõda linnavõimu vastu kohalikul tandril käivaks omavaheliseks tapluseks. On üritatud jätta ka muljet, et «halbade», see tähendab vastuvaidlejate hingeelust on tegelikult kõik teada, sealhulgas ka see, mida täpselt keegi oma magamistoa aknast vaadata tahab. Seda nimetatakse muide šantaažiks.

Faktid räägivad taas sootuks midagi muud kui sellised süüdistused. Kalamaja rahvas seisis sobimatule plaanile vastu sõltumata nelja- või kaherattalise sõiduki omamisest. Liikluse uurijad ja miljööväärtuste kaitsjad on osutanud hoopis teistsugustele tegelikkuses toimivatele meetmetele ning juba tasulise parkimisala piirkonnas toimiv Kadrioru Selts organiseerib autosid tänavale parkima selliselt, et sõitvate autode trajektoor oleks sunnitult siksakiline ning kiirus aeglasem. Miljööväärtuslikkust rikuvad just nimelt hoovidesse, mitte tänavatele parkivad autod.
Tasulise parkimisala laiendamise vastaste hulgas on kõnekalt palju inimesi, kellel endal pole kunagi autot olnudki. Kui eakas proua peab oma koju appi kutsutud hooldaja või korstnapühkija parkimise eest lisaks maksma hakkama, ei vastandu ta kuidagi väikelapsi transportivale noorele perele või autot vaid maakodusse sõitudeks kasutava naabripapi muredele. Kunstlik vastandamine on üks ohtlikumaid suukorvistamise võtteid.

Sisu asemel süüdistused

Kui vastandamine ei töötanud, said vastuvaidlejad kaela globaalsema süüdistuse. Linnavõim tembeldas vastuhakkajad kõhklematult «autosõpradeks, kes on autostumise vohamise poolt ja rohelise mõtteviisi vastu». Rahulikus suurte õuedega eeslinnas toimub transpordi reguleerimine lihtsalt otstarbekamalt ja ka märksa rohelisemalt, teiste vahenditega kui seda on tasuline tänavaparkimine.
Kui eelnimetatud vaikimasundimised ei aidanud ja inimesed jätkasid protestimist, tõi linnavõim välja hoopis kurioosse suukleepsu: oma arvamust tohtivat esitada vaid need isikud, kelle elukoht on elanikeregistris registreeritud vaid kindlatele tänavatele. Isegi Tallinna elanikuks olemisest ei piisavat. Sedalaadi sõnaõiguse piiramine on nõukaaegse mõtlemise taak, vanemad inimesed vast mäletavad, et tollal olid tõesti sissekirjutus ja rannas viibimise luba omavahel lahutamatult seotud. Inimesed, ärge heituge: esiteks on Eestis seni veel ühetasandiline omavalitsus, teiseks on täiesti normaalne tunda muret näiteks mõnes teises linnaosas elava ema või poja elukeskkonna pärast ja kolmandaks on sellise rääkimispiirangu seadmine ka tõesti täiesti meelevaldne. Ka linnavõim ise pole oma arvamusküsitlustes varasemalt sellise mõtte peale tulnud. Kas järgmisena hakatakse nõudma, et arvamust tohivad avaldada vaid need, kes püsivad kodus ajavahemikus kella 20-07?

Ise te tahtsite tasulist parkimist!

Ei tahtnud. Ka Praha kevade propagandistlikku alust ehk «tööliste kirja, kes nõudsid võõrvägede sissetungi» pole siiamaani leitud. Musta valgeks ikka ei tee küll ja inimeste vaikimasundimine pole õnneks vabas Eestis enam nii lihtne. Kui avastate, et teid üritatakse vaikima sundida sildistamise, provokatsioonide või kellegi vastu ässitamisega - ärge alluge ja ärge vaikige!

Laar: kullavihma seekord enne valimisi ei tule

2010-08-19

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimees Mart Laar leiab, et Andrus Ansipi kabinet on püsinud stabiilselt suuresti seepärast, et Keskerakonnal kukkus läbi katse veenda IRLi valitsust lammutama.

Tõnis Lukase avaldus väljasuremise strateegia kooliprogrammi mittelülitamisest tekitas hulgaliselt vastukaja. Kuidas erakonna esimehena näete, oli see kiiduväärt samm, millega minister Lukas kinnitas konservatiivsele valijale: «IRL on jätkuvalt teie erakond»? Või väärib ta laitust, kuna teatud vähemused tundsid end solvatuna?

IRLi esiletõstmine seoses selle teemaga tuli meile endile veidi üllatusena. Tegemist ei ole küll mingi poliitilise propaganda või kampaaniaga. Tõnis Lukas rääkis seda, mida ta asjast arvab. Kui poliitik, kes räägib seda, mida mõtleb, väärib laitust, siis me elaksime kummalises ühiskonnas. On tulnud ka avaldusi, et minister peaks tagasi astuma.

Vaat seda nimetatakse juba poliitikaks või politikaanluseks. Tõnis Lukas on teinud haridusministrina väga head tööd ja kui keegi soovib siin alustada valimiskampaaniat, siis meil on oma maailmavaade ka olemas, ega me sellest kusagile ei kaldu.

Veidi üllatav küll oleks, kui samasooliste kooselu reguleerimisest kujuneks mastaapne valimisteema?

Ma ka eriti ei usu seda. Eesti avalikkus saab piisavalt hästi aru sellest, mis on kusagilt ettesöödetud küsimused ning mis asjad on riigile ja rahvale tõesti olulised. Ning neid viimaseid küsimusi meil jätkub.

Oli see Reformierakonna salakaval manööver, läbi justiitsministeeriumi lükata IRL esiplaanile? Oleks ju saanud rahulikult vastavat eelnõu valimisteni edasi menetleda.

Ma ei hakkaks ise midagi siin väitma, aga mitmed kommentaatorid on seda täpselt nii tõlgendanud. Arvan, et tegu pole mitte erakonna võttega, vaid ametkonna sooviga end üht- või teistviisi puhtaks pesta, mis toimus meie arvelt. IRL on selliste asjadega harjunud, me läheme rahulikult edasi ja teeme seda, mida õigeks peame.

Kas teie meelest võiks Eestis olla seadus seksuaalvähemuste partnerluse kohta?

Siin on tegelikult palju möödarääkimist. Kõneldakse sellest, kas teatud küsimused on reguleeritud või reguleerimata, mis ei puuduta mitte niivõrd kooselu, vaid hoopis muid eluvaldkondi. Ning need eluvaldkonnad on Eestis sõltumata kooselu vormist tegelikult juba reguleeritud.

Reaalsuses ma probleeme ei näe. Eesti ühiskond on kõigi nende küsimustega, mis maailmas huvi pakuvad, üsna hästi ja tasakaalukalt hakkama saanud, ühe või teise moevooluga kaasa minemata.

Monopolivastane seadus on nüüd vastu võetud, ent kuidas juhtus nii, et IRLi poolt pikalt aetud seadus osutus esimeses versioonis juriidiliselt praagiks?

Mul on selle kohta loomulikult oma arvamus, kas tegu oli juriidilise praagiga või mitte. Aga ei olnud praktiline minna tol hetkel vaidlema, vaid oluline oli see, et seadus saaks kiirelt vastu võetud.

Vaadates neid tehtud muudatusi, need olid kosmeetilised, isegi pisikosmeetilised. Eesti inimestele on tähtis, et see seadus võimaldab järgmisel aastal konkurentsiametil tõsiselt vee ja teiste hindadega tegelema hakata.

Keskerakond küll nägi, et ühe käega valitsus tõstab makse, see tähendab ka hindu, teise käega näiliselt surub hindu alla.

Ma saan Keskerakonna murest inimlikult aru. Tallinna Vesi on olnud meeldiv rahapump, kust Tallinna linnavalitsus on raha saanud. Erinevad institutsioonid on näidanud, et see on toimunud konkreetselt Tallinna inimeste arvel. Sellele tuli piir panna.

Te olete äsja sõna võtnud ja nõudnud eelarvetasakaalu. See poleks vast üllatav, kuid selles mõttes siiski, et peaminister Ansip on just teatanud, kuidas tänavu on Eestis oodata 1,5 miljardit krooni maksutulude ülelaekumist?

Mitte küll konkreetselt peaministri avaldusest, aga neist teadetest ja statistikaameti andmetest see seisukohavõtt tegelikult tulenes.

Te usute siis, et maksud laekuvad nii palju paremini?

Vaadates numbritele otsa, on seda raske mitte uskuda. Ma ei spekuleeriks ulatusega ja ei julge öelda, et see on täpselt nii suur, kui härra peaminister ütles. Riigil tuleb otsustada, mida selle rahaga teha, ka siis, kui tegu on mõnesaja miljoniga.

Veidi hirmu tekitavad mitte alati avalikult välja öeldud, kuid kaudselt liikuvad kuuldused, et küll oleks tore seda raha kulutama hakata. Loomulikult oleks valitsuskoalitsioonil väga vahva hakata enne valimisi üht või teist ühiskonnakihti kullavihmaga üle kallama, kuid see oleks antud hetkel äärmiselt lühinägelik samm.

Meil on ju tänavu eelarves suur puudujääk, see tähendab, kogu aastaks ennustatud puudujääk tuli juba viie kuuga täis. Auk, mida täita, on seega olemas?

Kui tuleb ülelaekumine, siis see tulebki suunata augu täitmiseks. Võlg on võõra oma ja enne valimisi seda raha laiali jagada oleks täiesti vastutustundetu. Me toodaksime võlga juurde, paneksime koormat peale ja vähendaksime Eesti konkurentsieelist, mis on tekkimas. Kui me selle käest annaks, siis kukume varsti samasse kohta, kust oleme välja roninud.

Edgar Savisaar kirjutas juunis Postimehes, et riik oleks pidanud just nimelt paari aasta eest laenama, aga kuna avalik sektor seda ei teinud, tuli võlakoorem võtta erasektoril.

Kui võtame Edgar Savisaare viimase aasta-kahe majanduspoliitilised ennustused, siis saab sellest pika ja kurva möödaennustamiste rea. See nimekiri on tegelikult ikka üsna sünge, mida kõike ta on Eesti riigile ennustanud. Savisaar on hakanud majanduses omandama sellist kuulsust, et kui ta midagi ennustab, siis sa juba tead, et läheb täpselt vastupidi.

Räägime parem IRLi ja Reformierakonna vahekorrast. Viimane Emori küsitlus juulis näitas et Reformi toetus oli 37 protsenti, IRLil 18 protsenti. See on küll ka viimase aja kõrgemaid, aga Reform läheb teil eest ära. Selle põhjuseks on enamasti pakutud euro-otsust, kus on nähtavad eelkõige rahandusministri ja peaministri tegevus, IRL on vähem olnud pildis?

Kindlasti oleks Reformierakonna ja peaministri populaarsus tunduvalt nõrgem, kui me poleks eurot suutnud ära teha. Aga oleks küll kummaline, kui praegu lööksime trummi ja karjuksime: «Aga mina tegin.» Või oleksime kurvad, et see tehtud sai. Nii jõuaksime välja väga totra mõtteviisini.

Mul on valitsuse üheskoos saavutatust hea meel ja kahjuks on paratamatu, et peamine au ja kuulsus langeb sellest rahandusministri ja peaministri erakonnale. Ma pole sellest illusioone teinud.

Rahandusminister, peaminister, valitsus tervikuna on töötanud hästi. Me ei tõmble. Meil on poliitikas väga selge eesmärk, et Eesti jätkaks praegusel õigel ja heal kursil. Ning et seda ei pääseks segama jõud, kel on elust ja maailmast veidi teistsugused arusaamad ja kelle stiili iseloomustab antud hetkel Tallinnas toimuv.

IRLi ja Reformi viimane suurem lahkheli oli Eesti Energia börsileviimise asjus. Kas need vastuolud on nüüd silutud?

Me silusime neid juba siis, kui need vastuolud tekkisid. Arvan, et see vastuolu oli veidi meile omane temperamentide vahe - mina olen tuntud radikaal ja peaminister on natuke rahulikum inimene mitmetes küsimustes. Aga me saame omavahel alati asjad ära räägitud, jõudes lahenduseni, mis on meie meelest õige ja Eestile kasulik.

Eelseisva valimiskampaania seisukohalt on meil olukord, kus suurim opositsioonijõud ei ole kogu viimase valimisperioodi vältel kordagi valitsusse jõudnud.

See ongi esimest korda nii. Savisaarel oli ilmselt arusaam, et tal õnnestub see valitsus laiali tassida, nagu ta seda alati on teinud. Aga ta eksis seekord vähemuspartneriga. Teised Eesti erakonnad on tal ikka õnnestunud ära veenda, et peaminister on väga halb ja vastik inimene, teeme talle ära. Aga meie vaatasime natuke teisi põhimõtteid.

Saada Savisaare armust valitsust juhtima või midagi sellist, no milleks? See Savisaare soov kukkus läbi ja sellele liimile me ei lähe. Eesti stabiilsus maksab rohkem kui mingisugused mängud. Samas, teil oli ju kogu aeg see kaart varrukas, olete ka Savisaarega üsna pidevalt kohtunud. Jah, olen küll. Aga IRL eelistas mitte olla valitsuses kellegi teise armust.

Kas valimisvõitlus tuleb nüüd n-ö elu ja surma peale?

Ma pigem ütleks, et ma ei näe niisugust valimisvõitlust tulemas. See, et Savisaarest ei saa peaministrit, on juba selge. Selleks oleks vaja mitut eeldust. Et meie läheksime Reformiga tõsiselt tülli, mida ma ei näe. Teiseks, vaadates küsitlusi, siis on Savisaare häältel ka selge katus peal. Nende inimeste hulk, kes Keskerakonda suhtuvad negatiivselt ja neid mitte mingil juhul ei hääleta, on pehmelt öeldes märkimisväärne. Seal ei ole enam kasvuvõimalust.

Ainus võimalus, mis võiks Savisaare mingi mudeli puhul peaministriks teha, on sotsiaaldemokraadid, sest negatiivset hinnangut neile on vähem. Savisaar peab lootma sotsiaaldemokraatide erakordselt head tulemust nendel valimistel.

Kus on Keskerakonna möödalask, et nad pole suutnud seisu pöörata?

Objektiivselt, neil ei õnnestunud meid ära rääkida valitsust lammutama. Subjektiivselt, Savisaarel ei õnnestunud piisava tõhususega seista vastu neile otsustele, mis viisid meie eelarve jälle tasakaalu poole ja tõid euro.

Selles madinas oli meil ju vahepeal isegi vähemusvalitsus, seega koalitsioon pidi näitama distsipliini, kohusetunnet ja tegutsemistahet. Need otsused, mis viisid ka sotsid valitsusest välja, olid möödapääsmatult vajalikud, aga mitte kerged. Oli ka hetki, kus koalitsiooni sisuliselt ei eksisteerinud, aga me saime hakkama. See oli Savisaare teine ebaõnnestumine.

Kolmas viga olid need totakad kampaaniad. Ma peaksin küll olema rõõmus, sest minust pole kunagi nii kenade suurte piltidega plakateid tehtud, kui Savisaar seda korraldas.

Kas teie lubatud 50 000 töökohta on nüüd loodud?

Need on juba mõnda aega tagasi loodud. Savisaarel on kindlasti teine arvamus, aga ta ei tugine tihti numbritele. Töötu kassa statistika järgi, kus on töötuna arveloleku lõpetamise põhjused, on isegi konservatiivselt võttes möödunud aasta algusest tööle läinud 62 477 inimest. Lubaduse andmise hetkest umbes 55 000. Igaüks võib vaadata ja kontrollida. See lubadus on selgelt täidetud.

Mitu kohta on IRLi eesmärk riigikogu valimistel?

Rohkem kui praegu. (Ehk vähemalt 20 kohta - toim).

Usutlus Mart Laariga on teine osa Postimehe intervjuusarjast uue poliitikahooaja künnisel.
Varem ilmunud: «Jüri Pihl: tööpuudus on ikka väga suur», 16.08

Mart Laari kolm asja, mis tuleks Eestis veel enne kevadet ära teha

1. Tööpuudus viia ühekohalisele numbrile - alla 10 protsendi. «Mõtlen registreeritud tööpuudust, mis oli juulis 11,7 protsenti. See eeldab majanduse jätkuvat elavnemist.»

2. Eurole üleminek peab toimuma sujuvalt. «Seda nii tehniliselt korralikult kui ilma hinnatõusu kartellideta - leivaliidu juhtum on üsna hea väljakutse.»

3. Raskustesse sattunud inimeste ja perede kaitsmine. «Töötuid on ikkagi palju. Tähtis on inimeste kaitse, kel on oht oma kodu kaotada. On oluline, et koduomanike võlakaitse seadus võetakse vastu.»

Poliitika südamelt ära

2010-08-14

Põllumees on teaduse suhtes küllalt umbusklik, samas kui teadus võib olla praktilisele maaharijale mõtlematult üleolev, arvab Peeter Olesk.
Nagu Contra ja Jürgen Rooste, nõnda ka Tõnu Trubetsky juures määrab väga palju ära see, kuidas nad oma loomingut esitavad.

Nende loomingut ei saa lugeda nagu poeetilisi tekste antoloogiast. Igatahes jääb faktiks, et Eesti Ekspressi ajakirjaniku Heidit Kaio järgi (EE 12. august, lk 54) on Tõnu Trubetsky öelnud, et «sotsid on värdjad!» ja «IRL propageerib marurahvuslust», mille tõttu Eesti lipp «on saanud natsisõbraliku varjundi».

Kellelt pärida aru

Sõna «värdjas» tähendab kahte: peletist ja elusolendit, kelle vanemad on sugupuust väljas.

«Natsisõbralik» tähendab intolerantsi ehk sallimatust teistsuguste suhtes.

Tallinna abilinnapea, SDE esimees Jüri Pihl on Trubetsky järgi niisiis värdjas, praegune põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kui IRL-i volikogu esimees aga natsionaalsotsialistide lubaja. Käesolevate ridade autor kui Eesti sotsiaaldemokraatia rajaja tütrepoeg ja kui IRL-i volikogu liige järelikult mõlemat.

Ei, ma ei vasta Tõnu Trubetskyle samaga. Ometi on selge, et sõnaga «värdjas» pole Eesti põllumajanduse kutse- ja kõrgema hariduse vallas teha mitte vähimatki.

Kutseharidus tähendab siinkohal näiteks oskust hobustega ümber käia, kõrgharidus teadmisi koerte silmahaigusi ravida.

Või kui tuua näide tehnikast, siis maal toimetav elektrik peab valdama ka digiasjandust, sest elektriinsener peab olema valmis optimeerima jaotusvõrku.

Praktikas jääb see kõik kolme ministeeriumi, nimelt keskkonna-, haridus- ja teadus- ning põllumajandusministeeriumi vahele, kusjuures kannatavaid pooli on kaks.

Ühed on maa- ja kalamehed, kelle territooriumil tööd käivad, teised umbes kümneaastase tagatisega uurimisprogrammid, mida ei saa muuta päevapealt nagu bussiliiklust linnaliinidel.

Keskpunkti leidmine ses suhtes on olnud Helir-Valdor Seedri kui ministri probleem algusest peale, sest Euroopa Liit vaatab meie põllumajandusele väljast sisse, samas kui meie peame vaatama ka Eestist väljapoole.

Põllumajandusminister asub Eestis keset hulktahukat, mille ühe külje kujundab tema erakond, Seedri puhul siis nüüdne IRL, kelle üle valitseb siiani pettekujutlus, nagu oleks just Mart Laar hävitanud Eesti põllumajanduse.

Piir Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel tõmmati kinni enne, kui Mart Laar peaministriks sai! Teise külje moodustab see valimispiirkond, kustkaudu võimalik minister riigikokku kandideerib, Seedril seega Järvamaalt kuni Läti piirini. Mulgimaale jääb Polli ja muist Võrtsjärve, Järvamaale mets, oder, raps ja veised.

Kolmandaks dimensiooniks tuleb ministri valitsemisala ehk maaelu, mis näiteks ühistranspordi mõttes sõltub temast küllalt vähe.

Neljandana võib nimetada Euroopa liitu, millest on hästi teada, et Eestis pole võimalik valmistada hispaania veine.

Säärases olukorras on täitsa selge, et võtab nõutuks, kui EU keskorganid küsivad: kas raha, mille me teile eraldame, läheb seadmetele mustasõstrasaagi koristamiseks või poslamasla asendamiseks rapsiõliga?

Mitte et Helir-Valdor Seedrilt oleks palju nõutud, aga paljud jäävad ootele, kuidas märtsi algul 2011 aktsiate kurss muutub. Fundamentaaluuringuid agronoomias sedaviisi plaanida ei saa.

Püsivus saagu ausse

Helir-Valdor Seedri võimuses on sõnastada meie, st Eesti põllumajanduspoliitika riiklik või ka üleriiklik eesmärk.

Ta ei saa siin propageerida riisikasvatust või masinaehitust. Ta saab propageerida seda, et inimene, kellel on maad rohkem kui murulapp ümber maja, oskaks sellega ka midagi peale hakata.

Piltlikult öeldes peab ta muretsema selle eest, et omanik, kelle käes on maa ja vesi, tuleks nendega toime.

Jah, siia on programmeeritud üks igavene vastuolu, sest

kui tugev riik paneb oma tahte maksma ka üle laipade, siis õhuke riik järjepideva planeerimisega hakkama ei saa.

Alates juba sellest, kes õpetab ja keda koolitatakse. Autoparandaja, kes soetas perele krundi oma esivanemate koduvallas aastal 1994, ei jõua selle krundi pidajatena õpetada välja kaht tütart, kellest üks on programmeerija Rootsis ja teine töötab suure kaubandusketi ülemastme juhina.

Ta ehitab välja elamist maal, mitte ei edenda põlluharimist.

On ka teine võimalus, nimelt sõnastada Eesti põllumajanduspoliitika erakondadeülese arengusuunajana. Kuidas just, see ongi Helir-Valdor Seedri proovikivi. Konks seisneb selles, et tegelik põllumees on teaduse suhtes küllalt umbusklik, samas kui teadus võib olla praktilisele maaharijale mõtlematult üleolev.

Mida teeb põllumajandusminister?

2010-08-13

MUIDUGI ON igal erakonnal oma vöörus, köök, vastuvõturuum, tagatoad, kelder ja ka Siber.

Sind võidakse kindralstaabist saata asumisele nii kaugele Siberisse, et sealt ei kirjuta sa avalikkusele enamat kui ajalehtedele lugejakirju. Keldrist ei võeta välja mitte moosi, vaid musta pesu. Tagatube on tõesti mitu ning neist ühes käivad koos suhtekorraldusfirmad oma analüüside ja prognoosidega.

Üks teema, mida sellistes kambrites arutatakse, on tahes või tahtmata küsimus, kuidas ministrid on käitunud ja kuhu nende käitumine viib nii ministrile alluvas valitsemisalas kui erakonnas. Kas see tuleb parteile kasuks või kahjuks.

On olemas niisugused mõisted nagu «minister pikaks ajaks», mis tähendab, et ametnik ei pea kartma ülemuse kiiret vahetumist, ja «tühi koht», mis tähendab, et selle koha täitjast ei sõltu tegelikult midagi. Teatavas tagatoas arutatakse neidki aspekte.

Järgnev ei ole praeguse põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri paraadportree ega sissetung tema eraellu. See pole ka kihutuskõne enne valimisi. Käsitlen lihtsalt mõnda probleemi, mille puhul meil on kokkupuutepunkte.

AASTAL 1992 alustasid vabanenud Eesti ülesehitamist inimesed, kel polnud oma riigi juhtimise kogemust ei sise- ega välispoliitiliselt. Olid nõukogudeaegsed või pagulusest pärit asjatundjad, jätkus äraootajaid, ent polnud piisavalt asjaarmastajaidki. Kusjuures nood viimased enamasti üksteist ei tundnud.

Ka nüüdne põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder alustas asjaarmastajana, sest kunagises põllumajanduse akadeemias riigiteadust talle päris kindlasti ei õpetatud. Neid asendas teaduslik kommunism. Seedri lõpetamise aastal (1990) taheti seda küll ümber nimetada ühiskonnaõpetuseks, aga just tema oli üks neist, kes nõudsid senise nimetuse allesjätmist.

NIISIIS EI ole põllumajandusministrile keegi õpetanud, mida tähendab konservatiivsus. Siinkohal tähendab see arvestamist protsesside loomuliku inertsiga ning ettevaatlikkust ja vaoshoitust olukordades, mis tekitavad kiusatust neid üle jõu kiirendada.

Helir-Valdor Seeder on konservatiiv. Isekeskis - kolmanda osalisena maaülikooli rektor Mait Klaassen - oleme arutanud näiteks konkreetset küsimust, miks on hakatud otsekui häbenema väga vana sõna «agronoom». Kes peaks selle mõiste uuesti ausse tõstma? Maaülikool kahtlemata. Ent ta ei saa seda teha üksi, sest ka riik peab suutma sõnastada, mida ta agronoomilt tahab ja kui palju ta neid vajab.

Näitlikumalt: põllumajandusökonomisti haridusega minister peab formuleerima riigi huvi ja vastutusvõime maaviljeluse küsimuses, sõltumata sellest, kelle valitsemisalasse kuuluvad maaelu, metsandus, kalandus, roheline energia ja asjaomane haridus.

Kas seda on palju nõutud? Ei ole. Aga see tähendab põhimõttelist konflikti, sest iga nimetatud valdkond moodustab eri majapidamistes omaette rea.

Maaelu tahud on suurel määral kommunikatsioonid, hariduse kättesaadavus, energeetilised ressursid ning ühtlasi regionaal- ja halduspoliitika, mis kumbki ei saa olla paikkonniti ühetaoline. Setumaal ja Ida-Virus tähendab see praktikas ka piiriületust, mis pole põllumajandusministri valdkond.

Küsimus seisneb seega selles, kui paljude inimeste huve põllumajandusminister puudutab ja esindab?

Ühine põllumajanduspoliitika ehk CAP sõnastati aastal 1958 Alpide jalamil Stresa linnas kui aasta varem loodud Euroopa Majandusühenduse ehk ühisturu loogiline jätk. Helir-Valdor Seedril on tulnud osa võtta CAP II eeltöödest ehk uue ühise põllumajanduspoliitika kujundamisest pärast euroliidu laienemist ajal, mil tehnoloogiline surve maaviljelusele ja loomakasvatusele on kasvanud ning euroliidu partnerite ja konkurentide arv niisamuti.

Millise positsiooni CAP II-s saavad põllumajandusteadused ja sellekohane haridus - see on küsimus, millele vastamiseks populism ei sobi. Paraku on valitsev koalitsioon «pisut» populistlik.

POLE MINU asi panna oma kauaaegsele tuttavale hinnet. Saan vaid tõdeda, et enda jõu näitamiseks kujundavad laienenud Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja muutunud Eestimaa Rahvaliit oma põllumajanduspoliitika ehk lähema poole aasta jooksul tuleb põllumajandusminister Helir-Valdor Seedril olla korraga nii kaitsja kui ka ründaja. Mida kaitsta, tal jätkub, aga keda rünnata, see on segane.

Eestlased peaksid rohkem verd loovutama

2010-08-10

Esimest korda loovutasin verd üliõpilasena, järgmise korrani jõudsin aastaid hiljem. Siis, kui erakonna naistega aitasime üle Eesti vereloovutust tähtsustada ja reklaamida.

Nüüd on doonorlus kujunenud minule rutiiniks ja olen võtnud eesmärgiks iga kord ka kellegi esmadoonoriks kaasa meelitada. Tore on tunnistada, et see pole sugugi keeruline.

Möödunud õppeaastal olin meeldivalt üllatunud ühe gümnaasiumi lõpuklassi teadlikkusest. Nimelt otsustati, et iga gümnaasiumiklass korraldab mingi sündmuse kooli ja kogukonna heaks.

Abituriendid kutsusid kooli verekeskuse bussi, et kõigil täisealistel õpilastel oleks võimalik teha oma esmane vereloovutus.

Päeva käigus oli võimalik saada infot ning veenduda nii vereloovutuse vajalikkuses kui ka selles, et see on ohutu ja leebe protseduur. Väga küps ja kiiduväärt ettevõtmine.

Sel suvel on verekeskus korduvalt saatnud välja abipalveid, sest verevarud on vähenenud kriitilise piirini. Et tagada aasta ringi piisavat varu, peab doonorite üldarv suurenema.

Selleks oleks vaja, et neli protsenti elanikkonnast oleksid doonorid, aga Eesti elanikest on doonoreid vaid 2,6 protsenti. Kui noored on saanud veenduda, et vereandmine pole ülemäära ebameeldiv, ei võta palju aega, et pärast on enesetunne mõnus, siis suure tõenäosusega oleme saanud juurde nii mõnegi vereloovutaja.

Kõige suurem osa verekomponentidest läheb haigetele, kellel on vereloomehäired või keda opereeritakse plaaniliselt.

Samas kuuleme sageli rasketest õnnetustest, mille ohvrid on palju verd kaotanud ja kus kahetsusväärselt sageli on õnnetuse üks põhjustaja alkohol.

Seepärast on eriti tänuväärne, kui noored liidaksid need kaks teemat. Lisaks doonorluse reklaamimisele saaks tervisliku eluviisi omaksvõtuga tagada endale täisväärtuslikuma elu, vähendada riske nii endale kui ka ümbritsevale ning üldpildis luua ka eeldused kasutada doonoriverd säästlikult.

Alkoholitarbimise piiramisel on tähtis kujundada üldist suhtumist. Konjunktuuriinstituudi küsitluse tulemustest selgus, et kolm inimest neljast arvab, et Eestis juuakse kas palju või liiga palju.

Kuid samas uuringus arvas sajast vaid kaks inimest, et ta ise tarbib palju alkoholi. Seega arvatakse, et probleem on olemas, kuid see on pigem kelleski teises. On väga tähtis, et noorte teadlikkus ja oma rolli tunnetus paraneksid.

Tallinna lastehaigla andmetel on viimase kümne aastaga alkoholijoobes hospitaliseeritud laste hulk kasvanud ligi seitse korda ja tüdrukud, meie tulevased emad, on juhtude arvult poistele järele jõudnud. Lisaks veel asjaolu, et uuringute järgi alkoholitarbimine enne 21. eluaastat kahjustab organismi ja suurendab ka ohtu alkoholisõltuvuse tekkeks tulevikus.

Tegemist on maksa ensüümide talitluse kujunemise eripäraga selles vanuses. See, et inimene võib 18aastaselt abielluda, saada otsustajaks kohalikus volikogus ja võtta vastu muid olulisi otsuseid, ei aita kuidagi organismi füsioloogilisi protsesse mõjutada.

Lisaks vajavad noored kindlasti teavet üldpildist, millist kahju ühiskonnale toob alkoholiga liialdamine.
Maailma tervishoiuorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkoholitarbimine üle kuue liitri elaniku kohta tõsiseid tervisekahjustusi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme kogu ühiskonnas.

Hinnanguliselt on Eestis alkoholist põhjustatud majanduskahju - kuritegevus, töö tootlikkuse langus, vigastused, haigused, surmad - kümme miljardit krooni aastas.

Arvutus tugineb metoodikal, mida kasutati Inglismaal, kus uuringu ajal tarbiti alkoholi kaheksa liitrit elaniku kohta, aga Eestis kümme liitrit, mis lubab arvata, et majanduskahju võib Eestis olla veelgi suurem.

2009. aastal laekus riigieelarvesse alkoholiaktsiisina 2,3 miljardit krooni. Seega ületab otsene kahju neli korda aktsiisist laekuvat tulu.

Kui vaadata vaid arve, siis on näha, et vastupidiselt levinud müüdile ei tee liigjoomine riiki ja Eesti ettevõtlust rikkamaks.

Mida kiiremini suudame aastase kümne liitri tarbimise juurest jõuda ekspertide pakutud maksimumpiiri, kuue liitrini elaniku kohta, seda rutem saame loota, et loodud majandusväärtused ei kulu ära kahjude likvideerimisele ning meie noortest kasvab tervem põlvkond.

Loodan, et järgmisel õppeaastal jõuab iga terve abiturient vähemalt korra verd loovutada ning tunda, et nii on hea ja õige toimida.

Aeg ei oota!

2010-08-05

6. augustil möödub 70 aastat päevast, mil NSV Liit annekteeris ja inkorporeeris Eesti Vabariigi. Palusin sel puhul Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmel, Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimehel Trivimi Vellistel vestelda Teise maailmasõja teemadel, mille mõõde ulatub ka tänasesse päeva.

Urmas Saard: Härra Trivimi Velliste, kui esitada viimase 300 aasta lõikes aasta-arve (1703, 1704, 1707, 1708, 1709, 1710-1918, 1924, 1939, 1940, 1944, 2007), millest igaühe taga seisab mingi konkreetne ajalooline sündmus suhetes Venemaa ja Maarjamaa alade vahel, siis kas nende kurjakuulutavate sündmuste järjekestvas ahelas pole 1940. aasta 6. augusti näol mitte tegemist täiesti ootuspärase sammuga, mida ei saa ka tulevikus välistada?

Trivimi Velliste: Venemaa ajalugu on olnud pikk ja järjepidev. Oma traditsiooni ja mõtteviisi on see riik laenanud Bütsantsi impeeriumist, sealt ka nende kurikuulus derzhava ihalemine. Vene riikluse sisu ei ole aegade jooksul olemuslikult kuigi palju muutunud. II maailmasõjas jätkas see impeerium varasemate keisrite „püha üritust". Ka tulevikus peavad maailm ja eriti Venemaa naabrid olema vägagi valvsad.

Urmas Saard: 12. juunil 1940 okupeeris Nõukogude laevastik Naissaare, 14. juunil toimis juba täielik õhu- ja mereblokaad. 17. juunil võtsid Nõukogude väeüksused kogu Eesti maa-ala enese meelevalda. Tundmata XX sajandi esimese poole rahvusvahelist õigust, mõistab vähimagi haridusega inimene, et 6. augustil 70 aastat tagasi tallati eestlaste tahe enam kui 100 000 pealise punaväe poolt halastamatult jalge alla. Kuidas seletada tänase Venemaa seisukohta, millega too õigustab ajaloos toimepandud kuritegelikke sündmusi endisel viisil?

Trivimi Velliste: Teatud nihked on siiski viimastel kümnenditel toimunud. MRP salakokkulepet on tunnistatud, ehkki poole sajandi vältel räägiti sellest kui Lääne räigest valest. Kui vaadata Eesti tasandilt laiemas plaanis, siis võiks valede ülestunnistamise ritta lisada Katõni mõrva. Täiesti loogiline on loota, et Venemaa on sunnitud varem või hiljem ka palju teisi valesid üles tunnistama. Kuid esialgu pole impeeriumi-ihalus kusagile kadunud.

Urmas Saard: Nõukogude okupatsiooni õigustajad, aga ka Eesti Vabariigi õiguslikus järjepidevuses kahtlejad räägivad endiselt Konstantin Pätsi antud allkirjadest, mis olevat andnud Johannes Vares-Barbaruse valitsusele legitiimsuse ja katkestanud Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse.

Trivimi Velliste: Alates 1940. aasta 17. juunist polnud Eesti Vabariigi president enam vaba oma ametikohustuste täitmisel. Päts viibis võõrriigi relvastatud valve all, olgugi et püstolitoru ei hoitud tema kõrva ääres. Talle dikteeriti otsuseid, millest keeldumisel ähvardati jõudu kasutada. Pole isegi nii oluline, kas füüsilist jõudu oleks kasutatud isiklikult tema vastu, tema pereliikmete vastu või kogu eesti rahva vastu - vägivald oli täiesti ilmne ja vaieldamatu. Õigusetus ei saa sünnitada uut õigust! Seega, kõik alates 1940. aasta 17. juunist Eesti põhiseaduslike institutsioonide nimel ja Nõukogude Liidu diktaadi all väljastatud õigusaktid olid allakirjutamise hetkest õigustühised. Ja Konstantin Päts kui vilunud jurist teadis seda. Kui Konstantin Päts koos perega 30. juulil 1940 Venemaale küüditati, oli ta ikka veel Vabariigi President, olgugi et Riigi Teataja väitis vastupidist. Vastavalt Põhiseadusele läksid Vabariigi Presidendi ülesanded üle peaministrile, kelleks oli sel ajal professor Jüri Uluots, olgugi et president Päts oli Kadriorus võtnud vastu juba Vares-Barbaruse valitsuse ametivande. Päts teadis, et see ametivanne nii nagu tema mitmed allkirjadki ei maksa mitte midagi. Ükski erapooletu kohus ei tunnista vekslit, mis on kirjutatud püstolitoru kõrva ääres.

1939. aasta sügisel oli baaside lepingu sõlmimisega teatavasti valitud venitamistaktika. Ajavõit oli selles olukorras kõige tähtsam võit. Tuli säästa - nii palju kui võimalik! - rahvast, isegi sõjaväge, et astuda sõjariistus välja, kui selleks saabub soodsam aeg. Et Saksa - Vene sõda ei saanud olla mägede taga, seda suutis taibata nii Päts kui teisedki Eesti juhid. Et aja võitmine kujunes palju tülikamaks, kui loodeti, sinna ei saanud midagi parata, see ei olenenud ainult eestlastest.

Urmas Saard: Samas on esitatud teravaid küsimusi, miks professor Jüri Uluots ei kuulutanud üldmobilisatsiooni välja juba 1940. aastal.

Trivimi Velliste: Kui sellise terava etteheite esitaks vähese haridusega inimene, siis võiks tema teadmatuse talle andeks anda. Aga kui seda tehakse üleriigiliselt loetavas ajalehes, on tegu kahtlematult kahetsusväärse lugeja eksitamisega. Tollel okupatsioonisuvel oli nii Uluots kui kogu Eesti Vabariik Stalini käepikenduse Andrei Ždanovi pantvangistuses. Zdanovil oli siin 100 000 punaarmeelast! Raua tänava koolimaja juures puhkes meie sidepataljoni spontaanne relvastatud vastuhakk. Kui see oleks laienenud üleriigiliseks, pole vist raske ette kujutada, millega see oleks lõppenud.

Küsida tuleks hoopis teisiti: miks ei hakatud vastu juba 1939. aasta sügisel, kui see olnuks sõjaliselt veel kuidagi mõeldav. Miks ei peetud veel enne Soomet kangelaslikku sügissõda? Olen lõpuni veendunud, et 1939. aasta kui tahes vapper sügissõda oleks tähendanud Eesti jaoks täielikku hävingut. Stalin tundis tarkust, et luuda murtakse ühe vitsa haaval. Tookord tulnuks sõdida ihuüksi, sest nii Soome kui isegi Läti lootsid jääda puutumatuks. (On müüt, et Soome „otsustas" osutada N. Liidule sõjalist vastupanu. Ka Soome valitsus otsustas venitada nii kaua, kui vähegi saab. Ja ühel päeval Soome juhtkond nägi, et Helsingile kukuvad pommid...)

Vastutustunnet omav juht viib rahva sõtta üksnes siis, kui on olemas vähimgi väljavaade edule, kui võib toetuda mingisuguselegi liitlasele. Olukorra trööstitust hinnates võis Eesti sõjaline liitlane olla küll väga ebameeldiv, kuid ikkagi halvimatest võimalustest parim viis sõdimaks veel hullema vaenlasega.

Urmas Saard: 1944. aastal sai selleks ebameeldivaks liitlaseks hitlerlik Saksamaa?

Trivimi Velliste: 1941. aasta suvesõjas tervitasid eesti neiud Wehrmachti mootorrattureid rukkililledega. Metsavennad heiskasid vallamajadele sinimustvalged riigilipud. Kuid Berliin ei võtnud kuulmagi riigipea kohusetäitja prof Uluotsa palvet tunnustada Eesti Vabariigi iseseisvust. Paljudes peredes olid lähedased küüditatud Venemaale või koguni mõrvatud. Pojad tõttasid isade eest kätte maksma ja haarasid Saksa relvad.

1943. aasta sügisel pöördus Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop Uluotsa poole sooviga, et Eesti poliitiline juhtkond, mis siis asus küll põranda all, kutsuks Eesti kodanikud võitlema punaarmee vastu. Eesti Vabariigi nimel andsid Jüri Uluots ja Edgar Kant Reich'ile äraütleva vastuse, ehkki Saksamaa niisugune pöördumine sisaldas teatavat Eesti Vabariigi tunnustamist. Eesti riik ei läinud liimile, sest tema eesmärk polnud ühegi okupandi huvide eest välja astuda. Eesti jäi ootama paremat hetke.

1944. aasta jaanuaris murdis Punaarmee Leningradi blokaadist läbi ja asus Narva jõe idakaldal positsioonidele. Sakslastel oli vesi ahjus. 7. veebruari raadioesinemises kutsus prof Jüri Uluots kõiki eesti mehi relvi haarama. Eesti riigipea kohusetäitja kuulutas sisuliselt välja üldmobilisatsiooni. Sel hetkel polnud enam oluline, et mobilisatsiooni taga asusid Saksa relvad, munder ja väejuhatus. Igasugused teised võimalused olid tol hetkel olematud ja mehed astusid Narva all Punaarmee okupantidele vastu.

Samal ajal, kui sakslased Hitleri käsul ummisjalu lahkusid, nimetas Uluots ( 18. septembril 1944 ) ametisse Eesti Vabariigi valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Appi tõtanud soomepoisid ja admiral Pitka mehed suunasid püssitorud mõnegi sõnakuulmatu Saksa sõjaväelase poole. Vaatamata pealinna ja kogu riigi okupeerimisele punaarmee poolt anti välja käsk jätkata vastupanu Eesti metsades.

Urmas Saard: 1982. aasta juulis tegi Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan avalduse, milles ta muu hulgas sõnas, et pärast Balti vabariikide natsiokupatsiooni lõppu tungis Nõukogude punaarmee Baltikumi ja Nõukogude Liit taastas oma ülemvõimu tapmiste, igasuguste surveavalduste ning uute massiküüditamistega.

Trivimi Velliste: President Reagani esildis koostati 26. juulil 1982 seoses Eesti, Läti ja Leedu vabariikide de iure tunnustamise 60. aastapäevaga. Suursaadik J. Kirkpatrick esitas mittetunnustamist selgitava kirja ÜRO peasekretär Javier De Guellarile palvega, et viimane tunnustaks selle ÜRO täiskogu ametlikuks dokumendiks ning 38. täiskogu võtaks kaalumisele rahvastele enesemääramise õiguse kindlustamise.

Sama avaldusega meenutati, et 1944. ja 1949. a. vahemikus vahistati või küüditati Siberisse kõigist Balti riikidest kokku ligikaudu 600 000 süütut. Küüditati ilma valikuta imikuid, rauku, naisi ja täis elujõus mehi. Relvastatud vastupanu N. Liidu okupatsioonile kestis kaheksa aastat pärast punaarmee teistkordset sissetungi.

Urmas Saard: Nõukogude okupatsiooni vastane relvavõitlus on Eesti Vabariigi Riigikohtu lahenditega tunnistatud võitluseks Eesti iseseisvuse eest, kuid on tunnustamata Riigikogu poolt.

Trivimi Velliste: Oma raadioesinemises 7. veebruaril 1944 kuulutas peaminister presidendi ülesannetes, nagu öeldud, mobilisatsiooni sisuliselt välja. Kõik Eesti kodanikud, kes selle üleskutse järel Saksa mobilisatsiooniga ühinesid, tegid seda Eesti Vabariigi kaitsmise eesmärgil, mitte Saksa huvides. Uluotsa ja Eesti Rahvuskomitee toetus 30. jaanuaril välja kuulutatud mobilisatsioonile oli vajalik Eesti Vabariigi huvides. See oli ainus võimalus takistada Nõukogude okupatsiooni kordumist. Kui see aga kõigest hoolimata ei õnnestunud, jätkus relvastatud vastupanu N Liidu okupatsioonile pärast Saksa vägede taandumist Eestist. Nõukogude okupatsiooni kinnistumisel kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee oma korraldusega Eesti kodanikke üles moodustama metsavendade salku, et võidelda okupatsiooni vastu.

Eelnevat silmas pidades tuleb 1941. aasta Suvesõda, 1944. aasta kaitselahinguid ja 1944. aasta septembris jätkunud relvastatud vastupanu käsitleda Eesti Vabariigi huvides toimunud vabadusvõitlusena, mis oli igati seaduslikult õigustatud tegevus.

2004. aastal pöördusid eelnimetatud võitlustes osalenud oma kokkutulekul Tallinnas Kadrioru staadionil Riigikogu poole palvega, et Riigikogu langetaks otsuse, kes nad Eesti Vabariigi silmis on. Mehed soovisid ametlikku seisukohta kõige kõrgemal tasemel - kas nad võitlesid õige asja eest?

Paraku on 101- liikmeline Riigikogu sama kirju nagu miljoniline eesti rahvas. Selles leidub kõike, nii head kui halba. Suhtumine ajalukku on sageli pealiskaudne, au mõiste on paljudele teisejärguline. Hädaldatakse selle üle, kas meie sõbrad ikka saavad meie ajaloost aru. Kuidagi võib mõista hirmu tundmist vaenlase ees, aga hirm oma sõprade ees pole mitte üksnes häbiväärne, vaid see on ka naeruväärne. Rahvas, kel on oma tõde, mida ta aga selgitada ei suuda, on sisemiselt nõrk. See rahvas pole päris vaba ja võib tulevikus kergesti langeda võõraste saagiks. Ega sõbrad saa kaitsta seda, kes end ise kaitsta ei taha.

Urmas Saard: 2006. aasta hilissuvel esitlesid Riigikogus Isamaaliidu ja Res Publica otsuse eelnõu „Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu". Tookord juhtisid tähelepanu kolmele asjaolule: Arutlemisel ei saa lähtuda imaginaarsest või oikumeenilisest vabadusvõitluse ajaloost. Lähtuma peab vaid tegelikult aset leidnud sündmustest. Ühtlasi nägid arutluses ka tulevikku suunatud küsimust selle kohta, kuidas toimida ajaloo kordumise korral.

Trivimi Velliste: Riigikogu otsus omab kahtlemata tulevikku suunatud tähendust, mida ei tohiks alahinnata. Kui rahvaesindus ei võta kõnesolevas küsimuses seisukohta, saab see Eesti kodanikele märguandeks, kuidas otsustada tulevikus meie ette seatavate raskete valikute puhul. Nii on meil praegu tegemist rahvaesinduse erakordselt olulise vastutusega.

Urmas Saard: Neli aastat hiljem on Isamaa ja Res Publica Liit esitanud oma koalitsioonipartnerile Reformierakonnale ettepaneku kõnesolev otsus siiski vastu võtta?

Trivimi Velliste: IRL lähtub oma ettepaneku tegemisel eeldustest, mille aluseks on Eesti Vabariigi põhiseadus ja teadmine, et Teises maailmasõjas de facto sõjaliselt okupeeritud Eesti Vabariik kestis tulenevalt rahvusvahelisest õigusest de jure katkematult edasi. Põhiseadus nõudis kõigilt kodanikelt ustavust põhiseaduslikule korrale. Sellele toetudes kutsusid peaminister presidendi ülesannetes ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Eesti kodanikke riigi territooriumi kaitsmisele. Kujunenud olukorras osutasid Eesti kodanikud NSV Liidu sõjalise agressiooni suhtes õiguspärast relvastatud vastupanu, kui võideldi Eesti Vabariigi de facto iseseisvuse taastamise eest. Eesti Vabariik ei ole kunagi tunnustanud Eesti okupeerimise ja annekteerimise seaduslikkust 1940. aastal. Vastavalt sellele tuleb Eesti kodanike tegevust Teises maailmasõja ajal eelkõige hinnata 1940. aasta suveni Eestis kehtinud seaduste ja rahvusvahelise õiguse alusel.

Urmas Saard: 26. juulil võis lugeda Jüri Estami ettepanekut pöördumisena Vabariigi Presidendi poole, milles autor soovitab riigipeal korraldada vabadusvõitlejate auks ametlik vastuvõtt. Kolm päeva hiljem pakkus tema ettepanek pikemalt huvi Eesti Rahvusringhäälingu telesaates Suveniir. Uudist on vahendanud peale selle mitmed teised ajakirjandusväljaanded. Kindlasti ei saa Riigikogu liige võtta endale õigust öelda presidendile, kuidas ta peaks kodaniku mõttele reageerima. Siiski on oluline teada, mida arvab diplomaat, endine välisminister ja pikaajaliste kogemustega rahvasaadik välja käidud mõttest?

Trivimi Velliste: Mõte on kahtlemata tõsist kaalumist vääriv. Ent see ei asenda Riigikogu vastavat otsust. Aeg ei oota! Kõige nooremad kõnesolevatest sõjameestest on täna 85-aastased.

Loe ka Maalehe Pärnumaa blogist

“Minu Ugrimugri”

2010-07-17

Ükskord Tallinnast koduteel juhtusin kuulama saadet "Keda sa lugenud oled?" või midagi sellist.

Mihkel Mutt rääkis Doris Karevast. Mina lugesin hiljaaegu Sikku. Tegelikult veel Khaled Hosseini ja Erast Parmastot kah!

Rein Sikk on Petrone Prindi lipu all kirjutanud raamatu "Minu Ugrimugri" soomeugrilastest. Meist noh! Mina sattusin seda lugema hoopis ühel lõunamaal, mida võiks nimetada ka "mulla musi" maaks ugrimugrist analoogiat otsides. "Mulla musi" on eestipärasem, kui muşmula, mis on Türgimaal kasvav viljapuu, täpsemalt harilik astelpihlakas.

Ega ma nii väga ei sattunudki seda raamatut lugema, ma panin selle teadlikult kohvrisse ja võin öelda, et väga hea puhkuselugemine. Võib vahepeal lugusid eraldavate tärnikeste kohal pooleli jätta ja pärast edasi lugeda.

Tean ju loomulikult raamatu autorit. Minu meelest on tegemist ugrimugri fanaatikuga, kuid mitte äärmuslasega.

Kui Rein Rakvere peal vastu tuleb, siis miski ei reeda, et ta mingi paadunud ugrimugri oleks. See kõik on tal sees.
Hea küll, meeste tantsupeol on ta muidugi esireas tantsimas, ninasõõrmed erutusest puhevil ja peod niisked.

Igapäevases elus aga tuleb vastu teksaste ja T-särgiga. Igal tähtsal vastuvõtulgi ei käi vaid rahvariietega, vaid paneb ülikonna selga. Mina ei usu ka, et ta läks katki kümme aastat tagasi Norras, nagu ta raamatus kirjutab. Tal pidid juba ammu ikka suured mõrad sees olema. Norras piisas Reinule ikka väikesest koksust ja ugrimugri oli valmis.

Nüüd aga raamatust

Rein kirjutab lihtsatest asjadest: esemete igaks juhuks varumisest, kavalusest, sellest, et asjaga mitte kokkupuutunule võib taaraautomaat olla suurem uudis ja ägedam elamus kui näiteks uhke ekskursioon Eestimaast pildi andmiseks.

Selle raamatu kangelastest osa on tuntud Kadrinas, teisi aga teavad mitmed Virumaa Teataja lugejad.

Ugrimugritamise kaifimisest räägib see raamat ka. Erinevalt narkootikumidest pole minu arust ugrimugri kaif eluohtlik.

Meil Eestimaal pole häda midagi. Me ei koti setusid ega vihka mulke, häbenemisest rääkimata. Hoopis fänname Viljandi folki ja seto leelot. Peame koos oma rahvusriiki ja hoiame keelt ning keegi ei köhi. Mis ei tähenda, et me käed rüpes saaks ugrimugritada.

Hoopis kurvem võib olla pilt kui rääkida Venemaal elavatest ugrimugridest, kes endale argipäevast ugrimugrindust lubada ei saa ja enam ei oskagi. Lihtsalt üks teine keel ja kultuur on võimsamad olnud. Sellest saate ka lugeda.

Paar kohta tõid suurele mehele pisaragi silma. Üks nendest oli episood väikesest tulevasest laulikust Julgi Staltest, kellel "koška zabolela". Lahti pole seda mõtet seletada. Raamatut lugedes saate aru.

Üleolekust ning sõnade ja tegude lahknemisest on see raamat ka. Sallivuse teooria versus praktika.
Raamatus on ka eestlaste porotamisest soomlastest kõneldes.

Mis puutub porotamisse, siis ma ise pole seda sõna kasutanud, kui, siis põhjapõdra tarbeks. Mul on küll Soome suursaadiku Jaakko Kalela kingitud T-särk, mille kaks lippu ja kiri "Minu sõber on põder". Nii et üleolekust saab veel omakorda üle olla.

Ugrimugride vastandid

Raamatust leiab ka loo ungarlastest, kes avajaid kolm korda kallima hinnaga müüvad kui veini. Lihtsalt ugrimugri kavalus.

Türgimaal on samuti avajatega kitsas. Aga nad ei sunni sind seda ostma. Teevad sulle veinipudeli oma sahtlis oleva avajaga lahti. Mis ei tähenda seda, et nad ei suudaks välja mõelda, mille eest raha küsida. Õigemini nad küsivad alguses ikka täiega. Siis võtavad hoo maha.

Nad on ugrimugride vastandid. Ei mingit tagasihoidlikkust, kui tegemist äriga. Keelte peale on ka mihklid. Teatud maani. "Tere-tere, vana kere!" ütleb massöör Ahmed.

Ugrimugri "tervetuloa" tuleb ka ladusalt. Üks mees teadis Tallinna ja Tartut. Nüüd teab kolmandat tähtsat linna Rakveret ka.

Reinu raamatul on õnnelik lõpp. Ugrimugrisid ei saa ära hävitada. Meil pole üht riiki, mida vallutada, ja üht kuningat, keda tappa. Keegi jääb järele niikuinii. Ah, mis ma seletan, lugege ise!

Seda Türgi värki te sealt raamatust ei leia, küll aga loo inuittidest. Rein on tegelikult väikerahvaste fanaatik laiemalt. Türklasi on aga palju. Palju rohkem kui ugrimugrisid kokku.

Vabadussõja võidusammas – müüdid ja tegelikkus

2010-07-14

Miks on see teema avalikkuses pidevalt ja jätkuvalt üleval piksevardana? Isiklik hinnang on, et sambateemaga seotud probleemid on lihtsad ja kõigile arusaadavad.

Nendel teemadel suudavad kõik inimesed kaasa rääkida. Vabaduse Risti sümboliline väärtus ja tähendus seevastu aga nii suured, et jätkuvate ehitusprobleemide tulemusena on sambast kujunenud avalikkuse piksevarras, millel saab nii esilekerkinud ehitusprobleeme kui ka kõike muud välja elada. Sammas oma ehitusvigadega on täna saanud objektiks, mis maandab osa inimeste pingeid, mille tegelikud keskused võivad olla aga hoopis teises kohas.

Parimaks näiteks on poliitik Marek Strandbergi hiljutine õnnestunud katse saada avalikkuses tähelepanu, rääkides samba klaasist kui plastmassist. Ilmekas on see näide seetõttu, kuidas avalikkusele „udu" ajamine võib olla väga lihtne - antud juhtumil pole paneelide koostis olnud kunagi üllatus ning nende külgvaade ja ristlõige on kõigile soovijatele avalikult näha olnud alates esimeste eksemplaride tarnimisest Eestisse, nende eksponeerimisest kõigile meediakanalitele.

Samas on täiesti arusaadavalt läbinähtav ka Strandbergi teo motiiv - sisuline poliitline vajadus saada pilti mõne uue teemaga. Udujutt on see ettekujutuse pärast, et tänapäevane klaas peaks välja nägema kui pudeliklaas, mis ignoreerib täiesti tõsiasja, et nii nagu paljud prilliklaasid, autoklaasid, rääkimata kunstklaasidest ja ehitusklaasidest, ongi üldjuhul mitmekülgse ja kompleksse koostisega, sisaldades nii tavalist silikaatklaasi, orgaanilist klaasi, kui akrüülklaasi. Marek Strandberg pakkus samba ehitusmaterjali valiku aegadel Kaitseministeeriumile kui ka autoritele ehitusmaterjaliks ka klaasbetooni tahvlit, kuid kaks aastat tagasi oli seegi pikka katsetusaega vajav materjal.

Vaadates tagasi möödunud protsessile tervikuna, samba rajamisest tänaseni saatnud sõnasõjale, tunnistades ka kriitikute ütlusi ehitusprotsessi vigade osas, olen tugeval arvamusel, et monument Vabadussõjas langenute mälestuseks tuli vähemalt seitsmendal katsel valmis ehitada ning selle ehitamine oli ja on jätkuvalt õige ja vajalik protsess. Lõpule tuleb viia ka samba lõplik kordategemine.

Samba ümber levivatele müütidele mõeldes - ja neid on alates surnud vaimude möllamisest, Jumala kättemaksust ebajumala teenimise pärast, kuni poliitikute soovini rajada kõrgustesse küündiv fallosekujuline sümbol - tähelepanu vääriv vähemalt murdosa müütide lahtikirjutamine, mis põhinevad reaalsetele faktidele ja tagasivaatele läbi ilmunud meediakajastuste.

1. müüt: „Kaitseministeerium muutis otsuse rajada abstraktselt vabadusele mõeldud memoriaal otsuseks rajada monument Vabadussõja mälestuseks". Tegelikkuses võttis Riigikogu 23.märtsil 2005.a. vastu otsuse „Vabadussõja võidu samba rajamine". Pool tundi varem jäi toetuseta otsus „Vabaduse memoriaali rajamine". Sellega langetati põhimõtteline poliitiline valik juba Riigikogus ning seitsmes katse rajada rahvuslik monument Vabadussõjas saavutatud võidu auks sai stardipaugu. Vabadussõja Võidusamba rajamist pooldas 50 ja Vabaduse memoriaali rajamist 30 saadikut. Vastuvõetud otsuse järgi pidi sammas tähistama Eesti võitu Vabadussõjas ning selle püstitamisega mälestatakse iseseisvuse saavutamise ja kaitsmise nimel toodud ohvreid. Riigikogu otsusest lähtuvalt tegi toonane valitsus ülesandeks rajada monument Kaitseministeeriumile.

2. müüt: „Konkursi korraldamine viidi ellu läbipaistmatult".
Tegelikkuses töötati konkursitingimused ja lähteülesanne välja veel enne praeguse valitsuse ametisse asumist, selle töötas välja Kaitseministeeriumi tellimusel Eesti Arhitektide Liit (EAL), kellele maksti selle eest kokku üle 200 tuhande krooni. Koostatud lähteülesanne sisaldas selgelt viidet sellele, et sammas on mõeldud 1918-1920 toimunud Eesti Vabadussõja mälestuseks.
Konkursi komisjon valiti veel eelmise valitsuse ajal välja esinduslikkuse printsiibi põhiselt. Sinna kuulus 4 avalikkuse esindajat (vabadusvõitlejad, Tallinna linn, SA Vabaduse Monument ja EELK peapiiskop), 4 kunstieksperti (2 Arhitektide Liidust ja 2 Kunstnike Liidust), 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister, parlamendi koalitsiooni ja opositsiooni esindajad).
14.märtsil 2007.a. kuulutati välja Vabadussõja võidusamba ideekonkurss ja mälestusmärgi avamise tähtajaks seati 28.november 2008.a., mil möödub 90 aastat Vabadussõja algusest. 5.aprillil 2007.a. asus ametisse uus valitsus, kaitseminister Ligi asendus kaitseminister Aaviksooga, kõik teised esindajad jäid endiseks. 15.augustil 2007.a. valis valitsuskomisjon välja võidutöö „Libertas", 30.augustil kinnitas valitsus komisjoni otsuse ning kaitseminister sai ülesande viia samba rajamine lõpule. Sõltumatul internetiküsitlusel toetas tol hetkel võidutööd 67% ja vastu oli 33% hääletanutest.

3. müüt: „Samba autorid on tundmatud amatöörid" ja „Sternfeldilt tuleb diplom halva insenertehnilise lahenduse eest ära võtta". Tegelikkuses pole tegu sugugi amatööridega, kaks kolmekümnele liginevat ideekavandi autorit Rainer Sternfeld ja Andri Laidre on teada tuntud tehnikateaduste magistrid Tallinna Tehnikaülikoolist; Kadri Kiho ja Anto Savi aga Tehnikakõrgkooli kõrgharidusega arhitektid; kõik kokku tublid noored inimesed, kelle muudegi saavutuste üle on põhjust uhkust tunda. Autorid oleks võinud kohe pärast ideekavandi väljakuulutamist protsessist käed puhtaks pühkida, kuid selle asemel võtsid nad monumendi valmimise südameasjaks ning aitasid oma parimate teadmistega kaasa, tehes Kaitseministeeriumi ja ehitajaga tihedat koostööd. Igati isamaaline tegu. Autorid pole seotud riigihankeprotsessiga, ammugi ei olnud nad samba projekteerijad - see polnudki nende ülesanne. Tagasi vaadates võidutöö väljakuulutamisele augusti keskpaigas 2007, leiab nende nimede avalikustamise hetkest ründavaid ja pingest laetud tigedaid lehepealkirju koos isiklikult solvavate seisukohavõttudega, kuigi konkursi võitmine tuli autoritele endilegi üllatusena. Probleemi püstituse, mida ärritunud ründajad läbi meedia vahendasid, võib sisult kokku võtta järgmiselt - kuidas sai juhtuda, et noored insenertehnilise haridusega (Kunstiakadeemias mitte õppinud) inimesed võitsid konkursi (millel osalesid ka tuntud kunstiringkondade esindajad)? Kriitikute hulgas võtsid avalikult häbenemata sõna ka need konkursil osalenud autorid, kel tuntust jagub väga palju, kuid seeekord võidust ilma jäid. Nii algasid sisusse süübimata emotsionaalsed ja vihased spekulatsioonid - mida tehti, kuidas tehti, mida oleks pidanud tegema ja kuidas peaks tegema, mis jätkuvad nagu me kõik teame, tänu ilmnenud ehitusvigadele, sama eredatena ja pingest laetutena tänaseni.

4. müüt: „Poliitikud surusid läbi endale meelepärase kavandi" ja " „Žüriis osalenud kunstieksperdid pidasid võidutööd kõlbmatuks". Väide, et poliitikud valisid ja surusid oma tahte kunstiinimestele peale ei pea paika. Võidutöö valik teostati iga žürii liikme poolt võrdväärselt antud väärtuspunktide alusel, 11-le edukamale lõppvooru jõudnud ideekavandile jaotati punkte kriteeriumite järgi, punktid talletati selleks ette nähtud tabelisse, milles lõplike punktisummade kokkuliitmisena kujunes võidutööks „Libertas", kui kõige enam punkte saanud ideekavand. Väide ei pea paika juba seetõttu, kuna ka kunstieksperdid tõstsid „Libertase" 41 töö seast esimese kolme parima ideekavandi hulka. Kaitseministeeriumile laekunud 44 töö seast kvalifitseerus konkursile 41 tööd, nendest kolm esimest tööd valiti konsensuslikult parimateks kõigi kaheteistkümne zhürii liikme poolt. Esikoha valimise hääletus kujunes järgmiselt: võitnud tööd toetas 9 ja sellele vastu oli 3 žürii liiget. Vahe esimese ja teise koha punktide vahel oli tähelepanuväärne, samuti vahe teise ja kolmanda ideekavandi punktisumma vahel. Kõik hääletustulemused ja hääletamise protsess on protokollitud, kuid kaetud konfidentsiaalsuskohustusega žürii liikmete õigusi silmas pidades, siiski talletuvad need tuleviku huvides Kaitseministeeriumi arhiivis.

5. müüt: „Autorid ja Kaitseministeerium ei arvestanud ekspertide ja avalikkuse arvamusega". Pärast võidutöö väljakuulutamist algas pingeline töö erinevate ekspertidega nii kunsti-, kui arhitektuurivallast, aga otsesemalt klaasiga tegelevate spetsialistidega; samuti ehitusspetsialiste, muinsuskaitsjate, keskkonnakaitsjate ja linnaametnikega. Samba autorid võtsid end terveks aastaks lahti muudest kohustustest ja tegelesid koos SA Vabaduse Monument ja Kaitseministeeriumi ametnikega. Kohtuti kõigi erinevate huvigruppide arvamuse ärakuulamisega, kes seda soovisid ning ideekavandi edasiarendusega. Ideeprojekti kohta väljendatud kriitikat, arvestati - mööngem siinkohal, et kõigi erinevate arvamuste kokkusidumine pole kunagi võimalik ja arvestada saab sellise piirini, mida võib nimetada „mõistlikuks tasakaaluks" või „konsensuseks". Näiteks ei saanud arvestada väga tõsiseltvõetava kunstiinimese soovi, kelle nägemuses oli monumendi tippu Vabaduse Risti asemele paigutada omale meelepärane kujund. Küll aga vahetati välja samba materjal (algselt dolomiit, mida peeti liiga lagunevaks), stiliseeritud Vabaduse Rist tehti originaalile vastavavaks, II liigi I järgu Vabaduse Risti suurendatud koopiaks (autasuks vapruse eest, mida pole kunagi varem välja antud va nüüd samba tipus, sümboolselt kogu Eesti rahvale); ära jäeti Eesti kaardi kujutis, mis tekitas vaidluse, kas see kaart on II Maalimasõja eelne ehk Vabadussõja järgne või meie praegune riigipiir. Muinsuskaitse ja keskkonnakaitsjate ettekirjutuste kohaselt muudeti olulises osas kogu samba maa-ala projekti ning saadi sellele Muinsuskaitse, Keskkonnakaitse ja Tallinna Linnavalitsuse heakskiit. Lisaks viidi sisse rida muid parandusi, mille üleslugemine siinkohal venib mõttetult pikale.

6. müüt: „Kaitseministeerium surus projekti ülilühikesi tähtaegasid". Tegelikkuses on igal ehitusprojektil, aga eriti nii suuremahulisel, alati olemas tööde teostamise graafik, koos selleks planeeritud varuajaga. Miks tähtaegadest ühe, teise või kolmanda osapoole poolt õigeks ajaks kinni pidada ei suudetud või lahendati venides, arvan, et töökultuurilise või mõne muu põhjuse tõttu, vajaks pikemat detailidesse ulatuvat uurimustööd. Reaalsuses pikendas kaitseminister 11.juulil 2008 eelmise valitsuse poolt välja öeldud valmimistähtaega seitsme kuu võrra. Vabadussõja võidusammas avati pidulikult Võidupühal, 23.juunil 2009.a, mitte esialgselt kavandatud 28.novembril 2008, mil möödus 90 aastat Vabadussõja puhkemisest. Kaitseministeeriumi uudiste arhiivist võib leida järgmise 21.02.2007 koostatud ja kodulehele riputatud pressiteate, milles kommenteerib tänane rahandusminister, toonane kaitseminister Jürgen ligi järgmiselt: Konkursi tähtajaks on määratud 2.juuli, pärast mida saab hakata otsustama. Me väga tahaksime, et mälestusmärk saaks valmis 24-ks veebruariks 2008, aga seda lubadust on väga raske kindlalt anda. Sellepärast sai öeldud, et Vabadussõja võidusammas valmib EV juubeliaastal," ütles Ligi. Vt. http://www.mod.gov.ee/et/1303

7. müüt: „Vabadussõja võidusammas on algsest läinud olulisest kallimaks", Kesknädala hinnangul on maksumus tõusnud juba 200 miljoni kroonini. Tegelikult on Võidusamba maksumus püsinud algusest lõpuni eraldatud eelarve piirides, milleks oli 10 miljoni kroonine eraldus 2007.a. konkursi korraldamise kuludeks ja 99,7 miljoni kroonine eraldus 2008ndal ja 2009ndal aastal. Eraldatud rahadele pole valitsuselt lisa küsitud; küll lisanduvad selle summa juurde veel õigusabi kulud, avamispidustustega seotud kulud, muud kaudsed sambaga seotud kulutused kokku ligikaudu kahe miljoni krooni ulatuses. Lõpp-kokkuvõttes jäävad riigi kulud samba püstitamisel siiski nimetatud 112 miljoni krooni raamidesse, kuna kõik tekkinud täiendavad kulud monumendi samba- ja ristiosa probleemide lahendamisel nõuab KM arbitraaži korras Sans Soucilt välja, mis paraku võtab kokkuvõttes tõepoolest mõned aastad aega.

8. müüt: mille põhjal „Kaitseministeerium on alustanud sõda teisitimõtlejate vastu". Rääkides sõjast, tuleb rääkida sõdivatest pooltest, rünnakutest, kaitset jne. Selliselt arutledes võib tegelikuks „sambasõja" alguseks pidada 25.02.2008 Vabadussõja Võidusamba vastaste pöördumist presidendi, peaministri ja kaitseministri poole, kus esimest korda tekivad „pooled" seoses allakirjutanute enda nimetamisega „samba vastasteks". Enne seda taolist polarisatsiooni ei toimunud, käis tavaline eestlastele omane avalik ja vihane debatt. Kiri taotles protsessi peatamist ja Vabadussõja Võidusamba asendamist monumendi püstitamisega „Vabadusele". Internetis käivitus „vastaste" allkirja kogumise protseduur, millele järgnes „pooldajate" allkirjade kogumine. „Sõja" alguseks saab siiski pidada just sedasama avalikku pöördumist, vahest pöördujate väga emotsionaalselt laetud avalikke rünnakuid, mis vallandasid kaitsjate samavõrd pingest laetud vastused. Õnneks toimus sõnasõda täiesti adekvaatsetes demokraatlikes raamides ja valdaval kujul meediatandri diskussiooniväljadel.

9. müüt: „ VabadussõjaVõidusammas on poliitkute poolt rahvale peale surutud monument". See on kõige ebaõiglasem müütidest, mida fakte kontrollimata armastavad kasutada „samba vastased" käibelelastud fraasidega „kuidas arvamusküsitlustega manipuleeriti" või „kuidas kunstiekspertidele ristisammast peale suruti". Just seda müüti on kõige lihtsam ümber lükata kõigi suuremate meediakanalite otsingumootorite abiga, mis annavad kätte kanalite endi sõltumatud internetiküsitlused, lisaks TNS Emori poolt Vabadussõja Võidusamba Sihtasutuse tellitu, kui Eesti Päevalehe poolt Turu-uuringute teostatud põhjalikumad küsitlused, mis kõik näitavad ühte tulemust - suurem osa Eesti rahvast soovis selle Vabadussõja monumendi valmimist. „Vastane" ütleb selle peale - aga kas rahvas tahtis „just sellise" ristisamba valmimist? Postimees Online 17.03 ilmunud uudis kirjeldab Emori uuringutulemusi: „Märtsi alguses tehtud rahvaküsitluse järgi meeldis kavand väga või pigem 61% eestimaalastest, ei meeldinud või pigem ei meeldinud 30% küsitletutest, kellele näidati võidutöö kavandit. 25.06.09 Postimees Online ütleb lugejaküstluse põhjal 69,7% äsja avatud sammas meeldib, 30,3% ei meeldi, vastajaid oli ligi 5600 inimest. Ja nii 2/1 „pooldajate" kasuks räägivad kõik erinevate võrguväljaannete küsitlused, sama näitavad ka diskussioonisaadete jälgijatele esitatud vaatajaküsitlused. Kui me ei usalda aga enam oma meediakanalite küsitlusi, on põhjust hakata tõsisemalt sõnavabaduse pärast muretsema.

10. müüt: „Klaasitootja Sans Souci on tundmatu Tšehhi firma". Tegelikkuses on Sans Souci International rahvusvaheline ettevõte, kelle kontorid asuvad Prahas, Moskvas, Dubais ja Hong Kongis, nende töid ja meistriteosed on esindatud kõigis viies maailmajaos. Praeguse õigustatud kriitika tšehhi firma suunal on tinginud Sans Sousi Internationali alltöövõtjate vastuvõtmatu ehituskvaliteet, mis on pannud nördima mitte ainult avalikkust, vaid ka Kaitseministeeriumi.

12. müüt: „Kaitseministeerium on leidnud patuoina asekantsler Martin Hurda näol ja tema vallandanud". See on pahatahlik vale. Reaalsuses on nii Martin Hurda, kaitseministri, kui ministeeriumi kantsleri korduvalt välja öeldud seisukohad järgmised: asekantsler Hurt võttis samba ehitamise üle 2010a. jaanuaris pärast ehituskvaliteedi probleemide ilmnemist ja on edukalt juhtinud nende lahendamist kuni käesoleva ajani ning liigub edasi uute väljakutsete tõttu. Kaitseminister on Postimees Online's avaldanud kahetsust, et Hurt ei saa samba küsimuste lahendamisega päris lõpuni liikuda, kuid hea meel selle üle, et Hurt viibib projektijuhina suurema osa vaegtööde teostamise ajal siiski projektijuhi ametis. Asekantsleri kohalt lahkumine ja edasiliikumine oli osapooltele teada juba enne tema asumist samba projektijuhi kohale 2009a. jaanuaris.

Mida öelda lõpetuseks? Kokkuvõtteks - müüdid on müüdid ja tegelikkus on tegelikkus. Peaasi, et Eesti noor ja sõnavabadust austav demokraatia ei muutu päeva lõpuks tervikuna nii kisklevaks, kui on kujunenud diskussioon samba ehitusprobleemide kajastamise käigus. Tean, et ka vaegtööde likvideerimise perioodil on pingeline debateerimine samba teemadel (va ehitusprobleemid) ajendatud peamiselt ideoloogiliste ja maailmavaateliste seisukohtade erinevusest. Vaevalt on mõeldav püstitada mälestusmärki abstraktsele vabaduselegi, mis kujuneks kõiki neid erisusi silmas pidades 100%-liselt rahuldavaks. Loodan, et viimase pooldajad saavad ühel päeval ehitada soovitud monumendi „vabadusele" - olen sellise arengu „poolt". Tahan uskuda, et meie riigi hapralt saavutatud vabadus jääb omavaheliste jagelemiste keskel kestma nii kaua kui on inimpõlvi ja et Vabadussõja Võidusammas tehakse korralikult ja lõplikult korda. Arvan, et Vabaduse Rist on väärikas mälestusmärk neile, kes meile riigile Vabadussõjaga vabaduse tõid.

Kuidas Tallinn lastest hoolib

2010-07-12

Olen elupõline mitmendat põlve tallinlane ja kõik mu lapsed on sündinud Tallinnas. Vanemad lapsed vaesematel aegadel, nooremad hoopis rasvasemate linnaeelarvete aegu.

Viies laps, alles oma sündimist ootav, on vaatamata linnaeelarve kasvule esimene, kes Tallinna linnalt sünnitoetust ei vääri. Maaelu edendamisest rõõmu tundev issi mõjub tänasele linnavõimule umbes nagu kooliõpetaja või talupidaja omal ajal nõukogude võimule - ebavajalik element, ühiskondlik disklahv.

Meie pere saab muidugi hakkama, enamik beebiasju varasemast olemas, ja mõlemal vanemal töökoht ka. Laps saab linna poolt karistatud, sest tema isale ei meeldi Tallinna laristav juhtimine - nii nagu vene ajal saadeti Siberisse lapsed, kelle vanemad polnud võimule truud. Kuid ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Murelikuks teeb mind hoopis laiem tendents - Eesti kõige suurem omavalitsus ja suurim linn on viimastel aegadel aasta-aastalt ja järjepidevalt lastega perede olukorda halvendanud. Mõni asi on muidugi paranenud ka, aga nood tegevused on algatatud palju varem ja osad neistki tänaseks põhjalikult kärbitud.

Meenutagem väikese tagasivaatena, ja mitte poliitikat, vaid elu ennast. Esimeste laste sündides olid ajad kitsad, linnaeelrave tänasega võrreldes kordi väiksem, ent kolmelastelistele peredele oli lasteaed prii ning suurem osa huvitegevusest koolide juures samuti.

Miinuspoolele tuleb tänaseks kanda kõikide nende kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate haridusteenuste tasuliseks muutumine, seega lastega perede maksekoormuse oluline tõus. Plusspoolele saab panna mitmete koolide ja osade lasteaedade remondi. Tõsi, praeguse palavusega kirutakse plastaknaid maapõhja. Aga seegi remondikava, koos nende õnnetute plastakendega, jääb oma algusega sajandivahetusse.

Huvitegevus ringides, eriti spordiharrastus, polnud tollal sugugi kõikidele kättesaadav. Harrastussport ja huviharidus on aga kohaliku omavalitsuse vastutada. Saigi siis algatatud pearahasüsteem, mis arvestas eriti vaesemate perede huve: nende lapsed pidid saama trennid-kunstiringid täiesti tasuta. Süsteem käivitus ja sportivate laste arv mitmekordistus - nüüd on sellelgi süsteemil kõvad kärpekäärid kallal käinud, samal ajal kui mitmed muud linna valdkonnad on saanud nautida eelarve kasvugi. Laps ju trenni või ringi katki ei jäta - jälle tuleb perel rohkem maksta.

Eelmisel aastal kärbiti oluliselt koolide ja lasteaedade eelarveid, mõnel puhul 40 protsendi võrra. Kogu aeg tasuta olnud ja omavalitsuse eelarvesse seni kenasti ära mahtunud pikapäevarühm läks osades linna koolides - mürtsti! - tasuliseks. Jälle peredel maksekoormust juures. Veidi hõlpu on samas vahepeal lisandunud võimalusest mitte maksta põhikoolis lõunasöögi ja töövihikute eest, aga see raha tuleb riigi eelarvest.

Heade aegade sünnipäevatoetust ei hakka meenutamagi, see läheb samasse korvi heade aegade ranitsatoetusega - tänaseks on mõlemast jäänud helge mälestus. Lapse sünnipäevatoetust maksis linn ja kooliaasta alguse toetust riik, tegemist oli laustoetustega ja iseenesest on muidugi arusaadav, et kõik pered sellist tuge ei vajagi.

Lasteaias käib või on käinud meil kokku neli last. Personali vähenemine ja rühmade suurendamine annab miinuspoolel tunda, sest viirushaigustesse nakatumine on suurenenud. Kohatasude lisandumine suurematele peredele sai juba ära märgitud, nüüd on uue koormisena juures veel kohatasunõue suvepuhkuse aja eest. Samas tuleb tunnustada suurema töökoormuse all kannatavaid lasteaednikke - suhtumine lastesse on ikka sama hea ja armas, vaat et hoolivamakski läinud.

Ühistranspordi kokkutõmbamine annab ka lastega peredes sõna otseses mõttes valusasti tunda. Bussid-trammid on nii täis, et pere väiksemad reisijad on paar korda valusasti muljuda saanud, ühel korral läks isegi traumapunkti abi vaja. Vaid veel mõni aasta tagasi käis ühistransport tihedamini ja ruumi oli lahedamalt.

Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vastused on ette teada: kõiges olevat süüdi riik ja omavalitsus ei peagi midagi tegema. See on umbes sama „asjakohane" kui lapse õigustus, kelle ema on poodi saatnud piima ja leiba ostma, aga kes tuleb koju hoopis tühjade kommipaberitega. Eks ole sedagi nähtud. Ainult et siis pole vales rahakulutamises süüdi mitte keegi muu kui valesid valikuid teinu ise.

Maksumaksjalt saadud rahal avaliku sektori kaukas on oma ülesanded ja kohustused küljes. Riigil omad, linnal on omad kohustused, mis täita tuleb. Linna ülesannete hulka aga ei kuulu ringhääling, politsei, kutsekoolid ja muu taoline. Riigi ülesannete alla ei käi lasteaiad või lastesport.

Iga pereema saab aru, et kui poes osta vajaliku asemel midagi juhuslikku, siis vajalikuks raha enam ei jätku. Nii lihtne see ongi, valikute küsimus. Mind teeb emana tõesti murelikuks, et Tallinna valikud on olnud lastele kahjulikud.

Hindamatu miljöö

2010-07-05

Milline meeldiv miljöö! Sellist ütlust võib kuulda mitmesugustes olukordades. Enamasti hinnatakse niimoodi kena, mõnusat, originaalset kohta. Sotsioloogidele on sotsiaalne miljöö oluline uurimisobjekt, selle mõistega seotakse niisugused nähtused nagu ühiskondlik positsioon, eluviis, elukoht jms.

Eesti igapäevaelus «vaatab miljöö vastu» eelkõige linnas. Maaelanik ütleb ju: mis kena koht! Eestis on 68 miljööväärtuslikku hoonestusala. Neist 14 Tallinnas ja 13 Tartus. Miljööväärtuslik piirkond tähendab kvaliteeti ja terviklikkust - planeerimise, korrashoiu ja toimiva kogukonna mõttes. Ala elanikule kehtivad ehituse või remondi korral tavalisest rangemad reeglid. Müügi korral on kinnisvaralt võimalik teenida kasumit ja see tingib keskmisest kõrgema maamaksu.

Aga ega nendes piirkondades ole tehingud väga sagedased. Seega on miljööväärtus pigem väärtus üldiselt, väärtus kogukonna jaoks. Iga selline asum lisab oma aktsendi asula omapärale, aitab luua linlikuks eluviisiks vajalikku mitmekesisust.

Sotsiaalne miljöö

Nagu öeldud, on Tartu kolmeteistkümne miljööväärtusliku hoonestusalaga ilma kahtluseta Eestis elukeskkonna edendajate esirinnas. Koos vanalinna muinsuskaitsealaga moodustavad väärtuslikuks kuulutatud piirkonnad suure osa ajaloolisest linna territooriumist.

Viimastel kuudel on miljöö teema pälvinud tartlaste tähelepanu eelkõige kahel põhjusel. Esiteks seoses Lina tänava haiglakvartali rekonstrueerimise plaaniga ja teiseks seoses uute miljööalade loomise ettepanekuga.

10. märtsil arutas miljööalade loomist volikogu arengu- ja planeerimiskomisjon. Asja peeti nii tähtsaks, et teema põhjalikumaks aruteluks lubati kokku kutsuda eraldi komisjoni istung. Enne tähtsaid koosolekuid-otsuseid tasuks veel arutada, mida see müstiline miljööväärtuslikkus ikka tähendab ja kuidas sellest kasu saada.

Ehitushoolde spetsialist Lea Täheväli Stroh ütles 28. veebruari Tartu Postimehes, et mingeid erilisi alasid polegi vaja moodustada, tuleb säilitada inimeste loodud kultuuri ja hoida keskkond elamisväärsena.

Paraku on mõlemad tema väljapakutud mõisted üsnagi laialt mõistetavad. Ja kuna linnaplaneerimises tekib alatasa vastuolusid, siis on need mõisted ilma selgelt defineerimata halvasti kasutatavad.

Artikli kommentaaridest tundub, et arvamuse avaldajad ei taba ülepeakaela kirjutaja mõtet. Nimelt seda, et Lina kvartali puhul on tegemist sotsiaalse miljööga. Kas kvartali hooned restaureeritakse, asendatakse vanade hoonete koopiatega või uute originaalidega, on mõnevõrra teisejärguline. Arendusprojekt oma üldsuunitlusega hävitab miljöö igal juhul!

Kehtestada elustiili?

Praegused elukeskkonnana väärtuslikud alad on algse ilme saanud erinevatel tingimustel. Ühed, näiteks Karlova ja Tähtvere, on valdavalt korterelamute piirkonnad. Samas erinesid need kihid ja grupid, kes ühes või teises linnaosas korterit omasid või üürisid. See tingis elanike erineva eluviisi ja lõpptulemusena kogu linnaosa õhustiku.

Kas me tahame Karlova teemaplaneeringuga omaaegset aguliõhustikku taastada? Vaevalt küll. Tuleb silmas pidada, et sellise eluviisi armastajaid pole lõputult palju. Pealegi paigutub samasse nišši Supilinn.

Üks, kaks, kolm kahekorruselist Karlova puukuuri võib kaugemalt tulnule olla kena vaadata, aga kui seal elavale inimesele on hoopis vajalikum parkimiskoht vms, siis ega see puukuur kaua püsi. Planeeringuliste ettekirjutustega ei saa elustiili kehtestada!

Sama võib öelda Ida-Euroopas esimese aedlinnana rajatud Tammelinna kohta. Näiliselt meenutavad nüüdsed planeerimistingimused 1926. aastast pärit üsna ranget Tammelinna ehitusmäärust. Ometi ei tekkinud toona suhteliselt harmooniline linnaosa mitte ainult ja peamiselt ehitusmääruse ettekirjutuste tulemusena, vaid kokku said elanike soov teatud eluviisi järgida ja Tartu soov sellise eluviisiga inimesi linnakodanike hulgas näha. Kui see soovide kooskõla kaob, siis kaob ka tegude kooskõla.

Tänapäeva linnakodanike elustiilid on mitmekesisemad kui 1920.-1930. aastate inimeste omad. Rakendades omaaegsetega sarnaseid piiranguid, tekitame arvukalt konflikte.

Ei maksa lasta end eksitada küsitluste tulemustest, kus elukohana hinnatud linnaosade esikolmikus on järjekindlalt Tammelinn, Tähtvere ja Veeriku. Ega see tulemus tähenda, et vastajad tahaksid seal elada naabritega ühtmoodi majas ühesugust elu.

Hindame ka Arhitektide tänava miljööväärtuslikuks kuulutamise plaani. Tuntud nõukogudeaegsed arhitektid kavandasid sinna elamud kui üksikobjektid, mitte kui ansambli. Selle eklektika põlistamise ainus mõte tundub olevat lugupidamisavaldus arhitektidele. Aga nimetada seda ala miljööalaks tundub küll pisikese ülepingutusena!

Mitte kui väikevenda

Miljööväärtuslikul alal seigeldes leiab ikka midagi, mida seal reeglite järgi ei tohiks olla, kuid mis ei karju, aga samas ka mõndagi, mis on lubatud, kuid ei näe kena välja. Näiteks odavad plastmassist aknaraamid või kallid sepisaiad. Ja veider, et stiililt naabermajadega sobivad (illegaalsed) aknaraamid võivad jätta isegi parema mulje kallitest (legaalsetest) sepistest.

Ettekirjutustega ei saa rumalust ja maitsetust välistada, küll aga võib kärpida nutikat initsiatiivi. Tihti - mitte küll alati - rikub miljööväärtusliku ala ilme mitte eraomanik, vaid korratu avalik ruum, näiteks tänav.
Rumal oleks öelda, et miljöö ei vääri hoidmist. Vastupidi, miljöö on suur väärtus. Nii sellele, kes selles otse elab, kui ka sellele, kes miljööd kõrvalt naudib. Kuid miljööd tuleks käsitleda tänapäevaselt, mitte kui muinsuskaitse väiksemat venda.

Õpetajal on õpetaja õigus

2010-06-30

Eesti õigussüsteem tunneb küll mõistet «FIE» ehk füüsilisest isikust ettevõtja, kuid ei tea midagi mõistest «käealune». Noormees, kes tegi meie peres tööd, oli tol õhtupoolikul just käealune. Peremeheks lihane isa. Papa näitas ära, mis on tarvis teha, kuidas ja millega. Kõik.
Isa ei näidanud midagi ette ega ajanud partituuris või projektis näpuga järge. Ta ei kasutanud reljeefset sõnavara ega tõstnud häältki. Lihtsalt ta tundis asja ning eeldas, et vähemalt samasugune peab kasvama ka tema vanemast pojast. Meistrimees.

Karmuse positiivne pool

Sattunud sel hetkel olema ühtviisi nii rätsepatöö tellija kui ka pealtvaataja ilma piletita, meenusid mulle kõik nood, kes on mind õpetanud.

Esiteks ei peljanud ainuski neist tõsta minu kõrvus häält või kas või meeldejäävalt hoiatada. Ilma nimedeta ei ütle eelnev lause vähimatki, seepärast järgnegu ka nimed. Kirjandusteaduse ja filoloogia erialal on nad Nigol Andresen (1899-1985), Paul Ariste (1905-1990), Harald-Heino Peep (1931-1998), Jaak Põldmäe (1942-1979). Üldisemalt jätkub nimesid veelgi, üle poolesaja.

Keegi neist ei kasvatanud mind nagu lehma karjas. Küsimus polnudki aga minus. Oluline oli, et lapsest või kutsikast kasvaks iseseisev inimene.

Olles ise õpetaja ja haridusjuht, ei saa ma paraku väita, et mina pole olnud karjakasvataja.

Siit probleem, mis on Eestis kahjuks lahendamata, koguni korralikult püstitamatagi. Igaüks meist vajab isiklikku lähenemist ehk õpetamist kahekesi. Individuaalõpet.

Pearaha loogika ei näe seda ette, sest ta eeldab, et odavam tuleb õpetada hunnikus kui ükshaaval. Paul Ariste loogika oli vastupidine. Ta õpetas mind olema mina ega keegi teine ja ei küsinud sellest, mida tema sellest ise saab.

Praktiline olles - me jääme nüüdisaegses Eesti Vabariigis individuaalõppes alla, sest ei suvatse läheneda igaühele tema jaoks kõige kasulikumal viisil. Me oleme endiselt halvad kommunistid. Või lasknud olla.

Prääniku kibedusest

Tõtt tunnistades ma ei tea, mida tohib õppejõud nüüdses loengus teha. Tean seda, et tudengil on õigus ilmuda kohale mälupulgaga, s.t salvestada loeng «kolleegi» kasuks.

Olen näinud üliõpilast, kes ilmus loengule koos koeraga (nagu olen näinud ka professorist õppejõudu, kes katkestas õppetöö selleks, et minna oma koera kusetama). Olen näinud tudengit, kes loengu ajal jõi, ja vaadanud niisugustki, kes loengu alates lükkas käetugedeta toolid otsapidi kokku ning keeras end nende peale magama.

Tean hoopiski, et - kõlab labaselt - õppejõud peab oma ainet valdama. See pole loomulikult enesestmõistetav, sest näiteks Eesti poliitikutest ei ole oma, tema käe alt kasvanud õppejõudu ühelgi, nagu pole ka riigiteaduse «õpetajatel» omi koolkondi. Me oleme asjaarmastajad. Hea, kui sedagi.

Leidub valdkondi, kus pilt pole nii sünge. Meil on alates aastast 1991 diplomaate, keda võib õigusega nimetada kutselisteks, sest nad on omandanud rahvusvahelise ja pikaajalise kogemuse.

Meil on uus põlvkond riigiametnikke (mõtlen töökohti, mitte kompetentsi). Meil on kaitseväelased, kes teavad seda, mida tähendab sõda Euroopast kaugemal, ja meil on juba nood julgeolekutöötajad (siinkohal mõeldud mitte ametkondlikus, vaid funktsionaalses mõttes), keda võiks nimetada veteranideks või kes seda ongi.

Kuid meil on hüljatudki, kelle hulka kuulub ka minusugune. Inimene, kellest oleks parem, kui ta ei õiendaks, vaid oleks vait.

Kes nad on? Üldsegi mitte vastalised või võimalikud äraandjad. Lihtsalt me pole kõigega nõus ehk ei taha iseseisvuse inertsi. Mitte voli praalida, vaid vabadust jääda iseendaks. Olla sina, mitte hunt huntide hulgas.

Küsimus poleks nii terav, kui me ei sõltuks kellestki. Sõltume siiski, mina näiteks nendest üliõpilastest, kelle hindest aines «Peavoolud uusimas eesti kirjanduses» omakorda oleneb nende õpperaha ja tollest tulenevalt

IRLi kui väidetavalt hariduslembese erakonna pooldajaskonna suurus.

Õnneks on Tõnis Lukas üsna karm. Vaja on lisada õigust õpetada igaüht eraldi. Paikapanekut väljaspool panipaika.

Tark ja nutikas Eesti

2010-06-21

Kui analüüsida meie tootmise struktuuri ning rääkida ettevõtjatega, saab kinnitust tõsiasi, et Eestis on liialt vähe inimesi, kes suudavad asuda tööle insener-tehnilistel aladel. Suurest tööpuudusest hoolimata on raske leida tehnolooge, insenere ja infotehnoloogia valdkonna spetsialiste. Sellises olukorras on keeruline luua niinimetatud nutikaid töökohti. Samuti on meie ettevõtetel raske olla maailmaturul konkurentsivõimeline.

Seepärast on mul hea meel, et uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning uute õppekavade aruteludel pöörati palju tähelepanu reaalhariduse tõhustamisele. Kõnealused haridusdokumendid keskenduvad senisest enam loovuse ja loogilise mõtlemise arendamisele, probleemide nägemise ja lahendamise oskusele, võimele näha ainete vahel elulisi seoseid ning arutlus- ja analüüsioskusele.

NII põhikooli kui gümnaasiumi lõpuklassi õpilased on sellekevadise matemaatikaeksami sooritanud. Eksamiülesannete raskusastet ja tee ma de valikut on ettevaatlikult juba kiidetud. Ehk on hirmud leevenenud ka neil, kes olid tuliselt vastu sellele, et matemaatika riigi eksam muudetakse kohustuslikuks alates 2014. aastast.

Pidades silmas inimesi, kes selle vajalikkuses ikka veel kahtlevad, sest ei taha saada matemaatikuks või inseneriks, kirjeldan kolme pilti elust enesest. Kõikide lugude juures on detaile muudetud, kuid matemaatiline probleem on algupärane.

ESIMENE pilt on alljärgnev. Pärast hoogsat vaidlust, kas kiirlaenude andja peaks saama määrata laenuprotsente piiranguteta, lugesin laenuandja suu ja majandusajakirjaniku vahendava sule läbi avaldatud arvamust, et riigikogu on olnud piire seades lihtsalt rumal.

Väidet põhjendati mõttekäiguga, et kui pankur laenab välja 100 krooni ja küsib tagasi 800, siis kogu 800-protsendiline kasum, mis ta saab, pole tegelik kasum. Tegevuskulud ja laenurisk ning kõik muu tuleb ju sealt maha arvestada.

Nojah, kui ärimees loodab seda «uut matemaatikat» kasutades 100 krooni välja andes ja 100 tagasi küsides ikka sada protsenti vahelt saada, siis on ta matemaatikatundidest ilmselt puudunud. Kuidas nii panka pidada saab, ma ei tea.

JÄRGMINE pilt tuleb teisest valdkonnast.
Riigikogus menetletavale liiklusseadusele tehti muudatusettepanek nõuda edaspidi ka 16-aastastelt ja vanematelt mopeedijuhtidelt juhtimistunnistust. Seni on see olnud kohustuslik vaid 14-15-aastastele ja sellest nooremad mopeedi juhtida ei tohigi. Põhjenduseks esitati fakt, et 16-aastased ja vanemad juhid põhjustavad 65 protsenti kõigist mopeedidega juhtunud liiklusõnnetustest.

See tekitas küsimuse, milline on liikluses osalevate mopeedijuhtide vanuseline jaotus. Kui paljud neist on vähemalt 16-aastased? Võib-olla ongi nende osa liikluses ja sellest tulenevalt ka õnnetustes väga suur. Selgus, et seda pole hinnatud ning seda ei peetudki vajalikuks teha, sest fakt, et suurem osa õnnetustes osalejaid on 16 või vanemad, olevat niigi kõnekas.

Samast «loogikast» lähtudes uurisime, kas asjaolu, et liiklusõnnetustest 70 protsenti põhjustavad kained juhid, peaks viima meid järeldusele, et enne rooli istumist oleks soovitav alkoholi tarbida. Ühtlasi võib tähelepanuta jätta fakti, et liiklejate koguhulgast vaid väga väike osa istub rooli joobeseisundis.

Ilma selle teadmiseta võiks ju arvata, et purjuspäi sõidukijuhtimine ongi väga ohutu, sest nii on põhjustatud ikkagi ainult 30 protsenti õnnetustest. See mõttekäik pani ettepaneku tegija asjasse süüvima ning arvulisi algandmeid otsima.

KOLMAS pilt käsitleb statistika tõlgendamist.
Statistikaamet teatas, et jaanuaris vähenes töökohtade arv 4500 võrra. Töötukassa andmeil kaotas jaanuaris töö 3800 tööealist isikut. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium andis teada, et jaanuaris loodi 2000 uut töökohta.

Riigikogus päriti, kes neist kolmest valetab ja mis põhjusel. Arupärijatel oli raske mõista, et 700 kadunud töökohta olid täitnud pensionärid ning neid töötukassa töötutena ei registreeri ega kajasta tööealiste arvestuses.

Samuti vajas pikka selgitust see, et 2000 uue töökohata oleks neid kadunud hoopis 6500. Seega olid kõik esitatud andmed tõesed. Vajaka oli jäänud arupärijate tahtest või oskusest statistilisi seoseid analüüsida.

LOODAN, et need näited kinnitavad, et matemaatika ja loogiline mõtlemine aitavad olla targem kodanik.

Suurel osal gümnaasiumilõpetajatel on kümne aasta möödudes meelest läinud siinusteoreem, kuid loodetavasti mitte protsentarvutus ja statistika põhitõed.

Suure tõenäosusega säilivad ka matemaatika kaudu arendatud analüüsivõime ning arutlusoskus määral, mis laseb teha igas valdkonnas kaalutud valikuid ning langetada otsuseid, mis põhinevad pigem faktidel ja analüüsil kui uskumustel. See pole oluline ainult nutikate töökohtade loomisel, vaid ka igapäevase elu korraldamisel.

Koolireformi tondid ja tondikesed

2010-06-21

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelul tsiteeris kolleeg Peeter Tulviste vene kirjandusklassikut, kelle üks tegelaskuju on andnud soovituse: «Haridust edendage mõõdukalt, soovitatavalt ilma verevalamiseta.» Kuldaväärt nõuanne, millest haridusministeerium minu arusaamist mööda on ka lähtunud, võttes näiteks päevakorralt maha esialgse kava viia läbi põhikoolide üldine käsukorras lahutamine, kuna see tekitas märkimisväärset vastuseisu.

Väga paindlikult ja kompromissialtilt toimus eelnõu menetlemine ka riigikogu kultuurikomisjonis. Sellegipoolest püüab Keskerakond (viimati Mailis Repsi loo läbi - vt. 15. juuni Õhtuleht) jätta muljet, nagu oleks verevalamine siiski ukse ees, ja ainus, kes selles süüdi ei ole, on seesinane Keskerakond. Et oma positsiooni usutavamaks teha, hääletasid Keskerakonna esindajad seaduse lõpphääletusel minu ja kõigi teiste halvaks üllatuseks eelnõule vastu.

See samm oli muidugi lollikindel, sest enam-vähem iga reform, ka kõige arukam, tekitab esialgu rohkem nurinat kui rõõmu, ja just see «esialgu» on parasjagu käes, kui toimuvad järgmised riigikogu valimised. Niisiis kõlbab potentsiaalne rahulolematus haridussüsteemi ajakohastamisega väga hästi valimisvankri ette. Keskerakond saabub tiivulisel täkul, päästmaks maakoole.

Mis seal ikka. Võib-olla on see poliitika, aga sel juhul võrdlemisi niru poliitika, ning haridusministeeriumi tegevusele ja uuele seadusele osaks langev kriitika - et mitte öelda hirmu külvamine - vajab vastulauset. Väärarusaamadele ja müütidele (selle sõna halvas tähenduses) ei saa tulemuslikku tegevust rajada.

Minister suleb koole?

Mida Mailis Reps seaduseks saanud eelnõule õigupoolest ette heidab? Et ei nähta ette tasuta koolitoitu gümnaasiumiõpilastele. Et suurendatakse omavalitsuste kohustusi, ilma selleks raha eraldamata. See on lausa koomiline etteheitepaar: riigile võib kohustusi justkui lõputult kaela laduda, omavalitsusele tuleb aga kõik viimse sendini riigieelarvest kinni maksta. Tegelikult ei olegi tegemist omavalitsuse otseste rahaliste kulude suurendamisega (vähemalt mitte olulisel ja prognoositaval määral), kuid teatavat pingutust on vaja küll. Ent hea hariduse nimel on vist tarvis nii või teisiti pingutada?

Kurjemaks läheb asi selles punktis, kus ministrile pannakse süüks gümnaasiumide salakavat sulgemist kolme paralleelklassi nõude abil. Edasi järgneb ammust ajast tuttav jutt kooli kodulähedusest ja võitlusest maakoolide säilimise eest. Siin on kuhjaga demagoogiat. Lukas mitte ei sule gümnaasiume, vaid taotleb gümnaasiumihariduse parandamist. Et hea gümnaasiumiharidus ja kodulähedus ei ole alati ühitatavad, on kõigi nende süü, kes oleks võinud saada ja kasvatada lapsi, aga seda ei teinud. Ning isegi lasterohkuse juures ei saaks iga laps gümnaasiumi minna kodust jala, otse emaliku hoole alt, sest selleks peaksime elama sama tihedalt kui keskaegses linnas.

Keskerakonna kriitika vaikib sihilikult maha tõiga, et koolireform mitte ainult ei ürita gümnaasiumihariduse taset tõsta, vaid on suunatud ka põhikoolide, iseäranis maapõhikoolide säilitamisele. Jah, kodulähedus on oluline - aga seda eeskätt põhikoolilapsele ehk koolilapsele. Sealt edasi tuleb ametikool või gümnaasium, seal ei käi enam mitte lapsed, vaid noored inimesed, kes on selle eluetapi alguseks saanud 16aastaseks.

Huvid ristuvad

Miks peab 19aastane mehepoeg või püsisuhtes noor naine minema gümnaasiumitundi tingimata otse koduse kakaokruusi tagant, on mulle arusaamatu.

Reps püüab jätta muljet, nagu oleks uus seadus igasuguse koduläheduse vastu, kuid see ei ole nii. Seadus tunnistab koduläheduse vajalikkust ja kaitseb seda põhikooli osas, gümnaasiumide puhul aga seab kõrgemale hariduse kvaliteedi. Mida muidugi ei tule jällegi mõista pahatahtlikul viisil nõnda, nagu ei peetaks põhikoolide puhul taset oluliseks.

Alanud haridusreformi puhul ristuvad mitmed huvid, mis alati ei ole ühitatavad. Näiteks seesama kvaliteet ja kodulähedus gümnaasiumi puhul, linnade ja valdade huvid, eduka koolijuhi huvid ja piirkonna haridusvõrgu kui terviku huvid jm. Kuid on olemas ka mõtteinerts, mis näeb keskharidust põhihariduse ainuvõimaliku jätkuna, peab kooliks vaid asutust, mis sirutub I-XII klassini ja peab mis tahes vanuses õpilast vastutusvõimetuks lapsukeseks. Loomulikult hakkab selline mõtteinerts koolireformile vastu. Sellest tuleb üle saada.

Moodne aeg, raamat ja meie

2010-06-18

Lugemine ja raamatud on pikki sajandeid olnud osaks meie rahva vaiksest vastupanust - et mitte öelda relv oma uue enesekehtestamise teel.

Kunagi oli Eestis aeg, mil suure lugemishuviga lapsi peeti lood reiks või veidrikeks. Sama moodi suhtusid soomlased Elias Lönnroti, kes mäng u -kaaslaste, aga võib-olla ka igapäeva tööde eest pagemiseks puu otsa lugema ronis. Et siis naabriperenaised võiksid oma marakratte äratada kuulsa lausega: „Tõuske üles, venivillemid, Lönnroti Elias juba ammu puu otsas raamatut lugemas."

Raamat kui rahva vaikne vastupanu
Kes oli raamatukoi, see ilmselt ei soovinud jääda adrakurgede taha - vähemalt mitte ainult adrakurgede taha - ja sellesse soovi võis suhtuda mitmeti. Võis nagu Pearu, kes leidis, et linna saadetud pojad koolitatakse hobusevargaiks, võis aga ka teistmoodi ja soosivamalt, ning selline suhtumine oli levinum. Me võime küll korrutada vanasõnu, nagu „See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib" või „Põllumees põline rikas" ning vastandada primitiivsel viisil matsi ja vurlet, kuid need nõndanimetatud matsid tegid siiski kõik, et nende pojad (hiljem ka tütred) loeksid, õpiksid, edeneksid ja läheksid peenema ameti peale.

Jah, muidugi ei tähendanud lugemishuvi tingimata maalt lahkumist. Vaevalt et ka Sangaste pastor Chilian Rauschert seda silmas pidas, kui ta Rootsi aja lõpul vaimustunult kirjutas, et eestlastest karjapoisidki kannavad raamatuid kaasas, et igal võimalikul hetkel lugeda.
Kuid paljud mõisnikud haistsid ohtu ja suhtusid talupoegade koolitamisse tõrksalt. Rauschertile kangastunud haritud, edumeelne ja jumalakartlik talupoeg moondus nende silmis ninatargaks vastuhakkajaks. Mõnes mõttes oli neil õigus.

Tore, võib nüüd öelda tänane noor, aga mis on sellel pistmist minuga? Praegu ei ole ju lugemine mingi eriline relv ega vastupanuvahend? Pealegi - kellele meil nii väga vastu panna ongi, erilisi rõhujaid näha ei ole, igaühe eneseteostusvõimalused on avaramad kui iial varem.
Noorega tuleb nõustuda. Lugemis harjumust ja lugemishuvi ei tasu hakata mütologiseerima, neid mingiks põliseestlaslikuks kohustuseks pidama. Umbes nii, et kes loeb raama tut (künnab maad, mängib kannelt), see on õige eestlane, aga kes ei loe (ei künna, ei mängi), see pole, ja tabagu teda Vanemuise ning doktor Kreutzwaldi needus.

See ei tähenda ometigi, et lugemisele võiks käega lüüa - ah, nüüd on internet, nüüd on televisioon ja 3D-kinod, unustagem raamatud. See oleks suur eksitus. Raamat on siiski liiga vana ja kultuuri liiga sügavalt sisse juurdunud nähtus, et temaga lihtsalt lutsu visata.

Nakkav vanamoodsus
Juurdunud nähtused võivad tasapisi välja surra - nagu näiteks ladina keele oskus -, kuid tingimata tasapisi, et ei tekiks tühja kohta. Raamatu järsk asendumine helendava ekraaniga sellise tühja koha aga tekitaks. Kaoks võimalus raamatuga puu otsa ronida, kaoks võimalus raamatut lehitseda, kaoks võimalus raamaturiiuli ees seistes raamatuselgi takseerida, mõeldes, mis ikkagi oleks hetke sobivaim lektüür. Hädapärast suudab elektrooniline raamat enamikku neist funktsioonidest peagi ehk täita, aga... see pole see. Mitte ükski tahvlike ei võimalda raamatut lehitseda, ja mulle kangesti meeldib raamatut lehitseda. Kahtlustan, et minusuguseid on palju. Ja ma kahtlustan, et väga paljud neist suudavad oma vanamoelise suhtumisega nakatada ka oma lapsi.
Mul on selle üle hea meel.

Tõsi on siiski see, et kohustusliku kirjanduse maht koolis on jäänud enam-vähem samaks kui 80 aasta eest, mil raamatutega ei võistelnud televisioon ega arvuti, ja järelikult on oma tõetera laste kurtmises, et pole aega. Millal ma neid raamatuid loen, küsib nooruk. Asi pole isegi mitte televisioonis ega arvutis, vaid selles, et noortelt nõutakse ülepea natuke liiga palju. Trennid, huvikoolid, stuudiod, laagrid, ekskursioonid... Arvutioskused on vaid üks kohustuslik valdkond. Mille juures muuseas võib ka rõõmustavat näha. Näiteks on uus põlvkond taas õppinud ennast kirjalikult väljendama - 1990-ndate n-ö telefonipõlvkond kippus seda oskust minetama. Kirjalik eneseväljendusoskus on kahtlemata „kultuurne" nähtus. See on igasuguse kultuuri üks peamisi alustalasid.

Olen terve lõppeva õppeaasta jooksul jälginud oma 5. klassis käiva järeltulija toimetamist kohustusliku kirjanduse kallal. Pean ütlema, et kokkuvõttes oli vaatepilt südantsoojendav. Viletsat või üleliigset raamatut me ei tuvastanudki. See-eest arvukalt suure päraseid klassikalisi asju, millele lisandus peotäis vähem klassi kalisi, kuid ka nende kohta öeldi, et täitsa head.

Lisaks tegi oma etteaste veel päris suur hulk raamatuid, mis polnud põr mugi kohustuslikud, nagu „Egeri tähed", „Tšingis-khaan" jpt, kuid mida loeti suure õhinaga ja ajaprobleemi nagu ei olnud.

Põhjus, miks meie oleme „meie"

Suvel on aega rohkem, aga kui palju keegi seda just lugemisele raatsib kulutada, on sügavalt isiklik asi. Vibu meisterdamine ja onni ehitamine kõlavad ju samuti hästi. Sel juhul loetakse teine kord. Peaasi et loetud saab, sest selline ühine kohustuslik miinimum on siiski väga vajalik. See on üks oluline põhjus, miks meie oleme „meie", ja meil kõigil on seda meie „meiet" väga vaja. Et oskaksime hoida ühte ja kuidas need sõnad kõik olid.

Minu esimene poliitiline esinemine

2010-06-18

Ameerikasse jõudnud pagulaste lastel oli tavalisest suurem surve hästi õppida.

Tahtsime instinktiivselt tõestada, et eestlased pole lihtsalt kaugelt saabunud poolmetslased, vaid korralikud ja haritud eurooplased, mida enamik meist ka oli. Samuti tajusime oma ebakindlas ainelises olukorras teravamalt, et see, mida õpid, on vara, mida keegi ära võtta ei saa.

Ameerika kool pakub avaraid võimalusi tegutseda väljaspool ametlikku õppekava. Õpetajad soodustasid seda, aidates vabatahtlikult kaasa noorte ettevõtmistele. Omaalgatuslik tegevus oli hästi integreeritud kooliellu.

Tänu sellele tekkis mul Bellevue gümnaasiumis võimalus osaleda üleosariigilisel parimate gümnaasiumiõpilaste kokkutulekul, mis kandis nime „Girls' State" - tütarlaste osariik. Gümnaasiumid saatsid kokkutulekuks igaüks oma esindajad, kes ühe suvenädala vältel mängisid läbi osariigi juhtimise.

Üritus leidis aset Ohio pealinnas Columbuses, ülikoolis, mille ruumid olid suvel vabad.

Kuigi koolis tegutsesid õpilasomavalitsused, polnud ma tollal kuigi teadlik, kuidas poliitika käib ja mida riigijuhtimine tähendab. Aga „Girls' State'i" kokkutulekule läksin sinisilmselt, arvates, et küll saan hakkama. Kokkutulek hõlmas paar tuhat tüdrukut. Alustasime parteide loomisest ja valimiskampaaniate läbiviimisest - asusime tõsiselt mängima linnapeade ja kuberneri valimisi. Kahe kuberneriks kandideeriva tüdruku vahel arenes äge kampaania.

Mul oli õnne, et oskasin toetada tüdrukut, kes võitis. Kui ta hakkas kabinetti kokku panema, sain tänu tema heaks läbi viidud aktiivsele kampaaniale keskkonnaministri „koha". Huvitav mõelda, et olen praegu riigikogus just keskkonnakomisjoni liige.

Olin paljudele rääkinud oma pere saatusest ja sellest, kuidas minu vanaema, kes septembris 1944 lootis järgmisele põgenike laevale saada, ei lubata senini okupeeritud Eestist lahkuda, et meiega ühineda. Tüdrukud otsustasid õhinal teha suure arutelu, kus räägitaks kommunismist ja Nõukogude Liidust - teemadest, mida nad üldse ei tundnud. Mind valiti üheks peakõnelejaks. Olin esimest korda elus nii suure seltskonna ees - üle kahe tuhande tüdruku keskmise vanusega 16 aastat.

Mul läks hästi. Eriti ei pabistanud, rääkisin siiralt asjadest, mida tundsin. Kõnelesin kuritegelikust riigist, kes oli mu väikese kodumaa vallutanud, tuhandeid inimesi tapnud ja küüditanud ning kes ei luba perekonnaliikmetel ühineda.

Kõne vastuvõtt oli vapustav. See, kuidas hiigelauditoorium minu sõnumiga kaasa tuli ja lõpuks püsti tõusis, ületas kõik minu lootused. Sain fotod oma esinemisest Columbuse lehte ning ka kodulinna Bellevue lehte. Mõnes suhtes pälvisin lõpuks isegi suuremat tähelepanu kui minu „ülemus" kuberner.

Tulin kodulinna tagasi teadmisega, et tähtsaim isiklik edu on see, kui saad midagi ära teha oma isamaa heaks - võita talle tähelepanu, sümpaatiat ja sõpru.

Euroopa Liidu ja Venemaa mitmepalgeline partnerlus

2010-06-18

Venemaa ja Euroopa Liidu suhted on viimasel ajal olnud üsna ebamäärases seisundis. Ka Rostovi tippkohtumine ei toonud midagi uut.

Moderniseerimisalase programmi "avastamine" tundub kenas modernses pakendis aseainena tõeliselt sisuka koostöö perspektiivi puudumisele. "Moderniseerimine" meenutab mõningal määral luhtunud Lissaboni strateegiat, see mõjub võlusõnana, millest oodatakse parema puudumisel edulugu Euroopa Liidu ja Venemaa koostöös. Tõsiasi on see, et suhetes Venemaaga ajab enamik liikmesriike kahepoolsete suhete poliitikat, mis on Moskvale andnud suure vabaduse mängida ühtesid riike teiste vastu, muuta jooksvalt välisfirmadega sõlmitud kokkuleppeid ning hoiduda tegelikkuses vastastikkuse põhimõtte rakendamisest.

Mulle tundub, et edaspidi peaks liit säästma oma juhtide energiat ning mitte panema sellistel nomenklatuursetel kokkusaamistel välja kogu "raskekahurväge". Pragusel juhul osalesid Rostovis ühtaegu Euroopa Nõukogu president, Euroopa Komisjoni president ja uus ühtse välispoliitika kõrge esindaja. Seda ajal, mil näiteks Euroopa Komisjoni president peaks koondama kogu jõu ja autoriteedi liidu siseolukorrale - komisjoni rolli tugevdamisele ja finantskriisi ületamisele.

Europarlamendi arvukad liikmed näitasid üleeilsel debatil välja tõsist muret Venemaa õiguskorra rikkumiste asjus. Tõsi, oli teada, et Euroopa Liidu Nõukogu president Herman Van Rompuy võttis Rostovis üles inimõiguste küsimuse, juhtides eriti tähelepanu teravnenud olukorrale Põhja-Kaukasuses. Ometi ei kaj astunud tema seisukohad ametlikus ühisavalduses. See viitab, et demokraatlikud väärtused püsivad madalama tasandi teemana, mille kohta liidu esindajad võivad pärast europarlamendis väita, et on probleeme tõstatanud, kuid tegelikult pole see tõstatamine ja mainimine andnud konkreetseid tulemusi.

Karistamatuse õhkkond

Väidaksin, et seni, kuni liidu esindajad pole valmis ega liikmesriikide poolt volitatud seostama liidu ühisväärtusi selgelt ja vahetult majandus- ja poliitilise koostöö tihendamisega, puudub neil piisav usaldusväärsus Kremli silmis.

Parlamendiliikmed esitasid omapoolsesse resolutsiooni parandusi just demonstratsioonivabaduse kaitseks, väljendades solidaarsust 31. mail 40 Vene linnas aset leidnud meeleavaldustega, kutsusid lõpetama karistamatuse õhkkonda, milles jätkuvad inimõiguste aktivistide mõrvad, ning nõudsid Sergei Magnitski mõrvamise uurimist ja õiglase kõhtu tagamist Jukose endiste omanike Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi üle. Kolmapäeval toimunud arutelul küsisid rahvaesindajad, kuidas arendada Vene kodanikuühiskonda, mille arengut ametlikult toetatakse, kui enamik kodanikuühiskonna aktiviste võib arvamuse avaldamise eest vangi sattuda.

Moderniseerimispartnerlus kutsub Moskvat üles tegema kiireid edusamme maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumiseks. Samas on selge, et need sammud peab astuma Venemaa ise, näidates selleks piisavat tahet ning kohaldades tingimusteta rahvusvahelisi norme. Moskva seisukoht WTO suhtes on siiani äraootav.

Viisavabaduse asjus on enamik liidust, nii Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu kui ka Euroopa Parlament ühel meelel, edasised arengud võiksid toimuda vaid siis, kui viisavabaduse tasandil on paika pandud tegevuskava. Toetan saksa kolleegi Elmar Broki avaldust, mille kohaselt tuleb Venemaal kõigepealt täita viisavabaduseni jõudmiseks vajalikud kriteeriumid. Põhimõttelise tähtsusega on aga Venemaaga viisavabaduse käsitamine Euroopa naabruspoliitika laiemas kontekstis. Venemaa viisavabadus ei tohi edestada ega pärssida Ukraina, Gruusia, Moldova ja teiste riikide samalaadseid taotlusi, jättes nad omamoodi suluseisu. Selge on see, et lähitulevikus viisavabadus liidu ja Venemaa vahel teoks ei saa.

Euroopa Liit paneb rutiinselt suuri lootusi Venemaa rollile Iraani režiimi mõjutamisel, seda eriti Teherani salajase tuumaprogrammi osas. Samas on just Venemaa koos Hiinaga need ÜRO julgeolekunõukogu liikmed, kes on aastaid blokeerinud mis tahes tõhusamaid meetmeid Iraani poliitika muutmiseks. Toetades lõpuks ühist seisukohta Iraani suhtes, üllatas Venemaa paar päeva hiljem maailma uue relvamüügitehinguga, mis Teheraniga sõlmiti.

'Jaga ja valitse" põhimõte

Siinkohal võib lisada, et kui Euroopa Liidu ja Venemaa viimast tippkohtumist nähakse ametlikult liidu ühtse välispoliitika suhtelise eduloona, siis mida arvata neli päeva hiljem toimunud Saksa liidukantsleri ja Venemaa presidendi kohtumisest ning nende ühisavaldusest, mis esitab idee ühtse liidu ja Venemaa julgeolekukomisjoni moodustamiseks välisministrite tasandil. Lootus, et Lissaboni leppe jõustumisega on liidu hääl ühtsem, ei ole siinkohal kinnitust leidnud. Pigem vastupidi. Venemaa, nähes seda, et liidu kui terviku suunas muutub tema huvide edendamine raskemaks, pöördub valitud strateegiliste liitlaste - liikmesriikide - poole.

Julgeolekukomisjoni idee ei tekitanud Brüsselis siiski erilist elevust. Kui mõned näevad siin võimalust tõhusamaks suhtlemiseks, siis enamiku arvates pole uue tasandi loomisel mõtet.

Selge on see, et lähitulevikus viisavabadus liidu ja Venemaa vahel teoks ei saa.

Poolevahetajatest nii ja teisiti

2010-06-17

Hea komme eeldab, et ühe erakonna liige teise partei siseasju ei kommenteeri. Siinkirjutaja on Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu säärane liige, kes astus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse (ERSP) hilissügisel 1993.

Sealt edasi olen ma praegusesse IRLi «üle kandunud». Paaril korral on Eestimaa Rahvaliidu juhtivad inimesed kutsunud mind nende tollasesse erakonda, sest lahkhelid IRLi juhtidega ei jäänud saladuseks (ega ole ka kadunud).

Vastasin, et võtan kutset väga tõsiselt. Nüüd on nood kutsujad otsustanud liituda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga Eestis.

Võiksin olla tema liige juba vere poolest, sest meie vanaema Minni Kurs-Olesk (1879-1940; neli tütart, kuus lapselast, Rootsis kasvab kuues põlv) oli Eesti sotsiaaldemokraatia üks rajajaid. Alusepanija, mitte lihtsalt hääletaja. Ent nagu ma ei astunud ERSPsse häda sunnil, ei saa ma ka IRList lahkuda pelgalt seepärast, et mujal on kasulikum.

Küsimus pole minus, kes ma olen järvamaalane üksnes kaude. Särevere veski nn tehniline juht oli minu tädimees Siegfried Viirman (1908-1984; Kotkaristi kuldrist 1940), kelle vend Ants Viirmaa (1897-1942) oli Türi linnapea ja kelle noorim poeg Ants Viirman (1942) on olnud Rootsi juhtivaid sotsiaaldemokraate regionaalpoliitikas kultuuri alal.

Kui Šiki - nagu teda isekeskis kutsuti - pidi 1944 kodumaalt põgenema, tuli kellelgi majapidamine Säreveres «lõpule viia» ning selleks kellekski oli lasteaiakasvataja Juta Oleski (1947) ja minu ema, hariduselt inglise keele õpetaja Maja-Helmi Olesk (1909-2000).

Küsimus on uue põlvkonna niisugustes poliitikutes nagu näiteks Jaanus Marrandi (1963) või Sven Mikser (1973) või Kaia Iva (1964), kellest ainsalgi pole päris selge, mida tähendab «poliitiline pool».

Omanikutunne tekib põlvkondadega

Uus põlvkond tuli alates laulvast revolutsioonist pisut nagu lagedale põllule, sest mitte ükski nende vanematest polnud õpetanud järglastele poliitilist anatoomiat. Neile õpetati ellujäämist ja kohanemist, mitte veendumusi. Jaanus Marrandi, Oisu vallavolikogu kunagine esimees, on kuulunud Keskerakonda ja Rahvaliitu ning tahab olla sotsiaaldemokraat, niisiis minu verevend.

Kuhu ta õigupoolest on liikunud - kas vasakult keskele või keskelt äärde? Vastaksin, et ta on hoidnud ennast võimule lähedale ja see polegi vale, kuid sõnastagu siis sotsiaaldemokraatia aabitsast vähemasti ükski põhitõde, mis kehtib nii maal kui ka linnas.

Marxi jätkub mul endalgi. Marrandit on vähe!

Ajalooliselt on sotsiaaldemokraatia linnakehvistu ehk võimalike töötute ideoloogia. Kuidas viimane välja näeb, seda teab igaüks, kes on omanik korterelamus, mille trepikojas «elab» säärane tüüp, kes teenib oma leiba Eesti asemel Soomes. Järelikult maksab ka prügi eest vastavalt sellele, kuidas teispool lahte läheb. Ei lähe, ei maksa.

Isamaa ja Res Publika Liidu jäme viga seisnes ennist kujutluses, nagu piisaks omanikuseisuse taastamiseks sõjaeelse vara tagasiandmisest. Inimesed poleks Tammsaaret justkui lugenudki! Omanikutunne tekib mitme põlvkonna haridusest, mitte lihtsalt möllimisest notari juures. Aga meil öeldakse hommikul, et üliõpilasi on vähe, ja õhtul, et gümnasiste on ülearu!

Siinkirjutajal pole valikut. Oma erakonna liikmena saan anda hääle üksnes praeguse haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase poolt, kuigi enamik minu seisukohtadest talle ei meeldi ja tema arvates käitun ka mina valesti, olles liiga kategooriline (positsioonide viimane klaarimine leidis aset lõppeva nädala algul ega olnud sugugi vennalik).

Kuid kelle poolt peaks hääletama too järvalane, kellele pole ilmaski loetud sotsiaaldemokraatia ajalugu? Kas nagu erakond käsib?

Üldküsimus on näiteks hariduspoliitika Eestis, kus üks piirikivi on Järvamaa, sest temast mere poole jääb Tallinn ja üle lahe asub Helsingi, samas kui Riia Tartule ei lähene.

Tallinna Linnaülikool on fakt ehk Tartu Ülikool pole enam unikaalne. Eesti Maaülikool on, sest metsa ja loomi õpetatakse üksnes meil.

Ma ei sõdi oma leiva pärast, vaid tahaksin lihtsalt teada, kus ja missugustel tingimustel omistatakse Eestis pädevus minna loomalauta? Missugune on ses suhtes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Eestis platvorm? Loodetavasti parem kui Tapal.

Üldküsimused ja üksikasjad

Üksikasjade sekka kuulub paratamatult kutseharidus ehk oskus teenida endale leiba ise. See asi on meil paigast ära, sest tahetakse Nobeli laureaate, mitte teemeistreid.

Missugune on ses punktis sotsiaaldemokraatide programm ja - ma küsin asjatult - kas IRLil üldse ongi samas küsimuses vastust?

Ei, selle asemel saan ma ringkirju teemal ümarlaudade vajalikkusest ja mõttetalgutest jne. Kui mind kutsutakse mingisse vestlusringi, siis on, nagu mul polekski teha muud, kui käia lauast lauda.

Jaa - see kõlab justkui märkus meie erakondade kontoritele. Paraku jääb märkusest väheseks. Ida-Virumaal on Eestimaa Rahvaliit olnud eestluse kandja.

Sotsiaaldemokraatia rahvaliitluse asemel võib seal tekitada peamiselt segadust, mida alles annab korrale kutsuda.

Teine raskuspunkt asub Tallinnas, mis on omakorda Järvamaa magnetiks. Keskerakondlus pole ideoloogia, vaid on pragmaatika.

Kelle kätte me Tallinna anname või jätame? Oleksin diferentsiaaldiagnostikas tähelepanelikum.

Kommunaalkuludele piir peale!

2010-06-17

Ehkki paaril viimasel kuul on tööpuudus Eestis jõudsalt vähenenud, pole majandussurutis kaugeltki läbi. Paljudel peredel on raske ots otsaga kokku tulla. Riik ei saa nende muredele selga keerata, vaid peab üritama neid aidata.

Üheks võimaluseks seda teha on panna piir kütte- ja veehindade kontrollimatule kasvule. On ju teada, et muude väljaminekute kõrval on just koduga seotud kulude suurenemine niigi raskustes peredele raske koorma selga ladunud.

Ühelt poolt pärsivad põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt omab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele.

Statistika kohaselt on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi algusega tõuseb see aastavahetuseks kahjuks ilmselt veelgi. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.

Sellel taustal tuleb küsida, kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on tõesti paratamatus? Tegelikult mitte. Praegused seadused ei taga piisavat kaitset tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest. Sama arvab ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitse.

Ka konkurentsiamet on tuvastanud sel aastal, et kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad. Tallinna Vee ebaõiglase hinnakujunduse vastu on protesteerinud ka praegune õiguskantsler, vastupidisel arvamusel on antud küsimuses vaid keskerakondlik-sotsiaaldemokraatlik Tallinna linnavalitsus. Samas on Tallinna Vee kasumlikkus isegi Euroopa taustal pretsedenditu, ületades kolmekordselt tavapäraselt lubatud tulukuse. Kõrgete hindadega võetakse see kasum tarbijate taskust. Samas maksab ettevõte dividendideks 500 miljonit krooni.

Just monopolide ohjeldamiseks andsid Isamaa ja Res Publica Liit, Reformierakond ja Rohelised Riigikogu menetlusse seaduse, mis peaks aitama sundida monopoolseid ettevõtteid senisest rohkem arvestama tarbijate huvidega. Praeguses olukorras on koduomanikud sisuliselt kaitsetud ja monopoolsete ettevõtete hinnakujundus sõltub paljuski ettevõtte enda kasumitaotlustest.

See peab lõppema. Konkurentsiametile tuleb monopolide ohjeldamiseks anda oluliselt suuremad õigused. Kui konkurentsiamet või kohalik omavalitsus hakkavad kooskõlastama vee-ettevõtjate hindu ning soojahindu kontrolliks tootmismahtudest sõltumata konkurentsiamet, siis loob see võimaluse kontrollida, kuivõrd põhjendatud on ühe või teise ettevõtte kasumlikkuse määr ning seda vajadusel piirata.

Mida konkreetselt selle seaduse vastuvõtmine kaasa toob? Esiteks ilmselt seda, et Tallinnas ja tõenäoliselt mitmel pool mujalgi jääb ära 1. jaanuariks 2011 planeeritud hinnatõus. Paari aasta jooksul on oodata veehinna alanemist kümmekonna protsendi võrra.

Soojusenergia osas tähendab see seda, et ebaefektiivse süsteemi võrgu omanik (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt, kus köetakse katlamajas gaasi) ei saa enam istuda käed rüpes. Konkurentsiametil on õigus nõuda konkursi korraldamist, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on sellega võimalik saavutada 15-20% soojushinna langus. Kohtla-Järvel tekib seaduse vastuvõtmise järel võimalus hoida ära eelseisev suur hinnatõus, kohalike kütuste osakaal suureneb ka Tallinnas, viies ka siin lähematel aastatel soojuse hinda alla. Kuigi vahepeal näis, et vaikne vastuseis monopolide seadusele viib selle hääbumisele või muutub monopolide vastane seadus nende toetamise seaduseks, on praeguseks kõik tõkked selle teelt kõrvaldatud. IRL on oma eesmärgi saavutanud: eelnõust on saanud seadus (võetakse Riigikogus vastu täna, 17. juunil). Eesti inimestele on see enne suurt suve hea uudis.

Reinsalu ja Vaher: Monopolidele päitsed pähe!

2010-06-17

Kõrged vee- ja küttehinnad on praegusel raskel ajal väga suur osa perede igakuistest kuludest, mistõttu on põhjendatud nende kulude selge ja läbipaistev järelevalve.

Tähelepanu vajakajäämistele selles valdkonnas on juhtinud nii konkurentsiamet kui õiguskantsler. Täna võetigi riigikogus IRLi algatusel välja töötatud monopolide tegevust kontrolliv seadus vastu.

See seadus ei hakka kehtima ülepeakaela, vaid järk-järgult, et rakendamisel ei tekiks probleeme. Seaduse rakendumisele nähakse ette kuni aastane üleminekuperiood.

Ka Veolia monopoli koondumine nii vee-, kütte-, prügi- ja soojatootmise valdkonnas sunnib Tallinna koduomanike huvides andma konkurentsiametile täiendavad pädevused.

Mitmetes eluvaldkondades on majanduslik paratamatus, et teenuseid osutavad monopolid. Seda põhjustab eeskätt teatud teenuste osutamiseks vajaliku infrastruktuuri dubleerimise ebaotstarbekus - vee-, elektri ja kaugküttevõrgustikke on reeglina üks. Kui teistes ärivaldkondades kujundab hinnad konkurents, siis monopolide puhul sellele loota ei saa. Seetõttu on arenenud riikides monopolide tegevus selgelt ja üsna rangelt reguleeritud.

Hea uudis on, et ka Eestis toob monopolide ohjeldamise seadus mitmeid muudatusi, mis kaitsevad tarbijate huve ja säästavad inimestele raha.

Üksik tarbija ei oma suhetes monopoolse ettevõttega mingit läbirääkimisjõudu, sisuliselt peab ta leppima monopoli pakutud tingimustega. Seetõttu peab riik tagama, et monopoolset seisundit ei saaks kuritarvitada ning teenuste eest küsitavad hinnad oleksid põhjendatud ega tooks ettevõtetele tarbijate arvel ülikasumeid.

Tuntud näide sellest on ettevõtte Tallinna Vesi, millel senine regulatsioon ning Tallinna linna tegevus on võimaldanud tarbijatele „pähe istuda".

Uue seadusega allutatakse kõik Eesti suuremad vee-ettevõtjad Konkurentsiameti hinnaregulatsioonile. Monopolide ohjeldamise seaduseesimene otsene kasu Tallinna veetarbijatele on see, et aasta algusest vee hind ei tõuse, pigem võib eeldada, et uue seaduse alaneb vee hind Tallinnas lähematel aastatel kuni veerandi võrra.

Monopolide ohjeldamise seaduse menetlemisel Riigikogus kujunes peamiseks vaidlusküsimuseks kaugkütteseaduse muutmine. Vahepeal terendas juba oht, et seadusesse võidakse monopolide survel lisada sätted, mis sulgenuks pikaks ajaks Tallinna soojaturu uutele tootjatele ja hoidnuks nii hindu kunstlikult kõrgel.

Kuigi küttevõrgustik on üks, võib suure linna puhul soojuse tootjaid olla mitmeid. Tarbija huvides on, et erinevatel tootjatel oleks võimalik oma soojust võrku müüa, sest konkurents surub hindu allapoole. Uue seaduse kohaselt ongi ette nähtud, et soojuse tootjal on õigus müüa soojust võrku ning võrgu omanik ei tohi sellest keelduda.

Positiivne on ka see, et soojusvõrgu omanik ei saa enam üksinda otsustada kellelt ta uute tootmisvõimsuste vajaduse korral soojust ostab, vaid peab selleks korraldama konkursi, mille üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet.

Tarbijate jaoks võib konkurents soojuse hinda lähiaastatel 10-15 protsendi võrra allapoole tuua. Uus seaduse eelistab soojuse tootmisel efektiivsemat tehnoloogiat ja kodumaiseid energiaallikaid. See on hea uudis näiteks Rakvere, Rapla, Põlva ja Jõgeva soojatarbijatele, kus täna kasutatakse kütmiseks gaasi. Kohalike kütuste kasutuselevõtt võimaldab hindu paarikümne protsendi jagu allapoole tuua.

Facebook paljastas linnavalitsuse klaköörid

2010-06-17

Mai lõpul loodud Facebooki suhtluskeskkond «Kalamaja peab jääma tasuta parkimisalaks» on üks huvitavamaid näiteid uue meedia mobiliseerivast jõust. Lühikese ajaga liitus suur hulk inimesi ja selgus, et olemasolevate võrgustike kõrval (Telliskivi Selts) leiavad Kalamaja algatusvõimelised elanikud just siit tee üksteiseni.

Selgus, et mu tähelepanekud koosolekust, kus ise osalesin, ei adunud pinnaaluseid hoovusi, mille osas postitaja Jube Juss mu silmad avas. Juss kirjeldas, kuidas Keskerakonna peasekretär Priit Toobal kõhe pärast seda, kui parkimisküsimuse arutelu otsustati päevakorrast välja võtta, ukse taga telefonisõnumi tippis ja saalis istunud mees selle vastu võttis. See mees tonksas ümberistujaid ja siis valgus «15-20liikmeline grupp seltsimehi» saalist välja.

Juss: «Läksin isegi huvi pärast õue vaatama. Õues uuriti grupi esindajatelt, et mis päevakorrapunkti teie uurima tulite, millele vastati: «A mõ ne znajem, nam pozvonili i mõ prišli». Paar äratuntavat Keskerakonna noortekogu liiget oli, aga paar vanemat inimest ikka kah. Grupis oli ka üks Pelgulinnas elav näitsik, ehk et kogu kamba kohta päris «suvaline seltskond» öelda ei saa. Novat, näis siis, kui järgmine kord rahvaarutelu korraldatakse, palju Toobal kohalikke kaasa veab ;)»

Seega hirmust Facebooki kogukonna ees oli Toobal kohale toonud oma löögirühma klaköörid, keda lõpuks ei läinudki vaja.

KOMMENTEERI ja LOE LISAKS

Tagasi akadeemilises peres

2010-06-15

Usuteaduskonna taastamine 1991. aastal Tartu ülikooli koosseisus on dokumenteeritud tavatul viisil.

Formularidekohast ametlikku kirjavahetust polnud vist üldse. Koosolekute protokollimisega ei jännatud, sest luges aeg: teaduskond pidi olema avatud 1. septembril 1991. Teaduskonna avamise praktiline pool osutus siinkirjutaja kui Tartu ülikooli rektori nõuniku igapäevaseks tööks, mille ma võtsin endale ise, sest pidasin seda enesestmõistetavaks, kuna usuteadus ei tohi olla tagakiusatav. Küsimus «kes on Jumal?» on sama loomulik nagu küsimus «mis on sool?».

Peamiseks kirjalikuks allikaks teaduskonna taastamisel on jäänud Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Peeter Oleski kui Tartu ülikooli rektori prof Jüri Kärneri poole kohaga nõuniku kirjad rektorile. Need on kirjutatud käsitsi, üksikeksemplaris erakirjadena, s.t ametlikult registreerimata. Kui prof Jüri Kärner 1993 uuesti rektoriks ei kandideerinud, võttis ta rektori kabinetist kaasa üksnes nood kirjad.

Arutlemiseks teemal, kas usuteaduskonna taastamist tohib juhtida ateist - vastu olid praostid Harald Tammur ja Valter Vaasa ning Ain Kaalep -, puudus irreparabile tempus. Ses suhtes toetasid teaduskonna taastamist Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli usuteaduskonna mõttes EELK Tartu Maarja koguduse pastor kui EELK Peetri kiriku Maarja pihtkonna õpetaja titulaarpraost Otto Tallinn (1914-1995) ja tema kogudus. Vaba raha oli kogudusel 5000 rubla ja Otto Tallinn küsis minult, kuidas seda teaduskonna huvides kõige paremini kasutada. Vastasin, et teaduskonna raamatukogu alusena. Nii kogudus ka otsustas.

Kui ülikooli nõukogu oma korralisel koosolekul leidis, et usuteaduskond peab jätkuma, läksime Otto Tallinnaga peahoone keldris Sophoklese kohvikusse ja lubasime endile kumbki pitsitäie Issanda viinamäelt. See töö oli tehtud.
Mitu üldisemat küsimust jäi lahtiseks ja paraku pole nende juurde tuldud ka hiljem. Keda TÜ usuteaduskond avalikkuse jaoks õieti kasvatab ja mis on nende tööks? Endisaegses mõttes on usuteaduskonna lõpetaja teoloog, kes on vähemalt ühe aine sooritanud ülemastmes ehk kaitsnud magistritöö. Olgu sellise aine teemaks näiteks «Johan Kõpu õpetus tolerantsist».

Töö kinnitatud, tuleks vikaarias täita oma kohust. Järgmine aste oleks doktorantuur, näiteks teemal «Elmar Salumaa eetika õpetusena ja praktikas». Ent edukalt, magna cum laude kaitstud väitekiri ei taga veel valitust professuurile ja tulemuseks võib olla uus vikareerimine.
Kas TÜ valmistab ette pelgalt usuteaduskonna uusi professoreid või teoloogiadoktoreid, kelle hulgast annab valida järgmisi professoreid - kui saab? See on küsimus rahvuslikus ülikoolipoliitikas tervikuna.

Paarkümmend aastat tagasi polnud meil mahti arutleda ka seeüle, milliseid eestikeelseid õpikuid on vaja usuteaduskonna üliõpilastele ja missugused peaksid olema õpikud kõrvalainetes, näiteks kirikuloos eesti filoloogidele. Olgu rõhutatud, et kõrvalaineid on märksa rohkem kui üks, sest näiteks vennastekoguduse ajaloost ainsana eraldi ei piisa.

Küsimus ei seisne selles, kas usuõpetus on kohustuslik, vaid selles, mida peab haritud inimene usuõpetusest teadma siis, kui tuleb ise täita usulisi kombeid, ja ka siis, kui neid tuleb täita teiseusuliste, näiteks muhameedlaste hulgas.

Pole patt tunnistada tõtt: 1991. a me tahtsime, et usuteaduskonda ei sugeneks tüli, vaenu ja vihkamist. Me tahtsime usu ja usklikkuse mõistmist valguses, mitte pimeduses. Siit ka igatsus erisuguste teoloogiaõpikute järele, andes endale aru, et teolooge on alati vähem kui nihiliste ja anarhiste.

Tundes mitmest õpikust peaainetes rõõmu, tahaksin väga, et niisuguseid jätkuks ka kõrvalaineis. Kuivõrd meil on vaja just manööverdamisvõimelisi gümnaasiumiõpetajaid, sedavõrd on see küsimus enam kui päevakajaline.

Eesti lipp kui riigi triipkood lehvigu auga

2010-06-03

Homme on Eesti lipu päev, Pärnus tähistatakse seda kell 17 Rüütli platsil. Kõnelevad Eesti lipu seltsi esimees Trivimi Velliste, maavanem Andres Metsoja ja abilinnapea Annely Akkermann. Kõnede järel suunduvad üritusel osalejad rongkäigus ja puhkpillimuusika saatel Ammende villa aeda kontserti kuulama.

Trivimi Velliste, olete Eesti lipu seltsi esimees. Millised on teie kohustused selles ametis?

Ma arvan, et mu peamised kohustused on kõlbelised: seista teatud ühisosa eest, mis meid kõiki seob ja liidab. Lipp väljendab seda, kutsub korrale ja koosmeelele ka siis, kui me pisiasjades võime olla eri meelt. Eesti lipu seltsi ülesanne on oma ajalugu meelde tuletada ja sisendada uhkust selle üle.

Esimest korda tähistati Eesti lipu päeva 4. juunil 2004, sestpeale on see riiklik tähtpäev. Miks me peame oma trikoloori nii tähtsustama?

Eesti lipu sünnipäeva on eri ajastutel väga erinevalt meeles peetud. Näiteks 50. aastapäev Otepääl 1934 oli suurejooneline. 100. aastapäeval kogunesid vargsi sinimustvalge sünnikohta vaid ärksamad ja julgemad, see oli aeg, mil paljude lootus kippus kustuma. 25 aastat hiljem - mullu - oli kõik taas suurejooneline.

Sinimustvalge on meile nii sügava kannatuse kui rõkkava rõõmu, elujõu sümbol. See värvikolmik on meid lohutanud ja andnud jõudu: küllap nii jääbki. Tulevikku me ette ei tea, küll võime selleks väärikalt valmistuda.

Millest homme Rüütli platsil kõnelete?

Pärnu on Eesti riigi sünnilinn ja saatuse tahtel on siin (maakonnaski) lipu seltsil tugevamad juured kui mujal. Eesti lipu seltsi 126 normaalsuuruses sinimustvalget kandelippu on alaliselt hoiul siin. Noored kannavad need lipud Endla teatri sümboolse rõdu ette.

Tuletan meelde, et vaid kolmandiku oma lipu senisest east oleme saanud sinimustvalget vabalt heisata. Iga aastaga muutub see suhtarv paremaks. Selle eest, et see tagurpidikäiku ei teeks, peame ise hoolt kandma. Kõik, mis oleme saanud, oleme saanud selleks korraks.

Laulusalm ütleb, et "kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga ...". Kuidas teile tundub, kas meie rahvusvärve ja -lippu tuleks rohkem kasutada, kas või isiklikel tähtpäevadel?

Oma lippu ja selle värve ei pea me tõesti häbenema. Julgemalt kui praegu võiks rinnas kanda sinimustvalget linti või märki. Ka autole võiks lipu heisata, kui on vähegi põhjust, rääkimata kodumajast. Hea maitse ja sisetunne näitavad õige piiri kergesti kätte.

Mõni aasta tagasi vallandus teatud ringkonnas tahtmine kirjutada ümber Eesti hümn ja kujundada ümber Eesti lipp. Kuidas te niisugustesse riigi sümbolite muutmise mõtetesse suhtute?

Traditsioon on ainult siis traditsioon, kui ta kestab kaua. Hüplev traditsioon ei olegi traditsioon. Samal ajal on vanadel tavadel sügav sisemine tähendus. Mida kauem mingi oluline traditsioon püsib, seda suurem on tõenäosus, et see püsib veel. Mulle tundub, et muutmise tuhin on selleks korraks üle läinud.

Sinimustvalge värvikombinatsioon on ka Botswana lipul. Kui kõnekas on lipukangaste keel teie arvates?

Tõnis Mägi nimetas oma mulluses Eesti lipu juubelikõnes Tartu ülikooli aulas sinimustvalget Eesti triipkoodiks. Ma arvan, see oli väga kõnekas võrdlus. Need kolm värvi on otsekui meie ühismälu ja ühise tahte kehastus kõige üldistavamal moel.

Vaba Nõmme on võimalik!

2010-06-01

Ma pole kohanud Nõmmel kedagi, kes teaks kedagi, kes toetab ebainimlikult kõrget maamaksu määra koduomanikele. Linnavalitsuse otsus suurendada maamaksu tähendab seda, et näiteks üks konkreetne Nõmmel töötav ja kodu omav kooliõpetaja peab maamaksuks maksma sisuliselt ühe kuupalga.

Olen kõnelnud sel teemal paljude inimestega ja olgu nad noored või vanad, põlisnõmmekad või hiljuti kodu soetanud, seisukoht on üks: selline kodude maksustamine on ebainimlik ja ebaõiglane.

Kuidas on saanud kujuneda olukord, et ühe põliskogukonna valdava osa liikmete arusaama vastane koormis püsib ja kõik katsed seda muuta luhtuvad? Sest Nõmme inimestel pole võimalust oma esindajate kaudu ise otsustada Nõmme maksude ja eelarve üle - Nõmme eelarve on vaid osa suurest Tallinna linna eelarvest. Kuigi Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon tegi halduskogule ettepaneku võtta vastu otsus üleskutsega linnavolikogule kaotada Tallinnas kodualune maamaks ja Nõmme halduskogu seda valdava häälteenamusega toetas, on päris kindel, et nn Suur-Tallinna volikogu hääletab selle ettepaneku maha.

Üha rohkem kinnistub minus veendumus, et Nõmme peaks eralduma Tallinnast iseseisva linnana ja asuma oma esindajate kaudu oma elu ise korraldama.

Idee on ammu õhus

Meenutuseks: Nõmme oli ka enne sõda omaette omavalitsus. Kui 90ndate alul hakati Tallinnas üles ehitama uut linnasüsteemi, siis moodustas 1992. aastal linnavolikogu Nõmme haldusnõukogu "kuni Nõmme volikogu valimisteni". Nostalgilised ideed Nõmme kui omaette linna taastamisest on püsinud. 1993. aastal viidi Nõmmel läbi rahvaküsitlus, kus suhtega 45/55 iseseisvumist siiski ei toetatud. Küsitlusest võtsid toona osa umbes pooled nõmmekad, kellest 12% ei osanud midagi vastata.

Olen kindel, et nüüd on olukord seoses Tallinna linnavolikogu sammudega oluliselt muutunud. 1996. aastal toetas Nõmme halduskogu ühel häälel Nõmme eraldumist Tallinnast. Kui toona olid kaalutlused eelkõige identiteedi kaitsest lähtuvad, siis praegu on minu arvates lisandunud veel kaks tugevat argumenti.

Esiteks, omaette linnas on maksukoormus oluliselt väiksem, sest Nõmme elanike esinduskogu sellist maamaksu nagu praegu Tallinnas kindlasti ei kehtestaks.

Ja teiseks, iseseisev Nõmme on ka linna ülalpidamiskulusid ning laekuvaid tulusid vaadates nõmmekatele majanduslikult otstarbekam. Praegune linnaosavanem Rainer Vakragi tunnistab (Delfi, 23. märts 2009), et "Nõmme linna kulud oleksid minimaalsed, sest tegemist on valdavalt elamupiirkonnaga. Nõmmel puudub kallis infrastruktuur, meditsiini- ja sotsiaalhoolekandeasutused."

Vaadates Tallinna linna majandamist ja jätkusuutmatust, arvan, et Nõmme suudaks oma eelarve tasakaalus hoida igal juhul, kui teda ei koormaks Tallinna iga-aastased sadade miljonite suurused kohustused poliitiliste vekslite lunastamiseks, millega Nõmmel midagi pistmist pole.

Ons eraldumine võimalik?

Kas eraldumine Tallinnast on õiguslikult võimalik?

Jah, on küll.

Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus sätestab, et omavalitsuste piire muudetakse kas omavalitsuse volikogu või vabariigi valitsuse algatusel. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestatakse seaduse järgi muu hulgas järgmisi asjaolusid: ajalooline põhjendatus, mõju elanike elutingimustele, elanike ühtekuuluvustunne, mõju avalike teenuste kvaliteedile ja omavalitsusüksuse terviklikkus.

Neid tegureid arvestades oleks Nõmme iseseisvumine elanikele otstarbekas ja kasulik. Loomulikult peab Nõmme linn hakkama tuleviks tasuma transpordidotatsiooni, haridusteenuse ja muude avalike teenuste eest, mida tellitakse Tallinnalt või Tallinna äriühingult. Samas on Tallinna ja ümbritsevate omavalitsuste suhted näidanud, et see pole midagi ületamatut. Kõik küsimused saab täpselt paika panna eraldumislepingus, mille sõlmivad Tallinna ja Nõmme linn.

Kas uue omavalitsuse teke ei ole vastuolus riigi üldise suundumusega omavalitsuste ühinemisele?

Ei ole. Nõmme omavalitsus oleks oma elanike arvult (38 100) suuruselt kuues Eesti omavalitsus. Kui Savisaar tegi liitumiskutse Tallinna ümbritsevatele valdadele, siis lükkasid need selle üksmeelselt tagasi. Iseseisev ja alahoidlik Nõmme linn oleks naabervaldadele palju usaldusväärsem koostööpartner. Ka Euroopa omavalitsuskogemus on näidanud, et ühes linnalises asustuskeskkonnas võib olla mitu õiguslikult iseseisvat omavalitsust.

Eraldudes nõmmekas võidab

Mis saab edasi? Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon võttis ühel häälel vastu otsuse asuda ette valmistama Nõmme kui iseseisva omavalitsuse taastamist.

Vajalik on põhjalikum õiguslik analüüs ning sotsiaalmajanduslik audit. Kuid juba praegu on minu arvates selged kolm asja: esiteks, eraldumine võimaldab nõmmekatel paremini oma huvisid kaitsta; teiseks, eraldumine on majanduslikult ratsionaalne; ja kolmandaks, eraldumine arendab Nõmme identiteeti.

Nõmme linn muutub peremeheks ka kogu planeerimistegevuses, suudab paremini seista miljööväärtuse tagamise eest.

Teises etapis järgnevad arut-elud ja nõmmekate seisukohtade selgitamine. Seejärel on võimalik alustada läbirääkimisi vabariigi valitsuse ja Tallinna volikoguga.

Kutsun üles kõiki huvilisi, kes tahavad Nõmme vabanemise huvides kaasa mõelda, võtma minuga ühendust aadressil urmas.reinsalu@riigikogu.ee.

Meesšovinistlik emapalk peab muutuma

2010-05-28

Riigikogu sotsiaalkomisjon on arutanud vanemahüvitise paindlikumaks muutmise teemat IRLi eestvõttel ja kõikide erakondade vahel lepiti komisjonis ühiselt kokku, et asjaga minnakse põhjalikumalt edasi. Kõik riigikogus esindatud erakonnad olid seisukohal, et praegune vanemahüvitise maksmise süsteem on täiesti põhjendamatult jäik ja et praegusele poolteist-aastat-kodus süsteemile on vaja palju paindlikumat alternatiivi. Sama seisukohta on toetanud ka mitmed uuringud, Eesti inimarengu aruanne 2009 ja Eesti Tööandjate Keskliit.

IRL on seisukohal, et lapsed on Eesti riigi kõige tähtsam küsimus ning me ei peaks rahulduma vähemaga kui eeskuju võtmisega heaoluriigist, kus nii laste kui ka lapsevanemate tervisenäitajad ja rahulolu on maailma parimad - nimelt Rootsist. Seal valiti paindlik vanemahüvitise süsteem eeskätt lapse heaolu silmas pidades - lapsevanem, vanavanem või mõni teine pereliige peaks saama lapsega tegelda siis, kui viimasel seda kõige enam tarvis on. Teiseks paindlikkuse põhjuseks on kodaniku ja tööandja usaldamine: mida vabamalt saavad noored lapsevanemad tööandjatega kokkuleppeid sõlmida, seda rahulolevamad on kõik osapooled ja seda lihtsam on elada normaalset elu, kuhu mahuvad - nagu alati - nii lapsed kui ka töö tegemine.

Erinevalt sotsidest kinnitan, et alles peaks jääma ka võimalus soovi korral 1,5 aastat jutti kodus olla ja et väärtustada tuleb ka vanavanemate võimalikku panust. Samuti ei toeta ma ühtegi eesmärgiseadmist, mis lastele makstavaid toetusi vähendaks. Veel on IRLi meelest oluline seada hüvitise kasutamise lõppaeg lapse 1. klassi lõpetamisele, mitte tema kasvatamise mõttes juhuslikule kuupäevale. Praeguseks on ette valmistatud või töös juba vähemalt kolm eelnõu vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks, mis kinnitab, et nüüdne võrdlemisi elukauge ja meesšovinistlik süsteem tuleb tänapäevasemaks, vabamaks ja avaramaks muuta. Lapsevanemad väärivad riigilt rohkem usaldust, mida näitab valikuvõimaluste pakkumine ja laste tervise tegelik väärtustamine. Usun, et vanemahüvitise paindlikumaks muutmisest kujuneb üks sisuline valimisteema, mis lõpuks, loodetavasti juba enne järgmisi valimisi, päädib laste ja lapsevanemate õiglase võiduga!

Kui küsija suu peale lüüakse

2010-05-27

Hiljutisel arengufondi foorumil ütles president Toomas Hendrik Ilves, et rahvas võiks nõuda erakondadelt nii eelseisvate kui ka 2015. aasta valimiste eel eesmärkide sõnastusi, arengukavasid ja muud. Niisugune jutt võib ajada moka otsast muigama, kuid panna ka ropult sõimama.

Alates aastast 1992 pole ükski Tartus tegutsev erakond käinud meie kodus uurimas, kelle poolt me oleme ja mis muidu mureks (aga üks Läänemaa pärapõrgu sai Eestimaa Rahvaliidult sel kombel vähemasti bussiootepaviljoni). Olgu. Aastast 1993 on ilmselt eeldatud, et ma olen oma erakonnale (praeguse nimega IRL) ning selle esikandidaadile meie kandis, haridusminister Tõnis Lukasele lojaalne ning ei vaja helkurit ega kanasupi kontsentraati 12grammises ümbrikus. Et ma olen haugi mäluga pime kana, kes leiab Styxist ilmagi tera.

Miks välistatakse võimalus, et demokraatia õpetab isegi abikoolis? Miks ma pean olema vait lihtsalt seepärast, et lojaalsus on kaalukam kui asjatundmine?

Rahalunimise lõhnad rahvusentsüklopeedia ümber

Mõni nädal tagasi sigines Delfi portaali arutlus sellest, kas Eestil pole aeg omada rahvusentsüklopeediat. Arvasin pahaaimamatult, et põrgu ise teab, teile lollus see on, kuid ei. Aastani 2011 kehtiv koalitsioonileping näeb tõesti ette Eesti Entsüklopeedia veebikeskkonna arendamise toetamist. Kas tegu on AS Eesti Entsüklopeediakirjastuse uue, TEAkirjastuse juba ilmuva entsüklopeediaga või Wikipedia eestikeelse redaktsiooniga, ei selgu kuskilt, küll aga on kaugele tunda rahalunimise lõhna, sest mõlemad kirjastused on võlgu.

Minu enda erakond ega koalitsioon minusugust siin aidata ei saa, sest pole kombeks, et "oma poole mees" ministrilt aru päriks. Liiati ei aitaks see nagunii, sest koalitsioon pole jõudnud niigi kaugele, et tema ministri nimi veebis õigesti kirjutataks.

Seda teades ei hakka ma sõpra ning kooli- ja seltsivenda Tõnis Lukast kiusamagi küsimusega, miks võetakse totrus nimega "rahvusülikooli kui riikliku tellimuse esitamine ainult Tartu Ülikoolile" päevakorda just Toompeal, mitte aga Võisikul, kuhu võõrad eksitama ei pääse.

Kui keelatud asi on lubatud ja verd võetakse ülearu

Nagu oleks meil kõigil üksnes nohu ja ajurabandust Eestis ei esinekski, on Riigikogu sotsiaalkomisjon otsustanud, et tervishoiu parandamiseks tuleb uurida investeeringuid haiglatesse. Näiteks paigutati pooleks päevaks Maarjamõisa kliinikusse mees, kellel oli vaja nina ära lõigata ja tagasi panna. Ajaviiteks hakkas ta lugema reegleid patsientidele. Seal seisis must valgel, et ilma ninata haiged ei tohi mõnda aega sooja toitu süüa. Siis saabus lõuna ja noormehele serveeriti väga kuuma putru.

Kas kliinikumis on eesti keele aabitsate hankimine alarahastatud? Või kui see oli apsakas, siis kui palju tuleb investeerida selleks, et Keila haiglas võetud vereproovile saaks vastuse kiiremini kui kolme päevaga? Ja miks võetakse seda verd nii palju, et sellest saaks teha mitu rõngast verivorsti?

Küsimus võib olla liiast. Vastus liiast pole aga põrmugi parem. Kui on võimalik rääkida lühidalt ja arusaadavalt, siis on lööksõnad jaburad. See osa koalitsioonist, kes kord paari kuu jooksul minu kasti Tähtverre sisse pöörab, ei kasuta siin ainsatki nendest sõnadest, mida nad ajalehtedes pruugivad.

Raha ja vaim – kuidas neid ühendada?

2010-05-24

Sõbrad on head. Ja eriti hea on, kui kauged sõbrad külla tulevad. Aprilli viimasel nädalal olid tartlastel külas linnafoorumi korraldajad kaugelt Tallinnast.

Sõnum, mis sellest üritusest tartlasteni jõudis, pole iseenesest uudiskünnist ületav. Et mida rohkem asutusi kesklinnast kaugemale kolib, seda vaesemaks linnaelu muutub. Ja et ülikooli (füüsikahoone) Maarjamõisa kolimise plaanid on kesklinnale eriti hukatuslikud (TPM 18.05).

Sedasama sõnumit, isegi laiemas kontekstis, on konservatiivse mõtlemisega kodanikud püüdnud otsuste tegijatele «müüa» juba 1990. aastate algusest - nii kaua on kestnud kesklinna tühjenemine.

Kuidas asjad algasid

Algust ei teinud sugugi ülikool. Esimeseks sammuks - Tartu vaimu ülistus! - oli linna keskele paigutatud tankla ja hamburgeriputka, edastades varjatud sõnumi, mis on kesklinnale tähtis.
Siis võttis linna oma raudsesse haardesse riik, paigutades sissesõiduteedele vahipostidena tartlasi valvama politsei, posti, pensionikassa, passilaua, vangla... See oli järgmine väike samm kesklinna tühjenemise suunas.

Edasi andsid tõsise hoo asjade arengule juba ettevõtjad, täites linnaservad väiksemate ja suuremate karpidega, luues igava ja improvisatsioonitu keskkonna, kus elu kulgeb laulusalmi järgi vaikses tiki-tiki-tak-rütmis.
Need karbikülad, kust nädalavahetusel maale sõites saab möödaminnes kartuliseemne, kunstnikerdustega kummuti, kombaini vms kaasa haarata, on iseenesest mugavad. Otstarve pühendab abinõu.

Aga miks näiteks linna suurim, tõsi mitte kvaliteetseima kaubaga noorte rõivapood (Takko) on linnaservas, samal ajal kui noored on ometi kesklinnas? Või et kallist brändikaupa müüakse mitte äritänaval raha kulutama tulnud linlasele või turistile, vaid bussijaama külge kleebitud kaubamajas maale vanaema juurde ruttavale lapselapsele? Neid asju on ärivaistuta inimesel raske mõista.

Mida sellest järeldada. Lihtsalt Tartu linnaplaneerimist ei saa hinnata selle kogemuse järgi, mida võib saada tarkadest raamatutest või õppereisidelt.

Tegemist on omalaadse fenomeniga. Tartu ei taha olla saja tuhande elanikuga mõnus ülikoolilinn, Tartu tahaks olla vähemalt miljoni elanikuga keskus 5-7 miljoni elanikuga tagamaal.

Kolm Tartut

Kirjanik Mart Kivastik solvas mõni aasta tagasi oma kaaslinlasi, nimetades neid kaupmeeste ja käsitööliste (originaalis küll seakasvatajate) järeltulijateks. Aga nende hulgast on ju kõik linlased kogu maailmas pärit. Alles siis, kui Karl Marx mõtles välja kapitalismi, said neist tööstustöölised.

Paraku tartlasi Marxi õpetus ei mõjutanud, alles Nõukogude okupatsioon tegi Emajõe Ateenast tööstuslinna.

Olles 1980. aastatel päris põhjalikult tegelenud linnasotsioloogiaga, saan ma väita, et sel ajal mahtus linna halduspiiridesse kolm eri Tartut: ülikooli Tartu, tööstuse Tartu ja okupatsiooniarmee Tartu. Need kolm olid üksteisest eraldatud ruumiliselt (muu hulgas ka töötajate elupaigad), veel rohkem aga sotsiaalselt.

Paratamatult lõi 1990. aastate laulev revolutsioon mõlemad, nii linna ruumilise kui ka sotsiaalse pildi, segamini.

Londoni pommitajateks kutsutud lennukid läksid õnneks tagasi itta. Neist maha jäänud ekipaažid ajavad varjatult oma äri ja muid asju, näidates oma jõudu ainult 9. mail. Käsitöölised (tööstustöölised) on aga kasvatanud auväärsete kaupmeeste ridu.

Kõige stabiilsem ongi ju olnud ülikooli Tartu. Aga paratamatult peab temagi üldise dünaamilisusega kaasa minema. Ei maksa unustada, et kunagi mõnusalt kesklinna ära mahtunud viie tuhande üliõpilase asemel peab täna auditooriumidesse ja laboritesse mahtuma kolm korda rohkem tudengeid.

Kas füüsikahoone võimalik kolimine Tähe tänavalt Maarjamõisa on ikka see kõrs, mis kaameli selgroo murrab ja elu kesklinnas kustutab? Vaevalt küll. Ehitusfirma Merko kaebas volikogu (sh allakirjutanu) kohtusse, sest volikogu ei nõustunud firma sooviga ehitada Tähe ja Pargi tänava vahelisse kvartalisse hästi palju elamispinda.

Eks kohus otsusta: kui elu on kesklinnas vähe, küll siis firma võidab. Ja elu tuleb mis mühiseb (eelkõige muidugi mehaaniline elu, uued autod). Pealegi, füüsikahoone oma spetsiifiliste nõudmistega on nüüd vaevalt see ehitis, mille asukoha peaksid kesklinna jubedaid karpe täis projekteerinud arhitektid otsustama. Karp Maarjamõisas ei loo head keskkonda. Kuid karp kesklinnas rikub head keskkonda.

Suurlinlik tulevik

Kindlasti on meil ühine mure ülikooli kui toimiva struktuuri ja tema ajalooliste hoonete tuleviku pärast. Linlaste ja ülikoolipere mure. Samas tundub, et ülikool on suutnud «parimat osa endast (kinnisvara)» hallata - ükski ülikoolile kuuluv kaitsealune hoone ei tohiks olla varisemisohus. Küll on põrmu kadumas linna vara.

Hoopis rohkem kui ühe teaduskonna kolimine punktist A punkti B linna sees mõjutab linna ruumilist arengut lähiajal algav Tartu ümbersõidu (nn ida- ja lääneringtee) ehitus. See on tõeliselt suurlinlik (miljonilinna) projekt. Need teed mõjutavad tulevikus nii inimeste kui ka äride elu ja valikuid. Mil moel, on üksikisikul keeruline täpselt hinnata. Ühtegi arvestatavat sotsiaalmajanduslikku analüüsi selle suurprojektiga seoses pole paraku tehtud.

Ja pole sugugi võimatu, et veerand sajandi pärast on meie hulgas arvukalt neid, kes olles küll linna hingekirjas, ei ole kuude kaupa (kesk)linna sattunud. Suurlinna värk!

Ebakindel rahvuslus hävitab riiklikku stabiilsust

2010-05-15

Ajalugu tuleks mäletada kaugemale kui Teine maailmasõda, soovitab Andres Herkel (IRL). Just rahvusriik loob kõige suurema tõenäosusega eeldused demokraatlikuks valitsemiskorraks, sest olles ühest rahvusest, oleme me justkui üks pere ja ühesugused õigused on elementaarne ootus.

Viis aastat tagasi avaldas «Sirp» (26.08. 2005) Marek Tamme juhitud vestlusringi kahe teadlasega, kelle huvikeskmes on rahvused ja rahvuslus. Tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch on rahvuslike liikumiste ja rahvuste kujunemise uurija. Ungari-Briti politoloog ja Euroopa Parlamendi liige György Schöpflin uurib rahvuslust politoloogina. Talle kuulub tees, et uusaegne rahvusriik on demokraatia peamine ja kõige tõhusam tagatis. Tõsi, sellesisuline väide oli juba John Stuart Millil.

Kummalisel moel alustasid mõlemad mehed mõttearendusi rahvusluse mõiste mahategemisest. Hrochi meelest on see halb mõiste, sest isegi teadlased mõistavad seda igaüks isemoodi või ei mõista üldse. Schöpflin läks märksa kaugemale, öeldes: «Keegi ei tõuse tänapäeval püsti ega ütle, et ma olen rahvuslane. See oleks midagi sarnast, nagu tunnistada, et ma olen massimõrvar, võimalik, et isegi hullem.» Schöpflini terav osutus rahvusluse mõiste poliitilisele ebakorrektsusele on Teise maailmasõja pärandiga seotud. Kui eesti keeles on «rahvuslus» veel pigem positiivse tähendusväljaga sõna, ega tähenda tingimata marurahvuslust, siis neis keeltes, kus rahvuslus on «natsionalism» (nationalism(e), Nationalismus) seguneb see väga kergelt «natsismi» mõistega.

Väikerahva positsioon, mida Schöpflin oma kirjutistes ikka sümpaatiaga esile toob, on sellisel semantilisel väljal õige habras. Eestlase kultuurikood ütleb, et olles hulgalt väike, peame vaimult suured olema. See nõuab mitmes vallas aktiivset enesekaitset ehk teadlikku rahvuslust. Keelekaitset vajame me sama palju kui erinevaid riigikaitse võimekusi. Samuti vajame positiivset rahvusmüüti ja ühtesiduvaid sümboleid. Okupatsiooniga katkenut on nüüd, XXI sajandi algul palju raskem uuesti luua - seda näitab kasvõi Vabadussõja võidusamba ümber toimunu. Ja kõige tipuks öeldakse meile, et rahvuslane ei võivatki olla, sest see on halb või paremal juhul moest läinud.

Mina väidan, et nii taasiseseisvumise käigus kui ka pärast seda on Eesti arengule kaasa aidanud aktiivne ja tasakaalukas rahvuslus. Seejuures kopeeriti teadlikult rahvusluse esimest ajaloolist lainet, millest kõnelevad mõisted nagu «uus ärkamisaeg» või «öölaulupeod». Uued rahvaliikumised lõid hästi toimivaid sotsiaalseid võrgustikke alates muinsuskaitseliikumisest ja lõpetades erinevatest poliitilistest initsiatiividest võrsunud parteidega. Ei siis ega hiljem ole tekkinud tugevaid äärmusliikumisi.

Meie mõõdukas rahvuskonservatism on taganud suhtelise stabiilsuse ja sotsiaalse sidususe. Tõsi, ohumärke on Eesti arengus olnud ja neid on ka praegu. Venekeelse elanikkonna probleemid on lahendatud silmapaistva leplikkusega, kui arvestada, millist ohtu nõukogude ajal kannustatud sisseränne endas tegelikult kätkes. Samas toimib Venemaalt lähtuv agressiivne infoväli meie vastu, tõrjudes eestimeelse vaatepunkti viimist inimesteni.

Tõesti, rahvusluse mõiste on ähmane või ähmastatud. Päevapoliitikas seostub see kitsalt keele-, kodakondsus- ja kultuuripoliitikaga, mitte näiteks eelarvedistsipliiniga. Praegu kasutavad rahvusluse mõistet enesemääratlemiseks pigem nišiparteid, aga pikas vaates ei tohi rahvuslus nišši jääda. Kuni Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse saavutamiseni oli meie poliitika keelepruugis rohkem esil «rahvuslike huvide» mõiste, kuid nüüd on seegi unarusse jäänud. Kummati aitab just rahvuslike huvide määratlemine kaasa pikaajaliste sihtide kavandamisele. Samuti on see mõiste käibele läinud neutraalsema tähendusega kui puhas rahvuslus.

Rahvusluse rehabiliteerimine on globaalne väljakutse. Siin ei tule tagasi põrkuda eelarvamuste tulva ees, vaid lasta kõnelda faktidel. Ajalugu on ses osas parem liitlane kui politoloogia, päevapoliitikast rääkimata ning ajalugu peab nägema ja mäletama kaugemale kui Teine maailmasõda. Hroch näitab, et rahvaste ärkamine kutsus ellu demokraatial põhinevad riigid. Jah, see ei õnnestunud alati, kuid tegelikult on just rahvusliku idee levikuga kaasnev suhtlusvõrgustik ja arusaam rahvuse koosseisu kuuluvate inimeste võrdsest kaasarääkimisõigusest alus, mis lõi demokraatia jaoks pinnase. Totalitaarsed riigid nagu Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liit ei olnud suunatud mitte rahvuslusele, vaid rahvaste hävitamisele.

Nõukogude Liidu lagunemine paljastas rahvuste rolli alahindajate naiivsuse. Eksisid need, kes uskusid, et Gorbatšovi perestroika laotab oma viljastavad demokraatiakiired Moskvast ühtlaselt üle kogu Nõukogudemaa. Rahvuslusest kantud pöördumatud muutused algasid hoopis rahvusvabariikides ja see tähendas Nõukogude impeeriumi lagunemist. Oma küündimatust näitas lääne sovetoloogia. Alahinnati rahvusküsimust ning ülehinnati keskvõimu suutlikkust viia läbi küll demokratiseerimine, kuid samas olukord liiduvabariikides siiski kontrolli all hoida.

Tavaline Kremli-keskne vaatepunkt süüdistab endiste liiduvabariikide hädades enesekeskset natsionalismi ja püüdu Venemaa stabiliseeriva tiiva alt lahku lüüa. Kui natsionalismi ja separatismi ei oleks, siis oleks kõigil tore. Tšetšeenia eksis, Gruusia eksis ja Kremli viibutav sõrm lehvib kõigi võimalike eksijate suunas. Kremli meetod on jagada ja valitseda, toetada naaberriikides sobivaid ja tasalülitada ebasobivaid arenguid. Selleks on kõigi vahenditega takistatud tõhusate rahvusriikide teket. See on pika vinnaga tegevus, sest mõnedki pärssivad vaenuseemned pandi idanema juba stalinliku rahvuspoliitika ja sellele järgnenud venestamisega. Kuid mitte ainult Moskva käsi pole kõiges süüdi. Kohalike liidrite tulipäisus ja vastasseisule ehitatud rahvusmüüdid on andnud demokraatiate untsuminekuks kaaluka panuse.

Kaukaasia on etniliste konfliktide umbsõlm. Aserbaidžaanid ja armeenlased vaenutsevad Mägi-Karabahhia pärast ning Gruusial on probleemid Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Venemaa provokatsioonid ja sõjaline sekkumine võtsid Gruusialt ka võimaluse seal häid lahendusi välja töötada. Laiemalt pole teadvustatud lesgide ja talõššide võimalikke separatismitaotlusi Aserbaidžaanis. Nendegi potentsiaalne toetaja on Venemaa. Jälle tekib küsimus, kas kõiges on süüdi rahvuslus kui selline või on häda pigem selles, et rahvuslus on haavatud ja ebaküps. Kompromissid puuduvad ja lahendusteed on kinni. Räägitakse külmutatud konfliktidest, aga tegelikult on külmutatud konfliktide lahendamine. Vene impeerium kasutas Kaukaasia rahvuskonflikte enda huvides juba XIX sajandi algul, kui grusiin Pavel Tsitsianov (Tsitsišvili) tsaarivalitsuse käsilasena Aserbaidžaani khaaniriike alla surus ja kindral Jermolov Põhja-Kaukaasias Vene ülemvõimu kehtestas.

Ukrainat ja Valgevenet seob Venemaaga slaavi vendlus. Iseolemise ja kokkukuulumise dominandid on geograafiliselt piiritletavad. Nad kõiguvad Lääne-Ukraina rahvuslusest Krimmi ja Donetski ümbruse venemeelsuseni ning valgevene keele oskamisest Poola piiri lähedases Hrodnas (Grodnos) kuni selle oskuse puudumiseni Venemaaga piirnevatel aladel. Vaatamata poliitilise arengu erinevustele on Valgevene ja Ukraina puhul tegemist suuresti sama probleemiga - see on nõrk ning lõhestunud rahvuslus. Ukrainas sisekonflikti tuntakse jaotumisena parem- ja vasakkalda Ukrainaks - see on Dnepri jõe järgi. Lõhestunud Ukraina ei suuda ühemõtteliselt Läänele orienteeruda, aga ta ei jää ka Venemaa satelliidiks. Valgevene olukord on palju hullem ja ma näen diktaator Lukašenka esiletõusu põhjust taas nõrgas rahvusluses. Lääne abiandjad ei saa sellest sageli aru. Nii eelistas tsensuurivaba välisraadio teha saateid vene keeles, sest see on kõigile mõistetav. Paraku alahinnati nii valgevene keele kui ka rahvusluse osa demokraatia edendamisel.

Moldovas tekitati külmutatud konflikt Transnistriaga ning edaspidi jäi rahvuslaste partei valimistel krooniliselt kommunistidele alla. Lõpuks läksid rahvuslased kommunistidega koostööle, kaotades igasuguse toetuse. Kuid see lõi võimaluse uute parteide esiletõusuks. Moldaavlased on tegelikult rumeenlased ja pärast Euroopa Liitu pääsemist on Rumeenia huvi Moldova saatuse vastu elavnenud. See annab Euroopa tagakolkaks taandunud Moldovale pisut lootust.

Eesti, Läti ja Leedu on endise Nõukogude Liidu alla heidetud maadest ainsad, kus rahvuslust ja rahvusriigi taastamist saatis arvestatav edu. Ilmselt nähti seda võimalust ette ja selleks muudeti Eesti ja Läti rahvastiku koosseisu ulatusliku sisserändega. Riik, kus põhirahvastiku osakaal jääb alla 70 protsendi, kätkeb endas paratamatult ebastabiilsuse tegurit. Kui vähemuse emamaa kasutab ulatuslikke ressursse vastalise kihutustöö tegemiseks, siis on olukord seda hapram. Selle kiuste oleme me suutnud täita demokraatia kvaliteedistandardid nii Euroopa Liidu kui NATO kriteeriume silmas pidades.

Rahvusriigi fenomen seisneb selles, et ta loob kõige suurema tõenäosusega demokraatliku valitsemiskorra. Me oleme üks pere, järelikult meil on võrdsed õigused. Tagades põhirahva säilimiseks ja arenguks vajalikud tingimused, tagab demokraatlik rahvusriik tegelikult ka kõigi teiste õiguse olla samasse ühiskonda integreeritud ja teostada oma kultuurilisi püüdlusi. Kui põhirahva õigused on ohus, siis on sellega hävitatud ka igasugune stabiilsus ühiskonnas.

Siinne ülevaade paneb rahvusriigi ja demokraatia vahele võrdusmärgi. Neis endise Nõukogude Liidu vabariikides, kus demokraatiaga on lood kehvad, võib kohe diagnoosida probleeme ka võimes ja võimaluses rahvusriiki ehitada. Nurimõjusid võib otsida ka rahvusluse narratiivist kui sellisest. Kui eestlasele on loodetavasti omane Jakob Hurda üleskutse saada vaimult suureks arvulise väiksuse kiuste, siis paljude hädas olevate rahvaste enesekohased narratiivid on kas nõrgad, hajusad või konfliktselt agressiivsed.

Siinsest vaatlusest jäid välja Kesk-Aasia rahvad ning Vene Föderatsiooni subjektid - tšetšeenid, tatarlased, baškiirid, kõik Venemaa soomeugrilased jne. Eraldi analüüsi eeldaks Venemaa tervikuna - miks pole seal demokraatiat ega rahvaste õigusi ega ka elutervet vene rahvuslust. Rahvusluse ehk natsionalismi mõistet kasutatakse Venemaal valdavalt negatiivses tähenduses, see on a priori marurahvuslus. Samas on au sees Venemaa imperiaalne ambitsioon.

Kindlasti on põhjust analüüsida ka erinevaid halbu näiteid. Hroch on südant valutanud ka agressiivse rahvusluse põhjuste pärast. See «kasvulava» sisaldab soovi süüdistada teist rahvast majandusliku olukorra armetuses, säilitada rahvusloosungi kattevarjus vana ladviku populaarsus ja anda tulipeadele lihtne ettekääne rahvuse nimel sõdida ja surra. Sellise agressiiv-rahvusluse nahka läks endine Jugoslaavia. Paraku viib halbade näidete üldistamine pahatihti rahvusluse mahategemisele, selle asemel, et anda mõistele inimesi positiivselt mobiliseeriv sisu.

Raske on loota edu seal, kus rahvusluse mõiste ise on hägus ja ebakindel ning negatiivse tähendusväljaga kaetud. Sel juhul kas häbenetakse rahvuslust (järelikult iseennast) või leiab rahvuslik tung agressiivse väljundi. Kordan veel kord: rahvusluse mõiste rehabiliteerimine on globaalne väljakutse.

Kust elekter tulema hakkab

2010-05-12

Valitsus tegi eelmise aasta novembris põhimõttelise otsuse laiendada Eesti Energia aktsiakapitali. Kumba kahest sõelale jäänud võimalusest selleks kasutatakse, on kavas otsustada sel nädalal.

Järgnevas selgitan, miks sellise otsuseni jõuti. Kõik teavad, kust meie tarbitav elekter praegu tuleb. See, kust tuleb elekter aga edaspidi ja miks Eesti Energia just praegu peab tegema suuri investeeringuid, ei ole ehk kõigile selge.

Tänane, eilne või homne rikkus?

Üsna levinud on käsitlus, et põlevkivi, mille jõul elektrijaamad töötavad, on meie rahvuslik rikkus. Sellega nõustudes on siiski tähtis mõista, milline on asjade tegelik seis ja milliseks see kujuneks asjadel isevoolu teed minna lastes. Töötavad elektrijaamad on kahtlemata väärt asjad.

Lätil ja Leedul napib Ignalina tuumajaama sulgemise järel elektrienergia tootmisvõimsust. Eestis seda on, kuid meiegi positsioon on kaugel sellest, et võiksime elektrijaamade otsas istudes kivikuningat mängida. Meil on kohustus sulgeda 2016. aastaks keskkonnanõuetele mittevastavad katlad Narva elektrijaamades, mis moodustavad ligi 70 protsenti meie elektri tootmisvõimsustest.

Selleks, et nii ei läheks, tuleb investeerida nii katelde keskkonnanõuetele vastavaks muutmisse kui elektriplokkide ehitusse, sest vanade eluiga hakkab nii või teisiti ümber saama. Elektrijaama ehitus nõuab aega, nii et otsustamist ei ole võimalik energiajulgeoleku ega varustuskindlusega riskimata kaugemale lükata.

Põlevkivi on Eestile tõepoolest väärt ressurss. Kõrge naftahinna puhul on põlevkivist õli tootmine tasuvam kui sellest elektri tootmine. Et kodumaisel maavaral põhinev energeetika on meie elektrivarustuse tagaja ja nafta hind väga muutlik, ei ole kavas üleöö põlevkivielektrist loobuda ja vaid õlitootmisele keskenduda.

Ent õlitootmise potentsiaal on nii suur, et tuleb proovida seda ära kasutada, seetõttu on Eesti Energia juba pannud nurgakivi esimesele nüüdisaegsele õlitehasele. Kui selle käivitamine on edukas ja nafta hind soosib edasisi investeeringuid, on kavas ehitada veel kaks samasugust õlitootmisseadet ning järeltöötlustehas, mis võimaldaks valmistada praegusest 70 protsenti kõrgemat hinda väärt toodangut.

Kokku suudaks see kompleks toota sünteetilist toornaftat koguses, mis võrdub Eesti aastase vedelkütuse tarbimise mahuga.

Investeeringute maksumus ja mõjud

Kui palju lähevad need investeeringud maksma? Tegemist on tõepoolest suurte summadega: Eesti Energia järgneva kümne aasta investeeringud küünivad 67 miljardi kroonini. Sellest ligi 20 miljardit krooni kulub kahe põlevkiviploki rajamisele, katelde keskkonnanõuetele vastavaks muutmisele ja taastuvenergia investeeringutele.

Investeeringud õlitootmisse on samas suurusjärgus, vaid õige pisut väiksemad. Ülejäänud osa moodustavad investeeringud jaotusvõrku, sealhulgas elektrinäitude kauglugemise süsteemi ja põlevkivi kaevandamisse.

Tähelepanelik lugeja märkab, et tuumajaama rajamiseks kuluvaid summasid nende investeeringute hulgas veel ei ole. Miks?

Tuumajaama rajamine nõuab põhjalikku ettevalmistust nii äriplaani kui regulatsioonide ja järelevalve suhtes. Samuti peab hästi läbi töötatud olema keskkonna ja ohutusega seotu. Üksnes otsusega, et hakkame pihta, ei ole paraku palju peale hakata. Lähiaastatel tuleb seega teha palju eeltööd, et jõuda punkti, kus reaalselt on võimalik otsustada tuumajaama rajamise üle.

Toon välja mõne olulisematest mõjudest, mis kavandatud investeeringutega kaasnevad. Esiteks vajame neid energiajulgeoleku tagamiseks. Siin on kasu meie elektrituru lõimimisest Põhjamaade omaga, kuid samuti vajame kindlust, et edaspidigi suudavad Eesti pinnal asuvad elektrijaamad meie riigi elektrivajaduse katta.

Põhjamaadega ühenduse parandamisele aitab kaasa Estlink 2 merekaabli rajamine. Elektrijaamade puhul tuleb aga tõdeda, et suutmatus lähiaastatel energeetikasse investeerida tooks kaasa Eesti energiajulgeoleku vähenemise ja sõltuvusse sattumise muude riikide toodetavast elektrist, seda eriti juhul, kui Venemaa tõepoolest peaks rajama Kaliningradi tuumajaama.

Teiseks loovad investeeringud Eesti energiasektorisse arvestataval hulgal töökohti. Investeeringute perioodiks tekib juurde vähemalt 3000 ametikohta, valmimise järel annavad uued jaamad-tehased otseselt tööd 800 inimesele ja aitavad säilitada töökohti näiteks kaevandustes.

Eesti riigile makstakse nende investeeringute tegemisel makse üle kolme miljardi krooni ning kaupa ja teenuseid ostetakse Eestis umbkaudu 15 miljardi krooni eest. Kolmandaks tõstab põlevkivi väärtustamine Eesti ekspordipotentsiaali ja asendab importi.

Elektri hinnast

Kuidas mõjutavad investeeringud elektri hinda? Ühest küljest on selge, et suured investeeringud elektritootmisse peavad kuidagi kajastuma hinnas. Teisalt tuleb mõista, et võimalust midagi investeerimata elektrit edasi toota ei ole.

Nõukogudeaegsed jaamad vajavad asendamist ja kui seda ei tehta, sõltume täielikult elektri impordist ja peame lootma, et naabritel seda igal ajal küllaldaselt üle jääb. Investeeringute maht ja elektri hind ei ole edaspidi siiski jäigas seoses nagu reguleeritud hindade puhul. Nimelt on Euroopa Liidus elekter vabaturukaup ja nii hakkab see 2013. aastast täies mahus olema Eestiski.

Suurtarbijad läksid vabaturule juba aprillis. Vabaturul muutub elektri hind nõudlusest ja muudest teguritest tingituna sageli. Loomulikult säilib võimalus sõlmida elektrimüüjaga kindla hinnaga kokkulepe pikemaks perioodiks. Elektri hind käitub mõnel perioodil nagu kilepiima hind majanduskriisi ajal: see võib olla madalam, kui mõnel tootjal kulub selle tootmiseks.

Kust saada kapital?

Mõne aasta taguse riigieelarvega samas suurusjärgus investeeringuid ei saa rahastada vaid Eesti Energia jooksvate tulude arvel. Samuti ei ole võimalik, et ettevõte kogu tarviliku summa laenaks, sest laenukoormus ületaks sel juhul määra, millest alates laenuandjad pole nõus mõistliku intressiga laene pakkuma. Eesti Energia vajab seega meie riigi energeetikale ja majandusarengule oluliste investeeringute tegemiseks lisaaktsiakapitali.

Valitsus otsustas novembris töötada edasi kahe variandiga selle leidmiseks. Majandusministrile tehti ülesandeks valmistada ette aktsiakapitali laiendamine avaliku pakkumise teel, mille tulemusena Eesti Energia saaks lisakapitali suurelt hulgalt Eesti ja välismaistelt investoritelt.

Usun, et paljud Eesti inimesed kasutaksid hea meelega võimalust sellesse ettevõttesse investeerida. Eesti Energia enamusaktsionäriks jääb selgi puhul endiselt riik ja ühtegi strateegilise kaaluga otsust ei saaks teha riigi heakskiiduta.

Teine variant on, et aktsiakapitali lisab riik ise. On kaks põhjust, miks see minu eelistus ei ole.

Esimene põhjus on majanduspoliitilist laadi ja üsna põhimõtteline: turumajanduse pooldajana ei pea ma põhjendatuks riigi investeeringuid vabale konkurentsile avatud valdkondadesse, mida õli- ja elektritootmine on.

Teine põhjus on selles, et riik peaks selleks investeeringuks võtma laenu. Teadagi on laenuga investeerimine riskantsem kui enda vaba raha paigutamine.

Kolmanda sellistes olukordades kaalutava väljavaate - strateegilise investori kaasamine - on nii teema läbi töötanud komisjon kui valitsus kõrvale jätnud.

Esiteks on raske, kui mitte võimatu leida põlevkivienergeetika valdkonnas investorit, kelle oskusteave sel alal ületaks Eesti Energia oma.

Teine probleem on see, et strateegiline investor soovib üldjuhul enamusosalust. Eesti Energia peab jääma riigi kontrolli alla.

Lõpuks on veel üks võimalus: me ei võta neid investeeringuid ette. Edasilükkamine tähendaks sisuliselt sedasama. See on lihtsaim, ent ühtlasi halvim valik ja ma usun, et valitsus seda teed ei lähe.

Tööotsijat tuleb aidata

2010-05-11

Koos töötukassaga saab probleeme leevendada, kui suudame talgutele omasel hoolival moel lahendusi otsida, arvab Kaia Iva.

«Teeme ära! » talgupäev andis 28 620 hakkajale inimesele mõnusa tunde ühisest kordaläinud töötegemisest 1116-s registreeritud talgupaigas.

Lisaks kõik need, kes talgupaiga ja selles osalejad vaid koduses arhiivis talletasid. Talgud tähendavad appitulekut ja koos töötegemist.

Eestlased saavad talgutööga hakkama suurepäraselt, sama sisukalt tuleb võimalusi otsida neile, kellel igapäevatööd pole!

Töökohad tekivad Euroopa raha toel

Töökohtade tekkeks ja säilitamiseks on riik tegutsenud mitmes suunas. Kõige nähtavam on kasutada Euroopa toetusraha.

Tänavu on kavas Eesti majanduses kasutata toetusraha ligi 15 miljardit krooni, järgmisel aastal peaks see suurenema 17 miljardini.

Euroraha kasutamise intensiivsust näitab fakt, et protsentuaalselt on Eesti selles Iirimaa järel teisel kohal! Kui arvestada, et miljardi krooni eest teedeehitust annab tööd umbes tuhandele ja tavaehitus kahele tuhandele inimesele, siis on selge, et pingutused õigustavad end igati.

Teine oluline valdkond on ekspordi toetamiseks loodud meetmed: laenu- ja ekspordigarantiid, toetused uute turgude leidmiseks. Lisaks ettevõtte alustamise ja kasvatuse toetus, ümber- ja täiendõppevõimalused.

Kuid vaatamata sellele, et loodud ja säilitatud on kümneid tuhandeid töökohti, on tööpaikade kadu ikka veel nii suur, et töötuse protsent kahaneb vaid pisitasa.

Järgmiseks aastaks saab prognoosida töötuse vähenemist vaid paari protsendipunkti jagu, seepärast on vaja kasutada kõiki võimalusi, mis aitavad neid, kes on pikaks ajaks töötuks jäänud.

Töötukassa vahendusel pakutavad lahendused tunduvad olevat veel tükati harjumatud ja neid pole veel piisavalt rakendatud.

Arvan, et just omavalitsustel on siin tähtis osa olla eestvedaja oma inimestele töövõimaluste pakkumisel ja korraldamisel.

1. mai talgupäeval leiti sageli, et paikkonnas oleks veel tarvis korrastustöid teha, mõni mahajäänud hoone lammutada, haljastustöid teha.

Miks siis mitte kasutada vajalike, kuid seni edasi lükatud tööde tegemisel neid, kellel juba pikka aega pole olnud püsivat tööd.

Lihtsamateks töödeks sobib tööharjutuse teenus, mille kestus saab olla kuni kolm kuud. Osalejale makstakse väikest stipendiumi ja vajadusel ka sõidutoetust.

Tööoskuste omandamiseks on võimalik kuni neli kuud kasutada tööpraktika teenust. Sel ajal makstakse samuti stipendiumi ja sõidutoetust.

Oluline on, et mõlemal puhul säilivad kõik teised töötule ette nähtud võimalused. Et sõidutoetuse ja stipendiumi maksmine sellisel kujul algas alles eelmisel sügisel, pole selle võimalusega iga kord veel osatud arvestada.

Võimalusi tuleb kasutada

Eraldi meede on ajutine tasuline töö - avalik töö. Selles osaleja saab kasutada ka teisi töötukassa teenuseid ja vaatamata sellele, et töö eest makstakse palka, säilib ka töötutoetus.

Palk tuleb maksta tööandjal ja seda vähemalt tunnitasu miinimumi järgi. Sellist tööd on võimalik teha kuni 50 tundi kuus. Erisus on, et avalikku tööd saab pakkuda vaid kohalik omavalitsus, mittetulundusühing või sihtasutus.

Ettevõtjate suuremat huvi on pälvinud palgatoetus. Kuni pool palka tasub töötukassa, kui võetakse tööle isik, kes on üle kuue kuu olnud töötu.

Kuni 24aastaste puhul kehtib kolme kuu määr. Tasub rõhutada, et kuigi selle aktiivsemad kasutajad on eraettevõtjad, siis seda toetust tohib maksta ka omavalitsuse asutustesse tööle võetud inimestele.

Kindlasti tahan kummutada juurdunud eksiarvamuse, mida on olnud lugeda lehtedest ja kuulda kohtumistel.

Nimelt ei lõpe töötu staatus pärast toetuste maksmise kuni 270 päevalist aega. Samuti pole töötuks registreerimiseks tarvis enne töötada.

Kui inimene nõustub täitma kokkulepitud tööotsimiskava ja on valmis sobiva tööpakkumise vastu võtma, säilib ka tema töötu staatus koos võimalusega kasutada töötukassa pakutavaid teenuseid. Pean eriti oluliseks seda, et riik tasub töötuna arvel olevate isikute eest ravikindlustusmaksu! Seega on registreeritud töötutele tagatud samad võimalused arstiabi saamiseks, kui seda on töötavatel inimestel.

Paiguti on ülearu suureks takistuseks peetud töötukassas vastuvõtul käimist. Ka siin on loodud paindlikke võimalusi.

Mitu omavalitsust teeb töötukassaga head koostööd ja pakub vastuvõtupäevadeks tööruumi inimestele lähemal, kokkuleppel on võimalik asju korraldada telefoni teel. Koos töötukassaga saab probleeme leevendada, kui suudame talgutele omasel hoolival moel lahendusi otsida ja pakutud võimalused ära kasutame!

Poliitika on elu on teater on poliitika

2010-05-10

Oleme harjumas piiride kadumisega lubatu ja lubamatu vahelt ning näivuse ja tegelikkuse eristamatusega, samas tajume end üha enam ekslemas igasorti manipulatsioonide virvarris, millest justkui polekski väljapääsu.

Ja nüüd suutis Ühtne Eesti tõestada, et kõik see on tegelikult võimalik palju suuremal määral kui me eal oleme ette kujutanud ning mida aeg edasi reedesest Suurkogust, seda segasemaks kõik see toimunu muutub.

Läksin Suurkogule "vaatlejana", eelkõige lootuses saada vastuseid küsimustele NO99 ettevõtmise olemuse kohta, ent lahkusin sealt "osalisena" ja vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses.

Pantvangina, sest ka siinkirjutatu muutub pigem osaks sellest eluetendusest kui eemalseisvaks arvamuseks. Tajun, et neid ridu kirjutades ei ole päris selge, mil määral saavad kirja minu mõtted ja mil määral on need mõtted kirjas "stsenaariumis".

Nii on seni juhtunud kõigiga, kes on vähegi avalikult püüdnud selle liikumisega suhestuda - olgu siis Rein Lang oma repliigi või Edgar Savisaar oma blogiga. Ja kes on kirjutanud stsenaariumi?

Pantvangis on ka Ojasoo-Semper ja kõik teised Ühtse Eesti erakondlased. Ei ole nii lihtne, et te jätsite mulje, et erakonda ei moodustata ja teid usutakse. Oma teadliku või ka teadvustamata tegevusega olite ja olete te jätkuvalt osapool (party ehk partei ehk erakond) poliitilises protsessis, te tegite mõjusaid poliitilisi valikuid, kannate poliitilisi sõnumeid ja olete võimelised mõjutama suure hulga inimeste poliitilisi eelistusi ja ilmavaadet.

Ka eelseisvatel Riigikogu valimistel. Teil on võim. Tõsiasi, et teid ei ole formaalselt olemas, ei ole seejuures oluline, pigem vastupidi. Võimu kandja peab aga vastutama.

Te tulite vastandudes olemasolevale poliitilisele establishmendile, kinnitasite, et olete paremad. Suurkogul tõestasite, et võib-olla oletegi, sest olete veel paremini omandanud tarvilikke tehnoloogiaid. Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad. Nii ütleski: "Te olete vabad." Mida see tähendab?

See on etteheide, sest ta viitab sellele, et me seni ei olnud vabad. See on diskrimineeriv, sest viitab sellele, et need, kes ei ole Suurkogul, ei ole vabad. See on solvav, sest seda ütles mulle Suur Juht, justkui ma ise ei tuleks selle peale. Te panite kõik kohalolijad võimatu valiku ette - lahkudes vabana oleksime teie poolt alistatud, vaid mittevabana lahkudes saaksime jääda iseendaks.

See on sigadus, sest ma tajusin, et võin rahuliku südamega koju minna vaid siis kui astun teie erakonda. Ainult siis ei oleks ma enam kellegi teise poolt allutatud, vaid ise vaba inimesena koos teiste vabade inimestega otsustanud (jätkuvalt?) vaba olla.

Niisugust manipulatsiooni nimetatakse neurolingvistliseks programmeerimiseks. See on meie tsivilisatsiooni tulevik. Me oleme nüüd programmeeritud. Võimu võtma.

Katastroofikuu

2010-05-06

Aprill oli pea täiemõõduline katastroofikuu. Hakatuseks metrooplahvatused Moskvas, siis võimuvahetus Kõrgõztanis koos sinna juurde kuulunud veresaunaga. Aga see oli alles algus. Poola riigi juhtkond hukkus Smolenski lennuõnnetuses ja Islandi vulkaanitolmu pärast ei jõudnud paljud riigipead nädal hiljem president Kaczynski matustele. Poola leinašokk Katõni mälestuskuul oli uskumatu. Sealt edasi sai Euroopa umbes nädala jooksul katsetada harjumatut ilmakorda, kui lennukid ei lenda.

Geopoliitiliste üllatuste ahelat jätkas Ukraina uue presidendi Janukovitši oodatust kiirem langemine Venemaa haardesse. Energialepped ja Vene laevastiku pikaajaline jätkamine Sevastoopolis tõi Ukraina lõhestatuse väga tugevalt esile. Ka Kõrgõztani võimuvahetus tähendas Venemaa mõju suurenemist - ükskõik, mida me ka arvame kukutatud ebademokraatlikust president Bakijevist. Kreeka finantskriis omakorda püüdis kõigutada eurotsooni rahanduse aluseid.

Kuid kõige hullem ja aeglast hukutavat mõju eviv katastroof on Mehhiko lahe naftareostus. See paneb mõtlema, kui ulatuslikult võib meie elukeskkonda kahjustada kas inimtekkeline või tehnoloogiline õnnetus. Kõrvalt vaadates paistab planeet Maad kattev elukooslus ja selle juhtiv osa ehk inimkond silma üsna suure enesehävitusvõimega.

See katastroofirida kangastus mulle eriti selgelt lugedes Lauri Vahtre uut romaani „Torm". Ei hakkagi siin süžeed rohkem ümber jutustama, kui et siingi läheb jama lahti Ameerika Ühendriikide lõunarannikul ja Mehhiko lahe kandis. Seda piirkonda tabab mitu viienda kategooria orkaani ja nii jubeda vahendiga surutakse maadligi Kuuba diktatuur.

Vahtre väga head raamatut ilmestavad peategelase pöörased seiklused katastroofijärgses maailmas. Veel enam väärib aga tähelepanu see, kuidas autor näitab kaasaegse maailma inimlikku ja tehnoloogilist haprust. Lakkavad toimimast arvuti- ja mobiilside ning sajad igapäevased mugavused, millega inimesed on harjunud. Ühed hukkuvad rusude all, aga teised lähevad muutunud ja harjumatus maailmas hulluks. Koos elukeskkonna ja tehnoloogiate kokkuvarisemisega murdub kergesti ka see inimlikkuse piir, mida me oma „kõrgelt arenenud tsivilisatsioonis" nii loomulikuks peame.

Küsimus on selles, kuivõrd me oskame meid seiravatest suurematest ja väiksematest õnnetustest ja ohumärkidest õigeid järeldusi teha.

Kommenteeri siin

Mart Laar post festum

2010-05-03

Sügissuvel 1992 võis Mart Laar teada küll oma sõpru, mitte aga vaenlasi. Ta ei tundnud ka kõiki kolleege ega asjaajamistki. Teda oli õpetatud ajaloolaseks selles vaimus, mida esindasid tänases mõttes PhD Rudolf Põldmäe (1908-1988) ja professor Sulev Vahtre (1926-2007) ning mille sisuks oli rahvuslus konkreetsest teemast sõltumatult.

Riigivalitsemist sai Mart Laar õppida hoopiski professor Helmut Piirimäe (1930) peatükkidest üldajaloo kursuses ja tema uurimustest Rootsi riigimajanduse kohta. Oleviku riigiasjanduses oli Mart Laar suuresti iseõppija.

Usalduse võitmisest

Isamaa ja Res Publica Liidu kui erakonna ning tema parlamendifraktsiooni esimehena kuulub äsja 50-seks saanud Mart Laari argipäeva NATO tippkohtumine Tallinnas. Niisuguseid kohtumisi viiakse läbi külakorda, ent on vaieldamatu, et NATO vastavale uusliikmele tähendab selline üritus selget tunnustust. Koguni mitmekordset. Esiteks tunnustatakse nõnda kurssi, mille üheks mahamärkijaks aastal 1992 oli just Mart Laar ja see seisnes integreerumises NATO-ga üleni ehk meie täisliikmelisuses.

Kuulumine NATO-sse ei ole preemia, vaid on üheks julgeolekugarantiiks ka väljaspool Euroopat (Iraak ja Afganistan asuvad teatavasti Kesk-Idas). Meie omapoolseks saavutuseks sel rindel oli, et aastail 1992-1994 Eesti ei muutunud teiseks Balkaniks.

Teiseks: kui seekordsel kohtumisel Tallinnas pöörati eraldi tähelepanu küberkaitsele, siis nõnda tunnustatakse omakorda tiigrihüpet algusega 1995. Esimest korda hakkas tiiger hüppama Eestis umbes tollal, kui Mart Laar oli veel rinnalaps. 1960. aastate algul muutus automaatika tehnoloogiliste protsesside juhtimisel juba argipäevaseks ja uue kaadri kasvatamiseks loodi matemaatika-füüsika eriklassid Tallinnasse, Tartu ja Nõkku ning mujale.

Teisest hüppest võime rääkida vahemikus 1960. aastate lõpp - 1970. aastate keskpaik, mil matemaatika sai omaseks ka ajaloos ning lingvistikas. Käesoleval ajal näeme tiigrit hüppamas neljandat korda. Selle taset ja ebakindlust illustreerib kõige nähtavamalt vahest digitaalne retsept - hästi mõeldud, kuid rutakalt kehtestatud virtuaalne ravimisedel.

Veider oleks mõelda Mart Laarist nostalgiliselt, liiati, kui ta pole jäänud pealtvaatajaks. Ehkki ta on ajaloolane, on ta harjunud mõtlema ettepoole. Kuid võib-olla just seepärast vajabki ta hingerevisjoni põhjalikumalt kui tavaline ohvitser. Üks tulepunkte on siin erastamise ja riigistamise vahekord nii nüüdse vabariigi algul kui ka praegu.

Oli omal ajal muinasjutuline arvata, nagu oleks iseseisvus nii tugev poliitiline kategooria, et sellega võrreldes on küsimus, kas riik peab olema paks või peenike, kõrvaline. Muidugi ei pööra me ajalugu enam tagasi, aga oli viga toona ja jääb veaks praegugi, et meie erakonnad, IRL kaasa arvatud, pole olnud suutelised ei oma programmides ega ideoloogias lahti seletama, mis on riik säärase tavakodaniku jaoks, kelle peamiseks sissetulekuallikaks on kas suhteliselt madal palk või pension või mitmesugused toetused.

Teine tulepunkt on tööpuudus. Mitte töötute arv kui mingi %, vaid ilmajäämine niisugusest tööst, mida sa tõeliselt oskad. Väga raske on tõestada järgmist, ent tunde järgi võiksin küll kinnitada, nagu oleks tööga mittetoimetulek vallandamise põhjuste hulgas märksa tagapoolsem võrreldes sellega, et nägu ei meeldi. IRL on võtnud tööpuuduse käsile - kuid miks alles nüüd, mil see on propagandistlikult kasulikum?

Regionaalpoliitika kui lõhkilöödud pann

"Ole kus oled" ütleb Viivi Luige luuletuskogu (1971) pealkiri. Regionaalpoliitikat nõnda teha ei saa, sest pole sugugi kama kaks, kui kaugel asuvad sinust elutähtsad asutused. Kui Tartu kesklinna Küüni tänava nurgale tuuakse kõigest üks eksemplar Eesti Ekspressi, siis on enam kui tõenäoline, et mul tuleb asuda rahvamatkale. Seejuures on leheputka võrreldamatult marginaalsem kui digiretseptikeskusega ühendatud apteek, kus võib juhtuda, et vastavat ravimit tuleb alles tellida.

Mis on IRL-i regionaalpoliitika alus? Mõnikord tahaks öelda, et selleks on äraootamine. Seegi võib olla elutark, aga kui vihma valab nagu oavarrest, kas sul siis ooteputkal on katus pea kohal? Sõitku Juhan Parts Tallinnast Tartusse tavalise rongiga ja ta veendub isegi, kuidas putka võib olla veelgi haruldasem kui kiirrong.

Niisiis kingin ma Mart Laarile pigemini ülesandeid või uusi väljakutseid. Erinevalt lilledest need ei närtsi.

Jüri Kõre: ta ei tahagi endist tagasi

2010-05-03

Üleriigilised talgud annavad käegakatsutavat kasu. Aga mitte ainult seda. Korraldajad murendavad ühte eestlaste hulgas levinud äraspidist hoiakut: mida mina, väike ja nõrk, üksinda suudan ära teha. Ära ole üksinda, ära ole nõrk, tee koostööd! Rahvusena. Üksikisikuna.

Kui vaadata rahvusvahelist tasandit, siis kuidas sobib rääkida nõrkusest ja üksindusest ÜRO, Euroopa Liidu, NATO täieõiguslikul ja võrdsel liikmel?

Hiljuti oli mul rõõmus üllatus kuulda mõneks ajaks silmapiirilt kadunud kolleegi käest, et ta nõustab aastakümneid kodusõdade räsitud ja nüüd 2011. aasta iseseisvus referendumiks valmistuvat Lõuna-Sudaani! Vaat siis väike ja nõrk.

Šotlane protestib

Ka rohujuuretasandil ei ole eestlased naaberrahvaste jaoks haledad ja õnnetud, vaid endised või praegused kaubandus- ja koostööpartnerid, eeskujud iseseisva riigi loomiseks.

Üks rahvus, kes meisse hästi suhtub, on šotlased. Teadagi, mispärast! Aga kunagi andsid eestlased neilegi tööd ja leiba. 19. sajandil teenisid Lõuna-Eesti talunikud talude päriseks ostmiseks tarvilikud rublad muu hulgas linakasvatusega. Linad jõudsid Šotimaal asuvatesse manufaktuuridesse. Seda ajaloofakti mainitakse pea igas sadamalinnas vanasse manufaktuurihoonesse tehtud muuseumides.

Kui turismiinfot hoolega jälgida, siis võib muuseumikäigu sättida ajale, millal seal esineb kohalik koor. Laulvad naised on vabatahtlikud, nii ka giidid, valvurid ja teised asjamehed. Vaid piletiraha korjab palgaline töötaja.

Kurbade laulude reas torkavad südamesse sõnad, mis räägivad kudujate vallandamisest. «It was just a job» - see oli vaid töö, kuulutab kilehäälne laul. See (töö) ei olnud unelm, mille pärast hommikul oma lapsed üksinda jätta, see ei võimaldanud palka, millest hästi elada. Töö oli paratamatus. Ja nüüd võtsite sellegi ära!

Eestlane ei protesti, ei laula kurbi laulukesi, vaid kulutab hoolega tööturuameti ja/või täienduskoolitajate uksi. Et äkki saab vana töö tagasi. Seni on see enamasti jäänudki vaid lootuseks.
Millal tal siis lained üle pea löövad? Ei tea. Targad raamatud hoiatavad, et kümnest protsendist kõrgem töötus tekitab pingeid, mis võivad ilmneda nii individuaalsete hädadena (depressioon, alkoholism, tavapärasest suurem kuritegevus) kui ka mitmete sotsiaalsete tüsistustena.

Teha end vajalikuks

Eesti 14-protsendine registreeritud töötuse määr (tegelik töötus on veel mõni protsent kõrgem) pole eri osapooli heidutanud. Ei neid, kes on halbadest aegadest hoolimata oma elu peremehed, kui ka neid, kes tunnevad survet või sõltuvust.

Esimesed räägivad peatselt saabuvast (või juba saabunud) murrangust ja heietavad umbmääraselt uutest rakendusvõimalustest. Teised on pigem vana, mitte uue (töökoha) ootel. Kas kõigil on mõtet vana tagasi oodata? It was just a job - see oli vaid töö!

Õppida tasub alati ja sõprade juures on seda teha lihtsam. Eelnev lihtne näide šotlaste muuseumikorraldusest kirjeldab vabatahtlikku tegevust kui alternatiivi kodus istumisele. Pensionärina, töötuna, koduperenaisena. Enda vajalikuna tundmise, pingete väljaelamise ja uue ameti leidmise eesmärgil.

Hiljaaegu lõppenud Baltikumi sotsiaalvaldkonna mittetulundusühingute võrdlev uuring näitas, et Eestis on asjad suhteliselt hästi edenenud. Meil on naabritest rohkem ühinguid ja rohkem palgalisi töökohti ning teenused, mida ühingud osutavad, on keerukamad.

Samas selgus, et Läti ja Leedu ühingute ja seltside tegevussuunad on mitmekesisemad kui Eestis. Meil on põhirõhk teenuste osutamisel, seal rohkem enda vajalikuks tegemisel. Seda näitab muu hulgas tõsiasi, et vabatahtlikke on naabrite juures rohkem ja nende kasutamine paindlikum.

Aga võrreldes Inglismaaga (eraldi Šotimaa andmeid pole leidnud) on meil mittetulundussektori ja vabatahtliku töö arenguks palju ruumi.

Aastatel 1991-2007 tehtud uuringute põhjal on pea iga täiskasvanud britt teinud vabatahtlikku tööd. Selles töös saab eristada kahte nelja-aastast aktiivse tegutsemise perioodi (nooremana ja vanemana). Elu jooksul siis kokku kaheksa aastat vabatahtlikuna. Nii pika staažiga eestlastest vabatahtlikke palju ei ole.

Rohkem võimalusi

Mida vabatahtlik töö annab? Esmalt meelepärase tegevuse, ajatäite, uue suhtlusringi. Mida, kellega koos ja kuidas teha, otsustab ju inimene ise.

Töö vabatahtlikuna ei kahjusta töötukassas arvelolekut. Teiseks kasvab ja tugevneb mittetulundussektor vabatahtlike abiga. Rohkem töökäsi, rohkem tegevusi, rohkem tulemusi.

Ja kolmandaks, vabatahtlikul on palju rohkem palgalise töökoha väljavaateid, kui võrrelda töötute klubis käija või suure suhtluspotentsiaaliga, aga avalikkuselt luuseri märgi külge saanud sotsiaalsel töökohal olijaga. Võimalusi sellessamas vabatahtlikke rakendavas ühingus või tema partnerite juures.

Kui see artikkel oli peaaegu valmis, jõudis päevase hilinemisega minu kätte värske Maaleht. Üle kahe lehekülje lahati majanduskriisis kannatanute probleeme, võimalikke lahendusi ja tulevikuootusi.

Muu hulgas oli toimetaja ära trükkinud sellise sisuga kirja: «Kaotasin töö. Leidsin huvitava tegevusala vabatahtlikuna. Olen tuleviku suhtes lootusrikas. It was just a job - see oli vaid töö!».

Täiskasvanud tahavad ja saavad õppida

2010-04-30

Täiskasvanute täiendusõppe süsteem töötab, seega ei saa nõustuda Eesti inimarengu aru ande arutelude käigus kõlanud etteheidetega, justkui puuduks Eestis täiendusõpe.

Haridus- ja teadusministeerium on pingutanud selle nimel, et kutsekoolide tehnilisel baasil saaks viia läbi vajalikku õpet kõigile. Kahjuks ei kasuta meie korras õppebaase ja häid õpetajaid need asutused, kes korraldavad töötute ümberõpet ja täienduskoolitust. Ajal, mil ühiskonna suur ülesanne on leevendada tööpuudust ning meelitada inimesi uute oskuste ja teadmiste juurde, on lubamatu asjade selline käik, kus riigil on õppebaasid, kuid neid ei kasutata piisavalt.

Eestis on liiga palju inimesi, kellel puudub eri- või kutseväljaõpe. 2008. a oli 35 protsendil Eesti 25-64-aastastest elanikest ainult üldkeskharidus, põhiharidus või veelgi madalam haridustase. HTM-i üks peamisi eesmärke on tuua need inimesed kooli tagasi, kusjuures madala haridustasemega inimeste puhul ei piisa täiendus- või ümberõppekursustest, vaid nad tuleb tuua tagasi tasemeõppesüsteemi. Siin tulevad appi täiskasvanute gümnaasiumid, kus saab omandada vajaliku hariduse kutse- või kõrgkoolis jätkamiseks.

Toetame ja rahastame
Lisaks käivitas haridus- ja teadusministeerium tänavu kaks programmi - TULE ja KUTSE -, mille kaudu rahastatakse koolituskohti ja luuakse võimalused kooli tagasipöördumiseks ja õpingute lõpetamiseks neile, kes jätsid viimase kuue aasta jooksul pooleli kutse- või kõrgkooli. Kutsekoolides plaanitakse lähiaastatel lõpetamiseni viia vähemalt 400 haridustee katkestanut, kõrgkoolides 800. Toetatute tegelik arv kujuneb ilmselt suuremaks.

Haridus- ja teadusministeerium, sotsiaalministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium rahastavad jõuliselt täiskasvanute tööalast koolitust. 2008. a alguses vaba riigi valitsuses kinnitatud täiskasvanute tööalase koolituse rahastamise vastutusalade jaotusega jagati sihtrühmad kolme ministeeriumi vahel.

Tööalane koolitus kutseõppes
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium panustab töötajate koolitusse ettevõtete kaudu (ettevõtjate initsiatiivil toimuvateks koolitusteks saab küsida toetust ettevõtluse arendamise sihtasutuselt), sotsiaalministeerium Eesti töötukassa kaudu töötute ja teiste tööturu riskirühmade koolitusse ning haridus- ja teadusministeerium suunab vahendid kutseõppeasutustesse, kus pakutakse tasuta töökoolitust täiskasvanutele, kes jõuavad koolidesse oma initsiatiivil.

2007. a kinnitati tööalane koolitus kutseõppe riikliku koolitustellimuse ühe liigina ja sel kombel on tasuta kursustel osalenud ca 36 000 täiskasvanut. Kuni aastani 2013 korraldatakse tasuta koolitusi Euroopa sotsiaalfondi programmist „Täiskasvanute tööalane koolitus ja arendustegevused" ja plaanis on tasuta koolitust pakkuda veel vähemalt 22 000 täiskasvanule.

Tänu kolme ministeeriumi jõupingutusele oleme suutnud tõsta ka elukestvas õppes osalemise protsenti, mis kuni aastani 2006 oli 5-6 piirimail, aga mullu juba 10,6%. Eelmise aasta viimases kvartalis oli see lausa 12,2%.

Lasterikastele peredele tuleb tagada head elamistingimused

2010-04-28

Eestis elab viie lapsega üksikisa, kes ehitas põlvini virtsa täis laudast oma perele ilusad eluruumid. See sai võimalikuks lasterikastele peredele mõeldud kodutoetuse abil. Pereisa kasutas talle antud 160 000 krooni ehitusmaterjalide ostmiseks ja tegi kõik tööd ise. Sellest järeldan, et teinekord piisab ka mõõduka suurusega toetusest, et riigi ja pere koostööna anda paremad elutingimused korraga viiele lapsele.

Lasterikaste perede majanduslik olukord on sageli raske - mida rohkem on lapsi, seda suuremad on ka kulud. Eesti põhiseaduse kohaselt peavad aga lasterikkad pered olema riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Isamaa ja Res Publica Liit on kujundanud oma poliitikat nii, et perekond ja kodu kui Eesti tuleviku aluseks olevad väärtused oleksid riigi kaitse all mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Majandus- ja kommunikatsiooniministrina, kelle töövaldkonnas on ka elamumajanduse küsimused, käivitasin 2008. aastal lasterikastele peredele mõeldud kodutoetuse.

Toetuse eesmärk on nelja- ja enamalapselistele peredele elamisväärsete tingimuste loomine. Korralik kodu on oluline iga Eesti inimese jaoks. Et saavutada sündimuse kasv ja Eesti rahvastiku positiivne iive, tuleb kasvavatele lastele tagada head elutingimused. Vastasel juhul on ohuks sotsiaalne tõrjutus ja tagasilöögid laste arengu võimalustes. Meil ei ole Eestimaal nii palju lapsi, et saaksime sellisel asjal juhtuda lasta, seetõttu toetab riik kodutoetusega olemasoleva eluasemelaenu põhiosa tagasimaksmise vähendamist, eluaseme soetamist, püstitamist või renoveerimist, samuti vajalike tehnosüsteemide või -võrkude rajamist või kordategemist.

2008. ja 2009. aastal oleme lasterikastele peredele kodutoetuseks jaganud 119,2 miljonit krooni. Oleme toetanud 759 peret, kus sirgub kokku peaaegu 4000 last. Iga pere on saanud kodutoetust keskmiselt 157 000 krooni. Meil on hea meel selle üle, et toetust saanud pered on jaotunud ühtlaselt üle Eesti. Toon mõned näited, milleks seda raha on kasutatud. Üks kümne lapsega pere sai toetust 320 000 krooni ning selle eest said nad ära vahetada oma kodu kanalisatsioonitorustiku, elektrisüsteemi, küttesüsteemi, teha põrandate ja lagede kapitaalremondi, vahetada aknad, siseuksed, välisukse ja renoveerida kaks vannituba.

Parimad tulemused on saadud siis, kui pered on kirjutanud läbimõeldud taotluse, ostnud toetuse eest peamiselt ehitustarbeid ning teinud kogu remondi oma pere ja sugulaste jõul. Sarnaselt toiminud peresid on toetust saanute hulgas väga palju ning mul on hea meel näha, et ka pered soovivad elada paremas Eestis ning pingutavad selle nimel.

Tean, et kodutoetust saanute hulgas on väga toredate lugudega peresid, kus lapsed osalevad Punase Risti töös ja pereisad on vabatahtlikud päästjad. On üks pere, keda renoveerimistööde käigus aitasid vabatahtlikud, kellele tasuti piima ja munadega. On peresid, kelleni on abi jõudnud viimasel hetkel ja kes on olnud olukorras, et tuleb kolida vana maja lagunemise tõttu tänavale. See pere sai toetuse eest osta oma päris esimese kodu.

Olen viimastel aastatel külastanud mitmeid lasterikkaid peresid. Nende kodude kordategemise lugudega tutvumine on mind veennud selles, et toetus on läinud asja ette ja seda on tarvis jätkata hoolimata sellest, et riigieelarve võimalused on napid.

Mul on hea meel, et ka praegu on võimalik kõige raskemas olukorras olevate perede eluasemetingimuste parandamist jätkata ja 28. aprillil algab uus taotlusvoor, kus lasterikastele peredele eraldatakse täiendavad 35 miljonit krooni. Riigi poolt eraldatud raha kasutamine on usaldatud Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutusele Kredex ja uues taotlusvoorus osalemiseks tuleb peredel Kredexi poole pöörduda. Küsimuste korral tasub Kredexist enne taotluse esitamist uurida, mida on selle esitamiseks tarvis.

Mul on hea meel, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Kredexi ja Lasterikaste Perede Liidu koostöö on sujunud nii hästi, et kodutoetuse jagamine ei ole takerdunud bürokraatiasse ning on perede jaoks võimalikult lihtne. Ma tänan kõiki, kes on sellesse panustanud. Tarvis oleks varsti astuda samm edasi ja kehtestada praegu iga-aastasest rahastamisotsusest sõltuv toetus seadusega, et paljulapselistel peredel oleks oma elamistingimuste suhtes kindlustunne.

Kuidas Eesti tulevikus töötab

2010-04-28

Kümme aastat tagasi olime Euroopa Liidu ukse taga ja arutlesime selle üle, mida liitumine endaga kaasa toob.
Tänaseks saame piire ületada dokumenti näitamata ja Ühendriikidesse sõita viisata.

Viimastel aastatel on "suur eesmärk" olnud euro kasutuselevõtt.

Nüüd, kui see tundub olevat käeulatuses, on foorumite ja konverentside põhiteema, mis saab pärast euro tulekut. Ühisraha on vajalik, eelkõige näitamaks rahvusvaheliselt, et Eesti on vastutustundlik ja usaldusväärne partner.

See ei vasta aga küsimusele, millist riiki me tahame - kuidas peaks arenema majandus ja tekkima uued töökohad või millisena soovime näha siinset elu- ja looduskeskkonda.

Strateegiline kava

Samuti kümme aastat tagasi, aastal 2000, võttis valitsus vastu üleriigilise planeeringu "Eesti 2010".

Üleriigiline planeering on pikaajaline strateegiline kava, mis mõeldud kogu riigi ruumilise arengu suunamiseks ja seeläbi majandusarengu soodustamiseks ning jätkusuutliku keskkonna loomiseks.

Näiteks pakub see välja, kuidas linnade areng võiks kaasa aidata ümbritsevate maapiirkondade arengule ning milliseid transpordi- ja energiavõrkude ühendusi on vaja arendada rahvusvahelises tööjaotuses või regionaalse tasakaalu parandamiseks.

Eesti ruumilise planeerimise süsteemis on üleriigiline planeering maakonna-, omavalitsuse üld- ja detailplaneeringute ning kitsama spetsiifikaga maakonna- ja üldplaneeringute teemaplaneeringute kõrval kõige suurema üldistusastmega.

Kujundada tulevikku

Aastatuhande vahetusest möödunud kümne aastaga on Eesti jõudnud sisuliselt uude ajastusse. Aeg on hinnata ühiskonnas, majanduses ja väljaspool Eestit toimunud olulisemaid muudatusi ja uusi trende aimates seada uued sihid.

Oleme hakanud koostama uut üleriigilist planeeringut "Eesti 2030+". Kogu riigi arengut kavandades tuleb läbi mõelda ja selgeks vaielda seisukohad väga mitmes valdkonnas.

Veel tähtsam - selle protsessi kriitilisim edutegur on võimalikult paljude osaliste reaalne kaasatus. Kui loobuda kiirustamise nimel asjalike ettepanekute kogumisest, on tagajärjeks halb planeering.

Kui aga püüda suurt hulka häid ideid lihtsalt kiiresti kabinetivaikuses ära vormistada, on tagajärjeks dokument, mida keegi omaks ei pea ja mis seetõttu tulevikus ei rakendu. Sõna peavad saama ka tänased noored, kelle tuleviku üle me otsustame.

"Eesti 2030 +" ei ole generaalplaan, mis annaks ammendava vastuse kõigile küsimustele. Üleriigiline planeering ei ütle, kuhu tuleb tuumajaam või mitu tuuleparki Eestisse püstitada, vaid näeb ette, mida on vaja nende otsuste tegemisel arvestada.

Siiski peab seda koostades tegema põhimõttelisi otsuseid näiteks selle kohta, milliseid transpordiühendusi kodumaal ja teiste Euroopa riikidega võimalikuks ja vajalikuks peame või kuidas kujutame ette linnaliste ja maapiirkondade arengut.

Analüüsid näitavad, et ajalised vahemaad Eesti ja Euroopa teiste keskuste vahel kasvavad. Vulkaanituha tekitatud lennuseisak teeb selle veelgi ilmsemaks.

Kui ei ole ühendusi, pole investeeringuid ja pole töökohti. Iga töökoha teke aga on riikliku tähtsusega küsimus nii täna kui ka kahekümne aasta pärast ja selleks tuleb teadlikult eeldusi luua.

Uus üldplaneering "Eesti 2030 +" on kui meie ambitsioonide ja eneseusu mõõdupuu, võimalus mõjutada otsuseid, mis tehakse võib-olla alles aastakümnete pärast.

Tapmised räägivad Eesti arengust

2010-04-26

Teiselt inimeselt tahtlik elu võtmine on kuritegu, mis on oluline sellegi poolest, et selle järgi on võimalik hinnata kuritegevuse trende ja ühiskonna arengut tervikuna. Tahtlike tapmiste registreerimist iseloomustab suhteliselt väike sõltuvus konkreetse seadusandja tahtest, statistilistest manipulatsioonidest, vähene registreerituse latentsus ja suur avastamisprotsent. Seetõttu lähtutakse eri riikide kuritegevuse taset võrreldes sagedasti just tahtlikest tapmistest. Tapmised on kriminoloogiast jõudnud ka üldisematesse sotsiaalteaduslikesse käsitlustesse, kus neid kasutatakse riikide kriminogeense olukorra ja sotsiaalse turvalisuse hindamiseks.

Kui vaadelda Eestis viimase kahekümne aasta jooksul olnud tapmisi, tuleb välja selge dünaamika. Tapmiste arv hakkas kasvama 1990. aastate alguses, ületades 1992. aastal 15 juhtumi piiri 100 000 elaniku kohta. Kõige rohkem tapmisi - 365 - pandi toime 1994. aastal, see tegi 24,2 tapmist 100 000 elaniku kohta. Pärast seda aastat on aga Eesti tahtlike tapmiste arv järjekindlalt vähenenud. Viimane arvnäitaja Eestis toime pandud tahtlike tapmiste kohta on 2009. aastast, mil 100 000 elaniku kohta pandi toime 7,0 niisugust kuritegu (koos katsetega). Ilma katseteta oli vastav näitaja 5,2. Võrreldes 1990. aastate keskpaigaga on Eesti tapmiste tase praeguseks enam kui kolm korda langenud.

Euroopa kriminogeenseim riik

1990. aastate keskel Eestis toime pandud tahtlikud tapmised äratasid suurt rahvusvahelist tähelepanu. Näiteks ÜRO koostatud statistilises aastaraamatus toodi esile kahe riigi kriminaalsete surmamiste (tahtlike tapmiste) näitajad kui erakordselt suured. Need riigid olid Venemaa ja Eesti, mille tahtlike tapmiste arv

100 000 elaniku kohta ületas 20 ja oli alates 1990. aastast kuni 1994. aastani rohkem kui kahekordistunud. 1999. aasta ÜRO inimarengu aruandes olid esitatud 1994. aastast pärinevad tahtlike tapmiste andmed. Eesti asus nende järgi kõige kõrgemast tasemest lugedes seitsmendal kohal, olles ühtlasi Venemaast kaks kohta kõrgemal. Eestist kõrgema tahtlike tapmiste tasemega olid üksnes sellised eksootilised kolmanda maailma maad nagu São Tomé ja Príncipe, Bahama saared, Colombia, Lesotho, Guatemala ja Jamaica. 2007/08. aasta ÜRO inimarengu aruandes oli Eesti positsioon märgatavalt paranenud ja ta oli tapmiste näitaja järgi langenud 31. kohale.

Kuna enamikule Euroopa riikidele on muu maailma taustal iseloomulik väike tapmiste arv, oli Eesti ka Euroopa riikide seas 1990. aastate keskel kindlalt kõige kõrgematel kohtadel. Euroopa Nõukogu uuringu andmeil jagas Eesti koos Albaaniaga tahtlike tapmiste näitajate põhjal (koos katsetega) Euroopa riikide hulgas kolmandat-neljandat kohta. Kui vaadata aga riikide pingerida, mis on koostatud ainult lõpule viidud tahtlike tapmiste järgi, asus Eesti Venemaa järel teisel kohal. 2002. aasta seisuga oli Eesti jällegi esikohal näitajaga 10,3. 2007. aasta seisu järgi ja ainult Euroopa Liidu liikmesriikide arvestuses oli Eesti näitajaga 6,9 Leedu järel teisel kohal.

Kahe maailmasõja vahelise aja vägivallakuritegevuse andmete alusel oli võimalik jagada Euroopa väikse tapmiste arvuga lääneosaks ja suure tapmiste arvuga idaosaks. Tänapäeval selline jaotus enam täiel määral ei kehti, sest väheste tapmistega piirkond on laienenud, hõlmates peale Lääne-Euroopa ka Kesk- ja Lõuna-Euroopa riike. Suure tapmiste arvuga üleminekumaad asuvad endiselt eeskätt Ida-Euroopas. Kõige kõrgem tase selles mõttes on iseloomulik endistele Nõukogude Liidu vabariikidele, millele järgnevad endised nn Euroopa sotsialismileeri riigid. Tundub, et ühiskonna üldseisundit ja tahtlike tapmiste hulka on mõjutanud Euroopa vahepealne kaheks jagamine koos aastakümnete taha ulatuvate traditsioonidega.

Eesti tapmiste arvu dünaamika 1990. aastate algusest kuni praeguseni näitab, kuivõrd fundamentaalsed ühiskondlikud muutused on Eestis toimunud. Esmalt kaasnes suurte muutustega sotsiaalse desorganiseerituse faas, mil ühiskonna varasemad sidemed ja kontrollimehhanismid olid ilmselt ebaefektiivsed. Eesti ühiskonnas olid sel ajajärgul olulisel määral esindatud kõik vägivaldse kuritegevuse kõrget taset soodustavad faktorid. Ühiskonna arenguga kaasneb aga pidev tapmiste arvu vähenemine. Eesti pole selles suhtes erand ja samasuunaline protsess toimub ka teistes üleminekuriikides. Senise arengu jätkudes ja stabiilsuse kujunedes peaks vägivaldsete kuritegude arv ka edaspidi vähenema. Siiski võtab meie jõudmine „igavate" Põhjala riikide hulka veel mõnda aega.

Ärme lase suitsetamisel tappa!

2010-04-16

Ja õigem oleks, kui ei teeks, sest suitsetamine võib tõepoolest tappa. Ega siin midagi üllatavat olla ei saa. Paki peal on teinekord nii ka kirjas. Selle kopsuvähi jutu jätan kolleeg Pevkurile, tema saab selle eest palka. Mina lähenen asjale kui siseminister.

2010. aastal on tuleõnnetustes, mis on alguse saanud suitsetamisest, hukkunud kokku 13 inimest, neist jaanuaris 7, veebruaris 5 ja märtsis 1. Neist 11 puhul on tulekahjukoldeks olnud diivan, tugitool või madrats. Tekkekoha täpsustamisel ilmneb, et enamus saab alguse elutoast - 6 hukkunut, 2 magamistoas, 1 köögis, 3 kasutuseta hoone ruumis ja üks siis lauda olmeruumis.

Rahvuselt on 10 inimest eestlased, 2 venelased ja 1 välisriigi kodanik. Alkoholi oli tarvitanud 5 inimest. Nii peaks laulma ka: „Ja me napsu ei võta!". Möödunud aastal hukkus suitsetamisest põhjustatud tulekahjus 43 inimest ehk 68 protsenti tulekahjudes hukkunutest.

Äsja raugenud talv oli üle pikkade aastate ka külm. Ikka on arvatud, et siis on ka ülekütmist ja küttekollete korrashoiuga on nagu on. Võib olla aga nii, et polegi midagi kütta. On ilmnenud, et eestlane, kes tavaliselt teki all magab ja stereotüüpide kohaselt, kui on piisavalt pime, siis ka seksib, teeb teki all suitsu, sest toas on muidu külm.

Mis selle teadmisega peale hakata? Rohkem päästekomandosid? Lasta asjadel minna nagu on? Tegelikult on üks lisalahendus olemas. Maksaks selle kinni need samad suitsetajad.

Soome näitab teed

Soomes jõustusid 1.aprillil esimese EL-i riigina tubakaseaduse muudatused. Nimetatud muudatuse kohaselt hakati Soomes müüma isekustuvaid sigarette. Asjakohased nõuded on juba kehtestanud Kanada, USA ja Austraalia.

Suitsetamisest alguse saanud tulekahjudes hukkub igal aastal Soomes 25-35 inimest. Aastatel 2007-2008 põhjustas suitsetamine Soomes kokku 56 tulesurma ning 34 tõsiseid tervisekahjustusi.

Soome päästeameti hinnangul on 6 protsenti tulekahjudes alguse saanud suitsetamisest või muudest tubakatoodetest. See teeb 900 tulekahju aastas. Tulekahjude tagajärjel on varakahjudeks hinnatud ca 6 milj EURO-t aastas.

Sigarettide tootjate arendustegevus on viimastel aastakümnetel liikunud vastassuunas -tuleohtlikumaks. Suitsetamise mugavuse tõstmiseks immutavad tootjad sigarettide paberit põlemist soodustavate ainetega.

Sellega tagatakse, et sigaretid suitsetamise ajal ära ei kustu, et vana ja väeti ning võib olla juba ühe kopsuga ka ikka suitsetada jõuaks. Samas tekib see hooletul suitsetamisel ja sigaretti hooletult kustutamisel täiendava tuleohu.

Kuidas sigaret kiirelt isekustuvaks muuta? Sigareti paberit ei immutata põlemist soodustavate ainetega. Sigareti ümbrispaberil on põlemist takistavad ribad (tihedama koostisega paberist), kui hõõgumine jõuab sellise ribani, siis iseseisvalt sigaret edasi ei saa põleda. Sigaret saab sellisel juhul edasi põleda ainult mahvides.

Tubakas on sigareti sees pakitud tihedamalt, et takistada hapniku ligipääsu ja sellega aeglustada põlemisprotsessi.

Isekustuv sigaret säästaks aastas kuni 15 elu

Selline sigaret ei ole loomulikult täiesti tuleohutu. Soomlaste Hommikuleht testis uusi sigarette Tampere Päästeametis. Kiirtest näitas, et isekustuvad sigaretid kustuvad 45 sekundiga.

Kiirelt kustuva tootmise hind ei muuda märkimisväärselt sigareti jaemüügi hinda. Ühe sigareti paki kohta võib tootmise lisakulu olla 20-30 senti, kuid mida rohkem kasutatakse maailmas kiirelt kustuvaid sigarette, seda odavamaks nende tootmine läheb.

Mis võiks olla selle meetme rakendamise mõjud tulekahjude statistikale. Eeldame, et meil õnnestub 25 protsenti suitsetamisest põhjustatud tulekahjudest ennetada. See teeks ligikaudu 500 tulekahju aastas.

Meie päästjatel õnnestuks nende tulekahjude mittetoimumisega säästa kütust ja töövahendeid ning poleks vaja enda elu ohtu seada. Põlemata hoonete näol saaks säilitada 50 miljoni krooni väärtuses vara ja mis kõige tähtsam 10-15 inimelu. Need on kellegi emad, isad, õed, vennad, pojad, tütred.

Eriti hea koosmõju oleks juba kohustuslikul suitsuanduril koos kiirestikustuva sigaretiga. Selle aasta suitsetamisest põhjustatud surmadest 10 puhul suitsuandurit ei olnud.

Ühel puhul polnud see töökorras ja tuleb nentida, et kahel korras töölerakendunud suitsuandur abiks ei olnud. Uni oli ilmselt juba liiga sügav.

Meil on valida erinevate võimaluste vahel. Võtta asi ette või lasta vana viisi edasi. Ajal kus me oleme medalikohtade põuas ja arutatakse laiapõhjaliselt, kes on süüdi, on üks hõbemedal soomlaste kulla järel saadaval. Meil on võimalus olla Euroopas teine riik, kes kiirestikustuvad sigaretid oma inimeste ja vara kaitseks kasutusele võtab.

Tubakafirmad võivad plaanile vastu olla

Kindlasti võib plaanil olla ka vastalisi. Näiteks tubakatoodete maaletoojad, kes soovivad ära oodata üleeuroopalised standardid. Soomes eraldi standardeid välja töötatud ei ole, vaid lähtutakse olemasolevatest Austraalia ja USA standarditest.

Lisaks neile sätestas Soome seaduse tasemel üldnõude, et sigaretid peavad vastama tuleohutusnõuetele. Täpsemalt on tuleohutusnõuded reguleeritud sotsiaal- ja tervishoiu ministri määrusega, mis toob välja nõude põlemisomaduste ning omaduste tõendamise korra.

Tõendamine toimub USA või Austraalia vastava standardi alusel ning põlemisomadus (katse käigus tohib kõige enam 25% korraga katsetatava sigaretimargi partiist kogu pikkuses lõpuni põleda, kui katse aluspinnaks on 10 kihti standardile vastavat filterpaberit) on paika pandud siseriiklikult. Euroopas kehtestatakse sarnane nõue eraldi ohutusstandardiga, kuid oht on, et see võib mõnevõrra erineda Soomes kehtestatud nõudest.

Kui Euroopa standardiga kehtestatakse teistsugused nõuded, kui varasemalt siseriiklikult paika pandud nõuded, tähendab see tootjatele lisakulusid. Samas mida rohkem riike asja ära teeb, seda selgem on see, et kehtiv praktika saab ka standardit kujundama.

Kindlasti peaks selle seadusmuudatuste jõustumiseks olema mõistlik üleminekuaeg.

Kui Eesti soovib eelnõuga kiiresti edasi liikuda tuleb meil samuti paika panna määruse tasemel põlemisomaduste nõue ning nõude tõendamisel tuleb lähtuda USA või Austraalia standardist.

Eesti Energia börsile minek loob 5000 uut töökohta

2010-04-14

Milleks Eesti Energia börsile viimine üldse vajalik on? Rahandusministeerium on analüüsinud ka alternatiivseid Eesti Energia rahastamise võimalusi. Mis on selle analüüsi tulemus?

Rahandusministeeriumi eest ei oska sõna võtta. Eesti Energiasse on vaja kapitali. Majanduspoliitiline valik on, kas omanik paneb ise või kaasab teisi. Meil majandusministeeriumis on seisukoht, et on mõistlik kaasata kapitali mujalt, jättes maksumaksja raha teisteks otstarveteks.

Ühelt poolt mõtleme rahvusvahelisest kapitalist, mis annab riigi majandusele lisavõimalusi. Teiselt poolt on Eesti Energia kui ettevõtte strateegiline huvi, et rahvas oleks aktsionär. Me ei saa öelda, et maksumaksja raha investeerimine Eesti Energiasse on täiesti välistatud ja rumalus, aga sellel on palju vähem plusse. Me räägime ju erakapitali kaasamisest maksimaalselt kolmandiku aktsiakapitali ulatuses, mitte kontrolli ära andmisest.

Milleks lisakapitali tarvis on?

Energeetika arengukava, mille riigikogu vastu võttis, on, võib öelda, konsensuslik dokument. Nüüd teemegi seda teoks.

Midagi pole võimalik teha, kui me ei investeeri ja ei anna selgeid vastuseid, milline on meie omanikupoliitika kõige olulisema energiaettevõtte jaoks. Kas Eesti Energia jääb kõige olulisemaks ka viie või kümne aasta pärast, sõltub väga palju sellest otsusest.

Eesti Energia omaniku poliitika on, et me peame investeerima energia tootmisse. Teine ja väga oluline on põlevkivi väärtustamine. See on õlitootmine. Ka sinna tuleb investeerida.
Kaks uut jaama Narvas on vajalikud selleks, et meil oleks lähema 20-30 aasta jaoks kindlus, et me kontrollime Eesti territooriumil elektritootmise võimsusi. Kusjuures selles pole vastuolu turu avamisega.

Praegune olukord kallutab veel rohkem börsile mineku kasuks. Millega suudab riik välisinvesteeringuid meelitada? Öelge mõni ettevõtlusvaldkond, kus suudaksime võita seitsme miljardi krooni kapitali usalduse. See tähendab, et riik on usaldusväärne ja äriplaan on vettpidav. Teist sellist valdkonda tõtt-öelda pole. Kui otsime majanduskasvu võimalusi, siis on lisaks tavapärasele tegevusele vaja selliseid ambitsioonikaid projekte.

Kui me teeme läbipaistva ja arusaadava rahastamisotsuse, siis see annab firmale selge kasvuvõimaluse. Me loome selle investeeringu programmiga hinnanguliselt kuni 5000 töökohta. Need on tegelikud töökohad.

Kas jutt on ehitamise ajast?

Jah. See kestab umbkaudu viis aastat. Elektrijaamade, õlitööstuste ja kaevanduste arendamine loob töökohti ka allhankijatele.

Me peame arvestama, et turg avaneb niikuinii. See tähendab, et peame investeerides kaitsma olemasolevaid Eesti töökohti. Selleks peab Eesti Energia olema konkurentsivõimeline. Uued valdkonnad loovad lisaks veel kuni 1000 täiesti uut ja alalist töökohta.

Ida-Virumaal on praegu umbes 16 000 töötut. Mida me teeme nende heaks? Me ei pane neile selga neoonveste, vaid teeme reaalsed investeeringud. Paneme ühe firma arenema ja eksportima. Need on ju ainult plussid.

Põhiliselt kahtleb börsile viimises Keskerakond, kes pürib esindama Ida-Virumaad ja ka ametiühinguid.

Ametühingud toetavad ju börsile minekut. Need on inimesed, kes on ettevõtte arengutes sees. Nad on vägagi informeeritud ja saavad aru, mis on tegelikud valikud. See peaks ka Keskerakonna poliitilise juhtkonna mõtlema panema.

Kui palju raha tahab Eesti Energia aktsiate börsile pakkumisest saada?

Suurusjärgus 450 miljonit eurot (7 miljardit krooni). Maksimaalselt võiks selle raha eest loovutada 1/3 Eesti Energia aktsiatest. Me loodame, et pakkumised tulevad paremad ning riigil säilib suurem osakaal kui 2/3. See asi on selge mais, kui oleme saanud nõustajalt Deutsche Bankilt hinnangud. Alghinna koridori määrab valitsus.

Mis juhtub siis, kui mõni suur konkurent, minu pärast Fortum või Vattenfall või Gazprom ostab kokku Eesti Energia kolmandiku, varem või hiljem?

Me otsime ju finantsinvestoreid, mitte strateegilist partnerit. Esimene vastus on, et kõik strateegilised otsused jäävad valitsuse kätte. See on väga oluline teadmine. Ma juhin tähelepanu, et ka Gazprom on 49 protsendiga Londoni ja Moskva börsil. Samuti ka Rosneft, kui vaatame Venemaa gigante, kus on tugev valitsuse mõju.

Kui ostab näiteks Fortum, siis oleks see ju parim kinnitus, et isegi suur konkurent usub Eesti Energia tugevusse. Tavaliselt aga sellised ettevõtted oma vabu vahendeid nii ei investeeri. Ärisaladuste lekkimist ei tasu ses asjas karta, sest aktsionäril ei tekki selleks ju mingeid lisaõigusi.

Mis juhtub, kui Eesti eraisikud pakuvad IPO täis?

Siis ostavadki ära, kui pakutud hind on teistest parem. Ühelt poolt Eesti inimestel sääste on. Kui vaadata Tšehhi ja Horvaatia energiafirmade aktsiapakkumiste näiteid, siis seal on olnud kohalike investorite huvi väga suur. Eesti Energial on üle 400 000 kliendi. Olles hoiakuid testinud, julgeme arvata, et inimestel huvi on.

Üks vastuväide on, et aeg pole õige?

Ma ei taha praegu tuua ühtegi konkreetset näidet, aga neid riigi käes olevaid ettevõtteid on küll, kus on elatud muretut elu ja turu kontekstis õiged otsustamishetked ja võimalused lihtsalt maha magatud.

Küsimus on, et 2016 kukuvad meie tootmisvõimsused Narvas ära. Meil on selleks ajaks vaja vähemalt 600 MW uut tootmisvõimsust. See ongi vastus.

Praegu käivad kahe elektrijaama hanked. Tulemused on laual maikuus. Läbirääkimised algavad juunis. Septembris peaks sõlmima esimese elektrijaama ehituslepingu. Kui ei sobi see rahastamise plaan, mis meil on, siis peab olema välja pakkuda midagi muud, kuidas lepingut rahastada. Mitte keegi ei tule elektrijaama ehitama, kui ei ole olemas terviklikku rahastamise lahendust.

Kui nüüd poliitiliseks ja isiklikuks minna, siis meil oleks tõesti kõige mugavam lihtsalt oodata ja istuda. Mõelda, kuidas valimised tulevad. Stenbocki maja juurde ju börsile mineku toetuseks pikettima keegi ei tule. Aga riigi seisukohast on otsus vaja ära teha.

Ühe jaama ehitus kestab kolm kuni neli aastat. Selle tõttu on vaja otsustada 2010. aastal, et meil oleks 2016 jaam olemas.

Oponendid, kellega ma olen palju rääkinud, ütlevad, et tehke need plokid kuidagi ära, vaadake mingi raha. Aga peame vaatama tervikut. Meil on vaja investeerida jaevõrkudesse. Peame andma vastuse, milline on taastuv energia portfell Eesti Energias. Savisaar ütleb, et teised tegelegu taastuvenergiaga, tuumaenergiaga, aga Eesti Energia põlevkiviga. See seisukoht on totaalne rumalus. Iga energiaettevõte peab mõtlema, kuidas ta tekitab endale turul tegutsemiseks mitmekesise tootmisportfelli. Kui ta seda ei tee, siis ta muutub «nurgataguseks laoks», kuhu tullakse otsima siis, kui kusagil on midagi natuke puudu.

Kui ma tulin 2007 siia majja, siis kehtis mingisugune üldkoosoleku suuline soovitus, et Eesti Energia ei tohi tegeleda taastuvenergiaga. Kui te panite tähele, siis Leedus käis omal ajal tuumajaama kokkuleppeid sõlmimas Ansip, mitte Savisaar.

Ütleme otse välja, et oponentidel on ettekujutus, et kui Eesti Energia on sada protsenti riigi omanduses, siis saab teda ikka kuidagi lüpsta. Olgu see mingisuguste põlevkividiilidega. Olgu sellega, et luua muudele investeerijatele mingeid konkurentsieeliseid.

Meie eesmärk on muuta see ettevõte selliseks tootjaks, millel on põhjust konkureerida Soome, Rootsi ja vähemalt Läti ning Leedu ettevõtetega.

Kui nüüd investeerida, siis kas see on võimalus võita Läti ja Leedu turg?

Jah, kindlasti. Kolme aasta pärast on Balti- ja Põhjamaade elektriturg reaalsus. Praegu oleme turgu tekitamas. Esiteks on siis olemas füüsilised ühendused, Estlink 2 saab valmis. Teiseks on Leedu ja Läti astunud märkimisväärseid samme.

Elektriturg kujuneb paratamatult suuremaks rahvuspiiridest. Järelikult peab firmal olema arusaam, kuidas ta konkurentsis hakkama saab. Siit jõuame jällegi investeeringuteni.

Börs tähendab, et motivaatoriks pole enam valitsuse käsk, vaid reaalsed majandustulemused. Oleme küllalt näinud, kuidas riigiettevõtetes on muretu elu, kuna enam-vähem saadakse hakkama, inimesed ei pahanda ja ajakirjandus hambaid turja ei löö. Hoopis teine asi on võtta vastu konkurentide väljakutse.

Paljud tunnevad, et tükk Eestist müüakse ära. Mis te meile kostate?

Omaaegsel NRG plaanil ja praegusel on ikkagi väga suur vahe. Siis oli jutt ju kontrolli ära andmisest. Praegu räägime lisakapitali kaasamisest ja enamuskontroll jääb riigi kätte.

NRG emotsionaalne vari muidugi on olemas ja oponendid kasutavad seda ära, öeldes, et näe, Ansip ja Parts müüvad Eesti riiki maha.

Me ei müü Eestit maha, vaid tahame tekitada Eesti Energiale väärtust juurde. Kui me seda ei tee, siis pole meil elektrijaamu ega plaani tegutsemiseks turgudel. On ju küllalt näiteid, kus strateegiliste otsuste hilinemine viib firma väärtuse nulli.

Meie argument on, et kaasame kapitali targalt.

Teine asi on, et ka Eesti Energia tahab, et tema klientidest saaksid aktsionärid. Tahame kasvavat ja dividende maksvat ettevõtet. Niimoodi püüame inimestele seda seletada ja hirmudele vastata. Õnneks on nii, et Eesti inimesed saavad aru ratsionaalsetest mõttekäikudest, ja börs pole ju meie inimestele uus asi.

Kas aktsiate esmaemissioon on kuidagi seotud Jordaania projektiga?

Rahaliselt mitte, aga kaudselt küll. Me räägime palju ekspordist, eriti teadmiste ja tehnoloogia ekspordist. Selleks on alati üks oluline eeltingimus: sa pead kodus midagi tegema. On täiesti selge, et kui ei juhtu mingit täielikku imet, siis põlevkivi tähtsus maailmas kasvab. Kuna energiatehnoloogiate täielikku revolutsiooni pole keegi maailmas kuulutanud, on põlevkivitehnoloogia ekspordi võimalus Eesti energial täiesti olemas. Meil on selles valdkonnas maailma parimad teadmised. Seda tuleks kasutada. See pole ainult koostöö Jordaaniaga, vaid erinevad huvid USAs, Marokos, Kasahstanis. Meie soov oleks saada kasu teadmiste ekspordist.

Minu jaoks on täiesti arusaamatu, kui isegi asjast midagi teadvad oponendid ilguvad selle üle. Näiteks Lembit Kaljuvee peaks iga nädal küsima parlamendis majandusministri käest, mida sa oled teinud, et põlevkivitehnoloogiat maailma müüa. Mitte et ma pean kaitsma, et miks tehnoloogiat müüakse.

Olles ise rääkinud Jordaania valitsuse inimestega, tean, kuidas nad meid hindavad. Nende juures käivad ju ka teised kosilased, aga nemad on oma tehnoloogiatega väga kaugel meist maas.

Kas te näete konsensuse kohta või jääbki Keskerakond vastu põtkima, vähemalt kuni valimisteni?

Kui ma heatahtlikult ütlen, siis minule on väga paljud Keskerakonna majandusmehed öelnud, et meie praegune kava on kõige targem stsenaarium. Teiseks ma usun, et energeetikute ametiühingu toetusavaldus paneb ka Keskerakonna poliitilise ladviku mõtlema. Kolmandaks, kui me otsime Ida-Virumaale võimalusi, siis see peaks andma ka Keskerakonnale aluse öelda, et vaatame, kuidas valitsus tehingu sooritab, ja ütleme tulemuste pealt. Nagu Keskerakond tegi Euroopa Liitu astumise ajal. Selles loos ei saa ju siiamaani aru, kas nad olid ELi astumise vastu või kõneles südametunnistuse hääl.

Pealegi pole Keskerakond valitsuses, vaid opositsioonis. Nad süüdistavad valitsust paljudes asjades. Võta sa nüüd siis kinni, mis asjas on see nende poliitiline veendumus, siiras riigimehelik käitumine ja mis asjas oponeerimine oponeerimise pärast. Küll peab märkima, et ega neil Eesti Energia IPO vastu tugevaid argumente ei ole. Mis argument on, et praegu pole õige aeg? Millal siis on? Kõik ju räägivad, et ilma investeeringuteta pole meil varsti elektrit. Lembit Kaljuvee (Keskerakond - toim) ütleb, et kateldesse investeerimine on hiljaks jäänud. Ma küsiksin Edgar Savisaare käest, kes oli majandusminister enne mind, et miks ta siis ei investeerinud.

Meie alustasime 2007. aasta esimesest tööpäevast sellega tegelemist, et suudaksime need investeeringud majanduslikult põhjendatud viisil ellu viia. Mingi sulepeast välja imetud lahmiv kriitika ei tohiks määrata riigi olulisi valikuid.

Peaminister on valitsuse pressikonverentsidel öelnud, et ta pole kindel, kas on õige aeg börsile minna.

Esiteks Reformierakond ju toetab EE börsile viimist. Me oleme seda koos peaministri ja rahandusministriga ka vedanud. Mul pole põhjust arvata, et keegi peaks seda valeks käiguks.
Ka mina ütlen ju seda, et meist keegi ei oska hinnata börsi ja finantsturgude olukorda näiteks juunis. See ei ole nui neljaks asi. Aga me peame kogu aeg liikuma edasi ning nägema turuseisu ära. Oleme ju poolteist aastat arutelusid pidanud seoses eelarvega, energeetika arenguga, Eesti Energia omanikustrateegiaga. Mingisuguseid põhimõttelisi vastuolusid ma ei näe. Kõik on poolt.

Mis on mis?
70 protsenti Eesti praegusest elektritootmisest tuleb sulgeda aastaks 2016, juhul kui ei ehitata uusi seadmeid ja ei renoveerita vanu.
Eesti Energia investeerimiskava olulisemad punktid:
• Kahe uue 300-MW võimsusega CFB põlevkiviploki ehitamine Narvas - ca 14 miljardit krooni.
• Neljale Narva põlevkivikatlale väävlipüüdmisseadmete paigaldamine (4 x 180 MW) - ca 1,9 miljardit krooni.
• Taastuvenergia tootmisse investeerimine - üks tuulik maksab 70 miljonit krooni. Aulepa tuulepark kokku 900 miljonit krooni.
• Jaotusvõrgu investeeringud ca 1 miljard krooni aastas.
• Sünteetilise nafta tehase ehitamine - ligi 3 miljardit krooni.
Allikas: Eesti Energia
Mis on IPO?
• Aktsiate esmase avaliku pakkumise kohta kasutatakse ka eestikeelsetes tekstides tihti inglise keelest tuletatud lühendit IPO (initial public stock offering). Eesti Energia aktsiad tahetakse noteerida börsil Tallinnas ja Londonis.

Saatuslik Katõn

2010-04-12

Katõnist oleks pidanud saama mitte ainult totalitaarse režiimi kuriteo, vaid ka lepituse sümbol. Praegu on veel vara öelda, millised tagajärjed on uuel tragöödial samas metsas, kirjutab semiootik Mihhail Lotman.

Poola presidendi Lech Kaczyński, Poola viimase eksiilpresidendi Ryszard Kaczorowski ja tema arvuka kaaskonna hukkumine saatusliku TU-154 allakukkumisel Katõni lähedal on sündmus, mille tagajärgi me veel ei oska ette kujutada, ning seda mitte üksnes Poola kontekstis. Poolas on seda nimetatud rahvuslikuks katastroofiks. Lennukis olnud Poola poliitiline ja sõjaline eliit oli teel Katõni veresauna 70. aastapäevale pühendatud mälestustseremooniale.

Õnnetuse tehniliste detailide uurimine alles käib, kuid mõned kahtlasena näivad asjaolud annavad juba praegu ainest igasugustele vandenõuteooriatele, millest kubiseb nii Poola kui ka Vene blogosfäär.

See sündmus tuletab vägisi meelde teist lennuõnnetust, mille puhul samuti räägiti Poola rahvuslikust katastroofist, mis tekitas hulgaliselt vandenõuteooriaid ja erutab siiamaani ajaloolaste ja poliitikute meeli. 4. juulil 1943 tõusis Poola eksiilvalitsuse juht kindral Władysław Sikorski koos oma tütre ning poliitikutest ja sõjaväelastest koosneva saatkonnaga õhku Gibraltari lennuväljalt. 16 sekundi pärast kukkus lennuk merre ning hukkusid kõik peale piloodi Eduard Prchali. Lennuõnnetuse asjaolud olid väga kahtlased. Väidetakse, et piloot pani juba enne väljalendu endale selga päästevesti, mida ta polnud kunagi varem teinud. Samuti mainitakse, et õnnetuspäeval tegi salapärase visiidi Gibraltarile Nõukogude saadik Ivan Maiski koos sõjaväelastest kaaskonnaga. Gibraltaril tegutses sel ajal ka hiljem kuulsaks saanud Nõukogude agent Kim Philby.

Ent meid ei huvita siin niivõrd Sikorski hukkumise tehnilised aspektid ega võimaliku atentaadi sooritajad, vaid see, miks ta pidi surema ja kellele ta surm kasulik oli. Peamisi kahtlusaluseid on kaks: Churchill ja Stalin. Juba need nimed üheskoos võivad kummalisena tunduda, eriti kummaline on Churchilli nimetamine: resideeris ju Poola eksiilvalitsus Londonis ning Poola sõdurid (nt kindral Władysław Andersi armee) paistsid Briti armees oma erilise vapruse poolest silma. See, mis Churchilli ja Stalinit Sikorski vastu ühendas, väljendub ühes sõnas: Katõn.

Juba 1941. aastal avastasid pealetungivad Saksa väed Smolenski lähedalt Katõni metsast hulgaliselt suuri ühishaudu mahalastud Poola sõjaväelastega. Hinnates leiu suurt propagandistlikku potentsiaali, korraldasid sakslased rahvusvahelise juurdluse ning kutsusid 1943. aastal kokku autoriteetse rahvusvaheline komisjoni, mille järeldused olid ühemõttelised: kuriteos on süüdi Nõukogude Liit.

Stalin nimetas loomulikult seda Goebbelsi propagandatrikiks ning väitis, et poolakaid tapsid hoopis sakslased ise. Mõnede andmete kohaselt seadis Churchill mitteametlikult Stalini väited kahtluse alla, kuid ametlik Briti positsioon oli oma liitlase, Nõukogude Venemaa toetamine. Kui poola päritolu inglise poeet krahv Geoffrey Potocki de Montalk avaldas 1943. aastal «Katõni manifesti», arreteeriti ta selle eest.

Władysław Sikorski ei uskunud stalinlikku propagandat ning astus mitu sammu, mis katkestasid diplomaatilised suhted Poola eksiilvalitsuse ja Nõukogude Liidu vahel. Veelgi enam, ta nõudis häälekalt brittidelt liitlassuhete katkestamist Nõukogude Venemaaga. Ning Sikorski rahvusvahelise autoriteediga tuli arvestada, nagu ka Poola sõjaväelaste võimekusega.
Milovan Djilas, Jugoslaavia SFV asepresident, kellest sai üks kommunistliku režiimi autoriteetsemaid kriitikuid, meenutas Stalini hoiatust, et inglased võivad tappa Tito, nii nagu nad tegid seda Sikorskiga (Milovan Djilas «Conversations with Stalin»). Djilase tunnistuses pole põhjust kahelda, samas aga oli Stalin tuntud meister oma vaenlaste elimineerimisel ja selle teo oma teistele vaenlastele omistamisel.

Sikorski surma asjaolud tundusid nii küsitavad, et Poola president Lech Kaczyński ja peaminister Donald Tusk andsid korralduse korraldada uus uuring, mille käigus 2008. aasta juulis ekshumeeriti Sikorski surnukeha (ühe versiooni kohaselt olid kindral ja tema saatkond lennukisse viidud juba surnuna), kuid mingeid sensatsioonilisi avastusi komisjonil teha ei õnnestunud.
See ongi koht, kus vastutustundlikul autoril tuleb peatuda: edasisteks järeldusteks puutuvad kindlad andmed, katteta konstruktsioone esitada on aga kohatu. Selle poolest teadlane vandenõuteoreetikust erinebki, et kindlaks tehtud faktidest lähtudes loob ta uue teadmise, mitte aga ei kasuta fakte juba eelformuleeritud teooria («teadagi, kes kõiges süüdi on») järjekordseks kinnitamiseks.

President Kaczyński juhitud valitsusdelegatsiooni eesmärk ei olnud üksnes tseremoniaalne, sellest pidi saama uus algus Poola ja Venemaa suhetes. Just paar päeva varem tunnistas Venemaa peaminister Vladimir Putin teatud vastumeelsusega Nõukogude Liidu eriteenistuse vastutust Katõni veretöös. Seega oli üks suur takistus Vene ja Poola suhete arengus justkui eemaldatud. Katõnist oleks pidanud saama mitte ainult totalitaarse režiimi kuriteo, vaid ka lepituse sümbol. Praegu on veel vara öelda, millised tagajärjed on uuel tragöödial samas metsas.

Kes õigupoolest juhib Eesti sporti?

2010-04-05

Kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool on küll Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige, kuid pole sellegipoolest aru saanud, kes peaks vastust andma, kui Eesti saavutussport allamäge veereb. Keegi ei saa aru.

Eesti sportlaste tulemused Vancouveri olümpial olid tunduvalt tagasihoidlikumad kui Torinos ning nelja aasta kaugusele Sotši olümpiale mõeldes paistab, et seal saabub lausa must masendus - ei näe kedagi, kes võiks medalile pretendeerida. Millest selline Eesti tippspordi allakäik maailma kontekstis viimastel aastatel?

«Tagasihoidlik» on vist tagasihoidlik sõna olümpiaesinemiste kohta, kus jäädi kas päris viimaseks või viimaste sekka. Ma esitasin enne Vancouverit Eesti olümpiakoondise koostajaile näiteks küsimuse, kas on ikka mõtet sinna saata mäesuusatajaid. Siis kästi mul vakka olla ja nad saadeti ikkagi. Kusjuures ilmselt unustati neile öelda, et sel alal tuleb mäest alla sõita, mitte üles, nagu nägime.

Talialadel oleme lati masendavalt alla lasknud. 30. kohad MK-etappidel kutsuvad esile juba orgasmilaadseid hüüatusi. Mis oleks mõeldamatu ja naeruväärne teistel spordialadel. Hakkame ära unustama spordi põhialuseid.

Eesti spordis ilmuvad tipptegijad sageli mitte tänu spordisüsteemile, vaid pigem spordisüsteemi kiuste. Suurem jagu murrab tippu n-ö süsteemiväliselt, omal käel. Ka teie pidite meie spordisüsteemiga kogu aeg maid jagama, et medaleid püüda. Millega meie spordisüsteem tippsportlaste pealekasvamist takistab?

Takistatakse sellega, et keegi ei võta juhtimist enda peale. Vaatame lähemalt.

Kultuuriministeerium vahendab eelarveraha, kohalikud omavalitsused tegelevad projektiga «lapsed tänavalt ära», olümpiakomitee tegeleb sportlaste olümpiale viimisega.

Tippspordi eest peaksid vastutama alaliidud, samas raha neil selleks napib. Veel eksisteerib paljutõotava nimega Eesti Spordi Nõukogu, mis küll jagab üksnes preemiad. Lisaks on EOK juures tippspordi komisjon, mille puhul ei saa vist küsidagi, milleks see on loodud.

Kui siis kusagilt ilmub sportlane, kes peamiselt tahtmise varal tippu jõuab, ajavad kõik rinna ette. Kui aga saabuvad halvemad ajad, siis ei leia äkki ühtki, kes ütleks: jah, mina vastutan. Siis küsivadki inimesed: kes õigupoolest juhib Eesti sporti?

Ja kui mõni neist juhtijaist ütleb, et küll me sügisesel spordikongressil juhtunut arutame, siis on see küsijate mõnitamine, mitte vastus.

Ma ei näe, et need, kes spordiedu pärast pead ja südant peaksid valutama, seda eriti teeksid. Pigem jääb mulje, et suurema innuga seatakse end ühispildile, kui keegi on juhuslikult mingi medaliga tagasi tulnud. Aga äkki ongi sport nii keeruliselt ja raskesti juhitav, et siin kabinettides istujatest tegelikult suurt ei sõltugi? Ehk teisisõnu: tõeline spordimees paneb end maksma, olgu ajad millised tahes ja spordijuhid kes tahes?

Tippsportlase ja spordijuhi suhetes on ületamatu vastuolu. Tipu - aga neid on alati vähe - kirg ja soov on saada kõige paremaks. Spordijuhil, enamasti juhuslikul inimesel, sama soovi ei ole, talle piisab mõnusaks äraolemiseks sellest, kui sportlased saavad parimaks. Miks peaks ta siis pingutama? Ta võib pingutada, kui on tahtmist ja ka oskusi, aga tingimata ei pea.

Sportlasele aga piisaks vahel hädapärast sellestki, kui teda vähemalt ei segataks. Temal juba tahtmisest puudu ei tule.

Millega spordijuhid siis sportlasi peamiselt segavad?

Olen seda küsimust ka oma elulooraamatus «Autogramm» puudutanud. Räägin seal lõputust võitlemisest omaenda alaliidu juhtidega. Usun, et sarnaseid näiteid võib tuua iga tipp.

Meil kõlab sageli ebaõnnestumiste järel eneseõigustusena demograafiline argument, et oleme nii väikesed, mistõttu meilt ei saagi maailmaareenil spordis suuri tegusid nõuda. Nõus, igal alal me läbi lüüa ei saa. Kas sel juhul ei oleks siis mõistlik valida riiklikult välja paar ala, mis saavad endale lõviosa toetustest, ja ülejäänud alad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad? Island näiteks on panustanud käsipalli arendamisse ja palun väga - Pekingi olümpialt tuli hõbemedal.

Suur anne on alati hälve, olgu spordis või mujalgi. Väiksemas riigis kerkib neid juba tõenäosuse järgi vähem kui suures. Ent suureski saab neid tuksi keerata, nagu näitas Venemaa nigel olümpiaesinemine. Ja nüüd nõutakse seal spordijuhtidelt karmilt aru.

Meil ei ole nõutud, on pigem päid silitatud. Olen juba nimepidi nimetanud neid, kes meie spordi käekäigu eest vastutavad. (Viitab kultuuriministeeriumi asekantslerile Tõnu Seilile, EOK presidendile Mart Siimannile ja peasekretärile Toomas Tõnisele - P. P.) Aga kui kirjutatakse, et olen nõudnud nende tagasiastumist, siis see pole tõsi. Seletused ja analüüs neilt on see, mida spordisõbrad ootavad. Aga neid pole me kuulnud.

Igaüks oskab loetleda alasid, milles oleme saavutanud jätkuvalt edu. Vehklemine, sõudmine, jalgrattasport, kergejõustik - kõigis neis kasvab ja kasvatatakse jätkuvalt peale rahvusvahelisi tegijaid. Praegune valus küsimus on see, miks juba aastaid ei kasva neid kõige enam rahastatud, väidetavalt parima organisatsiooniga ja tipptasemel teadmistega alal, suusatamises. Seda küsimust pole vaja võtta mitte pahatahtliku, vaid muretseva teada tahtmisena.

Miks mitte Eestis ka spordijuhtide seas plats pisut puhtamaks lüüa, nagu seda nõudis Venemaal president Dmitri Medvedev? Ettevõtetes vahetatakse ka juhid pikema jututa välja, kui tulemused langevad. Või on meie häda selles, et praeguste spordijuhtide asemele pole paremaid kusagilt võtta? Vähemasti korvpalliliidus, kus asjad on ikka täitsa karile jooksnud, paistab see küll nii olema.

Nii lihtne see löömine ka pole. Ja kes see lööja olekski? Juhid on valitud kõigi demokraatlike reeglite järgi ja vahetada saab spordirahvas neid üksnes valimiste kaudu. Nii et kui tuntakse end kehvasti juhitavat, eks valitagu etteotsa paremad. Venemaa meetod meile ei kõlba.

Kui Eestis läheb jutt spordi juhtimisele, siis paljud vaatavad teie ja Jüri Tamme, Toomas Tõniste ja Erika Salumäe ning veel mitme endise tippsportlase poole. Olete kõik suures poliitikas kaasa rääkinud, aga mis te spordi heaks ära olete teinud?

Vast ehk teatakse, et olen ellu kutsunud oma kergejõustikukooli ning Reval Hotels Cupi ning mul on selle üle hea meel. Olen ka EOK täitevkomitee ning mitme rahvusvahelise spordi juhtorgani liige. Tegevus seal teenib kindlasti Eesti spordi huve. Ka teised nimetatud tegutsevad spordirindel aktiivselt.
Kui aga küsimusega peetakse silmas meid kui riigikogu liikmeid, siis tuletan meelde, et riigikogu tegeleb seadusloomega. Meie sealt küll sporti ei juhi. Eesti sporti juhib ikka mõni teine organ. Kuigi ei saa mõnikord aru, missugune.

Liiati pole endisi tippsportlasi riigikokku valitud sugugi spordiasju ajama. Riigikogus pole spordikomisjoni.

Aga kui ministeeriumi spordiametnik teatab, et on «EOK inimestega korduvalt rääkinud, ent tulemusi veel tõesti pole», ja et «muutusteks spordis vajan riigikogu abi», siis mis seal ikka - saagem kokku ja rääkigem. Siis selgub ehk ka, mis muutusi ja abi meilt oodatakse.

Lõpuks on ära unustatud fakt, et endiste tippsportlaste eestvedamisel eraldati olümpiaettevalmistuseks täiendavalt üheksa miljonit krooni.

Hobi korras paari Eesti tippkergejõustiklast juhendanud Jaanus Kriisk analüüsis hiljuti Eesti Päevalehes tiitlivõistlustel medaleid võitnud kergejõustiklasi ja tõi välja, et need, kes noorena ja juuniorina on rahvusvahelisel areenil pjedestaalile küündinud, ei ole täiskasvanuna seda suutnud, ning kes täiskasvanuna medaleid toonud, ei olnud jälle noorena kuigi edukad. Siit kumab minu arvates läbi Eesti spordi peamisi valupunkte: kuidas tagada edukas üleminek noorteklassist täiskasvanute hulka. Tean mitmeid suusatajaid, kes on just noorteklassis käega löönud, tuues põhjenduseks, et täiskasvanute klassis läbimurde üritamiseks ei jätku lihtsalt raha. Milles näete noorteklassist täiskasvanute hulka ülemineku peaprobleemi?

Ega medalite võitmist juunioride klassis pea pelgama. Küsimus on ainult, milliste vahenditega need saavutatakse.

Eesti spordis hakkab muutuma valupunktiks asjaolu, et trenni tehakse ajaliselt ja mahuliselt järjest vähem. Toon näite: kui automootori maht on 1,2 liitrit, siis forsseeri palju tahad, ega võidu ikka sõida. Noorteklassis tuleb ära teha kindel hulk ettevalmistavat tööd. Lisaks leida motiveeritud süsteem treeneritele ja sportlastele, mis oleks orienteeritud tulemustele.

Lapseeas ja noorteklassis tegemata jääval treeningtööl on minu arust mitu põhjust. Esiteks, kehaline pingutamine pole enam kuigi popp ning sport pole teab mis in. Spordipoisina, ütleme nii, tüdrukute seas nüüdisajal enam eriti ei skoori. Teiseks, humanismist läbiimbunud alalhoidlikkus, mis spordis läbilöömiseks hädavajaliku jõhkravõitu võitluslikkuse asemel tõstab kilbile rohkem nn pehmeid väärtusi. Ja kolmandaks: noortetreenerite vähesus ja kesine tase. Paraku näib treeneritöö väärtustamine sama lootusetu nagu õpetajaameti ausse tõstmine. Või näete siin siiski mingit retsepti?

Et mul on enda kergejõustikukooliga kogemusi, siis läheks siin vastamine liiga pikale. Teema aga on oluline ja väärib arutamist võib-olla enamgi kui tippspordi teema. Mis omakorda saab ju alguse lapseeast. Kõige alguses on laps.

Ühe peamise Eesti spordi hukutajana on märgitud spordikoolide ärakaotamist ja nende asemele klubide loomist. Klubid on aga enamasti nõrgad. Mida teie spordikooli kunagise kasvandikuna arvate spordikoolide asendamisest klubidega?

Ega spordikoolid ole ka mingi imevits. Küsimus on, milliseid ülesandeid klubidele seatakse. Spordiseaduseski on viide, et raha saab eraldada ainult neile, kel on olemas arengukava. Kui paljudel rahasaajatel on arengukava ette näidata? Kes selle täitmist kontrolliks?

Selleks et noored sportlased spordile käega ei lööks, on arutatud, et peaks tippsportlased koondama kaitseväe tiiva alla ning samuti andma kõrgkoolides rohkem võimalusi spordiga tegelda, nagu näiteks Ameerikas. On need kaks ideed Eestis teostatavad ja kas need annaksid soovitud tulemusi?

Kindlasti annaks tulemusi. Kasutaksin küll kaitseväe asemel sõna jõustruktuurid. Loomulikult peaksid tegelema rohkem spordiga kõrgkoolid. Ainult kust leida lisaressursse? Kõrgkoolid saavad riigilt raha õppe-teadustööks, mitte tudengite sportlikuks tegevuseks.

Kui nüüd Eesti sporti tõsiselt reformima asuda, siis millest või kellest peaks pihta hakkama?

Esiteks peame kokku leppima, millised alad on riiklikult eelisarendatavad. Minu hinnangul on need olümpiaalad. Ülejäänute rahastamine võiks toimuda hasartmängumaksu või kultuurkapitali kaudu.

Teiseks tuleks korrastada pearahasüsteemi. Tuleb selgelt eristada, milline tegevus on suunatud harrastusele, milline aga edukusele. Tuleks muuta ka pearaha andmise ajalist diapasooni, näiteks vahemikus 7. kuni 20. eluaastani.

Praegu on Eesti spordisüsteem liiga killustunud, mõistlik oleks ühtne juhtimine. Praegu on kogu aeg ülal küsimus: kes juhib, kes vastutab? Ilmselt sellepärast inimesed oma küsimustele vastuseid ei kuulegi.

Aga muidugi on need üksnes paar minu mõtet. Küsimus reformimise kohta tuleks esitada neile, kes sporti juhivad. Riigikogulane Nool seda au endale kindlasti võtta ei saa.

Veel kord omavalitsuste liitumisest

2010-04-05

Koeru vallavolikogu on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku kaaluda tõsiselt valdade ühinemist. Arvame, et praeguses Eestis on omavalitsuste suutlikkus nõrk ning kadunud on tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Miks ja kuidas see on juhtunud?

Meenutagem omavalitsuste tekkelugu. Laskumata aastasadade tagusesse aega, olid Eesti Vabariigis enne 1940. aastat kohalikud omavalitsused kahjuks olemuselt keskvõimu käepikendused.

Kuni 1937. aastani oli omavalitsuste tegevuse seadusandlik alus tsaaririigi 1867. aastast toiminud seaduste olemus. Omavalitsuste reform sündis 1937.aastal korporatiivse valitsusstiiliga autoritaarsesse riigivalitsemise keskkonda.

Seega, kui Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel, ei saanud seda teha omavalitsuste puhul.

Omavalitsuste
autonoomia piseneb

Maapiirkondades jäid omavalitsused nõukogudeaegsete külanõukogude piiridesse, mis langesid tavaliselt kokku majandite, see on kolhooside ja sovhooside piiridega. Seega ega meil omavalitsuste puhul arvestatavat kogemust ju olegi.

Seejuures 1989. aastal, kui rahvas lootusrikkalt iseolemise poole püüdles, võeti kasutusele omavalitsuse mudel, kus keskvõimuga omavahel eriti ei põimutud.

Omavalitsuste autonoomial oli riikliku iseseisvuse püüdlustes tasakaalustav ja garanteeriv roll. Süsteem toimis ka riikliku iseseisvuse saavutamise järel 1990ndatel üsna edukalt. Omavalitsused omasid teatud autonoomiat, millele lõi tõsise hoobi Ida-Virumaal tegutsenud venemeelsete intrite keskvõimust eraldumise katse.

See tõi endaga kaasa omavalitsuste volituste teatud piiramise, põhjustades ka olukorra, kus kohalikele omavalitsustele ei delegeeritud maaomandit.

Nii see tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel pikapeale vähenes. Tollastes tingimustes oli ehk valitsusel õigegi hajutada riske ja vastutust.

1993. aastal kehtestatud kohalike omavalitsuste korraldamise seadus hakkas esialgu üsna edukalt toimima. Seda ka valdade moodustatud omavalitsuste liitude toel.

Nõukogudeaegse valitsusvormi kiirema mõranemise eesmärgil seadustati ühetasandiline omavalitsuslik korraldus.
Olin tollaste otsuste tegemise juures ja mäletan hästi, et arvati teema juurde viie kuni kümne aasta jooksul tagasi tulla ja korrektiive teha.

Samas jäid tollaste tugevate maavalitsuste juurde maakogud ehk mingil määral poolteisetasandilise omavalitsuse aseaine.

Maakogude tegevus küll varsti lõpetati, aga sellele vaatamata olid meil 1990ndatel suhteliselt tugevad ja riigi rahastatud maavalitsused.

Seejärel nende osatähtsus järjest vähenes koos rahasummade vähendamisega. Nüüd on nad jäänud peaasjalikult siseministeeriumi käepikenduseks.

Samas hakkasid ilmnema omavalitsuste raskused. Juba 1993. aasta maksuseadusega jäid omavalitsuste maksud Euroopas väikseimaks.

Maakondlike funktsioonide ja ürituste rahastamine läks tõusujoones valdadele. Omavalitsuste liidud jäid kõigest MTÜ staatusesse ja riigi toetuseta.

Haldusterritoriaalne reform on mitmekihiline protsess, mille üks oluline eesmärk on tugevdada omavalitsuste tasakaalustavat rolli keskvõimuga.

Praegused esindusliidud seda ei suuda, nad ei suuda enam kanda ka omavalitsustele olulisi ühisteenuseid. Nende staatuseks on jäänud olla paraadlik esindusorganisatsioon.
Vaieldamatult on Järvamaa omavalitsuste liit ka maakonna identiteedi hoidmisel kultuuri- ja sporditegevuse väärtustaja ning vajalik mitmes muuski rollis.

Aga igapäevaelu peavad korraldama vallad konkreetset vastutust kandvate struktuuriüksustega.

Hea uudis on siinjuures, et riigikogu võtab septembris keskvõimu ja kohalike omavalitsuste tasakaalu küsimuse arutusele, sest keskvõim on viimasel ajal võtnud järjest rohkem omavalitsuste tegevust koordineerida. Valitsus on ladunud neile ülesandeid ja vastutust, mis on alarahastuse tõttu ammu tasakaalust väljas. Sellise arenguga piseneb omavalitsuste autonoomia.

Oluline vastukaal sellele on valdade optimaalne suutlikkus, milles omakorda on oluline roll optimaalsel suurusel (mastaapsusel) koos sellega kaasnevate võimalustega.

Lõuna-Järvamaa inimesed on moodustatud Türi vallas sellega hakkama saanud, kuigi praegune keskkond pole lasknud nende eelistel veel täies ulatuses mõjule pääseda.

Muidugi tuleb leida valdade ühinemise suhtes konsensus ja seejuures aru saada, et see pole vaid piiride muutmine ja et reformiga kaasnev ümberkorraldus peab hõlmama ka maksubaasi korrelatsioonis täpsustuvate ülesannetega.

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et 21. sajandi tähendus on üleilmastumise kõrval regioonistumisel. Vastandid ei pruugi alati põrkuda, vaid anda hoopis sünergiat ja tasakaalu. Eelseisvatel aastatel on Euroopa Liidus arendamisel makromajanduslikud piirkonnad (Läänemere, Doonau).

Väikeste liitumine on paratamatus

Mitte ainult riigil, vaid ka meie kohalikel omavalitsustel peab olema avanevaks koostööks võrdväärse või vähemalt arvestatava partneri mastaapsus.

Seejuures tuleb meil leida, milline on siinse piirkonna optimum vabadusastme ja eneseteostuse tagamiseks.

Peame kümmekond aastat väldanud seisaku järel läbima lõppude lõpuks hindamis- ja otsustamisfaasi. Kui uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused on tehtud ning selgus käes, tuleb tegutseda.

Meie tulevased optimaalse suurusega omavalitsused peavad andma lisaväärtuse parema atraktiivsuse ja konkurentsivõime saavutamisel.

Sellega tagatakse oma õigus ja kohustus iseseisvalt ja parimal viisil korraldada ja juhtida kohalikku elu: toetataks kohalikku hariduskorraldust, inimeste loovust ning ettevõtlikkust ja sotsiaalset sidusust.

Väikeste omavalitsuste liitumine on paratamatus. Arvasin seda juba kümme aastat tagasi ja seda enam praegustes tingimustes. Mahajooksnud aeg on kahjuks kaotatud aeg.

Lisaks veel oluline osa kaotatud Järvamaad (pean silmas Lääne-Virumaa koosseisu lahkunud Lehtse valda).

Omajagu on niisugune olukord mõjutanud ka keskasutuste Järvamaalt lahkumist. Kas jäämegi vaidlema oma ametitoolist kinnihoidmise nimel?

Ümberkorralduste järel jätkub tublidele ametnikele oma võimete rakendamiseks tööd küllaga. Nähtavad ja ka nähtamatud bürokraatlikud takistused tuleb seljatada.
Peaksime arutlema selle üle, millised teenused peavad jääma kohapeal kättesaadavaks.

Mis on need asjad, mis tagavad konkurentsivõime säilitamise ja arengu. Milline peab olema osavaldade ja neis toimivate esinduste (ametnike) roll ja statuut.

Kardan, et projektipõhise majandamise ajad on otsa saamas, vähemalt selle põhimõtted oluliselt muutumas. Pole kindel, kas ümberkorraldused annavad raha olulist kokkuhoidu ja juurdesaamist, aga selle paremat ja efektiivsemat kasutamist kindlasti.

Igapäevaelus tuleb õppida kasutama kodanikuühiskonna ja otsedemokraatia võimalusi. Selleks tuleb end olude ja võimalustega kurssi viia.

Ka sellega, et ega inimesed meie ümber ju tegelikult ühinemist karda, pigem ootavad nad tervendavaid muutusi.

Samuti tuleb kodukandi arenguks osata kasutada mastaapsusest tulenevaid majanduslikke ning laiemalt riigi piires ja ka väljaspool Eestit tekkivaid koostöövõimalusi. Laieneb sotsiaalne õiglus ja demokraatia.

Loomulikult on inimesed uuenduste suhtes esialgu ettevaatlikud, aga koostööeeldused on minu arvates head. Inimesed on teotahtelised ja mis kõige tähtsam: neis on veel soovi ümbritsevat keskkonda eluvõimelisemaks ja paremaks muuta.

Sellelt pinnalt lähtubki piirkonna arengu eeldus.
Mul pole valmis retsepti Järvamaa valdade võimaliku arvu kohta. Kümmekond aastat tagasi arvasin, et võiks olla neli valda, aga see oli enne Lehtse valla liitumist Tapa suurvalla koosseisu.

Praegu oleks ehk võimalik säilitada kolm valda, kusjuures võiksime valehäbita arutada põliste Järvamaa alade tagasikutsumist Järvamaa koosseisu.

Näiteks võiks kõne alla tulla Koeru kihelkonda kuulunud Rakke vald ja Türiga tihedalt seotud Käru vald. Miks mitte loota ka Tapa piirkonna kui kunagiste Järvamaa alade taasliitumist.

Eesmärgid peavad olema reaalsed. Eeltoodu on loomulikult suur ambitsioon, seda eesmärgil parandada meie ühist elu- ja majanduskeskkonda.

Valdade ühinemine pole imerohi, vaid saab olla täpselt nii tõhus, kui oskuslikult on rakendatud komponentide kogusumma.

Olen nõus härra Jüri Ratasega, kes hiljaaegu meedia vahendusel kordas tarkust, et omavalitsuste reform peab olema teadmistepõhine. Arutlegem siis, mida milleks vajame ja kuidas eesmärgi poole püüelda.

Allikakaitset tuleb kaitsta

2010-03-31

Eesti on seni hakkama saanud ilma, et oleksime seadustes ajakirjandust puudutavaid küsimusi kuidagi üle reguleerinud. See oli väga ammu, kui kõlasid tõsimeelsed arvamused eraldi ajakirjandusseaduse vajalikkusest.

Maailma praktika kinnitab, et mida enam on ajakirjanikutöö seadustega reguleeritud, seda vähem vaba ja lõppkokkuvõttes ka vähem kvaliteetse ajakirjanduse vastav riik endale saab. Ülereguleerimine tähendab enamasti ülemäärast kontrolli, kontroll aga tsensuuri ja enesetsensuuri ilminguid.

Küsitav vajadus

Liiga lihtsad võimalused ajakirjanike ja ajakirjandusväljaannete trahvimiseks on viinud pressivabaduse sihiteadliku allasurumiseni liiga paljudes riikides. Õnneks platseerub Eesti erinevate rahvusvaheliste reitingute alusel seni veel kõrge ajakirjandusvabadusega riikide hulka.

Paljude riikide eeskujul oleme meiegi viinud näiteks laimuparagrahvid kriminaalseadustikust välja. Sageli nähakse selles ajakirjanduse kaitsemehhanismi, sest vähese või puuduva demokraatiaga riikides kimbutavad võimud ajakirjanikke just nende paragrahvidega.

Samas ei tähenda see, et tavakodanik laimuküsimusi kohtusse viia ei saa, aga see käib tavalise tsiviilvaidluse korras.

Eriseaduse alusel reguleerimist nõuab meediaväljal ringhääling ja eraldi rahvusringhääling kui avalik-õiguslik institutsioon.

Nii on Eestis ka tehtud ja mõnigi asi, mis ringhäälingu puhul on seadusega kaetud, kehtib trükiajakirjanduse tarvis pigem hea tavana. Nüüd siis on justiitsminister Rein Lang välja tulnud väitega, et allikakaitse põhimõtted on kirjutavate ajakirjanike jaoks seadusega katmata ning see lünk tuleb kiirelt täita.

Ajakirjanikud omakorda leiavad, et Langi poolt riigikokku saadetud seaduseelnõu ei taga mitte ajakirjanduslike allikate kaitset, vaid kohustab hoopis ajakirjanikke oma allikaid välja andma.

Pisut küsitav on tegelikult ka vajadus allikakaitset täpsustava seaduse järele. Kuigi Eesti seadused ei sätesta allikakaitset mujal kui üksnes ringhäälingu jaoks, võetakse tegelikkuses malli Euroopa inimõiguste konventsioonist ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest.

Olulisi probleeme pole allikakaitsega olnud.

Neis Euroopa riikides, kus allikakaitse põhimõtted on seadustes avatud, samuti Euroopa Nõukogu soovituses, lähtutakse ühest selgest põhimõttest. Nii-öelda allikaluku murdmist peetakse õigeks vaid ülekaaluka avaliku huvi korral, see tähendab siis, kui tegemist on raskete isikuvastaste kuritegudega ning allika jätkuv looritamine kujutaks ohtu.

Ohtlik salatsemine

Miks demokraatlikud riigid allikakaitse põhimõtet tähtsaks peavad? Kui seda tagatist ei ole ja allikad pole oma konfidentsiaalsuses kindlad, siis ei jõua suur osa ühiskonnale olulist informatsiooni ajakirjandusse. Elus võib tekkida olukordi, kus ametnikueetika ja lojaalsus tööandjale läheb vastuollu kodanikueetikaga, mis nõuab teatud laadi info avalikustamist.

Samas võib olla ka olukordi, kus infot lekitatakse mingil muul, pigem omakasupüüdlikul kaalutlusel. Nende olukordade range eristamine tavaliselt ei õnnestu.
Sestap on igal juhul tähtis tagada allika puutumatus, sest lõppkokkuvõttes vastab avalikustamine palju enam ühiskonna huvidele kui salastamine.

Uuriva ajakirjanduse võime probleeme avada on allikakaitse põhimõttest otseses sõltuvuses.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õiguskomitees on ettevalmistamisel resolutsiooniprojekt nn vilepuhujate ("whistle-blowers") kaitseks.

Mõeldud on neid inimesi, kes iseenda positsiooni ja tihti ka julgeolekut kaalule pannes avaldavad infot korruptsiooni ja kuritarvituste kohta kas avalikus või erasektoris. Pole vahet, kas info edastatakse ajakirjandusele, järelevalve- või õiguskaitseorganitele.

Ajakirjanduslike allikate kaitse on vaid üks osa "vilepuhujate" kaitsest.

Mis on lahti?
Demokraatlikus ühiskonnas on just nõrgema poole õigused paremini kaitstud. Üldiselt on riigivõim ikka tugevam ja ajakirjandus nõrgem pool.

Maksvusele pääseb see autoritaarsetes ühis kondades, kus vaba ajakirjandus summutatakse. Demokraatlikus ühiskonnas seevastu peab riigivõim taluma vaba ajakirjanduse kriitikat ja on eeskätt lugeja või vaataja otsustada, kui tõsiseks ja põhjendatuks ta ajakirjanduses tehtud kriitikat peab.

Nagu on enesestmõistetav Eesti kuulumine Euroopa kultuuriruumi, nii peaks üsna selge olema ka see, et kõik eespool kirjeldatud põhimõtted peavad Eestis kehtima. Seda kummastavam on, et vaidlus allikakaitse üle on varjutanud isegi pensioniea tõstmise ja muud viimaste nädalate kesksed teemad. Vähe sellest, ajalehed ilmusid valgete esikülgedega, et oma ekstreemse sammuga justiitsministeeriumi eelnõu negatiivset mõju ühiskonnale teadvustada.

Mis on lahti? Justiitsminister Lang on värvikas inimene, aga ta jätab tihti eksitava mulje, et olemas on vaid tema seisukoht ja vale seisukoht. Tegelikkus on keerulisem ja seaduseelnõusid menetlevad riigikogu komisjonid saavad sellest enamasti aru.

Nii läheb ka nüüd, kui õiguskomisjoni töörühm jõudis järeldusele, et allikaluku lahtimuukimise võimalused on eelnõus liiga avarad ja hirmude hajutamiseks on mõistlik viia eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul ehk jääda allikate lahtimuukimise võimalusega euroopalikult konservatiivseks.

Miks oli riigikokku vaja tulla allikakaitset piirava variandiga, jääb minule arusaamatuks. Üks versioon, mida selle kohta kuulnud olen, on seotud ajakirjandusse jõudnud suurte infoleketega õigussüsteemist. See puudutab maadevahetuse ja teiste korruptsiooniküsimuste materjale, mille puhul pole selge, kas leke toimus kaitseadvokaatide või hoopis prokuratuuri kaudu.

Võimetusest kord majja lüüa sündis idee, et vastus tuleb saada hoopis ajakirjanikelt. Ja selleks sunnitakse nad edaspidi allikaid avama. Kui nii, siis on tegemist vale ja ebaproportsionaalse meetmega probleemi lahendamiseks, mille võti asub hoopis mujal.

Teine sama eelnõu vaieldav küsimus on seotud nn ennetavate trahvidega ajakirjanduses avaldatud kahjustava info korral.

Olles kohati ka väga kriitiline ajakirjanduse taseme ja kutse-eetika suhtes, jään siingi alalhoidlikule seisukohale: ajakirjanduse kimbutamist ei tohi vabas ühiskonnas liiga lihtsaks teha.

Tellis on kandiline, on kandiline, on kandiline

2010-03-26

XX sajandil õppis inimkond tundma mitut umbtänavat: üks on tuumapomm, teine natsism/fašism. Teisiti öeldult omandati vahetul kogemusel põhinev arusaam, et ülemaailmses tuumasõjas võitjaid ei ole, ja teiseks, et natsismini viidud natsionalism tähendab gaasikambreid ja sõda.

Oli ka kommunism, kuid kommunismi osas jäi kogemus poolikuks, sest N Liidu otsustav osa Saksamaa purustamisel lõi läänes eksliku illusiooni, et kommunism on üldiselt hea, ainult pisut üleannetu. Võidukarnevali pidav Lääs ei kuulnud Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaste oigamist. Kujunes välja veider olukord. Hitleri tähelennu ja selle tagajärgede pärast piinlikkust tundev Lääs ei mõistnud hukka mitte mõlemat tema ideoloogia alustala - natsionalismi ja sotsialismi -, vaid kõigest ühe neist. Risti poodud natsionalistliku sotsialismi asemel astus akadeemilisele ning poliitilisele pjedestaalile antinatsionalistlik sotsialism, rõhuga esimesel, mistõttu võib öelda ka lihtsalt antinatsionalism.

Selle õpetuse esindajad põrmustasid mis tahes eriarvamuse üheainsa argumendiga: natsionalism on mõnekümne aasta jooksul sünnitanud kaks maailmasõda. Punkt. Millist tõendust on veel vaja mõistmaks, et meie ajajärgu suurim oht ning vaenlane peitub just siin? Teoreetikud ei tegelnud mitte ainult inimese, ühiskonna ja kultuuri kirjeldamisega, vaid hakkasid jõuliselt jagama soovitusi või vähemalt vihjeid, mida tuleks muuta, et „natsismi kuriteod ei korduks". Niisiis oli tegu filosoofiaga, mille toel üritati marksismi kombel maailma muuta ja mida seetõttu peaks nimetama pigem ideoloogiaks. Huvitav on see, et uus mainstream suutis pikka aega säilitada tagakiusatud vähemuse kuvandi, osalt kestab see soodus olukord tänaseni. Nauditakse leheveerge, näitusesaalide ruutmeetreid, riiklikke autasusid ja dotatsioone - kõike seda õilsa mässaja märtripoosi saatel. Erinevalt XIX sajandist, kui „kurnajad" mässaja vangi panid, maksavad nad nüüd talle riiklikku toetust. Sellest järeldub tahes-tahtmata, et XX sajandi teisel poolel Lääne-Euroopas ja Ameerikas jõudu kogunud peavoolulises antinatsionalismis on midagi silmakirjalikku.

Kuid peavoolu põhihädad peituvad siiski mujal. Asudes lammutama natsionaalsotsialismi ja kõike, mis võiks selleni viia, jõudsid peavoolu ideoloogid kiirelt tõdemuseni, et „vanas ühiskonnas" on hulgaliselt stampe, krampe, müüte, eelarvamusi ja muud iganenud kraami, mis kängitsevad inimese vaimu ning genereerivad pidevalt uut ksenofoobiat, rassismi ja sallimatust. Näiteks kuulutas Jean-Paul Sartre vaimustusest joobunud auditooriumile, et senised kõlblusnormid on ajast ja arust ning uus põlvkond on vaba endale uued ning sobivamad kujundama. Avastati, et valged rõhuvad neegreid, et mehed rõhuvad naisi, et kristlased rõhuvad mittekristlasi ja nõnda edasi, ning asuti kõike seesugust välja juurima. Paljud uurijad ja mõtlejad on juhtinud tähelepanu kiirusele, millega näiteks võitlus rahvusliku, rassilise või soolise diskrimineerimise vastu, mis on puhuti võtnud ja võtab väga tülgastavaid vorme, muutus võitluseks äsjastele rõhututele mitte võrdsus-, vaid eelisseisundi loomise eest.

See on tähendusrikas asjaolu, mis heidab valgust inimhinge sügavikele, kuid ehk veelgi tähendusrikkam on kiirus, millega konkreetsete stampide ja krampide äravõitmise juurest jõuti abstraktsele tasandile, kuulutades iganenuks ka tõe kui sellise. Just nimelt „kui sellise", sest võib-olla esimest korda inimkonna ajaloos ei seisnud vastamisi mitte kaks arusaama, mis on tõde, vaid väide, et (absoluutne) tõde on olemas, ja väide, et (absoluutset) tõde ei ole. „Tõediskursus on võimudiskursuse osa!" - nii kõlas ja kõlab peavoolu lõppargument, mis peab välistama iga katse väita, et tõde siiski on olemas - või vähemalt, et meil pole siiani tõestust tema olematuse kohta. See lõppargument tugineb veendumusele, et tõde on suhteline ja selle kehtestab see, kelle käes on võim. Teiste sõnadega, tõde on valitsejate väljamõeldis, millega õigustatakse ja põlistatakse oma võimu. Tõe suhteliseks kuulutamisega avanesid antinatsionalistlikule peavoolule kõik uksed: mis tahes väärtushinnangu või traditsiooni sai üle parda heita kui rõhujate tööriista või endiste aegade igandi. Kuna nüüd ei käinud sõda enam pelgalt natsionalismiga, vaid veel tuhande asjaga, mis - nagu selgus - hoidsid ja taastootsid rahvustunnet, siis võib antinatsionalismina alguse saanud peavoolu mingist ajast peale nimetada ka antitraditsionalismiks. Rünnak tõe, s.t tõe olemasolusse uskumise vastu tõi kaasa veel ühe rinde avanemise.

Nimelt on „tõde" lahutamatu mõistest „vale", nende sugulasmõistepaar on „õige" ja „väär", siit vaid millimeetri kaugusel on „hea" ja „halb". Pole raske näidata, et „õige/hea" on tõepoolest aegade ja olude produkt ning et ajastuti võib „õige/hea" vägagi erineda, nii et ühe ajastu „õige" osutub teisel ajastul „vääraks". Pole ka raske näidata, et „õiget" põhjendab „tõde". See tähendab, et ühiskonna arusaam sellest, mida sobib teha ja mida mitte, põhineb sellesama ühiskonna arusaamal, mis või kus on tõde. Siit tehti valejäreldus, et moraalinormid on täiesti ja otsast lõpuni muudetavad ning vaieldavad. Peavoolu ideoloogid jätsid kogemata või meelega märkamata, et teatav osa kõlblusnorme on esinenud kõigi teadaolevate inimühiskondade eetilises süsteemis, mistõttu võiks kahtlustada mingi „üldinimliku" osise olemasolu. Kui mõni parempoolne/konservatiivne mõtleja seda meenutada üritas, naerdi ta välja kui ajast ning arust moraaliapostel. Kuid see ei olnud kõik. Rinne, mida mainisin, oli dualismivastane rinne. Iganenuks, valeks ja halvaks kuulutati dualism, s.t vastandamine ise: tõde vs. vale, õige vs. väär, ülev vs. madal jne. Just dualismis nägid paljud mõtlejad (sealhulgas Eestis) kõige kurja juurt, kogu õhtumaise kultuuri alghäda, mis viis kõige muu halva kõrval lõpuks ka natsismini. Esmapilgul tundub jäiga dualismi eitamine igati sümpaatne. Ainult väga lihtsakoeline inimene jagab kõik nähtused jumalikeks ja saatanlikeks, kõik poliitikud ingliteks ja kuraditeks, kõik loomaliigid kasulikeks ja kahjulikeks jne, mistõttu väited nagu „maailm ei ole must-valge" või „nähkem ka nüansse ja pooltoone" leidsid ning pididki leidma laialdast toetust. Nende toetamist nõuab juba terve mõistus ja mingi ideoloogia ei puutu siin asjasse. Kuid koostoimes tõe eitamisega oli antidualism sellegipoolest jõudnud piirini, kust algab absurd. Nii näiteks arendas Michel Foucault pikalt teooriat, et igasugune kõne kätkeb endas kõneleja soovi kuulaja üle domineerida - kuid mingil põhjusel ei tulnud seda teooriat rakendada tema enda tekstide suhtes.

Samaväärse loogilise absurdiga sai hakkama Roland Barthes, kuulutades, et mis tahes tekst ei anna iial edasi täpselt seda, mida mõtleb autor, vaid selle tähendus sõltub hoopis lugejast. Pealtnäha on Foucault' ja Barthesi väited vastuolus või vähemalt tublisti erinevad, sisuldasa ühendab neid aga karjuv loogikavabadus - väitis ju Barthes, et sõnum ei jõua lugejani. Kuidas me siis teame, mida ta on väitnud? On üpriski hämmastav, millise visadusega peavoolu ideoloogid selliseid vastuolusid ignoreerivad. Vaevalt möödub päeva, ilma et mõni pseudofilosoof kuulutaks: „Absoluutset tõde ei ole!". Väite kinnituseks tuuakse tavaliselt pommuudis, et Einsteini füüsika olla Newtoni füüsika „pea peale keeranud". Jättes kõrvale tõsiasja, et Einstein ei keeranud midagi pea peale, vaid täpsustas, jääb üles küsimus, kuidas saab mõne tõe kummutamine või täpsustamine olla aluseks väitele, et tõde ei ole. Seniste tõdede ekslikuks osutumine ei anna õigustust isegi väiteks, et me ei suuda tõde mitte kunagi leida, rääkimata selle olemasolu eitamisest. Parimal juhul võime väita, et siiamaani pole tõde veel leitud, aga kas ta üldse olemas on või kas me ta kunagi leiame, selle kohta võib öelda vaid „ei tea". Muudeks otsustusteks meil lihtsalt puudub õigus. Kuid väite „tõde ei ole olemas" absurdsuse tuum ei seisne mitte nendes (iseenesest ränkades) loogikavigades, mis kaasnevad katsetega väidet põhjendada, vaid tõsiasjas, et öeldes „(absoluutset) tõde ei ole olemas" kuulutab ütleja ise just nimelt absoluutset tõde. Kui tõde tõesti ei oleks, vastaks lause tõele ja järelikult oleks tegu absoluutse tõega. Paradoks. Lause „tõde ei ole" on sama võimatu kui lause „ma olen vait".

Me võime paradokside rägastikus vaimse rahulduse saada, kuid võime seda ka vältida, kui tunnistame tõika, et ilma tõe olemasolu eeldamata ei ole võimalik mõtestatud lauseid moodustada. Või teistpidi: igas mõtestatud lauses sisaldub tõe olemasolu eeldus. Ning see kehtib ka kõige kirglikumate tõeeitajate ja nende teoste kohta. Kogu inim- ja mitte ainult inimeksistents põhineb eeldusel, et asjad on mingil konkreetsel moel, sõltumata sellest, kes nende üle mõtleb, neid vaatleb või kirjeldab. Ehk lihtsamalt öeldes: telliskivi on kandiline, on kandiline, on kandiline, ja selles küsimuses mingit teist tõde olla ei saa. Tõe olemasolu eeldusel püsib kogu inimlik suhtlemine, kuid kuna inimene on inimene vaid suhtlemise tõttu (suhtlemise korraldamiseks on ta loonud ühiskonna), siis võib öelda, et sellel eeldusel püsib ka inimene kui selline. Hävitades usku või eeldust meist sõltumatu tõe olemasolusse, hävitatakse inimest. Sama kehtib ka dualismivastaste rünnakute kohta. Võib-olla on dualismi algallikaks gravitatsioonijõud, mis on sünnitanud mõisted „all" ja „ülal", võib-olla aeg, mis loob vastandid „minevik" ja „tulevik", võib-olla inimeste jagunemine meesteks ja naisteks - ükskõik, kuid igal juhul struktureerib dualism iga seni teadaolevat mõttemaailma. Ideoloogid, kes sajatavad dualismi kui kõigi hädade allikat, lähtuvad ise kõige primitiivsemast dualismist (hea antidualism vs. paha dualism) ja kirglikud tolerantsikuulutajad on selle juures piinlikkust tekitavalt sallimatud. Nendime, et mõttevool, mis algas antinatsionalismina ja mis jätkus antitraditsionalismina, on jõudnud välja antisotsiaalsuse ja antihumanismini. Üks „võitlus" tõi paratamatult kaasa teise, teine kolmanda jne. Miks, võinuks peavoolu edendajad endalt küsida. Miks meie võitlus ei lõpe? Miks iga vaenlase selja tagant ilmub kohe uus?

Põhjust pole tegelikult raske mõista. Inimese olemus ei kujuta endast kaootilist „stampide ja krampide" kuhja, vaid see on uskumatult komplitseeritud süsteem, kus kõigel on oma funktsioon ja mõte - sageli isegi sellel, mis tundub esmapilgul pimesoole või konnasilmana. Inimene on soliidse vanusega liik ja seetõttu ennast nii kergesti hävitada ei lase, isegi mitte kõige sõnaosavamatel tõeeitajatel. Pigem näib, et inimloomus naerab vaikselt nende üle - lastes neil kõva häälega väita, et midagi väita pole võimalik. Tõe olemasolu eeldus on igas nende lauses kohal nagu vihaleht saunalise seljal ja iga üritus sellest vabaneda meenutab omaenda saba taga ajavat koera. See oleks naljakas, kui seda ei harrastaks aukartust äratav hulk inimesi, keda mingil põhjusel peetakse targaks. Tõe eitamise loogiline võimatus ei ole neile probleem. Sangarliku visadusega eitatakse ka tõika, et William Hamiltoni uurimustest peale on tõestatud seos indiviidide geneetilise läheduse ja nende vastastikuse eneseohverduse määra vahel.

See tõik põrmustab peavoolu dogma, et kõlbelistel otsustustel puudub mõistuspärane alus, ja annab kõlblusele täiesti teadusliku ja mõõdetava vundamendi. Siiani on peavool isegi Francis Fukuyama populaarsuse kiuste suutnud teha näo, nagu ei puutuks need tõigad XX sajandi teisel poolel sõnastatud pühadesse, khm, tõdedesse. Kuid tegelikult puutuvad. Arvatavasti pakuvad lähimad aastakümned haaravat vaatemängu, mille sisuks on küsimus, kas lääne akadeemiline mõttelugu pöördub tagasi maa peale või jääbki hulpima sisutusse sõnapudrusse. Maa peal öeldakse: tellis on kandiline, on kandiline, on kandiline, ja kui ta oleks ümmargune, siis ta poleks tellis. Labane ja primitiivne mõtteviis muidugi.

Vene saadik oodatud küüditamist mälestama

2010-03-25

Täna 61 aastat tagasi täitus Eesti valust ja pisaratest. Surumaks maha rahva vastupanu võõrale võimule saadeti 25-26.märtsil 1949 läbi viidud nn. märtsiküüditamise käigus Siberisse üle 20 000 inimese.

Ettevalmistusi selleks oli tegelikult alustatud juba vahetult Eesti uue okupeerimise järel 1944. aastal, kuid paljuski tänu maal lokkavale partisanisõjale tundus aeg sedavõrd ulatusliku aktsiooni läbiviimiseks olevat veel ebasobiv. 1946. aastal arutati küsimust EKP Keskkomitees, järgnes paar aastat ettevalmistamist ning 1949. aasta märtsiks olid okupatsioonivõimud uueks küüditamiseks valmis.

Kui palju inimesi täpselt Siberisse neil päevil saadeti, seda täpsustakse tänase päevani, viimased andmed kõnelevad 20 535 inimesest, mis moodustab Eesti 1945. aasta alguse rahvaarvust ligi 3%. Ligi kolmandikku algselt küüditamisele määratutest ei saadud kätte, nende asemele "krahmati" parteisekretäri Nikolai Karotamme ütluse kohaselt muid perekondi "et arv täis saaks".

Küüditatute hulgas olid enamuses (65%) "bandiitide, käsilaste ja kodanlike natsionalistide" ehk varem vangipandute perekonnaliikmed. Küüditatutest moodustasid enamuse naised (10 274) ja lapsed ( 5 717). Küüditamise juriidiliseks aluseks oli Nõukogude Liidu ÜNP seadlus 26. novembrist 1948, lõplikult kinnitati küüditamine ENSV MN määrusega nr 014 14. märtsist 1949, kuid väljasaadetute lõplik valik sõltus kommunistliku partei ja nõukogude kohalikest tegelastest. See järeldub asjaolust, et isikuti on valdav enamik küüditamisotsuseid vormistatud tagantjärgi, kolm kuud kuni aasta aega pärast küüditamispäeva.

Noorim küüditatu oli ühekuine, vanim 95-aastane. Rongis sündis juurde vähemalt 2 plaanivälist last. On säilinud akt nelja ilma vanemateta Rakverest Siberisse saadetud alaealise lapse kohta, keda oli vanemate väljameelitamiseks enne seda kaks päeva pantvangis peetud.

Mitmel tuhandel inimesel õnnestus küüditamisest pääseda, paljud nendest koduta jäänud meestest ja naistest täiendasid metsavendade ridu nende viimases meeleheitlikus vastupanus.

Millist ohtu need naised, lapsed ja vanurid kommunistlikule süsteemile siis kujutasid, milles nende süü seisnes? Ilmselt teadsid ka tollased võimuorganid, et ei mingit. Nende ainus süü oli selles, et nad olid eestlased. Nii on küüditatute vaguneid Siberis vastu võtnud nõukogude ametnikud neile saadetud „erikontingendi" vastuvõtmisel ametlikesse paberitesse ka kirjutanud.

Massküüditamine oli ette nähtud eestlaste vaimse selgroo murdmiseks ja vastupanuvaimu hävitamiseks - kui te veel piiksudagi julgete, siis saadame kogu Eesti inimestest tühjaks. Ühtlasi muudeti kogu selle aktsiooniga suur osa rahvast teistele võõraks. Sedavõrd suurt operatsiooni polnud võimalik läbi viia ilma kohalike nõukogude aktivistide ja kommunistide aktiivse abita - ja nii muudeti tuhanded, õigemini lausa kümned tuhanded meie kaasmaalased kurjategijateks enne, kui nad sellest vahest isegi õieti aru said. Vend tõusis venna, õde õe vastu ja üle kogu maa veeres veriste ja võigaste kättemaksuaktsioonide laine.

Nii pole imestada, kui meie seas leidub tänasenigi inimesi, kes leiavad, et „ju seal ikka mingi süü pidi olema, et nad ära saadeti" ning kirjeldavad omandi tagastamist neile, kellelt nõukogude võim kodud röövis, „uue küüditamise" või teiste nõukogude repressioonidega.

Tihti räägitakse ka sellest, et tegelikult polnud ju tegemist sedavõrd hirmsa vägivallaga, sest „nad tulid ju Siberist eluga tagasi". Tõsi, võrreldes 1941. aasta juuniküüditamise ohvritega pääses suurem osa märtsiküüditatutest Stalini surma järel tõepoolest Siberist kodumaale tagasi. See ei toimunud aga mitte tänu mingile nõukogude võimu erilisele humaansusele, vaid tänu selle teatavale nõrgenemisele Stalini surma järel.

Nõukogude võimu ja kohalike küüditajate siht oli kõik küüditatud igaveseks Siberisse mädanema jätta. See, et nad 1950. aastate lõpul Eestisse tagasi hakkasid pöörduma ning vahel koguni oma kodusid tagasi nõudma, oli paljudele nõukogude võimuga kaasajooksnud tegelastele valus pettumus. Nii jäeti küüditatud endiselt tegelikult „teise klassi kodanikeks". Nende õigused olid piiratud, nende karjäär ja normaalne elu raskendatud. Kodude tagasisaamisest rääkimata.

Tänane Eesti noorus on sündinud iseseisval ja vabal maal. Nad on mineviku taagast vaba ega pea uuesti üle elama 61 aasta vanuseid vastasseise. Nad ei pea kedagi vihkama, nad on vabad armastama. Nende soov pole mitte kedagi hukka mõista, vaid mõista.

Selleks ongi nad esitanud üleskutse tulla täna, 25.märtsi õhtul kella kuuest kokku Vabaduse väljakule ja süüdata siin 20 535 küünalt märtsiküüditatute mälestuseks. 20 535 küünalt on ettevõtmist toetav Sihtasutus „Unitas" välja ostnud ning need ootavad ülesse panijaid ja süütajaid Vabaduse väljakul. Kel on soovi sihtasutust „Unitas" toetada, need võivad seda teha SA Unitas arvele SEB Ühispangas 10220081782010.

Eesti noored vajavad igal juhul toetust, kõige lihtsam viis on aga ise kohale tulla ja neid küünalde asetamises ning süütamises aidata. Sedavõrd suure hulga küünalde puhul võtab see mitu tundi aega.

Loodetavasti toob tänane aktsioon kohale mitte ainult eesti ja vene koolinoori, vaid ka Venemaa suursaadiku. Märtsipommitamise meenutamisest hoidis ta eemale põhjusega, et teda polevat sinna kutsutud. Olgu see siis tänase aktsiooniga selge - oodatud on kõik, kes soovivad, et selline vägivald ei Eestis ega kuskil mujal enam ei korduks, nende seas kahtlematult ka tänase Venemaa esindajad.

Kuidas laste kõrvalt kõvasti raha kokku hoida?

2010-03-25

Eelmise nädala Ekspressis oli väga tänuväärne lugu lapse kasvatami sega seotud kulutustest, mis teki tas mõnelgi noorel hirmujudinad. Järg nevas loetelus pakun läbi huumoripris ma, kuid reaalsusest lähtuvalt loetelu, millistest kulutustest lapse kasvatamine hoopis säästab. Iga pere eelarve on ter vik, olgu perekonnaks üksinda elav laste tu täiskasvanu või kolme lapsega üksik ema. Ja kui vaadata kulutuste struktuu ri, siis pärast vett, sängi, seepi ja kartulit-leiba on prioriteedid juba väga erinevad.

ESITEKS EI KULU lastega peredes suurt midagi elu mõtte otsingutele - elu mõte jookseb neil nimelt mööda tuba ringi. Eneseleidmine on tänapäeva maailmas väga kallis lõbu ning lapsed on lihtne, ent tõhus võimalus loobuda kõikvõima likest isiklikest mentoritest, psühholoo gilistest kursustest, meditatsioonilaagritest või "Kuidas elada õigesti"-tüüpi se minaridest.
Kokkuhoid: kuus 415 aastas 11015
Loeng teemal
"Avameelselt depressioonist" 100
"Värvid meie sees ja meie ümber"125
Astroloogia töötuba 190
Holotroopse Hingamise töötuba 2700
2-päevane PSYCH-K baaskursus (Sinu alateadvuses peituvad uskumused loovad piirid sellele, mida Sa oled võimeline saavutama!) 3900
Tuumale suunatud kehapsühhoteraapia (isiksuse automaatsete reaktsioonimustrite äratundmine) 4000
TEISEKS EI OLE LASTEGA peres erilist aega ega võimalust argipäeva eest põge nemiseks. Eskapism on samuti kulu, mil lest lastega pered seetõttu sageli kerge mini pääsevad, olgu selleks siis narkoo tikumid, alkohol, mängukirg. Ka kuluka suitsetamise mahajätmisel on rasedus väga veenev argument. Kokkuhoid: kuus 1200 aastas 14 000
Alkohol (2 veini nädalas) 200 kr
Sigaretid (pakk Marlborod) 40 kr päevas
Kasiino (ühekäeline bandiit) 100 kr nädalas

VÄLISED MAINE AKSESSUAARID muu tuvad laste siirust ja tegelikke vajadusi vaadates naeruväärseteks. Milleks osta uus sportauto, kui lapsevanker selle pa gasiruumi ei mahu? Tean mitmeid, ma ise kaasa arvatud, kes on pere kasvades läinud üle hoopis väiksemale, lihtsama le ja ökonoomsemale autole. Esiteks oleks piinlik oma keskkonnateadliku järeltuli ja pilkealuseks sattuda, teiseks saab väi kese autoga palju kiiremini parkida ning kolmandaks pole vaja muretseda, et udupeen elektroonika jupsima hakkab, samal ajal kui tagaistmel on pissihäda kanna tavad lapsed.
Kokkuhoid: kuus 5000 aastas 60 000
Porsche 911 Carrera 1 250 000
Citroën C3 199 900
KA MINGID UUED Gucci ja Versace kos tüümid muutuvad mõttetuks kulutu seks, sest teadaolevalt on laps valmis ka sutama valget revääri täieliku enesest mõistetavusega oma moosise suu puh taks pühkimiseks, justkui oleks tegemist tavalise käterätiga.
Kokkuhoid: 24 700
Gucci päikeseprillid 2700
Gucci ülikond 22 000

TÄNAPÄEVA PERES on üsna suured kulu tused tervisele. Uuringute järgi on lapse vanemad üldiselt tugevama immuunsüs teemiga ning lastetutega võrreldes terve mad. Teiseks lisavad lapsed mahtu kodu töödele ja nende kannul püsimine nõuab üleüldse head füüsilist vormi. Problee miks võib kujuneda asjaolu, et ise aktiiv selt trenni tegevad lapsed sunnivad ka oma vanemad treeningutele, kuid reeg lina on igapäevane mahv niigi parajalt suur, saastes pere eelarvet vähemalt nii antidepressantidele kui ka unerohtudele kuluvast rahast.
Kokkuhoid:4800
Antidepressandid
kuus 200-400
aastas 2400-4800

JABUR TUNDUKS OSTA ka kallist suusa-reisi maa ja mere taha, kui oled näinud lapse ennastunustavat rõõmu kodulähe dasel künkal kelgutamisest ja Otepääl või Harku metsas suusatamisest.
Kokkuhoid: 15 000
Suusareis kolmele Lapimaale 15 000

KELLEGI EEST HOOLITSEMISe vajadust näitab kasvav lemmikloomade, toatai mede ja neile lisaks mõeldud toodete äri. Kulutused akvaariumikalade retseptira vimitele, koerte stressivastasele massaažile või kilpkonnade kliimaseadmetele võivad olla suurusjärgu võrra suuremad ühe väikese lapse enda vajadustest. Las tega peres on lemmikloomad tihti väl timatud, ent enamasti tähendab selline kooselu pere eelarvele siiski oma liigikaaslaste eelistamist väljaminekute reas.
Kokkuhoid: 18 800

Chihuahua, pikakarvaline 15000
Gucci kostüüm väikesele koerale (.secondhand)300
Juicy Couture'i koera kandekott 3500

PUHKUS ON PERE EELARVES väga kulu kas artikkel. Kuid ka siin on lastega pe redel mitmeid eeliseid. Kaob vajadus ku lutada raha ekstreemsete elamuste pea le, sest iga õnnelikult mööda saadetud
JOONISTUS HEIKI ERNITS
päev on juba iseenesest küllalt ekstreem ne, kuid haruldaselt väikese turvariskiga elamus. Teiseks oskavad lapsevane mad rõõmu ning lõõgastust leida pealt näha triviaalsetest hetkedest - olgu sel leks segamatu pooltund kohvitassiga va rahommikul enne laste ärkamist või lastevabad tunnid elukaaslasega. Lisaks pole vaja pettuda ülesoolatud toidu või nipsa ka kelneri tõttu, sest ainuüksi võimalus õhtul kodust väljas söömas käia tekitab eufooriat.
Kolmandaks kaob ära hulk kulukaid muresid: pole vaja tegeleda ideaalfiguu-ri tagaajamisega (lapsel ongi hea mille gi pehme vastu toetuda), kulutada eriva rustusele või vaktsineerimistele (laste ga, koos reisides valitakse rahulikumaid kohti), harrastada kal leid hobisid ninasarvi ku jahist kuni In dia templite külastamiseni.Kõik
need võib samuti
pere eelarvest rahuliku südamega maha kriipsutada.
Kokkuhoid: 2 054 400
Figuurisõbrad nädalas 125 aastas 6500
Surfireis 20 000
India päikese- ja eneseotsimisreis 27 900
Musta ninasarviku küttimine Aafrikas 2 000 000

LAPS ON SUUREMA kindlusega investee ring tulevikku võrreldes enamiku turul pakutavate fondide ja sammastega. Väär-ti ise kukkumist ikka naljalt ette ei tule! Kokkuhoid: laps on kindel investeering
2007. aasta lõpuga võrreldes on teise pensionisamba osakud langenud keskmiselt 25% võrra.
Kas tasub ikka vanaduspõlves ihuük sinda väljamakstud panglaenudega os tetud kinnisvaras kükitada, ainult teis te omasugustega suhelda, selmet tunda rõõmu lastele ja lastelastele vajalik ole misest. Üksildasi ootab ees pikk ja üsna igav "reibas vanadus". Laste väärtus emotsionaalse eelarve plusspoolel võib eriti selgeks saada just nendel viimastel aastakümnetel.
Autor on Eesti Lastevanemate Liidu liige.

Naine on kui ehitaja ja hoidja

2010-03-25

Mu nelja-aastane poeg, keda on soorollid väga huvitama hakanud, teatas äsja oma elukogemuse põhjal kokkuvõtte: «On ju, emme, mehed ehitavad ja naised koristavad kööki!?» Pole vist vaja lisada, et parasjagu ma just köögis toimetasingi.
Pidasin vajalikuks siiski lapse silmaringi mõnevõrra avardada.

Naine suudab ehitada uue inimese, seda kõigepealt. Ta suudab luua väga keerulise süsteemi, selle jalule aidata ja üles kasvatada. Sel moel ehitab naine terviklikke uusi universumeid, millel on imeline arhitektuur, tarnesüsteemid ja toimimismehhanismid.

Naised on suurepärased ka tavapärastes ehitustöödes - füüsiliselt väga rasket on sinna valdkonda ju vähe alles jäänud, enamike tavapäraste ehitus- ja remonditöödega saavad naised suurepäraselt hakkama.

Tapeetimine ja värvimine on samuti tavaarusaamades naistetööks saanud, aga asi see puutöötegemine või aiaehituski pole.

Lisaks veel muudegi asjade konstrueerimine ja ehitamine - olgu selleks siis uute rõivaste valmistamine, uute toiduretseptide leiutamine, uute logistikaskeemide juurutamine (olgu selleks kas või lapse lasteaiatee ühitamine oma vajadustega), paralleelselt toimivate protsesside läbimõeldud juhtimine (lapse toitmine + toidu valmistamine + samaaegselt järgmise tööpäeva projektide läbimõtlemine+teise käega jõuab veel samaaegselt ka puhastamist vajavad pinnad tolmulapiga üle käia).

Naine suudab ehitada uusi suhteid, ja mitte ainult ehitada, vaid neid ka hoida. Arhitektuur võib sellisel puhkudel olla ülikeerukas.

Naine ehitab riiki ja kohalikku elu. Naine ehitab edukalt kõige lõpuks ka iseennast - nii vaimset poolt arendades kui ka tervise eest hoolitsedes.

Ja kui mehed kas või osakesegagi sellest hakkama saavad, siis võivad nad muidugi ka köögi koristamise omaette tööna välja tuua, eks ole.

Egas naised selle peale kadedad ole, isegi kui sealjuures on päevselge ka teadmine, et parimad köögid on ikkagi meeskokkade hoida.

Surmatunnini tööpostil? Jah, miks mitte!

2010-03-24

Kadri Simsonile tuleb anda au (teda kadestaks vist isegi dr Joseph Goebbels) ja ega ma kavatsegi tema argumentidele vastu vaielda, kirjatükk oli ilus ja veenev. Lähtun vaid enda madala mätta otsast. Minu pidev tööstaa˛ algas aastaga 1970 ja alates sellest aastast (63 täis) saan Eesti riigilt vanaduspensioni.

Sellele vaatamata jätkan töötamist oma talus ja firmas ning õpin veel kaugõppes, kusjuures tervis jätab väga palju soovida. Ma ei tea oma kunagistest töökaaslastest ja sõpradest mitte ühtegi inimest, kes oleks oodanud meeleheitlikult pensioniea saabumist. Muide, minu nooruses oli see meestel 60, naistel 55 aastat. Vastupidi, kõik on jätkanud töötamist nii kaua, kui tervis on lubanud või nad on olnud ettevõttele kasulikud. Seda piiri saab tunnetada ainult igaüks ise.

Kui pensioniiga tõsteti meieealistel 60 eluaastalt 63ni, siis mina küll ei märganud, et keegi oleks sellele valuliselt reageerinud. Miks nüüd selle kahe aasta pärast "taevas alla kukub"?

Muide, niipalju kui mina olen aru saanud, on elu üks huvitav asi. Kõik eluetapid - lapsepõlv, noorus, keskiga, vanadus - pakuvad väga palju. Tulla välja seisukohaga, et vanaduse saabudes ongi elu läbi, saab ainult selline tulihingeline elukogenematu noor parteisõdur Kadri Simson.

Mis on Eesti riigi alternatiivid? Kogu Euroopa alternatiivid? Ega siin väga palju võimalusi ole: kas tõsta kõiki makse või tuua sisse võõrtöölised (Venemaalt, Hiinast, Indiast, Aafrikast). Pärast Teist maailmasõda, kus kõik töövõimelised Saksa mehed olid kas surnud või Vene sõjavangis helget kommunismi üles ehitamas, polnudki Saksamaal midagi valida. Keegi pidi ju koristama tohutud varemelasud. Valiti Türgi võõrtöölised, kes hakkasid ehitajateks ja tehasetöölisteks. Nende järeletulijate ja kultuuri Saksa ühiskonda sulandumisega on siiani palju muresid, aga Saksamaa saab nende lahendamisega hakkama.

Mina ei usu, et Eesti riik hõlpsalt võõrtööliste probleemidest jagu saab. Isegi USA ei suuda peatada Hiinalinnade tekkimist ja Prantsusmaa konfliktid immigrantidega on teleekraanil mitu korda aastas.

Simson pakub lahendusena tööviljakuse tõstmist. See loogika läheneb parun Münchhauseni omale, too tõstis iseenda juukseid pidi soost välja. Tegelikkuses on Eesti tööliste tootlikkus siiani üks Euroopa madalamaid. See pole kindlasti tahte ega soovi, samuti võimete küsimus. Võin kindlalt väita, et Eesti ehitaja tööviljakus heade tööriistade ja normaalse töökorralduse puhul ületab Soome ja Rootsi ehitajate oma.

See on töökultuuri, koolituse, töövahendite, tööprotsessi organiseerituse ja tehnoloogia küsimus. Kõiki neid valdkondi ei saa muuta alates homsest, see nõuab väga pikaajalist ja vaevarikast tööd. Lõpetuseks meenutan, et tõeline Eesti mees on alati teinud tööd nii palju, et küüsi lõigata pole eriti vaja olnud.

Autor: Raimo Saar

Vaesuse vastu võitlemise aasta

2010-03-23

«Lõpp vaesusele maailmas 2015. aastaks!» - sellise soovi allkirjastasid 2000. aastal ÜRO millenniumi tippkohtumisel 189 liidrit eri riikidest. Seal olid ära määratletud ka valdkondlikud eesmärgid vaesuse vähendamiseks maailmas.

Ent keegi ei osanud millenniumivahetusel ette näha, et juba enne esimese kümnendi lõppu tuleb tagasilöök, mis tabab globaalse majanduskriisi näol ka arenenumaid riike ning mis kõrge töötuse taseme tõttu ähvardab seni hästi toimetulevat kesklassi vaesusesse sattumisega? 2010. aasta on igatahes kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks.

Euroopa sotsiaalministeerium on süsteemselt asunud tegelema teemaga, millele sotsiaalteadlased mõned head aastad tagasi valitsusele saadetud kirjas viitasid. Siiani on sellest kirjast käibele jäänud fraas «esimene ja teine Eesti», mida vasakpoolsed poliitikud parempoolsetele nina alla hõõruda armastavad, ent mis tõepoolest iseloomustab tabavalt majandusraskustes väikeriigi ühiskonnakihte.

Seame eesmärgid

Maailmas sureb iga päev vaesuse tagajärjel 50 000 inimest. Kui see natukenegi lohutab, siis meil Eestis on praegu küsimus pigem sotsiaalse tõrjutuse tekkes ja selle vältimise suutlikkuses.

Meie vaesus ei tähenda üldjuhul otsest nälga (kuigi ekstreemseid olukordi esineb ka meil), see seisneb eelkõige sotsiaalses ja majanduslikus ebavõrduses, mis tingib vaesematele vähesemad võimalused toimetulekuks ja ühes sellega väiksemad võimalused läbilöömiseks ning ühiskonnaelus osalemiseks. Inimesed muutuvad enam haavatavateks, nii psühholoogilise kui ka füüsilise tervise poolest.

Vaesusega võitlemise puhul on probleeme alati rohkem kui vahendeid ja meetmeid nende lahendamiseks ning tulemused on võimalikud alles pikaajalise piisava tähelepanu ja süsteemse panustamise järel. Üldjuhul ongi keeruline millegi vastu võidelda, pigem tuleb püüda liikuda kindla eesmärgi või standardi poole.

Täna on vaesus üksikvanemate ja lastega perede nägu. Tööpuudus on paljudelt lapsi kasvatavatelt vanematelt võtnud sissetuleku, tekkinud on võlad. Headel aegadel laenu- ja SMS-laenuralliga kaasajooksnutel on praegu ilmselt masendus ja depressioon. Psühholoogiline pinge toob kaasa tervisehäired.

Võib vaid ette kujutada, mis juhtub lastega, kui nende vanemad on jäänud vaesuse surve alla - kui vanemast enam tuge ei ole, on laste käekäik kordi enam löögi all alates õppimisvõime langusest haridussüsteemist väljakukkumise ja halbade sõpradeni tänaval.

Mida saame loota tulevikult? Võrreldes teiste euroliidu riikidega, eriti Põhjamaa mudeliga, kuhu tahaksime kuuluda, on meie sotsiaaltoetuste osakaal SKPs nii madal, et see ei võimalda tööta jäänud perekonnal inimväärselt toime tulla.
Õiglane ühiskond on see, kus kõigil on võimalik inimväärselt osaleda, kus lastel on vaatamata kodusele olukorrale võimalik end realiseerida. Stardipositsioonid ei ole ammu enam võrdsed.

Küsimärgid on haridussüsteemis - eliidile suunatud parema hariduse andmise süvenemine selekteerib välja küll andekamad ja majanduslikult kindlustatumad, aga perspektiivis võib see ühiskonnas ebavõrdsust hoopis juurde tekitada.

Võrdne start

Milline lapsevanem tahab tegelikult näha oma lapsi jagatuna «sikkudeks ja lammasteks»? Kui me laste kasvatamisega seotud stardipositsioone kontrolli alla ei võta, saab ühiskonna sidusus kannatada, pinnas lõhe süvenemiseks rikkamate ja vaesemate vahel suureneb.

Selleks, et meil oleks SKPst midagi ümber jagada, peabki esmane suund olema võetud töökohtade loomisele ja ettevõtluse edendamisele. Need kasvatavad meie rahvuslikku rikkust, mida sotsiaalsüsteem hättasattunutele ümber jagab. Meil ei ole midagi vaestele jagada ilma ettevõtlike inimeste panuseta.

Selge on seegi, et praegusel ajajärgul peab riigimeeste tegevuse kõrval hoolivus ja arusaam ennekõike ühiskonnasiseselt kasvama, inimesed peavad üksteisele ise appi tulema, üksteist toetav suhtumine olgu üldine ja laiem - ja õnneks ongi see nii iseeneslikult kujunemas.
Vaatame kas või üle-eestilisi prügikoristusüritusi ja mõttetalguid, kirikute tegevust vaesuse leevendajana, Uue Maailma toimetamist või Noor-Eesti liikumist lapse hääle kuuldavaks tegemisel.

Igaüks aidaku

Tere tulemast kodanikuühiskonda - ise saame ümbritsevat paremaks muuta! Meil on täna väljakutse, aga ühtlasi hea võimalus märgata, aktsepteerida ja aidata hättasattunuid kõik koos.

Olla veelgi hoolivamad nende suhtes, kes on sattunud ja satuvad majandusraskuste tõttu löögi alla ja jagama neile informatsiooni abisaamise võimaluste kohta.
Saaksime osaleda ühiskondlikes diskussioonides senisest veelgi aktiivsemalt, jälgida koos poliitilisi protsesse, hoida end kursis toimuvaga, mitte võõranduda, või vastanduda nendega, kes on otsuste hoobade juures.
Kui me pole rahul selle kvaliteediga, siis ometigi oleme ise lasknud hoobade juurde just sellised otsustajad, seega oleme osalised ja ainult meie aktiivne osalemine aitab kvaliteeti parandada.

Õppetund on aga hoopis meie endi summaarne suhtumine vaesusküsimusse. Kas nõrgemad vajavad tugevamate abi või ainult SKPst ümber jagatud toetussummasid? Inimühiskonnas muudabki just teiste aitamine meid endid tugevamaks. Seda ei hakka kunagi sel määral tegema raha eest ostetud turvalisuse teenus.

Ehitatud on vähem, kui vaja oleks

2010-03-22

Suhtumine Eesti viimaste aastate kinnisvaraturu arengusse on dramatiseeritud ja hüsteeritsev. Alates tagasihoidlikumatest hüüatustest hinnaralli lõpu kiituseks kuni valeotsuseid teinute parastamiseni. Aga mille üle rõõmustada või keda parastada?

Kas sotsialismiajal kummitanud elamispinna puudujääk on nüüd minevikku jäänud? Või sündis viimasel kümnendil elamistingimuste tohutu kvaliteedihüpe. Või leevendusid erinevat liiki disproportsioonid (töö- ja elukohtade kattumatus, korterite domineerimine eramute üle vms).

Tegelikult pole ehituse aspektist erilist mulli olnud, 20 taasiseseisvuse aastaga ehitati vaid 4,7 miljonit ruutmeetrit elamispinda. Umbes sama palju, kui oli vaja amortiseerunu asendamiseks. 1970.-1980. aastatel ehitati kolm korda rohkem, 15 miljonit ruutmeetrit.

Tõsi, ülemaailmne kinnisvara hinnamull, mida peetakse 1990. aastate börsimullist suuremaks, kasvatas lühikese ajaga arenenud riikide kinnisvara väärtust poole võrra.

Eestis kallinesid ainuüksi 2005. aastal eluruumid 60 protsenti!

Seejuures polnud suurim hinnatõus praeguse majanduskriisi süüdlaseks tembeldatud USAs, ei tuntud Euroopa arenduspiirkonnas Hispaanias ega isegi mitte pankrotistunud Islandil.

Kättesaadavate andmete järgi oli suurim hinnaralli hoopis Lõuna-Aafrika Vabariigis! Asi seegi, kui saame kümmekonna aasta tagused Eesti võrdlused Kesk-Aafrika Vabariigiga asendada võrdlusega Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Ilmne edasiminek.

Uued tulijad

Erinevate tulevikuprognooside ühisjooneks on väide, et nii aktiivset sebimist, nagu Eesti kinnisvaraturul oli 21. sajandi alguses, niipea uuesti ei tule. Ei meil ega naabrite juures. Seega eluasemepoliitika kujundamisel (niipaljukest kui meil seda tehakse) ei tuleks silmas pidada mitte 21. sajandi alguse, vaid pigem 20. sajandi lõpu probleeme ja suundumusi.

Uusi eluruume on igal juhul vaja. Amortiseeruvate talumajade asemele maal, suurt remondikulu nõudvate agulimajade asendamiseks linnas, uute sünnipõlvkondade vajaduste katmiseks. Iseasi, mis skeemide järgi me neid ehitame, kas kriisini viinud või teistsuguste mehhanismide abil.

Arengufondi esindaja Hei do Vitsur arvas hiljaaegu, et iga aasta on vaja 5000-6000 uut eluruumi. See tagasihoidlik hinnang tähendaks, et keskmine eluruum teeniks meid terve sajandi.

Eluasemeturule on tulemas laulva revolutsiooni põlvkond, sellel sajandil ilmselt Eestis arvukaim eluaset otsiv kohort (sünnipõlvkond). Nemadki peavad kusagil elama.

See põlvkond pole nii jäigalt orienteeritud omanikuks saamisele kui pankadega laulatatud 30-40-aastased. Paraku, üürieluasemete turg on väike ja selle areng prognoosimatu.

Kui tegemist on majanduslikult mõtleva seltskonnaga, siis soovivad nemadki eluruumi osta. Pessimistid ennustavad laenamise lõppu (igal neljandal leibkonnal on koormav laen kaelas), ometi pole veel isegi eelmise, võitjate põlvkonna «saba» suutnud ennast elamispinnaga kindlustada.

Ainult kaks meedet

Kui minna nüüd elust poliitikasse, siis leiame ainuüksi Euroopas tohutult kirju grantide-subsiidiumide-laenuhoiuste-hüvitiste jms eluasemeturu mõjutajate kogumi. Asjad, mille kirjeldamiseks pole leheruumi arukas kulutada, sest nende kasutamine Eestis on vähetõenäoline.

Eluasemelaenu intresside tagastamine, mis rahandusministeeriumi eestvedamisel taheti hiljuti lõpetada, on üks eluasemepoliitika primitiivseimaid võtteid. Sisuliselt kaks riiklikku meedet meil ongi. See ja Kredexi garantii abil noorte perede ja spetsialistide laenu omaosaluse vähendamine. Kogu poliitika!

Sisuliselt oli intresside muukijatel õigus, kui väideti, et intressisoodustusi naudivad edukamad kodanikud.

2006. aastal osalesin Tallinna tellimusel tehtud uuringus, mis näitas, et vaesemad kodanikud kasutavad küll laene, kuid mitte vastavaid soodustusi.
Neil kas pole maksustatavat tulu või pole laenuandjaks pank, vaid eraisik, laenukontor või muu. Riik ei hüvita ka Tartu eluasemefondi poolt sadadele tartlastele elamistingimuste parandamiseks antud laenu intresse. Selline on poliitika.

Huvitavat maailmast

Iseenesest on intressivabastus päris loogiline meede, seda tuleks rakendada, aga mitte piiramatult (see võiks kehtida lastega laenajale).

Üldjuhul püütakse kinnisvaraäri ajajaid, nii suuri kui ka väikseid tegijaid, hoida igasugustest subsiidiumidest eemal. Enamasti on soodustused esimese kinnisvara muretsemisel, teise, kolmanda jne soetamisel enam mitte.

Ühte eluruumi omavasse kodanikku suhtutakse soosivalt, kinnisvaraäri «premeeritakse» aga tulu- (üürilt või rendilt), kinnisvara- või muude maksudega.

Tõsi, on igasuguseid, keskmise eestlase maailmapilti sobimatuid erandeid. Rootslased, keda meil vahel halvustava sotsialistitiitliga kostitatakse, soodustasid 1950.-60. aastatel kaksikmajade ehitamist. Üks korter omanikule, teine kaaskodanikele väljaüürimiseks.

Veerand sajandi pärast, kui laen tasutud ja soodustusega seotud piirangud maas, kolis teise korterisse täiskasvanuks saanud perepoeg!
Seega, ega maksuvabastused iga hinnaga ole tõesti head, aga mõnel juhul - noore pere toetuseks - on nad üldtunnustatud.

Järgmine mull

Praegu on riskantne hinnata, millise riigi eluasemepoliitika on põhjustanud oma kodanikele väiksemat valu. Tundub, et riigid, kus on väiksem era- ja suurem üüri- või ühistukorterite osatähtsus, said kriisis vähem kannatada.

Näiteks Šveits, kus kogu elamufondist on vaid kolmandik omatarbe eluasemed (kuuluvad seal elavale isikule). Põhiosa Šveitsi eluruumidest on üüri- või ühistukorterid ja järelikult käitub see eluasemeturu osa ratsionaalselt. Nagu öeldud, kasvas aastatel 1997-2007 arenenud riikide elamufondi väärtus tervikuna 100 protsenti, Šveitsis ainult 22 protsenti.

Nüüdne Eesti eluasemepoliitika on pankurite kujundatud. Paraku pärineb pankurite ühiskonnakäsitlus möödunud sajandi 1950. aastatest, ajast, mida ühiskonnateadlased nimetavad abielurõõmu kümnendiks.

Teise maailmasõja lõpp joovastas nii Euroopat kui Ameerikat, õhutas abielluma, soetama sõjaeelsest suuremat peret, pingutama heaolu nimel. Heaolu üheks osaks oli ka pikaajalise pangalaenuga soetatud eluase.

Tänapäeva olud on poole sajandi tagustest vägagi erinevad. On abielu, on rõõm, aga abielurõõm on sageli lühem kui eluasemelaen. 2000. aastal oli lahutatud abielu kestnud keskmiselt 11,5 aastat, vabaabielu veel paari aasta võrra vähem.

Keskmine eluasemelaen kipub seda aega poole võrra ületama. Laenuleping veel jõus, aga juba on vaja ühe asemel kahte eluruumi.

Kui riigi maksupoliitika (sh kinnisvara maksustamine) ühelt poolt ja pankurite ühiskonnakäsitlus teisalt ei ajakohastu, tuleb järgmine mull Eestis vähem kui kümmekonna aastaga. Sest eelmist mulli paisutanud tegurid on alles ja hakkavad turu taastumisel sinna jälle õhku sisse suruma.

Teadmised ei tee lapsest robotit

2010-03-22

Kellele tehakse liiga? Alati leidub inimesi, kes arvavad, et neile on tehtud ja aina tehaksegi liiga. Kui kuulete kedagi kriitiliselt sõna võtmas mõne nõude, kombe, institutsiooni vms vastu, siis tasub kõigepealt huvi tunda, kas tegemist pole konfliktse isikuga, kes piltlikult öeldes põhjab muusikat seepärast, et talle endale on karu kõrva peale astunud. Reegleid põlastavad kas need, kes on reeglitest üle, või need, kes nendeni ei küüni, ja viimaseid on alati rohkem.

Loomulikult vilksatas selline mõte ka Roone Roosti kirjutist lugedes, milles noor autor ei säästa värve, hoiatamaks tänaseid lastevanemaid nn eliitkoolide eest. Nagu kommentaaridest võis välja lugeda, pärinevad Roone Roosti kibedad kogemused inglise kolledžist, ehkki ta seda ei nimeta ja kõneleb eliitkoolidest üldiselt. Vastukajad andsid aimu sellestki, et võib-olla tõesti ei olnud viga üksnes koolis, vaid natuke ka noormehes endas. Või vähemalt minu silma veidi riivas tema käsitlus «haritud inimesest», kes ei esita küsimusi, vaid teeb etteantud (pseudo)valikuid. Ühesõnaga, robot.

Ütleksin Roone Roostile, et seda kooli, kus lastest tõesti roboteid tehakse, pole ta siiski näinud. Selliseid esines siin-seal Nõukogude ajal, selliseid võib ta külastada Põhja-Koreas, kui viisa saab. Nii et kaeblemine «robotiseerimise» üle praeguses vabameelses Eestis on kindlasti ülepingutamine. Päris kindlasti ei suru kõik nn eliitkoolid igal juhul ja igal pool iseseisva mõtlemise ning küsimuste esitamise võimeid alla. Ja teiselt poolt - päris ilma tuupimiseta ei saa läbi üheski koolis, ega peagi saama. Ka kõige isemõtlevama inimese pea on täis tuhandeid «valmis tõdesid» (nokkloom muneb ja imetab; kuristikku hüpates saad surma; aspiriin vedeldab verd), milleta pole võimalik toda kuulsat «oma peaga mõtlemist» üldse harjutama hakatagi.

Kuid...

Kuid hiljaaegu näitas Eesti Televisioon dokumentaalfilmi «Tähelepanu, start!», mis seab Roosti väljaastumise hoopis teise valgusse ja tõendab, et kui noormehel ongi mingid isiklikud vimmad, siis pole asi ainult neis. Iga televaataja võis oma silmaga näha, kuidas Lauri Leesi järjekordset partiid «tulevasi saadkuid, direktoreid, professoreid» aretama asus, ja seda vaadates hakkas minul küll hirm. Ka direktorihärra märkus, et 9. klassi lõpus praagitakse kehvemad välja ja nende asemele tulevad mujalt uued, kõlas kurjakuulutavalt. Kõige eemaletõukavam oli aga see määratu põlgus Selveri kassapidaja, turumüüja või taksojuhi suhtes, mida lastele maast madalast sisendama hakatakse. Isiklikult tean õige mitut taksojuhti, kes on terviklikumad, toredamad ja omal moel kultuursemadki kui mõni pseudoaristokraadist koolidirektor või sotsiaalteaduste professor.

Teistelgi peab olema võimalus

Tõesti, tõesti - mõnikord, kui kuulen liiga suures koguses liiga rumalat juttu, nagu meie kõigiga aeg-ajalt juhtub, tabab mind igatsus seisusliku ühiskonna järele. Ent vaadates Leesit tema tulevaste direktrisside ja professorite ees, läks mul see tahtmine jälle tükiks ajaks üle.

Kõige sellega ei taha ma sugugi öelda, et peaksime hangude ja tõrvikutega teatavate koolide kallale tormama. Kaugel sellest. Ma arvan koguni, et eliitkoolid peavad tingimata alles jääma - aga vaid sel viisil, et eliitkool on see, mis on parasjagu parim, mitte see, mis on eliitkooliks kuulutatud igavesest ajast igavesti ja aamen. Alati on mõni kool parem kui teised, nii nagu alati on mõni inimene targem kui teised. Kuid neil teistelgi - nii inimestel kui koolidel - peab olema võimalus.

Üks kindel abinõu raputada praegust kivinenud elitaarsust oleks põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine. Sellega oleks ühe ropsuga maha võetud too näpuviibutus: ole usin, muidu saadame sind pärast üheksandat kutsekooli, sinust saab poemüüja või midagi veel koledamat! Eraldi gümnaasiumi puhul ei tehtaks koolikatseid enam ilmsüütute mudilastega, vaid juba täisinimese mõõtu kuueteistkümnestega, mis on hoopis teine asi.

Pesuvesi mingu, aga las titt jääb

Koolireform on muidugi omaette teema ja vajab eraldi käsitlemist. Nendin vaid, et reform peaks sellele ülearusele elitaarsusele, sellele tõesti liiale läinud edukultusele ja ülivarasele lahterdamisele mingid päitsed pähe tõmbama. Küsimus on, kuidas seda teha nii, et titte ühes pesuveega välja ei visataks.

Juba «edukultuse» sõnagi on ohtlik, sest paljud kriitikud näevad edukultust kõiges, mis vähegi võimaldab teadmisi ja oskusi mõõta, ja need inimesed keelaks lastel võidu jooksmisegi. Teatav võistlustung on aga loomulik ja inimlik, mistõttu katse seda välja juurida oleks sama jõhker kui selle ülekultiveerimine.

Niisamuti ei saa täiesti kõrvale heita mõningat õppimissundust, teatavat tuupimistki (nagu eespool märgitud) - sest kuidas õppida kas või inglise keelt ilma ebaregulaarsete verbide pööramist pähe õppimata? Või Tatjana kirja Oneginile - mida üks haritud inimene võiks ju veidi teada?

Jään kindlalt kaitsma haritud inimest, samuti kooli, mis seab eesmärgiks hariduse andmise, ega mõista, kuidas võib haritust samastada otsustusvõimetusega. Mõtlemisoskuse kiitus ei tohiks moonduda teadmiste ja eruditsiooni põhjamiseks. Teadmised ja eruditsioon üksinda, ilma mõtlemisvõimeta, on surnud vara, kuid mõtlemisvõimet ilma teadmisteta pole olemaski.

On väga hea, et nn eliitkoolide küsimus on päevakorrale tõusnud. Loodan südamest, et suudame säilitada külma pea. Eliitkoole ei ole vaja taevani kiita ega maapõhja manada. Tuleb uurida ja mõelda, mis seal on hea ja mis nii hea ei ole.

Laar: haridusreformi teeme kindla peale ära

2010-03-15

Ajakirjandus ja poliitikud räägivad järjekindlalt IRL-is käivatest intriigidest, mida teie sama järjekindlalt ümber lükkate. Ometi ei saa ju jutud tekkida tühjast kohast.

Eks need jutud tekivad sellepärast, et IRL-i puhul on tegemist suhteliselt hiljuti ühinenud erakonnaga ning erakondade ühinemine võtab aega. Sellest lähtuvalt on ju jutud objektiivsed. Teisalt on aga tegemist demokraatliku erakonnaga ja see pole Eestis tavapärane - meil tõesti ei otsustata asju tagatubades ja meil käib eri kohtadele tõepoolest kõva positiivne konkurents ning ka kampaania. Erinevalt muudest erakondadest, kus aeg-ajalt kostab sees üsna tugevaid avaldusi üksteise aadressil - kas või näiteks sotside puhul Jüri Pihli skandaalis -, siis vaatamata sellele, kus kõik teised, välja arvatud meie oma erakonna liikmed, teavad, et meil valitsevad tohutud vastuolud, seda materjali tegelikult pole. Ja ma arvan, et seda ei hakka ka tulema.

Kui kerge või raske see teie kokkukasvamine - pean silmas Isamaaliitu ja Res Publicat - on olnud?

Tugevam ja kiirem, kui oleksin arvanud. Mis ei tähenda seda, et me ei oleks isiksused. Samal ajal on sellises erakonnas hea olla, sest sellise mitmekesise erakonnaga on hea valimistele minna - meil on tugevad ministrid nii ekspertide kui ka rahva arvates. Meil ei ole tühikargajaid.

Ometi jääb IRL-i puhul kõlama ikka kaks poolust - vanad isamaalased ja juurdetulnud Res Publica.

Neid inimesi, kes on astunud erakonda pärast liitumist, on ainuüksi Tallinnas - meie suurimas, üle 3000 inimese koondavas osakonnas - üle 700. Nad on IRL-i liikmed. Kui me vaatame neid vaidlusi, mida me peame ja jääme kindlasti edaspidigi pidama, siis need ei jookse vanu ja võimalikke rindejooni pidi, vaid need jooksevad igasugu teisi radasid pidi.

Kas pole siis nii, et vana Isamaaliidu pool tõi kaasa aated, Res Publica aga kõva organisatsiooniline poole ja organiseerimisvõime, kus ei kardeta ka üle laipade minekut. Sellele on viidanud RP-sse kuulunud inimesed.

Eristada, et üks pool oleks kangesti aateline - mulle endale meeldiks seda juttu võib olla rääkida, et olen aateline, aga Juhan Parts ei ole aateline -, on täiesti jama! Kui vaadata möödunud kolme aastat, siis IRL-is pole olnud ühtegi konflikti põhimõtete pärast. Oleme ühtselt oma joont hoidnud, mis tugineb sellele, et oleme omavahel arutanud, vaielnud, eri seisukohtadel olnud, kuid läinud alati ühtse seisukohaga välja ja seda kas või eelarve tasakaalu surumisel, kõigi nende otsuste juures alati hoidnud. Erakonnad hakkavad manduma või kaotavad oma idee, kui omavahel ei vaielda. IRL-i tugevus selles ongi, et meil on energiat ja aega omavahel vaielda. Parem nii, kui kalmistuvaikuses vaikselt manduda.

Nii et pole nii, kus Mart Laari, Tõnis Lukase ja Mart Nuti jaoks on oluline see, mis on üldine kurss, Res Publicast tulnud liidrite jaoks aga see, kes seda kurssi ellu viib?

Ei-ei-ei!!! Vastasel juhul oleksime konfliktis erakonna esimehe koha peale Juhan Partsu või kellegi teisega. Seda pole toimunud. Kindlasti on erinevaid kogemusi, arusaamu - seda ei eita keegi. Kuid siit vastuolu otsida on kunstlik.

Res Publica minevik on teada - nad tulid tohutult edukad, kuid lõpetasid nii, nagu lõpetasid. Kas pole ohtu, et IRL-iga võib samamoodi minna? Peasekretäri koht läheb Keni-Marti Vaheri kätte, kes on olnud Res Publica ajal vaieldamatult nende tugev ideoloog.

Sellepärast ma Kenile selle ametikoha andsingi. Ei, ma ei tunneta, et Ken-Marti Vaheri saamisega erakonna peasekretäriks isamaaline vaim erakonnas nõrgenema või kaduma hakkaks.

Eks omaaegne Res Publica on oma n-ö probleemidest õppinud, kuid teisalt tehakse neile ka natukene liiga. Tuletagem meelde - probleemid tekkisid sellest, et neid ühel hetkel valitsusest välja tõsteti. Seda Eesti poliitika analüütikud millegipärast eriti ei meenuta. See poliitiline reetmine tundub neile vahva poliitilise sammuna. Neil oli liiga palju võimu, aga nad ei läinud kedagi reetma. Kuid siin võib pigem rääkida põhimõtete paljususest kui nende vähesusest.

Miks on vaja, et IRL-is on piltlikult öeldes kolm peasekretäri?

Ma nii ei ütleks. Meil on üks peasekretär ja see on Ken-Marti Vaher. Aga selge on see, et erakond läheb edasi meeskonnana, ja arvasime, et oleks hea mõningaid selle meeskonna liikmeid rohkem näidata. Oleme seda pilti kokku pannud ja seda meeskonda meisterdanud juba mõnda aega, ilma et selle meeskonnaliikmed üksteisega konkureerivad või kakelnud oleks. Vaheri asi on aga seda meeskonda vedada. Kindlasti läheme senisest struktuurilt üle valimisstruktuurile, mis tähendab erakonnas keskaparaadi olulist tugevdamist. Meil on selge eesmärk valmistuda korralikult valimisteks.

Valimised järgnevad euro kasutuselevõtule. Kui euro ikka tuleb. Kerge see aeg vist olema ei saa.

Ei saa jah. Vaadates paljusid riike, on selgelt näha, et euroga võib ka ebaõnnestuda, nii nagu see on toimunud Portugalis või Kreekas, kus euro tulekust pärinev hetkeline õndsus ja rahulolu võib jälle enda alla matta. Peame meeles pidama, kuidas me praegusesse olukorda sattusime. See pole meeldiv. Oma 100 000 ja enama töötuga oleme ikkagi keerulises olukorras ja kui me ei suuda midagi ette võtta, siis loome endale püsivad probleemid, mis mõjutavad Eesti käekäiku negatiivses mõttes mitte ainult lähema, aga ka kaugemas tulevikus.

Peamine prioriteet on tööpuuduse kasv seisma saada.

Jah. Seda on aga võimalik teha ainult riigi üldise konkurentsivõime tõstmise kaudu. Selle kaudu, et õpiksime eelmistest vigadest ja suudaksime eelarve viia sellisesse konditsiooni, et me ei annaks oma eelarvepoliitika kaudu järgmisele võimalikule majandusmullile hoogu juurde. Kahjuks me omal ajal seda tegime. Peame suutma käituda vastutustundlikult ega minema kaasa mingisuguse uue palgaralliga, mis on ju lihtne tulema. Peame iga oma otsuse juures mõtleme, kas see otsus on ka 20 aasta pärast jätkusuutlik. Edaspidiseks on üks õpetus see, et iga seadus, mille vastu võtame, on meie kohus vaadata pikaajalisi mõjusid ning küsida, kas suudame pikemas perspektiivis seda reaalselt kanda või mitte.

Lähim küsimus on see, et juhul kui see 1,7% defitsiit leiab tõesti kinnitust, siis tähendab see, et oleme ikkagi defitsiidis. Peame sellest välja tulema, kui tahame taas konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku majandust arendada.

Aga muud reformid?

Loomulikult ja eeskätt ikkagi haridus! Selle sama meelde jätmine, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika.

No aga teil ei lasta ju haridusreformi ellu viia!

Küll me teeme selle ära, Kärt!!! Me teeme ära! Pane see kohe suurelt pealkirja: haridusreformi teeb IRL ära. Punkt. Ja see on meie selle aasta peamine nõue, me surume selle kas või halli kivi.

See ei ole ju eriti populaarne.

Ei ole jah, aga see samm, aitaks tõsta meie haridussüsteemi konkurentsivõimet, anda kasvavale põlvkonnale haridus, mida ta väärt on, et nii nemad kui ka nende kaudu kogu Eesti oleks tugevalt konkurentsivõimeline. Aga see on alles esimene samm, eks me tuleme ka järgmiste asjadega välja. Haridusminister Tõnis Lukas on suutnud kaitsta oma põhimõtet ka kriisi ajal - haridus on võti tulevikku. Ja kui me vaatame strateegilist suunda - see on pikemas perspektiivis positiivne otsus, ka võitluseks tööpuuduse vastu.

Kui olen kuulutanud mingi asja IRL-i prioriteediks - olgu see eelarvekärbe või midagi muud, siis vaatamata üldisele umbusule oleme me need ära teinud. Selletõttu ütlen, et me teeme haridusreformi ka ära.

Minu sünni- ja koolilinn Viljandi on Lukase ideedega haakunud...

...absoluutselt! Nagu Tõnise ja IRLi poliitika on - kui ühel hetkel tuleb liiga tugev kindlustus ette, siis teostame tiibmanöövri ja seda oleme me edukalt teinud.

Mis saab 2011. a riigieelarvest - kuidas see teie meelest suudetakse tasakaalu viia? Kuuldavasti on seal 3-4 miljardit puudu.

Kui palju puudu on, on seni spekulatsioonid. Siin peab ootama rahandusministri ülevaadet ja see selgub kuu-pooleteise pärast. Siis saame ka pildi, millest lähtume. Kuid see on kindlasti tõsi, et eelarve kokkusaamine saab olema raskem, kui optimistlikud pildikesed lubavad. Seda enam, kui tahame astuda need sammud, mis Eesti konkurentsivõimeliseks majanduseks on olulised: näiteks maksukoormuse alandamine, sotsiaalmaksule ülempiiri panemine. Need võtavad ju eelarvest teatud hulga kulusid välja. Nii et tegelikult oleme olukorras, kus meil pole eelarves ruumi mingisuguste maksutõusudega raha tuua, samal ajal peame eelarve hoidma kontrolli all. Kas me suudame ta päris tasakaalu viia, näeme, kuid me ei tohi igal juhul lasta teda üle Maastrichti kriteeriumi kasvada.
Aga eelmise aasta lõpp näitas, et maksude laekumine osutus tunduvalt paremaks, kui esialgu prognoositi - see on selle 1,7% taga. Suutsime kulusid kärpida ja see näitab, et valitsusel on võimalik mõjutada paljusid asju.
Selle eelmise aasta tulemuste põhjal võiksime ehk ka lõpetada jutu, et valitsusel pole üldse mingisugust rolli. Kui valitsus suudab administratiivselt teatud asju teha ja kontrolli all hoida, on tema roll märgatav.

Aga millist eelarvet siis ikkagi tegema minnakse?

Kindlasti mitte tegema rehepapi eelarvet, et astuda muude Euroopa riikide hulka, kes eurotsooni pääsedes asusid kohe raha laiaks lööma. Kindlasti saab olema suur kiusatus hakata teoreetiliselt olemasoleva rahaga valimiskampaaniat tegema ja lubadusi välja andma, millel tegelikult katet pole. Neid summasid lihtsalt pole, mida lähematel aastatel kulutada.

Tunnete valimiskampaania eel hirmu?

Tunnen küll. Kui ikka hakkad lubama raha, siis viib see Eesti riigi samasse kohta, kust alustasime. Mingid valimislubadused tuleb ju ikka realiseerida ja samal ajal ei saa minna valimistele ka midagi lubamata. Nii et kui midagi üldse lubada, siis ma soovitaksin keskenduda maksukärbetele või programmidele. Tuleb tunnistada, et paljudel aladel on meil probleemid - kuidas raha kasutame, mis saab meie tervishoiust jne. Olukord Eestis ei saa olema lihtne ning nõuab üsna valusaid otsuseid.

Ei tohiks end lasta hullutada euro tulekust?

Just, ja ka sellest mitte, et nüüd saabub maa peale paradiis. Ta ei tule. Seda tuleb juba varakult teadvustada ning ka rahvale selgeks teha. Kui see inimestele selge pole ja nad lähevad lubaduste ralliga kaasa, siis lähevad sellega ühel hetkel kaasa ka kõik erakonnad.
Kõige olulisem on saada tööpuudus kontrolli alla. Ja tuletagem meelde - kui noortel pole siin perspektiivi, lähevad nad mujale. Selle taustal tervitan ma haridusministri otsust käivitada programm, mis võimaldab vahepeal pooleli jäänud õppetööd noortel, kes on läinud pikka krooni taga ajama, jätkata.

Ega te 2011. a eelarve taustal Reformierakonnaga enne valimisi tülli ei pööra? Juhul kui Reformierakond tahaks näiteks tulusid tõsta, IRL aga kulusid kärpida.

Praegusel ajal pole makse lihtsalt praktiline tõsta. Kui me tahame saada tööpuudust alla, siis vajame rohkem töökohti. Töökohti ei saa luua ükski partei, vaid ainult ettevõtjad. Kui me ettevõtluskeskkonda halvendame, siis see ettevõte neid töökohti ei loo ja nii jõuamegi lõhkise küna ette. Nii et kas me tahame või ei taha, aga meil ei ole maksude jätkuv tõus lihtsalt võimalik. Vähemalt praegu. Tõstsime juba niigi oma maksukoormust eelarve korda saamiseks ning läksime suhteliselt viimase piirini. Kui võrdleme Eesti praeguse aja makskoormust oma lähemate naabritega, siis see pilt ei ole mitte meeldiv.

Kas vastab tõele, et olete koalitsiooninõukogus välja öelnud, et tegelikult on sotsiaalministeeriumi eelarvest võimalik julmalt kärpida 10 protsenti, kui oleks vaid poliitiline tahe.

Olen igasuguseid asju öelnud ja jah, kui oleks poliitilist tahet, oleks võimalik tõesti kärpida ka sealt. Kõike on võimalik kärpida. Kuid samal ajal oleks need valusad kärped.

...sest see eeldaks ka pensionide kallale minekut.

...selles suhtes on mul hea meel, et me ei pidanud seda tegema. Aga ma ei salga, et kui majandus on tuksis ja riigil on vaja teha otsuseid, siis tehakse neid otsuseid, mis on vaja. Samal ajal teeb mulle tohutut rõõmu, et meil polnud vaja pensionite vähendamise teed minna. See annab Eestile juurde ühe stabiilsuse punkti - usalduse - ning seda tuleb hoida. Pensionide kärpimine olnuks kõige viimane vahend, hea, et me selleni ei jõudnud. Leidsime teised teed.

Olen Eesti eurotaotluste tõttu viimastel kuudel üsna palju maailmas ringi sõitnud ja igasuguste pankurite, poliitikute ja peaministritega nurga taga rääkinud. See, millega me eelmisel aastal hakkama saime, parandades 20% eelarvepositsiooni, paneb kõiki imestama. Uskumatu, on see sõna, mida kasutatakse.

Kes võidab valimised?

See, kes suudab nendeks paremini ette valmistada ja oma pooldajad välja tuua.

Ja IRL-i eesmärk?

IRL-i eesmärk on kindlasti teha oma parim valimistulemus.

Kas see kõigi aegade parim valimistulemus tähendab seda, et IRL võidab valimised?

Kindlasti võiksime võita. Aga kas võidame, sõltub sellest, kas teised erakonnad teevad ka kõigi aegade parima valimistulemuse. Räägime ikkagi sellest, mida me teeme ja mida me tahame teha ning mida tuleks Eestis ette võtta.

Milline on peamine lubadus, millega valimistele lähete?

Natukene vara veel. Aga eks mõningad suunad tulid eelnevast jutust välja.

Inimese heaks?

Just.

Kui raske või kerge saab olema valimisnimekirja kokkupanemine? Tahtjaid on ju palju?

On tunduvalt parem panna kokku erakonna nimekirja, kus on palju tahtjaid ja võimekaid inimesi. Meil on tõesti pikk pink ja ma ei eita, et nimekirja kokkupanek kujuneb ilmselt värvikaks ja hoogsaks protsessiks.

Kellega koos lähete koalitsiooni ja kelle välistate?

Meie selge eelistus on, et praegused koalitsioonierakonnad on suutelised kahe peale saavutama valimistel parlamendis enamuse.

Juhan Parts: aeg on tegusid teha!

2010-03-13

Majandussurutise ajal pole kerge majandusminister olla. Näpuga näitajaid ja süüdlase otsijaid - keegi ju peab selle eest vastutama, et lood on nii kehvasti! - jagub küllaga. Riigikontrolöri ja peaministri kogemusega Parts ei lase end kriitikast heidutada.

Pangandus- ja valuutakrahh läks meist mööda, kroon jäi devalveerimata, euro on silmapiiril. Töötuid on küll palju, ent nende arvu ei luba minister üle tähtsustada. Vaadakem konteksti ja mõelgem, kust me tuleme, toonitab ta aina. Võib-olla on tal õigus?

Igal juhul ei paista hiljuti taas isaks saanud mehe olekust grammigi allaandmist ega väsimust. Ehkki paljude hulgas on maad võtnud must masendus, on Parts optimistlik nagu laps. Isegi innustav.

Aga peabki ju olema. Sest pingutada - loe: Eesti elu paremaks teha - tuleb tal nüüd ka pisipoeg Karl Juhani tulevikule mõeldes. Kui riigi üks hoob on enda pihus, siis pole sellisest missioonist tõepoolest midagi paremat!

Olete varem öelnud, et käite raskemat füüsilist, n-ö meestetööd tegemas Tartumaal isa elupaigas. Seega olete vist hästi kursis, kuidas inimesed väljaspool Tallinna elavad?

Kui Eestimaal ringi sõidan, siis näen, et asjad on ikka palju paremaks läinud - maju on värvitud, ehitatud, korda tehtud. Loodame, et järgmise 20 aasta jooksul muutub Eesti üha rohkem Šveitsiks, kus ei ole võimalik leida ühtki räämas kohta.

On esimene ja teine Eesti teie meelest olemas?

Selles olen kindel, et väikses Eestis on palju erinevaid maailmu. Samas seob seda ikkagi üks Eesti. Loomulikult näen erinevat varanduslikku taset. Tähtis on, et keskmine heaolu oleks hea.

Kas mina kuulun rikkasse Eestisse?

Elan kolmetoalises korteris Nõmmel, mul on seal toredad naabrid, mu palk on tõesti suurem kui n-ö tavatöötajatel. Aga ma ei ole ju tavamõistes rikas. Arvan, et keskklass on Eestis ühtne - oleme võrdlemisi sarnasel varanduslikul tasemel.

Jah, kuskilt algab puruvaesus. Aga need, kes end Eestis rikkana välja mängivad, on ju maailma mõistes narrikesed - ostsid uue auto, no jumal! Seda, et mõni on äris õnnestunud ja ta on endale suurema maja ehitanud, näeb igal pool maailmas. Me vajame, muide, rikkaid inimesi. Kes siis ajab siin seda rahvuslikku ettevõtlust? Me ei vaja ninatarku, kes on oma arust Hispaanias tohutult kõvad sellid. See on ju koomika!

Mõttemallides on eristumist tõesti. Nii mõnigi tegutseb Loksal või Võrus, aga suudab mõelda laiahaardeliselt. Ja on neid, kes on totaalselt pettunud. Siin on tõesti mitmeid Eestimaid.

Mida ütlete lohutuseks neile töötutele, kellele töötukassa pärast üheksat kuud enam toetust ei maksa, aga tööd pole ikka silmapiiril?

Mingit ühest retsepti siin ei ole. À la et mine õpi ümber, ole aktiivsem. Inimene peab vaatama endasse ja mõtlema, mis oleks talle kõige mõistlikum lahendus. Praegu on meil loodud näiteks töötute klubid, et pikaajalisi töötuid rohkem aktiviseerida.

Kellel on jäänud puudu või lõpetamata haridustee, eriti noored, viige see lõpuni. Võib-olla peaks vahetama eriala. Kui vaatan, kust inimesed tööd leiavad, siis 50 protsenti mujalt kui töötukassa kaudu. Julgelt peaks töökohti vastu võtma. Tänahommikustel andmetel oli töötukassal pakkuda 2000 töökohta, seda ei ole ju vähe. Loogiline oleks, et need on järgmiseks hommikuks võetud.

Toon ühe näite. Tegime hiljuti Riigimetsa Majandamise Keskusega tööpakkumisi, mis seotud metsa hooldusega. Töö värskes õhus, suhteliselt hea sissetulek. Väga raske oli leida tuhat inimest, keda see töö oleks huvitanud.

Soovitaks eriala valides neid, mis on globaalselt kaubeldavad. Noor inimene võiks omandada teadmisi ja oskusi, mida on võimalik pakkuda kogu maailmas.

Arstid, medõed, keevitajad, IT-asjatundjad. Näiteks mina olen jurist, mida paljud armastavad õppida, kujutades ette, et pärast on tohutu sissetulek. Klassikaline juristitöö on aga vägagi riigikeskne.

Samas me ju ei taha, et arstid ja teised head spetsialistid Eestist ära lähevad?

Muidugi ei taha. Kes see tahaks. Tahame, et ajusid tuleks Eestis rohkem juurde.
Millal majanduskliima paraneb ja ettevõtjad hakkavad n-ö vee alt välja tulema, kui kasutada Hans H. Luige mõtet nädalatagusest Ekspressist? Ta kirjutas ettevõtluses valitsevast mustast masendusest. On see ajakirjanduslik sõnakõlks või on asjad tõesti halvad?

Eelduslikult peaks Luik kui ettevõtja teadma, mida ta räägib. Väga paljud ettevõtjad on investeerinud valedesse kohtadesse. On võtnud positsioone, mis tegelikult ei tööta. Kui see on tehtud suurte laenude abil, siis ei tule enam lihtsalt ots otsaga kokku.

Masendavaid sõnumeid toodavad need, kel on olukord äriliselt keeruline. Kui sul on ikka 500 miljonit krooni laenu peal ja planeeritud rahavoogu ei teki... Võiksime suhtuda sellesse loomulikult, sest mõni pankrot valesti võetud äririskide pärast - no see käib majandusega kaasas, see on paratamatu. Isiklik mure või läbielamine võib siinjuures olla muidugi väga halb.

Kui vaadata aga muid meeleolusid, siis tegutsemislusti on ettevõtluses kõvasti. Nagu ka ebaselgust tuleviku suhtes. Majandus ei ole praegu kaks korda kolm - kõik enam-vähem selge. Arvan, et see ebakindlus läheb õige pea üle.

Tuleb töötada uute ideedega, uute ettevõtetega. See tähendab suuresti mõtteviisi muutust - kui olen elus ühe äri püsti pannud, siis kas on mõtet seda vägisi hoida? Võib-olla on turg ära kukkunud, oled krambis, ei tule välja? Nagu palgasaaja vahetab töökohta, nii jookseb ka ettevõtja tihtilugu kinni. Neid, kes otsivad ja tegutsevad, kindlasti on.

Aus võistlus on see, mis meid päästab. Ja kuulda meie suurettevõtjate suust halinat - no sõbrad, mis te nüüd nalja teete! Mis jutt see on, et ollakse valitsuse peale solvunud ja häda on suur. Ärme laseme sel mentaliteedil võimust võtta. Valitsust tuleb kritiseerida, aga tähtsam on ettevõtjate, haritlaste ja poliitikute partnerlus.

Nii mõnedki ettevõtjad on ähvardanud raha üldse Eestist välja viia.
See on üks imelik jutt. Ostan Kaspia mere ääres maatüki, kas see on siis investeering?

Jumala eest, olen ise käinud Aserbaidžaanis ettevõtjate huvide eest seismas - ma ei kritiseeri. Kas see on siis investeering?

Kas midagi konkreetsemat pole Eestis teha? Minu meelest on need kasvuraskused. Eesti ettevõtja ei tohiks kaotada tegutsemislusti ja usku. Tõesti, peaksime suhtuma ettevõtjatesse lugupidavamalt. See on ikka suur vastutus - luua töökohti ja võtta riske, need ei ole lihtsad asjad.

Masuaeg aitab kindlasti ka valitsevat ärikultuuri parandada. Need, kes aastaid poliitikutega kokku mängisid ja hämaraid tehinguid tegid, on nüüd raskustes?

Ärikultuuri osas ei saa majandust üles ehitada vargusele - korruptsioonile, poliitika ja äri segasele põimumisele. See on pusa, kust välja rabeleda on tohutult keeruline. Majanduses töötab aus värk. Võtad väga suured riskid, kui ehitad äri üles ainult riigi tellimustele.

Arutame siin pidevalt Venemaa-transiidi küsimust. Seal äri tehes on tunduvalt suuremad riskid, millega pead arvestama. Kui suudad toimetada Euroopa Liidu siseturul, siis on äririskid palju väiksemad. Ärme unusta, et oleme osa Euroopa Liidu siseturust, kus elab 500 miljonit kõige rikkamat tarbijat.

Muidugi on sinna minna keeruline, aga see on võimalik, ilma igasuguste poliitiliste kummardusteta. Kui seal hakkama saame, on see maailma kõrgliiga.
Tegin mullu novembris intervjuu Eesti rikkaima pärija, Aadu Luukase poja Indrek Luukasega, kes kritiseeris valitsuse loidust. Tema sõnul pole meil majanduse arengukava, ei ole prioriteete; riik peaks olema aktiivsem ettevõtluse soodustamisel, et siia voolaks väliskapitali sisse jne.

Uskumatu! On väga murettekitav, et absurdsete süüdistustega risustatakse meie rahvuslikku vara - avalikku ruumi. Häda on siis, kui selline hoiak jääb domineerima.
Oleme kaugel täiuslikkusest, aga et riik peaks hakkama mingit majanduse arenguplaani tegema - no kuulge, lolliks olete läinud või?

Tahate, et loome Nõukogude Liidu plaanikomitee? Mis asi on riigi tehtud majanduse arengu plaan? Et mina kutsun kokku komisjoni ja ütlen, et nüüd hakkame kummikuid tootma ja pärast seda polte? Sina mine müü seda Leedus, sina Saudi Araabias. Arvan, et selline suhtumine ei ole valdav seisukoht.

Heaolu ja jõukuse vundament rajaneb vabal inimesel. Alternatiiv on, et riik võtab tohutu rolli ja inimene kaotab. Küsimuste küsimus on: kuidas suudame tabada trende, haarata mingi niši, olla teistest ees? Kui need vastused oleksid ühe valitsuse käes!

Inimese vabadus on ju suur väärtus. 1990ndate alguses üritasid ettevõtlikumad kooperatiivikesi teha - kui algeline see oli, aga vaadake, millise ettevõtluskultuurini oleme jõudnud. Needsamad Sõõrumaad ja Kruudad, kes sel ajal alustasid.

Mu oma hea sõber Olari Taal - mis sa istud seal Haapsalus, lõpeta ära, ise 50-aastane mees! Nüüd on aeg uuesti tegusid teha! Tuleb kosuda, pead kokku panna ja uute asjadega edasi minna. Ega meil pole ettevõtjaskonda ju palju, see on defitsiitne kaup.

Teeb euro tulek teile isiklikult rõõmu?

Isiklikult isegi mitte. Eesti kroon on kihvt asi. Aga rahvana käitume targalt, kui tugevdame majanduse usaldusväärsust. See on ju lõpuks julgeoleku küsimus. Seepärast on euro paratamatus.

Eurodes palga saamine võib olla eestlase tõehetk. Kui praegu kroonides teenitud palk tundub enam-vähem inimväärne, siis haritud ja heal ametikohal töötav inimene taipab europalka saades, et teenib sama palju kui Helsingi taksojuht või Londoni hotelliteenija. See võib olla väga valus rahva eneseteadvusele.

Samas on see rahva eneseteadvusele ka hea rohi. Me näeme, et meil pole põhjust oma arengutasemega rahul olla. Ja tõsta saab seda taset ainult rahvas ise. Peame panema ennast konteksti - vaatama tagasi minevikku. 1990. aastal saime palka 200 rubla, mille eest ei saanud mitte midagi.

Kõige suurem majanduskriis oli eesti rahva jaoks viimase saja aasta jooksul Nõukogude Liit, Nõukogude okupatsioon. See oli täielik majanduskriis. Praegu ei ole me tõesti Soome tasemel, aga ärme unusta, et selle aasta jaanuaris jõustus Euroopa ühisteenuste direktiiv ja Eesti taksojuht võib nüüd vabalt minna Soome taksot sõitma.

Ilma igasuguse bürokraatliku lisatakistuseta. Meil on kahju, et ta ei sõida Tallinnas taksot, aga mõelgem järele. On see halb, kui elan Haanjas, aga tööl käin Võrus? Elan Tallinnas, aga töötan Helsingis? Kõik on suhteline.

Olete pensioniea edasi lükkudes mõelnud, kas teile jätkub põnevat tööd 67. eluaastani - meie põlvkond peab arvestama ju ülipika vormisolekuga?

See on hea küsimus. Olen paljudes kohtades teinud tööd koos endast vanematega. Üha rohkem näen, kui tähtis on elukogemus ja mälu. Peame teiega pingutama, et me ei oleks 67-aastaselt sellised, kellega pole midagi peale hakata.

Oleneb ka ees seisvatest kriisidest, kas pühitakse üks põlvkond ära ja kas 20-30-aastased kasutavad hetke. Kui vaadata poliitikat, siis 50-aastaselt suur elu alles algab. Selleks tuleb laduda põhja. Miks siis mitte vahetada vanast peast kohad - teie poliitikasse ja mina ajakirjanikuks, näiteks spordireporteriks?

See oli ju teie noorpõlveunistus - pärast keskkooli proovisite astuda ülikooli ajakirjandusse.
Ma ei saanud ajakirjandusse sisse. Ma ei läbinud mingisugust vestlust Marju Lauristini ja Sulev Uusiga. Ja mul olid väga tugevad konkurendid - Indrek Kannik, Jüri Luik, Donatas Narmont.

Mingi kiiks mul äkki tekkis, et võiks olla ajakirjanik. Kirjalikust tööst ja vestlusest ma aga läbi ei saanud. Kuna ajakirjandusosakond asus peahoones, siis astusin paberitega kohe järgmisest uksest sisse, see oli õigusteaduskonna dekanaat. Uksed olid lihtsalt kõrvuti.
Ministrina saate nüüd olla see julge, kes innustab inimesi ja ütleb: olukord pole just kõige parem, aga meil on lootust paremale tulevikule.

Absoluutselt! Ma usun väga Eesti tulevikku. Peame edasi rühkima seda elu siin Maarjamaal. Meil ei ole vaja valitsusi, kus on Aristotelesed, valgustatud monarhid või macho'd, kes on kõikvõimsad.

Oleme demokraatia algkoolist läbi käinud ja meil on veel palju õppida. Kõige hullem, mida valitsus teha saaks, on hakata tõmblema ja keskenduda haigele populismile. Me ei ole läbi kukkunud. Väljakutsuvad ajad on isiklikult ikkagi suur nauding. Oleks tohutult igav, kui kõik sünniks iseenesest. Elukogemusena on praegu väga põnev aeg.

Põnevam, kui oli peaministrina?

Ei, peaminister on ka huvitav amet. Mõlemad on põnevad tegevused, igav ei hakka. Pakuvad tohutut intellektuaalset pingutust, füüsilist koormust. Öelda aga, et see on või oli mu elu-unistus - saada peaministriks - teate, ei taha!

Ameteid ei tohi üle tähtsustada. Mu oma vanemadki ütlesid, kui poliitikasse läksin: oh, Juhanikene, kuidas sa küll kõige sellega hakkama saad! Kui oled selle sees, siis võtad loomulikult. Võid ju vastutuskoorma all ära ka surra, kui hakkad mõtlema kõikvõimalike keerdkäikude peale, kus lahendusi leida on väga raske.

Kui vähe sa tegelikult jõuad selle väikese riigi ja riigiaparaadiga! Vastutustunne võib muutuda vägagi koormavaks. Olen seda vahel tajunud. Annus tuimust tuleb siin kasuks. Mul on paraku selle defitsiit.

Poliitika põhiprobleem on praegu mõttelaiskus. Tahame olla, nautida. See ju torkab silma. Vaadake, kuidas valija hääletab - mitte selle järgi, kes pingutab, loeb, uurib, rügab tööd. Palju on show'd, populismi, sagedast esinemist tabloidides.

Kõik see, mis veel rohkem võimendudes viib meid kümne aasta pärast kindlasti SRÜsse. Okei, SRÜ näide on kehv, aga viib meid mandumise teele. Võib-olla majanduskriis vähemalt ajutiselt korrigeerib suhtumist, et oled poliitikas vastutaval kohal ja ei pea mitte midagi tegema. Lihtsalt jagad maksumaksja raha, ajad segast juttu, sul puudub soov pingutada.

Kuidas stressiga hakkama saate? Ivari Padar hingas kergendatult, kui kurnavalt rahandusministri toolilt ära Brüsselisse rahulikuma töö peale sai. Kuidas teiega?

Ma ei tunne ennast stressis olevat. Ausalt. Kui võrrelda spordiga, siis vaadake Veerpalu - kas ta nüüd kardab seal raja peal? Noh, ei ole ju aega karta. Stress tekib siis, kui sa midagi ei tee. Keerulisel ajal, kus on nii palju lugeda, kohtuda, käia, toimetada, ei ole aega stressis olla.

Pealegi on teil pooleteisekuune stressimaandaja Karl Juhan kodus ootamas. Kui palju temale aega jääb?

Tema on kõige tähtsam, iga vaba aeg olen kodus. Olin nädal aega pärast poja sündi ka korralisel puhkusel. (Heldinult.) Suhtleme pisipojaga suurepäraselt. Ta on täiesti fantastiline.

Uuesti isaks saada on uus kogemus, soovitan seda kõigile oma eakaaslastele. Me Daisyga viskame isegi natuke nalja, et poeg on nagu käsiraamatulaps. Meil on üks hea raamat, kus on kirjas lapse esimese eluaasta arengud. Täpselt nii pojaga ka on. Kõik on positiivne. (Sülitab kolm korda üle õla.)

Ei mingeid gaasivalusid, öiseid röökimisi?

Ei, tema elu on väga selge rütmiga. Loomulikult tahab ta öösel toitmist, aga ema on ju nii suurepärane, lihtsalt imeline. Kõik on selles osas täiesti fantastiline.

Ega Karl Juhan jää ju teie viimaseks lapseks?

Me loodame.

Jääb teil pärast ministritööd ja pisipojaga tegelemist ka hobidele aega? Kolm korda nädalas tennisetrenn nagu varem on praegu unistus?

Minu talveharrastus on suusatamine. Hiiu metsas Tähetorni pargis teen kolm korda nädalas ikka neli-viis ringikest ära. Väljas on ju suurepärane talv. See on praegu mugavam kui tennis.

Lõpetuseks ei saa ma küsimata jätta, mis on saanud kass Miisust, kes lahkus Stenbocki majast koos teiega 14. aprillil 2005.

Kass Miisu tegutseb meie Nõmme kodus. Praegu ta toetab ja aitab väikest maailmakodanikku, jälgib, hoolitseb. Ta on lapse juba täiesti omaks võtnud. Miisu tegi sel talvel huvitava uuenduse, lausa innovatsiooni - nii kui esimene lumi maha tuli, ta enam välja ei läinud.

Muidu lipsas alati õue, kui tööle läksin, ja jalutas seal vahel õhtuni. Nüüd vaatab aknast naabrikasse, kes lume peal kõnnivad. Tema ei lähe. Mida küll kassid mõtlevad? Vaat sellele küsimusele ei ole ma vastust saanud. Äkki teie teate?

CV Juhan Parts

Sündinud 27. augustil 1966 Tallinnas
Lõpetas 1991 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna
1992-1998 justiitsministeeriumi asekantsler
1998-2002 Euroopa kõrgemate kontrolliorganisatsioonide juhatuse liige
1998-2002 riigikontrolör
2003-2005 peaminister
2005-2007 riigikogu liige
2007. aasta märtsist majandus- ja kommunikatsiooniminister
Isamaa ja Res Publica
Liidu liige
Abielust kohtunik Merle Partsiga poeg Toomas-Hendrik ja tütar Pille-Riin
Vabaabielus vandeadvokaat Daisy Taugiga, poeg Karl Juhan
Hobideks tennis, suusatamine, lugemine

Arvamus

Olari Taal
ettevõtja, sõber

Tunnen Juhanit oma tosin aastat, ajast, mil olin siseminister ja Juhan töötas justiitsministeeriumi asekantslerina. Algul jättis ta üpriski nurgelise inimese mulje, aga aja jooksul õppisin teda tundma. Hindan väga tema ausat suhtumist oma töösse. Võin päris kindlalt öelda, et ta on üks vähestest inimestest, kelle usaldaksin kaitsma oma seljatagust. Juhan on kompromissitu põhimõttelistes asjades, mis on poliitiku puhul ainulaadne, lausa haruldane omadus. Pole ka olnud olukorda, kus ta poleks sõna pidanud.

Kui Juhan omas seltskonnas avaneb, on ta mõnus kaaslane. Viskab nii viina kui nalja. Seda julgen küll väita, et Juhan oli hea peaminister. Seda on keeruline defineerida, miks ma nii arvan. Ta ei olnud rahvaga suheldes populistlik ega andnud katteta lubadusi.
Majandusministrina on ta saanud märgatavalt paremini hakkama kui kõik eelkäijad. Kas Juhanil on ka vigu? Eks muidugi, nagu igal inimesel, aga nendest räägin ma talle otse, mitte ajalehe vahendusel.

Küsis Ingrid Veidenberg

Lukas: Viljandi otsus päästab põhikoolid

2010-03-13

Viljandi linnapea Kalle Jents ja haridusminister Tõnis Lukas kirjutasid teisipäeval alla ühiste kavatsuste kokkuleppele, mille tulemusena peaks Viljandis 2011. aasta 1. septembril tööd alustama riigigümnaasium.

Uue kooli sünd tähendaks, et Viljandisse tekib kool, kus antakse ainult keskharidust, ning kolmest praegusest gümnaasiumist saavad põhikoolid.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kui optimistlik te uue gümnaasiumi loomise osas praegu olete?

Need, kes soovivad ühtset gümnaasiumi ja piirkonna põhikoolide ellujäämist, võivad olla väga optimistlikud. Loomulikult on selleks vaja veel Viljandi volikogu ja vabariigi valitsuse otsust, kuid läbirääkimistega liigume selgelt selles suunas, et uus gümnaasium sünniks.

Praegu teevad tööd asjatundjad ning neil on juba välja pakkuda ettepanekud tunniplaani ja ruumilahenduse kohta. See gümnaasium tuleb eeskujuks paljudele teistele omavalitsustele ning edaspidi suudab Viljandi pakkuda gümnaasiumihariduse kvaliteedis kindlalt konkurentsi Tallinnale ja Tartule.

Kas uue gümnaasiumi tekkimise tõttu peavad hirmu tundma teised Viljandimaa omavalitsused, kus praegu on gümnaasium?

Hirmu oleksid need omavalitsused ja koolid pidanud tundma siis, kui Viljandi poleks sellist otsust teinud. Kolm linnas tegutsevat ja omavahel võistlevat gümnaasiumi töötaksid edaspidi veel suurema pumbana ning tõmbaksid maakonna põhikoolid õpilastest tühjaks.

Täistsükli gümnaasiumid (I-XII klass - M. S.) on juba praegu sisuliselt lõpetanud Valuoja kooli tegevuse. Edasi oleks areng viinud selleni, et paljud teised maakonna põhikoolid oleksid linnale õpilasi kaotanud, sest vanemad oleksid ikka soovinud oma lapse juba väga varakult viia sellesse kooli, kus saab õppida kuni gümnaasiumi lõpuni.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise mõte ongi selles, et maakonna keskus ei tõmbaks väikestest koolidest õpilasi ära. Viljandis tehtavad sammud annavad teistele maakonna koolidele elujõu.

Kuidas peaks Viljandis avatav kool mõjutama selliseid väikseid maakonna koole, kus on gümnaasiumiosas vaid kolm klassi ja igas õpib ehk 15 last?

Laste vähesus on probleem niikuinii ja seda ei muuda. Võin aga öelda, et kui Viljandisse ei tehtaks üht puhast gümnaasiumi, antaks tulevikus maakonnas keskharidust vaid Viljandis. Nüüd on ikkagi reaalne võimalus, et alles jääb üks gümnaasium Põhja-Viljandimaale ja üks Lõuna-Viljandimaale.

Kui Viljandisse rajatakse riigigümnaasium, siis kas teistel koolidel on põhjust karta, et neilt võetakse raha vähemaks, sest ministeeriumil on tarvis rahastada endale kuuluvat kooli?

Kindlasti mitte. Teised ei pea ennast ohustatuna tundma. Tegelikult pole ju tegemist millegi uudsega: riigil on praegugi Eestis neli gümnaasiumi ülal pidada. Viljandi gümnaasiumi jaoks ei võeta raha teiste arvelt.

Küsis Marko Suurmägi

Segaja kesk võimukandjaid

2010-03-11

Järjest sagedamini on mul tunne, et jään demokraatiale alla. Olen kadunud. Demokraatia eeldab seisukohta. Eutanaasia suhtes see mul ka on, kuigi arstide, halastussurma palujate ja enesetappu üritanutega läbi vaidlemata.

Et asi poleks umbmäärane, võin öelda, et minusugune ei poolda arstile ette kirjutamist, kuidas hea surm on parem kui halb elu. Ent vastata Delfis küsimusele, kas arstlik viga on minu tervise tuksi keeranud, käib mulle üle jõu. Meditsiinis olen issanda idioot, loll nagu labidavars. Mulle on pandud valesid diagnoose, aga kust mina tean, kui suur on ravimisel loomulik viga ja kas ma mahun sinna sisse või jään piirile?

Muuseumid satuvad kasutuna muutuste keerisesse

Näikse, nagu oleks kultuuriministeeriumis juba otsustatud, et meie maakondlikud muuseumid tuleb allutada ühetaolisele mallile. Keegi minust veel rumalam inimene on pakkunud välja, et sedaviisi võiksid hakata kujunema maakondlikud kompetentsikeskused. Sõitke Viljandisse bussiga! Kompetentsikeskuseks on seal mitte raamatukogu või muuseum või turuplats, vaid bussijaam oma joodikute ja kerjustega. Mis on nendel Lõhaverest või Mart Saarest või direktor Jaak Pihlaku elutööst? Neid huvitab jooma- või sakuskaraha.

Maakondliku ajaloo ja tuleviku kompetentsikeskused saavad olla muuseumid ning raamatukogud ja turismikohad kahasse ning seegi on vaieldav, sest "kompetentsikeskus" näitab mitte punkti, vaid taset.

Teatriajalookeskust Viljandis ei ole. Seevastu on Suure-Jaani muusikud ja Mulgimaa sõjamehed ühtviisi tähtsad. Ning kitsarööpmeline raudtee on täpseimal viisil noteeritud hoopiski Lavassaares, Tartust vaadatuna täielikus pärapõrgus. Seal see on korras, erinevalt Tapa sõlmjaamast, kus susla laguneb, nagu poleks riigikontrolli ja õiguskantslerit olemaski.

Ajaloo eemaldumine toob Alzheimeri üha lähemale

Pangem Eesti halduskorraldus suuremasse mõõtkavva. Pole defineeritud, mida peavad endast kujutama maakond ja tõmbekeskus, näiteks Jõgeva ja Põltsamaa. Viimasesse raudteed ei tule, küll asub seal loss. Samas Laiusel on aga vaid varemed.

Igal paigal on oma magnet, ent üldiselt asuvad raamatukogud inimesele lähemal kui muuseumid. Kusjuures kultuuriministeeriumi praegune ideoloogia seisneb selles, et muuseum võiks paikneda inimesest veelgi kaugemal kui seni. Eemalduv ajalugu tähendab mälu kaotamist. Alzheimerit mitte külas, vaid peremehe kohal.

Kuhu peaks paigutama vastukaalu? Absurdne küll, kuid ma pole juhtunud lugema ühtegi meie muuseumiasjanduse kohta käivat analüütilist raportit. Sirvid ja saad teada, kui palju on kantud registrisse ning jäetud registrialuseks, mis seisus see kõik on, missugune on hoidlate strateegia, kui palju on trükistest realiseerimata jne. Vastukaal Alzheimerile tähendaks aktiivset muuseumipoliitikat. Mitte passimist.

Võimukandja seisukohalt olen ma seega segav tegur. Demokraatiast väljaspoolne. Liiane. Paras tapmiseks.

Liisa Pakosta: Noorte töötuses peitub laiem oht

2010-03-10

Kohtumistel Töötukassa esindajatega tuleb välja laiem ohumärk seoses noorte töötusega. Päevast päeva tööotsijate ja tööandjatega kohtuvad inimesed räägivad, et asi pole ainult valesti valitud erialades.

Tõsi, mõned noored lähevad otse kõrgkooli või kutsekooli lõpetades töötukassasse - kohe järgmisel päeval pärast lõpuaktust. Kui nende käest küsitakse, et kas enne omal käel veidi poleks olnud mõistlik tööd otsida, kõlab vastuseks, et asi on hoopiski haiguskindlustuses. Õppuril on tervisekindlustus, kooli lõpetanud noorel enam mitte.

Ja on ka tõsi, et osade erialade lõpetajatel on raskem tööd leida kui teistel. Meil on tohutu üleproduktsioon kiisukoolide juristidest, äri- ja haldusjuhtidest, pee-err spetsialistidest, semiootikutest. Kõik sellised „ilusad" erialad, mille õppimise eest on noored valmis isegi ise peale maksma, samas teades, et riikliku tellimuse puudumisel ning hilisemal töökohtade olemasolul on teatud seos.

Samal ajal rabatakse insenerid, arstid ja õpetajad juba vaat et koolipingistki tööle. Neid otsitakse taga kõikides Euroopa liidu liikmesriikides. Kõige suurem defitsiit pedagoogidest on jällegi reaalainete valdkonnas. Füüsikaõpetajat, palun!, hüüab enamik koole. Isegi Eesti suurima töötusega maakonnas, Ida-Virumaal, käiakse insenere-arste-pedagooge tikutulega otsimas.

Niisiis, esimene soovitus noortele on õppida neid erialasid, millele on nõudlus. Riik muidugi peaks ka aeg-ajalt, vastavalt muudatustele reaalses elus, värske pilguga riikliku tellimuse mahte uuendama.

Kas pole näiteks kummaline kokkusattumus, et meil on kõige rohkem kasutamata eurotoetusi kõikvõimalikes vee- ja kanalisatsiooniprojektides - umbes 10 miljardit oleme ses vallas juba lihtsalt kaotanud. Samal ajal ei koolita mitte ükski Eesti kool plasttorude keevitajaid!

Kõik umbes 200 meest, kellel vastav koolitus läbitud ja tunnistus taskus, on oma hariduse omandanud mõnes teises riigis, peamiselt Soomes. Meil õpetatakse küll terastorusid keevitama, plasti aga mitte. Võrdluseks, et ka näiteks kanga kuumkeevitust õpetavad vastavad firmad ise.

Hoopis laiem mure on aga tööandjate kurtmine, et nad ei jäta noori tööle võtmata mitte oskuste puudumise tõttu (vajadusel ollakse valmis ise spetsialistid välja koolitama). Ette heidetakse hoopis noorte olematuid sotsiaalseid oskusi. Jah, ta võib isegi integraalarvutusega hakkama saada - aga kui tal puudub oskus teha meeskonnatööd ja kui ta pole initsiatiivikas ja tööst elavalt huvitatud, siis pole sellest akadeemilisestki oskusest kasu.

Meeskonnatöö oskus on aga kollektiivis töötamiseks hädavajalik, nagu üleüldse elementaarne oskus tööl käia, iga päev õigeks ajaks tööle jõuda ja oma tööaega pühendunult ning huvitatult kasutada. „Nad ei tunne mitte millegi vastu huvi!"; „Nad on täiesti ükskõiksed!"; „Nad ei oska ennast motiveerida pingutama!"; „Neil puudub elementaarnegi tööharjumus!" - need pole ainult noorus-on-hukas tüüpi õhkamised, vaid tööandjate ja töötukassa ametnike ühine mure.

Mida pikemaks ajaks noor töötuks jääb, seda apaatsemaks ta muutub ja nagu näeme, on apaatsus niigi juba algusest peale probleemiks. Kust peakski tulema tööharjumus linnapoisil, kelle suurimaks väljakutseks jääb võib-olla vanemate abistamine elektripirni vahetamisel ja kes koolist liigub läbi üsna nõrkade hinnetega, et mitte halvendada kooli kohta väljalangevuse statistikas?

Või milliseid tööharjumusi eeldada piigalt, kelle toidusedel koosneb chipsidest ja kohukestest, kodutööde hulk pesumasina nupule vajutamisest ning kes on rahul oma üsna korraliku tunnistusega, mille saamiseks piisab etteantud korralduste ilma igasuguse omapoolse initsiatiivita täitmisest?

Et pilt ei jääks liiga must, siis olgu öeldud, et kohtumisel noorteühenduste esindajatega - seega juba aktiivsemate ja teotahtelisemate noortega - rääkisid nemad, et osa noortest on töötuse leevendamisel just ise aktiivsem pool. Mittetulundusühingu asutamine on lihtne, toetusi saadaval ja nii suudetakse ise luua mitmeid tänuväärseid töökohti. Ka kooli kõrvalt.

Kooliprogramm on meil ju tegelikult suhteliselt kerge ja kui me võrdleme oma õpilaste töökogemusi humanistlike ja sotsiaalsete Põhjamaadega, siis sealsed noored käivad kooli kõrvalt kordades rohkem tööl. Sest see ei murra konti, vaid annab vajaliku vahelduse ja mõnusa iseseisvuse alge.

Noorte tööpuuduse leevendamiseks saame me seega teha kohe ühe väga lihtsa sammu: tühistame uue töölepinguseaduse paragrahvi 8 lõike 2, mis ütleb sisuliselt, et noor inimene ei tohigi rohkem kui poole oma koolivaheajast töötada. Säte on eriti jabur ja lausa noortevaenulik olukorras, kus tööturule sisenedes on peamine takistus tööharjumuse puudumine.

Lisaks räägivad koolid, et gümnasistid võtavad ennast koolist lahti, et tööl käia ja peret toetada. See pole muide ju keelatud! Aga suvevaheajal ei tohi noor miskipärast näiteks kaks kuud tööl käia (meeldetuletuseks, et alaealise tööle kehtivad niigi väga ranged piirangud, ka tööpäeva pikkuse osas), vaid pigem siis loopigu linnatänavail kividega vareseid või? Üks tohutult elukauge säte, mis tuleb tühistada.

Tühistatav lõik on selline: (2) Alaealise seaduslik esindaja ei tohi anda nõusolekut koolikohustusliku alaealise töötamiseks koolivaheajal rohkem kui pooleks iga koolivaheaja kestusest.

Või mida teie arvate?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Tuleb tõdeda: ajalugu on põrgus

2010-03-08

SÕNA «MUUSEUM» tähendab mitut asja. See võib olla muusade ehk loovuse-emandate pühakoda. Septembris 1972 läksin ma praeguse nimetusega Eesti kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu lugemissaali kohtuma meie kirjandusteaduse õppejõu, vanemõpetaja Jaak Põldmäega (1942-1979). Ta vastas tudengirebasest kubujussile ühemõtteliselt: see siin on püha koht ja siin kõvasti ei räägita. Jäi meelde.

Muuseum võib tähendada ka midagi niisugust, mis on olevikul jalus. Näikse nõnda, et nii praegu kui kaugemas tulevikus on meil kultuuriministeeriumi meelest muuseume liiga palju. Umbes nagu tomatitaimel enne liiaste viljade näpistamist.

MUUSADEST ei saanud antiikses mütoloogias olla ükski vana peletis või nõid, kole nagu patt. Kõik nad olid ilusad. Muuseum on seda järelikult niisamuti.

Mida aga kujutab muuseum endast tegelikkuses, ilma kaunitarideta? Ruumi, kogusid, teaduslikku tööd, külastajatega jändamist, majanduskulude katmist üle omafinantseeringu ja püsimist heal tasemel.

Külastajad ei näita mingit taset, isegi nende arv pole määravaim. Seevastu muuseumi vara ning selle põhjal tehtud uurimused võivad olla unikaalsed näiteks hetkest, mil isiklikku raamatukokku laekub ainulaadse sissekirjutusega trükis.

Vaadanud üle kõik perioodikas avaldatud fotod Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtust 24. veebruaril 2010, nägin ma hulganisti ülikondi, kleite, soenguid ja kingi. Kujutlegem nüüd, et kogu too seltskond ilmuks eesti rahvaluule kogude ette kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis. Seal poleks, orden kaelas, midagi teha. Sa kas saad aru, kui ajutine sa oled, või osutud barbariks. Kui viimast, siis millal sa laamendama hakkad?

ET LUGEJA mõistaks: niinimetatud liitmuuseum tekiks Eestisse 15 riigimuuseumi sidumise kaudu nendele sätestatud ühise põhimääruse alusel. Muuseum ise oleks virtuaalne. Töötad Tähtveres, aga tunned Hüpassaaret nagu oma taskut. Kui see nii ka sünniks, vajaks taoline kommunism ikkagi kõige Mart Saaresse puutuva korrastamist.

Ent Leies ei ole August Annisti muuseumi. Tema pärand asub Eesti kirjandusmuuseumis. Tahan lugeda August Annisti pabereid, lähen oma vanasse töökohta. Kui aga tahan uurida Mart Saare «Noor-Eesti»-aegset loomingut, peaksin käima läbi vähemasti neljast muuseumist kuni Tallinnani välja. Kõik, mis puutub Viljandimaasse, pole ühest ja ainsast kohast leitav mitte ühelgi juhul. Kunagi.

Kultuuriministeeriumi nõunik muuseumide alal Marju Reismaa, kes oma iseseisvuse ainukese tunnusena suudab märkida, et ei kuulu ühtegi erakonda, kirjutas 3. märtsi «Postimehes» pealkirja «Museaalide tolmuvad hoidlad?
Kapseldunud muuseum ei ole kohaliku identiteedi kandja, hoidja ega edendaja» all eeskätt sellest, et kõnealused muuseumid, Viljandi oma kaasa arvatud, pole atraktiivsed ning nende omatulu on masendav.

Noor daam näikse mitte teadvat, et muuseum ei ole suure kaubamaja aluspesuosakond, kus sokkide kõrvale müüakse ka viina. Muuseum on ennekõike ainese unikaalne kogu, milles kohaliku identiteedi osa võib olla üsna kõrvaline.

Kes läheb oma identiteeti otsima muuseumist, alustab valest kohast. Esmatähtsad on kogud! Ja kogud peab tegema korda sõltumatult sellest, kas külalisi on bussitäis või pole neid üldse.

ÜHEL POLIITILISEL jutuajamisel vähem kui nädal tagasi öeldi mulle otse: valitseva koalitsiooni - tuletan meelde, et meil on vähemusvalitsus - püsimise nimel võidakse muuseumid ohverdada ilma pikema jututa.

Oletagem, et nii sünnibki. Muuseumid kui rajatised jäävad esiotsa paika, ent nende sisu ja funktsiooni kujundab keskvõim ümber.

Viljandi muuseum oleks niisugusel juhul koht Viljandimaa tundmaõppimiseks. Kuhu kolitakse sel juhul sõjaasjanduse uurimine, milles Viljandi on tänu direktor Jaak Pihlakule olnud väga viljakas? Ja mis saab meie muuseumide aastaraamatutest kui väljaannetest, mille sisu järgi otsustab minusugune mis tahes muuseumi taseme üle märksa kategoorilisemalt kui piletiraamatu kontsu põhjal?

Et mitte jääda umbmääraseks: enne kui pole defineeritud, mis on muuseum, ei saa deklareerida ühendmuuseumi eeliseid. Sama kehtib kompetentsikeskuse kohta, ainult selle vahega, et maakondade keskraamatukogud tulevad juurde.

Kõige jubedamaks läheb lugu siis, kui otsustama hakkavad inimesed, kes ei teagi, et neid kurnab krooniline ebaadekvaatsus. Niisuguses olukorras me praegu oleme.

Mälli mõtteilma allikad

2010-03-05

Pärast seda, kui Linnart Mäll veebruari keskel meie hulgast lahkus, on tema elutööst räägitud rohkem kui kunagi varem. Ta on tõlkinud eesti keelde Ida mõtteloo kõige olulisemaid tekste. Nende hulgas on sanskriti keelest tõlgitud „Bhagavadgītā", mis on suureeposes „Mahābhārata" sisalduv, kuid suhteliselt iseseisev filosoofiline traktaat. Samuti on sanskriti keelest tõlgitud budistlikud tekstid nagu Šāntideva „Bodhitšarjāvatāra" ning „Teemantsuutra", „Südasuutra" ja teised. „Kergemast" kirjandusest rääkides on ta samuti sanskritist vahendanud „Vetāla kakskümmend viis juttu" (koos Uku Masinguga), „Šukasaptati. Papagoi seitsekümmend juttu" ja kuulsa armuõpetustraktaadi „Kāmasūtra". Paali keelest tõlgitud teostest on kõige mahukam ja olulisem „Dhammapada", millele lisandub „Seadmuseratta käimapanemine" ja mitmed lühemad budistlikud tekstid. Vanahiina keelest on Mäll tõlkinud klassikalise filosoofiakirjanduse kuldvara Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi" ning Lao-zi „Kulgemise väe raamatu". Tiibeti keelest on meieni jõudnud kuuenda dalai-laama Tsangjang Gjatso luuleraamat pealkirjaga „Nukrad armastuslaulud". Lisaks on Mäll tõlkinud olulisi mõtlejaid inglise ja vene keelest ehk Mahatma Gandhi, Nikolai Konradi ja Mihhail Bahtini töid. Kõik Mälli tõlked on varustatud põhjalike kommentaaridega. Kandvamaid tekste nagu „Bhagavadgītā", „Bodhitšarjāvatāra", „Dhammapada" ja „Vesteid ja vestlusi" andis Mäll mitu korda välja, seejuures ikka tõlget uuendades ja kommentaariumi värskendades.

Eraldi tuleb rõhutada eestikeelse terminoloogia väljatöötamist. Paljudes tõlgetes on ta suutnud luua uue, omaette keeleterviku, mis mõjub värskelt ja leidlikult. See omakorda on mõjutanud meie igapäevast keelekasutust. Näiteks sõnu nagu „kulgemine", „meel" ja „meeleseisund", „vägi" ja paljusid teisi oleme pärast Mälli tõlkeid laiaemalt kasutama hakanud ja nende tähendusse on tekkinud uusi nüansse. Nii on Mälli tõlkelooming jõudnud meie kultuuris kaudselt ka inimesteni, kes neid tõlkeid kunagi lugenud ega Mälli loenguid kuulanud pole.

Tõlgete põhjal arendas Mäll humanistlike baastekstide käsitluse. See selgitab, millist tüüpi klassikalistel tekstidel on kestev mõju humanistliku kultuuri arengule. Samuti paistis ta alates eelmise sajandi kuuekümnendate aastate lõpust oma teedrajavate ideedega silma Tartu-Moskva semiootikakoolkonnas. Ta on Juri Lotmani kuulsates semiootikakogumikes üks kõige enam artikleid avaldanud eestlane. Ühtlasi õnnestus tal käivitada eraldi orientalistika-alaste tööde sari. 2005. aastal avaldas Delhis Mälli teadustööde kogumiku mainekas kirjastus „Motilal Banarsidass", mis tähistab budoloogia-alaste tööde absoluutset tipptaset. Nimetamata ei saa jätta „Ilmamaa" mõtteloo-sarjas ilmunud kirjutiste kogumikku „Nulli ja lõpmatuse kohal" (1998) ning „Ida mõtteloo leksikoni" (koos Märt Läänemetsa ja Teet Toomega, 2006).

Linnart Mälli poliitilistest tegemistest läheb ajalukku Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) ellukutsumine. Algatusrühm kogunes 1990. aasta augustis Tartus, ametlik organisatsiooni asutamine toimus järgmisel aastal Haagis, kus esimeseks presidendiks valiti Linnart Mäll. Ta ise on tagasihoidlikult öelnud, et algidee pärines Tiibeti eksiilvalitsuselt. Teised, kes neis ettevõtmistes Mälli kõrval seisid, leiavad siiski, et ilma tema ammendamatu energiata poleks asi liikvele läinud. Tiibetlased otsisid Euroopas, mis tol ajal elas läbi Berliini müüri langemisele järgnenud vabanemiseufooriat, sobivat algatuskeskust sellise organisatsiooni loomiseks. Meie „laulev revolutsioon" oli tollal oma rahumeelse vastupanuga maailmas sümpaatiat ja tähelepanu äratanud. Samuti oli Linnart Mäll sobiva akadeemilise tausta ja poliitiliste sidemetega isik. Tal oli ka see eelis, et ta tõepoolest tundis Nõukogude Liidu ala ikestatud rahvaid ning paljudega neist olid tal juba sidemed loodud. Üks sild tekkis Tartus. Kui erinevad polnud ka Mälli ja nõukogude lennuväebaasi juhi Džohhar Dudajevi tegevusvaldkonnad, pidid nad ühiste Tartu-aastate jooksul lõpuks kokku saama. Hiljem valiti Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria presidendiks ja ta lõi ERO ettevõtmistes innukalt kaasa.

Ajalookulg kinnitab, et Eesti tõuge Esindamata Rahvaste Organisatsioonile oli viljakas. Seda kasvõi sellepärast, et üsna vahetult pärast ERO loomist Eesti taasiseseisvus. Tõsi, mitte ERO ei viinud Eestit iseseisvusele, vaid pigem andis Eesti iseseisvus täiendava tõuke ERO-le. Eesti kuulus ERO-sse Eesti Kongressi kui vabalt ja demokraatlikult valitud esinduskogu kaudu ning pärast iseseisvuse taastamist määratleti meie roll toetajaliikmena. See aga oli väärtuslik kapital ERO jaoks, sest ühe esindamata rahva saamine riigirahvaks tähendas organisatsioonile väga vajalikku edulugu. Samas positsioonis oli ka Läti, kes ERO tegevuses algperioodil samuti kaasa lõi. Üheksakümnendatel ja veel selle sajandi algulgi tegutses Tartus ERO Ida-Euroopa koordinatsioonikeskus ning ka siis kui organisatsiooni peakorter Haagis üles ehitati, korraldati mitmed ERO regionaalsed ja tipptaseme üritused Eestis. Sellesse perioodi mahub ka Rahvaste Õiguse Ülddeklaratsiooni väljatöötamine, mis nagu nimigi ütleb, püüdis paljuski Inimõiguste Ülddeklaratsiooni põhimõtteid rahvastele üle kanda. Hiljem loodi eraõiguslik Rahvaste Õiguse Instituut, mille käimapanev vägi peitus taaskord Linnart Mälli isikus.

ERO kodulehel on Mällile kui esimese presidendi lahkumisele pühendatud lühike nekroloog ja pisut pikem elulooülevaade. Rõhutatakse, et demokraatia ja vabaduse kaitsjana uskus Mäll alati vägivallatu võitluse vahenditesse. See usk omakorda põhines Mahatma Gandhi tööde suurepärasel tundmisel. Uute liikmete ERO-sse vastuvõtmise üks tingimusi on see, et neid esindav valitud kogu peab olema laitmatu renomeega ehk erandita demokraatlikke vahendeid toetav. Teiste Mälli juurutatud aluspõhimõtete hulgas on näiteks see, et organisatsiooni saavad kuuluda üksnes põlised vähemused. Teiste sõnadega, venelased Eestis ei saa ERO liikmelisust taotleda, aga näiteks Kosovo albaanlased said, samuti Iraani aserbaidžaanid.

Oma tugevalt ja otsekoheselt väljendatud seisukohtadega oli Mäll hiljem mõnigi kord ERO uute juhtidega eriarvamusel. Paljusid tegelasi pidas ta rohkem „salongivõitlejateks". Kummati tulenes Mälli kõrge autoriteet organisatsioonis just tema isepäisusest ja muljetavaldavast karismast. ERO praegune peasekretär Marino Busdachin nimetas teda „suureks renessansi-meheks".

Organisatsioonid ei lähe tihti seda rada, mida loojad oma ideaalis ette nägid. Vaevalt soovis Mäll näha, et näiteks abhaaside enesemääramisõiguse taotlus viib lõpuks olukorrani, kus Abhaasia iseseisvust tunnustavad Venemaa ja Nicaragua ning Abhaasia territooriumi kasutatakse sõjalise agressiooni teostamiseks Georgia vastu. Jah, Mäll oli abhaaside rahvuslike püüdluste suur toetaja. Nüüd on Abhaasia endine esindaja ERO juures Maxim Gunjia de facto režiimi välisminister.

Marino Busdaschin andis eelmise aasta lõpus Abhaasia valimistele positiivse hinnangu ja väljendas lootust, et tunnustamisotsuseid tuleb juurde. Siin on palju küsimusi. Kuidas suhtuda sellesse, et Venemaa soosib enesemääramisõigust Abhaasias, olles selle eelnevalt jalge alla tallanud Tšetešeenias? Mil määral üldse saab rääkida valimisvabadusest ja teistest vabadustest, kui Abhaasia on Venemaa kontrolli all? Milliseid rahvusvahelisi reegleid rikub pasportiseerimine ehk Venemaa passide ja kodakondsuse pealesurumine Abhaasia elanikele? Või mida peaksime arvama Maxim Gunjia väitest, et Abhaasia on välismõjudest palju vabam maa kui näiteks Eesti, mis sõltub täielikult Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest? Ei saa olla eetilist poliitikat, kui nendele küsimustele vastamist välditakse. Minu meelest ei sobi Busdachini ja Abhaasia esindajate positsioonid kokku nende põhimõtetega, millest lähtus ERO loomine.
Samal ajal ei saa Abhaasia-näide ja see, kuidas Venemaa on seda ära kasutanud, varjutada ideaali, mida esindamata rahvaste hääle kuuldavakstegemine endas kannab. Nüüdseks on ERO-s üle viiekümne liikme ja tema roll rõhutud rahvaste probleemide teadvustamisel on tohutu. Kasvuruumi on siiski palju, sest kõigi maailma rahvaste hulk võib ulatuda reipalt üle kolme-nelja tuhande.

Minu meelest on Mälli ajaloovaadet kõige enam mõjutanud Nikolai Konrad, kes oli üks ta esimesi vaimseid teejuhte Moskvas. Konradi ajaloofilosoofia pakub meile suure üldistusjõuga seoseid erinevate kultuuride vahel. Samuti ei lase ta silmist humanistlikke ideaale ja inimese endaavastamist kultuuris. Konradi artiklid kõnelevad ajalooteaduse rööpsest kujunemisest Vana-Hiinas ja Vana-Kreekas, maailmakirjanduse üllatavatest seostest ning Euroopa renessansiajastule sarnase kultuurifenomeni olemasolust Ida kõrgkultuurides. Meie teame neid käsitlusi just Mälli tõlgete järgi (Konrad, „Ajaloo mõttest", 1987). Samasugust üldistusjõudu on tunda Mälli enda humanistlike baastekstide käsitluses.

Mälli dissidendivaim pärines suuresti vene õpetlastelt, kelle käe alla ta kuuekümnendate aastate algul orientalistikasse süvenes. Seitsmekümnendate algupoolel toimus Dandaroni protsess, millel oli suur mõju ka Mälli edasisele saatusele. Burjaatia suur budismiõpetaja Bidja Dandaron oli ka Mälli õpetaja. 1972. aasta lõpus pidasid kommunistid Dandaroni üle kohut ja paar aastat hiljem ta suri kinnipidamiskohas. Kohtusse tunnistajaks kutsutud Mäll paistis silma julgete etteastetega. See põhjustas ta akadeemilise karjääri katkemise. Järgnevad kümme aastat töötas Mäll Tartu Ülikooli orientalistikakabineti inseneri tagasihoidlikul ametikohal. Kummati sündisid just sel perioodil ta meistritõlked. Teatud kibestumist ametialase degradeerimise pärast kandis ta vist elu lõpuni, igal juhul ei hoolinud Mäll akadeemilise karjääri välistest atribuutidest. Vaatamata oma suurusele jäi ta „vanemteaduriks", ehkki väliskülalised teda ikka enesestmõistetava austusega „professor Mälliks" kutsusid.

Edasi võib juba rääkida sellest, et Linnart Mäll kui vembumees kehastas endas budistlike tekstide paradoksaalsust, aga Mäll kui seesmiselt tervikliku mõtteilmaga inimene kandis eneses vanade tekstide püüdlust isiksuse tervikluse ja kõrgemate meeleseisundite järele. Temas oli korraga nii palju. Ta seisis tihti jõuliselt teadusliku mõtlemise eest ja mütoloogilise mõtlemise vastu ning sarjas „külamüstikat". Ometi oli Mäll ise legendaarne ja mütogeenne isik, keda Tartu noored kirjanikud, boheemid ja igavesed üliõpilased ei saanud jäädvustamata jätta:

Ootan loengux Linnart Mälli
siis mu tee viib jälle Pälli
kus ma eile alles kärtsu viina sain
(Indrek Ryytle).

Kohtusin kunagi Taani juhtiva budismiuurijaga, keda pani kõige enam imestama mu väide, et budoloogia ja orientalistika laiemalt tähendasid Eestis okupatsiooniaastatel vaimset vastupanu valitsevale režiimile. See oli justkui dissidentluse erivorm. Mu selgitused keskendusid vaimsetele väärtuste otsimisele punasest ideoloogiast pakatavas keskkonnas. Kuid tegelikult kehastas budismi ja dissidentluse seost kõige enam just Linnart Mälli isik: Mäll kui vastuhakkaja, Mäll kui ideoloogiliselt parandamatu ja kõigiti kahtlane tegelane. Ent seda värskendavam oli ta Tartu üliõpilaskonna jaoks. Orientalistikaringi üritused tõid Keemiahoone ringauditooriumi rahvast puupüsti täis. Mälli kõrval võis seal kohata põlvkond vanemaid legende: Uku Masingut, Villem Ernitsat, vahel ka Leo Leesmenti või Pent Nurmekunda. Minu tutvus Linnartiga algas 1980. aasta sügisel ja elasin minagi siis Pälsoni (nüüdse Pepleri) tänava ühiselamus, nn. Vanas Pällis...

Mälli suur sekkumine Eesti välispoliitikasse oli leppimatult väljendatud eriarvamus Tiibeti ja Taiwani küsimuses. Tema jaoks oli Hiina Rahvavabariik samasugune monstrum nagu Nõukogude Liit, mitte suurriik või liitlane, kellega tuleb pragmaatilise poliitika nimel hästi läbi saada.Sel vastuolul oli väga praktiline tähendus. 1991. ja 2001. aastal kutsus Mäll Eestisse XIV dalai-laama Tenzin Gjatso ja mõlemal puhul kerkis esile küsimus kas ja missuguses vormis Eesti riigijuhid Tema Pühadusega kohtuvad. 1991. aastal oli Lennart Meri välisminister ja kümme aastat hiljem Vabariigi President - ta ei kohtunud dalai-laamaga kummalgi korral. Nüüd, kui mõlemad - Lennart ja Linnart - on manalamehed, pole ehk mõtet vanu haavu ja haavumisi lahti kiskuda.

Kuid küsimus on endistviisi avatud ses mõttes, et tänavu 75-aastaseks saav dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja Tartu Ülikooli audoktor ning enne siit ilmast lahkumist algatas Mäll Tema Pühaduse kolmanda küllakutsumise. Esialgsete plaanide järgi toimuks see 2011. aasta suvel, visiidi Eesti-poolne peakorraldaja on Budismi Instituut eesotsas helilooja Sven Grünbergiga.

Vahendan siin vaid ühe mälestuskillu dalai-laama eelmisest käigust. Riigikogu tollane esimees Toomas Savi oli kõrgeim võimukandja, kes Tema Pühaduse vastu võttis. Sealsamas, Riigikogu esimehe ruumides toimus vaatamata välisministeeriumi tugevale vastuseisule ka „mitteametlik" kohtumine peaminister Mart Laariga. Pärast seda suunduti Kalevipoja saali, kus Riigikogu aseesimees Tunne Kelam andis Tema Pühaduse auks lõunasöögi. Toompea lossi koridorides toimus siis midagi niisugust, mida ma pole näinud ühegi vägeva riigipea külaskäigu puhul. Lossis töötavad inimesed, nõunikud ja muu personal, tulid oma kabinettidest välja, dalai-laama liikus läbi katkematu inimspaleeri.

Pole põhjust arvata, et dalai-laama uus tulemine, kui see teoks saab, oleks vähem huviäratav. Pigem vastupidi - ajaratas on katkematult edasi käinud ja ilmselt oleks eelseisev visiit temagi poolt viimane. Aga küsimus on seesama: kui Eesti rõhutab väärtuspõhist poliitikat näiteks Venemaad puudutavates küsimustes, siis peame seda rõhutama ka Hiina-Tiibeti küsimuses. Dalai-laama ukse taha jätmist ei saaks Kadriorg ega Stenbocki maja enam põhjendada meie hapra rahvusvahelise staatusega.

President Toomas Hendrik Ilves rõhutas järelehüüdes Mällile, et olles vaikima sunnitud rahvaste eestkõneleja oli Mäll meile eetilise poliitika eeskuju. See oli täpne ja ilus määratlus, mida tsiteeriti palju ka väljaspool Eestit. Kuid rõhutagem, et vajadus eetilise poliitika järele ei ammendu Mälli lahkumisega. Täpselt needsamad valikud, mida ta tihti teravdatud dramaatikaga esitas, seisavad meie ees ka tulevikus.

Mälli suurim sõnum kaasajale oli tema iseseisvus ja murdumatus. Ta ei ujunud kaasa ühegi konjunktuuriga, vaid oli alati tema ise. Mõnikord väljendas ta oma seisukohti lõikava teravusega ja mõnikord pingutas ses osas ülegi, aga tal oli selleks vaba inimese õigus. Ka kommunistliku diktatuuri all oli tema võrreldamatult vabam inimene kui need armetud, kes olid partei või KGB ülesandel ta tegude järgi valvama pandud.

Mäll oli suveräänne mõtleja ja seisis nõnda meie kõigi õiguse eest olla niisugune. Ka praegusel ajal, mil suur osa ühiskonnast allutab end kollektiivsele mõistusele ning kartus kaotada tööandja soosing sulgeb inimeste suu ja pangalaen orjastab, tuleb Mälli suveräänsust imetleda. Vaba inimene on tõeliselt tark.

Igatsen rohkem kuulda ja lugeda vaba inimese väärikat mõtet

2010-03-04

Ando Kivibergi ja Uku Uusbergi käe all 24. veebruari õhtul Vanemuise teatrisaali publiku ja sadade tuhandete televaatajate ette jõudnud vabariigi aastapäeva kontsert põhjustas arvamuste tormi, millesarnast pole tekitanud ükski varasem säärane üritus.

Kontserdi kiitjatele on teravalt vastu astunud selle suhtes äärmiselt kriitiliselt meelestatud inimesed ning teema erutab endiselt internetikommentaatorite meeli.

Kontserdi kunstiline juht, Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Ando Kiviberg loodab ja usub, et see diskussioon on tegelikult väitlus minevikuvarjude kammitsas olemise, kodaniku seesmise vabaduse ja sallivuse üle.

Ando Kiviberg, lähme hakatuseks tagasi 24. veebruari õhtusse, kui Vanemuises oli eesriie just sulgunud. Kas sul käis kas või hetkeks peast läbi mõte, et see kontsert võib säärast poleemikat tekitada?

Vaatasime Vanemuises lava taga garderoobis ETV otseülekannet, et näha, kuidas meie töö tulemus saalist paljude kodus olijateni jõuab. Küsisime lavastaja Uku Uusbergiga endalt: kui suur osa sellest, mida näevad saalisolijad, jõuab televaatajani?

Loomulikult oli sellest pärast telemeeskonnaga juttu. Nad tunnistasid, et nii keeruka töö ettevalmistamiseks oleks olnud tarvis rohkem aega. Ehk on see üks põhjus, miks osa inimesi on praegu rahulolematud.

Meie eesmärk oli teha ilus kontsertlavastus, millel oleks oma kindel sõnum ja millest jääks kõlama äratav mõttetera. Hilisematest kommentaaridest olen aru saanud, et on väga suur vahe, kas lavastust vaadati teatrisaalis või telekast. Ka mõned vastuvõtul viibinud vaatasid kontserti Vanemuise fuajees ekraanidelt.

Võib juba ette öelda, et ka meie praegune jutt põhjustab hulgaliselt erinevaid arvamusi.

Olin kindel, et seda intervjuud andes valan ma õli tulle. Üsna tõenäoliselt tuleb veelgi vihasemaid reaktsioone, ent leian, et ma ei tohi vait olla, kui küsitakse.

Kontsert ja sellele järgnenud vastukaja näitavad, et valitud teema on tabanud märki. Usun, et praegu on just õige aeg tunnistada: meie vormiliselt vaba rahva vaba mõte kipub olema minevikuvarjude kammitsais. Selline seisund ei lase meil oleviku väärtustest rõõmu tunda ega ka tervelt oma eluga edasi minna.

On aeg kõnelda sellest, et eelarvamused ja sallimatus, mida me sageli enesele tunnistada ei taha, võivad meile endile liiga teha ning takistada meid tulevikku astumast.

Paistab, et kõnealune kontsert on üks aasta enam vastukaja pälvivaid üritusi.

Ilmselt küll. Võtan seda tunnustusena. See kontsert on meie inimestele korda läinud ja neid puudutanud. See on tekitanud küsimusi. On tekitanud rahulolu või siis pettumust, aga see pole jätnud ükskõikseks.

Võib-olla on siin paslik koht arutleda, et ehk läksime seekord liiga sügavale. Vahest leitakse, et järgmine kontsert tuleks teha revüülikum, meelelahutuslikum.

Kas see oleks ikka parem lahendus?

Minu arvates muidugi mitte. Leian, et meie ühiskond on pealiskaudsest meelelahutusest üleküllastunud. Isegi uudistest tehakse meelelahutus.

Miks me laseme endid niiviisi alavääristada? Aitab, sõbrad, aitab! Me oleme targad inimesed! Meie rahva kirjaoskajate osa on maailma suuremaid.
Loodetavasti oskame kirjast ka aru saada.

Pidagem endast lugu ja nõudkem rohkemat. Kasutagem mõtlemist, eelkõige läbimõtlemist. Mõtlemise all ei pea ma silmas, kulm kipras, kahtlustavalt nurgas konutamist. See kõlab ehk kellelegi banaal selt, aga vaba inimese vaba ja väärikat mõtet igatsen ma meie aegruumis rohkem kuulda ja lugeda.

Kui presidendi vabariigi aastapäeva kõnet peetakse aasta olulisimaks sõnumiks ning sellest oodatakse analüüsivat ja sõbralikku, kuid otsekohest peegeldust meie kaasajale ja lootusekübet tulevikuks, siis ei saa ju sellele järgnev kontsert olla terviksõnumita, pelgalt artistide ülesastumiste järgnevus. Kerge meelelahutuse, revüü, kabaree ja tont teab veel mille koht on hiljem ballisaalis.

Nüüd on siis aasta tähtsaim kontsert, mis peaks rahvast ühendama, inimesed hoopis kahte lehte löönud.

Aga mida inimesed sellelt kontserdilt üldse ootavad? Olen kommentaaridest aru saanud, et paljud midagi niisugust küll ei oodanud.

Nood pettusid.

Nende arvates oli selle kontserdi sõnum liialt tõsine või ärritav. Ma mõistan neid.

Kujutleme seltskonda, kes peab piduõhtut: inimesed joovad vahuveini, viskavad nalja ja soovivad üksteisele parimat ning korraga tuleb telekast pillerkaari asemel saade, mis nõuab süvenemist ning kus pole superstaare, vaid tegelased, kes tekitavad hüüumärkide asemel küsimärke. Ei pea olema psühholoogiadoktor, et mõista, mis emotsioonid neid pidutsevaid inimesi valdavad.

Ehk oli lavale kokku saanud liiga palju sümboleid?

Võib ka nii olla. Me oleme Ukuga maksimalistidest idealistid. Tahtsime mitmekihilise sõnumi abil väga lühikese ajaühiku vältel väga palju saavutada. Leidus neid, kes ei olnud valmis seda vastu võtma, eriti kui teleülekandest üht-teist kaotsi läheb.

Kas sa pead silmas neid, kes võrdlesid kontserti matuseülekandega?

Niisugune paralleel on väga ebaõiglane ja lugupidamatu. Osa inimesi, kes teatud olukordades minoorset helilaadi ei talu, kasutavad kritiseerides võimalikult värvikaid väljendusi.

Meie eesmärk oli teha ilus kontsert. Selline, mis läheks hinge ja pakuks rõõmsaid üllatusi. Ise läheks sellele kontserdile veel ja veel. Aga mõistagi on maitsed erinevad. Järgmisel aastal teeb keegi teine ja oma käe järgi.

Ehk oleks pidanud proovideks rohkem aega leidma?

Aega oli nii palju, kui oli. Enne kontserti ütlesin kõigis usutlustes, et see on tehniliselt väga keerukas projekt. Koostöös Vanemuise teatri suurepärase meeskonnaga saime aga etteantud ajas väga hästi hakkama. Kiitus talle!

Sisu keerukuse üle võib polemiseerida, aga mina pole selles küsimuses ehk objektiivne.

Ühed leidsid, et kontsert oli elitaarne, teistele jälle tundus see palaganina.

Meie ühiskond on mitmekihiline. Mis puutub elitaarsusesse või palagani, siis vabas maailmas saab mis tahes nähtust vaadelda märksa rohkem kui kahest äärmuslikust vaatepunktist.

Olen kuulnud ja lugenud paari lugupeetud inimese arvamust, et esitus ei olnud professionaalne. Minu meelest oli kõik professionaalne, alates väikestest kandletüdrukutest kuni Sven Grünbergini välja. Määrab pühendumus, mitte diplom.

Kontseptsioonid on erinevad: kas tegemist on kõigi või ainult üheprotsendilise eliidi peoga.

Vabariigi aastapäev on riigi sünnipäev, kogu rahva pidu. Kontserdi etteasteid kokku pannes me seda ka arvestasime. Tahtsime rääkida asjadest, mis Eesti ühiskonda praegu mõjutavad või häirivad. Soovisime kutsuda inimesi sallivuse ja tarkusega muredest ja hirmudest üle olema.

Paljudele mõjusid nagu härjale punane rätik Senegali koramängija Solo Cissokho ja Vene balalaikavirtuoos Aleksei Arkhipovsky.

(Ohkab sügavalt.) Mul on väga kahju, et osale inimestest on omane ksenofoobia - kas nad kompenseerivad sellega siis isiklikku ebakindlust või midagi muud. Minu arvates oli see aga mõnus ja sõbralik vimka.

Suurepärase muusiku ja äärmiselt sooja inimese Solo tõin lavastusse selleks, et meie tarduma kippuvat ühiskonda natukene talla alt kõditada ja lisada pisut värvikat külakosti muidu pühaliku kontserdi kõlapilti. Ootamatud olukorrad aitavad kivinenud arusaamu murendada.

Arkhipovskyl oli kontserdil kaks ülesannet. Esiteks soovisime tema etteaste kaudu vabariigi aastapäeva puhul meeles pidada ka meie venekeelseid kaasmaalasi. Teiseks tahtsime näidata õigusjärgsetele kodanikele sõna «vene» kontekstis midagi vaieldamatult healoomulist.

Arkhipovsky puhul kraapis nii mõnelgi kõrva veriseks okupatsiooniajast tuttav viisikatke.

Palun ärme kasutame valesid sõnu! Juba on liikvele läinud linnalegend, et tegemist oli suure impeeriumi hümniga. Mina ei tea, kes ja miks selliseid libafakte levitab. Arkhipovsky lisas oma ülimalt virtuoosse ja rõõmsa etteaste lõppu pisikese improvisatsioonilise paroodia kunagise Moskva raadio kutsungist. See oli muusikaline nali! Arkhipovsky kasutabki suurepärase improviseerijana ootamatutes olukordades üldtuntud meloodiaid kui vaimukaid märgisüsteeme.

Kas te teadsite enne, mida ta mängida kavatseb?

Loomulikult. Sellele järgnenud reaktsioonid näitavad, et osa eestlasi on umbusklikud kõige suhtes, mis seostub sõnaga «vene».

Meil ongi põhjust olla sügavalt solvunud selle peale, mida Nõukogude Liit Eesti riigi ja rahvaga on korda saatnud. (Pikk paus.) Küsimus on aga selles, kuidas me edasi läheme. Kas jäämegi kurtma või saame terveks ja katsume oma elu sättida nii, et me edaspidi enesega midagi säärast enam teha ei lase?

Ma olen kõva Eesti riigi ja rahva patrioot. Aga kui kaua me tahame raevus olla? Millest unistavad inimesed, kes balalaikamehe lavaletoomise tõttu süüdistavad meid riigi ja rahva reetmises? Kas 300 000 inimese väevõimuga rongidesse toppimisest ja tagasisaatmisest? Ma ei tahaks seda uskuda, et mõni süljepritsija tõsimeeli vastuküüditamisest unistab.

Need inimesed on siin ja jäävad siia ilmselt koos meiega. Me elame ühes riigis. Meil tuleb kokku leppida ja saavutada olukord, kus peame üksteisest lugu. Targemal on võimalus võtta initsiatiiv.

Paljude arvates astuti ikkagi väga valusalt konnasilmale.

Mis teha. Rõhutan, et eestlastele anti taas võimalus olla oma saatusest suurem. Ärgem olgem väiklased!

Ja palun ärge pange ühte patta Vene režiimi ning vene rahvast ja kultuuri tervikuna. Vene rahval on ka väga-väga häid külgi, nagu me kõik teame. Arkhipovsky on tohutult sõbralik inimene ning Eestist ja eestlastest tõelises vaimustuses.

Muide kuidas tema soolokontsert järgmisel päeval Tallinnas läks?

Täismajale. Tavaliselt ta lisalugusid ei mängi, aga seekord tegi ta neid tervelt kolm. Märkimisväärne on, et kaks kolmandikku publikust oli eestikeelne.

Aastapäevakontserdiga seoses on kasutatud ka karmi väljendit «ennasthävitav multikultuursus».

See on huvitav ja mitmetähenduslik sõnakombinatsioon ning sellega seoses on oht täiesti tajutav. Aga mitte sellepärast, et kultuurid segunevad, vaid sellepärast, et kultuure segatakse mõttelaisalt ja vastutustundetult, süvenemata ja ainult poosi pärast.

Eesti pärimusmuusika keskus institutsioonina on algusest peale deklareerinud, et ta õpetab pärimusmuusikat just nimelt selle pärast, et maailmas jääksid kestma paikkondlikud kultuurierinevused. Maailm on seda huvitavam, mida mitmepalgelisem ta on.

Kui tulla tagasi kontsertetenduse visuaalse poole juurde, siis kõvasti on sugeda saanud meie vapilõvid. Kas nood olid meelega sellised natuke õnnetud ja hatused?

Minu meelest olid nad parimad, mida ühed kostüümikunstnikud suudavad luua. Pisut grotesksed? Hea küll, ehk pisut.

Vapilõvide tegelastena kasutamine võis olla mõnele pühaduse rüvetamine, minu arvates oli see aga leidlik ja vaimukas kujund. Selle kaudu tahtsime öelda, et sobrame usinalt minevikus ja uneleme tulevikus, kuid olevikust ei taha rõõmu tunda.

Eestlased pole läbi aegade kunagi elanud nii hästi kui praegu. Kas me ei võiks siis rõõmustada, uhkustada ja rahul olla, kuigi aeg on praegu raske?

Lõvid olid Uku välja mõeldud ning olen talle selle idee pärast isegi tsipa kade.

See, kui lõpus koor kõrvale nihkus ja selle tagant ilmus välja kolm rahulolevates poosides vapilooma, oli samuti sümbol ja heatahtlik nali. Mingil põhjusel see vist läbi teletorude kodudesse ei jõudnud.

Üks asi on ennast nimetu netikommentaatorina välja elada või blogis arvamust avaldada, aga sulle on ju tulnud ka päris isiklikke kirju. Mida sa neile vastad?

Ma olin äsja haige ja kohe ei saanud neile vastata, aga ehk saavad küsijad nüüd vastused siit kätte.

Need kirjad on oluline kinnitus, et sellise kava jaoks oli just õige aeg. Mõnda inimest see ärritas, mõnda vaimustas, aga järelikult läks see ikkagi korda. Kõige kohutavam asi maailmas on ükskõiksus.

Minule meeldivad süvenemist nõudvad asjad ning soovin neid ka üldsusega jagada.

Kontserdi muusikavalikut üle kuulates veendusin, et sai ilus tervik - just niisugune, nagu kavandasime.

Kui teile antaks võimalus seda kontsertetendust uuesti teha, siis mis võiks teisiti olla?

Saime võimaluse öelda selle kontserdiga, mis on meie arvates tähtis, ja me kasutasime selle ära. Kui mulle niisugust võimalust uuesti pakutaks, toimiksin samamoodi.

Küsis: Margus Haav

Ruutsoo järgi tiirleb Päike ümber Maa

2010-03-04

Trivimi Velliste sõnul ei pea paika professor Rein Ruutsoo väide, et Washington olevat viiskümmend aastat kestnud Eesti iseseisvuse järjepidevuse jutule kurdiks jäänud ning et iseseisvus oleks ka Eesti Kongressita jõustunud.

Rein Ruutsoo kirjutas Kesknädalas, et 1990. aasta kevadel ei saanud olla endastmõistetavamat unistust kui Eesti iseseisvus. "Väide on õige, kuid kogu küsimus seisneb selles, missugune see unistus oli. Missugusest iseseisvusest unistati? Kas see „iseseisvus" pidi olema „suveräänsus" vaba ja demokraatliku Nõukogude Liidu koosseisus? Või pidi see koguni seisnema N. Liidust „väljaastumises"," küsib Trivimi Velliste ja leiab, et välja saab astuda sealt, kuhu ollakse enne sisse astunud.

"Eesti Vabariiki oleks saanud lõpetatuks kuulutada ainult Eesti kodanikud ise - seda polnud nad kunagi teinud. Järelikult: Eesti Vabariik eksisteeris endiselt kogu aeg - de jure. Kahjuks ei saanud Eesti Vabariik toimida kodumaal de facto," selgitab Velliste, et kogu maailmapilt oli 1990. aasta kevadel selge.

"On inimesi, kes jagavad Copernicuse maailmavaadet, et Maa tiirleb ümber päikese. Ent on olnud aegu, mil arvati Ptolemaiose kombel, et hoopis Päike tiirleb ümber Maa. Just samasuguse põhimõttelise valiku ees seisis eesti rahvas 1990. aastal: kas tunnistada, et Eesti Vabariik on kogu aeg olemas olnud ja okupandid tuleb siit (nende oma nõrkuse ja lääneliitlaste toel) välja saada? Või hoopis tunnistada Nõukogude õigussüsteemi kehtivust, võidelda selle raames endale suuremaid vabadusi ja viimaks - hea õnne korral - koguni N Liidust „välja astuda". Selle viimasega oleksime loomulikult tunnustanud ka oma kunagist „sisse astumist"," on Velliste veendunud, et kaks aastakümmet tagasi kokku astunud Eesti Kongress kaitses teadagi Copernicuse maailmanägemust - ja võitis selle suure lahingu eestlase hinges ning teadvuses. Eesti Kongressi valimised olid läbi aegade meie suurim kodanikualgatus.

"Muidugi ei saanud olla N Liidu huvides mingisugune jutt Eesti Vabariigi kestmisest ega ole ka praegusele Kremlile vastuvõetav arusaam, et me pole õiguslikus mõttes mitte kunagi Nõukogude Liitu kuulunud. Kremli seisukohalt vaadates on selleks kuhjaga nii praktilisi kui põhimõttelisi kaalutlusi," usub Velliste, et Ruutsoo unistatud „iseseisvumisel" oleksid lood kodakondsuse, omandi ja palju muuga hoopis teisiti olnud.

Velliste lausub kiidusõnu meie kaitseväe juhataja kõnet esimesel paraadil, mis peeti Vabadussõja võidusamba ees, kus kindral juhtis uute ohtude osas tähelepanu märkamatule psühholoogilisele sõjale Eesti vastu.

"Rikkalike naftadollarite abil on võimalik pidada ülipeent infosõda, püüdes tõepoolest ajada rahvast tülli, luues eestlastele tasapisi kuvandit oma riigist, mis polnud suurem asi minevikus ega saa millegagi hakkama ka tulevikus," arvab Velliste, et kindrali üleskutse immuunsusele selliste asjade vastu on väga ajakohane. "Olgem tähelepanekud, aga olgem üksteise vastu ka pisut sallivamad või vähemalt viisakamad. Ja katsugem eristada teri sõkaldest. Meie eneseuhkus ja eneseväärikus aitavad meil vastu pidada ka tuleviku katsumustes."

Maaelu maine paraneb

2010-03-02

Eelmine aasta oli põllumehele väga raske. Nii kiiret kokkuostuhindade langust ei osanud keegi ette näha, samas vähenes riiklik toetus. Seevastu 2008. aastal oli piima kokkuostuhind vägagi rahuldav. Samuti maksti 2008. aastal lisaks Euroopa liidu toetusele ka meie oma riigi eelarvest maksimaalne lubatud toetus välja ning see jäi kärpimata isegi sügisel vastuvõetud lisaeelarve tulemusena.

Seega oli 2008. aastal Eesti ajaloos esimene kord, kus riik maksis põllumeestele Euroopas kokkulepitust võimaliku siseriikliku toetuse välja täies mahus ning see on ka absoluutarvudes aastate suurim. Riik oli oma poliitilist tahet põllumajandussektorit rahaliselt maksimaalses mahus toetada selgelt väljendanud. Soodsad kokkuostuhinnad kasvanud riiklik tugi lõi mõistagi ka ootuse, et see olukord säilib.

2009. aastal sattusid kokku kaks negatiivset asjaolu: järsk ja kiire põllumajandustoodete kokkuostuhindade langus ning üldine majanduskriis, mis laastas ka riigi rahakotti ning kärpida tuli muuhulgas ka riiklikke põllumajandustoetusi Mõistagi jäid puutumata Euroopa Liidust tulevad toetused ning neile vajalikud Eesti riigi omaosalused.

Selles kriitilises olukorras oli ka üks hea külg. Kui varem võis sageli kohata pisut iroonilist suhtumist põllumajanduse ikalduseaastatesse ning nuriseti ka makstavate toetuste pärast, siis nüüd üldise majanduskriisiga kogesid ka teised ettevõtlussektorid, et tootmises ei pruugi kõik sõltuda enda tublidusest vaid on olemas nn vääramatud jõud, liiati siis põllumajanduses. Tundub, et mõistmist tuli juurde ka selles vallas, et põllumajandustootmist ei saa päevapealt lõpetada, veel vähem soodsamate aegade saabudes jälle kiiresti alustada.

Selline üldine suhtumise paranemine käib käsikäes ka riigipoolse panusega. 2010.a aasta riigieelarve vähenes, samas põllumajandustoetused kasvavad märkimisväärselt, sh otsetoetuste lisamakse nn topupkoguni21%.

Mullu toetati Euroopa Liidu ja Eesti eelarvest põllumajandust, maaelu ja kalandust kokku 3,3 miljardi krooniga - nii suured ei ole toetused ühelgi varasemal aastal olnud. Kui teada, et PRIA vahendusel määrati toetusi 36 153 korral, saab selgeks PRIA-le langev töömaht ja vastutus.

Toetustega seoses on sageli küsitud, miks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) ,,kiusab" taotlejaid ning kontrollib liialt täpselt kõigi nõuete vastavust. Sageli tehakse ettepanekuid osa menetlusetappe ära jätta, usaldada taotlejat ning loota järelkontrollile. Mitmetel puhkudel on toodud positiivse näitena mõnd muud riiki ning kiidetakse, kui osavalt osatakse mõnes riigis reeglitest mööda vaadata.

Selles küsimuses on Eestis otsustajad igal tasandil seda meelt, et taotlejale ei tohi esitada liigseid nn ülipüüdlikkusest tekkinud nõudeid, kuid kontrolli kvaliteedi osas järeleandmisis ei saa teha ning ,,rehepapi tegemine" maksumaksja raha arvelt pole ühelgi juhul lubatud.

Välja kujunenud nõudlikkus taotluste suhtes on Eestis ära hoidnud ka selle, et proovitaks pettusega rasketel aegadel toetusi saada. Pettuste arv on meil Euroopa Liidu väikseim ning ka võlgnevuste summa püsib 0,2% juures toetuste kogusummast.

Ala arvan, et ei tootja, riik ega ükski maksumaksja ei taha olla olukorras, kus kergel käel väljajagatud miljonid tuleks meiepoolsete reeglite rikkumise tõttu Euroopa Liidu ühiskassasse tagastada.

Näiteks tuleb Euroopa Liidus põllumajandussektoris tagasimakstavatest summadest rohkem kui pool tasuda Itaalial, see on nn lihtsa rahajagamise hind. Mida see tähendab riigile majanduskriisi olukor

ras võime meie õnneks vaadata teiste vigade pealt. Selliste vigade ja pettuste vähesus on kindlasti üks tegur, mis ka siseriiklikult Eesti põllumehe mainet positiivselt kujundab.

Sel aastal on kavas maaelu ja põllumajandustoetusi maksta 4,3 miljardit, millest oluline osa kulub maaelu mitmekesistamisele ning külaelu arendamisele. Sedalaadi meetmete vajalikkus on üha enam kinnitust saanud. Rajatud või renoveeritud seltsimajad, lisandunud sportimisvõimalused ja turismiobjektid, heakorrastatud külakeskused, käimalükatud väiketootmised ja teenuste pakkumine. Kõik see on maapiirkondades eluliselt vajalik nii kohalikule elanikule antud ajahetkel kui ka tulevikule mõeldes. Sest külaelu areng, võimalused vaba aega veeta, saada teenuseid kodukohas, korrastatud ümbrus - see loob maaelule hea fooni ning kallutab ka linnaelaniku otsust tulla elama maale.

Hiljuti Varssavis põllumajanduspoliitika tuleviku üle arutlenud põllumajandusministrid leidsid samuti, et põllumajandustoetused peavad tulevikus veelgi rohkem sõltuma ühiskonnale pakutavatest hüvedest ehk lisaks toidu tootmisele ka korras keskkonnast ja teistest väärtustest, mida põllumajandus ühiskonnale pakub.

Põllumehe sihikindel töö, riigi maksimaalne võimalik abi ning Euroopa Liidu tugimeetmete oskuslik kasutamine piirkonna üldiseks arenguks parandab samm sammult maaelu mainet. Loodan, et selle lõhkumiseks ei kasuta poliitikud omakasupüüdlikku kampaaniat ,,oi kui halvasti kõik on". Näidates end võimaliku ainuaitajana teenitakse küll ehk mõni isiklik plusspunkt, kuid tehakse karuteene tegelikule põllumehele ja maaelanikule.

Aeg kavandada Pärnus strateegilisi muutusi

2010-03-02

Neljapäevasel istungil nädala eest kinnitas volikogu Pärnu linna käesoleva aasta eelarve kogumahus 592 miljonit krooni. See on ligi kümme protsenti väiksem kui eelmine. Näiliselt toimus kõik väga lihtsalt. Linnavalitsus kärpis ja vähendas kahe kuu jooksul massiliselt kõikidest valdkondadest nii palju kui võimalik ning volikogu kinnitas selle võimuliidu ilmse häälteenamuse positsioonilt pikema jututa.

Loomulikult tegi linnavalitsus väga lühikese ajaga ära suure töö. Oktoobri lõpuks oli selge, et eelarvega ei olnud eelmine linnavõim veel üldse tegelnud. Alustada ei tulnud tühjalt kohalt, vaid august. Kuu aja jooksul alles selgus, kui sügav see auk tegelikkuses on. Linna edasitoimimiseks ei olnudki muud valikut kui kokku tõmmata kõik, mida vähegi tõmmata andis.

Arusaadavalt on volikogus vastu võetud eelarves oma niinimetaud pehmed kohad, mille põhjal tulude laekumine on lotovõidu maiguga, kuid jooksvad kulud on vähemalt kontrolli all. Piltlikult kirjeldades on tulekahju kustutatud ja kuigi mitu hõõguvat kollet veel suitseb, saab nüüd mõelda ehitamisele.

Volikogu avanss

Eelarve on vahend plaanide elluviimiseks. Seetõttu on eelarve koostamise aluseks vaja püstitada pikaajalised strateegilised eesmärgid. Mõistetavalt ei olnud võimalik kahe kuuga eelarvet koostades lähtuda pikast perspektiivist. Nüüd aga on aeg võtta ette võimuliidu eesmärkide põhjalik kirjeldamine neljaks aastaks. Nende põhjal saab luua eelarvestrateegia plaanide elluviimiseks. Selliselt valmiva eelarvestrateegia järgi on kohe kevadest aeg alustada normaalses rütmis 2011. aasta eelarve ettevalmistamist.

Käesoleva aasta esimesed kuud annavad aimu maksulaekumiste prognooside paikapidavusest ja on aluseks uute kirjeldamisel. Pikaajalistest eesmärkidest ei ole koalitsioonil kindlasti puudu. Nimetan siin linnajuhtimise ülesehituse senisest ratsionaalsemaks muutmist, meetmeid töökohtade loomiseks, Pärnu maamaksureformi ja linnaruumi arendamise visiooni kokkuleppimist lähiaastateks.

Erafirmades vaadatakse äriplaan üle igal aastal. Samuti vaadatakse üle juhtimise struktuur äriplaani elluviimiseks. Neid firmasid, mis konkurentsis muutustega kaasas ei käi, ei ole varsti olemas.

Linn küll päris ära kaduda ei saa, aga konkurents linnade ja valdade vahel elanike eest on oma sisult niisama armutu. See, et iga inimene meeskonnas tegutseb alati õigel ajal ja viisil parima tulemuse nimel, on väga oluline eeldus konkurentsis püsimiseks.

Linnajuhtimise audit peab minema välja iga töötaja tegevuse analüüsini. Töö täisringi hindamine, arenguvestlused, eesmärgipüstitused ja töötaja perioodilised tegevusplaanid on selles valdkonnas tavapärane tegevus. Kuuldavasti on linnavalitsus struktuurianalüüsiga algust teinud.

Valimiste ajal rääkisid kõik kandidaadid töökohtade loomisest. Reaalselt on töötuse andmed nii Pärnus kui kogu riigis järjest halvenenud. Abinõud, mis paneksid mõnda riskivalmis töötut alustama Pärnus oma firmaga või välisinvestorit valima enda ettevõtte asukohaks just Pärnut, on kiiremas korras vajalikud.

Ettevõtlust soodustavate meetmete koostamine, volikogus vastuvõtmine, tutvustamine ja rakendamine on aeglane protsess. Seepärast ootame sellise sisuga eelnõusid volikogus juba sellel poolaastal.

Maamaksuseaduse muudatusega loodi 2009. aasta suvel võimalus vabastada linnakodanikud teatud ulatuses maamaksust. Kohalikud elanikud maksavad linnakassasse makse, mille eest muu hulgas koristatakse ja valgustatakse tänavaid, lükatakse lund ning hoolitsetakse haljasalade eest. Suvepuhkuste tarbeks soetatud korterites-majades üldjuhul linna maksumaksjaid ei ela, siiski viivad nende kinnistuteni hooldatud ja valgustatud tänavad. Õiglane oleks teha vahet kinnistute maamaksuga maksustamisel.

Maamaksust peavad olema vabastatud Pärnu linna elanike kodud ja maamaks peab olema kõrgem nendele, kes oma palgast linnaeelarvesse ei panusta. Siis võiksid kinnisvaraomanikud ise otsustada, kas nende tulumaks laekuks Pärnusse ja nad saaksid sellega maamaksusoodustust või ei. Maamaksureform tuleb kohe käivitada.

Maksumuudatuse ettevalmistamine on töömahukas protsess ja seepärast on vaja selle lähtekohtade väljatöötamisega kiiresti alustada. Selle kaudu suureneks linna eelarvetulu, aga linnaelanik saab oma kodu aluse maa maksuvabaks.

Poliitiline kokkulepe

Selle suhtes, et Pärnu linnaruumi ei ole arendatud eesmärgipäraselt, tunduvad olevat ühel meelel nii ajakirjanikud, arhitektid, linnakodanikud kui linnavalitsus. Üks asi on koostada lähteülesandele vastavalt planeeringuid, olgu need siis detailsed, teemalised või üldised, teine lugu on paika seada eesmärgid, kus ja mida inimesed selles kavandatud linnaruumis teevad.

Linnaruumi arengu visioon peab saatma kogu eelarvestamise ja planeerimise protsessi. Kas me tahame, et Rüütli tänav ja seda ümbritsev väike vanalinn oleks tulvil kauneid loomeinimeste töötube, suveniiriärisid ja söögikohti? Kui jah, peab linnajuhtidel olema selge tegevuskava, miks nimetatud ärid ja inimesed tahaksid sinna tulla. See on pikk soodustuste, ühiste ettevõtmiste ellukutsumise protsess, mille lõpuks kujuneb niisugune keskkond.

Kas arvate, et armsad Saksa väikelinnad või Haapsalu lossiümbruse tänavapilt on tekkinud iseenesest? Ei, selleks on kaua eeldusi loodud ja neid luuakse pidevalt.

Käesoleva aasta eelarve on kinnitatud ja juba elame selle järgi. Loodame, et järgmine aasta toob majanduse mõningase elavnemise ja kompenseerib vähegi jooksva eelarveaasta lõpuks jäävat miinust. 2011. aasta toob linnale hulgaliselt kulusid, mida seni pole makstud. Nimetagem kas või spordihalli miljoneid. Uue eelarve koostamine ja Pärnus jätkusuutliku elu kavandamine on linnavõimule palju raskem ülesanne, mille lahendamiseks volikogu praegu avansi andiski.

Kaitseministri usutlus enne sauna

2010-02-25

Eesti vabariigi aastapäeva eel Kadrinas kohalike meestega saunaplaane pidanud kaitseminister Jaak Aaviksoo usub kaljukindlalt, et liitlased tulevad meile õnnetul G-päeval appi.

Teie Lääne-Virumaa visiit on enamasti seotud Kadrinaga. Miks just Kadrina?
Võib-olla kõige targem oleks öelda, et Kadrinas olid aktiivsed inimesed, kes leidsid, et vabariigi aastapäeva eel käiks kaitseminister koolis ja peaks aktusel kõne. Ja kui siia on tuldud, siis miks mitte natuke laiemalt ringi vaadata.

Mul on hea meel, et sai valla- ja koolirahvaga Vabadussõja mälestussambale pärg pandud. Rääkisime ka kaitseliidust, kaitseliidu lasketiiru võimalikust ehitamisest, riigikaitseõppest.

Tallinna püstitatud Vabadussõja võidusammas on palju negatiivset kõneainet pakkunud. Kas ei oleks õigem see mõnel ööl lihtsalt teisaldada ja hiljem teha nägu, et midagi pole juhtunud?
Ma arvan, et tegemist on suurepärase sambaga ja lambid tuleb lihtsalt põlema panna. Midagi keerulist seal rohkem polegi.

Aga eks ta paraku on keeranud poliitiliseks võitluseks, nagu ikka Eestis mõne asjaga juhtub. Kui vaatan riigikogu 2005. aasta otsust, siis oli ka kaks küsimust, et kas teeme Vabadussõja võidusamba või lihtsalt võidu monumendi. Eks need, kes võidu monumenti pooldasid, nüüd kõikidest torudest pasundavad, et tegemist on vale asjaga.

Mina olen küll seda meelt, et Vabadussõja võidusammas on väärikas mälestusmärk. Ja see, et need lambid ei põle, nagu me tahame, on tegelikult väike viga.

Eelmisel aastal korraldas Venemaa viimaste aastate suurimad õppused, kus ühe osana oli ka Baltikumi blokeerimine. Järgmise sammuna siis ilmselt okupeerimine. Kuidas neid õppusi kommenteerite?
Õppused Zapad ja Ladoga on pärit Nõukogude ajast ja Eestiski on palju mehi, kes nendest omal ajal on osa võtnud. Isegi peaminister ütles mulle, et tema on samuti nendel õppustel käinud.

Nende õppuste mastaap oli võib-olla suurem, kui tavaliselt oleme näinud, ja ega see heanaaberlike suhete edendamisele kõige paremal moel kaasa ei aita. Aga arvan, et seda ei tasu üle tähtsustada või selle pärast hirmu tunda. Eks oleme oma riigikaitset tasapisi üles ehitanud, teeme seda koos liitlastega, ka harjutame. Küll mitte nii bravuurikal ja massiivsel moel. Aga see ei tähenda, et me ei ole valmis riskidele vastu hakkama.

Läänemerre rajatav gaasijuhe Nord Stream on üks hoob, mis võib mõjutada energiaturgusid, kuid samas kõlbab see hästi ka provokatsioonideks. Hiljuti olevat üks Eesti kodanik kaaperdanud laeva Artic Sea, kuid tulevikus võivad Eestist pärit terroristid massiliselt rünnata seda gaasijuhet.
Kui kellelgi on tahtmist tüli norida, siis ettekäände leiab alati. Olgu see siis üks toru või Poola allveelaev. Ei saa arvata, et kui toru ei oleks, siis ettekäänet ei leitaks.

Vaatame seda toru energiapoliitilises võtmes ja mitte sõjalises võtmes. Sõjaliselt ei ole see mingi eriline objekt. Aga muidugi on kahetsusväärne, et Saksamaa ja Venemaa nii ülepea kokku lepivad ja hinnast küsimata püüavad nende vahele jäävaid naabreid eirata. Eks see on ka asi, millesse tuleb suhtuda, nagu see on tehtud. Jah, kahjuks see nii on, aga ajame oma asja edasi ja ärgem laskem end sellest heidutada.

Mõnelgi kaitseväelasel on jäänud mulje, et Eestil puudub konkreetne kaitseplaan. Et Venemaa hoiab piiridest saja kilomeetri kaugusel pidevas valmisolekus üksusi, kes helikopterite madallennul tulevad radarile märkamatult üle piiri ja Eesti okupeerimine on tundide küsimus.
Eks neid arvamusi ja stsenaariume mõeldakse ikka välja. Eesti kaitseväel on järjekindla metoodikaga tehtud riskihinnang. Kaitsemudelit on arutatud nii riigisiseselt kui ka lääneliitlastega. Kokku on lepitud, millele riigikaitse üles ehitada.

Arvamusi on seinast seina. Teame, et nii palju kui on inimesi, on arvamusi. Kaitseväes ei ole see teisiti. Täna võib kinnitada, et kaitseplaanid, mis on tehtud kümneks aastaks või mida me NATO liitlastega realiseerime, et neid ei ole sugugi lollid inimesed kokku pannud.

Vaidlused on vaieldud. Ega need ei ole olnud lihtsad. Valikuid on tulnud teha. Mõni asi on välja jäänud, mida osa kaitseväelasi peab oluliseks.

Kõige häälekamad sõnavõtjad, reservis kolonelleitnant Kunnas ja brigaadikindral Roosimägi, on oma seisukohtadega alla jäänud ja püüavad nüüd nendest positsioonidest lähtudes kogu kaitseväge rünnata. Arvan, et siin tuleks asjad panna proportsiooni. On olemas üksikisikute arvamus ja on kaitseväe ja meie liitlaste arvamus, arvan, et seda võib usaldada.

Liitlaste seas oleme heas kirjas tänu välismissioonidele Afganistanis ja Iraagis. Samal ajal meie põhiline liitlane, Ameerika ühendriigid, kuuldavasti keeldus Eestile relvi müümast.
Ütleksin küll, et midagi niisugust mulle teada ei ole. Rääkimata sellest, et oleks juttu konkreetsest relvastusest, konkreetsest keeldumisest.

Tõsi, kõik relvastusmüügilepingud on keerukad ja võtavad enam aega. Vaja on rohkem kannatust. Aga nende relvasüsteemide suhtes, mis meile on huvi pakkunud, sealhulgas ka missioonide suhtes, oleme alati kokkuleppele jõudnud.

Välismissioonidel käib Scoutspataljon, Eesti eliitväeosa, kus viimasel ajal olevat palju Soomes töö kaotanud ehitajaid, kes paremate aegade tulekul sealt jälle jalga lasevad.
Eks meie kaitseväe komplekteerimine on minu jaoks käinud veidi madalamas tempos, kui oleks võinud. Natuke on see seotud kaitseväe arengukavadega, mis me NATOga liitumise eel vastu võtsime. Meil oli periood, kus kujutlus, missugust kaitseväge me ehitame, oli natuke maa ja taeva vahel.

Nüüd on vastu võetud uus 10aastane arengukava. Oleme seda arengukava realiseerinud. Ma julgeksin öelda, et see on kõige konsensuslikum riigikaitsedokument, mis kunagi Eestis on kokku pandud. Kes vähegi ajakirjandust on jälginud, see nägi, et kaitsevägi ja kaitseministeerium ei ole tülitsenud selle dokumendi üle avalikkuse ees. Ja need vaidlused, mis oli vaja, vaieldi selgeks.

Täna teame, et meil on umbes 2850 meest kaitseväe kirjas, ja teame seda, et aastal 2014 peab neid olema 4000. Igal aastal peab tulema 125 meest juurde. Seda professionaalset kaadrikaitseväge.

Eelmisel aastal saime selle numbri peaaegu täis. Olen veendunud, et sel aastal tuleb veel 125 meest juurde. Rahaline ressurss on olemas, plaanid on olemas. Ja küll see Scoutspataljon saab ka komplekteeritud.

See, kuhu mehi on juurde vaja, sõltub võimekusest, mis me välja arendame. Varsti tuleb kasutusse Ämari lennuväli. Sinna on vaja kaadrit. Oleme rääkinud muude võimekuste väljaarendamisest. On see siis soomusvõimekus või taktikaline transport, kõik need vajavad ka täiendavalt inimesi. Plaanid on selged ja sinna juurde käib ka Scoutspataljon. Sinna peab kuuluma 600 meest. Praegu on ta mehitatud natuke üle poole.

Inimeste nappus tähendab seda, et missioonide vaheajad on väiksemad kui liitlastel?
Päris nii see ei tohiks olla. Kõigil liitlasriikidel on ühine koormus või vähemalt sihttase, et 10 protsenti maaväe koosseisust võiks olla missioonidel. Arvan, et nii mõnelgi on see missioonikoormus suurem kui Eestil. Arvan, et saame oma koormusega hakkama ja kui kasvab kaitseväe koosseis, siis seda lihtsam on eesmärki täita.

Kas puudujääki rivis kompenseerivad mingil määral missiooninarkomaanid, kes suisa kipuvad sõtta?
Need on siiski üksikud juhtumid. Need suurt pilti ei muuda. Siin on vaja pigem pidurit panna ja öelda, et puhka kodus ja teeni kodumaad Eesti pinnal. Missioonil on vaja olla, kuid seda oma elustiiliks kujundada ei ole Eesti kaitseväelasel otstarbekas.

Meie kaitseväelased näevad palju surma, on ise pidevalt surmaohus. Kas neil esineb sellega pahatihti kaasnev posttraumaatiline stressihäire?
Eks ta loomulikult esineb, aga see on pigem erand kui reegel. Oleks väär ette kujutada, et missioonilt tulev kompanii, pealt saja mehe, oleks enamikus isiksuslikult ebastabiilsed. See psühholoogiline teenistus, mis meil täna on, suudab välja selgitada need, kel üleminekuperiood peaks olema pikem. Kes vajaksid psühholoogilist rehabilitatsiooni rohkem.

Arvan, et ei saa kunagi sajaprotsendiliselt välistada, et mingid häired välja ei löö. Aga posttraumaatiline stress on ka tsiviilkatastroofide puhul ette tulev asi.

Väär oleks arvata, et nad kujutavad suurt ohtu ühiskonnale või oma lähedastele. Usun, et see kogemus ja suutlikkus, mis kaitseväes on, vähendab seda riski veel.

Kui sageli puutub kaitseväelane psühholoogiga kokku kohustuslikus korras?
Jään korrektse vastuse võlgu, sest ei tea seda. Meil on seda rolli Eesti kaitseväes täitnud ka kaplaniteenistus. Kui efektiivne see on ja mil määral kaitseväe vajadusi täidab, on raske öelda.

Kõik, kes missioonilt saabuvad, läbivad vestluse, selgitamaks võimalikke riske. Kas see on piisav? Enamiku jaoks, ma arvan, et piirdub ühe vestlusega. Eks ka komandörid näevad teenistuse käigus, kellele see kogemus raskemini mõjub kui teistele.

Posttraumaatlist stressihäiret suudetakse pahatihti varjata avalikkuse eest ja elatakse välja lähedaste peal. Kas vesteldakse ka pereliikmetega?
Eks see on väga kompleksne teema ja loomulikult tuleb ka lähedastega sidet hoida.

Missugune see terviklik kontseptsioon on, oleks mul vara öelda, sest Eestist palju enam kogenud riikides on see pidevas arengus ja eks me püüame neilt õppida. Eelkõige oma briti kolleegidelt.

Oleme viimase paari aastaga väga suure sammu edasi teinud. See puudutab nii psühholoogilist teenistust kui haavatute rehabilitatsiooni. Meil on Tallinna keskhaiglaga väga viljakas koostöö. Samuti on meditsiinilise ja psühholoogilise teeninduse kvaliteeti oluliselt tõstnud koostöö brittidega.

Hiljuti tekitas lugejates vastakaid arvamusi Lätist laenatud tank.
Ma ei oska selle tankiloo kohta midagi öelda. Asjaosalised, kes selle otsuse vastu võtsid, peavad ise paremini teadma, milleks see vajalik ja otstarbekas oli.

Me oleme analüüsinud neid sõjalisi võimekusi, mida Eestil võiks vaja minna. Soomusmanööverüksus, kas see siis on tankide või jalaväe soomusmasinate peal, selline vajadus on identifitseeritud.

Tahaksin siinkohal rõhutada, et annaksime endale aru, et tänapäeval ei saa vaadata ükskõik missugust relvaplatvormi, kas tanki või helikopterit, üksikuna. Et ostame tanki, ja siis ongi kõik probleemid lahendatud. Enne kui soomusmasinate hankimise peale minna, peab olema selge, kuidas ta hakkab Eesti kaitseväes funktsioneerima. Mil moel teda toetatakse teiste üksustega. Missugune on õhukaitse võimekus. Vastasel korral saame lihtsalt kallid märklauad, mida on üsna lihtne hävitada.

Kes vähegi on moodsa sõja ajalugu uurinud, teab, mis juhtus Egiptuse tankidega kuuepäevases sõjas. Neil ei läinud just kõige paremini. Oli lihtsalt suur hunnik vanarauda.

Kallite relvasüsteemide ostmine, kui kaitsevägi ei suuda neid toetada, on tormakas. Avan, et kümne aasta pärast on Eestil soomusüksused olemas ja nad suudavad funktsioneerida Eesti kaitseväes. Selline otsus on põhimõtteliselt langetatud.

Enne analüüsime, mida selleks on vaja. Kus hakkab olema tankodroom. Arvan, kui küsida inimestelt, kas nad tahavad oma juurde tankodroomi, siis nende entusiasm tankide suhtes oluliselt kahaneb. Ka need probleemid peavad olema lahendatud.

Igasugune tehnika inimeseta on samuti vanaraud. Paljudes koolides on riigikaitse õppeainena. Annab see või on teie hinnangul andnud positiivseid tulemusi?
Ma ei tea, kas see positiivne tulemus, mida üldises riigikatse vallas näeme, on tänu riigikaitseõppele koolides. See ei peaks olema kohustuslik, kuid koolide arv, kus riigikaitse on valikainena, kasvab. Oleme seadnud eesmärgiks, et igal aastal peaks kümme kooli lisanduma. Seda oleme suutnud viimastel aastatel ka täita.

Mul on hea meel, et need avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et elanike toetus riigikaitsele kasvab. Kasvab toetus ajateenistusele. Kasvab usaldus kaitseväe ja kaitseliidu vastu.

Palju poleemikat on tekitanud küsimus, kas liitlased tulevad meile G-päeval appi. Agressor valib tavaliselt selle G-päeva siis, kui on õige ajalooline moment ehk poliitiline olukord.
Alustan sellest, et riigikaitses on oluline saavutada moment, et keegi isegi ei kaalu meile kallaletungimist. Heidutuse kasvatamine on kõige tähtsam. Meil ei ole vaja valmistuda kangelassurmadeks. On vaja tagada olukord, kus meie julgeolek oleks kindel. Arvan, et meie liitlaste roll on äärmiselt oluline just selle heidutuse ülesehitamisel.

Me peame toime tulema n-ö puusalt tulistamistega ehk spontaansete rünnakutega. Kui me suudame nendega toime tulla, siis arvan, et liitlaste ennetav kohalolek on olulisem, kui seda on relvastatud abi juba puhkenud konflikti korral.

Mis puudutab klassikalist küsimust, kas me sõbrad tulevad appi, siis olen seda võrrelnud peeglisse vaatamisega. Kui meie oleme veendunud, et läheme sõpradele appi, kui neil vaja on, siis arvan, et pole põhjust kahelda, et tullakse ka meile appi. See on nagu tavaeluski. Arvan, et oleme riigina käitunud nii, et meile tullakse appi kõhklemata.

Mis on kolm põhilist muutust teie elus pärast seda, kui vahetasite Tartu ülikooli rektori kabineti kaitseministeeriumi ministrikabineti vastu?
Kõige olulisem muutus on valdkond. Traditsiooniliselt peetakse haridust ja riigikaitset suisa diametraalselt vastupidisteks. Tegelikus elus on nad palju lähedasemad ja seotumad valdkonnad.

Kõige olulisem muutus on seotud poliitilise vastutuse ja probleemide nägemisega kogu riigi seisukohast. Kuigi Tartu ülikool on väga oluline asutus, on ta siiski üks paljudest. Kaitsevägi on üks ja ainumas, vabariigi valitsus on üks ja ainumas. Nii et vastustus on oluliselt suurem.

Ühtpidi on riigikaitse lihtsam, sest akadeemilised inimesed on sõltumatud ja vabad. Kaitseväelane allub korraldustele ja käskudele. See teeb ühest küljest elu lihtsamaks. Teisest küljest teeb keerulisemaks, sest käsuandja vastutab oluliselt suuremal määral kui keegi, kes räägib lihtsalt ilusat juttu. See on sundinud natuke muutma juhtimisstiili ja lähenemisi.

Eks mõlemad valdkonnad on seotud strateegilise juhtimisega ja neis on väga palju ühist. Seega ma ei arva, et oleksin täiesti uuele alale üle läinud.

Kuidas puhkate, mida vabal ajal teete?
Selle puhkusega on mul eluaeg juhtunud nii, et töö ja hobi kipuvad kokku langema. Suur hulk aega kulub enesetäiendamisele erinevas vormis. Päris võõras ei ole mul aeg-ajalt teatris käia või head muusikat kuulata. Spordiga on suhted küll jäänud hõredamaks, kui olid mõni aeg tagasi.

Kui töö juures loed, mida pead lugema ja tegema, siis kodus olles loed samu asju, aga omast vabast tahtest.

Küsis Toomas Herm

Ene Ergma kõne Eesti Vabariigi aastapäeval

2010-02-24

Hea Eesti rahvas!

Neil päevil 92 aastat tagasi loeti Eestimaa linnades ette Maapäeva Vanemate Nõukogu vastu võetud "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Selles väljendatud soov vabast ja demokraatlikust Eestist on täitunud ja me võime täna tähistada oma riigi sünnipäeva, mõeldes tulevikule.
Eesti riigi esmane ülesanne on selge - tagada Eesti julgeolek ja areng. Mõlemad on seotud meie majanduse olukorraga. Eesti parlament ja valitsus on suutnud eelarvepositsiooni oluliselt parandada ja tõenäoliselt me täidame Maastrichti kriteeriumid. See annaks võimaluse minna järgmisel aastal üle Euroopa ühisrahale. Meie konkurentsivõime kasvaks, sest kuuluksime lisaks Euroopa Liidule ja NATOle ka Euroopa rahaliitu.

Kuid Eesti on edukas siis, kui suudetakse uute tingimustega kohaneda. Ei tohi unustada, et Eesti rahvastik vananeb ja kahaneb; et meil on omavalitsustevõrk, millest kõiki kodanikele seadusega ette nähtud teenuseid suudavad osutada vähesed; et meie rahvastiku tervisenäitajad on madalad; et koolide ülesanne pole iga hinna eest omavalitsuste finantsstabiilsust ja tööhõivet tagada, vaid lastele teadmisi anda ja neid eluks ette valmistada. Kui me eirame neid tõsiasju, siis vaevalt on meie riik jätkusuutlik.

On tõsi, et Eesti vajab investeeringuid, inimesed vajavad tööd ja leiba, kuid kui uue majanduskasvuga ei kaasne kasv meie arukuses ja tööviljakuses, siis oleme lõhkise küna ees niipea, kui leitakse koht, kus odavamalt toota.

Riigikogu peab aasta lõpuks võtma vastu Eestile jõukohase 2011. aasta riigieelarve. Mullu ja tänavu on riik hoidnud avaliku sektori tulu ja kulu tasakaalu alla kolmeprotsendilist puudujääki. Kuid konservatiivset rahanduspoliitikat tuleb jätkata, sest liitumine eurotsooniga ei tähenda, et võiksime rohkem laenata - isegi mitte siis, kui riigieelarvesse hakkab rohkem raha laekuma. Ma ei söanda nimetada jätkusuutlikuks majanduskasvu, mille mootor töötab ainult tunnetel. Olgu need siis kasvõi positiivsed tunded eurole üleminekust. Euro ei garanteeri Eestile automaatselt õitsengut.

Head kaasmaalased!

Riigikogu valimisteni jääb aasta. Enn Soosaar võrdles poliitikute valimiste-eelseid lubadusi virvatuledega ja poliitikuid raha jagavate muinasjutukuningatega, kes ei vaata kaugemale järgmistest valimistest ega hooli Eesti usutavusest tulevikus. Mõelgem sellele, mida erakonnad valimislubadustes pakuvad. Kahjuks on nii, et mida suuremad on lubadused, seda raskem on neid täita. Usun, et valijad mõistavad seda.

Sada tuhat inimest näitasid Euroopa Parlamendi valimistel suhtumist kinnistesse valimisnimekirjadesse. Riigikogu kuulas rahva häält ja järgmistel Euroopa parlamendi valimistel valitakse Eesti saadikud avatud nimekirja alusel. See on hea näide sellest, et iga hääl loeb.

Austatud kuulajad!

Täna antakse üle riigi teadus-, kultuuri- ja spordipreemiad inimestele, kes on teinud tulemusrikkalt teadustööd, edendanud kultuuri või olnud eeskujuks oma panusega sporti. Ka tänavu on olümpiamängud toonud meie kodusesse rõõmu. Nende inimeste järjekindlad pingutused näitavad, kui oluline on eesmärkidele pühenduda ja nende saavutamiseks keskendunult tegutseda.

Eesti seisab meie inimeste tahtel ja sihikindlal tegutsemisel, mõistmisel ja hoolivusel.

Saint-Exupéry Väike Prints mõistis, et võõrastes aedades võib olla tuhandeid roose, kuid armas on vaid see, mille eest oled ise hoolitsenud. See teeb roosi ainsaks!

Me peame hoolitsema oma riigi eest iga päev, iga tund, iga minut. Tänan kõiki, kes seda tööd on teinud - igat koolilast, lapsevanemat, vanavanemat, tänan igaüht, kes on aidanud ja aitavad Eestit edasi.

Ilusat vabariigi aastapäeva!

Kuhu kõik see klassiviha jäi?

2010-02-23

Ajaloolane, riigikogu liige Lauri Vahtre nendib Mart Väljataga arvamusloole („Seltsimeeste keskel", Sirp, 12.02.) vastates, et sotsiaaldemokraatiat võib nimetada kristluse pätistunud pojaks - "tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida."

Kuhu on kadunud klassiteadvus, miks ei seisa lihtsad inimesed enam oma klassihuvide eest, küsib Märt Väljataga oma huvipakkuvas kirjutises nõutult. Küsimus on kõigiti õigustatud ja päevakohane. Sest Väljatagal on õigus - risti vastu üldlevinud arvamusele, mille järgi sotsiaaldemokraatial läheb hästi siis, kui töörahva laiadel hulkadel läheb halvasti, on praegune majanduskriis toonud poliitilist edu pigem konservatiivsetele/parempoolsetele jõududele. Või kui mitte lausa edu, siis igatahes on ka sotsiaaldemokraadid võidukäigust kaugel.

Tundub, justkui inimesed tänavalt ei lähtukski enam oma klassihuvidest, vaid nende otsuseid ajendavad ennekõike kultuurilised, kõlbelised ja usulised hirmud, nendib Väljataga ja kontekst osutab, et ta peab sellist olukorda ebanormaalseks. Seda rõhutab ka sõnastus: ühelt poolt klassihuvid, mis kõlab ratsionaalselt, teiselt poolt mingid ebamäärased (ilmselt irratsionaalsed) hirmud. Niisiis: võitlus palga eest baseerub huvil, võitlus emakeelse keskkonna eest hirmul. Kõnelda kultuurilistest, kõlbelistest või usulistest huvidest ei lähe tänapäeval kohe mitte.

(Omaette küsimuseks jäägu, kes on too inimene tänavalt ja millised peaksid olema tema klassihuvid - on's keegi defineerinud „tänavainimeste" klassi? Milline võiks küll olla selle salapärase klassi suhe tootmisvahendeisse, näiteks?)

Väljataga kui varjamatult sotsiaaldemokraatiale kaasa tundva isiku nõutus avab meile midagi olulist ka sotsiaaldemokraatia olemuse kohta. Juba see vahetegemine (legaalsete) huvide ja (irratsionaalsete) hirmude vahel väärib tähelepanu ja heidab valgust.

Kuid koorigem seda sibulat edasi, sest Väljataga nõutus süveneb ja muutub aina kõnekamaks. Loeme: Sotsiaaldemokraatide hulgas ei anna ju enam tooni töölised ja ametiühingutegelased, vaid haritlased ja professorid. Ja kui inimene tänavalt eelistab järjekindlalt parempopuliste, siis võtabki maad tunne, et klassivastuolud on asendunud vastuoludega haritute ja harimatute, tarkade ja lollide vahel.

Sõna on suust välja lennanud, seda enam kinni ei püüa. Freudian slip, ütleks inglane - Märt Väljataga lobises välja, et inimesed jagunevad tema silmis kahte lehte: vasakpoolseteks ehk tarkadeks ja parempoolseteks/konservatiivideks ehk lollideks. Esimest inimliiki esindavad professorid ja haritlased, teist harimatud „inimesed tänavalt".

Ei ole just paljutõotav alus diskussiooniks? Kuid veelgi halvem on, et ülaltoodud tsitaadi näol on tegemist ka otsese võltsimisega. Nii erudeeritud inimene kui Väljataga teab väga hästi, et töölised pole sotsiaaldemokraatide hulgas mitte kunagi tooni andnud, vaid et see ideoloogia on alati olnud haritlaste ja professorite meelelahutus, sekka mõned aristokraadid nagu krahv C. H. de Saint-Simon. Raske oleks ka vana head Karl Marxi proletaarlaseks pidada, või kuidas? Niisiis ei ole põrmugi aus üritada lugejale sugereerida, nagu oleks professorlikkus sotsialismi ihusse sugenenud alles hiljaaegu.

Kuidagi ei saa lisamata jätta, et kui mainitud krahv elas oma teenri kulul, siis härra Marx tarbis äraelamiseks sõber Engelsi tööliste higi ja verd, sest Engels oli juhtumisi vabrikant ehk ekspluataator. Üldse on sotsiaaldemokraatide hulgas kuidagi ärevakstegevalt palju neid, kes seisavad viimse veretilgani vaese inimese heaolu eest - aga vaid eeldusel, et seda heaolu kasvatatakse kellegi kolmanda arvel, jättes sotsiaaldemokraadi isikliku tengelpunga kenasti rahule.

Kristlus seevastu ootab inimeselt peale kaastunde ka valmisolekut mingisugusekski isiklikuks ohvriks. Tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida. Mistõttu sotsiaaldemokraatiat võiks nimetada kristluse pätistunud pojaks. Kaastundepisaraid voolab jõgede kaupa, aga kui küsida, „kesse maksab?", siis öeldakse, et riik. Saja aasta eest öeldi, et rikkad, ja patsutati kabuurile, nüüd teeb Väljataga seda mõnevõrra elegantsemalt, viidates „lambukeste" vägivallapotentsiaali alahindamisele Saksamaal, aga ilmselt mujalgi Läänes.

Eelöeldut silmas pidades omandab hirmuäratava kõla Väljataga justkui muuseas pillatud märkus, millega ta meenutab vahepeal ununenud tõsiasja, et ebavõrdsus on sama suur nuhtlus kui vaesus.

Vahepeal ununenud tõsiasja? Esimest korda kuulen, et tegemist on tõsiasja ehk faktiga. Olen ikka arvanud, et ebavõrdsus on loomulik ja isegi vajalik nähtus, mille väljajuurimist igatseda on sama lapsik, kui unistada, et „maailmast kaoks valu" või et „kõik inimesed oleksid vennad". Muidugi ei tohiks ebavõrdsus olla liiga suur, kuid küsimuse, kust algab „liiga", peab iga põlvkond ilmselt uuesti lahendama, ja selleks me inimesed olemegi.

Märt Väljataga taolist peamurdmist tarvilikuks ei pea. On lihtsalt (mürts!) tõsiasi, et ebavõrdsus on nuhtlus, ja seda tõsiasja tuleb inimestele aeg-ajalt meelde tuletada nagu suitsetamise kahjulikkust. Kui need, kellele sõnum on määratud, seda mõista ei taha, siis läheb nähtavasti käiku too „vägivallapotentsiaal" - ja nagu eelnevalt postuleeritud, mitte tingimata vaesuse leevendamiseks, vaid lihtsalt selleks, et ühel poleks rohkem kui teisel. Ehk siis kõige labasema kadeduse ja kitsarinnalisuse rahuldamiseks.

Siin jätavad võrdsuse nõudjad paraku täpsustamata, kuidas too võrdsustamine praktikas välja peaks nägemata. Kui minul on tuhat krooni ja naabrimehel miljon, siis on selge, et võrdsus saabub 500 500 krooni juures, st ma pean talt võtma 499 500 krooni. Aga mida teha vihaleajava tõigaga, et tal on parem tervis, ilusam naine ja targemad lapsed? Panna peale mõni sellekohane maks? Sulgeda mõneks ajaks vanglasse? Nakatada seagrippi?

Ei tea, aga haritlased ja professorid vist teavad, ja kui saabub õige aeg, ütlevad ka inimesele tänavalt. Seda on ajaloos juhtunud. Paraku mina neid aegu, erinevalt Märt Väljatagast, tagasi ei igatse.

Tuhat vabandust, kui liiga sarkastiliseks läks. Kuid see varjamatult üleolev toon teisitimõtlejate suhtes, mida tuntud netikommentaator Aqualung vasakideoloogiliste mädamunade pildumiseks nimetab ja mis läbib nii Väljataga kui arvukate teiste vasakpoolsete arvamusliidrite sõnavõtte, nõuab vastustamist. Inimene tänavalt on uimaseks räägitud, ta noogutab nõustuvalt, kui tembeldatakse lolliks ja parempopulistiks näiteks seda, kes julgeb öelda: Ma ei pea tunnustama kedagi, kes elatub riigist, kes seda riiki eitab, kes oma laste harimise eest piisavalt ei hoolitse ja kes pidevalt produtseerib juurde uusi väikesi pearätitüdrukuid.

(NB! Obadusega „pearätitüdrukute" suunas ei nõustu minagi. See on tõesti ksenofoobne. Mis loeb siin pearätt? Kuid printsiip - ma ei pea tunnustama seda, kes ei püüagi panustada, vaid ainult nõuab - on tervemõistuslik. Mida on Väljatagal ja tema mõttekaaslastel sellele seisukohale õieti vastu öelda? Peale üleoleva mõmina?)

Ei, aitab sellest nõidusunest. Sotsialism ei ole targemate ega haritumate ideoloogia. Sotsialismi tänane vilets olukord ja nn klassihuvide unustamine ei tule inimeste harimatusest ega mingi parempopulismi mürgisest mõjust. Sotsialismi hädade peapõhjus on hoopis see, et sotsialismi inimesepilt on vale. On algusest peale vale olnud ja on ka praegu vale. Selle kõige ilmsemaks tõestuseks oli avatsitaat, kus ainelised vajadused liigitati huvideks, kultuurilised vajadused aga hirmudeks.

Sotsialismi inimesepilt baseerub naeruväärsel eeldusel, et inimese sotsiaalne käitumine sõltub ainult või peamiselt tema klassikuuluvusest, st tema positsioonist ühiskonna majanduslikus süsteemis. See eeldus on laest võetud. Antropogenees on väldanud mitu miljonit aastat, mille jooksul jõhker katse-ja-eksituse meetod on inimesse sisse kodeerinud terve hulga n-ö iniminstinkte, mis moodustavad Aristotelese kuulsa „inimene on ühiskondlik loom" tegeliku sisu.

Inimene on inimene vaid koos- ja vastutoimes teiste inimestega, läbi koostöö, altruismi, suhtlemise ja ka võitluse ning võistluse. Inimene on inimene seeläbi, et ta suudab oma vajadusi järjestada, suudab loobuda lähikasust kaugema kasu nimel, et ta vajab suhtlemist teiste inimestega jpm. Nõndanimetatud klassikuuluvus on kõige selle juures hiline, kõrvaline ja mööduv nähtus. On veider arvata, et meie läbituiskamine agraar-, industriaal- ja infoühiskonnast suudaks pea peale pöörata miljonite aastate jooksul akumuleeritud instinktid.

Tõsi, inimene võib väga lühikese ajaga oma inimlikkuse minetada ja loomastuda, kuid inimene olla oskab ta vaid samamoodi kui eelmine, üle-eelmine, üle-üle-eelmine (jne) põlvkond. Olud ja riistad on teised, kuid dilemmad on samad.

Seda tuleb silmas pidada, enne kui tõtata imestama, miks tänapäeval rahvas ei mässa, ehkki riigieelarvet kärbitakse. Ajad lihtsalt on muutunud. Kui 19. sajandil võisid vabrikandi ja töölise huvid puhuti tõesti olla vastuolus, mille Marx suureks ja lepitamatuks puhus, siis oli see ometigi osalt silmapete. Vastuolu oli mitte-olemuslik, pinnavirvenduslik. Nagu vastuvool jõe kalda ääres, nagu mehe ja naise tüli. Sellised tülid on tavalised, kuid kas söandaks ükski selge aruga inimene väita, et mees ja naine on teineteisega antagonistlikus, lepitamatus vastuolus?

19. sajandil oli töölise ja vabrikandi vastuolu alles uus ja ehmatav, mõni kapitalist oligi tõeline vereimeja ning seetõttu võisid sotsialistid ja kommunistid õige mitu põlvkonda ausameelseid tööinimesi segadusse ajada. Rõhudes seejuures inimloomuse kõige tumedamatele tahkudele - kõige kergemini lähevad inimesed liimile, kui neile sisendada: Sulle tehakse liiga! Ära lase!

Paraku, tänapäeval pole see enam nii lihtne. Tänapäeval juhib keskmine tööinimene umbes sama keerulist majandus-finantsüksust kui 19. sajandi vabrikant. Ta uurib kinnisvaraturu tendentse, ta tunneb huvi laenuintresside vastu, ta moodustab pikema- ja lühemaajalisi fonde, ta kalkuleerib, akumuleerib ja võtab riske. Ta näeb oma silmaga, et mistahes ressursid on piiratud ja neid ümber jagada nii, et kõik võidaksid, pole üldjuhul võimalik. Lühidalt - ta saab aru, et tänavale karjuma minek ei suurenda ühiskonna rikkust sendivõrdki ja et kulutada ei saa rohkem, kui teenid. Täpsemalt öeldes - saab küll, aga vaid ajutiselt, ja siis peab olema plaan, kuidas võlg tagasi maksta.

Mis kõik tähendab, et asi pole põrmugi selles, nagu oleks rumalus maad võtmas, vaid vastupidi - too kuulus inimene tänavalt on saanud liiga targaks, et uskuda sotsialistlikke udujutte. Näiteks sellest, kuidas rahva rikkuse alustalaks on jagamine või kuidas igasugune ebavõrdsus on kurjast.

Loomulikult eelöeldu veidi lihtsustab pilti. Loomulikult on tänapäevalgi olemas täiesti põlastusväärseid kah-kapitaliste; on olukordi, kus streik ja isegi mäss on täiesti õigustatud ning sihipärased; on klassiteadvust - kui selleks nimetada ürgse inimliku solidaarsuse teatavaid vorme. Kuid üldpilt sellest ei muutu. Sotsialismi abitus jätkusuutliku ühiskonna rajamisel on Putilovi ja Kruppi töölisarmeede hajumise järel otsekui alasti jäänud. Oma häbeduse peitmiseks on toodetud uskumatu hulk sõnavahtu, mille autorid üksteist kiidavad ja tsiteerivad, püüdes luua muljet, et sotsialismi vältimatus on ammu teaduslikult tõestatud. Kuid mida edasi, seda vähem huvitab too sõnavaht inimest tänavalt.

Ei saa süüa torti nii, et see alles jääks, pomiseb too suurepärane inimene - ärge ajage mulle kärbseid pähe! Parempopulism ja sotsiaaldarvinism, salvab sotsialist vihaselt vastu - üle-eelmine sajand!

Kas sellega ongi tema argumendid ammendatud?

Ene Ergma tahab teha Eestist kosmoseriiki

2010-02-20

"Kui Tallinna tehnopargis otsitakse tööjõudu väljastpoolt Eestit, on see natuke imelik," leiab astrofüüsik Ene Ergma, et reaalainete populariseerimises on meil kõvasti arenguruumi. "Eesti üheks suureks võimaluseks oleksid väikesed kõrgtehnoloogilised firmad," pakub riigikogu esimees Ene Ergma välja, et Eestist võiks saada kosmosetehnikat ehitav ja arendav maa.

Te Kuu peale ei taha minna?
Ei taha. Mis see Kuu ikka on - tükk šlakki. See on nüüd muidugi ülbitsemine, aga astronoomile on Kuu liiga meie kõrval.

Kas te jumalat usute?
Hmm, hea küsimus. Ma ei tea, kes lõi universumi, aga minu jumalus on loodus.

Mis universumi taga on?
Ärge seda küsige. Kui ma seda teaks, oleks ma juba jumalus. Aga ma olen mittetäiuslik inimeseloom.

Kirikus käite te jõululaupäeval, kuna ametikoht kohustab?
Ei. Jõululaupäeva õhtul käin ma tavaliselt oma vanemate haual ja olen oma perega koos. Aga kirikus käin ma, kui sealt saadetakse inimesi ära ja toimuvad riiklikud jumalateenistused.

Millest on praegu Eestis kõige suurem defitsiit?
Töökohtadest! Töötute number on väga suur.
Aga on väga huvitav, et ka otsitakse inimesi, vabad töökohad on olemas. Ma käisin innovaatikamessil Tartus ja seal otsis kaitsevägi arste ja tehnikuid. See on mõningal määral vastuoluline: inimestel ei ole tööd, aga neil ei ole ka vastavat kvalifikatsiooni, et nad saaksid tööd.
Ma olen kaua aega rääkinud, et Eesti üheks suureks võimaluseks oleksid väikesed kõrgtehnoloogilised firmad, mis annavad kõrget lisaväärtust. Selge on see, et odav allhange on odav ja me näeme, kuidas globaalses maailmas sõidab allhange lihtsalt sinna, kus ta on veel odavam. Ajad, mil omades ainult gümnaasiumiharidust teenis tööle minnes kohe 20 000 krooni palka, ei tule niipea tagasi.

Teie riigikogus oleku ajal on Eesti saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, loodetavasti ühineme kohe ka eurotsooniga. Mis on Eesti järgmine suur eesmärk?
Meie noored peaksid valima erialasid, kus luuakse lisaväärtust. Ma tean, kui raskelt on vastu võetud mõtet, et kõik meie noored peaksid tegema kooli lõpus matemaatikaeksami. Tehnoloogias ja inseneerias aga ilma matemaatikata ei saa.

Miks meil on kõrgkoolis reaalainete õppimisega nii kehvasti?
Reaalainete kehvasti õppimine hakkab peale juba põhikoolist ja gümnaasiumist. Me oleme liiga tugevasti vähendanud tundide arvu reaalainetes. Jah, meil õpitakse väga hästi keeli ja võib-olla on meil ka hea arvutiõpetus, aga - arvuti on ju vahend! Millegipärast mõeldakse, et arvuti on üks jube tark asi, mis sinu eest teeb kõik ära. Paljud kasutavad arvutit kui moderniseeritud kirjutusmasinat. Aga see on toonud kaasa selle, et inimesed panevad näiteks esseesid tükkidest kokku: copy-paste tegemine on tihti viinud selleni, et normaalne kirjutamine, normaalne läbimõtlemine jääb puudu. 1950ndatel peeti Nõukogude Liidus küberneetikat "kapitalismi lõbutüdrukuks" ja arvuteid ei arendatud. Aga väheseid arvuteid kasutati nutikalt: kuna meie arvutid olid väga aeglased, siis me mõtlesime ülesande üksipulgi läbi ja tegime väga ökonoomse programmi. Kui sa saad liiga lihtsalt asjad kätte, muutud sa arvuti taga laisaks nagu porikärbes. Arvutid on praegu superhead, aga et nendega hakatakse juba liitma ja lahutama, see on patust!

Teie võite peast juurida neljakohalisi arve?
Peast ei ole mõtet, aga paberi peal oskan küll. Korratabel peab loomulikult olema peas. Ja sa pead jagama, mis on miljon ja miljard ja biljon.

Kas Vene ja Saksa gaasijuhe saab ikka enne gaasi otsalõppemist valmis?
Seda tuleb küsida Putinilt.

Miks te ei ole küsinud?
Ta ei ole minu käest arvamust küsinud.

Kui ta küsiks, mida te vastaksite?
Seda, et oleks olnud parem, kui gaasijuhe oleks läinud mööda maapinda. Ega siis Peeter Esimene ei teinud akent Euroopasse selleks, et meri ära reostada, tema tahtis saada ühendust Euroopaga. Et oleks lihtsam minna kaugemale sõdima. Noh, eks igaühel ole omad eesmärgid. Ja kui oli vaja, siis sõditi kah. Sel ajal sõdisid kõik.

Teil Eesti parlamendi esimehena on hotline Kremliga?
Mul oli üks kord võimalus rääkida duuma esimehe Boris Grõzloviga, see oli aprillisündmuste ajal. Ma tegin talle selgeks, et pronksmees ei ole tükkideks tehtud ja kutsusin teda Eestisse. Aga tema saatis mulle KGB kindrali - väga huvitav persoon oli, Moskvast teele asudes lubas Eestis valitsuse maha võtta. Ja kui ma talle ütlesin, et ta meenutab mulle Ždanovit, kes tuli kah 1940. Eestisse valitsust maha võtma, siis ta oli väga meelitatud, et ma teda niisuguse suure mehega võrdlesin.

Miks te tookord selle ebadiplomaatiliselt laiava delegatsiooni üldse vastu võtsite?
Igasugused kontaktid inimeste vahel on alati väga tähtsad. Ja kui me oleme väga keerulises olukorras, siis me peame leidma neid kontakte. Mulle kah väga paljud inimesed ei meeldi, aga kui on vaja, siis ma võtan nad vastu. See oli väga keeruline aeg ja kui me oleks keeldunud seda delegatsiooni vastu võtmast, siis paljud inimesed, kes olid meile toeks, oleks õlgu kehitanud ja küsinud, mis jama te teete.

Tihti te riigikogus istungit juhatades tunnete, et olete ainus, kes parajasti saalis kõnelejat kuulab?
Kui on huvitavad ettekanded, on alati palju kuulajaid. Kui räägitakse lihtsalt selleks, et saada esinemine kirja, siis - ajakirjanikud on ju väga maiad kokku lugema, kui palju keegi räägib. Minu meelest võiks ajakirjanikud analüüsida, millest riigikogus räägitakse, ja siis panna paika pingerea.

Olete te vahel riigikogus pigem õppealajuhataja kui kolleegi rollis?
Mina ei saa olla mingis muus kui ainult kolleegi rollis, sest minu mandaat on täpselt sama suur kui ülejäänud sajal. Mul on teatud hulk kohustusi, aga et ma võtaks kellegi ette ja teeksin talle märkusi... millegipärast arvatakse, et mul on selline võim olemas, aga ma võin ainult oma arvamuse välja öelda, mitte rohkem. Riigikogulastest on teinekord jäetud ajakirjanduses mulje kui kasuahnetest laiskvorstidest.
Kui millestki muust kirjutada ei ole, siis... vaadake, teie olete ju klikimeistrid. Klikid on teil tähtsad - mida rohkem klikke, seda toredam. Ja mis siis müüb? Ikka see, kui palju keegi palka saab - siis on jälle natuke pahandust. Aga võiks vaadata ka asja sisse: ei tohi ühe puuga kõigile lüüa. Inimesed on erinevad. On võimatu saavutada ideaalset parlamenti. Ma olen küsinud ka ajakirjanike käest: kas teie kõik kolleegid on ideaalsed, kas nad on kõik supertegijad? Ja ma saan vastuseks, et ei ole, kõik on erinevad. Ei ole õige, et opositsioonierakonnal on suhtumine: see ei ole minu parlament, see on koalitsiooni parlament. Parlamendi näo määrame me kõik koos. Kui opositsiooni saadik mõtleb, et ta saab parlamenti halvustades lüüa nina peale koalitsioonile, siis tegelikult halvustab ta ju ka iseennast.

Te ütlesite, et ei ole ideaalset parlamenti. Mis hinde annaksite praegusele riigikogule?
Tubli rahuldav.

Mida muuta tuleks?
Me peaksime rohkem mõtlema probleemidele kui enesenäitamisele. Üht asja peab poliitikas meeles pidama: populismis ei tohi üle pakkuda.

Mis asi on populismis ülepakkumine?
Kui lubatakse midagi, millest teatakse väga hästi, et seda teha ei saa.

Kui Res Publica väitis 2003. aasta riigikogu valimiste eel, et poliitikud ei peaks kuuluma korraga parlamenti ja omavalitsuste volikogudesse, et poliitikud ei peaks istuma riigiettevõtete nõukogudes, oli tegemist populistliku ülepakkumisega?
Res Publica esimeses tulemises oli ülepakutud asju.

Oli ette teada, et vajadusel taganetakse lubadustest, mis hääled kokku tõid?
Res Publica asetas lati tohutult kõrgele. Ja paljud olid täis tahtmist palju ära teha. Aga on tohutult raske juhtida noore erakonnana koalitsiooni. Ega teised erakonnad Res Publicale andestanud. Kust meie hääled tulid? Ikka teiste kapsamaalt. Aga IRLil pole praegu ühtegi parlamendiliiget firmade nõukogudes. Me tegime sellise otsuse.

On teil pigem piinlik kolleegide pärast, kes esitavad hüvitamiseks... no vähemalt pealtnäha juhuslikku laadi toidupoetšekke, või on teil pigem piinlik ajakirjanike pärast, kes neid avalikustavad?
Kuluhüvitised on selleks, et inimesed saaks neid kasutada oma töö tegemiseks. Riigikogu töös on lisakulud olemas: näiteks sidekulud. Või on inimesel vaja palju ringi sõita - ta on valitud Saaremaalt näiteks. Need on normaalsed kulud. On kulusid... no ütleme ausalt: jah, tobedaid. Ma olen üllatunud, et inimesed ei saa aru, et need on nähtavad kulud. Ma ei ole moralist, aga tuua imelikke tšekke... ma ei oska sellest aru saada. Inimene, kes on valitud riigikokku, peab meeles pidama, et nelja aasta jooksul on ta 24 tundi ööpäevas avaliku elu tegelane, kelle peale paistab väga suur prožektor. Aga prožektorite all elamine võib isegi väga hea närvikavaga inimese nii ära muserdada, et ta hakkab tegema rumalusi. See on minu ainuke seletus. Mina ei suuda aru saada, kuidas on võimalik sõita nii palju taksoga, nagu mõni seda teeb. Ma kasutan ise kah teinekord taksot, aga sellistest summadest ma ei saa aru.

Miks oli vaja tõsta - tõsi küll, mõnesaja krooni võrra, aga siiski - järgmise riigikogu koosseisu palka? Kas puht suhtekorralduslikult poleks saanud seda asja teistmoodi ajada? Miks oli vaja see palk siduda euroga - mis tõi kaasa spekulatsioonid krooni devalveerimisest?
Kui eurot ei tule, siis on kirjas, et palka makstakse edasi kroonides. Aga meil on usk, et me saame selle euro. Miks tuli niisugune summa... riigikogus on vaja teinekord leida kompromisslahendus. Riigikogu esimehel üksi ei ole võimu seadust muuta, selle taga peab olema väga palju inimesi. Aga neljaks aastaks kindlaks määratud palk võtab laiskadelt ajakirjanikelt suure teema. Iga aasta märtsikuus oli peaaegu külje suuruselt minu pilt kõikides lehtedes: kui palju minu palk muutub. Kui inimene satub riigikokku, siis arvatakse, et esimese asjana võtab ta välja kõik hüved. Tõsise kriitika alla satuvad ju isegi koerad. Ühes toredas lehes oli väga suurte tähtedega kirjutatud: riigikogulase koer pures... kellegi teise koera.

See oli Õhtulehe lugu?
Jah! Ja mina mõtlesin, kas see vaene peni teab, mida ta tegi!

Allar Jõks ütles Äripäevale: "Kui minu jaoks esimeses riigikogus 2001. aastal enamus riigikogu liikmeid mõtlesid ja julgesid enda mõtteid ka väljendada /.../, siis 2003-2007 riigikogus enamus mõtlesid, aga ei julgenud seda enam välja öelda. Praeguses riigikogu koosseisus on aga enamus saadikuid selliseid, kes aga vajutavad ainult nuppu." Kuidas te seda väidet kommenteerite?
Jõksil on võib-olla natuke okas südames, et riigikogu ei teinud teda uuesti õiguskantsleriks. Niimoodi öelda inimesena, kes on olnud kõrge ametnik... mina arvan, et siin on liiga palju isiklikku asja.

Kui palju on riigikogus inimesi, kes on saanud sisse seetõttu, et erakond on asetanud nad parteile osutatud teenete eest valimisnimekirja tippu?
On olemas palju saadikuid, kes teevad tõsiselt väga palju tööd. Aga kõigil ei ole telenägu, poliitiku sära.

Kes teie kolleegidest on saanud teenimatult vähe avalikku tähelepanu ja tunnustust?
Väga paljud. Kõik peaksid pääsema rohkem suurde pilti. Miks meedia kasutab samu inimesi? Kui te vaatate ETV saadet "Foorum" - seal käivad ühed ja samad inimesed. Tehke intervjuud kõigi 101ga!

Ma olen korduvalt oma lugude jaoks intervjueerinud näiteks Helmer Jõge või Aleksei Lotmanit, kes ei satu väga sageli pildile. Loomulikult olen ma korduvalt palunud kommentaare ka Evelyn Sepalt, keda meedia paistab rohkem armastavat.
Evelyn Seppa armastatakse. Sest teatakse, et ta alati ütleb midagi tarka.

Kus te esmaspäeval Šmiguni hõbedasõitu vaatasite?
Olin tuttavate juures külas. Supersõit! See oli kullasõit.
Kui inimene on olnud kogu aeg tegevsportlane, on ootused tema suhtes teised. Aga Kristina oli valmis uuesti alustama seda ränkrasket tööd ja minema välja riski peale - sest kui sportlasel ei lähe hästi, oleme me vahel väga vastikud. Ma tuletan praegu meelde Kaia Kanepit. See, mida kirjutas press Kaia kohta ajal, kui peaks inimest aitama... no ära ole vastik!

Millal te ise sattusite viimati suusatama või tennist mängima?
No vaadake, mul on käsi kinni! Vigastasin jaanuarikuus tennist mängides käe ära ja pärast tuli põletik sisse. Ma armastan tennist, tennis on fantastiline mäng, sest selle ajal sa ei mõtle millestki muust. Ma olen kunagi spordikoolis suusatamist õppinud ja seisan päris hästi suuskadel, aga suusatades pea töötab edasi. Tennise ajal muid probleeme lahendada ei saa.

Mis ajaga te 1985. aasta Tartu maratoni läbi sõitsite?
Oi, see oli igavene pikk aeg. Pärast mind tuli ainult 150 inimest sisse. Ma olin enne seda kokku umbes 50 kilomeetrit suusatanud, oli jälle üks halb talv. Ja kui ma sinna finišisse jõudsin, oli selline tunne, nagu oleks traktori alla jäänud. Ma ei suutnud isegi suuski jalast ära võtta, vend võttis. Ma ütlesin küll vennale, et ma sõidan 30 kilomeetrit ära ja tulen rajalt maha, aga vend ütles: ära häbista perekonnanime! Ja siis ikka uhasin lõpuni. Vend pani nagu linnukene, tema oli esimese paarisaja sees.

Kuidas te tänavu sünnipäeva tähistate?
Mul ei ole tänavu sünnipäeva: üks päev on enne, teine päev on pärast. (Ene Ergma on sündinud 29. veebruaril. - R.K.)

Te saate hakata päev varem pihta ja lõpetada päev hiljem, nagu vahepealset poleks olnudki.
No kui te selle nüüd üles kirjutate, siis öeldakse: vot, tõesti, peab nüüd mitu päeva järgemööda sünnipäeva!

Linnart Mällist ja orientalistikast

2010-02-16

Väljaspool perekonda varjas Linnart Mäll oma haigust hoolega ja nii tuli teade tema surmast 14. veebruaril tuttavatele ning sõpradelegi väga ootamatult. Aastavahetuse paiku käis ta Indias, järelikult jaksas seda kindlasti kurnavat sõitu veel ette võtta. Ta suri maovähki.

Aine ja kogemus

Tartu Riiklikus Ülikoolis oli Aasia ja Aafrika maade ajalugu loengu- ja eksami-, mitte õppetooliaine. Õppetooliaineteks olid näiteks vene kirjandus või ka füsioloogia. See tähendas, et nood ained olid esindatud iseseisva kateedri näol soovitavalt doktorikraadiga professori või parema puudusel praeguses mõistes filosoofiadoktori kraadiga dotsendi juhtimisel. Loengu- ja eksamiaineks oli alates 1972. aastast nn. väliskirjandus, maailmakirjanduse see osa, mis hõlmas läänepoolseid kirjandusi väljaspool Nõukogude Liitu Vanas maailmas ja üle Suure lombi. Vastav kateeder likvideeriti siis ning professor Villem Alttoa luges seda eesti filoloogidele eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri koosseisus. Kompromissiks erinevat tüüpi ainete vahel võis olla eriharu, mida sai valida alates kolmandast kursusest. Niisugune oli näiteks žurnalistika eesti keele kateedri juures.

Aasia ja Aafrika maade ajalugu kuulus ajaloolaste tunniplaani ja seda õpetati üldajaloo kateedri nn. koormuse alt. Kateedrijuhataja professor Jaan Konks (1902-1988), kes seda luges, oli spetsialist hoopiski Eesti agraarajaloo vallas, täpselt niisamuti nagu ka tema järglane kateedrijuhataja kohal, professor Herbert Ligi (1928-1990). Esimene orientalist tolles õppetoolis oli hilisem professor Olaf-Mihkel Klaassen (1929), kelle distsiplinaarseks profiiliks on kontaktoloogia, Eesti ja eestlaste kokkupuuted idamaiste rahvastega.

Muidugi võib teise rahva kultuuri õpetada ka asjaomaseid keeli tundmata, kuid see tähendab väga suurt järeleandmist fundamentaalsuses. Ses suhtes oli Pent Nurmekunna (1906-1996) lähtekoht täiesti õige: keel kõigepealt! Ta ise oli hariduselt romanist, kelle magistritöö 1936 reatesteeriti filoloogiakandidaadi väitekirjaks (ehk oleks praegu võrdsustatav filosoofiadoktori astmega) alles 1968. Kuna ta ei olnud paljukirjutaja, siis kinnitati ta aastal 1976 dotsendi kutses üldkeeleteaduse alal. Ilma ametlikult tunnustatud kraadita ja kutseta, töötas Pent Nurmekund tegelikult nagu rändõpetlane, sest ka tema rajatud orientalistikakabinet (1955-1983) polnud kateedrite ja laboritega võrdne üksus.

Umbkaudu säärasele taustale projitseerub Linnart Mälli kui orientalisti kujunemine ja seda kõrgemalt tuleb hinnata tema akadeemilisust algusest peale. Filoloog võib olla mitmeti. Näiteks Johannes Silvet oli eeskätt leksikograaf, sõnaraamatutegija. Andrus Saareste ja Peeter Arumaa olid nii uurijad kui ka leksikograafid. Jaak Rähesoo on tõlkija, kuid ka kultuuri tõlgendaja. Linnart Mäll oli humanitaar, kes tahtis, et meist ajas või ruumis väga kaugel asuvad kultuurid oleksid meile arusaadavad ilma latti madaldamata. Aluspõhja selleks sai ta kahtlemata Pent Nurmekunnalt, kuid seda hõlpsam oli tal Tartust pärit vundamendile oma Moskva-aastail sinna mitu korrust peale ehitada.

Noid aastaid (1964-1965) võiks nüüdsetes kategooriates nimetada magistrantuuriks. Tollane NSVL TA Orientalistikainstituut oli tipmine, ehkki (1) mittehomogeenne ja (2) toimis ka konkurents Moskva ning Peterburi vahel ning (3) orientalistikaga tegeldi ka väljaspool toda instituuti. Viimane tähendab seda, et näiteks indoeuropeistika oli vedavaks teemaks teisteski instituutides. Punkti nr. 2 all on arvestatud tõsiasja, et orientaalse kultuuri suured kogud asusid endiselt Peterburis. Mittehomogeensusena on mõeldud seda, et nõukogude võim vajas orientaalses maailmas askeldamiseks tõlkimisvõimelisi luurajaid ja diplomaate ning niisuguste väljaõpetamiseks omakorda sügavate teadmistega asjatundjaid.
Kui suur on orientaalne maailm? Väga labane oleks arvata, et ta algab Peipsi tagant ja ulatub Alaskani. Mitte targem ei ole kujutleda, nagu oleks Oriendi läänepiiriks Maroko ja idapiiriks Austraalia aborigeenid. Linnart Mälli Moskva-aastail tähendas Orient enam-vähem toda piirkonda, mida uurivad arabistid, indoloogid, hinoloogid ja japonoloogid. Tingimisi võiks sekka tõmmata ka afrikanistid ja egüptoloogid, ehkki nemad esindavad geograafilises mõttes juba lõunat ega mitte ida. Haarata nii otsatut ala tervenisti oleks tähendanud mitte rohkemat kui kõikjalt üksnes raasukeste riisumist. Ent Linnart Mäll oli fundamentalist. Ta otsustas buddhismi uurimise kasuks, so. pühendus kindlas mõttes tunnetusviisi ja hoiakute käsitlemisele. Analoogilise sügavusega võttis ta käsile ka Tiibeti, ala, mis on omal viisil piiriks Põhja- ja Lõuna-Aasia vahel.

Linnart Mälli Moskva-aastail arenes sealne akadeemiline orientalistika mitmel tasandil. Üks seisnes vastavate keelte praktilises õpetamises, kaasa arvatud sõnaraamatute koostamine. Teiseks tulid mitmeköitelised ülevaateteosed, mis summaarselt pole väga teaduslikud, kuid mille ettevalmistamise käigus oli võimalik asjadesse süveneda. Kolmandaks viis idapoolsete keelte uurimine edasi üldist lingvistikat - nagu ka filoloogiat tervikuna. Ja neljandaks tõlgiti põhjalikult idamaiste kultuuride tekste. Teksti teaduslik tõlkimine ei ole vaimne kaubavahetus. Ta viib selleni, et arusaamatute mõõtmatu ring võiks ikkagi tõmbuda koomamale. Ses mõttes on paljud interpreteerivad uurimused märksa ajutisemad kui väga hea ja hoolikalt kommenteeritud tõlge (nagu ka algallika enese publikatsioon). Viimaseid eelistas ka Linnart Mäll.

Mis peab saama edasi?

Eespoolne pole enamat kui punktiir Linnart Mälli kui õpetlase mõistmiseks. Järgnev on praktiline külg. Tartu Ülikoolis puudub siiani orientalistika professuur. Ettepanekuid selle rajamiseks on tehtud vähemalt kaks. Tegin seda aastal 1991 ja uuesti 2008. Ehkki minu kirjad olid ametlikud, pole ma saanud vastust kummalegi. Lubatagu siin tsiteerida teist ettepanekut.

„Orientalistika professuur tuleks avada 1. septembril 2009 juba täidetuna, kuulutades vakantsi välja näiteks 1. veebruaril või koguni 24. veebruaril 2009. Minu käsitluses on tegemist just professuuriga, mitte otsekohe eriala või osakonnaga. Kuidas seda korraldada, on peamiselt tehniline küsimus. Professuur võib kuuluda kas filosoofia- või usuteaduskonna alla, tähtis on, et ta oleks avatud nendes nõuetes, mis kehtivad rahvusvaheliselt, st. koos õigusega doktoriõppele.
Orientalistika ehk teadus Idamaadest on erakordselt avar valdkond, mida esindav professor võib olla entsüklopedist, kuid võib olla ka kitsama eriala (näit. iranistika) asjatundja. Oluline on, et doktoriõppe nõuetele vastav amplituud oleks kaetud kõigi peajoonte ulatuses ehk et tudengid saaksid vajaliku pädevuse Idamaade täies mahus. Meil on tihtipeale mindud seda teed, et professuur nomineeritakse reaalse õppejõu isikliku profiili järgi. See on vale. Idamaade professuur Tartus peab tagama, et Ida kultuur ja ajalugu oleksid siin uuritud ja õpetatud kui fundamentaalsed väärtused. Inimesed on olemas, traditsioon samuti. Vaja on reglementeeritud vormi.
Õieti pole mul tarvis lisadagi, et Idamaad tähendavad rohkemat kui 3 miljardit inimest ja kultuuride paljususust. Probleem on terav ka poliitiliselt vaatekohalt".

Linnart Mäll teadis nende ridade olemasolust, kuid suhtus asjasse leebe skepsisega. Käesolevat ta meie keskel siin maa peal enam loe. Siit sinnapoole me teda aidata ei saa. Kuid me saame aidata iseennast. Peale nõutuse või arguse pole orientalistika professuuri rajamiseks Tartu Ülikoolis ühtki takistust.

Must ronk! Valge lind!

2010-02-15

Rongaema teemaline kohtuprotsess peaaegu kustutas selle sõna meediast. Rongaisa nimi on aga aus ja justiitsministeeriumi asutatud elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate loend sai kiirelt rahvapärase rongaregistri nimetuse.

Kas tõesti on kõik elatusraha võlglased läbinisti halvad inimesed? Ja kas avalikustamine sätib kõik sassis elud korda? Nii küsisid pärast vastava nimekirja internetti panekut ühingu Isade Eest esindajad.

Aga küsima peaks palju rohkem. Kas need, kes nüüd niimoodi «häbipinki» jõuavad, panid minevikus ikka iga kuu krooni või sendigi pere majapidamiskassasse? Ja alles lahutus muutis nad halvaks ja kurjaks? Miks ühiskond lubab rongaisadel tuimalt ja avalikult ilma tööta istuda ja kulutab ressursse kasututele registritele?

Kas võtted, millest polnud abi totalitaarses riigis, on mõjusad demokraatlikus, avatud ühiskonnas? Sest erinevas vormis rongaisade nimekirju on minevikus küll ja küll üles riputatud.

Paraku ei suutnud totalitaarne süsteem ENSVs alimente koguda ja 1984. aastal hakkas riik «kaotsiläinud vanema leidmiseni» igale lapsele maksma 20-rublast kuutoetust. Sama summaga abistati muuseas üksikemasid ja lapsi kasvatavaid leski.

Lepe kohtust parem

Abielul ja lahutusel on hulk erinevaid aspekte: sotsioloogiline, juriidiline, majanduslik jm küljed. Iseenesest on ammutuntud sotsioloogiline fakt, et ühiskondlikul skaalal madalamal ja kõrgemal asuvate inimeste abielukäitumine on erinev.

Mittejuriidiline abielu oli sobilik madala, juriidiline kõrgema staatusega isikutele. See käitumismuster on jämedates joontes püsinud tänaseni, mõned demograafilised ja geograafilised nüansid välja arvatud.

Samasugune erinevus ilmneb lahutuse, lahutusjärgse kohustuste jaotuse jms puhul. Avalikku patuste nimekirja sattumise oht häirib positsioonikaid inimesi ja võib nende käitumist mõjutada, on aga ilma erilise tähenduseta vastaspooluse, positsioonita isiku jaoks.

Nõukogude ideoloogia küll jälestas sotsioloogiateadust, ometi kasutas sotsioloogilisi teadmisi, nõudes muu hulgas nomenklatuurilt Lääne kõrgeima staatusega isikute abielukäitumise (juriidiline abielu) jäljendamist.

Eestlased ülehindavad sotsiaalsete suhete korraldajana kohtu rolli ja alahindavad osapoolte kokkuleppeid. Abikaasade omavaheline või mõne kohtueelse instantsi (lepitaja) abiga saavutatud kokkulepe lapse ülalpidamiskohustuste jaotuse kohta on alati vettpidavam kohtu poolt välja antud paberist.

Kui hakata tegema vastandamisi «eesti mees versus prantsuse, itaalia, rootsi või mõni muu mees laste ülal pidamiskohustuse täitjana», siis võib «hea käitumise eest» anda lisapunkte nimetatud rahvustele.

Kuid lisapunktid on õigustatud ainult kohtueelsete kokkulepete suuremat osa silmas pidades.

Mehed maailmas

Kas suurema hulga kokkulepete taga on naabrite puhul mehe suurem vastutus, mõlema osapoole ühine pingutus või ka ühiskondliku lepitaja abi, on pisut keeruline hinnata. Kohtu diktaadile ei allu aga n-ö Lääne mees Eesti suguvennast sugugi kergemini! On elatusraha maksmisest kõrvalehoidjad nii siin- kui sealpool Oderi või Reini jõge, nii Alpidest lõunas kui ka põhjas. Igal pool, kus mehi kohtab!

Vaatamata pere- ja lasteteemaliste uuringute arvukusele on mõnda probleemi Eesti kontekstis keeruline ammendavalt käsitleda.

Hinnangud abikaasade lahutusjärgsele majandusseisule on pigem emotsionaalsed laadis «ligemale pooled lahutatud emadest väitsid, et rahanappus on väga terav probleem» (tsitaat uurimuse aruandest).

Milline oli emade majandusseis enne ja pärast lahutust, me paraku ammendava täpsusega neist töödest teada ei saa. Küll võime vaevata leida andmeid naabrite kohta.

Kui lähtetasemeks võtta sissetulek enne lahutust, siis aastatel 1994-2000 oli nn ladina sotsiaalpoliitika mudelit esindavates riikides (Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugal) naise lahutusjärgne sissetulek 93 protsenti eelnevast, Põhjalas (Taani, Soome) 87 protsenti, Mandri-Euroopas (Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa) 72 protsenti ja Briti saartel (Iiri ja Inglise) 66 protsenti.

Erinevused on selged ja olulised. Spetsialistid ütlevad, et Eesti kopeerib osaliselt Inglise sotsiaalkaitse mudelit, seega on emade ja laste lahutusjärgne kehv majandusseis ootuspärane. Kas ka paratamatu, see on vaieldav.

Töö üksi ei aita

Vahemere maadele omane tugev sugukonnal baseeruv võrgustik (ühtaegu nii kontrolliv kui ka toetav) on Eestis ilmselt teostamatu. Juhul kui alasti liberalism liiga kõlvatu tundub või palju probleeme tekitab, tuleks sotsiaalpoliitikas otsida talle reaalseid alternatiive, mitte aga sehkendada mustade nimekirjadega.

Konservatiivne Euroopa soosib väikelastega abielunaiste kodus olemist, kuid näeb nende lahutusjärgset rahamurede leevendust töötamises. Lahutatud Austria, Saksa ja Prantsuse naiste tööhõive on veerandi võrra suurem abielunaiste omast, kuid jääb tublisti allapoole põhjamaade naiste rakendatusest.

Paraku pole meil sellest konservatiivide kogemusest suurt kasu. Eesti naiste hõive on Mandri-Euroopa suguõdede omast suurem, palk aga suhtena keskmisse väiksem. Töö üksi ei aita lahutatud Eesti ema hädast välja.

Jääb üle uurida Põhjamaade kogemust. Sealgi sunnib lahutus naisi rohkem tööle (tööhõive kasv seitsmendiku võrra).

Kuid eelkõige aitab naise toimetulekut kindlustada ühiskond, tasakaalustades erineval moel sugupoolte vahelisi suhteid.

Seda kohustusliku lepituse abil lahutusplaanide tekkimisest alates - ühiskondlike fondide abiga, mis kohtu asemel abikaasade rahalisi kohustusi tasakaalus hoiavad - kuni karmi järelevalveni soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete üle. Et palganumber, mida naistöötaja väärib, tema töölepingusse kindlasti ka kirjutatakse.

Ei midagi, mis oleks üle mõistuse keeruline. Pigem ratsionaalne. Ratsionaalsem kui rongaregister.

Võlakaitse kodulaenuvõtjale

2010-02-15

Lõin novembris riigikogu õiguskomisjoni juurde võlakaitse töörühma, et leida leevendust peamiselt kodulaenuvõtjate tõsistele muredele. Töötuks jäämine ja sissetulekute kaotus on tekitanud makseraskused sadadele peredele, kes veel paar aastat tagasi olid pankade jaoks ahvatlevad kliendid.

Põhiline küsimus on: kas saaksime neid tänasest rohkem kaitsta ja seadusi muutes olukorda parandada?

IRLi kindel vastus on jah. Meie hinnangul ei taga tänased seadused laenuandjate ja laenuvõtjate mõistlikku tasakaalu, vaid on siiski pankade kasuks kaldu. See on eriti tulnud esile nüüd, kui laenuandjate suhtumine laenuvõtjatesse on võlgnevuste tõttu kõvasti muutunud.

Parastamine hättasattunud kodulaenuvõtjate suhtes a la kes käskis võlgu võtta, on IRLi meelest täiesti kohatu. Uuringute järgi on madala iibe peamisi põhjuseid ruumikitsikus, ligi 2/3 noortest peredest lükkavad lapse saamist edasi sobiva kodu puudumise tõttu. Neljaliikmelistest peredest elab üle 70% elamispinnal, kus tube on vähem kui pere liikmeid. Elamispinna suuruse osas oleme Põhjala riikidest kaugel maas.

Tavaline inimene, näiteks noor pere saab turumajandusega ühiskonnas koduomanikuks kahel teel - kas ostab oma elamispinna välja (ja seda suudavad vaid vähesed) või võtab selleks pikaajalist laenu. Äris või õnnemängus jõukaks saanuid on väike hulk. Seega on kodulaenu võtmine paljudele paratamatu samm.

Milline on siis lahendus ligi 150 000 kodulaenuvõtjale kui ka teistele laenajatele?

Selleks on nn võlakaitse seadus, mille ettevalmistamisel on IRLi juhitud töörühm lõpusirgel. Seaduse sihiks on võimaldada makseraskustes võlgnikule tema võlgade ümberkujundamist selleks, et makseraskusi ületada või muuta lootusetutel juhtudel võlavabastus tänasest paindlikumaks. Võlgade ümberkujundamine võib tähendada nii kohustuste ajatamist, täitmist osaliselt kui ka vähendamist. Mahuka eelnõu olulisemad võlgnikku kaitsvad põhimõtted on järgmised:

Esiteks. Loome mitmete riikide eeskujul eraldi menetluse kohtus, kus erapooletult kaalutakse nii võlgniku kui võlausaldaja kohustusi. Täna on enamus kodulaenulepinguid seotud kohese sundtäitmisega, mille alusel saab võla tekkimisel pank pöörduda ilma kohtuta täituri poole tagatise müümiseks ja nõuete rahuldamiseks. Lisaks võidakse võlgnik panna täitemenetluses maksma erinevaid kõrvalkulusid (viivised, intressid jm) suure tõenäosusega ulatuses, mis kohtumenetluses kunagi rahuldamisele ei kuuluks.

Teiseks. Tegemist saab olema isikulise võlakaitsega, mitte ühe lauaga löömisega. See tähendab, et iga laenuvõtja juhtumit käsitletakse eraldi, arvesse võetakse paljusid asjaolusid ning püütakse iga ausa võlgniku jaoks leida kõige mõistlikum lahendus makseraskuste ületamiseks.

Kolmandaks. Loome kodulaenuvõlgnike suhtes erisätte, mis annaks võimaluse pärast tagatise müümist vabastada võlgnik ülejääva võla tasumisest.

Neljandaks. Keelame täiendava tagatise nõudmise kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. Tänane võimalus lisatagatise nõudmiseks seab laenuvõtjad kaitsetumasse seisu võrreldes laenuandjatega ja muudab viimased hooletumaks laenajate krediidivõimekuste hindamisel.

Ja viiendaks. Võlavabastuses leevendame tänast kohustuslikku „tubli võlgnikuna" käitumise tähtaega üldiselt viielt aastalt kolmele, jättes samas kohtule võimaluse läheneda võlgnikele individuaalselt.

Loomulikult seisavad veel ees vaidlused detailide üle nii erinevaid huvigruppe hõlmavas töörühmas kui ka parlamendis, kuid olemas on idee, mida kaitsta.

Intervjuu: Hasso Ploomipuu: vastutan oma sõnade ja tegude eest

2010-02-13

Hasso Ploomipuud tunti Võru linnas siiani eelkõige kõmulise ärimehena. Viimastel aastatel on mees sukeldunud jõuliselt kohalikku poliitikasse. Praeguseks on temast saanud Võru linnavolikogu liige ja juba teist korda järjest valiti ta Isamaa ja Res Publica Liidu Võrumaa piirkonna juhiks. Ta on ka üks neist, kelle käes on pingelise seisuga VTÜ juhtohjad. Võrumaa Teataja uuris, mida on öelda kriminaalse taustaga mehel, keda IRLi ladvik niivõrd kõrgelt hindab.

Teid valiti mullu 71 häälega Võru linnavolikogu liikmeks. Kes on teie valijad?

Olen alates 1995. aastast olnud kõigi Isamaaliidu ja IRLi kohalike omavalitsuste, Riigikogu ja europarlamendi valimiste kampaaniate juht Võrumaal. Nende kampaaniate tulemusena on erinevatesse esinduskogudesse jõudnud kümneid inimesi. Ma pole kunagi tahtnud saada linnapeaks, maavanemaks ega Riigikogu liikmeks. Kogu austuse juures nende ametite vastu pole need minu jaoks piisavalt huvitavad ega ahvatlevad. Erakondlik tegevus on eelkõige ühiskondlik tegevus ja minu panus ühiskonna arengusse on olnud ulatuslikum ja laiapõhjalisem, kui ühe omavalitsuse volikogu liikme roll seda võimaldaks.

Võru linnavolikokku kandideerisin seetõttu, et teisiti enam ei saanud: linn oli oma pillava eluviisiga jõudnud pankrotieelsesse seisu. Võim lihtsalt pidi vahetuma. Ka nendel valimistel tegelesin IRLi kampaania korraldamisega Võru linnas. Selgete alternatiivide näitamine toonasele linnavõimule ja iga valijani jõudmine olid selle kampaania eesmärgid. Kampaanias tõstsime esile ka selge alternatiivi linnapea näol. Kahju, et Ülo Tulik otsustas sellest kohast siiski loobuda.

Kogu kampaania kõrvalt ei jäänud mul kahjuks aega isikliku kampaaniaga tegelda. Sellest tulenevalt pean tunnistama, et ma ei tea päris täpselt, kes on minu valijad. Need, kes on mulle öelnud, et toetavad mind, on inimesed, kes mõistavad, mis Võru poliitikas toimub. Selle üle on mul ainult hea meel. Kasutan juhust ja tänan siinkohal kõiki oma valijaid usalduse eest.

Millises suunas peaks Võru linn praegu, kui rahakott on õhuke, arenema?

Kokkuhoiu suunas, et rasked ajad üle elada. Vastu võetud linnaeelarve on realistlik ja lubab üldises madalseisus Võru linnal hakkama saada. Kulusid on kokku hoitud, tulude laekumise arvestamisel pole oldud liialt optimistlik. Linnavalitsus on olnud eelarve koostamisel konservatiivsem kui vabariigi valitsus ja see on hea märk. Eelarve koostamisel otsisime tasakaalu karmi kokkuhoiu ja teenuste jätkamise vahel. Praegune linnavõim on selle ülesandega hakkama saanud. IRL on ikka olnud raskete aegade erakond. Praegu on rasked ajad ja me saame anda oma panuse Võru linna tasakaalustatud arengusse. Sellesse perioodi jääb paraku vähe lintide läbilõikamisi. Kivisse ja betooni investeerides peab alati arvestama, et tulevased põlved jaksaksid seda üleval pidada.

Kuidas õnnestus Võru linnavolikogus niivõrd erinevate huvidega osapooltest koalitsioon luua?

Koalitsiooni ühendab mure Võru tuleviku pärast ja iseloomustab võime teha koostööd linna hea käekäigu nimel. Peaksime kõik oma tegemistes otsima ühisosa, ka volikogu koalitsiooni loomisel. Laiapõhjaline koalitsioon on linna arengu seisukohast parem lahendus. Arvamuste paljusus ja kompromisside otsimine nende vahel on demokraatia nurgakivi. Üksi troonil istudes ei teki selleks vajadust.

Kui kaua praegune Võru linnavolikogu koalitsioon püsib?

Veel kolm aastat ja üheksa kuud ehk siis järgmiste valimisteni.

Millega eristub praegune koalitsioon eelmisest, Reformierakonna juhitud koalitsioonist?

Usun, et opositsioonis olemine mõjub Reformierakonnale kainestavalt ja aitab vaadata linnavalitsemisele ka natuke teisest vaatenurgast. Nad on teinud juba konstruktiivseid ettepanekuid, millega koalitsioon on arvestanud. Seda erinevalt Reformierakonna koalitsioonist, kes opositsiooni ettepanekutega ei arvestanud.

Veel kord, ärgem otsigem erinevusi, vaid ühisosa. Ka ajakirjandusel on võimalus sellesse panustada.

Milliseid vigu on teinud linnas seni võimul olnud Reformierakond ja Keskerakond?

Headel aegadel tehti suuri investeeringuid puhta laenurahaga, selmet kasutada laenuraha europrojektide omafinantseeringuks ja saavutada rohkem väiksema laenukoormusega. Rohkem tähelepanu oleks pidanud pöörama inimestele ja sellele, kuidas nad hakkama saavad. Teinekord on aga keeruline selgitada üldsusele ühe või teise otsuse ebaotstarbekust. IRL on seadnud varem kahtluse alla laenurahaga nii suurte investeeringute tegemise otstarbekuse. Nüüdseks on need tehtud ja tasumine on jäetud tulevastele põlvedele. Reaalsed numbrid näitavad selget kokkuhoiuvajadust. Pean seda aga heaks, sest enam ei pea kedagi selles veenma. Ka Reformierakonda mitte.

Vigadest on kasu ainult siis, kui neist õpitakse. Sellest tulenevalt peaks tänama Reformierakonda tehtud vigade eest - see on aidanud praegusel koalitsioonil neid vältida.

Võru on seni olnud kehv ettevõtjate linna meelitamisel. Kas peate ettevõtluse arendamist vajalikuks ja kuidas võiks seda teha?

Võru linnas on ligi 600 ettevõtet ja ettevõtlusega tegelevat füüsilist isikut.

Kõigile meeldib rääkida ettevõtluse suurendamisest ja väga ahvatlev on rääkida vajadusest ettevõtlust toetada. Hoopis vähem tähelepanu ja abi jätkub nendele tublidele ja ettevõtlikele inimestele, kes on panustanud ettevõtlussse iseseisvuse taastamisest alates. Rasketel aegadel on küsimus alati ellujäämises. Praegu on tarvis ulatada abikäsi eelkõige juba toimivatele ettevõtetele, et nende tegevus võiks jätkuda, et inimestel oleks tööd ja leiba. Töökohti loovad ettevõtjad. Võru linna funktsioon on toetada sellist tegevust igal võimalikul moel ja mitte luua takistusi vaba turumajanduse võidukäigule, eelistades ühtesid ettevõtjaid teistele, nagu Võrus on varem tehtud.

Kuidas ulatab Võru linn praegu ettevõtjatele abikäe?

Koostöös Võrumaa tehnoloogiainkubaatoriga töötatakse välja Võru linna ettevõtluse arendamise programm. Üks esmaseid tegevusi on tegutsevate ettevõtjatega suhtlemine, võttes arvesse nende tegevusvaldkondi ja suurust ning selgitamaks välja nende huvid ja vajadused.

Mis teil seal Võru tarbijate ühistu (VTÜ) nõukogus praegu toimub?

VTÜ juhatuse ja nõukogu ülesanne on eelkõige kulusid vähendada ja käibevahendeid suurendada, et vältida VTÜ hääbumist ja turult kadumist. Selle eesmärgi nimel praegu ka pingutatakse. Sellesse tegevusse on võimalik panustada kõigil VTÜ töötajatel. VTÜ ägab headel aegadel võetud laenude all. Praegu tegeldakse nende optimistlike otsuste tagajärgede seedimise ehk ellujäämisega. Omal kohal on struktuurimuudatused ja ettevõtte juhtimise nüüdisajastamine. Kaalul on Võrumaa suurima kaubandusettevõtte töö jätkumine ja 300 töökohta. VTÜ juhtkond tegutseb nende säilitamise nimel.

Millises suunas on plaanis VTÜd juhtida? On avaldatud arvamust: juhatus tegutseb selle nimel, et maakonna suurim ettevõte koos varadega lõpuks väikse rühma käsutusse läheks.

Nõukogu selge tegevusjuhis juhatusele oma tegevuse planeerimisel on kahjumist kasumisse jõuda. VTÜ liikmed on alati olnud lihtsad inimesed, mitte juriidilised isikud. Kunagi oli VTÜ-l üle 4000 liikme, siis kahanes see 1100le ja praegu on liikmeid üle 500. Praegused liikmed on need, kes olid valmis panustama VTÜ heasse käekäiku ja seega on need liikmed väga olulised. Tänan kõiki VTÜ liikmeid, kes otsustasid isikliku rahalise panusega oma liikmesust kinnitada. Liikmeks olemisega võetakse vastutus millegi eest, võetakse endale vabatahtlik kohustus. VTÜ on alati olnud üksikisikute käsutuses. VTÜ juhtkond ei näe mingit vajadust seda traditsiooni muuta. Omakapitali tõstmiseks liikmetelt (omanikelt) rahalise panuse küsimine oli selge ettekirjutus finantsasutustega peetavatel läbirääkimistel käibevahendite saamiseks. Nüüd on see tingimus täidetud ja VTÜ saab tegevust jätkata.

Murelikuks teeb see, et ettevõtte majandusolukorda kasutati VTÜ ülevõtmise katseks, õhutades rahulolematust liikmemaksu tõstmise vastu. Koguti allkirju erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumiseks, päevakorda pandi aga punktid, mis puudutasid juhatuse, nõukogu ja volinike tagasikutsumist. Liikmetelt peteti välja allkirju volitustele, tuues ettekäändeks liikmemaksu tõusu. Plaaniti aga juhtkonna vahetust. Selline tegevus oleks õnnestumise korral halvanud VTÜ töö kuni pooleks aastaks ja oleks kindlasti lõppenud ettevõtte pankrotiga. Õnneks hääletas enamik üldkoosolekul nende otsuste vastu. Enam kui kuu aja jooksul oli aga VTÜ juhtimine selle initsiatiivgrupi tegevuse tagajärjel häiritud ja selle tõttu kannatas muidugi VTÜ majanduslik olukord.

Vastavalt VTÜ põhikirjale peavad üldkoosoleku kokkukutsumisega seotud kulud tasuma selle koosoleku kokkukutsujad. Vastutustundlikku ühistu rahaga ringikäimist ja üldist kokkuhoiupoliitikat silmas pidades on nõukogu soovitanud juhatusel see raha asjaosalistelt küsida.

Miks ei võta VTÜ vastu uusi liikmeid? Kas te ei leia, et pangad teeksid VTÜga paremini koostööd, kui liikmeid oleks rohkem ja seega ka osakapital suurem?

Eelmine VTÜ nõukogu eesotsas selle esimehe Tõnis-Koit Pihu ja auväärt Riigikogu liikme Kalvi Kõvaga tegid eelmisele juhatusele ettepaneku liikmete vastuvõtt lõpetada.

Te ei vastanud teisele küsimusele.

Edastan teie hüpoteesi nõukogule arutamiseks.

Kuidas teil õnnestus teist korda järjest IRLi Võrumaa piirkonna juhiks saada? Kes on teie toetajad parteis?

Ma ei ole esimene ja ilmselt ka viimane piirkonna esimees, kes osutub valituks teiseks ametiajaks. Olen olnud 15 aastat erakonna Võru piirkonna juhatuse liige, aseesimees, erakonna volikogu liige. Olen panustanud piirkonna ülesehitamisse. Praegu on IRLi Võru piirkonnas kümme osakonda. IRL võitis Võru maakonnas kohalikud valimised. See on ühise panustamise tulemus ja mul on olnud hea meel seda tegevust juhtida. Esimeheks saamiseks peab niisiis panustama ühistegevusse ja alles siis kandideerima. Minu toetajad on need erakonnakaaslased, kes usuvad koos minuga ühistegevusse ega too ühiseid huve isiklike ambitsioonide ohvriks. Tänan neid selle eest.

Milliseid muudatusi kavatseb Võru IRLi rakuke võrulaste ellu tuua?

IRLi Võru linna osakonna plaanitavad tegevused võrulaste elu edendamisel kajastuvad kehtivas koalitsioonileppes. Mingit taevamannat pole oodata.

Miks valisite poliitikasse minekuks just Isamaaliidu?

Olen erakonna liige alates 1994. aastast. Isamaaline meelsus minu perekonnas ja suguvõsas on saatnud mind varasest lapsepõlvest saadik. Selles vaimus on mind kasvatatud. Koolis vaidlesin pidevalt ajalooõpetajaga. Võtsin osa 1987. aasta oktoobrisündmustest Võru kalmistul ja kesklinnas. 1988. aastal heiskasime käputäie julgetega praegusel Swedbanki hoonel Võru kesklinnas sinimustvalge ja marssisime rahvuslipuga läbi linna kalmistule ausamba avamisele. Rahvas lehvitas ja autojuhid signaalitasid. Rind pakatas uhkusest. Erakonnaga liitumine oli selle tegevuse loomulik jätk.

Milline on teie läbisaamine IRLi esimehe Mart Laariga?

Me oleme kohtunud.

Kui kaugel on teie firma Võru Varanõunik projekt, ehitamaks Võrru Luha ärikeskus?

Luha keskuse äriidee oli koondada ühte hoonete kompleksi erinevad tööstuskaupade kauplused, nendega haakuvad teenused ja tööstuskaupade tootmine. Arvestades halvenenud majandusolukorda, on plaanist loobutud. Otsus projekt peatada on tehtud umbes poolteist aastat tagasi, ligi aasta pole Võru Varanõunik ka selle kinnisvara omanik.

Teie kohta liiguvad Võrus igasugused jutud. Kas olete oma maine pärast mures?

Te pole esimene ega ilmselt ka viimane inimene, kes on minu maine pärast mures. Elan nii, et vastutan oma sõnade ja tegude eest. Ma tean, et kui ma midagi ei teeks või teeksin kõiki asju nii, nagu teised tahavad, siis minust ka ei räägitaks.

Kas teie praegusi tegemisi segab see, et teid on varem kriminaalkorras karistatud või karastas karistuse kandmine teid?

Ma pole oma karistatust kunagi varjanud. Mind on karistatud ebaseadusliku metsaraie eest - selle eest, et tegin iseendale kuuluval kinnistul üleraie. Kogenud advokaat kinnitas mulle kohtus, et pean arvestama sellega, et nad ei mõista mind õigeks, sest siis peaksid uurimisorganid tunnistama oma ebaseaduslikku tegevust ja kohus peaks tunnistama, et kõik kohtunikud, kes mulle vahi all hoidmise sanktsiooni on määranud, on eksinud, mind peaks rehabiliteeritama ja mulle peaks makstama rahalist hüvitist. Seda juba ei juhtu, kinnitas tark ja kogenud juut. Nii ka läks. Minu kuritööks määrati üleraie iseenda kinnistul ja karistuseks juba eeluurimisel vahi all oldud aeg. 90ndate aastate keskel oli see levinud viis oma äri- ja poliitilisi konkurente kõrvaldada. Mu karistus on nüüdseks isegi registritest kustutatud.

Millised koolid olete lõpetanud?

Olen lõpetanud Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Võru 1. keskkooli ja Võru täiskasvanute gümnaasiumi. Praegu õpin Tartu Ülikoolis.

Mis eriala ülikoolis tudeerite ja millal on plaan lõpetada?

Filosoofiateaduskonnas. Minu sissetulek ei olene diplomist, õpin vajadusest teada saada ja pole oma õpingutele lõpptähtaega seadnud.

Kas kavatsete Võrumaale jääda või on plaan edasi liikuda? Olen sündinud Võrus, elanud siin 37 aastat ega plaani siit lahkuda.

Millega vabal ajal tegelete?

Vabal ajal meeldib mulle oma kodus raamatut lugedes puhata. Kutsun sõpru külla ja valmistan neile mõnd maitsvat rooga. Meeldib ujumas käia. Vahel jõlgun [Alar] Sikul sabas Vällämäel, kui see end järjekordseks mäevallutuseks treenib.

Oleme koos sugulastega panustanud vanavanemate tallu ja viibime seal tihti - kohas, kus teed lõpevad, keset soid ja metsi, justkui vanajumala seljataga.

Millised viimasel ajal loetud raamatud on teile sügava mulje jätnud?

Martin Heideggeri „Sissejuhatus metafüüsikasse", soovitan kõigile soojalt. Praegu on pooleli Josef Ratzingeri, Rooma paavst Benedictus XVI „Sissejuhatus kristlusesse", milles ta käsitleb inimkonna teed ühe jumala idee juurde ja võrdleb seda filosoofide looja ainuisikulise olemusega.

Raamat ja elutöö

2010-02-13

Hiljuti, 8. veebruaril suri Tartus oma kodus raamatuteadlane Ingrid Loosme. Ta ajuveresooned olid lubjastunud ning süda väsis pumpamisest ära. Ligemale 85 aastat kestnud elutee jõudis lõpuni. Mõnikord öeldakse nii pika elu kohta pisut küüniliselt, et inimene elas isegi kaua.

Ingrid Loosme ja tema kaksikõest kirjandusteadlane Eva Aaver olid sündinud 14. juunil 1925 Pärnus. Oma elutöö tegid mõlemad Tartus. Eva Aaver töötas nüüdse nimega Eesti kirjandusmuuseumi tollases käsikirjade osakonnas, kus tema nii-öelda plaaniliseks teemaks sai Lydia Koidula luuletuste tekstikriitiline avaldamine (ilmunud 1969).

Ingrid Loosme tegi oma tööd algul sama muuseumi arhiivraamatukogus, pärastpoole Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. Eri viisil on mõlemad olnud väga teenekad.

Kirjastamine ja kuidas teda uurida

Oma olemuselt on raamatuteadus interdistsiplinaarne ehk vähemasti kolmnurkne. Ühte tippu jääb tekst, millel alati ei pruugi olla autorit (rahvaluule!). Teises tipus asub trükis kogu selle ajastuomase tehnoloogiaga, tänu millele tekstist väljaanne üldse saab. Kolmandaks tuleb trükisemajandus ehk rahalised suhted, mis igakord ei ole ammendavalt dokumenteeritud. Ingrid Loosme osaks sai uurida just seda kolmandat tippu ja nimelt perioodil, mida me nimetame ärkamisajaks. Teema, mille käsilevõtmine oli nii julge kui romantiline.

1960. aastateks, kui Loosme alustas, oli allikatel põhjenevaid uurimusi ärkamisaja vaimse morfoloogia kohta ikkagi väga vähe ega olnud raamatuteaduslikke käsitlusigi suuremas ajalises mõõtkavas loetamatult palju.

Raamatuasjandust tundis tollal kümmekond tegijat, kellest osa oli kogemustega praktikud raamatukogunduses (näiteks Aleksander Sibul ja Voldemar Miller), kuna teised olid tõmbunud tagasi (näiteks Daniel Palgi ja Friedrich Puksoo).

Entusiastiks osutus August Palm (1902-1972), kellest, ehkki ametlikult polnud ta keegi, sai Eesti raamatuteaduse üks juhte, kes visandas teemadki. Tema oli Loosme vahest kõige määravam juhendaja.

Probleem seisnes järgnevas: kuidas muutus raamat kui trükis üleüldse järk-järgult ärkamisaja vaimseks vahendiks. Ärkamisaeg ise tähistab epohhi, mille vältel maarahvast sai eestlane. Võib küll väita, et samal ajal kujunes trükisõnast maarahvale eesti kirjandus, kuid tollased - nagu varasemad ja hilisemadki meie päevadeni välja - kirjastajad pidid mõtlema esmajoones majanduslikult.

Rohkem kui raamatu sisu rahvuslikkus huvitas neid trükise rentaablus. Viimasena mainitu tähendas eeskätt paberi hinda, trükikoja kulutusi ja väljaande levikust saadavat tulu, mille üks mõõdupuid oli võimalik kordustrükk.

Loosmet sundis see teema süvenema omaaegsete kirjastajate kontoriraamatutesse ja kirjavahetusse, missugune töö ei saa olla lust. Miks? Kirjandusloolist protsessi võib üldistada üsna vabalt. Kirjastamislugu seevastu on alati konkreetne, sest raamat on kaup. Tegelikult tuli Loosmel uurida kaupmehi.

Ajaloo mõistmiseks

Teadlasena sattus Ingrid Loosme mitme tule alla. Muidugi ei hakanud keegi vaoshoitud daami (inglise keeles ladylike) kõmmutama. Ent vaid harva tunnistati raamatuteadus Nõukogude Liidus valdkonnaks, milles võis kaitsta akadeemilist kraadi eraldi. Sellealased väitekirjad suruti kas ajaloo või filoloogia alla. Loosme profiiliks oli aga just trükis (praeguses mõistes paberkandja) kui sild autori ja lugeja vahel.

Asja teistpidi võttes uuris ta seda, kuidas käitus kirjastaja kui tollesama silla valvur. Kõikidest Eesti kirjastajatest on meil ligilähedasi uurimuslikke portreid õieti vaid ainult kahest. Heinrich Laakmannist (1802-1891) esitas selle Ingrid Loosme, Gustav Pihlakast (1864-1937) tema kolleeg Malle Suurväli. Nii oli Loosme tegelikult teerajaja.

Ingrid Loosme elukäik on nüüdseks juba olnu. Uurimused seevastu jäävad ja kes teab, millal tuleb neile lisa. Eesti raamatu uurimise juurte üks harusid pärineb igal juhul Pärnust.

10. veebruaril pidi mana majadele lahkuma Enn Soosaar. Kirjutan nimme "pidi", sest kuigi ta siseelundid enam ilma intensiivravita ei talitlenud, lootis ta ikka, et pääseb haiglast koju ja jõuab jätkata. Temagi oli raamatuinimene. Paljud lugejad ootasid tema seisukohti, eriti mõtlemata sellele, kui suur oli Enn Soosaare lugemus ning kui paljude asjade üle ta oli mõelnud. Ent lugemine tähendab alati sisseelamist teise inimese maailma. Selleks peab ise olema seesmiselt väga rikas.

Vaatame peeglisse ja teeme koostööd

2010-02-12

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad Türi vallavolikogus teevad oma tööd südamega. Täna, kui riigi, perede ja ka Türi valla tulud on vähenenud ja sellega seoses on vajadus eelarveid kriitilise pilguga üle vaadata, kokkuhoiukohti leida, püüdsid volikogu ja komisjonide liikmed teha ettepanekuid nii komisjonides kui volikogu istungil. See on nende kohus ja ülesanne. Kurb, kui seda halvustatakse.

Meie ridadest valitud esindajad toetavad asjalikke ettepanekuid ja teevad omalt poolt ettepanekuid valla elu võimalikult paremaks korraldamiseks. Oma tegevuse kajastamiseks ja niiöelda avalikuks aruandluseks toome iga volikogu järel välja ka kolm meie arvates kõige olulisemat küsimust koos vabas vormis volikogu liikmete poolt kirja pandud vastustega. Usun, et seda vaenu õhutamiseks nimetada on veidi ülearu emotsionaalne.

Kaarel Aluoja tegi volikogu istungil ettepaneku, et kulusid võiks vähendada turismi realt 100 000 krooni, ürituste realt 100 000 krooni. Sõltumata isiklikest eelistustest, osalemistest ja soovidest oleme üksmeelel, et rasketel aastatel võiksime sellistelt, mitte just esmatasandi vajadusteks olulistelt kuludelt kokku hoida ning jätkata turismi arendamist ning kõikide kultuuriürituste toetamist suuremas mahus jälle siis, kui selleks on võimalusi rohkem. Seda summat soovitasime vähendada nii meie inimestega seotud ürituste kui kõigi teiste arvel. Eelarves on märgitud, et turismile kulub 238 000 krooni aastas, sellest kaetakse trükiste valmistamine ja reklaamüritustel osalemine. Mitte midagi ei juhtuks, kui tänavu reklaami väikesemas mahus teeksime! Eelarve seletuskirjast mingeid viiteid muuseumide arendamisele ei leia, ka volikogus sellest ei räägitud.

Raivo Pink viitas oma küsimusega Grillfesti sügispeole, küsides, kas võiks piirduda ühe (suvise) peoga. Eelmisel aastal saabusid meie kõigi postkastidesse reklaamid, kus ühel küljel sügispeo reklaam ja teisel valimisliidu kandidaatide näopildid. Vastusest selgus, et seda pidu vald ei toetanud, sügispeo reklaamidel aga oli valla sümboolika toetajate real kenasti välja toodud, seepärast peame oma küsimust põhjendatuks. Veel täna (11.02.2010) võib Grillfesti sügispeo kodulehelt lugeda: Grillfesti sügispeo korraldasid MTÜ Toidukultuuri eest, Eesti Grilliliit, Rakvere Lihakombinaat, AS Hallik (Hagar), EVG Print ja Türi vallavalitsus. Seega ei ole me esitanud väljamõeldud fakte- lausvalesid.

Leader programmi vahenditest on PRIA ja Koostöökogu komisjoni poolt eraldatud toetusi nii mõisakoolide programmile kui pärandkultuuriväärtuste tähistamise jaoksesimest projekti toetab ka Türi vald ja loodame sellest tulu tõusvat meile kõigile. Kuna ka Türi valla arengukavas on viidastamist seni oluliseks peetud, on seda projekti kavas ellu viia koostöös vallaga ja sõltumata sellest, et rahalist toetust sellele eraldada pole võimalik Loodan, et sellest midagi halba kellelegi ei sünni ja kogutud kasulikku teavet meie pärand-kultuuri kohta on võimalik Türi valla elanikele ja külastajatele atraktiivselt ja kenasti eksponeerida.

Lepime kokku - meie vaatame sügavalt peeglisse ja kõik mõtisklevad sõna „koostöö" sisu ja tähenduse üle! Volikogus toimuvaid vaidlusi, eriarvamusi ja küsimusi ei võta me kunagi isiklikult ja kuulame alati kõigi volikogu liikmete arvamusi. Siis muudamegi koos elu vallas paremaks!

Edu ja koostööd soovides, IRL Türi fraktsiooni nimel RAIVO PINK

Miks me vananeme?

2010-02-06

Küllap on selle küsimuse vastu huvi tundnud kõik. Küsimusele vastust otsima ajendab meid nii uudishimu - mis toimub kõikide elusorganismide sees, et vananemise eest kellegi pääsu pole - kui ka lootus, et saadud teadmised võimaldavad vananemisprotsessi pidurdada. Et seda vältida õnnestub, keegi vaevalt loodab.

Kui kaua võiks inimene üldse elada? Arvatakse, et viimase saja tuhande aasta jooksul ei ole maksimaalne võimalik eluiga eriti muutunud ja see võiks olla umbes 125 aastat. Küll on aga muutunud keskmine oodatav eluiga: tänu nakkushaiguste vähenemisele, paremale hügieenile ning antibiootikumide ja vaktsiinide leiutamisele on see ainuüksi viimase saja aasta jooksul pikenenud umbes 27 aasta võrra.

Selleks, et vananemise olemust mõista, tuleb meil lähemalt uurida, mis toimub meie rakkudes. Inimene sisaldab miljardeid rakke ja nende tegevusest sõltub kõik see, mida me teha suudame - süüa, liikuda, mõelda jne.

Juba tükk aega tagasi on täheldatud, et rakkudel on olemas oma kindel eluiga - võimalik maksimaalne pooldumiste arv. Inimese embrüonaalseid rakke kultuuris kasvatades poolduvad need umbes 50 korda, seejärel aga pooldumine peatub ning rakud surevad.

40-aastasel inimesel on samad rakud võimelised poolduma 40 korda ning 80-aastasel vaid 30 korda. Inimesest lühema elueaga loomade rakud on võimelised ka vähem kordi poolduma.

On olemas geneetiline haigus, nn Werneri sündroom, mille puhul inimene vananeb väga kiiresti, nähes juba teismelisena välja kui vanainimene. Seda haigust põdevate inimeste rakud poolduvad vähem kordi kui tervete omad.

Organismi vananedes toimub rakkudes palju muutusi. Valgud muutuvad üha modifitseeritumaks ja kogunevad DNA muutused, mutatsioonid. Pidevalt väheneb rakkude vastupanuvõime stressile - näiteks temperatuurikõikumisele, kemikaalidele või kiirgusele - ning suureneb rakkude suremise tõenäosus.

Selliste muutuste ühiseks põhjuseks on raku koosseisus olevate makromolekulide kahjustumine superoksiidide ja teiste vabade radikaalidega, mis tekivad raku enda ainevahetuse käigus. Rakud on varustatud mehhanismidega, mis peavad selliste mõjude vastu võitlema, hävitades vabu radikaale ja parandades kahjustatud makromolekule.

Niisugused mehhanismid ei saa aga iial olla täiuslikud ning seetõttu hakkavad mitmesugused muutused aja jooksul kogunema. Nende muutuste hulk saab teatud hetkel kriitiliseks ning põhjustab raku hävimise.

Eri rakkude kaitsemehhanismid töötavad erineva efektiivsusega ning just seetõttu on ka rakkude eluiga niivõrd erinev. Eespool öeldust on selge, et mida aktiivsemad on vabu radikaale hävitavad ning vigastusi parandavad geenid, seda pikem on ka raku eluiga.

Just seetõttu ongi «pika eluea geenidena» iseloomustatud näiteks DNA parandamise eest vastutavaid valke kodeerivad geenid ning vabu radikaale hävitavate ensüümide (näiteks superoksiidi dismutaas ja katalaas) geenid. Werneri sündroomi puhul on teada, et patsientidel kahjustatud geeni WRN produkt on üks neist, mis vastutab rakkudes DNA kahjustuste parandamise eest.

Mida parem on selliste geenide ja nende kodeeritavate valkude töö, seda pikem on ka rakkude eluiga ning seetõttu on suurem ka tõenäosus, et kogu organism elab kauem.

Lisaks sellisele üldisele «muutuste kogunemise» mehhanismile on veel tähelepanu juhitud spetsiaalsetele struktuuridele kromosoomide otstes - telomeeridele, mis võivad olla seotud raku eluea kontrolliga.

Telomeerid on kindla järjestusega DNA alad, mida sünteesitakse raku pooldumise käigus veidi teistsuguste mehhanismide abil kui raku ülejäänud DNAd. Mulluse Nobeli preemia said just telomeeride uurijad Elizabeth Blackburn, Carol Greider ja Jack Szostak.

Telomeerid kindlustavad kromosoomide stabiilsuse ning selle, et järglastele kanduks üle kogu raku DNA täies pikkuses. Blackburn on kunagi öelnud, et need on justkui saapapaelte plastmassotsad, mille lagunedes hakkavad ka paelad lahti hargnema.

On leitud, et iga raku pooldumisega jäävad telomeerid järjest lühemaks. Võib arvata, et teatud arvu pooldumiste järel on telomeerid nii lühikesed, et ei suuda enam kromosoomide stabiilsust tagada, ning see põhjustabki raku hävingu.

Mitmesugused vähirakud on aga saavutanud surematuse nii, et toodavad suurel hulgal telomeeride sünteesi eest vastutavaid ensüüme ning seetõttu nende telomeerid jagunemiste käigus ei vähene.

See pole aga veel kõik. Peale organismi osaks olevate üksikute rakkude eluea kontrolli näivad olemas olevat ka üldisemad kontrollimehhanismid, mis dikteerivad terve organismi eluiga.

California ülikooli teadlased Javier Apfeld ja Cynthia Kenyo on näidanud, et mõne geeni tegevus võib dikteerida eluea pikkust mitte ainult selle raku jaoks, kus teda toodetakse, vaid ka teistele organismi rakkudele.

Ühes molekulaargeneetikute lemmikobjektis, pisikeses ussis Caenorhabditis elegans on leitud geen daf-2, mille kahjustumise puhul pikeneb organismi eluiga tunduvalt. Sellega kaasneb ka organismi võime taluda paremini stressifaktoreid.

Tegemist on geeniga, mis kontrollib eluiga sel moel, et ei lase rakke jääda väheaktiivsesse puhkeolekusse. California teadlastel õnnestus näidata, et selle geeni produkt mõjutas ka nende naaberrakkude eluea lühenemist, kus daf-2 produkte ei toodetudki.

Seetõttu on põhjust arvata, et peale iga üksiku raku tasemel töötava, eluea pikkust määrava mehhanismi on olemas ka «bioloogiline kell», mis kontrollib organismi kui terviku eluea pikkust.

Ehkki me teame sellise «kella» komponentidest ja tööprintsiipidest alles väga vähe, on põhjust uskuda, et tegu on laialt levinud ja evolutsioonis konserveerunud masinavärgiga. Kõigil neil valkudel, mis on leitud organismi vanust kontrolliva «bioloogilise kella» komponentidena ussil C. elegans, on olemas väga sarnased analoogid ka teistes loomades ning inimeseski.

Kas meie praegused teadmised võimaldavad juba eluiga pikendada? Rakkude eluiga pikendada on tegelikult väga lihtne. On teada mitukümmend geeni, mida nimetatakse onkogeenideks, kuna nad on eriti aktiivsed paljudes kasvajates.
Onkogeenide aktiveerimine rakus likvideerib normaalsed kasvu ja vananemise kontrollimehhanismid ning rakk muutubki surematuks.

Näiteks põhjustavad mõned onkogeenid ülalnimetatud telomeeride aktiivse sünteesi, teised aga rakkude kasvu sõltumatuse keskkonnatingimustest. Tulemuseks on kasvajarakud, mis võivad kultuuris kasvatades lõpmatult kasvada ja järglasi anda.

Iga aasta 11. oktoobril tähistatakse Atlantas Henrietta Lacksi päeva. Tegu on naisega, kes suri noorena, 31-aastaselt emakakaela vähi tõttu. Arstid aga aretasid sellest kasvajast rakuliini, mida kutsutakse Henrietta nime esitähtedest tulenevalt rakuliiniks HeLa ning mis on saanud järgnevate aastakümnete jooksul väga oluliseks vähi, aidsi, lastehalvatuse ja mitme teise haiguse uuringul ja ravil.

Seda rakuliini kasvatatakse sadades laborites üle maailma ning seetõttu on võimalik ka eri laborites saadud uurimistulemusi omavahel võrrelda. Praegu maailmas kasvatatavate HeLa rakkude hulk ületab kindlasti suuresti originaali oma.

Nõnda võibki öelda, et Henrietta Lacks - vähemalt rakulisel tasemel - on muudetud surematuks. Kindlasti pakub selline surematus huvi näiteks neile religioossetele õpetlastele, kes usuvad, et inimene võibki koosneda ühestainsast rakust, millel on olemas oma unikaalne geenikombinatsioon.

Rakust, mis ei tunne valu, millel pole eneseteadvust ega sotsiaalseid sidemeid - näiteks viljastatud munarakust. Enamik teadlasi arvab küll õnneks teisiti ning seetõttu ei ole ikkagi saavutatud inimese surematust.

Normaalsete rakkude surelikkus ja kasvajarakkude surematus väljendab üht olulist vananemise paradoksi. Surematud rakud tekitavad organismis vähkkasvajaid, mis põhjustavad organismi kui terviku õige kiire surma.

Tervikliku organismi eelduseks on rakkude kooskõlastatud tegevus ja paljunemine. Kooskõla saavutamise hinnaks on aga rakkude surelikkus - seetõttu ka kogu organismi eluea lõplik pikkus.

Ka sellest paradoksist on loodus leidnud väljapääsu: kogu geneetiline informatsioon antakse DNA kujul edasi järglastele, kes ehkki ise pidevalt vananedes, hoolitsevad selle informatsiooni püsimise eest ning kannavad seda edasi läbi uute põlvkondade. Surematus on olemas - selle kandjaks on meie lapsed.

Suured küsimused teaduses

Kui poleks küsimusi, poleks ka teadust (vaja). Suured ja rasked küsimused - augud maailmapildis - murravad illusiooni kõige teadmisest ja annavad teadlastele igavesti tööd uute teadmiste otsimisel.

Viis aastat tagasi (1. juulil 2005) kogus Science - üks maailma mõjukamatest teadusajakirjadest - oma juubelinumbrisse 125 suurt teaduse ees seisvat küsimust, millele vähemalt siis veel vastata ei osatud.

Postimees küsib algavas artiklite sarjas Eesti teadlastelt, mida nemad neist küsimustest arvavad ning palju on teadus viie aastaga edasi arenenud.

Haiti ja saatan

2010-02-04

Üle kolme nädala on möödas meie ajastu arvatavasti suurimast loodus-õnnetusest, Haiti maavärinast, kuid siiani ei ole ei majanduslikud ega inimkaotused veel kokku loetud.

Normaalse inimese reaktsioon on kas abistava käe ulatamine (näiteks toetada oma võimaluste kohaselt rahaliselt) või vähemalt ohvritele kaasa tundmine. Ebanormaalne reaktsioon on hakata kedagi süüdistama ning siin on kaks levinumat võimalust: a) süüdi on keegi kolmas, b) süüdi on ohver ise. Paraku on ebanormaalseid reageeringuid tulnud ohtralt.

Venezuela president Hugo Chávez kuulutas, et maavärina põhjustas USA. Kes siis veel? Ameerika süüdistamine kõikides keskkonnahädades on nii levinud, et keegi pidi selle välja ütlema. Ka 2004. aasta tsunami puhul oli esimene sissekanne Eesti kommentaariumides, et ameeriklased on süüdi. Loodus-õnnetustes on iidsetest aegadest peale süüdistatud kas halbu vaime või halbu inimesi, ennekõike oma vaenlasi. Nii ringlesid Armeenia maavärina järel (1988) aktiivselt kuulujutud sellest, et tegu on Aserbaidžaani kuritegeliku aktiga. Kuid jätame nüüd inimesed ja räägime vaimudest.

Pöörane avaldus

Päev pärast katastroofilist maavärinat tegi kuulus telejutlustaja Pat Robertson nii pöörase avalduse, mida ma ei saagi oma sõnadega ümber jutustada, parem tsiteerin: „Nad olid prantslaste kontsa all, teate, Napoleon III ja mis iganes. Ja nad tulid kokku ja sõlmisid lepingu saatanaga. Nad ütlesid: „Me teenime sind, kui sa meid vürstist vabastad." Tõsijutt. Ja nii ütles saatan: „Okei, lööme käed." Ja nad peksid prantslased välja." (Delfi, 14.01.2010.) Algul arvasin, et tegu on müstifikatsiooniga: kristlik jutlustaja ei saa tsiteerida saatanat, pealegi on arvamus, et Haiti revolutsioon (1791-1804) võitles Napoleon III vastu, liig isegi Pat Robertsoni jaoks.

Ent üle kontrollides selgus, et tõepoolest: nii saatan kui ka Napoleon III. Pat Robertson on varemgi loodusõnnetuste taga näinud jumala või saatana otsest sekkumist. Nii on orkaan Katrina (2005) tema meelest kättemaks New Orleansile seal vohava homoseksuaalsuse pärast jne. Tema kuulsaim teos „Uus maailmakord" (1991) on aga käsiraamat vandenõuteoreetikutele üle kogu maailma.

Pat Robertson on tuntud oma idiootsuste poolest, kuid sama ei saa kuidagi öelda vene õigeusu kiriku patriarh Kirilli kohta, kelle avaldus on palju ettevaatlikum ja tasakaalukam, kuid ka sellest võib järeldada, et haitilased on ise süüdi: lodevad eluviisid, narkomaania jne. Igal juhul on põhjused spirituaalsed. Patriarh siiski ei täpsustanud, kuidas vale vaimsus võib maavärina esile kutsuda. Küll teevad seda aga talle lähedased publitsistid: jumal karistab Haitit voodoo eest. Vene rahvuslasest filosoof, vene blogosfääri populaarseim autor, zoroastrist Konstantin Krõlov aga kirjutab oma blogis, et mitte jumal ei karistanud Haitit, vaid arvatavasti näitas oma võimeid valesti väljakutsutud lwa Agwé.

Üleloomulikud jõud

Igal juhul on süüdi üleloomulikud jõud. Kummalisel kombel ei hakanud seda kummutama ka Haiti saadik USA-s, kellel CNN palus Robertsoni väidet kommenteerida. Saadik tuletas õigustatult meelde, et esiteks on Haiti esimene vabanenud orjade vabariik, kuid USA peaks olema Haitile tänulik veel selle eest, et pärast lüüasaamist Haiti revolutsioonis vähenes prantslaste huvi ka mandriterritooriumi vastu ning nad müüsid USA-le Louisiana. See kõik on vaieldamatult õige ja võib aru saada saadikust, kes ei tahtnud laskuda teoloogilisse debatti. Ent mis siiski toimus?

Haiti revolutsioon algas 14. augustil 1791 Bwa Kayimanis tseremooniaga, mille käigus ülestõusnud orjad ütlesid lahti valge inimese jumalast ja pöördusid tagasi oma lääneaafrika usu juurde. Väidetavasti ohverdati must siga, mis lõi aluse iga-aastasele rituaalile. Haiti voodoo on Kariibi mere saartel eri nimede all esinev sünkretistlik religioon, pärit lääneaafrika rahvastelt ning kergelt vürtsitatud kristlike elementidega. Massikultuuri tõttu on voodoo demoniseeritud ning pahatahtlikel inimestel võib see tõesti assotsieeruda satanismiga, mida see kindlasti ei ole.
Ma ei tea, mil määral on Haiti probleemides süüdi jumal või saatan. Küll aga võib kindlalt väita, et pääste- ja taastamistööde raskendavaks teguriks on korrumpeerunud ja saamatud Haiti võimud. Juba enne maavärinat oli Haiti olukord katastroofiline. Loodusõnnetus muutis olukorra väljakannatamatuks. Mis aga puudutab Pat Robertsoni ja teisi, siis neile tahaks meelde tuletada Sokratese öeldut: meeletus on tülitada jumalaid küsimustega, mida võib lahendada loendamisega, mõõtmisega või kaalumisega.

P. S. Kahjuks pimestavad nii mõnigi kord suured õnnetused ka muidu kaineid inimesi. Pean siin silmas Abdul Turay artiklit „Kustutage haitilaste võlg!" (Postimees, 28.01.10). Kuid kõigepealt tahan resoluutselt distantseeruda rassistlikest kommentaaridest tema artikli online-versioonis - need on tülgastavad. Ent kui Abdul Turay süüdistab panku selles, et Haitis amputeeritakse lapsi ilma narkoosita, siis on tegu pehmelt öeldes halva retoorikaga. Isegi kui kõik pangad kustutaksid kohe kõik Haiti võlad, kuidas tooks see operatsioonisaali anesteetikumid? Haiti päästetööd takerduvad mitte Haiti valitsuse rahapuudusesse (need kõik on välisabiga teostatavad), vaid olematusse infrastruktuuri. Ei hakka siinkohal tsiteerima Ameerika imperialiste, kuid näiteks Vene päästjatest meedikud tõdesid, et midagi sellist pole nad mitte kunagi mitte kusagil näinud. Haitis pole tegu mitte purustatud, vaid olematu tervishoiu struktuuriga. Inimlikult mõistan Abdul Turay nördimust, kuid selle kanaliseerimine pankadele (mis on nii levinud) ei ole kõi-ge targem tegu. Seevastu Turay otsus annetada oma honorar maavärina ohvritele on igati tervitatav. Püüdsin seda isegi teha juba eelmise EPL-i artikli järel, kuid raamatupidamislikel põh-justel otseülekanne EPL-ist Eesti Punasele Ristile osutus võimatuks, nii et pean ise tegema oma pangakontolt ülekande Punase Risti kontole. Seega on pangad siiski vajalikud. Kas või selleks, et abistada Haitit.

Peeter Olesk: Kes või mis meid õpetab?

2010-02-04

Ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees, ütleb Peeter Olesk viimast IRLi suurkogu analüüsides.

„Sest mis on elukool?" küsis August Sang luuletuses „Tagasivaade" (1956). Ja vastas samas: „Me enda vead!". Mitte plusside ja miinuste vahekord, vaid just vead. Erakonna „Isamaa ja Res Publica Liit" suurkogu järel võiks küsida, kas see oli elukool? Kas õppemaks või üks koolipäev? Kuidas vastata nendele küsimustele Sanga sõnadega „Me enda vead!"?

Opositsiooni kasutegurist

Meie erakondade juhtidel, mitte ühelgi neist, ei seisa endiselt meeles, kui keerulisse olukorda satub erakonna nn. volinik - olgu liige või traditsiooniline poolt-hääletaja või vaikne toetaja - , kui ta peab oma partei seisukohti kaitsma, aluseks üksnes arvamused perioodikas. Enamasti esitatakse need arvamused teadagi väljastpoolt sisse ehk kas spekulatiivselt või nuuskurite abil. Voldikutega pole mul Mart Laari ega terve erakonna põhjendamiseks peale hakata isegi mitte seda, et teha tuld pliidi alla. Mul on vaja vundamenti, mitte lora. Näiteks seaduseelnõu korteriühistustes soojatagamise kohta neile, kel küttevõlad puuduvad, seda viimast ehk siis lora paraku on, sest lõhkenud malmradiaatoreid ei ole võimalik soojustada üksikute tubade kaupa ja kuidas, iseäranis kui kiiresti, mõeldakse menetleda neid pankrotte, mis on tekkinud erafirmade maksujõuetuse tõttu kortermajadest ostetud/renditud pindade arvelt?

Parema puudusel - ja sellest on olnud juttu juba ka mujal - mõtlen ma vajalikud põhjendused välja ise. Võib juhtuda, et säärast põhjendust on tarvis kohe, sekundite jooksul, ootajaks mitte potentsiaalne valija, vaid hoopiski juhtliige konkureerivast erakonnast. Kust ma talle telefonikõnes võtan tolle voldiku, mille peamiseks adressaadiks on kõikjal üle maailma harilikult jobu, molu või tobu? Muidugi võiksin ma talle vastata, et mis see Sinu asi on. Samahästi võiks ta küsida minult „tagurpidi": mis siis on Sinu asi?
Aastal 2011 on minu asi, milline valitsuskoalitsioon siis moodustub, sest ta moodustub pärast eelarveaasta algust ja nii ehk naa juba eurohindades. Suurkogul ütles majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kui kandidaat erakonna ühe aseesimehe kohale: kolmest asjast, mida IRL peab kahe aasta jooksul tegema, on kolmandana „vaja välistada Savisaare võimuletulemine Eesti riigis" (PM 1. II 2010). IRL saaks seda teha üksi ainult sel juhul, kui ta valimised võidaks. Kus on tagatised? IRL ei saa olla keelupartei, sest see tähendaks teistimõtlemise ja järelikult ka opositsiooni tagakiusamist.

Ent pole kadunud teinegi aspekt. Keskerakonna elektoraat Tallinnas ja piki Põhjarannikut ei ole ürgvana, teda surnuks ei räägi. Kui Edgar Savisaare võimuletulek Toompeal ehk valitsuskoalitsiooni loomine tema juhtimisel peab olema välistatud, siis vähemasti esiotsa vastasseis Nevski katedraali vastas toimiva parlamendi ning Vabaduse väljaku äärse ja vana pritsimaja taguse vahel püsib. Asjade nii olles saavad üheks kaalukeeleks sotsiaaldemokraadid, kes alumises punktis kuuluvad koalitsiooni, ülemises aga opositsiooni. Kumbapidi see on IRL-ile kasulikum?

Punkt ja mastaap

Marcus Aureliuse järgi on inimese elu punkt, st. täpp (võiks tõlgendada ka kui täpes). Mastaabiks võib võtta pikkade transpordikanalite võrku piki Ida-Euroopa idapiiri ehk mõlemalt poolt kunagist raudset eesriiet. Ma ei mõtle peamiselt autoteid. Pean silmas kõiki koridore, meri, kütus ja elekter kaasa arvatud. Kui siin seatatakse prioriteediks raudteeühendus Helsingi-Berliin, siis punktiks võiks seada kõiki peatuskohti trassil Balti Jaam - Valga, sest enamik teeäärsetest vaksalitest ega perroonidest ei kõlba mitte kuskile. Mitmendaks prioriteediks ülendatakse sel juhul modernne raudteeühendus Peterburi-Tapa? Ülesanne mõtlemiseks: piirivabast raudteeühendusest Pihkva ja Tartu vahel jäi Eesti ilma aastal 1991. Eurokompleks Oraval, mis ei kompenseeri kunagist otseühendust, vaid kõigest asendab seda mõnevõrra, valmib 2011, kakskümmend aastat hiljem. Mitmendale kohale tagantpoolt jääb siis sild Virtsust Kuivastusse?

Ma ei loetlenud eespool enamikku suuremõõtmelistest projektitest, nimetasin ainult mõnda. Kõik nad nõuavad konversiooni pikkusega umbes paarkümmend aastat. Kuivõrd see nii on, siis ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees. Pealegi - kellele on tema pidurdus- või kummulikeeramisvõime kasulik? Ja veelgi edasi: kui seda hirmu tuleb üha korrata, kes ja miks siis IRL-is kahtleb?

Ajakirjanduse üldine tase pole kehvemaks läinud

2010-02-02

"Vabariigi kodanike" viimases, möödunud teisipäeval ETVs eetris olnud otsesaates arutleti meie ajakirjanduse hetkeseisu üle. Ajendiks oli president Ilvese kriitiline esinemine meediafoorumil, kus ta muu hulgas viitas ka ajakirjanduse kvaliteedi langusele.

Kui lubate, siis mina pole siin presidendiga nõus. Või kui täpsemini öelda, siis pole meie tänane ajakirjanduse üldine tase tervikuna ei oluliselt parem ega ka hullem kui näiteks siis, kui mina Postimehe peatoimetajana aastatel 1997-2000 ametis olin.

Ka president Lennart Meri kurtis omal ajal, et meie meediaväljaannetes on tegevad lapsajakirjanikud, kes ei mõista ühiskonnas toimuvat. Ka kümme aastat tagasi kurdeti, et meie meedia kolletub ning kvaliteet kannatab.

Tegelikult ei ole see kaugeltki ju Eesti eripära. Mäletan väga hästi 1998. aastat, kui Postimees otsustas vahetada ajaloolise must-valge päise täna hästi tuntud sinise vastu. Ka siis oli neid, kes arvasid, et kas sellega me ei tee liiga suurt hüpet tundmatusse, eemale konservatiivsusest ja "kvaliteedist". Täna on värvilised ka need väljaanded, kes kümme aastat tagasi pidasid seda pühaduse teotuseks.

Kuidas tuua lugejateni maailmas toimuv

Üleüldises kirumiseõhkkonnas on alati hea viidata eksimustele ning kallutatusele. Loomulikult pole meie ajakirjanduse tase kõikjal ja kõiges ühtlane. On tõeliselt häid ajakirjanikke ning on ka neid, kes võtavad seda nõudlikku ametit kui kellast kellani tööd. Täpselt nii, nagu igal elualal. Ka poliitikas.

Minu arvates on täna ajakirjanikuks olemine palju raskem ning väljakutsuvam kui veel kümmekond aastat tagasi. Toona, internetiajastu eelõhtul olid ajakirjanikud siiski peamised sõnumitoojad ja arvamusekujundajad. Postimehe Moskva korrespondendina 1994-1997 õnnestus mul internetti kasutama hakata (kehva side tõttu lünklikult) alles oma viimasel tööaastal. Ja "guugeldamisest" võis siis vaid unistada.

Täna on informatsiooni leviku kiirus ning kättesaadavus sedavõrd muutunud, et ajakirjanike roll ja ülesanded on tegemas läbi väga põhimõttelist muutust. Kuidas jagada ennast online ja klassikalise meediaruumi vahel, kuidas olla eristuv, kuidas leida midagi uut, mida keegi veel pole netiavarustesse paisanud?

Endise väliskorrespondendina ei saa ma muidugi jätta rõhutamata, et ühe või teise väljaande kvaliteedi tunnuseks on kõige muu hulgas ka see, kuidas ta suudab tuua lugejate-vaatajate-kuulajateni seda, mis toimub maailmas.

Eilses saates kõlas kolleeg Gräzinilt küll talle omaselt praalivaid kommentaare. Kuni selleni, et ka meie saatkondi ootab ees kadu. Ta rääkis ka väliskorrespondentide vajadusest, täpsemini mittevajadusest, kuid Tiit Hennoste tasakaalustas selle kiirelt ja kenasti.

Loomulikult oleks täna ju lihtne maailmast kirjutada vaid agentuure ja internetti kasutades, kuid see pole ju ajakirjandus, vaid tõlketöö. Ka 1994. aastal, kui Postimees otsustas avada korrespondendipunkti Moskvas, suutsin peamise pooltargumendina rõhutada just oma, st Eesti silmade ja kõrvade tähtsust maailmasündmuste vahendamisel. Täpselt see, millest rääkis eile ka Hennoste.

Maksimum kolmikpakett: Moskva-Brüssel-Washington

Minu peatoimetamise ajaks oli Postimehe palgal kolm väliskorrespondenti: Kadri Liik Moskvas, Madis Mikko Brüsselis ja Neeme Raud New Yorgis. Tänaseks pole aga Eesti suurimal päevalehel jäänud kahjuks ühtegi alalist väliskorrespondenti ja selle läbi on Postimees minu arvates maailmasündmuste kajastamisel lõivu maksnud. Konkurendist Eesti Päevalehel on Jaanus Piirsalu tegemas tublit tööd Venemaal.

Samas on väga hästi edenenud rahvusringhääling, kes oma kolme püsiva korrespondendi kui ka mitmete kaastööliste kaudu on tegemas head tööd maailmas toimuva vahendamisel.

Mõistagi on väikestele meediaväljaannetele väliskorrespondentide hoidmine äärmiselt kulukas ning elitaarne ettevõtmine. Inimeste huvi keskmes on ju ikkagi sündmused kodus, kuid samas ei tohi ükski meilgi kvaliteeti taotlev väljaanne unustada ka välisilmas toimuva kajastamist.

Liiati siis veel seetõttu, et see maailm mõjutab meid täna oluliselt enam kui näiteks kümme aastat tagasi. Korrespondendi omamine Brüsselis on minu arvates lihtsalt hädavajalik. Maksimum oleks aga kolmikpakett: Moskva-Brüssel-Washington. Täpselt nii, nagu see on praegu rahvusringhäälingul. Kiitus nendele!

Aga jutu alguse juurde tagasi. Loomulikult on meie ajakirjandusel, eriti klikijahi tingimustes, keeruline tasakaalustada huviäratamist ning kvaliteeti. Tähtis on ehk see, et meie väljaannete arvamushoiakud sisaldaksid endas järjepidevust, kus pelga ärapanemise asemel (selleks on teised väljundid:) oleks peaasjalikuks lähtekohaks argumenteeritus. Arvamuskeskkond peaks looma eeskätt aluse uute ideede ja mõtete ringlusse toomisele, mis eriti tänases Eestis on eriti oluline. Selle osaks on mõistagi ka olemasoleva või kavandatava kriitika.

Minu arvates on Eesti ajakirjandus piisavalt enesekriitiline selleks, et oma vigadest või nõrkadest kohtadest õppida. Eestis on väga tublisid ajakirjanikke, kes ei tee oma tööd konjunktuuri silmas pidades, vaid eeskätt kutsumusest. Kes on seda tunnetanud, see teab, millest ma räägin.

Isamaalisus meis eneses

2010-02-01

Vabas Eestis sündinud ja kasvanud vanem põlvkond on meile kõigile oluline väärtus. Olen alati imetlenud selle põlvkonna suutlikkust mitte ainult seista Eesti huvide eest neil rasketel aastatel, vaid ka kasvatada järgmised põlvkonnad üles samas vaimus. Kui neilt küsida, kust on pärit see jõud, mille toel suudeti üle elada sõjad ja küüditamised ning hoida üleval seda vaimu, mis viis kokkuvõttes iseseisvuse taaskehtestamisele. Vastus sellele küsimusele on olnud pea üksmeelne: selleks andis jõudu see tugev isamaaline kasvatus ja meelsus, mille mõjuväljas see põlvkond iseseisvas Eestis üles kasvas.

See paneb mind möödapääsmatult küsima, millises seisus oma isamaalise vaimuga tänases Eestis oleme. Eesti taasiseseisvumisest on möödas 19 aastat, seda on pea sama palju, kui omal ajal iseseisvale Eestile aega anti. Tänases Eestis sündinud ning kasvanud noorte isamaalisust pole kerge kindlaks teha. Paljude meelest on lood sellega kehvad. Mina ei tahaks sellega nõustuda. Mul on lihtsalt meeles, kuidas ka 1930. aastate lõpu põlvkonda peeti üldiselt vähe-isamaaliseks. Tegelikkus näitas aga just see, lõpuni Eesti vabaduse eest seisnud ja suuresti surnud põlvkond, mida isamaalisus tegelikult tähendab: seda polnud vaja enam pidevalt demonstreerida, see oli neis lihtsalt olemas. Mulle tundub, et nii on lood ka tänaste noortega.

Üht tean aga kindlasti: lihtsalt kauneid kõnesid pidades ning isamaaarmastust kuulutades pole kedagi võimalik isamaalaseks kasvatada. Nõukogude korra ajal minu põlvkonnaga muud ei tehtud, kui kasvatati meid nõukogude patriotismi vaimus. Lasteaed, kool, ülikool, ajalehed, raamatud, filmid, TV ja kui muu enam ei aidanud, siis KGB - kõik see pidi meist kasvatama tublid nõukogude patrioodid. Välja ei tulnud sellest midagi. Osalt juba sellepärast, et oli hästi näha, et suurem osa kasvatajatest ei uskunud ise kah seda, mida nad meile pähe taguda püüdsid. Kool ja kultuur on isamaalise kasvatuse juures loomulikult olulised ka kaasajal. Hästi lähevad nad peale aga ainult siis, kui tegijad oma töösse ise usuvad. Noorte tegijate tööna sündis Okupatsioonimuuseum, veel nooremate meeste ja naiste poolt Vabadussammas, noored mängisid nii „Nimed marmortahvlid" kui „Detsembrikuumus" filmis. Noorte seas oli väga populaarne „Tuulepealne maa". Just selliseid ettevõtmisi, mitte ilusaid sõnu, vajab Eesti oma isamaalise aluse tugevdamiseks.

Kõige tõhusamalt kasvatame me aga kedagi siis, kui me kellegi kasvatamisega ise ei tegele. Isamaalisus ei kasva seal, kus seda tegelikult pole. Isamaalisus kasvab kodudes, kus Eesti iseseisvuse ja vabaduse üle rõõmu tuntakse, kus iseseisvuse sünnipäeval ja vabaduspühal lehvib majal sinimustvalge lipp, kus pereisa on tõelise mehe kombel reservohvitser ja Kaitseliidus. Isamaalisus kasvab pidudel, nagu „Märkamise Aeg", laulu-tantsupeol või sinimustvalge juubelil - sellest pole vaja sellistel puhkudel rääkidagi, ta on seal lihtsalt olemas.

Isamaalisuse juures tuleb ka meeles pidada seda, et ta on seda tugevam, mida avatum ta on. Kui üritame kasvavat põlvkonda kasvatada arusaamas, et oleme kõige väärtuslikum rahvas maa peal, kes võib kõigile teistele ülevalt alla vaadata, teeme kasu asemel kahju - sest selline arusaam on lihtsalt rumal. Vaid maailma lahtiste silmadega vaadates ning sellega avatult suheldes on meie isamaalisusest kasu. Siingi on aga oluline mitte sedavõrd see, mida me räägime, vaid ikka see mida teeme, millised me ise oleme.

Jalutasin mõned päevad mööda Vabadussambast ning panin tähele, kuidas selle juurde otsustavalt ronis nii seitsmepealine rühm suhteliselt värvikalt riides pubekaid. Läksid samba juurde ja panid oma peod selle vastu. Sel hetkel teadsin üht: just sellises Eestis tahtsin ma elada.

Populism on vähkkasvaja

2010-01-30

Vaid suur ime või mõne IRLi liidri erakorraline pahameel võivad Mart Laari partei juhiks tagasivalimise edasi lükata. Selle tõenäolisus on aga imeväike. Laar ütles Delfile antud intervjuus, et isiklikult on ta oma positsiooniga rahul, küll aga võiks IRLil jalad kindlamalt maas olla.

Kas üksi erakonna esimeheks kandideerimine näitab erakonna tugevust või nõrkust?

Viimasel ajal on Eestis tõepoolest enamus erakondi läinud esimehe valimistele ühe kandidaadiga. See võib näidata nii erakonna nõrkust kui tugevust. Kui erakond on nii viletsas seisus, et keegi ei taha selle juhtorganitesse kandideerida või on erakonna pink nii lühike, et seal sobivaid kandidaate poleks, siis tähendaks selline olukord erakonna nõrkust. IRLi olukord erakonnana on hea ja konkurents erakonna juhtivatele kohtadele tihe, nagu seda näitavad ka eelseisvad valimised. Pikk on ka IRLi pink - kõik aseesimeeste kohtadele kandideerijad võiksid vabalt kandideerida ka erakonna esimeheks. Neid ühendab see, et nad kõik toetavad minu jätkamist erakonna esimehena. Erakonna esimehele annab selline toetus loomulikult tugeva positsiooni.

Teie eelistaks kandideerida nii, et keegi veel pürgiks esimeheks?
Alati on iseenesest huvitavam kandideerida nii, et selles ka teatav võistlusmoment oleks. Kuna kõik mõeldavad esimehekandidaadid leidsid ühemõtteliselt, et ma peaksin sellel kohal jätkama, siis lihtsalt mingeid mänguvalimisi korraldada poleks mõtet.

Vaatamata Kesk- ja Reformierakonna lauspopulismile, paistavad sealt välja ka nende väärtused ja ideoloogia. Millised peaks olema IRLi ideoloogilised väärtused, et suurparteide vahel silma paista?
IRL ei pea võimlema, et kellegi vahel silma paista. Meie väärtused - Eesti huvide prioriteediks seadmine, riigi julgeoleku tagamine, rahvuslike huvide kaitse - on teada. Omaette küsimus on, et kui atraktiivsed nad ühel või teisel hetkel valijatele tunduvad. Samas ei pea praegu sellepärast muretsema - mõlemad eelmisel aastal peetud valimised näitasid - analüütikutele teatava ülletusena - et kaheparteisüsteemi Eestis reaalses valimisolukorras pole. Näidaku gallupid enne valimisi mida tahes, IRL tegi mõlemal valimisel tugeva tulemuse, mis ei jäänud teistest üldsegi maha. See, mida IRL rõhutab, on vastutustunne Eesti käeskäigu eest ning hoolivus. Seda mitte populistlikus võtmes, vaid konkreetsete meetmete kaudu, et seista töökohtade loomise eest ning panna piir Eesti praegusele probleemile - tööpuuduse kasvule. Tuletame meelde, kui IRL esimesena asus nõudma negatiivsete eelarvete tegemist, seejärel riigi kulutuste, kaasa arvatud ametnike palkade kärpimist, saime me üsna üksmeelselt sõimata. Me jäime oma veendumustele kindlaks ja surusime oma tahtmise läbi isegi ühe koalitsioonipartneri kaotamise hinnaga. Kui me poleks seda teinud, ei saaks Eesti praegu eurotsooni pääsemisest rääkida. Siin tuleb loomulikult tunnustada ka meie koalitsioonipartnerit, kes peaministri erakonnana oli erilise surve all, kuid suutis ometi need rasked otsused ära teha. Kui aga eelmisel aastal mõõdeti valitsuskoalitsiooni edu selle suutlikkusega eelarve puudujääk maha suruda, siis sellel aastal on selleks suutlikus peatada tööpuuduse kasv.

Olete nõus, et lauspopulism on laostanud Eesti erakondade maailmavaated ja huvi nende vastu?
Populism on vähkkasvaja, mis sööb usaldust poliitika ja poliitikute vastu. Kuigi väljast võib olukord igati kena tunduda ning just populismiga on hea valimistel edu saavutada. Pole saladus, et mina populismiga tegeleda ei oska - olen eelistanud pigem raskeid, kuid õigeid otsuseid ning kui vaja, ka otseseid väljaütlemisi. Me ei nori tüli, kuid oma tõekspidamistest niisama loobuda ja muganduda ei kavatse. Eks me selles mõttes mõnevõrra tülikad ole, kuid mis parata, teisiti me ei oska.

Kuidas olete rahul isikliku positsiooniga tänases Eestis?
Kui te peate silmas isiklikku positsiooni, siis sellega olen igati rahul, kui aga erakonna oma, siis siin on kahtlematult veel kasvuruumi. Ma pole kunagi arvanud, et mõju omamiseks peaks kangesti esiplaanile tikkuma. Mind huvitab reaalselt sündmuste käiku mõjutada. Kuna olen enamuse asju, mida olen oluliseks pidanud - vahel tõsi küll teatava hilinemisega - läbi saanud, siis olen oma positsiooniga igati rahul.

Millised on IRLi eesmärgid 2011. aasta valimisteks? Saada valitsusse ja jätta Toomas Hendrik Ilves presidendiks?
IRL eesmärk on pakkuda värskeid ideid ja vähem vastaseise praeguse permanentse vastandumise ja teatava mõtteloiduse ning populismi asemel. Meil on läinud hästi, oleme populaarsemad kui kunagi varem - see annab erakonnale valimisteks hea vungi. Usun, et seda näitab ka meie suurkogu, mis tundub tulevat varasemast akadeemilisest laadist erinev - hoogne, nooruslik ja väge täis.

Milline on IRLi rahaline seis?
IRL rahaline seis on sama hea või halb nagu teistel erakondadel pärast kahtesid järjestikku peetud valimisi ning erakondadele mõeldud toetuste kärpimisi. Viimast pean ma aga paratamatuseks, sest kuidas oleks võimalik toetusi erakondadele samaks jätta, kui kõike muud kokku tõmmatakse. See oleks moraalselt vale, nii nagu ka vastu võtta riigikogu liikme palgatõusu. IRL saadikud seda ei tee ja maksavad summad riigikassasse tagasi. Me ei pea õigeks ka poliitilist rehepaplust ehk oma noorteorganisatsioonile riigikassast lisatoetuse maksmist. Haridusminister Tõnis Lukas on siin õigel teel. Igal juhul mingeid jooksvaid probleeme IRLil pole, saame ilusasti hakkama.

Kas senise peasekretäri Margus Tsahkna kandideerimine partei aseesimeheks on taandamine läbi edutamise?
Ei seda ega teist. See on Margus Tsahkna enda otsus. Marguse jaoks on see samm tegelikult loomulik, võimaldades tal end täielikult poliitikale pühendada.

Juba aastaid on IRLi kohal käinud vaidlus, kas ja mitu tiiba on erakonnal. Kuidas nende leeridega siis on?
Rahu valitseb teatavasti ainult kalmistul ning erakonnad, kus puudub seesmine konkurents ja arutelu, on tegelikult seesmiselt surnud erakonnad. Näen rõõmuga, kuidas meie kiirelt kasvava liikmeskonnaga erakond - loodame ületada 10 000 liikme piiri - meenutab järjest rohkem klassikalist konservatiivset erakonda, kus seesmine tugev arutelu pole mitte ainult loomulik, vaid erakonda edasiviiv nähtus.
Neid erinevaid tiibu üle lugenud ma pole - see oleks ka võimatu, kuna nad ei moodustu mitte isikute või vastandumise ümber - vaid konkreetsete põhimõtteliste küsimuste arutelul. Olukord, kus Eesti poliitiline maastik on aateliselt ümber kujunemas, on need arutelud IRLis hetkel loomulikult eriti aktuaalsed. Klassikalisest liberalismist kaugenenud Reformierakond ning sotsiaaldemokraatiast kaugenenud sotsid on Eesti poliitilisele maastikule jätnud rohkesti vaba ruumi, kuidas selles olukorras käituda on IRL jaoks uus ja huvitav väljakutse.

On teil kahju, et Taavi Veskimägi lahkus poliitikast ja "äraostmatud" on lagunenud?
Taavi Veskimäe otsusest on mul kahju, kuid mis parata - uus väljakutse oli tema jaoks tugevam. Usun siiski, et tema poliitilist maastikku värvikamaks muutnud väljaütlemised jätkuvad ka tema uuel ametikohal.

Teie olete 100% motiveeritud IRLi juhina jätkamises?
Kui ma poleks selleks 100% motiveeritud, siis ma sellel kohal ei jätkaks. Ning kui ma poleks selleks olnud 100% motiveeritud, poleks erakond esinenud edukalt kahtedel viimastel valimistel ega seisaks oma populaarsuse poolest kõrgemal kui kunagi varem. IRLi toetus on viimasel aastal olnud pidevas tõusutrendis. Inimeste toetus mitte meie tegelemisest iseenda nabaga, vaid sellest, et oleme suutnud Eesti heaks tööd teha. Usun, et IRLi toetuse kasvu taga on meie töö eelarve tasakaalustamisel ning raskete, kuid vajalike otsuste langetamisel. Eelarve ongi teema, millele olen kulutanud viimasel aastal suurema osa oma ajast, loobudes nii oma nõuniku tegevusest kui muudest pakkumistest. Mis puutub raamatutesse - neid on mul tõesti mitmeid ja edukaid ilmunud - siis minule on raamatute kirjutamine puhkus - ja puhkust on igaühel vaja. Nii ei hakka salgama, et neid ilmub mul sellel aastal veelgi. Niisama vegeteerida ma ei oska, elan täiel rinnal ning nii jõuan ka rohkem.

Kui rääkida isiklikest eesmärkidest, siis kas 2011. aastal sooviksite taas saada peaministriks?
Peaministriks saamine pole minu jaoks kunagi olnud eesmärk omaette. See sõltub eeskätt, mida inimesed arvavad, millega me välja läheme ning mida kavatseme ära teha. Peaministrina on mõtet töötada ainult siis, kui saad teha, mida õigeks pead ning mis sinu meelest Eestile hea on. See otsus on aga puhtalt valijate käes.

Kultuurses erakonnas ei vahetata parteijuhti läbi meedia

2010-01-30

Kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes ainsana võiks IRLi üldkogul Mart Laari hegemooniat kõigutada, ei kavatse erakonna esimeheks kandideerida. "Küpse poliitilise kultuuriga erakonnas ei toimugi liidri vahetus läbi meedia ja avalikkuse poolt võimendatud vastasseisu," lausus Aaviksoo Delfile

Mida te ootate IRL suurkogult?
IRL on täna Eesti kolmas erakond - ta toetus on tasapisi kasvanud ühinemisejärgselt 13 protsendilt tänase 20 protsendini, ent me jääme jätkuvalt alla nii Reformi- kui Keskerakonnale. Samas on erakonnal tõsiseltvõetavad võimalused kujuneda Riigikogu valimiste ajaks suurima toetajaskonnaga erakonnaks Eestis. Vajame selleks selgeid poliitilisi sihte ning usaldusväärset ja võimekat juhtkonda nende sihtide saavutamiseks.

Reformierakonna kongressil tõdeti, et kõik on hästi ja läheb paremaks; Keskerakonna kongressil vastupidi, kõik on halb ja läheb veel halvemaks. Meie teame, et üleilmne majanduslangus koos sellele eelnenud kohaliku arengubuumiga on olnud Eesti inimestele ja majandusele rasked, ent me oleme koos toime tulnud.

Suurkogult ootangi eelkõige erakonna esimehe selget poliitilist tulevikunägemust, mis annaks tasakaaluka vastuse Eesti riigi ees seisvatele tegelikele probleemidele - tööpuudusele ja sellega kaasnevatele sotsiaalsetele pingetele ning pakuks välja usaldusväärse kava vajalike reformide - eelkõige hariduses, halduses, sotsiaalhoolekandes ja tervishoius - jätkamiseks. Ootan sõnumit, mida saaks usaldada nii kõik erakonna liikmed kui ka meie valijad.

See Suurkogu peaks jätkuvalt kaasa aitama ka ühtse erakonnakultuuri kujunemisele - Eesti ei vaja Res Publica kahte ega Isamaaliit kolme, vaid tugevat ühenderakonda IRL, mis suudaks võita enamuse valijate toetuse.

Miks te ei kandideeri IRL esimeheks?
Erakonna esimees on erakonna liider, käilakuju, kes esindab ühelt poolt kogu erakonna poliitilisi püüdlusi ja teiselt poolt kehastab erakonna kuvandit ühiskonnas - erakonna esimees on erakonna usaldusväärsuse garant. Esimehe vahetus on seega väga oluline sündmus, milleks peavad olema tõsised põhjused. Kõige üldisemalt on neid kaks. Esiteks erakonna toetuse langus ehk valijaskonna usalduse kaotus ja teiseks erakonnasisene rahulolematus ehk liikmete usalduse kaotus. Täna pole kumbki neist eeldustest täidetud.

IRL maine on tõusuteel ja ma olen veendunud, et eelseisvad Riigikogu valimised kinnitavad mu sõnu. Ka erakonna eripalgeline liikmeskond, nii 22 aastat tagasi ERSP asutanud vabadusvõitlejad kui ka arvukad viimastel päevadel erakonnaga liitunud noored, ei otsi täna rahulolematult uusi väljakutseid vaid pigem kindlustunnet ja seda suudab rikkaliku poliitilise kogemusega Mart Laar kindlasti pakkuda. Olen veendunud, et Mardil on erakonna enamuse toetus.

Küpse poliitilise kultuuriga erakonnas ei toimugi liidri vahetus läbi meedia ja avalikkuse poolt võimendatud vastasseisu, vaid rahuliku sisemise protsessi tulemusena kui vajadus ja tingimused selleks on küpsed. See tagab palju paremini nii erakonna sisemise ühtsuse kui ka välise usaldusväärsuse ning teenib seeläbi ka avalikkuse huve paremini kui vaatemänguline „gladiaatorite võitlus".

Kes oleks IRLile parim esimees?
IRL ridades on Tunne Kelam, Toivo Jürgenson, Tõnis Lukas, Juhan Parts ja Mart Laar, kes kõik on edukalt juhtinud erakonda tema erinevatel arenguetappidel. Kindlasti on erakonnas veelgi inimesi, kelle isikuomadused ja poliitiline kogemus annaksid välja erakonna esimehe mõõdu. Parim esimees on aga see, kel on erakonna enamuse usaldus - täna on selleks Mart Laar.

Tõnis Lukas – Eesti kooli päästja või hukutaja?

2010-01-30

Ajaloolasest haridusministri üks laps õpib ülikoolis, teine nn eliitkoolis ja kolmas käib lasteaias. Seega on tal isiklik ülevaade, mis Eesti hariduselus toimub. Aga ikkagi on tal palju vastaseid, kes oma vastuseisu kooliuuendusele vaka all ei hoia.

Mäletan hästi esimest kokkupuudet Tõnis Lukasega. Või mis kokkupuude see oli! Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja ajalootudengite jalgpallimatšil ründas ta nurgalöögist tulevaid peapalle seesuguse kartmatuse ja agressiivsusega, et pidasin oma kolju säästmise nimel targemaks tema lennukaid õhusööste maiselt madaluselt seirata.

See, et üks intelligentsete prillidega ja kaunisoenguline ajaloolane võib olla nii kompromissitu võitleja mitte ainult kõrgkooli akadeemiliste sammaste taga, vaid ka füüsilises lahingus, kus passiivseks kõrvaltvaatajaks jäämine tähendab kaotust - jah, minu meeskond, ajakirjanikud, kaotas tolle kohtumise -, näis siis, 1980. aastate teisel poolel, lausa maailmaavastuslik.

Lukase (47) ontlik välimus ja väljapeetud kõnemaneer, kuhu on aastate jooksul lipsanud vaid üks libastumine, kui ta nimetas mullu mõningaid õpilasi põmmpeadeks (hiljem palus oma sõnakasutuse pärast vabandust), peidab enda all tänini võitlusvalmidust.

Tema veetav haridusuuendus on pannud kihama koolijuhid ja õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Uuendus paistab enamikule hirmus ulatuslik, paljudele tapvalt keeruline ja mõnele mõrvarlikult radikaalne, ja kõige selle tõttu on Lukas sattunud eri jõudude kriitikatule alla.

Aga ta ei ole käega löönud. Ta jätkab haridusuuenduse palli väravasse ajamist. Või äkki on ta valmis millestki ka loobuma?

Õppisite 1970. aastatel Tallinna 1. keskkoolis, nüüdses Gustav Adolfi gümnaasiumis. Mis oli siis koolis sellist, mis tänapäeval enam ei kõlba?

Valikuid ei olnud üldse. Kõik õppisid ühe õppekava järgi, seda ka gümnaasiumi osas, kuigi olime noored inimesed erinevate huvidega. Teine suur erinevus oli see, et kõik õpikud olid igal pool ühtemoodi ja palju oli tõlkeõpikuid.

Aga olid ka mõned tugevused, mis on vahepeal võib-olla kaotsi läinud. Näiteks põhikool oli meil põhiliselt piirkondlik, v.a üks prantsuse keele klass. Gümnaasiumi taset see absoluutselt alla ei viinud.

Keskkooli osas olid kõik kolm klassi spetsialiseerunud: kaks klassi olid matemaatika ja füüsika eriklass, kuhu olid üle linna koondatud õpilased ka teistest koolidest. Tase oli väga kõrge. Alati oli keegi Nõukogude Liidus loodus- või täppisainetes tipus. Minu koolist ei tulnud küll nii palju ühiskonnas, meedias ja poliitikas tuntud inimesi nagu
7. keskkoolist, aga tulevaste teadlaste potentsiaal oli tugev.

Õppisite samas koolis esimesest 11. klassini, nüüd tahate gümnaasiumi põhikoolist lahku viia. Teie õpetaja Lauri Leesi on pidanud seda suureks kaotuseks, kui eri vanuses lapsed enam koos ei ole. Mida kostate?

Väikestele juntsudele on kindlasti eeskujuks ka 9. klassi õpilased, kes võivad neid 1. septembril käe kõrvale võtta. Neile ei ole vahet. See on nende vanematele oluline. Enamik viib oma lapse sinna [nn eliitkooli] gümnaasiumi osa silmas pidades.

Teie veetav koolireform on tekitanud segadust ja on paljudele arusaamatu. Mis on ikkagi asja peamine eesmärk?

Haridusuuendus on palju laiem kui palju räägitud gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. See tähendab teist hingamist ka näiteks lasteaias, kus on jälle kavva võetud arendavad rollimängud, samuti kutsekoolides, kus saab omandada rohkem üldaineid, et tahtmise korral minna edasi ülikooli. Kõrgkoolidele tähendab uus gümnaasiumi õppekava tudengipõlveks paremini ette valmistatud noori.

Keskseks ongi õppekava sisulised muudatused. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on erineva eesmärgiga: põhikoolis saavad õpilased omal tasemel tervikliku maailmapildi, gümnasistid aga võimaluse end vastavalt huvidele ja annetele spetsialiseerudes edasisteks õpinguteks ette valmistada.

Õpetajad saavad rohkem õigusi nii õpetamismetoodikate valikul kui tunnis korra hoidmisel. Õpetaja staatuse tõus aitab kaasa rahuliku õpimeeleolu hoidmisele, sest ühelgi õpilasel ei teki enam karistamatuse tunnet.

Eesmärk on viia koolist varane väljalangemus minimaalseks - individuaalset abistamist peavad saama nii õpiraskustega lapsed kui ka andekad, et nende huvi koolitöö vastu igavusest ei raugeks.

Ometi ei pane me vastutust lapse arengu eest ainult koolile. Ka vanemad peavad lapse edasijõudmise eest vastutama. Edaspidi saab neid trahvidega korrale kutsuda, kui nad ei tunne huvi, kas laps koolis käib, või ei loo talle kodus õppimiseks turvalist keskkonda.

Kas suur tähelepanu õpetajate maine tõstmisele on tingitud ajakirjandusse jõudnud lugudest, kus õpetajaid saadetakse vulgaarselt teatud kohtadesse ja loobitakse tatikuulidega, ning kui õpetaja mõnda poissi sakutab, siis vanemad kaebavad ta kohtusse? Teisisõnu: õpetaja on muutunud koolis kõige kaitsetumaks ja õpilaste terror on väljunud igasuguse kontrolli alt.

See on intervjueerija liialdus. Igasuguse kontrolli alt ei ole see väljunud. Küll on sellel põhjus, miks õpetaja staatusele uues seaduses nii palju rõhku paneme: et ta teaks oma õigusi ja tal oleks võimalik seaduslikult reageerida.

Meil on ette tulnud kohtuasju, kus õpetajat, kes on oma tööd teinud südamega, on solgutatud mitmes kohtuastmes. Kui ühe kõigile tuntud probleemse lapse vanemad on ta kohtusse kaevanud ja tema üle nurga tagant irvitatakse, et tegime sulle ära ka veel, siis see on kõigile õpetajatele moraalselt valus löök, mida ei kompenseeri ka palgatõusudega.

Saan aru, et põhikoolis ja gümnaasiumis on eri eesmärgid ja et tahate seepärast neid lahutada, aga miks peab kõiki ühe vitsaga lööma? Miks ei võiks jääda alles mõnda kooli, kus on põhikool ja gümnaasium koos, nagu on Tallinnas prantsuse lütseum või Tartus Miina Härma gümnaasium, kus teie tütar õpib 3. klassis?

Kindlasti võib. Ka seaduse praegune versioon näeb ette erisusi ja gümnaasiumis lausa kohustab selleks. Ma ei võitle eriliste koolide vastu. Olen rõhutanud: gümnaasium peab olema, kui soovite, elitaarne. Mida omanäolisemad need on, mida rohkem annavad valikuid, seda parem.

Kuid küsimus ei ole siin kooli tasemes. Oma hea taseme saavutab traditsioonidega kool nagunii, sest tal on maine olemas. Kusjuures just gümnaasiumi osa on see, mis annab koolile maine.

Küsimus on: kas selleks, et saavutada kõrgem tase, peab korjama lapsed kokku juba 1. klassi.

Ja mida teie arvate, kas peab või mitte?

Siin on erinevad näited. Meie traditsioon toob näiteks [1. klassi katsete kohta] keeleõppe vajadused. Väidan, et kooli inglise keele kallak ei ole siin enam argument. Inglise keelt õpetatakse 1. klassist peale ka paljudes teistes koolides päris heal tasemel. Peab olema veel muud.

Ma ei välista, et näiteks [süvendatud] loodusained on üks põhjus, miks peaks küll mitte esimesse, vaid 7. klassi lapsi valima. Ma ei ole selles küsimuses sugugi jäik.

Küll aga räägime valikust ja selle tagajärgedest liiga üheülbaliselt. Nimelt, kui valime andekamad lapsed või need, kes on kooliks paremini ette valmistatud, üle linna või riigi välja ja paneme kokku 1. klassi, siis sel juhul huvitab meid ainult see, mis saab seal koolis, kus on tipud.

Aga asjal on ka teine pool. Kas meil on õigus vaesestada teisi koole sealt tippe ära noppides? Teame, et suure osa kooli positiivsest impulsist noore inimese arengusse annab suhtlemine teistega, orienteerumine tippude järgi.

Kui tipud on terves linnas mõnda klassi kokku korjatud, siis ei ole teistes koolides enam majakaid. Ma ei räägi ainult kujunevast suhtumisest, et nood koolid on kehvemad. Räägin sellest, et mingi osa lapsi jääb selle võrra kooli arendavast keskkonnast ilma.

Selle teema üle on varemgi piike murtud, aga miski pole muutunud. Miks peaks nüüd?

Jah, see on sensitiivne teema. Ma ei hakka tuuleveskitega võitlema. Seda enam, et ma ei talu, kui poliitilise malaka juurde võetakse veel üks vits ning nimetatakse väga primitiivselt seda, mida just rääkisin, eliitkoolide lõhkumiseks ja kasutatakse seda poliitilises võitluses enne parlamendivalimisi.

Ma ei arva, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on põhiteema. Ma ei arva, et nn eliitklubidega võitlemine oleks pedagoogikas meie peamine ülesanne. Ja ma ei arva, et see silt, mis on haridusuuendusele külge pandud, nagu hävitaks see maakoolid, oleks aus.
Aga ütlen nii: kui inimesed arvavad, et hirmude külvajad on ülekaalus ja vähem on kuulda võetud rahulikke argumente, siis olen valmis tsentraalsest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest eesmärgina loobuma.

(Intervjuu on tehtud esmaspäeval. Reedel teatas Lukas laiemale avalikkusele, et loobub kooliastmete tsentraalsest lahutamisest - Postimees.ee)

Tohoh! See on küll väga kõva avaldus, võtab lausa sõnatuks.

Teen seda selleks, et kogu muu haridusuuendus ometi läbi läheks. Samas usun, et need maakonnakeskused, kes tahavad vähendada gümnaasiumiealiste väljavoolu maakonnast, peaksid vabatahtlikult organiseerima puhta gümnaasiumi, mis paistab majakana kõigile maakonna õpilastele. Siis nad tulevad edasi õppima sinna, mitte ei lähe Tallinna või Tartusse.

Ma arvan, et puhaste gümnaasiumide tegemine on õige, sest sisuliselt on põhikool ja gümnaasium eraldi kooliastmed. Metoodikad, mida neis kasutatakse, peavad olema erinevad.

Me ei saa arvata, et väiksed lapsed on kui vanainimesed, kellele peab ainult ainealaseid teadmisi jagama, tegema võimalikult palju tunnikontrolle, kontrolltöid ja eksameid ning kes peaksid ära unustama mängimise ja avastamise. Paraku on see nii läinud, sest vaatame kooli kui tervikut.

Täpsustan üle: kas mõned senised nn eliitkoolid võiks siis alles jääda, kuigi teile nõu andnud professor Marju Lauristin kuulutas eelmisel nädalal, et need kaovad ära? Isiklikult arvan, et need võiks siiski jääda, sest siis on meil Eestis tippkoolid, mille taseme poole kõik teised koolid võiksid püüelda, nagu teie jutu järgi peavad igas klassis olema majakad, kellest kõik eeskuju võiksid võtta.

Tippkoole mõõdetakse gümnaasiumi osa tulemuste järgi. Kui meil on puhaste gümnaasiumidena olemas Treffneri gümnaasium ja Nõo reaalgümnaasium, siis mis kategooriasse nemad paigutada?

Neil ei ole olnud valikut 1. klassist peale. Aga nad on siiski suutnud kindlustada endale väga hea valiku 10. klassi. Paljud tahavad sinna minna, kuna seal on head õpetajad.

Ma väidan, et valik 1. klassi determineerib kooli tugevuse küllalt juhuslikult. Väide, et ainuke võimalus saada tugevat gümnaasiumi on valida sinna lapsi 1. klassi, ei kannata kriitikat. Tugevat gümnaasiumi on võimalik luua ja edasi arendada ka ilma selleta.

Arvan, et nn eliitkoolid on paljus staatuse koolid. See ei ole nii, et ainult sealt tulevad teaduse tipud.

Vabandust, aga riigieksamite tulemused siiski näitavad, et nn eliitkoolid on tulemuste poolest teistest üle.

Jah, aga mitte Treffnerist ja Nõo gümnaasiumist. Need on täiesti võrreldavas kategoorias.
Loomulikult annab valik parema keskmise tulemuse. Ka teistes koolides võivad tipud olla põhikooli lõpuks sama heal tasemel kui koolides, kus on valitud juba 1. klassi.

Ainult et neis teistes koolides käivad ka piirkonnalapsed, kelle keskmine saavutusiha võib olla väiksem, ja see tõmbab ka keskmisi hindeid alla. Aga gümnaasiumi lõpuks ei ole vahet, kas on tegemist puhta gümnaasiumiga või juba 1. klassist kokku kantud kullatükkidega.

Asjal on veel teine pool. Kui räägime väikse rahva võrdsest arengust, peame pakkuma võrdseid võimalusi üle kogu Eesti. Eliitkoolidekeskne lähenemine jätab ülejäänud Eesti tähelepanuta.

Lauri Leesi või mõne teise Tallinna kesklinna kooli direktor ei pea vastutama selle eest, et Kolga-Jaani või Tori ümbruse lapsed saaksid korraliku põhihariduse, et neil oleks kindlustatud tunnetuslik, sotsiaalne ja kõlbeline areng.

Kui levib eelarvamuslik hoiak, et kui ma ei pane last linnakooli juba 1. klassi, siis ta võib-olla ei saa heasse gümnaasiumi, siis selline suhtumine pumpab maapõhikoolidest lapsi välja. See on maapiirkondadele hukatuslik. Just seda olen tahtnud peatada. Rändetendentsid Eesti-siseselt niigi intensiivistuvad.

Aga kui veel hagu tulle visata ja panna pump veel kõvemini tööle - selle asemel et luua igal pool põhikoolide võrk ja öelda, et käige kodu lähedal põhikoolis ära, siis on teil võrdsed võimalused minna gümnaasiumi, kui tublid olete -, siis see paneb mind maakoolide pärast väga muretsema. Olen ka olnud maakooli õpetaja, mu juured on maal. Paraku ei paista poliitiliste loosungite vahelt välja arusaamine, kui tõsine on tegelikult olukord.

Olite pärast ülikooli lõpetamist kaks aastat Tartumaal Rõngu koolis õpetaja. Mis vahet tajusite Tallinna 1. keskkooliga, kus ise õppisite?

Vahe oli selles, et kui Tallinnas võisid õpilased olla eri koolides näiteks linnaosadest lähtuvalt mõneti erinevad, siis Rõngus kui kihelkonnakoolis oli kogu mitmekesisus koos.

Loomulikult vanemad kolleegid naersid, et uus luud tuli ja hakkas kohe pühkima - jätsin seitse õpilast suvetööle.

Loomulikult oli seal osal ka 7. klassis probleeme kirjaoskusega. Aga osa õpilasi olid väga andekad, neist said teadlased ja näitlejad. Maakoolis tuleb õpetada kõiki, tegelda igasuguste annete või ettevalmistuse puudumisega. Linnakoolis on tase natuke ühtlustatum. Sellegipoolest on maakool vaimustav.

Kus koolis te oma lapsed käivad?

Vanem tütar käis põhikooli osa Mart Reiniku gümnaasiumis. Elasime siis Tartus teisel pool Riia maanteed ja see kool oli kodule kõige lähemal. Ta läks seal muusikaklassi. Gümnaasiumi osa lõpetas Treffneris, nüüd käib ülikoolis. Keskmine laps õpib Miina Härma gümnaasiumis. Elame nüüd kooli kõrvaltänavas. Kolmas laps on lasteaias, nii et mul on ülevaade kogu haridussüsteemist.

Ma ei tea, mis on Tartu kõige kehvemad koolid, aga oletame, et elaksite nonde piirkonnas. Kas võite kätt südamele pannes öelda, et paneksite noorima lapse kõigest hoolimata piirkondlikku kehva kooli?

Mul ei ole staatuse asi kunagi tähtis olnud. Nii et võin öelda seda küll, käsi südamel. Palun seda vastust mitte pöörata Miina Härma gümnaasiumi vastu, sest see on väga hea kool ja mul on väga hea meel, et mu teine laps seal käib. Aga mulle ei ole see, et lapsed seal käiks, elus esimene eesmärk.

Mille üle on teie lapsed meie koolikorralduses kurtnud?

Vanem laps kurtis põhikooli osas, et matemaatikaõpetaja seletab väga keeruliselt.

Ma ei mõelnud õpetajaid, mõtlesin haridussüsteemi kui sellist.

Vaadake, õppekavad ei õpeta lapsi. Lapsi õpetavad õpetajad. Õppekavas võivad olla kirjas üldised eesmärgid, millise arengutasemeni peab laps kooliastme lõpuks jõudma ja millised väärtushinnangud peavad olema kujundatud.

Esimene mulje lapsele sellest, mis koolis toimub, ei tulene õppekavast, mida ta iialgi ei loe, vaid õpetajast. Kui ta ei saa millestki aru, siis see sõltub õpetajast, mitte sellest, kas matemaatika oli lapsele kohe raske või mitte.

Mu keskmisel lapsel tekitas probleeme inglise keele metoodikaga harjumine. Mingil hetkel oli tal tunne, et ta ei taha inglise keele tundi minna, aga siis sai õpetajaga järje peale ja nüüd on saanud viisi.

Eesti kool, kui sellesse positiivselt suhtuda ja kui eelhäälestus kodust on hea, on väga hea kool.

Teie haridusuuendusele leidub palju vastaseid. Aga ükski uuendus ei saa edukalt kulgeda, kui vastastega ei õnnestu leida koosmeelt. Kuidas üritate seda saavutada?

Austan teisi arvamusi ja arvan, et Eesti vajab haridusuuendust, kuid üldsus ei ole praegu küps tsentraalseks kooliastmete lahutamiseks sajaprotsendilises mahus. Kuna ma teen inimestega koostööd ja me peame saavutama võimalikult hea tulemuse, siis loobun tsentraalse koolivõrgu kujundamise mõnest põhimõttest, mis on kõige rohkem kriitikat saanud.

Ma ei hoia jäigalt oma väljapakutud visioonidest kinni. Koolijuhtidel ja õpetajatel on õigus tõestada oma koolides, et koolivõrku ei pea tsentraalselt kujundama. Neil on õigus jätkata samal moel, kui kvaliteet on tagatud.

Sest kõike muud - õpetajate staatuse tõstmist, rohkem õpilastele mõtlemist, koolist väljalangemise vähendamist, andekatele suurema tähelepanu pööramist - on nad toetanud. Selleks, et need küsimused läbi läheks, et need enam ei viibiks, aktsepteerin koolikorralduslikes küsimustes ka teisi arvamusi.

Nii et mind ei ole kindlasti tulevikus hauakivil mõtet piitsaga kujutada.

Kui teie uuendus õnnestub, siis mis saab viie-kuue aasta pärast olema kõige silmanähtavamalt teisiti?

Enesekindel õpetaja õnneliku õpilase ees ja tagatipuks huvitab ka kõiki lapsevanemaid, mis koolis toimub.

Ja loodetavasti saame rahvusvahelises pingereas esikohta hoidvatest Soome koolidest mööda?

Teie kui parandamatu sportlane võite lõpetada selle intervjuu oma maitse kohaselt. Aga soomlastest mööda saamine ei ole eesmärk iseeneses. Eesmärk on Eesti ühiskonda koos hoida ja maakooli päästa. Kui me säilitame oma mõõdetava tulemuse maailma tipus, kusjuures kõik teised püüavad meist mööda minna ja arendavad oma haridust, siis oleks see väga hea. Aga selleks peame ka ise arenema.

CV Tõnis Lukas (47)

Sündinud 5. juunil 1962
Tallinnas
Haridus
1987 Tartu Ülikool, ajalugu; 1997 kaitses magistritööd
«Tartu toomhärrad 1224-1558»
1998-1999 doktoriõpe
(ootab lõpuleviimist)
1981 Tallinna 19. tehnikakool (autoremondi eriala)
1980 Tallinna 1. keskkool
(Gustav Adolfi gümnaasium)
Teenistuskäik
Aprillist 2007 haridus- ja
teadusminister
2006-2007 Isamaa ja
Res Publica Liidu kaasesimees
2005-2006 Isamaaliidu esimees
2003-2007 X riigikogu
1999-2002 haridusminister
1999, 2002-2003 IX riigikogu
1997-1998 Tartu Ülikooli projektijuht
1996-1997 Tartu linnapea
1995-1996 VIII riigikogu,
kultuurikomisjoni esimees
1993-2005 Tartu
Linnavolikogu
1992-1995 Eesti Rahva
Muuseumi direktor
1990-1992 Eesti Kongressi liige
1989-1992 Tartu Ülikooli
aspirant ja lektor
1987-1989 Rõngu 8-kl kooli õpetaja
Erakondlik kuuluvus: Isamaa ja Res Publica Liit
Abielus, kaks tütart ja poeg

Kas kahevahel või kõhklematult?

2010-01-29

Pühapäeval valib Isamaa ja Res Publica Liit oma suurkogul esimehe järgmiseks perioodiks, kolm aseesimeest, põhikirjajärgsed organid ning langetab eelnevast tulenevalt ka mõned suuremõõtmelised otsused. Kaks on neid vähemalt, kuid tegelikult on neid rohkem.

Kellele me aru anname?

Kahest üks on erakonna oma nägu tulevikuks ja riigikogu valimisteks aastal 2011. Näoks võib olla logo nagu Reformierakonnal ehk oravaparteil. Näona saab tõlgendada ka fakti, sest on vaieldamatu, et praegu juhib Tallinna linna Keskerakond, kes kvoorumi mõttes Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kõrvale ei vaja. Katsed võtta Tallinna linn Keskerakonnalt ära lendasid vastu taevast. Nägu võib kujundada aga ka järjekindlus, mille üheks parameetriks on IRL-il haridus (ma mõtlen just parameetrit, mitte katseid ja eksitusi).

Teiseks suuremõõtmeliseks otsuseks on mitte lõhkuda senist koalitsiooni, ehkki selle kooshoidmine nõuab manööverdamist rohkematel teedel kui neid Tartu raudteejaamas ongi (kus neid on tosinkond, vähem kui Tapal). Koalitsioonid muutuvad, ent näiteks Eesti kaasarääkimisvõime üle-euroopalistes ja transatlantilistes arengutes ei tohi käia alla ja siin on Mart Laar teinud väga vajalikku tööd.

Mõnikord tuleb anda aru sagedamini kui õnnestub varnast nõu võtta. Ilma mingi pingeritta seadmiseta on Eesti poliitikas aruandmise päevakorrapunkte lisaks juba puudutatule vähemasti viis. Esmalt tööpuuduse vähendamine olukorras, milles üleminek eurole on inertsiaalselt otsustatud ja see otsus realiseerub kiiremini kui õnnestub saada alaline töökoht. Eurot saab maksustada toodangult laekuva kasumi, mitte sotsiaalabi pealt. Edasi energeetiline konversioon ehk üleminek energiaallikate pluraalsusele. Argipäevane toaelekter juhitava termotuumareaktsiooni pealt on minusugustele tulevik pärast meie surma. Katelde ümbertegemine Narva elektrijaamades käib kiiremini, kuid tähtaegu pole me ju näinud. Eesti oma tuumajaama rutiinseks käivitamiseks kulub ligikaudu poolteist aastakümmet, milleks läheb vaja nii suurt raha, et töötukassa pastapliiatsite jagamisest seda küll tagasi ei teeni.

Veelgi edasi Eesti-Vene suhted, kus me võib-olla vajame vahendajaid, aga ei pea igasuguse vahendustasuga leppima. Mõtlen siinkohal Hiina rolli kaubateedel ja Ameerika osa Kaukaasias ning Kesk-Idas. Tulles globaalsete protsesside kõrguselt allapoole kodutanumale, on päevakorralised kaks reformi, koolis ja halduses. Haldusreformi mõõtkava mõistan ma kõige paremini selle järgi, kui kaugele jäävad minu kodust korralik pood, leheputka ja pangaautomaat. Teistel on teised mõõtkavad, ent lahtiseks ongi jäänud see, kuidas neid omavahel klapitada. Lähim elektrik elab meist paari kilomeetri kaugusel, kuid tema ooteaeg võib ulatuda paari nädalani. Paremust riigikogu praeguselt koosseisult ei tule.

Koolireformi näen ma teistsugusena kui haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, sest koolivõrk on piirkonniti ikka väga erinev. Siin on kriitiliseks kohaks too ajavahemik, mil noorele inimesele hakatakse õpetama kutset ja suhtumist töösse. See on praegu segane.

Ettenäitus ja väljanäitus

Nüüdseks juba väga vanade inimeste kõnepruuki kuulub ka säärane sõna nagu „miilustama". See tähendab kassilikku käitumist värske kala juures - mida koer ilmaski ei tee. Kass tahab oma. Pole saladus, et ka Eesti erakondade ümber käivad miilustajad, keda huvitavad küll intriigid ja mitte positiivsed teod. Igal erakonnal peab olema midagi ette näidata. Keskerakonnal ei ole veel ette näidata Tallinnat kui üht kahest Euroopa kultuuripealinnast aastal 2011, kuid see võimalus tal on ja tolle ta ka saab. Majandus- ja kommunikatsiooniministril Juhan Partsil on ette tuua raudteeliikluse taastamine Tartu ja Valga vahel, Tartu lennuliikluse järjekordne rahvusvahelisustamine ning kui käivitub piiriületuskompleks Oraval, siis ka moodne transpordikanal Eesti ja Venemaa vahel. Poliitilises mõttes tähendab see okupatsioonikorra asendamist kaasaegse Euroopaga.

Võib tekkida küsimus, mida on ette näidata kaitseminister Jaak Aaviksool. On küll, sest ta on järjest nõudnud poliitiliste protsesside arutamist lahtisena, mitte suletud ringis. Tingimusel, et temaga räägitakse argumentide abil, pole Jaak Aaviksoo sugugi nii jäik nagu tahke keha äärmuslikul kujul.

Erakonna sees pole varjatud, et ma lähen IRL-i suurkogule kõhklematult, sest eelistused on teada. Kahtlen ma selles, mis on Eestile edaspidi parem. Sõim ja umbusaldus on ikkagi haigused, mitte ravimid.

Suuri asju ei saa vägisi teha

2010-01-29

Väljavõte haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase ettekandest Haridusportaali konverentsil, kus ta teatas, et loobub ülejäänud haridusuuenduse päästmise nimel kooliastmete lahutamisest.

Õppekavade uuendus on heaks kiidetud. See rakendub 2011.aastast. Mõnevõrra Riigikogu sellega veel tegeleb, kuid suurt huvi muudatusettepanekuid Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekavaossa esitada pole eelmisel kahel aruteluringil suures saalis olnud - tõsi kolmandas ringis on tulnud senise vaikuse foonil üllatavalt palju ettepanekuid - kuni õpilastele koduste ülesannete andmise sisulise ärakeelamise ettepanekuni välja.

Õppekavaarendus on järjepidev protsess ja see jätkub. Jätkuvalt tuleb arutada ka riigieksamite süsteemi muutmise täiendavaid ettepanekuid.

Kui riigieksamite arutelu mingeid muudatusi toob, siis saab neid teha, sest õppekavade järgi toimuvad uued eksamid 2014. aastal ja eksamikord peab olema paigas 2011.a. sügiseks - seega selle arutamine ei takista sugugi uute õppekavade rakendumist. Ka vahepeal pisut üle räägitud matemaatika riigieksam on koos emakeele ja võõrkeelega seaduses kirjas - nii et kui see diferentseeritakse õpilaseti vastavalt kitsa ja laia õppekava järgi tehtuks, siis see on vaid korralduslik küsimus. Iga õpilane teeb ju ikka ühe matemaatika riigieksami ja nii see seisab õppekavas ka kirjas.

Gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist on olnud selgelt domineerivaim teema seoses uue PGS-iga. See on niiviisi kujunenud, sest see on tõotanud suurele osale koolidest selgelt käegakatsutavaid muutusi - samal ajal kui õppesisu puudutavad muudatused on vähemalt laiema avalikkuse jaoks abstraktsemat laadi. Ometi ei ole kooliastmete lahutamine omaette kandev teema selles seaduses. Kandvaks on õppekavade lahutamine eraldi põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadeks tulenevalt nende erinevast eesmärgistusest. Kandev teema on koolide iseotsustamisõiguse suurendamine õppeprotsessi kujundamisel (nii õppekava koostamisel, hindamissüsteemi kasutamisel kui erinevate metoodikate valikul).

Kandev teema on õpetaja staatuse tõstmine kooli siseelus ja muidugi kooli muutmine õpetamiskesksemalt lähenemiselt õppimiskesksemale, mis tähendab, et õpilasi püütakse kaasata, et nad saaksid aru, et ei õpi õpetajale, vaid ikka iseendale. Põhjalikult peatutakse seaduseelnõus õpilase koolikohustuse täitmise temaatikal. Juba esmasele põhjuseta puudumisele peavad reageerima kool, vanemad ja omavalitsus. Esmakordselt nähakse ette reaalne sanktsioon (rahatrahv, ühiskondlik töö) vanematele, kes ei kindlusta oma lapse koolikohustuse täitmist.

Hariduslike erivajaduste teema on seaduses leidnud samuti pikalt kajastamist, kusjuures esimest korda on haridusliku erivajadusena nimetatud ära andekus. Nii et individuaalset lähenemist ei vaja üksnes nn. mahajääjad, vaid ka need, kes on keskmisest nutikamad ja kelle huvi tuleb pidevalt toita, et nad tegevusetusse ja igavusse ei manduks.

Senisest oluliselt rohkem käsitletakse kooliturvalisust, kuni käitumiseni võimaliku ründe korral.
Niisiis on seaduses palju sellist, mida ootate nii Teie, koolijuhid, kui ootab ka laiem haridusüldsus. Kuna soove ja lähenemisi on palju, nii erinevate osapoolte esindusorganisatsioonidel kui kõigil üksikult, on aastatega kokku kogutud ettepanekuid arutatud, kuni paljudel juhtudel on saavutatud ka ühine vaatenurk ja lepitud kokku tee edasiliikumiseks.

Ka opositsioonilised rahvasaadikud, kelle read on võrreldes aastatagusega kasvanud, leiavad enamasti siiski, et suur osa seaduseelnõus ette pandust on neile sümpaatne ja tuleks rakendada. On vaid üks teema, mis segab seda sulnist üksmeelt, see olevat gümnaasiumi lahutamine põhikoolist. Kuigi jah - ka sellest on aastaid räägitud nii kohtadel kui üleriigilistel Haridusfoorumeil, seda on taotlenud presidendi kantselei juures tegutsev Eesti Koostöö Kogu ja kinnitanud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu ministritest koosnenud Vabariigi Valitsus.

Kuni asi oli pigem teoreetiline, tundus idee paljudele kiiduväärsena. Kui asi läks tegelikuks, tulid hirmud. Ma mõistan seda.

Tuletan meelde, et gümnaasiumi lahutamist põhikooliosast on põhjendatud sellega, et eri kooliastmetes on õpe oluliselt erineva eesmärgiga ning nii õpetajate ettevalmistuse, koormuse jaotuse kui ka õppetöö rahastamise poolest tuleb neil koolidel vahet teha. Lisaks on olnud oluliseks vahe tegemise argumendiks ka õpilaste, eriti gümnaasiumiõpilaste arvu langus lähiaastatel, mis toob kaasa niikuinii mitmete väga väikseks jäänud gümnaasiumiosade sulgemise omavalitsuste poolt. Olukorras, kus maakonnalinnade ümbruskonnas on noorte vähesuse tõttu tulevikus peamiselt põhikoolid, pumpab nn. täistsüklikool tegelikult üha rohkem põhikooliõpilasi ümbritsevatest koolidest linna. Vanemad kardavad kaotada oma laste šanssi gümnaasiumi pääsemiseks, juhul kui ei kiirusta, seitsmeaastane laps käekõrval, suure kooli gümnaasiumijärjekorda.

Korralike maakoolide tühjenemiseni viib just see, kui linnad oma koolivõrgus muudatusi ei tee ning loodavad vajadusel õpilasi juurde saada mujalt. Õpilasrände näitajad on halastamatud ja selge on, et koolivõrku isevoolu teed lastes on karta selle võrgu katkemist mõnes piirkonnas. See tähendaks ka väikestele lastele liig pikka kooliteed või siis vahepealset õppekvaliteedi langust, kuni lõpuks otsuseid hädaga tegema hakatakse. Selliste ohtude puhul peab riik sekkuma.

Meil kõigil on oma roll - koolijuhil oma, vallavanemal ja linnapeal oma. Ministrina pean ma pikemalt ette nägema ja vaatama kogu Eesti pilti ja huvisid.

Samas ei saa suuri asju teha vägisi.

Ka Vabadussõjas ei õnnestunud sundmobilisatsioon, võit tuli alles siis, kui rahvas hakkas ettevõtmise väärtusesse ka ise uskuma. Olen alati öelnud, et koolis on asjad hästi siis, kui õpetajad usuvad oma eesmärkidesse ja on piisavalt motiveeritud. Seepärast olen seisnud õpetajate palga eest ja olen ka kõiksugu töökorralduslikke muudatusi hoolsalt õpetajatega arutanud. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamises pole arvatud üksmeelt saavutatud. Kas selles on mingi roll ka tõsise asja liigses valimiste-eelses politiseerimises, näitab aeg.

Kuid tsentraliseeritud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist igal pool ja ühtemoodi niisuguses olukorras läbi viia ei saa! Ei kavatsetud 3-6 aasta pärast ega vististi ka tulevikus, sest tingimused selle süsteemseks läbiviimiseks on mitme protsessi (õppekavaarendus, õpilaste arvu langus, venekeelse gümnaasiumi eesti õppekeelele üleminek - viimase suhtes on Keskerakond teinud küll seadusemuudatuse eesmärgiga see ära jätta) ajalisel kokkulangevusel just lähiajal olemas. Edaspidi neid tingimusi sellisel kujul enam pole.
Olen palju suhelnud ja asju arutanud nii maakondades, kui ka poliitilistes debattides. Minu asi on arvamusi arvesse võtta. Loobun seaduseelnõus esitatud ettepanekust tsentraliseeritud kooliastmete lahutamise läbiviimiseks. Seda lootuses, et see loobumine kõrvaldab viimase takistuse kogu haridusuuenduse jaoks olulise Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse Riigikogus vastuvõtmise teelt. Seda seadust on varsti vaja.

Uues olukorras tuleb mõelda, kuidas ilma gümnaasiumi põhikoolist lahutamiseta tagada kõigis piirkondades elujõuliste põhikoolide areng. Mitmed viimase aasta kohalikud otsused on näidanud, et linnad sulgevad eelistatult väiksemaid ajaloolisi põhikoole, suunates sealt õpilased suurtesse täistsüklikoolidesse ümber. Kuidas kaitsta siis maakoole?

Kindlasti ei saa me rääkida enam ka suurusepiirangutest gümnaasiumipidamisel, sest niiviisi tekitaksime maal ebavõrdse seisundi koolipidamisel linnadega võrreldes. Muide, 120 õpilase ehk 6 klassikomplekti nõuet tervele gümnaasiumiosale pole seaduses kunagi olnud, kuigi mõnigi fraktsioon võitles avalikkuse ees „ennastsalgavalt" selle olematu sätte justkui seadusest välja võtmise eest.

Kuidas minna edasi?

Edasi läheme koostöös. Nii nagu seaduseelnõus on olnud algusest peale põhimõte, et lõplik gümnaasiumivõrk kujuneb läbirääkimistes ja koostöös omavalitsuste vahel, loodan ma ka edaspidi piirkonna otsustajate koostööle. Õpilaste arvu vähenemine sunnib omavalitsusi koostööle, olenemata Teid häirinud seadusesätte ärajäämisest.

Soovitan ka edaspidi puhtaid gümnaasiume luua, nii selleks et hoida elus ümbritsevad põhikoolid, kui ka selleks, et õpilased ei voolaks maakonnast välja juba gümnaasiumiealistena ainult Tartusse ja Tallinnasse. Korralik kõiki suundi pakkuv puhas gümnaasium võib olla maakonnas samasugune majakas, kui kogu Eestis on Hugo Treffneri Gümnaasium, aga miks mitte ka näiteks Nõo Reaalgümnaasium. Pakun Haridus- ja Teadusministeeriumi abi nii sisuliste kui ka juriidiliste küsimuste, võimalik, et ka finantsiliste probleemide lahendamiseks. Kui mõnel maakonnakeskusel on näiteks huvi ja tunnetatud vajadus gümnaasiumi riigistamise kaudu puhta ühisgümnaasiumi loomiseks riigigümnaasiumina - Haridus- ja Teadusministeerium asub hea meelega läbirääkimistesse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esialgsed ettepanekud on algatanud koolivõrgu olulise muutmise arutelud ja tinginud või tingivad lähiajal ka juba otsuseid nii Tallinnas, Tartus, mitmetes maakonnalinnades ja ka maakondade eri osades. Need diskussioonid jätkuvad ja toovad kasu nii õpilastele kui kogu Eesti ühiskonnale.

Liisa Pakosta: Kes ikkagi moodustavad perekonna?

2010-01-29

19. jaanuari Riigikogu sotsiaalkomisjoni koosolekul arutati taas, et kes täpsemalt moodustab tegeliku perekonna. Arutluse põhjuseks oli sotsiaalhoolekande seaduse muudatus, mille kohaselt hakkavad kohalikud omavalitsused sotsiaalteenuseid saavate inimeste üle arvestust pidades kirja panema ka inimese tegeliku perekonna koosseisu.

Seega saab "tegelikust perekonnast" päris oluline kaalukeel inimese või pere sobivuse hindamisel ühe või teise sotsiaaltoetuse saamiseks.

Niisiis, mis on "tegelik" perekond? Kuna inimese tegeliku perekonna käsitlemine erineb juba Eesti riigi paberites üsna jõudsasti, siis polegi välistatud, et meil tekib 226 erinevat perekonna määratlemise võimalust. Just nii palju on meil nimelt kohalikke omavalitsusi ja igaühel neist on õigus oma sotsiaalteenustele sellele teenusele sobiv perekond juurde mõelda.

Hea näide on siinkohal Viimsi vallast tuntuks saanud juhtum, kus kaks koos elavat naist kolme lapsega defineerisid ennast ise perekonnana, kuid vald oli teisel arvamusel. Kui Eesti kõige rikkam vald, kus abivallavanemaks on lausa sama valdkonda ministrina juhtinud inimene, ei oska aimata, kes või mis on perekond, siis miks me arvame, et ülejäänud 225-l omavalitsusel otsustamine lepase reega edeneks?

Üht-teist pajatab perekonna kohta uus perekonnaseadus, kuid ka seal jäävad otsad lahti. Inimesel on raske ka seda seadust lugeda, kui ta ei oska kogenud juristile sarnaselt jälgida, et „alanev sugulane" on tegelikult laps ja „ülenev sugulane" isa või ema. „Pildil on ülenev naissoost sugulane oma ühtse sünnikuupäevaga alanevate meessoost sugulastega" tähendab tõlkes, et „pildil on ema oma kaksikutest poegadega".

Teema juurde tagasi tulles - perekonna mõiste on selge ainult ühel juhul: kui mees ja naine on omavahel abielus, kasvatavad ühiseid alaealisi lapsi, ei ela koos vanavanematega ning nende lapsedki pole veel jõudnud ikka, mil neil oleks lähemaid suhteid vastassooga. Kõik muud vormid mahuvad niisiis mõiste „tegelik perekond" alla ja tõenäoliselt muutub siin pilt juba väga kirjuks.

Kuigi ühelt poolt on kohalikul omavalitsusel õigus oma sotsiaaltoetustega ümber käia nii nagu ta heaks arvab, on teiselt poolt olemas ka inimeste üldised õiguspärased ootused, et perekond on ikka üks ja seesama ka üle vallapiiri jalutades. Mõelge, milline segadus tekiks, kui üks omavalitsus loeb perekonnaks ema, ema lapse esimesest abielust ja ema uue vabaabielus elava mehe (pere koosseis 3 inimest), teine aga ainult ema, kriipsutades maha ka lapse, kuna too elab pool aega oma isa juures (pere suuruseks 1 inimene, vahe on juba kolmekordne).

Seega eeldan, et riik annaks ikkagi mingeid suuniseid perekonna määratlemisel. Urve Palo on neid suuniseid lausa Riigikohtult ootamas, aga kas see ikka on kohtunike määrata? Kas Eesti riigis keegi peale riigikohtumike ei teagi, misasi on perekond?

Seega oleks tänuväärne, kui riik ise lepiks üht-teist kokku perekonna määratlemisel ja ühtlasi annaks ka selge korra, kuidas käituda siis, kui kohalik omavalitsus on andnud ühe versiooni "tegelikust perekonnast", aga inimesed ise arvavad teisiti? Või mida peaks tegema inimene, kes avastab, et teda on kantud näiteks eks-poissõbra "tegelikuks perekonnaliikmeks" endiselt armuvalus noormehe poolt?

Ehkki meie peres pole midagi ebatavalist, olen ma ise ka saanud ametkondade poolt väga erinevate tõlgenduste osaliseks. Üldmulje on senini kahjuks väga üheselt selline, et tõlgendatakse nii, et saaks ikka paremini toetusi mitte välja maksta. See on tegelikult lausa piinlik, eriti kui ühte ja sedasama perekonda lahterdatakse erinevalt vastavalt toetuse liigile - kord ühtpidi, aga kui on kokkuhoidlikum, siis jälle ilmtingimata teistpidi.

Kas perekonna määratlemise alustes võiks riik mingeid suuniseid anda? Pakun ise välja ühe lihtsa reegli. Nimelt on kogu statistika kohaselt kõige suuremas hädas lastega pered ja laps pole tõesti ka absoluutselt selles süüdi, et tema vanemad on omavahel abielus või mitte, või kas tema mõlemad vanemad on üldsegi tema bioloogilised vanemad. Seega on perekond alati näiteks kooslus, kus kasvab vähemalt üks laps ja kõik edasised otsused tuleks langetada eeskätt lapse huvidest lähtuvalt.

Seega võib perekond olla ka näiteks laps, lapse ema, lapse ema uus mees ja lapse ema enda ema, kes on pere hooldada, ehkki elab rahvastikuregistri kohaselt erinevas kohas. Sellisel juhul tuleks hooldatava ema kulud arvestada ikkagi perekonna reaalsete kulude hulka.

Ütleme aga näiteks, et lapse ema uus mees käib välismaal tööl ja ta pole last lapsendanud - sellisel juhul puudub igasugune alus arvata lapsega bioloogiliselt mitteseotud mees ainuüksi seetõttu lapse kasvatamise eest vastutajaks, et ta juhtumisi aeg-ajalt lapse emaga kokku saab ja hingesidet tunneb.

Praktikas, kardan, lahendataks see konkreetne näide selliselt, et kui pere soovib toimetulekutoetust, siis arvestataks kohemaid „ema uue elukaaslase" sissetulek ka kogu pere sissetuleku hulka, aga kui pere soovib näiteks leibkonnaliikmete arvust tulenevat soodustust, siis leitaks kohe, et puudub alus ema „meestuttava" kaasamiseks!

Teen ettepaneku, et nii kohalikud omavalitsused kui ka riik ise võiks toetuste arvutamisel alati kasutada sellist lähenemist, mis on lapsele või lastele kõige kasulikum. Kokkuhoiupoliitikaks pole see õige koht - pered on tõesti väga erinevate koosseisudega ning erinevad peretoetused ju selleks mõeldud ongi, et laste olukorda parandada. Eesmärgiks pole ju mitteparandamine! Mida teie arvate?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Tõnis Lukas: «Korrutustabeli peast teadmise nõue säilib!»

2010-01-29

«Valemite õppimine jääb. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud - andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid,» dotseerib haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, rääkides uutest õppekavadest ning plaanitavatest muudatustest põhikooli ja gümnaasiumi seaduses.

Kas Eesti koolis veel kahtesid pannakse?
Loomulikult! Õppekava annab võimaluse - kui kool nii otsustab ja see kogukonnale sobib - hinnata esimestes kooliastmetes ka kirjeldavalt. Koolimudelid peavad olema paindlikud. Osa lapsi saab areneda ja hakkama eelkõige väikestes klassikollektiivides, kus ei panda kohe algusest peale numbreid. See tuleb ära tunnetada. On võimalik teha valikuid ja kujundada omanäoline kool. Viiepalline hindamissüsteem jääb aga kindlasti valdavaks Eesti kaunis konservatiivses koolisüsteemis, kus kool on nii õpetamise kui kasvatamise asutus. Uutes õppekavades ning ka põhikooli ja gümnaasiumi seaduses on senisest rohkem rõhutatud nii kasvatamist kui ka väärtuskasvatust. Erinevate ühiskondlike väärtuste - isikuvabaduste, sotsiaalsete ja isamaaliste väärtuste - esiletoomist. Aga ma ei tea, mis diskussiooni järel riigikogus sellest seadusest lõppkokkuvõttes välja tuleb. Näiteks on Keskerakonna fraktsioon esitanud ettepaneku, et õpilastele ei antaks enam koduseid ülesandeid; et ainsad kodused tööd oleksid kirjanduse lugemine, teatris-kinos käimine ja omavahelised kollektiivsed arutelud. Ma arvan, et see on liialdamine. Iseasi on see, et põhikoolis on mitmes aines ainesisest koormust vähendatud, andmaks võimalusi aruteludeks ja seoste loomiseks, et faktid ja valemid ka meelde jääksid.

Ainesisese koormuse vähendamine tähendab seda, et enam ei pea korrutustabelit pähe õppima?
Ei! See ei tähenda ka üleüldiselt valemitest loobumist. Siin on erinevad lähenemised füüsikas ja matemaatikas. Matemaatikas osa valemite ja korrutustabeli peast teadmise nõue kindlasti säilib. Füüsikas on võimalik valemeid ka tuletada, aga see eeldab korralikke baasteadmisi. Ja selle baasi peab selgeks õppima. Meeldejätmine ja mälutreeningud jäävad. Kindlasti tuleb omandada valemeid, õppida pähe võõrkeele sõnad ja teada fakte ajaloos: mis aastal oli Jüriöö ülestõus. Ei toimu revolutsiooni, et faktid ja valemid välja. Aga seoste loomist - et neid fakte paremini kasutada, et nad ka meelde jääksid - on õppekavas rohkem rõhutatud.

Tooge ajalooõpetajana näide, kuidas neid seoseid looma hakatakse.
Ajaloos saab luua kronoloogilisi seoseid: eelnevate ja järgnevate sündmustega. Eesti ajaloost rääkides tuleb anda taust maailma ja Euroopa ajaloost. On oluline, et seoseid luuakse ka teiste ainetega. Kui räägitakse tehnika uuendustest, tööstusrevolutsioonidest, vaadatakse ka teadusajalugu: kuidas samal ajal arenesid loodusteadused. Seoses teadusajalooga - hiljuti tuli soolise võrdõiguslikkuse raames jutuks, et näiteks matemaatikatunnis võiks rohkem rääkida kuulsatest naismatemaatikutest. Koolis õpetatav matemaatika on sadu ja tuhandeid aastaid vana.

Kust neid kuulsaid naismatemaatikud otsima hakatakse?
See oli naisteorganisatsioonide ümarlaua ja sotsiaalministeeriumi ettepanekutest tuletatud diskussioon ajalehes. Jah, midagi välja mõtlema ei hakata... No aga ajaloos on ju teada juhuseid, kus vajadusel mõeldi välja aurumasina leiutaja, et ta oleks ikka õpilase kaasmaalane.
Õpikutes ja õpetaja tekstis peab sisalduma tõde. Eesti kool ei stimuleeri asjade väljamõtlemist. Mis puudutab diskussiooni, et õppekavas peaks olema nimetatud rohkem naisi perioodidel, kui neid teadaolevalt lihtsalt ei olnud, või et mõnes valdkonnas peaks tasakaalustamiseks tooma välja ka meeste nimesid - kuigi mehi sel perioodil näiteks tuntud luuletajate hulgas polnud -, siis sellist ülepingutatud korrektsust me ei taotle. Naismatemaatikust rääkides - Sofia Kovalevskaja on õpikuis nimetatud. Ei ole midagi katki, kui kirjandusõpetaja toob seostest teatriga rääkides rohkem esile naisnäitlejaid kui meesnäitlejaid. Sugude sulatusahju koolist ei tehta. Tööõpetuses jäävad ka tulevikus põhiliselt poistest ja põhiliselt tüdrukutest koosnevad õpperühmad eraldi. Mulle on jäänud mulje, et praegu kulub õpetajate põhiaur pigem mahajääjate järeleaitamisele kui hästi õppijate edasiaitamisele. Mahajääjale tehakse eraldi õppekava, aga tihti pole see laps õppimisest ülemäära huvitatud, pedagoog ajab teda maja mööda taga ja nii edasi. Põhikoolis peame õpetama kõiki inimesi. Mõned avanevad hiljem, neist on kasu eri valdkondades. Õpetaja töö on mitmekesine, ja kahtlemata on selle üks osa järeleaitamine, individuaalne lähenemine. Aga ka edaspidi - üksikute eranditega - õpivad põhikoolis erinevate võimete ja huvidega inimesed koos. Uues õppekavas ja seaduses nõutakse individuaalset lähenemist mitte ainult neile, kel on õpiraskused. Hariduslikes erivajadustes on esimesena välja toodud andekus. Tuleb spetsiaalselt tegelda nendega, kes jõuavad aines paremini edasi ja vajavad teist lähenemist: soovitust võtta ühendust ülikooli teaduskooliga või ekstra arendamist, et nad saaksid osaleda näiteks peast arvutamise võistlustel või olümpiaadidel.

Ma olen kuulnud, et tunnistusele kahe kirjutamist koolides ei soosita. Lapsele pannakse kolm välja, viiakse üle järgmisse ja järgmisse klassi - ja ta avastab alles põhikooli lõpus, et tema teadmised on puudulikud.
See on kindlasti liialdus. Inimesele tuleb osundada, mis on tema probleemid ja teda aidata. Loomulikult on anded ja huvid erinevad ja mõni ei jõua nii hästi edasi kui teised, kuid me peame tegelema ka nendega, kes sobiksid oma taseme poolest küll 5., 6., 7. klassi, 9. aga juba raskemini. Me ei saa neid ka koolisüsteemist välja heita. Tegemist on ehk väga heade ja hästi kasvatatud lastega, me ei saa neid panna kuskile erirežiimi alla, saata kodunt ära. Uue õppekava puhul on võimalus koolist põhjuseta puudumisi ka hinnete panemisel rohkem arvestada. Nii et tegelikult muutub nii klassikursuse kordamajätmine kui ka ettepaneku tegemine teise kooli saatmiseks lihtsamaks. Ja ka kahtede panemine muutub lihtsamaks, kuigi see pole ka praegu takistatud.

Klassikursuse kordamajätmiseks on vaja lapsevanema nõusolekut. Kas õpetaja pole siis pädev otsustama, mis klassi tasemel laps parajasti oma teadmistega on?
Õpetaja on kindlasti pädev, aga pedagoogina peab ta suutma suhelda ka vanematega. Ja tihti vanemad ja õpetajad leiavad koos parema lahendusena just klassikursuse kordamise. Mõnikord teevad vanemad ise sellise ettepaneku.
Uues õppekavas ja seaduses täpsustatakse kooli, omavalitsuse ja lapsevanemate roll koolikohustuse täitmise nõude ees. Esimest korda saab lapsevanematele määrata trahvi, kui nad pigem takistavad lapsel kooliskäimist. Sest õpiraskused pole tihti tingitud sellest, et laps oleks kuidagi andetum, vaid on põhjustatud sotsiaalsetest probleemidest: purunenud perekonnast, sellest, et kodus pole toetavat keskkonda. Seda kõike tuleb arvestada enne, kui me hakkame õpilasi lahterdama. Aga uus seadus paneb vanematele suurema vastutuse ning ka kooli ja omavalitsuse reageerima juba esimesest põhjuseta puudutud päevast peale. Nii et kogu raskus probleemiga tegelemisel ei lange ainult õpetajale, vaid ka tugipersonalile, omavalitsusele ja lapsevanematele. Kool muutub nõudlikumaks ja rangemaks koolikohustuse täitmise suhtes.

Kui suureks võib kujuneda probleem, et lapsevanemad hakkavad protsessima lapse hinnete pärast? Või kaevatakse, et õpetaja pole last piisavalt hästi õpetanud: õppur on koolipäeva lõpus sama tark kui alguses!
Väga hea, kui lapsevanem tunneb huvi, mis koolis toimub, et ta küsib iga päev lapselt: mis sa koolis tegid, mida te õppisite? Ja püüab ka ise areneda. Kooli maine ja ka õpetaja ameti maine on hakanud Eesti ühiskonnas uuesti tõusma.
Uue seadusega tõuseb ka õpetaja staatus. Kuni selleni välja, et seal on toodud seaduse tasemel loetelu meetmetest, mida õpetaja võib kasutada, kui tal on vaja stimuleerida mõnd õpilast korralikumalt käituma või kaitsta teisi õpilasi.
Samu meetmeid (alates vest-lusest kuni erikooli saatmiseni - R.K.) rakendati ka juba minu kooliajal, aga seni olid nad sätestatud koolide kodukordade tasemel. Ja sellest tuli ka õpetajate ebakindlus, sest kohtus vaieldakse seaduse alusel.
Aga nüüd õpetaja positsioon tõuseb.

Põhikooli lõpetanu peab saama valida meelepärase gümnaasiumi
Gümnaasiume ja põhikoole lahutada plaaniv haridusminister Tõnis Lukas leiab, et eri kooliastmeid ei tohiks mõõta sama joonlauaga.
«Esimese klassi lastesse suhtutakse kui väikestesse vanainimestesse, gümnaasiumiõpilastesse aga kui lastesse, kes ei suuda valikuid teha,» illustreerib minister. Näitlikustades: kui algkoolis on avastusõppe ja rollimängude abil teadmiste omandamine efektiivsem, siis kõrgemas astmes poleks see õigustatud. Reformi sisu on luua tugev põhikoolide võrk, mis looks kõigile põhikooli lõpetanutele võrdsed tingimused gümnaasiumisse pääsemiseks. Praegune olukord on Lukase sõnul ainult põhikoolidele kahjulik: vanemad eelistavad panna lapse täistsüklikooli, mis harib õppureid esimesest kaheteistkümnenda klassini. «Gümnaasiumijärjekord võetakse sisse juba seitsmeaastaselt,» illustreerib Lukas. Tulevikus peaks saama iga põhikooli lõpetanu kandideerida võrdsel alusel ükskõik millisesse gümnaasiumisse, sest need töötavad põhikoolidest lahus.

Tasakaalukas „ei" vaikivale ajastule

2010-01-29

Esmaspäevane Päevaleht valmistas tõelise üllatuse: hommikusel Tartu-Tallinna sõidul kuulsin korduvalt raadiouudist, et justiitsminister Rein Lang kaitseminister Jaak Aaviksoo aktiivsel toetusel on asunud Eestit „vargsi vaikivasse ajastusse viima". Ei osanud midagi arvata, enne kui Päevalehest lugesin, et põhjuseks on septembris valitsusest riigikokku saadetud seaduseelnõu, mis muu hulgas paneb ette muuta avaliku teabe seadust. (Vallo Toomet, Mirko Ojakivi „Uus avaliku teabe seadus viib Eesti vargsi vaikivasse ajastusse" EPL 25.01.)

Olin üllatunud: vaikiv ajastu on karm risk, minu jaoks vastuvõtmatu poliitiline reaalsus, mis ahistab eelkõige sõnavabadust ja välistab poliitilise dialoogi, vaid servamisi puudutades teabe vabaduse teemat. Kui selline risk Eestis varitseb, siis eelkõige sallimatuse ja pealiskaudsuse vohamise tõttu avalikus mõtteruumis, mis tundlikumad hinged vaikimisse pagendab. Avalikku teavet puudutavalt olen end aga alati pidanud pigem suurema avatuse kui suletuse pooldajaks. Artiklist ilmnes, et minu asjakohased selgitused aidanuks vahest emotsioone talitseda ja püüda leida parimaid lahendusi tegelikele, ent väga keerulistele probleemidele. Olgu nad siinkohal toodud tagantjärele.

Olen õigeks pidanud lähenemist, et kogu avalikus sektoris loodud teave on avalik, kui seaduses pole sätestatud teisiti - teabe avalikustamine
teenib rahvuslikke ja avalikke huve, sest nii on tagatud valitsemise läbipaistvus ja usaldusväärsus. Ometi ei saa see avalikkus olla absoluutne, sest osale loodud teabest võib olla vaja teiste rahvuslike (või ka era-) huvide kaitseks ligipääsu piirata. Kehtiv riigisaladuse seadus sätestab sellise rahvusliku huvina vajaduse kaitsta riigi julgeolekut ja välissuhtlust ning määrab riigikaitseliseks riigisaladuseks pea kogu riigikaitsealase teabe, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Väga avar määratlus, mis võimaldaks (kohustaks?) põhjendatult salastama mitu korda rohkem infot kui tegelikult valitsuse määruse alusel on realiseeritud. Põhjus väga lihtne: teabe kaitse riigisaladusena on väga kulukas ja väiksema väärtusega info kaitseks piisab ka märkest „ametkondlikuks kasutamiseks". Nii arvati ammu enne minu ametisse asumist ja ju põhjendatult.

Kaks kitsaskohta

Eelmise aasta alul tegime ministeeriumis info turvalisuse riskianalüüsi ja tuvastasime kaks kitsaskohta. Esiteks, valdavalt tundlikku ja salajast infot vahetult töötlevate inimeste andmed, eriti ametijuhendid, aga ka kontaktandmed ja CV-d. Seda informatsiooni ei avalikusta ükski riik, ka põhjamaiselt avatud Soome ja Rootsi. Tegemist on eelkõige inimestega, kes tegelevad muu hulgas ka teabeameti ja kaitseväeluure salastatud tegevuse koordineerimise ja analüüsiga, tehes seda strateegilisel tasandil ja seega olles pigem enama kui vähema võimaliku vaenuliku huvi objektiks kui juba varjatult tegutsevad institutsioonid. Ja teiseks, ebaselgus vähem tundliku riigikaitselise teabe „ametkondlikuks kasutamiseks" kuulutamise aluste puhul. Vajame sellist „pehmet varjamist" selleks, et säästa end kohmakast salastatud materjalide menetlemiskoormast ilma rahvuslikke huve kahjustamata. Uurisime rahvusvahelist kogemust ja tegime ettepanekuid, mis läbi mitmete muudatuste on nüüd riigikogusse jõudnud. Usun, et oleme ka pärast muudatuste vastuvõtmist endiselt üks avatumaid kaitseministeeriume nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Kui riigikogu leiab mingi parema lahenduse kui justiitsministeeriumi ja valitsuse pakutu, siis sobib ka see, peaasi, et laps koos pesuveega välja ei lendaks.

Meedias on väljendatud hirmu, et teatud hulga ametnike „looritamine" looritab ka nende töö viljad ehk avalikku huvi pälvivad dokumendid seaduseelnõudest eri poliitikateni. Leian, et see hirm on asjatu, need on alati olnud avalikud dokumendid, mille koostajad on olnud ja jäävad samuti avalikuks. Ministri looritamine on aga pigem naljanurga teema.

Lisaksin neli üldisemat märkust, mis puudutavad avaliku teabe korraldust. Ka mul on mulje, et avalikus sektoris (sh kaitseministeeriumis) kohati liialdatakse nii riigisaladuse kui ka AK märgetega ja süsteem on mõttetult jäik. Erinevalt ajakirjandusest ei arva ma siiski, et see on mingi Ametnike Partei huvi oma musti tegusid peita, pigem ikka tavapärane haldussuutmatus ja kogenematus, ehkki ka ringkaitse pole välistatud. Kui ametnik ei suuda otsustada, mis on avalik, mis mitte, siis on kindlam piirata - vähem küsimusi. Vahest aitaks seda probleemi lahendada avaliku teabe seaduse kommenteeritud väljaande koostamine, kus käsitletaks ka avaliku teabe seaduse kümneaastast praktikat ja kerkinud probleeme.
Teisalt on meie üldtuntud häda lugupidamatu suhtumine AK märget kandvatesse dokumentidesse ehk maakeeli lekitamine ja tilgutamine. Ametkondlik järelevalve on kahjuks hambutu ja avalik arvamus pigem toetab lekitajaid kui „salastajatest" ülemusi. Me lihtsalt ei usu, et AK võib olla avalikes huvides (mitte segi ajada avalikkuse huvi ehk uudishimuga) ja kaitsta tegelikkuses muu hulgas meie julgeolekut. AK märge on eelkõige mõeldud kaitsma kas kolmandate isikute huve (isikuandmed, tundlikud loodus- ja muinsusobjektid jne) või mitmesuguste menetlusprotsesside töörahu kuni lõpliku dokumendi koostamiseni. Ei ole vist mõistlik korraldada näiteks kogu seaduseelnõude ettevalmistamist piilukaamerate pilgu all. AK kaitse alla peaksid kuuluma ka julgeoleku tagamisega seotud asutuste ja isikute konkreetsed tegevused ja ülesanded kuni nende täitmiseni. Siin on koht edasiminekuks, paljud dokumendid võiks ammu avatuks kuulutada, aga viieaastane piirang ei luba ja selle maha võtmine on liiga keerukaks tehtud.

Kolmandaks tasuks tähelepanu pöörata formaalse avalikustamise varjukülgedele: paljusid olulisi seisukohti ja protokolle, arvamusi ja otsuseid, ettepanekuid ja taotlusi paljudel juhtudel enam sisuliselt ei dokumenteeritagi, kartes avalikustamisega seotud riske. Avaliku halduse sisuline protsess läheb seega põranda alla või hajub internetiavarustesse ja nähtavale jäävad vaid avalikud lõpp-produktid. Selle tulemusena kaob mitte ainult avalikkuse ligipääs olulisele informatsioonile, vaid lootusetuks muutub ka ametkondlik, poliitiline ja lõpuks ka kohtulik järelevalve. Ise pean seda suurimaks probleemiks avaliku sektori teabepoliitikas.

Neljandaks võiksime üle kasvada riigi ja kodanike huvide põhimõttelisest vastandamisest, see kuulub orjarahva mentaliteedi juurde. Räägime rahulikult rahvuslikest huvidest, mis ühitavad avalikud ja erahuvid, ning püüame neid mõistlikult tasakaalustada. See on keeruline, sest demokraatia on keeruline. Samuti pole vaja arvata, et meil väikese riigi ja rahvana polegi saladusi, mida kaitsta, ja parem siis juba kõik välja riputada. Liiga lühike seelik kõlbab vahest murdeikka, meie võiksime olla täiskasvanumad.

Ja päris lõpetuseks. Iga riigi kaitses on võõraste pilkude eest varjamise väärset ja kahjuks kaasneb varjamisega alati kuritarvituste risk, mistõttu sisaldab maailma sala- ja kaitseteenistuste ajalugu alati ka skandaale, see on lihtsalt salastamise hind. Meie oskus olgu neid riske minimeerida, mitte püüda lihtsameelselt, ent otsustavalt must-valgeid lahendusi pakkuda. Lahendusi otsides võiks lähtuda printsiibist: salasta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Ja siis hoia saladust. Valvekoerale soovitaks aga peale abstraktse urina haukuda võimalikult konkreetselt ja kui kuri tõesti karjas, tuleks ka hambad säärde lüüa.

Kõrgem teadus seestpoolt

2010-01-28

Laulvat revolutsiooni tegid romantikud, kuid mitte ilma kõhklusteta. Üks neist seisnes järgnevas küsimuses. Miks te ajal, mil pikkadegi traditsioonidega ajakirjadel (näiteks Looming ilmub alates aastast 1923) on raskusi kaastöö kättesaamisega ja keegi ei tea, missugune ajakiri pannakse majanduslikel põhjustel üldse kinni, tahate taastada kuukirja? Tahate ja julgete? Vastuseks kõlas: teeme ruumi juurde. Sõnastas selle Hando Runnel.

Aeg ja ajakiri

Ühel lõunasel hetkel tunnistas dr Toomas Vilosius, inimesena mitte võimukandja ega rahakamandaja, vaid hell lüürik, kuidas ta loobub Eesti kirjanike liidu kuukirjast Tartus nimega Akadeemia, sest seda lugeda on tal liiga raske, ja ta tellib perele hoopiski (samuti) kirjanike liidu ajakirja Loomingu Raamatukogu (1957 - ).

Vastasin, et viimasena nimetatut tasub osta üksiknumbrite kaupa, sest kõik pole üheväärne. Vastasin ning jäin mõtlema. Kas me (koos filoloog Mart Oravaga on minu tehtud Akadeemia osakondlik struktuur) tõesti tõime tagasi midagi härradele? Ega ei. Ajakirja oli vaja Tartule, kirjanikele ja avaralt mõelda oskavatele humanitaaridele.

Rohkem kui pool sajandit tagasi (1958) oli vapper tegu käivitada olemuslikult muutunud tingimustes ajakiri Eesti Loodus. Aastast 1967 pandi käima kuukiri Horisont, millele andis egiidi ühing Teadus, mida ennemuiste nimetati pika nimega ühinguks, sest ametlikult oli ta poliitiliste ja teaduslike teadmiste levitamise üleliiduline ühing. Ajakirjade Eesti Loodus ja Horisont pealt on kasvanud üles mitu põlvkonda, kelle lugemusse tuleb lisada venekeelsed ajakirjad, mis polnud läbinisti propaganda.

Aastal 1989 ei olnud asjaosalistel aega teha mingit kokkuvõtet. Ei minevikust ega stardiprotokollidest. Kust meie teadsime, kui paljud hakkavad töötama läbi Eesti Vabariigi kaitseasjandust või keda koolitab Tartu ülikooli usuteaduskond, mis tookord polnud veel taastatudki?

Lähtusime sellest, et inimesed peavad saama sõna, kuid mitte distsiplineerimatul kombel. Tollest ajast on jäänud riiulitesse mitu rida ajakirju, millel jätkusuutlikkus puudus. Nad on osutunud ajutiseks. Seda meie jällegi ei tahtnud.

Omaette probleemiks olid - nagu on praegugi - organisatsioonide toimetised. Emakeele seltsi aastaraamatu kõvakaanelise köite ilmumine just igal aastal oli tema peatoimetajale Paul Aristele isikliku au asi. Ta elas läbi neid kordi, kui tuli leppida kahekordse aastaraamatuga, samuti seda, kui köite maht tõmbus väheldaseks.

Seltsi aastaraamat aasta 1988 kohta ilmus alles 1991, järgmine köide aastate 1989-1996 kohta 1998. Ajakirja Akadeemia taastajad ei tahtnud graafikust välja langeda.

Nüüdisaegsel lugejal on valida paljut. Akadeemia on mõeldud lugejale, kes kas on haritud või tahab seda olla. Viimasetüübiliste alamaks latiks on põhikooli lõpp, see tunne, kui marakratt tahab olla targem kui õps, teadmata, kui tark õpetaja tegelikult on.

Lati ülemise astme kõrguseks oleks uurijaprofessori tase. Säärane peab valdama oma ala, ent on võhik võõrsil. Toob asutusele sisse suure summa teaduslikuks uurimiseks, aga küsib abikaasalt, kumba kätt kirjutuslaud töökohal jääb: vasakule või paremale.

Mõelge pisut!

Paljudest asjadest enne Eesti Vabariigi taastamist ikkagi ei kirjutatud või aeti täielikku jama. Üks oli rahvuslik julgeolek kaitsevõime ja ohutunde põhjendamise mõttes. Mul on hea meel, kui nooremad ajaloolased tahavad siin olla põhjalikud ja väldivad päevakajalisust, iseäranis nõndanimetatud luurajate paljastamist ilma mingisuguse analüüsita.

Teine on teoloogilised probleemid. Mitte see, kas Jumal on olemas, vaid kuidas Jumala olemasolu tõlgendada. Ajakirja Akadeemia formaat on samasugune kui Usuteaduslikul Ajakirjalgi: pisut üle kaheksa tolli kõrgust ning viis ja pool tolli laiust. Akadeemia peab olema lugeja käes igal kuul, Usuteaduslik Ajakiri nii range ei ole. Vaks on vahet.

Kahju on sellest, et kõik ainealad pole Akadeemiasse ulatunud. Eesti vajab korralikku insenerikoolitust. Mine võta kinni, kus see kõik laiali on! Meie põllumajandusloos jätkub sõimu rohkem kui paskrästal sõnnikut, kuid sõim ei ole sõnnik, temaga ei väeta.

Oleks ebasiiras väita, et meie peres võetakse Akadeemia igat numbrit vastu suurtükipaukudega nagu saluudis. Kui aga uus number jääks ära, tuleks asemele tühi koht. Seda pole vaja.

Neitsi horoskoope ei usu

2010-01-26

Ettepanek kirjutada arvamuslugu sellest, miks Eesti meedias eksisteerib peaaegu et paranähtuste kultus, jättis mu külmaks. Põhjuseid on alati kaks: a. rumalus, b. harimatus ning lõpuks a. ja b. koos. Sellest pole mõtet ega isegi hea kirjutada, pealegi leidsin teemasse veidi süvenedes, et asi on huvitavam. Esiteks ei aita selline sildistamine nähtust mõista ega ka marginaalseks muuta, pealegi tunnen ma mitut tarka ja haritut inimest, kes loevad regulaarselt horoskoope, ning ka neid, kes ise neid koostavad. Teiseks, mainitud põhjused on tihtipeale ise palju sügavama impulsi tagajärg ja võivad nii mõnigi kord võtta üsna keerukaid vorme.

Näiteks üks minu hea tuttav Venemaal, programmeerijana töötav matemaatik, on kirglik astroloog. Et tal aga ratsionaalse inimesena tekkis vajadus astroloogilist teavet verifitseerida, võttis ta abiks geneetika ud: tema mudeli järgi pärib inimene enda omadused ühelt poolt oma esivanematelt, teiselt poolt on need määratud tähtede seisuga. Niisiis, tuleb koostada programm, mis arvestaks, kuidas esivanemate horoskoobid mõjutavad mingit inimest. See oli mahukas töö, mis kestis üle kümne aasta, ent tulemusi ei andnud (esivanemate horoskoobid ei korreleerunud vastava inimese omaga). Seega tuli ta järeldusele, et geneetika ongi pseudoteadus: omadusi ei saa pärida, kõik tuleneb ainult tähtede seisust.

Hirm ja uudishimu

Eesti meediaruumi probleemiks ei pea ma niivõrd horoskoopide ja muude parateaduste vohamist, kuivõrd seda, et neid ei põlga ära ka kvaliteetväljaanded ja tõsidusele pretendeerivad tele- ja raadiosaated: ka tõsisemate probleemide lahkamisel küsitakse eksperdiarvamust nõidadelt ja posijatelt. Nõiad annavad meditsiinilisi soovitusi ja ennustavad tulevikku, majandusprobleeme kommenteerivad astroloogid, selgeltnägijad ning muud teadmamehed ja -naised.

Tegu on kompleksse nähtusega, millest ma tooksin esile kolm omavahel seotud tahku: kultuuriloolise, psühholoogilise ja teoloogilise. Kultuuriloo seisukohalt tundub olukord Eesti meedias kummaline vaid läänest vaadatuna, kus igasugune esoteerika on kvaliteetväljaannetes välistatud. Kuid postsovetlikus ruumis on see väga tavaline ja Venemaa meedias on seda vaata et Eesti omast rohkem. Kui me vaatame endisi sotsialismimaid, siis ka siin on selged piirid: läänelikum Poola ja Tšehhi kvaliteetmeedia väldib parateadust, samal ajal kui Rumeenias ja Bulgaarias on pilt umbes nagu Eestis.

Psühholoogilisest aspektist rajaneb huvi ennustuste vastu kahel mehhanismil: uudishimul ja hirmul. Tunnetuslikult on tõ-de seotud üksnes juba juhtunud sündmustega. Seega, teada võib ainult minevikku. Soov teada tulevikku on hästi mõistetav ning selles pole midagi taunitavat. Selline soov on küll vastuolus nüüdisaja teadusega, kuid teaduse ajaloos oli see tähtsal kohal ja tihtipeale ka teaduse sündimise oluliseks tõukejõuks: prognoos (pro-gnosis) on gnosis'e üks vanemaid vorme. Eriti terav vajadus sedalaadi teabe järele on inimesel või ühiskonnal, kes kannatab stressiseisundi all. Tulevik on hirmuäratav ja iga samm võib olla saatuslik.

Horoskoopidel, ennetel vms on kahekordne kaitsemehhanism. Esiteks, nad ei ole põhi-mõtteliselt verifitseeritavad: ennustus ei saa osutuda valeks. Õigupoolest ei kehti sellele ratsionaalse teabe verifitseerimise mehhanism. Ameerika psühholoog Burrhus Frederic Skinner kirjeldas ennete toimimist. Te teate, et must kass toob eba-õnne. Te nägite musta kassi, kuid midagi ei juhtunud. Kolm võimalust: te ei pane seda tähelegi, arvate, et vedas või et esialgu vedas. Kui aga juhtub midagi, saab must kass oma kontole järjekordse punkti.

„Maailmalõpuni neli päeva"

Toome ühe näite Eesti lähiminevikust. 7. augustil 1999 andis Postimees Extra peatoimetaja veeru pealkiri teada, et maailmalõpuni on jäänud vaid neli päeva. Ehkki jutt ise oli pigem irooniline, on sama numbri teine lugu, kaht külge hõlmav tähetark Juhan Paju „Planeetide suur rist" päris tõsine: planeetide seis võib lähiajal tuua maailmale üldse ja muuseas ka Eestile tohutuid kataklüsme. Merevee tõus 120-130 meetri võrra on vaid üks paljudest ohtudest. Mingeid kommentaare tähetarga jutule lisatud ei olnud. Sama päeva Luubis aga selgub, et lisaks tähtede seisule on ka Nostradamus ennustanud, et maailmalõpp saabub 1999. aasta augustis. Selle artikli juurde on võetud kolm kommentaari: astronoomilt, astroloogilt ja teadmamehelt. Teadlase Jüri Einasto tõdemus, et planeetide seis ei saa põhjustada vähegi märkimisväärseid maapealseid protsesse, jääb vähemusse. Teadmamees Gunnar Aarma esindab stoitsistlikku seisukohta, astroloog Igor Mang aga ei kahtle: „Loomulikult võtan ma 11. augusti päikesevarjutust väga tõsiselt. Planeetidest moodustuv nn Saatuse rist viitab keerulistele ja kriitilistele olukordadele maailma eri paigus..." Jne. Kui temalt pärast 11. augustit küsiti, miks see ennustus täppi ei läinud, vastas ta vaimus: vara veel hõisata, tuleb ära oodata lähinädalad. See on tüüpiline musta kassi efekt: 11. augustil 1999 ei juhtunud, aga küll see ükskord juhtub. Ja ennäe - ongi masu käes. Nostradamus ei eksi.

Sellele võib lisada veel ühe psühholoogilise mehhanismi: õnnetused juhtuvad sagedamini nendega, kes neid ootavad. Näiteks 13. reedel (mustal reedel) juhtub rohkem tehnilisi avariisid nendes kultuurides, kus vastav ebausk on laialt levinud.

Ebausk on parareligioon

Teoloogia seisukohalt on ebausk üks usu vorme. Evolutsiooniline teoloogia seostab ebauske eelnevate religioossete praktikatega. See tähendab, et autentne paganlus ei ole ebausk. Eba-usuks muutub ta näiteks kristluse või islami kontekstis. Psühholoogiliselt on oluline eristada religioosset ja ebausuga seotud praktikat. Viimasena nimetatuid iseloomustab kahetine hoiak: inimene ühelt poolt nagu usub mingisse nähtusesse, ent teiselt poolt suhtub irooniliselt ja üle-olevalt: loen küll horoskoope, aga pigem meelelahutuseks ja huvitab ka. Ebausk on parareligioon ja Eesti ühiskonnas täidab ta religiooni lünga. Avaldatud statistiliste andmete järgi on Eesti ühiskond EL-is kõige vähem religioosne riik. See on see pinnas, kus löövad õitsele vana ja uus ebausk.

Peeter Olesk: Haridusest teises ilmas

2010-01-25

Koosolek Kultuuriministeeriumi nn. kolleegiumisaalis ehk prilllaua-toas oli juba lõppemas, kui Jaak Joala tunnistas, et nii me siis ei räägigi südamelt ära. Minu Tallinna-päeva õhtune pool oli paika pandud ega olnud ma ka nii mobiilne, et tõstnuksin kõik ringi ja öelnud Jaak Joalale - lähme ja räägime. Küllap me hariduseni oleksime jõudnud, ehkki pole minu võimuses teada, millal me järgmine kord kohtume ja istumegi maha. Jutt on rääkimata, kuigi on südamel.

Pädevuse piiridest

Meist igaühe maailmaks on homne päev ehk tulevik. Valmisolek selleks, mis tähendab, et igapäevast leiba on tarvis juba täna - nüüd ja siin. Üks asi, mis mind seisukohavõttudes koolireformi kohta marru ajab, on tõik, et ei tehta märkamagi kolme asjaolu. Need on 1) kutseharidus ja õieti ka -oskus; 2) jätkuharidus inimestele, kellel on küll rikkalikult kogemusi, aga seda koos hirmuga homse toimetuleku ees ja 3) puuduva pädevuse leidmine. Et mitte olla umbmäärane, siis siinkirjutaja on võhik näiteks trükiste köitmises ning vanade raamatute restaureerimises. Mõlemad teenused on kallid, kuid - kui palju on Eestis raamatuköitjaid vaja? Hirm homse ees on mulle vägagi tuttav, sest ma olen olnud töötu tervisekindlustuse ja korralise kuupalga mõttes, ent näiteks kõrgemas diplomaatias ma aabitsat ei vaja. Minutaolisele on tarvis erikursust Iraani kohta ehk siis sellest, mismoodi saavad kokku islam, kõrgtehnoloogia ja tuumaoht. Tartu kandis elabki noor mees, kes neid asju tunneb, kuid ta pole õpetamiseks vaba.
Atesteeritud kutseid on mul mitu, aga ükski neist pole seni veel vana rasv (kuigi ka nii on väidetud). Ei jää muud üle kui õppida ise juurde. See kindel, söandaksin üldistada. Lähema paarikümne aasta üheks olulisemaks probleemiks Eestis on korralik kutseoskus kui autonoomne väärtus. Meie perel on väga hea elektrik. Seadmed, millega tal tuleb askeldada, on kõik välismaised, enamasti Itaaliast. Kui mõni detail läheb nässu, siis ooteaeg kestab paar kuud, isegi kauem. Paraku puudub Eestis õppeklass itaalia koduelektroonika vigurite putitamiseks, meie elektrik peab saama hakkama ise. Saabki, aga rõve sõim seejuures on uskumatult rikkalik.

Põhjalikumalt kõrgemale

Üldistagem avaramalt. Tartus leidub poekene, kus müüakse Karksi õuna. Sort see pole, kohalik küll. Võrreldes Poola õunaga täiesti teine tera. Intellektuaalse omandi kaitse aspektist peaks ostja siiski teadma, mis talust on õun pärit, kuhu sordi alla ta käib, kui suur on tema suhkrusus jne. - umbes nagu „Külma ilma tee" Põhjala talust Jõksi külas Kanepi vallas või „Seedimistee" Viljandimaalt Suure-Jaani vallast Vihikülas, tootjaks Elujõud OÜ. Intellektuaalset omandit ja tema kaitset Eestis praktiliselt ei õpetata. Siinkirjutaja keedab kooritud kartulit nõnda, et kõige peale pannakse kuivatatud soolakala. Müügil ongi kuivatatud lest Saaremaalt Nasva külast, pakkujaks OÜ Skylimit. Kala on väike, 5 tolli. Kaubanduskett „Rimi" pakub suuremat lesta, püütud Leedu magevetest. Kala pikkuseks on 7 tolli. Et nende toodete prepareerimine ning turundus kuulub toiduainete tehnoloogia alla, on mulle arusaadav, kuid kui palju õpetatakse asjaomastele inimestele näiteks võrdlevat füsioloogiat?

Kõrvalaine fundamentaalsus

Koolivõrk muutub nii ehk naa. Õppeainete hierarhia tema sees samuti. Seda reguleerib õpetajate tugevus. Rahumäe Põhikoolis (end. Tallinna 27. 8-kl. Koolis) kuulusid algkooli lõpu ja progümnaasiumi lõpu vahel (1965-1969) tugevate õpetajate hulka Helju Laansoo (eesti keel ja kirjandus), Veleida Mikfelt (ajalugu), Vassili Külaots (kehaline kasvatus) ja Arnold Uuuetoa (füüsika). Meie tuleviku suhtes ei õpetanud neist ükski hilisemaid kirjandusteadlasi või kunstnikke (näit. Kuulo Vahter) või tippsportlasi. Sellist mõistet nagu „rahvuslik julgeolek" et kasutanud nad ilmselt mitte ka oma kodus. Nad õpetasid ainet kui niisugust põhja, mida ei tohi purustada maaväringi.

21. sajandi teise aastakümne põhiprobleemiks on hariduse uus põhi. Seda juttu, et kaasaegne didaktika peab olema Internetipõhine, võib määrida pähe kiilaspeadele nagu kaalikatele. Enamikku erisugustest distsipliinidest me õpime nagu kõrvalaineid. On vaja õpikuid, mis tagaksid, et kõrvalteede ristumised peateega oleksid võimalikult avariivabad.

Haldusreform tuleb. Niikuinii

2010-01-22

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar lubab haldusreformi suruda senikaua, kui see ükskord tehtud saab.

Seda, et selliseid ennustusi tõsiselt võetakse, näitab Tallinna börsi ootamatult uljas kasv. Neist uudistest on kerge vaimustusse sattuda. Kas tõesti on Eesti probleemid lahenemas, kas oleme võtnud kursi Euroopa viie rikkama riigi hulka?

100 000 töötut nii ilmselt ei arva. Tööpuudus on praegu Eestis probleem number üks. Kui see peaks veel järsult kasvama, lööb see tasakaalust välja eelarve ning seab ohtu eurokriteeriumidesse mahtumise. Sellele lisaks on tööpuudus probleem, mis ei kao lihtsalt niisama. Sellega käivad kaasas tõsised sotsiaalsed probleemid, mille likvideerimine pole sugugi lihtne.

Kui vajame tööpuuduse kasvu pidurdamiseks kiireid samme, on selge, et siin ei aita populistlikud meetmed, mida alustatakse enne valimisi ja lõpetatakse nende toimumise järel. Tööpuuduse kasvu vastu on ainukene rohi uute töökohtade loomiseks võimalikult heade tingimuste loomine, ettevõtluse ja ümberõppe toetamine.

Kui arvame, et selle kõigega saab euro automaatselt hakkama, oleks see suur eksitus. Eestile ei tähenda edukaks euroriigiks olemine pelgalt Maastrichti kriteeriumide täitmist. Edukaks euroriigiks saab Eesti vaid siis, kui Eestis väheneb tööpuudus, kui meie majandus kasvab stabiilselt ja kiiresti, inflatsioon on madal ning rahvusvaheline konkurentsivõime ja tootlikkus paranevad.

Edukas olla ei saa aga riik, kes möödanikus tehtud vigadest ei õpi. Teataval määral oleme seda teinud. Kui 2007. aastal leidis tollane valitsus, et Eesti ei tohi eurotsooni pääsemise nimel ohverdada kiiret majanduskasvu, siis pärast ägedaid vaidlusi ja heitlusi on viimase aasta jooksul jõutud arusaamani, et vähemalt praegu on pääs eurotsooni prioriteet, millele tuleb teised eesmärgid ohverdada.

Vaid see arusaam võimaldas eelarvepositsiooni parandada sellise otsustavusega, mida pea keegi võimalikuks ei pidanud, ning suruda see Maastrichti kriteeriumi kolmeprotsendilise puudujäägi alla.

Teisest küljest näib, et meie õppimisvõime pole ikkagi veel piisavalt suur. Piisas vaid mõnest heast uudisest, et taas langeksime roosasse optimismiudusse ning hakkaksime uskuma, et kõik meie ümber toimub kuidagi iseenesest, ilma et ise end liigutama peaksime.

See on seda ohtlikum, et tegelikult pole Eesti probleemid euro saabumisega kohe kuidagi möödas. On viimane aeg roosad prillid eest võtta ning aru saada, et euroga ei saa parandada majanduse struktuurseid puudujääke. Seda omal ajal lootnud riigid, nagu Kreeka, Portugal, Hispaania, on selle eest maksnud kallist hinda. Euro kasutuselevõtuga peab seetõttu kiirelt kaasnema hulk otsuseid majanduse kiireks ja stabiilseks arenguks.

Selleks, et mõista, mida peab tegema, tuleks aga esiteks endale ausalt tunnistada, millised on need probleemid lisaks ülemaailmsele majanduskriisile ning meie endi taktikalistele vigadele, mis Eesti sedavõrd sügavasse kriisi paiskasid. Lühidalt öeldes on need järgmised. Esiteks on Eesti elanud liiga palju võlgu.

Tõepoolest, meie valitsuse võlg on maailmas üks väiksemaid, kuid valitsus on vaid üks osa majandusest. Majandust tervikuna vaadates on oluline ka erasektori võlakoormus, ja see on Eestis suur. Teine puudus on Eesti jäik eelarvepoliitika, mis majanduse tsüklilisuse mittearvestamise tõttu toetas majandusbuumi ajal täiendavat kulutamist, ise sellega buumi tagant lükates.

Kolmandaks probleemiks on majanduse üldine madal tootlikkus ja neljandaks struktuursete reformide, nagu haldusreform, haridusreform, tervishoiureform, seiskumine või aeglane kulgemine, mis vähendab Eesti konkurentsivõimet.

Mida siis teha? Vastus on lihtne: Eesti ei saa euro saabudes uinuda, vaid peab jalad kõhu alt välja võtma. Esiteks tuleb Eesti eelarvepoliitika muuta jätkusuutlikuks. Selleks tuleks omakorda kiiremas korras rakendada kolme põhimõtet.

Valitsussektor peab võtma endale eesmärgi hoida läbi majandustsükli eelarvet vähemalt üheprotsendilises ülejäägis, kehtestama keskvalitsusele ühest eelarveperioodist pikemaks perioodiks kulutuste lae ning sisse viima vajalikud mehhanismid, et tasakaalus hoitaks ka kohalike omavalitsuste eelarved.

Teiseks oluliseks sammuks on Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine. Siin peaks valitsus andma ise eeskuju ning mitte minema paremate aegade saabudes kaasa analoogse valitsusametnike palgaralliga, nagu see toimus 2006.-2007. aastal.

Ülimalt oluline on maksukoormuse vähendamine, mis eelarvepositsiooni parandamise käigus on tõusnud hirmuäratavalt kõrgele.
Makse tõsta enam ei tohi, neid tuleb alandada, eriti sotsiaalmaksu.

Sotsiaalmaksule tuleb veel selle aasta jooksul kehtestada ülempiir ning täita ammu antud lubadus vabastada väärtpaberitesse investeerimine tulumaksu alt. Maksukoormust alandamata Eesti konkurentsivõimelisena enam lihtsalt ei püsi. Ning kolmandaks tuleb ükskord ometi lõpule viia ammu lubatud reformid, eeskätt haldusreform.

Loomulikult on tegemist ebapopulaarse sammuga ja seetõttu kardetakse isegi sellest rääkimist nagu katku. Mõistlik poliitik peaks olema selle teema ammu maha matnud ning haldusreformi mõttetuks kuulutanud. Mina mõistlik poliitik pole. Seetõttu jätkan selle reformi läbisurumist seni, kuni see kord tehtud saab.

Ettevõtjad, majanduseksperdid ja riigikontroll on kinnitanud, et haldusreform on Eestile möödapääsmatu, kuid see on endiselt kui hane selga vesi. Pea igalt foorumilt või Eesti tulevikku puudutavalt ajurünnakult kostvat ettepanekut haldusreform lõppude lõpuks ära teha peetakse nagu lollikeste jutuks, millele pole vajagi tähelepanu pöörata.

Niimoodi asju ikka «iseenda tarkusest» ajades paraku kaugele ei jõua. Kord väidetakse, et Eesti haldusterritoriaalne süsteem vajab muutmist küll, kuid seda ei saa «kiirustades» teha, küsimust ei peaks arutama mitte poliitikud, vaid teadlased.
Ning kui siis nendesamade teadlaste poole pöördutakse, leitakse, et miks peab küll teadlaste palkamisele raha kulutama, me teame ise paremini.

Haldusreformist mööda hiilimiseks kasutatakse vahel täiesti absurdseid väiteid, võrreldes iga muutust sellel alal nõukogudeaegsete ümberkorraldustega.

Siin tasuks vaid meelde tuletada Konstantin Pätsi ajal läbi viidud haldusreformi, mille käigus kohalike omavalitsuste arvu järsult vähendati - 365 vallast jäi alles 248 -, likvideerides liiga nõrgad ja väikese maksubaasiga vallad. Sellel taustal kerkib vägisi keelele küsimus, kas Päts oli siis kah okupant või kuidas? Haldusreform tehakse ära niikuinii, küsimus on ainult selles, kui palju me selle tegemata jätmisega veel kaotame.

Kolmandaks peab Eesti õppima elama väiksema võlakoormaga. Me ei tohi langeda tagasi samasugusesse jooksva konto defitsiiti nagu enne majanduskriisi. Nagu oleme nüüdseks kogenud, polnud see jätkusuutlik poliitika. Jooksevkonto defitsiit tekib teatavasti siis, kui kodumaised säästud on liiga väikesed või investeeringud liiga suured.

Rahvusvaheline võrdlus näitab, et meie säästud ei ole väikesed, järelikult oleme hooletult ja mõttetult investeerinud. Siit jõuame paraku taas ringiga haldusreformini. Tegemata haldusreform on Eestile läinud maksma sadu miljoneid kroone või veelgi rohkem. Tegemata haldusreformi tõttu on Eestis ehitatud meie kõigi ühise raha eest koole, kuhu ei jätku õpilasi ning mis tuleb sulgeda, vägevaid vallamaju, mille taga seisev omavalitsus pole jätkusuutlik, ja uhkeid keskusi, mida tegelikult ei jõuta üleval pidada.

Sellega on endale kaela saadud võlakoorem, mille tasumise võimalused on enam kui napid, mis aga veelgi hullem: magama on pandud raha, mida oleks mõistlikumateks ettevõtmisteks hädasti vaja olnud. Hariduse kvaliteeti tõstvat ja maakoole hoidvat haridusreformi poleks vaja ülevalt peale suruda.

Oleks haldusreform 2001. aastal ära tehtud, oleks meil omavalitsused tugevamad ning nad oleks haridusreformi praeguseks ajaks ära teinud. Küsimus pole haldusreformi juures mitte ainult valitsemiskulude vähendamisest saadavas kokkuhoius, vaid üldises efektiivsuse kasvus ja kohaliku identiteedi tugevdamises.

On ju selge, et praeguses olukorras ei suuda väiksed ja killustatud omavalitsused oma regiooni huvide eest tõhusalt seista. Tugevad omavalitsused suudavad ka tõhusalt kaasa rääkida uue, kogu Eestit katva planeeringu «Eesti 2030» teostamisel, mis peab andma vastuse küsimusele, millisena me Eestit paarikümne aasta pärast näha tahame. Suutmata ka rasketel aegadel tulevikuga tegeleda, laseme tegelikult põhja suutlikkuse ka meid praegu kummitavaid probleeme lahendada.

Nagu näha, seisab Eesti tõsiste väljakutsete ees. Kui me neile aga kohe ja kiiresti ei vasta ning taas jaanalinnu kombel pea liiva alla peidame ja vajalikud reformid tegemata jätame, seisame peagi taas kriisi ees.

Keegi teine peale meie endi neid otsuseid teha ei saa. Küsimus on vaid selles, kas meil jätkub selleks julgust või otsustame enne valimisi aasta või poole kulutada kaunite lubaduste ja veel kaunimate loosungite väljakäimisele ning lõputule

66 krooni ja 40 senti

2010-01-22

Mida teha olukorras, kus õpilased on formaalselt põhikooli lõpetanud, ent ei valda teadmisi, mis nad oleksid pidanud põhi koolis saama?

Ema saatis poja poodi, andes talle kaasa sajakroonise. Laps ostis kaks 4,8-kroonist saia ja 400 grammi juustu, mille kilogramm maksis 60 krooni. Kui palju raha sai ta kassas tagasi? 66 krooni ja 40 senti.

See on üks ülesannetest, mida peavad oskama lahendada ametikooli astunud noored, kelle põhikooli lõputunnistusel on matemaatika hindeks pandud vähemalt koolipoisi kolm. Ka tuleb osata arvutada protsenti ja teisendada liitreid kuupmeetriteks. Kahjuks käivad paljudele tulevastele oskustöölistele sellised tehted üle jõu - ühe ametikooli statistika ütleb, et neid ülesandeid lahendas 714 õpilast ja 46% neist saavutas alla 45% võimalikust punktidest, mis tähendab ebarahuldavat hinnet.

Põhi jääb ladumata
Kui põhikoolis õpetatakse juba arvutamist harilike- ja kümnendmurdude ning ratsionaalarvudega, siis võib ainult pead vangutades imestada, kuhu on mõne suvekuuga, mis lahutab üheksanda klassi lõpetajat järgmisest kooliastmest, kadunud hea ja kiire arvutamisoskus.
Soovimata olla ülekohtune, küsin, kui suur roll on selles asjaolul, et kahe kahega saab lõpetada põhikooli, kuid kolmega kahega antakse lõputunnistuse asemel hinneteleht.
Sportlased, eriti tipud, kasutavad tihti väljendit „põhja laduma", mis tähendab, et ettevalmistusperioodil laotakse alus, millele sportlane toetub võistlusperioodil. Mulle tundub, et kui vaataksime haridussüsteemi samasuguse pilguga, oleks esimene küsimus, milline peab olema alus, millele ehitada kogu edasine hariduspüramiid.
Saan aru, et inimeste võimed on erinevad, kuid eeldan, et põhikoolilõpetaja oskab lugeda, kirjutada, arvutada ja moodustada loogilisi lauseid. Kuna Õpetajate Lehe tänased eriküljed räägivad matemaatikast, jäängi just selle aine juurde. Olen veendunud, et paljude põhikoolilõpetajate tase on rahuldav või hea, kuid mulle teeb muret, et liigagi suur osa lõpetanutest teab matemaatikast vähe. Ma ei räägi kõrgemast matemaatikast, vaid elementaarsest arvutusoskusest.

Sorav jutt ei asenda teadmisi
Kuidas omandavad tänapäevast kutse õpet inimesed, kes valdavad matemaatikat viienda-kuuenda klassi tasemel ja jäävad lihtsate arvutustega jänni? Kutsekoolis edasijõudmine lihtsalt nõuab reaalvaldkonna alusteadmisi. Tehnoloogilised ja insenerierialad eeldavad teadmisi ja oskust neid rakendada.

Professor Mati Heinloo on kirjutanud, et keskkooliski on reaalainete tundide arvu vähendamine viinud olukorrani, kus reaalainete õpetajad on sunnitud jätma ära teoreemide tõestusi ja valemite tuletuskäike ning asuma nende kirjeldamise teele. Kirjelduste kuulamine viib väheste teadmisteni, nõrgad reaalainete teadmised tähendavad lööki inseneriõppele. Nõustun temaga, sest kui hoone ehitamisel on vundamendi juures tehtud viga, on see katuse juures kindlasti näha. Kui vundament on vildakas, ei saa ehitusest üldse asja.

Eriti tähtis on see loodusteadustes, kus pelgalt jutuga toime ei tule, vaja on teadmisi.

Reaalained on jäänud tagaplaanile
Tallinna Nõmme gümnaasiumi õppealajuhataja ja matemaatikaõpetaja Karin Klemmer püstitas õppekavade erisustest lähtuva küsimuse (EPL, 7.01), kas tuleks võimaldada kaht eri raskusega matemaatikaeksamit. See teeb mind murelikuks. Tekib küsimus, miks peavad reaalkallakuga klassid tegema siis humanitaaridega samasuguseid eksameid eesti ja inglise keeles?

Reaalainete tagaplaanile jätmine on viinud noori humanitaarainete juurde, selleni, et pea pool Eesti üliõpilastest õpib oma raha eest eriala, mida tööturg ei vaja. Eesti majandus vajab aga inimesi, kes on suutelised tootma nii intellektuaalselt kui ka käeliselt, ja oluliselt vähem neid, kes eelistavad millestki rääkida või midagi korraldada.

Tänapäeva maailm nõuab inimestelt palju rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. Matemaatikat ei tohi unarusse jätta, sest sellele tuginedes on insenerid kujundanud maailma selliseks, nagu see meie ümber praegu on.

Tõnis Lukas: Tugevad põhikoolid kõrvuti tugevate gümnaasiumidega

2010-01-21

Riik ei ole kuni tänase päevani koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt - eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste tegemise asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata.

Isevoolu teel aset leidnud juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluseni ja keskhariduse kihistumiseni. Lisaks veel ülemäära suured kulutused palju suuremale hulgale õpilastele mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks.

Uuendused on sisulised
Kuigi on püütud jätta muljet, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajaduste ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke.

Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammupidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem erinevaid aineid, kuid väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.

Gümnaasiumile sobiva ettevalmistuse ja kogemusega õpetajad vajavad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga (igal tasemel kaks klassi) gümnaasium üldjuhul tagada ei saa.

Põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse ning uue õppekava jõusse astudes muutuvad erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaalne, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele - sel moel on väheneva õpilaskonna tingimustes võimalik säilitada tugev põhikoolide võrk.

Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines, põhikoolipedagoogika oluline osa on ka kasvatus.
Mitme gümnaasiumi väikese õpilaste arvu põhjuseks on õpilasränne. Meil on hulk oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kus ligi pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal. Siiani on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale kooli läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua.

Naabervaldade laste juurdekutsumisest on praeguses olukorras ka raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad õpilased ning seetõttu võib kohalik kool lisaks õpilastele kaotada ka hea maine.

Olen kutsunud vallajuhte koostööle, üksnes ühiselt jätkub jõudu säilitada piirkonnas korralik gümnaasium. Seni olen küll peamiselt pragada saanud, aga samas on praeguse arutelu tulemusena õnneks koostööidud siin-seal arenema hakanud.

Seisan maakoolide eest
Lääne-Virumaalt pärit, kuid mujale Eestisse gümnaasiumiõpinguid jätkama suundunud põhikoolilõpetajate keskmine hinne on olnud 4,5, niisuguseid õpilasi oli aastatel 2006-2008 124.

Kodumaakonnas gümnaasiumiõpinguid alustavate Lääne-Viru noorte keskmine hinne on 4,2, kusjuures keskmiselt tugevamad põhikoolilõpetajad koonduvad Rak vere munit si paalgümnaa siu midesse, Väike-Maarja ja Haljala gümnaasiumi, kindlasti on tulevikku Kadrina, Vinni-Pajusti ja Tapa gümnaasiumil.

Kui aga noored lõpetavad gümnaasiumi, siis ülikoolide riigi rahastatud kohtadele, st tasuta õppima, pääsevad maakondadest loetud koolide vilistlased - ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Paraku on viimati nimetatud pärit niigi kehvematest oludest. Enam-vähem sama kehtib ministeeriumis tehtud põhjalike maakondade koolivõrgu-uuringute järgi pea kõigi Eesti piirkondade kohta.

Siit kasvab välja vajadus luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, jättes nende kõrval alles mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid - üksnes nii võib pidurdada üha hoogustuvat rännet mõnda veel suuremasse linna. Me peame peatama ajude äravoolu maalt - selleks tuleb tegutseda just praegu ja just perspektiivitundega. Mõne aasta pärast mõtlema hakata on hilja.

Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek (viimane eeskätt suuremates linnades) mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uute nõuete kehtima hakkamisele reageerib niisiis uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012/2013. õppeaastast.

Et vajadusel tühjenevad mitte jätkavad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.

Seega on aega piisavalt ja riik on sel perioodil omavalitsustele koolide reorganiseerimisel abiks täiendava investeeringutoetusega, õpilaste sõidutoetusega ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel.

Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asukohtades edasi tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.

Põhikoolide kaitseks
Mõned nn eliitkoolide juhid ja poliitikud püüavad jätta muljet, nagu ei oleks põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, justkui oleks selline kool arenguvõimetu. Kui gümnaasiumiosa kaob, siis põhikool jääb ju alles. Nii neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või kes gümnaasiumiosa sulgemisel kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus on väga head õpetajad, ja nii nende koormuse kui lastele huvihariduse võimaluste pakkumise on sealsed koolijuhid suutnud hästi korraldada.

Neist koolidest minnakse edasi õppima näiteks Nõo reaalgümnaasiumi, Hugo Treffneri gümnaasiumi või Gustav Adolfi gümnaasiumi. Hea mainega tugev põhikool suudab pakkuda piirkonna lastele väga korraliku õppekeskkonna - nii et vanematel ei ole tarvis neid juba maast madalast linna kooli viia.

Lasteaia päästerõngas töötule

2010-01-20

Töötute vanemate laps kannatab topelt, olemata ise milleski süüdi: tema võimalused õppeks vähenevad ja pere stress nakkab. Põhikool on meil miinimumosas tasuta. Aga tasuta pole alusharidus ega ka mitte palju muud, mis moodustab normaalse haridustee: huviringidest koduse raamatukoguni, teatrikülastustest reisimiseni.

Riikides, kus on laste haridusliku kihistumise ja vaesuse vastu võitlemisega aastaid tegeldud, on üheselt tõdetud: sõltumata lapsetoetuste süsteemist on töötu või töötute vanemate lastele esmatähtis tagada korralik alusharidus. Tavakeeles tähendab see tasuta lasteaiakohta, võimalust täies ulatuses kooliks ettevalmistusest osa saada. Just koolieelse hariduse kättesaadavusest või selle võimaluse kesisusest hakkab jooksma hilisemalt üha süvenev lõhe ja hakkab sulguma vaesuslõks.

Lasteaed kui haridusasutus

Näiteks Rootsis on alates 1. juulist 2001 kohalikul omavalitsusel kohustus pakkuda tasuta lasteaiateenust töötu vanema lapsele vähemalt 3 tundi päevas või 15 tundi nädalas. Alates 1. jaanuarist 2002 kehtib sama õigus ka vanematele, kes kasutavad lapsehoolduspuhkust. Alates 1. jaanuarist 2003 on kõigil koolieelikutel ehk 4-5aastastel lastel õigus tasuta lasteaias käia vähemalt 525 tundi aastas. Tegemist on väga olulise soodustusega. Kui kopeerida Rootsi mudelit, siis Tallinnas tähendaks täpselt sama tasuta tundide maht keskmiselt 300kroonist hõlpu lapsevanemale kuus, arvestusega, et keskmine kuutasu lasteaias koos toidurahaga ja muude lisakuludega (teatrietendused jms) on umbes 800 krooni ühe lapse eest. Mitu Rootsi omavalitsust on kehtestanud veelgi suurema tasuta tundide määra, näiteks Stockholm pakub lausa 6 tasuta tundi päevas.

Miks on nii oluline, et töötu või ka lapsehoolduspuhkusel oleva vanema laps just nimelt lasteaias käiks? On vastuvaidlejaid, kes ütlevad, et lapsevanem on ju töötuna või lapsehoolduspuhkusel olles kodus ja saaks lapse järele vaatamisega ka ise hakkama. Mõni arvab isegi, et lasteaed on rohkem selline lastehoiukoht, kus laps on hoida antud ajaks, mil vanem rügab veel allesoleval töökohal tööd teha. Sarnast diskussiooni oli üle 10 aasta tagasi ka Rootsis ning nüüdseks on tasuta lasteaiatunnid end igati õigustanud. Mitmed rahvusvahelised uuringud kinnitavad sama, mis sotsioloog Ellu Saar 17. jaanuari saates «Aeg luubis», et vaesusest tingitud haridusliku lõhe ületamise punkt on just nimelt lasteaias, täpsemini hariduses, millele lapsel kas on või siis ei ole ligipääsu eelkooliealisena.

Asi pole ainult kirjatehnika õppimises. Lasteaiad kinnitavad, et osa lapsi söövad esmaspäeva hommikuti ehk pärast kodust nädalavahetust nii palju, kui vähegi antakse. Kooliküpsuse lahutamatu osa on sotsiaalsed oskused ja laiem maailmapilt. Samas on juba 2009. aastal tehtud kärbete tõttu loobutud lasteaedades ühistest väljasõitudest ja teatrietendustest - osale peredest käiks see üle jõu. Ostetakse vähem õppematerjale. See omakorda tähendab, et teatrit ja väljasõite saavad endale nüüdsest lubada vaid pered, kus vanematel on selleks nii aega kui ka raha - kihistumine on muudetud paratamatuseks.

Kuid mis peamine - ka allesjäänud säästuharidusele Tallinna lasteaedades puudub sageli ligipääs neil, kes seda kõige enam vajaksid: töötute vanemate lastel. Alguse võib eemalejäämine saada sellestki, et kui varem käis laps lasteaias vanema töökoha lähistel, siis nüüd oleks kuukaardi ostmine samasse punkti jõudmiseks üle jõu käiv, kodulähedasemasse lasteaeda lapse ületoomiseks puuduvad igasugused võimalused. Kui lapsel on ühes linna lasteaias juba koht olemas, siis ei saa last teise lasteaeda isegi mitte järjekorda ootama panna.

Ka töötu laps käigu lasteaias
Tallinna linna otsus vähendada tänavu lasteaialaste pearaha ehk rahasummat, mida linn tasub lasteaiale ühe lapse eest kuus, on seega väga vales suunas tehtud, mis suurendab hariduslikku ebavõrdsust ja mõjub eriti rängalt töötute perede lastele. Tõsi, Tallinn pakub ka osalist kohatasuvabastust vaestele peredele - aga ainult osalist vabastust, ning koos toidurahaga tuleb näiteks mitme lapse eest ühes kuus ikkagi maksta üle jõu käiv summa, mida ei hüvitata mitte kuskilt.

Ning pange tähele - ka lasteaiale ei hüvita puudujäänud kohatasuraha mitte keegi teine, kui sama lasteaia teised lapsevanemad. Lasteaia juhataja peab tagama kõikidele lastele elementaarsed tingimused, mitu osalist kohavabastust taotlevat peret on aga eriti väiksemale lasteaiale suur rahaline kaotus. Nii muutubki usutavaks maksejõuetute vanemate häda ja mure, kus neid pehmelt öeldes lasteaeda ei oodatagi.

Siinkohal tuleb veel tähele panna, et Tallinna linna eneseõigustus üldsumma samaksjäämisest ei päde, kuna vahepeal on lasteaiarühmasid suurendatud ja uusi lasteaedugi avatud. Seega on lasteaial ikkagi ühe lapse koolitamiseks mullusega võrreldes vähem raha. Ja muide, palju vaesematel aegadel võimaldasime linnas abivajajatele täitsa tasuta lasteaiakoha.

Mida soovitada? Lapsevanemal, kes on jäänud töötuks, ei tasuks kõigepealt ise lasteaiast loobumise otsust teha. Vanemal läheb vaja palju lapsevaba aega selleks, et otsida aktiivselt uut töökohta või õppida. Last koju jättes piiraks vanem oma tegutsemisvabadust ja laps sellest ei võida.

Teiseks tuleb kasutada olemasolevatki soodustust ja mitte välja teha mis tahes vihjetest või ohkamistest, et «meil siin niigi eelarvega kitsas». Ehkki tõepoolest - kinnisvara hindade järgi piirkondi vaadates erinevad juba praegu Tallinna lasteaiad üksteisest piinlikult palju oma majanduslike võimaluste poolest.

Kolmandaks saab toetuda inimlikule hoolimisele ja taotleda toidurahavabastust näiteks lasteaia hoolekogult. Olen ise hoolekogu liikmena selliseid avaldusi palju parematel aegadel toetanud.

Neljandaks tasub uurida kõiki võimalusi lapse huvitegevuse jätkamiseks - see nõuab süvenemist ja tõenäoliselt ka abiküsimist, aga väärib vaeva. Loota on ka riigipoolsele abile - riigikogu sotsiaalkomisjon otsib praegu võimalusi nimelt töötute perede laste abistamiseks ja on seni olnud eesmärkides üsna üksmeelne.

Usaldus: ühiskonna tugevuse võti

2010-01-15

Usaldus on iga ühiskonna stabiilsuse ja tugevuse võti. Mida suurem usaldus ühiskonnas on, seda tugevamalt suudetakse keskenduda olulisele ja tagada tasakaalukas areng.

Usalduse kadumine muudab otsustajad ebakindlaks ega luba neil täie jõuga tööd teha. Seetõttu käsitletakse ka poliitikas usaldust keskse mõistena. Vabadel ja demokraatlikel valimistel pannakse vaekausile just usaldus erakondade või poliitikute vastu.

Samal ajal on umbusk kahtlemata maailma levinuim usk. Usaldamatus poliitika ja poliitikute vastu on tegelikult olnud just üks demokraatliku ühiskonna tunnusjooni. Nii oli see Vanas Kreekas, nii on see tänapäeva maailmas. Saja- või äärmisel juhul 99,9-protsendine usaldus riigijuhtide vastu valitseb ainult totalitaarses süsteemis, nagu omaaegne Nõukogude Liit või tänapäeva Põhja-Korea. Ei hakka salgama, et sedalaadi pime usk annab minu arust pigem märku ohust, mitte ühiskonna tugevusest. Siiski on tervel kahtlemisel ja täielikul umbusul oluline vahe. Kui usaldamatus ületab teatud piiri, destabiliseerib see ühiskonna ja muudab selle normaalse toimimise võimatuks.

Poliitikute kurdid kõrvad

Kuigi Eestis pole olukord veel nii hull, on ometi põhjust näha vaeva, et kasvatada usaldust rahva ja poliitikute vahel. Lühemas perspektiivis see poliitikutele plusse ei too, küll aga suurendab usaldusvaru pikemas perspektiivis. Ei saa salata, et paljuski oleme praegusesse usalduskriisi - teisiti ei saa seda nimetada - jõudnud „tänu" poliitikute endi kurtidele kõrvadele rahva seast kostvate seisukohtade suhtes. Indrek Tarandi fenomen europarlamendi valimistel on selle hea näide.

Sellel taustal on viimasel ajal hoogustunud debatt demokraatiast ja Eesti riigi paremast toimimisest igati teretulnud. Arutelus seni välja käidud ideed pole paraku ei Eesti ega maailma ajaloo taustal unikaalsed. 1930. aastate alguses peeti erakondi ja nendevahelist lehmakauplemist süüdlaseks kõikides maailma hädades, ka siis nähti pääseteed parlamendi suuruse vähendamises, valimissüsteemi muutmiseks ühemandaadiliste valimisringkondade suunas ja täitevvõimu tugevdamises. Millega see lõppes, on paraku kõigile teada.

Küsimus pole seega mitte väliselt efektsetes, kuid sisuliselt ebaefektiivsetes muutustes, vaid erakondade ja poliitikute vastutuse suurendamises langetatud või langetamata jäetud otsuste eest. Rahvas ootab oma valitud esindajalt ausat käitumist ja tegutsemist lähtudes mitte erakonna, vaid Eesti huvidest.

Valimistel rahva usalduse osaks saanud meestelt ja naistelt oodatakse julgust otsustada. Mis seal salata, seda ei jätku paljudel poliitikutel alati piisavalt. Põhjust ei tule kaugelt otsida: otsustamine pole kunagi populaarne, sellega võib pigem hääli kaotada kui neid võita. Nii tundubki kindlam olevat lihtsalt pöidlaid keerutada ja võtta sõna vaid siis, kui on vaja millelegi oponeerida. Sest alati on lihtne teada, kuidas mingit asja mitte teha, aga mitte, kuidas seda siis ikkagi teha.

Eriti hulluks lähevad asjad siis, kui lähenevad järjekordsed valimised. Olen üsna kindel, et majanduskriisi leevendamiseks vajalikud otsused oleksid läinud aastal vastu võetud tunduvalt kiiremini ja andnud seetõttu paremaid tulemusi, kui Eestis poleks mõnekuise vahega korraldatud koguni kahtesid valimisi. Isegi muidu mõistlikud poliitikud võivad valimiste eel tundmatuseni muutuda ja jagada lubadusi, mida nad pärast enam ise ka mäletada ei taha. Eesti ajaloost on teada kahjuks ka juhtusid, kus enne valimisi on võetud vastu täiesti vastutustundetuid, kuid äärmiselt populaarseid otsuseid, mis riigi aga tasakaalust välja paiskasid - ikka riigikogus oma koha säilitamise nimel.

Kuidas siis suurendada valitute otsustusvõimet, kuidas vähendada populismi? Pakuksin omalt poolt debati jätkamiseks välja kaks ettepanekut, millest üks on tegelikult varem juba korduvalt kõlanud: nimelt asetada vähemalt mõned valimised Eestis samale päevale.

Konkreetsemalt tähendaks see näiteks seda, et ühel päeval toimuksid nii riigikogu kui ka kohaliku omavalitsuse valimised või oleksid ühendatud näiteks europarlamendi valimised ja kohalikud valimised - läinud aastal jäi nende vahele mäletatavasti mõni kuu. Selline süsteem võimaldaks nii poliitikul kui ka avalikkusel keskenduda olulistele küsimustele, mitte aga pidada permanentset valimisvõitlust koos kõigi sellega kaasas käivate negatiivsete tagajärgedega. Sellist lahendust on peetud liiga radikaalseks, vahel koguni lausa demokraatiat nõrgestavaks, kuid asi pole nii.

Piir: kaks koosseisu järjest

Valimisi ühendatakse mõneski Euroopa riigis, demokraatiat see ei häiri. Miks mitte seda siis ka Eestis kaaluda? See annaks lisaks eelmainitule ka võimaluse hoida kokku silmapaistev kogus raha. Lisaks võimaldaks see vähendada peibutuspartide hulka, sest kandideerida samal ajal toimuvatel valimistel kahte esinduskogusse oleks pehmelt öeldes kummaline. Nii suureneks esinduskogude valimistel ka tugevate kandidaatide vajadus, kes siis reaalselt tegutsema asuvad.

Teine poliitikat maa peale toov ettepanek oleks aga hiljuti välja käidud idee, mis piiraks ühe inimese järjest riigikogus veedetava perioodi kahe koosseisu tööajaga. Tegemist on mitmel pool tavaliselt presidentide puhul käibel oleva piiranguga, miks siis mitte rakendada seda riigikogu liikmete puhul? Konkreetselt tähendab see, et inimene võib riigikogusse valimise korral kandideerida ka järgmistel riigikogu valimistel, aga ülejärgmistel valimistel kandideerimise õigust tal pole. Nelja aasta pärast võib ta aga uuesti kandideerida ja valimise korral järgmisel korral uuesti. See tooks kõikides erakondades kaasa poliitilise nomenklatuuri olulise nõrgenemise ja sunniks riigikogu liikmeid rohkem kokku puutuma eluga väljaspool parlamenti. Poliitikas toimuks üsna tõsine uuenemine: valimistel edu saavutamiseks peaksid erakonnad avalikkusega rohkem suhtlema, olema avatumad ja toetama erakonnasisest demokraatiat. Vastasel korral poleks neil edu loota.

Sellise süsteemi rakendamine vähendab oluliselt „juhtide ja õpetajate" mõju erakondades ja sunnib erakondi tegelema juhtkonna roteerimisega.

Avatust ja avalikku debatti vajab Eesti ka teistes küsimustes, toogu see siis kaasa vastasseise ja konflikte. Teisiti demokraatia paraku lihtsalt ei toimi.

Sissejuhatuseks lugemisaastasse

2010-01-07

Äksi kirikuõpetaja, Tartumaa praost ja Liivimaa ülemkonsistooriumi assessor (kaasistuja) Otto Wilhelm Masing (1763-1832) oli suure lugemusega. Mõndagi luges ta seepärast, et pidi.

Tahtmist mööda, huviga ja süvenedes luges ta vähemalt kahe mehe kirju endale. Esimene oli Liivimaa kindralsuperintendent (luterlik ülemvaimulik) Karl Gottlob Sonntag (1765-1827), teine Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1845).

Kas ükski meist suudab kujutleda, et kolmanda aastatuhande algul saadaks keegi Pärnust Tartusse Tähtverre pikki isiklikke kirju, millele tuleb korralik vastus? Vaevalt.

See, mida me siin ülikoolilinnas Pärnu kohta loeme, ilmub kas lehtedes või interneti kommentaariumis ega ole tihtipeale seotud lugemiselamuste, vaid hoopiski kohaliku omavalitsuse õiendamiste ning kaebustega väljaspool "Kaebuste ja avalduste raamatut".

Ega ma ootagi Pärnumaalt ajaviitekirjandust. Tahaksin selgitust paradoksi kohta, mis seisneb järgmises küsimuses: kuidas on võimalik, et Pärnu oli tuntud kui juhtimiskonverentside keskus, ent on osutunud juba pikemat aega juhitamatuks linnaks? See on umbes sama kui olla triigitud ülikonnas ja kiisulipsuga ... kerjus.

Kas ma pean seda tingimata lugema? Vastuseid on mitu. Regionaalpoliitika rahaline põhi on politiseeritud ka valimiste vaheajal ega ole võimalik, et see, mis toimub ühes nurgas, ei jõuagi keskpõrandale.

Pärnu linnale tagastamata abi lubamine sunnib küsima, missugune on Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalne orientatsioon, ning see tuleb päevakorda juba jaanuari lõpus liidu suurkogul. Mismoodi me seal seda asja rahulikult arutame, kui aluseks on peamiselt sõim ja süüdistused?

Läheme edasi. Pole suurem saladus, et gümnaasiumide arvu kõrval on muutunud kriitiliseks kõrgkoolide arv, sealhulgas professuuride hulk. Nende taseme üle otsustamine tähendab alati kanakitkumist, mis on vastik töö, kuid ta on seotud niisugusegi küsimusega: mille järgi me õpetame ja kui sügavalt?

Just käesolevate ridade kirjutamise aegu taheti teada minu seisukohta kahes valdkonnas: esiteks, mida peab kriminalistikast politseinik, kes õpib edasi doktorantuuris, ja teiseks, mis saab kõrgemast mereharidusest?

Vastuse esimesele küsimusele andis üks kriminaalpolitseinik ise: igal juhul on vaja käia läbi Paikuselt. Vastus teisele jääb esiotsa lahtiseks, ehkki on pealtki näha, kuidas sõiduauto mootor on midagi muud kui laeva jõuseade. Tartus on probleemiks insenerialade ulatus. See sõltub aga otsejoones sellest, kust tullakse siia edasi õppima ja kus sooritatakse praktika.

Lugemisaasta on juba ette naljakas, kui tema jooksul õpetatakse vaid seda, kuidas ajaviitekirjandusega ümber käia. Küll saab profileerida lugemishoiakuid, kuid siin ongi üks kaaluvihte maakondlik raamatukoguressurss.

Praegu on vaieldamatu, et pärnakas saab Einsteinist lugeda rohkem kui saarlane, ent hiidlasel pole niigi paljut. Enamgi: kõrgemat matemaatikat tuleb hiidlastel uurida nõukogudeaegse õpiku järgi tehnikumidele.

Trükise müügiedukus huvitab mind ainult mõnel juhul ja tema laenutatavus on oluline eeskätt raamatukogudele. Kolm tähtsat näitajat minusugusele on trükise keel koos raamatutega eri keeltes, trükise illustreeritus ning algupärase ja kallutamata eelinfo maht.

Viimasena mainitu tähendab, et Nobeli preemia võimalikud ning reaalsed laureaadid peaksid olema meile tuttavaks tehtud enne, mitte alles tagantjärele. Ma ei mõtle maha- või ümberkirjutusi allikatest, mis praktikas salatakse maha. Ma ootan isikupärast tõlgendust, sündigu see pealegi kobamisi.

Ilusat trükist on võimalik teha juba ammu, ent kes neid sirvib, teab ilmagi, kuidas nad on valdavalt tõlkelised ehk pärinevad suurtest või vähemasti väga intensiivse raamatuasjandusega kultuuridest.

Vastav on siis nende müügihindki, mis ei ole sugugi kooskõlas trükise vananemise kiirusega. Trükise keel - see on kõigepealt raamatu toimetatus.

Keeli, milles ilmunud raamatuid eestlasest lugeja võiks jälgida, on minimaalselt neli: vene, soome, inglise ja saksa. Võiks loomulikult, aga siis tuleks sõita neile järele. Odavam on leppida nende väljaannetega, mis siia tilguvad. Raamatuturg on Eestis kindlasti vaesem kui autoturg.

Kui lugemisaasta õpetaks tarka lugemist, oleks ära tehtud väga suur töö. Kui tema tagamõte on hoopiski trükiste reklaam, on tulemuseks peamiselt palju kisa. Katsu sa kisa all segamatult lugeda!

Võlad ja võim

2010-01-07

Mõne sõna tähendust pole minusugustele ilmaski õpetatud. Selline on näiteks „glamuurne" tähenduses „edevalt särav" ehk „alp". Kui noor naine albib, kas ta siis on bravuuritar ehk kehkenpüks? Eesti keele käibesse on sugenenud säärane jaburus nagu „esimene leedi". Pole kuulnud, et Eesti Vabariigi president oleks „esimene mister" või „ ... boy". Milleks lady, kui piisab abikaasast?

Oht või õnnetus?

Ei ole meile õpetatud ka „demokraatia" tähendusi ja anatoomiat. Rikkumatu ettekujutuse kohaselt pole demokraatia midagi muud kui valitsemine rahva, kitsamalt kodakondsete antud volituste kohaselt. Sel on kaks vastandit, üheks dikta tuur ehk ülemvõim ilma teisitimõtlemiseta ja teiseks anarhia ehk kõigelubatavus. Nii või teisiti on demokraatia aga ennekõike võim. Nood, kes praegu arvavad, et meil on demokraatia hädaohus, väidavad seega, et võim on õigelt teelt kõrvale kaldumas. Terve hulga näidete põhjal võiks seda ka tõestada. Kaheteistkümnendal tunnil rohkem kui kaheksa aastat tagasi andis ametist lahkuv Lennart Meri Riigikogule aru tada presiden di otsevalimiste ettepaneku. Põhiseadus tulnuks ringi teha ehk parlament pidanuks minema omaenese kõri kallale. Kõik jäi ära, kuid kumb võidutses - kas presidentaalne demokraatia, mida meil pole, või parlamentaarne demokraatia, millega me jälle rahul ei ole? Võidutses ettevaatlikkus: ärme puutu vana, kui me ei tea, kuidas uus toimib.

Regionaalpoliitikas peaks põhiseaduses jõutama lõpuks ometi selguseni selles, mis on maakond ja kes on maavanem. Näide ei pärinegi pärapõrgust: Nõo valla territooriumil asub Nõo reaalgümnaasium, mis on riiklik. Maavanem võib ju seal külas käia, kuid tegelikult allub Nõo kool profileeriva ministri kaudu kogu valitsusele. See tähendab, et Nõos on kehtes tatud üldhariduslik autonoomia. Õige, aga kuhu see mujal on kadunud, kui näiteks Rõngus ta puudub ja on väga küsitav, kuivõrd põhimõtteline on ta Pärnus.

Meie üle valitseb järjest küsimärk põhiseaduse üldisuse suhtes. Kuna põhiseadus maakondi ei tunnista, siis jääb ventiiliks hariduse vallas kokkulepe kohalike omavalitsuste vahel. Kuidas saavad nood viimased leppida kokku olukorras, kui Riigikogu ise, kogu talle omistatud võimutäiuses, pole suuteline leppima kokku haridusreformi mõõtkavaski?

Võim - kas maas või õhus?

Mõistaandmine, et demokraatia on ohus, eeldab väga konkreetseid tõendeid ja üksikjuhtude põhjalikku analüüsi. Muidu läheb nõnda nagu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga: esimehel on küll kahtlusi, et pea-, justiits- ja välisministri tegevuses leidub riigireetmise tunnuseid, aga pärast jääb üle ainult liiga reljeefsete väljendite eest vabandust paluda, isegi mõistmata, kus täpselt peaks see aset leidma ja kes seda protokollib.

Kui kirjutasin kord, et erakonnakaaslasest regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on peldikuminister, siis palusin hiljem vabandust nii erakonna ja IRLi fraktsiooni esimehelt Mart Laarilt kui ka ministrilt tunnistajate juuresolekul ning asi on maha maetud. Süüdistada demokraatia ohustajaid üleüldse on pisut aravõitu tegu. Järelikult demokraatiat kardetakse. Kas oht ei alga mitte sealt?

Võlg iseseisvuse püsivuse ees ilmneb tõsiasjas, et uuele põlvkonnale on jäetud väga palju õpetamata. Õpetamata on jäänud näiteks Edgar Savisaar. Ainus, kes teda on õpetanud, on ta ise ilma igasuguse enesekriitilise meeleta. Seda nimetatakse reklaamiks ehk kauplemiseks turul. Laadalärmiks. Rahvusvahelises mastaabis jääb see nurgataguseks. Ukseesine seevastu on näiteks Eesti Vabariigi kaasarääkimisvõi me Kesk-Idas, suures regioonis Põhja-Kaukaasia ja India ookeani vahel. Ukseesiseks on ka rahvusluse roll Euroopa Liidus, mis, nagu teada, ei haara sugugi kogu Euroopat. Kuni aga Euroopa Liit on väiksem kui Euroopa ise, seni on euro ikkagi vaid marginaal.

Maakonna tasandil asub demokraatia Eestis maa ja taeva vahel. Alanud aasta sikutab teda kord alla, kord lükkab jälle üles, sest demokraatiast saab vahend valimisvõitluses kohtade pärast Riigikogus.

Konsensust demokraatias seal ei saavutata. Vaja on toda konsensust küll, eriti kolmes punktis. Need on: ealdasa vana ühiskonna toimetulek; energeetiline konversioon ja hariduse progress.

Siin tuleb tulla maa peale, sest plakatitega pole muud kui need rulli keerata.

Koolivõrk vajab muutusi

2010-01-05

Riik ei ole kuni tänase päevani koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda süsteemselt - eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata.

Isevoolu teel aset leidnud juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluseni ja keskhariduse kihistumiseni. Lisanduvad ülemäära suured kulutused palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks.

Kuigi on püütud jätta mulje, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajadustega ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke.

Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammu pidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem erinevaid aineid. Väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.

Gümnaasiumile sobiva ettevalmistuse ja kogemusega õpetajad nõuavad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga - igal tasemel kaks klassi - gümnaasium tagada ei saa.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning uue õppekava jõusse astudes muutuvad erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaal ne, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele - sel moel on väheneva õpilaskonna tingimustes võimalik säilitada tugev põhikoolide võrk.

Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines. Põhikoolipedagoogika oluline osa on ka kasvatus.

Mitmete gümnaasiumide väikese õpilaste arvu põhjuseks on õpilasränne. Meil on palju oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kuid pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal.

Siiani on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua. Naabervaldade laste juurde kutsumisest on praeguses olukorras ka raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad ning seetõttu kaotab kohalik kool lisaks õpilastele hea maine.

Olen kutsunud vallajuhte koostööle, sest üksnes ühiselt jätkub valdadel jõudu säilitada piirkonnas korralik gümnaasium. Seni olen küll selle eest peamiselt pragada saanud, aga samas on praeguse arutelu tulemusena õnneks koostööidud siin ja seal arenema hakanud.

Terve koolitäis Valgamaal põhikooli lõpetanutest - 144 aastatel 2006-2008 - jätkab gümnaasiumiõpinguid väljaspool Valga maakonda, peamiselt Tartumaal. Kui lisada kutseõppes jätkajad, lahkub pärast põhikooli lõpetamist kodumaakonnast kolmandik Valgamaa õpilasi.

Kui vaadata praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse, saab selgeks, et nii mõnigi väike kodune gümnaasium ei ole mõne aasta pärast enam konkurentsivõimeline. Kavandatud uuendus arvestabki eelseisvat õpilaste arvu drastilist vähenemist. Valgamaa omavalitsusjuhid on seda mõistnud - maakonna arengustrateegias on haridusel selge koht ja seal sisaldub eraldi hariduse arengukava.

Valgamaa põhikoolide tase on ühtlaselt hea, kuid gümnaasiumidega koolide vahel tekivad erinevused. Üks asi on riigieksamitulemused, mille alusel sageli edetabeleid koostatakse. Teine on see, kas nendega kaasnevad hoiakud ja eesmärgid oma tuleviku planeerimisel.

Miks on nii, et Tõrva gümnaasiumi lõpetajatest ligi kolmandik pääseb kõrgkooli õppima riigi rahastatud õppekohale ja see näitaja on neli korda suurem kui Puka keskkooli puhul?

Kõigis maakonnakeskustes peavad olema tugevad puhtad gümnaasiumid, säilima peavad ka mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid. Valgamaa hariduse arengustrateegia näeb gümnaasiume Valgas, Otepääl ja Tõrvas

Üksnes nii võib pidurdada üha hoogustuvat rännet suuremasse linna. Peame peatama ajude äravoolu maalt - selleks tuleb tegutseda aga just praegu ja perspektiivitundega. Mõne aasta pärast mõtlema hakata on hilja.

Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uutele nõuetele reageerib uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012/2013. õppeaastast.

Et vajadusel tühjenevad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015. Seega on aega piisavalt ja riik toetab sel perioodil omavalitsusi koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetuse, õpilaste sõidutoetuse ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel.

Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asukohtades tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.

Mõned niinimetatud eliitkoolide juhid ja poliitikud püüavad jätta muljet, nagu poleks põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, justkui oleks selline kool arenguvõimetu.

Nii neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või kes gümnaasiumiosa lakkamisel kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus väga head õpetajad. Nii nende koormuse kui lastele huvihariduse pakkumise on sealsed koolijuhid hästi korraldada suutnud.

Masinaruumist kaptenisillale

2010-01-05

Lõppenud aastasse jäi seegi, et mind süüdistati - ei, mitte tagaselja, vaid must valgel - kaastöös Õhtulehele. Kuidas saab vaimne inimene viibida kollase ajakirjanduse lipulaeval?

Olen süüdistajale, filosoofiadoktor Toomas Liivile, tema'p see oli, andestanud, sest ta kirjutas oma read juba surijana ja need võivad olla mõnikord äraheitlikult kurjad. Kui sobis Õhtulehe noorte reporterite koolis 1971-1972 õppida, sobib ka lehes endas kirjutada.

Üksi ja koalitsioonis

Pealegi - miks ei võiks ka Õhtulehe lugeja teada, kuidas elab Isamaa ja Res Publica Liit endas ning endast väljas? Meie poolt hääletavad inimesed vaevalt et kelgivad oma meelsusega, aga pole olnud kellegi võimuses tõestada, mispoolest on parempoolsed halvemad kui nood, kes uhkeldavad teatades, kuidas just nemad meid bestimmt, nagu ütlevad sakslased, ei vali. Praalija on alati pisut naeruväärne.

Ajalugu võib maha matta, ent fakt on juba loomu poolest visa. Faktiks jääb, et 1990. aastate keskel kirjutasin ma Mart Laarile: parempoolsuse kurv tuleb lõpmatuseni tõmmata. See tähendas siis nagu praegugi, et manööverdada tuleb, aga vänderdada ei maksa. Manööverdamise all oli mõeldud koostööpartnerite valikut, vänderdamiseks nimetasin ma valitsemist ilma selgesti defineeritud printsiipideta ja juhuslikult.

Parempoolsus ise polnud tookord mingi valgekraelisus või istanduse peremehe ülbus contra musta- ja punanahalised. Parempoolsus seisnes siis konservatiivses rahvusluses, tugevas omanikuseisuses (seisuses, mitte omandi suuruses), antipopulismis ja eurointegratsioonis olukorras, kus Venemaa tahab Lääne ja Ida vahel olla veelgi suurem sillariik kui pisike Eesti. Konservatiivsus omakorda märkis vasakrahvusluse ehk profašismi eitust. Kui Keskerakonna juhil lipsas äsja läbi, et nüüd on meil Eesti rahvas, siis tekkis küll tunne, nagu oleks Edgar Savisaar jõudnud kaugemale Leonid Brežnevist, kes tahtis nõukogude rahvast.

Nüüdseks on olukord muutunud, sest igas erakonnas on kasvanud peale uus põlvkond iseõppijaid selle vahega, et kuigi noorem sugu ei tunne ajalugu, oskab ta võrrelda erinevaid riigikordi ja heaoluvõimalusi.

Uuest põlvkonnast lähtudes peavad Eesti parteid olema rahvusvahelisemad ka väljaspool Euroopat, aga see kõik tuleb teha arusaadavaks kahel rindel, nimelt Eesti sees ja kolmandate riikide hulgas. Näiteks tööpuuduse määr kui protsent pole palju muud kui number paljal paberil. Seevastu tööpuuduse struktuur puudutab meist eranditult igaüht ilma protsenditagi. Kas elad oma leivas või läbikolgitud naiste varjupaigas - seal on vaks vahet. Tööl oled keskastme ülemus, kodus saad peksa nagu ilma kirveta hoor - unistus see pole, reaalsus küll.

Põlvkondade vahetus ulatub ka IRLi sisse, seda oleks rumal eitada. Probleemiks nr. 1 on bilansivõimelise raamatupidaja leidmine. See on jabur, kui parempoolsed elavad Edgar Savisaare baromeetri järgi, mis näitab ainult üht, nimelt et vasakpoolne on alati parem kui parempoolne. Samas me ei saa elada kogu aeg hirmus Edgar Savisaare ees - siis selle järgi, et las ta eksib. Kuskil pole öeldud, et närv on sotsiaalne ainult vasakpoolsetel. Ei ole kusagil öeldud sedagi, et Venemaa ja venelastega Euroopa kontekstis tohivad askeldada üksnes vasakpoolsed. Oleks see nii - kas siis gaas tohib Eestisse tulla ainult vasakult?
Isamaa ja Res Publica Liit ei tohi korrata sama viga, mille Keskerakond on lasknud juba läbi, ja seisneb too mõtlemises, et meil pole ju kedagi muud kui vaid Savisaar. Savisaar Tallinnas, Savisaar abielus, Savisaar venelastega, Savisaar valguses - puudub ainult Savisaar kubujusluses. Parempoolsed peavad olema avaramad, lahtised ka vasakul poolel, seal, kus süda on!

Oma kruus

Euroopa Liit sündis nagu Eesti Vabariikki. Vasakult paremale. Ka Euroopa Liit on sild, nimelt Ameerika, Aasia, Venemaa ja Aafrika vahel. Nii mitmekorruselise silla puhul tekib paratamatult küsimus, kui suur on su enese hingemaa. Isamaa ja Res Publica Liidu suhtes on selleks esmajoones järjekindlus ilma odavuseta. Ainult et järjekindlus peaks olema produktiivne juba inimese eluajal.
Ma ei vaja poliitilisi pisaraid alles oma haual. Vett peopesalt olen ma joonud küll. Õlut mitte. Viina veel vähem.

Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogul 31. jaanuaril valitakse meeskond esijoones laeva masinaruumi. Sinna, kus tuleb töötada keset müra. Pole midagi tähtsamat, kui osata müra keskel õigesti kuulata. Peamiselt see tähendab korralikku haridust. Mitte reforme, vaid põhja, ja pikaks ajaks.

Et mitte jääda metafüüsiliseks - IRL ei tohi siin olla vehkija lõhkilöödud panniga.

Ene Ergma: ideaalset riigikogu loota pole

2009-12-30

Riigikogu esimees Ene Ergma ütleb Postimehe ajakirjanikule Marti Aavikule antud aastalõpuintervjuus, et ei tasu loota ideaalsete liikmetega riigikogu - perfektset parlamenti pole kusagil maailmas. Parlamendi liikmed otsivad vaidlustes erinevate huvide ühisosa.

Mis on teid sellel aastal riigikogu töös kõige rohkem rõõmustanud?

See, et me suutsime vältida riigi rahandusasjade väga kehva olukorda sattumist. Ega need pingutused ei olnud ainult euro nimel. Riigieelarve miinus on võlg. Võlg on võõra oma ja mingil hetkel tuleb see tagasi maksta. Mida suuremal miinusel oleksime lasknud tekkida, seda raskem oleks olnud võlga tulevikus maksta.

Eks eelmiste aastate eufooria oli liiga suur. See on inimlikult mõistetav, sest kuidas sa ei kasvata kulutusi ja ei tõsta palku, kui raha on olemas. Aga riigi asjades on vaja alati mõelda kümme sammu ette: kas on garanteeritud, et suudame lubadusi täita ka kümne aasta pärast?

2010. aasta eelarve vastuvõtmine läks viimaks riigikogus üllatavalt libedalt. Mida te fraktsioonide koostöövõimekusest arvate?

Meil on vähemusvalitsus ja seepärast räägitakse tihti, et kedagi peab justkui üles ostma. Tegelikult see ongi üks demokraatia viise, et sa pead leidma toetajaid, kui tahad midagi ära teha. See ongi laiema kõlapinna ja kokkulepete otsimine.
Tahaksin opositsiooni kiita. Nad said aru, et otsuseid tehakse selle nimel, et meil riik ellu jääks.

Räägime palkadest. Kust tuli konkreetne summa 5200 eurot presidendi palgaks, mille järgi teiste palgad arvutatakse?

Mina isiklikult ei ole põhiseaduskomisjoni liige, aga ma olen aru saanud, et see on umbes praegune presidendi palk.

Miks fikseeriti palk eurodes?

Sest me kõik ju loodame, et aastal 2011 on Eestis kasutusel euro.

Aga sellise otsusega on riigikogu liikmed oma palga kindlustanud vahetuskursi muutumise vastu.

Igal juhul polnud riigikogul mingisugust kavalat salaplaani. Parlamendis on kõik inimesed väga huvitatud, et suudaksime Maastrichti kriteeriumid täita ja euro saada.

Mõnes riigis võib-olla tõesti oodatakse, et kui teised valuutad kukuvad, siis ka Eesti kroon devalveeritakse. Aga see tähendaks ju, et inimeste sissetulekud kukuksid, nagu me näeme kõrval Venemaal, kus rubla on kiiresti väärtust kaotanud.

Teised IRLi fraktsiooni liikmed hääletasid kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse vastu. Teie hääletasite poolt. Kas otsus vastu olla tuli fraktsioonis nii kiiresti, et teid ei jõutud informeerida?

Kas te tõesti arvate, et ma oleks hääletanud teistmoodi? Millegipärast on püütud näidata, et fraktsioonides on inimesed pandud surve alla ja nad teevad kõike, mis esimees ütleb. Ei ole nii.

Minu veendumus oli, et uus süsteem on parem kui vana, kus iga Eesti keskmise palga lisakroon kasvatas riigikogu liikme palka nelja krooni võrra. Minu meelest oli see aja ära elanud. Keegi ei mõelnud ju 1990ndate alguses, et arvud nii suureks lähevad.

Seda oli vaja nüüd muuta, et järgmised neli aastat ei peaks parlament tegelema küsimusega, miks palk on niisugune või naasugune.

Keskmise palga korrutamine oli üks asi, aga ilmselt ärritab inimesi praeguse palga suurus. Miks palka ei kärbitud?

Ma ei ole päris kindel, kas mingi väiksem summa oleks inimesi rahuldanud.
Konkreetne palgasumma polnud minu arvates kõige õnnestunum, aga see oli konsensuslik otsus.

Mida teha igavese probleemiga, et parlament pole inimeste meelest eriti usaldusväärne?

Eesti parlament, muide, on vastavalt Eurostati uuringule väga kena usaldusprotsendiga - 44. Seda peetakse tõsistes uuringutes heaks tasemeks.

Parlamendis tuleb meeles pidada, et sa oled 24 tundi ööpäevas riigikogu liige ja isegi kui sa lahkud, oled endine riigikogu liige. Mitte et siin tehakse neli aastat järjest 24 tundi ööpäevas tööd, aga sa oled avaliku elu tegelane. Mõned lihtsalt ei pea vastu. Minu käest on kohtumistel küsitud, miks üks või teine inimene riigikogus on. Vastus on väga lihtne: iga riigikogu liige on inimeste valitud, ja ka sellel, kes vastu ei pea, võib olla valimistelt saadud suur toetus.

Kaarel Tarand pakkus Eesti Päevalehes välja, et iga nädal võiks olla riigikogus üks päev riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseks.

Me hakkasime praegu, detsembris, valmistuma, et tuua järgmisel sügisel riigikogu saali riiklikult tähtsa küsimusena kõik see, mis puudutab kohalikke omavalitsusi.

Arutelud suures saalis tuleb teha nii, et neist oleks kasu. Mul ei oleks raske igaks reedeks üles tõsta mingisugune teema, aga selline Nõukogude moodi ettevõtmine lihtsalt näitamaks, et me midagi teeme, devalveeriks neid üritusi. Potjomkini küla ei ole mõtet ehitada.

Ka sellel aastal oli arutelusid päris palju. Ühed olid suures saalis. Osa oleme teinud konverentsisaalis, et saada veel rohkem esinejaid väljastpoolt riigikogu. Eri tasemetel toimub arutelusid riigikogus kogu aeg.

Kust leida tugipunkte strateegilisele planeerimisele? Eesti Teaduste Akadeemia president Ri chard Villems on rääkinud vajadusest luua akadeemia juurde sõltumatu analüüsikeskus, mis iseenese tarkusest ohud ära tunneks ja neid analüüsiks. Mis sellest mõttest saada võib?

Selleks on vaja raha ja praegu seda teha ei saa. Aga ma olen veendunud, et akadeemial peaks edaspidi selline ajukeskus olema.

Kas ideel luua riigikogus tulevikukomisjon on jumet? Kas tuleb strateegilisele planeerimisele keskenduv komisjon?

Tuleb ka mõelda, kas meil on selle jaoks tugevaid analüütikuid. Sellisele komisjonile ei saa ju panna astrolooge nõunikeks. Võib-olla see peakski olema koostöös akadeemiaga, mitte tavaline komisjon. Ja ka majandusinimesi peaks kaasa tõmbama. Aga see tuleb korralikult ette valmistada, et ei tuleks jälle üks «teeme ära» ja ongi kõik.

Kas keegi valmistab tulevikukomisjoni ette?

Sotsiaaldemokraadid on sellest tihti rääkinud ja mina olen selle idee pooldaja. Aga ma ei näe praegu tegijaid. Meil on harjutud rääkima eestkõnelejatest, aga on vaja eestegijaid. Esialgu on tulevikukomisjoni idee ümber palju sõnu, aga mitte konkreetset plaani.

Soomlased tegid selle ära nagu palju muidki asju. Soomlased tegid ka Sitra. Aga kas meie arengufond on sellel tasemel? Võib-olla ma ootan liiga kiirelt tulemusi...

Millisest riigikogust võiks unistada? Et meil oleks 101 säravat eestkõnelejat, kes oleks samal ajal ka professionaalsed eestegijad?

See võiks olla unistuste olukord, nagu matemaatikas on piirväärtus, aga seda iialgi ei saa. Ei maksa loota, et saame absoluutselt perfektse riigikogu. Sellist pole kuskil maailmas, sest inimesed on väga erinevad, valijad on väga erinevad.

Üks tuntud telenägu kogus Jõgevamaal väga kenasti hääli, aga kas ta ka teie arvates oleks suurepärane töötegija riigikogus?

«Minu Eesti» mõttekojast on tulnud terve hulk ettepanekuid valimissüsteemi ja Eesti poliitilise korralduse muutmiseks. Kas olete leidnud noppimisväärset?

Demokraatia on parim kõigist valikutest, aga ei saa iialgi rahuldada kõiki. See oleks loodusseaduste vastu. Looduses ei ole võimalik saavutada, et kõigil gaasimolekulidel oleks ühesugune kiirus. Alati tekib mingi jaotus. Ühiskonnas on samuti. Mõni soovib, et oleks keegi isakene, kes paneb kõik paika. Mina olen sellises ühiskonnas elanud ja enam ei taha. Olen nõus tõestama oma vaateid. See ongi demokraatia alus.

Mina tahaks Eestis näha rohkem konsensusdemokraatiat. Sa pead leidma ühisosa ja ka välja pakkuma, mida sa loovutad, et teised sinuga kaasa tuleks.

On välja pakutud, et parlament võiks käia koos neli korda aastas. Ma olen sellist parlamenti näinud. Selle nimi oli ülemnõukogu.

Kui käia neli korda aastas koos, siis lähebki asi ainult käe tõstmiseks.
Kahekojaline parlament on minu jaoks nonsenss. Mis me hakkame pisikeses Eestis sellega jamama.

Kas te näete riigikogus tahet valimissüsteemi küsimustega tegeleda?

Ega erilist tahet näha ei ole, sest süsteemi muutmine läheb nii pikaks väitluseks, et muuga ei jõuagi enam tegeleda.

Mida ootate järgmiselt aastalt?

Ma soovin, et me leiaksime konsensuse neis asjus, mis määravad Eesti inimeste ja Eesti riigi heaolu pikaajaliselt.

Ma usun, et meie inimestel jagub jõudu oludele realistlikult vaadata ja leida endale sobiv teeots edasi minekuks.

3mõtet

• Meil on vähemusvalitsus ja seepärast räägitakse tihti, et kedagi peab justkui üles ostma. Tegelikult see ongi üks demokraatia viise, et sa pead leidma toetajaid, kui tahad midagi ära teha. See ongi laiema kõlapinna ja kokkulepete otsimine.

• Riigi asjades on vaja alati mõelda kümme sammu ette: kas on garanteeritud, et suudame lubadusi täita ka kümne aasta pärast?

• Eesti parlament, muide, on vastavalt Eurostati uuringule väga kena usaldusprotsendiga - 44. Seda peetakse tõsistes uuringutes heaks tasemeks.

Pikapäevarühmad hariduspoliitikas

2009-12-17

Muidu eleegiline Jaan Kaplinski on kirjutanud Valter Ojakäärule ka mõned lõbusad laulutekstid.
Üks neist, "Vastu kerkivale kuule", algab järgmiselt: "Täna me ei räägi elamise pinnast". Näikse, nagu oleks koolireformi eel läinud temaga askeldajatel sootumaks meelest, et koolimaja on ürgajast peale olnud alati ka mingi pindala. Mis juhtub siis, kui koolimaja pind jääb tühjaks?

Gümnaasiumist vaestemajaks
Tallinnas Nõmme linnaosas Pihlaka tänaval, praktiliselt Pääsküla raba servas, tegutses aastakümneid Tallinna 39. keskkool. See oli kakskeelne ja loodud üleminekul polütehnilisele keskharidusele. Tütarlapsed said sealt lasteaiakasvataja kutse. Maja on neljakorruseline, saaliga kõige kõrgemal. Õpilaste arvu vähenedes muutus ta Männiku põhikooliks, nüüd on ta Nõmme sotsiaalmaja, kus sama katuse all on avatud Männiku raamatukogu ja puuetega noorte õppekeskus. Majas on 34 korterit ja 15-kohaline pansionaat. Täitsa selge, et ühtegi ümberehitust pole tehtud talgutena, aga hoone ise projekteeriti ikkagi kooli tarbeks, mitte polüfunktsionaalseks.
Kui gümnaasiumide arv tõmmatakse nüüd koomamale, siis kui palju pinda jääb vabaks ja mida sellega tehakse? Kelle eelarvest makstakse kinni tühjalt seisvate ruumide kütmine ning amortisatsioon? Ma muutun sarkastiliseks, aga võib-olla ongi leidlikum hakatagi ehitama korpusi, mis laste rohkuse korral on koolid ja nende puudusel vanadekodud - parajad paigad doominot mängida?

Äriplaanid ilma pankrotiohuta
Koolireform võib anda poliitilist kapitali nii siis, kui see viiakse ellu, kui ka sel juhul, kui ta kukub läbi. Esimeseks on vaja riigikogu konsensust, teiseks piisab vastutöötamisest igal tänavanurgal. Nii ehk naa mõjutavad kulutusi reformile lähema viie aasta eelarvete lõikes viis üldisemat protsessi, mida nihutada ei saa. Need on 1) euro tulek; 2) riigikogu valimised 2011; 3) sotsiaalkulutuste kasv; 4) energeetiline konversioon ja 5) haldussuhete muutumine. Viimane pole siin sünonüüm sõnale "haldusreform", vaid see kätkeb endas ka näiteks suhteid bürokraatiamasina sees. Ainuski erakond ei saa loetletud teguritega manööverdada üksipäini oma nimel, sest haridus ei ole ametkondlik asi, see on rahvuslik hüve. Selle nimel tuleb töötada läbi ka mustad stsenaariumid.

Praegu seisneks kõige radikaalsem samm eelnõu tagasivõtmises tervikuna ja selle asendamises niisuguste eelnõudega, mille eest praegune koalitsioon jaksab vastutada parlamendi enamuse toetusel. Kogu paketi eest Reformierakonna ning Isamaa ja Respublica Liit koos äraostetavatega vastutada ei suuda, sest näiteks õppeaasta 2011/12 jätkub nendes eelarvelistes raamides, mille määrab juba uus koalitsioon uutes rahaühikutes.

Ometi saab ka nüüdne koalitsioon kujundada põhja uute õpikute kirjutamiseks ja kirjastamiseks; selleks ei pea ootama ära ainekavade valmimist ning nende ühildamist. Veelgi enam, tegelikult on meile löömas 12. tund uuteks õpikuteks. Bioloogidel on see tublisti lihtsam, sest häid ja jõukohaseid loodusraamatuid ilmub rikkalikult. Märksa raskem on see aga ajaloo vallas. Näiteks Olustveres on võimalik õppida toiduainete tehnoloogiat nii kahe- kui ka kolmeaastases tsüklis. Mida peaks sealne kas põhi- või keskkoolijärgne kasvandik teadma üldajaloost kindral De Gaulle`i aegse Prantsusmaa kohta? Oletame, et ta on lugenud eestikeelset tõlget (2003) Elveli paruni ja Briti Ülemkoja tööerakondlasest liikme Charles Cuthbert Powell Williamsi raamatust "Viimane suur prantslane. Kindral De Gaulle`i elulugu" (1993). Kes teda eksamineerib?

Hariduse lõpu algus
Haridus saab otsa siis, kui inimene ei jaksa enam ümber õppida. Kuna me ei alusta koolireformi paljalt maamunalt, siis tuleb selle kuludesse kanda ka kogu ümberõpe nende jaoks, keda gümnaasiumides hakatakse peibutama niisuguste valikainetega, mille omandamiseks pole senine põhikooliharidus loonud kuigivõrd aluspõhja. Küllalt paljud meie seast kalduvad arvama, et lapsel on midagi viga, kui tema hariduskäik piirdub põhikooliga. Parem ikka, kui tal on läbitud vähemalt kutsekool, veel parem, kui gümnaasium ise ja kõikse parem, kui tema haridustee lõppu tähistab doktorikraad võimalikult kohe pärast magistriõpinguid.

Selge see, et ühel hetkel peab hariduse omandamine olema lõpetatud. Kuid mis astmel, kui gümnaasiume peab olema "raudselt" vähem?

Mulle tundub, et igasuguste õiendajate tarvis oleks vaja rohkem pikapäevarühmi, kus esimese asjana tehakse selgeks, et koolireform ja hariduspoliitika on kaks ise asja ning pääsemine parlamenti kevadtalvel 2011 hoopis kolmas asi.

Jõukus ja kasinus käsikäes

2009-12-16

Headel aastatel võistlesid võimulolijad eelarve esitlusel oma fantaasiarikkusega, püüdes üksteist üle trumbata järgmisele aastale hellitusnime andmisega. Küll oli tegemist hooliva, areneva, hariva, turvalise jms aastaga.

Tänaseks on selge, et need sildid olid ülepakutud ja sisuliselt oli üle jõu elamise aeg.
Praegu ollakse tagasihoidlikumad ja 2010. aastat nimetatakse parimal juhul stabiliseerumise vms aastaks. Paraku on seegi ülepakkumine, sest varjatult viitab see nimetus 2011ndale kui kasvu aastale.

Tartu 2009. aasta eelarve projekt tekitab esmasel põgusal lugemisel rõõmsa üllatuse. Mahult (1,6 miljardit krooni) on see võrreldav 2007. aasta eelarvega. Kes veel mäletab (või tahab mäletada), linn investeeris sel ajal 700 miljonit krooni, sh ehitas Eesti kõige kallimat silda, kõige kallimat koolimaja, kõige kallimat lasteaeda... Polnud ju paha aasta!

Paraku on tänaseks eelarve proportsioonid järsult muutunud, headel aegadel erasektoriga sõlmitud lepingud jm tegurid kasvatavad jooksvad kulud suureks ja investeeringuteks jääb ainult 358 miljonit krooni. Neistki tuleb kolmandik riigieelarvest (enamasti eurotoetustest).

Üks paha asi

Koalitsiooni kuuluvad rahvaliitlased hüüaksid sellegi fakti peale tavapärase «Pole paha!». Kui poleks ühte paha asja. Nimelt on Tartu jõudnud laenamisele seadusega seatud piirini (laenude, võlakirjade, intresside jms kohustuste maht ei tohi ületada 60 protsenti eelarveaastaks kavandatud tuludest).

See piir «liigub» muidugi vastavalt tulude kasvule ülespoole. Paraku pole hetkel eriti palju ennustajaid, kes julgeks kuulutada kiiret ja võimsat erasektori arengut ja seeläbi avalike teenuste osutamise (olgu see siis haridus, teadus, tervishoid, kultuur) võimaluste avardumist.

Kui nii, siis on 2010. aasta n-ö näidis või mudel, mis puust ja punaseks värvituna kirjeldab omavalitsuste tegevuspiire vähemalt 4-5 aasta jooksul. Need piirid jäävad ilma riigi abita ahtaks.

Kui rääkida Tartust, siis on oht, et mõne projekti lõpetamine venib (koolide ja lasteaedade tänapäevastamine), hädavajalike investeeringute algus nihkub prognoosimatusse tulevikku (Ropka silla ja juurdepääsude ehitus), rajatised (tänavad, sillad) ei saa piisavat hoolt.

Tänu riigi investeeringutele on linna ehituspoliitika muutunud varasemaga võrreldes palju tasakaalustatumaks.

Riik sekkus Ahhaa keskuse, Tamme staadioni jt objektide kavandamisse, projekteerimisse jms. See on vähendanud nende ehitusmaksumust, kuid pole kahandanud sisulist väärtust.
Levinud ütlus, et riik on halb omanik, ei pea mitte alati paika!

Võiks kokku hoida

Kahjuks pole linna tegevuskulude eelarve läbinud sellist sõela nagu investeerimiseelarve.
Tartlastelegi on hästi teada kriitika, mida tehakse Tallinna halduseelarve, meediakulude jms kohta.

Kui jätta kõrvale mõned kaheldavad projektid (Tallinna TV, linnaosalehed jt), siis otsesed avalikkussuhetele tehtavad kulud polegi Tartus ja Tallinnas üldse nii erinevad.

Tallinna linnakantselei meediaeelarve on ümardatult 25 miljonit krooni, Tartu avalikkussuhete osakonnal 6 miljonit. Vahe on neljakordne ehk kui kriitikute arvates on 25 miljonit Tallinnale palju, siis sama võrra liig on Tartu 6 miljonit krooni.

Eesti Päevalehe ajakirjanikud (EPL, 10.12.) tegid ära tänuväärse töö suuremate linnade ametnike arvu ja palgafondi võrdlusega. Esitatud arvud, mille järgi pealinna haldamine on lihtsustatult kaks korda kallim kui Pärnul ja Tartul, on aga mõnevõrra eksitavad.

Tallinn osutab oma elanikele ka märkimisväärselt rohkem teenuseid - mida rohkem on kliente, seda rohkem on ka ametnikutööd. Seega on kokkuhoiu võimalusi kõigi suuremate linnade halduskuludes, ühes pisut rohkem, teises vähem.

Omavalitsuse eelarve on kogukonna ühiskassa, mingis mõttes reserv halbadeks aegadeks. Sest asjad, mille kodanikud headel aastatel ise ära teevad, vajavad halbadel aegadel mõnikord ühist tuge.

Opositsiooni 2010. aasta eelarve parandusettepanekud olidki suunatud ühelt poolt parema tasakaalu saavutamisele erinevate kuluridade vahel, teisalt koalitsiooni poolt tähelepanuta jäänud vajadustele.

Toetuste ebavõrdsus

Ei ole mingit ratsionaalset põhjendust, miks spordiklubidele makstav toetus püsib kärpimata, aga kunsti- ja muusikakoolide eelarveid vähendatakse; miks lapse kaheaastaseks saamisel makstavat sünnipäevatoetust suurendatakse, samas aga pole Tartus plaaniski kehtestada esimesse klassi mineja toetust (seda maksab ligi 200 omavalitsust); miks vähendatakse kriisiabi andvate ühingute eelarvet, kuigi on teada, et käesoleval aastal oli juba novembris nende eelarve tühi; miks korraldatakse tänavusega võrreldes kaks korda vähem suvelaagreid kehvades majandus- või sotsiaalsetes oludes elavatele lastele jne.

Nende ja mitmete muude probleemide leevendamiseks tegid IRL ja sotsiaaldemokraatide fraktsioon parandusettepanekuid. See, et koalitsioon näitas rohkem punast kui rohelist tuld, ei muuda asjade olemust. Neile muredele tuleb pöörata kiiremini rohkem tähelepanu. Kiiremini kui 2011. või 2012. aastal.

Aga masu saab varem või hiljem läbi ja siis võime edasi unistada. Näiteks et Ahhaa keskus saab teisel pool jõge kanali ääres «poja» või «tütre».

Ja siis võime ükskord uhkeldada sellise teadus- ja kunstilinnakuga, mida Hispaanias puhkajad võivad Valencias (pildil) näha: teaduskeskus, okeanaarium, planetaarium, kunstihoone, ooperimaja, hiiglaslik per gola jm. Ei ole kallis! On atraktiivne.

Praegu on antud meile aeg mõtlemiseks.

Mida mõtleb muigav poliitik?

2009-12-12

Huvitav, mitme Eesti vabariigi riigikogu liikme valitud teoseid peaks olema korralikult läbi töötanud näiteks noor inimene, kes astub ülikooli?

Väga palju tal lugeda ei tulekski, vahest tosinkond. Isegi elulugusid, autobiograafiaid ja mälestusi juurde võttes tuleb neid alates 1992. aasta suvest alla poolesaja. Millised nendest kuuluksid kohustuslikku lektüüri?

Justkui raamat, justkui sari

Ilma mingi pikema jututa on kirjastus Agenda Trükk hakanud avaldama sarja, millel pole lõplikku nime. Urmas Reinsalu raamatu kaane ülaservas seisab «Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses», Evelyn Sepal sealsamas «Sõnavõtud ajaveebi siseringis». Ainult seljal on ühtmoodi «Sõnavõtud». Ei ilmumisaastat, ei -kohta ega kujundajat. Niimoodi kirjastatakse nurga taga. Kaaned on sinimustavalget värvi, üle kõige poliitiku muigav näopilt, mille alla on paigutatud tema nimi.

Urmas Reinsalu ilma ainuomase pealkirjata raamat maksab näiteks 10 korda vähem kui Walter Isaacsoni teos «Einstein. Tema elu ja universum». Kas on siis nii, et Einsteini võiks osta, aga Urmas Reinsalu raamatut pole mõtet otsidagi?

Reinsalu raamatul on kindlasti üks voorus, kuid ka üks küsitavus. Esimene seisneb selles, et ta on lisanud oma esinemiste tekstidele märkuse selle kohta, mis on saanud asjast edasi. Kõiki tekste niimoodi kommenteeritud ei ole ega ole nood kommentaarid ka olukorra pikemaks analüüsiks. Küsitavuseks on tõsiasi, et selle raamatu sisu mõistmiseks tuleb lugeda väga palju juurde ehk uurida konteksti. Samuti pole selge, millal võtab Urmas

Reinsalu sõna eelnõu autorina, millal «lihtsalt» kui osaline debatis, millal erakonna liikmena ja millal kui rahvaasemik.

27. aprillil k.a on ta kirjutanud vajadusest ohjeldada Tallinna Vett. Lahendus seisneks selles, et küsimus kuuluks konkurentsiameti pädevusse. Seda ettepanekut AS Tallinna Vesi vaidlustada ei saanud, kuid, nagu teada, asus ta seisukohale, et konkurentsiameti arvamine aktsiaseltsi hinna- ja kasumipoliitikast pole õige. Lõpliku lahenduse asemel on meil obstruktsioon ehk Urmas Reinsalul tuleb tegelda asjaga edasi. Tõenäoliselt kauem, kui jagub aega riigikogu käesoleva koosseisu volituste lõpuni.

Kui mõni küsiks mult IRLi ideoloogiat või doktriini
veevärginduse ja juurdekuuluva kohta, siis anekdoodilisi näiteid sellest, kuidas see kõik tegelikult toimib, mul jätkuks. Doktriini peaksin aga ise välja mõtlema. Kas niisugust ongi tarvis? Selles mõttes on, et vee hinnatõus ja raha operatiivne ümberjagamine Tallinnas ühe või teise prioriteedi heaks puudutab meid kõiki, ka Tallinna külalisi kultuuripealinna aastal. Olles õigusega praktiline, ei ole Urmas Reinsalu hakanud üldise ideoloogiaga jaurama, ent kust läheb poliitikas piir praktilise elu ja pragmaatilise käitumise vahel?

Praktilise poliitika allhoovused

See on suuresti küsimus munitsipaalvõimu autonoomiast, mis praeguses põhiseaduses on jäetud hulpima. Võttes neis asjus sõna riigikogu suures saalis, ei jõua kuigi kaugele. Jõuab kas jõuga või jupphaaval. Kuna Urmas Reinsalu on lähtekohalt riigiõiguslane, võiks teda huvitada, mismoodi toimida juhtudel, kui korruptsioon puudub või jääb tõestamata, kuid lokaalne diktatuur ajab asja ära.
Kustki on pääsenud liikuma kujutelm, nagu koosneks võim üksnes valitsusest ja opositsioonist ehk siis kahest poolkerast. Kui erakondi on rohkem kui kaks, siis pole ei valitsus ega opositsioon homogeensed. Siis on ikka nii, et ühtpidi kõigub teerull, teistpidi tee vundament asfaldi all.

Vaevalt Urmas Reinsalu oma raamatu kaanefotol just selle üle muigab. Pilt on hea, raamat tema taga on tehtud pisut põhimõttel «kaelast ära». Kes arvab teisti, katsugu esmalt raamat kuskilt kätte saada.

Rainer Sternfeld: Tšehhi firma hindas võidusammast ehitades oma võimeid üle

2009-12-11

Võidusamba senitundmatust autorist Rainer Sternfeldist sai tänavu üks õnnelikumaid eestlasi, sest tema idee vormistati lõpuks meie vabadust ja teed vabadusele kujutavaks taieseks. Aga nii talle kui ka paljudele teistele valmistab jätkuvat pahameelt Tšehhi firma lõputu vigade parandus enda tehtud praagi üle.

Kui võidusamba avamine oli teie elu tipphetk, siis millise tundega jälgite hiljem alanud vigade parandusi?
Iga kunstilise algatuse elluviimine on seotud usaldusega, isegi kui kõik detailid on paberil kirjas. Üsna ebameeldiv on kogeda, et teostajaga kokkulepitu ja nende poolt garantiiga üle antud lahendused ei pea vett.

Teisalt on kahtlane rääkida halbadest lahendustest, kui nad ilmnevad sisuliselt kohe peale avamist. Tavapäraselt juhtub see mõnda aega pärast kasutuselevõtmist, kui insenerilahenduste mõni viga on tehtud. Kas siin on tegemist usalduse kuritarvitamise, tootja halva kontrolliga oma alltöövõtjate üle või lihtsalt saamatusega - seda peab küsima Sans Souci käest. On fakt, et asjad, mille pärast muretsesime, täna töötavad ning need, mille pärast polnud justkui põhjust muretseda, täna tõrguvad. Kokkuvõttes pean tulemust õnnestunuks ning see annab edasi autorite poolt loodud sõnumi.

Kas lõputuid parandusi saanuks ennetada?
Samba projekteerinud ja ehitanud tšehhi firma Sans Souci ei mõelnud minu hinnangul projekteerimisel kõike piisavalt läbi. Arvan, et nad hindasid nii tähtsat projekti enda peale võttes oma võimeid üle. Ometi ei muuda see tänast olukorda, mis vajab korrektset ja lõplikku lahendit.

Kui palju võeti kuulda teie soovitusi samba projekteerimisel ja ehitamisel?
Oleks võinud muidugi rohkem kuulda võtta. Samas kui räägime maa-ala lahendusest ja ehitusest, siis võib kodumaiseid ehitajaid kiita. Koostöö oli eeskujulik.

Mida teie ettepanekutest ei võetud kuulda?
Oli küsimusi, mis ei mõjutanud kuidagi samba välimust ning ehituses on alati mitmeid erinevaid mooduseid, kuidas mõnda asja teha. Ja kuna tšehhid on need, kes peavad tagama töökindluse, siis oli neil sellistes küsimustes ka õigus otsustada.

Olete uurinud, kuidas teistes riikides on läinud sarnase filosoofiaga samba projekteerimine ja ehitamine. Kas meie olukord erineb teistest?
USA vabadussammas hilines tehniliste viperuste tõttu 10 aastat. Eiffeli torni ehitusel tekkis tõrkeid, kuna esmakordselt teostati see nii suure objekti puhul neetimise teel. Sellised objektid ei ole mingi standardtoode, et lähed poodi ja ostad.

Tihti püütakse selliste objektidega anda edasi erilist sõnumit, ja teha seda mõnel uudsel viisil, mida varem tehtud pole. Ka klaasist on maailmas tehtud erinevaid skulptuure ja monumente, mida oma silmaga olen näinud Inglismaal, Tšehhis, Rootsis ja Venemaal. Need seisavad kenasti ja juba pikka aega, seega pole tänased Vabadussõja võidusamba probleemid tingitud mitte klaasist, vaid tootjapoolsetest vigadest. Klaas on teadupoolest väga vastupidav materjal, mis kestab sajandeid.

Kas kriitikud on pahased samba või samba ebaõnnestunud parandamiste jms peale?
Vabadussõja võidusamba avamise eel oli tunda, kuidas ühiskond üksmeelselt ootas samba avamist. Oodati autorite poolt loodud visiooni materialiseerumist ning avalikuks tulekut. Täna võime öelda, et see õnnestus. See oli üks õnnis õhtupoolik. Seetõttu saab pahane olla siiski parandamiste peale, mis pärast kauaoodatud avamistseremooniat nii ebameeldivalt ja ootamatult esile kerkisid.

Kui tihti te olete kriitika, ka asjatundmatu kriitika, peale vihastanud?
Ausalt öeldes ei ole ma kriitika peale vihastanudki. Mõnikord tegid muret ja tekitasid nördimust ebasiiras ja manipuleeriv kriitika, selmet kaasa aidata.

Üheks põhihädaks on samba klaasist lahendus. Milline olnuks teie arvates ideaalne materjal?
Igijääd meenutav klaas kannab endas kõike seda, mida soovisime Vabadussõja võidusambas kehastada. Seda on tõestanud ka inimeste suur huvi ning monumendi kasutamine pärast avamist. Esilekerkinud probleemid ei puuduta klaasi kui materjali.

Kas võidusammast saab teha vähempakkumisega? Äkki ongi tulemus vähempakkumisele vastav?
Vabadussõja võidusamba riigihankel osalesid vaid need, kes olid võimelised samba etteantud tähtajaks valmis tegema. Alles nende seast valiti odavaim pakkumine. Kuid üldisemas plaanis, mitmetel Euroopa riikidel on riigihangete läbiviimisel põhimõte, et kõige odavamad ja kõige kallimad jäävad kõrvale. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks seda süsteemi ka Eestis rakendada.

Olete ka kahetsenud, et just teie tiimi töö võitis?
Mitte kordagi. Me olime õnnelikud juba siis, kui töö esitasime. Mõtlesime, et oleme ühed selles nimekirjas, kelle kavandite seast valitakse Eesti Vabariigi jaoks oluline sümbol.

Usute, et 100 aasta pärast on vaidlused unustatud ja kõik näevad samba vaid häid ning ühiskondlikult olulisi tahke?
Ma usun, et see juhtub juba 10-15 aasta pärast. Kindlasti leidub ka siis inimesi, kellele sammas põhimõtteliselt ei meeldi, aga pigem olgugi diskussioon sisuline.

Kui me vaatame tagasi kõigile vabadussamba püstitamise katsetele, siis me näeme igal korral ebaproportsionaalset kriitikat, mistahes lahenduse suunas. Nii juhtus ka seitsmendal korral. Kuid praegu on jõulude aeg, enese sisse vaatamise aeg.

Ma usun, et praegused vead lahendatakse peagi ja pühade ajal on meil võimalik nautida seda sammast pragusel pimedal ajal mälestus- ja maamärgina nagu seda tegime ka avamisjärgselt. Kutsun inimesi üles veelkord lahti mõtestama Vabadussõja võidusamba ideed ning märkama pisiasjade kõrval ka tõelisi väärtusi.

Teeme koduomanikele võlakaitse seaduse!

2009-12-10

Hädasolevate kodulaenuvõtjate jaoks pakume lahenduseks isikulise võlakaitse seaduse.

Tänased seadused ei taga laenuandjate ja laenuvõtjate mõistlikku tasakaalu, vaid on laenuandjate kasuks kaldu. See on eriti tulnud esile nüüd, kui laenuandjate suhtumine laenuvõtjatesse on võlgnevuste tõttu kõvasti muutunud.

Kõigepealt asjaõigusseadusest. Selle § 335 sõnastust võib tõlgendada kahjuks ka nii, et pangal oleks õigus nõuda ainuüksi kinnisvaraturu langusest tuleneva tagatise väärtuse vähenemisel võla tagamiseks täiendavat tagatist isegi siis, kui võlga makstakse korrektselt tagasi. Kui seda ei esitata, võib tulla kõne alla laenu ennetähtaegne tagasinõudmine ja sellega võlgniku maksejõuetuse põhjustamine.

Teine probleem on see, et täitemenetluses hüpoteegiga tagatud nõudeid sisuliselt ei kontrollita. Enamiku hüpoteekide ehk kinnisvaratagatiste puhul on paraku reegliks nn kohese sundtäitmise kokkulepped, mille alusel saab võla tekkimisel laenuandja pöörduda kohtuta täituri poole, kes realiseerib tagatise ning saadud vara arvelt rahuldatakse tagatud nõuded.

Probleemiks on mitmesugused kõrvalnõuded, mis võidakse sel viisil sisse nõuda ebaproportsionaalselt suures ulatuses. Näiteks võidakse nõuda sisse suuri intresse ja viiviseid, arvestada viivist intressidelt, arvestada piiramatult erinevaid kulusid jne.

See tähendab, et võlgnik võidakse panna täitemenetluses maksma kõrvalkulusid suure tõenäosusega ulatuses, mis kohtumenetluses kunagi rahuldamisele ei kuuluks. Lisaprobleem on täitemenetlusega kaasnevad suured täituritasud, mille kannab võlgnik ja mille võrra tema võlakoormus võlausaldaja ees suureneb.

Kolmas mure on tänased jäigad raamid füüsilise isiku võlgadest vabastamisel ehk pankrotimenetluses. Võlavabastuse eelduseks on praegu muu hulgas see, et pankrot peab olema välja kuulutatud. Selleks peab piisama aga vara menetluskuludeks, eelkõige halduri tasudeks.

Võlausaldajate nõuete osas peab olema teostatud pankrotiseaduse järgne nõuete tunnustamise menetlus ja võlgnik peab olema püüdnud viie aasta jooksul "ausa ja korraliku võlgnikuna" oma võlgu tasuda.

Need probleemid tuleb lahendada. Ausate kodulaenuvõtjate suurem kaitse on igati põhjendatud.

Meie lahendus seisneb isikulises võlakaitses, mis tähendab eelkõige füüsiliste isikute võlavabastuse lihtsustamist ja mida saaks rakendada ka tänastele võlgadega hädasolijatele. See menetlus oleks kättesaadav nii kodulaenuvõlgnikele kui teistele võlgadesse sattunutele, ka tarbimislaenude "ohvritele". Võlaleevenduseks ei oleks vaja kuulutada välja pankrotti ega teostada nõuete tunnustamist.

Näeksime vajadust luua eraldi koduomanike võlakaitse seadus praeguse saneerimisseaduse eeskujul. Seadus võimaldaks võlgnikele individuaalset lähenemist ja poolte huvide ausat kaalumist. Võlakaitse aluseks peaks olema võlgniku taotlus ja muidugi koostöö kohtu ning võlausaldajatega.

Kaaluda tuleks nn võlanõustaja vajalikkust ja rolli nimetatud protsessis, et laenuvõtja huvid oleksid põhjalikult esindatud. Selle menetluse raames tuleks tagada ka nõuete (eriti kõrvalnõuete, nagu viivis) põhjendatuse kontroll. Eeskujuks sellisele menetlusele kasutaksime Ameerika Ühendriikide, samuti Madalmaade ja Austria seadusi.

Näeme vajadust lühendada tänast kohustuslikku "tubli võlgnikuna" käitumise tähtaega üldiselt viielt aastalt kolmele, kuid jättes samas kohtule võimaluse olla paindlik ja läheneda võlgnikele individuaalselt. Arvestades võlgniku tegelikke võimalusi võlgade maksmiseks, võiks kohtul olla õigus anda seda lühem tähtaeg võlavabastuseks, mida suurema protsendi võlgadest pakub võlgnik tasumiseks.

Kaaluda tuleks kodulaenuvõlgnike suhtes ka erisätte loomist, mis võimaldaks pärast tagatise realiseerimist täitemenetluses erandjuhul vabastada võlgnik ülejääva võla tasumisest kohe. Kuid seda juhul, kui võlgnikule ei ole võla tekkimise osas midagi objektiivselt ette heita ja arvesse on võetud ka laenuandja huvisid.

Lisaks peame oluliseks keelata täiendava tagatise nõudmine kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. See seab laenuvõtjad selgelt kaitsetumasse seisu võrreldes laenuandjatega ja muudab viimased hooletumaks ka laenuvõtjate krediidivõimekuse hindamisel.

Praegune kriis nõuab kiireid ja paindlikke meetmeid, seda soovimegi hädasolijatele pakkuda.

Peeter Olesk: Eesti kogud, varad ja vaestemaja

2009-12-10

FILOSOOFIADOKTOR Olav Renno tõstis 26. novembri «Sakalas» ilmunud artiklis «Rahvavaramuid ei tohi kokkuhoiu nimel allakäigule suunata!» üles küsimuse, mis puudutab nii ja naa meid kõiki. Selle sisu on oht, et väiksed muuseumid võidakse lükata kokku, kuid mitte omavahel, vaid Tallinna alla.

Järgnevas tekstis tähendab «vaestemaja» lähemate aastate riigieelarvet, mis paberil võib ju olla tasakaalus, aga pole seda elu edasiminekuga võrreldes. Uhke häärber on meie eelarve olnud väga harva ja alati lühikest aega. Enamasti on ta tõesti vaestemaja.

Kogud on muuseumides, aga ka raamatukogudes talletatud museaalid ja arhivaalid. Need pole ealeski ammendavad ehk teisisõnu: muuseum ja raamatukogu saavad olla valmis ainult ühekordse ehitise mõttes, ei enamat.

Varade hulka kuuluvad kogud, veel erakätes asuv aines ja pärimus, aga ka monumendid ja loodusmälestised.

KOOLIREFORMI käigus muutub paratamatult näiteks õppekirjanduse jaotumus kõigi raamatukogutüüpide vahel. Kool, mis enam keskharidust ei anna ja jääb seega põhikooliks, ei vaja, vähemasti senises mahus, gümnaasiumile mõeldud trükiseid ja auviseid. Kui valda gümnaasiumi ei jää, siis vallaraamatukogu selles osas puhver olla ei saa. Puhverdada võib maakonna keskraamatukogu, ent kui suured on niisuguse raamatukogu õigused, kui maakonna enda õigused on täiesti umbmäärased?

Jutt ei käi üksnes trükiste komplekteerimisest või paikkondliku trükisõna kogudest. Ma mõtlen ka tegevusi, mis on kogude haldamisel möödapääsmatud: restaureerimist, köitmist, steriliseerimist.

LIGIKAUDU samasugune olukord valitseb muuseumideski, sest kas üksi või koos koolireformiga muutub ka nende asend. Maakondade kadudes - seda ma ei poolda, kuid nende jäämine eeldab põhiseaduse revideerimist - muuseumid kaduma ei pea, ent nende alluvus ja rahastamine vajavad uut korda. Eriti siis, kui vallad liituvad.

Ma ei lähtu totrast põhimõttest «üks vald, üks muuseum». Lähtun veendumusest, et kohalikku ajalugu ei tassita heast peast mööda ilma laiali. Samas on tõsi, et nii kogud kui muuseumid ise vajavad korrashoidmist ka siis, kui ekskursioone parajasti ei ole. Keegi peab need kulud katma. Võib aga juhtuda, et valla kõige suurem väljaminek on hoopis koolimaja kapitaalremont.

Mida tuleb karta, on see, et väikesi muuseume ei lükata kokku ja laiali mitte seepärast, et nad lähevad kalliks, vaid et raha, mis muidu neile kuluks, läheb tarvis sootuks mujal. Näiteks Tallinnas kui Euroopa kultuuripealinnas aastal 2011.

See üritus on siiski üleriigiline, sest Tallinnast kogu Eestit ei näe. Ega siis Viljandi muuseumid hakka Tallinnale oma rahakest pakkuma. Küll on Tallinnal võimalik see raha maakondadest ise ära võtta. See ongi otsene oht.

ON MUUSEUME, näiteks Ahjal, mis täiesti teadlikult on suurendanud didaktilise töö osa. Nad pole köitvad mitte ekspositsiooni, vaid ruumide ja tegevuse poolest.

Jah, see sõltub õnnest personali valikul. Aga kui me tahame külastajate käivet suurendada, siis õnnest üksi ei piisa. Tartu populaarses söögikohas Vilde Juures peavad teenindajad valdama vähemalt kolme keelt, sest võõramaalastest külastajate hulk on nii arvestatav. Oletame, et Ahjal peatub bussitäis inglise keelt kõnelevaid inimesi. Mismoodi sa neile räägid, et Tuglas oli Nobeli nominent ja Londoni PEN-klubi auliige?

ON ÜKS VANA vastuolu, mida on võimalik kõrvaldada aniharva. Iga kogu on korras siis, kui ta on süstematiseeritud. Kõige paremini saavad sellest aru need, kel tuleb korrastada fotokogusid. Teadustööde hierarhias seda väga suurt kannatlikkust ja täpsust nõudvat tööd paraku kuigi kõrgelt ei hinnata, kraadi toob niinimetatud tõlgendav uurimus, mis tihtipeale on ajutise väärtusega.

Osaliselt sealt tulebki, miks kogude katalooge on üpris vähe ja isegi internet pole selles vallas revolutsiooni teinud.

Karta tuleb, et see, mida muuseumide «reformiga» tahetakse ära teha, on kogude rekvireerimine. Mida on ühelt muuseumilt võtta? Ainult kogud, kas või alluvuse mõttes.

Niisiis on Olav Renno hoiatus kõigiti omal kohal. Iseasi on see, et hirm on väga halb partner.

Hiire paljastused kassile

2009-12-08

Kirjandusteadlane Peeter Olesk kirjutab, et eesti kirjanike suhted Üleliidulise Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Ühinguga enne Teist maailmasõda on tänapäeva asjatundjatele teada olnud juba 40 aastat.

Mingist ajast alates on eesti poliitika ja sotsioloogia metakeeled hakanud armastama loodusteaduslikku sõnavara. Isegi meditsiinilist terminoloogiat läheb tarvis. Kirjutatakse «maastikest» ja «kaardistamisest», ehkki ükski erakond ei asu näiteks Kavilda ürgorus või Tähtvere dendropargis.

Ja millise meelsusega inimkooslust sa kaardistad Aardlapalu prügilas? Või kui sa just omasooihar või naistega miilustaja pole, siis miks sa oma poliitilist partnerit kompad? Ütle parem otse, et sa palpeerid teda kas digitaalselt või libisevalt.

Otsustades Alo Rauna referaadi «Tuntud kirjanikud käisid Vene saatkonnas infot jagamas» (PM 4.12) järgi Jaak Valge äsjase konverentsiettekande kohta, on ka Tartu Ülikooli lähiajaloo dotsent palpeerija. Mitmed kommentaatorid internetis on pidanud tema ettekandes leiduvaid fakte väga olulisteks paljastusteks.

Ennekõike paljastas Jaak Valge oma lugemust: allikad omaaegse Eesti Vabariigi kirjanike suhetest Üleliidulise Välismaaga Kultuuri sidemete Arendamise Ühinguga (VOKS) on praeguses Eesti Vabariigis asjatundjatele teada olnud umbes 40 aastat ja need asuvad koopiatena Tallinnas. Osa neist ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1972. aastal, autoriks Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi kauaaegne vanemteadur, ajalookandidaat Karl Martinson (sündinud 1928), hilisem aktiivne teadusloolane. Tema 1965. aastat kaitstud väitekirja teemaks oli aga kommunistlik noorsooliikumine Eesti Vabariigis, mille üks aspekt võiks olla arusaadav võhikulegi: Karl Martinson pidi uurima ka tollast õpetajaskonda ning pedagoogide meelsust.

Karl Martinson avaldas 1972. aastal kaks asjakohast artiklit: «Mõnda nõukogude lastekirjanduse tulekust Eestisse 1930ndail aastail» (KK nr 10) ja «Eesti kirjanike suhteid Nõukogude Liiduga kahel sõjaeelsel aastakümnel» (nr 12). Materjali oli ta läbi töötanud kaugelt rohkem, sest mitme aspekti juurde lubab ta tagasi või edasi minna. Pole minu asi kirjutada siin Karl Martinsoni nimel või nende eest, kes vastavaid allikaid siis nägid.

Kui Martinson käis 1970. aastate künnisel Moskva arhiivides uurimistööl, pidi ta olema sinna komandeeritud korduvalt või siis tavalisest pikemaks ajaks. See kõik koos aruannetega on instituudi arhiivis kindlasti alles ja jälgitav kerge vaevaga ilma igasuguste paljastusteta. Kuid Karl Martinson võis neid materjale uurida ka Moskvas õppides, kus ta 1960. aastal lõpetas NLKP Kõrgema Parteikooli, samuti kirjutades väitekirja.

Kuidas puutub tema teemasse VOKS? Päris lihtsalt: kohe oma esimesena ilmunud artikli algul nimetab autor, et üks Eesti organisatsioone, mis oli väga huvitatud Nõukogude pedagoogikast koos kirjasõnaga, oli Eesti Õpetajate Liit, teine Tallinna Pedagoogiline Muuseum, mille eesotsas tegutses Aleksei Janson (1866-1941), kes sakslaste sissetuleku aegu lasti välikohtu otsusel maha kui äraandja (ilmselt samal päeval kui Juhan Sütistele mõisteti sama koosseisu poolt vanglakaristus).

Jääb küsitavaks, kui palju palus Janson VOKSi saata lastekirjandust enesele ning kui palju levitamiseks ja lugemiseks kohapeal, sest mitte kõik õpetajad ei kuulunud õpetajate liitu ning igaüks ei jaganud Jansoni vaateidki, rääkimata sellest, et nooremad pedagoogid ei osanud vene keelt. Trükisõna küsides ja saadetiste eest tänades pidi Aleksei Janson ühtlasi ka kirjeldama meie õpetajaskonna vaimseid hoiakuid. Tõenäoliselt tegi ta seda lakke vaadates, sest ühelgi õpetajal polnud põhjust olla tema ees avameelne.

VOKS loodi aastal 1925. Aastal 1927 saadeti Tallinna selle alaline esindaja, kelleks oli rahvuselt lätlane Jakobs Kļavinš, mees, kes hoidis kontaktid Eestis alal ka pärast 1955. aastat. Enne Moskvast väljasõitu pidi teda seal keegi instrueerima. On mõeldav, et seda tegi kas Jaan Anvelt või Leningradis Hans Pöögelmann või koguni mõlemad. Kummalgi polnud Eestis kirjanikest sõpru, Pöögelmann sai viidata vaid Eduard Vildele kui kunagisele kolleegile. Ent haigete silmade tõttu ja kartusest täiesti pimedaks jääda luges vananev Vilde üldse vähe ning elust mujal sai ta värske pildi Hitleri-eelse Saksamaa perioodikast või liikudes ajakirjanike keskel.

Nii alustas VOKS oma tegevust Eestis üsna tühjalt lehelt ega ole usutav, et keegi vene residentidest oleks andnud Kļavinšile üle oma agentuuri. Venekeelset trükisõna jõudis tollal Eestisse otseteid pidi väga vähe, võrreldamatult rohkem tuli seda Saksamaa kaudu. Perioodikat said suured raamatukogud, aga seda müütati isegi raudteejaamades.

Legaalselt sai trükisõna vahetada, millist teed käis umbes paarkümmend organisatsiooni. Legaalselt sai Venemaal ilmunut tellida ka VOKSi kaudu kas siis koju või VOKSi aadressil. Selle eest võidi maksta kas rahas või põhimõttel «meie trükis, teie info». Jaak Valge oletab viimast, mis tähendaks tõepoolest reetmist juhul, kui infoga kaubeldi vabariigi kahjuks.

Et eesti kirjanikud oleksid muutunud kehtiva korra suhtes eitavamaks ja Nõukogude korda pooldavamaks vastavalt joodud alkoholile, on labane vale. Kõige suuremad joodikud olid teada: Oskar Luts, Karl August Hindrey, Jaan Kärner ja August Alle. VOKSi raamatute järele polnud neist kellelgi asja, pealegi piiras August Alle end seoses Tartu Ülikooli lõpetamisega.

Friedebert Tuglas võttis kord nädalas, neljapäeva õhtuti, pitsi viina kalaseljanka alla ja võis seltskonnas võtta ka mõne pitsi, kuid keeras siis klaasi kummuli. Gustav Suits jõi veini, ent see tähendas minekut restorani, sest Werner oli alkoholivaba. Et Mait Metsanurk oleks joonud mitme eest, selle kohta pole ühtki usaldusväärset teadet. Kui alkoholi kulus, siis kas Jakobs Kļavinši enda sisse või mõnes muus seltskonnas.

Kes neist võis teada midagi olulist lisaks ajalehtedes juba ilmunule? Küllalt palju liikus võimukoridorides Friedebert Tuglas, aga ta käis seal peamiselt kultuuri ja kirjanduse asjade pärast. Midagi muud sai ta rääkida kas oma tähelepanekutest Soomes või
siseinfost Eesti sotsialistide keskel.

Soome võis olla oluline aspektist, mida pole otseselt üldse uuritud; nimelt vajas VOKS infot laiemas mastaabis kui Eesti või Baltikum. Väheseid, kes nii suurt mastaapi valdas, oli kaheksakeelse lugemusega Gustav Suits, kuid ka tema tarkus pärines peamiselt perioodikast. Ülimalt sai ta VOKSile öelda ligikaudu järgmist: et Eesti ei saa pooldada hitlerismi, ent meil on väga raske jääda neutraalseks, kui suurriigid otsustavad omasoodu ehk jagavad Euroopa ära. Kõik see oli Moskvas teada nagu vana põhk.

Mida oli meie meestel vastu küsida? Nelja asja. Esiteks seda, kas Moskva käsitab vapse riigisisese konfliktina või annab asjale rahvusvahelise dimensiooni. Teiseks, kuivõrd otsustavalt kaitseb nüüd juba NSVL Hispaanias kommuniste. Kolmandaks, missugune on NSVLi poliitika Euroopa jagamisel. Ja lõpuks, mis saab Eestist siis, kui me Nõukogude Liidu poole ei hoia.

Mitte ühelegi neist küsimusist polnud VOKS võimeline iseseisvalt vastama. Info, mida vahetati, oli tühine mõlemalt poolt ja kui vaadata, mida Eestisse ilukirjanduse pähe saadeti, siis nende saadetiste postikaal oli kindlasti suurem ilukirjanduslikust väärtusest.

Probleem tervikuna on muidugi mahukam kui see pisku, mida on dotsent Jaak Valgel olnud siiani lisada. Üks trükistevahetajaid Venemaaga oli tollane Eesti Rahva Muuseum. Muusemi majapidamisest võiks tuletada trükisevahetuse bilansi. Karl Martinsoni järgi ulatub eestlaste poolt Venemaalt ja Nõukogude Liidust saadud perioodika nimetuste arv üle poolesaja. Pole usutav, et need kõik oleksid hävinud. Usutavam on, et mitmel juhul saaks kindlaks teha siinsed laenutajad.

Ainult et jäljeküti ideoloogia niisuguseks tööks ei sobi. Kirg paljastada veelgi vähem.

Koos suudame paremini!

2009-12-03

Oktoobris võis pidev raadiokuulaja kuulda loosungit «Koos suudame paremini!» päevas kümneid kordi. Tõenäoliselt lasi enamik kõrvust mööda, kes need koostegutsejad on.

Terasemad panid tähele, et sisuliselt reklaamiti sama sõnumiga kord ehitusmaterjalide poeketti, kord paremparteid. Üks reklaam üheaegselt kahele tellijale, tsemendikoti ja poliitiku promojale, on uus saavutus reklaamiturul.

Kuna kutselisi poliitikuid müüdi nagu elutuid asju, siis pole ime, et edu saatis valimisliitudesse koondunud inimesi.

Neid, keda kohapeal tuntakse mitte kui reklaamitegijate šablooniga tehtud ikoonimaale, vaid pigem nagu kohaliku kunstiõpetaja joonistatud tegelasi. Oma tugevate ja nõrkade külgedega.

Nüüdseks on paraku sajas omavalitsuses valimiste võitjaks (sisuliselt ka kogu Eestis edukaimaks erakonnaks) kuulutatud Rahvaliit. Aga see edu ei tulnud ainult valimisliidu nimekirjas oleva vallavanema, vaid ka parteitute kandidaatide tööna.

Milles kodanik pettus?

Politoloogid ja ajakirjanikud näevad liitude edu taga rahva pettumust parteides. Selline hinnang ei seleta tegelikult mitte midagi. Kõlab samamoodi, nagu oldaks rahulolematud ühistranspordi, tervishoiu, korteriühistu vms.

Kuid pettuda saab selles, et parteidel pole tegelikult maailmavaadet, et lubadustest loobutakse kergelt, et võtmeisikute teod ei kinnita nende kuulumist poliitilisse eliiti jne.

Ei ole usutav, et kodanik arvab: kõik parteilased (mitme maakonnalinna jagu inimesi) on rumalad, selgrootud ja äraostetavad, kogu ülejäänud ühiskond tark, põhimõttekindel ja omakasupüüdmatu.

Seekord andsid valijad pigem mõista, et kohaliku elu korraldamisse ei sobi need võtted, mis parteipoliitikas kasutusel. Protestiti muu hulgas domineeriva valitsemiskorralduse vastu.

Kodanikku ei rahulda see, et minevikust tuntud demokraatia etendamist on parteimehed ainult pisut kõpitsenud ja asendanud totalitaarse demokraatiaga. Ta ei näe nende kahe vahel suurt erinevust ja soovib tänapäevast, liberaalset demokraatiat.

Paar nädalat tagasi kõlas volikogus esinenud Tartu linnapea valitsemisprogrammi tutvustuses mõte, et Tartu tulevik on selge ja kindel, sest kõik parteilised eriarvamused on koalitsioonileppes silutud. See on totalitaarse demokraatia ehe näide.

Neli aastat koomas?

Oleme struktuurses majanduskriisis, millest pääsemiseks peaks Eesti riik ja majandus olema homme hoopis teistsugune kui täna.

Sellistes oludes ei riski isegi vähearukas poliitik tituleerida neljaks aastaks tehtud lepet lõplikuks ja muutumatuks. Varem või hiljem see muutub kas siis sisuliselt (nii nagu see on toimunud Toompeal) või nii sisuliselt kui ka vormiliselt.

Kes seda siis muudab, kui pärast koalitsioonileppe sõlmimist langevad parteid neljaks aastaks koomasse, andes juhtimise ametnikele üle? Kas koalitsiooni kuuluvad volinikud isiksusena? Tule, taevas, appi!

Lugeja peaks korra nägema, kuidas koalitsiooniliikmetest komisjoniesimehed volikogus küsimustele vastavad. Tüüpformuleering on: «Selle vaatenurga alt probleemi komisjonis ei käsitletud.» Ja mis siis.

Ei ole usutav, et kodanik arvab: kõik parteilased on rumalad, selgrootud ja äraostetavad.

Isikliku kogemuse põhjal (kas või käikudest Tartu sõpruslinnadesse) tean, et nii kõrge staatusega isikud suudavad küsimusele ammendava vastuse anda. Olgu siis poliitiku või spetsialisti vaatenurgast.

Meil võivad vastajal teadmised olla, aga pole «resolutsiooni», pole paberit, kus kirjas, mida tohib ja mida ei tohi öelda. Mõeldamatu, et kolleeg eelmisest volikogu koosseisust, kes kaks kümnendit tagasi parteikoosolekul oma arvamuse poliitilise prostitutsiooni kohta välja ütles, ei saaks sedasama tänaste «väljavalitute» ees teha.

Vastus tuleb Pärnust

Vaatame oma asju pisut kõrvalt. Et kuulume romaani-germaani õigusruumi, siis on Saksamaa elukorraldus meile enamasti arusaadav. Saksa põhiseaduse artikkel 28 piirab kohaliku omavalitsuse tasandil parteidemokraatiat (valimised on üldised, otsesed, vabad, võrdsed ja salajased).

Keskmine Eesti elanik on intuitiivselt Saksa seadusandjaga ühel meelel ja valimisliite keelustada püüdva Eesti seadusandjaga opositsioonis. Miks siis sakslased ei pea parteisid parimaiks kohaliku elu juhtijaiks, vaid näevad nende kõrval ka kodanikuühenduste ja/või üksikisikute rolli.

Väga lihtsal põhjusel. Nende arusaamises põhineb kohalik elukorraldus personaalsel individuaalsusel ehk vastavaid seisukohti tsiteerides: «Üksikisikul on õigus täielikule arengule nii perekonna kui ka kodanikuühiskonna süsteemis.

Sealjuures ei tohi ühe isiku õigus rikkuda teise isiku analoogseid õigusi.»
Parteiline esindusdemokraatia ei võimalda ilmselgelt erinevate subjektide huvide arvestamist ja kui osalus (otse)demokraatia pole mingitel põhjustel võimalik, siis on vähemalt osaliseks lahenduseks võimu teostavate subjektide ringi laiendamine.

Ärme unustame, et liidud polnud edukad mitte ainult valdades, vaid ka ühes Eesti suuremas linnas Pärnus. Pärnus saame tegelikult ka lähiaastatel vastuse küsimusele, kas palju pruugitud loosungil «Koos suudame paremini!» on Eesti kommunaalpoliitikas kohta või mitte.

Kas riigikorda muuta?

2009-12-02

Debatt Eesti valitsemise korra üle on igati vajalik. Mõtted, mis Minu Eesti demokraatia töörühmas ja Peeter Jalaka mõtetest koorusid, väärivad tähelepanu ja arutelu. Samas on alati hea, kui teame ka meie endi varasemaid debatte samadel teemadel ning teiste maade kogemusi. Kindlasti soovitaks töörühmal värskendada mälu aruteludega aastatest 1988-1992, mil seoses Eesti põhiseaduse ettevalmistamisega arutati Eesti valitsemiskorda ja valimissüsteemi päris energiliselt ning mõttevahetuse korras mängiti läbi erinevad variandid. Rein Taagepera asjatundlikud tähelepanekud vääriksid kindlasti analüüsi.

Tasuks ka meelde tuletada 1924-1933 toimunud debatte, kus küsimuseasetused olid väga sarnased tänastele, pakutud lahenduste hulgas samuti palju tänaseid mõtteid ja... kahetsusväärselt kurb tagajärg, mis maksis Eestile demokraatia ja võib-olla ka iseseisvuse.

Maailmas ei ole universaalset valitsemisstandardit, erinevalt näiteks inimõigustest. Seepärast toimuvad pidevalt ja erinevates maades parema süsteemi otsingud. Tihtipeale lähtutakse aksioomist, et meil valitsev kord on halb (kurja juur) ja seda tuleb iga hinna eest muuta. Nii näiteks toimub Inglismaal debatt selle üle, kas mitte loobuda majoritaarsest valimissüsteemist (isikuvalimistest) ja minna üle parteinimekirjadele, mis kajastaks paremini valijate soove. Soomes tuldi kõrgel tasemel välja ettepanekuga asendada otsesed presidendivalimised kaudsetega, kus riigipea valiks Eduskunta, kuna otsevalimised on muutnud presidendi populismi tuulelipuks.

Tšehhid on rahulolematud kahekojalise parlamendiga, kuna see on läinud väga kulukaks ja senatil ei ole õieti midagi esindajatekojale lisada, pigem see venitab tööd. Sageli heidetakse ette, et kui esindajatekoja saadikud esindavad oma parteide huve, siis senaatorid tegutsevad üksnes enda huvides. Ja rahul pole paljud. Siit julgen järeldada: kui oleks avastatud ideaalne valitsemismudel, siis oleks see ammugi standardiseeritud.

Jättes sisulise poleemika ühe või teise ettepaneku üle edaspidiseks, tahaksin rõhutada paari üldist aspekti. Erinevates maades töötavad vägagi erinevad demokraatia mudelid võrdlemisi hästi. Asi läheb reeglina paigast ära, kui hakatakse rabelema ja püütakse „paremat" süsteemi kusagilt laenata. Ladina-Ameerika maad kopeerisid USA-d, aga välja ei tulnud maailma parim demokraatia, vaid ebastabiilne diktatuuri kütkes rabelev korruptiivne plutokraatia (vaid üksikute eranditega). Parim demokraatliku valitsemiskorra proovikivi on stabiilsus.

Ja veel, valitseb usk, et valitsemiskorralduse muutmine on imerohi, mis lahendab usalduskriisi. Kuid paraku ei ole mingit põhjust nii arvata. Usalduskriis on madala poliitilise kultuuri tagajärg. Kultuuritust aga reglementi muutes kultuursusega ei asenda. Pole kahtlustki, et Eesti poliitiline süsteem peab arenema, kuid enne kui katse-eksituse meetodil riik pahupidi pöörata, oleks mõistlik võimalikud tagajärjed teoreetilisel tasandil läbi mängida.

Julgen aga ennustada üht: kui me kehtestame kombinatsiooni, kus üheaegselt on meil otsevalitav president - sagedastel rahvahääletustel ja rahvaalgatusel põhinev otsustamine - kahekojaline parlament koos saadikute tagasikutsumise võimalusega - majoritaarne (isikuvalimistel põhinev) valitsemissüsteem - korporatsioonide-keskne juhtimismehhanism ja maakondade föderatsioon, siis oleme demokraatia Eestis edukalt likvideerinud.

Mõte

2009-11-27

Uskuge või mitte, aga Kristuse mäejutlust tasub aeg-ajalt üle lugeda. Eriti tänapäeval, mil kiriku ja religiooni mõnitamine kogub aina tuure ning ulatub varsti sinnamaale, kus neid, kes risti peale ei sülita, hakatakse usu pealesurujatena taga kiusama.
Varjatud kujul see juba toimubki, sest kes ei kiida Kivirähki, pole õige vaimuinimene. Vahel tundub, nagu oleks üks osa eesti rahva (ja tegelikult kogu Lääne) haritumatest poegadest-tütardest sattunud mingisse purjuspäi laamendamise meeleollu, mille käigus pekstakse puruks vanaema serviis ja tehakse perekonnapiltidest lõke, et selle ümber tantsu lüües joobuda oma „avatusest".

Kuidas olla inimene?

Kuid kui te loete mäejutlust, siis läheb see kõik meelest ja meelde tuleb hoopis muu, mis tegelikult on ammu õpitud. Usun, et nii mõnigi meist kogeb mäejutluse puhul ahhaa-elamust: ennäe, sedagi ütles Kristus, ja seda, ja seda...
Mida ta siis ütles? Õige palju asju, mida lühidalt refereerida pole mõtet, sest mäejutlus pole lõpuks kuigi pikk. Ent kui küsida endalt, millest Kristus ülepea kõneles, siis vist sellest, kuidas olla inimene. Kuidas võidelda oma halva minaga ja tugevdada head mina. Kuidas tabada end enesepettuselt, püüelda paremaks saamise poole, vältides seejuures ülbet mõtet „olen teist parem".
Kõigi nende õpetuste juurde tõi Kristus rabavalt elulisi näiteid ja nõudeid - kui teid lüüakse ühele põsele, keerake ette teine; kui teilt tahetakse kohtu kaudu võtta teie mantel, siis andke kuub ja särk veel pealekauba; armastage ligimest nagu iseennast - vähe sellest, armastage ka oma vaenlast ja palvetage tema eest; ärge arvake, et halva teo tegemata jätmine on kõik - ei, kõik on siis, kui suudate jätta mõtlemata ka halva mõtte.
Ja nõnda edasi. Võime kujutleda, kui palju vastuväiteid need jõulised, mingis mõttes koguni lapsesuised nõudmised/normid/eesmärgid tekitasid. Palju mugavam oli ju sooritada oma kohustuslikud usutoimingud, lugeda kohustuslikud palved, annetada kohustuslikud annetused - ja uskuda, et Jumal on sellega (kuni järgmise korrani) rahuldatud ja armuline. Nüüd tuli keegi puusepa poeg ja teatas, et see on küll vajalik, aga pole kaugeltki kõik.

Moodne „vaimsus"

On väga raske öelda, mis veider põhjus see oli, miks nõnda ränki nõudeid esitav kuulutus lõpuks nii võimsalt ja laialt levida suutis. Võib-olla „oli aeg selline", inimesed igatsesid ülenduda. Võib-olla igatsevad nad seda alati, kuid mitte kõik ja mõnel ajal rohkem, teisel vähem. Igatahes leidus peagi tuhandeid ja miljoneid, kes vähemalt üritasid Kristuse püstitatud ideaali suunas liikuda. See nõudis praktilisi ohvreid: nõudis andestamist, millegi äraandmist, mitmesuguseid muid loobumisi.
Viimasel ajal tundub mulle üha sagedamini, et nüüdismaailma lahkulöömine Kristuse õpetusest ja kõiksugu esoteeriliste imeõpetuste vohamine tuleb lihtsalt laiskusest. Tore on olla ateist ja korrutada jutukesi inkvisitsiooni kuritegudest, aga veel toredam on tegelda tunnetuse kõrgemate tasanditega ja kes teab mis meditatsiooni ning vaimsusega, sest sellel tegevusel puudub too tüütu omadus - nõuda praktilisi ohvreid ja sätestada praktilisi kohustusi.
Kui Kristuse järgi on ülenduse hinnaks teise põse ettekeeramine ja oma särgi ohverdamine, tõsine vastuhakk oma lapsikusele, laiskusele, ahnusele, aplusele, edevusele - siis tunnetuse kõrgematele tasanditele jõudmine ja kosmilistesse rütmidesse süüvimine ei nõua midagi sellist. Ei ole tarvis kuulata ega näha teist inimest enda lähedal, ei ole tarvis naabrile appi minna, ei ole tarvis oma edevust (näiteks) alla suruda ega isegi mitte endale tunnistada, et kui sa seda ei suuda, on see kahetsusväärne.

Lihtsuse ja sügavuse vahel

Öeldu on mingil määral muidugi liialdus. Mõni esoteeriline õpetus ju tõesti ka nõuab üht-teist, kas või mõnest toidust või toiduainest loobumist, mis võib olla küllalt vaevarikas. Või looduse kõnetamist mingil kindlal moel, mitte käituda elevandina portselanipoes. Kuid üldjuhul on need nõudmised siiski „kõrgemad", keerulisemad ning abstraktsemad kui needsinased labased, mida pani ette Kristus. Ning seetõttu määratult mugavamad.
Võib-olla tegin kellelegi liiga. Võib-olla ajendas mind koguni midagi taunimisväärset (sellest rubriigist, millele Kristus vastu käskis hakata). Oli lihtsalt selline... mõte.

Mart Laar teeb ainult seda, mis meeldib ja huvitab

2009-11-21

Kahekordne ekspeaminister, enda sõnul paras hull, ei taha trügida, intrigeerida ega kakelda, mida oleks vaja kõva positsiooni võitmiseks. Huvitav, mida ta siis nüüd elus sihib?

Kas teile ei tundu, et Mart Laar (49) mängib Eestis alla oma võimete? Üritas küll saada Tallinna linnapeaks, aga see oli ette teada kaotatud võitlus. Valitsuses, vähemalt formaalselt, tal rolli pole. Ehkki fakt on see, et ükski valitsuse tähtis otsus ei sünni temaga konsulteerimata.

Aga siit on vale järeldada, et Laari järele enam nõudlust pole. On, ja Eestist kaugemalgi. Talle saabub ridamisi kutseid kõiksugu tähtsatele üritustele ja kokkusaamistele, millest enamik tuleb paraku ära öelda. Ajapuudusel.

See ei pruugi Laari vastastele meeldida - ja neid ei ole sugugi vähe -, aga ta on endiselt Eesti nõutumaid ja hinnatumaid poliitikuid. Ehkki poliitika, nagu Laar tunnistab, pole midagi sellist, mis talle iseenesest midagi tohutult huvitavat ja põnevat pakuks.

Mis siis pakub?

Ma arvan, et te ei tahtnudki Tallinna linnapeaks saada, sest see pole teie kui kahekordse peaministri tase ja las Savisaar ise helbib oma laenusuppi, mis ta kokku on keetnud.

Ma ei ütleks, et Tallinn nii madal tase on. Ja ma olen paras hull inimene. Üks peamisi põhjusi, miks üldse nõustusin Tallinna linnapeaks kandideerima - vaat see oleks huvitav töö! Seda olen kogu aeg teinud. Milline normaalne inimene oleks 1992. aasta sügisel peaministri ameti vastu võtnud?

Kõik kukkus ümberringi kolinal kokku, ja siis tuleb mingi ullike metsast ja otsustab hakata peaministriks, et see supp ära süüa, teades, et pärast meenutatakse elupäevade lõpuni, mida kõik ta on ära hävitanud. Ja ega 1999. aasta parem olnud: tulla peaministriks, kui majandus on täielikult põhja kukkumas. See ei ole päris normaalse inimese tegevus.

Kui madalale on Eesti aktsiad välismaal praegu kukkunud?

Vastupidi! Tulin just tagasi Ameerikast, kus sai räägitud sealsete poliitikute ja äriringkondadega ning suheldud majandusspetsialistidega Kesk- ja Ida-Euroopast, ja peab ütlema, et Eesti maine on ootamatult hea.

Huvitaval kombel keegi ei küsinud, kuidas me majandus kukub sellises tempos. Ebameeldivat küsimust, millele oleks raske vastata, ei esitatudki. Esitati häid küsimusi, mis osaliselt tuginesid ühele asjale, millest me Eestis ei taha tihti aru saada: mida tähendab Eesti maine ja kuvand maailmas. Meie probleem on see, et oma kuvandi loomisel tegutseme väga vähe või juhuslikult.

Aga sel kuvandil on tohutu mõju: piisas ühest The Economisti heast artiklist ja kõik küsimused lähtusid sellest. Me oleme erilised, oleme teistmoodi lähinaabritega võrreldes ja lausa Euroopas, sest üldise nutulaulu ja viletsuse taustal on kaugel Venemaa piiri peal üks kummaline riik, kes suudab eelarve positsiooni aastas 20 protsendi võrra parandada. See on loonud Eestile tugeva positiivse kuvandi.

Tegelikult on meil praegu ju raske. Mida oleme teinud valesti?

Ühel hetkel läksid jalad maast lahti. Kõige suuremad vead tehakse siis, kui majandusel läheb väga hästi, kui tundub, et saavutatud majanduskasv kestab igavesti. Siis on riigil palju raha ja riigijuhtidel tekib kõikvõimsuse tunne, nagu Eestis kahtlemata tekkis. Siis hakatakse raha kulutama sammudele, mis on rumalad, nagu raudtee tagasiostmine. Mõelge, mida me teeksime nüüd selle kahe miljardi krooniga, mis pole raudtee olukorda kuidagi parandanud. Veelgi raskemad rumalused on need, kui oleme tõstnud riigi püsikulusid, ja neid me tõstsime kõvasti.

Teine viga, mis kaasnes, oli muretus, et kõik on hästi ja midagi uut ei pea tegema. Loovmõtlemine ja reformid peatusid. Aga majanduse ja riigi eluga on nii nagu rattaga: kui sa kogu aeg ei vänta, siis sa ka sinna ei jõua, kuhu pead jõudma.

Kõige suurem viga oli eurotsooni võimaluse mittekasutamine 2007. aastal. Ma nõustun, et see poleks olnud kerge, ja ei saa olla kindel, et see oleks õnnestunud. Tollane valitsus võttis seisukoha, et eelistame hästi kiiret majanduskasvu eurole.

Enamik ei saa aru, miks meile eurot vaja on. Ons Eesti kroon ebakindel?

Selleks, et meie rahasüsteem oleks stabiilne ja usaldus meie vastu tugev. Meeldigu see meile või mitte, aga elame regioonis, mida maailm ei vaata kõige stabiilsemana. Eriti jälgides sündmusi Lätis, on usaldus siinse piirkonna vastu kõvasti kõikuma löönud. Reaalsus on see, et kui kusagil lähevad lahti devalveerimise jutud, siis see kandub kogu piirkonnale.

Mida teie ses olukorras olete otsustanud teha? Euroopa Komisjoni liikmeks te ei tahtnud ja Tallinna linnapeaks ei saanud.

Mul ei ole poliitikas kohutavaid ambitsioone, et ma vähkreks öösel unetult ja nutaks patja, et mul ei ole positsiooni. Mul on neid olnud piisavalt. Olen jõudnud elus selleni, et teen seda, mis meeldib ja huvitab. Praegu meeldib mulle kõige rohkem kirjutada raamatuid.

Aga teil on ju suur poliitiline pagas, kuidas saate lasta sel raisku minna?

Kas keegi on öelnud, et ma seda raisku lasen?! Küsimus on selles, kus ja kuidas seda rakendada. Esiteks olen viimase aasta aidanud kaasa, et Eesti eelarvet tasakaalu saada ja sellega kriisist väljapääsuks eeldused luua. Teiseks tegelen info suunamise ja riigi mainega oma fondi, kommunismi kuritegude uurimise sihtasutuse kaudu. Olen rahul, et sain kaasa aidata kommunismi kuritegude hukkamõistmisele Euroopas. Püüan maailmas teatud asju selgeks teha ja luua teatud kuvandeid. Ega sellega riiklikul tasandil väga vaeva nähta.

Mis peaks tegema, et praegusest hullust olukorrast välja tulla?

Viimase aasta jooksul olen 75 protsendis esinemistes öelnud, et eelarve tuleb tasakaalu viia. Sel juhul on meil tõsine lootus eurole üle minna, ja euro tähendab meile majanduskriisist väljumist.

Kuid mitte lihtsalt väljumist. Küsimus on ka selles, kas suudame majanduskriisis teha otsuseid, mis on suunatud tulevikku. Meil on seni olnud kaks majanduskriisi, kust oleme välja tulnud linguga: oleme läinud kiiresse arengusse, sest oleme välja tulnud jõulisemalt ja varem kui riigid, kes on meie ümber.

Küsimus on selles, kas suudame ka seekord tulla majanduskriisist välja tugevamana. Kui Eesti suudaks praeguses majandustaustas pääseda eurotsooni - see uudis on suur uudis. Kahtlemata lükkab see majanduse käima.

Kõlab ilusasti, aga on see saavutatav?

Eesti oht on see, et kui majanduses hakkavad tulema esimesed märgid paranemisest, siis läheb inimeste olukord tegelikult veel halvemaks. Olen seda kaks korda peaministrina näinud. Kui inimestel läheb endiselt halvemaks, siis on see erakordselt riskantne aeg.
Tegelikult on raskemad ajad Eestil jätkuvalt alles ees. Sellegipoolest tuleb üritada kurssi hoida, et saavutada euro eesmärk ja vähendada samal ajal raskuste mõjusid aktiivse poliitika kaudu.

Lisaks tuleb kriisi ja raskuste keskel hoida pilku horisondil, et mida hakkame tegema tulevikus. Eesti suuremaid probleeme on see, et pärast 2004. aastat, kui saavutasime esimese 15 aasta eesmärgid, ei ole me suutnud püstitada järgmist eesmärki.

Mis võiks olla meie suur eesmärk?

Olen mõelnud, mis võiks olla nagu liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Paneksin eesmärgiks tõsta eestlaste keskmist eluiga kümne aasta võrra. Eluiga hõlmab tohutult palju asju, sellest hakkavad tulenema paljud teised eesmärgid ja see on kindlasti mõõdetav.
Teine võimalus oleks püstitada eesmärk, et eesti keelt kõnelevaid inimesi võiks olla näiteks poolteist miljonit.

Eestis on üks poliitik, kes kaugemate eesmärkide nimel mõtleb lakkamatult sellele, kuidas iga hinna eest võimule pääseda. Kui suur tragöödia see Eestile oleks, kui Edgar Savisaar saaks peaministriks?

Savisaar on poliitik, kellele võim on omaette eesmärk. Kas siis, kui ta võimule saab, hakkab ta tegema seda, mida Keskerakond lubas, või midagi muud - see on väga huvitav küsimus, millele ei ole võimalik vastata. Kui Keskerakond on valitsusse kuulunud, on ta hea meelega ära andnud oma kesksed põhimõtted.

Pean tunnistama, et ei veeda oma tunde sellele küsimusele mõeldes. Esiteks olen üsna veendunud, et Savisaar saab alati hakkama sellega, et ta peaministriks ei saa. Teiseks, ma ei mõtle üldse apokalüptilistele piltidele. Kui tõstaksin Keskerakonna mõne naaberriigi poliitika taustale, on see igati tubli ja viisakas erakond.

Kokkuvõttes on mul Savisaarest natuke kahju. Tung peaministriks saada põletab teda ja tundub, et aeg-ajalt võtab selge mõtlemise natuke ära. Ja sellest on kahju, sest tegemist on väga andeka, sõnaosava, tööka inimesega. Aga kui sul miski, mingi täitumatu soov, kogu aeg sees kripeldab, siis see muserdab ja laastab seestpoolt. Seda on vahetevahel kurb vaadata.

Milline on teie isiklik läbisaamine Savisaarega?

Normaalne. Ma ei kavatse kedagi Eesti poliitikas vihata ega demoniseerida, sest viha ja kurjus lammutavad inimest seest.

Milline on Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) mõju Eesti poliitikale?

Otsest mõju ei oska öelda, aga võime rääkida kõigi akadeemiliste organisatsioonide mõjust, ja see on kahtlemata positiivne. Neil on kaks tugevat põhimõtet: esiteks, poliitikaga neis tegeleda ei tohi, ja teiseks tuleb teenida Eestit. Tegemist on organiseeritud rahvuslike seltskondadega, kelle peale, kui Eesti asja tahad ajada, võid üsna kindel olla, sõltumata sellest, millise organisatsiooniga on tegemist. Kolmandaks on neil selge eetiline kasvatus.

Aga kui otsida, kes Eestit tegelikult juhivad ja kontrollivad, siis tuleb otsida ühte teist tudengiorganisatsiooni. See on Filiae Patriae. Seal on kõikide naised. Nemad tõmbavad kõiki niite.

Kui suurt muret tunnete rahvuslasena eesti kultuuri ja keele pärast?

Need on asjad, mis mind poliitikas hoiavad. Üks mu eesmärke Eesti poliitikas on tagada üheselt, et 1939. ega 1940. aasta kunagi enam ei korduks. See on kõige suurem oht eesti keelele ja kultuurile ja Eesti püsimisele.

Kui räägime rahvuslikust liikumisest, ei saa see kunagi otsa. See tähendab iga päev tegutsemist selle nimel, et Eesti oleks Eesti. Aga see ei tähenda, et Eesti peaks kuuluma ainult eestlastele. Eesti üks tugevusi on see, et oleme siin suutnud läbi aegade hoida erivärvilisi kultuure, teisi rahvaid ja keeli.

Praegu tundub, et näeme oma mitmekesisust probleemina. Tegelikult peaksime nägema seda väärtusena ja kasutama võimalusena.

Te lapsed õpivad Tartu Ülikoolis, aga kui nad tahaks välismaale õppima minna ja sinna elama jääda, siis mis ütleksite?

Mul tütar juba oli aasta Prantsusmaal. Vedasin kihla ühe ministriga, kes ütles, et mu tütar läks sõbrannadega, ta ei tule tagasi. Ütlesin, et kindlasti tuleb. Tuligi.
Siin on riigil palju teha, et hoida Eestit noortele huvitava ja atraktiivse maana. Kui oled välismaal midagi saavutanud, tuleb luua sulle Eestis tingimused, laboratooriumid ja uurimiskeskused, et siin tegutseda. Niiviisi tõmbaksime siia veel rohkem ajudega inimesi.

Maailmas ei saa otsustavaks võitlus maavarade või tehnoloogiate, vaid inimeste pärast. Milline maa suudab endale tõmmata ajudega inimeste potentsiaali, sel maal läheb tulevikus hästi.

Lubage testida te rahvuslust. Kui üks laps tuleb välismaalt tagasi ja tema lapsed on mulatid, teine tuleb tagasi lastega, kes on moslemid, ning nad vaevu tonkavad eesti keelt, siis mida ütlete?

(Naerab.) Ma õnneks seda perspektiivi ette ei kujuta ja ilmselt see ka ei teostu.
Kui räägin eestlusest, siis minu jaoks on eestlane see, kes ennast eestlaseks tunnistab, isegi siis, kui ta vahetevahel eesti keelt ei räägi. Teisalt pean tunnistama, et keel on rahvuse juures väga tähtsal kohal ja keeleoskus on tihti oluline. Aga kõige olulisem on, kelleks end ise pead.

Mainisite ennist, et teid paelub raamatute kirjutamine. Mis plaanis?

Lähiajal tuleb mul paar raamatut välja. Kirjastusega Varrak on lõpufaasis «101 sündmust Eesti ajaloos». Tuleva aasta algul peaks tulema välja 1944. aasta sarja viimane raamat, mis puudutab Saaremaa lahinguid ja Eesti laskurkorpust. Detsembris ilmub mu esimene ingliskeelne raamat, Kesk- ja Ida-Euroopa majanduslikest ja poliitilistest reformidest. Mitmeid rahvusvahelisi asju on veel tellitud.

Eestis tahaks kirjutada Vabadussõjast, sest keegi ei ole seda teinud. Vabadussõda on Eesti ajaloo olulisemaid sündmusi. See on ainus sõda, mille me võitsime, aga võitsime kõige õigema sõja. Vabadussõja lugu pole lihtne fanfaaride lugu, lõputu võidukäik, vaid see sõda oli kurnav, vahetevahel lõhestav. Asi oli ikka väga kaugel sellest, et eesti mehed võtsid relvad kätte ja astusid üksmeelselt sissetungijatele vastu.

See kõik on tohutu töö. Kuidas jõuate?

Kui inimene tegeleb sellega, mis talle meeldib ja mis ta südant liigutab, jõuab ta tunduvalt rohkem, kui talle tundub.

Millele veel elus aega jääb?

Perele. Lastele. Neile peab alati aega jääma, muidu pole elu üldse elamist väärt. Selleks tuleb alati aega võtta ja see annab uskumatult jõudu. Kui sul ei ole peret ja kui sul ei ole selles mõttes elu, siis sul ei ole muuks ka jõudu.
Olen oma kaasale ja perele äärmiselt tänulik. Mul on nendega nii hea olla. Ma loodan, et nendel minuga ka.

Ja squash'ile jääb ka aega?
Jääb. Aga aega ei jää selleks, et viia ellu unistus ja teha ära reketloni nelikturniir. Olen suhteliselt regulaarselt harrastanud squash'i, sulgpalli - seda olen kõige rohkem mänginud -, tennist ja lauatennist. Tahaks näha, kui hea või halb ma neil aladel olen. Aga ei ole aega organiseerida.

Kus ihkaksite maailmas veel ära käia?
Himaalajas. Tiibet ja sealne kant mind huvitaks. Ma ei ole ka Indias käinud.
Mulle meeldib reisida. Olen väga palju reisinud, reisiksin kahtlemata rohkemgi, aga teisel kombel kui praegu - ülikoolist või valitsusasutusest läbi astudes ja seal loengut pidades.

Mida kõige parema meelega teeksite?

Kõige meeldivam on istuda kodus, süüa abikaasa tehtud frikadellisuppi, lugeda head raamatut ja siis ka ise sinna vahepeale midagi kritseldada. Kodus olla on tõeline mõnu, olgu Tallinnas või Saaremaal.

CV Mart Laar

sündinud 22. aprillil 1960 Viljandis
Eesti peaminister 1992-1994 ja 1999-2002
2007. aastast Isamaa ja Res Publica Liidu esimees
kuulunud aastast 1992 riigikogu kõigisse koosseisudesse

Haridus
Tallinna 46. keskkool 1978
Tartu Ülikooli ajaloo eriala kiitusega 1983
Kaitses Tartu Ülikoolis 1995 magistri- ja 2005 doktorikraadi

Töö
1983-1986 Tallinna 24. keskkooli ajalooõpetaja
1986-1990 Eesti NSV kultuuriministeeriumi muinsuskaitseameti osakonnajuhataja
1990-1992 Eesti Vabariigi ülemnõukogu ja Eesti Komitee liige

Muid saavutusi
Kuuenda klassi poisina võitis ülemaailmsel laste joonistuste võistlusel peaauhinna
2006 sai Cato Instituudi välja antava Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest
Nõustanud poliitikuid ja demokraatlikke aktiviste Gruusias, endises Jugoslaavias, Moldovas, Ukrainas, Mehhikos ja Kuubal
Pressisõber 1994
Pressivaenlane 2001

Raamatuid
«Eesti sõdur II maailmasõjas» 2009
«Eesti Leegion sõnas ja pildis» ja «Kuuba südames» (kaasautor) 2008
«September 1944» 2007
«Eestlase raha läbi aegade» (kaasautor) 2006
«Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis», «Eesti Teises maailmasõjas», «Linnulennul Eesti ajaloost», «Emajõgi 1944», «Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad» ning «Punane terror. Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis» 2005

Abikaasa Katrin töötab logopeedina
Poeg Mihkel õpib Tartu Ülikoolis ajalugu ja tütar Kadri samas kõrgkoolis etnoloogiat

Arvamused

Tiit Pruuli
ASi Go Travel juhataja, endine Laari tagatoa liige

Esimese matka koos Mardiga tegin Piusa jõe ääres 25 aastat tagasi. See oli minu, noore tudengi esimene kokkupuutumine juba legendaarseks muutunud Noor-Tartu ideoloogi ja lootustandva ajaloolasega. Ja muidugi toimus sel matkal, Piusa koobaste juures, ka Mardi organiseeritud viktoriin ja näitemänguvõistlus.

Ja nii on see olnud nõnda kõik see veerand sajandit - iga Mardi organiseeritud ürituse lahutamatuteks osadeks on viktoriinid ja näitemängud, viimasel ajal ka lühikeste «mängufilmide» tootmine. Ja see ei ole tüütuks muutunud! Kõik pingutavad, et olla targad ja vaimukad.

Allar Jõks
advokaadibüroo Sorainen nõunik, endine õiguskantsler

Olen Mart Laariga tennist mänginud aastast 2001 ja praeguseks on skoor minu kahjuks. See on üllatav, sest võin enda pidada maailma parimaks - vähemalt endiste õiguskantslerite klassis.

Tõsisemalt rääkides: mul on parem tehnika, tugevam löök, ma liigun väljakul kiiremini. Kahjuks ei kajastu see tulemuses. Mart mängib targalt. Ta surub peale oma mängu, sunnib mind eksima, iga palli punktiks lööma - ja sealt tulevad vead.

Teiseks on Mart väga visa võitleja, ütleks, et vintske võitleja. Ükskõik kuhu ma palli ka ei lükka, ta ei jäta ühelegi järele jooksmata. Vähesed pallid jäävad maha. See on ta edu võti.
Aga olen taktikaliselt küpsemaks muutunud ja nüüd on põhjust oodata me mängudes murrangut.

10 hoopi kriisi alustalade pihta

2009-11-18

Majandusfoorumid kipuvad lõppema ümarlauakokkuvõttega, kus valgekraed istuvad laval, jalg üle põlve ja sõnastavad juba ette teada seisukohti: „Eesti majandus tuleb ümber struktureerida", „Me peame saama alltöövõtjast lõpptoodangu müüjaks" ja nii edasi.

Saadagu, juhtugu, tehtagu! Aga kes peab mida konkreetselt tegema? Praegu pole loosungite aeg, tuleb teha otsuseid ja need ka ellu viia. Usun, et just nüüd, kriisi põhjas, on võimalik muuta sisutu loosung „Viie rikkama hulka" elujõuliseks ja võidukaks tegevusplaaniks.

Toon näitena 10 konkreetset ettepanekut, mille täitmisel saab asjad aastaga õiges suunas liikuma. Ja kui suudame õiget suunda hoida, oleme tippkonkurentsis ka järgmise ning ülejärgmise põlvkonna aegu. Et iga meetme mõju tuleb vaadelda ajas, on need 10 sammu omakorda jagatud kohese, paariaastase lähituleviku ning põlvkonnapikkuse mõju järgi.

Esimesed neli on meetmed, mis tekitavad töökohti ja kõrvaldavad ühtlasi turgu (nt ehitus-, raha- või energeetikaturgu) moonutavad ja aeglustavad tegurid.

1. Loome aktiivselt töökohti, kus see on reaalselt võimalik ja mõistlik. Näiteks saab kohe taas aktiveerida metsatööstuse, tõstes erametsa omanike huvitatust oma metsad kasutusele võtta. Selleks tuleb kaotada tulumaks erametsade müügist saadavalt tulult. Mets on ressurss, mille võib kriisiolukorras julgelt kasutusele võtta, sest see taastub. Parem lagedaks raiutud langid, millele elujõuline küla saab hakata uusi noorendikke rajama, kui lagedaks jäänud külad.

2. Lõpetame kriisi süvendamise maksumaksja raha toel. Näiteks Tallinna elamusehitusprogramm senisel kujul tuleb kohe lõpetada. Huvitatud ehitusfirmad sõlmiksid kindlasti uue kokkuleppe, millega samad vahendid Tallinna eelarvest suunatakse samadele ettevõtetele sama kasumlikuks tellimuseks, kuid mõistlike infrastruktuuri objektide rajamisel. Praegu toodab ju Tallinna linnavalitsus tallinlaste rahaga kinnisvarakriisi juurde.

Lisaks tuleb lõpetada Eesti suurima omavalitsuse maksumaksja raha kasutamine isiklike töökohtade säilitamiseks. See on liiga kallis meetod ühe sotsiaalse töökoha - Tallinna linnapea töökoha - hoidmiseks. Küsimus ei ole selles „tühises" sajas miljonis kroonis, vaid laastavas mõjus meie majanduspoliitilisele kultuurile.

3. Kasutame ära Soome lähedusest tulenevad võimalused. Inimestel tuleb aidata Soomes tööl käia. Võiks maksta kompensatsiooni pereisadele ja -emadele, kes esmaspäevast reedeni töötavad Soomes ja nädalalõpud veedavad pere juures Eestis. Sellega toetaksime eksporti. Tööturumeetmete vahenditest tuleb kohe suunata maksimaalne osa soome keele õpetamisele. Praegu on Lõuna-Soomes palk kolm korda kõrgem kui Tallinnas, töötus aga ligi kaks korda madalam. Soome lausa karjub Eesti tööjõu järele, et saada ka oma majandus veelgi efektiivsemaks. Kindlasti oleks kasu inimesi Soome tööle vahendavate firmade tugevast toetamisest EAS-i vahenditest.

Teiseks peame suutma meelitada Soome firmade emafirmad Eestisse. Tähelepanuväärne on, et kui Soome ettevõtte emafirma on Tallinnas, siis tänu soodsamale maksupoliitikale ja odavamale tööjõule on see efektiivsem kui samasugune valdusühing Helsingis. Peaksime pingutama, et meil tekiks reaalne finantskeskus, kus tegutseksid eri riikide pangad. Selleks on meil tänu soodsamale maksukeskkonnale suured eeldused. Kui Soomes registreeritud panga tütarpank annaks ka Soome firmadele laenu välja Tallinna kontori kaudu, siis ta ei peaks vastupidi Soomele maksma tulumaksu. See aitaks Tallinnast tekitada tõelise finantsteenuste keskuse.

Kolmandaks peame soodustama soomlaste Eesti-külastusi. Peame vähendama alkoholi aktsiisi, samuti andma suuri maksusoodustusi hotellidele ja toitlustusasutustele.

4. Sunnime riigi ja riigiettevõtted efektiivsemaks, vähendame juhtimiskulusid ja optimeerime tulemit nagu eraettevõtetegi puhul. Riigiettevõtete vähemusosalus tuleb börsile viia. See elavdaks ka Tallinna börsi, mis võiks olla lausa eraldi eesmärk. Näitena võiks ühendada Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee infrastruktuuri osa üheks ettevõtteks. Kui peaminister astuks homme hommikul voodist välja parema jalaga, siis ta ehk lõpetaks haldusreformi pidurdamise.

Kriisist väljumisel tagavad hea kiirenduse sammud, mis elavdavad eksporti, toovad riiki investeeringuid ja loovad uusi töökohti.

5. Kõik praegused ja tulevased eurotoetuste projektid tuleb üle vaadata selle pilguga, kui efektiivsed nad on töökohtade tekitamise ja uue majanduskasvu toetamise seisukohalt. Eurotoetusi ei tohi kasutada suuremahulisteks imporditehinguteks, millega anname tööd teistes riikides. Eurotoetused peavad andma maksimaalselt tööd Eesti ettevõtjatele ja muutma meie infrastruktuuri efektiivsemaks. Ettevõtlusorganisatsioonid peavad looma sallimatuse õhkkonna nende ettevõtjate ümber, kes kunstlikult pidurdavad toetuste kasutusele võtmist ja suurendavad sellega tööpuudust. Näiteks Nordecon Grupi juhtide suhtes, kes oma mõttetute kohtuprotsessidega konkurentide suhtes on tekitanud teedeehituse sektoris kunstlikult rohkem kui 200 täiendavat töötut.

6. Parandame kiiresti majandussuhteid Venemaaga. EAS-i juurde tuleb moodustada spetsiaalne töörühm, koordineerimaks eri tasanditel lävimist Venemaaga eesmärgiga parandada majandussuhteid. Me ei tohi mõtlematult sülitada oma väljaütlemistega suure kultuurrahva hinge. Näiteks vastupidi peaministri väljendusele ei olnud Peeter I röövel ja pätt 18. sajandi alguse kontekstis! Venemaal on Eesti jätkuvalt hinnatud kaubamärk ning poliitilised piirangud ei tohi takistada Eesti kaupade liikumist Venemaale, transiiti Eesti kaudu ega Vene turistide saabumist Eestisse. Kohe tuleb luua olukord, kus Eesti konsulaatidest saab viisa kiiremini kui Soome omadest. Tuleb soodustada Venemaa finantsasutuste tekkimist Eestis - nende hüppelauaks Lääne-Euroopasse ja maailma.

7. Tugevdame senist investeerimist ja efektiivsust toetavat maksupoliitikat. Senise maksupoliitika alusel maksustatakse enam tarbimist (käibemaks) ja vähem efektiivsust ja ettevõtlusse investeerimist (tulumaks). Seda suunda tuleb jätkata veel jõulisemalt. Peab olema üheselt selge: maksustatakse ainult tarbimisse võetavat raha. Sellega kõrvaldatakse seadusest kaks põhimõttelist probleemi korraga. Tütarfirmast emafirmasse viidavaid dividende ei maksustata ja kõik eraisikute tulud, mis laekuvad pangakontole, ei ole tulumaksustatud seni, kuni eraisikud ei ole raha kasutusele võtnud. Pangakontol seisev raha on ju ka ettevõtluses olev raha. Üldist maksukoormust tuleb vähendada.

Pikas perspektiivis loovad, hoiavad ja tõstavad Eesti konkurentsivõimet meetmed, mis seovad meid tihedamalt Euroopaga, soodustavad uute töökohtade loomist ning aktiivsete andekate inimeste elamist-tegutsemist Eestis.

8. Kindlustame euro kasutuselevõtu. Maastrichti kriteeriumid nõuavad jätkusuutlikku eelarve kriteeriumi täitmist. Võib juhtuda, et tänavuse ühekordse ponnistusega mahutatakse eelarve puudujääk kriteeriumide raamesse, kuid järgmise aasta eelarve puhul piiresse jääda võib käia üle jõu. Aga oleks mage pingutada finišisirgeni ja siis meeter enne lõppu ära väsida.

Selleks, et mitte mängida Vene ruletti, tuleb riigieelarves vähendada positsioone, kus tegelikult on raha peidus. See on: kaitsekulusid ja sotsiaalkulusid. Vähendada tuleb nii vanemapalga ülempiiri kui ka pensione. Kui eelarve on saadud uuesti tasakaalu, siis suurendame pensione taas. Ja miks ka mitte maksta siis pensionäridele veelgi rohkem kui praegu! See võiks olla rahvuslik kokkulepe pensionäride, noorte lapsevanemate ja sõjameeste vahel. Mõistlik osa neist saab aru, aga rumalatega polegi mõtet kaubelda. Aeg on Balti keti eeskujul koguneda euroketti!

9. Meelitame välisinvesteeringuid Eestisse. Et jätkata kurssi, mida majandusministeerium on viimasel ajal üksikute arglike katsetega alustanud, tuleb moodustada eraldi ametikohad välisinvesteeringute siia toomiseks, andes neile valitsuse vastutusel väga suured volitused täiendavate ühekordsete soodustuste andmiseks - tasuta maast ja ajutistest maksusoodustustest kuni inimeste väljaõppe kinnimaksmiseni.

10. Toetame kultuuri ja loomemajandust. Eesti tuleb muuta atraktiivseks andekatele inimestele - talentidele. Tänapäeval ei ela talendid mitte seal, kus on sotsiaalmaksu lagi ja ilusad asfaltteed (tõsi, ka need on olulised) vaid eelkõige seal, kus on huvitav elamiskeskkond. Koondutakse sinna, kus on fun: kus on kultuurisündmusi nii klassikalises kui ka erinevates uudsetes vormides. Selleks tuleb järsult suurendada kultuuriministeeriumi eelarvet ja anda võimalus ka kolmanda sektori ning alternatiivkultuuri arenguks! Riik peab viima ellu ka Euroopa kultuuripealinna üritused Tallinnas. Pelgalt hariduskulutuste suurendamisel - harimaks oma talente Londonis kergemini läbi lööma (mis iseenesest pole paha) - pole mõtet.

Nagu näha, on enamik meetmeid seotud maksusoodustuste andmise või riigi raha jagamisega. Iidne valitsejatarkus ütleb, et rasketel aegadel just nii tulebki käituda: vähendada valitsemiskulusid ning jagada töö tegijatele tagasi osa parematel aegadel kogutud reservist. See annab firmadele, ettevõtjatele ja töötajatele võimaluse kriis üle elada ning minna uuele tõusule vastu tugeva ja elujõulisena. Surudes aga niigi raskustes maksumaksjatele kaela veel suuremaid koormisi, tekitab rumal valitseja ohu, et kriisi lõpuks on otsa lõppenud ka elujõulised maksumaksjad ning jäänud ainult hinge vaakuvad abivajajad, kellest pole kasu ei riigikassa täitmisel ega uue majanduskasvu eestvedamisel.

Kõigil on praegu raske, kuid, nagu tenniseski, võidab see, kes lisaks kõvale pingutamisele ka vähem eksib.

Live. Iive. Iive. 42 aastat hiljem

2009-11-13

Silmapaistvate ajakirjanduslike tööde eest antakse autoritele eri masti autasusid. Kuid on ka selliseid kirjutisi, mille eest preemiaid ei saa, aga mis ometigi muudavad inimesi ja ühiskonda.

Nüüd juba rohkem kui kaks kümnendit tagasi oli selliseks artikliks 26.09.1987 Edasis ilmunud nelja mehe ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele. Üle nelja kümnendi tagasi oli samalaadse tähendusega samas lehes 18.04.1967 ilmunud kokkuvõte pealkirja «Iive.Iive.Iive» all peetud vestlusringist.

Oht rahvusele

Vestlusringist osavõtjad (teadlased, õppejõud ja õpetajad, arstid, kultuuritegelased, statistikud) näevad ajalehefotol välja nooruslikud. Ometi on mitmed neist, minu õpetaja professor Salme Nõmmik nende hulgas, tänaseks siit ilmast lahkunud. Elavad saavad hinnata, kas alljärgnev mulje tollest sündmusest on õige.

1967. aastal oli Nikita Hruštšov juba koduarestis. Kuid nn Hruštšovi sulaga kaasnenud suurem mõtlemise ja tegutsemise vabadus polnud veel läbi. Inimesed, kellele oli tähtis oma pere hea käekäik, ehitasid näiteks eramuid. Seda lubasid lahedamad olud ja paljudel, esmajärjekorras kommunistide poolt represseeritutel, polnudki lootust riigilt korterit saada.

Teised, sealhulgas vestlusringi kutsutud inimesed, kasutasid avardunud võimalusi ühiskonnaellu sekkumiseks.

Vestlusring viitas teema püstituses tolleaegse kombe kohaselt üleliiduliselt aktuaalseks muutunud rahvastikuprobleemidele. Iive vähenes ja see tekitas ohu, et tulevikus tekib raskusi maailma suurima sõjaväe ridade täiendamisel.

Vestlusringis seda Moskva muret loomulikult ei arutatud, keskenduti eestlaste kui rahvuse püsimajäämise teemale. Järgnevalt kirjeldan ürituse sisu ja hindame tema tähendust.

Tuleb tunnistada, et see oli 33 aasta järel esmakordne avalik, heal tasemel eri aspektidest eesti rahvastiku probleeme käsitlev üritus. (Viimati analüüsiti rahvastikuprobleeme 1934. aastal II rahvusliku kasvatuse kongressil.)

Esinejad konstateerisid nõukogude rahvastikuteaduse madalat taset ja seetõttu ei olnud ka nende seisukohavõtud kategoorilised, pigem arutlevad.

Demograafiateaduse kehva seisu pole keeruline seletada. Nii sai 1937. aasta Nõukogude Liidu rahvaloenduse peakorraldaja riigireeturitele tavapärase 25+5 aastat. Miks? Üks lopsakate vuntsidega mees oli enne loendust öelnud, mitu inimest peaks Venemaal elama. Aga loendajad ei saanud väljaöeldud numbrit kokku!

Siis ja praegu

Vestlusring käivitas sama moto «Iive.Iive.Iive» all mitme aasta jooksul ilmunud artikliteseeria. Selgitati seoseid üksikisiku käitumise ja selle käitumise kollektiivsete tagajärgede, tänaste otsuste ja nende homsete mõjude vahel.

Teiste sõnadega: kui üks, kaks või kolm peret otsustavad piirduda ühe lapsega, siis see mõjutab populatsiooni vähe. Aga kui nii käitub enamik perekondi, siis tähendab see pikemas perspektiivis ohtu rahvusele.

Vaatamata brežnevlikus stiilis optimistlikele pressiteadetele on meie tänanegi rahvastikusituatsioon kõike muud kui kiita. Summaarne sündimuskordaja (2008. aastal 1,79) tähendab vanematega võrreldes väiksemat laste põlvkonda. Majanduse konkurentsivõime püsimiseks on tulevikus paratamatu 1960.-1980. aastatega võrreldavas mahus sisseränne. Samas kinnitab viimase kümnendi kogemus, et paljude kogukondade integratsioonivõime on ammendatud, veel lisaks juurde tulijaid ei suudeta lõimida.

Kuigi praegused pensionärid tunnevad end tihti majanduslikus mõttes tagakiusatutena, võib hoopis suurem kitsikus tabada eakate ülejärgmist põlvkonda (2035.-2060. aastatel pensionipõlve pidavaid inimesi). Sest täna on meil nelja tööealise kohta üks eakas kodanik, 2060. aastal juba kaks.

Need on seaduspärasused, mille rahvale selgitamisega spetsialistid toonagi Edasi veergudel palju vaeva nägid. Mõningate hinnangute kohaselt olid tollasel harival tegevusel ka otsesed, iivet suurendavad tagajärjed. Aga seda seisukohta oli nii siis kui ka on täna väga keeruline kontrollida.

Teemad uuele ringile

Teine oluline moment, mis väärib esiletõstmist, oli vestlusringi seisukohtade vastandumine ametlikule ideoloogiale, olgugi et esinejad ei olnud dissidendid vms.
Rändest, mis oli 1988. aasta loominguliste liitude ühispleenumil keskne teema, peaaegu ei räägitud. Kuid muuhulgas kõneldi naise kui töötaja staatuse kõrval naise kui ema staatuse väärtustamisest, «emade austamise päeva» tähistamisest jms.

Tänapäeval saab igaüks aru, et selle päeva all mõeldi Eesti Vabariigis 1922. aastast riiklikku tähistamist leidnud emadepäeva.

Üks põhjus, mis sündide arvu mõjutajana välja toodi, oligi naiste osavõtt ühiskonnaelust: töötaval ja tööväliselt aktiivsel naisel ei jätku aega ega jõudu suure pere jaoks. Eestlastele omaselt vaieldi selle üle, kas ühiskonna ja üksikisiku jõukuse kasv soodustab laste sündi ja suuremat perekonda või on pigem omavahel seotud kitsad olud ja lasterikkus.

Heaolu kasvus ei nähtud võluvitsa, mis inimeste demograafilist käitumist muudaks. Pigem leiti, et põhjus, miks eestlased soovivad väikest perekonda, aga samuti niidiots lahenduse otsimiseks peitub mentaliteedis.

Eeskuju otsiti nii Leedust kui ka Soomest, kus suure perekonna mentaliteet oli toona üldine, aga ka Ameerikast ning Inglismaalt, kus eliidi perekondades kasvas 4-5 last.
Mõningate hinnangute kohaselt olid tollasel harival tegevusel ka otsesed, iivet suurendavad tagajärjed.

Vestlusring toonitas mentaliteedi, suhtumise ja väärtushinnangute tähtsust, kuid ei jätnud tegemata konkreetseid majanduspoliitika valdkonda kalduvaid ettepanekuid.
Et tuleks korrigeerida naiste ja emade pensioni seadust. Lühendada emade tööpäeva. Sisse seada nn vanaemade (lapsehoidjate) teenistus. Alandada laste tarbekaupade hindu, anda tasuta koolitarbeid jne.

Nagu teame, jõudsid need ettepanekud mõne erandiga 1970.-1980. aastatel rahvastikupoliitika võtete arsenali. Seda konstateeringut ei tohi tõlgendada kui tingimusteta kiitust möödanikule.

Viimsed kümnendid on olusid tublisti muutnud, aga mõned teemad (pensionid, lastehoid, tasuta koolitarbed jms) on praegu uuesti vaidluste keskmes. Mõistlik on vaadata, kuidas neid on varem käsitletud.

Tervet mõistust raskel ajal!

2009-11-13

1,3 miljonit inimest. 226 omavalitsust. Neist üle 100 mures toimetuleku pärast. Üks vald, kus lapsed ja õpetajad peavad jooksma viie maja vahet, sest kooli ehitus toppab. Üks vald, mis on tunnistanud olukorra tõsidust ning pöördunud riigi poole saneerimisprotsessi alustamiseks.

Kulud on tuludest suuremad

Kohalike omavalitsuste finantsseisu üle pole põhjust rõõmustada. Tahaks soovida õnne äsjavalitud linna- ja vallajuhtidele. Üle kõige läheb neil aga vaja tahtekindlust ja otsustusjulgust eelarvete tasakaalu viimiseks. Aasta esimesel poolel ei vähenenud tulud ainult neljas omavalitsuses rohkem kui kahesajast. See on võrreldav sellega, kui viiekorruselises nelja trepikojaga kortermajas põleks õhtuti tuli vaid ühe kodu akendes.

Enamikul omavalitsustest vähenesid tulud tervelt viiendiku. Nüüd seisavad paljud valiku ees: kas jätta maksmata koolimaja küttearved, unustada plaanitud investeeringud, tõmmata kokku valitsemisaparaati või otsida lisaraha laenuandjatelt. Kusjuures viimane on võimalik vaid rahandusministeeriumi loal europrojektide omaosaluseks.

Kulude vähendamisega pole pilt seni kuigi julgustav. Rohkem kui pooltes omavalitsustes ei ole tulude vähenemisele vastatud samas mahus kulude alandamisega. Kui aga on kärbitud, siis pigem investeeringuid ja majanduskulusid, vähem kui pooltes linnades-valdades on üle vaadatud ka personalikulud. Headel aegadel kogutud reservid kahanevad eelarveauke lappides üha kiiremini. Samas ei ole niipea oodata, et tulud taas kasvama hakkaksid.

Rahaliselt tuleb kogu alanud valitsemisperiood kohalikele omavalitsustele väga keeruline. Rahvuslik rikkus, mida ümber jagada saame, jääb järgmistel aastatel 2005.-2006. aasta tasemele. See seab piirid ka riigi ja omavalitsuste kuludele, mis lihtsalt ei saa jääda 2008. aasta või 2009. aasta alguse tasemele. Valimiseelse aastaga on paljudes kohtades ära söödud reservid ja kätte jõudnud laenulimiidid. Kuni 2013. aastani on enamik euroraha puudutavaid otsuseid tehtud. Kui need projektid on ellu viidud, pole uut raha tulemas.

Mida saab hädas olev omavalitsus teha?

Esiteks: vaadata äärmiselt konservatiivselt üle eelarve. Kärpida sealt, kus vähegi võimalik, et kulud ei ületaks tulusid.

Teiseks: teha kõik endast sõltuv, et Euroopa toetusraha kasutusele võtta.

Kolmandaks: jälgida omavalitsuse rahalist seisu ja olla kontaktis euroraha vahendava EASi ning rahandusministeeriumiga. See peaks välistama halvad üllatused näiteks lubatud laenukoormuse limiidi osas. Kui ise enam kuidagi hakkama ei saa, pöörduda saneerimistaotlusega rahandusministeeriumi poole.

Need sammud on hädavajalikud, aga siiski mitte piisavad. Ka Rahvusvahelise Valuutafondi juht tõdes, et kohalike omavalitsuste rahaline seis on murettekitav. Samas viitas ta laiemalt struktuursete reformide vajadusele.
Ei saa mööda vaadata sellest, mis valusalt otse silma paistab. Majanduslangus on paljusid probleeme küll võimendanud, kuid pole kõigi meie hädade põhjus. Paljud väikesed vallad on virelnud juba aastaid. Seda nii rahvaarvu vähenemise, spetsialistide vähesuse kui ka töökohtade kadumise tõttu.

Loomulikult on kõik need asjaolud omavahel tihedas seoses. Kui aga omavalitsus on nii väike, et ei suuda mitme aasta jooksul ühtegi arendusprojekti läbi viia, kuidas saab potentsiaalne elanik või ettevõtja uskuda, et seal tulevikuski elu edasi hakkab minema?

Paljudele probleemidele ei ole muud lahendust kui seljad kokku panna. Vaesuse liitmine ei anna loomulikult tulemuseks rikkust, aga väikeses omavalitsuses võib ainuüksi vallabürokraatiale kuluda mitu tuhat krooni kahe lapsega pere kohta. Ja on selge, et viie tuhande elanikuga vald ei vaja viis korda rohkem vallajuhte, vallasekretäre ja raamatupidajaid kui 1000 elanikuga vald.

Paljuräägitud vabatahtlik ühinemine viis meid nendel valimistel Kaisma liitumiseni Vändra vallaga (seal keskel asuv Vändra alev on endiselt eraldi). Nemad suutsid asjad selgeks rääkida ja erimeelsused lahendada. Kas võime loota, et toimetulekuraskuste kasvades on kasvanud ka valmisolek koostööks? Tahaksin seda uskuda ja julgustan selle üle mõtlema ning arutlema mitte ainult omavalitsusjuhte. On ju loomulik, et kodukandi tulevik läheb ühtemoodi korda ettevõtjatele ja lasteaiakasvatajatele, pensionäridele ja õpilastele, õpetajatele ja talunikele. Vaid oma asja ajada on luksus, mida ei saa endale enam lubada.

Kohalikul võimul on õigus ja vastutus korraldada kohalikku elu. Vastutus selle eest, et koolimajad oleksid soojad ning teed korras. Aga ka selle eest, et inimesed tahaksid siin elada, ettevõtteid asutada ja töökohti luua. Enamik omavalitsusi on nüüdseks mõistnud, et praegu on veel võimalik teha otsuseid selle nimel, et eelarvehädad võimalikult vähe puudutaks inimeste igapäevaelu ja toimetulekut.

Ühel päeval on kaalukausil valik: omavalitsusbürokraatia või lasteaed. Siis tuleb kasutada tervet mõistust nende valikute tegemisel.

Jõudu selleks!

Juhan Parts - enesekindel mees

2009-11-12

Kel raha, sel soovitab majandusminister Juhan Parts rohkem tarbida. Kes kõrvuni võlgades, sel lubab Parts aidata võlgadest kolme aastaga vabaneda.

Juhan Partsist õhkub enesekindlust ja rahulolu. Ta istub, ei, pigem lausa lamaskleb laua taga, meenutades suurt kassi, kes on näinud näguripäevi, kuid säilitanud sellegipoolest kogu oma elujõu. žestid on jõulised ja järsud ning aeg-ajalt, lauseid rõhutades, tükeldab ta parem käsi väikeste karatelike löökidega lauaserva.

Kõik töötajad, tarbime rohkem!

Tarmo Vahter: Härra Parts. Te ütlesite hiljuti, et inimesed peaksid julgemalt tarbima.

Juhan Parts: Ütlesin. Teatud kontekstis!

TV: Kas inimesed on hakanud Eestis julgemalt tarbima?

JP: Raske öelda. Ma vaatasin, et siin nädalavahetusel oli vist K-Rautas soodusmüük - ma ei taha küll ühelegi firmale reklaami teha -, ja siis täna hommikul oli mingis lehes selle kohta, et müük suurenes 40 protsenti, võrreldes tavapärase nädalavahetusega.

TV: Põhjus oli selles, et K-Rautas müüdi kogu kaupa miinus 20 protsenti. Kas teie käisite ka seal? Mina käisin!

JP: (Elavnedes) Mis seal head oli?

TV: Nad müüsid kõike 20 protsenti odavamalt!

JP: (Tõrksalt) Aga me ei tea ju, 20 protsenti millest! Üldiselt on meie põhimure see, et meil on raske siseturgu hoogustada, ütleme ausalt, nagu siin suured riigid teevad. Mõte võiks olla pigem selles, et miks mitte, me võiks endale rohkem lubada, eriti töötavad inimesed.

Ministril ei jätku kulutamiseks aega

TV: Härra Parts, aga kas te ise olete suurendanud oma tarbimist viimasel ajal?

JP: No ma näiteks teen praegu remonti korteris, seda me olime edasi lükanud mitmel põhjusel.

Krister Kivi: Mida te siis remondite?

JP: (Pahuralt) Teate, ausalt öeldes mulle kõige vähem istuvad sellised NKVD-likud küsimused. Ma ütlen ausalt: mis tähtsust sellel on, mida ma täpselt remondin? Lihtsalt värskendan seda, mida ma ei teinud buumi ajal. Ütleme, selline lagede värvimine.

TV: Härra Parts, kui suured teie enda säästud on?

JP: Üldse kõik kokku?

TV: Jah. Kui palju ministri palk võimaldab säästa?

JP: No ikka võimaldab, raha jääb üle. Jooksvad tulud on suuremad kui kulud. Aga see on ministritöö omapära, et pole aega kulutada.

KK: Kas see kvalifitseeruks ka NKVD-liku küsimusena - kui suur on teie kuu büdžett?

JP: Ma jään täpse vastuse võlgu, ma ei taha anda ajakirjandusele ebatäpset infot.

TV: Aga härra Parts, teie abikaasa teenib mitu ministripalka.

JP: No ta on ettevõtja. Konkreetselt ma ei taha väga tema ettevõtlusse sekkuda.

TV: Te ei tunne end sellest mehena ahistatuna?

JP: Absoluutselt mitte! Meie abielu tugineb kahe inimese hoopis teistsugustele tunnetele kui see, millele teie nüüd vihjate.

Lastetusmaks üllatas noort Partsi

TV: Härra Parts, kui palju peaks ideaalis perel lapsi olema?

JP: Ideaalis? Mina ise olen nelja lapsega perest pärit. Ma arvan, et me kõik saame aru, et numbriliselt igasugune selline poliitika avaliku võimu poolt on tülgastav.

KK: Ja kolm on see number, mis teil endal järgmise aasta sees täitub?

JP: Minul saaks see olema jah kolmas laps. Ja kui jumal annab, siis võiks neid rohkem olla.

KK: Mida te ütleks nendele naistele, kes ei taha või ei saa lapsi?

JP: Teise puhul on ju loodetavasti piisavalt võimalusi aidata, aga esimese puhul - võiks ju järele mõelda. Kindlasti ei saa see olla mingi avalik hukkamõist. See võiks olla, et nii on kombeks, nii on mõistlik. Aga kes ei taha, ei taha,

KK: Kas teil lastetusmaksu küsimuses on seisukoht olemas?

JP: Ei toeta mina mingit lastetusmaksu, pean tunnistama. Mis see siis on, lastetusmaks? Maksame rohkem tulumaksu? Ma mäletan, et nõukogude ajal tegin Mõigu saeveskis kaubaaluseid ja siis sain palgalehe. Ja kujutage ette, siis oli seal mingi lastetusmaks peal. Ma ei saanud aru, mis asi see on.

TV: Kui vana te siis olite?

JP: No see oli 1980. aastal. (Juhan Parts oli siis 14aastane.)

Mis kuramuse Liibüa? Jätke jama!

KK: Eesti välisinvesteeringute ja ekspordi tegevuskava 2009-2011 loeb üles eri riike, kust välisinvesteeringud tulla võiks, sealhulgas Saudi Araabia ja Liibüa.

JP: No enne kui me räägime välisinvesteeringute tulemisest, oleks vaja hetkeks nuputada, et millised välisinvesteeringud oleks oodatud. Meie jätkuv vajadus Eesti majandusel on ikkagi tehnoloogiat toov ja reaalmajandusse toov, ükskõik mis sektoris.

TV: Ja Liibüast me võiksime saada missugust tehnoloogiat?

JP: (Pahuralt) Mis kuramuse Liibüa? Jätke jama! Tõmmake see maha sealt!

TV: See ei ole jama! See on teie ministeeriumis koostatud "Made in Estonia" tegevuskava.

JP: (Korraks peaaegu endast välja minnes) See ei ole võimalik! Mingi seletuskiri või!? Te tahate praegu...

TV: Ei taha. See on reaalne dokument.

JP: (Ärritunult) No kindlasti ei saa olla prioriteetide listis esikohal, see on mingisugune võimalik eksitus, te vaatasite mingisugust vale eksemplari. On selge, et prioriteedid on ikkagi Läänemere-äärsed riigid.

Vene investeeringutest juttu pole

TV: See tegevuskava, mille valitsus kinnitas oktoobri lõpul, ei maini võimalike investeerijatena Venemaad. Kas see on sõnum, et teie raha pole teretulnud ja hoidke eemale?

JP:

Ei ole! Vene küsimuses, kui me räägime majandusest ja investeeringutest, siis me peaks laskma higi natuke maha joosta. Palju meil neid naabreid on? Näppude peal võib üles lugeda! Et välistada üks naaber, selleks peavad olema eriti mõjuvad põhjused.
TV: Antud juhul vist on, sest Venemaad ei ole ju seal dokumendis...

JP: (Kirglikult) See ei ole võimalik, sest me nii palju panustame! Meil on Moskvas EASi esindaja, meil on Sankt-Peterburgis EASi esindaja! Ma ei tea, mis eksemplari te käes hoiate, teil on võib-olla mingi vahevariant!

TV: See on veebis üleval http://www.mkm.ee/pub lic/madeinestonia.doc.pdf.

JP: (Hapult) No võib-olla siis mingi kirjakurat läks sisse.

KK: Kümne palli skaalal, kui hästi raha hetkel sisse tuleb?

JP: Püüame tabada hetke, mis praegu on. Teatud šokist on toibunud võimalikud välisinvesteeringute sihtmaad, käib kompamine, kaardistamine ja teatud kiiremad otsustajad on juba kohal.

KK: Kes on kohal?

JP: Üsna märgilise tähendusega, mida on püütud küll tembeldada lihtsaks ülevõtmiseks, oli Ericssoni otsus. (Otsus oli jätkata tootmist endises Elcoteqi tehases Lasnamäel. Neil oli valida tootmiskohana Poola ja Eesti vahel. Nad valisid Eesti.)

Devalveerimise oht täna null

KK: Kui rääkida devalveerimisest, siis kas Eestis eksisteerib teoreetiliselt võimalus, kuidas seda võidaks teha üleöö?

JP: (Mööda vastates) Ma ei näe seda viisi, sest devalveerimine teadliku majanduspoliitilise sammuna on vale samm.

KK: Kuid teoreetiliselt?

JP: (Kurjalt) Nii! Nüüd! Las ma lõpetan! (Ja pärast üsna segaseks jäänud teemaarendust) Teadliku majanduspoliitilise otsusena oleks see rumal.

TV: Härra Parts, kas te ütleks, kui suur on protsentuaalselt devalveerimise võimalus?

JP: Täna? Null!

TV: Soomes poliitikud kinnitasid väga pikka aega, et marka ei devalveerita, ja siis mark devalveeriti.

TV: No seda juttu sai rääkida ehk eelmine november. Täna see ekraan on palju selgemaks läinud, kuigi ta on jätkuvalt udune.

Vaadake, see soomlaste devalveerimine - seda räägivad tänaselgi päeval paljud Soome inimesed - seal ju mingeid kompensatsioonimehhanisme ei leitud. Kui perekondadel on laenuvõlad ja see käib üle jõu, siis tuleb otsida teistsuguseid lahendusi, kui see, nii-öelda, kujuneb suureks probleemiks.

TV: Milliseid teistsuguseid lahendusi?

JP: Heh. No vat tuleb otsida!

TV: Aga on teil mõni soovitada?

JP: Jällegi siin ühe vitsaga lüüa ei saa. Inimestel ja perekondadel, kellel on laenuvõlad, võivad olla väga erinevad probleemid.

TV: (Mõttekäiku ära aimata püüdes) Inimesed peavad lahendusi ise otsima, mitte riik ei otsi?

JP: Tut-tut-tut. Jälle riik on süüdi või? Palju õnne! Olgem ausad, riik on hästi tähtis, aga täna peaaegu iga arvamusavaldus või artikkel lõppeb sellega, et riik peab tegema seda, teist ja kolmandat.

Aga mis on kaks tähtsamat probleemi: inimene ei tohi jääda ilma mõistliku eluasemeta ja ta ei tohi jääda eluks ajaks võlavangi. Esmatasandil peaks sellega tegelema omavalitsus.

Kinnisvaravõlglastele leebem kohtlemine

KK: Kas ma võin tuua näite, millest olen kuulnud: inimene oli ostnud Tallinna kesklinna miljoniga endale väikse korteri ja see miljon tundus ostmise hetkel tõenäoliselt väga adekvaatne hind, isegi odav; see polnud mingi priiskamine.

Nüüd müüdi korter panga poolt maha 300 000ga ja minu kalkulatsioonide kohaselt on sel isikul jätkuvalt maksta umbes 700 000. Te ütlete, et keegi ei tohiks jääda ilma eluasemeta või eluks ajaks võlavangi, aga mis see lahendus oleks inimesele olukorras, kus eluaset tal enam pole ja on 700 000 maksta. Andke nõu, palun.

JP: Mulle tundub see juhtumi kirjeldus isegi uskumatu.

KK: Päriselu. Sest ainult üks inimene tuli oksjonile.

JP: No võib-olla juhtub. Aga mida võiks kaaluda, oleks see, et maksejõuetuse protsess oleks lihtsam. Täna on see kümme aastat, mille järel kohus võib lõpetada võlgade sissenõudmise, aga see võiks olla lühem, näiteks kolm aastat oleks ehk selline õigusriigile kohane lahendus. Teiseks tuleks ehk suurendada makse jõuetuse protsessis olevale inimesele nii-öelda kättejääva raha suurust, kui tal on sissetulekud.

TV: Härra Parts, see oli väga huvitav! Te ütlete: kolm aastat ja selle järel võiks kõik võlad kirjutada korstnasse?

JP: Täna on see minu teada kas 5 kuni 10 aastat ja kohtu vabatahtlikul otsusel. Aga võiks olla konkreetne kokkulepe kinnisvarabuumi ohvriks langenuile. Alla kolme pole kindlasti mõtet viia, sest siis võidakse hakata juba kuritarvitama.

TV: Härra Parts, kas te lähete valitsusse ja teete ettepaneku, et kolm aastat ja pärast seda on inimesed võlast vabad?

JP: Vajadusel teeme jah. Ja muide, me oleme seda täiesti erakonnas erinevate inimestega arutanud.

KK: Aga mida härra Ansip ütleks seda ettepanekut kuuldes?

JP: Härra Ansip on muide väga lahtise peaga arutaja. Ma usun, et eks ta siis arutaks.

TV: Te ei ole sellest temaga rääkinud?

JP: Ei ole. Küll olen ma vist rääkinud härra Langiga.

TV: Ja mida härra Lang ütles?

JP: Ta pidas ka vajalikuks sellel teemal arutleda. Et kui palju ja milliste kulutuste katteks jääks raha üle neil inimestel.

KK: Mis teie sisetunne ütleks, kas raamat "Pankrot algajatele", kui keegi selle kirjutaks, lendaks praegu Rahva Raamatu müügiedetabelis tippu?

JP: Parandage mind, kui ma eksin, nädalavahetusel oli vist 4,8 protsenti füüsiliste isikute laenudest pikaajalises viivises, üle 60 päeva. Need on need ostjad. Aga siis peab see raamat ka väga odav olema!

Juhan Parts (43)

Majandus- ja kommunikatsiooniminister on põline riigiametnik. 1991 lõpetas koos toonase abikaasa Merle Partsiga Tartu ülikooli õigusteaduskonna cum laude. 1992 justiitsministeeriumi asekantsler. 1998 riigikontrolör, võrdles Eesti riigikorraldust Kesk-Aafrikaga. 2003-2005 Res Publica esimehena peaminister. Täna Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuse liige ja vandeadvokaat Daisy Taugi mees.

Peeter Olesk: Eesti kodu ja meie ise kiirelt muutuvas ajas

2009-11-12

TÄNAPÄEVA eestlane, õieti iga Eestiga seotud inimene, on migreeruja. Kui mitte elu-, siis töökoha poolest või lihtsalt avatud piiride tõttu.

Selles on lihtne veenduda, kui sirvida näiteks isiklikku telefonimärkmikku. Minu oma järgi on paljud tuttavad - meie hulgast lahkunuid, diplomaate, kaitseväelasi ja politseinikke kõrvale jättes - pärast Eesti taasiseseisvumist vahetanud alalist elukohta kolm, koguni neli korda. Kodu ajalugu hakkavad niisugused rännumehed uurima alles vanemast peast, ehkki seda tuleb tunda võimalikult varakult.

HARJUMATU küll, ent pikk kriis majanduses sunnib määratlema kodu mõistet kunagisest märksa erinevalt. Lõppude lõpuks saab kodu defineerida ka maamaksu, korteri pindala või asukate hulga järgi. Suhteliselt püsivam neist kolmest on pindala.

Seevastu tegureid, millest kodu sõltub, on kaugelt rohkem, kusjuures raske on kindlalt öelda, et mitmed neist on enamasti teisejärgulised. Siinkirjutaja kodu sõltub näiteks posti kojukande ajast, lähima hästi varustatud leheputka asukohast, kuid ka perearsti töökohast ja -ajast.

Väga paljude kodu oleneb teisalt hinnakujundusest ümbruskaudsetes toidupoodides, kaardiga maksmise võimalusest ja isegi sellest, kui hästi on teada naabrite eluolu.

Sodi, mis jääb sulle poriselt ja märjalt tänavalt talla alla, jõuab tahes või tahtmata su koju ning see ei ole lahendus, kui muutud kavalaks ja jätad korterelamus kotad koridori või lausa välistrepile.

NIISIIS ON kodu piirid ikkagi üsna tinglikud ning meie kodu-uurimise klassikud on algusest peale kaldunud kodu-uurimist võrdsustama kodumaa tundmaõppimisega. Säärasest vaimust on kantud ka värske raamat «Kodu-uurija teejuht» (Tallinn 2009). Avaldatud on see Eesti kodu-uurimise seltsi egiidi all.

Kõikides kodudes nimetatud teost olema ei pea, kuid mis tahes niisuguses raamatukogus, mille lugejate hulka kuuluvad ka gümnasistid, on see enam kui omal kohal.

Kes tahab olla põhjalikum kas või fotode maailmas, sel tuleks lugeda juurde piltnik Jüri Karmi artiklit «Fotode kirjeldamisest ja sõnastikest» sarja «Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat» 52. köitest (Tartu 2009, lk 98-111). Aastaraamatu asjaomane köide on küll odavam kui «Kodu-uurija teejuht», ent igast poest ei leia sedagi.

KODU-UURIMIST haaravat erialast kirjandust esinduslikul viisil koju soetada läheb kalliks. Odavam on teada kõigest midagi ja olla põhjalik mõnes vallas - milles just, sõltub peamiselt perekonnast.

Võib olla päris kindel, et Eestis on koduseid koeri märksa rohkem kui koduseid herbaariume. Ometi on inimlapsel herbaariumi teha võrreldamatult jõukohasem kui luua ise koeri - see on teatavasti välistatud. Kodu-uurimine on seega ka kasvatuslik tegevus, mille ruum on alati avaram kui elamine uksest seespool.

Tihtipeale kujutatakse endale ette, nagu peaks kodu-uurimise vili saama nähtavaks mingi iseseisva uurimuse näol (akadeemilised spetsialistid seda siiski pärisuurimuseks ei pea, sest kodu võib uurida igaüks, ka too, kes polegi ajalugu õppinud). Korralikult legendeeritud fotokogu ei näe tõepoolest välja nagu mõni monograafia raamatu kujul. Samas kalduvad nood monograafiad sageli vananema, mida juhtub süstemaatiliste ainekogudega tunduvalt harvemini.

TARTUS ELAB mees (kindlasti on temasarnaseid rohkemgi, kuid mina pean silmas konkreetset isikut), kel on arvutis korralik biograafiline andmebaas. Aeg-ajalt ma küsin sealt seda ja toda, mõnikord olen koguni teda täiendanud.

Oma kodu see nõukogudeaegse linnakorteri valdaja ei uuri - kodu kui elamine on tal üsna segamini. Ta uurib teiste kodusid ning mitte mööblit, vaid elanikke. Tänu arvutiuniversumile on see võimalik isegi siis, kui sa omast kodust väga kaugele ei lähe.

MEIE ASI on hoolitseda selle eest, et kodu-uurimine seest välja (ehk oma kodu kõigepealt) ja väljast sisse (ehk esmalt teiste kodud) oleksid teineteise suhtes dünaamilises tasakaalus. Üleüldises plaanis tasakaalu ei saavuta, see sünnib pigem valdkondade kaupa. Olgu alateema näiteks «Kodukandi kirjanikke».

Ütleksin küll, et netientsüklopeedia Vikipeedia esitab August Kitzbergi enam kui lahjalt. Ometi on Kitzberg niihästi väga mulgilik kui Mulgimaa-truu kirjanik. Mitte keegi teine pole kirjeldanud mulgimaist kodu nii täpselt kui tema.

Neis asjus tuleb olla energilisem ja mitte piirduda eksponaatidega fotograafidele.

Pool päeva keskerakondlasena

2009-11-08

24. septembril leidis Toompeal aset Keskerakonna meeleavaldus. Ja nagu me kõik teame, käib meie koolis väga aktiivseid ja uudishimulikke inimesi. Kaks neist on näiteks Isamaa ja Res Publica Liidu noored Dagmar Jaup (12.a) ning Kadi Kaljula (12.c).

Saime ühel tormisel esmaspäevaõhtul Pärnus Piccadilly kohvikus kokku ning eelmainitud kelmikad tüdrukud rääkisid mulle oma äärmiselt põnevast seiklusest Tallinnas. Asja muudab eriti põnevaks see, et nad läksid sinna Keskerakonna bussiga.

Tasuta pealinna reklaamis osalema!

Lillasse riietunud Dagmar alustas entusiastlikult: „Toimus noorte klubiõhtu, kus meie esimees Veiko Lukmann rääkis, et Toompeal on tulemas Keskerakonna meeleavaldus, kuhu ka Tallinna noored lähevad ning teevad selleks puhuks isegi plakatid ja loosungid. Meie siis Kadiga mõtlesime, et oh, jumalast püss, tuleb minna! Lisaks nägime eelneval päeval Pärnu Postimehes kuulutust, mis kutsus kõiki Pärnu elanikke Keskerakonna bussi peale, et üheskoos minna maha tegema Laari ja Ansipi valitsust. Mõtlesimegi siis, et tasuta buss Tallinna - loomulikult peame sellisest võimalusest kinni haarama ja minema. Kohe vilksatas peas mõte, et tuleb teha loosungid juba tuntuks saanud kirjaga „Vali Dima"."

„Meil tekkisid väikesed probleemid, nimelt oli vaja registreerida, aga kuna kuulume teise erakonda, läksime valenimede all. Helistasime numbrile, mille kaudu pidime saama oma nimed kirja. See telefonikõne oli väga emotsionaalne, kuna kõne võttis vastu äärmiselt kurja häälega tädi, kes ehmatas mind kohe ära. Meil vedas, sest alles oli jäänud kaks viimast kohta - täpselt meile," rääkis Dagmar rahulolevalt.

„Loomulikult sooviti teada meie nimesid ja telefoninumbreid. Niisiis pidime ennast registreerima valenimede all, sest vaevalt meid oleks bussi lastud, kui oleks teatud, et kuulume IRLi," tähendas Dagmar.

Pension jälle postiga koju!

„Hommikul, kui kokku saime, tegime plaani. Luurasime, kas küsitakse nimesid ja dokumenti - õnneks mitte. Meil oli väga hästi läbi mõeldud maskeering. Minul oli äärmiselt kole müts ja prillid," rääkis Dagmar läbi naeru.

„Ning minul suur kott ja sall," lausus Kadi Dagmariga kaasa naerdes vahele.

„Kui bussi saime, vajusime väga sügavale tagaistmesse ja hoidisime madalat profiili. 99% bussis olevatest inimestest olid pensionärid," lisas Dagmar.

„Kui buss oli vaevu kohalt liikuma hakanud, saadeti ringi käima õunakott. Meie muidugi pakutud puuvilju ei võtnud ning sellepeale öeldi meile: „Tüdrukud, te veel kahetsete!" Olime äärmiselt vaikselt, et meid bussist välja ei visataks.

Ja siis läks lahti: seesama kuri tädi, kes telefonile vastas, kui registreeruda tahtsime, võttis mikrofoni ja hakkas vatrama.
„Me sõidame Keskerakonda kaitsma Laari ja Ansipi tegevusetuse vastu; riik on võtnud teie pensione vähemaks ning raha ei tooda pensipäeval enam koju. Ükspäev nägin üht vanemat meest, kes käis ümber automaadi ja ütles: „Mul on täna pensipäev, anna raha!" Mina muidugi hea keskerakondlasena läksin sellele papile appi, aga mõelge, teised oleksid kindlasti selle onu raha ära varastanud! Keskerakond peab taastama posti koju toomise!"

Jagame õhupalle ja laename vilesid!

Järgmine teema, millel tädi kõneles, puudutas „piimaäri". Ta ütles: „Riik müüb Eesti firmad ja lehmad maha. Ega lätlane loll ole, vaatab, et eestlastel enam lehmi pole, piima ei toodeta, tõstavad piima hinda!"
Edasi esitati küsimus: „Kas Pärnu ei ole mitte ilus?" Küsimusele järgnes kohe vastus: „See kõik on tänu Keskerakonnale. Et Pärnu ilu säilitada, tuleb neid valida!"

Järgmise väite peale oskas Dagmar vaid meie peaministrit Andrus Ansipit tsiteerida: „Tule taevas appi!" Nimelt väideti targalt, et Pärnus ei ole raha otsas, seda tuleb õigesti paigutada ning selle raha, mis on „kuhugi" kadunud, on riik ära võtnud.

Huvitav seik oli tüdrukute jaoks see, kui hakati seletama, mis teha, kui kohale jõutakse.

Alustuseks tutvustati, mis saab pärast meeleavaldust. Kõigile oli ette nähtud Tallinna ringreis ja ekskursioon Keskerakonna büroosse.

Seesama kuri tädi seletas: „Bussist tuleb hästi kiiresti väljuda. Kui olete maha läinud, antakse teile õhupallid ja pidage meeles: õhupallid võib alles siis lahti lasta, kui kästakse! Siis antakse teile veel viled ja vaadake, et te enne ei vilista, kui öeldakse, et on aeg Laari ja Ansipi väljavilistamiseks. Viled peab pärast tagasi andma!"

Kui õhupalli ja vile teema oli kõigile selgeks tehtud, öeldi, et buss väljub Pärnu poole tagasi Ohvitseride maja eest ning et kindlasti peaks minema Vabaduse väljakule, mis on tänu Edgarile niivõrd ilus - seda lihtsalt peab nägema!

Tasuta pilet Kumu tasuta pileti päeval!

„Kui kohale jõudsime, jooksime bussist nii kiiresti välja, kui saime. Edgar koos korrakaitsjatega juba ootas," kirjeldas Kadi Toompeale jõudmist.

Tüdrukud laususid kui ühest suust: „Kuulsime ümberringi ainult venekeelset juttu!"

Edasi rääkis Kadi: „Otsisime „oma" rahvast ehk IRLi noori. Nägime neid läbi rahvamasside, aga kui kohale jõudsime, olid nad juba kadunud - IRLi inimesed aeti minema."

Kui reporterid Savisaarelt küsisid, miks aeti ära inimesed, kes olid loosungiga „Jüri Ratas Keskerakonna esimeheks," vastas Edgar: „Ilmselt oli äraajajate puhul tegemist IRLi või oravatega." Aga sellist loosungit kandsid IRLi noored ...

Dagmar lausus mureliku häälega: „Valus oli kuulata, kuidas inimestele valetatakse. Osas piirkondades oli lubatud, et nad saavad tasuta Kumu ekskursiooni, kuid Kumus oligi sel korral tasuta päev."

Kadi lisas: „Kurb, et demokraatlikus Eestis peab kartma bussist maha tõstmist. Kommunismi tunne tuleb peale. See on tõsiselt imestama panev, et inimesed elavad infosulus ega tea, mis tegelikult toimub."

Dagmari lõpetuseks öeldu on väga emotsionaalne: „Inimesed, võtke mõistus pähe! Pärnu noored lähevad ära, sest kultuur kaob. Kui Pärnusse (ja mujalegi Eestisse) jääb valitsema Keskerakond, veereb kõik kuristikust alla. Noored peaksid tundma, et nad tahaksid siia, kodulinna, tagasi tulla."

Tüdrukud said hea kogemuse võrra rikkamaks. Ilmselgelt vajab mainimist fakt, et selle bussiga nad koju tagasi ei sõitnud.

Liis Jürimäe on Pärnu Koidula kooli õpilane

Kui imperatiiv on suhteliselt kategooriline

2009-10-23

Kõik siin ilmas on suhteline. Võtame näiteks Pablo Picasso ja Knut Hamsuni. Mõlemal on omad austajad ja kindlasti ka vastased, kuid kahtlemata on mõlemad silmapaistvad loovvaimud. Ometi on nende tänases retseptsioonis oluline erinevus. Picasso puhul ei peeta eriti heaks tooniks meenutada tema kommunistlikke vaateid ega Lenini rahupreemiat. „Mis puutuvad Picasso poliitilised seisukohad tema loomingusse?" päritakse pahaselt. „Las looming seisab enda eest."

Kui aga kõnelda Hamsunist, siis on tema natsilembuse meenutamine sama hästi kui kohustuslik ja õieti tohibki Hamsunit käsitleda vaid vabandava alatooniga, reserveeritult. „Ta toetas (mingi eksituse tõttu) küll natsionaalsotsialismi, kuid meie, olles suuremeelsed, keskendume tema suurepärastele teostele ja jätame selle asjaolu arvestamata," kõlab korrektne seisukoht. Et lääne kultuurikontekstis kaalutakse natsismi-fašismi ja kommunismi eri kaaludega, ei ole mingisugune uudis. Kommunistid olid Teise maailmasõja võitjate hulgas ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Võitjad on tugevad - seepärast nad ongi võitjad - ja nemad ütlevad, kes on hea, kes paha. Ja isegi kui N Liidu ja kommunismi pärija Venemaa peaks jõuetuks jääma, oleks kommunismi põhjalik hukkamõist läänes ikkagi raskendatud, sest siis tuleks tunnistada, et ühe roimari ohjeldamiseks sõbrustati teisega, ignoreeriti tema kuritegusid ning valetati omaenda rahvale. Mõttetu oleks arvustada Inglismaa ja USA valikut.

Surmahädas lepitakse kokku kas või vanakuradi vanaemaga. Meiegi pidasime pöialt Talibanile, kui see N Liidu alusmüürist kive välja hakkas tirima, tundmata muret, kes või mis Taliban õieti on. Oleme oma „libastumise" ammu ületanud ja Eesti sõdurid seisavad, relv käes, sellesama Talibani vastas, sest nii on loogiline. Loodetavasti suudab Lääs ükskord maha saada sama ühemõttelise poolevahetusega kommunismi suhtes. Huvitavam on muu. Huvitavam on see, et samatüübiliste ja samaväärsete nähtuste mõõtmine erineva mõõdupuuga - sõltuvalt mõõtja isikust - on tunduvalt levinum nähtus, kui arvame. Sest me arvame, et me arvame nii, aga tegelikult me arvame naa. Me arvame, et me arvame kantiaanlikult: kõlblusreegel on üldine, selle imperatiivsus ei sõltu rakendaja positsioonist.

Me arvame, et me peame vargust igal juhul taunitavaks, ükskõik, kas varastati meilt või varastasime me ise. Me arvame koos Immanuel Kantiga, et me seame endale eesmärgiks käituda nii, nagu me tahame, et teised käituksid meiega. See ongi too kuulus kategooriline imperatiiv, lääne kõlbluse alustala. Jeesus esitas ta soovitava eesmärgina, tehes sellesse ise demonstratiivselt erandeid, Kant absurdini viidud jäikusega. Kanti arvates tuleks rääkida tõtt ka juhul, kui teie korterisse on pagenud teie südamesõber, keda jälitab sarimõrtsukas, ja see sarimõrtsukas uksel verist kirvest viibutades teie käest küsib: „Kas too mees põgenes siia?"

Öelda „jah" oleks Kanti järgi eetiline, ehkki tooks kaasa teie sõbra mõrva. Valetamine seevastu, mis ta päästaks, oleks ebaeetiline. Sellest tekib kiusatus järeldada, et mõni väga tark mees võib konkreetsete elujuhiste jagajana osutuda ootamatult keskpäraseks. Ent isegi mitte see ei ole peamine põhjus, miks Kanti kategoorilist imperatiivi tõsiselt ei saa võtta. Sõbra ja maniaki kaasusest on Lääs alati, nii enne kui pärast Kanti, osanud mööda minna mõistega „hädakaitse", millega säilitatakse illusioon kategoorilisest imperatiivist kui ikkagi kehtivast üldreeglist, millele on tehtud konkreetne, utilitaristlik erand. Erand aga kinnitab reeglit, kõik on korras, m.o.t.t. Kuid ei ole korras.

Lääne kultuuri igapäev on tiine veendumusest, et kepp võib väga vabalt olla ühest otsast vaadates sirge, teisest otsast vaadates aga kõver. Imperatiiv ei ole kategooriline, vaid suhteline. Nagu Picasso ja Hamsuni puhulgi. Üks pooldas roimareid, teine aga kõigest kommuniste. Kui kommunistid sooritasidki roimi, siis polnud nad seepärast veel roimarid. Ehk nagu kõneleb vana anekdoot: „Meil siin vargaid ei ole, aga inimesed vahel ise varastavad". Me naerame selliste mõttekrampide üle.

Räägime näiteks teise anekdoodi, sama õpetliku. „Kim Yong Il ja Bush läksid vaidlema, kelle riigis on rohkem demokraatiat ja vabadust. Bush ütles: „Meil võib igaüks Valge maja ees karjuda, et Bush on loll." Kim imestas: „Mis siis? Meil võib samuti igaüks igal pool karjuda, et Bush on loll"". Naerame, märkamata, et väga paljudel, kui mitte enamikul elujuhtudel (seda tasuks mõõta), käitume ja arutleme me ise täpselt samamoodi kui Kim. Kusjuures julgen väita, et siin valitseb teatav erinevus sugupoolte vahel, mida võiks samuti üritada mõõta. Viimane väide on muidugi ketserlik. Ülikoolis me võisime heita nalja, et on olemas kolm loogikat - loogika, naiste loogika ja Oja loogika (Oja oli õppejõud) -, võisime ka lõõpida, et naise loogika käib nii: „mis on mulle parim, seda tean ma ise, ja mis on sulle parim, seda tean ma samuti ise".

Tänapäeva tolerantsust imiteerivas maailmas võib selliste avalduste eest kõige tolerantsemal kombel kolki saada ja need on siinkohal ära toodud puhtalt vaid selleks, et ärritada mõnd naisõigusvõitlejat. Naise ja mehe vahel erinevusi ei ole - peale käegakatsutavate -, sellepärast, et neid ei tohi olla. See mõttekramp on muidugi kahetsusväärne. Küsimus, kas või kui palju naiste loogika erineb meeste omast, ei peaks olema ideoloogiline, vaid teaduslik. Seda oleks võrdlemisi kerge formaliseerida ja katsete abil uurida. Tegelikult ongi psühholoogilist mehelikkust ja psühholoogilist naiselikkust uuritud, kuid tulemused, mis ei vasta dogmale, ei kuulu peavoolumeedias märkamisele ega kommenteerimisele. Nagu too tahtmatu katse vägisi tüdrukuks opereeritud ja tüdrukuna kasvatatud poisiga, mis tõestas, et naiselikkus ja mehelikkus ei ole siiski omandatavad, vaid kaasasündinud. Seda ja paljusid teisi samalaadseid tõiku ei meenutata, vaid korrutatakse rahumeeli teesi soorollide sotsiaalsest algupärast ja nende omandatavusest ning püütakse soorolle nii õpikuist kui tegelikust elust välja juurida.

Kõik see on sama asjatu ja sama hukutav kui kommunistide katsed kujundada uut inimest, kellel puudub omandiinstinkt ja kelle põhivajadus on töö. Kuid see teema väljub antud teksti raamest. Möönan, et oletus naiste ja meeste erinevatest meetoditest imperatiivi relativiseerimisel on kõigest oletus ning õigupoolest on oletus ju ka väide, et imperatiiv üleüldse on (paljudel või enamikul juhtudel) suhteline. Jätame esimese oletuse sinna, kus ta on, ja peatume lõpetuseks veel teisel. See on suuresti intuitiivne ja tahab olla analoogiline Claude Lévi-Straussi väitega, et enamik meie mõttetegevusest on nii-öelda metsik. Me usume, et arutleme loogiliselt, kuigi tegelikult juhtub seda suhteliselt harva. Me valime elukaaslase, auto ja kodu pigem kõhutunde kui mõistuse abil. Me võime vihastada asjade, näiteks valgusfoori või veetoru peale. Me kuulutame: demokraatia tähendab nõustumist demokraatliku protseduuri kohaselt langetatud otsusega - aga kui see otsus meile ei meeldi, nõuame vihaselt selle muutmist (nagu juhtus Vabadussõja võidu samba ideekonkursi järel). Kus on siin loogika? Polegi mingit loogikat. On vaid ebaloogiline (võib ka öelda: lapsik) veendumus, et „kõige parem on nii, nagu tahan mina". Ent kui nõnda, siis mis alust oleks uskuda, et kõlblusvallas lähtume me mõistusest, loogikast ja kantiaanlikust imperatiivist?

Üritades hetkel vahelduseks loogiline olla, peame möönma, et sellist alust pole. Ning tõepoolest, nõnda ongi, meie hukkamõistu intensiivsus sõltub vägagi oluliselt sellest, kas 1) massimõrvati meid, 2) massimõrvati kedagi teist, 3) massimõrvaja oli meie sõber, 4) massimõrvaja oli meie vaenlane, 5) me ise olime massimõrvajad. Massimõrvamise asemele võib panna ka „surnuks näljutamine", „öisele rehepeksule sundimine", „vägistamine", „tüüfusesse suretamine" jpm. Või võtame mõned valimised: kas olete kuulnud, et keegi, kellele valimistulemus meeldis, oleks omal initsiatiivil esitanud võltsimissüüdistuse? Ei, võltsimissüüdistusi esitavad ikka ja ainult need, kellele valimistulemus ei meeldi, või siis erapooletud vaatlejad, kelle amet on vigu märgata. Lääs, ja mitte ainult Lääs on mitme aastatuhande vältel üritanud sellisest lapsekõlblusest üle saada.

Õigus olgu õigus igaühele, kõlab juba vanade roomlaste printsiip. Ent võiksime endale aru anda, et see printsiip juurdub väga aeglaselt - nii et pole tänaseni valdavaks kujunenud - ja et lõpuni viidud kujul ei saaks seda rakendada, nagu tahtmatult tõestab Kant. See arusaam aitaks meil ehk maailma paremini mõista.

Meenutan siinkohal, et pole mõtet tilkuva kraani peale vihastada - tilkuv kraan lihtsalt ei saa teisiti, tema kohe peab tilkuma; venelased ja mongolid jäävad igavesti erinevalt suhtuma Tšingis-khaanisse; eestlased ei hakka mitte kunagi kõnelema holokaustist samasuguse südamevaluga kui juudid - ja nõnda edasi. See ei tähenda üleskutset kõlbelisele relativismile või, taga paremaks, ajaloolise tõe salgamisele loosungi all „igaühel oma tõde". See, mis lääne tsivilisatsiooni on koos hoidnud, pole nähtavasti mitte imperatiivi kategoorilisus, vaid püüdlus selle poole. Võimalik, et eesmärk on saavutamatu, kuid kui seda mitte taotleda, laguneks kõik koost. Sama lugu on muuseas ajaloolise (ja üldse igasuguse) tõega.

Pole võimalik loogiliselt näidata, et tõde on leitav - kuid pole ka võimalik näidata, et seda ei ole võimalik leida. Võib vaid nentida, et me ei tea, kas see on leitud, kas see on leitav või kas see kunagi leitakse. Ning et puuduvad argumendid selle konstateeringu revideerimiseks. Ent nentida võib sedagi, et senini on tõe olemasolu eeldatud ja tema poole püüeldud, ja et sellest eesmärgist loobumine võib kaasa tuua tagajärjed, mida me ei oska prognoosida.

Me elame ebatäiuslikus maailmas, paraku.

Kestku meie rahvas ja kosugu maa

2009-10-14

22. september on Eestis kolmandat aastat seadusega kuulutatud vastupanuvõitluse päevaks. Kolmandat korda peeti sel puhul mälestusjumalateenistus.

Täpselt 65 aastat tagasi rebiti Toompea Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. Samal ajal pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhatusel Läänemaal Põgari palvemajas oma istungit. Üürikesed päevad pikas sõjas, mil de jure kogu aeg olemas olnud Eesti Vabariik toimis piiratud ulatuses ka de facto, hakkasid otsa saama. Väga suur hulk - tervelt seitse protsenti - Eesti kodanikest põgenes isamaalt, et pääseda küüditamisest või, mis veel saatuslikum, surmast.

Pagulaste toel

Pagulaste õlgadele langes ebaproportsionaalselt suur koorem: hoida nähtavalt ja kuuldavalt Eesti Vabariigi elutuld - see tähendab sõnumit: Eesti Vabariik pole kuhugi kadunud. Tema maa-ala rahvusvaheliselt tunnustatud piirides on endiselt alles, olgugi ebaseaduslikult ja ajutiselt naaberriigi poolt hõivatud. Elus on ka valdav osa Eesti kodanikkonnast, olgugi et kodumaal on nendelt võetud otsustamise ja tegutsemise vabadus.

Enamgi veel, alles on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused mitmes demokraatlikus riigis. Ja kõige tipuks, põhiseadusest tuleneva õigusliku järjepidevuse korras on katkematult ametis Vabariigi Valitsus eksiilis.

Niisiis, õiguslik ja poliitiline sõnum oli selge ja ühemõtteline. Eesti Vabariiki pole juriidiliselt vaja taastada, Eesti riiklust ei pea ennistama, sest see on katkematult kogu aeg olemas olnud. Küll on aga vaja taastada põhiseaduslik riigivõim, mille eelduseks on muidugi välismaise sõjalise okupatsiooni lõpetamine.

Mõeldes nüüd Eesti riigipea toonasele kohusetäitjale prof Jüri Uluotsale, kes nimetas ametisse Otto Tiefi valitsuse, mõeldes paljudele toonastele vastupanuvõitlejatele, peame meeles pidama, et 1944. aastal usuti Vabadussõja-aegsete sündmuste mudeli kordusele. Et sakslased aitavad Punaarmeed Eestist eemal hoida, Eesti valitsus haarab sobival hetkel ohjad enda kätte ja kui Punaarmee õnnestub hoida teisel pool Narva jõge, on sõjajärgsel rahukonverentsil, tuginedes Atlandi hartale, Eestil õigus ja võimalus nõuda oma.

Õige asja eest

Paraku polnud 1944. aasta Punaarmee enam see, mis ta oli olnud üks inimpõlv varem, 1918. aastal. Kuid öeldu ei tähenda, et Eesti sõdurite surmaheitlus Sinimägedes oleks olnud asjata. Just Sinimäed andsidki 70 000 kaasmaalasele aega pakku minna. Kui meie pagulaskond olnuks oluliselt väiksemaarvuline, oleks ka pool sajandit väldanud välisvõitlus olnud tunduvalt üle jõu käivam.

Edukas välisvõitlus üheskoos meie lõunanaabritest saatusekaaslastega ja sellest tulenenud lääneriikide poliitika Eesti, Läti ja Leedu vabariigi suhtes aga andis suurt tuge metsavendadele ja hiljem veretule vastupanule kodumaal.

Äsjasel vastupanuvõitluse päeval võisime rõõmustada: Eesti Vabariik oli viimaks lunastanud ühe hiiglasuure auvõla ligemale 100 000 sõjamehe ees - Tallinna Vabaduse väljakul on lõpuks ometi Eesti Vabadussõja võidusammas. Tõsi, viimane mees nendest sajast tuhandest lahkus meie hulgast juba kolm aastat tagasi.

Kuid lisaks rõõmule kanname me endas endiselt ka jätkuvat süükoormat. Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed Teises maailmasõjas Sinimägedes. On asju, mille üle ei kaubelda ega tingita. Üks olulisemaid nende hulgas on sõjamehe au. Need olid noored mehed, kes Eesti nimel panid kaalukausile oma elu.

Me avaldame austust

Paljud neist on juba 65 aastat isamaa mullas. Langenute ellujäänud sõbrad on nüüdseks jõudnud väga kõrgesse ikka - 85 või üle selle. Ja nad tahavad oma riigilt kuulda, kas nad sõdisid õige asja eest.

Me langetame pea, mõeldes kõigile, kes on seisnud Eesti püsimise eest. Sündiva traditsiooni kohaselt mälestame vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril neid, kes kõige nähtavamalt on seisnud Eesti eest.

Neid, kes on seisnud riigitüüri juures, meie riigivanemaid ja presidente: Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birki, Ants Piipu, Juhan Kukke, Friedrich Karl Akelit, Jüri Jaaksonit, Jaan Teemanti, August Reid, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warmat, Tõnis Kinti, Heinrich Marki, Lennart Merit.

Aga lisaks nendele, samuti lisaks Teises maailmasõjas võidelnud Eesti sõduritele, lisaks metsavendadele mälestame ja austame ka neid, kes okupatsiooniaastate jooksul osutasid võõrale võimule vastupanu kindla ja julge hoiakuga, neid, kes söandasid avalikult Eestile vabadust nõuda. Nad teadsid, et neil tuleb selle eest vaevelda vanglais ja vangilaagreis, aga nad ei alistunud.

Me mälestame Jüri Kukke, Endel Ratast, Erik Udamit ja nende saatusekaaslasi. Me avaldame austust ja sügavat tänu Lagle Parekile, Enn Tartole, Mart Niklusele ja paljudele nende kaasvõitlejatele. Enn Tarto, kes vastupanuvõitluse päeval luges Tartu Jaani kiriku altari ees pühakirja, on üks legendaarse Balti apelli autoreist. 23. augustil möödus kolm aastakümmet selle olulise dokumendi avaldamisest ja levitamisest üle terve maailma.

Ühine armastus

4. juunil möödus 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Eesti lipu juubeliaasta on meile tähendanud sinimustvalgete värvide senisest jõulisemat tagasitulekut eestlase südamesse. Seda võisime märgata juubelipidustustel Otepääl ja veelgi ohtramalt suurel üldlaulupeol. Mitte kunagi varem kogu Eesti ajaloos pole korraga välja toodud nii palju sinimustvalgeid lippe!

Tahan kasutada juhust ja tänada südamlikult kõiki neid, kes järgisid üleskutset ja annetasid meie lipu sünnikodu katuse taastamise heaks. Ajaloolisel Otepää kiriklal on nüüd kindel katus peal ja katuse all Eesti lipu muuseum, mis kannab meie mõtted tulevikku.

Eesti suurmehed, keda 22. septembril, vastupanuvõitluse päeval Tartu Jaani kirikus peapiiskop Andres Põderi teenimisel pühalikult mälestati, olid ju kõik väga erinevad inimesed, nad kandsid paljuski erinevaid vaateid. Ent neid kõiki ühendas üks - armastus sinimustvalge lipu vastu.
Kandkem meiegi oma südames kustumatu leegina seda armastust. Kestku meie rahvas, kosugu meie maa ja kõlagu meie keel! Kestku Eesti Vabariik üle aegade!

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum esimehe Trivimi Velliste kõne 22. septembril Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistusel Tartus Jaani kirikus.

Sõber saadik

2009-09-19

Ainuski tüsedam teatmeteos ei fikseeri, et emapoolset liinipidi on Vastse-Kuustest, täpsemalt Kiidjärvelt, pärit sealse möldri lapselaps, Eesti Vabariigi Erakorraline ja Täievoliline Suursaadik Suurbritannias ja Põhja-Iiri Ühendatud Kuningriigis dr. Margus Laidre. Tema onuks oli ning jääb Kalmer Tennosaar. 18. septembril saab Margus Laidre 50. Suurt pidu ei tule ja Margus Laidrel pole kombeks rõhutada, kui tähtis ta on. Hariduselt on ta mitte Nase ehk silmatorkav isik, vaid ajaloolane, kelle erialaks on uuema ajaloo esimene pool, ümardatult öeldes - Rootsi aeg. Mitte agraarajaloolane, vaid väga lahtise pilguga sõjandusloolane.

Mida saadik teeb?

Mind on alati kurvastanud see, kui vähe tunneb avalikkus kestahes inimese tegelikku tööd. Töö sisuks ei ole palganumber, pealegi võib see muutuda. Töö tähendab vastutust, aga muide ka esinduslikkust. Briti impeeriumi kuninganna Elisabeth II esindab oma riiki ja alamaid. Kes meile ütleb seda, kui palju tal tuleb anda allkirju? Omakäeline allkiri fikseerib, et kuningriik on esindatud ning mitte võltsituna. Suursaadik peab tagama sedasama, ainult et sageli improviseerides. Miks?

Muidugi on suursaadikutel - kes mõnel hetkel, näiteks vastuvõttudel, peavad olema monarhiga võrdsed - oma lauaülemad ja muu kantseleivägi. Neist ei pruugi siiski piisata, kui on vaja ühemõttelist vastust niisuguselegi küsimusele, nagu millal Eestist saab euro-tsooni liige. Tsirkulaarid seda ei ütle. Eesti ja Euroopa Liidu tulevikus on lahtisi otsi väga palju, ent kui asjad on tapist lahti, siis kõik see värk ju logiseb. Suursaadik logiseda ei või. Ta peab esindama riiki ka sel juhul, kui too ei tea isegi, mis ja kuidas, ent ta on kohustatud viseerima ühtlasi päris argiseidki pabereid. Ilukõnet on seal kõige vähem.

Margus Laidre ja temaga koos ligemale paarkümmend aastat tagasi alustanud diplomaatide osaks oli rahvusvaheliste suhete ja protokolli, järelikult ka riikidevahelise asjaajamise omandamine käigult, praktiliselt ahvi kiirusega. See ei olnud Lennart Meri, kes nii pöörast tempot dikteeris. See oli elu ise.

Praegune elu ei ole oma kiirusest kaotanud suurt midagi. Otsuseid on ikka vaja. Euroopa asub Ameerika ja Aasia vahel, kusjuures esimesest lahutab teda Atlandi ookean, kuna teisega kuulub ta mandriliselt kokku. Rahvastiku arv on seal teisal teadagi kaheldamatult suurem kui meil siin, Piirissaare ja Ruhnu vahel. Mismoodi jääda Eestiks, kui Euroopal puudub selgus, kui suurel territooriumil ta jääb iseendaks?

See küsimus ei ole tingimata traagiline. Tahtsin lihtsalt mõne joonega visandada toda maailma, milles Eesti Vabariigi suursaadikud töötavad mitte veerekese pääl, vaid suisa keskpaigas.

Tugi ja iseseisvus

„Sõber saadik" on valitud käesolevate ridade pealkirjaks täiesti teadlikult. Jah, me oleme Margus Laidrega sõbrad. Koolisõprus see pole, sest tema on sündinud Tartus ja saanud keskhariduse siin, mina Tallinnas. Meid on sidunud Eesti Vabariigi lipu väljatoomine, kuid ka otsekohesus ja teineteise meelespidamine. Lugedes kõike seda sodi, mida kirjutatakse tänavuste kohalike valimiste eel ja kuuldes, mida räägitakse veel pealekauba, tundub mulle küll, et sõprus teiste keskel kahaneb. See maksab kätte.
Meeles tuleb seda pidada järgmisel põhjusel. Eesti Vabariik on oma iseseisvuses tunnustatud. Oma sõprade arvu ja saatuse suhtes me ei peaks aga olema muretud. Iseseisvus on suuresti juriidiline fenomen. Sõprus on eetiline kategooria. Esimesel on pitsat all, teisele jääb templist väheseks.

Vaieldamatu on, et, teadmata Margus Laidre sünnist vähimatki, sain ka mina oma heli-hariduse nii Kalmer Tennosaarelt kui ka Heli Läätselt. Meid oli rohkesti ja üheks tookordse heli-hariduse tunnuseks oli südamlikkus. Ükski laul polnud ähvardav, ehhki leidus ka nukraid viise.

Paraku kuulub siinkirjutaja kogemusse ka see, kuidas saadiku peale võidakse karjuda. Niisugusel juhul ei aita muud kui et tuleb jääda paigale. Soovimata sugugi, et suursaadik Margus Laidre oleks kinninaelutatud, tahaksin väga, et tema käsi käiks hästi ja rõõmu jätkuks meile kõigile.

Tähtvere mõisas
16. septembril 2009

Kaitset vääriv vana kuld

2009-08-26

Mööda Eestit rännates jääb palju toredat silma. Mõndagi, mis juba lapsepõlves vahva tundus, on nüüdseks veelgi suuremat aupaistet kogunud. Ehk peaks sellistele vanadele, aga ikka veel kuidagiviisi säilinud väärtustele hakkama tunnustuskirju jagama nagu hästi restaureeritud majadelegi? Või ehk edasikestmise huvides hakata neile pärandihoidmise toetust või kultuurkapitali stipendiumi jagama?

Mis on kultuuripärand?

* UNESCO maailmapärandi nimekirja kantakse ka kultuurseid tegevusi, mitte ainult vanu losse või kaljulõhesid. Eestis on seda sorti maailmapärandi hulka arvatud kihnlaste toimetused ja laulu- ning tantsupeod. Meil on veel palju head pakkuda. Alustaks ehk pärandiloetelugi? Väärtusliku ja kaitset-hoidmist vajava kultuuripärandi hulka võiksid kuuluda näiteks järgmised nähtused:

* turukauplejad, kellelt saab osta plekilisi ja pisut ussitanud oma aia õunu. Midagi juba linnarahvale üsna haruldast kemikaalidest läbiimmutatud ja tuhandeid kilomeetreid autoga veetud õunasarnastele toodetele vahelduseks;

* omakorjatud metsamarju müüvad lapsed. Eristatavad vaat et professionaalsetest ja hulgi kokku ostetud kaupa müüvatest lapskaupmeestest järeletegematu õhina poolest;

* jäätis, millel on säilinud mingi otseside lehmaga, ja veel nii, et konservandid (toode on ju külmutatud) ja toiduvärvid välja jäävad. Inimesed on tüdinenud iga kord pakendilt uurimast, ega jälle plombiiri pähe külmutatud taimerasva pakuta;

* eestimaine värske talusaak kauplustes. Olgugi see pakkumine ebaühtlane - kõik saavad ju aru, et talu pole mingi masin. Igal juhul on toredam avastada, et oh, täna polegi Metsaotsa talu tomateid, vist on peremees vaba päeva võtnud, hoiame talle siis pöialt ja ehk näkkab järgmisel nädalal, kui et üritada Poolast toodud arusaamatu maitsega tomatilaadsete punaste kerade abil söönuks saada;

* paberisse pakkijad kilekottidega krabistajate asemel. Pisut rasvane paber on väga hea kaminas tulealustuseks;

* autojuhid, kes veel aeg-ajalt meenutavad vana kommet enne pööramist või reavahetust suunatuld näidata; autojuhid, kellel pole veel tuhmunud mälestus päevadest, kui nad olid veel jalakäijad (eriti läbisõitudel lombist, lähenemisel ülekäigurajale või ka hääletajate pealevõtmisel);

* bussis-rongis lapsel, lapseootel emal ja vanainimesel istekohta leida aitavad bussijuhid ja konduktorid. Eriti kui nad teevad seda naeratuse saatel. Elagu ühissõidukid, ja eriti need, kus valitseb ühine lahkemeelsus;

* bussijuhid, kes inimesel peatuse asemel sobival teeotsal väljuda lasevad. Buss on ju mõeldud inimestele mugavaks sõiduks;

* lapsevanemad, kes jätavad oma võsukeste uhked tehnikavidinad või mobiiltelefonid laagrisse saatmisel koju ainuüksi mõttega, et teistel laagrikaaslastel ei tarvitse nii uhkeid asju olla ja nood võivad ennast seetõttu häirituna tunda.

Optimism kaitse alla

* Kuduvad või heegeldavad naised-lapsed bussipeatustes, kohvikutes, lennujaamades. On iidvana traditsioon mitte käed rüpes tühja istuda teistelgi innustav vaadata.

* Tööandjad, kes imelistest piirangutest töölepinguseaduses ja tööturu olukorrast hoolimata leiavad ikka veel võimalusi alla täisealistele töökogemusi pakkuda.

* Perepileti müüjad kontsertidel-muuseumides, kes pole head asja ära rikkunud suure "täpsustava" sildiga, et pere on kuni kaks last. Ehkki lapseohtramaid on na vähevõitu jäänud, pole perekonnaseadusesse vastavat piirangut õnneks veel lisatud.

* Kinnisvaraarendajad, kes pole panustanud järjekordsele konteinerhaljastusele, vaid on raatsinud mõne maapinnaga püsivalt ühendatud puu ka istutada või lausa kasvama jätta.

* Inimesed, kes suhtuvad nendesse, kellel just kõige paremini ei lähe, parastamise asemel abivalmidusega kuuldavalt, nähtavalt ja tulemusi omavalt.

* Poliitikud, kes ei ehita oma kampaaniat üles Eesti rahva omavahel vihasele tülliajamisele ja vastandumisele, vaid lahenduste pakkumisele. Ning inimesed laiemalt, kes viitsivad süveneda.

* Inimesed, kes jaksavad olla optimistlikud ja algatada uusi asju. Nood on veel praegusel ajal eriti suurt kaitset vajavad nähtused. Aga ilma nendetaolisteta poleks me ehk tänasesse jõudnudki.

ERSP asutajate avaldus

2009-08-20

ERSP asutajate avaldus

Elame juba 18 aastat vabas ja sõltumatus Eestis, mis tagab kodanikuvabadused, demokraatliku pluralismi ning eesti rahva edasikestmise võimalused.

On murettekitav näha omal ajal ERSP-st lahkunud isikute püüdlusi saavutada tähelepanu katsetega usurpeerida Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei nimi.
Ajalugu ei kordu. Teda võib korrata üksnes karikatuurina. ERSP saavutused on püsiva väärtusega. Samuti on püsiv demokraatliku korra põhimõte - austada vaba arvamusavaldusega saavutatud enamuse otsust. Just see arusaam näib puuduvat ERSP nime kuritarvitavatel isikutel. Tegemist on häbiväärse ja Eesti vaenlastele trumpe kättemängiva katsega taandada Eesti rahva demokraatlik võitlus oma püsimajäämise eest natsismiga piirnevaile loosungeile ning kõva käe rezhiimi ihalusele.

20. augustil 1988 asutasid 104 Eesti Vabariigi kodanikku Pilistvere kirikus esimese sõltumatu demokraatliku erakonna tolleaegses Nõukogude Liidus - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP põhieesmärgiks oli kommunistliku partei võimumonopoli murdmine ning sõltumatu Eesti Vabariigi taastamine. See sündmus kujunes läbimurdeks mitmepartei süsteemi kehtestamisel.

Täpselt kolm aastat hiljem, 20. augustil 1991, see eesmärk täitus - Eesti sai taas iseseisvaks rahvusriigiks. Ligi tuhandeliikmeline ERSP andis selleks väärika panuse, olles kõigi rahvuslike kodanikualgatuste esirinnas, aidates kujundada demokraatlikku alternatiivi kommunistlikule diktatuurile ning kandes esimeses põhiseaduslikus valitsuses kaasvastutust reformide eest. ERSP-st pärineb ka Eesti põhiseaduse kavand.

Rahvuslike jõudude koondumise nimel ühinesid Isamaa ning ERSP 1995. aastal Isamaaliiduks; ERSP aateline ja poliitiline järjepidevus kestab edasi Isamaa ja Res Publica Liidu koosseisus.

Eesti rahvale ei saa rahvuslust ega selle tõlgendamist ette kirjutada. Usaldame oma rahva tervet arusaama samuti nagu meie rahvas usaldas 20 aastat tagasi kodanike komiteede liikumist, mis päädis demokraatliku rahvusriigi taastamisega. Kellelgi pole õigust täna, ERSP asutamise 21. aastapäeval, kuritarvitada selle ajalugu teinud erakonna nime ega pärandit.

ERSP asutajaliikmed:

Jüri Adams, ERSP juhatuse liige 1989-1995
Tunne Kelam, ERSP juhatuse liige 1989-1995, esimees 1993-1995
Mati Kiirend, ERSP juhatuse liige 1988-1991
Lagle Parek, ERSP juhatuse liige 1988-1994, esimees 1989-1993
Arvo Pesti, ERSP volikogu liige 1989-1991
Eve Pärnaste, ERSP juhatuse liige 1988-1992
Vello Salum, ERSP juhatuse liige 1988, 1991-1993, 1995

Püsiväärtuste hoidmine nõuab paratamatult piiranguid

2009-08-12

Inimestel, isegi tervetel rahvus- ja usugruppidel on erinev arusaam pühadusest ja erinev on ka praktika pühaduse säilitamisel ja kaitsmisel. Viimastel aastatel on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) lisaks jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel osalejatele avanud oma uksed teelistele ning paljude kontsertide ja festivalide külastajatele.

Kuidas olla avatud ja samas säilitada pühakoja pühadus - seda piiri täpselt seada on võimatu. Selle seavad oma südames kiriku töötegijad, liikmed, külastajad ja kõrvalseisjad. Paraku ei satu need piirid erinevatel inimestel alati kohakuti.

Nädala eest Püha Vaimu kirikus aset leidnud sündmusest antud ülevaadetele tuginedes võin täna kahetsusega tõdeda, et piirid ületati. Koguduse tavapärase elurütmi taastamiseks on kirikuruumi pühaduse ja inimeste meeleparanduse eest palvetatud ning kirikus jätkatakse Jumala sõna kuulutamise ning sakramentide jagamisega. Tagatud on ka kiriku kunstiväärtuste turvalisus.

Mul on kahju, et Püha Vaimu kirikus toimus sinna sobimatu üritus. See pani avalikkuse kahtlema kiriku ja tema töötegijate usaldusväärsuses ja võimekuses hoida neid vaimseid ja materiaalseid väärtusi, mis meie kätte on usaldatud.
Alati jääb võimalus, et usaldust kuritarvitatakse, kuid vastutust kannavad need, kellele see pandud on.

Püha Vaimu kirikus juhtunu eest kannab vastutust oma töötegijate kaudu kogu kirik, sest peame teadma, millised on kirjutatud ja kirjutamata reeglid. Neid peame ise järgima ja samas jälgima, et ka teised saaksid neist kinni pidada.

Kuidas hoiduda tulevikus selliste asjade toimumise eest? Kardan, et üldiste väärtushinnangute devalveerimise hoos suudab kirik hoida seniseid püsiväärtusi vaid teatud piirangute kehtestamise hinnaga.

See võib paraku mõjutada ka juba nii harjumuspäraste kontserdisarjade, festivalide korraldamist või teiste sündmuste tähistamist kirikutes. Oletan, et sellega kaasneb üleüldine nurin kiriku suletuse ja ühiskonnast võõrdumise pärast.

Milline on riigikogu liikme eeskuju?

2009-07-31

Teisipäeva viimasel tunnil Tallinna lennujaamas maandudes sain teada, et mu kohver on minust taas sadade kilomeetrite kaugusel. Järjekord teeninduslaua taga näitas, et saatusekaaslasi oli rohkesti. Kuulates ühe noore naise katkematut valjuhäälset sõimu teda abistada püüdvate teenindajate suunas ning täites vajalikke dokumente tõdesin, et mõned asjad ei taha sugugi muutuda. Kohvrite kaotsiminek on minu reisidel juba pigem reegel kui erand.

Koju jõudes viimast Türi Rahvalehte lugedes nägin, et mõned asjad ei muutu tõesti. Kui sain teada, et riigi kõige murede ja ka eelmiste riigikogu koosseisude poolt vastuvõetud seaduste eest on vastutav ainuisikuliselt endine Türi linnapea. Mul on keeruline põhjendada saadikute tööd korraldavaid eelmiste koosseisude vastuvõetud seadusi. Kuid neid on ka parandatud: näiteks juba teist koosseisu ei määrata saadikutele personaalpensioni (miks see niigi kauagi kestis, ma ei tea). Selle aasta algul oli plaan vähendada saadiku kululimiiti poole võrra ja seadustada saadikute palga külmutamine või vähendamine ka samale koosseisule, kuid viimast ei lubanud riigikohus. Selle tasakaalustamiseks vähendasime kuluhüvitised miinimumi, millega seoses vähenes RK liikme kasutusse jääv raha (palk pluss tööga seotud kulud) umbes 17%. Pean ausalt tunnistama, et minu puhul riigi kokkuhoid nii suur polnud, sest ka varasematel aastatel ei olnud mul vajalik kogu summa kasutamine. Lisaks otsustasime Isamaa ja Res Publica fraktsioonis, et maksame igakuiselt riigile tagasi viimase palgatõusuga ettenähtud summa. Mina ei oska vastata, miks teised erakonnad polnud nõus sama tegema. Ette on valmistatud ja sügisistungjärgul tuleb arutusele eelnõu kogu palgakorralduse muutmiseks. Loodan, et sellega saavad ebakohad parandatud.

Kuid vaadakem siis minu isikut, mis näib olevat pinnuks silmas.

Kõigepealt see viietoaline korter. (Jätan seekord kõrvale arutelu, kas ja milliste vahenditega peaks riik kaasa aitama sellele, et pisitasa liikuda selles suunas, et maakondi esindaksid seal elavad, mitte Tallinna poliitikud ja teeksid seda võrdsetel tingimustel. Elamispinna võimaldamine on olnud üks meede.) Sellest korterist oli minu kasutuses 2 tuba. Tean Türilt mitut inimest, kes on oma korterit või ka maja samamoodi välja üürinud. Enda mööbel ja asjad on tõstetud kokku osadesse ruumidesse ja muu pind on üüril. Minu arust väga normaalne teguviis. Ja kuigi Tallinnas on korteriüürimine pigem eraldi äri, on siiski ka selliseid inimesi, kes olude sunnil Tallinnast eemal elades-töötades plaanivad sinna tagasi minna ja oma korterit koos enda maise varaga tahavad säilitada. Ajakirjanduses esitatu põhjal saan väita, et seda korterit üürides on riik omanikule tasunud samadel tüüptingimustel ja täpselt sama summa, mis veel 29-le riigikogu liikmele nende (ilmselt enamjaolt 2-toaliste) korterite eest. On minu viga, et vähene kogemus ei lubanud ette aimata, et küll ausalt ja seaduslikult käitudes, kuid mõnes detailis erinedes on seda erinevust võimalik esitada ülevoolava pahatahtlikkusega. Halenaljakaks muudab loo see, et hetkel, kui ajakirjandus oma lugu tegi, oli korteri üürileping sügishooajaks minu poolt juba üles öeldud, sest viimase aasta areng on toonud üüriturule ka soodsamaid variante.

Ilmselt samal põhjusel, käitudes enamusest erinevalt, sattusin veel ka teises küsimuses meedia huviorbiiti. Nimelt ei ole ma oma auto liisimiseks kasutanud sentigi riigi raha, kuigi seadus seda lubab. Mulle on nii rohkem meeldinud. Ja ilmselt pärast riigikogu liikmete kuludega tutvumist lisatigi mind „kahtlaste" saadikute loetellu. Nagu peaks järelduma, et ma sõidan mõne kuritegelikul teel saadud salajase autoga või saab minu auto liising tasutud korruptiivselt. Ei, seda teen mina ise oma palga eest. Kas peaksin nüüd järeldama, et erinevalt, kuid siiski õigesti käitumine on poliitikule ohtlik ja seda tuleks muuta! Jään siiski enda otsuse juurde. Sest sõidukulude arvelt olen saanud pakkuda näiteks õpilastele võimalust tutvuda riigikogu tööga Toompeal ning korraldanud mitmeid kohtumisi (mis on ka osa saadiku tööst) otse Toompea lossis mitte klassiruumi nelja seina vahel. Transpordikulude katmine on teinud sõidu võimalikuks kõigile õpilastele.

Mõistan, et mul on elus hästi läinud. Vanemad on mind õpetanud tööd tegema ning suunanud head haridust omandama, mul on võimalus rõõmu tunda toredast perest. Elu on mind kokku viinud paljude heade inimestega, kellega koos tööd teha või probleeme lahendada. Olen saanud töötada nii avalikus sektoriks kui saanud asendamatuid kogemusi eraettevõtlusest. Olen küll olnud kahel korral töötu (ühe korra siis, kui mingit kindlustussüsteemi veel polnud), kuid ikka jõudnud olukorrani, kus mu tööd on hinnatud. Kuna elu on mulle palju pakkunud, tunnen kohustust, nagu näen ka paljusid teisi inimesi tegevat, lisaks ametiöös nõutavale midagi rohkem teha või hädasolijat ka rahaliselt toetada.

Püüan lasteasutuste tähtpäevaüritusi külastades märgata nende vajadusi ning kaasa viia midagi igapäevases elus vajalikku. Toetan igakuiselt üht üliõpilast ja ajuti mõnda tublit inimest, kellel tean ootamatut suurt kitsikust olevat. Olen toetanud mõne organisatsiooni tegevuse jätkamist karmil kriisiajal ja mõne projekti omaosaluse tasumist, osalen lastekodu pikaajalises toetusprojektis jne

Olen seda saanud teha nii oma riigikogu liikme positsiooni tõttu kui ka seetõttu, et minu töötasu seda võimaldab. Räägin seda seepärast, et Türi Rahvalehes küsiti, milline on riigikogu liikme säästuaja rahaline eeskuju. Kuigi küsiti vaid raha kohta, tahan lisada, et vahel on veelgi tähtsam koostöö ja toetav sõna ning abistav info. Olen seda pakkunud ja enamik inimesi ja ka Türi vallavalitsus ning hallatavad asutused on need tavaliselt vastu võtnud.

Kuna tean, et endast andmine on hea, lisan ühe soovituse, mis samuti raha ei nõua. Tulge doonoriks! Pärast esmakordset vereloovutust ülikooli ajal jõudsin regulaarse doonori rolli pea kümme aastat tagasi, kui erakonna naistega olime eestvedajad doonorlusele kutsumisel. Vere loovutus nõuab lisaks vanusele 18-60 aastat vaid korras tervist ja head tahet. Tänapäevased sidevahendid võimaldavad doonori andmeid lihtsalt kontrollida ning verd ei pea andma iga kord samas kohas. Juba 17. ja 18. augustil on seda võimalik teha Paides. Kohtumiseni!

PS. Tean, et selle artikliga olen astunud sammu, mille avameelsust on võimalik jälle kurjasti kasutada. Kuid tahan ka probleemidest ja tundlikest teemadest rääkida Teiega otsekoheselt, olgu selline tee pealegi tavapärasest erinev.

Intervjuu Andres Herkeliga

2009-06-27

Oled siis ikka maapoiss, nagu vahel rõhutad?

See koht on Rahula mõis, 5-6 kilomeetrit Tallinna piirist, kus ma kasvasin ja kooliteed alustasin. Ei ma siis tunnetanud, et elan pealinnale nii lähedal, olin selles mõttes täiesti maapoiss. Kuidas meie perekond sinna elama sattus? Isa elas Pakri poolsaarel oma talus, kui 1939. aastal Venemaaga sõlmitud baasidelepingu alusel pidid sealsed elanikud oma kodud maha jätma. Erinevalt linnaelanikest said talupidajad siiski teatud summa raha uue kodu ostmiseks. Tol ajal oli enamik baltisakslasi Eestist lahkunud ja minu isa ning tema õemees ostsid kahe peale Rahula mõisavalitseja maja ning selle juurde kuuluva talu. Suur osa meie sugulasi ja perekonnatuttavaid oli pärit samast külast ning sarnase saatusega. Meie kodus peeti tihti Paldiski rahva kokkutulekuid. Isa 50. sünnipäeval oli hästi palju rahvast koos. Mõisa ümbritseval ringteel korraldati rongkäik, mille ees kanti uhkelt Ohtre-Pak-ri tuletõrjeseltsi lippu. Et isa on sündinud 30. aprillil, kandus see rongkäik 1. maile ja naabrionu oli tulnud oma maja trepile "paraadi" vastu võtma.

Rahula mõis kuulus Hannibalile, kes oli Tallinna komandant ja Puškini vaarisa.

Vana mõis oli teise koha peal, praegune mõisasüda pärineb ajast, kui selle omanik oli Hannibal - Puškini vaarisa. Kui tavaliselt hävib puitehitis või siis hoone puidust osa, siis seal on vastupidi. Kivist uhkem osa on sõjaaastatel hävinud ja mina seda näinud ei ole. Puidust osa on alles, aga teda ei ole mainitud esinduslike mõisahoonete kataloogides. Küll aga on alles rajatised ja muud hooned, mis kuulusid mõisasüdame juurde, nagu park, väike tiik selle keskel asuva saarekesega, valitsejamaja, kuivati. Kahjuks hävis maaliline kelpkatusega ait. Valitsejamaja jäi minu õdedele ja minule kuivati, mille olen korda teinud ja seal ma siis praegu elangi.

Teie pere elas Tallinnale küll väga lähedal, sinu koolitee algas aga väikestes kohalikes koolides, mis sinu kodule oluliselt lähemal polnud.

Minu vanemad õed käisid Jõgisoo algkoolis, läksid siis edasi linna keskkooli ja olid linnas tädi hoole all. Mina olin pärast I klassi lõpetamist liiga väike, et ka mind linna kooli saata. Niisiis jäingi maapoisiks ja mind pandi Jälgimäe algkooli, aga see kool pandi varsti kinni. Mõlemad koolid olid kodust kusagil 5 kilomeetri kaugusel, Jõgisoole käisin bussiga, aga tihti tuli ka algsi minna. Mäletan, et olin päris väike, kas II või III klassis, kui tuli sügisene koolivaheaeg ja oli vaja veerandi lõpul sussikott koju tuua. Bussi ootasime Jälgimäe töökoja uures. Mina olin unustanud oma sussikoti ühe põllutöömasina konksu otsa. Järgmisel hommikul saatis ema mind jalgsi sellele ärele, ega sussid polnud siis raisata. Edasi läksin õppima Saku Keskkooli, mille lõpetasin 1980. aastal, ja siis juba ülikooli.

Miks just Tartu Ülikool ja psühholoogia?

Ülikooli valikul kahtlust ei olnud, mu vanemad õed olid Tartus juba ees ja minul väike huvi humanitaarteaduste vastu olemas. Pigem on minu jaoks küsimus, miks ma ei läinud õppima ajalugu. Aga psühholoogia oli tol ajal populaarne, eks ta tundus noorele inimesele huvitav. Professor Ramul oli psühholoogide seas legend, aga mina temaga kahjuks kokku ei puutunud. Mäletan Uku Masingut, aga ka legendaarset Villem Ernitsat. Meil olid tugevad õppejõud nagu Peeter Tulviste, Jüri Allik jt. Meie kursus oli viimane, kellele antropoloogiaprofessor Juhan Aul veel luges.

Juba I kursusel sattusin orientalistika ringi. Võib-olla sain aru, et psühholoogia klassikalises mõttes ei ole päris minu ala ja tahaksin midagi kõrvalt. Eks orientalistikal oli tol ajal veidi keelatuse ja põnevuse aura, mis oli suurel määral seotud Linnart Mälli isikuga, aga muidugi ka sellega, et nõukogude võim püüdis sellesuunalist tegevust takistada. Iseenesest on see tohutult tähtis, et väikeses kultuuris leiduks inimesi, kes tegeleksid suurte maailmakultuuridega. Ajalooteaduskond oli tol ajal tuntud oma avatuse ja vabameelsuse poolest, räägiti asjadest, millest mujal nii avalikult ei kõneldud. See on suuresti Peeter Tulviste teene, et psühholoogidele luges ka Juri Lotman, Need üliõpilased võitsid kõige enam, kes ei leppinud kitsalt oma eriala raamidega, vaid vaatasid laiemalt ringi, mida ülikoolil on anda. TÜ baasil arenes rahvusvaheliselt tunnustatud semiootikakoolkond, mis tolleaegsetes suletud tingimustes oli tõeline ime.

Teadusevallastpoliitikasse - miks nii?

Lõpetasin ülikooli 1985. aastal ja sel ajal polnud mul küll ühtki mõtet, et edasises elus võiks mingi osa olla poliitikal või ka ajakirjandusel. Neid alasid minu jaoks ei eksisteerinud. Mind suunati tööle Tallinna Pedagoogika Uurimise Instituuti, aga ka seda ei pidnud ma päriselt enda alaks. Muu töö kõrval tegelesin eeskätt India ajaloo ja budismi uurimisega. Mõni aasta pärast seda, kui tulin Tallinna, hakkasid Eestis tõesti toimuma protsessid, mis viisid meid taasiseseisvumiseni. Muidugi on noored inimesed muutustele väga vastuvõtlikud ja kusagil 1988. aastatel suhtlesime juba suure grupi mõttekaaslastega. Hakkasime välja andma ajakirja "Heinakuu", tegelesime Sõltumatu Infokeskusega, olime ERSP ideedele küllaltki lähedal. Meie sõpruskonda kuulusid tol ajal Mart Nutt, Mait Raun, Toomas Kümmel, Jüri Leesment, Indrek Teder jt. Eks sellistest erinevatest sõpruskondadest hakkaski kujunema tegijaskond, kes tahtis ühiskonnas muutusi. Need inimesed, kes uute võimaluste avanedes hakkasid poliitika juurde tulema, üksteist varem ei tundnud, hiljem hakkasid need väikesed sõpruskonnad ühinema. Meie võtsime ühel hetkel eesmärgi, et tahame murda infomonopoli, tahame olla sõltumatu kanal, mis edastaks uudiseid, mida ametlik ajakirjandus ei kajasta. Otsustasime nimetada endid Sõltumatuks Infokeskuseks. 1988. aasta suvel oli meie peamiseks väljundiks pikett Draamateatri juures nõudmaks Enn Tarto ja Mart Nikluse vabastamist. Seal rippusid üleval meie teated, mida ka kogu aeg jagati ja paljundati. Üks neist oli kogemata avaldatud Noorte Hääles, mis tekitas ajalehe toimetuses suure pahanduse. Vahendasime ka infot ERSP tegemistest. Meie tegutsemine aktiviseeris omakorda teisi, näiteks Viljandis seati üles nn Sakala Sõltumatu Sein, aga Võrus tegutses Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1, kelle teadaandeid me ka edastasime. Sellest 1988. aasta suvest on Mait Raun kirjutanud raamatu "Wake up".

Kas selline aktiivne tegutsemine tõigi sind meie "Kultuuri ja Elu" toimetusse, kus hakati organiseerima uut ajalehte "Eesti Elu/Estonian Life"? Sel ajal alustas mitu uut ajalehte, nende hulgas ka "Ekspress", mida hakkas organiseerima KE toimetaja Hans H. Luik.

Enne seda olin "Vikerkaare" toimetuses. Mul pole kunagi jätkunud püsivust seda, mida olin enesele lubanud - teadustööd -, lõpuni teha. Nõnda olen alatasa järele andnud ettepanekutele midagi kirjutada, kommenteerida või toimetada. See oli tol ajal huvitav ettepanek ja andis omakorda mingi uue väljundi hakata toimetama kakskeelset ajalehte "Eesti Elu/Estonian Life".

Ingliskeelset osa tuli tegema Jüri Estam. Sel ajal tulid Eestisse tagasi paljud pagulaseestlased, kellest oli palju abi. Tagantjärele vaadates oli selles ajas olulisema tähendusega ajalehe ingliskeelne osa "Estonian Life" kui võimalus vahendada Eestis toimuvat välismaale. Ega me seda tol ajal väga hästi ka osanud, tuleb tunnistada. Ei osatud keeltki nii hästi. Mäletan, et pärast 1991. aasta augustiputši helistas üks Jaapani ajakirjanik ja päris: kuidas te endid nüüd tunnete, kui putš Moskvas on lõppenud. Vastasin, et mul pole mingit erilist tunnet, sest tõesti nii see pidigi minema. Muidugi oleks pidanud pikemalt seletama, aga minu jaoks oli palju olulisem see, et Eesti Kongress ja Ülemnõukogu olid saavutanud kokkuleppe Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel. See, mis Moskvas toimus, polnud minu jaoks enam nii tähtis. Aga Jaapani ajakirjaniku vaatenurk oli kindlasti see, et nüüd on Moskva teid lõpuks vabaks lasknud! Ajakirjanike küsimustele oli kogu aeg vaja vastata.

Elu KE toimetuses oli tol ajal väga elav. Ingliskeelse materjaliga töötasid Eestisse tulnud pagulaseestlased Jüri Estam, Tiia Raudma, Michael Tarm, Peeter Mehisto. Uusi väljakutseid järgisid omakorda KE tegijad teiste väljaannete juures, nagu juba nimetatud Hans H. Luik, Madis Jürgen, Sulev Vainer, Kalle Muuli jt. Oli suur tahtmine midagi tõesti ruttu ära teha, sest vaikimise aeg oli olnud pikk ja masendav.

See oli huvitav aeg, töö tehti ära sageli vaid paari inimesega ega vaadatud, kas see päriselt kellegi otsene ülesanne oligi. Kui tänapäeval asetada kaalukausile see, kuidas riigiasutustes on suured PR osakonnad, mis siis paremini toimib? Arvan, et need on väga õnnelikud inimesed, kes on sellise entusiasmiga töötamise ajajärgu läbi teinud. Pragmaatilises ja paika loksunud ühiskonnas on ju nii, et igaüks, kes midagi teeb, tahab selle eest ka midagi kohe ja kiiresti saada. Vahepeal pühendusin tõepoolest poolteist aastat uuesti õpingutele ülikooli juures, aga teadustöö kaitsmine lükkus ka siis edasi. Järgmised takistused tulid juba siis, kui hakkas ilmuma "Hommikuleht", kuhu oli vaja kirjutada kommentaare. Siis tulid kaks meest, Mart Nutt ja Vootele Hansen, mind kutsuma Toompeale Isamaa fraktsiooni juurde nõunikuks. Olin neile öelnud, et teie ei saa hakkama oma heade mõtete ega heade tegude inimestele mõistetavaks tegemisega. Nemad rääkisid mu siis Isamaa fraktsiooni juurde, kus ma olen 1993. aasta detsembrist peale. Pärast seda, kui oli tehtud palju õigeid, aga raskeid otsuseid, mis Eesti arengule küll oluliselt kaasa aitasid, hakkas Mart Laari juhitud valitsus oma populaarsust kaotama. Ma ei usu, et ma selle lühikese ajaga jõudsin valitsuse poliitikat inimestele oluliselt mõistetavamaks teha, see oli ilmselt ülejõu käiv ülesanne. Kuid selle ajutiselt kavandatud tööleminekuga Toompeale läks nii, et ma polegi sealt ära tulnud. Selle aja sisse jäi raske periood, kui olime opositsioonis. Vana-India filosoofiat puudutav magistritöö ja sellest kasvanud raamat „Müüt ja mõtlemine" on mind tegelikult õpetanud orienteeruma ka poliitikas. On ju sealgi müüte ja mütoloogilist mõtlemist erakordselt rohkesti. Paljutki ei õnnestu ratsionaalsete argumentidega ümber lükata. Mõnes olukorras on võimalik asju demütologiseerida ja selgitada, aga alati ei saagi, kui ratsionaalsed ideed ei kogu piisaval hulgal demokraatlikult väljendatud toetust.

Toetuse otsimisel minnakse sageli kompromissidele, mis on kaasa toonud arvamuse, et poliitika on räpane mäng. Inimestel pole oma toimetamiste kõrval aega ega jõudu poliitikategemise keerdkäikudesse süveneda.

Kahtlemata tuleb poliitikas ette tegusid, otsuseid ja motiive, mida saab ka räpase mänguna kirjeldada, aga siin on suur osa sedasama müüti. Tegelikult poliitika ei pea olema räpane ja enamasti ei ole ka. Selline üldistamine tähendab ka kõige eitamist, oma riigi või mis tahes ideaalide eitamist ja sellega ma kategooriliselt ei saa nõustuda. Niisugune suhtumine, et mind poliitika ei huvita, ma ei tahagi sellest osa võtta, minust niikuinii midagi ei sõltu, on üks reaalsuse eest põgenemise viise. Sõltub ikka küll, igaühest sõltub.

Tegutsesid Toompeal Riigikogu kantseleis nõunikuna, millal astusid Isamaaliidu liikmeks?

Mind võeti Toompeale tööle ilma et ma oleksin olnud erakonna liige. Paar aastat hiljem vormistasin end Isamaa liikmeks ja siis peagi olin juba Tallinna piirkonna esimees. Eestis hakati sel ajal erakondade sisemist struktuuri välja ehitama. Sellest tööst on mul erakordselt head mälestused, õppisin tundma palju kenasid inimesi. 1995. aastal kandideerisin RK valimistel Isamaa nimekirjas, aga siis veel suurema eduta. See oli ERSP ja Isamaaliidu ühinemise aeg, kuid populaarsuselt olime madalseisus. Õiged otsused raskel ajal võivad tuua küll läbimurde ühiskonna jaoks, aga see ei too nende teostajatele kiiret edu. Eesti on väike, kui sarnase maailmavaatega erakonnad ühinevad, on sellest kindlasti rohkem võita kui kaotada. Eks need probleemid olid sarnased ka siis, kui Isamaaliit ja Res Publica ühinesid. Kõige paremini aitab ühine töö ja aeg-ajalt oma kivistunud veendumuste revideerimine, et koos uute lahendusteni jõuda. Kaks väga sarnase profiiliga parteid kõrvuti kahjustavad teineteist ja lõpuks kogu poliitikamaastiku loogikat. Selles mõttes tuleb hinnata neid inimesi, kes niisuguste valikute puhul on suuremad oma isiklikest ambitsioonidest.

Millal algas sinu töö Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) juures, mille asepresident sa praegu oled?

Eesti on Euroopa Nõukogu liige 1993. aastast alates, mina olen Parlamentaarses Assamblees 2003. aastast. Mõnikord aetakse Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu segi. Rõhutagem, et Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigi hulka kuulub Venemaa, seal on ka Georgia, Armeenia, Aserbaidžaan, Ukraina ja Moldova. Paljude probleemidega tegelemine ENPAs on olnud ühelt poolt keeruline, teisalt ka väga huvitav. Läksin sinna just ajal, kui oli toimunud Georgias rooside revolutsioon ja Ukrainas oranž revolutsioon ning need riigid hakkasid üha selgemalt Lääne suunas vaatama. Minu eesmärk ongi see, et vahendada Eesti stardijoone ületamise kogemust ja teiselt poolt .võrrelda neid riike, millised on erinevused ja mis teoreetiliselt võivad olla vead. Tuleb tunnistada, et Venemaa üha suurenev kaugenemine demokraatiast on väga selge ja see mõjutab naaberriike. Mõne puhul, nagu Georgia, ei lasta vägivaldse sekkumisega Euroopa suunas liikuda, sisemised raskused nagunii. See pilt hetkel ei ole kõige rõõmustavam, aga pikemas perspektiivis on rahvad siiski teel suurema vabaduse ja demokraatia suunas. Venemaa on Euroopa Nõukogu liige 1996. aastast alates. Tema liikmeks saamisel seati mitmesuguseid tingimusi, näiteks tagastada Eestile kultuurivarad, mis on siiani täitmata. Kõige tõsisem tingimus oli Tšetšeenia sõja lõpetamine läbirääkimiste alusel rahumeelsel teel, mida ei täidetud. Samuti ei täideta Vene-Georgia sõda puudutavate resolutsioonide punkte. Viimane kord tõstsid selle teema esile ENPA Rootsi ja Soome naissaadikud küsides: kui kaua peame taluma, et Venemaa ei täida üheski punktis meie poolt vastuvõetud resolutsioone? Kui selle küsimuse oleksin esile tõstnud mina, Leedu või Poola saadik, poleks see kedagi üllatanud, aga nüüd äratas see erakordselt suurt tähelepanu. Euroopa riikide parlamendisaadikute seas on taas tugevnemas kriitilised meeleolud Venemaa suunas. Seda tajutakse muidugi ka Venemaal, mis on esile kutsunud nurina, et ENPA ei mõista neid. Muidugi on asi selles, et kui mõni riik on sellesse organisatsiooni juba vastu võetud, siis on teda väga raske välja heita. Meenutan aga siinkohal, et ENPA mõistis kommunismi kuriteod hukka juba kolm aastat varem, Euroopa Parlament tegi seda käesoleva aasta aprillis.

Küllap on mõnelgi meeles ETV vahendatud lõik Venemaa esindaja Žirinovski värvikast esinemisest sellel ENPA istungil.

Koosolek oli tookord väga äge. Euroopa vaskapoolsed ei mõistnud või ei tahtnud aru saada, et Ida-Euroopa maad elasid läbi sootuks teistsuguse aja kui nemad. Keegi ei tahtnud ju hukka mõista Kreeka kommuniste, aga ilmselt nad tunnetasid, et eriti niisuguse pealkirjaga dokumendi läbiminek võib mõjutada nende sisepoliitilist positsiooni. Ma arvan, et nende emotsionaalse käitumise asemel oleks olnud õigem tunnistada selle kommunismi hukkamõistva resolutsiooni põhipunktid õigeks ja tõmmata siis selge vahe enda ja totalitaarse kommunismi vahele, mis eksisteeris Nõukogude Liidus ja selle mõjualustes riikides. Aga kui sõna võttis Žirinovski eesmärgil seda resolutsiooni naeruvääristada ja hakkas nõudma, et tema lähedal istuval Zjuganovil tuleks kohe käed raudu panna ja ta minema viia, tekitas see muidugi elevust. Nende vahel istus Leedu parlamendisaadik Zingeris, kes oli tuntud oma põhimõtteliste vaadete ja sõnavõttude poolest. Zjuganovi ja Žirinovski vastastikune äge žestikuleerimine käis tema pea kohal, mida oli kõigil päris koomiline vaadata.

Nõudmine mõista kommunismi kuriteod hukka võrdselt natsismi kuritegudega tugevnes seoses Venemaa üha suureneva ihalusega heroiseerida oma naabermaade suhtes vägivaldset minevikku.

Pärast seda, kui Venemaal toimus suunamuutus Putini juhtimisel, on tulnud ilmsiks sootuks erinev arusaam ajaloost. Katsed vene propaganda poolt ajalugu võitsida, näiteks esitada Eesti okupeerimist vabastamisena, on tunduvalt mõistetavamaks teinud vajaduse anda kommunismi kuritegudele hinnang. Eesti Riigikogu võttis selle avalduse vastu 2002. aastal, ENPA 2006. ja Euroopa Parlament siis 2009. aasta aprillis. Kusjuures selle Euroopa Parlamendi resolutsiooni üheks algatajaks ja läbiviijaks oli Tunne Kelam, kes on seda teemat pidevalt tähelepanu all hoidnud. Kahtlemata on EP niisugune avaldus tooni andva tähendusega Euroopa Liidule tervikuna ja kuna EL on oluline partner Venemaa jaoks mitmes mõttes, ei olnud niisugune seisukohavõtt Venemaa poolt kindlasti oodatud. Totalitaarse kommunismi poolt kordasaadetu vajab Lääneriikide inimestele pidevat selgitamist, pidades silmas Venemaa üha ülbemaid katseid ajalugu võltsida.

Millal hakkas sind Venemaal toimuv niivõrd huvitama, et otsustasid sellel teemal raamatu kirjutada?

Arusaamine, et Venemaal hakkavad asjad arenema pahaendelises suunas, tekkis kusagil 1990. aastate keskel. Sattusin uurima teemat, mis on seotud vene euraasialaste liikumisega. See oli väga populaarne Venemaalt emigreerunud intelligentsi hulgas. Nad olid küll selges opositsioonis bolševikega, kui aga nende filosoofilisi vaateid lähemalt vaadata, siis need eriti ei erinenudki bolševike omadest. Suurriiklik taotlus ja mõjusfääri laiendamine Euroopa suunal, teiselt poolt aga eriti Aasia suunal (sellest ka nimetus euraasialaste liikumine), teiste rahvaste integreerimine slaavi kultuuri väljale, mitte just retooriliselt nende oma kultuuri maha surudes, aga muutes nad siiski Venemaa poliitilisteks satelliitideks. See on umbes säärane nõudmine, et sina pead mind armastama, sest ma tean, nii on sinule kõige parem. Umbes selliselt positsioonilt

Venemaa oma naabritega ju suhtleb. Ja selline ideoloogia valitses ka nende hulgas, kes pidid olema just Nõukogude Venemaa kõige vihasemad vastased. See võim, mis pärast Jeltsinit hakkas ennast Venemaal teostama, liikus küllaltki sarnastes jälgedes. Äkki hakkas sellel teemal ilmuma materjali vene ajakirjanduses. Oli näha, et tekkimas on euraasialaste liikumise uus laine. Mina tahtsin esile tuua sellise imperiaalse mõtlemise juured ja sellest sündis raamat "Vene mõistatus". Hoiakud nagu kogukondlikkus, kollektivism jne on Venemaal aegade jooksul välja kujunenud ja sellisele mõtteväljale demokraatlikku süsteemi üles ehitada on väga raske. Eestlastena peaksime siiski mõistma, kuidas meie naabrite mõtteviis toimib, sest see aitab ka nende järgmisi samme ette näha ning näidata võimalusi, kuidas mõju avaldada. Aga Venemaal on ju alati olnud ka läänelikule kultuurile orienteeritud intelligents. Neid on ajaloo jooksul hävitatud, tihti on nad kaotanud, aga nad tulevad uuesti. Seekord on Venemaa rohkem Läänele avatud, paljud noored saavad seal hariduse.

ENPAs oled olnud Valgevene allkomitee esimees ja Aserbaidžaani raportöör. Kas nendes maades lastakse raportööridel rahulikult oma tööd teha, mitte nii nagu Venemaa toimib Osseetias?

Kahtlemata on mul kõige enam hinge peal Georgia ning sealne olukord. Selgelt on tegemist riigiga, keda Venemaa jätkuvalt survestab, lisaks veel sisemine ebakindlus. Olnud aga juba viis aastat Aserbaidžaani raportöör ENPAs, olen käinud seal erinevatel missioonidel ja koostanud kuus raportit. Mul on tekkinud suur huvi ja tahtmine käsitleda sügavamalt selle maa probleeme, väljendada mõtteid, mis on töö käigus tekkinud. Aserbaidžaan on kindlasti näide sellest, kuidas väiksem riik kopeerib samasuguseid demokraatiast eemaldumise võtteid, nagu me näeme Venemaa puhul. Aga võib-olla on asi ka vastupidi, et Putini süsteem kopeerib hoopis neid, sest Häidar Älijev oli ju omal ajal küllalt väljapaistev ja mõjukas. Kõige selle taustal on Aserbaidžaan praegu veel majanduslikult tugevalt orienteeritud Euroopale, kelles nähakse siiski kindlat partnerit. Selle aja jooksul on õnnestunud saavutada suure hulga poliitvangide vabastamine, aga näiteks ajakirjandusvabaduse puhul on olukord viimastel aastatel hullemaks läinud. Rahvusvaheline tähelepanu on olemas, seda olen püüdnud oma tegevusega saavutada. Siin jääb aga küsimus: kas väikeriigilt võib nõuda kõrgemate nõudmiste täitmist kui näiteks Venemaalt, kellelt ei juleta nõuda temale esitatud resolutsioonide täitmist. Kuidas mõjutab Venemaale mingi eristaatuse andmine demokraatlike kriteeriumide usaldusväärsust? Siit tekib inimlik küsimus - mis oleks siis parem, kas see, kui EN raportöörid siiski kohal käivad ja olukorda fikseerivad, või see, kui riik ei kuulu Euroopa Nõukokku. Ajalugu ei lõpe homse päeva ega ka järgmise aastasajaga, vaid töö, mis tehakse, on märksa pikemaajalise tähendusega.

Venemaa püüab praegu kasutada energiarelva, et Euroopa riike ükshaaval oma mõjusfääri kallutada.

Euroopa Parlament hakkas formuleerima energiapoliitika põhimõtteid, et mitte teha koostööd nende tarnijatega, kelle tegevus seab löögi alla ühe või teise liitlasriigi energiajulgeoleku. Mis on selle kriteerium ja millest alustades hakatakse tegutsema, on muidugi omaette küsimus. Kuid ainuüksi see, et me nendest põhimõtetest kõneleme, on juba edasiminek. On üks põhiline reegel, et majanduslike sidemete arendamist ei tohi siduda lubadustega maha võtta inimõiguste teema. Niisugust lubadust ei ole võimalik anda ei ettevõtjatele ega ka poliitikutele. Enne olümpiamänge võttis Euroopa Parlament ja ka ENPA näiteks vastu dokumendi olukorrast Hiinas. Osutati nii Tiibetiga seotud probleemidele kui ka inimõiguste olukorrale. Muidugi on Hiinal ja Venemaal üks erinevus: Hiina ei ole OSCE ega Euroopa Nõukogu liige. Ta ei ole endale võtnud ka võrreldavaid kohustusi inimõiguste vallas. Väikeriigina peaks Eesti kindlasti kaasa elama Tiibeti saatusele, mis on väga kriitilises seisus. Kui need arengud jätkuvad, mis enne olümpiamänge nähtavale toodi, siis Tiibeti kultuur on hävimisohus. Indias emigratsioonis mingi järjepidevus küll jääb, kuid omal maal on ta hävimas. Meenuvad Dalai-laama sõnad, et me ei karda seda, mis toimub OM ajal või nendega seoses, vaid seda, mis toimub pärast OMi. Maailm unustab taas Tiibeti. Hiina üritab oma majanduslikku mõju kasutades demokraatlikke riike inimõiguste küsimuses mõjutada teatud poolhäälsusele. Sellele ei tohi mingil juhul järele anda. Siin on tähtis, et Euroopa Liitu kuuluvad riigid oleksid oma nõudmistes ühtsed, ei tohi jätta mõnd riiki majandusliku surve ohvriks.

Käisid paar aastat tagasi Kuubal, kus on samuti probleemid inimõigustega ja sul oli isegi Kuuba luurega tegemist.

Kuuba-reisist sündis Mart Laariga kahasse kirjutatud raamat "Kuuba südames". Olin seal turistiviisaga ja kohtumised Havannas Kuuba dissidentidega olid konspiratiivsed. Lõpuks sekkus siiski Kuuba luure. Euroopa riikide kolm parlamendiliiget - Ungari liberaal, Hollandi sotsialist ja mina viisime selle missiooni siiski lõpule. Andsime pressikonverentsi, mis toimus poliitvangide naiste igal pühapäeval toimuva meeleavalduse taustal. Peamine sõnum, mis me viisime: nende kannatavate inimestega ollakse solidaarne, Euroopa demokraatlikud riigid ja poliitikud ei nõustu niisuguse inimeste kohtlemise ja inimõiguste olukorraga nagu see on Kuubas.

Esitan lõpuks küsimuse, mida minult paljud on küsinud: Riigikogu IRL fraktsioon loobus oma selle aasta töötasu tõstmisest. Tehti see otsus kogu aasta kohta?

Olukorras, kus riigi kulutusi kõigil tasapindadel kärbitakse, ei ole meil õige vastu võtta eelmise aasta keskmise palga tõusust tulenevat töötasu juurdekasvu. Senikaua, kuni majanduskriisi tingimustes niisuguse skeemi alusel palk tõuseb, on IRL otsustanud, et kõige õigem on lahendada see küsimus tagasimaksena riigikassasse. Niisiis maksame selle juurdekasvu riigikassasse tagasi igaüks üksikult ja fraktsioon tervikuna. Kuidas Riigikogu palgasüsteem või ka riigi majanduslik olukord lõpuks kujuneb, on omaette teema. Kindlasti me ei vaata seda otsust ümber enne järgmist aastat. Asi paistaks palju soliidsem ja solidaarsem, kui Riigikogu oleks teinud selle otsuse tervikuna.

Käibemaks ei tohi tõusta

2009-06-18

Turumajandus, mida me Eestis jõudu-mööda püüame viljeleda, baseerub tarbimisel. Kui tarbimine kasvab, siis kasvab ka majandus, kui tarbimine langeb, siis nakatab see langus praktiliselt kogu majanduse.

Nii nagu vihmale järgneb alati päiksepaiste, nii järgneb majanduses tõusule langus ja langusele uus tõus, kirjutab ettevõtja Art Kuum Äripäevale saadetud kommentaaris. Selline tsüklilisus on möödapääsmatu, sest turumajandus on isereguleeruv - ülekuumenemisel aktiviseeruvad jahutusmehhanismid ja vastupidi. Seejuures kaasaegses turumajanduses ei ole riigi roll mitte tähtsusetu, sest riigi käes on tõhusad hoovad, millega seda tsüklilisust stabiliseerida ja juhtida, et ei oleks langus liiga sügav ja tõus liiga järsk, sest praktikas kehtib reegel, mida järsem on tõus, seda sügavam on kukkumine. Üheks lihtsaimaks, kuid samas üheks tõhusaimaks vahendiks on käibemaks, kuna ta mõjutab otseselt tarbimist ja tarbimine kui majanduse „vereringe" kannab selle mõju kiirelt edasi pea kõikidesse majandusvaldkondadesse. Igaühele on arusaadav, et tarbimise kasv aitab luua töökohti, tõsta palku, SKP-d, viia meid Euroopa rikkaimate riikide hulka jne. jne. Seepärast kutsutakse käibemaksu vahel majanduse käsipiduriks, mida tõusu korral kergelt peale tõmmates ja majanduslanguse korral veidi järgi andes saab riik stabiliseerida majandusarengut ja vältida tõsisemat kriisi ning selle tagajärgi nagu töötuse kasv, devalveerimine, eelarve augud jms. Et aidata majandust kiiremini kriisist välja, otsustas näiteks Inglismaa eelmise aasta lõpul langetada käibemaksu 17,5 protsendilt 15 protsendile kuni aastani 2010.

Käibemaksu langetamine + deflatsioon aitavad majanduse kriisist välja
Palju on räägitud deflatsiooni negatiivsetest mõjudest, kuid tähelepanuta on jäänud asjaolu, et deflatsioon (raha väärtuse tõus ehk sisuliselt hindade langus) on tänase majanduskriisi tingimustes täiesti normaalne nähtus, mis on tingitud nõudluse langusest. Kuna turumajandus baseerub nõudluse ja pakkumise tasakaalul, siis hakkab nõudluse langemisel majandus otsima uut nö. tasakaalupunkti, mis saavutatakse hindade langemisel. Riigil on siin võimalus ulatada majandusele st. eelkõige ettevõtetele oma abistav käsi ja kiirendada hindade langust veelgi, langetades käibemaksu, mis aitaks uue tasakaalupunkti leida veelgi madalamate hindade juures. Kuigi näiliselt võidaks sellest kõige rohkem tarbijad, kelle jaoks kaubad muutuksid odavamaks, siis tegelikult stimuleeriksid madalamad hinnad rohkem tarbima ja kulutama ning suure tõenäosusega tooksid tarbijad turule ka oma säästud, sest sama raha eest saab nüüd rohkem ja paremaid kaupu, kui seda varem oleks saanud. Kõik see viiks rohkem raha nii ettevõtjate taskusse, kui pikemas perspektiivis maksude näol ka riigi rahakotti. Nii õnnestuks turumajanduse isereguleeruvate mehhanismide ja riigimeeste õigete otsuste koosmõjul kergendada majanduskriisi halba mõju ja kiirendada majanduse väljumist surutisest.

Millega lappida eelarve augud?
Nüüd ütlevad poliitikud kindlasti: see ilus jutt ei maksa midagi, sest meil on vaja eelarve augud millegagi ära lappida. Jah, õige küll, kuid maksude ainus funktsioon ei ole riigieelarve täitmine, vaid ka majandusarengu suunamine. Seega on olemas ka makse, mille tõstmine võiks aidata majandusel mõõnaperiood kiiremini ja kergemalt üle elada. Näiteks on riigil võimalik suunata majandust ja ettevõtjat kokkuhoiu suunas, mis aitaks kindlasti muuta majandust konkurentsivõimelisemaks. Võtame näiteks sõiduautode kasutamisel makstava erisoodustusmaksu, mis on 4000 krooni kuus sõltumata sellest, kas tegemist on 100000-kroonise tarbeautoga või 1,5-miljonilise luksusautoga. Seega maksab 100000-se auto oma firma transpordivajaduste rahuldamiseks ostnud ettevõtja protsentuaalselt 15 korda kõrgemat maksu, kui 1,5-miljonilise luksusauto endale suvilaskäimiseks soetanud ettevõtja. Kas see on õiglane, kas see suunab ettevõtjat säästma? Vastupidi! See on vaid üks näide selle kohta, et meie maksusüsteem toetab pigem laristamist, kui kokkuhoidu. Samas on erisoodustusmaks veel ka kohmakas ja põhjustab vääritimõistmist nii maksjate kui arvestajate poolt. Teeksin siinkohal valitsusliidule lihtsa ettepaneku, mida võiks rakendada käibemaksu tõstmise asemel: mitte lubada ettevõtetel käibemaksu tagasi arvestada soetatud või renditud sõiduautode pealt. Arvestuslikult tooks selline samm riigieelarvesse aastas ca miljardi krooni võrra rohkem käibemaksu, kuid samas ei omaks negatiivset mõju ettevõtjatele, vaid pigem vastupidi - tõenäoliselt hakkavad ettevõtjad ostma natuke odavamaid autosid ja lõppeb mõtetu laristamine. Sõiduauto, eriti aga luksusauto, pole ju tootmisvahend ja seega pole mitte millegiga põhjendatud nende pealt käibemaksu tagasiarvestamine. Jah, siin võiks teha muidugi ka väikse möönduse, ütleme näiteks, et käibemaksu saaks tagasi arvestada kuni 100000 krooni pealt sõltumata auto tegelikust maksumusest vms.

Siit saakski vajaliku miljardi, mis riigieelarvest puudu ja mida Reformierakond täna käibemaksu näol ettevõtja taskust võtta tahab. Kui sellest jääb väheks, võiks põhimõtteliselt veel mõelda maamaksu tõstmisele, mis aitaks kasutuseta seisva kinnisvara ringlusse viia. Õiglane muidugi oleks, kui riik raskel ajal oma püksirihma sama palju pingutaks nagu tavakodanikud ja ettevõtjad seda tegema peavad ja maksude kallale ei läheks, kuid samas ei tohi ohtu sattuda riigi jätkusuutlikus.