Poliitikute ajaveebid

Toimus IRL-i Pärnumaa üldkogu

2012-01-16

14. jaanuaril tuli Pärnu raekoja istungite saalis kokku Isamaa ja Res Publica Liidu Pärnumaa piirkonna üldkogu, kus valiti uued inimesed piirkonna juhatusse ja revisjonikomisjoni, samuti esindajad erakonna volikogusse.

Pärnumaa piirkonna üldkogul viibisid külalistena haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, tema eelkäija ja erakonna aseesimees Tõnis Lukas, samuti Pärnumaalt valitud Riigikogu liige Toomas Tõniste. Erakonna liikmetega kohtumiseks olid varem lubaduse andnud Liisa-Ly Pakosta ja Urmas Reinsalu, keda paraku kohal polnud.

Veidi üle 600 liikmega Pärnumaa piirkonnast tuli üldkogule 68 inimest. Piirkonna esimehe Annely Akkermanni sõnul on Pärnumaal ca 100 väga aktiivset liiget. Üldkogu algas Eesti hümni laulmisega, mis oli Tõnis Lukase sõnul üsna ainulaadne sellepoolest, et laulu sõnu ei mängitud plaadilt ette, vaid kogu saalitäis inimesi laulsid selgete sõnadega Paul Jõgi klaveri mängul kaasa.

Läinud perioodist ülevaadet tehes soovitas Annely Akkermann muuhulgas lugeda akadeemik Anatoly M. Zimichevi menuraamatut „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus". Raamat käsitleb psühholoogilisest aspektist poliitilise võitluse põhimõtteid, mis aitab selgusele jõuda, kas üldse jätkub tippjuhiks või poliitikuks saamise eeldusi. Akadeemik annab nõu kuidas pidada poliitilist võitlust ja saada heaks poliitikuks, kuidas luua ja koos hoida etnost (erakonda, liitu, ühendust) või seda hävitada. Loetud raamatu põhjal ei näe Annely Akkermann võimalust kampsuniteks ja äraostmatuteks eraldumise korral vajalikul määral tulemuslikku ühistegevust. Samas tõdes ta, et Pärnumaal pole sarnaseid kildkonniti eralduvaid suundumisi märgata. „Poliitikule on kõige tähtsam suhtlemise vilumus, mis on isegi olulisem tema teadmistest, mõistusest ja otsustavusest. Isiklik võim võib olla habras ja üürike, mille saab kaotada ainsa silmapilguga. Seepärast tuleb seda pidevalt ära teenida," on Annely Akkermann akadeemikuga sama meelt.

Selge, kuid kriitilise ettekandega esines piirkonna revisjonikomisjoni esimees Heldur Paulson, kelle sõnavõtt pälvis üna üksmeelse heakskiitva aplausi ja lõpuks tunnustas mehe esinemist üldkogu koosolekut juhtinud Annely Akkermann sõnadega: „Väga tervistav sõnavõtt, ükski sõna polnud vale!" Heldur Paulson kritiseeris teravalt piirkonna osakondade passiivsust, olles samal ajal kriitiline Sindi-Paikuse juhina ka enda suhtes. Murettekitavana juhtis ta tähelepanu erakonna liikmete liigsele passiivsusele liikmemaksu tasumisel. Ka juhtorganitesse valitud liikmed ei tohiks pärast kohtadele kinnitamist jääda ühistegevusest kõrvale, vaid peaksid igati oma võimeid erakonna heaks panustama.

Mõned näited minuti pikkustest sõnavõttudest neilt, kes kandideerisid erinevatesse töörühmadesse. Raul Sarandi peab kõige vastumeelsemaks ilminguks inimese silmakirjalikkust ja lubas toetada erakonna esimehe kohale Urmas Reinsalu kandidatuuri. Ela Tomson taunis kampsunite ja äraostmatute sõnakasutust. Ago Kalmer ütles seevastu, et ka tema kannab kampsunit ja erakond peab kandma rahvuslikku joont.

Liina Hansen on Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna muinsuskaitse peaspetsialist. Mõistetavalt on tema mureks muinsuskaitse alased küsimused. „Sageli unustame ära, kes me oleme ja kust me tuleme, mis on meie ajalugu või mida me kanname endas," viitas Hansen olulistele küsimustele kui soovib panustada ajaloolistesse väärtustesse ja ruumilisesse arengusse Pärnumaal.

Külalisena meenutas Tõnis Lukas, et kahe erakonna liitumine toimus 2007. aastal Pärnus ja reedel, 13. jaanuaril avati IRL-i uus kontor Paldiski maanteel, majas nr 13. Veel ütles ta, et toetab Andres Herkeli kanditatuuri erakonna esimeheks, kuna hoiab rahvuslik-konservatiivset joont. Tema ise lubas kandideerida erakonna aseesimeheks. Lukase seisukohalt on liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel oluline vahe selles, et kui esimene hindab paljusid asju üksnes praktilisest kasust, siis isamaaline hoiak ei tohiks kõike rahaks lugeda. Ta kinnitas, et kriitilistel aegadel pakkisid paljud reisikohvreid kui küsimuseks oli kohapeal tegutsemise taktika ja nüüd rääkivat samad inimesed taas valjul häälel isamaalistest väärtustest.

Jaak Aaviksoo juhtis tähelepanu sellele, et erakond on minetamas oma isikupärast nägu. Samas vaatas ta tulevikku optimistlikul pilgul, kuna märkab inimestes uuenemise lootust suuremal määral kui see oli eelmise Suurkogu ajal. „Olenemata sellest, keda ka erakonna esimeheks ei valita, peavad kandidaadid panema pead kokku ja leidma ühised edasi mineku võimalused, teisiti ei saa," ütles Aaviksoo ja soovitas ühesuguse lugupidamisega suhtuda kõigisse, kes oma arvamusi välja ütlevad. „Ma ise olen seda meelt, et kõik eriarvamused saavad välja öeldud, nagu seda tänagi on tehtud."

Toomas Tõniste tunnustas Pärnumaad, et siin ei koostata kildkondlikke nimekirju sellest, kes on ühe või teise poolt, kes on ausad ja kes on ebaausad inimesed. Ta ei kiida heaks tegevust, mille käigus mõningad erakonna liikmed püüavad kriisi silmapilke ära kasutada enese upitamiseks. Selle juures esitas Tõniste küsimusi, kas tehakse kampaaniat enesele või erakonnale? „Olles ise astunud 1998. aastal Isamaaliitu, olen märganud erakonna sisese demokraatia kaldumist häälte püüdmisel nimekirjade koostamisse," rääkis Tõniste, kes näeb analoogset probleemi enamikes suurtes erakondades, kus toimub käendus põhimõttel sina mulle ja mina temale. Äsjasest skandaalist näeb ta kasu selles, et taolised asjad kainestavad ja sunnivad inimesi taas üksteisele sõbralikumalt näkku vaatama. Tõniste nägemuses soovib suurem enamus erakonnaga edasi minna.

Eesti rahva säilimisest ja loendamisest

2012-01-12

Eesti rahvastiku püsimajäämine on pakkunud kõneainet ja arutelusid mitme põlve vältel, eriti just rahvaloenduste ajal. Elav diskussioon käib ka praegu.

Mure eesti rahva püsimajäämise pärast on olnud ajajooksul õigustatud, kuna sündimustase on samaselt enamikule Euroopale olnud madal ligi viimased sada aastat, olles jäänud taaste-tasemest allapoole juba 1920. aastate lõpus. 1930. aastatel paistsime silma aga ühe madalaima sündivusega Euroopas.

Samuti oleme mitmel korral seisnud lausa rahvastikukatastroofi lävel: nii pärast Liivi sõda kui Põhjasõda vähenes Eesti rahvastik soja, epideemiate ja nälja tõttu kriitilise piirini - umbes 150 000 inimeseni.

Mure rahva säilimise pärast pole vahepeal kuhugi kadunud, kuna tõsiste rahvastikuprobleemide ees seisame ka täna. Nõukogude Liidu lagunemine tõi 1990. aastatel kõikides vastiseseisvunud liiduvabariikides kaasa tõsiseid rahvastikumuutuseid, mis peegeldusid eelkõige sündimuse languses ning väljarändes.

Kümne aasta jooksul vähenes sündide arv Eestis ligi kaks korda: 25 000-lt 12 000ni. 1989. aastal oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, 2000. aasta rahvaloenduse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Langus, mis on peamiselt olnud tingitud madalast sündimusest ja väljarändest, jätkub ilmselt veel mõnda aega.

Väikeriigina on meil väga oluline adekvaatne info oma rahvastikust. Aasta viimasel päeval alanud rahvaloendus annab üpriski selge pildi rahvastiku hetkeolukorrast. Selle abil saame seada tõepäraseid tulevikusihte ja teha otsuseid mitte ainult rahvastikupoliitikas, vaid ka inimeste igapäevaelu puudutavates küsimustes.

Andmetele tuginedes saame näiteks hinnata, kus on tarvidus uute haridus- või sotsiaalasutuste järele, kuidas korraldada ühistransporti või kus eelisjärjekorras arendada infrastruktuuri.

Olgugi, et praegu ei ohusta meid otseselt ei sõda, epideemiad ega nälg, on mure rahva püsimajäämise pärast endiselt väga aktuaalne. Sellel on peamiselt kaks põhjust: liialt madal sündivus ning väljaränne. Kui viimase kohta Õnnestub ehk täiendavat ja tõest infot just rahvaloendusest saada, siis madala sündivuse kohta on meil info küllaldane.

Kui sisse- ja väljaränne kõrvale jätta, on rahvastiku taastootmiseks tarvis, et iga viljakas eas naine sünnitaks keskmiselt 2,3 last. 2010. aastal oli vastav näitaja Eestis aga 1,64 last. Selles osas ei erine me Euroopa Liidu keskmisest oluliselt.

See tähendab, et meil sünnib vajaliku 22 000 lapse asemele igal aastal umbes 15 000 last.

Iga põlvkond on seetõttu rohkem kui neljandiku võrra eelmisest väiksem ja nõnda see jätkub, kui ei toimu olulist ja jõulist muudatust. Sündimus Eestis on selgelt liialt väike, et tagada rahvastiku jätkusuutlik areng.

Professor Rein Taagepera on rahvastikuprobleemi kirjeldanud demograafilise auguna, mis on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Kümne aasta pärast väheneb laste arv jällegi järsult, sest vähemaks on jäänud mehi ja naisi, kes võiksid lapsi saada. Miljoni eestlase asemel on siis 600 000, kahekümne viie aasta pärast kukume järgmisse auku ja nü edasi.

Eelpool kirjeldatud stsenaarium ei ole paratamatus ja kindlasti ei soovi keegi meist selle täideminekut. Sündimus- ja rahvastikupoliitikat on võimalik edukalt ellu viia, kuid tuleb arvestada, et see on aeganõudev ja nähtavate tulemusteni võime jõuda alles aastakümnete pärast.

Tähtis on teostada stabiilset ja jätkusuutlikku poliitikat, mis ei sõltu valitsuse vahetumistest ega päevapoliitikast, vaid pikemaajalisest eesmärgist. Üksnes üksikute lühiajaliste meetmete rakendamine pikas perspektiivis sündimuskäitumist ei paranda.

Et tagada Eesti rahva ja kultuuri püsimine, peame asetama rahvastikupoliitika esikohale, riik peab kõigis otsustes seadma esmatähtsaks perede ja laste huvid. Nende olulisust peab mõistma kogu ühiskond.

Poliitika peab soosima väärtusi, mis toetavad perekonna tugevdamist ja vanemarolli ühiskonnas. Rohkem peaks rakendama meetmeid, mis arvestaksid lapsi. Nõnda on IRL alati seisnud selle eest, et tulumaksuvabastust arvestataks laste arvu silmas pidades. Õige pea hakatakse IRLi eestvedamisel maksma vanema-pensionit - pensionilisa inimestele, kellel lapsed.

Võrumaale tuleb hea aasta

2012-01-03

Astudes üle 2011. aasta künnise aastasse 2012 tuleb meie kõigi seas panna tähele suurt rõõmu ja koostööd, mis on meid toonud tänasesse päeva. Eelmine aasta oli meie jaoks kahtlemata pigem positiivne - tööpuudus on vähenenud, rahvastiku kahanemine on pidurdunud, omavalitsused koostöös riigiga teinud algust koolivõrgu korrastamisega.

Meie igapäevane tegutsemine on kantud heast koostöövaimust, mille toel oleme saanud üle ka väga keerukatest oukordadest. Möödunud aastast tooksin esile mitmeid positiivseid tahke nii ettevõtluse ning majanduse elavnemisest kui ka meie noorte ja vanemate inimeste tublist tegutsemisest.

Kohapeal on olnud kindlasti positiivseim tööpuuduse kahanemine, kriisiaastate tipuga võrreldes on see kahanenud pea kaks korda. Kui meie inimestel on tööd, siis läheb hästi ka meie peredel, lastel ja noortel. See annab jõudu ja lootust edasiminekuks.

Lisaks on möödunud aastale tagasi vaadates, tegelikult pigem isegi uuele edasi vaadates, kõige magusama perspektiiviga käima läinud rahvusvaheline koostöö, mis kätketud Luhamaa piirijaama avamisse ja uutesse võimalustesse, mis seal tekivad.

Olen kindel, et Misso vald saab juba sel aastal suure arengutõuke ning see hea edenemine jätkub järgnevatel aastatel. Tegelikkuses on see protsess juba selgelt ja nähtavalt käima läinud.

Väga suuri arenguid saavutas Võrumaa ka omavalitsuste omavahelises koostöös ning mitmete projektide lõikes ka riigiasutuste ja ministeeriumitega. Kiire internet ja ettevõtlusprojektide toetamine annab päris palju lootust edasiliikumiseks. Meie suurim murelaps on olnud traditsiooniliselt meie maakonna teedevõrk - loodetavasti toob alanud aasta selles vallas häid uudiseid.

Kuna olen hästi kursis Rõuge vallas asuva Nursipalu laskevälja temaatikaga, siis pean rõõmustama ka eelmisel aastal saavutatu üle - aastakümneid kestnud patiseis ja kõhklused on ületatud ning kaitseministeerium ja Rõuge vald liiguvad selgelt ühtse nägemuse suunas, et kohalike elanike ja ühiskonna riigikaitselised huvid saaksid heas tasakaalus realiseeritud ning kaitstud. Tänan selle eest eraldi nii Rõuge valla inimesi kui kõiki teisi selle protsessi osapooli. Usun, et sellest koostööst saavad ka Rõuge valla inimesed peagi päris konkreetset kasu.

Võrumaa tulevik on olla kauni loodusega arukate ja ettevõtlike inimeste elu- ja tegutsemispaik, mis pakub häid võimalusi ennast teostada ning on avatud kõigile, kes seda hinnata suudavad. Selle nägemuse teostumiseks tuleb investeerida nii inimestesse kui nende elukeskkonda, et kõigil soovijatel oleks hea haridus ja elupaik. Meil on olemas inimesed ja loodus, kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta täna ja homme.

Võrumaa on Eesti ilusaim maakond, maakonna lõunapoolse osa moodustab Haanja kõrgustik, mis on kõrgeim nii Eestis kui ka Baltimaades. Rõuges asub Suurjärv, mis on Eesti järvedest kõige sügavam. Meil on Suur Munamägi, Piusa koopad, Vällamägi ja Kütiorg. Isegi Eesti kõige suurem puu on meil - Tamme-Lauri tamm Urvastes on kõige jämedam puu Eestis.

Meil on oma keel, oma kultuur. Kultuurisündmustelt oli rikas nii eelmine, kui saab olema ka alanud aasta. Juulikuise Võru rahvusvahelise folkloorifestivali ajal muutub Võru linn eri kultuuride, rahvatantsu ja rahvamuusika pealinnaks. See on üks suuremaid omataoliste pidude seas kogu Eestis.

Meie maakonnas on sündinud pillimeister August Teppo ning luuletaja ja kirjanikud Bernhard Kangro ja Artur Adson, elanud Friedrich Reinhold Kreutzwald. Meie maakonnast on pärit Erki Nool, Raul Olle, Andrus Värnik. Alles autasustasime oma maakonna mulluseid parimaid sportlasi - usun, et sellesse maailmanimede loetellu tuleb täiendust.

Usun, et meid ootab ees positiivne ja head arengut toov aasta. Majandusliku surutise aastad on toonud selguse ka meie maakonna jaoks. Inimesed saavad väga täpselt aru, mis olukord on ja see on hea eeldus edasiliikumiseks. Samuti mõistab terve Võrumaa, et selleks, et oma asja ajada, tuleb kokku hoida, koostööd teha, otsida partnereid ja liitlasi kõikjalt, kust võimalik.

Mul on hea meel koos teiega uude aastasse astuda. Usun, et uus aasta toob meile palju põnevaid väljakutseid ja mul on hea meel, et me saame kõik koos ühiselt nendele väljakutsetele vastu astuda. Loodan, et te kõik leiate kiirete asjatoimetuste kõrvalt ka aega enda akusid laadida ning veeta meeldivalt aega oma lähedaste ja pere seltsis.

Palju jõudu meile kõigile ja head uut aastat!

Kuidas Kundas ilma hinnatõusuta sooja saada?

2011-11-18

Virumaa Teataja on talve eel muutumas kaugkütte ERIks, aga mis sa ära teed, kui inimestel häda käes.

Kunda linnas koguti hiljuti sooja hinnatõusu vastu allkirju, nii et see genereeris muu hulgas ka riigikogu Lääne-Virumaalt pärit liikmetele järgmise sisuga elektronkirja:
"Usun, et olete kursis murega, mis sunnib mind teie poole pöörduma - see on Kunda soojahind ja lühikese etteteatamistähtajaga selle meeletu tõus, mis paneb löögi alla minu ja minu lähedaste senise võimekuse oma kohustuste täitmisel ning võimaluse elada oma elu väärikalt! Palun teid võtta arvesse, et soojahinna tõus sellises ulatuses on mulle vastuvõetamatu ning mind ei rahulda enam pelgalt selgitused a la, miks ma siiski peaksin maksma rohkem, kui mul on. Ma nõuan teilt KOHE tegusid, mis päädiksid hinnatõusu olulise leevenemisega, ning soovin, et teeksite oma tööd sisuliselt ja teid ülalpidavate kodanike huve arvestavalt!"

Kirjade saamise tulemusena on mul nüüd väga täiuslik Kunda inimeste meiliaadresside andmebaas. Loomulik on see, et rahvasaadik tegeleb kirjas püstitatud teemaga ka sisuliselt. Pöördusin konkurentsiameti poole, kes Kunda rahva arvates uut soojahinda kooskõlastades kurja juureks osutus. Järgnev pärinebki suures osas konkurentsiameti vastusest minule.

Selgitus, mida kuulata

Eelmise soojahinna kooskõlastas konkurentsiamet kaks ja pool aastat tagasi, siis oli maagaasi ostuhind (koosneb maagaas + aktsiis + võrgutasu) 54% võrra madalam kui tänases hinnas. Vahepealse kahe ja poole aastase perioodi jooksul on väga oluliselt tõusnud maagaasi hind ning tõusnud on ka aktsiis. Konkurentsiameti 21.10. 2011 otsusega Kunda võrgupiirkonnale kooskõlastatud soojuse piirhinnas on maagaasi osakaal 74,8%. Kunda võrgupiirkonna jaoks muutub maagaasi sisseostuhind iga kuu sõltuvalt USA dollari kursist ja kütteõlide 9 kuu keskmistest hindadest.

Vaatamata sellele, et maagaasi sisseostuhind langes 2010. aasta teisel poolel, on käesoleva aasta aprillikuust tõus olnud üle 35%, viimase kahe aastaga on maagaasi sisseostuhind kahekordistunud. Seega on soojuse hinna tõusu põhjuseks eelkõige kütuse hinna järsk tõus, mida põhjustavad globaalsed muutused maailmaturul.

Perioodil aprill 2009 - oktoober 2011 teenis Fortum Termest AS Kunda võrgupiirkonnas maagaasi ostuhindade erinevusest tingituna kahjumit ligi 130 000 eurot (ligi 2 miljonit Eesti krooni), mis tähendab seda, et Kunda linna tarbijad tarbisid nimetatud perioodi jooksul soojust soodsamalt võrreldes Eesti teiste linnade maagaasi baasil toodetud soojuse tarbijatega.

Tekkinud kahju ettevõttele ei kompenseerita ja see kantakse kahjumisse. Eesti teistes linnades on sellel perioodil olnud analoogne maagaasi ostuhindade tõus, eripäraks vaid see, et soojuse hinda on muudetud kaheaastase perioodi jooksul mitu korda vastavalt maagaasi ostuhinna muutusele.

Lisaks maagaasi ostuhinnale on Kunda võrgupiirkonnas muutunud elektrienergia ostuhinnad ning kütuse põletamisel välisõhku paisatavate saasteallikate tasumäärad. Samuti on lülitatud hinda aastatel 2008-2011 tehtud investeeringud summas

359 720 eurot (5,63 mln krooni). Samas on investeeringute tulemusel vähenenud soojuskadu 30,7 protsendilt 22,1 protsendini ning saadud kokkuhoid kompenseerib investeeringute maksumuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonnale on soojuse piirhind kooskõlastatud hinnavalemi alusel, milles muutuvaks komponendiks on maagaasi ostuhind. Kui gaasi ostuhind langeb, siis kajastub see ka kohe soojuse hinnas.

Kunda võrgupiirkonna probleemiks on halvas seisukorras ning madala tarbimistihedusega soojustrassid, milles oli soojuse kadu 2009. aastal 30,7% ja 2010. aastal 26,6%. Alates 1. detsembrist 2011 on kadu 22,1%.

Monopolide hinnapiirangud

Selle IRLi algatatud seaduse kohaselt on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud oma määrusega soojuse kadudele tehnilised nõuded. Kunda piirkonnas on ettevõte võtnud endale tegevusloas arenduskohustuse vähendada trassikadu 2016. aastaks 18%ni, mis absoluutmahus vähendaks trassikadusid 1,76 korda ning annaks võimaluse alandada soojuse hinda.

Lahendused soojuse hinna alandamiseks on eelkõige trassikao vähendamine, mis on juba töös. Investeeringud selleks finantseeritakse osaliselt välisabi raames. Siin kehtib printsiip, et välisabi raames finantseeritud investeeringuid ei lülitata soojuse hinda. Ka on Fortum Termest kaalunud hakkpuidul töötava katlamaja rajamist, mis annaks samuti kokkuhoidu.

Maagaasi hind on täna taandatuna kütteväärtusele umbes 40 eurot/MWh, hakkpuidul aga 18 eurot/MWh, mis võimaldaks tarbijatele soodsama hinna. Samas osutub see tasuvaks, kui investeeringud kaasfinantseeritakse ELi abi raames, sest kui hinda lülitatakse kogu katlamaja investeering, ei anna see fekti.

Analoogselt maagaasiga järgib hakkpuidu hind sama trendi, ka mõjutab hakkpuidu hinda tõusu suunas ELi CO2 poliitika, mis soosib taastuvate kütuste kasutamist. Tuleb tõdeda, et pikas perspektiivis on hinnatõus surve erinevatele kütustele ning parimaks lahenduseks on energiasääst tarbija juures: majade soojustamine, küttesüsteemide renoveerimine.

Olen nii, nagu e-kirjas palutud, süvenenud probleemi sisuliselt, aga tunnetan oma nõrkust ja ei oska Kunda kortermajade elanikele neile lähivaates vastuvõetavaid kaugküttehinna alternatiive pakkuda ega enda poolt artikli pealkirjas tõstatatud küsimusele vastata.

Mida siiski soovitada või soovida? Seda, et Kunda linna elanikel jätkuks tööd. Et ühistutel jätkuks jõudu ja vahendeid tegeleda soojakadude vähendamisega ja et gaasihind maailmaturul langeks.

Kes ikka väga suures kitsikuses, neid peab aitama toimetulekutoetus.

Audentese spordikooli rolli peaks ümber mõtestama

2011-11-14

Olen spordihuviline, eriti elan kaasa korvpallile, jalgpallile ja kergejõustikule. Viimasel ajal olen tundnud, et on teemasid, mis vajaksid enam tähelepanu ja diskussiooni.

Minu hinnangul on Eesti spordi korraldus liialt tippspordikeskne, vähe tähelepanu pööratakse laiale kandepinnale, massilisusele ja regionaalsusele. Meie spordielu veavad Eesti olümpiakomitee ja riik kultuuriministeeriumi kaudu. Edasi tulevad juba omavalitsused, spordiliidud, spordiseltsid, spordialaliidud. EOK peamine mure on arusaadavalt väärikalt esineda olümpial ja teistel tiitlivõistlustel. Omal ajal toetas EOK tööd Eesti spordi keskliit, mis kümmekonna aasta eest likvideeriti. Ometi arvan, et ka Eesti spordielu korraldamisele tuleks kasuks sportlik konkurents ja juhtimise mitmekesisus, kus kaks organisatsiooni omavahel hea eesmärgi nimel „kakleksid": meil on naisliit ja naisühendus, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit. Tandem täiendaks üksteist ning tooks uusi ideid ja inimesi spordielu korraldusse.

Arvan, et riiklik spordikorraldus sobiks kultuuriministeeriumi asemel paremini haridusministeeriumisse, mille valitsemisalaga on sport palju tihedamalt ja loomulikumalt seotud. Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad koolid ja nende spordibaasid, kehaline kasvatus, huviharidus, noored, sealne suurem ametnikkond saaks rohkem panustada spordiprobleemide lahendamisse. Samuti väheneks spordi ja kultuuri omavaheline rivaliteet ning sport pääseks väiksema venna rollist.

Tallinnas palju ahvatlusi

Konkreetsemalt rääkides tuleks ümber mõtestada Audentese spordikooli roll Eesti spordis. Audentese ühe õpilase pearaha on meie praeguseid võimalusi arvestades põhjendamatult suur - üle 5000 euro (80 000 krooni) ehk neli korda kallim kui Tartu ülikooli kehakultuuri üliõpilasel ja kümme korda kallim üldhariduskooli õpilasest. Seda raha saaks tulemuslikumalt kasutada, suunates selle spordiklubide ja koolide rahastamisse, treenerite ja õpetajate palkadesse, spordiklasside või rühmade loomisse maapiirkondades.

Teiseks, Audentese asukoht ei peaks olema Tallinna linnas. Pealinna keskkond ei soosi kodust ja perekonnast lahus elavate noorte keskendumist eelkõige õppimisele ja sportimisele. Segavaid ahvatlusi ja võimalusi on liialt palju. Paraku on nii, et kool ja treenimine ei tundu ühel hetkel enam üldse huvitavad. Audentese tüüpi kooli kannaks välja enamik maakonnakeskusi, kus on baasid, treenerid, muu teenindav personal ja taristu olemas.

Kolmandaks, võistkonnaalade puhul on üksikute noorte Tallinnasse toomine sageli spordiala kandepinda kitsendav ja kohapealset motivatsiooni ja entusiasmi pärssiv. Kui maakonnas on hea võistkond, treenerid, traditsioonid ja toimiv süsteem, siis ühe või kahe parema mängija toomine Audentesesse on karuteene ala arengule. Väheneb kohalik motivatsioon ja publikuhuvi, kaovad eeskujud.

Mõnel spordialal oleme jõudnud olukorrani, kus noorsportlane esindab meistriliigas ühel ajal kahte võistkonda - oma koduvõistkonda ja ka Audentest. Tõeline sportlik absurd! Kunstlik võistkonna moodustamine ei ole jätkusuutlik. Mõistan, et kui väikeses maakohas on andekas sportlane, kellel pole oma piirkonnas võistkonda, puudub ka treener ja tingimused, oleks noore Audentesesse suunamisel mõte. Paraku kinnitab praktika, et kohtades, kus tingimused puuduvad, ei avastata selliseid noorsportlasi. Need avastatakse ikkagi seal, kus jagub kohapealseid fanaatikuid ja tingimusi. Kui suudame Eesti täiskasvanute koondised moodustada klubides pallivatest mängijatest, puudub ka vajadus aasta läbi koos mängivate noortekoondiste järele.

Platsil välismängijad

Spordi, nagu ka kultuuri ja hariduse krooniliseks probleemiks on tasakaalu puudumine materiaalse keskkonna ja sisulise tegevuse rahastamise vahel. Liiga palju raha paneme betooni ja põhjendamatult vähe treeneritesse ja noorsportlastesse. Eakad juhendajad veel jätkavad, kuid noori peale ei kasva. Sisulise tegevuse alla käib nii treeningprotsess, vahendid kui ka võistlustel käimine. Praegu maksab lapsevanem kinni treeningud, üüri, sõidud, kohtunike tasud, auhinnad. Ja kui mõnel vanemal raha lapse võistlustele sõiduks ei jätku, jääb laps koju ning saab osaleda vaid treeningutel, kui sedagi. Kes neid pooltühje spordibaase tulevikus üleval peab?

Nõutuks teeb olukord Eesti meeste korvpallis, mis on olnud ju aastakümneid meie
sportmängude lipulaevaks. Korvpallile kuulus rahva armastus, populaarsus, kõrge tase, sponsorite raha ja ka märkimisväärne osa avalikust rahast. Ja kuhu oleme jõudnud? Eeliseid võrreldes teiste aladega ei ole osatud ära kasutada. Täna tuleb teha kummardus nii jalgpallile, võrkpallile kui ka käsipallile. Kõik kolm on võrreldes korvpalliga paremini arenenud. Korvpall on taandunud. Miks?

Välisklubidesse sobiliku tasemega mängijaid meil saata peaaegu pole. Kohalikud klubid ostavad sisse võõrmängijad, et võita Eesti meistritiitel. Pole haruldane, kui platsil on kolmneli välismängijat ja kohalikud käivad kah külakorras satsi täiendamas. Paari aasta eest vaatasin Eesti finaali ega teadnud, kas elada kaasa Tartu grusiinidele või Tallinna mustanahalistele.

Ma ei oska rõõmustada olukorra üle, kus rikkamad Tallinn ja Tartu ostavad sponsorite rahadega endale mehi sisse, et mängida võrdselt Rapla ja Valgaga. Mõneks kuuks sisse ostetud kallite välismängijate raha võiks suunata järelkasvu ja treenerite tarvis. Meistriliigas ei tohiks üle kahe välismängija lubada ja kohustuslik peaks olema noortevõistkond. Kardan, et korvpalli haigus on nakkav ja sarnasele kiusatusele ei suuda vastu panna ka käsipall ja võrkpall. Esimesed märgid on juba õhus. Loodan siiski, et seda ei juhtu.

Helir-Valdor Seeder
Eesti Päevaleht, 11.11.2011, Spordileht

Majade tark soojustamine viib kulud alla

2011-11-11

Esmaspäeval alanud energiasäästunädal toob fookusesse säästvad tarbimislahendused ning majade soojustamisest tuleneva energia kokkuhoiu võimalused. Ajal, mil Euroopas tõusvad energiahinnad, on energiasäästule suunatud igapäevaelus rakendatavate lahenduste kasutuselevõtt muutnud üha aktuaalsemaks ka Eestis.
Raske, kui mitte et võimatu on meil võidelda tõusvate maagaasi, puidu või õli tooraine hindadega terves maailmas. Seega on peaaegu ainukeseks soojakulude vähendamise võimaluseks energiasääst. Kõige efektiivsem viis on majade soojuskindlaks renoveerimine, sest enamik Eesti kortermajadest (hinnanguliselt 13 000 hoonet) ei ole soojust lukustavad. Mistõttu läheb suur osa täna kasutatavast energiast atmosfääri lihtsalt kaduma. Majade tark soojustamine annaks kindla kokkuhoiu küttearvetelt. Halvast soojustusest või energiasäästule mõtlemata projekteeritud ehitised tuleks renoveerida nii, et soojakaod läbi piirete väheneksid ning seeläbi tekkiv kokkuhoid küttearvetelt ning keskkonnasääst oleks reaalne.

Euroopa Liit on võtnud endale eesmärgiks saavutada 2020. aastaks hoonepõhiseks energiatarbeks mitte rohkem kui 100 kWh/ m2 a. Paraku on Eestis täna hulga kortermaju, kus nimetatud näitaja on mitu korda kõrgem. Majandus- ja kommunikatsiooni-ministeerium on käivitanud juba mõnda aega tagasi kortermajade rekonstrueerimistoetusprogrammi, mille eesmärgiks on julgustada ja aidata inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Praegu kaetakse riigi poolt finantsasutuse KredEx kaudu 35 protsenti rekonstrueerimiskuludest, kui sellega saavutatakse 50-protsendiline energiasääst. Alates eelmise aasta septembrist on esitatud kokku 245 toetuse taotlust, millest positiivse otsuse on saanud 229 korterelamut 6 225 323,58 euro ulatuses.

Korterelamute toetamiseks kasutatakse vahendeid, mis saadakse Eesti riigi kasutamata saastekvootide müügist Luksemburgile. Toetustaotlusi saab esitada alates 30. septembrist 2010 kuni vahendite ammendumiseni või 30. novembrini 2012. a.

Samuti on plaanis valitsusel käivitada ka toetusprogramm väikemajade rekonstrueerimiseks 2014. aastal. Muidugi, kui rahalised võimalused tekivad varem, käivitatakse toetusprogramm kiiremini - elame, näeme. Nimetatud programm puudutab otseselt neljandikku Eesti elanikest.

Ka avalikus sektoris on plaanis rakendada energiasäästu. Nimelt on kavas viia ellu ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Sellise programmi abil on võimalik energiatõhusamaks muuta ligikaudu 480 hoonet. Programmi kogumaht on 146, 5 miljonit eurot.

Elades meie kliimavöötmes, kus kütteperiood kestab üle kolmandiku aastast, on energiasäästu raske ülehinnata. Täna tehtavad kulutused majade soojustamisse on kindel garantii väiksematele kommunaalarvetele.

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Emapension - uus tahk perepoliitikas

2011-10-26

Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada - madal loomulik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?

Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne - 2010. aastal, 35 inimese võrra.

Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.

Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töö-rändest; mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?

Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.

Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigil seda kõige mõistlikum teha.

Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni kui need, kellel lapsi pole.

Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.

Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.

Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.

Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse, seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk üle 13 euro kuus.

Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.

Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.

Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed, ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel -väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Majade soojustamisega saavutatakse väiksemad kommunaalarved

2011-10-22

Tänavune sügis on pakkunud meile mõnusalt sooja vananaiste suve. Paraku on soojad ilmad nüüdseks läbi ning alanud on taas 8-kuuline kütteperiood. Soojakulude osatähtsust perede eelarves ei saa alahinnata: keskmise eestlase jaoks moodustavad need rohkem kui pool leibkonna kodukuludest.

Maagaasi, puidu või õli toorainehindade tõusu vastu on meil väga raske seista, mistõttu on majade soojakulude vähendamisel peamiseks märksõnaks energiasääst. Ainus ja reaalne kulude kokkuhoid on võimalik saavutada kortermajade soojuskindlamaks renoveerimisega. Nagu tänavapildis näha võime, on paljud seda võimalust ka juba kasutanud või kasutamas.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2020. aastaks saavutada hoonepõhiseks energiakuluks mitte rohkem kui 100 kWh/m2a. Eestis on täna see näitaja paljude kortermajade puhul mitu korda kõrgem. Soojuskindlamate elamutega säästaksime küttekuludelt ning hoiaksime ümbritsevat keskkonda, mida me kesiselt soojustatud majade kaudu usinalt ja järjepidevalt kütame.

Kortermajade soojuskindlamaks muutmisel on oluline roll täita riigil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi käivitatud kortermajade rekonstrueerimistoetuse programmi eesmärk on aidata ja julgustada inimesi investeerima kodukulude kokkuhoiuks. Hetkel kaetakse riigi poolt, läbi sihtasutuse KredEx, 35% korterelamu rekonstrueerimise maksumusest, kui sellega saavutatakse hoones 50 protsendi suurune energiasääst.

Aastaga on soojuskindla-maks muutmise toetust saanud 183 korterelamut ligi 4,9 miljoni euro eest. Toetust on eelkõige kasutatud nõutud omafinantseeringu osakaalu vähendamiseks. Programm jätkub ja loodetavasti tulevikus juba veelgi suurema riigipoolse toetusega. Siinkohal julgustaksin Raplamaa korteriühistuid programmis senisest rohkem kaasa lööma. Raplamaal on 2010. ja 2011. aastal toetust saanud kaheksa korterelamut. Maakonna potentsiaali silmas pidades võiks toetust saanute hulk olla mitu korda suurem. Olen veendunud, et korteriühistute aktiivse tegutsemise korral ning riigi ja omavalitsuste kaasabil on juba lähiaastatel võimalik meie kortermajades saavutada olulist energia ja seeläbi ka rahalist kokkuhoidu, muuta elukeskkond kaunimaks ning parandada kohalikku tööhõivet.

Kokku on lepitud, et valitsus jätkab järgmisel aastal kodutoetuste maksmist lasterikastele peredele, eesmärgiga parandada väikese sissetulekuga paljulapseliste perede elamistingimusi. Ka neid toetusi on kasutatud suures osas eluaseme renoveerimiseks ja ühtlasi energiasäästlikumaks muutmisel. Seni on toetust saanud 1500 peret, kus kasvab ligi 6000 last, summas 12 miljonit eurot. Keskmine toetuse suurus ühele perele on olnud 6140 eurot.

Lisaks korterelamutele on valitsusel plaanis käivitada toetusprogramm ka väikemajade rekonstrueerimiseks niipea, kui selleks tekib rahaline võimalus. Valitsuse tegevusprogrammis on tähtajaks määratud 2014. aasta, kuid võimalusel alustatakse sellega juba varem. Kõnealune kava puudutab ligikaudu neljandikku Eesti elanikest.

Energia säästmist on plaanis rakendada ka avalikus sektoris, kus viiakse läbi ühiskondlike hoonete rekonstrueerimise programm. Selle programmi kogumaht on 146,5 miljonit eurot, mis võimaldab energiatõhusamaks muuta ligi 480 hoonet.

Eesti kliimas, kus suviselt soojasid ilmasid jagub napilt kolmeks kuuks, on majade korralikku soojuspidavust raske ülehinnata. Hoonete energiasäästlikumaks muutmine on garantii kommunaalarvete vähenemiseks. Alustame soojustamisega kohe!

Riik peab kohanema

2011-10-22

Riigikontrolör Mihkel Oviir tutvustas teisipäeval riigikogu ees kokkuvõtet viimase aasta jooksul tehtud audititest ja andis ülevaate riigikontrolli 90 töötaja tööst ja tähelepanekutest. Riigieelarve kontrolli komisjoni liikmena saan kinnitada, et auditiaruanded on koostatud põhjalikult ja asjalikult, võttes arvesse auditeeritavate seisukohti.

Riigikontrolli tegevuse eesmärk ongi majanduskontrolli kaudu anda riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori raha kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult.

Kulusid ei hinnatud

Tahan rõhutada viimase nädala jooksul üht liialt vähe tähelepanu pälvinud aspekti. Küsimus on rahandustehniline, kuid sellel on väga suur mõju nii riigi kui kohaliku omavalitsuse raha kasutamisele. Põhimõtteliselt on nii, et kes eelarveprotsessi hoolsalt lõpuni ei tee, sel ei hakka kunagi raha olema. Raha kulub märkamatult kribu-krabu peale ja soovitud strateegilised eesmärgid jäävad täitmata raha puudumise tõttu.

Riigikontrolöri ülevaates seisab: "Samal ajal ei saa rahul olla riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande koosseisus oleva riigieelarve täitmise aruandega. Et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev ja aruannet saaks uute eelarveliste otsuste tegemisel arvesse võtta, tuleb riigikogus vastuvõetud eelarve, lõpliku eelarve ja tegeliku täitmise andmed esitada võrreldaval kujul. See võimaldaks hinnata, kas eelarveraha on kasutatud küsitud eesmärgil."

Riigikogule on esitatud 2012. aasta eelarve, mille seletuskiri 313 leheküljel sisaldab hulga valdkondlikke eesmärke ja nende elluviimiseks vajalikke tegevusi. Riigikogu on vaielnud nende üle kirglikult kolm kuud. Küllap oli see nii 2010. aastalgi. Tagasisidena esitatakse riigikogule majandusaasta aruande koosseisus 15 lehekülge tabeleid teostatud tehingute raamatupidamisandmetega.

Riigi eelarvestamise protsessis täidetakse põhjalikult esimene, planeerimise faas, kinnitatakse, et teine, täitmise faas on läinud raamatupidamislikult korrektselt. Väga tähtis osa, sisuline hindamine ja järgmisteks perioodideks teadmiste ja kogemuste hankimine jääb hoopis ära.

Sama puudus, et ei hinnatud, kuidas eelmisel aastal raha kulus, oli 2005. aastal Kihnu vallas ning Pärnu linnas ja ma kardan, et selliseid omavalitsusi ja riigiasutusi on Eestis palju. Kardan, et niimoodi, vähe tulemust andes kulub märkamatult palju riigi, linna ja valdade raha.

Viivitamise hind

Samuti ei saa ma nõustuda, et Eesti on endaga liiga rahul. Eesti on viimaste aastate majanduskriisi, võrreldes endaga sarnaste riikidega, üsna sujuvalt läbinud. Meie, eestlased, oleme enda vastu liiga nõudlikud. Alles me saavutasime üht, aga juba asume, hetkekski seisatamata, uute eesmärkide poole püüdlema.

Praegu on tunda väsimust, oleme väga palju pingutanud ja üldse mitte rõõmuga oma saavutustele tagasi vaadanud. Meie palgad ja sotsiaaltoetused on inflatsioon väikeseks söönud, isegi keskmise sissetulekuga inimene tajub, et kannatab puudust.

Oleme palju Euroopa Liidu toetusi ja iseenda raha investeerinud hoonetesse. Nüüd kulub nende ülalpidamiseks palju raha, mis tuleb samast rahakotist, kust kultuurinimeste ja õpetajate palgaraha.

Kui maal on üks koolihoone pooltühi ja vajab kütmist, tuleb tühja osa kütta-koristada ning õpetajate palka tõsta ei saa. Pärnu linna spordihalli ehitamise, haldamise ja laenuintresside raha tuleb samast rahakotist, kust haridus- ja kultuuritöötajate palk. Samal ajal on spordirahvas veendunud, et nad ei saa hakkama Kalurihalli ega kahe sõudebaasita, aga ka nende ülalpidamise raha tuleb samast rahakotist.

Ilmselgelt vajab riigi ja kohalike omavalitsuste poliitika suunamuutust juba lähitulevikus, vähem raha betooni ja küttesse, rohkem raha töötajate palkadeks.

Kahtlemata on õigustatud kriitika, et kärpimine, mis on hädavalik lühiajaliselt, ei ole kestlik pikka aega ja Eesti vajab reforme, et kohanduda oludega. 20 aastaga on olukord riigis palju muutunud: nii elatusalades, elamise alades kui rahvastiku vanuselises koosseisus. Nende muutustega peavad kohanema halduskorraldus, haridussüsteem, sotsiaalhoolekanne, avalik teenistus ja kõigi muude riigi funktsioonide täitmine.

Kohandamise edasilükkamine maksab ja palju. Sõna-sõnalt tuleb võtta tuntud lauset, et aeg on raha. Kujundlik näide Pärnu linnast 2009. aastal.

Eelarve tulnuks kohandada majanduslike võimalustega ja kärpida kulusid 2009. aasta algul, kuid seda ei tehtud. 2009. aasta kestel tekkis üle võimaluste elamisest 45 miljoni kroonine võlg, mis tuli linnarahva rahaga ära maksta ja 2010. aasta eelarvet selle summa võrra kärpida.

Üheaastane viivitamine Pärnu linna eelarve kohandamisel muutunud olukorraga maksis 45 miljonit krooni ehk kaheksa protsenti eelarvest. Pärnu linn on umbes 50 protsenti maakonna ja 3,3 protsenti riigi rahvastikust. Võite ette kujutada, kui palju maksab riigile, kui ta lükkab edasi haridussüsteemi või halduskorralduse kohandamist riigi muutunud olukorraga.

Kohanemine on ellujäämise küsimus, nii filosoofilises kui praktilises mõttes, nii looduses kui riigikorralduses.

Riigikontrolör tõdeb, et paari-kolme aasta jooksul viiakse ligi 50-60 protsenti auditite ettepanekutest ellu, finantsauditite puhul isegi kolmveerand või rohkem. Riigikontrolöri ettepanekud lähtuvad ja peavadki lähtuma oma olemuses täiuslikust olukorrast.

Praktiline juhtimine on protsesside juhtimine, mida viivad ellu inimesed, kes ei ole täiuslikud ega tegutse täiuslikes oludes. Samal ajal on nii suur ettepanekute arvestamise osa tunnustus riigikontrolörile, tema sõnal on kaalu ja arvamusel autoriteeti.

Me ei tohi lasta kaasmaalastel end surnuks juua

2011-10-19

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabi-nõuna on maksu kaudu hinna tõus ehk teisisõnu ostuvõime vähendamine.

Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Nende numbrite puhul on seejuures salaalkohol juurde lisatud ning turistide joodu ja kaasa-viidu maha võetu. Teised sekkumised üksikuna ei ole efektiivsed.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi suurema leviku riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimist. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholi turundus-üritusel, Õllesummeril, saama näiteks sümboolse hinnaga nn reklaamsiidrit. Kaubanduskeskustes muutuksid alkoholi avalikud degusteerimised igapäevasteks.

Samas on piinlik kuulata reklaami- ja alkoholitootjate väiteid, et alkoreklaam ei pane kedagi rohkem jooma, see aitavat vaid valida kvaliteetsemaid tooteid. Suisa kummaline oli selle selgituseks toodud näide, et pesupulbrireklaam ei pane ju ka kedagi rohkem pesu pesema.

Tõepoolest, mina ka ei ole kuulnud pesupesemissõltlas-test, kes kulutaks sellele kasvavas mahus aega ja raha, rikuks ära oma tervise, oleksid ohtlikud oma perekonnale, ei jõuaks selle sõltuvuse tõttu enam tööle ning tekitaks olulist kahju kogu ühiskonnale. Küll aga on meile hästi teada sellised tagajärjed alkoholi liigtarbimisel ja sõltuvuse füsioloogilised tekkemehhanismid.

õige olulisemad on suhtumise muutus ning inimese ja kogu к ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada erisuguste meetmete

(hind, reklaamipiirang, juurdepääsu piirang, joobe kontroll liikluses, teavituskampaaniad jmt) koosmõjus ning sekkumisi järkjärguliselt karmistades.

Samas ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan, joon end surnuks; ei taha, ei joo. Ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda me vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ning linnatänav ja metsaalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade.

Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkotarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügi-piirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus. Oleme selleks välja pakkunud viis sammu.

Reklaami piiramine kujul, kus reklaamis tohib toodet näidata vaid nn kaunistamata kujul, loetleda vaid selle toote andmed ning välistatud on igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Lõpetada välireklaam.

Määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn lõpp-punkt, keelata paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Järkjärguline aktsiiside tõus, kiiremas tempos niinimetatud napsitaja treenirigjookidel, need on magusad lahjad alkohoolsed joogid, mille sihtrühm on noored ja naised.

Boonuskampaaniate ja avalikes kohtades degusteerimis-te piiramine.

Tõhus järelevalve alaealistele alkoholi müügi üle, liikluses ja salaalkoholi leviku tõkestamisel ning sellega paralleelsed teavituskampaaniad.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks. Ise kuulun töörühmadesse, mis-käsitlevad turundust, hinnapoliitikat ja alkoholi kättesaadavust.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Mille peale kulub järgmise aasta riigieelarve?

2011-10-07

2012. aasta riigieelarve on juba valitsuse poolt heakskiidu saanud ning nüüd on järg jõudnud riigikogu kätte. Tegemist saab olema Eesti suurima riigieelarvega, kuid tulenevalt murepilvedest Euroopas jääb järgmise aasta eelarve kindlaks konservatiivse eelarve poliitika põhimõtetele. Riigieelarve puudujääk ulatub tuleval aastal 2,1 protsendini SKT-st. Kulutusteks on plaanitud 6,57 miljardit eurot ning tuludeks 6,1 miljardit eurot. Negatiivset eelarvet ei korva riik mitte laenamisega, vaid oma reservide kasutamisega. Kuhu järgmisel aastal maksumaksja raha suunatakse, et Eesti riigi elanike heaolu suurendada?

Pensionäridel on põhjust rõõmustamiseks, sest tuleval aastal panustab riik eakate elujärje parandamisse. 4. aprillist 2012 on oodata 4,4 protsendilist pensionitõusu. See tähendab keskmise vanaduspensioni suurenemist kuus 13 euro võrra. Pensioni suurendamise peamine põhjus on elukalliduse kiire kasv viimastel aastatel. Tõusevad ka kulutused meditsiinivaldkonda, et tagada arstiabi kiire kättesaadavus ning kvaliteet üle Eesti. Riik taastab ka täielikult teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal. Eestis on tunduvalt vähenenud töötute arv võrreldes languse aastatega, kuid endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist Töötukassa kaudu samas mahus. Seega saab Töötukassa aidata rohkem töötuid töölesaamiseks. Kokku tõusevad sotsiaalse kaitse valdkonna kulud 190 miljonit eurot ehk 10 protsenti.

Eesti riigi jaoks on väga oluline panustada põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade elavdamisse. Selle tõttu on 2012. aasta riigieelarve hea põllumajandussektori-le, sest arvestades Eesti olusid ja võimalusi kasvab eelarve märkimisväärselt. Toetused tõusevad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni seoses välisvahenditest tehtavate kulude suurenemisega. Tuleva aasta riigieelarve on ka soodne, sest täiendavate otsetoetuste maht kasvab 10 protsendi võrra ning on planeeritud eelarves täies mahus.

Oleme paljudele riikidele silma jäänud oma tublide saavutustega e-valdkonnas. Seega peab riik oluliseks, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondadesse. Selleks toetatakse 11 miljoni euroga interneti baasvõrgu rajamist uue põlvkonna elektroonilise side võrgu kasutuselevõtu meetme raames. Tänu sellele saab kiireks internetiühenduseks võimaluse enam kui 40 000 Eesti maapiirkonna elanikku.

Olulise valdkonnana tooksin ka välja riiklikud investeeringud Eesti teede olukorra parandamisse. Majandusministeeriumilt saavad kohalikud omavalitsused viie miljoni võrra rohkem raha kui tänavu ehk 17,8 miljonit eurot teede korrashoiuks. Siiski riigieelarve arutelul püüame veel leida võimalusi, et suurendada omavalitsustele minevat teede-raha 2012. aasta eelarvest on ka ette nähtud 71 miljonit eurot riigimaanteede rekonstrueerimiseks. Seoses auto- ja bussitranspordi suure osakaaluga Eestis ringiliiklemiseks on investeeringud igati Õigustatud. Tõusevad ka panused ühistranspordi arengusse. Saarlastele ja hiidlastele kehtestatakse soodsamad laevapiletid ning suurenevad dotatsioonid rongiliiklusele, sest Lõuna-Eestis pikendati reisirongide teekonda.

Järgmise aasta riigieelarve seisukoht on väga tähtis ka elupäästevõimekuse kasv. Sellest lähtuvalt on päästeameti personalikulude katteks mõeldud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Elupäästevõimekusega päästekomandode arv kasvab tänu lisarahale 34-lt vähemalt 63 komandoni. Kuid tuleb alati meeles pidada, et päästjaid on meil vaja siis kui õnnetus või kahju on juba tekkinud. Tagajärgedega tegelemine ei aita uusi õnnetusjuhtumeid ära hoida, vaid vähendab kahju ulatust. Sellepärast panustab siseministeerium tuleval aastal 62% rohkem raha ennetustöösse, et vähendada uute õnnetusjuhtumite arvu.

Riigieelarve arutelud riigikogus pakuvad kindlasti tuliseid debatte. On palju valdkondi, mis vajaksid raha juurde, kuid riigi rahakott ei ole lõputu ning pidevalt tuleb arvestada ka meid ümbritseva õrna majanduskeskkonnaga. Me peame järgima, et Eesti riigieelarve jõuaks võimalikult kiiresti tasakaalu ja iga kulu oleks põhjendatud võimaliku tuluallikaga. Kuigi tuleva aasta riigieelarve on defitsiidis jääb Eesti võlakoorem tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaimaks. Eesmärk on jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Paar küsimust “Hiina ajalehe” asjus

2011-09-15

Mõned mu tuttavad on öelnud, et nad ei kavatse enam hulk aega Postimeest osta ega tellida. Teised jälle vangutavad pead või muigavad irooniliselt. Ise kuulun pigem viimaste hulka. Aga huvitav, kui palju oleks Postimehe boikoteerijaid siis, kui Hiina vahelehe asemel ilmuks ühel päeval mõni Putini-Vene propagandaüllitis? Millegipärast arvan, et oluliselt rohkem.

Millised oleksid meie emotsioonid, kui koju tuuakse leht, mis kirjeldab Eesti vabatahtlikku astumist Nõukogude Liidu vennalikku perre ja järgnevate aastakümnete õitsengut? Seda, kuidas rõhutud eesti rahvas, lillesülemid käes, tervitas Vene tankide saabumist?

Kas "Hiina ajaleht" üritas meie ühiskondlikku immuunsüsteemi kontrollida, tuletada eestlastele kakskümmend aastat pärast raudse eesriide langemist meelde, kui lame ja nõme on kommunistliku riigi propaganda?

Ja mida ütlevad nüüd need Eesti Hiina-sõbrad, kes on viimastel aastatel kiitnud Hiina RV progressiivsust, edusamme mitmes valdkonnas ja kaugenemist kommunismi pärandist?

Kas Hiina diplomaadid on valmis pimesi raha tuulde loopima, et ülemustele propagandatrükise olemasolu ette näidata, või usuvad nad tõsimeeli, et sedaviisi on võimalik demokraatlikus riigis inimeste arusaamu muuta?

Muuseas, tõenäoliselt ilmub dalai-laama Eesti-visiitide kohta millalgi pildialbum ja raamat. Tõenäoliselt on Eestis jätkuvalt turgu ka headele Tiibeti-ainelistele tõlkeraamatutele, nagu neid on juba ka ilmunud, näiteks Patrick French, "Tiibet, Tiibet", Roland Barraux "Dalai-laamade ajalugu", dalai-laama enda tõlkeraamatutest kõnelemata.

Vastukaaluks sellele võidakse avada terve "tööstusharu", mis tegeleks Tiibeti kohta käivate Hiina RV propagandaraamatute tõlkimise ja tasuta levitamisega. Saame Hiinast otseinvesteeringu ja hulk madalama eetikalävega haritlasi leiaks tööd. Arenguruumi on, sest vaadeldavas üllitises, kus dalai-laamast üldse ei kirjutata, on legendaarse valitseja Songtsän Gampo nimi lihtsalt valesti kirjutatud.

KOMMENTEERI SIIN

Kui Tšetšeenia iseseisvus oleks püsima jäänud, oleks maailm turvalisem paik

2011-09-08

Meie taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise 20. aastapäeva järelkajana on põhjust meenutada veel ühte ajaloosündmust, millest 6. septembril möödus 20 aastat.

Jutt on Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria väljakuulutamisest. Õieti toimus võimu üldrahvalik ülevõtmine kohalikelt kommunistidelt, kel jätkus rumalust Moskva putšistidega kaasa joosta. Järgmisel kuul valiti Džohhar Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimeseks presidendiks.

Kuigi "oleksitega" on raske ajaloo kohta midagi kindlat öelda, kinnitavad järgnevad sündmused õige ilmekalt, milliste tagajärgedeni viis Venemaa otsus Tšetšeenia tegelik iseseisvumine kõige julmemate vahenditega nurja ajada. Tagajärg on sajad tuhanded hukkunud kahes Tšetšeenia sõjas ja põlvkond lapsi, kes adekvaatse koolihariduse asemel kogesid sõda ja vägivalda.

Seadusetuse ja karistamatuse sündroom on levinud Tšetšeeniast ülejäänud Põhja-Kaukaasia vabariikidesse.

Seega oleks maailm turvalisem ja rahulikum, kui Tšetšeenia sõdu poleks olnud ja see rahvas saanuks vaba enesemääramisega oma tee valida.

Mingil moel suutis Tšetšeeni Vabariik Itškeeria toimida kuni 2000. aastani. Edasi kõneldakse järjepidevusest eksiilis, mis sest, et tšetšeenide eri rühmitused sellest isemoodi aru saavad.

Raske öelda, kas ja kui demokraatlikuks riigiks oleks Tšetšeenia Dudajevi käe all kujunenud, kuid kindlasti tehti valesti, et talle ei antud isegi võimalust. See, mis Tšetšeenias sõdadega korda saadeti, kustutas suurel määral demokraatialootuse kogu ülejäänud Venemaal, asemele astus külm autoritaarsus.

Tšetšeenid laias maailmas tähistavad oma kurba iseseisvuspäeva peamiselt meeleavaldustega Venemaa Föderatsiooni saatkondade juures.

Meie lõunanaabrid lätlased on erakorraliste seimivalimiste käigus muuhulgas avanud debati selle kohta, kas tänavalt, millele kunagi anti Dudajevi nimi, see nüüd ära võtta. Loodame, et lätlased rumalust ei tee, sest igasugune nime äravõtmine mõjub väga halva signaalina.

Meenutagem, et Tartus on Ülikooli tänaval Barclay hotelli sissekäigu juures Dudajevi mälestustahvel. Seal on kolmes keeles (eesti, inglise, tšetšeeni) tekst: "Selles majas töötas 1987-1991 Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president Džohhar Dudajev."

20 aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt pöörata tähelepanu sellelegi, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll Nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!

KOMMENTEERI SIIN

Eesti püsib vabadel kodanikel

2011-09-07

Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu määravalt, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.

Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamused kalduvad juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.

Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama.
Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.

Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel.

Samas saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene - mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid kes ennast vabana tunneb.

Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Kuna meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta tänaseks olla veel oma algetest võõrdunud.

Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast. Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaiks - avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ja pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.

Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Liiga suur väljavool toob liig suure immigratsiooni! Näiteks lõpeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna kokkuvarisemisega. Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika kui muu sellise valdkonnas.

Massilist ühiskonna ümbervahetamist - siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse - me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimisest. Väike rahvas peab kahjuks käima noateral - olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii oma inimestele kui meelitama ajusid mujalt.

Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.

Kuna tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, siis sellise trendi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Erinevad toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad on juba välja rännanud. Räpakas sisserännupoliitika seda lünka rahva koosseisus täita ei suuda.

Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides suur sotsiaalne ja julgeolekuprobleem. Nn poliitilisest korrektsusest tingitult on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.

Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata. Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Kaasaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.

Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.

Dalai-laama sõnum Eestile

2011-08-31

Augusti teises pooles külastas Eestit tema pühadus dalai-laama Tenzin Gyatso. Õnnelikul kombel toimus tema visiit just enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamist. Dalai-laama sõnum inimestele on kõige laiemas mõttes humanistlik, kehtib ühtmoodi üle aegade, religioonide ja riigipiiride.

Dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja maailma tuntuim rahusaadik. Riigikogu Tiibeti toetusrühma liikmena oli mul võimalik mitu korda dalai-laamaga kohtuda. Need kohtumised viisid mõtted inimese ja riigi suhetele.

Teemad, mis dalai-laamale tema sõnutsi praegu huvi pakuvad - rahu, vabadus, inimõigused, looduskeskkond, elatusvahendite ühtlasem jaotus, kaastunne, üksteisemõistmine ja inimlik õnn - on alati ja kõigile olulised. Inimestele ja riigile, mis peaks võimaldama oma kodanike elu korralduse nendest üldisest eesmärkidest lähtudes.

Dalai-laama on sündinud 1935. aastal ja saanud Tiibeti juhiks 16aastaselt. Ise on ta seda nimetanud oma vabaduse kaotuseks. Eurooplastele on selline suhtumine omamoodi mõttekoht, et juhi positsioonile asudes kaotas kodanik Lhamo Dhondrub (dalai-laama kodanikunimi) vabaduse. Ta selgitas, et on oma keha, tegevuse ja mõtted pühendanud teiste heaks.

1950. aastal algas Tiibetis Hiina okupatsioon, üheksa aastat hiljem läks dalai-laama eksiili Indiasse. Käesoleva aasta kevadel loobus dalai-laama ilmaliku juhi positsioonist, jäädes üksnes Tiibeti usujuhiks, lõpetades niimoodi üle 400 aasta kestnud ilmaliku ja religioosse võimu ühtsuse.

Riigikogu liige Andres Herkel küsis kohtumisel Tiibeti toetusrühma liikmetega, mida meie, Eesti poliitikud, Tiibeti sõbrad, saaksime teha Tiibeti heaks. Vastus oli, et peaksime tegema igakülgset koostööd Hiinaga inimõiguste tagamiseks Tiibetis, kultuuri, eriti budismi, säilimiseks ja arenemiseks ning keskkonna kaitseks. Külastama Hiinat ja Tiibetit igal võimalusel, rääkima sealsetest probleemidest, tooma kaasa eksperte, teadlasi ja ajakirjanikke.

Dalai-laama rääkis siiski palju totalitaarsete režiimide varisemisest, tuues näite, et 1917. aastal Moskvas tekkinud süsteem langes alla sajandiga. Ta rõhutas, et totalitaarsed režiimid ei ole kadunud välise, vaid sisemise surve sunnil.

Samuti rõhutas ta, et rahu ei saavutata palvete ega tuvide lendulaskmise, vaid dialoogi ning kaastundega. Põhimõte, millele poliitikud peaks mõtlema enne, kui saadavad sõdureid mujale riikidesse rahu ja demokraatiat viima.

Oma iseseisvuse eest võitlemisel on tiibetlased kandnud suuri kaotusi, eksiili allikate järgi 1,2 miljonit hukkunut ja 6500 suletud kloostrit. Ametlikult on Tiibet loobunud iseseisvustaotlustest, keskendudes pigem kultuuriautonoomia laiendamisele ja tugevdamisele.

Siiski mõjus toorelt teleuudis, et president Toomas Hendrik Ilves kinnitas kohtumisel dalai-laamaga Eesti Vabariigi ühe Hiina poliitikat. Reaalpoliitiline tõde, mis on kõigile teada, kuid kas ei oleks saanud keskenduda mõnele muule üldhumanistlikule teemale?

Riigikogu liige Marianne Mikko päris usujuhilt naiste rolli kohta poliitikas. Vastus oli lühike ja lihtne. Naised peaksid pühendama rohkem kaastunnet. Ingliskeelset sõna compassion kasutas usujuht väga sageli ja seda tuleb tõlkida kaastundena, kuid siiski tundub mulle, et meie ristiusule toetuvas kultuurikontekstis võiks seda sõna mõista ligimesearmastuse tähenduses.

Dalai-laama tunneb suurt muret raha ületähtsustamise üle ühiskonnas. Raha pärast on kõrvale tõrjutud muud väärtused, perekond, lahkus, kaastunne. Rahaahnus ja ignorantsus toovad kaasa majanduskriisi. Usujuht tunneb huvi Karl Marxi teooria vastu, kuidas jõukust ühtlasemalt jaotada ja sotsiaalseid lõhesid vähendada.

Eesti on iseseisev, aga Eesti ees seisavad needsamad probleemid: kuidas säilitada ja arendada oma kultuuri, kuidas hoida ühte ja minna üle mere ...

Kolm unustamatut päeva dalai-laamaga

2011-08-25

Olnud kolm päeva selle imelise inimese kõrval, kütkestab mind kõige enam viis, kuidas ta sõna ja meelt valitseb. Ta räägib kogu aeg justkui samu tõdesid, aga teeb seda loomingulisuse ja värskusega, mis paneb küsima: kust see ometi tuleb? Me läheme kohtumiselt kohtumisele, teemad muutuvad, esitatakse uusi küsimusi, aga tema ei väsi.

Tal jätkub tähelepanu austajate hulkadele, ta peatub, tervitab, lehvitab, sest tema pilku ja puudutust janunetakse. Samal ajal ei kaota ta kontrolli iseenda ega aja üle, sest kohtumiste graafikust ei tohi palju maha jääda ega turvameeskonna tööd liiga keeruliseks teha. Ta on lahe ja muhe. Tunnistab saatjatele, et mõnikord tuleb tal endalgi rahvasummaga hakkama saamiseks küünarnukid appi võtta. Suure kaastundega, mõistagi!

Mõni sõnum jääb sõelale. Kõigepealt seesmine rahu: kaotanud noore rahvajuhina vabaduse ja oma riigi, kuulnud 50 aastat halbu uudiseid Tiibetist, on ometi tähtis säilitada rahuseisund. Teisiti ei saagi, sest kui emotsioonid pimestavad, pole võimalik ratsionaalselt ega sihipäraselt tegutseda. Kui oled rahulik ja õnnelik isegi raskes olukorras, suudad selle lahendada. Vajame kannatust ja kaastunnet, seevastu läbematus ja viha hävitavad meid.

Korduvalt rõhutab Tema Pühadus väikese rahva ja riigi eeliseid. Suured riigid kipuvad majandussuhteid väärtustele eelistama, sest nii dikteerivad "suured huvid". Väikestel on suurem võimalus väärtused esiplaanile seada. Tiibeti ja Eesti saatuses on puutepunkte, mis tagavad vastastikuse mõistmise.

Ta visiidi toimumine Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva künnisel oli kõnekas. Me täname ülejäänud riike kaks aastakümmet tagasi meile osutatud toetuse eest. Aga kuidas sobib see kokku möödahiilimisega Tiibeti küsimusest? Siiski, ma ei kurda, seda hiilimist küll oli, kuid mitte liiga palju. Summa summarum oli Eesti riigitegelaste valmisolek dalai-laamale tere öelda ja sümboolsetki toetust jagada päris tähelepanuväärne.

Kahtlejatele ja puna-Hiina kummardajatele ütleksin: kuulakem dalai-laama sõnumeid hoolega! Need on humanistlikud ja hästi argumenteeritud. Kui nendega jõuga võitlema hakata, naeruvääristab see võitlejat ennast. Majandussanktsioonidega ei saa kehtestada tõde ega nõuda armastust. Hiina tahab küll olla maailma suurvõim, aga midagi jääb alati puudu. Nagu dalai-laama ütles, on see austus. Ja jõu või hirmutamise abil austust ei pälvita. Isegi kui keegi sanktsioone kartes loobub dalai-laamaga kohtumast, ei tekita see ju austust, vaid hoopis midagi muud.

Lõppenud visiidist võib esile tuua hulga tabavaid mõttekäike ja seda kõige erinevamates valdkondades ajaloost ja poliitikast kuni tänapäeva teaduseni. Majanduskriisi seletas ta ülemäärase ahnuse ja suurkompaniide tegevuse vähese läbipaistvusega. Ajakirjanikele aga ütles pressikonverentsi sisse juhatades, et teil peab olema hästi pikk nina, umbes nagu elevandil, et suudaksite kõik varjatud halvad asjad välja nuuskida. Ta ütles koguni, et kaks sellist nina on vaja, teine olgu kukla taga!

Paistab, et Eesti ühiskond on dalai-laama sõnumite vastuvõtmiseks rohkem valmis kui kunagi varem. Järelikult me vajamegi avatust ja sisemisi väärtusi.

Jaga mõtteid dalai-laama sõnumist ja Tiibetist SIIN

Milliseid erakondi vajab Eesti

2011-08-25

Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud.

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeerib kusagilt põhikirja aluse, korjab piisava hulga allkirju, korraldab asutava ürituse ning registreerib erakonna.

Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid.
Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates hakkasid sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ja pole tähtis, millise hinnaga!

Algas spindoctorite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.
Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis.

Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada.

Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest sarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast.

Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda - oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha - ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud.

Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromisside otsimise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierahilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ja alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud MTÜ-d ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm - seda enam tulevane - soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.

Need ei pea olema mitte ainult n-ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.
Avalikud teenistujad olgu parteitud

MTÜ-d võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜ-de liikmed igaüks oma avalduse alusel.

Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see pole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama «ülespoole», et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu.

Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.
Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimused. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist.

Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on võti ka olukorra muutmiseks.

Intervjuu: Tunne Kelam: kõndisime 20. augustil nagu noateral

2011-08-23

Haapsalus Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamisel osalenud Tunne Kelam meenutab toonaseid sündmusi ja ütleb, et meie iseseisvus ei ole meile automaatselt antud, see on suur võit, õieti kingitus.

Eesti taasiseseisvumist kujutatakse väga lihtsustatult, kui öeldakse, et me laulsime ennast vabaks. Nõnda ütles taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirikukonverentsil „Laul ja vabadus" ettekande pidanud Tunne Kelam.

„Kõik ei pidanud nii minema," meenutas Euroopa Parlamendi liige, aga 20 aastat tagasi Eesti Komiteed juhtinud Kelam. „See, mis juhtus, oli vastu ajaloo loogikat."

Sedasama mõtet kordas laupäeva õhtul Haapsalu toomkirikus linastunud Jaan Kolbergi vastses filmis „Kaks päeva augustis" Marju Lauristin. Ta ütleb filmis, et lauldi küll, aga vabaks saamise nimel tehti ennekõike väga palju tööd-analüüse j ms.

Tunne Kelami sõnul pidanuks 20. augusti lahendus Eestile tulema sootuks teine: kodakondsuse nullvariant ja hääleõiguse andmine kõigile Eesti NSV kodanikele.

„Kõndisime 20. augustil nagu noateral," ütles Kelam.

Õhus oli pinev ootus ja surve, et Ülemnõukogu kuulutaks välja Eesti iseseisvuse. Et Eesti Komitee oli resoluutselt selle vastu, süüdistati teda jonniajamises ja tähenärimises. Kardeti, et Eesti Komitee ajab õigusliku järjepidevuse nõudmisega pilli lõhki ja soodne võimalus Nõukogude Liidust vabaks saada libiseb käest.

Siiani on raske seletada, milles oli asi, tunnistas Kelam.

Kui asjad läinuksid nii, nagu tahtis Rahvarinne, oleksime praegu Eestis vähemuses nagu tiibetlased Tiibetis. Kodakondsuse nullvariandi puhul võinuksime olla Moldova-sugune riik.

Kodakondsuse nullvariandi puhul moodustaksid Moskva-meelsed riigikogus kolmandiku ja nendega olnuks võimatu liituda Euroopa Liiduga.

„Oleksime olnud vormiliselt iseseisev, aga Moskva mõju all," sõnas Kelam. „Rahvusriigist poleks juttugi olnud."

Kelam lisas, et 20. augusti öösel selgus, kui vähe teadsid tollased Ülemnõukogu liikmed, mida tähendab iseseisvus.

„Ajalugu on näidanud, et kõike on võimalik saavutada ja kõike on võimalik kaotada," tõdes Kelam. „Miski ei ole ka tänapäeval iseenesest tagatud."

Kuidas suutsite 20. augustil oma põhimõtete juurde jääda, kuigi surve iseseisvuse väljakuulutamiseks oli väga tugev ja Eesti Komiteed süüdistati pilli lõhkiajamises? Millest kinni hoidsite?

Põhimõtetest, mis olid välja töötatud. Midagi polnud kõhelda, oli tarvis pingutada. Kriis, ootamatu võimalus, et kõik võib hullemaks minna, mõjus kõigile kasulikult, tegi kõiki paindlikumaks. Kui me Ülemnõukogusse saabusime, võeti meid hästi vastu, ma ütleksin, et kergendustundega.

Oluline osa oli Arnold Rüütlil, kes oli teatanud, et Eesti Kongressita ei tehta mingit otsust.

Esimene dokument, mis meile 20. augusti keskpäeval esitati, näitas, et Ülemnõukogu kuulutab ennast Asutavaks Koguks ja kuulutab üleminekuperioodi lõppenuks, kuigi Nõukogude väed olid veel sees. Kodakondsusest polnud seal juttugi.

Et me ei saanud sellega nõustuda, hakati otsima kompromissi. Seda pakkusid Ülemnõukogu poolt Liia Hänni ja Marju Lauristin. Hakati välja töötama uut dokumenti rahvusriigi ehk Eesti Kongressi põhimõtete alusel.

Kompromiss oli selles, et vormiliselt tegi iseseisvuse taastamise otsuse Ülemnõukogu, aga ta tegi seda Eesti kodanike valitud ajutise parlamendi - Eesti Kongressi-põhimõtete alusel. See oli ka rahvuslik kompromiss, hea ja tervitatav.

Lõpuks oli kõige raskem leida aseainet sellele, mida rahvas kõige rohkem ootas - et me kuulutame välja Eesti iseseisvuse. See kõlas ju uhkelt ja seda rahvas loomulikult tahtis.

Mis on aga nende valikute taga: kas kergem ja uhkem iseseisvuse väljakuulutamine või keerulisem tee, selle seletamisega on veel tänapäevalgi tükk tegemist.

Pärastlõunal leidsimegi lahenduse: Ülemnõukogu taaskinnitab Eesti Vabariigi iseseisvust.

Kas midagi jäi tolle päeva kompromissist kripeldama?

See oli parim, mis neis oludes võis saavutada, sest olime ju vähemuses, aga enamus tuli kaasa. Huvitav oli vaadata, kuidas Rahvarinde liikmed Rein Veidemann ja Heinz Valk väga emotsionaalselt tahtsid iseseisvust välja kuulutada. Oma kõnedega Ülemnõukogus tõusid nad sellega aina kõrgemale ja kõrgemale, et nii tuleb ikka teha. Siis tuli see teema nagu lõoke potsti! maha ja nad tunnistasid: tahaksime küll teisiti, aga et kompromiss on saavutatud, toetame seda.

Kõige ilmekam tollest hääletusest oli vahe Marju Lauristini ja Edgar Savisaare käitumise vahel. Savisaar ei olnud nende dokumentide arutelu juures, kuigi ta tuli 19. augusti õhtul välismaalt tagasi.

Ülemnõukogu saalis tuli Savisaar arutelu lõpus hääletama, istus üksi peaministri loožis ukse pool. Pärast hääletamist läksime akna poole, kus oli Arnold Rüütel. Toodi pudel sampust, kõik õnnitlesid üksteist. Savisaar jäigi üksi omaette istuma, keegi ei läinud tema juurde ja tema ei läinud teiste j uurde.

Oli selge, et see otsus ei olnud talle meeltmööda. Ta ütles juba samal päeval Marju Lauristinile: oled mind reetnud ja meie teed lähevad nüüd lahku. Sest kodakondsuse nullvariant oli saanud hoobi.

Kuidas kommenteerite oma erakonna, IRLi praegusi sisepingeid?

See on tüüpiline nähtus kõigile erakondadele, kui kaks jõudu on kokku läinud. Eks ta mõnel määral ole ebameeldiv üllatus, aga sellel ei ole ideoloogilist alust. See on pigem stiiliküsimus, kuidas poliitikat teha: kas teha lühema perspektiiviga poliitikat? Kas loota poliitika tegemisel tehnilistele või organisatsioonilistele vahenditele?

Minule istub traditsiooniline poliitika. Kui minult valimistel küsitakse, mida ma luban, siis vastan, et ma ei ole jõuluvana, ma ei ole kingituste tooja. Ma võin lubada ausust, usaldusväärsust ja järjepidevust. See on poliitiku võimuses. Poliitika ei ole selleks, et inimestele kingitusi tuua või erisoodustusi anda.

Samuti ei saa teha poliitikat poliit-tehnoloogiaga, st reklaamiga, ajupesuga või üldiste märksõnade ülestõstmisega. See võib toimida vaid üks-kaks korda.

Nii et olete ikkagi kriitiline IRLi suhtes?

Loomulikult, aga see ei ole ainult IRLi küsimus. Sama kehtib kõigi suuremate poliitiliste erakondade kohta-selle pärast, et valimistest võidavad ainult reklaamiagentuurid.

Kummale presidendikandidaadile pöialt hoiate, kas Ilvesele või Tarandile?

Siin ei ole mingit tõsist valikut. Kandidaat, kes tahab olla tõsiseltvõetav, ei saa sooritada selliseid hüppeid. See on usaldusväärsuse küsimus.

Indrek Tarandil on palju häid omadusi, aga selline improviseerimine õõnestab tema usaldusväärsust ja tuleb talle endale kahjuks. Minule ei ole selline asi tõsiseltvõetav.

Kui kindel on meie iseseisvus praeguses turbulentses maailmas? Millest peaksime kõige kõvemini kinni hoidma?

Sellest, kui väärtuslik on iseseisvus, et see ei ole meile automaatselt antud, vaid et see on suurvõit, õieti kingitus.

Me ei saa kunagi lubada heaoluühiskonna mentaliteeti, et tavakodanik teeb, mida tahab, ja poliitikud hoolitsevad riigi eest. Eesti tutvustamine on alles pooleli. Meid tuntakse, aga ei tunta ka.

Meie julgeoleku ja tuleviku peamine tagatis on, et meid hästi tuntakse, teatakse meie tausta ja teatakse meid heast küljest - kui häid ja usaldusväärseid partnereid ja sõpru. Selliseid partnereid ollakse valmis hädaolukorras ka kaitsma.

Keegi ei tea, millised hädaohud meid ees ootavad, sest maailm on nii muutuv, uued jõud on esile kerkimas. Ei saa öelda, et ees on pilvitu lend õnneliku tuleviku poole.

Et meid on nii vähe, on iga kodaniku ülesanne olla oma riigi suursaadik ja esindaja. Meil on Maardus üks tuttav venelanna. Kui ta läks Egiptusesse turismireisile, võttis ta endastmõistetavalt kaasa Eesti lipu, pani selle oma hotellituppa üles. Et teataks - ma olen Eestist.

Kakskümmend aastat hiljem

2011-08-19

Olen korduvalt rõhutanud: meil on uuemas ajaloos olnud palju õnne - me saime oma vabaduse tagasi palju valutumalt, kui oskasime loota ka kõige julgemates unistustes. Meil ei tulnud võidelda uues vabadussõjas ega valada veel kord eesti meeste verd. Tagantjärele näib kõik just nagu enesestmõistetav, ent meie saatus oli mitmel hetkel noateral. Meie endi osa - meie laulev revolutsioon - oli kindlasti väga oluline, aga veelgi olulisemad olid ilmselt meist vähesõltunud tegurid, Nõukogude impeeriumi sisemine väsimine esmajoones. Lääne demokraatliku poliitika toetus oli väga kõhklev - meid hoiatati: ärge ilma asjata kõigutage paati. Tasakaal ja rahu üle kõige!

Erakordselt oluline on, et meil õnnestus taastada seaduslik riigivõim kogu aeg õiguslikult eksisteerinud Eesti Vabariigis. Me ei teinud seda rumalust, et kuulutada end Nõukogude Liidust eraldunud „endiseks liiduvabariigiks", mis siiamaani oleks Kremlile äärmiselt mokka mööda kõigi sellest tulenevate praktiliste järelmitega.

Üle igasuguste ootuste on ka meie kiire lõimumine Läände, NATO-liikmelisuse tõttu järsult tugevnenud julgeolekutunne ning Euroopa Liidust tulenenud kiire majandusliku heaolu tõus. Kuid kindlasti ei osanud enamik meist kaks aastakümmet tagasi näha vabaduse ja turumajanduse võimalikke varjukülgi. Nüüd oleme nendega tutvust teinud ja äsja kuulnud ka Dalai-laama meeldetuletust: raha ja väline võim ei too veel kaugeltki õnne.

Ma ei tea, missugust Eestit peavad silmas meie tänased noored. Tean, et paljud kehitavad tänase kodumaa peale õlgu ja otsivad paremat mujalt. Mõned ajutiselt, teised igavesti. Selle asemel, et üheskoos ja ise Eesti paremaks muuta. Paljud arvavad, et keegi teine peab neile Eesti elamiskõlbuliseks muutma, küll siis ehk tuleks ka tagasi. Kes peaks olema see „keegi teine"?

Ma olen viimase kolme aasta jooksul näinud ainult üht juhtumit, mil noor neiu loovutas linnaliini bussis oma istekoha sisenenud vanurile. Muidu näen algpeatuses pensionäride ja noorte võidujooksu vabadele kohtadele. See kõik meenutab loomakarja laudauksel. Ometi on tegemist meie vanavanemate ja lapselastega. Kas see nähtus ei ole mitte jäämäe veepealne osa, mis jutustab üsna hirmsat lugu meie sisemisest arengust - just vastupidises suunas sellele, millele kutsus üles Tiibeti vaimne juht.

Mis tähtsust on meie haridusreformidel ja sõnadel konkurentsivõimest, kui meil kasvavad robotid, kelle jaoks ülim väärtus on vaid kehalisel naudingul? Konkurentsivõime mille jaoks, kelle nimel, liikumisel kuhu? Aga ma olen näinud ka teistsuguseid noori, harvem.

Muidugi pole siin jutt mingist erilisest Eesti arenguteest, vaid kahjuks kogu õhtumaa allakäigust. Poliitiline korrektsus ei luba nimetada asju õigete nimedega, aga õhtumaa on juba tugevasti alla käinud. Ja kõige hullem - ta ise ei näe seda.

Kuigi meie olukord on äärmiselt kahetsusväärne, on see siiski palju talutavam kui kunagine vabaduse puudumine ja terror. Kakskümmend aastat tagasi lootsid paljud hoopis vähemat, aga samas sisult paremat. Oleme jõudnud hoopis vastupidisele ja vastuolulisele tulemusele. Välispidises oleme saavutanud loodetust rohkem, sisus aga tunduvalt vähem. Olukorda paremaks muuta saame ainult meie ise, mitte keegi teine.

Millal peaks maja ära kolima?

2011-08-19

Hoonete lihtne ehitusviis lubas meie esivanematel vajaduse korral palkhoone teise kohta lohistada. Ehitusmaterjal oli nii kallis, säästlik eluviis loomulik paratamatus, nõnda oli iga valmis tahutud palk taaskasutatav väärtus.

Nüüdsel ajalgi on vanade palkhoonete turg täitsa olemas, mõnikord neid isegi varastatakse, lausa väljamaale müümise eesmärgil. Palju harvem kolitakse ümber ka keerulisema konstruktsiooniga hooneid.

Maailmapraktika kohaselt on kolijateks enamasti lihtsalt ilusad ajaloolised majakesed, mille uus omanik tunneb rõõmu igas lauas või kivis peituvast paatinast. See pole odav lõbu, pigem väga kulukas hobi.

Näide Egiptusest

Ka muinsuskaitsjad tunnevad mälestiste ärapäästmist nende kolimise abil.

Tuntuim näide on vaarao Ramses II rajatud Abu Simbeli templid Egiptuses. 3300 aastat vanad templid oleks hävinud Nasseri järve vetesse Aswani paisu ehitamisel. Kaksiktemplite päästmiseks läkitas nii Egiptuse kui Sudaani valitsus abipalveid ja neile tuginedes organiseeris Unesco ühe oma ajaloo suurima rahvusvahelise operatsiooni.

180 meetri kaugusele, ent algsest asukohast kõrgemale püstitati tehismägi, vee tõusu eemalhoidmiseks ehitati ajutine kaitsetamm. Templid lõigati ettevaatlikult tuhandeteks pisikesteks tükkideks, need nummerdati ja laoti uuesti üles. Enne saagimist tuli tükke süstida tugevdava liimiga, et need koos püsiksid.

Selliste kolimisvajaduste edaspidiseks ärahoidmiseks võeti muide vastu Unesco maailmapärandi konventsioon, praegu ei lubataks sellisesse kohta paisu lihtsalt ehitada.

Loodusjõud seda konventsiooni ei loe ja seetõttu on kolimist tulnud hiljemgi arutada. Näiteks on kliima soojenemise tõttu hakanud Altai mägedes sulama umbes 2500 aastat vanad sküütide igikeltsas külmunud hauad.

Selliste näidete tõttu on rahvusvahelises õigusruumis võimalus kultuurimälestist päästa see algsele võimalikult lähedal asuvasse kohta ümberkolimisega.

Erinevus tavapärase majalohistamise ja mälestise kolimise vahel seisneb selles, et esimesel juhul on eesmärgiks materjali või ajaloolise hoone aktiivne taaskasutus sobivamas asukohas, kuid mälestiste puhul on määrav ära hoida vältimatu hukk.

Nii lisandus tänavu Eesti muinsuskaitseseadusesse uus punkt, mis ütleb: «Kinnismälestise võib teisaldada tema algsest asukohast sobivasse asukohta, kui kinnismälestise säilitamine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ja sellega tagatakse kinnismälestise säilimine.»

Päris üks ühele ei õnnestu hoone kolimine kunagi, välja arvatud puithoonete paarimeetristel lohistamistel, mis on tulnud ette võtta näiteks tee-ehituse tõttu. Muid õnnelikke näiteid Eestist ei teagi.

Tallinnas sai hiljuti lahti võetud Pärnu mnt 31 vanad puumajad, aga siis mädanesid seisma jäetud palgid ära. Kunagi lubati lahkelt uues kohas kokku panna Uus-Sadamas olnud paekivist ehitis. Olete sellest hiljem midagi kuulnud?

Palju küsimusi

Tartus kavandati Liivi tänava arhiivihoone ja uue anatoomikumi vahele 1990. aastatel Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet ning tänavaäärne vallivahimajake sai tookord kompromissina koost lahti võetud ja uues kohas ülesehitamise ootel Raadile ladustatud, aga mis on sellest saanud edasi?

Uut seadusepunkti ära kasutades arvab nüüd riigikohus, et neile tuleks Tartus Toomemäele uus ja suurem maja ehitada. Kaks ette jäävat vana muinsuskaitse all olevat puumaja sellelsamal Liivi tänaval võiks nende arvates maksumaksja rahaga eest ära kolida.

Tegu pole looduskatastroofiga. Isegi mitte kliima soojenemisega. Muide, riigikohtus töötavad väga targad inimesed ja selle kohtu otsused on oma kaalutletuse sügavuselt ja mitmekesisuselt alati huvitav ning õpetlik lugemismaterjal. Nad kaaluvad alati mitmesuguseid asjaolusid. Proovime samuti laiemalt kaalutleda.

Esiteks tekiks küsimus, kas riigikohtul on üleüldse vaja uut hoonet. Ehk saaks kasutada praegust otstarbekamalt? Võib-olla piisaks mõnest väiksemast juurdeehitisest?

Või saaks võimaliku ruumipuuduse leevenduseks kasutusele võtta uuenduslikumaid töömeetodeid, näiteks kasutada osaliselt kaugtööd? Kas uus, kohtupraktika analüüsi üksus peab tingimata asuma samas hoones - aga sellega põhjendatakse uue hoone ehituse vajadust? Avalik sektor peaks olema ratsionaalsuse ja tagasihoidlikkuse eeskuju ühiskonnas.

Oletame, et ruumipuudus on tööd segavalt väljakannatamatu ning et seda pole võimalik lahendada muul moel kui laienemise abil.

Järgmisena tekiks küsimus, miks on vaja just uut hoonet ehitada, ehk oleks otstarbekas ära kasutada neid hooneid, mis Toomemäel juba olemas. Lossi 36 ja Oru 3 - neid on ju riigikohtule lausa kandikul pakutud.

Tühjaks jäävat on sealkandis veel. Asjaolu, et vahepeal tuleks võib-olla ühest hoonest teise minnes veidi värskes õhus jalutada, on ju pigem tervisele kasulik.

Meenuvad kohe koolimajad (näiteks Tallinnas Reaalkool ja GAG), kus eri õppekorpused asuvad eri hoonetes ja väiksed lapsed on saanud vahepealse väljas liikumisega aastakümneid hakkama.

Eestit kimbutab laiemalt probleem, et just avalik sektor jätab liiga kergesti maha vanad ja väärikad hooned ning tormab uusi ehitama. Selmet kohandada vanu maju uueks kasutuseks või sättida neid senise otstarbe kohaselt mugavamaks! Sealjuures isegi mõtlemata, mis mahajäetud hoonetest edasi saab. Tohutu raiskamine.

Justiitsministeerium on seni olnud eeskujulik vanade kohtuhoonete renoveerimisel, selle asemel et uusi ehitada. Avalik sektor peaks olema keskkonnakaitse, materiaalsete ressursside otstarbeka kasutamise ja ajalooliste väärthoonete sisulise hoidmise eeskuju ühiskonnas.

Äkki hoopis integreerida

Järgnevalt oletame, et kõik teised olemasolevad hooned on leidnud juba korraliku uue kasutuse. Sellisel juhul tekib küsimus, miks tuleks need kaks puithoonet just nimelt teisaldada, miks ei saaks neid senises asukohas integreerida uue riigikohtu hoone ehitusse?

Kunagi planeeriti samasse kohta eesti rahva mälu esindushoonet ja siis kavandati need hooned säilitada ja integreerida.

Muinsuskaitse eesmärk ei ole kunagi tühja hoonet lihtsalt hoidmise pärast hoida, ikka tuleb leida kasutus ja kasutaja. Uue hoonega kokku sätitud uuskasutus vastaks levinud maailmapraktikale, sest sellisel juhul jäävad vanad hooned oma algsesse linnaruumilisse asukohta, need tehakse korda ja võetakse ühtlasi kasutusele.

Riigikohtu ruumikasutus ei ole ülemäära pretensioonikas, erinevalt näiteks ujulast või haiglast, seega saaksime esteetiliselt nauditava, ratsionaalse ning ajaloolisi hooneid tulevastele põlvedele ilma vahepealse vandalismita säilitava kompleksi. Lastele jääks alles võimalus «uued» osad soovi korral taas eemaldada.

Avalik sektor peaks olema ühiskonnas eeskujuks, kuidas on võimalik loovalt vanu hooneid taaskasutada, mitte neid uisapäisa eest ära koristada. Avalik diskussioon nendes küsimustes ning avaliku sektori eeskuju arendaks tänuväärselt edasi üldist ratsionaalset ja talupojatarkust hindavat ehituskäitumist.

Rahvarinnet ja Eesti Kongressi kõrvutada ei saa

2011-08-18

Mitte igale põlvkonnale ei ole antud kogeda suurte unistuste täideminekut. Minu põlvkonnal, kes tuli siia ilma varsti pärast relvade vaikimist Teise maailmasõja rinnetel, ei saanud olla suuremat ühist unistust kui vabadus.

Need, kes mäletavad veel sõda ja sellele eelnenud rahuaega, on saanud ajaloo käest liigagi valusalt raputada. Minu esimene mälestus poliitikast on teade Stalini surmast ja viisist, kuidas sellele reageeriti. Pärast suure juhi surma läks elu veidi vabamaks, julgeti rohkem rääkida. Siiski varjati laste eest kiivalt jutte metsavendadest, eriti nende varjupaikadest.

Teine maailmasõda kestis Eesti jaoks väga kaua metsades edasi, hiljem veelgi kauem relvitu vastuhakuna, nii nagu kellegi olud ja loomus seda võimaldasid. Ajalugu ei ole kunagi mustvalge ja väga raske on tõmmata täpset piiri, keda lugeda rohkem kaasajooksikuks (elu tahtis ju elamist!), keda pigem vastuhakkajaks. Paljud otsused on olnud taktika küsimus, hinnangu küsimus: millal ja kuidas on võimalik kõige parema lõpptulemuseni jõuda.

Esimene suur valik oli juba septembri lõpus 1939, mil rahvas ootas hinge kinni pidades, kas tuleb Sügissõda. Tuli baaside leping. Olen sel teemal rääkinud kümnete, aga vist koguni sadade kaasaegsetega, kellest enamik on tänaseks ammu igaviku teedel. Huvitaval kombel on nad tookordse sõja edasilükkamise otsuse vägagi üksmeelselt heaks kiitnud. Ja seda loomulikult mitte argusest, sest viis aastat hiljem järgisid nad nagu üks mees riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluotsa üleskutset ning läksid Narva jõele ja Sinimägedesse.

Tegemist ei olnud mitte üksnes Pätsi-Laidoneri otsusega, vaid ka Jaan Tõnissoni otsusega, kes muidu oli ikka teisel arvamusel. See oli aja võitmise soov, katse valida saatuslikeks lahinguteks parem hetk. Tagantjärele tarkus, et kõik läks ju valesti ja halvasti ning oleks pidanud ikka kohe vastu hakkama, on teadagi suurim täppisteadus. Meil puudub sageli võime asetada end ajalooliste isikute olukorda ja suuta näha maailma nende silmade läbi ja nende teadmiste pinnalt, mis sel ajal olemas olid.

Eesti pidi sügisel 1939 valima väga halva ja veel halvema vahel. See oli sügavalt traumaatiline olukord, mille mõju rahva hinges ja teadvuses kestab veel mitu inimpõlve. Ja kõiges juhtunus ei saa ega pea ainult iseennast - oma rahvast - süüdistama. Asju tuleb nimetada nende õigete nimedega.

On halenaljakas, kui mõni meie kaasmaalane kirjutab lehes, et „Eesti riik on varsti juba 20-aastane, aga... ". Sugugi parem pole lugeda mõne kauge maa ajakirjaniku kirjeldust Eestist kui „Nõukogude Liidust eraldunud endisest liiduvabariigist".

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas okupeeritud oma suure naabri poolt just samasugusel viisil nagu näiteks Taani Kuningriik oma suure naabri poolt - või nagu Tšehhimaa oli sellesama naabri poolt alla neelatud. Kas keegi on kunagi rääkinud Taanist või Tšehhist kui Saksamaast eraldunud uutest riikidest? See oleks ju naeruväärne! Miks kipume seda tegema siis Eesti puhul? Et okupatsioon kestis meil mõnevõrra kauem, ei oma riigiõiguslikult mingit tähtsust.

Nn laulva revolutsiooni aastatel oli meie ees tõepoolest maailmavaateline teelahe: kumma maailmapildi me valime - kas Ptolemaiose või Copernicuse oma? Kas Päike tiirleb ümber Maa või vastupidi? Kas me tõepoolest tunnustame okupeeriva Nõukogude Liidu õigussüsteemi ja püüame selle raames endale suuremat „suveräänsust" välja kaubelda? Või oleme siiski endiselt - ja oleme kõik need aastakümned olnud! - Eesti Vabariigi kodanikud, olgugi et meie valitsus on mõrvatud ja meile on kaela määritud punased passid? Kumma tee me pidime valima?!

Liigagi sageli kõrvutatakse meie trükisõnas Rahvarinnet ja Eesti Kongressi. Sama hästi võiks omavahel võrrelda aeda ja aiaauku. Või siis Keskerakonda ja Riigikogu! Eesti Kongress oli kvaasiparlamentaarne foorum, kus suuremate poliitiliste jõududena olid esindatud ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne. Kui soovitakse tolles ajas midagi omavahel võrrelda, siis kõrvutada saab Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi. Kummaski olid ülekaalus erinevad poliitilised jõud. Ja need kaks parlamentaarset kogu tulid ajaloo rängast vastuolust üsna leidlikult välja.

VII Riigikogu valimine 1992. aasta sügisel ja samas Heinrich Marga, viimase pagulasvalituse juhi riigipea ülesannetes sümboolne külaskäik Toompeale ning Kadriorgu märkis ühe peatüki lõppu Eesti ajaloos. Üks suur unistus oli täide läinud. Üks ja ainus Eesti Vabariik oli selleks ajaks enam kui 73-aastane. Missugune on ta 100-aastasena?

Dalai-laama võlujõu saladused

2011-08-16

Millel põhineb Tema Pühaduse dalai-laama Tendzin Gjatso erakordne populaarsus ja isiksuse võlu? Kindlasti on siin tegemist selle õnneliku koosmõjuga, kus inimese erakordne positsioon ja tema isiklik võimekus see positsioon parimal võimalikul moel välja kanda annavad parima tulemuse.

Kuid veel? Mingem korraks kaasa Lääne psühholoogia algtõega, et inimest vormivad ta pärilikud eeldused, kasvatus ja sotsiaalne keskkond. Dalai-laama on noorena välja valitud ning teadlikult õpetlaseks ja juhiks kasvatatud. Ta on läbi elanud oma rahva tragöödia, kuid lootusega, mitte kibestumisega. Budismi järgi pole viha edasiviiv emotsioon, aga kaastunne on. Kannatlikkus viib sihile.

Viis, kuidas dalai-laamad imikueas poisslaste hulgast välja valitakse, võib paista arhailine ja müstiline. On ta tõesti siia maailma ümber kehastunud jumalinimene või siis teadlik valik - nii palju kui vaimuanded, tervis ja head geenid varases lapsepõlves on määratavad? Olgu vastus milline tahes, ometi me ei kahtle, et XIV dalai-laama on olnud oma ülesannete kõrgusel. Ja seda mitte üksnes tiibetlase ja budistina, vaid inimlike väärtuste ühe kõige silmapaistvama kaitsja ja kujundajana nüüdismaailmas.

Ilma isikliku karisma ja vaimuanneteta poleks niisugune mõjujõud võimalik, järelikult võime isiklikud ja sünnipärased eelsused dalai-laama võlujõu ühe allikana üles tähendada. Sellele peab lisanduma sihipärane kasvatus. Samas kinnitab dalai-laamade ajalugu, et mõni väljavalitu võib ka üsna ootamatus, et mitte öelda „vales" suunas kasvada.

Eriti meenub VI dalai-laama Tsangjang Gjatso (1683-1706) lugu, kellest pidi samuti saama pühamees ja poliitiline juht, aga tuli hoopis luuletaja ja naistemees, teatud mõttes lausa skandalist. Ometi on just tema kirjatööde väärtus üle aegade kestnud. Küll aga on kaheldav, kas praegune dalai-laama võinuks endale lubada ekstsentrilisust ja saati veel noorelt suremist.

Raamatus „Vabadus paguluses" (e. k. 1999) on praegune dalai-laama ise oma lapsepõlve ja erinevaid õpetajaid muhedalt kirjeldanud. Kahtlemata oli see tulvil piiranguid, mis tavalistele lastele osaks ei saa. Varajast eraldamist vanematest võib aga tänapäeva standardite järgi võtta suisa lapseõiguste rikkumisena.

Ja ometi on budistlik kasvatus dalai-laamale tohutult andnud. Raamatus „Hävitavad emotsioonid" (e. k. 2011) leiab Daniel Goleman, et dalai-laama hämmastav võime küsitleda erinevate alade tippteadlasi ja jõuda kiirelt nende tegevuse tuumani pärineb tegelikult budistlikust väitluskultuurist, mille loogilised ja retoorilised alused ta juba varajases nooruses omandas.

Kui dalai-laama otsustas hiljuti ilmalikust võimust loobuda, et anda ohjad noore peaministri Lobsang Sangai kätte, siis tajusid mõnedki tiibetlased seda seljapööramisena sajandeid kestnud traditsioonile. Juht on püha ja juhi ettevalmistamine on püha. Juhti ei valita hääletusel, ta tuleb ise, oma eelkäija ümbersünnina.

Dalai-laama seevastu on teinud palju selleks, et edendada parlamentarismi ja demokraatiat. See on aja nõue ja praktiline vajadus. Tiibetlased vajavad valitud poliitilist liidrit eriti olukorras, kui maa on okupeeritud ja dalai-laama on kas juba liiga vana või, vastupidi, alles liiga noor, et oma ülesandeid täie jõuga täita. Tähelepanuväärne on see, et peaministri ehk kalon tripa valimised viidi läbi umbes 30-s riigis, kus on suurearvulisemad tiibeti kogukonnad.

Praegu on raske ennustada dalai-laamade tulevikku. Traditsiooni järgi jääb dalai-laama alati alles ehk tuleb ümbersündinuna tagasi. Kui aga Hiina okupatsioon senisel kujul jätkub, seisavad ees rasked ajad. Dalai-laama uuestisünni küsimus võib muutuda samasuguseks tüliõunaks, nagu see juhtus pantšen-laama ehk tiibeti tähtsuselt teise usujuhi puhul. Kunagi kutsuti praegu 22-aastast pantšen-laamat Gedün Tšöki Nima't maailma noorimaks poliitvangiks ja ka praegu pole tema täpne asukoht Hiinas või Tiibetis teada. Hiinlased on välja käinud oma pantšen laama ja see võib juhtuda ka dalai-laamaga

Seni aga oleme tänulikud, et praegune dalai-laama on tegus ja hea tervise juures. Lisaks tohutule rollile, mida ta täidab Tiibeti jaoks, on ta kujunenud vägivallatuse, kaastunde ja eetilise poliitika tähtsaks võrdkujuks, keda maailm nii väga vajab.

Tuleb ka tunnistada, et maailmapoliitika on dalai-laama rolli tugevalt kujundanud ja isegi võimendanud. Hiina RV komme suhtuda äärmiselt negatiivselt teiste riikide poliitikute suhtlemisse Tema Pühadusega on üldteada. Meilgi on dalai-laama visiidi eel palju juttu olnud sellest, kes temaga kohtub ja kuidas kohtub. Hiina poole retoorikas õhkub mauismiajastu külm hingus.

Kummati annab Hiina surve soovitule risti vastupidise tulemuse. Nimelt muudab see dalai-laama veel populaarsemaks ja tekitab ta visiitide vastu erakordse meediahuvi. Ka Eestis on Hiina diplomaadid viimastel kuudel kulutanud valitsusasutuste uksi sõnumiga, et dalai-laamaga ei tohi kohtuda, see visiit võiks üldse ära jääda või et linnaväljakut ei tohiks talle avalikuks esinemiseks kasutada anda.

Oma äraspidisel moel tegutsevad Hiina diplomaadid Tema Pühaduse PR-agentidena. See paradoks kinnitab, et maailm pole küll täiuslik, kuid võib tihti osutuda palju paremaks, kui me julgeme loota.

Inimõiguste olukorrast Tiibetis

2011-08-12

Nüüdisaegne arusaam inimõigustest on palju noorem kui Hiina või Tiibeti kultuur. Sellepärast on väide, et enne hiinlaste sissetungi 20. sajandi keskel polnud Tiibetis inimõigustest lõhnagi, küll õige, ent demagoogiline. Tiibet elas reeglite järgi, mis ulatusid sajandite taha. Vaidlused, kas toona oli tegemist orjanduse erivormi või lihtsalt hierarhilise ühiskonnakorraldusega, ei aita järgnenud sündmuste ja praeguse olukorra selgitamisel kuigi palju. Polnud mingit võimalust, et „maailma katusel" asuvast Tiibetist saanuks 20. sajandi esimesel poolel eeskujulik demokraatia. Ometi ei tuntud seal nälga ega suuri sõdu ning just seal säilis ainulaadne budistlik kultuur. Pärast hiinlaste tulekut on aga otsese terrori ja riikliku poliitika tagajärjel ohtu seatud tiibeti rahva ja budistliku kultuuri kestmine.

..Kommunismi mustas raamatus" püstitab Jean-Louis Margolin küsimuse, kas Mao Zedongi terror on juuripidi seotud Hiina ajaloole omase vägivallatraditsiooni varaste ilmingutega.1 Kui Konfutsiuse õpetusest tuleneb humanism ja vastutustunne ühiskonna ees, siis sama põline õpetus on legism, mis õigustab riigi vajadust tagada võim sellega, et vägivallaaparaat hoiab inimesi pideva hirmu all. Legismi kõrgaeg oli Qini dünastia ajal 3. sajandil e Kr, kui keiser Qin Shi Huangdi küüditas, mõistis surma või kurnas esimese Hiina müüri ehitusel surnuks kümneid tuhandeid inimesi. Muuseas olevat keiser lasknud elusana matta 460 kirjatarka ja riigiametnikku. Pärast terrorilainet see ideoloogia siiski taandus ning järgneval Hani ajastul hakkas legism konfutsianismiga juba leebemates vormides ühte sulama.

Mauismi külm vari

Küsimuse Hiina imperialismi erilisest terrorilembusest võiks tõrjuda osutusega, et tegelikult tunneb kultuuriajalugu väga erinevaid suundi, mille seas ei puudu ka sügav humanism. Kummati oli just Mao see, kes Qin Shi Huangdi avalikult oma eeskujuks võttis. Ja loomulikult leidub riiklikku terrorit ka sel enam kui kahe tuhande aastasel perioodil, mis ulatub Qini ajastust 20. sajandi kommunismini. Hiina omapäraks on peetud vajadust suurte veeressursside juhtimise järele, et tagada piisav põllumajanduslik toodang. Seda ei tehtud siidkinnastes. Suurehitustele mobiliseeriti suured inimhulgad, mis eeldas sunnimeetmeid.

Ehkki ajaloos on olnud ka perioode, kus Tiibet on võistelnud Hiinaga ülemvõimu pärast kogu regioonis, on Tiibeti kultuuri peamine toimemehhanism karmides oludes pigem suunatud status quo püsimisele, mitte pealetungile. Just seal, „maailma katusel" on säilinud budism oma ehedaimal kujul, nagu ta arenes India keskaegsetes kloosterülikoolides. Hiina ja Tiibeti maailmade saatuslik põrkumine toimus alles eelmise sajandi keskel. Pärast pikka perioodi, mil Tiibet oli sisuliselt iseseisev, algas 1949. aastal Hiina vägede sissetung. Kaks aastat hiljem oldi sunnitud alla kirjutama 17-punktilisele lepingule, mis tunnistas Tiibeti Hiina RV osaks. Lepingus kujutati seda tagasipöördumisena „emakese kodumaa suurde perre - Hiina Rahvavabariiki". Seda demagoogilist liialdust korratakse siiani.

Tollal väga noor dalai-laama kirjeldab 17-punktilise lepingu pealesurumisega seotud seiku raamatus ..Vabadus paguluses": „2. artikkel teatas, et Tiibeti „kohalik valitsus abistab aktiivselt Rahvavabastusarmeed Tiibetisse sissetulekul ja rahvusliku kaitse konsolideerimisel." Niipalju kui mina taipasin, tähendas see, et meie väed pidid otsekohe alla andma. 8. artikkel jätkas sama teemat, öeldes, et Tiibeti armee hõlmatakse Hiina armeesse - justkui midagi sellist oleks üldse võimalik. 14. artiklist saime teada, et nüüdsest peale pidi Tiibet ilmajaama igasugusest otsustusõigusest oma välispoliitikas. Nende kõnekamate artiklite vahele oli lükitud teisi, mis kinnitasid Tiibeti usuvabadust, kaitsesid minu positsiooni ja olemasolevat poliitilist süsteemi. Ent vaatamata kõigile taolistele kulunud väljenditele oli üks asi selge: nüüdsest peale pidi Lumemaa kuuluma Hiina Rahvavabariiki."2

Ehkki lepe nägi ette, et Tiibeti valitsuskorda ei muudeta, näitas Hiina okupatsioon oma julma palet õige kiiresti. Viiekümnendate keskel alustati Tiibetis nn demokraatlike reformide ja sotsialistliku üleminekuprotsessiga. Hiina aladel oli see alanud juba enne. Tiibetis tähendasid ..reformid" maa ümberjagamist, kollektiviseerimist ning klassivõitlust endiste maaomanike ja muu revolutsioonivastase elemendi vastu koos kõigi sellega kaasnenud traagiliste tagajärgedega. 1959. aastal võtsid tiibetlased ette meeleheitliku katse vastu hakata. See suruti julmalt maha. Dalai-laama põgenes Indiasse ning sellest ajast saadik pole tal olnud võimalust oma kodumaad külastada. Kokku lahkus umbes 80 000 tiibetlast.

Hiinlaste jaoks oli Tiibeti ülevõtmisel ideoloogiline õigustus. Tiibetis nähti mahajäänud, feodaalset ühiskonda, mis on olnud võõramaise (Inglise) imperialismi mõju all ja tuleb nüüd juhatada progressi teele. Hiina kommunistid pidasid end vabastajateks. Juhindudes marksismi-leninismi doktriinist tuli „kohalik natsionalism" peagi muuta ..proletaarseks internatsionalismiks" ja „Hii-na patriotismiks". Sisuliselt viisid kommunistid ellu juba varem Hiina Vabariigis välja töötatud teesi, mille järgi peab Hiina endas ühendama viis rahvuslikku komponenti: hiina, mandžu, türgi (uiguuri), mongoli ja tiibeti. Sellele vastavalt on paigutatud ka viisnurgad nüüdse Hiina RV lipul ja vapil - aga üks viisnurk on suur ja neli ülejäänut õige pisikesed. Hiina alistustöö Tiibetis oli justkui mitmekordselt põhjendatud, muud vaated hiinlaste arusaamadesse ei mahtunud.!

Kuna põllumaa oli suurel määral kloostrite valduses, kuulutati just mungad ja laamad klassivõitluse peavaenlasteks, varasteks ja bandiitideks, kes elavad rahva kulul. Raskemat kultuurikonflikti on raske ette kujutada, sest tiibetlaste jaoks oli kloostrikultuur püha. Ja ehkki nüüdseks on kunagi suletud kloostreid uuesti avatud, pole kultuurikonflikt kuhugi kadunud. Mao valitsemisajale ja kultuurirevolutsioonile on osaks saanud vaid mõõdukas kriitika, kommunismi kuriteod, ka Tiibeti-vastane kultuurigenotsiid, on jäetud hukka mõistmata.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks. Tiibetlaste karistamine näiteks dalai-laama pildi omamise eest on palju suurem vaimne vägivald, kui esmapilgul näib. Hiina ülemvõimu ajastu paistab silma empaatiavõime erakordse puudumisega, et mitte öelda teadliku juhmusega selle suhtes, mida tiibetlased tunnevad ja pühaks peavad. Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil. Viiskümmend aastat tagasi lihtsalt tapeti rohkem inimesi.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri. Kloostrite puhul on hinnatud nende koguhulka, sest kultuurirevolutsiooni aastail 1966-1976 pandi pea kõik kloostrid kinni. Hukkunute hinnangulise arvu pakkus Tiibeti eksiilvalitsus eelmise sajandi kaheksakümnendail, tuues eraldi välja piinamistel, lahingutes või töölaagrites hukkunud, surnuks nälginud jt.4 ..Kommunismi must raamat" peab seda arvu ülepaisutatuks, kuid möönab, et proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas.5

1953. aastal algas hiinlaste paigutamine tiibetlaste asualale, nii Tiibeti autonoomsesse piirkonda kui ka provintsidesse, mis Tiibeti administratiivüksuse küljest ära lõigati. Esimesest 300 000st Tiibetisse asunud hiinlasest 200 000 olid sõjaväelased, kelle toitmine jäeti tiibetlaste kanda. Algas kollektiviseerimine. Põllumajanduseksperimendi käigus hakati suurtel maa-aladel nisu kasvatama, mis klimaatilistel põhjustel ebaõnnestus. Odrapõllud ja jakikarjamaad pandi nisu alla ja see tähendas vältimatut näljahäda. Tiibeti põlistele nomaadidele püüti peale suruda uut eluviisi. Nad tõusid selle vastu üles, kuid nende mäss uputati verre.

1959. aastal Ida-Tiibetis Khamis alanud ülestõus jõudis Lhasasse. Mässulised võitlesid musketite ja mõõkadega ja kuna neil oli ulatuslik toetus tsiviilelanike hulgas, vastati pommitamisega. Kui Lhasa 22. märtsil langes, oli linnas kuni kümme tuhat hukkunut ning hooned, sh Potala palee ja Ramotše tempel, olid tugevalt purustatud. Laipade koristamine kestis mitu päeva, paljud ellujäänud üritasid Indiasse pageda. Täiskasvanud mehed, kes veel kätte saadi, vangistati, samuti hulk naisi, kes olid osalenud meeleavaldustel. Kloostrid, valitsushooned ja isegi kuulus Norbulingka palee Lhasa eeslinnas muudeti ajutisteks vanglateks.

Juba mõned päevad varem korraldati dalai-laama ja ta kaaskonna põgenemine. Pärast vaevarikast teekonda Indiasse anti neile asüüli ja tagati ka võimalused pagulasva-litsuse töö korraldamiseks. India toonane peaminister Jawaharlal Nehru andis olulist abi, ehkki soovis hoida häid suhteid ka Hiinaga. Tiibeti pagulaskonna keskuseks kujunes Dharamsala Põhja-Indias. Juba enne pagulusse siirdumist oli dalai-laama üles öelnud 17-punktilise leppe, sest Hiina oli selle sätteid korduvalt rikkunud.

Järgnevate aastate näljahäda tõttu surid Tiibetis sajad tuhanded, kogu Hiinas kümned miljonid inimesed. Katastroofi ulatus ei olnud aastaid välismaailmale teada ja ka Hiina teisitimõtlejad, kelle kaudu infokillud välja jõudsid, nägid vaid murdosa toimunust. Alles siis, kui seitsmekümnendate lõpus avalikustati rahvastikustatistika andmed, tegid Ühendriikide teadlased järelduse, et vähemalt 30 miljonit inimest on vahepeal surnuks nälginud - kaugelt rohkem, kui keegi seni arvata oskas.6 Mõnes piirkonnas, ka dalai-laama sünnirajoonis Qinghais, võis surra kuni pool elanikest.7 Dalai-laama sõnul tiibetlasi „mitte ainult ei lastud maha, vaid peksti surnuks, löödi risti, põletati elusalt, uputati, sandistati, näljutati, kägistati, poodi, keedeti elusalt, maeti elusalt või raiuti neil pea maha".8

Rünnak tabas ka kloostreid. Tiibeti uusaasta-pidustuste ajal 1956. aastal pommitati Batangis asuvat 350-aastast kloostrit. Klooster oli pidustuste puhul inimesi täis ning vähemalt kaks tuhat munka ja palverändurit hukkus. Sarnaseid juhtumeid oli ka mujal, Lithangi kloostris tapeti koguni neli tuhat inimest.9 Kloostrite massiline sulgemine ning seal sisalduvate budistlike tekstide hävitamine oli kõige teravam löök Tiibeti kultuuri pihta. On raske ette kujutada teist maad, kus usu-traditsioon ja rahvuslus oleksid nii tihedalt seotud. Tiibetlaste enesepildis on äravalituse tunnet, mis johtub teadmisest, et tänu sajandeid kestnud äralõigatusele muust maailmast on just nemad budismi kõige iidsemate ja autentsemate vormide hoidjad. Koos nendega elab budistlik õpetus ning neil lasub kohustus traditsiooni edasi kanda.

Inimõigused ja tänapäev

Hiina RV ei ole võtnud suuri rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas. Ainus ses suhtes relevantne organisatsioon on ÜRO. Raportööre ja inimõiguste volinikke käib Hiinas hoopis harvem kui Euroopa maades. Siiski on nad liitunud mitmete inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonidega. Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika, mida toestab Hiina kui suurriigi positsioon. Eeskätt pannakse kahtluse alla demokraatia ja inimõiguste universaalsus, rõhutatakse Hiina õigust erinevalt läheneda. Öeldakse, et teie jaoks on olulised inimõigused, aga meil, hiinlastel, on oma ajalugu ja kultuur, mis näeb asju teisiti!

Üks olulisemaid ..inimõiguste külalisi" Hiinas oli ÜRO eriraportöör Manfred Nowak, kes külastas maad 2005. aasta lõpus ning käis ka Tiibetis ja Xinjiangis (Ida-Turkestanis). Nowaki põhihuvi oli piinamisjuhtude uurimine ning talle võimaldati osaline ligipääs kinnipidamiskohtadele.20

Sellest visiidist sai alguse rida teemasid, millest üks teravamaid oli elundite võtmine Falun Gongi usuliikumise järgijatelt nende edasisiirdamise eesmärgil. See oli aastail 2000-2005, mil toimus Falun Gongi riiklikult juhitud tagakiusamine ja inimeste massiline paigutamine vangilaagritesse, kus paljud surid." Piinamise kohta järeldas raportöör, et see on Hiina vanglates senini laialt levinud. Kasutatakse peksmist, elektrišokke, käerauastamist, äärmuslikku külma ja kuuma, nälga, janu, üksindust, pikaajalist magamatust, arstiabita jätmist, kurnavat tööd jms. Hirmuatmosfäär ja enesetsensuur on Nowaki meelest tugev ning Hiina olukord ei vasta rahvusvahelistele inimõiguslepetele.

Raportööri koostöö võimudega oli piiratud, samuti juurdepääs vanglaregistrile ja kinnipeetavatele. Seetõttu tegi Nowak osa järeldusi muude allikate põhjal, nagu endiste vangide tunnistused. Ehkki Nowakil õnnestus Lhasas Draptši vanglas mitmete oluliste poliitvangidega kohtuda, ei informeeritud teda pisut varem Lhasa lähistel avatud Tšušuri vanglast, kuhu selleks ajaks olid paigutatud mitmed poliitilistel põhjustel kinni peetud isikud.

Sellised visiidid ja ülevaated on pistelise iseloomuga, me ei saa rääkida inimõiguste süsteemsest monitooringust Hiina RVs. Veel suuremates raskustes on infohankimisega valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid nagu Freedom House jt, kes teevad järeldusi kaudsete allikate põhjal. Kõige paremini on informeeritud tiibetlased ise, ehkki eksiilvalitsuse kaudu jagatud infol justkui puudub vajalik neutraliteet. Siiski pole kahtlust, et eksiilvalitsuse ja Välis-Tiibeti organisatsioonide andmestik on märksa tõelähedasem kui Hiina propaganda.

ÜRO laste õiguste komitee ning usuvabaduse raportöör Asma Džahangiri (Jahangiri) on nõudnud selgitusi kunagise maailma noorima poliitvangi pantšen-laama Gedün Tšöki Nima saatuse kohta. Kui eelmine pantšenlaama 1989. aastal suri, kuulutati vastsündinud Gedün Tšöki Nima tema ümberkehastuseks ehk XI pantšen-laamaks. Alates 1995. aastast on pantšen-laama asukohast ja saatusest vähe teada ning Hiina võimud on välja käinud n-ö oma pantšen-laama. Tiibeti autonoomse piirkonna võimud teatasid hiljuti, et 22-aastane Gedün Tšöki Nima on vabaduses ja elab Tiibetis, kuid häirituna avalikust tähelepanust ei soovivat ta kohtuda kellegagi peale perekonnaliikmete. Seega on tegelik pantšen-laama praegu paremal juhul koduarestis. Pole kahtlust, et praeguse dalai-laama surma korral korduksid samasugused võimumängud.

Siin puudub ruum kirjeldada kümnete väga tuntud ja sadade vähem tuntud poliitvangide saatust. On suur erinevus, kas sadu või kümneid tuhandeid inimesi tapetakse ja vanglates on nimetu inimmass, või me vähemalt teame poliitvangide nimesid ja lugusid. Alates Mao surmast (1976) või Deng Xiaopingi võimuletulekust (1978) on olukord Tiibetis leebem, kuid siiski lahenduseta. Hariduslik hiinastamine, ulatuslik sisseränne, keskkonnakahjustused ja inimeste elukorralduse purustamine muudavad Tiibeti edasikestmise enam kui küsitavaks. Tiibetlased on juba praegu pealinnas Lhasas vähemusse jäänud ja praeguse arengusuuna jätkudes on vaid aja küsimus, millal see juhtub kogu Tiibetis.

Kuidas edasi?

Kaheksakümnendail aastail oli veel lootust ja entusiasmi. Dalai-laama võttis kinni Deng-Xiaopingi sõnasabast, kui viimane ütles, et Tiibeti osas saab rääkida kõigest, ainult mitte iseseisvusest. Tiibeti juht küsis üksnes rohkem autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1987. aastal tuli dalai-laama välja viiepunk-tilise rahuplaaniga. Need olid: Tiibeti demilitariseerimine, ümberrahvastamise peatamine, inimõiguste ja demokraatlike vabaduste tagamine, keskkonnakahjude heastamine ja läbirääkimiste alustamine. See plaan jäi paberile. Tiibetis oli korduvaid mässukatseid, mis uputati taas verre. Üks selline oli 1989. aasta kevadel, mõned kuud enne Taevase Rahu väljaku veresauna Pekingis. Samal aastal pälvis Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso Nobeli rahupreemia.

Kaks viimast tähtsamat sündmust on 2008. aasta rahutused Tiibetis ja dalai-laama loobumine ilmalikust võimust tänavu kevadel. Pekingi olümpia-aasta vastuhakk suruti jälle maha, tuhandeid inimesi vangistati ja sadu hukkus. Tiibetit toetav protestilaine läbis 2008. aastal kogu demokraatlikku maailma. Sama aasta hakul ütles dalai-laama Indias Linnart Mälli juhitud Eesti delegatsiooniga kohtudes: „Ma ei karda sellepärast, mis toimub olümpiamängude eel või ajal, aga ma kardan sellepärast, mis hakkab toimuma pärast seda."

Ilmselt selle ebakindluse pärast ja teades, et mitte ainult uue dalai-laama kasvamine ei tekita võimuvaakumit, vaid hiinlased püüavad selle positsiooni jõuga üle võtta, otsustaski dalai-laama ilmalikust võimust loobuda. Uus poliitiline liider ja eksiilvalitsuse peaminister (kalon-tripa) on 42-aastane Harvardi haridusega rahvusvahelise õiguse doktor Lobsang Sangai. Sangai valiti ametisse tänavu kevadel, hääletus korraldati Tiibeti eksiilkogukondades üle maailma. Kui oluliseks poliitikuks Sangai kasvab, on vara ennustada, aga võimalused on suured.

Mis saab Tiibetist? Osa protsesse on pöördumatud, kuid siiski on võimalik tiibeti rahvas ja kultuur päästa. Hiina on dalai-laama autoriteedile vastandudes endale vaid karuteeneid teinud. Kui Dengi ajastu kommunistid ei suutnud mauismile otsustavalt selga pöörata, sest kardeti oma võimumonopoli kokkuvarisemist, siis uue ajastu liidrid peavad seda varem või hiljem suutma. Teekaardi Tiibeti küsimuse lahendamiseks andis dalai-laama viiepunktiline plaan juba veerand sajandit tagasi. Veel lihtsamalt saab selle kokku võtta ühe tuntud poliitvangi Rungje Adraki meeleheitesõnumiga, kui ta nelja aasta eest suurel avalikul üritusel mikrofoni haaras, et öelda: „Laske meie poliitvangid vabaks ja kutsuge dalai-laama siia!"

1 Jean-Louis Margolin, Hiina - pikk rännak öös. -Stephane Courtois jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn: Varrak, 2000, 457-542.

2 XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso. Vabadus paguluses. Tallinn: Elmatar, 1999, 58.

3 Warren W. Smith, Jr. Tibetan Nation: A History of Tibetan Nationalism and Sino-Tibetan Relations. New Delhi: HarperCollins, 1996.

4 Tibet: The Facts. A Report prepared by the Scientific Buddhist Association for the United Nations Commission on Human Rights. Dharamsala: Tibetan Young Buddhist Association, 1990, 297-298.

5 Jean-Louis Margolin, op. cit.. 542.

6 Jasper Becker. Hungry Ghosts: China's Secret Famine. London: John Murray, 1996, XI.

7 Jasper Becker. Op. cit., 166.

8 Jean-Louis Margolin, op. cit. 540; Dalai-Lama XIV Tenzin Gyatso. Mon pays et mon peuple. Geneve: Editions Olizane, 1984, 73-74.

9 Rebecca Knuth. Libricide: The Regime-Sponsored Destruction of Books and Libraries in the Twentieth Century. Westport: Praeger Publishers, 2003, 209.

10 Manfred Nowak, Report of the Special Rapporteur on torture and ohbter cruel, inhuman or degrading treatment or punishment. - Mission to China (E/CN.4/2006/6 Add.6). http://daccess-dds-ny. un.org/doc/UNDOC/GEN/G06/117/50/PDF/G0611750. pdf?OpenElement.

11 Vt. ka David Kilgour, David Matas, Bloody Harvest. Revised Report into Allegations of Organ Harvesting of Falun Gong practitioners in China. 31. Jan. 2007. http://organharvestinvestigation.net/

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Demokraatia jah, aga kuidas?

2011-07-29

Nii Antiik-Ateena, Rootsi, Eesti, Botswana, India, Venemaa kui ka Põhja-Korea on pidanud või peavad ennast demokraatlikeks riikideks. Kui palju välismaailm seda aktsepteerib, on juba keerulisem küsimus. Demokraatlikud süsteemid on erinevad, tõhusus on erinev.

Economist Intelligence Uniti demokraatia indeksi põhjal on võimalik hinnata demokraatia tõhusust. Kolmel korral, mil indeks on avaldatud, on Eesti olnud 33.-37. kohal, samal tasandil Sloveenia, Tšiili ja Botswanaga.

Sellega on Eesti arvatud puuduliku demokraatiaga (inglise keeles - flawed democracy) riikide hulka. Indeksitabeli eesotsas on 26 täiusliku demokraatiaga riiki, kuhu muu hulgas kuuluvad meie Põhjala naabrid. Viimasel mõõtmisel napsas Norra esikoha Rootsi käest ära.

Põhjus, miks Eesti oma heale positsioonile vaatamata ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre, on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse, kaasamata erakonda laiemalt, kodanikuühiskonnast rääkimata. See on ka kindlasti üks praegu IRLi sees tekkinud erakonda lõhestava arutelu põhjus.

Ma olen alati huviga jälginud ühiskonnas toimuvat ja ka osalenud poliitiliste erakondade töös, 20 aastat Rootsis ja umbes sama kaua Eestis. Mõlemal puhul pigem vaatlejana kui tegijana.
Mitu väga lihtsat erinevust poliitikaelus teevad Rootsi demokraatia tõhusamaks.

Rootsis peetakse erakonna koosolekuid valla/linna tasemel, kus arutatakse eelnevalt läbi kõik tähtsamad kohaliku omavalitsuse volikogus päevakorras olevad teemad. Nendele koosolekutele on kutsutud kõik erakonna liikmed. See teeb Rootsis poliitilises protsessis osalemise oluliselt laiapõhjalisemaks.

Erakonnas algatatakse ka pidevalt poliitilisi ja organisatoorseid küsimusi, mille puhul enne otsustamist kuulatakse ära asjaosaliste, näiteks erakonna piirkondade arvamus - nn remiss.

Arvamus peab olema pigem argumenteeriv kui pelgalt poolt- või vastuhääl või isegi sisaldama uut ettepanekut. Vastava küsimuse algataja teeb kokkuvõtte saadud vastustest enne lõpliku otsuse tegemist.

Nende kahe lihtsa tegevusega, mis Eestis peaaegu täielikult puuduvad, kindlustatakse kõigi erakonna liikmete osalus ja hea poliitiline ettevalmistus uute ülesannete tarvis.

Rootsis on ka erakondadele omane, et tõmmatakse inimesi kaasa. Olles alles kolinud Värmdö valda 1985. aastal, hakkasin käima oma erakonna koosolekutel. Seal arutati peamiselt kohaliku valla planeerimisküsimusi, mis on ääretult huvitav viis uue elukohaga tutvuda.

Kolmandal või neljandal korral küsiti erakonna koosolekul minu käest, kas soovin meie erakonda esindada valla päästeametikomisjonis asendusliikmena, kus just parajasti erakonnale kuuluv koht vabanes. Minu karjäär valla päästekomisjonis jäi siiski lühikeseks, kuna Eestis toimuv võttis minu tähelepanu endale. Huvitav on aga see, et süsteem on nii üles ehitatud, et niipea, kui huvi näitad, tõmmatakse sind kaasa, küsitakse, mis sina arvad, võetakse arvamust kuulda.

Veel üks oluline vahe Rootsi ja Eesti erakondade vahel on, et Rootsis on igal organisatsiooni astmel ja liikmel õigus teha ettepanek erakonna kongressile. Ettepanek arutatakse läbi erakonna juhtkonna poolt. Kui küsimus tundub tähtis, pannakse see arvamus(remiss)ringile. Kuid igal juhul pannakse tõstatatud küsimus kongressil hääletusele. Erakonna juhatus esineb seejuures omalt poolt pooldava või eitava argumentatsiooniga.

Nimetatud erinevused on minu arvates peamised põhjused, mis õigustavad Rootsi kõrgemat positsiooni demokraatia indeksis. Asi ei ole keerulisem kui suure Ateena demokraadi Periklese mõte: «Igaühel ei ole võimet poliitikat luua, aga igal kodanikul on võime seda hinnata.»

Valijad hindavad naisi

2011-07-19

Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale", sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi - üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas." Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:" Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?" Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet" kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!

Lambukestelt juhtoinastele

2011-07-15

Anno 2011 jõudis permanentsete peripateetikute vabaühendus Ring Ümber pärast 13 aastat (4-5 päeva igal aastal) kestnud jalgsi kulgemist Narva-Jõesuus Eesti-Vene piirini. Ühena neist väsimatutest vantsijatest mõtlesin tagasi aastale 1999, mil Iklast stardipauk kõlas. Toona olin poissmees, poliitikastki oli poogen. Vahepeal on lapsed kooli läinud, minust aga on saanud erakonna liige.

Kui ma Narvas seljakoti bussi peale vinnasin ja lehed lahti lõin, oli huvitavat lugemist küllaga. Neli päeva tagasi Sakalt panga alla minnes ja tsivilisatsioonile hüvasti üteldes lõhnasid lehed hapukurgi järele, nüüd aga oleks nagu keegi küüslauku hauganud. Brit Kerbo kirjutab PMis (13.07.2011), miks ta IRList välja astus.

Mõttekäik tuli üldjoontes tuttav ette, mistõttu mõtlesin, et ehk peaks kah. Lollilegi on selge, et juhtoinaste populistlik põhulõugsus ja isalik ignorants on võtnud mõõtmed, mis on ülejäänud arvukast liikmeskonnast teinud lambakarja, kus isegi «mää» on mõttetu. Lambavillast on osale neist kampsunid selga pandud ja rahvuslike toladena ilma ette heidetud, justkui rahvuslus oleks komejant.

13.07.2011 Äripäevas mainis Hillar Teder, et tema jaoks on «Isamaal» marurahvusluse pitser man. Nagu ei ole olemas «kampsuneid», ei ole ka «Isamaad». Paljude meie mälestustes ja ehk ka unistustes on, aga mitte reaalsuses. On Isamaa ja Res Publica Liit ning selle liikmed.

Esimene abstraktse kogumina kuskil määramatuses, ilma oma katusealuseta, teised konkreetseis paigus, igaüks tulvil indu ja mõtteid. Mida pole, on ühelt poolt tahtmine ja teiselt poolt võimalus võtta vastu ja edastada sõnumeid.

IRL ei ole ses osas kindlasti unikaalne, sest bütsantslikust üleolekust on hõlmatud teisigi. Sestap pole küsimus ideoloogias, nagu nimetab Olari Taal (Äripäev 13.07.2011): «/.../ ideoloogiliselt uut ei saa luua», vaid selles, kuidas ideoloogiat, mis tõesti on üldjoontes ette antud, ellu viia. Fookuses ei ole ideoloogia, vaid metoodika - see, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.

Kui teil aega on, siis tehke teiegi Eestimaale tiir peale ja kõnelge nende vahvate inimestega, kes ranna ääres lambaid kasvatavad ja muud moodi üritavad hinge sees hoida. Neil on omad oinad. Neid ei huvita erakondlik kuuluvus, sest nad ajavad oma asja, oma koha asja, mida nad teavad.

Sain aru, et tegelikult pole tähtis, kas kuulud mingisse erakonda või mitte - oluline on, millised on sinu tõed ja väärtused. Tänapäeva ühepajatoidu-poliitikas on kapsast, porgandit ja tilli igas katlas, aga peakokad on algainese moodsas võtmes dekonstrueerinud ning teinud kapsast tilli ja porgandist peedi. Kamasööjaid sõimatakse aga marurahvuslasteks.

Erakonda ei pea kuuluma. Möödas on ajad, mil parteisse pidi astuma massiliselt. Erakond võiks olla heade ideede ning veelgi parema teostuse mudel, mis veenab inimesi, et seal tehtav on neile pärikarva. Siis nad tulevad ja hääletavad nii ehk nii. Ilma et peaksid liikmeks astumise avalduse kirjutama. Ärge kartke inimesi, ärge kapselduge. Oma iseolemises võite te katlas küll kulpi keerutada, kuid selle supi peate ise ära sööma. Eriti, kui see üle keeb.

Parlamentaarne välispoliitika Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee näitel

2011-06-15

Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused, seetõttu saab väärtuspõhist välispoliitikat kõige paremini ajada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarsete assambleede kaudu.

Esimesi uudiseid, mis viimati (aprillis 2011) Strasbourgis käies minuni jõudis, oli Holger Haibachi äraminek. Parlamendiliikmed lahkuvad kogu aeg, sest kusagil on valimised, mõni ei kandideeri, mõnda ei valita ja mõni saab ministriks või antakse talle oma riigi parlamendis muu roll. Pikaajalised liikmed saadetakse ära pidulike sõnadega ja need, kes oma poliitilise karjääri lõpetavad, käivad pärast koduparlamendist lahkumist veel mitu korda Strasbourgis kohal. Mõnes riigis võtab uue delegatsiooni moodustamine aega ja mõnikord lastakse endisel rahvaesindajal Euroopa tasandil pooleli jäänud raport lõpetada. Lõpuks on ka Eestis õnnestunud selgeks teha, et "endiste" päevapealt lahkumine pole praktiline, kui mõni töö ootab lõpuleviimist või uut delegatsiooni pole veel moodustatud. See võimaldas Roheliste nimekirjaga valimiskünnisele alla jäänud Aleksei Lotmanil Berni konventsiooni puudutav raport aprillis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) ette viia ja kuulda keskkonnakomitee lahkuva esimehena kolleegidelt heasoovlikke komplimente. Aleksei oli assamblee liikmena kompetentne ja töökas, nagu oli seda ka Holger Haibach.

Aga Haibachi lahkumine oli teistsugune. Saksamaal polnud mingeid valimisi, tema lahkumine tuli ootamatult. Haibach oli ühtäkki Bundestag'ist läinud, et võtta vastu Konrad Adenaueri Fondi juhi koht Namiibias. Parlamendiliikme staatus on kindlasti kõrgem, lisaks olid Haibachil Euroopa Nõukogus raportid pooleli. Ta ise polnud kohal, selgitus oli just nagu olemas, aga ei olnud ka. Üks teine sakslane viitas Holgeri isiklikele põhjustele, aga möönis samas, et sellist Bundestag'ist tagasiastumist tuleb ette ülimalt harva.

Kui mõõt saab täis

Mulle meenus Liina Tõnisson, kes 2007. aasta sügisel enam-vähem demonstratiivselt Riigikogust ära läks, andes mõista, et parlamendi, aga võib-olla ka tema enda jaoks on parimad ajad juba möödas. Tõnisson läks pensionieas, aga Holger on minustki ligi kümme aastat noorem, kuid mitte algaja. Ta oli olnud Bundestag'is mitu ringi ja ees võinuks oodata veel pikk ja edukas karjäär.

Me ei olnud Holgeriga nii lähedased, et ta oleks oma plaane mulle varemalt tutvustanud. Minu jaoks ligitõmbavas monitooringukomitees, kus vaetakse üksipulgi demokraatia seisundit üleminekuriikides, ta ei käinud. Mina seevastu olin varem vaid episoodiliselt kuulunud õigusasjade ja inimõiguste komiteesse, kus Haibach oli alati juhtivaid liikmeid. Inimõiguste küsimusi Venemaal või Kaukaasias võttis ta lääneeurooplase kohta ebatavalise tõsidusega. Olin mõnede ta raportite kohta kiitvalt sõna võtnud ning mitme küsimuse puhul olime väljendanud sarnaseid seisukohti kas parteirühmas või assamblee kõnevoorudes. Kui Haibachi nime Google'is lahti lõin, avastasin, et ta oli muu hulgas Bundestag'is aastaid tegelnud Tiibeti küsimusega - nagu mina Eestis. Mingeid lähemaid selgitusi tema poliitikast lahkumise kohta seal polnud. Siiski ringles assamblee kuluaarides versioon, et Haibach oli Saksa parlamendis mitu korda kristlike demokraatide (CDU) fraktsioonist erinevalt hääletanud ja seda pandi temale pahaks. ENPA-s tegutsenuks ta väidetavalt hea meelega edasi, sest inimõiguste ja demokraatia kaitse talle sobis. See olnud hoopis sisepoliitika küünilisus, millest tundliku mehe mõõt täis sai.

Minule on Eesti seni tundunud üpris normaalselt toimiva riigina, muude maade probleemid löövad pahviks. Ma ei räägi üksnes Venemaast või Aserbaidžaanist, mille kohta tegin kuus aastat raporteid. Haibachile mõeldes tundus mulle kuidagi ootamatu, et pettumuse allikas pole mitte Euroopa Nõukogu võimetus põhiväärtusi kaitsta, vaid see, mis toimub Saksamaal. Kuid ma ei tea CDU siseasju. Olen põgusalt lugenud Hajo Schumacheri raamatut "Angela Merkeli edu saladused. Võimu kaksteist seadust" (Olion, 2010), mis lahkab päris hästi sisemise võimuvõitluse mehhanisme. Kui aga välispoliitikast rääkida, on Eesti valitsuse ja seda enam Riigikogu liikmete seisukohad oluliselt väärtuspõhisemad kui ENPA-l keskmiselt või näiteks Saksamaal.

Aastate jooksul olen adunud, et tugevad sambad, kes on põhimõtete eest seisnud, astuvad assamblee tööst ükshaaval kõrvale. Vahel tuleb peale ka uusi, nagu noor taanlane Michael Aastrup Jensen, kes nüüd veab Georgia raportit, kuid neid on vähe. Ei tahaks kinnitada õhtumaa allakäiku, aga faktid kinnitavad, et haigus süveneb.

Nõuded ja loobumised

Venemaa võeti Euroopa Nõukogusse 1996. aastal ja vastuvõtutingimustesse kirjutati Tšetšeenia konflikti rahumeelse lahendamise nõue. Varsti pärast seda tapeti president Dudajev, seejärel algas teine, veel julmem Tšetšeenia sõda. Mõne aasta pärast tapeti uus valitud president Mashadov. ENPA-s kirjutati algul teravaid raporteid, korraks võeti Venemaa delegatsioonilt isegi hääleõigus ära. Aja jooksul kuivas raportite sagedus kokku, poliitilised aspektid jäeti üldse kõrvale, nüüd on vahel harva vaatluse all inimõiguste olukord Põhja-Kaukaasias või inimõiguste kaitsjate olukord liikmesriikides.
Seesama teemaringi ahenemine ja olukorraga leppimine avaldub Vene-Georgia sõja käsitelus. Uued inimesed, kes tulevad, näevad pigem jõuetut organisatsiooni, kus mitte ei püstitata teravaid teemasid, vaid üksikud donkihhotid seisavad selle eest, et mõnd teemat lõplikult maha ei võetaks. Alati leidub mõni kergem, neutraalsem raport, mida esitades saab mõne riigi parlamendi liige näidata end suure paneuroopa ühenduse aktiivse tegelasena. Et teha ENPA-s veel enam karjääri, kulub marjaks ära suurearvulise Vene delegatsiooni toetus. Milleks siis rääkida Tšetšeeniast või Vene-Georgia sõjast?

On üks sõna, mille väljavõtmiseks rahvusvahelistest dokumentidest rakendab Vene Föderatsioon kogu oma diplomaatilise jõu. See sõna on "okupatsioon". Viimane Venemaa monitooringuraport tehti 2005. aastal ja siis tõusis see küsimus esile seoses Balti riikidega. Meil olid omapoolsed ettepanekud, mis kõnelesid Venemaale viidud kultuurivarade tagastamisest ning Eesti, Läti ja Leedu kodanikele küüditamisega tekitatud kahjudest koos vajadusega nood kahjud kannatanutele või nende järeltulijatele kompenseerida. Nähes, et meie parandused lähevad assamblee tahtel lõppdokumenti sisse, tegi Konstantin Kossatšov plenaaristungil veel viimase katse oma tahet peale suruda. Tema ettepanek oli võtta lausest, kus oli juttu inimeste küüditamisest, välja just seesama omadussõna okupeeritud. Küüditamist "okupeeritud Balti riikidest" pidi asendama lihtsalt "küüditamine Balti riikidest". See ettepanek ei läinud läbi.

Eesti, Läti ja Leedu puhul on tegemist nüüd juba kaugemasse ajalukku ulatuvate küsimustega, mille suhtes Venemaa, tõsi küll, pole ühtegi eelmainitud kohustust täitnud. Vene-Georgia sõja puhul on okupatsioon palju värskem ja paraku ka seni lõpetamata. Jaanuaris 2009 oli assamblee päris heas hoos, hääletades Vene-Georgia sõja raportisse nii okupatsiooni mõiste kui ka näiteks nõude võtta tagasi Venemaa ühepoolsed tunnustamisotsused Abhaasia ja Lõuna-Osseetia režiimide suhtes. Hiljem nenditi juba jõuetumalt, et Georgia täidab enamikku assamblee ees konflikti reguleerimiseks võetud kohustustest, aga Venemaa ignoreerib peaaegu kõiki. Seejärel otsustati sõjaraportitest üldse loobuda.

Võitlus sõna pärast

Teema pidi jätkuma tavaliste monitooringuraportite abil, mida kummagi maa kohta nagunii koostatakse. 2011. aasta aprillis oligi Georgia-raport päevakavas. Maa konstitutsiooni ja valimissüsteemi muutmine olid olulised teemad, millel peatuda. Jensen ja kunagine Albaania välisminister Kastriot Islami olid ettenägelikud ja kirjutasid "okupatsiooni" kohe alguses sisse. Õieti oli jälle tegemist omadussõnaga, jutt käis okupeeritud aladelt pärit põgenike olukorrast ja nende õigusest koju pöörduda. Esimene katse sõna välja võtta tehti märtsi lõpus Pariisis peetud monitooringukomitee istungil. Õnneks olime Indrek Saarega kohal, hääletus jäi viiki ja komitee esimees Dick Marty ei rakendanud otsuse tegemiseks oma hääleõigust, vaid leidis, et viik tähendas ettepaneku läbikukkumist. Teist korda oli meie kohalolek möödapääsmatu äsja Strasbourgis. Mailis Reps ja Indrek Saar, kellel oli parasjagu kohustusi mitmes komitees korraga, jõudsid täpselt selleks hääletuseks kohale ja nüüd lõime rünnakukatse tagasi juba kahe plusshäälega.

Kuid venelased olid kavalad. Nüüd põhjendasid nad oma muudatust ühe lisadetailiga, tuues 2008. aasta sündmuste kõrvale "varasemad konfliktid", mis samuti olid Georgiale toonud hulga sõjapõgenikke, eeskätt Abhaasiast. Justkui möödaminnes oli ka "okupatsioon" lausest kaduma läinud. Seda ettepanekut ei esitanud nad mitte oma nime all, vaid püüdsid nõusse saada võimalikult autoriteetseid assamblee liikmeid. Seal oli vasakpoolse rühma juhi, hollandlase Tiny Koxi allkiri, mis aga üllatavam, ka liberaalide juhi Anne Brasseuri oma. Too Luksemburgi daam olla kuluaarivestluses kinnitanud, et see pole ju enam see Venemaa, keda kartma peab, ja Kossatšovi saab usaldada. Euroopa Rahvaparteist oli allkirja andnud prantslane Jean-Claude Mignon, kes minu arvates ei jaga selliseid toetusavaldusi juhuslikult. Kas ta väljendas isiklikku seisukohta, Prantsusmaa seisukohta või püüdis midagi mingi muu eesmärgi nimel vastu saada - ei tea!

Grusiinid olid samuti kavalad ja püüdsid venelaste käike ette aimata. Nad tegid sama punkti kohta paar teravat ettepanekut, nimetades Venemaad agressoriks ja veel hullemini. Neil ettepanekutel polnud lootust läbi minna, aga nad olid head selleks, et teha kirik keset küla ja ka Vene poole ettepanek sujuvalt tagasi lükata.

Töö või parlamenditurism?

Minu toetust paluti ühele väikesele täiendusele, mis ütles, et koos 2008. aasta sõjapõgenike olukorraga tuleb lahendada ka varasemate põgenikega seotud küsimused. See pidi võtma venelaste algatatud ettepanekust välja selles sisalduva pisikese positiivse iva ja võimaldas öelda, et nende tõstatatud probleem kaetakse ühe teise muudatusega.

Säärast poliitiliste käikude pundart lahti seletades mõtlen ma soojusega Tšiora peale. Tšiora Taktakišvili tuli mõne aasta eest noorukesena Georgia delegatsiooni, sai nende kõneisikuks monitooringukomitees ja siis algas kurikuulus augustisõda. Kõik, mis puudutas sõja käsitlemist, käis selle komitee kaudu. Noor naine oli nagu tundmatus kohas vette kukkunud, kõik oli talle võõras ja iga hetk tuli oma maa eest seista, aga kus ja kuidas reageerida, oli rohkem tunnetuse ja kogemuste küsimus. Ta oli tihti raskes olukorras, mõnikord tegi ka vigu ja mõnikord paistis, et vead tulenesid pigem talle Tbilisist kaasa antud käsulaudadest. Aga ta oli vapper ja täitis oma rolli iga kord järjest paremini. Seekord oli Tšiora välja töötanud täiusliku taktika ja see töötas sajaprotsendiliselt.

Aga mis võrdsest kohtlemisest me räägime? Kaksteist aastat liikmesust Euroopa Nõukogus tähendab Georgia puhul kokku kuut täiemõõdulist monitooringuraportit, seevastu Venemaa on juba viisteist aastat liige, aga monitooringuraporteid on suudetud teha ainult kolm. Toimub pidev edasilükkamine. Assambleel jätkub jõudu-julgust tegelda väikeste maadega, aga suurte maade ja põhjapanevate probleemide puhul saab kõik otsa. Ütlesin selle mõttearenduse oma kõnes välja. Pärast tuli Venemaa raportöör Andreas Gross minu juurde ja kurtis, et ta ei suuda teise raportööri György Frundaga uue visiidi aega kokku leppida, sest Frunda on kogu aeg kinni ja venitab. Mind see jutt ei veennud, sest Venemaal on käidud juba küll ja küll, pole ta mingi avastamata manner. Seal toimuv on teada, tuleb raport valmis kirjutada, mitte üksteist korda kokku üheteistkümnes ajavööndis ringi rännata. Vahel kasutatakse halvustavat väljendit "parlamentaarne turism". Raportööride visiite ma selle väljendiga kindlasti ei nimeta, aga tõsi ta on, et mõne töö saab ka vähem reisides lõpule viia.

Meie viis välisdelegatsiooni

Samal ajal kui meie veel vanalt Riigikogult saadud volitustega Strasbourgis ringi müttasime, arutasid kolleegid kodus uute delegatsioonide moodustamist. ENPA on vaid üks viiest Riigikogu välisdelegatsioonist. Meil on kokku neli parlamentaarset assambleed ja peale selle veel Parlamentidevaheline Liit (Inter-Parliamentary Union,IPU).

ENPA kohta julgen väita, et enamasti tehakse seal tööd. Eesti saab ENPA delegatsiooni määrata kolm põhi- ja kolm asendusliiget. Koalitsioon ja opositsioon peavad olema esindatud proportsionaalselt ning vähemalt kaks delegatsiooniliiget peavad olema naised. Kui opositsiooni või naisi piisaval arvul ei kaasata, teeb mõni assamblee watchdog ettepaneku jätta selline delegatsioon kinnitamata ja kogu nimekiri saadetakse häbiga koju tagasi. Mõne riigiga on nii juhtunud ja see on kindlam viis hääleõigusest ilma jääda kui sõja alustamine naaberriigi vastu.

ENPA nädalasi töösessioone peetakse neli korda aastas Strasbourgis, sellele lisaks on hulk komiteede koosolekuid, mis tihti toimuvad Pariisis. Komiteed võidakse kokku kutsuda eesistujariigi pealinnas või lihtsalt mõnes liikmesriigis, kes seda soovib. Strasbourgi sessioonidel osalevad nii liikmed kui ka asendusliikmed. Ka siis, kui viimased ei saa suures saalis hääletada, on kogu delegatsiooni kohalolek vajalik, et meie esindajad oleksid vähemalt kõige olulisemate ühel ja samal ajal istungeid pidavate komiteede koosolekutel.

ENPA kõrval oskan ma lähemalt rääkida üksnes Balti Assambleest, kuhu sajandivahetusel kuulusin. Teiste delegatsioonidega mul vahetuid kogemusi pole. Loomulikult pole Balti Assamblee dokumentide kaal võrreldav ENPA omadega. Pidasin õigeks Balti Assamblee liikmeskonna vähendamist ning praegu ongi Eestil 12 liiget kunagise 20 asemel. Kuid ma ei nõustu nendega, kes tahavad Balti koostööle ühepoolselt kriipsu peale tõmmata. Sobiva formaadi otsimisel võivad kergesti põrkuda eestilik ratsionalism ja leedulik lai joon. Sellega seoses ei saa ma unustada kiluvõileibu, mida pidin kunagi külalisi võõrustades ühe Toompea nõupidamisteruumi lauanurgal pakkuma - pärast seda kui Vilniuses ja Riias oli meid võõrustatud restoranis. Eelmises ja üle-eelmises Riigikogus tüütas Trivimi Velliste paljud ära jutuga soolapuudadest, mis meil tulevat koos lätlaste ja leedulastega ära süüa. Kummati oli Trivimi pühendumus imetlusväärne ja tema asendamine on raske ülesanne kellele iganes.

NATO Parlamentaarse Assamblee ja OSCE Parlamentaarse Assamblee puhul on selgeid ühisjooni ENPA-ga. Kõik kolm kujutavad endast suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarset kehandit. Näiteks valimiste vaatlemine probleemsetes riikides toimub kolme assamblee vahel koordineeritult ja kui vähegi võimalik, esitatakse ühishinnang. Neist alusorganisatsioonidest on NATO kahtlemata kõige jõulisem ja Eesti poliitikutele ka kõige glamuursem. Pealegi toimub 2012. aasta kevadel Tallinnas NATO Parlamentaarse Assamblee istung. Mis OSCE Parlamentaarset Assambleed puudutab, siis on selle dokumentide keel palju diplomaatilisem ja hambutum kui ENPA oma. OSCE püüab enamasti hoiduda konkreetsete riikide kritiseerimisest ja sel taustal paistab ENPA monitooringumehhanism silma lausa uskumatu otseütlevusega.

Lõpuks tuleb peatuda IPU-l, globaalsel parlamentidevahelisel ühendusel. Formaalselt kuuluvad IPU-sse kõik 101 Riigikogu liiget. Tegelikult asi nii hull ei ole, reisidel käib siiski ainult väike juhtrühm. IPU etiketi juurde kuuluvat seegi, et osa võtavad ka riikide parlamentide kantseleijuhid. IPU üritused toimuvad tihti eksootilistes riikides, kus Euroopa standardeist lähtudes on täiesti isevärki demokraatia. Tegemist on globaalse organisatsiooniga, millel on teatud seos ÜRO-ga. Vahepeal käidi välja mõte aretada IPU-st tulevikus ÜRO Parlamentaarne Assamblee, aga õnneks jäi see monstrum sündimata. Juba kontinentidevahelistest reisidest tulenevalt on IPU-t mõnikord "reisibürooks" kutsutud ja mine sa tea, kas on tolles väljendis rohkem kadedust kui irooniat või vastupidi. IPU-st kõrvalseisva inimesena pole mul ilmselt paslik selle aruteluga kaugemale minna.

Kunagi ütles üks Eesti diplomaat kuldsed sõnad: lihtsam kui üht rahvusvahelist organisatsiooni reformida, oleks see laiali saata ja uus moodustada. Arvestades etableerumist, mille organisatsioonid aastakümnete jooksul läbi teevad, samuti neid saatva bürokraatia ja juhtrolli hoidvate riikide tõrksust, tuleb mul selle arusaamaga nõustuda. Aga meie võimuses pole neid organisatsioone laiali saata ja uuesti üles ehitada - kui Balti Assamblee kõrvale jätta.

Vabamad kui valitsused

Kui räägime väärtuspõhisest välispoliitikast, saab seda kõige paremini ajada just eelnimetatud assambleede kaudu. Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused ja nad ütlevad välja asju, mis suurte riikide välisministritel üle huulte ei tule, olgu näiteks kas või sõna okupatsioon.

Euroopa Nõukogu masinavärk on suur ja kohmakas ning vajaks kindlasti kohendamist. Uus peasekretär Thorbjørn Jagland lubas sisemist reformi ja ma hoian talle pöialt. Euroopa Inimõiguste Kohus on hädas arvukate kaebustega, mis tulevad korrumpeerunud õigussüsteemiga riikidest, kuid kust leida tuge ja lisavahendeid? Samal ajal käivad koos rohkearvulised valitsustevahelised komiteed ja töörühmad, aga tolku neist ei ole, sest koos käivad keskastme ametnikud, kellel pole voli ega julgust midagi otsustada. Jagland on nõuks võtnud neid komiteid tublisti harvendada. Ka assamblees saab mõned komiteed kokku liita ning kriitiliselt tuleks üle vaadata algatuste hulk, millest lõpuks raportid tehakse. Bürokraatia ja rahvasaadikute edevus suruvad kvantiteedile, kuigi tegelikult on vaja kvaliteeti ja isikupära.

Aleksei Lotman tegi raporti Berni konventsiooni täitmisest ning bioloogilise liigirikkuse kaitseks. See oli väga tähelepanuväärne raport, sest Aleksei kirjutas selle ise valmis, nõunike asi oli redigeerida. Tavaliselt liiguvad asjad vastupidi: nõunik kirjutab, raportöör paremal juhul redigeerib ja annab poliitilised suunised. Aga on juhtumeid, kus raportöör esitab dokumendi, mida ta pole ise vaevunud läbigi lugema.

Mugandunud süsteemis ei tee poliitikud enam ise poliitikat, vaid nad on mängukannid kellegi teise kätes, kes on otsustanud neid oma näo järgi kujundada. Selliseks manipulaatoriks võib osutuda Bürokraatia, Partei või Suur Juht. Mugavam on loota kellegi teise tööle ja otsustele, kui töö ise ära teha. Ajalugu kinnitab, et sellist mugavuspositsiooni ei saa väikerahva esindajad endale lubada.

Mis on väärtuspõhisuse põhi?

2011-06-13

Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud. Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste , aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemi-seerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga.

Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem

Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, Juku-Kalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada. Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste - nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi - vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:

Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud

Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks", mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad - need, kus valitseb tõeline viletsus - jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest - siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani" palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd - see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.

Rohkem ja paremat kutseharidust igasse kooli ja õppekavasse

2011-06-10

Me oleme rahulolematud. Võttes sa-mas Eesti hariduse objektiivsed näitajad ja võrreldes neid teiste riikidega, võib öelda, et Eesti haridusega on hästi või isegi väga hästi. Olgu seejuures võrdlusaluseks saavutatud haridustase, õpilaste arv tasemehariduses, õpilaste näitajad rahvusvahelistes PISA testides, Eesti õpilaste ja üliõpilaste tulemused üleilmsetel olümpiaadidel, kutsemeistrivõistlustel ja konkurssidel või siis Eesti parimate noorte läbilöögivõime üsna tihedast akadeemilisest sõelast pääsemaks maailma tippülikoolidesse.

Pole põhjust ennast haletseda
Tõsiasi, et PISA testides on Eesti koolilapsed maailma absoluutses tipus, ei ole kuidagi vähetähtis või midagi, millesse tuleks suhtuda üleolekuga, mattes selle saavutuse meie hariduselu igapäevaprobleemide ja -murede alla. Teisalt ei tähenda see, et nüüd tuleks Eesti hariduse edendamine järele jätta ja jääda loorberitel puhkama. Pigem vajame lihtsalt rohkem mõistlikku ja adekvaatset suhtumist sellesse, mis meil juba on, mida oleme kujundanud ja ehitanud aastakümnete, isegi aastasadade jooksul. Seda on väga palju rohkem kui paljudes teistes riikides. Seega, ärgem käitugem enesehaletsejalikult, vaid ammutagem oma saavutustest usku ja enesekindlust, mida tuleviku ülesehitamiseks hädasti vaja läheb.
Teisalt osutab üldine rahulolematus hariduseluga, mis sisaldab kohati väga kriitilisi ja kahjuks lahmivaidki seisukohti, ilmselt ka mingitele objektiivsetele põhjustele - midagi on Eesti riigi hariduselus valesti korraldatud ning ma arvan, et poliitiliselgi tasandil. Püüan mõnel aspektil peatuda.

Pole raha ega õpetajaid - kas tõesti?
Meile kõigile tundub, et oleme alarahastatud - riik on alarahastatud, linn ja vald on alarahastatud, perekond on alarahastatud ja koolid on alarahastatud. Raha praktiliselt üldse ei ole ja õpetajatele ei saa korralikku palka maksta. Samas läheb 7% riigi rikkusest, üle 15 miljardi krooni ehk üle miljardi euro avaliku sektori kaudu haridusse. Pluss kuni üks protsent erasektori raha. See on päris hea näitaja ka maailma mastaabis ja annab silmad ette enamikule Euroopa riikidestki. See, et Rumeenias on 4,3% ja paljudes maailma riikides veelgi vähem, ei ole nii oluline. Aga see, et Soomes on 6,6% ja meil 7% ning et Soome on praegu hariduse sisu poolest maailma absoluutses tipus, peaks panema meid mõtlema, kuhu me oma raha kulutame. Miks on nii, et kuskile justkui midagi ei jätku?
On kahetsusväärne, et meil pole arusaamist, kuhu see raha läheb, ei ole piisaval tasemel haridusökonoomilist mõtlemist. Lihtsalt ei ole. Ja edasi minna niimoodi ei saa. On täiesti selge, et enne kui maksumaksja suurendab oma panust hariduse rahastamisse, tahab ta saada vastust, kuhu senine raha on läinud; miks seda puudu on ja kas saame ikka olla kindlad, et iga külvatud sent kasvatab lõpuks tarkusetera. Haridusministeerium on asunud sellega tegelema.
Õpetajatega on meil ühtepidi justkui hästi, palju kehvem on seis õpilastega - parimatel aastatel oli meil õppureid suisa 300 000, nüüd on napp 200 000 alles jäänud. Aga õpetajate arv on meil uhkesti umbes samal tasemel püsinud. Selles mõttes ei ole õpetajatega probleemi. Aga natuke lähemalt vaadates on meie hariduse kesksed probleemid seotud eelkõige just õpetajatega - nende staatuse, ettevalmistuse, edasikoolituse ja motivatsiooniga. Maailmapraktikast ja uuringutest on hästi teada - mida kõrgem on õpetaja staatus ühiskonnas, seda parem on selle riigi haridustase. Ja see pole üksnes ega eelkõige palga probleem, mille lahendamiseks tuleb vaadata rahandusministri või haridusministri otsa. Probleem on ühiskonna hoiakutes. Eesti näitel kahjuks ka kogu akadeemilise kogukonna hoiakutes, kui õpetajate ettevalmistuseks loodud õppeasutus häbeneb oma sünnilugu ja põhiülesannet või kui Emajõe-äärne alma mater ei saa jagu akadeemilisest kitsarinnalisusest ja käivitada haridusteaduskonda nii, et see annaks tulemuslikku väljundit noorte ja motiveeritud õpetajatena.

Meil on 30 head kutsekooli
Alustuseks, töö, mis on ära tehtud kutseõppeasutuste võrgu ja õppekavade korrastamisega ning tarvilise taristu väljaarendamisega, on igati silmapaistev. Uhkustundega ja ilma igasuguse valehäbita võib öelda, et ehkki kõik ei ole veel lõpuni valmis, on tehtu märkimisväärne. Ja seda peab avalikult tunnustama ja tunnistama nii haridussüsteemi sees kui ka väljaspool. Meil oli 90 kehvakest kooli, on 30 head kooli. On suudetud äratada huvi tööandjates. Masu ajal kasvas huvi täienduskoolituse vastu, mida kutseõppeasutused on suutelised rahuldama nii oma akadeemilise kompetentsuse kui ka infrastruktuuri poolt. Edusammud on selgelt paremad kui gümnaasiumides.

Hea keskhariduse kaks jalga
See, kus oleme praegu oma gümnaasiumidega, on suhteliselt piinlik - jätkuvalt üle 220 kooli, mõnes õpilasi vähem kui ühe korraliku klassi jagu. Ma ei imesta sugugi, et selliseks raiskamiseks meil raha ei jätku. Ja see, et riigikogus ei suudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemisel vajalikes reformides kokku leppida, näitas meie tegelikku poliitilist ja haldussuutlikkust hariduselus.
Põhikoolidega on paremini, neid on omavalitsused suutnud tunduvalt vastutustundlikumalt arendada, kohati on isegi sealt kokku tõmmatud, kus kokku tõmbama ei peaks. Kohati ilmselt selleks, et hoida oma gümnaasiumi lippu püsti. Selle asemel, et anda gümnaasium ära, teha naabritega koostööd ja panustada oma põhikooli, sisuliselt doteeritakse põhikooli arvelt jätkusuutmatut gümnaasiumi. Siin on muutused möödapääsmatud.
Hea kodulähedane põhikool on haridushoone vundament. Sellele vundamendile tuleb püstitada terviklik keskharidussüsteem, mis seisaks kindlalt kahel ühesuguse tugevuse ja jämedusega jalal - gümnaasiumidel ja kutseõppeasutustel. Viimased on orienteeritud otseselt tööturuväljundile, esimesed eelkõige jätkuõppele, sealhulgas ka kutseõppeasutustes; ühes on oluliselt suurema osatähtsusega tööturu kompetentsused ja teises üldkompetentsused.
On kahetsusväärne, et kutseharidus (ja sealtkaudu ka kutseoskused) oli pikka aega justkui tagahoovis, mis mõeldud neile, kes „korralikus koolis" hakkama ei saa. Praeguseks on majanduslangus ja sellest tingitud tööandjate käitumine ilmsesti sundinud meid mõistma, et kutseoskusteta pole tööturul midagi peale hakata. Siit lihtne järeldus: vajame palju rohkem ja paremat kutseharidust. Ja mitte ainult kutsekooli, vaid igasse kooli, ka gümnaasiumi ja ülikooli, kui tahame üles ehitada tööturunõuetele vastava haridussüsteemi. Loomulikult tähendab see ka kutsehariduse tähenduse ja staatuse laiemat mõistmist.
Viimastel andmetel läheb lõpetamisega samal aastal kutsekooli 26% põhikoolilõpetanutest, ülejäänud valivad edasiõpinguteks gümnaasiumi või jäävadki põhiharidustasemele. Selline suhe ei ole mõistlik ja on põhjustanud meie tööjõuturu põhiprobleemi - ligi kolmandik tööjõust on kutse- või erialase ettevalmistuseta. Keskhariduse halduskorraldus (riiklik kutsehariduse ja omavalitsuslik gümnaasiumihariduse haldus) on teinud gümnaasiumidest tolmuimejad, kes imevad sisse kõik, mida sisse imeda annab - maksumaksja ju maksab selle eest, et tolmuimejad võimalikult hästi imeksid. Tarvilikeks muutusteks ja kutsehariduse väärtustamiseks vajame ilmselt palju ühtsemat ja tasakaalustatumat keskhariduse korraldust, mis looks ühtsed finantsilised, akadeemilised ja halduslikud raamid nii keskhariduse kutse- kui ka üldharidusharule ja tagaks seeläbi parema vastavuse ühiskonna sotsiaalmajanduslike vajadustega.

Kuidas aidata kutseharidust?
Kutsekeskhariduse jätkusuutlikkuse keskseks küsimuseks on tõusmas tegevuskulude rahastamine. Hoolimata heldest investeeringurahast, osalt ka just seetõttu, on tegevuskuludeks ette nähtud raha selgelt ebapiisav - oleme jõudnud olukorrani, kus üldhariduskulud õpilase kohta ületavad kulutusi kutseõppes. Mõistlik suhe on vastupidine ja kutseoskuste väljaarendamine on vähemasti 30-50% kulukam kui õpingud üldhariduskoolis. Tahaks loota, et selle ebakõla osaline kõrvaldamine on võimalik ka kehtiva rahastamisskeemi juures, kindlasti peaks tasakaalustatud lahend olema aga võimalik ühtse keskhariduskorralduse juures.
Kutsekool ei ole enam kodulähedane õppeasutus ja ka head gümnaasiumid on paljude noorte kodudest kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendab, et kutseõppeasutuses õppimine tähendab üldjuhul elamist kodust kaugel. See rõhutab vajadust ühiselamute järele. Oluliselt suuremal määral ja odavamalt, kui oleme seni suutnud pakkuda. See on eriti terav probleem väiksemates linnades, kus ka muud, kas või sugulaste-tuttavate juures, majutusvõimalused napid.
Tavamõtlemine eeldab, et maakonna arengu tagab eelkõige kõrgkooli või ülikooli kolledži olemasolu. Samas näitab olemasolevate õppeasutuste ja kohaliku piirkonna koostöö pealiskaudnegi analüüs, et kutseharidusel on selleks palju suuremad väljavaated. Hea näide on Võru kutsehariduskeskuse toimimine piirkonna innovatsiooni- ja arenduskeskusena.
On üsna tõenäoline, et üli- ja kõrgkoolide eesseisev konsolideerumine ja pühendumine oma põhitegevusele Tartus ja Tallinnas avab paljudele kutseõppekeskustele täiendavaid võimalusi siduda oma tegevus regionaalsete vajadustega, sealsete ettevõtete ja organisatsioonidega.

Hea ja asjakohane haridus
Lõpetuseks: majanduse ja ühiskonna viimaste aastate areng on üha enam näidanud, et hea ja asjakohane haridus on väärtus nii ühiskonnale kui ka igale inimesele. Hea ja asjakohane sisaldab aga kindlasti ka tarvilisi kutseoskusi.
Võime kindlad olla, et tulevikus on Eestis praegusest rohkem kutseharidust ning kutsehariduses omakorda proportsionaalselt rohkem nii raha kui ka õpilasi ja õpetajaid.

Artikkel tugineb haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ettekandele kohtumiselt kutseõppeasutuste direktoritega Väimelas 27. mail.

Vähem kindralitele, rohkem sõduritele

2011-06-09

Konkurentsivõime tagamiseks tuleks riigiaparaati koomale tõmmata, kirjutab kaitseminister ja IRLi esimees Mart Laar.

Vähem kindralitele ja rohkem sõduritele, kuulutas Saksa kaitseminister Thomas de Maiziere, asudes teostama Saksa kaitsejõudude radikaalset reformi, mille käigus vähendatakse muu hulgas järsult staapide ja juhtimisstruktuuri, sh ministeeriumi, töötajate arvu ning muudetakse kogu juhtimisahel selgemaks ning tõhusamaks.

Maiziere kinnitab, et Bundeswehri juhtimisstruktuur ei ole enam ajakohane. «On liiga palju staape ja liiga palju kindraleid. On liiga palju paralleelstruktuure, liiga vähe sidusust. Liiga palju eeskirju, samas liiga vähe otsuseid. Vastutust delegeeritakse alt üles ja ülevalt põrgatatakse otsustamine alla tagasi» (de Maiziere'i kõne Berliinis 18.05.11).

Samas suunas mõeldakse ka mitmes teises, võlgu loodud heaolu lõppemise järel tõsistesse raskustesse sattunud riigis. Küsitakse, kas me oleme ikka mõistlikult käitunud, suurendades ja kasvatades oma riigiaparaati tasemeni, kus selle ülalpidamiskulud kipuvad tapma tulevikku vaadates saatuslikult olulisi alasid, olgu selleks kultuur ja haridus või julgeolek.

Õhukese riigi mõiste on seetõttu viimasel ajal taas täie teravusega esile tõstetud. Kohtudes hiljuti USA senaatoritega, rääkisime küberkaitse ja hübriidohtude kõrval õhukesest riigist ning eelarve tasakaalust, mis külaliste meelest on samuti osa rahvuslikust julgeolekust.

Samas on tihti segaseks jäänud, mida õhukese riigi all mõistetakse. Mõne meelest tähendab õhuke riik sedalaadi teenuste nagu haridus, tervishoid või kultuur radikaalset kokkutõmbamist. Teisalt arvatakse, et õhuke riik toob kaasa riigi toimimist tagavate alade, nagu kaitsejõud, politsei ja päästeamet või kohtusüsteem, kärpimise.

Nii see kohe päris kindlasti pole. Lollide või haigete inimestega pole ühelgi riigil võimalik endale tulevikku tagada. Turvatunde kadumine toob paratamatult kaasa hirmu ja ebakindluse, millega pole võimalik tulevikku vaadatagi.

Mida õhuke riik siis tähendab, kui ta neid asju ei tähenda? Vastus sellele on tegelikult lihtne. Õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, mis võimaldab eespool mainitud aladele tõhusamat tähelepanu, ning mis salata, ka rohkem ressurssi suunata.

Selles suunas tuleb mõtelda ka Eestis. Asunud 1992. aastal peaministri ametit täitma, olin üllatunud, kui palju tublisid ja asjalikke inimesi oli haaratud mittemidagitegemisse riigi ülesehitamise sildi all.

Oli selgelt näha, et Eestil pole võimalik sellist riigiaparaati üleval pidada, seda enam et mõnel saatuslikult olulisel alal puudus see sootuks. Ei saa salata ka, et selline olukord oli mugav endistest aegadest pärit tegelastele, kes leidsid, et sogases vees on hea kalu püüda.

Siingi oli liiga palju paralleelstruktuure ning vähe sidusust, ohtralt eeskirju, kuid vähe otsuseid, vastutust delegeeriti alt üles ning ülevalt põrgatati see alla tagasi. See olukord pidi lõppema ja see lõpetati. Järgnenud reformide käigus kärbiti mõnel pool senist koosseisu kuni 30 protsenti.

Ennustustele vaatamata ei toonud see kaasa mingit katastroofi. Otse vastupidi, riigi juhtimine muutus märkimisväärselt tõhusamaks, otsustamine kiiremaks ja selgemaks.

See oli aastal 1992. Möödunud 20 aasta jooksul on paljugi muutunud. Ametnike ja bürokraatia hulk on vaikselt, kuid kindlalt kasvanud. Mõnel pool, kus mäletan töötavat paari inimest, töötab nüüd paarkümmend. Paljudes kohtades on see kasv olnud möödapääsmatu - täidab ju Eesti riik praegu ülesandeid, millest ta 1992. aastal ei osanud undki näha.

Vastuseks väitele, et Eestis on ametnike hulk liig suureks kasvanud, kinnitatakse, et riigivalitsemiskulude osakaal SKTst pole kasvanud. Nii võib see tõesti olla, kuid reaalses rahas on kasv olnud ikkagi väga suur. Oma riik on kulukas, kuid kas ta peab ikka nii kulukas olema?

Küsimus pole seejuures mitte ainult rahas, vaid ka tõhususes. Pikaks veninud otsustus- ja kooskõlastusahel vähendab otsuste langetamise kiirust ja tõhusust. Lõputu lihvimise tulemusel valminud otsused on tihti kaotanud oma esialgse sisu ja radikaalsuse ning sellega tihti ka tõhususe.

Kuna maailm meie ümber liigub järjest kiiremini, langetame otsuseid, mis oleks vahest andnud häid tulemusi eile, kuid ei anna seda täna ja homme. Hakkame kaotama oma väikse riigi eelist läbida kõik otsustustasandid kiiresti ning lühendada seega miinimumini aega ideest teostuseni. Suureks paisunud aparaat ei kuluta tihti aega mitte reaalsele tegutsemisele, vaid lõputule arutamisele.

Piltlikult ei suuda riigi keha enam varsti pead üleval hoida. Tõhususe vähenedes leiavad usinad ja kohusetundlikud ametnikud endale lisatööd, mis võib viia uute eeskirjade ja normide väljatöötamiseni, kuid mis inimeste elu oma riigis paraku mitte alati lihtsamaks ei muuda.

Asi pole sugugi mitte selles, nagu töötaksid riigiaparaadis rumalad ja laisad inimesed. Otse vastupidi. Eesti on üles kasvatanud tublid ja motiveeritud riigiteenistujad. Paraku tean ma hästi, et paljude nende palgad pole just sellised, mis neid motiveeriksid oma praegustele töökohtadele jääma. Raske on oodata, et nad jätkasid tööd ainult missioonitundest, kuklas teadmine, et mujal saaksid nad oma töö eest mitmekordset tasu.

Tööjõu väljavool riigiasutustest on teada fakt, olen isegi oma lühikese ametiaja jooksul pidanud valutava südamega alla kirjutama käskkirjadele väga heade inimeste töölt vabastamise kohta, kes lahkuvad ministeeriumist, minnes mujale kõrgema palga peale. Kaitseväelaste lahkumine teenistusest on Eesti ühiskonnale valusate näidete abil hästi teada.

Kindlasti pole lahenduseks lihtsalt ametnike palka tõsta. Valitsuskoalitsioon on paika pannud igati õige põhimõtte: riigi valitsemiskulud on järgmise nelja aasta jooksul külmutatud. See ei tähenda, et valitsus oleks otsustanud külmutada haridustöötajate, politseinike või päästetöötajate palgad.

Kindlasti mitte. Nende tõstmiseks on aga möödapääsmatu tagada, et kulu administreerimisele ehk üldisele valitsemisele ei kasvaks. Palgatõus saab tulla üksnes tõhususe kasvu arvelt.

Kui tahame muuta oma riigiaparaati konkurentsivõimelisemaks, kui tahame kiiremini otsustada ning tõhusamalt tegutseda, on ainus võimalus seda kokku tõmmata. Olen veendunud, et kümneprotsendiline või suuremgi riigi valitsemiskulude vähendamine ei löö Eesti riiki jalust. Otse vastupidi. See võimaldab tal paremini töötada.

Oleme õigusega uhked selle üle, millega oleme viimase 20 aasta jooksul hakkama saanud. Lisagem siis sellesse ritta siis veel üks õige otsus ning astugem Eesti riigivalitsemise tõhustamise poole konkreetne ja selge samm.

Riigikogu saadiku kutsel pealinnas

2011-06-08

Täna külastas Riigikogu liikme Annely Akkermanni kutsel bussitäis Pärnu IRL-i Väärikate klubi ja Väärikate ülikooli õppureid väga ammusest ajast muistsetele eestlastele kuulunud linnusekomplekside ala, mis hõlmas arvatavalt tervet Toompea küngast.

Eestlaste oletatavad puit- ja kuivmüüritisega linnuse ehituskonstruktsioonid hakkasid täielikuks kivilinnuseks muutuma alates 1219-st aastast pärast taanlaste ülemvõimu saabumist. Suuremaks kindlustusehituseks läks lahti Mõõgavendade Ordu valitsemise ajal alates 1227-st aastast kui Toompea püsis nende valduses tervelt kümme aastat. 1238. aasta paiku jätkasid linnuse ehitamist taas taanlased, kuid siis juba mõõgavendade alustatud paigas.

Jüriöö sündmuste järel müüsid taanlased oma valdused Liivi ordule, kelle valdusesse läks ka Toompea. Aastatel 1350-1360 rajas ordu kastelli keskmesse konvendihoone, mille kõrgus ulatus paarikümne meetrini ja seinad laoti kuni 2,6 m paksused. Linnust täiendati lõunapoolse eeshooviga 1370. aastal ja selle nurkadesse rajati hiljem kaks torni. Edela poolses nurgas kõrgub sihvakas ja kõigile hästi tuntud Pikk Hermann, mis ehitati ajavahemikul 1420 kuni 1430. Torni praegune kõrgus on 45,6 meetrit ja selle tippu tõusmiseks tuleb giidi sõnul astuda 225 trepiastmele.

Selle torni tipus asub Eesti lipp nr 1, nagu Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste tavatseb igal võimalikul juhul rõhutada, kui Pika Hermanni jalamil toimuvad pidulikud lipuheiskamise tseremooniad. Nüüd oli paljudel pärnakatelgi võimalus esmakordselt tulla sellele lipule maksimaalselt lähedale.

Siiski ei alanud kolme tunni pikkune külastus Pika Hermanni tornist, vaid kõigepealt tuli läbida isiku tuvastuse kontroll ja astuda läbi turvaväravate. Esmalt viis Annely Akkermann oma külalised Riigikogu istungite saali uste juurde ja tutvustas mõne sõnaga imepärase arhitektuuri üht detaili. Arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson on projekteerinud eesruumi sellisel omapärasel viisil, et kui üks inimene pöördub suuga ühe nurga poole ja teine inimene seab kõrva kuuldele diagonaalselt vastasnurgas, siis kostub vaikne kõne selgelt nagu telefonis kuulajale kätte. Annely Akkermanni selgitusel sümboliseerib taoline praktiline arhitektuuriline lahendus Eesti parlamentaarset avatust, kus mitte midagi ei toimetata salajas.

Riigikogu hoone ehitati aastatel 1920-1922 endise konvendihoone varemete asemele. Hoone on rajatud uusbarokse ekspressionistlikku stiiliga, mis on giidi ütluse järgi kogu maailmas täiesti ainulaadne ja üksnes siin avastatav. Seda hoonet on hakatud just viimastel aegadel väärtustama, kui üht sõdadevahelist tippsaavutust Eesti arhitektuurimaastikul. Ometi oli see hoone ehitise valmimise järgselt tookordsetele kaasaegsetele täiesti vastuvõetamatult arusaamatu ehitis. Giid lisas juurde, et siiski võib ka tänapäeval kohata arukate inimeste arutuid küsimusi. Hiljuti olevat keegi ajakirjanik avaldanud ühes suuremas väljaandes arvamust, et istungitesaali seinad võiksid olla värvitud sinise asemel hoopis mõne helgema värvitooniga. Tegelikult oleks see sisekujunduslik vägivald praeguse teostuse suhtes, sest valge lagi, mustad uksed ja sinised seinad moodustavad Eesti lipu värvide terviku.

Kuid mitte üksnes hoone pole maailmas ainulaadne, vaid üsna erandlik on ka Riigikogu töö avatus muule maailmale. Isegi demokratlikes ja väga demokraatlikes riikides pole paljudel juhtudel võimalik nii vabalt pääseda istungeid jälgima, nagu see on lubatavaks saanud Eestis. Kui mujal nõutakse mitmepäevast, mitme nädalast või koguni aasta pikkust eelregistreerimist, siis Eesti parlamendi töö jälgimiseks piisab isikutunnistuse esitamisest ja juba järgmisel hetkel võib istuda vaatajate rõdule.

Giidi jutust saadi teada, et Riigikogu istungite saalis toimub vaid üks väikene osa saadikute suurest töömahust. Huvitav oli kuulda, et seni kõige vähem aega nõudnud istung on kestnud 2,51 minutit ja kõige pikemalt on töötatud järjest 36 tundi.

Seekord oli külalistel juhust kuulata infotunnis peaministri, põllumajandusministri ja regionaalministri vastuseid Riigikogu liikmete arupärimistele. Palju küsimusi esitati opositsiooni poolelt seoses maamaksu tasu kaotamisega. Huvitav oli oma silmaga näha, et mõnd oponenti ei huvitanud peale iseenda küsimuse esitamise mitte midagi muud, kuna lahkus vahetult peale küsimist saalist. Siiski näis, et Riigikogu esimees Ene Ergma peab distsipliinist ja viisakast käitumisest väga lugu ja tegi sellepärast Maarika Tuusile ka noomituse.

Annely Akkermann võõrustas oma külalisi ka IRL-i fraktsiooni tööruumis. Pika laua taha ei mahtunud küll mitte kõik istuma, aga vett ja kompvekke jagati sellegipoolest kõigile ühtviisi. Annely Akkermann rääkis ülevaatlikult oma tööst Riigikogu keskkonnakomisjonis.Tunti huvi, kuivõrd palju saab Riigikogu liige seista kohalike huvide kaitsel. Annely Akkermann leidis oma seni saadud kogemuste põhjal, et on olemas väga spetsiifilisi küsimusi, kus teisiti ei saagi ja tuleb arvestada Pärnumaa või Kihnu saare rannamaastiku eripäradega näiteks loomade karjatamisel. Paljude seaduste ettevalmistamisel tuleb täiesti arvestada ka näiteks Pärnu linnaga seonduvate kaasustega ja argumenteeritud põhjendustel tulevad sellega kaasa ka ülejäänud Riigikogu liikmed.

Hans Soll esitas väga spetsiifilisi küsimusi seoses Sindi paisu tulevikuga. Annely Akkermann ütles, et Eestis on 369 paisu, millest kümnega tegeletakse keskkonnahoiu seisukohalt väga tõsiselt. Väga tähelepanelikult võtab Annely Akkermann Sindi paisu problemaatikat, kuna kalandus on talle ka isiklikult ääretult tähtis valdkond, millega soovib eriliselt tegeleda.

Suurtest küsimustest lastekaitses

2011-06-04

Poliitik Liisa Pakosta (IRL) leiab, et laste kasvatamise reeglid on viimastel aastakümnetel väga kiiresti muutunud. Püüdlus ühiskondlikke norme seadustesse kirja panna päädib aga tänapäeval sageli absurdiga.

Eestis puudub laste õiguste tagamise strateegia, kurtis jurist Kristel Valk 27. mai Postimehes. Jää on hakanud liikuma alles viimaste kuudega - õiguskantsleri juures loodi laste õiguste osakond, sotsiaalministeeriumi laste ja perede uus osakond on oma töö käima saanud ning 7. juunil tuleb Margus Tsahkna juhitud riigikogu sotsiaalkomisjonis teema taas eraldi arutusele.

Vaatame korraks laste õiguste osas veel suuremat pilti kui Eestis või tänavusel aastal toimuv. Paraku tuleb võikaid lugusid aeg-ajalt ilmsiks mis tahes riigis ja kõikehõlmava ning täiesti töökindla suure strateegiani pole jõutud üheski arenenud riigis. Eesti on ka lihtsalt üks püüdlejaist, muidugi saaks alati paremini.

Aga ka väga suur pilt pole lootustandev - OECD värskes uuringus «Doing better for Families» («Parem abi peredele») tõdetakse, et kõikides liikmesriikides on lastega perede üldine majanduslik olukord võrreldes leibkondade keskmise sissetulekuga halvenenud. Ühiskonnad on küll saanud üldiselt rikkamaks, ent rikkus saadab pigem lastetuid peresid. Laste õiguste kaitses kipub olema küsimusi ja küsitavusi rohkem kui kusagil mujal.

Kõik muutub

Perede koosseis, elustiil ja laste kasvukeskkond on viimastel aastakümnenditel muutunud väga kiiresti. Muutused on ehmatanud asjaosalised ebakindlamaks ja kõhklevamaks. Nii vanemad, pedagoogid kui ka söakamad kasvatusteadlased kinnitavad, et väga paljudele küsimustele ei tea nad ühte ja õiget vastust anda. Samal ajal on ebakindlus sünnitanud vajaduse laste kaitsmise ja laste õiguste kohta kirja panna üha uusi norme otsuste või lausa seadustena.

Huvi lapsepõlves toimuva vastu on kasvanud ka laiemalt, teemad on jõudnud alles nüüd kõikidesse sotsiaalteaduste valdkondadesse. Soov kiirete muutuste käigus üldisi juhtnööre jagada on senini kogu aeg tagasilööke saanud.

Vahepeal ausse tõstetud autoritaarne kasvatus on nüüdseks jälle hukka mõistetud. Siis proovisid õnne lastearstid - meditsiinilise diskursuse kohaselt, mäletate, ei tohtinud nutvat last sülle võtta ja toitma pidi kella järgi, ka lapse «väljaheite-aktid» pidid toimuma iga päev ühtemoodi ja samal kellaajal.

Leninlik-stalinliku kasvatuse näidetega ei hakka siin paberit määrimagi. Isegi staar-kasvatuskirjanik Benjamin Spock jõudis enne surma mõned oma varasemad seisukohad ümber hinnata. Ning tänapäeval pannakse imikud jälle selili magama, kuigi Spock selle keelas.

Osa segadustest valitseb senimaani ka Eesti seadustes. Näiteks kui väljusime nõukogulikust töökäsi vajavast paradigmast «laps neljakuuselt sõime, siis kasvab temast inimene», siis kirjutati 1992. aasta haridusseadusesse (endiselt kehtiv!) rõhuasetus, et alusharidus omandatakse kodus. Tollal oli mõte kodused valikuvõimalused taas ausse tõsta.

Kümnendi uuem koolieelse lasteasutuse seadus on sellest krambist juba vaba ning peredele antakse valik: kui laps on kodus, omandagu alusharidus seal, aga kui laps käib lasteaias, siis annab riikliku alushariduse õppekava järgi õpetust lasteaed. Mõne jaoks tekitab see näiline vastuolu aga endiselt segadust.

Kui käisime enne oma esimese lapse sündi perekoolis, siis seletas ämmaemand alatihti, et enne oli nii, nüüd on naa ja see või teine asi on muutumas. Tulevane isa palus vahele, et olge kenad, meil sünnib laps kuu aja pärast, rääkige ainult seda, mis sellel hetkel kehtib. Olen huviga jälginud, kuidas on seisukohad muutunud ka pea iga järgneva sünnituse ajaks, samuti on uperpallitanud arusaamad laste õigest ravimisest, riietamisest ning muidugi ka sellest kõige «lihtsamast» - kasvatamisest.

Uusi norme, näiteks keeldu lapsele rihma anda, aitab levitada nende seadusesse raiumine. Samas - tegemist pole mingi uue normiga! Kui vaatame kas või Eesti traditsioonilist lastekasvatust (vt nt G. Kaljuvee 1972. aastal valminud dissertatsiooni «Eesti rahvapedagoogika põhiprobleeme»), siis on lapse peksmist alati taunitud ning üheks lapse põhiõiguseks on loetud õigust olla sülle võetud ja lohutatud, olla juhendatud ning oma tegemistes võimalikult vähe segatud.

Neid inimesi, kes nende normide vastu eksisid või uskusid teistsuguseid norme, on muidugi alati olnud, õnneks alati vähemuses. Ka Julk-Jüri ja õpetaja Laur toimetasid ühel ja samal ajahetkel ühes ja samas kohas, ühe ja sama seadusruumi sees.

Püüdlus ühiskondlikke norme seadustesse kirja panna päädib aga tänapäeval sageli absurdiga. Ka paljudele ameeriklastele endile tundub naeruväärne keeld, et endaga igati toime tulev koolilaps ei tohi üksi tänavail liikuda.

Keeld, et ka üsna suurt last (erineb riigiti) ei tohi üksi koju jätta, töötab lõpuks laste huvide vastu, samas ei võimaldaks see muidugi mingeid õhtupoolseid vahetusi koolides ilma hommikupoolse pikapäevarühmata, nagu Tallinnal ees seisab. Ja samas - küll oli mõnus lapsena õhtupoolses vahetuses ise koolis käies nautida kodust rahulikku ja segamatut omaetteolemist, mäletan ma.

Kui vaadata Eesti lastehoiunormatiive, siis ei vasta ruuminõuetele väga suur osa täiesti tavalistest peredestki, kus ometi kasvavad terved ja arukad lapsed. Või et mis mõttes on laste huvides, et koolitunni pikkus peab seadusega olema 45 minutit? Kas laste õigused oleks tõesti rikutud, kui mõni kool teeks pimedal aastaajal 40-minutilisi ja valgel ajal 50-minutilisi tunde?

Kõik on väga suhteline. Ilmselt oleme laiemas arengus sealmaal, kus keskmine kaheksakuine tita - teame, kuidas püsti tõusta, aga mis sellest kõigest edasi saab või kuidas istukile tagasi saada, seda me veel ei tea.

Lapsevanem vajab abi

Pikka aega peeti normaalseks, et lapsevanemale piisab loomupärasest intelligentsusest ja oma vanemate kombel talitamisest. Nüüdseks on laste kasvatamisega seotud inimeste kohustused ja õigused kirja pandud - olgu tegemist lapsevanema, pedagoogi või naabriga.

Pärast paaripõlvkonnalist katkestust on aru saadud, et lastekasvatuse tarkus, sealhulgas ka laste õiguste silmaspidamine, ei kandu enam põlvest põlve edasi. Enamgi veel, muutuvas ühiskonnas on eri põlvkondadel kaunikesti erinevaid ettekujutusi sellest, kuidas õige oleks.

Tekkinud on uued terminid, nagu «positiivne», «toetatud», «toetav» või «efektiivne vanemlus», lisaks terve pinutäis vanemluse liike, kuidas iganes on eri autorid pidanud õigeks neid süstematiseerida. Juba 1932 kirjutas Aleksander Elango, et «emade ettevalmistamine on muutunud ühiskonna üheks kõige tähtsamaks ülesandeks» («Koduse kasvatuse küsimusi käsitleva kirjanduse tutvustaja»).

Uude laste ja perede arengukavasse (2011?) jõuab tõenäoliselt ka riiklik eesmärk valmistada ette isasid. Eestis ilmus esimene lastekasvatusõpetus vanematele vahemikus 1789-1811 («Ma-rahva Laste-Kaswatamisest»), seega vähemalt 200 aastat tagasi.

Vahepeal jõudis lastekasvatus ka kooliprogrammidesse, haridusministeeriumi kinnitatud õppevahendina leiab raamatukogudest näiteks 1938. aastast pärit L. Kalling-Kandi «Lapse areng ja kasvatus. Raamat koolidele ja lastevanematele».

Tänapäeval on muutunud tähtsaimaks perekonnaõpetusküsimuseks soovimatu raseduse vältimine - kui see välditud, siis enam-vähem selle koha peal kogu lasteteema uues õppekavas ka lõpeb.

Oluliselt kauem kui arusaam, et ka lapsevanem võib õpetust ja abi vajada, on püsinud krooniline rahulolematus lapsevanematega. Palju probleeme sündivat sellest, et vanemad ei kasvatavat lapsi õigesti.

Äsjasel haridusfoorumil tõi Margit Sutrop esile näiteks tõdemuse, et kutsehariduse väheses populaarsuses olevat süüdi lapsevanemad, kes oma lapsi valesti suunavad! Meenutagem: keda süüdistas Tallinna haridusamet Tallinna koolikatsetes? Eks ikka asjatundmatuid ja määrusest valesti aru saanud lapsevanemaid.

Ajas tagasi vaadates erineb M. Kampmann (Kampmaa) aastast 1896 tänapäeva hariduskorüfeedest vaid stilistikalt: «Minu nõu oli seekord halvale ja hooletusse jäetud tegelikule lastekasvatusele natukene külaleiba tuua ja ära väsinud ehk koguni magama uinunud vanemaid ja kasvatajaid selle kalli võidukrooni peale juhatades, mis neile nende vaeva järele osaks saab, äratada ja uuele võidujooksule julgustada...» («Lahtised kirjad emadele», lk 20).

Arvestades peredele jagatavate nõuannete hulka ja vastuokslikkust (à la «Räägi lapsega, aga ära liiga palju räägi!»), pole muidugi ka imestada, et teatud tuimus on kerge tekkima. Kui sirvida nõuanderaamatuid, siis veidigi vanematelt lehtedelt leiab tänaseks päevaks ka väga selgelt vananenut.

Täpselt sada aastat tagasi soovitab lastearst, et karistus peab ilmtingimata valu tekitama ning mida väiksem laps on, seda efektiivsem kehaline karistamine olevat. Valutunde järgi saavat ka lapse arengut kontrollida, sest «paljud vaimliselt alaväärtuslised ning tahajäänud lapsed on valutundmuse vastu õige tuimad, nii et isegi nõelapisted, põletamised ega muud vigastused valu ei sünnita!» (A. Czerny, «Arst lapse kasvatajana. Ettelugemised», lk 54).

Kogu häda on selles, et me ei tea päris täpselt, kui kiiresti vananevad need nõuanded, mida meile praegu pakutakse. Palun mitte valesti aru saada - ka mind ennast on lapsevanemana paljud loetud või saadud nõuanded tõesti aidanud, aga kõik tuleb läbi kahtluste ja kõhkluste tugeva filtri lasta ning südamega ka veel läbi valgustada, enne kui midagi järele tegema hakata.

Üsna kurnav. Lisaks tuleb arvestada, et üha enam aega veedavad arenenud riikide lapsed perekonnast eemal - lasteaias, koolis, huviringides. Kui reeglid ja väärtused erinema kipuvad, tekivad uued probleemid.

Lastekaitse on tõepoolest midagi palju keerulisemat, eriti kui võrrelda seda harjumuspärasema looduskaitse või muinsuskaitsega. Kuna üks laps ei sarnane kunagi teisega, siis ei ole ka ühesuguseid juhtumeid, kõik on alati eriline ja erinev.

Midagi on püsinud muutumatuna

Armastus. Selle vastu pole saanud ükski kõikuv teooria. Laps vajab armastust ja armastatud olemist nagu õhku.

Nii et kui lastekaitseseadusesse saaks kirjutada üheainsa lause, siis kõlaks see vast nii: «Lapse vanemad, pereliikmed kui ka kõik teised lapsega kokku puutuvad või laste eest vastutavad inimesed armastagu lapsi tingimusteta ning tagagu parimal võimalikul moel ning suure empaatiaga nii oma kui teiste lastele parim arengukeskkond ning vajalik abi.»

Kui see miskipärast ei õnnestu, siis vajavad abi täiskasvanud. Kui on äärmusliku juhtumina nii halvasti, et see abi ka kuidagi ei aita, siis tuleb otsida uued täiskasvanud, arvestades muidugi ka lapse enda arvamusega.

Muide, Pipi Pikksukk on üks tuntumaid näiteid, kuidas lapse põhiõiguseks on oma arvamus välja öelda ja eeldada, et sellega ka arvestatakse. Lastekaitsetöö iseloomustamiseks näitlikult keerukas ning ambivalentne juhtum. Muide, tehniliselt võttes oli ka Pipi isa läinud välismaale paremat tööd otsima...

Miks üldse maakond, või maakonnale arengukava?

2011-06-02

Viimase kuu jooksul, kui maavalitsus on ette valmistanud tööprotsessi, et uuendada Rapla maakonna arengukava, on see tõstatanud ülesse ka palju erinevaid arvamusi. Mõnele kõige häälekamale ma ka vastan.

Kas maavalitsus jääb või ei ?
Minule teada olevalt ei ole järgmisel neljal aastal koalitsioon ega valitsus plaaninud suuremaid muudatusi halduskorralduses.
Maavalitsustel on täna terve rida riigipoolt antud ülesandeid alates riigimaade haldamisest lõpetades erinevate perekonnatoimingute registreerimise või planeeringute järelvalvega.
On päevselge, et riik täna järelvalvet omavalitsusliidule üle ei anna! Omavalitsusliidud on erineva tasemega ja suutlikkusega ning iseenda kontorolli ei peeta teatavasti just kõige ilusamaks teguviisiks.
Üks peamisi põhjuseid, mis kohalike omavalitsuste puhul miinusena välja tuuakse, on nende väiksus ja jätkusuutlikkus. Ehk siit me jõuame nõiaringi: riik KOV-idele otse osasid teenuseid ei osuta, kuna neid on ministeeriumite jaoks liiga palju ning omavalitsusliidud erineva suutlikkusega, siit ka põhjus, miks maavalitsusi vaja on! Maavalitsustest sooviks suurem osa valdu ja omavalitsusliite jälle ilmselt vabaneda. Kuna koalitsioon omavalitsuste sunniviisilist liitmist ei korralda, siis soovitan väiksematel valdadel siiski kaaluda vabatahtlikku ühinemist. Järgmise nelja aasta jooksul maavalitsuse kadumist ette näha ei ole.

Loomulikult on võimalik, et neid riigipoolseid teenuseid, mis täna maavalitsusel on, ei osutata siis Raplas üldse. Sellisel juhul tuleks leppida sellega, et tulevikus tuleb käia ja suhelda, kas Tallinnas või Pärnus asuvate regioonikeskustega. Lisaks maavalitsusele on Raplamaal veel üle kahekümne erineva riigiasutuse (olenemata nende alluvusest), kus töötab kokku üle 200 inimese. Eesti riigi tänane praktika on see, et riigiasutusi sisuliselt väljaspool maakonnakeskusi ei ole, siin on erandiks vaid Narva. Jättes Politsei, Päästeosakonnad ja RMK kõrvale, võime tekitada olukorra, kus pooled neist töökohtadest võivad Raplast välja rännata. See tingiks olukorra, kus Rapla jääks analoogsesse seisu nagu on täna Räpina või Loksa! Kindlasti tasakaalustaks see maakonna arengut, kuid ilmselt mitte meile meeldivas suunas.

Kellele maakonna arengukava ?
Üks maakond on palju laiem kui kümme vallavalitsust, jah territoriaalselt oleme küll kümme valda. Seetõttu tundub naljakas, et mõni omavalitsusjuht seda endiselt mõistnud ei ole.
Tänase maakonna arengukava tegevuskava ja investeeringute kava on aegunud, kuigi arengukava strateegia ja osa peatükke on ajaliselt veel jõus. Just sai uuendatud Turismivaldkonna arengukava, mis on maakonna arengukava üks osa, 2010. aastal valmis maakonna terviseprofiil mitmeaastase tegevuskavaga.
Mida me vajaks võrreldes senise arengukavaga? Kindlasti peaks see võimalusel kajastama riigi valdkondlikke tegevusi ja eesmärke, mis puudutavad Raplamaad. Näiteks maakonna arengukava tegevuskava osa võiks sisaldada Maanteeameti suuremaid võimalikke investeeringuid tulevikus, Kaitseministeeriumi seisukoht Seli Tervisekeskuse edasise arenduse osas või Haridus- ja Teadusministeeriumi edasisi seisukohti Kehtna Rasketehnika Kompetentsi keskuse osas jne. jne.
Kindlasti võiks arengukava kajastada ka Raplamaa Partnerluskogu rolli ja osalust maakonna arendamisel. Partnerluskogu tähtsus maakonnas on minu meelest järjest kasvamas.
Ei nendele küsimustele, ega mitmetele teistele ei leia me mõtteid ega vastuseid tänasest maakonna arengukavast, ka mitte omavalitsusliidu poolt koostatud „Rapla maakonna keskuste arengustrateegiast". Seega maakonna arengukava ei ole pelgalt kümne valla arengukava koond.

Üks riik, üks rahvas, üks juht!?
Minu kõrva on riivanud mitmel korral viimase ajal armus, et oleks üks inimene, kes kõik ära otsustab, et küll siis oleks hästi.
Sellise loosungi all töötati ka nõukogude Eestis mitukümmend aastat tagasi. Nagu me teame, ei viinud see kuhugi. Ma soovitan mõelda siiski veel kord sellele, et meil on Raplamaal ca 25 riigiasutust, 10 omavalitsust, erinevad koostöökogud, kamaluga seltsinguid ja MTÜ-sid jne. Ajastu ja riigikord on teistsugune, ei ole võimalik, et üks inimene dikteeriks meile ette, mida teha ja kuidas. Selle korra või korratuse nimi on demokraatia ja parim ning ainus võimalus on teha koostööd.

Koostöö on kõige alus !
Koostöö on kõige alus, mida mitte kunagi ei ole liiga palju. Ja vist tundub, et igal pool mujal tehakse nii hästi koostööd ja meil ei tehta. Kui maakonnast väljas käia, siis kuuleb tegelikult pidevalt vastupidist juttu - kuidas teil Raplamaal nii hästi erinevad koostöökogud toimivad! Eks kaugelt tunduvadki paljud asjad ilusamad ja ahvatlevamad kui lähedalt. Aga koostöö osas soovin ma kõigilt, kellel vähegi huvi, annaks oma sisendi maakonna arengukavasse.

Mina kutsun kõiki, kes on säilitanud positiivset ellusuhtumist ja ei ole kibestunud kogu Eesti riigi peale, kaasa mõtlema maakonna arengukava teemal. Meil on arengukava vaja praegu ja tulevikus ning selle uuendamine ja ülevaatamine peaks saama igaaastaseks. Olenemata sellest, mis on selle asutuse nimi, kes võtab või võtaks initsiatiivi edaspidi.

Milline riigi või kohaliku omavalitsuse ametnik võiks tulevikus kanda nimetust maavanem on hoopis teine teema.

Majaomanikud ja pursuid

2011-06-02

Tean Tallinna Tina tänava korterelamus elavat korteriomanikku, kelle maamaks aastas just korteri pealt oli mullu 9000 krooni. Ta elas varem Tallinnas Jüri Vilmsi tänaval korteris. Seal maksis ta maamaksu korteri kohta üle 6500 krooni. Üks kaas-omandis olev maja Tallinnas Poska tänaval peab näiteks kandma 34 902 krooni suurust maamaksu aastas, mida peavad tasuma korteriomanikud.

Poomi lahendus on ilmselt lihtne: kui nad seal elada jaksavad, siis on nad pursuid ja maksku. Kui ei jaksa maksta, koligu Lasnamäele. Ütlen sellele mõt-teviisile vastu, et ka õiguskantsler Teder on rõhutanud, et omandimaksude (milleks on ka maamaks) puhul tuleb silmas pidada, et maksu tasumise kohustus ei sunniks maksumaksjat oma omandist loobuma ega ohustaks maksumaksja võimet elada inimväärselt.

Eesti eluasemefondi kujunemine on üleminekuriikidega sarnaselt võrreldes Lääne-Euroopa riikidega teistsugune. Kui näiteks Soomes on koduomanikke rahvastikust ligi 67% ning Saksamaal 45%, siis Eestis on see määr üle 85%. Veel 1994 oli riigi ja omavalitsuste omandis 71% eluruumidest. Nüüdseks on üle 96% eluasemetest eraomandis.

Hulgaliselt probleeme

Muutuse põhjuseks oli radikaalne elamu- ja omandireform, millega sisuliselt rahvas sai oma kodu omanikeks. See tähendas ka seda, et koduomanike seas on palju erineva majandusliku suutlikkuse ja sotsiaalse taustaga inimesi. Eluruumidest paikneb eluasemevaldkonna arengukava andmetel linnades kaks kolmandikku ja maal üks kolmandik. Oma elamus ei ela sugugi üksnes rikkurid, nagu Poom väidab. 10% leibkondadest elab talumajapidamistes, 19,5% pere- ja ridaelamutes ning korterelamutes 70,5%.

Meie eluasemevaldkonnas on hulk tõsiseid probleeme. Esiteks, eluasemete kättesaadavus. Teiseks, eluasemete erivajadustega kohandamise probleem. Ligi kolmandik puudega inimestest vajab iseseisvaks toimetulekuks oma eluaseme kohandamist. Kolmandaks, eluasemefondi amortiseerumine ning kvaliteedi langus. Aastatel 2010- 2014 on vaja normatiividega seotud eluea saabumise tõttu hinnanguliselt rekonstrueerida üle 8000 korteri ehk 350 000 ruutmeetrit aastas.

Praeguse ehitustempo juures on tõsiasi, et uusehitiste maht ei kata tinglikult eluea lõppemise tõttu eluasemeturult väljalangevate elamute kadu. Olemasolev eluasemefond on EL-i liikmesriikide keskmisega võrreldes oluliselt halvema kvaliteediga. Näiteks tehnovarustatuse puhul on Eestis rohkem kui viiendik eluruumidest sooja vee ja pesemisvõimaluseta. Eriti suur probleem on see vastavalt uuringutele kolme ja enama lapsega peredele ja töötu leibkonnapeaga leibkondadele. Nii et tegemist pole selliste väikeelamute puhul mingite rikkurite lossidega. Ligi 25% meie eluruumidest pärineb veel Teise maailmasõja eelsest ajast.

Kodualuse maamaksu kaotamine on IRL-i pikaajalise poliitilise seisukoha väljendus. Eelmise parlamendikoosseisu ajal muutsime maamaksu seadust nõnda, et kohalikud omavalitsused said õiguse kodusid maamaksust vabastada. Kolm IRL-i juhitavat omavalitsust kitsendustega seda ka tegi. Kui IRL läks hiljuti koalitsiooni Tartus, siis leppisime ka seal kokku, et 2012 vähendame Tartu koduomanikel maamaksu poole võrra. Seda lubasime enne valimisi lepingus valijaga ja praegu viime otsuse ellu.

Valitsusel peab olema oma elamupoliitiline arusaam pikas perspektiivis. Selline vaade tulevikku on ka peredel. Riigi maksupoliitika ei peaks peredelt võtma võimalust ka korteri asemel pereelamut soetada, kui neil selleks majanduslikud võimalused tekivad. Poom muretseb selle pärast, et sääst on majade puhul absoluutarvudes suurem kui korterite eest. Ka maja omamisega kaasneb näiteks Nõm-mel hulk avalikke koormisi ja kohustus maja ja ümbrus korras hoida. Kodu omamisega on seotud kulud ja meie koduomanike struktuuri arvesse võttes pole mingit põhjust neid täiendava maksustamisega koormata.

Eelmise parlamendikoosseisu ajal vabastati maamaksust maksuarved alla 50 krooni. Nüüd on mõistlik astuda järgmine samm.

Oleme koduomanike ühiskond

2011-05-31

IRL ja Reformierakond algatasid riigikogus kodualuse maa maksu kaotamise eelnõu, mis on üks IRLi põhilubadusi ka lepingus valijatega. Selle järgi kaotatakse kodualuse maa maks linnades ja alevites 1500 ruutmeetri ja maal kuni kahe hektari suuruselt kodualuselt maalt. Aluseks on inimese elukohajärgne sissekirjutus.

IRL on seisnud aastaid selle eest, et kaotada kodualune maamaks. Juba alates 2001. aastast oleme avaldanud Tartus survet, et maamaks kodualuselt maalt oleks võimalikult madal. Värskelt sõlmitud Tartu võimuleppes IRLi ja Reformierakonna vahel on kodualuse maa maksuvabastus toodud riigi plaanidest veelgi varasemale ajale.

Üldiselt peab tunnistama, et Tartus on käitutud oma kodanikega viisakalt, meil on eakatel ja sotsiaalselt raskustes inimestel olnud võimalik taotleda maamaksuvabastust. Kuid kodualuse maa maksu kaotamise taga ei ole üksnes majanduslikud põhjused, vaid pigem maailmavaade.

Isamaa ja Res Publika liit on seisukohal, et kodu omamist ei tohi riik eraldi maksustada. Õigusteooria järgi peaks maamaks soodustama maa tõhusamat kasutamist ja elavdama maa müüki. Seadus, mille eesmärk on elavdada kodude müüki, on ühiskondlikult destruktiivne.

Maamaksu kasutamine kodude müügi elavdamise ja maa tõhusama kasutamise eesmärgil on kohatu meetod. Eesti sotsiaalset taustsüsteemi arvestades on see ebaproportsionaalne meede, mis suurendab sotsiaalset ebaõiglust ja vähendab jätkusuutlikkust.

Eesti on koduomanike ühiskond. Euroopas on laialt levinud pigem üüripindadel elamine, kuid Eestis kuulub pea 90 protsenti elamispindadest koduomanikele. See tähendab, et kodualune maa on kord juba välja ostetud ning maamaks on pigem sanktsioneeriv.

2009. aasta suvel võttis riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna toel vastu maamaksuseaduse muudatused, mis võimaldavad kohalikel omavalitsustel koduomanikud maamaksust vabastada.
Paraku on selliseid koduomanike maamaksuvabastusi kehtestanud vaid üksikud omavalitsused.

Osa omavalitsusi on hakanud koduomanike maamaksu lausa tõstma. Tallinnas on tekkinud mõnes põlisasumis olukord, kus õpetajaametit pidav koduomanik maksab maamaksuks ühe kuupalga aastas! Ja seda maa pealt, kus on elanud tema vanemad ja vanavanemad ning selle juba riigilt välja lunastanud.

Riik peab soodustama kodude omamist. See on väärtus, mis loob peredele kindlustunde ja toetab jõuka keskklassi teket.

Kindel kodu ja väikesed kodukulud võimaldavad meil tegelda eelkõige nende probleemidega, mis puudutavad meie igapäevast toimetulekut ning laste tulevikku - haridust.

IRLil on hea meel, et pärast pikki vaidlusi asus kodualuse maa maksu kaotamist toetama ka meie koalitsioonipartner Reformierakond. Koos otsustasime kompenseerida omavalitsustele maamaksu kaotamisest põhjustatud tulu kaotuse riigieelarvest. Selleks kulub rahandusministeeriumi arvutuste järgi 17 miljonit eurot.

Otse öeldes: 17 miljonit eurot on raha, mis jääb koduomanikele alles, et kulutada see elukvaliteedi ja tuleviku kindlustamiseks, ning ka omavalitsused peaksid olema rahul.

Gruusia püsib demokraatia teel

2011-05-31

Demokraatlike ühiskondade parlamentaarne foorum kogunes Thbilisis 19.-20. mail. Foorum on organisatsioon, mis ühendab samamoodi mõtlevaid ja demokraatlikult valitud endisi ja praegusi parlamendiliikmeid, kes teevad koostööd, et üheskoos kaitsta ja edendada demokraatiat.

Rahuloluga tõdeti, et alates 2003. aastal Gruusias aset leidnud Rooside revolutsioonist on demokraatia ELi idanaabruses laienenud.

Korruptsiooni vähendamine

Foorumi avas Euroopa Parlamendi president Jerzy Busek, kes oma sõnavõtus rõhutas, et demokraatia pole kunagi iseenesest garanteeritud isegi vanades Lääne-Euroopa riikides, vaid ka seal tuleb iga päev jälgida, et isikute õigused oleksid tagatud. Ta lisas, et Kaukaasia vajab demokraatia, majandusarengu ja stabiilsuse sõnumit, sealjuures ei ole tähtis nende väärtuste nimetamise järjekord, vaid omavaheline seotus.

Võrdsuse ja solidaarsuseta ei saa pikas perspektiivis loota stabiilsust ega majanduskasvu, demokraatlikku ühiskonnakorraldust. Buzek rõhutas, et poliitika on alati osaliselt ennustamatu ning demokraatia tee ei ole sile, vaid tõusude ja langustega.

Gruusia parlamendi esimees David Bakradze rõhutas riigi pingutusi korruptsiooni vähendamisel põhjusel, et demokraatia alust - võrdset kohtlemist ei ole riigis nii kaua, kuni vohab korruptsioon. Gruusia saavutused võitluses korruptsiooniga avaldavad muljet.

Mõne aastaga on riik tõusnud maailmapanga reitingutabelis Doing Business esimesele kohale kui vähim korrumpeerunud riik, mis kunagi oli oma kõrge korruptsioonitasemega selle pingerea lõpus. Praegu usaldab politseid 87 protsenti riigi rahvastikust.

Politseiorganisatsiooni ümberkujundamisega on mindud sümboolsuseni isegi hoonete materjalides.

Politsei peahoone Thbilisi kesklinnas on väga moodne ehitis, mille kõik välisseinad on klaasist. Ka ülejäänud linnas ja riigis teede ääres nähtud rohkete politseijaoskondade kõik seinad on klaasist, sealjuures on aknad puhtad ja kardinaid pole ees.

Kohtusin Gruusias kauaaegsete peretuttavatega, kes ütlesid, et telefoni võib rahulikult lauanurgale panna, mitte keegi ei puuduta seda, sest trahv telefoni varguse eest on umbes 150 000 krooni ja politsei jõuab vargale kindla peale jälile.

Samuti on märgatavalt tõhustatud maksuameti tööd. Maksukoormust vähendati drastiliselt, kuid oluliselt karmistati sanktsioone maksudest kõrvalehoidmise eest. Selle tulemusel paranes maksulaekumine kaks korda.

Larissa Buravkova koostatud raamatus "Miks Gruusial õnnestus", mida foorumil presenteeriti, tuuakse välja Gruusia edu põhiargumendid. Esiteks tuldi võimule selleks, et muuta kõik mängureeglid, ja sündis uus riik. Järgnesid bürokraatia vähendamine, erastamine, turgude avamine ja maksude alandamine.

Kolme eesmärgi nimel

Kahtlemata on Gruusias fundamentaalseid muresid. Kõige suurema neist sõnastas sügavamõtteliselt ja samal ajal peidetult Bakradze: "Me tegutseme kolme eesmärgi nimel: demokraatia, stabiilsus ja majandusareng. Kuigi me teame alati, et Venemaa väed on Thbilisist 30 kilomeetri kaugusel, ei ole see meil päevakorras."

Kõik ettekandjad ei olnud oma sõnavõtus poliitiliselt nii looritatud. Andrei Illarionov, kes küllap on Eesti lugejatele oma julgete arvamusavaldustega varasemastki tuttav, globaalse vabaduse ja majandusarengu keskuse liige, põrutas üsna otse, et Venemaa ei ole demokraatlik riik ega ole mõtet loota, et ebademokraatlik Venemaa püsib oma piirides. Isegi kui me ei taha võidelda demokraatia eest, me peame, sest muidu hukkume ükshaaval.

Võib-olla juhuslikult, aga foorumile olid kogunenud delegatsioonid kunagistest Nõukogude Liidu vabariikidest, raudse eesriide tagustest vabariikidest ja NLiga külma sõda pidanud Ameerika Ühendriikide esindajate kojast. Erand oli ainult Maroko ja põgusalt puudutati foorumil demokraatia olukorda Põhja-Aafrika riikides, kus sellel aastal on toimunud Araabia kevade sündmused. Kohal ei olnud ühtki vana Lääne-Euroopa riiki.

Kahtlemata on viimase seitsme aastaga (Mihhail Saakašvili presidentuuri aeg) Gruusias palju muutunud. Palju on tehtud, muu hulgas vigu.

Riigis on 200 000 sisepõgenikku Venemaa okupeeritud aladelt, palju on vaesust ja nõukogude ajal praegusest paremini elanud nomenklatuuri, samuti Venemaa sõjavägi Thbilisi lähedal. Kahtlemata on seis pinev, tuletame meelde kas või Tallinnas aset leidnud aprillisündmusi, kui Eesti poliitiline olukord ei olnud kaugeltki võrreldav Gruusia igapäevaste oludega.

Foorumi lõppdeklaratsioonis kutsusid osalejad üles europarlamenti ja Euroopa Komisjoni suhtuma senisest tõsisemalt idapartnerlusse ja toetama Ida-Euroopa riike demokraatia ja euroopalike väärtuste edendamisel partnerluse ning lõimimise abil.

Gruusia on imeline maa: võimas loodus ja vana kultuur, külalislahked inimesed. Demokraatia sillapeana Euroopa ja Aasia vahel vajab see riik poliitilist tuge.

Tsiviilkuraas ühiskonna kaitseks

2011-05-27

Enam ei usuta, et keegi võib kuuluda erakonda mitte pragmaatilise kasu, vaid maailmavaate pärast.
Kodanikujulguse mõiste aitab juhtida tähelepanu sellele, millest Eesti ühiskonnas üha enam vajaka jääb. Pean silmas üldist etableerumist, ka poliitilise ideestiku paigalseisu, aga veel enam võimu kalduvust tikkuda kodanikuühiskonda juhtima, mitte teda kuulata.

Kuidas sisustada kodanikujulgust?
Mida see mõiste tähendab? Kodanikujulgusest räägitakse meil palju vähem kui näiteks kodanikuvastutusest. Noid mõisteid omavahel suhestada püüdes pean kodanikuvastutust eeskätt sotsiaalseks, eetiliseks ja poliitiliseks kategooriaks. Ka kodanikujulgus on kõike seda, kuid lisaks ja ennekõike on kodanikujulgus mu meelest psühholoogiline kategooria. Kodanikujulgus on seotud meie individuaalpsühholoogiliste, aga võib-olla ka psühhofüsioloogiliste eeldustega.

Mingis mõttes on kodanikujulgus lähedane kangelasteo mõistega. Interneti otsingumootor toob kodanikujulguse märksõna puhul esile tõiga, et 2004. aastast annab justiitsministeerium välja kodanikujulguse aumärke. See antakse sekkumise eest kuriteosituatsioonidesse või kuriteoohvrite abistamise ja päästmise eest. Ajalukku vaadates seostub kangelastegu üsna halvamaitseliselt Nõukogude perioodiga, mil valitses kangelaste kultus. Selle kohta on meelde jäänud üks David Vseviovi raadiovestlus. Kangelased olid kosmonaudid ja maadeavastajad, aga ka tavaline inimene võis saada näiteks töökangelaseks. Isegi Pavlik Morozov oma võika pealekaebamisega tehti äraspidi-ühiskonna kangelaseks. Jõudes kangelastegudelt pealekaebamiseni, haakub teemaga veel üks kaebevorm, mida tänapäeva demokraatlikes ühiskondades peetakse kiiduväärt kodanikujulguseks.

Leidub inimesi, kes oma töökoha, heaolu või julgeolekuga riskides teavitavad ajakirjandust või õiguskaitseorganeid korruptsioonist ja kuritarvitustest kas avaliku võimu, poliitiliste parteide või ka erakompaniide juhtimisel. Sel puhul kasutatakse mõistet whistle-blowers („vilepuhujad"). Õigussüsteem peab võimaldama selliseid „koputajaid" vajaduse korral kaitsta. Euroopa Nõukogu on mõne aasta eest vastu võtnud resolutsiooni vilepuhujate kaitseks, nende anonüümsuse ja julgeoleku tagamiseks. Mind paelub kodanikujulguse psühholoogiline külg. See on pigem püsiv valmisolek sekkuda kui üksiktegu. On küsimusi, millele me ei saa anda reeglipäraseid vastuseid. Miks mõni inimene aina kuuletub võimule, aga teine kannab eneses dissidendialget lausa riigikorrast sõltumata? Kus on piir ühiskonnale vajaliku kodanikujulguse ja sihitu protestimise vahel? Rohkem kodanikujulgust on ilmselt juhiomadustega inimestel. Juhid omakorda esindavad tüübilt demokraatlikku või autoritaarset, avatud või suletud stiili.

Elu toob küllaga näiteid, kuidas kodanikujulgusega esile kerkinud juht ühtäkki enam ei talu enda kõrval teist julget, vastu vaidlevat rivaali. Või juhtub, et noorelt julge teoga lavale astunud poliitik etableerub aja jooksul - julgusest jäävad riismed, ühiskonna kunagisest mootorist saab pidur. Eriti võib noore demokraatiaga riikides juhtuda, et demokraatlike valimistega võimulesaanu, võib-olla alguses vägagi kodanikujulge persoon, asub võimu autoritaarsete vahenditega põlistama. Seega on kodanikujulgusest keeruline kõnelda, kui me ei anna julgusele sisu - mille nimel ja milliste vahenditega tegutsetakse ning kas eesmärgiks on egoistlik võim või ühiskonna areng, mingi läbimurde saavutamine?
Kultuuriloos on võluvaid legende, mida võib korraga tõlgendada nii humanismi tekke kui ka kodanikujulguse võtmes. Munk Telemachos olevat Rooma lõpupäevil sekkunud gladiaatorite võitlusse üleskutsega mõttetu tapatöö lõpetada. Hullunud rahvahulk loopis Telemachose otse võitlusareeni ees kividega surnuks, kuid pärast ta märtrisurma keelanud keiser gladiaatorivõitluste pidamise ära. Vanaindia lugu Šunahšepa-nimelisest noormehest, kes pidi jumalatele lepitusohvriks toodama, on müüdilisem, kuid viib samuti barbaarse tapmiskombe lõpetamiseni. Šunahšepal oli julgust pöörduda palvetega jumalate poole ja „kodanikujulge" koidujumalatar Ušās rakendas oma mõjuvõimu noormehe vabastamiseks. Need kaks lugu toovad esile murdelise sündmuse, millega astuti samm humanismi suunas. Levinumad on isikulegendid, mille puhul eriline julgus sekkuda ja oma seisukohti kaitsta moodustabki ühe või teise ajaloolise isiku kuvandi. Säärane oli Sokrates, keda Ilmar Vene hiljaaegu Sirbis „vanakreeka rahurikkujaks" nimetas ( 21. IV ). Kahtlemata oli säärane ka Giordano Bruno, kes ei kõhelnud veendumuse nimel tuleriidale minna. Ajaloonäiteid võib tuua suurel hulgal, sealhulgas ajastuist, mil meie „kodaniku" või „kodanikujulgusega" päriselt kattuvaid mõisteid ei kasutatudki.

Tsiviilkuraas ja ühiskond

Kodanikujulguse kohta leidsin eestikeelsete raamatute pealkirjaotsingust vaid ühe kirje. Saksa-juudi pedagoogikateadlane Kurt Singer on kirjutanud raamatu „Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (1999). Autor on ka rahuaktivist ja sotsialist, tema arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest on minu arust naiivsed. Aga see selleks. Põnev on hoopis see, mida ta arvab kodanikujulgusest ja poliitikast. Õieti kasutab autor saksa keeleski kummalist mõistet „Zivilcourage", mille tõlkija Gennadi Noa on pealkirjas ümber pannud „kodanikujulguseks", aga tekstis siin-seal ka otseti „tsiviilkuraažiks". Kui juba keelega eputada, siis minu meelest on võluv pigem vanaaegne ja samas eestikeelne „tsiviilkuraas". See sõna kõlab lustakalt, kandes umbes sellist vimkamaigulist positiivsust nagu Juku-Kalle Raidi ilmumine riigikokku.

Aga Singer kirjutab: „Poliitikute juures on tsiviilkuraas eriti haruldane. Et parteis karjääri teha, alluvad nad parteidistsipliinile. Sealjuures ohverdavad nad põhimõtted, mida soovitab neile nende poliitiline südametunnistus. Kohanemine parteinormidega võib olla nii jäägitu, et vasturääkimine ei tule mõttessegi. Isegi iseseisvate poliitikute juures kaob julgus kritiseerida ülemusi, kui neid ohustab osaline võimukaotus ja isoleerimine." Edasi puistab autor samalaadseid mõtteavaldusi juba Hans Apeli sulest. Apel oli mitmekordne minister eelmise sajandi 70ndatel ja 80ndatel aastatel, pidas ka sotside fraktsioonijuhi ametit nii Saksa Bundestagis kui ka Euroopa parlamendis. Ta toob näiteid selle kohta, kuidas saavutada poliitilise fraktsiooni üle täielik kontroll. Selleks tuleb järelekiitjaid järjepidevalt edutada ja vasturääkijaid karistada. See tähendab, et poliitilise distsipliini saavutamiseks tapetakse tegelik kodanikujulgus ja poliitiline initsiatiiv.

Küsimus on eeskätt selles, kui kaugele poliitilise kuulekuse tagamisel nonde tömpide meetoditega minnakse. Kõik on justkui taandatud pavlovlikule või biheivioristlikule tingitud reflekside teooriale ehk „poliitiliste loomade" õpetamisele positiivsete ja negatiivsete seoste kinnistamise kaudu. Mõnikord võib niiviisi tagada võimu, kuid mitte kunagi ei too see endaga kaasa kvaliteetset poliitikat. Nõukogude ühiskond viis säärased võimumehhanismid äärmuseni, kogu ühiskond allutati hirmule.

Õpetlik on lugeda Orlando Figese raamatut „Sosistajad" (eesti keeles 2010). Seal on palju nõukogude ajastu faktoloogiat ja veel enam olmeajalugu, kuid eeskätt avab autor need brutaalsed mehhanismid, mille abil ühiskonda ja inimeste käitumist kontrolli all hoiti. Inimesed sosistasid, sest kartsid rääkida. Partei tungis inimeste eraellu, moraali hakkas asendama valmisolek uskuda, sest tõeline bolševik on „valmis uskuma, et must on valge ja valge on must, kui Partei seda nõuab". Öördamissüsteemi keskpunktis oli rühm äraostmatuid seltsimehi, kes alati teadsid ja andsid hinnangu, mida tuleb uskuda ja kuidas on õige. Kodanikujulguse tasalülitamine hävitab ühiskonna. Nüüdisajal, kui kodanikuühiskonna väärtustamine on moes, valitseb ometi oht, et mitmedki vabakonna mõiste alla peituvad ühendused ei ole tegelikult vabad. Nad võivad olla parteide poolt ellu kutsutud ja riigi poolt rahastatud, et täita mõnd kildkondlikku eesmärki või isegi varjutada mõnd teist vabaühendust, mis pole poliitiliselt kontrollitav. Rahvusvahelises slängis kasutatakse akronüümi GONGO ehk governmental non-governmental organization. Äärmuslikel juhtudel maskeeruvad GONGOd inimõigusorganisatsioonideks, mis varjavad või õigustavad võimude kuritarvitusi.

Jah, Eestis pole asi nii hull. Siiski võib juhtuda, et võimud peavad vabaühendusi oma käepikenduseks. Või siis luuakse mõnele, avalikust rahakotist toetatud vabaühendusele põhjendamatuid konkurentsieeliseid. Kõige rohkem tuleb karta seda, kui kodanikud kardavad. Kooskõlastamata initsiatiiv või eriarvamuse väljendamine seab ohtu teie töökoha, sest inimesi hinnatakse kuulekuse, mitte võimekuse järgi. Kui edu aluseks pole kodanikujulgus, vaid selle puudumine, hakkabki ühiskond murenema. Isiksused ja visionäärid tõrjutakse kõrvale, ausaid sõnumeid peetakse riskantseks ja valimiste eel ei räägita mitte tegelikest probleemidest, vaid pakutakse lihtsakoelisi loosungeid. Ma ei arva, et kodanikujulgus peab end parteidele vastandama ja seda sel lihtsal põhjusel, et tegelikult on parteid ise kodanikuühiskonna osa. Küll aga ei tohi lasta tekkida olukorral, kus parteides puudub sisedemokraatia ja avatud mõttevahetus. Kodanikuühiskond lakkab toimimast, kui parteid muutuvad suletud võimumehhanismiks, kus „käsuliin" jookseb alati ülevalt alla ja mitte kunagi alt üles. Säärane võim kaotab võime pidada dialoogi, muutub ülbeks ja peab end eksimatuks.

Mõned näited
Kummaline, aga kodanikujulguse kõige ehedamad näited tekivad seal, kus neid ei osata oodata. „Teeme ära!" puhul oodati või lausa kardeti aktsiooni erakonnastumist ja muid varjatud ego-eesmärke, aga välja tuli üdini positiivne kaasamine. See andis hea kuvandi väljapoole, kuid eeskätt lõi lootusrikkalt vastutustundliku pildi meile meist endist.

Keegi ei osanud ka arvata, et Facebookist alguse saanud aktsioonid, nagu „Kalamaja peab jääma tasuta parkimisalaks!" või „Raha lastele!" toovad nii arvukalt kaasamõtlejaid. Algselt protestiaktsioonina tekkinud Interneti-üleskutsest võrsus positiivne programm ning kümned inimesed hakkasid üksteisega suhtlema, nõupidamisi kokku kutsuma ja tegutsema. Meie avalikul võimul on raskusi isegi sellise algatusvõime väärtustamisega. Kui „Raha lastele!" aktivistid asusid lasteaedade olukorda talgute ja sponsorluse korras parandama, suhtus Tallinna linnavalitsus leigelt või pidas ettevõtmist lausa ebasoovitavaks. Aga lõpuks paneb kodanikujulguse surve ka poliitikud teistmoodi tööle. Kümme aastat tagasi ei haakutud planeeringutega, vähemasti mitte nii organiseeritult kui praegu. Klassikaline võte teha problemaatilise detailplaneeringu avalik väljapanek otse enne jaanipäeva andis soovitud tulemuse ja kohalik võim sai avalikust arvamusest üle sõita, sest see peaaegu ei kostnud. Nüüd on Uue Maailma Selts ja Telliskivi Selts kujunenud Tallinnas jõuks, kellest naljalt mööda minna ei saa.

Üks mees, kelle avalik tuntus polnud ja pole siiani teab mis kõrge, rahuliku olemisega ettevõtja ja pereisa, võttis eelmisel kevadel kätte ja korraldas Kalamajas majast majja küsitluse, mis tõestas veenvalt ja viisakalt, et elanikud ei vaja tasulist parkimisala. Ta pühendas palju isiklikku aega ja energiat ning leidis kiirelt mõttekaaslased, kes olid selleks samuti valmis. Nüüd on mehe pea mõtteid täis, kuidas erinevaid oma ala tundjaid, kes elavad Põhja-Tallinnas, kutsuda linnaosa arengu küsimustes kaasa rääkima. Mu meelest moodustavad just sellised algatused kodanikuühiskonna tuuma. Kodanikujulgus viib sihile siis, kui see nakatab teisi ja paneb inimesed tööle. Säärane tegevus läheb viimasel ajal üha selgemalt erakonnapoliitikast mööda - isegi sel määral, et ainuüksi mõne kaasaktivisti erakondlikule kuuluvusele vaadatakse viltu. Tegelikult on ju ka enese poliitiline määratlemine ja erakonda kuulumine kodanikujulguse ilming. Miks erakondade maine uue kodanikuühiskonna silmis nii madal on, väärib eraldi analüüsi. Äkki on üks põhjustest see, et enam ei usuta, et keegi võib kuuluda erakonda mitte pragmaatilise kasu, vaid maailmavaate pärast.

Selle aasta suurte kultuurisündmuste hulka kuulub Dante „Jumaliku komöödia" esimese osa ehk „Põrgu" ilmumine eesti keeles (tõlkija Harald Rajamets, Ülar Ploomi kommentaarid). Sellele teosele on tsiviilkuraasi teema lõpetuseks päris paslik viidata. Dante rändab koos enne teda elanud poeedi Vergiliusega allilma sfäärides. Üsna ekskursiooni algul, kolmandas laulus, külastavad poeedid Põrgu eeskoda. See pole päris Põrgu, kuid piisavalt piinarikas ja hull koht siiski. Sinna satuvad hinged, kes „elasid maailmas leiget elu". Neid ei puudutanud miski, nad elasid osavõtmatult ja otsustusvõimetult. Teiste sõnadega painab neid igasuguse tsiviilkuraasi puudumine. Ja nende „ühiskond" asub Põrgu värava taga. Kaitskem siis ennast, sest meie ühiskond väärib paremat paika.

Oleme koduomanike ühiskond

2011-05-26

IRL lubas valimiseelses lepingus, et kodualuse maa maks kaotatakse. Sest esiteks peab riik oma maksupoliitika kaudu aitama inimestel kodu omanikuks olla, mitte teda maksustamisega karistama. Teiseks, kodu maamaksust vabastamine kergendab inimeste kodu omamisega seotud kulusid.

Meie oleme selle seisukoha eest seisnud pikka aega. See oli meie üks olulisi positsioone ka koalitsiooniläbirääkimistel. Koalitsioon leppiski kokku, et 1. jaanuarist 2013 kaotatakse Eestis tiheasustusega kohtades kodude maamaks 1500 ruutmeetri ja hajaasustuses kuni kahe hektari ulatuses.

Seaduseelnõu määratleb tiheasustusena linnas, vallasises linnas, alevikus ja alevis asuva maa ning hajaasustuses asuva maana mujal asuva maa. Maamaksuvabastuse puhul on nõutavad lisaks kaks tingimust: sel maal peab asuma elamu ning see peab rahvastikuregistri andmetel olema maksumaksja elukoht.

Ka meie sõsarerakond Rootsis, Moderaatide partei kehtestas Rootsis võimule tulles ühe esimese sammuna selge ülempiiri kodude kinnisvaramaksule, et kaitsta koduomanike toimetulekut.

Üle-eelmise parlamendi koosseisus võeti vastu maamaksu seaduse muudatus, millega anti omavalitsusasutustele võimalus vabastada represseeritud maamaksust. Paljud omavalitsused kasutasid seda võimalust.

Eelmise parlamendi volituste ajal seadustati seegi, et ka koduomanikke võib kohalik omavalitsus maamaksust vabastada. Erinevate kitsendustega rakendas seda õigust kolm kohalikku omavalitsust: Jõgeva, Rae ja Harku. Juba esimese kahe nädala jooksul registreeris oma elukoha Harku vallas ligi 80 inimest. See näitab, et maamaksuvabastus on inimeste jaoks oluline küsimus.

Üldine maamaksu koormus 2010. aastal paraku koduomanikele ei vähenenud, vaid tõusis. Võrreldes 2009. aastaga tõusis maamaks Eestis keskmiselt 0,1 protsenti ehk omavalitsuste lõikes keskmiselt 1,6 protsendilt maa maksustamishinnalt 7 protsendile.

Muidugi on absoluutsummades kodualuse maa maksumäärad omavalitsuste lõikes erinevad ja sõltuvad suuresti omavalitsusest ja konkreetse kinnistu asukohast. Nii näiteks on Tõstamaal maa ruutmeetri maksustamishind 0,38 eurot ja Noarootsis 0,45 eurot, samal ajal Tallinnas on see maksimaalselt 293 eurot ruutmeetrilt.

Eestis elab ligi 90 protsenti inimestest oma kodus. Me oleme koduomanike ühiskond. Kodu omamine ei ole sugugi jõukamate inimeste privileeg, vaid meie rahva loomuomane eluviis. Kodu omavad laenuga elamise soetanud noored pered, eakad pensionärid, inimesed maal ja linnas.

Riigi ülesanne on koduomanike toimetulekut soodustada ning koduomanike koormisi leevendada.
Viimastel aastatel on üldine maamaksu määr Eestis jõudsalt kasvanud. Kui 2006. aastal koguti maamaksu 519 miljonit krooni, siis 2010. aastal juba 791 miljonit krooni. Üldine maamaksu eesmärk on lisaks eelarveliste vahendite saamisele ka kinnisvara käibe tagamine.

Kodude maksustamisel on vale, kui riik seab oma maksupoliitikas eesmärgi, et inimesed peaksid maksu tõttu oma kodust loobuma. Paraku on inimesed paljudel juhtudel sääraste valikutega silmitsi seatud.

Nii tähendas näiteks Tallinna maamaksu 2,5-kordne tõus 2008. aastal, et Nõmme koduomanik pidi hakkama aastas 1200 meetri suuruse krundi eest maksma ligi 6000 krooni. Ka suuremate kruntidega korterite maamaks mitmetes Tallinna põlisasumites võib ületada 10 000 krooni aastas. Mitme kodanikualgatusega on kümned tuhanded inimesed väljendanud oma protesti eriti Tallinna kodualuse maamaksu kõrge määra üle.

Seada inimesed sundvaliku ette, et nad peaksid kodust loobuma, on amoraalne maksupoliitika. Maamaks on riiklik maks, mis laekub kohalikku eelarvesse. 2,5-protsendiline kodude maamaksu maksimaalne määr, mida Eestis kohaldab ligikaudu 30 omavalitsust, tähendab, et inimene peaks oma kodu ühe inimpõlve jooksul otsekui maksu kaudu teist korda välja ostma. Seega on koduomanik seaduse jõul muudetud otsekui oma vara rentnikeks.

Meie seadusemuudatus jätaks koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Koalitsioon on põhimõttena kokku leppinud, et omavalitsuste tulude puudujääk, mis tuleneb seaduse jõustumisest 2013. aastal, kaetakse riigieelarvest. Kas seda tehakse tulumaksu omavalitsusele suunatud protsendiosa tõusu, muu maksuõigusliku meetme või rahalise otsusega, pannakse paika 2013. aasta eelarve menetlemisel.

Tuleb silmas pidada, et arvestuslikku maamaksu 1,25 protsenti võetakse arvesse ka omavalitsuste tasandusfondi eraldiste arvestamisel. See seadus on vajalik jõustada võimalikult vara, sest võimaldab nii koduomanikel kui teistel seaduse adressaatidel oma tegevust pikemalt ette prognoosida.

Paljudes riikides on maamaksu asemel kinnisvaramaks, mille puhul võetakse lisaks maa hinnale arvesse ka maja maksumust. Inimesed küsivad murelikult, kas nüüd tuleb siis maamaksu asemele kodude kinnisvaramaks, mida nii mitmed väliseksperdid kui ka poliitikud Eestiski on propageerinud? IRLi selge seisukoht on: ei, kodud peavad jääma maksuvabaks.

Eesti riik algab Eesti kodust, on öelnud president Lennart Meri. Eesti tulevikku kindlustades ei tohi poliitikud seda mõtet unustada.

President ja tema roll

2011-05-25

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) volikogul ja sellele järgnenud hääletus, mis andis Ilvesele toetuse teiseks ametiajaks, said ajakirjanduses kiire ja põhjaliku tähelepanu osaliseks. Imestama paneb aga tõik, et Ilvese nädal varem Lennart Meri konverentsil peetud kõne, mis sisus laupäevasega paljuski kattuv, ent säravam, ei pälvinud Eesti ajakirjanduselt pea mingit tähelepanu.

Võimalus viia presidendivalimine eduka lõpuni juba riigikogus kõneleb mu meelest siiski küpsusest. Ebaõnnestumine kolmes järjestikuses riigikogu hääletusvoorus, nagu see varem on juhtunud, ei näita meie demokraatia toimimist just parimas valguses. Mis puutub vastaskandidaadi esitamisse või tema puudumisse, siis see jääb nüüd Keskerakonna teha. Ja oleks hea, kui nad oma kandidaadi esitaksid.

Debatt Eesti ees seisvate probleemide üle - nii nende, mida president oma kõnedes kirjeldas, kui nende, mida ta eraldi esile ei tõstnud, - on kindlasti vajalik. Samal ajal peab presidendikampaania jääma parlamentaarse riigikorraldusega määratud raamidesse. Presidendi kompetentsi piiridest väljuvate lubaduste andmine tähendaks valijameeste ja avalikkuse petmist.

Kindlasti on paljudel president Ilvesele etteheiteid, kindlasti on paljude ootused kõrgemad kui presidendi võimalused. Aga on üks suur pluss. Minu meelest on Ilvesel presidendina erakordselt hea rolliteadlikkus just poliitilise mänguruumi mõistes. Ta mängib reeglite järgi, mitte reeglitega, nagu ekstravagantsed persoonid seda mõnikord teha tahavad. Parlamendile uueks arutamiseks tagasi saadetud seadused on üks hoobadest, mida president saab kasutada. Ja tahan riigikogu liikmena tagantjärele öelda, et seda tehes on president Ilvesel olnud enamasti õigus.

Kardan, et pealiskaudsem osa presidendile suunatud kriitikast ei saa Eesti presidendi rollist päris hästi aru. Probleemide tõstataja, eetiliste hinnangute andja ja põhiseaduse valvurina ei ole Eesti presidendil siiski otsest võimalust sisepoliitikat juhtida.

Näiteks tegi IRLi volikogul üks küsijaist ettepaneku, et president Ilves oleks haldusreformi patroon. Presidendi vastus oli umbes selline: ma ei saa olla poliitilise idee patroon, kui selle taga pole kodanikuliikumist. Kui tekib tugev positiivne ja parteideväline kodanikualgatus, saab president seda toetada. Liiga suure initsiatiivi võtmine toetava kodanikualgatuseta oleks tungimine täitevvõimu pärusmaale.

KOMMENTEERI SIIN

Lugu ilmunud veel:

Koit, 24.05.2011

Euroopa Liidu proletaarlased ühinevad

2011-05-12

Teatavasti on 1. mai töörahva püha, rahvusvaheline solidaarsuspäev. Tänavune 1. mai oli Euroopa Liidu töötajatele eelmisest ja järgmisest aastast mõneti erinev: lõppes kaheksale uusliikmele seitsmeks aastaks kehtestatud tööjõu vaba liikumist piirav üleminekuaeg.

Pea kogu Euroopa saab üheks suureks, tööjõule väheste piirangutega turuks (2013. aastani kehtivad piirangud veel Bulgaariale ja Rumeeniale).

Tegelikult kontrollisid töörännet Ida-Euroopast läände küll ainult kaks riiki - Austria ja Saksamaa. Teised liikmesriigid on kas piirangutest hoidunud või neid järk-järgult lõdvendanud.

Lõdvenduste tegemisel olid eeskujuks Iirimaa, Suurbritannia ja Rootsi, kelle majandus kasvas liidu laienemise järel 2004. aastast keskmisest kiiremini. Üheks kasvu stimulaatoriks peetakse just sissesõitnute töökäsi.

Kui kõrgel on lagi?

Varasem hoiak avatud tööturu suhtes on olnud Eestis valdavalt soosiv. Esiteks, just seda - ühtset kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu turgu - me ju Euroopa Liidust soovisimegi.

Teiseks loodame välismaal töötavate eestlaste teenistuse toel turgutada oma majandust, suurendada heaolu ja leevendada sotsiaalseid pingeid. Ja kolmandaks, meie senine kogemus näitab, et keerukaid ümberkorraldusi on Eestis võimalik teha kiiresti ja radikaalselt, miks siis oodata.

Tõsi, nüüdseks on meil suuremad teadmised võimalike Eestist väljarändajate hoiakute kohta ja mõningad teadmised eelmiste aastate rändest (mahtudest, suundadest jms). Seega saame järgmistel aastatel toimuvaid protsesse kindlamalt ennustada.

Sotsiaalministeerium on regulaarselt (2000, 2003, 2006, 2010) uurinud elanike rändekavatsusi ja hinnanud välismaal töötajate arvu. Andmed on mõneti vastuolulised.

Ühelt poolt esitatakse hinnang, et välismaal on lühemat või pikemat aega töötanud 92 000 kuni 133 000 inimest, 14-19 protsenti tööjõust. Samas, 2009. aastal moodustasid välismaal töötajad 2,8 protsenti tööjõust (andmed on saadud 2010. aastal Eestis, st tegemist oli juba Eestisse tagasi pöördunud inimestega).

Seega võib pikemaajaline tööränne olla suures osas vaatluse alt väljas. Ühelt poolt ei tähenda 2,8 protsenti märkimisväärset hulka inimesi. Teisalt, viie aastaga on see protsent kasvanud kolm korda ehk 0,9 protsendilt 2,8 protsendile.

Küsimus on selles, kui kõrgel on lagi ja kui paljud 77 000 tööealisest, kes on kaalunud 2010. aasta uuringu andmetel pealiskaudsemalt või põhjalikumalt välismaal töötamist, oma plaanid teoks teevad.

Üldine ajaleheveergudel levitatav arvamus seob välismaal töötamise eelkõige töö olemasolu ja palgaga Eestis. See pole vale, 40 protsenti hirmutas töösuhte võimalik katkestamine, aga 49 protsenti ei rahuldanud karjääri ja eneseteostuse võimalused Eestis.

Saksamaa ootab

Kas ja mida võiks selles olukorras muuta Saksamaa ja Austria tööturu avanemine? 77 000st läänes töötamisele mõtlevast Eestimaa inimesest vaatas Saksamaa poole ainult 4600. Tagasihoidlik arv ja protsent.

Kindlasti suurendab vabam juurdepääs Euroopa suurimale rahvuslikule majandusele eelkõige väljarännet naabermaadest Poolast ja Leedust. Tõsi, saksa tavakodanikud ütlevad, et poolakad on ammu kohal, mingeid hüppelisi muutusi pole enam oodata. Ametlik hoiak on aga entusiastlik ja ootusärev.

Saksa majandus on pikemalt vaevelnud kvalifitseeritud tööjõu puuduses. Avalik arvamus ei ole soosinud kolmandatest riikidest tulijaid ja seetõttu pole odava tööjõuga riikide rahvast viimastel aastatel väga palju kasutatud. Nüüd on vaja täita tekkinud tühik.

Nürnbergis asuva tööturu ja tööhõive uuringute instituudi andmetel ollakse valmis tööd pakkuma 600 000 kuni 900 000 inimesele, sealhulgas ka neile, kes on kodus matemaatikas ning infotehnoloogia, tehnika- ja loodusteaduste vallas. Neile pakutakse 117 000 vaba töökohta. Oodatud on ka 20 000 hooldajat.

Spekter on lai, aga siiski täpselt hinnatud-mõõdetud. Näiteks poolakatest hooldajate kohta väidavad sakslased, et neil on küll head meditsiiniteadmised, kuid puuduvad oskused kliendi vajadusi hinnata, nõustada ja paberitööd teha.

Eesti on vaid korra või paar kokku puutunud sellise plaanipärase tööjõu värbamisega, mida Saksamaa praegu korraldab. Poolas on loodud ligikaudu sada kontaktpunkti (kas Saksa tööjõufirmade esindused või nende esinduste Poola partnerid), kus saab teavet naabermaa töövõimaluste ja sotsiaalkorralduse kohta.

Venekeelsete võimalus

Praegu tundub Saksa töövahendusfirmade huvi olevat meie tööturu vastu üsna leige. Otsitakse niisuguste erialade töötajaid, kellel on turg mujal juba sisse töötatud (meedikud, klienditeenindajad). Kui see huvi muutub aga aktiivseks, siis on võimalik Eesti lühikese ajaga teatud erialade inimestest täiesti tühjaks tõmmata.

Eelkõige pakub Saksamaa huvi meie venekeelsetele elanikele. Seda on ideoloogilisest aspektist ehk ajalugu silmas pidades raske mõista, aga nii see on.

Vene keeles rääkijatele on seal ka ulatuslik tugivõrgustik, 81 miljonist Saksamaa elanikust räägib 3,5 miljonit vene keelt (nii venelased kui Nõukogude Liidust pärit sakslased ja juudid).

Pole võimatu, et nii nagu mitu korda varem, muutub ka lähiaastatel mõni äriringkonna osa venekeelsetele elanikele võrdsete poliitiliste õiguste ja võrdse kohtlemise aktiivseks nõudjaks.

Venekeelset kõrgspetsialisti palga tõstmise lubadusega Saksamaale mineku mõttest ei võõruta. Teda huvitavad hoopiski abstraktsemad, keerukamad teemad.

Nii et tõenäoliselt seisavad Eestil ees keerukad valikud: kas suhtuda suurema hoolitsuse ja tolerantsusega praegusesse tööjõusse või saada rändeahelaks, kus ühest otsast loovutatakse alalisi elanikke (töötajaid) ja teisest värvatakse nende asemele mujalt uusi.

Päike - kas hea haldjas või õel nõid?

2011-05-12

Tähtede suures perekonnas on meie Päike tagasihoidlik täht, mil vanust umbes 4,6 miljardit aastat. Kosmilise gaasipilve kokkutõmbumisel tekkinud uue tähe ümber moodustus ülejäänud gaasist ketas, millest said alguse planeedid ja nende kaaslased. Päikesesüsteem oli sündinud.

Tänu tema tunduvalt massiivsemate tähtedega võrreldes väikesele massile põleb vesinik Päikese südames väga aeglaselt. Päike on eksisteerinud mitu miljardit aastat ja vesiniku põlemine võib jätkuda veel sama kaua.

Päikeses töötab perfektne termotuumajaam, kus toimub nelja prootoni süntees heeliumiks. Selle protsessi käigus eralduv energia on olnud aluseks, et Maal sai areneda elu. Umbes 3,8 miljardit aastat tagasi moodustusid meie planeedil esimesed algsed eluvormid ja arvatavasti 7 miljonit aastat tagasi ilmus juba inimene.

Päike kui täht on kogu inimkonna arenguks tõeliselt hea haldjas. Miks?

Tänu aeglasele vesinikusün-teesile on Päikese heledus olnud miljardeid aastaid ühes suurusjärgus. Tähtede maailmast on teada selliseid, mille heledus võib tunduvalt muutuda isegi tundide jooksul. Neid nimetatakse muutlikeks tähtedeks. On raske ette kujutada, kuidas ja kas üldse võiks nii kiiresti muutuvas kiirgusväljas areneda elu, ja sellepärast otsitakse Maa-välist elu just Päikese-taoliste tähtede juurest.

Loomulikult on Päikesest lähtuv stabiilne energiaeraldus suures mastaabis inimkonnale kasulik. Kuid kui termotuumasüntees Päikese sees on „rangelt kontrolli all", siis Päikese väliskihtides toimuv seda ei ole. Alates 18. sajandi keskpaigast on astronoomid jälginud 11-aastaseid päikeseplekkide tsükleid, kus päikeseplekkide arvu maksimumide vahel on sügav miinimum.

7. märtsil oli päikesepurse

Selliseid tsükleid on vaadeldud kokku juba 24. Päikese aktiivsuse üks väljundeid on tema mõju lühilainelisele raadiosidele: päikeseplekkide maksimumi ajal mõjuvad Päikesest lähtuvad suure energiaga prootonid ja alfaosakesed ionosfäärile niimoodi, et lühilaineline raadioside enam ei toimi.

Kahekümne esimene sajand algas päikeseplekkide maksimumiga, mille arv oli mõnel 2000. aasta kuul kuni 170 ja kahanes 2009. aastal pea nullini. Pärast seda hakkasid päikeseplekid aeglaselt sagenema (2011. aasta algul umbes 50) ja sellega kaasnes võimas päikesepurse (7. märtsil 2011). Vastastikune mõju Maa magnetväljaga viis selleni, et 10. märtsil oli virmalisi võimalik näha sellistes Ameerika osariikides nagu Wisconsin, Minnesota ja Michigan.

Kui päikesepursked kutsuksid esile ainult efektseid virmalisi, siis poleks asi väga hull. Aga tugevate päikesepursete mõju all võivad kannatada elektrisüsteemid ja veel enam satelliidid. Lähemate aastate päikeseplekkide arvu ennustada on väga keeruline, kuid kindlasti jõuab see paarisajani.

Teisalt ei olegi päikesepursked nii halvad, kui esmapilgul tundub.

1930. aastatel märkas Ameerika füüsik Scott E. Forbush, et kosmilised kiired moodustavad Maa ülemise atmosfääriga reageerides suure hulga sekundaarosakesi, mida on võimalik registreerida maapinnal. Forbush avastas, et kosmilise kiirguse voog väheneb, kui Päikese aktiivsus on suur. Selle esmapilgul täiesti arusaamatu nähtuse põhjus on aga lihtne: päikese-plahvatus viskab välja massiivseid kuuma gaasi pilvi. Nendes massiivsetes pilvedes on peale kuuma gaasi veel magnetsõl-med ja magnetväljad, mille plahvatus on Päikesest ära rebinud. Magnetväljad mõjutavad laetud osakesi ja kui kuumad gaasipilved mööduvad Maast, siis magnetväljade mõjul elektriliselt laetud kosmilised kiired, mis muidu tabaksid meie planeeti, kalduvad kõrvale ega jõua enam Maa pinnale. See-tõttu võib rahvusvahelises kosmosejaamas mõõdetav radiatsioonitase kuni 30 protsenti väheneda. Radiatsioonitase on aga tähtis faktor, eriti kui astronaudid kavatsevad töötada avakosmoses.

Palju olulisem on end kaitsta kosmilise kiirguse eest kui päikeseplahvatuse ajal tekkinud suure energiaga prootonite eest, mille mõju saab vähendada (kosmosejaamas) lihtsate alumiinium- või plastkilpidega. Kosmiline kiirgus aga tungib jaama ja võib pikka aega mõjutada inimese tervist. See probleem kerkib täie teravusega, kui inimene kavatseb lennata Marsile.

Tehnoloogia edusammudega kaasnevad pea alati ka riskid ja neid tuleb arvestada. Arvan, et saabuv päikeseplekkide maksimumi aeg ei too kaasa maailma lõppu, kuid kosmosetehnika võime ülitugevatele pursetele vastu pidada on omaette küsimus.

Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

2011-05-10

RÄÄGIME EBAMUGAVATEST ASJADEST JÄRJEST NAPIMALT? Andres Herkel arutleb, kas poliitikud on tõesti need inimesed, kel on kõige vähem kodanikujulgust ning küsib, miks ühiskond kipub ebaõigluse ja poliitkuritegude ees järjest enam silmi sulgema.

Miks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on valmis hoogsalt sekkuma inimõiguste rikkumisse Liibüas, aga kui Georgia sattus Venemaa rünnakurahe alla, siis järgnes tema poolt küll tugev enesenäitamine konflikti lahendajana, kuid mitte nii otsustav surve agressorile? Miks puudus Läänel otsustavus sekkuda Tšetšeenias, kui aset leidis kõige ulatuslikum inimõiguste rikkumine Euroopa kontinendil? Miks kardavad riigipead dalai-laamale, kes on Nobeli rahupreemia laureaat ja üks nüüdismaailma vaimseid liidreid, tihti isegi tere öelda?

"HALVAD AJAD" - PSÜHHOLOOGILINE KATEGOORIA

Kriisieelseil aastail, kui nafta- ja gaasihinnad tegid läbi uskumatu tõusu, ütles üks diplomaat: "Midagi pole teha, väärtuspõhise välispoliitika jaoks pole just parimad ajad!" Ent aeg on muuhulgas ka psühholoogiline kategooria. "Vale aeg" on iseenesest kehv põhjendus selleks, et kodanikujulguse puudumist välja vabandada. Tõsi, meie võimalused väärtuspõhisele poliitikale liitlasi leida on tihti piiratud ja me riskime alailma sellega , et võime jääda kaotajaks. Aga ka võimalus kaotada on halb põhjendus, et end sellega välja vabandada.

Hiljuti sattus mulle kätte üks raamatuke, saksa-juudi autori Kurt Singeri "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (Tormikiri, 1999). Autor on sedasorti rahuaktivist, kelle arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest tunduvad minule naiivsed. Aga see, kui ähvardava tõepärasusega ta poliitikuid kirjeldab, on tabav ja hoiatav. Singer ütleb, et just poliitikute juures on kodanikujulgus haruldane. Selleks, et karjääri teha, ohverdatakse põhimõtted, mida poliitiline südametunnistus soovitab.

Aga kuidas on lood julguse ja südametunnistusega rahvusvahelistes suhetes? Kunagi ääsisid rootslased, et valitsuse valmidus maailmas inimõigusi kaitsta kasvab võrdeliselt sellega, kui kaugel Rootsist on maa, kus inimõigusi rikutakse. Veel rohkem mõjub positsioon, mis ühel või teisel riigil maailmas on. Venemaa keerab sõnakuulmatutel naabritel gaasikraani kinni ja Hiina RV püüab kaubandusliku blokaadiga isoleerida riike, kes kritiseerivad inimõiguste olukorda, kohtuvad dalai-laamaga või annavad Nobeli preemia dissidendile.

ÄHVARDAV VAIKIMISSPIRAAL

Olen hulk aega jälginud, kuidas Tšetseenia teema nn pehmeid väärtusi kaitsvas Euroopa Nõukogus järjest enam vaatevälja äärealale nihkub. Algul oli see tugevalt üleval, nõuti läbirääkimisi poliitilise lahenduse saavutamiseks ning inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist. Hiljem tehti raporteid juba harvem ja üksnes inimõiguste vaatevinklist, kõik poliitilised küsimused heideti kõrvale. Venemaad ei taheta ju ärritada ja mingid separatistidsektsessionistid ei või kahtluse alla panna üliriigi õigust oma territooriumil oma poliitiline tahe mis tahes meetoditega peale suruda.

Georgia sõja kohta tehtud raportite saatus on sarnane. Algul tehti neid tihti ja kriitilisi, aga nüüd on loobutud, humanitaarolukord on ainus teema, mida ei saa vältida.

Väärtuspõhine poliitika ja üldine kodanikujulgus on asuuris demokraatia laienemise protsessiga. Kui Berliini müür langes ja Ida-Euroopa vabanes, kanaliseerus kodanikujulgus Eestis laulvaks revolutsiooniks. Tartu-kogemusega kindral Dudajev võttis Baltimaade vabadusliikumistest šnitti ja kutsus kokku Tšetšeeni kongressi. Peagi sai Dudajevist kodumaal president. Inimesed ei häbenenud oma poliitilisi eesmärke ja nende eest ei karistatud.

Nüüdne tagasilöök demokraatiale tähendab lööki ka kodanikujulguse ja väärtuste pihta. Tegelikult algas see juba esimese Tšetseenia sõjaga, kasvas Pütini võimuletõusuga Venemaal ja on nüüd muutunud ähvardavaks vaikimisspiraaliks rahvusvahelistes suhetes.

KARISTAMATUSE SÜNDROOM

Samal ajal, kui Ramzan Kadõrovi raudne haare on Tšetseenia näiliselt vaigistanud, on karistamatuse sündroom, hirm ja omakohus muutunud normiks kogu Põhja-Kaukaasias. Venemaa ei tule olukorra haldamisega toime ja tema poolt pakutud jõulahendused pole jätkusuutlikud.

Tolle "karistamatuse sündroomi" on kõige paremini avalikkuse ette toonud Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg'is. Kohtult on tulnud ridamisi lahendeid, mis ütlevad, et Vene Föderatsiooni ametivõimud pole kaitsnud inimeste õigust elule ja õiglasele kohtupidamisele, üle on astutud piinamise keelust jne. Vene Föderatsioon pole Euroopa-tasandi kohtulahenditest mingeid olulisi järeldusi teinud, st karistamatuse sündroom jätkub.

Ja jätkub ka vaikimise sündroom. Poliitikud pelgavad Tšetšeeniast kõnelda, sest sellega võidakse pälvida islamifundamentalismi, terrorismi ja ekstremismi toetaja märk. Ja suhted Venemaaga saavad rikutud.

ASJADEST RÄÄKIMISE JÕUD

Teema poliitilise tõstatamise võimalused on marginaliseeritud sellega, et pärast legitiimselt valitud presidentide kõrvaldamist (Dudajev tapeti 1996. ja Mashadov 2005. aastal) on võimu järjepidevust omaks pidanud hulk kaheldava kuulsusega või isehakanud sõjapealikke, kelle väärtused ja meetodid kindlasti euroopalikku süsteemi ei kuulu. Nende kaitseks on raske kõnelda, kõnelda saab väärtuste kaitseks, mida enam pole.

Aga miks on kõik niiviisi läinud? Miks hävitati nõrgad demokraatia-eeldused juba eos koos Dudajevi ja tema enesemääramispüüdlusega?

Vaikimise erivorm poliitikas on pelg nimetada asju nende õigete nimedega. Selleks luuakse lausa orwellikke uuskeeli ja -väljendeid. Inimõiguste rikkumist nimetatakse võitluseks terrorismi ja ekstremismi vastu, karistusoperatsioone korra tagamiseks jne. Nimetamise jõud on võimas. Ja just sellepärast ei tohi tagasi kohkuda, lakata asju õigete nimedega nimetamast ja inimõiguste teemat lausa nüri järjekindlusega esile toomast.

Eesti Märk otsib väärilist kohta

2011-05-09

Lennart Meri märkis kunagi, et rahval on alati kedagi vaja, kelle üle võiks uhkust tunda ja kellega ta võiks ennast samastada. Võib-olla ta ei osanud sellel hetkel mõelda, et just temast saab kunagi see inimene.

Kangelasi on vaja kõigil rahvastel. Ja kangelastegude tõeline suurus selgub reeglina peale kangelase enda lahkumist - siis ta ei saa enam oma tegudele midagi lisada ega ka midagi ära võtta. Ta on kõik öelnud, mis tal öelda oli.

Viimsis, Lennart Meri viimases kodupaigas, oleme korduvalt arutanud, kuidas tema pärandit talletada. Oleme loomas Lennart Meri stipendiumi, tähistame tema mälestuspäeva, oleme arutanud, et võiksime mõne mereäärse tee nimetada ümber Lennart Meri teeks. See mõte on pälvinud laiemat tähelepanu ja leidnud palju toetajaid.

Kuid pärandi talletamise ja väärtustamise kõrval on meil teinegi mõte - Eestile uute sümbolite ja vaatamisväärsuste loomine. Usun, et ka Lennart Meri muuseumi rajamise parim koht on Viimsis - mere, tema kodu, tema kodumere ääres. Valgusküllane koht, mis võiks sobida hästi ka konverentside ja Eestile oluliste ürituste korraldamiseks. Arhitektina arvan, et selline muuseum-keskus võiks ka Lennart Meri nime tõttu asuda kas väga mere ääres või päris meres - mitte lihtsalt Kalevipojana, vaid ausambana Eesti iseseisvusele, tema taastajatele ja Eesti rahvale.

Vanalinnast on ikka selgelt vähe

Eesti tahaks olla välismaal palju tuntum ja peakski olema. Aga millega? Tallinna vanalinn on ainus laiemalt tuntud Eesti märk. Kiek in de Köki juures asuvad bastionikäigud, aga ka maanteemuuseum jt, mis on viimasel ajal saanud peamiselt euroraha toel säravateks, kuid jäävad siiski pigem kohalikeks huviväärsusteks, on uus tase Eestimaa huvitavaks muutmisel.

Kuid nendes ei ole seda rahvusvahelist, piireületavat lendu, mis muudaks neid ligitõmbavaks sakslastele, prantslastele või inglastele. Hea, kui huviväärsused hoogustavad siseturismi ja me saame oma rahvast, tema kultuuriloost rohkem teada. Kuid veel parem on, kui need huviväärsused meelitavad siia ka mitte ainult soomlasi, vaid ka jaapanlasi ja ameeriklasi. On oluline, et meie lood oleks vähemalt nii tugevad.

Lennart Meris on see alge olemas. Ei ole palju mehi, kes on Helmuth Kohlile või tema mastaabiga maailmaliidrile helistanud ja öelnud: „...helista Boriss Jeltsinile, et ta minu Moskvasse tulles juulilepetele alla kirjutaks". Ning veel tähtsam: Kohl helistab ja Jeltsin kirjutab. Meri toob Eesti kõigile suurrahvastele lähemale. Seob omadega.

Lennart Meri fenomen seisneb piiride ületamises. Teised arvasid, et sein on ees, aga tema astus seinast läbi. Teised kartsid läbi kukkuda, aga tema kukkus sülle. Ta on paljudest teistest suurtest vähemalt karva võrra suurem seetõttu, et ta liikus mitte ainult ühes valdkonnas (kirjandus või film), vaid tegeles ka asjadega, mis puudutasid igaüht - riigimehena.

Ühest küljest olen ma nõus, et me peame talletama vana ja kinnistama pärandit. Teisest küljest peame olemasolevat pärandit väärtustama. Me peame ehitama uusi hooneid, täitma neid uute muuseumite ja kontserdisaalidega. Ning võimalusel siduma nad ainulaadsega - Lennart Meri puhul on see võimalus olemas.

Teadmist kannavad suured hulgad

Selliseid muuseume, kus rahvast peaaegu üldse ei käi, on ka Londonis ja Pariisis küllaga, Eestist rääkimata. Kuid Louvere'isse ja Towerisse ilma pika järjekorrata ei saa. Muuseumi jaoks on ka piletiraha tore ja teadustöö arendamist võimaldav, kuid riigi jaoks peab muuseum, mälestusmärk või mistahes muu atraktsiooni minema korda võimalikult paljudele.

Eesti peab suutma end atraktiivseks muuta. Soome mereturistid võiksid vabalt randuda Leppneeme sadamas, külastada Lennart Meri koduvalda ja muuseumi ning edasi purjetada. Lahedam oleks, kui selline Lennart Meri Eesti Märk oleks isegi mõnel Viimsi saarel - kuid see on lahe pigem suvel ja muudab muul ajal külastamise keerukaks.

Ma olen üsna kindlalt arvamusel, et Eesti pole suutnud oma huvitavamaks tegemiseks piisavalt palju ära teha. Mis on Eesti Märk? Taanlastel on disain, hollandlastel tuulikud, soomlastel saun. Meie olukord - kui kasutada Lennart Meri sõnu - on s..., kuid see on meie tuleviku väetis.
Kuid siiski sugugi mitte lootusetu. Lennart Meri ongi seni Eesti ainukene tõeline „Nokia", mida ta ise otsida tahtis ja käskis. Eesti Märk. Tuleb ta ainult aukohale panna. Lennujaamaga oleme algust teinud, nüüd on vaja seda kinnistada ja arendada.

Haldo Oravas on Viimsi vallavanem.

Õigus teada oma kooli!

2011-05-02

Nii palju murekirju lapsevanematelt pole ma varem saanud. Arvasite õigesti ära - teemaks Tallinna koolikatsete ralli! Inimesed otsivad abi. Nad ei tea, mida teha. Nad on oma lapse pärast mures ja ei tea, mida lapsele öelda.

Seltskondades juhtub piinlikke momente - piisab ühest õnnetust emast või isast, kui kõiki haarab südamevalu ja terve õhtu on rikutud. Eriti hullus olukorras on need lapsed ja vanemad, kes pole kuskile „kvalifitseerunud".

Arvate et koolikoha saaanud pered on õnnelikud? Nii ja naa. Avalikus inforuumis on sõimulaviini on kaela saanud needki, kelle lapsed koolikoha katsetega saanud: „Ah teie oletegi need tõusikud, kes on oma lapselt lapsepõlve röövinud ja neid kodus drillinud?" - Olgu kohe öeldud, et see on laim. On siis koolid rahul? Pedagoogid on rampväsinud, neil on tulnud teha viiekordselt tööd ilma mingi lisatasuta. Ja nendegi süda valutab jätkuvalt kestvate hullude päevade pärast. Äkki on koolidirektorid õnnelikud? Kaugel sellest. Neil puudub ju täna kindlus, kas üldse või kuidas täidetakse need koolikohad, mis järgmisest kuust alates vabanema hakkavad.

Kuna koolikatsega tekitati kunstlik ülebroneerimine, ehk üks laps on täna kirjas keskmiselt kolmes koolis, vabaneb oletuslikult 2/3 kohtadest. Kuidas vabaneb ja kus vabaneb, pole ju samuti teada. Kas me elame tõesti infoajastul, kus iga laps on väärtustatud ja kus kehtib egalitaarne haridussüsteem? Kui vaadata teisi Eesti omavalitsusi, siis jah. Ainult ühe omavalitsuse puhul on vastus „ei", ja jälle on see Tallinn. Kaua võib?

Kõigepealt ärritas inimesi see, et lastega tuli koolikatsete rallile siseneda ka siis, kui tegelikult katsete ega süvaõppe vastu mingit huvi polnudki. Siis tekkis ülelinnaline kodanikuliikumine „teata oma eelistusest kiiresti, nii säästad teiste laste närve". Nagu koolidega vestlustest selgub, aidati nii tegelikult päris paljusid peresid. Rahvasuus hakati seda kodanikuliikumist kutsuma võitluseks nõukogude võimu vastu. On ju vanematel lapsevanematel hästi meeles nõukogude aeg, kus kõik inimlik toimis süsteemi kiuste ja vastastikku üksteist aidates ning solidaarne olles.
Seejärel said osad lapse koolidesse sisse, osad mitte - ning seda olukorras, kus koolikohti tegelikult jagub küllaga!

Aga läheme ajaloos veel rohkem tagasi. Me oleme maailmas olnud väga hästi haritud rahvaste hulgas. Naine ei pääsenud laulatusele, kui ta lugemist ei mõistnud - eesmärgiga tagada laste kodus õpetamise võimekus. Me oleme planeedil Maa üks esimesi rahvaid, kes saavutas üldise lugemis- ja kirjaoskuse. Ka üldise ligipääsu tagamisega algharidusele on meil pikk ja väga hea kogemus. 1816 ja 1819 aasta Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega tagati üleüldise koolis käimise kohustus ja võimalus katseteta ning ilma tasu maksmata saada algharidus kodulähedases koolis. Väikeste erinevustega Eestimaa ja Liivimaa vahel määrati kooliminemise vanuseks 8 aastat. Pered said lapse kooliküpsust ja koolis käimise võimausi ise hinnata, ent kümneaastane pidi kohustuslikus korras koolitee ette võtma, sellest kauem venitada ei lubatud. Iga 1000 elaniku kohta pidi iga vald ühe ilma õppemaksuta kohaliku (küla)kooli asutama. Rahvakoolide võrgu kõrval oli loomulikult ka maksulised koolid valikus, kuhu andekamaid vaesemate perede lapsi tasuta võeti, sama kehtis ka kihelkonnakoolide kohta. Selline üldina hariduskorraldus kehtis ka Harjumaal kuni aastani 2011. See, et igal lapsel on teada kodulähedane kool (mis pole kunagi küll tingimata otse aknast näha olnud), on püsinud kõik need põlvkonnad ja isegi sõdade ajal. Esimest korda Eesti ajaloos pole ühes Eesti omavalitsuses ehk Tallinna linnas enam esimest korda kooliteed alustavale lapsele seda ühte „kindlapeale" koolimaja teada.

Me tegime oma ettepanekuid koolimääruse ettevalmistamise käigus, neid ei võetud arvesse. Haridusministeerium pakkus linnale igakülgset abi enne selle kurikuulsa määruse koostamist, sedagi ei võetud vastu. Mul ei Tallinna linnas opositsioonis oleva poliitikuna lapsevanematele midagi lohutuseks öelda. Küsige linnalt nõu?! Lühike praktika on näidanud, et ka sealt vanematele antavad nõuanded pole alati osutunud adekvaatseteks. Minu hinnangul ei adu linna juhtkond olukorra tõsidust. Samuti kunstlikult tekitatud propagandalaviini kõrvalt vene õppekeele osas pole muuks ilmselt neil mahtigi.

Meie lapsed väärivad paremat linnavalitsust. Tegelikult ka. Igal lapsel on õigus olla oma kooli oodatud. See on varasemalt õnnestunud, see peab olema võimalik ka nüüd ja täna.

Kui see pole ülbus ega eksitamine, siis mis see on?

2011-04-29

Alisa Blintsova lugu võiks olla kaalumisel näitliku õppevahendina nii kriitilise mõtlemise harjutamiseks kui ka propagandavõtete tundmaõppimiseks. Näiteks ajalootunnis saaks sellega näitlikustada Teise maailmasõja puhkemist ning Tšehhoslovakkia ülevõtmisele eelnenud propagandasõda.

Propagandarelvana kasutati saksa vähemuse olukorra dramatiseerimist, mis õigustavat Saksa Reich'i „vajadust" resoluutsemalt sekkuda. Koos õpilastega võib vaadelda laiemat pilti, kuna frontaalrünnakuna kasutavad oponendid (nii mõnedki neist kaitsepolitsei aastaraamatutes juba äramärkimist leidnud) deklaratsioone vene rahvusvähemuse erakordselt halvast ning igati ülekohtusest olukorrast, põrkumata tagasi mis tahes valeandmete esitamisest. Artikkel sobib ka matemaatikaõpetajale selgitamaks statistika tõlgendamisvõimalusi - koos õpilastega saaks vaadelda töötute profiile ning analüüsida hariduse ja keeleoskuse tegelikke mõjusid. Kindlasti innustaks see gümnasiste hoolsamini suhtuma võõrkeele, sh vene keele õppimisse.

Kordame üle mõned üldteada tõsiasjad.
Milleks üldse lõimuda? Eesti keele oskus on üks olulisi eeldusi Eesti ühiskonnas edukaks toimetulemiseks. Eestikeelsele aineõppele ülemineku eesmärk on tõsta vene õppekeelega kooli lõpetanute konkurentsivõimet ühiskonnas, ja seda kõige laiemas mõttes. Selleks on oluline eesti keele hea oskus, üldpädevuste ja aineteadmiste olemasolu vastavalt riiklikule õppekavale ning Eesti ja Euroopa ühiskonna reeglite ja tavade tundmine ja aktsepteerimine. Lõimumine on eelkõige suhtlemine - et suhelda, on vaja ühist keelt. Eestis on selleks eesti keel, seega on selle valdamine ja lõimumine otseses seoses.

Mis on keelekümblus? Keelekümblusmetoodika loob õpi- ja mängukeskkonna teises keeles. Keskkonna loovad õpetaja, teised lapsed ja ka füüsiline keskkond (õppematerjalid, pildid, teises keeles materjalid seintel, audio- ja videolahendused teises keeles, külalised klassiruumis, ekskursioonid keelekeskkonnas jne). Kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt keelekeskkonnas, kuid paljudes Eesti kohtades ei ole seda kahjuks lihtne leida. Nii ongi just keelekümblusmetoodika vahend, kuidas luua keelekeskkond vähemalt koolis ja lasteaias.

Aga president? President Ilvese emakeel on eesti keel ja tema näitel on väga selgelt näha, et teises keeles hariduse omandamine on taganud talle väga kõrged teadmised, aga ei ole kuidagi kahjustanud identiteeti ega emakeeleoskust.

Kas vene õppekeelega gümnaasium on Eesti riigile kohustuslik? Ei ole. Ka Saksamaa ei paku türgikeelset täisgümnaasiumiõpet ega Soome somaaliakeelset. Eestis on ainus kohustuslik haridustase põhiharidus ning Eesti tagab erinevalt enamikust maailma riikidest täismahus põhihariduse omandamise riigikeelest erinevas keeles (vene keeles).

Kas avalik sektor ja terved inimesed on jäetud keeleõppeta? Ei ole. Riik toetab eesti keele õppimist väga paljudele sihtrühmadele ja väga erineval moel. Näiteks elukestvas õppes pakutakse ca 6,5 miljoni euro eest täiendavat eesti keele õpet kutseõppuritele ja täiskasvanute gümnaasiumide õppuritele, kutseõppeasutuste pedagoogidele ja juhtidele, kõrgkoolide õppuritele (üld- ja erialakeeleõpe, keele- ja erialapraktika, õppematerjalid, hooajakoolid), haridustöötajatele (klassikaline ja individuaalne keeleõpe mentori abil), avaliku sektori ning kolmanda sektori organisatsioonide töötajatele. Lisaks pakutakse eesti keele kui teise keele õpetajate täienduskoolitust, vene emakeelega laste logopeedide ettevalmistust, noorte ühistegevuse toetust keeleõppe eesmärgil, keeleõppekulude hüvitamist kõikidele eksami sooritanutele. Enamik keeltekoole pakub eesti keele kursusi ning pärast tasemeeksami sooritamist saavad õppijad keeltekoolile makstud raha tagasi. Mõned nooredki kasutavad seda võimalust, et gümnaasiumi lõpus sooritada korralikult eesti keele eksam. Seega õpivad nad riigi rahastamisel eesti keelt koolis ja lisaks veel keeltekoolis.

Aga õppematerjalid? Materjalid eesti keele õppimiseks on koolides olemas. Keeleõpetajail ja -huvilistel on väga suur valik, mis on tekitanud isegi raskusi sobivaima valimisel. Kättesaadavad on nii paberkandjal kui ka elektroonilised õppematerjalid, millele lisanduvad e-õppekeskkonnad keeleõppeks eri tasemel keeleoskusega ja eri eas õppureile (vaadake näiteks http://www.meis.ee/oppematerjalid1 või http://www.meis.ee/raamatukogu?page=0).

Nii et pole meil mingit „olukorda tekkinud". Küll aga üritatakse seda vägisi tekitada. Ei meeldi mulle selline vaenuõhutamine, üldse kohe ei meeldi.

Liisa Pakosta kirjutas kommentaariks artiklile Kolhoos, koalitsioonileping, keelekümblus http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5412

Painava numbriusu lummus

2011-04-28

Seisukoht, et hariduse ainuvõimalikuks mõõdupuuks on riigieksamite tulemused, pole kadunud. Kas need numbrid suudavad mõõta ka noorte tõelisi teadmisi?

Põnev ja närvesööv periood - eksamiaeg - on taas käes. Aga olen kohanud vähe inimesi, kes ei võtaks praeguse süsteemi suhtes suhu mõnda vägevamat sõna. Ja siiski läheme aastast aastasse edasi samamoodi. Nii ka tänavu.

Üks peamisi praeguse süsteemi kritiseerijate argumente on see, et nüüdisaegne ühiskond, sealhulgas koolid, omavalitsused ja lapsevanemad tähtsustavad eksamitulemusi liiga palju.

Pean sellega osalt nõustuma, sest ka mulle tundub, et koolide peamisteks tasemenäitajateks on kujunenud abstraktsed numbrid. Seda, kas gümnaasiumi lõpetanud õppurid oma kooliaastate jooksul omandatud korrektsete teadmistega ka hiljem midagi peale oskavad hakata, ei mõõdeta. Või kas seda saabki mõõta?

Me peame enamasti lugu inimestest, kes lisaks avaratele teadmistele oskavad ja suudavad käituda ausalt, omavad kindlaid seisukohti ja väärtushinnanguid, peavad lugu nii endast, oma perest kui ka riigist.

Mitu kooli korraga

Gümnaasiumilõpetajate puhul tähtsustame aga midagi muud ehk pigem saavutatud numbreid. Siit koorubki keeruline küsimus: kuidas saaks, võiks ja peaks mõõtma neid eespool nimetatud häid omadusi, et saada tegelik ülevaade selle kohta, missugune inimene meie praegustest gümnaasiumidest 12. klassi lõpus välja tuleb.

Mind paneb alati kulme kergitama see, kui mitmesse ülikooli ja kui mitmele erialale enamik lõpetajaid oma sisseastumispaberid esitab.

Kas edukalt riigieksamid sooritanud noor, kes esitab dokumendid kõikidesse avalik-õiguslikesse ülikoolidesse, kõikvõimalikele populaarsetele, kuid oma olemuselt täiesti erinevatele erialadele (näiteks ühtaegu nii suhtekorraldusse kui majandusse), on tulemus, mida me gümnaasiumihariduselt ootame?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses loetleb gümnaasiumi ülesandeid paragrahv 5, millest lõige 1 meeldib mulle eriti:

"Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna."

Kas kõike seda ilusat mõõdab või aitab meil hinnata riigieksami tulemus?

Alustame iseendast

Eksamitulemuste tabelid tulevad ka sel aastal. Põnevus, pettumus, kurbus ja rõõm on tagatud. Mida teha, et me nii jäigalt neile numbritele ei keskenduks?

Pole mõtet osutada kurjalt haridus- ja teadusministeeriumi, eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse või ajakirjanduse poole. Alustama peaksime iseendast, ehk püüdma oma hoiakuid numbrite maagilisest jõust lahti rebida. Nii oleks kõigil parem.

Niikaua kui me ise usume numbritesse kui ainuvõimalikesse tasemenäitajatesse, võivad ministeerium ja eksamikeskus teha olemasoleva süsteemi parandamiseks ükskõik mida, aga numbrid jäävad hariduse mõõdupuuna meid ka järgnevateks aastateks painama.

Mina, rahvaliitlane?!

2011-04-28

Riigikogu valimiste aeg oli ühtede hinnangul igav ja ootuspärane, teiste meelest piisavalt põnev ja uudne. Lugejates-kuulajates huvi äratamiseks kasutas uusi nõkse meedia: näiteks valijakompass oli päris lõbus võte iseenda või meeliskandidaadi maailmavaate testimiseks.

Vähemalt kahe kompassi küsimustele pidin ka mina vastama. Üks neist andis tulemuseks «formaalselt õige» maailmavaate, teine aga teatas, et vastaja on oma vaadetelt 75 protsenti rahvaliitlane. Võib-olla suuremal määral rahvaliitlane, kui selle partei keskmine kandidaat! Hunt lambanahas või lammas hundinahas, raske öelda, kuidas seda tulemust hinnata (kas ohtlik omadele või poliitilistele vastastele).

Ei ühtki teist kõrval

Ega see valimiskompassi tõesus või tulusus olegi väga oluline teema. Vaevalt et nende valijate hulk, kes sel moel oma otsuse tegid, ülepea kõneväärt oli. Aga tulemus sundis mõtlema ja mõtlemine andis tulemuse. Mitte väga originaalse, aga ikkagi.

Nimelt, Koonderakonna, Res Publica vm partei kadumine ei toonud Eesti poliitikale mingit kahju, kuid Rahvaliidu lõpp oleks sisuline kaotus. Rahvaliitu iseloomustavad märksõnad konservatiivsus, rahvuslikkus ja regionaalsus on teiste parteide eelistuste pingereas tagumistel positsioonidel.

Märkimisväärse osa valijate väärtuste loetelus on need aga pigem keskmistel või eesmistel positsioonidel.

Pere ja töö on need, mida keskmine eestlane kõige kõrgemalt hindab. Ja selle poolest me erineme päris palju rikkamate riikide kodanikest. Seega, Rahvaliidu tulevik väärib arutamist.

Valimistejärgne vaikus (rohelistest räägitakse vähemalt võlgade klaarimise kontekstis) sunnib arvama, et ennustus erakonna jõuvarude otsa lõppemisest hakkab täituma. Ja hetkel pole ühtegi teist parteid, kellele regionaalpoliitika ja kohaliku omavalitsuse korraldus oleks samavõrra huvi pakkuv teema.

Paraku, paljudele elanikele (valijatele) on omavalitsuse tegemised või tegematajätmised igapäevased, kas meeldivaid või ebameeldivaid üllatusi pakkuvad asjad. See pole ainult ääremaade või vaeste omavalitsuste elus hoidmise mure. Parajaks sasipuntraks on läinud jõukate elu Tallinnas ja ümbritsevates valdades.

Seda ei keri lahti lihtsa tulumaksu pooleks jagamisega (pool elukohaks olevale vallale ja teine pool töökoha omavalitsusele Tallinnale või vastupidi).

Omavalitsuse probleemide mõistmisel ja arendamisel tuleb kasuks kontakt kodanikega. Mitte et kabinetivaikuses pole tööd üldse vaja ja piisab poe taga õllepudeli ringis liigutamisest. Rahvaliidul on see kontakt valijaga lihtsalt kõige tihedam. Tõsi, pigem maal kui linnas.

Parim lahendus koostöö

Paraku on ka Rahvaliidu enda (näiteks tema regionaalministri) paremat halduskorraldust või tasakaalukamat regionaalarengut lubanud algatused sumbunud.

Kui rääkida haldusterritoriaalsest reformist, ei ole valik «vabatahtliku» või «kohustusliku» liitumise vahel sugugi kõige tähtsam teema. Mõlemad taotlevad ju ühte ja sama - füüsiliselt suuremaid omavalitsusi. Ja esimene tee on ainult näiliselt demokraatlik.

Ühel hetkel tuleb hakata «järele aitama» neid, kes vabatahtlikult ei liitu. See eeldab nii sundust kui ka kulutusi.

Liitumise alternatiiv on kas uute haldustasandite loomine või omavalitsuste koostöö. Mõlemaid lahendusi on siin-seal kasutatud ja nii kohalikud kui ka kaugemalt tulnud asjatundjad meilegi soovitanud. Paraku - sedasama omavalitsuste koostööd pole meil ikkagi piisavalt.

Siiski ei ole õige öelda, et üldse pole. Pole sel määral, et see annaks olulise lisa tegevuse tõhususele või teenuste kvaliteedile, võimaldaks jõudu ja ressursse koondada jne.

Koostegutsemine keskkonnakaitse, vee ja prügimajanduse valdkonnas on suurel määral väljastpoolt peale surutud. Koostöö sotsiaalvaldkonnas on pea olematu (teenuste ost naabritelt pole koostöö, vaid tavaline turusuhe).

Alles hiljuti püstitas elu omavalitsuste ette ülesande, mille parima lahenduse võiks anda omavalitsuste koostöö - see on koolivõrgu paratamatu õgvendamine laste arvu vähenemise tõttu. Kõige lihtsam lahendus, mida koostöö saab pakkuda, on omavalitsuste ühise koolipiirkonna loomine gümnaasiumi jaoks. Või siis mitme kooli liitmine ühise juhtimise alla.

Usun, et uudishimulikud ajakirjanikud on kõik sellised koostöökatsed avastanud ja nende tulemused avalikustanud. Ja paraku pole neid näiteid seni olnud ülearu palju.

Võti, mis võiks avada läbirääkimiste ruumide uksed, on sageli just Rahvaliidu vallajuhtide käes. Ühelt poolt on arusaadav soov säilitada viimase hetkeni oma kool. Gümnaasium on tähtis institutsioon, ühes kaalukategoorias kultuurikeskusega, ilmselt suurema tõmbejõuga kui vallamaja, päevakeskus vms.

Tähtsad on töökohad, mida gümnaasium loob, tähtsad on ka gümnaasiumiõpilased kui kodanikud. Aga viivitamine otsusega, kuidas edasi minna, millal ja mida teha, võib ohtu seada ka põhikoolid.

Uksed on lahti

Omavalitsuste nõrk koostöö on mõne omavalitsuse egoistliku huvi eelistamise tõttu isegi mõistetav. Aga hoopis arusaamatu on leige või olematu reaktsioon riigi (ministeeriumi) plaanidele luua maakonnakeskustes riigigümnaasiumid.

Olemasolevad maakonnakeskuste koolid meelitavad niikuinii õpilasi ligi ja tinglikult koondavad sellega ka riigieelarvest makstavat õpilaste arvuga seotud pearaha maalt linna. Kui nii ühe kui teise (maa- ja linnagümnaasiumi) omanikuks on omavalitsus, siis vähemalt kooli haldamise kulu tuleb omavalitsuse eelarvest. Riigikooli haldamise kulu maksab ministeerium.

Riigikoolide loomisega linnades võib senist rahastamisskeemi järsult muutmata suureneda disproportsioon maa- ja linnakoolide rahastamisel veelgi suuremal määral linnakoolide kasuks. Selline areng ei ole kindlasti mõistlik.

Eelistada tuleks emba-kumba, kas valdavalt riigile või valdavalt omavalitsustele kuuluvate koolide varianti segasüsteemi asemel.

Lootus, et seoses presidendi valimisega valijameeste kogus jõuab Rahvaliit uuesti suurte tegijate pildile, kipub nurjuma. Asi kisub vägisi sinnapoole, et rahvaliitlased presidendi valimises ei osale.

Aga ega tugeva ja hästi toimiva koolisüsteemi loomine ole vähem tähtis tegu kui üks presidendivalimine. Ja selles töös osalemiseks on praegu uksed rahvaliitlastele lahti. Aga mitte lõputult.

Alan Watts ja Eesti orientalistika

2011-04-08

Alan Watts, Saa selleks, mis sa oled. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kerti Tergem. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2010. 190 lk.

Alan Wattsi nimi ei tohiks tundmatu olla. Ta oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja, biitnike põlvkonna intellektuaalne käilakuju ning populaarne filosoof, kes sama palju kui raamatutega sai Ameerikas tuntuks oma köitvate raadiovestlustega. Watts ei mahtunud raamidesse: ta polnud akadeemiline orientalist või filosoof, tal puudus isegi kõrgharidus. Ometi pidas ta ülikoolides loenguid ja on tänaseni ka akadeemilistes väljaannetes tsiteeritud autor. Tema pärandit meenutatakse õige laias aineringis, sinoloogiast ja budoloogiast transpersonaalse psühholoogiani, usundiloost ja filosoofiast rääkimata. Watts on Watts ja sellega on tema kohta paljugi öeldud.

Kuid kui esimene tõlkeraamat jõuab Eesti lugejani alles 37 aastat pärast autori surma, on põhjust öelda ja meenutada mõndagi lisaks. Minule tutvustas Wattsi esmakordselt Linnart Mäll ja see juhtus umbes 30 aastat tagasi. Mäll pühendas tollal Wattsile terve loenguseeria, mida rühm ida psühholoogiast huvitunud Tartu üliõpilasi kuulas suure huviga. Osalt Mälli pärast ja osalt Wattsi pärast. Mälli puhul, kes eeskätt hindas Ida õpetuste originaaltekste, oli selline tähelepanuosutus ühele laialt tiražeeritud heietajale õige ebatavaline. Ja Watts on mu meelest aina ühe ja sama probleemiringi ümber tiirlev kõrgeima klassi heietaja, umbes nagu Mircea Eliade või Erich Fromm, kui nimetada talle pisut lähedasi menumõtlejaid.

Watts on hiilgav sõnaseadja eeskätt selles, et kirjeldada kirjeldamatut. Ka vaadeldava kogumiku lood püsivad just säärase sõnaakrobaatika ümber koos. Ühes essees kirjeldab ta Õpetust kui sõrme, mis osutab kuule, aga kuu kättesaamatusest heitununa hakkavad andunud usuihalejad hoopis sõrme lutsima, selle asemel et vaadata, kuhu sõrm osutab. Teisal ütleb Watts, et filosoofid, psühholoogid ja usumehed on aina inimliku õnne valemit otsinud, lootes, et seda saab näidata ja kirjeldada või vähemalt osutada teed selleni. Iga jutlustaja või nõuandja tahab olla „mees, kes teab teed", aga Wattsi järgi ei ole sellist teed olemas. Või kui on, siis on see nagu linnu kulg üle taevalaotuse - kord me justkui näeme seda, aga siis kohe on ta kadunud. Sellist teed polegi võimalik püüda ja temast ei jää jälge!

On vähemalt kaks põhjendust, miks just Wattsist sai Linnart Mälli lemmikfilosoof. Esiteks püüab Watts lihtsate kujunditega seletada seda loogilis-paradoksaalset järeldust ja psühholoogilist seisundit, mida mahajaanabudismis kirjeldatakse śūnyatā ehk „tühjuse" mõistega. Selle ja lähedaste terminite tõlkimine ja tõlgendamine püsis lausa aastakümneid Mälli teadusliku tegevuse keskmes. Teiseks oli Watts oma suveräänsuses ja jonnakas püüdes elada vaid iseenda kehtestatud reeglite järgi paljuski Mälliga sarnane inimene. Toda isiklikku sarnasust rõhutas Kerti Tergem ka talvel Budismi Instituudis toimunud raamatututvustusel.

Mingil moel on Wattsi-Mälli suhe võrreldav selle seosega, mis oli meie teisel suurel orientalistil Haljand Udamil René Guénoniga. Watts oli hiina ja india mõtteilmast innustunud mõtleja ja Mäll sama ainevalla õpetlane-orientalist. René Guénon otsib vaimsust ja traditsiooni erinevatest oriendi õpetustest, aga eeskätt sealt, mis oli ka Udami akadeemilise huviringikese - araabia ja pärsia kultuurist, islamist. Udami Guénoni „Nüüdismaailma kriisi" üliviimistletud tõlge anti välja pärast tõlkija surma 2009. aastal. Mäll seevastu ei hakanud ise Wattsi tõlkega jändama, kuid kiita tuleb ta õpilase Kerti Tergemi hoolikat ja keeletundlikku tööd. Niisiis on kummalgi Eesti tipporientalistil olnud oma taskufilosoof, kellelt jõudu ammutada ning kelle mõttepärandi nad ka kõige pimedamal nõukogude ajal paljudele edasi andsid. Tekstitasandil on Watts pikalauselisest Guénonist paremini jälgitav nii tõlkes kui originaalis. Samas on Guénoni-Udami selget paatost lihtsam kokku võtta: tänapäeva lääs on kriisis, sest vaimse traditsiooni pidepunktid on XIX sajandist saati käest libisenud; traditsioon kätkeb endas normaalsust, väärtussüsteemide eitus ja purunemine on ebanormaalne. WattsiMälli liinil seevastu terendab hoopis enam toda püüdmatut linnu kulgemist üle taevalaotuse. See on too endakssaamise kunst, mida ei saagi lõpuni kirjeldada ning milles sisaldub ühtaegu „null ja lõpmatus". Tõsi, elu lõpuperioodil, kui Mäll keskendus vanaaja humanistlike baastekstide käsitlemisele, mis on ju ka sügav austusavaldus traditsioonile, kaugenes Watts mõtlejana ehk pisut tema vahetult huviväljalt. Minu lugemislauale ilmus eestikeelne Watts pärast ligi paarikümneaastast pausi, mil ma ühtegi ta teksti kätte polnud võtnud. Ja sama lugemislaua teise otsa sattus üks teine värske tõlkeraamat, juhtiva ateisti-teadusfilosoofi Richard Dawkinsi „Luul jumalast" (2011). Pärast Wattsi õhulisi esseid on pisut kummastav näha, kuidas keegi kulutab hulga rohkem sõnu tõestamaks loogiliselt ja loodusteaduslikult, et tegelikult too sõrm ikka kuuni ei ulatu ja peale selle pole jumalat olemas. Watts kõneleb sama pildi vaid mõne leheküljega klaariks, jäädes kõigi usunditraditsioonide suhtes muhedalt aupaklikuks.

Ühes kohas ütleb Watts, et inglid suudavad lennata, sest nad usuvad, et on kerged. Nii lihtne see maailm mõnikord ongi. Petta saab hoopis see, kes ingli- või jumalajuttu surmtõsiselt võtab. Aga „virgub see, kes ühineb mänguga teades, et tegemist on mänguga, sest inimene kannatab üksnes seetõttu, et võtab jumalate poolt naljana mõeldut tõsiselt".

Targad tulid idamaalt

2011-04-05

Nagu teada, on laul, mis pealkirjas toodud sõnadega algab, kahemõtteliselt ropp. Kust algab Euroopa vaatekohalt ida, jääb vaieldavaks, kuid igatahes lõpeb ta USA läänerannikul.

Juba ligi 70 aastat on sealt tulnud meieni kas sõjateateid või infot suurtest õnnetustest. Esimesena nimetatute puhul on meil raske võtta seisukohta, kuna me ei tunne olusid. Õnnetustes tuleb olla solidaarne, aga solidaarsus eeldab tegu, ent minusugune küll ei tea, mismoodi ma saan aidata jaapanlasi äsjase tuumajaamakatastroofi järel.

Vahest sellega, et olen vait ja lasen rääkida asjatundjatel, kuid maailmas pole väga palju neid koolitatud ja kogemustega inimesi, kes valdaksid ühtaegu nelja profiili.

Nood neli on õnnetuste ennetamine tuumajaamades ja reaktorites; käitumine õnnetuse ajal kuni niisuguse tingliku lõpuni, kui võib väita, et õnnetus ise enam ei jätku; õnnetuse tagajärgede likvideerimine alates esimesest faktist, mis kinnitab, et õnnetus on juba toimunud; normaalse tööreþiimi taastamine.

Lahutagem protsess jõukohasteks osadeks

Kõik loetletud profiilid kätkevad väga kiiret arusaamist tõsiasjast, et nende reguleerimisel tavapärane demokraatia ei kehti. Viimasena mainitu on loomu poolest aeglane ja võib kesta koguni aastakümneid, näiteks otsustamine seeüle, kas Eesti üldse vajab oma tuumajaama.

Eelnimetatud profiilide korral saavad otsuseid langetada kas inimesed, kellel konkreetsel hetkel on kasutada võim koos vahenditega, või need, kes valdavad teemat ja saavad anda võimukandjatele käsu. Ülejäänutel peab jätkuma sedavõrd teadmisi, et mõista käsu sisu.

Esimeses profiilis jaguneb sisu ligikaudu kolmeks. Esimene seisneb selles, et kui tuumajaam on statsionaarne, siis reaktor võib olla liikuv (aatomijäälõhkuja). Teiseks tuleb minimeerida kiirituse negatiivset toimet (erinevalt meditsiinist, kus kiiritusravi võib olla positiivne). Kolmandana on vaja tagada rivist välja kukkunud tuumajaama asendamine, see tähendab, et ühe jaama funktsioon peab olema kompenseeritud alternatiivselt.

Teises profiilis on esmatähtis negatiivse protsessi lõpetamine, näiteks keemilise reaktsiooni seismapanek kõige vähem kahe ööpäeva jooksul, ja teisena ühtede inimeste evakuatsioon ja teiste juurdetoomine.

Nood teised tahavad süüa, juua, magada, käia WCs ning peavad vastama oma pereliikmetele olukorra kohta.

Kus tõmbasid hinge Eesti politseinikud pronkssõduri rahutuste ajal? Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tallinna ülikooli õppekorpuse vahel Mustamäe metsas ilma ühegi välipeldikuta.

Kolmas profiil tähendab siinkohal peamiselt meditsiinilist käitumist, milleks järelevalve mõttes võib kuluda aastaid.

Käitumine pole rohkemat kui diagnoos, ravi ja ravitulemuste korrektsioon, kusjuures üldjuhul teab patsient patoloogilisest füsioloogiast võrreldamatult vähem kui (pere)arst.

Mida see patoloogiline füsioloogia endast kujutab? Füsioloogia on teadus organismi talitlusest.

Normaalne füsioloogia on õpetus näiteks hingamisest. Patoloogiline füsioloogia on õpetus näiteks nohust ehk protsessist, mille tagajärjel on hingamine häiritud. Kes tavakodanikest on nii tark, et oskab öelda, mil määral pärsib normiülene kiiritus hingamist?

Neljanda profiilina pean ma silmas tagasipöördumist - niivõrd, kuivõrd see üldse on võimalik - õnnetuseelsesse ellu. 100 protsenti see tõenäoline ei ole, kuid jätkata võib oma tööd, panemata kätt enese külge.

Töö jätkamine sõltub vanusest, tervisest, töökoha olemasolust ja ümberõpperessursist. "Käsi enese külge" tähendab peamiselt loobumist kohanemisvõimest ja iseloomu heitlikkust.

Tulevik kohe, siinsamas

Pole minu otsustada, milliseid erakondlikke järeldusi peavad Eesti rohelised tegema hiljutistest parlamendivalimistest ja kuidas nad leiavad produktiivse tasakaalu looduskeskkonda säästva arengu ning tehnoloogilise progressi möödapääsmatuse vahel.

Sellest, et kotkaid tuleb kaitsta ja rändlindude seire on vajalik, saan ma aru. Seda, et jõudmine termotuumareaktsiooni juhitavuseni ning saadava energia rakendamiseni energianälja kustutamiseks kulub veel aastakümneid, mõistan samuti.

Arusaamatuks jääb aga näiteks see, mis takistab anda viilkatusele niisugune profiil (ja krundi planeeringul maja ümber juurdepääs tõstukile igas punktis), et luuavarrega ei peaks aknast togima jääpurikaid vihmaveerennist alla ja välisseinast võimalikult kaugele.

Jah, takistavad ühistu puudumine, maamaks ning inseneride kõlbmatus termodünaamikas. Milline punkt neist kolmest kuulub lubaduse "Kodukulud alla!" alla? Olgu siin täpsustatud, et üks selle lubaduse autoreid otsib endale odavamat kodu. Mitte olemasoleva kapitaalremondi näol, vaid täiesti teistsuguse elamise kujul.

Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkoolide õppekavva

2011-04-01

Ühiskonnas tekkinud arusaamatused ja kahetsusväärsed väär-tõlgendused eesti rahva informatsioonilise enesemääramise õiguse osas on mind viinud veendumusele, et hariduspoliitika vajab põhimõttelisi muudatusi. Rahva kultuuri, keele ja tuumik-identiteedi säilimist ei ole võimalik tagada, kui selles valdkonnas valitseb ignorantsus.

Segadus teadlaste peades

Tartu Ülikooli endise rektorina pean eriti kahetsusväärseks Tallinna Ülikooli rektori Rein Raua ja talle sekundeerinute mõtteavaldusi, mis tõendavad, et haridusjuhtide ja intelligentsi hulgas levivad meeleolud mitte ei aita kaasa tänapäevaste infovastasseisude lahendamisele, vaid lammutavad Eesti julgeolekupoliitilist mõtet ning naeruvääristavad Eesti riiki kui eneseteadlikku subjekti, mõistmata, et psühholoogiline kaitse moodustab iga eneseteadliku riigi identiteedi vältimatu ja põhilise osa.

Haritlased ja intellektuaalid ei näi mõistvat, et infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad meie kõigi peades. Seetõttu on igaüks meist justkui sõdur lahinguväljal ja samas ise osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määravad meie meelekindlus ja usk iseendasse. Väikerahvana ei saa me lubada endale peale suruda suurriikide poliitilist agendat ja lasta end mõjutada ennetavatest informatsioonilisest löökidest, mida antakse iga päev, ent veel vähem võime tolereerida valgustusajast siiamaani hullutatud professorite arusaama, nagu oleks võimalik rahva püsimajäämist tagada vaid tõtt rääkides.

Jumal või Darwin ei andnud meile eneseteadvust mitte selleks, et teenida mingit abstraktset tõde, mis näib eksisteerivat vaid liigse innukusega klassikalise filosoofia kaevikutesse varjunud haritlaste peades. Eneseteadvus on meil olemas selleks, et ellu jääda, ning see pole mõni teoreetiline ülesanne, mida teadusgrantide peal ärahellitatud teadlaskond võib lahendada mitmesajaleheküljeliste traktaatidega, vaid konkreetsete tegevuste jada, millest vähemalt osa peab olema mõistetav riigi igale kodanikule.

Vali kord ülikooli

Kui rahvusliku enesemääramise ja tuumikidentiteedi loomise vajaduses lähiajal põhimõttelist läbimurret ei toimu, pole võimatu, et peale küberrünnakutele vastuseismise tuleb meil end taas kaitsma hakata kineetilise relvaga. Küllap mõistavad aga isegi haritlased, et kui jutt on idanaabrist, siis ei saa me rääkida vaenlase füüsilisest elimineerimisest. Mastaabid ja kapatsiteedid on selleks liiga erinevad, mistõttu rahvusliku ja riikliku enesemääramise paradigma eeldab vältimatult ka Eesti geopoliitilise asendi kui paratamatuse aktsepteerimist koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.

Eesti riik ei saa seada endale eesmärgiks hävitada suurt naabrit ei kineetiliselt ega informatsiooniliselt. Meie partnerid
NATOs eeldavad, et küpse riigi ja rahvana ei lase me end mässida destruktiivsetesse konfliktidesse, vaid oleme valmis leidma informatsiooniliste vastasseisude win-win-lahendusi, pikaajalises perspektiivis siiski oma väärtustest kinni pidades ning maksimeerides strateegiliselt kasulikku käitumist.

Viimane välistab abstraktsed ja viljatud arutelud tõe olemuse üle ning eeldab praeguse haridussüsteemi täiendamist informatsioonilise enesemääramise õpetusega. Selle kavatsen haridusministrina juurutada kõigis ülikoolides, muutes võimatuks kõrgharidust tõendava diplomi andmise neile, kes pole mõistnud rahvusriigi ees seisvaid tänapäevaseid väljakutseid.

Head 1. aprilli!

Koalitsioon panustab inimvarasse

2011-03-31

Ei võtnud palju aega, kui Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna vahel järgmiseks neljaks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe tugeva kriitika alla langes.

Mõne jaoks oli seal lubadusi liiga palju, teistele liiga vähe. Kolmandaid pahandas see, et lepingu sõlmimisele polnud sel korral kutsutud ajakirjanikke - ei kakeldud, ei libistatud tulevase partneri kahjustamiseks infot, no täielikud kaabakad need poliitikud.

Asjalik kriitika koalitsioonileppe aadressil on samas mitte ainult loomulik, vaid lausa tervitatav. See eeldaks samas aga, et kriitika lähtuks oma selgest programmist, mida siis valitsuskoalitsioonile vastandataks. Saan aru, et opositsioon on üsna lõhki ning segadus valitseb ka seda kandvates erakondades. Sellele vaatamata oleks siiski oodanud veidi sisukamat kriitikat, kui ähvardused uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva mitte anda.

Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud suuri pingutusi, et rahvusriik üles ehitada ning selle julgeolekut kindlustada. Peab tunnistama, et suur osa meie pingutustest on läinud just riigi ülesehitamiseks, seades prioriteediks selle olemasolu ja arengu, inimeste igapäevased mured aga tihti tagaplaanile jättes. See valik on olnud karm, kuid vältimatu.

Praegu peame aga mõtlema rohkem inimestele, kes siin riigis elavad. Peame Eesti inimvaraga igas mõttes paremini ümber käima. IRLi otsus keerata oma nägu rohkem inimeste poole ja võtta oma põhiteemaks hoolivus, on saanud sotside suure kriitika osaliseks.

Mida koalitsioonileppes siis kritiseeritakse? Sellest polegi nii kerge aru saada. Ühelt poolt väidetakse, et valitsuskoalitsioon otsekui ei lubagi midagi - kõik suuremad kulutused on nihutatud valitsemisaja päris lõppu. Põhjus selleks on aga ju lihtne - koalitsioonileping on koostatud vastutustundega, seades lubadused võimalustega kooskõlla.

Kindlasti oleks koalitsioonil olnud võimalik uut raharallit alustada ning eelarve tasakaalustamine määramatusse tulevikku lükata, kuid see oleks olnud vastutustundetu. See, et sotsid sellest aru ei saa, on üsna loomulik - eelarve tasakaal ei käi nende kulutamisele suunatud maailmavaatega lihtsalt kokku.

See, et valitsusliit on otsustanud riigi rahaasjad korda teha ja majanduse käima tõmmata, ei tohiks olla kellelegi vastumeelt. Eelarvetasakaal ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, et suudaksime jätkusuutlikult ellu viia hoolivat poliitikat. Seetõttu on iga punkt koalitsioonilepingus mitu korda läbi kaalutud ja arvutatud, et inimestele oleks selge, millega tulevikus arvestada võiks.

Ja me oleme ka ausalt välja öelnud, millal on käes see aeg, mil need lubadused on meile taskukohased. Süüdistused selles suunas, et me ei taha makse tõsta, astmelist tulumaksu rakendada või jooksvateks kuludeks laenu võtta, ei kõla usutavalt.

Kui see kriitika lähtub sotside maailmavaatest, siis sellest, miks nad ei toeta koalitsioonileppe peamisi prioriteete, on veelgi raskem aru saada. Sest valitsus panustab aladele, mida Eesti tulevikule rohkem kui vaja on - haridus ja iive.

Ema- ehk vanemapension on koalitsioonilepingus täies mahus sees. Sellega väärtustatakse emade tööd ja kaotatakse senine ebavõrdsus. Me taastame vanemapalga kõrvale ka isapalga, mis majanduskriisi ajal ajutiselt peatati. Tegu on põhimõtteliste väärtusotsustega.

Haridus on selle koalitsioonilepingu üks põhiteemasid. Tasuta kõrghariduse lubadus on sisse kirjutatud. See tähendab, et riik suurendab oluliselt kõrghariduse tellimust, sätestades samas karmid kvaliteedinõuded ülikoolidele ja üliõpilastele. Tasuta kohal saavad õppida vaid need, kes läbivad programmi nominaalajaga.

Samas viime sisse uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi. See tagab igale võimekale noorele ligipääsu tasuta kõrgharidusele vaatamata tema sotsiaalsest või majanduslikult taustast.

Oluline teema on kodukulude langetamine. Siin on koalitsioon otsustanud kaotada kodualuse maa maksustamine kogu Eestis. Ma ei usu, et need valijatele lubatud sammud puudutaksid ainult IRLi valijaid - need on kasulikud kogu Eestile. Kui sotsid soovivad, vaidleme selle üle, kas tasakaalustatud eelarve on eesmärk või mitte, koalitsioonilepingu peamisi lubadusi ei maksaks aga kahtluse alla seada.

Valed ja pooltõed on olemas ja elus

2011-03-30

Internetikommentaariumide kohta on Mike Godwin sõnastanud seaduse, et suvalise vaidluse edenedes kasvab natsisüüdistuste kasutuselevõtu tõenäosus.

Kodanik Rein Raud võttis selle silmapaistva sildistamisargumendi kasutusele juba minu Diplomaatias avaldatud ettekande „Infokonfliktid ja enesekaitse" esmasel käsitlemisel (EPL 24. 03), luues selle reductio ad Hitlerum lähenemisega temale omase salliva õhustiku akadeemilise arutelu jätkamiseks. On meeldiv tõdeda, et Tõnu Viigi arvamus (EPL 29.03) ja memokraat.ee käsitlus võimaldavad ka sisulist arutelu jätkata.

Väitsin oma ettekande märtsikuises Diplomaatias avaldatud lühikokkuvõttes muu hulgas, et informatsiooniline enesemääratlus on iga eneseteadliku subjekti - inimese, aga ka golfiklubi, firma või organisatsiooni, sealhulgas (rahvus)riigi - tegeliku käitumise osis, mis peab tagama subjekti kestmise. Olemuslik ja vältimatu osis, mis on kujunenud subjekti sünni, kasvamise ja arengu kaudu. Ja eelnevast tulenevalt, et selline enesemääratlus ei saa seisneda vaid nn tõe kuulutamises. Jah, tõde ei ole sellise enesemääratluse ainumas koostisosa. Ka valel on sellises enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus ning iga sorti pooltõed on vältimatud. See tõdemus on tekitanud erineva taustaga mõtlejate ägeda hukkamõistu kui lubamatu ideoloogia, eriti kui nii arvab minister. Mõtleme rahulikult!

Tunnistame mittetõde

Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.

Igast väitest saab teha ideoloogilisi järeldusi ja meelevaldseid konstruktsioone, ent raske on aktsepteerida Tõnu Viigi etteheidet, et minister peaks igasuguse ebasoovitava tõlgendusvõimaluse ette välistama. Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist. Niisugustest meestest pole kunagi puudus.

Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame. Õieti on juba iga sõnastatud tõde vaid osa hoomamatust „kogu tõest" (ehk tegelikkusest) ja seega iseenesest „veidi moonutav". Rääkimata valikulisest tõest, meelitamisest, peibutamisest ja luiskamisest, millega me kõik oleme ilmselt isiklikult kokku puutunud, kuni „päris" valetamiseni välja. Olgu nad kõik koos nimetatud kui mittetõde. Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-, juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.

Ütlesin, et „ainult tõe mõõgaga ei saa tagada enda kestmist". Ei ole vaja retooriliselt hüüatada: „Mida sellele lisaks tuleb kasutada, arvaku igaüks ise!" Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe. Kel meist ei oleks talismane-reliikviaid või väikesi saladusi ning ka kõige paadunum avalikustaja tunnistab loodetavasti ka riigi õigust saladustele ja müütidega kaitstavatele sümbolitele. Saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist. Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?

Mõelgem sellelegi, miks on meie põhiseaduses kirjas: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu." Kaldun arvama, et tõe ülimuslikkus on siin sunnitud taanduma isiku ja perekonna väärikuse kui väärtuse ees. Ma ei tea, aga tahaksin õigusasjatundjatelt kuulda, kas seda printsiipi saab/peab/võib laiendada ka juriidilistele isikutele, sh riigile. Ja kui, siis mis asjaoludel.

Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsi-asja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule. Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus. See ei tähenda kaugeltki valede moraalset õigeksmõistu, pigem tuleks valede olemuse mõistmises näha võimalust valede osakaalu vähendamiseks. Samuti ei ole ma väitnud, et subjekti informatsiooniline enesemäärang ei peaks olema avatud kriitikale ja teisitimõtlemisele, nagu mõnigi oponent on mulle omistanud. Enamgi veel: selline avatus on tegelikult vältimatu ja vajalik enesemäärangu elujõulisuse tagamiseks.

Õigus enesemääramisele

Minast ja mitteminast. On arusaamatu, miks minu poolt sõnastatud vastasseisu on nähtud antagonistlikuna ja seeläbi nn nullsumma mänguna stiilis: minu võit on sinu kaotus. Tasakaalutus maailmas on alati olemas minu-võit-sinu-võit-võimalusega vastasseisud, mis ongi igasuguse arengu eelduseks. Nii ka informatsioonilistes vastasseisudes, kus üle aja vaadatuna mittemina osaleb loomuldasa mina identiteedi loomises.

Üks minu väidete asjakohasuse kinnitus on paradoksaalselt just Rein Raua needmises ilmsel kujul olemas. Ta peab minu poolt esitatud väidet (riigi) informatsioonilise enesemääramise õigusest lubatuks mulle kui kodanikule ja lubamatuks mulle kui ministrile (riigi esindajale). See vahe kinnitab, et rääkimine riigi nimel (riigina?) peab ka tema arvates alluma teistele reeglitele või piirangutele kui iseenda nimel rääkimine - iseenesest tõenegi väide ei pruugi olla riigile „kohane" (loe: riigi huvides) ja seeläbi peab jääma varjatuks (loe: avalikult mahasalatuks). Quod erat demonstrandum.

Olemegi ringiga alguses tagasi. Jään enda juurde. Väidan, et informatsioonilise enesemääramise õigus (funktsioon) on omane ja olemasoluks (ellujäämiseks) vajalik kõigile eneseteadlikele subjektidele, sh (rahvus)riigile. Informatsiooniline enesemääratlus ei teeni ainult ratsionaalset tõde, vaid on kantud ka teistest, valdavalt emotsionaalsetest kategooriatest, nagu usk, lootus ja armastus. Aga ka ilu.

See ei ole ideoloogia - see on arusaamine asjadest. Ja niipalju oleme ehk ikka ajaloost õppinud, et ei lase teaduse templeisse varjunud ideoloogidel ketserluse vastu tuleriitu püstitada, nagu juhtus 411 aastat tagasi.

Varem samal teemal:

Tõnu Viik: „Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum", EPL 29.3

Rein Raud: „Kui suurt valet me vajame?", EPL 24.3

Teed Võrumaale!

2011-03-29

Võrumaa kodudesse viivad auklikud teed. Kevadel sulava lume ja jää alt nähtavale ilmuvad teed on talvest üsna palju kannatada saanud - külmumine ja paisumine lõhub teed sõltumata selle kattest. Võrumaal on palju teid ja seetõttu ka palju muret, sest iga inimene sõltub väiksemal või suuremal määral teedest ja nende sõidetavusest. Võrumaa teed on kehvas seisus - peateed, külateed ja ka tugiteed, mida ei tohi jätta unarusse, kuna need ühendavad omavahel kaht esimest ja linnasid.

Osa Võrumaa mustkattega teedest on ehitatud 40-50 aastat tagasi. Näiteks Mõniste-Ape tee Ape-poolne osa, Võru-Räpina tee lõik Kääpa sillast Pindi sillani, Antsla-Vaabina tee, Võru-Mõniste tee Mõnistest Saru lauatehaseni. Nendel lõikudel puudub dreenikiht ja katte alus-
ehitus. Mustkattega teede kasutuseaks peeti varem 12 aastat, see aeg on juba ammu möödas. Suur osa asfaltkattega teid on valminud 1966. aasta, mil Võrumaal hakati asfaltbetooni tootma ja 1990ndate alguse vahel ehk siis on umbes 20-45 aastat vanad. Asfaltkatte kasutuseaks peetakse 15 aastat - see aeg on tublisti ületatud.

Ka naabrite juurde viib auklik tee. Kehvas seisus on ka Võru-Rõuge-Luutsniku-Aluksne tee, nii Eesti Vabariigi kui ka Läti Vabariigi poolne tee osa, samuti Mõniste-Ape tee. Nende teede renoveerimise rahastamiseks oleks mõistlik rakendada INTERREG piiriülese koostöö programmi. Miks seda tehtud pole? Eesti Vabariigi üks peateedest Pihkva-Riia tee valmis aastal 1979, tänaseni on seda üksnes pindamise teel korras hoitud. Miks pole leitud kaubavahetuse seisukohast nii Eestile kui Võrumaale nii olulise tee renoveerimiseks raha riigieelarvest ega välistoetustest?

Teid on remonditud väga vähe. Alates 1990. aastatest on renoveeritud Võrumaal märkimisväärselt vähe tugimaanteid - ainult Võru-Põlva tee ja möödunud aastal ka Verijärve-Kubja teelõik. Viimasel paaril aastal on Võrumaa näpuotsaga teedele raha saanud.

Olen ise suutnud tuua Võrumaale raha Mõniste-Kuutsi tee ja Varstu vallas Vana-Roosa küla ja Lüütsepa küla kruusateede tolmuvabaks muutmiseks. Mu isa ei jõudnudki Mõniste-Kuutsi tee tolmuvabaks muutmisele raha eraldamist ära oodata, vaid läks maanteeametist enne pensionile. Samas seisis see lõik tema poolt märgituna aastaid teehoiukavas - vahendeid lihtsalt polnud -, nüüd sai see lõpuks tehtud.

Aga ega kruusateed ei olegi probleem - probleem on see, et inimesed peavad tolmu sisse hingama. Asulates tehakse kruusateedele tolmutõrjet - jõukamad Põhjamaad teevad seda ka asulavälistel kruusateedel. Eestis peaks tolmutõrjet tegema nii, et ükski riigitee ääres elav, oma kodu ja Eestimaad armastav inimene ei peaks tolmu sisse hingama.

Riik ei panusta teede korrastamisse

Teeseaduse järgi on riigiteede rahastamiseks ette nähtud 75 protsenti kütuse aktsiisimaksust ja kümme protsenti erimärgistusega kütuse planeeritud laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et eelarve vahendid, välistoetused ja teedevalitsuste omatulu kokku moodustavad kütuseaktsiisiga ettenähtud riigiteede rahastamise osa. Sellisel viisil koostatud eelarves kasutatakse kütuseaktsiisi laekumisest vabanenud vahendeid muudes valdkondades. Selliselt koostatud eelarve tõttu ongi riigiteed alarahastatud. Me oleme endale ise valinud targa Riigikogu ja valitsuse.

Omaette probleem on naastrehvide kasutamine ja seda nii pikal perioodil. Mullu ehitatud teekattesse Verijärve-Kubja lõigul on juba selle talvega tekkinud rööpad. Külmaga muutub bituumen rabedaks ja kistakse naastude poolt lahti - see värvibki hanged mustaks. Rööbastesse kogunev vihmavesi muudab liiklemise ohtlikuks soojal perioodil, külmast ajast rääkimata. Naastrehvidega teesse kulutatavaid rööpaid ei suudeta lihtsalt parandada. Rööbaste pindamisega saadakse ebaefektiivne tulemus, kulu sellele on aga suur.

Veel 21. sajandil on kolmes Lõuna-Eesti maakonnas pool riigiteedest kruusateed. Ilmselt on neid nii palju hajaasustuse tõttu. Inimesed elavad üksteisest võrdlemisi kaugel - 1000 ruutkilomeetri kohta on Valgamaal 546, Võrumaal 545 ja Põlvamaal 538 kilomeetrit teid. Võrdluseks on näiteks Ida-Virumaal 288 ja Harjumaal 375 kilomeetrit teid 1000 ruutkilomeetri kohta.

Naljaga pooleks - valitsusasutuste ja tööstuse Tallinnasse koondumise eeskujul võiks ka Eestimaa elanikud viia Tallinna elama - siis kaoks ka hajaasustus ja teid polekski tarvis. Nõukogude ajal sellega algust juba tehti, kui koondati elanikud taludest kolhoosikeskustesse kokku.

Rahva suurematesse keskustesse koondumine on jätkunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamisest. Alles viimasel ajal on märgata üksikute perede linnast maale kolimist. Linnast maale elama asuda soovijad kõnelevad kui ühest suust, et nad ei soovi muud, kui et nende koduni viiks sõidetav tee, olemas oleks elekter ja internet - ülejäänuga saame ise hakkama.

Riik peab appi tulema. Kasvõi sellega, et valitsus ütleb selge häälega välja, kus lõpeb Eesti riik. Kas selleks on kaardile märgitud piir või lõpeb Eesti Tallinnaga. Elamine Eestis väljaspool Tallinna eeldab korralikke teid.

Riigiteede rahastamine peab toimuma taas põhimõttel, kus 75 protsenti kütuseaktsiisiraha läheb puhtalt teedeehitusele ning sellele lisanduvad välistoetused ja riigi teedeettevõtete omatulu.

Ka kohalikel omavalitsustel peab jätkuma vahendeid teede hoolduseks. See tähendab, et riik peab võimaldama selleks rohkem vahendeid. Näiteks tänane olukord, kus lumerohke talve tagajärjel on teede hoolduseks eraldatud vahendid kulunud või otsakorral, ei ole omavalitsustel võimalik teostada suviseid hooldustöid.

Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2011-03-24

Eesti valimiskorraldus annab kõneainet ka pärast valimisi. Politoloogid on välja käinud idee kaotada üleriigilised valimisnimekirjad ja jagada kõik mandaadid ringkondades. Valimissüsteemi mõistetavamaks muutmine on kindlasti mõistlik eesmärk, kuid keerukusele vaatamata ei tohi kaotada neid nüansse, mis tagavad poliitiliste jõudude proportsionaalse esindatuse riigikogus.

IRL on teinud ettepanekud, mis tagavad valija häälele senisest veel suurema kaalu:

1) järjestada valimisnimekirjad tähestiku alusel - see võtaks praegu esikandidaatidele osaks saava eelise ning valija hakkaks erakonnavaliku kõrval rohkem mõtlema kandidaadivalikule;

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks lugu ilmunud:

24.03.2011 Meie Maa, Veel valimissüsteemi parandamisest

Rohkem inimlikkust

2011-03-07

Kõik rullub meie ees sel lumerikkal talvel lahti kirju ja äreva kangana. Heaolule suunatud valimislubaduste kaskaad, lein suurõnnetuse pärast ja Eesti Vabariigi aastapäeva hardad hetked.

Kas ühiskonna alusväärtused on selleks korraks lahti räägitud? Vaevalt. Uus olukord ja uued arendused hakkavad sündima juba valimisjärgsel päeval. Aeg, mil lumi sulab ja mahlad liikuma hakkavad, on uute ideede läbiarutamiseks ehk viljakamgi kui südatalvine lumekalkus ja -pimestus.

Kampaania käigus olen kohanud kõige mitmekesisemaid probleeme. Puuduse ja ebakindluse kõrval võib näha sedagi, et paljudel pole oma muresid kellegagi jagada ning vana eesti inimese uhkus ja tagasihoidlikkus ei luba abi küsima minna. Näiteks Õismäel inimestega rääkides tuleb korduva motiivina esile rahulolematus Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna tööga. Õige mitu inimest andis mõista, et kui abivahendeid napib, siis inimlikumat suhtumist võiks ometi jätkuda.

Kuid poliitika seaduspära on ka see, et liiga magusate lubaduste teostamine võib lõppeda hapu eelarvekriisiga ning see vaba raha, mille kasutamise osas me valimiste eel erinevaid programme välja pakume, on tegelikult väga piiratud. Seega on inimliku ja jätkusuutliku arengu oluline eeldus jääda realistiks, mitte bluffida, valetada või inimesi eksitada.

Oleme end harjunud pidama õigusriigiks, kuid väga suur osa kodanikest ei arva nii. Tavaline inimene on endale selgeks teinud, et alla saja tuhande kroonilise rahalise kaotuse korral ei maksa kohtuteed ette võtta. (Pean vanast harjumusest ikka Eesti kroone silmas). Rääkimata sellest, et tädi Maali ka ise suudaks oma tervest mõistusest lähtudes aktsepteeritava hagiavalduse kokku panna. Ta ei saa võtta vihikust paberit ja sellele kirjutada, et palub kohtult abi, vaid ta peab rahakott puuga seljas advokaadi manu minema.

Pisut suurema kaliibriga ärimees kostab veel krõbedamalt. Masu ajal püüdsid paljud võlglased raha firmadest välja kantida ja vähem kui miljoni-kroonilise kaotuse korral polnud mõtet kohtusse pöörduda. Ühesõnaga: kõikvõimalikud tõkendid ja barjäärid, mida me oma õiguste kaitsel kohtame, on muutunud ebamõistlikuks ja pärssivaks.

Lõppeva Riigikogu põhiseaduskomisjon vaatas läbi mitu Riigikohtule saadetud kaebust seoses kõrgete lõivudega kohtuhagi esitamisel. Pidime jõudma järeldusele, et sellega on ohtu seatud inimeste õigus tõhusale õiguskaitsele. Siit edasi tuleb osutada mõistlikule riigifilosoofiale, mis ütleb, et sellised lõivud on mõeldud õiguskaitse tagamiseks, mitte riigieelarve täitmiseks.

Kahjuks ei aita alati ka riigi õigusabi seadus, kuna kohtunik ütleks abipalujale, et tal on ju vara, mille tagatisel on võimalik võtta laenu ja seega saab ta ise advokaadi palgata ning muud vajalikud kulud katta.

Üks mu sõber kulutas kohtu registriosakonnas kuid selleks, et saavutada lihtsa mittetulundusühingu ümberregistreerimine pärast seda kui üks kahest organisatsiooni esindajast oli surnud. Tema tervest mõistusest jäi väheseks, et sõnastada iseendaga läbi viidud üldkoosoleku protokoll, et see oleks „juriidiliselt korrektne". Pole imestada, et sellised tõigad tekitavad inimestes masendust ja jõuetust.

Inimlikkust, hoolivust ja õiglust pole võimalik saavutada pelgalt magusate lubadustega riigieelarve ümberjagamiseks. Vaja on ka lihtsalt inimlikumat suhtumist ja bürokraatia tiivasirutuse kärpimist. Paraku on need teemad valimiseelses debatis liigagi varjule jäänud.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Erakonnasisesest demokraatiast või õigemini selle puudumisest

2011-03-03

Äsja avaldas Rein Toomla uurimuse Eesti erakondadest aastatel 2000-2010. Paraku jäi erakondade siseelu selles vaatlusest kõrvale. Ent paraku on see tihtipeale määravam kui erakondade programmid ja põhikirjad.

Põgusast vestlusest erinevate erakondade juhatuse liikmetega julgen ma järeldada, et programmilised seisukohad suunavad erakondade tegevust alles kuuendas järjekorras. Olulisematena on rõhutatud erakonna esimehe arvamust, soovi teistest erakondadest eristuda, meeldida rahvale, kahjustada konkurente ja koalitsioonierakondade puhul: leida kompromiss teiste partneritega. Seega on mitteformaalsed tegurid Eesti erakondade tegevuses enamasti olulisemad kui kirja pandud programm.

Sama lugu on põhikirjaga. Eesti on demokraatlik riik ja nii nõuab ka erakonnaseadus, et erakonnad oleksid demokraatlikult üles ehitatud. Formaalselt see niimoodi ongi. Kuid tegelikud võimusuhted moodustavad tihtipeale paralleelstruktuuri. Igas erakonnas leiab kurtmist, et lihtliikmed ei tea, mis erakonnas toimub. Kuid paljudest asjadest ei tea isegi juhatuse liikmed, kuigi nad vastutavad erakonna varaliste kohustuste eest oma rahakotiga. Nii mõnelegi võib tulla pärast valimisi ebameeldiva üllatusena, et erakond on kasutanud kampaanias raha, mille olemasolust ja allikatest pole olnud juhatusel aimugi.

Mõistetavalt ei taha ükski erakond avalikult oma ebademokraatlikust otsustamisprotsessist rääkida. Selleks, et näida demokraatlikuna, mängitakse läbi igasuguseid kometeid nagu sisevalimised ja avalikud arutelud. Tegelikult valitseb kõiki erakondi väga kitsas ringkond ja tihtipeale puhtalt isiklikes huvides, kasutades ära lihtliikmete lojaalsust ja teadmatust.

Sisevalimistel saavutab see ringkond peaaegu alati soovitud tulemuse, moodustades lähimatest usaldusalustest ja kannupoistest tuumiku, kelle abil selekteeritakse välja isikud, keda on vaja saada erakonna juhtorganitesse ja kõrgetele kohtadele valimisnimekirjades. See tuumik kasutab erakonna varasid ja palgalisi töötajaid kampaaniaks ja sisevalimised annavad 90% sellise tulemuse nagu tuumik soovib. Muidugi võib erakonnas tekkida ka teine tuumik, mis päädib sisevõitluse ja võimalik, et ka võimu üleminekuga. Aga võib tuua kaasa ka erakonna lõhenemise, kuna kõrvale tõrjutud liikmetel ei ole vähimatki võimalust end selles erakonnas teostada. Uute erakondade teke ei ole Eestis mitte kunagi maailmavaateline, vaid kildkondade vahelise võitluse väljendus. Loodame, et kunagi see olukord muutub.

Kentsakas eurokeel

2011-03-03

Balti Assamblee presiidiumi hiljutisel koosolekul Põhja-Norras Tromsø's arutati paljuräägitud Rail Baltica küsimust.

Urmas Saard: Balti Assamblee on kolme riigi parlamendi ühine esinduskogu. Teie, Trivimi Velliste olete 2011. aastal selle esimees. BA hiljutisel presiidiumi istungil oli kõne all Euroliidu tuntud projekt nimega Rail Baltica, mis on pärnakatele alati huvi pakkunud. Mida arutati?

Trivimi Velliste: Seekord ei räägitud selle projekti tuleviku väljavaadetest, vaid hoopis selle kentsakast nimekujust - rail baltica. Ingliskeelsele sõnale rail on külge poogitud ladinakeelne täiend baltica, mis on naissoost. Ladina keeles on sõnadel grammatiline sugu, nagu ka näiteks vene või prantsuse keeles. Inglise keeles aga pole sõnadel sugu. Kui inglise sõna püütakse tingimata ladina täiendiga ilustada, siis miks just naissugu? Miks mitte balticus (meessugu) või balticum (kesksugu)? Muidugi on kogu see nimeloome naeruväärne, täieliku keelevõhiklikkuse tunnismärk. See on kunagi kellegi poolt tekitatud copy paste´iga nimest Via Baltica, mis on otsast lõpuni ladinakeelne ja täiesti korrektne. Ei maksa oma nina toppida keeltesse, mida ei tunta! Ei maksa ladina keelt lörtsida, inglise keelest rääkimata!

Urmas Saard: Muinsuskaitseliikumine käsitles kunagi ka keelt osana meie pärandist, meie mälestistest? Muinsuskaitse selts annab igal kevadel muinsuskaitsekuul välja karuteene medali? Kas see tuleks tänavu anda rail baltica autorile?

Trivimi Velliste: Kui vaid õnnestuks välja selgitada, kes seda väljendit esimesena kasutas! Kas keegi Eestist, Lätist, Leedust või hoopis Brüsselist?
Eriti üllatav, et Brüssel sellist silmatorkavat harimatust on ametlikult nii kaua talunud, olgugi et Balti Assamblee on sellele ebakõlale ka varem tähelepanu juhtinud. Olen sellest ka ise lehes kirjutanud.

Urmas Saard: Mida Balti Assamblee kavatseb ette võtta?

Trivimi Velliste: Me pöördume ametlikult Euroopa Komisjoni poole.

Urmas Saard: Kuidas võiks kõlada sobiv nimi?

Trivimi Velliste: Kui jääda ladina keele juurde, siis - Ferrivia Baltica.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Keelustamine oleks kurioosum

2011-03-01

Kõik see on kunagi juba olnud. Kui mõnes riigis keelatakse enne valimisi avaliku arvamuse uuringute tulemuste avaldamine, siis avaldatakse need tulemused ikkagi.

Kuidas? Kui Eestis kehtestataks niisugune režiim, siis saaksime uuringutulemusi lugeda Soome, Läti või koguni Venemaa lehtedest. Ja meie ajakirjandusel ei jääks muud üle kui noid lehti põhjalikult tsiteerida.

Väidan, et demokraatlikus maailmas ei saa ega või niisugust piirangut kehtestada. Ja kui see kehtestatakse, siis naeruvääristatakse ta kiiresti kas eespool kirjeldatud viisil või mõnel muul moel.

Seega on Keskerakonna mõte uuringutulemuste keelustamisest pärit mingilt teiselt planeedilt.

Kas uuringutulemused võivad valimistulemust mõjutada ja tekitada valija jaoks eksitavat müra? Kahtlemata, seda ikka juhtub. Nii ajakirjanduse kui ka avalikkuse ja lõppkokkuvõttes iga valija ülesanne on eraldada terad sõkaldest. Probleem pole mitte uuringutulemuste avalikustamises, vaid selles, et tihti ei tehta vahet, kas tegemist on usaldusväärse küsitluse või blufiga. Kõigepealt peab teadma, kui suurt hulka inimesi küsitleti ehk kui suur oli valim. Samuti peaks valimiseelne küsitlus püüdma võimalikult täpselt kopeerida valimissituatsiooni ehk teiste sõnadega vaatlema kindlat valimisringkonda kindlate kandidaatidega, kelle vahel inimesed ka tegelikult valivad.

Need põhimõtted on iseenesest elementaarsed.

Kuidas teha haldusreformi nii, et see ükskord tehtud saaks!?

2011-02-23

Eesti on oma lühikese iseseisvusajaga saavutanud nii mõndagi: oleme saanud Euroopa Liidu, NATO, OECD liikmeks ja nüüd kasutusele võtnud EL ühisraha euro.

Aastaid on aga räägitud haldusreformist ja selle vajalikkusest ning viimastel aastatel tekkinud majandusraskused on veelgi selgemalt esile toonud meie väikeste omavalitsusüksuste võimetust kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuda, kuid reform on endiselt tegemata.

"Haldusreformi ei saa taandada matemaatiliseks liitmistehteks ega kulude kokkuhoiu kampaaniaks, haldusreformi mõte peab olema võrdselt hea teenus kõigile inimestele, elagu nad näiteks Vändra valla Kadjaste külas või Tallinna Pirita linnaosas," on öelnud haldusreformi toetaja president Toomas Hendrik Ilves.

Reformiplaane on pidanud ühtekokku viis erinevat regionaalministrit, kuid erakondlikust kuuluvusest hoolimata nad oma kavadele valitsuskoalitsioonis toetust leidnud ei ole. Tagantjärele on raske hinnata, kui hästi või halvasti need plaanid olid läbi mõeldud.

Avalikkuse ja ilmselt ka paljude poliitikute jaoks on haldusreform alati assotsieerunud valdade sundliitmisega, mis loomulikult on kõigil "karva turri ajanud". Kui mõelda haldusreformi eesmäkidele: tõsta avalike teenuste kvaliteeti ja parandada nende kättesaadavust, siis ma sügavalt kahtlen, kas valdade kahe- või kolmekaupa sundliitmine meid selles suunas edasi oleks viinud. Kaks vaest ei tee kokku ühte rikast omavalitsust. Ehk ongi nurjunud haldusreformide häda olnud eelkõige selles, et eesmärgid on seatud arvulised, olgu siis valdade koguse või suuruse osas?

Numbrid ei tohi olla eesmärgiks omaette. Kui soovime saavutada kvalitatiivset hüpet, siis peavad ka sihid olema seatud vastavalt. Probleemid, mille lahendamisega vallad täna kõige suuremas hädas on: ühistransport, koolide ja lasteaedade haldamine (lasteaiakohtade nappus), vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamine jne, neile peab haldusreform lahenduse leidma, vastasel juhul poleks sellel reformil mõtet.

Ainus võimalus nimetatud valdkondades märkimisväärset paranemist saavutada on anda nende funktsioonide täitmine valdade tasandilt üle maakonna tasandile. Vallad on tegelikult isegi aru saanud, et paljusid nende õlgadele pandud ülesannetest nad üksi täita ei suuda ning paljudes küsimustes teevad vallad täna tihedat koostööd (näiteks ühistransport jt). Ühiselt on jõutud palju paremate tulemusteni, kui ükski vald eraldi iial oleks jõudnud.

Ühisprojektides seisab iga vald aga ikka oma huvide eest ning tervikvisioon jääb üldjuhul leidmata. Ei ole ju mõistlik meie väikest Eestit 226 tükiks jagada, et siis tükkhaaval uuesti kokku lappida ja ühtset tervikut avastama hakata!

Seepärast tuleks haldusreformiga alustada kohe ning esimeste sammudena asuda järk-järgult valdade funktsioone üle andma maavalitsustele. Esmalt tuleks võtta need funktsioonid, millega tänased omavalitsused on kõige suuremas hädas ning viimase sammuna võiks kahe ja poole aasta pärast toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel valida uued volikogud mitte enam valdade, vaid siis juba maakondade tasandil.

Seejuures võiksid vallad olemasolevates piirides säilida ning tänastes vallavalitsustes asuksid maakonnavalitsuse piirkondlikud bürood, kus vallakodanikud kõik oma igapäevamured lahendatud saaksid. Reformi tulemusena võiks Eestisse jääda ligikaudu 20 omavalitsust st iga tänase maakonna baasil moodustuks uus omavalitsusüksus ning eraldi omavalitsustena võiksid jääda püsima ka neli kuni viis suuremat linna.

Selline võiks välja näha haldusreformi eesmärgipõhine teostus, mis säilitaks kõik hea, kuid samas korraldaks ümber kõik, mis täna kohendamist vajab.