Poliitikute ajaveebid

Toimus IRL-i Pärnumaa üldkogu

2012-01-16

14. jaanuaril tuli Pärnu raekoja istungite saalis kokku Isamaa ja Res Publica Liidu Pärnumaa piirkonna üldkogu, kus valiti uued inimesed piirkonna juhatusse ja revisjonikomisjoni, samuti esindajad erakonna volikogusse.

Pärnumaa piirkonna üldkogul viibisid külalistena haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, tema eelkäija ja erakonna aseesimees Tõnis Lukas, samuti Pärnumaalt valitud Riigikogu liige Toomas Tõniste. Erakonna liikmetega kohtumiseks olid varem lubaduse andnud Liisa-Ly Pakosta ja Urmas Reinsalu, keda paraku kohal polnud.

Veidi üle 600 liikmega Pärnumaa piirkonnast tuli üldkogule 68 inimest. Piirkonna esimehe Annely Akkermanni sõnul on Pärnumaal ca 100 väga aktiivset liiget. Üldkogu algas Eesti hümni laulmisega, mis oli Tõnis Lukase sõnul üsna ainulaadne sellepoolest, et laulu sõnu ei mängitud plaadilt ette, vaid kogu saalitäis inimesi laulsid selgete sõnadega Paul Jõgi klaveri mängul kaasa.

Läinud perioodist ülevaadet tehes soovitas Annely Akkermann muuhulgas lugeda akadeemik Anatoly M. Zimichevi menuraamatut „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus". Raamat käsitleb psühholoogilisest aspektist poliitilise võitluse põhimõtteid, mis aitab selgusele jõuda, kas üldse jätkub tippjuhiks või poliitikuks saamise eeldusi. Akadeemik annab nõu kuidas pidada poliitilist võitlust ja saada heaks poliitikuks, kuidas luua ja koos hoida etnost (erakonda, liitu, ühendust) või seda hävitada. Loetud raamatu põhjal ei näe Annely Akkermann võimalust kampsuniteks ja äraostmatuteks eraldumise korral vajalikul määral tulemuslikku ühistegevust. Samas tõdes ta, et Pärnumaal pole sarnaseid kildkonniti eralduvaid suundumisi märgata. „Poliitikule on kõige tähtsam suhtlemise vilumus, mis on isegi olulisem tema teadmistest, mõistusest ja otsustavusest. Isiklik võim võib olla habras ja üürike, mille saab kaotada ainsa silmapilguga. Seepärast tuleb seda pidevalt ära teenida," on Annely Akkermann akadeemikuga sama meelt.

Selge, kuid kriitilise ettekandega esines piirkonna revisjonikomisjoni esimees Heldur Paulson, kelle sõnavõtt pälvis üna üksmeelse heakskiitva aplausi ja lõpuks tunnustas mehe esinemist üldkogu koosolekut juhtinud Annely Akkermann sõnadega: „Väga tervistav sõnavõtt, ükski sõna polnud vale!" Heldur Paulson kritiseeris teravalt piirkonna osakondade passiivsust, olles samal ajal kriitiline Sindi-Paikuse juhina ka enda suhtes. Murettekitavana juhtis ta tähelepanu erakonna liikmete liigsele passiivsusele liikmemaksu tasumisel. Ka juhtorganitesse valitud liikmed ei tohiks pärast kohtadele kinnitamist jääda ühistegevusest kõrvale, vaid peaksid igati oma võimeid erakonna heaks panustama.

Mõned näited minuti pikkustest sõnavõttudest neilt, kes kandideerisid erinevatesse töörühmadesse. Raul Sarandi peab kõige vastumeelsemaks ilminguks inimese silmakirjalikkust ja lubas toetada erakonna esimehe kohale Urmas Reinsalu kandidatuuri. Ela Tomson taunis kampsunite ja äraostmatute sõnakasutust. Ago Kalmer ütles seevastu, et ka tema kannab kampsunit ja erakond peab kandma rahvuslikku joont.

Liina Hansen on Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna muinsuskaitse peaspetsialist. Mõistetavalt on tema mureks muinsuskaitse alased küsimused. „Sageli unustame ära, kes me oleme ja kust me tuleme, mis on meie ajalugu või mida me kanname endas," viitas Hansen olulistele küsimustele kui soovib panustada ajaloolistesse väärtustesse ja ruumilisesse arengusse Pärnumaal.

Külalisena meenutas Tõnis Lukas, et kahe erakonna liitumine toimus 2007. aastal Pärnus ja reedel, 13. jaanuaril avati IRL-i uus kontor Paldiski maanteel, majas nr 13. Veel ütles ta, et toetab Andres Herkeli kanditatuuri erakonna esimeheks, kuna hoiab rahvuslik-konservatiivset joont. Tema ise lubas kandideerida erakonna aseesimeheks. Lukase seisukohalt on liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel oluline vahe selles, et kui esimene hindab paljusid asju üksnes praktilisest kasust, siis isamaaline hoiak ei tohiks kõike rahaks lugeda. Ta kinnitas, et kriitilistel aegadel pakkisid paljud reisikohvreid kui küsimuseks oli kohapeal tegutsemise taktika ja nüüd rääkivat samad inimesed taas valjul häälel isamaalistest väärtustest.

Jaak Aaviksoo juhtis tähelepanu sellele, et erakond on minetamas oma isikupärast nägu. Samas vaatas ta tulevikku optimistlikul pilgul, kuna märkab inimestes uuenemise lootust suuremal määral kui see oli eelmise Suurkogu ajal. „Olenemata sellest, keda ka erakonna esimeheks ei valita, peavad kandidaadid panema pead kokku ja leidma ühised edasi mineku võimalused, teisiti ei saa," ütles Aaviksoo ja soovitas ühesuguse lugupidamisega suhtuda kõigisse, kes oma arvamusi välja ütlevad. „Ma ise olen seda meelt, et kõik eriarvamused saavad välja öeldud, nagu seda tänagi on tehtud."

Toomas Tõniste tunnustas Pärnumaad, et siin ei koostata kildkondlikke nimekirju sellest, kes on ühe või teise poolt, kes on ausad ja kes on ebaausad inimesed. Ta ei kiida heaks tegevust, mille käigus mõningad erakonna liikmed püüavad kriisi silmapilke ära kasutada enese upitamiseks. Selle juures esitas Tõniste küsimusi, kas tehakse kampaaniat enesele või erakonnale? „Olles ise astunud 1998. aastal Isamaaliitu, olen märganud erakonna sisese demokraatia kaldumist häälte püüdmisel nimekirjade koostamisse," rääkis Tõniste, kes näeb analoogset probleemi enamikes suurtes erakondades, kus toimub käendus põhimõttel sina mulle ja mina temale. Äsjasest skandaalist näeb ta kasu selles, et taolised asjad kainestavad ja sunnivad inimesi taas üksteisele sõbralikumalt näkku vaatama. Tõniste nägemuses soovib suurem enamus erakonnaga edasi minna.

Emapension - uus tahk perepoliitikas

2011-10-26

Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada - madal loomulik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?

Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne - 2010. aastal, 35 inimese võrra.

Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.

Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töö-rändest; mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?

Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.

Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigil seda kõige mõistlikum teha.

Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni kui need, kellel lapsi pole.

Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.

Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.

Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.

Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse, seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk üle 13 euro kuus.

Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.

Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.

Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed, ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel -väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.

Ukraina allakäigu keerdtrepil

2011-10-19

Ukraina pole ainult sümpaatne riik, kellega jalgpalli mängida. Nüüd ei saa me kuidagi mööda minna Julia Tõmoðenko süüdimõistmisest ja ülejäänud vangistatud poliitikute olukorrast. Ukraina defineerib end üha selgemini niisama hullu riigina, nagu seda on Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaan.

Ukraina endise peaministri kohta langetatud kohtuotsus võib tõmmata kriipsu Ukraina püüdlusele saada assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga.

Kui otsus oleks tegemata, saaks veel ühe silma kinni pigistada, aga nüüd enam mitte. Õigupoolest on Euroopa Ukraina kohtupalaganisse seni hämmastava leebusega suhtunud.

Arusaamatu leebus

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee ei suutnud Ukraina teemat selle kuu algul päevakorda võtta, ehkki vajadus selle järele oli enam kui selge. Õigussüsteemi kasutamine arvete õiendamiseks poliitiliste vastastega on valus hoop väärtuste pihta. Ja ehkki seda on mõne liikmesriigiga varemgi juhtunud, on sellele reageerimata jätmine pretsedenditu.

Ka ELi laienemisvolinik Štefan Füle näitas ootamatut pehmust. Kui Valgevene endistest presidendikandidaatidest saab kindlasti rääkida kui poliitvangidest, siis Ukraina puhul ei pea volinik seda õigeks.

Probleem olevat õigussüsteemi nõrkuses ja kohtunike kogenematuses, mitte poliitvangides selle sõna otseses tähenduses.

Kas EL saab kaubandust ja õigusakte puudutava assotsiatsioonileppe sõlmida riigiga, kus on poliitvangid? Tõmošenko staatuses on endine siseminister Lutsenko. Eriti pärast Tõmošenko süüdimõistmist on assotsiatsioonileppe sõlmimine rohkem kui kaheldav, sest selle tagajärjel kannatab Euroopa autoriteet.

Kas Ukraina vajab assotsiatsioonilepet? Ja kuidas veel! Ukraina on kaalukeel Euroopa ja Venemaa vahel ning see, kummale poole ta kaldub, saavutab geopoliitilise initsiatiivi.

Aga mitte ainult, pean tunnistama, et minule geopoliitiline retoorika ei meeldi. Ennekõike on küsimus Ukraina inimeste saatuses: kas demokraatia või autokraatia, austus kodaniku vastu või selle puudumine?

Vohavad vandenõuteooriad

Õhus on vandenõuteooriad. Räägitakse, et president Viktor Janukovõtš tahab Euroopasse, aga ta aparaat on Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) läbi imbunud, nemad korraldasidki Ukrainale jama vangistatud poliitikutega. Või siis kujutatakse Ukraina presidenti lihtsakoelise mehena, kes ei suuda üle olla soovist Tõmošenkole isiklikult varasema eest kätte maksta.

Ma ei räägi midagi muud kui jutte, mida mulle on vaikselt rääkida püütud ja mida räägitakse Euroopa poliitikutele. Eesmärk on meid veenda, et Ukrainat ei tohi praegu kritiseerida, pigistatagu üks silm kinni vähemalt senikauaks, kuni assotsiatsioonilepe saab sõlmitud. Sest kaalukausil on ida ja lääs.

Tõmošenko ja teised poliitikud on konspiratsiooniteooria kohaselt FSB korraldatud pantvangid. Eesmärk on riigi Euroopa püüdlused põhja lasta. Ja eurooplased, kes seisavad Tõmošenko vabastamise eest, on siit edasi mõeldes justkui kasulikud idioodid, kes naiivselt FSB mängu kaasa mängivad! Olen kohanud isegi mõttekäiku, et pärast assotsiatsioonileppe sõlmimist lastakse Tõmošenko vabaks, sest FSB kaotab Ukraina vastu huvi.

Kogemus teeb mu nende arutluskäikude suhtes ülimalt ettevaatlikuks. See kõik on kunagi olnud - déjà-vu! Venemaal on inimõigustega pahuksisse läinud juhte ikka õigustatud väitega, et tulla võib uus ja hullem. Putini kolmanda tulemise puhul on erakordne pigem see, et sellist juttu polegi enam, hullemat ei osata oodata.

Väärtuste reetmine

Kui Aserbaidžaanis varisesid ligi kümne aasta eest kokku vahepeal pead tõstnud demokraatialootused, ilmusid uued poliitvangid ja valitsev klann võttis võimu raudse haardega enda kätte, oli umbes sama jutt: "Andestame, paneme ühe silma kinni!". Assotsiatsioonileppe asemel tehti panus gaasijuhtme saamiseks marsruudil Bakuu-Thbilisi-Ceyhan.

Torujuhe oli ja on Euroopale vajalik. Küsimus on pigem selles, kas gaasi ja naftaga saab end inimõigustest priiks osta, nagu Aserbaidžaan on lootnud ja loodab. Aserbaidžaan on rikas riik ja seal usutakse siiralt, et maavarade müügi ja intensiivse lobiga pannakse lääne poliitikutel suu kinni, tellitakse positiivsed raportid ja toetushääled.

Valgevenega kauplemine käib teistpidi. Majandusraskustes riigile pakutakse abi ja laenu juhul, kui poliitvangid vabastatakse. See lähenemine solvab Valgevene inimõiguslasi. Nad küsivad, kus on lääne moraal? Kui palju raha võib ühe poliitvangi väljaostmise eest teenida ja millal nabitakse kinni järgmine rühm "režiimi vaenlasi", kelle vabastamise eest uus toetus kasseerida?

Paradoksaalne on, et retoorikas läänemeelsele ekspeaministrile Tõmoðenkole heidetakse ette liiga Vene-sõbralike otsuste tegemist. Kõneldakse korruptsioonist, kuigi isiklikku kasu pole saadud. Kriminaalvastutusega ähvardatakse seal, kus normaalse poliitilise süsteemi puhul saaks toimida vaid poliitiline vastutus.

Põhiküsimus on Euroopale see, kas ja kui palju saab euroopalike väärtuste edastamise nimel neidsamu väärtusi reeta. Aga just nii juhtub, kui opositsiooniliider on assotsiatsioonileppe sõlmimise ajal jätkuvalt vangis.

Küsimärgi all pole enam niivõrd Ukraina enda allakäinud maine, vaid hoopis ontliku Euroopa kasvatusmaja prestiiž.

Vanemapension tuleb

2011-10-13

Valitsusliit on valmis saanud IRLi ühe peamise valimislubaduse - vanemapensioni eelnõu, mis jõuab varsti menetlemiseks riigikogusse.
Vanemapensioni kehtestamisel on mitmeid põhjusi.

Madal sündimus ei ole murekohaks ainult Eestis, vaid see on probleemiks terves Euroopas. Praeguseks oleme Eestis küll saavutanud nullilähedase iibe, kuid mure eesti rahva püsimajäämise pärast on sellegipoolest väga aktuaalne. Hädavajalik on välja töötada konkreetsed pikaajalised meetmed, mis ei vaata tulevikku üks, kaks või viis aastat, vaid märksa pikemaajaliselt. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muu hulgas sündimuskäitumist positiivses suunas.

Vanemapensioni üks peamisi eesmärke on nimelt muuta elukeskkond sündimust soosivamaks. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb pärast lapse sündi mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisest lapse kasvatamise perioodil. See aitab ära hoida vaesusriski sattumist, eriti just lasterikaste perede puhul.

Vanemapensioni näol on tegemist täiendava pensionilisaga, mida sellisel kujul pole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis kehtestatud. Siinkohal on Eestil võimalus olla teerajaja kogu Euroopale.

IRL käis valimiste eel välja emapensioni idee, mis on praeguseks töörühma töö tulemusena saanud seaduseelnõu kuju. Eelduste kohaselt peaks see seadusena vastu võetama selle aasta lõpus.

Emapensionist sai vanemapension seetõttu, et seda pensionilisa on võimalik saada ühel vanemal, nii emal kui isal. Kumb vanemapensioni saama hakkab, tuleb omavahel kokku leppida. Kui on kasvatatud mitut last, võib vanemapensioni omavahel ka jagada, ema saab ühe lapse ja isa teise eest. Vanemapensioni hakkavad saama ka praegused pensionärid.

Oluline on teada, et vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, see ei võta üheltki pensionilt ühtegi senti ära, vaid riik paneb oma eelarvest vahendeid juurde.

Vanemapensioni eelnõu on tehniliselt keerukas, kuid näitlikult öeldes hakkaks kahe lapse vanem saama aastas ühe pensioni lisaks -13. pensioni aastas. Kui 2010. aastal
oh arvestuslikuks keskmiseks pensioniks 4785 krooni (306,7 eurot) kuus, siis vanemad, kelle laps sündis ajavahemikus 1991 - 31. detsember 2012, hakkaksid saama lisapensioni ühe lapse arvestuses 156,6 eurot ehk 2445 krooni aastas, kahe lapse arvestuses 313,5 eurot (4891 krooni), kolme lapse arvestuses 470,3 eurot (7337 krooni), nelja lapse arvestuses 627,1 eurot (9783 krooni) aastas ja nii iga lapse lisandudes edasi.
Et kõik oleksid võrdselt koheldud, hakkame enne 1991. aastat sündinud laste vanematele maksma lisapensioni 1 pensionistaaži aasta väärtuses. Nendele vanematele oleksid lisaraha numbrid ühe lapse arvestuses-52,2 eurot (815 krooni), kahe lapse arvestuses 104,5 eurot (1630 krooni), kolme lapse puhul 156,7 eurot (2445 krooni) ning nelja lapse puhul 209 eurot (3261 krooni) aastas. See võrdsustab kõik lapsi kasvatanud vanemate pensionilisad.
Pärast 2013. aasta 1. jaanuari sündinud laste vanematele maksame ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3aastaseks saamiseni.
Milline saab olema tulevikus reaalne vanemapensioni rahaline väärtus nendele vanematele, on praegu keeruline öelda, kuna see saabub tulevikus ning sõltub vanema vanusest ja pensionifondi tootlusest. Igal juhul saab see olema arvestatava suurusega pensionilisa.
Ei ole kahtlustki, et laste kasvatamine on rõõmu kõrval ka töö, ja äärmiselt vastutusrikas töö. Vanemapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste üleskasvatamist, samuti loome kindlama aluse eesti rahva säilimiseks.

Intervjuu: Herkel: enim häiris Tarandi käitumine

2011-08-29

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) riigikogus esindav Andres Herkel leidis intervjuus Postimees.ee'le, et enim häiris teda Indrek Tarandi käitumine viimases presidendivalimiste debatis. Samas leidis ta, et kui Tarand oleks valinud soliidsema taktika, oleks valimistulemus riigikogus tulnud ikka sama, mis praegu.

Kuidas kommenteerite, kas tänane presidendivalimiste tulemus oli ootuspärane või oli siin mingi üllatus ka?

Tulemus oli ootuspärane ja kindlasti positiivne, sest see, mis varem presidendivalimistel õnnestunud ei ole - valimine riigikogus -, õnnestus ja see on kindlasti positiivne, nii et ma olen tulemusega väga rahul.

Põhiseadus näeb presidendi valimist riigikogus ikka põhilahendusena, valimiskogu on hädalahendus.

Mida näitab see, et kandidaatidel läks kolm häält kaduma?

Eks neid on ikka kaduma läinud, riigikogu esimehe valimisel ja varasematel kordadel. See näitab, et oli kaks inimest, kes tahtsid mõlemat presidendiks, ja üks inimene, kes ei tahtnud kumbagi. Ilmselt nad kõik andsid endale täie teadvuse juures aru, et sellised sedelid on kehtetud.

Mis nüüd muutub, kui Toomas Hendrik Ilves on tagasi valitud?

Toomas Hendrik Ilves on rahvusvaheliselt hästi tuntud ja hinnatud poliitik. Tagasivalimine on kindlasti märk sellest, et Eestis on stabiilsus, mida mõned kommentaatorid on nimetanud stagnatsiooniks, aga mina seda seisukohta presidendivalimiste seisukohast küll ei jaga.

Kas Tarandi valimiskampaanias esitatud kriitikas Ilvese aadressil oli tõtt ka?

Mul on väga raske sellele küsimusele vastata. Ühelt poolt nendes punktides, mida ta meie poliitilise süsteemi kohta on öelnud, on ühte kui teist tõtt, aga mulle ei meeldinud viis, kuidas ta kampaania lõppfaasis ja viimases debatis oma vaateid esitas, see ei olnud kõige parem.

Kui Tarand oleks kasutanud teist strateegiat, kas ta oleks siis saanud rohkem hääli?

Ma ei oska seda kuidagimoodi kommenteerida, minu isiklikku valikut need viimased debatid kuidagi ei mõjutanud. Võib-olla hinnanguid kandidaatide isikutele mõnevõrra. Aga seda väidet ei saa kuidagi kinnitada ega kontrollida, kas sellel oleks saanud olla mingi mõju - ma pigem usun, et mitte.

Margus Tsahkna: Oleme presidendi-valiku jaoks küpsed

2011-08-29

Esmaspäeval valib riigikogu Eesti Vabariigi presidendi. On päris kindel, et sellel korral valitakse president vastavalt meie põhiseadusele.

See tähendab riigikogu on võimeline täitma põhiseaduses ettenähtud kohustust, ei toimu lehmakauplemist ja üks kandidaat saab kahe-kolmandiku värskelt valitud riigikogu toetuse. Samas on see märk, et Eesti poliitiline maastik on stabiliseerumas ja konsensuse saavutamine riigile olulistes küsimustes ka maailmavaateliselt erinevate poliitiliste jõudude vahel on võimalik.

See näitab meie ühiskonna küpsust ja stabiilsust, mis on oluliselt rohkem väärt kui me igapäevaselt arvame. Samasugust konsensust oleme me näinud viimase majanduskriisi ajal, kui tegelikult kõik riigikogus esindatud erakonnad olid nõus, et parema tuleviku nimel peame kärpima oma valitsemiskulusid ning võlalõksu langemise ennetuseks tuleb talitada vana eesti tarkuse järgi - võlg on võõra oma.

Mäletan hästi rahanduskomisjoni kohtumist president Ilvesega, kus see teema oli tema eestvedamisel arutusel ka kõikide erakondade esindajad avaldasid selleks valmisolekut ning tulemuseks olid karmid kuid täna meile edu toovad otsused. Euroopas neid otsuseid toona ei suudetud langetada ja täna me näeme, et just seepärast oleme sisenemas uude ebastabiilsesse olukorda. Kreeka ja Portugali tegematajätmised ohustavad tänaseks kogu eurotsooni.

Mul on hea meel, et praeguse presidenti kõrvale on tõusnud ka teine kandidaat. Ja seda ühel põhjusel - debatt ja arutelu on alati viljakas ja edasiviiv isegi kui Tarandi esitajate taotlus ei ole olnud see debatt, vaid poliitilise profiidi lõikamine.

Tekkinud debatis on positiivne see, et ei ole tekkinud nn. missikonkurssidele omast bikiinivooru stiilis, kellel on ilusam keha või naeratus või muud füüsilised omadused. Debati põhifookuses on see, mis rolli peaks president meie riigis täitma. Ja nagu tavaliselt ihaletakse suure
võimutäiusega ja otsevalitavat presidenti, kes kõigi meie muredele kiirest ja otsustavalt lõpu teeks.

Samas peaksime just meie 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist enda ja valitud parlamentaarse riigikorralduse üle uhked olema. Meie saatusekaaslastest oleme suutnud kõige suuremad sammud
edasi astuda ning samas luua stabiilse ühiskonna.

Poliitiline stabiilsus on väärtus omaette. Just poliitiline stabiilsus ja kaine mõtlemine on olnud meie rahva edu alus. Teistpidist pilti ei ole vaja kaugelt otsida. Meie naaber Läti on viimastel aegadel olnud pidevates sisepoliitilistes võitlustes ja tulemuseks on väga keeruline poliitiline olukord, mille tulemusel kannatavad eelkõige tavalised läti inimesed. Samas ei tohi poliitiline stabiilsus muutuda stagnatsiooniks ja seetõttu peabki ühiskonna käima pidev debatt ka valimiste vahelisel ajal. Kuidas edasi minna.

President Ilvese tagasivalimist ei saa mingi juhul käsitleda stagnatsioonina, kuna ta on suutnud väga hästi sõnastada meie rahva järgmise viie aasta eesmärgi. Juba selle aasta vabariigi aastapäeva ütles president Ilves, et esimesed 20 aastat on eesti rahvas teinud tohutut tööd riigi ülesehitamiseks ja vabaduse kindlustamiseks, seda eelkõige rahvusvahelisel tasandil. Täna oleme me üks kõige integreeritum riik Põhjalas, kuuludes NATOsse, Euroopa Liitu, eurotsooni ning kõikidesse teistesse Lääne-demokraatia väärtusi kandvatesse rahvusvahelistesse
organisatsioonidesse, et kindlustada oma vabadus ja iseseisvus. Selle nimel oleme pidanud tooma palju ohvreid ja teinud palju tööd. Ja seda ei ole teinud poliitikud vaid kogu eesti rahvas.

Ilvese sõnul on aeg tegeleda iseendaga. Eestiga ja selle rahvaga, kes siin elab. Ma olen selle visiooniga sajaprotsendiliselt nõus. Meil on palju probleeme, mille lahendamine ei tule kuskilt mujalt, vaid me peame need ise lahendama. Iga eesti inimene on väärt riiklikku pingutust. Nii on president Ilves toonud välja meie noorte meeste varase suremise, mille tulemusena jäävad sündimata tuhanded lapsed, isaliku hooleta sajad lapsed ning vallaliseks mitmed naised. Ilves on suutnud pöörata tähelepanu asjadele, millele me ise igapäevaselt ei pruugi tulla: on need siis pereväärtused või sirgeselgsus välispoliitikas. Võin kindlalt öelda: saame uhked olla oma riigi ning oma presendi üle.

Poliitilised mängud on meediale alati põnevad. Seekord aga võin rahulikult öelda, et president Ilvese toetamine kolme maailmavaateliselt erineva erakonna poolt näitab, et riigile nii olulise küsimuse otsustamisel poliitilisi mänge ei mängita. Kõik Ilvese esitajad on oma tahtes olnud vabad ja ma loodan, et see näitab meie poliitilise kultuuri küpsust. Küpsust ning stabiilsust, mis on suuremad väärtused, kui me tänasel päeval hinnata oskame.

Milliseid erakondi vajab Eesti

2011-08-25

Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud.

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeerib kusagilt põhikirja aluse, korjab piisava hulga allkirju, korraldab asutava ürituse ning registreerib erakonna.

Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid.
Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates hakkasid sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ja pole tähtis, millise hinnaga!

Algas spindoctorite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.
Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis.

Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada.

Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest sarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast.

Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda - oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha - ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud.

Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromisside otsimise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierahilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ja alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud MTÜ-d ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm - seda enam tulevane - soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.

Need ei pea olema mitte ainult n-ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.
Avalikud teenistujad olgu parteitud

MTÜ-d võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜ-de liikmed igaüks oma avalduse alusel.

Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see pole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama «ülespoole», et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu.

Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.
Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimused. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist.

Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on võti ka olukorra muutmiseks.

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Tarand võiks uue tööga veel oodata

2011-07-30

Viis aastat tagasi toetas Isamaa ja Res Publica liit (IRL) presidendi valimistel Toomas Hendrik Ilvest. Nüüd vaagisime erakonnaga, kas president on Eesti rahvast hästi teeninud, kas meil on põhjust Ilvest jätkuvalt toetada või on vaja otsida uut kandidaati. 21. mail tegi president Ilves IRLi volikogu ees kokkuvõtte oma senisest tööst ja kavatsustest tagasivalimise korral.

Uut kandidaati pole vaja

Arutelude tulemusena otsustas IRLi volikogu Ilvese kandidatuuri toetada ka sel korral.
Teisipäevases Järva Teatajas toob Sven Mikser välja rea põhjusi, miks Ilves peaks presidendina jätkama. Põhijoontes olen tema hinnangutega nõus. Ühe erandiga. Seda, et president Ilves on kritiseerinud Eesti-Vene piirileppe preambulasse kirjutatud viidet Tartu rahulepingule, peab Mikser vooruseks, mina aga puuduseks.
Näitena meenub veel üks konkreetne küsimus, kus ma ei saa Ilvese maailmavaatelise seisukohaga nõus olla. Ta on öelnud, et ei pea õigeks emadele nende lastekasvatusele kulunud aega kompenseerida suurema pensioniga. Ilmselt on neid erinevaid seisukohti rohkemgi, kuid see ongi demokraatia. President saab õigusloomesse sekkuda vaid siis, kui riigikogus vastu võetud seadus ei vasta põhiseadusele. Kuid presidendina ja kodanikuna on tal nii õigus kui ka kohustus oma seisukohti avaldada kõigis küsimustes.
Neljapäevases lehes avab oma mõtteid presidendivalimistest Keskerakonna peasekretär Priit Toobal. Lootsin lugeda tema erakonna esitatud kandidaadi, Indrek Tarandi kohta põhjalikku analüüsi. Kahjuks oli põhiline leheruum kulunud sellele, et halvustada presidendi valimist riigikogus.
Pole põhjust kommenteerida loo autori poliitfantaasiat, kuid peatun kolmel faktiliselt ekslikul mõtterännakul.
Ma ei hakka analüüsima Toobali väidet, et presidendi tähtsaim omadus on rahvamehelikkus. Kuid Tarandi valimisedu kõrval on ununenud Ilvese oma. 2009. aasta Europarlamendi valimistel toetas Tarandit iga neljas valija. Kui Ilves kandideeris Europarlamenti, see oli 2004. aastal, sai ta lausa iga kolmanda valija toetuse! Nii et Eesti rahvas on Ilvest väga tugevalt toetanud.
Teiseks on Keskerakonna peasekretär märkinud, et valijameeste koguga presidenti valides vallanduks majanduskriisiaegsete otsuste tõttu ulatuslik protest ning et «just valijameeste kogu võib lüüa praegusele koalitsioonile hingekella». Tuletan meelde, et tulemas pole mitte riigikogu valimised, need olid juba viis kuud tagasi ja siis andsid valijad hinnangu poliitikute tööle. Selle tulemusena valitsuserakondade toetus kasvas.

Rahvas toetab Ilvest

Ning kolmandaks soovitan noorel kolleegil olla kihlvedude, nagu kõigi teistegi hasartmängudega väga ettevaatlik. Nimelt lubab Toobal kihla vedada, et rahvas valiks presidendiks Tarandi. Juuli alguses avaldatud Emori üleriigiline uuring räägib teist keelt. Nimelt sooviksid pooled vastanutest, et presidendina jätkaks Ilves. Tarandit tahaks presidendi ametisse pisut alla veerandi vastanutest.
Tarandist võib saada Eesti president küll, kuid suure tõenäosusega mitte sel korral. Peamise põhjuse on Tarand ise välja öelnud: «Minupoolne valmisolek kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks on minu enda käsitluses tsiviilkuraasi ilmutamine.»
Presidendilt ootab Eesti rahvas kuraasist enamat. Võib-olla tuleb tema aeg viie aasta pärast?

Demokraatia jah, aga kuidas?

2011-07-29

Nii Antiik-Ateena, Rootsi, Eesti, Botswana, India, Venemaa kui ka Põhja-Korea on pidanud või peavad ennast demokraatlikeks riikideks. Kui palju välismaailm seda aktsepteerib, on juba keerulisem küsimus. Demokraatlikud süsteemid on erinevad, tõhusus on erinev.

Economist Intelligence Uniti demokraatia indeksi põhjal on võimalik hinnata demokraatia tõhusust. Kolmel korral, mil indeks on avaldatud, on Eesti olnud 33.-37. kohal, samal tasandil Sloveenia, Tšiili ja Botswanaga.

Sellega on Eesti arvatud puuduliku demokraatiaga (inglise keeles - flawed democracy) riikide hulka. Indeksitabeli eesotsas on 26 täiusliku demokraatiaga riiki, kuhu muu hulgas kuuluvad meie Põhjala naabrid. Viimasel mõõtmisel napsas Norra esikoha Rootsi käest ära.

Põhjus, miks Eesti oma heale positsioonile vaatamata ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre, on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse, kaasamata erakonda laiemalt, kodanikuühiskonnast rääkimata. See on ka kindlasti üks praegu IRLi sees tekkinud erakonda lõhestava arutelu põhjus.

Ma olen alati huviga jälginud ühiskonnas toimuvat ja ka osalenud poliitiliste erakondade töös, 20 aastat Rootsis ja umbes sama kaua Eestis. Mõlemal puhul pigem vaatlejana kui tegijana.
Mitu väga lihtsat erinevust poliitikaelus teevad Rootsi demokraatia tõhusamaks.

Rootsis peetakse erakonna koosolekuid valla/linna tasemel, kus arutatakse eelnevalt läbi kõik tähtsamad kohaliku omavalitsuse volikogus päevakorras olevad teemad. Nendele koosolekutele on kutsutud kõik erakonna liikmed. See teeb Rootsis poliitilises protsessis osalemise oluliselt laiapõhjalisemaks.

Erakonnas algatatakse ka pidevalt poliitilisi ja organisatoorseid küsimusi, mille puhul enne otsustamist kuulatakse ära asjaosaliste, näiteks erakonna piirkondade arvamus - nn remiss.

Arvamus peab olema pigem argumenteeriv kui pelgalt poolt- või vastuhääl või isegi sisaldama uut ettepanekut. Vastava küsimuse algataja teeb kokkuvõtte saadud vastustest enne lõpliku otsuse tegemist.

Nende kahe lihtsa tegevusega, mis Eestis peaaegu täielikult puuduvad, kindlustatakse kõigi erakonna liikmete osalus ja hea poliitiline ettevalmistus uute ülesannete tarvis.

Rootsis on ka erakondadele omane, et tõmmatakse inimesi kaasa. Olles alles kolinud Värmdö valda 1985. aastal, hakkasin käima oma erakonna koosolekutel. Seal arutati peamiselt kohaliku valla planeerimisküsimusi, mis on ääretult huvitav viis uue elukohaga tutvuda.

Kolmandal või neljandal korral küsiti erakonna koosolekul minu käest, kas soovin meie erakonda esindada valla päästeametikomisjonis asendusliikmena, kus just parajasti erakonnale kuuluv koht vabanes. Minu karjäär valla päästekomisjonis jäi siiski lühikeseks, kuna Eestis toimuv võttis minu tähelepanu endale. Huvitav on aga see, et süsteem on nii üles ehitatud, et niipea, kui huvi näitad, tõmmatakse sind kaasa, küsitakse, mis sina arvad, võetakse arvamust kuulda.

Veel üks oluline vahe Rootsi ja Eesti erakondade vahel on, et Rootsis on igal organisatsiooni astmel ja liikmel õigus teha ettepanek erakonna kongressile. Ettepanek arutatakse läbi erakonna juhtkonna poolt. Kui küsimus tundub tähtis, pannakse see arvamus(remiss)ringile. Kuid igal juhul pannakse tõstatatud küsimus kongressil hääletusele. Erakonna juhatus esineb seejuures omalt poolt pooldava või eitava argumentatsiooniga.

Nimetatud erinevused on minu arvates peamised põhjused, mis õigustavad Rootsi kõrgemat positsiooni demokraatia indeksis. Asi ei ole keerulisem kui suure Ateena demokraadi Periklese mõte: «Igaühel ei ole võimet poliitikat luua, aga igal kodanikul on võime seda hinnata.»

Valijad hindavad naisi

2011-07-19

Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale", sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi - üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas." Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:" Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?" Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet" kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!

Lambukestelt juhtoinastele

2011-07-15

Anno 2011 jõudis permanentsete peripateetikute vabaühendus Ring Ümber pärast 13 aastat (4-5 päeva igal aastal) kestnud jalgsi kulgemist Narva-Jõesuus Eesti-Vene piirini. Ühena neist väsimatutest vantsijatest mõtlesin tagasi aastale 1999, mil Iklast stardipauk kõlas. Toona olin poissmees, poliitikastki oli poogen. Vahepeal on lapsed kooli läinud, minust aga on saanud erakonna liige.

Kui ma Narvas seljakoti bussi peale vinnasin ja lehed lahti lõin, oli huvitavat lugemist küllaga. Neli päeva tagasi Sakalt panga alla minnes ja tsivilisatsioonile hüvasti üteldes lõhnasid lehed hapukurgi järele, nüüd aga oleks nagu keegi küüslauku hauganud. Brit Kerbo kirjutab PMis (13.07.2011), miks ta IRList välja astus.

Mõttekäik tuli üldjoontes tuttav ette, mistõttu mõtlesin, et ehk peaks kah. Lollilegi on selge, et juhtoinaste populistlik põhulõugsus ja isalik ignorants on võtnud mõõtmed, mis on ülejäänud arvukast liikmeskonnast teinud lambakarja, kus isegi «mää» on mõttetu. Lambavillast on osale neist kampsunid selga pandud ja rahvuslike toladena ilma ette heidetud, justkui rahvuslus oleks komejant.

13.07.2011 Äripäevas mainis Hillar Teder, et tema jaoks on «Isamaal» marurahvusluse pitser man. Nagu ei ole olemas «kampsuneid», ei ole ka «Isamaad». Paljude meie mälestustes ja ehk ka unistustes on, aga mitte reaalsuses. On Isamaa ja Res Publica Liit ning selle liikmed.

Esimene abstraktse kogumina kuskil määramatuses, ilma oma katusealuseta, teised konkreetseis paigus, igaüks tulvil indu ja mõtteid. Mida pole, on ühelt poolt tahtmine ja teiselt poolt võimalus võtta vastu ja edastada sõnumeid.

IRL ei ole ses osas kindlasti unikaalne, sest bütsantslikust üleolekust on hõlmatud teisigi. Sestap pole küsimus ideoloogias, nagu nimetab Olari Taal (Äripäev 13.07.2011): «/.../ ideoloogiliselt uut ei saa luua», vaid selles, kuidas ideoloogiat, mis tõesti on üldjoontes ette antud, ellu viia. Fookuses ei ole ideoloogia, vaid metoodika - see, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.

Kui teil aega on, siis tehke teiegi Eestimaale tiir peale ja kõnelge nende vahvate inimestega, kes ranna ääres lambaid kasvatavad ja muud moodi üritavad hinge sees hoida. Neil on omad oinad. Neid ei huvita erakondlik kuuluvus, sest nad ajavad oma asja, oma koha asja, mida nad teavad.

Sain aru, et tegelikult pole tähtis, kas kuulud mingisse erakonda või mitte - oluline on, millised on sinu tõed ja väärtused. Tänapäeva ühepajatoidu-poliitikas on kapsast, porgandit ja tilli igas katlas, aga peakokad on algainese moodsas võtmes dekonstrueerinud ning teinud kapsast tilli ja porgandist peedi. Kamasööjaid sõimatakse aga marurahvuslasteks.

Erakonda ei pea kuuluma. Möödas on ajad, mil parteisse pidi astuma massiliselt. Erakond võiks olla heade ideede ning veelgi parema teostuse mudel, mis veenab inimesi, et seal tehtav on neile pärikarva. Siis nad tulevad ja hääletavad nii ehk nii. Ilma et peaksid liikmeks astumise avalduse kirjutama. Ärge kartke inimesi, ärge kapselduge. Oma iseolemises võite te katlas küll kulpi keerutada, kuid selle supi peate ise ära sööma. Eriti, kui see üle keeb.

President ja tema roll

2011-05-25

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) volikogul ja sellele järgnenud hääletus, mis andis Ilvesele toetuse teiseks ametiajaks, said ajakirjanduses kiire ja põhjaliku tähelepanu osaliseks. Imestama paneb aga tõik, et Ilvese nädal varem Lennart Meri konverentsil peetud kõne, mis sisus laupäevasega paljuski kattuv, ent säravam, ei pälvinud Eesti ajakirjanduselt pea mingit tähelepanu.

Võimalus viia presidendivalimine eduka lõpuni juba riigikogus kõneleb mu meelest siiski küpsusest. Ebaõnnestumine kolmes järjestikuses riigikogu hääletusvoorus, nagu see varem on juhtunud, ei näita meie demokraatia toimimist just parimas valguses. Mis puutub vastaskandidaadi esitamisse või tema puudumisse, siis see jääb nüüd Keskerakonna teha. Ja oleks hea, kui nad oma kandidaadi esitaksid.

Debatt Eesti ees seisvate probleemide üle - nii nende, mida president oma kõnedes kirjeldas, kui nende, mida ta eraldi esile ei tõstnud, - on kindlasti vajalik. Samal ajal peab presidendikampaania jääma parlamentaarse riigikorraldusega määratud raamidesse. Presidendi kompetentsi piiridest väljuvate lubaduste andmine tähendaks valijameeste ja avalikkuse petmist.

Kindlasti on paljudel president Ilvesele etteheiteid, kindlasti on paljude ootused kõrgemad kui presidendi võimalused. Aga on üks suur pluss. Minu meelest on Ilvesel presidendina erakordselt hea rolliteadlikkus just poliitilise mänguruumi mõistes. Ta mängib reeglite järgi, mitte reeglitega, nagu ekstravagantsed persoonid seda mõnikord teha tahavad. Parlamendile uueks arutamiseks tagasi saadetud seadused on üks hoobadest, mida president saab kasutada. Ja tahan riigikogu liikmena tagantjärele öelda, et seda tehes on president Ilvesel olnud enamasti õigus.

Kardan, et pealiskaudsem osa presidendile suunatud kriitikast ei saa Eesti presidendi rollist päris hästi aru. Probleemide tõstataja, eetiliste hinnangute andja ja põhiseaduse valvurina ei ole Eesti presidendil siiski otsest võimalust sisepoliitikat juhtida.

Näiteks tegi IRLi volikogul üks küsijaist ettepaneku, et president Ilves oleks haldusreformi patroon. Presidendi vastus oli umbes selline: ma ei saa olla poliitilise idee patroon, kui selle taga pole kodanikuliikumist. Kui tekib tugev positiivne ja parteideväline kodanikualgatus, saab president seda toetada. Liiga suure initsiatiivi võtmine toetava kodanikualgatuseta oleks tungimine täitevvõimu pärusmaale.

KOMMENTEERI SIIN

Lugu ilmunud veel:

Koit, 24.05.2011

Palju edu Aserbaidžaanile!

2011-05-19

Muusikaliselt ei oska ma Aserbaidžaani edu "Eurovisiooni" lauluvõistlusel kuidagi kommenteerida. Ääremärkusi selle riigi mentaliteedi ja väljavaadete kohta võin palju teha, ent püüan piirduda vähestega.

"Eurovisioon" annab väikese põhjuse viidata minu eelmisel aastal ilmunud raamatule "Aserbaidžaani kirjad". Seal on juttu ajaloost ja poliitikast, kirjandusest ja eluolust. Muusika osas olen viidanud Üzeir Hadžõbäjovi (Hadžibekovi) esimesele oriendi ooperile "Leili ja Medžnun" (1907). Rahvamuusikas ei saa mööda mugam'itest.

Ilmselt ei kuulu võidukas eurolaul pikas perspektiivis Aserbaidžaani kultuuriloo kuldraamatusse, kuid lühivaates on tegemist erakordselt olulise sündmusega. Aserbaidžaan on selle võidu nimel tegutsenud sihikindlamalt ja ilmselt suuremate panustega kui muud riigid. Raha, mida edu nimel mängu panna, on naftariigil palju.

Võitu oli küll raske ette näha, aga juba eelmiste aastate tulemused olid paljulubavad. Välisjõudude kaasamine Aserbaidžaani võidu nimel oli teadlik valik. Küllap oli suur tahtmine võita, kuid puudus lootus, et oma laulumeistrid toime tulevad.

Seepärast heideti pilk eduka Skandinaavia suunas, investeeriti julgesti ja nopiti viljad.

Kujutan ette, millist rõõmu ja rahulolu väljendab president Ilham Älijev. Aserbaidžaanis hinnatakse edu märke omal moel. Kiire majanduskasv kinnitab, et inimõiguste kallal urgitsemine on väiklane, ning võit Euroopa laulukonkursil ütleb, et tegemist on igas mõttes ülieuroopaliku riigiga.

Kahtlemata tunnevad võidu üle rõõmu inimõiguslased ja üsna lootusetusse opositsiooni jäänud poliitikud. Rahvuslik uhkus kuulub ju kõigile. Pole kuigi tark suruda rusikas taskusse ja mõelda, et võit on vesi presidendi ja valitseva klanni veskile. Euroopa tähelepanu keskpunkti sattumine tähendab, et osa valgusvihust langeb inimõiguste ja demokraatia olukorralegi. Inimõiguslastel tuleb see võimalus maksimaalselt ära kasutada.

Kuivõrd "Eurovisiooni" vedavad jõud on rahvustelevisioonid, meenutaks, kuidas Aserbaidžaanis avalik-õiguslikku televisiooni tehti. Üks kahest kanalist jäi edasi riigitelevisiooniks ja selle programm on siiani väga presidendikeskne. Teine kanal tehti ümber ja öeldi, et sellega on Euroopa nõuanne luua sõltumatu avalik-õiguslik televisioon täidetud.

Küllap on Euroopa ringhäälingute liidu isandatel nüüd põhjust olukorraga lähemalt tutvuda. Edu Aserbaidžaanile!

Valimislubadused saavad täidetud

2011-03-31

Riigikogu valimised olid IRLile edukad. Seda nii üle riigi, kus vaatamata sellele, et valitsusvastutust kandes tuli majanduskriisi ajal teha valusaid kärpeid, saime riigikogus neli kohta juurde.
Rahva toetus suurenes
Ka Järvamaal võime oma tulemustega igati rahul olla. Võrreldes nelja aasta taguste valimistega (proportsionaalselt arvesse võttes ka elektroonilised hääled, mis muidu on antud vaid ringkonna täpsusega) suurenes Järvamaal meie erakonna toetus lausa 33%!
Ka Viljandimaal oli IRLi toetuse kasv märkimisväärne - 20%. See tagas kahe otsemandaadi saamise ringkonnast.
Eriline on veel, et meie ringkonnas IRLi nimekirjast lisaks veel neli inimest kvalifitseerusid oma väga hea häälesaagiga ametlikuks asendusliikmeks.
Tavapäraselt ületab vaid ühe-kahe isiku häältesaak igas ringkonnas asendusliikmeks oleku kvoodi. Sel põhjusel ei tulnud ka kaks aastat tagasi, kui Tiina Oraste asus maavanema kohale ning lahkus riigikogust, tema asendusliige meie ringkonnast, vaid Tallinna mees üldnimekirjast.
Seekord on meie tugeva meeskonna häältesaak ühtlaselt suur ja asendusliikmete pink pikk. Nii ühtlaselt tugeva nimekirja suutis iga riigikokku pääsenud erakond välja panna vaid ühes ringkonnas. IRL siis Järva-Viljandimaal, reformikad Pärnumaal, sotsid Kagu-Eestis ja keskerakondlased Ida-Virumaal.
Mõistagi tegi rõõmu ka mulle antud häälte arvu kasv. Suur tänu kõigile toetajatele!
23 kohta riigikogus annavad IRLile võimaluse antud valimislubadusi täita. Koalitsioonikõnelused olid pingsad, kuid sisukad.
Kummalisel kombel sai nende kõrvale kuulda alatihti kõrvalseisjate parastamist, et ega IRL saa oma lubaduste elluviimist sellesse kirjutada. Ju siis osa inimesi peab kohe viimse hetkeni negatiivseid arenguid ootama ja lootma.
Mis siis leppes kirjas on?
Muidugi majanduse arengu ja riigi rahanduse korrashoiu üldpõhimõtted. Suurenevad toetused ekspordi suurendamiseks, väheneb bürokraatia ja aruandluse maht, põllumeestele makstakse riiklikku otsetoetust maksimaalselt lubatud määras, samuti kirjutatakse riigieelarve alussseadusse eelarve tasakaalu nõue.
Ettevõtjad vabastatakse erisoodustusmaksust, kui nad võimaldavad oma töötajatele tasuta tasemekoolitust.
Ettevõtlusega seostuvad ka sammud hariduspoliitikas. Ettevõtlusõppe juurutamine nii põhikoolis kui ka kõigile tudengitele, kes õpivad mittemajanduserialadel. Samuti eriline tähelepanu reaalainetele, mis annab võimaluse tugevdada inseneri- ja tehnoloogiaalade mahtu ja taset.

Kahtlejate «meelehärmiks» on leppes tasuta kõrghariduse punkt: «Loome võimaluse saada tasuta kõrgharidust Eestis kõigile võimekatele noortele. Selleks võtame 2011. aastal vastu seaduse, millega suurendame aastatel 2012-2014 avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40%, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust. Käivitame 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume.»
Samuti on leppes detailselt lahti kirjutatud emapensioni maksmine alates 2013. aastast. Selline üksikasjalik kirjapanek on küll keeruline lugeda, kuid vaja, et kõik toimiks, sõltumata sellest, kes parasjagu ministritoolil istub. Nii on emapensioni rakendamine jagatud kolmeks järguks.
1. Maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Seega nende laste eest koguneb täiendav pensionilisa juba ette ära pensionifondidesse.
Emapension rakendub mitmes järgus
2. Samast aastast maksame pensionilisa kahe aastahinde väärtuses (praegustes väärtustes 8,7 eurot kuus) iga 1991.a kuni 2012. aastal sündinud lapse kohta. Teadaolevalt saavad praegu pensionilisa emad, kelle lapsed on sündinud enne 1991. aastat.
3. Alates 2015. aastast maksame lisaks eelnevale täiendavat pensionilisa kõigi enne 2013. aastat sündinud laste kasvatamise eest ühe aastahinde vääringus (lisandub veel 4,34 eurot kuus).
Mõistagi jäi leppesse IRLi lubatud põhimõte, et pensioni ei pea välja võtma ema, kumb vanem pensionilisa saab, see on pere otsustada.
Kolmas enim tutvustatud IRLi lubadus keskendus kodukulude alandamisele. Siin on leppes kirjas mitu sammu. Näiteks taastuvenergia toetuste vähendamine, mis pidurdab elektri hinnatõusu. Monopolide ohjamise abinõud, riigi toel rakenduvad elamute energiasäästu programmid. Samuti kodualuse maamaksu kaotamine tiheasustusaladel kuni 1500 m² eest ja hajaasutusaladel kuni kahe hektari eest alates 2013. aastast.
Lepe on kirja pandud 55 leheküljele ja kõike siin selgitada pole võimalik. Kirjas on nii Tallinna-Tartu maantee ehituse jätkamine, lennuliikluse parandamine, omavalitsuste tulubaasi suurendamine, huvitegevuse ringiraha taastamine, koolist väljalangenute haridustee jätkamise soodustamine, teede muutmine tolmuvabaks.
Kindlasti on oluline, et kõigi punktide kirjapanekutega kõrvuti tuleb arvutada iga lubaduse hindu. See on ka põhjus, miks on tegevused jaotatud mitme aasta peale ja kompromisside käigus on leitud rahaga kaetud ajagraafik.
Võiks veel küsida, kuidas on võimalik, et mõlemad leppe osapooled on selle sisuga rahul. Vastus on selles, et valimiste ajal antud lubadused olid realistlikud ja maailmavaateliselt lähedased.
See võimaldas teha kompromisse, mis pole üksteise lubadusi välistavad, vaid neid täiendavad.

Koalitsioon panustab inimvarasse

2011-03-31

Ei võtnud palju aega, kui Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna vahel järgmiseks neljaks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe tugeva kriitika alla langes.

Mõne jaoks oli seal lubadusi liiga palju, teistele liiga vähe. Kolmandaid pahandas see, et lepingu sõlmimisele polnud sel korral kutsutud ajakirjanikke - ei kakeldud, ei libistatud tulevase partneri kahjustamiseks infot, no täielikud kaabakad need poliitikud.

Asjalik kriitika koalitsioonileppe aadressil on samas mitte ainult loomulik, vaid lausa tervitatav. See eeldaks samas aga, et kriitika lähtuks oma selgest programmist, mida siis valitsuskoalitsioonile vastandataks. Saan aru, et opositsioon on üsna lõhki ning segadus valitseb ka seda kandvates erakondades. Sellele vaatamata oleks siiski oodanud veidi sisukamat kriitikat, kui ähvardused uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva mitte anda.

Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud suuri pingutusi, et rahvusriik üles ehitada ning selle julgeolekut kindlustada. Peab tunnistama, et suur osa meie pingutustest on läinud just riigi ülesehitamiseks, seades prioriteediks selle olemasolu ja arengu, inimeste igapäevased mured aga tihti tagaplaanile jättes. See valik on olnud karm, kuid vältimatu.

Praegu peame aga mõtlema rohkem inimestele, kes siin riigis elavad. Peame Eesti inimvaraga igas mõttes paremini ümber käima. IRLi otsus keerata oma nägu rohkem inimeste poole ja võtta oma põhiteemaks hoolivus, on saanud sotside suure kriitika osaliseks.

Mida koalitsioonileppes siis kritiseeritakse? Sellest polegi nii kerge aru saada. Ühelt poolt väidetakse, et valitsuskoalitsioon otsekui ei lubagi midagi - kõik suuremad kulutused on nihutatud valitsemisaja päris lõppu. Põhjus selleks on aga ju lihtne - koalitsioonileping on koostatud vastutustundega, seades lubadused võimalustega kooskõlla.

Kindlasti oleks koalitsioonil olnud võimalik uut raharallit alustada ning eelarve tasakaalustamine määramatusse tulevikku lükata, kuid see oleks olnud vastutustundetu. See, et sotsid sellest aru ei saa, on üsna loomulik - eelarve tasakaal ei käi nende kulutamisele suunatud maailmavaatega lihtsalt kokku.

See, et valitsusliit on otsustanud riigi rahaasjad korda teha ja majanduse käima tõmmata, ei tohiks olla kellelegi vastumeelt. Eelarvetasakaal ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, et suudaksime jätkusuutlikult ellu viia hoolivat poliitikat. Seetõttu on iga punkt koalitsioonilepingus mitu korda läbi kaalutud ja arvutatud, et inimestele oleks selge, millega tulevikus arvestada võiks.

Ja me oleme ka ausalt välja öelnud, millal on käes see aeg, mil need lubadused on meile taskukohased. Süüdistused selles suunas, et me ei taha makse tõsta, astmelist tulumaksu rakendada või jooksvateks kuludeks laenu võtta, ei kõla usutavalt.

Kui see kriitika lähtub sotside maailmavaatest, siis sellest, miks nad ei toeta koalitsioonileppe peamisi prioriteete, on veelgi raskem aru saada. Sest valitsus panustab aladele, mida Eesti tulevikule rohkem kui vaja on - haridus ja iive.

Ema- ehk vanemapension on koalitsioonilepingus täies mahus sees. Sellega väärtustatakse emade tööd ja kaotatakse senine ebavõrdsus. Me taastame vanemapalga kõrvale ka isapalga, mis majanduskriisi ajal ajutiselt peatati. Tegu on põhimõtteliste väärtusotsustega.

Haridus on selle koalitsioonilepingu üks põhiteemasid. Tasuta kõrghariduse lubadus on sisse kirjutatud. See tähendab, et riik suurendab oluliselt kõrghariduse tellimust, sätestades samas karmid kvaliteedinõuded ülikoolidele ja üliõpilastele. Tasuta kohal saavad õppida vaid need, kes läbivad programmi nominaalajaga.

Samas viime sisse uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi. See tagab igale võimekale noorele ligipääsu tasuta kõrgharidusele vaatamata tema sotsiaalsest või majanduslikult taustast.

Oluline teema on kodukulude langetamine. Siin on koalitsioon otsustanud kaotada kodualuse maa maksustamine kogu Eestis. Ma ei usu, et need valijatele lubatud sammud puudutaksid ainult IRLi valijaid - need on kasulikud kogu Eestile. Kui sotsid soovivad, vaidleme selle üle, kas tasakaalustatud eelarve on eesmärk või mitte, koalitsioonilepingu peamisi lubadusi ei maksaks aga kahtluse alla seada.

Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2011-03-24

Eesti valimiskorraldus annab kõneainet ka pärast valimisi. Politoloogid on välja käinud idee kaotada üleriigilised valimisnimekirjad ja jagada kõik mandaadid ringkondades. Valimissüsteemi mõistetavamaks muutmine on kindlasti mõistlik eesmärk, kuid keerukusele vaatamata ei tohi kaotada neid nüansse, mis tagavad poliitiliste jõudude proportsionaalse esindatuse riigikogus.

IRL on teinud ettepanekud, mis tagavad valija häälele senisest veel suurema kaalu:

1) järjestada valimisnimekirjad tähestiku alusel - see võtaks praegu esikandidaatidele osaks saava eelise ning valija hakkaks erakonnavaliku kõrval rohkem mõtlema kandidaadivalikule;

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks lugu ilmunud:

24.03.2011 Meie Maa, Veel valimissüsteemi parandamisest

IRLi ja Reformierakonna Koalitsioonileppe eelnõu

2011-03-24

ERAKONNA ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT

NING

EESTI REFORMIERAKONNA

VALITSUSLIIDU PROGRAMM

(Läbirääkimisdelegatsioonide heakskiidetud tekst seisuga 23.03.2011)

KONKURENTSIVÕIMELINE MAJANDUSKESKKOND

Valitsusliidu majanduspoliitika eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus. Selle eelduseks on stabiilne majanduskasv ja konkurentsivõimeline majandusstruktuur – just neist sõltuvad uued töökohad, pensionitõus, teenused lastega peredele, turvalisus ja heal tasemel haridus.

Eesti majanduskasvu võtmeks on edenemine ülemaailmses väärtusahelas – Eestis tehtu ja loodu peab muutuma oluliselt väärtuslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Töö tootlikkus ja hind peab kasvama – vaid sellisel juhul saavad kasvada ettevõtlustulu ja palgad. Prioriteetseks on just inimeste sissetulekute kasv, mis pikemas perspektiivis tagab ka avalike teenuste osutamiseks vajalike vahendite piisavuse.

Riik panustab majanduskasvu atraktiivse ja usaldusväärse keskkonna loomisega: hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisega, tööturupoliitika, taristu-, IT-, energia- ja transpordipoliitika, õiguspoliitika ja majandusdiplomaatiaga. Kõiki riigi ja kohalike omavalitsuste poolt ettevõetavaid samme, mis mõjutavad majanduskeskkonda, tuleb hinnata nende mõju alusel Eesti rahvusvahelisele konkurentsivõimele.

Riigi suur vastutus, mis võimaldab seda keskkonda rahastada, on elujõuline riigieelarve, stabiilne maksusüsteem, võimalikult madal ning majanduslikult mõistlikult jaotuv maksukoormus. Tuleb luua olukord, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega. Maksukoormuse alandamine ning teised konkurentsivõimet tõstvad meetmed peavad sõltuma eelarve struktuurse ülejäägi suurusest.

Valitsusliit viib läbi struktuurseid reforme ja poliitikaid, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

EELARVE

1. Eesti kui investeeringute ja uute töökohtade sihtmaa rahandusliku usaldusväärsuse süvendamine:

a. viime valitsussektori hiljemalt aastaks 2014 struktuursesse eelarve ülejääki ning hoiame seejärel ülejääki kõigil kasvuaastatel;

b. kasvatame reserve, mis lubavad võimalikud langusaastad valutult üle elada ka tulevikus;

c. lisame eelarve baasseadusesse valitsussektori eelarve tasakaalu nõude;

d. valitsussektori rahavoo ja võlakohustuste tõhusamaks juhtimiseks koondame järk-järgult valitsussektorisse kuuluvate juriidiliste isikute (v.a. kohalike omavalitsuste) vahendite arveldamise ja nende haldamise riigikassasse.

MAKSUNDUS

2. Lihtsa ja ühetaolise maksukeskkonna säilitamine:

a. jätkame lihtsa ja ettevõtlikkust soodustava ühetaolise üksikisiku tulumaksuga ning välistame astmelise tulumaksusüsteemi kehtestamise;

b. säilitame tulumaksuvabastuse ettevõttesse tagasi investeeritud kasumilt;

c. järgime põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest. Reformime erimärgistatud kütuse maksuerisuste süsteemi, pakkudes teatud valdkondades asemele otsetoetusi. Langetame 1. jaanuarist 2012 tulumaksusoodustuse ülempiiri 1920 euroni;

e. kaalume alkoholiaktsiisi kohaldamist ka kosmeetikatoodetes sisalduvale alkoholile.

3. Maksukoormuse vähendamine, sealjuures langetades ennekõike tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks:

a. alates 2013 vähendame töötuskindlustusmakse määra;

b. kehtestame 1. jaanuarist 2014 sotsiaalmaksu (v.a. ravikindlustuse osa) lae: töötasu osalt, mis ületab 4000 eurot kuus ei maksta sotsiaalmaksu;

c. vähendame 1. jaanuarist 2015 tulumaksumäära 20%ni;

d. ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

e. koduomanike maksukoormuse vähendamiseks kaotame alates 1. jaanuarist 2013 maamaksu kodu alusele maale tiheasustusega kuni 1500m2 ja hajaasustusega piirkonnas kuni 2 ha ulatuses.

TÖÖTURG

4. Tööturu turvalise paindlikkuse suurendamine:

a. viime läbi eri- ja sooduspensionide reformi. Loome tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi, mis motiveerib töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma oma töötajaile tervislikku töökeskkonda;

b. toetame tootlikkuse suurendamisele suunatud töötajate ümber- ja täiendõpet, ergutame ülikoole ja ettevõtjaid osalema senisest jõulisemalt täiendkoolituse turul, et viia elukestvas õppes osalemine Põhjamaade tasemele;

c. aktiivsete tööturumeetmete abil toetame puuetega inimeste algatusi luua koostöös ettevõtetega uusi töökohti;

d. analüüsime Töölepingu seaduse senist mõju eesmärgiga suurendada tööturu turvalist paindlikkust.

5. Investeeringuid ning rahvusvahelist äri ligitõmbava sotsiaalse keskkonna arendamine:

a. rakendame haridusprogrammi Põhjamaade tasemel kvaliteetse hariduse andmiseks, muuhulgas edendame Euroopa koole välisspetsialistide laste jaoks ja rahvusvahelist bakalaureuseõpet;

b. jätkame Eesti kujundamist turvalise ja perekeskse elukeskkonnaga riigiks;

c. edendame Eesti ühiskonna üldist avatust ja sallivust;

d. jätkame atraktiivse kultuurikeskkonna loomist Eestimaa erinevates piirkondades, mis aitab arendada turismivaldkonda;

e. Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks loome soodsa keskkonna välistudengite ja tippspetsialistide Eestisse tulekuks. See aitab Eestisse luua teadus- ja kompetentsikeskusi ning tagada ettevõtetele kõrgema kvaliteediga tööjõudu;

f. oleme vastu väheste oskustega võõrtööjõu massilisele sissetoomisele.

ETTEVÕTLIKKUSE EDENDAMINE

6. Turutõkete kõrvaldamine ja ausa konkurentsi tagamine:

a. võitlus kartellide ja monopolidega, kes takistavad konkurentide turulepääsu ja vähendavad sellega majanduse tõhusust ning tõstavad tarbijahindu, on riiklik prioriteet.

7. Bürokraatia ja aruandluse vähendamine:

a. vähendame bürokraatiat ja aruandlust, sealhulgas võimaldame alla 100 000 euro suuruse aastakäibega väikeettevõtetele mugava raamatupidamise äriregistri keskkonnas. Laiendame ettevõtjaportaali, lisades sinna mugava võimaluse käibemaksukohusluse ja kaubamärgi registreerimiseks;

b. lihtsustame äriühingute ümberkujundamise ja lõpetamisega seotud reegleid, et soodustada ettevõtlusaktiivsust ja juhtimisoskuste taaskasutamist;

c. viime läbi auditi Euroopa direktiividest tuleneva halduskoormuse minimeerimiseks Eesti seadusandluses.

8. Ettevõtluse õpe ja suurem väärtustamine:

a. väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat;

b. algatame üliõpilastele suunatud programmi „Hakka ettevõtjaks!";

c. viime ettevõtlusõppe põhihariduse õppekavasse ning tagame 2013. aastaks kõigile mittemajanduseriala tudengitele oma õppekava raames ettevõtlusõppe.

TARISTU

9. Energiajulgeoleku tagamine odavaima võimaliku hinnaga tarbijaile ja keskkonnale: tagame ettevõtetele ja tarbijatele odavaima võimaliku hinnaga elektrivarustuse, mitmekesistades ja hajutades energiatootmist, ergutades rohkem kasutama kodumaiseid taastuvaid energiaallikaid ning vähendades sõltuvust julgeolekuriske sisaldavast energia sisseostmisest kolmandatest riikidest.

10. Eksporti ja ettevõtlust takistavate transpordi pudelikaelte kaotamine.

a. arendame lennuühendusi eesmärgiga, et Tallinnast saab kõigisse suurematesse Euroopa ärikeskustesse lennata põhimõttel „hommikul sinna, õhtul tagasi“;

b. koostöös Poola, Läti, Leedu ja Euroopa Komisjoniga peame vajalikuks koostada ühiskava Baltimaade paremaks ja kiiremaks ühendamiseks Lääne-Euroopaga maismaad pidi (Via Baltica, Rail Baltica, Tallinn-Varssavi raudteeühendus jm.) ning analüüsime Tallinn-Peterburi reisirongiliini taasavamise otstarbekust.

11. Mugava äritegemise taristu edendamine:

a. liidestame riiklikud põhiregistrid (maakataster ja kinnistusraamat). Arendame registrite ristkasutust eesmärgiga viia andmete esitamisega seotud koormus ettevõtja jaoks võimalikult väikeseks;

b. katame Eesti ülikiire internetiühendusega; e-teenuste ja kogu IT sektori potentsiaali edasiarendamiseks ning ettevõtlusvõimaluste parandamiseks regioonides on oluline kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu väljaarendamine;

c. oleme eestvedajaks Euroopa digiteenuste ühisturu väljaarendamisel, ennekõike digitaalse isikutuvastamise rahvusvahelise süsteemi rajamisel.

12. Teadmuspõhist loomemajandust toetava taristu edendamine:

a. jätkame investeeringuid riigi ja juhtivate kõrgkoolide osalusel loodud teadusparkide taristu arendamisse, et viia kokku innovatsioon ja ettevõtted;

b. toetame kunstide rolli suurenemist ettevõtluse mitmekesistamisel, sealhulgas disaini suuremat rakendamist tootearenduses. Muudame EASi toetusmeetmeid loomemajanduse eripäradele vastavaks;

c. loome tingimused rahvusvaheliselt tunnustatud tippspetsialistide palkamiseks strateegilistele erialadele Eesti ülikoolides;

d. kaasajastame intellektuaalse omandi õiguse.

RIIGIMAJANDUS

13. Võitlus reguleeritud hindadest tuleneva hinnatõusuga:

a. loome konkurentsi gaasi pakkumises, et vähendada sõltuvust Vene gaasist ning suruda alla gaasi ja toasooja hind Eesti ettevõtjatele ja tarbijatele;

b. vähendame taastuvenergia toetusi, kahjustamata investeerimiskeskkonda ja riigi poolt endale seatud keskkonnaeesmärkide saavutamist.

14. Riigivara tootlikkuse suurendamine:

a. viime avaliku sektori jaoks mittevajaliku vara tsiviilkäibesse. Kaalume kapitalituru normaalseks toimimiseks valitud riigiettevõtete osaluse noteerimist börsil. Lõpetame maa- ja omandireformi;

b. koondame alustava ettevõtluse riiklikud tugimeetmed ühtsesse, lihtsasse ja paindlikku programmi;

c. soodustamaks suuremahulisi investeeringuid, peame vajalikuks pikendada riigi poolt väljastatavate ressursilubade (vee erikasutusluba jne) kehtivuse tähtaegu.

ÕIGUSKAITSE

16. Õigusriigi ja õigussüsteemi toimivuse ning ärikeskkonna parandamine:

a. lähtume mistahes ärikeskkonna muudatuste kavandamisel õiguskindluse ning vastava valdkonna ettevõtluse esindajate kaasamise põhimõttest;

b. arendame kohtusüsteemi sihiga muuta õigusemõistmine kodanikele kiiremaks ja odavamaks: kohtasjade menetlus ei tohi üheski kohtuastmes üldreeglina kesta üle 100 päeva. Loome uusi võimalusi kohtule alternatiivsete menetluste rakendamiseks. Kohtuotsuse täitmine peab olema tagatud;

c. täiustame maksejõuetusõigust ja täitemenetlust;

d. lihtsustame ja muudame läbipaistvamaks detailplaneeringute menetlemise ja ehitusloa saamise, sealhulgas vähendame bürokraatiat kodu remontimise ja soojustamise kavandamisel;

e. vaatame üle ärikeeldude kohaldamise regulatsiooni, eesmärgiga kõrvaldada turult ebaausad ettevõtjad;

f. korruptsiooni ennetamiseks ja tõkestamiseks kasutame kõiki sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilisi abinõusid;

g. vaatame kriitilise pilguga üle riigilõivud;

h. rakendame täiendavaid abinõusid võitluses maksupettuste ja maksudest kõrvalehiilimisega;

i. kaitsmaks paremini tarbijate huve muudame konkurentsiregulatsiooni tõhusamaks ja selgemaks. Suurendame Konkurentsiameti õigusi sekkuda olukordadesse, kus ettevõtted kuritarvitavad turupositsiooni või on vaba konkurents muul moel riivatud;

j. algatame EASis projekti, et teha äritegevuseks tarvilik seadusandlus inglise keeles kättesaadavaks.

EKSPORDI ERGUTAMINE

17. Ettevõtlustoetuste kasuteguri ning laenude ja garantiide osa suurendamine ekspordi toetamisel:

a. maksumaksja rahast makstavatest ettevõtlustoetustest on kasu vaid siis, kui need parandavad Eesti majandusstruktuuri, mistõttu tuleb Arengufondi, EASi, Kredexi ja PRIA kaudu makstavate toetuste maht ja teravik suunata ennekõike alustavate ja eksportivate ettevõtete toetuseks;

b. innovaatiliste ja ambitsioonikate ettevõtete sünniks käivitame programmi Start-up Eesti;

c. riigieelarve vahendite piiratuse juures peame õigeks järk-järgult liikuda toetustelt laenude ja tagatiste kasutamisele ning keskenduda koostööd ja tootearendust ergutavatele meetmetele.

d. Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise ergutamiseks analüüsime omakapitali (private equity) kättesaadavust ning vajadusel arendame edasi Sihtasutus Kredexi tooteportfelli ületamaks omakapitali pakkumisel esinevaid turutõrkeid.

18. Investeeringute ligimeelitamine ja Eesti ettevõtluskeskkonna jõulisem tutvustamine välisturgudel:

a. seame eesmärgiks muuta Eesti rahvusvaheliste äride peakorteriks, regionaalseks meditsiini-, küberkaitse- ja messikeskuseks, tunnustatud loomemajanduse ja disainimaaks;

b. kaalume õigusliku raamistiku loomist pikaajaliste partnerluslepingute sõlmimiseks riigi ja Eestisse suuremahulisi välisinvesteeringuid toovate ettevõtete vahel;

c. aktiviseerime välisteenistuse toetust Eesti ettevõtetele välisturgudele sisenemisel ja tegutsemisel;

d. algatame eraldi programmi Aasia kapitali ja turistide meelitamiseks Eestisse.

FINANTSKESKKOND

19. Finantskeskkonna turvalisuse suurendamine:

a. ausa konkurentsi kindlustamiseks tugevdame järelevalvet panganduse ning pensionifondide tegevuse üle;

b. lihtsustame reegleid, et sisuliselt käivituks börs alternatiivse heade äriideede rahastamise allikana ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Eesti elanikest peab saama omanikuühiskond ka ettevõtete omanikeks olemise kaudu.

20. Kindlustusturu edasiarendmine: tegutseme sihiga laiendada kindlustustegevust oluliselt enam ka tervisest ning ajutisest või alalisest töövõimetusest ja maksejõuetusest tulenevatele riskidele.

Stabiilse majanduskasvu saavutamise eelduseks on struktuursed reformid hariduses, energeetikas ja halduses ning Eesti transpordiühenduste arendamine, mis on põhjalikumalt käsitletud valitsusliidu programmi osades: Konkurentsivõimeline haridus, Energeetikajulgeolek, Tõhus ja moodne kodanike riik ning Ühendatud Eesti.

PERESÕBRALIK RIIK

Valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, mis kindlustaks, et Eesti rahvast saab kasvav rahvas. Valitsusliit soovib, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem. Eesti olgu parim paik elamiseks. Valitsusliit peab hooliva ja peresõbraliku ühiskonna kujundamist parimaks viisiks, mis soodustab võõrsil töötavate ja elavate Eesti juurtega haritud inimeste kodumaale naasmist. Perekeskse hea ja turvalise elukeskkonna loomiseks peab Valitsusliit oluliseks läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Toetava keskkonna edasiarendamine sündivuse suurenemiseks:

a. tagame vanemahüvitise süsteemi jätkumise – vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine ühes või teises suunas viib sündide vältimiseni ja emade olukorra halvenemiseni tööturul;

b. toetame raseduskriisi aegset nõustamist, eesmärgiga vähendada abortide arvu;

c. kehtestame 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni – maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni (välja arvatud vanema tööl käimise aeg). Tagamaks põlvkondade vaheline solidaarsus, maksame 01.01.1991-31.12.2012 sündinud lapse ühele vanemale pensionilisa kahe aastahinde väärtuses. 1. jaanuarist 2015 maksame enne 01.01.2013 sündinud lapse ühele vanemale täiendavat pensionilisa ühe aastahinde väärtuses.

2. Kindlustunde tagamine peredele lapse kasvatamiseks ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist:

a. peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi;

b. perede aitamisel eelistame mõistlikku tasakaalustatud süsteemi teenuste pakkumise, universaaltoetuste ja otseste rahaliste toetuste vahel.

c. jätkame lasterikaste perede kodutoetuse programmi, majanduslike võimaluste tekkimisel kehtestame tugisüsteemi lasterikastele peredele ja üksikvanematele;

d. peame õigeks, et ühe pere lastel on õigus käia samas lasteaias;

e. koondame omavalitsuste infokeskkonnad ühtsesse lapsehoiu infosüsteemi, et lapsevanematel oleks mugav ja lihtne leida sobiv lastehoiuvõimalus;

f. jätkame koolilõuna riiklikku toetamist põhikoolis, väärtustame tervislikku ja värsket, kohapeal kohalikust toorainest valmistatud toitu.

4. Pere- ja tööelu ühitamise võimaluste edasiarendamine:

a. jätkame lapsehoiuvõimaluste paindlikumaks muutmist, et aidata vanemad kiiremini tagasi tööturule ja seeläbi suurendada perede sissetulekuid;

b. arendame lastehoiuteenuse kõrval ka teisi peredele suunatud teenuseid ning väärtustame peresõbralikkust ühiskonnas tervikuna. Peresõbralike ettevõtete riiklikuks tunnustamiseks kehtestame peresõbraliku ettevõtte tunnistuse – nii teab iga lapsevanem töökohta valides, kus tema väärtust hinnatakse ja vajadusi mõistetakse;

c. taastame isapuhkuse.

5. Huvihariduse edendamine: noorte huvitegevuses osalemise suurendamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks kehtestame 1. jaanuarist 2014 ringiraha.

6. Kodussünnitamise täpsem seadustamine: oleme seisukohal, et pere soovi korral ja vastunäidustuste puudumisel võib naine valida sünnitamiseks ämmaemanda või naistearsti juuresolekul ka oma kodu või muu sünnitamiseks sobiva paiga.

7. Tugi lastetutele peredele, kes soovivad lapsi:

a. toetame lastetusravi, et tagada võrdne võimalus lapse saamiseks ka neile, kellel meditsiinilise sekkumiseta see võimalus puuduks;

b. vähendame lapsedamisega seotud bürokraatiat, et üha enam asenduskodudes elavaid lapsi jõuaksid senisest kiiremini sobivatesse peredesse.

8. Laste õiguste tõhus kaitsmine:

a. laste õiguste ja ka kohustuste paremaks reguleerimiseks kehtestame ja rakendame tänapäevase lastekaitseseaduse;

b. abi osutamise tõhustamiseks lapsele ja perele pöörame tähelepanu varajase märkamisele ja sekkumisele;

c. peame oluliseks peredele pakutavate sotsiaalteenuste kvaliteedi tõusu.

9. Vanemahariduse ja perenõustamise kättesaadavuse parandamine:

a. soovime ühiskonnas rohkem väärtustada paremate peresuhete kujunemist, sest noorte eluhoiakute areng, sealhulgas ennasthävitava riskikäitumise vältimine on otseses seoses peresuhete püsivuse ja kvaliteediga;

b. soovime tõhusama nõustamise teel ennetada paarissuhete (nii abieluliste kui vaba-kooseluliste) purunemist ja toetada senisest enam vanemaharidust;

c. kooliprogramm peab senisest suuremat tähelepanu pöörama pereväärtustele ja riskikäitumise vältimisele. Toetame seksuaaltervise ning vanemluse alast haridust põhikoolis ja gümnaasiumiastmes.

HARITUD EESTI

Eesti püsimise võti on haritud rahva käes, seetõttu on haridusvaldkond eelseisvate aastate prioriteet. Tahame viia Eesti hariduse Põhjamaade tipptasemele – meie eesmärk on haritud rahvas ja edukas Eesti.

Hea haridus tähendab inimese jaoks suuremat palka, paremat kaitset töötuse vastu ja suuremat pensioni tulevikus. Võimalus saada maailmatasemel haridust annab peredele suurema kindlustunde laste saamisel. Parem haridus tagab tervislikuma ja õnnelikuma elu.

Valitsusliit soovib ehitada jõukat Eestit, mis on Läänemere regioonis hästi lõimitud, kõrgtehnoloogiale tuginev ning ekspordile orienteeruv suurte investeeringute sihtriik. Sellise Eestini jõudmiseks on möödapääsmatu jätkata haridussüsteemi ümberkorraldustega.

Valitsusliit näeb Eesti tuleviku võtit heas ja kättesaadavas hariduses.

Et pakkuda rahvale parimat, seame hariduskorralduses ja õppesisus järgmised sihid:

1. Igale lapsele lastehoiuteenuse ja kvaliteetse alushariduse omandamise võimalus:

a. seame eesmärgiks, et alushariduse omandaks koolieelsetes lasteasutustes ja koolide ettevalmistusklassides vähemalt 95% lastest. Jätkame lasteaiakohtade loomist ja lasteasutuste energiasäästlikkuse parandamist Euroopa Liidu struktuurifondide KOIT kava ning Kyoto saastekvootide müügist laekuvate vahendite toel. Vähendades erinevusi kooliminejate ettevalmistuses väldime hilisemat haridustee katkemist;

b. alus- ja põhihariduses peab keskenduma õppimisoskuse, iseseisva mõtlemise, loovuse ja õpijulguse kujundamisele. Õppe ja kasvatusalal on oluline väärtustel põhinev tegevus;

c. lapsekeskse lastehoiuteenuse rakendamiseks seame pikaajaliseks sihiks õpetajate (sh eripedagoogide) arvu suurendamise lasteaialapse kohta.

2. Kaasaegsem ja kvaliteetsem üldharidus:

a. rakendame uue õppekava, mis vähendab õpilaste õppekoormust põhikoolis ja annab neile selle kõrval rohkem võimalusi loominguliseks tegevuseks. Peame väärtuskasvatust koolielu lahutamatuks osaks;

b. kindlustame õpilastele koolides parimad tingimused arenemiseks. Peame oluliseks õppekeskkonna parandamist loodusainetes, matemaatikas, tehnoloogia- ja teadusõppes;

c. õppetöö mitmekesistamiseks ja haridusele parema ligipääsu tagamiseks, võtame kasutusele seda lihtsustavaid uusi tehnoloogiaid. Laiendame e-õppe võimalusi, et kergendada koolikotti ja vanemate osalust õpiprotsessis. Loome e-gümnaasiumi, kuhu koondame akadeemilise õppevara ja kust nii koolid kui õpilased saavad kursusi alla laadida;

d. soodustame lastevanemate suuremat osalust õppeprotsessis ning võimaldame koolide juures selleks vajalikku ettevalmistust;

e. viime miinimumini varase koolist väljalangevuse, ajutised kõrvalejääjad toome kooli tagasi;

f. soosime vabahariduslikku tegevust ja alternatiivpedagoogikate kasutamist, kui see annab osale õpilastest võimaluse õppida just neile sobivas keskkonnas.

3. Õpetajakutse väärtustamine, et õpetajateks saaksid parimad:

a. toimiva kutsevaliku ja korraliku, harjutuskoolidele tugineva õpetajakoolituse abil ülikoolides, saavutame, et õpetajaamet oleks ihaldusväärne meie parimatele ülikoolilõpetajatele;

b. jätkame 12 782 eurose õpetaja lähtetoetuse maksmist noortele alustavatele õpetajatele;

c. pakume õpetajakutse valikut aktiivselt juba alates gümnaasiumist, lähtudes „Noored kooli!" ja teiste sarnaste projektide kogemusest. Tagame õpetajatele kõrgetasemelise baas- ja täiendkoolituse. Õppekava kvaliteedi tagamiseks sätestame, et haridus- ja teadusministeerium saab õiguse välis- ja sisehindamise tulemuse alusel hinnata koolijuhtide pädevust.

4. Mõistliku koolivõrgu kujundamine:

a. keskendumine hariduse sisule ning omandivormide vabadus ja võrdsus on eelduseks Eestile sobivaima haridusvõrgu kujunemisel. Tagame õpilastele ka edaspidi võrdse juurdepääsu kvaliteetsele kooliharidusele;

b. toetame maakonnagümnaasiumide väljaarendamist kõigis maakonnakeskustes nn puhta gümnaasiumina, vajadusel riigigümnaasiumina;

c. pakume rahvusvahelistele tippspetsialistidele võimalust panna oma lapsed Euroopa Kooli ning saada rahvusvahelist bakalaureuseõpet Inglise Kolledžis ja Miina Härma Gümnaasiumis.

5. Vähemusrahvustest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi, eesti keele õpe kõigile:

a. kindlustame tasemel eesti keele õppe muukeelsetes lasteaedades, põhikoolides ja kutsekoolides. Selleks laiendame keelekümblusprogrammi kasutamist;

b. viime lõpule vene gümnaasiumide ülemineku eesti õppekeelele. Aitame omavalitsustel moodustada tugevaid vene õpilaskonnaga, kuid hea eestikeelse õppega nn vene lütseume;

c. laiendame Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30% lisatasu maksmist;

d. pakume jätkuvalt tasuta eesti keele õppimise võimalusi;

e. laiendame eesti keele õppimise võimalusi teiste riikide haridusasutustes;

f. kindlustame vähemuskeelsetes põhikoolides kõrgel tasemel eesti keele, kultuuri, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamise.

6. Kutseõppe kui haridusvaliku taseme ja populaarsuse tõstmine:

a. ehitame kaasaegsel tasemel välja kõigi kutsekoolide õppekompleksid ja ühiselamud. Kutsekoolidest peavad saama kohalikud kompetentsikeskused, millel on laiem roll kogu piirkonna arendamisel;

b. loome kutsekoolides võimaluse täiendavaks õpilaste vastuvõtuks;

c. soodustame üld- ja kutsehariduslike õppeasutuste koostööd ning enesetäiendusvõimalusi kutsehariduse läbinutele, kes soovivad jätkata haridusteed kõrgkoolis. Selleks võimaldame kutsekooli õpilastel omandada soovi korral üldaineid gümnaasiumi omadega sarnases mahus.;

d. kutsekoolilõpetaja peab kooli lõpuks suutma omandada tööandjaid rahuldava kutsekvalifikatsiooni.

7. Elukestvas õppes osalemise suurendamine:

a. seame elukestva õppe projektide rahastamise Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamise prioriteediks. Lisaks sellele peame oluliseks noorsootööprojektide rahastamist. Haridussüsteemi tagasipöördumine ei ole ühelegi inimesele takistatud või ülemäära keeruliseks muudetud;

b. elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu suurendamiseks ühiskonnas tänaselt 12%-lt 20% tasemele ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

c. vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi või -kindlustusse saab jätkuvalt maha arvata isiku maksustatavast aastatulust.

8. Tasuta ja tipptasemel kõrgharidus:

a. seame kvaliteedi kõrghariduskorralduse läbivaks eesmärgiks. Soovime, et kõrghariduse kvaliteet oleks ühiskonna üldise tähelepanu ja avaliku debati keskmes, muuhulgas toimiks teadusuuringute kaudu Eesti haridusseisu järjepidev seire;

b. loome võimaluse saada tasuta kõrgharidust Eestis kõigile võimekatele noortele. Selleks võtame 2011. aastal vastu seaduse, millega suurendame aastatel 2012-2014 avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40 % võrra, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust;

c. käivitame 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume;

d. seisame selle eest, et kõrghariduse struktuuriuuenduseks saaks muuhulgas kasutada ka 2014. aastal algava Euroopa struktuurifondide uue rahastamisperioodi vahendeid;

e. loome magistrandidele suurema võimaluse panna kokku isikupärane õpingukava erinevate ülikoolide parimaist kursusist. Doktorandid hakkavad nooremteaduritena saama palka, mis on suurem seni makstud stipendiumist;

f. säilitame riiklikud toetused väikestele humanitaarteaduslikele erialadele ülikoolides. Arvestame humanitaarteaduste, sealhulgas ka rahvusteaduste erilaadsusega.

9. Kasvab ühiskonna panustamine teadus- ja arendustegevusse ning rahvusvahelisse teaduskoostöösse:

a. seame sihiks jõuda teadus- ja arendustegevuse rahastamisel 3%-ni SKTst, sealhulgas erasektori osaluseni vähemalt 2/3 ulatuses sellest. Jätkame teaduse populariseerimist;

b. muudame teaduse rahastamise süsteemi selgemaks, st säilitame teadusasutuste baasfinantseerimise ja loome projektitoetuste jagamiseks kahe asutuse asemel Eesti Teadusagentuuri. Kehtestame teaduse rahastamisel teadlaste karjäärimudeli. Isikukeskne teaduse rahastamise süsteem on asendunud konkurentsikesksega – teadusasutuste rahastamine sõltub teadustulemustest, mitte olemasolevate teadlaste arvust. Soodustame igakülgselt Eesti teadlaste osalemist rahvusvaheliste teaduskeskuste töös, samuti ülikoolide, riigi ja erasektori koostööd ning ettevõtjate keskendumist tootearendusele;

c. jätkame teaduse ja kõrghariduse taristu välja arendamist. Kindlustame sellesse kuuluvate hoonete edaspidise haldamise.

AKTIIVNE TÖÖTURUPOLIITIKA. SOTSIAALNE TURVALISUS

Valitsusliidu tööturu- ja sotsiaalpoliitika eesmärk on inimeste sissetulekute, elukvaliteedi ning sotsiaalse turvalisuse kasv. Väärtustame riigi hea majandusarenguga kaasnevaid kõrgemaid sissetulekuid, tegelikele vajadustele vastavaid inimväärseid toetusi ja väärikat vananemist.

Selleks, et jätkuks inimeste sissetulekute kasv, paraneks elukvaliteet ja sotsiaalne turvalisus, viib Valitsusliit ellu poliitikaid ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Stabiilne pensionitõus:

a. pensionitõusu eelduseks on aruka ja konservatiivse majandus- ja rahanduspoliitika jätkamine, mis kindlustab majanduskasvu ning uued töökohad;

b. väärtustame sotsiaalselt aktiivset elu, mis tagab pensionile jäädes suuremad sissetulekud ning loob kõigile võimaluse töötada nii kaua kui ise soovitakse.

2. Põhitähelepanu noorte ning pikka aega tööturult eemal olnute tööpuuduse vähendamisele:

a. inimeste parim võimalus tööturul edukas olla seisneb heas hariduses. Seetõttu pöörame enim tähelepanu inimeste hariduse ja kutseoskuste tõstmisele, mis võimaldavad neil tööturul taotleda paremaid tingimusi ja palka;

b. jätkame TULE ja KUTSE programmidega, et haridustee kõrg- või kutsehariduses katkestanud saaksid tööturult tagasi pöörduda hariduse omandamise juurde;

c. jätkame ja arendame tööturu olukorrast sõltuvalt aktiivseid tööturumeetmeid, muuhulgas palgatoetust, tööpraktikat, ettevõtluse alustamise toetust, erialase ettevalmistuseta inimeste koolitamist jmt;

d. parandame töötukassa võimet aidata inimesi uue töökoha leidmisel, pakkudes kiiremat teenust, tänapäevaseid IT-võimalusi ning personaalsemat lähenemist;

e. toetame pikka aega lastega kodus olnud emade tööturule tagasipöördumist;

f. tagame noortele karjääriõppe –ja nõustamise üldharidus- , kutse- ja kõrghariduse tasemel;

g. Ida-Virumaa pikaajalise töötuse leevendamiseks pakume EAS-i kaudu individuaalseid suuremahuliste tööstusinvesteeringute toetamise pakette, mis aitaksid luua uusi töökohti regioonis.

3. Elukestva õppe ja töötute ümberõppe vahendite suurendamine: a. tõstame elukestvas õppes osalemist 20%ni ning ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute arvu.

b. jätkame riigi toel kutseõppe programmi 16-29 aastastele põhiharidusega või põhihariduseta töötutele. Toetame Euroopa Sotsiaalfondi pilootprojekti ülemaalist rakendamist, et anda täiskasvanutele tööalast koolitust kutseõppeasutustes.

4. Puuetega inimeste elukvaliteedi parandamine:

a. hindame kodanikuühiskonna väärtust ja peame vajalikuks puuetega inimeste esindusorganisatsioonide suuremat kaasamist riiklikku otsustusprotsessi;

b. parandame puuete määramise süsteemi korraldust ning vähendame rehabilitatsiooniga seonduvat bürokraatiat;

c. algatame puuetega inimeste tööhõive programme. Viime läbi Töötukassa tööturumeetmete revisjoni, et need soodustaksid puudega inimese töösuhet ja oleksid paindlikud. Kaardistame puude liikide kaupa valdkonnad, kuidas laiemalt rakendada ja koolitada inimesi;

d. seame eesmärgiks ratifitseerida ÜRO Puuetega Inimeste Konventsioon.

5. Investeeringute suurendamine hoolekandeasutustesse: riigi poolt hallatavate erihooldeasutuste ja asenduskodude renoveerimesel lähtume põhimõttest, et ehitatakse tänapäevased peremaja tüüpi külad, kus abivajajatele saab pakkuda parimat hoolitsust.

6. Igale vajajale võimalikult võrdväärse abi tagamine: kehtestame riiklikult loetelu minimaalselt vajalikest sotsiaalteenustest ja nende kvaliteedinõuded (standardi), mida iga omavalitsus peab inimestele pakkuma.

7. Võimaluste loomine paindlikumaks ja kvaliteetsemaks elukorralduseks pensionipõlves: edendame koduhooldust ja telemeditsiini ning loome täiendavaid võimalusi eakate kvaliteetseks päevahoiuks.

TERVE EESTI

Valitsusliidu tervishoiupoliitika eesmärk on Eesti inimeste pikem ja tervem elu ning kvaliteetne arstiabi terviseprobleemide korral. Valitsusliidu silmis on eluea üldisest pikkusest veelgi olulisem just tervena elatud aastate arv, mis on viimase viie aastaga kasvanud rohkem kui viie aasta võrra.

Nüüdismeditsiin suudab pakkuda kvaliteetset abi, kui inimene seda vajab, aga inimestel endil on võimalus väga palju teha oma tervise säilimise või parandamise eesmärgil. Tervislik toitumine ja piisav kehaline aktiivsus on hea tervise alused.

Eestis pakutav tervishoiuteenus on Euroopa võrdluses heal tasemel, kuid sellele vaatamata soovib Valitsusliit astuda samme arstiabi veelgi paremaks muutmiseks.

Valitsusliidu nägemuses on parem rahvatervis ja tervishoid saavutatav, kui viia ellu järgmistest põhimõtetest lähtuvad poliitikad ja struktuursed reformid:

1. Inimeste eeskujuliku tervisekäitumise toetamine:

a. edendame tervislikke eluviise, kaasajastame Rahvatervise seaduse. Tunnustame riiklikult terviseedendajaid;

b. suurendame korrapäraste tervisekontrollide mahtu nii lastele kui täiskasvanutele, samuti peab suurendama erinevate tervisejälgimis- ja sõelumisprogrammide läbiviimist;

c. Eesti tippkokki kaasates julgustame Eesti inimesi juba lasteaiast ja koolist alates tervislikult toituma, kasutama toidu valmistamisel kodumaiseid ja mahetoidu tooraineid ning tõstma üldist toitumiskultuuri;

d. seame eesmärgiks vähendada vigastussurmade hulka vähemalt Euroopa keskmise tasemeni, rakendades pidevat erinevate valdkondade vigastussurmade ennetamise poliitikat.

2. Igaüks peab saama valida talle sobivaima tervishoiuteenuse:

a. toetame patsientide vaba liikumist, võtame initsiatiivi regionaalses koostöös vaba liikumise rakendamisel ning arendame Eesti patsientide vaba liikumist toetavate infosüsteeme;

b. peame õigeks ravi pakkuvate teenuseosutajate paljusust ja raviks ettenähtud rahaliste vahendite suuremat sidumist patsientidega, et avardada Eesti-siseselt patsientide valikuvõimalusi raviteenuste saamiseks;

c. tervishoiuteenuse tagamiseks kõikjal Eestis loome erasektoriga koostöös asendusperearstide süsteemi, mis tagaks perearsti olemasolu igale elanikule ka siis, kui oma perearst puhkab või tekib muu ettenägematu takistus teenuse osutamiseks raskesti ligipääsetavates paikades.

3. Ravimid on odavamad ja paremini kättesaadavad:

a. arendame koostööd nii Euroopa Liidu kui muude riikidega, et tagada suurem ravimite valik Eestis;

b. tugevdame riigi võimet pidada läbirääkimisi ravimite hinna kujundamisel ja järelevalve teostamisel;

c. kaasajastame ravimipoliitika. Ravimite kättesaadavuse parandamiseks ja omaosaluse vähendamiseks analüüsime kehtivaid piiranguid. Kaalume apteegibussi teenuse sisseseadmist ning digiretsepti süsteemi loodud eelduste ärakasutamiseks seadustame ravimite ostmise võimaluse traditsioonilise apteegi osana toimiva e-apteegi kaudu.

4. Tervishoiu rahastamise mitmekesistamine ja tõstmine rahakasutuse parema sihituse teel:

a. analüüsime ja kaalume tänase süsteemi muutmist selliselt, et inimeste ravikindlustuseks mõeldud raha läheks valdavalt raviteenuste rahastamiseks;

b. toetame tervishoiu rahastamise mitmekesistamist, suurendades võimalusi vabatahtlikuks tervisekindlustuseks;

c. toetame perearstitöö kvaliteedi parandamisele suunatud lisatasusüsteemi rakendamist võimaldamaks perearstidel palgata lisaõde, et muuta tõhusamaks perearstide tegevus haiguste ennetamisel ja krooniliste haigete jälgimisel.

5. Arstiabi korralduse ajakohastamine:

a. uuendame nii riikliku südamestrateegia kui ka vähistrateegia, sealhulgas rajame võrgustikupõhise vähiravisüsteemi;

b. anname perearstidele suuremad võimalused inimeste tervisliku käitumise suunamisel, suurendame noorte arstide riiklikku tellimust ning parandame arstiabi kvaliteeti;

c. toetamaks maakonnakeskuste haiglatesse noorte arstide tööleasumist, maksame noorele arstile esimese residentuuri lõpetamise järgselt tööle asumisel kohalikku või üldhaiglasse 15000 euro suurust lähtetoetust;

d. rajame Tallinnas laste vaimse tervise keskuse.

6. Eakatele suunatud teenuste arendamine: tagame eakatele paremad hooldusravi ja koduõenduse võimalused. Demograafilisest seisundist tulenevalt eelistame rahastada hooldusravi ennaktempos ning rajame igasse maakonda kaasaegsed hooldusravikeskused.

7. Patsientide teadlikkuse tõstmine:

a. peame õigeks, et patsiendiga seotud ravijuhu maksumus oleks patsiendile nähtav riigiportaali kaudu;

b. suurendame patsienditeadlikkuse tõstmisega (nagu näiteks koopia- ja originaalravimite võrdlemine) seotud programmide mahtu.

c. peame vajalikuks kiirelt rakendada terviseteadlikkuse õpe uue riikliku õppekava mahus. Esmaabi ja elustamise põhiteadmised peavad olema selgeks saanud juba põhikoolis.

8. Tõhus võitlus ühiskonda hävitavate nakkushaiguste, alkoholismi, tubaka ja narkomaaniaga:

a. pöörame eelkõige tähelepanu noorte riskiteadlikkuse tõstmisele;

b. HIV-nakkusega võitlemisel on riigi prioriteet uute nakatunute arvu vähendamine, pöörates erilist tähelepanu noorte ennetusmeetmetele;

c. narkomaanidega tegelemisel kasutame lisaks olemasolevatele ravimeetoditele senisest enam personaalsemat lähenemist ja vajadusel narkomaania võõrutusravi alternatiivseid meetodeid;

d. alkoholi ja tubaka tarvitamise vähendamiseks vaatame üle riikliku alkoholi- ja tubakapoliitika ja karmistame karistusi nende alaealistele kättesaadavaks tegemise eest. Arendame välja alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja nõustamise süsteemi, et ennetada kroonilise alkoholisõltuvuse väljakujunemist ja tagada ravi ning rehabiitatsiooniteenused motiveeritud alkoholist loobujatele.

9. Kõikide saarteelanike kindlustamine kvaliteetse arstiabiga: lisaks perearstiteenuse tagamisele kindlustab riik kõikide kõrgema tähtsusega väljakutsete puhul saartele helikopteriteenuse olemasolu.

10. Tervishoiuteenuste ekspordi ja meditsiiniuuenduste edendamine:

a. peame vajalikuks Eesti meditsiini- ja infokommunikatsioonitehnoloogia oskusteabe tugevamat ühendamist riigi ja juhtivate ülikoolide poolt loodud teadusparkides, mis aitab viia Eesti meditsiiniinnovatsiooni uuele tasemele. Riik saab seda toetada investeeringutega teadusparkide taristusse ning EASi toel Eesti meditsiiniuuenduste rahvusvahelist turundustegevust koordineerides.

ENERGIAJULGEOLEK

Valitsusliidu energiapoliitika eesmärk on Eesti energiajulgeoleku kindlustamine odavaima võimaliku hinnaga Eesti tarbijatele ja keskkonnale. Kindel, taskukohane ja puhas energiavarustus tugevdab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning loob eeldused suuremaks majanduskasvuks ja uute töökohtade tekkeks. Energia säästmine ja tõhusam kasutamine on olulised vahendid energiajulgeoleku saavutamisel odavaima võimaliku hinnaga.

Valitsusliit näeb energeetikat Eesti arengu ühe võtmevaldkonnana mitte üksnes julgeoleku, vaid ka Eesti ekspordivõime kasvatamise seisukohalt. Energiast ja meie unikaalsest tehnoloogilisest oskusteabest energiatootmise vallas peab saama oluline Eesti ekspordiartikkel, majanduse, töökohtade ja sissetulekute kasvu allikas.

Nende eesmärkide saavutamiseks soovib Valitsusliit läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Energiasõltumatuse hoidmine ka pärast 2016. aastat:

a. Eesti peab jõuliselt jätkama energiaallikate portfelli mitmekesistamist ning säilitama energiasõltumatuse tänasel määral ka pärast 2016 aastat, st et ülekaalukas osa Eestis tarbitavast energiast toodetakse kodumaistest energiaallikatest või Eestis;

b. valmistame ette tuumaenergia kasutuselevõtu eelduseks oleva seadusandluse ning viime läbi erapooletud tasuvusuuringud ja keskkonnamõju hinnangud Eesti oma tuumajaama rajamise otstarbekuse hindamiseks. Tuumatehnoloogia, mida Eesti riik lubab oma territooriumil kasutada, peab olema kaasaegne ja turvaline. Seetõttu lähtuma Euroopa Komisjoni soovitusest ja lubame üksnes kolmanda või sellest kõrgema põlvkonna tuumareaktori kasutamist. Eesti võimalik tuumaenergia programm peab sisaldama kohalike spetsialistide väljaõpet ning tagama maksimaalse ohutuse ja ausad turutingimused. Eesti võimalikus tuumajaamas saavad soodsate ja stabiilsete elektrihindade tagamiseks ning töökohtade loomiseks võimaluse osaluse omandamiseks ka Eesti tööstuslikud elektritarbijad;

c. näeme perspektiivi kodumaiste vedelkütuste tööstusel vähendamaks sõltuvust vedelkütuse impordist.

2. Rahvuslikku julgeolekut suurendavate ühenduste ja taristute rajamine:

a. Eesti energiajulgeoleku suurendamiseks liidame Eesti elektrivõrgud Kesk-Euroopa sünkroonalaga;

b. arendame edasi ühendusi Põhjamaade ja Lätiga, esmajärjekorras ehitame valmis Estlink 2;

c. Eesti gaasivarustuskindluse suurendamiseks ja konkurentsi tekitamiseks gaasiturul viime läbi gaasivõrgu omandilise lahutamise;

d. Soome ja Balti riikide turgude sidumiseks üheks atraktiivseks gaasituruks käsitleme prioriteetse ülepiirilise energeetika taristuprojektina BalticConnectori ehitamise ettevalmistamist, milleks taotleme kaasrahastamist Euroopa Liidu uuest eelarveperspektiivist. Jätkame tööd LNG terminali Eestisse rajamise ettevalmistamiseks;

e. Eesti osaleb aktiivselt Balti energiaturu integratsiooniplaani (Baltic Energy Market Interconnection Plan) väljatöötamisel ja elluviimisel ning suurendab energiakoostööd Põhjamaadega.

Valija hääl võiks lugeda enamgi

2011-03-10

IRL on teinud ettepaneku muuta valimisseadust nii, et üleriigilised nimekirjad reastuksid ümber vastavalt konkreetses valimisringkonnas saadud häälte kaalule. Häälte kaalu saame kätte, kui arvutame välja, mitu protsenti kogus kandidaat valimisringkonnas antud häältest. Sellise häälte kaalu pingerea alusel muutuks kompensatsioonimandaadi saajate ring.

Seekord sai Reformierakond 7, Keskerakond 5, SDE 4 ja IRL 3 kompensatsioonimandaati. Näiteks kui IRLil said praegu kompensatsioonimandaadi Toomas Tõniste, Siim-Valmar Kiisler ja Indrek Raudne, siis häälte kaalu alusel saaks neist mandaadi vaid Tõniste, lisanduksid Mart Nutt ja Trivimi Velliste. Vaatamata Nuti 1968 häälele Nõmmel-Mustamäel ning Velliste 1615 häälele Pärnus pole neil praeguse seisuga suuri lootusi isegi asendusmandaadi saamiseks.

SDE kompensatsioonimandaadid said endised rahvaliitlased Jaak Allik ja Kajar Lember. Kui aluseks võtta häälte kaal, saanuksid mandaadi hoopis Tartus 3037 häält kogunud Marju Lauristin ning Saare-, Lääne- ja Hiiumaal 1878 häält saanud ja samas kandideerinud Lemberit tugevalt edestanud Hannes Hanso.

Silmatorkav on, et kõige tagasihoidlikumate häältega pääseb riigikokku Keskerakonna veteran Kalev Kallo (308 häält), noorematest on aga tagasihoidlike häältega edutatud eeskätt parteitöötajaid, nagu Priit Toobal jt.

Loo moraal on see, et valija hääl loeb, aga ta võiks lugeda veel enam.

Rohkem inimlikkust

2011-03-07

Kõik rullub meie ees sel lumerikkal talvel lahti kirju ja äreva kangana. Heaolule suunatud valimislubaduste kaskaad, lein suurõnnetuse pärast ja Eesti Vabariigi aastapäeva hardad hetked.

Kas ühiskonna alusväärtused on selleks korraks lahti räägitud? Vaevalt. Uus olukord ja uued arendused hakkavad sündima juba valimisjärgsel päeval. Aeg, mil lumi sulab ja mahlad liikuma hakkavad, on uute ideede läbiarutamiseks ehk viljakamgi kui südatalvine lumekalkus ja -pimestus.

Kampaania käigus olen kohanud kõige mitmekesisemaid probleeme. Puuduse ja ebakindluse kõrval võib näha sedagi, et paljudel pole oma muresid kellegagi jagada ning vana eesti inimese uhkus ja tagasihoidlikkus ei luba abi küsima minna. Näiteks Õismäel inimestega rääkides tuleb korduva motiivina esile rahulolematus Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna tööga. Õige mitu inimest andis mõista, et kui abivahendeid napib, siis inimlikumat suhtumist võiks ometi jätkuda.

Kuid poliitika seaduspära on ka see, et liiga magusate lubaduste teostamine võib lõppeda hapu eelarvekriisiga ning see vaba raha, mille kasutamise osas me valimiste eel erinevaid programme välja pakume, on tegelikult väga piiratud. Seega on inimliku ja jätkusuutliku arengu oluline eeldus jääda realistiks, mitte bluffida, valetada või inimesi eksitada.

Oleme end harjunud pidama õigusriigiks, kuid väga suur osa kodanikest ei arva nii. Tavaline inimene on endale selgeks teinud, et alla saja tuhande kroonilise rahalise kaotuse korral ei maksa kohtuteed ette võtta. (Pean vanast harjumusest ikka Eesti kroone silmas). Rääkimata sellest, et tädi Maali ka ise suudaks oma tervest mõistusest lähtudes aktsepteeritava hagiavalduse kokku panna. Ta ei saa võtta vihikust paberit ja sellele kirjutada, et palub kohtult abi, vaid ta peab rahakott puuga seljas advokaadi manu minema.

Pisut suurema kaliibriga ärimees kostab veel krõbedamalt. Masu ajal püüdsid paljud võlglased raha firmadest välja kantida ja vähem kui miljoni-kroonilise kaotuse korral polnud mõtet kohtusse pöörduda. Ühesõnaga: kõikvõimalikud tõkendid ja barjäärid, mida me oma õiguste kaitsel kohtame, on muutunud ebamõistlikuks ja pärssivaks.

Lõppeva Riigikogu põhiseaduskomisjon vaatas läbi mitu Riigikohtule saadetud kaebust seoses kõrgete lõivudega kohtuhagi esitamisel. Pidime jõudma järeldusele, et sellega on ohtu seatud inimeste õigus tõhusale õiguskaitsele. Siit edasi tuleb osutada mõistlikule riigifilosoofiale, mis ütleb, et sellised lõivud on mõeldud õiguskaitse tagamiseks, mitte riigieelarve täitmiseks.

Kahjuks ei aita alati ka riigi õigusabi seadus, kuna kohtunik ütleks abipalujale, et tal on ju vara, mille tagatisel on võimalik võtta laenu ja seega saab ta ise advokaadi palgata ning muud vajalikud kulud katta.

Üks mu sõber kulutas kohtu registriosakonnas kuid selleks, et saavutada lihtsa mittetulundusühingu ümberregistreerimine pärast seda kui üks kahest organisatsiooni esindajast oli surnud. Tema tervest mõistusest jäi väheseks, et sõnastada iseendaga läbi viidud üldkoosoleku protokoll, et see oleks „juriidiliselt korrektne". Pole imestada, et sellised tõigad tekitavad inimestes masendust ja jõuetust.

Inimlikkust, hoolivust ja õiglust pole võimalik saavutada pelgalt magusate lubadustega riigieelarve ümberjagamiseks. Vaja on ka lihtsalt inimlikumat suhtumist ja bürokraatia tiivasirutuse kärpimist. Paraku on need teemad valimiseelses debatis liigagi varjule jäänud.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Erakonnasisesest demokraatiast või õigemini selle puudumisest

2011-03-03

Äsja avaldas Rein Toomla uurimuse Eesti erakondadest aastatel 2000-2010. Paraku jäi erakondade siseelu selles vaatlusest kõrvale. Ent paraku on see tihtipeale määravam kui erakondade programmid ja põhikirjad.

Põgusast vestlusest erinevate erakondade juhatuse liikmetega julgen ma järeldada, et programmilised seisukohad suunavad erakondade tegevust alles kuuendas järjekorras. Olulisematena on rõhutatud erakonna esimehe arvamust, soovi teistest erakondadest eristuda, meeldida rahvale, kahjustada konkurente ja koalitsioonierakondade puhul: leida kompromiss teiste partneritega. Seega on mitteformaalsed tegurid Eesti erakondade tegevuses enamasti olulisemad kui kirja pandud programm.

Sama lugu on põhikirjaga. Eesti on demokraatlik riik ja nii nõuab ka erakonnaseadus, et erakonnad oleksid demokraatlikult üles ehitatud. Formaalselt see niimoodi ongi. Kuid tegelikud võimusuhted moodustavad tihtipeale paralleelstruktuuri. Igas erakonnas leiab kurtmist, et lihtliikmed ei tea, mis erakonnas toimub. Kuid paljudest asjadest ei tea isegi juhatuse liikmed, kuigi nad vastutavad erakonna varaliste kohustuste eest oma rahakotiga. Nii mõnelegi võib tulla pärast valimisi ebameeldiva üllatusena, et erakond on kasutanud kampaanias raha, mille olemasolust ja allikatest pole olnud juhatusel aimugi.

Mõistetavalt ei taha ükski erakond avalikult oma ebademokraatlikust otsustamisprotsessist rääkida. Selleks, et näida demokraatlikuna, mängitakse läbi igasuguseid kometeid nagu sisevalimised ja avalikud arutelud. Tegelikult valitseb kõiki erakondi väga kitsas ringkond ja tihtipeale puhtalt isiklikes huvides, kasutades ära lihtliikmete lojaalsust ja teadmatust.

Sisevalimistel saavutab see ringkond peaaegu alati soovitud tulemuse, moodustades lähimatest usaldusalustest ja kannupoistest tuumiku, kelle abil selekteeritakse välja isikud, keda on vaja saada erakonna juhtorganitesse ja kõrgetele kohtadele valimisnimekirjades. See tuumik kasutab erakonna varasid ja palgalisi töötajaid kampaaniaks ja sisevalimised annavad 90% sellise tulemuse nagu tuumik soovib. Muidugi võib erakonnas tekkida ka teine tuumik, mis päädib sisevõitluse ja võimalik, et ka võimu üleminekuga. Aga võib tuua kaasa ka erakonna lõhenemise, kuna kõrvale tõrjutud liikmetel ei ole vähimatki võimalust end selles erakonnas teostada. Uute erakondade teke ei ole Eestis mitte kunagi maailmavaateline, vaid kildkondade vahelise võitluse väljendus. Loodame, et kunagi see olukord muutub.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Keelustamine oleks kurioosum

2011-03-01

Kõik see on kunagi juba olnud. Kui mõnes riigis keelatakse enne valimisi avaliku arvamuse uuringute tulemuste avaldamine, siis avaldatakse need tulemused ikkagi.

Kuidas? Kui Eestis kehtestataks niisugune režiim, siis saaksime uuringutulemusi lugeda Soome, Läti või koguni Venemaa lehtedest. Ja meie ajakirjandusel ei jääks muud üle kui noid lehti põhjalikult tsiteerida.

Väidan, et demokraatlikus maailmas ei saa ega või niisugust piirangut kehtestada. Ja kui see kehtestatakse, siis naeruvääristatakse ta kiiresti kas eespool kirjeldatud viisil või mõnel muul moel.

Seega on Keskerakonna mõte uuringutulemuste keelustamisest pärit mingilt teiselt planeedilt.

Kas uuringutulemused võivad valimistulemust mõjutada ja tekitada valija jaoks eksitavat müra? Kahtlemata, seda ikka juhtub. Nii ajakirjanduse kui ka avalikkuse ja lõppkokkuvõttes iga valija ülesanne on eraldada terad sõkaldest. Probleem pole mitte uuringutulemuste avalikustamises, vaid selles, et tihti ei tehta vahet, kas tegemist on usaldusväärse küsitluse või blufiga. Kõigepealt peab teadma, kui suurt hulka inimesi küsitleti ehk kui suur oli valim. Samuti peaks valimiseelne küsitlus püüdma võimalikult täpselt kopeerida valimissituatsiooni ehk teiste sõnadega vaatlema kindlat valimisringkonda kindlate kandidaatidega, kelle vahel inimesed ka tegelikult valivad.

Need põhimõtted on iseenesest elementaarsed.

Minister-propagandist võitleb omaloodud koletistega

2011-02-22

Jürgen Ligi on hea rahandusminister. Selgete monetaristlike põhimõtetega, otsekohene, teravate hammaste ja vajadusel salvava keelepruugiga no-nonsense mees. Ja tore on, sest kindlustunne riigi rahaasjades on meie kõigi ühistes huvides. Vahel aga tundub, et ennastsalgav pühendumine rahaasjadele on loonud rahandusministris ettekujutuse, justkui saaks sellelt toolilt kuulutada viimseinstantsilist tõde. "Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist," kuulutas Ligi läinudnädalases Ekspressis.

Enamgi veel, ridade vahel on kirjas sõnum, et vaid rahandusminister (ja tema erakond) teab, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. See sunnib arvama, et rahandusminister on unustanud, et riigieelarve on eelkõige poliitiliste valikute tulemus, mitte (rahandus)ministri poliitikaülene otsus. Ja poliitilised valikud tuginevad läbi valimiste saadud mandaadile, mida erinevad erakonnad on asunud oma poliitikate tutvustamisega taotlema.

Arvan, et on tark kuulata, mida Eesti inimesed arvavad üldisest tasulisest kõrgharidusest ja palgaarmeest või siis IRL toetatavast tasuta kõrghariduse võimalusest ja üldisest kaitseväekohustusest. Päris kindlasti ei ole nii, et emapalk on hea, püha ja puutumatu ning
emapension paha ja vastutustundetu laristamine. Enamgi veel, et omal ajal IRL poolt pakutuna oli emapalk paha ja oravate poolt elluviiduna hea. Ei ole nõus, propagandist Ligi.

Eelnevast sõltumata nõustun kindlalt Ligi seisukohaga, et me peame endale selgelt aru andma, et igal poliitikal on hind, mida tuleb hoolikalt kaaluda saadava avaliku tulu taustal. Ja sellega, et
riigieelarve tulud-kulud tuleb hoida tasakaalus. Need seisukohad on meil kindlad ja ühised ning rumal oleks võistelda, kes on siin vastutustundlikum. Küll oleks enam vastutustunnet vaja kõigi
erakondade lubaduste ja ideede ausal ja erapooletul hindamisel, eriti ministrile alluva ministeeriumi ametnike poolt.

Räägin siin vaid sellest, mida hästi tunnen. Kõrgharidusest ja eelkõige tasuta kõrgharidusest, mida IRL peab vajalikuks, õiglaseks ja võimalikuks. Muidugi pole tasuta asju olemas ning tasuta kõrghariduse all peetakse silmas ilma õppemaksuta õppimisvõimalust. Ligi valetab,
kui väidab, et olen viie aasta eest nõudnud tasuta kõrghariduse lõpetamist.

Ütlesin 2005.a. Eesti Päevalehele, et toona, reformi- ja keskerakonna valitsemise all, puudus poliitiline tahe (tasuta) kõrghariduse täiendavaks rahastamiseks, mis oli ja on jätkuvalt vajalik
kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Ütlesin ja ütlen ka täna, et praegune olukord, kus osa üliõpilasi saab pea piiramatult ilma õppemaksuta õppida ja teine pool maksab täismahus õppemaksu, ei ole
õiglane ega jätkusuutlik. Seda on kinnitanud ka kõik kodumaised ja rahvusvahelised eksperdid nii OECD-st kui EL-ist.

Loodan, et ka Reformierakond mõistab, et vanamoodi edasi ei saa. Ilmselt mõistab Reformierakond ka seda, et üldist õppemaksu ei ole Eestis realistlik sisse viia - seda ettepanekut ei leia ma ka nende programmist ehkki tean, et oravate mõtted selles suunas liiguvad. Sama ebarealistlik on kujutada ette, et maksumaksja kulul saaks õppida igaüks, ükskõik mida ja ükskõik kui palju ja kaua. Mida IRL ette paneb, on tasuta kõrghariduse võimalus avalikes õppeasutustes kõigile
noortele, kes seda soovivad ja on selleks suutelised.

Enamgi veel, perekonna majanduslik kitsikus ei tohi olla õppimisel takistuseks ja vajaduspõhine õppetoetus peab aitama katta ka üliõpilase elamiskulusid. Vastu ootame täisajalisi ja edukaid
õpinguid. Soovi korral doktorikraadini välja. Õpingute venitamine üle nominaalõppeaja, osaajaline õpe töö kõrvalt ning täiendõppe vormis õpingud avatud ülikoolis eeldavad seejuures osalist õppekulude katmist üliõpilase poolt. Samas tuleks kindlasti soodustada (osaajaliste)
õpingute rahastamist tööandjate poolt, vabastades need kulud erisoodustusmaksust. See on minu ja IRLi lubadus!

Ja selle skeemi käivitamine alates 2012.a. lõpetavatest noortest ei võta kuidagi 80 miljonit eurot täiendavat raha (senised kõrghariduskulud on 96,5 miljonit eurot) nagu on rehkendanud
rahandusministeeriumi ametnikud, vaid 30 miljonit ja alles süsteemi täielikul käivitamisel nelja aasta pärast. Lisaks tuleks arvestada 10 miljonit eurot vajaduspõhisteks õppetoetusteks. See raha ei ole riigikassale üle jõu käiv, moodustades kaugelt alla 1% riigieelarve mahust.

Kui austatud kolleeg ja rahandusminister võtaks seda programmi sisuliselt kritiseerida, olen valmis temaga vaidlema. Sõnasõda propagandist Ligiga aga Eesti elu kindlasti ei edenda.

Pärnumaa huvid peavad riigi tasandil olema esindatud ja kaitstud

2011-02-18

Pärnu linnal ja maakonnal on olnud palju paremaid aegu kui praegu. Kaugest minevikust meenub esimesena, et 1906. aastal oli Pärnu niivõrd eesrindlik ja innovaatiline linn, et esimesena Tsaari-Venemaal rajati siin elektril töötav tänavavalgustus.

Lähiminevikust mäletame linnapea Jaak Saarniidu aegset väikeettevõtluse buumi ja hilisemat tuntust Eesti suvepealinnana. Vahepealsetel aastatel kutsusid Eesti poliitikud kõiki elama Tallinna ja riigi ülejäänud regioonide arendamist loeti mõne entusiasti eralõbuks.

Riigikogu praeguse koosseisu valitsemisperioodil on leitud, et Tartu on täiesti eriline linn ja 30 protsenti riiklikest investeeringutest tuleb suunata just sinna, mitme ministri kodulinna.

Õnneks pöördub riigirong tagasi rööbastele ja arengustrateegia "Eesti 2030+" rõhutab regioonide ühtlase arendamise vajalikkust.

Konkurentsivõime tuleb taastada

Kõik regioonid maailmas konkureerivad külaliste, elanike ja investeeringute pärast. Pärnumaa elanike arv on vähenenud juba hulk aastaid, palju ettevõtteid on lahkunud ja sellega oleme selles üleriigilises ja -ilmses konkurentsis alla jäänud. Pärnu konkurentsivõime tuleb taastada.

Tihti küsitakse minu käest, miks me kogu aeg räägime Pärnumaast kui turismipiirkonnast, kui puhkemajandus moodustab maakonna majandusest 10-20 protsenti.

Selleks on mitu head põhjust. Külalised toovad oma rahakottides raha väikeettevõtetesse: turismitaludesse, restoranidesse, taksondusse, kauplustesse ja käsitöölistele. Selliseid ettevõtteid saab kergesti rajada, eriti näiteks äsja valminud Fortum Termesti koostootmisjaamaga võrreldes.

Puhkemajandus on töömahukas ja võimaldab anda tööd madala kvalifikatsiooniga töötajatelegi, sealhulgas suvel õpilastele töökogemuse saamiseks. Eelkõige on turistide teenindamine ettevõtlus, mis annab töötajatele elatist ning riigile ja linnale maksutulu.

Statistiliselt on Pärnumaa tootmispiirkond, millel on suurepärased puhkealad, kus on hea külalisi võõrustada ja elada. Iga tööstuspiirkond kadestab Pärnut ajaloolise kuurordi ja parkide pärast.

Investeeringud tähendavad üldjoontes senisest paremaid töökohti, töötajatele palka ja riigile maksutulu. Ettevõtluses on seaduspärane, et teadmismahukad investeeringud loovad rohkem lisandväärtust. Suuremat lisandväärtust loovates tegevusvaldkondades peituvad suuremad tuluteenimise võimalused nii töötajatele kui riigile.

Nähtavus ja ligipääsetavus

Minu arvates on Pärnus väga hea elukeskkond. Enamikule inimestest on väga tähtis perekond. Pärnumaa on väga sobiv koht laste kasvatamiseks. Meil on suurepärane üldharidus- ja huvikoolide võrk. Muide, Pärnu linna päevase õppega kolmest gümnaasiumist üks on riigi esikümnes ja kaks teises kümnes, kindel kvaliteet on tagatud.

Usun, et Pärnumaa inimesed ei ole sünnilt riigi kõige targemad, vaid meil on head koolid. Tõenäoliselt ei ole me suutnud Pärnumaad kui elukohta potentsiaalsetele elanikele nähtavaks teha ja see on meie kasutamata ressurss.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime seisukohalt on tähtsamad äriks ja tootmiseks sobiva maa ja tehnilise taristu (veevarustus, kanalisatsioon, elektrivõimsus, gaas, teed) olemasolu.

Niisama olulised on hea hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad. Paljude ettevõtete, näiteks piima- ja leivatööstuse lahkumise põhjuseks muudesse piirkondadesse saab siiski olla vaid see, et mujal omavalitsustes on ettevõtetele pakutud paremaid arenguväljavaateid.

Riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime võtmeaspekt on kahtlemata madala tasemega ja lihtne maksusüsteem. Me peame suutma hoida Eesti õnnestunud maksupoliitikat ja püüdma muuta seda senisest ettevõtjasõbralikumaks.

Liiga kõrgeks on kujunenud tööjõuga seotud maksud, ettevõtluse arengut soovitud suunas soodustaks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine ja töötaja kohta 6000 euro suurune maksuvabastus haridus- ja tervisekulude erisoodustusmaksult.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime väga tähtis aspekt on ligipääsetavus. Pärnu asukoht mere ääres annab Pärnumaale eelise meretranspordi arendamiseks, asukoht Via Baltica teljel ratsionaalse põhjuse taotleda Rail Baltica rajamist läbi Pärnu. Lennuühenduse kvaliteedi parandamiseks on vaja ainult raja rekonstrueerimist.

Ligipääsetavus on Pärnu konkurentsieelis ja see on vaja piirkonna heaks välja arendada, kuid see pole omavalitsuse teema, vaid riiklik taristuarendamise poliitika. Pärnumaa saadikud peavad seisma selle eest, et Pärnumaa huvid oleksid riigi tasandil esitatud ja kaitstud.

Emapension väärtustab emade tööd laste kasvatamisel

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu üks peaeesmärk on alati olnud lastega perede toetamine. Eelseisvateks märtsivalimisteks oleme keskse lubadusena välja käinud emapensioni kehtestamise. Tegemist oleks pensionäridest emadele või isadele makstava pensionilisaga, mille suurus sõltuks laste arvust.

Emapensioni maksmisega soovib Isamaa ja Res Publica Liit väärtustada vanemate tööd laste kasvatamisel. Soovime emapensioni kehtestada juba järgmisest aastast selliselt, et seda hakkaksid saama kõik praegused ja tulevased pensionäridest emad. Lapsevanematel oleks võimalik kokku leppida ka selles, et ema asemel hakkab emapensioni saama lapse isa. Juhul, kui lapse ema pole täitnud oma ülalpidamiskohustust ja last on kasvatanud isa, siis kuuluks emapensioni saamise õigus lapse isale. Lapse ema surma korral läheks emapensioni saamise õigus üle lapse isale.

Oleme esialgu emapensioni suuruseks rehkendanud natuke üle 150 euro (ligi 2500 krooni) aastas ühe lapse kohta. Näiteks kahte last kasvatanud ema hakkaks aastas saama natuke üle 300 euro (ligi 5000 krooni). Kuivõrd mullu oli keskmine vanaduspension pea 5000 krooni kuus, siis tähendaks emapensioni saamine kahte last kasvatanud emale ühe kuu suurust lisapensionit aastas. Kokku kuluks emapensiponide maksmisele aastas esialgu 19 miljonit eurot (ligi 300 miljonit krooni). Eesti majanduse kosudes on sellise summa leidmine riigieelarvest kindlasti jõukohane.

Möödunud 20 aasta jooksul on Eesti elanikkonna iive olnud negatiivne - meil on surnud rohkem inimesi, kui lapsi on juurde sündinud. Kahanev ja vananev rahvastik on probleemiks nii meil kui ka paljudes teistes riikides. Rahvastikuprobleemidega lääneriikide, nagu näiteks Saksmaa, Prantsusmaa ja Taani kogemused on näidanud, et immigrantide sissetoomine ei lahenda probleeme, vaid hoopis süvendab neid, kuna võõrad ei suuda või ei taha uute oludega kohaneda.

Riigi ja rahvusena suudame püsima jääda aga üksnes siis kui meie iive muutub positiivseks. Meie toetusel seati 2004. aastal sisse vanemahüvitis, mis on innustanud paljusid eesti peresid laste planeerimisel ja toetanud laste sünnijärgset kasvatamist.

Emapensioni sisseseadmise üheks eesmärgiks on sündivuse suurendamine. Oleme veendunud, et pensionäridest emadele laste arvust sõltuva pensionilisa kehtestamine innustab ka praeguseid noori peresid lapsi sünnitama ja kasvatama. Iga eesti lapse sünd on kirjeldamatuks rõõmuks tema vanematele, kuid see on samuti oluline meile kõigile, kui soovime riigi ja rahvusena püsima jääda.

Hea kaaskodanik! Kui Sa toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad emapensioni kehtestamist, millega väärtustame emade tööd laste kasvatamisel ja anname oma panuse eestlaste sündivuse suurendamiseks.

Valimiskorra saaks muuta etemaks

2011-02-18

Maailmas ei ole leiutatud valimissüsteemi, mis kõiki rahuldaks ja millel ei oleks puudusi. Valimiskorra kõlbulikkust saab samas testida üksnes praktikaga. Sestap toimivad paremini need reeglid, mis on stabiilsemad, mida ei solgutata ega muudeta pidevalt.

Ent kõige olulisem on, et inimesed saaksid aru, kuidas korraldus töötab. Mida sagedamini seda muudetakse, seda vähem seda mõistetakse.

Valimiskorra muutmisega ei saa küll korvata puudujääke poliitilises kultuuris, kuigi tihtipeale usutakse, et valimissüsteem on see võlukepike, mis toob taeva maa peale. Elu on paraku näidanud vastupidist: poliitiline kultuur saab areneda paremini just stabiilsuse tingimustes.
Samas on Eestis selgelt märgata rahulolematust valimisreeglitega ja mitmes aspektis on kriitika õigustatud. Kuid proportsionaalsusel tugineva segasüsteemi asendamine majoritaarsega ei ole põhjendatud, kuna see tekitaks kaheparteilise süsteemi ja jätaks esinduseta valijad, kes soovivad alternatiivi. Ühtlasi eeldaks see põhiseaduse muutmist.

Samuti ei aita demokraatia arengule kaasa üleriigilise nimekirja täielik kaotamine, kuna see võib halva kokkusattumise tõttu tõsta valimiskünnise 7-8 protsendile. Selline olukord tekkis 2002. aastal kohalikel valimistel Tallinnas, kus Isamaaliit sai ligi 8 protsenti häältest, aga mitte ühtegi kohta linnavolikogus.

Nendest asjaoludest lähtudes pakun välja, et üleriigiline nimekiri tuleb muuta avatuks. See tähendaks valimisnimekirja kantud inimeste järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.

Pooldan kandidaatide järjestamist valimisnimekirjas tähestikulises järjekorras nii ringkonnas kui ka üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks "esinumbrid" ja teised kandidaadid.

Samuti tuleks kaotada valimistulemuste arvestamisel d'Hondti astendaja.
Nõnda saaks valija antud häält õiglasemalt arvestada ja kaotada parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.

Need muudatused vähendaksid võimalust, et tänu üleriigilisele nimekirjale pääseb kandidaat riigikogusse väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat. Ühtlasi langeks erakonna juhtkonna võimalus sokutada riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus. Samuti kahanevad võimalused välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja. Ka oleks vaja seada valimiskulutustele lagi, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Muudatused parandaksid ka erakondade sisekliimat, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.

Seega ettepanek muuta valimissüsteemi avades üleriigilised nimekirjad järgmiselt:

1. Üleriigiline nimekiri muuta avatuks. See tähendaks erakonna valimisnimekirja kantud isikute järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.
2. Valimisnimekirja järjestamist tähestikulises järjekorras nii valimisringkonnas kui üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks „esinumbrid" ja teised kandidaadid.
3. Kaotada valimistulemuste arvestamisel d'Hondti astendaja. See arvestaks õiglasemalt valija antud häält ja kaotaks parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.
4. Seaks valimiskulutustele lae, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Niisugustel muudatustel oleks valimistel järgmine mõju:

1. Võimalus, et Riigikoguse pääseb kandidaat tänu üleriigilisele nimekirjale väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat, kaob. See suurendab valija hääle kaalu valimistel.
2. Väheneb erakonna juhtkonna võimalus sokutada Riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus.
3. Vähendab võimalusi välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja.
4. Parandaks kõikide erakondade sisekliimat, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.

Intervjuu: IRL jätaks Järvamaale neli omavalitsust

2011-02-17

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) riigikogukandidaat Kaia Iva tahab pikalt räägitud haldusreformi ära teha, mille tulemusel jääb Järvamaale 12 omavalitsuse asemel kuni neli omavalitsust.

Türil oli konkurss uutesse koolidesse õpetajate leidmiseks. Praegused riigikogu liikmed peavad arvestama, et võivad peagi tööta jääda. Kas kandideerisite?
Seekord mitte. Vaatame kõigepealt, mis valimised endaga kaasa toovad.
Kui mul on vaja uut töökohta, siis arvestades eelnevat kogemust, võiksin valida kahe suuna vahel: üks oleks õpetajaamet ja teine töö ettevõtluses.

Pole mingi saladus, et riigikogust lahkudes on vaadatud endale juba mõni mugav riigitöö. On teilgi selline langevari olemas?
Ei ole. Igas ametis olen teinud tööd viimase hetkeni täie hooga. Kui see on otsas, vaatan uuesti, mis edasi saab. Praegu valmistun ikka senist tööd jätkama.

Kui teisipäevast Postimeest uskuda, võib teile vist õnne soovida, sest ennustuse järgi jätkate riigikogu liikmena.
Ma muidugi tänan selle eest Postimeest, aga eks küsitluste ja ennustustega ole nii, et neis kõigis on oma osa tõtt, kuid sellistki, mis paneb muigama.

Milline teie ja erakonna seis Järva- ja Viljandimaal on tegelikult?
Palju parem kui eelmine kord. Meil on seekord muidugi keeruline ringkond, sest teised erakonnad on jõudu juurde toonud. Meil on siin üks erakonna esimees ja tugevad üksikkandidaadid.
Eks ole ka virisemist kuulda, kuid kas või IRLi meeneid kodudesse viimas käies on inimesed olnud hästi meelestatud.

Ütlesite, et viite IRLi meeneid inimestele. Kas see tähendab, et riigikogu liige käib õhtuti ukselt uksele koputamas?
Ega päris igal õhtul ikka ka käi. See on rohkem meie heade abiliste töö, mina olen umbes 50 kodus käinud.
Plaanis on käia veel mõnes Järva-Jaani külas ja Türil ka.

Isamaa ja Res Publica Liidu üle-eestilises nimekirjas olete Andres Jalakust tagapool. Kuivõrd on see märk, et erakond pole teie tööga riigikogus rahul?
Eelmine kord olin ringkonnas kolmas, kuid nüüd teine. Riigikokku pääseb ringkonnast kolmveerand inimestest. Meil on eesmärk saada ringkonnast kaks mandaati, ehk siis parima tulemuse peaks tegema esinumber Helir-Valdor Seeder ja mina peaksin tegema paremuselt teise tulemuse.

Tiina Oraste lubas maavanemaks saades, et teeb viis aasta seda tööd ja riigikokku ei kandideeri. Ühel hetkel käis erakonnas siiski tõsine arutelu, et ta võiks valimistel parteile hääli korjata.
Loomulikult me rääkisime Tiinaga, kuid inimene pole erakonna tööriist. Poleks me Tiinaga kandideerimisest rääkinud, oleks see tema suhtes koguni lugupidamatu olnud.
Eks me seepärast vestelnud ka tugevalt Andres Jalakuga, et ta kindlasti kandideeriks.

Olete viimasel ajal meelelahutusmeedias tooni andnud. Oleme saanud lugeda teie piparkoogivormide kogust ja sellest, kuidas te kehakaalu langetate. On need riigikogu liikmele kohased teemad?
Mind meelelahutuspoliitikuks pidada on vist pehmelt öeldes üle pingutatud. Tõesti kahes ajakirjas on olnud juttu minu piparkoogikogust ning ka tervisest ja kehakaalust.
Poliitikutel on tarvis vahepeal valijatele kinnitada, et nad on täiesti tavalised inimesed. Üks Järvamaal tuntud inimene imestas, et mina piparkooke küpsetan, ta arvas millegipärast, et ma ei oskagi küpsetada.
Poliitikud on kõik tavalised inimesed ja seda kinnitust inimesed aeg-ajalt pehmes vormis ka ootavad. Nad tahavad näha, et me elame ikka samal planeedil.

Olete vist üks väheseid poliitikuid, kes ei pea blogi, ei säutsu Twitteris ega pane Facebooki pilte üles. On see olnud teie teadlik valik?
Mulle sobib naturaalne suhtlus paremini. Võib-olla ma kunagi jõuan sinnamaani, aga praegu ei tunne selle järele ihalust.

Kui vaadata riigikogu liikmete varalist seisu, olete üks rikkamaid, investeeringud ulatuvad üle miljoni krooni (64 000 eurot). Kuidas on võimalik riigikogulase palgast nii palju kõrvale panna?
Meie pere majandusseis tuleneb sellest, et abikaasa on algusest saadik töötanud Viking Windows ja ostnud ka ettevõtte aktsiad. Sealt on tulu tulnud.
Majandusliku kindlustatuse tõttu olen ka poliitikuna oma ütlemistes vabam. Ma ei pea ühest kohast kinni hoidma.

Palun lõpetage IRLi valimisprogrammi lause «Rinnapiimaga kandub meisse soov...».
(Naerab südamest) Oot oot, las ma mõtlen. Rinnapiimaga... Äkki kodu või.

«Rinnapiimaga kandub meisse soov saada pigem varem kui hiljem oma kodu peremeheks ja mitte sõltuda teiste armust.»
No rõhuasetus läks täppi!

Kuigi olete masu ajal paljusid toetusi ja soodustusi kärpinud, on eluasemelaenu intresside maksuvabastus alles jäänud. Üks teie pealubadusi on, et see peab ka edaspidi nii olema.
Teie kolleegidel Tõnis Kõivul ja Arvo Sarapuul on ligi 160 000 euro (2,5 miljonit krooni) eest laene, seega saavad toetust nii palju, kui madalama palgaga inimene teenib poole aasta jooksul. Küllap see toetus on jäänud kärpimata seetõttu, et nii on riigikogu liikmetele kõige kasulikum.
Enamik selle toetuse saajaid on inimesed, kes saavad keskmist või natuke üle keskmise palka. No alati on see küsimus, kas jõukas inimene peaks saama laste- või sünnitoetust või mitte.
Inimestele on intressitoetust lubatud ja praegu pole küll õige aeg see neilt ära võtta. Ma siiski ei usu, et siin on mängus riigikogu liikmete omakasu. Kui nii hakata arvama, ei saa ühtegi otsust vastu võtta.
Ega lõplikku võrdsust ja lõplikult häid otsuseid olegi.

Kui omavalitsusjuhtidega IRLi maamaksuvabastuse lubadusest rääkida, siis nad ikka loodavad, et kaine mõistus lõpuks võidab ja te loobute sellest.
Väikestes omavalitsustes pole see suur probleem. Paljud inimesed ei usugi, et Tallinnas Kadriorus võib 750ruutmeetrise krundi maamaks olla 34 000 krooni aastas.
Ma ei pea seda meie programmi kõige õnnestumaks osaks, kuid peaks korda saama selle, et maamaks ei või sundida sind kodu maha müüma.

Ühelegi poliitikule ei tohiks olla uudis, et juba mõne aasta pärast ei jätku pensionifondist enam raha pensione maksta ja selle tarvis tuleb riigieelarvest lisa võtta. Teie lubate valijatele pensionile lisaks veel emapensioni ja lesepensioni. See ei tundu just väga vastutusrikas tegu olevat.
Lesepensioni kohta on öeldud, et see tahab veel läbirääkimist.
Emapensioni kohta on meil küll väga selge lubadus. Emapension ei tule ühegi teise pensioni arvel, sest see võetakse riigieelarvest. See on nii-öelda täiendav toetus.
Kui riigieelarve poolt seda vaadata, võib muidugi öelda, et iga kulu on halb ja kõige parem on, kui me ei teeks ühtegi kulu.
Emapensioni kulu on järgneval aastal 19 miljonit eurot. Mina leian, et kulu on õigustatud.

IRLi programmis on kirjas, et olete valmis vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid. Mis ebapopulaarseid otsuseid te Toompeal plaanite vastu võtta?
Minu ebapopulaarsed otsused on seotud alkoholipoliitikaga. Väikesed edusammud juba on, sest viimastel aastatel on inimesed ennast purjus peaga vähem surnuks sõitnud või tulekahjus hinge heitnud, kuid minna on veel pikk maa.
Alkoholi aktsiisi tuleks tõsta, aga see peab olema tasakaalus naabermaade hindadega. Kõige rohkem tuleks aktsiisi tõsta niinimetatud treeningjookidel. Need on magusad joogid, mille kaudu teevad alkoholiga tutvust just noored.
Ega ebapopulaarsed otsused ole eesmärk omaette. Sellega lihtsalt kinnitame, et kui tekivad vajadused ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta, siis meie teeme need ka ära.

Keskerakond lubab kõikidel valimistel astmelist tulumaksu, IRL räägib haldusreformist. Need paistavad olevat tühjad lubadused, millest kunagi asja ei saa.
Eelmine kord seda meie valimislubadustes polnudki, kuid eks me ole sellest rääkinud küll.
Reformierakonnaga on meil selles küsimuses erinevad seisukohad, aga loodan, et vee tilgutamine tekitab ükskord kivisse augu. Neutraalsed analüütikud kinnitavad, et haldusreformi on vaja.

Mitu omavalitsust peaks Järvamaale jääma?
Hästi lihtne oleks teha kaks omavalitsust: Paide ja Türi. Lihtne on teha omavalitsust, kui keskuse üle ei teki suurt arutelu. Paide ja Türi puhul on keskused selgelt olemas.
Kui arvestada Järvamaa suurust, arvan, et Järvamaal peaks olema kolm või neli omavalitsust. Mitte rohkem.
Maakonnapõhist omavalitsust ma ei poolda.

Kõik erakonnad lubavad ehitada neljarealise tee Mäost Tallinna, IRL lubab teha seda erakapitali kaasates.
See on Eestis veel läbi proovimata tee. Ideena on kindlasti hea, aga oleksin ettevaatlik, kuidas jõuda kokkulepeteni.
Usun, et järgneva nelja aasta jooksul peaksime neljarealise tee Mäost Tallinnani ikka valmis saama.
Praegu on kõige suurem probleem riigihangete vaidlustamine.

Sõidate seda maanteed mööda tihti. Üks IRLi lubadus on paigaldada juurde kiiruskaameraid. Kui sageli olete teie trahvi saanud?
Trahvi pole saanud, aga kui oli katseaeg, siis teadlikult proovisin ja koju tuli kiri, et olen kiirust ületanud.
Minu arvates on kiiruskaameratest kasu ja neid tuleks tõesti juurde panna.

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadid Järva- ja Viljandimaal: Helir-Valdor Seeder, Kaia Iva, Andres Jalak, Siim Kabrits, Ando Kiviberg, Raivo Raja, Mihhail Feštšin, Hendrik Agur, Kalju Kertsmik ja Aivo Ülper.

Helir-Valdor Seeder: meie veel kohti ei jaga

2011-02-16

Isamaa ja Res Publica Liidu esinumber Viljandimaal Helir-Valdor Seeder peab tähtsaks, et saadik oleks oma valimisringkonnaga igapäevaelus seotud.

Helir-Valdor Seeder, erakondade tegemisi jälgitakse praegu hoolikalt. Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) puhul on kõmu tekitanud erakondliku kuuluvusega nõunike ametikohad, mida väidetavalt kasutati valimiste eel parteiasjade ajamiseks.

See oli ilmselgelt otsitud teema, sest need inimesed, kellest ajakirjanduses on juttu olnud, on ametikohtadele asunud pika perioodi vältel igaüks ise ajal ja kindlasti pole nende palkamine olnud seotud valimisteks valmistumisega. Küll aga torkab silma, et sellekohast infot on kogutud kaua. Kuu enne valimisi teema avalikkuse ette toomine näitab, et tegu on läbimõeldud aktsiooniga.

Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et parteide liikmete riigiametitesse paigutamine pole probleem. Seda on ette tulnud Eesti poliitikas algusest peale, seda on ka teistes riikides. Kõige parem on nimetatud nähtuse vastu võidelda avaliku tähelepanu ja hukkamõistu kaudu.

Kas te mõistate kõnealusel juhul hukka ka IRL-i?

Ei, sest kõnealuse loo puhul polnud paljud näited üldse asjakohased. Inimesed olid asunud tööle konkursi korras, järgides kõiki häid tavasid. Ei saa ju pädevat inimest karistada üksnes erakondliku kuuluvuse pärast. Tõenäoliselt on ka taunimisväärseid juhtumeid, kuid need on vaja eraldi välja selgitada.

Minu arvates ei tule hukka mõista seda, kui erakonna liikmeid võetakse tööle ametnike ja spetsialistidena, vaid seda, kui neid paigutatakse Eesti riigi avalikus teenistuses väga kaalukatele, ent neutraalsust eeldavatele kohtadele. Toon mõne näite: Eesti Panga president, rahvusringhäälingu juht ja riigikohtu esimees. Need positsioonid on väga suure mõjuga. Ma oleksin hea meelega näinud, et ajakirjandus oleks üles kerkinud teemat arendanud märksa laiemalt ja analüütilisemalt.

Juhtumile hinnangut andes torkas silma, et IRL ei ole sugugi ühte meelt. Kõrvalt vaadates tundub, et erakond on sisemiselt killustunud.

Erakond, kus on üle 9000 liikme, ei saagi olla monoliitne. Parteile, isegi väiksele, oleks tohutu õnnetus, kui kõik mõtleksid ühtmoodi. Kindlasti ei ole meil ainuotsustavat keskset juhtimist ja üht suurt juhti. See on üks IRL-i suuremaid tugevusi, aga ka erinevusi teiste Eesti parteidega võrreldes. Eri vaated muidugi rikastavad organisatsiooni, ent paratamatult toovad need kaasa ka pingeid.

Mina eelistan teadlikult sellist erakonda, kus mul on võimalik kaasa rääkida ja jääda erakonna esimehe või peasekretäriga eriarvamusele.

Olete mõnigi kord jäänud eriarvamusele ka valitsuses. Millised teie seisukohad on olnud kõige mõjukamad?

Tähtsates küsimustes on valitsus jõudnud alati üksmeelele. Küll aga on väiksemates asjades tulnud mul aeg-ajalt oma eriarvamust kaitsta. Julgen öelda, et tulemuslikult, sest üldjuhul on sellega ka arvestatud: kas on otsus tegemata jäänud või on leitud kompromisslahendus.

Oma valitsusalast tuleb meelde mitu teemat. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtja vara ehk talu tasuta üleandmine järglastele. Algul tekitas see justiits- ja rahandusministeeriumiga palju vaidlusi. Lõpuks õnnestus see siiski seadusena vastu võtta.

Või siis praegu aktuaalne väiketanklate teema. Vedelkütuseseaduse alal oli minul rahandusministriga väga suuri eriarvamusi. Ehkki ka see kava, mis on nüüd laual, pole kaugeltki veel mõistlik, on astutud juba arvestatav samm kompromissi suunas.

Näiteid saab tuua ka eelarve- ja maksupoliitikast. On selliseidki asju, mille suhtes pole valitsuskabinetis olnud konsensust, ent koalitsioon on otsustatud häälteenamusega. Näiteks olin vastu erimärgistusega kütuse aktsiisi tõstmisele eelmise aasta algul ja seetõttu valitsus seda ettepanekut ei teinudki. See esitati alles hiljem riigikogus.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles hiljuti «Sakalale», et kahest poolikust ministrist saaks kokku ühe terve, pidades silmas Reformierakonna kava liita põllumajandusministeerium ja siseministeeriumi regionaalpoliitika valdkonnad üheks institutsiooniks.

Mehaaniline liitmine on tobedus, mida Eesti riigis ei tule kunagi. Küll aga peaks ümber korraldama regionaalministri institutsiooni. Olen sellest rääkinud, ka ajakirjanduses, juba ligi kaks aastat tagasi. Maaeluministeeriumi loomine pole mingi uus idee.

Läbimõtlematu pookimine soovitud tulemust ei anna. Praegu tegeleb regionaalminister väga paljude valdkondadega, mis põllumajanduministeeriumiga kuidagi ei haaku: usuasjad, kodanikuühiskond laiemalt, perekonnaseisutoimingud, infotehnoloogia ja muud teemad, mida pole mõistlik põllumajandusministeeriumisse tuua.

Me saame rääkida vaid neist valdkondadest, mis puudutavad regionaalraha ja -programme ning maaelu arengukava. Need tuleks tõesti põllumajandusministeeriumiga liita. Mitte et me tunneks, nagu oleks meie volitused väikesed või tööd vähe, vaid see on otstarbekas ja väldib dubleerimist.

Tulles Jürgen Ligi mõtteavalduse juurde, siis mulle tundub, et sellest kumab läbi rahandusministeeriumi soov saada suuremat võimu. See taotlus on ennast aeg-ajalt ikka tunda andnud, sõltumata sellest, kes on olnud rahandusminister.

Mainitud ametikohal on valitsuses ju eelkõige statist-raamatupidaja, kes jälgib maksude laekumist ja inflatsiooni, kannab valitsusele ette ning teeb algebrat. Paraku pole raha lugemine olulise poliitika tegemine, seda on hoopis raha jagamine. Olen varemgi tajunud rahandusministrite poolt teatud kadedust teiste, poliitikat kujundavate ministeeriumide suhtes.

Kui erakonnal on edu ja teil võimalus avaneb, kas jätkate põllumajandusministrina?

Meil ei ole kombeks jagada portfelle enne valimisi. Kui pakkumine tehakse, eks ma siis kaalu. Põllumajandusministrina on mul pooleli plaane, mille lõpetamises tahaksin küll kaasa rääkida.

Kui oluline on kandidaadi seotus ringkonnaga?

Ei tohiks vastandada riiklikku mõtlemist regionaalsele. Riigikogu liikmel peab olema mõlemat. Ta peab kindlasti tundma kohalikke olusid ja probleeme, et hakata seisma oma piirkonna spetsiifiliste huvide eest, mis ei ole valla või linna tasandil lahendatavad.

Sama toetab selgelt ka meie valimisseadus, mis on sätestanud valimised ringkondades.

Samuti ei tohi piirduda ainult kohalike huvide kaitsmise ja halvas mõttes kolkapatriotismiga. Riiki tuleb näha tervikuna, ka rahvusvahelises kontekstis.

Mina ei usu, et Järva- ja Viljandimaal napib inimesi, kes on võimelised neile nõuetele vastama. Olen veendunud, et viljandimaalastel oleks mõttekas valida kandidaat, kes ei ole üksnes siit pärit, vaid on oma kodu ja pere kaudu igapäevaselt paikkonnaga seotud ja sõltub kohalikust elust.

Millised on Viljandimaa spetsiifilised probleemid, mis kõige pakilisemalt Toompea sekkumist ootavad?

Meie eripära on see, et oleme endine põllumajanduspiirkond, mida on aastakümneid arendatud ainult nimetatud suunas. Olime keskendunud põllumajanduslikule tootmisele ja saaduste ümbertöötamisele. Tänu põllumajanduse arengule, mida küll ekslikult mõnikord taandarenguks peetakse, on lihtsat musta käsitsitööd jäänud järjest vähemaks. Oleme jõudnud olukorda, kus maaviljeluses ja loomakasvatuses leiab tööd vaid kümme protsenti elanikkonnast. Ülejäänud peavad hakkama tegelema millegi muuga.

Paraku pole meil turismi arendamiseks nii head võimalust, nagu on saartel, Kagu-Eestis, Pärnus ja Tallinnas. Sellest lähtudes on meie spetsiifiline probleem töökohtade loomine.

Teine asjaolu on see, et oleme ajalooliselt olnud ikka kaldu kultuuri poole. Meil on vana ja väärikas teater, kultuuriakadeemia, nukuteater ja veel väga palju kultuuriasutusi. See kõik on hea, ent sel on ka varjupool.

Kui tavaliselt räägitakse asumite monofunktsionaalsusest, pidades silmas suuri tööstusi, millest paikkond liialt sõltub, siis Viljandi kontekstis on ebaproportsionaalselt palju kultuuri ning liiga vähe tootmist ja ettevõtlust, et seda ülal pidada. Kultuur, liiatigi rahvakultuur ei ole nähtus, mida õnnestub väga kasumlikult müüa.

Kultuuri poole kaldu paikkonna spetsiifika ongi see, et ta peab üleval püsima toetuste ja riigi abi najal. Kui tahame, et meie areng jätkuks, tuleb seda Toompeal selgitada.

Muidugi on ka asustusega seotud mured. Oleme juba ajaloolis-geograafiliselt ühelt poolt Soomaa ja teisalt Võrtsjärvega ära lõigatud saareke: Pärnu ja Tartu poole meie asustused ei laiene ning rahvas liigubki Viljandi poole.

Veel tuleb mängu see, et nõukogude aja pärandina saime kaasa suhteliselt halvasti arenenud teedevõrgu: toona oli meie maakonnas riigiteedest mustkattega 30 protsenti, samal ajal kui Lääne-Virumaal oli see protsent 100. Järelikult peame regionaalpoliitikas arvestama, et selle mahajäämuse vähendamine vajab ressursse.

Need on probleemid, mida meie esindaja peab väga hästi teadma, kui Toompeal arutatakse näiteks teede arengukava, kultuuripoliitikat või riigieelarvet.

Räägime IRL-i programmist.

Tuleb alustada põhjustest. Miks inimesed Viljandimaalt ja Eestist lahkuvad? Nad lähevad kas tööle või õppima. Siit ka lahendused, mis on meile programmiliselt kõige tähtsamad: peame võimaldama inimestel leida töö, mis pakub neile elatist ja eneseteostust. See tähendab ettevõtluskeskkonna loomist ja hariduse edendamist mitte üksnes tasuta kõrgharidust silmas pidades, vaid vaadates ka põhihariduse peale.

Kolmas teema on demograafiline olukord. Emapension on just selle parandamiseks. Heidetakse ette, et raha vajaks noored pered nüüd ja kohe. Tegelikult tuleb näha laiemalt: emapension kujundab hoiakut. Tööturult eemale jäävad vanemad teavad, et nende pension ei kannata lapsele pühendatud aastate tõttu ja see annab kindlustunde praegu, mitte kauges tulevikus.

Neljas teema on toimetulek. See puudutab kodukulusid eluasemelaenu intressidest kuni kommunaalmakseteni. See on terve kompleks, millega peame tegelema, hoolimata sellest, kas inimesed on jäänud hätta oma rumaluse, Rootsi pankade või riigi buumiaegse poliitika pärast. Oleks nukker, kui üks põlvkond jätab lapsed sünnitamata seetõttu, et nad on oma eluaseme orjad. Siin peab avalik võim kindlasti appi tulema.

Iga valija hääl on oluline

2011-02-15

Üks arusaam, mis valimiseelsest inimestega rääkimisest vastu kajab, on see, et valija häälest ei sõltu suurt midagi. Olevat üsna ükskõik, kelle poolt konkreetse erakonna nimekirjas hääletada, sest kõik sõltub erakonna üleriigilisest nimekirjast.

See arvamus näitab, kui visalt elavad müüdid. Jah, veel kaksteist aastat tagasi andis erakonnanimekiri kõrgelt positsioneeritud kandidaatidele võimaluse ka olematute isiklike häältega riigikokku pääseda. Vahepealsel ajal on tehtud seaduseparandusi, mis on järk-järgult tõstnud isiklike häälte osakaalu.

Nimekirjamandaadi saamiseks on vaja isiklike häälte miinimumi, mis valimisringkonna suurusest sõltuvalt on üles-alla kõikumisega neljasaja hääle kandis. Samuti on nimekirjamandaatide osakaal vähenenud umbes neljandikule ning valimisringkonnast vastavalt isiklike häälte pingereale saadud mandaatide hulk on tõusnud.

Kuna Eesti valimisseadus on üsna keeruline, ei ole paljud inimesed nende muudatuste sisu ilmselt teadvustanud. Viimati selgitati seda mitme eksperdi osavõtul näiteks Kuku raadio jutusaates. Aga ilmselt ei jõua need jutusaated kõigini ja sestap tuleb valija hääle tähtsust ja tähendust pidevalt üle korrata.

Mart Nuti tehtud ettepanek muuta üleriigiline nimekiri vastavalt isiklike häälte kaalule avatuks ning järjestada kandidaadid nii ringkonna kui üleriigilises nimekirjas tähestikulisel alusel suurendaks valija hääle osakaalu veelgi ja minu arust oleksid sellised muudatused head.

Loomulikult on uute muudatuste tegemine järgmise riigikogu kätes. Praegu aga tuleb igal võimalusel rõhutada, et valijate erakonnaeelistused määravad riigikogu fraktsioonide suuruse. Individuaalsed hääled nimekirja sees määravad juba riigikogu personaalse koosseisu. Üleriigilistel nimekirjadel on nendel valimistel veel ka teatud mõju, aga mitte nii suur, et käega lüüa ja arvata, et valija antud hääl on tühine.

Libaskandaale märgatakse, IRLi edu valimisdebattidel mitte

2011-02-04

Delfi kentsakas juhtkiri, mille mõte näib olevat, et IRL, „mis on seni paistnud silma ühena kõige ausamatest ja sirgeseljalisematest Eesti erakondadest", on üle võtnud Keskerakonna meetodid, paneb õlgu kehitama.

Aga Laari kohvikud? Need töötasid ka möödunud valimiste aegu ning probleemi nagu polnud. Kui Laar seab sisse kohad, kus inimesed saavad häid filme vaadata, IRLi kandidaatidega kohtuda ja neid küsimustega pinnida - see on siis muidugi halb? Ning ajakirjanikule on täiesti ülejõu märgata Laari kohviku - avaliku foorumi, arutlus- ja kohtumiskoha - erinevust ajupesulisest K-kohukesest?

Isegi asjaga tegelevad mupo ametnikud on nõutud ega saa aru, milles probleem, ja võib oletada, et neile lihtsalt avaldatakse survet.

Mis puutub nn riigipalgalistesse parteitöötajatesse, siis on IRL korduvalt selgitanud, et riigi palgal olles teevad kõnealused inimesed riigitööd. Et nad pärast seda oma lõbuks veel mõnda muud tööd teevad, ei peaks nagu suurem kuritegu olema.

On hale, kui märgatakse vaid selliseid vägisi kistud skandaalikesi, selle asemel et kulmu kergitada: IRL paneb kinni juba teise teledebati järjest! Minu meelest on see märksa olulisem kui väiklane vimmakiskumine Laari kohvikutega.

Viimati oli Aaviksoo üleolek oma oponentidest lausa mäekõrgune. Eriti kõnekad olid tema argumendid, mis tegid puust ette ja värvisid punaseks, kui hukatuslik oleks Eestile reformierakonna vana armastus - üleminek palgaarmeele. Või pigem vana pahe, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub nagu napsivend pudeli juurde. (Andku kõik toredad reformierakondlased - neid on palju - mulle andeks.)

Teledebati juures võinuks muuseas sedagi esile tuua, et sotsid kõnelevad nüüd silma pilgutamata kaitsekulutuste hoidmisest, kuigi ise on traditsiooniliselt nende kärpimist nõudnud. Eks ole nemadki aru saanud, milline on rahva valdava enamiku meelsus selles teemavaldkonnas. Rahva arvamuse järgi joondumine on igati kiiduväärt, aga mingi silmakirjalikkuse maik jääb sellele meelemuutusele paraku külge.

Intervjuu: Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju

2011-02-03

Kaks korda valitsust juhtinud peaministrikandidaat Mart Laar (50) ütleb, et Isamaa ja Res Publica Liidu programm pole vasak- ega parempoolne, vaid seisab rahvuslikel põhimõtetel.

Mis on IRLi eesmärk valimistel?

Meie eesmärk on rääkida programmist ja väärtustest, mida esindame, ning saavutada selline tulemus, mis lubab neid põhimõtteid ellu viia.

Olgu, väärtustest veel räägime, aga mitu kohta riigikogus?

Pole sellist eesmärki. Kui hakata tegelema arvudega, siis unustad ära, et sul on ka programmilised eesmärgid.

Aga tahate ikka rohkem kohti?

Iga erakond tahab. Meie ka. IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

Tulite just pikalt puhkuselt...

Kümme päeva.

Siiski, kui tõsine on peaministrikandidaat, kes keset kampaaniat teisele poole maakera kala püüdma sõidab?

Ma arvan, et väga tõsine. Olin ära aastavahetusel, poliitilist kampaaniat Eestis ei peetud. Igale kandidaadile, kes laadib ennast energiat täis, on see kampaaniaks suurepärane alus.

Kellega tahaksite koalitsioonis olla, kelle välistate?

Meile praegune koalitsioon sobib. Edgar Savisaare Keskerakonnaga ei tee mingil tingimusel koalitsiooni.

IRL ja eriti teie isiklikult rääkisite kaks aastat järjest, kui oluline on eelarve kärpimine ja tasakaal.

Aga kui sügisel algas valimiskampaania, siis olid IRLi loosungid teises keeles: anname tasuta kõrghariduse, vanemapensioni, seda, teist ja kolmandat. Selge kontrast varasemaga...

Tegelikult oli see aus. Kui ausus tundub kontrastsena, siis see võib niimoodi ka olla. Tegime kahte asja: läksime ja kuulasime, mida inimesed asjadest arvavad. Sellest lähtus ka järgmine samm, lubaduste paikapanemine ja nende põhjalik läbiarvutamine.

Ka mina võin minna tänavale ja teha küsitluse: kas tahate tasuta elektrit ja 40 000 krooni palka, ja tulla tagasi programmiga, et inimesed tahavad asju tasuta.

Vaadake, inimesed ei taha saada 40 000 krooni palka.

Tahavad ikka...

Võib-olla tahavad, aga meile nad niimoodi ei kirjutanud. Meie küsitlusest tuli välja, et kõige suurem mure pole mitte tööpuudus, vaid haridus, mure, kuidas lastele haridus anda.

Ega haridus ka tasuta pole, keegi maksab selle eest?

Selle eest maksab riik.

Äkki ikka maksumaksjad?

Inimestel, kes tahavad oma lastele haridust, peab olema kindlus, et läheme eemale Eestist, kus paljud jätavad hariduse pooleli. Põhjused on materiaalsed. Meid ennast ka üllatas küsitluses, et haridus on probleem number üks.

Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne. Kogu meie programm, mõned osad on väga parempoolsed, teised osad, võib öelda, on vasakpoolsemad.
See on sellepärast, et rahvuslus ei ole parem- ega vasakpoolne.

IRL ei olegi siis enam parempoolne erakond?

Oleme rahvuslik erakond. Räägime tasuta kõrgharidusest, mis, ütlen ausalt, on vasakpoolne loosung, ja räägime ka maksude alandamisest, mis on parempoolne.

IRL lubab vanemapensionit, praegu on ju vanemapension olemas, laste arvu ju arvestatakse pensionite maksmisel...

Ainult nende puhul, kes on sündinud enne Eesti iseseisvust. See on sügavalt ebaõiglane. Öelda, et süsteem on majanduslikult või eelarveliselt vastuvõetamatu, pole õige, sest see süsteem kehtib juba niikuinii. Lihtsalt nendele, kes sündinud pärast 1991. aastat, enam ei kehti.

Kustkohast lubadusteks raha tuleb, pensionikassa on juba praegu mitme miljardiga miinuses?

Kui võtaksime pensionikassast, siis tuleks see teiste pensionite arvel. Seda toetust käsitleme kui riigieelarvest tulevat.

Oleme välja öelnud kaks lubadust: tasuta haridus ja vanemapension. Üks neist maksab 40 ja teine 20 miljonit eurot.

Ka see on raha. Kust see tuleb?

Oleme ka selle programmi kirja pannud. Seda on võimalik täita ainult siis, kui Eesti majanduskasv saab olema kolm korda Euroopa keskmisest suurem. See on ainuke võimalus.

Majanduskasvu-lootusele lubadusi rajada on umbmäärane...

See on ainuke aus viis lubadusi anda.

Aga siis ma küsin taas: kui teie lubaduste eelduseks on majanduskasv, siis miks teie kampaania algab lubadustega raha jagada - ja need domineerivad -, aga mitte sellega, kuidas majandus kasvama panna?

Te pole võib-olla meie reklaamklippe jälginud, meie majandusklipid on kõik väljas...

Nüüd need klipid tulid, aga mitu kuud käis teistmoodi kampaania, loodi rahvale muljet, et nüüd tuleme, anname ja jagame...

Mitte tuleme ja anname, vaid vastame inimeste küsimustele. Mida nimetan seda ausaks suhtumiseks, seda võib muidugi ka pahaks panna. Oleme kõik viimased kampaaniad teinud eelarve tasakaalu peale.

Teil on seinal Margaret Thatcheri foto. Olete öelnud, et teiseks eeskujuks on Ronald Reagan. Vaatasin Youtube'ist Reagani valimisklippe ja need ütlevad: ameeriklased on töökad ja tublid, valitsus ei pea neid segama ja takistama. IRLi reklaamid, programm ja üldse asjadest rääkimise viis on muutunud üha rohkem riigikeskseks, et riik teeb ja annab.

Sellest on väga huvitav rääkida, millised tundmused tekivad. Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Üks kolleeg ütles, et loosungite järgi ei saa ta enam aru, kas tegu on IRLi või sotsidega.

Saan aru, et inimeste kuulamine on Eestis uus, see tundus midagi šokeerivat, et see on populistlik ja vasakpoolne. Tuleb vaadata kogu programmi. Kõik erakonnad, ka Reformierakond, tegelikult lubavad üsna palju.

Meil on kaks olulist lubadust. Üks on haridus ja teine on iive. Kalleid sotsiaalpakette ei leia programmist mitte ühtegi.

Ühes teises IRLi reklaamis räägib Ken-Marti Vaher: «Kodukulud 50 protsenti alla.» Kuidas seda saavutada?

See on ülioluline probleem, väljakutse Eestile on ränk.

Ränk küll, aga kuidas saavutada?

Esiteks oluliselt vähendada küttekulusid, seda saab teha soojustamisprogrammiga. Ka CO2 kvootide müügist saadud raha tuleb sinna panna. Väga raske on energia hinda langetada. Meil on võimalik tõusu pidurdada.

IRL on neli aastat valitsuses, miks te neid asju teinud pole?

Lihtsalt öeldes - pole jõudnud poliitilisele kokkuleppele. Juhan Parts tuli ideedega välja. Soojustamisprogrammi oleme ära teinud. See seisab, sest ühistud teavad sellest veel vähe.

Mis IRLi ja Reformierakonda eristab?

Mulle tundub, et osa Reformierakonnast arvab, et Eesti on valmis, et mis meil on, on nii hea, et pole vaja midagi muuta. Meie oleme rahutumad. Arvame, et Eesti ei ole valmis. Meil on ka mitmed eristuvad punktid, nagu haldusreform või palgaarmee.

Isamaa tuli kunagi loosungiga «Plats puhtaks!» ning oli uus, idealistlik, vana süsteemi ja korruptsiooni vastane. Mööda on läinud ligi 20 aastat ja skandaale on ikka olnud. Viimane asi, mis on otse seotud erakonna tippudega, pean silmas kampaaniainimeste võtmist riigi palgale...

Aga kas te teate, kui palju neid inimesi on?

Ma olen lugenud üheksast...

Te teate valesti. Neid inimesi on kolm. Ega ka nemad pole võetud tööle kampaania tegemiseks. Ministrid suudavad oma nõunikke raamides hoida. Tegime erakonna piirkondliku juhtimise ümber. Meil oli 14 inimest tööl ning jah, lasime nad lahti. Neist 14st töötab poliitiliste nõunikena kolm ja üks töötab maavanema nõunikuna... Ütleme siis kolm pluss üks.

Üha enam on IRLis esiplaanil tehnokraadid Res Publicast ja vanu rahvuslasi jääb vähemaks.

Tehke väike analüüs, lugege esimesed ja teised arvud kokku. Erakond ei jagune niimoodi. Kindlasti on nii suures erakonnas vaidlusi ja omad fraktsioonid, aga need ei jookse mööda neid radasid, mida teoretiseeritakse.

Mis radu mööda siis jooksevad?

Esiteks mööda temperamenti. Teiseks, mis tähendab poliitiline taktika ehk kas oleme jõulisemad või rahulikumad. Ja kindlasti mööda seda, mis on erakonna jaoks kõige olulisem teema.
Ka tasuta kõrghariduse teemal oli tugev vaidlus ja need jooned ei jooksnud mööda parteilist minevikku, vaid ikka mööda inimeste arvamusi.

3 MÕTET

• IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

• Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne.

• Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Leping Eestiga

2011-02-03

Rääkides nii poolteist aastat tagasi tollase opositsiooniliidri ja tänase peaministri David Cameroniga jõudsime üsna kiiresti õige sarnase probleemini - kuidas panna inimesed uskuma, et me mõtleme seda, mida räägime tõesti tõsiselt.

Pettumus poliitikas on üldine nii Suurbritannias, Eestis kui teistel riikidel. Valijatega kohtudes ütlevad nad, et teie lubadused on ju ilusad ja isegi õiged, kuid te ei kavatse neid niikuinii ellu viia. Eelmiste valimiste eel inimestele antud lubadused annavad selleks kahjuks head alust - suur osa neist on täitmata.

Osalt on see kindlasti Eestile õnnistuseks, sest näiteks Keskerakonna ja Reformierakonna lubadused oleks täismahus täitmise korral Eesti kindlalt pankrotti viinud. Teisalt on täitmata jäänud lubadus täitmata lubadus ning õõnestab usku poliitikasse. Olukord Suurbritannias ei erine selles suhtes palju Eesti omast. David Cameroni idee valijate usalduse taasvõitmiseks oli lihtne - tal mõlkus pea idee sõlmida valimisteks inimestega lühike konkreetne leping, mis näitab neile, et konservatiivid võtavad asja tõsiselt.

See idee meeldis mulle kohe. Ei salga, et eriti hakkas see mulle imponeerima seejärel kui Cameron valimised võitis ja peaministriks sai. Sest näib, et vähemalt Suurbritannias said inimesed sellest pakkumisest aru. Loomulikult paneb see konservatiividele tõsise surve. Lepingus antud lubadused on sedavõrd selged ja lühikesed, et neid on lihtne kontrollida. Kui Cameron tahab ka järgmised valimised võita, pole tal muud võimalust, kui inimestega sõlmitud leping täita.

Miks seda on aga tänases Eestis vaja? Minu hirm erakondade valimisprogramme lugedes on see, et neist on raske aru saada, mis meid siis ees ootab. Me kõik teame, et mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid järgmiseks neljaks aastaks Eestile lubada pole. Kui oleme möödunud kriisist õppinud, siis teame, et saame teha, vaid mõningaid asju ehk peame suutma olulisele keskenduda. Erinevate erakondade jaoks on prioriteedid loomulikult erinevad. Kuid kui me loeme programme, kus lubatakse taevas maa peale tuua, siis ei saa me sellest ikkagi teada, mis on siis need olulised asjad, mida rahaliste võimaluste olemasolul see erakond ära teha kavatseb. Või kui loeme programmist iga lubaduse eest märget eelarveliste võimaluste tekkel, siis ei või me kuskilt teada, mis siis selle erakonna prioriteedid on. Katse kõike asju korraga teha lõppeb samasuguse krahhiga, kust vaevaliselt väljumas oleme.

Seetõttu pakume omalt poolt valijatele lepingut, üteldes selgelt välja, mis on need vähesed asjad, mida me teeme ja see, mida me kindlasti ei tee. See ei tähenda seda, et muud meie valimisprogrammis toodud lubadused jõu kaotaksid. Kindlasti mitte - kuid kui rahvas meid usaldab, teeme esimeses järjekorras ära just need sammud. Ühelt poolt võib selline konkreetsus ohtlik olla. Vastupidine käitumine tähendaks aga valijate rumalaks pidamist. Meie Eesti rahvast rumalaks ei pea.

Niisiis teeme igale valijale ettepaneku sõlmida IRL-ga lühike ja selge leping. Meie siht on see, et Eestis oleks inimestel kodu ha töö. IRL on kindel tagatis selleks, et Eesti jääb Eestiks ega kaota oma iseotsustusõigust. Kui saame teie toetuse, lubame, et viime eelarve tasakaalu ja alandame maksukoormust, luues sellega võimaluse uueks majanduskasvuks, mis loob uusi töökohti ja tõstab elatustaset. Kuna keegi Eestis ei tohi majanduslikel põhjustel jääda ilma hea hariduseta, teeme kõrghariduse tasutuks. Selleks, et väärtustada mitte ainult laste sünnitamist vaid ka kasvatamist, viime sisse emapensioni - ikka selleks, et meid oleks siin Eestimaal rohkem. Kaitseme koduomanikke monopolide ülemvõimu eest ning hoiame Eestit õigel kursil, mitte lastes läbi rumalusi, nagu astmeline tulumaks või palgaarmee.

Need lubadused pole ei vasak- ega parempoolsed, nad on rahvuslikud. IRL on loodud rahvuslike huvide tingimusteta kaitseks ning seda kavatseme me ka teha. Valija poolt on allkirjaks lepingule valimistel Isamaa ja Res Publica Liidule antud hääl. IRL-i poolt minu kui erakonna esimehe allkiri. Ühisel jõul suudame tagada Eestile parema tuleviku.

Neli aastat Järvamaa esindajana

2011-02-01

Minu ülesanded riigikogus:
Hasartmängumaksu nõukogu esimees
Maaelukomisjoni liige
Korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimees
Rahvastiku tervise arengukava juhtkomitee liige
IRL kõneisik alkoholipoliitika küsimustes
Kohaliku algatuse ja kodanikuühiskonna toetusgrupi liige

Töö seadusloomega:
• IRL oli esimene, kes majanduskriisi alguses nõudis riigi rahaasjade kontrolli all hoidmist ja negatiivse lisaeelarve tegemist. Seeläbi on õnnestunud vältida tuleviku arvelt riigile suurte laenude võtmist.
• Suurte vaidlustega õnnestus kehtestada ettevõtetele uued eksporti toetavad meetmed. Tänu sellele on välisturgude elavnemisel meie ettevõtete ekspordimahud võrdlemisi hästi taastumas.
• Osalesin uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse osade teemade töörühmas. On väga tähtis, et kohalikud omavalitsused rakendaksid neile jäetud suurt valikuvabadust läbimõeldult ja kogukonda arvestavalt. Pean oluliseks uut õppekava, mis on suunatud analüüsiva ja loova noore arengule.
• Kehtestasime FIE-dele metsamüügi tulumaksusoodustuse ning põllu- ja metsameestele sätestasime õiguse kasutusvaldusesse antud maad riigilt välja osta. Sellest aastast saab FIE oma talu järeltulevale põlvele üle anda maksuvabalt.
• Minu juhtida on olnud toiduseaduse menetlused. Need on olnud suunatud toidu ohutusele.
• Õnnestumiseks pean mitmete alkoholitarbimist piiravate aktide vastuvõtmist - öine müügipiirang, karmimad nõuded alkoholi reklaamile, aktsiisi tõus jne.
• Riiklikus alkoholimemorandumis said kinnituse valdav osa minu ettepanekutest.

Investeeringud Järvamaale:
• Viimase nelja aastaga on investeeringud Järvamaale olnud aegade mahukamaid. Euroopa Liidu toetusraha kasutamise puhul on olnud oluline hoida silm peal meetmete rakendusaktide valmimisel, et Järvamaa objektid oleksid maksimaalselt abikõlbulikud. Õigeaegne selgitav info on aidanud tuua maakonda lisaraha.

Infovahetus:
• Head kontaktid omavalitsuste esindajate ning ettevõtjatega aitavad arvestada seadusloomes erinevate asjaoludega. Olen tänulik järvakatele, kes on aktiivsed ettepanekuid esitama ning on nõutanud paremat kontakti valitsusasutustega.
• Olen nelja aastaga külastanud enamust Järvamaa koole. Olen esinenud üldpoliitilistel teemadel, selgitanud alkoholipoliitika küsimusi ning andnud tunde matemaatika ja analüüsioskuse rakendamisest igapäevaste otsuste tegemisel.
• Olen kutsunud riigikogu tööga tutvuma kümneid gruppe. Rõhk on olnud põhikooli lõpuklassi õpilastel, kuna neil on see ühiskonnaõpetuse tunni teema.
• Igapäevased on konsultatsioonid hasartmängumaksu nõukogu töö kohta. Näen rahuloluga, et Järvamaa projektitoetuste arv on kasvanud. Oluline, et need teadmised on taotleja jaoks püsiva väärtusega.

Mehed, tulge kapist välja!

2011-02-01

Kohtusin Kosel tänumeeneid kätte viies ühe nõudliku vanahärraga, kes mulle IRLi bukletile tuginedes, pliiats käes, põhjaliku ülekuulamise korraldas. Tema küsimustest see artikkel sündiski. Oleks selliseid valijaid ainult rohkem!

Samas nõudis see meeldiv vanahärra minult ju vastust kõige lihtsamatele ja elementaarsetele küsimustele: mis see kõik maksma läheb ning kust see raha tuleb.

Nii võttis ta esimesena ette emapensioni. Selgitasin, et selle kehtestamisel kulub 300 miljonit krooni aastas (kroone kasutasin selguse huvides), ja näitasin, kui kõrgeks see võib järgmiste kümnendite jooksul kasvada.

Vanahärra jäi rahule

Teiseks ja keerukamaks kujunes küsimus tasuta kõrgharidusest. Kõrgkoolidele kulub praeguse tasulise õppe ärakukkumise kompenseerimiseks umbes 450 miljonit krooni, sellele lisaks tuleb aga sihipäraseks muuta ka õppetoetuste süsteem, mis omakorda maksab 110 miljonit krooni.

Mis puutub töötukindlustusmakse kärpimisse, siis leidis vanahärra, et see otseselt riigieelarvele midagi maksma ei lähe. Sotsiaalmaksu ülempiiri vähendamise jättis vanahärra ka arvutusest välja, kuna mõistis, et see tuleb eelarvesse tagasi suuremate tulude näol. Nipet-näpet juurde lisades selgitas vanahärra välja, et IRLi lubadused jäävad aastas umbes miljardi krooni juurde.

Nüüd võeti ette tulude pool. Kuna maksude tõstmise lubab IRL tõkestada, eelarve viib tasakaalu ning laenu ei võta, siis tekkis küsimus, kust lubaduste täitmiseks raha võetakse.

Minu vastus, et majanduskasvu arvelt, vanahärrat ei rahuldanud. Samuti ei veennud teda lootus saada toetust Euroopa fondidest. Riigikontrolli aruandele viidates ütles ta, et riigieelarve tasakaalu viimine läheb miljardeid kroone maksma.

Osutasin, et just selle tarbeks oleme seadnud oma eesmärgiks Euroopa keskmisest vähemalt kolm korda kiirema majanduskasvu, mille vanahärra kiirelt välja arvutas - veidi üle kuue protsendi keskmiselt.

Siis sehkendas ta veel midagi paberile ning arvas, et kui see meil korda läheb, siis peaksime välja tulema küll. Surus kätt ja laskis mu minema.

Siit üleskutse kõigi erakondade liidritele: tulge kapist välja ning ütelge selgelt, mida te võimule tuleku korral inimestele konkreetselt lubate ja kust te selleks raha võtate!

Olen korra analoogse üleskutsega esinenud, siis järgnes sellele sünge vaikus. Nüüd pakun väikese provokatsioonina erakondade suuremate lubaduste alusel iga erakonna lubaduste mahu ise välja.

Alustagem vasakult ehk Keskerakonnast. Nende lubadused on traditsioonilised. Astmeline tulumaks teeb inimesed õnnelikuks, sellele lisaks alandatakse massiivselt käibemaksu, tõstetakse erakorraliselt pensione, suurendatakse kõikvõimalikke toetusi, lühendatakse ravijärjekordi. Kõik see läheks maksma tagasihoidlikud 550-600 miljonit eurot.

Kunagine rahandusminister Aivar Sõerd on konservatiivselt võttes pakkunud sotside lubaduste hinnaks üle 300 miljoni euro, minu meelest läheneb see aga lausa 500 miljonile.

Kattest rääkides toovad mõlemad erakonnad esile astmelise tulumaksu õnnistava mõju, millele lisaks soovitavad sotsid veel mitmeid teisi makse tõsta.

Viimane on vähemalt aus jutt, sest see, kas astmeline tulumaks kehtestamisel riigikassasse ka tegelikult raha toob, on enam kui kahtlane.

Õnnistav astmeline tulumaks

Reformierakonnaga läks sel korral õige raskeks, sest konkreetsemate lubaduste kõrvale oli enamasti lisatud märge «võimaluse korral». Ehitasin siin kiriku keset küla ja arvestasin, et ära tehakse pooled lubadustest. Näiteks tulumaksumäära vähendamine 1% võrra koos maksuvaba miinimumi suurendamisega (näiteks 6,4 euro ehk 100 krooni võrra) läheb maksma 40 miljonit eurot pluss 10 miljonit eurot. Mis puutub tööjõumaksudesse, siis, nagu enne öeldud, need riigieelarvest otseselt raha ei võta. Mitmed lubadused teostatakse «eelarvevõimaluste tekkel», mis kokku nõuaksid raha üsna palju, neist nii kolmandiku teostamine võtaks aga umbes 20 miljonit eurot.

«Betooni» valamise lubaduste juures on Reformierakonnal «võimaluse korral» puudu, mistõttu võib arvata, et need asjad tehakse järgmise nelja aasta jooksul kindlasti ära.

Kui isegi eeldada, et suures osas võidakse neid rahastada Euroopa vahenditest, tuleb omaosalus ikkagi Eestil maksta, mis esitatud nimekirja vaadates võib ulatuda mitme miljardi krooni ehk sadade miljonite eurodeni.

Reformierakonna katteallikaks on majanduskasv, kuid selget sihtmärki sellele pole seatud.

Vaielge julgelt vastu

Kuna IRLi lubaduste maksumusega alustasin, jääb esitada vaid edetabel: IRL 65 miljonit eurot, Reformierakond 70 miljonit + 60 kuni 300 miljonit betooni, sotsiaaldemokraadid 500 miljonit eurot, Keskerakond 550-600 miljonit eurot.

Kuulen juba vaimusilmas hüüdeid, et koostajana arvestas Laar oma erakonna lubadusi valesti ning vähendas nende hinda maksumaksjale. Kui te nii arvate, siis ei peaks olema ju raske seda näidata. Ja kui ma mõnele erakonnale liiga tegin, pole ju raske minu vigu õiendada.

Valijatele oleks selline arutelu igal juhul vajalikum ja huvitavam kui ettevaatlikud katsed konkurentidele jalga taha panna ja mõnda skandaalikest üles puhuda. Nii et, head sõbrad, tulge välja!

Aeg seada uusi sihte

2011-01-28

Üks periood riigikogu töös on ümber saamas. Olen olnud riigikogu liige suuresti just Teie toetuse tõttu, seepärast võlgnen Teile kõigile ka väikese ülevaate oma tegemistest.

Nagu kogu rahvale, on ka riigikogule olnud viimased aastad väga keerulised. Varasematel kiire majanduskasvu aastatel polnud ju keeruline toetusi ja investeeringusummasid suurendada. Viimased kolm aastat on tulnud paraku tegeleda vastupidisega. Sellele vaatamata on Türi piirkonda riiklikud toetused palju aidanud. Olgu selleks kultuurimaja uuendamine, kutsehariduskeskuse suured investeeringud,
uus noortekeskus või renoveeritud Türi-Paide ja Türi-Arkma maanteed.

Olen rahul,et õigeaegse sekkumisega on mõnigi kiivakiskuv asi „õigeks saanud". Nii sai parema sõnastuse määrus, mille uue versiooni kohaselt oli võimalik taotleda ehitusraha ka Türi Toimetulekukoolile. Või erandlik võimalus täiendada tagantjärele kultuurimaja rahataotlust parkla ehituse ja kaasaegse sisutuse soetamisega. Hasartmängumaksu nõukogu esimehena rõõmustab, et olen saanud olla toeks neile, kes on otsinud rahatuge oma projektide elluviimisel. Kindlasti on just kodukandi inimestel lihtsam mul „nööbist kinni võtta" ja nõu küsida. Samuti olen ise soovitanud taotlusi esitada, kui näen, et kellegi tegutsemisind on rahapuudusel takerdunud.

Näen rahuloluga,et siitkandi projektitoetuste arv on kasvanud. Raha on saanud spordilaagrid, osalemine välisvõistlustel ja kultuurifestivalidel, eakate klubiline tegevus, koolide võistlusmängud ja luulekonkursid, tervisepäevad, rahvariiete valmistamine, muusikainstrumentide ostud, õppereisid, Paide-Türi rahvajooks, käsitööõpe, muuseumiekspositsioonid, õpilaste koostööprojektid jne Seaduste poole pealt on realiseerunud IRL-i mitmed lubadused. Kindlasti on ka järvaka jaoks oluline, et FIE-dele kehtestasime metsamüügi tulumaksusoodustuse ning põllu- ja metsameestele sätestasime õiguse kasutusvaldusesse antud maad riigilt välja osta. Samuti sai lahenduse senini probleemina üleval olnud talude järeltulevale põlvele üleandmine, mida FIE saab alates sellest aastast teha maksuvabalt.

Et asjad ausalt ära rääkida, siis pean ka tunnistama, et napsusõprade pahameel minu suunas võib olla õigustatud. Kuna alkoholipoliitika seisukohtade kujundamine on erakonnas minu ülesanne, siis olen seisnud selle eest, et alkohol ei oleks nii kergelt kättesaadav ja reklaam mitte nii noortekeskne. Nüüd ei saa kogu riigis poest öisel ajal alkoholi osta ja alkoreklaamidesse ei poogita juurde vägijookide tervistavat ja suhteprobleeme lahendavat mõju. Ning multikate vahele õllereklaame enam ei näidata. Mõistagi on riikliku alkoholistrateegia elluviimisel pikk tee veel minna. Kuna see on teema, mis on seotud mitmete valdkondadega (maksupoliitika, reklaam ja müük,
võimalused eneseteostuseks, teavitustöö jne), siis pean väga oluliseks kavandatav tegevus juba koalitsioonileppesse täpsemini kirja panna. Annan endale aru, et tegemist pole ülearu „seksika" teemaga, kuid meie inimeste tuleviku jaoks on see väga oluline. IRL-i kodulehelt ja järgnevatest trükistest, saate lugeda meie plaane järgmiseks neljaks aastaks. Olgu selleks järjepidev tegevus riigi avalike kulude ja eelarve tasakaalus hoidmiseks, riigieelarvest makstav täiendav pension kõigile emadele, spetsiaalselt just väikelinnadesse töökohtade loomist toetav rahameede või loovust ja analüüsivõimet toetava õppekava elluviimine koolides.

Olen tänulik kodukandi inimestele, kes oma tegude ja sõnadega on heatahtlikult ja omakasupüüdmatult kaasa aidanud parema Türi ja parema Eesti loomisel!

Adminitratiivne ressurss ja juhtimine

2011-01-24

Kõigepealt vajaks sõnamonstrum "administratiivne ressurss" kindlasti eestipärast vastet, nagu on "taristu" presidendi sõnavõistluse järel "infrastruktuuri" asemel kasutusele võetud.

Administratiivse ressursi kuritarvitamisest valimiseelses võitluses räägivad OSCE ja ENPA raportid enamasti maade puhul, kus demokraatia on ebakindel ja valimisteks saadetakse kohale arvukas välisvaatlejate rühm. Samas on mõiste defineerimisega raskusi. Sellepärast räägitakse administratiivse ressursi kasutamisest mõnigi kord kaude ehk antakse edasi opositsiooni kriitika, kuid omapoolsete järeldustega jäädakse napiks või üldsõnaliseks.

Mõned riigid on administratiivse ressursi kohta käivate süüdistuste hirmus oma seadusandluse päris jaburaks teinud. Näiteks Georgias peab parlamenti kandideeriv minister mõni aeg enne valimisi tagasi astuma, sest ametis olles on tal eelisolukord. Olen kuulnud sama maa opositsioonitegelast tõsimeelselt väitmas, et president Saakašvili rikkus enne tagasivalimist reegleid, sest ta tuli valimiskohtumisele ametiauto ja autojuhiga, tegelikult pidanuks president takso võtma.

Kui ministrite või Riigikogu fraktsioonide juures on poliitiliste nõunike ametikohad, siis ei saa kuidagi välistada nende inimeste osalust valimiskampaanias. Küsimus on pigem selles, kui palju niisuguseid nõunikke on. Määratlegem piir. Taunida tuleb fiktiivsete ametikohtade loomist.

Kahjuks on Eestis mindud poliitilise juhtimise mudelilt tihti üle sundpolitiseerimise mudelile. Aastaid tagasi tegid kaks erakonda (Kesk ja Reform) katse keelata kohalikud valimisliidud ja üksnes õiguskantsler Jõksi sekkumine aitas need alles jätta. Valimisliidud jäid, aga jäi ka ülalt alla suunatud poliitsurvestamine. Kuni omavalitsused on väikesed ja nõrgad, vajavad nad "poliitilist katust" mõne valitsuserakonna poolt, ehkki sisulise maailmavaatega on sellisel parteistamisel harva midagi ühist.

Maavanemaid nähti meil algselt mittepoliitiliste riigiametnikena. Nüüdseks on need ametikohad ammu muutunud parteilise positsiooniheitluse objektiks. Nooremad maavanemad võib-olla usuvadki, et parteilise struktuuri ülesehitamine on nende põhiülesanne.

Veel hullem lugu on Tallinna linnaosavanematega. Maakonnalehed, taevale tänu, on meil veel sõltumatud, aga linnaosad annavad välja lehti, kus linnaosavanema eksponeerimine on tihti mõõdutundetu. Samuti kasutab Tallinn administratiivset ressurssi linnas võimul oleva Keskerakonna kasuks nii ülelinnaliste reklaamikampaaniate kui ka oma televisiooni abil.

Mida teha? Haldusreform peab muude küsimuste hulgas suutma selgelt määratleda, kus on poliitilise juhtimistasandi piir. Praegu on ilmselgelt üle mõistlike piiride mindud. Maavanema institutsioon tuleb kas ümber kujundada või siis tagada see, et teda ei nimetata poliitiliselt. Tallinna linnaosades tuleb sisuline otsustusõigus anda praegu üksnes nõuandvat rolli täitvatele halduskogudele ning linnaosavanema ametikoht praegusel kujul sootuks kaotada. Nii volikogu kui ka halduskogude revisjonikomisjonide roll peab olema tugevam ja aktiivsem.

Kas ma usun, et see kõik on võimalik? Jah, on küll - eriti juhul, kui ka ajakirjandus ja piisavalt suur osa Eesti ühiskonnast probleemi olemusest aru saab. Oma olemuselt ei ole see mitte valimiseelse süüdistusteloopimise teema, vaid midagi, milles tuleb pärast valimisi kokku leppida.

Mis aga erakondadesse ja adminressursi kasutamise ahvatlusse puutub, siis tuletan meelde, et ka erakonnad on oma olemuselt vabatahtlikud mittetulundusühingud, kus initsiatiivi liikumine peaks võimalikult palju käima alt üles. Suur riigieelarveline toetus on paraku tekitanud olukorra, kus poliitiline kommunikatsioon toimib peamiselt ülevalt alla ning valimiseelsel perioodil jääb mulje, et poliitiline juhtimine on üle antud kallilt palgatud reklaamifirmadele.

IRLi lubadustel on kate

2011-01-17

Ausalt öeldes olin veidi hämmastunud, avastades Delfist Aivar Sõerdi artikli pealkirjaga "Miks IRL ja sotside valimislubadustel pole katet". Olen pidanud Sõerdi asjalikuks inimeseks.

Asusin seetõttu uurima, mida Sõerd siis IRL-le ette heidab. Minu rõõmsaks üllatuseks polnud IRL-st artiklis aga sõnagi juttu, küll analüüsiti selles igati asjalikult sotside tuludega tõepoolest katmata valimislubadusi. Ka artikli Eesti ees seisvaid väljakutseid laiemalt kirjeldavale osale võiksin kahe käega alla kirjutada.

Seda hämmastavam on mulle aga kirjutise pealkiri, kus millegipärast viidatakse hoopis IRL-le. Mul on selline tunne, et seda pealkirja ei pannud artiklile Aivar Sõerd ise, vaid see ilmus sinna kuskilt muljalt.

Kuid asja juurde. IRL läheb valimistele selge lubadusega viia Eesti eelarve taas tasakaalu ning mitte suurendada Eesti laenukoormust. See on meie esimene prioriteet ning sellest lähtuvad teised lubadused. IRL teab oma varasematest kogemustest, et seda on kerge lubada, aga raske teha. Samas oleme sellega varem edukalt hakkama saanud.

Nii teame ka, et eelarvetasakaalu taastamiseks on vajalik ministeeriumite valitsemiskulude külmutamine ning mahjanduskasvule tugeva tõuke andmine. Lisaks tugevale eelarvedistsipliinile tuleb selleks alandada tööjõumakse, mis ühelt poolt riigi sissetulekuid hetkeks küll vähendab, teisalt majanduskasvu kiirendades neid kokkuvõttes aga suurendab.

Kui need sammud on astutud ja kiirenenud majanduskasv on riigile täiendavaid sissetulekuid toonud, võime asuda uute programmide käivitamisele. Kui Eestil õnnestub saavutada Euroopa keskmisest kolm korda kiirem majanduskasv, ulatub selliste programmide hulk parimal juhul endises vääringus üle miljoni krooni aastas.

Kui mitmed valimistel osalevad erakonnad on jäänud kidakeelseks, millised nende prioriteedid eelseisval neljal aastal on või on neid oma programmi kandnud sedavõrd palju, et valimisprogramm usutavuse kaotab, siis IRL on oma prioriteedid selgelt ja üheselt välja öelnud: vaimult suureks saamine ehk haridus ning laste kasvatamise väärtustamine. Esimese prioriteedi all keskendume üleminekule tasuta st õppemaksuta kõrgharidusele ning teise osas emapensionile.

Oleme oma lubaduste hinna ka välja arvutanud, kuid olgu ta siis veel kord välja öeldud - taas endises vääringus, kuna see võimaldab esialgu summasid paremini võrrelda. Üleminek tasuta kõrgharidusele maksab riigieelarvele 450 miljonit krooni ja sellega käib kaasas sihtotstarbeliste õppetoetuste kehtestamine 110 miljonit krooni.

Tasuta lõunaid pole loomulikult olemas ja nagu muu riigieelarve, tulevad needki kulud maksumaksja taskust. See ei muuda tasuta kõrgharidust aga millekski, mida niisama jagatakse. Vastupidi, üleminek tasuta kõrgharidusele toob kaasa suurema nõudlikkuse nii õppuri kui õppe kvaliteedi suhtes.

Teise IRL peamise lubaduse ehk emapensioni maksumus on samuti välja arvatud - selle väärtuseks kehtestamisel oleks 300 miljoni krooni. Välja on arvutatud ka riigile pikemas pespektiivis langev koorem, mis jääb ka tulevastel aastatel mitme teise lubadusega võrreldes igati normaalsesse vahemikku. Usume, et kui tahame Eesti keelt ja kultuuri hoida, on mõlemad IRL prioriteedid Eesti tulevikule üliolulised.

Seetõttu kutsume teisigi erakondi oma peamiste lubaduste, olgu selleks kas sotsiaalprogrammid või maksude langetamine, selgelt avalikustama. Olen Aivar Sõerdiga täiesti nõus, et vastutustundetuid lubadusi ei maksa valimiste eel loopida. Eesti pole kriisist väljunud - kõrge tööpuuduse tase on sellest kurvaks tõendiks. Tööpuuduse vähendamiseks pole aga olemas muud teed, kui majandus käima saada. Tasakaalus eelarve on selleks peamine vahend.

Miks IRLi rünnatakse?

2011-01-13

Reformierakond on alustanud valimiskampaaniat. Plakatite ja kalendrite kõrval on sellega kahjuks kaasnenud ka räiged rünnakud. Muul kombel pole lihtsalt võimalik seletada Jürgen Ligi vassimist emapensioni teemal. Vaataks Reformierakonna väiteid emapensioni vastu, loomulikult eeldades, et rahandusminister erakonna seisukohti esindab.

Ainult 300 miljonit

Rünnak IRLi emapensioni vastu ei tulene rahanduspoliitilistest kaalutlustest, vaid sellest, et kava esitas vale erakond.

Ligi kirjutab, et emapensioni kehtestamine oleks kõigi rahanduslike tõdede eiramine. Seda on küll hämmastav kuulda, sest praegugi saab üks 1999. aasta 1. jaanuariks 8aastaseks saanud lapse vanematest endale iga kuu pensionilisa. Ligi poolt ennekuulmatuks ristitud skeem on Eesti riigis igati toimiv ja ei Reformierakond ega Ligi pole selle vastu poolt sõna ütelnud. IRL soovib seda toetust veidi kasvatada ning laiendada ka nendele lastele, kes on sündinud taasiseseisvunud Eestis. Me ei saa aru, miks peaks taasiseseisvunud Eestis sündinud lapsed olema vähemväärtuslikud enne taasiseseisvumist sündinuist.

Ligi ütleb, et emapensioni kehtestamine tähendaks raha ümberjagamist lastetutelt inimestelt lapsevanematele. Jah, seda küll, kuid seda tehakse ka vanemapensioni süsteemiga - ja õigesti tehakse, sest laste kasvatamine on töö, mida tuleb väärtustada ja toetada.

Ligi ütleb, et emapensioni kehtestamisega võetakse laste-tutelt inimestelt ära pension, et eelistada neid, kellel on lapsed. Kuid kellegi pensioni ei vähendata, tegu on pensionilisaga, mis tuleks riigieelarvest.

Keda esindab Ligi?

Ligi ütleb, et mingit võimalust üleplatsi pensionilisasid maksta järgmisel aastal ei ole. Ligi kombel peab ka IRL eelarve tasakaalu poole liikumist ilmtingimata vajalikuks. Võrreldes miljarditesse kroonidesse ulatuvaid Reformierakonna lubadusi, oleks aga kummaline, kui ei leiaks 300 miljonit krooni - nii palju uus süsteem esimesel aastal riigieelarvele maksma läheks.

Tekib vägisi kahtlus, kas Reformierakonna esindamise enda peale võtnud Ligi antud hetkel erakonna seisukohti ka tegelikult esindab. Emapension on hea idee, mis väärtustab laste sünnitamise kõrval ka nende kasvatamist. Tegu pole alternatiiviga emapalgale, vaid selle täiendamisega. See on meede, mis ei käi Eesti riigile üle jõu ei praegu ega ka tulevikus - arvestused on siin tehtud. Seda loomulikult siis, kui me peame vajalikuks perede ja laste toetamisse panustada. IRL on aru saanud, et selles küsimuses on meil Reformierakonnaga sarnased prioriteedid.

Üllatav on, et Jürgen pole ikka veel andnud vastust meie ettepanekule kirjutada eelarve baasseadusse tsüklilise tasakaalu nõue. Minu poliitika neljal viimasel aastal on olnud eelarve tasakaal ja seda teab Jürgen suurepäraselt. Vahel olen ka oma võitlustes alla jäänud. Nii tõsteti 2008. aastal ministeeriumide tööjõukulusid minu vastuseisust hoolimata.

Nii tekib mul kuri tunne, et tegu oli katsega naeruvääristada Tšehhis Jizerska Padesatka klassikamaratonil osalenud Reformierakonna senist esimeest Andrus Ansipit, kes on emapalka makstes lapsevanemate eelistamist lastetutele inimestele selgelt toetanud. IRL on siin peaministriga samal arvamusel.

Sisutühje poliitikuid on meil käputäis

2010-12-19

Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva Liisa Pakosta sõnul ei vastanud "Riigimeeste" sari tegelikkusele, kuid ei sündinud ka päris tühjalt kohalt.

"Nii palju, kui ma näinud olen, mulle see sari väga meeldis," ütles Pakosta Delfile. "Sari parodeerib ja viskab läbi pisarate nalja sisutühjade poliitikute üle."

Säärased inimesed on tema sõnul olemas, aga nad moodustavad väga väikese osa poliitikutest. Sellist poliitika paroodiat nagu "Riigimeestes" kohtab ikkagi Eesti poliitikas viimastel aegadel mõnikord küll.

Sari tuli Pakosta hinnangul ekraanile täitsa õigel ajal. Tema sõnul on tänuväärne, et "Riigimehed" pahupooli avalikustavad ja kultuuriinimesed üritavad ühiskonna sanitaridena tegutseda. "Usun küll, et intellektuaalselt hästi tehtud asjadest on lõpuks kasu," sõnas ta.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni kuuluv Pakosta meenutas viimase saate lõiku, mis käsitles komisjoni tööd ja ütles, et tegelikkuses toimuvad komisjonis arutelud ikkagi sisuliste küsimuste üle ja kestavad mitu tundi.

"Arutelud on sisukad ja ministeeriumist tulnud variant tehakse mõnikord ka komisjonis just sisu poolest ümber või algatatakse ise uus eelnõu," rääkis ta.

Sümpaatne kantsler

Ühtegi prototüüpi Pakosta arvates seriaalis pole. "Kedagi ei ole võetud üksühele," sõnas ta. "Loodud on koondportree teatud tüüpi inimestest, kel endal visioone napib."

Pakosta sõnul oli tegelastest talle väga sümpaatne kantsler. "Praegu on sari üles ehitatud vastandamise peale, tark ametnik ja loll poliitik, aga nii nagu on poliitikud erinevad, on ka ametnikud erinevad," arutles Pakosta ja meenutas, et Eestis on olnud ministreid, kes on alluvate poolt väga lugupeetud ja vastupidi.

"Ma väga loodan, et see sari mõjutab valijate käitumist märtsivalimistel. Kallid valijad! Palun tundke huvi sisuliste küsimuste vastu, huvituge, mis kandidaat varem teinud on, millised on tema väärtushinnangud, minge kandidaatidega kohtuma."

Ta meenutas, et seriaalis sai 12 häälega ministriks inimene, kes ei olnud spetsialist. "Kui te ei lähe valima, siis juhtubki nii. Minge ja näidake oma eelistust," kutsus ta valijaid üles. "Mõnele inimesele tundub, et tema häälest midagi ei sõltu, siis tegelikult sõltub. Ka parteinimekirja järjestuse muudavad ringkonnas ümber kandidaatidele antud hääled. Nurgas torisemine ei muuda midagi."

Toomas Tõniste talvises Pärnus

2010-12-15

Eile õhtupoolikul märkas mõnigi Ringi tänaval liikuja Rüütli platsi servale püstitatud väikest telki, mille üks sein oli avatud ja lumest puhastatud laia jalgteed valgustasid hange varju poetatud küünlad. Pimedale telgile andsid kerget valguskuma üksikud põrandale asetatud küünlad. Lähemale astudes võis telgi ees seismas ära tunda kuulsa purjesportlase Toomas Tõniste, kes vestles ühe meesterahvaga. Telgi pimedusest astus nähtavale Marvi Volmer ja pakkus lahkelt piparkooke. Neid lubati rohkemgi tasku pista, nii et koduteelgi oleks veel võimalik maitsvaid präänikuid krõbistada. Kaks Pärnu kolledži üliõpilast olid samuti toimekalt abiks ja pakkusid kuuma glögi. Keeldumisel rutati selgitama, et see on alkoholivaba ja pärast kuumalt joomist võib julgesti kohe autorooli istuda. Kaks IRL-i visuaaliga lipukest kumbagil pool avarat ukseava ja samasugused märgid telgi kolmel seinal andsid aimu, et tegemist on Isamaa ja Res Publica Liidu ettevõtmisega külmal ja pimedal ajal. Täpsemalt aga praeguse koosseisu Riigikogu liikme isikliku tagasihoidliku valimiskampaania kihutustööga märtsikuus toimuvateks valimisteks.

Toomas Tõniste oma meeskonnaga Rüütli platsil

Toomas Tõniste on majanduskomisjoni liige, seepärast kaldus jutuajamine rohkem majandusvaldkonda. Pealegi on mees, keda inimesed tunnevad eelkõige olümpiasportlasena, praegu ka ise sukeldunud tugevasti majandustegevusse. „Osalen mitme firma tegevuses, kus käive ulatub 100 kuni 150 miljoni kroonini," rääkis poliitik, et vältida ekslikku arvamist nagu pürgiks ta uuesti Riigikokku kõrge palga järele, mis võimaldaks ambitsioonikamat ära elamist. „Kindlasti oleks mul olnud palju hõlpsam Tallinnas kandideerida kui Pärnus," selgitas ta sõbralikul viisil ja meenutas 2007. aasta Riigikogu valimisi Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa valimisringkonnas, kus kandideeris Mart Laari järel kolmandal kohal nimekirjas. Kuigi Mart Laar tegi eespool suure töö ära, piisas Toomas Tõnistel 909 häälest, et pääseda isikliku mandaadiga otse Riigikokku.

Tuluke jalgteele

Loomulikult huvitusin sellest, kuidas ta end tunneb IRL-i Pärnumaa piirkonna teiste kandidaatide seltskonnas ja kuivõrd on ühtne valmiseelne meeskonna töö mõeldav situatsioonis, kus maakonna erakonna juhatus on välistanud väljapoolt tulijate osalemise Riigikogu valimistel? „Väga hästi," tuli kiire vastus, mis ei vajanud pikka mõtlemist, sest ka Talllinnas olevat ta ajanud täiesti iseseisvalt valimiseelset tööd valijatega - vaid mõnel üksikul korral olid olnud koos Laariga.

Mees, kes soovis väga Toomas Tõnistega pildile jääda

Toomas Tõniste leiab, et Riigikogu valimistel ei pea olema isiklikes suhetes nii tihedalt seotud kohapealse eluga nagu seda võiks eeldada kohalike omavalitsuste valimisel. Siiski kinnitas ta, et on eelkõige purjespordi kaudu Pärnuga Tallinna ja Haapsalu kõrval tihedalt seotud. Pärnumaa on tema nägemuses üks osa Eestist ja kuidas läheb riigil tervikuna, sama moodi kulgeb elu sel juhul ka siinses maanurgas. Näiteks tõi riigimees seaduse muudatuse vältimise, mis just Pärnu linna hotellindust tugevalt mõjutab. Kahel korral on reformikad üritanud eelarve arutelul viia hotellide käibemaks 9%-lt 20-le, mille just tema algatusel on alati IRL-i poolelt „punane riiv" saanud ette tõmmatud. Samuti tahab ta jätkuvalt kaitsta Pärnu linna huvisid selles osas, et laenukoormuse 60% piiri ei käsitletaks liiga jäigal joonel. Veel toetab ta Lottemaa loomist Tahkuranna valda ja lubab seista pensioni tõusu eest.

Samas on Toomas Tõniste lubaduste jagamisel ärimehena ettevaatlik ega taha anda katteta lubadusi, mille täitmine võib osutuda ebamõistlikeks või majanduslike arvestuste põhjal kättesaamatuteks. Pärnu lennuvälja osas jäi ta väga pikalt mõtlikuks ja kaldus arvamisele, et Eesti oludes ei saa iga mõnekümne kilomeetri järele lennuvälja rajada. Kõik oleneb mõistlikust otstarbekusest! Aga pika mõtlemise järel ütles, et kui saab valijate eelistuse, siis ta kindlasti kaitseb Pärnu lennuvälja arendamise plaani.

Moldova haavatud identiteet

2010-12-10

Moldova habras rahvuslik identiteet kipub kahe suure naabri Venemaa ja Rumeenia vahele ära kaduma.

Kui ma pisut vähem kui tunnipikkuse sõidu järel üles ärkan, vänderdavad meie auto ees sügavad roopad ja tee kaob olematusse. Mingit otsemagistraali Chišinaust Comrati ei lähe ning nüüd on autojuht oma uhket GPRS-seadet usaldades liiga hoogu läinud. Pöörame suure vaevaga ümber. Aparaadi pealetungiv naisehääl ei jäta ometi jonni, sisendades, et nüüd oleme eksinud ja juht teeb kõike valesti. Kell on umbes kuus hommikul ja peame leppima sellega, et Taraclia valimisjaoskonnad kaugel lõunas avatakse ilma meie valvsa kohalolekuta. Leides end in the middle of nowhere ei jää muud üle kui hilineda ning imetleda hilissügisest päikesetõusu Bessaraabia väljadel.

Valimisantropoloogia

Õigupoolest andsin nõusoleku Moldova järjekordseid valimisi vaadelda eeskätt võimaluse pärast osaleda teaberohkel eelmissioonil ja loota valimispäeval lähetust Gagauusiasse. See on umbes 157 tuhande elanikuga autonoomne piirkond, kus elavad vene õigeusu vastu võtnud türklased - ainsad omataoli-sed maailmas. Gagauusid kõnelevad parema meelega vene kui rumeenia keeles ja varem on nad olnud truud kommunistide valijad. See suundumus jätkub, kuid pisut väiksema ülekaaluga.

Tegelikult veab mul seekord valimisantro-poloogiaga veel enam. Sihtkoht asub Gagauusiast edasi, Moldova bulgaarlaste asualal. Nende päralt on Taraclia linnake, aga ümberkaudsetes külades elab ka gagauuse, moldovlasi ja ukrainlasi. Peale minu tunnevad piirkonna vastu huvi Tšehhi parlamendiliikmed, sest kuskil seal leidub ka pisike tšehhi küla, mis on võõras ümbruses juba kolmsada aastat vastu pidanud.

Kuna tegemist on kolmandate parlamendivalimistega pooleteise aasta jooksul, on korraldajatel kõik selge. Isegi inimesed -ime küll! - tulevad veel kord välja. Samas ei muutu nende valimistega suurt midagi. Kommunistlik partei saab küll kõige enam hääli, aga võimulolev Euroopa allianss teeb neile jälle „kambaka". Kommunistid saavad esialgse seisuga 44 ja Allianss ühtekokku 57 kohta. Aga ei, viimasena on lugemata osa Chišinau häältest ja lõppskooris jooksevad veel kaks mandaati Alliansile. Kaks häält jääb 61-st puudu.

Kummalgi poolel ei teki võimalust saada parlamendis kolme viiendikulist häälteenamust (61 häält 101-st), mis võimaldaks valida maale presidendi. Konstitutsiooniline kriis võib jätkuda. Keskpärane lahendus on häälte ülesostmine, aga hea lahendus oleks kahe leeri kokkulepe maa tuleviku nimel. Allianssi sees jagunevad jõujooned ümber. Moldova Nostra (e k: Meie Moldova) seekord parlamenti ei pääse. Peaminister Vlad Filati Liberaaldemokraatlik Partei seevastu parandab oma positsioone oluliselt.

Kuid see on vorm, Moldova sisu valutab kusagil mujal. Taraclias veedetud päev avab mu silmi. Kirjeldamatu vaesus ja tuleviku-tus. Tühjal väljal eksponeeritakse nõuka-aja meeldetuletusena BTR-i, eemal avaneb üks akendeta tondiloss ja selle kõrval teine kastikujuline hoone. Nime järgi on see Taraclia ülikool. Välisel vaatlusel võiks seda pidada mõne ääremaavalla mahajäetud kultuurimajaks. Sealses valimispunktis leian kena bulgaaria tüdruku. Ta ütleb, et ülikool on tegelikult väga väike ja tehnika-alane. Kes vähegi saab, läheb Bulgaariasse kõrgkooli, aga halvemal juhul Chišinausse või Venemaale. Tagasi enam ei tulda.

Vaatlusmanuaal sunnib mind iga kord viiepallisüsteemis hindama, kas valimisjaoskond on puuetega inimeste jaoks ligipääsetav. Õhtu edenedes muutub see küsimus üha kohtlasemaks, sest kottpimedas on mul endal raskusi poriloikude ja silmale nähtamatute trepiastmetega. Inimesed seevastu on lahked ja elavnevad külalist nähes silmanähtavalt. „Nii me elame," on kurb, pisut häbelik tõdemus. Valimiste läbiviimisele pole ' mul endiselt vähimatki ette heita.

Mõtisklema kutsuvad üksikasjad. Enamik valimisbülletääne on mu tegevuspiirkonnas venekeelsed, sest selline olevat sealsete elanike eelistus. Jääb arusaamatuks, miks Moldova ei toeta bulgaarlaste ja gagauuside oma identiteeti ega trüki materjale bulgaaria ja gagauusi (türgi) keeles. On ju Moldova huvides, et vähemusrahvused oma keele ja identiteedi juures püsiksid. Praegu on pigem nii, et nõukaaja nostalgia ja lahustumine rahvusetuks vene keele kõnelejaks jätkub isegi kakskümmend aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Neid inimesi pole võimalik mõista mõistmata ümbrust, kus nad elavad.

Saavutan usaldusliku kontakti ka ühe kooliõpetajaga, kellelt pärin, kas valijate registrist leidmiseks orientiirina välja pandud tänavanimed nagu Lenini, Gagarini ja Tšapajevi pole mitte kadunud aja kopitus. Tema on rumeenia keele õpetaja ja arvab, et tegelikult võiks need ära muuta. Paraku ütlevat kohalik võim, et nii suure ümberkorralduse jaoks pole raha.

Moldova käestlibiseva identiteedi ehe näide on mu autojuht. Ehkki moldovlastest vanemate laps, käis ta venekeelsetes koolides. Isa oli Nõukogude ohvitser. Erinevalt tõlgist, kes ei häbene välja näidata oma Rumeenia-lembust, on autojuhi mõtteilm palju kummalisem. Õpin seda pisut tundma, sest sõltun sel päeval temast palju rohkem kui sümpaatsest tõlgist, keda ma tegelikult ei vaja, sest rumeenia keelt pole õieti kellegagi rääkida. Juht teeb avalduse: „Rumeenial pole meiesuguseid vaja. Paremal juhul vajab ta meid orjadena, mitte inimestena. Nad hakkasid meile Rumeenia passe jagama, aga kas te ikka teate, mispärast? Neil ei olnud Euroopa Liitu astumiseks piisavalt palju kodanikke, eriti nõudis Euroopa Liit, et töötuid peab rohkem olema." Tsitaadi lõpp, kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Siin meenub üks ammune vestlus autojuhiga Donetskis 2004. aasta lõpus. Too mees avaldas kartust, et Juštšenko paneb presidendiks saades Donbassi kaevandused kinni. Kui kinnitasin, et selleks pole ühtegi loogilist põhjust, arvas autojuht, et võib-olla Juštšenko ise jätaks kaevandused ka alles, aga tal on ameerika naine ja küll me veel näeme, et kõik halb tuleb sealt. „Aga mul ükstakõik, taksojuht saab ikka hakkama, tulgu kasvõi fašistid," kõlas resigneerunud kokkuvõte. Meie oma Eesti heaolus ei tea enam, milliseid mütoloogiavõrseid nõukogude võim inimestesse istutas ja kuidas need puud on viimase paarikümne aasta jooksul edasi kasvanud. Politoloogia jääb neid protsesse kirjeldades tihti hätta, kuid mõnikord võiks hoopis rahvaluuleteadusest abi olla.

Tegelik ajalugu või valge leht?

Kuid tulgem tagasi Moldova identiteedi juurde. Minu meelest moodustavad Ukraina, Moldova ja Valgevene mingi lõhestumisele määratud üleminekuala muu Ida-Euroopa ja Venemaa vahel. Neid riike iseloomustab keeleline ja poliitiline kahestumine. Meil on vasak- ja paremkalda Ukraina, belaruska mova's kõnelevad ja selle päriselt unustanud valgevenelased ning Rumeenia- ja Vene-orientatsiooniga inimesed Moldovas. Tõsi, Moldovas on äratuntav ka „kolmas tee" ehk habras Moldova-keskne identiteet, mis suhtub umbusuga mõlemasse suurde naabrisse. Aga pooltoonidel on oht mustvalges võitluses pildilt kaduma minna.

Kui me oktoobri lõpus Indrek Saarega Moldovas eelmissioonil käisime, avaldasid mulle kommunist Voroninist ja peaminister Filatist enamgi muljet kohtumised kahe ülejäänud parteijuhiga. Need on liberaalse partei juht Mihai Ghimpu, kes parlamendi esimehena oli sellal ka presidendi kohusetäitja, ning Marian Lupu, kommunistide leerist üle tulnud täht, kes ei mallanud oodata, millal vana Voronin talle teed annab.

Erinevalt Lupust pole Ghimpu tõenäoliselt enam tulevikumees, tema partei kaotas uutel valimistel kohti ja partei sees jääb ta populaarsuselt alla oma õepojale Dorin Chirtoacäle, kes on praegu Chisinäu linnapea. Ghimpu on rohkem vana sirgjooneline dissident kui kaasaegne poliitik. Kummalisel kombel saime temaga sama päeva jooksul ametlikus programmis kaks korda kokku -hommikul kohtusime Ghimpu kui parteijuhi ja parlamendi esimehega, aga õhtuses programmis kehastus ta Moldova presidendiks ehk täpsemini, presidendi kohusetäitjaks. Need jutuajamised jäid meelde.

Hommikul suutsin Ghimpu vihaseks ajada leebe ja enda meelest hädavajaliku soovitusega mitte võtta meetmeid kommuniste soosiva eratelekanali vastu. Ütlesin, et sellised sammud mõjuksid Moldova kuvandile enne valimisi väga halvasti ka juhul, kui kommunistide kanal on valitsust rünnates üle piiri läinud. Selle peale Ghimpu enam muud ei rääkinud kui sajatas kommuniste, nende telekanalit ja saamatut Audiovisuaalset Nõukogu, kes ei suuda riigis korda majja lüüa. Oma osa sai ka Euroopa, kes Moldova demokraatide olukorda ei mõistvat. Mul jäi süda valutama, sest oli näha, et selliste etteastetega teenib Ghimpu ebasümpaatiat just Lääne-Euroopa poliitikute poolt, kes säärast stiili ei mõista.

Õhtusel kohtumisel püüdsin ma Ghimpu rünnakut kommunistide vastu ennetada. .Jätame Voronini isiku kõrvale. Seletage meile, kuivõrd on lõhe Moldova ühiskonnas seotud sellega, et ajalooküsimused on Molotovi-Ribbentropi paktist saadik selgelt lahti rääkimata?" Seekord olin õigele nupule vajutanud. Ghimpu süttis taas, kuid palju positiivsemal moel, Voroninit mainiti vaid paar korda. Meile sai osaks särav etteaste ajaloosündmustest ja sellest, kuidas rahvalt on võetud tema ajalugu ning nõukogude propaganda mürgihambad pole veel tühjaks jooksnud. Kogu Ghimpu riigifilosoofia põhineb sellel, et Moldova rumeenlaste identiteet tuleb uuesti üles ehitada. Arusaadavamaks sai ka hommikune pahameelepurse, sest kuni kommunistid oma propagandat jätkavad, pole see tema meelest võimalik.

Hoopis teistsugune lähenemine on Lupul. Tema sõnul ei mõista Euroopa Alliansi ülejäänud osapooled üldse, kui tähtis ja habras on Lupu elektoraat. „Need on ju endised kommunistide valijad, kes minuga kaasa tulid," ütleb ta. «Igasugune parempoolne poliitika ja jutt Rumeeniaga ühinemisest on neile vastukarva. Ettevaatlik tuleb olla!"

Lupu ütleb, et ajalugu tuleb unustada, alustama peab puhtalt lehelt. Riik ja ühiskond on tema meelest viljatu ajaloovaidlusega üksnes aega kaotanud, teha tuleb pragmaatilisi otsuseid ja alustada sealt, „kus me praegu oleme". Kaugemale vaadates võib sõnaosava Lupu jutu taga aimata ka õigustust sellele, et millalgi võib ta oma valijate huve ja arusaamu ettekäändeks tuues taas kommunistide poolele pöörduda, kuid nüüd juba iseseisva koalitsioonijõuna.

Seega on meie ees kaks täiesti vastandlikku lähenemist: ajaloo tagasitoomine ja uus algus valge lehena. Kuigi Ghimpu tõebukett on äratuntavalt sarnane Eesti edumudelile, võib Lupu lähenemine Moldova puhul siiski osalt vajalik olla. Pelgalt patriootiliste motiividega ei saavuta Rumeenia-orientatsioon ühiskonnas kunagi vajalikku tugevust. Olukord muutuks, kui appi tuleb majanduslik areng ja euroopaliku heaolu käegakatsutav lähedus. Praegu seda ei ole ja majandus Moldovas peaaegu puudub. Kahjuks on ka Rumeenia nõrk ja hinnaalandusega Euroopa Liitu vastu võetud riik. Lisaks on probleemid Transnistriaga, mida Venemaa võib kurjasti ära kasutada, kui Moldova Lääne-orientat-sioon edukaks muutub.

Suures geopoliitilises malemängus on Moldova alati olnud ettur. Ometi võib selle etturi jõuvarudest palju sõltuda. Mainitud Valgevene-Ukraina-Moldova vööndis võib just väike Moldova osutuda mängijaks, kes tänu seosele Rumeeniaga suudab positiivselt üllatada. Vaesuse ja kõigi muude tagasilöökide kiuste pole Moldova demokraatia luhta läinud. Moldovat tasub toetada.

Lõpetuseks olgu mainitud, et Moldova on maa, mille kohta on meil hiljuti ilmunud koguni kaks algupärast raamatut. Need on Marje Aksli „Minu Moldova" (2008) ning Marianne Mikko „Moldova: lääne ja ida vahel" (2009). Kui esimest iseloomustab terav sissevaade probleemidesse, millega võõramaalasel on raske kohaneda, siis teist võib soovitada seal sisalduva faktirohkuse poolest.

Moldovas oluliste muutusteta

2010-12-01

Läinud pühapäeval Moldovas toimunud kolmandad parlamendivalimised viimase poolteise aasta jooksul olulisi muutusi ei toonud.

Moldova ajakirjandus teatas, et valimiste päeval töötas 2037 valimisjaoskonda, neist 75 välisriikides. Ennetähtaegsete valimiste korraldamiseks trükiti 2 809 617 hääletusbülletääni, neist 2 112 582 moldova (rumeenia) keeles ning 697 035 vene keeles. Nimekirjadesse oli kantud 2 651 564 valijat.

Bülletääne trükiti rohkem seetõttu, et keskvalimiskomisjon ei osanud arvata, kui palju inimesi osaleb valimistel Transnistrias ja välismaal. Ettenägelikkus oli õigustatud, sest välisriikides käis valimas kolm korda enam inimesi kui 29. juulil 2009.

Valimisrekordit ei löödud

Pretsedenditu oli valimiste vaatlejate arv. Valimisjaoskondades töötas 6000 nii kodumaist kui välisvaatlejat.

Märkusi hakkas vaatlejatelt tulema kohe, kui jaoskonnad avati. Peamiselt puudutasid need agitatsiooni valimiste päeval, katseid valijaid ära osta ja protseduurireeglite rikkumisi.

Eesti riigikogust valimisi vaadelnud Andres Herkel seevastu leidis, et valimiste korraldamise suhtes etteheiteid teha oli raske, kuna rahvas, kohalikud valimiskomisjonid ja vaatlejad kogu riigis olid seda harjutanud.

Valimisaktiivsuses rekordit ei löödud. 28. novembri 2010 valimistel osales 59,1 protsenti valijaist, 29. juulil 2009 oli näitaja 58,77 ja 5. aprillil 2009 vaid 57,55 protsenti.

Viis aastat tagasi, 5. märtsil 2005 käis valimas 64,86 protsenti valijaist.

Patiseis jätkub

Moldova keskvalimiskomisjon avalikustab lõplikud valimiste tulemused täna. Komsomolskaja Pravda Moldova andmetel kogusid kommunistid 39,3, liberaaldemokraadid 29,4, demokraadid 12,7 ja liberaalid kümme protsenti häältest. Ülejäänud 16 parteid ei ületanud valimiskünnist. Samamoodi haprasti läks 19 sõltumatul kandidaadil, kellest ükski ei kogunud kahte protsenti vajaminevaid hääli.

Kommunistid said küll kõige enam hääli, aga sellest ei piisa konstitutsiooniliseks ega lihtenamuseks.

Kommunistidel on algsetel andmetel 42, liberaaldemokraatidel 32, demokraatidel 15 ja liberaalidel 12 parlamendikohta.

Pärast 29. juuli 2009 valimisi oli kommunistidel 48, liberaaldemokraatidel 18, demokraatidel 13 ja liberaalidel 15 mandaati.

Nagu kirjutas Herkel, ei piisa kummalgi poolel, ei kommunistidel ega eurointegratsiooni pooldajatel jõudu, et parlamendis nõutava kolme viiendikulise häälteenamusega valida riigile president. Seega võib konstitutsiooniline kriis jätkuda.

Ekspertide arvates on uued koalitsioonid möödapääsmatud. Pole võimatu, et kommunistid ja liberaaldemokraadid püüavad valimistulemusi vaidlustada, sest kumbki partei lootis palju paremat tulemust.

Herkeli arvates saab presidendi valimiseks 101 häälest vajalikud 61 hädaga pooleks kokku, kui emb-kumb pool teiselt hääli üles ostab. Seda ei pruugi juhtuda ja poliitilisele kultuurile see kindlasti kasuks ei tule. Herkel soovitab riigi stabiilsuse huvides jõuda kokkuleppele, mida siiani pole saavutatud.

Herkel kirjeldas oma ajaveebis www.herkel.net valimiste vaatlemist Gagauusiast lõuna pool bulgaarlaste asualal Taraclia linnas ja selle ümbruses. Vaesus olevat väga suur.

Vaatlejat üllatas, et valimisbülletääne jagati peamiselt vene ja vajadusel rumeenia keeles. Probleemid algavadki sellest, et bulgaarlased, gagauusid ja osalt moldaavlasedki on läinud üle vene keelele, riigi identiteet on haavatud.

KOMMENTEERI SIIN

Rõõmsa jällekuulmiseni!

2010-11-26

Tänaseks oleme teinud põhilised kokkuvõtted IRLi üleriigilisest küsitlusest, mille edu ületas meie erakonna kõige suuremad ootused. IRLi küsitluses osales kokku 58 438 inimest üle Eesti.

Küsitlus andis kinnituse, et oleme valitsemisprogrammi koostades liikunud üldiselt õiges suunas ja tajunud üsna hästi Eesti ühiskonna probleeme ning inimeste vajadusi. Peame oluliseks pöörata tähelepanu eelkõige järgmisele kolmele teemale:

Esiteks - tasuta kõrghariduse rakendamine, et kõrgharidus oleks kättesaadav kõigile andekatele noortele olenemata pere rahalistest võimalustest. Teiseks peame oluliseks väärtustada ema tööd laste kasvatamisel ja viia sisse emapension, mis annab iga lapse pealt pensionilisa (ka praegustele pensionäridele). Ja kolmandaks - töökohtade loomine, mille tarvis seisame nii riigieelarve tasakaalu kui tõhusate ettevõtlustoetuste eest ja kaitseme IRLi viit sammu võitluseks hinnatõusudega.

Küsitluse vastustest selgus, et peamised probleemid seonduvad toimetuleku, tööpuuduse, kõrgete kommunaalkulude ja laste kõrghariduse kättesaadavusega. Sagedamini toodi probleemidena välja veel madalaid palku ja pensionitõusu soovi.

Kindla tuleviku tagamiseks peeti vastajate hinnangul tähtsaimaks noortele hariduse omandamise võimaldamist, kuna toodi esile, et pere rahaline olukord ei võimalda last kõrgkooli saata. Kindla tuleviku alustaladeks peeti ka noorte tööpuuduse leevendamiseks ja uute töökohtade loomiseks ettevõtluse toetamise vajadust.

Uurisime vastajatelt ka seda, millise küsimustikus väljapakutud ideest peaks tegema ära esimesena ja teisena. Esimese valiku seas oli kõige rohkem toetajaid valitsuskulude külmutamisele, järgnesid töökohtade loomine ja tasuta kõrghariduse võimaldamine.

Teise valikuna, mida Eesti ühiskonnas on vaja ära teha, oli kõrgeima pooldajate arvuga tasuta kõrgharidus, sellele järgnesid töökohtade loomine ning kodualuse maa vabastamine maamaksust.

Vastamata armastus

2010-10-19

Arvamusuuringud justkui kinnitavad kõhuga tunnetatavat tõsiasja, et kodanike armastusest kuulub poliitikutele mikroskoopiline osa. Tõsi, teatud isikutele valimistel antud hääled räägivad mõnigi kord palavast poolehoiust.

Valimisperioodil on õhus palju loosungeid, kirge ja armastust, kuid valimiste vaheline aeg on töökale poliitikule üsnagi rutiinne, kuiv ja kurnav. Sel ajal pole tema «parim sõber» erakonna poliitsekretär või kampaaniajuht, valijast rääkimata, vaid lubadusi dokumentidesse vormiv ametnik. Seepärast armastabki tark poliitik ametnikku.

Kas samasuguste tunnetega peaks vastama ka maksumaksja? Armastama ametnikku? Viimane korraldab ju temagi elu: abistab planeeringu tegemisel, peab lasteaiajärjekorda, teeb ühissõidukite graafikud, paneb paika tasulise parkimise alad, õpetab prügi sortima ja koera-kassi pissitama.

Isegi kui elad kauges metsakülas, ega sa ametnikest mööda pääse. Niipea kui nina koduuksest välja pistad, tabavad sind just sinu heaoluks loodud reeglid, ettekirjutused, juhendid, soovitused jms.

Tasuta vastuvõtt

Alles hiljaaegu tabas autojuhte ametkondadest tilgutatud teade, et juhul kui tervisetõend on aegunud, toob lahke postiljon järgmise aasta 1. jaanuaril trahviteate. Sest uus liiklusseadus ütleb: tervisetõend olgu, selle kehtivust kontrollitagu!

Ilmselt lappasid neil päevil kümned tuhanded juhiloa omanikud oma dokumendimappe ja konstateerisid: jumal tänatud, veel kehtib! Või: ongi aegunud, jälle tuleb aega ja raha kulutada.

Ametkondade selgitused ajakirjanike küsimustele asja sisulise külje kohta olid pehmelt öeldes naljakad. Et tõendi hinna määrab perearst oma äranägemise järgi. Ja et mingit eraldi tervisekontrolli protseduuri tõendi andmisel ei eeldata (ei nõuta).

Tõsi, kui autojuht on sage arsti juures käija, siis ei peagi teda põhjalikult uurima, kõik niikuinii terviseloos kirjas. Aga teisalt, kui ta on peaaegu tundmatu, võib ju samamoodi otsustada: kui arstil ei käi, järelikult on terve.

Kõrvalseisjal on raske hinnata, kas liiklusametnikud tegid tervisekaitseametnikega tõsist koostööd või mitte. Kas nad ragistasid üheskoos oma ajusid, kuidas kodanikule see paberi nõutamine lihtsamaks teha või mitte.

Tänapäeval on ilmselgelt võimalik hakkama saada ka selle 50-150 krooni maksva meditsiinilise tõendi nime kandva papitükita. Kuidas?

Haigekassa ja perearstide sõlmitud lepingus on selline toiming nagu «profülaktiline vastuvõtt». Selle maksab haigekassa perearstile kinni, igal nimistusse kuuluval isikul on õigus aasta jooksul minna ühele tasuta vastuvõtule.

Veelgi enam, see on ainuke toiming, millele on õigus tervel inimesel (inimesel, kes ei kaeba millegi üle, ei küsi nõu jms - just selline ongi tervisetõendit nõutama minev inimene).

Kui juhiloa omanik on profülaktilisel vastuvõtul käinud ja tal on tervist auto juhtimiseks küll või isegi ülearu, las ta siis juhib, nii palju kui kulub. Las minna teade selle visiidi kohta autoregistrikeskusesse, et kodanik X käis, on terve ja kui ta vahepeal tõsiselt ei haigestu, siis olgu liiklusametnikud 2020. aastani rahulikud.

Kui see hoolas kodanik käib oma järjekordsel visiidil aastal 2011, siis läheb ARKsse teade, et olge aastani 2021 mureta. Kui siis aastal 2012 leiab arst, et enam ei saa anda kümneks aastaks terveolemise garantiid, jääb kehtima vana, 2021. aasta tärmin. Nii edasi kuni autojuhtimist lubava tervisevaru ärakulumiseni.

Milleks papitükid!?

Aga kelle tervis enam juhtimist ei luba? Siis läheb ARKsse teade, et käis vastuvõtul, aga ei kvalifitseerunud. Tervis läbi.

Pole saladus, et kuigi üks doktor ütleb tõendi taotlejale ei, leidub riigi 800 perearsti hulgas ikka mõni jah ütleja. Ühemõttelisi reegleid ju pole.

Elektroonilise teavitussüsteemi korral on ka iga väljaöeldud ei ametnikele nähtav, papitükkidega sahmimise korral jääb see kahe eraisiku teada. Ja kuna sisulised põhjused (konkreetne terviserike), mis takistavad autojuhtimist, jäävad ikka ainult terviselukku, ei saa keegi öelda, et see süsteem on vastuolus delikaatsete isikuandmete kaitse, töötlemise jms reeglitega.

Miks pagana pärast peab siis nende papitükkidega ikka edasi toimetama? Vist seepärast, et ametnik maksumaksjat eriti palavalt ei armasta ja pingutab tema heaolu nimel nii vähe kui võimalik.

Me kõik oleme kusagilt pärit

2010-10-05

Pärnumaal on saabuvate riigikogu valimiste eelsoojenduseks ette võetud praeguste ja tulevaste rahvaesindajate päritolu teema. Kas riigikogus aetakse kohalikku või riigi asja? Kas Pärnumaal peaksid kandideerima siitkandi inimesed või mujalt tulnud poliitikud ja kas siit valitud inimene on Toompeal Eesti või Pärnumaa asja eest väljas?

Diskussioonis osalejad võtavad veidraid ja ebaloogilisi, vasturääkivaidki poose. Ühest küljest väidavad nii olijad, tulijad kui niisama arvajad, et loomulikult on peamine seista riigikogus kogu Eesti huvide ja hea käekäigu eest ning "teki enda peale sikutamine" on kurjast. Samal ajal asutakse mõni hetk hiljem neidsamu Pärnumaalt valitud saadikuid hurjutama, et nad Pärnumaa jaoks justkui lillegi liigutanud pole.

Räägitakse ühe suupoolega sellest, kuidas on ikka väga tore, kui "kohalikud inimesed" riigikokku kandideerivad, ometi antakse tegudega mõista, et kõige paremini sobivad sinna need, kes seal juba praegu on, sest neil olevat see üle-eestiline mõtlemine lihtsalt juba väga hästi käpas.

Valimissüsteem on piisavalt hea

Kuidas rahvaesindaja koduküla asukoht, tema valimisringkond ja poliitiline tegevus riigikogus üldse omavahel seotud on? Mis paneb meid uskuma, et Tallinnast või Tartust pärit inimene on kuidagi rohkem või vähem Eesti-keskse mõttemaailmaga kui Audrus või Pärnus elav kodanik?

Kas Tahkuranna vallast pärit ja Pärnus koolis käinud Konstantin Päts ajas Eesti riikluse loomise tööd tehes Tahkuranna asja? Või lähtus ta saatuslike allkirjade andmisel kaks aastakümmet hiljem Pärnu huvidest?

Kas keegi soovib tõsimeeli väita, et virulasest siseminister, mulgist põllumajandusminister või tartlasest kaitseminister ajavad riigiametis oma kodukandi asju?

Eestis valitakse riigikogu 12 regionaalses valimisringkonnas. Võib-olla peaks kõik poliitikud ja poliitikuks püüdlejad endalt korra küsima - miks? Mis võis olla sellise valimiskorra loomise idee ja mõte oma algsel, idealistlikul kujul? Alternatiive oleks ju olnud, näiteks ühevalimisringkonnalised valimised, kus kõik Eesti valijad teevad oma valikud ühest nimekirjast.

Siiski otsustati toona, et valida tuleb kohalikest nimekirjadest. Kas selleks, et panna kokku Novgorodi veetše tüüpi parlament ja saada kokku "kohalikest kakkudest" kolkapatriootide punt, kes hakkaks riiki tükkhaaval oma koduküladesse laiali tassima?

Vaevalt küll. Väidan, et mitmeringkonnalised valimised on oma algses ja praeguseski mõttes esindusdemokraatia usaldusväärsuse loomiseks ja säilitamiseks loodud mehhanism.

piltInimesed peavad saama valida neid, keda nad usaldavad, sest ainult nii saavad nad usaldada riigivõimu ja uskuda sealt lähtuvate otsuste õigsusesse. Usaldus kasvab tutvusest, kogemusest, koos tehtud või pealt nähtud tegudest.

Valija ja kandidaadi suhe kujuneb pikaajaliselt, tehtud tublidest tegudest, eksimustest, nendega vahelejäämistest, vigade tunnistamisest ja nende andeksandmisest või mitteandeksandmisest. Teadlik valija vajab otsustuseks just sellist taustateadmist, mitte kampaaniaüritusel saadud sõbralikku õlalepatsutust või pihkupistetud kondoomipakki ja maheporgandit.

Just selle, teadliku valiku tegemise võimaluse loomine on mitmeringkonnalise valimiskorralduse sügavam mõte ja väärtus. Nii peab kujunema parlament, mis tõepoolest esindab Eestit, mitte Tallinna, Tartut, Värskat või Varblat.

Pärnumaa inimesed riiki juhtima

Pikaajalise demokraatiakogemusega riikides peetakse tavaliseks, et poliitiku karjäär kulgeb alt üles, saades alguse väiksematest omavalitsustest, jõudes läbi suuremate omavalitsuste juhtimise riigi tasandile välja.

See on pikk, ühiskonna toimimise tundmaõppimise ja rahvaga vastastikuse usalduse ülesehitamise protsess, mis teeb inimesest poliitiku sõna kõige paremas mõttes ja lõppkokkuvõttes tagab kvaliteetsed otsused parlamentides.

Noorukite koolipingist erakonna noortekogu kaudu "professionaalseks poliitikuks" sattumine või ükspuha mis muul poliitikakaugel elualal kogutud tuntuse ülikiire konverteerimine poliitiliseks sõnaõiguseks riigi kõrgeimal tasemel on Eesti noore demokraatia lastehaigus, mis tuleb paanikasse sattumata üle elada. Nii valitutel kui valijatel.

Pärnumaal on piisavalt tuntud, tublisid ja tegusaid inimesi, kellel on tahtmist ja sisu, et oma valijaid leida, nende usaldus võita ja seda usaldust kasutades Toompeal Eesti elu arendada. Neid inimesi leidub kõigis erakondades ja väljaspool neidki.

Me kõik oleme kusagilt pärit ja keegi pole ainuüksi sellepärast kellestki parem ega halvem. Järgmised riigikogu valimised võiksid ju kujuneda just nendeks, kus Pärnumaa inimesed teevad oma tubli sammu riigi juhtimise juurde, sest nemadki on pärit Eestist.

Saaremaa sadamat on kehvasti müüdud

2010-09-25

Kuressaares sündinud Tõnis Palts (57) on tegusa mehena ikka kõneainet pakkunud. Viimasel ajal on hakatud Paltsu ja poliitika vahele taas võrdusmärki panema.

Tõnis Palts kaalutleb poliitikasse naasmist, et toetada valgete jõudude liidrit - IRLi. Foto: Arno Mikkor
Ehkki plaanisime rääkida seekord rohkem Saaremaast, ei saa jätta siiski küsimata - mis ajendas teid tagasi tulema suurde poliitikasse?

Ega ma ole tulnud, mulle on tehtud esialgu vaid ettepanek. Peamine põhjus, miks ma seda üldse kaalutlen, on toetada valgete jõudude liidrit - IRLi.

Kui praegu oleks valida, kumba kohta rohkem eelistate, kas Tallinna linnapea või rahandusministri oma?

Mitte kumbki amet ei ole mulle praegu väljakutse.

Kus võib teie meelest kergemini kõrvetada saada, kas äris või poliitikas?

Poliitikas minu meelest ei saa üldse kõrvetada. Poliitikas olles võib saada vaid "tänu" meediale teenimatult haiget. Aga meediast saan ma ka aru, nad kirjutavad alati asju sellise nurga alt, mida nende klient, ajalehe ostja, ootab.

Teisiti see ei olegi võimalik. Kui Eesti rahva enamusele müüb see, kui varakal inimesel halvasti läheb, siis tulebki ajakirjanikul rõhk sinna panna. Ta ju tahab, et tema artiklit loetakse. Vastasel korral ostetaks ajalehte vähem ja lõpuks jääks ajakirjanik tööta.

Just eelmisel nädalal oli mul selle kohta hea näide. Ajakirjanduses olid suured pealkirjad: "Tõnis Paltsu kohtusaaga lõppes kaotusega". Mis oli tegelikult?

Kunagi taheti minu verd ja alustati maksuameti kaudu minuvastast võitlust. Maksuamet nõudis minult 11 miljonit krooni. Olgugi et tegemist oli põhjendamatu sooviga, maksin ma selle ära, aga kaebasin maksuameti kohtusse. Jah, see kohtusaaga lõppes tõesti praegu.

Ainult et minu poolt koos intressidega tagasi soovitud 16 miljoni asemel sain riigilt tagasi 15 miljonit. Ja seda nimetati minu lõplikuks kaotuseks. Aga sellised pealkirjad kohe kindlasti meeldisid paljudele Keskerakonna fännidele! Ja neid on ju lugejate seas palju. 30 protsenti rahvast on lihtsalt lollitatav. Ja kummalisel kombel kattub see protsent Keskerakonna toetuse protsendiga.

Tihti pannakse Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa meelevaldselt kokku üheks piirkonnaks. Kui palju teie meelest on sellel piirkonnal tegelikult ühisosa?

Tegemist on ikkagi väga erinevate asjadega. Hiiumaa ja Saaremaata oleksime peaaegu lätlased - neil ei ole ju saari. Kas me tahame olla lätlased? Läänemaa on lihtsalt üks ilus Eestimaa osa koos suurepärase Haapsalu linnaga.

Kui tihti mõtlete Saaremaa tulevikust?

Nii tihti, kui üks jalad maas inimene mõtleb ja muretseb oma kodu ja kodumaa saatuse ja tuleviku üle.

Kas pole veel tekkinud seda tunnet, et tulen tagasi Saaremaale, viskan jalad seinale ja lihtsalt olen?

Suviti ma seda teengi. Muidugi, kui Saaremaal sporditegemist ja Saaremaa vetes merel käimist võib nimetada jalad seinal olemiseks.

Millistel tingimustel investeeriksite oma raha Saaremaale?

Ma ju investeerin kogu aeg, ilma täiendavate tingimusteta. Näiteks minu naine Karmen rajab päevast päeva ilusat aeda meie maja ümber. Võimalik, et ehitame veel ühe maja Saaremaale.

See kõik on ju investeerimine Saaremaale. Ega investeerimise eesmärk pea olema raha kasuga tagasi saada. See on nagu lastesse investeerimine - selles on elu mõte. Nagu ka kodu arendamises Saaremaal.

Milline on teie arvamus Saaremaa süvasadamast ja sinna kulutatud 200 miljonist?

Võimalik, et tegemist oli riigile kuuluva ettevõtte AS Tallinna Sadam investeerimise vale otsusega. Aga kindlasti ei ole see olnud rumalam kui praegu plaanitav miljardiline investeering muuseumisse Tartu lähedal välja peal, kus ulub tuul.

Kui me, selle asemel et investeerida noortesse, haridusse, sealjuures ka tasuta kõrghariduse kaudu, ehitame endale muuseumi, siis võib see saadagi väljasurnud eesti rahva muuseumiks.

Minu meelest on sadama potentsiaal kasutamata - Saare maavalitsus ja Kuressaare linnavalitsus on kruiisioperaatoritele Saaremaad lihtsalt halvasti müünud. Õigemini öeldes, ei ole üldse müünud.

Kui 800 kruiisilaeva sõidab sealt suve jooksul mööda ja 2-3 pööravad sisse, siis seal nende 2-3 jaoks ikka midagi on. Aga miks siis 870 ei pööra sisse? Mina arvan, et see on vaid müümise küsimus. 50 laeva oleks küll võimalik saada suve jooksul Saaremaad külastama, kui tööd teha.

Miks olete tuulegeneraatorite vastu?

Seepärast, et need esiteks risustavad visuaalselt Saaremaa imelist loodust ning muudavad Saaremaa külalistele vähem atraktiivseks ja sellega tapavad Saaremaa tähtsaimat majandusharu turismi.

Teiseks undavad need vehklevad semaforid inimeste peade kohal ja kolmandaks ei ole neist ei Saaremaale ja isegi mitte Eestile mitte mingit kasu.

Ma isegi ei saa aru, kuidas on mõni omavalitsus Saaremaal lasknud neid oma territooriumile püstitada. Tegelikult ei ole siin üldse arutamise koht. Häbi!

Olete kunagi öelnud, et Eesti-sugusel põhjamaal pole mõtet põllumajandusega tegeleda, kas arvate endiselt nii?

Jah, majandusharuna see on mõttetu ja konkurentsivõimetu meie laiuskraadil. Seda tasub riigil nii palju toetada selleks, et elu maal välja ei sureks ning põllud sööti ja võsasse ei kasvaks. Aga seda peame täie teadmisega aru saama, et see toetamine tuleb teiste, ka vajalike asjade arvelt, näiteks hariduse arvelt.

Kus on kergem asja ajada, kas Eestis või Krimmis?

Äritegemine ei pea olema kerge. Äritegemine peab olema tulukas. Eestis on asjad liialt paika loksunud.

Kas Saaremaal võiks olla üks omavalitsus?

Just nii see peaks olema. Saaremaa loomulik logistiline keskus on Kuressaare ja see peakski olema selle omavalitsuse keskus. Maavalitsuses või ükskõik kuidas seda omavalitsuse aparaati siis nimetataks, peaksid olema vaid inimesed, kes on konkreetsete valdade kesksed.

Mida arvate Kuressaare golfielust?

Golfiväljaku rajamine on Kuressaare linnavalitsuse sajandi tegu. See loob tänu täiendavatele maksujõulistele Saaremaa külalistele sadu töökohti alates golfiväljaku opereerijatest endast ning lõpetades restoranide ja hotellide töötajatega. Ka ehitajad saavad tööd - küll see villade ehitamine seal jälle lahti läheb.
Samal ajal on see ka sport. Kahjuks on see rahvaspordiks aga liiga kallis. Nooh, aga ega siis kõike head ka korraga saa.

Kui tihti viibite oma Saaremaa kodus?

Suvel enamiku ajast.

Millega tegelevad teie lapsed ja kui palju te neid veel toetate?

Neli last käivad tööl, kaks koolis, neist noorim läks esimesse klassi. Toetan just täpselt nii palju, kui neil vaja.

Millised on olnud teie lastekasvatuse põhimõtted?

Mul on üks põhimõte - Karmen oskab kasvatada lapsi paremini kui mina. Ja seda ma järgin. Mulle jääb vaid nendega suhtlemise rõõm, aga eks seegi ole kasvatamine. Suhtlemine ja usaldamine.

Mida arvate praegusest Eesti/Saaremaa ajakirjandusest?

Nagu ajakirjandus ikka, mängib tasakaalustatut, aga müüb seda, mida rahvas ihkab kuulda-näha. Eriline saast on muidugi Tallinna linnaleht. Võtke see leht kätte ja te leiate, et absoluutse enamiku artiklite puhul leiate linnapea, abilinnapea või linnaosa vanema nime esimesest kolmest lausest.

Tegemist on endale valimiste kaudu maksumaksja rahaga töökoha ostmisega. Minu meelest on see labane vargus.

Kui ma olin linnapea, siis ma lihtsalt keelasin poliitikute nimede ja piltide avaldamise maksumaksja raha eest linna poolt välja antavates lehtedes.

Lõpetuseks mõni sõna euro tulekust - kas kõik see, mis selle ümber praegu toimub, on paratamatus (hinnatõusud, valesti arvestamised jne)?

Minu meelest on peamine osatäitja selles hinna näitemängus tarbija. Just tarbija saab tagada seda, et hinnad oleksid õiged.

Absoluutselt suurema osa tarbekaupade müügi puhul on meil tegemist toimiva konkurentsiga. Tarbija peab lihtsalt ostma sealt, kus odavam. Küll siis see kaupmees, kes hinnale juurde kruvinud, järgmisel päeval hinna odavamaks paneb. Nii et jälgigem hindu ja võrrelgem teenuseid.

Otsesuhtlusest valijaga ehk kuidas Rootsis valimised võideti

2010-09-25

Kui Muuli ja Samost pühapäeval IRLi kallal õiendamise lõpetasid, polnud Rootsi valimiste häältelugemine veel alanud. Selleni oli jäänud seitse tundi.

Moderaatide esialgne plaan oli saavutada ukselt-uksele kampaania abil otsekontakt 300 000 valijaga. Ilmselt piirkondade aktivistide hasardi tõttu ületati see arv 200 000 võrra. Kõlab nagu absurdne sotsvõistlus. Vabatahtlikud koputasid poole miljoni Rootsi elaniku uksele, et nendega suhelda ja saada teada nende arvamust. Ja kindlasti saada vahepeal ka sõimata.

Peaminister Frederik Reinfeldti nädalakavas on reserveeritud üks päev kohtumiseks kodanikega erinevates Rootsi piirkondades. Ja seda ka valimistevahelisel perioodil.

Tema soov on kohtuda just nimelt nii-öelda tavaliste inimestega, et kuulata, mis neil öelda on. Moderaadid võitsid sotsidelt positsioone tagasi ja Rootsi poliitikas tehti ajalugu.

Postkastidesse jõudnud IRLi küsitluslehedki ongi osa kampaaniast, millega üritatakse teada saada inimeste arvamust. Seda, et tegemist ei ole teadustööga, saab ilmselt ka lasteaialaps aru.

Kirjanik ja tõlkija Lauri Vahtre, keda võib pidada üle keskmise intelligentseks valijaks, arutles telefoni teel pikalt oma venna Silver Vahtrega (kuuldavasti samuti täitsa tark inimene) küsitluslehe üle.

Lauri Vahtre väitel võtsid nad avalikust kriitikast tingitult küsitluslehe üksipulgi ette ja jõudsid muu hulgas üsna põhimõtteliste küsimuste arutamiseni. Näiteks selleni, millest käesolev võlakriis alguse sai ja kas vajalikud oleksid mingid muutused, et tulevikus sellist jama ei juhtuks. Ja kui, siis millised need muutused olema peaksid.

Peeter Olesk Tähtvere mõisast peab napakaks küsimust «Kas toetad kaitsepolitseile õiguse andmist uurida korruptsiooni kõikides omavalitsustes?»

Targa inimesena teab ta, et iga selline õigus tähendab tegelikult kohustust ja kohustus teatud võimekust selle kohustusega hakkama saada ehk ressurssi. Viimane on aga piiratud ja järelikult tuleb teha valikuid. Nii tuleb teha valikuid ka küsitluse lõpuosas, kus saab valida kaks olulisemat, aga mitte kõike. Nii on ka elus ja riigi valitsemises.

Kui tekib diskussioon ja parem mõistmine valitute ja valijate vahel, siis on see ühiskonnale kasulik.

Sõimu abil võimule

2010-09-21

Pandi meiegi maja postkasti seitse voldikut pealkirjaga «Sinu hääl loeb! Meie kuulame sind! IRL». Enamik neist on prügikastist juba ära veetud, minu oma jääb asitõendina esiotsa alles.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo küsis, kas ma olen selle voldiku küsimustele juba vastanud ja erakonnale tagasi saatnud. Ei ole, sest need küsimused on mõeldud marslastele ning ma ei vaja moodsat salli.

Milleks mulle sall vastuse eest küsimusele «Kas toetad kaitsepolitseile õiguse andmist uurida korruptsiooni kõikides omavalitsustes?» Kust võtab kaitsepolitsei endale lisajõu, et uurida korruptsiooni praktiliselt kõikjal ja kust leitakse asendajad kõikidele ametnikele, kelle tööleping peaks korruptsiooni uurimise ajaks olema peatatud ning saadakse see raha, millega maksta välja hüvitus juhul, kui korruptsioonikahtlustus osutub alusetuks?

Kes eksib?

Eksis kahtlemata see avalike suhete vms. firma, kes niisuguse voldiku kokku pani, andmata endale aru järgmisest. Absoluutselt igal potentsiaalsel valijal on õigus küsida kestahes IRLi liikmelt, mida meiesugused säärasest voldikust arvavad. Ega nad hakka siis meid viimase põhjal üle kuulama.

Tartu taksojuhid näiteks tahavad teada, millal saab korda Küüni tänav ja seesama soov on ka tänavaäärsetel äriinimestel. See ei ole pelgalt kohaliku võimu probleem, sest selle lahendamine sõltub Tartu linna tulubaasist, mis on otsapidi puhas riigieelarve ja teistpidi üks osa haldusreformist.

Voldikus pole silpigi ka sellest, mida teatas eraviisiliselt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts: lisaks elektrirongidele hakkavad madala lävega sõitma ka kaugrongid ehk kõik perroonid tehakse madalaks. Kui nii, siis tahaksin teada, kuidas see töö käib Tartu jaama esimesel teel?

15 küsimusest oli mõistuselähedane kõigest üks: kas toetad kodude vabastamist maamaksust? Jah, kui tehakse selgeks, mismoodi vabastatakse sellest meie teisel korrusel olev kodu, kui selle all on korter nr. 1 ja kodualune maa asub hoopiski tema all.

Eksib ka Kalle Muuli, kui ta soovitas Mart Laaril omaenese erakonna küsimustikule vastamisel näidata ära, et tema soovib keskkonnasõbralikku kotti ja kui see käes, tõmmaku too endale pähe. Nii teevad Kaukaasia mõrtsukad. See on odav sõim, mitte poliitiline analüüs. Poliitiline analüüs seisneks selles, kui Kalle Muuli selgitaks, miks on küllalt paljud Eesti Keskerakonna võimulepääsemise vastu Toompeal ja kus on siin eksinud Edgar Savisaar ise.

Eksis ka Margus Tsahkna, kui ta vastuseks Muulile arvas, et toda kannustab ainult sõge viha IRLi vastu. See arvamine ei võta ju Muulilt ei sõnavabadust ega -õigust, eriti kuna Muuli ei ole IRLi vastaste liider ja poliitilises mõttes pole tal lubada kõige vähematki. Kuidas saaks tema parandada näiteks Eestimaa Rahvaliidu olukorda olgu või Eesti õunaturul, kus valitseb Poola õun, mille sorti teavad väga vähesed, sest hinnasildid seda ei näita. Või kartuliturul?

Lubatud arvamus

Kas rahvas müüb oma arvamust või ostab seda? Sõim on poliitikas üldiselt kõige odavam kaup; piisab täiesti, kui seda on tagavaraks kõigest mõni ropp sõna. Oma arvamus on sõimust alati kallim, aga ei saa kunagi olla kindel, kas keegi seda ostab ja nii võib juhtuda, et teda letti ei pandagi. Mul on oma arvamus ühistranspordist Tallinnas, ent ühe või paari artikliga asja ei paranda ja umbkeelsetele taksojuhtidele me oma pealinna ära ei õpeta ning Tallinna volikogul puudub võim vähendada tööpuudust Ida-Virus kohapeal.

Oletagem aga lihtsameelselt, et arvamus siiski jõuab letile. Päevapealt vallandati Pühajärve põhikooli direktor Miia Pallase. Kahel korral kirjutas sellest ajalehes Valgamaalane ja ümbertrükk avaldati ka Viljandi Sakalas. Kommentaare laekus 87, sh. ka minu oma. Esmalt koristati kommenteerimise võimalus, siis senised kommentaarid, siis viide kommentaarivõimalusele sootuks teiseteemalise artikli all. Mis siis juhtus, tahaksin teada väga paljude nimel, kui päevapealne vallandamine eeldab usalduse kaotust, mida ühe päevaga lihtsalt ei tee kindlaks? (Ei teegi - vt.: Nils Niitra «Otepää vallavanem jagab käskkirju», Postimees 20. sept.). Mis mõte on paluda lugejatelt arvamusi, kui need tohivad olla üksnes pärikarvalised?

Kui viimast, siis on tegu vaimse korruptsiooniga.

Poolevahetajatest nii ja teisiti

2010-06-17

Hea komme eeldab, et ühe erakonna liige teise partei siseasju ei kommenteeri. Siinkirjutaja on Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu säärane liige, kes astus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse (ERSP) hilissügisel 1993.

Sealt edasi olen ma praegusesse IRLi «üle kandunud». Paaril korral on Eestimaa Rahvaliidu juhtivad inimesed kutsunud mind nende tollasesse erakonda, sest lahkhelid IRLi juhtidega ei jäänud saladuseks (ega ole ka kadunud).

Vastasin, et võtan kutset väga tõsiselt. Nüüd on nood kutsujad otsustanud liituda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga Eestis.

Võiksin olla tema liige juba vere poolest, sest meie vanaema Minni Kurs-Olesk (1879-1940; neli tütart, kuus lapselast, Rootsis kasvab kuues põlv) oli Eesti sotsiaaldemokraatia üks rajajaid. Alusepanija, mitte lihtsalt hääletaja. Ent nagu ma ei astunud ERSPsse häda sunnil, ei saa ma ka IRList lahkuda pelgalt seepärast, et mujal on kasulikum.

Küsimus pole minus, kes ma olen järvamaalane üksnes kaude. Särevere veski nn tehniline juht oli minu tädimees Siegfried Viirman (1908-1984; Kotkaristi kuldrist 1940), kelle vend Ants Viirmaa (1897-1942) oli Türi linnapea ja kelle noorim poeg Ants Viirman (1942) on olnud Rootsi juhtivaid sotsiaaldemokraate regionaalpoliitikas kultuuri alal.

Kui Šiki - nagu teda isekeskis kutsuti - pidi 1944 kodumaalt põgenema, tuli kellelgi majapidamine Säreveres «lõpule viia» ning selleks kellekski oli lasteaiakasvataja Juta Oleski (1947) ja minu ema, hariduselt inglise keele õpetaja Maja-Helmi Olesk (1909-2000).

Küsimus on uue põlvkonna niisugustes poliitikutes nagu näiteks Jaanus Marrandi (1963) või Sven Mikser (1973) või Kaia Iva (1964), kellest ainsalgi pole päris selge, mida tähendab «poliitiline pool».

Omanikutunne tekib põlvkondadega

Uus põlvkond tuli alates laulvast revolutsioonist pisut nagu lagedale põllule, sest mitte ükski nende vanematest polnud õpetanud järglastele poliitilist anatoomiat. Neile õpetati ellujäämist ja kohanemist, mitte veendumusi. Jaanus Marrandi, Oisu vallavolikogu kunagine esimees, on kuulunud Keskerakonda ja Rahvaliitu ning tahab olla sotsiaaldemokraat, niisiis minu verevend.

Kuhu ta õigupoolest on liikunud - kas vasakult keskele või keskelt äärde? Vastaksin, et ta on hoidnud ennast võimule lähedale ja see polegi vale, kuid sõnastagu siis sotsiaaldemokraatia aabitsast vähemasti ükski põhitõde, mis kehtib nii maal kui ka linnas.

Marxi jätkub mul endalgi. Marrandit on vähe!

Ajalooliselt on sotsiaaldemokraatia linnakehvistu ehk võimalike töötute ideoloogia. Kuidas viimane välja näeb, seda teab igaüks, kes on omanik korterelamus, mille trepikojas «elab» säärane tüüp, kes teenib oma leiba Eesti asemel Soomes. Järelikult maksab ka prügi eest vastavalt sellele, kuidas teispool lahte läheb. Ei lähe, ei maksa.

Isamaa ja Res Publika Liidu jäme viga seisnes ennist kujutluses, nagu piisaks omanikuseisuse taastamiseks sõjaeelse vara tagasiandmisest. Inimesed poleks Tammsaaret justkui lugenudki! Omanikutunne tekib mitme põlvkonna haridusest, mitte lihtsalt möllimisest notari juures. Aga meil öeldakse hommikul, et üliõpilasi on vähe, ja õhtul, et gümnasiste on ülearu!

Siinkirjutajal pole valikut. Oma erakonna liikmena saan anda hääle üksnes praeguse haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase poolt, kuigi enamik minu seisukohtadest talle ei meeldi ja tema arvates käitun ka mina valesti, olles liiga kategooriline (positsioonide viimane klaarimine leidis aset lõppeva nädala algul ega olnud sugugi vennalik).

Kuid kelle poolt peaks hääletama too järvalane, kellele pole ilmaski loetud sotsiaaldemokraatia ajalugu? Kas nagu erakond käsib?

Üldküsimus on näiteks hariduspoliitika Eestis, kus üks piirikivi on Järvamaa, sest temast mere poole jääb Tallinn ja üle lahe asub Helsingi, samas kui Riia Tartule ei lähene.

Tallinna Linnaülikool on fakt ehk Tartu Ülikool pole enam unikaalne. Eesti Maaülikool on, sest metsa ja loomi õpetatakse üksnes meil.

Ma ei sõdi oma leiva pärast, vaid tahaksin lihtsalt teada, kus ja missugustel tingimustel omistatakse Eestis pädevus minna loomalauta? Missugune on ses suhtes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Eestis platvorm? Loodetavasti parem kui Tapal.

Üldküsimused ja üksikasjad

Üksikasjade sekka kuulub paratamatult kutseharidus ehk oskus teenida endale leiba ise. See asi on meil paigast ära, sest tahetakse Nobeli laureaate, mitte teemeistreid.

Missugune on ses punktis sotsiaaldemokraatide programm ja - ma küsin asjatult - kas IRLil üldse ongi samas küsimuses vastust?

Ei, selle asemel saan ma ringkirju teemal ümarlaudade vajalikkusest ja mõttetalgutest jne. Kui mind kutsutakse mingisse vestlusringi, siis on, nagu mul polekski teha muud, kui käia lauast lauda.

Jaa - see kõlab justkui märkus meie erakondade kontoritele. Paraku jääb märkusest väheseks. Ida-Virumaal on Eestimaa Rahvaliit olnud eestluse kandja.

Sotsiaaldemokraatia rahvaliitluse asemel võib seal tekitada peamiselt segadust, mida alles annab korrale kutsuda.

Teine raskuspunkt asub Tallinnas, mis on omakorda Järvamaa magnetiks. Keskerakondlus pole ideoloogia, vaid on pragmaatika.

Kelle kätte me Tallinna anname või jätame? Oleksin diferentsiaaldiagnostikas tähelepanelikum.

Aeg oleks „pardindus” lõpetada

2010-05-25

Pole saladus, et riigikogu koalitsioonierakonnad on viimase poole aasta jooksul arutanud üsna põhjalikult meie praegust valimiskorraldust.

Lähtutud on peamiselt eeldusest, et valimised toimuvad liiga sageli ja nende toimumise eel kiputakse tegema tasakaalutuid otsuseid ja liiga suuri kulutusi (Rain Rosimannus, EPL 28.01). Kui aga viia näiteks riigikogu- ja kohalikud valimised ühele päevale, siis saaksid riiklikud huvid ehk paremini kaitstud, kuid kohalik poliitika jääks praegusestki rohkem tagaplaanile.

Ilmselt pole eriti palju neid, kes veel mäletavad, et aasta tagasi valiti Edgar Savisaar Euroopa Parlamendi saadikuks või et siinkirjutaja kandideeris kinnise nimekirja 12 kohalt samuti Euroopa Parlamenti, kuid ei osutunud valituks, sest kinnine nimekiri seda kuidagi ei võimalda. Savisaar loobus mandaadist ja vabariigi valimiskomisjon otsustas, et parlamenti läheb tema abikaasa Vilja Savisaar. Ka see kipub ununema, et pärast kohalikke valimisi möödunud sügisel loobus Vilja Savisaar omakorda kohast Tallinna linnavolikogus ja Ergma Tartu linnavolikogus. Edgar ja Vilja olid mullu peibutuspardid ühe korra, Ene kaks korda.

Loobud „pardist" - kaotad

Indrek Tarand kasutas „pardimotiivi" Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias osavalt ära kui rumaluse, mille genereerisid eelmise riigikogu kolm valitsuserakonda otsusega, et Euroopa Parlamendi valimised toimuvad kinniste parteis järjestatud nimekirjade järgi. Loomulikult selline lähenemine inimestele ei meeldinud, sest rikuti traditsiooni, et valimisnimekirjad on valimistel avatud ning (üleriigilised partei nimekirjad välja arvata) igal kandidaadil on sõltumata tema asetusest õigus saada ringkonnas kas isiku- või ringkonnamandaat. Soov mitte anda oma häält erakonna esikandidaadile viis selleni, et leidlik inimene sai suure häälesaagi.

Peibutuspartide saaga jätkus kohalikel valimistel dramaatilises ulatuses: valimistel osales 100 riigikogu, Euroopa Parlamendi ja valitsuse liiget. Kokku anti neile 94 438 häält, 14,3 protsenti kõigist häältest. Sajast ainult üks riigikogu liige (Aadu Must) täitis ootused ja lahkus Tartu volikokku.

Peibutuspartide tekkepõhjus on erakondade soov valimised võita. Loobumine tähendaks enda erakonnale teistest karmimate reeglite rakendamist ja annaks eelise konkurendile. Kui enamik erakondi püüaks kokku leppida ja loobuda, siis suureneks kiusatus peibutusparte üles seada hüppeliselt, sest nende kasutegur kasvaks seda suuremaks. Erakonnad ise sellest spiraalist väljuda ei suuda, üks võimalus on muuta seadust ja kaotada peibutiste kasutamise võimalus.

Arvan, et võiksime Eestis üle minna sellisele mudelile: kandideerinu peabki valituks osutudes asuma tööle vastavalt kas riigikogus või kohaliku omavalitsuse volikogus. Pean praktiliseks kirjutada seadusesse, et valituks osutudes algab automaatselt uue volikogu või riigikogu liikme mandaat ning lõpeb eelmine valimistel saadud mandaat. Euroopa Parlamendi saadikutel tuleks järgmistel riigikogu valimistel kandideerides arvestada Euroopa Parlamendi kohast loobumisega.

Selle sammu mõju saab selgeks, kui tuleme tagasi nende inimeste nimekirja juurde, kes valiti mullu Euroopa Parlamenti: Edgar Savisaar ja Siiri Oviir (KE), Kristiina Ojuland (RE), Tunne Kelam (IRL), Ivari Padar (SDE) ja Indrek Tarand. Kuidas oleksid muutunud kohalike valimiste tulemused, kui Edgar Savisaar oleks läinud europarlamenti ega oleks seetõttu koos Oviiri ja Ojulandiga osalenud kohalikel valimistel? Võib oletada, et Keskerakonna häälesaak oleks võinud olla teine, eriti Tallinnas, sest selle erakonna tipp (38 974 häälega) on oma erakonnas kõikidest teistest pea jagu üle. Riigikogu valimistel kandideerivad omakorda suuremate linnade juhid (volikogu esimees, linnapea, aselinnapead), kes ei mõtlegi tulla tööle parlamenti ja toovad oma erakondadele ainult hääli.

Pean Lätit selles mõttes Eestist paremaks. Läti kohaliku omavalitsuse valimise seadus ütleb, et vabariigi president, seimi ja valitsuse liikmed, kohtunikud, riigikontrolörid ja riigikontrolli liikmed ning sõjaväelased võivad küll kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerida, kuid valituks osutumise puhul kaotavad nad eelmise ametikoha. Euroopa Parlamendi liikmete kohta sätestab sama paragrahvi kolmas säte, et parlamendi liige, kes soovib kandideerida Läti kohaliku omavalitsuse volikogusse, peab esitama avalduse oma kohast loobumiseks ning esitama selle kohta tõendi kuu aja jooksul alates volikogu kandidaadiks registreerimisest. Juhul kui vastavat tõendit ei esitata, kustutatakse kandidaat nimekirjast.

Loomulikult ei paku ma sellist varianti järgmisteks riigikogu valimisteks, sest aega muutuse tegemiseks on jäänud vähe. Kuid miks mitte järgmisteks kohalikeks, europarlamendi ja siis riigikogu valimisteks? Aeg oleks poliitikas „pardindus" lõpetada.

Samal teemal:

Rain Rosimannus: „Lõpp lõputule kampaaniale", EPL 28.01

Lasteaiatüli toidab valimiste-eelne innaaeg

2010-04-28

Haridusminister Tõnis Lukas, riigikogus on esimese lugemise läbinud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus, millega Tallinna linnavalitsus enne oma määruse väljakuulutamist polnud tutvunud. Kas see seadusemuudatus lahendaks Tallinna probleemi?

See seadus lahendaks praeguse juriidilise vaidluse, kuid ei lahenda pikas perspektiivis lasteaiakohtade vajadust. Küll aga lahendaks seadusemuudatus selle, kas mängu-ja puhkeajaks ette nähtud põrandapinda arvestataks registrisse kantud või rühmas reaalselt olevate laste arvu alusel. Muudatus seadustaks selle, et rühma võib võtta rohkem lapsi, kui seadus ette näeb, sest ruutmeetrite arvu ongi mõtet võrrelda selle hulga lastega, kes ka reaalselt kohal käivad.

Tallinn on lasteaiakohtade ja tervisekaitsenõuete probleemi suure käraga avalikkuse ette toonud. Kas lasteaedadega on siis muret ainult pealinnas?

Muudel omavalitsustel on jätkunud piisavalt vastutustunnet, et sellist sõud mitte teha.

Haridusministeeriumil on andmed, et seadusega ettenähtud laste arvu ületatakse Eestis 263 lasteaia 706 rühmas. Ületamisi on kõigis 15 maakonnas ja 71 omavalitsuses. Lapsi ongi vastu võetud arvestusega, et kohal käib vähem lapsi kui rühma registreeritud.

Probleem on massiline ja seadusega ettenähtud numbrites saab seaduslikult teha erandeid - hoolekogu nõusolekul on võimalik suurendada näiteks tavarühma täituvust 20 lapselt 24-le. Aga ka tervisekaitsenõuded peavad seda lubama.

Kas siis Tallinna otsus vastuvõtt lõpetada on ikkagi õigustatud?

Praegu on mulle jäänud mulje, et tegu on poliitilise kemplusega ja lapsi kasutatakse poliitilistes mängudes - või pigem, see pole enam isegi mäng vaid lahing, et lapsi ei võeta lasteaeda vastu. Sisuliselt Tallinnal ei ole õigust vastuvõttu lõpetada. Seadus annab ühemõtteliselt kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada lasteaiakoht.

Vaielda võib, kuhu ja millised lapsed peaks kuuluma, aga ühe aastakäigu vastuvõtu peatamist ei tohi olla. See on välistatud, kuna kohtade puudus on erinevates lasteaedades erinev ja omavalitsusel ei ole õigust keelduda last vastu võtmast, kui mõnes lasteaias koht on olemas.

Intervjuu: Hasso Ploomipuu: vastutan oma sõnade ja tegude eest

2010-02-13

Hasso Ploomipuud tunti Võru linnas siiani eelkõige kõmulise ärimehena. Viimastel aastatel on mees sukeldunud jõuliselt kohalikku poliitikasse. Praeguseks on temast saanud Võru linnavolikogu liige ja juba teist korda järjest valiti ta Isamaa ja Res Publica Liidu Võrumaa piirkonna juhiks. Ta on ka üks neist, kelle käes on pingelise seisuga VTÜ juhtohjad. Võrumaa Teataja uuris, mida on öelda kriminaalse taustaga mehel, keda IRLi ladvik niivõrd kõrgelt hindab.

Teid valiti mullu 71 häälega Võru linnavolikogu liikmeks. Kes on teie valijad?

Olen alates 1995. aastast olnud kõigi Isamaaliidu ja IRLi kohalike omavalitsuste, Riigikogu ja europarlamendi valimiste kampaaniate juht Võrumaal. Nende kampaaniate tulemusena on erinevatesse esinduskogudesse jõudnud kümneid inimesi. Ma pole kunagi tahtnud saada linnapeaks, maavanemaks ega Riigikogu liikmeks. Kogu austuse juures nende ametite vastu pole need minu jaoks piisavalt huvitavad ega ahvatlevad. Erakondlik tegevus on eelkõige ühiskondlik tegevus ja minu panus ühiskonna arengusse on olnud ulatuslikum ja laiapõhjalisem, kui ühe omavalitsuse volikogu liikme roll seda võimaldaks.

Võru linnavolikokku kandideerisin seetõttu, et teisiti enam ei saanud: linn oli oma pillava eluviisiga jõudnud pankrotieelsesse seisu. Võim lihtsalt pidi vahetuma. Ka nendel valimistel tegelesin IRLi kampaania korraldamisega Võru linnas. Selgete alternatiivide näitamine toonasele linnavõimule ja iga valijani jõudmine olid selle kampaania eesmärgid. Kampaanias tõstsime esile ka selge alternatiivi linnapea näol. Kahju, et Ülo Tulik otsustas sellest kohast siiski loobuda.

Kogu kampaania kõrvalt ei jäänud mul kahjuks aega isikliku kampaaniaga tegelda. Sellest tulenevalt pean tunnistama, et ma ei tea päris täpselt, kes on minu valijad. Need, kes on mulle öelnud, et toetavad mind, on inimesed, kes mõistavad, mis Võru poliitikas toimub. Selle üle on mul ainult hea meel. Kasutan juhust ja tänan siinkohal kõiki oma valijaid usalduse eest.

Millises suunas peaks Võru linn praegu, kui rahakott on õhuke, arenema?

Kokkuhoiu suunas, et rasked ajad üle elada. Vastu võetud linnaeelarve on realistlik ja lubab üldises madalseisus Võru linnal hakkama saada. Kulusid on kokku hoitud, tulude laekumise arvestamisel pole oldud liialt optimistlik. Linnavalitsus on olnud eelarve koostamisel konservatiivsem kui vabariigi valitsus ja see on hea märk. Eelarve koostamisel otsisime tasakaalu karmi kokkuhoiu ja teenuste jätkamise vahel. Praegune linnavõim on selle ülesandega hakkama saanud. IRL on ikka olnud raskete aegade erakond. Praegu on rasked ajad ja me saame anda oma panuse Võru linna tasakaalustatud arengusse. Sellesse perioodi jääb paraku vähe lintide läbilõikamisi. Kivisse ja betooni investeerides peab alati arvestama, et tulevased põlved jaksaksid seda üleval pidada.

Kuidas õnnestus Võru linnavolikogus niivõrd erinevate huvidega osapooltest koalitsioon luua?

Koalitsiooni ühendab mure Võru tuleviku pärast ja iseloomustab võime teha koostööd linna hea käekäigu nimel. Peaksime kõik oma tegemistes otsima ühisosa, ka volikogu koalitsiooni loomisel. Laiapõhjaline koalitsioon on linna arengu seisukohast parem lahendus. Arvamuste paljusus ja kompromisside otsimine nende vahel on demokraatia nurgakivi. Üksi troonil istudes ei teki selleks vajadust.

Kui kaua praegune Võru linnavolikogu koalitsioon püsib?

Veel kolm aastat ja üheksa kuud ehk siis järgmiste valimisteni.

Millega eristub praegune koalitsioon eelmisest, Reformierakonna juhitud koalitsioonist?

Usun, et opositsioonis olemine mõjub Reformierakonnale kainestavalt ja aitab vaadata linnavalitsemisele ka natuke teisest vaatenurgast. Nad on teinud juba konstruktiivseid ettepanekuid, millega koalitsioon on arvestanud. Seda erinevalt Reformierakonna koalitsioonist, kes opositsiooni ettepanekutega ei arvestanud.

Veel kord, ärgem otsigem erinevusi, vaid ühisosa. Ka ajakirjandusel on võimalus sellesse panustada.

Milliseid vigu on teinud linnas seni võimul olnud Reformierakond ja Keskerakond?

Headel aegadel tehti suuri investeeringuid puhta laenurahaga, selmet kasutada laenuraha europrojektide omafinantseeringuks ja saavutada rohkem väiksema laenukoormusega. Rohkem tähelepanu oleks pidanud pöörama inimestele ja sellele, kuidas nad hakkama saavad. Teinekord on aga keeruline selgitada üldsusele ühe või teise otsuse ebaotstarbekust. IRL on seadnud varem kahtluse alla laenurahaga nii suurte investeeringute tegemise otstarbekuse. Nüüdseks on need tehtud ja tasumine on jäetud tulevastele põlvedele. Reaalsed numbrid näitavad selget kokkuhoiuvajadust. Pean seda aga heaks, sest enam ei pea kedagi selles veenma. Ka Reformierakonda mitte.

Vigadest on kasu ainult siis, kui neist õpitakse. Sellest tulenevalt peaks tänama Reformierakonda tehtud vigade eest - see on aidanud praegusel koalitsioonil neid vältida.

Võru on seni olnud kehv ettevõtjate linna meelitamisel. Kas peate ettevõtluse arendamist vajalikuks ja kuidas võiks seda teha?

Võru linnas on ligi 600 ettevõtet ja ettevõtlusega tegelevat füüsilist isikut.

Kõigile meeldib rääkida ettevõtluse suurendamisest ja väga ahvatlev on rääkida vajadusest ettevõtlust toetada. Hoopis vähem tähelepanu ja abi jätkub nendele tublidele ja ettevõtlikele inimestele, kes on panustanud ettevõtlussse iseseisvuse taastamisest alates. Rasketel aegadel on küsimus alati ellujäämises. Praegu on tarvis ulatada abikäsi eelkõige juba toimivatele ettevõtetele, et nende tegevus võiks jätkuda, et inimestel oleks tööd ja leiba. Töökohti loovad ettevõtjad. Võru linna funktsioon on toetada sellist tegevust igal võimalikul moel ja mitte luua takistusi vaba turumajanduse võidukäigule, eelistades ühtesid ettevõtjaid teistele, nagu Võrus on varem tehtud.

Kuidas ulatab Võru linn praegu ettevõtjatele abikäe?

Koostöös Võrumaa tehnoloogiainkubaatoriga töötatakse välja Võru linna ettevõtluse arendamise programm. Üks esmaseid tegevusi on tegutsevate ettevõtjatega suhtlemine, võttes arvesse nende tegevusvaldkondi ja suurust ning selgitamaks välja nende huvid ja vajadused.

Mis teil seal Võru tarbijate ühistu (VTÜ) nõukogus praegu toimub?

VTÜ juhatuse ja nõukogu ülesanne on eelkõige kulusid vähendada ja käibevahendeid suurendada, et vältida VTÜ hääbumist ja turult kadumist. Selle eesmärgi nimel praegu ka pingutatakse. Sellesse tegevusse on võimalik panustada kõigil VTÜ töötajatel. VTÜ ägab headel aegadel võetud laenude all. Praegu tegeldakse nende optimistlike otsuste tagajärgede seedimise ehk ellujäämisega. Omal kohal on struktuurimuudatused ja ettevõtte juhtimise nüüdisajastamine. Kaalul on Võrumaa suurima kaubandusettevõtte töö jätkumine ja 300 töökohta. VTÜ juhtkond tegutseb nende säilitamise nimel.

Millises suunas on plaanis VTÜd juhtida? On avaldatud arvamust: juhatus tegutseb selle nimel, et maakonna suurim ettevõte koos varadega lõpuks väikse rühma käsutusse läheks.

Nõukogu selge tegevusjuhis juhatusele oma tegevuse planeerimisel on kahjumist kasumisse jõuda. VTÜ liikmed on alati olnud lihtsad inimesed, mitte juriidilised isikud. Kunagi oli VTÜ-l üle 4000 liikme, siis kahanes see 1100le ja praegu on liikmeid üle 500. Praegused liikmed on need, kes olid valmis panustama VTÜ heasse käekäiku ja seega on need liikmed väga olulised. Tänan kõiki VTÜ liikmeid, kes otsustasid isikliku rahalise panusega oma liikmesust kinnitada. Liikmeks olemisega võetakse vastutus millegi eest, võetakse endale vabatahtlik kohustus. VTÜ on alati olnud üksikisikute käsutuses. VTÜ juhtkond ei näe mingit vajadust seda traditsiooni muuta. Omakapitali tõstmiseks liikmetelt (omanikelt) rahalise panuse küsimine oli selge ettekirjutus finantsasutustega peetavatel läbirääkimistel käibevahendite saamiseks. Nüüd on see tingimus täidetud ja VTÜ saab tegevust jätkata.

Murelikuks teeb see, et ettevõtte majandusolukorda kasutati VTÜ ülevõtmise katseks, õhutades rahulolematust liikmemaksu tõstmise vastu. Koguti allkirju erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumiseks, päevakorda pandi aga punktid, mis puudutasid juhatuse, nõukogu ja volinike tagasikutsumist. Liikmetelt peteti välja allkirju volitustele, tuues ettekäändeks liikmemaksu tõusu. Plaaniti aga juhtkonna vahetust. Selline tegevus oleks õnnestumise korral halvanud VTÜ töö kuni pooleks aastaks ja oleks kindlasti lõppenud ettevõtte pankrotiga. Õnneks hääletas enamik üldkoosolekul nende otsuste vastu. Enam kui kuu aja jooksul oli aga VTÜ juhtimine selle initsiatiivgrupi tegevuse tagajärjel häiritud ja selle tõttu kannatas muidugi VTÜ majanduslik olukord.

Vastavalt VTÜ põhikirjale peavad üldkoosoleku kokkukutsumisega seotud kulud tasuma selle koosoleku kokkukutsujad. Vastutustundlikku ühistu rahaga ringikäimist ja üldist kokkuhoiupoliitikat silmas pidades on nõukogu soovitanud juhatusel see raha asjaosalistelt küsida.

Miks ei võta VTÜ vastu uusi liikmeid? Kas te ei leia, et pangad teeksid VTÜga paremini koostööd, kui liikmeid oleks rohkem ja seega ka osakapital suurem?

Eelmine VTÜ nõukogu eesotsas selle esimehe Tõnis-Koit Pihu ja auväärt Riigikogu liikme Kalvi Kõvaga tegid eelmisele juhatusele ettepaneku liikmete vastuvõtt lõpetada.

Te ei vastanud teisele küsimusele.

Edastan teie hüpoteesi nõukogule arutamiseks.

Kuidas teil õnnestus teist korda järjest IRLi Võrumaa piirkonna juhiks saada? Kes on teie toetajad parteis?

Ma ei ole esimene ja ilmselt ka viimane piirkonna esimees, kes osutub valituks teiseks ametiajaks. Olen olnud 15 aastat erakonna Võru piirkonna juhatuse liige, aseesimees, erakonna volikogu liige. Olen panustanud piirkonna ülesehitamisse. Praegu on IRLi Võru piirkonnas kümme osakonda. IRL võitis Võru maakonnas kohalikud valimised. See on ühise panustamise tulemus ja mul on olnud hea meel seda tegevust juhtida. Esimeheks saamiseks peab niisiis panustama ühistegevusse ja alles siis kandideerima. Minu toetajad on need erakonnakaaslased, kes usuvad koos minuga ühistegevusse ega too ühiseid huve isiklike ambitsioonide ohvriks. Tänan neid selle eest.

Milliseid muudatusi kavatseb Võru IRLi rakuke võrulaste ellu tuua?

IRLi Võru linna osakonna plaanitavad tegevused võrulaste elu edendamisel kajastuvad kehtivas koalitsioonileppes. Mingit taevamannat pole oodata.

Miks valisite poliitikasse minekuks just Isamaaliidu?

Olen erakonna liige alates 1994. aastast. Isamaaline meelsus minu perekonnas ja suguvõsas on saatnud mind varasest lapsepõlvest saadik. Selles vaimus on mind kasvatatud. Koolis vaidlesin pidevalt ajalooõpetajaga. Võtsin osa 1987. aasta oktoobrisündmustest Võru kalmistul ja kesklinnas. 1988. aastal heiskasime käputäie julgetega praegusel Swedbanki hoonel Võru kesklinnas sinimustvalge ja marssisime rahvuslipuga läbi linna kalmistule ausamba avamisele. Rahvas lehvitas ja autojuhid signaalitasid. Rind pakatas uhkusest. Erakonnaga liitumine oli selle tegevuse loomulik jätk.

Milline on teie läbisaamine IRLi esimehe Mart Laariga?

Me oleme kohtunud.

Kui kaugel on teie firma Võru Varanõunik projekt, ehitamaks Võrru Luha ärikeskus?

Luha keskuse äriidee oli koondada ühte hoonete kompleksi erinevad tööstuskaupade kauplused, nendega haakuvad teenused ja tööstuskaupade tootmine. Arvestades halvenenud majandusolukorda, on plaanist loobutud. Otsus projekt peatada on tehtud umbes poolteist aastat tagasi, ligi aasta pole Võru Varanõunik ka selle kinnisvara omanik.

Teie kohta liiguvad Võrus igasugused jutud. Kas olete oma maine pärast mures?

Te pole esimene ega ilmselt ka viimane inimene, kes on minu maine pärast mures. Elan nii, et vastutan oma sõnade ja tegude eest. Ma tean, et kui ma midagi ei teeks või teeksin kõiki asju nii, nagu teised tahavad, siis minust ka ei räägitaks.

Kas teie praegusi tegemisi segab see, et teid on varem kriminaalkorras karistatud või karastas karistuse kandmine teid?

Ma pole oma karistatust kunagi varjanud. Mind on karistatud ebaseadusliku metsaraie eest - selle eest, et tegin iseendale kuuluval kinnistul üleraie. Kogenud advokaat kinnitas mulle kohtus, et pean arvestama sellega, et nad ei mõista mind õigeks, sest siis peaksid uurimisorganid tunnistama oma ebaseaduslikku tegevust ja kohus peaks tunnistama, et kõik kohtunikud, kes mulle vahi all hoidmise sanktsiooni on määranud, on eksinud, mind peaks rehabiliteeritama ja mulle peaks makstama rahalist hüvitist. Seda juba ei juhtu, kinnitas tark ja kogenud juut. Nii ka läks. Minu kuritööks määrati üleraie iseenda kinnistul ja karistuseks juba eeluurimisel vahi all oldud aeg. 90ndate aastate keskel oli see levinud viis oma äri- ja poliitilisi konkurente kõrvaldada. Mu karistus on nüüdseks isegi registritest kustutatud.

Millised koolid olete lõpetanud?

Olen lõpetanud Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Võru 1. keskkooli ja Võru täiskasvanute gümnaasiumi. Praegu õpin Tartu Ülikoolis.

Mis eriala ülikoolis tudeerite ja millal on plaan lõpetada?

Filosoofiateaduskonnas. Minu sissetulek ei olene diplomist, õpin vajadusest teada saada ja pole oma õpingutele lõpptähtaega seadnud.

Kas kavatsete Võrumaale jääda või on plaan edasi liikuda? Olen sündinud Võrus, elanud siin 37 aastat ega plaani siit lahkuda.

Millega vabal ajal tegelete?

Vabal ajal meeldib mulle oma kodus raamatut lugedes puhata. Kutsun sõpru külla ja valmistan neile mõnd maitsvat rooga. Meeldib ujumas käia. Vahel jõlgun [Alar] Sikul sabas Vällämäel, kui see end järjekordseks mäevallutuseks treenib.

Oleme koos sugulastega panustanud vanavanemate tallu ja viibime seal tihti - kohas, kus teed lõpevad, keset soid ja metsi, justkui vanajumala seljataga.

Millised viimasel ajal loetud raamatud on teile sügava mulje jätnud?

Martin Heideggeri „Sissejuhatus metafüüsikasse", soovitan kõigile soojalt. Praegu on pooleli Josef Ratzingeri, Rooma paavst Benedictus XVI „Sissejuhatus kristlusesse", milles ta käsitleb inimkonna teed ühe jumala idee juurde ja võrdleb seda filosoofide looja ainuisikulise olemusega.

Valimised ühel päeval ei vääri arutamistki!

2010-02-11

Reformierakonna plaan viia valimised ühele ajale on kindlasti valijate tähelepanu eemale juhtimine muudelt probleemidelt ja näib puhtalt ainult neile kasuliku otsusena. Mingeid asjalikke ja läbikaalutud argumente sellel ettepanekul pole.

Valimiste teema ülestõstmine praegusel hetkel, kus meil on muid muresid, näib tõesti ainult puhtalt vee sogamisena ja soovina muudelt teemadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Selle otsuse tagant kumab tugevalt Reformierakonna suur soov ja lootus olla ainult kord nelja aasta tagant valijale kalli kampaania toel usaldusväärne partner, kogu ülejäänud ajal aga rahvast võõrdunud valitsejad.

Kui valimisi korraldataks tõesti nii suure vahega, võõrdub rahvas poliitikast veelgi ja usaldust ei võida ükski valitsemistasand. Loodetavalt ei ole see valimismuudatuse idee autorite eesmärk.

Omavalitsusi pisendada?

Veelgi suuremat ebakõla põhjustab teadmine, et üleriigilise esinduskogu valimine varjutab kindlasti kohalikke valimisi. Ega ometi taheta omavalitsusi pisendada ja tähtsusetuks muuta?

Tegelikkuses on kõikide valimiste teemad erinevad ja rõhuasetused nii omavalitsuste kui ka riigi tasandil täiesti erinevates nurkades. Või loodetakse hoopis populismi toel kasvatada oma erakonnale toetust mõlematel valimistel korraga? Seda on ju varem ka tehtud, kuid siis taipasid paljud valijad ülesseatud lõksu ära.

Pole ju mõtet omavalitsuste valimistel rääkida riigi maksudest, näiteks tulumaksu alandamisest. Reformierakond ehk loodabki selliste loosungitega võita ka kohalikul tasandil populaarsust, seega tehes kampaaniat üksluiselt, ilma kohalike probleemideta.

Aga võib-olla polegi neil kohalikul tasandil enam kompetentsi? On vaid lootus lüüa ühe populistliku loosungiga kõikidel valimistel?! Selline käitumine sarnaneb väga teise liberaali, Keskerakonna omaga, nemad on samuti sellist populistlikku valimiskampaaniat harrastanud.

Tagajärjeks on aga valija veelgi suurem võõrandumine võimust ja valimistulemusi hakkab otsustama väike kildkond, mis võib omakorda viia selleni, et valimistest võtab osa heal juhul 25 protsenti valimisõiguslikest. Ohtlik suund meie demokraatiale.

Kaks kanget

Idee autorite argumendid on niivõrd nõrgad, et neid ei tasuks isegi arutamisele võtta. Võimalus kampaania kulusid kokku hoida ja energiat säästa on puhas ulme.

Tegelikult on just Reformierakond koos Keskerakonnaga ise olnud need kaks erakonda, kes on kulutused suureks ajanud - ja nüüd tehakse nägu, et kampaaniaraha saaks sel moel kokku hoida! Kokku oleks võinud hoida varem ja kokku tuleb hoida ka tulevikus, ainult et teisel moel.

Valimised peavad muutuma siiski sisuliseks, mitte võidu vehkimiseks suurte plakatitega, kust ei loe välja muud kui mõne reklaamikompanii välja mõeldud loosungit.

Viimastel valimistel olid suurimad vehkijad siiski juba nimetatud kaks erakonda, Isamaa ja Res Publica Liit keskendus rohkem sisule, kohtudes tänavatel valijatega silmast silma, mis oli kindlasti sisukam kui «suure» Andruse või «suure» Edgari plakatitega tõtt vahtida.

Igas maakonnas, igas vallas ning linnas on oma teemad ja oma probleemid, mis ei paistaks suure kampaania raamidest kuidagimoodi välja. Sama hästi võiks siis juba kohalikud valimised üldse ära jätta ja riigikogu valimiste tulemuste järgi jagada sama proportsiooni alusel ära ka kohalike volikogude mandaadid.

Korra on juba seesuguse reha otsa astutud - kui eelmise aasta juunis mindi Euroopa Parlamendi valimistele kinniste nimekirjadega. Mida see kaasa tõi? Ainsana selle, et valimiskorda tuleb taas muuta avatud nimekirjade kasuks.

Üks võitja

Tegelikult oli eelmistel valimistel võitjaid ainult üks, Reformierakond. Teised erakonnad kõik kaotasid, isegi Keskerakond. Oravate bränd oli sellel hetkel piisavalt tugev, et sellest kasu lõigata, kuigi kandidaadid olid teiste erakondade omadega võrreldes nõrgavõitu.

Muidugi oli see oravate kaval trikk, mis neil edukalt läbi läks. Suurimaks kaotajaks oli aga kahjuks hoopis rahvas ehk valijad. Need polnud mingid valimised. Need oli vaid erakondade brändide omavaheline jõukatsumine.

Selliseid asju ei tohiks me oma valijatele Eestis enam pakkuda. Eestlasest valijat sellisel moel rumalaks pidada on väga lühinägelik igale erakonnale.

Valimiste ühele päevale viimine ei ole asi, mida tasuks isegi kaaluda, ja praegune kord on igati demokraatiat toetav. Kulude kokkuhoiust võime aga rääkida muus võtmes - näiteks haldusreform. Teeme hoopis selle ükskord ära!

Peeter Olesk: Kes või mis meid õpetab?

2010-02-04

Ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees, ütleb Peeter Olesk viimast IRLi suurkogu analüüsides.

„Sest mis on elukool?" küsis August Sang luuletuses „Tagasivaade" (1956). Ja vastas samas: „Me enda vead!". Mitte plusside ja miinuste vahekord, vaid just vead. Erakonna „Isamaa ja Res Publica Liit" suurkogu järel võiks küsida, kas see oli elukool? Kas õppemaks või üks koolipäev? Kuidas vastata nendele küsimustele Sanga sõnadega „Me enda vead!"?

Opositsiooni kasutegurist

Meie erakondade juhtidel, mitte ühelgi neist, ei seisa endiselt meeles, kui keerulisse olukorda satub erakonna nn. volinik - olgu liige või traditsiooniline poolt-hääletaja või vaikne toetaja - , kui ta peab oma partei seisukohti kaitsma, aluseks üksnes arvamused perioodikas. Enamasti esitatakse need arvamused teadagi väljastpoolt sisse ehk kas spekulatiivselt või nuuskurite abil. Voldikutega pole mul Mart Laari ega terve erakonna põhjendamiseks peale hakata isegi mitte seda, et teha tuld pliidi alla. Mul on vaja vundamenti, mitte lora. Näiteks seaduseelnõu korteriühistustes soojatagamise kohta neile, kel küttevõlad puuduvad, seda viimast ehk siis lora paraku on, sest lõhkenud malmradiaatoreid ei ole võimalik soojustada üksikute tubade kaupa ja kuidas, iseäranis kui kiiresti, mõeldakse menetleda neid pankrotte, mis on tekkinud erafirmade maksujõuetuse tõttu kortermajadest ostetud/renditud pindade arvelt?

Parema puudusel - ja sellest on olnud juttu juba ka mujal - mõtlen ma vajalikud põhjendused välja ise. Võib juhtuda, et säärast põhjendust on tarvis kohe, sekundite jooksul, ootajaks mitte potentsiaalne valija, vaid hoopiski juhtliige konkureerivast erakonnast. Kust ma talle telefonikõnes võtan tolle voldiku, mille peamiseks adressaadiks on kõikjal üle maailma harilikult jobu, molu või tobu? Muidugi võiksin ma talle vastata, et mis see Sinu asi on. Samahästi võiks ta küsida minult „tagurpidi": mis siis on Sinu asi?
Aastal 2011 on minu asi, milline valitsuskoalitsioon siis moodustub, sest ta moodustub pärast eelarveaasta algust ja nii ehk naa juba eurohindades. Suurkogul ütles majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kui kandidaat erakonna ühe aseesimehe kohale: kolmest asjast, mida IRL peab kahe aasta jooksul tegema, on kolmandana „vaja välistada Savisaare võimuletulemine Eesti riigis" (PM 1. II 2010). IRL saaks seda teha üksi ainult sel juhul, kui ta valimised võidaks. Kus on tagatised? IRL ei saa olla keelupartei, sest see tähendaks teistimõtlemise ja järelikult ka opositsiooni tagakiusamist.

Ent pole kadunud teinegi aspekt. Keskerakonna elektoraat Tallinnas ja piki Põhjarannikut ei ole ürgvana, teda surnuks ei räägi. Kui Edgar Savisaare võimuletulek Toompeal ehk valitsuskoalitsiooni loomine tema juhtimisel peab olema välistatud, siis vähemasti esiotsa vastasseis Nevski katedraali vastas toimiva parlamendi ning Vabaduse väljaku äärse ja vana pritsimaja taguse vahel püsib. Asjade nii olles saavad üheks kaalukeeleks sotsiaaldemokraadid, kes alumises punktis kuuluvad koalitsiooni, ülemises aga opositsiooni. Kumbapidi see on IRL-ile kasulikum?

Punkt ja mastaap

Marcus Aureliuse järgi on inimese elu punkt, st. täpp (võiks tõlgendada ka kui täpes). Mastaabiks võib võtta pikkade transpordikanalite võrku piki Ida-Euroopa idapiiri ehk mõlemalt poolt kunagist raudset eesriiet. Ma ei mõtle peamiselt autoteid. Pean silmas kõiki koridore, meri, kütus ja elekter kaasa arvatud. Kui siin seatatakse prioriteediks raudteeühendus Helsingi-Berliin, siis punktiks võiks seada kõiki peatuskohti trassil Balti Jaam - Valga, sest enamik teeäärsetest vaksalitest ega perroonidest ei kõlba mitte kuskile. Mitmendaks prioriteediks ülendatakse sel juhul modernne raudteeühendus Peterburi-Tapa? Ülesanne mõtlemiseks: piirivabast raudteeühendusest Pihkva ja Tartu vahel jäi Eesti ilma aastal 1991. Eurokompleks Oraval, mis ei kompenseeri kunagist otseühendust, vaid kõigest asendab seda mõnevõrra, valmib 2011, kakskümmend aastat hiljem. Mitmendale kohale tagantpoolt jääb siis sild Virtsust Kuivastusse?

Ma ei loetlenud eespool enamikku suuremõõtmelistest projektitest, nimetasin ainult mõnda. Kõik nad nõuavad konversiooni pikkusega umbes paarkümmend aastat. Kuivõrd see nii on, siis ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees. Pealegi - kellele on tema pidurdus- või kummulikeeramisvõime kasulik? Ja veelgi edasi: kui seda hirmu tuleb üha korrata, kes ja miks siis IRL-is kahtleb?

Tunne Kelam: IRL suurkogu lävepakul

2010-01-30

Minu arvates on IRL üsna heal arenguteel. IRL on Eesti noores demokraatias tõestanud niihästi oma rolli kui ka elujõudu. Mida näen IRLi oluliste joontena? Esiteks - ajalooline uuenduslikkus ja elujõud. Olles augustis 1988 tollase Nõukogude Liidu alal esimese demokraatliku partei - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei - asutajaid , olen jälginud järgnevate erakondade teket ja mitmetel juhtudel ka hääbumist.

ERSP, Isamaa ning nende liitumisel 1995 tekkinud Isamaliit olid poliitilised jõud, kes seadsid juba 22 aastat tagasi rahvusliku sihi Eesti täiemahulise iseseisvuse taastamisele ning vedasid 1989 meie ajaloo suurimat kodanikualgatust - kodanike komiteede liikumist. 20 aastat tagasi valitud Eesti Kongress kui EV seaduslike kodanike esinduskogu üleminekuajal moodustas rahvuslik-demokraatliku alternatiivi nõukogude haldusaparaadile ja murdis kompartei võimumonopoli.

Ka Res Publicaga liitumise järel on ühinenud IRL (minu ettepanek oli nimetada erakond eestipäraselt „Isamaa ja Vabariigi Eest") säilitanud juhtiva koha rahvusriikluse, kodakondsuse, väärtuste järjepidevuse ning riigikaitse valdkondades.

Teiseks - praktiline rahvusvaheline ja majandusalane tegevus.

IRL on olnud aktiivne Euroopasse integreerumisel ning seal liitlaste ja sõprade võitmisel. Mart Laar on niihästi Euroopas kui USA-s tuntumaid Eesti poliitikuid, kelle autoriteet ja sidemed maksavad.

IRL ei mahu üksnes rahvuslik-riiklikku tegevuslõiku. Tema rolliks on olnud ettevõtluse arendamine ja selleks vajaliku keskkonna kujundamine, majandusreformid, heas mõttes konservatiivne rahanduspoliitika koos eelarve tasakaalus hoidmisega. Tänases Eestis on levinud ühekülgne ettekujutus nagu oleksid majanduse areng ja reformid Reformierakonna roll. Ometi ei saa unustada, et majandusreforme alustas 1992 jõuliselt Mart Laari juhitud Isamaaliidu, ERSP ja Mõõdukate koalitsioon.

Isamaaliit ning tänane IRL pole kaugenenud majandusest, vaid panustab sihikindlalt selle arengusse. Res Publica andis Taavi Veskimägi näol ühe parimaist rahandusministritest, IRL-i majandusminister Juhan Parts teeb tõhusat tööd EL võimaluste ärakasutamisel.

IRL eripära moodustab majanduspoliitiline kesktee lausliberalismi ning sotsialistidele omase riigi kontrolliva osa tugevdamise vahel. Nähes üksikisikus kordumatut väärtust ning rõhutades kodaniku puhul vabaduse ja vastutuse seost, lähtub IRL solidaarsusest nõrgematega, riigi kaasvastutusest sotsiaalsete vajaduste lahendamisel.

Lühidalt - IRL puhul on tegemist sotsiaalse turumajanduse filosoofiaga, mis on iseloomulik Saksa kristlikele demokraatidele ja IRL katusorganisatsiooni - Euroopa Rahvapartei majandusplatvormile. Nende tunnuste alusel erineb IRL niihästi Reformierakonnast kui Keskerakonnast ja sotsialistidest.

IRL tõhususele Eesti rahvuslike huvide edendamisel on oluliselt kaasa aidanud kuulumine Euroopa suurimasse poliitilisse perekonda - Euroopa Rahvaparteisse, mis on mõjukaim jõud niihästi EL Komisjonis, Ministrite Nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis

Kolmas tunnusjoon on minu silmis IRL kui püsiväärtuste erakond, kellele on eriti tähtsad haridus, noored pered, rahvuskultuur, väärtuste järjepidevus.

Nii nagu Eesti tugines IRLi eelkäijate juhtimisel iseseisvuse taastamisel õiguslikule järjepidevusele, nii moodustab IRLi tegevuse aluse väärtuste järjepidevus. Isegi Eesti lühike poliitiline ajalugu osutab, et midagi sisult uut pole võimalik leiutada, tähelepanu äratada saab vaid uudsete pakenditega, mille sisu kodus enamasti lauale panna ei kõlba.

Olen sügavalt veendunud, et Eesti vajab täna rohkem kui kunagi varem sellist erakonda, kes on usaldusväärne ja järjepidev, kes enne valimisi ei tõmble ega improviseeri häälte jahil. Jah, igas erakonnas võib ikka ja jälle esineda ebaväärikaid liikmeid. Kuid IRL üldmaine on säilinud korruptsioonivabana, tema juhid pole oma positsiooni kasutades isiklikku kasu taga ajanud; IRL fraktsiooni iga liige maksab saadikupalga suurenemise vahe tagasi riigikassasse.

Enne suurkogu püütakse IRL tõmblema panna. Ennustatakse liitumisõmbluste rebenemist, ägedat sisevõitlust. Mida oskan selle peale öelda?

Minu hinnangul on IRL ühinenuna oodatust paremini hakkama saanud. Olles käinud pea kõigis piirkondades, on enamasti raske, kui mitte võimatu eristada respublikaane ja isamaaliitlasi. Sama puudutab Riigikogu fraktsiooni ja meie ministreid, kes on töötanud tublilt ja ühtselt. Riigikogu ja kohalike valimiste tulemused olid paremad kui küsitlused näitasid, kuigi IRL ei kavatse rahulduda kolmanda erakonna seisundiga.

Mis puutub ühtsusesse, siis lepiti üsna lihtsalt kokku Mart Laari jätkamises esimehena. Just seetõttu pean ülepingutatuks ja mõttetuks eestseisuse valimistel eraldi kümneseid nimekirju, mida soovitatakse hääletada blokkidena. Toetan hääletamist isikute, mitte nimekirjade poolt.

Viimane mure on meie rahvuskultuuri pärast. Soovin IRLlt konkreetset ja solidaarset suhtumist rahvuskultuuri viljelejatesse. Eesti identiteeti loovad meie muusikud, kunstnikud, teadlased, kirjanikud, teatritegijad jt, keda majanduslangus on tabanud nii moraalselt kui aineliselt. Ent ka headel aegadel ei saa üks väike rahvusriik lubada endale projektipõhise ja rahalisele arvestusele rajaneva kultuuripoliitika domineerimist.

Lagle Pareki sõnul on Eesti-taoline rahvusriik erakordne luksus - luksus, mille eest peame kõik olema valmis maksma kallist hinda. Väärilist hinda.

Kultuurses erakonnas ei vahetata parteijuhti läbi meedia

2010-01-30

Kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes ainsana võiks IRLi üldkogul Mart Laari hegemooniat kõigutada, ei kavatse erakonna esimeheks kandideerida. "Küpse poliitilise kultuuriga erakonnas ei toimugi liidri vahetus läbi meedia ja avalikkuse poolt võimendatud vastasseisu," lausus Aaviksoo Delfile

Mida te ootate IRL suurkogult?
IRL on täna Eesti kolmas erakond - ta toetus on tasapisi kasvanud ühinemisejärgselt 13 protsendilt tänase 20 protsendini, ent me jääme jätkuvalt alla nii Reformi- kui Keskerakonnale. Samas on erakonnal tõsiseltvõetavad võimalused kujuneda Riigikogu valimiste ajaks suurima toetajaskonnaga erakonnaks Eestis. Vajame selleks selgeid poliitilisi sihte ning usaldusväärset ja võimekat juhtkonda nende sihtide saavutamiseks.

Reformierakonna kongressil tõdeti, et kõik on hästi ja läheb paremaks; Keskerakonna kongressil vastupidi, kõik on halb ja läheb veel halvemaks. Meie teame, et üleilmne majanduslangus koos sellele eelnenud kohaliku arengubuumiga on olnud Eesti inimestele ja majandusele rasked, ent me oleme koos toime tulnud.

Suurkogult ootangi eelkõige erakonna esimehe selget poliitilist tulevikunägemust, mis annaks tasakaaluka vastuse Eesti riigi ees seisvatele tegelikele probleemidele - tööpuudusele ja sellega kaasnevatele sotsiaalsetele pingetele ning pakuks välja usaldusväärse kava vajalike reformide - eelkõige hariduses, halduses, sotsiaalhoolekandes ja tervishoius - jätkamiseks. Ootan sõnumit, mida saaks usaldada nii kõik erakonna liikmed kui ka meie valijad.

See Suurkogu peaks jätkuvalt kaasa aitama ka ühtse erakonnakultuuri kujunemisele - Eesti ei vaja Res Publica kahte ega Isamaaliit kolme, vaid tugevat ühenderakonda IRL, mis suudaks võita enamuse valijate toetuse.

Miks te ei kandideeri IRL esimeheks?
Erakonna esimees on erakonna liider, käilakuju, kes esindab ühelt poolt kogu erakonna poliitilisi püüdlusi ja teiselt poolt kehastab erakonna kuvandit ühiskonnas - erakonna esimees on erakonna usaldusväärsuse garant. Esimehe vahetus on seega väga oluline sündmus, milleks peavad olema tõsised põhjused. Kõige üldisemalt on neid kaks. Esiteks erakonna toetuse langus ehk valijaskonna usalduse kaotus ja teiseks erakonnasisene rahulolematus ehk liikmete usalduse kaotus. Täna pole kumbki neist eeldustest täidetud.

IRL maine on tõusuteel ja ma olen veendunud, et eelseisvad Riigikogu valimised kinnitavad mu sõnu. Ka erakonna eripalgeline liikmeskond, nii 22 aastat tagasi ERSP asutanud vabadusvõitlejad kui ka arvukad viimastel päevadel erakonnaga liitunud noored, ei otsi täna rahulolematult uusi väljakutseid vaid pigem kindlustunnet ja seda suudab rikkaliku poliitilise kogemusega Mart Laar kindlasti pakkuda. Olen veendunud, et Mardil on erakonna enamuse toetus.

Küpse poliitilise kultuuriga erakonnas ei toimugi liidri vahetus läbi meedia ja avalikkuse poolt võimendatud vastasseisu, vaid rahuliku sisemise protsessi tulemusena kui vajadus ja tingimused selleks on küpsed. See tagab palju paremini nii erakonna sisemise ühtsuse kui ka välise usaldusväärsuse ning teenib seeläbi ka avalikkuse huve paremini kui vaatemänguline „gladiaatorite võitlus".

Kes oleks IRLile parim esimees?
IRL ridades on Tunne Kelam, Toivo Jürgenson, Tõnis Lukas, Juhan Parts ja Mart Laar, kes kõik on edukalt juhtinud erakonda tema erinevatel arenguetappidel. Kindlasti on erakonnas veelgi inimesi, kelle isikuomadused ja poliitiline kogemus annaksid välja erakonna esimehe mõõdu. Parim esimees on aga see, kel on erakonna enamuse usaldus - täna on selleks Mart Laar.

Kas kahevahel või kõhklematult?

2010-01-29

Pühapäeval valib Isamaa ja Res Publica Liit oma suurkogul esimehe järgmiseks perioodiks, kolm aseesimeest, põhikirjajärgsed organid ning langetab eelnevast tulenevalt ka mõned suuremõõtmelised otsused. Kaks on neid vähemalt, kuid tegelikult on neid rohkem.

Kellele me aru anname?

Kahest üks on erakonna oma nägu tulevikuks ja riigikogu valimisteks aastal 2011. Näoks võib olla logo nagu Reformierakonnal ehk oravaparteil. Näona saab tõlgendada ka fakti, sest on vaieldamatu, et praegu juhib Tallinna linna Keskerakond, kes kvoorumi mõttes Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kõrvale ei vaja. Katsed võtta Tallinna linn Keskerakonnalt ära lendasid vastu taevast. Nägu võib kujundada aga ka järjekindlus, mille üheks parameetriks on IRL-il haridus (ma mõtlen just parameetrit, mitte katseid ja eksitusi).

Teiseks suuremõõtmeliseks otsuseks on mitte lõhkuda senist koalitsiooni, ehkki selle kooshoidmine nõuab manööverdamist rohkematel teedel kui neid Tartu raudteejaamas ongi (kus neid on tosinkond, vähem kui Tapal). Koalitsioonid muutuvad, ent näiteks Eesti kaasarääkimisvõime üle-euroopalistes ja transatlantilistes arengutes ei tohi käia alla ja siin on Mart Laar teinud väga vajalikku tööd.

Mõnikord tuleb anda aru sagedamini kui õnnestub varnast nõu võtta. Ilma mingi pingeritta seadmiseta on Eesti poliitikas aruandmise päevakorrapunkte lisaks juba puudutatule vähemasti viis. Esmalt tööpuuduse vähendamine olukorras, milles üleminek eurole on inertsiaalselt otsustatud ja see otsus realiseerub kiiremini kui õnnestub saada alaline töökoht. Eurot saab maksustada toodangult laekuva kasumi, mitte sotsiaalabi pealt. Edasi energeetiline konversioon ehk üleminek energiaallikate pluraalsusele. Argipäevane toaelekter juhitava termotuumareaktsiooni pealt on minusugustele tulevik pärast meie surma. Katelde ümbertegemine Narva elektrijaamades käib kiiremini, kuid tähtaegu pole me ju näinud. Eesti oma tuumajaama rutiinseks käivitamiseks kulub ligikaudu poolteist aastakümmet, milleks läheb vaja nii suurt raha, et töötukassa pastapliiatsite jagamisest seda küll tagasi ei teeni.

Veelgi edasi Eesti-Vene suhted, kus me võib-olla vajame vahendajaid, aga ei pea igasuguse vahendustasuga leppima. Mõtlen siinkohal Hiina rolli kaubateedel ja Ameerika osa Kaukaasias ning Kesk-Idas. Tulles globaalsete protsesside kõrguselt allapoole kodutanumale, on päevakorralised kaks reformi, koolis ja halduses. Haldusreformi mõõtkava mõistan ma kõige paremini selle järgi, kui kaugele jäävad minu kodust korralik pood, leheputka ja pangaautomaat. Teistel on teised mõõtkavad, ent lahtiseks ongi jäänud see, kuidas neid omavahel klapitada. Lähim elektrik elab meist paari kilomeetri kaugusel, kuid tema ooteaeg võib ulatuda paari nädalani. Paremust riigikogu praeguselt koosseisult ei tule.

Koolireformi näen ma teistsugusena kui haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, sest koolivõrk on piirkonniti ikka väga erinev. Siin on kriitiliseks kohaks too ajavahemik, mil noorele inimesele hakatakse õpetama kutset ja suhtumist töösse. See on praegu segane.

Ettenäitus ja väljanäitus

Nüüdseks juba väga vanade inimeste kõnepruuki kuulub ka säärane sõna nagu „miilustama". See tähendab kassilikku käitumist värske kala juures - mida koer ilmaski ei tee. Kass tahab oma. Pole saladus, et ka Eesti erakondade ümber käivad miilustajad, keda huvitavad küll intriigid ja mitte positiivsed teod. Igal erakonnal peab olema midagi ette näidata. Keskerakonnal ei ole veel ette näidata Tallinnat kui üht kahest Euroopa kultuuripealinnast aastal 2011, kuid see võimalus tal on ja tolle ta ka saab. Majandus- ja kommunikatsiooniministril Juhan Partsil on ette tuua raudteeliikluse taastamine Tartu ja Valga vahel, Tartu lennuliikluse järjekordne rahvusvahelisustamine ning kui käivitub piiriületuskompleks Oraval, siis ka moodne transpordikanal Eesti ja Venemaa vahel. Poliitilises mõttes tähendab see okupatsioonikorra asendamist kaasaegse Euroopaga.

Võib tekkida küsimus, mida on ette näidata kaitseminister Jaak Aaviksool. On küll, sest ta on järjest nõudnud poliitiliste protsesside arutamist lahtisena, mitte suletud ringis. Tingimusel, et temaga räägitakse argumentide abil, pole Jaak Aaviksoo sugugi nii jäik nagu tahke keha äärmuslikul kujul.

Erakonna sees pole varjatud, et ma lähen IRL-i suurkogule kõhklematult, sest eelistused on teada. Kahtlen ma selles, mis on Eestile edaspidi parem. Sõim ja umbusaldus on ikkagi haigused, mitte ravimid.

Koos suudame paremini!

2009-12-03

Oktoobris võis pidev raadiokuulaja kuulda loosungit «Koos suudame paremini!» päevas kümneid kordi. Tõenäoliselt lasi enamik kõrvust mööda, kes need koostegutsejad on.

Terasemad panid tähele, et sisuliselt reklaamiti sama sõnumiga kord ehitusmaterjalide poeketti, kord paremparteid. Üks reklaam üheaegselt kahele tellijale, tsemendikoti ja poliitiku promojale, on uus saavutus reklaamiturul.

Kuna kutselisi poliitikuid müüdi nagu elutuid asju, siis pole ime, et edu saatis valimisliitudesse koondunud inimesi.

Neid, keda kohapeal tuntakse mitte kui reklaamitegijate šablooniga tehtud ikoonimaale, vaid pigem nagu kohaliku kunstiõpetaja joonistatud tegelasi. Oma tugevate ja nõrkade külgedega.

Nüüdseks on paraku sajas omavalitsuses valimiste võitjaks (sisuliselt ka kogu Eestis edukaimaks erakonnaks) kuulutatud Rahvaliit. Aga see edu ei tulnud ainult valimisliidu nimekirjas oleva vallavanema, vaid ka parteitute kandidaatide tööna.

Milles kodanik pettus?

Politoloogid ja ajakirjanikud näevad liitude edu taga rahva pettumust parteides. Selline hinnang ei seleta tegelikult mitte midagi. Kõlab samamoodi, nagu oldaks rahulolematud ühistranspordi, tervishoiu, korteriühistu vms.

Kuid pettuda saab selles, et parteidel pole tegelikult maailmavaadet, et lubadustest loobutakse kergelt, et võtmeisikute teod ei kinnita nende kuulumist poliitilisse eliiti jne.

Ei ole usutav, et kodanik arvab: kõik parteilased (mitme maakonnalinna jagu inimesi) on rumalad, selgrootud ja äraostetavad, kogu ülejäänud ühiskond tark, põhimõttekindel ja omakasupüüdmatu.

Seekord andsid valijad pigem mõista, et kohaliku elu korraldamisse ei sobi need võtted, mis parteipoliitikas kasutusel. Protestiti muu hulgas domineeriva valitsemiskorralduse vastu.

Kodanikku ei rahulda see, et minevikust tuntud demokraatia etendamist on parteimehed ainult pisut kõpitsenud ja asendanud totalitaarse demokraatiaga. Ta ei näe nende kahe vahel suurt erinevust ja soovib tänapäevast, liberaalset demokraatiat.

Paar nädalat tagasi kõlas volikogus esinenud Tartu linnapea valitsemisprogrammi tutvustuses mõte, et Tartu tulevik on selge ja kindel, sest kõik parteilised eriarvamused on koalitsioonileppes silutud. See on totalitaarse demokraatia ehe näide.

Neli aastat koomas?

Oleme struktuurses majanduskriisis, millest pääsemiseks peaks Eesti riik ja majandus olema homme hoopis teistsugune kui täna.

Sellistes oludes ei riski isegi vähearukas poliitik tituleerida neljaks aastaks tehtud lepet lõplikuks ja muutumatuks. Varem või hiljem see muutub kas siis sisuliselt (nii nagu see on toimunud Toompeal) või nii sisuliselt kui ka vormiliselt.

Kes seda siis muudab, kui pärast koalitsioonileppe sõlmimist langevad parteid neljaks aastaks koomasse, andes juhtimise ametnikele üle? Kas koalitsiooni kuuluvad volinikud isiksusena? Tule, taevas, appi!

Lugeja peaks korra nägema, kuidas koalitsiooniliikmetest komisjoniesimehed volikogus küsimustele vastavad. Tüüpformuleering on: «Selle vaatenurga alt probleemi komisjonis ei käsitletud.» Ja mis siis.

Ei ole usutav, et kodanik arvab: kõik parteilased on rumalad, selgrootud ja äraostetavad.

Isikliku kogemuse põhjal (kas või käikudest Tartu sõpruslinnadesse) tean, et nii kõrge staatusega isikud suudavad küsimusele ammendava vastuse anda. Olgu siis poliitiku või spetsialisti vaatenurgast.

Meil võivad vastajal teadmised olla, aga pole «resolutsiooni», pole paberit, kus kirjas, mida tohib ja mida ei tohi öelda. Mõeldamatu, et kolleeg eelmisest volikogu koosseisust, kes kaks kümnendit tagasi parteikoosolekul oma arvamuse poliitilise prostitutsiooni kohta välja ütles, ei saaks sedasama tänaste «väljavalitute» ees teha.

Vastus tuleb Pärnust

Vaatame oma asju pisut kõrvalt. Et kuulume romaani-germaani õigusruumi, siis on Saksamaa elukorraldus meile enamasti arusaadav. Saksa põhiseaduse artikkel 28 piirab kohaliku omavalitsuse tasandil parteidemokraatiat (valimised on üldised, otsesed, vabad, võrdsed ja salajased).

Keskmine Eesti elanik on intuitiivselt Saksa seadusandjaga ühel meelel ja valimisliite keelustada püüdva Eesti seadusandjaga opositsioonis. Miks siis sakslased ei pea parteisid parimaiks kohaliku elu juhtijaiks, vaid näevad nende kõrval ka kodanikuühenduste ja/või üksikisikute rolli.

Väga lihtsal põhjusel. Nende arusaamises põhineb kohalik elukorraldus personaalsel individuaalsusel ehk vastavaid seisukohti tsiteerides: «Üksikisikul on õigus täielikule arengule nii perekonna kui ka kodanikuühiskonna süsteemis.

Sealjuures ei tohi ühe isiku õigus rikkuda teise isiku analoogseid õigusi.»
Parteiline esindusdemokraatia ei võimalda ilmselgelt erinevate subjektide huvide arvestamist ja kui osalus (otse)demokraatia pole mingitel põhjustel võimalik, siis on vähemalt osaliseks lahenduseks võimu teostavate subjektide ringi laiendamine.

Ärme unustame, et liidud polnud edukad mitte ainult valdades, vaid ka ühes Eesti suuremas linnas Pärnus. Pärnus saame tegelikult ka lähiaastatel vastuse küsimusele, kas palju pruugitud loosungil «Koos suudame paremini!» on Eesti kommunaalpoliitikas kohta või mitte.

Valimistest tuleb teha seadusandlikke järeldusi

2009-11-06

18. oktoobri kohalikest valimistest on saamas ajalugu. Veel vaieldakse viimaseid koalitsioonileppeid ja kutsutakse volikogusid kokku. Tulemused on kaasa toonud suurema polariseerumise (eriti Tallinnas) ning Rahvaliidu ja roheliste vaikse tagasitõmbumise poliitiliselt tandrilt.

Minu meelest tuleks neist valimistest teha praktilisi järeldusi, millest võiksid vormuda ka mõned erakonnaülesed kokkulepped nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglite muutmiseks. Alustan väiksematest probleemidest, millest jõuan edasi suuremateni.

Valimisseadusega tuleks piirata valimisnimekirjade pikkus, nagu see on piiratud nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. See võib olla näiteks kahekordne volikogu mandaatide arv. Vaatlesin ise häältelugemist ühes Lasnamäe valimisjaoskonnas ja null-häälega kandidaatide hulk oli seal suur. Aga see oli vaid üks valimisjaoskond. Näiteks Paldiski linnas kandideeris 13-le volikogu kohale kokku 195 kandidaati, kellest 25 ei suutnud koguda ainsatki häält ning 24 kandidaati sai ühe hääle. Linnapea Mölder kuhjas oma nimekirja kokku 53 nime, kellest 11-ne hääletustulemus oli ümmargune null!

Minu arust pole mingit põhjust lasta jätkuda absurdsel võidujooksul, kus valimisnimekirjad peavad võitlust selle nimel, et saada oma katuse alla võimalikult suur hulk vastava omavalitsuse elanikest.

Ehkki kevadel ennustati valimisliitude suurt tagasitulekut, tegid suuremates omavalitsustes mõnede eranditega ilma ikkagi pigem erakonnanimekirjad. Kohati halvustasid erakonnad valimisliite ja vastupidi. Nüüd võiks kirgi maha võttes tõdeda, et demokraatia seisukohalt on kõige õigem lubada koostöövormide paljusust. Minu meelest on Eesti kohalikel valimistel põhjendamatult välistatud võimalus erakondadevaheliste valimisliitude moodustamiseks. See oleks väike samm, mida seniseid tavasid arvestades võib-olla väga palju isegi ei kasutataks, kuid kindlasti aitaks see koostöökultuurile kaasa.

Üks oluline tähelepanek on valimiseelse kampaaniaperioodi hägustumine. Tegelikult annab väga suur osa inimestest oma hääle kas eelvalimistel või elektrooniliselt - seega ajal, mil kampaania on veel täies hoos. Senine arusaam sellest, millal tehakse aktiivset kampaaniat ja millal hakkab kehtima valimispäeva vaikelu, ei ole tegelikkusega kooskõlas. Olen kuulnud ka väidet, et e-valimised vähendavad oluliselt mitmepäevase eelhääletamise perioodi vajalikkust. Eelhääletamise korraldamine nõuab ka päris palju raha. Mul pole nendes küsimustes konkreetset ettepanekut ja arvan, et siin ei pea tingimata muudatustega kiirustama, kuid probleemid on olemas ja arutelu nende üle tuleks avada.

Suur probleem on Riigikogu liikmete kandideerimine kohalikel valimistel, kui neil samas puudub õigus kuuluda üheaegselt Riigikokku ja kohalikku volikokku. Kunagi õiguskantsleri poolt pakutud piirang lähtus kindlasti parimatest kavatsustest, kuid välja on kukkunud halvasti. Piirang üksnes suurendab ühiskondlikku ja poliitilist silmakirjalikkust. Valimiseelne üleskutse peibutusparte mitte valida ei toiminud, tuntud inimesed kogusid oma hääled ikka ära. Erakonnad ei saa aga loobuda Riigikogu liikmete ülesseadmisest, kui on ilmne, et nende mittekandideerimisel jäädakse häältest ilma. Seadusega kandideerimisõigust piirata ei saa. Lootus erakondadevahelisel kokkuleppel põhinevaks kandideerimismoratooriumiks on minu arust pea olematu. Pole seda ju suudetud kokku leppida isegi ministrite ja Euroopa Parlamendi liikmete puhul.

Kõige lihtsam ja selgem oleks mu meelest taastada vana kord, kus Riigikogu liikmed said kohalikes volikogudes töötada. Paraku pole see üksnes seadusandja otsustus, vaid piirangu poolt on argumenteerinud ka õiguskantsler ja Riigikohus. Tõsi, üks põhjendustest, oli see, et Riigikogu liikmeid volikogudesse lubav seadusemuudatus tehti üsna vahetult enne 2004. aasta kohalikke valimisi ja sellega pöörati pea peale varem tehtud otsus. Just valimiskorra muutmine valimiste eel polnud aktsepteeritav. Järelikult tuleb selliste piirangute ja nende rakendatavuse kohta vaidlused maha pidada aegsasti enne järgmisi valimisi.

Suuremad probleemid, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu, on administratiivse ressursi kuritarvitamine (vt. mu varasemaid blogilugusid 6. ja 16. oktoobril) ja erakondade rahastamine. Mõlemad teemad on avalikkuse jaoks teravalt üleval ja mõlemaga tuleb edasi töötada. Tõenäoliselt on Vabariigi Valimiskomisjonil ka hulk tehnilisi tähelepanekuid, millega tuleb tegeleda.

Lugu avaldatud veel:

6.11.2009 Hiiu Leht

KOMMENTEERI SIIN.

Margus Sardis: valimistest ja teadmistest

2009-10-26

Äsja said ajalooks järjekordsed kohalike omavalitsuste valimised. Valimisi analüüsides ja tulemusi ennustades käsitleti poliitiliste jõudude vahekorda, võimulolijate tegusid ja tegematajätmisi, valimiskampaania käigus edastatavaid sõnumeid jms.

Tähelepanuta on aga jäänud valimised kui õiguslik mehhanism, mille kaudu kandidaat osutub volikokku valituks. Ammu vastuvõetud seadusse suhtutakse kui sissetöötatusse ja toimivasse, mis kajastamist enam ei vaja.

Meediakanalid sedastavad keelatud välireklaami juhtumeid ning hoiatavad hääleostmise kui ebaseadusliku eest. Kuidas aga valijate antud hääled konverteeritakse mandaatideks ehk teisisõnu, mis nipiga kandidaadist saab volikogu liige - selle selgitamise peale aega ja meediaruumi ülemäära raisatud pole.

Seadus on avaldatud ja formaalne eeldus selle kehtivuseks on olemas. Aga isegi kui keskmiselt intelligentne inimene selle seaduse elektroonilisest Riigi Teatajast üles leiab ja seda lugema asub, tõstab käed, kui jõuab modifitseeritud d'Hondti jagajate meetodini. Kes tondist ei taltu, võib edasi kulgeda valimiskomisjoni koduleheküljele ja pärast mõningast klõpsutamist (Valija → Valimistulemuste kindlakstegemine) jõuda paika, kus isegi d'Hondti meetod on näidete varal hõlpsamalt hoomatavaks tehtud.

Neile aga, kes internetiavarustes lõdvalt ei liugle, on see teave kättesaamatu. Iseenesest pole ju sedelile oma favoriidi registreerimisnumbri kirjutamine kuigi kontimurdev tegevus, kuid numbrini jõudmine justkui eeldaks teadmist valimistulemuste kindlakstegemisest.

Väga suur hulk inimesi, kellega valimiste ajal suhtlesin, olid seisukohal, et valida on mõtet vaid nimekirja esimeses otsas paiknevaid kandidaate, kuna tagumised niikuinii sisse ei saa. Partei karvane käsi olevat volikokku pääsemise järjekorra paika pannud ja valijal oma häält lootusetutele raisata polevat mõtet. Sellist seisukohta esimest korda kuuldes mõtlesin, et see on juhus. Paraku eksisin - väärteadjate hulk oli laiapõhjaline.

Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Riigikogu valimistel saab kandidaatide üleriigilises nimekirjas kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on nimekirjas eespool ja kellele antud häälte arv on vähemalt viis protsenti lihtkvoodist. Ilmselgelt pärineb teadmine erakondliku sõrme kõikemääravast maagiast just siit. Kindlasti lüüakse riigikogu valimistel sel teemal ka kõvasti lärmi ning kuivõrd paljudel pole aimugi, et kaks valimissüsteemi on erinevad, kantakse see teadmine üle ka kohaliku tasandi valimistele.

Kui inimene ei tea, et ta ei tea, siis ta ei võta ka midagi ette selleks, et teada. Sestap võiks keegi oma kaaskondsete valgustamiseks midagi ette võtta. Näiteks võiks valimiskomisjon lisaks oma põhifunktsioonile (tagada valimiste seaduslik läbiviimine) ka inimesi teavitada. Teabe avaldamine vaid oma koduleheküljel pole selleks kindlasti küllaldane. Ka võiks ajakirjandus sel teemal olla märksa proaktiivsem.

Vääradelt eeldustelt johtuv järeldus on väär. Kui eksiarvamusel valijad kohalikel valimistel teadnuksid, kuidas valimistulemused kindlaks tehakse, oleksid nad oma hääle andnud teisiti. Kui selliseid olnuks palju, olnuks ka valimistulemus teine. Teadmatus moonutab mis tahes tulemusi. Need, kes teavad, jagagu oma teadmisi ka teistega. Selleks pole vaja d'Hondti meetodit.

Kuidas valimistel läks?

2009-10-20

IRLil läks neil valimistel hästi. Võrreldes selle 5-6%ga, mida meile veel eelmisel nädalal ennustati, läks meil lausa suurepäraselt - Isamaa ja Res Publica Liidu tulemus polnud ennustustest mitte ainult parem, vaid rohkem kui kaks korda parem.

Vaadates valimistulemusi kui ettevalmistusi nii presidendi- kui ka järgnevateks riigikogu valimisteks, võib tõdeda, et Keskerakond oli silmapaistvalt edukas kahes piirkonnas, kus mängiti ühemõtteliselt eestlaste ja venelaste vastandamisele, tuues sellega eriti just mittekodanikud valima - Tallinnas ja Ida-Virumaal. Mujal Eestis maksis ta selle eest aga rasket hinda ja jäi loodetud edust ilma. Keskerakond sai raskelt lüüa Pärnus, ebaõnnestus Kuressaares, kaotas enamuse Paides ja esines mujalgi üsna nõrgalt. Kuigi maakonna tasemel ennustati Keskerakonnale täielikku kordaminekut, suudeti võita valimised lisaks Ida-Virumaale vaid Lääne-Virumaal, Pärnu- ja Valgamaal. Meie tulemus on sellel taustal eriti hea: IRL võitis koguni neljas maakonnas: Järva-, Rapla-, Viljandi- ja Võrumaal. IRL on valimiste järel esindatud peaaegu kõigis Eesti suuremates linnades, v.a Narva ja Valga. Magus oli võit Türil.

Kõige suurem pettumus oli loomulikult tulemused Tallinnas. Seda vahest mitte meie erakonnale - me saime Tallinnas tunduvalt parema tulemuse kui ennustatud -, küll jäi aga Tallinnas vahetust taotlema läinud erakondadel jõudu väheks, et Keskerakonna võimumonopoli murda. Sellest on kahju, sest pealinnas oleks muutusi hädasti vaja. Teiselt poolt on mõnevõrra õiglane, et Savisaar selle supi, mis ta Tallinnas kokku on keetnud, ise ära helbib. Usun, et Savisaare võimu oleks võinud kõigutada, kui vahetust soovivad erakonnad oleksid rohkem kokku hoidnud.

Kas seekordsed valimised muudavad midagi?

2009-10-18

Vastuse sellele küsimusele saab anda vaid kõrgeima võimu kandja - valija.

Loodetavasti annab viimastel aastatel toimunu ja kogetud pettumused inspiratsiooni muudatusteks ja toob seekord jõulisemalt esile intelligentsema ja väärtustel põhineva poliitika. Valijast sõltub, kas senine valitsemiskultuur muutub ja meie poliitika uueneb või jätkub kõik vanaviisi. Tõeline kriis ei peitu täna mitte raha vähesuses ega majanduslanguses, vaid väärtuste defitsiidis.

Vajadus muutuste järele on ilmne. Peame uskuma, et asju on võimalik muuta. Meie endi hoiakute ja tegutsemise läbi. Selles veendumuses on küll paras annus idealismi, aga palju halvem on, kui oleme kaotanud usu. Ilma idealismi ja usuta ei sünni häid asju.

Millist võimu me soovime

Igapäevaelus peame loomulikuks, et meiega käitutakse kui täiskasvanud ja intelligentsete inimestega, mitte kui väikese lapsega, kellele võib muinasjuttu rääkida. Miks siis laseme endale poliitikuid justkui tarbekaupa primitiivse reklaami abil müüa? Sageli on tunne, et omavahel ei konkureeri mitte erakonnad, vaid reklaamifirmad. See on "kunst", mis muudab tõsise sõnumi lihtsaks palaganiks või osavaks meelepetteks.

Enamik meist ei oota poliitikult pastakat, kommi ega pannkooke, neid saab ka poest osta või ise küpsetada. Tahame selgeid vastuseid linnaeluga seotud olulistele küsimustele, tõest infot kandideerijate ja erakondade kavatsuste kohta. Kas meile meeldib, et keset linna püsti pandud plakatil antakse mõista, justkui veevärgi ehitus oleks ühe kindla erakonna teene, mitte aga Euroopa Liidu, Eesti riigi ja Elva linna maksumaksja raha eest tehtav projekt?

Meil on õigus saada infot linnavõimu otsuste, kavatsuste ja rahakulutamiste kohta. Tänasel päeval on meie käsutuses piisavalt meediakanaleid, mille kaudu operatiivselt infot jagada, samuti linlastelt tagasisidet saada. Kõik suuremad investeerimisprojektid ja muud kaalukad tegevused peavad olema avalikkuse jaoks piisavalt arusaadavalt põhjendatud ja selgitatud. Linnavõim kasutab maksumaksjate raha, selle raha tegelikud omanikud oleme aga meie ja meil on õigus teada, mida ja kuidas selle eest tehakse.

Kõige suurem oht, mis võib demokraatlikku ühiskonda tabada, on võimu liigne koondumine. Mida enam on võimu juures toimetajaid, seda vähem saab üks jõud omatahtsi soleerida. Võimumonopoli teke ei ole kunagi toonud kaasa head, alati lõpeb see ühtmoodi - võimuliialdustega. Viimaste hulka tuleb lugeda ka see, kui võimulolijad hakkavad ülekaalu ära kasutades ellu viima oma eesmärke, arvestamata teisi. Seetõttu on mõttetu arutleda selle üle, kas Keskerakond on Tallinna linna juhtinud hästi või halvasti. Ohtlik on juba ainuüksi fakt, et ühele jõule kuulub linnas ainuvõim. Ka asjaolu, et see on saadud demokraatlikul teel, ei muuda midagi. Keegi ei eita Tallinna arengut, aga see ei tähenda kuigivõrd, et peaksime heaks kiitma praeguse olukorra, pigistades silma kinni nende linnavalitsemise stiili osas.

Ka Elvale tuleks kasuks praegusest tasavägisem häälte jaotus, siis võtaksid erakonnad üksteist rohkem kuulda ja oleksid valmis koostööd tegema. See ei tee valitsemist lihtsamaks, vastupidi, kuid valitsejatel ei peagi lihtne olema. Tähtis on, et keegi ei saaks oma tahet peale suruda. Aktiivsed elvalased peavad omama võimalust kaasa rääkida linna arengus. Täna ei ole see alati võimalik isegi koalitsiooniparneril, otsustajate ring on nii kitsas.

Mõned erakonnad valdavad hästi kunsti, kuidas võimumehhanismi oma kasuks tööle panna, kuid selle asemel tuleks õppida koos tegutsemist, kompromisside otsimist ja sallivust.

Räägi valijale tõtt

Tunnustust väärib, kui linna on toodud euroraha ja teostatud suuri projekte. Kuid linna poolt tehtavad investeeringud ja muud kulutused ei ole kindlasti võimulolijate kingitus, vaid rahva enda raha eest avalikes huvides tehtav. Paljud projektid realiseeruvad sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on. Teisi asutakse välja töötama ühe võimu ajal, lõpule jõutakse aga aastate pärast, kui tüüri juures on juba uued tegijad. Heaks näiteks on Elva vee- ja kanalisatsiooniprojekt. Keegi ei saa väita, et ainult tema on suuteline üht või teist eesmärki saavutama. Küll võib aga olla suur erinevus selles, millise kvaliteediga asju tehakse.

Ilmselge rahva eksitamine on tipp-poliitikute kandideerimine omavalitsustes, kus nad tegelikult ei ela. Selline käitumine on ainult erakondade endi, mitte valijate huvides. Eriti oluline on see siis, kui tegemist on võimulolevate erakondade esinumbritega. Kas meil omasid ei jätku, või peetakse neid liiga viletsaks? Põhjus on ju selge - mõju valimistulemustele.

Sama petlik on mulje jätmine, justkui oleks tegemist Riigikogu valimistega. Huvitav oleks näha, kuidas kavatsetakse näiteks Elvas töökohti luua - kas täiendavaid ametnikke tööle võttes? Või kuidas tagada kõikidele sotsiaalne turvalisus?

Kui lubadustest maha võtta riigi ülesanded (töökohad), sisutühjad asjad ("toetame veevärgi ehitust"), juba toimivad tegevused (Haigla säilimine) ning rahalise katteta utoopiad (uus linnakeskus), siis ei jäägi mõnel juhul midagi järele.

See kõik näitab suhtumist valijasse. Selle asemel, et asju selgitada, tekib segadust juurde, samas ei lubata ühtki reaalset asja.

Elvas kandideerivad mõnes nimekirjas ridamisi linna asutuste juhid. Kuidas käituvad nad võimaliku huvide konflikti korral, mis võib tekkida linna allasutust juhtides ja samaaegselt kõrgeimas võimuorganis osaledes?

Lubaduste kõrvale väärtused

Keda ja mille põhjal siis valida? Kas seda, kellel suurem plakat üleval oli? Või hoopis seda, kes rohkem nänni jagas? Või eelistada hoopis pealinnast saabunud blondi daami?

Valijal on oluline endale teadvustada, mida ta tegelikult soovib ja kes võiks seda kõige paremini saavutada.

Hoolikalt läbimõeldud programm ja selgelt sõnastatud eesmärgid on olulised, samuti usaldusväärsus. Inimestelt, kes juhivad riiki, omavalitsusi ja seeläbi tuntavat osa meie elust, ootame eelkõige usaldusväärsust. Et võiksime usaldada neile oma raha, laste hariduse, riigi kaitsevõime, oma pensionisüsteemi, kohaliku elu juhtimise ja palju muud olulist.

Ma ei ole päriselt nõus väitega, et iga rahvas on väärt oma juhte. Arvan, et mõnikord püütakse rahvast osavalt üle kavaldada. Aga selle vastu on rohtu - valija taiplikkus ja kindlameelsus. Siis saavutame olukorra, kus juhid väärivad meid.

Elva kaunimaks läbi väikeste tegude!

2009-10-18

Elva välise ilme ning linnakeskkonna kaunimaks muutmiseks piisab väikestest tegudest!

Minu arvates on Elvas olemas suurepärane looduskeskkond. Kõrged männimetsad, väikesed järved ning künklik pinnamood on kujundanud Elvast linna, mis erineb teistest omasugustest olulisel määral. Ühelgi teisel Eesti väikelinnal ei ole sellist looduslikku potentsiaali kui Elval.

Samas tuleb tõdeda, et suurepärane looduslik keskkond ei harmoniseeru siinse linnavõimu seniste tegudega. Ehkki Elval on eeldused olemaks tervikuna Eesti kauneim väikelinn, ta seda täna siiski ei ole.

Heakorraprobleemid

Suurim probleem on meie prügimajandus. Parkmetsadesse viiakse endiselt prügi, eramajade omanikud koristavad paljuski vaid krundi piires, peatänavatel puuduvad ka täna prügikastid või on need lõhutud, kortermajade elanikud peavad prügikaste lukus hoidma, et need võõrasse prügisse ei upuks.

Teine oluline probleem Elva jaoks on elementaarne heakord tänavatel. Vaatamata sellele, et Elva on üle 6000 elanikuga linn, on siinsed tänavad kehva kattega ning nende hooldamine on sellisel kujul üsna raske. Tänavakate on auklik, konarlik ja katkine. Siinkohal ei pea ma silmas vaid sõiduteid, pigem on just kõnniteed Elvas viletsamas seisukorras. Võrreldes sarnaste ja isegi palju väiksemate omavalitsustega oleme märksa halvemas olukorras.

Kergliiklusteid on meil ainult 2 kilomeetri jagu Elva-Peedu tee näol, milleni ei vii kesklinnast ühtegi teed peale autotee. Kergliiklusteede pikkus, ühendatavus ning suunad ei kannata kriitikat, nende planeerimine on seni olnud puudulik.

Kelle tegematajätmine?

Praeguste probleemide eest ei ole vastutavad siinsed elanikud, initsiatiiv ja lahendused peavad tulema linnavalituselt. Selle eelduseks on aus, läbipaistev ja elvalasi kaasav linnajuhtimine. Heakorra ja teiste tegelike probleemide tunnetamine saab alguse sellest, et võtmeisikud, sealhulgas linnapea, elavad ka tegelikult Elvas, mitte ei käi siin vaid tööl.

Samuti võib senisele linnavalitsemisele ette heita seda, et tehtud on suursuguseid plaane, kuid nende teostamine jääb mõnikord poolikuks. Ka linna arengukava täitmine on puudulik ning on seni tuginenud peamiselt lootustele, kuid mitte konkreetsetele tegudele.

Heakorrastatud ja kaunis Elva saab alguse eelkõige väikestest tegemistest - nii paneb kasvõi mõnesaja meetri pikkuse jalakäijate tee korralik rekonstrueerimine keset Elvat alguse ilusale traditsioonile. Samuti on Elva eraettevõtted andnud nõusoleku abistamaks järk-järgult avalike rajatiste renoveerimist. Puudu aga on linnajuhtide initsiatiivist.

Et Elva oleks ilus

Et Elva ainulaadne looduskeskkond säiliks ning siinsel elanikul ja külalisel oleks võimalik nautida väikelinna ilu, on tarvis:

Viia linna prügimajandus kaasaegsele tasemele - et üldsus saaks nautida siinseid kauneid parkmetsasid, on vaja, et kõik jäätmetekitajad sõlmiksid prügiveolepingu;

Toetada ja tunnustada elanikke, kes hoolitsevad oma kodukoha ümbruse, sealhulgas ka avalike kõnniteede ja parkmetsade eest;

Igal aastal renoveerida tervikuna näiteks 1 km peatänavaid -lappimisest ei piisa. Uuendatavad tänavad tuleks planeerida koos kõnniteede, pinkide, haljastuse, prügikastide ning muu vajalikuda;

Matkakeskusest kujundada kergliiklusteede sõlmpunkt - teed hargneksid Peedule, Tervisespordikeskusesse, Tartu suunas, ümber Arbi järve;

Elva unikaalse linnaruumi kujundamise eest vastutab professionaalne linnaarhitekt.

Piisab vähesest

Nimetatud lahenduste ellu viimiseks ei ole tarvis kümneid miljoneid kroone. Piisab tihedamast suhtlemisest avaliku sektori ja ärisektori vahel, samuti avaliku sektori ja linnarahva vahel. Praegune dialoogi puudumine ning puudulik järelevalve vee- ja kanalisatsioonitööde teostamisel ongi loonud olukorra, kus Elva tänavad ja üldine keskkond on koledamad, kui kunagi varem.

Et Elva oleks parem koht elamiseks, on lisaks linnavalitsuse suurematele pingutustele tarvis ka sektoritevahelist tihedamat koostööd. Suhtlemine meie kolmanda sektori organisatsioonidega (MTÜ-de ja SA-dega), rohkem infotunde ja suhtlusringe linnaelanikega ning linnavalitsuse katkematu töö avalikes huvides on tegevused, mis aitavad Elva muuta palju kenamaks ning atraktiivsemaks paigaks nii siinsele elanikule kui külalisele. Tehkem siis koostööd Elva arengu nimel!

Et õppimine oleks rõõm

2009-10-17

Valmimas on uus riiklik õppekava, mida on tehtud juba pikki aastaid. Küllap oleks see ammu käigus olnud, kui vahepeal valitsused poleks vahetunud ja sellega koos ka tuuled hariduselus pöördunud.

Loodetavasti hakatakse järmisel õppeaastal Eesti koolide esimestes, neljandates, seitsmendates ja kümnendates klassides, st iga kooliastme algul, õppima uue õppekava järgi ja aastaks 2013 peaks olema täielikult üle mindud uuele õppekavale. Miks üldse oli vaja õppekava uuendada? Näitasid ju rahvusvaheliste võrdlusuuringute TIMSS ja PISA tulemused, et meie õpilaste teadmised teiste riikidega võrreldes on suurepärased. TIMSS 2003 tulemuste põhjal olime loodusainetes maailmas viiendal kohal ja Euroopas esimesel kohal, PISA 2006 tulemuste põhjal olime maailmas viiendad ja Euroopas teised. Selliste tulemustega võib ju igati rahul olla. Meie õpilaste edu põhjuseks peetakse professionaalsete õpetajate ning kohusetundlike õpilaste kõrval ka kaasaegset õppekava. Samadest uuringutest aga selgus veel üht-teist, mille üle tasub mõelda ja millest tuleb järeldused teha. Nimelt selgus, et Eesti õpilaste tulemused on küll väga head, kuid õppimine on rõõmutu ja ilma sisemise motivatsioonita ning Eesti õpilastel on madal enesehinnang. Lisaks on Eestis tehtud uuringute põhjal teada, et suur osa meie koolide õpilastest tunneb pidevalt üleväsimust. Saladuseks pole ka asjaolu, et igal aastal kukub põhikoolist välja suur hulk õpilasi, enamus neist poisid. Aastaid on kurdetud, et meie õppekava ei ole liiga suurele osale õpilastest jõukohane. Nimetatud asjaolusid arvestades saigi uue õppekava kõige olulisemaks nõudeks õpilaste koormuse vähendamine. Selleks tuli mõnevõrra vähendada õppesisu ning senisest enam kasutada õppeprotsessis aktiivõppemeetodeid.

Näiteks matemaatikas on põhikoolist välja jäetud murdvõrrandid ja nende abil lahendatavad tekstülesanded, oluliselt on vähendatud algebraliste murdude osa ning protsentülesandeid õpitakse kuuenda klassi asemel seitsmendas. Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalik valida kas kitsam või laiem matemaatikakursus, kusjuures kitsam kursus on oma käsitluslaadilt hoopis praktilisem kui seni meile harjuspärane. Laia matemaatikat õppinud õpilased saavad aga hea aluse jätkamaks õpinguid erialadel, kus matemaatikal on olulne roll. Uues õppekavas on senisest suurem tähtsus infotehnoloogia kasutamisel. Arvutite abil on õpetajatel võimalik visualiseerida õpetatavat ja see aitab kindlasti kaasa arusaamise paranemisele. Loomulikult toob arvutite kasutamise nõue kaasa ka kohustuse koolidele (tegelikult koolipidajatele-omavalitsustele) varustada kõik klassiruumid õppetööks vajalike kaasaegsete tehniliste vahenditega.

Kindlasti tekivad siinkohal küsimused, kas õppesisu vähendamise või muutmisega ei lange meie head tulemused rahvusvahelistes võrdlusuuringutes ning kas nõrgemate õpilaste toetamise kõrval on ikka piisavalt mõeldud ka tugevamate õpilaste arengule. Arvan, et kui senisest enam pöörata tähelepanu õpitavast arusaamisele ja selleks nüüd reaalselt ka rohkem aega on, siis peaks õpitulemused paranema. Uues õppekavas on jäetud piisavalt otsustamisruumi õpetajatele. Põhikooli ainekavades on fikseeritud hea taseme õpitulemus, gümnaasiumi ainekavades rahuldava taseme õpitulemus. See tähendab, et ainekavades ei ole fikseeritud maksimumi, mida millisel tasemel tuleb õpetada. Lõplikud otsused selles osas teeb ikkagi õpetaja lähtudes oma õpilastest.

Mitte vähem oluline õppekavas nõutavate õpitulemuste saavutamisest on vältida madala enesehinnangu tekkimist õpilastel. Kindlasti on siin vajalik õpilast toetada nii kodul kui koolil. Õpilane ei tohiks end tunda kehvemini seetõttu, et mõnes aines õppimine väga hästi ei edene. Kui suudame hoida õpilase enesehinnangut, siis varem või hiljem laabuvad ka ülejäänud probleemid. Loomulikult on äärmiselt oluline, et ka õpetajad tunneksid end väärtuslike ja hoitutena, ainult nii on neil jaksu sama tunnet hoida ja arendada ka oma õpilastes. See on järelemõtlemise koht meie hariduspoliitikutele ja koolijuhtidele.

Rahaga seekord valijat ei peibuta

2009-10-17

Tänu kõhnemale rahakotile tuleb seekord suurejooneliste lubaduste tulevärgi asemel keskenduda rohkem sisuliste probleemide lahendamisele. Kohalikud poliitikud ei suuda rikkust juurde luua, küll aga võivad tubli tööga elanikele senisest märksa enamat pakkuda.

Kriisid on kasulikud selle poolest, et siis vaevutakse asjade üle põhjalikumalt järele mõtlema ja uusi lahendusi otsima. Nii ka poliitikas.

Viimaste aastatel kippusid valdavaks kujunema tegevused, mis nõudsid hulgaliselt ressursse. Ka poliitilised lubadused ja eesmärgid keskendusid materjaalsetele asjadele: rohkem uusi ehitusobjekte, suuremad toetused ja pensionid, väiksemad maksud .... Tundus, et põhiees-märgiks on võimalikult palju rahalisi lubadusi jagada. Suuremad lubajad lootsid kopsakamat häältesaaki ja sellega ka rasvasemat tükki võimupirukast. Tänu soodsale majandusolukorrale ja odavale laenurahale osutus võimalikuks vähemalt osa lubadusi ka täita. Sisuliselt toimus võistlus, kes suudab maksumaksja raha uhkema kaarega kulutada. Praegugi toimub Eestis arvukalt lindilõikamisi, millele pandi alus buumiaegse eufooria ja laenurahaga.

Nüüd on aga olukord muutunud. Tänastel valimistel ei tohiks jätkata ohtrate lubaduste pillerkaari. Ometi seda kohati tehakse, kuigi tulubaas on kahanenud, kohustusi aga rohkem kui kunagi varem. Seetõttu on meie ees ülesanne eristada edaspidi oluline ebaolulisest, teha valikuid ja hinnata kriitiliselt oma ressursse. Eelnevalt võetud kohustused vajavad tasumist ja vähendavad meie edaspidiseid valikuvõimalusi.

Miks püsib jätkuvalt Keskerakonna populaarsus? Sest nad on vähem lubanud uusi ehitusi, maksulangetusi, emapalka ja pensionitõuse, kuid pidevalt rõhutanud hoolimist inimesest, olgugi populistlikus võtmes. Savisaarel jagus taipu mitte libedale teele minna, aimates ette võimalikke arenguid. Kõik erakonnad ei ole aga seni pidama saanud.

Kas meie kodanikena tunnetame seost riigilt või omavalitsuselt saadavate hüvede ja enda poolt makstavate maksude vahel? Meid peaks väga huvitama, kust raha tuleb ja mis lubadused meile tegelikult maksma lähevad. Riigikassa ja linna rahakott ei ole parasjagu võimul olijate isiklik rahalaegas, kust enda suva järgi võetakse ja jagatakse. See on meie kõikide raha, peame ise suutma mõjutada seda, mida meie rahaga tehakse. Kui mitte muul ajal, siis valimistel kindlasti.

Kas on usutav, et üheaegselt on võimalik makse langetada, pensione tõsta ja suuri investeeringuid teha? Ometi sellesse usuti ja vastavalt ka käituti. Tagajärgi aga on sunnitud helpima kogu rahvas.

Järgnevate aastate jooksul majanduskasvu oodata ei ole, toimub kriisijärgne stabiliseerumine ja korrigeerumine. See tähendab, et lisaraha eeldavaid tegevusi ei ole mõtet väga julgelt kavandada. Selle asemel aga saame keskenduda teistele olulistele teemadele: demokraatia arendamisele, ühiskonna puhastamisele väärnähtustest, säästliku majandamise juurutamisele, keskkonnahoiule, inimesega tegelemisele, väikeste probleemide lahendamisele.

Kõige lihtsam on tegelikult teostada neid lubadusi, mis ei maksa rahaliselt midagi. Neid on võimalik täita ka kriisi ajal, kui vaid tahtmist jätkub. Ja neid on inimestele võib-olla kõige enam vaja.

Vaevalt, et praegune kriis toob kaasa kapitalistliku majandussüsteemi kokkukukkumise. Inimkond on jätkuvalt huvitatud stabiilsest elust, kasvust ja arengust. Küll aga toimub tugev korrektsioon tempode ja mahtude osas. Edaspidi saame liikuda nii kiiresti, kui paljuks meil tegelikult jaksu on.

Õnn ei ole rahas

Raha vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi. Kuid raha on siiski vaid vahendiks. IRL juhtis juba 2007. aastal jõuliselt tähelepanu sellele, et õnn ei ole rahas. See ütlus osutus liigagi prohvetlikuks. Äsjased kiire arengu aastad suurendasid tuntavalt rahanumbreid, kuid mis tulemata jäi, oli õnn ja rahulolu. Järeldus - konkreetsete rahaliste lubaduste näol oli kõvasti mööda pandud. See ei ole teinud meid õnnelikumaks ega mutnud suhtumist poliitikutesse.

Raha eest ei tohiks keegi saada poliitilist võimu, rahaga ei tohiks meelitada valijaid. Ometi on seda viimastel aastatel liigagi häbitult tehtud. Arve kõige selle eest aga esitatakse järgnevatel aastatel valijatele - viletsama tervishoiu, kärbitud toetuste, suurema käibemaksu ja paljude teiste tagasilöökide näol. Olen kindel, et enamik poliitikuid ei ole võimelised raha juurde tekitama, küll aga suudavad paljud neist seda ümber jagada. Raha on võimalik erineval viisil kulutada, ühest kohast ära võtta ja teisale juurde anda. Rikkust luuakse juurde aga vaid juhul, kui riigis tervikuna on soodsad tingimused majandustegevuseks. Aga globaalse kriisi korral ei aita alati seegi. Järeldus - raha asemel peaksid kohalike valimiste põhiteemad olema märksa sisulisemad.

Intervjuu: Mart Laar: priileivasööjad saavad linnavalitsusest kinga

2009-10-16

Tallinna linnapeakandidaatidest vastas viiendana Delfi küsimustele Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar, kes lubab valimisvõidu korral priileivasööjatele ning saamatutele tegelastele linnavalitsusest kinga anda. Ka ütleb ta, et IRL välistab koostöö nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

Miks ei võiks Tallinnas olla mittepoliitiline linnapea?

Sama küsin ka mina. Ilmselgelt on see küsimus teistele erakondadele.

Fantaseerime - kes oleks Tallinnale parim mittepoliitiline linnapea?

Mittepoliitiline linnapea (õigemini linnadirektor) tuleks selgitada välja avaliku konkursi käigus. Kui praegu üht või teist nime nimetada, võiks see jätta pleki tulevase konkursi objektiivsusele. Teatavasti on hea tava, et personaliotsingute käigus öeldakse avalikult välja vaid üks nimi - selle inimese nimi, kes on tunnistatud parimaks.

Olete selles valimiskampaanias kasutanud ainult ausaid võtteid?

Jah, olen küll. Usun, et ausalt on võimalik.

Kes teie konkurentidest pole kasutanud ainult ausaid võtteid?

Tänane linnapea, kes kasutab häbitult talle usaldatud maksumaksja raha oma kabineti kindlustamisel.

Kas, palju ja miks olete kampaania ajal kasutanud kaudselt mõne omavalitsuse, ministeeriumi või parlamendi ressursse valimiskampaania läbiviimisel?

Ma ei tea selliseid juhtumeid.

Kellega te mingil juhul linnavalitsuse moodustamise nimel koostööd ei tee?

Eesti Vabariigi pealinna juhtimisel ei tee IRL koostööd nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

Kellega tahaksite igal juhul koostööd teha?

IRL jaoks oleks rõõm moodustada linnavalitsus koos Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja rohelistega.

Milline on suurim laim, mida teile on kampaania ajal öeldud?

Kuna õige valimispäevani on veel aega, siis usun, et suurim laim on veel avalikkuse ette paiskamata. Edasise osas loodan, et ei tulda välja millegi sama totraga, nagu väide, et kui IRL lubab oma Tallinna valitsemiskavas asuda puhastama Tallinna lahte seal ladestunud ebameeldivat lõhna tekitavatest jäätmetest, siis võtavad nad omaks nende jäätmete kunagise merre uhtumise. Konkreetne jäätmetekitaja - Viktor Kingissepa nimeline tselluloosi- ja paberikombinaat - suleti taasiseseisvusaja alguses. Samuti tõrgun ma uskumast, et mõni Eesti erakond oleks üldse kunagi mingit vabrikut omanud.

Kui suur peaks olema vene keele ametlik roll Tallinnas?

Vene keele ametlik roll Tallinnas ei saa olla suurem kui ülemaailmselt tunnustatud rahvastevahelise suhtluskeele - inglise keele - roll.

Kui palju peab Tallinna linnavalitsuse töötajate palka 2010. aastal kärpima või kui palju tuleb töötajaid koondada, et linna eelarve püsiks tasakaalus?

Uue avaliku teenistuse seaduse jõustudes kaob ära õiguslik alus puhkusetoetuste (13. palga) maksmiseks. Arvestades linnaeelarve tänast hullu seisu, ei pääse ilmselt ka palkade kärpimisest - analoogselt sellega, mida tehti juba ammu riigiasutustes. Igasugused saamatud tegelased ja muidu priileivasööjad saavad lihtsalt kinga, aga oma ala asjatundjate koondamistele eelistan kaaluda töökoha jagamise (job-sharing) võimalusi.

See tähendab, et kui on valida kahe töötaja puhul ühe koondamine, oleks pikemas perspektiivis mõistlikum (kui majandus pöördub taas tõusule ja mõlemat inimest jälle vaja) jagada töö kahe inimese vahel ära - küll palka vähendades, aga siiski töökohti säilitades.

Millist suurehitist vajab Tallinn hetkel kõige enam? (a la teater, staadion, mõni ristmik vms)

Põhjaväil. Euroopa Liidu rahade toel teeme selle ka teoks.

Mis teile Tallinna puhul kõige enam piinlikkust valmistab?

Kõige piinlikum on, kuidas Eesti Vabariigi pealinna vastandatakse Eesti Vabariigile ja Tallinna linnapea omaenda rahvast no-pasaran-retoorikaga fašistideks sõimab.

Miks linn peab pensionäridele maksma aastas 1000 krooni hinnatõusukompensatsiooni?

Sest pensionäride olukord pole tõesti kerge.

Mis ootab põllumehi?

2009-10-15

Milliste vahenditega tuleks soodustada meie siseturgu ja väiketootjaid?

ELi ühisturu tõttu saame oma turgu kaitsta ainult kaudsete vahenditega, näiteks on nn koolipuuviljade programmis kõlblikud ainult Eestis kasvavad marjad ja viljad jne. Väiketootjatele on tähtis ühistegevus ja võrdsed tingimused. Selleks käivitame järgmisel aastal uue ühistegevuse toetamise meetme ja uue väikepiimatootjate toetuse.

Kuidas kavatsete lihtsustada eurotoetuste jõudmist põllumeesteni?

Kus on võimalik, tuleb toetuste taotlemisel vähendada omafinantseerimise nõuet ning maksta top-up-toetus võimalikult maksimaalses ulatuses. Kiiresti käivitada e-PRIA. Tähtis on toetuste kiire väljamaksmine.

Kas põllumajandust tuleks toetada rohkem kui teisi valdkondi ja miks?

Kuni ELi vanades riikides on suuremad põllumajandustoetused, tuleb ka Eestis jätkata toetuste maksmist ja taotleda võrdseid konkurentsitingimusi. ELis kehtestatud kõrgemad toiduohutus- ja keskkonnanõuded põllumajandustootjatele tuleb kompenseerida.

Kas, ning kui jah, siis kuidas kavatsete leevendada norme, mis takistavad talunikel kohalikku toitu legaalselt turustada?

Uuest aastast kaotame riigilõivud kodust väljaspool toidu turustamisel. Lihtsustamist tuleb jätkata.

Kuidas saaks riik teie meelest kehtestada põllumajandustoodetele miinimumhinnad?

Riiklikke kokkuostuhindasid, sealhulgas miinimumhindasid, pole võimalik kehtestada üheski ELi liikmesriigis. Tuleb ümber mõtestada Eesti konkurentsiseadus, mis aitaks lahendada ketistuvast kaubandusest ja turgu valitsevatest kokkuostjatest tulenevaid probleeme.

Mida teete Tallinnas neljal järgneval aastal?

2009-10-14

Vali inimene, mitte kohuke!

1. Kes praegustest linnapeaks pürgijatest oleks tallinlastele halvim, kelle poolt soovitate häält kindlasti mitte anda?

Vastates Indrek Tarandi sõnadega: vali inimene, mitte kohuke!

2. Kas eelistate ainuvõimu või koalitsiooni Tallinna juhtimas? Kellega eelistate võimuliitu? Kellega välistate koalitsiooni moodustamise?

Neli viimast aastat Tallinnas tõendavad selgelt, et ühe partei ainuvõim toob kaasa moraalse ja finantspankroti. Uut linnavalitsust eelistab IRL moodustada üheskoos Reformierakonna, SDE ja rohelistega. Koostöö Eesti Vabariigi pealinna juhtimisel välistame nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

3. Kas teie valituks osutumise korral suureneb või väheneb linlastele:
a) maamaks
b) vee hind
c) ühissõidupileti hind
d) prügiveo hind

Ühistranspordi piletihinna alanemist ei saa lubada. Küll aga peaksid langema kommunaalteenuste hinnad, kui asume ellu viima Reinsalu-Vaheri äsja algatatud monopolide-vastast paketti.

4. Millal kaovad pealinnas lasteaiajärjekorrad?

Lahendus oleks eraalgatuse soodustamine, toetades eralasteaedu samadel alustel munitsipaallasteaedadega.

5. Kui kaua jätkub teie võimule saades sotsiaalsete töökohtade - reisisaatjate ja trammikoristajate - programm?

Sotsiaalsed töökohad on ajutise meetmena teretulnud, kuid need peavad olema mõistlikud. See, mida tehakse, ei tohi labastada töö mõistet ega tohi muuta tegijat naeruväärseks.

6. Millise linnavara müük või tagasiost võiks olla päevakorras?

Päevakorras ei saa olla midagi märkimisväärset, enne kui päevavalgele on tiritud karm ilustamata tõde linnaeelarve praeguse seisu kohta.

7. Kas linnameediaprogramm peab jätkuma?

Ei! Alles jäävad Tallinna ametlik veebileht, mis tuleb ümber kujundada tõeliselt funktsionaalseks ja atraktiivseks portaaliks ning ülelinnaline ajaleht, mis aga mõistagi peab oma sisult olema hoopis midagi muud, kui tänane Pealinna-nimeline põhjakorealik üllitis.

8. Kas mupo jääb pärast valimisi tegutsema?

Mupo jääb alles tulenevalt riigikohtu otsusest, mille järgi on see struktuur kõige õigem teostama ühissõidukites piletikontrolli. Linnapeana nõuan ma mupolt ka taksonduses korra majja löömist ning kontrolli kaupluste ja kõrtside üle, et alaealised ei saaks sealt osta alkoholi ega sigarette.

9. Kas linn peab elamuehitust jätkama?

Linna elamufond on vajalik, kuid linna eluruume peab eraldama tõelistele, mitte näilistele või oletatavatele abivajajatele. Tõeliselt hädas olevate inimeste jaoks ei piisa pelgalt korterivõtmete ulatamisest. Kriisiperedele tuleb nende elupaigas osutada elujärje parandamisele suunavaid tugiteenuseid.

10. Millal hakkab sõitma esimene kiirtramm?

Esmalt tuleb selgeks vaielda, kas Tallinn vajab (ja saab endale lubada) süstiku-laadset kiirtrammi, millest räägiti õhinaga aastaid tagasi, või piisab lihtsalt senisest kiiremast trammist, mis praeguse 17 km keskmise tunnikiiruse asemel liiguks vähemalt 25 km tunnis.

11. Millal avatakse Tallinna-Helsingi tunnel?

Tegu pole munitsipaal-, vaid riikidevahelise projektiga. See sõltub ennekõike Eesti ja Soome valitsusest.

12. Kas pooldate mošee ehitust Tallinna?

Kui kellelgi tekib soov ehitada mošee Tallinna, on linnapea lausa kohustatud küsima riigikaitselistelt struktuuridelt ohuhinnangut võimalike julgeolekuriskide kohta. Kui need asjad on selged, siis räägime edasi.

13. Kas Tallinnal võiks olla oma lokaalne tuumajaam, mis lahendaks ka soojaprobleemid?

Peale munitsipaalturu, -politsei ja -televisiooni veel ka munitsipaaltuumajaam - tänan, ei!

14. Kas tänane Tallinn vajab suurpuhastust?

Otse loomulikult! IRL on sellega juba algust teinud, seni küll enamasti netis ja teleekraanil. Usun, et valimispäeval annavad tallinlased meile võimaluse seda tööd reaalselt jätkata.

15. Kas mehitate võimule saades võtmekohad linnaameteis ja nõukogudes oma partei inimestega?

Eelistame asjatundlikkust erakondlikkusele.

16. Mis ametiauto linnapeaks saades valite?

Kas Tallinna linnapeale on ette nähtud ametiauto? Milleks küll see?

Mis saab Tartust?

2009-10-14

•• Viimastel aastatel on Emajõe äärde bussijaama lähedusse kerkinud uus suur ärikvartal. Kas olete selle linnapilti sobimisega rahul?

Tartu city tekkimine on iseenesest positiivne. Probleemiks on liigne piirkonna täisehitamine, mis ei võimalda hästi liiklust korraldada. Samas on tehtud suur linnaplaneerimise viga uue kaubamaja rajamisega, mis on Tartu häbiplekk keset linna. Suur valge kast ei sobi Tartusse.

•• Mida tuleks teha Tartu raudteejaamaga? Praegu on perroonile pääs keeruline, puudub ooteruum.

Tartu raudteejaam tuleb linnaelanikele avada ja siis saavad ka reisijate probleemid lahenduse. Selleks ei ole vaja linnapoolset poliitkampaaniat „Ostame vaksalihoone tagasi!", vaid praeguse omanikuga sisulist koostööd.

•• Millised on Tartu järgnevate aastate suurimad vältimatud infrastruktuuriinvesteeringud?

Liikluskorralduse osas tuleb autoliiklus kesklinnast välja saada. Selleks ehitame Ringtee silla, samuti Võru maantee ja raudtee mitmetasandilise ristmiku. Jätkame Ropka silla rajamise teemat. Samuti tuleb linnaga oluliselt paremini siduda rahvusvaheline lennujaam.

•• Mida teha bussiliikluse parandamiseks?

Kõigepealt tuleb üle vaadata bussigraafikud, et muuta need tartlasele mugavamaks, kiiremaks ja kättesaadavamaks. Põhimagistraale pidi liikuvatele kiirliinidele tuleb tekitada nn roheline koridor ja tagada tuleb õigeaegne graafik.

•• Lubate teha riigiga koostööd „nüüdisaegse Tartu-Tallinna rongiühenduse ning Tartu-Valga-Riia-Varssavi-Berliini" liini arendamisel. Mida tähendab „nüüdisaegne rongiühendus"?

Tegu on Euroopasse viiva kiirrongide liini toomisega läbi Tartu, mis võimaldab lisaks olemasolevale rahvusvahelisele lennujaamale avada Tartu ka maismaad pidi Euroopasse.

Loe Viljandi linnapeakandidaadi arvamust

2009-10-14

Kui suureks probleemiks peate Viljandi elanikkonna vähenemist? Mida ette võtta, et noori rohkem kodulinnas hoida?

Viljandis on tehtud suuri investeeringuid elukeskkonna väärtustamisel. Pärimusmuusika keskus, Kultuuriakadeemia, teater, head sportimisvõimalused, uus loodav Järveotsa linnaosa looduslikult kaunis paigas olevate kruntidega - kõik see loob eeldused ka linna elanikonna kasvuks. Viljandi on ilus, hea ja turvaline paik kodu rajamiseks.

Viimasel ajal on Viljandis tervisesporti tegevad inimesed muret avaldanud sagenevate koerterünnakute pärast. Kuidas seda lahendada, piirata koertega jalutajatele või spordi harrastajatele territooriumi vms?

Võimaldamaks koeraomanikel oma lemmikloomi turvaliselt jalutada, jooksutada ja treenida rajame linna koerte jalutusväljaku. See vähendab kindlasti tõenäosust, et tervisespordi harrastajatel tekiks ebameeldivaid kokkupuuteid koertega.

Loe Võru linnapeakandidaadi arvamust

2009-10-14

Linnal on suur võlakoormus ning paljud inimesed töötud, kas oskate näha võimalust olukorra parandamiseks?

Alustada tuleb kulude kokkuhoiust ja linna juhtimistasandi ümbervaatamisest. Võru linna kulud on 2008. aasta tasemel, kuid tulud langenud 2004-2005. aastasse. Liita tuleb linnaettevõtete juhtimine (AS Võru Vesi ja AS Võru Soojus) ning vähendada abilinnapeade arvu. Ainuüksi AS Võru Vesi ja AS Võru Soojuse liitmise tulemusel säästame vähemalt kolm miljonit krooni, kaduma lähevad küll ainult kohalikele poliitikutele mõeldud poliitilised nõukogu liikmete kohad, aga ega linnainimene neid taga nutma ka ei hakka. Töökohtade taastekkeks on tarvis alustada tihedat koostööd linna ettevõtjatega ja Võrumaa Kutsehariduse Keskusega.

Kohalikud peavad mõttetuteks investeeringuteks uut Võru staadioni, mis ehitati sohu ja Tamula rannapromenaadi, milline on Teie hinnang?

Rannapromenaad on vajalik. Promenaad aitab tutvustada linna, tuua siia külastajaid. Samuti pakub see vabaaja veetmise võimalusi linlastele. Oluline küsimus muidugi on, kuidas seda edaspidi suudetakse korras hoida. Staadionist, et seda kasutab 1-2% linnaelanikest. Linna teid kasutab 100% võrulastest. Täna on linna teed hullemad kui Petseris, kuid olemas staadion, mis rajatud sohu. Näib, et tänaste linnaisade prioriteediks on soos asuv staadion kui korras ja hooldatud teedevõrk.

Lisaks kurdavad elanikud, et linnas valitseb nö onupojapoliitika ja soositakse erakonnakaaslasi. Kas selline väide võib tõele vastata ning kuidas saaks linna valitsemist inimeste jaoks läbipaistvamaks muuta?

Semukapitalismist Võru linnas, et kus tegijaid, seal nägijaid. Soovitan vaadata kas või 1. oktoobri Eesti Ekspressi lugu „Kuidas Võrus akendega raha tehakse". Kuid läbipaistvamaks muutmiseks tuleb depolitiseerida tänane linnajuhtimine. Viia sisse kaks apoliitilist abilinnapea kohta ning suurendada volikogu osatähtsust sisuliste otsuste tegemiste osas. Võru linnavolikogu on hetkel taandatud pelgalt kummitempli rolli.