Poliitikute ajaveebid

Venemaa ennustamatus ja Eesti

2012-05-08

Vladimir Putini naasmine Venemaa presidendiks polnud naaberriigi käekäiku tundvatele inimestele mingiks üllatuseks. Juba president Dmitri Medvedevi esimestel töönädalatel oli ilmne, et Putin naaseb varem või hiljem tema tegelikku võimupositsiooni tähistavale ametikohale.

Mõneti on uskumatu, et mitmetes meie läänepartnerite pealinnades usuti kuni viimase hetkeni, et Medvedev näitab iseloomu ning kandideerib Putini vastu uutel valimistel. Äsja kuulsin Ühendriikides viibides, et 2011. aasta septembris väljaöeldud tandemi positsioonivahetus oli nii mõnelegi Venemaa suunalise poliitika arhitektile tõsiseks šokiks.

Või veel varemgi. 2008. aasta suvel, kohe pärast Medvedevi presidendiks tõusmist, osalesin Londonis ühel kinnisel seminaril. Ka seal oli tõsimeelsete analüütikute hinnangul Medvedev täiesti uue põlvkonna esindaja ning muutuste kuulutaja. Julgesin siis olla skeptiline, jäädes peaaegu ainukeseks. Elu näitas, kellel oli õigus.

Putini naasmine presidendiametisse polnud seekord siiski pilvitu. Veel aasta tagasi oli keeruline ette näha, et Venemaa ärkav keskklass endast nii kiiresti ja nii jõuliselt märku annab. Sotsioloog Mihhail Dmitrijev oli juba läinud suve hakul hoiatanud, et eriti suurlinnades viimase kümnendiga jõudsalt kasvanud keskklass soovib olla senisest sõnakam ja ühiskondlikult aktiivsem.

Dmitrijevi hinnangul kuulub ainuüksi Moskva elanikest keskklassi 40 protsenti, teistes suuremates linnades kuni kolmandik. Dmitrijev arvas siis, et valimiste järel tuleb uuel presidendil vastakuti olla tõsise legitiimsuskriisiga, kuna needsamad keskklassi esindajad ei leia kitsastesse raamidesse surutud poliitilisest reaalsusest endale piisavat väljundit.

Sotsioloogidel oli õigus, kuid nad ei suutnud ette näha, et rahulolematus nii kiiresti ja nii massiliselt väljendub. Paljudel lõi mõõdiku punasesse Ühtse Venemaa kongress läinud aasta septembris, kus Putin ja Medvedev teatasid kohtadevahetusest, ning riigiduuma valimiste järgselt avalikkuse ette jõudnud arvukad tõendid võltsimistest. Keskklass andis märku - uude ähvardavasse stagnaaega ei taheta oma elu matta.

Nii on täna olukord, kus 4. märtsi presidendivalimised on suure tõenäosusega üksnes vaheetapp pikaajalisemas sündmuste ahelas. 7. mail presidendiametisse tagasi vannutatav Putin lihtsalt ei saa neid meeleolusid arvestamata jätta.

Esimesed viited sellele, et protestimeeleoludele on Kremlis mõneti järele antud, viitavad parteide registreerimise lihtsustamise ja valimiskünnise alandamise sammud. Samas on see siiski vaid esmane kosmeetika, mis pigem on suunatud opositsiooni lõhestamisele kui tegelikule poliitilisele moderniseerumisele.

Vajadus laiemaulatuslike poliitiliste reformide järele näib aga ilmne. Venemaa majandusel on küll head väljavaated, kuid korruptsiooni väga kõrge tase ning poliitiliste vabaduste piiratus ei luba kindlasti seda potentsiaali parimal moel rakendada. Jätkuvalt suur sõltuvus toorainemüügist seab suured lubatud kulutused, sealhulgas kaitsekulude kasvatamise enam kui 500 miljardi euro võrra eeloleva kümnendi jooksul, tõsisesse ohtu.

Kui siia lisada veel väga tõsised sisemised väljakutsed nagu demograafiline surutis, võõraviha kasvutendentsid, jätkuvalt pingeline olukord Põhja-Kaukaasias ning terve rida muid ressursinõudlikke teemasid, siis saab Putini päevakord olema väga ja väga keeruline.

Muidugi võib siia vastu öelda, et ka varasemad kümme aastat pole olnud kergemate killast. Teatud määral on Putini ajastu olnud just selle sama protestimeelse keskklassi kujunemise tipphetkeks. Naftahindade hea konjunktuur ning sisemajanduse edenemine on tõstnud Venemaa kindlasti uuele arengutasemele võrreldes kasvõi tormiliste 90ndatega.

Ei maksa unustada, et ühiskonna sisemisele dünaamikale on oma jälje jätnud ka näiteks internetikogukonna kiire kasv Venemaal. Kui veel 2000. aastal oli Venemaa elanikest ühendatud lairiba võrku paar protsenti, siis täna on see jõudnud juba pooleni. Just tänu internetile on keskklass suutnud oma meeleolusid ja arvamusi nähtavale tuua ning massiaktsioone korraldada.

Kuid mis saab edasi? Ennustamine on tänamatu tegevus, seda eriti Venemaa puhul. Viimased kuud on selle sõnakaks kinnituseks. Tõenäoliselt protestimeelsus ei vaibu, sest keskklass, nagu öeldud, on tegelikus ärkamises ning muutus, mille tõid esile valimisjärgsed meeleavaldused, on pigem põhimõttelist laadi. Samas on hetkel väga raske eeldada, et see võiks endaga kaasa tuua paradigmaatilisi muutusi Venemaa sisepoliitikas.

Teisalt on sisemised segadused ja väljakutsed Venemaa liidritele varasemas ajaloos olnud ettekäändeks, et suunata rahvast ühendav tegevus välispoliitikasse. Väliste vaenlaste või vastaste teemas pole midagi uut ning seda nägime ehedalt ka möödunud valimiste eel. Läänevastane retoorika ja ka teatud sammud paraku viitavad, et Moskval püsib jätkuv soov ajaloolist inertsi pigem ära kasutada kui paradigmaatilisi muutusi esile kutsuda.

Suure tõenäosusega võib eeldada, et Venemaa suunab lähematel aastatel oma tähelepanu mõju kasvatamisele eeskätt Ukrainas, Lõuna-Kaukaasias, aga teatud määral ka Balti riikides. Meile ja meie liitlastele ei tohi seejuures jääda tähelepanuta, et Venemaa on juba paigaldanud Kaliningradi oblastisse moodsa õhutõrjekompleksi S400-Triumf, mis on võimeline tõsiselt häirima NATO ühtse õhuruumi julgeolekut.

Selles valguses on mõistagi väga raske eeldada, et Eesti-Vene kahepoolsete suhete poliitilisel tipptasandil võiks lähemal ajal toimuda põhimõttelisi muutusi. Seejuures pole küsimus mitte Tallinnas. Meie soov on olnud ja on jätkuvalt omada kõigi oma naabritega heanaaberlikke ning vastastikku kasutoovaid suhteid. Paraku on aga Venemaa juhtkond olnud kinni Nõukogude Liidu lagunemise kui geopoliitilise katastroofi müüdis.

Kuid see objektiivselt keeruline seis ei peaks sundima meid liigsele passiivsusele. Mida vähem on meil Venemaaga laual lahendamata probleeme, seda parem. Et seda saavutada, tuleb eeskätt panustada diplomaatiale. Ma arvan, et väikeste sammude taktika on siiani kenasti ennast õigustanud ning seda suunda peaksime ka järjekindlalt jätkama. Üheks nendest on näiteks ka riigikogu väliskomisjoni initsiatiiv taaselustada dialoog Venemaa kolleegidega, mis katkes 2007. aasta kevadel. Esimesed sammud on siin tehtud ning ehk juba sellel aastal võib toimuda üle pika aja esimene kohtumine.

Eesti rahva kestmise nimel

2012-04-04

Väärtustamaks lapsi ning noori, tuleb valimistel anda lapsevanemale lisahääl.

Parasjagu on käimas rahvaloendusel kogutud andmete töötlemine ning mõne kuu pärast saame teada, kui palju meid tegelikult on. 2000. aasta loenduse andmetel oli 1,37 miljonit. Tänavune rahvaloendus ilmselt kinnitab rahvaarvu jätkuvat kahanemistrendi.

Väikese rahvana ei saa me lootma jääda immigratsiooni peale. Me ei saa kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Kui positiivse iibega 2010. aastal sündis Eestis 15 825 last, siis esialgne kokkuvõte rahvastikuregistrist ütleb mullu ilmale tulnud laste arvuks vaid 14 376. Kuid Eesti rahva säilimiseks on vajalik, et meil sünniks praegusest vähemalt mõni tuhat last aastas rohkem. Jääme selgelt alla Põhjamaadele. Väikerahvana ei saa seda lubada: peame jõudma sündimusnäitajate poolest Euroopas esimeste hulka, sest vaid nii suudame tagada Eesti rahva säilimise.

See aga eeldab ühiskonna suhtumise ja prioriteetide muutumist. Meie poliitika peab selgelt olema pere- ja lastekesksem. Ja siin ongi teed rajav roll täita riigil.

Koalitsioonilepingus oleme kokku leppinud, et algatame ühiskonnas debati selle üle, kas ja kuidas anda noortele ühiskonnas rohkem õigusi. Justiitsminister on algatanud koalitsioonileppest tulenevalt arutelu valimisea langetamise kohta 16. eluaastani. Ühe võimaliku meetmena on ettepanek kindlasti arutamist väärt, kuid koalitsiooniläbirääkimistel lähtus IRL avaramast lähtekohast. Ühiskonnas on vaja algul debatti ning hiljem üksmeelt selles, kas ja kuidas on valimistel otstarbekas arvestada laste ja noortega.

Pelgalt valimisea langetamisest ei piisa. Olen arvamusel, et tasakaalustamaks üha enam vananeva elanikkonna poole kallutatud poliitilisi valikuid ja väärtustamaks lapsi ning noori, tuleb valimistel anda lapsevanemale lisahääl. Just vanemad näevad kõige selgemalt, mida on järelkasvu üleskasvatamiseks tarvis. Laste eest lisahääle andmise idee ei ole iseenesest uus, kuid selle esiletõstmine on vajalik, et algatada debatt selle üle, kas ja kuidas oleks ühiskonnas stabiilse tasakaalu hoidmiseks mõistlik arvestada valimistel laste ja noortega. Säärase idee on Eestis varem välja pakkunud liikumine Noor Eesti. See mõte pole olnud aktuaalne ainult Eestis: Saksamaal on sarnastel kaalutlustel algatatud põhiseaduse muutmine.

Lapsevanematele lisahääle andmisel on mitu sisulist põhjust. Eesti vabariigi põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Konservatiivse maailmavaate järgi on tugev ja toimiv perekond üheks kindlamaks rahva säilimise aluseks. Andes laste eest valimistel lisahääle, edastame selge signaali, et väärtustame lastega perekondi.

Põgus pilk rahvastikupüramiidile näitab, et meie elanikkond vananeb ka edaspidi. Kui sündimuses trend lähiajal ei muutu, suureneb eakate osatähtsus Eestis 2050. aastaks 26 protsendini. Võrdluseks: 1990. aastal oli suhtarv poole väiksem.

Poliitikas tähendab see, et lastevanemate kui valijaskonna mõjujõud kahaneb. Rahva kestmise seisukohalt oleks siiski oluline, et esindusdemokraatias nimetatud jõud vähemalt säiliks või ideaalis suureneks. See aitaks ära hoida trendi, kus valijatele meeldimise nimel kaldub pendel päevapoliitilisse populismi ning põhiteemad jäävad unarusse. Meil puudub igasugune õigus nõrgendada lapsevanemate võimalust riigile ja kohalikele omavalitsustele meelde tuletada, mida meie lapsed vajavad.

Kriitikud võivad küll öelda, et nii väites vastandatakse erinevate põlvkondade huvisid. Vastupidi. Tulevased töökäed on need, kes tagavad riigi suutlikkuse täita eakate ees võetud sotsiaalseid kohustusi. Kõige lihtsamalt: vähem töötegijaid tähendab kehvemat arstiabi ja õblukesemat pensioni.

Teine oluline põhjus lisahääle kasuks on, et põhiseaduse vaimu järgides tuleb tagada kõigile kodanikele ühetaoline hääle kaal.

Meie põhiseaduse paragrahvi 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Hiljem seab aga seesama põhiseadus paragrahvis 57 kitsenduse, et hääleõiguslik on 18 aastat vanaks saanud kodanik.

Oleks otstarbekas paragrahvi 57 sõnastust täpsustada näiteks nii: kõik Eesti kodanikud on hääleõiguslikud. Alla 18aastased (või 16-, kui ühiskonnas leitakse selles küsimuses lai toetus) Eesti kodanikud teostavad oma hääleõigust vanema kaudu seaduses sätestatud korras.

Selle loogika järgi on kõigil kodanikel valimisõigus, kuid alaealiste puhul on selge, et seda õigust realiseerib lapse huvides tema vanem. Aluse annab selleks põhiseaduse paragrahv 27, mille järgi vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Nagu Andrus Kivirähk selle idee kohta 2009. aastal osundas: "Arusaadavalt hääletavad laste eest nende emad-isad. Ja see on ju absoluutselt loomulik. Vanemad võtavad pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, see ongi nende vanemlik kohus."

Õigusteaduslikult on kritiseeritud, et nimetatud ettepanek läheb vastuollu valimiste ühetaolisuse põhimõttega. See vastuolu on näiline, sest lapsevanem on oma lapse täisealine esindaja.

Teine võimalik murekoht seoses muudatusega on seotud lastega ja lastetute täiskasvanute eristamisega. Mulle meeldivad selle teema kommentaaridest kõige rohkem 2009. aasta ema Maie Niidu sõnad: "Käesoleva ajani on just lapsevanemail olnud kesisem kaasarääkimise võimalus - kolme lapse isal on ju ikka üksainus hääl, täpselt samuti nagu ka lastetul mehel."

Oluline on, et kuigi lastega peredele on idee rohkem meeltmööda, toetavad seda ka lastetud pered. 2010. aastal tegi EMOR selleteemalise uuringu ja lapsevanematele lisahääle andmist toetas üle poole vähemalt kahe lapsega peredest ja ligi kolmandik lastetutest.

Sotsioloog Andrus Saar on rõhutanud, et oluliseks eelduseks algatusele on nn vanemapension. Lähinädalail jõuabki parlamendi menetlusse eelnõu, mille kohaselt mitu last üles kasvatanud pensionärid saaksid suuremat pensioni kui üksikult elavad inimesed.

Tulevikku vaadates näeme, et põhiseaduses lastele hääle andmine ning selle kasutamise delegeerimine vanemale toob juurde umbes 250 000 valija häält ehk veerand kuni kolmandik praegusest valijaskonnast. Erakondade toetusnumbreid see oluliselt ei muudaks (lapsevanemate erakondlikud
eelistused ju ei muutuks), aga tooks kaasa rohkem arutelusid ning lubadusi lastega peredele ja vähem võimalikke eelarvekärpeid laste arvelt.

Laste tulevikust kasvab aga välja kogu Eesti riigi ja rahva tulevik. Just selle nõude põhiseadus meile asetabki.

Toimus IRL-i Pärnumaa üldkogu

2012-01-16

14. jaanuaril tuli Pärnu raekoja istungite saalis kokku Isamaa ja Res Publica Liidu Pärnumaa piirkonna üldkogu, kus valiti uued inimesed piirkonna juhatusse ja revisjonikomisjoni, samuti esindajad erakonna volikogusse.

Pärnumaa piirkonna üldkogul viibisid külalistena haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, tema eelkäija ja erakonna aseesimees Tõnis Lukas, samuti Pärnumaalt valitud Riigikogu liige Toomas Tõniste. Erakonna liikmetega kohtumiseks olid varem lubaduse andnud Liisa-Ly Pakosta ja Urmas Reinsalu, keda paraku kohal polnud.

Veidi üle 600 liikmega Pärnumaa piirkonnast tuli üldkogule 68 inimest. Piirkonna esimehe Annely Akkermanni sõnul on Pärnumaal ca 100 väga aktiivset liiget. Üldkogu algas Eesti hümni laulmisega, mis oli Tõnis Lukase sõnul üsna ainulaadne sellepoolest, et laulu sõnu ei mängitud plaadilt ette, vaid kogu saalitäis inimesi laulsid selgete sõnadega Paul Jõgi klaveri mängul kaasa.

Läinud perioodist ülevaadet tehes soovitas Annely Akkermann muuhulgas lugeda akadeemik Anatoly M. Zimichevi menuraamatut „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus". Raamat käsitleb psühholoogilisest aspektist poliitilise võitluse põhimõtteid, mis aitab selgusele jõuda, kas üldse jätkub tippjuhiks või poliitikuks saamise eeldusi. Akadeemik annab nõu kuidas pidada poliitilist võitlust ja saada heaks poliitikuks, kuidas luua ja koos hoida etnost (erakonda, liitu, ühendust) või seda hävitada. Loetud raamatu põhjal ei näe Annely Akkermann võimalust kampsuniteks ja äraostmatuteks eraldumise korral vajalikul määral tulemuslikku ühistegevust. Samas tõdes ta, et Pärnumaal pole sarnaseid kildkonniti eralduvaid suundumisi märgata. „Poliitikule on kõige tähtsam suhtlemise vilumus, mis on isegi olulisem tema teadmistest, mõistusest ja otsustavusest. Isiklik võim võib olla habras ja üürike, mille saab kaotada ainsa silmapilguga. Seepärast tuleb seda pidevalt ära teenida," on Annely Akkermann akadeemikuga sama meelt.

Selge, kuid kriitilise ettekandega esines piirkonna revisjonikomisjoni esimees Heldur Paulson, kelle sõnavõtt pälvis üna üksmeelse heakskiitva aplausi ja lõpuks tunnustas mehe esinemist üldkogu koosolekut juhtinud Annely Akkermann sõnadega: „Väga tervistav sõnavõtt, ükski sõna polnud vale!" Heldur Paulson kritiseeris teravalt piirkonna osakondade passiivsust, olles samal ajal kriitiline Sindi-Paikuse juhina ka enda suhtes. Murettekitavana juhtis ta tähelepanu erakonna liikmete liigsele passiivsusele liikmemaksu tasumisel. Ka juhtorganitesse valitud liikmed ei tohiks pärast kohtadele kinnitamist jääda ühistegevusest kõrvale, vaid peaksid igati oma võimeid erakonna heaks panustama.

Mõned näited minuti pikkustest sõnavõttudest neilt, kes kandideerisid erinevatesse töörühmadesse. Raul Sarandi peab kõige vastumeelsemaks ilminguks inimese silmakirjalikkust ja lubas toetada erakonna esimehe kohale Urmas Reinsalu kandidatuuri. Ela Tomson taunis kampsunite ja äraostmatute sõnakasutust. Ago Kalmer ütles seevastu, et ka tema kannab kampsunit ja erakond peab kandma rahvuslikku joont.

Liina Hansen on Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna muinsuskaitse peaspetsialist. Mõistetavalt on tema mureks muinsuskaitse alased küsimused. „Sageli unustame ära, kes me oleme ja kust me tuleme, mis on meie ajalugu või mida me kanname endas," viitas Hansen olulistele küsimustele kui soovib panustada ajaloolistesse väärtustesse ja ruumilisesse arengusse Pärnumaal.

Külalisena meenutas Tõnis Lukas, et kahe erakonna liitumine toimus 2007. aastal Pärnus ja reedel, 13. jaanuaril avati IRL-i uus kontor Paldiski maanteel, majas nr 13. Veel ütles ta, et toetab Andres Herkeli kanditatuuri erakonna esimeheks, kuna hoiab rahvuslik-konservatiivset joont. Tema ise lubas kandideerida erakonna aseesimeheks. Lukase seisukohalt on liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel oluline vahe selles, et kui esimene hindab paljusid asju üksnes praktilisest kasust, siis isamaaline hoiak ei tohiks kõike rahaks lugeda. Ta kinnitas, et kriitilistel aegadel pakkisid paljud reisikohvreid kui küsimuseks oli kohapeal tegutsemise taktika ja nüüd rääkivat samad inimesed taas valjul häälel isamaalistest väärtustest.

Jaak Aaviksoo juhtis tähelepanu sellele, et erakond on minetamas oma isikupärast nägu. Samas vaatas ta tulevikku optimistlikul pilgul, kuna märkab inimestes uuenemise lootust suuremal määral kui see oli eelmise Suurkogu ajal. „Olenemata sellest, keda ka erakonna esimeheks ei valita, peavad kandidaadid panema pead kokku ja leidma ühised edasi mineku võimalused, teisiti ei saa," ütles Aaviksoo ja soovitas ühesuguse lugupidamisega suhtuda kõigisse, kes oma arvamusi välja ütlevad. „Ma ise olen seda meelt, et kõik eriarvamused saavad välja öeldud, nagu seda tänagi on tehtud."

Toomas Tõniste tunnustas Pärnumaad, et siin ei koostata kildkondlikke nimekirju sellest, kes on ühe või teise poolt, kes on ausad ja kes on ebaausad inimesed. Ta ei kiida heaks tegevust, mille käigus mõningad erakonna liikmed püüavad kriisi silmapilke ära kasutada enese upitamiseks. Selle juures esitas Tõniste küsimusi, kas tehakse kampaaniat enesele või erakonnale? „Olles ise astunud 1998. aastal Isamaaliitu, olen märganud erakonna sisese demokraatia kaldumist häälte püüdmisel nimekirjade koostamisse," rääkis Tõniste, kes näeb analoogset probleemi enamikes suurtes erakondades, kus toimub käendus põhimõttel sina mulle ja mina temale. Äsjasest skandaalist näeb ta kasu selles, et taolised asjad kainestavad ja sunnivad inimesi taas üksteisele sõbralikumalt näkku vaatama. Tõniste nägemuses soovib suurem enamus erakonnaga edasi minna.

Emapension - uus tahk perepoliitikas

2011-10-26

Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada - madal loomulik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?

Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne - 2010. aastal, 35 inimese võrra.

Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.

Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töö-rändest; mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?

Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.

Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigil seda kõige mõistlikum teha.

Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni kui need, kellel lapsi pole.

Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.

Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.

Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.

Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse, seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk üle 13 euro kuus.

Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.

Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.

Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed, ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel -väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.

Ukraina allakäigu keerdtrepil

2011-10-19

Ukraina pole ainult sümpaatne riik, kellega jalgpalli mängida. Nüüd ei saa me kuidagi mööda minna Julia Tõmoðenko süüdimõistmisest ja ülejäänud vangistatud poliitikute olukorrast. Ukraina defineerib end üha selgemini niisama hullu riigina, nagu seda on Venemaa, Valgevene või Aserbaidžaan.

Ukraina endise peaministri kohta langetatud kohtuotsus võib tõmmata kriipsu Ukraina püüdlusele saada assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga.

Kui otsus oleks tegemata, saaks veel ühe silma kinni pigistada, aga nüüd enam mitte. Õigupoolest on Euroopa Ukraina kohtupalaganisse seni hämmastava leebusega suhtunud.

Arusaamatu leebus

Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee ei suutnud Ukraina teemat selle kuu algul päevakorda võtta, ehkki vajadus selle järele oli enam kui selge. Õigussüsteemi kasutamine arvete õiendamiseks poliitiliste vastastega on valus hoop väärtuste pihta. Ja ehkki seda on mõne liikmesriigiga varemgi juhtunud, on sellele reageerimata jätmine pretsedenditu.

Ka ELi laienemisvolinik Štefan Füle näitas ootamatut pehmust. Kui Valgevene endistest presidendikandidaatidest saab kindlasti rääkida kui poliitvangidest, siis Ukraina puhul ei pea volinik seda õigeks.

Probleem olevat õigussüsteemi nõrkuses ja kohtunike kogenematuses, mitte poliitvangides selle sõna otseses tähenduses.

Kas EL saab kaubandust ja õigusakte puudutava assotsiatsioonileppe sõlmida riigiga, kus on poliitvangid? Tõmošenko staatuses on endine siseminister Lutsenko. Eriti pärast Tõmošenko süüdimõistmist on assotsiatsioonileppe sõlmimine rohkem kui kaheldav, sest selle tagajärjel kannatab Euroopa autoriteet.

Kas Ukraina vajab assotsiatsioonilepet? Ja kuidas veel! Ukraina on kaalukeel Euroopa ja Venemaa vahel ning see, kummale poole ta kaldub, saavutab geopoliitilise initsiatiivi.

Aga mitte ainult, pean tunnistama, et minule geopoliitiline retoorika ei meeldi. Ennekõike on küsimus Ukraina inimeste saatuses: kas demokraatia või autokraatia, austus kodaniku vastu või selle puudumine?

Vohavad vandenõuteooriad

Õhus on vandenõuteooriad. Räägitakse, et president Viktor Janukovõtš tahab Euroopasse, aga ta aparaat on Venemaa föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) läbi imbunud, nemad korraldasidki Ukrainale jama vangistatud poliitikutega. Või siis kujutatakse Ukraina presidenti lihtsakoelise mehena, kes ei suuda üle olla soovist Tõmošenkole isiklikult varasema eest kätte maksta.

Ma ei räägi midagi muud kui jutte, mida mulle on vaikselt rääkida püütud ja mida räägitakse Euroopa poliitikutele. Eesmärk on meid veenda, et Ukrainat ei tohi praegu kritiseerida, pigistatagu üks silm kinni vähemalt senikauaks, kuni assotsiatsioonilepe saab sõlmitud. Sest kaalukausil on ida ja lääs.

Tõmošenko ja teised poliitikud on konspiratsiooniteooria kohaselt FSB korraldatud pantvangid. Eesmärk on riigi Euroopa püüdlused põhja lasta. Ja eurooplased, kes seisavad Tõmošenko vabastamise eest, on siit edasi mõeldes justkui kasulikud idioodid, kes naiivselt FSB mängu kaasa mängivad! Olen kohanud isegi mõttekäiku, et pärast assotsiatsioonileppe sõlmimist lastakse Tõmošenko vabaks, sest FSB kaotab Ukraina vastu huvi.

Kogemus teeb mu nende arutluskäikude suhtes ülimalt ettevaatlikuks. See kõik on kunagi olnud - déjà-vu! Venemaal on inimõigustega pahuksisse läinud juhte ikka õigustatud väitega, et tulla võib uus ja hullem. Putini kolmanda tulemise puhul on erakordne pigem see, et sellist juttu polegi enam, hullemat ei osata oodata.

Väärtuste reetmine

Kui Aserbaidžaanis varisesid ligi kümne aasta eest kokku vahepeal pead tõstnud demokraatialootused, ilmusid uued poliitvangid ja valitsev klann võttis võimu raudse haardega enda kätte, oli umbes sama jutt: "Andestame, paneme ühe silma kinni!". Assotsiatsioonileppe asemel tehti panus gaasijuhtme saamiseks marsruudil Bakuu-Thbilisi-Ceyhan.

Torujuhe oli ja on Euroopale vajalik. Küsimus on pigem selles, kas gaasi ja naftaga saab end inimõigustest priiks osta, nagu Aserbaidžaan on lootnud ja loodab. Aserbaidžaan on rikas riik ja seal usutakse siiralt, et maavarade müügi ja intensiivse lobiga pannakse lääne poliitikutel suu kinni, tellitakse positiivsed raportid ja toetushääled.

Valgevenega kauplemine käib teistpidi. Majandusraskustes riigile pakutakse abi ja laenu juhul, kui poliitvangid vabastatakse. See lähenemine solvab Valgevene inimõiguslasi. Nad küsivad, kus on lääne moraal? Kui palju raha võib ühe poliitvangi väljaostmise eest teenida ja millal nabitakse kinni järgmine rühm "režiimi vaenlasi", kelle vabastamise eest uus toetus kasseerida?

Paradoksaalne on, et retoorikas läänemeelsele ekspeaministrile Tõmoðenkole heidetakse ette liiga Vene-sõbralike otsuste tegemist. Kõneldakse korruptsioonist, kuigi isiklikku kasu pole saadud. Kriminaalvastutusega ähvardatakse seal, kus normaalse poliitilise süsteemi puhul saaks toimida vaid poliitiline vastutus.

Põhiküsimus on Euroopale see, kas ja kui palju saab euroopalike väärtuste edastamise nimel neidsamu väärtusi reeta. Aga just nii juhtub, kui opositsiooniliider on assotsiatsioonileppe sõlmimise ajal jätkuvalt vangis.

Küsimärgi all pole enam niivõrd Ukraina enda allakäinud maine, vaid hoopis ontliku Euroopa kasvatusmaja prestiiž.

Vanemapension tuleb

2011-10-13

Valitsusliit on valmis saanud IRLi ühe peamise valimislubaduse - vanemapensioni eelnõu, mis jõuab varsti menetlemiseks riigikogusse.
Vanemapensioni kehtestamisel on mitmeid põhjusi.

Madal sündimus ei ole murekohaks ainult Eestis, vaid see on probleemiks terves Euroopas. Praeguseks oleme Eestis küll saavutanud nullilähedase iibe, kuid mure eesti rahva püsimajäämise pärast on sellegipoolest väga aktuaalne. Hädavajalik on välja töötada konkreetsed pikaajalised meetmed, mis ei vaata tulevikku üks, kaks või viis aastat, vaid märksa pikemaajaliselt. Euroopas on mitmed teadlased pakkunud välja laste arvu sidumise pensioni suurusega, et mõjutada muu hulgas sündimuskäitumist positiivses suunas.

Vanemapensioni üks peamisi eesmärke on nimelt muuta elukeskkond sündimust soosivamaks. On paratamatu, et üks lapsevanem jääb pärast lapse sündi mingiks ajaks tööelust kõrvale. See avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida tulevikus pensioni languse, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisest lapse kasvatamise perioodil. See aitab ära hoida vaesusriski sattumist, eriti just lasterikaste perede puhul.

Vanemapensioni näol on tegemist täiendava pensionilisaga, mida sellisel kujul pole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis kehtestatud. Siinkohal on Eestil võimalus olla teerajaja kogu Euroopale.

IRL käis valimiste eel välja emapensioni idee, mis on praeguseks töörühma töö tulemusena saanud seaduseelnõu kuju. Eelduste kohaselt peaks see seadusena vastu võetama selle aasta lõpus.

Emapensionist sai vanemapension seetõttu, et seda pensionilisa on võimalik saada ühel vanemal, nii emal kui isal. Kumb vanemapensioni saama hakkab, tuleb omavahel kokku leppida. Kui on kasvatatud mitut last, võib vanemapensioni omavahel ka jagada, ema saab ühe lapse ja isa teise eest. Vanemapensioni hakkavad saama ka praegused pensionärid.

Oluline on teada, et vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, see ei võta üheltki pensionilt ühtegi senti ära, vaid riik paneb oma eelarvest vahendeid juurde.

Vanemapensioni eelnõu on tehniliselt keerukas, kuid näitlikult öeldes hakkaks kahe lapse vanem saama aastas ühe pensioni lisaks -13. pensioni aastas. Kui 2010. aastal
oh arvestuslikuks keskmiseks pensioniks 4785 krooni (306,7 eurot) kuus, siis vanemad, kelle laps sündis ajavahemikus 1991 - 31. detsember 2012, hakkaksid saama lisapensioni ühe lapse arvestuses 156,6 eurot ehk 2445 krooni aastas, kahe lapse arvestuses 313,5 eurot (4891 krooni), kolme lapse arvestuses 470,3 eurot (7337 krooni), nelja lapse arvestuses 627,1 eurot (9783 krooni) aastas ja nii iga lapse lisandudes edasi.
Et kõik oleksid võrdselt koheldud, hakkame enne 1991. aastat sündinud laste vanematele maksma lisapensioni 1 pensionistaaži aasta väärtuses. Nendele vanematele oleksid lisaraha numbrid ühe lapse arvestuses-52,2 eurot (815 krooni), kahe lapse arvestuses 104,5 eurot (1630 krooni), kolme lapse puhul 156,7 eurot (2445 krooni) ning nelja lapse puhul 209 eurot (3261 krooni) aastas. See võrdsustab kõik lapsi kasvatanud vanemate pensionilisad.
Pärast 2013. aasta 1. jaanuari sündinud laste vanematele maksame ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3aastaseks saamiseni.
Milline saab olema tulevikus reaalne vanemapensioni rahaline väärtus nendele vanematele, on praegu keeruline öelda, kuna see saabub tulevikus ning sõltub vanema vanusest ja pensionifondi tootlusest. Igal juhul saab see olema arvestatava suurusega pensionilisa.
Ei ole kahtlustki, et laste kasvatamine on rõõmu kõrval ka töö, ja äärmiselt vastutusrikas töö. Vanemapensioni kehtestamisega väärtustame me senisest enam laste üleskasvatamist, samuti loome kindlama aluse eesti rahva säilimiseks.

Intervjuu: Herkel: enim häiris Tarandi käitumine

2011-08-29

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) riigikogus esindav Andres Herkel leidis intervjuus Postimees.ee'le, et enim häiris teda Indrek Tarandi käitumine viimases presidendivalimiste debatis. Samas leidis ta, et kui Tarand oleks valinud soliidsema taktika, oleks valimistulemus riigikogus tulnud ikka sama, mis praegu.

Kuidas kommenteerite, kas tänane presidendivalimiste tulemus oli ootuspärane või oli siin mingi üllatus ka?

Tulemus oli ootuspärane ja kindlasti positiivne, sest see, mis varem presidendivalimistel õnnestunud ei ole - valimine riigikogus -, õnnestus ja see on kindlasti positiivne, nii et ma olen tulemusega väga rahul.

Põhiseadus näeb presidendi valimist riigikogus ikka põhilahendusena, valimiskogu on hädalahendus.

Mida näitab see, et kandidaatidel läks kolm häält kaduma?

Eks neid on ikka kaduma läinud, riigikogu esimehe valimisel ja varasematel kordadel. See näitab, et oli kaks inimest, kes tahtsid mõlemat presidendiks, ja üks inimene, kes ei tahtnud kumbagi. Ilmselt nad kõik andsid endale täie teadvuse juures aru, et sellised sedelid on kehtetud.

Mis nüüd muutub, kui Toomas Hendrik Ilves on tagasi valitud?

Toomas Hendrik Ilves on rahvusvaheliselt hästi tuntud ja hinnatud poliitik. Tagasivalimine on kindlasti märk sellest, et Eestis on stabiilsus, mida mõned kommentaatorid on nimetanud stagnatsiooniks, aga mina seda seisukohta presidendivalimiste seisukohast küll ei jaga.

Kas Tarandi valimiskampaanias esitatud kriitikas Ilvese aadressil oli tõtt ka?

Mul on väga raske sellele küsimusele vastata. Ühelt poolt nendes punktides, mida ta meie poliitilise süsteemi kohta on öelnud, on ühte kui teist tõtt, aga mulle ei meeldinud viis, kuidas ta kampaania lõppfaasis ja viimases debatis oma vaateid esitas, see ei olnud kõige parem.

Kui Tarand oleks kasutanud teist strateegiat, kas ta oleks siis saanud rohkem hääli?

Ma ei oska seda kuidagimoodi kommenteerida, minu isiklikku valikut need viimased debatid kuidagi ei mõjutanud. Võib-olla hinnanguid kandidaatide isikutele mõnevõrra. Aga seda väidet ei saa kuidagi kinnitada ega kontrollida, kas sellel oleks saanud olla mingi mõju - ma pigem usun, et mitte.

Margus Tsahkna: Oleme presidendi-valiku jaoks küpsed

2011-08-29

Esmaspäeval valib riigikogu Eesti Vabariigi presidendi. On päris kindel, et sellel korral valitakse president vastavalt meie põhiseadusele.

See tähendab riigikogu on võimeline täitma põhiseaduses ettenähtud kohustust, ei toimu lehmakauplemist ja üks kandidaat saab kahe-kolmandiku värskelt valitud riigikogu toetuse. Samas on see märk, et Eesti poliitiline maastik on stabiliseerumas ja konsensuse saavutamine riigile olulistes küsimustes ka maailmavaateliselt erinevate poliitiliste jõudude vahel on võimalik.

See näitab meie ühiskonna küpsust ja stabiilsust, mis on oluliselt rohkem väärt kui me igapäevaselt arvame. Samasugust konsensust oleme me näinud viimase majanduskriisi ajal, kui tegelikult kõik riigikogus esindatud erakonnad olid nõus, et parema tuleviku nimel peame kärpima oma valitsemiskulusid ning võlalõksu langemise ennetuseks tuleb talitada vana eesti tarkuse järgi - võlg on võõra oma.

Mäletan hästi rahanduskomisjoni kohtumist president Ilvesega, kus see teema oli tema eestvedamisel arutusel ka kõikide erakondade esindajad avaldasid selleks valmisolekut ning tulemuseks olid karmid kuid täna meile edu toovad otsused. Euroopas neid otsuseid toona ei suudetud langetada ja täna me näeme, et just seepärast oleme sisenemas uude ebastabiilsesse olukorda. Kreeka ja Portugali tegematajätmised ohustavad tänaseks kogu eurotsooni.

Mul on hea meel, et praeguse presidenti kõrvale on tõusnud ka teine kandidaat. Ja seda ühel põhjusel - debatt ja arutelu on alati viljakas ja edasiviiv isegi kui Tarandi esitajate taotlus ei ole olnud see debatt, vaid poliitilise profiidi lõikamine.

Tekkinud debatis on positiivne see, et ei ole tekkinud nn. missikonkurssidele omast bikiinivooru stiilis, kellel on ilusam keha või naeratus või muud füüsilised omadused. Debati põhifookuses on see, mis rolli peaks president meie riigis täitma. Ja nagu tavaliselt ihaletakse suure
võimutäiusega ja otsevalitavat presidenti, kes kõigi meie muredele kiirest ja otsustavalt lõpu teeks.

Samas peaksime just meie 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist enda ja valitud parlamentaarse riigikorralduse üle uhked olema. Meie saatusekaaslastest oleme suutnud kõige suuremad sammud
edasi astuda ning samas luua stabiilse ühiskonna.

Poliitiline stabiilsus on väärtus omaette. Just poliitiline stabiilsus ja kaine mõtlemine on olnud meie rahva edu alus. Teistpidist pilti ei ole vaja kaugelt otsida. Meie naaber Läti on viimastel aegadel olnud pidevates sisepoliitilistes võitlustes ja tulemuseks on väga keeruline poliitiline olukord, mille tulemusel kannatavad eelkõige tavalised läti inimesed. Samas ei tohi poliitiline stabiilsus muutuda stagnatsiooniks ja seetõttu peabki ühiskonna käima pidev debatt ka valimiste vahelisel ajal. Kuidas edasi minna.

President Ilvese tagasivalimist ei saa mingi juhul käsitleda stagnatsioonina, kuna ta on suutnud väga hästi sõnastada meie rahva järgmise viie aasta eesmärgi. Juba selle aasta vabariigi aastapäeva ütles president Ilves, et esimesed 20 aastat on eesti rahvas teinud tohutut tööd riigi ülesehitamiseks ja vabaduse kindlustamiseks, seda eelkõige rahvusvahelisel tasandil. Täna oleme me üks kõige integreeritum riik Põhjalas, kuuludes NATOsse, Euroopa Liitu, eurotsooni ning kõikidesse teistesse Lääne-demokraatia väärtusi kandvatesse rahvusvahelistesse
organisatsioonidesse, et kindlustada oma vabadus ja iseseisvus. Selle nimel oleme pidanud tooma palju ohvreid ja teinud palju tööd. Ja seda ei ole teinud poliitikud vaid kogu eesti rahvas.

Ilvese sõnul on aeg tegeleda iseendaga. Eestiga ja selle rahvaga, kes siin elab. Ma olen selle visiooniga sajaprotsendiliselt nõus. Meil on palju probleeme, mille lahendamine ei tule kuskilt mujalt, vaid me peame need ise lahendama. Iga eesti inimene on väärt riiklikku pingutust. Nii on president Ilves toonud välja meie noorte meeste varase suremise, mille tulemusena jäävad sündimata tuhanded lapsed, isaliku hooleta sajad lapsed ning vallaliseks mitmed naised. Ilves on suutnud pöörata tähelepanu asjadele, millele me ise igapäevaselt ei pruugi tulla: on need siis pereväärtused või sirgeselgsus välispoliitikas. Võin kindlalt öelda: saame uhked olla oma riigi ning oma presendi üle.

Poliitilised mängud on meediale alati põnevad. Seekord aga võin rahulikult öelda, et president Ilvese toetamine kolme maailmavaateliselt erineva erakonna poolt näitab, et riigile nii olulise küsimuse otsustamisel poliitilisi mänge ei mängita. Kõik Ilvese esitajad on oma tahtes olnud vabad ja ma loodan, et see näitab meie poliitilise kultuuri küpsust. Küpsust ning stabiilsust, mis on suuremad väärtused, kui me tänasel päeval hinnata oskame.

Milliseid erakondi vajab Eesti

2011-08-25

Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud.

Erakonna loomine on Eestis siiani käinud ühe malli järgi: rühm aktiviste mõtleb välja nime, kopeerib kusagilt põhikirja aluse, korjab piisava hulga allkirju, korraldab asutava ürituse ning registreerib erakonna.

Tulevad juhatus, volikogu ja suurkogud (kongressid), aukohus ja toimkonnad, erakonnasisene suhtluskeskkond, subkultuur, omad tavad ja suhtlusringid.
Paraku ei jää tulemata intriigid ja tülidki, nagu need kuuluvad igasuguse organisatsiooni juurde.

Minu arvates hakkasid sajandivahetuse paiku üha olulisemaks muutuma mitte maailmavaated ja aated, vaid turustusoskused. Alates Res Publica tulekust polnud selles töös enam piire: selgus, et müüa võib kõike ja pole tähtis, millise hinnaga!

Algas spindoctorite ja kampaaniamänedžeride kuldaeg. Sulastest ja abilistest said peremehed ja jumalad.
Nüüd on tegelikult kõik kampaaniajuhtimise oskusteabele keskendunud erakonnad sisekriisis.

Kõige silmanähtavamalt IRL, sest siit on välja lastud erakonna liikmetest hoovav siseenergia ehk organisatsiooni kooshoidvad usaldussidemed ning inimeste siiras huvi oma aadet edendada.

Tühja kesta püütakse püsti hoida, kuid see kõik on kui udupaberist tuulelohe, millele on suure draakoni nägu pähe joonistatud.

Inimene ootab organisatsioonilt, et see annab talle mingeid uusi võimalusi ennast teostada ja oma mõtteid kellegagi jagada, olla nende inimeste ringis, kes saavad maailma asjadest sarnaselt aru ning valutavad südant oma ühiskonna ja kodumaa pärast.

Antagu andeks pateetika, kuid nii see ju ongi! Inimesed tahavad olla organisatsioonis, kus neist lugu peetakse ning kus tegutsevad ja annavad organisatsioonile näo arvamusliidrid, kellest inimene ise ka lugu peab.

Vabatahtlike organisatsiooni, kodanikuühenduse (milleks ju erakond ongi!) jõud tuleb sellest, kui selle liikmed tahavad oma ühendusele midagi anda - oma mõtteid, aega, tööd, kui võimalik, ka raha - ja vastu tahavad vaid seda, et organisatsiooni eesmärgid oleksid võimalikult hästi täidetud.

Selline organisatsioon eeldab isetust, teatud ennastsalgavust, koostöö- ja kompromisside otsimise oskust.

Erakond on demokraatliku riigikorralduse paratamatu kaasnähtus, sest mingil moel peavad kodanike maailmavaatelised tõekspidamised väljenduma, kuidagi tuleb korraldada valimisi võimuorganeisse. Erakonnad on kultuuriliselt lahutamatu osa rahvuslikust haldussuutlikkusest, erakondade ülesehitus ja juhtimistavad lähtuvad ühiskonnas valitsevatest haldusmustritest ja kujutlustest, kuidas asjad peaksid olema organiseeritud.

Enim kohtab igasuguseid hierahilisi struktuure ülevalt alla juhtimise ja alt üles aruandlusega. Samast mallist lähtudes on üles ehitatud ka paljud MTÜ-d ja erakonnad.

Aga inimeste maailm liigub võrgustikulise suhtlemise ja vabaduste-kohustuste parema tasakaalu suunas. Jäiga võimuvertikaaliga erakonnad, mis elavad ustavuses partei juhtidele ja partei muutlikule kursile, on aja ära elanud. Tänapäeva maailm - seda enam tulevane - soosib avatust, paindlikkust, võimalikult paljude inimeste osalemist kõigi tasandite otsustustes.

Nüüdisaegset erakonda tuleks käsitada vabaühenduslike võrgustike poliitilise väljundina. Inimesed, kellel on huvi aktiivsemalt osaleda kogukonna või ühiskonna elus, realiseerivad end kõigepealt mitmesuguste sõltumatute vabaühenduste kaudu.

Need ei pea olema mitte ainult n-ö koristustalgud või protestiliikumised, need võivad olla ka mälumänguklubid või teatud maailmavaate edendamise rahvaülikoolid.
Avalikud teenistujad olgu parteitud

MTÜ-d võivad moodustada mingi üleriigilise liidu, konföderatsiooni, mis siis võib otsustada luua erakonna. Erakonda võivad siis astuda selle liidu MTÜ-de liikmed igaüks oma avalduse alusel.

Selline erakond võidakse ka luua iga kord enne riigikogu või europarlamendi valimisi uuesti.

Veel üks mõte. Mõneks ajaks tuleks välistada avalike teenistujate kuulumine erakondadesse. Jah, see pole just väga arenenud demokraatia tunnus, kuid tuleks rakendada, kuni ühiskond poliitilise korruptsiooni haigusest terveneb.

Kasuahneid tegelasi huvitab erakonnas ju just avaliku teenistuse kohtade ülevõtmisest saadav tulu. Meie ametnikud peavad kogu aeg kõõritama «ülespoole», et pälvida sealt heakskiitu või halvakspanu.

Kõrgem ülemus omakorda kardab mõnda poliitilise tagatoa ametisse pandud satraapi. Maksma hakkaks taas kompetentsus ja oma haldusalaga hakkama saamine.
Väikesele riigile on avatus ja väärtustepõhised kokkulepped ellujäämise küsimused. Sellepärast peame kõigepealt ise, oma riigi sees kõrgelt väärtustama avatust ja vaba mõtet ning võimalikult suure osa ühiskonna kaasamist.

Otsustus- ja haldusprotsessid peavad olema nii läbipaistvad kui võimalik, sest tagatoastumisel on väike riik kerge saak igasugustele pahatahtlikele ülevõtjatele. Erakonnad peavad andma eeskuju ja nende käes on võti ka olukorra muutmiseks.

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Tarand võiks uue tööga veel oodata

2011-07-30

Viis aastat tagasi toetas Isamaa ja Res Publica liit (IRL) presidendi valimistel Toomas Hendrik Ilvest. Nüüd vaagisime erakonnaga, kas president on Eesti rahvast hästi teeninud, kas meil on põhjust Ilvest jätkuvalt toetada või on vaja otsida uut kandidaati. 21. mail tegi president Ilves IRLi volikogu ees kokkuvõtte oma senisest tööst ja kavatsustest tagasivalimise korral.

Uut kandidaati pole vaja

Arutelude tulemusena otsustas IRLi volikogu Ilvese kandidatuuri toetada ka sel korral.
Teisipäevases Järva Teatajas toob Sven Mikser välja rea põhjusi, miks Ilves peaks presidendina jätkama. Põhijoontes olen tema hinnangutega nõus. Ühe erandiga. Seda, et president Ilves on kritiseerinud Eesti-Vene piirileppe preambulasse kirjutatud viidet Tartu rahulepingule, peab Mikser vooruseks, mina aga puuduseks.
Näitena meenub veel üks konkreetne küsimus, kus ma ei saa Ilvese maailmavaatelise seisukohaga nõus olla. Ta on öelnud, et ei pea õigeks emadele nende lastekasvatusele kulunud aega kompenseerida suurema pensioniga. Ilmselt on neid erinevaid seisukohti rohkemgi, kuid see ongi demokraatia. President saab õigusloomesse sekkuda vaid siis, kui riigikogus vastu võetud seadus ei vasta põhiseadusele. Kuid presidendina ja kodanikuna on tal nii õigus kui ka kohustus oma seisukohti avaldada kõigis küsimustes.
Neljapäevases lehes avab oma mõtteid presidendivalimistest Keskerakonna peasekretär Priit Toobal. Lootsin lugeda tema erakonna esitatud kandidaadi, Indrek Tarandi kohta põhjalikku analüüsi. Kahjuks oli põhiline leheruum kulunud sellele, et halvustada presidendi valimist riigikogus.
Pole põhjust kommenteerida loo autori poliitfantaasiat, kuid peatun kolmel faktiliselt ekslikul mõtterännakul.
Ma ei hakka analüüsima Toobali väidet, et presidendi tähtsaim omadus on rahvamehelikkus. Kuid Tarandi valimisedu kõrval on ununenud Ilvese oma. 2009. aasta Europarlamendi valimistel toetas Tarandit iga neljas valija. Kui Ilves kandideeris Europarlamenti, see oli 2004. aastal, sai ta lausa iga kolmanda valija toetuse! Nii et Eesti rahvas on Ilvest väga tugevalt toetanud.
Teiseks on Keskerakonna peasekretär märkinud, et valijameeste koguga presidenti valides vallanduks majanduskriisiaegsete otsuste tõttu ulatuslik protest ning et «just valijameeste kogu võib lüüa praegusele koalitsioonile hingekella». Tuletan meelde, et tulemas pole mitte riigikogu valimised, need olid juba viis kuud tagasi ja siis andsid valijad hinnangu poliitikute tööle. Selle tulemusena valitsuserakondade toetus kasvas.

Rahvas toetab Ilvest

Ning kolmandaks soovitan noorel kolleegil olla kihlvedude, nagu kõigi teistegi hasartmängudega väga ettevaatlik. Nimelt lubab Toobal kihla vedada, et rahvas valiks presidendiks Tarandi. Juuli alguses avaldatud Emori üleriigiline uuring räägib teist keelt. Nimelt sooviksid pooled vastanutest, et presidendina jätkaks Ilves. Tarandit tahaks presidendi ametisse pisut alla veerandi vastanutest.
Tarandist võib saada Eesti president küll, kuid suure tõenäosusega mitte sel korral. Peamise põhjuse on Tarand ise välja öelnud: «Minupoolne valmisolek kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks on minu enda käsitluses tsiviilkuraasi ilmutamine.»
Presidendilt ootab Eesti rahvas kuraasist enamat. Võib-olla tuleb tema aeg viie aasta pärast?

Demokraatia jah, aga kuidas?

2011-07-29

Nii Antiik-Ateena, Rootsi, Eesti, Botswana, India, Venemaa kui ka Põhja-Korea on pidanud või peavad ennast demokraatlikeks riikideks. Kui palju välismaailm seda aktsepteerib, on juba keerulisem küsimus. Demokraatlikud süsteemid on erinevad, tõhusus on erinev.

Economist Intelligence Uniti demokraatia indeksi põhjal on võimalik hinnata demokraatia tõhusust. Kolmel korral, mil indeks on avaldatud, on Eesti olnud 33.-37. kohal, samal tasandil Sloveenia, Tšiili ja Botswanaga.

Sellega on Eesti arvatud puuduliku demokraatiaga (inglise keeles - flawed democracy) riikide hulka. Indeksitabeli eesotsas on 26 täiusliku demokraatiaga riiki, kuhu muu hulgas kuuluvad meie Põhjala naabrid. Viimasel mõõtmisel napsas Norra esikoha Rootsi käest ära.

Põhjus, miks Eesti oma heale positsioonile vaatamata ei suuda tõusta täiusliku demokraatiaga riikide perre, on nõrk poliitiline osalus. Poliitiline arutelu jääb pahatihti poliitladvikusse, kaasamata erakonda laiemalt, kodanikuühiskonnast rääkimata. See on ka kindlasti üks praegu IRLi sees tekkinud erakonda lõhestava arutelu põhjus.

Ma olen alati huviga jälginud ühiskonnas toimuvat ja ka osalenud poliitiliste erakondade töös, 20 aastat Rootsis ja umbes sama kaua Eestis. Mõlemal puhul pigem vaatlejana kui tegijana.
Mitu väga lihtsat erinevust poliitikaelus teevad Rootsi demokraatia tõhusamaks.

Rootsis peetakse erakonna koosolekuid valla/linna tasemel, kus arutatakse eelnevalt läbi kõik tähtsamad kohaliku omavalitsuse volikogus päevakorras olevad teemad. Nendele koosolekutele on kutsutud kõik erakonna liikmed. See teeb Rootsis poliitilises protsessis osalemise oluliselt laiapõhjalisemaks.

Erakonnas algatatakse ka pidevalt poliitilisi ja organisatoorseid küsimusi, mille puhul enne otsustamist kuulatakse ära asjaosaliste, näiteks erakonna piirkondade arvamus - nn remiss.

Arvamus peab olema pigem argumenteeriv kui pelgalt poolt- või vastuhääl või isegi sisaldama uut ettepanekut. Vastava küsimuse algataja teeb kokkuvõtte saadud vastustest enne lõpliku otsuse tegemist.

Nende kahe lihtsa tegevusega, mis Eestis peaaegu täielikult puuduvad, kindlustatakse kõigi erakonna liikmete osalus ja hea poliitiline ettevalmistus uute ülesannete tarvis.

Rootsis on ka erakondadele omane, et tõmmatakse inimesi kaasa. Olles alles kolinud Värmdö valda 1985. aastal, hakkasin käima oma erakonna koosolekutel. Seal arutati peamiselt kohaliku valla planeerimisküsimusi, mis on ääretult huvitav viis uue elukohaga tutvuda.

Kolmandal või neljandal korral küsiti erakonna koosolekul minu käest, kas soovin meie erakonda esindada valla päästeametikomisjonis asendusliikmena, kus just parajasti erakonnale kuuluv koht vabanes. Minu karjäär valla päästekomisjonis jäi siiski lühikeseks, kuna Eestis toimuv võttis minu tähelepanu endale. Huvitav on aga see, et süsteem on nii üles ehitatud, et niipea, kui huvi näitad, tõmmatakse sind kaasa, küsitakse, mis sina arvad, võetakse arvamust kuulda.

Veel üks oluline vahe Rootsi ja Eesti erakondade vahel on, et Rootsis on igal organisatsiooni astmel ja liikmel õigus teha ettepanek erakonna kongressile. Ettepanek arutatakse läbi erakonna juhtkonna poolt. Kui küsimus tundub tähtis, pannakse see arvamus(remiss)ringile. Kuid igal juhul pannakse tõstatatud küsimus kongressil hääletusele. Erakonna juhatus esineb seejuures omalt poolt pooldava või eitava argumentatsiooniga.

Nimetatud erinevused on minu arvates peamised põhjused, mis õigustavad Rootsi kõrgemat positsiooni demokraatia indeksis. Asi ei ole keerulisem kui suure Ateena demokraadi Periklese mõte: «Igaühel ei ole võimet poliitikat luua, aga igal kodanikul on võime seda hinnata.»

Valijad hindavad naisi

2011-07-19

Laupävases Eesti Päevalehes küsis Peeter Sauter, kus on õigete eesti meeste rahvuskonservatiivsed naised? Järgnevalt analüüsin laiemalt, kus on üldse meie naispoliitikud, sest soolist tasakaalu silmas pidades valmistasid viimased riigikogu valimistulemused ühiskonnale pettumuse.

Esmase hääletustulemusena sai mandaadi riigikokku vaid 20 naist nelja aasta taguse 24 asemel. Seadustatud sookvoote ma ei poolda, sest loodan ikka veel, et meie ühiskond jõuab muutusteni aruka mõttevahetuse korras. Sellesse mõttevahetusse tahan matemaatikuna lisada oma vaatenurga. Analüüsin kaht aspekti: kes said riigikogusse valitud tänu kohale valimisnimekirjas ning kuidas ühtis valijate antud hinnang kandidaadi esialgse paigutusega erakonna koostatud nimekirjades.

Kuigi ringkondades on avatud nimekirjad (st ringkonna siseselt toimub ümberjärjestus saadud häälte arvust lähtuvalt), siis strateegiliselt on oluline ringkonna esinumber, kes saab rohkem tähelepanu ja reklaami. Samuti kannab järjestus ringkonna nimekirja vähemalt esimeses pooles endas erakonna hinnangut kandidaadi kohta. Samuti on tähtsad valimiste üldnimekirja esimesed paarkümmend kohta, kust fikseeritud järjekorra alusel tulevad kompensatsioonimandaadid.

2003. aasta valimistest alates on üldnimekirja roll väiksem ning enamus mandaate jaotatakse ringkondades avatud nimekirjade alusel. See tähendab, et mandaadi saamine sõltub valijate antud häälte arvust. Kuid siiski sõltub arvestatav hulk mandaate erakonna poolt esitatud nimekirjast, täpne arv on olnud aastati erinev.

Arvude selge keel

Tänavu jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. On tähelepanuväärne, et üldnimekirja alusel mandaadi saanutest vaid 2 olid naised (mõlemad Keskerakonnast), mis on vaid 11% kompensatsioonimandaadi saanutest. Samas oli riigikogu koosseisus naisi 20%. Järelikult sai naine oma mandaadi pigem ringkonnast, kus tuli ise oma tublidusega koguda piisav hulk hääli. Lihtsustatult võiks väita, et valija hindab naispoliitikut kaks korda kõrgemalt kui erakonnad.

See sundis vaatama erakondade üldnimekirjade poole. Esimese 15 hulgas oli naiskandidaate Keskerakonnal 6, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel kummalgi 2 ja IRL-il 1. Kokku nelja Riigikokku saanud erakonna peale oli naisi esiviieteistkümne hulgas vaid 14%. Silma torkas, et lisaks naiste vähesusele nimekirja tipus olid kolm erakonda naiste osas „läinud kindla peale", sest võis ju täiesti kindel olla, et näiteks Ene Ergma, Kristiina Ojuland ja Urve Palo saavad mandaadi otse ringkonnast.

Kõrvutasin naiste asetust valimisnimekirjades valijatelt saadud toetusega. Võtsin arvesse kolme näitajat: naiskandidaatide asetus erakonna poolt koostatud üldnimekirjas (mitmendal kohal üldnimekirjas on naine oma ringkonna kandidaatide seas), kandidaadi asetus ringkonnanimekirjas ja tegelik valimistulemus. Võrdlesin neid näitajaid tervikpildina. See on vajalik, sest sageli erakonnad üritavadki leida kuldset keskteed, asetades kandidaadi ühes nimekirjas ettepoole, teises tahapoole. Juhuslikkuse vähendamiseks võtsin kogumisse vaid need 51 naiskandidaati, kes said vähemalt 1% oma ringkonna häältest.

Naised jäeti tahapoole erakondade, mitte valijate poolt

Selgus, et 31% naistest said valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakondade koostatud nimekirjades keskmiselt. 24% kordadel andis valija kandidaadile esialgsest asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna poolt koostatud nimekirjades!

Keskerakonnas said valijatelt parema tulemuse 50%, nõrgema tulemuse 25% ja samale positsioonile jäid 25% naisi. Sotsidel on vastavad suhtarvud 43%, 21% ja 36%, IRL-il 50%, 10% ja 40% ning Reformierakonnal 36%, 36% ja 27%. Tõsi - üksikute erakondade lõikes järelduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik, sest vaadeldavate isikute hulk on väike.

Seega ei pea paika väide, et riigikogus esindatud naiste vähesus ongi eesti valija tahe. Valija nõudlus on suurem, kui erakondade valmisolek seda nõudlust täita.

Ainuüksi selle analüüsi ettevõtmine tõi kaasa inspireerivaid reaktsioone: „Niinimetatud naisküsimus ei ole Eesti jaoks aktuaalne, sest meie ühiskond on pigem konservatiivne ning pole valmis naiste suuremaks osaluseks poliitikas." Minu analüüs lükkas selle väite ümber.

Teiseks on püütud ette heita:" Miks Sina niinimetatud naisküsimusest räägid, oled ju saanud ringkonnast otsemandaadi, oled edukas, naiste teema ei saa olla Sinu jaoks probleem?" Seegi reaktsioon sundis teemaga põhjalikumalt tegelema. Oleks ju masendav, kui poliitik tegeleks vaid nende küsimustega, kus endal king pigistab, nägemata ühiskonna vajadusi.

Just üksikute edulugudega üritatakse tasalülitada probleemi edasist analüüsi. Oleme ju kõik lugenud usutlusi edukate naisjuhtide ja -poliitikutega. Nendest koorub üldistus, kui oled ise tubli, siis saadab sind edu soost olenemata. Ehk et näpuviibutus: naine, ole ise tublim, agaram ja nähtavam, küll siis edasi jõuad.

Seda „tublidusenõuet" kipuvad erakonnad ja arvamusliidrid aga ainult naistele meelde tuletama. Nii olemegi aastal 2011 olukorras, kus riigikogus esindatud erakonnad ütlevad, et toetavad igati naiste jõudmist tipppoliitikasse, kuid nimekirjade koostamisel andsid ebaproportsionaalse eelise hoopis meestele.

Valija on andnud naiskandidaadile selgelt tugevama toetuse, kui tegid seda nendesamade tublide naiste koduerakonnad, seega tasuks erakondadel järgmistel valimistel nüüd ka pikem samm võtta!

Lambukestelt juhtoinastele

2011-07-15

Anno 2011 jõudis permanentsete peripateetikute vabaühendus Ring Ümber pärast 13 aastat (4-5 päeva igal aastal) kestnud jalgsi kulgemist Narva-Jõesuus Eesti-Vene piirini. Ühena neist väsimatutest vantsijatest mõtlesin tagasi aastale 1999, mil Iklast stardipauk kõlas. Toona olin poissmees, poliitikastki oli poogen. Vahepeal on lapsed kooli läinud, minust aga on saanud erakonna liige.

Kui ma Narvas seljakoti bussi peale vinnasin ja lehed lahti lõin, oli huvitavat lugemist küllaga. Neli päeva tagasi Sakalt panga alla minnes ja tsivilisatsioonile hüvasti üteldes lõhnasid lehed hapukurgi järele, nüüd aga oleks nagu keegi küüslauku hauganud. Brit Kerbo kirjutab PMis (13.07.2011), miks ta IRList välja astus.

Mõttekäik tuli üldjoontes tuttav ette, mistõttu mõtlesin, et ehk peaks kah. Lollilegi on selge, et juhtoinaste populistlik põhulõugsus ja isalik ignorants on võtnud mõõtmed, mis on ülejäänud arvukast liikmeskonnast teinud lambakarja, kus isegi «mää» on mõttetu. Lambavillast on osale neist kampsunid selga pandud ja rahvuslike toladena ilma ette heidetud, justkui rahvuslus oleks komejant.

13.07.2011 Äripäevas mainis Hillar Teder, et tema jaoks on «Isamaal» marurahvusluse pitser man. Nagu ei ole olemas «kampsuneid», ei ole ka «Isamaad». Paljude meie mälestustes ja ehk ka unistustes on, aga mitte reaalsuses. On Isamaa ja Res Publica Liit ning selle liikmed.

Esimene abstraktse kogumina kuskil määramatuses, ilma oma katusealuseta, teised konkreetseis paigus, igaüks tulvil indu ja mõtteid. Mida pole, on ühelt poolt tahtmine ja teiselt poolt võimalus võtta vastu ja edastada sõnumeid.

IRL ei ole ses osas kindlasti unikaalne, sest bütsantslikust üleolekust on hõlmatud teisigi. Sestap pole küsimus ideoloogias, nagu nimetab Olari Taal (Äripäev 13.07.2011): «/.../ ideoloogiliselt uut ei saa luua», vaid selles, kuidas ideoloogiat, mis tõesti on üldjoontes ette antud, ellu viia. Fookuses ei ole ideoloogia, vaid metoodika - see, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.

Kui teil aega on, siis tehke teiegi Eestimaale tiir peale ja kõnelge nende vahvate inimestega, kes ranna ääres lambaid kasvatavad ja muud moodi üritavad hinge sees hoida. Neil on omad oinad. Neid ei huvita erakondlik kuuluvus, sest nad ajavad oma asja, oma koha asja, mida nad teavad.

Sain aru, et tegelikult pole tähtis, kas kuulud mingisse erakonda või mitte - oluline on, millised on sinu tõed ja väärtused. Tänapäeva ühepajatoidu-poliitikas on kapsast, porgandit ja tilli igas katlas, aga peakokad on algainese moodsas võtmes dekonstrueerinud ning teinud kapsast tilli ja porgandist peedi. Kamasööjaid sõimatakse aga marurahvuslasteks.

Erakonda ei pea kuuluma. Möödas on ajad, mil parteisse pidi astuma massiliselt. Erakond võiks olla heade ideede ning veelgi parema teostuse mudel, mis veenab inimesi, et seal tehtav on neile pärikarva. Siis nad tulevad ja hääletavad nii ehk nii. Ilma et peaksid liikmeks astumise avalduse kirjutama. Ärge kartke inimesi, ärge kapselduge. Oma iseolemises võite te katlas küll kulpi keerutada, kuid selle supi peate ise ära sööma. Eriti, kui see üle keeb.

President ja tema roll

2011-05-25

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) volikogul ja sellele järgnenud hääletus, mis andis Ilvesele toetuse teiseks ametiajaks, said ajakirjanduses kiire ja põhjaliku tähelepanu osaliseks. Imestama paneb aga tõik, et Ilvese nädal varem Lennart Meri konverentsil peetud kõne, mis sisus laupäevasega paljuski kattuv, ent säravam, ei pälvinud Eesti ajakirjanduselt pea mingit tähelepanu.

Võimalus viia presidendivalimine eduka lõpuni juba riigikogus kõneleb mu meelest siiski küpsusest. Ebaõnnestumine kolmes järjestikuses riigikogu hääletusvoorus, nagu see varem on juhtunud, ei näita meie demokraatia toimimist just parimas valguses. Mis puutub vastaskandidaadi esitamisse või tema puudumisse, siis see jääb nüüd Keskerakonna teha. Ja oleks hea, kui nad oma kandidaadi esitaksid.

Debatt Eesti ees seisvate probleemide üle - nii nende, mida president oma kõnedes kirjeldas, kui nende, mida ta eraldi esile ei tõstnud, - on kindlasti vajalik. Samal ajal peab presidendikampaania jääma parlamentaarse riigikorraldusega määratud raamidesse. Presidendi kompetentsi piiridest väljuvate lubaduste andmine tähendaks valijameeste ja avalikkuse petmist.

Kindlasti on paljudel president Ilvesele etteheiteid, kindlasti on paljude ootused kõrgemad kui presidendi võimalused. Aga on üks suur pluss. Minu meelest on Ilvesel presidendina erakordselt hea rolliteadlikkus just poliitilise mänguruumi mõistes. Ta mängib reeglite järgi, mitte reeglitega, nagu ekstravagantsed persoonid seda mõnikord teha tahavad. Parlamendile uueks arutamiseks tagasi saadetud seadused on üks hoobadest, mida president saab kasutada. Ja tahan riigikogu liikmena tagantjärele öelda, et seda tehes on president Ilvesel olnud enamasti õigus.

Kardan, et pealiskaudsem osa presidendile suunatud kriitikast ei saa Eesti presidendi rollist päris hästi aru. Probleemide tõstataja, eetiliste hinnangute andja ja põhiseaduse valvurina ei ole Eesti presidendil siiski otsest võimalust sisepoliitikat juhtida.

Näiteks tegi IRLi volikogul üks küsijaist ettepaneku, et president Ilves oleks haldusreformi patroon. Presidendi vastus oli umbes selline: ma ei saa olla poliitilise idee patroon, kui selle taga pole kodanikuliikumist. Kui tekib tugev positiivne ja parteideväline kodanikualgatus, saab president seda toetada. Liiga suure initsiatiivi võtmine toetava kodanikualgatuseta oleks tungimine täitevvõimu pärusmaale.

KOMMENTEERI SIIN

Lugu ilmunud veel:

Koit, 24.05.2011

Palju edu Aserbaidžaanile!

2011-05-19

Muusikaliselt ei oska ma Aserbaidžaani edu "Eurovisiooni" lauluvõistlusel kuidagi kommenteerida. Ääremärkusi selle riigi mentaliteedi ja väljavaadete kohta võin palju teha, ent püüan piirduda vähestega.

"Eurovisioon" annab väikese põhjuse viidata minu eelmisel aastal ilmunud raamatule "Aserbaidžaani kirjad". Seal on juttu ajaloost ja poliitikast, kirjandusest ja eluolust. Muusika osas olen viidanud Üzeir Hadžõbäjovi (Hadžibekovi) esimesele oriendi ooperile "Leili ja Medžnun" (1907). Rahvamuusikas ei saa mööda mugam'itest.

Ilmselt ei kuulu võidukas eurolaul pikas perspektiivis Aserbaidžaani kultuuriloo kuldraamatusse, kuid lühivaates on tegemist erakordselt olulise sündmusega. Aserbaidžaan on selle võidu nimel tegutsenud sihikindlamalt ja ilmselt suuremate panustega kui muud riigid. Raha, mida edu nimel mängu panna, on naftariigil palju.

Võitu oli küll raske ette näha, aga juba eelmiste aastate tulemused olid paljulubavad. Välisjõudude kaasamine Aserbaidžaani võidu nimel oli teadlik valik. Küllap oli suur tahtmine võita, kuid puudus lootus, et oma laulumeistrid toime tulevad.

Seepärast heideti pilk eduka Skandinaavia suunas, investeeriti julgesti ja nopiti viljad.

Kujutan ette, millist rõõmu ja rahulolu väljendab president Ilham Älijev. Aserbaidžaanis hinnatakse edu märke omal moel. Kiire majanduskasv kinnitab, et inimõiguste kallal urgitsemine on väiklane, ning võit Euroopa laulukonkursil ütleb, et tegemist on igas mõttes ülieuroopaliku riigiga.

Kahtlemata tunnevad võidu üle rõõmu inimõiguslased ja üsna lootusetusse opositsiooni jäänud poliitikud. Rahvuslik uhkus kuulub ju kõigile. Pole kuigi tark suruda rusikas taskusse ja mõelda, et võit on vesi presidendi ja valitseva klanni veskile. Euroopa tähelepanu keskpunkti sattumine tähendab, et osa valgusvihust langeb inimõiguste ja demokraatia olukorralegi. Inimõiguslastel tuleb see võimalus maksimaalselt ära kasutada.

Kuivõrd "Eurovisiooni" vedavad jõud on rahvustelevisioonid, meenutaks, kuidas Aserbaidžaanis avalik-õiguslikku televisiooni tehti. Üks kahest kanalist jäi edasi riigitelevisiooniks ja selle programm on siiani väga presidendikeskne. Teine kanal tehti ümber ja öeldi, et sellega on Euroopa nõuanne luua sõltumatu avalik-õiguslik televisioon täidetud.

Küllap on Euroopa ringhäälingute liidu isandatel nüüd põhjust olukorraga lähemalt tutvuda. Edu Aserbaidžaanile!

Valimislubadused saavad täidetud

2011-03-31

Riigikogu valimised olid IRLile edukad. Seda nii üle riigi, kus vaatamata sellele, et valitsusvastutust kandes tuli majanduskriisi ajal teha valusaid kärpeid, saime riigikogus neli kohta juurde.
Rahva toetus suurenes
Ka Järvamaal võime oma tulemustega igati rahul olla. Võrreldes nelja aasta taguste valimistega (proportsionaalselt arvesse võttes ka elektroonilised hääled, mis muidu on antud vaid ringkonna täpsusega) suurenes Järvamaal meie erakonna toetus lausa 33%!
Ka Viljandimaal oli IRLi toetuse kasv märkimisväärne - 20%. See tagas kahe otsemandaadi saamise ringkonnast.
Eriline on veel, et meie ringkonnas IRLi nimekirjast lisaks veel neli inimest kvalifitseerusid oma väga hea häälesaagiga ametlikuks asendusliikmeks.
Tavapäraselt ületab vaid ühe-kahe isiku häältesaak igas ringkonnas asendusliikmeks oleku kvoodi. Sel põhjusel ei tulnud ka kaks aastat tagasi, kui Tiina Oraste asus maavanema kohale ning lahkus riigikogust, tema asendusliige meie ringkonnast, vaid Tallinna mees üldnimekirjast.
Seekord on meie tugeva meeskonna häältesaak ühtlaselt suur ja asendusliikmete pink pikk. Nii ühtlaselt tugeva nimekirja suutis iga riigikokku pääsenud erakond välja panna vaid ühes ringkonnas. IRL siis Järva-Viljandimaal, reformikad Pärnumaal, sotsid Kagu-Eestis ja keskerakondlased Ida-Virumaal.
Mõistagi tegi rõõmu ka mulle antud häälte arvu kasv. Suur tänu kõigile toetajatele!
23 kohta riigikogus annavad IRLile võimaluse antud valimislubadusi täita. Koalitsioonikõnelused olid pingsad, kuid sisukad.
Kummalisel kombel sai nende kõrvale kuulda alatihti kõrvalseisjate parastamist, et ega IRL saa oma lubaduste elluviimist sellesse kirjutada. Ju siis osa inimesi peab kohe viimse hetkeni negatiivseid arenguid ootama ja lootma.
Mis siis leppes kirjas on?
Muidugi majanduse arengu ja riigi rahanduse korrashoiu üldpõhimõtted. Suurenevad toetused ekspordi suurendamiseks, väheneb bürokraatia ja aruandluse maht, põllumeestele makstakse riiklikku otsetoetust maksimaalselt lubatud määras, samuti kirjutatakse riigieelarve alussseadusse eelarve tasakaalu nõue.
Ettevõtjad vabastatakse erisoodustusmaksust, kui nad võimaldavad oma töötajatele tasuta tasemekoolitust.
Ettevõtlusega seostuvad ka sammud hariduspoliitikas. Ettevõtlusõppe juurutamine nii põhikoolis kui ka kõigile tudengitele, kes õpivad mittemajanduserialadel. Samuti eriline tähelepanu reaalainetele, mis annab võimaluse tugevdada inseneri- ja tehnoloogiaalade mahtu ja taset.

Kahtlejate «meelehärmiks» on leppes tasuta kõrghariduse punkt: «Loome võimaluse saada tasuta kõrgharidust Eestis kõigile võimekatele noortele. Selleks võtame 2011. aastal vastu seaduse, millega suurendame aastatel 2012-2014 avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40%, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust. Käivitame 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume.»
Samuti on leppes detailselt lahti kirjutatud emapensioni maksmine alates 2013. aastast. Selline üksikasjalik kirjapanek on küll keeruline lugeda, kuid vaja, et kõik toimiks, sõltumata sellest, kes parasjagu ministritoolil istub. Nii on emapensioni rakendamine jagatud kolmeks järguks.
1. Maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Seega nende laste eest koguneb täiendav pensionilisa juba ette ära pensionifondidesse.
Emapension rakendub mitmes järgus
2. Samast aastast maksame pensionilisa kahe aastahinde väärtuses (praegustes väärtustes 8,7 eurot kuus) iga 1991.a kuni 2012. aastal sündinud lapse kohta. Teadaolevalt saavad praegu pensionilisa emad, kelle lapsed on sündinud enne 1991. aastat.
3. Alates 2015. aastast maksame lisaks eelnevale täiendavat pensionilisa kõigi enne 2013. aastat sündinud laste kasvatamise eest ühe aastahinde vääringus (lisandub veel 4,34 eurot kuus).
Mõistagi jäi leppesse IRLi lubatud põhimõte, et pensioni ei pea välja võtma ema, kumb vanem pensionilisa saab, see on pere otsustada.
Kolmas enim tutvustatud IRLi lubadus keskendus kodukulude alandamisele. Siin on leppes kirjas mitu sammu. Näiteks taastuvenergia toetuste vähendamine, mis pidurdab elektri hinnatõusu. Monopolide ohjamise abinõud, riigi toel rakenduvad elamute energiasäästu programmid. Samuti kodualuse maamaksu kaotamine tiheasustusaladel kuni 1500 m² eest ja hajaasutusaladel kuni kahe hektari eest alates 2013. aastast.
Lepe on kirja pandud 55 leheküljele ja kõike siin selgitada pole võimalik. Kirjas on nii Tallinna-Tartu maantee ehituse jätkamine, lennuliikluse parandamine, omavalitsuste tulubaasi suurendamine, huvitegevuse ringiraha taastamine, koolist väljalangenute haridustee jätkamise soodustamine, teede muutmine tolmuvabaks.
Kindlasti on oluline, et kõigi punktide kirjapanekutega kõrvuti tuleb arvutada iga lubaduse hindu. See on ka põhjus, miks on tegevused jaotatud mitme aasta peale ja kompromisside käigus on leitud rahaga kaetud ajagraafik.
Võiks veel küsida, kuidas on võimalik, et mõlemad leppe osapooled on selle sisuga rahul. Vastus on selles, et valimiste ajal antud lubadused olid realistlikud ja maailmavaateliselt lähedased.
See võimaldas teha kompromisse, mis pole üksteise lubadusi välistavad, vaid neid täiendavad.

Koalitsioon panustab inimvarasse

2011-03-31

Ei võtnud palju aega, kui Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna vahel järgmiseks neljaks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe tugeva kriitika alla langes.

Mõne jaoks oli seal lubadusi liiga palju, teistele liiga vähe. Kolmandaid pahandas see, et lepingu sõlmimisele polnud sel korral kutsutud ajakirjanikke - ei kakeldud, ei libistatud tulevase partneri kahjustamiseks infot, no täielikud kaabakad need poliitikud.

Asjalik kriitika koalitsioonileppe aadressil on samas mitte ainult loomulik, vaid lausa tervitatav. See eeldaks samas aga, et kriitika lähtuks oma selgest programmist, mida siis valitsuskoalitsioonile vastandataks. Saan aru, et opositsioon on üsna lõhki ning segadus valitseb ka seda kandvates erakondades. Sellele vaatamata oleks siiski oodanud veidi sisukamat kriitikat, kui ähvardused uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva mitte anda.

Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud suuri pingutusi, et rahvusriik üles ehitada ning selle julgeolekut kindlustada. Peab tunnistama, et suur osa meie pingutustest on läinud just riigi ülesehitamiseks, seades prioriteediks selle olemasolu ja arengu, inimeste igapäevased mured aga tihti tagaplaanile jättes. See valik on olnud karm, kuid vältimatu.

Praegu peame aga mõtlema rohkem inimestele, kes siin riigis elavad. Peame Eesti inimvaraga igas mõttes paremini ümber käima. IRLi otsus keerata oma nägu rohkem inimeste poole ja võtta oma põhiteemaks hoolivus, on saanud sotside suure kriitika osaliseks.

Mida koalitsioonileppes siis kritiseeritakse? Sellest polegi nii kerge aru saada. Ühelt poolt väidetakse, et valitsuskoalitsioon otsekui ei lubagi midagi - kõik suuremad kulutused on nihutatud valitsemisaja päris lõppu. Põhjus selleks on aga ju lihtne - koalitsioonileping on koostatud vastutustundega, seades lubadused võimalustega kooskõlla.

Kindlasti oleks koalitsioonil olnud võimalik uut raharallit alustada ning eelarve tasakaalustamine määramatusse tulevikku lükata, kuid see oleks olnud vastutustundetu. See, et sotsid sellest aru ei saa, on üsna loomulik - eelarve tasakaal ei käi nende kulutamisele suunatud maailmavaatega lihtsalt kokku.

See, et valitsusliit on otsustanud riigi rahaasjad korda teha ja majanduse käima tõmmata, ei tohiks olla kellelegi vastumeelt. Eelarvetasakaal ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, et suudaksime jätkusuutlikult ellu viia hoolivat poliitikat. Seetõttu on iga punkt koalitsioonilepingus mitu korda läbi kaalutud ja arvutatud, et inimestele oleks selge, millega tulevikus arvestada võiks.

Ja me oleme ka ausalt välja öelnud, millal on käes see aeg, mil need lubadused on meile taskukohased. Süüdistused selles suunas, et me ei taha makse tõsta, astmelist tulumaksu rakendada või jooksvateks kuludeks laenu võtta, ei kõla usutavalt.

Kui see kriitika lähtub sotside maailmavaatest, siis sellest, miks nad ei toeta koalitsioonileppe peamisi prioriteete, on veelgi raskem aru saada. Sest valitsus panustab aladele, mida Eesti tulevikule rohkem kui vaja on - haridus ja iive.

Ema- ehk vanemapension on koalitsioonilepingus täies mahus sees. Sellega väärtustatakse emade tööd ja kaotatakse senine ebavõrdsus. Me taastame vanemapalga kõrvale ka isapalga, mis majanduskriisi ajal ajutiselt peatati. Tegu on põhimõtteliste väärtusotsustega.

Haridus on selle koalitsioonilepingu üks põhiteemasid. Tasuta kõrghariduse lubadus on sisse kirjutatud. See tähendab, et riik suurendab oluliselt kõrghariduse tellimust, sätestades samas karmid kvaliteedinõuded ülikoolidele ja üliõpilastele. Tasuta kohal saavad õppida vaid need, kes läbivad programmi nominaalajaga.

Samas viime sisse uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi. See tagab igale võimekale noorele ligipääsu tasuta kõrgharidusele vaatamata tema sotsiaalsest või majanduslikult taustast.

Oluline teema on kodukulude langetamine. Siin on koalitsioon otsustanud kaotada kodualuse maa maksustamine kogu Eestis. Ma ei usu, et need valijatele lubatud sammud puudutaksid ainult IRLi valijaid - need on kasulikud kogu Eestile. Kui sotsid soovivad, vaidleme selle üle, kas tasakaalustatud eelarve on eesmärk või mitte, koalitsioonilepingu peamisi lubadusi ei maksaks aga kahtluse alla seada.

Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2011-03-24

Eesti valimiskorraldus annab kõneainet ka pärast valimisi. Politoloogid on välja käinud idee kaotada üleriigilised valimisnimekirjad ja jagada kõik mandaadid ringkondades. Valimissüsteemi mõistetavamaks muutmine on kindlasti mõistlik eesmärk, kuid keerukusele vaatamata ei tohi kaotada neid nüansse, mis tagavad poliitiliste jõudude proportsionaalse esindatuse riigikogus.

IRL on teinud ettepanekud, mis tagavad valija häälele senisest veel suurema kaalu:

1) järjestada valimisnimekirjad tähestiku alusel - see võtaks praegu esikandidaatidele osaks saava eelise ning valija hakkaks erakonnavaliku kõrval rohkem mõtlema kandidaadivalikule;

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks lugu ilmunud:

24.03.2011 Meie Maa, Veel valimissüsteemi parandamisest

IRLi ja Reformierakonna Koalitsioonileppe eelnõu

2011-03-24

ERAKONNA ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT

NING

EESTI REFORMIERAKONNA

VALITSUSLIIDU PROGRAMM

(Läbirääkimisdelegatsioonide heakskiidetud tekst seisuga 23.03.2011)

KONKURENTSIVÕIMELINE MAJANDUSKESKKOND

Valitsusliidu majanduspoliitika eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus. Selle eelduseks on stabiilne majanduskasv ja konkurentsivõimeline majandusstruktuur – just neist sõltuvad uued töökohad, pensionitõus, teenused lastega peredele, turvalisus ja heal tasemel haridus.

Eesti majanduskasvu võtmeks on edenemine ülemaailmses väärtusahelas – Eestis tehtu ja loodu peab muutuma oluliselt väärtuslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Töö tootlikkus ja hind peab kasvama – vaid sellisel juhul saavad kasvada ettevõtlustulu ja palgad. Prioriteetseks on just inimeste sissetulekute kasv, mis pikemas perspektiivis tagab ka avalike teenuste osutamiseks vajalike vahendite piisavuse.

Riik panustab majanduskasvu atraktiivse ja usaldusväärse keskkonna loomisega: hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisega, tööturupoliitika, taristu-, IT-, energia- ja transpordipoliitika, õiguspoliitika ja majandusdiplomaatiaga. Kõiki riigi ja kohalike omavalitsuste poolt ettevõetavaid samme, mis mõjutavad majanduskeskkonda, tuleb hinnata nende mõju alusel Eesti rahvusvahelisele konkurentsivõimele.

Riigi suur vastutus, mis võimaldab seda keskkonda rahastada, on elujõuline riigieelarve, stabiilne maksusüsteem, võimalikult madal ning majanduslikult mõistlikult jaotuv maksukoormus. Tuleb luua olukord, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega. Maksukoormuse alandamine ning teised konkurentsivõimet tõstvad meetmed peavad sõltuma eelarve struktuurse ülejäägi suurusest.

Valitsusliit viib läbi struktuurseid reforme ja poliitikaid, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

EELARVE

1. Eesti kui investeeringute ja uute töökohtade sihtmaa rahandusliku usaldusväärsuse süvendamine:

a. viime valitsussektori hiljemalt aastaks 2014 struktuursesse eelarve ülejääki ning hoiame seejärel ülejääki kõigil kasvuaastatel;

b. kasvatame reserve, mis lubavad võimalikud langusaastad valutult üle elada ka tulevikus;

c. lisame eelarve baasseadusesse valitsussektori eelarve tasakaalu nõude;

d. valitsussektori rahavoo ja võlakohustuste tõhusamaks juhtimiseks koondame järk-järgult valitsussektorisse kuuluvate juriidiliste isikute (v.a. kohalike omavalitsuste) vahendite arveldamise ja nende haldamise riigikassasse.

MAKSUNDUS

2. Lihtsa ja ühetaolise maksukeskkonna säilitamine:

a. jätkame lihtsa ja ettevõtlikkust soodustava ühetaolise üksikisiku tulumaksuga ning välistame astmelise tulumaksusüsteemi kehtestamise;

b. säilitame tulumaksuvabastuse ettevõttesse tagasi investeeritud kasumilt;

c. järgime põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest. Reformime erimärgistatud kütuse maksuerisuste süsteemi, pakkudes teatud valdkondades asemele otsetoetusi. Langetame 1. jaanuarist 2012 tulumaksusoodustuse ülempiiri 1920 euroni;

e. kaalume alkoholiaktsiisi kohaldamist ka kosmeetikatoodetes sisalduvale alkoholile.

3. Maksukoormuse vähendamine, sealjuures langetades ennekõike tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks:

a. alates 2013 vähendame töötuskindlustusmakse määra;

b. kehtestame 1. jaanuarist 2014 sotsiaalmaksu (v.a. ravikindlustuse osa) lae: töötasu osalt, mis ületab 4000 eurot kuus ei maksta sotsiaalmaksu;

c. vähendame 1. jaanuarist 2015 tulumaksumäära 20%ni;

d. ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

e. koduomanike maksukoormuse vähendamiseks kaotame alates 1. jaanuarist 2013 maamaksu kodu alusele maale tiheasustusega kuni 1500m2 ja hajaasustusega piirkonnas kuni 2 ha ulatuses.

TÖÖTURG

4. Tööturu turvalise paindlikkuse suurendamine:

a. viime läbi eri- ja sooduspensionide reformi. Loome tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi, mis motiveerib töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma oma töötajaile tervislikku töökeskkonda;

b. toetame tootlikkuse suurendamisele suunatud töötajate ümber- ja täiendõpet, ergutame ülikoole ja ettevõtjaid osalema senisest jõulisemalt täiendkoolituse turul, et viia elukestvas õppes osalemine Põhjamaade tasemele;

c. aktiivsete tööturumeetmete abil toetame puuetega inimeste algatusi luua koostöös ettevõtetega uusi töökohti;

d. analüüsime Töölepingu seaduse senist mõju eesmärgiga suurendada tööturu turvalist paindlikkust.

5. Investeeringuid ning rahvusvahelist äri ligitõmbava sotsiaalse keskkonna arendamine:

a. rakendame haridusprogrammi Põhjamaade tasemel kvaliteetse hariduse andmiseks, muuhulgas edendame Euroopa koole välisspetsialistide laste jaoks ja rahvusvahelist bakalaureuseõpet;

b. jätkame Eesti kujundamist turvalise ja perekeskse elukeskkonnaga riigiks;

c. edendame Eesti ühiskonna üldist avatust ja sallivust;

d. jätkame atraktiivse kultuurikeskkonna loomist Eestimaa erinevates piirkondades, mis aitab arendada turismivaldkonda;

e. Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks loome soodsa keskkonna välistudengite ja tippspetsialistide Eestisse tulekuks. See aitab Eestisse luua teadus- ja kompetentsikeskusi ning tagada ettevõtetele kõrgema kvaliteediga tööjõudu;

f. oleme vastu väheste oskustega võõrtööjõu massilisele sissetoomisele.

ETTEVÕTLIKKUSE EDENDAMINE

6. Turutõkete kõrvaldamine ja ausa konkurentsi tagamine:

a. võitlus kartellide ja monopolidega, kes takistavad konkurentide turulepääsu ja vähendavad sellega majanduse tõhusust ning tõstavad tarbijahindu, on riiklik prioriteet.

7. Bürokraatia ja aruandluse vähendamine:

a. vähendame bürokraatiat ja aruandlust, sealhulgas võimaldame alla 100 000 euro suuruse aastakäibega väikeettevõtetele mugava raamatupidamise äriregistri keskkonnas. Laiendame ettevõtjaportaali, lisades sinna mugava võimaluse käibemaksukohusluse ja kaubamärgi registreerimiseks;

b. lihtsustame äriühingute ümberkujundamise ja lõpetamisega seotud reegleid, et soodustada ettevõtlusaktiivsust ja juhtimisoskuste taaskasutamist;

c. viime läbi auditi Euroopa direktiividest tuleneva halduskoormuse minimeerimiseks Eesti seadusandluses.

8. Ettevõtluse õpe ja suurem väärtustamine:

a. väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat;

b. algatame üliõpilastele suunatud programmi „Hakka ettevõtjaks!";

c. viime ettevõtlusõppe põhihariduse õppekavasse ning tagame 2013. aastaks kõigile mittemajanduseriala tudengitele oma õppekava raames ettevõtlusõppe.

TARISTU

9. Energiajulgeoleku tagamine odavaima võimaliku hinnaga tarbijaile ja keskkonnale: tagame ettevõtetele ja tarbijatele odavaima võimaliku hinnaga elektrivarustuse, mitmekesistades ja hajutades energiatootmist, ergutades rohkem kasutama kodumaiseid taastuvaid energiaallikaid ning vähendades sõltuvust julgeolekuriske sisaldavast energia sisseostmisest kolmandatest riikidest.

10. Eksporti ja ettevõtlust takistavate transpordi pudelikaelte kaotamine.

a. arendame lennuühendusi eesmärgiga, et Tallinnast saab kõigisse suurematesse Euroopa ärikeskustesse lennata põhimõttel „hommikul sinna, õhtul tagasi“;

b. koostöös Poola, Läti, Leedu ja Euroopa Komisjoniga peame vajalikuks koostada ühiskava Baltimaade paremaks ja kiiremaks ühendamiseks Lääne-Euroopaga maismaad pidi (Via Baltica, Rail Baltica, Tallinn-Varssavi raudteeühendus jm.) ning analüüsime Tallinn-Peterburi reisirongiliini taasavamise otstarbekust.

11. Mugava äritegemise taristu edendamine:

a. liidestame riiklikud põhiregistrid (maakataster ja kinnistusraamat). Arendame registrite ristkasutust eesmärgiga viia andmete esitamisega seotud koormus ettevõtja jaoks võimalikult väikeseks;

b. katame Eesti ülikiire internetiühendusega; e-teenuste ja kogu IT sektori potentsiaali edasiarendamiseks ning ettevõtlusvõimaluste parandamiseks regioonides on oluline kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu väljaarendamine;

c. oleme eestvedajaks Euroopa digiteenuste ühisturu väljaarendamisel, ennekõike digitaalse isikutuvastamise rahvusvahelise süsteemi rajamisel.

12. Teadmuspõhist loomemajandust toetava taristu edendamine:

a. jätkame investeeringuid riigi ja juhtivate kõrgkoolide osalusel loodud teadusparkide taristu arendamisse, et viia kokku innovatsioon ja ettevõtted;

b. toetame kunstide rolli suurenemist ettevõtluse mitmekesistamisel, sealhulgas disaini suuremat rakendamist tootearenduses. Muudame EASi toetusmeetmeid loomemajanduse eripäradele vastavaks;

c. loome tingimused rahvusvaheliselt tunnustatud tippspetsialistide palkamiseks strateegilistele erialadele Eesti ülikoolides;

d. kaasajastame intellektuaalse omandi õiguse.

RIIGIMAJANDUS

13. Võitlus reguleeritud hindadest tuleneva hinnatõusuga:

a. loome konkurentsi gaasi pakkumises, et vähendada sõltuvust Vene gaasist ning suruda alla gaasi ja toasooja hind Eesti ettevõtjatele ja tarbijatele;

b. vähendame taastuvenergia toetusi, kahjustamata investeerimiskeskkonda ja riigi poolt endale seatud keskkonnaeesmärkide saavutamist.

14. Riigivara tootlikkuse suurendamine:

a. viime avaliku sektori jaoks mittevajaliku vara tsiviilkäibesse. Kaalume kapitalituru normaalseks toimimiseks valitud riigiettevõtete osaluse noteerimist börsil. Lõpetame maa- ja omandireformi;

b. koondame alustava ettevõtluse riiklikud tugimeetmed ühtsesse, lihtsasse ja paindlikku programmi;

c. soodustamaks suuremahulisi investeeringuid, peame vajalikuks pikendada riigi poolt väljastatavate ressursilubade (vee erikasutusluba jne) kehtivuse tähtaegu.

ÕIGUSKAITSE

16. Õigusriigi ja õigussüsteemi toimivuse ning ärikeskkonna parandamine:

a. lähtume mistahes ärikeskkonna muudatuste kavandamisel õiguskindluse ning vastava valdkonna ettevõtluse esindajate kaasamise põhimõttest;

b. arendame kohtusüsteemi sihiga muuta õigusemõistmine kodanikele kiiremaks ja odavamaks: kohtasjade menetlus ei tohi üheski kohtuastmes üldreeglina kesta üle 100 päeva. Loome uusi võimalusi kohtule alternatiivsete menetluste rakendamiseks. Kohtuotsuse täitmine peab olema tagatud;

c. täiustame maksejõuetusõigust ja täitemenetlust;

d. lihtsustame ja muudame läbipaistvamaks detailplaneeringute menetlemise ja ehitusloa saamise, sealhulgas vähendame bürokraatiat kodu remontimise ja soojustamise kavandamisel;

e. vaatame üle ärikeeldude kohaldamise regulatsiooni, eesmärgiga kõrvaldada turult ebaausad ettevõtjad;

f. korruptsiooni ennetamiseks ja tõkestamiseks kasutame kõiki sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilisi abinõusid;

g. vaatame kriitilise pilguga üle riigilõivud;

h. rakendame täiendavaid abinõusid võitluses maksupettuste ja maksudest kõrvalehiilimisega;

i. kaitsmaks paremini tarbijate huve muudame konkurentsiregulatsiooni tõhusamaks ja selgemaks. Suurendame Konkurentsiameti õigusi sekkuda olukordadesse, kus ettevõtted kuritarvitavad turupositsiooni või on vaba konkurents muul moel riivatud;

j. algatame EASis projekti, et teha äritegevuseks tarvilik seadusandlus inglise keeles kättesaadavaks.

EKSPORDI ERGUTAMINE

17. Ettevõtlustoetuste kasuteguri ning laenude ja garantiide osa suurendamine ekspordi toetamisel:

a. maksumaksja rahast makstavatest ettevõtlustoetustest on kasu vaid siis, kui need parandavad Eesti majandusstruktuuri, mistõttu tuleb Arengufondi, EASi, Kredexi ja PRIA kaudu makstavate toetuste maht ja teravik suunata ennekõike alustavate ja eksportivate ettevõtete toetuseks;

b. innovaatiliste ja ambitsioonikate ettevõtete sünniks käivitame programmi Start-up Eesti;

c. riigieelarve vahendite piiratuse juures peame õigeks järk-järgult liikuda toetustelt laenude ja tagatiste kasutamisele ning keskenduda koostööd ja tootearendust ergutavatele meetmetele.

d. Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise ergutamiseks analüüsime omakapitali (private equity) kättesaadavust ning vajadusel arendame edasi Sihtasutus Kredexi tooteportfelli ületamaks omakapitali pakkumisel esinevaid turutõrkeid.

18. Investeeringute ligimeelitamine ja Eesti ettevõtluskeskkonna jõulisem tutvustamine välisturgudel:

a. seame eesmärgiks muuta Eesti rahvusvaheliste äride peakorteriks, regionaalseks meditsiini-, küberkaitse- ja messikeskuseks, tunnustatud loomemajanduse ja disainimaaks;

b. kaalume õigusliku raamistiku loomist pikaajaliste partnerluslepingute sõlmimiseks riigi ja Eestisse suuremahulisi välisinvesteeringuid toovate ettevõtete vahel;

c. aktiviseerime välisteenistuse toetust Eesti ettevõtetele välisturgudele sisenemisel ja tegutsemisel;

d. algatame eraldi programmi Aasia kapitali ja turistide meelitamiseks Eestisse.

FINANTSKESKKOND

19. Finantskeskkonna turvalisuse suurendamine:

a. ausa konkurentsi kindlustamiseks tugevdame järelevalvet panganduse ning pensionifondide tegevuse üle;

b. lihtsustame reegleid, et sisuliselt käivituks börs alternatiivse heade äriideede rahastamise allikana ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Eesti elanikest peab saama omanikuühiskond ka ettevõtete omanikeks olemise kaudu.

20. Kindlustusturu edasiarendmine: tegutseme sihiga laiendada kindlustustegevust oluliselt enam ka tervisest ning ajutisest või alalisest töövõimetusest ja maksejõuetusest tulenevatele riskidele.

Stabiilse majanduskasvu saavutamise eelduseks on struktuursed reformid hariduses, energeetikas ja halduses ning Eesti transpordiühenduste arendamine, mis on põhjalikumalt käsitletud valitsusliidu programmi osades: Konkurentsivõimeline haridus, Energeetikajulgeolek, Tõhus ja moodne kodanike riik ning Ühendatud Eesti.

PERESÕBRALIK RIIK

Valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, mis kindlustaks, et Eesti rahvast saab kasvav rahvas. Valitsusliit soovib, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem. Eesti olgu parim paik elamiseks. Valitsusliit peab hooliva ja peresõbraliku ühiskonna kujundamist parimaks viisiks, mis soodustab võõrsil töötavate ja elavate Eesti juurtega haritud inimeste kodumaale naasmist. Perekeskse hea ja turvalise elukeskkonna loomiseks peab Valitsusliit oluliseks läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Toetava keskkonna edasiarendamine sündivuse suurenemiseks:

a. tagame vanemahüvitise süsteemi jätkumise – vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine ühes või teises suunas viib sündide vältimiseni ja emade olukorra halvenemiseni tööturul;

b. toetame raseduskriisi aegset nõustamist, eesmärgiga vähendada abortide arvu;

c. kehtestame 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni – maksame 01.01.2013 ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lapse kasvatamise eest 4% riigi keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni (välja arvatud vanema tööl käimise aeg). Tagamaks põlvkondade vaheline solidaarsus, maksame 01.01.1991-31.12.2012 sündinud lapse ühele vanemale pensionilisa kahe aastahinde väärtuses. 1. jaanuarist 2015 maksame enne 01.01.2013 sündinud lapse ühele vanemale täiendavat pensionilisa ühe aastahinde väärtuses.

2. Kindlustunde tagamine peredele lapse kasvatamiseks ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist:

a. peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi;

b. perede aitamisel eelistame mõistlikku tasakaalustatud süsteemi teenuste pakkumise, universaaltoetuste ja otseste rahaliste toetuste vahel.

c. jätkame lasterikaste perede kodutoetuse programmi, majanduslike võimaluste tekkimisel kehtestame tugisüsteemi lasterikastele peredele ja üksikvanematele;

d. peame õigeks, et ühe pere lastel on õigus käia samas lasteaias;

e. koondame omavalitsuste infokeskkonnad ühtsesse lapsehoiu infosüsteemi, et lapsevanematel oleks mugav ja lihtne leida sobiv lastehoiuvõimalus;

f. jätkame koolilõuna riiklikku toetamist põhikoolis, väärtustame tervislikku ja värsket, kohapeal kohalikust toorainest valmistatud toitu.

4. Pere- ja tööelu ühitamise võimaluste edasiarendamine:

a. jätkame lapsehoiuvõimaluste paindlikumaks muutmist, et aidata vanemad kiiremini tagasi tööturule ja seeläbi suurendada perede sissetulekuid;

b. arendame lastehoiuteenuse kõrval ka teisi peredele suunatud teenuseid ning väärtustame peresõbralikkust ühiskonnas tervikuna. Peresõbralike ettevõtete riiklikuks tunnustamiseks kehtestame peresõbraliku ettevõtte tunnistuse – nii teab iga lapsevanem töökohta valides, kus tema väärtust hinnatakse ja vajadusi mõistetakse;

c. taastame isapuhkuse.

5. Huvihariduse edendamine: noorte huvitegevuses osalemise suurendamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks kehtestame 1. jaanuarist 2014 ringiraha.

6. Kodussünnitamise täpsem seadustamine: oleme seisukohal, et pere soovi korral ja vastunäidustuste puudumisel võib naine valida sünnitamiseks ämmaemanda või naistearsti juuresolekul ka oma kodu või muu sünnitamiseks sobiva paiga.

7. Tugi lastetutele peredele, kes soovivad lapsi:

a. toetame lastetusravi, et tagada võrdne võimalus lapse saamiseks ka neile, kellel meditsiinilise sekkumiseta see võimalus puuduks;

b. vähendame lapsedamisega seotud bürokraatiat, et üha enam asenduskodudes elavaid lapsi jõuaksid senisest kiiremini sobivatesse peredesse.

8. Laste õiguste tõhus kaitsmine:

a. laste õiguste ja ka kohustuste paremaks reguleerimiseks kehtestame ja rakendame tänapäevase lastekaitseseaduse;

b. abi osutamise tõhustamiseks lapsele ja perele pöörame tähelepanu varajase märkamisele ja sekkumisele;

c. peame oluliseks peredele pakutavate sotsiaalteenuste kvaliteedi tõusu.

9. Vanemahariduse ja perenõustamise kättesaadavuse parandamine:

a. soovime ühiskonnas rohkem väärtustada paremate peresuhete kujunemist, sest noorte eluhoiakute areng, sealhulgas ennasthävitava riskikäitumise vältimine on otseses seoses peresuhete püsivuse ja kvaliteediga;

b. soovime tõhusama nõustamise teel ennetada paarissuhete (nii abieluliste kui vaba-kooseluliste) purunemist ja toetada senisest enam vanemaharidust;

c. kooliprogramm peab senisest suuremat tähelepanu pöörama pereväärtustele ja riskikäitumise vältimisele. Toetame seksuaaltervise ning vanemluse alast haridust põhikoolis ja gümnaasiumiastmes.

HARITUD EESTI

Eesti püsimise võti on haritud rahva käes, seetõttu on haridusvaldkond eelseisvate aastate prioriteet. Tahame viia Eesti hariduse Põhjamaade tipptasemele – meie eesmärk on haritud rahvas ja edukas Eesti.

Hea haridus tähendab inimese jaoks suuremat palka, paremat kaitset töötuse vastu ja suuremat pensioni tulevikus. Võimalus saada maailmatasemel haridust annab peredele suurema kindlustunde laste saamisel. Parem haridus tagab tervislikuma ja õnnelikuma elu.

Valitsusliit soovib ehitada jõukat Eestit, mis on Läänemere regioonis hästi lõimitud, kõrgtehnoloogiale tuginev ning ekspordile orienteeruv suurte investeeringute sihtriik. Sellise Eestini jõudmiseks on möödapääsmatu jätkata haridussüsteemi ümberkorraldustega.

Valitsusliit näeb Eesti tuleviku võtit heas ja kättesaadavas hariduses.

Et pakkuda rahvale parimat, seame hariduskorralduses ja õppesisus järgmised sihid:

1. Igale lapsele lastehoiuteenuse ja kvaliteetse alushariduse omandamise võimalus:

a. seame eesmärgiks, et alushariduse omandaks koolieelsetes lasteasutustes ja koolide ettevalmistusklassides vähemalt 95% lastest. Jätkame lasteaiakohtade loomist ja lasteasutuste energiasäästlikkuse parandamist Euroopa Liidu struktuurifondide KOIT kava ning Kyoto saastekvootide müügist laekuvate vahendite toel. Vähendades erinevusi kooliminejate ettevalmistuses väldime hilisemat haridustee katkemist;

b. alus- ja põhihariduses peab keskenduma õppimisoskuse, iseseisva mõtlemise, loovuse ja õpijulguse kujundamisele. Õppe ja kasvatusalal on oluline väärtustel põhinev tegevus;

c. lapsekeskse lastehoiuteenuse rakendamiseks seame pikaajaliseks sihiks õpetajate (sh eripedagoogide) arvu suurendamise lasteaialapse kohta.

2. Kaasaegsem ja kvaliteetsem üldharidus:

a. rakendame uue õppekava, mis vähendab õpilaste õppekoormust põhikoolis ja annab neile selle kõrval rohkem võimalusi loominguliseks tegevuseks. Peame väärtuskasvatust koolielu lahutamatuks osaks;

b. kindlustame õpilastele koolides parimad tingimused arenemiseks. Peame oluliseks õppekeskkonna parandamist loodusainetes, matemaatikas, tehnoloogia- ja teadusõppes;

c. õppetöö mitmekesistamiseks ja haridusele parema ligipääsu tagamiseks, võtame kasutusele seda lihtsustavaid uusi tehnoloogiaid. Laiendame e-õppe võimalusi, et kergendada koolikotti ja vanemate osalust õpiprotsessis. Loome e-gümnaasiumi, kuhu koondame akadeemilise õppevara ja kust nii koolid kui õpilased saavad kursusi alla laadida;

d. soodustame lastevanemate suuremat osalust õppeprotsessis ning võimaldame koolide juures selleks vajalikku ettevalmistust;

e. viime miinimumini varase koolist väljalangevuse, ajutised kõrvalejääjad toome kooli tagasi;

f. soosime vabahariduslikku tegevust ja alternatiivpedagoogikate kasutamist, kui see annab osale õpilastest võimaluse õppida just neile sobivas keskkonnas.

3. Õpetajakutse väärtustamine, et õpetajateks saaksid parimad:

a. toimiva kutsevaliku ja korraliku, harjutuskoolidele tugineva õpetajakoolituse abil ülikoolides, saavutame, et õpetajaamet oleks ihaldusväärne meie parimatele ülikoolilõpetajatele;

b. jätkame 12 782 eurose õpetaja lähtetoetuse maksmist noortele alustavatele õpetajatele;

c. pakume õpetajakutse valikut aktiivselt juba alates gümnaasiumist, lähtudes „Noored kooli!" ja teiste sarnaste projektide kogemusest. Tagame õpetajatele kõrgetasemelise baas- ja täiendkoolituse. Õppekava kvaliteedi tagamiseks sätestame, et haridus- ja teadusministeerium saab õiguse välis- ja sisehindamise tulemuse alusel hinnata koolijuhtide pädevust.

4. Mõistliku koolivõrgu kujundamine:

a. keskendumine hariduse sisule ning omandivormide vabadus ja võrdsus on eelduseks Eestile sobivaima haridusvõrgu kujunemisel. Tagame õpilastele ka edaspidi võrdse juurdepääsu kvaliteetsele kooliharidusele;

b. toetame maakonnagümnaasiumide väljaarendamist kõigis maakonnakeskustes nn puhta gümnaasiumina, vajadusel riigigümnaasiumina;

c. pakume rahvusvahelistele tippspetsialistidele võimalust panna oma lapsed Euroopa Kooli ning saada rahvusvahelist bakalaureuseõpet Inglise Kolledžis ja Miina Härma Gümnaasiumis.

5. Vähemusrahvustest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi, eesti keele õpe kõigile:

a. kindlustame tasemel eesti keele õppe muukeelsetes lasteaedades, põhikoolides ja kutsekoolides. Selleks laiendame keelekümblusprogrammi kasutamist;

b. viime lõpule vene gümnaasiumide ülemineku eesti õppekeelele. Aitame omavalitsustel moodustada tugevaid vene õpilaskonnaga, kuid hea eestikeelse õppega nn vene lütseume;

c. laiendame Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30% lisatasu maksmist;

d. pakume jätkuvalt tasuta eesti keele õppimise võimalusi;

e. laiendame eesti keele õppimise võimalusi teiste riikide haridusasutustes;

f. kindlustame vähemuskeelsetes põhikoolides kõrgel tasemel eesti keele, kultuuri, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamise.

6. Kutseõppe kui haridusvaliku taseme ja populaarsuse tõstmine:

a. ehitame kaasaegsel tasemel välja kõigi kutsekoolide õppekompleksid ja ühiselamud. Kutsekoolidest peavad saama kohalikud kompetentsikeskused, millel on laiem roll kogu piirkonna arendamisel;

b. loome kutsekoolides võimaluse täiendavaks õpilaste vastuvõtuks;

c. soodustame üld- ja kutsehariduslike õppeasutuste koostööd ning enesetäiendusvõimalusi kutsehariduse läbinutele, kes soovivad jätkata haridusteed kõrgkoolis. Selleks võimaldame kutsekooli õpilastel omandada soovi korral üldaineid gümnaasiumi omadega sarnases mahus.;

d. kutsekoolilõpetaja peab kooli lõpuks suutma omandada tööandjaid rahuldava kutsekvalifikatsiooni.

7. Elukestvas õppes osalemise suurendamine:

a. seame elukestva õppe projektide rahastamise Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamise prioriteediks. Lisaks sellele peame oluliseks noorsootööprojektide rahastamist. Haridussüsteemi tagasipöördumine ei ole ühelegi inimesele takistatud või ülemäära keeruliseks muudetud;

b. elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu suurendamiseks ühiskonnas tänaselt 12%-lt 20% tasemele ei käsitle kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena;

c. vanemate sissemaksed oma lapse haridusfondi või -kindlustusse saab jätkuvalt maha arvata isiku maksustatavast aastatulust.

8. Tasuta ja tipptasemel kõrgharidus:

a. seame kvaliteedi kõrghariduskorralduse läbivaks eesmärgiks. Soovime, et kõrghariduse kvaliteet oleks ühiskonna üldise tähelepanu ja avaliku debati keskmes, muuhulgas toimiks teadusuuringute kaudu Eesti haridusseisu järjepidev seire;

b. loome võimaluse saada tasuta kõrgharidust Eestis kõigile võimekatele noortele. Selleks võtame 2011. aastal vastu seaduse, millega suurendame aastatel 2012-2014 avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40 % võrra, tagades sellega õppemaksuta õppe kuni 12 500 sisseastumistingimused täitvale üliõpilasele eestikeelsetel õppekavadel ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust;

c. käivitame 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume;

d. seisame selle eest, et kõrghariduse struktuuriuuenduseks saaks muuhulgas kasutada ka 2014. aastal algava Euroopa struktuurifondide uue rahastamisperioodi vahendeid;

e. loome magistrandidele suurema võimaluse panna kokku isikupärane õpingukava erinevate ülikoolide parimaist kursusist. Doktorandid hakkavad nooremteaduritena saama palka, mis on suurem seni makstud stipendiumist;

f. säilitame riiklikud toetused väikestele humanitaarteaduslikele erialadele ülikoolides. Arvestame humanitaarteaduste, sealhulgas ka rahvusteaduste erilaadsusega.

9. Kasvab ühiskonna panustamine teadus- ja arendustegevusse ning rahvusvahelisse teaduskoostöösse:

a. seame sihiks jõuda teadus- ja arendustegevuse rahastamisel 3%-ni SKTst, sealhulgas erasektori osaluseni vähemalt 2/3 ulatuses sellest. Jätkame teaduse populariseerimist;

b. muudame teaduse rahastamise süsteemi selgemaks, st säilitame teadusasutuste baasfinantseerimise ja loome projektitoetuste jagamiseks kahe asutuse asemel Eesti Teadusagentuuri. Kehtestame teaduse rahastamisel teadlaste karjäärimudeli. Isikukeskne teaduse rahastamise süsteem on asendunud konkurentsikesksega – teadusasutuste rahastamine sõltub teadustulemustest, mitte olemasolevate teadlaste arvust. Soodustame igakülgselt Eesti teadlaste osalemist rahvusvaheliste teaduskeskuste töös, samuti ülikoolide, riigi ja erasektori koostööd ning ettevõtjate keskendumist tootearendusele;

c. jätkame teaduse ja kõrghariduse taristu välja arendamist. Kindlustame sellesse kuuluvate hoonete edaspidise haldamise.

AKTIIVNE TÖÖTURUPOLIITIKA. SOTSIAALNE TURVALISUS

Valitsusliidu tööturu- ja sotsiaalpoliitika eesmärk on inimeste sissetulekute, elukvaliteedi ning sotsiaalse turvalisuse kasv. Väärtustame riigi hea majandusarenguga kaasnevaid kõrgemaid sissetulekuid, tegelikele vajadustele vastavaid inimväärseid toetusi ja väärikat vananemist.

Selleks, et jätkuks inimeste sissetulekute kasv, paraneks elukvaliteet ja sotsiaalne turvalisus, viib Valitsusliit ellu poliitikaid ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Stabiilne pensionitõus:

a. pensionitõusu eelduseks on aruka ja konservatiivse majandus- ja rahanduspoliitika jätkamine, mis kindlustab majanduskasvu ning uued töökohad;

b. väärtustame sotsiaalselt aktiivset elu, mis tagab pensionile jäädes suuremad sissetulekud ning loob kõigile võimaluse töötada nii kaua kui ise soovitakse.

2. Põhitähelepanu noorte ning pikka aega tööturult eemal olnute tööpuuduse vähendamisele:

a. inimeste parim võimalus tööturul edukas olla seisneb heas hariduses. Seetõttu pöörame enim tähelepanu inimeste hariduse ja kutseoskuste tõstmisele, mis võimaldavad neil tööturul taotleda paremaid tingimusi ja palka;

b. jätkame TULE ja KUTSE programmidega, et haridustee kõrg- või kutsehariduses katkestanud saaksid tööturult tagasi pöörduda hariduse omandamise juurde;

c. jätkame ja arendame tööturu olukorrast sõltuvalt aktiivseid tööturumeetmeid, muuhulgas palgatoetust, tööpraktikat, ettevõtluse alustamise toetust, erialase ettevalmistuseta inimeste koolitamist jmt;

d. parandame töötukassa võimet aidata inimesi uue töökoha leidmisel, pakkudes kiiremat teenust, tänapäevaseid IT-võimalusi ning personaalsemat lähenemist;

e. toetame pikka aega lastega kodus olnud emade tööturule tagasipöördumist;

f. tagame noortele karjääriõppe –ja nõustamise üldharidus- , kutse- ja kõrghariduse tasemel;

g. Ida-Virumaa pikaajalise töötuse leevendamiseks pakume EAS-i kaudu individuaalseid suuremahuliste tööstusinvesteeringute toetamise pakette, mis aitaksid luua uusi töökohti regioonis.

3. Elukestva õppe ja töötute ümberõppe vahendite suurendamine: a. tõstame elukestvas õppes osalemist 20%ni ning ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute arvu.

b. jätkame riigi toel kutseõppe programmi 16-29 aastastele põhiharidusega või põhihariduseta töötutele. Toetame Euroopa Sotsiaalfondi pilootprojekti ülemaalist rakendamist, et anda täiskasvanutele tööalast koolitust kutseõppeasutustes.

4. Puuetega inimeste elukvaliteedi parandamine:

a. hindame kodanikuühiskonna väärtust ja peame vajalikuks puuetega inimeste esindusorganisatsioonide suuremat kaasamist riiklikku otsustusprotsessi;

b. parandame puuete määramise süsteemi korraldust ning vähendame rehabilitatsiooniga seonduvat bürokraatiat;

c. algatame puuetega inimeste tööhõive programme. Viime läbi Töötukassa tööturumeetmete revisjoni, et need soodustaksid puudega inimese töösuhet ja oleksid paindlikud. Kaardistame puude liikide kaupa valdkonnad, kuidas laiemalt rakendada ja koolitada inimesi;

d. seame eesmärgiks ratifitseerida ÜRO Puuetega Inimeste Konventsioon.

5. Investeeringute suurendamine hoolekandeasutustesse: riigi poolt hallatavate erihooldeasutuste ja asenduskodude renoveerimesel lähtume põhimõttest, et ehitatakse tänapäevased peremaja tüüpi külad, kus abivajajatele saab pakkuda parimat hoolitsust.

6. Igale vajajale võimalikult võrdväärse abi tagamine: kehtestame riiklikult loetelu minimaalselt vajalikest sotsiaalteenustest ja nende kvaliteedinõuded (standardi), mida iga omavalitsus peab inimestele pakkuma.

7. Võimaluste loomine paindlikumaks ja kvaliteetsemaks elukorralduseks pensionipõlves: edendame koduhooldust ja telemeditsiini ning loome täiendavaid võimalusi eakate kvaliteetseks päevahoiuks.

TERVE EESTI

Valitsusliidu tervishoiupoliitika eesmärk on Eesti inimeste pikem ja tervem elu ning kvaliteetne arstiabi terviseprobleemide korral. Valitsusliidu silmis on eluea üldisest pikkusest veelgi olulisem just tervena elatud aastate arv, mis on viimase viie aastaga kasvanud rohkem kui viie aasta võrra.

Nüüdismeditsiin suudab pakkuda kvaliteetset abi, kui inimene seda vajab, aga inimestel endil on võimalus väga palju teha oma tervise säilimise või parandamise eesmärgil. Tervislik toitumine ja piisav kehaline aktiivsus on hea tervise alused.

Eestis pakutav tervishoiuteenus on Euroopa võrdluses heal tasemel, kuid sellele vaatamata soovib Valitsusliit astuda samme arstiabi veelgi paremaks muutmiseks.

Valitsusliidu nägemuses on parem rahvatervis ja tervishoid saavutatav, kui viia ellu järgmistest põhimõtetest lähtuvad poliitikad ja struktuursed reformid:

1. Inimeste eeskujuliku tervisekäitumise toetamine:

a. edendame tervislikke eluviise, kaasajastame Rahvatervise seaduse. Tunnustame riiklikult terviseedendajaid;

b. suurendame korrapäraste tervisekontrollide mahtu nii lastele kui täiskasvanutele, samuti peab suurendama erinevate tervisejälgimis- ja sõelumisprogrammide läbiviimist;

c. Eesti tippkokki kaasates julgustame Eesti inimesi juba lasteaiast ja koolist alates tervislikult toituma, kasutama toidu valmistamisel kodumaiseid ja mahetoidu tooraineid ning tõstma üldist toitumiskultuuri;

d. seame eesmärgiks vähendada vigastussurmade hulka vähemalt Euroopa keskmise tasemeni, rakendades pidevat erinevate valdkondade vigastussurmade ennetamise poliitikat.

2. Igaüks peab saama valida talle sobivaima tervishoiuteenuse:

a. toetame patsientide vaba liikumist, võtame initsiatiivi regionaalses koostöös vaba liikumise rakendamisel ning arendame Eesti patsientide vaba liikumist toetavate infosüsteeme;

b. peame õigeks ravi pakkuvate teenuseosutajate paljusust ja raviks ettenähtud rahaliste vahendite suuremat sidumist patsientidega, et avardada Eesti-siseselt patsientide valikuvõimalusi raviteenuste saamiseks;

c. tervishoiuteenuse tagamiseks kõikjal Eestis loome erasektoriga koostöös asendusperearstide süsteemi, mis tagaks perearsti olemasolu igale elanikule ka siis, kui oma perearst puhkab või tekib muu ettenägematu takistus teenuse osutamiseks raskesti ligipääsetavates paikades.

3. Ravimid on odavamad ja paremini kättesaadavad:

a. arendame koostööd nii Euroopa Liidu kui muude riikidega, et tagada suurem ravimite valik Eestis;

b. tugevdame riigi võimet pidada läbirääkimisi ravimite hinna kujundamisel ja järelevalve teostamisel;

c. kaasajastame ravimipoliitika. Ravimite kättesaadavuse parandamiseks ja omaosaluse vähendamiseks analüüsime kehtivaid piiranguid. Kaalume apteegibussi teenuse sisseseadmist ning digiretsepti süsteemi loodud eelduste ärakasutamiseks seadustame ravimite ostmise võimaluse traditsioonilise apteegi osana toimiva e-apteegi kaudu.

4. Tervishoiu rahastamise mitmekesistamine ja tõstmine rahakasutuse parema sihituse teel:

a. analüüsime ja kaalume tänase süsteemi muutmist selliselt, et inimeste ravikindlustuseks mõeldud raha läheks valdavalt raviteenuste rahastamiseks;

b. toetame tervishoiu rahastamise mitmekesistamist, suurendades võimalusi vabatahtlikuks tervisekindlustuseks;

c. toetame perearstitöö kvaliteedi parandamisele suunatud lisatasusüsteemi rakendamist võimaldamaks perearstidel palgata lisaõde, et muuta tõhusamaks perearstide tegevus haiguste ennetamisel ja krooniliste haigete jälgimisel.

5. Arstiabi korralduse ajakohastamine:

a. uuendame nii riikliku südamestrateegia kui ka vähistrateegia, sealhulgas rajame võrgustikupõhise vähiravisüsteemi;

b. anname perearstidele suuremad võimalused inimeste tervisliku käitumise suunamisel, suurendame noorte arstide riiklikku tellimust ning parandame arstiabi kvaliteeti;

c. toetamaks maakonnakeskuste haiglatesse noorte arstide tööleasumist, maksame noorele arstile esimese residentuuri lõpetamise järgselt tööle asumisel kohalikku või üldhaiglasse 15000 euro suurust lähtetoetust;

d. rajame Tallinnas laste vaimse tervise keskuse.

6. Eakatele suunatud teenuste arendamine: tagame eakatele paremad hooldusravi ja koduõenduse võimalused. Demograafilisest seisundist tulenevalt eelistame rahastada hooldusravi ennaktempos ning rajame igasse maakonda kaasaegsed hooldusravikeskused.

7. Patsientide teadlikkuse tõstmine:

a. peame õigeks, et patsiendiga seotud ravijuhu maksumus oleks patsiendile nähtav riigiportaali kaudu;

b. suurendame patsienditeadlikkuse tõstmisega (nagu näiteks koopia- ja originaalravimite võrdlemine) seotud programmide mahtu.

c. peame vajalikuks kiirelt rakendada terviseteadlikkuse õpe uue riikliku õppekava mahus. Esmaabi ja elustamise põhiteadmised peavad olema selgeks saanud juba põhikoolis.

8. Tõhus võitlus ühiskonda hävitavate nakkushaiguste, alkoholismi, tubaka ja narkomaaniaga:

a. pöörame eelkõige tähelepanu noorte riskiteadlikkuse tõstmisele;

b. HIV-nakkusega võitlemisel on riigi prioriteet uute nakatunute arvu vähendamine, pöörates erilist tähelepanu noorte ennetusmeetmetele;

c. narkomaanidega tegelemisel kasutame lisaks olemasolevatele ravimeetoditele senisest enam personaalsemat lähenemist ja vajadusel narkomaania võõrutusravi alternatiivseid meetodeid;

d. alkoholi ja tubaka tarvitamise vähendamiseks vaatame üle riikliku alkoholi- ja tubakapoliitika ja karmistame karistusi nende alaealistele kättesaadavaks tegemise eest. Arendame välja alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja nõustamise süsteemi, et ennetada kroonilise alkoholisõltuvuse väljakujunemist ja tagada ravi ning rehabiitatsiooniteenused motiveeritud alkoholist loobujatele.

9. Kõikide saarteelanike kindlustamine kvaliteetse arstiabiga: lisaks perearstiteenuse tagamisele kindlustab riik kõikide kõrgema tähtsusega väljakutsete puhul saartele helikopteriteenuse olemasolu.

10. Tervishoiuteenuste ekspordi ja meditsiiniuuenduste edendamine:

a. peame vajalikuks Eesti meditsiini- ja infokommunikatsioonitehnoloogia oskusteabe tugevamat ühendamist riigi ja juhtivate ülikoolide poolt loodud teadusparkides, mis aitab viia Eesti meditsiiniinnovatsiooni uuele tasemele. Riik saab seda toetada investeeringutega teadusparkide taristusse ning EASi toel Eesti meditsiiniuuenduste rahvusvahelist turundustegevust koordineerides.

ENERGIAJULGEOLEK

Valitsusliidu energiapoliitika eesmärk on Eesti energiajulgeoleku kindlustamine odavaima võimaliku hinnaga Eesti tarbijatele ja keskkonnale. Kindel, taskukohane ja puhas energiavarustus tugevdab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning loob eeldused suuremaks majanduskasvuks ja uute töökohtade tekkeks. Energia säästmine ja tõhusam kasutamine on olulised vahendid energiajulgeoleku saavutamisel odavaima võimaliku hinnaga.

Valitsusliit näeb energeetikat Eesti arengu ühe võtmevaldkonnana mitte üksnes julgeoleku, vaid ka Eesti ekspordivõime kasvatamise seisukohalt. Energiast ja meie unikaalsest tehnoloogilisest oskusteabest energiatootmise vallas peab saama oluline Eesti ekspordiartikkel, majanduse, töökohtade ja sissetulekute kasvu allikas.

Nende eesmärkide saavutamiseks soovib Valitsusliit läbi viia poliitikat ja struktuurseid reforme, mis lähtuvad järgmistest põhimõtetest:

1. Energiasõltumatuse hoidmine ka pärast 2016. aastat:

a. Eesti peab jõuliselt jätkama energiaallikate portfelli mitmekesistamist ning säilitama energiasõltumatuse tänasel määral ka pärast 2016 aastat, st et ülekaalukas osa Eestis tarbitavast energiast toodetakse kodumaistest energiaallikatest või Eestis;

b. valmistame ette tuumaenergia kasutuselevõtu eelduseks oleva seadusandluse ning viime läbi erapooletud tasuvusuuringud ja keskkonnamõju hinnangud Eesti oma tuumajaama rajamise otstarbekuse hindamiseks. Tuumatehnoloogia, mida Eesti riik lubab oma territooriumil kasutada, peab olema kaasaegne ja turvaline. Seetõttu lähtuma Euroopa Komisjoni soovitusest ja lubame üksnes kolmanda või sellest kõrgema põlvkonna tuumareaktori kasutamist. Eesti võimalik tuumaenergia programm peab sisaldama kohalike spetsialistide väljaõpet ning tagama maksimaalse ohutuse ja ausad turutingimused. Eesti võimalikus tuumajaamas saavad soodsate ja stabiilsete elektrihindade tagamiseks ning töökohtade loomiseks võimaluse osaluse omandamiseks ka Eesti tööstuslikud elektritarbijad;

c. näeme perspektiivi kodumaiste vedelkütuste tööstusel vähendamaks sõltuvust vedelkütuse impordist.

2. Rahvuslikku julgeolekut suurendavate ühenduste ja taristute rajamine:

a. Eesti energiajulgeoleku suurendamiseks liidame Eesti elektrivõrgud Kesk-Euroopa sünkroonalaga;

b. arendame edasi ühendusi Põhjamaade ja Lätiga, esmajärjekorras ehitame valmis Estlink 2;

c. Eesti gaasivarustuskindluse suurendamiseks ja konkurentsi tekitamiseks gaasiturul viime läbi gaasivõrgu omandilise lahutamise;

d. Soome ja Balti riikide turgude sidumiseks üheks atraktiivseks gaasituruks käsitleme prioriteetse ülepiirilise energeetika taristuprojektina BalticConnectori ehitamise ettevalmistamist, milleks taotleme kaasrahastamist Euroopa Liidu uuest eelarveperspektiivist. Jätkame tööd LNG terminali Eestisse rajamise ettevalmistamiseks;

e. Eesti osaleb aktiivselt Balti energiaturu integratsiooniplaani (Baltic Energy Market Interconnection Plan) väljatöötamisel ja elluviimisel ning suurendab energiakoostööd Põhjamaadega.

Valija hääl võiks lugeda enamgi

2011-03-10

IRL on teinud ettepaneku muuta valimisseadust nii, et üleriigilised nimekirjad reastuksid ümber vastavalt konkreetses valimisringkonnas saadud häälte kaalule. Häälte kaalu saame kätte, kui arvutame välja, mitu protsenti kogus kandidaat valimisringkonnas antud häältest. Sellise häälte kaalu pingerea alusel muutuks kompensatsioonimandaadi saajate ring.

Seekord sai Reformierakond 7, Keskerakond 5, SDE 4 ja IRL 3 kompensatsioonimandaati. Näiteks kui IRLil said praegu kompensatsioonimandaadi Toomas Tõniste, Siim-Valmar Kiisler ja Indrek Raudne, siis häälte kaalu alusel saaks neist mandaadi vaid Tõniste, lisanduksid Mart Nutt ja Trivimi Velliste. Vaatamata Nuti 1968 häälele Nõmmel-Mustamäel ning Velliste 1615 häälele Pärnus pole neil praeguse seisuga suuri lootusi isegi asendusmandaadi saamiseks.

SDE kompensatsioonimandaadid said endised rahvaliitlased Jaak Allik ja Kajar Lember. Kui aluseks võtta häälte kaal, saanuksid mandaadi hoopis Tartus 3037 häält kogunud Marju Lauristin ning Saare-, Lääne- ja Hiiumaal 1878 häält saanud ja samas kandideerinud Lemberit tugevalt edestanud Hannes Hanso.

Silmatorkav on, et kõige tagasihoidlikumate häältega pääseb riigikokku Keskerakonna veteran Kalev Kallo (308 häält), noorematest on aga tagasihoidlike häältega edutatud eeskätt parteitöötajaid, nagu Priit Toobal jt.

Loo moraal on see, et valija hääl loeb, aga ta võiks lugeda veel enam.

Rohkem inimlikkust

2011-03-07

Kõik rullub meie ees sel lumerikkal talvel lahti kirju ja äreva kangana. Heaolule suunatud valimislubaduste kaskaad, lein suurõnnetuse pärast ja Eesti Vabariigi aastapäeva hardad hetked.

Kas ühiskonna alusväärtused on selleks korraks lahti räägitud? Vaevalt. Uus olukord ja uued arendused hakkavad sündima juba valimisjärgsel päeval. Aeg, mil lumi sulab ja mahlad liikuma hakkavad, on uute ideede läbiarutamiseks ehk viljakamgi kui südatalvine lumekalkus ja -pimestus.

Kampaania käigus olen kohanud kõige mitmekesisemaid probleeme. Puuduse ja ebakindluse kõrval võib näha sedagi, et paljudel pole oma muresid kellegagi jagada ning vana eesti inimese uhkus ja tagasihoidlikkus ei luba abi küsima minna. Näiteks Õismäel inimestega rääkides tuleb korduva motiivina esile rahulolematus Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna tööga. Õige mitu inimest andis mõista, et kui abivahendeid napib, siis inimlikumat suhtumist võiks ometi jätkuda.

Kuid poliitika seaduspära on ka see, et liiga magusate lubaduste teostamine võib lõppeda hapu eelarvekriisiga ning see vaba raha, mille kasutamise osas me valimiste eel erinevaid programme välja pakume, on tegelikult väga piiratud. Seega on inimliku ja jätkusuutliku arengu oluline eeldus jääda realistiks, mitte bluffida, valetada või inimesi eksitada.

Oleme end harjunud pidama õigusriigiks, kuid väga suur osa kodanikest ei arva nii. Tavaline inimene on endale selgeks teinud, et alla saja tuhande kroonilise rahalise kaotuse korral ei maksa kohtuteed ette võtta. (Pean vanast harjumusest ikka Eesti kroone silmas). Rääkimata sellest, et tädi Maali ka ise suudaks oma tervest mõistusest lähtudes aktsepteeritava hagiavalduse kokku panna. Ta ei saa võtta vihikust paberit ja sellele kirjutada, et palub kohtult abi, vaid ta peab rahakott puuga seljas advokaadi manu minema.

Pisut suurema kaliibriga ärimees kostab veel krõbedamalt. Masu ajal püüdsid paljud võlglased raha firmadest välja kantida ja vähem kui miljoni-kroonilise kaotuse korral polnud mõtet kohtusse pöörduda. Ühesõnaga: kõikvõimalikud tõkendid ja barjäärid, mida me oma õiguste kaitsel kohtame, on muutunud ebamõistlikuks ja pärssivaks.

Lõppeva Riigikogu põhiseaduskomisjon vaatas läbi mitu Riigikohtule saadetud kaebust seoses kõrgete lõivudega kohtuhagi esitamisel. Pidime jõudma järeldusele, et sellega on ohtu seatud inimeste õigus tõhusale õiguskaitsele. Siit edasi tuleb osutada mõistlikule riigifilosoofiale, mis ütleb, et sellised lõivud on mõeldud õiguskaitse tagamiseks, mitte riigieelarve täitmiseks.

Kahjuks ei aita alati ka riigi õigusabi seadus, kuna kohtunik ütleks abipalujale, et tal on ju vara, mille tagatisel on võimalik võtta laenu ja seega saab ta ise advokaadi palgata ning muud vajalikud kulud katta.

Üks mu sõber kulutas kohtu registriosakonnas kuid selleks, et saavutada lihtsa mittetulundusühingu ümberregistreerimine pärast seda kui üks kahest organisatsiooni esindajast oli surnud. Tema tervest mõistusest jäi väheseks, et sõnastada iseendaga läbi viidud üldkoosoleku protokoll, et see oleks „juriidiliselt korrektne". Pole imestada, et sellised tõigad tekitavad inimestes masendust ja jõuetust.

Inimlikkust, hoolivust ja õiglust pole võimalik saavutada pelgalt magusate lubadustega riigieelarve ümberjagamiseks. Vaja on ka lihtsalt inimlikumat suhtumist ja bürokraatia tiivasirutuse kärpimist. Paraku on need teemad valimiseelses debatis liigagi varjule jäänud.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Erakonnasisesest demokraatiast või õigemini selle puudumisest

2011-03-03

Äsja avaldas Rein Toomla uurimuse Eesti erakondadest aastatel 2000-2010. Paraku jäi erakondade siseelu selles vaatlusest kõrvale. Ent paraku on see tihtipeale määravam kui erakondade programmid ja põhikirjad.

Põgusast vestlusest erinevate erakondade juhatuse liikmetega julgen ma järeldada, et programmilised seisukohad suunavad erakondade tegevust alles kuuendas järjekorras. Olulisematena on rõhutatud erakonna esimehe arvamust, soovi teistest erakondadest eristuda, meeldida rahvale, kahjustada konkurente ja koalitsioonierakondade puhul: leida kompromiss teiste partneritega. Seega on mitteformaalsed tegurid Eesti erakondade tegevuses enamasti olulisemad kui kirja pandud programm.

Sama lugu on põhikirjaga. Eesti on demokraatlik riik ja nii nõuab ka erakonnaseadus, et erakonnad oleksid demokraatlikult üles ehitatud. Formaalselt see niimoodi ongi. Kuid tegelikud võimusuhted moodustavad tihtipeale paralleelstruktuuri. Igas erakonnas leiab kurtmist, et lihtliikmed ei tea, mis erakonnas toimub. Kuid paljudest asjadest ei tea isegi juhatuse liikmed, kuigi nad vastutavad erakonna varaliste kohustuste eest oma rahakotiga. Nii mõnelegi võib tulla pärast valimisi ebameeldiva üllatusena, et erakond on kasutanud kampaanias raha, mille olemasolust ja allikatest pole olnud juhatusel aimugi.

Mõistetavalt ei taha ükski erakond avalikult oma ebademokraatlikust otsustamisprotsessist rääkida. Selleks, et näida demokraatlikuna, mängitakse läbi igasuguseid kometeid nagu sisevalimised ja avalikud arutelud. Tegelikult valitseb kõiki erakondi väga kitsas ringkond ja tihtipeale puhtalt isiklikes huvides, kasutades ära lihtliikmete lojaalsust ja teadmatust.

Sisevalimistel saavutab see ringkond peaaegu alati soovitud tulemuse, moodustades lähimatest usaldusalustest ja kannupoistest tuumiku, kelle abil selekteeritakse välja isikud, keda on vaja saada erakonna juhtorganitesse ja kõrgetele kohtadele valimisnimekirjades. See tuumik kasutab erakonna varasid ja palgalisi töötajaid kampaaniaks ja sisevalimised annavad 90% sellise tulemuse nagu tuumik soovib. Muidugi võib erakonnas tekkida ka teine tuumik, mis päädib sisevõitluse ja võimalik, et ka võimu üleminekuga. Aga võib tuua kaasa ka erakonna lõhenemise, kuna kõrvale tõrjutud liikmetel ei ole vähimatki võimalust end selles erakonnas teostada. Uute erakondade teke ei ole Eestis mitte kunagi maailmavaateline, vaid kildkondade vahelise võitluse väljendus. Loodame, et kunagi see olukord muutub.

Eesti vajab julgust tulevikku vaadata

2011-03-02

Sel nädalal pöörduvad Äripäeva vahendusel ettevõtjate poole nelja erakonna esimehed, tänases lehes kirjutab IRLi peaministrikandidaat Mart Laar.

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida põhimõtteliselt kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt midagi muutmata praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha, mis omakorda võib olla ebapopulaarne ning ohtlik. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis järsult vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ning kulutusi võimaluste järgi sättima, mitte enam vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Peamine lähimate aastate eesmärk on selge - võlg on võõra oma ning eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Seda viimast mitte ainult aasta lõikes vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nii nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, siis pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad meie julgeoleku või targemaks saamise eest.

Selleks, et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte „võimaluse korral" vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning „võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ning tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja see reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume aga unustama, et ainult oleviku peale mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset avastame peagi, et oleme endale vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT- spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ning käivitades IT-Akadeemia.

Teiseks peaksime aru saama, et on viimane aeg üle saada oma alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab aga paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellelegi teise jaoks. Nüüd on aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juure lastes kui ise maailma minnes. Hiljutisel „Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ning välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevuses, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat - ja seda mitte ainult traditsioonilistel vaid ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas löövad läbi mitte lakutud viiemehed vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.

Keelustamine oleks kurioosum

2011-03-01

Kõik see on kunagi juba olnud. Kui mõnes riigis keelatakse enne valimisi avaliku arvamuse uuringute tulemuste avaldamine, siis avaldatakse need tulemused ikkagi.

Kuidas? Kui Eestis kehtestataks niisugune režiim, siis saaksime uuringutulemusi lugeda Soome, Läti või koguni Venemaa lehtedest. Ja meie ajakirjandusel ei jääks muud üle kui noid lehti põhjalikult tsiteerida.

Väidan, et demokraatlikus maailmas ei saa ega või niisugust piirangut kehtestada. Ja kui see kehtestatakse, siis naeruvääristatakse ta kiiresti kas eespool kirjeldatud viisil või mõnel muul moel.

Seega on Keskerakonna mõte uuringutulemuste keelustamisest pärit mingilt teiselt planeedilt.

Kas uuringutulemused võivad valimistulemust mõjutada ja tekitada valija jaoks eksitavat müra? Kahtlemata, seda ikka juhtub. Nii ajakirjanduse kui ka avalikkuse ja lõppkokkuvõttes iga valija ülesanne on eraldada terad sõkaldest. Probleem pole mitte uuringutulemuste avalikustamises, vaid selles, et tihti ei tehta vahet, kas tegemist on usaldusväärse küsitluse või blufiga. Kõigepealt peab teadma, kui suurt hulka inimesi küsitleti ehk kui suur oli valim. Samuti peaks valimiseelne küsitlus püüdma võimalikult täpselt kopeerida valimissituatsiooni ehk teiste sõnadega vaatlema kindlat valimisringkonda kindlate kandidaatidega, kelle vahel inimesed ka tegelikult valivad.

Need põhimõtted on iseenesest elementaarsed.

Minister-propagandist võitleb omaloodud koletistega

2011-02-22

Jürgen Ligi on hea rahandusminister. Selgete monetaristlike põhimõtetega, otsekohene, teravate hammaste ja vajadusel salvava keelepruugiga no-nonsense mees. Ja tore on, sest kindlustunne riigi rahaasjades on meie kõigi ühistes huvides. Vahel aga tundub, et ennastsalgav pühendumine rahaasjadele on loonud rahandusministris ettekujutuse, justkui saaks sellelt toolilt kuulutada viimseinstantsilist tõde. "Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist," kuulutas Ligi läinudnädalases Ekspressis.

Enamgi veel, ridade vahel on kirjas sõnum, et vaid rahandusminister (ja tema erakond) teab, mis on õigustatud kulutus ja mis laristamine. See sunnib arvama, et rahandusminister on unustanud, et riigieelarve on eelkõige poliitiliste valikute tulemus, mitte (rahandus)ministri poliitikaülene otsus. Ja poliitilised valikud tuginevad läbi valimiste saadud mandaadile, mida erinevad erakonnad on asunud oma poliitikate tutvustamisega taotlema.

Arvan, et on tark kuulata, mida Eesti inimesed arvavad üldisest tasulisest kõrgharidusest ja palgaarmeest või siis IRL toetatavast tasuta kõrghariduse võimalusest ja üldisest kaitseväekohustusest. Päris kindlasti ei ole nii, et emapalk on hea, püha ja puutumatu ning
emapension paha ja vastutustundetu laristamine. Enamgi veel, et omal ajal IRL poolt pakutuna oli emapalk paha ja oravate poolt elluviiduna hea. Ei ole nõus, propagandist Ligi.

Eelnevast sõltumata nõustun kindlalt Ligi seisukohaga, et me peame endale selgelt aru andma, et igal poliitikal on hind, mida tuleb hoolikalt kaaluda saadava avaliku tulu taustal. Ja sellega, et
riigieelarve tulud-kulud tuleb hoida tasakaalus. Need seisukohad on meil kindlad ja ühised ning rumal oleks võistelda, kes on siin vastutustundlikum. Küll oleks enam vastutustunnet vaja kõigi
erakondade lubaduste ja ideede ausal ja erapooletul hindamisel, eriti ministrile alluva ministeeriumi ametnike poolt.

Räägin siin vaid sellest, mida hästi tunnen. Kõrgharidusest ja eelkõige tasuta kõrgharidusest, mida IRL peab vajalikuks, õiglaseks ja võimalikuks. Muidugi pole tasuta asju olemas ning tasuta kõrghariduse all peetakse silmas ilma õppemaksuta õppimisvõimalust. Ligi valetab,
kui väidab, et olen viie aasta eest nõudnud tasuta kõrghariduse lõpetamist.

Ütlesin 2005.a. Eesti Päevalehele, et toona, reformi- ja keskerakonna valitsemise all, puudus poliitiline tahe (tasuta) kõrghariduse täiendavaks rahastamiseks, mis oli ja on jätkuvalt vajalik
kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks. Ütlesin ja ütlen ka täna, et praegune olukord, kus osa üliõpilasi saab pea piiramatult ilma õppemaksuta õppida ja teine pool maksab täismahus õppemaksu, ei ole
õiglane ega jätkusuutlik. Seda on kinnitanud ka kõik kodumaised ja rahvusvahelised eksperdid nii OECD-st kui EL-ist.

Loodan, et ka Reformierakond mõistab, et vanamoodi edasi ei saa. Ilmselt mõistab Reformierakond ka seda, et üldist õppemaksu ei ole Eestis realistlik sisse viia - seda ettepanekut ei leia ma ka nende programmist ehkki tean, et oravate mõtted selles suunas liiguvad. Sama ebarealistlik on kujutada ette, et maksumaksja kulul saaks õppida igaüks, ükskõik mida ja ükskõik kui palju ja kaua. Mida IRL ette paneb, on tasuta kõrghariduse võimalus avalikes õppeasutustes kõigile
noortele, kes seda soovivad ja on selleks suutelised.

Enamgi veel, perekonna majanduslik kitsikus ei tohi olla õppimisel takistuseks ja vajaduspõhine õppetoetus peab aitama katta ka üliõpilase elamiskulusid. Vastu ootame täisajalisi ja edukaid
õpinguid. Soovi korral doktorikraadini välja. Õpingute venitamine üle nominaalõppeaja, osaajaline õpe töö kõrvalt ning täiendõppe vormis õpingud avatud ülikoolis eeldavad seejuures osalist õppekulude katmist üliõpilase poolt. Samas tuleks kindlasti soodustada (osaajaliste)
õpingute rahastamist tööandjate poolt, vabastades need kulud erisoodustusmaksust. See on minu ja IRLi lubadus!

Ja selle skeemi käivitamine alates 2012.a. lõpetavatest noortest ei võta kuidagi 80 miljonit eurot täiendavat raha (senised kõrghariduskulud on 96,5 miljonit eurot) nagu on rehkendanud
rahandusministeeriumi ametnikud, vaid 30 miljonit ja alles süsteemi täielikul käivitamisel nelja aasta pärast. Lisaks tuleks arvestada 10 miljonit eurot vajaduspõhisteks õppetoetusteks. See raha ei ole riigikassale üle jõu käiv, moodustades kaugelt alla 1% riigieelarve mahust.

Kui austatud kolleeg ja rahandusminister võtaks seda programmi sisuliselt kritiseerida, olen valmis temaga vaidlema. Sõnasõda propagandist Ligiga aga Eesti elu kindlasti ei edenda.

Pärnumaa huvid peavad riigi tasandil olema esindatud ja kaitstud

2011-02-18

Pärnu linnal ja maakonnal on olnud palju paremaid aegu kui praegu. Kaugest minevikust meenub esimesena, et 1906. aastal oli Pärnu niivõrd eesrindlik ja innovaatiline linn, et esimesena Tsaari-Venemaal rajati siin elektril töötav tänavavalgustus.

Lähiminevikust mäletame linnapea Jaak Saarniidu aegset väikeettevõtluse buumi ja hilisemat tuntust Eesti suvepealinnana. Vahepealsetel aastatel kutsusid Eesti poliitikud kõiki elama Tallinna ja riigi ülejäänud regioonide arendamist loeti mõne entusiasti eralõbuks.

Riigikogu praeguse koosseisu valitsemisperioodil on leitud, et Tartu on täiesti eriline linn ja 30 protsenti riiklikest investeeringutest tuleb suunata just sinna, mitme ministri kodulinna.

Õnneks pöördub riigirong tagasi rööbastele ja arengustrateegia "Eesti 2030+" rõhutab regioonide ühtlase arendamise vajalikkust.

Konkurentsivõime tuleb taastada

Kõik regioonid maailmas konkureerivad külaliste, elanike ja investeeringute pärast. Pärnumaa elanike arv on vähenenud juba hulk aastaid, palju ettevõtteid on lahkunud ja sellega oleme selles üleriigilises ja -ilmses konkurentsis alla jäänud. Pärnu konkurentsivõime tuleb taastada.

Tihti küsitakse minu käest, miks me kogu aeg räägime Pärnumaast kui turismipiirkonnast, kui puhkemajandus moodustab maakonna majandusest 10-20 protsenti.

Selleks on mitu head põhjust. Külalised toovad oma rahakottides raha väikeettevõtetesse: turismitaludesse, restoranidesse, taksondusse, kauplustesse ja käsitöölistele. Selliseid ettevõtteid saab kergesti rajada, eriti näiteks äsja valminud Fortum Termesti koostootmisjaamaga võrreldes.

Puhkemajandus on töömahukas ja võimaldab anda tööd madala kvalifikatsiooniga töötajatelegi, sealhulgas suvel õpilastele töökogemuse saamiseks. Eelkõige on turistide teenindamine ettevõtlus, mis annab töötajatele elatist ning riigile ja linnale maksutulu.

Statistiliselt on Pärnumaa tootmispiirkond, millel on suurepärased puhkealad, kus on hea külalisi võõrustada ja elada. Iga tööstuspiirkond kadestab Pärnut ajaloolise kuurordi ja parkide pärast.

Investeeringud tähendavad üldjoontes senisest paremaid töökohti, töötajatele palka ja riigile maksutulu. Ettevõtluses on seaduspärane, et teadmismahukad investeeringud loovad rohkem lisandväärtust. Suuremat lisandväärtust loovates tegevusvaldkondades peituvad suuremad tuluteenimise võimalused nii töötajatele kui riigile.

Nähtavus ja ligipääsetavus

Minu arvates on Pärnus väga hea elukeskkond. Enamikule inimestest on väga tähtis perekond. Pärnumaa on väga sobiv koht laste kasvatamiseks. Meil on suurepärane üldharidus- ja huvikoolide võrk. Muide, Pärnu linna päevase õppega kolmest gümnaasiumist üks on riigi esikümnes ja kaks teises kümnes, kindel kvaliteet on tagatud.

Usun, et Pärnumaa inimesed ei ole sünnilt riigi kõige targemad, vaid meil on head koolid. Tõenäoliselt ei ole me suutnud Pärnumaad kui elukohta potentsiaalsetele elanikele nähtavaks teha ja see on meie kasutamata ressurss.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime seisukohalt on tähtsamad äriks ja tootmiseks sobiva maa ja tehnilise taristu (veevarustus, kanalisatsioon, elektrivõimsus, gaas, teed) olemasolu.

Niisama olulised on hea hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajad. Paljude ettevõtete, näiteks piima- ja leivatööstuse lahkumise põhjuseks muudesse piirkondadesse saab siiski olla vaid see, et mujal omavalitsustes on ettevõtetele pakutud paremaid arenguväljavaateid.

Riigi ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime võtmeaspekt on kahtlemata madala tasemega ja lihtne maksusüsteem. Me peame suutma hoida Eesti õnnestunud maksupoliitikat ja püüdma muuta seda senisest ettevõtjasõbralikumaks.

Liiga kõrgeks on kujunenud tööjõuga seotud maksud, ettevõtluse arengut soovitud suunas soodustaks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine ja töötaja kohta 6000 euro suurune maksuvabastus haridus- ja tervisekulude erisoodustusmaksult.

Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime väga tähtis aspekt on ligipääsetavus. Pärnu asukoht mere ääres annab Pärnumaale eelise meretranspordi arendamiseks, asukoht Via Baltica teljel ratsionaalse põhjuse taotleda Rail Baltica rajamist läbi Pärnu. Lennuühenduse kvaliteedi parandamiseks on vaja ainult raja rekonstrueerimist.

Ligipääsetavus on Pärnu konkurentsieelis ja see on vaja piirkonna heaks välja arendada, kuid see pole omavalitsuse teema, vaid riiklik taristuarendamise poliitika. Pärnumaa saadikud peavad seisma selle eest, et Pärnumaa huvid oleksid riigi tasandil esitatud ja kaitstud.

Emapension väärtustab emade tööd laste kasvatamisel

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu üks peaeesmärk on alati olnud lastega perede toetamine. Eelseisvateks märtsivalimisteks oleme keskse lubadusena välja käinud emapensioni kehtestamise. Tegemist oleks pensionäridest emadele või isadele makstava pensionilisaga, mille suurus sõltuks laste arvust.

Emapensioni maksmisega soovib Isamaa ja Res Publica Liit väärtustada vanemate tööd laste kasvatamisel. Soovime emapensioni kehtestada juba järgmisest aastast selliselt, et seda hakkaksid saama kõik praegused ja tulevased pensionäridest emad. Lapsevanematel oleks võimalik kokku leppida ka selles, et ema asemel hakkab emapensioni saama lapse isa. Juhul, kui lapse ema pole täitnud oma ülalpidamiskohustust ja last on kasvatanud isa, siis kuuluks emapensioni saamise õigus lapse isale. Lapse ema surma korral läheks emapensioni saamise õigus üle lapse isale.

Oleme esialgu emapensioni suuruseks rehkendanud natuke üle 150 euro (ligi 2500 krooni) aastas ühe lapse kohta. Näiteks kahte last kasvatanud ema hakkaks aastas saama natuke üle 300 euro (ligi 5000 krooni). Kuivõrd mullu oli keskmine vanaduspension pea 5000 krooni kuus, siis tähendaks emapensioni saamine kahte last kasvatanud emale ühe kuu suurust lisapensionit aastas. Kokku kuluks emapensiponide maksmisele aastas esialgu 19 miljonit eurot (ligi 300 miljonit krooni). Eesti majanduse kosudes on sellise summa leidmine riigieelarvest kindlasti jõukohane.

Möödunud 20 aasta jooksul on Eesti elanikkonna iive olnud negatiivne - meil on surnud rohkem inimesi, kui lapsi on juurde sündinud. Kahanev ja vananev rahvastik on probleemiks nii meil kui ka paljudes teistes riikides. Rahvastikuprobleemidega lääneriikide, nagu näiteks Saksmaa, Prantsusmaa ja Taani kogemused on näidanud, et immigrantide sissetoomine ei lahenda probleeme, vaid hoopis süvendab neid, kuna võõrad ei suuda või ei taha uute oludega kohaneda.

Riigi ja rahvusena suudame püsima jääda aga üksnes siis kui meie iive muutub positiivseks. Meie toetusel seati 2004. aastal sisse vanemahüvitis, mis on innustanud paljusid eesti peresid laste planeerimisel ja toetanud laste sünnijärgset kasvatamist.

Emapensioni sisseseadmise üheks eesmärgiks on sündivuse suurendamine. Oleme veendunud, et pensionäridest emadele laste arvust sõltuva pensionilisa kehtestamine innustab ka praeguseid noori peresid lapsi sünnitama ja kasvatama. Iga eesti lapse sünd on kirjeldamatuks rõõmuks tema vanematele, kuid see on samuti oluline meile kõigile, kui soovime riigi ja rahvusena püsima jääda.

Hea kaaskodanik! Kui Sa toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad emapensioni kehtestamist, millega väärtustame emade tööd laste kasvatamisel ja anname oma panuse eestlaste sündivuse suurendamiseks.

Valimiskorra saaks muuta etemaks

2011-02-18

Maailmas ei ole leiutatud valimissüsteemi, mis kõiki rahuldaks ja millel ei oleks puudusi. Valimiskorra kõlbulikkust saab samas testida üksnes praktikaga. Sestap toimivad paremini need reeglid, mis on stabiilsemad, mida ei solgutata ega muudeta pidevalt.

Ent kõige olulisem on, et inimesed saaksid aru, kuidas korraldus töötab. Mida sagedamini seda muudetakse, seda vähem seda mõistetakse.

Valimiskorra muutmisega ei saa küll korvata puudujääke poliitilises kultuuris, kuigi tihtipeale usutakse, et valimissüsteem on see võlukepike, mis toob taeva maa peale. Elu on paraku näidanud vastupidist: poliitiline kultuur saab areneda paremini just stabiilsuse tingimustes.
Samas on Eestis selgelt märgata rahulolematust valimisreeglitega ja mitmes aspektis on kriitika õigustatud. Kuid proportsionaalsusel tugineva segasüsteemi asendamine majoritaarsega ei ole põhjendatud, kuna see tekitaks kaheparteilise süsteemi ja jätaks esinduseta valijad, kes soovivad alternatiivi. Ühtlasi eeldaks see põhiseaduse muutmist.

Samuti ei aita demokraatia arengule kaasa üleriigilise nimekirja täielik kaotamine, kuna see võib halva kokkusattumise tõttu tõsta valimiskünnise 7-8 protsendile. Selline olukord tekkis 2002. aastal kohalikel valimistel Tallinnas, kus Isamaaliit sai ligi 8 protsenti häältest, aga mitte ühtegi kohta linnavolikogus.

Nendest asjaoludest lähtudes pakun välja, et üleriigiline nimekiri tuleb muuta avatuks. See tähendaks valimisnimekirja kantud inimeste järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.

Pooldan kandidaatide järjestamist valimisnimekirjas tähestikulises järjekorras nii ringkonnas kui ka üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks "esinumbrid" ja teised kandidaadid.

Samuti tuleks kaotada valimistulemuste arvestamisel d'Hondti astendaja.
Nõnda saaks valija antud häält õiglasemalt arvestada ja kaotada parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.

Need muudatused vähendaksid võimalust, et tänu üleriigilisele nimekirjale pääseb kandidaat riigikogusse väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat. Ühtlasi langeks erakonna juhtkonna võimalus sokutada riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus. Samuti kahanevad võimalused välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja. Ka oleks vaja seada valimiskulutustele lagi, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Muudatused parandaksid ka erakondade sisekliimat, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.

Seega ettepanek muuta valimissüsteemi avades üleriigilised nimekirjad järgmiselt:

1. Üleriigiline nimekiri muuta avatuks. See tähendaks erakonna valimisnimekirja kantud isikute järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.
2. Valimisnimekirja järjestamist tähestikulises järjekorras nii valimisringkonnas kui üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks „esinumbrid" ja teised kandidaadid.
3. Kaotada valimistulemuste arvestamisel d'Hondti astendaja. See arvestaks õiglasemalt valija antud häält ja kaotaks parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.
4. Seaks valimiskulutustele lae, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Niisugustel muudatustel oleks valimistel järgmine mõju:

1. Võimalus, et Riigikoguse pääseb kandidaat tänu üleriigilisele nimekirjale väiksema häälte arvuga kui temast tagapool olev kandidaat, kaob. See suurendab valija hääle kaalu valimistel.
2. Väheneb erakonna juhtkonna võimalus sokutada Riigikogusse käsutäitjaid, kellel avalikkuses on väike toetus.
3. Vähendab võimalusi välismaistel mõjuagentidel ja äriringkondadel määrata valimisnimekirja.
4. Parandaks kõikide erakondade sisekliimat, kuna jääks ära närvesööv kemplemine ja sõpruskondade võitlus kõrge koha eest valimisnimekirjas.

Intervjuu: IRL jätaks Järvamaale neli omavalitsust

2011-02-17

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) riigikogukandidaat Kaia Iva tahab pikalt räägitud haldusreformi ära teha, mille tulemusel jääb Järvamaale 12 omavalitsuse asemel kuni neli omavalitsust.

Türil oli konkurss uutesse koolidesse õpetajate leidmiseks. Praegused riigikogu liikmed peavad arvestama, et võivad peagi tööta jääda. Kas kandideerisite?
Seekord mitte. Vaatame kõigepealt, mis valimised endaga kaasa toovad.
Kui mul on vaja uut töökohta, siis arvestades eelnevat kogemust, võiksin valida kahe suuna vahel: üks oleks õpetajaamet ja teine töö ettevõtluses.

Pole mingi saladus, et riigikogust lahkudes on vaadatud endale juba mõni mugav riigitöö. On teilgi selline langevari olemas?
Ei ole. Igas ametis olen teinud tööd viimase hetkeni täie hooga. Kui see on otsas, vaatan uuesti, mis edasi saab. Praegu valmistun ikka senist tööd jätkama.

Kui teisipäevast Postimeest uskuda, võib teile vist õnne soovida, sest ennustuse järgi jätkate riigikogu liikmena.
Ma muidugi tänan selle eest Postimeest, aga eks küsitluste ja ennustustega ole nii, et neis kõigis on oma osa tõtt, kuid sellistki, mis paneb muigama.

Milline teie ja erakonna seis Järva- ja Viljandimaal on tegelikult?
Palju parem kui eelmine kord. Meil on seekord muidugi keeruline ringkond, sest teised erakonnad on jõudu juurde toonud. Meil on siin üks erakonna esimees ja tugevad üksikkandidaadid.
Eks ole ka virisemist kuulda, kuid kas või IRLi meeneid kodudesse viimas käies on inimesed olnud hästi meelestatud.

Ütlesite, et viite IRLi meeneid inimestele. Kas see tähendab, et riigikogu liige käib õhtuti ukselt uksele koputamas?
Ega päris igal õhtul ikka ka käi. See on rohkem meie heade abiliste töö, mina olen umbes 50 kodus käinud.
Plaanis on käia veel mõnes Järva-Jaani külas ja Türil ka.

Isamaa ja Res Publica Liidu üle-eestilises nimekirjas olete Andres Jalakust tagapool. Kuivõrd on see märk, et erakond pole teie tööga riigikogus rahul?
Eelmine kord olin ringkonnas kolmas, kuid nüüd teine. Riigikokku pääseb ringkonnast kolmveerand inimestest. Meil on eesmärk saada ringkonnast kaks mandaati, ehk siis parima tulemuse peaks tegema esinumber Helir-Valdor Seeder ja mina peaksin tegema paremuselt teise tulemuse.

Tiina Oraste lubas maavanemaks saades, et teeb viis aasta seda tööd ja riigikokku ei kandideeri. Ühel hetkel käis erakonnas siiski tõsine arutelu, et ta võiks valimistel parteile hääli korjata.
Loomulikult me rääkisime Tiinaga, kuid inimene pole erakonna tööriist. Poleks me Tiinaga kandideerimisest rääkinud, oleks see tema suhtes koguni lugupidamatu olnud.
Eks me seepärast vestelnud ka tugevalt Andres Jalakuga, et ta kindlasti kandideeriks.

Olete viimasel ajal meelelahutusmeedias tooni andnud. Oleme saanud lugeda teie piparkoogivormide kogust ja sellest, kuidas te kehakaalu langetate. On need riigikogu liikmele kohased teemad?
Mind meelelahutuspoliitikuks pidada on vist pehmelt öeldes üle pingutatud. Tõesti kahes ajakirjas on olnud juttu minu piparkoogikogust ning ka tervisest ja kehakaalust.
Poliitikutel on tarvis vahepeal valijatele kinnitada, et nad on täiesti tavalised inimesed. Üks Järvamaal tuntud inimene imestas, et mina piparkooke küpsetan, ta arvas millegipärast, et ma ei oskagi küpsetada.
Poliitikud on kõik tavalised inimesed ja seda kinnitust inimesed aeg-ajalt pehmes vormis ka ootavad. Nad tahavad näha, et me elame ikka samal planeedil.

Olete vist üks väheseid poliitikuid, kes ei pea blogi, ei säutsu Twitteris ega pane Facebooki pilte üles. On see olnud teie teadlik valik?
Mulle sobib naturaalne suhtlus paremini. Võib-olla ma kunagi jõuan sinnamaani, aga praegu ei tunne selle järele ihalust.

Kui vaadata riigikogu liikmete varalist seisu, olete üks rikkamaid, investeeringud ulatuvad üle miljoni krooni (64 000 eurot). Kuidas on võimalik riigikogulase palgast nii palju kõrvale panna?
Meie pere majandusseis tuleneb sellest, et abikaasa on algusest saadik töötanud Viking Windows ja ostnud ka ettevõtte aktsiad. Sealt on tulu tulnud.
Majandusliku kindlustatuse tõttu olen ka poliitikuna oma ütlemistes vabam. Ma ei pea ühest kohast kinni hoidma.

Palun lõpetage IRLi valimisprogrammi lause «Rinnapiimaga kandub meisse soov...».
(Naerab südamest) Oot oot, las ma mõtlen. Rinnapiimaga... Äkki kodu või.

«Rinnapiimaga kandub meisse soov saada pigem varem kui hiljem oma kodu peremeheks ja mitte sõltuda teiste armust.»
No rõhuasetus läks täppi!

Kuigi olete masu ajal paljusid toetusi ja soodustusi kärpinud, on eluasemelaenu intresside maksuvabastus alles jäänud. Üks teie pealubadusi on, et see peab ka edaspidi nii olema.
Teie kolleegidel Tõnis Kõivul ja Arvo Sarapuul on ligi 160 000 euro (2,5 miljonit krooni) eest laene, seega saavad toetust nii palju, kui madalama palgaga inimene teenib poole aasta jooksul. Küllap see toetus on jäänud kärpimata seetõttu, et nii on riigikogu liikmetele kõige kasulikum.
Enamik selle toetuse saajaid on inimesed, kes saavad keskmist või natuke üle keskmise palka. No alati on see küsimus, kas jõukas inimene peaks saama laste- või sünnitoetust või mitte.
Inimestele on intressitoetust lubatud ja praegu pole küll õige aeg see neilt ära võtta. Ma siiski ei usu, et siin on mängus riigikogu liikmete omakasu. Kui nii hakata arvama, ei saa ühtegi otsust vastu võtta.
Ega lõplikku võrdsust ja lõplikult häid otsuseid olegi.

Kui omavalitsusjuhtidega IRLi maamaksuvabastuse lubadusest rääkida, siis nad ikka loodavad, et kaine mõistus lõpuks võidab ja te loobute sellest.
Väikestes omavalitsustes pole see suur probleem. Paljud inimesed ei usugi, et Tallinnas Kadriorus võib 750ruutmeetrise krundi maamaks olla 34 000 krooni aastas.
Ma ei pea seda meie programmi kõige õnnestumaks osaks, kuid peaks korda saama selle, et maamaks ei või sundida sind kodu maha müüma.

Ühelegi poliitikule ei tohiks olla uudis, et juba mõne aasta pärast ei jätku pensionifondist enam raha pensione maksta ja selle tarvis tuleb riigieelarvest lisa võtta. Teie lubate valijatele pensionile lisaks veel emapensioni ja lesepensioni. See ei tundu just väga vastutusrikas tegu olevat.
Lesepensioni kohta on öeldud, et see tahab veel läbirääkimist.
Emapensioni kohta on meil küll väga selge lubadus. Emapension ei tule ühegi teise pensioni arvel, sest see võetakse riigieelarvest. See on nii-öelda täiendav toetus.
Kui riigieelarve poolt seda vaadata, võib muidugi öelda, et iga kulu on halb ja kõige parem on, kui me ei teeks ühtegi kulu.
Emapensioni kulu on järgneval aastal 19 miljonit eurot. Mina leian, et kulu on õigustatud.

IRLi programmis on kirjas, et olete valmis vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid. Mis ebapopulaarseid otsuseid te Toompeal plaanite vastu võtta?
Minu ebapopulaarsed otsused on seotud alkoholipoliitikaga. Väikesed edusammud juba on, sest viimastel aastatel on inimesed ennast purjus peaga vähem surnuks sõitnud või tulekahjus hinge heitnud, kuid minna on veel pikk maa.
Alkoholi aktsiisi tuleks tõsta, aga see peab olema tasakaalus naabermaade hindadega. Kõige rohkem tuleks aktsiisi tõsta niinimetatud treeningjookidel. Need on magusad joogid, mille kaudu teevad alkoholiga tutvust just noored.
Ega ebapopulaarsed otsused ole eesmärk omaette. Sellega lihtsalt kinnitame, et kui tekivad vajadused ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta, siis meie teeme need ka ära.

Keskerakond lubab kõikidel valimistel astmelist tulumaksu, IRL räägib haldusreformist. Need paistavad olevat tühjad lubadused, millest kunagi asja ei saa.
Eelmine kord seda meie valimislubadustes polnudki, kuid eks me ole sellest rääkinud küll.
Reformierakonnaga on meil selles küsimuses erinevad seisukohad, aga loodan, et vee tilgutamine tekitab ükskord kivisse augu. Neutraalsed analüütikud kinnitavad, et haldusreformi on vaja.

Mitu omavalitsust peaks Järvamaale jääma?
Hästi lihtne oleks teha kaks omavalitsust: Paide ja Türi. Lihtne on teha omavalitsust, kui keskuse üle ei teki suurt arutelu. Paide ja Türi puhul on keskused selgelt olemas.
Kui arvestada Järvamaa suurust, arvan, et Järvamaal peaks olema kolm või neli omavalitsust. Mitte rohkem.
Maakonnapõhist omavalitsust ma ei poolda.

Kõik erakonnad lubavad ehitada neljarealise tee Mäost Tallinna, IRL lubab teha seda erakapitali kaasates.
See on Eestis veel läbi proovimata tee. Ideena on kindlasti hea, aga oleksin ettevaatlik, kuidas jõuda kokkulepeteni.
Usun, et järgneva nelja aasta jooksul peaksime neljarealise tee Mäost Tallinnani ikka valmis saama.
Praegu on kõige suurem probleem riigihangete vaidlustamine.

Sõidate seda maanteed mööda tihti. Üks IRLi lubadus on paigaldada juurde kiiruskaameraid. Kui sageli olete teie trahvi saanud?
Trahvi pole saanud, aga kui oli katseaeg, siis teadlikult proovisin ja koju tuli kiri, et olen kiirust ületanud.
Minu arvates on kiiruskaameratest kasu ja neid tuleks tõesti juurde panna.

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadid Järva- ja Viljandimaal: Helir-Valdor Seeder, Kaia Iva, Andres Jalak, Siim Kabrits, Ando Kiviberg, Raivo Raja, Mihhail Feštšin, Hendrik Agur, Kalju Kertsmik ja Aivo Ülper.

Helir-Valdor Seeder: meie veel kohti ei jaga

2011-02-16

Isamaa ja Res Publica Liidu esinumber Viljandimaal Helir-Valdor Seeder peab tähtsaks, et saadik oleks oma valimisringkonnaga igapäevaelus seotud.

Helir-Valdor Seeder, erakondade tegemisi jälgitakse praegu hoolikalt. Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) puhul on kõmu tekitanud erakondliku kuuluvusega nõunike ametikohad, mida väidetavalt kasutati valimiste eel parteiasjade ajamiseks.

See oli ilmselgelt otsitud teema, sest need inimesed, kellest ajakirjanduses on juttu olnud, on ametikohtadele asunud pika perioodi vältel igaüks ise ajal ja kindlasti pole nende palkamine olnud seotud valimisteks valmistumisega. Küll aga torkab silma, et sellekohast infot on kogutud kaua. Kuu enne valimisi teema avalikkuse ette toomine näitab, et tegu on läbimõeldud aktsiooniga.

Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et parteide liikmete riigiametitesse paigutamine pole probleem. Seda on ette tulnud Eesti poliitikas algusest peale, seda on ka teistes riikides. Kõige parem on nimetatud nähtuse vastu võidelda avaliku tähelepanu ja hukkamõistu kaudu.

Kas te mõistate kõnealusel juhul hukka ka IRL-i?

Ei, sest kõnealuse loo puhul polnud paljud näited üldse asjakohased. Inimesed olid asunud tööle konkursi korras, järgides kõiki häid tavasid. Ei saa ju pädevat inimest karistada üksnes erakondliku kuuluvuse pärast. Tõenäoliselt on ka taunimisväärseid juhtumeid, kuid need on vaja eraldi välja selgitada.

Minu arvates ei tule hukka mõista seda, kui erakonna liikmeid võetakse tööle ametnike ja spetsialistidena, vaid seda, kui neid paigutatakse Eesti riigi avalikus teenistuses väga kaalukatele, ent neutraalsust eeldavatele kohtadele. Toon mõne näite: Eesti Panga president, rahvusringhäälingu juht ja riigikohtu esimees. Need positsioonid on väga suure mõjuga. Ma oleksin hea meelega näinud, et ajakirjandus oleks üles kerkinud teemat arendanud märksa laiemalt ja analüütilisemalt.

Juhtumile hinnangut andes torkas silma, et IRL ei ole sugugi ühte meelt. Kõrvalt vaadates tundub, et erakond on sisemiselt killustunud.

Erakond, kus on üle 9000 liikme, ei saagi olla monoliitne. Parteile, isegi väiksele, oleks tohutu õnnetus, kui kõik mõtleksid ühtmoodi. Kindlasti ei ole meil ainuotsustavat keskset juhtimist ja üht suurt juhti. See on üks IRL-i suuremaid tugevusi, aga ka erinevusi teiste Eesti parteidega võrreldes. Eri vaated muidugi rikastavad organisatsiooni, ent paratamatult toovad need kaasa ka pingeid.

Mina eelistan teadlikult sellist erakonda, kus mul on võimalik kaasa rääkida ja jääda erakonna esimehe või peasekretäriga eriarvamusele.

Olete mõnigi kord jäänud eriarvamusele ka valitsuses. Millised teie seisukohad on olnud kõige mõjukamad?

Tähtsates küsimustes on valitsus jõudnud alati üksmeelele. Küll aga on väiksemates asjades tulnud mul aeg-ajalt oma eriarvamust kaitsta. Julgen öelda, et tulemuslikult, sest üldjuhul on sellega ka arvestatud: kas on otsus tegemata jäänud või on leitud kompromisslahendus.

Oma valitsusalast tuleb meelde mitu teemat. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtja vara ehk talu tasuta üleandmine järglastele. Algul tekitas see justiits- ja rahandusministeeriumiga palju vaidlusi. Lõpuks õnnestus see siiski seadusena vastu võtta.

Või siis praegu aktuaalne väiketanklate teema. Vedelkütuseseaduse alal oli minul rahandusministriga väga suuri eriarvamusi. Ehkki ka see kava, mis on nüüd laual, pole kaugeltki veel mõistlik, on astutud juba arvestatav samm kompromissi suunas.

Näiteid saab tuua ka eelarve- ja maksupoliitikast. On selliseidki asju, mille suhtes pole valitsuskabinetis olnud konsensust, ent koalitsioon on otsustatud häälteenamusega. Näiteks olin vastu erimärgistusega kütuse aktsiisi tõstmisele eelmise aasta algul ja seetõttu valitsus seda ettepanekut ei teinudki. See esitati alles hiljem riigikogus.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles hiljuti «Sakalale», et kahest poolikust ministrist saaks kokku ühe terve, pidades silmas Reformierakonna kava liita põllumajandusministeerium ja siseministeeriumi regionaalpoliitika valdkonnad üheks institutsiooniks.

Mehaaniline liitmine on tobedus, mida Eesti riigis ei tule kunagi. Küll aga peaks ümber korraldama regionaalministri institutsiooni. Olen sellest rääkinud, ka ajakirjanduses, juba ligi kaks aastat tagasi. Maaeluministeeriumi loomine pole mingi uus idee.

Läbimõtlematu pookimine soovitud tulemust ei anna. Praegu tegeleb regionaalminister väga paljude valdkondadega, mis põllumajanduministeeriumiga kuidagi ei haaku: usuasjad, kodanikuühiskond laiemalt, perekonnaseisutoimingud, infotehnoloogia ja muud teemad, mida pole mõistlik põllumajandusministeeriumisse tuua.

Me saame rääkida vaid neist valdkondadest, mis puudutavad regionaalraha ja -programme ning maaelu arengukava. Need tuleks tõesti põllumajandusministeeriumiga liita. Mitte et me tunneks, nagu oleks meie volitused väikesed või tööd vähe, vaid see on otstarbekas ja väldib dubleerimist.

Tulles Jürgen Ligi mõtteavalduse juurde, siis mulle tundub, et sellest kumab läbi rahandusministeeriumi soov saada suuremat võimu. See taotlus on ennast aeg-ajalt ikka tunda andnud, sõltumata sellest, kes on olnud rahandusminister.

Mainitud ametikohal on valitsuses ju eelkõige statist-raamatupidaja, kes jälgib maksude laekumist ja inflatsiooni, kannab valitsusele ette ning teeb algebrat. Paraku pole raha lugemine olulise poliitika tegemine, seda on hoopis raha jagamine. Olen varemgi tajunud rahandusministrite poolt teatud kadedust teiste, poliitikat kujundavate ministeeriumide suhtes.

Kui erakonnal on edu ja teil võimalus avaneb, kas jätkate põllumajandusministrina?

Meil ei ole kombeks jagada portfelle enne valimisi. Kui pakkumine tehakse, eks ma siis kaalu. Põllumajandusministrina on mul pooleli plaane, mille lõpetamises tahaksin küll kaasa rääkida.

Kui oluline on kandidaadi seotus ringkonnaga?

Ei tohiks vastandada riiklikku mõtlemist regionaalsele. Riigikogu liikmel peab olema mõlemat. Ta peab kindlasti tundma kohalikke olusid ja probleeme, et hakata seisma oma piirkonna spetsiifiliste huvide eest, mis ei ole valla või linna tasandil lahendatavad.

Sama toetab selgelt ka meie valimisseadus, mis on sätestanud valimised ringkondades.

Samuti ei tohi piirduda ainult kohalike huvide kaitsmise ja halvas mõttes kolkapatriotismiga. Riiki tuleb näha tervikuna, ka rahvusvahelises kontekstis.

Mina ei usu, et Järva- ja Viljandimaal napib inimesi, kes on võimelised neile nõuetele vastama. Olen veendunud, et viljandimaalastel oleks mõttekas valida kandidaat, kes ei ole üksnes siit pärit, vaid on oma kodu ja pere kaudu igapäevaselt paikkonnaga seotud ja sõltub kohalikust elust.

Millised on Viljandimaa spetsiifilised probleemid, mis kõige pakilisemalt Toompea sekkumist ootavad?

Meie eripära on see, et oleme endine põllumajanduspiirkond, mida on aastakümneid arendatud ainult nimetatud suunas. Olime keskendunud põllumajanduslikule tootmisele ja saaduste ümbertöötamisele. Tänu põllumajanduse arengule, mida küll ekslikult mõnikord taandarenguks peetakse, on lihtsat musta käsitsitööd jäänud järjest vähemaks. Oleme jõudnud olukorda, kus maaviljeluses ja loomakasvatuses leiab tööd vaid kümme protsenti elanikkonnast. Ülejäänud peavad hakkama tegelema millegi muuga.

Paraku pole meil turismi arendamiseks nii head võimalust, nagu on saartel, Kagu-Eestis, Pärnus ja Tallinnas. Sellest lähtudes on meie spetsiifiline probleem töökohtade loomine.

Teine asjaolu on see, et oleme ajalooliselt olnud ikka kaldu kultuuri poole. Meil on vana ja väärikas teater, kultuuriakadeemia, nukuteater ja veel väga palju kultuuriasutusi. See kõik on hea, ent sel on ka varjupool.

Kui tavaliselt räägitakse asumite monofunktsionaalsusest, pidades silmas suuri tööstusi, millest paikkond liialt sõltub, siis Viljandi kontekstis on ebaproportsionaalselt palju kultuuri ning liiga vähe tootmist ja ettevõtlust, et seda ülal pidada. Kultuur, liiatigi rahvakultuur ei ole nähtus, mida õnnestub väga kasumlikult müüa.

Kultuuri poole kaldu paikkonna spetsiifika ongi see, et ta peab üleval püsima toetuste ja riigi abi najal. Kui tahame, et meie areng jätkuks, tuleb seda Toompeal selgitada.

Muidugi on ka asustusega seotud mured. Oleme juba ajaloolis-geograafiliselt ühelt poolt Soomaa ja teisalt Võrtsjärvega ära lõigatud saareke: Pärnu ja Tartu poole meie asustused ei laiene ning rahvas liigubki Viljandi poole.

Veel tuleb mängu see, et nõukogude aja pärandina saime kaasa suhteliselt halvasti arenenud teedevõrgu: toona oli meie maakonnas riigiteedest mustkattega 30 protsenti, samal ajal kui Lääne-Virumaal oli see protsent 100. Järelikult peame regionaalpoliitikas arvestama, et selle mahajäämuse vähendamine vajab ressursse.

Need on probleemid, mida meie esindaja peab väga hästi teadma, kui Toompeal arutatakse näiteks teede arengukava, kultuuripoliitikat või riigieelarvet.

Räägime IRL-i programmist.

Tuleb alustada põhjustest. Miks inimesed Viljandimaalt ja Eestist lahkuvad? Nad lähevad kas tööle või õppima. Siit ka lahendused, mis on meile programmiliselt kõige tähtsamad: peame võimaldama inimestel leida töö, mis pakub neile elatist ja eneseteostust. See tähendab ettevõtluskeskkonna loomist ja hariduse edendamist mitte üksnes tasuta kõrgharidust silmas pidades, vaid vaadates ka põhihariduse peale.

Kolmas teema on demograafiline olukord. Emapension on just selle parandamiseks. Heidetakse ette, et raha vajaks noored pered nüüd ja kohe. Tegelikult tuleb näha laiemalt: emapension kujundab hoiakut. Tööturult eemale jäävad vanemad teavad, et nende pension ei kannata lapsele pühendatud aastate tõttu ja see annab kindlustunde praegu, mitte kauges tulevikus.

Neljas teema on toimetulek. See puudutab kodukulusid eluasemelaenu intressidest kuni kommunaalmakseteni. See on terve kompleks, millega peame tegelema, hoolimata sellest, kas inimesed on jäänud hätta oma rumaluse, Rootsi pankade või riigi buumiaegse poliitika pärast. Oleks nukker, kui üks põlvkond jätab lapsed sünnitamata seetõttu, et nad on oma eluaseme orjad. Siin peab avalik võim kindlasti appi tulema.

Iga valija hääl on oluline

2011-02-15

Üks arusaam, mis valimiseelsest inimestega rääkimisest vastu kajab, on see, et valija häälest ei sõltu suurt midagi. Olevat üsna ükskõik, kelle poolt konkreetse erakonna nimekirjas hääletada, sest kõik sõltub erakonna üleriigilisest nimekirjast.

See arvamus näitab, kui visalt elavad müüdid. Jah, veel kaksteist aastat tagasi andis erakonnanimekiri kõrgelt positsioneeritud kandidaatidele võimaluse ka olematute isiklike häältega riigikokku pääseda. Vahepealsel ajal on tehtud seaduseparandusi, mis on järk-järgult tõstnud isiklike häälte osakaalu.

Nimekirjamandaadi saamiseks on vaja isiklike häälte miinimumi, mis valimisringkonna suurusest sõltuvalt on üles-alla kõikumisega neljasaja hääle kandis. Samuti on nimekirjamandaatide osakaal vähenenud umbes neljandikule ning valimisringkonnast vastavalt isiklike häälte pingereale saadud mandaatide hulk on tõusnud.

Kuna Eesti valimisseadus on üsna keeruline, ei ole paljud inimesed nende muudatuste sisu ilmselt teadvustanud. Viimati selgitati seda mitme eksperdi osavõtul näiteks Kuku raadio jutusaates. Aga ilmselt ei jõua need jutusaated kõigini ja sestap tuleb valija hääle tähtsust ja tähendust pidevalt üle korrata.

Mart Nuti tehtud ettepanek muuta üleriigiline nimekiri vastavalt isiklike häälte kaalule avatuks ning järjestada kandidaadid nii ringkonna kui üleriigilises nimekirjas tähestikulisel alusel suurendaks valija hääle osakaalu veelgi ja minu arust oleksid sellised muudatused head.

Loomulikult on uute muudatuste tegemine järgmise riigikogu kätes. Praegu aga tuleb igal võimalusel rõhutada, et valijate erakonnaeelistused määravad riigikogu fraktsioonide suuruse. Individuaalsed hääled nimekirja sees määravad juba riigikogu personaalse koosseisu. Üleriigilistel nimekirjadel on nendel valimistel veel ka teatud mõju, aga mitte nii suur, et käega lüüa ja arvata, et valija antud hääl on tühine.

Libaskandaale märgatakse, IRLi edu valimisdebattidel mitte

2011-02-04

Delfi kentsakas juhtkiri, mille mõte näib olevat, et IRL, „mis on seni paistnud silma ühena kõige ausamatest ja sirgeseljalisematest Eesti erakondadest", on üle võtnud Keskerakonna meetodid, paneb õlgu kehitama.

Aga Laari kohvikud? Need töötasid ka möödunud valimiste aegu ning probleemi nagu polnud. Kui Laar seab sisse kohad, kus inimesed saavad häid filme vaadata, IRLi kandidaatidega kohtuda ja neid küsimustega pinnida - see on siis muidugi halb? Ning ajakirjanikule on täiesti ülejõu märgata Laari kohviku - avaliku foorumi, arutlus- ja kohtumiskoha - erinevust ajupesulisest K-kohukesest?

Isegi asjaga tegelevad mupo ametnikud on nõutud ega saa aru, milles probleem, ja võib oletada, et neile lihtsalt avaldatakse survet.

Mis puutub nn riigipalgalistesse parteitöötajatesse, siis on IRL korduvalt selgitanud, et riigi palgal olles teevad kõnealused inimesed riigitööd. Et nad pärast seda oma lõbuks veel mõnda muud tööd teevad, ei peaks nagu suurem kuritegu olema.

On hale, kui märgatakse vaid selliseid vägisi kistud skandaalikesi, selle asemel et kulmu kergitada: IRL paneb kinni juba teise teledebati järjest! Minu meelest on see märksa olulisem kui väiklane vimmakiskumine Laari kohvikutega.

Viimati oli Aaviksoo üleolek oma oponentidest lausa mäekõrgune. Eriti kõnekad olid tema argumendid, mis tegid puust ette ja värvisid punaseks, kui hukatuslik oleks Eestile reformierakonna vana armastus - üleminek palgaarmeele. Või pigem vana pahe, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub nagu napsivend pudeli juurde. (Andku kõik toredad reformierakondlased - neid on palju - mulle andeks.)

Teledebati juures võinuks muuseas sedagi esile tuua, et sotsid kõnelevad nüüd silma pilgutamata kaitsekulutuste hoidmisest, kuigi ise on traditsiooniliselt nende kärpimist nõudnud. Eks ole nemadki aru saanud, milline on rahva valdava enamiku meelsus selles teemavaldkonnas. Rahva arvamuse järgi joondumine on igati kiiduväärt, aga mingi silmakirjalikkuse maik jääb sellele meelemuutusele paraku külge.

Intervjuu: Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju

2011-02-03

Kaks korda valitsust juhtinud peaministrikandidaat Mart Laar (50) ütleb, et Isamaa ja Res Publica Liidu programm pole vasak- ega parempoolne, vaid seisab rahvuslikel põhimõtetel.

Mis on IRLi eesmärk valimistel?

Meie eesmärk on rääkida programmist ja väärtustest, mida esindame, ning saavutada selline tulemus, mis lubab neid põhimõtteid ellu viia.

Olgu, väärtustest veel räägime, aga mitu kohta riigikogus?

Pole sellist eesmärki. Kui hakata tegelema arvudega, siis unustad ära, et sul on ka programmilised eesmärgid.

Aga tahate ikka rohkem kohti?

Iga erakond tahab. Meie ka. IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

Tulite just pikalt puhkuselt...

Kümme päeva.

Siiski, kui tõsine on peaministrikandidaat, kes keset kampaaniat teisele poole maakera kala püüdma sõidab?

Ma arvan, et väga tõsine. Olin ära aastavahetusel, poliitilist kampaaniat Eestis ei peetud. Igale kandidaadile, kes laadib ennast energiat täis, on see kampaaniaks suurepärane alus.

Kellega tahaksite koalitsioonis olla, kelle välistate?

Meile praegune koalitsioon sobib. Edgar Savisaare Keskerakonnaga ei tee mingil tingimusel koalitsiooni.

IRL ja eriti teie isiklikult rääkisite kaks aastat järjest, kui oluline on eelarve kärpimine ja tasakaal.

Aga kui sügisel algas valimiskampaania, siis olid IRLi loosungid teises keeles: anname tasuta kõrghariduse, vanemapensioni, seda, teist ja kolmandat. Selge kontrast varasemaga...

Tegelikult oli see aus. Kui ausus tundub kontrastsena, siis see võib niimoodi ka olla. Tegime kahte asja: läksime ja kuulasime, mida inimesed asjadest arvavad. Sellest lähtus ka järgmine samm, lubaduste paikapanemine ja nende põhjalik läbiarvutamine.

Ka mina võin minna tänavale ja teha küsitluse: kas tahate tasuta elektrit ja 40 000 krooni palka, ja tulla tagasi programmiga, et inimesed tahavad asju tasuta.

Vaadake, inimesed ei taha saada 40 000 krooni palka.

Tahavad ikka...

Võib-olla tahavad, aga meile nad niimoodi ei kirjutanud. Meie küsitlusest tuli välja, et kõige suurem mure pole mitte tööpuudus, vaid haridus, mure, kuidas lastele haridus anda.

Ega haridus ka tasuta pole, keegi maksab selle eest?

Selle eest maksab riik.

Äkki ikka maksumaksjad?

Inimestel, kes tahavad oma lastele haridust, peab olema kindlus, et läheme eemale Eestist, kus paljud jätavad hariduse pooleli. Põhjused on materiaalsed. Meid ennast ka üllatas küsitluses, et haridus on probleem number üks.

Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne. Kogu meie programm, mõned osad on väga parempoolsed, teised osad, võib öelda, on vasakpoolsemad.
See on sellepärast, et rahvuslus ei ole parem- ega vasakpoolne.

IRL ei olegi siis enam parempoolne erakond?

Oleme rahvuslik erakond. Räägime tasuta kõrgharidusest, mis, ütlen ausalt, on vasakpoolne loosung, ja räägime ka maksude alandamisest, mis on parempoolne.

IRL lubab vanemapensionit, praegu on ju vanemapension olemas, laste arvu ju arvestatakse pensionite maksmisel...

Ainult nende puhul, kes on sündinud enne Eesti iseseisvust. See on sügavalt ebaõiglane. Öelda, et süsteem on majanduslikult või eelarveliselt vastuvõetamatu, pole õige, sest see süsteem kehtib juba niikuinii. Lihtsalt nendele, kes sündinud pärast 1991. aastat, enam ei kehti.

Kustkohast lubadusteks raha tuleb, pensionikassa on juba praegu mitme miljardiga miinuses?

Kui võtaksime pensionikassast, siis tuleks see teiste pensionite arvel. Seda toetust käsitleme kui riigieelarvest tulevat.

Oleme välja öelnud kaks lubadust: tasuta haridus ja vanemapension. Üks neist maksab 40 ja teine 20 miljonit eurot.

Ka see on raha. Kust see tuleb?

Oleme ka selle programmi kirja pannud. Seda on võimalik täita ainult siis, kui Eesti majanduskasv saab olema kolm korda Euroopa keskmisest suurem. See on ainuke võimalus.

Majanduskasvu-lootusele lubadusi rajada on umbmäärane...

See on ainuke aus viis lubadusi anda.

Aga siis ma küsin taas: kui teie lubaduste eelduseks on majanduskasv, siis miks teie kampaania algab lubadustega raha jagada - ja need domineerivad -, aga mitte sellega, kuidas majandus kasvama panna?

Te pole võib-olla meie reklaamklippe jälginud, meie majandusklipid on kõik väljas...

Nüüd need klipid tulid, aga mitu kuud käis teistmoodi kampaania, loodi rahvale muljet, et nüüd tuleme, anname ja jagame...

Mitte tuleme ja anname, vaid vastame inimeste küsimustele. Mida nimetan seda ausaks suhtumiseks, seda võib muidugi ka pahaks panna. Oleme kõik viimased kampaaniad teinud eelarve tasakaalu peale.

Teil on seinal Margaret Thatcheri foto. Olete öelnud, et teiseks eeskujuks on Ronald Reagan. Vaatasin Youtube'ist Reagani valimisklippe ja need ütlevad: ameeriklased on töökad ja tublid, valitsus ei pea neid segama ja takistama. IRLi reklaamid, programm ja üldse asjadest rääkimise viis on muutunud üha rohkem riigikeskseks, et riik teeb ja annab.

Sellest on väga huvitav rääkida, millised tundmused tekivad. Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Üks kolleeg ütles, et loosungite järgi ei saa ta enam aru, kas tegu on IRLi või sotsidega.

Saan aru, et inimeste kuulamine on Eestis uus, see tundus midagi šokeerivat, et see on populistlik ja vasakpoolne. Tuleb vaadata kogu programmi. Kõik erakonnad, ka Reformierakond, tegelikult lubavad üsna palju.

Meil on kaks olulist lubadust. Üks on haridus ja teine on iive. Kalleid sotsiaalpakette ei leia programmist mitte ühtegi.

Ühes teises IRLi reklaamis räägib Ken-Marti Vaher: «Kodukulud 50 protsenti alla.» Kuidas seda saavutada?

See on ülioluline probleem, väljakutse Eestile on ränk.

Ränk küll, aga kuidas saavutada?

Esiteks oluliselt vähendada küttekulusid, seda saab teha soojustamisprogrammiga. Ka CO2 kvootide müügist saadud raha tuleb sinna panna. Väga raske on energia hinda langetada. Meil on võimalik tõusu pidurdada.

IRL on neli aastat valitsuses, miks te neid asju teinud pole?

Lihtsalt öeldes - pole jõudnud poliitilisele kokkuleppele. Juhan Parts tuli ideedega välja. Soojustamisprogrammi oleme ära teinud. See seisab, sest ühistud teavad sellest veel vähe.

Mis IRLi ja Reformierakonda eristab?

Mulle tundub, et osa Reformierakonnast arvab, et Eesti on valmis, et mis meil on, on nii hea, et pole vaja midagi muuta. Meie oleme rahutumad. Arvame, et Eesti ei ole valmis. Meil on ka mitmed eristuvad punktid, nagu haldusreform või palgaarmee.

Isamaa tuli kunagi loosungiga «Plats puhtaks!» ning oli uus, idealistlik, vana süsteemi ja korruptsiooni vastane. Mööda on läinud ligi 20 aastat ja skandaale on ikka olnud. Viimane asi, mis on otse seotud erakonna tippudega, pean silmas kampaaniainimeste võtmist riigi palgale...

Aga kas te teate, kui palju neid inimesi on?

Ma olen lugenud üheksast...

Te teate valesti. Neid inimesi on kolm. Ega ka nemad pole võetud tööle kampaania tegemiseks. Ministrid suudavad oma nõunikke raamides hoida. Tegime erakonna piirkondliku juhtimise ümber. Meil oli 14 inimest tööl ning jah, lasime nad lahti. Neist 14st töötab poliitiliste nõunikena kolm ja üks töötab maavanema nõunikuna... Ütleme siis kolm pluss üks.

Üha enam on IRLis esiplaanil tehnokraadid Res Publicast ja vanu rahvuslasi jääb vähemaks.

Tehke väike analüüs, lugege esimesed ja teised arvud kokku. Erakond ei jagune niimoodi. Kindlasti on nii suures erakonnas vaidlusi ja omad fraktsioonid, aga need ei jookse mööda neid radasid, mida teoretiseeritakse.

Mis radu mööda siis jooksevad?

Esiteks mööda temperamenti. Teiseks, mis tähendab poliitiline taktika ehk kas oleme jõulisemad või rahulikumad. Ja kindlasti mööda seda, mis on erakonna jaoks kõige olulisem teema.
Ka tasuta kõrghariduse teemal oli tugev vaidlus ja need jooned ei jooksnud mööda parteilist minevikku, vaid ikka mööda inimeste arvamusi.

3 MÕTET

• IRL pole kunagi valimistele vastu läinud nii suure toetusprotsendiga kui praegu.

• Käsitlen haridust kui rahvuslikku projekti. See pole vasak- ega parempoolne.

• Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia.

Leping Eestiga

2011-02-03

Rääkides nii poolteist aastat tagasi tollase opositsiooniliidri ja tänase peaministri David Cameroniga jõudsime üsna kiiresti õige sarnase probleemini - kuidas panna inimesed uskuma, et me mõtleme seda, mida räägime tõesti tõsiselt.

Pettumus poliitikas on üldine nii Suurbritannias, Eestis kui teistel riikidel. Valijatega kohtudes ütlevad nad, et teie lubadused on ju ilusad ja isegi õiged, kuid te ei kavatse neid niikuinii ellu viia. Eelmiste valimiste eel inimestele antud lubadused annavad selleks kahjuks head alust - suur osa neist on täitmata.

Osalt on see kindlasti Eestile õnnistuseks, sest näiteks Keskerakonna ja Reformierakonna lubadused oleks täismahus täitmise korral Eesti kindlalt pankrotti viinud. Teisalt on täitmata jäänud lubadus täitmata lubadus ning õõnestab usku poliitikasse. Olukord Suurbritannias ei erine selles suhtes palju Eesti omast. David Cameroni idee valijate usalduse taasvõitmiseks oli lihtne - tal mõlkus pea idee sõlmida valimisteks inimestega lühike konkreetne leping, mis näitab neile, et konservatiivid võtavad asja tõsiselt.

See idee meeldis mulle kohe. Ei salga, et eriti hakkas see mulle imponeerima seejärel kui Cameron valimised võitis ja peaministriks sai. Sest näib, et vähemalt Suurbritannias said inimesed sellest pakkumisest aru. Loomulikult paneb see konservatiividele tõsise surve. Lepingus antud lubadused on sedavõrd selged ja lühikesed, et neid on lihtne kontrollida. Kui Cameron tahab ka järgmised valimised võita, pole tal muud võimalust, kui inimestega sõlmitud leping täita.

Miks seda on aga tänases Eestis vaja? Minu hirm erakondade valimisprogramme lugedes on see, et neist on raske aru saada, mis meid siis ees ootab. Me kõik teame, et mingeid pudrumägesid ja piimajõgesid järgmiseks neljaks aastaks Eestile lubada pole. Kui oleme möödunud kriisist õppinud, siis teame, et saame teha, vaid mõningaid asju ehk peame suutma olulisele keskenduda. Erinevate erakondade jaoks on prioriteedid loomulikult erinevad. Kuid kui me loeme programme, kus lubatakse taevas maa peale tuua, siis ei saa me sellest ikkagi teada, mis on siis need olulised asjad, mida rahaliste võimaluste olemasolul see erakond ära teha kavatseb. Või kui loeme programmist iga lubaduse eest märget eelarveliste võimaluste tekkel, siis ei või me kuskilt teada, mis siis selle erakonna prioriteedid on. Katse kõike asju korraga teha lõppeb samasuguse krahhiga, kust vaevaliselt väljumas oleme.

Seetõttu pakume omalt poolt valijatele lepingut, üteldes selgelt välja, mis on need vähesed asjad, mida me teeme ja see, mida me kindlasti ei tee. See ei tähenda seda, et muud meie valimisprogrammis toodud lubadused jõu kaotaksid. Kindlasti mitte - kuid kui rahvas meid usaldab, teeme esimeses järjekorras ära just need sammud. Ühelt poolt võib selline konkreetsus ohtlik olla. Vastupidine käitumine tähendaks aga valijate rumalaks pidamist. Meie Eesti rahvast rumalaks ei pea.

Niisiis teeme igale valijale ettepaneku sõlmida IRL-ga lühike ja selge leping. Meie siht on see, et Eestis oleks inimestel kodu ha töö. IRL on kindel tagatis selleks, et Eesti jääb Eestiks ega kaota oma iseotsustusõigust. Kui saame teie toetuse, lubame, et viime eelarve tasakaalu ja alandame maksukoormust, luues sellega võimaluse uueks majanduskasvuks, mis loob uusi töökohti ja tõstab elatustaset. Kuna keegi Eestis ei tohi majanduslikel põhjustel jääda ilma hea hariduseta, teeme kõrghariduse tasutuks. Selleks, et väärtustada mitte ainult laste sünnitamist vaid ka kasvatamist, viime sisse emapensioni - ikka selleks, et meid oleks siin Eestimaal rohkem. Kaitseme koduomanikke monopolide ülemvõimu eest ning hoiame Eestit õigel kursil, mitte lastes läbi rumalusi, nagu astmeline tulumaks või palgaarmee.

Need lubadused pole ei vasak- ega parempoolsed, nad on rahvuslikud. IRL on loodud rahvuslike huvide tingimusteta kaitseks ning seda kavatseme me ka teha. Valija poolt on allkirjaks lepingule valimistel Isamaa ja Res Publica Liidule antud hääl. IRL-i poolt minu kui erakonna esimehe allkiri. Ühisel jõul suudame tagada Eestile parema tuleviku.

Neli aastat Järvamaa esindajana

2011-02-01

Minu ülesanded riigikogus:
Hasartmängumaksu nõukogu esimees
Maaelukomisjoni liige
Korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimees
Rahvastiku tervise arengukava juhtkomitee liige
IRL kõneisik alkoholipoliitika küsimustes
Kohaliku algatuse ja kodanikuühiskonna toetusgrupi liige

Töö seadusloomega:
• IRL oli esimene, kes majanduskriisi alguses nõudis riigi rahaasjade kontrolli all hoidmist ja negatiivse lisaeelarve tegemist. Seeläbi on õnnestunud vältida tuleviku arvelt riigile suurte laenude võtmist.
• Suurte vaidlustega õnnestus kehtestada ettevõtetele uued eksporti toetavad meetmed. Tänu sellele on välisturgude elavnemisel meie ettevõtete ekspordimahud võrdlemisi hästi taastumas.
• Osalesin uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse osade teemade töörühmas. On väga tähtis, et kohalikud omavalitsused rakendaksid neile jäetud suurt valikuvabadust läbimõeldult ja kogukonda arvestavalt. Pean oluliseks uut õppekava, mis on suunatud analüüsiva ja loova noore arengule.
• Kehtestasime FIE-dele metsamüügi tulumaksusoodustuse ning põllu- ja metsameestele sätestasime õiguse kasutusvaldusesse antud maad riigilt välja osta. Sellest aastast saab FIE oma talu järeltulevale põlvele üle anda maksuvabalt.
• Minu juhtida on olnud toiduseaduse menetlused. Need on olnud suunatud toidu ohutusele.
• Õnnestumiseks pean mitmete alkoholitarbimist piiravate aktide vastuvõtmist - öine müügipiirang, karmimad nõuded alkoholi reklaamile, aktsiisi tõus jne.
• Riiklikus alkoholimemorandumis said kinnituse valdav osa minu ettepanekutest.

Investeeringud Järvamaale:
• Viimase nelja aastaga on investeeringud Järvamaale olnud aegade mahukamaid. Euroopa Liidu toetusraha kasutamise puhul on olnud oluline hoida silm peal meetmete rakendusaktide valmimisel, et Järvamaa objektid oleksid maksimaalselt abikõlbulikud. Õigeaegne selgitav info on aidanud tuua maakonda lisaraha.

Infovahetus:
• Head kontaktid omavalitsuste esindajate ning ettevõtjatega aitavad arvestada seadusloomes erinevate asjaoludega. Olen tänulik järvakatele, kes on aktiivsed ettepanekuid esitama ning on nõutanud paremat kontakti valitsusasutustega.
• Olen nelja aastaga külastanud enamust Järvamaa koole. Olen esinenud üldpoliitilistel teemadel, selgitanud alkoholipoliitika küsimusi ning andnud tunde matemaatika ja analüüsioskuse rakendamisest igapäevaste otsuste tegemisel.
• Olen kutsunud riigikogu tööga tutvuma kümneid gruppe. Rõhk on olnud põhikooli lõpuklassi õpilastel, kuna neil on see ühiskonnaõpetuse tunni teema.
• Igapäevased on konsultatsioonid hasartmängumaksu nõukogu töö kohta. Näen rahuloluga, et Järvamaa projektitoetuste arv on kasvanud. Oluline, et need teadmised on taotleja jaoks püsiva väärtusega.

Mehed, tulge kapist välja!

2011-02-01

Kohtusin Kosel tänumeeneid kätte viies ühe nõudliku vanahärraga, kes mulle IRLi bukletile tuginedes, pliiats käes, põhjaliku ülekuulamise korraldas. Tema küsimustest see artikkel sündiski. Oleks selliseid valijaid ainult rohkem!

Samas nõudis see meeldiv vanahärra minult ju vastust kõige lihtsamatele ja elementaarsetele küsimustele: mis see kõik maksma läheb ning kust see raha tuleb.

Nii võttis ta esimesena ette emapensioni. Selgitasin, et selle kehtestamisel kulub 300 miljonit krooni aastas (kroone kasutasin selguse huvides), ja näitasin, kui kõrgeks see võib järgmiste kümnendite jooksul kasvada.

Vanahärra jäi rahule

Teiseks ja keerukamaks kujunes küsimus tasuta kõrgharidusest. Kõrgkoolidele kulub praeguse tasulise õppe ärakukkumise kompenseerimiseks umbes 450 miljonit krooni, sellele lisaks tuleb aga sihipäraseks muuta ka õppetoetuste süsteem, mis omakorda maksab 110 miljonit krooni.

Mis puutub töötukindlustusmakse kärpimisse, siis leidis vanahärra, et see otseselt riigieelarvele midagi maksma ei lähe. Sotsiaalmaksu ülempiiri vähendamise jättis vanahärra ka arvutusest välja, kuna mõistis, et see tuleb eelarvesse tagasi suuremate tulude näol. Nipet-näpet juurde lisades selgitas vanahärra välja, et IRLi lubadused jäävad aastas umbes miljardi krooni juurde.

Nüüd võeti ette tulude pool. Kuna maksude tõstmise lubab IRL tõkestada, eelarve viib tasakaalu ning laenu ei võta, siis tekkis küsimus, kust lubaduste täitmiseks raha võetakse.

Minu vastus, et majanduskasvu arvelt, vanahärrat ei rahuldanud. Samuti ei veennud teda lootus saada toetust Euroopa fondidest. Riigikontrolli aruandele viidates ütles ta, et riigieelarve tasakaalu viimine läheb miljardeid kroone maksma.

Osutasin, et just selle tarbeks oleme seadnud oma eesmärgiks Euroopa keskmisest vähemalt kolm korda kiirema majanduskasvu, mille vanahärra kiirelt välja arvutas - veidi üle kuue protsendi keskmiselt.

Siis sehkendas ta veel midagi paberile ning arvas, et kui see meil korda läheb, siis peaksime välja tulema küll. Surus kätt ja laskis mu minema.

Siit üleskutse kõigi erakondade liidritele: tulge kapist välja ning ütelge selgelt, mida te võimule tuleku korral inimestele konkreetselt lubate ja kust te selleks raha võtate!

Olen korra analoogse üleskutsega esinenud, siis järgnes sellele sünge vaikus. Nüüd pakun väikese provokatsioonina erakondade suuremate lubaduste alusel iga erakonna lubaduste mahu ise välja.

Alustagem vasakult ehk Keskerakonnast. Nende lubadused on traditsioonilised. Astmeline tulumaks teeb inimesed õnnelikuks, sellele lisaks alandatakse massiivselt käibemaksu, tõstetakse erakorraliselt pensione, suurendatakse kõikvõimalikke toetusi, lühendatakse ravijärjekordi. Kõik see läheks maksma tagasihoidlikud 550-600 miljonit eurot.

Kunagine rahandusminister Aivar Sõerd on konservatiivselt võttes pakkunud sotside lubaduste hinnaks üle 300 miljoni euro, minu meelest läheneb see aga lausa 500 miljonile.

Kattest rääkides toovad mõlemad erakonnad esile astmelise tulumaksu õnnistava mõju, millele lisaks soovitavad sotsid veel mitmeid teisi makse tõsta.

Viimane on vähemalt aus jutt, sest see, kas astmeline tulumaks kehtestamisel riigikassasse ka tegelikult raha toob, on enam kui kahtlane.

Õnnistav astmeline tulumaks

Reformierakonnaga läks sel korral õige raskeks, sest konkreetsemate lubaduste kõrvale oli enamasti lisatud märge «võimaluse korral». Ehitasin siin kiriku keset küla ja arvestasin, et ära tehakse pooled lubadustest. Näiteks tulumaksumäära vähendamine 1% võrra koos maksuvaba miinimumi suurendamisega (näiteks 6,4 euro ehk 100 krooni võrra) läheb maksma 40 miljonit eurot pluss 10 miljonit eurot. Mis puutub tööjõumaksudesse, siis, nagu enne öeldud, need riigieelarvest otseselt raha ei võta. Mitmed lubadused teostatakse «eelarvevõimaluste tekkel», mis kokku nõuaksid raha üsna palju, neist nii kolmandiku teostamine võtaks aga umbes 20 miljonit eurot.

«Betooni» valamise lubaduste juures on Reformierakonnal «võimaluse korral» puudu, mistõttu võib arvata, et need asjad tehakse järgmise nelja aasta jooksul kindlasti ära.

Kui isegi eeldada, et suures osas võidakse neid rahastada Euroopa vahenditest, tuleb omaosalus ikkagi Eestil maksta, mis esitatud nimekirja vaadates võib ulatuda mitme miljardi krooni ehk sadade miljonite eurodeni.

Reformierakonna katteallikaks on majanduskasv, kuid selget sihtmärki sellele pole seatud.

Vaielge julgelt vastu

Kuna IRLi lubaduste maksumusega alustasin, jääb esitada vaid edetabel: IRL 65 miljonit eurot, Reformierakond 70 miljonit + 60 kuni 300 miljonit betooni, sotsiaaldemokraadid 500 miljonit eurot, Keskerakond 550-600 miljonit eurot.

Kuulen juba vaimusilmas hüüdeid, et koostajana arvestas Laar oma erakonna lubadusi valesti ning vähendas nende hinda maksumaksjale. Kui te nii arvate, siis ei peaks olema ju raske seda näidata. Ja kui ma mõnele erakonnale liiga tegin, pole ju raske minu vigu õiendada.

Valijatele oleks selline arutelu igal juhul vajalikum ja huvitavam kui ettevaatlikud katsed konkurentidele jalga taha panna ja mõnda skandaalikest üles puhuda. Nii et, head sõbrad, tulge välja!

Aeg seada uusi sihte

2011-01-28

Üks periood riigikogu töös on ümber saamas. Olen olnud riigikogu liige suuresti just Teie toetuse tõttu, seepärast võlgnen Teile kõigile ka väikese ülevaate oma tegemistest.

Nagu kogu rahvale, on ka riigikogule olnud viimased aastad väga keerulised. Varasematel kiire majanduskasvu aastatel polnud ju keeruline toetusi ja investeeringusummasid suurendada. Viimased kolm aastat on tulnud paraku tegeleda vastupidisega. Sellele vaatamata on Türi piirkonda riiklikud toetused palju aidanud. Olgu selleks kultuurimaja uuendamine, kutsehariduskeskuse suured investeeringud,
uus noortekeskus või renoveeritud Türi-Paide ja Türi-Arkma maanteed.

Olen rahul,et õigeaegse sekkumisega on mõnigi kiivakiskuv asi „õigeks saanud". Nii sai parema sõnastuse määrus, mille uue versiooni kohaselt oli võimalik taotleda ehitusraha ka Türi Toimetulekukoolile. Või erandlik võimalus täiendada tagantjärele kultuurimaja rahataotlust parkla ehituse ja kaasaegse sisutuse soetamisega. Hasartmängumaksu nõukogu esimehena rõõmustab, et olen saanud olla toeks neile, kes on otsinud rahatuge oma projektide elluviimisel. Kindlasti on just kodukandi inimestel lihtsam mul „nööbist kinni võtta" ja nõu küsida. Samuti olen ise soovitanud taotlusi esitada, kui näen, et kellegi tegutsemisind on rahapuudusel takerdunud.

Näen rahuloluga,et siitkandi projektitoetuste arv on kasvanud. Raha on saanud spordilaagrid, osalemine välisvõistlustel ja kultuurifestivalidel, eakate klubiline tegevus, koolide võistlusmängud ja luulekonkursid, tervisepäevad, rahvariiete valmistamine, muusikainstrumentide ostud, õppereisid, Paide-Türi rahvajooks, käsitööõpe, muuseumiekspositsioonid, õpilaste koostööprojektid jne Seaduste poole pealt on realiseerunud IRL-i mitmed lubadused. Kindlasti on ka järvaka jaoks oluline, et FIE-dele kehtestasime metsamüügi tulumaksusoodustuse ning põllu- ja metsameestele sätestasime õiguse kasutusvaldusesse antud maad riigilt välja osta. Samuti sai lahenduse senini probleemina üleval olnud talude järeltulevale põlvele üleandmine, mida FIE saab alates sellest aastast teha maksuvabalt.

Et asjad ausalt ära rääkida, siis pean ka tunnistama, et napsusõprade pahameel minu suunas võib olla õigustatud. Kuna alkoholipoliitika seisukohtade kujundamine on erakonnas minu ülesanne, siis olen seisnud selle eest, et alkohol ei oleks nii kergelt kättesaadav ja reklaam mitte nii noortekeskne. Nüüd ei saa kogu riigis poest öisel ajal alkoholi osta ja alkoreklaamidesse ei poogita juurde vägijookide tervistavat ja suhteprobleeme lahendavat mõju. Ning multikate vahele õllereklaame enam ei näidata. Mõistagi on riikliku alkoholistrateegia elluviimisel pikk tee veel minna. Kuna see on teema, mis on seotud mitmete valdkondadega (maksupoliitika, reklaam ja müük,
võimalused eneseteostuseks, teavitustöö jne), siis pean väga oluliseks kavandatav tegevus juba koalitsioonileppesse täpsemini kirja panna. Annan endale aru, et tegemist pole ülearu „seksika" teemaga, kuid meie inimeste tuleviku jaoks on see väga oluline. IRL-i kodulehelt ja järgnevatest trükistest, saate lugeda meie plaane järgmiseks neljaks aastaks. Olgu selleks järjepidev tegevus riigi avalike kulude ja eelarve tasakaalus hoidmiseks, riigieelarvest makstav täiendav pension kõigile emadele, spetsiaalselt just väikelinnadesse töökohtade loomist toetav rahameede või loovust ja analüüsivõimet toetava õppekava elluviimine koolides.

Olen tänulik kodukandi inimestele, kes oma tegude ja sõnadega on heatahtlikult ja omakasupüüdmatult kaasa aidanud parema Türi ja parema Eesti loomisel!

Adminitratiivne ressurss ja juhtimine

2011-01-24

Kõigepealt vajaks sõnamonstrum "administratiivne ressurss" kindlasti eestipärast vastet, nagu on "taristu" presidendi sõnavõistluse järel "infrastruktuuri" asemel kasutusele võetud.

Administratiivse ressursi kuritarvitamisest valimiseelses võitluses räägivad OSCE ja ENPA raportid enamasti maade puhul, kus demokraatia on ebakindel ja valimisteks saadetakse kohale arvukas välisvaatlejate rühm. Samas on mõiste defineerimisega raskusi. Sellepärast räägitakse administratiivse ressursi kasutamisest mõnigi kord kaude ehk antakse edasi opositsiooni kriitika, kuid omapoolsete järeldustega jäädakse napiks või üldsõnaliseks.

Mõned riigid on administratiivse ressursi kohta käivate süüdistuste hirmus oma seadusandluse päris jaburaks teinud. Näiteks Georgias peab parlamenti kandideeriv minister mõni aeg enne valimisi tagasi astuma, sest ametis olles on tal eelisolukord. Olen kuulnud sama maa opositsioonitegelast tõsimeelselt väitmas, et president Saakašvili rikkus enne tagasivalimist reegleid, sest ta tuli valimiskohtumisele ametiauto ja autojuhiga, tegelikult pidanuks president takso võtma.

Kui ministrite või Riigikogu fraktsioonide juures on poliitiliste nõunike ametikohad, siis ei saa kuidagi välistada nende inimeste osalust valimiskampaanias. Küsimus on pigem selles, kui palju niisuguseid nõunikke on. Määratlegem piir. Taunida tuleb fiktiivsete ametikohtade loomist.

Kahjuks on Eestis mindud poliitilise juhtimise mudelilt tihti üle sundpolitiseerimise mudelile. Aastaid tagasi tegid kaks erakonda (Kesk ja Reform) katse keelata kohalikud valimisliidud ja üksnes õiguskantsler Jõksi sekkumine aitas need alles jätta. Valimisliidud jäid, aga jäi ka ülalt alla suunatud poliitsurvestamine. Kuni omavalitsused on väikesed ja nõrgad, vajavad nad "poliitilist katust" mõne valitsuserakonna poolt, ehkki sisulise maailmavaatega on sellisel parteistamisel harva midagi ühist.

Maavanemaid nähti meil algselt mittepoliitiliste riigiametnikena. Nüüdseks on need ametikohad ammu muutunud parteilise positsiooniheitluse objektiks. Nooremad maavanemad võib-olla usuvadki, et parteilise struktuuri ülesehitamine on nende põhiülesanne.

Veel hullem lugu on Tallinna linnaosavanematega. Maakonnalehed, taevale tänu, on meil veel sõltumatud, aga linnaosad annavad välja lehti, kus linnaosavanema eksponeerimine on tihti mõõdutundetu. Samuti kasutab Tallinn administratiivset ressurssi linnas võimul oleva Keskerakonna kasuks nii ülelinnaliste reklaamikampaaniate kui ka oma televisiooni abil.

Mida teha? Haldusreform peab muude küsimuste hulgas suutma selgelt määratleda, kus on poliitilise juhtimistasandi piir. Praegu on ilmselgelt üle mõistlike piiride mindud. Maavanema institutsioon tuleb kas ümber kujundada või siis tagada see, et teda ei nimetata poliitiliselt. Tallinna linnaosades tuleb sisuline otsustusõigus anda praegu üksnes nõuandvat rolli täitvatele halduskogudele ning linnaosavanema ametikoht praegusel kujul sootuks kaotada. Nii volikogu kui ka halduskogude revisjonikomisjonide roll peab olema tugevam ja aktiivsem.

Kas ma usun, et see kõik on võimalik? Jah, on küll - eriti juhul, kui ka ajakirjandus ja piisavalt suur osa Eesti ühiskonnast probleemi olemusest aru saab. Oma olemuselt ei ole see mitte valimiseelse süüdistusteloopimise teema, vaid midagi, milles tuleb pärast valimisi kokku leppida.

Mis aga erakondadesse ja adminressursi kasutamise ahvatlusse puutub, siis tuletan meelde, et ka erakonnad on oma olemuselt vabatahtlikud mittetulundusühingud, kus initsiatiivi liikumine peaks võimalikult palju käima alt üles. Suur riigieelarveline toetus on paraku tekitanud olukorra, kus poliitiline kommunikatsioon toimib peamiselt ülevalt alla ning valimiseelsel perioodil jääb mulje, et poliitiline juhtimine on üle antud kallilt palgatud reklaamifirmadele.

IRLi lubadustel on kate

2011-01-17

Ausalt öeldes olin veidi hämmastunud, avastades Delfist Aivar Sõerdi artikli pealkirjaga "Miks IRL ja sotside valimislubadustel pole katet". Olen pidanud Sõerdi asjalikuks inimeseks.

Asusin seetõttu uurima, mida Sõerd siis IRL-le ette heidab. Minu rõõmsaks üllatuseks polnud IRL-st artiklis aga sõnagi juttu, küll analüüsiti selles igati asjalikult sotside tuludega tõepoolest katmata valimislubadusi. Ka artikli Eesti ees seisvaid väljakutseid laiemalt kirjeldavale osale võiksin kahe käega alla kirjutada.

Seda hämmastavam on mulle aga kirjutise pealkiri, kus millegipärast viidatakse hoopis IRL-le. Mul on selline tunne, et seda pealkirja ei pannud artiklile Aivar Sõerd ise, vaid see ilmus sinna kuskilt muljalt.

Kuid asja juurde. IRL läheb valimistele selge lubadusega viia Eesti eelarve taas tasakaalu ning mitte suurendada Eesti laenukoormust. See on meie esimene prioriteet ning sellest lähtuvad teised lubadused. IRL teab oma varasematest kogemustest, et seda on kerge lubada, aga raske teha. Samas oleme sellega varem edukalt hakkama saanud.

Nii teame ka, et eelarvetasakaalu taastamiseks on vajalik ministeeriumite valitsemiskulude külmutamine ning mahjanduskasvule tugeva tõuke andmine. Lisaks tugevale eelarvedistsipliinile tuleb selleks alandada tööjõumakse, mis ühelt poolt riigi sissetulekuid hetkeks küll vähendab, teisalt majanduskasvu kiirendades neid kokkuvõttes aga suurendab.

Kui need sammud on astutud ja kiirenenud majanduskasv on riigile täiendavaid sissetulekuid toonud, võime asuda uute programmide käivitamisele. Kui Eestil õnnestub saavutada Euroopa keskmisest kolm korda kiirem majanduskasv, ulatub selliste programmide hulk parimal juhul endises vääringus üle miljoni krooni aastas.

Kui mitmed valimistel osalevad erakonnad on jäänud kidakeelseks, millised nende prioriteedid eelseisval neljal aastal on või on neid oma programmi kandnud sedavõrd palju, et valimisprogramm usutavuse kaotab, siis IRL on oma prioriteedid selgelt ja üheselt välja öelnud: vaimult suureks saamine ehk haridus ning laste kasvatamise väärtustamine. Esimese prioriteedi all keskendume üleminekule tasuta st õppemaksuta kõrgharidusele ning teise osas emapensionile.

Oleme oma lubaduste hinna ka välja arvutanud, kuid olgu ta siis veel kord välja öeldud - taas endises vääringus, kuna see võimaldab esialgu summasid paremini võrrelda. Üleminek tasuta kõrgharidusele maksab riigieelarvele 450 miljonit krooni ja sellega käib kaasas sihtotstarbeliste õppetoetuste kehtestamine 110 miljonit krooni.

Tasuta lõunaid pole loomulikult olemas ja nagu muu riigieelarve, tulevad needki kulud maksumaksja taskust. See ei muuda tasuta kõrgharidust aga millekski, mida niisama jagatakse. Vastupidi, üleminek tasuta kõrgharidusele toob kaasa suurema nõudlikkuse nii õppuri kui õppe kvaliteedi suhtes.

Teise IRL peamise lubaduse ehk emapensioni maksumus on samuti välja arvatud - selle väärtuseks kehtestamisel oleks 300 miljoni krooni. Välja on arvutatud ka riigile pikemas pespektiivis langev koorem, mis jääb ka tulevastel aastatel mitme teise lubadusega võrreldes igati normaalsesse vahemikku. Usume, et kui tahame Eesti keelt ja kultuuri hoida, on mõlemad IRL prioriteedid Eesti tulevikule üliolulised.

Seetõttu kutsume teisigi erakondi oma peamiste lubaduste, olgu selleks kas sotsiaalprogrammid või maksude langetamine, selgelt avalikustama. Olen Aivar Sõerdiga täiesti nõus, et vastutustundetuid lubadusi ei maksa valimiste eel loopida. Eesti pole kriisist väljunud - kõrge tööpuuduse tase on sellest kurvaks tõendiks. Tööpuuduse vähendamiseks pole aga olemas muud teed, kui majandus käima saada. Tasakaalus eelarve on selleks peamine vahend.

Miks IRLi rünnatakse?

2011-01-13

Reformierakond on alustanud valimiskampaaniat. Plakatite ja kalendrite kõrval on sellega kahjuks kaasnenud ka räiged rünnakud. Muul kombel pole lihtsalt võimalik seletada Jürgen Ligi vassimist emapensioni teemal. Vaataks Reformierakonna väiteid emapensioni vastu, loomulikult eeldades, et rahandusminister erakonna seisukohti esindab.

Ainult 300 miljonit

Rünnak IRLi emapensioni vastu ei tulene rahanduspoliitilistest kaalutlustest, vaid sellest, et kava esitas vale erakond.

Ligi kirjutab, et emapensioni kehtestamine oleks kõigi rahanduslike tõdede eiramine. Seda on küll hämmastav kuulda, sest praegugi saab üks 1999. aasta 1. jaanuariks 8aastaseks saanud lapse vanematest endale iga kuu pensionilisa. Ligi poolt ennekuulmatuks ristitud skeem on Eesti riigis igati toimiv ja ei Reformierakond ega Ligi pole selle vastu poolt sõna ütelnud. IRL soovib seda toetust veidi kasvatada ning laiendada ka nendele lastele, kes on sündinud taasiseseisvunud Eestis. Me ei saa aru, miks peaks taasiseseisvunud Eestis sündinud lapsed olema vähemväärtuslikud enne taasiseseisvumist sündinuist.

Ligi ütleb, et emapensioni kehtestamine tähendaks raha ümberjagamist lastetutelt inimestelt lapsevanematele. Jah, seda küll, kuid seda tehakse ka vanemapensioni süsteemiga - ja õigesti tehakse, sest laste kasvatamine on töö, mida tuleb väärtustada ja toetada.

Ligi ütleb, et emapensioni kehtestamisega võetakse laste-tutelt inimestelt ära pension, et eelistada neid, kellel on lapsed. Kuid kellegi pensioni ei vähendata, tegu on pensionilisaga, mis tuleks riigieelarvest.

Keda esindab Ligi?

Ligi ütleb, et mingit võimalust üleplatsi pensionilisasid maksta järgmisel aastal ei ole. Ligi kombel peab ka IRL eelarve tasakaalu poole liikumist ilmtingimata vajalikuks. Võrreldes miljarditesse kroonidesse ulatuvaid Reformierakonna lubadusi, oleks aga kummaline, kui ei leiaks 300 miljonit krooni - nii palju uus süsteem esimesel aastal riigieelarvele maksma läheks.

Tekib vägisi kahtlus, kas Reformierakonna esindamise enda peale võtnud Ligi antud hetkel erakonna seisukohti ka tegelikult esindab. Emapension on hea idee, mis väärtustab laste sünnitamise kõrval ka nende kasvatamist. Tegu pole alternatiiviga emapalgale, vaid selle täiendamisega. See on meede, mis ei käi Eesti riigile üle jõu ei praegu ega ka tulevikus - arvestused on siin tehtud. Seda loomulikult siis, kui me peame vajalikuks perede ja laste toetamisse panustada. IRL on aru saanud, et selles küsimuses on meil Reformierakonnaga sarnased prioriteedid.

Üllatav on, et Jürgen pole ikka veel andnud vastust meie ettepanekule kirjutada eelarve baasseadusse tsüklilise tasakaalu nõue. Minu poliitika neljal viimasel aastal on olnud eelarve tasakaal ja seda teab Jürgen suurepäraselt. Vahel olen ka oma võitlustes alla jäänud. Nii tõsteti 2008. aastal ministeeriumide tööjõukulusid minu vastuseisust hoolimata.

Nii tekib mul kuri tunne, et tegu oli katsega naeruvääristada Tšehhis Jizerska Padesatka klassikamaratonil osalenud Reformierakonna senist esimeest Andrus Ansipit, kes on emapalka makstes lapsevanemate eelistamist lastetutele inimestele selgelt toetanud. IRL on siin peaministriga samal arvamusel.

Sisutühje poliitikuid on meil käputäis

2010-12-19

Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva Liisa Pakosta sõnul ei vastanud "Riigimeeste" sari tegelikkusele, kuid ei sündinud ka päris tühjalt kohalt.

"Nii palju, kui ma näinud olen, mulle see sari väga meeldis," ütles Pakosta Delfile. "Sari parodeerib ja viskab läbi pisarate nalja sisutühjade poliitikute üle."

Säärased inimesed on tema sõnul olemas, aga nad moodustavad väga väikese osa poliitikutest. Sellist poliitika paroodiat nagu "Riigimeestes" kohtab ikkagi Eesti poliitikas viimastel aegadel mõnikord küll.

Sari tuli Pakosta hinnangul ekraanile täitsa õigel ajal. Tema sõnul on tänuväärne, et "Riigimehed" pahupooli avalikustavad ja kultuuriinimesed üritavad ühiskonna sanitaridena tegutseda. "Usun küll, et intellektuaalselt hästi tehtud asjadest on lõpuks kasu," sõnas ta.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni kuuluv Pakosta meenutas viimase saate lõiku, mis käsitles komisjoni tööd ja ütles, et tegelikkuses toimuvad komisjonis arutelud ikkagi sisuliste küsimuste üle ja kestavad mitu tundi.

"Arutelud on sisukad ja ministeeriumist tulnud variant tehakse mõnikord ka komisjonis just sisu poolest ümber või algatatakse ise uus eelnõu," rääkis ta.

Sümpaatne kantsler

Ühtegi prototüüpi Pakosta arvates seriaalis pole. "Kedagi ei ole võetud üksühele," sõnas ta. "Loodud on koondportree teatud tüüpi inimestest, kel endal visioone napib."

Pakosta sõnul oli tegelastest talle väga sümpaatne kantsler. "Praegu on sari üles ehitatud vastandamise peale, tark ametnik ja loll poliitik, aga nii nagu on poliitikud erinevad, on ka ametnikud erinevad," arutles Pakosta ja meenutas, et Eestis on olnud ministreid, kes on alluvate poolt väga lugupeetud ja vastupidi.

"Ma väga loodan, et see sari mõjutab valijate käitumist märtsivalimistel. Kallid valijad! Palun tundke huvi sisuliste küsimuste vastu, huvituge, mis kandidaat varem teinud on, millised on tema väärtushinnangud, minge kandidaatidega kohtuma."

Ta meenutas, et seriaalis sai 12 häälega ministriks inimene, kes ei olnud spetsialist. "Kui te ei lähe valima, siis juhtubki nii. Minge ja näidake oma eelistust," kutsus ta valijaid üles. "Mõnele inimesele tundub, et tema häälest midagi ei sõltu, siis tegelikult sõltub. Ka parteinimekirja järjestuse muudavad ringkonnas ümber kandidaatidele antud hääled. Nurgas torisemine ei muuda midagi."

Toomas Tõniste talvises Pärnus

2010-12-15

Eile õhtupoolikul märkas mõnigi Ringi tänaval liikuja Rüütli platsi servale püstitatud väikest telki, mille üks sein oli avatud ja lumest puhastatud laia jalgteed valgustasid hange varju poetatud küünlad. Pimedale telgile andsid kerget valguskuma üksikud põrandale asetatud küünlad. Lähemale astudes võis telgi ees seismas ära tunda kuulsa purjesportlase Toomas Tõniste, kes vestles ühe meesterahvaga. Telgi pimedusest astus nähtavale Marvi Volmer ja pakkus lahkelt piparkooke. Neid lubati rohkemgi tasku pista, nii et koduteelgi oleks veel võimalik maitsvaid präänikuid krõbistada. Kaks Pärnu kolledži üliõpilast olid samuti toimekalt abiks ja pakkusid kuuma glögi. Keeldumisel rutati selgitama, et see on alkoholivaba ja pärast kuumalt joomist võib julgesti kohe autorooli istuda. Kaks IRL-i visuaaliga lipukest kumbagil pool avarat ukseava ja samasugused märgid telgi kolmel seinal andsid aimu, et tegemist on Isamaa ja Res Publica Liidu ettevõtmisega külmal ja pimedal ajal. Täpsemalt aga praeguse koosseisu Riigikogu liikme isikliku tagasihoidliku valimiskampaania kihutustööga märtsikuus toimuvateks valimisteks.

Toomas Tõniste oma meeskonnaga Rüütli platsil

Toomas Tõniste on majanduskomisjoni liige, seepärast kaldus jutuajamine rohkem majandusvaldkonda. Pealegi on mees, keda inimesed tunnevad eelkõige olümpiasportlasena, praegu ka ise sukeldunud tugevasti majandustegevusse. „Osalen mitme firma tegevuses, kus käive ulatub 100 kuni 150 miljoni kroonini," rääkis poliitik, et vältida ekslikku arvamist nagu pürgiks ta uuesti Riigikokku kõrge palga järele, mis võimaldaks ambitsioonikamat ära elamist. „Kindlasti oleks mul olnud palju hõlpsam Tallinnas kandideerida kui Pärnus," selgitas ta sõbralikul viisil ja meenutas 2007. aasta Riigikogu valimisi Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa valimisringkonnas, kus kandideeris Mart Laari järel kolmandal kohal nimekirjas. Kuigi Mart Laar tegi eespool suure töö ära, piisas Toomas Tõnistel 909 häälest, et pääseda isikliku mandaadiga otse Riigikokku.

Tuluke jalgteele

Loomulikult huvitusin sellest, kuidas ta end tunneb IRL-i Pärnumaa piirkonna teiste kandidaatide seltskonnas ja kuivõrd on ühtne valmiseelne meeskonna töö mõeldav situatsioonis, kus maakonna erakonna juhatus on välistanud väljapoolt tulijate osalemise Riigikogu valimistel? „Väga hästi," tuli kiire vastus, mis ei vajanud pikka mõtlemist, sest ka Talllinnas olevat ta ajanud täiesti iseseisvalt valimiseelset tööd valijatega - vaid mõnel üksikul korral olid olnud koos Laariga.

Mees, kes soovis väga Toomas Tõnistega pildile jääda

Toomas Tõniste leiab, et Riigikogu valimistel ei pea olema isiklikes suhetes nii tihedalt seotud kohapealse eluga nagu seda võiks eeldada kohalike omavalitsuste valimisel. Siiski kinnitas ta, et on eelkõige purjespordi kaudu Pärnuga Tallinna ja Haapsalu kõrval tihedalt seotud. Pärnumaa on tema nägemuses üks osa Eestist ja kuidas läheb riigil tervikuna, sama moodi kulgeb elu sel juhul ka siinses maanurgas. Näiteks tõi riigimees seaduse muudatuse vältimise, mis just Pärnu linna hotellindust tugevalt mõjutab. Kahel korral on reformikad üritanud eelarve arutelul viia hotellide käibemaks 9%-lt 20-le, mille just tema algatusel on alati IRL-i poolelt „punane riiv" saanud ette tõmmatud. Samuti tahab ta jätkuvalt kaitsta Pärnu linna huvisid selles osas, et laenukoormuse 60% piiri ei käsitletaks liiga jäigal joonel. Veel toetab ta Lottemaa loomist Tahkuranna valda ja lubab seista pensioni tõusu eest.

Samas on Toomas Tõniste lubaduste jagamisel ärimehena ettevaatlik ega taha anda katteta lubadusi, mille täitmine võib osutuda ebamõistlikeks või majanduslike arvestuste põhjal kättesaamatuteks. Pärnu lennuvälja osas jäi ta väga pikalt mõtlikuks ja kaldus arvamisele, et Eesti oludes ei saa iga mõnekümne kilomeetri järele lennuvälja rajada. Kõik oleneb mõistlikust otstarbekusest! Aga pika mõtlemise järel ütles, et kui saab valijate eelistuse, siis ta kindlasti kaitseb Pärnu lennuvälja arendamise plaani.

Moldova haavatud identiteet

2010-12-10

Moldova habras rahvuslik identiteet kipub kahe suure naabri Venemaa ja Rumeenia vahele ära kaduma.

Kui ma pisut vähem kui tunnipikkuse sõidu järel üles ärkan, vänderdavad meie auto ees sügavad roopad ja tee kaob olematusse. Mingit otsemagistraali Chišinaust Comrati ei lähe ning nüüd on autojuht oma uhket GPRS-seadet usaldades liiga hoogu läinud. Pöörame suure vaevaga ümber. Aparaadi pealetungiv naisehääl ei jäta ometi jonni, sisendades, et nüüd oleme eksinud ja juht teeb kõike valesti. Kell on umbes kuus hommikul ja peame leppima sellega, et Taraclia valimisjaoskonnad kaugel lõunas avatakse ilma meie valvsa kohalolekuta. Leides end in the middle of nowhere ei jää muud üle kui hilineda ning imetleda hilissügisest päikesetõusu Bessaraabia väljadel.

Valimisantropoloogia

Õigupoolest andsin nõusoleku Moldova järjekordseid valimisi vaadelda eeskätt võimaluse pärast osaleda teaberohkel eelmissioonil ja loota valimispäeval lähetust Gagauusiasse. See on umbes 157 tuhande elanikuga autonoomne piirkond, kus elavad vene õigeusu vastu võtnud türklased - ainsad omataoli-sed maailmas. Gagauusid kõnelevad parema meelega vene kui rumeenia keeles ja varem on nad olnud truud kommunistide valijad. See suundumus jätkub, kuid pisut väiksema ülekaaluga.

Tegelikult veab mul seekord valimisantro-poloogiaga veel enam. Sihtkoht asub Gagauusiast edasi, Moldova bulgaarlaste asualal. Nende päralt on Taraclia linnake, aga ümberkaudsetes külades elab ka gagauuse, moldovlasi ja ukrainlasi. Peale minu tunnevad piirkonna vastu huvi Tšehhi parlamendiliikmed, sest kuskil seal leidub ka pisike tšehhi küla, mis on võõras ümbruses juba kolmsada aastat vastu pidanud.

Kuna tegemist on kolmandate parlamendivalimistega pooleteise aasta jooksul, on korraldajatel kõik selge. Isegi inimesed -ime küll! - tulevad veel kord välja. Samas ei muutu nende valimistega suurt midagi. Kommunistlik partei saab küll kõige enam hääli, aga võimulolev Euroopa allianss teeb neile jälle „kambaka". Kommunistid saavad esialgse seisuga 44 ja Allianss ühtekokku 57 kohta. Aga ei, viimasena on lugemata osa Chišinau häältest ja lõppskooris jooksevad veel kaks mandaati Alliansile. Kaks häält jääb 61-st puudu.

Kummalgi poolel ei teki võimalust saada parlamendis kolme viiendikulist häälteenamust (61 häält 101-st), mis võimaldaks valida maale presidendi. Konstitutsiooniline kriis võib jätkuda. Keskpärane lahendus on häälte ülesostmine, aga hea lahendus oleks kahe leeri kokkulepe maa tuleviku nimel. Allianssi sees jagunevad jõujooned ümber. Moldova Nostra (e k: Meie Moldova) seekord parlamenti ei pääse. Peaminister Vlad Filati Liberaaldemokraatlik Partei seevastu parandab oma positsioone oluliselt.

Kuid see on vorm, Moldova sisu valutab kusagil mujal. Taraclias veedetud päev avab mu silmi. Kirjeldamatu vaesus ja tuleviku-tus. Tühjal väljal eksponeeritakse nõuka-aja meeldetuletusena BTR-i, eemal avaneb üks akendeta tondiloss ja selle kõrval teine kastikujuline hoone. Nime järgi on see Taraclia ülikool. Välisel vaatlusel võiks seda pidada mõne ääremaavalla mahajäetud kultuurimajaks. Sealses valimispunktis leian kena bulgaaria tüdruku. Ta ütleb, et ülikool on tegelikult väga väike ja tehnika-alane. Kes vähegi saab, läheb Bulgaariasse kõrgkooli, aga halvemal juhul Chišinausse või Venemaale. Tagasi enam ei tulda.

Vaatlusmanuaal sunnib mind iga kord viiepallisüsteemis hindama, kas valimisjaoskond on puuetega inimeste jaoks ligipääsetav. Õhtu edenedes muutub see küsimus üha kohtlasemaks, sest kottpimedas on mul endal raskusi poriloikude ja silmale nähtamatute trepiastmetega. Inimesed seevastu on lahked ja elavnevad külalist nähes silmanähtavalt. „Nii me elame," on kurb, pisut häbelik tõdemus. Valimiste läbiviimisele pole ' mul endiselt vähimatki ette heita.

Mõtisklema kutsuvad üksikasjad. Enamik valimisbülletääne on mu tegevuspiirkonnas venekeelsed, sest selline olevat sealsete elanike eelistus. Jääb arusaamatuks, miks Moldova ei toeta bulgaarlaste ja gagauuside oma identiteeti ega trüki materjale bulgaaria ja gagauusi (türgi) keeles. On ju Moldova huvides, et vähemusrahvused oma keele ja identiteedi juures püsiksid. Praegu on pigem nii, et nõukaaja nostalgia ja lahustumine rahvusetuks vene keele kõnelejaks jätkub isegi kakskümmend aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Neid inimesi pole võimalik mõista mõistmata ümbrust, kus nad elavad.

Saavutan usaldusliku kontakti ka ühe kooliõpetajaga, kellelt pärin, kas valijate registrist leidmiseks orientiirina välja pandud tänavanimed nagu Lenini, Gagarini ja Tšapajevi pole mitte kadunud aja kopitus. Tema on rumeenia keele õpetaja ja arvab, et tegelikult võiks need ära muuta. Paraku ütlevat kohalik võim, et nii suure ümberkorralduse jaoks pole raha.

Moldova käestlibiseva identiteedi ehe näide on mu autojuht. Ehkki moldovlastest vanemate laps, käis ta venekeelsetes koolides. Isa oli Nõukogude ohvitser. Erinevalt tõlgist, kes ei häbene välja näidata oma Rumeenia-lembust, on autojuhi mõtteilm palju kummalisem. Õpin seda pisut tundma, sest sõltun sel päeval temast palju rohkem kui sümpaatsest tõlgist, keda ma tegelikult ei vaja, sest rumeenia keelt pole õieti kellegagi rääkida. Juht teeb avalduse: „Rumeenial pole meiesuguseid vaja. Paremal juhul vajab ta meid orjadena, mitte inimestena. Nad hakkasid meile Rumeenia passe jagama, aga kas te ikka teate, mispärast? Neil ei olnud Euroopa Liitu astumiseks piisavalt palju kodanikke, eriti nõudis Euroopa Liit, et töötuid peab rohkem olema." Tsitaadi lõpp, kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Siin meenub üks ammune vestlus autojuhiga Donetskis 2004. aasta lõpus. Too mees avaldas kartust, et Juštšenko paneb presidendiks saades Donbassi kaevandused kinni. Kui kinnitasin, et selleks pole ühtegi loogilist põhjust, arvas autojuht, et võib-olla Juštšenko ise jätaks kaevandused ka alles, aga tal on ameerika naine ja küll me veel näeme, et kõik halb tuleb sealt. „Aga mul ükstakõik, taksojuht saab ikka hakkama, tulgu kasvõi fašistid," kõlas resigneerunud kokkuvõte. Meie oma Eesti heaolus ei tea enam, milliseid mütoloogiavõrseid nõukogude võim inimestesse istutas ja kuidas need puud on viimase paarikümne aasta jooksul edasi kasvanud. Politoloogia jääb neid protsesse kirjeldades tihti hätta, kuid mõnikord võiks hoopis rahvaluuleteadusest abi olla.

Tegelik ajalugu või valge leht?

Kuid tulgem tagasi Moldova identiteedi juurde. Minu meelest moodustavad Ukraina, Moldova ja Valgevene mingi lõhestumisele määratud üleminekuala muu Ida-Euroopa ja Venemaa vahel. Neid riike iseloomustab keeleline ja poliitiline kahestumine. Meil on vasak- ja paremkalda Ukraina, belaruska mova's kõnelevad ja selle päriselt unustanud valgevenelased ning Rumeenia- ja Vene-orientatsiooniga inimesed Moldovas. Tõsi, Moldovas on äratuntav ka „kolmas tee" ehk habras Moldova-keskne identiteet, mis suhtub umbusuga mõlemasse suurde naabrisse. Aga pooltoonidel on oht mustvalges võitluses pildilt kaduma minna.

Kui me oktoobri lõpus Indrek Saarega Moldovas eelmissioonil käisime, avaldasid mulle kommunist Voroninist ja peaminister Filatist enamgi muljet kohtumised kahe ülejäänud parteijuhiga. Need on liberaalse partei juht Mihai Ghimpu, kes parlamendi esimehena oli sellal ka presidendi kohusetäitja, ning Marian Lupu, kommunistide leerist üle tulnud täht, kes ei mallanud oodata, millal vana Voronin talle teed annab.

Erinevalt Lupust pole Ghimpu tõenäoliselt enam tulevikumees, tema partei kaotas uutel valimistel kohti ja partei sees jääb ta populaarsuselt alla oma õepojale Dorin Chirtoacäle, kes on praegu Chisinäu linnapea. Ghimpu on rohkem vana sirgjooneline dissident kui kaasaegne poliitik. Kummalisel kombel saime temaga sama päeva jooksul ametlikus programmis kaks korda kokku -hommikul kohtusime Ghimpu kui parteijuhi ja parlamendi esimehega, aga õhtuses programmis kehastus ta Moldova presidendiks ehk täpsemini, presidendi kohusetäitjaks. Need jutuajamised jäid meelde.

Hommikul suutsin Ghimpu vihaseks ajada leebe ja enda meelest hädavajaliku soovitusega mitte võtta meetmeid kommuniste soosiva eratelekanali vastu. Ütlesin, et sellised sammud mõjuksid Moldova kuvandile enne valimisi väga halvasti ka juhul, kui kommunistide kanal on valitsust rünnates üle piiri läinud. Selle peale Ghimpu enam muud ei rääkinud kui sajatas kommuniste, nende telekanalit ja saamatut Audiovisuaalset Nõukogu, kes ei suuda riigis korda majja lüüa. Oma osa sai ka Euroopa, kes Moldova demokraatide olukorda ei mõistvat. Mul jäi süda valutama, sest oli näha, et selliste etteastetega teenib Ghimpu ebasümpaatiat just Lääne-Euroopa poliitikute poolt, kes säärast stiili ei mõista.

Õhtusel kohtumisel püüdsin ma Ghimpu rünnakut kommunistide vastu ennetada. .Jätame Voronini isiku kõrvale. Seletage meile, kuivõrd on lõhe Moldova ühiskonnas seotud sellega, et ajalooküsimused on Molotovi-Ribbentropi paktist saadik selgelt lahti rääkimata?" Seekord olin õigele nupule vajutanud. Ghimpu süttis taas, kuid palju positiivsemal moel, Voroninit mainiti vaid paar korda. Meile sai osaks särav etteaste ajaloosündmustest ja sellest, kuidas rahvalt on võetud tema ajalugu ning nõukogude propaganda mürgihambad pole veel tühjaks jooksnud. Kogu Ghimpu riigifilosoofia põhineb sellel, et Moldova rumeenlaste identiteet tuleb uuesti üles ehitada. Arusaadavamaks sai ka hommikune pahameelepurse, sest kuni kommunistid oma propagandat jätkavad, pole see tema meelest võimalik.

Hoopis teistsugune lähenemine on Lupul. Tema sõnul ei mõista Euroopa Alliansi ülejäänud osapooled üldse, kui tähtis ja habras on Lupu elektoraat. „Need on ju endised kommunistide valijad, kes minuga kaasa tulid," ütleb ta. «Igasugune parempoolne poliitika ja jutt Rumeeniaga ühinemisest on neile vastukarva. Ettevaatlik tuleb olla!"

Lupu ütleb, et ajalugu tuleb unustada, alustama peab puhtalt lehelt. Riik ja ühiskond on tema meelest viljatu ajaloovaidlusega üksnes aega kaotanud, teha tuleb pragmaatilisi otsuseid ja alustada sealt, „kus me praegu oleme". Kaugemale vaadates võib sõnaosava Lupu jutu taga aimata ka õigustust sellele, et millalgi võib ta oma valijate huve ja arusaamu ettekäändeks tuues taas kommunistide poolele pöörduda, kuid nüüd juba iseseisva koalitsioonijõuna.

Seega on meie ees kaks täiesti vastandlikku lähenemist: ajaloo tagasitoomine ja uus algus valge lehena. Kuigi Ghimpu tõebukett on äratuntavalt sarnane Eesti edumudelile, võib Lupu lähenemine Moldova puhul siiski osalt vajalik olla. Pelgalt patriootiliste motiividega ei saavuta Rumeenia-orientatsioon ühiskonnas kunagi vajalikku tugevust. Olukord muutuks, kui appi tuleb majanduslik areng ja euroopaliku heaolu käegakatsutav lähedus. Praegu seda ei ole ja majandus Moldovas peaaegu puudub. Kahjuks on ka Rumeenia nõrk ja hinnaalandusega Euroopa Liitu vastu võetud riik. Lisaks on probleemid Transnistriaga, mida Venemaa võib kurjasti ära kasutada, kui Moldova Lääne-orientat-sioon edukaks muutub.

Suures geopoliitilises malemängus on Moldova alati olnud ettur. Ometi võib selle etturi jõuvarudest palju sõltuda. Mainitud Valgevene-Ukraina-Moldova vööndis võib just väike Moldova osutuda mängijaks, kes tänu seosele Rumeeniaga suudab positiivselt üllatada. Vaesuse ja kõigi muude tagasilöökide kiuste pole Moldova demokraatia luhta läinud. Moldovat tasub toetada.

Lõpetuseks olgu mainitud, et Moldova on maa, mille kohta on meil hiljuti ilmunud koguni kaks algupärast raamatut. Need on Marje Aksli „Minu Moldova" (2008) ning Marianne Mikko „Moldova: lääne ja ida vahel" (2009). Kui esimest iseloomustab terav sissevaade probleemidesse, millega võõramaalasel on raske kohaneda, siis teist võib soovitada seal sisalduva faktirohkuse poolest.

Moldovas oluliste muutusteta

2010-12-01

Läinud pühapäeval Moldovas toimunud kolmandad parlamendivalimised viimase poolteise aasta jooksul olulisi muutusi ei toonud.

Moldova ajakirjandus teatas, et valimiste päeval töötas 2037 valimisjaoskonda, neist 75 välisriikides. Ennetähtaegsete valimiste korraldamiseks trükiti 2 809 617 hääletusbülletääni, neist 2 112 582 moldova (rumeenia) keeles ning 697 035 vene keeles. Nimekirjadesse oli kantud 2 651 564 valijat.

Bülletääne trükiti rohkem seetõttu, et keskvalimiskomisjon ei osanud arvata, kui palju inimesi osaleb valimistel Transnistrias ja välismaal. Ettenägelikkus oli õigustatud, sest välisriikides käis valimas kolm korda enam inimesi kui 29. juulil 2009.

Valimisrekordit ei löödud

Pretsedenditu oli valimiste vaatlejate arv. Valimisjaoskondades töötas 6000 nii kodumaist kui välisvaatlejat.

Märkusi hakkas vaatlejatelt tulema kohe, kui jaoskonnad avati. Peamiselt puudutasid need agitatsiooni valimiste päeval, katseid valijaid ära osta ja protseduurireeglite rikkumisi.

Eesti riigikogust valimisi vaadelnud Andres Herkel seevastu leidis, et valimiste korraldamise suhtes etteheiteid teha oli raske, kuna rahvas, kohalikud valimiskomisjonid ja vaatlejad kogu riigis olid seda harjutanud.

Valimisaktiivsuses rekordit ei löödud. 28. novembri 2010 valimistel osales 59,1 protsenti valijaist, 29. juulil 2009 oli näitaja 58,77 ja 5. aprillil 2009 vaid 57,55 protsenti.

Viis aastat tagasi, 5. märtsil 2005 käis valimas 64,86 protsenti valijaist.

Patiseis jätkub

Moldova keskvalimiskomisjon avalikustab lõplikud valimiste tulemused täna. Komsomolskaja Pravda Moldova andmetel kogusid kommunistid 39,3, liberaaldemokraadid 29,4, demokraadid 12,7 ja liberaalid kümme protsenti häältest. Ülejäänud 16 parteid ei ületanud valimiskünnist. Samamoodi haprasti läks 19 sõltumatul kandidaadil, kellest ükski ei kogunud kahte protsenti vajaminevaid hääli.

Kommunistid said küll kõige enam hääli, aga sellest ei piisa konstitutsiooniliseks ega lihtenamuseks.

Kommunistidel on algsetel andmetel 42, liberaaldemokraatidel 32, demokraatidel 15 ja liberaalidel 12 parlamendikohta.

Pärast 29. juuli 2009 valimisi oli kommunistidel 48, liberaaldemokraatidel 18, demokraatidel 13 ja liberaalidel 15 mandaati.

Nagu kirjutas Herkel, ei piisa kummalgi poolel, ei kommunistidel ega eurointegratsiooni pooldajatel jõudu, et parlamendis nõutava kolme viiendikulise häälteenamusega valida riigile president. Seega võib konstitutsiooniline kriis jätkuda.

Ekspertide arvates on uued koalitsioonid möödapääsmatud. Pole võimatu, et kommunistid ja liberaaldemokraadid püüavad valimistulemusi vaidlustada, sest kumbki partei lootis palju paremat tulemust.

Herkeli arvates saab presidendi valimiseks 101 häälest vajalikud 61 hädaga pooleks kokku, kui emb-kumb pool teiselt hääli üles ostab. Seda ei pruugi juhtuda ja poliitilisele kultuurile see kindlasti kasuks ei tule. Herkel soovitab riigi stabiilsuse huvides jõuda kokkuleppele, mida siiani pole saavutatud.

Herkel kirjeldas oma ajaveebis www.herkel.net valimiste vaatlemist Gagauusiast lõuna pool bulgaarlaste asualal Taraclia linnas ja selle ümbruses. Vaesus olevat väga suur.

Vaatlejat üllatas, et valimisbülletääne jagati peamiselt vene ja vajadusel rumeenia keeles. Probleemid algavadki sellest, et bulgaarlased, gagauusid ja osalt moldaavlasedki on läinud üle vene keelele, riigi identiteet on haavatud.

KOMMENTEERI SIIN

Rõõmsa jällekuulmiseni!

2010-11-26

Tänaseks oleme teinud põhilised kokkuvõtted IRLi üleriigilisest küsitlusest, mille edu ületas meie erakonna kõige suuremad ootused. IRLi küsitluses osales kokku 58 438 inimest üle Eesti.

Küsitlus andis kinnituse, et oleme valitsemisprogrammi koostades liikunud üldiselt õiges suunas ja tajunud üsna hästi Eesti ühiskonna probleeme ning inimeste vajadusi. Peame oluliseks pöörata tähelepanu eelkõige järgmisele kolmele teemale:

Esiteks - tasuta kõrghariduse rakendamine, et kõrgharidus oleks kättesaadav kõigile andekatele noortele olenemata pere rahalistest võimalustest. Teiseks peame oluliseks väärtustada ema tööd laste kasvatamisel ja viia sisse emapension, mis annab iga lapse pealt pensionilisa (ka praegustele pensionäridele). Ja kolmandaks - töökohtade loomine, mille tarvis seisame nii riigieelarve tasakaalu kui tõhusate ettevõtlustoetuste eest ja kaitseme IRLi viit sammu võitluseks hinnatõusudega.

Küsitluse vastustest selgus, et peamised probleemid seonduvad toimetuleku, tööpuuduse, kõrgete kommunaalkulude ja laste kõrghariduse kättesaadavusega. Sagedamini toodi probleemidena välja veel madalaid palku ja pensionitõusu soovi.

Kindla tuleviku tagamiseks peeti vastajate hinnangul tähtsaimaks noortele hariduse omandamise võimaldamist, kuna toodi esile, et pere rahaline olukord ei võimalda last kõrgkooli saata. Kindla tuleviku alustaladeks peeti ka noorte tööpuuduse leevendamiseks ja uute töökohtade loomiseks ettevõtluse toetamise vajadust.

Uurisime vastajatelt ka seda, millise küsimustikus väljapakutud ideest peaks tegema ära esimesena ja teisena. Esimese valiku seas oli kõige rohkem toetajaid valitsuskulude külmutamisele, järgnesid töökohtade loomine ja tasuta kõrghariduse võimaldamine.

Teise valikuna, mida Eesti ühiskonnas on vaja ära teha, oli kõrgeima pooldajate arvuga tasuta kõrgharidus, sellele järgnesid töökohtade loomine ning kodualuse maa vabastamine maamaksust.

Vastamata armastus

2010-10-19

Arvamusuuringud justkui kinnitavad kõhuga tunnetatavat tõsiasja, et kodanike armastusest kuulub poliitikutele mikroskoopiline osa. Tõsi, teatud isikutele valimistel antud hääled räägivad mõnigi kord palavast poolehoiust.

Valimisperioodil on õhus palju loosungeid, kirge ja armastust, kuid valimiste vaheline aeg on töökale poliitikule üsnagi rutiinne, kuiv ja kurnav. Sel ajal pole tema «parim sõber» erakonna poliitsekretär või kampaaniajuht, valijast rääkimata, vaid lubadusi dokumentidesse vormiv ametnik. Seepärast armastabki tark poliitik ametnikku.

Kas samasuguste tunnetega peaks vastama ka maksumaksja? Armastama ametnikku? Viimane korraldab ju temagi elu: abistab planeeringu tegemisel, peab lasteaiajärjekorda, teeb ühissõidukite graafikud, paneb paika tasulise parkimise alad, õpetab prügi sortima ja koera-kassi pissitama.

Isegi kui elad kauges metsakülas, ega sa ametnikest mööda pääse. Niipea kui nina koduuksest välja pistad, tabavad sind just sinu heaoluks loodud reeglid, ettekirjutused, juhendid, soovitused jms.

Tasuta vastuvõtt

Alles hiljaaegu tabas autojuhte ametkondadest tilgutatud teade, et juhul kui tervisetõend on aegunud, toob lahke postiljon järgmise aasta 1. jaanuaril trahviteate. Sest uus liiklusseadus ütleb: tervisetõend olgu, selle kehtivust kontrollitagu!

Ilmselt lappasid neil päevil kümned tuhanded juhiloa omanikud oma dokumendimappe ja konstateerisid: jumal tänatud, veel kehtib! Või: ongi aegunud, jälle tuleb aega ja raha kulutada.

Ametkondade selgitused ajakirjanike küsimustele asja sisulise külje kohta olid pehmelt öeldes naljakad. Et tõendi hinna määrab perearst oma äranägemise järgi. Ja et mingit eraldi tervisekontrolli protseduuri tõendi andmisel ei eeldata (ei nõuta).

Tõsi, kui autojuht on sage arsti juures käija, siis ei peagi teda põhjalikult uurima, kõik niikuinii terviseloos kirjas. Aga teisalt, kui ta on peaaegu tundmatu, võib ju samamoodi otsustada: kui arstil ei käi, järelikult on terve.

Kõrvalseisjal on raske hinnata, kas liiklusametnikud tegid tervisekaitseametnikega tõsist koostööd või mitte. Kas nad ragistasid üheskoos oma ajusid, kuidas kodanikule see paberi nõutamine lihtsamaks teha või mitte.

Tänapäeval on ilmselgelt võimalik hakkama saada ka selle 50-150 krooni maksva meditsiinilise tõendi nime kandva papitükita. Kuidas?

Haigekassa ja perearstide sõlmitud lepingus on selline toiming nagu «profülaktiline vastuvõtt». Selle maksab haigekassa perearstile kinni, igal nimistusse kuuluval isikul on õigus aasta jooksul minna ühele tasuta vastuvõtule.

Veelgi enam, see on ainuke toiming, millele on õigus tervel inimesel (inimesel, kes ei kaeba millegi üle, ei küsi nõu jms - just selline ongi tervisetõendit nõutama minev inimene).

Kui juhiloa omanik on profülaktilisel vastuvõtul käinud ja tal on tervist auto juhtimiseks küll või isegi ülearu, las ta siis juhib, nii palju kui kulub. Las minna teade selle visiidi kohta autoregistrikeskusesse, et kodanik X käis, on terve ja kui ta vahepeal tõsiselt ei haigestu, siis olgu liiklusametnikud 2020. aastani rahulikud.

Kui see hoolas kodanik käib oma järjekordsel visiidil aastal 2011, siis läheb ARKsse teade, et olge aastani 2021 mureta. Kui siis aastal 2012 leiab arst, et enam ei saa anda kümneks aastaks terveolemise garantiid, jääb kehtima vana, 2021. aasta tärmin. Nii edasi kuni autojuhtimist lubava tervisevaru ärakulumiseni.

Milleks papitükid!?

Aga kelle tervis enam juhtimist ei luba? Siis läheb ARKsse teade, et käis vastuvõtul, aga ei kvalifitseerunud. Tervis läbi.

Pole saladus, et kuigi üks doktor ütleb tõendi taotlejale ei, leidub riigi 800 perearsti hulgas ikka mõni jah ütleja. Ühemõttelisi reegleid ju pole.

Elektroonilise teavitussüsteemi korral on ka iga väljaöeldud ei ametnikele nähtav, papitükkidega sahmimise korral jääb see kahe eraisiku teada. Ja kuna sisulised põhjused (konkreetne terviserike), mis takistavad autojuhtimist, jäävad ikka ainult terviselukku, ei saa keegi öelda, et see süsteem on vastuolus delikaatsete isikuandmete kaitse, töötlemise jms reeglitega.

Miks pagana pärast peab siis nende papitükkidega ikka edasi toimetama? Vist seepärast, et ametnik maksumaksjat eriti palavalt ei armasta ja pingutab tema heaolu nimel nii vähe kui võimalik.

Me kõik oleme kusagilt pärit

2010-10-05

Pärnumaal on saabuvate riigikogu valimiste eelsoojenduseks ette võetud praeguste ja tulevaste rahvaesindajate päritolu teema. Kas riigikogus aetakse kohalikku või riigi asja? Kas Pärnumaal peaksid kandideerima siitkandi inimesed või mujalt tulnud poliitikud ja kas siit valitud inimene on Toompeal Eesti või Pärnumaa asja eest väljas?

Diskussioonis osalejad võtavad veidraid ja ebaloogilisi, vasturääkivaidki poose. Ühest küljest väidavad nii olijad, tulijad kui niisama arvajad, et loomulikult on peamine seista riigikogus kogu Eesti huvide ja hea käekäigu eest ning "teki enda peale sikutamine" on kurjast. Samal ajal asutakse mõni hetk hiljem neidsamu Pärnumaalt valitud saadikuid hurjutama, et nad Pärnumaa jaoks justkui lillegi liigutanud pole.

Räägitakse ühe suupoolega sellest, kuidas on ikka väga tore, kui "kohalikud inimesed" riigikokku kandideerivad, ometi antakse tegudega mõista, et kõige paremini sobivad sinna need, kes seal juba praegu on, sest neil olevat see üle-eestiline mõtlemine lihtsalt juba väga hästi käpas.

Valimissüsteem on piisavalt hea

Kuidas rahvaesindaja koduküla asukoht, tema valimisringkond ja poliitiline tegevus riigikogus üldse omavahel seotud on? Mis paneb meid uskuma, et Tallinnast või Tartust pärit inimene on kuidagi rohkem või vähem Eesti-keskse mõttemaailmaga kui Audrus või Pärnus elav kodanik?

Kas Tahkuranna vallast pärit ja Pärnus koolis käinud Konstantin Päts ajas Eesti riikluse loomise tööd tehes Tahkuranna asja? Või lähtus ta saatuslike allkirjade andmisel kaks aastakümmet hiljem Pärnu huvidest?

Kas keegi soovib tõsimeeli väita, et virulasest siseminister, mulgist põllumajandusminister või tartlasest kaitseminister ajavad riigiametis oma kodukandi asju?

Eestis valitakse riigikogu 12 regionaalses valimisringkonnas. Võib-olla peaks kõik poliitikud ja poliitikuks püüdlejad endalt korra küsima - miks? Mis võis olla sellise valimiskorra loomise idee ja mõte oma algsel, idealistlikul kujul? Alternatiive oleks ju olnud, näiteks ühevalimisringkonnalised valimised, kus kõik Eesti valijad teevad oma valikud ühest nimekirjast.

Siiski otsustati toona, et valida tuleb kohalikest nimekirjadest. Kas selleks, et panna kokku Novgorodi veetše tüüpi parlament ja saada kokku "kohalikest kakkudest" kolkapatriootide punt, kes hakkaks riiki tükkhaaval oma koduküladesse laiali tassima?

Vaevalt küll. Väidan, et mitmeringkonnalised valimised on oma algses ja praeguseski mõttes esindusdemokraatia usaldusväärsuse loomiseks ja säilitamiseks loodud mehhanism.

piltInimesed peavad saama valida neid, keda nad usaldavad, sest ainult nii saavad nad usaldada riigivõimu ja uskuda sealt lähtuvate otsuste õigsusesse. Usaldus kasvab tutvusest, kogemusest, koos tehtud või pealt nähtud tegudest.

Valija ja kandidaadi suhe kujuneb pikaajaliselt, tehtud tublidest tegudest, eksimustest, nendega vahelejäämistest, vigade tunnistamisest ja nende andeksandmisest või mitteandeksandmisest. Teadlik valija vajab otsustuseks just sellist taustateadmist, mitte kampaaniaüritusel saadud sõbralikku õlalepatsutust või pihkupistetud kondoomipakki ja maheporgandit.

Just selle, teadliku valiku tegemise võimaluse loomine on mitmeringkonnalise valimiskorralduse sügavam mõte ja väärtus. Nii peab kujunema parlament, mis tõepoolest esindab Eestit, mitte Tallinna, Tartut, Värskat või Varblat.

Pärnumaa inimesed riiki juhtima

Pikaajalise demokraatiakogemusega riikides peetakse tavaliseks, et poliitiku karjäär kulgeb alt üles, saades alguse väiksematest omavalitsustest, jõudes läbi suuremate omavalitsuste juhtimise riigi tasandile välja.

See on pikk, ühiskonna toimimise tundmaõppimise ja rahvaga vastastikuse usalduse ülesehitamise protsess, mis teeb inimesest poliitiku sõna kõige paremas mõttes ja lõppkokkuvõttes tagab kvaliteetsed otsused parlamentides.

Noorukite koolipingist erakonna noortekogu kaudu "professionaalseks poliitikuks" sattumine või ükspuha mis muul poliitikakaugel elualal kogutud tuntuse ülikiire konverteerimine poliitiliseks sõnaõiguseks riigi kõrgeimal tasemel on Eesti noore demokraatia lastehaigus, mis tuleb paanikasse sattumata üle elada. Nii valitutel kui valijatel.

Pärnumaal on piisavalt tuntud, tublisid ja tegusaid inimesi, kellel on tahtmist ja sisu, et oma valijaid leida, nende usaldus võita ja seda usaldust kasutades Toompeal Eesti elu arendada. Neid inimesi leidub kõigis erakondades ja väljaspool neidki.

Me kõik oleme kusagilt pärit ja keegi pole ainuüksi sellepärast kellestki parem ega halvem. Järgmised riigikogu valimised võiksid ju kujuneda just nendeks, kus Pärnumaa inimesed teevad oma tubli sammu riigi juhtimise juurde, sest nemadki on pärit Eestist.

Saaremaa sadamat on kehvasti müüdud

2010-09-25

Kuressaares sündinud Tõnis Palts (57) on tegusa mehena ikka kõneainet pakkunud. Viimasel ajal on hakatud Paltsu ja poliitika vahele taas võrdusmärki panema.

Tõnis Palts kaalutleb poliitikasse naasmist, et toetada valgete jõudude liidrit - IRLi. Foto: Arno Mikkor
Ehkki plaanisime rääkida seekord rohkem Saaremaast, ei saa jätta siiski küsimata - mis ajendas teid tagasi tulema suurde poliitikasse?

Ega ma ole tulnud, mulle on tehtud esialgu vaid ettepanek. Peamine põhjus, miks ma seda üldse kaalutlen, on toetada valgete jõudude liidrit - IRLi.

Kui praegu oleks valida, kumba kohta rohkem eelistate, kas Tallinna linnapea või rahandusministri oma?

Mitte kumbki amet ei ole mulle praegu väljakutse.

Kus võib teie meelest kergemini kõrvetada saada, kas äris või poliitikas?

Poliitikas minu meelest ei saa üldse kõrvetada. Poliitikas olles võib saada vaid "tänu" meediale teenimatult haiget. Aga meediast saan ma ka aru, nad kirjutavad alati asju sellise nurga alt, mida nende klient, ajalehe ostja, ootab.

Teisiti see ei olegi võimalik. Kui Eesti rahva enamusele müüb see, kui varakal inimesel halvasti läheb, siis tulebki ajakirjanikul rõhk sinna panna. Ta ju tahab, et tema artiklit loetakse. Vastasel korral ostetaks ajalehte vähem ja lõpuks jääks ajakirjanik tööta.

Just eelmisel nädalal oli mul selle kohta hea näide. Ajakirjanduses olid suured pealkirjad: "Tõnis Paltsu kohtusaaga lõppes kaotusega". Mis oli tegelikult?

Kunagi taheti minu verd ja alustati maksuameti kaudu minuvastast võitlust. Maksuamet nõudis minult 11 miljonit krooni. Olgugi et tegemist oli põhjendamatu sooviga, maksin ma selle ära, aga kaebasin maksuameti kohtusse. Jah, see kohtusaaga lõppes tõesti praegu.

Ainult et minu poolt koos intressidega tagasi soovitud 16 miljoni asemel sain riigilt tagasi 15 miljonit. Ja seda nimetati minu lõplikuks kaotuseks. Aga sellised pealkirjad kohe kindlasti meeldisid paljudele Keskerakonna fännidele! Ja neid on ju lugejate seas palju. 30 protsenti rahvast on lihtsalt lollitatav. Ja kummalisel kombel kattub see protsent Keskerakonna toetuse protsendiga.

Tihti pannakse Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa meelevaldselt kokku üheks piirkonnaks. Kui palju teie meelest on sellel piirkonnal tegelikult ühisosa?

Tegemist on ikkagi väga erinevate asjadega. Hiiumaa ja Saaremaata oleksime peaaegu lätlased - neil ei ole ju saari. Kas me tahame olla lätlased? Läänemaa on lihtsalt üks ilus Eestimaa osa koos suurepärase Haapsalu linnaga.

Kui tihti mõtlete Saaremaa tulevikust?

Nii tihti, kui üks jalad maas inimene mõtleb ja muretseb oma kodu ja kodumaa saatuse ja tuleviku üle.

Kas pole veel tekkinud seda tunnet, et tulen tagasi Saaremaale, viskan jalad seinale ja lihtsalt olen?

Suviti ma seda teengi. Muidugi, kui Saaremaal sporditegemist ja Saaremaa vetes merel käimist võib nimetada jalad seinal olemiseks.

Millistel tingimustel investeeriksite oma raha Saaremaale?

Ma ju investeerin kogu aeg, ilma täiendavate tingimusteta. Näiteks minu naine Karmen rajab päevast päeva ilusat aeda meie maja ümber. Võimalik, et ehitame veel ühe maja Saaremaale.

See kõik on ju investeerimine Saaremaale. Ega investeerimise eesmärk pea olema raha kasuga tagasi saada. See on nagu lastesse investeerimine - selles on elu mõte. Nagu ka kodu arendamises Saaremaal.

Milline on teie arvamus Saaremaa süvasadamast ja sinna kulutatud 200 miljonist?

Võimalik, et tegemist oli riigile kuuluva ettevõtte AS Tallinna Sadam investeerimise vale otsusega. Aga kindlasti ei ole see olnud rumalam kui praegu plaanitav miljardiline investeering muuseumisse Tartu lähedal välja peal, kus ulub tuul.

Kui me, selle asemel et investeerida noortesse, haridusse, sealjuures ka tasuta kõrghariduse kaudu, ehitame endale muuseumi, siis võib see saadagi väljasurnud eesti rahva muuseumiks.

Minu meelest on sadama potentsiaal kasutamata - Saare maavalitsus ja Kuressaare linnavalitsus on kruiisioperaatoritele Saaremaad lihtsalt halvasti müünud. Õigemini öeldes, ei ole üldse müünud.

Kui 800 kruiisilaeva sõidab sealt suve jooksul mööda ja 2-3 pööravad sisse, siis seal nende 2-3 jaoks ikka midagi on. Aga miks siis 870 ei pööra sisse? Mina arvan, et see on vaid müümise küsimus. 50 laeva oleks küll võimalik saada suve jooksul Saaremaad külastama, kui tööd teha.

Miks olete tuulegeneraatorite vastu?

Seepärast, et need esiteks risustavad visuaalselt Saaremaa imelist loodust ning muudavad Saaremaa külalistele vähem atraktiivseks ja sellega tapavad Saaremaa tähtsaimat majandusharu turismi.

Teiseks undavad need vehklevad semaforid inimeste peade kohal ja kolmandaks ei ole neist ei Saaremaale ja isegi mitte Eestile mitte mingit kasu.

Ma isegi ei saa aru, kuidas on mõni omavalitsus Saaremaal lasknud neid oma territooriumile püstitada. Tegelikult ei ole siin üldse arutamise koht. Häbi!

Olete kunagi öelnud, et Eesti-sugusel põhjamaal pole mõtet põllumajandusega tegeleda, kas arvate endiselt nii?

Jah, majandusharuna see on mõttetu ja konkurentsivõimetu meie laiuskraadil. Seda tasub riigil nii palju toetada selleks, et elu maal välja ei sureks ning põllud sööti ja võsasse ei kasvaks. Aga seda peame täie teadmisega aru saama, et see toetamine tuleb teiste, ka vajalike asjade arvelt, näiteks hariduse arvelt.

Kus on kergem asja ajada, kas Eestis või Krimmis?

Äritegemine ei pea olema kerge. Äritegemine peab olema tulukas. Eestis on asjad liialt paika loksunud.

Kas Saaremaal võiks olla üks omavalitsus?

Just nii see peaks olema. Saaremaa loomulik logistiline keskus on Kuressaare ja see peakski olema selle omavalitsuse keskus. Maavalitsuses või ükskõik kuidas seda omavalitsuse aparaati siis nimetataks, peaksid olema vaid inimesed, kes on konkreetsete valdade kesksed.

Mida arvate Kuressaare golfielust?

Golfiväljaku rajamine on Kuressaare linnavalitsuse sajandi tegu. See loob tänu täiendavatele maksujõulistele Saaremaa külalistele sadu töökohti alates golfiväljaku opereerijatest endast ning lõpetades restoranide ja hotellide töötajatega. Ka ehitajad saavad tööd - küll see villade ehitamine seal jälle lahti läheb.
Samal ajal on see ka sport. Kahjuks on see rahvaspordiks aga liiga kallis. Nooh, aga ega siis kõike head ka korraga saa.

Kui tihti viibite oma Saaremaa kodus?

Suvel enamiku ajast.

Millega tegelevad teie lapsed ja kui palju te neid veel toetate?

Neli last käivad tööl, kaks koolis, neist noorim läks esimesse klassi. Toetan just täpselt nii palju, kui neil vaja.

Millised on olnud teie lastekasvatuse põhimõtted?

Mul on üks põhimõte - Karmen oskab kasvatada lapsi paremini kui mina. Ja seda ma järgin. Mulle jääb vaid nendega suhtlemise rõõm, aga eks seegi ole kasvatamine. Suhtlemine ja usaldamine.

Mida arvate praegusest Eesti/Saaremaa ajakirjandusest?

Nagu ajakirjandus ikka, mängib tasakaalustatut, aga müüb seda, mida rahvas ihkab kuulda-näha. Eriline saast on muidugi Tallinna linnaleht. Võtke see leht kätte ja te leiate, et absoluutse enamiku artiklite puhul leiate linnapea, abilinnapea või linnaosa vanema nime esimesest kolmest lausest.

Tegemist on endale valimiste kaudu maksumaksja rahaga töökoha ostmisega. Minu meelest on see labane vargus.

Kui ma olin linnapea, siis ma lihtsalt keelasin poliitikute nimede ja piltide avaldamise maksumaksja raha eest linna poolt välja antavates lehtedes.

Lõpetuseks mõni sõna euro tulekust - kas kõik see, mis selle ümber praegu toimub, on paratamatus (hinnatõusud, valesti arvestamised jne)?

Minu meelest on peamine osatäitja selles hinna näitemängus tarbija. Just tarbija saab tagada seda, et hinnad oleksid õiged.

Absoluutselt suurema osa tarbekaupade müügi puhul on meil tegemist toimiva konkurentsiga. Tarbija peab lihtsalt ostma sealt, kus odavam. Küll siis see kaupmees, kes hinnale juurde kruvinud, järgmisel päeval hinna odavamaks paneb. Nii et jälgigem hindu ja võrrelgem teenuseid.

Otsesuhtlusest valijaga ehk kuidas Rootsis valimised võideti

2010-09-25

Kui Muuli ja Samost pühapäeval IRLi kallal õiendamise lõpetasid, polnud Rootsi valimiste häältelugemine veel alanud. Selleni oli jäänud seitse tundi.

Moderaatide esialgne plaan oli saavutada ukselt-uksele kampaania abil otsekontakt 300 000 valijaga. Ilmselt piirkondade aktivistide hasardi tõttu ületati see arv 200 000 võrra. Kõlab nagu absurdne sotsvõistlus. Vabatahtlikud koputasid poole miljoni Rootsi elaniku uksele, et nendega suhelda ja saada teada nende arvamust. Ja kindlasti saada vahepeal ka sõimata.

Peaminister Frederik Reinfeldti nädalakavas on reserveeritud üks päev kohtumiseks kodanikega erinevates Rootsi piirkondades. Ja seda ka valimistevahelisel perioodil.

Tema soov on kohtuda just nimelt nii-öelda tavaliste inimestega, et kuulata, mis neil öelda on. Moderaadid võitsid sotsidelt positsioone tagasi ja Rootsi poliitikas tehti ajalugu.

Postkastidesse jõudnud IRLi küsitluslehedki ongi osa kampaaniast, millega üritatakse teada saada inimeste arvamust. Seda, et tegemist ei ole teadustööga, saab ilmselt ka lasteaialaps aru.

Kirjanik ja tõlkija Lauri Vahtre, keda võib pidada üle keskmise intelligentseks valijaks, arutles telefoni teel pikalt oma venna Silver Vahtrega (kuuldavasti samuti täitsa tark inimene) küsitluslehe üle.

Lauri Vahtre väitel võtsid nad avalikust kriitikast tingitult küsitluslehe üksipulgi ette ja jõudsid muu hulgas üsna põhimõtteliste küsimuste arutamiseni. Näiteks selleni, millest käesolev võlakriis alguse sai ja kas vajalikud oleksid mingid muutused, et tulevikus sellist jama ei juhtuks. Ja kui, siis millised need muutused olema peaksid.

Peeter Olesk Tähtvere mõisast peab napakaks küsimust «Kas toetad kaitsepolitseile õiguse andmist uurida korruptsiooni kõikides omavalitsustes?»

Targa inimesena teab ta, et iga selline õigus tähendab tegelikult kohustust ja kohustus teatud võimekust selle kohustusega hakkama saada ehk ressurssi. Viimane on aga piiratud ja järelikult tuleb teha valikuid. Nii tuleb teha valikuid ka küsitluse lõpuosas, kus saab valida kaks olulisemat, aga mitte kõike. Nii on ka elus ja riigi valitsemises.

Kui tekib diskussioon ja parem mõistmine valitute ja valijate vahel, siis on see ühiskonnale kasulik.

Sõimu abil võimule

2010-09-21

Pandi meiegi maja postkasti seitse voldikut pealkirjaga «Sinu hääl loeb! Meie kuulame sind! IRL». Enamik neist on prügikastist juba ära veetud, minu oma jääb asitõendina esiotsa alles.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo küsis, kas ma olen selle voldiku küsimustele juba vastanud ja erakonnale tagasi saatnud. Ei ole, sest need küsimused on mõeldud marslastele ning ma ei vaja moodsat salli.

Milleks mulle sall vastuse eest küsimusele «Kas toetad kaitsepolitseile õiguse andmist uurida korruptsiooni kõikides omavalitsustes?» Kust võtab kaitsepolitsei endale lisajõu, et uurida korruptsiooni praktiliselt kõikjal ja kust leitakse asendajad kõikidele ametnikele, kelle tööleping peaks korruptsiooni uurimise ajaks olema peatatud ning saadakse see raha, millega maksta välja hüvitus juhul, kui korruptsioonikahtlustus osutub alusetuks?

Kes eksib?

Eksis kahtlemata see avalike suhete vms. firma, kes niisuguse voldiku kokku pani, andmata endale aru järgmisest. Absoluutselt igal potentsiaalsel valijal on õigus küsida kestahes IRLi liikmelt, mida meiesugused säärasest voldikust arvavad. Ega nad hakka siis meid viimase põhjal üle kuulama.

Tartu taksojuhid näiteks tahavad teada, millal saab korda Küüni tänav ja seesama soov on ka tänavaäärsetel äriinimestel. See ei ole pelgalt kohaliku võimu probleem, sest selle lahendamine sõltub Tartu linna tulubaasist, mis on otsapidi puhas riigieelarve ja teistpidi üks osa haldusreformist.

Voldikus pole silpigi ka sellest, mida teatas eraviisiliselt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts: lisaks elektrirongidele hakkavad madala lävega sõitma ka kaugrongid ehk kõik perroonid tehakse madalaks. Kui nii, siis tahaksin teada, kuidas see töö käib Tartu jaama esimesel teel?

15 küsimusest oli mõistuselähedane kõigest üks: kas toetad kodude vabastamist maamaksust? Jah, kui tehakse selgeks, mismoodi vabastatakse sellest meie teisel korrusel olev kodu, kui selle all on korter nr. 1 ja kodualune maa asub hoopiski tema all.

Eksib ka Kalle Muuli, kui ta soovitas Mart Laaril omaenese erakonna küsimustikule vastamisel näidata ära, et tema soovib keskkonnasõbralikku kotti ja kui see käes, tõmmaku too endale pähe. Nii teevad Kaukaasia mõrtsukad. See on odav sõim, mitte poliitiline analüüs. Poliitiline analüüs seisneks selles, kui Kalle Muuli selgitaks, miks on küllalt paljud Eesti Keskerakonna võimulepääsemise vastu Toompeal ja kus on siin eksinud Edgar Savisaar ise.

Eksis ka Margus Tsahkna, kui ta vastuseks Muulile arvas, et toda kannustab ainult sõge viha IRLi vastu. See arvamine ei võta ju Muulilt ei sõnavabadust ega -õigust, eriti kuna Muuli ei ole IRLi vastaste liider ja poliitilises mõttes pole tal lubada kõige vähematki. Kuidas saaks tema parandada näiteks Eestimaa Rahvaliidu olukorda olgu või Eesti õunaturul, kus valitseb Poola õun, mille sorti teavad väga vähesed, sest hinnasildid seda ei näita. Või kartuliturul?

Lubatud arvamus

Kas rahvas müüb oma arvamust või ostab seda? Sõim on poliitikas üldiselt kõige odavam kaup; piisab täiesti, kui seda on tagavaraks kõigest mõni ropp sõna. Oma arvamus on sõimust alati kallim, aga ei saa kunagi olla kindel, kas keegi seda ostab ja nii võib juhtuda, et teda letti ei pandagi. Mul on oma arvamus ühistranspordist Tallinnas, ent ühe või paari artikliga asja ei paranda ja umbkeelsetele taksojuhtidele me oma pealinna ära ei õpeta ning Tallinna volikogul puudub võim vähendada tööpuudust Ida-Virus kohapeal.

Oletagem aga lihtsameelselt, et arvamus siiski jõuab letile. Päevapealt vallandati Pühajärve põhikooli direktor Miia Pallase. Kahel korral kirjutas sellest ajalehes Valgamaalane ja ümbertrükk avaldati ka Viljandi Sakalas. Kommentaare laekus 87, sh. ka minu oma. Esmalt koristati kommenteerimise võimalus, siis senised kommentaarid, siis viide kommentaarivõimalusele sootuks teiseteemalise artikli all. Mis siis juhtus, tahaksin teada väga paljude nimel, kui päevapealne vallandamine eeldab usalduse kaotust, mida ühe päevaga lihtsalt ei tee kindlaks? (Ei teegi - vt.: Nils Niitra «Otepää vallavanem jagab käskkirju», Postimees 20. sept.). Mis mõte on paluda lugejatelt arvamusi, kui need tohivad olla üksnes pärikarvalised?

Kui viimast, siis on tegu vaimse korruptsiooniga.

Poolevahetajatest nii ja teisiti

2010-06-17

Hea komme eeldab, et ühe erakonna liige teise partei siseasju ei kommenteeri. Siinkirjutaja on Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu säärane liige, kes astus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse (ERSP) hilissügisel 1993.

Sealt edasi olen ma praegusesse IRLi «üle kandunud». Paaril korral on Eestimaa Rahvaliidu juhtivad inimesed kutsunud mind nende tollasesse erakonda, sest lahkhelid IRLi juhtidega ei jäänud saladuseks (ega ole ka kadunud).

Vastasin, et võtan kutset väga tõsiselt. Nüüd on nood kutsujad otsustanud liituda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga Eestis.

Võiksin olla tema liige juba vere poolest, sest meie vanaema Minni Kurs-Olesk (1879-1940; neli tütart, kuus lapselast, Rootsis kasvab kuues põlv) oli Eesti sotsiaaldemokraatia üks rajajaid. Alusepanija, mitte lihtsalt hääletaja. Ent nagu ma ei astunud ERSPsse häda sunnil, ei saa ma ka IRList lahkuda pelgalt seepärast, et mujal on kasulikum.

Küsimus pole minus, kes ma olen järvamaalane üksnes kaude. Särevere veski nn tehniline juht oli minu tädimees Siegfried Viirman (1908-1984; Kotkaristi kuldrist 1940), kelle vend Ants Viirmaa (1897-1942) oli Türi linnapea ja kelle noorim poeg Ants Viirman (1942) on olnud Rootsi juhtivaid sotsiaaldemokraate regionaalpoliitikas kultuuri alal.

Kui Šiki - nagu teda isekeskis kutsuti - pidi 1944 kodumaalt põgenema, tuli kellelgi majapidamine Säreveres «lõpule viia» ning selleks kellekski oli lasteaiakasvataja Juta Oleski (1947) ja minu ema, hariduselt inglise keele õpetaja Maja-Helmi Olesk (1909-2000).

Küsimus on uue põlvkonna niisugustes poliitikutes nagu näiteks Jaanus Marrandi (1963) või Sven Mikser (1973) või Kaia Iva (1964), kellest ainsalgi pole päris selge, mida tähendab «poliitiline pool».

Omanikutunne tekib põlvkondadega

Uus põlvkond tuli alates laulvast revolutsioonist pisut nagu lagedale põllule, sest mitte ükski nende vanematest polnud õpetanud järglastele poliitilist anatoomiat. Neile õpetati ellujäämist ja kohanemist, mitte veendumusi. Jaanus Marrandi, Oisu vallavolikogu kunagine esimees, on kuulunud Keskerakonda ja Rahvaliitu ning tahab olla sotsiaaldemokraat, niisiis minu verevend.

Kuhu ta õigupoolest on liikunud - kas vasakult keskele või keskelt äärde? Vastaksin, et ta on hoidnud ennast võimule lähedale ja see polegi vale, kuid sõnastagu siis sotsiaaldemokraatia aabitsast vähemasti ükski põhitõde, mis kehtib nii maal kui ka linnas.

Marxi jätkub mul endalgi. Marrandit on vähe!

Ajalooliselt on sotsiaaldemokraatia linnakehvistu ehk võimalike töötute ideoloogia. Kuidas viimane välja näeb, seda teab igaüks, kes on omanik korterelamus, mille trepikojas «elab» säärane tüüp, kes teenib oma leiba Eesti asemel Soomes. Järelikult maksab ka prügi eest vastavalt sellele, kuidas teispool lahte läheb. Ei lähe, ei maksa.

Isamaa ja Res Publika Liidu jäme viga seisnes ennist kujutluses, nagu piisaks omanikuseisuse taastamiseks sõjaeelse vara tagasiandmisest. Inimesed poleks Tammsaaret justkui lugenudki! Omanikutunne tekib mitme põlvkonna haridusest, mitte lihtsalt möllimisest notari juures. Aga meil öeldakse hommikul, et üliõpilasi on vähe, ja õhtul, et gümnasiste on ülearu!

Siinkirjutajal pole valikut. Oma erakonna liikmena saan anda hääle üksnes praeguse haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase poolt, kuigi enamik minu seisukohtadest talle ei meeldi ja tema arvates käitun ka mina valesti, olles liiga kategooriline (positsioonide viimane klaarimine leidis aset lõppeva nädala algul ega olnud sugugi vennalik).

Kuid kelle poolt peaks hääletama too järvalane, kellele pole ilmaski loetud sotsiaaldemokraatia ajalugu? Kas nagu erakond käsib?

Üldküsimus on näiteks hariduspoliitika Eestis, kus üks piirikivi on Järvamaa, sest temast mere poole jääb Tallinn ja üle lahe asub Helsingi, samas kui Riia Tartule ei lähene.

Tallinna Linnaülikool on fakt ehk Tartu Ülikool pole enam unikaalne. Eesti Maaülikool on, sest metsa ja loomi õpetatakse üksnes meil.

Ma ei sõdi oma leiva pärast, vaid tahaksin lihtsalt teada, kus ja missugustel tingimustel omistatakse Eestis pädevus minna loomalauta? Missugune on ses suhtes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Eestis platvorm? Loodetavasti parem kui Tapal.

Üldküsimused ja üksikasjad

Üksikasjade sekka kuulub paratamatult kutseharidus ehk oskus teenida endale leiba ise. See asi on meil paigast ära, sest tahetakse Nobeli laureaate, mitte teemeistreid.

Missugune on ses punktis sotsiaaldemokraatide programm ja - ma küsin asjatult - kas IRLil üldse ongi samas küsimuses vastust?

Ei, selle asemel saan ma ringkirju teemal ümarlaudade vajalikkusest ja mõttetalgutest jne. Kui mind kutsutakse mingisse vestlusringi, siis on, nagu mul polekski teha muud, kui käia lauast lauda.

Jaa - see kõlab justkui märkus meie erakondade kontoritele. Paraku jääb märkusest väheseks. Ida-Virumaal on Eestimaa Rahvaliit olnud eestluse kandja.

Sotsiaaldemokraatia rahvaliitluse asemel võib seal tekitada peamiselt segadust, mida alles annab korrale kutsuda.

Teine raskuspunkt asub Tallinnas, mis on omakorda Järvamaa magnetiks. Keskerakondlus pole ideoloogia, vaid on pragmaatika.

Kelle kätte me Tallinna anname või jätame? Oleksin diferentsiaaldiagnostikas tähelepanelikum.

Aeg oleks „pardindus” lõpetada

2010-05-25

Pole saladus, et riigikogu koalitsioonierakonnad on viimase poole aasta jooksul arutanud üsna põhjalikult meie praegust valimiskorraldust.

Lähtutud on peamiselt eeldusest, et valimised toimuvad liiga sageli ja nende toimumise eel kiputakse tegema tasakaalutuid otsuseid ja liiga suuri kulutusi (Rain Rosimannus, EPL 28.01). Kui aga viia näiteks riigikogu- ja kohalikud valimised ühele päevale, siis saaksid riiklikud huvid ehk paremini kaitstud, kuid kohalik poliitika jääks praegusestki rohkem tagaplaanile.

Ilmselt pole eriti palju neid, kes veel mäletavad, et aasta tagasi valiti Edgar Savisaar Euroopa Parlamendi saadikuks või et siinkirjutaja kandideeris kinnise nimekirja 12 kohalt samuti Euroopa Parlamenti, kuid ei osutunud valituks, sest kinnine nimekiri seda kuidagi ei võimalda. Savisaar loobus mandaadist ja vabariigi valimiskomisjon otsustas, et parlamenti läheb tema abikaasa Vilja Savisaar. Ka see kipub ununema, et pärast kohalikke valimisi möödunud sügisel loobus Vilja Savisaar omakorda kohast Tallinna linnavolikogus ja Ergma Tartu linnavolikogus. Edgar ja Vilja olid mullu peibutuspardid ühe korra, Ene kaks korda.

Loobud „pardist" - kaotad

Indrek Tarand kasutas „pardimotiivi" Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias osavalt ära kui rumaluse, mille genereerisid eelmise riigikogu kolm valitsuserakonda otsusega, et Euroopa Parlamendi valimised toimuvad kinniste parteis järjestatud nimekirjade järgi. Loomulikult selline lähenemine inimestele ei meeldinud, sest rikuti traditsiooni, et valimisnimekirjad on valimistel avatud ning (üleriigilised partei nimekirjad välja arvata) igal kandidaadil on sõltumata tema asetusest õigus saada ringkonnas kas isiku- või ringkonnamandaat. Soov mitte anda oma häält erakonna esikandidaadile viis selleni, et leidlik inimene sai suure häälesaagi.

Peibutuspartide saaga jätkus kohalikel valimistel dramaatilises ulatuses: valimistel osales 100 riigikogu, Euroopa Parlamendi ja valitsuse liiget. Kokku anti neile 94 438 häält, 14,3 protsenti kõigist häältest. Sajast ainult üks riigikogu liige (Aadu Must) täitis ootused ja lahkus Tartu volikokku.

Peibutuspartide tekkepõhjus on erakondade soov valimised võita. Loobumine tähendaks enda erakonnale teistest karmimate reeglite rakendamist ja annaks eelise konkurendile. Kui enamik erakondi püüaks kokku leppida ja loobuda, siis suureneks kiusatus peibutusparte üles seada hüppeliselt, sest nende kasutegur kasvaks seda suuremaks. Erakonnad ise sellest spiraalist väljuda ei suuda, üks võimalus on muuta seadust ja kaotada peibutiste kasutamise võimalus.

Arvan, et võiksime Eestis üle minna sellisele mudelile: kandideerinu peabki valituks osutudes asuma tööle vastavalt kas riigikogus või kohaliku omavalitsuse volikogus. Pean praktiliseks kirjutada seadusesse, et valituks osutudes algab automaatselt uue volikogu või riigikogu liikme mandaat ning lõpeb eelmine valimistel saadud mandaat. Euroopa Parlamendi saadikutel tuleks järgmistel riigikogu valimistel kandideerides arvestada Euroopa Parlamendi kohast loobumisega.

Selle sammu mõju saab selgeks, kui tuleme tagasi nende inimeste nimekirja juurde, kes valiti mullu Euroopa Parlamenti: Edgar Savisaar ja Siiri Oviir (KE), Kristiina Ojuland (RE), Tunne Kelam (IRL), Ivari Padar (SDE) ja Indrek Tarand. Kuidas oleksid muutunud kohalike valimiste tulemused, kui Edgar Savisaar oleks läinud europarlamenti ega oleks seetõttu koos Oviiri ja Ojulandiga osalenud kohalikel valimistel? Võib oletada, et Keskerakonna häälesaak oleks võinud olla teine, eriti Tallinnas, sest selle erakonna tipp (38 974 häälega) on oma erakonnas kõikidest teistest pea jagu üle. Riigikogu valimistel kandideerivad omakorda suuremate linnade juhid (volikogu esimees, linnapea, aselinnapead), kes ei mõtlegi tulla tööle parlamenti ja toovad oma erakondadele ainult hääli.

Pean Lätit selles mõttes Eestist paremaks. Läti kohaliku omavalitsuse valimise seadus ütleb, et vabariigi president, seimi ja valitsuse liikmed, kohtunikud, riigikontrolörid ja riigikontrolli liikmed ning sõjaväelased võivad küll kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerida, kuid valituks osutumise puhul kaotavad nad eelmise ametikoha. Euroopa Parlamendi liikmete kohta sätestab sama paragrahvi kolmas säte, et parlamendi liige, kes soovib kandideerida Läti kohaliku omavalitsuse volikogusse, peab esitama avalduse oma kohast loobumiseks ning esitama selle kohta tõendi kuu aja jooksul alates volikogu kandidaadiks registreerimisest. Juhul kui vastavat tõendit ei esitata, kustutatakse kandidaat nimekirjast.

Loomulikult ei paku ma sellist varianti järgmisteks riigikogu valimisteks, sest aega muutuse tegemiseks on jäänud vähe. Kuid miks mitte järgmisteks kohalikeks, europarlamendi ja siis riigikogu valimisteks? Aeg oleks poliitikas „pardindus" lõpetada.

Samal teemal:

Rain Rosimannus: „Lõpp lõputule kampaaniale", EPL 28.01

Lasteaiatüli toidab valimiste-eelne innaaeg

2010-04-28

Haridusminister Tõnis Lukas, riigikogus on esimese lugemise läbinud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus, millega Tallinna linnavalitsus enne oma määruse väljakuulutamist polnud tutvunud. Kas see seadusemuudatus lahendaks Tallinna probleemi?

See seadus lahendaks praeguse juriidilise vaidluse, kuid ei lahenda pikas perspektiivis lasteaiakohtade vajadust. Küll aga lahendaks seadusemuudatus selle, kas mängu-ja puhkeajaks ette nähtud põrandapinda arvestataks registrisse kantud või rühmas reaalselt olevate laste arvu alusel. Muudatus seadustaks selle, et rühma võib võtta rohkem lapsi, kui seadus ette näeb, sest ruutmeetrite arvu ongi mõtet võrrelda selle hulga lastega, kes ka reaalselt kohal käivad.

Tallinn on lasteaiakohtade ja tervisekaitsenõuete probleemi suure käraga avalikkuse ette toonud. Kas lasteaedadega on siis muret ainult pealinnas?

Muudel omavalitsustel on jätkunud piisavalt vastutustunnet, et sellist sõud mitte teha.

Haridusministeeriumil on andmed, et seadusega ettenähtud laste arvu ületatakse Eestis 263 lasteaia 706 rühmas. Ületamisi on kõigis 15 maakonnas ja 71 omavalitsuses. Lapsi ongi vastu võetud arvestusega, et kohal käib vähem lapsi kui rühma registreeritud.

Probleem on massiline ja seadusega ettenähtud numbrites saab seaduslikult teha erandeid - hoolekogu nõusolekul on võimalik suurendada näiteks tavarühma täituvust 20 lapselt 24-le. Aga ka tervisekaitsenõuded peavad seda lubama.

Kas siis Tallinna otsus vastuvõtt lõpetada on ikkagi õigustatud?

Praegu on mulle jäänud mulje, et tegu on poliitilise kemplusega ja lapsi kasutatakse poliitilistes mängudes - või pigem, see pole enam isegi mäng vaid lahing, et lapsi ei võeta lasteaeda vastu. Sisuliselt Tallinnal ei ole õigust vastuvõttu lõpetada. Seadus annab ühemõtteliselt kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada lasteaiakoht.

Vaielda võib, kuhu ja millised lapsed peaks kuuluma, aga ühe aastakäigu vastuvõtu peatamist ei tohi olla. See on välistatud, kuna kohtade puudus on erinevates lasteaedades erinev ja omavalitsusel ei ole õigust keelduda last vastu võtmast, kui mõnes lasteaias koht on olemas.

Intervjuu: Hasso Ploomipuu: vastutan oma sõnade ja tegude eest

2010-02-13

Hasso Ploomipuud tunti Võru linnas siiani eelkõige kõmulise ärimehena. Viimastel aastatel on mees sukeldunud jõuliselt kohalikku poliitikasse. Praeguseks on temast saanud Võru linnavolikogu liige ja juba teist korda järjest valiti ta Isamaa ja Res Publica Liidu Võrumaa piirkonna juhiks. Ta on ka üks neist, kelle käes on pingelise seisuga VTÜ juhtohjad. Võrumaa Teataja uuris, mida on öelda kriminaalse taustaga mehel, keda IRLi ladvik niivõrd kõrgelt hindab.

Teid valiti mullu 71 häälega Võru linnavolikogu liikmeks. Kes on teie valijad?

Olen alates 1995. aastast olnud kõigi Isamaaliidu ja IRLi kohalike omavalitsuste, Riigikogu ja europarlamendi valimiste kampaaniate juht Võrumaal. Nende kampaaniate tulemusena on erinevatesse esinduskogudesse jõudnud kümneid inimesi. Ma pole kunagi tahtnud saada linnapeaks, maavanemaks ega Riigikogu liikmeks. Kogu austuse juures nende ametite vastu pole need minu jaoks piisavalt huvitavad ega ahvatlevad. Erakondlik tegevus on eelkõige ühiskondlik tegevus ja minu panus ühiskonna arengusse on olnud ulatuslikum ja laiapõhjalisem, kui ühe omavalitsuse volikogu liikme roll seda võimaldaks.

Võru linnavolikokku kandideerisin seetõttu, et teisiti enam ei saanud: linn oli oma pillava eluviisiga jõudnud pankrotieelsesse seisu. Võim lihtsalt pidi vahetuma. Ka nendel valimistel tegelesin IRLi kampaania korraldamisega Võru linnas. Selgete alternatiivide näitamine toonasele linnavõimule ja iga valijani jõudmine olid selle kampaania eesmärgid. Kampaanias tõstsime esile ka selge alternatiivi linnapea näol. Kahju, et Ülo Tulik otsustas sellest kohast siiski loobuda.

Kogu kampaania kõrvalt ei jäänud mul kahjuks aega isikliku kampaaniaga tegelda. Sellest tulenevalt pean tunnistama, et ma ei tea päris täpselt, kes on minu valijad. Need, kes on mulle öelnud, et toetavad mind, on inimesed, kes mõistavad, mis Võru poliitikas toimub. Selle üle on mul ainult hea meel. Kasutan juhust ja tänan siinkohal kõiki oma valijaid usalduse eest.

Millises suunas peaks Võru linn praegu, kui rahakott on õhuke, arenema?

Kokkuhoiu suunas, et rasked ajad üle elada. Vastu võetud linnaeelarve on realistlik ja lubab üldises madalseisus Võru linnal hakkama saada. Kulusid on kokku hoitud, tulude laekumise arvestamisel pole oldud liialt optimistlik. Linnavalitsus on olnud eelarve koostamisel konservatiivsem kui vabariigi valitsus ja see on hea märk. Eelarve koostamisel otsisime tasakaalu karmi kokkuhoiu ja teenuste jätkamise vahel. Praegune linnavõim on selle ülesandega hakkama saanud. IRL on ikka olnud raskete aegade erakond. Praegu on rasked ajad ja me saame anda oma panuse Võru linna tasakaalustatud arengusse. Sellesse perioodi jääb paraku vähe lintide läbilõikamisi. Kivisse ja betooni investeerides peab alati arvestama, et tulevased põlved jaksaksid seda üleval pidada.

Kuidas õnnestus Võru linnavolikogus niivõrd erinevate huvidega osapooltest koalitsioon luua?

Koalitsiooni ühendab mure Võru tuleviku pärast ja iseloomustab võime teha koostööd linna hea käekäigu nimel. Peaksime kõik oma tegemistes otsima ühisosa, ka volikogu koalitsiooni loomisel. Laiapõhjaline koalitsioon on linna arengu seisukohast parem lahendus. Arvamuste paljusus ja kompromisside otsimine nende vahel on demokraatia nurgakivi. Üksi troonil istudes ei teki selleks vajadust.

Kui kaua praegune Võru linnavolikogu koalitsioon püsib?

Veel kolm aastat ja üheksa kuud ehk siis järgmiste valimisteni.

Millega eristub praegune koalitsioon eelmisest, Reformierakonna juhitud koalitsioonist?

Usun, et opositsioonis olemine mõjub Reformierakonnale kainestavalt ja aitab vaadata linnavalitsemisele ka natuke teisest vaatenurgast. Nad on teinud juba konstruktiivseid ettepanekuid, millega koalitsioon on arvestanud. Seda erinevalt Reformierakonna koalitsioonist, kes opositsiooni ettepanekutega ei arvestanud.

Veel kord, ärgem otsigem erinevusi, vaid ühisosa. Ka ajakirjandusel on võimalus sellesse panustada.

Milliseid vigu on teinud linnas seni võimul olnud Reformierakond ja Keskerakond?

Headel aegadel tehti suuri investeeringuid puhta laenurahaga, selmet kasutada laenuraha europrojektide omafinantseeringuks ja saavutada rohkem väiksema laenukoormusega. Rohkem tähelepanu oleks pidanud pöörama inimestele ja sellele, kuidas nad hakkama saavad. Teinekord on aga keeruline selgitada üldsusele ühe või teise otsuse ebaotstarbekust. IRL on seadnud varem kahtluse alla laenurahaga nii suurte investeeringute tegemise otstarbekuse. Nüüdseks on need tehtud ja tasumine on jäetud tulevastele põlvedele. Reaalsed numbrid näitavad selget kokkuhoiuvajadust. Pean seda aga heaks, sest enam ei pea kedagi selles veenma. Ka Reformierakonda mitte.

Vigadest on kasu ainult siis, kui neist õpitakse. Sellest tulenevalt peaks tänama Reformierakonda tehtud vigade eest - see on aidanud praegusel koalitsioonil neid vältida.

Võru on seni olnud kehv ettevõtjate linna meelitamisel. Kas peate ettevõtluse arendamist vajalikuks ja kuidas võiks seda teha?

Võru linnas on ligi 600 ettevõtet ja ettevõtlusega tegelevat füüsilist isikut.

Kõigile meeldib rääkida ettevõtluse suurendamisest ja väga ahvatlev on rääkida vajadusest ettevõtlust toetada. Hoopis vähem tähelepanu ja abi jätkub nendele tublidele ja ettevõtlikele inimestele, kes on panustanud ettevõtlussse iseseisvuse taastamisest alates. Rasketel aegadel on küsimus alati ellujäämises. Praegu on tarvis ulatada abikäsi eelkõige juba toimivatele ettevõtetele, et nende tegevus võiks jätkuda, et inimestel oleks tööd ja leiba. Töökohti loovad ettevõtjad. Võru linna funktsioon on toetada sellist tegevust igal võimalikul moel ja mitte luua takistusi vaba turumajanduse võidukäigule, eelistades ühtesid ettevõtjaid teistele, nagu Võrus on varem tehtud.

Kuidas ulatab Võru linn praegu ettevõtjatele abikäe?

Koostöös Võrumaa tehnoloogiainkubaatoriga töötatakse välja Võru linna ettevõtluse arendamise programm. Üks esmaseid tegevusi on tegutsevate ettevõtjatega suhtlemine, võttes arvesse nende tegevusvaldkondi ja suurust ning selgitamaks välja nende huvid ja vajadused.

Mis teil seal Võru tarbijate ühistu (VTÜ) nõukogus praegu toimub?

VTÜ juhatuse ja nõukogu ülesanne on eelkõige kulusid vähendada ja käibevahendeid suurendada, et vältida VTÜ hääbumist ja turult kadumist. Selle eesmärgi nimel praegu ka pingutatakse. Sellesse tegevusse on võimalik panustada kõigil VTÜ töötajatel. VTÜ ägab headel aegadel võetud laenude all. Praegu tegeldakse nende optimistlike otsuste tagajärgede seedimise ehk ellujäämisega. Omal kohal on struktuurimuudatused ja ettevõtte juhtimise nüüdisajastamine. Kaalul on Võrumaa suurima kaubandusettevõtte töö jätkumine ja 300 töökohta. VTÜ juhtkond tegutseb nende säilitamise nimel.

Millises suunas on plaanis VTÜd juhtida? On avaldatud arvamust: juhatus tegutseb selle nimel, et maakonna suurim ettevõte koos varadega lõpuks väikse rühma käsutusse läheks.

Nõukogu selge tegevusjuhis juhatusele oma tegevuse planeerimisel on kahjumist kasumisse jõuda. VTÜ liikmed on alati olnud lihtsad inimesed, mitte juriidilised isikud. Kunagi oli VTÜ-l üle 4000 liikme, siis kahanes see 1100le ja praegu on liikmeid üle 500. Praegused liikmed on need, kes olid valmis panustama VTÜ heasse käekäiku ja seega on need liikmed väga olulised. Tänan kõiki VTÜ liikmeid, kes otsustasid isikliku rahalise panusega oma liikmesust kinnitada. Liikmeks olemisega võetakse vastutus millegi eest, võetakse endale vabatahtlik kohustus. VTÜ on alati olnud üksikisikute käsutuses. VTÜ juhtkond ei näe mingit vajadust seda traditsiooni muuta. Omakapitali tõstmiseks liikmetelt (omanikelt) rahalise panuse küsimine oli selge ettekirjutus finantsasutustega peetavatel läbirääkimistel käibevahendite saamiseks. Nüüd on see tingimus täidetud ja VTÜ saab tegevust jätkata.

Murelikuks teeb see, et ettevõtte majandusolukorda kasutati VTÜ ülevõtmise katseks, õhutades rahulolematust liikmemaksu tõstmise vastu. Koguti allkirju erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumiseks, päevakorda pandi aga punktid, mis puudutasid juhatuse, nõukogu ja volinike tagasikutsumist. Liikmetelt peteti välja allkirju volitustele, tuues ettekäändeks liikmemaksu tõusu. Plaaniti aga juhtkonna vahetust. Selline tegevus oleks õnnestumise korral halvanud VTÜ töö kuni pooleks aastaks ja oleks kindlasti lõppenud ettevõtte pankrotiga. Õnneks hääletas enamik üldkoosolekul nende otsuste vastu. Enam kui kuu aja jooksul oli aga VTÜ juhtimine selle initsiatiivgrupi tegevuse tagajärjel häiritud ja selle tõttu kannatas muidugi VTÜ majanduslik olukord.

Vastavalt VTÜ põhikirjale peavad üldkoosoleku kokkukutsumisega seotud kulud tasuma selle koosoleku kokkukutsujad. Vastutustundlikku ühistu rahaga ringikäimist ja üldist kokkuhoiupoliitikat silmas pidades on nõukogu soovitanud juhatusel see raha asjaosalistelt küsida.

Miks ei võta VTÜ vastu uusi liikmeid? Kas te ei leia, et pangad teeksid VTÜga paremini koostööd, kui liikmeid oleks rohkem ja seega ka osakapital suurem?

Eelmine VTÜ nõukogu eesotsas selle esimehe Tõnis-Koit Pihu ja auväärt Riigikogu liikme Kalvi Kõvaga tegid eelmisele juhatusele ettepaneku liikmete vastuvõtt lõpetada.

Te ei vastanud teisele küsimusele.

Edastan teie hüpoteesi nõukogule arutamiseks.

Kuidas teil õnnestus teist korda järjest IRLi Võrumaa piirkonna juhiks saada? Kes on teie toetajad parteis?

Ma ei ole esimene ja ilmselt ka viimane piirkonna esimees, kes osutub valituks teiseks ametiajaks. Olen olnud 15 aastat erakonna Võru piirkonna juhatuse liige, aseesimees, erakonna volikogu liige. Olen panustanud piirkonna ülesehitamisse. Praegu on IRLi Võru piirkonnas kümme osakonda. IRL võitis Võru maakonnas kohalikud valimised. See on ühise panustamise tulemus ja mul on olnud hea meel seda tegevust juhtida. Esimeheks saamiseks peab niisiis panustama ühistegevusse ja alles siis kandideerima. Minu toetajad on need erakonnakaaslased, kes usuvad koos minuga ühistegevusse ega too ühiseid huve isiklike ambitsioonide ohvriks. Tänan neid selle eest.

Milliseid muudatusi kavatseb Võru IRLi rakuke võrulaste ellu tuua?

IRLi Võru linna osakonna plaanitavad tegevused võrulaste elu edendamisel kajastuvad kehtivas koalitsioonileppes. Mingit taevamannat pole oodata.

Miks valisite poliitikasse minekuks just Isamaaliidu?

Olen erakonna liige alates 1994. aastast. Isamaaline meelsus minu perekonnas ja suguvõsas on saatnud mind varasest lapsepõlvest saadik. Selles vaimus on mind kasvatatud. Koolis vaidlesin pidevalt ajalooõpetajaga. Võtsin osa 1987. aasta oktoobrisündmustest Võru kalmistul ja kesklinnas. 1988. aastal heiskasime käputäie julgetega praegusel Swedbanki hoonel Võru kesklinnas sinimustvalge ja marssisime rahvuslipuga läbi linna kalmistule ausamba avamisele. Rahvas lehvitas ja autojuhid signaalitasid. Rind pakatas uhkusest. Erakonnaga liitumine oli selle tegevuse loomulik jätk.

Milline on teie läbisaamine IRLi esimehe Mart Laariga?

Me oleme kohtunud.

Kui kaugel on teie firma Võru Varanõunik projekt, ehitamaks Võrru Luha ärikeskus?

Luha keskuse äriidee oli koondada ühte hoonete kompleksi erinevad tööstuskaupade kauplused, nendega haakuvad teenused ja tööstuskaupade tootmine. Arvestades halvenenud majandusolukorda, on plaanist loobutud. Otsus projekt peatada on tehtud umbes poolteist aastat tagasi, ligi aasta pole Võru Varanõunik ka selle kinnisvara omanik.

Teie kohta liiguvad Võrus igasugused jutud. Kas olete oma maine pärast mures?

Te pole esimene ega ilmselt ka viimane inimene, kes on minu maine pärast mures. Elan nii, et vastutan oma sõnade ja tegude eest. Ma tean, et kui ma midagi ei teeks või teeksin kõiki asju nii, nagu teised tahavad, siis minust ka ei räägitaks.

Kas teie praegusi tegemisi segab see, et teid on varem kriminaalkorras karistatud või karastas karistuse kandmine teid?

Ma pole oma karistatust kunagi varjanud. Mind on karistatud ebaseadusliku metsaraie eest - selle eest, et tegin iseendale kuuluval kinnistul üleraie. Kogenud advokaat kinnitas mulle kohtus, et pean arvestama sellega, et nad ei mõista mind õigeks, sest siis peaksid uurimisorganid tunnistama oma ebaseaduslikku tegevust ja kohus peaks tunnistama, et kõik kohtunikud, kes mulle vahi all hoidmise sanktsiooni on määranud, on eksinud, mind peaks rehabiliteeritama ja mulle peaks makstama rahalist hüvitist. Seda juba ei juhtu, kinnitas tark ja kogenud juut. Nii ka läks. Minu kuritööks määrati üleraie iseenda kinnistul ja karistuseks juba eeluurimisel vahi all oldud aeg. 90ndate aastate keskel oli see levinud viis oma äri- ja poliitilisi konkurente kõrvaldada. Mu karistus on nüüdseks isegi registritest kustutatud.

Millised koolid olete lõpetanud?

Olen lõpetanud Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Võru 1. keskkooli ja Võru täiskasvanute gümnaasiumi. Praegu õpin Tartu Ülikoolis.

Mis eriala ülikoolis tudeerite ja millal on plaan lõpetada?

Filosoofiateaduskonnas. Minu sissetulek ei olene diplomist, õpin vajadusest teada saada ja pole oma õpingutele lõpptähtaega seadnud.

Kas kavatsete Võrumaale jääda või on plaan edasi liikuda? Olen sündinud Võrus, elanud siin 37 aastat ega plaani siit lahkuda.

Millega vabal ajal tegelete?

Vabal ajal meeldib mulle oma kodus raamatut lugedes puhata. Kutsun sõpru külla ja valmistan neile mõnd maitsvat rooga. Meeldib ujumas käia. Vahel jõlgun [Alar] Sikul sabas Vällämäel, kui see end järjekordseks mäevallutuseks treenib.

Oleme koos sugulastega panustanud vanavanemate tallu ja viibime seal tihti - kohas, kus teed lõpevad, keset soid ja metsi, justkui vanajumala seljataga.

Millised viimasel ajal loetud raamatud on teile sügava mulje jätnud?

Martin Heideggeri „Sissejuhatus metafüüsikasse", soovitan kõigile soojalt. Praegu on pooleli Josef Ratzingeri, Rooma paavst Benedictus XVI „Sissejuhatus kristlusesse", milles ta käsitleb inimkonna teed ühe jumala idee juurde ja võrdleb seda filosoofide looja ainuisikulise olemusega.

Valimised ühel päeval ei vääri arutamistki!

2010-02-11

Reformierakonna plaan viia valimised ühele ajale on kindlasti valijate tähelepanu eemale juhtimine muudelt probleemidelt ja näib puhtalt ainult neile kasuliku otsusena. Mingeid asjalikke ja läbikaalutud argumente sellel ettepanekul pole.

Valimiste teema ülestõstmine praegusel hetkel, kus meil on muid muresid, näib tõesti ainult puhtalt vee sogamisena ja soovina muudelt teemadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Selle otsuse tagant kumab tugevalt Reformierakonna suur soov ja lootus olla ainult kord nelja aasta tagant valijale kalli kampaania toel usaldusväärne partner, kogu ülejäänud ajal aga rahvast võõrdunud valitsejad.

Kui valimisi korraldataks tõesti nii suure vahega, võõrdub rahvas poliitikast veelgi ja usaldust ei võida ükski valitsemistasand. Loodetavalt ei ole see valimismuudatuse idee autorite eesmärk.

Omavalitsusi pisendada?

Veelgi suuremat ebakõla põhjustab teadmine, et üleriigilise esinduskogu valimine varjutab kindlasti kohalikke valimisi. Ega ometi taheta omavalitsusi pisendada ja tähtsusetuks muuta?

Tegelikkuses on kõikide valimiste teemad erinevad ja rõhuasetused nii omavalitsuste kui ka riigi tasandil täiesti erinevates nurkades. Või loodetakse hoopis populismi toel kasvatada oma erakonnale toetust mõlematel valimistel korraga? Seda on ju varem ka tehtud, kuid siis taipasid paljud valijad ülesseatud lõksu ära.

Pole ju mõtet omavalitsuste valimistel rääkida riigi maksudest, näiteks tulumaksu alandamisest. Reformierakond ehk loodabki selliste loosungitega võita ka kohalikul tasandil populaarsust, seega tehes kampaaniat üksluiselt, ilma kohalike probleemideta.

Aga võib-olla polegi neil kohalikul tasandil enam kompetentsi? On vaid lootus lüüa ühe populistliku loosungiga kõikidel valimistel?! Selline käitumine sarnaneb väga teise liberaali, Keskerakonna omaga, nemad on samuti sellist populistlikku valimiskampaaniat harrastanud.

Tagajärjeks on aga valija veelgi suurem võõrandumine võimust ja valimistulemusi hakkab otsustama väike kildkond, mis võib omakorda viia selleni, et valimistest võtab osa heal juhul 25 protsenti valimisõiguslikest. Ohtlik suund meie demokraatiale.

Kaks kanget

Idee autorite argumendid on niivõrd nõrgad, et neid ei tasuks isegi arutamisele võtta. Võimalus kampaania kulusid kokku hoida ja energiat säästa on puhas ulme.

Tegelikult on just Reformierakond koos Keskerakonnaga ise olnud need kaks erakonda, kes on kulutused suureks ajanud - ja nüüd tehakse nägu, et kampaaniaraha saaks sel moel kokku hoida! Kokku oleks võinud hoida varem ja kokku tuleb hoida ka tulevikus, ainult et teisel moel.

Valimised peavad muutuma siiski sisuliseks, mitte võidu vehkimiseks suurte plakatitega, kust ei loe välja muud kui mõne reklaamikompanii välja mõeldud loosungit.

Viimastel valimistel olid suurimad vehkijad siiski juba nimetatud kaks erakonda, Isamaa ja Res Publica Liit keskendus rohkem sisule, kohtudes tänavatel valijatega silmast silma, mis oli kindlasti sisukam kui «suure» Andruse või «suure» Edgari plakatitega tõtt vahtida.

Igas maakonnas, igas vallas ning linnas on oma teemad ja oma probleemid, mis ei paistaks suure kampaania raamidest kuidagimoodi välja. Sama hästi võiks siis juba kohalikud valimised üldse ära jätta ja riigikogu valimiste tulemuste järgi jagada sama proportsiooni alusel ära ka kohalike volikogude mandaadid.

Korra on juba seesuguse reha otsa astutud - kui eelmise aasta juunis mindi Euroopa Parlamendi valimistele kinniste nimekirjadega. Mida see kaasa tõi? Ainsana selle, et valimiskorda tuleb taas muuta avatud nimekirjade kasuks.

Üks võitja

Tegelikult oli eelmistel valimistel võitjaid ainult üks, Reformierakond. Teised erakonnad kõik kaotasid, isegi Keskerakond. Oravate bränd oli sellel hetkel piisavalt tugev, et sellest kasu lõigata, kuigi kandidaadid olid teiste erakondade omadega võrreldes nõrgavõitu.

Muidugi oli see oravate kaval trikk, mis neil edukalt läbi läks. Suurimaks kaotajaks oli aga kahjuks hoopis rahvas ehk valijad. Need polnud mingid valimised. Need oli vaid erakondade brändide omavaheline jõukatsumine.

Selliseid asju ei tohiks me oma valijatele Eestis enam pakkuda. Eestlasest valijat sellisel moel rumalaks pidada on väga lühinägelik igale erakonnale.

Valimiste ühele päevale viimine ei ole asi, mida tasuks isegi kaaluda, ja praegune kord on igati demokraatiat toetav. Kulude kokkuhoiust võime aga rääkida muus võtmes - näiteks haldusreform. Teeme hoopis selle ükskord ära!

Peeter Olesk: Kes või mis meid õpetab?

2010-02-04

Ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees, ütleb Peeter Olesk viimast IRLi suurkogu analüüsides.

„Sest mis on elukool?" küsis August Sang luuletuses „Tagasivaade" (1956). Ja vastas samas: „Me enda vead!". Mitte plusside ja miinuste vahekord, vaid just vead. Erakonna „Isamaa ja Res Publica Liit" suurkogu järel võiks küsida, kas see oli elukool? Kas õppemaks või üks koolipäev? Kuidas vastata nendele küsimustele Sanga sõnadega „Me enda vead!"?

Opositsiooni kasutegurist

Meie erakondade juhtidel, mitte ühelgi neist, ei seisa endiselt meeles, kui keerulisse olukorda satub erakonna nn. volinik - olgu liige või traditsiooniline poolt-hääletaja või vaikne toetaja - , kui ta peab oma partei seisukohti kaitsma, aluseks üksnes arvamused perioodikas. Enamasti esitatakse need arvamused teadagi väljastpoolt sisse ehk kas spekulatiivselt või nuuskurite abil. Voldikutega pole mul Mart Laari ega terve erakonna põhjendamiseks peale hakata isegi mitte seda, et teha tuld pliidi alla. Mul on vaja vundamenti, mitte lora. Näiteks seaduseelnõu korteriühistustes soojatagamise kohta neile, kel küttevõlad puuduvad, seda viimast ehk siis lora paraku on, sest lõhkenud malmradiaatoreid ei ole võimalik soojustada üksikute tubade kaupa ja kuidas, iseäranis kui kiiresti, mõeldakse menetleda neid pankrotte, mis on tekkinud erafirmade maksujõuetuse tõttu kortermajadest ostetud/renditud pindade arvelt?

Parema puudusel - ja sellest on olnud juttu juba ka mujal - mõtlen ma vajalikud põhjendused välja ise. Võib juhtuda, et säärast põhjendust on tarvis kohe, sekundite jooksul, ootajaks mitte potentsiaalne valija, vaid hoopiski juhtliige konkureerivast erakonnast. Kust ma talle telefonikõnes võtan tolle voldiku, mille peamiseks adressaadiks on kõikjal üle maailma harilikult jobu, molu või tobu? Muidugi võiksin ma talle vastata, et mis see Sinu asi on. Samahästi võiks ta küsida minult „tagurpidi": mis siis on Sinu asi?
Aastal 2011 on minu asi, milline valitsuskoalitsioon siis moodustub, sest ta moodustub pärast eelarveaasta algust ja nii ehk naa juba eurohindades. Suurkogul ütles majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kui kandidaat erakonna ühe aseesimehe kohale: kolmest asjast, mida IRL peab kahe aasta jooksul tegema, on kolmandana „vaja välistada Savisaare võimuletulemine Eesti riigis" (PM 1. II 2010). IRL saaks seda teha üksi ainult sel juhul, kui ta valimised võidaks. Kus on tagatised? IRL ei saa olla keelupartei, sest see tähendaks teistimõtlemise ja järelikult ka opositsiooni tagakiusamist.

Ent pole kadunud teinegi aspekt. Keskerakonna elektoraat Tallinnas ja piki Põhjarannikut ei ole ürgvana, teda surnuks ei räägi. Kui Edgar Savisaare võimuletulek Toompeal ehk valitsuskoalitsiooni loomine tema juhtimisel peab olema välistatud, siis vähemasti esiotsa vastasseis Nevski katedraali vastas toimiva parlamendi ning Vabaduse väljaku äärse ja vana pritsimaja taguse vahel püsib. Asjade nii olles saavad üheks kaalukeeleks sotsiaaldemokraadid, kes alumises punktis kuuluvad koalitsiooni, ülemises aga opositsiooni. Kumbapidi see on IRL-ile kasulikum?

Punkt ja mastaap

Marcus Aureliuse järgi on inimese elu punkt, st. täpp (võiks tõlgendada ka kui täpes). Mastaabiks võib võtta pikkade transpordikanalite võrku piki Ida-Euroopa idapiiri ehk mõlemalt poolt kunagist raudset eesriiet. Ma ei mõtle peamiselt autoteid. Pean silmas kõiki koridore, meri, kütus ja elekter kaasa arvatud. Kui siin seatatakse prioriteediks raudteeühendus Helsingi-Berliin, siis punktiks võiks seada kõiki peatuskohti trassil Balti Jaam - Valga, sest enamik teeäärsetest vaksalitest ega perroonidest ei kõlba mitte kuskile. Mitmendaks prioriteediks ülendatakse sel juhul modernne raudteeühendus Peterburi-Tapa? Ülesanne mõtlemiseks: piirivabast raudteeühendusest Pihkva ja Tartu vahel jäi Eesti ilma aastal 1991. Eurokompleks Oraval, mis ei kompenseeri kunagist otseühendust, vaid kõigest asendab seda mõnevõrra, valmib 2011, kakskümmend aastat hiljem. Mitmendale kohale tagantpoolt jääb siis sild Virtsust Kuivastusse?

Ma ei loetlenud eespool enamikku suuremõõtmelistest projektitest, nimetasin ainult mõnda. Kõik nad nõuavad konversiooni pikkusega umbes paarkümmend aastat. Kuivõrd see nii on, siis ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees. Pealegi - kellele on tema pidurdus- või kummulikeeramisvõime kasulik? Ja veelgi edasi: kui seda hirmu tuleb üha korrata, kes ja miks siis IRL-is kahtleb?

Tunne Kelam: IRL suurkogu lävepakul

2010-01-30

Minu arvates on IRL üsna heal arenguteel. IRL on Eesti noores demokraatias tõestanud niihästi oma rolli kui ka elujõudu. Mida näen IRLi oluliste joontena? Esiteks - ajalooline uuenduslikkus ja elujõud. Olles augustis 1988 tollase Nõukogude Liidu alal esimese demokraatliku partei - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei - asutajaid , olen jälginud järgnevate erakondade teket ja mitmetel juhtudel ka hääbumist.

ERSP, Isamaa ning nende liitumisel 1995 tekkinud Isamaliit olid poliitilised jõud, kes seadsid juba 22 aastat tagasi rahvusliku sihi Eesti täiemahulise iseseisvuse taastamisele ning vedasid 1989 meie ajaloo suurimat kodanikualgatust - kodanike komiteede liikumist. 20 aastat tagasi valitud Eesti Kongress kui EV seaduslike kodanike esinduskogu üleminekuajal moodustas rahvuslik-demokraatliku alternatiivi nõukogude haldusaparaadile ja murdis kompartei võimumonopoli.

Ka Res Publicaga liitumise järel on ühinenud IRL (minu ettepanek oli nimetada erakond eestipäraselt „Isamaa ja Vabariigi Eest") säilitanud juhtiva koha rahvusriikluse, kodakondsuse, väärtuste järjepidevuse ning riigikaitse valdkondades.

Teiseks - praktiline rahvusvaheline ja majandusalane tegevus.

IRL on olnud aktiivne Euroopasse integreerumisel ning seal liitlaste ja sõprade võitmisel. Mart Laar on niihästi Euroopas kui USA-s tuntumaid Eesti poliitikuid, kelle autoriteet ja sidemed maksavad.

IRL ei mahu üksnes rahvuslik-riiklikku tegevuslõiku. Tema rolliks on olnud ettevõtluse arendamine ja selleks vajaliku keskkonna kujundamine, majandusreformid, heas mõttes konservatiivne rahanduspoliitika koos eelarve tasakaalus hoidmisega. Tänases Eestis on levinud ühekülgne ettekujutus nagu oleksid majanduse areng ja reformid Reformierakonna roll. Ometi ei saa unustada, et majandusreforme alustas 1992 jõuliselt Mart Laari juhitud Isamaaliidu, ERSP ja Mõõdukate koalitsioon.

Isamaaliit ning tänane IRL pole kaugenenud majandusest, vaid panustab sihikindlalt selle arengusse. Res Publica andis Taavi Veskimägi näol ühe parimaist rahandusministritest, IRL-i majandusminister Juhan Parts teeb tõhusat tööd EL võimaluste ärakasutamisel.

IRL eripära moodustab majanduspoliitiline kesktee lausliberalismi ning sotsialistidele omase riigi kontrolliva osa tugevdamise vahel. Nähes üksikisikus kordumatut väärtust ning rõhutades kodaniku puhul vabaduse ja vastutuse seost, lähtub IRL solidaarsusest nõrgematega, riigi kaasvastutusest sotsiaalsete vajaduste lahendamisel.

Lühidalt - IRL puhul on tegemist sotsiaalse turumajanduse filosoofiaga, mis on iseloomulik Saksa kristlikele demokraatidele ja IRL katusorganisatsiooni - Euroopa Rahvapartei majandusplatvormile. Nende tunnuste alusel erineb IRL niihästi Reformierakonnast kui Keskerakonnast ja sotsialistidest.

IRL tõhususele Eesti rahvuslike huvide edendamisel on oluliselt kaasa aidanud kuulumine Euroopa suurimasse poliitilisse perekonda - Euroopa Rahvaparteisse, mis on mõjukaim jõud niihästi EL Komisjonis, Ministrite Nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis

Kolmas tunnusjoon on minu silmis IRL kui püsiväärtuste erakond, kellele on eriti tähtsad haridus, noored pered, rahvuskultuur, väärtuste järjepidevus.

Nii nagu Eesti tugines IRLi eelkäijate juhtimisel iseseisvuse taastamisel õiguslikule järjepidevusele, nii moodustab IRLi tegevuse aluse väärtuste järjepidevus. Isegi Eesti lühike poliitiline ajalugu osutab, et midagi sisult uut pole võimalik leiutada, tähelepanu äratada saab vaid uudsete pakenditega, mille sisu kodus enamasti lauale panna ei kõlba.

Olen sügavalt veendunud, et Eesti vajab täna rohkem kui kunagi varem sellist erakonda, kes on usaldusväärne ja järjepidev, kes enne valimisi ei tõmble ega improviseeri häälte jahil. Jah, igas erakonnas võib ikka ja jälle esineda ebaväärikaid liikmeid. Kuid IRL üldmaine on säilinud korruptsioonivabana, tema juhid pole oma positsiooni kasutades isiklikku kasu taga ajanud; IRL fraktsiooni iga liige maksab saadikupalga suurenemise vahe tagasi riigikassasse.

Enne suurkogu püütakse IRL tõmblema panna. Ennustatakse liitumisõmbluste rebenemist, ägedat sisevõitlust. Mida oskan selle peale öelda?

Minu hinnangul on IRL ühinenuna oodatust paremini hakkama saanud. Olles käinud pea kõigis piirkondades, on enamasti raske, kui mitte võimatu eristada respublikaane ja isamaaliitlasi. Sama puudutab Riigikogu fraktsiooni ja meie ministreid, kes on töötanud tublilt ja ühtselt. Riigikogu ja kohalike valimiste tulemused olid paremad kui küsitlused näitasid, kuigi IRL ei kavatse rahulduda kolmanda erakonna seisundiga.

Mis puutub ühtsusesse, siis lepiti üsna lihtsalt kokku Mart Laari jätkamises esimehena. Just seetõttu pean ülepingutatuks ja mõttetuks eestseisuse valimistel eraldi kümneseid nimekirju, mida soovitatakse hääletada blokkidena. Toetan hääletamist isikute, mitte nimekirjade poolt.

Viimane mure on meie rahvuskultuuri pärast. Soovin IRLlt konkreetset ja solidaarset suhtumist rahvuskultuuri viljelejatesse. Eesti identiteeti loovad meie muusikud, kunstnikud, teadlased, kirjanikud, teatritegijad jt, keda majanduslangus on tabanud nii moraalselt kui aineliselt. Ent ka headel aegadel ei saa üks väike rahvusriik lubada endale projektipõhise ja rahalisele arvestusele rajaneva kultuuripoliitika domineerimist.

Lagle Pareki sõnul on Eesti-taoline rahvusriik erakordne luksus - luksus, mille eest peame kõik olema valmis maksma kallist hinda. Väärilist hinda.

Kultuurses erakonnas ei vahetata parteijuhti läbi meedia

2010-01-30

Kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes ainsana võiks IRLi üldkogul Mart Laari hegemooniat kõigutada, ei kavatse erakonna esimeheks kandideerida. "Küpse poliitilise kultuuriga erakonnas ei toimugi liidri vahetus läbi meedia ja avalikkuse poolt võimendatud vastasseisu," lausus Aaviksoo Delfile

Mida te ootate IRL suurkogult?
IRL on täna Eesti kolmas erakond - ta toetus on tasapisi kasvanud ühinemisejärgselt 13 protsendilt tänase 20 protsendini, ent me jääme jätkuvalt alla nii Reformi- kui Keskerakonnale. Samas on erakonnal tõsiseltvõetavad võimalused kujuneda Riigikogu valimiste ajaks suurima toetajaskonnaga erakonnaks Eestis. Vajame selleks selgeid poliitilisi sihte ning usaldusväärset ja võimekat juhtkonda nende sihtide saavutamiseks.

Reformierakonna kongressil tõdeti, et kõik on hästi ja läheb paremaks; Keskerakonna kongressil vastupidi, kõik on halb ja läheb veel halvemaks. Meie teame, et üleilmne majanduslangus koos sellele eelnenud kohaliku arengubuumiga on olnud Eesti inimestele ja majandusele rasked, ent me oleme koos toime tulnud.

Suurkogult ootangi eelkõige erakonna esimehe selget poliitilist tulevikunägemust, mis annaks tasakaaluka vastuse Eesti riigi ees seisvatele tegelikele probleemidele - tööpuudusele ja sellega kaasnevatele sotsiaalsetele pingetele ning pakuks välja usaldusväärse kava vajalike reformide - eelkõige hariduses, halduses, sotsiaalhoolekandes ja tervishoius - jätkamiseks. Ootan sõnumit, mida saaks usaldada nii kõik erakonna liikmed kui ka meie valijad.

See Suurkogu peaks jätkuvalt kaasa aitama ka ühtse erakonnakultuuri kujunemisele - Eesti ei vaja Res Publica kahte ega Isamaaliit kolme, vaid tugevat ühenderakonda IRL, mis suudaks võita enamuse valijate toetuse.

Miks te ei kandideeri IRL esimeheks?
Erakonna esimees on erakonna liider, käilakuju, kes esindab ühelt poolt kogu erakonna poliitilisi püüdlusi ja teiselt poolt kehastab erakonna kuvandit ühiskonnas - erakonna esimees on erakonna usaldusväärsuse garant. Esimehe vahetus on seega väga oluline sündmus, milleks peavad olema tõsised põhjused. Kõige üldisemalt on neid kaks. Esiteks erakonna toetuse langus ehk valijaskonna usalduse kaotus ja teiseks erakonnasisene rahulolematus ehk liikmete usalduse kaotus. Täna pole kumbki neist eeldustest täidetud.

IRL maine on tõusuteel ja ma olen veendunud, et eelseisvad Riigikogu valimised kinnitavad mu sõnu. Ka erakonna eripalgeline liikmeskond, nii 22 aastat tagasi ERSP asutanud vabadusvõitlejad kui ka arvukad viimastel päevadel erakonnaga liitunud noored, ei otsi täna rahulolematult uusi väljakutseid vaid pigem kindlustunnet ja seda suudab rikkaliku poliitilise kogemusega Mart Laar kindlasti pakkuda. Olen veendunud, et Mardil on erakonna enamuse toetus.

Küpse poliitilise kultuuriga erakonnas ei toimugi liidri vahetus läbi meedia ja avalikkuse poolt võimendatud vastasseisu, vaid rahuliku sisemise protsessi tulemusena kui vajadus ja tingimused selleks on küpsed. See tagab palju paremini nii erakonna sisemise ühtsuse kui ka välise usaldusväärsuse ning teenib seeläbi ka avalikkuse huve paremini kui vaatemänguline „gladiaatorite võitlus".

Kes oleks IRLile parim esimees?
IRL ridades on Tunne Kelam, Toivo Jürgenson, Tõnis Lukas, Juhan Parts ja Mart Laar, kes kõik on edukalt juhtinud erakonda tema erinevatel arenguetappidel. Kindlasti on erakonnas veelgi inimesi, kelle isikuomadused ja poliitiline kogemus annaksid välja erakonna esimehe mõõdu. Parim esimees on aga see, kel on erakonna enamuse usaldus - täna on selleks Mart Laar.

Kas kahevahel või kõhklematult?

2010-01-29

Pühapäeval valib Isamaa ja Res Publica Liit oma suurkogul esimehe järgmiseks perioodiks, kolm aseesimeest, põhikirjajärgsed organid ning langetab eelnevast tulenevalt ka mõned suuremõõtmelised otsused. Kaks on neid vähemalt, kuid tegelikult on neid rohkem.

Kellele me aru anname?

Kahest üks on erakonna oma nägu tulevikuks ja riigikogu valimisteks aastal 2011. Näoks võib olla logo nagu Reformierakonnal ehk oravaparteil. Näona saab tõlgendada ka fakti, sest on vaieldamatu, et praegu juhib Tallinna linna Keskerakond, kes kvoorumi mõttes Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kõrvale ei vaja. Katsed võtta Tallinna linn Keskerakonnalt ära lendasid vastu taevast. Nägu võib kujundada aga ka järjekindlus, mille üheks parameetriks on IRL-il haridus (ma mõtlen just parameetrit, mitte katseid ja eksitusi).

Teiseks suuremõõtmeliseks otsuseks on mitte lõhkuda senist koalitsiooni, ehkki selle kooshoidmine nõuab manööverdamist rohkematel teedel kui neid Tartu raudteejaamas ongi (kus neid on tosinkond, vähem kui Tapal). Koalitsioonid muutuvad, ent näiteks Eesti kaasarääkimisvõime üle-euroopalistes ja transatlantilistes arengutes ei tohi käia alla ja siin on Mart Laar teinud väga vajalikku tööd.

Mõnikord tuleb anda aru sagedamini kui õnnestub varnast nõu võtta. Ilma mingi pingeritta seadmiseta on Eesti poliitikas aruandmise päevakorrapunkte lisaks juba puudutatule vähemasti viis. Esmalt tööpuuduse vähendamine olukorras, milles üleminek eurole on inertsiaalselt otsustatud ja see otsus realiseerub kiiremini kui õnnestub saada alaline töökoht. Eurot saab maksustada toodangult laekuva kasumi, mitte sotsiaalabi pealt. Edasi energeetiline konversioon ehk üleminek energiaallikate pluraalsusele. Argipäevane toaelekter juhitava termotuumareaktsiooni pealt on minusugustele tulevik pärast meie surma. Katelde ümbertegemine Narva elektrijaamades käib kiiremini, kuid tähtaegu pole me ju näinud. Eesti oma tuumajaama rutiinseks käivitamiseks kulub ligikaudu poolteist aastakümmet, milleks läheb vaja nii suurt raha, et töötukassa pastapliiatsite jagamisest seda küll tagasi ei teeni.

Veelgi edasi Eesti-Vene suhted, kus me võib-olla vajame vahendajaid, aga ei pea igasuguse vahendustasuga leppima. Mõtlen siinkohal Hiina rolli kaubateedel ja Ameerika osa Kaukaasias ning Kesk-Idas. Tulles globaalsete protsesside kõrguselt allapoole kodutanumale, on päevakorralised kaks reformi, koolis ja halduses. Haldusreformi mõõtkava mõistan ma kõige paremini selle järgi, kui kaugele jäävad minu kodust korralik pood, leheputka ja pangaautomaat. Teistel on teised mõõtkavad, ent lahtiseks ongi jäänud see, kuidas neid omavahel klapitada. Lähim elektrik elab meist paari kilomeetri kaugusel, kuid tema ooteaeg võib ulatuda paari nädalani. Paremust riigikogu praeguselt koosseisult ei tule.

Koolireformi näen ma teistsugusena kui haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, sest koolivõrk on piirkonniti ikka väga erinev. Siin on kriitiliseks kohaks too ajavahemik, mil noorele inimesele hakatakse õpetama kutset ja suhtumist töösse. See on praegu segane.

Ettenäitus ja väljanäitus

Nüüdseks juba väga vanade inimeste kõnepruuki kuulub ka säärane sõna nagu „miilustama". See tähendab kassilikku käitumist värske kala juures - mida koer ilmaski ei tee. Kass tahab oma. Pole saladus, et ka Eesti erakondade ümber käivad miilustajad, keda huvitavad küll intriigid ja mitte positiivsed teod. Igal erakonnal peab olema midagi ette näidata. Keskerakonnal ei ole veel ette näidata Tallinnat kui üht kahest Euroopa kultuuripealinnast aastal 2011, kuid see võimalus tal on ja tolle ta ka saab. Majandus- ja kommunikatsiooniministril Juhan Partsil on ette tuua raudteeliikluse taastamine Tartu ja Valga vahel, Tartu lennuliikluse järjekordne rahvusvahelisustamine ning kui käivitub piiriületuskompleks Oraval, siis ka moodne transpordikanal Eesti ja Venemaa vahel. Poliitilises mõttes tähendab see okupatsioonikorra asendamist kaasaegse Euroopaga.

Võib tekkida küsimus, mida on ette näidata kaitseminister Jaak Aaviksool. On küll, sest ta on järjest nõudnud poliitiliste protsesside arutamist lahtisena, mitte suletud ringis. Tingimusel, et temaga räägitakse argumentide abil, pole Jaak Aaviksoo sugugi nii jäik nagu tahke keha äärmuslikul kujul.

Erakonna sees pole varjatud, et ma lähen IRL-i suurkogule kõhklematult, sest eelistused on teada. Kahtlen ma selles, mis on Eestile edaspidi parem. Sõim ja umbusaldus on ikkagi haigused, mitte ravimid.

Koos suudame paremini!

2009-12-03

Oktoobris võis pidev raadiokuulaja kuulda loosungit «Koos suudame paremini!» päevas kümneid kordi. Tõenäoliselt lasi enamik kõrvust mööda, kes need koostegutsejad on.

Terasemad panid tähele, et sisuliselt reklaamiti sama sõnumiga kord ehitusmaterjalide poeketti, kord paremparteid. Üks reklaam üheaegselt kahele tellijale, tsemendikoti ja poliitiku promojale, on uus saavutus reklaamiturul.

Kuna kutselisi poliitikuid müüdi nagu elutuid asju, siis pole ime, et edu saatis valimisliitudesse koondunud inimesi.

Neid, keda kohapeal tuntakse mitte kui reklaamitegijate šablooniga tehtud ikoonimaale, vaid pigem nagu kohaliku kunstiõpetaja joonistatud tegelasi. Oma tugevate ja nõrkade külgedega.

Nüüdseks on paraku sajas omavalitsuses valimiste võitjaks (sisuliselt ka kogu Eestis edukaimaks erakonnaks) kuulutatud Rahvaliit. Aga see edu ei tulnud ainult valimisliidu nimekirjas oleva vallavanema, vaid ka parteitute kandidaatide tööna.

Milles kodanik pettus?

Politoloogid ja ajakirjanikud näevad liitude edu taga rahva pettumust parteides. Selline hinnang ei seleta tegelikult mitte midagi. Kõlab samamoodi, nagu oldaks rahulolematud ühistranspordi, tervishoiu, korteriühistu vms.

Kuid pettuda saab selles, et parteidel pole tegelikult maailmavaadet, et lubadustest loobutakse kergelt, et võtmeisikute teod ei kinnita nende kuulumist poliitilisse eliiti jne.

Ei ole usutav, et kodanik arvab: kõik parteilased (mitme maakonnalinna jagu inimesi) on rumalad, selgrootud ja äraostetavad, kogu ülejäänud ühiskond tark, põhimõttekindel ja omakasupüüdmatu.

Seekord andsid valijad pigem mõista, et kohaliku elu korraldamisse ei sobi need võtted, mis parteipoliitikas kasutusel. Protestiti muu hulgas domineeriva valitsemiskorralduse vastu.

Kodanikku ei rahulda see, et minevikust tuntud demokraatia etendamist on parteimehed ainult pisut kõpitsenud ja asendanud totalitaarse demokraatiaga. Ta ei näe nende kahe vahel suurt erinevust ja soovib tänapäevast, liberaalset demokraatiat.

Paar nädalat tagasi kõlas volikogus esinenud Tartu linnapea valitsemisprogrammi tutvustuses mõte, et Tartu tulevik on selge ja kindel, sest kõik parteilised eriarvamused on koalitsioonileppes silutud. See on totalitaarse demokraatia ehe näide.

Neli aastat koomas?

Oleme struktuurses majanduskriisis, millest pääsemiseks peaks Eesti riik ja majandus olema homme hoopis teistsugune kui täna.

Sellistes oludes ei riski isegi vähearukas poliitik tituleerida neljaks aastaks tehtud lepet lõplikuks ja muutumatuks. Varem või hiljem see muutub kas siis sisuliselt (nii nagu see on toimunud Toompeal) või nii sisuliselt kui ka vormiliselt.

Kes seda siis muudab, kui pärast koalitsioonileppe sõlmimist langevad parteid neljaks aastaks koomasse, andes juhtimise ametnikele üle? Kas koalitsiooni kuuluvad volinikud isiksusena? Tule, taevas, appi!

Lugeja peaks korra nägema, kuidas koalitsiooniliikmetest komisjoniesimehed volikogus küsimustele vastavad. Tüüpformuleering on: «Selle vaatenurga alt probleemi komisjonis ei käsitletud.» Ja mis siis.

Ei ole usutav, et kodanik arvab: kõik parteilased on rumalad, selgrootud ja äraostetavad.

Isikliku kogemuse põhjal (kas või käikudest Tartu sõpruslinnadesse) tean, et nii kõrge staatusega isikud suudavad küsimusele ammendava vastuse anda. Olgu siis poliitiku või spetsialisti vaatenurgast.

Meil võivad vastajal teadmised olla, aga pole «resolutsiooni», pole paberit, kus kirjas, mida tohib ja mida ei tohi öelda. Mõeldamatu, et kolleeg eelmisest volikogu koosseisust, kes kaks kümnendit tagasi parteikoosolekul oma arvamuse poliitilise prostitutsiooni kohta välja ütles, ei saaks sedasama tänaste «väljavalitute» ees teha.

Vastus tuleb Pärnust

Vaatame oma asju pisut kõrvalt. Et kuulume romaani-germaani õigusruumi, siis on Saksamaa elukorraldus meile enamasti arusaadav. Saksa põhiseaduse artikkel 28 piirab kohaliku omavalitsuse tasandil parteidemokraatiat (valimised on üldised, otsesed, vabad, võrdsed ja salajased).

Keskmine Eesti elanik on intuitiivselt Saksa seadusandjaga ühel meelel ja valimisliite keelustada püüdva Eesti seadusandjaga opositsioonis. Miks siis sakslased ei pea parteisid parimaiks kohaliku elu juhtijaiks, vaid näevad nende kõrval ka kodanikuühenduste ja/või üksikisikute rolli.

Väga lihtsal põhjusel. Nende arusaamises põhineb kohalik elukorraldus personaalsel individuaalsusel ehk vastavaid seisukohti tsiteerides: «Üksikisikul on õigus täielikule arengule nii perekonna kui ka kodanikuühiskonna süsteemis.

Sealjuures ei tohi ühe isiku õigus rikkuda teise isiku analoogseid õigusi.»
Parteiline esindusdemokraatia ei võimalda ilmselgelt erinevate subjektide huvide arvestamist ja kui osalus (otse)demokraatia pole mingitel põhjustel võimalik, siis on vähemalt osaliseks lahenduseks võimu teostavate subjektide ringi laiendamine.

Ärme unustame, et liidud polnud edukad mitte ainult valdades, vaid ka ühes Eesti suuremas linnas Pärnus. Pärnus saame tegelikult ka lähiaastatel vastuse küsimusele, kas palju pruugitud loosungil «Koos suudame paremini!» on Eesti kommunaalpoliitikas kohta või mitte.

Valimistest tuleb teha seadusandlikke järeldusi

2009-11-06

18. oktoobri kohalikest valimistest on saamas ajalugu. Veel vaieldakse viimaseid koalitsioonileppeid ja kutsutakse volikogusid kokku. Tulemused on kaasa toonud suurema polariseerumise (eriti Tallinnas) ning Rahvaliidu ja roheliste vaikse tagasitõmbumise poliitiliselt tandrilt.

Minu meelest tuleks neist valimistest teha praktilisi järeldusi, millest võiksid vormuda ka mõned erakonnaülesed kokkulepped nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglite muutmiseks. Alustan väiksematest probleemidest, millest jõuan edasi suuremateni.

Valimisseadusega tuleks piirata valimisnimekirjade pikkus, nagu see on piiratud nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. See võib olla näiteks kahekordne volikogu mandaatide arv. Vaatlesin ise häältelugemist ühes Lasnamäe valimisjaoskonnas ja null-häälega kandidaatide hulk oli seal suur. Aga see oli vaid üks valimisjaoskond. Näiteks Paldiski linnas kandideeris 13-le volikogu kohale kokku 195 kandidaati, kellest 25 ei suutnud koguda ainsatki häält ning 24 kandidaati sai ühe hääle. Linnapea Mölder kuhjas oma nimekirja kokku 53 nime, kellest 11-ne hääletustulemus oli ümmargune null!

Minu arust pole mingit põhjust lasta jätkuda absurdsel võidujooksul, kus valimisnimekirjad peavad võitlust selle nimel, et saada oma katuse alla võimalikult suur hulk vastava omavalitsuse elanikest.

Ehkki kevadel ennustati valimisliitude suurt tagasitulekut, tegid suuremates omavalitsustes mõnede eranditega ilma ikkagi pigem erakonnanimekirjad. Kohati halvustasid erakonnad valimisliite ja vastupidi. Nüüd võiks kirgi maha võttes tõdeda, et demokraatia seisukohalt on kõige õigem lubada koostöövormide paljusust. Minu meelest on Eesti kohalikel valimistel põhjendamatult välistatud võimalus erakondadevaheliste valimisliitude moodustamiseks. See oleks väike samm, mida seniseid tavasid arvestades võib-olla väga palju isegi ei kasutataks, kuid kindlasti aitaks see koostöökultuurile kaasa.

Üks oluline tähelepanek on valimiseelse kampaaniaperioodi hägustumine. Tegelikult annab väga suur osa inimestest oma hääle kas eelvalimistel või elektrooniliselt - seega ajal, mil kampaania on veel täies hoos. Senine arusaam sellest, millal tehakse aktiivset kampaaniat ja millal hakkab kehtima valimispäeva vaikelu, ei ole tegelikkusega kooskõlas. Olen kuulnud ka väidet, et e-valimised vähendavad oluliselt mitmepäevase eelhääletamise perioodi vajalikkust. Eelhääletamise korraldamine nõuab ka päris palju raha. Mul pole nendes küsimustes konkreetset ettepanekut ja arvan, et siin ei pea tingimata muudatustega kiirustama, kuid probleemid on olemas ja arutelu nende üle tuleks avada.

Suur probleem on Riigikogu liikmete kandideerimine kohalikel valimistel, kui neil samas puudub õigus kuuluda üheaegselt Riigikokku ja kohalikku volikokku. Kunagi õiguskantsleri poolt pakutud piirang lähtus kindlasti parimatest kavatsustest, kuid välja on kukkunud halvasti. Piirang üksnes suurendab ühiskondlikku ja poliitilist silmakirjalikkust. Valimiseelne üleskutse peibutusparte mitte valida ei toiminud, tuntud inimesed kogusid oma hääled ikka ära. Erakonnad ei saa aga loobuda Riigikogu liikmete ülesseadmisest, kui on ilmne, et nende mittekandideerimisel jäädakse häältest ilma. Seadusega kandideerimisõigust piirata ei saa. Lootus erakondadevahelisel kokkuleppel põhinevaks kandideerimismoratooriumiks on minu arust pea olematu. Pole seda ju suudetud kokku leppida isegi ministrite ja Euroopa Parlamendi liikmete puhul.

Kõige lihtsam ja selgem oleks mu meelest taastada vana kord, kus Riigikogu liikmed said kohalikes volikogudes töötada. Paraku pole see üksnes seadusandja otsustus, vaid piirangu poolt on argumenteerinud ka õiguskantsler ja Riigikohus. Tõsi, üks põhjendustest, oli see, et Riigikogu liikmeid volikogudesse lubav seadusemuudatus tehti üsna vahetult enne 2004. aasta kohalikke valimisi ja sellega pöörati pea peale varem tehtud otsus. Just valimiskorra muutmine valimiste eel polnud aktsepteeritav. Järelikult tuleb selliste piirangute ja nende rakendatavuse kohta vaidlused maha pidada aegsasti enne järgmisi valimisi.

Suuremad probleemid, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu, on administratiivse ressursi kuritarvitamine (vt. mu varasemaid blogilugusid 6. ja 16. oktoobril) ja erakondade rahastamine. Mõlemad teemad on avalikkuse jaoks teravalt üleval ja mõlemaga tuleb edasi töötada. Tõenäoliselt on Vabariigi Valimiskomisjonil ka hulk tehnilisi tähelepanekuid, millega tuleb tegeleda.

Lugu avaldatud veel:

6.11.2009 Hiiu Leht

KOMMENTEERI SIIN.

Margus Sardis: valimistest ja teadmistest

2009-10-26

Äsja said ajalooks järjekordsed kohalike omavalitsuste valimised. Valimisi analüüsides ja tulemusi ennustades käsitleti poliitiliste jõudude vahekorda, võimulolijate tegusid ja tegematajätmisi, valimiskampaania käigus edastatavaid sõnumeid jms.

Tähelepanuta on aga jäänud valimised kui õiguslik mehhanism, mille kaudu kandidaat osutub volikokku valituks. Ammu vastuvõetud seadusse suhtutakse kui sissetöötatusse ja toimivasse, mis kajastamist enam ei vaja.

Meediakanalid sedastavad keelatud välireklaami juhtumeid ning hoiatavad hääleostmise kui ebaseadusliku eest. Kuidas aga valijate antud hääled konverteeritakse mandaatideks ehk teisisõnu, mis nipiga kandidaadist saab volikogu liige - selle selgitamise peale aega ja meediaruumi ülemäära raisatud pole.

Seadus on avaldatud ja formaalne eeldus selle kehtivuseks on olemas. Aga isegi kui keskmiselt intelligentne inimene selle seaduse elektroonilisest Riigi Teatajast üles leiab ja seda lugema asub, tõstab käed, kui jõuab modifitseeritud d'Hondti jagajate meetodini. Kes tondist ei taltu, võib edasi kulgeda valimiskomisjoni koduleheküljele ja pärast mõningast klõpsutamist (Valija → Valimistulemuste kindlakstegemine) jõuda paika, kus isegi d'Hondti meetod on näidete varal hõlpsamalt hoomatavaks tehtud.

Neile aga, kes internetiavarustes lõdvalt ei liugle, on see teave kättesaamatu. Iseenesest pole ju sedelile oma favoriidi registreerimisnumbri kirjutamine kuigi kontimurdev tegevus, kuid numbrini jõudmine justkui eeldaks teadmist valimistulemuste kindlakstegemisest.

Väga suur hulk inimesi, kellega valimiste ajal suhtlesin, olid seisukohal, et valida on mõtet vaid nimekirja esimeses otsas paiknevaid kandidaate, kuna tagumised niikuinii sisse ei saa. Partei karvane käsi olevat volikokku pääsemise järjekorra paika pannud ja valijal oma häält lootusetutele raisata polevat mõtet. Sellist seisukohta esimest korda kuuldes mõtlesin, et see on juhus. Paraku eksisin - väärteadjate hulk oli laiapõhjaline.

Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Riigikogu valimistel saab kandidaatide üleriigilises nimekirjas kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on nimekirjas eespool ja kellele antud häälte arv on vähemalt viis protsenti lihtkvoodist. Ilmselgelt pärineb teadmine erakondliku sõrme kõikemääravast maagiast just siit. Kindlasti lüüakse riigikogu valimistel sel teemal ka kõvasti lärmi ning kuivõrd paljudel pole aimugi, et kaks valimissüsteemi on erinevad, kantakse see teadmine üle ka kohaliku tasandi valimistele.

Kui inimene ei tea, et ta ei tea, siis ta ei võta ka midagi ette selleks, et teada. Sestap võiks keegi oma kaaskondsete valgustamiseks midagi ette võtta. Näiteks võiks valimiskomisjon lisaks oma põhifunktsioonile (tagada valimiste seaduslik läbiviimine) ka inimesi teavitada. Teabe avaldamine vaid oma koduleheküljel pole selleks kindlasti küllaldane. Ka võiks ajakirjandus sel teemal olla märksa proaktiivsem.

Vääradelt eeldustelt johtuv järeldus on väär. Kui eksiarvamusel valijad kohalikel valimistel teadnuksid, kuidas valimistulemused kindlaks tehakse, oleksid nad oma hääle andnud teisiti. Kui selliseid olnuks palju, olnuks ka valimistulemus teine. Teadmatus moonutab mis tahes tulemusi. Need, kes teavad, jagagu oma teadmisi ka teistega. Selleks pole vaja d'Hondti meetodit.

Kuidas valimistel läks?

2009-10-20

IRLil läks neil valimistel hästi. Võrreldes selle 5-6%ga, mida meile veel eelmisel nädalal ennustati, läks meil lausa suurepäraselt - Isamaa ja Res Publica Liidu tulemus polnud ennustustest mitte ainult parem, vaid rohkem kui kaks korda parem.

Vaadates valimistulemusi kui ettevalmistusi nii presidendi- kui ka järgnevateks riigikogu valimisteks, võib tõdeda, et Keskerakond oli silmapaistvalt edukas kahes piirkonnas, kus mängiti ühemõtteliselt eestlaste ja venelaste vastandamisele, tuues sellega eriti just mittekodanikud valima - Tallinnas ja Ida-Virumaal. Mujal Eestis maksis ta selle eest aga rasket hinda ja jäi loodetud edust ilma. Keskerakond sai raskelt lüüa Pärnus, ebaõnnestus Kuressaares, kaotas enamuse Paides ja esines mujalgi üsna nõrgalt. Kuigi maakonna tasemel ennustati Keskerakonnale täielikku kordaminekut, suudeti võita valimised lisaks Ida-Virumaale vaid Lääne-Virumaal, Pärnu- ja Valgamaal. Meie tulemus on sellel taustal eriti hea: IRL võitis koguni neljas maakonnas: Järva-, Rapla-, Viljandi- ja Võrumaal. IRL on valimiste järel esindatud peaaegu kõigis Eesti suuremates linnades, v.a Narva ja Valga. Magus oli võit Türil.

Kõige suurem pettumus oli loomulikult tulemused Tallinnas. Seda vahest mitte meie erakonnale - me saime Tallinnas tunduvalt parema tulemuse kui ennustatud -, küll jäi aga Tallinnas vahetust taotlema läinud erakondadel jõudu väheks, et Keskerakonna võimumonopoli murda. Sellest on kahju, sest pealinnas oleks muutusi hädasti vaja. Teiselt poolt on mõnevõrra õiglane, et Savisaar selle supi, mis ta Tallinnas kokku on keetnud, ise ära helbib. Usun, et Savisaare võimu oleks võinud kõigutada, kui vahetust soovivad erakonnad oleksid rohkem kokku hoidnud.

Kas seekordsed valimised muudavad midagi?

2009-10-18

Vastuse sellele küsimusele saab anda vaid kõrgeima võimu kandja - valija.

Loodetavasti annab viimastel aastatel toimunu ja kogetud pettumused inspiratsiooni muudatusteks ja toob seekord jõulisemalt esile intelligentsema ja väärtustel põhineva poliitika. Valijast sõltub, kas senine valitsemiskultuur muutub ja meie poliitika uueneb või jätkub kõik vanaviisi. Tõeline kriis ei peitu täna mitte raha vähesuses ega majanduslanguses, vaid väärtuste defitsiidis.

Vajadus muutuste järele on ilmne. Peame uskuma, et asju on võimalik muuta. Meie endi hoiakute ja tegutsemise läbi. Selles veendumuses on küll paras annus idealismi, aga palju halvem on, kui oleme kaotanud usu. Ilma idealismi ja usuta ei sünni häid asju.

Millist võimu me soovime

Igapäevaelus peame loomulikuks, et meiega käitutakse kui täiskasvanud ja intelligentsete inimestega, mitte kui väikese lapsega, kellele võib muinasjuttu rääkida. Miks siis laseme endale poliitikuid justkui tarbekaupa primitiivse reklaami abil müüa? Sageli on tunne, et omavahel ei konkureeri mitte erakonnad, vaid reklaamifirmad. See on "kunst", mis muudab tõsise sõnumi lihtsaks palaganiks või osavaks meelepetteks.

Enamik meist ei oota poliitikult pastakat, kommi ega pannkooke, neid saab ka poest osta või ise küpsetada. Tahame selgeid vastuseid linnaeluga seotud olulistele küsimustele, tõest infot kandideerijate ja erakondade kavatsuste kohta. Kas meile meeldib, et keset linna püsti pandud plakatil antakse mõista, justkui veevärgi ehitus oleks ühe kindla erakonna teene, mitte aga Euroopa Liidu, Eesti riigi ja Elva linna maksumaksja raha eest tehtav projekt?

Meil on õigus saada infot linnavõimu otsuste, kavatsuste ja rahakulutamiste kohta. Tänasel päeval on meie käsutuses piisavalt meediakanaleid, mille kaudu operatiivselt infot jagada, samuti linlastelt tagasisidet saada. Kõik suuremad investeerimisprojektid ja muud kaalukad tegevused peavad olema avalikkuse jaoks piisavalt arusaadavalt põhjendatud ja selgitatud. Linnavõim kasutab maksumaksjate raha, selle raha tegelikud omanikud oleme aga meie ja meil on õigus teada, mida ja kuidas selle eest tehakse.

Kõige suurem oht, mis võib demokraatlikku ühiskonda tabada, on võimu liigne koondumine. Mida enam on võimu juures toimetajaid, seda vähem saab üks jõud omatahtsi soleerida. Võimumonopoli teke ei ole kunagi toonud kaasa head, alati lõpeb see ühtmoodi - võimuliialdustega. Viimaste hulka tuleb lugeda ka see, kui võimulolijad hakkavad ülekaalu ära kasutades ellu viima oma eesmärke, arvestamata teisi. Seetõttu on mõttetu arutleda selle üle, kas Keskerakond on Tallinna linna juhtinud hästi või halvasti. Ohtlik on juba ainuüksi fakt, et ühele jõule kuulub linnas ainuvõim. Ka asjaolu, et see on saadud demokraatlikul teel, ei muuda midagi. Keegi ei eita Tallinna arengut, aga see ei tähenda kuigivõrd, et peaksime heaks kiitma praeguse olukorra, pigistades silma kinni nende linnavalitsemise stiili osas.

Ka Elvale tuleks kasuks praegusest tasavägisem häälte jaotus, siis võtaksid erakonnad üksteist rohkem kuulda ja oleksid valmis koostööd tegema. See ei tee valitsemist lihtsamaks, vastupidi, kuid valitsejatel ei peagi lihtne olema. Tähtis on, et keegi ei saaks oma tahet peale suruda. Aktiivsed elvalased peavad omama võimalust kaasa rääkida linna arengus. Täna ei ole see alati võimalik isegi koalitsiooniparneril, otsustajate ring on nii kitsas.

Mõned erakonnad valdavad hästi kunsti, kuidas võimumehhanismi oma kasuks tööle panna, kuid selle asemel tuleks õppida koos tegutsemist, kompromisside otsimist ja sallivust.

Räägi valijale tõtt

Tunnustust väärib, kui linna on toodud euroraha ja teostatud suuri projekte. Kuid linna poolt tehtavad investeeringud ja muud kulutused ei ole kindlasti võimulolijate kingitus, vaid rahva enda raha eest avalikes huvides tehtav. Paljud projektid realiseeruvad sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on. Teisi asutakse välja töötama ühe võimu ajal, lõpule jõutakse aga aastate pärast, kui tüüri juures on juba uued tegijad. Heaks näiteks on Elva vee- ja kanalisatsiooniprojekt. Keegi ei saa väita, et ainult tema on suuteline üht või teist eesmärki saavutama. Küll võib aga olla suur erinevus selles, millise kvaliteediga asju tehakse.

Ilmselge rahva eksitamine on tipp-poliitikute kandideerimine omavalitsustes, kus nad tegelikult ei ela. Selline käitumine on ainult erakondade endi, mitte valijate huvides. Eriti oluline on see siis, kui tegemist on võimulolevate erakondade esinumbritega. Kas meil omasid ei jätku, või peetakse neid liiga viletsaks? Põhjus on ju selge - mõju valimistulemustele.

Sama petlik on mulje jätmine, justkui oleks tegemist Riigikogu valimistega. Huvitav oleks näha, kuidas kavatsetakse näiteks Elvas töökohti luua - kas täiendavaid ametnikke tööle võttes? Või kuidas tagada kõikidele sotsiaalne turvalisus?

Kui lubadustest maha võtta riigi ülesanded (töökohad), sisutühjad asjad ("toetame veevärgi ehitust"), juba toimivad tegevused (Haigla säilimine) ning rahalise katteta utoopiad (uus linnakeskus), siis ei jäägi mõnel juhul midagi järele.

See kõik näitab suhtumist valijasse. Selle asemel, et asju selgitada, tekib segadust juurde, samas ei lubata ühtki reaalset asja.

Elvas kandideerivad mõnes nimekirjas ridamisi linna asutuste juhid. Kuidas käituvad nad võimaliku huvide konflikti korral, mis võib tekkida linna allasutust juhtides ja samaaegselt kõrgeimas võimuorganis osaledes?

Lubaduste kõrvale väärtused

Keda ja mille põhjal siis valida? Kas seda, kellel suurem plakat üleval oli? Või hoopis seda, kes rohkem nänni jagas? Või eelistada hoopis pealinnast saabunud blondi daami?

Valijal on oluline endale teadvustada, mida ta tegelikult soovib ja kes võiks seda kõige paremini saavutada.

Hoolikalt läbimõeldud programm ja selgelt sõnastatud eesmärgid on olulised, samuti usaldusväärsus. Inimestelt, kes juhivad riiki, omavalitsusi ja seeläbi tuntavat osa meie elust, ootame eelkõige usaldusväärsust. Et võiksime usaldada neile oma raha, laste hariduse, riigi kaitsevõime, oma pensionisüsteemi, kohaliku elu juhtimise ja palju muud olulist.

Ma ei ole päriselt nõus väitega, et iga rahvas on väärt oma juhte. Arvan, et mõnikord püütakse rahvast osavalt üle kavaldada. Aga selle vastu on rohtu - valija taiplikkus ja kindlameelsus. Siis saavutame olukorra, kus juhid väärivad meid.

Elva kaunimaks läbi väikeste tegude!

2009-10-18

Elva välise ilme ning linnakeskkonna kaunimaks muutmiseks piisab väikestest tegudest!

Minu arvates on Elvas olemas suurepärane looduskeskkond. Kõrged männimetsad, väikesed järved ning künklik pinnamood on kujundanud Elvast linna, mis erineb teistest omasugustest olulisel määral. Ühelgi teisel Eesti väikelinnal ei ole sellist looduslikku potentsiaali kui Elval.

Samas tuleb tõdeda, et suurepärane looduslik keskkond ei harmoniseeru siinse linnavõimu seniste tegudega. Ehkki Elval on eeldused olemaks tervikuna Eesti kauneim väikelinn, ta seda täna siiski ei ole.

Heakorraprobleemid

Suurim probleem on meie prügimajandus. Parkmetsadesse viiakse endiselt prügi, eramajade omanikud koristavad paljuski vaid krundi piires, peatänavatel puuduvad ka täna prügikastid või on need lõhutud, kortermajade elanikud peavad prügikaste lukus hoidma, et need võõrasse prügisse ei upuks.

Teine oluline probleem Elva jaoks on elementaarne heakord tänavatel. Vaatamata sellele, et Elva on üle 6000 elanikuga linn, on siinsed tänavad kehva kattega ning nende hooldamine on sellisel kujul üsna raske. Tänavakate on auklik, konarlik ja katkine. Siinkohal ei pea ma silmas vaid sõiduteid, pigem on just kõnniteed Elvas viletsamas seisukorras. Võrreldes sarnaste ja isegi palju väiksemate omavalitsustega oleme märksa halvemas olukorras.

Kergliiklusteid on meil ainult 2 kilomeetri jagu Elva-Peedu tee näol, milleni ei vii kesklinnast ühtegi teed peale autotee. Kergliiklusteede pikkus, ühendatavus ning suunad ei kannata kriitikat, nende planeerimine on seni olnud puudulik.

Kelle tegematajätmine?

Praeguste probleemide eest ei ole vastutavad siinsed elanikud, initsiatiiv ja lahendused peavad tulema linnavalituselt. Selle eelduseks on aus, läbipaistev ja elvalasi kaasav linnajuhtimine. Heakorra ja teiste tegelike probleemide tunnetamine saab alguse sellest, et võtmeisikud, sealhulgas linnapea, elavad ka tegelikult Elvas, mitte ei käi siin vaid tööl.

Samuti võib senisele linnavalitsemisele ette heita seda, et tehtud on suursuguseid plaane, kuid nende teostamine jääb mõnikord poolikuks. Ka linna arengukava täitmine on puudulik ning on seni tuginenud peamiselt lootustele, kuid mitte konkreetsetele tegudele.

Heakorrastatud ja kaunis Elva saab alguse eelkõige väikestest tegemistest - nii paneb kasvõi mõnesaja meetri pikkuse jalakäijate tee korralik rekonstrueerimine keset Elvat alguse ilusale traditsioonile. Samuti on Elva eraettevõtted andnud nõusoleku abistamaks järk-järgult avalike rajatiste renoveerimist. Puudu aga on linnajuhtide initsiatiivist.

Et Elva oleks ilus

Et Elva ainulaadne looduskeskkond säiliks ning siinsel elanikul ja külalisel oleks võimalik nautida väikelinna ilu, on tarvis:

Viia linna prügimajandus kaasaegsele tasemele - et üldsus saaks nautida siinseid kauneid parkmetsasid, on vaja, et kõik jäätmetekitajad sõlmiksid prügiveolepingu;

Toetada ja tunnustada elanikke, kes hoolitsevad oma kodukoha ümbruse, sealhulgas ka avalike kõnniteede ja parkmetsade eest;

Igal aastal renoveerida tervikuna näiteks 1 km peatänavaid -lappimisest ei piisa. Uuendatavad tänavad tuleks planeerida koos kõnniteede, pinkide, haljastuse, prügikastide ning muu vajalikuda;

Matkakeskusest kujundada kergliiklusteede sõlmpunkt - teed hargneksid Peedule, Tervisespordikeskusesse, Tartu suunas, ümber Arbi järve;

Elva unikaalse linnaruumi kujundamise eest vastutab professionaalne linnaarhitekt.

Piisab vähesest

Nimetatud lahenduste ellu viimiseks ei ole tarvis kümneid miljoneid kroone. Piisab tihedamast suhtlemisest avaliku sektori ja ärisektori vahel, samuti avaliku sektori ja linnarahva vahel. Praegune dialoogi puudumine ning puudulik järelevalve vee- ja kanalisatsioonitööde teostamisel ongi loonud olukorra, kus Elva tänavad ja üldine keskkond on koledamad, kui kunagi varem.

Et Elva oleks parem koht elamiseks, on lisaks linnavalitsuse suurematele pingutustele tarvis ka sektoritevahelist tihedamat koostööd. Suhtlemine meie kolmanda sektori organisatsioonidega (MTÜ-de ja SA-dega), rohkem infotunde ja suhtlusringe linnaelanikega ning linnavalitsuse katkematu töö avalikes huvides on tegevused, mis aitavad Elva muuta palju kenamaks ning atraktiivsemaks paigaks nii siinsele elanikule kui külalisele. Tehkem siis koostööd Elva arengu nimel!

Et õppimine oleks rõõm

2009-10-17

Valmimas on uus riiklik õppekava, mida on tehtud juba pikki aastaid. Küllap oleks see ammu käigus olnud, kui vahepeal valitsused poleks vahetunud ja sellega koos ka tuuled hariduselus pöördunud.

Loodetavasti hakatakse järmisel õppeaastal Eesti koolide esimestes, neljandates, seitsmendates ja kümnendates klassides, st iga kooliastme algul, õppima uue õppekava järgi ja aastaks 2013 peaks olema täielikult üle mindud uuele õppekavale. Miks üldse oli vaja õppekava uuendada? Näitasid ju rahvusvaheliste võrdlusuuringute TIMSS ja PISA tulemused, et meie õpilaste teadmised teiste riikidega võrreldes on suurepärased. TIMSS 2003 tulemuste põhjal olime loodusainetes maailmas viiendal kohal ja Euroopas esimesel kohal, PISA 2006 tulemuste põhjal olime maailmas viiendad ja Euroopas teised. Selliste tulemustega võib ju igati rahul olla. Meie õpilaste edu põhjuseks peetakse professionaalsete õpetajate ning kohusetundlike õpilaste kõrval ka kaasaegset õppekava. Samadest uuringutest aga selgus veel üht-teist, mille üle tasub mõelda ja millest tuleb järeldused teha. Nimelt selgus, et Eesti õpilaste tulemused on küll väga head, kuid õppimine on rõõmutu ja ilma sisemise motivatsioonita ning Eesti õpilastel on madal enesehinnang. Lisaks on Eestis tehtud uuringute põhjal teada, et suur osa meie koolide õpilastest tunneb pidevalt üleväsimust. Saladuseks pole ka asjaolu, et igal aastal kukub põhikoolist välja suur hulk õpilasi, enamus neist poisid. Aastaid on kurdetud, et meie õppekava ei ole liiga suurele osale õpilastest jõukohane. Nimetatud asjaolusid arvestades saigi uue õppekava kõige olulisemaks nõudeks õpilaste koormuse vähendamine. Selleks tuli mõnevõrra vähendada õppesisu ning senisest enam kasutada õppeprotsessis aktiivõppemeetodeid.

Näiteks matemaatikas on põhikoolist välja jäetud murdvõrrandid ja nende abil lahendatavad tekstülesanded, oluliselt on vähendatud algebraliste murdude osa ning protsentülesandeid õpitakse kuuenda klassi asemel seitsmendas. Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalik valida kas kitsam või laiem matemaatikakursus, kusjuures kitsam kursus on oma käsitluslaadilt hoopis praktilisem kui seni meile harjuspärane. Laia matemaatikat õppinud õpilased saavad aga hea aluse jätkamaks õpinguid erialadel, kus matemaatikal on olulne roll. Uues õppekavas on senisest suurem tähtsus infotehnoloogia kasutamisel. Arvutite abil on õpetajatel võimalik visualiseerida õpetatavat ja see aitab kindlasti kaasa arusaamise paranemisele. Loomulikult toob arvutite kasutamise nõue kaasa ka kohustuse koolidele (tegelikult koolipidajatele-omavalitsustele) varustada kõik klassiruumid õppetööks vajalike kaasaegsete tehniliste vahenditega.

Kindlasti tekivad siinkohal küsimused, kas õppesisu vähendamise või muutmisega ei lange meie head tulemused rahvusvahelistes võrdlusuuringutes ning kas nõrgemate õpilaste toetamise kõrval on ikka piisavalt mõeldud ka tugevamate õpilaste arengule. Arvan, et kui senisest enam pöörata tähelepanu õpitavast arusaamisele ja selleks nüüd reaalselt ka rohkem aega on, siis peaks õpitulemused paranema. Uues õppekavas on jäetud piisavalt otsustamisruumi õpetajatele. Põhikooli ainekavades on fikseeritud hea taseme õpitulemus, gümnaasiumi ainekavades rahuldava taseme õpitulemus. See tähendab, et ainekavades ei ole fikseeritud maksimumi, mida millisel tasemel tuleb õpetada. Lõplikud otsused selles osas teeb ikkagi õpetaja lähtudes oma õpilastest.

Mitte vähem oluline õppekavas nõutavate õpitulemuste saavutamisest on vältida madala enesehinnangu tekkimist õpilastel. Kindlasti on siin vajalik õpilast toetada nii kodul kui koolil. Õpilane ei tohiks end tunda kehvemini seetõttu, et mõnes aines õppimine väga hästi ei edene. Kui suudame hoida õpilase enesehinnangut, siis varem või hiljem laabuvad ka ülejäänud probleemid. Loomulikult on äärmiselt oluline, et ka õpetajad tunneksid end väärtuslike ja hoitutena, ainult nii on neil jaksu sama tunnet hoida ja arendada ka oma õpilastes. See on järelemõtlemise koht meie hariduspoliitikutele ja koolijuhtidele.

Rahaga seekord valijat ei peibuta

2009-10-17

Tänu kõhnemale rahakotile tuleb seekord suurejooneliste lubaduste tulevärgi asemel keskenduda rohkem sisuliste probleemide lahendamisele. Kohalikud poliitikud ei suuda rikkust juurde luua, küll aga võivad tubli tööga elanikele senisest märksa enamat pakkuda.

Kriisid on kasulikud selle poolest, et siis vaevutakse asjade üle põhjalikumalt järele mõtlema ja uusi lahendusi otsima. Nii ka poliitikas.

Viimaste aastatel kippusid valdavaks kujunema tegevused, mis nõudsid hulgaliselt ressursse. Ka poliitilised lubadused ja eesmärgid keskendusid materjaalsetele asjadele: rohkem uusi ehitusobjekte, suuremad toetused ja pensionid, väiksemad maksud .... Tundus, et põhiees-märgiks on võimalikult palju rahalisi lubadusi jagada. Suuremad lubajad lootsid kopsakamat häältesaaki ja sellega ka rasvasemat tükki võimupirukast. Tänu soodsale majandusolukorrale ja odavale laenurahale osutus võimalikuks vähemalt osa lubadusi ka täita. Sisuliselt toimus võistlus, kes suudab maksumaksja raha uhkema kaarega kulutada. Praegugi toimub Eestis arvukalt lindilõikamisi, millele pandi alus buumiaegse eufooria ja laenurahaga.

Nüüd on aga olukord muutunud. Tänastel valimistel ei tohiks jätkata ohtrate lubaduste pillerkaari. Ometi seda kohati tehakse, kuigi tulubaas on kahanenud, kohustusi aga rohkem kui kunagi varem. Seetõttu on meie ees ülesanne eristada edaspidi oluline ebaolulisest, teha valikuid ja hinnata kriitiliselt oma ressursse. Eelnevalt võetud kohustused vajavad tasumist ja vähendavad meie edaspidiseid valikuvõimalusi.

Miks püsib jätkuvalt Keskerakonna populaarsus? Sest nad on vähem lubanud uusi ehitusi, maksulangetusi, emapalka ja pensionitõuse, kuid pidevalt rõhutanud hoolimist inimesest, olgugi populistlikus võtmes. Savisaarel jagus taipu mitte libedale teele minna, aimates ette võimalikke arenguid. Kõik erakonnad ei ole aga seni pidama saanud.

Kas meie kodanikena tunnetame seost riigilt või omavalitsuselt saadavate hüvede ja enda poolt makstavate maksude vahel? Meid peaks väga huvitama, kust raha tuleb ja mis lubadused meile tegelikult maksma lähevad. Riigikassa ja linna rahakott ei ole parasjagu võimul olijate isiklik rahalaegas, kust enda suva järgi võetakse ja jagatakse. See on meie kõikide raha, peame ise suutma mõjutada seda, mida meie rahaga tehakse. Kui mitte muul ajal, siis valimistel kindlasti.

Kas on usutav, et üheaegselt on võimalik makse langetada, pensione tõsta ja suuri investeeringuid teha? Ometi sellesse usuti ja vastavalt ka käituti. Tagajärgi aga on sunnitud helpima kogu rahvas.

Järgnevate aastate jooksul majanduskasvu oodata ei ole, toimub kriisijärgne stabiliseerumine ja korrigeerumine. See tähendab, et lisaraha eeldavaid tegevusi ei ole mõtet väga julgelt kavandada. Selle asemel aga saame keskenduda teistele olulistele teemadele: demokraatia arendamisele, ühiskonna puhastamisele väärnähtustest, säästliku majandamise juurutamisele, keskkonnahoiule, inimesega tegelemisele, väikeste probleemide lahendamisele.

Kõige lihtsam on tegelikult teostada neid lubadusi, mis ei maksa rahaliselt midagi. Neid on võimalik täita ka kriisi ajal, kui vaid tahtmist jätkub. Ja neid on inimestele võib-olla kõige enam vaja.

Vaevalt, et praegune kriis toob kaasa kapitalistliku majandussüsteemi kokkukukkumise. Inimkond on jätkuvalt huvitatud stabiilsest elust, kasvust ja arengust. Küll aga toimub tugev korrektsioon tempode ja mahtude osas. Edaspidi saame liikuda nii kiiresti, kui paljuks meil tegelikult jaksu on.

Õnn ei ole rahas

Raha vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi. Kuid raha on siiski vaid vahendiks. IRL juhtis juba 2007. aastal jõuliselt tähelepanu sellele, et õnn ei ole rahas. See ütlus osutus liigagi prohvetlikuks. Äsjased kiire arengu aastad suurendasid tuntavalt rahanumbreid, kuid mis tulemata jäi, oli õnn ja rahulolu. Järeldus - konkreetsete rahaliste lubaduste näol oli kõvasti mööda pandud. See ei ole teinud meid õnnelikumaks ega mutnud suhtumist poliitikutesse.

Raha eest ei tohiks keegi saada poliitilist võimu, rahaga ei tohiks meelitada valijaid. Ometi on seda viimastel aastatel liigagi häbitult tehtud. Arve kõige selle eest aga esitatakse järgnevatel aastatel valijatele - viletsama tervishoiu, kärbitud toetuste, suurema käibemaksu ja paljude teiste tagasilöökide näol. Olen kindel, et enamik poliitikuid ei ole võimelised raha juurde tekitama, küll aga suudavad paljud neist seda ümber jagada. Raha on võimalik erineval viisil kulutada, ühest kohast ära võtta ja teisale juurde anda. Rikkust luuakse juurde aga vaid juhul, kui riigis tervikuna on soodsad tingimused majandustegevuseks. Aga globaalse kriisi korral ei aita alati seegi. Järeldus - raha asemel peaksid kohalike valimiste põhiteemad olema märksa sisulisemad.

Intervjuu: Mart Laar: priileivasööjad saavad linnavalitsusest kinga

2009-10-16

Tallinna linnapeakandidaatidest vastas viiendana Delfi küsimustele Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar, kes lubab valimisvõidu korral priileivasööjatele ning saamatutele tegelastele linnavalitsusest kinga anda. Ka ütleb ta, et IRL välistab koostöö nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

Miks ei võiks Tallinnas olla mittepoliitiline linnapea?

Sama küsin ka mina. Ilmselgelt on see küsimus teistele erakondadele.

Fantaseerime - kes oleks Tallinnale parim mittepoliitiline linnapea?

Mittepoliitiline linnapea (õigemini linnadirektor) tuleks selgitada välja avaliku konkursi käigus. Kui praegu üht või teist nime nimetada, võiks see jätta pleki tulevase konkursi objektiivsusele. Teatavasti on hea tava, et personaliotsingute käigus öeldakse avalikult välja vaid üks nimi - selle inimese nimi, kes on tunnistatud parimaks.

Olete selles valimiskampaanias kasutanud ainult ausaid võtteid?

Jah, olen küll. Usun, et ausalt on võimalik.

Kes teie konkurentidest pole kasutanud ainult ausaid võtteid?

Tänane linnapea, kes kasutab häbitult talle usaldatud maksumaksja raha oma kabineti kindlustamisel.

Kas, palju ja miks olete kampaania ajal kasutanud kaudselt mõne omavalitsuse, ministeeriumi või parlamendi ressursse valimiskampaania läbiviimisel?

Ma ei tea selliseid juhtumeid.

Kellega te mingil juhul linnavalitsuse moodustamise nimel koostööd ei tee?

Eesti Vabariigi pealinna juhtimisel ei tee IRL koostööd nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

Kellega tahaksite igal juhul koostööd teha?

IRL jaoks oleks rõõm moodustada linnavalitsus koos Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja rohelistega.

Milline on suurim laim, mida teile on kampaania ajal öeldud?

Kuna õige valimispäevani on veel aega, siis usun, et suurim laim on veel avalikkuse ette paiskamata. Edasise osas loodan, et ei tulda välja millegi sama totraga, nagu väide, et kui IRL lubab oma Tallinna valitsemiskavas asuda puhastama Tallinna lahte seal ladestunud ebameeldivat lõhna tekitavatest jäätmetest, siis võtavad nad omaks nende jäätmete kunagise merre uhtumise. Konkreetne jäätmetekitaja - Viktor Kingissepa nimeline tselluloosi- ja paberikombinaat - suleti taasiseseisvusaja alguses. Samuti tõrgun ma uskumast, et mõni Eesti erakond oleks üldse kunagi mingit vabrikut omanud.

Kui suur peaks olema vene keele ametlik roll Tallinnas?

Vene keele ametlik roll Tallinnas ei saa olla suurem kui ülemaailmselt tunnustatud rahvastevahelise suhtluskeele - inglise keele - roll.

Kui palju peab Tallinna linnavalitsuse töötajate palka 2010. aastal kärpima või kui palju tuleb töötajaid koondada, et linna eelarve püsiks tasakaalus?

Uue avaliku teenistuse seaduse jõustudes kaob ära õiguslik alus puhkusetoetuste (13. palga) maksmiseks. Arvestades linnaeelarve tänast hullu seisu, ei pääse ilmselt ka palkade kärpimisest - analoogselt sellega, mida tehti juba ammu riigiasutustes. Igasugused saamatud tegelased ja muidu priileivasööjad saavad lihtsalt kinga, aga oma ala asjatundjate koondamistele eelistan kaaluda töökoha jagamise (job-sharing) võimalusi.

See tähendab, et kui on valida kahe töötaja puhul ühe koondamine, oleks pikemas perspektiivis mõistlikum (kui majandus pöördub taas tõusule ja mõlemat inimest jälle vaja) jagada töö kahe inimese vahel ära - küll palka vähendades, aga siiski töökohti säilitades.

Millist suurehitist vajab Tallinn hetkel kõige enam? (a la teater, staadion, mõni ristmik vms)

Põhjaväil. Euroopa Liidu rahade toel teeme selle ka teoks.

Mis teile Tallinna puhul kõige enam piinlikkust valmistab?

Kõige piinlikum on, kuidas Eesti Vabariigi pealinna vastandatakse Eesti Vabariigile ja Tallinna linnapea omaenda rahvast no-pasaran-retoorikaga fašistideks sõimab.

Miks linn peab pensionäridele maksma aastas 1000 krooni hinnatõusukompensatsiooni?

Sest pensionäride olukord pole tõesti kerge.

Mis ootab põllumehi?

2009-10-15

Milliste vahenditega tuleks soodustada meie siseturgu ja väiketootjaid?

ELi ühisturu tõttu saame oma turgu kaitsta ainult kaudsete vahenditega, näiteks on nn koolipuuviljade programmis kõlblikud ainult Eestis kasvavad marjad ja viljad jne. Väiketootjatele on tähtis ühistegevus ja võrdsed tingimused. Selleks käivitame järgmisel aastal uue ühistegevuse toetamise meetme ja uue väikepiimatootjate toetuse.

Kuidas kavatsete lihtsustada eurotoetuste jõudmist põllumeesteni?

Kus on võimalik, tuleb toetuste taotlemisel vähendada omafinantseerimise nõuet ning maksta top-up-toetus võimalikult maksimaalses ulatuses. Kiiresti käivitada e-PRIA. Tähtis on toetuste kiire väljamaksmine.

Kas põllumajandust tuleks toetada rohkem kui teisi valdkondi ja miks?

Kuni ELi vanades riikides on suuremad põllumajandustoetused, tuleb ka Eestis jätkata toetuste maksmist ja taotleda võrdseid konkurentsitingimusi. ELis kehtestatud kõrgemad toiduohutus- ja keskkonnanõuded põllumajandustootjatele tuleb kompenseerida.

Kas, ning kui jah, siis kuidas kavatsete leevendada norme, mis takistavad talunikel kohalikku toitu legaalselt turustada?

Uuest aastast kaotame riigilõivud kodust väljaspool toidu turustamisel. Lihtsustamist tuleb jätkata.

Kuidas saaks riik teie meelest kehtestada põllumajandustoodetele miinimumhinnad?

Riiklikke kokkuostuhindasid, sealhulgas miinimumhindasid, pole võimalik kehtestada üheski ELi liikmesriigis. Tuleb ümber mõtestada Eesti konkurentsiseadus, mis aitaks lahendada ketistuvast kaubandusest ja turgu valitsevatest kokkuostjatest tulenevaid probleeme.

Mida teete Tallinnas neljal järgneval aastal?

2009-10-14

Vali inimene, mitte kohuke!

1. Kes praegustest linnapeaks pürgijatest oleks tallinlastele halvim, kelle poolt soovitate häält kindlasti mitte anda?

Vastates Indrek Tarandi sõnadega: vali inimene, mitte kohuke!

2. Kas eelistate ainuvõimu või koalitsiooni Tallinna juhtimas? Kellega eelistate võimuliitu? Kellega välistate koalitsiooni moodustamise?

Neli viimast aastat Tallinnas tõendavad selgelt, et ühe partei ainuvõim toob kaasa moraalse ja finantspankroti. Uut linnavalitsust eelistab IRL moodustada üheskoos Reformierakonna, SDE ja rohelistega. Koostöö Eesti Vabariigi pealinna juhtimisel välistame nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

3. Kas teie valituks osutumise korral suureneb või väheneb linlastele:
a) maamaks
b) vee hind
c) ühissõidupileti hind
d) prügiveo hind

Ühistranspordi piletihinna alanemist ei saa lubada. Küll aga peaksid langema kommunaalteenuste hinnad, kui asume ellu viima Reinsalu-Vaheri äsja algatatud monopolide-vastast paketti.

4. Millal kaovad pealinnas lasteaiajärjekorrad?

Lahendus oleks eraalgatuse soodustamine, toetades eralasteaedu samadel alustel munitsipaallasteaedadega.

5. Kui kaua jätkub teie võimule saades sotsiaalsete töökohtade - reisisaatjate ja trammikoristajate - programm?

Sotsiaalsed töökohad on ajutise meetmena teretulnud, kuid need peavad olema mõistlikud. See, mida tehakse, ei tohi labastada töö mõistet ega tohi muuta tegijat naeruväärseks.

6. Millise linnavara müük või tagasiost võiks olla päevakorras?

Päevakorras ei saa olla midagi märkimisväärset, enne kui päevavalgele on tiritud karm ilustamata tõde linnaeelarve praeguse seisu kohta.

7. Kas linnameediaprogramm peab jätkuma?

Ei! Alles jäävad Tallinna ametlik veebileht, mis tuleb ümber kujundada tõeliselt funktsionaalseks ja atraktiivseks portaaliks ning ülelinnaline ajaleht, mis aga mõistagi peab oma sisult olema hoopis midagi muud, kui tänane Pealinna-nimeline põhjakorealik üllitis.

8. Kas mupo jääb pärast valimisi tegutsema?

Mupo jääb alles tulenevalt riigikohtu otsusest, mille järgi on see struktuur kõige õigem teostama ühissõidukites piletikontrolli. Linnapeana nõuan ma mupolt ka taksonduses korra majja löömist ning kontrolli kaupluste ja kõrtside üle, et alaealised ei saaks sealt osta alkoholi ega sigarette.

9. Kas linn peab elamuehitust jätkama?

Linna elamufond on vajalik, kuid linna eluruume peab eraldama tõelistele, mitte näilistele või oletatavatele abivajajatele. Tõeliselt hädas olevate inimeste jaoks ei piisa pelgalt korterivõtmete ulatamisest. Kriisiperedele tuleb nende elupaigas osutada elujärje parandamisele suunavaid tugiteenuseid.

10. Millal hakkab sõitma esimene kiirtramm?

Esmalt tuleb selgeks vaielda, kas Tallinn vajab (ja saab endale lubada) süstiku-laadset kiirtrammi, millest räägiti õhinaga aastaid tagasi, või piisab lihtsalt senisest kiiremast trammist, mis praeguse 17 km keskmise tunnikiiruse asemel liiguks vähemalt 25 km tunnis.

11. Millal avatakse Tallinna-Helsingi tunnel?

Tegu pole munitsipaal-, vaid riikidevahelise projektiga. See sõltub ennekõike Eesti ja Soome valitsusest.

12. Kas pooldate mošee ehitust Tallinna?

Kui kellelgi tekib soov ehitada mošee Tallinna, on linnapea lausa kohustatud küsima riigikaitselistelt struktuuridelt ohuhinnangut võimalike julgeolekuriskide kohta. Kui need asjad on selged, siis räägime edasi.

13. Kas Tallinnal võiks olla oma lokaalne tuumajaam, mis lahendaks ka soojaprobleemid?

Peale munitsipaalturu, -politsei ja -televisiooni veel ka munitsipaaltuumajaam - tänan, ei!

14. Kas tänane Tallinn vajab suurpuhastust?

Otse loomulikult! IRL on sellega juba algust teinud, seni küll enamasti netis ja teleekraanil. Usun, et valimispäeval annavad tallinlased meile võimaluse seda tööd reaalselt jätkata.

15. Kas mehitate võimule saades võtmekohad linnaameteis ja nõukogudes oma partei inimestega?

Eelistame asjatundlikkust erakondlikkusele.

16. Mis ametiauto linnapeaks saades valite?

Kas Tallinna linnapeale on ette nähtud ametiauto? Milleks küll see?

Mis saab Tartust?

2009-10-14

•• Viimastel aastatel on Emajõe äärde bussijaama lähedusse kerkinud uus suur ärikvartal. Kas olete selle linnapilti sobimisega rahul?

Tartu city tekkimine on iseenesest positiivne. Probleemiks on liigne piirkonna täisehitamine, mis ei võimalda hästi liiklust korraldada. Samas on tehtud suur linnaplaneerimise viga uue kaubamaja rajamisega, mis on Tartu häbiplekk keset linna. Suur valge kast ei sobi Tartusse.

•• Mida tuleks teha Tartu raudteejaamaga? Praegu on perroonile pääs keeruline, puudub ooteruum.

Tartu raudteejaam tuleb linnaelanikele avada ja siis saavad ka reisijate probleemid lahenduse. Selleks ei ole vaja linnapoolset poliitkampaaniat „Ostame vaksalihoone tagasi!", vaid praeguse omanikuga sisulist koostööd.

•• Millised on Tartu järgnevate aastate suurimad vältimatud infrastruktuuriinvesteeringud?

Liikluskorralduse osas tuleb autoliiklus kesklinnast välja saada. Selleks ehitame Ringtee silla, samuti Võru maantee ja raudtee mitmetasandilise ristmiku. Jätkame Ropka silla rajamise teemat. Samuti tuleb linnaga oluliselt paremini siduda rahvusvaheline lennujaam.

•• Mida teha bussiliikluse parandamiseks?

Kõigepealt tuleb üle vaadata bussigraafikud, et muuta need tartlasele mugavamaks, kiiremaks ja kättesaadavamaks. Põhimagistraale pidi liikuvatele kiirliinidele tuleb tekitada nn roheline koridor ja tagada tuleb õigeaegne graafik.

•• Lubate teha riigiga koostööd „nüüdisaegse Tartu-Tallinna rongiühenduse ning Tartu-Valga-Riia-Varssavi-Berliini" liini arendamisel. Mida tähendab „nüüdisaegne rongiühendus"?

Tegu on Euroopasse viiva kiirrongide liini toomisega läbi Tartu, mis võimaldab lisaks olemasolevale rahvusvahelisele lennujaamale avada Tartu ka maismaad pidi Euroopasse.

Loe Viljandi linnapeakandidaadi arvamust

2009-10-14

Kui suureks probleemiks peate Viljandi elanikkonna vähenemist? Mida ette võtta, et noori rohkem kodulinnas hoida?

Viljandis on tehtud suuri investeeringuid elukeskkonna väärtustamisel. Pärimusmuusika keskus, Kultuuriakadeemia, teater, head sportimisvõimalused, uus loodav Järveotsa linnaosa looduslikult kaunis paigas olevate kruntidega - kõik see loob eeldused ka linna elanikonna kasvuks. Viljandi on ilus, hea ja turvaline paik kodu rajamiseks.

Viimasel ajal on Viljandis tervisesporti tegevad inimesed muret avaldanud sagenevate koerterünnakute pärast. Kuidas seda lahendada, piirata koertega jalutajatele või spordi harrastajatele territooriumi vms?

Võimaldamaks koeraomanikel oma lemmikloomi turvaliselt jalutada, jooksutada ja treenida rajame linna koerte jalutusväljaku. See vähendab kindlasti tõenäosust, et tervisespordi harrastajatel tekiks ebameeldivaid kokkupuuteid koertega.

Loe Võru linnapeakandidaadi arvamust

2009-10-14

Linnal on suur võlakoormus ning paljud inimesed töötud, kas oskate näha võimalust olukorra parandamiseks?

Alustada tuleb kulude kokkuhoiust ja linna juhtimistasandi ümbervaatamisest. Võru linna kulud on 2008. aasta tasemel, kuid tulud langenud 2004-2005. aastasse. Liita tuleb linnaettevõtete juhtimine (AS Võru Vesi ja AS Võru Soojus) ning vähendada abilinnapeade arvu. Ainuüksi AS Võru Vesi ja AS Võru Soojuse liitmise tulemusel säästame vähemalt kolm miljonit krooni, kaduma lähevad küll ainult kohalikele poliitikutele mõeldud poliitilised nõukogu liikmete kohad, aga ega linnainimene neid taga nutma ka ei hakka. Töökohtade taastekkeks on tarvis alustada tihedat koostööd linna ettevõtjatega ja Võrumaa Kutsehariduse Keskusega.

Kohalikud peavad mõttetuteks investeeringuteks uut Võru staadioni, mis ehitati sohu ja Tamula rannapromenaadi, milline on Teie hinnang?

Rannapromenaad on vajalik. Promenaad aitab tutvustada linna, tuua siia külastajaid. Samuti pakub see vabaaja veetmise võimalusi linlastele. Oluline küsimus muidugi on, kuidas seda edaspidi suudetakse korras hoida. Staadionist, et seda kasutab 1-2% linnaelanikest. Linna teid kasutab 100% võrulastest. Täna on linna teed hullemad kui Petseris, kuid olemas staadion, mis rajatud sohu. Näib, et tänaste linnaisade prioriteediks on soos asuv staadion kui korras ja hooldatud teedevõrk.

Lisaks kurdavad elanikud, et linnas valitseb nö onupojapoliitika ja soositakse erakonnakaaslasi. Kas selline väide võib tõele vastata ning kuidas saaks linna valitsemist inimeste jaoks läbipaistvamaks muuta?

Semukapitalismist Võru linnas, et kus tegijaid, seal nägijaid. Soovitan vaadata kas või 1. oktoobri Eesti Ekspressi lugu „Kuidas Võrus akendega raha tehakse". Kuid läbipaistvamaks muutmiseks tuleb depolitiseerida tänane linnajuhtimine. Viia sisse kaks apoliitilist abilinnapea kohta ning suurendada volikogu osatähtsust sisuliste otsuste tegemiste osas. Võru linnavolikogu on hetkel taandatud pelgalt kummitempli rolli.

Loe Valga linnapeakandidaadi arvamust

2009-10-14

Suurimaks probleemiks Valgas võib valimiste eel lugeda üha suurenevat töötust. Kuigi omavalitsusel pole töökohtade loomine väga kerge, tuleb linnal hakkama saada paisuva toimetulekutoetuse saajate arvuga. Kas ja kuidas oleks võimalik tekkinud olukorrale lahendust leida?

Omavalitsus otseselt ei saa tööd pakkuda, peab linn tegema kõik, et tänane töötu ei jääks koju omaette. Me peame aitama tagada, et inimesed oleksid aktiivsed, seotud sotsiaalsete võrgustikega, et tööturu avardudes oleksid inimesed valmis uuesti töökohtasid täitma. Üks oluline võimalus on koostöös Valga Kutsehariduskeskusega ja Töötukassaga koolitused töötutele täiend- ja ümberõppeks. Oluline on ka senisest tihedam koostöö ettevõtjatega ning uute investeeringute toomine Valgasse, ainult seeläbi on võimalik, et tekivad uued töökohad. Linn peab olema aktiivne ning looma võimalusi, et töötud saaksid tööandjaks ehk toetada algajat ettevõtjat.

Valgal on ka üha suurenev võlakoormus - kui nüüd võetakse uus veeprojektide teostamiseks vajalik laen, siis sisuliselt raha juurde enam laenata ei saa. Kas vajaminevat raha oleks võimalik leida ka laenamata või lükata projekti edasi? Milline on mõistlik lahendus?

Üheks võimaluseks on AS Valga Vesi tegevuse laiendamine nii uute klientide kui tegevuste näol. See on üks võimalus saada täiendavaid vahendeid. Veeprojektiga tuleb kindlasti edasi liikuda ja hetkel arvestades
ehitushindasid on selleks ka õige aeg. Kui vaja, siis tuleb arvestades laenukoormuse võimet ka laenata, sest puhas vesi ja kanalisatsioon on vältimatu infrastruktuur kaasaegses linnas.

Teede-tänavate remondiks ei jätku Valgas samuti piisavalt raha ning linn on täis räämas hooneid. Kuidas plaanite olukorda parandada?

Valga kesklinn on tõesti räämas ja võib öelda, et selles valdkonnas on linn olnud seni passiivne. Algatame programmi, mille käigus toimub kaasfinantseerimine hoonete välisilme parandamiseks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vahenditest on järgmiseks aastaks omavalitsustele eraldatud samad vahendid, mis käesolevaks aastaks. Peatselt avaneb Eesti-Läti-Vene Interreg programm, mille kaudu on võimalik leida lisavahendeid oluliste probleemide lahendamiseks nii Valgas kui ülepiirilises koostööpiirkondades.

Kas põhikool ja gümnaasium tuleks Valgas nö lahku lüüa või mitte?

Toetan klassikalise gümnaasiumi rajamist Valka. See muutub veelgi aktuaalsemaks uue kutsehariduskeskuse rajamisega kui noortele tekib tugev alternatiiv keskhariduse saamiseks. Hetkel veel on võimalik luua Valgas 3 paralleelklassiga gümnaasium, 2 eesti- ja üks venekeelne klass. See tagab Valgas võimaluse omandada haridust ka nendel, kel soov tugeva akadeemilise suuna järele. Loomulikult ei tohi selle käigus lõhkuda tugevad oma selge identiteedi ja kiire arenguga Valga Põhikooli, vaid ka selle kooli arendamise jätkamist tuleb toetada.

Loe Tartu linnapeakandidaadi arvamust

2009-10-14

Tartu linna võlakoormus on viimase kümne aasta jooksul väga suureks paisunud. Opositsioon süüdistab linnavõimu laristamises ja ülejõu elamises. (Näiteks on kesklinnas korrastatud Rüütli tänavat mitme miljoni krooni eest, samas, kui terves aastas kõnniteede ja jalgrattateede ehitamiseks, remontimiseks kulub sama palju. Ka läks uus Vabadussild maksma ligi 250 milj krooni.) Kas tehtud kulutused on põhjendatud või oleks tulnud midagi teisiti teha, tegemata jätta?
Tehtud kulutused on meie poolt saanud suure kriitika osalisekt - see, et uue kesklinna sillaehitus läks algselt plaanitud 60 miljoni krooni asemel maksma üle 160 miljoni. See on linnarahva raha raiskamine - ei kasutatud ka euroraha, vaid puhtalt linna maksudest laekuvat tulu. Selle asemel oleks pidanud leevendama
lasteaiakohtade puudust ja lastehoiuprobleeme. Samuti vajaks tähelepanu jalgrattateede, ühistranspordi ja liikluskorraldusega seonduv.

Linnaelanike seas on pälvinud palju pahameelt ka bussifirmaga GO Bus seonduv, kellele tuleb igal aastal järelandmisi teha - piletihinda tõsta või toetusraha juurde maksta. Kas pahameeleks on põhjust ning kas ja kuidas oleks võimalik leida linlastele meelepärasemat lahendust?
Linn peab kiiremas korras üle vaatama bussitranspordi korralduse, eriti mis puudutab liinide korraldust ja graafikuid - see peab muutuma oluliselt mugavamaks ja paindlikumaks. Käima tuleks panna müüda linna põhimagristraale kulgevad kiirliinid, kuhu siis väikesed bussid elamurajoonidest inimesi juurde tooks. Samuti tasuks käivitada hommikune koolibuss.

Üheks suurimaks probleemiks Tartus, millega linn pole edukalt toime tulnud, peavad elanikud lasteaiajärjekordade vähendamist. Tartus on linna andmetel 500 last lasteaiajärjekorras ja paljudel neist pole lootustki enne kooli lasteaeda saada. Mida plaanite probleemi lahendamiseks ette võtta?
Lasteaiakohtade loomine tuleb võtta linna prioriteediks. Lasteaiakohad tuleb valmis ehitada. Samuti tuleb teha paremat koostööd eralasteaedadaega, vähendades lastehoiu maksumuse erinevust era- ja linna lasteaedades. Paindlikumaks tuleb muuta lastehoiuvõimalused, et näiteks ühe pere lapsed saaksid kindlasti ühes lasteaias koos olla, ja et pered saaks kodu või töökoha lähedale lasteaiakoha.

Loe Kuressaare linnapeakandidaadi arvamust

2009-10-14

Kas Kuressaare kasutab maksimaalselt võimalusi külaliste nö ligimeelitamiseks ning pakub piisavalt meelelahutust ja atraktsioone aastaringselt?

Seda, kuidas me oleme Kuressaares kasutanud erinevaid võimalusi linna arendamiseks, näitab ehk kõige paremini Kuressaare paiknemine äsjailmunud omavalitsusüksuste suutlikkuse edetabelis. Kahel viimasel vaadeldud aastal (2008 ja 2007) olime 9 kohal 227 omavalitsusüksuse seas.

Aga alati saab paremini ja me teeme tööd selle nimel, et meie inimestel ja meie külalistel siin veelgi kenam olla oleks.

Kas ja kui palju tuleks keskenduda Kuresaare tänavate korrashoiule või on sellele siiani linnas piisavalt tähelepanu pööratud?

Kuressaare tänavad olid viimasel aastal tõeline kaevandustanner. Toimusid suuremahulised torutööd. Pärast teekatete taastamist, ja kui arvestada ka seda, et linnas on viimastel aastatel mahukalt teekatete korrastamist tehtud, saame õelda, et linna tänavad pole kaua aega nii heas korras olnud. Samas on see tase selline, mis ei rahulda ei elanikke ega linnajuhte. Raha on teede ja tänavate hoolduseks lihtsalt liiga vähe. Olen ühel kohtumisel Vabariigi Presidendiga tõstatanud teema, et riik peaks oluliselt edaspidi suurendama eraldisi omavalitsuste teede ja tänavate korrashoiuks. See on probleem terves Eestis.

Kuidas saaks muuta paremaks Kuressaare turu olukorda? Kas ja millal kerkib Kuressaare Gümnaasiumi juurde ühiselamu, kas selleks on teie hinnangul praegu vajadust?

Turu olukorra üle on viimasel ajal toimunud nii mõnedki arutelud. Loodan, et kutsutud ja seatud asjameeste eestvedamisel ja linnaelanike nõudmiste koosmõjus saab leitud ka turu tarbeks senisest paremaid lahendusi.

Kuressaare Gümnaasiumi juurde ühiselamu ehitamine ei ole minu teada päevakorral.

Loe Rapla vallavanema kandidaadi arvamust

2009-10-14

Kui suureks probleemiks võib nimetada asjaolu, et paljud Rapla elanikud käivad tööl Tallinnas? Kas ja kuidas oleks võimalik astuda samme, et luua rohkem töökohti Raplasse?

Rapla Valla töölkäivatest inimestest iga viies saab tööd väljaspool valda. Ühest küljest on see kindlasti hea, et Rapla Valla elanikel laienevad erialase töö võimalused ning noortel on suurem vabadus valida ametit ja teha karjääri. Teiselt küljest on õigem ja säästlikum, et iga inimene saaks tööd ikka oma vallas. Töökohtade loomiseks peaks vallavalitsus:
1. õpetama ja propageerima koolides ettevõtlust,
2. planeerima ettevõtjatega koostöös tööstuspiirkondi ning pidama arvestust vabade tootmispindade ja ressursi (tööjõud, energeetika, infrastruktuurid jne) üle,
3. reklaamima vallas olemasolevaid võimalusi,
4. osalema erinevates algatustes ja riigi poolt pakutavates võimalustes tööstusparkide, kompetentsi- ja inkubatsioonikeskuste loomisel,
5. tegema soodustusi (maamaks) ja aitama kaasa vallas alustavatele ja startivatele ettevõtetele.

Kas Rapla kasutab piisavalt võimalusi turistide ja külaliste nö ligimeelitamiseks (kontserdid jm) või tuleks kultuurile linnas rohkem tähelepanu osutada?

Kindlasti saab alati paremini. Meie asukoht on soodne ning paljud „tuurid" ja muud üritused korraldatakse Raplas, sest siin hakkab tööle vastupidine efekt - Tallinna inimesed tulevad heameelega kuulama ja vaatama just Raplasse. Kindlasti on kasutamata veel võimalusi - üks neist on Kuusiku lennuvälja arendamine, mis looks soodsad tingimused nii spordi, kultuuri, turismi kui äri arengule.

Loe Paide linnapeakandidaadi arvamust

2009-10-14

Mis on Paides praegu teravaim probleem, millest linnapeana alustada kavatsete?

Esmajärjekorras tuleb lõpule viia abilinnapeana alustatud sostsiaalise infrastruktuuri korrastamine ja rajamine, mis loob eeldused kasutada paremini Paide head logistilist asukohta ettevõtluse arenguks. Sellega loome eeldused uute ettevõtete tulekuks ja olemasolevate laienemiseks Paide majandusruumis, millega kaasnevad uued ja hästi tasustatavad töökohad.

Kas Paide pöörab piisavalt tähelepanu kultuuri edendamisele ja kultuuriürituste pakkumisele nii linnaelanikele kui ka külalistele?

Kultuuri edendamiseks on mööduval valimisperioodil suurendatud toetusi kultuuri- ja spordivaldkonnale. Algatatud on uusi kultuuriüritusi renoveeritud Raekojas ja kirikus ning uues spordihallis - Eesti meistrivõistlused tõstmises, Jõulufestival, Jürimöll, Kreisilinnapäevad, Ungari ja Portugali päev Paides. Eesmärk on olnud
rohkem külalisi linna meelitada , et seeläbi Paidet tutvustada. Toetatud on linna esindusivõiskondi - Paide Linnameeskond jalgpallis on jõudnud kolme aastaga III liigast meistriliigasse, meie kodulinna on jõudnud kõrgel tasemel jalgpallilahingud.

Kas ja kuidas tuleks toetada Paides tegutsevaid ettevõtjaid (et kaubanduskeskustesse ei tekiks tühje rendipindu jne)

Sotsiaalse infrastruktuuri korrastamise ja rajamisega loome eeldused kvalifitseertud tööjõule elamispaigaks. Rohkete kultuuriüritustega ja
mitmekülgsete vabaaja veetmise võimalustega toome linna rohkem tarbijaid. Jätkame ettevõtjate toetamist läbi ettevõtluskonkursi eesmärgiga säilitada olemasolevaid ja luua uusi töökohti.

Väitlejad osutusid ise demagoogideks

2009-10-13

IRLi Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar näitab tänase online-väitluse omapoolses kokkuvõttes, et hoopis vastaspool väitlusseltsist kippus tema vastu demagoogiat kasutama.

Tänan väitlejaid huvitava ja kasuliku väitluse eest.

Seda esiteks seetõttu, et avastasin Teie seisukohtades ja väidetes arvukalt õpetlikke võtteid, mis on kirja pandud Eesti Väitlusseltsi veebilehel Demakook. Näiteks selle asemel, et arutleda väitluse teemaks oleva Tallinna linnaeelarve üle, pöörasid väitlejad argumendi vastaspoole vastu (argumentum ad hominem), väites nagu poleks allkirjutanu ühe koalitsioonierakonna esimehena riigieelarvet kokku tõmmates suutnud valitsemiskulusid piisavalt kärpida.

Sama näite kohta käib ka teine klassikaline võte tu quoque (sa ju ise ka - ld), mille kohaselt argumendile vastuvaidlemise asemel osutatakse seostele, mis vastase juures on samuti halvasti. Samu argumente kasutab muuseas ka praegune linnapea, kes süüdistab kõigis oma möödalaskmistes ja probleemides Eesti valitsust.

Teiseks on mul hea meel, et kokkuvõttes tunnistasid ka väitlejad, et kui Tallinna laenukoormus ületab 60 protsenti, pole meil tegelikult millegi üle vaielda: Tallinn on end lõhki laenanud ja laenu enam ei saa. Seda kinnitasin ma ka oma väitluse algul esitatud seisukohtades.

Tegemist pole seejuures mingi praeguse koalitsiooni euro saamise lootuses peale pandud piiranguga, vaid ammu enne praegust valitsust ja majanduskriisi 2002. aastal kehtestatud reegliga, mis kehtestati muuseas ajal, mil valitsuskoalitsiooni kuulus ka Keskerakond.

Tallinna linna on viimastel aastatel lihtsalt väga halvasti juhitud, elatud vaid hetkekasule ning unustatud tulevikule mõtlemine. Tallinna eelarves tekkinud probleemid tulenevad põhimõttelistest vigadest ja möödalaskmistest, mis on viinud linna eelarve suurde miinusesse ning muutnud nulliks linna laenuvõime.

Väitlusest selgus ka, et headel aegadel võetud laenude arvelt on Tallinn kasvatanud peamiselt oma püsikulusid, investeeringute osakaal linnaeelarves on langenud. Seetõttu ongi lahenduseks tekkinud olukorrale viimastel aastatel ülemäära kõrgeks kasvanud püsikulude otsustav kärpimine, mis sai väitluse käigus ka välja pakutud.

Kokkuvõttes on mul rõõm veelkordselt kinnitada oma väitluse aluseks olnud seisukohti.

1) Tallinn peab oma eelarvet kärpima, mitte laenu võtma.
2) Eelarvet tuleb kärpida mitte investeeringute, vaid valitsemiskulude arvelt.
3) Kärpimist tuleb alustada linna propagandamasina kokkutõmbamisest.

Usun, et väitlus aitas kaasa Tallinna ees seisvate probleemide paremale mõistmisele, ning tänan kõiki selles osalejaid ning korraldajaid.

Ristküsitlus kärpimisest: Laar versus väitlejad

Eesti ajaloo neljandas online-väitluses üritab IRLi Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar tõestada, et pealinn peaks eelarvet kärpima, ning Eesti Väitlusseltsi sõnavõlurid Margo Loor ja Kajar Kase kutsuvad üles laenamist jätkama.

Online-väitluse teine osa ehk interaktiivne ristküsitlus meenutab online-intervjuud, kuid selle vahega, et teineteiselt saavad küsida mõlemad osapooled. Ristküsitluse lõpus esitame linnapeakandidaadile ka paremad lugejate küsimused. Sellele järgnevas väitluse 3. etapis esitavad mõlemad osapooled kokkuvõtvad lõppsõnad.

VÄITLEJAD: Ütlete oma Postimehe arvamusloos, et IRLil on plaan, kuidas Tallinna eelarveaugud järgmiseks aastaks vaid kärbetega lappida. Püüdsime seda plaani leida ja paraku midagi peale lubaduse kärpida Tallinna meediakulusid ei leidnud, sellest aga 16 protsenti langevate eelarvetulude puhul selgelt ei piisa. Milliseid kulusid (kui võimalik, esitage ka arvutused) Tallinna eelarvest planeerite siis linnapeana kärpida?

MART LAAR: Olen sellest korduvalt rääkinud, viimati Delfi debattides ning ka kohtumistel valijatega, mis mul oma kohvikus pidevalt toimuvad. Plaan on meil tõesti olemas ning esitan selle heameelega.

1. Tallinna propagandaeelarve kärpimine. Siin on ühte kohta võimatu näidata, kuna ta on hajutatud erinevate asutuste vahel - linnakantselei, linnaosade valitsused, ametid, lisaks veel programmid nagu munitsipaaltelevisioon jms. - kokku 120

2. Tallinna poliitprogrammid - mitte segamini ajada sotsiaalprogrammidega, mida ei saa kärpida, vähendada tuleb esinduskulusid, üritusi, visioonikonverentse jm. 70

3. Kaotada ära ametnike 13. puhkus 31,3

4. Vähendada ametnike palka, kaotada lisatasud ja poliitilised ametikohad 504

5. Kärpida läbivalt linna administratiivkulutusi 300 See kokku annab veidi üle miljardi krooni kokkuhoidu Lisaks tuleb loomulikult tähelepanu pöörata linna tulude kasvatamisele, milleta samuti läbi ei saa.

VÄITLEJAD: Nõustute ka ise sellega, et laenamine on üks viise, kuidas kriisist lihtsamalt pääseda, sama teed on läinud ka riik. Tallinna krediidireiting on jäänud praegu samale tasemele (A3), seega mõistlike tingimustega laenu saamisega ei tohiks raskusi olla. Kas sellises olukorras poleks targem otsida siiski võimalust laenamiseks, et kriis üle elada?

MART LAAR: Kahjuks pole küsimus siin kredidiidireitingus, mis peabki pealinnal olema korralik, vaid selles, et Tallinn ületab järgmisel aastal oma laenulimiidi, olles sellega ennast lõhki laenanud.

Väitlejad on kinnitanud, et põhjus, miks riik on piiranud KOVide laenuvõtmist, on koalitsiooni soov mahtuda euro saamiseks vajalike kriteeriumite sisse. Antud väitluse kontekstis on see väide eksitav, kuna jutuks olev 60-protsendine piirang on vastu võetud juba mõni aeg tagasi valla- ja linnaeelarve seaduses ega puuduta seetõttu kuidagi eurokriteeriume.

Riik võib rahulikult laenu võtta, sest keskvalitsuse laenukoormus ulatub tuleval aastal vaid 15 protsendi kanti eelarvest, Tallinnal aga vähemalt 70 protsendi ligi.

Eksitav on ka väitlejate viide rahanduskomisjoni kirjale, kus puudutatakse mitte Tallinna laenuvõtmist, vaid ähvardavat eelarve puudujääki käesoleval aastal. Seetõttu pole midagi parata - Tallinn on teinud põhimõttelisi vigu ning end lõhki laenanud, seetõttu pole tal laenude saamine kahjuks võimalik.

MART LAAR: Tänan väitlejaid nende seisukohtade eest. Samas on mul nende kohta mitmeid küsimusi, kuna väitlejad on mulle omistanud väiteid, mida pole öelnud, ning lükanud ümber seisukohti, mida pole esitanud. Nii kinnitavad väitlejad, et kärped tabaksid investeeringuid, mida tuleb hoopis kasvatada. Ka mina leidsin oma seisukohtades, et investeeringuid ei tohi mingil juhul kärpida, pidades aga vajalikuks kärpida Tallinna valitsemiskulusid. Siit ka küsimus: Miks leiavad väitlejad, et eelarvekärbet pole võimalik teostada valitsemiskulude arvelt?

VÄITLEJAD: Meie väide, et kärped tabaksid investeeringuid, põhines meie seisukohtade alguses viidatud Tallinna finantsdirektori ja abilinnapea hinnangutele. Teie argumentides sisaldus küll väiteline seisukoht, et Tallinn peaks valitsemiskulusid kärpima, samas ei toonud te välja ühtegi tõestust selle kohta, et Tallinna valitsemiskulud oleksid praegu ebaotstarbekalt kõrged, või hinnangulist plaani selle kohta, kuskohast ja millises mahus valitsemiskulusid kokku hoida saaks.

Meie hinnangul ei ole võimalik saavutada eelarve tasakaalu ja investeeringute mahu hoidmist või soovitavat kasvatamist ainult valitsemiskulude kokkuhoiu arvelt. Sama stsenaarium realiseerus ka teie erakonna osalusel välja töötatud riigieelarve puhul, kus kokkuhoid kärbete näol oli küll mõnevõrra võimalik, kuid mitte piisav, ning laenu võtmine meie argumentide viimases lõigus viidatud allikatest oli ikkagi vajalik.

MART LAAR: Väitlejad kinnitavad, et Tallinna laenukoormus ulatub hetkel 40-55 protsendini aastaeelarvest. Mul on teadmata, kust pärineb esimene ülioptimistlik hinnang, 55 protsenti on aga pea sama, mis minu väidetud. Arvestades eelarvemahu vähenemist 2010. aastal, tähendab see järgmisel aastal aga igal juhul 60 protsendi piiri ületamist ning suutmatust laenu võtta. Milliseks kujuneb väitlejate arvates Tallinna laenukoormus 2010. aastal ja kas see võimaldab linnal laenu võtta?

VÄITLEJAD: Tallinna võlakoormuse mahtu hindavad erinevalt rahandusministeerium ja Tallinna linnakantselei, meie vastuses oli nendele hinnangutele ka viidatud.

Juhul, kui olukord oleks tõesti nii nagu Mart Laar väidab, et linna võlakoormus läheb üle seadusega paika pandud 60% piiri ja Tallinn tänu sellele lihtsalt ei saa enam laenu võtta, siis polekski meil ju millegi üle väidelda. Meie väidame ikkagi, et esiteks pole kindel, kas võlakoormus ületab seda piiri ja teiseks, isegi kui see nii on, oleks kriisiolukorras otstarbekas seda piiri siis tõsta. 60% jooksva eelarve tuludest on siiski võrdlemisi konservatiivne piirang, näiteks USA-l ületab defitsiit peagi piiri 60% GDPst (mis on eelarvest kordi suurem). Ka Maastrichti kriteeriumid piiravad riigi mõistliku välisvõla suurust 60% gdpst.

VÄITLEJAD: Viitate nii oma argumentides kui vastustes korduvalt KOV-idele kehtestatud 60% laenukoormuse piirile. Viitega meie eelmisele vastusele leiame, et majanduskriisi tingimustes on see piir konservatiivne ja selle jõustamine ei ole otstarbekas. Näiteks Berliini eelarve 2007. aastal oli 20.5 mld eurot, laenukoormus samas 60 mld eurot, kusjuures 20% eelarve tuludest kulus laenude teenindamisele. Me ei sea seda eeskujuks, vaid ütleme lihtsalt, et Tallinn on kaugel "lõhki laenamisest". Ainus laenupiir, mida Tallinn on ületamas, on seatud koalitsioonivalitsuse poolt. Teiste hulgas on ka näiteks linnapeakandidaat Jüri Pihl toonud välja, et linna finantsprobleemide üheks põhjuseks on valitseva koalitsiooni kõrk suhtumine Tallinna muredesse (http://www.tallinnapostimees.ee/?id=161031). Kas te ei leia, et antud hetkel peaks riik linnale appi tulema selle asemel, et jäigalt jõustada majanduse kasvuperioodil vastuvõetud piiranguid?
MART LAAR: Kahjuks pean tõdema, et väitlejate kodutöö on antud hetkel teema tõsidusele alla jäänud. Väitlejad viitavad pidevalt, nagu oleks ainus laenupiir, mida Tallinn on ületamas, seatud praeguse koalitsioonivalitsuse poolt. See pole nii. 60%-line laenupiirang on kehtestatud valla- ja linnaeelarve seadusega, kus see on paika pandud ammu enne praegust koalitsiooni ja isegi majanduskriisi - nimetatud kujul võeti seadus vastu juba 20.juunil 2002. aastal. Käesoleval aastal nimetatud seadust täiendati küll täiendavate piirangutega, kuid meie väitlust need antud juhul ei puuduta, 60%line piirang seisab seaduses juba pikka aega. Tegemist pole mingi poliitilise kiusuga, vaid murega olukorra pärast, kuhu Tallinna juhtide vastutustundetu poliitika on pealinna paisanud.

VÄITLEJAD: Teie kärbete plaanis on praegu miljardi krooni jagu lõikeid, millest 800 miljonit tuleb üldiselt ametnike palkade ning linna administratiivkulude kärpelt. Isegi kui me nõustume, et se eoleks võimalik (võrdluseks, näiteks Reformierakonna kärpeplaan piirdub 440 miljoniga), jääb teil eelarve langemisel 7,3 miljardilt kuuele minu arvutust mööda 300 miljonit puudu. Linnaeelarve tulusid püüab suurendada ka praegune linnavalitsus ning need sammud pole olnud kas eriti edukad (kinnisvara müük tänasel turul) või popuölaarsed (maamaksu tõus). Seega me väidame endiselt, et peate linnapeana valima laenu võtmise või sotsiaalkulude kärpimise vahel. Kumba eelistate?
MART LAAR: Küsimus on demagoogiline, meenutas Katuse Karlssoni küsimust Majasokule, kas ta on oma hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud. Seda enam, et konjakit, ehk laenu pole Tallinnal järgmisel aastal võimalik saada. Teie poolt mainitud aladelt pole täiendavaid tulusid tõepoolest võimalik saada, küll peab Tallinna linnavalitsus seisma selle eest, et linna tuleks uusi investeeringuid ning siin loodaks töökohti. Neid ei loo sedavõrd palju aga mitte riik, vaid erainvestorid, kes Tallinnast eemale hoiavad siin valitseva korruptsiooni tõttu. Ettevõtluskliima parandamiseks tuleb Tallinnast korruptsioon välja juurida, siis on võimalik tuua linna rohkem investeeringuid ja seega kasvatada eelarvetulusid. Oluline on ka koostöö valitsusega, seni on linna näiteks täielikult ignoreerinud võimalust kasutada pakutavaid võimalusi kortermajade soojustamise programmis kaasa lüüa. Kavatsen need puudujäägid likvideerida, sellega õnnestub leida linnakassasse raha rohkem kui 300 miljonit. Nii et sotsiaalkulusid - need on Tallinnas niigi väiksed - kärpima ei pea. Minu suutlikkuses eelarvet vajalikul määral austatud väitlejad kahtlema ei peaks, olen seda peaministrina kõigi pessimistlike arvamuste kiuste kaks korda teinud. Saan ka Tallinnas sellega hakkama.

VÄITLEJAD: Kas te olete nõus valijatele lubama, et teie linnavalitsus mingil tingimusel laenu ei võta?
MART LAAR: See oleks üsna rumal lubadus, sest loodan nelja aasta jooksul linnaeelarve korda saada, mis taastab ka Tallinna laenuvõtmisvõime. Seda tuleks sellisel juhul kasutada aga üksnes investeeringute tegemiseks, mitte linna püsikulude kasvatamiseks, nagu seda seni tehtud on. Üldiselt olen laenude võtmise alal konservatiiv, sest laenuraha on teatavasti nagu laastutuli.

MART LAAR: Millisele Katrin Kendra avaldusele väitlejad konkreetselt tuginevad, omistades talle väite «et kui linnal tuleb kulusid kärpida, väheneks oluliselt just eelarve investeeringute osa». Mina loen Postimehe 7. septembri artiklist näiteks hoopis seda, et «investeeringuteks mõeldud vaba raha kadumine on seotud sellega, et vahepealsetel aastatel on järsult suurenenud linna püsikulud», millist seisukohta olen ka ise väljendanud.
VÄITLEJAD: Samas artiklis Kendra nendibki, et «uuteks investeeringuteks mõeldud linnaeelarve raha jääb tuleval aastal vähemaks». Sama on Kendra kinnitanud ka siin. Püsikulude tõus on linnas kahtlemata toimunud, kuid ka riigi kogemus näitab, et neid ei õnnestu lihtsalt sõrmeviibutusega 2006. aasta tasemele tagasi viia. Seega me usume, et Kendral on erapooletu ametnikuna õigus ning hoolimata kulude kärpimise edukusest kannataksid eelarvetulude languse all ka investeeringud. Selle stsenaariumi vältimiseks soovitamegi Tallinnal uks võimalikuks laenuvõtmiseks lahti hoida.

MART LAAR: Väitlejad viitavad korduvalt vajadusele võtta laenu arendusprojektide omaosaluse katteks. See on linnal ka võimalik olnud. Kas väitlejad oskavad aga selgitada, miks on Tallinna linn olnud sedavõrd hooletu europrojektide ettevalmistamisel, mis on näiteks edasi lükanud Põhjaväila projekti teostamise?
VÄITLEJAD: Käesoleva väitluse eesmärk ei ole otsida põhjuseid ja süüdlasi senistele linnavalitsuse otsustele. Eesmärk on arutleda, kas järgmise aasta eelarves on linnal mõistlik keskenduda kulude kärpimisele või laenu võtmisele. Me ei ole kuulnud sisulisi vastuargumente, miks Tallinn ei võiks arendusprojektide omaosaluse katteks eelarvesse lisaraha laenata. Iga kaasfinantseeritud projekti paigutatud linna kroon toob eelarvesse juurde välisraha linnamajanduse elavdamiseks sarnaselt Ülemiste liiklussõlme näitele. Teie pakutud kulukärbete plaan ei võimalda kuidagi investeeringuid suurendada ega ilmselt isegi samale tasemele jätta. Jääme oma seisukoha juurde, et kriisiajal on investeeringute suurendamine mõistlik ja vajalik ning kuna mujalt omaosaluse katteks lisaraha võtta ei ole, on laenamine põhjendatud.

LUGEJA LAARILE: Kuidas saab härra Laar aru käibekulude vähendamisest, kui tema erakond andis rohelise tule linnavolikogu suurendamisele?
MART LAAR: Demokraatia alal ma kokku hoida ma ei kavatse. Need kulutused on võrreldes linnaeelarves haigutava miljardilise auguga tõesti tühised. Olen üldse veendumusel, et katse mitte lahendada tegelikke probleeme, vaid võtta raha kohtadelt, kus seda niikuinii piisavalt pole - nagu lasteaiad või laste huvi- ja spordiringid - on lihtsalt rumal.

LUGEJA LAARILE: Kas teie linnapeaks saades säilitab finantsdirektor Katrin Kendra oma töökoha?
MART LAAR: Ei tunne isiklikult kahjuks Katrin Kendrat, avalikkuses ilmunud materjalide kohaselt on tegemist hea spetsialistiga, kel on iseseisev arvamus olemas ja kes julgeb seda ka avaldada. See, et Katrin Kendrat on üritatud erinevate poliitvankrite ette rakendada, pole Kendra süü. Minule iseseisvad inimesed meeldivad. See, et linn on nii rumalalt käitunud, on linnapea poliitiliste otsuste tulemus. Tema tuleb tõesti lahti lasta.

Mart Laari vastused lugejate küsimustele

2009-10-13

Päevaleht Online´i lugejad said eelmise nädala alguseni esitada küsimusi Tallinna linnapeakandidaatidele, siin on Mart Laari (IRL) vastused.

1) Hipodroomist. Kui arendaja kavast lõpuks hooned saavad, kaotab linn riigi ainsa hipodroomi ning 14 hektarit rohe- ning puhkeala. Vastu saadakse veerand miljonit ruutmeetrit äri ning elamupinda juba niigi üleküllastunud kinnisvaraturule. Kuidas arvestas linnavalitsus avalikku huvi, kui algatas hipodroomina tuntud kinnistu detailplaneeringu?

Omanikul on õigus alati enda omandis oleva maatüki osas taotleda detailplaneeringu algatamist või muutmist, samuti otsustada, mis tegevust ta eelistab antud maatükil viljeleda - seda mõistagi detailplaneeringuga sätestatud piirangutest tulenevalt. Kui maatükile detailplaneeringuga taotletav funktsioon erineb üldplaneeringus sätestatust, siis tuleb taotleda ka üldplaneeringu muutmist.

Avalik huvi selgub detailplaneeringu ja teatud juhtudel ka üldplaneeringu muutmise menetlemise käigus, kus otsustuspädevus on eri instantsidel - alates infrastruktuuri eest vastutavatest ametkondadest ja ettevõtetest lõpetades elanike demokraatlikult valitud esinduskogudega.

Siseministeeriumi eestvõttel valminud uus planeerimisseadus sätestab tunduvalt enam avaliku huvi ja samuti naabrite õiguste kaitse mehhanisme, kui seda on tänases seadusandluses. Kas tänase hipodroomi kanti jääb hipodroom või tuleb tulevikus haljasala, puhkeala või elurajoon, see sõltub nii antud maa-ala omanike kui ka linnarahva esinduskogude tahtest, koostööst ja reaalsetest majanduslikest võimalustest.

Nii, nagu linn ei saa sundida omanikku igavesest ajast igavesti antud kohas hipodroomi käigus hoidma, ei saa omanik nõuda linnalt, et see nõustuks funktsiooni radikaalse muutmisega, kui linnarahvas seda mõistlikuks ei pea.

2) Milliseid vigu ja möödalaskmisi on keskerakondlik linnavalitsus teinud oma viimase valitsemisperioodi jooksul?

Olgu siinkohal toodud TOP-10:
1. Tallinna järjekindel muutmine Keskerakonna vürstiriigiks, st pidev vastandumine Eesti riigile ja partei (äri)huvide kaitsmine linnavõimu kaudu.

2. Pronksiöö-järgne positsioneerimine märatsejate poolele.

3. Maamaksu hüppeline tõus 2008. aastal. Tulemuseks see, et sajad tallinlased on hädas maamaksu tasumisega.

4. Lasteaedade tegevuskulude kärpimine linnajuhtide palkade asemel - tulemuseks „kombinaatrühmad" ja kasvatajate töötasu oluline vähenemine, mis omakorda kahjustab laste arengut ja turvatunnet.

5. Sadade linnale kuuluvate korterite külmkapihinnaga müümine, kusjuures kümned neist vahetasid kiirkorras omanikke. Uued omanikud on Keskerakonnaga seotud inimesed.

6. Linna propagandakulude tõus aasta-aastalt. Kokku kulutab linnavõim enda reklaamimiseks maksumaksjate raha enam kui poolsada miljonit krooni aastas. See summa kasvab veelgi, kui käivitub Tallinna TV.

7. Linnaametnike süstemaatiline politiseerimine, sh ametikohtade jagamine parteilise lojaalsuse eest. Täna töötab Tallinna linnasüsteemis hinnanguliselt 150 keskerakondlast.

8. Katse likvideerida linnaosi ja nende halduskogusid sooviga saavutada Keskerakonna jaoks eriti soodne olukord eelolevatel Tallinna volikogu valimistel.

9. Osalusdemokraatia labastamine - tõenäolised pettused Linnateater versus Kultuurikatel küsitluse ning linnaosade säilitamise küsitluse läbiviimisel.

10. Majanduskriisi mõjude eitamine Tallinna eelarve kujundamisel ja juhtimisel. Tulemuseks on olukord, kus pealinna raskete aegade tarvis hoitud rahaline reserv on ära kulutatud ja 2009.aasta lõpuks võib eelarve olla hullemas miinuses, kui arvatagi osatakse.

3) Milline on teie arvamus, kas linnapeale antud volitused peaksid käima käsikäes linnavolikogule antud volituste ajalise pikkusega? Võib-olla oleks linna ühtlasema ja parema valitsemise huvides otstarbekam, kui linnapea amet oleks nt 7 või 8 aastases tsüklis?

Kui Tallinna täitevvõimu eesotsas saab erakondliku linnapea asemel olema erakonnaväline linnadirektor, siis on igati loogiline, et tema volitused ei oleks seotud linnavolikogu koosseisu kestvusega.

4) Küsin ja teen ühtlasi ka ettepaneku viia detailplaneeringute koostamine kooskõlla Planeerimisseaduse põhimõtetega.
Praegu koostatakse valdav enamus detailplaneeringuid läbi ERANDLIKU seadusesätte, mis lubab erandkorras koostada detailplaneeringu krundi omaniku/detailplaneeringu initsiaatori initsiatiivil - volituse ehk lepingu alusel.

Seda nimetatakse küll erandiks, aga praktikas on see peaaegu üldlevinud viis. See aga ei taga üldhuvidest ehk siis eelkõige linnaruumi ja -majanduse arengust lähtuvat lahendust - krundi arendaja seisab ainuüksi oma huvide eest ning linn on antud protsessis hoopis arendajaga opositsioonis (kuigi peaks olema samuti huvitatud arendamisest) - see tekitab tohutuid vaidlusi, bürokraatlikke keerdkäike ja viib DP koostamise ülikeerukaks, olles samas ka ahvatlev korruptsiooniallikas. Kas oleksite huvitatud sellise olukorra muutmisest?

Siin on küsija ilmselt mõelnud planeerimisseaduse sätet, mis räägib sellest, et KOV võib detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimiseks.

Üldiselt juhib ja suunab planeerimisalast tegevust KOV. Siiski ei saa planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimist pidada erandlikuks - seadus seda lubab ja piiratud on see õigus üksnes nendel juhtudel, kui detailplaneering muudab temast liigilt kõrgemaid planeeringuid (üldplaneering, maakonnaplaneering). Planeerimisseadus ei ütle, et tegemist oleks erandliku menetlusprotsessiga.

Siseministeeriumi eestvõttel on hiljuti viidud planeerimisseadusesse terve rida muudatusi, mis täiendavad ja täpsustavad sellist laadi planeeringu koostamise õiguse üleandmist. Kui eelnevalt võisid KOV-d kohustada huvitatud isikut tegema kõiki toiminguid, siis nüüd on selgesõnaliselt öeldud, et huvitatud isikule saab üle anda üksnes planeeringu koostamise või koostamise tellimise õiguse.

Planeeringu koostamise või koostamise tellimise õiguse üleandmine ei tähenda loomulikult seda, et KOV võib jätta menetluse üksnes tellija hoolde; pigem vastupidi! Ka planeerimisseadus ütleb, et planeerimismenetluse juhtimine jääb alati kohaliku omavalitsusüksuse pädevusse.

Vaadates Tallinna planeerimisalast tegevust, siis tundub, et arendaja ja kohalik omavalitsus on pigem "ühe mütsi" all, mitte vastupidi.
Keskerakondlik linnavalitsus on mitmetel kordadel lubanud menetleda detailplaneeringuid selliselt, et need on sisulises vastuolus üldiste planeerimispõhimõtetega Tallinnas, kuid vägagi kooskõlas teatud kitsa ringi isikute huvidega.

Kokkuvõtteks: planeerimisinitsiatiiv eraomanike poolt on igati teretulnud, kuid see peaks olema alati linna range kontrolli all, kuna vastasel juhul tekivad konfliktid, millele on küsija ka ise õigesti osutanud. Eriti oluline on hoida kindlat suunda planeerimismenetlustes, sest niiviisi kujuneb välja ühtne praktika.

5) Miks on Tallinn äärmiselt ebasõbralik linn üksikisiku mõõtmes? Avalik ruum on kasutuskõlbmatu ja pigem vaenulik!

Põhjuseks on asjaolu, et linna ei planeerita piirkondade, vaid üksikute majade kaupa, ning ka sel juhul ei peeta head planeerimistava millekski. Iga planeering peaks otsima planeeritavale maale kõige sobivamat kasutust, olema keskkonda säästev, arvestama kõiki võimalikke tulevasi mõjusid, valmima algusest peale koostöös kogukonnaga ja olema kõigile kergesti arusaadav.

6) Kas Teie lõpetate ära linna raha eest eetrisse lastavad propagandasaated nagu Teletallinn (Siin ma nüüd siis olen) ning propagandatrükiste tootmise?

Jah, otse loomulikult! Alles jäävad Tallinna ametlik veebileht, mis tuleb ümber kujundada tõeliselt funktsionaalseks ja atraktiivseks portaaliks ning ülelinnaline ajaleht, mis aga mõistagi peab oma sisult olema hoopis midagi muud, kui tänane Pealinna-nimeline põhjakorealik üllitis.

Kui sellest lehest jätta välja linnajuhtide promolood, aga ka sotsiaalset ja rahvuslikku viha õhutavad artiklid ning riigivastasele tegevusele takka kiitvad kirjutised, saab nende paskvillide poolt hõivatud lehepinda kasutada selleks, et informeerida erinevate linnaosade elanikke ühes või teises linnaosas toimuvast. Eelöeldu loob eelduse linnaosalehtede sulgemiseks, mis annab märkimisväärse kulude kokkuhoiu.

7) Kas Teie lõpetate ära linna raha eest n.ö. "küsitluste" korraldamise, mis ei väljenda linnaelanike tahet? Näiteks küsitlused, kus võisid hääletada kõik inimesed ja sai hääletada mitu korda. Näiteks Kultuurikatla ja Linnateatri ning Haldusreformi "küsitlused".

N.ö. "küsitlused", mis ei väljenda linnaelanike tahet, jäävad kindlapeale ära. Kui üks linnapea manipuleerib linlastega küsitluse sildi all, siis tegelikult on sellisele linnapeale linlaste arvamus täiesti ükstapuha.

Linnaelanike kaasamine otsustusprotsessidesse on kindlasti vajalik - miks mitte ka ausate ja läbipaistvate küsitluste korraldamise teel-, kuid mulle tundub siiski mõistlikum, kui linlased väljendavad oma meelsust kohapealsete asumiseltside ja halduskogude kaudu.

Esmalt on muidugi vaja nende osatähtsust suurendada. Näiteks tasub kaaluda võimalust, et iga planeeringu puhul on vaja selle piirkonna asumiseltsi kooskõlastust ja asja üle otsustab lõplikult linnaosa halduskogu.

8) Kas linnapeaks saades on plaanis midagi ette võtta sadamas platseeruvate nn „varrukatega" ehk libatakso pakkujatega?

Kuivõrd hävitavalt nimetatud tegelased Tallinna mainele mõjuvad, on tüütuseni räägitud. Kahjuks pole midagi muutunud, kuigi varrukameeste ohjeldamine on minu teada seatud munitsipaalpolitsei üheks prioriteediks.

Ilmselt tuleb MuPo praegusele juhile anda konkreetne tähtaeg lüüa taksonduse vallas kord majja ja kui ta seda ei suuda, siis peab ta paraku endale teise töö otsima. Kui MuPo pealik tuleks mu juurde kurtma, et oi kuidas tahaks teha, aga näe - kehvad seadused ei võimalda - siis tuleb ta vallandada samal päeval. Halbade, auklike, puuduolevate jne seaduste süüdistamine on ju ametnike korduvalt läbiproovitud nõks oma saamatuse ja/või laiskuse õigustamiseks!

9) Milline saab olema Tallinna linnapea tegevus kodu kaotanud lemmikloomade ja tänavaloomade küsimuses? Kas kavandatakse reaalset abi ja koostööd loomi aitavate vabatahtlike organisatsioonidega? Kui jah, siis kuidas see välja võiks näha? Millised samme astute linnapeana selle väga tõsise probleemi lahendamiseks?

Kui Tallinna linnapea hoolitseb inimeste toimetuleku eest, hoolitseb ta sellega ka lemmikloomade heaolu eest. Kui inimesel on olemas korralik töökoht, siis on tal leib laual ja kindel katus pea kohal ning ta saab võimaldada toitu ja peavarju ka oma lemmikloomadele. Põhjus, miks viimasel ajal on tekkinud varjupaikadesse ja kahjuks ka tänavatele sedavõrd palju peremeheta koeri ja kasse, ei peitu selles, nagu oleksid inimesed äkitselt eriti südametuks muutunud, vaid asjaolus, et raskel ajal lihtsalt ei suudeta oma lemmikuid enam üleval pidada. Vabatahtlike ühendused, mis tegelevad hüljatud loomadega, väärivad igati tunnustamist ja võimalusel ka linnapoolset rahalist toetamist. Tänav ei tohi olla koduks looma ega inimese jaoks.

10) Savisaare linnavalitsus tõstis maamaksu ajal kui kinnisvara hinnad ja üürid olid kõrged. Kas nüüd kui kinnisvara väärtus ning korteriüürid on oluliselt langenud, oleks ilmselt õiglane ka maamaksu langetamine?

Et kodu kui kindlus on ühiskonna stabiilsuse garant ja pere turvatunde tagaja, eriti praegusel ebakindlal ajal, on selle maksustamine sügavalt ebaeetiline. Seega oleks IRL meelest õiglane kaotada maamaks kodualuselt elamumaalt, seda nii eramute kui kortermajade puhul. Seame seejuures tingimusteks, et maksumaksja elukoht peab olema registreeritud rahvastikuregistris samal aadressil, maksumaksja ei saa maa kasutusõiguse alusel rendi- ega üüritulu ning krundi suurus jääb 3000 ruutmeetri piiresse. Maamaks ärimaalt, samuti kinnisvaraspekulantide poolt soetatud eluruumide osas ei kao kuhugi.

11) Mis aastal valmib põhjaväila ehitus?

Usun, et kui ei esine tõrkeid Euroopa Liidu rahade rakendamisel ja linnapoolses omafinantseerimises, siis eesseisva valitsemistsükli lõpuks, aastal 2013, on Põhjaväil valmis ja käigus.

12) Mida võtaksite Teie järgmise valitsemisperioodi jooksul ette Viru väljakuga ja Pärnu maantee/Mere puiestee/Narva maantee algusega? Kunagi oli plaan see põhjalikult ümber kujundada, nüüd oleks see idee justkui soiku jäänud.

Viru väljaku ümberkujundamine sõltub otseselt sellest, milliste valikute kasuks otsustatakse trammivõrgu arendamisel. Esmalt tuleb selgeks saada, kas Tallinnasse tuleb kiirtramm või lihtsalt senisest kiirem tramm ning kust ja kuhu liinid kulgema peaksid. Tundub, et nii või teisiti oleks Viru väljak jätkuvalt trammiliinide sõlmpunkt, kuid kas liinid kulgeksid väljaku alt või pealt, see sõltub sellest, milline saab olema tuleviku-tramm. Arusaadavalt ei ole mõtet kulutada kümneid miljoneid Viru väljaku ümber kujundamisse, kui mõne aja möödudes tuleks kõik ringi teha.

13) Kuidas Te kavatsete edaspidi korraldada töö linna erinevates ametiasutustes selliselt, et strateegiliselt tähtsatele ametipostidele nagu haridusameti kõrged ametnikud, koolidirektorid, lasteaiajuhatajad, lastekaitsetöötajad jms, ei valitaks tänu lokkavale korruptsioonile absoluutselt ebakompetentseid, väärate väärtushinnangutega, (vargad, alkoholisõltlased, vägivallatsejad, pedofiilid) ja nartsissistlikke egomaniakke, kes on priviligeeritud seisuses tänu sugulus- ja voodisuhetele või parteilisele kuuluvusele, mitte asjatundlikkusele ja missioonitundele?

IRL ausa linnavalitsemise põhimõte tähendab muuhulgas seda, et ametikohad täidetakse avalike konkursside põhjal oma ala asjatundjatega. Kuna Eesti on niivõrd väike ja kõik teavad kõiki, kasvõi netikommuunide kaudu, siis usun, et kusagile ametisse kandideeriva inimese senise tööalase võimekuse ja töövälise tegevuse kohta leidub piisavalt teavet tegemaks õigeid otsuseid.

Reisijutt õigusloome matkaradadelt

2009-10-13

Bundestagi valimiste ajal olin ma pikemalt Lõuna-Saksamaal, Badenis. Valimiskampaania kulges ülepingutamatult. Ei mingeid megasuuri plakateid, kõikjal eranditult naeratavad näod ja ühiskonna jaoks ei olnud probleemi ka sellest, kui need reklaamid veel ka nädal pärast valimisi üleval rippusid. Lahendamist vajavad mured ka samad mis meil ning johtuvalt ka lubadused sarnased. Kes lubavad mehr Netto vom Brutto (rohkem netosissetulekut brutopalgast) ehk maksulangetusi, teiste arvates on hea majanduspoliitika parim sotsiaalpoliitika, kolmandad arvavad, et haridus on inimõigus, neljandad lubavad maiselt kiirtee pikendamist ja kaitset ümbritseva lärmi vastu, viiendad võrdseid õigusi samasoolistele ning ei tuumaenergiale. Valimiste võitjateks peetakse jõudsalt esile tõusnud liberaale, kuigi enim hääli saavad konservatiivid. Sünnib must-kollane koalitsioon, milline peab nüüd mandaadiga rahvalt saadud pante lunastama hakkama.

Siiski jääb valimiskampaaniast ühise joonena silma mure kodaniku- ja inimõiguste tuleviku pärast. Terrorismivastases võitluses ei tohi inimeste vabadus esimene ohver olla. Kodanikud ei ole riigi eestkostealused. Saksamaa vajab uut andmekaitseseadust. Pangasaladuse hoidmine tuleb taastada. Ei internetitsensuurile ja kodanike elektroonilise andmeside varjatud jälgimisele. Kui selline olukord on tekkinud Saksamaal kui Euroopa ühel tunnustatuimal õigusriigil, siis on asi kehva. George Bushil oli õigus, kui ta ütles, et maailm ei ole pärast 9/11 enam endine. Kahjuks oleme me ise sellele palju kaasa aidanud, ehitades üles õiguskorra, kus eksisteerib üha rohkem piiranguid ning salatsemist. Hullem on see, et sellega võib harjuda. Nagu kala, kes on kasvanud akvaariumis, ei tea, et kusagil laiuvad ookeanid, ei tea ka inimene, kes elab raudse eesriide taga, et teisel pool laiuvad rohelised aasad ja taevas sõuavad valged pilved.

Eesti õigussüsteem sai oma tuleristsed aprillirahutuste ajal ja järel. Politsei valmisolek ja volituste piisavus sai järgi kontrollitud ning kitsaskohad tulid välja. Sama kehtib karistusõiguse koosseisude definitsioonide arusaadavuse ja rakendatavuse osas. Kriis tõi paljude inimeste teadvusse taas vajaduse riigi kui organisatsiooni järele, sest olid ju paljud majanduslikult headel aegadel hakanud arvama, et saavad ka ise kõigega hakkama. Kohtusüsteem on tänaseks läbihekseldanud kõik süüasjad ja absoluutne enamus sai ka teenitud karistuse. Tuleb ühineda riigiprokuröri rahuloluga, et kohtud ei väljunud nende protsesside raames väljakujunenud menetluspraktikast, hoolimata välisest tuntavast avalikkuse survest. Kohtuvõim on näidanud Eestit õigusriigina ja see laseb rahulikumalt hingata, sest topeltstandardite kehtestamine oleks õigusriigi surm. Benjamin Franklin on tabavalt öelnud: kes eelistab julgeolekut vabadusele, kaotab varsti mõlemad.

Erakordsed sündmused on nagu aadrilaskmine, pärast mida on organism tervem kui varem. Iga peremees vaatab pärast raju, mida tuleks pärast tormi parandada või ümber ehitada. Nende kohenduste raames ei tohi, nagu Ida-Euroopas kombeks, kalduda teise äärmusse. Presidendi poolt väljakuulutamata jäetud nn aprillirahutuste pakett võib olla kantud headest kavatsustest, kuid defineerimata õigusmõistete tõttu kujutab ohtu, kui sellise seaduse rakendamine satuks tulevikus valedesse kätesse. Tuletame meelde Saksamaad ja Euroopat kolmekümnendatel aastatel, kus võimule tulid poliitilised jõud, järgides kõiki konstitutsioonilisi reegleid ja seadustega lubatut. Detailidega tegelemise asemel ei ole riik suutnud kümne aasta jooksul kehtestada korrakaitseseadust, mis paneb avaliku korra kaitse abinõud süsteemselt paika, hoolimata neid rakendavast ametkonnast.

Muret tekitab minus kasvav surve kõike kriminaliseerida, 1. juulil jõustunud liiklusseaduse muudatused on "hea" näide. Väliste tunnuste põhjal joobes olemine võib tuua kaasa kuni kolme aasta pikkuse vangistuse ja siin on loobutud kriminaalkaristusest üksnes korduva õigusrikkumise puhul. 2008. aasta seisuga oli Eestis kokku ligi 200.000 isikut, kellel oli kehtiv või kustunud kriminaalkaristus, mis teeb ligi 15 protsenti elanikkonnast. Hirmuäratavad numbrid, kus iga seitsmes tänaval vastutulev isik on kriminaalmenetlusest läbi käinud. Kriminaalkaristus kui riigi äärmuslik abinõu devalveerub ja seda ka inimeste endi silmis. Elame kurjategijatest ümbritsetud ühiskonnas. Oleme "ära rikkunud" paljude isikute CV-d kogu eluks, sest kriminaalkaristus mõjutab hilisemat elukutsevalikut, töövõimalusi, reisimist. Peame sellise pillamise üle järele mõtlema. Vaevalt et pereisa iga lapse pahateo eest viimast keldrisse luku taha paneb, enamasti aitab ka noomimisest, taskurahast ilmajätmisest või nurkapanekust.

Ka praegune majanduskriis on põhiseadusliku korra proovikivi, kus pannakse surve alla ühiskonna võime hakkama saada sotsiaalsete probleemidega. Põhiseaduse järgselt peab riik toimima ka sellise kriisi ajal sotsiaalriigina ning tagama põhiõigusena garanteeritud riigi abi puuduse korral ja perekonna kui ühiskonna aluse kaitse. On huvitav vaadata, kuidas inimeste jaoks ei ole konstitutsioon enam pelgalt riigiarhitektuuri käsitlev dokument, vaid nende põhiõigusi tagav dokument ning peab praegusel ajal pakkuma kaitset ka riigi enda omavoli vastu. Ja sellele omavolile julgetakse vastu hakata. Põhiseaduslikud väärtused nagu õiguspärase ootuse põhimõte ja riigi käitumise ennustatavus õigusloomes peavad kehtima, hoolimata väljas valitsevast ilmast. Käibemaksu muutmine paaripäevase etteteatamisega ei ole ainus parlamendi praak. 1. jaanuaril jõustusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku olulised ja läbivad muudatused, mis avaldati Riigi Teatajas sisuliselt vana-aasta õhtul.

Inimesed on tegelikult oma loomult alalhoidlikud ja armastavad stabiilsust. Siis ei peaks ka seadusandja kodanikke pidevalt traumeerima seaduste muutmisega ja uute seadustega. Vahepeal juba tekkis õnnis tunne, kui ajalehed kirjutasid, et parlament kannatab tööpuuduse all. Oleks ju tore, kui Riigikogu põhitöö oleks eelarvearutelule kui aasta tähtsaimale eelnõule keskendumine. Kurb on vaadata, kui ametisse astunud minister või eneserealiseerimise all kannatav ametnik leiab, et ainus lahendus probleemidele on muuta seadust või koostada uus. Kui kümne aasta jooksul on samas valdkonnas juba kolm seadust välja töötatud, siis on ikka rumalate inimestega tegu olnud.

Seadusandlikule korrale on ohuks muutunud seadusandja ise. Siin Saksamaal olles näed, kuidas seaduse rakendamiseks otsitakse abikonstruktsioone, teooria loob normidele seletust ning kuidas kohus asjad paika loksutab. Seadusandja sekkub vaid juhul, kui kohtupraktika läheb "vales suunas" või kui kehtiv õigus on praktikast kaugenenud sel määral, et ei saa enam rääkida kirjutatud õiguse, vaid case law kehtivusest. Meie üks riigikohtunik on tabavalt öelnud, et "seadust lugedes peab ikka möistust ka olema". Meie seadusloomele on ajalooliselt omane abstraktsus, et normi saaks kohaldada võimalikult erinevate olukordade lahendamisele. Ebakompetentsete õigusloome kogemusteta asjameeste viljeletav kasuistlik õigusloome praktika on hukatuslik nõiaringis käimine. Põhjendamatu uue seaduse kehtestamine või selle oluline muutmine on lugupidamatuse avaldamine kohtuvõimu suhtes, sest kogu senine kivihaaval laotud kohtupraktika läheb allavett ning kõik algab uuesti.

Muidu on siin tore. Sooja on päeva ajal veel kahekümne kraadi ringis ning mäeküljed hakkavad vaevalt kollendama. Badenimaa veiniaedades käib viinamarjakoristus ja saak on üle aastate väga hea. 3. oktoobril, Saksamaa taasühinemispäeval ning Berliini müüri langemise 20. aastapäeval ei näinuid ma lehvimas ühtegi must-punast-kollast trikoloori, küll aga palju rõõmsaid inimesi Keiserstuhli matkaradadel ja hasartseid mehi biergartenites Bundesliga mängu vaatamas.

Tervitused Schwarzwaldist.

Intervjuu: Andres Herkel: Keskerakond muutub alles pärast Savisaare ajastut

2009-10-11

IRLi üks juhte Andres Herkel tunnistab Delfile, et Keskerakond esindab traumaatilise ellusuhtumisega inimesi, mistõttu neid ei huvita, kas ja kuidas meedia nende tegevusele reageerib.

Keskerakond on osutanud, et ajakirjandus neid ei armasta, aga samas on meedia väidetavalt vaenulik suhtumine valijaid nende juurde pigem kinnistanud. Kas see on nii?

Nad naudivad meedia tähelepanu täiel rinnal ega hooli eriti, kas see on positiivne või negatiivne. Kuna Keskerakond esindab tihti traumaatilise ellusuhtumisega valijaid, siis nad enamasti ignoreerivad loogilisi argumente ning püüavad kriitika puhul käituda kui kannataja.

Aga minu meelest on probleemi olemus mujal. Keskerakond mitte ei hari ega ravi oma valijaid, vaid laseb liugu nende vähesel informeeritusel ja kompleksidel. Minu jaoks on just see amoraalne ja tihti ei jää see ka ajakirjandusel märkamata.

Eesti ajaleht või mõni Soome professor võib kolm korda päevas öelda, et volikogu esimehel Vitsutil pole ilus lasta volikogu kantselei ametnikul enda kasuks linnakodanikke läbi helistada, aga Keskerakonna valijad on liiga vähese kodanikuharidusega, et sellest aru saada.

Keskerakond toimib meie poliitilisel maastikul nagu poliitilise kultuuri allakiskumise masin. Alati on oht, et seda, mida nemad teevad, püüab keegi teine peagi jäljendada. Me ikka kaugeneme nonde kohukeste ja küttepuude eksponeerimisega euroopalikust poliitikakultuurist suure mühinaga.

Nad on ka rõhutanud, et Reformi ja IRLi kriitika nende aadressil on vesi nende veskile. Kas jagate seda arvamust?

Kõigepealt on IRL-i peaeesmärk oma seisukohtade tutvustamine, mitte Keskerakonna kirumine. Samas arvan, et kriitika Keskerakonna aadressil on 99,9% õige. Kuna Keskerakond on viimastel aastatel otsustanud samastada end Vene parteina Eestis, siis kasutatakse tihti samu stereotüüpe, millega Kremli propaganda end Eestile vastandab. Kahjuks töötab selline lõhestamine vägagi hästi. Meie asi on hinnata, mis on need kohad Keskerakonna propagandas, millele tuleb reageerida ja millele mitte. Ütleksin, et pigem on meedia kerglane, reageerides tihti ka üpris alamõõdulisele jamale.

Kas olete oma Keskerakonna-kriitilistest väljaütlemistes teinud vigu?

Kõik, mis me oleme öelnud, on karm tõde. Küsimus on pigem selles, kuidas noid võimumehhanisme ja kuritarvitusi inimestele selgitada. Mõtlen just vahetut suhtlemist, mis on kõige tõhusam. Kodanikuharidus on ju nõrk, me alles hakkame esimest korda ühiskonnana aru saama, mis on majanduskriis ja kuidas ta tuleb. Demokraatia mängureeglitest arusaamine on tihti veel keerulisem.

Olen näinud Keskerakonna „demokraatiat" Põhja-Tallinna halduskogus, kus hulk vaikivaid ja eesti keelt kehvalt oskavaid seltsimehi hääletavad Vladimir Velmani või Märt Sultsi märguande peale „kak položeno". Ootan pikisilmi, millal nende asemel tuleb uus põlvkond, kes hakkab asju teisiti nägema ja kellel on huvi linna probleemidesse ka tegelikult sekkuda.

Aga see eeldab, et Savisaare ajastu saab läbi ning Keskerakonda hakkab ka tipus juhtima Ratase, Repsi ja Simsoni põlvkond. Väga võimalik, et sel juhul pudeneb Keskerakond mitmeks erinevaks parteiks ja mõni neist on normaalne partner.

Ohjame monopole seadusega!

2009-10-10

*kaasautor Ken-Marti Vaher

Tallinna Vee hinnatõusuks on aastail 2004-2010 planeeritud 52 protsenti. Tallinna Soojuse hind on kerkinud kolme aastaga ligi kaks korda (451 kroonilt 795 kroonini MWh ilma käibemaksuta).

Hinnatõus pole paratamatus

Kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on paratamatus? Vastame, et ei ole! Praegused seadused ei taga piisavat kaitset tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest. Sama arvab ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitset. Ka konkurentsiamet on tuvastanud sel aastal, et «kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad».

Esitame parlamendiparteidele arutamiseks monopolide ohjamise seaduse eelnõu, mis meie hinnangul peaks kaasa tooma Tallinna Vee hinnalanguse kuni 30% ning soojusetootjate teenuste hinnalanguse.

Meie ettepaneku järgi tuleb seadusega suurendada nende monopoolsete ettevõtete ringi, kelle hinnad kooskõlastab konkurentsiamet. Praegu ei kooskõlasta konkurentsiamet vee-ettevõtjate hindu üldse. Paneme ette, et 52 Eesti suurema vee-ettevõtte hindu kooskõlastaks konkurentsiamet ning ülejäänute omi valla- ja linnavalitsused. Samuti paneme ette, et kõigi soojusetootjate hindu sõltumata nende tootmismahtudest hakkaks kooskõlastama konkurentsiamet.

Hindadele kuppel peale

Euroopa konkurentsiõiguses on selge mõiste: põhjendatud kasumi piirmäär. Näiteks vee-ettevõtetel on see hinnanguliselt 7-8% aastas. Kuid just suurte kasumite nimel tõstetakse meil igal aastal vee hinda. Pole kahtlust, et Tallinna Vee kasum ületab selle piirmäära mitu korda.

Paneme ette, et konkurentsiamet kehtestaks kõigile elektri-, gaasi-, vee- ja kaugkütteettevõtjatele igal aastal põhjendatud kasumi piirmäärad, millest suuremat kasumit ei tohi monopoolne ettevõtja saada.

Mis saab aga siis, kui tootmishinnad langevad? Meie ettepaneku järgi peab siis ettevõtja ise esitama taotluse konkurentsiametile hinna langetamiseks. Kui ettevõtja seda ei tee või keeldub konkurentsiameti kooskõlastust täitmast, näeme ette võimaluse, et konkurentsiamet ise kehtestab ettevõtjale ajutise teenuse hinna. See välistaks pentsiku olukorra sarnaselt eelmise talvega, kus samal ajal gaasi maailmaturu hinna langemisega esitas Eesti Gaas konkurentsiametile hoopis hinnatõusutaotluse. Lisaks soovitame kehtestada reeglid olulisi rikkumisi tegevate monopoolsete ettevõtjate trahvimiseks.

Jõustame seaduse venitamata

See eelnõu on kooskõlas Euroopa õigusega ning tagab riigi kui regulaatori rolli tarbija kui nõrgema poole huvide kaitsel. Eelnõul on laiem majanduslik tähendus.

Ühelt poolt põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad pärsivad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt omab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele.

Statistika kohaselt on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi alguse ning makromajandusliku situatsiooniga tõuseb see ka tuleval aastal. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.

Ainuüksi Tallinna Vee hinnalangus tarbijale meie poolt eeldatud mahus vähendaks tarbijahinnaindeksit 0,2%. Teeme ettepaneku see seadus jõustada ilma venitamata 1. jaanuaril 2010.

Valimiseelne poliitrevisjon – teine katse

2009-10-08

Alver Kivi artiklis "KG revisjon venib jätkuvalt" (MM, 7.10.2009) on esitatud mõningaid valeväiteid, mida pean otsustavalt ümber lükkama.

1. väide: "Revisjoniga tekkisid KG sihtasutuses probleemid juba kevadel". Vastulause: Mingeid probleeme pole olnud, isegi kontrollülesannet pole kevadel revisjonikomisjoni poolt ette valmistatud. Seega ei saa rääkida koolis tekkinud vastuseisust, probleemidest ja venimisest. Rääkida saame revisjonikomisjoni tegemata tööst, kahjuks.

2. väide: "...sest ühel kohtumisel oli Takkis revisjonikomisjoni esimehele Lea Kuldsepale ikkagi lubanud, et on nõus vajalikele paberitele ise alla kirjutama."

Vastulause: Volikogu esimehena allkirjastasin minu mäletamist mööda viimase volikogu päeval, s.o 24. septembril revisjonikomisjoni poolt ette valmistatud KG ja KG sihtasutuse kontrollülesande. Linna allasutuste kontrollimine on igati seaduspärane ja vajalik tegevus ja meie revisjonikomisjon on sellel perioodil sellega tublit tööd teinud. Mingeid probleeme kontrollülesande allakirjutamisel ei tekkinud. Mingeid muid kohtumisi, saati siis veel lubadusi, pole volikogu esimehel pärast seda Lea Kuldsepaga olnud.

3. väide: "Kuna kümme aastat pole seal käidud ja SÜG-is sai tehtud..."
Vastulause: Jutt, et kümme aastat pole Kuressaare gümnaasiumi või KG sihtasutust kontrollitud, ei vasta tõele. Seda on Lea Kuldsepp ja Ülle Puppart ka varem väitnud. Huviline saaks endale hankida ja kuulata näiteks 1. oktoobri raadio Kadi "Keskpäevatunni" saate koopiat, kus seda väideti, aga ka ajalehtedest on see väide varem läbi käinud.

Seda väites püütakse jätta muljet, et KG on kontrolliväline organisatsioon just seetõttu, et Toomas Takkis on valitud linnavolikogu esimeheks. Siia juurde käivad jutud kahel toolil istumisest ja eetikast. Pole vist vaja seletada, miks seda tehakse ja kellele see enne valimisi on kasulik.

KG-s on kontrollijad alati oodatud. Seda võivad paljud kinnitada. KG-s on kasutatud ka ennetavate kontrollide sissekutsumist, et vältida vigu ja parandada organisatsiooni toimimist. Viimase kümne aasta jooksul on koolis käinud kümneid kontrolle. Kuldsepa ja Pupparti väited ei kannata sellel taustal mingit kriitikat.

Suurele valimisküsitlusele vastab Mart Laar

2009-10-02

•• Millised on kolm kõige kiiremat lahendamist vajavat probleemi Tallinnas, millele linnapeana keskenduksite?

Päästa pealinn pankrotist. Tagada tallinlaste toimetulek ulatusliku töötuse ja kasvavate kommunaalkulude tingimustes. Leida võimalused koolide, lasteaedade, huvihariduse, noortespordi ja puuetega lastele suunatud teenuste rahastamiseks tasemel, mis tagaks laste heaolu ja arengu.

•• Keda peate oma võimalikeks koalitsioonipartneriteks? Keda välistate?

Võimalikke koalitsioonipartnereid on hetkel vara nimetada. Koostöö Eesti Vabariigi pealinna juhtimisel välistame nendega, kes tegutsevad Eesti riigi vastu.

•• Mis on kõige kiiremat lahendust vajav liiklusprobleem Tallinnas?

Ummikud, mille lahendamiseks tuleks ehitada koostöös riigiga ja EL-i vahendite toel valmis Ülemiste ja Põhjaväila liiklussõlmed ning Haabersti eritasandiline ristmik. Abi võiks olla sellestki, kui lubada kolme ja enama sõitjaga autod ühissõidukite rajale.

•• Mis on viimase viie aastaga rajatud kauneim hoone Tallinnas? Milline on kõige ebaõnnestunum?

Kõige kaunimad on minu jaoks Nõmme, Pirita ja teiste roheliste piirkondade individuaalelamud, mille rajamisel on arhitektid ja omanikud hoolitsenud, et maja sobiks sellesse paika. Üle Gonsiori tänava kulgev „galerii", mis varjab vaated vanalinna tornidele, on küll äärmiselt ebaõnnestunud.

•• Kas Tallinnas on piisavalt munitsipaalkortereid? Kas olemasolevad munitsipaalkorterid tuleks müüa või tuleb neid hoopis juurde rajada?

Seadmata kahtluse alla linna elamufondi vajalikkust, rõhutan, et linna eluruume peab eraldama tõelistele, mitte näilistele või oletatavatele abivajajatele. Pelgalt korterivõtmete ulatamisega läbimurret ei saavuta. Fookus peab olema suunatud mitte munitsipaal-, vaid sotsiaalkorteritele.

•• Kas maamaksu tuleb alandada, tõsta või see sootuks kaotada?

Tuleb kaotada maamaks kodualuselt elamumaalt - seda nii eramute kui ka kortermajade puhul. Maamaks ärimaalt, samuti kinnisvaraspekulantide soetatud eluruumide puhul ei kao kuhugi.

•• Mida kavatsete ette võtta töötuseprobleemi leevendamiseks Tallinnas?

Senisest oluliselt rohkem euroraha Tallinna, Juhan Partsi korterelamute soojustamise programm ellu - nii tõmbame käima ehitussektori. Tallinna tuleb saada palju enam välisturiste.

•• Mis juhtuks Teie linnapeaks saamisel seni loodud nn sotsiaalsete töökohtadega?

Pikemas perspektiivis tuleb töökohad luua ettevõtjatel. Kuid ajutise meetmena on sotsiaalsed töökohad nii linnasüsteemis kui ka erasektoris põhjendatud - seal, kus see on mõistlik. Ebaefektiivsed töökohad labastavad töö mõistet.

•• Mida tuleks teha valglinnastunud piirkondadega, kus pole normaalset infrastruktuuri?

Et üheskoos ollakse tugevamad, targemad ja jõukamad, siis lahenduseks on omavalitsuste ühinemine - miks mitte ka Tallinnaga.

•• Millal saab Tallinn sama head rattateed, kui on näiteks Helsingis või Berliinis?

Jalgratas muutub igapäevaseks liiklusvahendiks siis, kui omavahel ühitatakse lühikesed teejupid, mille tulemusel saab sõita ühe jutiga Pääskülast Piritale.

•• Pooldate põhimõtet, et linna juhiks erakondliku linnapea asemel erakonnaväline linnadirektor. Kas see tähendab, et küll kandideerite linnapeaks, aga ei kavatse selleks hakata?

Kui IRL saavutab Tallinnas väga hea tulemuse, olen valmis lahkuma riigikogust ja asuma lahendama Tallinna probleeme - kas linnapeana või linnavolikogu esimehena -, vastavalt sellele, kas õnnestub veenda koalitsioonipartnereid erakonnavälise linnadirektori vajalikkuses.

•• Milline oleks õiglane vee hind Tallinnas?

Usaldan Eesti omanike keskliitu, kes leiab, et tulukuse sisustamisel euroopalike tavade järgi peaksid tallinlaste veearved vähenema 20-30%.

Roosad prillid nurka

2009-10-01

On rõõm näha, kuidas mõni nädal enne kohalikke valimisi on Eesti korraga täis tublisid inimesi, kes tunnevad elavat huvi mõne linna või valla käekäigu pärast või lausa armastavad seda.

See kõik on väga ilus, aga sunnib paraku küsima, ega see armastus valimiste järel otsa ei lõpe. See oli ka põhjus, miks ma ise ka pikalt kaalusin, kas osaleda kohalikel valimistel või mitte.

Peibutuspart pole ma kunagi olnud, seda tööd mina teha ei oska. Kui lõpuks kandideerimise kasuks otsustasin, tegin seda täie jõuga ja tõsiselt, teatades, et valimisvõidu puhul lahkun Riigikogust ning asun uude ametisse.

Miks ma otsustasin seda teha? Üks põhjus oli see, et valimiste eel Eestit haaranud erakordse optimismi laine hakkas lootusetult närvidele käima. Lugedes sellest, kui suurepäraselt igal Eesti omavalitsusel läheb, tuli liigutusest lausa pisar silma.

Tõde on kibe rohi

Kindlasti on Eestis piisavalt omavalitsusi, kes omadega tõesti hästi toime tulevad, ent suur hulk omavalitsusi on praegustel rasketel aegadel raskustesse sattunud.

Selle asemel et objektiivsetel põhjustel tekkinud probleemidest ausalt rääkida, pannakse roosad prillid ette ning hakatakse inimestele hoopis puru silma ajama.

Selline lähenemine muudab probleemide tegeliku lahendamise kui mitte võimatuks, siis igatahes ülimalt raskeks.

Sest kui viimane raha kulutatakse valimisvõitlusele, kartulite ja küttepuude jagamisele, siis vaatab pärast valimisi kassast vastu tühjus.

Selle taustal väärib tunnustust Imavere vallavalitsus, kes ühena esimestest oma raske olukorra ausalt avalikkuse ette tõi ning riigilt saneerimisprogrammi algatamiseks toetust palus.

Sealjuures on Imavere paljude teiste omavalitsustega võrreldes veel suhteliselt heas seisus.

Asjade ausalt ajamise asemel eelistatakse mõnel pool aga luiskamist jätkata, lootes valimised üle elada. Pärast tulgu või veeuputus.

Sama taktikaga üritas end viimaste parlamendivalimiste eel Ungaris päästa sotsialistlik valitsus, kes riigi viletsat majandusolukorda varjas ning valijatele maid ja taevaid kokku lubas.

Kokkuvõttes lükkas see reaalsed lahendused Ungari probleemidele saatuslikult edasi, viies riigi majandusliku krahhini ning IMFi kontrolli alla.

Siis olid ka sotsialistid sunnitud tunnistama, et nad valetasid inimestele hommikul, valetasid lõuna ajal ja valetasid ka õhtul. See näide tõendab veel kord, et vaid endale ja teistele ausalt olukorra tõsidust tunnistades on meil lootust oma probleemidele lahendus leida.

Miks on tõde siis nii valus, et sellest rääkida ei taheta? Eks ikka sellepärast, et tõde on kibe rohi - poliitikuna tean seda omast käest.

See kehtib ka praeguse valitsuse kohta, kus kippusime samuti olukorda ilustama. Seetõttu jäädi mitme sammuga hiljaks, mis muutis Eesti olukorra raskemaks kui oleks pidanud.

Aga kui valitsus on praeguseks liikvele läinud, siis osa omavalitsuspoliitikuid jätkab vanal moel ega näi kavatsevatki oma kulutusi kokku tõmmata.

Pealegi jõuab pankrot kätte alles pärast valimisi. Ning seda ei pea kinni maksma mitte poliitikud, vaid ikka kohalikud inimesed.

Teine kummastav joon praeguses valimiskampaanias on asjaolu, et kohaliku elu probleeme puudutatakse seal vaid mõnel pool ja harva.

Jääb mulje, et mõne erakonna poliitikuid see eriti ei huvitagi, sest kohalik võim ei tundu neile nii magus kui võim Toompeal.

Seepärast kutsutakse inimesi üles mitte tegelema töökohtade loomisega koduvallas või -linnas, vaid üritatakse kasutada kohalikke valimisi selleks, et hankida endale uusi töökohti Toompeal. Ehk lihtlabaseks võimuvahetuseks.

Mitte aated, vaid raha

Kohalike probleemide lahendamisele ei aita see kuidagi kaasa. Niigi on imelik vaadata, kuidas mõni omavalitsus on kujunenud justkui erakondlikuks tööbörsiks, kus töökoha kaotanud uued ja vanad erakonnaliikmed endale töökoha leiavad.

Nagu omal ajal oldi valmis astuma komparteisse, jätkub tänaseski Eestis inimesi, kes astuvad mõnesse erakonda mitte aadete, vaid raha või privileegide pärast.

Kui toetatakse noortesporti, siis kuidas on võimalik astuda erakonda, kes samas omavalitsuses laste spordiringide rahasid järsult vähendab?

Sellist loetelu võiks jätkata veel pikalt ja nii mõnegi inimese põhjakäinud maine pärast on paraku kurb tunne. Nii ei olegi muud teha, kui roosad prillid eest võtta ning asju nende õigete nimedega nimetada.

Muidu me oma asjadega edasi ei pääse ning armastus jääb vaid tühjaks sõnakõlksuks.

Vastukaja

2009-09-29

Laupäeval, 26. septembril ilmus Meie Maa esiküljel Mehis Tulgi lugu "Linnavolikogu esimees Takkis kuulutas keskerakondlastele sõja". Igati kena ja adekvaatne ülevaade kirjast, mille saatsin oma kolleegidele koolis.

Linnavolikogu esimehena aga tahan distantseeruda selle leheloo pealkirjast. Kinnitan, et minu kirjas ei olnud mingit juttu sellest, mida teeb linnavolikogu esimees. Selles mõttes kajastas minu kirja sisu palju täpsemalt samal päeval Oma Saares ilmunud Sergo Selderi lugu, mis kandis pealkirja "Toomas Takkis hakkab sõdima tema pihta suunatud laimuga". Nii see tõepoolest on.

Linnavolikogu esimees on teinud ja teeb ka edaspidi koostööd kõigi volikogus esindatud poliitiliste jõududega. See on minu kohus, kuna volikogu laua ümber istuvad saadikud on meie linna inimeste poolt volikogusse valitud. Mul on hea meel, et see on minu volikogu esimeheks olemise nelja aasta vältel kenasti korda läinud.

Volikogu revisjonikomisjoni juhib Keskerakonna esindaja. Minu jaoks eriti olulist (algatasin 2002. aastal volikogus selle loomise) linnakodaniku komisjoni juhib edukalt Keskerakonna saadik Laine Tarvis. Kellel veel volikogu liikmetest oleks selleks rohkem eeldusi ja energiat? Ma ei ole muretsenud selle pärast, et opositsiooni esindaja sellega liialt kuulsust kogub, vaid olen oluliseks pidanud, et seda komisjoni juhiks selleks sobivaim saadik.

Väga hea on olnud koostöö kogenud juhtide, alati konstruktiivsete Tiiu Aro ja Ants Tammlehega. Mul oli ka väga hea koostöö meie hulgast lahkunud Arvo Adraga, kes vastasrinnas olemisele vaatamata suutis jääda alati meheks, kelle puhul ei tulnud allapoole vööd tehtavad löögid kõne allagi.

Olen praegusi volikogu liikmeid kutsunud üles pidama valimisperioodil soliidseid ja sisulisi diskussioone meie linna elu paremaks muutmise üle. Kordan seda üleskutset ka täna. Kuressaare edenemisele ei aita kaasa pooltõdede ja valede avalikkusele esitamine. Meid viib edasi asjalik ja sisuline koostöö kõigi volikogus esindatud saadikute ja võimalikult paljude linnakodanike osalusel.

Raskest olukorrast toob välja vaimsus

2009-09-29

Eestlastel on kõnekäänd "sind ootavad raskused, pane vaim valmis". Just vaimsust ei tohi rasketel aegadel kaotada. Pärnulane olla peab olema väärikas. Eneseväärikus ei lase rasketel aegadel käega lüüa ja loob paremat tulevikku. Tuleb säilitada tasakaalukus ja seada selged sihid raskustest üle saamiseks.

Sihtide seadmiseks tuleb analüüsida minevikku, vaadata üle kasutada olevad ressursid, proovida kirjeldada tulevikku ja töötada välja tegevuskava paremasse tulevikku jõudmiseks. Minevikku on vaja analüüsida, et õppida edusammudest ja vigadest. Ilmaasjata ei öelda: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Selget sihti silme ees omamata teele asuda ei saa. Pärnu linna puhul on kõige üldisem siht - Pärnu peab saama parimaks linnaks Eestis, kus elada ja töötada.

Pärnu peab kujunema linnarahvale heaks elukeskkonnaks, seda saab teha läbipaistva ja huvigruppe kaasava juhtimise kaudu. Tähelepanuta ei tohi jääda lapsed, eakad ega töötud. Igale lapsele tuleb tagada lasteaia- ja põhikoolikoht kodu lähedal. Töötutele avalike tööde korraldamise kaudu saab rajada puhkealasid elamupiirkondadesse, korrastada parke, jõekaldaid, kõnniteid ja linna haljastust.

Linna ruumiliselt planeerides tuleb silmas pidada kogu linna kaarti ja lahendada terviklikult terveid piirkondi ning hallata linna sidemeid lähivaldadega.

Pärnus peab olema häid töökohti pakkuvaid ettevõtteid, mis täidaksid linnaelanike rahakotti ja linnakassat.

Pärnus peab olema säästlik elada, inimestel peab olema võimalus ohutult jalgrattaga liigelda, vajadusel tasuta autot parkida ja ühissõidukit kasutada. Pärnus peab olema tervislik elada, linnas peab olema puhkealasid sportimiseks ja vaba aja veetmiseks.

Piinlik on sellest juba rääkida, sest tegu on nii elementaarse asjaga - linna eelarve tuleb saada tasakaalu. Kuigi kaua ei saa elada laenude arvel. Pärnu linna puhul saab laenude arvel elamise aeg täis selle aasta detsembris, kui linnakassas ei ole enam raha esmaste kulude katmiseks. Jätkusuutliku linnaeelarve ideaalsed proportsioonid võiksid olla järgmised: 80 protsenti jooksvad tegevuskulud ja toetused teistele, 5 protsenti reservid, 5 protsenti laenude tagasimaksed, 10 protsenti investeeringud.

2010. aasta jooksul seisab linn vajaduse ees oma jooksvaid kulusid otsustavalt kärpida. On üsna selge, et praegustes tööpuuduse tingimustes sotsiaalkulusid kärpida ei saa. Töötute inimeste ja nende perede esmane toimetulek tuleb igal juhul tagada. Haridus-, spordi- ja kultuurikulude kärbe peaks jääma minimaalseks - 5 protsenti. Kuidas muidu edeneksid tulevikus linna majandus ja maine?

Suurima kärpe, minimaalselt 25 protsenti, peavad välja kannatama juhtimiskulud, selleks on vaja kindlasti lõpetada 13. palga väljamaksmine, vähendada linna juhtkonna palku ligi 25 protsenti ja koondada ligikaudu 20 protsenti töötajatest. Sellised kärpemahud nõuavad linnavalitsuse struktuuriüksuste ümberkorraldamist. Siiski peab linn funktsioneerima kvaliteetselt. Tihti saab samu töid teha targemini, efektiivsemalt ja ratsionaalsemalt. Selliseid võimalusi tuleb otsida ja olen kindel, neid leidub.

Kõige suurem majandussektor linnas on puhkemajandus, mille jaoks on omakorda väga oluline linna maine ja tuntus. Kui turistid puhkuseplaane tehes mõtlevad, kuhu minna puhkama, langeb valik sihtkohale, mis on teada-tuntud positiivselt intrigeeriva mainega.

Pärnu oli 1990. esimeses pooles kuulus kui saja baariga väikeettevõtluse kants. Veel kümme aastat tagasi tunti Pärnut kui nooblit suvepealinna ja meie mainet kujundasid kõrgetasemelised kultuurisündmused. Nüüdseks on viimasel kümnendil võimul olnud linnavalitsused linna maine piinlikult halvaks muutnud.

Praegu tuntakse Pärnut kui "peksupealinna" ja "Mart Viisitamme linna". Linnapea Viisitamme nimest on saanud omadussõna, mis tähendab ebaõnnestumist linnajuhtimisel. Praegune linnavalitsus on pälvinud tähelepanu oma väga suurte kulutustega reklaamikampaaniatele ja avalikele suhetele. Ometi tulemusteta, linna maine on halvem kui kunagi varem.

Kui avalikele suhetele kulutatud raha oleks kasutatud kultuuri- ja spordisündmuste toetamiseks, võinuks tulemus olla palju parem. Linna mainet ja tuntust kujundada, puhkemajandust elavdada ja elukeskkonda mitmekesistada saab hästi planeeritud ja eelarvest toetatud sündmuste kalendri kaudu.

Kõigepealt tuleb taastada pärnulase eneseusk ja -väärikus ning linna vaimsus. Kui saame ise endast lugu pidada, endale hea elukeskkonna luua, taastub peagi noobli kuurortlinna ja aktiivse ettevõtluskeskkonna maine.

Riigi ja omavalitsuse edenemist mõjutab enim maksulaekumine, seetõttu on võtmetähendusega ettevõtluse toetamine ja uute töökohtade loomine. Jätkusuutliku ettevõtluse saavutamiseks tuleb arendada välja ettevõtluskobaraid, kus ühiselt saavad tegutseda ja välisturgudele pürgida nii väikesed kui suured.

Ettevõtluskobarad ei teki tühjale kohale, tuleb arvesse võtta looduslikke eeldusi ja ressursse, olemasolevaid teadmisi ning traditsioone. Pärnu looduslikud eeldused on asukoht mere ääres ja suured turbavarud üsna linna lähedal. Pärnu klassika - puhkemajandus - ei välista mööbli-, tekstiili- ja metallitööstust (miks ei võiks tootearendus olla suunatud hotellidele ja restoranidele?), transpordimajandust (mille ankur on sadam) ja kalatööstust (mille tooraineks võiks kala juurde kasvatada).

Pärnul on eeldused ja võimalused, et saada parimaks kohaks, kus elada ja töötada. Pärnus jätkub ideid ja inimesi, heas mõttes paadunud maailmaparandajaid, kelle vaim iial ei murdu, vaid tsiteerides Eesti ajaloo üht suurimat idealisti Juhan Liivi, "ta liigub, loob ja lehvitab ning kauneid radasid rajab".

Intervjuu: Gunnar Veermäe loosungite väge ei usu

2009-09-26

Isamaa ja Res Publica Liidu linnapeakandidaadi Gunnar Veermäe sõnul ei aita linnavalitsuses töötamine eraäri edendada.

Olete varem kolm korda kohalikel valimistel kandideerinud ning kuulute praegusesse linnavalitsusse, kuid poliitikast täiesti haaratud inimeseks teid pidada ei saa. Miks olete otsustanud võtta raskel ajal endale nii vastutusrikka ülesande?

Ei saa öelda, et on just see kõige raskem aeg. Kapitalismi tingimustes on majanduses tõusud ja mõõnad paratamatud. Olen kindel, et kui valitav koosseis oma ametiaja lõpetab, on uus tõus juba alanud. Muutuste aeg on alati huvitav.

Neli aastat linnavalitsuses töötamist on andnud hea ülevaate Viljandi praegusest olukorrast. Olen olnud kõigi otsuste juures ja tean, mida see vastutus endaga kaasa toob.

Üldiselt peetakse ettevõtjate parteiks Reformierakonda. Miks olete teie Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) kasuks otsustanud?

Poliitikasse tulin hoopis Koduses Viljandis kandideerides. Paraku pole selline laialivalguv kooslus nagu valimisliit, mis ei saa võtta poliitilist vastutust, mulle meeltmööda. Ajaga on pilt muutunud: inimesed on ka valimisliitudes parteistunud ja sidunud ennast poliitiliste eelistustega. Nii tegin minagi.

Erakonnaga Isamaa liitusin heade tuttavate kaudu, kes mind kutsusid. Et olen hingelt ettevõtja, oli Reformierakond kindlasti üks võimalik valik. Aga mulle sobib siiski natuke aatelisem, mitte päris pragmaatiline elustiil. Ma pole nii karm ettevõtja.

Kuidas on teile ettevõtjana tulnud kasuks linnavalitsusse kuulumine ja vastupidi: kuidas on erasektori kogemused aidanud teid linnavalitsuse töös?

Praegu on linnavalitsuse koosseisus kolm inimest linna palgal ja viis teeb põhitööd mujal. Ma näen, kuidas ametnikud töötavad, ning samas toon kaasa mõistmise, kuidas mõtleb ja mida vajab erasektor. See hea sünergia annab linnale väga ratsionaalse tulemuse.

Linnavalitsuse töö on mulle huvitav nagu kõik õpetlikud kogemused. Otsest ärilist kasu see ei anna.

Ma ei tea ühtegi olukorda, kus praeguses linnavalitsuses töötamine oleks mõne selle liikme ärile tulu toonud või keegi oleks tahtnud või saanud seda enda huvides ära kasutada. Info linna tegemiste kohta on hästi kättesaadav ja liigub nii kiiresti, et ei anna kellelegi teiste ettevõtjate ees mingit eelist.

IRL-i valmisprogrammis on 38 lubadust. Tooge palun välja kolm valdkonda, millega tuleks teie meelest esmajärjekorras tegelda?

See on väga lihtsustatud lähenemine, et on võimalik esile tuua kaks-kolm-neli kõige tähtsamat teemat. Saab välja selgitada prioriteete ja panna tegevused järjekorda, hinnates linna vajadusi ja ennetades probleeme.

Esmajärjekorras nimetan hooldekodu, mis peab lähiajal valmima. See on pakiline ülesanne ja tuleb kiiresti lahendada.

Teine soov on teha korda Viljandi lauluväljak, arendada välja terviklik linnaruum, kuhu jäävad nii pärimusmuusika keskuse kui lossimägede kontserdipaigad.

Kolmandat valikut on väga raske langetada. Ühest küljest on hädasti vaja teha korda linna sissesõidud. Ma ei pea silmas üksnes teeremonti, vaid ka visuaalset muljet, mille meie linn saabujale jätab: et kõnniteed oleksid korras ning ebamäärased rajatised ja räämas teeperved silma ei riivaks.

Samas on realistlikum alustada hoopiski Viljandi järve rannast. Mõnevõrra hirmutav statistika näitab, et teiste linnadega võrreldes ei too suvehooaeg meile turiste juurde. Järelikult sõidavad nad siit mööda. On vaja teha nii, et nad Viljandis peatuksid ja siia mõneks päevaks jääksid. Meil on väga suure potentsiaaliga rand, see võimalus tuleb ära kasutada. Ning muidugi toob see teemaarendus meid omakorda tagasi sissesõitude, linna visiitkaardi juurde.

Teie programmis kordub sõna «koostöö», olles seotud ettevõtjate, kodanikeühenduste ning tavakodanikega. Kas see ei hajuta vastutust, nii et nelja aasta pärast saaks öelda: koostööd lihtsalt ei tekkinud!

Kindlasti pole me sellega mõelnud vastutuse hajutamist, vaid ikkagi koos töötamist, võimalikult paljude huvigruppide ja ühenduste kaasamist.

Linn ei loo väärtusi, neid loovad inimesed, kui linn selleks võimaluse annab. Mida efektiivsemad tingimused linn välja pakub, seda tulemusrikkam on ühistöö.

Te ei maininud enne veekeskust. Programmis olete selle teema sõnastanud nii: «Loome ettevõtjale tingimused vee- ja vabaajakeskuse rajamiseks.» Kas see tähendab, et teie juhitav linn tõmbuks sellest ettevõtmisest tagasi?

Tegelikult lõi vastuvõetud otsus ettevõtjale võimaluse rajada veekeskus, mille linn oleks ära ostnud. Meie käsitlust võib vaadelda selle teema laiendina. Võib tekitada olukord, et veekeskus on linna, eraettevõtete ja kodanike ühisomand. Võimalik on luua näiteks rahva aktsiaselts, milles osalemine seob ettevõtmisega linnaelanikud. Vajalikku summat ei saa linn nagunii mujalt kui kohustuslike maksude kaudu inimestelt. Võib aga kaaluda ka inimeste otsest osalemist.

Iga linnaelanik saab olla kindel, et veekeskus tuleb. Küsimus on vaid ajas. Linnal on raha vähe täna, tõenäoliselt ka homme ja terve järgmise aasta. Samas leidub hulk inimesi ja ettevõtteid, kellel on raha ja kes oleksid nõus seda mõistlikel tingimustel paigutama. Kui õnnestuks see seltskond kokku saada, oleks praegu soodne aeg tegutseda, sest ehitamine on odav. Usun, et nelja aasta pärast on veekeskus siiski valmis.

Suur töö on tehtud, kuid kahjuks langes viimane aasta sellest asjaajamisest väga keerulisse aega ja veekeskus jäi rajamata. Selle kallal ilkuda on kui maaslamajat lüüa, sest juhtunu on õnnetus nii asjaga seotutele kui tervele linnale.

Teine valus koht on Uueveski puhkeala. Kuidas mõtlete seda piirkonda arendada, võttes arvesse praegu veel jõus olevat hoonestusõiguse lepingut?

Lahendus on kindlasti olemas ja see tuleb leida kiiresti. Oleme teise lepingupoolega tihedalt suhelnud ja ta on lubanud kompleksi võõrandada. Me ei ole veel väga kurjaks läinud, aga kui asi ei parane, tuleb taotleda hoonestusõiguse tagastamist. Kindel on see, et järgmiseks hooajaks tahame puhkeala korda saada, kas siis uue omanikuga või mitte. Uueveski kompleksi edendamine tuleks igal juhul jätta eraettevõtjate kätte.

Olete lubanud olla karmim hooletute peremeestega. Kas on oodata, et endine kultuurikooli hoone ja torniga maja Lossi ja Tartu tänava nurgal saavad korda?

Need on kahjuks pikad ja rasked protsessid. Linna viimane võimalus on algatada laokil objektide sundvõõrandamine. Esmalt tuleb muidugi proovida, millise tulemuse annavad märgukirjad ja leebemad sanktsioonid. Tundub, et oleme neid seni veel vähe kasutanud. Kinnisvara valdajaile tuleb rohkem survet avaldada.

Mis puudutab mainitud hooneid, siis tahan loota, et uus majandustõus avab omanikele uued võimalused. Samas on vana kultuurikooli hoone kohta aastaid antud lubadusi, et kohe läheb seal ehitus käima. Ettevõtjad rääkisid sellega seotud unistustest juba linnapea Malle Vahtra ajal, kui paraku pole need teoks saanud.

Linnal pole kahjuks raha nii suurt investeeringut nõudvate objektide peremehekohustusi üle võtta. Võimalik on korraldada vaid hädapärased sundtööd ja esitada nende eest omanikule arve.

Üks keerulisemaid valdkondi on haridus. Mitu gümnaasiumi jääb Viljandisse?

Praegu ma ei vastaks küsimusele, mitu gümnaasiumi jääb. Oluline on, et noored eelistaksid siin pakutavat haridust Tartu ja Tallinna omale; et Viljandis saaks konkurentsivõimelist haridust. Selleks peab olema piisav õpilaste kontsentratsioon.

Juba praegu on seatud piir, et gümnaasiumiosa jätkamisel pole mõtet, kui sügisel saab avada vaid ühe uue klassi. Õpilaste arv paraku väheneb.
Mina olen käinud vaid gümnaasiumiastmega koolis. Mäletan, kui hea tunde toonane Viljandi 1. keskkool oma hoopis teistmoodi keskkonnaga tekitas.

Isiklikust emotsioonist kantult võin öelda, et teistest kooliastmetest lahus gümnaasium on väga hea, kuid kindlasti mitte ainuvõimalik õppeasutuse variant.

Olen seda meelt, et põhikooli lõpul peab noor inimene tegema valiku, kas asub kohe ametit õppima või soovib jätkata gümnaasiumis, mis oma olemuselt on ettevalmistus kõrgkooliks.

Millal jõuab kätte õpilaste arvu kriitiline piir? Kas linn saab koolide koondamise ebapopulaarse otsusega venitada seni, kuni haridusministeerium sekkub?

On vaieldav, kas tegu on ebapopulaarse otsusega. Iga muudatus, kui seda pole inimestele piisavalt selgitatud, tekitab ebakindlust. Kui koolirahvale täpselt rääkida, mis neist saab ja kuhu keegi edaspidi tööle asub, ei pruugi see vastuseisu tekitada.

Valulised on pealiskaudselt, loosungite tasemel ettevalmistatud ümberkorraldused. Inimestega tuleb nõu pidada ja konsensuseni jõuda.
Ebakindlus on kõige hullem, seega tuleb võimalikult kiiresti koostada täpne kava, kuid kindlasti ei tohi seda teha stiilis «Meie otsustame». Hea oleks järgmise aasta jooksul pilt selgemaks saada.

Kuidas hindate praeguse koalitsiooni tööd? Kas eelistaksite samas koosluses jätkata?

Koalitsioon on üllatavalt hästi ja üksmeeles töötanud ning see on tulemusi andnud. Muidugi oleme valmis jätkama nii endistviisi kui natuke siia-sinna kalduva jõudude vahekorra tulemusena tekkiva koalitsiooniga. Me ei välista koostööd mitte kellegagi.

Igasugune ennustamine enne valimisi on tänamatu tegevus. IRL liidab Viljandis hulga intelligentseid ja tegusaid inimesi, kelle kätte võib otsuste langetamise usaldada. Ma arvan, et võiksime umbkaudu korrata eelmiste valimiste tulemust. Kindel on see, et Viljandis ei saa keegi nii suurt ülekaalu, et oleks võimalik moodustada ühe erakonna valitsust.

Intervjuu: Ene Ergma pooldab vähemusdemokraatiat

2009-09-23

Eelmise nädala lõpul käis Lääne-Virumaal riigikogu esimees Ene Ergma, kes pidas koolides kaks loengut, kohtus erakonnakaaslastega, maavanemaga ja külastas Kirde kaitseringkonda Tapal.

Kuidas te sel korral Lääne-Virumaale sattusite?

Kutsuti siia, pidasin koolides kaks loengut. Päris tihti palutakse, et räägiksin oma erialast - astronoomiast ja astrofüüsikast - ja ma teen seda väga hea meelega, eriti koolides. Arvan, et suudan noorte seas teadust propageerida. Ehk hakkavad noored rohkem astronoomia ja loodusteadustega tegelema.

Ilmselt on tegu ka toreda vaheldusega poliitika kõrval.

Inimene kannab endaga kaasas ikka seda, mida ta on põhjalikult õppinud. Olen veendunud, et poliitikas on palju huvitavaid inimesi, kes on väga head spetsialistid oma erialal.

See peabki nõnda olema, sest ei saa ju nii, et seadusloomes konstrueeritakse elu ainult juristide moodi. Seadustel peab alati olema ka sisuline pool.

Millal Eestis jõutakse konkurentide mustamiselt põhjamaiselt mõistliku ja sisulise kampaaniani?

Ega seda ei saa ette kirjutada. Minu soov ja tahtmine oleks muidugi, et mustamine lõpeks ja räägitaks oma ideedest, sellest, mida keegi peab tähtsaks.

Mina isiklikult pean tähtsaks seda, kuidas tulla välja majanduslangusest, kuidas teha nii, et inimesed leiaksid jälle tööd. Ehitusbuumi ajal said isegi need inimesed, kellel ei olnud erilisi oskusi, ehitusel kõrgepalgalist tööd. Nüüd on nad tööta, tuleb leida võimalusi nende ümberõpetamiseks.

Omaette küsimus on, kas riigikogu liikmed võivad kuuluda kohalikesse volikogudesse. Kui võtame näiteks Soome, siis seal on see võimalus olemas. Mina näeksin parema meelega, et kohalikes volikogudes oleksid tegusad kohalikud inimesed.

Riigikogusse valitud inimesed peavad tegelema kogu riigi probleemidega ja mitte killustama ennast kahe töö vahel. See nõuab vaid ühte pisikest asja - kirjutamata kokkulepet, et riigikogu liikmed ei kandideeri kohalikesse volikogudesse.

Üks asi on paar korda kuus volikogu istungil käia, teine asi on aga see, kui palju aega kulub probleemidega pidevalt kursis olemiseks ja ka volikogu komisjonides töötamiseks. Riigikogu liige peab ennekõike mõtlema kogu riigi peale, sest riik on ühtne, mitte ajama riigikogus pelgalt oma valimisringkonna asju.

IRL-i märksõnad - avatus töökus, hoolivus

2009-09-21

Me muudame Tartu konkurentsivõimeliseks. Meie märksõnad on avatus, töökus, hoolivus.

IRLi erakondlikud põhimõtted on:
• aus linnajuhtimine - juhindume linnaelanike huvidest erakondlike ja ärihuvide asemel,
• maksumaksja raha heaperemehelik kasutamine,
• ettevõtluse soodustamine ning tingimuste loomine seniste töökohtade säilimiseks ja uute töökohtade tekkeks,
• lapse- ja peresõbralikkus,
• tähelepanelikkus ja hoolivus eakate suhtes,
• erivajadustega inimeste toetamine ning tervise ja tervislike eluviiside väärtustamine,
• inimsõbraliku linnaruumi kujundamine ja rohelise mõttelaadi edendamine,
• ajaloolise kultuuripärandi austamine,
• erinevate rahvuste, keelte ja kultuuride sõbraliku ja turvalise koosolemise soodustamine.

Hoiame ja suurendame avatust. Oleme osalenud koostöös Tallinna Lennujaama, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja Euroopa struktuurifondidega Tartu lennuvälja regulaarlendudekõlblikuks väljaehitamise projektis. Juba paar kuud toimuvad regulaarlennud Tartust Riiga ning Stockholmi.

Avatus. Eesmärk on taastada rongiliiklus Riiga ning kiirendada rongi liikumiskiirust Tartu ja Tallinna vahel.

Avatus võimaldab suurendada Tartut külastavate teadlaste, ettevõtjate ja turistide hulka ning lihtsustada tartlaste teadustööd ja äritegemist maailmas. Ainult suureneva avatusega tekib juurde jätkusuutlikke töökohti nii teeninduses, teaduses kui ka ettevõtluses.

Konkurentsivõime. Tartu konkurentsivõime suurendamiseks alustame biogaasi kogumist Aardlapalu prügilast ja linna reoveepuhastist. Puhastatud gaas leiab kasutamist kohaliku ühistranspordikütusena ja elektritootmises. Koostöös teadusasutustega alustame projekti «Odav energia Tartu linnakodanikule ja ettevõtjale».

Hoolivus. Oleme raskel ajal kindlalt abivajajatele abiks. Loome tasuta online-tööbörsi. Aitame kaasa töötutele töö leidmisel Euroopa Sotsiaalfondi abiraha kasutamise kaudu ja uute töökohtade tekkimisele Tartus.

Võtame suurema hoole alla lastega pered, kus mõlemad vanemad on töötud ja toimetulek väga raske. Võimaldame ravikindlustuseta inimestele vältimatut, sealhulgas statsionaarset arstiabi ja hädatarvilikke ravimeid.

Eraalgatust kaasates teeme lõpu lasteaiakohtade puudusele - tagame igale lapsele lasteaiakoha või hoiuvõimaluse.

Korraldame ümber Tartu bussiliikluse, nii et see muutuks kiireks, efektiivseks ning keskkonnasäästlikuks. Hästi toimiv ühistransport viib

autod tänavalt. Praegu kasutusel olevad pikad lohisevad bussiliinid on oma aja ära elanud. Ühistransport saab IRLi linnajuhtimise all olema puhas, kättesaadav ning kõigile taskukohane või hoopis tasuta.

Loome Belgia linna Hasselti eeskujul esimese Eesti linnana pilootprojekti uurimaks võimalust osutada bussiteenust tasuta. Tasuta ja kiirem ühistranspordi korraldus motiveerib linnakodanikke vähem kasutama sõiduautosid igapäevaliikluses. Linnakeskkond muutub puhtamaks, inimeste toimetulekuvõime suureneb. Väheneb sõiduteede laienduste ja parklate vajadus.

Jätame rohkem raha linnakodanikule kätte: aitame korteriühistutel saada KredExist projekti «Fassaadid korda» raames renoveerimise raha. Kaotame majaomanike ning korteriühistute teoorjuse ehk vabastame linlase linnamaa sunniviisilise koristamise kohustusest, mis on eriti koormav eakatele ja puuetega inimestele.

Vabastame kodualuse elamumaa maamaksust - nii eramute kui kortermajade puhul. Taotleme jäätmeseaduse parandamist selliselt, et kohustuslik prügivedu toimuks vastavalt elanike vajadusele ning prügi vedamine muutuks kaalupõhiseks.

Alustame linnale kohase korraliku kõnniteevõrgu väljaehitamist. Arendame jalgrattateesid ning uute jalgrattateede rajamisel peame silmas erinevate teelõikude ühendamise vajadust. Jätkame kruusakattega teede asfalteerimist või tolmuvabaks tegemist. Teeme koostööd Eesti Energiaga kõrgepingeliinide maa alla viimiseks.

Kaotame ebamõistlikud kitsendused linnas, tulles vajadusel välja seadusemuudatuse ettepanekuga. Viime läbi linnateenistuse auditi, et selgitada välja linna ülesannete tõhusaks täitmiseks optimaalne ametnike arv.

Isamaa ja Res Publica Liidu saadikud aitavad Tartul tagasi saada konkurentsivõimelisuse.

Miks Annely linnapeaks?

2009-09-17

Nii küsis üks tuttav minu käest, kui just olin läbimärjana lõpetanud Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu, mu särgi selja peal olnud loosungi "Annely linnapeaks!" kohta. Kõige otsekohesem vastus on, et ma usun Annelysse (Annely Akkermann on IRLi Pärnu linnapeakandidaat- toim). Usun sellesse, et naistel on palju tugevamalt kui meestel olemas kaks olulist instinkti: alalhoiu- ja säästlikkuse instinkt.

Oleme jõudnud nii majanduslikult kui ühiskonna põhiväärtustelt kriitilisse seisu. Sellest väljatõusmiseks on vaja kasutada just nimelt neid, meie enese teadvuse eest peidus reserve (muid meil ju enam pole).

Meie igapäevaelus - liikluses, tänaval, koolis ja muidugi kohalikus poliitikas - on üha enam levinud kurjus kaasinimeste suhtes. Kui lisada sõnapidamatus ja pidevad tühjad lubadused, saame kahjuks küllaltki levinud pildi meie poliitikast ja omavahelistest suhetest.

Linnajuhtimises on viimane aeg lõpetada igapäevane ärapanemine ja keskenduda tööle.

Pärnu vajab uut suhtumist ja ennekõike tuleb hakata sõna pidama. Seetõttu on edaspidi kindlasti vaja välistada, et volikogu liikmed on nõukogudes palgal ja sellega linnavalitsuse manipuleeritavad.

Valimiste eel on lõputute lubaduste kuhjumise aeg kätte jõudnud. Isa, kes lubab lapsele jalgratta osta, ise teades, et jäi just tööta ja seda nagunii teha ei saa, ainult nõrgendab oma autoriteeti lapse silmis.

Aus silmavaatamine raskele olukorrale, vastupidi, muudab pere ühtseks ja üksteise toetamine annab lisajõudu, et olukorraga toime tulla.

Linn ei saa kulutada rohkem, kui ta teenib. Kulud ja tulud tuleb viia tasakaalu. Linnavalitsuse enda esitatud aruande järgi oleme praeguseks kulutanud ligi kümme protsenti rohkem, kui oleme teeninud. Kulutuste tegemiseks on võetud laenuraha, otsitud eri finantsskeeme küll ostude asendamisel rentimisega ja maksuefekti saavutamiseks sihtasutuste moodustamisega.

Reaalselt on see viinud linna pankroti äärele ja olukorda, kus meil on aasta lõpus puudu üle 50 miljoni krooni ehk suur osa näiteks haridustöötajate palgarahast. Kohe tuleb alustada tõele otsa vaatamisest ja koostada enesele usutav eelarveplaan.

Aastaid ettevõtet juhtinud inimesena saan väga hästi aru, et linna poolt on kuritegelik linnakodanike eest olukorda varjata või seda moonutada. Reaalne pilt olukorrast linna rahaga annab tegelikult aluse, kuidas valija suhtub igast aknast ja uksest kostvatesse valimislubadustesse.

Linnal lasub kohustus, et tema kodanikel oleks siin hea ja turvaline elada. Seetõttu tuleb kogu linnavalitsemise struktuur ümber korraldada efektiivsuse seisukohast. Kõik peavad selles struktuuris tegema seda, mis väiksemate liigutustega annab kõige parema tulemuse. Täpselt sama suhtumine peab valitsema kõigis linna ettevõtetes.

Linnaruumi kvaliteet peab arenema ja ainult see põhimõte saab olla majanduslike otsuste taga. Peame hakkama elama senisest targemalt ehk säästliku mõtteviisi järgi. Nii, nagu on väga pingeliseks muutunud sissetulekute ja kulutuste suhe linna rahakotis, on see muutus toimunud paljude perede rahakotis.

Kulutused eluruumile, söögile, transpordile, huvitegevusele ehk tavapärased püsikulud moodustavad järjest suurema osa. Suurenev tööpuudus, taaskallinev kütus, tõusvad maksud ainult süvendavad seda muutust. Ometi on siin palju reserve harjumuste muutmisel ja säästlikuma eluviisi teadlikul juurutamisel. Elaniku säästlikkuse seisukohalt on hädavajalik kohe läbi töötada ja vastu võtta soodustuste pake just Pärnu linna kodanikele.

Kuni linna sissetulekut mõõdetakse selle järgi, kui palju on linna sisse kirjutatuid ehk maksumaksjaid, peavad need inimesed saama selgeid soodustusi nende ees, kes linnakodanike kogutud raha eest rajatud linnaruumi kasutavad. Sissekirjutus Pärnusse peab looma eelise nii parkimisel, maamaksu tasumisel, ühissõidukites kui miks mitte piletihinna soodustusena linna toetatud üritustel. Euroraha kasutamine kortermajade soojustamisel, millesse paljud korteriühistud on omal käel teinud juba väga olulisi investeeringuid, vajab linna sihipärast toetust.

Pärnakas on tegus ja linn peab olema eestvedaja tegevuste ellukutsumisel ja tunnustamisel. Pargid, tervisespordirajad, laste mängu- ja spordiväljakud, korras tänavad ja koduaiad, korralikult värvitud majad, hoolitsetud jõekaldad on ainult väike loetelu asjadest, mida saaks senisest oluliselt paremaks muuta, kui suhtuda oma linnasse uhkusega nagu oma kodusse. Ajad, mil Pärnus kogu suve vältel midagi toimus ja meie kodulinna kui head näidet parimast elukeskkonnast kogu Eestis esile toodi, ei ole kindlasti jäädavalt möödas. Tuleb vaid taastada eneseusk.

Pärnus elavad eri vanuses kultuursed inimesed, kes hoolivad oma isamaast, kodulinnast, vanematest, lastest ja nõrgematest. Eakad ei ole eraldi seisev rahamaias inimgrupp, kellega annab manipuleerida ja keda saab avalikult ära osta. Eakatega tuleb arvestada, nende kogemusi kasutada ja abivajajaid toetada.

Töötuks jäänud inimeste kaasamine projektitöödesse, töötute lapsevanemate abistamine lasteaiakoha eest maksmisel, ettevõtluse toetamine ja sellega töökohtade tekke soodustamine on kompleks meetmeid, mida kiiresti tuleb rakendada. Ainult ettevõtluse elavdamisega loome töökohti ja selle kaudu suurendame eelarvetulusid. Eri vanuse- ja sotsiaalsete gruppide teemadering vajab eriti kriisiajal teravdatud tähelepanu.

Nagu kett on linn nii tugev kui tema nõrgim lüli. Suurte asjade tegemiseks on vaja suurelt mõelda, palju tahet, oskusi ja koostöövalmidust. Kõik need on meil olemas. Muide, Annelyl rahandusharidusega inimesena on Kihnu eelarve praegugi plussis.

Muutus Tallinnas eeldab muutust selle juhtimisstiilis

2009-09-11

IRLi linnapeakandidaat Mart Laar nimetab seniseid linnavalitsejaid korruptantideks ja soovitab inimestel, kes vahetust tahavad, kindlasti valima tulla.

Mõned kuud tagasi oli suur osa Eestist täis kleebitud plakateid, mis nõudsid vahetust. Nüüd on plakatid taas «õide puhkenud», kinnitades, et kes siis veel. Asjaomased ise ei tee saladust, et ei räägita sellest, kuidas inimeste elu kohapeal paremaks muuta, vaid sellest, kuidas Toompeal võimutüüri juurde pääseda. Tegemist pidavat olema referendumiga, mis avavat tee muutusteks Toompeal. Minu meelest on valimised kohalikesse võimuorganitesse ikkagi selleks, et mitte ronida võimule Toompeal, vaid väidelda selle üle, kuidas elu kohapeal paremaks muuta. Näib, et Tallinna linnaisasid tegelik olukord oma kodulinnas ei huvitagi, nende mõtted keerlevad rohkem Toompea ümber.

Olen koolipoisist saadik Kodulinna ridades Tallinna heaks töötanud, üliõpilasena selle ajaloost oma kursuse- ja diplomitöö kirjutanud, ekskursioone vanalinnas juhin ma siiani. Seetõttu on mul viimasel ajal kõike positiivset katvat ajupesu, korruptsiooni ja poliitbroilerluse vohamist eriti raske vaadata.

Sel põhjusel ei kavatse IRL ka osaleda inimesi alahindavas «plakatisõjas», küll tahame inimestega võimalikult tihedalt suhelda, kuulamaks ära nende arvamusi ja ettepanekuid, kuidas elu paremaks muuta.

Üks on igal juhul kindel - Tallinn vajab tõesti vahetust. Ma ei taha näha, kuidas Tallinnast on saamas tõsine kandidaat korruptsioonipealinna tiitlile. Imestan, miks ei vaata mulle kandidaatide plakatitelt vastu Ivo Parbuse ja Elmar Sepa näod, sest nende kõrvale sobiks tõesti tekst «Kes siis veel?». Korruptandid tuleks saata mitte puhkusele või pressiesindajaks, vaid vanglasse. Tallinnas toimiv bütsantslik valitsemine on viinud linna tõsisesse kriisi.

Seda süvendab linnaisade tava linnarahvale häbematult valetada ning probleeme nende eest varjata. Kui samal bütsantslikul viisil juhitud Pärnu linn on juba pankrotis, siis Tallinna linn on kiireneval sammul sinna aasta lõpuks jõudmas. Võib väita, et riigieelarvel läheb veel halvemini ja et riigiisad on kandnud roosasid prille, Tallinna linnaisadel on need prillid olnud aga lausa purpurpunased.

Kuidas muidu seletada linnaisade otsust veel 2008. aasta lõpus Tallinna eelarvet 400 miljoni krooni võrra suurendada (sic!) ning tagasi lükata kõik IRLi ettepanekud selle asemel hoopis püsikulusid kärpida. Tulemuseks oli eelarve kokkutõmbamine aasta keskel ja seda mitte uhke propagandaparaadi, vaid nõrgemate ja väetimate ehk laste arvelt. Kärpida praeguses olukorras raha lasteaedadelt, puuetega laste transpordilt, spordi- ja huviringidelt on sigadus.

See raha tuleb eelarves taastada. Nüüdseks on ühtlasi selge, et Tallinna eelarvet ootab ees kukkumine 2006., halvemal juhul 2005. aasta tasemele. Kuna vahepealsetel aastatel on linnaisad hoogsalt suurendanud kulutusi omaenda ülalpidamisele ja teenindamisele, ei jätku muuks paraku raha.

Tallinna linnavolikogu kantselei, Tallinna linnakantselei ja linnaosavalitsuste avalike suhete palgakulu on 2005. aasta tasemelt tõusnud vaid veidi vähem kui kolmekordseks ehk kuuelt miljonilt enam kui 16 miljonile kroonile. Samade asutuste nõunike, abide ja referentide palgakulu on selle aja jooksul kasvanud aga 14 miljonilt 23 miljonile kroonile. Sellist laiutamist vaadates pole ime, et nõrgemate rahakoti kallale minnakse.

Selleks et Tallinn 2010. aastal vee peal hoida, tuleb selle eelarvet kärpida vähemalt miljardi krooni võrra. Kuidas seda teha? Isamaa ja Res Publica Liidul on selleks plaan olemas. See sisaldab linnaisade propagandamasina kaotamist ning olulist kokkutõmbamist viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud administratiivaparaadis ja poliitprogrammides, nagu mõttetud koolitused, Inno-Irja teadusteosed jms.

Kulutusi hätta sattunud inimeste, perede, laste, vanurite toetamiseks praegusel raskel ajal kärpida ei tohi.

Aru tuleb saada ka sellest, et linnaisad ei peaks hoolitsema ainult oma erakonnakaaslaste tööhõive eest ega käivitama siingi plakatlikke kampaaniaid, vaid tööpuudusega tõsiselt tegelema. Annab ju iga töötuks jääv inimene olulise hoobi linna eelarvele. Tallinn peab taastama suhtluse ettevõtjatega, praeguste korrumpeerunud tegelastega ei soovi tõsiseltvõetavad ettevõtjad koostööd teha. Inimestele töö andmiseks vajab Tallinn investeeringuid, nende leidmiseks tuleb paremini ära kasutada euroraha, mida linnaisad seni sisuliselt ignoreerinud on. Toompeaga vastasseisu otsimise asemel tuleks otsida võimalusi koostööks ja linnakodanike probleemide lahendamiseks. See omakorda eeldab tõsist muutust senises valitsemisstiilis.

Vahetusest rääkides tuleb aga meeles hoida ka eespool tsiteeritud Obama hüüdlause teist poolt ehk usku muudatuste võimalusse: jah, me suudame! Pole mingi saladus, et Tallinnas toimuva on teinud võimalikuks inimeste passiivsus ning arvamus, et nende valimistel osalemisest pole mingit kasu, kuna kokkuvõttes läheb kõik ikka samamoodi edasi. Paljuski on selle passiivsuse tekitanud erakonnad ise, kes inimeste mõistmisvõimet alahinnates pole üritanud nendega rääkida, ja mis eriti hull - ühise eesmärgi nimel koondumise asemel pigem üksteisega kakelnud ning seetõttu Tallinnas korruptandid ikka uuesti ja uuesti võimu juurde lasknud.

Loodetavasti oleme kõik neist kogemustest õppinud. See muudab reaalseks ka tõelise vahetuse. Selleks on tallinlastel vaja tegelikult vaid üht: tulla kohalikel valimistel välja ning anda oma hääl vahetuse poolt. Vaid sel kombel võime oma eesmärgid saavutada ja Tallinna linna tema elanikele tagastada.

Pöörane Intervjuu: Mart Laar - Lendav tünder

2009-09-10

Ka Mart Laar (49) tahab saada Tallinna linnapeaks. Kuidas ta Ekspressi intervjuus vastu peab?

Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest Mart Laari (49) on võrreldud karuga, kuid elavad sinised silmad ei sobi sellesse pilti.

Laar räägib kaks korda kiiremas tempos kui varem usutletud linnapeakandidaadid Pentus ja Pihl, võpatab tahtmatult fotograafi välklambisähvatuste peale ja kohendab oma tiraadide vahele rutaka käeliigutusega alla vajuma kippuvaid prille.

Aeg-ajalt haarab ta laual olevalt taldrikult küpsise ja näksib seda servast.

Laar ihkab Tallinna meeri kohta, kuid ei soovi kunagi saada presidendiks: "Ma olen liiga kannatamatu, liiga ebaviisakas, liiga agressiivne, ma sureks sinna ametisse lihtsalt ära. Ma ei taha võtta ühtegi ametit, kus ma niisama tühjalt istun, mulle meeldib täie rinnaga elada, täie rinnaga olla."

Krister Kivi: Kas teile kunagi horoskoop on koostatud?

Mart Laar: Issand jumal! Kui ma olin peaminister, siis vist keegi koostas. Mulle meenub häguselt, et mingi asi mulle laua peale pandi, kus olid ringid ja väga keerukad skeemid.

KK: Kas seda tehti riigi raha eest?

ML: (Lõkerdab ohjeldamatult) Ei-ei, seda ma võin küll garanteerida, et riigi raha eest pole horoskoope tellitud.

KK: Ma tegin teile horoskoobi täna hommikul, kasutades internetitarkvara.

ML: Ossa püha müristus!

KK: Teil on Kuu ühendus Marsiga: "Nii rõõm kui ka viha tulevad spontaanselt esile ega allu eriti teie mõistuse kontrollile.

Vihahoos võite palju rumalusi korda saata. Äkkvihast võitusaamine on üks teie eluülesannetest."

ML: (Rõõmsas äratundmises) Jah, ma olen kannatamatu, ma ei viitsi inimesi ära kuulata, see puudus mul on. Kõige jubedam vestlus on mul olnud elus inimesega, kellelt ma olen palju halbu kombeid selles vallas õppinud - Margaret Thatcheriga. Me kumbki ei viitsinud teineteise lauset ära kuulata ja vastasime käigu pealt. Ametnik, kes pidi üles kirjutama, läks täiesti hulluks.

KK: Seda teeb Merkuur Jääras, aga siis on siin veel Veenuse trigoon Uraaniga. "Teie jaoks on väga tähtis vabadus, seda eriti intiimsuhetes. Samas olete võimeline armuma esimesest pilgust ja kiirelt abielluma. Siiski tuleks selle seisuga võimalikult kaua vaba olla ja mitte end liiga vara abieluga siduda."

ML: (Lõkerdab ülemeelikult) See on näide, kuidas horoskoobid mööda panevad! Selles suhtes on natuke teistsugune see tegelikkus, või mitte natuke, vaid isegi palju. Ma olen oma abikaasaga väga õnnelik ja juba pikka aega.

Tarmo Vahter: Siit oleks hea võimalus tulla punkt 87 juurde valimislubaduses, mis ütleb: "Teeme koostööd uurimisorganitega ennetamaks, tõkestamaks ja avastamaks raha raiskamisi ja kuritarvitusi." Kui teie, härra Laar, olite esimest korda peaminister ja erakonna esimees, sai Isamaa raha riigiettevõtetelt, näiteks Tallinna Sadamalt. Oli see sigadus?

ML: No mul oleks muidugi lihtne öelda, et mis mina sellest teadsin, seda asja ajasid teised; aga teisalt ma olen erakonna esimees. Aga ma võin öelda, et Eestis ei tehtud ühtegi otsust, mis oleks olnud mõjutatud ühestki toetussummast, mis anti.

TV: Kuidas te seda täna hindate, et erakond võttis raha vastu?

ML: (Ohkab) Ega ma ei oska seda kuidagi hinnata, sest võetakse, mis seal salata, ju ka tänapäeval, on see siis Euroopa raha vormides või kuidagi teistmoodi.

TV: Aga te olite sellest rahavõtmisest teadlik?

ML: Ma jään lolli olukorda, öeldes, et ei teadnud, aga see oleks aus vastus.

KK: Teie programmis on öeldud, et tahate luua hooldekodusid, mis vastaks kõige tänapäevasematele nõuetele, jõuda olukorda, kus senist vanadekodu võiks "õigustatult nimetada päiksekoduks".

ML: (Veendunult) Ma arvan, et see on äärmiselt oluline!

KK: Miks peab neid "õigustatult nimetama päiksekoduks"?

ML: Sest selline koos vananemine, see peab olema päikseline. Ma mäletan omast ajast Kaugveri romaane, kus juba sõna "vanadekodu" võttis võbisema, ja olles ise kunagi käinud Pädaste mõisas asunud vanadekodus - see meenutas rohkem põrgu eeskoda kui paika, kus inimene võiks vananeda. Aga vanadekodu võib olla ka koht, kus leitakse endale hämmastava kiirusega uusi tuttavaid, uut tegevusvälja.

KK: Kas on olemas olukordi, kus enesetapp on kõige parem lahendus?

ML: Ei, ma ei arva, et kunagi on enesetapp lahendus! Ma lihtsalt usun seda! Mul on omad veendumused, arusaamad elust...

KK: Miks elu tingimata peab elama lõpuni - nii kaua, kui seda tuleb?

ML: Ma arvan, et see [põhjus] ongi kohtumine jumalaga ja kõik muu, mis käib sinna juurde.

KK: Kas te võiks kirjeldada jumalat?

ML: No vaadake, niipea, kui ma hakkan kirjeldama, hakkan ma seda rakendama poliitika tegemise vankri ette, nii et ma ei kavatse seda teile kirjeldada! Aga kui sa tahad jumalaga rääkida, siis käi armulaual - ja käi regulaarselt. Väga head on ka needsamad palvegrupid erinevates kohtades.

KK: Teie osalete palvegruppides?

ML: Olen osalenud jah!

TV: Teil on siin valimislubadus nr 67, mis ütleb: hoidume kliendisõbralike taksojuhtide kiusamisest. Täna kiusatakse Tallinnas kliendisõbralikke taksojuhte?

ML: Vaadake, sõidan tihti taksoga ja taksojuhid on ju uskumatult jutukad inimesed. Sealt ma pidevalt kuulengi, et need, keda tuleks kiusata, pääsevad suhteliselt leebelt, ja neid, kes töötavad suhteliselt korralikes fimades, ikka kotitakse täiega. (TV tahab midagi vahele küsida, kuid Laar ei lase end eksitada ja jätkab pikalt - EE) Ja see süsteem on vale!

KK: Kas olukorras, kus takso igasugune piirhind puudub ja pimedal tänaval võib ees oodata takso, mille sisseastumistasu on 1000 või 10 miljonit krooni - kas teie kui filosoofiadoktori meelest on inimene kohustatud ära maksma, kui ta kord juba sisse on istunud? Kas teie olete inimene, kes maksaks ära?

ML: Te lugesite mu horoskoopi, te teate, mida ma selliste nõudmiste peale ütleksin! Ja ma olen seda ka öelnud tegelikult - kord pimedal ajal üks takso sõitis ette ja tahtis tuhat krooni. Siis ma ütlesin, mida mõtlesin.

TV: Mida te ütlesite, härra Laar?

ML: Ah, ma parem ei kasutaks neid väljendeid, ikkagi avalik leht.

KK: Kas te riigikogus kaklusi olete näinud?

ML:
Kaklusi? Ei ole. Selles suhtes me Eesti Vabariigini ei ole veel jõunud, Eesti Vabariigi ajal mindi käsitsi ka kokku. Kuigi ma olen küll nüüd sattunud olema kõige suurema staažiga riigikogu tegelane; varsti kukub juba kolmekümnes aasta, mis on tõeliselt košmaarne uudis minu jaoks, ma olen tõeliseks poliitiliseks dinosauruseks muutunud, jube...

KK: Aga valitsuses?

ML: Ei, valitsuses ka mitte. Mõnes valitsuses ma olen küll kõrvalt näinud, kuidas ust paugutatakse ja asju loobitakse ja nutetakse ja nii edasi.
KK Mille peale siis üks Eesti poliitik nutma hakkab?

ML: Siis, kui talle väga halvasti öeldakse, ütleme nii.

KK: Te olete teeninud suuri summasid preemiate kujul (Milton Friedmani auhind aastal 2006 oli 6 miljonit krooni - EE). Palju teie tulumaks aastal 2007 oligi?

ML: No ikka palju, ma tõusin Eesti suurte maksumaksjate hulka. Ameeriklased vaatasid mind natuke nagu lollakat ja küsisid, et kas ma ei tea, mismoodi seda summat Eestisse kanda nii, et tulumaksu ei peaks maksma. Ma ütlesin, et tean küll, aga lõpetage ära oma rumalad ja lollakad ettepanekud.

KK: Millist varianti teile soovitati?

ML: Ma teadsin ise ka neid variante, ega ma loll ei ole!

TV: Kohvriga või?

ML: Ei noh, neid võimalusi on igasuguseid.

KK: Aastal 2007 te teenisite väga suure aktsiatulu (portfell kasvas miljoni - EE). On see raha veel aktsiates või suutsite te selle välja tõmmata õigel ajal?

ML: Mul vedas, suure osa ma võtsin õigel ajal välja. See on praegu kontol, seal tiksub ju praegu paremini.

TV: Te julgete hoida raha kroonides, härra Laar?

ML: Jah!

KK: Kui tuleks devalveerimisotsus, siis te saaks telefonikõne öö enne?

ML: Ma olen selle kõne saanud, ma olen juba üle elanud ühe korra selle olukorra. Kui me olime sunnitud Tartu Kommertspanga tegevuse lõpetama, siis kõik minu hoiused, kogu mu kahe esimese läände tõlgitud raamatu honorar istus Tartu Kommertspangas.

TV: Ja palju te kaotasite?

ML: Palju!

TV: Seda ei õnnestunudki tagasi saada?

ML: Ei. Ja poleks olnud midagi lihtsamat [kui raha õigel ajal välja võtta], sest [TKP tegevuse lõpetamine] oli minu enda otsus. Minu kolleeg Leedust käitus ju täpselt vastupidi - kõigepealt helistas pangadirektorile ja lasi oma deposiidi välja võtta ja kaks tundi hiljem murti direktori uks maha ja viidi direktor käeraudades minema.

KK: Väidetakse, et te ei vasta kunagi telefonile ja ei helista kunagi tagasi.

ML: (Justkui meelitatult) Vastab tõele!

KK: Miks?

ML: Teate, enamik inimesi, kes mulle helistavad, on need, keda ma ei tea. Need numbrid, kellele ma tahan vastata, on sissemärgitud, aga ega neid liiga palju pole, kuskil 10-20. Seal on lähedased ja siis on ka teatud sõpru ja mõned kõned välismaalt.

TV: Margaret Thatcher, Carl Bildt?

ML: Margaret Thatcher telefoni eriti ei kasuta, aga teine mees küll.

KK: Palju teil praegu on vastamata kõnesid?

ML: (Kougib telefoni välja ja siis kerge pettumusega) Oh, ei olegi - neli, viis. Ilmselt nad vaatasid mu päevaplaanist, et ma istun siin Eesti Ekspressis ja annan usutlust.

TV: Selge, võtame teie valimislubaduse nr 44, mis puudutab koolivägivalla tõkestamist. Härra Laar, milline on teie kokkupuude koolivägivallaga?

ML: Koolivägivalda otseselt ei olnud - vahetevahel andsin mina kolki, vahetevahel sain mina kolki, selles suhtes oli kõik tasakaalus. Minu päevikut lugedes oli mul suhteliselt lõbus.

TV: Kas üks klassivend, kellega kokkupuudete käigus teie prillid vahel purunesid, oli Imre Arakas?

ML: Ei, vastupidi. Ei-ei! Esiteks mu prillid ei purunenud sel ajal eriti. Nooremates klassides mul olid veel sellised prillid, et need sai enne kaklemist ära võtta.

TV: Millal te Arakaga viimati kohtusite? Mõnel klassikokkutulekul ehk?

ML: Jah, ja lennuväljal nägin ka vist ükskord.

KK: Kui palju te kaalute?

ML: Ausalt öeldes pole kaalu peal tükk aega käinud. Kaugelt võin ma selline aeglane ja tume tükk välja näha, aga nagu üks mu tuttav ütleb: lase Laar väljakule ja siis jookseb nagu hull. Ise nimetan [end] lendavaks tündriks.

KK: Metsavennana, praegusel aastaajal, kui mitu nädalat te vastu peaks?

ML: Oh issand jumal! (Haarab küpsise järele) See on rohkem peast kinni, vanasti surid just kõige tugevamad mehed esimesena ära.

KK: Ma olen töötanud läbi Alfred Käärmanni "Metsavenna käsiraamatu". Milline peab olema metsavenna ladu?

ML: Seal peab olema väga palju erinevaid nõusid, millesse on pandud soolapekki, liha, ja teatud tangaineid on pandud eri kohtadesse.

KK: (Segab vahele) Aga kui palju peab olema tikke?

ML: Oh issand jumal! Need peavad olema eraldi pakitud kõigepealt.

KK: Õige!

ML: (Rahuloluga) Käärmanni tunnen ma nii vanast ajast, et temaga te mind ei tõmba. Ma olen kobistanud temaga mööda neid metsi ja punkreid.

TV: Ma leidsin riigikantselei arhiivist ühe kirja, mis on saadetud detsembris 1992, kui olite esimest korda peaminister: "Olen maanaine ja ütlen nii, nagu mõtlen. Selline karvane peaminister on häbiks meie rahvale. Teie viite meie rahva autoriteedi alla suurriikide seas. Häbi, noor mees. Allkiri - Televiisori vaataja!"

ML: See kiri tuleb tuttav ette jah, aga ega mu imidž nüüd nii teistsugune ka pole. Prillid on natuke väiksemad ja habet on ehk kokku tõmmatud, aga üldiselt ma kavatsen samamoodi jätkata. Lakitud pupujukusid ma ei salli!

TV: See polnud ainuke kiri. (Tsiteerib) "Tihti-ühtepuhku on näha Teid esinemas T/V värvilisel kineskoobil... ees punastvärvi lips. Kui sõidate USA-sse - New Yorki - siis ärge seal sedavärvi lipsu kandke. Too punastvärvi lips on sealsete homoseksualistide tunnusmärgiks. Nende tuntuim kohtumispaik on 42 tänav, Broadway ja 5-enda avenüü lõigul."

ML: Vat seda kirja pole mulle tutvustatud, vat seda kirja ma ei mäletagi. Ossa pagan! Kõige hullem, et Ameerikas see lips mulle kingitigi. Ja mitte inimese poolt, keda võiks pidada homoks või joodikuks, vaid ühe USA kongresmeni poolt.

KK: Kas teie kui isamaaliitlase meelest, inimese meelest, kes usub jumalasse, homod pääsevad taevasse?

ML: No sellele küsimusele ma võin küll vastata jah. Ma arvan, et see ei sõltu sellest, see sõltub paljudest muudest külgedest.

Mis kõik on hea, kui ära tehtaks!

2009-09-07

Kummaline küll, kuid nii kriitiline misantroop kui ma olengi, olen teiste inimeste ja nende tegude tunnustuseks kirjutanud ning kõnelnud kaugelt, isegi võrreldamatult rohkem kui nende mahategemiseks. Olgu või pisiasi, aga väärt tegu väärib alati häid sõnu. Neid kuluks Tartule senisest enam.

Iseasi, et alati saab paremini. Tähtvere parki on asja ligemale poolesajal koeral. Enamik neist on toakoerad, kellest mul on kahju, sest koera õige koht on värske õhu käes.

Kunagi kirjutas Juhan Peegel vanast naisest Annelinnas, kes korjas oma koera sita tolle järelt ära. Elab Tähtvereski mees, kes seda teeb. Üks poolesajast koeraomanikust!
Ainult et: kui ta on oma koera järelt koristanud, viib ta asjaomase kilekoti... Vabadussõja mälestusmärgi veerde, sest seal asub lähim prügikast. Teised ei tee sedagi.

Kes peaksid niisuguste asjakäikude üle valvama ja trahvikviitungeid kirjutama - kas keskkonna- või muinsuskaitsjad?

Pea on, vari puudub

Tartul ja Tallinnal on mitu suurt erinevust, kaasa arvatud seegi, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar teeb tulusaks kõik, mis vähegi kõlbab. Täitsa selge: Tallinn pakub tööd märksa rohkematele kui Tartu ja Edgar Savisaar oleks kadunuke, kui ta sellega ei arvestaks vahemikus ühtpidi Aserist Haapsaluni ning teistpidi Helsingist Tamsaluni.

Tartu ei pea aga elama Savisaare järgi. Meie linnas on vähemalt paarkümmend linnaliinibussi peatuskohta, mis asuvad lageda taeva all. Mitmel uulitsal, näiteks Vaksali tänavas, täiesti jaburalt - ühel pool bussiteed on klaasist ootepaviljon, kuid teisele poolele pole rahakest jätkunud.

Tuled silmakliinikust välja, pisarakanalid puhtaks uhutud, ja saad kogu vihmasagara vastu vahtimist. Kas tõesti peab Tartus vahetama tervet koalitsiooni selleks, et teha korda kõik bussiootekohad?

Igale poole bussitaskut ei tee, lihtsalt pole ruumi. Siiski võiks Tartu linnaisadel ja -tädidel olla peas niigi palju mõistust, et saada aru: ootepaviljoni varju alla peab mahtuma vähemalt kuus inimest ja prügikastid nende juures peavad olema suuremad kui kastid parkides.

Miks? Bussipeatustesse koguneb ju rohkem inimesi! Kusjuures nad kõik näiteks kutsikatesse ehk mikrobussidesse mahtuda ei võigi. See on ajuvaba, kui taksosse istudes tuleb kinnitada surmarihmad, aga kutsikas võib sõita ka püstijalu.

Kas Tartu võmmid ja teised trahvi määramise õigusega tegelased ootavad uut poliitilist kokkulepet, mille tulemusena siis tehakse emba-kumba: kas võetakse rajalt maha iga kutsikas, kus sõitja seisab peatusevahe püsti, või vastupidi, võrdsustatakse kutsikad bussidega?

Siga õpetab paremini

Kuid tagasi prügi juurde. Prügiks võib olla ka inimese väljaheide ja muide, ma polegi aru saanud, miks «piss» on koguni hellitussõna, aga «kust» lubatakse üksnes kauniskirjanduses.

Tartu taksojuhtidel tuleb parklates oodata tundide viisi. Kus nemad, aga ka lehemüüjad, hädal käivad?

Üldistatud vastus ütleks, et lähimas kasiinos. Või koolis või kingapoes. Või võpsikus. Tartu bussijaamas tuleb selle eest maksta. Aga kellele sa maksad Tartu raudteejaamas või Maarjamõisas või Era tänavas? Kas keisrile? Eriti kui oled naine, kes ei saa ajada pükse rebadele, vaid kellel tuleb kleidisaba üles kiskuda.

Tartu ei ole miljonilinn, siin peaks saama selle asja korda.

Iseseisvus on õnnistanud Tartu linna andekate skulptuuridega. Vaevalt on terves maailmas ühegi teise akadeemiku pead pestud pärast ta surma sedavõrd järjekindlalt kui Baeri oma Toomel. Kreutzwaldi põlvedel pole ealeski istutud nii sageli nagu Vilde süles Vallikraavi nurgal.

Juba mõnda aastat on Tartul oma siga. Lihamüüjad Tartu vanal turul Mati Karmini taiest muidugi ei uuri, neile on tähtsam saada päeva lõpuks lett tühjaks. Turult ostjale pakub Karmini «Siga» midagi uut aga igal päeval. Selle sea ligiduses puudub läga. Mati Karmini jäädvustatud siga on puhas. Puhtam kui elu.

Elu on üldiselt mustem. Kui sa teed sigaretil ja paberossil vahet ning valid marki ja oskad välgumihklit laenata, miks sa siis ei oska muud kui visata koni maha? Olles piibu- ja suitsumeeste suhtes tolerant (popsutagu ning tõmmaku), ei ole ma siiski nende kojamees. Sinu suits, sinu koni, sinu koristamine enese järelt. Keegi ei keela, aga uhkus ei luba?

Kellelt siin küsida!

Teine asi on jalgratturite kiivrid. Need võivad olla küllalt tülikad ja ometi olen ma kiivristatult näinud päris väikesigi marakratte. Ega siis Tartu politseinikud pea hakkama iga lapsevanemat puuduva kiivri pärast kohtumajja vedama, aga kas ei ole pigem nii, et ka tilluke konstaabel igatseb tabada eeskätt suurt riigivastalist?

Mida rasvasem, seda tõusvam karjäär. Prefekt puuris - väga hea. Jalgrattur ilma kiivri ja ohutuledeta - tühja kah. Kas surmani?

Kolmandana tooksin esile selle lolluse, et taksol, mis peatuses ega kodus ei seisa, peab olema nn plafoon katuselt maha võetud. See tähendab: kui seisad parklas, siis jäta plafoon katusele, kui ootad sinna alles kohta, võta maha. Veelgi selgemalt: taksot sõites peab kaasas olema kui mitte akutoitega trell, siis vähemalt väga suur kruvikeeraja. Kohe hästi suur.

Kumb on sel puhul aga tähtsam, kas klient või kruvikeeraja?

Aga mida on mul küsida Juhan Partsilt ja Rein Kilgilt, kui lihtsam on avada Ülenurmel taas kord rahvusvaheline lennuliiklus, selmet korda teha kohalik raudteevärk, ühes sellega ka hädalkäimise-majandus?

Vaesustki annab korda teha. Selleks ei pea valimisi ootama. Tallinn tormab, Tartu passib.

Eesti ja euro voliniku kandidaat

2009-09-05

Pole sugugi üllatav, et Eesti tulevase eurovoliniku kandidaadi valimine äratab suurt tähelepanu. Kellele on oluline meie hea ja sisukas esindatus Euroopa Komisjonis, kes kadestab voliniku hüvesid, kes räägib vaid sisepoliitilistest kitkumistest.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena tahaksin korraks üle rõhutada mõned olulised momendid, mis ehk aitavad jahutada kergelt kuumaks kippuvat arutelu ning keskenduda Euroopas toimuvale.

Kõigepealt tahaksin hajutada selle eksijutu, et eurovoliniku kandidaadi esitamisega on väga kiire. Tõsi, aega ei saa lugeda küll kuudes, kuid kindlasti on meil rahulikult võimalik oma otsust ette valmistada lähema nelja-viie nädala jooksul.

Kuigi mõned liikmesmaad on juba oma kandidaadid esitanud (nagu näiteks Läti Piebalgsi näol), ei juhtu midagi enne, kui on selge, mis saab komisjoni presidendikandidaadi Jose Manuel Barroso kuulamistega Euroopa Parlamendis 16. septembril ning kuidas hääletab Iirimaa 2. oktoobril Lissaboni leppe kordusreferendumil.

Barroso on 8. ja 9. septembril Euroopa Parlamendi fraktsioonide ees, et tutvustada oma tegevusprogrammi järgmiseks viieks aastaks. Euroopa Rahvapartei, kuhu kuulub nii Barroso kui Eestist IRL, saab presidendikandidaadi materjalid kätte homme.

Euroopa Parlamendis väikest esindatust omavad liberaalid (meilt Reformi- ja Keskerakond) eesotsas Belgia endise peaministri Guy Verhofstadtiga ei välista, et Barroso võiks toetusest hoopis ilma jääda või et lõpphääletus võiks lükkuda oktoobrisse.

Ometi näib tõenäolisemana see, et juba juunis 27 liikmesmaa valitsuste toetuse saanud Barroso saab 16. septembril vajalikud toetushääled ka Euroopa Parlamendis. Kuid see ei tähenda veel automaatselt Euroopa Komisjoni uue. koosseisu kokkupanekut.

2. oktoobril leiab aset Iirimaa referendum Lissaboni lepingu üle, mis otsustab, kuidas hakkab Euroopa Liit 1 . jaanuarist edasi elama. Esmaspäevane Irish Times teatas, et 36 protsenti iirlastest toetab Lissaboni lepet ja 23 protsenti on vastu. Samas pole kolmandik valijatest veel oma otsust langetanud.

Kui Iirimaa leppe heaks kiidab, tähendab see väga olulist muudatust kogu Euroopa Liidu institutsionaalses pildis. See aga eeldab veel enne aasta lõppu mitmete väga oluliste ametikohtade täitmist.

Euroopa Komisjoni uue koosseisu kandidaatide kuulamised peaksid Euroopa Parlamendis toimuma novembris ning alles detsembris peaks aset leidma lõpphääletus. Seega veel kord - Eesti pole mingil viisil oma sammudega hilinenud.

Arutu ning argumenteerimata kiirustamise asemel on meile hoopis tähtsam siiski saavutada kaks eesmärki - vältida halvamaigulist sise

poliitilist ärategemist hea kandidaadi heakskiitmisel ning püüelda tulevases komisjonis valdkondliku voliniku (näiteks infoühiskonna ja meedia või siseturu ja teenuste volinik) kohta.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on teinud valitsusele ettepaneku, et kõigi kõrge

mate ametnike määramisel Euroopa Liidu institutsioonidesse, sealhulgas ka voliniku kandidaadi puhul, toimuksid enne valitsuse lõppotsuse tegemist vastavasisulised kuulamised parlamendis. Täpselt nii, nagu meie suursaadiku kandidaadid käivad ennast tutvustamas väliskomisjonis.

IplpArutu ning argumenteerimata kiirustamise asemel on meile hoopis tähtsam siiski saavutada kaks eesmärki - vältida halvamaigulist sisepoliitilist ärategemist hea kandidaadi heakskiitmisel ning püüelda tulevases komisjonis valdkondliku voliniku kohta.

Peeter Tishler: Tallinn hoolib ainult neist, kes käivad valimas?

2009-08-24

Jättes kommenteerimata kultuuriasutuste rahastamise konkursi, huvikoolide rahastamise lõpetamise päevapealt ja lasteaedade kärped, pean ma siiski kirjutama Tallinna spordipoliitika kardinaalsetest muutustest.

Senimaani päris hästi toiminud Tallinna spordipoliitika koostöö Tallinna Spordiliiduga on praegu kahjuks ühepoolselt lõpetatud. Hea tava kohaselt oleme seni olulisemaid muudatusi kooskõlastanud.

Aastate jooksul oleme koostöös spordi- ja noorsooametiga täiendanud ja parandanud Tallinna sporditegevuse toetamist, mis viimaks muutus peamiseks sporti ja huvitegevust väärtustavaks, efektiivselt toimivaks süsteemiks. Olen sellist kohaliku omavalitsuse spordikorralduse süsteemi mitmel korral ka mujal maailmas seminaridel ja kohtumistel eeskujuks toonud.

Praegu enam varasemat optimismi paraku jagada ei saa. Mitmed minu poole pöördunud Tallinna spordiklubide juhid on segaduses, kuna seni spordirahvale kinnitatud info põhjal on niinimetatud pearaha vähendamine viimane võimalus kärbete reas.

Keset südasuve teatati spordiklubidele aga, et teie tegevuse rahastamist vähendatakse 50 protsenti! Ei, mitte kaheksa ega kümme, vaid kohe laksti - 50 protsenti. «Polee pahaa,» nagu ütleks üks poliitklassik.

Tagajärjeks on väljakujunenud spordisüsteemi oluline muutumine. Treeneri elukutse väärtustamine, «lapsed tänavalt ära» poliitika, spordiklubide arendamine ja muu selline - unustage ära! Klubid on sunnitud treeningutasude hindu tõstma ja treenerite palku alandama, mis viib alla treeningute kvaliteedi ning vähendab laste hõivatust spordiga.

Linn otsustas vähendada sporditegevuse toetust 22 miljoni võrra. Matemaatika ütleb, et klubid peavad sama summa ulatuses kokku hoidma või tõstma treeningutasusid. Ilmselt nii ka tehakse: vähendatakse treenerite palku, tõstetakse tasusid, lõpetatakse tegevus.

Küsimus on nüüd juba vaid selles, et valikute tegemisel on linn otsustanud lõigata just kõige nõrgematelt. Nagu Postimehe hiljutine karikatuur sama teemat hästi portreteeris: «Lapsed pole ju meie valijad.»

Seejuures pole kuulda ega näha, et Tallinnal oleks plaanis vähendada kulutusi propagandale või tööjõule.

Loodan, et need ligi 20 000 Tallinna lapse vanemad, keda selline suhtumine puudutab, tuletavad ennast meelde kohalike omavalitsuste valimistel. Sest muud ei oska ma soovitada ka arvukalt minu poole pöörduvatele spordiklubide juhtidele ja treeneritele.

www.postimees.ee

Volikokku trügiv eurosaadik pole tõsiseltvõetav

2009-08-21

Juba on Keskerakond teatanud, et Euroopa Parlamendi saadikud kandideerivad kohalikel valimistel. Reformierakonna peasekretär nii kategooriline ei ole, ent peab seda tõenäoliseks. Mis „Imede õu" on Eesti ja kui algeliseks peetakse inimeste mõtlemisvõimet?

Meenutan, et päev pärast Euroopa Parlamendi valimisi jõudsid erakonnad konsensusele, et valimisseadust tuleb muuta ja eksperiment suletud nimekirjadega tunnistati ebaõnnestunuks. Paistis, et signaal, mida suurel määral vormis Indrek Tarandi valimisedu, jõudis kohale. Kui aga eurosaadikud kandideerivad kohalikel valimistel, siis tõestavad nad, et neid esitanud erakonnad pole millestki aru saanud. Jätkatakse põhimõtteliselt vale eeldusega, et valija on rumal. Valijal ilmselt kujuneb samasugune arvamus hoopis poliitikute kohta.

Aga mitte ainult see pole probleem, vaid probleem on ka eurosaadikute tõsiseltvõetavus ja mulje, mis sellise sammuga Eesti poliitikast jäetakse. Eurosaadiku töö liikmesriigi kohalikus volikogus pole füüsiliselt ja ruumiliselt mõeldav, ta peab veetma pikad nädalad Brüsselis või Strasbourgis. Lisaks sellele lähevad siin lootusetult segamini poliitika tegemise erinevad tasandid.

Riigikogu liikmed saavad osutada võimalusele, et volikogu mandaadi saab vastu võtta siis, kui Riigikogu liikme volitused lõpevad. Lisaks ei takista miski näiteks Riigikogu liikmete tööd Tallinna linnaosade halduskogudes. Seevastu Euroopa Parlamendi liige on nädal nädala järel Eestist ära ning tema mandaat lõpeb alles viie aasta pärast, seega pärast oktoobris valitavate kohalike volikogude mandaadi lõppu.

Surudes Euroopa Parlamendi liikmeid kohalikel valimistel Tallinnas kandideerima süvendavad neid esitavad erakonnad tegelikult kõike seda, mille eest kevadised valimised poliitikuid hoiatasid - võõrandumist, valija mitteaustamist ja poliitika muutmist palaganiks. Selle üle võiks muiata, aga kaugemale vaadates on see meie ühiskonnale ja poliitilisele kultuurile pigem traagiliste tagajärgedega.

Poliitik peab sageli olema heas mõttes rahvavalgustaja. See on eriti ilmne eurosaadikute puhul, sest Euroopa Liidu toimimisest teatakse ikka veel üsna vähe. Euroopa Parlamendi valimiste eel lubatigi sellist rolli täitma hakata. Praegu aga tuleb Keskerakonna esindajail selgitamist alustada hoopis sellest, kuidas kavatsetakse linnavoliniku roll Tallinnas ja eurosaadiku roll Brüsselis ühendada. Pole just mõistlik algus.

KOMMENTEERI SIIN!

Lisaks avaldatud:

25.08.2009 Hiiu Leht

Apoliitiline linnapea puhastab õhku

2009-08-11

Mittepoliitilise linnapea ideel on jumet kasvõi sellepärast, et see vastab inimeste ootustele. Erakonnapoliitika pole kunagi ühiskonnas ülearu populaarne, aga Eesti praegune olukord toimib skepsist süvendavalt.

Kindlasti jääb Eesti poliitiline süsteem erakonnapõhiseks ka tulevikus. Küll aga on vaja vabaneda nende võimutasandite tarbetust politiseerimisest, mis terve mõistuse järgi erakonnapoliitikat ei eelda.

Kõikvõimalike maa- ja linnaosavanemate politiseerimine on tarbetu veidrus, mida meie poliitilise süsteemi loojad ilmselt algselt ette ei näinud ning mis on pigem mõjunud nende ametikandjate autoriteeti madaldavalt. Rääkimata sellistest jaburustest, nagu kunagine katse keelata kohalikel valimistel kodanike valimisliidud ja tuua üleriigiline erakonnataplus mõnesaja elanikuga valdadesse.

Eestile tuleb kasuks hoopis see, kui võimalikult palju kodanikke astub poliitiliste erakondade liikmeks, lööb kaasa nende poliitikate kujundamises, muutes sellega praegused erakonnad ja ka erakonnasisese demokraatia palju tõsiseltvõetavamaks. Paraku on suund tihti olnud vastupidine - erakondade küllalt kitsast kandepinda püütakse kompenseerida politiseerimisega nendel võimutasanditel, kus see on täiesti mittevajalik ning jätab endast pigem administratiivse mõjutamise maigu.

Nüüd aga apoliitilise linnapea idee juurde, mis tekitas eelmisel nädalal õige elava ja terava diskussiooni. Kõigepealt esitas Indrek Tarand selle idee ebaharilikul moel, eeldades, et tema ümber koguneb Keskerakonda võimult tõrjuv opositsioon ning erinevate erakondade linnapeakandidaatidest saavad teised viiulid ehk abilinnapead.

See pole välistatud, kui enne tehakse erakondadeülene kokkulepe ning too mittepoliitiline poliitik X esitatakse avalikkusele kas „mittekandideeriva ühiskandidaadina" või valitakse tõesti välja hoopis personaliotsingufirma abiga. Hea tahtmise korral on see isegi võimalik, kuid paraku kiirustas mõni potentsiaalne osapool seda ideed juba eos ilma pikema kaalumiseta tagasi lükkama.

Oma klassikalisel kujul eeldaks mittepoliitilise linnapea mudel seda, et poliitilised otsused jäävad volikogu pärusmaaks ja nende elluviimine usaldatakse professionaalsele ametnikkonnale. Järelikult pole sel juhul mõtet ka poliitilistel abilinnapeadel, rääkimata madalama taseme juhtidest.

Kindlasti tasub Eestil sellist lähenemist kaaluda. See eeldab kõrget ametnikukultuuri ning senise tava väga olulist muutmist. Eeldatav positiivne efekt on parteilise korruptsiooni vähenemine, mis kahtlemata aitab kaasa ka muu korruptsiooni minimeerimisele. Tõenäoliselt tuleks seda teemat käsitleda haldusreformi kontekstis.

See aga ei tähenda, et eelolevate kohalike valimiste kontekstis on hiljaks jäädud. Positiivseid samme saab teha Tallinnas isegi juhul, kui mingil põhjusel jäädakse poliitilise linnapea juurde. Näiteks on võimalik depolitiseerida linnaosavalitsused (ilma seejuures linnaosi kaotamata), jagada linna propagandateenistuse eelarve elulisemateks vajadusteks jne.

Tõsine probleem on ametnikkonna politiseerimine. See pole enam toimunud n-ö vana ametnikkonna sundparteistamise teel, sest nii tekib ebameeldivaid tagasilööke avalikkuse silmis, vaid pigem keskerakondlaste järk-järgulise, kuid lõppkokkuvõttes ulatusliku imbumisega erinevatesse Tallinna linnaametitesse.

Kui ka teised on valmis sama mudelit järgima, siis see tähendab, et munitsipaalvõimu teostavatel erakondadel on oht muutuda aateühenduse asemel tööbörsiks. Kahjuks ei tee selline börs valikuid inimeste sisulise pädevuse alusel. Eriti praeguse tööpuuduse juures riivab see aga tõsiselt ühiskonna õiglustunnet.

Kuna nimedega opereerimine köidab hästi avalikkuse tähelepanu, siis on mittepoliitilise linnapea ekvivalendina juba kasutatud Jõksi, Nõlvaku ja Kunnase nimesid. Elame, näeme. Siiski olen veendunud, et olulisem kui põnevate nimede hõikamine auditooriumile, on täna aru saada, millistel tasanditel ja kuidas saab munitsipaalvõimu ülemäärast politiseerimist piirata. Siin on reserve nii ausate ja sisuliste konkursside korraldamiseks kui ka lihtsalt tööjõukulude kokkuhoidmiseks.

Seni aga, kuni sõltumatu linnapea nominendid veel kuskil luulelises kõrguses hõljuvad, meenub mulle poliitilise persoonivaliku hädine reaalsus, näiteks Reformierakonnast Keskerakonda asunud linnavolinik Svetlana Melehhova. Selle ülemineku hind oli Kanutiaia noortemaja direktori töökoht, mille proua Melehhova pälvis vaatamata kehvale eesti keele oskusele, kollektiivi ja avalikkuse vastuseisule. Paraku pole Melehhova sugugi ainus näide.

Lühidalt on Melehhova kaasuse taga terendav oht see, et valija saab sõltumatute linnavolinike ja pädevate ametnike asemel armetu poliitilise proletariaadi, kel pole muud plaani kui iseenda väikeste huvide teostamine.

Sellepärast on Keskerakonnal väga kasulik järgmised neli aastat opositsioonipingil istuda. Nii saaksid end linnavõimu külge kinnistanud keskerakondlased kõige selgemal kujul teada, et Edgar Savisaare pingutustele vaatamata ei asu Tallinn mitte kusagil päriliku klannivõimuga Kesk-Aasias, vaid pigem ikka Põhjamaade poliitilises kultuurkonnas. Ja kindlasti on Tallinnas palju valijaid, kes ootavad just sellist signaali.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks avaldatud:

13.august 2009 KOIT

Neljaparteiline Eesti?

2009-07-21

Erakondi küll kritiseeritakse, kuid ilma nendeta pole võimalik ehitada demokraatlikku süsteemi. Iseküsimus on see, mitu erakonda Eestisse mahub. Teadlased Laakso ja Taagepera on välja töötanud erakondade tingarvu, mille alusel saab välja selgitada, kui mitmel erakonnal saab olla parlamendis otsuste tegemisel mõjuvõimu.

Eestis on pärast taasiseseisvumist toimunud viied parlamendivalimised ning meil pole domineerivat erakonda. Kui vaadata valimiste tulemustel moodustunud valitsustele ennustatud kestvust ja tegelikku valitsusaega, tuleb välja, et Eestis saab kaalukas mõju olla neljal erakonnal. Riigi suurust arvestades on see loogiline ega välista hulga pisiparteide olemasolu.

Neljaparteisüsteem tagaks stabiilsema valitsuse. Tõsi, aasta-aastalt on valitsuste kestmine muutunud püsivamaks. Paraku pole veel ükski valitsus saavutanud ideaaltulemust - valitseda terve valimistevahelise perioodi. Neljaparteisüsteem annaks selleks võimaluse, sest mida vähem on partnereid, seda lihtsam on leida kompromisse. Nii võtaks üks koalitsioon otsused vastu ning tunneks nende mõju ka omal nahal.

Praegu ei paista, et parteimaastik korrastuks. Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine 2006. aastal oli pigem üllatusmoment. Ent võrreldes erakondade reitinguid oleks loogiline oodata ühinemisi.

Riigikogu 2011. aasta valimiste eel on põnev teada, mis saab Rahvaliidust, kellel on praegu kuus parlamendikohta. Vahepeal tundus, et Rahvaliit laguneb. Lisaks tõi noorte toomine eurovalimiste nimekirja etteotsa tugeva tagasilöögi, sest ei tuntud ära erakonna nägu. Rahvaliidu tulevik sõltubki eelkõige sügisestest kohalikest valimistest. Soovides säilitada liikmeskonda, võiksid nad mõelda ühinemisele, kuid kes oleks kosilane?

Erinevad kahtlustused ja endiste liidrite süüdimõistmine kohtus ei meelita nende juurde kedagi. Et Rahvaliit on end nimetanud maalähedaseks erakonnaks, oleks üks võimalikest partneritest näiteks rohelised, kellel on ka riigikogus kuus kohta.

Rohelised pole aga kohalikul tasandil veel ilma teha jõudnud. Rahva pettumine erakondades ei tee nende pingutusi lihtsamaks. Lisaks on suur küsimus, kuidas suudetakse jätkata n-ö peataolekus - tunnustavalt tuleb imestada, et selge juhtimisstruktuurita partei on koos püsinud.

Sotsid (kümme kohta riigikogus) said eurovalimistel raske tagasilöögi. Koalitsioonist lahkumine ei toonud oodatud edu, kuid samas on sotsid üsna pikalt ühel kohal tammudes vapralt vastu pidanud.

Roheliste, Rahvaliidu ja sotside kooslus oleks üsna omapärane, samas pole neil suuri ideoloogilisi vastuolusid. Rohelisi on mõnes küsimuses raske kuhugi paigutada, kuid kalle on vasakule. Rahvaliit on seisnud suuremate sotsiaalsete hüvede eest, ehkki mitte väga veenvalt. Sotsid looksid siduva ideoloogilise telje. Ent vaja oleks ka tugevat ja pädevat liidrit. Praegused liidrid - Pihl, Strandberg ja Rüütli - pole suutnud tuua veel wow-efekti, mis kindlustaks neile stabiilse tuleviku.

Loogilisem liitumine oleks IRLi (19 kohta) ja Reformierakonna (31) oma. Neid ühendab parempoolne maailmavaade ja ka liidrite sarnane käekiri otsuste vastuvõtmisel.

Kas omavahel võiksid läheneda hoopis Keskerakond (28 kohta) ja sotsiaaldemokraadid? Keskerakonna esimehe persoon ilmselt välistab liitumise mis tahes teise praeguse parlamendierakonnaga. Aga ilma Savisaareta võib see erakond isegi lõhestuda.

Üldisemalt räägib erakondade ühinemise vajaduse poolt see, et Eesti poliitiline maastik vajab uut põlvkonda. See käib üsna raskelt - nii paljude parteide jaoks tegusaid noori lihtsalt ei jätku. Kui noored tulevadki, on nende elukogemuste pagas nõrk. Väheste noorte osaks jääb halvustav väljend «poliitbroilerid». Mille üle peaks lähiajal kindlasti arutlema, on valimisliitude, aga eeskätt erakondade vahel sõlmitud valimisliitude lubamine, sest nii saaksid sarnase profiiliga poliitilised jõud koostööd teha. See oleks ka eelis võimalikeks liitumisteks.

Kaheparteiline süsteem lõhestaks ühiskonda ja see poleks Eestile hea. Neljaparteiline süsteem tervendaks poliitilist kultuuri. Seda on vaja, et tugevdada vastutust ning luua selgust erakondade maailmavaadetes.

Kommenteeri SIIN.

Erakonnaegoismiga kaugele ei sõida

2009-07-01

Nädala jooksul on ilmunud silmapaistvad artiklid Kaarel Tarandilt ja Enn Soosaarelt. Nad osutavad praeguse erakonnademokraatia nõrkusele. Olen autorite paljude seisukohtadega nõus, mõne rõhuasetuse puhul tahaksin täiendada ja täpsustada.

Enn Soosaare väide, et parlamendierakonnad peavad tähtsaks parteipoliitilisi taktikalisi mänge, kuid unustavad kõrgemad ühishuvid, on minugi meelest pahatihti õige. Lisan niipalju, et need märgid on valusalt näha juba pikemat aega. See iseloomustas 2007. aasta valimistega võimule tulnud kolmikliidu valitsust, aga iseenesest joonistus üheplaaniline poliittehnoloogia välja tunduvalt varem. Näiteks 2007. aasta valimiste eel oli sellele pea võimatu vastu seista ja kui mõni poliitiline jõud oleks seda teinud, tähendanuks see ilmselt häältekaotust.

Isamaa ja Res Publica Liidu korraks välja hõigatud sõnum "õnn ei ole rahas" jäi nõrgaks ja krüptiliseks.

Minu meelest on just majanduskriisi tõttu tekkinud võimalus kitsalt poliittehnoloogilisest paradigmast välja tulla ning hakata olukorda riigis ja ühiskonnas üle pika aja kainelt hindama. Tõsi, me reageerime aeglaselt. Lõputuna paistva kärpemaratoni asemel tulnuks ja tuleks astuda märksa otsustavamaid samme.

Miks otsustusjulgust napib? Arvan, et enam pole niivõrd süüdi alasti poliittehnoloogilisus, kuivõrd soovmõtlemine, millest on raske jagu saada.

Kaarel Tarand seostab oma venna edu Euroopa Parlamendi valimistel erakonnademokraatia nõrkusega. See on valdav arusaam. Usun siiski, et kriis ei ähvarda erakonnademokraatiat, vaid pikalt vohanud erakondlikku egoismi. Erakonnademokraatia jääb püsima, aga erakonnaegoism oma senisel kujul ei ole jätkusuutlik.

Samal ajal pole võimalik, et üksikkandidaatide summaarne häältesaak ja edu riigikogu valimistel küüniks ligilähedale Indrek Tarandi eurovalimistel saavutatule. Nii Eestis kui Euroopa Parlamendis teevad poliitikat erakonnad.

Kohalikel valimistel võib pisut paraneda valimisliitude võimalus. Kui see nii läheb, näitab see minu meelest Eesti demokraatiamudeli tugevust, mitte erakonnademokraatia langust.

Tegelikult toetab erakonnademokraatia püsimist Kaarel Tarandki. Olen nõus, et erakondade sisedemokraatia jätab tihti soovida. Ideaalis võiksid just erakondade liikmed tipule meelde tuletada, et riigi pikaajaliste huvide silmaspidamine on palju tähtsam kui lühikeste jalgadega poliittehnoloogia.

Nagu Tarandit inspireeris mindki Jüri Adamsi Vikerkaares ilmunud ohuartikkel valimissüsteemi kergekäelise muutmise kohta. Eelmise sajandi majanduskriis näitas, et rahulolematus võib kergesti viia demokraatiamudeli ja valimissüsteemi revideerimiseni, sealt edasi juba autoritaarsete režiimide tekkeni. Ta hoiatab kinniste nimekirjade eest eurovalimistel ja Tallinna üheks valimisringkonnaks tegemise eest kohalikel valimistel. Paistab, et Adamsi sõnum on kohale jõudnud.

Kui varem on demokraatiakriisi kuulutajad asunud esimese asjana valimissüsteemi lammutama, siis nüüd ollakse ses suhtes palju alalhoidlikumad.

Vt Kaarel Tarandi "Erakonnademokraatia päästmiskatse", Sirp, 12. juuni, Enn Soosaare "Kolm mõtlemiskohta", Postimees, 15. juuni, Kaarel Tarandi "Ajutrust või orjamass?", Eesti Päevaleht, 17. juuni, Jüri Adamsi "Eesti valimissüsteemi kriis", Vikerkaar, 2009/4-5.

KOMMENTEERI: www.herkel.net

Valimissüsteemiga ei mängita

2009-06-16

Europarlamendi valimiste üks positiivne tagajärg küpses kiiremini, kui oleks arvata osanud. Suletud valimisnimekirju ei toeta vist enam keegi. Kui selles eksperimendis midagi positiivset oli, siis see, et inimesed hakkasid paremini mõistma senise valimissüsteemi väärtust, kus hääle andmine kindlale kandidaadile ja samas nimekirjale on hästi tasakaalustatud. Sama mõistmine on saabunud riigikogule ja seni suletust kaitsnud erakondadele, kes nüüd on valmis avatud nimekirjad taastama.

Samuti paistab, et ka Tallinna üheks valimisringkonnaks tegemine on vähemalt eelolevateks valimisteks päevakorrast maha võetud. Tegelikult on
üpris tõenäoline, et suletud nimekirjade läbikukkumine eurovalimistel lõi siingi kellegi jaoks ohulambikese põlema. Linnaosade kaotamine ja ühe
ringkonna pealesurumine Tallinnale võib vabalt anda samasuguse tulemuse.

Valimissüsteem ei ole midagi, millega päevast päeva eksperimente teha. Eriti siis, kui see eksperiment on valijatele vastukarva, võib valija
käitumine olla ootamatu ja anda „kavala" muudatuse kavandajale valusa õppetunni.

Vanematele lisahääle andmisest võidaks kogu ühiskond

2009-06-12

Hiljuti käidi taas välja idee, et valimistel lapsevanematele lisahäälte andmine viiks ühiskonna rohkem tasakaalu. Andrei Hvostov pidas seda rahva püsimise aluseks, Tõnis Lukase arvates tõstab tasakaalupunkti selline nihutamine ühiskonna silmis ka hariduse väärtust.

Sotsioloogiliste küsitluste kohaselt on hariduse edendamisest huvitatud peamiselt kuni 40-aastased. Mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkab ta huvituma pensionisüsteemist ja seda vähem erutab teda põhikoolikorraldus või lasteaiateenus.

Lasteaia- või kooliõpetajate käekäik läheb rohkem korda lapsevanematele ja jätab suhteliselt ükskõikseks lasteta pered.

Vanu inimesi ei huvita haridus

Elanikkonna vananedes ja laste arvu kahanedes on üha vähem neid ühiskonnaliikmeid, kes peavad kooli ja õpetajaid väga tähtsaks. Enamuse selline võim vähemuse üle on lühinägelik, eriti olukorras, kus vähemus on kunstlikult tekitatud. Kunstlikult selles mõttes, et valimisõigus on küll igal inimesel, aga inimeste hulka ei loeta alla 18-aastaseid lapsi. Muide, suhteliselt hiljuti ei peetud ka naisi inimesteks - Eestis on naistel valimisõigus olnud vaid 91 aastat.

Mitmed pedagoogid on aeg-ajalt unistanud ajast, mil isegi Tootsid õpetajatele kui vaieldamatutele autoriteetidele alt üles vaatasid. Samal ajal olid lapsed ühiskonnas väärtus.

Lastetutel oli vanaduspõlve kindlustamine vaevarikas ning ühiskondlik positsioon nõrk. Olgugi tulevase tööjõu või pensionisambana (jätmata kõrvale ürgset rõõmu järeltulijate üle), olid lapsed elu plusspoolel. Lapsed olid rikkus, sotsiaalne väärtus, auasi, staatusesümbol, kindel märk turvalisest tulevikust ja kindlustatud vanaduspõlvest.

Bismarcki pensionireform

Kui sul lapsi polnud, pidid juba varakult välja vaatama mõne lahke sugulase, kelle reheahju taha ennast vanaduspäevi veetma pakkuda. Täitsa loomulik, et sellises olukorras olid õpetajad au sees - nende tähtsast suunamisest sõltus, mis kapitaliga „pensionisammas" suureks kasvas.

Juhtus aga nii, et vanaduspõlve kindlustamise süsteem tehti ümber - pärast Bismarcki pensionireformi hakkas eakate hea põli sõltuma hoopiski palgasummast, mis noorena teenida suudeti. Laste olemasolu kaotas sestpeale kiiresti tähtsust.

Lapsed on ühiskonnast välja tõrjutud

Praeguseks tähendab laste olemasolu peres materiaalselt kehvemat olukorda, sotsiaalselt madalamat positsiooni ning vanaduspõlve perspektiiv on suisa vastupidine - mida rohkem lapsi, seda väiksem võimalus palgatööks ja seda tillukesem tuleb pensioniraha. Laste ja sellest tulenevalt ka lastega tegelejate positsioon ühiskonnas muutus samuti vastupidiseks - ema-isa silmaterad on lapsed muidugi edasi, aga ühiskonnast on nad sisuliselt välja tõrjutud. Ei pääsenud devalveerimisest ka õpetajaamet - väheväärtuslike laste õpetamine väljendub ühiskondlikul hinnanguskaalal keskmise palgana vaid parimatel juhtudel.

Laste ja lapsevanemate silmis on õpetajad endiselt Väga Tähtsa Töö Tegijad, kuid kes meiesugust vähemust kuulab?! Alaealised pole mingigi elektoraat ja kõik eelarvekärped nii Tallinna linnas kui ka Eesti riigis on alanud lastega peredest, lasteaedadest, koolidest.

Elagu noor Eesti!

Lahendus oleks mitte ainult õpetajaameti taasväärtustamiseks vajalik, vaid ka rahva püsimise seisukohast ülioluline tasakaalu loomine poliitilises süsteemis. Üks laps on üks inimene ja valimistel on olulised kõik. Nii liiguks ühiskond normaalse tasakaalupunkti poole ja tõuseks nii laste, lapsi õpetavate inimeste kui ka lastega perede olulisus ühiskonnas. Kellel on hääl, sellel on võimu ja lugupeetust, tema ees kummarduvad poliitikud ja temaga arvestab kogu ühiskond.

Last inimeseks pidades oleks tasakaalu veidi rohkem ning nii võidaksid elu mõlemad otsad, sest vajavad ju lapsed ja eakad ühtemoodi sotsiaalselt turvalist elukeskkonda.

Intervjuu: Tunne Kelam: valimiste tähelepanu koondus protestile

2009-06-12

Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam leiab, et Eesti suuremad erakonnad tegid ränga vea, ignoreerides kodanike selget vastuseisu suletud nimekirjadele.

Kas need europarlamendi valimised olid protestivalimised?

Valimised pakuvad kodanikele kõige normaalsema võimaluse ja õiguse protestiks. Eestis avaldus see protest erakordse jõuga eelkõige nn suletud erakonnanimekirjade vastu, mis välistavad valija võimaluse toetada konkreetset kandidaati. Olen järjekindlalt pooldanud avatud nimekirju ning sügavalt veendunud, et Eesti suuremad erakonnad tegid ränga vea, ignoreerides kodanike selget vastuseisu suletud nimekirjadele.

Ma ei tea, kas keegi üldse võttis vaevaks teha sel teemal mingit arvamusküsitlust. Meenutan, et esimeste europarlamendi valimiste eel (2004) võitlesid tookordsed Isamaaliit ja Res Publica välja avatud nimekirjad. Paar aastat hiljem taastasid Keskerakond ja Reformierakond seadusemuudatusega kinnised erakonnanimekirjad.

IRLi volikogu kohustas mais 2008 IRLi fraktsiooni riigikogus algatama eelnõu lahtiste nimekirjade taastamiseks, mis anti sisse, kuid jäi seisma suuremate erakondade toetuse puudumise tõttu. Minu arvates tekitas just hoolimatus suurema osa kodanike tahte suhtes hiiglasliku protestipotentsiaali, mis kanaliseerus üksikkandidaat Tarandi isikus.

Sellise protesti mastaapi ei osanud keegi ette näha - tulemust, kus üksikkandidaat pälvib kaks mandaati ehk saab samapalju hääli kui võitnud erakond. Moraal on selge - kui erakonnad osutusid skandaalselt tundetuiks, lausa ülbeteks kodanike arvamuse suhtes, siis provotseeris see valijaid neile õppetundi andma.

Õppetunni teine külg on aga nukram - tähelepanu koondus protestile, mitte sisule. Mitte sellele, mida tehakse europarlamendis nende kuue kohaga. Indrek Tarand ise keskendus protestile, mitte positiivsele programmile. Teisisõnu, võimas protest kodumaal ei kanaliseeru kuidagi Euroopas, ei tekita seal isegi pinnavirvendust. See jääb Eesti siseasjaks. Üksikkandidaat jääb üksikuks saadikuks ka Euroopas.

Teine protest, millega pandi tuhanded täiendavad valijad liikuma, oli eurovalimiste ärakasutamine siseriikliku opositsiooni kunstliku õhutamisega Keskerakonna poolt. See oli suunatud peaministri vastu ning sel polnud sisuliselt midagi tegemist Euroopa teemadega ega isikute kvaliteediga, kes meid seal peaksid esindama.

Kui suur on ikkagi võimalus Euroopas Eesti asja ajada?

Esiteks ei saa neid kaht - Euroopat ja Eestit - vastandada. Euroopa ühised «asjad» on suuremas osas ka Eesti asjad ja huvid. Euroopa Liit on ühistel väärtustel ja majandushuvidel põhinev ühendus, mille ideoloogiaks on solidaarsus. Muidugi on tegelikus elus liikmesriikide huvide vahel erinevusi, sel juhul kaitsevad vastava riigi europarlamendi liikmed enamasti omaenda riigi huve, tõustes kõrgemale erakondlikest huvidest.

Kuid Euroopa Parlament on samas täiesti ainulaadne foorum Eesti asja ajamiseks ja tutvustamiseks, kuivõrd Eesti esindajail on kasutada neli päeva nädalas maailma suurim demokraatlik esinduskogu rohkem kui 700 poliitikuga 27 riigist, kellele Eestit ning Eesti asja tutvustada ja poolehoidu võita. Europarlamendi liikmete kaudu on kõige tõhusam viis mõjutada vastavaid valitsusi Eestile soodsalt.

Juba Eesti kandidaadiajal olid europarlamendi kolleegid meie jaoks tõhus tugi, kes osutasid meie seisukohtadele kõige enam mõistmist ja enamikul juhtudel toetasid neid. Eesti järjepidev tutvustamine, Eestile hea nime ja usaldusväärsuse saavutamine on tegevus, mis kunagi ei lõpe. See on kõigi meie kodanike ühine ülesanne.

On selline telepilt olemas, kus te tühjale europarlamendi saalile kõnelete...

Suhteliselt tühjad saalid on tavaline osa tänapäeva demokraatiast.

Kui näete telepildis Eesti saadikut tühjana tunduvas saalis kõnet pidamas, siis ei ole kindlasti tegemist Eesti vähese tähtsusega või meie boikoteerimisega. Tühi saal ei peegelda tingimata arutatava teema tähtsust või parlamendiliikmete huvi puudust.

Asi on selles, et vastavad teemad on enne läbi arutatud parlamendi komisjonides ja poliitilistes fraktsioonides, kes siis saadavad oma esindajad istungisaali kõnesid pidama. Teised fraktsiooni liikmed, kes esinejate seisukohad on eelnevalt heaks kiitnud ja kellesse antud küsimus erialaliselt ei puutu, tegelevad kahekümne muu ülesandega (samas sageli jälgides kõnesid oma büroos ekraanilt) ning tulevad täies koosseisus saali siis, kui arutatud küsimused pannakse hääletusele.

Hääletustest osavõtu üle peavad fraktsioonid väga ranget arvestust. Kuid ei tohi unustada, et isegi suhteliselt tühjas saalis viibib täisistungite puhul alati Euroopa nn valitsuse ehk Komisjoni liige, samuti eesistuva riigi minister, kellele parlamendiliikmed oma kõned adresseerivad ja kellelt reageeringut ootavad.

Tähtis on see, et kõneleja saab oma seisukoha esitada otse teiste Euroopa institutsioonide kõige kõrgemale tasandile ning seega nende institutsioonide tegevust mõjutada. Kuid on sageli olukordi, kus istungisaal on täis. Kõik oleneb teemast. Näiteks oli saal täis ka siis, kui mais 2007 minu algatusel arutati olukorda Eestis pärast aprillimässu.

Küsimus-vastus. Peeter Laurson

2009-06-11

Kuidas prognoosite eurovalimiste valgusel oma erakonna võimalusi sügisestel kohalikel valimistel? Millele kavatsete rõhku panna ja mida oma tegevuses korrigeerida?

Eurovalimised näitasid meie prognooside õigsust - eesmärk oli valimised Tartus võita või saada vähemalt võidule ligilähedane tulemus. 15,3 protsenti häältest pole paha, Tartus olime Eesti teistest piirkondadest kõige tugevamad. Ka meie põhikonkurenti Reformierakonda toetas palju inimesi, aga häälte hulgalt oli see siiski tagasiminek. Pigem on näha, et Keskerakonna toetus on Tartus suurenenud.

Võib olla üpris tõenäoline, et saame ka kohalikel valimistel hea tulemuse. Ei usu, et teeme väga suurejoonelise kampaania, eesmärk on pigem lähemalt tutvustada kandideerijaid ja kampaania sisu võikski olla rohkem informatiivne.

Sisulisi koosistumisi oleme erakonnas teinud, ideed on settimas ja välja tuleme nendega sügisel, mil majanduslik olukord on ilmselt pisut teine.

Muidugi oleme praegugi kokku võtnud, mida võiks teistmoodi teha, mida peaksime silmas pidama, oma volikoguliikmete kaudu oleme teada andnud, kuidas suhtume ühte või teise probleemi. Pool aastat tagasi rääkisime, et vähemalt tund parkimist peaks kesklinnas tasuta olema, ja nüüd on linnavalitsus samale seisukohale jõudnud. See tõestab, et oleme õigel teel ja tajume linna olukorda.

Aruteludes ettevõtjatega on välja tulnud, et kõige häirivam on linna asjaajamine, see peaks muutuma ettevõtjasõbralikuks, linnaametnik peaks eeskätt olema ettevõtja teenistuses, mitte vastupidi, ja aitama leida kiireid lahendusi. Aastaid on soosituid n-ö ühe sõpruskonna inimesi, teised ettevõtjad on tõrjutud linnast välja. Kõik ettevõtjad peaksid olema Tartus võrdsed ja tingimused ettevõtluseks samuti. Tahame viia ettevõtluse täiesti neutraalseks, et ettevõtjale ei vaadataks näkku, vaid lähtutaks tema probleemidest ja vajadustest.

Praegu on see vahetegemine kõvasti kahandanud linna tulubaasi ja asjad pole Tartus laabunud nii, nagu nad laabuda võiksid. See takistab normaalset konkurentsi, tekitab pahameelt üksteise suhtes. Asjaajamine peaks muutuma kiiremaks; pole normaalne, et mõned planeeringud võivad võtta isegi kaks aastat aega. Kõik see on mõjutanud linna ettevõtlust - tulubaas on väiksem, töökohti on vähem ja mõnisada meetrit linnapiirist eemal on loodud uued töökohad.

Poliitika ruumis, mille suurust sa ei tea

2009-06-10

Ivo Linna tunnistas ühes sünnipäevaaegses intervjuus, kuidas meri on kõige imeteldavam siis, kui ta on nii tasane kui üldse võimalik. Tema onu Juhan Peegel kasutas säärase tasasuse kirjeldamiseks sõna "püttsile". Sõnastikest seda ei leia ja ongi mõeldav, et tegu on Juhan Peegli enda moodustatud kujundiga.

Kinnine poliitika

Poliitilise elu kirjeldamiseks Juhan Peegli sõna ei sobi. See elu pole kunagi triiki. See on alati segamini ja juba lihtsureliku tasemel. Pole arvet pidanud, aga kindlasti on Eesti Vabariigi riigikogu liikmetel rohkem autosid kui nõunikke (mõtlen asjatundlikke abilisi, mitte kantseleirotte). Euroopa Parlamendis on olukord pire teistsugune, seal autod ei aita.

Ma ei tea ainsatki eurosaadikut, kes oskaks öelda, mitmendal päeval jõuab koerast suurema looma korjus Hiiumaalt Väike-Maarjasse, kus toda siis käideldakse. Küll tunnen saadikut, kes pidi võtma seisukoha Sudaani suhtes, ilma et ta seal ealeski käinud oleks. Kogu tema tarkus rajanes ühel ingliskeelsel päevaleheartiklil, mis polnud ka kirjutatud kohapealt.

Olemata euroskeptik, arvan küll, et Euroopa Parlamendi uuel koosseisul kulub paar aastat elu tundmaõppimiseks rohujuurest kuni puu ladvani. Rohujuur - see on näiteks abielueelne naine, kliinilist operatsiooni ootav patsient, pensionär või ka koolipoiss, kes on jäänud sitsima. Puu latv on Euroopa Liidu laienemine, sest kui EU ei laiene, surutakse ta uuesti kokku. Laiaks nagu latikas.

Seejuures ei mõtle ma eeskätt riikide hulgast ja rahvaste arvust. Pean silmas energeetilist nälga, mida saab kustutada peamiselt Euroopa-väliste ressursside arvelt. Küsimus pole üksnes Venemaas. Me sõltume ühtlasi ka Põhja-Aafrikast, Aasiast ja Kaukaasiast. Eesti poliitika kinnisus seisneb selles, et meile esitatakse igapäevast olukorda nõnda, nagu oleksime kangelased meie üksi, ainsatena laval. Ei ole nii! Vananev Euroopa tahab muutuda rohelisemaks.

Eestil ja Saaremaal on ses suhtes väga pikk ajalugu. Ent roheline Euroopa ei tähenda peamiselt toataimi linnakorteris ja pekki rasvatihasele akna taga. See tähendab esijoones tehnoloogilist pööret, mis omakorda eeldab korralikku inseneriharidust. Pole silmanud, et mõni kandidaat Euroopa Parlamenti oleks seda küsimust riivanudki. Ju ei tunne asja. Poliitika kinnisuse tunnuseks ongi asjatundmatus mustast august väljapoole.

Vähemusvalitsus koos vigaste pruutidega

Mõni päev enne eurovalimisi küsis mult üks tipp-poliitik, kaua see vähemusvalitsus kestab - nädala või kaks? Vastasin, et nädal on liiga lühike aeg, kahestki ei piisa. Enamik otsustest, mida valitsuse tasandil tuleb kalendriaasta lõpuni langetada, on eelarvelised ja ükski neist pole populaarne. Ei tänavu ega paari aasta pärast. Eelarveotsuste läbiviimiseks peab vähemusvalitsus hakkama ostma lisahääli, kuid nood "hääled" ei käitu sugugi valesti, kui nad küsivad võimalikult paremat hinda. Üks hind on paraku juba makstud: jutud sellest, et aastal 2007 sõlmitud koalitsioonileping toimib kuni aastani 2011, olid valed. Millal sünnib järgmine vale koos veel kõrgema hinnaga?

Eesti keeles vastab sõnale "spekulatsioon" sõna "hangeldamine". On hangeldatud võimalusega, et pärast eurovalimisi kujunebki uus valitsuskoalitsioon. Söandan kahelda ja nimelt seetõttu, et erakondade mõttes võitis need valimised ikkagi Keskerakond. Ta ei taha kaotada kohalikke valimisi ka näiteks Tallinnas. Vähemusvalitsus Toompeal, kui all-linnas valitseb Toompea suhtes opositsioon, on puudega.

Mis puutuvad siia nüüd Eduard Vilde "Vigased pruudid"? Vägagi, sest vähemusvalitsus mitte ei abiellu, vaid vahetab naisi. See on teine tera. Keskerakond on vigane kuni selle hetkeni, mil teda tahetakse näha võimujagajana ka Stenbocki majas ehk üleriigilises valitsuses. Sotsiaaldemokraadid pole rohkem terved, sest nad on praegusest koalitsioonist väljas. Rohelised on mängus pooliti.

Tavakodaniku mõõdupuuks maailma asjade hindamiseks on igapäevane leib, töökoht, toimetulekut lubav sissetulek ja katus pea kohal - kõik kokku. Oma pere. Kuid ka plats surnuaial (küsimus, millega mul tuli tegelda ühe teise inimese palvel 8. juuni hommikul).

Seepärast ma ei loegi juhtkirju. Neis puudub inimeste argipäev. Täitsa selge aga, et vähemusvalitsus ei saa manööverdada teivasjaamas, sest seal puuduvad paralleelsed raudteeharud.

Avaldatud lisaks:

04.07.2009 Vooremaa

Eurooplane valis ettevõtluse

2009-06-10

Need, kes Euroopa Parlamendi valimistel osalesid, aitasid seekord Eestil välja anda signaali, et Euroopa asjad lähevad meile korda. Ma ei kiirustaks head valimisaktiivsust protestihääletuseks nimetama. Tähtis on see, et inimesed osalesid ja tahtsid kaasa rääkida. Eriti hea meel on, et 48 511 valijat hääletas IRLi nimekirja poolt, hinnates sellega eeskätt Tunne Kelami senist professionaalset tööd.

Kummati näitasid need valimised meile mitut asja. Esiteks seda, et peibutuspardid on endiselt au sees ja edukad. Vähemalt on see nõnda Edgar Savisaare puhul. Eelmistel eurovalimistel oli Keskerakonna esinumber Vilja Savisaar, kuid Siiri Oviir edestas teda tänu paremale isiklike häälte tulemusele. Toonane tulemus oli Keskerakonna jaoks nigel. Nüüd asetati nimekirja tippu Edgar Savisaar, kes kinnitas, et tema Brüsselisse ei lähe, aga tulemus saadi märkimisväärselt parem.

Andku Indrek Tarand mulle andeks, kui teda katsejäneseks nimetan. Katsejänes on ausam kaup kui peibutuspart. Ja mööngem, et katse esimese poole läbis Tarand üliedukalt. Otsus üksikkandidaadina välja tulla oli julge ning õigesti ajastatud samm. Tema kasuks töötas mitu asjaolu, eeskätt pettumine parteide sisepoliitikas ja suletud nimekirjad. Loodan, et tal jätkub jõudu olla edukas ka teises pooles - mandaadi elluviimisel.

Üldiselt andsid valimised oodatud tulemuse, üllatav oli üksnes Tarandi häältesaagi suurus. Euroopa parteispektrit arvestades on Eesti esindus liberaalide fraktsioonis küll kentsakalt suur, kuid õnneks oleme esindatud ka suurtes fraktsioonides - Euroopa Rahvaparteis ja sotsiaaldemokraatides. Vahepeal õhus olnud sotside väljajäämine muutnuks Eesti hääle Euroopa Parlamendis kindlasti palju nõrgemaks.

Sotsialistid kaotasid Euroopa mastaabis oluliselt mõjujõudu. Euroopa Rahvaparteil seevastu õnnestus suurfraktsiooni staatus säilitada. Esialgseil andmeil on Rahvaparteil 263, sotsiaaldemokraatidel 161 ja liberaalidel 80 kohta. Seega müüt vasakpoolsuse võidukäigust üleilmse majanduskriisi tingimustes osutubki müüdiks. Pigem andsid Euroopa valijad oma hääle tasakaalustatud eelarvepoliitikale, maksude vaoshoidmisele, vähesele bürokraatiale, protektsionismi ohjeldamisele - ettevõtluse ja töökohtade kaitsmisele. Eriti tugev oli konservatiivide ja kristlike demokraatide võit Prantsusmaal ja Saksamaal, aga ka Poolas, kriisist räsitud Ungaris.

Ei saa mööda minna suletud nimekirjadest. Olen seda eksperimenti korduvalt hukka mõistnud, sest see on valija tahte vastane ja lõhub valimissüsteemi loogikat. Suletud nimekirjade maaletoojad olid Reformierakond ja Keskerakond. Ilmselt tõestas Tarandi häältesaak neile mõndagi. Inimeste tahet valida konkreetseid isikuid möönis valimispäeva õhtul ka Reformierakonna esimees. Õhus on selge signaal, et tulevikus saame taas avatud nimekirjade juurde naasta.

Väikese Eesti suured sündmused

2009-06-04

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol - sinimustvalge lipp - tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4-5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist - kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.

* Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Küsimus-vastus. Tunne Kelam

2009-06-02

Postimees palus seitsmel eri valdkonnas tegutseval inimesel esitada üks küsimus europarlamenti pürgijatele. Vastama palusime need kuus kandidaati, kes viimaste avaliku arvamuse uuringute järgi kõige tõenäolisemalt valituks osutuvad. Vastused andsid kandidaadid telefoni teel.

Kaitseuuringute keskuse analüütik Kaarel Kaas:
1. Millisena te näete Euroopa Parlamendi rolli Euroopa ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kujundajana?

Pärnu haigla juht Urmas Sule:
2. Euroopa Parlament arutab praegu «tööaja direktiivi», mis sellisel kujul võib Eesti tervishoius kaasa tuua tööjõupuuduse. Millisena näete enda rolli tagamaks Eesti tervishoiusüsteemi toimetulek tööjõu defitsiidi tingimustes?

Kirjanik, Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov:
3. 2003. aastal esitas grupp Bundestagi saadikuid ettepaneku muuta valimiskorda sel moel, et alaealiste laste vanemad saaks anda hääle ka oma lapse eest. Ettepanekut korrati 2008.aastal. Samasugune idee on praegu rohujuuretasandil levimas Eestis. Kas te pooldate sellist reformi?

Kolumnist Abdul Turay:
4. Varem sõltus parlamendiliikme sissetulek riigist, kust nad tulid, nüüd hakkavad nad aga saama võrdselt umbes 7000-eurost töötasu. Eestlastele tähendab see palgatõusu. Kui pidada silmas Eestis käivaid vaidlusi poliitikute tasude üle, siis mida te sellest arvate?

Setomaa ülemsootska Silver Hüdsi:
5. Milline on sinu, saadikukandidaadi tegu Euroopa Parlamendis, mis sinu arvates laseb igal Setomaa inimesel tunda, et Setomaa on osa Euroopa Liidust, ja et Euroopa Liit hoolib Setomaast ja igast Setomaa inimesest?

TÜ filosoofiaprofessor, eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop:
6. Mis on Euroopa väärtusruum? Kas Eesti jagab Euroopa ühisväärtusi?

Rakvere Lihakombinaadi juht Anne Mere:
7. Nimetage üks mõõdetava tulemusega asi, mida lubate europarlamendis Eesti heaks ära teha.

Vastab Tunne Kelam

1. EP on just selliste ühtsete poliitikate vedaja. EP on kõige rohkem toetanud just nii ühtset julgeoleku- ja välispoliitikat ning on ise selle väljatöötamises osalenud, kui ka ühtset energiapoliitikat, mis muidugi kuulub sinna juurde. See roll jätkub ja mida rohkem EP oma volitusi pärast Lissaboni lepingut laiendab, seda suurem see roll on.

2. See ei ole minu eriala, ma ei ole nende küsimustega tegelenud. Aga kui need küsimused päevakorda tõusevad, peab muidugi iga parlamendiliige tegema otsuse. Ma arvan, et siin peaks Eesti arvestama omaenda tingimusi, see tähendab, et me oleme skeptilised niisuguste direktiivide vastu, mis meile ei istu, mis meie olukorra kuidagi segi paiskavad või on enneaegsed. Nii et ma olen selles suhtes ettevaatlik.

3. Sama mõtet on esitanud minu meelest ka Lauri Vahtre ja omal ajal vist ka Tõnis Lukas, nii et selle mõttega on korduvalt välja tuldud. Ma arvan, et see on kaalumist väärt. Muidugi ei saa otsekohe öelda, kas ei või jah, aga minu jaoks kõlab õiglaselt mõte, et stimuleerida ka poliitiliselt kodanikke, kes on teinud selle suure ja lugupidamisväärse jõupingutuse ja kasvatanud üles lapse. Üldiselt olen positiivselt häälestatud, aga poliitilise otsuse tegemine muidugi ei ole nii lihtne, selleks tuleb olukorda analüüsida. Kuid põhimõte on mulle sümpaatne.

4. Tasu makstakse EP ja ELi üldkuludest, kuid muidugi maksab iga liikmesriik sinna oma osa. Kuna eesmärk oli saadikute seisundi võrdsustamine ja ka tulude sidumine tegelike väljaminekutega, on reform sellisel kombel tervitatav. Mis puutub summadesse, siis need on alati suhtelised. Euroopa tasandil ei ole see 7000 eurot tohutu suur summa, aga Eestis on. Ja teiseks ma olen veendunud, et sotsiaalse õigluse probleeme ei lahenda eeskirjade või palgamäärade piiramisega - siis peaksime näiteks Eesti Energia juhi palgast peale hakkama -, vaid sellega, kuidas palga saajad neid summasid kasutavad. Alati on võimalik kulutada osa sellest heategevuseks.

5. Tõin aastal 2008 just Setomaale EP regionaalarengu komisjoni delegatsiooni, kuhu ma ise kuulun. Käisime Setomaal ja toetame neid üritusi, mis piiriüleseks koostööks tehakse. Piiriülese koostöö osas on takistused kahjuks teisel pool, aga konkreetselt inimestevaheliste suhete puhul on väga positiivseid näiteid. Ja muidugi juba möödunud sajandi lõpust pärinev idee, et kui me Petserimaast oleme pidanud loobuma, siis tuleb see Petserimaa või Setomaa üles ehitada Eestis, st tuleb tagada inimestele, kes sealt on sunnitud ümber asuma või tulevad mitmesugustel muudel asjaoludel tagasi, väärikad elamisvõimalused just selles piirkonnas.

6. Vaidlused küsimuste üle, mis puudutavad Euroopa väärtusruumi ja põhiväärtusi, jätkuvad. Minu partei, Euroopa Rahvapartei jaoks, kuhu kuuluvad kristlikud demokraadid ja konservatiivid, algab väärtusteskaala inimese väärikuse tunnustamisest ja sellele järgneb õiglus, vabadus, perekond, koostöövõime, kodanikuaktiivsus ja lõpuks rahu, mis on ajalooliselt Euroopa ühinemise kõige suurem saavutus. Minu huvi on seostada Euroopa väärtuste süsteem ka Euroopa traditsiooniliste väärtustega. EL põhineb Euroopa ühtsel kultuuripärandil ning selle tõttu on traditsiooniliste väärtuste hindamine ja arvestamine ka tänapäeval minu jaoks oluline.

7. Ma ei ole lubaja. Ma eelistan tegemist. Aga mida ma saan kindlasti lubada, on Eesti hea nime kaitsmine, Eestile usaldusväärsuse võitmine. See pole konkreetne asi, aga kõik konkreetsed tulemused saavad põhineda ainult sellel. Kui meil poleks olnud head nime ja usaldusväärsust, poleks me ka kaks aastat tagasi suutnud saavutada nii tugevat Eestit toetavat resolutsiooni, nagu see pärast aprillimässu tuli.
Konkreetne asi, kus on vaja edasi liikuda, on ELi valitsuste ja komisjoni jätkuv kontroll Läänemere strateegia elluviimise üle. Meenutan, et see on parlamendi algatus, üks väheseid parlamendi algatusi, mis on ellu astumas. Ma olen olnud aktiivselt selle juures.

Mõttetalgud tõid idee anda lastele valimistel hääl

2009-06-02

Mai algul korraldatud mõttetalgud on saavutanud oma eesmärgi, kui neis osalenud inimesed ei rahuldu lihtsalt ühekordse osalemisega, vaid hoiavad ka edaspidi tähelepanu all, kas läbiräägitud ideedest midagi sünnib, ja kordavad igal võimalikul hetkel oma ideed uuesti ja uuesti.

Seepärast on mul hea meel, et mõttetalgutel leidis kõlapinda lastevanematele oma laste esindajatena täiendavate häälte andmine valimistel.

Kuna olen seda ideed eelnevatel aastatel tutvustanud nii televisioonis, trükiajakirjanduses kui ka oma kodulehel, olen vastutav ka idee kasuks rääkivate argumentide eest.

Lastevanematele lisahääled

Lastega perede osakaalu tõstmine ühiskondlike otsuste mõjutamiseks on kõige loomulikum laste endi kaudu. Seepärast teengi ettepaneku anda igale lapsele hääl valimistel.

Loomulikult esindaksid alaealisi valimiskasti juures nende vanemad, sest paarikuune ju ise jaoskonda ei kõnni, kuid oma vajadused tuleviku kujundamisel kaasarääkimiseks on temalgi. Mõista tuleks neid ikkagi laste häältena.

Miks seda tarvis on? Selline samm kehtestaks lõpuks ka täieliku ühetaolisuse põhimõtte - kodanik ja hääl.

Tegelikult viidakski selle idee rakendumisel valijaskond proportsionaalseks kodanikkonnaga. Seega kehtestataks valimistel osalemise ühetaolisuse põhimõte ka tegelikkuses.

See on loomulik, kui jätta kõrvale ajaloos kujunenud eelarvamused.

Seni on tsiviliseeritud ühiskond ületanud traditsioonist tulenevaid eelarvamusi samm-sammult.

Ei ole sugugi kauges minevikus ajad, mil hääleõiguslikuks loeti vaid need, kel oli varandus hinge taga.

Seejärel laienes hääleõigus kõigile täisealistele meestele ja alles tükk aega hiljem kõigile täisealistele naistele.

Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et peaksime kaaluma ka lastele hääleõiguse andmist.

Lastega peredele tuleb anda poliitiliste otsuste kujundamisel senisest suurem osakaal.

Praegu saab vanapaar osaleda valimistel sajaprotsendiliselt - noorest kolme lapsega perest aga vaid kaks.

Selline valimissüsteemi uuendamine sobib just arvuliselt väiksele rahvale, kelle jaoks lastega perede osakaalu suurendamine otsuste langetamisel on eluline vajadus ja lasterikka tuleviku eeldus.

Mitte et see suurendaks laste arvu, kuid aitab kindlasti muuta ühiskonda rohkem lastest hoolivaks.

Rahvas võib ennast toekana tunda vaid siis, kui tema saatust kujundavad need, kes eriti tulevikule mõtlevad - lastevanemad.

Just lastega perede osakaalu tõstmine ühiskondlike otsuste kujundamisel võib kindlustada, et neis peetakse ka edaspidi silmas laste kasvutingimusi - hariduskorralduse taset, võõrtööjõu juurdevooluga, aga ka liigse laenukoormusega kaasnevaid ohte.

Kui me ei anna täiendavat valimisõigust kõigile inimestele, viib see ühiskonna vananemise puhul olukorrani, kus enamik valijaid on eakad.

Lõpuks võib Eesti ühiskonda iseloomustada omamoodi gerontokraatia sünd.

Ei meie ega teisedki rahvad siin vananevas Euroopas ei pruugi niimoodi kauaks enam arenguhoogu säilitada.

Kaduma võib minna tunnetus, et täna tehtud otsused mõjutavad ilmtingimata järgmisi põlvkondi.

See ei olegi nii uskumatu, kui kujutada ette, et paarikümne aasta pärast on praeguse süsteemi jätkudes enamik siinseid valijaid vanemad kui viiskümmend.

See omakorda võib tuua kaasa poliitiliste strateegiate lühiajalisuse, võib tähendada näiteks eelarveliste otsuste tegemist tulevaste põlvkondade arvelt.

Oleme demograafilise kuristiku serval, kus tavaliste vahenditega midagi ei saavuta. Uuenduse sisseviimisel kasutame lihtsalt ära ühiskonna sisemised ressursid, ilma et hakkaksime kedagi diskrimineerima.

Need ligi kolmsada tuhat täiendavat häält mõjutavad oluliselt nii valimistulemusi kui sellest tulenevalt muidugi poliitikute käitumist, sest alaealiste laste vanemad on selgemalt väljakujunenud eelistustega valijate hulk.

Neid ei osta ära ei viiesaja ega seitsmesaja krooniga - neile läheb korda just ühiskonna pikem arengusuund.

Hääleõiguse andmine lastele tähendaks küll vajadust muuta põhiseaduse sätet, kuid ikkagi selleks, et järgida põhiseaduse mõtet. Vähemalt seni, kuni selleks on eesmärk tagada eesti rahva ja kultuuri kestmine üle aegade.

Lisaks veel pedagoogiline aspekt. Lapse eest valima minnes on emal või isal põhjust mõelda, kuidas hääletaks nende laps.

Teismelistega oleks ilus seda isegi tõsiselt arutada. Mis võiks olla demokraatia koolina lastele veel õpetlikum?

Eesti vajabki uut suurt ideed, mis mõjutab oluliselt meie ühiskonna arengut tulevikus ja on ka kogu vananevale Euroopale eeskujuks.

Eeskujuks konstruktiivsus

Ka haridusküsimusi arutati mõttetalgutel väga konstruktiivselt.

Kui tihti on tunne, et laste arvu vähenemisest ja õpilastele võrdsete võimaluste pakkumise vajadusest tingitud koolivõrgu ümberkorraldamisele lähenetakse liiga erakonnapoliitiliselt ja hüsteeriliselt, siis mõttetalgulised olid sellisest vaimuvaesusest vabad.

Ei kirutud valitsust, vaid arutati, mida teha, et lapsed koolis, ja seejuures just nimelt kohalikus koolis käiksid.

Kogukondade põhiküsimus oli, kuidas oma kooli paremaks muuta ja teha seda atraktiivsemaks ümbruskonna perekondade jaoks, nii et see alles jääks.

Kui lastel on koolis hea olla, siis jäävad pered truuks just oma koolile ja kadu pole karta.

Avaldatud lisaks:

02.06.2009 Põhjarannik

03.06.2009 Meie Maa

Lapsevanemate hääled tõstavad hariduse kaalu

2009-06-01

Küllap on lugeja tähele pannud, et praegu tehtavatest eelarvekärbetest on avalikkuse tähelepanu köitnud eelkõige need, mis haridusvaldkonnaga seotud. On muidugi ka suhtumist, et haridus ja teadus on niivõrd prioriteetsed valdkonnad, et neist ei tohiks kroonigi kärpida, kuid enamasti saadakse aru, et raskel ajal peavad kõik valdkonnad olema teistega solidaarsed.

Oma poliitikaeelistust saab valitsus väljendada mõnes valdkonnas väiksemaid kärpeid tehes. Hariduse ja teaduse eelarvetesse on just nii ka suhtutud - need on praeguse valitsuse jaoks pensionide kõrval veel siiski prioriteetsed valdkonnad. Hariduskulude osakaal riigieelarvest on viimasel kahel aastal iga otsusega kasvanud.

Ometi on kommentaatorid mitmel juhul eelarvemuudatusi vääralt kirjeldanud ja üliõpilaste pahameele tõttu on tähelepanu all olnud eelkõige kõrghariduse valdkonna eelarvevähendused. Seetõttu mõni sõna tegelikest otsustest. Üldise 11,8-protsendilise kulude kärpimise kõrval on nii üld-, kutse- kui kõrghariduse valdkonnas siiski mitmeid olulisi erandeid.

Ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide üliõpilaskoha baasmaksumus langeb
1. juulist kaheksa protsendi võrra. See on läbi räägitud ka ülikoolide rektoritega ning tagatud on tasuta õppekohtade arvu säilimine praegusel tasemel.

Erinevalt neljapäevases Postimehes avaldatud väidetest tuleb rõhutada, et üliõpilaste õppetoetused ei lange mitte peaaegu 12 protsendi võrra, vaid kokku 7,3 protsenti ja doktorantide vastavad toetused mainitud kaheksa protsendi asemel nelja protsendi võrra.

Usun, et praeguses olukorras, kus raskeid otsuseid tehes tuleb silmas pidada ka arengueelduste säilitamise vajadust, on haridus- ja teadusvaldkonna mitmetest muudest valdkondadest väiksem eelarvekärbe igati õigustatud. Kuid kas haridus jääb ka edaspidi eelistatuks?

Selleks, et rahvaarv oleks meil tulevikus arengujõulise ühiskonna püsimiseks piisav, tuleb oluliselt suurendada lastega perekondade tähtsust ühiskonnas. Olen enne kutsunud ja kutsun ka nüüd andma lastevanematele oma laste esindamiseks valimistel lisahääli.

Selline samm kehtestaks lõpuks ka täieliku ühetaolisuse põhimõtte - kodanik ja hääl. Praegu on alaealised kodanikud valimistel esindamata. Tegelikult viidakski idee rakendumisel valijaskond proportsionaalseks kodanikkonnaga. Seega kehtestataks valimistel osalemise ühetaolisuse põhimõte ka tegelikkuses.

Praegu saab vanapaar osaleda valimistel sajaprotsendiliselt - noor lastega pere aga vaid osaliselt. Lisaks veel pedagoogiline moment - lapse eest valima minnes on emal või isal põhjust mõelda, kuidas hääletaks nende laps. Näiteks selle teema teismelisega arutamine on ju demokraatia kooliks nii lapsele kui vanemale.

Selline valimissüsteemi uuendamine sobib just arvuliselt väiksele rahvale, kelle jaoks lastega perede osakaalu suurendamine otsuste langetamisel on eluline vajadus ja lasterikka tuleviku eeldus. Kui me ei anna valimisõigust kõigile inimestele, viib see ühiskonna vananemise puhul olukorrani, kus enamiku hääli annavad eakad.

See oleks omamoodi gerontokraatia sünd, mis võib tuua kaasa poliitiliste strateegiate lühiajalisuse ja panna küsimärgi alla ühiskonna uuendusmeelsuse ning tähendada näiteks eelarveliste otsuste tegemist tulevaste põlvkondade arvelt.

Pakutud mõte võib tunduda küll tavatuna, kuid on erakorralise olukorra vääriline. Meil tuleb võita sisuliselt järgmine vabadussõda, sest vabaks jääme vaid siis, kui säilitame oma keele ja kultuuri.

Seadusemuudatus üksinda ei suurenda laste arvu, kuid looks lapsi arvestava õhkkonna. Sellisel juhul on kindlustatud ka kõrgendatud tähelepanu hariduse suhtes, sest laste ja lapsevanemate meelest kuulub haridus kindlasti eelistatud valdkondade hulka - nii tõuseb see tulevastel valimistel kui ka eelarvedebattides praegusega võrreldes veelgi rohkem ausse. Sest kes valib, see tellib poliitikutelt ka muusika.

Küsimus: Mida te lähete Euroopa Parlamenti tegema?

2009-05-22

Kavatsen lisaks muule tegutseda kahel alal, kus millegi ärategemine sõltub europarlamendi võimaluste piiratusest vähemal määral kui nendes tegevustes, mis Brüsselisse kippujatele tavaliselt heiastuvad. Mõlemad alad eeldavad peale vastava kontseptsiooni ja tegevusprogrammi väljatöötamise veel keelteoskust ja rahvusvahelise suhtlemise kogemust.

Esiteks: Euroopa peab taasleidma oma eneseuhkuse. Inimesel on raske uhke olla oma maa või maailmajao peale, kui see ei räägi juba lastele koolis oma saavutustest minevikus ja praegu - olgu kultuuri, majanduse, spordi või mistahes vallas.

Ameeriklastel, aga ka hiinlastel, jaapanlastel ja kellel kõik veel jääb seda uhkust ülegi. Aga meil jooksevad vana kultuuriga, muuhulgas vana ja rikka riietumiskultuuriga eurooplased vist juba poolsada aastat ringi Põhja-Ameerika karjaste tööpükstes. Kas kellelgi pole pähe tulnud leiutada europüksid ja/või - pintsak, millele Aasia ja Ameerika tormi jookseksid?

Euroteadvus, eurouhkus vajab sihikindlat edendamist, kultiveerimist. Rikka mineviku tutvustamise kõrval eeldab see vahetegemist eurooplaste ja teiste maailmajagude inimeste vahel; praegusest palju enam ühist, üleeuroopalikku majandustegevust ja poliitikat; ühiseid tulevikunägemusi.

Euroopa enesehinnang on liiga madal, eneseusk liiga nõrguke selleks, et Ameerikaga või Aasia nn tiigritega võistelda. Europotsentrism on kindlasti ühekülgne ja osalt ka ülekohtune maailmavaade, aga vastupidine nähtus on vähemalt niisama hull. Inimrühm, mis hindab iseennast teistest sama järku rühmadest kehvemaks, lakkab olemast.

Aga Eesti? Parlamendiliikme aeg kulub teadagi peamiselt suhtlemisele. Europarlamendis suhtlemine on suurepärane võimalus luua eesti imagot, mis praeguseks ei ole veel välja kujunenud (see võtab lihtsalt rohkem aega, kui meil kasutada on olnud). Teised peavad teada saama, et eestlased on muidu nagu inimesed ikka, aga neil on mõni tore ja mõni naljakas iseärasus. Ilmselt on mõistlik, kui katsume neid meie iseärasusi ise välja valida ja katse korras käibele lasta, et näha, mis iseärasusteks Brüsselis veel ruumi on.

Mõlemad asjad - Euroopa eneseteadvuse upitamine ja Eesti kujundi loomine - on seotud rohke rääkimisega. Suur osa tööst on tehtud siis, kui eurooplane olla on uhke ja hää, ja eestlane esineb tegelasena etnilistes anekdootides, ja hollandlane alustab tänavakohvikus juttu poolakaga: «Tead, mis see eestlane eile rääkis? Ta ütles, et neil on eelarve kogu see aeg tasakaalus olnud, ja peaaegu kõik töökohad on alles. Kuidas nad seda teevad?!»

Enam Eestit Euroopasse ja Euroopat Eestisse

2009-05-20

Oleme olnud viis aastat Euroopa Liidu liikmed. Noor-eestlase Gustav Suitsu 104 aastat tagasi sõnastatud südikas siht "olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks" on realiseerunud. Veel kahekümne aasta eest oli Eesti Nõukogude Liidu provints, kus Euroopa elatustasemest ja vabadusest võidi vaid unistada.

Mõlema saavutamine näis aastal 1989 üpris ebareaalsena. Maailma areenil oli Eesti määratletud Moskva kaudu, kelle otsesesse alluvusse meid klassifitseeriti ja kelle otsustest sõltus Eesti saatus; kelle alluvuses eestlased olid jäämas vähemusse oma kodumaal. Ja kas meenub, et kakskümmend aastat tagasi oli nõukogude majanduse kriis jõudmas tippu.

Puudu oli kõigest. Tallinna elanikud "kodustasid" soomlasi, kes tõid kaasa ihaldatud tarbekaupa alates kohvist ja lõpetades kodumasinatega. Rahva vara ärastamine ainupartei poolt ning riigi täielik kontroll inimeste ja majandustegevuse üle viis maailma loodusvaradelt rikkaima riigi pankrotti. Selle pankrotiga võrreldes on praegune majandussurutis kui pinnalainetus.

2009. aasta mais võime kõnelda imest, millest on saanud tegelikkus. Eesti on nagu nõiaväel vahetanud kahekümne aasta jooksul oma strateegilist asendit. Nõukogude impeeriumi militariseeritud lääneprovintsist on saanud Euroopa ühenduse kirdepoolne liikmesriik. Minu arvates põhineb meie edulugu suuresti sisemisel identiteeditunnetusel. Okupatsiooniaja ängistavate aastakümnete vältel määratlesid eestlased end jätkuvalt - vaikselt, aga veenvalt - osana Euroopast. Osana ühtsest Euroopa kultuuripärandist ja väärtustesüsteemist.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik seadis Euroopasse naasmise riigi peasihiks. Tegelikult kujunes selle Gustav Suitsu eesmärgi ümber hämmastav rahvuslik üksmeel, mida ei kõigutanud valitsuste vahetumine.

Veenev järjepidevus Euroopa Liitu jõudmise ettevalmistamisel osutus Eesti trumbiks. Liikmesriigi seisundi saavutamine võrdus meie jaoks majandusliku, poliitilise ja riigikultuuri küpsuseksamiga. Selle eksami tulemuse kinnitasid Eesti kodanikud aastal 2003 kahe kolmandiku häälteenamusega. Euroopa Liitu astumisega kaasnes ime ainelises heaolus. Eesti ajalugu ei tunne teist nii hoogsa ainelise elujärje tõusu perioodi kui aastad 2003-2007.

Viis aastat Euroopa Liidus näib olevat asendanud aatelise unistuse pragmaatilisuse ja koguni ükskõiksusega. Paljudele meist tundub Euroopa kaugena.

Ometi on paari aastaga toimunud suur muutus - Brüsselis ja mujal Euroopas tehtud otsused pole Eesti jaoks enam välissuhted. Need on saanud osaks Eesti sisepoliitikast, millel on otsene mõju meie elule, samal ajal kui välissuhted puudutavad meie vahekorda näiteks Venemaa, Hiina või USAga.

ELi otsuseid ei tehta üle meie pea, vaid oleme esimest korda oma ajaloos võrdväärsed kaasotsustajad. Ja kasusaajad. ELi ühiskassasse makstud iga krooni eest saame sealt kolm vastu.

Neid miljardeid lisakroone näeme teedeehituses, keskkonna puhastamises, põllumajandus- ja ettevõtlustoetustes, veepuhastusseadmetes, spordirajatistes ... Praktilise eestlase jaoks peaks ELi liikmeks oleku mõte olema väga selgelt positiivne, kuivõrd see väljendub konkreetselt tõukefondide ja ühtekuuluvusfondi massiivsetes summades.

Mis oleks aga siis, kui majanduskriisis Eesti ei oleks osa Euroopa Liidust? Riiklik pankrot ja ootamatu ülisuur tööpuudus, nagu see juhtus Islandil? Jah, Eesti majandussurutis ja kasvav tööpuudus on tõsised, aga meie olukord oleks võinud olla hullem.

Praegu on meil võimalus kasutada Euroopa tõukefondide raha, et toetada raskustes ettevõtteid, jätkata investeerimist ebavõrdses olukorras olevaisse piirkondadesse, panustada haridusprogrammidesse, mis võimaldavad ümberõpet.

See kõik rajab eeldused uute töökohtade loomiseks ja majanduse stabiliseerimiseks. Rääkimata sellest, et kuulume ühisesse majanduspiirkonda. Kõik see on päästnud meid palju halvemast. Praegu on küsimus selles, kuidas kasutada tekkinud raskusi, et teha positiivne panus tulevikku, et toetada uuenduslikke lahendusi ja võimalikult kiirelt liituda eurotsooniga.

Kõigi lahenduste alustala on aga Eesti riigieelarve tasakaalus hoidmine. Sellel põhinevad Eesti majanduse ja rahanduse usaldusväärsus ning taastumisvõime; sellest saab alguse uute töökohtade loomine.

Tööpuudus on tänapäeva ühiskonna suurim sotsiaalne ebavõrdsus. Eestis on esimene prioriteet meie elanike töökohtade säilitamine ja uute töövõimaluste loomine. Selles valdkonnas kuulusid Euroopa Parlamendi viimaste algatuste hulka ettepanekud ELi viiemiljardilise abipaketi paindlikumaks ja kiiremaks kasutamiseks, mis hõlmab abi maaelule ja energeetikaprojektidele.

Teiseks otsustas Euroopa Parlament oma viimasel täiskogul lihtsustada kriisiolukorras globaliseerumisega kohanemise Euroopa fondist raha saamist. See raha on otseselt mõeldud töötajate toetamiseks, st uute töökohtade loomiseks ja koolitusvõimaluste arendamiseks.

Euroopa Parlamendi uus koosseis alustab juba suve lõpul ELi järgmise aasta eelarve arutelu. Pole kahtlust, et peamiseks eesmärgiks saab nende programmide ja eelarveridade tugevdamine, mis konkreetselt aitavad ühelt poolt majandussurutise all enim kannatavaid ELi kodanikke, teiselt poolt ettevõtlust, eriti väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid ümberstruktureerimisel ning uute töökohtade loomisel.

Juunis valitav Euroopa Parlament hakkab juba sügisel ette valmistama oma versiooni uuest finantsperspektiivist, mis algab pärast aastat 2013. On ülimalt oluline, et Eesti saadikud selleks valmistuksid ja selles aktiivselt osaleksid.

Olles olnud 2004-2005 parlamendi finantsperspektiivi ajutise komisjoni liige, võin kinnitada, kuidas parlamendiliikmed kujundasid esimest korda ajaloos 2005. aasta sügiseks Euroopa Parlamendi iseseisva kava ELi rahastamise kohta. See kava arvestas kõige konkreetsemalt uute liikmesriikide vajadusi.

Parlamendi paljud ettepanekud leidsid läbirääkimistel valitsustega arvestamist. Omades juba kogemusi, ei tohi Eesti esindajad jääda passiivsesse rolli. Majandussurutise kestmise olukorras on tähtis, et Euroopa tulevased rahastusskeemid ja fondid kohandatakse kiiremaks ja tõhusamaks reageerimiseks kriisile. Eesti esindajate võimalus ja kohus Euroopa Parlamendis on seista selle eest, et saavutatud lisavahendeist saaks oma õiglase osa meie riik. Nende vahendite siseriiklik kasutamine on juba meie valitsuse mure.

Masust tekkinud probleemidele on ülimalt õigeaegselt appi saabumas veel üks abilaev, mis kannab nime Läänemere strateegia. See oli Euroopa Parlamendi liikmete, sealhulgas Balti riikide saadikute ühine algatus, mille parlament võttis vastu kahe ja poole aasta eest.

Nüüdseks on see algatus jõudmas rakendamisjärku, millele stardipaugu annab Rootsi juulis algav eesistumine. Läänemere strateegias nähakse Euroopa Liidu esimest makroregionaalse koostöö projekti, mille kaugem eesmärk on kujundada Taanist Eestini ulatuv piirkond Euroopa kõige dünaamilisemalt arenevaks ja innovaatilisemaks regiooniks.

Sellisena toob ta värske hingamise just meie kodumere piirkonda. Läänemere strateegia on seega nagu tellitud Eesti-suguse maa jaoks, aidates tõhusamalt ühendada olemasolevad head eeldused (kõrge haridustase, kvalifitseeritud tööjõud, ettevõtlikkus ja sellele soodne keskkond), soodustades ressursside paremat koordineerimist ja pakkudes probleemide lahendamiseks täiendava rahasüsti.

Kindlasti aitab Läänemere strateegia kaasa majandussurutise leevendamisele ja olukorrast kiiremale väljatulekule. Ometi tuleb taas meeles pidada, et probleeme ei lahenda automaatselt Brüsseli lisaraha, vaid meie endi tahe ja suutlikkus uuendusteks, tõhusamaks koostööks ja omapoolseks pingutuseks. Viimasesse kuulub Euroopa Parlamendi liikmete jätkuv osalemine Läänemere strateegias ja nende kontroll selle elluviimise üle.

Kokkuvõtteks. Rasked ajad nõuavad vastutustundelisi ja kaugemale sihitud otsuseid. Otsused, mida tuleb praegu teha, ei saa ega tohigi orienteeruda hetkepopulaarsusele. Euroopa raha ja abipaketid tuleb kriisist hoolimata maksimaalselt ära kasutada. See tähendab kaasfinantseerimiseks vajalike vahendite säilitamist.

Eelarve tasakaal, tööpuuduse tõkestamine, ettevõtluse aktiivne toetamine, uute töökohtade loomine ning paremate koolitus- ja ümberõppevõimaluste õigeaegne tagamine on võtmesõnad sel ja järgneval aastal.

Peame säästma vahendeid, kuid säästmine ei saa toimuda nõrgemate arvel. Toetan koos Euroopa kristlike demokraatide ja konservatiividega sotsiaalse turumajanduse järjekindlat rakendamist.

Saksa kristlike demokraatide 1949. aastal algatatud sotsiaalne turumajandus on siiani elulähedane kesktee ühelt poolt hoolimatu turuliberalismi ja teiselt poolt sotsialistliku riigi ülemäärase kontrolli vahel.

Kristlike demokraatide jaoks on üksikisik oma võõrandamatu väärikuse ja õigustega kesksel kohal, seetõttu ei saa ühiskond olla ükskõikne ühegi inimese suhtes, kes on töö kaotanud. Kokkuhoid on vältimatu, kuid saavutamaks ühiskonna toetust, peab see algama juhtidest ja riigiaparaadist.

Enam Eestit Euroopas ja Euroopat Eestis - see on vastastikune andmise ja võtmise suhe. Arvan, et just kriisiajal on õige küsida mitte ainult seda, mida me Euroopalt saame, vaid mõelda sellele, mida me Euroopale anda võiksime.

Euroopa ootab Eesti panust. Ootab Eesti loomingulist ja aktiivset rolli Euroopa kontserdis. See on Eesti enda huvideski.

Miks valida Euroopa Parlamenti?

2009-05-15

Hea lugeja,

7. juunil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Eesti kodaniku jaoks on just Europarlamendi valimised kõikidest üldvalimistest kõige vastutusrikkamad. Miks?

Põhjus on lihtne. Riigikokku valitakse 101 rahvaesindajat, kohalikesse volikogudesse sadu inimesi. Euroopa Parlamendis on Eestil vaid 6 kohta. See tähendab, et just nende pooletosina koha täitmisel on valija jaoks tavalisest tõsisema järelemõtlemise koht. Me ei tohi lubada luksust kergemeelse otsuse tulemusel eksida, mille tagajärjeks oleks viis aastat poole jõuga või ebapädevalt tegutsev saadik. Viie aasta kogemus Euroopa Liidus (EL) kinnitab, et Euroopa Parlament (EP) ei ole suvaline jututuba, kus Eesti huve ei olevat võimalik kaitsta. EP määrab ametisse täidesaatva organi - Komisjoni ning kontrollib selle tegevust, kinnitab ELi eelarve ja tema laualt käib läbi ligi 2/3 kogu ELi õigusloomest, millesse rahvasaadikud muudatusi teevad. Parlamendil on eriti jõuline osa ELi välissuhtluses ning inimõiguste kaitsmises üle kogu maailma. Lissaboni leppe jõustumisega kasvab parlamendi osa veelgi.

Valiku teeb seekord keerukamaks asjaolu, et kodanik ei saa valida konkreetset isikut ega mõjutada juba ette antud kandidaatide pingerida. Teie saate teha valiku erakonna kui terviku kasuks. Just seetõttu on väga oluline teha see valik enda jaoks põhjendatult, mitte mehaaniliselt. Lähtugem sellest, et seekord valime esmajoones Eesti kui terviku esindajaid. Vajame esindajaid, kes suudaksid mõelda ja tegutseda niihästi Eesti kui ka kogu Euroopa huvides. Tänases majanduslanguses annab kindluse, et säilitame stabiilsuse ja tuleme kriisist edukalt välja just kuulumise tõttu ELi (lisaks eesti leidlikkus ja jonn).

Majanduskriis on võrsunud aga väärtuste kriisist. Majanduse taastamine algab tõeliste väärtuste teadvustamisest ning nende alusel tegutsemisest. Eesti inimestel on äsjasest minevikust suurepärane kogemus sellest, kuidas usule ja väärtustele tuginev algatus võitis hirmu ja lootusetuse. Üks ELi keskseid väärtusi - solidaarsus - mõjutab oluliselt ka liikmesriikide majanduslikku heaolu. Samas ei saa solidaarsus ausal ja täiel määral toimida, kui selle osapooled ei hinda sarnaselt oma ühist minevikku.

Seetõttu võin uhkusega öelda, et 2. aprillil kandis vilja 5 aastat kestnud järjepidev selgitustöö nii Europarlamendis kui kõikvõimalikes muudes institutsioonides - EP võttis suure enamuse toel vastu Euroopa südametunnistust ja totalitaarsete rezhiimide poolt korda saadetud kuritegude hukkamõistmist käsitleva resolutsiooni. Meie, algatajate, lähtekohaks oli kõigi ohvrite võrdne teadvustamine, nende väärikas austamine ja mälestuse jäädvustamine, mis võib ainsana tagada, et läinud sajandi koletuslikud kuriteod 21. sajandil enam ei kordu. Esmakordselt tunnustab Euroopa nüüd tervikuna kõikide siinse maailmajao rahvaste kannatusi - see on ühe väikeriigi jaoks erakordne töötulemus.

Mis oleksid head põhjused eelistada seekord Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL)? IRL, mis on välja kasvanud Eesti vanimatest, Eesti iseseivuse eest seisnud ning juba 20 aastat tagasi Euroopa suunas sihi seadnud erakondadest, esindab suurimal määral ühinenud Euroopa tegevussuundi ja väärtusi, mis eestlastele tähtsad - orientatsiooni nõukogude süsteemist Euroopasse, majandusuuendusi, kaitsevõime tugevdamist, haritust, usaldusväärsust, ja põhimõtete järjepidevust. IRLi esindajad ei viska püssi põõsasse ega vaheta põhimõtteid. Nad seisavad kõige kindlamini ka Euroopa ühtse kultuuripärandi ning Eesti rahvuskultuuri eest.

Euroopa arengute ja muutuste kujundamisel on määrav roll suurtel poliitilistel jõududel. IRL on Euroopa suurima poliitilise jõu - Euroopa Rahvapartei (ERP) - liige. Selle saadikurühma koosseisus on iga Eesti esindaja kasutegur kaks korda suurem meile oluliste eesmärkide saavutamisel kui näiteks liberaalide rühmas, mis esindab kaheksandikku parlamendi liikmeist. ERP, kuhu kuulusid pea kõik Euroopa ühinemise asutajad, on nagu hästi sissetöötatud ahi, mis ei aja suitsu sisse ja kus tõmme on alati tagatud. Et Eesti saadikuist oleks meie riigile maksimaalselt kasu, siis on põhjust saata neid rohkem ERP-sse.

ERP on käesoleva majanduskriisi ületamisel ja vajalike reformide läbiviimisel võtmepositsioonis. Juba 60 a tagasi hakkas ERP rakendama sotsiaalse turumajanduse poliitikat. Ka praegu seisab ta kodanike enamusele kõige lähemal, viies ellu mõistlikku ja inimlähedast keskteed ühelt poolt liberalismi piiramatu turuvabaduse ning teiselt poolt sotsialistliku riigi rolli ülepaisutamise vahel.

ERP sümboliks on süda. See tähendab, et iga inimese kordumatuse, tema väärikuse ja vabaduse austamisele rajatud poliitikat aetakse mitte üksnes kainete arvestuste, vaid solidaarsuse ja nõrgemate toetamise teel. ERP on olnud ELi laienemise juhtivaid jõude. Selle erakonna algatusel võeti 1983. a vastu esimene Balti riike toetav resolutsioon ning just ERP juhtis eelpool mainitud Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi resolutsiooni teokssaamist. Täna on ERP võimul 19 liikmesriigis 27-st. Tänases tegelikkuses on ERP Euroopa liikumapanev jõud - nii majanduse taastamisel, Atlandi-üleste suhete kujundamises, solidaarsuse ilmutamisel kui ka põhiväärtuste kaitsel. ERP on jõud, kes ühendab hea programmi selle elluviimise võimega.

Mis puutub IRLi, siis võitlesime viis aastat tagasi välja avatud nimekirjad. IRL taotles ka nendeks valimisteks kodaniku õiguse taastamist. Õigust teha isiklik valik konkreetse kandidaadi, mitte partei kui terviku kasuks. See IRLi eelnõu on Riigikogus kahjuks blokeeritud Keskerakonna, Reformierakonna ja Rahvaliidu poolt. IRL lubab vähemasti järgmisteks eurovalimisteks kodaniku tegeliku valikuõiguse taastada. Olen sügavalt veendunud, et kodanikul peab olema õigus hääletada konkreetse isiku poolt ning seega võimalus muuta oma valikuga erakondade koostatud pingerida.

Sinu hääl on tähtis

2009-05-15

Peatselt toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Eesti kodanikel on teist korda võimalik osaleda kogu Euroopa tuleviku kujundamises. Nendel valimistel on Sul võimalus mõjutada mitte ainult enda või oma lähedaste elu-olu Eestis, vaid ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

Seekord ei pea me alustama nullist. Kõige aktiivsema Eestist valitud saadikuna on Tunne Kelam saavutanud Euroopa Parlamendis lugupidamise ning suutnud mõjutada Eesti jaoks olulisi otsuseid. Viie aasta jooksul saavutatud tulemuste üle võime uhkust tunda. Tunne on tõusnud oma saadikurühma eestkõnelejaks nii Euroopa ühiste väärtuste, Venemaa-suhete, inimõiguste kui Euroopa Liidu tuleviku küsimustes. Tema järjekindel töö aprillisündmuste järel Eestile europarlamendi toetuse saavutamiseks on teinud temast tänaseks saadikurühma küberkaitse-teemaliste arutelude eestvedaja. Viimaseks tähtsaks sammuks oli hiljuti Europarlamendi suure enamuse toel vastu võetud totalitaarsete rezhžiimide poolt kordasaadetud kuritegude hukkamõistmist käsitlev resolutsioon, mis on oluliseks aluseks ühisele Euroopa tulevikule. Võrdväärne hinnang totalitaarsetele kuritegudele ning nende ohvrite teadvustamine peavad tagama, et sarnased teod Euroopas enam kunagi ei korduks.

Isamaa ja Res Publica Liit on erakond, kelle saadikuil on parimad eeldused Euroopa Parlamendis Eesti huve kaitsta, sest kuulume parlamendi mõjukaimasse fraktsiooni - Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide saadikurühma. Mida rohkem saadikuid, seda laiem on haare, et mõjutada võimalikult paljusid poliitikavaldkondi. Teame ka, et mida tugevam on Euroopa, seda tugevamad on selle liikmed, kaasa arvatud Eesti. Euroopa tugevdamiseks peame ta välja viima ülemaailmsest majanduskriisist, astuma konkreetseid samme meie konkurentsivõime tõstmiseks ning tööhõive suurendamiseks. Meie roll on tugevdada väärtustepõhist Euroopat ning kaotada vahetegemine suurte ja väikeste, uute ja vanade liikmesriikide vahel.

Seejuures peame endale aru andma, et Eesti suutlikkus Euroopas ja maailmas läbi lüüa sõltub paljuski otsustest, mida tehakse Eestis. Kui Eesti ei suuda hoida tasakaalus oma eelarvet või ei tule toime tööpuudusega, jääme rahvusvahelisel areenil jänni. Euroopa Liitu kuulumine on võimalus, mis tuleb Eestil endal sisuga täita. Meil ei maksa lakkamatult küsida, mida saab Euroopa meie heaks teha, vaid me peame iseendalt ausalt ja selgelt küsima, mida saame meie teha Euroopa heaks.

Eesti kodanike otsus liituda Euroopa Liiduga oli oluline samm Eesti saatuse määramisel. See otsus tõi endaga kaasa nii võimaluse kui ka kohustuse kujundada Euroopa tulevikku Eestile parimal moel. Just seetõttu on ülimalt tähtis iga hääl nii kodumaal kui kodust kaugemal.

Eesti vajab suuremat sõnajõudu

2009-05-14

Viis aastat on Eesti kuulunud Euroopa Liitu. Kui küsida, kuidas oleme hakkama saanud, siis ilustamata vastus oleks - päris hästi. Ehk isegi hindele neli pluss, viie palli süsteemis.

Eesti on kõige väiksem Euroopa Liidu liikmesmaa, kes püüab kaasa rääkida sisuliselt kõigis küsimustes. See on väga suur väljakutse ühele väikeriigile, kuid samas ka ainus tõsine võimalus enda võimalikele muredele või huvidele laiemat toetust leida.

Samas pole Eestil kunagi varem olnud nii palju sõpru ja toetajaid kui nüüd. See tundub meile täna juba iseenesestmõistetavana, samuti nagu kõik need võimalused ja vabadused, mida on andnud meie liikmesus Euroopa Liidus.

Ometi tähendab kõige selle saavutatu hoidmine sihikindlat tööd nii meie poliitikute, diplomaatide, ametnike, ettevõtjate kui kodanikuühenduste poolt. Edu valem peitubki kõigi nimetatud osapoolte võimes koos eesmärke püstitada ning neid ka saavutada.

Kasutada ressurssi

Meie edasine hakkama saamine Euroopa Liidus sõltub paljuski meie poliitikute võimest ennast realiseerida Euroopa tasandil. Kodused mured olid, on ja jäävad ka edaspidi meile esmatähtsaks, kuid juba praegu on enam kui 70 protsenti meie seadusandlusest seotud Euroopa Liidu õigusaktidega.

Ometi jäävad Euroopa teemad meie sisedebatis sageli tagaplaanile või käsitleme neid liiga pinnapealselt. Täpsemini öeldes ei kasuta Eesti veel kuigi hästi ära seda piiratud ressurssi, mida annab meile näiteks kas või kuus kohta Euroopa Parlamendis.

Pole kahtlust, et kõige paremini Euroopa küsimustega kursis olevad poliitikud on just meie saadikud Euroopa Parlamendis.

Loomulikult on siinkirjutajal hea meel tõdeda, et erinevate küsitluste ja parlamendistatistika kohaselt on ennast kõige aktiivsemalt näidanud Tunne Kelam. Siin töötab korraga nii Tunne poliitiline professionaalsus, kuid kindlasti ka asjaolu, et Isamaa ja Res Publica Liit kuulub kõige mõjuvõimsamasse Euroopa poliitilisse perekonda - Euroopa Rahvaparteisse.

Angela Merkel, José Manuel Barroso, Carl Bildt, Nicolas Sarkozy, Donald Tusk ja paljud teised on IRLi Euroopa-sõsarate liiderfiguurid, kelle sõna kaalub täna kõikide suurotsuste tegemisel.

Ka eelolevatel Euroopa Parlamendi valimistel ennustavad erinevad üleeuroopalised küsitlused kindlat võitu just Euroopa Rahvapartei erakondadele. Seepärast on ilmne, et Eestile vajalike otsuste kaalumisel ning tegemisel on äärmiselt oluline võimalikult tugevam esindatus Euroopa Parlamendi suurimas ja mõjukamas fraktsioonis. Küsimusi, mida eelolevatel aastatel tuleb käsitleda, on väga olulisi.

Tähtsamad teemad

7. juunil valitav Euroopa Parlament saab Lissaboni leppe ratifitseerimise korral senisest suurema sõnaõiguse ühenduse asjade otsustamisel ning asub ette valmistama uut eelarvekava (2014-2020).

Tooksin siinkohal välja neli olulisemat teemat, milles tulevased Eesti saadikud Euroopa Parlamendis peaksid aktiivselt kaasa rääkima.

Üheks väga oluliseks küsimuseks on näiteks ühise põllumajanduspoliitika reformimine pärast 2013. aastat.

Eeskätt puudutab see mõistagi toetussüsteeme, sest põllumajanduse ja maaelu rahastamine on Euroopa Liidu eelarve suurim väljaminek. Eesti huvides on kindlasti toetussüsteemide võrdsustamine vanade ja uute liikmesmaade vahel.

Lähematel aastatel kujuneb ühtse energiapoliitika ning -julgeoleku nimel töötamine nii Eesti kui kogu ühenduse suurimaks väljakutseks. Meie eesmärgiks peaks olema hiljemalt aastaks 2015 Eesti energiaturu täielik lõimimine Euroopa turuga.

Konkurentsiteema on Euroopa siseturu toimimise üks põhiküsimusi. Eesti poliitikud peaksid olema selgemalt toeks nii meie tarbijaõiguste laiendamisel kui oma ettevõtete huvide kaitsmisel.

Näiteks on üheks selliseks küsimuseks internetiteenuste vaba kättesaadavus kõigile tarbijatele. Täna pole kahjuks mitte kõikjal Euroopas sellest aru saadud või asetavad suurfirmad takistusi innovaatiliste lahenduste rakendamisele.

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika on paratamatult ühenduse piiririigiks olevale Eestile äärmiselt oluline. Selle tuge tunnetasime ilmekalt 2007. aasta aprillis. Arvestades maailmas toimuvaid murrangulisi muutusi, peame olema valmis sisendeid pakkuvalt kaasa rääkima väga erinevates küsimustes.

Kõigi nende teemade edukas käsitlemine Euroopa tasandil eeldab meie poliitikutelt nii head ettevalmistust kui ka sõna otseses mõttes kõige lühemat teed otsustamisele. Seetõttu on üks kindlamaid valikuid eelolevatel valimistel hääletada Euroopas suurimat mõju omava erakonna - Isamaa ja Res Publica Liidu poolt.

Kõige rohkem naisi kandideerib europarlamenti IRLis

2009-04-27

Kui sageli heidetakse ette, et Eesti poliitika on liiga meestekeskne, siis Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) europarlamendi valimiste nimekirjas kandideerib rohkem naisi kui mehi.
Naissoost on 12st kandidaadist koguni 7. Neil on kannul Keskerakond, kus on naissoost pooled kandidaadid (6 12st).

Kolmandat-neljandat kohta jagavad protsentuaalselt sotsiaaldemokraadid ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, mille mõlema kandidaatidest on kolmandik naised. Numbriliselt on siiski sotside nimekirjas naisi 4 ja vasakpartei omas 2, kuna nimekirjad on erineva suurusega.

Kolme veel mainimata parlamendipartei - Reformierakonna, roheliste ja Rahvaliidu - 12-liikmelistest nimekirjades on kõigil 3 naissoost kandidaati.

Tervelt kolme nimekirja ei ole mahtunud ühtki naist. Need on Libertas Eesti Erakond, kristlikud demokraadid ja Põllumeeste Kogu.

Kuuest üksikkandidaadist on naissoost üks - omapäi valimistulle minev keskerakondlane Taira Aasa.

Naissoost esinumber on vaid ühel parteil - see on reformierakondlane Kristiina Ojuland.

Kokku on 101 kandidaadist naisi 30 protsenti.

Europarlamendi valimised on tänavu 7. juunil. Iga erakond sai esitada maksimaalselt 12 kandidaati ning kohti, mida jagada, on europarlamendis kuus.

Praegu on kuuest kandidaadist naissoost kolm: sotsiaaldemokraadid Marianne Mikko ja Katrin Saks ning keskerakondlane Siiri Oviir.

Intervjuu: Karoli Hindriks: igaüks võiks teha tuhande eest

2009-04-23

Äsja telekanali MTV Eesti juhi kohast loobunud ja poliitikas samme seadma asunud Karoli Hindriks peab oluliseks, et noortesse süstitaks ettevõtlikkust juba koolipingis.

Karoli Hindriks, te kohtusite äsja Viljandis Isamaa ja Res Publica Liidu kohalike noorpoliitikutega. Millise sõnumiga te nende poole pöördusite?

Ehkki ma olen alles 25-aastane, on mul olnud õnne ettevõtluses kokku puutuda paljude maailma suurte tegijatega, kes on mulle ka eeskujuks. Tahtsin nüüd omakorda Viljandi noortele anda julgust lennukalt mõelda, sest ettevõtlik vaim on praegusel ajal asi, mis ei jookse kellelgi mööda külge maha.

See võib kõlada kulunult, aga noored on riigi tulevik. Meie tänased teod mõjutavad seda, mis meist järgmistel kümnenditel saab. Lennart Meri rõhutas kord, et kuna meid on ainult 1,3 miljonit, peab igaüks olema nii tubli kui tuhat suurriigi inimest kokku. Ühtpidi tähendab see üüratut vastutust, kuid samas ka suurt privileegi, sest igaühel meist võib soovi korral olla tõesti sama suur mõju kui mõnes teises riigis tuhandel inimesel.

Kas sellest võib välja lugeda, et te pürgite ka europarlamenti ennekõike noore ettevõtjana?

Jah, ettevõtlus on mulle tõesti südameasi. Kõik minu esimesed teod ettevõtjana said innustust koolis läbitud majandusõppe programmist - mul oli võimalus õppida majandust ja tegutseda õpilasfirmas. Kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist lõin oma firma ja nüüdseks on see mulle avanud üsna palju uksi.

Viimastel aastatel olen olnud sellesama majandusõppe programmi üks kõneisikuid ja mind on kutsutud paljudele foorumitele rääkima, kui vajalik on majandusõpe koolides.

Kui vaadata statistikat, on Euroopas vaimne valmisolek ettevõtlikkuseks märgatavalt kõrgem kui Ameerikas. Samas reaalses ettevõtlusaktiivsuses jääme neist mitu korda maha. Seega võib järeldada, et mingi oluline komponent on puudu.

Majandusõppe programmis osalevad noored saavad varakult pildi sellest, kuidas majandus tegelikult toimib, ja sageli ka õpilasfirma kaudu vahetu praktika. Tõenäosus, et need inimesed saavad tulevikus ettevõtluses edukalt hakkama, on teistega võrreldes ligi viis korda suurem.

Mulle meeldis Indrek Neivelti kunagi «Äripäevas» öeldud lause, et kui Soomes poleks 1990. aastatel olnud majanduslangust, siis tõenäoliselt toodaks Nokia seniajani kummikuid. Muudatused on alati keerulised, kuid neis peitub võimalus muutuda efektiivsemaks.

Mida enam me tähtsustame hariduses majandusõpet, seda ettevõtlikumaks Euroopa muutub. Tahan majandusõppega tegelda ka Euroopa Parlamenti valituks osutudes. Samas on see minu südameasi väljaspool poliitikat. Esinesin äsja Tšehhi Vabariigis sellekohasel konverentsil, mille oli korraldanud sealne haridusministeerium.

Kas MTV Eesti jääbki nüüd teile minevikku?

MTV Eesti juhtimise lõpetan tõepoolest, praegu aitan uuel juhil asju üle võtta. Kui ma seal 2007. aastal alustasin, tegime seda koos Marko Lillemäega. Mõnda aega oli ta eemal, nüüd tõin Marko tagasi.

Milline on teie senine poliitikukogemus? Kas seda üldse on?

On. Olen olnud kahel korral Pärnu linnavolikogu liige ja juhtinud seal kahe komisjoni tööd. Euroopa Parlament on muidugi hoopis teistmoodi kooslus ja seal on Eesti kuus saadikut ennekõike diplomaadid.

Olen kolmel korral Euroopa Parlamendis esinenud, kaasa löönud mitmel majandus- ja ettevõtlikkusdebatil. Kuigi olen noor, arvan, et olen kokku puutunud suurema hulga tuntud poliitikutega kui paljud neist, kes istuvad riigikogus. Seepärast julgen väita, et saaksin Eesti saadikuna hakkama küll.

Foto: Elmo Riig / Sakala

Reformipuudus viib poliitikud vahetusse

2009-04-22

Olukorras, kus poliitikud muutunud ümbrust ei taju, on uue eliidi esiletõus vältimatu. Kui sellist värskendust ei toimu, siis tabab ühiskonda juba ravimatu stagnatsioon, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Eesti poliitiline eliit võib järgmiste riigikogu valimistega kuuluda väljavahetamisele veel suuremas ulatuses kui 2003. aastal, mil Res Publica tulekuga vahetus üle 60 protsendi riigikogu koosseisust. Ma ei arva, et see juhtub ebapopulaarsete, kuid vajalike reformide pärast. Neid on vähe või nad tulevad hilinemisega. Poliitikud lähevad vahetusse ka sellepärast, kui valitsus jääb majanduskriisi abituks pealtvaatajaks. Juhtimise ja proaktiivsete meetmete puudus ning erakonnapoliitika eelistamine Eesti üldhuvidele on väga ohtlik ja nii jätkates kaotab kogu Eesti ühiskond.

Eesti ei ole enam paindlik ja innovaatiline väikeriik. Oleme etableerunud, laialdase bürokraatiaga, kuid jõuetu riik. Jätkame kohmaka haldussüsteemiga ja hoiame jõus ebarealistlikku koalitsioonilepet. Eurorahaga kaetud riigihanked takerduvad lõpututesse vaidlustesse ning tööhõivepoliitika rakendamine venib.

Võib-olla tegutsetakse isegi mingi äraspidise alalhoiumotiivi ajel, kui arvatakse, et negatiivset sõnumit ja radikaalset tegutsemist vältides suudetakse säilitada valijad. See on tekitanud olukorra, kus kiire ja tugeva eelarvekärpe asemel on mindud koera saba raiumisele jupphaaval. Tegematajätmised ja halvad uudised püütakse ajada teiste koalitsioonierakondade kaela ning Keskerakonna võimule tõusuga hirmutamine on tuntud abinõu, et toetajaid enda selja taga hoida.

Kuna eelmise riigikogu ajal sätestati etableerunud erakondadele kopsakas riigitoetus, siis pole ka väga karta, et uued tulijad kriisi ajal uksele koputaksid. Neil lihtsalt ei jätku ressurssi, et ukseni jõuda. Täieliku partokraatia kehtestamisest puuduvad veel suletud parteinimekirjad, nagu Keskerakond ja Reformierakond need Euroopa Parlamendi valimisteks juba kehtestas.

Põhimõtteliselt on olemas vähemalt kolm viisi uue eliidi esiletulekuks:

Esiteks - mäss ja populism. Kahtlemata näitab Keskerakond siin teed. Riigikogus on suurima opositsioonierakonna tegevus piirdunud peamiselt andetu obstruktsiooni ja ööistungite korraldamisega. Sisuliste lahenduste pakkumise asemel püütakse sotsiaalset rahuolematust enda huvides ära kasutada.

Tallinnas seevastu on Keskerakond võimul ja süvenevas eelarvehädas all-linn on asunud õhutama otsest vastasseisu riigiga. See on äärmiselt ohtlik tendents - topeltohtlik arvestades majandusliku surutise frustreerivat mõju inimestele. Lootes sel teel revolutsiooni teha, on Edgar Savisaar siiski lühinägelik. Asudes valimatult valitsust süüdistama ja lasteaedadesse lendlehti riputama, alahindab Savisaar selgelt Eesti poliitilise kultuuri ja üldise kodanikuhariduse taset. Samas saab selliste meetoditega kindlustada end venekeelsete valijate hulgas.

Teiseks - uute parteide moodustamine. See on Eestis korduvalt toimunud - viimati 2007. aasta valimistel roheliste ja 2003. aastal Res Publica näol. Seega võib Eesti valija olla nüüd juba liiga kogenud, et uues parteis võluvitsa näha. Praegu on selge lahkuja Rahvaliit, kuid pole kindel, kas nendest eriline vaakum järele jääb.

Rahvaliidu kadumine on valutu, sest ta pole kunagi esindanud selget ideoloogiat või maailmavaadet. Pigem võib vaakumi luua võimuerakondade ebaõnnestumine, sest kui töötuse määr kasvab ja lahendusi ei paista, siis ollakse valmis õlekõrrestki haarama. Samas peab uus tulija evima mingeidki tõsiseid lahendusi, sest teise populistliku Keskerakonna loomine vaakumit ei täida. Nagu osutasin, on uue erakonna esiletoomine muudetud Eestis põhjendamatult raskeks. Kui aga oma ideedele väljundit otsivad inimesed näevad, et erakonnad on tõmbunud ringkaitsesse ja kodanikuühiskonnaga keegi ei arvesta, siis on ohus demokraatiakultuur kui selline.

Kolmandaks - uus kvaliteet läbi vanade erakondade. Kui erakonna tipp ei toimi, siis peab rohujuuretasand selle uuele elule äratama. Näiteks Reformierakonna rohujuuretasand ei pea nõustuma tipu vastuseisuga haldusreformile. Praegustest võimuerakondadest on viimasel ajal kõige sünergeetilisema, kuid kaugeltki mitte lihtsa protsessi läbi teinud IRL seoses Isamaaliidu ja Res Publica liitumisega. Reformierakond on muutunud Kallase parteist Ansipi parteiks ja nautinud tugevat stabiilsust. Aga aeg seab oma tingimused.

Ilmselt ei kujuta keegi ette, et Kallas peaministrina oleks nii passiivne, nagu on Ansip. Jääb mulje, et siin on restart'i vajadus kõige suurem.

Sotsiaaldemokraatide strateegiat on viimased kümme aastat juhtinud mees, kes pole päevagi olnud erakonna esimees - Eiki Nestor.

Nii Tarandi, Ilvese kui Padari mõju sotsidele on olnud summa summarum palju väiksem kui Nestori oma, ja võib-olla läheb Jüri Pihliga samamoodi. Samas on Pihlil võimalus end näidata. Kartes olla Keskerakonna poolt välja tõrjutud, on sotsid liikunud järjest enam populismi suunas, kuid nii jätkata on riigi seisukohalt ohtlik. Koera saba jupitamise peastaap on rahandusministeerium, pluss sotsid.

Reformiväsimusest tuleb lahti saada ja kui vaja, tuleb selleks käivitada uued mootorid. Aga enne seda tuleb saada hakkama praeguse kokkuvariseva olukorraga. Me ei tohi loobuda eelarve tasakaalu põhimõttest ning peame täitma eurole ülemineku kriteeriumid.

Eesti erakondade suurim probleem on nende ajalugu. Usun, et puhtalt lehelt alustades jätkuks tervet mõistust riik kriisiohust välja tuua. Probleem on selles, et elatakse nostalgias, kusagil 2005.-2007. aastas. Just siis tehti ülepaisutatud riigieelarved ning sõnastati ebarealistlikud valimislubadused ja koalitsioonilepe. Laval on samad osatäitjad ja eelmisest rollist ei osata välja tulla. Veel varasemast ajast ehk 1990ndate algusest, kui tehti valusaid, kuid edasiviivaid otsuseid, on vähe poliitikuid järel - Mart Laar ja veel mõned üksikud. Aga pigemini kulub meile praegu ära toonane kogemus.

Jõuan tagasi oma algse teesi juurde. Olukorras, kus poliitikud muutunud ümbrust ei taju, on uue eliidi esiletõus vältimatu. Kui sellist värskendust ei toimu, siis tabab ühiskonda juba ravimatu stagnatsioon. Kui aga uus eliit tuuakse esile mingi sektantliku populismi näol, siis võime veel rohkem kaotada.

Tänaval poliitikat ei tehta

2009-04-16

Moldova ja eriti Georgia nädal aega kestnud protestid sunnivad küsima tänavapoliitika sisu ja sihituse järele. Pealiskaudnegi pilk ütleb, et erinevus laulvate või värviliste revolutsioonidega on suur. Siis protestiti mittelegitiimse võimu või varastatud valimiste vastu, kuid mille vastu protestitakse nüüd?

Georgias nõutakse presidendi tagasiastumist, Moldovas polda rahul äsjase valimistulemusega. Heakene küll, Moldovas saab vähemalt hääled üle lugeda ja sellega on kaalul küsimus, kas kommunistid saavad endi hulgast parlamendis presidendi valida või jääb neil üks hääl puudu. Georgias pole küsimus häältes ega valimistes, sest vanad valimised on ammu möödas ja uuteni on küllalt aega.

Suured meeleavaldused ja rahvakogunemised võivad riike demokraatia teele aidata küll, kui vana võim on vaimses ja moraalses pankrotis. Kujutage ette, et Eestis oleks laulvale revolutsioonile järgnenud veel suurtele rahvaliikumistele tuginevaid poliitilisi pöördeid. Kus me sel juhul oleksime? Euroopa Liidus? Enam kui kahtlane. Eesti Vabariigis? Hea, kui sedagi.

Rahvaliikumine ja tänavamiitingud võivad pöörde tuua pool sajandit kestnud okupatsiooni järel. Kuid kui seda hakatakse võtma võimuvahetuse universaalse vahendina, on midagi päris valesti. Võimuvahetuse vahendiks on vabad ja ausad valimised. Kui valimised on selgelt varastatud, tuleb seda tõestada. Kui presidendiga polda rahul, tuleb oodata valimisteni või võidelda parlamentaarsel teel.

Nino Burdžanadze on mind tõesti üllatanud. Aastaid nähti just temas inimest, kellest opositsiooni minnes võib saada tasakaalustaja liiga tormaka presidendi Mihhail Saakaðvili ja radikaalse opositsiooni vahel. Nüüd on just kunagine parlamendi esimees Burdžanadze see, kes ütleb, et dialoog pole võimalik ja poliitika jäägu tänavale.

Omaaegne Georgia suursaadik ÜRO juures Irakli Alasania on dialoogile avatum. Tegelik parlamendiopositsioon kristlike demokraatide näol pole üldse tänavapoliitikat toetanud.

Moldovaga on asi keerulisem. Noored, kes Chisinaus valitsushooneid ründasid, mõjuksid tõsiselt, kui nad oleksid hoopis valimispäeval vaatlejatena sellist tööd teinud, nagu tehti Georgias rooside revolutsiooni eel. Siis fikseeriti iga kasti lastud sedel ja päeva lõpus oli teada, kui palju bülletääne ühes või teises jaoskonnas kasti poetati. See tegi valimissohi ilmsiks, aga Moldovas sellist tööd ei tehtud. Miks? Nüüd on valik: kas tänavapoliitika, konstitutsiooniline kriis (mida uued valimisedki ei lahenda) või poliitiline kokkulepe?

Eksivad need, kes arvavad, et Eesti peab üleminekuriikides toetama mõnd kindlat parteid või poliitikut. Kuigi mõistlik pole lahterdada teiste riikide poliitilist maastikku nii, et värvilised revolutsionäärid Saakaðvili ja Viktor Juðtðenko on üdini head ja teised on pahad. Ei maksa arvata, et igaüks, kes korraldab meeleavaldusi või kutsub kodanikuallumatusele, on sõnavabaduse õilis lipulaev ja vabaduse laulik.

Eesti peab toetama demokraatlikku protsessi ja vaba ühiskonda. Loomulikult saame arenguabiga toetada nii Georgia kui Moldova valitsust.

Säärane koostöö püsib eeldusel, et abi jätkub siiski, kui sealne võim vabade ja ausate valimiste tulemusel vahetub.

Tänavarahutus ei saa olla sellise võimuvahetuse mehhanism. Tuleb arvestada, et mõlema riigi puhul mängib rolli Venemaa huvi ning siserahutusi võidakse kurjasti ära kasutada.

KOMMENTEERI SIIN - www.herkel.net

Tunne Kelam teistest ees

2009-04-14

Mõne kuu pärast valitakse Eestis taas saadikud Euroopa Parlamenti. Kuigi pole kahtlust, et osaliselt antakse hinnang mitte kandideerivatele saadikutele, vaid nende erakondadele, on vähemalt Eestis oluline tähendus ka kandidaatide isikutel. Pole ju mõtet saata Europarlamenti saadikuid, kellest seal Eestile mingit kasu ei ole.

Reformierakond on lubanud saada neil valimistel kolm kohta, enesekindlalt esineb ka Keskerakond. Kes nende erakondade esindajatena tegelikult Europarlamenti läheb, pole avalikkusele teada. Edgar Savisaar ilmselt sinna minna ei kavatse. Ka Reformierakonna teine number välisminister Urmas Paet on avalikult teatanud, et ta valituks osutudes Europarlamendis tööle ei hakka. Miks ta sellisel juhul üldse nimekirjas on, jääb vähemalt allakirjutanule arusaamatuks. Siis oleks võinud juba peaminister Andrus Ansipi nimekirja panna. Peibutusparte valimistel juhtidena käsutades võib neil küll parema tulemuse saavutada, parlamenti võivad sellisel juhul aga sattuda inimesed, kelle kogemused ning oskused nende ülesandele selgelt allajäävad.

Õnneks tundub, et rahvale peibutuspardid siiski ei meeldi. "Postimehe" poolt korraldatud küsitluse kohaselt eelistatakse hoopis Isamaa ja Res Publica Liidu esikandidaati Tunne Kelamit. "Postimehe" poolt korraldatud küsitluse kohaselt pidas teda eurovalimistel erakondade esinumbritena kandideerivatest poliitikutest kõige paremaks Eesti esindajaks koguni üle poole vastanutest ehk 50,6%. Järgmisena kogus Kristiina Ojuland 20,3%, Ivari Padar ning Edgar Savisaar jäid alla 10% piiri, teised alla 5%. Kõrge on ka Tunne Kelami saadikutööle antud hinnang, mida samuti ülekaalukalt parimaks peetakse.

Seega on Tunne Kelam teistest kandidaatidest pikalt ees, milles tegelikult pole midagi imestada. Kelami tõhusus väljendub juba tema aktiivsuses. Nii on ta ainuüksi 2009. aastal Euroopa Parlamendi kõnetoolis käinud koguni 21 korral, rohkem kui kaks aktiivsuselt järgmist Eesti saadikut kokku. Küsimus pole seejuures siiski mitte Kelami sõnavõttude hulgas, vaid eeskätt selles, et tema sõna maksab. Miks see nii on, selleks tuleb vaadata, kuidas Euroopa Parlament toimib.

Kas see kellelegi nimelt meeldib või mitte, kuid Europarlamendis määrab saadikute mõjukuse paljuski ära see, kui suurde saadikurühma ta kuulub. Europarlamendis määratakse nimelt nii juhtivad köhad kui isegi kõneajad ära matemaatiliselt saadikurühmade suurust arvestades. Mõni saadik võib iseenesest olla tubli ja tark inimene, väikesesse saadikurühma kuuludes pole Eestile temast paraku suuremat kasu. Eesti huvide eest suudavad Europarlamendis seetõttu tõhusalt seista vaid suurematesse saadikurühmadesse kuuluvad saadikud.

Väikese spikrina valijale võib seejuures meelde tuletada, et suurimaks saadikurühmaks on 288 saadikuga Europarlamendis Rahvapartei, kuhu Eesti erakondadest kuulub Isamaa ja Res Publica Liit, ning Euroopa Sotsiaaldemokraadid 213 kohaga, kus Eestit esindab Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Keskerakonna ja Reformierakonna kodufraktsioon liberaalid on juba tunduvalt väiksem (100 liiget), teised saadikurühmad veelgi pisemad.

Loomulikult ei piisa saadikul tõeliseks tegijaks tõusmiseks vaid kuulumisest ühte kahest suurest saadikurühmast. Selleks peab ta ka oma saadikurühmas mõju omama Heaks näiteks sellest on hiljutine äge lahing Euroopa Parlamendis kommunismi kuritegude hukkamõistu küsimuses. Kui Tunne Kelami tugev autoriteet oma fraktsioonis viis Euroopa Rahvapartei nimetatud otsuse vastuvõtmist aktiivselt toetama, siis Eesti sotsiaaldemokraadid ei suutnud ära hoida oma saadikurühma juhtkonna eitavat suhtumist sellesse. Euroopa Sotsiaaldemokraatide juhid üritasid kommunismi kuritegusid natsismi kombel hukka mõistva resolutsiooni vastuvõtmist aktiivselt takistada, kuid suruti lõpuks maha ning 2. aprillil võeti see ajalooline otsus lõpuks vastu. Seega oli Tunne Kelam suutnud täita ka lubaduse, mille alusel ta Euroopa Parlamenti valiti.

7. juunil Europarlamendi valimiskasti juurde astudes oleks seda tark meeles pidada.

Väikse spikrina valijale võib seejuures meelde tuletada, et suurimaks saadikurühmaks on 288 saadikuga Europarlamendis Rahvapartei, kuhu Eesti erakondadest kuulub Isamaa ja Res Publica Liit, ning Euroopa Sotsiaaldemokraadid 213 kohaga, kus Eestit esindab Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Noorte esindaja europarlamenti!

2009-03-17

Mulle sattus pihku Pärnu Postimehe number, mille juhtkirjas lugupeetud Kaupo Meiel sarjab Eesti erakondi europarlamendi valimistel valijatega manipuleerimise eest. Sama süüdistus sihitakse - meie nimekirja eesotsas pole peibutusparte, kes valituks osutumise korral europarlamenti ei läheks, - Isamaa ja Res Publica Liidugi pihta.

Meiel kirjutab: „Kogu austuse juures Pärnust pärit Karoli Hindriksi vastu ei saa teda pidada tõsiselt võetavaks ja tuumakaks kandidaadiks. IRLi seltskonnas on neiks ikka Tunne Kelam ja Andres Herkel, ülejäänud on parimal juhul ballast, halvimal kõigest augutäide."

Ma ei saa jätta tunnistamata, et pole tükil ajal midagi nii kummalist lugenud.

Tänan loomulikult Kelami ja Herkeli tunnustamise eest, kuid nimetada näiteks meie nimekirja teisel kohal asuvat riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimeest Marko Mihkelsoni, kes asub meie nimekirjal teisel kohal, ballastiks, halvimal juhul augutäiteks ei tee Meieli intelligentsile ega teadmistele küll au.

Teisigi IRL kandidaate ei saa kohe kuidagi ballastiks pidada, või on selleks Meieli arvates akadeemikud Ene Ergma ja Peeter Tulviste või kunagine Tallinna abilinnapea ja Eesti muinsuskaitse juht Liisa Pakosta?

Kuid sellest ei tahtnud mina tegelikult rääkida. Mind on juba mõnda aega vaevanud arusaamatus, miks mõni Eesti meesterahvas end sessinatses maailmas sedavõrd ebakindlalt tunneb, et noori naisterahvaid sedavõrd paaniliselt kardab? Sest muul kombel ei oska ma seda soigumist Karoli Hindriksi aadressil kuidagi seletada.

Vaadates, mida Karoli on oma 25 aastaga saavutanud - see on muljet avaldav. Võime erakondade europarlamendi kandidaatidest panna kokku pika nimekirja tegelastest, kelle saavutuste nimekiri on tunduvalt lühem.

Veel pikemaks läheb nimekiri, kui küsime, kui palju on kandidaatide hulgas neid, kes üldse on reaalselt Euroopa poliitikaga kokku puutunud, kuulub mõne üle-euroopalise organisatsiooni etteotsa või on europarlamendis esinenud. Karoli on seda kõike teinud.

Nii ei jäägi üle muud kui vanus ja/või sugu. Kas härra Meielit häirib IRLi nimekiri nii palju seetõttu, et seal on 12 kandidaadist koguni seitse naissoost? Loodan, et mitte. Niisiis jääb üle noorus. 25aastane on härra Meieli arvates liiga noor, et ta erakonna esikolmikus europarlamenti saaks kandideerida.

Ma olen kunagi süüdistusi noorte eelistamises kuulnud. See oli siis, kui juhtisin valitsust, kus 32aastasele peaministrile lisandusid 27aastane justiitsminister Kaido Kama ja 26aastane välisminister Jüri Luik. Kas oleksin pidanud nad valitsusest välja viskama, kuna nad olid liiga noored?

Pean tunnistama, et mulle on täiesti arusaamatu see mängufilmi "Vanad torisejad" meenutav alavääristav suhtumine Eesti noortesse. Eesti vajab taas värskust ja energiat, vanemal poliitikute põlvkonnal on aeg hakata lahkumiseks valmistuma ning noortele teed teha.

Omal ajal jäi Eestis poliitikute põlvkonnavahetus tegemata ning 1939.-1940. aastal ei suudetud enam niisama julgelt otsustada, nagu seda 1918. aastal oli tehtud. Europarlamendi valimistel on selliste muudatustega hea algust teha.

Mina olen igatahes uhke, et IRLi esikolmikus on Eesti noortelgi võimalus oma kandidaat europarlamenti saata.

Peale kõige muu on noorusel selline omadus, et see läheb aja jooksul mööda, rumalus ja kitsarinnalisus aga mitte.

Anna mulle oma hääl

2009-03-04

„Kui praegustelt juhtpoliitikutelt küsida elu mõtet, siis kuigi nad seda vist ei ütle, oleks avameelne vastus: saada järgmistel valimistel rohkem hääli," arvas viimases Möttes teaduste akadeemia asepresident Jüri Engel-brecht („Kas egalitaarse kapitalismi poole?", EPL Möte 27.2) ja Päevaleht võimendas seda väidet, pannes selle päeva tsitaadiks.

Mõte ise on sama tabav kui arusaamine, et juhtivate akadeemikute elu mõtteks on oma tsiteerimisnimestiku pikendamine.

Vaevalt et hea akadeemik „teaduslikult" mõtles, kui nii ütles. Pigem on see näide tavapärase emotsionaalse hoiaku ilmekasse vormi valamisest, mille tulemus on klassikaline sildistamine - poliitikud on omakasu-püüdlikult lihtsakoelised ja valelikud. Selline hoiak on üsna levinud, sisaldab paraja annuse kibedat tõttki, kuid on ometi kasutu. Autoriteedi suust kuulduna on see mõte aga isegi kahjulik, kui eesmärgiks seada meie poliitilise kultuuri edendamine. Viimati öeldut oleks aga vaja, isegi väga.

Võimalus anda oma hääl vabadel valimistel kellegi toetuseks on demokraatiakeskne instrument. Võitlus nende häälte pärast, iga poliitiku ja erakonna soov olla toetatud ja usaldatud on loomulik, vastupidine oleks ju absurdne. Toetuseta jäänud erakonnad ja poliitikud on meie ühisel tahtel lavalt lahkunud ja tunnistagem, et teenitult - demokraatia toimib.

„Sulas ja kohe kätte"

Toimib ka teistpidi - me usaldasime vastsündinud rohelisi ja valisime nad riigikogusse, me andsime enim isiklikke ja erakondlikke hääli Reformi- ja Keskerakonnale ja nende esimeestele ning saime nende juhitud valitsused Toompeale ja all-linna. Kas me valisime valesti? Kas mingi teine valik oleks olnud parem ja kuidas seda oleks pidanud kindlaks tegema? Vaevalt leiame vabadele erakonna-põhistele valimistele demokraatliku alternatiivi, sestap on targem pühenduda sellele, kuidas muuta valimisi sisulisemaks ning valijate ja valitute suhet usalduslikumaks.

Esmane oht on leviv populism - poliitikute kiusatus osta toetust vastutustundetute otsuste ja lubadustega, millele kallutab valijate valmisolek oma häält odavalt loovutada. Pretsedenti loovaks tuleb pidada 500-krooniste kahetsusväärselt edukaks kujunenud jagamist, mille valguses tuli mõista ka eelmiste riigikogu valimiste 25 000- ja 40 000-kroonise palga lubadusi ning paljut muudki stiilis „sulas ja kohe kätte".

Iga nõudlus tekitab pakkumise ja selle eitamine oleks poliitiline enesetapp - ometi olen kindel, et Eesti valija tunneb aegapidi ära ja oskab hinnata teiste hulgas neid poliitikuid, kes suudavad tarvilikke lubadusi ühitada kaugemate eesmärkidega ja jääda kindlaks oma põhimõtetele. Andkem siis oma häälele suurem väärtus ja ärgem loovutagem seda kergekäeliselt ilusa jutu peale - see esitab suuremaid nõudmisi ka poliitikuile ja sunnib neid valijaid tõsisemalt võtma.

Teine poliitilise kultuuri edendamise suund on kodanikuühiskonna tugevdamine. Selle üle on palju kurdetud, kusjuures lahenduseks peetakse eelkõige riigi suuremat rolli ja vastutust, kohati ka lihtsalt rahastamist.

See on eksitav ja isegi ohtlik - ülevalt alla loodav kodanikuühiskond ei saa olla enamat kui (poliitiliselt) manipuleeritud struktuur ja meil juba on näiteid, kuidas see oht realiseerub. Alt üles kasvav struktuur, mida liidavad ühishuvid, mitte jagatav riigi raha, on kodanikuühiskonna vundament, elujõuline organism, keda võim ei saa arvestamata jätta.

Eesti ajaloost meenub eeskujuna loomeliitude ühispleenum, mis suutis otsustavalt muuta poliitikat ka hoopis ebademokraatlikumas keskkonnas. Miks me siis neid võimalusi ei kasuta? Olgem ausad, ühiskond ootaks palju rohkem ka nendelt avalik-õiguslikelt institutsioonidelt, keda maksumaksja suuresti üleval peab. Muidugi, võidakse öelda, poliitikud ei kuula ei Eesti Panka ega Eesti teaduste akadeemiat, ei Tartu ülikooli ega Tallinna tehnikaülikooli, rahvusooperist ja rahvusraamatukogust rääkimata.

Aga enne kui end sellega välja vabandada, peaks selge sõnum ikkagi olemas olema ja õiget sõnumit ei jäta rahvas kindlasti toetuseta. Ning ma olen enam kui kindel, et avaliku toetuse korral ei hakka seda eirama ka erakonnad. Tartu ülikooli professori Urmas Varblase juhitud töö-rühma seisukohtade mõju meie praktilisele eelarvepoliitikale on hea näide. Minu arvates oleks valitsus võinud veel tähelepanelikumalt kuulata, aga hea märk on seegi.

Kolmas meie poliitilise usaldusorganisatsiooni nõrkus on erakondade ohtlikult väike liikmeskond, mille pea-mine põhjus on eelkõige erakondade ja poliitikute vilets maine. Minugi käest on korduvalt küsitud, miks ma vahetasin väärika akadeemilise ameti „mingi poliitiku" leiva vastu. Ometi on Eesti ju meie riik ja meil ei saa ega tohi olla ükskõik, kes ja kuidas seda valitseb.

Ja väärikus ei käi kaasas mitte ametikohtade, vaid inimestega. Igal juhul vajavad kõik meie erakonnad oma ridadesse palju rohkem inimesi ja koos nendega nii väärikust kui ka kompetentsust. Nii nagu Eesti riik on oma rahva nägu ja tegu, nii on meie erakonnad eelkõige oma liikmete looming. Ja kui üks või teine meile ei meeldi, siis pole ei aus ega asjakohane end kõigest väljapoole asetades parastama asuda.

Nõukogude-aegne käsitlus

Tugevalt seisavad need riigid, kus erakondade liikmeid on mitu korda rohkem kui meil. Loodan, et kasvame tasapisi sellest Nõukogude-aegsest partei ja parteilase käsitlusest välja ning näeme erakonna liikmesuses pigem vastutustundlikku kodanikukäitumist kui karjäärihimu. Nii tugevneb peale erakondade üldise suutlikkuse ja valitsemise kvaliteedi ka poliitika ja poliitikute maine.

Algusesse tagasi tulles - akadeemikut sai tsiteeritud, kui poliitik hääle saaks, oleksime tasa. Elu mõttest aga nii palju, et iga-ühel meist on võimalik sisustada see oma sõnade ja tegudega, nii nagu me seda õigeks peame. Hea, et saame seda teha vabal maal, mille valitsemise koormat tuleb meil tahes-tahtmata ühiselt kanda.

WC-valimised

2009-02-21

Tartus sõidab taksot umbes pool tuhat juhti. Samal ajal töötab Tartus ligemale 50 kirjandusteadlast. Ometi ei pea keegi Tartut Eesti ega Põhjamaade taksopealinnaks. Miks siis 50 inimest teevad pealinna, aga 500 ei tee?

Kes võitsid taksosõidu kilomeetrihinna langetamisest 8 kroonile kõige rohkem? Parmud.

Kujutage nüüd ette taksojuhti, kelle esimene klient pärast paaritunnist ootamist oli parm, järgmine aga on näiteks nimekas vene värsiteadlane professor Vadim Bajevski, ammune Tartu ja Pärnu sõber. Kuhu peab taksojuht koristama parmu sodi ja mustuse enne professorist klienti? Ja kus ta ise vahepeal WCs käib?

Kuna ettevalmistused kohalike omavalitsuste valimisteks on alanud kiiremini kui valmisolek Euroopa Parlamendi hääletamiseks, siis ei ole patt ennustada, et kommunaalmajandus võib olla üks omavalitsuste valimise proovikive. Ma ei ole näinud ühegi erakonna ega valimisliidu programmi kommunaalmajanduse vallas. Tõenäoliselt neid polegi. Küll olen ma lugenud Tartu linnapea Urmas Kruuse seisukohta, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler peaks tagasi astuma. Ja ometi on see minister lasknud ehitada ainsa WC!

On selge, et valitsusremont tuleb. Millal järgneb koalitsiooniremont, ei oska öelda. Kuid on kindel: kui üks restoran läheb kinni, on üks peldik vähem. Aga ega inimeste loomulikke vajadusi seepärast vähemaks jää!

Komistuskivid hariduse perspektiivis

2009-02-13

Järgnev ei ole kiire kommentaar ega erakondlikult kasulik seisukohavõtt. See on ülestunnistus mõnest kogemusest.

Noor mees minu vastas oli teatanud oma tulekust küll pool tundi varem ette, aga see oli siiski ootamatu. Ta on kõrgem poliitiline ametnik. Igasse tagatuppa ei pääse, kuid poliitilises köögis võib askeldada täiesti vabalt. Mis siis nüüd lahti oli?

Kimpus külaline nõutu peremehe juures
Temal oli/on vaja ... visiooni. Mitte luiskelugu hullumaja valvearstile, vaid ülemusele ja praegusele koalitsioonile. Europarlamendi valimisteks, kohaliku omavalitsuse valimiste korraldamiseks, erakonna reitingu tõstmiseks ja ka selleks puhuks, kui käesoleva aasta eelarvet tuleb kärpida veelgi vähemalt viie miljardi jagu. Selleks kõigeks oli meil aega tund, kusjuures diagnoosi ta ei vajanud. Kui ei teaks, et sedaviisi praktilist poliitikat tehaksegi, oleksin võinud ta uksest välja visata.
Visiooni ta sai. Lühidalt on see järgmine. Mandri ja Atlandi ookeani mõttes on Euroopa enam-vähem arusaadav tervik, välja arvatud Hispaaniale kuuluv Ceuta Marokos, see osa Türgist, mis jääb Bosporusest läände, Kaukaasia ja Venemaa Euroopa-osa. Euroopa Liit, järelikult ka tema parlament, hõlmab sellest küllalt suure tüki, kuid selle tüki sees peab isekeskis üksteisega ära harjuma ja see kestab vähemalt kümmekond aastat, mida ei anna lühendada. Laienev Euroopa Liit on iseõppija, iseasi kas just oma vigadest. Kusjuures Eestil tuleb õppida kolmekordses liitklassis: eestlased ja naturaliseerunud Eesti kodanikud ülejäänud Euroopa tarbeks, muu Euroopa õppimaks elama Eestis Venemaa kõrval ja mitte-eurooplased elama kapitalistlikus Eestis.
Nn eurotsoon seevastu on juba lähtekohalt rahvusvaheline „substants", ta ei jää ühelgi juhul Euroopa sisse. Tema õpetamisel kehtib paraku erisugune didaktika, kus avastusi on kaugelt rohkem kui kogemusi.
Oletagem, et Eestist saab eurotsooni liige aastal 2013. Uue rahaga opereerimist tuleb meil õppida ligemale algkooli jagu. Samasse aega langeb kriitiline periood üleminekul uude koolikorraldusse, täpsemini selle tagajärgedesse. Kas oleme selleks valmis, kas kasarmukommunismist üleminek sundkapitalismi on jõukohane enam-vähem kõigile? Vastus on: ei!

Erakonnad kui ujuvad saarekesed
Visiooni kolmas punkt ütles, et meie erakondade üks nõrkusi seisneb selles, et pingid on uskumatult lühikesed, ja teine selles, et erakonnad katavad sektorit, aga mitte riiki. Siin vaid üks näide. Meil on juba küllalt palju inimesi vanuses kuni 45 eluaastat, kes alustasid riigiteenistust aastal 1992 ja on nüüdseks tõusnud üsna kõrgele ametikohale, millelt nad ei pääse enam edasi. Kui tahaksid pääseda, peaksid olema kas karjeristid või intrigaanid, aga seegi ei tarvitse aidata, sest avaliku teenistuse sektor mõnda aega ei laiene. Paberliku loogika kohaselt vajavad nad ümberõpet.
Meil on tehtud ümberõppest anekdoot. „Õpetad" maaparandusinseneri välja taksojuhiks ja ongi loodud uus töökoht. Kasvatad vanatüdrukust raamatupidajast kutsekooli koka ning veel üks töökoht juures! Haridus- ja teadusministeerium tegeleb gümnaasiumidega, kaitseministeerium relvade ja pihta saanud veteranidega, ent kes tegeleb veteraniga, kes pole pihta saanud ja võiks olla gümnaasiumis suurepärane ajalooõpetaja? Kelle mureks jääb tema? Kas sotsiaalministeeriumi, mis ei toibu pärast kantsleri ja ministri vahetumist enne kui alles sügisel?

Ümberõpe tagurpidi
Siit kaks positiivset lahendust. Poliitiline pink peab olema pikem ja mitte ühe, vaid kolme dublandiga. Ühe dublandiga riik on vigane. Teise lahendusena tuleb jõuda olukorrani, kus erakondadel, niisiis ka erakondade kandidaatidel on valimisteks programmid avaramad kui tolle ministeeriumi jagu, mida juhib parajasti erakonda kuuluv poliitik. Ei saa olla nii, et haridus- ja teadusministeerium tegeleb õpetajatega, kuid ei tegele pensionäridest õpetajatega, sest pensionärid ja surijad „käivad" sotsiaalministeeriumi alla. Isamaa ja Res Publica Liidu programm peab olema universaalsem.
Võtame teise näite. Oletagem, et praegune rahandusminister Ivari Padar valitaksegi europarlamenti. Toimiva valitsuse koosseis muutub sel juhul paratamatult. Oletagem, et praegune siseminister Jüri Pihl valitakse tema partei esimeheks, milline ametikoht eeldab, et päev tuleb jagada kaheks - või kolmeks, nagu see on Mart Laaril. Ka siis on suhete muutumine valitsuse tegususes möödapääsmatu. Tark hariduspoliitika näeb sääraseid manöövreid ette kümne aasta peale. Ideaalis jah, aga reaalsus algab juba tänavu veebruaris! Meie erakonnad viilivad nagu kõige laisemad metallitöölised.
Gümnaasiumide võrgu „korrastamine" on möödapääsmatu. Samavõrd möödapääsmatu on seegi, et on vaja õpetajaid, kes oskaksid õpetada nii korralikku ja head eesti keelt kui ka eestikeelse kirjasõna toimetamist. Viimase all mõtlen protsessi tänapäeva eesti keele õigest sõnastamisest kuni ilusa ja vigadeta raamatu või tema Interneti-analoogi kokkupanekuni. Õpetajaid isegi leiduks, aga puuduvad vahendid koolmeistrile piitsa ja prääniku muretsemiseks. Regiooniti võivad need olla täiesti erinevad.
On muidki põhjusi, aga kui gümnaasiumid koonduvad, muutub teravaks iga erakonna linnapoliitika. Euroopa ei ole kõrb ega tundra, ta on linnad. Linn ei ole aga esmajoones istekohad volikogus. Linn on näiteks prügikastide asukohad, ajalehtede kättesaadavus, värske leib, koerapidamine, hulkuvad kassid, narkarid ja noortekambad. Avalikud käimlad ning taksoparklad (need ei asu lähestikku üheski Eesti linnas). Euroopa Liidu ühispoliitika on suurel määral põllumajandus, aga mitte vähem linnad. Mida on meil linnade kohta Euroopa mastaabis öelda? Ainult seda, mida väidab Edgar Savisaar.
Mõistan, et minu mõõtkava jääb koolidirektori tasemel pühapäevaseks vahelugemiseks. Koolidirektori mureks on koolibussid, külavaheteed ja linnatänavad, võimalikult palju edasijõudnuid, koolihoone amortisatsioon, ärajäänud tundide asendamine, koolikoka dublant jms. Koolidirektori võimuses on laveerida erakondade kohalike juhtide keskel, kuid ta ei saa sundida Tartu ülikooli kasvatama päevapealt gümnaasiumiõpetaja asemel nn polütehnilise keskkooli, veel vähem põhikooli õpetajat. Kust võetakse professor, kes õpetab korraga nii matemaatilise füüsika aluseid, treialiasjandust kui ka arvutilukksepandust ja peab ise näitama ette vähemalt viis tipptasemel kirjastatud artiklit? Reform põhikooli ja gümnaasiumi vahel viib paratamatult reformini ka kõrghariduse sees. Ei midagi uut.

Lõpplahendus
Poliitiline ametnik kuulas selle kõik ära, muigas ja tunnistas: sul võib olla õigus, aga tegelikkuses lahendatakse see teisiti. Pannakse ringi sõitma propagandabuss, pasundatakse iga nurga peal, kui tähtis on minna valima, ja kogu moos. Tegelikult oli noor mees Eesti iseseisvuses pettunud.
Minu jaoks on kõrge ametniku selline suhtumine riigireetmise piiril. Pedagoogika ei saa õpetada, kui kasulik see on. Kas ma olin oma koolitunni ära raisanud?

Savisaar laseb endale jalga

2009-02-12

Edgaripartei jutt nn Suur-Tallinnast, kulude kokkuhoiust ja "haldusreformist" on vaid suitsukate tegelikule eesmärgile, milleks on Keskerakonna jätkuvat üksivalitsemist tagav valimistulemus. Kuid suures ainuvõimu kaotamise hirmus on savisaarlased asunud püüdma kurge kirvega.

Täna on Tallinnas võimul vähemusvalitsus, sest 2005. aasta valimistel said toonase ebaõiglase valimisseaduse tõttu Savisaare „ei-kommentaari" ja muud mehed-naised ca 40% toetusega volikogus üle poole kohtadest. Selle ebaõigluse kaotas Riigikogu eelmise aasta lõpul - sügisestel valimistel ei saa enam selliste vähemushäältega linnavolikogus enamust. Keskerakonna ajas see muidugi tagajalgadele. Nüüd siis üritatakse vikatiga linnaosade kallale minnes ning ühe ülelinnalise nimekirjaga veel asja päästa.

Savisaar panustab eeskätt ülelinnalise propagandamasina jõule, mida tallinlaste raha eest korruptiivselt erakondlikuks hüvanguks kasutatakse. Ainult Tallinna linnakantselei pr-kulud on nelja aastaga pea viiekordistunud 27,6 miljonit kroonini (Tõnis Paltsi linnavalitsus sai 2005. aastal hakkama ca 6 miljoniga). Sellele lisaks veel kulud linnaosalehtedele. See kõik tähendab aga ebavõrdset valimiskampaaniat, millele Savisaar&Co loodabki. Keskerakonnastatud linnaosalehed (mis nüüd küllap nimetatakse „teeninduspunktide teabelehtedeks"), Savisaare linnatelevisioon ja muu säärane omab suuremat võimendust ülelinnalise nimekirja puhul, sest kaheksa kampaania asemel saab teha ühe linnapeakandidaadi kampaania.

Linnaosade kaotamisega tahab keskpartei muuta valimised Tallinnas linnapea-valimisteks, lootes Keskerakonna esinumbri edule üle linna. Kuid Edgar läheb valituks saades ju Euroopa Parlamenti, sest on oma erakonna esinumber ja häbitu oleks oma valijaid peibupardina petta. Kui ka Savisaar loobudes või Keskerakonna ebaedu tõttu Europarlamenti ei lähe, on isegi temal lootus häälte võimendusele väike. Elus on ikka nii, et kui keegi vägisi midagi tahab või surub, siis tekib ka sama tugev vastujõud. Pigem on vastujõud sügisel isegi suurem ja viib ära rohkem hääli, kui massiivse propagandaga juurde üritatakse saada. Kuna kohalikel valimistel langetatakse eelistus ikka pigem isikute kui erakondade järgi, siis seavad must-valged ehk armasta-vihka kandidaadid häälte võimendusele tugeva piiri. Savisaarega eesotsas kaotab keskpartei hääli nendes linnaosades, kus seni on kandidaadiks olnud mõni pehmem või vähem k-näoline esinumber. Samuti varitseb neid oht, et mõne tuntud juhtfiguuriga vene nimekiri võtab neilt hulga muukeelseid hääli üle linna.

Nii et tegelikult laseb Savisaar linnaosade kaotamisega ja ülelinnalise ringkonnaga endale tugevalt jalga. Rääkimata kohaliku identiteedi kahjustamisest ja halduskogude ärakaotamisest, mida isegi paljud senised toetajad talle andeks ei anna. Kus on keskpartei juhtpoliitikute silmad, kes ei näe, et Suur Juht seekord nõnda mööda sihib?

Vabanenud riigi ja selle kodanike viltune vabadus

2009-01-26

Emmaste valla sotsiaalnõunik Liia Rull tunnistas (Allar Viiviku "Pensionärid: kas elatusraha jääbki saamata", ÕL 10.01), et tema kandis tuleb panka sõidutada eeskätt poissmehi, kuna need ei oska ise ja üksinda pangatädidega opereerida. Emmaste on ajalooliselt naistevald, õige nimega Emaste. Kui naistevallas on palju poissmehi ja need lastakse käest, siis on midagi väga viltu.

Tõeni jõudmine

Ühel õhtusel tunnil teatas mobiiltelefonis endast probleem, mida ma ei osanud oodata. Värskel vallaametnikul tekkis küsimus, kuidas suhelda värske vallavanemaga. Tunnen mõlemat, aga ei tunne valda. Läksin valla koduleheküljele ja sain aru, et see on laokil. Esimene tunnus - puudub valla kaart. Teine tunnus - kodulehekülje järgi jääb mulje, nagu elaks see vald vanapoisi elu: ei naabervaldu ega maakonda ega lähedasi linnugi. Samalaadne pilt avaneb muide ka Emmastes. Kodulehekülje esilehel seisab lora sellest, kui ilus seal on, ent kirjaoskamatutest poissmeestest pole sõnagi. Meie kontorite koduleheküljed interneti universumis hakkavad ära väsima, sest puuduvad nii piits kui ka präänik. Väsivad pangaautomaadidki.

Keskhommikusel tunnil nägin ma Balti jaama hoonesisese Swedbanki automaadi juures meest, kellel olid ära mõlemad jalad. Kaart käes, "seisis" ta järjekorras. Balti jaamas on sama panga automaat ka esiukse ehk paraadna kõrval. Sinna too ratastoolis istuja ei pääse, mitte ühelgi juhul: aparaadi ees on kaks trepiastet. Julgeolekukaalutlustel vaevalt. Lihtsalt ei mõeldud läbi, et igaüks, kes on panga klient, peab pääsema ka oma panga kontorisse, olgu see või automaat. Muide, samal kombel on läbi mõtlemata, mismoodi peab kliendikaart jääma kuivaks, kui automaadi pilu kohal ladinal sajab.

Tahan öelda, et avarii rahade väljamaksmisel puuetega inimestele (ma ei ole kunagi aru saanud, mispoolest on sõnad "puudega inimene" paremad kui sõna "invaliid") ei ole episood. Liiklusavariide kasv on massilise autostumise juures paratamatu. Intensiivse arvutiseerimise ehk Tiigrihüppe korral on avariid telekommunikatsioonis analoogilised. Meile on lubatud edu, ütlemata selle hinda.

Kaks koomilist näidet. Soomlasest sõber kinkis meile suitsuanduri. Nõuetekohaselt peaks see olema kinnitatud lakke ja võimalusel igasse tuppa (meil Tähtveres nelja), välja arvatud köök ja WC. Seega kinkis soomlane meile andurit liiga vähe! Laed on kõrged - ma ei ole kindel, et igas peres leidub pikk treppredel. Anduri kinnitamiseks on lisatud kaks kruvi, kuid nende vahekaugus peab olema välja mõõdetud väga täpselt. Teisisõnu tuleks anduri(te) paigaldamiseks kutsuda välja asjatundja. Vormi poolest peaks tal olema litsents. Tegin asja lihtsamaks ja kinnitasin anduri... seinale. Vähemalt saab näidata igale külalisele, milleni ühiskond on jõudnud!

Saatis ümbriku Elion Ettevõtted Aktsiaselts. Arve äsjatoodud nime all, kaaskirja kui paljas Elion. Kaaskirjas olen ma "Sina" ja mul palutakse igakuine paberarve ümber muuta e-arveks. Samasisuline kiri tuli kuu varem arvutisse, kus ta ei avanenud. Nüüd vastasin, et olen operatsiooniga nõus, kuid sooviksin, et minuga tegeleks kas või vaid Elioni klienditeenindaja, kellega ma saaksin suhelda personaalselt. Mõni minut pärast kirja saatmist teatas Elion automaadist, et mulle vastatakse nelja (4) päeva jooksul, aga - ma olin juba "Teie", mitte enam "Sina". Sinalt Teiele tagasiminekut tõlgendatakse üldiselt kui suhete külmutamist. Kas Elionis on selle peale üldse tuldudki?

Kust algab vigade parandamine?

Aastal 2009 tuleb parandada rohkemat kui valimislubadused aastal 2007. Siinkirjutaja arvuti pärineb aastast 2003 ja vajab "modernisatsiooni". Isamaa ja Respublica Liidul pole sellega vähimatki pistmist. Küll on aga teiste hulgas ka minul riivet või mõlkimist sellega, et postiteenus toimiks internetiajastu vääriliselt. Täitsa selge, et Eesti Post, Elion jt ei tohi olla veel hullemas olukorras kui absoluutsed asotsiaalid. Ainult et küsimus ei seisa selles, kui suur on sotsiaalminister Maret Maripuu palk + muu võrreldes riigikogu liikme palgaga, mida ta edaspidi saama hakkab. Küsimus on selles, kuivõrd on meil vaja rohkem riiki.

Aastal 1992 mõeldi umbes nõnda, et anname inimesed vabaks ja siis saame ka vaba riigi. Inimesed said vabaks, aga riik ei saa samas mõttes vaba olla.

Valimiskampaania paanikat külvavad avapaugud

2009-01-21

Opositsioonilised Keskerakond ja Rahvaliit on oma valimiskampaaniaid alustanud mitte positiivsete ideede ja lahenduste väljapakkumisega, vaid räige kriitikaga vabariigi valitsuse pihta.

Sotsioloogid on sellist kriitikat nimetanud lausa sihilikuks paanika külvamiseks. On ennustatud, et selline järjekindel rahulolematuse külvamine võib lõppeda ettearvamatute tagajärgedega.

Minule on olnud väga ebamugav vaadata, kuidas juhtivad naissoost opositsioonipoliitikud ründavad oma sookaaslasest sotsiaalministrit. Erilise hasardiga on siin silma paistnud Vilja Savisaar ja Mai Treial.

Valitsusele on ette heidetud probleeme sotsiaalrahade liikumisega. Et probleem on üle võimendatud, näitavad mõned arvud. Puuetega inimesi on riigis umbes 120 000, nendest umbes 1700 on esinenud probleeme kogu toetuse õigeaegsel (viivitus on suuremalt jaolt olnud 5-15 päeva) kättesaamisel. Pensionäre on riigis ligi 400 000, nendest umbes 5 000 kohta ei ole täna teada, kuidas nad soovivad hakata tulevikus (alates 01.02.2009) pensioni kätte saama. Sotsiaalminister on kinnitanud, et veebruarikuu pensionipäevaks saab ka nende jaoks kõik selgeks.

Kahjuks on sellise lahmiva kriitikaga kaasa läinud ka osa Põltsamaa ümbruse omavalitsustest. Minu arusaamise järgi on just kohalikel omavalitsustel suur roll abivajavate ja raskesti toime tulevate kohalike elanike abistamisel, milleks neil on ju olemas nii vahendid kui ka võimalused.

Vali Uudistest (16.01.2009) võib lugeda, kui raske ja keeruline ning kohati lausa võimatu on Põltsamaa linna ja valla sotsiaaltöötajatel oma tööga toime tulla. Samas lehes on hea lugeda Pajusi valla sotsiaalnõuniku kommentaari: meieni ei ole ühtegi eitavat vastust jõudnud; paanikat pole, meil on kõik rahulik; kõikide abivajajatega ja vajadusel nende pereliikmetega on vesteldud.

Olen ka ise mitmete pensionäridega vestelnud ning ka nemad on väitnud, et paanikaks sotsiaalrahade liikumisega mingit põhjust ei ole.

Seepärast soovin kõigile rahulikku meelt ja mõistlikkust. Üheskoos saame kõikide probleemide lahendamisega toime.

See kampaania mõjub Viljandis ebasündsana

2009-01-13

Olgem ausad, see kampaania mõjub Viljandis ebasündsa ning isegi veidi solvavana. Enne kui asutakse plakateid kleepima, tuleks vahet teha, kust jookseb piir suure poliitika ja kohaliku asjaajamise vahel, ning mõelda, kas Viljandi linnavolikogus head koostöövõimet näidanud koalitsiooni on ikka mõtet mingi teise eesmärgi nimel määrida.

Mis puudutab kampaania keskmeks olevaid süüdistusi, siis tuletan meelde, et paljud otsused hakkavad reaalses elus tunda andma alles paari aasta möödudes. Kahe aasta eest istus majandusministri toolil teadupärast Edgar Savisaar.
Nii et Keskerakonnal oleks paslik hoopis peeglisse vaadata.