Poliitikute ajaveebid

Muutuste tuuled Eesti kõrghariduses

2011-12-23

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning hetkel käib pinev töö esitatud muudatusettepanekute üle riigikogu kultuurikomisjonis.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi - sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: täna pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane.

Täna veedab üliõpilane ülikooli seinade vahel keskmiselt seitse aastat - 70 000 üliõpilasest on vaid 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis on ebaefektiivne ning samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks õpingute lõpetamine nominaal-ajaga.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Tänase Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, läbi mille on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.

Probleem praeguse rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üks eesmärk on õppekvaliteeti tõsta, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.

Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saavad ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused. Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdsesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.

Reformi tulemus suurendab riigipoolset rahastust ülikoolidele.

Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi.

Audentese spordikooli rolli peaks ümber mõtestama

2011-11-14

Olen spordihuviline, eriti elan kaasa korvpallile, jalgpallile ja kergejõustikule. Viimasel ajal olen tundnud, et on teemasid, mis vajaksid enam tähelepanu ja diskussiooni.

Minu hinnangul on Eesti spordi korraldus liialt tippspordikeskne, vähe tähelepanu pööratakse laiale kandepinnale, massilisusele ja regionaalsusele. Meie spordielu veavad Eesti olümpiakomitee ja riik kultuuriministeeriumi kaudu. Edasi tulevad juba omavalitsused, spordiliidud, spordiseltsid, spordialaliidud. EOK peamine mure on arusaadavalt väärikalt esineda olümpial ja teistel tiitlivõistlustel. Omal ajal toetas EOK tööd Eesti spordi keskliit, mis kümmekonna aasta eest likvideeriti. Ometi arvan, et ka Eesti spordielu korraldamisele tuleks kasuks sportlik konkurents ja juhtimise mitmekesisus, kus kaks organisatsiooni omavahel hea eesmärgi nimel „kakleksid": meil on naisliit ja naisühendus, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit. Tandem täiendaks üksteist ning tooks uusi ideid ja inimesi spordielu korraldusse.

Arvan, et riiklik spordikorraldus sobiks kultuuriministeeriumi asemel paremini haridusministeeriumisse, mille valitsemisalaga on sport palju tihedamalt ja loomulikumalt seotud. Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad koolid ja nende spordibaasid, kehaline kasvatus, huviharidus, noored, sealne suurem ametnikkond saaks rohkem panustada spordiprobleemide lahendamisse. Samuti väheneks spordi ja kultuuri omavaheline rivaliteet ning sport pääseks väiksema venna rollist.

Tallinnas palju ahvatlusi

Konkreetsemalt rääkides tuleks ümber mõtestada Audentese spordikooli roll Eesti spordis. Audentese ühe õpilase pearaha on meie praeguseid võimalusi arvestades põhjendamatult suur - üle 5000 euro (80 000 krooni) ehk neli korda kallim kui Tartu ülikooli kehakultuuri üliõpilasel ja kümme korda kallim üldhariduskooli õpilasest. Seda raha saaks tulemuslikumalt kasutada, suunates selle spordiklubide ja koolide rahastamisse, treenerite ja õpetajate palkadesse, spordiklasside või rühmade loomisse maapiirkondades.

Teiseks, Audentese asukoht ei peaks olema Tallinna linnas. Pealinna keskkond ei soosi kodust ja perekonnast lahus elavate noorte keskendumist eelkõige õppimisele ja sportimisele. Segavaid ahvatlusi ja võimalusi on liialt palju. Paraku on nii, et kool ja treenimine ei tundu ühel hetkel enam üldse huvitavad. Audentese tüüpi kooli kannaks välja enamik maakonnakeskusi, kus on baasid, treenerid, muu teenindav personal ja taristu olemas.

Kolmandaks, võistkonnaalade puhul on üksikute noorte Tallinnasse toomine sageli spordiala kandepinda kitsendav ja kohapealset motivatsiooni ja entusiasmi pärssiv. Kui maakonnas on hea võistkond, treenerid, traditsioonid ja toimiv süsteem, siis ühe või kahe parema mängija toomine Audentesesse on karuteene ala arengule. Väheneb kohalik motivatsioon ja publikuhuvi, kaovad eeskujud.

Mõnel spordialal oleme jõudnud olukorrani, kus noorsportlane esindab meistriliigas ühel ajal kahte võistkonda - oma koduvõistkonda ja ka Audentest. Tõeline sportlik absurd! Kunstlik võistkonna moodustamine ei ole jätkusuutlik. Mõistan, et kui väikeses maakohas on andekas sportlane, kellel pole oma piirkonnas võistkonda, puudub ka treener ja tingimused, oleks noore Audentesesse suunamisel mõte. Paraku kinnitab praktika, et kohtades, kus tingimused puuduvad, ei avastata selliseid noorsportlasi. Need avastatakse ikkagi seal, kus jagub kohapealseid fanaatikuid ja tingimusi. Kui suudame Eesti täiskasvanute koondised moodustada klubides pallivatest mängijatest, puudub ka vajadus aasta läbi koos mängivate noortekoondiste järele.

Platsil välismängijad

Spordi, nagu ka kultuuri ja hariduse krooniliseks probleemiks on tasakaalu puudumine materiaalse keskkonna ja sisulise tegevuse rahastamise vahel. Liiga palju raha paneme betooni ja põhjendamatult vähe treeneritesse ja noorsportlastesse. Eakad juhendajad veel jätkavad, kuid noori peale ei kasva. Sisulise tegevuse alla käib nii treeningprotsess, vahendid kui ka võistlustel käimine. Praegu maksab lapsevanem kinni treeningud, üüri, sõidud, kohtunike tasud, auhinnad. Ja kui mõnel vanemal raha lapse võistlustele sõiduks ei jätku, jääb laps koju ning saab osaleda vaid treeningutel, kui sedagi. Kes neid pooltühje spordibaase tulevikus üleval peab?

Nõutuks teeb olukord Eesti meeste korvpallis, mis on olnud ju aastakümneid meie
sportmängude lipulaevaks. Korvpallile kuulus rahva armastus, populaarsus, kõrge tase, sponsorite raha ja ka märkimisväärne osa avalikust rahast. Ja kuhu oleme jõudnud? Eeliseid võrreldes teiste aladega ei ole osatud ära kasutada. Täna tuleb teha kummardus nii jalgpallile, võrkpallile kui ka käsipallile. Kõik kolm on võrreldes korvpalliga paremini arenenud. Korvpall on taandunud. Miks?

Välisklubidesse sobiliku tasemega mängijaid meil saata peaaegu pole. Kohalikud klubid ostavad sisse võõrmängijad, et võita Eesti meistritiitel. Pole haruldane, kui platsil on kolmneli välismängijat ja kohalikud käivad kah külakorras satsi täiendamas. Paari aasta eest vaatasin Eesti finaali ega teadnud, kas elada kaasa Tartu grusiinidele või Tallinna mustanahalistele.

Ma ei oska rõõmustada olukorra üle, kus rikkamad Tallinn ja Tartu ostavad sponsorite rahadega endale mehi sisse, et mängida võrdselt Rapla ja Valgaga. Mõneks kuuks sisse ostetud kallite välismängijate raha võiks suunata järelkasvu ja treenerite tarvis. Meistriliigas ei tohiks üle kahe välismängija lubada ja kohustuslik peaks olema noortevõistkond. Kardan, et korvpalli haigus on nakkav ja sarnasele kiusatusele ei suuda vastu panna ka käsipall ja võrkpall. Esimesed märgid on juba õhus. Loodan siiski, et seda ei juhtu.

Helir-Valdor Seeder
Eesti Päevaleht, 11.11.2011, Spordileht

Kõrgharidusreform tõstab hariduse kvaliteeti

2011-11-01

Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast põhinenud riiklikul koolitustellimusel. Säärane süsteem ei ole ennast tõestanud, vastupidi - on selge, et vanaviisi enam jätkata ei saa ja ümberkorraldused kõrghariduses on hädavajalikud. Praeguse süsteemi nõrkustele on viidanud ka OECD 2007. aastal koostatud põhjalik analüüs.

Ka riigikontrolli peakontrolör kinnitas 30. septembril riigikogu kultuurikomisjonile saadetud kirjas, et kõrgharidus ja selle rahastamine vajab muutusi. Sama näitas ka riigikontrolli 2008. aastal läbi viidud audit „Kõrghariduse riiklik koolitustellimus". Peakontrolör tõdes, et mitmed olulised küsimused jäävad selle eelnõuga lahendamata, ent samas toonitas, et senine süsteem ei ole jätkusuutlik. Praegu panustab riik kõrgharidusse 100 miljonit eurot ning erasektorist lisandub 40 miljonit. Arvestades meie demograafilist seisu, kaob olukorra säilides kõrgharidusest suur hulk (ca 40 miljonit eurot) raha, kuna üliõpilaste arv demograafilistel põhjustel kahaneb.

IRL-i väljapakutud kõrgharidusreform on lähtunud kolmest põhilisest probleemist Eesti kõrghariduses.
Esiteks on senine süsteem ebaõiglane. Kõrgkooli pääsevad noored kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata õpingutulemustest. Ülikooli saada on raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib seetõttu jääda ülikoolist üldse välja.

Teiseks on ülikoolide efektiivsus liiga madal. Meil on 70 000 üliõpilast, kellest lõpetab igal aastal vaid 10 000. Keskeltläbi veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel seitse aastat, see on kogu riigile äärmiselt ebaefektiivne ja kulukas. Suur hulk riigieelarvelistel kohtadel olevaid üliõpilasi õpib väiksema kui 50-protsendilise koormusega, kuid riik maksab sellise õpilase eest ülikoolile täishinda.

Riigikogu kultuurikomisjoniga kohtumisel avaldasid ka ülikoolide esindajad lootust, et eelnõuga võimaldatav tasuta hariduse omandamine võib kujuneda üliõpilastele distsiplineerivaks ning konkreetseks motivaatoriks oma õpingud nominaalse ajaga läbida.

On selge, et efektiivsus peab kasvama - tulemuslikud õpingud peavad olema nii ülikooli kui ka üliõpilaste eesmärk.
Seni oleme püüdnud riikliku koolitustellimuse kaudu suunata üliõpilasi õppima erialadel, mille vastu huvi on väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingu alusel täitmata kohustusi ligi 600 miljoni euro ulatuses. Selline raha ebaotstarbekas kulutamine tuleb lõpetada. Samuti on küsitav, kuivõrd peegeldab riiklikul koolitustellimusel põhinev ülikoolide rahastamine Eesti tööturu vajadusi. Määratud lõpetajate arv on ebapiisav tööturu nõudluse rahuldamiseks.

Kõrgharidusreformi eesmärk on muuta kõrgharidus õiglasemaks, kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks. Reform võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatavat raha kahekordistada. Suuremad kulutused üliõpilase kohta tagavad paremad palgad õppejõududele, suuremad toetused üliõpilastele ja aitavad senisest jõudsamini ehitada välja ülikooli infrastruktuuri. Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud rahaliste lisavahenditena 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Reformi tulemusena lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.

Reformi tulemusel saab kõrgkooli immatrikuleeritud üliõpilane õppida esimese semestri tasuta õppekohal eestikeelses õppes olenemata õppekavast. Hilisem on juba üliõpilase enda kätes: tema tasuta õppekoha säilimine sõltub tema isiklikust õppevõimest. Kuna õppevõime on seotud osalise õppekulude hüvitamisega, võib eeldada, et tänu soovile püsida tasuta õppes jõuavad noored kiiremini lõpetamiseni ning tööturule suundub suuremal arvul vajalikke spetsialiste.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab kiireid muudatusi. IRL on eesmärgiks võtnud viia kõrgharidusreform läbi sellel aastal, et muudatused jõustuksid juba järgmise kooliaasta alguseks.

Viis meedet alkoholi tarbimise vähendamiseks

2011-10-25

Alkoholi liigtarbimine on Eestis tõsiseks probleemiks, mistõttu vajab alkoholipoliitika tugevat riigipoolset sekkumist. Täna liigume õiges suunas - oleme alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügipiirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus.

Esiteks tuleks alkoholi reklaami piirata. Reklaami tuleks edastada kaunistamata kujul, loetledes vaid toote andmed ning välistatud peaks olema igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Samuti tuleks keelustada alkoholi välireklaam. Samas tuleb tähele panna, et reklaami kohesel ja täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimine. Keegi meist ju ei soovi, et näiteks kaubanduskeskustes muutuks alkoholi degusteerimine igapäevaseks.

Teiseks tuleb määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn. lõpppunkt. Keelatud peab olema paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Kolmandaks: järjepidevalt tuleb tõsta ka alkoholi aktsiisi. Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud - 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010 aga 9,7 liitrit (kusjuures salaalkohol on neile numbritele lisatud ja turistide joodu ning kaasaviidu maha võetud).

Neljandaks tuleks piirata boonuskampaaniaid ja vägijookide avalikes kohtades degusteerimist.

Ning viiendaks peame veelgi enam tõhustama järelevalvet alkoholi müügi üle alaealistele ning karmistada kontrolli liikluses, et vähendada joobes juhtide osakaalu.

Eelpool nimetatud meetmeid tuleb rakendada käsikäes. Vägijookide liigtarbimise vastu saab kõige tõhusamalt võidelda üksnes kõikide abinõude koosmõjus. Alkoholi tarbimise vähendamisel on kõige olulisem muuta ühiskonna suhtumist ja inimeste väärtushinnanguid. Selleks peame rakendama ja ühtlasi tõhustama kõiki abinõusid korraga.

Me ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan joon end surnuks, ei taha, siis ei joo. Me ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ja linnatänav ning metsalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi, ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade. Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkoholitarbimise ja - sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-24

20 aastat kokku võttev Eesti inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: "Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi [1]." Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimata, palju olulisem kui värvitud koolisein.

Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetajate nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis "Välisvaate" rubriigina [2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses - teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses - tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega.

Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette.

Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika, kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome - hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat.

Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima "võrdse väljundini", Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, "mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul "vaimselt lame" ning "algelisel ainekaval põhinev") tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab".

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Seal on õpetaja palk küll vaid veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad.

Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ette määratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt.

Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saab osa paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

Lastekaitsepäev kaitsku ka alkoholi eest

2010-12-28

Keelata lastekaitsepäeval, 1. juunil alkoholi müük oleks noortele ja kogu ühiskonnale signaal, et täiskasvanud on valmis tekitama endale ebamugavusi, kui eesmärk on sümboolne samm noortele alkoholivabama ühiskonna tagamisel.

Olen viimasel neljal aastal põhjalikult tegelenud alkoholipoliitikaga. Olen sel teemal IRLi fraktsiooni kõneisik ja seisukohtade ettevalmistaja.

Kui koostasime riikliku alkoholistrateegia töödokumenti, olin rahul, et meie pakutud tegevustest leidis suur osa selles kajastamist ning nelja aasta jooksul on mitu neist ka ellu viidud.

Näiteks alkoholi öise müügi keeld, oluliselt rangemad piirangud reklaami sisule, aktsiisi tõus, televisioonis alkoholireklaami hilisem algusaeg, teavitusprogrammid.
Ükski neist otsustest pole imerelv, kuid nende ja järgmiste sammude kogumi eesmärk on jõuda olukorrani, kus Eestis väheneks alkoholitarbimine sedavõrd, et kahjud inimese tervisele, tema sotsiaalsusele, majanduslikule hakkamasaamisele poleks ühemõtteliselt enesehävituslikud nii üksikisiku kui ka riigi seisukohalt.

Kui 2008. aastal tarbiti Eestis üle 12 liitri puhast alkoholi inimese kohta, siis eelmisel aastal kaks liitrit vähem. Spetsialistide hinnangul peaks eespool nimetatud eesmärkideni jõudmiseks alkoholitarbimine vähenema kindlasti alla kuue liitri inimese kohta.

Riiklik alkoholimemorandum näeb ette selleks samme, kus erilise tähelepanu all on noored: alkoholireklaami tõhusam väljaviimine meie igapäevakeskkonnast, noortele mõeldud alkohoolsete jookide (magusad nn alkopopid) aktsiisi tõstmine, rangem kontroll müügi üle, teavitustöö, paremad võimalused spordiks ja muuks huvitegevuseks.

On oluline, et noored teaksid, miks alkoholitarbimist tahetakse piirata. Et see pole vanemate kius ega igivana arvamine, et noored on hukas.

Kui olen koolides kodanikuõpetuse tundides alkoholiteemat puudutanud, ei tea noored näiteks põhjust, miks osas riikides on keeld müüa alkoholi kuni 21aastastele isikutele.

Noortele on sageli üllatus, et selle keelu taga on bioloogilised kaalutlused. Umbes 21. eluaastani on maksa ensüümsüsteem veel välja kujunemata ning selle rikkumine võib luua eelduse alkoholist sõltuvusse jääda.

Samuti on inimese aju selles eas kõige aktiivsemas arengujärgus. Kui lapse suitsetamise kahjuna osatakse kohe nimetada pikkuskasvu võimalikku kängumist, siis aju kasvamist silmaga ei näe ja seetõttu ei osata püsivaid kahjusid teadvustada.

Jõulueelne prohmakas, kus Paide linn andis lumelinna võistkondadele kingipakid koos alkoholi sisaldava glögiga, oli väga tõsine.

Abilinnapea Piret Sapp tunnistas, et märgates, milline glögi oli ostetud, ei suutnud ta õigesti reageerida ning andis selle siiski koos maiustustega valdavalt õpilastest koosnenud võistkondadele. Tema on võtnud selle teo eest vastutuse ja ametist tagasi astunud.

Arvan, et see kahetsusväärne juhtum tuletab meile meelde, et peame veelgi enam mõtlema, mida peame täiskasvanuna tegema, et suunata noorte käitumisharjumusi ja tõsta meie kõigi teadlikkust.

Muidugi tean, et pooled 15aastastest noortest on oma lühikese elu jooksul juba vähemalt kaks korda purjus olnud. Kuid see ei tohi tekitada käegalöömise tunnet, vaid vastupidi, panema meid kaaluma kõiki samme, millega oleks edasist kahju võimalik vähendada.

Mul oli kavas teha pärast riigikogu valimisi ettepanek kohalikele omavalitsustele, kuid teema aktuaalsust arvestades teen seda kohe: keelata lastekaitsepäeval,1. juunil omavalitsusüksuse territooriumil alkoholi müük.

Mõni omavalitsus teeb seda praegugi, kuid see võiks kujuneda üldnormiks. Sellega kaasnevad arutelud ja ümarlauad ning avalikkuse teavitamine nii otsusest endast kui ka kogu probleemist on selle sammu väga oluline väärtus.

Samuti noortele ja kogu ühiskonnale antav signaal, et täiskasvanud on valmis tekitama endale ebamugavusi, kui eesmärk on lastele ja noortele üliolulisele teemale tähelepanu juhtimine, teadlikkuse kasv ning sümboolne samm noortele alkoholivabama ühiskonna tagamisel.

Õppige ettevõtlust – see tasub ära!

2010-09-03

Nüüdse Eesti majanduse ning elukorralduse alustalaks on ettevõtlus ja meie inimeste ettevõtlik vaim. Et oleksime võimelised arendama oma sotsiaalhoolekande- ja haridussüsteemi, saaksime teha kaitseinvesteeringuid ja toetada kultuuri, vajame tulusid. Ettevõtlus aitab luua lisaväärtust, mis on tarvilik nii era- kui avalike huvide edendamiseks.

Eesti ettevõtluse lähiajalugu on ilmselt värvikam kui meie Skandinaavia naabritel. Kuigi hüperinflatsioon hävitas suurema osa inimeste säästudest, tõusis eraettevõtlus taasiseseisvunud Eestis kiiresti valitsevaks tegevusvormiks.

Miks? Sest see põhineb vabal eneseteostusel, erinevalt nõukogude kollektiivmajanditest, kus töötamine paljusid ei motiveerinud. Peame hindama inimesi, kes pärast taasiseseisvumist olid nõus riskima, investeerides oma säästud esimeste eraettevõtete loomisesse, niisamuti kui neid, kes on valmis tegema seda nüüd.

Soov ja tahtmine

Statistika järgi on kõige suuremad uute töökohtade loojad uued ettevõtted, mitte aga juba olemasolevad. Mõni aasta tagasi Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kahe kolmandiku uute töökohtade loojaks olid alla viieaastased ettevõtted.

Eestile on praegu tähtis iga uus töökoht, mistõttu on tarvis mõelda sellele, kuidas innustada inimesi uusi ettevõtteid looma, sest avaliku sektori paisutamisega heaolu kasvatada ei saa.

Eelmisel aastal oli Eestis 43,6 ettevõtet tuhande elaniku kohta, mis on Euroopaga võrreldes keskmine tulemus. Ometigi on meil veel kõvasti kasvuruumi ja tarvis on mõelda põhjustele, miks eelistavad inimesed palgatööd ettevõtlusele.

Ehk ei ole Eesti ettevõtluskultuur veel piisavalt välja arenenud, et rolli mängiksid traditsioonid või et osataks ettevõtlusega tegelejaid vääriliselt hinnata. Riik on proovinud ettevõtlusega pihta hakkamist soodustada, pakkudes alustajatele starditoetust ja uutele ettevõtetele kasvutoetust, samuti mitmes vormis juurdepääsu oskusteabele.

Need meetmed on tarvilikud, kuid inimese enda idee ja soov ettevõtet käivitada on määratult tähtsam kui muu selle ümber. Kas saab kuidagi soodustada seda, et inimestel tekiks rohkem häid äriideid?

Uus kooliaasta on algamas. Eelmisel aastal analüüsis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kõrgkoolide õppekavasid eesmärgiga selgitada välja ettevõtlusainete osakaal õppekavades.

Tulemused olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud, sest mitteettevõtluserialade tudengitele pakuti äärmisel juhul võimalust võtta osa mikro- või makroökonoomika loengust.

Samas võiks ja tuleks tagada sõltumata erialast kõigi tudengite ligipääs ettevõtlusainetele, sest peale põhiala omandatud ettevõtlusteadmised võivad väga kasulikuks osutuda.

Miks ei võiks näiteks filoloogil olla teadmisi ka äriettevõtte toimimispõhimõtetest ja sügavamalt eksporditurgude müügistrateegiatest. Elu keerdkäike ette ei tea ja filoloogia lõpetanust võib saada suurepärane ekspordijuht.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, haridusministeeriumi, kaubanduskoja ja teiste partnerite eestvõttel on peatselt valmimas alg-, põhi-, kesk- ja kutseharidustasemele suunatud ettevõtlusõppe edendamise tegevuskava.

Kava koostamise käigus analüüsiti riiklikku õppekava ja kõrvutati seda ettevõtliku inimese ideaalpildiga ehk püüti leida õpiväljundeid, mis soodustaksid noore inimese ettevõtlikkuse kujundamist.

Üllatavalt leiti, et kõikidest õppeainetest panustab õpilaste ettevõtlusaktiivsuse tõstmisse kõige enam inimeseõpetus! Aga miks mitte matemaatika, miks mitte füüsika, keemia ja muud ained, mille puhul võiks esmapilgul eeldada suuremat seotust majanduse või ettevõtlusvaldkonnaga?

Praegune haridussüsteem vajab oluliselt tugevamat ettevõtlusõppe aspekti toomist õppekavasse. Pelgalt kuivad faktiteadmised ja õpetaja ainekesksus ei julgusta noori ettevõtlusega tegelema.

Noored, netiloengusse!

Ühiskond vajab aktiivseid ja ettevõtlikke noori, kellest võiksid saada meie homsed mööblivabrikandid ja muud ärimehed või riskikapitalistid. Noorte ettevõtluse edendamiseks on 1990. aastate algusest teinud tublit tööd Junior Achievement, kelle majandusõpetuse ja õpilasfirmade programm on andnud noortele praktilise ettevõtluskogemuse ja teoreetilised baasteadmised ettevõtlusest.

Noorte ettevõtlust aitavad arendada ka mitmed teised organisatsioonid ja sihtasutused - edukaks on osutunud Ida-Viru ettevõtluskeskuse programm «Ettevõtlik kool».

Ettevõtliku vaimuga koolinoortele, neile, kes juba praegu on valikainena oma õppekavasse ka ettevõtlusõppe valinud, pakutakse sellel aastal võimalust osa saada teemakohasest videoseminaride seeriast.

Et tuua vaheldust tavapärasesse koolitundi, hakkavad kord kuus interneti vahendusel loenguid pidama oma ala kõige tugevamad ja aktuaalsemad tegijad, et jagada kogemusi ja tutvustada ettevõtlusõpilastele oma vaatenurka valdkonnas tegutsemiseks.

Esimene netiloeng, milles käsitletakse ettevõtluse rolli Eestis, on «eetris» juba 7. septembril. Seminaride käigus ootame õpilastelt aktiivset kaasamõtlemist ja oma esimese ettevõtte kondikava koostama hakkamist, sest 2011. aastal auhinnatakse silmapaistvaimaid ideid.

Uue kooliaasta valguses ootan peale koolinoorte ka kõigilt lapsevanematelt julgust nõuda koolidelt ettevõtlusmaailma tõsisemat tutvustamist. Ettevõtlik vaimsus ei tähenda ju pelgalt inimese võimekust n-ö äri teha.

Ettevõtlik inimene on iseseisev, julge ja loominguline ning neid omadusi võiks arendada endas igaüks sõltumata sellest, kas ta tahab oma tulevikku siduda mõne firma juhtimisega või mitte.

Kas saab lasteaia või ei?

2010-05-18

Selline küsimus on viimase aja avalikke arutelusid jälgides ilmselt paljudel tekkinud. Lühike vastus on, et saab ikka küll. Kogu Eestis tehakse korda või ehitatakse lähiaastail poolsada lasteaeda. Näiteks käib just praegu Jõhvi vallas 120kohalise lasteaia ehitus. See riigi poolt 32 miljoni krooniga rahastatud töö jõuab lõpule oktoobriks.

Paindlikum lahendus

Selgitan tausta, kuidas lasteaedade ehitamine ja renoveerimine Eestis korraldatud on. Teatavasti on igale lapsele lasteaiakoha tagamine omavalitsuse kohustus.

Kohaliku elu korraldajana teavad just omavalitsused kõige paremini, mis suunas linn või vald areneb: kus on vaja uut kooli, lasteaeda, kultuurikeskust või spordihalli. Samal ajal on selge, et eriti just majanduslikult kitsal ajal jääb enamikul omavalitsustel rahakott suurte ehitustööde ettevõtmiseks õhukeseks.

On loomulik, et riik tuleb siin appi. Haridus on meie prioriteet ja korralik õppekeskkond selle osa. Õnneks ei ole lasteaedadesse ega koolidesse tehtavad investeeringud kriisi ajal kadunud.

Pigem vastupidi: 50 lasteaia kõrval tehakse korda 65 kooli ja rahasummad on üllatavalt suured. Regionaalministri eelarvest investeeritakse lasteaedadesse 600 miljonit ja koolidesse üle miljardi krooni.

Võrreldes varasemate aastatega, on veidi muutunud süsteem, mille alusel riik lasteaedade ehitamisel õla alla paneb. Varem oli selleks omaette nimetuse ja piiratud summaga "lasteaedade programm".

Nüüdne lahendus on oluliselt paindlikum. Kui pole vajadust lasteaia järele, saab raha taotleda näiteks koolimaja ehituseks. Uus süsteem tähendab sedagi, et lasteaedadele mõeldud summa pole enam nii rangelt piiritletud. Kui 2008. aastal panustas riik viie lasteaia ehitusse ja remonti 75 miljonit krooni, siis praegu räägime suurusjärgu võrra suurematest summadest.

Mündi kaks külge

Varasemast paindlikuma rahastamise mündil on loomulikult kaks külge. Võimalusega otsustada, milleks riigilt toetust taotleda, kasvab vastutus prioriteetide seadmisel. Soove on alati rohkem kui raha ja kuna kõike ei saa, tuleb teha valikuid ja see ei pruugi olla kerge.

Raskete otsuste tegemine muutub kindlasti lihtsamaks, kui neid ei langetata raudtornis, vaid variandid inimestega enne läbi arutatakse.

Tehnilisest küljest vaadates rahastatakse lasteaedu kahe suure ning mitme väikse meetme kaudu. Kõige rohkem omavalitsuste esitatud taotlusi saab toetust "Kohalike avalike teenuste arendamise" meetme ehk KOIT-kava kaudu.

Praeguseks on kinnitatud 1,9 miljardi krooni eest projekte, nende hulgas 46 lasteaeda. See summa suureneb, kui lisanduvad Järva- ja Harjumaa projektid.

Tõsi, KOIT-kava on mõeldud valdadele ja väiksematele linnadele, näiteks Tallinn sealt toetust taotleda ei saa. Ilma ei jää aga suuremad linnadki. Neile on mõeldud "Linnaliste piirkondade arendamise" meede. Siingi on summad suured: lasteaedadele võib toetust taotleda 440 miljoni krooni eest.

Narvas Mõisa tänaval tehaksegi lasteaed korda 26 miljoni krooni eest. Tartus Kummeli tänaval on 120 last uue lasteaia juba saanud. Näiteks Tallinn aga pole lasteaedadele siitkaudu raha soovinud taotleda.

KOIT-kavast ja linnade programmist rahastatavate mahukate ümberehituste kõrval on aastaid antud toetust lasteaedade uuendamiseks regionaalsete investeeringutoetuste programmist. Peale selle annab omavalitsustel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vast avatud programmi kaudu taotleda raha avalike hoonete, sealhulgas lasteaedade senisest energiasäästlikumaks muutmiseks.

Tunnustada tuleb neid omavalitsusi, mis on lapsed esikohale seadnud ja otsustanud võimalust kasutades oma lasteaiad-koolid korda teha.

Lasteaedade tervisenõuete kohta tuleb lõpetuseks öelda, et füüsikaliste normatiivide (ruutmeetrite arv lapse kohta) kõrval on olulised psühholoogilised tegurid ja küllaldane hulk personali.

Laste ja pedagoogide suhtarv lasteaias vastaku tingimustele, kus lapsel on võimalik saavutada täiskasvanuga kontakt, ja seal peavad töötama logopeed ja meditsiiniõde.

Kuidas ühendada paber, poliitika ja mõistus?

2010-05-18

Lõppema hakkav Tallinna lasteaiasõda näitas, et ilusad jutud demokraatiast kui rahvavõimust ja poliitikutest kui rahva teenritest kuuluvad Eestis kas muinasjutu või ulme žanrisse. Ühelt poolt oli poliitikute hulgas tuntav ärevus plaanitsetava Ühtse Eesti suurkogu pärast - et äkki ongi olemas tee inimlikuma Eesti poole. Samas ei lubanud erakondlik egoism sissetallatud rajalt kõrvale minna.

Ärapanemiseks sobiva juhuse tekkimisel olid lapsed, pered ja lastehoiuvõimalused,. seesama paremat Eestit ihaldav rahvas oma igapäevaeluga, malakaks ühtmoodi nii riigi kui ka kohaliku võimu käes.

Lasteaiakohtade ja ühe koha normatiivide teema on ju iseenesest tõsine. Ühelt poolt on tung lasteaeda suur, teisalt ei saa sealset turvalisust ja head keskkonda kuidagi kahjustada.

Vahemärkusena: lihtsustatult kujundavad lasteasutuste igapäevaelu ja majandamist kahesugused normatiivid rühma suurust ja ruumide suurust puudutavad. Ühed kindlustavad laste hoiu ja hoolitsuse, teised heaolu ja turvalisuse. Mõlemal on loomulikult oma osa kulude (eelarve) kujundamisel.

Arvud läbi aastate

Formaalselt, paberil, pole pilt sugugi nii halb, kui sotsiaalministeeriumist tulnud karmidest väljaütlemistest võiks arvata.

2009. aasta alushariduse aruandes on kirjas, et Eesti 6 lastesõimes on, 274 normkohta ja 334 last, 525 lasteaias 56 493 normkohta ja 58 597 last, 4 erilasteaias 164 kohta ja 183 last ning 100 lasteaias-algkoolis 3714 kohta koolieelikutele ja 3690 last.

Lapsi on küll 2159 võrra rohkem kui kohti, kuid mitte dramaatiliselt rohkem. Tõsi, suhtarv on iga aastaga pisut halvemaks läinud.

1999. aastal oli saja normkoha peale 99 last, 2009. aastal 105. Ja kui silmas pidada aruande joonealust märkust, et normkoha definitsiooni muutuse tõttu on suhtarvud võrreldavad aastate 1980-1990, 1995-1998, 1999-2006 piires, siis tuleb võrdlustega ettevaatlikult ümber käia.

Siiski, üldseis on kümnendi teisel poolel olnud sama -104-105 last saja koha peale.

Milliseid ettekirjutusi tegid tervisekaitseametnikud aastatel 2005-2009, kui pilt oli põhimõtteliselt samasugune nagu nüüd? Ja kuidas ikkagi 1999. aastal kehtima hakanud lasteaia pinnanormatiivide täitmist planeeriti? Sotsiaalministri mõistaandmist, et juba aastaid tagasi pidi asi tehtud olema, vastavast käskkirjast välja ei loe!

Näiteks eelmine Tartu linna munitsipaalõppeasutuste arengukava lubas, et «pooled õppeasutuste hoonetest vastavad (2007. a) kõikidele ohutus- ja tervisekaitsenõuetele». Kehtiv, 2008.-2013. aasta arengukava räägib seoses tervisekaitsega akende vahetusest, seinte soojustamisest jms, kuid karmidest normatiividest dokument ei räägi.

Loogika ütleb, et kui eelmise seitsme aastaga sai korda üks pool, siis järgnevaga teine pool hoiukohtadest. Kas see, et vaid kolmandikus Tartu lasteasutustes on praegu pinnapuudus, on targa ja ettenägeliku hariduspoliitika tulemus? Või on see seotud hoopis tõsiasjaga, et kohandatud ruumides Tartus lasteasutusi pole, s.t hooned võimaldavad normatiivi suurema pingutuseta täita? Keeruline vastata.

Poliitiline tellimus

Tõsise lastehoiu mure kõrval kerkib kaks natuke laiemat teemat. Esiteks riigiametnike kasutamine poliitikute omavahelises arveteklaarimises ja teiseks omavalitsuste võimekus oma ülesandeid täita.

Tallinnas reide teinud terviseameti eelkäijad on olnud varieeruva korraldusvõimega. Teatud juhtudel (nn euronormide kehtestamine toitlustusasutustele) resoluutsed ja lõpuniminevad, teiste probleemide lahendamisel suhteliselt hambutud. Näiteks sõltuvushaigeid teenindanud nn retseptivabrikute toimetamist taluti tuimalt, kuni meedia ja avalikkuse surve mõjuma hakkas.

On siis tõesti poliitilise tellimuse olemasolu või selle puudumine peamine tegur, mis ametnikud liikuma paneb?

Või tuleks sobival moel ühendada tegutsemise alusena paber (seadus, määrus, ametijuhend, mis tahes dokument, mis konkreetset ametnikku liikuma paneb), poliitiline tellimus ja mõistus. Sest siililegi on selge, et ei käesoleval aastal ega ka järgnevatel mingit massilist lasteaedade ehitust Eestis ei tule. Aga tööturule ihkavad emad on täiesti olemas. Vaatamata lokkavale tööpuudusele. Fenomen, mis väärib omaette analüüsi. «Lubav aktiivsus»

Võib-olla oli kõnealuse konflikti õhutajaks vigane ministri määrus (see polnud ja pole ka praegu üheselt mõistetav) ja selle elluviimise stiil. Kindlasti on aga vigane riigi ja omavalitsuste koostöö!

Kui oma põhiülesannete täitmisega jääb jänni mõni väiksem vald, mida siis öeldakse? Vaja liita!

Kui jänni jääb pealinn, siis on nii lihtne seletus võimatu. Kära Tallinna meediakulude kui mõttetu raiskamise või pensionäride tuhandekroonise toetuse kui häälteostu raha üle ei vii asja samuti edasi. Riiklikku ja kohalikku poliitikat tuleb selgemalt teineteisest eristada ja suunata.

Demograafiapoliitika on riigi prioriteet. 1980.-1990. aastate vahetusel järsult muutunud sünninäitajad teevad asja Eestis ja mitmel naabermaal eriti keeruliseks.

Ühe korra maksis riigi passiivsus juba karmilt kätte siis, kui külmalt vaadati pealt, kuidas omavalitsustele teenuste osutamiseks üle antud vara (lasteasutuste hooneid) müüdi. Praegu muidugi riigile passiivsust ette heita ei sobi. Aga ega seda sorti «keelav aktiivsus» ka kuhugi vii. Vaja oleks «lubavat aktiivsust». Näiteks erahoiu toetamist või muid küreid ja mõõduka kulukusega lastehoiukohtade loomist soosivaid samme.

Kes õigupoolest juhib Eesti sporti?

2010-04-05

Kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool on küll Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige, kuid pole sellegipoolest aru saanud, kes peaks vastust andma, kui Eesti saavutussport allamäge veereb. Keegi ei saa aru.

Eesti sportlaste tulemused Vancouveri olümpial olid tunduvalt tagasihoidlikumad kui Torinos ning nelja aasta kaugusele Sotši olümpiale mõeldes paistab, et seal saabub lausa must masendus - ei näe kedagi, kes võiks medalile pretendeerida. Millest selline Eesti tippspordi allakäik maailma kontekstis viimastel aastatel?

«Tagasihoidlik» on vist tagasihoidlik sõna olümpiaesinemiste kohta, kus jäädi kas päris viimaseks või viimaste sekka. Ma esitasin enne Vancouverit Eesti olümpiakoondise koostajaile näiteks küsimuse, kas on ikka mõtet sinna saata mäesuusatajaid. Siis kästi mul vakka olla ja nad saadeti ikkagi. Kusjuures ilmselt unustati neile öelda, et sel alal tuleb mäest alla sõita, mitte üles, nagu nägime.

Talialadel oleme lati masendavalt alla lasknud. 30. kohad MK-etappidel kutsuvad esile juba orgasmilaadseid hüüatusi. Mis oleks mõeldamatu ja naeruväärne teistel spordialadel. Hakkame ära unustama spordi põhialuseid.

Eesti spordis ilmuvad tipptegijad sageli mitte tänu spordisüsteemile, vaid pigem spordisüsteemi kiuste. Suurem jagu murrab tippu n-ö süsteemiväliselt, omal käel. Ka teie pidite meie spordisüsteemiga kogu aeg maid jagama, et medaleid püüda. Millega meie spordisüsteem tippsportlaste pealekasvamist takistab?

Takistatakse sellega, et keegi ei võta juhtimist enda peale. Vaatame lähemalt.

Kultuuriministeerium vahendab eelarveraha, kohalikud omavalitsused tegelevad projektiga «lapsed tänavalt ära», olümpiakomitee tegeleb sportlaste olümpiale viimisega.

Tippspordi eest peaksid vastutama alaliidud, samas raha neil selleks napib. Veel eksisteerib paljutõotava nimega Eesti Spordi Nõukogu, mis küll jagab üksnes preemiad. Lisaks on EOK juures tippspordi komisjon, mille puhul ei saa vist küsidagi, milleks see on loodud.

Kui siis kusagilt ilmub sportlane, kes peamiselt tahtmise varal tippu jõuab, ajavad kõik rinna ette. Kui aga saabuvad halvemad ajad, siis ei leia äkki ühtki, kes ütleks: jah, mina vastutan. Siis küsivadki inimesed: kes õigupoolest juhib Eesti sporti?

Ja kui mõni neist juhtijaist ütleb, et küll me sügisesel spordikongressil juhtunut arutame, siis on see küsijate mõnitamine, mitte vastus.

Ma ei näe, et need, kes spordiedu pärast pead ja südant peaksid valutama, seda eriti teeksid. Pigem jääb mulje, et suurema innuga seatakse end ühispildile, kui keegi on juhuslikult mingi medaliga tagasi tulnud. Aga äkki ongi sport nii keeruliselt ja raskesti juhitav, et siin kabinettides istujatest tegelikult suurt ei sõltugi? Ehk teisisõnu: tõeline spordimees paneb end maksma, olgu ajad millised tahes ja spordijuhid kes tahes?

Tippsportlase ja spordijuhi suhetes on ületamatu vastuolu. Tipu - aga neid on alati vähe - kirg ja soov on saada kõige paremaks. Spordijuhil, enamasti juhuslikul inimesel, sama soovi ei ole, talle piisab mõnusaks äraolemiseks sellest, kui sportlased saavad parimaks. Miks peaks ta siis pingutama? Ta võib pingutada, kui on tahtmist ja ka oskusi, aga tingimata ei pea.

Sportlasele aga piisaks vahel hädapärast sellestki, kui teda vähemalt ei segataks. Temal juba tahtmisest puudu ei tule.

Millega spordijuhid siis sportlasi peamiselt segavad?

Olen seda küsimust ka oma elulooraamatus «Autogramm» puudutanud. Räägin seal lõputust võitlemisest omaenda alaliidu juhtidega. Usun, et sarnaseid näiteid võib tuua iga tipp.

Meil kõlab sageli ebaõnnestumiste järel eneseõigustusena demograafiline argument, et oleme nii väikesed, mistõttu meilt ei saagi maailmaareenil spordis suuri tegusid nõuda. Nõus, igal alal me läbi lüüa ei saa. Kas sel juhul ei oleks siis mõistlik valida riiklikult välja paar ala, mis saavad endale lõviosa toetustest, ja ülejäänud alad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad? Island näiteks on panustanud käsipalli arendamisse ja palun väga - Pekingi olümpialt tuli hõbemedal.

Suur anne on alati hälve, olgu spordis või mujalgi. Väiksemas riigis kerkib neid juba tõenäosuse järgi vähem kui suures. Ent suureski saab neid tuksi keerata, nagu näitas Venemaa nigel olümpiaesinemine. Ja nüüd nõutakse seal spordijuhtidelt karmilt aru.

Meil ei ole nõutud, on pigem päid silitatud. Olen juba nimepidi nimetanud neid, kes meie spordi käekäigu eest vastutavad. (Viitab kultuuriministeeriumi asekantslerile Tõnu Seilile, EOK presidendile Mart Siimannile ja peasekretärile Toomas Tõnisele - P. P.) Aga kui kirjutatakse, et olen nõudnud nende tagasiastumist, siis see pole tõsi. Seletused ja analüüs neilt on see, mida spordisõbrad ootavad. Aga neid pole me kuulnud.

Igaüks oskab loetleda alasid, milles oleme saavutanud jätkuvalt edu. Vehklemine, sõudmine, jalgrattasport, kergejõustik - kõigis neis kasvab ja kasvatatakse jätkuvalt peale rahvusvahelisi tegijaid. Praegune valus küsimus on see, miks juba aastaid ei kasva neid kõige enam rahastatud, väidetavalt parima organisatsiooniga ja tipptasemel teadmistega alal, suusatamises. Seda küsimust pole vaja võtta mitte pahatahtliku, vaid muretseva teada tahtmisena.

Miks mitte Eestis ka spordijuhtide seas plats pisut puhtamaks lüüa, nagu seda nõudis Venemaal president Dmitri Medvedev? Ettevõtetes vahetatakse ka juhid pikema jututa välja, kui tulemused langevad. Või on meie häda selles, et praeguste spordijuhtide asemele pole paremaid kusagilt võtta? Vähemasti korvpalliliidus, kus asjad on ikka täitsa karile jooksnud, paistab see küll nii olema.

Nii lihtne see löömine ka pole. Ja kes see lööja olekski? Juhid on valitud kõigi demokraatlike reeglite järgi ja vahetada saab spordirahvas neid üksnes valimiste kaudu. Nii et kui tuntakse end kehvasti juhitavat, eks valitagu etteotsa paremad. Venemaa meetod meile ei kõlba.

Kui Eestis läheb jutt spordi juhtimisele, siis paljud vaatavad teie ja Jüri Tamme, Toomas Tõniste ja Erika Salumäe ning veel mitme endise tippsportlase poole. Olete kõik suures poliitikas kaasa rääkinud, aga mis te spordi heaks ära olete teinud?

Vast ehk teatakse, et olen ellu kutsunud oma kergejõustikukooli ning Reval Hotels Cupi ning mul on selle üle hea meel. Olen ka EOK täitevkomitee ning mitme rahvusvahelise spordi juhtorgani liige. Tegevus seal teenib kindlasti Eesti spordi huve. Ka teised nimetatud tegutsevad spordirindel aktiivselt.
Kui aga küsimusega peetakse silmas meid kui riigikogu liikmeid, siis tuletan meelde, et riigikogu tegeleb seadusloomega. Meie sealt küll sporti ei juhi. Eesti sporti juhib ikka mõni teine organ. Kuigi ei saa mõnikord aru, missugune.

Liiati pole endisi tippsportlasi riigikokku valitud sugugi spordiasju ajama. Riigikogus pole spordikomisjoni.

Aga kui ministeeriumi spordiametnik teatab, et on «EOK inimestega korduvalt rääkinud, ent tulemusi veel tõesti pole», ja et «muutusteks spordis vajan riigikogu abi», siis mis seal ikka - saagem kokku ja rääkigem. Siis selgub ehk ka, mis muutusi ja abi meilt oodatakse.

Lõpuks on ära unustatud fakt, et endiste tippsportlaste eestvedamisel eraldati olümpiaettevalmistuseks täiendavalt üheksa miljonit krooni.

Hobi korras paari Eesti tippkergejõustiklast juhendanud Jaanus Kriisk analüüsis hiljuti Eesti Päevalehes tiitlivõistlustel medaleid võitnud kergejõustiklasi ja tõi välja, et need, kes noorena ja juuniorina on rahvusvahelisel areenil pjedestaalile küündinud, ei ole täiskasvanuna seda suutnud, ning kes täiskasvanuna medaleid toonud, ei olnud jälle noorena kuigi edukad. Siit kumab minu arvates läbi Eesti spordi peamisi valupunkte: kuidas tagada edukas üleminek noorteklassist täiskasvanute hulka. Tean mitmeid suusatajaid, kes on just noorteklassis käega löönud, tuues põhjenduseks, et täiskasvanute klassis läbimurde üritamiseks ei jätku lihtsalt raha. Milles näete noorteklassist täiskasvanute hulka ülemineku peaprobleemi?

Ega medalite võitmist juunioride klassis pea pelgama. Küsimus on ainult, milliste vahenditega need saavutatakse.

Eesti spordis hakkab muutuma valupunktiks asjaolu, et trenni tehakse ajaliselt ja mahuliselt järjest vähem. Toon näite: kui automootori maht on 1,2 liitrit, siis forsseeri palju tahad, ega võidu ikka sõida. Noorteklassis tuleb ära teha kindel hulk ettevalmistavat tööd. Lisaks leida motiveeritud süsteem treeneritele ja sportlastele, mis oleks orienteeritud tulemustele.

Lapseeas ja noorteklassis tegemata jääval treeningtööl on minu arust mitu põhjust. Esiteks, kehaline pingutamine pole enam kuigi popp ning sport pole teab mis in. Spordipoisina, ütleme nii, tüdrukute seas nüüdisajal enam eriti ei skoori. Teiseks, humanismist läbiimbunud alalhoidlikkus, mis spordis läbilöömiseks hädavajaliku jõhkravõitu võitluslikkuse asemel tõstab kilbile rohkem nn pehmeid väärtusi. Ja kolmandaks: noortetreenerite vähesus ja kesine tase. Paraku näib treeneritöö väärtustamine sama lootusetu nagu õpetajaameti ausse tõstmine. Või näete siin siiski mingit retsepti?

Et mul on enda kergejõustikukooliga kogemusi, siis läheks siin vastamine liiga pikale. Teema aga on oluline ja väärib arutamist võib-olla enamgi kui tippspordi teema. Mis omakorda saab ju alguse lapseeast. Kõige alguses on laps.

Ühe peamise Eesti spordi hukutajana on märgitud spordikoolide ärakaotamist ja nende asemele klubide loomist. Klubid on aga enamasti nõrgad. Mida teie spordikooli kunagise kasvandikuna arvate spordikoolide asendamisest klubidega?

Ega spordikoolid ole ka mingi imevits. Küsimus on, milliseid ülesandeid klubidele seatakse. Spordiseaduseski on viide, et raha saab eraldada ainult neile, kel on olemas arengukava. Kui paljudel rahasaajatel on arengukava ette näidata? Kes selle täitmist kontrolliks?

Selleks et noored sportlased spordile käega ei lööks, on arutatud, et peaks tippsportlased koondama kaitseväe tiiva alla ning samuti andma kõrgkoolides rohkem võimalusi spordiga tegelda, nagu näiteks Ameerikas. On need kaks ideed Eestis teostatavad ja kas need annaksid soovitud tulemusi?

Kindlasti annaks tulemusi. Kasutaksin küll kaitseväe asemel sõna jõustruktuurid. Loomulikult peaksid tegelema rohkem spordiga kõrgkoolid. Ainult kust leida lisaressursse? Kõrgkoolid saavad riigilt raha õppe-teadustööks, mitte tudengite sportlikuks tegevuseks.

Kui nüüd Eesti sporti tõsiselt reformima asuda, siis millest või kellest peaks pihta hakkama?

Esiteks peame kokku leppima, millised alad on riiklikult eelisarendatavad. Minu hinnangul on need olümpiaalad. Ülejäänute rahastamine võiks toimuda hasartmängumaksu või kultuurkapitali kaudu.

Teiseks tuleks korrastada pearahasüsteemi. Tuleb selgelt eristada, milline tegevus on suunatud harrastusele, milline aga edukusele. Tuleks muuta ka pearaha andmise ajalist diapasooni, näiteks vahemikus 7. kuni 20. eluaastani.

Praegu on Eesti spordisüsteem liiga killustunud, mõistlik oleks ühtne juhtimine. Praegu on kogu aeg ülal küsimus: kes juhib, kes vastutab? Ilmselt sellepärast inimesed oma küsimustele vastuseid ei kuulegi.

Aga muidugi on need üksnes paar minu mõtet. Küsimus reformimise kohta tuleks esitada neile, kes sporti juhivad. Riigikogulane Nool seda au endale kindlasti võtta ei saa.

Liisa Pakosta: Noorte töötuses peitub laiem oht

2010-03-10

Kohtumistel Töötukassa esindajatega tuleb välja laiem ohumärk seoses noorte töötusega. Päevast päeva tööotsijate ja tööandjatega kohtuvad inimesed räägivad, et asi pole ainult valesti valitud erialades.

Tõsi, mõned noored lähevad otse kõrgkooli või kutsekooli lõpetades töötukassasse - kohe järgmisel päeval pärast lõpuaktust. Kui nende käest küsitakse, et kas enne omal käel veidi poleks olnud mõistlik tööd otsida, kõlab vastuseks, et asi on hoopiski haiguskindlustuses. Õppuril on tervisekindlustus, kooli lõpetanud noorel enam mitte.

Ja on ka tõsi, et osade erialade lõpetajatel on raskem tööd leida kui teistel. Meil on tohutu üleproduktsioon kiisukoolide juristidest, äri- ja haldusjuhtidest, pee-err spetsialistidest, semiootikutest. Kõik sellised „ilusad" erialad, mille õppimise eest on noored valmis isegi ise peale maksma, samas teades, et riikliku tellimuse puudumisel ning hilisemal töökohtade olemasolul on teatud seos.

Samal ajal rabatakse insenerid, arstid ja õpetajad juba vaat et koolipingistki tööle. Neid otsitakse taga kõikides Euroopa liidu liikmesriikides. Kõige suurem defitsiit pedagoogidest on jällegi reaalainete valdkonnas. Füüsikaõpetajat, palun!, hüüab enamik koole. Isegi Eesti suurima töötusega maakonnas, Ida-Virumaal, käiakse insenere-arste-pedagooge tikutulega otsimas.

Niisiis, esimene soovitus noortele on õppida neid erialasid, millele on nõudlus. Riik muidugi peaks ka aeg-ajalt, vastavalt muudatustele reaalses elus, värske pilguga riikliku tellimuse mahte uuendama.

Kas pole näiteks kummaline kokkusattumus, et meil on kõige rohkem kasutamata eurotoetusi kõikvõimalikes vee- ja kanalisatsiooniprojektides - umbes 10 miljardit oleme ses vallas juba lihtsalt kaotanud. Samal ajal ei koolita mitte ükski Eesti kool plasttorude keevitajaid!

Kõik umbes 200 meest, kellel vastav koolitus läbitud ja tunnistus taskus, on oma hariduse omandanud mõnes teises riigis, peamiselt Soomes. Meil õpetatakse küll terastorusid keevitama, plasti aga mitte. Võrdluseks, et ka näiteks kanga kuumkeevitust õpetavad vastavad firmad ise.

Hoopis laiem mure on aga tööandjate kurtmine, et nad ei jäta noori tööle võtmata mitte oskuste puudumise tõttu (vajadusel ollakse valmis ise spetsialistid välja koolitama). Ette heidetakse hoopis noorte olematuid sotsiaalseid oskusi. Jah, ta võib isegi integraalarvutusega hakkama saada - aga kui tal puudub oskus teha meeskonnatööd ja kui ta pole initsiatiivikas ja tööst elavalt huvitatud, siis pole sellest akadeemilisestki oskusest kasu.

Meeskonnatöö oskus on aga kollektiivis töötamiseks hädavajalik, nagu üleüldse elementaarne oskus tööl käia, iga päev õigeks ajaks tööle jõuda ja oma tööaega pühendunult ning huvitatult kasutada. „Nad ei tunne mitte millegi vastu huvi!"; „Nad on täiesti ükskõiksed!"; „Nad ei oska ennast motiveerida pingutama!"; „Neil puudub elementaarnegi tööharjumus!" - need pole ainult noorus-on-hukas tüüpi õhkamised, vaid tööandjate ja töötukassa ametnike ühine mure.

Mida pikemaks ajaks noor töötuks jääb, seda apaatsemaks ta muutub ja nagu näeme, on apaatsus niigi juba algusest peale probleemiks. Kust peakski tulema tööharjumus linnapoisil, kelle suurimaks väljakutseks jääb võib-olla vanemate abistamine elektripirni vahetamisel ja kes koolist liigub läbi üsna nõrkade hinnetega, et mitte halvendada kooli kohta väljalangevuse statistikas?

Või milliseid tööharjumusi eeldada piigalt, kelle toidusedel koosneb chipsidest ja kohukestest, kodutööde hulk pesumasina nupule vajutamisest ning kes on rahul oma üsna korraliku tunnistusega, mille saamiseks piisab etteantud korralduste ilma igasuguse omapoolse initsiatiivita täitmisest?

Et pilt ei jääks liiga must, siis olgu öeldud, et kohtumisel noorteühenduste esindajatega - seega juba aktiivsemate ja teotahtelisemate noortega - rääkisid nemad, et osa noortest on töötuse leevendamisel just ise aktiivsem pool. Mittetulundusühingu asutamine on lihtne, toetusi saadaval ja nii suudetakse ise luua mitmeid tänuväärseid töökohti. Ka kooli kõrvalt.

Kooliprogramm on meil ju tegelikult suhteliselt kerge ja kui me võrdleme oma õpilaste töökogemusi humanistlike ja sotsiaalsete Põhjamaadega, siis sealsed noored käivad kooli kõrvalt kordades rohkem tööl. Sest see ei murra konti, vaid annab vajaliku vahelduse ja mõnusa iseseisvuse alge.

Noorte tööpuuduse leevendamiseks saame me seega teha kohe ühe väga lihtsa sammu: tühistame uue töölepinguseaduse paragrahvi 8 lõike 2, mis ütleb sisuliselt, et noor inimene ei tohigi rohkem kui poole oma koolivaheajast töötada. Säte on eriti jabur ja lausa noortevaenulik olukorras, kus tööturule sisenedes on peamine takistus tööharjumuse puudumine.

Lisaks räägivad koolid, et gümnasistid võtavad ennast koolist lahti, et tööl käia ja peret toetada. See pole muide ju keelatud! Aga suvevaheajal ei tohi noor miskipärast näiteks kaks kuud tööl käia (meeldetuletuseks, et alaealise tööle kehtivad niigi väga ranged piirangud, ka tööpäeva pikkuse osas), vaid pigem siis loopigu linnatänavail kividega vareseid või? Üks tohutult elukauge säte, mis tuleb tühistada.

Tühistatav lõik on selline: (2) Alaealise seaduslik esindaja ei tohi anda nõusolekut koolikohustusliku alaealise töötamiseks koolivaheajal rohkem kui pooleks iga koolivaheaja kestusest.

Või mida teie arvate?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Mitte ainult rongaisadest

2010-02-26

Justiitsministeeriumi avalikustatud rongavanemate nimekirjal on vähemalt üks kindla peale hea külg: lõpuks on hakatud nendest asjadest pisutki avalikkuses rääkima.

Selgub justkui üllatusena, et lapsevanemad ei oskagi alati omavahel koos elada ja kui nad lahku lähevad, siis tulevad sageli kogu emotsioonidepuhangu ja uute olukordadega nii kehvasti toime, et kannatab laps. Pole mõtet pead liiva alla peita: ligi pooled laste lihastest vanematest ei ela koos. Kas rongavanemate nimekirja avalikustamine parandab seda probleemi? Ei.

Oskus olla lahus

Lapse kasvatamiseks kulub hulk raha ja kui materiaalne pool on ainult ühe lapsevanema kanda, kannatab laps. Laps kannatab ka siis, kui vanematevaheline suhtlemine või suhtluse sootuks puudumine toodab närvilisust, halvustamist, ebakindlust, usaldamatust, hirmugi. Kannatav laps on peale isikliku tragöödia pikas perspektiivis ka kogu ühiskonna kannatus. Sellest tulenevalt pole täiesti sassis peresuhted ainult ühe perekonna mure, vaid igaühe mure. Eesti põhiseaduse kohaselt peavad vanemad lapsi kasvatama ja ülal pidama ja riigil on kohustus aidata vanematel oma kohustusi täita.

Rongavanemate avalikku nuhtlust prooviti ka kolhoosikorra aegu, kui joodikuid või alimentidest kõrvalehoidjaid seinalehes naeruvääristati või kutsuti parteikoosolekule aru andma. Tulemused olid mäletatavasti nulliligidased, mõnikord isegi vastupidised, kuna võimudega tülis olemine oli põhimõtteliselt popp. Et avaliku häbiposti mõju sõltub eeskätt varasemast kasvatusest, kinnitab pikalt räämas seisnud Volga restorani maja Tartus, mille pagulastest omanikud hakkasid kohe tegutsema, kui nende nimed majaseinale naelutati. Loodetavasti aitab see nimekiri kedagigi, kuid sellegipoolest tuleks palju rohkem tegelda põhjustega. Tegelikkusest lähtuvalt tuleks juba koolipingis lastele õpetada, kuidas olla koos, kuidas lahendada eriarvamusi ja kuidas käituda siis, kui otsustatakse minna lahku. Rääkimata sellest, et nii elementaarsest asjast nagu vanemlik vastutus tuleb samuti jutuks võtta koolipingis. Praegusaja peremudelites ei anta enam emalt tütrele edasi imetamise oskust ega õpeta isad poegadele karujahti, mõnikord ei õpetata isegi elektripirni vahetamist. Praktika kinnitab, et koolil tuleb need rollid üle võtta, sealhulgas ka väga elementaarsete kooseluoskuste ning isegi lahutusõpetuse osa. Paljud lapsed oleksid õnnelikumad ja majanduslikult paremini kaitstud, kui nende vanemad oleksid pärast lahkuminekuotsust osanud seda praktikas mõistlikult läbi viia. Ka uutes õppekavades, kus inimeseõpetus on viidud rohkem ainetevaheliseks, on läbivad teemad karjääri planeerimine ja terviseohutus, kuid mitte oskus hakkama saada oma mehe/naise, laste ja vanavanematega. Pereplaneerimisest on juttu küll: kogu info lõpeb teadmistega, kuidas vältida soovimatut rasedust. Aga kui läheb teisiti... Me kuidagi häbeneme perekonnateemasid.

Tegutseda tuleb enne katastroofi

Lapse kasvatamisele kuluv ressurss erineb oluliselt täiskasvanute vajadustest: kui isegi kõige peenem daam saab samade talvesaabaste ja palituga käia kümme talve järjest, siis kasvav organism vajab uut varustust igaks hooajaks. Täiskasvanu oskab ennast kultuuriliselt harida väga mitmekesiselt, lapsel jääb üks arenguetapp aga läbimata, kui ta teatrisse ei pääse või kui ta ei saa Tähekesest päris oma traktorit välja lõigata. Kui lapse ema ja isa või ainult üks neist on otsustanud eraldi elada, on see lapsele raske koorem niikuinii, ja ainsad inimesed, kes saavad last selles olukorras kõige paremini aidata, on needsamad ema ja isa. Vältimatuteks eeltingimusteks seejuures on mahajahutatud emotsioonid, egoismivaba lapse huvide eest seismine ning omanikutundest ja teise täiskasvanu kontrollivajadusest vabanemine. Viimane näib sujuvat väga raskelt ka selliste vanemate puhul, kes iseenesest on lapse kasvatamisest huvitatud, kuid kes ei suuda aktseptida lihtsat tõsiasja, et lahkuminek tähendabi teisele lapsevanemale täieliku tegutsemisvabaduse andmist. Ja kui teine vanem tõesti lapsevaenulikult käitub, ei aita elatisraha mittemaksmine, vaid lapse kasvatusõiguse ametlikult endale taotlemine. Kuigi enamasti on vabandused stiilis «ma ei maksa elatist, kuna teine vanem ei kasuta seda raha õigesti» täielik jamps.

Kõik see eeldab, et lahutavad vanemad saavad tuge koostegutsemiseks ja koosotsustamiseks lapse huvides. Eesti süsteem on aga selline, kus riigi tugi suuresti algab ja lõpeb kohtumenetluse pakkumisega. Nii kodanike harimine vanemlike kohustustega hakkamasaamiseks kui ka lepitusmenetluste pakkumine on mõlemad lapsekingades, ehkki väga häid näiteid leiab juba mitmelt poolt. Päris kaabakat ei paranda muidugi haud ka mitte, aga ka sellisel juhul kõnnib ilmsüüta laps ju ikkagi oma tühja kõhuga ringi ning kuidagi tuleb lahendused leida. Igal juhtumil on oma nägu ja isemoodi põhjused, kuid üks on kõigil ühine: lahendusi ja abi on lapse huvidest lähtudes tarvis siis, kui hakkab jamaks kiskuma. Elatisvõlglaste nimekirja avaldamine asub sama sirge kõige vähemtoimivas otsas.

Haiged lapsed puudugu ilma tõendita

2010-02-18

Kui pöörata põhjuste ravimise asemel kogu aur tagajärgedele, pole head loota. Lisaks arstiteadusele kõlbab sama põhimõte mujalegi. Kui usaldamatust lapsevanemate vastu hakatakse läbi arstitõendite reguleerima, on kahju suurem kui võimalik kasu.

Esmapilgul tundub väga lihtne: kui laps koolist puudub, olgu arstitõend ette näidata kõikide pikemate kui 5-päevaste puudumiste korral. Nii pakub välja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE II-1) kust tegelikult peaks kohustusliku arstitõendi osa tervenisti välja jätma. Tuliseid vaidlusi on puudustõendi teemal peetud nii Riigikogu kultuurikomisjonis kui ka Sotsiaalministeeriumi vastavasisulises ümarlauas, ent tulemusteni veel ei jõutudki. Kui probleemi lähemalt uurida, avaneb lihtsa asemel hoopis keerulisem pilt.

Õiglasem ja õigem oleks hoopis selline lahendus, et lapsevanem otsustab kui kaua haige laps peab kodus püsima, vajadusel annab arst selleks vanemale soovitusi. Ning lapsevanem, kes niikuinii vastutab nii oma lapse eest kui ka selle eest, et laps koolikohustust täidaks, teavitab omakorda kooli. Arstitõend peaks olema vajalik vaid juhul, kui lapsel on tervisest tulenevalt vajalik koolis millegagi arvestada või midagi jälgida, ning igati mõistlik on ka perearstipoolne kooliõe teavitamine tehtud vaktsineerimistest lapse koolitee alguses. Kõikidel muudel puhkudel piisab vanema tõendist.

Esimene mõte, mis siinkohal paljudele pähe hüppab, on ilmselt perede süüdistamine võimalikus vastutustundetuses ja sellest tulenev kartus, et äkitsi vanemad jätavad oma lapsi ilmaasjata koju, näiteks hoolimatuse, kanaemaduse või ka kodutöödele rakendamise tõttu. Vabandust, aga see pole meditsiiniline probleem, vaid sotsiaalne! Kahjuks on olemas üksikuid lapsevanemaid, kes arvavad, et raamatute uurimine on tühi töö, või keda üldse ei huvita, või kes on vastupidi - ülihoolitsevad ja jätavad lapse iga esimese ohke peale kohe koolist koju, või kes võtavad ette soojamaareise koolitundide ajast, või kes arvavad, et pere vanim laps on hea odav lapsehoidja või mõne muu kodutöö tegija ning eelistavad "tasuta" tööjõu kasutamist lapse peamisele huvile ja vajadusele - õppimisele. Kõiki neid juhtumeid on praktiliselt võimatu meditsiiniliselt "ravida", kuna arst ei saa niikuinii tagantjärele hinnata, kas tema juurde ettenäitamiseks toodud laps on just tervenenud mõnest viirushaigusest või ongi kogu aeg terve olnud.

Nimelt nõutakse tõendit alates "tervishoiuteenuse osutamise päevast", seega alates arsti külastamisest. Eelnõu § 26 lg 3 ütleb, et "Koolikohustusliku õpilase õppest puudumine haigestumise tõttu on ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumiseta lubatud kuni viie järjestikuse õppepäeva jooksul. Kui õpilane on haigestumise tõttu puudunud õppest üle viie järjestikuse õppepäeva ja sel perioodil on talle osutatud tervishoiuteenust, esitab vanem koolile tervishoiuteenuse osutaja väljastatud dokumendi, mis tõendab haiguse või vigastuse esinemist alates tervishoiuteenuse osutamise päevast". Seega tuleb ka igati kooliharidust ja koolikohustuse täitmist väärtustaval lapsevanemal eelnõu kohaselt käia igal juhul lapsega arsti juures, kui laps on puudunud näiteks esmaspäevast reedeni haiguse tõttu. Nii pikk puudumine tähendab enamasti midagi pisut tõsisemat kui lihtsalt nohu või kriipiv kurk - praegusel aastaajal on viiepäevane puudumine näiteks õigustatud grippi haigestunud lapse jaoks. Kas aga arstitõendi nõudmine muudaks midagi maailmas, hariduses või lapse ja perekonna jaoks paremaks? Kahtlen tõsiselt.

Arstliku puudumistõendi mõte on ilmselt selles, et vähendada looderlikkust ja edendada usinust ja seda kõike arsti kontrolliva pilgu all. Arst ei ole siiski sotsiaaltöötaja - arst hindab patsiendi seisundit ja teeb patsiendile ettepanekuid tervise parandamiseks patsiendi (antud juhul siis koolilapse) tervislikust seisundist tulenevalt. Enamikel juhtudel ei vaja koolilapse haigused arstlikku sekkumist ning on täiesti ravitavad kodusel teel. Iga lapsevanem teab, et täiesti tavalistest külmetushaigustest ja palavikust saab võitu rohke magamise, villaste sokkidega (vajadusel viinasokkidega), viinaga hõõrumise ja vajadusel paratsetamooli abiga. Lapsele tuleb anda ohtralt juua ning tagada tervislik toidulaud, küüslauk, õunad ja puhkus. Kõige selle taas teada saamiseks ei ole tarvilik arsti külastada, eriti olukorras, kus arst võib olla kaugel (näiteks maapiirkondades) või kus arsti ukse taga ootab palju tõsisemaid viiruskoldeid, igaüks tahtmatult valmis teie niigi nõrgestatud immuunsüsteemiga last veel täiendavalt nakatama. Palun mitte valesti aru saada - ma ei kutsu mingil juhul tõsisema olukorra puhul arstist loobuma, vastupidi! Ma lihtsalt tuletan meelde, et enamikel juhtudel on laste haigused õnneks täiesti ravitavad kodusel teel ilma arsti visiidita ja sedasama kinnitab ka Tervisekaitseameti väga asjalik teavituskampaania seagripi puhuks. Niisiis, kergemat haigust põdeva lapse koolist kojujäämine viieks päevaks võib olla igati õigustatud ka kõige õpihimulisemas perekonnas, kuid ometi ei vaja see arstitõendit.

Kujutlegem nüüd olukorda, kus koolilaps on ärganud esmaspäeva hommikul palavikuga ning jääb reedeni koju. Muuseas, seda kas laps puudub koolist päeva või viis päeva, ju ühe kraadimise põhjal öelda ei oskagi. Palavik läheb alla näiteks neljapäeval, seega oleks reedel kodust väljaronimine arsti juurde selgelt ebamõistlik - laps on ju tervenenud, arstlikku järelevalvet laps enam ei vaja, samas pole laps ka mitte veel nii terve, et saaks teda julgelt teiste arsti ukse taga ootavate tõbistega lähestikku istuma lasta või et üleüldse oleks mõistlik veel last kodust välja solgutada. Seega on õigustatud lapse viibimine kodusel ravil kuni lapse täieliku tervenemiseni veel kolm päeva, mis tähendaks seda, et laps võiks esmaspäeva hommikul rõõmsalt taas kooli minna. Kuid eelnõu kohaselt ta seda teha ei saaks: sest tuleb minna esmaspäeval arsti juurde tõendit nõutama! Nii laps kui lapsevanem kaotavad täiesti mõttetult veel ühe tööpäeva. Ning mida arst teeb? Kontrollib üle, et laps on terve, ning väljastab arstitõendi vanema ütluste alusel? Mille kohta arst siis õieti tõendi väljastab? Selle kohta, mida lapsevanem on arstile öelnud? Aga sedasama võib ju lapsevanem ka ise koolile öelda. Pealegi pole selline tõendi väljastamine tervishoiuteenuse osutamine - pigem oleks tegemist sotsiaalteenusega, mis tõlkes tähendaks: usaldame perekonda ainult siis, kui lapsevanema sõnu on eelnevalt pitsatiga kinnitanud arst. Lisaks lapse ja lapsevanema tööaja raiskamisele on tegelikult sellisel puhul asjatult kasutatud ka arsti tööaega. Äkki vajas visiidiaega arsti juurde samal ajal hoopis mõni tõsisemalt haige inimene? Meie meditsiinisüsteem on kaugel ülerahastatusest ja kui me lükime sinna ebamõistlikke ja mingist usalduskriisist tulenevaid kohustusi, kannatavad tõeliselt abi vajajad.

Lisaks, kui lugeda eelnõu nimetatud sätte viimast lauset, siis tõendab arst lapse puudumist alles alates tervishoiuteenuse osutamise päevast. Aga mis siis, kui perekond käitub Tervisekaitseameti juhiste järgi ja tervishoiuteenust ei kasuta? Tänapäeva meditsiini üks suuri probleeme on liiga sage arstide külastamine sellistel puhkudel, mis alluvad täiesti normaalsele kodusele ravile. See probleem pole ainult Eestis, see on mureks ja tervishoiusüsteemi asjatuks koormajaks kogu arenenud maailmas. Loomulikult on fataalsemate tagajärgedega probleem, kui arsti juurde pöördumisega liialt viivitatakse, kuid see pole antud eelnõu sättega kuidagi seotud ja sellel me praegu pikemalt ei peatu. Pealegi peab igas koolis olema ka kooliõde, kes regulaarselt lastel silma peal hoiab - nii peavad saama avastatud ka tõsisemad terviserikked, mida näiteks hoolimatu või teadmatu vanem ei märkagi. Panna sealjuurs kohustust igal juhul arsti poole pöörduma on kogu tervishoiusüsteemi suhtes, aga ka laste ja lapsevanemate suhtes vastutustundetu.
Või mida tähendab, et arst peab tõendama haigust? Arsti ei saa sundida kirjutama tõendile haiguse täpsemat määratlust ja vanemat ei saa sundida seda koolile esitama. Kujutlege näiteks perekonda, kus lapsel on tõsisemad probleemid tekkinud vaimse tervisega - kõik on korda saanud, kuid võiks olla arusaadav, miks vanem ei soovi koolile tõendada oma lapse konkreetset haigust.

Loomulikult võiks tekkida veel küsimus, et miks täiskasvanud peavad oma haigust arsti tõendiga tõendama, aga miks lapsel pole see alati vajalik. Meenutagem korraks lihtsat tõsiasja, et kui täiskasvanu puudub haiguse tõttu töölt, siis saab ta selle eest rahalist hüvitist meie kõigi ühisest taskust - Haigekassa eelarvest, lisaks esimestel päevadel veel ka tööandja taskust. Lapse haiguse puhul on ainsaks lisakoormuseks lapse enda vältimatu kohustus kõik järgi õppida. Lisaks tasub tähele panna, et alates 12. eluaastast ei jää vanem enam enamasti lapsega koju haiget last hooldama, vaid laps peab ise hakkama saama. Täiskasvanu eest ei vastuta keegi teine peale tema enda, aga alla 18-aastase eest vastutab koos kõigi naha ja karvadega tema vanem. Kui me oleme usaldanud sellise vastutuse, siis tuleb vastutajat ennast ka pisut usaldada.

Arstitõendist pole abi ka kanaemaduse ehk Polkovniku-lese tüüpi lapsevanemate puhul - kui too koos pealtnäha õitsva tervise juures oleva lapsega arsti juurde saabub puudumistõendit nõutama, siis tuleb arstil ikkagi uskuda lapsevanema juttu "äsja nõrkenud ja haigest" lapsest ning tõend väljastada. Vaatamata meditsiini tohutule arengule on ju terve rida haigusi analüüsidega endiselt tuvastamatud ja kraadiklaasiga mõõtmatud.

Järgi jääb probleem asotsiaalsetest peredest, kus lapse koolisaatmine justkui polegi vanemate mure. Aga seda küsimust ei saa perearstide abiga ja valdavat enamust moodustava tublide perekondade arvelt lahendada! Siin tuleb leida muud lahendused, näiteks kasutada sama eelnõu sama paragrahvi (26) lõiget 6, mis kohustab igati mõistlikult kohalikku omavalitsust tegelema tegelike põhjustega ja koolikohustuse täitmise tagamisega. Sisuliselt tähendab see, et iga individuaalse juhtumi puhul leitakse just sellele lapsele, just sellele perele sobivad lahendused, kasvõi kohaliku lastekaitsetöötaja abiga. Või mõnikord ka lausa lastekaitsetöötaja ja politsei abiga.
Eesti Perearstide Selts on andnud kooli puudumistõendite temaatikale väga ühemõttelise hinnangu: arsti töö pole tegeleda kooli puudumistõendiga, vaid patsiente ravida. Oma kirjas on nad samuti viidanud tõendi formaalsusele: tagantjärele pole võimalik midagi hinnata.

Kokkuvõttes võiks ikkagi tavapärased haigusjuhtumid ja sotsiaalsete probleemide lahendamise omavahel lahus hoida ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust prg 26 lõike 3 täiel kujul välja jätta. Või mida arvad sina, kas arstitõend peaks olema koolist puudumise puhul nõutav?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Intervjuu: Erki Nool: kümnend tõi Eesti noortele liigsed kilod

2009-12-17

Olümpiavõitja ja riigikogulane Erki Nool peab kümnendi saavutuseks rahvaspordi buumi, kuid nendib, et noored on rasva läinud.

•• Erki Nool, mis oleksid need sündmused lõppevast kümnendist, mis peaksid meile kõigile mällu jääma?

NATO ja Euroopa Liiduga liitumine oli suure märgilise tähendusega. Ja keskmise eestlase jaoks on see kümnend kulgenud kõige jõukamalt. Me võime viimastest aastatest rääkida ka negatiivsemas toonis, aga Eesti ühiskonna jaoks on see olnud laias laastus hästi edukas. Meil on olnud üldse üks edukamaid spordikümnendeid. Päris palju tiitlivõistluste medaleid on tulnud eri aladelt.

•• Kui me võrdleme näiteks Eesti kergejõustikku eelneval ja sellel kümnendil, on need üldse võrreldavad?

Ei ole. Selle pärast, et tollal osales maailmameistrivõistlustel pelgalt Nool ja keegi veel. Selle kümnendil algul olime Edmontonis mina ja Tammerti Sass, aga nüüd on teistkümmend osavõtjat ja spekuleerime, mitu medališanssi meil on. 1994 ei saanud ükski eestlane medalit, 2000. aastast saadik aga ei meenu mulle aastat, kui vähemalt üks eestlane poleks saanud tiitlivõistluste medalit. Kindlasti põhjus on ka see, et me oleme päris palju investeerinud sporti, sealhulgas betooni. Betoonivalamise vaimustus aga praegu jätkub ja see võib meile hakata järgmise kümnendi keskel ka valusalt vastu näppe lööma.

•• Mis mõttes?

Me ehitame suusahüppetorni, aga pole raha treenerit palgata.

•• Või ei viitsi suusahüppajad kaalust maha võtta.

Võtangi kohe kümne aasta taguse võrdluse. 1999. aastal tegime minu treeneri Greg Richardsiga Tallinnas trenni. Tema ütles: küll teie treeneritel on hea trenni anda. Teil ei ole ühtegi ülekaalulist last. Kümme aastat hiljem, kui vaatame sportivaid puberteedieas tüdrukuid, siis ülekaalulisus on väga jõuline probleem.

•• Eesti inimesed on seega muutunud rikkamaks, aga ka jämedamaks?

Täiesti korrelatsioonis. Mul kumiseb see 1999. aasta lause kogu aeg peas ja kui ma nüüd võrdlen noori tüdrukuid, siis see muutus on jube suur. See on üks heaolu negatiivseid vilju. Aga ma läheks tagasi betooni teema juurde. Me peaksime rohkem läbi mõtlema, et kui me teeme kusagile staadioni, siis kas keegi trenni ka teeb ja kui teeb trenni, siis kas keegi annab trenni. Enne valimisi saame punkti kirja, et mina tegin spordibaasi. Tehvandile pannakse laias laastus 200 miljonit hakkama. Kas me oleme saanud starti naissuusatajaid rohkem? Kui meil on suusahüppetorn, siis meil peaks olema Euroopa tasemel treenerid vähemalt kolmeaastase palgaga.

•• Mida on kümnend meile rahvaspordi vallas andnud?

Jube suure buumi. Suusatamises on tulnud tagasi 1980. aastate alguse massispordi vaimustust, kuigi mõned talved on olnud kehva lumega. Jalgratas on olnud põhiliseks pioneeriks oma maanteesõitude ja krossidega. Võtame Tallinna sügisjooksu - sel aastal juba 12 000 osavõtjat. Võtame kas või kepikõndijad - palju neid on tulnud! Pensionärid ilmselt kümme aastat tagasi ei hoolitsenud nii palju enda tervise eest.

•• Millest see tulla võib?

Inimesed tahavad kvaliteetsemalt ja ka kauem elada. Kui ma käisin onupoja 40. sünnipäeval, siis mulle tuli meelde mu onu 40. sünnipäev, kus kõik ütlesid, et 40 aasta kohta näeb ta nii hea välja! 1980. aastatel oli 40-45-aastane juba vana inimene. Nüüd aga, näed, Nool saab 40 ja alles laps sündis. See tähendab ka kohustust kauem vormis olla. Täiskasvanud inimene on teadlikum, aga noortele inimestele pole vabadus eriti just toitumise poolelt hästi mõjunud.

•• Vabadust on liiga palju?

Mis on selle kümnendi miinuspool veel: me oleme avastanud seda, et meil on hästi palju õigusi, aga me oleme unustanud, et meil on ka kohustused. Olgu see siis koolis või mujal. Kui rääkida kas või kooliõpetajatega, siis suur murekoht on hinnete panemine. Lapsed teavad, et neil on õigused. Õpetajad peavad lapsevanematega vaidlema, et nende lapsed pole nii usinad ja targad, kui vanemad uskuda tahaks. Praegusel ajal, kui õpetaja ei meeldi, siis saadavad protestikirja, viivad direktorile ja hakkab tsirkus pihta. Lapsed saavad nõuda endale leebemaid õpetajaid ja ma arvan, et see on halb tendents.

•• Mismoodi võiks järgmine kümnend olla teistsugune?

Ma loodan, et me hakkaksime oma ressursse igas eluvaldkonnas vähem laristama. Ehitame teid, rajame kanalisatsioone, katame need makrofleksiga kinni. Paar aastat on ta hea, aga kas ta ka 15 aasta pärast kestab? Ja mis juhtub siis, kui meile enam eurorahasid ei anta? Peame hakkama iseseisvamalt mõtlema, kuidas elada heas Eestis edasi.

Intervjuu: Liisa Pakosta õhutab noori tulevikku mõjutama

2009-11-26

Pühajärve põhikoolis ja Otepää gümnaasiumis esines möödunud nädalal Liisa Pakosta, kes hiljuti siseministeeriumi planeeringute osakonna juhataja kohalt Riigikokku siirdus. Lastekaitsja ja nelja lapse ema rõhutab, et noored peaks aktiivsemalt koduümbruse arengus kaasa rääkima.

Kas planeeringute teema tõepoolest ka lapsi puudutab?

«Muidugi! Esiteks on teadmised planeeringutest ja seeläbi ka oma koduümbruse arengus kaasarääkimisest normaalne osa kooliharidusest. Ehkki meie õppekavad seda veel väga ei rõhuta, aga planeeringutes osalemine on ju iga inimese õigus ja vahest vaat et kodanikukohustuski.

Teiseks on lapsed ka alati eksperdid: planeeritav peab ju sobima igas eas inimestele, seega on igas vanuses inimesed ühtlasi kohe oma vanuserühma eksperdid. Lapsed tunnevad ka neid kohti, kuhu täiskasvanud sageli ei satugi ning panevad tähele seda, mida näiteks ainult autoga liikuvad täiskasvanud ei tarvitse üldse märgata. Kohalikel inimestel on kohalike planeeringute osas alati palju rohkem ekspertteadmisi kui väljastpoolt tulevatel arendajatel.»

Mida te lastele sellist soovitasite, mida täiskasvanutelgi hea kõrva taha panna oleks?

«Kodanikuaktiivust, kodanikujulgust ja loomingulist mõtlemist! Tegelikult saab iga inimene osaleda igas planeeringus ja oma koduümbrust puudutavat on muidugi kõige olulisem jälgida.

Siin on ka kohalikul omavalitsusel palju teha, et inimesi koostööle julgustada. Mitmel õpilasel oligi positiivne kogemus planeeringutes kaasamõtlemisest juba olemas, õpetajad on olnud ise aktiivsed neid teemasid kooli tooma. Selles mõttes on koolid olnud tublimad kui nii mõnedki omavalitsused Eestis.

Praegu on igal pool väga tähtis osaleda üldplaneeringute ülevaatamises, kuna kuue kuu jooksul pärast kohalike omavalitsuste korralisi valimisi tuleb üldplaneeringud üle vaadata ja otsustada, kuidas nendega edasi minnakse.»

Enamasti osalevad inimesed siiski detailplaneeringute koostamises?

«Just. Aga tegelikult määrab koduümbruse arengus palju rohkem ära hoopiski üldplaneering, mida koostatakse kas terve valla või linna või selle osa kohta. Detailplaneeringud ainult täpsustavad üldplaneeringutes ette nähtud maakasutust.

Suured ja tähtsad küsimused, nagu säilitatavad rohealad, uued elamualad, teedevõrk ja ka näiteks hoonestuse kõrgus või uued tootmishooned määratakse ikkagi kindlaks üldplaneeringutes. Seega tasub kindlasti just eeskätt üldplaneeringute koostamises või nende ülevaatamises kaasa rääkida!»

Enamasti pälvivad laiemat tähelepanu need planeeringud, millele ägedalt vastu vaieldakse ...

«Kui midagi on planeeringus valesti, tulebki seda öelda - egas arendajal pole ka rõõmu läbikukkunud projektist. Igale rajatisele või ehitisele on kuskil olemas sobiv koht, ainult et esimene ettejuhtuv ei tarvitse see kõige sobivam olla.

Teisalt on õnneks tõusmas just koostöö ja positiivsete ettepanekute osatähtsus. Selleks et elu kohapeal edasi kestaks, on ikka vaja nii töökohti, turiste kui ka teenuseid kohalikule rahvale.

Seega on mõistlik planeerida suuremat ala ja korraga rohkem, et erinevad tegevused üksteist toetaksid, et lisaks elumajadele ehitataks poode ja planeeritaks ühistransporti, et julgetaks planeerida uusi investeeringuid selleks sobivatesse kohtadesse.

Iga planeeringut vaadates tasub analüüsida, mis võib kavandatus olla pikas perspektiivis valesti, aga ka seda, mida tuleks rohkem teha, et kogukonnale kasu tõuseks. Laste tähelepanust jäi küll selline hea mulje, et noored inimesed tahavad tõesti nii hoolida kui ka konstruktiivsed olla.»

Eesti vajab kõiki oma andekaid noori

2009-10-16

Andekate roll ühiskonna arengus on ääretult tähtis, kuid kas kõik andekad realiseerivad oma andekust? Mil määral võib pärssida andekust kodu, kool või kaaslased?

Akadeemiliselt andekate otsimine ei ole kerge. Kes on andekas õpilane näiteks Lutsu „Kevades"? Minu arvates on seal vähemalt üks andekas laps - Tiugu. Arno Tali on hea õpilane, kellele kodu palju andnud, kuid kas ka andekas? Toots on mänedžer, tubli ja töökas kutsehariduse saanud inimene. Üks eredamaid andekaid kujusid on musikaalne Imelik, kellest võib-olla oleks saanud hea muusikamees.

Miks on minu jaoks just Tiugu lihvimata anne? Väga vaesest perest Tiugu oli rikkama talulapse Imeliku toapoisiks. Aga kes lahendas hästi matemaatikaülesandeid? Kui Tiugu oleks saanud oma haridusteed jätkata, oleks temast suure tõenäosusega saanud haritlane.

Kas andekus võrdub puudega?

Arvatakse, et umbes kümme protsenti inimestest on andekad. Kui see peab paika, on Eestis umbes 130 000 andekat inimest. Kas Eestis on tehtud kõik võimalik selleks, et tõeliselt andekaid noori üles leida? Me vajame andekaid, neid peab jätkuma igale Eesti riigi jaoks olulisele alale - alustades riigijuhtimisest ning lõpetades kooliõpetajate ja paljude teistega. Me peame tegema pingutusi andekate leidmiseks. Kahjuks ei ole see kõige lihtsam, kuna paljude laste võimalik andekus on peidetud ja seetõttu raskesti avastatav.

Riigikogus on menetluses põhikooli ja gümnaasiumi seadus, kus on märgitud ära ka andekad õpilased. Praegune variant vaatab kahjuks täpsemalt ainult õpiraskuste või puuetega laste vajadusi ning „eriline andekus" on võrdsustatud puudega.

Muidugi on andekate lastega seotud ka palju probleeme, sest neil on raskem leida oma potentsiaalile rakendust. Tihti tunnevad eakaaslased nende suhtes võõristust ja hakkavad võimete pärast tõrjuma. Nende küsimustega peaks seadus samuti tegelema, praegust versiooni lugedes ma seda ei tajunud.

Humanitaarist insenerid

Eestis puudub loodus- ja täppisteadustes huvikoolituse võrgustik, mistõttu teeb mind murelikuks olukord reaalainete alal. Eesti koolid on liialt humanitariseerunud ja isegi need noored, kes soovivad õppida kõrgkoolis tehnilisi ja reaalaineid, ei ole saanud vajalikke teadmisi. Professor Mati Heinloo on kirjutanud, et inseneriõppe humanitariseerumine on vältimatu, kui jätkub reaalainete osa vähendamine gümnaasiumi õppeprogrammis.

Ühes Eesti kõrgkoolis on inseneriõppesse vastu võetud üliõpilaste seas 65 protsenti neid, kel on vähem kui pool inseneriõppe alustamiseks vajaminevaid teadmisi matemaatikas ja/või füüsikas. On kaks võimalust: need 65 protsenti üliõpilastest ei lõpeta inseneriõpet või läheb kõrgkool reaalainete humanitariseerimise teele ja need üliõpilased saavadki lõpudiplomi. Humanitaarse inseneriõppe lõpetanul puudub aga võimalus insenerikutset saada, sest ta ei suuda projekteerida uut seadet ega seda inseneriühingus kutse saamiseks kaitsta. Kuna tööturul tuleb humanitaarse inseneriharidusega inimesel nagunii hakata konkureerima tehnikumi- või kutseharidusega inimestega, puudub sellisel inseneriharidusel mõte.

Teadmised reaalainetes ei tohi arvutite ajastul kaotada oma tähtsust. Programme ja algoritme arvutitele mitmesuguste ülesannete lahendamiseks koostavad ikkagi inimesed. Mõnikord on vaja osata hinnata ja kontrollida arvuti abil saadud tulemusi. Seda ei saa teha reaalhariduseta. Arvuti on abivahend, tööriist, mis suurendab oluliselt tööviljakust, kuid ei suuda inimese abita koostada süsteemi, seadme matemaatilist või digitaalset mudelit ega seda uurida. Arvuti saab anda reaalainete õpetajale või õppejõule täiendavaid õpetamisvõimalusi, kuid mitte teda asendada.

Niisiis - kõige tähtsam on andekas inimene ära tunda ja mitte lasta tal kaduma minna. Ära tunda saavad ennekõike õpetajad, kelle töö pakub piisavalt võimalusi õpilaste teadmisi ja võimeid võrrelda. Ülikoolides tuleks õpetada andekuspedagoogikat, et edaspidi oleks andekate märkamine lihtsam.

Välja langevad ka andekad

Maailmas arvatakse koolist väljalangejate hulgas olevat umbes kolmandik kõrge vaimse võimekusega õpilasi. Eestis langeb põhikoolist välja 500-600 last, mis tähendab, et umbes 200 neist võivad olla andekad.
Riik peaks leidma lisaraha, kuid kuidas seda kõige paremini kasutada, seda teatakse kohapeal. Võib-olla oleks mõistlik koondada ressursid maakonna tasandile? Piirkonniti on koolid tihti omavahel konkurendid, kuid andekate osas peaks tegema koostööd, mitte võistlema.
Tahan tunnustada õpetajaid, kes oma ainet armastavad, õpetavad kaasakiskuvalt ja on nõudlikud. Õpetajaid, kes on oma õpilastesse süstinud suures koguses teadmistejanu, avastanud talente ja aidanud neil areneda. Tahaksin, et me ei kaotaks ühtegi Tiugut, ükskõik, millisest perest oleks ta pärit või millises Eesti paigas elaks. Eesti vajab neid.

Artikkel põhineb Tartu ülikooli konverentsi „Talendid tuleviku teenistuses II" ettekandel.

Üle käriseva lõhe siiski kooliteel

2009-09-04

«Ülesannet ei tohi pooleli jätta! Innustage last alustatu lõpule viima!» Need on sõnad õpetajate kuldvarast. Sel sügisel on püsivusel eriline hind, sest uue kooliaasta algus on tänavu olnud perele raskem kui varasemad, eriti neis peredes, kus laps on olnud usin trennis või huviringis osaleja.

On omavalitsusi, kes on vähendanud ka laste trenni- ja huvihariduse toetusi. Peretoetused üldisemalt on vähenenud või lõpetatud, mitmes peres tuleb silmitsi seista töötuse või palgavähendusega, osa omavalitsusi on julmalt kärpinud ka koolide-lasteaedade eelarvet. Suletud on seni peredele tasuta pakutud ringe-pikapäevarühmi, koondatud logopeede-huvijuhte. Sel sügisel läheb lapsevanematel tarvis erilist vastupidavust, et leida lahendusi oma lapse toetamiseks haridusteel.

Last peab suur aitama

Kohusetundliku õppimisega lapse võimalused ennast aidata ka suuresti lõpevad, raamatukogudest leiab lugemist lisaks. Isegi lihtsaks õues ringijooksmiseks või looduse uurimiseks on asfaldilastel vähe võimalusi.

Terviklikuks haridusteeks ei piisa õppekava miinimumist, noor inimene vajab rohkem liikumist ja trenni, käelist tegevust ja loomingulisuse õpet, publikuelamusi, loodusõpet ja vanematel koolilastel läheb vaja tuge juba spetsiifilisemaks enesearenduseks, olgu huviks kokandus või konstrueerimine. Kõik see maksab.

Linnavanemad peavad eraldi vaeva nägema, et laps lamba ära tunneks, samamoodi nagu maavanematel tuleb koos transpordiga väga kopsaka summaga pingutada teatris käigu nimel. Katkenud muusikaõpinguid või trenniteed ei lapi päriselt kokku hiljem enam kuidagi. Ükskõik, kui võimatu see ka ei tundu, siis olukorras, kus kõige väiksem valijarühma - lastega perede - seljas on pügamiskäärid ahnelt lõikunud, tuleb ometi vanematel lapse oleviku ja tuleviku huvides mitte kaotada lootust, mitte loobuda pingutamast. Lahenduste leidmine on tuleviku jaoks väga oluline.

Eestis on probleemiks süvenev lõhe ühiskonnas, lastega pered on suurim vaesusriskis elav ühiskonnaosa. Vanemate käegalöömised mõjutavad lapse tulevikku. Samas saab ka ilma rahata väga palju ära teha. Paljud raamatukogud ja muuseumid pakuvad tasuta tegevust, pensionil treenerid või käsitöömeistrid on võtnud noori juhendada puhtast tegutsemislustist, nii mõnigi õpetaja Laur on valmis ikka veel pärast tunde Arnodele viiulimängu õpetama. Või naabrinaine Jukule või Mannile heegeldamist. Väga palju oskusi saab õppida raamatute abiga, eriti kui vanem toetamas.

Lõhe algab lapsepõlvest

Eriti pingeline on olukord töötu(te) leivatooja(te) peredes, kus on koolilapsed või lasteaialapsed. Kui üht-teist asist leiab tuttavate abiga või taaskasutusest, siis tervet hulka laste haridusteega seotud kulude katet pole kuskilt võtta. Seda enam julgustaksin jonnakalt mitte loobuda! Abiküsimine tundub paljudele piinlik, kuid laste nimel tuleks ennast kokku võtta ja ikkagi paluda.

Omavalitsusest huvihariduseks või trenniks toetusraha küsimine peaks saama sama loomulikuks kui kommunaalmaksete jaoks, tegu on ju sama elulise vajadusega, ja seda ka juhul, kui laps pole paduandekas (muide ei peagi olema). Häbenemata võib lapsele vajalikud värvid-pintslid-jooksujalatsid panna soovitud kingituste loetellu perekondlike sündmuste puhul. Vallalt või linnalt võib küsida toetust koolilaste teatribussile samasuguse enesestmõistetavusega, nagu seda teeb juba aastaid kohalik pensionäride klubi.

Meenutagem, et vaid veidi aega tagasi oli külarahva ja mõisagi ühine hool kooliteed käivate laste toetamisel täiesti valehäbitult loomulik. Kõige olulisem on lapsevanema suhtumine - et peabki pingutama, see aitab last edasisel eluteel kindlasti rohkem kui mõni uus arvutimäng. Laps on laps ainult üks kord elus ja Eestis murrab hariduslik ebavõrdsus niigi varakult sisse.

Pingutamine tasub ära

Loobumisest loobumine tasub ära. Heaoluühiskonna hellikutel kipub isegi eluohtlikesse olukordadesse sattumisel allaandmine liiga kergesti tulema - oskus pingutada on taandarenenud. Enese kokkuvõtmise tahtest võib sõltuda elu, rääkimata edust haridusteel. Miks jõudis Eesti 1944. aasta sõjapõgenikest enamik uuel kodumaal olematust stardipositsioonist hoolimata taas heale järjele? Neil oli kaasavaraks oskus pingutada ning hea haridus. Miks maailma rikkaim inimene Bill Gates pärandab mitme maailma rikkuri sarnaselt oma lastele vaid mikroosakese hiigelvarandusest? «Muidu pole neil endil motivatsiooni pingutada,» on kindlustatud vanemate tavalisim selgitus.

Ehkki jõuka pere lapsed ei tarvitse kunagi pärida oma vanemate miljoneid, on neil üks raudkindel eelis teiste ees siiski - nad on saanud hea hariduse. Seda kaasavara jaguks ju rohkematelegi. Lõpuks on meie kõigi tulevik hädisem, kui hariduse ja huvihariduse võimalused vaid rahakotist sõltuvad. Alati saab iga lapsevanem midagi oma lapse heaks veel ette võtta, olgu nii raske kui tahes. Ainult lootust ei tohi kaotada, pingutamast ei tohi väsida. Igast väljapääsmatust olukorrast on alati vähemalt kaks väljapääsu. Head kooliaastat kõigile!

Kuidas me päästame sündimata lapsed?

2009-07-06

Viimase eelarvelõike menetlemisel Riigikogus äratas tähelepanu opositsiooni ettepanek kärpida vanemahüvitise ülempiiri poole võrra - 30 000-lt kroonilt 15 000-le. Signaal oli seda teravam, et ettepanek leidis rahanduskomisjoni toetuse, ehkki paar päeva hiljem otsustas suur saal teisiti. Küsimus pole ju selles, et vanemahüvitist üldse kärpida ei saa või et vanemahüvitise lage ei saa allapoole tuua. Küsimus on ulatuses. Kaotada oodatud summast 10 või isegi 20 protsenti on üks asi, aga kaotades poole, jääb üle loota, et kaotaja pole end sidunud suure pangalaenuga. Tõsi, võrreldes pikaajalise töökaotusega on sellised kaotused veel „leebed", aga hädasolija jaoks on see halb seletus.

Mäletatavasti oli vanemahüvitise lagi suurte debattide objekt juba siis, kui vanemapalk esmakordselt seadustati. Kindlasti saanuks lagi ka madalam olla, aga toonaste otsuste järgi on arvukad pered viimaste aastate vältel oma tulevikku vaatavaid otsuseid teinud ja mis tahes kärpeotsused on täna palju ebameeldivamad kui toona. Noored pered on laiendanud elamispinda, arendanud mugavusi ja võtnud laenu, lootes ja uskudes riiki, kes ütles, et laste sünniga ei tohi nende majanduslik olukord sugugi halveneda.

Siit jõuame palju sügavama probleemini. Mis on vanemahüvitise eesmärk? Sündivuse ergutamine - jah! Aga oleme täpsemad - lapsed sünnivad armastusest ja sugutungist, mitte vanemahüvitisest. Näiteks XIX sajandil polnud kümnelapselised pered haruldased, aga vanemahüvitist ei maksnud keegi. Arstiabi oli kehv ja laste suremus tänasega võrreldes väga kõrge. See oli teine aeg ja ühiskonnatüüp, loomulikult! Nüüd asjad nii lihtsalt ei käi, inimeste väärtused ja nõudmised elule on teised. Seega on vanemahüvitis selleks, et ajal, mil väärtushierarhias nähakse esimestel kohtadel eneseteostust ja materiaalseid vajadusi, ei jääks lapsed sündimata.

Laps on mehe ja naise suhte spontaanne tagajärg ja elu edasi viiv väärtus. Nii on see ikka olnud, kuid iga kultuur ja ajastu annab asjade käigule oma pitseri. Tegelikult toimub tänapäeval laste sünni kaalutletud ajatamine. Enne oodatakse suure hulga n.-ö. kaalutletud väärtuste realiseerimist. Need on Haridus, Töö, Palk, Auto, Eluase, Eneseteostus, Vabadus, Hedonism, Glamuur ja teised. Kirjutan need suure algustähega - nad on nagu ühe pere iseloomult erinevad lapsed. Nad kannavad küll erinevaid väärtusi, kuid neil on ühine joon, mis sageli viib laste sünni ajatamisele. Midagi pole teha - meil pole küll heaoluriigi elatustaset, kuid oleme harjunud seadma endale kõrged standardid. Ja mida kõrgem on vanemapalga ülempiir, seda selgemalt on see suunatud kaalutletud väärtusi teostavale sihtrühmale.

Iga üksiku risk on see, et kaalutlemine kestab ja kaalutletud väärtusi realiseeritakse seni, kuni enam lapsi ei saada. Ehkki vanemahüvitise mõju osas demograafiale ei ole teadlased ja poliitikud sama meelt, ei saa suurimgi skeptik eitada, et tegemist on tugeva meetmega. Kuid nüüd oleme silmitsi olukorraga, kus riigil on mitmes valdkonnas raskusi lubaduste täitmisega. Majanduskasvu ja julgete laenude kaardimaja variseb paljude jaoks kokku ja lapsed võivad taas sündimata jääda. Kartuse kõrval, et vanemahüvitis väheneb, on veel suuremad hirmud - kartus kaotada töö, kartus panga ees ja lõpuks stress. Kasvav ebakindlus pärsib nii reproduktiivset käitumist kui ka paarisuhete koospüsimist.

Vanemahüvitis on abivahend, mitte võluvits. Probleemi juured on mujal. See on kaalutletud väärtuste ülekaal inimeste peades. Majanduskasvu tingimustes võttis see tugevalt materiaalse, et mitte öelda hedonistliku suuna. Nüüd on maandumine seda valusam, aga tegelikult me kaotame oma raha, mitte vajadusi. Põlvkond, kel lapsed majanduskriisi tõttu sündimata jäävad, kogeb oma valearvestust taas teravalt pensioniikka jõudes, sest siis napib neid, kes ühiskonnale rikkust ja pensionäridele heaolu loovad.

Mulle on tugevalt mällu sööbinud ühe optimistliku vanainimese ütlus: „Minu parim pensionisammas on mu lapsed." Nii ongi. Selleni jõudmiseks tuleb aga mõnelgi meist aru saada, et lapsed saavad sündida ja kasvada ka kitsamates oludes ja väiksemates korterites. Erinevalt liisinguautost ja laenukodust ei saa meie lapsi meilt keegi ära võtta. Ja ainelisest heaolust olulisem on vanemate võime anda neile eluks kaasa inimlikud väärtused.

Eesti riik on teinud põhimõtteliselt õigesti, püüdes vanemahüvitisega laste saamist tagant tõugata. Kasvuaja liigoptimistlike otsuste hulgas on vanemahüvitise rakendamine kindlasti üks kõige mõistlikumaid.

Hiljuti tõusis esile veel üks lastega seotud teema - lapse eest täiendava hääle andmine valimistel. See idee on viimase kümne aasta jooksul ikka aeg-ajalt ringelnud, kuid vastukaja pole kunagi olnud nii elav ja positiivne kui nüüd. Pean tunnistama, et kuulun pigem kahtlejate kilda, sest probleemide ja segaduse hulk, mida sellise uuenduse jaoks nii siseriiklikus seadusandluses kui ka rahvusvaheliselt lahendada tuleb, pole just väike. Võib ette ennustada näiteks süüdistuse valimiste ühetaolisuse põhimõtte rikkumisest. Samas ma mõistan, miks see idee praegu nii hästi töötab. Me otsime vanemahüvitise kõrvale või asemele uut, mitterahalist stiimulit, mis laste saamist väärtustaks. Idee võib olla rabe, kuid on hea, et inimesed uusi teid otsivad. Vajame endiselt laste väärtustamist - igaüks eraldi ja Eesti ühiskond tervikuna.

Vanematele lisahääle andmisest võidaks kogu ühiskond

2009-06-12

Hiljuti käidi taas välja idee, et valimistel lapsevanematele lisahäälte andmine viiks ühiskonna rohkem tasakaalu. Andrei Hvostov pidas seda rahva püsimise aluseks, Tõnis Lukase arvates tõstab tasakaalupunkti selline nihutamine ühiskonna silmis ka hariduse väärtust.

Sotsioloogiliste küsitluste kohaselt on hariduse edendamisest huvitatud peamiselt kuni 40-aastased. Mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkab ta huvituma pensionisüsteemist ja seda vähem erutab teda põhikoolikorraldus või lasteaiateenus.

Lasteaia- või kooliõpetajate käekäik läheb rohkem korda lapsevanematele ja jätab suhteliselt ükskõikseks lasteta pered.

Vanu inimesi ei huvita haridus

Elanikkonna vananedes ja laste arvu kahanedes on üha vähem neid ühiskonnaliikmeid, kes peavad kooli ja õpetajaid väga tähtsaks. Enamuse selline võim vähemuse üle on lühinägelik, eriti olukorras, kus vähemus on kunstlikult tekitatud. Kunstlikult selles mõttes, et valimisõigus on küll igal inimesel, aga inimeste hulka ei loeta alla 18-aastaseid lapsi. Muide, suhteliselt hiljuti ei peetud ka naisi inimesteks - Eestis on naistel valimisõigus olnud vaid 91 aastat.

Mitmed pedagoogid on aeg-ajalt unistanud ajast, mil isegi Tootsid õpetajatele kui vaieldamatutele autoriteetidele alt üles vaatasid. Samal ajal olid lapsed ühiskonnas väärtus.

Lastetutel oli vanaduspõlve kindlustamine vaevarikas ning ühiskondlik positsioon nõrk. Olgugi tulevase tööjõu või pensionisambana (jätmata kõrvale ürgset rõõmu järeltulijate üle), olid lapsed elu plusspoolel. Lapsed olid rikkus, sotsiaalne väärtus, auasi, staatusesümbol, kindel märk turvalisest tulevikust ja kindlustatud vanaduspõlvest.

Bismarcki pensionireform

Kui sul lapsi polnud, pidid juba varakult välja vaatama mõne lahke sugulase, kelle reheahju taha ennast vanaduspäevi veetma pakkuda. Täitsa loomulik, et sellises olukorras olid õpetajad au sees - nende tähtsast suunamisest sõltus, mis kapitaliga „pensionisammas" suureks kasvas.

Juhtus aga nii, et vanaduspõlve kindlustamise süsteem tehti ümber - pärast Bismarcki pensionireformi hakkas eakate hea põli sõltuma hoopiski palgasummast, mis noorena teenida suudeti. Laste olemasolu kaotas sestpeale kiiresti tähtsust.

Lapsed on ühiskonnast välja tõrjutud

Praeguseks tähendab laste olemasolu peres materiaalselt kehvemat olukorda, sotsiaalselt madalamat positsiooni ning vanaduspõlve perspektiiv on suisa vastupidine - mida rohkem lapsi, seda väiksem võimalus palgatööks ja seda tillukesem tuleb pensioniraha. Laste ja sellest tulenevalt ka lastega tegelejate positsioon ühiskonnas muutus samuti vastupidiseks - ema-isa silmaterad on lapsed muidugi edasi, aga ühiskonnast on nad sisuliselt välja tõrjutud. Ei pääsenud devalveerimisest ka õpetajaamet - väheväärtuslike laste õpetamine väljendub ühiskondlikul hinnanguskaalal keskmise palgana vaid parimatel juhtudel.

Laste ja lapsevanemate silmis on õpetajad endiselt Väga Tähtsa Töö Tegijad, kuid kes meiesugust vähemust kuulab?! Alaealised pole mingigi elektoraat ja kõik eelarvekärped nii Tallinna linnas kui ka Eesti riigis on alanud lastega peredest, lasteaedadest, koolidest.

Elagu noor Eesti!

Lahendus oleks mitte ainult õpetajaameti taasväärtustamiseks vajalik, vaid ka rahva püsimise seisukohast ülioluline tasakaalu loomine poliitilises süsteemis. Üks laps on üks inimene ja valimistel on olulised kõik. Nii liiguks ühiskond normaalse tasakaalupunkti poole ja tõuseks nii laste, lapsi õpetavate inimeste kui ka lastega perede olulisus ühiskonnas. Kellel on hääl, sellel on võimu ja lugupeetust, tema ees kummarduvad poliitikud ja temaga arvestab kogu ühiskond.

Last inimeseks pidades oleks tasakaalu veidi rohkem ning nii võidaksid elu mõlemad otsad, sest vajavad ju lapsed ja eakad ühtemoodi sotsiaalselt turvalist elukeskkonda.

Lapsevanemate hääled tõstavad hariduse kaalu

2009-06-01

Küllap on lugeja tähele pannud, et praegu tehtavatest eelarvekärbetest on avalikkuse tähelepanu köitnud eelkõige need, mis haridusvaldkonnaga seotud. On muidugi ka suhtumist, et haridus ja teadus on niivõrd prioriteetsed valdkonnad, et neist ei tohiks kroonigi kärpida, kuid enamasti saadakse aru, et raskel ajal peavad kõik valdkonnad olema teistega solidaarsed.

Oma poliitikaeelistust saab valitsus väljendada mõnes valdkonnas väiksemaid kärpeid tehes. Hariduse ja teaduse eelarvetesse on just nii ka suhtutud - need on praeguse valitsuse jaoks pensionide kõrval veel siiski prioriteetsed valdkonnad. Hariduskulude osakaal riigieelarvest on viimasel kahel aastal iga otsusega kasvanud.

Ometi on kommentaatorid mitmel juhul eelarvemuudatusi vääralt kirjeldanud ja üliõpilaste pahameele tõttu on tähelepanu all olnud eelkõige kõrghariduse valdkonna eelarvevähendused. Seetõttu mõni sõna tegelikest otsustest. Üldise 11,8-protsendilise kulude kärpimise kõrval on nii üld-, kutse- kui kõrghariduse valdkonnas siiski mitmeid olulisi erandeid.

Ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide üliõpilaskoha baasmaksumus langeb
1. juulist kaheksa protsendi võrra. See on läbi räägitud ka ülikoolide rektoritega ning tagatud on tasuta õppekohtade arvu säilimine praegusel tasemel.

Erinevalt neljapäevases Postimehes avaldatud väidetest tuleb rõhutada, et üliõpilaste õppetoetused ei lange mitte peaaegu 12 protsendi võrra, vaid kokku 7,3 protsenti ja doktorantide vastavad toetused mainitud kaheksa protsendi asemel nelja protsendi võrra.

Usun, et praeguses olukorras, kus raskeid otsuseid tehes tuleb silmas pidada ka arengueelduste säilitamise vajadust, on haridus- ja teadusvaldkonna mitmetest muudest valdkondadest väiksem eelarvekärbe igati õigustatud. Kuid kas haridus jääb ka edaspidi eelistatuks?

Selleks, et rahvaarv oleks meil tulevikus arengujõulise ühiskonna püsimiseks piisav, tuleb oluliselt suurendada lastega perekondade tähtsust ühiskonnas. Olen enne kutsunud ja kutsun ka nüüd andma lastevanematele oma laste esindamiseks valimistel lisahääli.

Selline samm kehtestaks lõpuks ka täieliku ühetaolisuse põhimõtte - kodanik ja hääl. Praegu on alaealised kodanikud valimistel esindamata. Tegelikult viidakski idee rakendumisel valijaskond proportsionaalseks kodanikkonnaga. Seega kehtestataks valimistel osalemise ühetaolisuse põhimõte ka tegelikkuses.

Praegu saab vanapaar osaleda valimistel sajaprotsendiliselt - noor lastega pere aga vaid osaliselt. Lisaks veel pedagoogiline moment - lapse eest valima minnes on emal või isal põhjust mõelda, kuidas hääletaks nende laps. Näiteks selle teema teismelisega arutamine on ju demokraatia kooliks nii lapsele kui vanemale.

Selline valimissüsteemi uuendamine sobib just arvuliselt väiksele rahvale, kelle jaoks lastega perede osakaalu suurendamine otsuste langetamisel on eluline vajadus ja lasterikka tuleviku eeldus. Kui me ei anna valimisõigust kõigile inimestele, viib see ühiskonna vananemise puhul olukorrani, kus enamiku hääli annavad eakad.

See oleks omamoodi gerontokraatia sünd, mis võib tuua kaasa poliitiliste strateegiate lühiajalisuse ja panna küsimärgi alla ühiskonna uuendusmeelsuse ning tähendada näiteks eelarveliste otsuste tegemist tulevaste põlvkondade arvelt.

Pakutud mõte võib tunduda küll tavatuna, kuid on erakorralise olukorra vääriline. Meil tuleb võita sisuliselt järgmine vabadussõda, sest vabaks jääme vaid siis, kui säilitame oma keele ja kultuuri.

Seadusemuudatus üksinda ei suurenda laste arvu, kuid looks lapsi arvestava õhkkonna. Sellisel juhul on kindlustatud ka kõrgendatud tähelepanu hariduse suhtes, sest laste ja lapsevanemate meelest kuulub haridus kindlasti eelistatud valdkondade hulka - nii tõuseb see tulevastel valimistel kui ka eelarvedebattides praegusega võrreldes veelgi rohkem ausse. Sest kes valib, see tellib poliitikutelt ka muusika.

Noorte esindaja europarlamenti!

2009-03-17

Mulle sattus pihku Pärnu Postimehe number, mille juhtkirjas lugupeetud Kaupo Meiel sarjab Eesti erakondi europarlamendi valimistel valijatega manipuleerimise eest. Sama süüdistus sihitakse - meie nimekirja eesotsas pole peibutusparte, kes valituks osutumise korral europarlamenti ei läheks, - Isamaa ja Res Publica Liidugi pihta.

Meiel kirjutab: „Kogu austuse juures Pärnust pärit Karoli Hindriksi vastu ei saa teda pidada tõsiselt võetavaks ja tuumakaks kandidaadiks. IRLi seltskonnas on neiks ikka Tunne Kelam ja Andres Herkel, ülejäänud on parimal juhul ballast, halvimal kõigest augutäide."

Ma ei saa jätta tunnistamata, et pole tükil ajal midagi nii kummalist lugenud.

Tänan loomulikult Kelami ja Herkeli tunnustamise eest, kuid nimetada näiteks meie nimekirja teisel kohal asuvat riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimeest Marko Mihkelsoni, kes asub meie nimekirjal teisel kohal, ballastiks, halvimal juhul augutäiteks ei tee Meieli intelligentsile ega teadmistele küll au.

Teisigi IRL kandidaate ei saa kohe kuidagi ballastiks pidada, või on selleks Meieli arvates akadeemikud Ene Ergma ja Peeter Tulviste või kunagine Tallinna abilinnapea ja Eesti muinsuskaitse juht Liisa Pakosta?

Kuid sellest ei tahtnud mina tegelikult rääkida. Mind on juba mõnda aega vaevanud arusaamatus, miks mõni Eesti meesterahvas end sessinatses maailmas sedavõrd ebakindlalt tunneb, et noori naisterahvaid sedavõrd paaniliselt kardab? Sest muul kombel ei oska ma seda soigumist Karoli Hindriksi aadressil kuidagi seletada.

Vaadates, mida Karoli on oma 25 aastaga saavutanud - see on muljet avaldav. Võime erakondade europarlamendi kandidaatidest panna kokku pika nimekirja tegelastest, kelle saavutuste nimekiri on tunduvalt lühem.

Veel pikemaks läheb nimekiri, kui küsime, kui palju on kandidaatide hulgas neid, kes üldse on reaalselt Euroopa poliitikaga kokku puutunud, kuulub mõne üle-euroopalise organisatsiooni etteotsa või on europarlamendis esinenud. Karoli on seda kõike teinud.

Nii ei jäägi üle muud kui vanus ja/või sugu. Kas härra Meielit häirib IRLi nimekiri nii palju seetõttu, et seal on 12 kandidaadist koguni seitse naissoost? Loodan, et mitte. Niisiis jääb üle noorus. 25aastane on härra Meieli arvates liiga noor, et ta erakonna esikolmikus europarlamenti saaks kandideerida.

Ma olen kunagi süüdistusi noorte eelistamises kuulnud. See oli siis, kui juhtisin valitsust, kus 32aastasele peaministrile lisandusid 27aastane justiitsminister Kaido Kama ja 26aastane välisminister Jüri Luik. Kas oleksin pidanud nad valitsusest välja viskama, kuna nad olid liiga noored?

Pean tunnistama, et mulle on täiesti arusaamatu see mängufilmi "Vanad torisejad" meenutav alavääristav suhtumine Eesti noortesse. Eesti vajab taas värskust ja energiat, vanemal poliitikute põlvkonnal on aeg hakata lahkumiseks valmistuma ning noortele teed teha.

Omal ajal jäi Eestis poliitikute põlvkonnavahetus tegemata ning 1939.-1940. aastal ei suudetud enam niisama julgelt otsustada, nagu seda 1918. aastal oli tehtud. Europarlamendi valimistel on selliste muudatustega hea algust teha.

Mina olen igatahes uhke, et IRLi esikolmikus on Eesti noortelgi võimalus oma kandidaat europarlamenti saata.

Peale kõige muu on noorusel selline omadus, et see läheb aja jooksul mööda, rumalus ja kitsarinnalisus aga mitte.

Riigikogulastest sportlased innustasid noori ettevõtlikkusele

2009-02-13

Isamaa ja Res Publica Liidu noortega kohtunud riigikogu liikmed Erki Nool ja Toomas Tõniste kinnitasid nagu ühest suust, et hoolimata majanduskriisist leiab oma tööd südamega tegev oskuslik töötaja ikka tööd ja teenib ka korralikku palka.

Endistest tippsportlastest riigikogulased viibisid Põltsamaal IRL Jõgeva piirkonna juhatuse kutsel, kohtudes siinsete erakonna noortega. Kohtumisele tulnud paarkümmend koolinoort kuulas külaliste juttu huviga. Tegelikult ka oli, mida kuulata, sest erinevalt poliitikute tavapärasest jutust, said noored kuulda ka sellest, kuidas elasid ja treenisid sportlased nõukogude ajal ning milline on Eesti spordi tulevik olümpiasangarite silmade läbi.

Päris palju põnevat rääkisid Nool ja Tõniste riigikogus toimuvast. Toomas Tõniste selgitas, millistel ajenditel tehti eelmisel nädalal riigieelarves kärpeid ja miks see hädavajalik oli. Samas oli ta kriitiline praeguse riigikogu koosseisu suhtes, väites, et selles on liiga vähe ettevõtlusest ja majandusest aru saavaid inimesi.
„Häid eelnõusid, mis tagaksid kokkuhoiu ja majandusliku kasu aastate pärast, hääletatakse maha ilma neisse isegi süüvimata," tõdes Tõniste.

Ametimehed on igal ajal hinnatud

Üldse olid nii Nool kui ka Tõniste murelikud selles osa, mis puudutab Eesti ettevõtlust. „Küsitluste kohaselt soovib ainult paar gümnaasiuminoort kümnest oma tulevases elus ise ettevõtjaks hakata, ülejäänud loodavad palgatööd saada," rääkis Nool. „Ameerika Ühendriikides on asi sootuks vastupidi. Üle 80 protsendi noortest soovib ise oma ettevõtte luua. Oleme nende 15 iseseisvusaasta jooksul midagi hoopiski valesti teinud, nii et oleme oma noorte ettevõtlikkuse täielikult lämmatanud."

Samuti polnud külalised rahul riigi suhtumisega ametiõppesse. „Meil on nii, et suurem osa noori pürgib gümnaasiumi ja siis kõrgkooli. Kõrgkooli lõpetades ollakse küll kõrgelt haritud, kuid kahjuks ilma igasuguste töökogemusteta. Nii siis seistaksegi tööandja uksel, väitega, et ollakse kõrgelt haritud ja soovitakse saada kohe paarikümne tuhande kroonist palka.

„Ettevõtjana tean, et mul ei ole sellise töötajaga midagi peale hakata," ütles Toomas Tõniste. „Ta ei oska ausalt öeldes midagi teha ja tal puudub igasugune töökogemus."

Mis siis edasi? Aga seejärel minevat seesama noor inimene kutseõppeasutusse ametit õppima ja seejärel leiab ta ka tööd.

„See asi peaks ikka vastupidi olema, et enne ikka amet ja siis kõrgem haridus," ütlesid külalised, kelle teada rajavad kutsehariduskooli lõpetanud noored ka üha enam oma ettevõtteid.

„Kõrgelt haritud, äsja kooli lõpetanud haldusjuht võibki näiteks praeguses majandusruumis endale tööd otsima jääda, samas kui heal pottsepal on igakuine vägagi korralik teenistus olemas ja mitme aasta pikkune tööjärg ette kokku lepitud," kinnitas Erki Nool.

Kokkuvõttes aga ütlesid nii Tõniste kui ka Nool, et ükskõik, mida sa teed või mis ametit pead, kui sa teed seda hingega ja 100-protsendilise pühendumisega, oled sa alati edukas ja jõuad oma elus kaugele.

„Poole hingega ei tohiks siin elus mitte midagi teha, ole sa siis sportlane, ettevõtja või poliitik," kinnitas Nool.

Riigikogus napib ettevõtlusest aru saavaid inimesi

Majanduskriisist räägiti ka ja riigikogulased kinnitasid noortele, et kuigi ajad on rasked, elab Eesti ka need rasked ajad kindlasti üle.

„Meie riigi elus olid lihtsalt aastad, kus meil läks ülemäära hästi," tunnistas Tõniste. „Raha muudkui tuli ja nii tekkiski otsustajatel illusioon, et ükskõik, kas nende tehtud otsus on õige või vale, saab kõik tehtud ja raha jätkub justkui igavesti. Nüüd tuleb aga need seisukohad täielikult uuesti läbi vaadata ja iga tehtud otsuse taga peavad olema reaalsed arvutused ja majanduslikud põhjendused. Tehtavaid vigu lihtsalt pole enam võimalik kinni maksta," rääkis Tõniste, kelle hinnangul on riigiametites seni tehtud palju sellist, mis tõi asjatut kulu ja suisa raiskamist. Külaliste kinnitusel ei tohiks riigikogu liige üle kahe koosseisu riigikogusse kuuluda.

„Riigikogus on selliseid liikmeid, kes on seal juba aastaid olnud ja nad on muutunud täiesti elukaugeks. Nende meelest on kõik nende tehtud otsused õiged ja see, et mingi rahvas kuskil viriseb ja pole rahul, neid üldse ei huvita. Riigikogu koosseis vajab uusi ja värskete mõtetega inimesi ja eriti hea, kui neil oleks endal ka ettevõtluse kogemus. Siis oskaks nad mõttetut raiskamist juba varakult ära tunda ja saaksid seda ka riiklikke otsuseid tehes ära hoida," rääkisid külalised.

Külaliste lahkudes jäid noored veel omavahel aru pidama, kuid ütlesid, et küllap nüüd mõtlevad nad senisest enam ettevõtjaks hakkamise peale. Kas see on nende kindel soov ja tõsine nõu, eks seda näitab aeg. Kahe riigikogu liikme külaskäik vähemalt suunas neid selle üle arutlema.

Kasulikum on poliitikast aru saada!

2008-11-20

Poliitikuna kujutame üldiselt ette vähemalt keskealist, ülikonnastatud, kergelt ülekaalulist, keerulist juttu rääkivat pereisa. Vahel läheb ka paremini.

Ega see vale ei ole, sest on selge, et riigi juhtimises on elukogemus ja sellest tulevad teadmised olulised. Ilma kogemusteta on keeruline teha otsuseid, mille tulemusel ühiskond edasi areneks. Hoolimata elukogemusest on meie taasiseseisvunud riigi lühike minevik näidanud ka teistsugust äärmust. Nooruslikud, kohati hulljulged ideed on need, mille tulemusel on läbi viidud suuremad reformid, mille vilju võime nüüd koos nautida.

Poliitika on olemuselt väga keeruline kunst, kuna võimu niisama ei anta ja samuti ei ole seda demokraatliku riigikorraga riigis võimalik teostada üksi. Alati on vaja leida erinevaid kompromisse nii oma mõttekaaslaste seas, erinevate poliitiliste jõudude vahel kui ka muudes ühiskonnagruppides. See elukutse ei ole lihtne, sest muutujaid on palju ja need omakorda muutuvad pidevalt. Tundub keeruline.

Mida varem poliitika toimimise mehhanismist aru saadakse, seda paremini on võimalik seista oma vaadete eest. Selleks, et noortele aktiivsetele inimestele tuua poliitika ligemale ehk anda neile võimalus juba eos protsessiga tutvuda, on vaja anda noortele võimalus õppida. Küsimus ei ole mitte truude parteisõdurite vormimises, vaid teadlike vastutustundlike kodanike koolitamises. Just need noored, kes meile praegu peale kasvavad, peavad hakkama varem või hiljem kandma vastutust, et meie kodanikuühiskond saaks areneda.

Inimesele on oluline teada, milliseid protsesse enda ümber ta saab mõjutada ja milliseid mitte. Poliitika on vajalik ja paratamatu osa meie igapäevasest elust, kus demokraatia tingimustes on meil kõigil võimalik protsesse suunata. Need, kes seda paremini oskavad, on selles osavamad, nagu igal elualal. Tihti ei tajuta, et juba valimas käimine on esimene, kõige lihtsam samm oma seisukohti avaldada ja võimalus ühiskonna arengus kaasa rääkida.

Sellest vajadusest tulenevalt käivitas IRLi Tallinna piirkond aasta alguses taas ürituste sarja „Eesti noorte poliitikakoolid". Tegemist on aastaid tagasi tegutsenud samanimelise projekti taaskäivitamisega. Oleme kolmel korral kevadel ja nüüd sügisel neljandal korral kogunenud noorte inimestega, kellele läheb korda ühiskonnas toimuv. See on koht, kus poliitika olemuse ja toimimisega on võimalik veidi sügavamalt kui ajakirjanduse, kooliprogrammi ja teoreetilise ülikooliprogrammi kaudu kokku puutuda. Oma tarkusi ei jaga mitte tugevad teoreetikud, vaid poliitikas reaalselt tegutsevad inimesed. Püüame näidata Riigikogu, vabariigi valitsuse, koalitsiooni ja opositsiooni töö tegelikku igapäevast palet.

Poliitikast arusaamine ei pea inimesest tegema poliitikut, vaid see peab võimaldama meie ümber toimuvatest protsessidest, mis meid nagunii igapäevaselt puudutavad, aru saamist.

Eesti Eest 20.11.2008

Ühinemine on oluline

2008-09-19

Pärast Isamaaliidu ja Res Publica ühinemist tugevaks paremkonservatiivseks jõuks on üllatuslikult raskeks kujunenud erakonna allühenduste ühendamine.

Oleme küll teadvustanud ühtsuse olulisust, aga ometi on eriti pikalt venima jäänud Noorte Konservatiivide ja Noor-Isamaa tegevuste koondumine. Septembrikuu eelviimasel laupäeval saab üks raske etapp läbi - Inglise Kolledži aulas toimub erakonna noorteühenduste ühine üldkogu, kus moodustatakse uus ühendus ja valitakse sellele uued juhtorganid.

Kas siis üks suur on parem kui kaks väiksemat? Kui asi on siiani veninud, siis oleks ehk mõistlik see sinnapaika jätta ja kahe väiksemaga edasi minna?

Olen ikka olnud veendumusel, et koos oleme tugevamad kui eraldi. Tulenevalt Eesti suhteliselt lühikesest mitmeparteilisest ajaloost, on meil tekkinud olukord, kus paljud noored poliitikud on jõudnud juba 30 aasta vanuselt erakondade ladvikusse ning isegi tõusnud valitsuse liikmeks. Paljud meie parlamendisaadikud oleksid Euroopas veel noorpoliitiku staatuses.

Kuna meie iseteadlik noorus tegeleb juba aktiivselt üldpoliitiliste küsimustega, kannatab selle all noorte- probleemidega tegelemine. Mitte et meie poliitikud ei suhtuks noortesse hoolivalt, aga on palju probleeme, millele tuleks just noorte seisukohast enam tähelepanu pöörata.

Et üks poliitiline noorteorga-nisatsioon suudaks olla tõsiseltvõetav, on vaja, et võimalikult paljud ühiselt mõtlevad noored koonduksid ja koos valjult välja ütleks, mis neile muret teeb. Mis meile muret teeb:
1. Arenevas erakonnas peab noortel olema võimalus õppida kogenud kaaslastelt ja saada ise vajalikke kogemusi ja tarkust ühiskonna aren-damiseks.
2. Tänapäevase rahvusliku parem-konservatiivse maailmavaate kirjel-damine ja edendamine. Maru-rahvusluse aeg on läbi, mõtlematu liberaalsuse aeg samuti. Tuleb algatada arutelu, mida tähendab Eestile tänapäevane rahvuslus. Samuti vajab seletamist, ning mitte ainult noortele, mida tähendab meile konservatiivne maailmavaade.
3. Eesti konkurentsivõimet tuleb tõsta. Eesti noortele ei meeldi praegune koolisüsteem, mis vorbib sarnast, samu kriteeriume täitvat halli massi, mitte ei kasvata vastutustundlikke ja hoolivaid isiksusi.

Meile on vaja väga häid mate-maatikuid, aga ka kunstnikke, muusi-kuid, sportlasi jne. Isiksused on need, kes ühiskonda arendavad.

Et seista nende ambitsioonikate eesmärkide eest, on noortel vaja teha ennast kuuldavamaks nii erakonna sees kui avalikkuses.

Seda on keeruline teha Kalev Rebase kombel igal võimalusel, pea ees, barrikaadidele sööstes. Kergem üheskoos arutledes, kaasates võimalikult palju noori ühisesse tegevusse.

EESTI EEST 19.09.2008

Koolinoored tutvusid piirkonna ettevõtetega

2008-03-12

Eile toimus Põltsamaal koolinoortele korraldatud ettevõtlusalane õppepäev, mil 9.-12. klasside õpil ased külastasid mitmeid Põltsamaal ja selle lähiümbruses tegutsevaid ettevõtteid. Eesmärgiks oli hankida teavet Põltsamaa kui koha potentsiaalse töö- ja elukohavaliku suhtes.

OÜ Vali Press trükikojast ja ajalehe Vali Uudised toimetusest käis läbi mitu noortegruppi, kellele anti väga põhjalikku teavet firmas tehtava kohta. Ajalehe toimetuses võttis noori vastu ja tutvustas lehetööd VU toimetaja Merike Kask, trükinduse poolega tehti põhjalikku tutvust OÜ Vali Press müügijuht Margus Ääremaa juhatusel. Noored tegid nähtu ja kuuldu kohta märkmeid, märkides üles, milliseid tooteid firmas pakutakse, kui palju selles on hetkel töötajaid ja millised ametid ettevõttes on. Visiidi lõpul jagas Ääremaa noortele mitmeid tutvustavaid trükiseid.

Ettevõtte või firma, kuhu keegi noor uudistama läks, valis igaüks ise vastavalt oma soovile. 12. klassi õpilane Eva valis OÜ Vali Pressiga tutvumise just sellepärast, et polnud varem mitte üheski trükikojas ega ajalehetoimetuses vaatamas käinud. Samuti sellepärast, et kõnealuses firmas on palju masinaid. Just samal põhjusel huvitas tütarlast trükikojas tehtav ajalehetoimetuse tööst enam.