Poliitikute ajaveebid

Jahiseaduse eelnõu on juba päris "söödav“

2012-01-26

Peale pikalt kestnud arutelusid ja läbirääkimisi on mul jahimehena hea meel tõdeda, et uue jahiseaduse eelnõu hakkab tasapisi võtma kõikidele osapooltele sobivat kuju ja suure tõenäosusega jõuab see juba lähiajal Riigikokku menetlemiseks, kus see peagi seadusena vastu võetakse.

Pean tõdema, et alguses küllaltki hapu ja toores paistnud ning palju lahkarvamusi tekitanud eelnõu on peale poolteist aastat kestnud tööd muutunud juba päris söödavaks. Eelnõu nn. küpsemine on sündinud maaomanike, jahimeeste esindajate ja ministeeriumi ametnike tihedas koostöös.

Peamine arutelukoht uues eelnõus on puudutanud maaomanike ja jahimeeste õigusi, kuna osapooltel on erinevad arusaamad jahiõigusest. Selge on see, et kui soovime jahindusele tulevikus tulu tõusmist peame kuulama nii teadlasi kui ka jahimehi. Uus jahindusseadus peaks muutma jahimeeste ja maaomanike positsioonid võrdseks ja nende suhteid reguleeritakse lepingutega. Minu hinnangul on see igati loogiline lähenemine, et maaomanike õigusi jahipidamise korraldamisel suurendatakse.

Kuigi maaomanike õigusi uue jahiseadusega suurendatakse, ei saa ega tohi me unustada, et 15 tuhandest Eesti jahimehest umbes pooled ei oma ise maad, kus saaks jahti pidada. Seetõttu on riigi ülesanne tagada ka maata jahimeestele võimalus oma hobiga tegeleda, mis omakorda tähendab seda, et uue seaduse tegemisel ei tohi lähtuda ainult maaomaniku vaatevinklist. Uue seaduse tegemisel on kõige tähtsam tasakaalu leidmine just maaomanike ja jahimeeste ning samuti riigi huvide vahel. Paljudes maapiirkondades on jahimeeste ühendused ühed arvukamatest kodanikuühendustest ja nende nõrgestamine oleks löök mitte jahimeestele, vaid kogu külaelule tervikuna.

Jahimeeste arvukuse säilimine sõltub jahinduse hinnast. See tähendab, et jahipidamine ei tohi muutuda märgatavalt kallimaks kui ta seda on seni olnud. Kindlasti ei tohiks me minna Läti valitud teed, kus jahindus lähtub eelkõige maaomanike, mitte jahimeeste huvidest. Tean Eestiga piirnevat jahipiirkonda Lätis, mille suurus on 15 000ha. Kõnealune piirkond on välja renditul rikastele vene ärimeestele, kes on jahitegevuse kohalikele lätlastele praktiliselt keelustanud ja nende jahist osavõtt on täielikus sõltuvuses rentnike tahtest.

Pean vägagi tähtsaks, et uue jahiseaduseelnõu puhul suudeti kokku leppida väljakujunenud jahipiirkondade säilitamises ning kitse ja metssea jätmises suurulukite nimekirja. See tagab eelkõige ulukipopulatsioonide arvukuse ning liigirikkuse säilimise. Vähe oluline pole ka, et uue seaduseelnõu järgi pole jahindus muutunud isendikeskseks, mis omakorda tekitaks ohtu mõne ulukiliigi ärakadumiseks ja mõne teise liigi arvukuse kerkimiseks kriitilise piirini.

Arutamist väärib veel ettepanek jätta metsloomade tekitatud kahjude hindamine loodavate maakondlike jahindusnõukogude kätte. Nimetatud nõukogusse võiks kuuluda lisaks maaomanike esindajatele ka jahimeeste ning kindlasti ka riigi esindajad. Olen veendunud, et kedagi eelpool loetletud esindajatest ei tohi välja jätta, kuna kõigil peab olema tagatud nõukogu tasandil kaasarääkimise võimalus. Vastasel juhul on maakeeli öeldes tegemist „surnult sündinud vasikaga".

Metsloomade tekitatud kahjude katmiseks ning jahindusega seotud tegevuste finantseerimiseks oleks mõistlik kehtestada aastamaks igale jahimeeste seltsi liikmele suurusjärgus 10 kuni 20 eurot. Seda summat võivad koguda maakondlikud jahindusseltsid ning selle kasutamist reguleerib maakondlik jahindusnõukogu. Lõpmatuseni võib vaielda teemal, et miks just jahimehed peavad kahjud kinni maksma. Minule tundub, et just sellises suurusjärgus maksega lepib ka enamik jahimehi. Arusaadavalt sõltub ulukikahjustuste hulk ka jahimeeste tegevusest konkreetses piirkonnas, mistõttu osa vastutusest langeb paratamatult jahimehele.

Uue jahiseaduse koostamisel on õppust võtnud meie naabritelt lätlastelt ja leedukate kogemustest ja arvestanud võimalusel kõikide osapoolte huvidega. Olen kindel, et ühises koostöös saame lõpuks jahiseaduse, mille üle tunnevad uhkust nii maaomanikud, jahimehed kui ka riigimehed.

Kesised põllumajandustoetused pärsivad kohalikku põllumajandust

2012-01-05

ELi kava tõsta Balti riikide põllumajandustoetusi liiga aeglaselt tekitab põllumeestes protestimeelsust ja nurinaid.

Euroopa komisjoni tehtud ettepaneku kohaselt tõuseksid põllumeeste otsetoetused Eestile 2017. aastaks ligi 40 eurot, ehk kuni 156 euroni hektari kohta. Komisjoni eesmärk võrdsustada põllumajanduse otsetoetused on igati õige ja ootuspärane, kuid nagu ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on öelnud, jääb väljapakutav toetuste võrdsustamise tempo selgelt liiga aeglaseks. Ebaõiglusele on Euroopa parlamendis tähelepanu juhtinud ka Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Eesti põllumeeste Keskliit märkis hiljuti, et iseseisva riigi üheks julgeolekugarantiiks on omamaine põllumajandus. Selle roll on toota kvaliteetset toitu ja varustada toiduga Eesti rahvast piisavas mahus nii rahu ajal kui ka kriisioludes.

Eesti põllumeeste rahulolematus Euroopa Liidu suunal on igati arusaadav ja põhjendatud. Väljapakutud kava kohaselt jäävad meie põllumeeste otsetoetused järgmisel eelarveperioodil ligi kaks korda väiksemaks Euroopa Liidu keskmisest otsetoetuste tasemest ja rohkem kui neli korda väiksemaks kõrgemate otsetoetuste tasemega liikmesriikidest. Säärane ebavõrdne kohtlemine paneb Eesti põllumajandustootjad ja kohaliku põllumajanduse väga raskesse olukorda, kuna põllumehel tuleb nii sise- kui ka maailmaturul konkureerida kõrgemate otsetoetustega liikmesriikide põllumeestega.

Komisjoni hinnangutest tulenevalt oleks just maaelu arengutoetuste ümberjagamine märksa ulatuslikum kui otsetoetuste puhul. Eesti maaelu arengutoetused väheneksid 25 kuni 40 protsenti. Võrreldes 2007.-2013. aasta keskmisega, mis oli 103,3 miljon eurot, väheneks see summa 18,6 kuni 35,9 miljon eurot aastas.

Lihtsad arvutused näitavad, et Eesti otsetoetuste tagasihoidlik kasv järgmise perioodi lõpuks tuleks suurel määral maaelu arengukava toetuste ehk arengutoetuste vähenemise arvelt. Võttes arvesse Eesti põllumajandussektori alakapitaliseeritust, vähest innovatiivsust ja maapiirkondades kasutatavate taristute puudulikkust on Eesti seisukohalt tegu väga oluliste arenguvõimaluste pärssimisega.

Samuti on oht, et madalate toetuste tõttu võib hakata importtoodang Eesti toitu kõrvale tõrjuma. Kui otsetoetused jäävad väljapakutud tasemele, siis on selge, et Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime väheneb, mis omakorda tähendab Eesti põllumajandustootmise vähenemist. Kodumaise värske ja kvaliteetse toodangu vähenedes hakkaksime paratamatult üha rohkem tarbima importtoodangut, mis võib viia järk-järgulise kodumaise põllumajanduse närbumiseni.

Meil on täielik moraalne õigus eeldada Euroopa Liidult võrdset kohtlemist kõikides valdkondades, sealhulgas ka põllumajanduspoliitika otsetoetuste võrdsustamise küsimuses. Ebavõrdsete konkurentsitingimuste soosimine on selges vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega - võrdse kohtlemise ja võrdsete konkurentsitingimustega.

On selge, et Euroopa Liidu eelarveläbirääkimised saavad olema pikad ja pingelised, kuna vaieldakse väga suurte summade kasutamise üle ja seda mitte ainult põllumajandusvaldkonnas. Eesti huvi on tagada kõikidele liikmesriikide võrdsed konkurentsitingimused. Õiglaste põllumajandustoetustega suudame tagada senisest märksa paremini Eesti põllumajanduse ekspordivõime ning meie maapiirkondade jätkusuutliku arengu. Selleks tuleb Eestil ja teistel Balti riikidel teha tihedatelt koostööd, et selgitada teistele liikmesriikidele enda positsiooni ja seisukohti, saavutamaks õiglase ja meid rahuldava otsetoetuste määra tõusu. Lõplikku selgust toetuste määra kasvu kohta on oodata käesoleva talve jooksul.

Tuleviku-Eesti on maakonna-Eesti

2011-12-22

Ma pole veel kohanud inimest, kes ütleks, et on Eesti praeguse halduskorraldusega rahul ning olukord korrastamist ei vaja. Pigem vastupidi - regionaalhaldus ja sellega seotud küsimused on viimasel ajal jälle teravalt tulipunkti tõusnud ning diskussioon sel teemal tuure kogumas. Seega pinnas on viljakas ning usun, et üsna pea on aeg küps sisulisteks muutusteks. Küll aga kehtib nii oluliste muutuste juures ütlus, et mõistlikke otsuseid tehakse siis, kui enam midagi muud üle ei jää. Ju siis praegu on veel jäänud.

Mis see sõna „regionaalhaldus" siis tähendab? Inimestega rääkides tuuakse ühe probleemina sageli välja, et Eesti halduses on hetkel täielik segadus. Et näiteks Järvamaa kuulub paljude riigiasutuste töökorralduses ühte regiooni Pärnuga, teisel puhul jälle Jõhviga, mingitel asutustel moodustab ta ühe piirkonna Tallinnaga ja vahel ka Tartu või Viljandiga. Öeldakse, et inimestel on raske riigiasutustega suhelda, kui need piirkonnad on nii erinevalt jagatud.

No kuulge! Kas see on ikka tegelikult ka probleem? Kui tihti on näiteks neil Järvamaa elanikel reaalselt olnud vaja korraga olla asju ajamas riigiasutuses Pärnus ja Jõhvis? Ma väidan, et see tõenäosus on pea olematu. Ma olen väga kriitiline sellise lähenemise suhtes, et jagada Eesti rangelt kolmeks, neljaks või viieks regiooniks. Sellest võidaks need kolm, neli või viis keskust, aga kaotaks kõik ülejäänud maakonnad.

Selline range ja terves riigis ühtne jagamine tähendaks paremate riigitöökohtade koondumist neisse linnadesse ja ülejäänud jääks paratamatult tagamaaks. Riigihaldus peakski olema hajutatud. Tõsi - sellise hajutatuse puhul tuleb tagada inimestele teenuste kättesaadavus. Lihtsamalt öeldes - peab toimima ühistransport, see peab klappima asutuste lahtiolekuaegadega jne. Kuigi veel parem oleks, kui riik suudaks oma töö korraldada nii, et inimene sinna kaugemal olevasse keskusesse riigiga suhtlemise pärast üldse ei peaks kohale minema.

Mida me tahame?

Ma olen kasutanud paralleeli, et riigihaldus peab töötama nagu jalgpallikohtunik. Kohtuniku headust hinnatakse üldiselt selle järgi, mida vähem teda väljakul mängu ajal näha on. Ja kindlasti peab kohtunikul olema vahend mängu ohjamiseks - vile. Kuid veel parem on, kui ta seda üldse kasutama ei peaks.

Rääkides regionaalpoliitikast ja riigihaldusest ning sellega seonduvatest muudatustest, siis esmalt peame küsima - mis on eesmärk? Rein Taagepera küsib alati ilusasti: „Mida me tahame ja mida me ei taha?" Ma vastan ise - eks me tahame seda, et elu igal pool oleks võimalik. Igal pool Eestis, kus ma tahan elada, siis seal peaks see ka võimalik olema. Tundub ju lihtne? Kuid iga inimese jaoks tähendab see natuke erinevat asja. Harjumused on erinevad - mõnele on vaja ööklubi, mõnele rahu ja vaikust..

Aga üldiselt, kui me inimeste baasvajadusi kaardistame, siis me eeldame, et tema kõrval on veel inimesi. Muidugi on inimesi, kes tahaksidki üksinda kuskil soosaarel elada, naturaalmajanduses hakkama saada ega soovi ühtegi inimest näha, aga tavalise inimese puhul eeldame pigem seda, et tal on vaja teisi inimesi ja teenuseid. Ma ei pea nende teenuste all silmas mitte eelkõige avaliku sektori teenuseid vaid seda, et inimesed tahavad käia poes, kinos ja juuksuris. Ja poes peab olema müüja ja et müüja palka saaks, siis peaks seal ümbruskonnas justkui veel inimesi olema, kes seal poes käiksid. Nii jõuamegi taaskord välja selleni, et kui me tahame, et elu igal pool võimalik oleks, siis peab seal olema rohkem kui üks inimene. Piisaval hulgal inimesi loob eeldused selliseks elukvaliteediks, mida inimesed ootavad ja loodavad.

Kahte liiki omavalitsused

Laias laastus võib omavalitsused täna jagada kaheks. Ühed on sellised, kus avaliku sektori teenuseid napib ja nende osutamisega on probleeme. Ei ole piisavalt lasteaiakohti, kooli jõudmine võtab tund aega ja nii edasi. Saaremaa inimesel on tegelikkuses ilmselt üsna raske ette kujutada seda kannatuste rada, mida näiteks Tabasalu lastel tuleb iga päev läbida, et jõuda Tallinna kesklinnas asuvasse kooli.

Ja siis on teine ring omavalitsusi, kus riik on aidanud püsti panna uhke koolimaja, ehitanud staadioni, kiigeplatsi ja vallamaja. Vallamaju on palju ja inimesi vähe - kohati on vallamaja iga kümne-viieteist kilomeetri tagant. Ametnikud teavad kõiki inimesi nimepidi, teavad nende muresid ja rõõme. Enne kooliaasta algust helistab vallavanem isiklikult kõik esimesse klassi minevate laste vanemad läbi ja kutsub neid ikka oma valla kooli.

Selline elu on täna võimalik ainult tänu riigi regionaalpoliitilisele lähenemisele, mis võimaldab selliseid teenuseid praegu pakkuda. Seda võimaldab tegelikult riigi üldise maksutulu ümberjagamine. Piltlikult öeldes - Viimsi inimeste rahaga peetakse üleval Misso ilusat koolimaja.

Ma kuulan siit-sealt imestusega, kui räägitakse silmade särades kohalikest maksudest - kuidas see lahendaks paljud kohalikud mured. Vabandage mind, aga ma ei kujuta küll tegelikult ette, mis maksu sa seal Peipsi ääres nüüd veel eraldi kohalikelt koguma hakkad. Või isegi kui hakkad, kes sellest võidavad? Kui kohalike tulude osakaal kasvaks ja ümberjaotamine väheneks, siis sellest võidaksid rikkamad ja kaotaksid vaesemad vallad. Ja ma arvan, et see ei ole regionaalarengule mitte soodus.

Tuleme nüüd tagasi selle juurde, et meil on kahte tüüpi omavalitused. Ühed on siis need suurte linnade ümbruses olevad vallad ja teised on need väikevallad. Kuhu siis inimesed lähevad? Kas inimesed lähevad eelkõige sinna, kus on üles vuntsitud koolimajad, kõik on olemas, iga laps on arvel, iga laps oodatud? Õde ja vend saavad koos kooli minna kodu lähedal, koolibuss võtab maja eest hommikul peale ja toob õhtul koju tagasi. Ei lähe! Inimesed lähevad hoopis sinna, kus on probleemid, mida ma eelpool kirjeldasin - ummikud, kehvas korras lasteaiad, suurem kuritegevus ja saastatum keskkond. Ja nendes teistes elanikkond väheneb.

Mis paneb liikuma?

Kui öeldakse, et riik ei võta piisavalt ette ja ei aita ääremaid, siis mis see vastus on? Mis on olnud meie avaliku sektori vastus seni? Nagu ma ütlesin, ehitada veel ja vuntsida maju. Valada betooni. Teha veel rohkem koole korda, teha veel lasteaedu, teha külakeskus korda.

Probleem on aga selles, et kõik see toimub ühe omavalitsuse põhiselt. On ka maakondlikke mehhanisme, aga maakondlikkus tähendab täna kahjuks sageli seda, et igaüks peab midagi saama, kui tema järjekord kätte jõuab. Seekord teie saite oma rahvamaja, teie saite kooli, meie saame oma lasteaia... Kõik peavad niimoodi ringis saama. Aga kas probleem on ikka kehvas olukorras koolimajades? Kas vastus saab olla selles, et teeme veel koolimaju paremaks ja paneme mõnesse kohta veel ka purskkaevu. Kas see aitab?

Täna on meil Harku vald elanike arvult suurem kui Haapsalu linn. Viimsi vald on elanike arvult suurem kui Rakvere. Ja ma üldse ei räägi väikestest maakonnakeskustest nagu Põlva või Kärdla. Mis seal maakonnakeskustes siis valesti on? Äkki on regionaalhaiglate võrk hõre? Kuigi need on seal justkui olemas. Suurhallid on mõnest keskusest puudu? Kontsertsaalid?

Mõelda tuleb teistpidi. Miks siis inimesed lähevad sinna, kus seda kõike ei ole? Mida seal teises kohas püütakse veel ja veel parendada? Võtmekohaks on ikka majandus ja töökohad. Inimesed liiguvad sinna, kus on töökohad. Aga need töökohad ei teki iseenesest, selle eelduseks on otsused. Valikuid, ilmselt ka rahade tark suunamine ja läbimõeldud investeeringud. Ja kui me vaatame tänaseid omavalitsusi, siis kurb reaalsus on see, et sellise suuruse ja taseme juures neid küsimusi lahendada ei ole võimalik. Tänased omavalitsused on lihtsalt liiga väikesed, et tõsiselt kaasa rääkida piirkonna majanduse arendamises, rääkimata selle suunamisest. Lisaks tähendab väiksus tihti ka ebakompetentsust ja killustatust.

Mis siis aitaks? Lahenduseks saab olla ikkagi tugevate regionaalsete keskuste taastamine, olemasolevate tugevdamine. Ja ma ei mõtle siin neid kolme, nelja või viite Eest suuremat keskust, vaid ma pean silmas maakonnakeskusi. Nendesse peaks koonduma ka kogu maakonna administratiivne suutlikus. Loomulikult võib neist delegeerida kohalikku otsustamist nõudvaid asju allapoole, praeguste valdade või külade tasemele, kuid strateegilised otsused tehakse kõrgemal tasemel. Strateegilised otsused tuleb teha vähemalt tänase maakonna suuruses mõõtkavas. Erandiks saavad olla ainult mõned meie kõige suuremad linnad. Me peame aru saama, et Misso võimalus ellu jääda on see, kui Võru jääb ellu, mitte vastupidi.

Kui omavalitsus oleks maakondlik, siis saaks arendada regiooni ja majanduskeskkonda tervikuna, rääkida läbimõeldud ettevõtluspoliitikast, tööstusest, kutsekoolidest, kolledžitest, teedest, ühistranspordist. Nii jõuaksime lahendusteni, mis võiksid tuua töökohti, mille tõttu inimesed tegelikult liiguvad. Ja kui me tänaseid maakondi ei suuda ühendada tugeva keskusega regioonideks, liiguvad otsused ja ressursid sammu võrra kõrgemale ja kaugemale. Heal juhul Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse, aga võib-olla ka ainult Tallinnasse. Otsustajaks jääb riik ja kohalik hääl jääb palju nõrgemaks. See on objektiivne paratamatus, et ilma kiire ja jõulise sekkumiseta see nii läheb.

Ma toetan maakondade-Eestit ja olen sellesisulise seaduseelnõu ka kaks aastat tagasi esitanud. Sel juhul muutuks ka omavalitsuste-vaheline koostöö reaalseks. „Mängijaid" oleks piisavalt vähe, et mõistliku aja jooksul mõistlikke kokkuleppeid teha. Aga sellised vähem-ambitsioonikad plaanid pikendavad agooniat ning kõik edasilükatud otsused saavad olema järjest valusamad.

Regionaalministri ettekanne Metsaülikoolis 2011. suvel

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Karksi-Nuiast saab nüüd sõita tolmuvabalt Ruhja

2011-11-04

Möödunud kuul avati Lilli tee ja nüüd saab lõpuks tolmuvabalt Nuiast Ruhja ja soovi korral sealt edasi ka Valmierasse sõita. Eesti poolel sai kõvakattealla kokku 14 kilomeetrit teed - Nuiast Äriküla ja Lilli kaudu Läti piirini. Lätlased panid kõvakatte ligi 8-kilomeetrisele teelõigule ja remontisid üle 6 kilomeetri vana asfaltteed. Kokku läks teedeehitus maksma üle 3 miljoni euro. Sellest 85 protsenti saadi Euroopa Regionaalarengufondist ja 15 protsendiga toetati teedehitust riiklikest vahenditest. Projekt näitas, et eestlased ja lätlased oskavad oma ühishuvisid ellu viia ja üle riigipiiride koostööd teha ning Euroopa Liidu rahalisi toetusvõimalusi kasutada.

Uus tee aitab parandada piiräärsete elanike liikumisvõimalusi ning soodustab läbikäimist lõunanaabritega. Kindlasti omab tee ka majanduslikku tähendust, kuna seda mööda toimuv kaubavahetus peaks oluliselt tihenema. Vaatamata ülemaailmsele majanduskriisile oleme Eestis ja ka Viljandimaal viimase nelja aasta jooksul panustanud teedeehitusse rohkem rahalisi vahendeid kui kunagi varem.

Äramärkimist väärib ka Nuiat läbiva Valga-Uulu maantee renoveerimine mõned aastad tagasi ning Karksi ja Nuia vahelise autotee uuendamine ning kergliiklustee rajamine. Viimast mööda on võimalik ka jalgsi turvaliselt Nuiast Karksi ja tagasi liikuda. Seal on võimalik jalgrattaga sõita, rulluisutada ja kepikõndi harrastada.

Maaelu toetamine taristu arendamise kaudu Karksi vallas ja kogu Mulgimaal jääb kindlasti ka tulevikus meie prioriteediks, sest korrastamist vajavaid teid, side- ja elektriliine jätkub maapiirkondades veel aastakümneteks.

Helir-Valdor Seeder

Põllumajandusminister
Allikas: Karksi Sõna nr 10 November 2011

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Seeder: Eesti taotleb otsetoetuste kiiremat võrdsustamist

2011-10-27

Intervjuu põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga

Täna on vabariigi valitsuses arutusel Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika osas. Eesti huvides on põllumajandustoetuste taseme võrdsustumine ja seda kiiremas tempos kui Euroopa Komisjon on välja pakkunud. Praegu on Eesti toetuste tasemelt üks Euroopa viimaseid, vaid Läti saab ühiskassast veel vähem kui meie.

Eelmisel nädalal osales põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Luksemburgis Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil, kus peateemaks oli ühise põllumajanduspoliitika reformipakett.
Nädalisele intervjuu andnud minister ütles, et Euroopa Komisjoni eelnõus on Eesti jaoks kaks olulist punkti. Esiteks see, et komisjon tunnistab toetustasemete võrdsustamise vajalikkust ja on seadnud eesmärgiks, et üheski liikmesriigis ei oleks toetustetase alla 90% ELi keskmisest (Eestis praegu 45%). Teiseks kasvavad eelnõu järgi ühisest eelarvest makstavad toetused Eesti jaoks 30%. „Meie kriitika on, et see on liiga aeglane ja me tahaksime näha kiiremat võrdsustamistempot," selgitas minister.

Kui tõenäoline on, et Eesti saavutab soovitud taseme kiiremini?

Eks see arutelude lõpuks selgub. Oma huvide selgitamiseks on ruumi olemas ja mina arvan, et need eelnõud saavad meie jaoks muutuda ainult paremaks. Otsetoetuste kiiremast võrdsustamisest olulisemgi on, et see ei toimuks maaelu arengu toetuste arvelt. Praegu võib eelnõust välja lugeda, et arengutoetused peaksid järgmisel perioodil vähenema. Me ei saa sellega sugugi nõustuda ja kindlasti on siin edulootus suurem kui otsetoetuste kiirema kasvu puhul.

Millised on üldse liikmesriikide seisukohad eelnõu suhtes?

Liikmesriike on 27 ja nende hoiakud on ikka väga erinevad. Ma ütleksin, et üldiselt oli enamik riike küllaltki kriitilised esitatud eelnõu suhtes, aga kriitika oli erinev. Eesti, Läti, Leedu, samuti Poola ja teiste riikide, kus toetused on madalad, kriitika puudutas tänast ebavõrdset kohtlemist ja ebavõrdseid konkurentsitingimusi, aga teised liikmesriigid avaldasid arvamust, et uued määrused teevad ühise põllumajanduspoliitika veelgi bürokraatlikumaks ja keerulisemaks - seda kardame ka meie.
Paljudele ei meeldinud kohustuslik rohelikustamine, ehk otsetoetuste sidumine konkreetsete keskkonnanõuete täitmisega, mis on uus jõuline muudatus.

Eesti taotleb otsetoetuste võrdsustamist, kuid ka vanades liikmesriikides on toetusemäärad väga erinevad. Kas ka nemad nõuavad võrdsustamist?

Kuluaarides räägitakse sellest rohkem, kuid esimeses lauavoorus see teemaks ei olnud. Ma saan ka aru, miks see nii on. Keegi ei vaidle põhimõttele vastu, aga laua taga tuleb lõpuks ka hääletada ja see tähendab raha reaalset ümberjagamist. Seal ollakse kindlasti ettevaatlikumad.
Esimeses lauavoorus olid vanade liikmesriikide jaoks prioriteedid bürokraatia, rohelikustamine, suured ja väiksed põllumajandustootjad, noored põllumajanduses. Võrdne kohtlemine oli probleemiks ikkagi väikese toetustasemega riikidele.

Väikese toetustasemega riikidest on Poola meiega võrreldes suur põllumajandusmaa. Kas ta on selles küsimuses meiega ühes paadis või pigem konkurent?

Eks me kõik oleme üksteisele konkurendid, nii põllumeestena ELis kui ka subjektidena ühises põllumajanduspoliitikas, aga see ei tähenda, et kõik tirivad tekki ainult enda poole. Kõik annavad endale aru, et soodsa tulemuse saavutamiseks on vaja leida liitlasi.
Poola seisukohast ei saa veel aru. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt see, et Poola on praegu eesistuja riik ja hea tava näeb ette, et eesistuja riik püüab hoida suhteliselt neutraalset joont. Oma jõulised seisukohad, kui neid on, esitab ta kindlasti pärast seda, kui ta paari kuu pärast eesistuja enam ei ole.
Teiseks ongi Poola positsioon raskesti määratletav, eriti meie poolt vaadatuna. Poola toetused on märkimisväärselt kõrgemad kui meie omad, kuigi jäävad natuke alla ELi keskmist. Praeguse eelnõu variandi järgi saavad nad juurde 5 või 6 eurot hektari kohta, mis ei ole kuigi suur summa, võrreldes meiega (39 eurot hektari kohta). Poola riigi peale teeb see küll suhteliselt suure summa, aga konkreetse põllumehe võit on oluliselt väiksem kui Eesti põllumehel. Nii et kui jõuliselt hakkab Poola võitlema võrdsustamise eest, kui tal on võita oluliselt vähem kui meil, on täna raske prognoosida. Aga kindlasti on ta pigem meie toetaja ning ma loodan, et Poolast kujuneb meile tugev liitlane.

Ühise põllumajanduspoliitika toetused on erinevad, millised on Eesti tootjate seisukohad erinevate toetuste (otsetoetused tootmisele, maale, maaelu arengu toetused) suhtes?

Päris üksmeelt siin polegi. Domineeriv seisukoht on, et otsetoetuste kasv ei peaks tulema maaelutoetuste arvelt. Keerulisem on maaga seoses. Eestis haritakse täna söötis maid üles kiirusega 10 000 ha aastas. Suur osa sellest maast, kus toimub nüüd põllumajanduslik tegevus, ei ole aga abikõlbulik, kuna see ei olnud aastal 2003, enne kui astusime ELi, registreeritud. Mõned ei ole PRIA registris.
Tootjad saavad väga hästi aru, et kui laiendame tulevikus toetusõiguse kõigile maadele, läheb supp selle võrra lahjemaks, ehk toetus hektari kohta väheneb. Loomulikult ei ole need tootjad, kes praegu harivad abikõlbulikku maad, väga rõõmsad selle üle, et raha jagatakse ümber kogu põllumajanduslikule maale. Ja need, kes täna abikõlbulikud ei ole, aga harivad põllumajandusmaad, soovivad riigis võrdseid tingimusi ja võrdset konkurentsiolukorda. Tulevik on ikka selle päralt, et püüame kõiki põllumajandustootjaid võrdselt kohelda, sõltumata sellest, millal nad põllumajandusliku tegevusega alustasid.

Abikõlbulikuks saavad nad siis, kui algab uus periood?

Jah. Praegu käivad arutelud, milline aasta võetakse aluseks. Eesti positsioon on minu arvates hoopis mõistlikum, aga mis ilmselt ei leia lõpuks heakskiitu. See oleks paindlik lähenemine, ehk me ei peaks fikseerima ühte referentsperioodi, näiteks et 2009. või 2011. on see aasta, mille järgi fikseerime toetuskõlbulikud maad, vaid võiksime iga kord paindlikult aluseks võtta varasema aasta, mille kohta on kõik statistilised andmed olemas. Näiteks 2015. aastal võtame aluseks 2013. aasta jne. See võimaldaks arvestada tegelikku olukorda põllumajanduses, mitte nii, et aasta 2009 on aluseks kuni 2020. aastani ja vahepealsed muutused kuidagi ei kajastu.

Kas sellisel juhul tuleks igal aastal kogu raha ELis ringi jagada või ainult riigisiseselt?

Riikide vahel võiks tõesti aluseks võtta referentsperioodi, sest nii suurt süsteemi ja raha ei ole võimalik igal aastal paindlikult ümber mängida. Meie taotleme seda, et kui oleme alused ja riigi rahaümbrikud kokku leppinud ning fikseerinud nii või naa seitsmeks aastaks olukorra, võiks riigisiseselt olla võimalus paindlikult otsustada. Eesti riik on selleks võimeline.
Ma saan aru, et seda ei soovita sellepärast, et paljudel riikidel ei ole nii paindlikku registripidamist, nii kaugele arenenud e-lahendusi ja nad on enamasti meist palju suuremad riigid, mis ei saa endale sellist mobiilsust lubada.
Teiseks olen põllumajandustootjate silmist välja lugenud, et senine süsteem kaitseb teatud mõttes nende huvisid. Kui fikseerida praegune olukord, on neil järgmiseks seitsmeks aastaks suur eelis võrreldes uute tulijatega. Ma ei ütle, et Eestis sellised meeleolud on, aga väljastpoolt tunnen ma sellised meeleolud ära.

Kui toetused kunagi kehtestati, kompenseeriti nendega saamata jäänud tulu. Aja jooksul on alused muutunud. Millest peaks Eesti seisukohast praegu lähtuma toetuste maksmisel?

Jah, nende otsetoetuste eesmärk on muutumas järjest ähmasemaks. Algul oli ta saamata jäänud tulu pärast tollide alandamist ja selgelt väljaarvutatav, aga enam ei kanna ta ammu seda sisu ja eesmärki.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osakaal peaks tulevikus oluliselt vähenema ja suurenema või vähemalt säilima peaks arengutoetuste osakaal. Arengutoetuste osa on meie meelest oluline. Need on investeeringutoetused tehnikasse, tehnoloogiasse, teadus- ja arendustegevusse, tõu- ja sordiaretusse, selleks, et arendada ja hoida innovatsiooni- ja konkurentsivõimet. Me peame olema konkurentsivõimelised ka kolmanda maailmaga ja seda turusituatsioonis.
Toetusi tuleks jagada sihtotstarbeliselt, aga mitte üldise otsetoetusena kõigile, kusjuures argumendiks on, et aastakümneid tagasi tekkis mingi saamata jäänud tulu.

Millised on Eesti seisukohad rohelikustamise suhtes? Osa tootjaid leiab ju meilgi, et see on liiga piirav.

Me ei saa oma seisukohta veel öelda, sest vaja on täpsustada, mida on komisjon mõelnud rohelikustamise sisu all. Ideena või põhimõttena ei ole me sellele sugugi vastu, sest kõik on aktsepteerinud, et põllumajandus peab olema tulevikus keskkonda säästev ja teatud regulatsioonid-piirangud on vajalikud. Aga milliseid konkreetseid kohustusi see põllumehele seab, selles osas ei ole me mõjudest veel täpselt aru saanud. Peame liitma, lahutama, korrutama ja jagama, et seda mõju teada saada ja alles siis saame oma lõpliku seisukoha välja öelda.

Mis saab keskkonnaalastest toetustest säilitamaks pärandkooslusi, maastikutüüpe, ohustatud põlistõuge jne?

See on juba täna ühise põllumajanduspoliitika väga oluline osa ja jääb selleks ka tulevikus.
Meil on eraldi meetmed mahetootjatele, meil on keskkonnasõbralik majandamine, eraldi toetused Natura aladele, poollooduslikele kooslustele. See on väga mitmekesine ja puudutab keskkonnasäästu ja -hoidu ka laiemas mõttes, ka kultuurmaastikke ja ohustatud tõugude säilitamist. See peab kindlasti jätkuma, aga kas sellises mahus ja sellisel kujul, tuleb läbi mõelda.
Tuleb aru anda, et siin ei saa teha järske muutusi üleöö. Seaduse järgi juba eeldab üleminek mahetootmisele väga pikka perioodi, ja kui me prioriteete muudame, siis ei saa öelda, et nüüd on senine tegevus lõppenud ja päevapealt kehtivad uued mängureeglid. Muudatused saavad olema sujuvad, aga keskkonda säästev, kultuurmaastikke ja traditsioone hoidev poliitika jääb kindlasti teatud osaks Eesti põllumajanduspoliitikast.

Inge Põlma

Nädaline

27.10.2011

Seeder: praegused toetused on ebavõrdsus ruudus

2011-10-25

Erinevalt Prantsusmaa põllumeestest, kellel protestiks piima maha valamine ja traktoritega liikluse tõkestamine on saanud vaat et traditsiooniks, kogunevad Eesti talunikud meelt avaldama harva. Eriti tavatu on tulla tänavale valitsuse seisukohtadele poolehoidu väljendama.

Ometi kutsusid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ebavõrdsed toetused eelmisel nädalal esile just sellise demonstratsiooni. Valitsus, opositsioonierakonnad ja põllumehed on moodustanud ühisrinde, sest vastane ei peitu meie seas, vaid Brüsselis.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, miks on Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetused Eestis üle kolme korra väiksemad kui näiteks Taanis?

Esiteks tuleneb toetuste ebavõrdsus meie liitumislepingus sätestatud tingimustest, mis kehtivad aastani 2014. Toetuste suurust määrates võeti aluseks liitumiseelne periood ehk 1990. aastate lõpp.
Meie tootmismaht, maakasutus, saagikus ja muud näitajad olid toona viletsad, sest hiljuti oli tehtud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Vara oli ümber jaotatud, olime kaotanud turgusid, meid tabasid Vene kriis ja börsikriis. Nii et referentsperioodil langes kokku mitu negatiivset asja ja kehval järjel tootmise tõttu määrati meile madal toetustase.
Teiseks on toetustaseme loogika kogu Euroopas äraspidine: 1992. aastal, mil alandati ELi väga kõrgeid põllumajandussaaduste kaitsetolle, otsustati korvata hinnalanguse tõttu saamata jääv tulu põllumeestele otsetoetustega. Näiteks teravilja puhul võeti kompensatsiooni aluseks reformi rakendamise aegne kasvupind, saagikus hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu vähenemine.
Neid kolme tegurit korrutades saadigi liikmesriigi teraviljatoetuse summa. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga et see tähendab ka saamata jäänud tulu eest makstavat suuremat kompensatsiooni, tekib ebavõrdsus ruudus.
Ehkki pärast liitumist on meil saagikus paranenud ja haritavat maad lisandunud, pole keegi sellepärast ümbrikusse raha juurde pannud. Seesama summa tuli lihtsalt jagada rohkemate hektaritega.

Meie põllumajandustoetused kujunesid küll väiksemaks kui vanade liikmesriikide omad, kuid enne polnud neid Eestis peaaegu üldse.

Just! Hoolimata ebaõiglastest tingimustest oli otsus võimalikult kiiresti liituda õige. See oli igal juhul suur samm edasi: me pääsesime Euroopa siseturule tollideta, saime toetused ja Venemaaga suhtlemine muutus kergemaks. Aga nüüd tuleb teha järgmine samm.

Võiks ju mõelda samamoodi: meile pakutakse praegu kolmandiku võrra suuremaid toetusi kui seni, nii et asi läheb igal juhul paremaks. Miks me sellega rahul ei ole?
Tõepoolest, Euroopa Komisjon tahab tõsta meie otsetoetused praeguselt 117 eurolt hektari kohta järgmise eelarveperioodi lõpuks 156 eurole. Aga küsimus on õiglustundes ja põhimõtetes: meie toetus oleks 27 liikmesriigi keskmisest ikkagi kõigest 60 protsenti.
Ka komisjon ise on tunnistanud, et on vaja liikuda võrdsemate toetuste poole, ja teinud ettepaneku jõuda aastaks 2028 kõigi liikmesriikide puhul 90 protsendini keskmisest tasemest. Aga võrdsustumistempo on liiga aeglane. Miks peaksime leppima sellega, et isegi pärast 30protsendilist tõusu on meil toetused märksa väiksemad kui vanades Euroopa Liidu riikides?

Õiglus õigluseks, võrdsus võrdsuseks - räägime majanduslikust tasuvusest ja konkurentsist. Kas siinsed põllumehed suudaksid püsida konkurentsis selle toetusega, mida neile nüüd pakutakse?
Igal medalil on kaks külge. Kui nad on suutnud praegu madalamate toetustega konkurentsis olla, suudavad nad seda kindlasti ka edaspidi. Aga mis on selle hind?
Esiteks peavad Eesti põllumehed tegema rohkem tööd. Teiseks saavad nad vähem palka ja nende elatustase on seetõttu madalam. Kolmandaks oleme sunnitud väiksemate toetuste tõttu ohverdama peretalud, sest need ei suuda efektiivselt toota, ja looma tööstusliku suuremastaabilise tootmise.

Efektiivsuse mõttes toovad väiksemad toetused endaga järelikult kaasa ka midagi positiivset.
Kui olla turumajanduse fundamentalist, siis klassikalises põllumajanduses, näiteks teraviljakasvatuses ja piimatootmises, on suurematel tööstuslikel struktuuridel teatud eelis. Kindlasti ei tule see aga kasuks peretalu elulaadile ega niššidele orienteeritud tootmisele, nagu katmikaladel taimede kasvatamisele või mahepõllumajandusele.

Kas ELi põllumajandustoetused on pikas perspektiivis üldse jätkusuutlikud?
Ei ole. Selle kohta on ELis ühine arusaam. Nii Euroopa Komisjon kui liikmesriigid teavad, et lõputult samamoodi edasi minna ei saa. Ometi pole meil poliitilist konsensust ega jõudu süsteemi muuta, sest liikmesriikide huvid on nii erinevad, tihtipeale koguni vastandlikud.
Ühisel põllumajanduspoliitikal ei ole enam ühtset eesmärki ja igale toetusele ei leidu isegi põhjendust. Mõnikord on toetuse ainus põhjendus see, et nii näeb ette poliitiline kokkulepe.

Kas reform, kui see teoks saaks, tähendaks toetuste võrdsustamist ja õiglasemaks muutmist või ka üldsumma vähendamist?
Ideaalis peaks juhtuma mitu asja korraga. Üks mis kindel: ELi sees peaksid tingimused olema võrdsed. Kui on ühisturg, me tegutseme ühtede ja samade nõuete järgi ning ostame tootmissisendeid ühesuguste hindadega, peavad ka toetused kohtlema põllumehi võrdselt.
Teiseks peame vaatama, et ELi põllumajandus oleks võimeline muu maailmaga konkureerima. See tähendab, et traditsioonilised hektari ja looma kohta määratud otsetoetused ei saa pikas perspektiivis suureneda, vaid peaksid pigem asenduma nendega, mis on mõeldud investeeringuteks, innovatsiooniks, teaduspõhiseks lähenemiseks ning sordi- ja tõuaretuseks.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osa peaks kahanema, kuid seda on keeruline läbi suruda. Need võimaldavad rikastel ELi riikidel kõige lihtsamalt osa liidu eelarvesse makstavat raha tagasi saada. Umbes kolmandik otsetoetusi läheb tagasi Prantsusmaale. Miks peaks ta olema huvitatud selle korra muutmisest?

Põllumeeste hiljutine otsetoetusi puudutav meeleavaldus oli Eestis vist esimene kord koguneda demonstratsioonile valitsuse seisukohti toetama. Kui palju see aitab komisjonilt paremaid tingimusi välja kaubelda?
Mina olen küll põllumeeste poolehoidu varemgi tundnud, aga eks selline meeleavaldus ole muidugi üsna haruldane.
Õnneks on põllumehed ja kõik Eesti parlamendierakonnad ÜPP tuleviku suhtes ühel meelel. Meil ei ole vaja isekeskis kakelda, vaid Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovid, mured ja ettepanekud koos selgeks teha. Ühine vaenlane liidab ja tinglikult öeldes on meie ühine vaenlane praegu Brüssel.
Tahan siiski toonitada, et ma ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitka vastane. Seda on vaja reformida, kuid Eestile on ÜPP jätkumine kindlasti kasulik.
Ühine põllumajanduspoliitika moodustab Euroopa Liidu eelarvest 40 protsenti, kuid kõigi liikmesriikide SKTst kõigest 0,4 protsenti. Tõsi, toetuste tase on ebavõrdne, kuid see süsteem takistab veel suuremat ebavõrdsust, sest praegu tohivad riigid ise oma põllumehi toetada ainult Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.
Kui ühist poliitikat poleks, oleksid erinevused liikmesriikide vahel palju suuremad, sest vaesed maad ei suudaks põllumeestele nii palju juurde maksta kui rikkad. Praegu on otsetoetuste erinevus kahe-, kolme-, kohati isegi neljakordne, aga ÜPP piiranguta maksaksid prantslased eestlastest viis, seitse või kümme korda rohkem ja kokkuvõttes makstaks siis Euroopas põllumajandusele peale märksa rohkem kui 0,4 protsenti SKTst - võib-olla 1,4 protsenti.

Kui suur on tõenäosus, et tingimused õnnestub võrdsemaks kaubelda?
Meil on aega komisjoniga vaielda 2014. aastani ja kindlasti on tulemus lõpuks soodsam kui see, mille komisjon esialgu välja pakkus.

Eesti teraviljapõllu hektari eest makstakse toetust 3,2 korda vähem kui taanlastele, kellel looduslikud tingimused viljakasvatuseks on paremad kui meil.
2x ELMO RIIG

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on veendunud, et Euroopa Komisjonilt õnnestub välja kaubelda suurem toetus, kui meile praegu pakutakse.

HANS VÄRE
Ajaleht Sakala

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Seeder: Võitleme ise ja otsime liitlasi

2011-10-17

Euroopa Liiduga liitumine on kindlasti mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut positiivselt. Meie põllumeestele avanesid ELi põllumajandustoetused ja maailma ostujõulisim siseturg ning kadusid ka topelttollid Venemaaga.

Praegu tuleb kolm neljandikku Eestis makstavatest põllumajandustoetustest ELi eelarvest. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) moodustab kõige suurema osa ehk 39% ELi ühiseelarvest, see on 401 miljardit eurot.

Suurem raha, suurem ebaõiglus

Kahjuks on nii et mida suurem on ÜPP rahastamine, seda suurem on ka ebaõiglus eri liikmesriikide põllumeeste vahel.

ELi aluspõhimõtted ja ühine turg peaksid tähendama võrdseid võimalusi ja konkurentsitingimusi, aga kahjuks on vanade liikmesriikide põllumajandustoetused mitu korda suuremad.

Seega on Eesti põllumehed olukorras, kus tuleb osta tootmissisendeid (seeme, väetised, tehnika, taimekaitsevahendid, kütus) ühisturult ligilähedaste hindadega ning müüa toodangut samuti sarnaste hindadega, aga makstavad toetused tekitavad kõlvatu konkurentsi.

Vanade liikmesriikide kõrgemaid toetusi põhjendatakse kõrgemate palkade, maksude ja maa(rendi)hindadega, mis on osaliselt põhjustatud just suurematest otsetoetustest põllumajandusmaale.

Rikkamatele eeliste säilitamine ei ole ÜPP eesmärk. Samuti ei tohiks ÜPP kujuneda netomaksjatest jõukamatele liikmesriikidele lihtsaks võimaluseks, kuidas ühiseelarvest raha tagasi saada.

ELi solidaarsus ei tohiks seisneda ainult selles, et madalama elatustasemega riigid osalevad üle jõu elavate jõukamate riikide, kus ühiskondlikku rikkust luuakse üldstreikidega, elatustaseme languse kinnimaksmises.

Liitumistingimusi ei saa me tagantjärele muuta, küll aga saame kaasa rääkida ELi järgmise eelarvepoliitika kujundamisel.

Raha jagatakse vaid ümber

Olukord on aga keeruline, sest eelmistel kordadel on ÜPP reformimiseks ja uute väljakutsete rahuldamiseks leitud lisaraha. Seekord tuleb ÜPPd reformida raha ümberjagamisega liikmesriikide vahel. See tähendab, et kelleltki tuleb raha ära võtta, et teistele juurde anda.

Euroopa Komisjon ja enamik liikmesriike on tunnistanud, et praegune olukord on ebaõiglane ning vajab muutmist.

Ajaloolistest toetustasemete alustest ollakse valmis loobuma, aga enam-vähem võrdsete toetustasemeteni ollakse valmis jõudma alles aastaks 2028. See on liikumiskiirus, millega me kuidagi nõustuda ei saa.

Eesti soov ei ole mingisuguste eritingimuste või eeliste saamine, meie soov on võrdsete võimaluste saavutamine. Meie jaoks pole vahet, kas Eesti põllumajandustootjatele toetuste suurendamise või siis teiste, kõrgema tasemega liikmesriikide toetuste alandamise kaudu.

Üksinda oma tõe välja ütlemisest jääb kindlasti väheseks. Euroopa Komisjonilt meile meelepärase ettepaneku saamiseks peame oma tões veenma ka kedagi Euroopa suurtest.

Eestis on põllumajandusmaad ühe elaniku kohta ELis kõige rohkem. See on suur potentsiaal ja võimalus mitte ainult põllumehele, vaid kogu Eesti majandusele.

Võrdsed võimalused tähendavad jätkusuutlikku põllumajandussektorit ja Eesti ekspordipotentsiaali olulist kasvu, sest juba praegu on põllumajanduse ja toidutööstuse ekspordi osakaal märkimisväärne.

Ajame õiget asja, kui nõuame Euroopa Komisjonilt teosammu asemel kiirendust.

Allikas: Maaleht

Seeder: ÜPP otsetoetuste tase peaks 90 protsendini jõudma 2014

2011-10-17

Kui Euroopa Komisjon on seadnud ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) eesmärgiks Balti riikide jõudmise vähemalt 90 protsendini keskmistest makstavatest otsetoetustest 2028. aastaks, siis Eesti soovib seda juba 2014. aastast, ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

"Mis reaalseks osutub, on omaette küsimus ja eks need lahendused on nende kahe seisukoha vahel," ütles Seeder reedel BNS-ile. "Meie jaoks tähendab see väga suurt raha. Ma julgen öelda, et väike protsent - viis protsenti võitu tähendab olulist raha Eesti majanduse ja põllumajanduse arenguks."

Seeder rõhutas, et Eesti jaoks on kõige olulisem saada järgmisel perioodil võrdsemad konkurentsitingimused ehk eelkõige võrdsemad otsetoetused.

Teiseks on ministri sõnul oluline, et võrdsustamine ei toimuks maaelu arengutoetuste arvel, mida võib praegu välja lugeda komisjoni ettepanekutest. "Seda ei soovi me mingil juhul. See oleks lihtsalt ümbertõstmine ja teiseks on meie jaoks prioriteet maaelu arengutoetuste säilitamine, sest see on investeeringutoetused põllumajandusse, see on muu maaettevõtluse toetamine ja see on investeeringud infrastruktuuri. Me peame seda põhimõtteliselt prioriteetseks," rääkis Moskvas viibiv Seeder.

Tema sõnul on nüüd ees aasta-poolteist kestvad pingelised läbirääkimised. Euroopa Liidu (EL) tasandil lasub peamine läbirääkimiste raskus Euroopa Liidu nõukogu tasemel - küsimust arutatakse nii põllumajandusministrite nõukogus kui ka rahandusministrite nõukogus. "Kõige intensiivsemalt põllumajandusministrite nõukogus, sest seal on kõik määrused arutelul," lisas Seeder.

20. oktoobril toimub esimene põllumajandusministrite nõukogu Luxembourg'is. "Saame kokku ja kõik liikmesriigid ütlevad esimest korda välja oma ametlikud seisukohad. Seni on räägitud üldises plaanis ja kuluaarides," lausus Seeder. Tema sõnul plaanis Euroopa Komisjon, et määrused kiidetakse heaks järgmise aasta detsembris või detsembriks. "Võib karta, et arutelu läheb pikemaks."

Lõpliku seitsmeaastase EL-i eelarveraamistiku aastateks 2014-2020, milles ÜPP-l on kõige suurem osa, võtab vastu liikmesriikide valitsusjuhte koondav Euroopa Ülemkogu. Uue ÜPP kava määrused on mõeldud aastani 2020 ning ainult ühe eesmärgi on komisjon välja öeldud üle selle tärmini, et plaan on jõuda 90 protsendini otsetoetuste osas 2028 aastaks, selgitas Seeder. "See on ainus verstapost, mis on pandud väga selgelt kaugele, et anda kõigile selge signaal, et võrdsustamise suund on paika pandud ja vaidlus käib ainult tempode üle."

Ka Euroopa Parlamendil on oma sõna ühenduse eelarvete vastuvõtmisel öelda. "Nende roll on mõnevõrra kasvanud võrreldes varasemate perioodide aruteludega. Põhiline raskuskese laskub siiski nõukogu tasemele," lisas Seeder.

Tema sõnul peavad Eesti seisukohad olema selged ja arusaadavad, kõik ministrid peavad rääkima ühte keelt. "Ma usun, et see nii on." Seederi sõnul on valitsus ÜPP uut jaotust arutanud ja 27. oktoobril on see taas kavas.

"Tuleb otsida liitlasi, üksi oma väikese tõega jääme me üksi," lausus minister. Kümme uut EL-i liikmesriiki ei ole samuti päriselt kõik ühtedel seisukohtadel, kõigil on omad erisused. "Aga valdavalt küll - enamik uusi liikmesriike on esialgu ühtsetel seisukohtadel. Aga ühtne seisukoht võib mureneda, kui näiteks komisjoni poolt tehakse erinevatele riikidele erinevaid järeleandmisi ja erinevaid pakkumisi, et ühtset rindejoont killustada. Ka see võib olla üks taktika," rääkis Seeder.

"Selles mõttes on meil kindlasti oluline leida liitlasi nii uute liikmesriikide ehk nende kümne hulgas kui ka vanade liikmesriikide hulgas. Ei ole sugugi välistatud, et mõned vanad liikmesriigid põhimõtteliselt peavad õigeks kiiret võrdsustumist. Ma arvan, et näiteks Suurbritannia võiks olla üks selline riik, mis on valmis ütlema välja seisukoha, et toetab võrdse konkurentsi loomist," lisas põllumajandusminister.

Tema sõnul tuleb lisaks EL-i nõukogu tasandi tööle tegeleda ka kahepoolsete suhetega.

Euroopa Komisjon esitas kolmapäeval kava ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks.

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50 protsendi ühenduse eelarvest, praegu on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ligi 40 protsenti.

Põllumajandusministeeriumi selgituste järgi valitseb olukord, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni viis korda ja välja pakutud lahendus vähendaks vahe neljakordseks. Ministeeriumi sõnul rõhutavad pakkumise tegijad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik - Eestil 117 eurolt 156 euroni, Lätil 84 eurolt 114 euroni.

Samas käsitleb ministeerium pakutut teistmoodi, öeldes, et pakutav tase moodustab vaid 60 protsenti kogu EL-i 27 liikmesriigi keskmisest.

Kolmapäeval kogunes Brüsselisse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni hoonete juurde üle saja Eesti, Läti ja Leedu põllumehe ning nende toetaja.Ühismeeleavaldusel nõuti võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa põllumeestele.

Allikas: Delfi Majandus

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Uus kalanduspoliitika tulekul

2011-09-10

Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika kõige üldisem eesmärk on elanike toidulauale kalatoomine nüüd ja alati, kauges tulevikus. Uus kalanduspoliitika hakkab kehtima 1. jaanuarist 2013. Juba 2015. aastaks tahetakse saavutada, et püütavate liikide populatsioonid taastatakse ja hoitakse maksimaalse saagi saamiseks vajalikul tasemel.

Suurim saak

Maksimaalne jätkusuutlik saagikus ongi vastse poliitika keskne termin ja tähendab suurimat saaki, mida võib merest välja püüda. Reformi kese on säästvus. Säästev kalapüük tähendab kalapüüki sellisel tasemel, mis ei ohusta kalavaru taastootmist ja võimaldab kaugemas tulevikus suuremaid saake.

Kalavaru jätkuv vähenemine viis järeldusteni, et alates 2002. aastast kehtiv ühtne kalanduspoliitika ei ole saavutanud oma eesmärke ja tuleb asendada uuega. Leiti, et senine poliitika ei keskendu küllaldaselt keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse kestlikkuse eesmärkidele, vastuvõtmatult kõrge on juba püütud kala vette tagasilaskmise tase (vette tagasi lastud kalad väga suures osas tegelikult hukkuvad).

Laevastiku liigse püügivõimsuse, ülepüügi, liiga suure väljapüügi ja püügikoguste halva järgimise tõttu on enamik kalavarust ülepüütud. Kalandussektoris on töö füüsiliselt raske ja madalalt tasustatud, rannikuäärsete kalapüügikogukondade olukord ebakindel.

Oluline erinevus lubatud kogupüügi ja säästva püügi taseme vahel kinnitab seda, et lühiajaliste probleemide lahendamisele pööratakse rohkem tähelepanu kui pikaajalisele kalandusele. Praktikas täiesti arusaadav: kalurid nõuavad kvoote, et majandada, ja kalandusametnikud tulevad neile vastu. Samal ajal kalavaru väheneb ja järjest kiiremini liigub kalandus lõpliku varisemise suunas, see tähendab meri püütakse kalast tühjaks ja varu ei taastu üldse või taastub väga aeglaselt.

Uue kalanduspoliitika eesmärgi täitmine - 2015. aastaks populatsiooni taastamine ja püük jätkusuutlikul tasemel - toob kaasa püügimahtude järsu vähendamise eelseisvatel aastatel vähemalt mõne kalaliigi puhul.

Kahtlen, kas näiteks angerja populatsiooni taastamine 2015. aastaks on üldse bioloogiliselt võimalik. Eestis püütava kalavaru kohta konkreetsed andmed minul praegu puuduvad, kuid neljapäeval kalandusametnike ja Ilona Jepsena (Euroopa Komisjoni Lääne- ja Põhjamere kalanduse üksuse juht) kohtumisel tundusid Eesti ametnikud olevat väga murelikud eesmärgi täitmise reaalsuse ja keerukuse pärast.

Loogiline dilemma. Ühest küljest, kui soovida täita kiiresti kalavaru taastamise eesmärki ja keelata püük täielikult näiteks kaheks aastaks, lõpetab pankrot kalandussektori tegevuse ja varu taastumisel pole kedagi enam merele ega külmhoonesse saata, rääkimata sotsiaalsetest krahhidest rannikupiirkondades.

Teisest küljest viib see, kui kala püütakse pikkade aastate jooksul rohkem, kui seda meres juurde kasvab, täiesti üheselt mere tühjaks püüdmiseni ja kõik sotsiaalmajanduslikud probleemid järgnevad niikuinii. Poliitikuid ja ametnikke ootavad väga keerulised tasakaalu otsingud keskkondlike, majanduslike ja sotsiaalsete aspektide vahel.

Reformi eesmärk

Idee poolest on uus ühine kalanduspoliitika kahtlemata õige ja eesmärgid üllad. Poliitika üldeesmärk on tagada püügi- ja vesiviljeluse kaudu pikaajalised soodsad keskkonnatingimused ning toetada toiduvaru kättesaadavust.

Samuti on poliitika siht kasutada mere bioloogilisi ja elusressursse viisil, mis taastaks ja hoiaks kalavaru maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Ühise kalanduspoliitika puhul rakendatakse kalavaru majandamisel ettevaatusprintsiipi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi.

Reformi eesmärk on luua tingimused, mis võimaldavad parandada nii kalavaru kui kalanduse olukorda, samuti neid mõlemat toetava merekeskkonna seisundit. Ühisel kalanduspoliitikal on tohutu võime luua tingimused säästvale ja ökosüsteemiga arvestavale kalandusele, samuti varustada Euroopa elanikke kõrgekvaliteediliste tervislike kalatoodetega, luua hästi toimivaid rannikukogukondi, tulusaid kala tootvaid ja töötlevaid ettevõtteid, samuti huvipakkuvaid ja turvalisi töökohti.

Dokumentides antud kõige optimistlikumate hinnangute järgi suurendaks kalavaru kasutamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel seda umbes 70 protsenti. Saagid suureneksid üldiselt 17 protsenti, kasumimarginaali võiks korrutada kolmega, investeeringute tasuvus kasvaks kuus korda ja kalapüügisektori kogulisandväärtus 90 protsenti.

Praktilise poole pealt tuleks meelt jahutada: ootamine tuleb pikk, kuna kalavaru kosumiseks kulub hulk kalapõlvkondi. Tahaks ju loota, et aastaks 2020 ühise kalanduspoliitika elluviimise toel need inimlikud ja majanduslikud eesmärgid täituvad.

Poliitika elluviimist toetama luuakse 2011. aaasta lõpuks finantsmehhanism, mida saavad kasutada üksnes poliitikat ellu viivad piirkonnad, riigid ja ettevõtted. Koos ühise kalanduspoliitikaga on vastu võetud määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta.

Komisjon on esitatud kolm teatist: esiteks ühise kalanduspoliitika reform, teiseks ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta ja kolmandaks nõukogu 2002. aasta määrusest tulenevate aruandekohustuste kohta. Dokumendid annavad põhjaliku ülevaate vastse ühise kalanduspoliitika loomise eesmärkidest, põhimõtetest, problemaatikast ja tagamaadest, kokku umbes 160 leheküljel.

See artikkel ei suuda eelmainitud dokumentide sisu kuigivõrd avada, seetõttu võin need huvilistele saata elektronposti teel. Minu meiliaadress on annely.akkermann@riigikogu.ee. Samuti toimetan ühe prinditud koopia Pärnu keskraamatukogu lugemissaali.

Eksport Hiina võib toiduhindu alandada

2011-05-01

Kui Eesti põllumajandussaaduste eksport Hiina kasvab, siis pikemas perspektiivis võib see avaldada survet siinsete toiduhindade alanemiseks, kuna tekib võimalus rakendada kasutamata tootmisvõimsusi ning suuremahulisem tootmine on efektiivsem, arvab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Eelmisel nädalal külastas Eestit Hiina põllumajandusdelegatsioon eesotsas asepõllumajandusminister Chen Xiaohuaga. Eesti ja Hiina põllumajandusministeeriumid sõlmisid vastastikuse mõistmise memorandumi ning toimus ärifoorum, kus kahe riigi põllumajandusettevõtted ja toidutootjad arutasid koostöövõimalusi.

Kuidas Eesti põllumajandus tõmbas endale Hiina tähelepanu? Kas põllumajandusministeeriumite memorandum ja ärifoorum olid pigem Eesti või Hiina algatus?

See on mõlemapoolne algatus. Julgen öelda, et isegi Hiina poole initsiatiiv on olnud suurem. Hiina delegatsioone, nii ametlikke kui ettevõtjate delegatsioone, on käinud siin viimase 4-5 aasta jooksul mitmeid. Nende huvi on loomulikult ennekõike seotud majandusliku koostööga. Samuti on nad huvitatud meie põllumajanduse korralduslikust poolest, mis puudutab seda, kuidas läks Eesti riiklikult põllmajanduselt üle erakapitalil põhinevale. Ka on neid huvitanud meie integreerumine Euroopa Liitu ning meie tegevus seal ja meie hinnangud ELi põllumajanduspoliitikale. Mis puudutab otsekontakte, siis seda oskavad ettevõtjad ise paremini kommeteerida

Aga ilmselt on teil tekkinud mingi ettekujutlus, mis Eesti kaubad võiks hiinlasi huvitada.

Meie poolelt vaadatuna ongi nende kontaktide arendamisel kõige olulisem see, et leiaksime nii suurel turul nagu Hiina oma nišid ja väljundid. Salvestil on tõsised huvid ja saan aru, et liigutakse konkreetselt juba edasi. Liviko juba Jaapanis on ning soovib minna edasi Hiinasse, Terel ja meie teistel piimatoodete tootjatel on pikemas perspektiivis kindlasti potentsiaali Hiina turul, kuna piimasaaduste tootmine on ju üks Eesti lipulaevu.

Miks Eesti põllumajanduskaubad siiski Hiinat huvitavad?

Usun, et Hiina on huvitatud mitmete riikide, sealhulga Eesti kaupadest. Aga ega hiinlased pole siin ainult sellepärast ka, et meelitada Eesti tooteid Hiina turule. Nad vaatavad ka põllumajanduse korraldust, maasuhteid. Hiina on teinud 20 aastaga tohutult kiire arengu põllumajanduslikus tootmises. Teame ju, et Hiinas on riigi roll väga suur põllumajanduse korraldamises ning küllap on ka neil huvi minna üle eraomandil põhinevale põllumajanduslikule tootmisele ja sellepärast nad vaatavad erinevaid lahendusi erinevates riikides. Eesti on kindlasti nende jaoks hea näide, sest oleme alles lähiminevikus läinud üle riiklikult tootmiselt erakapitalil põhinevale tootmisele. Ametlikel delegatsioonidel on suur huvi selle kogemuse vastu.

Hiina ametlikke delegatsioone huvitavad siis pigem Eesti teadmised ja kogemused kui kaubad ja investeeringud?

Jah, pigem nad ei oota meie kaupu, vaid teadmisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Neid huvitab, kuidas me oma tootearenguga tegeleme, kuidas toimib riigi ja erasktori koostöö. Ning selles mõttes on Eesti väiksus hea, et me oma kaubakogustega ei ohusta Hiina turgu. See kogus kaupa, mis Eesti võiks eksportida, on hiinlaste jaoks ülimalt väike, kuid meie jaoks suur võimalus. Seetõttu arvan, et huvid langevad kokku.

Kas Eesti on ka huvitatud Hiina põllumajandustoodete impordist või oleks pigem parem, kuid see ei tuleks kodumaiseid tootjaid ohustama?

Kui toidainetest rääkida, siis ega meil väga tihedat kaubavahetust Hiinaga pole. Ma Hiina puhul sellist ohtu küll väga ei näe, et see riik uputaks üle Eesti turu meile traditsiooniliste kaupadega, näiteks karruli, sealiha ja piimatoodetega. Need kaubad, mis Hiinast tuleks, oleks eksootilised ja täiendaks meie turgu.

Kas Hiina on huvitatud ka Eesti põllumajandussektorisse investeerimisest?

Raske öelda. Täna pole veel konkreetset huvi märganud, aga see võib areneda.

Palun prognoosige, kui palju kasvab Eesti ja Hiina kaubandus põllumajandustoodete alal järgneval 5 aastal.

Kindlasti on oodata kavu. Teame, et hiinlased on ka väljendanud huvi Eesti kui võimaliku transiidiriigi vastu ning kui transiit areneb, siis küllap läbi Tallinna Sadama ei hakka liikuma ainult energeetilised ressursid, vaid avaneb võimalus ka põllumajandustoodete transiidiks ja kaubavahetuseks. Nii et see sõltub ka transiidi arenemisest. Aga konkreetseid numbreid ei oska prognoosida.

Kas Eesti põllumajandustoodete ekspordi kasv Hiina tähendab siinsetele tarbijatele toidu kallinemist?

Sugugi ei pruugi tähendada. Praegu jah, kuna me ekspordime palju, siis see on surve siseturu hindade tõusuks. Aga see praegune eksport on tulnud väga lühikese aja jooksul ja kiiresti ning meie tootmisvõimsused ei ole tulnud sellele järgi, me ei suuda tooret piisavalt toota toidutööstuse jaoks jne. Aga kui see on alaline, pikema perspektiiviga võimalus, mille taga on koostöölepingud, siis suudame ka toorainetootmist piisavalt tõsta ning see annab võimaluse hindade alandamiseks. Teame, et meil on täna mitmes põllumajandussektori valdkonnas, just töötlevas tööstuses ja toidutööstuses, võimsusi rohkem, kui kasutame. Võiksime rohkem toota, see on nii piima- ja lihasektoris ning veel mitmes teises sektoris. Kui toodame suuremaid koguseid, siis see enamasti pigem tähendab efektiivsuse kavu ning selle kaudu ka tootmise omahinna alanemist. Nii et kui leiame eksprotturge, kuhu rohkem müüa, siis arvan, et see pikemas perspektiivis võiks avaldada survet toiduhindade langemiseks, mitte tõusuks.

Hiina ja Eesti põllumajandusministeeriumite vahel sõlmitud memorandumis on kirjas, et osapooled hakkavad korraldama regulaarseid kohtumisi. Kui sageli ja mis tasemel?

Reeglina kohtutakse kord aastas ministeeriumide juhtivspetsialistide tasemel ning ühel aastal ühes, teisel aastal teises riigis.

Kas regulaarselt hakkavad kohtuma ka äridelegatsioonid?

Ettevõtjate töörütm läheb selle lepingu raamest kindlasti välja, ettevõtjate koostöö hakkab juba otse toimuma. Aga kui ettevõtetel on vajadus ja huvi, siis neid kindlasti kaastakse delegatsioonidesse.

Kui Eesti põllumajandustootja on huvitatud koostööst Hiina ettevõtetega, siis mis peaks olema ta esimene samm selles suunas, kuhu pöörduda?

Võtta ühendust põllumajandusministeeriumi välisssuhete osakonnaga, millel on väga hea ülevaade kontaktidest nii Hiina kui teiste riikidega. Teine variant on Hiina saatkond, kus on ka info kontaktidest.

Teed Võrumaale!

2011-03-29

Võrumaa kodudesse viivad auklikud teed. Kevadel sulava lume ja jää alt nähtavale ilmuvad teed on talvest üsna palju kannatada saanud - külmumine ja paisumine lõhub teed sõltumata selle kattest. Võrumaal on palju teid ja seetõttu ka palju muret, sest iga inimene sõltub väiksemal või suuremal määral teedest ja nende sõidetavusest. Võrumaa teed on kehvas seisus - peateed, külateed ja ka tugiteed, mida ei tohi jätta unarusse, kuna need ühendavad omavahel kaht esimest ja linnasid.

Osa Võrumaa mustkattega teedest on ehitatud 40-50 aastat tagasi. Näiteks Mõniste-Ape tee Ape-poolne osa, Võru-Räpina tee lõik Kääpa sillast Pindi sillani, Antsla-Vaabina tee, Võru-Mõniste tee Mõnistest Saru lauatehaseni. Nendel lõikudel puudub dreenikiht ja katte alus-
ehitus. Mustkattega teede kasutuseaks peeti varem 12 aastat, see aeg on juba ammu möödas. Suur osa asfaltkattega teid on valminud 1966. aasta, mil Võrumaal hakati asfaltbetooni tootma ja 1990ndate alguse vahel ehk siis on umbes 20-45 aastat vanad. Asfaltkatte kasutuseaks peetakse 15 aastat - see aeg on tublisti ületatud.

Ka naabrite juurde viib auklik tee. Kehvas seisus on ka Võru-Rõuge-Luutsniku-Aluksne tee, nii Eesti Vabariigi kui ka Läti Vabariigi poolne tee osa, samuti Mõniste-Ape tee. Nende teede renoveerimise rahastamiseks oleks mõistlik rakendada INTERREG piiriülese koostöö programmi. Miks seda tehtud pole? Eesti Vabariigi üks peateedest Pihkva-Riia tee valmis aastal 1979, tänaseni on seda üksnes pindamise teel korras hoitud. Miks pole leitud kaubavahetuse seisukohast nii Eestile kui Võrumaale nii olulise tee renoveerimiseks raha riigieelarvest ega välistoetustest?

Teid on remonditud väga vähe. Alates 1990. aastatest on renoveeritud Võrumaal märkimisväärselt vähe tugimaanteid - ainult Võru-Põlva tee ja möödunud aastal ka Verijärve-Kubja teelõik. Viimasel paaril aastal on Võrumaa näpuotsaga teedele raha saanud.

Olen ise suutnud tuua Võrumaale raha Mõniste-Kuutsi tee ja Varstu vallas Vana-Roosa küla ja Lüütsepa küla kruusateede tolmuvabaks muutmiseks. Mu isa ei jõudnudki Mõniste-Kuutsi tee tolmuvabaks muutmisele raha eraldamist ära oodata, vaid läks maanteeametist enne pensionile. Samas seisis see lõik tema poolt märgituna aastaid teehoiukavas - vahendeid lihtsalt polnud -, nüüd sai see lõpuks tehtud.

Aga ega kruusateed ei olegi probleem - probleem on see, et inimesed peavad tolmu sisse hingama. Asulates tehakse kruusateedele tolmutõrjet - jõukamad Põhjamaad teevad seda ka asulavälistel kruusateedel. Eestis peaks tolmutõrjet tegema nii, et ükski riigitee ääres elav, oma kodu ja Eestimaad armastav inimene ei peaks tolmu sisse hingama.

Riik ei panusta teede korrastamisse

Teeseaduse järgi on riigiteede rahastamiseks ette nähtud 75 protsenti kütuse aktsiisimaksust ja kümme protsenti erimärgistusega kütuse planeeritud laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et eelarve vahendid, välistoetused ja teedevalitsuste omatulu kokku moodustavad kütuseaktsiisiga ettenähtud riigiteede rahastamise osa. Sellisel viisil koostatud eelarves kasutatakse kütuseaktsiisi laekumisest vabanenud vahendeid muudes valdkondades. Selliselt koostatud eelarve tõttu ongi riigiteed alarahastatud. Me oleme endale ise valinud targa Riigikogu ja valitsuse.

Omaette probleem on naastrehvide kasutamine ja seda nii pikal perioodil. Mullu ehitatud teekattesse Verijärve-Kubja lõigul on juba selle talvega tekkinud rööpad. Külmaga muutub bituumen rabedaks ja kistakse naastude poolt lahti - see värvibki hanged mustaks. Rööbastesse kogunev vihmavesi muudab liiklemise ohtlikuks soojal perioodil, külmast ajast rääkimata. Naastrehvidega teesse kulutatavaid rööpaid ei suudeta lihtsalt parandada. Rööbaste pindamisega saadakse ebaefektiivne tulemus, kulu sellele on aga suur.

Veel 21. sajandil on kolmes Lõuna-Eesti maakonnas pool riigiteedest kruusateed. Ilmselt on neid nii palju hajaasustuse tõttu. Inimesed elavad üksteisest võrdlemisi kaugel - 1000 ruutkilomeetri kohta on Valgamaal 546, Võrumaal 545 ja Põlvamaal 538 kilomeetrit teid. Võrdluseks on näiteks Ida-Virumaal 288 ja Harjumaal 375 kilomeetrit teid 1000 ruutkilomeetri kohta.

Naljaga pooleks - valitsusasutuste ja tööstuse Tallinnasse koondumise eeskujul võiks ka Eestimaa elanikud viia Tallinna elama - siis kaoks ka hajaasustus ja teid polekski tarvis. Nõukogude ajal sellega algust juba tehti, kui koondati elanikud taludest kolhoosikeskustesse kokku.

Rahva suurematesse keskustesse koondumine on jätkunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamisest. Alles viimasel ajal on märgata üksikute perede linnast maale kolimist. Linnast maale elama asuda soovijad kõnelevad kui ühest suust, et nad ei soovi muud, kui et nende koduni viiks sõidetav tee, olemas oleks elekter ja internet - ülejäänuga saame ise hakkama.

Riik peab appi tulema. Kasvõi sellega, et valitsus ütleb selge häälega välja, kus lõpeb Eesti riik. Kas selleks on kaardile märgitud piir või lõpeb Eesti Tallinnaga. Elamine Eestis väljaspool Tallinna eeldab korralikke teid.

Riigiteede rahastamine peab toimuma taas põhimõttel, kus 75 protsenti kütuseaktsiisiraha läheb puhtalt teedeehitusele ning sellele lisanduvad välistoetused ja riigi teedeettevõtete omatulu.

Ka kohalikel omavalitsustel peab jätkuma vahendeid teede hoolduseks. See tähendab, et riik peab võimaldama selleks rohkem vahendeid. Näiteks tänane olukord, kus lumerohke talve tagajärjel on teede hoolduseks eraldatud vahendid kulunud või otsakorral, ei ole omavalitsustel võimalik teostada suviseid hooldustöid.

Intervjuu: muret teeb inimeste suhtumine keskkonda

2011-03-04

IRL: muret teeb inimeste suhtumine keskkonda

•• Helir-Valdor Seeder, IRL-i valimisprogramm lubab täies mahus neljarajaliseks ehitada Tallinna-Tartu, Tallinna-Narva ja Tallinna-Pärnu maantee. Mis ajaks te selle kõik valmis saate?

Teeme seda jupikaupa. Kindlasti tuleb neljarajaline tee valmis ehitada Koseni. Aga aastaarvu, mis ajaks kõik valmis on, te minu käest ei saa. Öelda, et kõik need teed peavad neljarajalised olema teatud ajaks, näiteks aastaks 2040, ei ole tõsiselt võetav. Mõistlik on arendada neid lõikude kaupa, arvestades liiklustihedust.

•• Mis on Eesti olulisim keskkonnaprobleem?

Pole ühte suurt kindlat probleemi, mis oleks kõigi hädade alus. Enim muret teeb inimeste suhtumine. Me ei hinda puhast keskkonda piisavalt - see seisneb nii hoolimatus suhtumises jäätmete sorteerimisse kui ka selles, et lõputult palju sõidetakse mõttetuid sõite individuaal-autodega.

•• Kritiseerite mõttetuid auto-sõite, aga tahate ometi investeerida üüratult raha maanteedesse?

Mitte ainult. Peame oluliseks ka raudteeliikluse arendamist. Ka Rail Baltica projekti.

•• Kas Rail Baltica võiks kulgeda läbi Tartu või Pärnu?

Reaalseks peame Tartut, aga otsus tuleb langetada koostöös lõunanaabriga.

Postimees kirjutas äsja ideest taastada Haapsalu raudtee. Kas see ei ole kilplaslik: mõne aasta eest lasti raudtee üles võtta ja vanarauaks müüa, nüüd räägitakse taastamisest?

Selle kohta peaks küsima Reformierakonnalt. IRL ei ole otsustanud raudteed erastada ja seejärel tagasi osta. Aga jah, infrastruktuuripoliitika peab olema järjepidev. Vastandlikud otsused ei ole eriti kasulikud.

•• Kas Haapsalu raudtee oleks mõttekas taastada? Teie erakonnakaaslane Tõnis Palts räägib sellest.

Paljud inimesed erakonnas mõtlevad iseseisvalt. Aga otsus peab tuginema põhjalikul ana-lüüsil ja olema kooskõlas rahaliste võimalustega.

•• Kas raudtee ülesvõtmiseks võimaluse loomine tugines põhjalikule analüüsile?

Miks te seda minult küsite? Ju tol ajal ei olnud raudtee haldamine ja hooldamine omanikule jõukohane. Selliseid lõike on veel, Pärnu-Mõisaküla on ju samamoodi üles võetud.

•• Sotsid tahaksid minna täielikult üle taastuvenergiale. Mida teie sellest arvate?

Meie nii resoluutsed ei ole. Peame edasi arendama põlevkivi-energeetikat. Ma ei usu, et taastuvenergiaga on mõistlik tagada sada protsenti vajadusest.

•• Lääne-Euroopas pannakse seisma uute kivisöejaamade ehitusi. Kas 2050. aastal tehakse Eestis veel elektrit põlevkivist?

Ma ei arva, et nii suures mahus. Aga lähikümnenditel on põlevkivielekter siiski konkurentsi- ja eluvõimeline.

•• Kas teie usute inimese põhjustatud kliimasoojenemisse?

(Naerab.) Minus valitseb selles küsimuses meeltesegadus. Olen lugenud eri ekspertide, teadlaste arvamusi ja polegi aru saanud, kas kliima soojeneb, jaheneb või toimub tsükliline areng.

•• Valijakompassis ütleb IRL, et toetab Eesti tuumajaama. Miks?

Nii see päris ei ole. Selle teemaga peaks tegelema, uurima võimalusi rahvusvahelises koostöös.

•• Kas teid põllumajandusministrina rõõmustab toidukaupade hinna tõus?

Ei. Viimastel aastatel on toidu hinnad tugevalt kõikunud. Aastal 2007 tõusid, 2008 ja 2009 langesid, nüüd on taas tõusnud. Põllumees selle üle ei rõõmusta, sest ta teab, et järsule tõusule järgneb järsk langus. Põllumees vajab stabiilsust ja pikaajalisi lepinguid. Kui teravilja hinnad on laes, on raskes seisus sea- ja linnuliha tootjad. Hetkeline hinnatõus põllumeest rõõmsaks ei tee.

•• Kaua see hinnatõus veel jätkub?

Eelmine põllumajandusaasta oli halb. Kui nüüd tuleb soodne aasta, siis langevad teravilja ja seeläbi ka teised toidu hinnad. Aga pikas perspektiivis hinnad tõusevad. Rahvaarv Maal kasvab. Aasias tõuseb elatustase - taimse toidu asemel süüakse rohkem piima, võid, liha, mune. Ka põllumajandustootmiseks sobiv maa väheneb maailmas kõrbestumise tagajärjel. Eestis on põllumajandusmaa kogus küll kasvanud. Aastal 2004 oli seda natuke üle 800 000 hektari, tänaseks juba 870 000 hektarit.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Riik toetab Lõuna-Mulgimaa arengut

2011-02-25

Maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, parendamaks elutingimusi valdades ja väikelinnades ning tagamaks seeläbi tasakaalustatud areng kogu Eestimaal, on valitsusse kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks.

Suurimad riigipoolsed investeeringud Lõuna-Mulgimaale on viimastel aastatel tehtud koolimajadesse. Abja gümnaasiumile on riigi toel ehitatud uus õppekorpus, mis on võimaldanud tuua kõikide tundide läbiviimise ühte koolimajja. Uude õppekorpusesse on kavandatud tulevikus ka spordikompleksi rajamine. Mõisaküla koolis on riigi abiga renoveeritud riietehoiuruumid ja tööõpetuseklassid. Halliste põhikool on saanud riigi toel endale uue võimla.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Ülemaailmse majanduskriisi tõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski on suudetud viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem. Abja valda on riik toetanud teedeehitamisel: uue mustkatte on saanud Veelikse -Laatre tee ja kevadel jätkub Kamara- Räägu teelõigu ehitus. Hallistesse on riigi abiga rajatud uus tänavavalgustus.

Teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ning arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Isamaa ja Res Publica Liit kavatseb jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Selleks et inimestel oleks võimalus leida endale erinevaid kasulikke vaba aja veetmise võimalusi, on oluline kohalike kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimine ja arendamine. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade eest korda teha ka suure osa Lõuna-Mulgimaa kultuuriobjekte ja spordirajatisi.

Abja vallas on külaarengu meetme toel ja kohalikke kodanikeühenduste algatusel renoveeritud Penuja külamaja ja Kamara seltsimaja. Halliste vallas on Halliste, Kaarli ja Uue-Kariste rahvamajade ning Vana-Kariste seltsimaja renoveerimist selle meetme kaudu toetatud.

Mõisakülas on renoveeritud luterliku kiriku välisfassaad ja kontsertsaal. Nelipühi kiriku juurde on rajatud mänguväljak koos rularaja ja kiikedega. Heaks on kiidetud Mõisaküla laululava ja Vana-Kariste seltsimaja rekonstrueerimise projektid. Töödega tehakse algust kevadel.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on Abja Spordiklubi eestvedamisel rajatud Abja tervise- ja suusarajale valgustus ning suuradade tegemiseks on ostetud mootorsaan ja jäljefreesija. Halliste Spordiklubi eestvõttel on valminud jõusaal ja laste mänguväljakud. Riik on toetanud Abjas Baasi järve korrastamist ja selle juurde suplusranna rajamist.

Euroopa Liidu vahendeid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ja moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning koostatud projekte ellu rakendama.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Toetame maaelu edendamist

2011-02-21

Maaelu edendamine ja regionaalpoliitika on olnud Isamaa ja Res Publica Liidu ja kogu valitsuse üks suuremaid prioriteete. Hoolimata majanduskriisist ja sellest tingitud riigieelarve kärpimisest on valitsus viimastel aastatel suurendanud regionaalseid investeeringuid.

Põllumajandusministeeriumi kaudu on toetatud ka Viiratsi valla mittetulundusühinguid. Eesmärk on edendada haridus- ja kultuurielu ning kohalikke sportimisvõimalusi. Külaelu arendamise ja LEADER- meetme abil on ehitatud Valma külamaja ning toetatud Tusti küla püsiviitade valmistamist ja paigaldamist, Viiratsi laululava ja Uusna spordiplatsi ehitamist. Viiratsi Spordiklubi on saanud toetust spordiinventari hankimiseks jne.

Võrreldes naabervaldadega on Viiratsi valla mittetulundusühingute esitatud taotluste arv tagasihoidlikum. Seega on nendel arenguruumi. Euroraha saab investeerida sinna ja kodanikuühiskonda arendada ikka seal, kus kohalikud elanikud on moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ja toetusraha kasutama. Sestap julgustan kohalikke inimesi senisest aktiivsemalt mõtlema, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel arendada ja paremaks muuta, ning julgesti vastavaid taotlusi esitama. Kindlasti väärivad Viiratsi valla kodanikualgatused ka edaspidi toetamist.

Eriti oluline on arendada kohalikke haridusvõimalusi. Kohalike omavalitsuste investeeringute toetuse kaudu on lõpetatud Kalmetu kooli remont. Riik rahastab Vana-Võidus asuva ühendatud kutsekeskkooli laiaulatuslikku arendamist ning tänaseks on see otsus tehtud. Ja uus õpilaskodu on valmis. Järgmiste aastate jooksul ehitatakse uued õppehooned ning korrastatakse haljasalad ning kõnniteed.

Kutsekeskkooli arendamine Vana-Võidus on suure regionaalpoliitilise tähtsusega ettevõtmine. Sellega luuakse töökohti kohalikele elanikele ja tuuakse Viiratsi valda õpihimulisi noori.

Viimase valitsusaja jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud rohkem teid kui kunagi varem. Rahastamisotsuse on saanud ka Tartu-Viljandi maantee ehitus, mis toob kaasa tulevikus võimaluse liikuda jala turvaliselt Viiratsi alevikust Viljandisse ning kergliiklustee kaudu Viiratsist Vana-Võidu lähistele.

Hea kaaskodanik! Kui toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad Viljandimaa arendamist ja suurenevaid regionaalseid investeeringuid maale. Sellega saame kujundada oma elukeskkonda nii endale kui oma lastele.

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Paistu valla arengut

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks on maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, et parendada elutingimusi väikevaldades ja tagada seeläbi kogu Eestimaa tasakaalustatud areng.

Riigi suurimaks investeeringuks Paistu valda oli Holstre-Polli tervisekeskuse ehitamise toetamine. Tegemist on Lõuna-Eesti ühe olulise spordikeskusega, mis pakub ideaalseid treeningu- ja puhkamisvõimalusi nii tervisesportlastele kui ka proffidele. Järgnevalt on kavas tervisekeskuse spordiväljakute uuendamine ja leiame, et riik peaks ka seda ettevõtmist toetama.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Meie käesolev valitsemisperiood langes kokku ülemaailmse majanduskriisiga, mistõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski suutsime viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem.

Korda on tehtud Võhma - Põltsamaa, Kolga-Jaani - Põltsamaa ja Vastemõisa - Suure-Jaani ülemaakonnalise tähtsusega teed. Ka Paistu valda on riik toetanud teedeehitamisel, uue kergkatte alla on viidud Sultsi - Paistu ning Paistu - Holstre teed. Samuti tehti riigi toel korda Paistu asulasisene tee koos kõnniteedega.

Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ja arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Kavatseme jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Peame oluliseks küla seltsi- ja kulutuurimajade renoveerimist ja arendamist, et kohalikel oleks võimalus tegeleda kultuuri edendamisega ja leida muid vaba aja veetmise võimalusi. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade toel renoveerida kümneid Eesti küla seltsi- ja kultuurimajasid.

Tunnustust tuleb avaldada Pereseltsile Paistel ja Holstre Pere Seltsile, kelle tegevuse tulemusena on külaarengu meetme investeeringud jõudnud Paistu valda. Kui varem oli selle meetme toel korda tehtud Paistu külmaja, siis nüüd sai renoveeritud ka Holstre külamaja-käsitöökoda. Tervitatav on, et seal avatakse taas kauplus ja vajalike sisseostude tegemiseks ei pea enam mujale sõitma.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on MTÜ Kondi eestvedamisel rajatud Kondi külla spordi- ja mänguväljak ning Pereselts Paistel eestvedamisel ehitatud Paistu puitpõrandaga korvpalliplats, mida kasutatakse ka kultuuriürituste vabaõhulavana.

Lisaks külaarengu meetmele on Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel rakendatud ka LEADER meede, mille kaudu on samuti Euroopa Liidu vahenditest toetatud mitmeid Paistu mittetulundus- ja äriühingute ettevõtmisi. Sealhulgas Paistu monumendipargi rajamist, mille käigus Vabadussõja monumendi ümbruse heinamaale rajati 120 elupuuga park ja Paistu kooli juurde avaliku väikelaste mänguväljaku ehitamist.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Viljandimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Helir-Valdor Seeder: meie veel kohti ei jaga

2011-02-16

Isamaa ja Res Publica Liidu esinumber Viljandimaal Helir-Valdor Seeder peab tähtsaks, et saadik oleks oma valimisringkonnaga igapäevaelus seotud.

Helir-Valdor Seeder, erakondade tegemisi jälgitakse praegu hoolikalt. Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) puhul on kõmu tekitanud erakondliku kuuluvusega nõunike ametikohad, mida väidetavalt kasutati valimiste eel parteiasjade ajamiseks.

See oli ilmselgelt otsitud teema, sest need inimesed, kellest ajakirjanduses on juttu olnud, on ametikohtadele asunud pika perioodi vältel igaüks ise ajal ja kindlasti pole nende palkamine olnud seotud valimisteks valmistumisega. Küll aga torkab silma, et sellekohast infot on kogutud kaua. Kuu enne valimisi teema avalikkuse ette toomine näitab, et tegu on läbimõeldud aktsiooniga.

Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et parteide liikmete riigiametitesse paigutamine pole probleem. Seda on ette tulnud Eesti poliitikas algusest peale, seda on ka teistes riikides. Kõige parem on nimetatud nähtuse vastu võidelda avaliku tähelepanu ja hukkamõistu kaudu.

Kas te mõistate kõnealusel juhul hukka ka IRL-i?

Ei, sest kõnealuse loo puhul polnud paljud näited üldse asjakohased. Inimesed olid asunud tööle konkursi korras, järgides kõiki häid tavasid. Ei saa ju pädevat inimest karistada üksnes erakondliku kuuluvuse pärast. Tõenäoliselt on ka taunimisväärseid juhtumeid, kuid need on vaja eraldi välja selgitada.

Minu arvates ei tule hukka mõista seda, kui erakonna liikmeid võetakse tööle ametnike ja spetsialistidena, vaid seda, kui neid paigutatakse Eesti riigi avalikus teenistuses väga kaalukatele, ent neutraalsust eeldavatele kohtadele. Toon mõne näite: Eesti Panga president, rahvusringhäälingu juht ja riigikohtu esimees. Need positsioonid on väga suure mõjuga. Ma oleksin hea meelega näinud, et ajakirjandus oleks üles kerkinud teemat arendanud märksa laiemalt ja analüütilisemalt.

Juhtumile hinnangut andes torkas silma, et IRL ei ole sugugi ühte meelt. Kõrvalt vaadates tundub, et erakond on sisemiselt killustunud.

Erakond, kus on üle 9000 liikme, ei saagi olla monoliitne. Parteile, isegi väiksele, oleks tohutu õnnetus, kui kõik mõtleksid ühtmoodi. Kindlasti ei ole meil ainuotsustavat keskset juhtimist ja üht suurt juhti. See on üks IRL-i suuremaid tugevusi, aga ka erinevusi teiste Eesti parteidega võrreldes. Eri vaated muidugi rikastavad organisatsiooni, ent paratamatult toovad need kaasa ka pingeid.

Mina eelistan teadlikult sellist erakonda, kus mul on võimalik kaasa rääkida ja jääda erakonna esimehe või peasekretäriga eriarvamusele.

Olete mõnigi kord jäänud eriarvamusele ka valitsuses. Millised teie seisukohad on olnud kõige mõjukamad?

Tähtsates küsimustes on valitsus jõudnud alati üksmeelele. Küll aga on väiksemates asjades tulnud mul aeg-ajalt oma eriarvamust kaitsta. Julgen öelda, et tulemuslikult, sest üldjuhul on sellega ka arvestatud: kas on otsus tegemata jäänud või on leitud kompromisslahendus.

Oma valitsusalast tuleb meelde mitu teemat. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtja vara ehk talu tasuta üleandmine järglastele. Algul tekitas see justiits- ja rahandusministeeriumiga palju vaidlusi. Lõpuks õnnestus see siiski seadusena vastu võtta.

Või siis praegu aktuaalne väiketanklate teema. Vedelkütuseseaduse alal oli minul rahandusministriga väga suuri eriarvamusi. Ehkki ka see kava, mis on nüüd laual, pole kaugeltki veel mõistlik, on astutud juba arvestatav samm kompromissi suunas.

Näiteid saab tuua ka eelarve- ja maksupoliitikast. On selliseidki asju, mille suhtes pole valitsuskabinetis olnud konsensust, ent koalitsioon on otsustatud häälteenamusega. Näiteks olin vastu erimärgistusega kütuse aktsiisi tõstmisele eelmise aasta algul ja seetõttu valitsus seda ettepanekut ei teinudki. See esitati alles hiljem riigikogus.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles hiljuti «Sakalale», et kahest poolikust ministrist saaks kokku ühe terve, pidades silmas Reformierakonna kava liita põllumajandusministeerium ja siseministeeriumi regionaalpoliitika valdkonnad üheks institutsiooniks.

Mehaaniline liitmine on tobedus, mida Eesti riigis ei tule kunagi. Küll aga peaks ümber korraldama regionaalministri institutsiooni. Olen sellest rääkinud, ka ajakirjanduses, juba ligi kaks aastat tagasi. Maaeluministeeriumi loomine pole mingi uus idee.

Läbimõtlematu pookimine soovitud tulemust ei anna. Praegu tegeleb regionaalminister väga paljude valdkondadega, mis põllumajanduministeeriumiga kuidagi ei haaku: usuasjad, kodanikuühiskond laiemalt, perekonnaseisutoimingud, infotehnoloogia ja muud teemad, mida pole mõistlik põllumajandusministeeriumisse tuua.

Me saame rääkida vaid neist valdkondadest, mis puudutavad regionaalraha ja -programme ning maaelu arengukava. Need tuleks tõesti põllumajandusministeeriumiga liita. Mitte et me tunneks, nagu oleks meie volitused väikesed või tööd vähe, vaid see on otstarbekas ja väldib dubleerimist.

Tulles Jürgen Ligi mõtteavalduse juurde, siis mulle tundub, et sellest kumab läbi rahandusministeeriumi soov saada suuremat võimu. See taotlus on ennast aeg-ajalt ikka tunda andnud, sõltumata sellest, kes on olnud rahandusminister.

Mainitud ametikohal on valitsuses ju eelkõige statist-raamatupidaja, kes jälgib maksude laekumist ja inflatsiooni, kannab valitsusele ette ning teeb algebrat. Paraku pole raha lugemine olulise poliitika tegemine, seda on hoopis raha jagamine. Olen varemgi tajunud rahandusministrite poolt teatud kadedust teiste, poliitikat kujundavate ministeeriumide suhtes.

Kui erakonnal on edu ja teil võimalus avaneb, kas jätkate põllumajandusministrina?

Meil ei ole kombeks jagada portfelle enne valimisi. Kui pakkumine tehakse, eks ma siis kaalu. Põllumajandusministrina on mul pooleli plaane, mille lõpetamises tahaksin küll kaasa rääkida.

Kui oluline on kandidaadi seotus ringkonnaga?

Ei tohiks vastandada riiklikku mõtlemist regionaalsele. Riigikogu liikmel peab olema mõlemat. Ta peab kindlasti tundma kohalikke olusid ja probleeme, et hakata seisma oma piirkonna spetsiifiliste huvide eest, mis ei ole valla või linna tasandil lahendatavad.

Sama toetab selgelt ka meie valimisseadus, mis on sätestanud valimised ringkondades.

Samuti ei tohi piirduda ainult kohalike huvide kaitsmise ja halvas mõttes kolkapatriotismiga. Riiki tuleb näha tervikuna, ka rahvusvahelises kontekstis.

Mina ei usu, et Järva- ja Viljandimaal napib inimesi, kes on võimelised neile nõuetele vastama. Olen veendunud, et viljandimaalastel oleks mõttekas valida kandidaat, kes ei ole üksnes siit pärit, vaid on oma kodu ja pere kaudu igapäevaselt paikkonnaga seotud ja sõltub kohalikust elust.

Millised on Viljandimaa spetsiifilised probleemid, mis kõige pakilisemalt Toompea sekkumist ootavad?

Meie eripära on see, et oleme endine põllumajanduspiirkond, mida on aastakümneid arendatud ainult nimetatud suunas. Olime keskendunud põllumajanduslikule tootmisele ja saaduste ümbertöötamisele. Tänu põllumajanduse arengule, mida küll ekslikult mõnikord taandarenguks peetakse, on lihtsat musta käsitsitööd jäänud järjest vähemaks. Oleme jõudnud olukorda, kus maaviljeluses ja loomakasvatuses leiab tööd vaid kümme protsenti elanikkonnast. Ülejäänud peavad hakkama tegelema millegi muuga.

Paraku pole meil turismi arendamiseks nii head võimalust, nagu on saartel, Kagu-Eestis, Pärnus ja Tallinnas. Sellest lähtudes on meie spetsiifiline probleem töökohtade loomine.

Teine asjaolu on see, et oleme ajalooliselt olnud ikka kaldu kultuuri poole. Meil on vana ja väärikas teater, kultuuriakadeemia, nukuteater ja veel väga palju kultuuriasutusi. See kõik on hea, ent sel on ka varjupool.

Kui tavaliselt räägitakse asumite monofunktsionaalsusest, pidades silmas suuri tööstusi, millest paikkond liialt sõltub, siis Viljandi kontekstis on ebaproportsionaalselt palju kultuuri ning liiga vähe tootmist ja ettevõtlust, et seda ülal pidada. Kultuur, liiatigi rahvakultuur ei ole nähtus, mida õnnestub väga kasumlikult müüa.

Kultuuri poole kaldu paikkonna spetsiifika ongi see, et ta peab üleval püsima toetuste ja riigi abi najal. Kui tahame, et meie areng jätkuks, tuleb seda Toompeal selgitada.

Muidugi on ka asustusega seotud mured. Oleme juba ajaloolis-geograafiliselt ühelt poolt Soomaa ja teisalt Võrtsjärvega ära lõigatud saareke: Pärnu ja Tartu poole meie asustused ei laiene ning rahvas liigubki Viljandi poole.

Veel tuleb mängu see, et nõukogude aja pärandina saime kaasa suhteliselt halvasti arenenud teedevõrgu: toona oli meie maakonnas riigiteedest mustkattega 30 protsenti, samal ajal kui Lääne-Virumaal oli see protsent 100. Järelikult peame regionaalpoliitikas arvestama, et selle mahajäämuse vähendamine vajab ressursse.

Need on probleemid, mida meie esindaja peab väga hästi teadma, kui Toompeal arutatakse näiteks teede arengukava, kultuuripoliitikat või riigieelarvet.

Räägime IRL-i programmist.

Tuleb alustada põhjustest. Miks inimesed Viljandimaalt ja Eestist lahkuvad? Nad lähevad kas tööle või õppima. Siit ka lahendused, mis on meile programmiliselt kõige tähtsamad: peame võimaldama inimestel leida töö, mis pakub neile elatist ja eneseteostust. See tähendab ettevõtluskeskkonna loomist ja hariduse edendamist mitte üksnes tasuta kõrgharidust silmas pidades, vaid vaadates ka põhihariduse peale.

Kolmas teema on demograafiline olukord. Emapension on just selle parandamiseks. Heidetakse ette, et raha vajaks noored pered nüüd ja kohe. Tegelikult tuleb näha laiemalt: emapension kujundab hoiakut. Tööturult eemale jäävad vanemad teavad, et nende pension ei kannata lapsele pühendatud aastate tõttu ja see annab kindlustunde praegu, mitte kauges tulevikus.

Neljas teema on toimetulek. See puudutab kodukulusid eluasemelaenu intressidest kuni kommunaalmakseteni. See on terve kompleks, millega peame tegelema, hoolimata sellest, kas inimesed on jäänud hätta oma rumaluse, Rootsi pankade või riigi buumiaegse poliitika pärast. Oleks nukker, kui üks põlvkond jätab lapsed sünnitamata seetõttu, et nad on oma eluaseme orjad. Siin peab avalik võim kindlasti appi tulema.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Intervjuu: Kuidas kavatsevad parteid toetada ettevõtlikke inimesi?

2011-02-03

Kuidas kavatsete soodustada meie siseturu arengut ja väiketootjaid, eriti talunikke?

Arendame ühistegevust ja nõuandeteenistust ning tagame abikaasadele võrdsed sotsiaalsed tagatised, jätkame talude juriidiliste probleemide lahendamist. Vähene bürokraatia, lihtne asjaajamine ja vanade ELi liikmesriikidega võrdsed põllumajandustoetused. Peame jätkama talude erimeetmetega nagu noortaluniku ja asendustaluniku meetmed.

Mida peaks riik tegema, et soodustada ettevõtlike inimeste eneseteostust?

Suunama toetused eelkõige innovaatilistele kasvuettevõtetele ja
eksportööridele. Langetama kõrgeid tööjõumakse. Seadma sotsiaalmaksule ülempiiri, et oleks rohkem kõrgepalgalisi töökohti, alandama töötuskindlustuse makset. Tööandjad peavad saama erisoodustusmaksuta teha sissemakseid töötaja pensionikindlustusse, tasuda täiendava ravikindlustuse eest ja töötajaid koolitada.

Kuidas on elluviidav presidendi algatus "Talendid koju!"?

Eesti peab olema maa, kus on kindel elada - kus väärtustatakse nii laste sünnitamist kui ka kasvatamist, kus iga laps võib saada maailmatasemel hariduse, kus on suudetud säilitada ja edendada muust maailmast erinevat ja ainulaadset keskkonda, olgu selleks siis loodus või eesti keel ja kultuur. Avatuse ja rahvusluse ühendamisel saamegi Eesti, kus tahame vanaks saada.

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Võhma ning Kõo haridus- ja kultuurielu edendamist

2011-01-27

Kuigi meie praegune valitsusperiood sattus kokku üleilmse majanduskriisiga, mis tõi paratamatusena kaasa üleüldise kulude kärpimise, on riik Isamaa ja Res Publica Liidu initsiatiivil jätkuvalt suurendanud regionaalseid investeeringuid ning muuhulgas märkimisväärselt toetanud Võhma linna ja Kõo valla haridus- ning kultuurielu edendamist ja kohalike sportimisvõimaluste arendamist.

Võhma Gümnaasiumi uue spordihoone rajamist toetas riik enam kui 5 miljoni krooniga. Uue hoone suures saalis on võimalik harrastada erinevaid pallimänge. Lisaks on olemas maadlussaal, jõutrennivõimalused ning kaasaegsed riietus- ja pesuruumid. Spordihoone ei ole mõeldud kasutamiseks üksnes kooliõpilastele, vaid kõigile Võhma ja ümbruskonna spordihuvilistele. Lisaks on Võhma linnas riigi toel välja ehitatud lasteaia uus mänguväljak ja piirdeaed.

Üle 5 miljoni krooniga on riik toetanud ka Kõo vallas asuva Kirivere Põhikooli renoveerimist. Kooliruumid said uued põrandad ja paigaldati uued aknad. Omaaegne ahiküte asendati kaasaaegse kesküttesüsteemiga ning soojustati koolimaja. Sellega on loodud tänapäevased tingimused hariduse omandamiseks just kohalikus koolimajas.

Lisaks on LEADER meetme kaudu Põllumajandusministeerium toetanud mitmeid kohalikke algatusi. Näiteks on Koksvere Seltsimaja saanud endale riigi toel uue katuse, aknad ning teostatud on mitmeid sisetöid, sealhulgas paigaldati saali uus põrand. Külaarengu meetme kaudu on toetatud Pilistvere rahvamaja renoveerimist ja sealseid haljastustöid.

Isamaa ja Res Publica Liidu viimase valitsusperioodi jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud teid rohkem kui kunagi varem. Korda on tehtud ka mitmed Võhma ja Kõo valla teed, nagu näiteks Võhma-Põltsamaa teelõik kuni Arussaareni ja Pilistvere-Arkma tee. Ehitatud on jalakäijate tee Kõost Kirivere Põhikoolini.

Isamaa ja Res Publica Liidu prioriteediks on jätkuvalt regionaalsete investeeringute suurendamine ning seeläbi maaelu ja väikelinnade arengu toetamine. Eriti oluliseks peame kohalike haridusvõimaluste säilitamist ja arendamist ning kohalike transpordivõimeluste parendamist.

Intervjuu: Seeder: söögile kulub neljandik tuludest

2011-01-19

Eesti inimene kulutab oma sissetulekustest toidule ja mittealkohoolsetel jookidele keskmiselt 25 protsenti, kuid veel 1996. aastal oli sama näitaja aga 41 protsenti, selgus lugejate intervjuust põllumajandusminister Helir-Valdor Seederiga.

Olete teinud põllumajandussektoris veterinaar- ja toiduameti ühendamise, põllumajandusameti loomise, PRIA reformi ja e-PRIA käivitamise. Kas jätkaksite põllumajandusministrina ka uues valitsuses ja kui jah, siis kas oleks veel midagi sektoris reformida? Millisel seisukohal olete Saku ja Jõgeva instituutide ühendamisel? Miks te pole kinni pannud Lääne-Virumaa toidulaborit, kui Tartus on kogu Eestis vajadustele vastav labor väljaarendatud?

Ümberkorraldamist vajavad veel mitmed tugiteenused nagu IT ja raamatupidamine ning e-PRIA lõplik käivitamine on suur töö.

Teadusasutused vajavad oma potentsiaali paremaks ärakasutamiseks kindlasti tõhusamat koostööd. Oleme seda korduvalt arutanud, kuid seni on asutuste endi valmisolek süvendatud koostööks olnud tagasihoidlik. Kindlasti jätkame paremate lahenduste otsimist.

Lääne-Virumaa labori sulgemise ettepanek oli arutlusel kolm aastat tagasi. Korraldasime toona labori töö ümber nii, et sinna jäi minimaalselt vajalik töömaht ning hetkel majandab laboratoorium ennast ära ja sulgemise plaane ei ole.

Seadustasite FIE-dest talunike tarvis vara tasuta pärimise isalt pojale. Kas on veel plaanis midagi talunike heaks teha? Miks peab kogu FIE tulu (sh kasum) olema maksustatav nii sotsiaal- kui ka tulumaksuga, kuid osaühingu puhul on omanikutulu maksustatav vaid tulumaksuga? Kas ei oleks mõistlikum seada ka siin sisse sotsiaalmaksulagi, et ka FIE-st talumehel tekiks soov välja võtta nö kasumit viisil, nagu seda Eestis üldistel alustel maksustatakse?

Isamaa ja Res Publica Liit toetab sotsiaalmaksule ülempiiri seadmist. Milline see piir saab olema see vajab täiendavat arutelu. Jätkame talu kui traditsioonilise põllumajandusüksuse probleemide lahendamist. Sealhulgas ühtlustame talus töötavate abikaasade sotsiaalsed garantiid. Edendame ühistegevust, mis on oluline just taludele. Viimasel kahel aastal on edukalt käivitunud ka põhitalunike asendamine puhkuse või haiguse korral asendustalunike poolt ning me kavatseme jätkata põhitalunike asendamise toetamist.

Kas Maaelu Edendamise Sihtasutust on põllumajandusministeeriumile vaja või võiks selle vabalt ühendada ka KREDEX-iga? Milline on teie seisukoht?

Oleme Kredexi ja MESi ühendamise ettepanekut arutatud vabariigi valitsuses ja ka riigikontrolliga. Seni on domineerinud arvamus, et MESi tegevus on Euroopa Liidu põllumajandusfondist antava riigiabi reeglitega seonduvalt spetsiifiline ning erineb oluliselt struktuurfondide ja teiste asutuste tööst. Eriline on ka Hoiulaenuühistute finantseerimise süsteem ning praktika- ja kutseõppeasutuste toetamine. Kaugemas tulevikus ei ole selle küsimuse juurde tagasipöördumine siiski välistatud.

Kas toetate põllumajandustootjate värvitud kütuse jätkamist või sooviksite üle minna üldisele kütusele, kus põllumeestele kütuseaktsiis kompenseeritaks? Miks hoiate täna kinni Ivari Padari ajal sisse seatud lollusest ja ujute vastuvoolu kogu maailmale?

Põllumajandusministeerium on juba kolme aasta eest teinud ettepaneku, et erimärgistatud diislikütuse süsteem tuleks asendada kaasaegsema elektroonilise arvestussüsteemiga. Selle juures ei ole vahet, kas tootjale oleks antud konkreetne kütusekvoot või toimuks tasaarveldamine nn maksukonto kaudu. Oleme kütuse mittevärvimise ettepanekut rahandusministeeriumile korduvalt esitanud, kuid seni ei ole see toetust leidnud. Keeruliseks teeb süsteemi muutmise tõik, et madalama aktsiisimääraga kütust saavad lisaks põllumeestele kasutada veel mitme eluvaldkonna esindajad.

Mille taha on jäänud Eestis saagikindlustuse loomine? Millist lahendust siin ise pooldate?

Eesti turg on väga väike ning kohustusliku saagikindlustussüsteemi loomisel jäävad riskid ja sellest tulenevalt ka kindlustuspreemiad väga suureks. Tootjale käib selline makse ülejõu ja kindlustusfirmade huvi süsteemi vastu on olematu. Selles olukorras on koostöös tootjatega jõutud järeldusele, et õigem on, kui põllumees kannab toetuste arvelt oma riskid ise.

Mis on saanud Eesti toidu programmist ja millised olid selle programmi tulemused? Kas on kavatsus seda programmi ka jätkata ja kui, siis miks?

Eesti toidu programmi rakendati aastatel 2006-2008 valitsuse kinnitatud programmina. Arengukava üldine eesmärk oli aidata kaardistada Eestis toidu tootmise, töötlemise, turustamise ja tarbimise olukorda, kujundada ja arendada Eesti toidu mainet, suurendada kodumaise toidu tarbimist ja tõsta tarbija teadlikkust.
Mõõdetavaid tulemusi on väga raske välja tuua. Siiski on mõõdetud nn Eestimaiste kaupade eelistamist, mis on püsinud kõrgena.

Praegusel hetkel kinnitatud riikliku programmi pole. Põllumajandusministeerium aga jätkab vastavalt eelarvelistele võimalustele Eesti toidu programmiliste eesmärkide elluviimist.

Ometi oleme Euroopa riikide tabelis oleme hinnataval 2. kohal. Seda küll mitte heas mõttes, vaid hinnatõusude võrdluses. Iga kord, kui kaubad kallinevad, laulate teie pööblile maailmaturu hindadest ja sellest et kõik on paratamatu ja maksta tuleb. Mul on siin tabel ees ja tahan teilt küsida: nt Slovakkias tõusid hinnad 1,3%, Saksamaal ainult 1,9%, Prantsusmaal 2% meie 5,4% vastu. Öelge, kas neid riike siis tõesti nn maailmaturu hinnad ei puudutanud?

Tabelis oleme Kreekaga ühel tasemel peaaegu, aga nt Kreeka pensionid on 1300 eurot ja rohkem meie 300 euro vastu. Kas teie + valitsus on samuti rahva seljataga ja salaja Kreekat teinud? Kui te nüüd võimule ei jää, siis võib ju see edumull hirmsa haisuga lõhkeda. Hirmu pole, kõik aus, eks?

Erinevalt Kreekast ei ole Eesti riik ülejõu elanud. Majanduskriisi ajal reageerisime kiiresti ja vähendasime riigi kulutusi, et säilitada riigieelarve tasakaal. Sellega oleme erinevalt näiteks Kreekast, Lätist ja teistest Euroopa Liidu mureriikidest vältinud suuri probleeme tulevikus.
Mis puudutab hinnatõusu, siis tuleb möönda, et mitmed ettevõtjad on euro tulekut ära kasutanud ka hindade tõstmiseks. Tarbijakaitseamet ja Konkurentsiamet tegelevad nende küsimustega.

Mis on saanud suhkrutrahvi vaidlustest, mis seisus need hetkel on nii Eesti kui Euroopa Kohtu instantsides? Kas on lootust, et suhkrutrahvi maksab kinni siiski selle tekitaja ja mitte maksumaksja? Kas on kavatsus esitada süüdistus endisele põllumajandusministrile, tänasele poliitikasse pürgivale sotsiaaldemokraadile Tiit Tammsaarele suhkrutrahvi maaletoomise eest? Miks ei ole tänaseni selle eest vastutusele võetud ühtegi ametnikku?

Nn suhkrutrahvidega seonduv jaguneb kaheks - riigi nõuded üleliigsete laovarude omanikele ja Eesti nõue Euroopa Komisjoni vastu.

Riigi ja ettevõtjate vaidlused on tänaseks erinevates kohtuastmetes ning ühtegi lõplikku otsust tehtud ei ole. Vahepeal on erinevad kohtud pöördunud tõlgenduste saamiseks ka Euroopa Kohtusse, kes on valdavalt asunud Eesti riigi poolele.

Ka Eesti riigi ja Euroopa Komisjoni vaidlus on endiselt Euroopa Kohtus, kus esimene otsus langetati Eesti kahjuks, kuid see kaevati edasi teise astmesse.

Rääkides ametnike või poliitikute vastutusest, siis tuleb silmas pidada, et olulised otsused olid kollegiaalsed ehk tehtud valitsuse poolt. Sestap saab siin rääkida poliitilisest vastutusest. Teemat on uurinud ka riigikontroll ja parlamendi riigieelarve kontrolli komisjon, kes konkreetsete isikute süülist tegevust ei tuvastanud. Oma osa on ka tol ajal vastuvõetud seadusel, mis on loonud mitmeti tõlgendatava olukorra.

Kas te oskate öelda, kui palju kulutab täna Eestis inimene keskmiselt oma sissetulekutest toidule? Kuidas on see tendents olnud ajas muutuv, võrreldes näiteks 2005, 2000. ja 1995. aastaga? Milline on Euroopa keskmine selles näitajas ja kas me võime öelda, et Eestis elatakse vaeselt?

Eesti inimene kulutab oma sissetulekustest toidule ja mittealkohoolsetel jookidele keskmiselt 25 protsenti - veel 1996. aastal oli sama näitaja aga 41 protsenti. Euroopa Liidu jõukamates riikides kulutab inimene toidule keskmisel kümmekond protsenti oma sissetulekust.

Kuidas olete rahul EPKK pääsukese märgiga, mida riik toetab ja Toiduliidu sinimustvalge päritolumärgiga, mida riik ei toeta? Kumba märki te ise rohkem poes jälgite ja kumb on teie arvates tõhusam toidumärk? Miks on endiselt nii, et poes müüakse "koorejäätist" või "plombiiri", mis on tegelikult tehtud piimapulbrist ja taimerasvast, aga mitte koorest, mis on aga nende definitsiooni järgi nii? Miks on endiselt müügil kohukesed, mis polegi tehtud kohupiimast? Miks on vorstid ja viinerid praktiliselt lihavabad, kuid neid nimetatakse endist viisi lihatoodeteks, ja mitte jahutoodeteks? Kas ministeeriumil on olemas seireprogrammid, mis seda jama võiks ka tuvastada?

Eestis on kasutusel suhteliselt palju märke. Kõik märgid on asjakohased ja vajalikud. Kuna Euroopa reeglid eeldavad, et teiste riikide tooteid ei halvustata ega ka oma rahvusriigi tooteid riigi rahadega ei reklaamita, siis pääsukese või sinimustvalget märki riik toetada ei saa. Eesti kodanikuna ise eelistan Eesti tooteid ning mul on välja kujunenud oma maitse-eelistused ja hoiakud.

Plombiir, Koorejäätis ja Regatt on koorejäätised ja tehtud naturaalsest koorest. See on kokkulepitud tootjate ja ametkondade esindajate vahel ning seni on kõik sellest ka kinni pidanud. Teiste jäätiste koostis reguleeritud ei ole ning need võivad sisaldada ka taimseid rasvu.

Sama puudutab ka kohukese nimetust. Tegu on ikka piimatootega, kus taimerasva ei tohi kasutada (kui siis vast vähesel määral on seda glasuuris mis kohukest katab). Taimerasva sisaldusega tooteid võib nimetada kohukese laadseteks toodeteks.

Viiner ja muude vorstitoodete juures on olulised märgistusreeglid, mille kohaselt tuleb koostisained välja tuua kahanevas järjekorras. Lisa sisaldus tuleb kohustuslikus korras aga märkida protsentidega. Aga valiku teeb iga tarbija ise ning seal võivad määravaks saada nii kvaliteet, lisa sisaldus kui ka hind. Kõik tooted peavad aga tarbijale olema ohutud ning selle ja teiste eeskirjade täitmist kontrollib veterinaar- ja toiduamet.

Põllumajandusministeerium jälgib hinda ja sortimenti ning samuti kasutatavat märgistust ja toodete nimetusi. Selleks kõigeks on olemas vastavad seireprogrammid ja lepingud.

Kuidas võivad mõjutada suured üleujutused Austraalias ja ka Ladina-Ameerikas toiduainete hindu Euroopas? Sõltub ju Euroopa turg suuresti nende piimatoodetest, lambalihast ja ka puuviljadest-teraviljast? Kas olete nõus, et Eestis on kõige haavatavam sektor maailmakaubandusele aiandussaadused? Mida on riigil kavatsus tulevikus teha, et hoida omamaiseid kurgi, tomati, köögivilja ja nt ka meetootjaid vähegi konkurentsis? Kas ministeerium seirab sissetoodavate aiandussaaduste kvaliteeti, ja kui, siis kuidas ja kust saab lugeda nende seirete tulemusi?

Igasugused looduse stiihiad mõjutavad nende regioonide toiduainete tootmist. Kindlasti on nende piirkondade üleujutuste mõju teravilja hinnale ja seda pigem suurenemise suunas. Piima hinda ei tohiks Austraalias toimuv meie poolt vaadates väga mõjutada, sest valdavalt toodab Euroopa Liit rohkem piima, kui ise ära tarbida suudab. Sellest tulenevalt peab piimatooteid viima kolmandatesse riikidesse.

Eestis on veel teisigi sektoreid mis on haavatavad - oma raskused on ka näiteks aiandussaaduste tootjatel. Kindlasti vaatab riik tuleviku toetuste juures üle võimalused toetada ja soodustada aiandussaaduste tootmist. Lisaks on loodud võimalused ulatuslikuks ühistegevuseks selles sektoris.

Mee tootmise osas nii suuri probleeme hetkel ei ole näha. Riik on rakendanud mesindussektori jaoks mitmeid arendusprogramme koostöös Euroopa Liiduga. Valdavalt on Eesti poodides müügil ka Eesti mesi.

Kui palju inimesi töötab meil põllumajanduses ja miks nende arv pidevalt väheneb? Tundub, et põllumajandus Eestis pole jätkusuutlik ja sureb järgnevatel aastatel põhimõtteliselt välja.

Põllumajanduslikus tootmises on hõivatud natuke alla kolme protsendi tööealisest elanikkonnast. Koos metsanduse ja kalandusega on hõivatud umbes neli protsenti. Põllumajanduses töötavate inimeste arv on vähenenud peaasjalikult tänu tehnika ja tehnoloogia arengule, mistõttu inimeste raske käsitöö osa on vähenenud ja üha rohkem töid tehakse ära moodsate masinatega. Põllumajandustootmine on muutunud tunduvalt efektiivsemaks, märgatavalt on paranenud kvaliteet ning tõusnud saagikus ja produktiivsus. See kõik näitab pigem just Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkust ja kuuldused Eesti põllumajanduse surmast on enneaegsed.

Kas 2011. aasta 1. jaanuarist tõsteti aktsiise, ajakirjandus ei räägi sellest midagi?

Käesolevast aastast ei ole aktsiise tõstetud, välja arvatud tubakaaktsiis, mida tõsteti varem kavandatud 20 protsendi asemel nüüd 10 protsenti.

Detsembri inflatsioon oli aastagusega võrreldes 5,4%, toiduainetel koguni kaks korda rohkem. Samas oli Lätis ja Leedus inflatsioon kaks korda madalam. Kui valitsuse arvates euro tulek ei mõjuta Eestis hinnatõusu, kas teevad siis seda aktsiisid?

Toiduainete hinnatõusu peamiseks põhjuseks on olnud hinnatõus maailmaturul. Paraku on osa ettevõtjaid kasutanud euro tulekut hinnatõusudeks. Ajakirjandus on juba täitnud oma tänuväärset rolli selliste hinnatõusude paljastajana ning riiklikud struktuurid - eelkõige tarbijakaitseamet ja konkurentsiamet on samuti asunud hinnatõusude vastu võitlema.

Teie ajal tehtud head asja ministrina? Ja kolm asja mis tahtsite teha, kuid jäid mingil põhjusel (põhjus ei ole oluline) tegemata.

Oma suuremateks õnnestumisteks loen:
1) Edukat õigusloomet maaelu korraldamise valdkonnas, näiteks FIEdele talu tulumaksuvaba pärandamise või muul viisil üleandmise võimaldamist ning FIEdele metsamüügi tulumaksusoodustuse kehtestamist, mille kohaselt on võimalik ühes kalendriaasaastas tulumaksuvabalt müüa ligi 3000 euro (kuni 45 000 krooni) ulatuses oma kinnisasjalt saadud metsamaterjali;
2) Põllumeestele pindalapõhiste toetuste senisest suuremas mahus ning ajaliselt varasemat väljamaksmist ning toetuste taotlemisel elektroonilise asjaajamise, sh e-PRIA, käivitamist;
3) Maaettevõtluses toimuva ühistegevuse senisest suuremat toetamist.
4) Äramärkimist väärivad ka edusammud välissuhtluses. Sõlmitud on mitmed koostöölepingud teiste riikidega, oleme andmas arenguabi erinevatele riikidele, eestlased koolitavad teiste riikide ametnikke, oleme loonud tingimused Eesti tõuloomade müümiseks nii itta, läände kui lõunasse jne.
Tegemata või lõpuni lahendamata on jäänud:
1) Taludega seonduvate probleemide juriidiline lahendamine, millega kavatsen kindlasti edasi tegelda.
2) Muutmata on jäänud erimärgistatud kütuse kasutamise süsteem, mille osas pean õigeks üleminekut elektroonilisele asjaajamisele ja pindalapõhistele soodustustele.
3) Jätkuvalt on kalanduse riiklik korraldamine jagatud Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel. Ei ole õnnestunud tuua kalanduse riikliku korraldamist Põllumajandusministeeriumi haldusalasse nii nagu see on peaaegu kõigis teistes EL liikmesriikides.

Kuidas on see võimalik, et Eestis on kaup kallim, kui näiteks Inglismaal. Ma ei räägi elektroonikast, riietest ega ka jalanõudest mis on palju odavam. Ma räägin põllumajanduskaupadest.

Üheks põhjuseks on see, et tegemist on suuremate turgudega, kus mastaabiefekt on suurema mõjuga. Lisaks on kindlasti tegu suurema saagikuse, produktiivsuse ja suuremate toetustega, mis omavad ka kindlasti hinnas oma osa.

Kui palju võiks teie hinnangul Eestis tõusta teravilja külvipind järgmise kahe aasta jooksul ja kui palju see võiks olla 10 aasta pärast (protsentides ja hektarites)?

Seda on raske hinnata, sest teravilja külvi mõjutab paljuski turusituatsioon. Põllumehed külvavad siis, kui saagi eest on lootust rohkem teenida ning madalamate hindade korral valitakse kasvatamiseks teised kultuurid. Liitumisjärgsetel aastatel on keskmiselt põllumajandusmaa kasutamine suurenenud 10 000 hektari võrra aastas ning osale sellest on külvatud just teravilja.

Kui suure osa põllumajandustoetusest maksab Eesti riik ja kui suur osa tuleb Euroopa Liidust?

Põllumajandusministeerium maksab põllumajanduse, maaelu ja kalanduse toetamiseks aastas umbes 256 miljonit eurot (4 miljardit krooni), millest veerand tuleb Eesti riigi rahakotist ja ülejäänud Euroopa Liidu vahenditest.

Millal ühtlustuvad euroliidus põllumajandustoetused vanades ja uutes riikides? Eestis on need alla 130 euro, kui Soomes on see kuskil 700 euro kanti hektarilt. Küttehinnad on juba praktiliselt ühtlustunud ja väetised on seal isegi odavamad.

Täielikku toetuste ühtlustumist ei toimu tõenäoliselt kunagi, sest toetuste põhjused ja tootjate kulud on liikmesriigiti väga erinevad. Aga kindlasti ei saa jätkuda ka tänane olukord, kus liikmesriigiti erinevad toetused kordades. Meenutuseks ütleksin siiski, et uute liikmete madalamad toetusmäärad on tingitud ELiga liitumise tingimustest ja need kehtivad selle eelarveperioodi ehk 2013. aasta lõpuni.

Alates järgmisest ELi eelarveperioodist toimub kindlasti toetuste ümbervaatamine võrdsustamise suunas. Loodetavasti saavutatakse järgmise eelarveperioodi jooksul põllumajandustootjate oluliselt võrdsem kohtlemine. Arutelud ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle on toimunud Euroopa Komisjonis ja põllumajandusministrite nõukogus alates 2008. aasta detsembrist ning Eesti seisab seal toetuste võrdsustamise eest. Õnneks oleme selleks leidnud liitlasi nii suurte kui väikeste riikide seast ja see lubab olla lootusrikas.

Põllumajandusministeerium toetab Karksi valla kultuuri- ja spordielu

2011-01-06

Põllumajandusministeerium on viimastel aastatel suunanud mitu miljonit Euroopa Liidu toetusraha Karksi valda eesmärgiga edendada kohalikku kultuurielu ning toetada ka valla sportimisvõimaluste arendamist. Rahastamine on toimunud kodanikeühenduste esitatud projektide kaudu.

Kesksel kohal on olnud Karksi külamaja renoveerimine. Põllumajandusministeeriumi vahendatud euroraha toel on majja rajatud uus keskküttesüsteem ning asendatud vana eterniitkatus kivikatusega. Nendele töödele kulus peaaegu 1,5 miljonit krooni. Järgmisena on plaanis renoveerida maja fassaad. Tahame seda ettevõtmist kindlasti toetada.

Karksi külamaja renoveerimisel on ka sümboolne tähendus. Karksi mõisa peahoone ehk siis härrastemaja on kahetsusväärselt hävinud. Karksi rahvas soovib, et tähtsuselt teine mõisaaegne hoone saaks muinsuskaitsenõudeid järgides korralikult korda tehtud. Külamaja renoveerimisel on ka praktiline otstarve, sest seal asuvad avalik raamatukogu ja internetipunkt ning korda tehtud majas on võimalik korraldada avalikke üritusi.

Toetatud on Sudiste külamaja renoveerimist. Sudiste Maanaiste Seltsi esitatud projektide rahastamisega on viimase paari aastaga külamajja ehitatud tualettruum ja ahi, vahetatud aknad ja sel suvel paigaldati hoonele Karksi valla kaasrahastamisega uus katus. Külamajas on ruumi kohaliku maanaiste seltsi tegevuseks ja piirkonna rahvas saab seal koos käia. Külamajas asub ka avalik internetipunkt ja seal laenutatakse raamatuid.

Karksi valla sportimisvõimaluste arendamiseks otsustati läinud aastal eraldada üle 600 000 krooni Sokaoru terviseraja taastamiseks ning rajamasina ostmiseks. Juba sellest talvest alates on tervisesportlastel ja teistel huvilistel võimalik spordirada kasutada.

Samuti on otsustatud toetada Polli külaplatsi rajamist imekauni Kutsiku järve äärde. Külaplatsile ehitatakse külakiik ja rajatakse võrkpalliplats. Kohalikule noorteklubile Loovus on ette nähtud toetussummad spordivahendite ostmiseks.

Toetusi pole siiski jagatud üksnes kultuuri- ja spordiobjektidele. Karksi-Nuia Aianduse ja Mesinduse Seltsile eraldatud toetuse eest osteti 14 Karksi naise rahvariiete komplekti, mida rühma tantsijad kandsid Mulgi laulupeol, Viljandimaa virredel, meefestivalil ja teistel rahvuslikel üritustel.

On ütlematagi selge, et eurorahasid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ning on moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning toetusraha kasutama. Sestap julgustan kohalikke inimesi senisest aktiivsemalt mõtlema, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel arendada ja parendada, ning julgesti vastavaid taotlusi esitama. Leian, et Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus toetamist.

Peatselt lõppev aasta tõi endaga kaasa korda- ja edasiminekuid

2010-12-18

Kas ei saaks muuta seadusi nii, et FIE saaks avansilise sotsiaalmaksu tasumise korral iga tööaasta eest ka ühe aasta pensionistaaži? Praegu saab ta staaži ainult 0,3 aastat.

Sotsiaalmaksu põhjal arvestatav pensionistaaž kujuneb tänase seadusandluse põhjal vastavalt tasutava sotsiaalmaksu suurusele. Sama loogika kehtib ka FIEdele, kelle makstava sotsiaalmaksu suurusest sõltub saadav pensionistaaž.

Täna ei ole põllumajandusministeerium ka taotlemas vastavat erandit põllumajandustootjatele, sest tõenäoliselt tuleks erandit rakendada kõigile FIEdele. Otsuseid selles vallas saab siiski teha sotsiaalministeerium, kelle haldusalas pensioniküsimused on.

Kuidas kommenteerite Euroopa Liidu põllumajandus- ja maaelu voliniku D. Ciolose ettepanekut anda piima tootjatele erisus konkurentsiseaduse tähenduses (vt Äripäev 6.12.2010 - Euroliit seadustab piimakartelli?)?

Eesti toetab piimatootjatele suurema turujõu andmist ning oleme omalt poolt Euroopa Komisjonile esitanud ettepaneku, et üldise korralduse taustal saaksid väikeriigid, kelle osakaal Euroopa Liidu piima kogutoodangust on väga väike, selles protsessis täiendava eristaatuse.

Viimati on Euroopas kõne all olnud võimalus, et riikides, mille piima kogutoodang jääb alla 1,5 protsendi Euroopa Liidu kogutoodangust, võiks tootjad koonduda ühendustesse, mille turuosa oleks üle 33 protsendi riigisisesest turumahust. Esialgsed indikatsioonid lubavad uskuda, et Euroopa Komisjon meie sellist ettepanekut ka toetab.

Erand on vajalik just seetõttu, et vähendada tootjate ja kaupmeeste turujõudu toorpiima hinna kujunemisel. Tänased arvutused näitavad selgelt, et kasumimarginaalid tootmisahelas ei ole tasakaalus ja tulud ei jaotu seetõttu õiglaselt.

Raplamaa Talupidajate Liidu juhatus soovib, et põllumajandusminister tooks välja kolm kõige suuremat kordaminekut peatselt lõppeval 2010. aastal.

Kuigi meedias ja avalikkuses tekitavad suuremat kõlapinda negatiivsed uudised, on positiivset olnud aasta jooksul tegelikult rohkemgi. Esimesena tooksin välja eduka õigusloome maaelu korraldamise valdkonnas - näiteks on viimaks ometi seadustatud võimalus FIEdele talu tulumaksuvabaks pärandamiseks või muul viisil üleandmiseks oma järeltulijatele.

Senine kord selles vallas oli selgelt pigem maaelu suretav kui soosiv. Samuti väärib äramärkimist seadusemuudatus, mis võimaldab Maaelu Edendamise Sihtasutusel (MES) jätkata hoiu- ja laenuühistute kaudu põllumajanduse ja muu maaettevõtluse toetamist.

Teiseks on kahtlemata positiivne Euroopa Liidu toetuste edukas kasutamine ja põllumeestele otsetoetuste senisest tunduvalt varasem ja kiirem väljamaksmine. Praegu makstakse ÜPT sisuliselt välja detsembri keskpaigaks ehk varem kui ühelgi eelnenud aastal.

Kolmandaks tooksin välja maaettevõtluses toimuva ühistegevuse senisest suurema toetamise, mille selgeks ilminguks on ka ühistuliste ettevõtete arvu kasv. Majanduslangusi on ühiselt märksa lihtsam üle elada ja sellest on Eesti põllumajanduses ka aru saadud.

Kallis kauge aspiriin

2010-12-09

Enamlevinud käsimüügiravimeid võiks osta tavalistest poodidest - kontroll rohtude müügi üle sellega ei kaoks, aga nende kättesaadavus muutuks tublisti hõlpsamaks.

On hästi teada, et ravimid on Eestis kallid. Aga kas teate ka seda, et nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis saab käsimüügiravimeid osta toidupoest? Ilmselt mitte, sest Eestis suudetakse see idee kui võimatu ja ohtlik alati kiiresti sõelapõhjaks lasta.

Ent lugedes Maalehes ilmunud absurdihuumorini küündivaid, kuid tegelikult nukraid lugusid poe ja autolavka olelusvõitlusest Varstu vallas, tuleks tõsiselt mõelda, kas pole aeg ravimiküsimused taas aktiivsema arutelu alla võtta.

Hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud avalikul koosolekul juhtis konkurentsiamet tähelepanu olukorrale, kus Eesti ravimiturgu valitsevad pea täielikult kaks firmat. Kahele suurele hulgimüüjale kuuluvad ka suuremad apteegiketid ja konkurents sisuliselt puudub, mis muidugi tähendab ravimiostjale kõrgemat hinda.

Tuttavad rohutoojad

Konkurentsi puudumisest tingitud kõrge hind aga ei ole ainuke asi, mis Eestit näiteks Põhjamaadest eristab. Ka ravimite kättesaadavus on meil halb ega ole eriti maapiirkondades sugugi paremaks läinud.

Ometi oleks just maa-apteekide käsi pidanud viimastel aastatel hakkama paremini käima. Nimelt muudeti 2005. aastal ravimiseadust lootusega maa-apteeke toetada, viie aastaga jäi neid aga veel veerandsaja võrra vähemaks.

Regionaalsele arengule tegi ja teeb see toonane otsus hoopis kahju. Uute apteekide avamist piirav keerukas süsteem hakkas piirama vaid ettevõtlusvabadust. Kui avalikkus konkurentsiameti selleteemalisi ettepanekuid toetab, on neil ehk lootust poliitikute paberipurustajatest pääseda ja ka seadustesse jõuda.

Regionaalpoliitiliselt on ravimite kättesaadavus hinnast vahel olulisemgi. Näiteks väikesaartel, kus elanikke vähe ja apteek ennast ära ei tasuks. Või maal suurtest keskustest kaugel, kus on ehk alles veel vaid külapood ja ka transpordiolukord pole kiita.

Kui näiteks Jõgevamaal Saare külast nelja kilomeetri kaugusele Kudina poodi jõuab ka jalgrattaga sõita, siis kaheksa kilomeetri kaugusel asuv Palamuse apteek on ilma autota vanemale inimesele ikka tõsine teekond.

Mõnes kohas aitab eakamaid kohalikku kauplusse pääsemisel valla poolt korraldatud bussiring ja sellega nende liikumine tegelikult piirdubki. Oleks igati loogiline ja inimlik, et sama käiguga oleks võimalik ka oma reumasalv ära osta.

Vastasel juhul jätkuvad praegugi toimivad lahendused - abivajaja võtab kõne rohkem ringi liikuvale sugulasele-tuttavale, kes rohu linnast kaasa toob. Maal tegutsev väikeettevõtja sellest tehingust kasu ei saa, inimesel endal valik puudub ja mingi personaalne nõustamine pole samuti võimalik.

Taoline süsteem on paratamatult ka aeglane, pealegi ostetakse levinumaid ravimeid ikka siis, kui parajasti vaja. Aga kui palavik kallal, ei ole aega oodata, millal lapselaps juhtub külla tulema.

Põhjamaade eeskuju

Eestis tohib ravimeid müüa ainult apteegis ja samad reeglid kehtivad nii peavalutabletile kui ka retseptiravimile. Suurtes keskustes ei tekita see väga suuri probleeme. Maal aga on kõik teenused inimesest paratamatult palju kaugemal.

Terve mõistus ütleb, et peaksime tegema kõik, et seda vahet pisutki vähendada. Apteekide sulgemine on osa tihti kõlavatest süüdistustest maaelu hääbumise kohta. Muidugi pole keegi midagi meelega kinni pannud. Aga kui kliente jääb väheks, ei tasu apteegipidamine end enam ära.

Oma iva selles väites küll on, aga oluline on silmad lahti teha ja puude taga metsa näha. Inimestele pole vaja mitte apteeki, vaid ravimeid. Kuni me keeldume jäärapäiselt neid kahte eraldi käsitlemast, ei olegi keskustest kaugel elavatel inimestel mingit lahendust loota - jõuga apteeke looma ja neid maksumaksja raha eest ülal pidama ei saa ju hakata.

Skandinaavia kogemus ütleb, et saab ka teistmoodi. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite soetamiseks Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi. Neid müüakse eraldi lettides toidupoodides, postkontorites, spetsiaalsetes ravimipoodides või ainult käsimüügiarstimeid müüvates apteekides.

Ka meie konkurentsiameti sõnul parandaks käsimüügiravimite turu avamine ravimite kättesaadavust maal. Linlaselgi oleks mugavam, kui nohurohu saaks korvi pista toidupoe riiulist, mitte ei peaks eraldi apteegi järjekorras seisma.

Arutelud rohtude poodi lubamisest kipuvad Eestis kohutavate õudusjuttude koorma all kummalisel kombel alati kiiresti vaibuma. Öeldakse, et ilma spetsialisti nõuandeta ei tohi rohtu müüa ega osta, sest inimesed ei tunne ravimeid ja sellel võivad olla rasked tagajärjed.

Loomulikult ei saa arstirohtudesse kergekäeliselt suhtuda ja retseptiravimite puhul ei ole mingist müügivõimaluste laiendamisest juttugi. Aga olgem ausad, aspiriini ostes ei küsi ka apteegis keegi mingit nõu.

Köha-, nohu- või palavikurohtu on alati ostetud mitte ainult endale, vaid ka perele ja sõpradele ilma igasuguse konsultatsioonita. Käsimüük ju seda tähendabki, et otsuse osta või mitte osta teeb inimene ise, mitte arst.

Kas karjakust peab tegema autojuhi?

2010-12-07

Iga regulatsioon toob endaga kaasa uusi vajadusi midagi järgmist reguleerida - see on üks seaduste pahupool. Seda olulisem on poliitikute võime säilitada kaine mõistus ning mitte hakata reguleerimistuhinas näiteks lehmi üle tee ajavast karjakust seaduse mõistes autojuhti tegema. Just seda praeguste liiklusseaduse muudatustega aga teha üritatakse.

Karjakust autojuhi tegemine ei ole kahjuks liialdus, sest muudatuste jõustudes tekiks tõepoolest selline olukord. Samade seaduste järgi paneks väärteo toime teismeline, kes oma koduaias aiatraktoriga muru niidaks. Väärteoga oleks tegu seetõttu, et murutraktor suudab liikuda kiirusega kuus kilomeetrit tunnis - reipa kõnni kiirus - ja sellist masinat loetakse seadusemuudatusega mootorsõidukiks.

Tehnikahuvilise maapoisi jätavad liiklusseaduse muudatused aga ilma võimalusest kodupõllul kartuleid mullata, sest seadusepügalad trügivad vägisi ka põllule, metsa ja koduõuele, kuigi seni on need piirdunud avalike teedega. Samuti ei tohiks turismitalud - ühed Eesti maaettevõtluse ja maaelu usinamad eestvedajad - enam korraldada näiteks ATV-matku, sest needki allutataks liiklusseadusele ning seadus lubaks osaleda vaid neil, kellel juhiluba taskus.

Viimasesse kahte lõiku on mahtunud vaid osa tobedustest, mida seadusemuudatused endaga kaasa tooksid. Kummalisi piiranguid leiab neist veelgi ning kõiki neid võib nimetada ülereageerimiseks. Miks seda aga siis tehakse?

Rikutumad inimesed näeksid selles poliitikute soovi raskel ajal riigile lisatulu teenida, sest uusi trahvimisvõimalusi lisanduks muudatustega suurem hulk. Mina oma kolleegidest ja oma riigist siiski nii halvasti ei arva - liiklusseaduse peaeesmärk on tagada kõigile inimestele ohutu liiklus ning selleks ei ole vaja politseipatrulle põlluservadesse ja metsatukkadesse.

Kes sellistest muudatustest siis võidaksid? Mina ei oska näha muid kasusaajaid kui meie liiklusesse sobivate inimeste ettevalmistajad. Ainuüksi noori poisse, kes kodutalus isa põllutöödes aidata tahaksid, on Eestis tuhandeid. Teismelisi, kes koduaias muru niidavad, tõenäoliselt mitu korda enam. Kui kõik nad peaksid nüüd selle jaoks juhiluba taotlema ja vastavad koolitused läbima, siis tähendaks see koolitajatele kümnetesse miljonitesse küündivat lisatulu.

Sellise lisatulu nimel tasub pingutada. Need pingutused on juba osalt vilja kandunud. Muudatused on eelnõu tasemel seadusandjani jõudnud ning kahjuks ei ole seadusandjal jätkunud seni taipu püüdlusi läbi näha. Õnneks on asjaga seotud ametnikud ja poliitikud olnud tähelepanelikumad.

Omaette küsimus on aga liiklusseadus kui tervik. Eestis on tuhandeid seadusi, määrusi ja eeskirju, kuid nende seas ei ole palju neid, mis puudutavad otseselt pea kõiki Eesti elanikke. Liiklusseadus on kahtlemata üks neist vähestest, millega peaks ennast kurssi viima iga inimene. Ei liiklusseadus ega selle muudatuste eelnõu ole aga sellised, et lihtne inimene neist aru saaks. Aga nad peaksid siiski arusaadavad olema.

Liiga palju on seaduses kordamisi, topeltreguleerimisi ja mitmetimõistetavusi. Üks kalasadamasse laohoonet ehitav organisatsioon vaidleb praegu PRIAga näiteks selle üle, kas kahveltõstuk on laadimisseade või liiklusseaduse mõistes liiklusvahend ning kas seetõttu võib sellele soetamiseks toetust küsida. Mõlemad tuginevad oma seisukohta kaitstes liiklusseadusele ning õigus on justkui mõlemal. Ja tegelikult saavad mõlemad aru, et see vaidlus on sama tobe kui kahveltõstuki võrdsustamine autoga. Hirmus seaduse tõlgendamisel eksida ei taha kumbki neist aga järele anda, sest kohtu tõlgendused on tihti veelgi imelikumad.

Liiklusseaduse muudatused ei tee neist kummagi elu lihtsamaks, sest nagu juba öeldud - segadusi tuleks nendega ainult juurde. Mida peaks siis sellises olukorras tegema lihtne inimene, kellel ei ole võimalust endale advokaati palgata, kui politsei tema 14-aastasele tütrele muruniitmise eest protokolli tahab vormistada?

Seadusemuudatustel on tavaliselt siiski see omadus, et sugugi mitte kõiki neid ei raiuta seadusetäheks. Nii ei jää meil üle muud kui loota terve mõistuse võidule - praegused liiklusseaduse muudatused võiksid seaduse asemel prügihunti rännata.

Maaelu alus on töökohad

2010-11-23

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus.

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus, nagu vahel ikka veel ekslikult arvatakse. 1989. aastal oli maa-asulates 236 000 hõivatud inimest. Kümnest inimesest kuus tegeles põllumajandusega.

20 aastat hiljem on need arvud hoopis teised. Maal on 168 000 töötajat, igast kümnest vaid üks tegeleb põllumajandusega, kaks on ehitajad, kaks kaubandustöötajad, kaks töötavad haridusvaldkonnas, üks inimene on vallaametnik, kultuuri või sotsiaaltöötaja, ülejäänud kaks tegelevad millegi muuga.

Põllumajandustoetused suurenevad

Maaelu kvaliteet sõltub kõigi eluvaldkondade toimimisest. Põllumajandussektor on olnud minister Helir-Valdor Seedri eestvedamisel praegusele valitsuskoalitsioonile oluline valdkond.
Selle kinnitus on fakt, et esimest korda maksti põllumajanduse otsetoetuste siseriiklik lisamakse (rahva keeles top-up) välja maksimaalses võimalikus ulatuses 2008. aastal.

Ja seda olukorras, mil riigieelarve oli kõige suuremas defitsiidis. Mitte ühelgi varasemal aastal pole top-up'i täies mahus välja makstud.

Eelmine valitsuskoalitsioon elas küll jõukal ajal, mil riigieelarve koostati märkimisväärse ülejäägiga, kuid põllumeestele toetust täies ulatuses ei makstud, vaid see raha paigutati hoopis riigi reservidesse!

Tänavu makstakse maaelu ja põllumajanduse toetuseks ligi neli miljardit krooni. Riigikogus arutusel oleva 2011. aasta eelarve põhjal mitte ükski põllumajandustoetus ei vähene, hulk toetusi suureneb. Ka top-up'i maht kasvab 20 miljoni krooni jagu.

Majanduskriisi ajal pakkus põllumajandusministeerium tootjatele välja abipakette: piimasektori eritoetused, külvitoetus, otsetoetuste varasem väljamakse.
Põllumeeste probleemidesse tõsist suhtumist näitab ka minister Seedri võidetud nn Tehumardi lahing 2007. aastal, kus probleemid ootasid lahendust juba kolmandat aastat.

See puudutas 370 põllumajandustootjat, kellelt nõuti tagasi eelnevatel aastatel väljamakstud poollooduslike koosluste toetuste raha.

Probleem oli keeruline ja süüd oli nii taotlejatel kui ka ametnikel. Minister analüüsis küsimust igakülgselt ning tegi valitsusele ettepaneku loobuda tagasinõudest ja võtta seega riigile risk Euroopa Komisjoni ees rohkem kui 20 miljoni krooni väärtuses. Tänini nõuet Eesti riigile esitanud ei ole.

Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on maaelu toimimise oluline alus ühistuline tegevus. Seepärast muudeti maaelu arengukava, kus loodi uus meede - tootjarühmade loomine ja arendamine, kus eelarveaja lõpuni on kasutada 200 miljonit krooni.

Ühistegevuse edendamiseks on edukalt rakendunud kaks meedet: külade uuendamine ja arendamine ning Leader-meede.

On kõnekas fakt, et 2008. aastal toetas põllumajandusministeerium külakultuurimajade ja seltsimajade renoveerimist ja ehitamist rohkem kui 100 miljoni krooniga!

Käesoleva eelarveaja kestel, aastatel 2007-2013, jagatakse maale põllumajandusministeeriumi kaudu 30 miljardit krooni.

Kindlustunnet lisab maaelukomisjoni istungil audiitorfirma esitletud vahearuanne Maaelu Arengukava täitmise kohta. Sellega kinnitati, et toetusraha kasutus on oma eesmärke täitnud, sealhulgas on vähenenud regionaalsed lõhed.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon peab oluliseks, et lisaks maale suunatud rahatoetuste prioriteedina hoidmisele on IRL-i algatusel vastu võetud hulk seadusandlikke algatusi.

*Seadustati Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenude väljastamine hoiu- ja laenuühistute kaudu.
*FIEdele kehtestati metsamüügi tulumaksusoodustus.
*Sätestati õigus välja osta kasutusvaldusse antud maid.
*Riigi metsamaade enampakkumistega erastamisel sätestati piirinaabrite ostueesõigus.
*FIEdele kehtestati talu üleandmise ja pärandamise tulumaksuvabastus. See viimane on olnud üks tõsisemaid probleeme talude edasiandmisel nooremale põlvkonnale peaaegu kogu taasiseseisvuse aja, kuid sai lahenduse alles nüüd.

Maa vajab töökohti erinevates valdkondades

Praegu on maal suurim tööandja riik ja omavalitsused. Inimeste arv, kes maksumaksjalt palka saavad, on viimase kümne aasta jooksul olnud püsiv ja viimastel aastatel pigem pisut kasvanud.

Seega ei saa väita, et riik on maalt töökohti ära viinud. Kas kõik need inimesed on ka õigesti rakendatud, on iseasi.

Olen veendunud, et haldusreform aitaks vähendada dubleerivat vallabürokraatiat ja võimaldaks anda paremat teenust. Selle teostumisel saab suurendada nii nende inimeste arvu, kes tegelikult inimesi aitavad, kui ka nende hulka, kes tegelevad ettevõtlusküsimustega.
Fakt, et tootmise nüüdisajastamise tõttu töötab põllumajanduses vaid iga kümnes maainimene, ütleb selgelt, et praegu on võtmeküsimus, kuidas luua maale uusi tasuvaid töökohti muudes valdkondades.

Kui vaadata regionaalarengu tagamiseks kasutatud riiklikku raha, siis kindlasti on oluline jälgida kõiki eelarvelõike. See, et riik maksab toetust ühistranspordile, tagab õpetajatele palgad ja sellega koolivõrgu püsimise, on samuti regionaalpoliitika. See raha on kriisiaastate jooksul püsinud kärpimata.

Igaüks, kes maal ringi käib, näeb, kui palju on riiklike programmide toel viimaste aastatega korda tehtud koole, lasteaedu, kultuurimaju ehk kõike seda, mida on tarvis kvaliteetseks eluks. See on tegelik maaelupoliitika.
Järgmisel aastal on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri haldusalas jaotatavate regionaaltoetuste maht üle aegade kõige suurem: 2,2 miljardit krooni.
Nende toetustega tehakse korda koole ja lasteaedu. Samuti aitavad investeeringud luua regioonidesse uusi töökohti, sest toetatakse tööstusalade, kompetentsikeskuste ja turismiobjektide arendamist.

(Lühendatult kõnest riigikogus maaeluteemalise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul)

Koostöövõimekus määrab maaturismi edukuse

2010-11-23

Maaelu pole pelgalt vaid must põllutöö. Valdkond pakub väljakutseid ja võimalusi igale inimesele. Aktiivselt on hakatud arendama nii maaturismi kui ka muu teeninduse valdkondi ning üha enam pööratakse tähelepanu kohaliku toidu ja käsitöö väärtustamisele. Kuulumine Euroopa Liitu on loonud maal erinevate ettevõtlusvormidega tegelemiseks soodsamad tingimused ja paremad arenguvõimalused.

Põllumajandusministeerium on maaettevõtluse mitmekesistamist, sealhulgas maaturismi, toetanud erinevatel aegadel erinevatest fondidest. Tänavu võimaldas ministeerium juba neljandat korda vastu võtta taotlusi Maaelu arengukava meetme 3.1 (maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamine) investeeringutoetuse saamiseks. See toetus on andnud põllumeestele ja teistele mikroettevõtjatele hea võimaluse mitmekesistada oma ettevõtlust väljapoole põllumajandust, sh ka maaturismi vallas.

On tihti kurdetud, et Eesti kliima, keskkond ja vähene tuntus välismaal pärsivad maaturismi aastaringset viljelemist ja seetõttu on siinne maaturism hooajaline ja üheülbaline. Samas võib aga kindlalt väita, et Eesti maaturismil on jätkuvalt potentsiaali ning arenguvõimalusi.

Linnaturismi põhilised müügiargumendid on ajalugu ja arhitektuur. Eesti maaturismi konkurentsieelis on siiski siinne looduslik paljusus. Eesti taimestik ja loomastik on teiste samal laiuskraadil asuvate aladega võrreldes väga mitmekesine ja omanäoline. Metsade, rabade, põldude ja poollooduslike alade kõrval ilmestavad meie maastikku põllumajandusloomad, keda endiselt väljas karjatatakse ja see on osa siinsest kultuuripärandist.

Põllumajandusmaastikel asuvad mitmed maastikuelemendid ja pärandkultuuriobjektid, mis ilmestavad maastikku ja on elupaigaks mitmetele taimedele ja loomadele. Üha laiemalt levivad Eestis loodussõbralikud mõtte- ja tootmisviisid. Keskkonna ja paikkonna säilitamine ning ressursside säästev kasutamine on üks Eesti prioriteete.

Kuna tiheda asustusega läänemaailma inimesed väärtustavad üha enam loodust, vaikust, traditsioone ja ehedaid muljeid, suureneb nende huvi loodus- ja kultuuriturismi vastu. Otsitakse uusi, teistsuguseid kogemusi, kasvab huvi võõraste kultuuride ja inimeste vastu teistes maades. Maaturismi ettevõtjad ongi need, kes aitavad Eestit just selles valguses tutvustada rahvusvahelisel areenil, mis omakorda loob maaelanikele tuluteenimise võimalused.

Maaturismiga tegelevate ettevõtjate konkurentsis püsimise võtmeks on vaimustunud klient. Rikkalik kultuuripärand, käsitöö, pärimusmuusika, rahvatoit, mitmekesine ja hästi säilinud loodus, veekogud ja metsad annavad selleks hea võimaluse.

EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on soodustanud Eesti mitmekesise maaelu säilimist, aidates säilitada siinseid traditsioone, rahvakultuuri, maastikke ja loodust ning andes kohalikele inimestele võimaluse senisest paremat teenistust leida. Eestis on ligi miljard hektarit hästi hooldatud põllumajandusmaad ning väärtuslikke poollooduslikke alasid. See on riigile suur väärtus. Mitmekesisus ja maaelu on maaturismi ettevõtluse ressurss.

Samas kimbutab Eesti maaturismi, nagu mitmeid teisigi valdkondi, vähene koostöö teiste maamajandussektoritega ning ettevõtjate tagasihoidlikud turundusalased oskused. Maaturismi alal tegutsevatel ettevõtjatel aga tasub eriti arvestada asjaoluga, et üksiküritajana on raske toime tulla ning maaelu ja maaturism saavad areneda üksnes kohaliku koostöö kaudu. Seetõttu on vaja arenguks pikaajalisi eesmärke, kujundada tulevikunägemust ja läbi mõeldud tegevuskava.

Eesti maaturismi tulevik pakub suuri võimalusi ja väljakutseid. Haarakem neist kinni!

Vastab Seeder - otsetoetuste väljamakse teemal

2010-11-20

1. Millal orienteerivalt võiksid laekuda 2010. aasta pindalapõhised toetused? Palun võimalusel täpset prognoosi toetuste ja kuude lõikes alates detsembrist 2010, et põllumajandustootjad teaksid kosta liisingufirmade, pankade ja võlausaldajate (toodangu kokkuostjad) ees.

Erinevate pindalapõhiste toetuste maksmisega alustamine on jaotatud perioodile novembrist detsembrini, sest toetusi on suur hulk ning kõigi nende üheaegne maksmine oleks keeruline.

Toetuste maksmisel tootjate kaupa lähtutakse põhimõttest, et esimesena saavad need kätte need tootjad, kes on oma taotluse teinud e-PRIA kaudu.

Kõige esimesena alustatakse heinaseemne täiendava otsetoetuse väljamaksetega, mis algas eile, 19. novembril.

Kõige suurema osa toetusrahast moodustab ühtne pindalatoetus (ÜPT), mille väljamaksetega alustatakse juba 3. detsembril. Varasematel aastatel oleme jõudnud ÜPT lõviosas välja maksta detsembrikuu jooksul, kuid ei saa välistada, et mõned maksed võivad jääda ka järgmise aasta jaanuari algusesse.

Lisan tabeli pindalapõhiste toetuste ja nende väljamaksete alguskuupäevadega.

Toetus Väljamaksete algus

Heinaseemne täiendav otsetoetus 19.11.2010

Ühtne pindalatoetus 3.12.2010

Piimasektori eritoetus 8.12.2010

Põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus 8.12.2010

MAK 2004-06 ESA, MAH ja OTL 13.12.2010

MEH 13.12.2010

Ebasoodsamate piirkondade toetus 4.02.2011

Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus 4.02.2011

Ohustatud tõugu looma pidamise toetus 4.02.2011

Sangaste rukis 4.02.2011

Loomade karjatamise toetus 4.02.2011

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus 11.02.2011

Mahepõllumajandusliku tootmise toetus 11.02.2011

2. Kas MAKi meetme 1.4.1 eelarvet oleks võimalik suurendada teiste meetmete, eelnevate aastate tegemata investeeringute toetussummade või millegi muu arvel? Kardetakse, et 120 miljonit on suhteliselt väike ja praegused hinnad ahvatlevad väga paljusid investeeringuid planeerima, aga karmis hindamiskriteeriumide rägastikus võivad jääda ilma just need, kes toetust kõige rohkem vajavad.

Tänavu detsembris toimuva meetme 1.4.1. mahuks oleme kavandanud 145 miljonit krooni. Uuel aastal arutame kõikide meetmete (sh meetme 1.4.1) rakendumisi ja otsustame vastavalt meetmete rahakasutusi.

Kes ei liitu, tuleb liita

2010-11-02

Kus on meie võimekad omavalitsused? Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi alusel on vastus ootuspärane: Tallinna ümbruses, kus kuldse ringi vallad võistlevad omavahel esikoha pärast.

Indeks näitab, et omavalitsuste eelarvevõimalused ja olukord on suhteliselt sarnased ja ei sõltu väga omavalitsuse suurusest ega asukohast. See on nii tänu riiklikule regionaalsele tasandussüsteemile, mille vahenditest näiteks ligi 44% läheb Lõuna-Eestisse, kus elab vaid 25% elanikest. Samas näitab indeks selgelt, et tagamaks igas omavalitsuses Tallinnaga võrreldav teenuste valik, kuluks väga palju raha, mida lihtsalt ei ole. On paratamatus, et paljude teenuste pakkujateks saavad ja jäävad pigem regionaalsed keskused.

Nii nagu Harjumaa jõukus on Tallinna läheduse tulemus, on äärealade viletsus tugeva keskuse puudumise tagajärg. Mitte isegi teise Tallinna, vaid maakonnakeskuse tüüpi piirkondliku keskuse, mis suudaks ligi meelitada kapitali ja uusi töökohti. See tooks ka näiteks vabaaja teenuste arenemise ja vähendaks pealinna tõmmet. Kui võimalus teha sobivat tööd ei oleks vastuolus sooviga elada seal, kus meeldib, säiliks elu maapiirkondades.

Tugevate piirkondlike keskuste tekkele suunatud programmi pole Eestis kunagi olnud. Enamasti kipub olema nii, et kui öeldakse "regionaalpoliitika", siis mõeldakse "omavalitsused". See on väga ohtlik suhtumine, eriti olukorras, kus paljud kohalikud omavalitsused on väikesed ja nõrgad ning ei oma enda territooriumilgi võimet suurt midagi mõjutada. Kui suuname kogu tähelepanu omavalitsustele, jäämegi haiguse asemel sümptomeid ravima. Loomulikult peab regionaalpoliitika üheks oluliseks suunaks alati jääma oluliste piirkondlike erinevuste tasandamine. Samas peame järgmisi Euroopa Liidu toetusraha planeerides palju tähelepanu pöörama just keskuste arenguks eelduste loomisele.

Keskuse roll kohalikus elus on viimaste aastakümnetega muutunud ja me haldusjaotus ei ole selle muudatusega veel kohanenud. Ajalooliselt olid maal töökohad ülekaalukalt põllumajanduses ja vallakeskus pakkus elementaarseid teenuseid nagu pood, side ja kõrts. Praegu on põllumajanduse tööjõumahukus langenud, kuid teised sektorid pole suutnud seda uute töökohtadega kompenseerida. Nõrkadel omavalitsustel pole olnud raha- ega inimressurssi, et panustada arendustegevustesse. Tööd otsides lahkusid maalt noored, vähenes nõudlus teenuste järele ja ajapikku kadus ka pakkumine.

Kiiret lahendust elu maale tagasi toomiseks ei ole. Selge, et tuleb lõpetada iga tänase omavalitsuste käsitlemine iseseisva jätkusuutliku üksusena. Pole mõtet end petta. Vahed on suured ja ei kao iseenesest.

Selge, et isegi väga tugevate keskuste tekkimisel peavad ka vallad jõudma suutlikkuselt uuele tasemele. Kas see võib sündida koostöö abil? Senised kogemused näitavad, et koostöö nime all toimib tihti hoopis konkurents. Tugevamad lepivad omavahel kokku ja nõrgemad jäävad kõrvale.

Ühtlane regionaalne areng saab tugineda kolmele sambale: tugevad piirkondlikud keskused, tugevad omavalitsused ja spetsiaalsed toetusmehhanismid teatud piirkondadele (näiteks väikesaared). Aastad on näidanud, et omapäi jäetud omavalitsused efektiivse koostööni ei jõua, vaid püüavad ühekaupa edutult Tallinnaga konkureerida ja kaotavad sellega kõik. Kui tahame reaalse arengupotentsiaaliga võimekaid omavalitsusi, siis on lahendus keskselt läbi viidud haldusreform. Kes kokku ei saa, tuleb kokku panna...

Põllumehed vajavad õiglasi toetusi

2010-10-21

Aasta põllumehe valimised on väärikas tava, tunnustamaks põllumehi, kes oma tööga aitavad kaasa meie toidulaua katmisele värske eestimaise toiduga.

Viimaste aastate olud on olnud väga muutlikud. Kuigi 2007.-2008. aastal tõusid põllumajandussaaduste hinnad nii maailma kui Eesti turul väga kõrgele, järgnes sellele järsk langus. Praegu näeme maailmaturul jälle hinnatõusu.

Hindade kõikumine on põllumajandusturu ja järjest vabama maailmakaubanduse paratamatu osa. Põllumehe tarkus ongi selles, kuidas nendes muutuvates oludes teha elujõulisi otsuseid.

Viimasel paaril aastal on põllumehed seoses majandusraskustega hakanud mõtlema ja astunud ka reaalseid samme majandusliku ühistegevuse suunas. Ministeerium on rakendanud meetmeid selle toetuseks.

Paneksin põllumeestele südamele, et nad majandusolude parenedes ei kaotaks ühistegevuse vaimu, vaid panustaksid ikka ühistegevusse nii tootmisel, töötlemisel, sisendite hankimisel kui ka turustamisel.

Rahvas ootab head toitu ja korras keskkonda

Ühiskond ootab põllumeestelt vastuvõetava hinnaga kvaliteetset ja tervislikku toitu, keskkonnasõbralikult hooldatud maastikke, saastamata põhjavett, loomade head kohtlemist.

Maailmaturu hinnad on tõusuteel, see annab põllumehele võimaluse saada oma toodangu eest paremat hinda. Samas ei tohiks me tekitada olukorda, kus tarbija on kauplustes silmitsi toiduhindadega, mis ei ole kooskõlas üldise majandusolukorraga. Paraku on toidukaupade hinnad viimastel kuudel järsult tõusnud.

Hinnatõusus on põllumeeste süü väike. Pigem on maailmaturu hindade kasvust lõiganud tulu hulgi- ja jaekaubandus ning toidutööstus. Samas seostavad tarbijad toiduhindu vägagi palju põllumeeste sissetulekutega.

Seetõttu pakub praegune olukord võimalusi põllumeestele, kes on valmis oma toodangut otse tarbijatele turustama, näidata ühiskonnale, et otseturustus on hea alternatiiv.

Põllumehed vajavad õiglasi toetusi

Päevakajaliste hindade kõrval ei tohi unustada pikaajalise tähtsusega küsimusi, millest üks olulisemaid on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevik. Euroopa Komisjon esitab novembri keskpaigas oma visiooni ÜPP tulevikust. See põhjustab kindlasti ÜPP tulevikudiskussiooni elavnemist Euroopa tasandil.

Põllumajandusministeerium on juba üle aasta eri foorumitel arutanud meie partneritega Eesti võimalikke seisukohti. Leiame, et ÜPP peab muutuma senisest tasakaalustatumaks.

Meie sõnum on, et otsetoetused ELi tasandil tuleb ühtlustada. Senisest efektiivsemaks on vaja muuta keskkonnaprogrammid, tagamaks mitmekesise ja väärtusliku looduse säilimine. Eriti ses osas, mida mõjutab põllumajandus.

Omaette teema on vähem soodsate piirkondade toetamine. Leiame, et selles süsteemis tuleb seniselt riigipiire arvestavalt süsteemilt minna üle euroopaülesele lähenemisele.

Praegu, mil iga liikmesriik on defineerinud oma vähemsoodsad alad ise, on tekkinud olukord, kus ühe riigi vähemsoodne ala võib saada toetust, kuigi on parem kui teise riigi parimad põllumaad.

Maaelu arenguinitsiatiivid ÜPP raames peavad jätkuma. Ka need, mis pole otseselt põllumajandusega seotud. Samas on vajalik ka teiste arenguprogrammide senisest koordineeritum tegevus maapiirkondade arengus.

Senisest enam on vaja panustada innovatsiooni, rakendusteadusesse ning uute, keskkonnasõbralike ja jätkusuutlike tehnoloogiate rakendamisse.

Riik saab siiski vaid kaasa aidata soovitud arengule. Lõppude lõpuks sõltub kõik inimestest, kes meie põllumajandusega reaalselt tegelevad.

Isiklikult usun ja olen kogenud, et meil on väga palju andekaid ja asjatundlikke ning pühendunud põllumehi. Kahju, et saame igal aastal tunnustada vaid üht aasta põllumeest - tegelikult väärivad tunnustust paljud.

Piima hinna tõusu põhjustest

2010-09-27

Viimastel päevadel suurt kõneainet pakkunud piima hüppelisse hinnatõusu on suhtutud küllaltki emotsionaalselt. Tähtsam on siiski vaadata arengut pikemas perioodis ning vaagida põhjusi, mis meid sellisesse olukorda on viinud. Praegusel hinnatõusul on kolm tahku.
Kõige olulisem hinnatõusu põhjus peitub maailmaturgudel toimunud hinnatõusus. Võrreldes eelmise aastaga on kasvanud piimatoodete ekspordikäive ning peamiste piimatoodete, või ja piimapulbri hinnad välisturgudel. Näiteks Eesti piimatööstuste eksport on aastaga kasvanud üle 150 protsendi.

Sestap on õigustatud rõõm selle üle, et Eesti on nende riikide hulgas, kelle kaup turul on hinnatud ja soovitud. Kuid sellel mündil on ka teine pool - nõudlus välisturgudel tekitab paratamatult hinnatõusu siseturul, sest muidu on tööstusel kindlasti soov müüa oma kaupa kõrgema hinnaga välisturul.

Oma panuse annab sellesse ka fakt, et Eesti põllumajandustootjad on leidnud oma toorpiimale kõrgema hinnaga ostja Leedus. Sinna viidud piim süvendab aga Eesti tööstuste toorpiimanappust, sest nende ekspordivõime ületab võimalused.

Eriti oluline on hinnatõus ka seetõttu, et viimased aastad on nii lehmapidaja kui ka piimatööstuse rahakoti väga õhukeseks kulutanud. Ja nüüd püütakse turult selle korvamiseks võimalikult palju raha kätte saada.
Kelle tõttu on hinnatõus nii järsk? Ministeerium on juba aastaid hoidnud pidevalt silma peal sellel, kuidas jaotub näiteks piima jaehind turuosaliste vahel. Ehk siis kui suure osa sellest saab põllumees, töötleja või kaupmees.

Arvud on iseenesest küllalt kõnekad. Stabiilsena on püsinud põllumeeste ja maksude osa. Mõne aastaga on märgatavalt muutunud aga kaupmehe ja töötleja osakaal.

2006. aastal oli kaupmehe osa piimapaki jaehinnast keskmiselt 2,7 protsenti, 2007. aastal aga 3,1 protsenti. Tänavu juulis oli sama näitaja aga juba 19,2 protsenti. Teades, et keskmiselt maksis piimapakk poes samal ajal 8 krooni ja 35 senti, näitab lihtne arvutus iga piimapaki eest kaupmehe osaks 1,6 krooni.

Viimastel päevadel on kaupmehed tunnistanud, et kui nad piima hinna kahe krooni võrra tõstmata jätsid või hinnatõusust loobusid, müüvad nad kaupa sisseostuhinnalähedase hinnaga. Ehk siis ilma erilise kasumita, aga mitte ka kahjumiga.

Samal ajal kui kaupmeeste tehtud juurdehindlus on märkimisväärselt kasvanud, on mitu korda kahanenud piimatööstuste osa poepiima lõpphinnas. Nelja aasta eest oli see peaaegu 33 protsenti, praegu aga 11,5 protsenti. Ehk tekkinud on paradoksaalne olukord, kus piima saamisesse rohkem panustanud ja toorpiimale lisaväärtust andnud tööstus teenib sellest vähem kui kaubandus.

Hinnatõusu kaudsemaid põhjusi võib olla ka jaekaubanduses tehtavad turunduskampaaniad, mis valdavalt toimuvad ju tootja ja töötleja kulul. Mäletatavasti nimetati veel mullu odavaks piimaks alla nelja krooni maksnud kilepiima. Kui aga järele mõtelda, siis ega töötlejal seda raha ka mujalt pole võtta kui piima tooja ehk taluniku taskust.

Viimasel pole aga kusagile pöörduda piimatootmise eripära tõttu. Tootja ei saa jätta lehma lüpsmata. Lüpsiga kaasneb alati piim, mis töötlemata kujul ei säili kuigi kaua, ning ühel või teisel moel peab tootja piima kusagile panema. Kui piima selline tootmine tekitab tootjale selget kulu, on tootja ainus lahendus vähendada karja. Kui aga karja vähendamine võtab mõne päeva, siis selle taastamine mitu aastat.

Mida eespool öeldust võiks järeldada? Piimaturg on suhteliselt õrn ning igasugused eksperimendid ja «mudamaadlused» mõjutavad seda vaid halvasti. Et piim on esmatarbekaup, peaksid turuosalised püüdma pisutki üksteise suhtes mõistlikkust üles näidata, et mõne päeva tagune järsk hinnatõus ei korduks.

Omavalitsused ja riik on partnerid!

2010-09-23

Kaia Iva kõne 23. septembril Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelult riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlusest.

Olin kodanikupäeval külas ühes algkoolis. Arutasime, mis on riigi ülesanne ja millist tööd teeb koduvalla valitsus. Pärast asja arutamist üht ja teistpidi tegi sõnakas tütarlaps nimega Katliin küsivas vormis kokkuvõtte. Noh, kas see on siis nagu kodus, et isa otsustab tähtsad asjad ja päris töö teeb ema ära. Iseenda kehva selgitamisoskust häbenedes tegin siis veel ühe arutamisringi riigist ning vallast ja teise veel takkapihta soorollidest ning kodusest tööjaotusest.

Lõbusavõitu vahejuhtumis on ka oma tõsine küsimus. Kuidas toimivad partnerlussuhted riigi ja omavalitsuse vahel; kuidas nad VÄLJA PAISTAVAD, kas osapooled esinevad adekvaatselt positsioonil? Või ehk hoopis ülevalt alla vaadates või allaheitlikult või hoopis märtrioreooli kandes...

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on veendunud, et ausad partnerlussuhted nii riigi ja omavalitsuste, samuti kodanikeühendustega on vältimatud. Muidugi ei pruugi see tähendada kõiges ühel meelel olemist ega tohiks kaasa tuua eriarvamuste mahavaikimist.

Peatun partnerluse seisukohast kolmest aspektist.
Haldusterritoriaalne korraldus
Töökohad
Eelarve tasakaal

Olen linnapeana nelja omavalitust ühendades näinud nende omavalituste toimimist hea koostöö läbi ning olnud ikkagi veendunud, ja olen ka praegu, et ühe omavalitsusena on piirkonna terviku nägemiseks ja selle arendamiseks VÕIMALUSED paremad - olgu ametnike spetsialiseerumisel, sõna kaalul maakonnas ja riigi tasandil, investeeringute planeerimisel, ressursi suunamisel võtmeküsimuste lahendamisse. Olla arvestatav partner igal tasandil. Mõistagi, omavalitsuste ühinemine pole imerelv ning tingimatuks eelduseks jääb ikka kvaliteetne juhtimine ning arukad poliitilised otsused.

Omavalitsuste ühinemisel Türil oli eeltingimuseks teadmine, et loodavas omavalitsuses on kõik vajalikud eeldused omada keskust, mis suudab olla tõmbekeskuseks oma valla tagamaale. Omada gümnaasiumi, heal tasemel huviharidusvõimalusi, sotsiaalteenuseid, arstiabi, pakkuda linnaelu soovijale linlikku elulaadi ka oma valla keskuses. Oleme Eestis üha rohkem vajalikku positiivset tähelepanu pööranud külaelule, kuid selle kõrval ei tohi ära unustada, et arenenud valla- või maakonnakeskuse puudumisel tuhisetakse otse Tallinna. Seepärast on kummaline näiteks näha, et kui külavanemas nähakse vajalikku partnerit, siis kui vallasisene linn soovib saada endale linnapead, muideks see võimalus on kenasti seadusesse sisse kirjutatud, siis hakatakse selle nn rumala mõtte pärast inimesi hurjutama. Me ei tohi ühelgi tasandil emotsionaalseid aspekte tähtsusetuks pidada ning naeruvääristada kodanike identiteedivajadust, ka näiteks linnakodanikuna. On ka arusaadav, miks meie pika ajalooga linnad enda sõnul välistavad ühinemisprotsessi niikaua kuni pole võimalik kanda ka pärast ühinemist linna nime omavalitsusüksuse nimena.

Me ei saa eirata emotsionaalseid aspekte, samuti mitte lükata kõigi haldusterritoriaalsete küsimuste lahendamist iseotsustamise õiguse sildi all omavalitsuste õlule. Ka riigi huvides on omavalitsuste näol just tugevate partnerite olemasolu.

Teise rõhuasetusena peatun töökohtadel.
Eesti eri paigus nii tööandjate kui ka töövõtjatega rääkides kohtab sageli väidet, et kohalik omavalitsus ei taha arendada ettevõtluskeskkonda. Nende sõnul väidab vallavanem, et see pole OV otsene ülesanne. Ega tõesti, kuid seaduse kohaselt „otsustab ja korraldab omavalitsusüksus ka neid kohaliku elu küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada." Liiati, on ju iga üksus huvitatud oma piirkonna arengust, mille vältimatu eeldus on ka töökohtade olemasolu. Raske on siin süüd näha omavalitsuste tahtmatusel, isegi mitte liig väikesel tulubaasil. Sest küsimus pole sageli mitte rahas, vaid planeerimises, piirkonna ressursi (maa, inimesed, hooned, infrastruktuur) paindlikul kasutamisel. No mis paindlikkusest me räägime, kui vallas on 900 inimest, neist tööealisi 500.
Töökohtade rajamiseks soodsate tingimuste loomisel on vajalik arendatava piirkonna ressursi kriitiline minimaalne suurus. Ning just ettevõtluskeskkonna arendamisel on oluline riigi ning omavalitsuste toimiv partnerlus. Olgu selleks teedevõrgu parendamine, maaküsimuste paindlikum lahendamine või kiire interneti ja piisava elektrivõimsuse tagamine ka hajaasustuses.

Viimastel aastatel on Eestis loodud uus tasand partnerluskeskkonna mõistes. Selleks on Põllumajandusministeeriumi haldusalas korraldatud ja rahastatud maaelu arengukava LEADER meede. See on aktiivne keskkond, kus partneriteks on riik, omavalitsused, ettevõtjad ja kodanikeühendused. Nüüd, enne valimisi on mõned poliitikud asunud endale haarama maarahva laiapõhjalise esindamise ja partneri rolli rohujuure tasandil. Selle kohta tahaks öelda: hilja, peremees, hilja. Parim maarahva partnerlus ja esindatus terves Eestis töötab LEADER meetme kaasabil täie hooga juba 2 aastat.

Kolmandaks tahan IRL-i fraktsiooni nimel rõhutada vajadust kinnistada seaduse jõuga valitsussektori tasakaalu nõue fikseeritud perioodi jooksul. Ehk et kui kehvematel aastatel kulutame reserve, siis fikseeritud aastate jooksul peame suutma reservid taastada, mitte ruttama võlakoormust suurendama. See loob ka omavalitsustele suurema kindlustunde, aitab majandustsükleid läbida valutumalt ning on eelduseks jätkusuutlikuks ja sisuliseks partnerluseks.

LÕPETUSEKS
Kui küsida, kas omavalitsuste ja riigi partnerlus on tõusu või languse faasis, siis minu jaoks kinnitab positiivset arengut väike näide elust. 6 aastat tagasi oli kõrge riigiametnik külas ühinemist ettevalmistavas omavalitsuses. Linnaametnikel oli rida asjalikke küsimusi seaduste rakendamise ja tõlgendamise kohta. Kui küsimused läksid ilmselt ebamugavaks, siis venitas riigi esindaja irooniliselt „Kuuui te muidugi oskaksite seadust lugeda, siiis teil selliseid küsimusi ei tekiks". Sel hetkel oli mul riigi pärast häbi. Nüüd see ametnik riiki enam ei esinda ning pisike sammuke parema partnerluse suunas on ka sellega astutud.

Põllumees ja elurikkus

2010-09-15

Suurendamaks inimeste teadlikkust loodusest, nimetas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 2010. aasta rahvusvaheliseks bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse aastaks. Elurikkuse tagamisel on oluline roll ka põllumeestel.

Põllumajandust on süüdistatud keskkonna reostamises. Väetised, mürgid, muldade kurnamine, floora ja fauna hävitamine, hais, müra - need märksõnad on põllumajanduse mainet aastast aastasse kahjustanud.

Seevastu on põllumeeste leerist kostnud nurinat "absurdsete" ja "tootmist pärssivate" keskkonnanõuete üle. Vahel arvatakse isegi, et eluslooduse häving Eestit ei puuduta, sest siin on metsi ja niitusid palju. Nii ongi ühed suhtunud põllumeestesse kui keskkonna kahjustajatesse, teised aga looduskaitsjatesse kui põllumajandustootmise takistajatesse.

Tegelikkus ei ole kaugeltki nii must-valge. Maaharijad ja loomakasvatajad ei saa kuidagi läbi ökosüsteemi toimimise põhimõtteid eirates, nii nagu ei saa looduslikku mitmekesisust tagada üksnes range looduskaitse kaudu. Äärmusliku suhtumise vilju võib näha kõikjal maailmas - kõrbeks muutunud alad ühelt poolt, teisalt võssa kasvanud ja soostunud teeperved ning kaldapealsed. Mõlemad nähtused on hukatuslikud nii looduslikule mitmekesisusele kui maaviljelusele.

Põllumajandus võib keskkonda hävitada, aga ka kaitsta, seepärast on keskkonna säilitamine nii Eesti kui Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika prioriteet. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse rahastamine hõlmab suurima osa Eesti maaelu arengukava eelarvest.

Põllumajanduses kasutatavad loodusvarad - muld, õhk ja vesi - peavad säilima ka tulevastele põlvedele. Võib muidugi väita, et Eesti taimestik ja loomastik on võrreldes suurema osa Euroopaga väga mitmekesine ning Brüsselist tulevad keskkonnanõuded on siinsetes oludes kohatud. Aga ometi on Eesti põllumehed varmad kasutama võimalust taotleda keskkonnasõbraliku majandamise toetust, see aga eeldab, et kasutatakse keskkonnasõbralikke majandamisviise ning kaitstakse bioloogilist mitmekesisust.

Puisniitude hooldamine on olnud nii põllumeestele kui ka avalikkusele mõistetav juba aastaid. Põlluservadesse mitmeliigiliste püsitaimeribade jätmise nõue keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlemisel on jäänud paljudele arusaamatuks.

Paljude Euroopa teadlaste arvates soodustatakse ribadega ökosüsteemi edukat toimimist. Putukatele ja parasitoididele luuakse soodne elukeskkond ning selle tulemusena väheneb taimekaitsevahendite kasutamise vajadus ja tolmeldamise kaudu suureneb saak.

Põlluservade nõue kehtib vaid suurte põllumassiivide puhul avalikult kasutatava tee ääres, kui puudub mõni muu seda asendav maastikuelement, nagu kraav, hekk või kiviaed. Nõude täitmisega kaasneb ka taimekaitsevahendite kasutamise piiramine. Aga oluline on siin rõhutada, et seda nõuet peavad täitma üksnes need põllumehed, kes taotlevad keskkonnasõbraliku majandamise toetust.

Aga miks just selline nõue? Olgugi et Eesti on üldjoontes keskkonnasõbralik maa, näeb keskkonnasõbraliku majandamise toetuse saamine ette täiendavaid võtteid. Kui väidame, et meie looduslik keskkond ei vaja täiendavaid võtteid mitmekesisuse säilitamisel, siis väidab Euroopa Komisjon, et Eesti ei vaja ka sellist toetust. Seetõttu on täiendavate nõuete rakendamine toetuse saamiseks vältimatu. Püsitaimestikuga ribade jätmine põlluservadesse on Eesti oludes üks sobivamaid võtteid, mida on põllumeestel kergem rakendada kui näiteks ribade või lappide rajamist põllu keskele või kraavide kaevamist ja hekkide istutamist.

Keskkonnahoiuga seotud toetusmeetmed on sisuliselt sotsiaalne leping, millega ühiskond ostab põllumeestelt jätkusuutliku arengu tagamiseks vajalikku teenust. Seetõttu on põllumajanduspoliitika ja toetuste oluline eesmärk edendada keskkonnasõbralike põllumajanduspraktikate kasutamist ning hüvitada põllumeestele keskkonnanõuete järgimise tõttu saamata jäänud tulu ja lisakulu.

Suurem huvi ökosüsteemi ja elurikkuse teemade vastu soodustab kindlasti keskkonnasõbralike majandamisviiside viljelemist. Samuti aitab see parandada põllumajanduse mainet ühiskonnas ning näidata põllumajandust avalikkusele enamana kui üksnes toidutoorme tootjana - keskkonnakaitsjate, kultuurmaastike kujundajate ning traditsioonide säilitajana.

Põldur kui kaitsja

2010-09-03

Põllumajandust on süüdistatud keskkonna reostamises. Väetiste ja mürkide kasutamine, muldade kurnamine, floora ja fauna hävitamine, leviv hais ja müra on põllumajanduse mainet aastast aastasse kahjustanud.

Hävitada või kaitsta

Tegelikkus ei ole kaugeltki nii mustvalge. Maaharijad ja loomakasvatajad ei saa kuidagi läbi ökosüsteemi toimimise põhimõtteid eirates, nii nagu ei saa looduslikku mitmekesisust tagada üksnes range looduskaitse kaudu. Aärmusliku suhtumise vilju võib näha kõikjal maailmas: kõrbeks muutunud alad ühelt poolt, teisalt võssa kasvanud ja soostunud teeperved ning kaldapealsed. Mõlemad nähtused on hukatuslikud nii looduslikule mitmekesisusele kui maaviljelusele.

Põllumajandus võib keskkonda hävitada, aga ka kaitsta. Seepärast on keskkonna säilitamine nii Eesti kui EL-i põllumajanduspoliitika prioriteet. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse rahastamine hõlmab suurima osa (50%) Eesti maaelu arengukava eelarvest.

Põllumajanduses kasutatavad loodusvarad - muld, õhk ja vesi - peavad säilima ka tulevastele põlvedele. Võib muidugi väita, et Eesti taimestik ja loomastik on võrreldes suurema osa Euroopaga väga mitmekesine ning Brüsselist tulevad keskkonnanõuded on siinsetes oludes kohatud. Aga ometi on Eesti põllumehed varmad kasutama võimalust taotleda keskkonnasõbraliku majandamise toetust, mis aga eeldab, et kasutatakse keskkonnasõbralikke majandamisviise ning kaitstakse bioloogilist mitmekesisust.

Põlluservadesse mitmeliigiliste püsitaimeribade jätmise nõue keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlemisel on jäänud paljudele arusaamatuks. Paljude Euroopa teadlaste arvates soodustatakse ribadega ökosüsteemi edukat toimimist. Putukatele ja parasitoididule luuakse soodne elukeskkond ning selle tulemusena väheneb taimekaitsevahendite kasutamise vajadus ning tolmeldamise kaudu suureneb saak.

Põlluservade nõue kehtib vaid suurte põllumassiivide puhul avalikult kasutatava tee ääres, kui puudub mõni muu seda asendav maastikuelement nagu kraav, hekk või kiviaed. Nõude täitmisega kaasneb ka taimekaitsevahendite kasutamise piiramine. Aga oluline on siin rõhutada, et seda nõuet peavad täitma üksnes need põllumehed, kes taotlevad keskkonnasõbraliku majandamise toetust.

Enam kui toidu tootja

Aga miks just selline nõue? Kui väidame, et meie looduslik keskkond ei vaja täiendavaid võtteid mitmekesisuse säilitamisel, siis väidab Euroopa Komisjon, et Eesti ei vaja ka sellist toetust. Seetõttu on täiendavate nõuete rakendamine toetuse saamiseks vältimatu.

Püsitaimestikuga ribade jätmine põlluservadesse on Eesti oludes üks sobivamaid võtteid, mida on põllumeestel kergem rakendada kui näiteks ribade või lappide rajamist põllu keskele või kraavide kaevamist ja hekkide istutamist.

Keskkonnahoiuga seotud toetusmeetmed on sisuliselt sotsiaalne leping, millega ostab ühiskond põllumeestelt jätkusuutliku arengu tagamiseks vajalikku teenust. Seetõttu on põllumajanduspoliitika ja toetuste oluline eesmärk edendada keskkonnasõbralike põllumajanduspraktikate kasutamist ning hüvitada põllumeestele keskkonnanõuete järgmise tõttu saamata jäänud tulu ja lisakulu.

Suurem huvi ökosüsteemi ja elurikkuse teemade vastu soodustab kindlasti keskkonnasõbralike majandamisviiside viljelemist. Samuti aitab see parandada põllumajanduse mainet ühiskonnas ning näidata põldureid avalikkusele enamana kui üksnes toidutoorme tootjatena - keskkonnakaitsjate, kultuurmaastike kujundajate ning traditsioonide säilitajatena.

Põllumajandusminister vastab

2010-08-19

1. Kas ja kuidas jätkuvad põllumajanduse investeeringutoetused pärast 2013 aastat?

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tulevik pärast 2013. aastat on täna veel lahtine - liikmesriigid koostavad oma seisukohti ning tänavu oodatakse Euroopa Komisjonilt nende esialgseid ettepanekuid. Eesti toetab selgelt tänaste toetuspõhimõtete jätkamist, kuid erinevate toetuste ühtlustamist. Nagu on märkinud ka Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, ei ole mingit põhjendust tänasele toetustasemete suurtele erinevustele. Kindlasti peavad jätkuma ka investeeringutoetused. Kõik toetused peavad aga saama märksa selgemalt seotud ühiskonnale pakutavate hüvedega, sest ühine põllumajanduspoliitika puudutab kõiki ELi elanikke mitte ainult põllumehi.

2. Kas põllumajandusministeerium peab vajalikuks eelarvelistest vahenditest toetada 2011. aasta künni maailmameistrivõistlustest osavõttu?

Tänavu toetas põllumajandusministeerium künni maailmameistrivõistlustele osalemist 50 000 krooniga. Kindlasti soovime seda teha ka järgmisel aastal, kuid meie täpsed võimalused selguvad pärast riigieelarve kinnitamist.

3. Missugusena näeb ministeerium nn euroheina (puitunud hein ÜPT pindade hooldamisest) ruloonide energeetilise kasutamise perspektiivi, kuna praegu risustavad niisugused ruloonid väga paljudel juhtudel põldusid kuni 31 maini järgmisel aastal (ja edasi reostavad loodust võsas või kraavis, kuna neid ei söödeta iialgi loomadele)?

Põllumajandusministeerium on heina sellisest kasutamisest igati huvitatud. Täna on Eestis üksikud katlamajad, kes ennast kas ainult või segamini muude kütteliikidega heinaga kütavad. Soomes on heina kasutamine kütusena aga küllaltki levinud ning seal makstakse heinatootjale iga kilogrammi eest keskmiselt üks kroon. Seni on probleem veel mõneti tehnoloogilist laadi, sest ainult heina põletada on raske ning mõistlik oleks seda segada hakkepuiduga. Loodame siiski, et katlamajad avastavad heina endale kütteliigina võrdlemisi kiiresti, muretsevad endale vastava sisseseade ning pakuvad põllumeestele seeläbi uusi võimalusi.

4. Kas on mõistlik mitmesuguste toetusmeetmete lisamine, mida jahivad linnamehed, toiduainetööstused, kalandusettevõtted, metsatööstusfirmad ja kinnisvarafirmad pro forma toetuse pärast ja kellel on omal piisav tulubaas?

Põlumajandus, maaelu ja toit on omavahel tihedalt seotud ning erinevaid sinna kuuluvaid ettevõtteid ei ole mõtet teineteisele vastandada. Põllumehe käekäik ja kasumlikkus on otseselt seotud toidutööstuse käekäigu ja kasumlikkusega ning vastupidi. Seetõttu on loomulik, et ühe tegevust toetades antakse mingil moel tuge ka teisele ning mõlemast toetusest võidavad tegelikult mõlemad.

Oluline on meeles pidada ka seda, millised on ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid - need on ohutu toit, heal järjel põllumajandus ning arenev maaelu. Heal järjel põllumajandus ei tähenda aga tingimata ka laiemat jätkusuutlikku arengut maapiirkondades ning seetõttu tuleb ja peab toetama maapiirkondades ettevõtluse mitmekesistamist ja üldist elukeskkonna arendamist. Eesti on väga hästi käivitunud Leader-tegevus, mille eripärast tulenevalt saavad aktiivsed maapiirkondade inimesed ise otsustada, milline areng nende kodukohale kõige suuremat kasu toob. Tänaseks on see poliitika ennast ka õigustanud.

Omaette teema on ELi ühine kalanduspoliitika, mis seisab põllumajanduspoliitikast eraldi ning millest ei ole seetõttu antud kontekstis põhjust rääkida.

Hüvitis ääremaa rahvale

2010-08-19

Omavalitsuste esindajatega rääkides kerkib tihti üles nn pealinna seaduse teema. Väiksemad vallad ootavad, et see vähendaks niigi tugeval positsioonil pealinna tõmmet.

Tallinna juhid aga näevad, et pealinnaks olemine on lisakohustus ja -kulu, mida riik peaks rahakotti paotades arvestama. See on selgelt põhimõtteline ja lahendamatu vastuolu.

Haldusreformi idee ja kohalikke võimalusi arvestava tasandussüsteemi ühendamisega käisid Sulev Valner ja Jüri Pihl Maalehes hiljuti välja hea paketi regionaalsete erinevuste vähendamiseks. Mul on hea meel, et Jüri Pihl nõustub: miniomavalitsuste võimekust ei saa ühegi imemehhanismiga piisavalt kergitada.

Kui mõnesaja elanikuga vallas juhib omavalitsust vaid paar inimest, siis on loogiline, et nende põhiaur läheb sotsiaalteenustele ja kooli lahtihoidmisele. Hajaasustusega Eesti vajab haldusjaotust, kus Tallinnale pakuvad tasakaalu tugevad piirkondlikud keskused, mis on omakorda tõmbekeskuseks elujõulistele ümbritsevatele valdadele.

Riigi järeleaitamise nimel

Konkurents on küll tervendav nähtus, aga nagu iga koolispordis kõva tegija ei lähe Gerd Kanteriga mõõtu võtma, ei peaks ka Piirissaare üksi Tallinnaga võistlema. Kas riik peaks panema konkurentsile käe ette? Keelustama toetuste maksmise?

Ilmselt see ei töötaks ja küllap leitakse võimalus keelust mööda hiilida. Ma ei pea seda ka põhimõtteliselt õigeks. Pealinna pensionäre ei saa ju karistada selle eest, et Tallinna eelarves on raha. Eesti ei vaja ju mitte Tallinna arengu pidurdamist, vaid muu riigi järeleaitamist.

Õhukese rasvakihi mure

Omavalitsuste vahel on praegu konkurents ja riigi roll saab olla võrdsemate tingimuste kehtestamine. Selleks tuleb tõsta omavalitsuste võimekust, mille üks osa on hiiglaslike suuruse-erinevuste vähendamine.

Eesti väikseima ja suurima omavalitsuse elanike arvu vahe on 4000kordne. Elanike ootused on aga samad või vähemalt sarnased ja seda lõhet ei saa vaid rahalise hüvitisega ületada.

Omavalitsuste vaheline ümberjagamissüsteem töötab praegu kompenseerimise põhimõttel. Ehk võttes arvesse paljusid tegureid, arvutatakse omavalitsuse hinnanguline vajalik tulude määr ja kompenseeritakse teatud osa selle ning reaalselt laekuvate tulude vahest.

Siin ongi asja konks. Me jagame raha ümber suuresti praeguse olukorra järgi, seda muudkui põlistades. Sellest polekski võib-olla midagi, kui riigieelarves oleks raha palju. Paraku on rasvakiht supi peal väga õhuke.

Ehk on õige aeg küsida, kas me ikka tasandame ainult regionaalseid erinevusi või ka omavalitsuste tahet toetada inimeste ettevõtlikkust?

Teatud piirkondadel on oma asukoha tõttu suurem potentsiaal inimesi ning töökohti ligi meelitada ja neile mõjub riigieelarvest laekuv toetus pigem põhjendamatuna. Milleks pingutada oma eeliste kasutamiseks, kui raha tuleb niigi!

Mida rohkemate vahel saak jagamisele läheb, seda vähem igaüks endale saab ning tõelistes raskustes äärealade toetamiseks jääb selle võrra vähem võimalusi. Vastukaaluna saaksime toetada linnasid ja valdasid, arvestades nende kaugust suuremast keskusest ja teisi olulisi asjaolusid.

Põllumajanduspoliitika rahastab kogu maaelu

2010-08-17

Eesti riigi eelarvest makstavad põllumajandus- ja maaelutoetused ei ole kunagi olnud nii suured kui viimastel aastatel. Vähenenud eelarvetuludest hoolimata on põllumajandusministeeriumi ja regionaalministri kaudu makstavad toetused oluliselt kasvanud. Eelarvepoliitika kinnitab, et maaelu on valitsuse üks prioriteete.

Eesti riigi suurenenud toetused võimaldavad majanduslikult raskel ajal paremini kasutada ka Euroopa Liidu toetusi.

Põllumajandusministeeriumi kaudu on Lääne-Virumaa saanud toetusi üle 320 miljoni krooni aastas, mis teeb aastatel 2007-2009 kokku 964 860 000 krooni. Võrreldes vallaeelarvetega on see märkimisväärselt suur summa. Sellega on põllumajandusministeerium olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTUdele ja kohalikele omavalitsustele.

Vaatamata aktiivsele selgitustööle arvatakse jätkuvalt, et põllumajandusministeeriumi kaudu toetatakse ainult põllumajanduslikku tegevust. Tegelikult makstakse ka erinevaid investeeringutoetusi, metsa-, keskkonna- ja kalandustoetusi. Mittepõllumajandusliku ettevõtluse edendamiseks ja uute töökohtade loomiseks on mitmekesistamise toetused, mida mullu maksti Lääne-Virumaale 12 miljonit krooni.

Maapiirkondade sotsiaalkultuurilise elu arendamiseks on eraldi toetused, millega soodustatakse kogukondade ühiseid tegevusi ning säilitatakse ajaloolisi väärtusi ja traditsioone. Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse ning Leader-meetme kaudu jagatakse 2013. aastani 1,5 miljardit krooni. Ainuüksi 2008. aastal investeeriti nende meetmetega küla- ja kultuurimajadesse üle 100 miljoni krooni. Sellega on põllumajandusministeerium suurim maakultuuri rahastaja. 2009. aastal maksti Lääne-Virumaale kahe mainitud meetmega 15 900 000 miljonit krooni toetusi. Lääne-Virumaal on kolm Leader-meetme piirkonda: MTÜ Arenduskoda, MTÜ PAIK ja MTÜ Partnerid.

Juunikuus kiitis PRIA heaks 2010. aasta külade uuendamise ja arendamise investeeringutaotlused. Lääne-Virumaale eraldati 15 900 000 krooni. Kohalikest ideedest ja nende elluviijatest annab hea ülevaate lisatud tabel.

Lääne-Virumaa piirneb merega ning siinsed ettevõtjad saavad ka Euroopa Kalandusfondi toetusi. MTÜ Virumaa Rannakalurite Ühingu eestvedamisel on loodud piirkondlik arengukava, mis pakub võimalusi ettevõtluse ja turismi elavdamiseks ning rannakülade arendamiseks. Selleks on Virumaa kalanduspiirkonda kavandatud toetada 43,5 miljoni krooniga (2007-2013).

Eestile on väga oluline toetuste ärakasutamine, sest lisaks piirkonna arendamisele ja ettevõtluse elavdamisele laekub ligi kolmandik makstud toetustest riigikassasse maksudena tagasi. Seetõttu on põllumajandusministeeriumi prioriteediks toetuste efektiivne kasutamine, mis teenib kõigi inimeste, sealhulgas linnaelanike huve. Jätkuks ainult ideid ja algatusvõimelisi entusiaste.

Põllumajandusministeerium on olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTÖdele ja kohalikele omavalitsustele.

Põllumajanduspoliitika rahastab kogu maaelu

2010-07-03

Eesti riigi eelarvest makstavad põllumajandus- ja maaelutoetused ei ole kunagi olnud nii suured kui viimastel aastatel. Vaatamata vähenenud eelarvetuludele on põllumajandusministeeriumi ja regionaalministri kaudu makstavad toetused oluliselt suurenenud. Eelarvepoliitika kinnitab, et maaelu on valitsuse üks suuremaid prioriteete.

Suurenenud Eesti riigi toetused võimaldavad majanduslikult raskel ajal paremini kasutada ka Euroopa Liidu toetusi.

Põllumajandusministeeriumi kaudu Järvamaale makstud toetused on olnud ligi 250 miljonit krooni aastas, mis teeb aastatel 2007-2009 kokku 741 miljonit krooni. Võrreldes vallaeelarvetega on see märkimisväärselt suur summa. Sellega on põllumajandusministeerium olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTÜ-dele ja kohalikele omavalitsustele.

Vaatamata aktiivsele selgitustööle arvatakse jätkuvalt, et põllumajandusministeeriumi kaudu toetatakse ainult põllumajanduslikku tegevust. Tegelikult makstakse ka erinevaid investeeringutoetusi, metsa-, keskkonna- ja kalandustoetusi. Mittepõllumajandusliku ettevõtluse edendamiseks ja uute töökohtade loomiseks on mitmekesistamise toetused, mida mullu maksti Järvamaal 2,2 miljonit krooni.

Maapiirkondade sotsiaal-kultuurilise elu arendamiseks on eraldi toetused millega soodustatakse kogukondade ühiseid tegevusi ning säilitatakse ajaloolisi väärtusi ja traditsioone. Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse ning LEADER meetme kaudu makstakse kuni 2013 aastani 1,5 miljardit krooni toetusi. Ainuüksi 2008. aastal investeeriti nende meetmetega küla- ja kultuurimajadesse üle 100 miljoni krooni. Sellega on põllumajandusministeerium suurim maakultuuri rahastaja. 2009. aastal maksti Järvamaale kahe mainitud meetmega pea 10 miljoni krooni toetusi. Järvamaal on kaks LEADER-meetme piirkonda - MTÜ Järva Arengu Partnerid ja Lõuna-Järvamaa Koostöökogu. Ambla vald on ühinenud MTÜ Arenduskojaga, mis kaasab peamiselt Lääne-Virumaa omavalitsusi.

10.juunil kiitis PRIA heaks 2010. aasta külade uuendamise ja arendamise investeeringutaotlused. Järvamaale eraldati 10,9 mln krooni. Kohalikest ideedest ja nende elluviijatest annab hea ülevaate lisatud tabel.

Taotleja nimi	Tegevused	Toetuse summa
KUME KÜLASELTS	Meossaare kabeli ja kabeliaia rekonstrueerimine	1687890,00
MTÜ EISTVERE MÕIS	Eistvere mõisaaia külakeskuseks ehitamine (II etapp)	938240,00
KARINU KÜLASELTS KARAME	Karinu Külamaja köögimööbli ja -tehnika soetus	68040,00
SÕRANDU KÜLASELTS	Mänguväljaku rajamine	109000,00
MTÜ ALBU NOORTEKESKUS	Järva-Madise meeste- ja naiste rahvariiete ostmine	128385,00
MAADLUSKLUBI JÄRVAMAA MATIMEHED	Jõusaalisisustus, maadlusplats	448089,00
MÜÜSLERI SAARE SETLS	Ait-kuuri rekonstrueerimine käsitöökojaks-näitusehalliks	938700,00
SPORDIKLUBI IMAVERE	Imavere tenniseväljaku ehitamine	829866,60
MTÜ PRANDI KÜLA JA ALLIKAD	Prandi külamaja-turismiinfopunkti ehitamine	938687,00
VIISU KÜLASELTS	Viisu pargi haljastuse tegemine	329940,00
SÄÄSKÜLA HUVIKLUBI	Sääsküla mitmeotstarbeline külamaja I etapi ehitamine	938796,00
MTÜ KIRNA KOLMIK	Kirna seltsimaja renoveerimine II etapp, mööbli ja sisustustarvikute ostmine	938796,00
MTÜ ERVITA KÜLASELTS	Ujuvsilla ehitamine, rannaalale liiv	127079,00
KOIGI SPORDIKLUBI	Koigi võimla juurde- ja ümberehitus	446895,00
SPORDIKLUBI SARGVERE	Sargvere spordiväljaku rekonstrueerimine - II etapp	938796,00
VALASTI KÜLASELTS	Valasti külamaja ehitusprojekt	839880,00
NOORTEÜHING SAVI	Lumesaani ostmine	125432,00
VALGMA KÜLASELTS	Valgma küla multifunktsionaalse teeninduskeskuse ehitamine, projekteerimistööde tellimine	928499,37
SELIKÜLA JALGSEMA KÜLASELTS	Seliküla Jälgsema Külamaja rekonstrueerimine	755812,00
	Toetuste summa kokku	10937721,97

Nagu tabelist näha võib on põllumajandusministeeriumi kaudu makstud toetused seltsielu käivitavaks mootoriks maal.

Silorullide kile ei ole pakend

2010-06-22

Põllumees on raskustes karastunud ning teda ei ole väga lihtne endast välja ajada. MTÜ Eesti Pakendiringlus juhataja Aivo Kangus oma jutuga seda eelmisel nädalal aga suutis.

Kangus rääkis meedias, kuidas silorullide valmistamisel kasutatava kile eest tuleb piimatootjatel hakata kümneid või isegi sadu tuhandeid kroone aktsiisi maksma. Niigi raskes olukorras põllumeestele oli see kui külm dušš.

Uued tõlgendusvõimalused

Piimatootjate rahustuseks võib öelda, et asjad ei ole tõenäoliselt siiski nii hullud. Seadusi teevad õnneks veel ministeeriumid, mitte oma firma või sihtasutuse majandustulemustele mõtlevad inimesed.

Aivo Kanguse sõnul tuleks kile eest aktsiisimaksu tasuda ka kõigil põllumeestel, kes enda toodetud ja oma loomadele mineva sööda kilesse pakivad. Oma sõnadega annab ta uue tõlgenduse tervele pakendiaktsiisi seadusele. Esialgsete arvestuste järgi tähendaks see piimatootjatele ühe lehma kohta keskmiselt 500-700 krooni suurust väljaminekut.

Kehtiv seadus ütleb siiski selgelt, et pakendiaktsiisi tuleb tasuda müüdava kauba pakendamiseks kasutatud pakenditelt.

Pakend on aga seaduse järgi "mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbijani
jõudmiseni.".

Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakendite ja pakendijäätmete kohta ning selle täiendused ei anna teistsuguseks käsitluseks põhjust. Pakendiseadus sätestab pakendiliikide mõisted ning pakendiettevõtja kohustuse turule lastud pakendatud kauba ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise kohustusena. Pakendiaktsiisi seadus aga käsitleb aktsiisimaksjana isikut, kes laseb pakendatud kauba turule või teeb selle levitamise või kasutamise jaoks kättesaadavaks.

Seadus annab selgelt mõista, et silo ega heina, mida põllumees oma tarbeks valmistab, ei saa kuidagi käsitleda kaubana ja selle ümbriskilele ei saa ka pakendiaktsiisi rakendada.

Silopall kui kaup

Oleme pöördunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole, et oma arvamusele ametlikku kinnitust saada. Lisaks seaduse tõlgendamisele annab meie usule tuge ka pakendiaktsiisi seaduse omaaegne kooskõlastusring. 2007. aastal, kui seadust viimati oluliselt muudeti, saadeti toonased ettepanekud lisaks ministeeriumidele kooskõlastamiseks ka kohalike omavalitsuste liitudele, Kaupmeeste Liidule, Kaubandus-Tööstuskojale, Jäätmekäitlejate Liidule ja Keskkonnaühenduste Kojale.

Kooskõlastust ei küsitud aga näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonidelt, sest nende tegevusele ei pidanud seadus laienema.

Ainsad põllumehed, kellele aktsiis laieneb, on need, kes toodavad sööta müügiks. Nende puhul on silorullid loomulikult kaup, millele kehtivad samasugused tingimused nagu poes piimapakile või joogipudelile.

Õigus on Kangusel aga selles, et põllumajanduses kasutatava kile edasisele saatusele peab mõtlema. Praegu rändab silokile pärast kasutamist tihti lihtsalt prügimäele. Eestis koguneb sellist pakkekilet arvestatav kogus, mistõttu on sellele parema rakenduse otsimine õigustatud.

Rahvas peaks vähem jooma

2010-06-14

Eestlaste alkoholilembus on küll vähenenud, kuid jätkuvalt küllalt suur. Inimeste tervise säästmiseks tuleb alkoholi kättesaadavust piirata ja muuta ühiskonna hoiakuid.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) viimane uuring eestlaste alkoholi tarbimise kohta annab põhjust rõõmustamiseks - aastaga on alkoholitarbimine vähenenud ligi viiendiku, aga ikka juuakse Eestis keskmiselt tunduvalt rohkem kui teistes põhjamaades.

Alkoholi tarvitamise piiramiseks on riikidel kasutada neli põhihooba - aktsiisipoliitika, alkoholi ostu ja tarvitamist puudutavad vanusepiirangud, alkoholi kättesaadavuse reguleerimine ja ühiskonna hoiakute muutmine. Ühe esimese meetmena tasub mõelda müügipiirangute karmistamisele, sest hoolimata müügiaja piirangust on alkohol Eestis väga kergesti kättesaadav. Eestis saab kanget alkoholi osta ligi 2400 poest, meist märksa suuremas Soomes seevastu 344 ja Rootsis 411 kauplusest.

Alkohol tanklast välja

Kindlasti on vara rääkida väikepoodides alkoholi müümise lõpetamisest, sest paraku tooks see endaga kaasa sadade väikeste maapoodide kadumise. Mulle on poepidajad tunnistanud, et neil üksikutel päevadel, kui alkoholi müük on keelatud, on nende kaupluse käive vähenenud 40 või enamgi protsenti.

Küll aga vääriks kaalumist mõte keelustada alkoholi müük tanklates. Eesti paistab negatiivselt silma nii joobes juhtide kui ka nende põhjustatud avariide arvu poolest. Selle taustal on kummaline, et alkohol on nii kättesaadav ka tanklates.

Samuti väärivad positiivset esiletõstmist suuremad kauplused, kes müüvad alkoholi muust kauplusest selgelt eristuvas osas. Kindlasti vääriks kaalumist ka alkoholi müügiks mõeldud pinna suuruse reguleerimine. See aitaks ära hoida alkoholiosakondade kujundamise ligitõmbavaks ning alkoholi soetamise emotsionaalseks.

Emotsionaalseks ostuks muudavad alkoholi tihti ka reklaamid. Nii nagu on keelatud kange alkoholi välireklaam, tuleks kaaluda ka lahjade jookide välireklaami keelamist. Lahjad alkoholjoogid on oma kujunduselt ja reklaamimise viisilt muutunud väga noortepäraseks. Lahjade jookide tarbimine noores eas sillutab aga teed kange alkoholi juurde.

Alkoholi aktsiisimaksud on Eestis samad või suuremad kui Lõuna- või Ida-Euroopas, kuid väiksemad Kesk- ja Põhja-Euroopa omadest. Kangete alkoholjookide puhul on Euroopa Liidu miinimumaktsiisimäär 6 eurot ehk 94 krooni sajaprotsendilise alkoholi liitri kohta. Eestis on aktsiis 222 krooni ning samasse suurusjärku jääb see ka näiteks Austrias ja Luksemburgis. Kõrgeim on aktsiisimäär Rootsis - 770 krooni -, Soomes on see 617 krooni.

Aktsiisi kasv ei saa siiski olla hüppeline, sest see suurendaks hüppeliselt ka salaalkoholiturgu ning ohustaks rahva tervist. Samas näitab EKI uuring selgelt, et aktsiisi mõningane kasv ei suurenda tingimata salaalkoholi osa, vaid mõjub pärssivalt just tarbimisele. Nii on aktsiisipoliitikas veel mõningane tegutsemisruum, mille abil eestlaste alkoholitarvitamist vähendada.

Ent kinnine uks on ees, kui räägime vanusepiirangutest. Eestis võib alkoholi osta alates 18. eluaastast, kuigi varem on olnud ka teisiti. Suures osas Euroopas on erinevad vanusepiirangud - tihti võib lahjemaid jooke osta alates 16. ja kangemaid 18. elusaastast. Arvestades Eesti noorte harjumusi, ei ole vanusepiiri muutmine kindlasti mõistlik, sest sellega me vaid suurendame probleeme.

Hoiakuid tuleb muuta

Kui kolm eeltoodud meedet on selgepiirilised, siis ühiskonna hoiakute muutmine on kõige keerulisem, kuid samas väga oluline. Ühiskonna suhtumise süsteemseks muutmiseks on vaja nimetada ametisse alkoholipoliitika koordinaator ja talle selleks ka vajalikud vahendid eraldada.

Praegu korraldavad eri ministeeriumid alkoholiga seotud valdkondi. Ühte katust, kes info kõigist tegevustest kokku koondaks ning oskaks hinnata ühe sammu mõju teisele, aga ei ole.

Ainult riigi tegevusest hoiakute muutmiseks ei piisa. Oluline roll on perekonnal, kolmandal sektoril, ettevõtjatel ja meedial. Kõigil meil võiks olla ühine missioon, kuidas vähendada alkoholi liigtarbimisest tekkivaid kahjusid ühiskonnale.

Talu toetamine kui väärtuspoliitika

2010-05-25

Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, väärtustab üha enam maaelu omapära ja tavade säilimist, rakendades aktiivset maaelu arengu poliitikat. Maaelu toetamine läbi talulise tegevuse on Eesti väärtuspoliitika märkimisväärne osa, säilitades traditsioonilist eluviisi ning töökohti.

Eesti talupidajate olukorda oleme ministeeriumist viimastel aastatel võimaluste piires aga järjest rohkem toetanud. Seda eriti majanduskriisi ajal, kui maal tegutsevatel väikeettevõtjatel on raske suuremate ja linnas tegutsevate ettevõtetega konkureerida, põllumeeste sissetulekud on vähenenud, kulutused energiale ja põlluharimisele suurenenud ning turuvõimalused kahanenud.

Olgugi, et majanduslikult ebakindlad ajad on pannud raskemasse olukorda kõik Eesti põllumehed, sattusid piimahinna languse tõttu eriti tugeva surve alla just väiksemad piimatootjad, eriti need, kes asuvad kaugemal suurematest tootjatest ja tööstustest.

Seepärast otsustasime Eestis hakata maksma piimatootjatele, sealhulgas eraldi väiketootjatele, alates sellest aastast lisatoetusi. Kuni sajapealiste piimakarjade omanikud ja Hiiumaa lehmapidajad, kellel puudub tööstustega püsiühendus, makstakse toetust kolme aasta jooksul - esimesele 50 lehmale 1000 ja järgmisele 50 lehmale 800 krooni looma kohta aastas. Lisaks ühekordne toetus kõigile piimakvoodi omanikele (sõltumata suurusest) sellel aastal, mis on paljudele tootjatele tänaseks juba välja makstud.

Ministeerium lähtus otsuse tegemisel asjaolust, et kuni sajapealiste piimakarjade omanikud on peamiselt pereettevõtted ning lisatoetus aitab kaasa perefarmide säilimisele ja seeläbi ka inimeste püsimisele maal.

Talutootmine eristub suurtootmisest ennekõike seetõttu, et talus tehakse kogu või suurem osa tööst ära oma pere ringis. Nii asetatakse talupere raskesse olukorda, sest keeruline või suisa võimatu on puhkepäevi võtta ning ühe pereliikme haigus võib majapidamise hoopis raskesse olukorda panna. Veel mõne aasta eest tuli tihti ette talupidajaid, kes olid töötanud puhkuseta talu rajamisest saati, mis tähendas sageli paarikümmet aastat.

Et talupidajatele puhkust võimaldada, alustas Eestimaa Talupidajate Keskliit talunike asendusteenistuse väljatöötamist juba 2005. aastal ning 2006. aastal algas Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli juures asendustalunike väljaõpe, kuid seadusandlike ja rahaliste vajakajäämiste tõttu rakendus asendustaluniku toetus alles 2008. aastal. Toetuse tänavune eelarve on neli miljonit krooni, mis on kaks korda suurem kui eelmisel aastal.

Eesti taludes käib põlvkondade vahetus. Kui uurida, mis seda takistab - kas raha- või huvipuudus, kehvad elutingimused või raske töö, riigijuhtide vähene tähelepanu või noorte loid koostöö, põlvkondade eriarvamused või maaelu madal maine -, tuleb ette väga erinevaid arvamusi. Kahetsusväärne tegelikkus on aga see, et noorem põlvkond ei soovi sageli jätkata oma vanemate elutööd talus. Üks takistus on kindlasti see, et ettevõtte üleandmisel „isalt pojale" kaasneb tulumaksukohustus. Põllumajandusministeeriumi ettepanekul kiitis Valitsus heaks tulumaksuseaduse muudatuse, mis võimaldab pärandada talu lähisugulastele maksuvabalt. Loodame, et Riigikogu toetab esitatud seadusemuudatust.

Talu lahutamatuks osaks on mets. 2008. aasta alguses jõustunud tulumaksuseadus, mille kohaselt võib füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste, samuti talle kuuluvalt kinnisasjalt saadud metsamaterjali võõrandamisest saadud tulust maksustamisperioodil maha arvata kuni 45 000 krooni, mis aitab elavdada talumetsade majandamist ja suurendab talupidajate sissetulekuid.

Eesti on Euroopas erandlik riik. Siin saavad metsaomanikud taotleda nii siseriiklike kui Euroopa Liidu toetusi. Eesti maaelu arengukava raames on võimalik taotleda nelja erinevat toetust: Natura metsa toetust erametsamaale, metsa majandusliku väärtuse parandamise investeeringutoetust, kahjustatud metsa taastamise investeeringutoetust ja metsatulekahju ennetamise investeeringutoetust.

Talupidamist iseloomustab mitmekesine maaettevõtlus, suur osa talupidajaid tegutseb aladel, millel kehtivad tavanormidest rangemad keskkonnakaitselised piirangud, samuti hooldatakse poollooduslike karjamaid. Kuigi läinud aastal laekus keskkonnasõbraliku majandamise toetuse ja loomade karjatamise toetuse taotlusi rohkem kui eelarves esialgu prognoositi, otsustasime jätta toetusmäära vähendamata ning toetused jõudsid täies mahus kõikide taotlejateni, kes toetuse nõuetele vastasid.

Riigieelarve kärbetele vaatamata püsis 2009. aastal ka teiste põllumajandus- ja maaelutoetuste maksmine jõudsalt graafikus ning PRIA tõestas end Euroopa ühe efektiivsema makseagentuurina, mille haldussuutlikkusega seoses ei jäänud välja maksmata ühtegi eelarves kavandatud krooni.

Koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega (MES) töötas Põllumajandusministeerium välja meetmete paketi, mis leevendas põllumeeste rasket majanduslikku olukorda ja krediidiraskusi kevadkülvi ajal. Selleks andis sihtasutus kommertspankade kaudu põllumeestele 100 miljonit krooni laenu ja tagatist kuni 80% ulatuses. Ka sellel aastal on see võimalus olemas.

Põllumajandustootmise mitmekesistamise ja olude muutumisega on tekkinud põllumeestel suurem vajadus professionaalse ja ajakohase nõuande järele, seda ennekõike äriplaanide koostamisel. 2010. aastal toimunud nõuandesüsteemi üleminekul Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja kureerimise alt MES-i haldusalasse pidas Põllumajandusministeerium silmas ennekõike nõuandesüsteemi edasist arengut ning pakutavate teenuste muutmist kliendikesksemaks.

Piimahinna madalseisu taustal on kerkinud korduvalt üles ettepanek, et kõiki tootjaid tuleb kohelda võrdselt - et kõik töötlejad oleks kohustatud maksma tootjatele õiglast hinda.

Kuigi seadusandlikud võimalused piimatootjate õiglase piimahinna maksmise tagamiseks on piiratud, jätkas Põllumajandusministeerium aktiivselt tootjate murele lahenduste otsimist. Üks võimalus on toetada tootjate koondumist ühistutesse. Väikeettevõtjate poolt toodetavate koguste koondamine annab neile ühelt poolt tugevama positsiooni hinnaläbirääkimistel tööstustega, teisalt aga võimekuse ise toodangut töödelda. Samuti on ühistulise tegevuse korral tootjatel endil võimalik võtta tõhusaid meetmeid kõigi ühistu liikmete võrdse kohtlemise tagamiseks. Kõigest sellest ajendatuna on uus ühistulise tegevuse meede avanemas käesoleva aasta hilissuvel.

Mul on hea meel tõdeda, et Eestimaa Talupidajate Keskliiduga on Põllumajandusministeeriumil hea koostöö. Seda on võimalik veelgi parandada, kui kõik liikmed aktiivselt suhtlevad ja edastavad oma mured esindusorganisatsiooni kaudu. Eesti talu elab ja tema väärtus saab säilida ning kasvada meie ühise koostöö panusega.

Vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder

2010-05-22

1. Seoses riigieelarve kärbetega jääb põllumajandussektoris saamata märkimisväärne rahahulk, mis olnuks võimalik saada vastavalt liitumislepingule. See oleks nagu põllumajanduse panus euro tulekule. Missugune oleks põllumajandusministri hinnang euro kasutuselevõtmise mõjule põllumajandussektori edasisele arengule ja tulevikule, teiste sõnadega - kas euro kasutuselevõtt kuidagi ka korvab selle kaotuse? Kas euro kasutuselevõtt on põllumajandusele perspektiivis kasulik ja missugustes aspektides?

2010. aasta riigieelarves võiks põllumajandustoetuste summa olla suurem kuni 200 miljonit krooni - see on ÜPT täna masktava riigipoolse lisamakse ja selle lisamakse võimaliku maksimumsumma vahe. Loomulikult on kogusumma näol tegemist arvestatava rahaga, kuid kõigi tootjate vahel laiali jagades siiski mitte summaga, mis ühe või teise tootja eksistentsile määrava tähtsusega oleks. Põllumeeste raskused olid eelmisel aastal tingitud eelkõige ülimadalatest kokkuostuhindadest mitte nii väga riigi tegemistest või tegemata jätmistest. Tegemist on paratamatu majandusprotsessiga, millest üle elamiseks riik oma võimaluste piires panustanud on.

Ära ei tohi siiski unustada, et kärpeid ei teinud valitsus mitte ainult euro pärast, vaid eelkõige kokkuhoiuvajadusest. Me teame täna, mis on juhtunud Euroopas riikidega, kes üle oma võimete on elanud ja on kulutanud raha, mida neil tegelikult ei ole kunagi olnud. Ilma euroeesmärgita oleks riik ehk kärpinus pisut vähem, kuid mitte oluliselt. Seetõttu ei ole põllumajandustoetuste käsitlemine põllumeeste panusena euro tulekusse, päris õige.

Euro kasutuselevõtt on selgelt kasulik tervele Eesti majandusele ning sealhulgas ka põllumeestele. Esimene silmaga nähtav kasu on tõik, et tulevikus hakatakse Eestis ka toetusi maksma eurodes ning meil on oma toetusi märksa lihtsam teiste liikmesriikide omadega võrrelda ning nende liiga suurtele vahedele tähelepanu juhtida.

Nagu terves majanduses, aitab euro ka põllumajanduses muuta lihtsamaks välisinvesteeringute Eestisse meelitamist. Investeeringutevajadus ei ole põllumajandusest kuhugi kadunud ning üheks võimaluseks sellel teel on välisinvestorite kaasamine. Põllumajandus- ja toidutootmine on ka finantsinvestorite jaoks muutunud atraktiivseks majandusharuks ning Eesti põllumehel on tänu sellele varasemast lihtsam endale lisakapitali leida. Samuti kaob euro tulekuga devalveerimisrisk, sest krooni puhul oma majanduse elavdamise kontekstis selline võimalus paratamatult õhus olnud. Kahtlemata muuti ühes euroga ka raha odavamaks - kaovad vahetuskursid ning kindlasti muutub ettevõtjatele raha laenamine mõnevõrra odavamaks.

2. Mida on ministeeriumil plaanis teha piimatootmistalude jätkusuutlikkuse tagamiseks olukorras, kus 25 % allesjäänud taludest kavandab lähiaastal tegevuse lõpetada (sõltumatu uuringufirma andmeil)?

Nagu neil veergudel on korduvalt varemgi selgitatud, on riik just väikseid piimatootjaid silmas pidades rakendanud tänavu mitu uut toetusskeemi. Loodud on eritoetus kuni 100pealistele piimakarjadele, samuti makstakse ühekordse lisatoetusena toetuste piima koguse järgi. Siiski on paratamatus, et turg teeb omad korrektiivid ning osa väiksemaid piimatootjaid oma tegevuse lõpetab.

Tähelepanuta ei maksa siiski jätta seda, et Eestis on küll viimastel aastatel räägitud meeletutest hulkadest piimatootjatest, kes kohe-kohe oma tegevuse lõpetavad, kuid tegelikkuseks ei ole need jutud kunagi saanud. Tänaseks on piima kokkuostuhinnad juba omajagu kosunud ning need lubavad juba ilma kahjumita oma ettevõtet majandada.

3. ÜPP reformi osas ja uue finantsperioodi toetusskeemide osas toimuvad meile teadaolevalt läbirääkimised ja konsultatsioonid. Missugune oleks põllumajandusministri hinnangul arenguprognoos otsemaksete toetusskeemide osas.

Põllumajandustoetuste tuleviku üle räägitakse tõenäoliselt läbi terve käesoleva aasta ja kauemgi. Eesti seisukoht on, et põllumajanduspoliitika peab jääma ühiseks poliitikaks ning toetuste jagamise alused peavad muutuma. Et Eesti on üks kõige vähem toetusi pinnaühikule saav riik (ha kohta), siis on pigem lootus, et toetused kasvavad just Eesti tootjate jaoks. Rahandusministrid aga arutavad, kui suur eelarve tulevikus põllumajandustoetuste tarbeks jääb ning sellest sõltuvad suuresti ka tulevased toetused.

Eesti nägemusele võrdsematest toetustest avaldas poolehoidu ka mõne nädala eest Eestit külastanud Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, kelle hinnangul ei ole ühtegi põhjust, miks senine ebavõrdsus pärast 2013. aastat jätkuma peaks. Selles osas on talle raske vastu vaielda.

Intervjuu: HELIR-VALDOR SEEDER: ministrile on oluline isiklik kontakt ettevõtjatega

2010-04-22

Hiljuti Võrumaal visiidil viibinud põllumajandusministril Helir-Valdor Seedril jätkus kiirest päevakavast hoolimata aega ka LõunaLehega kohtuda. Kohvikus tellis Seeder rohelise tee meega. „Teil on see ikka kohalik mesi?" uuris minister ettekandja käest. Teetassi taga arutles kolmeaastase staažiga minister oma haldusala valupunkte ja tulevikusuundi ning lubas kindlalt, et temast tantsivat-laulvat tõsielusaate tähte ei saa.

Teil täitus just kolm aastat põllumajandusministrina. Millised need kolm aastat on olnud?

Väga erinevad. Kui ma 2007. aastal ametisse tulin, oli viimaste aastakümnete edukaim põllumajandusaasta. Ilmaolud olid väga soodsad, saagid väga head. Samal ajal oli mujal Euroopas paljudes piirkondades ikaldus, mis tähendas, et Eesti põllumehel oli saagi müügihind väga hea. Lisaks käivitusid 2007. aasta lõpus, 2008. aasta alguses Euroopa Liidu selle finantsperioodi uued abimeetmed ja toetused.

Optimistlikule aastale järgnes 2008, mis oli põllumajandussektorile viimase aja üks raskeimaid: ilmad ei soosinud põllumehi, väga palju saaki jäi koristamata põldudele ja kokkuostuhinnad langesid alla. Kaks täiesti vastandlikku aastat.

Minule kui põllumajandusministrile tähendas see loomulikult muret ja probleeme, kõigile neist polnud sugugi kohe kiiret lahendust. Põllumajandus ongi majandusharu, kus tuleb tegutseda pika perspektiiviga. Kõik, kes tahavad siin edukad olla, peavad arvestama, et on aastaid, kus sa lõpetad suure kahjumiga, ja on aastaid, kus saad kasumit. Kasum tuleb siis nii investeerida, et elada üle keerulisemad aastad. See kuldne tõde sai esimese kahe aastaga ainult kinnitust.

Kolmas aasta, 2009, oli juba ülemaailmse kriisi kohale jõudmise aasta, mis lõi täiesti uue taustolukorra nii finantsmajanduslikes aspektides kui ka reaalselt turgudel toimuvas. See oli juba ühiskonda tervikuna haarav majanduskriis.

Mida aasta 2010 majanduskriisi taustal toob? Meedias on kajastatud põllumeeste rasket olukorda. Piimatootjate küsitlusest on selgunud, et ligi veerand neist plaanib viie aasta jooksul tootmise lõpetada. On olukord, kus põllumehed peavad välistoodangu konkurentsis oma kaupade hindu alla laskma. Mis edasi ja kuidas riik saab põllumehi aidata?

2010 on kindlasti kainestumise ja ärkamise aasta. Teadvustus, et majandus ei lähe ainult üles, on jõudnud Eesti ühiskonnas väga selgelt pärale. Kõik on pidanud tegema muudatusi oma hoiakutes: vaatama üle pere ja ettevõtete eelarved, võimalused, minna ümber õppima, leidma uue töö. Ma arvan, et see on uue tsükli algus Eesti jaoks kindlasti.

Põllumajanduse poole pealt - jah, lõpetajad. Kui vaatame, mis toimub Eesti ja Euroopa põllumajanduses tervikuna, siis need protsessid on küllalt sarnased. Tootmine kontsentreerub n-ö klassikalistel põllumajanduslikel aladel. Liha, teravilja, piima ja kartuli tootmisel on suund, et tootjate hulk väheneb, aga see ei tähenda sugugi toodangu vähenemist. Aastate jooksul on näiteks piimalehmade ja piimatootjate arv ikka tunduvalt vähenenud, aga piimatoodang on kasvanud. See tähendab tootmise kontsentreerumist suurematesse üksustesse.

Kas see siis tähendab väiketalude väljasuremist?

Väiksemad ongi oma klassikalise tootmistegevuse väga paljudel juhtudel sunnitud lõpetama ja selle võtavad üle suuremad. Kes on suured ja elujõulised, need on veelgi kasvanud.

Rõhutan, et see toimub klassikalistes tootmisvaldkondades. Mujal Euroopas on täpselt samuti. Kui rääkida konkreetselt piimast, siis Eestis lõpetas 2008.-2009. aastal 30% väiketootjatest piimatootmise, Poolas, Leedus ja Lätis on see protsent veel suurem olnud, enamvähem sama on ta olnud Hispaanias ja Itaalias. Isegi Soomes, kus on Euroopa Liidu kõige suuremad toetused, on lõpetajaid sellel perioodil 27%.

Väiksemad tootjad, peretalud, peavad leidma teistsuguseid väljundeid. Valdavalt peab leidma siin oma nišitooted. Eesti põllumajandus on muutunud palju mitmekesisemaks, kui ta oli kakskümmend aastat tagasi. Kes toodab ravimtaimi, kes on läinud üle mahetootmisele, looduslähedastele ökotoodetele jne. Need vaidlused on vaieldud, et kas Eestis on perspektiivne ainult suurtootmine või peaks olema peretaludele toetuv mudel. Selge on see, et Eestis ongi kõige mõistlikum lahendus, kus mõlemad eksisteerivad koos, täiendavad teineteist.

Millised on Kagu-Eesti põllumajanduse tulevikusuunad?

Siin Kagu-Eestis soodustavad loodus ja keskkond iseenesest sellist peretalu tootmisstiili: killustatud kupliline maastik, kus on ka väiksemad maaüksused, kus pole massiivset maapa-randust tehtud ega suuri põlde siledatel aladel. Siia ongi kõige sobilikum väiketootmine, looduslähedane tegevus. See tähendab mahetootmist, käsitööd, turismitalusid, puidu töötlemist (näiteks mööbli tootmine), ravimtaimi. Selles suunas on siin arenetud ja koostööd tehtud.

Kindlasti on väiketootjatele ühistegevust rohkem vaja kui suurtootjatele, et minna turgudele ja suuremate kogustega -siis ollakse ka tugevamal positsioonil hinnaläbirääkimistel. Ollakse võimelised müüma ja turustama suuremaid koguseid.

Astusite läbi ka Võrumaa talupidajate liidu üldkoosolekult ja kohtusite eraldi veel piirkonna mahetootjatega. Milline on põllumeeste ja ministeeriumi koostöö riigi põllumajanduslike suundade ja arengukavade väljatöötamisel?

Ma võin öelda, et mul on kõigepealt väga hea isiklik koostöö väga paljude põllumajandustootjatega, nii suurtootjate kui talunike, väiketootjatega. Seda üle Eesti, sealhulgas ka Võrumaal. Kindlasti on ministrile oluline selline isiklik kontakt ettevõtjatega: sa näed reaalset elu, probleeme, plaane ja muresid. See on mul väga hea.

Põllumajandusministeeriumil on hea side põllumeeste ja tootjate katusorganisatsioonidega. Kõik meetmed, mis ministeeriumis välja töötame, teeme koostöös sektoriga. Meil on põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu, seal saavad kõik oma ettepanekuid teha, arvamusi esitada. Enne kui minister määrusele alla kirjutab, kuulab ta arvamused ära. Ma usun, et meil ei olegi viimastel aastatel väga palju vaja olnud vigu parandada põhjusel, et määrused oleksid eluvõõrad või ei sobi. Oleme saanud enne kokkuleppe või konsensuse, kuidas ühte või teist meedet rakendada. See on toiminud hästi ja ma loodan, et toimib ka tulevikus hästi.

Olete ühes oma varasemas intervjuus öelnud, et välisinvestoritel on huvi tuua oma raha Eesti põllumajandusse. Kas see kehtib kitsamalt ka Kagu-Eesti kohta?

Jah, huvi Eesti põllumajandusse investeerida on täiesti olemas. On neid, kes soovivad tegeleda põllumajandusliku tootmisega. Nad omandavad põllumajanduslikku maad ja mitte ainult spekuleerimise eesmärgil. On ka neid, kellele meeldib rahulik looduslähedane elulaad ja on hakanud tootma. Näiteks üks saksa proua, kes muretseb ajalooliste Eesti hobusetõugude eest ning tahab neid säilitada ja kasvatada. Ta on siia töötama ja elama asunud väiketootjana.

Suurtootjatest võib tuua näiteks Heleniuse, kes on investeerinud väga suurelt Eestisse ja läinud siit edasi Vene suunas. Toidutööstuse osas on huvi suur, väga paljuski töötab see praegu väliskapitali osal - Valio, Ekseko ja Rakvere näiteks.

Väliskapitali huvi on tulnud sellest, et Eestis pole olnud võimalust investeerida ise. Sisemist raha oma inimestel ei ole olnud. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem suudab ka Eesti inimene ise investeerida. On mitmeid positiivseid näiteid, kus ettevõte on käinud käest kätte ja lõpuks on Eesti omanik ta tagasi ostnud, Põlva Agro näiteks.

Ma loodan, et väliskapitali huvi ka jätkub. Eestis on põllumajandusel potentsiaali palju. Me suudame toota palju rohkem, kui meie siseturg nõuab. Eesti põllumajandus saab areneda siis, kui me leiame eksportturge - nii piima, teravilja kui liha jaoks. Küsimus on, kus on need turud ja millise hinnaga me suudame toota.

Kus need turud siis on?

Majanduskriis on löönud segi pikka aega stabiilselt toiminud turusuhted üle Euroopa ja Eesti põllumehele avanevad uued võimalused. Ida turud on päris hästi avanenud - Venemaa turg on erinevatele Eesti toiduainetele väga avatud. Sinna tootmise ja tarnimise maht on kasvanud. Turg on ka Ukraina ja tulevikus, ma loodan, et Valgevene. Sama on lääne suunas.

Näiteks tõuloomade nõudlus on palju suurem, kui Eesti suudab pakkuda. Seda nii lääne-kui idariikidesse. Uued suured turud on Valgevene ja Türgi, kus oodatakse meie tõuloomi, kui me suudaks ainult kasvatada. Loomakasvatus võtab aega, pole võimalik, et sünnib 20 või 50 vasikat korraga.

Eestil on võimalusi müüa nii piima- kui lihasaadusi väljapoole nii ida kui lääne suunas, aga see eeldab meilt turgude suuremat teadmist ja omavahel suuremat koostööd neile turgudele minnes.

Kas teie arvates peab tänapäeval paika vanarahva ütlus „Põllumees - põline rikas"?

Jah, ajalooliselt on põllumees olnud põline rikas ja põllumehed oleme valdavalt kõik, eesti rahvas, alles olnud. Põllumees, kes oli oma talu peremees, oli rikas, suutis oma lapsi harida.

Tänapäeval on see mitme otsaga asi. Tänu tehnika arengule on põllumehe mõiste palju muutunud, põllumajanduslik tootmine on hoopis tööstuslik tootmine ja osa suurest ärist. Käsitööd ja rasket musta tööd jääb järjest vähemaks - masinad ja tehnoloogia teevad töö ära.

Praegu võib öelda, et põllumees on rikas jah, aga vaid ühe korra elus - siis, kui ta tootmise ära lõpetab, maha müüb. Siis ta näeb, mis vara tal on. Vara, mis talle igapäevaselt rikkust ja raha küll ei toonud, aga ta näeb, et tal on suured maad, hooned ja tehnika. Igapäevaselt, jah, peab ta elama peost suhu ja mõtlema sellele, kuidas ära elada.

Praegu on Euroopas nii, et umbes 30% sissetulekust tuleb põllumehele toetustest ja 70% turult. Eestis on see 20 ja 80. Toetustase on Eestis madalam kui Euroopa vanades riikides.

Hiljutises Postimehe korraldatud küsitluses, kus rahvas hindas ministrite tegevust, selgus, et teid hinnatakse tugevalt usaldusväärseks ja asjatundlikuks, kuid olete kolmandikule vastajatest jäänud silmapaistmatuks. Kuidas seda kommenteerite?

Neid küsitlusi tehakse aegajalt ikka ja neid ei tohiks väga tõsiselt võtta. Kindlasti on nad huvitavad, aga võrreldes erinevate väljaannete ja uuringufirmade omi, siis need on väga erinevad ja lausa vastuolulised.

Aga siin on mitu põhjust. Kõigepealt peab ütlema, et ka ministrite edevusaste on erinev. Mina kindlasti ei ole seda tüüpi isik, kes kipuks väga esinema või meelelahutussaadetes osalema. Iseenesest on poliitikul vaja end näidata. Eestis üks võimalus poliitikuks saada on meelelahutussaadetes osaledes -„Laulud tähtedega" või „Tantsud tähtedega". Meil on väga palju neid, kes olid tundmatud, aga pärast saates osalemist on suured arvamusliidrid ja ajakirjandus pöördubki nende poole. Inimesed on erinevad, aga minule kindlasti ei ole see tee meelepärane. See ei ole minu ampluaa. Ma ei mõista hukka neid, kes käivad, aga selle järgi ei peaks nende kui poliitikute tegevust hindama.

Teine põhjus on meedia enda huvi. Kahjuks ei ole ülemäära suurt huvi spetsiifiliste põllumajanduslike teemade vastu. Olen seda ise tunnetanud. See on võib-olla sellepärast, et põllumajanduspoliitika on üleeuroopaline, mitte liikmesmaa keskne. Eestis tunneb meedia kõige vähem huvi põllumajanduse vastu võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Peame ministeeriumis ka tegema rohkem selleks, et anda oma tegevustest teada ja neid huvitavaks teha. Raske on teemat populaarselt müüa. Aasta põllumehe tiitli kajastus ei ole võrreldav näiteks aasta sportlase omaga - teema pole nii atraktiivne ja huvipakkuv kui kultuur või sport. Varasem kogemus ütleb, et põllumajandustemaatikat on võimalik müüa negatiivsete juhtumite kaudu: tollisõjad, viljavargus, Weroli pankrot. Seda teed me pole tahtnud minna. Oleme vältinud skandaale, mis on tähendanud, et meedial pole olnud võimalik teemat üleval hoida. Aga ma olen optimist -selline neutraalne maine põllumajandusel on kindlasti parem kui negatiivne. See on samm edasi.

Eestlane on alles hiljuti olnud maarahvas, aga ta on kohutavalt kiiresti võõrandunud maaelust. Eestlane on palju kaugemal maaelust kui näiteks taanlane, šveitslane või hollandlane. Kummaline küll, aga nii on. Me kardame ja häbeneme sõna „agraarriik". Loomulikult ei taha me olla agraarriik - et me teeme musta rasket käsitööd maal. Seda ei tehta ka teistes Euroopa riikides, aga side põllumajanduse ja maaeluga on säilinud väga hästi.

Põllumajanduslik tootmine tänapäeval on puhas, hästi inno-vaatiline - teaduspõhine, kui me vaatame seda tehnoloogiat, mis on kasutusel. Suurtootjatel on lüpsirobotid, kõik töö on automatiseeritud, on kliimaseadmed jne. See on oma filosoofia ja seda ei ole vaja häbeneda. Me oleme kompleksides ja tahame saada hästi kiiresti linnainimeseks, sest linnas on kõrgkultuur. Ei ole! Prantsuse köök ja prantsuse kultuur on meile eeskujuks, aga minge vaadake - Prantsusmaal on kõige tugevam mõju poliitikale põllumeestel. Me räägime, kes on eurooplased -prantslased!

Toidu võti on arengus

2010-04-15

Kui veel mõni tuhat aastat tagasi püüti jahipidamise ja marjakorjamisega söönuks saada, siis nüüd on põllumajandusest saanud tänu tehnilisele progressile üks teadusmahukamaid tootmisharusid.

Ainuüksi ühe liitri diislikütusega suudetakse ära teha töö, mille 100 inimest teeksid 24 tunni jooksul.

Areng põllumajanduses on toimunud eelkõige viimase paarisaja aasta jooksul ning praegu on ühtmoodi teadusmahukas kogu põllumajandusspekter - alates traktoritest-atradest kuni loomade söötmiseni ja taimede väetamiseni välja.

Maailma mastaabis vaadates on ka siin aga arenguruumi veel piisavalt, sest kõigest hoolimata toodetakse kolm neljandikku toidust ikka veel käsitsi.

Eesti teadus osaleb põllumajandusprogressis

Eesti õnn on kahtlemata selles, et oleme pidevalt progressist osa saanud. Ja selles on oma roll olnud täita nii omaaegsel ratsionaliseerimisel kui ka tänapäevasel innovatsioonil.

Viimane on Eesti lähiminevikus olnud võimalik tänu Eesti liitumisele Euroopa Liiduga 2004. aastal, mis tunduvalt on elavdanud Eesti põllumajandust.

Tänu liitumisega kaasnenud kõrgematele kokkuostuhindadele ja makstavatele arengutoetustele on Eesti põllumajandusest saanud kaasaegse tehnoloogiaga sektor.

Poliitikavaldkonnas on ministeerium töötanud selles suunas, et tuleviku toetustase Euroopas kohtleks võrdsemalt eri liikmesriikide põllumajandustootjaid. Praegu on tootja saadavate toetuste osakaal käibes veidi üle viiendiku ning suur osa tulust tuleb toodete turuhindadest. See, mis lõpuks turuhindadest kätte jääb, sõltub aga otseselt sellest, missugune on konkreetse tootja efektiivsus ja selle juures tehtud kulutuste tase.

Omaette väärtus on Eesti teadustegevusel. Kui kaasaegseid masinaid pannakse põldudel tähele, siis Eesti põllumajandusteadusest teatakse väga vähe. Teatakse üksikuid kasulikke baktereid, kuid näiteks neist uuringutest loomade söötmise alal, tänu millele on Eesti piimatootmine muutunud vägagi konkurentsivõimeliseks, ei teata suurt midagi.

Ma teeksin Eesti teadlastele liiga, kui ütleksin, et see ainult Eestis nii on. Tegu on terve Euroopa probleemiga, millele kõikjal lahendusi otsitakse. Sest teadustegevust, millest otseselt või kaudselt saab kasu terve ühiskond, on Eestis hulgaliselt. Tihti tuleb aga just teadusest see innovatsioon, mis aitab Eestil maailmas esile tõusta ning siinsetel ettevõtetel rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisem olla.

Maamess on maarahva kevadine mõttepaus

Tänavune Maamess on taas kord hea koht, kus arengut ja innovatsiooni ka tavainimesele näidata. Näitus on ju paik, kus rahulikult mõelda oma mõtteid rakendatava tehnoloogia osas, kus võib kohata uusi ja innovatiivseid lahendusi ning kus toimuvate seminaride kaudu saab oma teadmisi parandada.

Selline kevadine mõttepaus annab ehk enim juurde sellele, et liiguksime mõõdukalt ja eestlasliku jonniga kaalutletuma ja teadmispõhisema põllumajanduse poole, mis ka tulevikus eestimaalastele oma toidu lauale toob.

Täna võib tulevikule ja toidule mõtlemine küll pisut kummastavana tunduda, sest poeletid on ju kauba alla lookas, kuid tegelikult jagub siin mõtteainet küllaga.

Nagu eespool öeldud, toodetakse kolm neljandikku toidust maailmas ikka veel käsitsi ning nälg ei ole paljudes maailmanurkades sugugi võõras teema. Lähemateks aastakümneteks ennustavad rahvusvahelised teadlased ja spetsialistid toidunõudluse kasvu 70 protsendi võrra. Praegustes tingimustes jätkates seda aga rahuldada ei suudeta.

Tõenäoliselt ei teki Eestis küll toidust otsest puudust, kuid enam kui tõenäoline on selle suur hinnatõus, mis võtab paljudelt lihtsalt võimaluse endale toitu osta.

Eesti on küll väike ja tubli, kuid paratamatult sõltuv maailmaturul toimuvast ning omaette me hakkama ei saa. Lahendused seisnevad koostöös. Koostöö kohaks võib olla näiteks ka Maamess, kus vahetatakse mõtteid ja teadmisi. See on tegevus, kus keegi ei kaota, vaid kõik on võitjad.

Intervjuu: Maaelu tuleb võtta ühtse tervikuna

2010-04-13

Kas põllumajandus kuivab kokku ja põllumehi jääb nii väheks, et omamaine toodang langeb alla kriitilise piiri ja muutub marginaalseks?

Tundub, et kõik inimesed pole enesele teadvustanud, et põllumajanduse ja maaelu vahele ei saa võrdusmärki panna. Maaelu üks probleemide põhjus on tegelikult põllumajanduse kiire areng, mitte aga vastupidi. Tehnika ja tehnoloogia on niivõrd arenenud, et raske ja must käsitsitöö on peaaegu kadunud. Töö teevad ära kõikvõimalikud masinad, seadmed ja juba ka robotid. Linnainimenegi teab lüpsirobotitest, rääkimata võimsatest traktoritest, modernsetest laudaseadmetest jne. Vanasti oli ühe lauda teenistuses palju inimesi: lüpsjad, karjakud, brigadirid, traktoristid, öövalvurid jne. Praegu on näiteks tuhandepealises lüpsifarmis lüpsirobotid, kliimaseadmed ja palju muudki. Eestis on pärast Euroopa Liiduga liitumist piimafarmide ja lehmade arv vähenenud, kuid piimatoodang hoopis kasvanud. Tõsi, 2009.aastal kasvu ei toimunud, aga see on ka mõistetav. Nii et väide justkui põllumajandustoodang väheneb, pole päris õige. Vähenenud on põllumajandustootjate ja põllumajanduses töötavate inimeste arv. Ilmselt väheneb see tulevikus veelgi, kuigi mitte enam oluliselt. Omamaine põllumajandustoodang oli ja jääb.

Kas ohked ja kurtmine maaelu hääbumisest on põhjendatud?

Tahan öelda, et maaelu ellujäämise võti ei peitu enam ammu põllumajanduses, vaid maaelu mitmekesisuses. Põllumajandusega hõivatud inimeste arv on keskmiselt umbes kaks kuni kolm protsenti, põllumajanduspiirkonnas viis kuni kaheksa, võib-olla 10 protsenti, aga mitte üle selle. Ülejäänud agaratest maainimestest tegelevad juba millegi muuga. Küsimus on selles, kuidas inimestel on võimalik maal tööd leida väljaspool põllumajandust. Strateegiliselt on õige hoida põllumajandus arenemisvõimelisena, sest me kõik tahame kodumaist toitu süüa, oleme huvitatud haritud põldudest, maastikuhooldusest jne. Kõige sellega peab tegelema põllumajandus. Et aga inimene saaks maal ära elada ja tal ka tulevikus sissetulekut oleks, selles osas ei saa ainult lahendust põllumajandusest otsida. Väga tagasihoidlik on seada selline eesmärk, et kui põllumajandusel läheb hästi, siis läheb ka maaelul hästi. Põllumajandusega on Eestis hõivatud umbes 20 000 või natuke rohkem inimestest. Kui me ainult põllumajandusele loodame, siis justkui ei peakski maal rohkem inimesi elama. Kordan veel: eduka maaelu võti seisneb muu maamajanduse arenemises, nagu seda on metsandus, puidutööstus, turismindus, ravimtaimede kasvatamine, mesindus, käsitöö jne. Loota, et traditsiooniline piimatootmine, liha- ja teraviljakasvatus on ainukesed maaelu alles hoidvad tegevused, pole põhjust.

Kuidas edeneb noortalunike ja asendustalunike küsimuse lahendamine? Mida noorte põllumeeste maal hoidmiseks tehakse?

See on meie jaoks üks tõsisemaid ja valusamaid küsimusi. Tõepoolest, kuidas noored maale jääksid, kuidas oma vanematelt talupidamise üle võtaksid? See on probleem kogu Euroopas. Vastav meede on toimimas ja noortalunike toetuseks on sellel aastal ette nähtud 25 miljonit krooni. Me leiame vahendeid, et seda raha veelgi kasvatada ja järgmisel aastal on toetus kindlasti suurem kui eelnevatel aastatel. Võtame raha kas või teiste meetmete arvelt, kus seda ainult üle jääb. Soovime noortalunike toetamise abinõusid kindlasti elavdada. Eks sellega kaasne ka väike oht: kus liigub raha, seal võib tekkida soov seda kergelt kätte saada, hakata laveerima jne. Meie eesmärk pole kindlasti see, et üks elujõuline talunik oma talu ära tükeldab ning leiab järsku, et kõik tema pojad ja tütred tahavad talunikeks saada, sest siis antakse raha. Tervikuna on noortalunike toetamise abinõu ennast siiski õigustanud ja jätkame samal suunal. Omaette küsimus on talu pärandamine ja see võiks tulevasele noortalupidajale olla pärandmaksuta. Probleem on juba mitu aastat ministeeriumis päevakorral ja küllap ta laheneb. Eesmärk on talu jätkusuutlikkus ka noortes kätes, mitte aga selle ilma rahata kätte saamine ja siis maha müümine.

Kuidas edeneb asendustalunike programm, kas maal leidub inimesi, kes sooviksid asendustalunikud olla, et pärisperemehele puhkust anda?

Asendustalunike meede arenes 2009. aastal päris hästi. Asendustalunike arv kasvab tasapisi ja võin kinnitada, et kui ka sellel aastal toimub areng samas mahus, siis me tõesti leiame Eesti riigist need rahalised vahendid, mis võimaldaksid asendustalunike liikumist veelgi rohkem toetada. Arutame asendustalunike küsimust ka talupidajate keskliiduga ja küll siis ka toetused leiame. Jätkuks ainult inimesi, kes tahavad asendustaluniku tööd teha ja jätkuks talunikke, kes julgevad oma puhkuse ajaks talutoimetused võõra hoolde jätta.

Kas vastab tõele, et põllumajandustoetused võivad ära kaduda?

Toetused põllumajandusele ei kao kindlasti ära. Üllatav, et selline teema on Eestis üldse levima hakanud. Küllap on siin tegu enne valimisi tekkinud teadlike paanikalevitajatega. Lükkan ümber kahtlused ja kõhklused, pidin seda Riigikogu ees tegema ja ütlen ka siin. Euroopa ühine põllumajanduspoliitika on praegu otsustatud aastani 2013 ja kulgenud suuremate muudatusteta. Järgmisel finantsperioodil võivad mõned muudatused tulla, kuid need on juba sellised, mida Eesti ise ka on tahtnud. Me ju soovime, et toetustasemed ühtlustuksid ja toetusõigused oleksid üleantavad või päritavad. Aga senine üleandmise ja pärimise süsteem peaks ära kaduma, sest see pole mõistlik. Üleandmise ja pärimise süsteem peab toetama järjepidevust. Kohe pärast 2013 aastat ei muutu niikuinii midagi. Selleks hirmuks pole põhjust, sest Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika jääb.

Miks peab 15 protsenti külvipinnast olema külvatud sertifitseeritud seemnega, kui mitteseemnekasvatustalu peab vilja hiljem ikka söödateraviljana müüma? Miks peab tegema kolm-neli korda kallimaid kulutusi, kui kasu pole näha?

Keskkonnasõbralikkuse pärast. Praegu kehtib selline nõue ja seda peab järgima. Eks me arutame küsimust tulevikus. Seda on kindlasti võimalik muuta, aga siis tuleb kaaluda poolt- ja vastu- argumente. Ma ei oska praegu midagi muud vastata, kui et meil on keskkonnasõbralik majandamine ja see seab terve rea tingimusi. Neid tuleb täita, et õigustada ja põhjendada suuremat Euroopa rahade toetust. Iseenesest tähendab sertifitseeritud seeme ka seemnepuhtust ja seemnekasvatajate toetusi ning selle külvamine on otstarbekas ja vajalik tegevus ennekõike agrokultuuri edendamise huvides. Pole ju nii, et iga mees kasvatab seemet ja see jääb lõpuks nõrgaks, umbrohuseks ja mis iganes veel. Kindlasti hakatakse pikas perspektiivis ainult sertifitseeritud seemet külvama. Aga loomulikult me uurime ja võrdleme, kas see eesmärk ja saadud vilja kvaliteet tasuvad ära, kui teraviljakasvatamine läheb oluliselt kallimaks ning hakkab talumehele üle jõu käima.

Millal kaob ära erikütus? Kas leitakse mingi võimalus tavalise kütuse kasutamiseks ja selle kompenseerimiseks?

Põllumajandusministeerium on juba mitu aastat seisukohal, et sellisel kujul kütuse müümine pole otstarbekas. Oleme mõelnud mitmetele variantidele, üks neist on elektroonilisele magnetkaardile üleminek. Kaardil on kütuse limiit ja põllumees saab tavalisest tanklast ettenähtud koguse kütust odavamalt osta. Poleks vaja värvilist kütust ega eritanklaid kasutada. Kui kaardil olev limiit on täis, siis kaart lihtsalt enam ei tööta. Kui põllumehel on tavakütus ja piiritletud norm, siis pole vaja ka administratiivset kontrolli üleval pidada ja neile palka maksta. Praegu kontrollib maksu- ja tolliamet teedel ja põldudel, missuguse kütusega tööd tehakse. Limiitkaardi süsteem annab põllumehele vabad käed ka selles mõttes, et kui ettenähtud kogus kütust käes, teab ta ise, kuidas seda kasutada - kas põllutöödeks, teede lumest lahti lükkamiseks või lihtsalt oma autole. Kui viimasele, siis tuleb traktoritele põllutööde tarvis kallist kütust osta. Limiitkaardi süsteem on lihtne ja vähendab bürokraatiat.

Teine variant kütuse värvimise lõpetamiseks, on minna üle niinimetatud kontopõhisele kompenseerimisele. See tähendab, et igal põllumehel on võimalik heledat kütust kasutada ja hiljem kompenseerib riik ettenähtud ulatuses kütusekulu. Põllumajandusministeeriumi ja minu enda seisukoht on see, et otstarbekam ja lihtsam on elektrooniline kaardivariant. Mõlemad variandid on paremad kui praegune süsteem. On palju nõu peetud ja tänaseks jõutud niikaugele, et on moodustatud ühine töögrupp.

Piimatootjate ja -tootmise ümber on palju kära olnud, missugune on seis praegu?

Mis puudutab piimatootmist lähiminevikus, siis kaks erakorralist meedet, mida oleme sellel aastal lubanud rakendada, ka rakenduvad. Üks puudutab 20 miljoni krooni jagamist kvoodi omanikele. See abinõu on käivitud ja raha saab jaanipäevaks piimatootjatele üle kantud. PRIAga on juba kokku lepitud. Teine toetus puudutab kuni 100pealist karja pidavaid piimatootjaid. Ennekõike mõeldi toetusi luues tootvatele peretaludele. Arutelu oli ka väga elav, sest nagu statistika näitab, lõpetatakse halvasti minnes kiiresti tegevus just väiketootmises. Niisiis on nende toetuse jagamiseks põhjust kuhjaga. Kuni 50 lehmaga farm saab 800 krooni ja 100 lehmaga 1000 krooni aastas täiendavat toetust. Tulenevalt Euroopa Liidu õigusest saame need toetused välja maksta aasta lõpus.

Veel kord omavalitsuste liitumisest

2010-04-05

Koeru vallavolikogu on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku kaaluda tõsiselt valdade ühinemist. Arvame, et praeguses Eestis on omavalitsuste suutlikkus nõrk ning kadunud on tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Miks ja kuidas see on juhtunud?

Meenutagem omavalitsuste tekkelugu. Laskumata aastasadade tagusesse aega, olid Eesti Vabariigis enne 1940. aastat kohalikud omavalitsused kahjuks olemuselt keskvõimu käepikendused.

Kuni 1937. aastani oli omavalitsuste tegevuse seadusandlik alus tsaaririigi 1867. aastast toiminud seaduste olemus. Omavalitsuste reform sündis 1937.aastal korporatiivse valitsusstiiliga autoritaarsesse riigivalitsemise keskkonda.

Seega, kui Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel, ei saanud seda teha omavalitsuste puhul.

Omavalitsuste
autonoomia piseneb

Maapiirkondades jäid omavalitsused nõukogudeaegsete külanõukogude piiridesse, mis langesid tavaliselt kokku majandite, see on kolhooside ja sovhooside piiridega. Seega ega meil omavalitsuste puhul arvestatavat kogemust ju olegi.

Seejuures 1989. aastal, kui rahvas lootusrikkalt iseolemise poole püüdles, võeti kasutusele omavalitsuse mudel, kus keskvõimuga omavahel eriti ei põimutud.

Omavalitsuste autonoomial oli riikliku iseseisvuse püüdlustes tasakaalustav ja garanteeriv roll. Süsteem toimis ka riikliku iseseisvuse saavutamise järel 1990ndatel üsna edukalt. Omavalitsused omasid teatud autonoomiat, millele lõi tõsise hoobi Ida-Virumaal tegutsenud venemeelsete intrite keskvõimust eraldumise katse.

See tõi endaga kaasa omavalitsuste volituste teatud piiramise, põhjustades ka olukorra, kus kohalikele omavalitsustele ei delegeeritud maaomandit.

Nii see tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel pikapeale vähenes. Tollastes tingimustes oli ehk valitsusel õigegi hajutada riske ja vastutust.

1993. aastal kehtestatud kohalike omavalitsuste korraldamise seadus hakkas esialgu üsna edukalt toimima. Seda ka valdade moodustatud omavalitsuste liitude toel.

Nõukogudeaegse valitsusvormi kiirema mõranemise eesmärgil seadustati ühetasandiline omavalitsuslik korraldus.
Olin tollaste otsuste tegemise juures ja mäletan hästi, et arvati teema juurde viie kuni kümne aasta jooksul tagasi tulla ja korrektiive teha.

Samas jäid tollaste tugevate maavalitsuste juurde maakogud ehk mingil määral poolteisetasandilise omavalitsuse aseaine.

Maakogude tegevus küll varsti lõpetati, aga sellele vaatamata olid meil 1990ndatel suhteliselt tugevad ja riigi rahastatud maavalitsused.

Seejärel nende osatähtsus järjest vähenes koos rahasummade vähendamisega. Nüüd on nad jäänud peaasjalikult siseministeeriumi käepikenduseks.

Samas hakkasid ilmnema omavalitsuste raskused. Juba 1993. aasta maksuseadusega jäid omavalitsuste maksud Euroopas väikseimaks.

Maakondlike funktsioonide ja ürituste rahastamine läks tõusujoones valdadele. Omavalitsuste liidud jäid kõigest MTÜ staatusesse ja riigi toetuseta.

Haldusterritoriaalne reform on mitmekihiline protsess, mille üks oluline eesmärk on tugevdada omavalitsuste tasakaalustavat rolli keskvõimuga.

Praegused esindusliidud seda ei suuda, nad ei suuda enam kanda ka omavalitsustele olulisi ühisteenuseid. Nende staatuseks on jäänud olla paraadlik esindusorganisatsioon.
Vaieldamatult on Järvamaa omavalitsuste liit ka maakonna identiteedi hoidmisel kultuuri- ja sporditegevuse väärtustaja ning vajalik mitmes muuski rollis.

Aga igapäevaelu peavad korraldama vallad konkreetset vastutust kandvate struktuuriüksustega.

Hea uudis on siinjuures, et riigikogu võtab septembris keskvõimu ja kohalike omavalitsuste tasakaalu küsimuse arutusele, sest keskvõim on viimasel ajal võtnud järjest rohkem omavalitsuste tegevust koordineerida. Valitsus on ladunud neile ülesandeid ja vastutust, mis on alarahastuse tõttu ammu tasakaalust väljas. Sellise arenguga piseneb omavalitsuste autonoomia.

Oluline vastukaal sellele on valdade optimaalne suutlikkus, milles omakorda on oluline roll optimaalsel suurusel (mastaapsusel) koos sellega kaasnevate võimalustega.

Lõuna-Järvamaa inimesed on moodustatud Türi vallas sellega hakkama saanud, kuigi praegune keskkond pole lasknud nende eelistel veel täies ulatuses mõjule pääseda.

Muidugi tuleb leida valdade ühinemise suhtes konsensus ja seejuures aru saada, et see pole vaid piiride muutmine ja et reformiga kaasnev ümberkorraldus peab hõlmama ka maksubaasi korrelatsioonis täpsustuvate ülesannetega.

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et 21. sajandi tähendus on üleilmastumise kõrval regioonistumisel. Vastandid ei pruugi alati põrkuda, vaid anda hoopis sünergiat ja tasakaalu. Eelseisvatel aastatel on Euroopa Liidus arendamisel makromajanduslikud piirkonnad (Läänemere, Doonau).

Väikeste liitumine on paratamatus

Mitte ainult riigil, vaid ka meie kohalikel omavalitsustel peab olema avanevaks koostööks võrdväärse või vähemalt arvestatava partneri mastaapsus.

Seejuures tuleb meil leida, milline on siinse piirkonna optimum vabadusastme ja eneseteostuse tagamiseks.

Peame kümmekond aastat väldanud seisaku järel läbima lõppude lõpuks hindamis- ja otsustamisfaasi. Kui uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused on tehtud ning selgus käes, tuleb tegutseda.

Meie tulevased optimaalse suurusega omavalitsused peavad andma lisaväärtuse parema atraktiivsuse ja konkurentsivõime saavutamisel.

Sellega tagatakse oma õigus ja kohustus iseseisvalt ja parimal viisil korraldada ja juhtida kohalikku elu: toetataks kohalikku hariduskorraldust, inimeste loovust ning ettevõtlikkust ja sotsiaalset sidusust.

Väikeste omavalitsuste liitumine on paratamatus. Arvasin seda juba kümme aastat tagasi ja seda enam praegustes tingimustes. Mahajooksnud aeg on kahjuks kaotatud aeg.

Lisaks veel oluline osa kaotatud Järvamaad (pean silmas Lääne-Virumaa koosseisu lahkunud Lehtse valda).

Omajagu on niisugune olukord mõjutanud ka keskasutuste Järvamaalt lahkumist. Kas jäämegi vaidlema oma ametitoolist kinnihoidmise nimel?

Ümberkorralduste järel jätkub tublidele ametnikele oma võimete rakendamiseks tööd küllaga. Nähtavad ja ka nähtamatud bürokraatlikud takistused tuleb seljatada.
Peaksime arutlema selle üle, millised teenused peavad jääma kohapeal kättesaadavaks.

Mis on need asjad, mis tagavad konkurentsivõime säilitamise ja arengu. Milline peab olema osavaldade ja neis toimivate esinduste (ametnike) roll ja statuut.

Kardan, et projektipõhise majandamise ajad on otsa saamas, vähemalt selle põhimõtted oluliselt muutumas. Pole kindel, kas ümberkorraldused annavad raha olulist kokkuhoidu ja juurdesaamist, aga selle paremat ja efektiivsemat kasutamist kindlasti.

Igapäevaelus tuleb õppida kasutama kodanikuühiskonna ja otsedemokraatia võimalusi. Selleks tuleb end olude ja võimalustega kurssi viia.

Ka sellega, et ega inimesed meie ümber ju tegelikult ühinemist karda, pigem ootavad nad tervendavaid muutusi.

Samuti tuleb kodukandi arenguks osata kasutada mastaapsusest tulenevaid majanduslikke ning laiemalt riigi piires ja ka väljaspool Eestit tekkivaid koostöövõimalusi. Laieneb sotsiaalne õiglus ja demokraatia.

Loomulikult on inimesed uuenduste suhtes esialgu ettevaatlikud, aga koostööeeldused on minu arvates head. Inimesed on teotahtelised ja mis kõige tähtsam: neis on veel soovi ümbritsevat keskkonda eluvõimelisemaks ja paremaks muuta.

Sellelt pinnalt lähtubki piirkonna arengu eeldus.
Mul pole valmis retsepti Järvamaa valdade võimaliku arvu kohta. Kümmekond aastat tagasi arvasin, et võiks olla neli valda, aga see oli enne Lehtse valla liitumist Tapa suurvalla koosseisu.

Praegu oleks ehk võimalik säilitada kolm valda, kusjuures võiksime valehäbita arutada põliste Järvamaa alade tagasikutsumist Järvamaa koosseisu.

Näiteks võiks kõne alla tulla Koeru kihelkonda kuulunud Rakke vald ja Türiga tihedalt seotud Käru vald. Miks mitte loota ka Tapa piirkonna kui kunagiste Järvamaa alade taasliitumist.

Eesmärgid peavad olema reaalsed. Eeltoodu on loomulikult suur ambitsioon, seda eesmärgil parandada meie ühist elu- ja majanduskeskkonda.

Valdade ühinemine pole imerohi, vaid saab olla täpselt nii tõhus, kui oskuslikult on rakendatud komponentide kogusumma.

Olen nõus härra Jüri Ratasega, kes hiljaaegu meedia vahendusel kordas tarkust, et omavalitsuste reform peab olema teadmistepõhine. Arutlegem siis, mida milleks vajame ja kuidas eesmärgi poole püüelda.

Kuidas tõsta piimatootmise jätkusuutlikkust ja panna rõhku ühistulisele tegevusele

2010-03-20

1. Mida on ministeeriumil plaanis teha piimatootmistalude jätkusuutlikkuse tagamiseks olukorras, kus 25 % allesjäänud taludest kavandab lähiaastal tegevuse lõpetada (sõltumatu uuringufirma andmeil)?

Piimandus on kindlasti Eesti põllumajanduse üheks tähtsamaks valdkonnaks. Viimastel aastatel on piimatootjad oma jätkusuutlikkuse tagamiseks investeerinud võrdlemisi palju ning oleme olukorras, kus ligi pooled loomakohtadest on uued või hiljuti renoveeritud.

Samal ajal on piimalehmade arv tõepoolest kahanemas - 2004. aastast tänaseni on langus olnud 18 protsenti (116 500 lehmalt 95 800). Üheks paratamatuks teguriks on olnud väiksemate piimatootjate suund tegevuse lõpetamisele. Samal ajal on nii Eestis kui terves maailmas süvenenud trend, et lehmade arv karjas suureneb ehk piimatootmine koondub suurematesse karjadesse. Eestis on jõudluskontrolli all olevate karjade keskmine suurus täna 83,7 lehma.

Omajagu negatiivset mõju avaldas piimandussektorile ka mullune piimakriis, kus kogu piimatootmine oli madalate piima kokkuostuhindade surve all ning lehmade arvukuse vähenemine ja tootmise ümber struktureerimine oli täheldatav nii suuremate kui väiksemate tootjate puhul.

Eelmisel aastal piimatootjate olukorda analüüsides võeti juba aasta keskel vastu otsus lisatoetuse abil väikeste piimatootjate olukorra parandamiseks ning madala piimahinna mõju leevendamiseks. Tänavu makstakse eritoetust kuni 100 lehmaga piimakarja pidajatele.

Toetussumma ühe lehma kongta on kuni 1000 krooni, täpsemad tingimused toetuse saamiseks on sätestatud põllumajandusministri 21.detsembri 2009. aasta määruses nr 130. Eritoetuse suuruseks on ette nähtud 19,6 miljonit krooni aastas kuni 2013.aastani.

Samuti on väljatöötamise lõppjärgus piimasektori turutoetuse määrus, mille alusel makstakse mais-juunis 2009. aasta piimakvoodi omanikele, kes ka tegelikult tootsid ja on esitanud kvoodi täitmise aruanded ühekordset toetust kokku summas 20,38 miljonit krooni.

Lisaks piima eritoetusele on piimatootmistaludel võimalus tõsta oma jätkusuutlikkust läbi Maaelu Arengukava meetmete.

Üheks piimalehmade arvukuse vähendamise põhjuseks ning piimatootmistalude pikemas perspektiivis lõpetamise otsuse aluseks on otsus tootmissuuna muutuseks, st piimaveiste kasvatamiselt minnakse üle lihakarja kasvatamisele.

2. Kuidas rakendada võrdse kohtlemise printsiipi järgnevalt kirjeldatud olukorras?

Toetuste tootmisest lahtisidumise tulemusena on piimatootmistaludel võimalus suurendada toetussummat lehmade juurdeostmise teel toetusõigusega tootjatelt (üle tulevad nii loomühiku kui piimakvoodi alusel makstavad toetussummad).

Samal ajal ei ole toetussummat võimalik suurendada neil piimatootjatel, kes suurendavad karja oma noorkarja arvel ja taotlevad kvooti juurde rahvuslikust reservist.

Küsimus võrdsest käsitlusest on püstitatud erinevate toetusmeetmete võrdluses. Samas on igal toetusel oma sihtotstarve ja selle raames on võrdne käsitlus tagatud objektiivsete kriteeriumide alusel.

Tootmisest lahtiseotud täiendavad otsetoetuste toetusõigused on määratud eelnevatel aastatel toetuste menetlemise käigus kindlaksmääratud ühikute alusel. Toetusõiguseid saab võõrandada, omandada ja pärida. Toetuse saamise tingimuseks on, et toetuse saaja peab olema põllumajandusega tegelev isik.

Kasvatatavad loomad ning täiendava otsetoetuse toetusõigused on üksteisest lahusolevad ning loomade ostu korral ei tule täiendavate otsetoetuste toetusõigused automaatselt üle, vaid nende osas tuleb sõlmida kokkulepe. Täiendavate otsetoetuste toetusõiguste üleminek on sätestatud eelkõige silmas pidades tootmise lõpetajaid ja põlvkondade vahetust.

Siinjuures tuleb silmas pidada, et täiendavad otsetoetused kehtivad meil 2012.aastani (k.a. ) ja nende maht väheneb proportsionaalselt ühtse pindalatoetuse suurenemisega.

Usun, et taotlejaid on võrdselt koheldud, kuna täiendava otsetoetuste toetusõigusi on toetuse saamiseks võimalik omandada, samuti on võimalik piimakvooti suurendada vastavalt määruses olevatele reeglitele.

3. Missugune on ühistulise tegevuse toetusmeetmete (näit MAK meede 1.9) hetkeseis ja perspektiivid?

Ühistulise tegevuse toetusmeetme saadame peagi kooskõlastusringile ning taotluste vastuvõtu oleme kavandanud juulikuusse. Tegemist on olulise ja omajagu kiireloomulise asjaga, sest tootjarühmade tegevuse toetamine on väga vajalik.

2008. aastal alanud majanduskriis tõi välja mitmeid teravaid probleeme just tarneahela toimimises (tootmine - töötlemine - kaubandus - tarbija) nii Euroopa Liidus, kui ka Eestis. Probleemiks on eelkõige tulu jaotumine ahela erinevate lülide vahel, mis täna ei ole tihtipeale proportsionaalne ja õiglane. Erinevaid riike võrreldes torkab silma, et kriisi mõju põllumeestele on väiksem olnud neis riikides, kus ühistegevus on enam arenenud. Seal on ühistud hinnakõikumiste puhul toiminud puhvrina ja pehmendanud nende mõju tootjale.

Erinevatel põhjustel on ühistegevus Eesti tagasihoidlikult arenenud, kuigi on ka üksikuid erandeid. Samas on selge, et üksi tegutsedes on põllumajandustootjatel raske saavutada suurte tööstuste ja veelgi suuremate kaubanduskettidega võrdset läbirääkimispositsiooni. Täna on tootja töötleja ja kaupmehe kõrval ahela kaitsetuim lüli ning kõik negatiivne suunatakse esmalt alati temale.

Lahenduseks on tootmisahela kui terviku arendamine ja tootjate omavahelise koostöö edendamine (omatoodetud saaduste ühine tootmine, töötlemine ning ühisturustamine jms) ning ühisturustamise mahtude oluline suurendamine. Riik on selgelt sellele ka suuna võtnud. Käesoleva Maaelu Arengukava raames on käivitumas meetmed nii ühistegevusega alustamise toetamiseks (meede 1.9) kui ka põllumajandustootjate oma toodangu töötlemisega alustamiseks (meede 1.6). Välja töötamisel on meetmed ühistule kuuluvas toidukvaliteedikavas osalemise toetamiseks (meede 1.7.2) ja selle kava raames toodetud toodete müügiedendamiseks (meede 1.7.3). Paljude MAK investeeringumeetmete puhul on ühistud eelispositsioonil - mõnes eelistatakse ühistuid taotlejate pingerea koostamisel, teises võimaldatakse ühistutele suuremat toetussummat.

MAKi meetme 1.9 raames saab toetust taotleda põllumajandustootjaid ühendav ning taotlemise hetkeks ka Põllumajandse Registrite ja Informatsiooni Ametis (PRIA) ametlikult tavapõllumajandusliku või mahepõllumajandusliku tootmisviisi osas tunnustatud tulundusühistu, kelle eesmärgiks on ühiselt turustada oma liikmete toodetud põllumajandustooteid ja nende töötlemisel saadud tooteid. Tootjarühma administratiivse ja majandusliku suutlikkuse tõstmiseks on kavandatud toetada tegevusi, mis on seotud tootjarühma loomise, haldustegevuse ja arendamisega. Abikõlbulikud on näiteks kulud bürootarvetele, töötajatele makstav palk, raamatupidamiskulud, turunduskulud, koolituskulud, investeeringud põhivarasse eesmärgiga arendada liikmete toodangu ühist müügieelset ettevalmistust või töötlemist jne.

Toetust on kavas anda viie aasta jooksul alates tootjarühma PRIA esmakordse tunnustamise kuupäevast kokku kuni 4 850 445 krooni (310 000 eurot). Toetuse suuruse arvestamisel lähtutakse tootjarühma taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulust, mis on saadud liikmete toodetud põllumajandustoote ja selle töötlemisel saadud toote müügist kokku

4. Kas ministeeriumil on plaanis tegelda biolaguneva plasti temaatikaga?

Biolaguneva plasti tootmine Eestis suurendaks põllumajandussektoris tulu täiendava teraviljaturu kaudu, võimaldaks söötis maade ülesharimist, looks töökohti, jne ?

Põllumajandusministeerium täiendavalt biolaguneva plasti toomisega ei tegele. Küll tervitame analoogseid ettevõtmisi.

Põllumajanduses jagatakse samuti omandit ümber

2010-03-05

Lääne-Viru maavanema kutsel siinsete põllumeestega kohtunud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder vastas kohalike põllumajandustootjate küsimustele ja tõdes, et riigi põllumajandus on vähenenud vaid rahalises arvestuses.

Hiljuti teatati, et põllutöömasinate liisingufirmade laoplatsid on nüüdseks sootumaks tühjad. Kes masinad siis ära ostis, kas lääne- või idapoolsed huvilised?
Mul taoline statistika puudub, eks need tehingud ole kahepoolsed - müüja ja ostja ning panga vahelised. Tervikuna sellist pilti ei ole, aga üldist tendentsi saan kommenteerida.
Praegu on nõudlus nii tehnika kui ka muude investeeringute järele oluliselt vähenenud. Võimekus investeerida on vähenenud, võrreldes mõne aasta taguse ajaga on see hoopis teine.2008-2009 oli taotlusi Euroopa Liidu investeeringutele oluliselt rohkem, kui ELi abivahendid seda lubasid. Näiteks 2009 avasime ühe meetme, kus ainuüksi traktorite ostmiseks kulus 100 miljonit krooni! Abi taheti tunduvalt rohkem, kui pakkuda oli, nii põllutöömasinate kui ka muude investeeringute jaoks.
Nüüd on see nõudlus kadunud. Ka ELi abiga ei suuda põllumehed liisingulepinguid kanda võtta, sest puudub omapoolne finantseering (umbes pool tuleb endal sisse maksta). Pankadest laenu saamine on täna aga väga keeruline.

Kas nüüd ostavad põllutöömasinaid ära ka need isikud, kel headel aegadel tekkis mingi varu ja kes teevad nüüd tehinguid n-ö põhjast? Või hoopis välismaalased?
Massilist tendentsi, et välismaalased tuleks siia tehnikat ostma, kindlasti pole. Neil on omal maal olemas vähe kasutatud tehnikat, samuti ostuvõimalus liisingufirmast.
Küll käib majanduskriisi ajal omandi ümberjagamine, nii nagu see ikka kriiside ajal on olnud. Need, kes on võtnud üle jõu käivaid kohustusi, on sunnitud oma tehnikast loobuma. Aga kes edasiostjad on? Mina küll ei tea, sest turg on muutunud ka palju ahtamaks, kui see oli paar aastat tagasi.

Nüüd põllumaade juurde. Käivad jutud, et idapoolsed ärimehed on nendest huvitatud?
See on hinnangu küsimus, mingit järsku muudatust siin toimunud ei ole, sest väliskapital on kogu aeg tundnud Eesti vastu huvi. Periooditi on huvi suurem, siis jälle väiksem. Ja investeeritud on nii idast kui läänest. Nii Vene kui Lääne kapital on ostnud meie põllumajandusettevõtteid, samuti muidugi põllumajandusmaad. Tegelikult on see osakaal siiski väike. See on ju mõni protsent, mis meie põllumaast kuulub välismaalastele.
Mis praeguses kriisis iseloomulik on, siis võib selle näiteks tuua Tallinna börsi, kus suuromanik on huvitatud firma täisomanikuks saamisest ja börsilt lahkumisest. Selleks ostab ta väikeaktsionäridelt osakuid kokku. See tendents on küll olnud ka põllumajanduses.
Asi on selles, et Skandinaavia kapital vaatab praegu tunduvalt rohkem Eesti poole kui mõni aeg tagasi. Kriiside ajal toimub kapitali rahvusvaheline ümberpaigutamine.

Usutlesin hiljuti suurärimees Oleg Grossi, kes ütles, et Eestis ei jätku ettevõtluse arendamiseks kohalikku päritolu raha. Kas siis välismaalased tulevad meid kokku ostma?
Tegelikult väidan vastu, et Eestis on raha - ainult kelle oma see on. Kui muidugi raha päritolu on üldse võimalik määratleda. Tõsi, tihti on see välisinvestorite oma. Teie küsimusest paistab läbi mure, et nüüd tulevad välismaised suurkapitalistid, ostavad kõik ära ja meie ärimehed jäävad kõrvale. Tõsi, seda piiri on raske tõmmata, juriidiliste isikute puhul eriti, sest seal saab omanik pidevalt vahetuda ja me ei teagi lõpuks, kes on see päris omanik.
Rahvusliku tunnuse järgi on omanikuseisust raske määrataleda. Üldistatult - see probleem on. Eestlased on tunnetanud üleilmset kriisi kindlasti tugevamalt kui soomlased, sakslased või taanlased.

Kas euro tulek mõjutab ka põllumajanduse arengut?
Kindlasti - põllumajandus on osa majandusest. See on eeldus stabiilsuse loomiseks nii kohapealsetele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele.
Eesti põllumees on näiteks kannatanud Vene rubla kõikumise pärast, seda riski ei maanda ju keegi: ei Venemaa, ei Eesti, kõik kahjumid on kohaliku ettevõtja õlul, kes peab nendega äri ajama.

President Ilves mainis ühes ülesastumises, et me peaks vaatama Poola suure turu poole, kuid sealgi on kõikuva zlotiga majandus. Kas eestlastel on üldse võimalik Poolas kaubelda?
Mis puudutab Poola tootmist, siis mõnes valdkonnas on see tõesti odavam kui meil. Kuid kui me vaatame üldist elatustaset, nende hindasid, siis näeme, et ruumi oleks. Poola on teistsuguse arenguga riik, seal säilis ka Vene ajal kooperatiivne põllumajandus.
Samas võin kindlalt ütelda, et Eesti piim on oluliselt parem kui Poolas või Leedus. Siin on arenguruumi, siin on võimalused! Miks siis poolakad-leedulased ostavad täna meilt piima? Sest neil sellist pole!

Kui palju on meie majandus kriisaastatel kokku tõmbunud?
Naturaalnäitajate järgi pole meie põllumajanduses toodetu kahanenud, minimaalselt on vähenenud piima kogutoodang, aga võrreldes 2008. aastaga kasvas liha ja teravilja tootmine.
Küll oleme vähenenud rahalises mõttes, sest kokkuostuhinnad langesid ja põllumees kaotas rahaliselt üsna palju.

Maaelu maine paraneb

2010-03-02

Eelmine aasta oli põllumehele väga raske. Nii kiiret kokkuostuhindade langust ei osanud keegi ette näha, samas vähenes riiklik toetus. Seevastu 2008. aastal oli piima kokkuostuhind vägagi rahuldav. Samuti maksti 2008. aastal lisaks Euroopa liidu toetusele ka meie oma riigi eelarvest maksimaalne lubatud toetus välja ning see jäi kärpimata isegi sügisel vastuvõetud lisaeelarve tulemusena.

Seega oli 2008. aastal Eesti ajaloos esimene kord, kus riik maksis põllumeestele Euroopas kokkulepitust võimaliku siseriikliku toetuse välja täies mahus ning see on ka absoluutarvudes aastate suurim. Riik oli oma poliitilist tahet põllumajandussektorit rahaliselt maksimaalses mahus toetada selgelt väljendanud. Soodsad kokkuostuhinnad kasvanud riiklik tugi lõi mõistagi ka ootuse, et see olukord säilib.

2009. aastal sattusid kokku kaks negatiivset asjaolu: järsk ja kiire põllumajandustoodete kokkuostuhindade langus ning üldine majanduskriis, mis laastas ka riigi rahakotti ning kärpida tuli muuhulgas ka riiklikke põllumajandustoetusi Mõistagi jäid puutumata Euroopa Liidust tulevad toetused ning neile vajalikud Eesti riigi omaosalused.

Selles kriitilises olukorras oli ka üks hea külg. Kui varem võis sageli kohata pisut iroonilist suhtumist põllumajanduse ikalduseaastatesse ning nuriseti ka makstavate toetuste pärast, siis nüüd üldise majanduskriisiga kogesid ka teised ettevõtlussektorid, et tootmises ei pruugi kõik sõltuda enda tublidusest vaid on olemas nn vääramatud jõud, liiati siis põllumajanduses. Tundub, et mõistmist tuli juurde ka selles vallas, et põllumajandustootmist ei saa päevapealt lõpetada, veel vähem soodsamate aegade saabudes jälle kiiresti alustada.

Selline üldine suhtumise paranemine käib käsikäes ka riigipoolse panusega. 2010.a aasta riigieelarve vähenes, samas põllumajandustoetused kasvavad märkimisväärselt, sh otsetoetuste lisamakse nn topupkoguni21%.

Mullu toetati Euroopa Liidu ja Eesti eelarvest põllumajandust, maaelu ja kalandust kokku 3,3 miljardi krooniga - nii suured ei ole toetused ühelgi varasemal aastal olnud. Kui teada, et PRIA vahendusel määrati toetusi 36 153 korral, saab selgeks PRIA-le langev töömaht ja vastutus.

Toetustega seoses on sageli küsitud, miks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) ,,kiusab" taotlejaid ning kontrollib liialt täpselt kõigi nõuete vastavust. Sageli tehakse ettepanekuid osa menetlusetappe ära jätta, usaldada taotlejat ning loota järelkontrollile. Mitmetel puhkudel on toodud positiivse näitena mõnd muud riiki ning kiidetakse, kui osavalt osatakse mõnes riigis reeglitest mööda vaadata.

Selles küsimuses on Eestis otsustajad igal tasandil seda meelt, et taotlejale ei tohi esitada liigseid nn ülipüüdlikkusest tekkinud nõudeid, kuid kontrolli kvaliteedi osas järeleandmisis ei saa teha ning ,,rehepapi tegemine" maksumaksja raha arvelt pole ühelgi juhul lubatud.

Välja kujunenud nõudlikkus taotluste suhtes on Eestis ära hoidnud ka selle, et proovitaks pettusega rasketel aegadel toetusi saada. Pettuste arv on meil Euroopa Liidu väikseim ning ka võlgnevuste summa püsib 0,2% juures toetuste kogusummast.

Ala arvan, et ei tootja, riik ega ükski maksumaksja ei taha olla olukorras, kus kergel käel väljajagatud miljonid tuleks meiepoolsete reeglite rikkumise tõttu Euroopa Liidu ühiskassasse tagastada.

Näiteks tuleb Euroopa Liidus põllumajandussektoris tagasimakstavatest summadest rohkem kui pool tasuda Itaalial, see on nn lihtsa rahajagamise hind. Mida see tähendab riigile majanduskriisi olukor

ras võime meie õnneks vaadata teiste vigade pealt. Selliste vigade ja pettuste vähesus on kindlasti üks tegur, mis ka siseriiklikult Eesti põllumehe mainet positiivselt kujundab.

Sel aastal on kavas maaelu ja põllumajandustoetusi maksta 4,3 miljardit, millest oluline osa kulub maaelu mitmekesistamisele ning külaelu arendamisele. Sedalaadi meetmete vajalikkus on üha enam kinnitust saanud. Rajatud või renoveeritud seltsimajad, lisandunud sportimisvõimalused ja turismiobjektid, heakorrastatud külakeskused, käimalükatud väiketootmised ja teenuste pakkumine. Kõik see on maapiirkondades eluliselt vajalik nii kohalikule elanikule antud ajahetkel kui ka tulevikule mõeldes. Sest külaelu areng, võimalused vaba aega veeta, saada teenuseid kodukohas, korrastatud ümbrus - see loob maaelule hea fooni ning kallutab ka linnaelaniku otsust tulla elama maale.

Hiljuti Varssavis põllumajanduspoliitika tuleviku üle arutlenud põllumajandusministrid leidsid samuti, et põllumajandustoetused peavad tulevikus veelgi rohkem sõltuma ühiskonnale pakutavatest hüvedest ehk lisaks toidu tootmisele ka korras keskkonnast ja teistest väärtustest, mida põllumajandus ühiskonnale pakub.

Põllumehe sihikindel töö, riigi maksimaalne võimalik abi ning Euroopa Liidu tugimeetmete oskuslik kasutamine piirkonna üldiseks arenguks parandab samm sammult maaelu mainet. Loodan, et selle lõhkumiseks ei kasuta poliitikud omakasupüüdlikku kampaaniat ,,oi kui halvasti kõik on". Näidates end võimaliku ainuaitajana teenitakse küll ehk mõni isiklik plusspunkt, kuid tehakse karuteene tegelikule põllumehele ja maaelanikule.

Intervjuu: Põllumajandussektoris on oodata toetuste suurenemist

2010-02-25

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri sõnul on põllumajandus tänavu Eestis sisuliselt ainus valdkond, kus toetused suurenevad. Eelmisel aastal tuli Valgamaale erinevate toetustena ligi 200 miljonit lisakrooni.

Paljud põllumehed on praegu mures: kas erimärgistatud diislikütus kaobki ära?

«Küsimus ei ole kütuse erimärgistuses, vaid madalama aktsiisimaksuga kütuse kasutamise võimaldamise viisis. See soodustus peab põllumajandusele kindlasti säilima ja säilibki. Käimas on aga diskussioon süsteemi tehnilise lahenduse üle.

Põllumajandusministeerium on teinud rahandusministeeriumile, kelle pädevusse aktsiisiotsused kuuluvad, ettepaneku säilitada aktsiisisoodustus põllumajanduses kasutatavale kütusele, kuid seda nii, et värvitud kütust poleks vaja.

Iga tootja saaks konkreetse kvoodi, mille alus on põllumajandusliku tegevuse suurus - näiteks haritava maa hektarid - ning arvepidamine käiks elektroonilise sooduskaardi abil või ettevõtja maksukonto kaudu maksuametis.»

Rahandusminister Ligi on välja toonud, et pigem tuleks kütuseaktsiisi tõsta. Milline on põllumajandusministeeriumi seisukoht?

«Seda kindlasti teha ei tohiks. Oleme niigi hetkel riikide hulgas, kus põllumajanduses kasutatava kütuse aktsiis üks kõrgemaid.»

Eelmisel aastal jagati riigis maaelu toetamiseks 3,33 miljardit krooni. Kuhu enamus raha läheb ja kas Valgamaa erineb selles osas teistest maakondadest?

«Valgamaal tegutsejatele maksti põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti andmetel mullu kokku ligi 179,2 miljonit krooni toetusi - saajaid oli kokku 1463 ning heakskiidetud taotluste arv 3962.

Suurima osa eraldatud toetusest moodustas ühtne pindalatoetus. 21,7 miljoni krooni eest tehti investeeringuid mikropõllumajandusettevõtetesse, 17 miljonit investeeriti loomakasvatusehitistesse ja 12 miljonit krooni põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri. Kokku toetati Valgamaa inimesi ligi poolesaja toetusmeetme alt.»

Mis hakkab juhtuma põllumajanduses pärast 2013. aastat, kui lõpeb praegune finantsperiood?

«See ei ole tänaseks veel otsustatud.

Oleme ka Eestis alustanud diskussioone, milline Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikus olema peaks. Arutellu on kaasatud näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonid, keskkonnaorganisatsioonid, maaettevõtluse ja külaliikumise esindajad.

Märksõnad, mille üle kõige rohkem arutletakse, on põllumajandus ja keskkond, toiduga varustamise stabiilsus, suurem sidusus toiduahelas ning Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime.

Euroliidu põllumajandusministrid püüavad paika panna uue eelarveperioodi raamistiku, millest sõltub ka toetuste suurus.»

Valgamaal on peamiselt keskmise ja väikese suurusega maaettevõtted. Kas teil on ka positiivseid uudiseid väikeettevõtjaile?

«Jätkuvalt pakutakse näiteks põllumajandustootjate tegevuse alustamise, põllumajandusettevõtete ajakohastamise, metsade majandusliku väärtuse parandamise ja metsandussaadustele lisandväärtuse andmise, põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise, põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri, maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise toetust.

Sellel aastal käivitub ühistegevuse toetamine. See võimaldab põllumajandustootjatel koonduda ning aidata kaasa ühisele turustamistegevusele.

Lisaks maksame kolme aasta jooksul täiendavat toetust kuni sajapealistele piimalehmakarjadele, et pehmendada madalate piimahindade mõju.

Maaettevõtja seisukohast üks olulisimaid on kindlasti majandustegevuse mitmekesistamise toetus, millesse põllumajandusministeerium aastani 2013 panustab ligikaudu 1,1 miljardit krooni. Eelmises taotlusvoorus sai heakskiidu ka neli Valgamaa projekti, millele määrati toetust üle 15 miljonit krooni. Sisuliselt toob see maakonda ligikaudu 30 miljoni krooni väärtuses investeeringuid.

Kahel eelmisel aastal läbi viidud väikeprojektide taotlusvoorudes on toetus määratud 33 Valgamaa ettevõtja projektile toetussummas 37,8 miljonit krooni. Projektid peaksid koos taotleja finantseeringuga tooma kaasa umbes 75 miljoni krooni eest investeeringuid.

Samuti on oluline, et Leader-meetme rakendamine on jõudnud vaheetapini ning sel aastal otsustatakse ära tegevusgruppide vaheline eelarvevahendite jaotus ülejäänud programmiperioodiks. Strateegia rakendamise esimesteks aastateks oli Valgamaa Partnerluskogu eelarve üle 22 miljoni krooni.

Valgamaa ettevõtluse arendamisele aitavad kaasa kindlasti ka meetmed, mis Valgamaa Partnerluskogu oma strateegias ette näinud nii kogukonna ettevõtluse kui ettevõtjate koostöö arendamiseks, aga ka ettevõtete investeeringuteks.»

Milline on üldine seis põllumajanduses, arvestades masu ja pikka külma talve?

«Põllumeeste tegevust mõjutab pigem majandusolukord kui ilm. Ilmad on küll külmad, kuid lumi on stabiilselt maas olnud ja maaharijad selle pärast väga muretsema ei pea.

Ülemaailmne olukord, mille tõttu kokkuostuhinnad suhteliselt madalad, on aga tõesti probleem. Positiivne on, et piima kokkuostuhind on võrreldes eelmise aasta keskpaigaga juba tõusnud ning rahvusvahelised analüütikud ennustavad järgmisteks aastateks turgudele stabiilsust.

Riik on ka omalt poolt püüdnud võimaluste piires tootjatele vastu tulla ning põllumajandus on tänavu sisuliselt ainus valdkond, kus toetused tõusevad. Seda ka Eesti riigi osaluse, mitte ainult Euroopa Liidu raha osas.»

Vastab põllumajandusminister. Maaharija on pidanud mõtlema, kas ja kuidas tootmist jätkata

2010-02-20

Tänasest hakkab igas Talu Lehe numbris ilmuma rubriik „Vastab põllumajandusminister", kus käsitlemist leiavad aktuaalsed põllumajandusküsimused ja -probleemid. Vastavalt kokkuleppele on põllumajandusminister nõus vastama maatootmist ja -elu puudutavatele päevateemalistele küsimustele.

Selleks on vaja oma küsimused esitada hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks (välja arvatud juulikuu) Raplamaa Talupidajate Liitu telefonil 489 4342 või saata need meilile alvar@raplataluliit.ee või alvar@rny.ee.

---

Viimase ligi kahe aasta majandusraskused on põllumeest mitte lihtsalt puudutanud, vaid pannud iga maaharija väga tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas ja kas üldse oma tootmist jätkata. Seetõttu ei ole imestada, et näiteks poliitilised vaidlused kütuseaktsiisi kompenseerimise teemal on põllumehed ärevusse ajanud.

Kütuse kompenseerimisest

Milline on siis täna olukord kütuse kompenseerimisega? Avalikkuses on kõlama jäänud põllumajandusministeeriumi Soov tänast süsteemi muuta, sest see on ebamõistlik ja kulukas nii põllumehe kui ka riigi seisukohalt vaadates. Oleme esitanud rahandusministeeriumile, kelle pädevuses vastavad otsused on, kaks võimalikku lahendust, kuidas lõpetada kütuse värvimine ja säilitada aktsiisisoodustus. Oluline on siin rõhutada just soodustuse säilitamist, sest avalikkuses on kõlanud ka signaale, justkui püüaks põllumajandusministeerium kompensatsiooni üldse kaotada. Sellised jutud on aga ilmselge liialdus - juba täna kasutab Eesti põllumees Euroopa Liidu (EL) mõistes kallist kütust, sest soodustused on siin Euroopa ühed väiksemad.

Ministeerium ise eelistaks lahendust, kus igale põllumehele arvutataks tema haritava maa suuruse ja tegevuse spetsiifika põhjal välja optimaalne vajalik kütuse kogus. Kütuse ostmiseks seataks sisse aga nii-öelda kütusekaardi süsteem, millega on igal maaharijal õigus igast tanklast maksusoodustusega osta teatud kogus kütust. Nii kaoks vajadus kütuse värvimise järele, sest limiidi piires müüdaks talle tanklast soodusaktsiisiga tavalist diislikütust.

Selline kord lahendaks ka näiteks tänavu talvel teravalt tõstatunud lume lükkamise probleemi - iga talunik saaks ise valida, mis töid ta soodsama kütusega teeb, sest kui osa sellest kulub teede puhastamisele, siis tuleb osa põllutöid lihtsalt tavalise kütusega teha.

Teine võimalik lahendus kätkeks endas spetsiaalseid maksukontosid. Lühidalt seletades kehtestuks siis süsteem, kui põllumeestele arvestataks samuti välja optimaalne sooduskütuse kogus. Kütust tuleks maaharijatel osta aga tavalise hinnaga ning aktsiisivahe kompenseeritakse talle hiljem spetsiaalsele maksukontole. Täna on siiski juba kuulda olnud, et vähemalt Eestimaa Talupidajate Keskliidu liikmeid selline süsteem ei rahuldaks, mistõttu püüame omalt poolt eelistada esimest lahendusvarianti.

Kas ja kuidas kütuseaktsiisi kompenseerimise kord muutub, sõltub siiski eelkõige rahandusministeeriumist. Põllumajandusministeerium saab siin olla vaid lahenduste pakkuja ja selgitaja. Enesekindlust lisab meile aga tõik, et meie ideid on igati mõistlikuks pidanud maksu- ja tolliamet, kes kütuse kompenseerimise korda reaalsuses ellu viima peaks hakkama. Ka nende hinnangul muutuks kütuseaktsiisi kompenseerimise kord sellisel viisil läbipaistvamaks, lihtsamaks ning riigile odavamaks.

Võsatoetusest

Kahtlemata ei ole aga ainult kütuseaktsiisiga seonduv see, mis põllumeeste meeli ärevil hoiab. On nii praktilisemaid kui ka emotsionaalsemaid muresid, sest ärevad ja raskemad ajad muudavad inimesed ikka tundlikumaks ja tähelepanelikumaks. Üheks selliseks teemaks on viimastel kuudel olnud lühikese raieringiga kultuuride kasvatamise toetus ehk rahva suus võsatoetuseks ristitu.

Kuigi nime poolest võsatoetus, on siiski selge, et ei Eesti riik ega Euroopa Liit kavatse põllumaade võsastumist toetama ja sellele peale maksma hakata. Asja seletamiseks tuleks tagasi minna mõne aasta tagusesse aega, kui uued liikmesriigid ja sealhulgas ka Eesti soovisid ligipääsu energiakultuuri kasvatamise toetusele.

Seetõttu kehtestati ka Eestis energiakultuuri kasvatamise toetus muuhulgas ka energiavõsa kasvatamiseks ühise pindalatoetuse (ÜPT) õiguslikul maal. Tänaseks on see toetus kadunud, kuid on tekkinud vajadus määratleda puuliigid, mida nii-öelda energiavõsana ÜPT alusel maal edaspidi kasvatada tohib. Mullu detsembris küsisimegi tootjate esindajatelt, millised puuliigid sellesse loetellu kuuluda võiksid. Kahetsusväärselt võimendas osa tootjaid selle aga riigi sooviks toetada põllumaade võsastamist.

Tänaseks oleme jõudnud lahenduseni, mille põhjal tohib tulevikus ÜPT alusel maal energiavõsana kasvatada paju, mille raieringi pikkuseks on määratud viis aastat.

Oluline on silmas pidada, et energiavõsa tohib kasvatada vaid maal, mille boniteet on kuni 35 punkti, kus ei ole tehtud maaparandustöid ning võsa kasvatamiseks tuleb saada nõusolek Põllumajan-dusametilt. Usun, et tegemist ei ole asjaga, mis võiks Eestis massiliselt levima hakates meie põllumajandust suretada.

Täiendav toetus piimatootjale

Sestap olekski tegelikult olulisem rääkida täiendavatest toetustest, mida tänavu eelkõige raske majandusliku olukorra tõttu näiteks piimatootjatele makstakse. Tõsi, täiendavad toetused ei ole väga suured, kuid kindlasti on neil oma positiivne mõju. Näiteks kuni l00pealiste piimakarjade omanikud saavad tänavu iga lehma pealt 800 kuni 1000 krooni täiendavat toetust. Samuti on Eestil piimatootjate vahel võimalik jagada Euroopa Liidu täiendavat piimatoetust, mida Eestile on pisut üle 20 miljoni krooni.

Üksiku piimatootja tähenduses ei ole toetus kuigi suur, kuid Eesti piimandusele tervikuna on selline summa kindlasti oluline.

Teraviljatoetuse asemel põllukultuuri otsetoetus

Alates sellest aastast ei maksta tootmisega seotud teraviljatoetust ehk siis ei ole konkreetse taotlemise aasta toetus seotud kohustusega samal aastal kasvatada näiteks nisu või otra.

Selle arvel vabanev raha makstakse ajaloolisel referentsil põhineva põllukultuuri täiendava otsetoetusena toetusõiguse alusel. Ehk siis sisuliselt jagatakse raha pisut ümber ning tootja sellest kuigi palju ei kaota.

Muudatused alates 2013. aastast

Muud täiendavad otsetoetused jätkuvad sarnastena tänasele kuni 2012. aastani. Suuremaid muutusi on oodata pärast 2013. aastat, kui algab Euroopa Liidu uus finants-periood ning ka muudetud põllumajanduspoliitika. Milline see aga olema saab, on täna veel vara öelda, sest Euroopa Liidu tasemel ei ole sisuliste tulevikuaruteludega veel alustatud.

Küll aga otsime riigis parimaid võimalusi, kuidas tulevikus jätkata ning sellesse protsessi on kaasatud kõigi talunike ja põllumeeste esindajad.

Artikkel ilmus Nädalise ühe osana ilmunud MTÜ Rapla Nõuandjate Ühenduse väljaandes Talu Leht Nr.2 (136)

Intervjuu: Tulevikku arvestav otsus

2010-02-14

Helir-Valdor Seeder, eelmisel ja sel nädalal kolis mõni Viljandi asutus endise põllumajandusvalitsuse majja. Miks oli seda tarvis?

Seitsmekümnendate aastate lõpul Vabaduse plats 4 maja ju põllumeeste tarbeks ehitatigi. Aga aeg muutus ja toonased valitsusasutused kadusid ning riigi maja jäi maavalitsuse hallata. Nüüdseks on ring täis: hoone on valitsuse otsusega jõudnud põllumajandusministeeriumi bilanssi.

Asutuste ühte majja koondamise kitsam eesmärk on kokkuhoid. Juba kolme kinnistu asemel ühes tegutsemine tähendab kokkuhoidu. Laiem eesmärk oli asjaajamise hõlbustamine: põllumehed saavad oma probleemid lahendatud ühes paigas ja ametnikel endil on nüüd samuti lihtsam. Ka Viljandi võitis: see hoone oli juba üsna kulunud.

Kui palju selle maja remont maksma läks?

Remont pole küll veel lõppenud, kuid üldsumma on teada: ümmarguselt 2,4 miljonit krooni.

Miks liitsite taimetoodangu inspektsiooni ja maaparandusbüroo põllumajandusametiks?

Kõigepealt tingis selle juriidiline vajadus. Riiklikku järelevalvet tohib teha ja väärteomenetlusega tegelda ainult valitsusasutus. Põllumajandusamet seda on, maaparandusbüroo oli aga tavaline riigiasutus.

Struktuuri arendamisel on nii-öelda arenguruumi, sest põllumajandusamet on universaalne nimetus. Soome Eviras on rohkem ameteid üheks tervikuks liidetud ja see on end õigustanud.

Veterinaarid ja maaparandajad jätsid maha korras maja, mõlemad kuuluvad põllumajandusministeeriumile. Mis neist saab?

Veterinaaride kasutada olnud hoonekompleksi asjus on kokkulepe Kaitseliiduga: neid ruume hakkab kasutama Sakala malev. Eelnõu on juba kooskõlastatud.

Maaparandusbüroo maja koha pealt on kõik veel lahtine. Võimalusi on neli. Esiteks: maja läheb Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi kätte. Praegu käivad selles küsimuses läbirääkimised. Teiseks üritame maja ise müüa. Kolmas võimalus on anda see kellelegi rendile. Neljandaks peame läbirääkimisi omavalitsustega: ehk läheb neil maja tarvis. Näis, mis variant peale jääb.

Tulevik on minevikust helgem!

2010-02-11

2009. aastale on raske võrdset leida - nii kiiret ja suurt kokkuostuhindade langust ei ole aastaid olnud. Põllumees, nii suur kui väike, on silmitsi seisnud sissetulekute langusega, mida ei suutnud pehmendada ka sisendite mõningane hinnalangus.

Kõikehõlmavat statistikat lõppenud aastast veel küll ei ole, kuid mingid indikatsioonid leiab Eurostati aasta lõpus avaldatud Euroopa Liidu ja sealhulgas ka Eesti põllumajandusstatistikast. Selle järgi kaotas Eesti põllumajandusettevõtete kogutoodang mullu oma väärtusest 15% ning sisenditele tehtavad kulutused vähenesid samal aja 10 protsenti.

Põllumajandust ei saa siiski vaadata muust maailmast eraldiseisvana. Vähemalt sama suure - kui mitte suuremagi - languse teevad läbi pea kõik majandusharud nii meil kui mujal. Põllumajandusele aga paneb nii ühiskond kui ka Euroopa Liit oma ühispoliitika kaudu märksa suuremad ootused ja karmimad nõuded kui teistele valdkondadele. Selge erinevus põllumajanduse ja muude eluvaldkondade vahel on aga see, et suurtootmist ei ole päevapealt võimalik lõpetada ja selle taastamine on väga kapitalimahukas ning aeganõudvam kui teistes majandusharudes.

Põllumeeste mured on seotud maailmamajanduse halva käekäiguga

Vaatamata raskustele ja sellele, et riik ei toimi veel ideaalselt, usun siiski, et meie möödunud aasta tegevustest leiab rohkem positiivset kui negatiivset. Seda eriti just riigi tänast olukorda ja rahakoti paksust arvestades. Põllumeeste mured on ju kinni eelkõige maailmamajanduse halvas käekäigus ja sellest tulenevates madalates kokkuostuhindades ning riik püüab seda oma võimaluste piires pehmendada. Paraku ei saa põllumajandust vaadata muust Eestist eraldiseisvana ning kui vastumeelne see meile ka ei tunduks, peame me enda kõrval nägema omade probleemidega ka õpetajaid, tuletõrjujaid, meditsiiniõdesid ning teisi ühiskonnale vajalikke huvigruppe.

Toetused tulid varem, kuid kimbutasid maksuvõlad

Positiivsena võib lõppenud aastast kindlasti välja tuua toetuste väljamaksetega seonduva. Olemasolevate toetuste väljamaksmisel on PRIA möödunud aastal olnud varasemast kindlasti operatiivsem.

2009. aastal maksti põllumajanduse ja maaelu toetamiseks kokku ligi 4 miljardit krooni, eurorahasid kasutataks kõige kiiremini just selles valdkonnas, ühine pindalatoetus maksti praktiliselt täies ulatuses välja juba detsembri alguses, mitmed top-upi toetused maksti mullu varasemate aastatega võrreldes kuni kuu aega varem.

Vaatamata ebameeldivale üllatusele Riigikogus - erimärgistatud kütuseaktsiisi tõusule - võib eelmise aasta kordaminekuks lugeda ka 2010. aasta riigieelarve põllumajandus- ja maaelutoetuste osa. Peale põllumajandustoetuste tõusevad sellel aastal väga vähesed toetused. Ja seda olukorras, kus riigieelarve puhul ei räägita üldisest kasvust, vaid vähenemisest. Esimest korda saame tõdeda, et põllumajandus on valitsuse eelarvepoliitika üks suuremaid prioriteete. Toetuste suurenemise kõrval ongi selline poliitilise suhtumise muutus põllumeeste suurimaks võiduks lõppenud aastal.

Halva maitse jätab eelmisest aastast siiski suhu sügisene maksuvõlgade ümber käinud trall, mis piiras mõneks ajaks oluliselt paljude põllumeeste võimalusi oma rahaga vabalt ümber käia. See on meile kindlasti õppetunniks selle kohta, kuidas tulevikus teiste riigiasutustega konkreetsemalt suhelda ning vähem kainele loogikale loota.

Tulevik on helgem

Möödanikust olulisem on siiski tulevik -tehtut ja olnut enam muuta ei saa, kuid oskuslik toimetamine tulevikus, on iga põllumehe edu võti.

Väga üldistatult võib öelda, et toidu tootmine on tulevikus perspektiivne majandusharu. Rahvusvahelisel tasemel on ennustatud, et 2050. aastaks suureneb maailmas toiduainete vajadus 70 protsenti. Põllumaa hulka nii palju kasvatada ei ole võimalik, seetõttu muutubki oluliseks põllumehe oskus maad harida ja sealt loodust säästvalt võimalikult suurt toodangut saada. Eestlastel on need oskused kahtlemata olemas.

Hinnad on visad tõusma

Pilk viimaste kuude kokkuostuhindadele lubab oletada, et ka majanduslikult peaks olukord minema kergemaks.

Alates suvest on piima keskmine kokkuostuhind Konjunktuuriinstituudi andmetel kasvanud juba üle poole krooni ning on ületanud kolme ja poole krooni taseme.

See ei ole kindlasti piisav ja ei kompenseeri veel loomakasvatajate tegelikke kulutusi, kuid oluline on just positiivne trend. On paramatus, et hindade langus toimub kiiremini kui nende tõus.

Mõningast kasvu ootavad eksperdid ka teraviljahindade osas, kuigi seal ei ole ennustused nii positiivsed. FAO ja OECD hinnangul jääb teravilja keskmine hinnatõus järgmistel aastatel küllalt kesiseks ning hindade paari aasta taguste tasemete taastumist niipea ei oodata.

Muudatused korralduslikul poolel

Hinnamuutused puudutavad eelkõige põllumajanduse majanduslikku poolt, alanud aastal on aga oodata mitmeid muutusi ka põllumajanduse korralduslikul poolel.

Olulisemateks on nendest kindlasti nõuandeteenistuse koordineerimise minek EPKK käest MESi haldusalasse ja Põl-lumajandusameti loomine, kuhu koondatakse taimetoodangu inspektsioon ja maaparandusbürood.

Mõlemad muudatused on kantud eelkõige soovist muuta asjaajamine meie klientidele lihtsamaks. Kui seni pidi inimene jooksma mööda erinevaid asutusi, siis uuest aastast saab kogu paberimajandusega ühele poole ühes kohas. Ühest küljest muutub asjaajamine inimesele lihtsamaks, teisalt saab efektiivsemalt toimida riik. Vähetähtis ei ole ka nii-öelda värske pilk, millega mõlemat valdkonda nüüd vaadatakse - mõlema muutuse kandev eesmärk on ju parema teenuse pakkumine põllumeestele.

Põllumajanduse ja maaelu mainet saab parandada koostööd tehes

Et lugejaid liigse jutuga mitte ära tüüdata, kirjutaksin lõpetuseks veel vaid ühest asjast, mis südamel - põllumajanduse ja maaelu mainest. Usun, et ma ei pea ühtegi põllumeest maaelu ja sellega kaasneva vajalikkuses veenma, küll aga tuleneb selle nimel tööd teha laiema avalikkusega. Eestlane on kiiresti linnastunud ja arusaam maaelu rollist meie ühiskonnas muutub iga päevaga ähmasemaks.

Selgitustöö nimel peavad ühtemoodi pingutama nii ministeerium kui sektor. Tänases olukorras aga, kus põllumehi esindab mitu organisatsiooni, on koostöö ja ühine sõnum üliolulised. Selle saavutamiseks tuleb vabaneda ajaloolistest vastuoludest ja erimeelsustest, mis eeldab kõikide osapoolte järeleandmist ja koostöötahet.

Vaid ühtsena ja ühtsete sõnumitega on võimalik ennast kuuldavaks ja arusaadavaks teha. Vastasel juhul koondub avalikkuse tähelepanu konfliktile, mitte tegelikele probleemidele.

Oluline on raskuste kõrval ka rohkem esile tuua õnnestumisi ja seda positiivset, mida maaelu ja põllumajandus endas sisaldavad. Arvestades, et Eesti Põllumeeste Keskliit on üks olulisematest põllumeeste esindusorganisatsioonidest, on teie rolli selles raske alahinnata. Selleks jõudu ja jaksu!

Intervjuu: Põllumajandusminister tahab teha lõpu kütuse värvimisele

2010-02-09

Põllumajandusminister Helir- Valdor Seeder tahab kütuse erimärgistamise lõpetada ja usub, et saabub aeg, mil maalt linna tormlemise asemel hakatakse linnadest tagasi maale pöörduma.

Viimasel ajal on päris palju olnud juttu erimärgistatud kütuse kasutamisest lumekoristustöödel. Kuidas annaks seda mõistlikumalt reguleerida?

On mõistlik, et kui talunikul on oma põllumajandustöödeks vajalik erimärgistatud kütus paagis ja tekib vajadus ootamatult lund lükata, siis ta võib minna, ilma et peaks hakkama kütust vahetama.

Kütuse vahetamine on küll tehniliselt võimalik, aga praktiliselt täiesti mõttetu. Mina pean normaalseks ja loogiliseks, et põllumehed saaksid teha lumekoristustöid erimärgistatud kütust kasutades.

Selleks on vaja muuta seadust. Saatsin 4. veebruaril oma ettepanekud rahandusministeeriumile. Üks ettepanekutest käsitlebki seda, et talunikud võiksid kõikidel teetöödel kasutada erimärgistatud kütust. Teine ettepanek on aga see, et peaksime lõpetama kütuse värvimise ja minema üle elektroonilisele arveldamisele.

See oleks mugavam põllumajandustootjale ja palju vähem administratiivset ressurssi nõudev riigi jaoks. Lisaks ei reosta see ka kütust, sest aeg-ajalt on ikka olnud kuulda, et värvitud kütus ei ole tehnikale hea.

Elektrooniline süsteem tähendaks seda, et igal põllumehel on kaardi peal limiit ja selle ulatuses saab ta odavamat kütust kasutada. Kui limiit läbi, ostab ta kallimat kütust.

Sel juhul ei ole vaja ka mingisse eritanklasse minna, sest tankida saab igas tanklas.

Meie põllumehed peavad Euroopa Liidus konkureerima ühisel turul, ometi on nende toetused kohati mitu korda väiksemad kui teistel liikmesriikidel. Millal on oodata olukorra paranemist?

See on meil Euroopa Liidu liikmena üks põhiküsimusi, ja mitte ainult Eesti, vaid kõikide uute liikmesriikide toetustasemed on madalamad kui vanades liikmesriikides. See tuleneb meie liitumislepingust.

Ajalooline põhjus on selline, et võeti üleminekuperioodi tootmistasemed, meil oli põllumajandustootmine tollal madalseisus. Lepiti kokku ka üleminekuajad. Teatud toetused meil igal aastal kasvavad, liikmesriigile on antud õigus kaasfinantseerida, mida me vastavalt Eesti riigi võimalustele oleme püüdnud teha.

Loodan, et 2013. aastal, kui algab uus Euroopa Liidu finantsperiood, astume sammu võrdsemate toetuste suunas. Ei julge küll arvata, et saame toetused täiesti võrdseteks Hollandi, Taani ja teiste vanade liikmesriikidega, aga kindlasti astume siis sammu edasi.

Kuidas on meie põllumajandustootjate võimalustega Vene turul? Sealihatollid tõusid üksjagu, ega see elu lihtsamaks tee.

Sealihatollid tõusid tõepoolest kaheksa korda, aga see ei puuduta ainult Eestit, vaid kõiki Euroopa Liidu liikmesriike, kes Venemaale sigu vedasid. Eks ta annab kõigile tagasilöögi. Muud tingimused on samad ja muutusi pole olnud.

Nii mõneski valdkonnas, ennekõike piimatoodete poolest, on Vene turu osakaal ekspordis kasvanud. Murelikuks teeb mind see, et Venemaa president on heaks kiitnud Venemaa toidujulgeoleku strateegia, kus on väga selgelt välja öeldud, et kõigi põhitoodetega peab Venemaa hakkama ennast ise ära toitma.

Sellest tulenevalt võetakse vastu ka poliitilised otsused ja sealihatollid on esimene pääsuke selles valdkonnas. Võib karta, et ka paljudes teistes valdkondades hakkab Venemaa rakendama poliitilisi otsuseid, et oma turg sulgeda ja oma tootjat toetada. See on Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline küsimus, mille oleme juba Euroopa Komisjonis ja Euroopa Nõukogus tõstatanud.

Haldusreform tuleb. Niikuinii

2010-01-22

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar lubab haldusreformi suruda senikaua, kui see ükskord tehtud saab.

Seda, et selliseid ennustusi tõsiselt võetakse, näitab Tallinna börsi ootamatult uljas kasv. Neist uudistest on kerge vaimustusse sattuda. Kas tõesti on Eesti probleemid lahenemas, kas oleme võtnud kursi Euroopa viie rikkama riigi hulka?

100 000 töötut nii ilmselt ei arva. Tööpuudus on praegu Eestis probleem number üks. Kui see peaks veel järsult kasvama, lööb see tasakaalust välja eelarve ning seab ohtu eurokriteeriumidesse mahtumise. Sellele lisaks on tööpuudus probleem, mis ei kao lihtsalt niisama. Sellega käivad kaasas tõsised sotsiaalsed probleemid, mille likvideerimine pole sugugi lihtne.

Kui vajame tööpuuduse kasvu pidurdamiseks kiireid samme, on selge, et siin ei aita populistlikud meetmed, mida alustatakse enne valimisi ja lõpetatakse nende toimumise järel. Tööpuuduse kasvu vastu on ainukene rohi uute töökohtade loomiseks võimalikult heade tingimuste loomine, ettevõtluse ja ümberõppe toetamine.

Kui arvame, et selle kõigega saab euro automaatselt hakkama, oleks see suur eksitus. Eestile ei tähenda edukaks euroriigiks olemine pelgalt Maastrichti kriteeriumide täitmist. Edukaks euroriigiks saab Eesti vaid siis, kui Eestis väheneb tööpuudus, kui meie majandus kasvab stabiilselt ja kiiresti, inflatsioon on madal ning rahvusvaheline konkurentsivõime ja tootlikkus paranevad.

Edukas olla ei saa aga riik, kes möödanikus tehtud vigadest ei õpi. Teataval määral oleme seda teinud. Kui 2007. aastal leidis tollane valitsus, et Eesti ei tohi eurotsooni pääsemise nimel ohverdada kiiret majanduskasvu, siis pärast ägedaid vaidlusi ja heitlusi on viimase aasta jooksul jõutud arusaamani, et vähemalt praegu on pääs eurotsooni prioriteet, millele tuleb teised eesmärgid ohverdada.

Vaid see arusaam võimaldas eelarvepositsiooni parandada sellise otsustavusega, mida pea keegi võimalikuks ei pidanud, ning suruda see Maastrichti kriteeriumi kolmeprotsendilise puudujäägi alla.

Teisest küljest näib, et meie õppimisvõime pole ikkagi veel piisavalt suur. Piisas vaid mõnest heast uudisest, et taas langeksime roosasse optimismiudusse ning hakkaksime uskuma, et kõik meie ümber toimub kuidagi iseenesest, ilma et ise end liigutama peaksime.

See on seda ohtlikum, et tegelikult pole Eesti probleemid euro saabumisega kohe kuidagi möödas. On viimane aeg roosad prillid eest võtta ning aru saada, et euroga ei saa parandada majanduse struktuurseid puudujääke. Seda omal ajal lootnud riigid, nagu Kreeka, Portugal, Hispaania, on selle eest maksnud kallist hinda. Euro kasutuselevõtuga peab seetõttu kiirelt kaasnema hulk otsuseid majanduse kiireks ja stabiilseks arenguks.

Selleks, et mõista, mida peab tegema, tuleks aga esiteks endale ausalt tunnistada, millised on need probleemid lisaks ülemaailmsele majanduskriisile ning meie endi taktikalistele vigadele, mis Eesti sedavõrd sügavasse kriisi paiskasid. Lühidalt öeldes on need järgmised. Esiteks on Eesti elanud liiga palju võlgu.

Tõepoolest, meie valitsuse võlg on maailmas üks väiksemaid, kuid valitsus on vaid üks osa majandusest. Majandust tervikuna vaadates on oluline ka erasektori võlakoormus, ja see on Eestis suur. Teine puudus on Eesti jäik eelarvepoliitika, mis majanduse tsüklilisuse mittearvestamise tõttu toetas majandusbuumi ajal täiendavat kulutamist, ise sellega buumi tagant lükates.

Kolmandaks probleemiks on majanduse üldine madal tootlikkus ja neljandaks struktuursete reformide, nagu haldusreform, haridusreform, tervishoiureform, seiskumine või aeglane kulgemine, mis vähendab Eesti konkurentsivõimet.

Mida siis teha? Vastus on lihtne: Eesti ei saa euro saabudes uinuda, vaid peab jalad kõhu alt välja võtma. Esiteks tuleb Eesti eelarvepoliitika muuta jätkusuutlikuks. Selleks tuleks omakorda kiiremas korras rakendada kolme põhimõtet.

Valitsussektor peab võtma endale eesmärgi hoida läbi majandustsükli eelarvet vähemalt üheprotsendilises ülejäägis, kehtestama keskvalitsusele ühest eelarveperioodist pikemaks perioodiks kulutuste lae ning sisse viima vajalikud mehhanismid, et tasakaalus hoitaks ka kohalike omavalitsuste eelarved.

Teiseks oluliseks sammuks on Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine. Siin peaks valitsus andma ise eeskuju ning mitte minema paremate aegade saabudes kaasa analoogse valitsusametnike palgaralliga, nagu see toimus 2006.-2007. aastal.

Ülimalt oluline on maksukoormuse vähendamine, mis eelarvepositsiooni parandamise käigus on tõusnud hirmuäratavalt kõrgele.
Makse tõsta enam ei tohi, neid tuleb alandada, eriti sotsiaalmaksu.

Sotsiaalmaksule tuleb veel selle aasta jooksul kehtestada ülempiir ning täita ammu antud lubadus vabastada väärtpaberitesse investeerimine tulumaksu alt. Maksukoormust alandamata Eesti konkurentsivõimelisena enam lihtsalt ei püsi. Ning kolmandaks tuleb ükskord ometi lõpule viia ammu lubatud reformid, eeskätt haldusreform.

Loomulikult on tegemist ebapopulaarse sammuga ja seetõttu kardetakse isegi sellest rääkimist nagu katku. Mõistlik poliitik peaks olema selle teema ammu maha matnud ning haldusreformi mõttetuks kuulutanud. Mina mõistlik poliitik pole. Seetõttu jätkan selle reformi läbisurumist seni, kuni see kord tehtud saab.

Ettevõtjad, majanduseksperdid ja riigikontroll on kinnitanud, et haldusreform on Eestile möödapääsmatu, kuid see on endiselt kui hane selga vesi. Pea igalt foorumilt või Eesti tulevikku puudutavalt ajurünnakult kostvat ettepanekut haldusreform lõppude lõpuks ära teha peetakse nagu lollikeste jutuks, millele pole vajagi tähelepanu pöörata.

Niimoodi asju ikka «iseenda tarkusest» ajades paraku kaugele ei jõua. Kord väidetakse, et Eesti haldusterritoriaalne süsteem vajab muutmist küll, kuid seda ei saa «kiirustades» teha, küsimust ei peaks arutama mitte poliitikud, vaid teadlased.
Ning kui siis nendesamade teadlaste poole pöördutakse, leitakse, et miks peab küll teadlaste palkamisele raha kulutama, me teame ise paremini.

Haldusreformist mööda hiilimiseks kasutatakse vahel täiesti absurdseid väiteid, võrreldes iga muutust sellel alal nõukogudeaegsete ümberkorraldustega.

Siin tasuks vaid meelde tuletada Konstantin Pätsi ajal läbi viidud haldusreformi, mille käigus kohalike omavalitsuste arvu järsult vähendati - 365 vallast jäi alles 248 -, likvideerides liiga nõrgad ja väikese maksubaasiga vallad. Sellel taustal kerkib vägisi keelele küsimus, kas Päts oli siis kah okupant või kuidas? Haldusreform tehakse ära niikuinii, küsimus on ainult selles, kui palju me selle tegemata jätmisega veel kaotame.

Kolmandaks peab Eesti õppima elama väiksema võlakoormaga. Me ei tohi langeda tagasi samasugusesse jooksva konto defitsiiti nagu enne majanduskriisi. Nagu oleme nüüdseks kogenud, polnud see jätkusuutlik poliitika. Jooksevkonto defitsiit tekib teatavasti siis, kui kodumaised säästud on liiga väikesed või investeeringud liiga suured.

Rahvusvaheline võrdlus näitab, et meie säästud ei ole väikesed, järelikult oleme hooletult ja mõttetult investeerinud. Siit jõuame paraku taas ringiga haldusreformini. Tegemata haldusreform on Eestile läinud maksma sadu miljoneid kroone või veelgi rohkem. Tegemata haldusreformi tõttu on Eestis ehitatud meie kõigi ühise raha eest koole, kuhu ei jätku õpilasi ning mis tuleb sulgeda, vägevaid vallamaju, mille taga seisev omavalitsus pole jätkusuutlik, ja uhkeid keskusi, mida tegelikult ei jõuta üleval pidada.

Sellega on endale kaela saadud võlakoorem, mille tasumise võimalused on enam kui napid, mis aga veelgi hullem: magama on pandud raha, mida oleks mõistlikumateks ettevõtmisteks hädasti vaja olnud. Hariduse kvaliteeti tõstvat ja maakoole hoidvat haridusreformi poleks vaja ülevalt peale suruda.

Oleks haldusreform 2001. aastal ära tehtud, oleks meil omavalitsused tugevamad ning nad oleks haridusreformi praeguseks ajaks ära teinud. Küsimus pole haldusreformi juures mitte ainult valitsemiskulude vähendamisest saadavas kokkuhoius, vaid üldises efektiivsuse kasvus ja kohaliku identiteedi tugevdamises.

On ju selge, et praeguses olukorras ei suuda väiksed ja killustatud omavalitsused oma regiooni huvide eest tõhusalt seista. Tugevad omavalitsused suudavad ka tõhusalt kaasa rääkida uue, kogu Eestit katva planeeringu «Eesti 2030» teostamisel, mis peab andma vastuse küsimusele, millisena me Eestit paarikümne aasta pärast näha tahame. Suutmata ka rasketel aegadel tulevikuga tegeleda, laseme tegelikult põhja suutlikkuse ka meid praegu kummitavaid probleeme lahendada.

Nagu näha, seisab Eesti tõsiste väljakutsete ees. Kui me neile aga kohe ja kiiresti ei vasta ning taas jaanalinnu kombel pea liiva alla peidame ja vajalikud reformid tegemata jätame, seisame peagi taas kriisi ees.

Keegi teine peale meie endi neid otsuseid teha ei saa. Küsimus on vaid selles, kas meil jätkub selleks julgust või otsustame enne valimisi aasta või poole kulutada kaunite lubaduste ja veel kaunimate loosungite väljakäimisele ning lõputule

Võsa jääb toetuseta

2010-01-14

Aastalõpu üks põletavamaid probleeme Eesti maaelus oli niinimetatud võsatoetus. Tegelikult murravad võsakasvatamise kriitikud sisse lahtisest uksest.

Nii mõnegi põllumehe süüdistused maalisid Eestimaad katvast võsast sünge pildi. Etteruttavalt tasub siiski öelda, et Eesti ei hakka põllumaa võssakasvamist toetama - arutelude keskmesse on sattunud juba aastaid kehtinud toetusmeede, mida Eestil on võimalik praegu piirata.

Detsembri alguses põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogus alguse saanud mõttevahetus on kantud Eesti ülesandest määrata need puuliigid, mida Euroopa ühtse pindalatoetuse (ÜPT) raames energiavõsana kasvatada tohib.

Võsaks saab seda nimetada vaid tinglikult, sest sisuliselt on tegu põllumaal asuva istandusega, millele on toetuse saamiseks kehtestatud hooldamise nõuded, mille täitmist pidevalt kontrollitakse.

Asjatud hirmud

Võsakasvatamise kriitikud murravad tegelikult sisse lahtisest uksest.

Mõne aasta eest nõudsid Euroopa Liidu uued liikmesriigid endale ligipääsu vanadele riikidele kehtinud energiakultuuri kasvatamise toetusele.

Arutelude tulemusena lubati ka uutes riikides toetusõiguslikul maal lühikese raieringiga madalmetsa kasvatada, millele aastatel 2007-2009 oli võimalik lisaks ühtse pindalatoetuse maksele küsida ka energiakultuuri kasvatamise toetust.

Toetuse suurus oli 45 eurot hektari kohta, mis lisandus tavapärasele ÜPT toetusele. Eri põhjustel on selle toetuse maksmisest praeguseks aga loobutud ning varem selleks ette nähtud raha on lisatud ühtse pindalatoetuse rahakotti.

Samas on eri liikmesriikide taotlejad eelnevatel aastatel panustanud erinevalt energiakultuuride kasvatamisse, teinud investeeringuid, ehitanud biomassi muundamiseks energiaks katlamaju ja muud.

Et neile mingisugust kindlust anda, otsustas Euroopa Nõukogu, et analoogse toetamisega tuleb jätkata.

Seda liikmesriikide volitusi suurendades ning andes ühtlasi liikmesriikidele võimaluse kehtestada loetelu nendest puuliikidest, mida ka edaspidi niinimetatud energiavõsana kasvatada tohib.

Paljud põllumehed on avaldanud kartust, et sellise otsuse tagajärjel lasevad paljud põllumajandusega otsest kokkupuudet mitte omavad maaomanikud oma põldudel lihtsalt võssa kasvada.

Suuremat alust selliseks hirmuks siiski ei ole, sest lühikese raieringiga madalmetsana kasvatatavatele liikidele on juba kehtestatud selged hooldusnõuded.

Neid täpsustatakse sõltuvalt lõplikust otsusest puuliikide kohta.

Lisaks vajab toetusõigusliku istandiku rajamine kulutusi, mis kergeks rikastumiseks võimalust ei jäta.

Usku sellesse, et põldude massiline võsastumine jääb tulemata, annab meile ka statistika.

Nimelt küsiti nende kolme aasta jooksul, mil energiavõsa kasvatamise eest ka täiendavat toetust maksti, seda toetust Eestis vaid ühele hektarile.

Kui juba kuni 700kroonine lisatoetus iga hektari kohta ei meelitanud maaomanikke massiliselt võsa kasvatama, siis miks peaks seda tegema samast allikast tulev pisut enam kui üheeurone lisaraha ühtsele pindalatoetusele.

Kriitika üllatas

Ma ei oska praegu veel öelda, milline saab olema Eesti täpne regulatsioon. Igal juhul tegutseme selles suunas, et toetusõiguslike puuliikide arv oleks võimalikult väike ning lühikese raieringiga metsa saaks kasvatada vaid piiratud kogusel põllumaast.

Mina olen seda meelt, et lühikese raieringiga madalmetsa kasvatamine ei peaks Eesti oludes olema põllumajanduspoliitika prioriteet, mida rahastatakse ühise põllumajanduspoliitika arvelt.

Pigem peaksime koos keskkonnaministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga kasutama paremini ära olemasolevat ressurssi Eestimaa metsades.

Suuremat kasu nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis annaks aga meie metsade korrastamine ja sealt hakkpuidu varumine.

Oleme konsulteerinud selles osas ka maaülikooli teadlastega, kes on pakkunud välja loetelu nendest puuliikidest, mida energiat silmas pidades kasvatada tasuks.

15aastase raieringi mõttes on neist enamik selleks aga sobimatud ning tegelikult jääb meil valida mõne üksiku puuliigi vahel. Kavandatud on ka arutelu Riigikogu maaelukomisjonis.

Võsatoetuste küsimuse teravalt kriitiline püstitus tuli meile üllatusena.

Kui tavaliselt oleme mures selle pärast, et Euroopa Komisjon püüab suurendada oma volitusi ja vähendada liikmesriikide omi, siis antud juhul oli see just vastupidi - meile anti õigusi juurde.

Nüüd saame ise määrata kultuurid ja lisatingimused energiakultuuride kasvatamisel, see annab meile "võsakasvatuse" piiramiseks suuremad võimalused.

Ometi tahan põllumeeste aktiivsust arutelu tekitamisel tervitada ja loota, et kaasamõtlemise ja -rääkimise soov säilib ka tulevikus.

Intervjuu: Põllumajandusminister seisab maksutõusu vastu

2009-11-27

Olustveres kartulipäeval osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leiab, et teiste riikide eeskujul võiksid ka meie põllumehed erimärgistusega kütust saada soodushinnaga.

Riigikogu võttis alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse vastu eile. Intervjuu on tehtud päev varem.

Riigikogu rahanduskomisjon otsustas, et riigieelarve tasakaalu parandamiseks tuleb järgmisest aastast muu hulgas tõsta eriotstarbelise diislikütuse aktsiisi. Kõige enam mõjutab see põllumeeste rahakotti. Helir-Valdor Seeder, kuidas seda kava kommenteerite?

Mina seda põllumajandusministrina õigeks ei pea. Arvan, et see 50-60 miljonit krooni põllumeeste taskust pole ainus lahendus, mis viib meid 2011. aastal eurole.

Suures osas erimärgistusega kütuse aktsiis põllumeest ei puudutagi, sest kolm neljandikku soodustusest läheb teistele valdkondadele: raudteele, kaevadustesse ning väike- ja munitsipaalkatlamajadele.

Soodustuse saajate ring on väga suur ja see on üks põhjus, miks paljudel poliitikutel ja majandusinimestel on kiusatus seda soodustust vähendada. Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on erimärgistusega kütuse soodustus mõeldud ainult põllumeestele ja kaluritele. Et meil pole sihtrühmi suudetud vähendada, püütakse keerulistel aegadel aktsiisi tõsta kõigile.

Poliitika suuremat saaki ei anna

2009-11-19

Pindalatoetuse otsemakseteks 1,12 miljardit krooni, 520 miljonit otsetoetus te lisamakseks, 47,5 miljonit krooni tõuaretusele ja turuarendusele, 460 miljonit krooni Euroopa Liidu toetuste kaasfinantseerimiseks, lisaks veel Euroopa Liidu investeeringutoetused.

Kokku üle kahe miljardi krooni põllumajandusele, lisaks sa ma palju maaelutoetustena.

Selliste toetustega võivad Eesti põllumajandustootjad järgmisel aastal arvestada.

Vaatamata suurtele toetustele on eesti põllumehed erakordselt raskes olukorras.

Viimastel aastatel on põllumajandussaadus te kokkuostuhinnad langenud küm netes protsentides ja sajad miljonid kroonid on põllumeeste rahakotti tulemata jäänud. Riik on oma võimaluste juures andnud maksimumi, et meie toi dulaua katjatele appi tulla.

Nüüd on osa põllumeestest aga hakanud ennast oma ametivendadele vastandama ning näi tavad näpuga valitsuse suunas, kes nende jaoks midagi ei tegevat. Kiretud numbrid räägivad siiski teist keelt.

Toetused suurenevad

Enam kui kaks miljardit krooni, mis 2010. aasta riigieelarve eelnõu järgi põllumeeste toetuseks läheb, on rohkem kui kunagi varem.

Euroopa Liidu põllumajandustoetused kasvavad tuleval aastal tänavusega võrreldes 10 protsenti, otsetoetuste li samakse ehk top-up kosub 17, teadus- ja arendustegevuse rahastamine 34, muud riigisisesed põllumajandustoetused 15 protsenti ja ELi toetuste riigipoolne kaasfinantseerimine tagatakse sajaprotsendiliselt.

Peale selle on tuleval aastal käivitumas täiendavad toetused, mis on mõeldud just piimatootjate ja teiste põllumeeste abistamiseks.

Väikesed piimatootjad, kelle lüpsikari ei ületa saja lehma piiri, saavad täiendavalt kuni 1000 krooni lehma kohta. Euroopa Liidu erakorralisest piima abist tuleb Eestile 20 miljonit krooni.

Lisaks käivituvad järgmisel aastal kaks uut ühistulise toetamise meedet: ühistuline investee ringu meede 60 miljonit ja ühistegevuse toetamise meede 200 miljonit krooni.

Eriti ühistulises tegevuses näeme võtit, mis annab põllumeestele parema posit siooni suhtlemiseks tööstustega ning endale paremate hindade saamiseks.

Kuni 80 miljoni krooniga toetatakse ka tootjarühmi kvaliteedi tõstmisel ja teadussaavutuste kasutamisel.

Numbrid kajastavad selgelt, et põllumajandus on järgmise aasta riigieelarve suurim prioriteet; Eesti põl lu majandus toe tuste kasv 2010. aastal on Euroopa Liidu suurim. Seetõttu ongi osa põllumajanduspoliitikute kihutustöö kohatu.

Raskused on üleeuroopalised ja tingitud eelkõige valitsevast turuolukorrast, aga mitte riigi tegemistest või tegemata jätmisest. Valed on väited justkui teised riigid maksavad otsetoetuste lisamaksed maksimaalses ulatuses. Ei maksa.

Miks ikkagi protestitakse? Vastust tuleb otsida poliitikast. Aastaid ennast põllumeeste eest kõnelejana käsitlenud rahvaliit on tõsises kriisis ja eksistentsiaalsete valikute ees - kas jätkata iseseisvalt, liituda kellegagi või lõpetada tegevus.

Osa rah valiitlastest suurpõllumehi toetavad ühinemist keskerakonnaga ning protestiaktsioonid on ka osa keskerakonna püüust tõestada rahvaliidule ja tema toetajatele, et nimelt nemad on kosilasteks parimad.

Just sellepärast veab keskerakondlasest suurettevõtja oma bussidega põllumehi Toompeale, teine keskerakondlane varustab miitingulisi tehniliste abivahenditega ning põllumeeste "kõige suuremaks kaitsjaks" on saanud Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja tema europarlamendisaadikust abikaasa Vilja Savisaar.

Tõik, et varem pole kahest viimasest kumbki põllumeeste käekäigu vastu suurt huvi tundnud, ei ole nüüd enam oluline.

Millised on tagajärjed?

Kahju on, et eksiteele viidud põllumehed protestide tagajärgi ette näha ei suuda. Mõne opo sitsioonierakonna poliitiku ja põllumajandustootja organiseeri tud "tänavalahing" ei ole la hendus.

Ka mina toetan, et järgmise aasta eelarvest leitaks top-up'ile täiendavad 250 miljonit kroo ni. Aga seda raha saaks võtta vaid kellegi arvelt olukorras, kus teiste valdkondade rahastamine väheneb.

Suurimat kahju teevad meeleavaldajad põllumeeste mainele, vastandades ametikaaslasi ja lõhestades sektorit. Jääb arusaamatuks, miks korraldatakse meeleavaldus Eesti ajaloo kõige suuremaid põllumajandustoetusi sisaldava eelarve vastu.

Seoses järgmise aasta eelarvega on minu käest korduvalt küsitud - kas rekordilised põllumajandustoetused ei ole pidu katku ajal.

Põllumajanduse ja maaelu toetamise vajaduse selgitamine on probleemiks kogu Euroopas. Viimastel aastatel on Eestis põllumajandusministeerium koos tootjaorganisatsioonidega teinud selle nimel koos tööd.

Läbimõtlemata poliitilised aktsioonid koos pooltõdede ja moonutatud tegelikkusega nullivad aga varasemad jõupingutused ja suurimateks kaotajateks on põllumehed ise.

Ka poliitikas peaks lähtuma põllumehe põlisest tarkusest - üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Avaldatud lisaks:

19.11.2009 Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna, Põhjarannik

19.11.2009 Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna, Järva Teataja

20.11.2009 Poliitpõllumajandus saaki ei anna!, Pärnu Postimees

Mis ootab põllumehi?

2009-10-15

Milliste vahenditega tuleks soodustada meie siseturgu ja väiketootjaid?

ELi ühisturu tõttu saame oma turgu kaitsta ainult kaudsete vahenditega, näiteks on nn koolipuuviljade programmis kõlblikud ainult Eestis kasvavad marjad ja viljad jne. Väiketootjatele on tähtis ühistegevus ja võrdsed tingimused. Selleks käivitame järgmisel aastal uue ühistegevuse toetamise meetme ja uue väikepiimatootjate toetuse.

Kuidas kavatsete lihtsustada eurotoetuste jõudmist põllumeesteni?

Kus on võimalik, tuleb toetuste taotlemisel vähendada omafinantseerimise nõuet ning maksta top-up-toetus võimalikult maksimaalses ulatuses. Kiiresti käivitada e-PRIA. Tähtis on toetuste kiire väljamaksmine.

Kas põllumajandust tuleks toetada rohkem kui teisi valdkondi ja miks?

Kuni ELi vanades riikides on suuremad põllumajandustoetused, tuleb ka Eestis jätkata toetuste maksmist ja taotleda võrdseid konkurentsitingimusi. ELis kehtestatud kõrgemad toiduohutus- ja keskkonnanõuded põllumajandustootjatele tuleb kompenseerida.

Kas, ning kui jah, siis kuidas kavatsete leevendada norme, mis takistavad talunikel kohalikku toitu legaalselt turustada?

Uuest aastast kaotame riigilõivud kodust väljaspool toidu turustamisel. Lihtsustamist tuleb jätkata.

Kuidas saaks riik teie meelest kehtestada põllumajandustoodetele miinimumhinnad?

Riiklikke kokkuostuhindasid, sealhulgas miinimumhindasid, pole võimalik kehtestada üheski ELi liikmesriigis. Tuleb ümber mõtestada Eesti konkurentsiseadus, mis aitaks lahendada ketistuvast kaubandusest ja turgu valitsevatest kokkuostjatest tulenevaid probleeme.

Intervjuu: Valgevene põllumajandus on heale järjele tõusmas

2009-10-13

Eelmise nädala kolmapäeval ametlikult Valgevene visiidilt naasnud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leiab, et kui Eesti ja Valgevene suhted tihedamaks muutuvad, on meil põllumajanduse vallas päris palju koostöövõimalusi.

Helir-Valdor Seeder, missuguses olukorras on praegu Valgevene põllumajandus? Kas see toimib suurte majandite alusel või on seal ka talusid?

Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et Valgevene põllumajanduses tehakse rohkesti tööd ja see annab ka väärilisi tulemusi. Piimatoodang on ministeeriumi väitel kasvanud 2000 kilogrammilt 5000 kilogrammile lehma kohta aastas ja teravilja toodetakse umbes tonn elaniku kohta. Nii et riik toidab ennast suures osas ise ära.

Praegu on seal valdavalt tegu suurte põllumajandusüksustega. Enamik majandeid on sellise mastaabiga, et nad suudavad end ise toorainega varustada - lihatootmiseks vajalik teravili kasvatatakse ise - ja enamasti ka toodangu töödelda.

Põllumajandussektor on Valgevenes praegu riigi investeerimispoliitika sihtgrupp: igasse maakonda on plaanis rajada kõrgtehnoloogiline piimatootmise suurfarm.

Kõike seda arvesse võttes võib ütelda, et Valgevene põllumajandussektori tootmispotentsiaal on suhteliselt suur, kui seda administratiivselt ei piirata. Kogu tootmine on siiski range riikliku kontrolli all: eristatakse küll kahte ettevõtlusvormi, kuid juhitakse neid ühest kohast. Enamikul kaupadel on fikseeritud hinnad, milles sisalduvad tootmise, töötlemise ja müügi kulud ning kasum.

Meile on seni pakkunud impordihuvi mitmesugused toiduõlid, joogid, külmutatud marjad ja metsasaadused ning loomulikult ka põllumajandustehnika, mida meil endiselt üsna laialt kasutatakse.

Põllumajanduses hõivatute osa on Eesti mõistes väga suur, samas on tootmisefektiivsus mitu korda väiksem kui Eestis. Kohalike toodete kvaliteedi üle ei saa aga küll nuriseda.

Milline võiks olla Eesti ja Valgevene koostöö põllumajanduse vallas?

Eestil on väärtuslikke kogemusi, mille nii riik kui ettevõtjad on taasiseseisvumise järgsel ajal saanud,.ning meie piimatootmine on teinud tänu tõuaretusele ja tehnoloogilisele arengule suure hüppe edasi. Kogemuste vahetamine ja tõumaterjali müük võiksidki olla koostöö teemad.

Samuti ei tasu alahinnata Valgevene kõrgkoole. Ka nendega oleks koostöö mõeldav.

Valgevene piimatoodangust läheb ligi 60 protsenti ekspordiks ning Euroopa Liit ja Eesti teadmised selle ühenduse nõuete kohta huvitavad teda väga. Ja miks ei võiks Eesti ettevõtjad koostöö korras Valgevenes mõnd põllumajandusüksust majandada, mille jaoks meile lahkelt 99 aastaks ligikaudu 15 000 hektarit kasutada pakuti?

Võimalusi on kindlasti palju, kui meie riikide suhted tihedamaks muutuvad ja koostöö kuskilt servast arenema hakkab.

Mis tooteid saaks Eesti pakkuda Valgevenele ja Valgevene Eestile?

Meie konkreetne pakkumine on kindlasti äritegevuse valdkond. Senine praktika näitab, et meilt saab Valgevenesse viia ka kalatooteid ja miks mitte töödeldud tooteid. Samuti on konkurentsivõimelised meie söödad ja tõuloomad.

Siiski peab ütlema, et Valgevenes on hea valik kohapeal valmistatavaid maitsvaid tooteid. Nii et sealsel turul ei ole sugugi lihtne konkureerida.

Meile on seni pakkunud impordihuvi mitmesugused toiduõlid, joogid, külmutatud marjad ja metsasaadused ning loomulikult ka põllumajandustehnika, mida meil endiselt üsna laialt kasutatakse.

Toiduainete ja põllumajanussaaduste liikumine kahe riigi vahel on viimase aasta jooksul hüppeliselt kasvanud.

Tänavu esimesel poolaastal viidi Eesti kaupu Valgevenesse 57,7 miljoni krooni eest, mullu samal ajal oli ekspordi maht 35,4 miljonit krooni.

Veelgi suurema kasvu on läbi teinud Valgevenest kaupade importimine. See on kasvanud 6 miljonilt kroonilt eelmisel aastal 65,1 miljonile kroonile tänavu esimesel poolaastal.

Küsimus: Mis juhtub maaeluga?

2009-09-03

Mida kavatsete teha, et maaelu säiliks ja areneks?

On vaja tugevaid ja tegusaid omavalitsusi, inimestel peab olema tööd. Eelarved tuleb hoida tasakaalus ning aidata ettevõtlusel keerulised ajad üle elada. Selleks peab aktiivselt ära kasutama riigi pakutavad programmid ettevõtluse elavdamiseks ning Euroopast tuleva raha. Tuleb lõpetada inimeste ametisse määramine poliitilise kuuluvuse või sõpruse järgi.

Kas pooldate vabatahtlikku või sunniviisilist valdade liitmist?

Tugevate ja tegusate omavalitsuste loomiseks on haldusreform möödapääsmatu. Kindlasti meeldiks mulle vabatahtlik ühinemine rohkem, kuid teatud olukordades ei saa ilmselt vältida ka administratiivset liitmist. Muidu liituksid tugevamad omavalitsused üksteisega, väiksemad ja vaesemad vallad jääksid aga ääremaaks.

Kuidas kavatsete parandada bussiliiklust maapiirkondades?

Kindlasti tuleb astuda korruptsiooni vastu antud alal, mis on teatavasti mõnel pool olukorda negatiivselt mõjutanud. Bussiliikluse arendamisel on oluline teha tööd ka ettevõtjatega, kellele on samuti vaja toimivat ühendust.

Kuidas tõmmata inimesi, eriti noori, maale elama, ja kuidas neid seal hoida?

Kui on töökohti, püsib elu maalgi. Ülimalt oluline on haridus, aga ka lasteaiad, vaba aja veetmise ning sportimisvõimalused. Eliitkoolide aeg peab mööda saama, kogu Eestis tuleb anda samal tasemel head haridust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noorte tööpuudusele ja rakendada haridusministri pakutud võimalusi noorte taas õppima suunamiseks.

Kas ja kuidas tuleks maavalitsuste rolli ja otsustamisõigust suurendada?

Kahjuks on see pärast 2002. aastat pigem vähenenud. Mõnel pool räägitakse koguni maavalitsuste kaotamisest. Minu seisukoht on vastupidine - kuni haldusreformiga pole asjad selged, ei saa seda teha. Maavalitsustel on ühishuve koondavana täita oma tähtis roll.