Poliitikute ajaveebid

Maaelu arengu poliitika - mis meid lähiaastatel ees ootab?

2012-04-18

Maaelu arengu poliitika - mis meid lähiaastatel ees ootab?

Sissejuhatuseks

Juba mitu aastat on käimas arutelud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tuleviku teemadel. Siiani keskendusid need arutelud peamiselt ÜPP väljakutsetele ja eesmärkidele. 2011. aasta suvel Euroopa Komisjoni poolt avaldatud ettepanekud 2014-2020 programmiperioodi eelarve kohta ning sellele eelmise aasta sügisel järgnenud ÜPP õigusaktide eelnõud andsid aruteludele selgemad piirjooned. Kuidas see kõik meid lähiaastatel mõjutab, sellesse püüangi järgneva artikliga natuke rohkem selgust tuua.

2013. aasta on ukse ees, mis saab pärast seda?

Maaelu arengu poliitikast rääkides pean kohe algatuseks täpsustama, et jutt käib ÜPP osaks olevast maaelu arengu poliitikast. ÜPP säilitab ka edaspidi oma senise kahesambalise struktuuri, millest esimene sammas hõlmab otsetoetusi ja turukorraldusmeetmeid ning mille teine sammas põhineb liikmesriikide poolt koostatavatel ja Euroopa Liidu (EL) poolt kaasrahastatavatel maaelu arengukavadel. Fondi nimetus, millest maaelu arengu poliitikat rahastatakse - Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) -, annab kõige lihtsamalt ja paremini aimu selle poliitika ulatuse kohta. Eelkõige tegeleb fond põllumajanduse ning sellega seotud maaelu ja maapiirkondade arengu aspektidega.

Selge on, et maaelu arengu poliitika ei saa üksinda olla võluvits, mis lahendab kõik maapiirkonna probleemid. Sellest, et terviklikku ja tasakaalustatud arengut ei saa tagada ainult silotorne ehitades, kus iga poliitika tegeleb teatud arengu aspektidega omapead, on aru saadud ka ELi tasandil. Seda silmas pidades on maaelu arengu poliitika koos Euroopa Regionaalarengu Fondist, Euroopa Sotsiaalfondist, Ühtekuuluvusfondist ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist rahastatavate poliitikatega kaasatud ühtse strateegilise planeerimise protsessi. Riiklikul tasandil koostatakse ühise planeerimise osana Euroopa Komisjoniga läbiräägitav ja kokkulepitav partnerluslepe. Sisuliselt on tegemist strateegiadokumentidega, kus lepitakse kokku poliitikate ülesed eesmärgid ja lahendusteed nende saavutamiseks.

Maaelu arengu poliitika panustab ELi tasandi ühistesse eesmärkidesse läbi kuue prioriteedi:

• teadmussiirde ja innovatsiooni edendamine;
• konkurentsivõime ja põllumajandusettevõtete elujõulisuse parandamine;
• toidukettide organiseerumise ja riskijuhtimise edendamine;
• ökosüsteemide taastamine, säilitamine ja parandamine;
• ressursisäästu edendamine ning keskkonnasäästlikule ja kliimakindlale majandusele ülemineku toetamine;
• sotsiaalse kaasamise, vaesuse vähendamise ja majandusliku arengu edendamine.

Sarnaselt senisele maaelu arengu poliitika loogikale on meetmete „menüü", mille hulgast liikmesriigid oma maaelu arengukavasid koostades valiku teevad, ELi tasandil ette antud. Lihtsustamise huvides on erinevaid meetmeid integreeritud ja seeläbi on ka meetmete arv oluliselt vähenenud (46 asemel 18). Samas ei ole see kuidagi piiranud valdkondi ja nende ulatust, millega me siiani oleme saanud maaelu arengu poliitika raames tegeleda. Lihtsustamise eesmärki kannab ka senisest telgedepõhisest maaelu arengukavade ülesehitusest loobumine.

Väga suuri ja põhimõttelisi sisulisi muutusi maaelu arengu poliitikas siiski kavas ei ole. Kui midagi eraldi esile tõsta, siis uuel perioodil on kavas looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade (nn vähemsoodsamad alad) uus määratlemine. Kui siiani on liikmesriigid need alad määratlenud igaüks ise, endale sobivate kriteeriumide alusel, siis nüüd on välja pakutud ELi tasandil ühised objektiivsed biofüüsikalised kriteeriumid. Kui väljapakutud kujul suudetakse kriteeriumides kokku leppida, siis Eesti jaoks tähendaks see, et senise poole territooriumi alusel oleks kogu Eesti määratletav looduslikust eripärast tingitud piirangutega alana, mis soovi korral võimaldaks kogu Eesti territooriumil maksta vastavat toetust ja kohaldada kõrgemat toetusmäära põllumajandusinvesteeringutele.

Põllumajanduslik keskkonnatoetus on liikmesriikidele endiselt kohustuslik, uue elemendina on lisandunud võimalus põllumajandustootjatel võtta ühiseid keskkonnaalaseid kohustusi. Võrreldes varasemaga on eraldiseisev meede ette nähtud mahepõllumajandusele. Vähemalt 25% ELi maaelu vahenditest tuleb kasutada kliimamuutustega kohanemiseks ja kliimamuutuste leevendamiseks mõeldud tegevustele.

Maaelu arengu poliitika instrumentide hulka on lisandunud riskijuhtimisinstrumendid. Olemasoleva koostöö meetme ulatust on laiendatud ning loodud täiendavaid võimalusi koostöö tegemiseks toidutarneahelas ning teadustulemuste praktikas kasutusele võtmiseks.

Leader ja võrgustikel põhinevad lähenemised mängivad ka uuel perioodil olulist rolli maapiirkondade arendamisel. Leader-lähenemine on maaelu arengukavade raames kohustuslik. Vähemalt 5% ELi maaelu vahenditest tuleb kasutada Leader-lähenemiseks. Liikmesriikidele on antud võimalus ka muude ühisesse strateegilisse planeerimisse kaasatud fondide avamiseks Leader-lähenemisele. Seeläbi on loodud mehhanism, mis peaks ka kohalikul tasandil tagama selle, et poliitikad toimivad koosmõjus ja tervikliku arengu vaadet silmas pidades.

Tulevikust rääkides ei saa kuidagi mööda minna ka rahast. Euroopa Komisjoni eelarve ettepanekute kohaselt jätkub maaelu arengu poliitika rahastamine praegusega võrreldavas mahus. Samas soovitakse vahendeid liikmesriikide vahel ümber jagada. Vahendite liikmesriikide vahelise jaotuse tegemine on Euroopa Komisjoni pädevuses ning lõplikke kriteeriume ja metoodikat, mille alusel see jaotus tehakse, liikmesriikidele endile ei avalikustata.

Maaelu arengu poliitika oli sel perioodil ja ettepanekute kohaselt on ka järgmisel perioodil ÜPP-siseselt väikevenna staatuses, kellele saab osaks vähem kui neljandik ÜPP vahenditest. See on ka põhjus, miks maaelu arengu poliitika rahastamise säilimine Eesti jaoks vähemalt praeguses mahus on otsetoetuste võrdsustamise kõrval üks meie peamistest seisukohtadest ÜPP läbirääkimistel. Sellest tulenevalt oleme võtnud endale ülesandeks teadvustada meie murekohti erinevatel ELi läbirääkimiste tasanditel, alustades teistest põllumajandusministritest ELi põllumajanduse ja kalanduse nõukogu tasandil ning lõpetades ekspertide tasandiga töögruppide tasandil. Siinkohal kasutan võimalust ja tunnustan ka meie põllumajandusorganisatsioonide ja teadlaste aktiivset panust meile kõigile ühiste huvide kaitsmisel.

Mis tehtud ja mis teoksil maaelu vahendite kasutusele võtmiseks Eestis
Oleme Põllumajandusministeeriumis tulevikku vaatavalt alustanud ettevalmistusi Eesti maaelu arengukava 2014-2020 (MAK 2014-2020) koostamiseks. MAK 2014-2020 koostamine käib väga tihedas ja laiapõhjalises koostöös sotsiaalpartneritega. Oleme sel eesmärgil moodustatud komisjoni, kuhu on kaasatud 29 erinevat organisatsiooni. Julgen öelda, et organisatsioonide ring, kes sellesse protsessi kaasatud on, katab kogu maaelu arengu poliitika ulatuse, kattes teemaderingi põllumajandusest, toidutarneahelast, teadusest, keskkonnast, ettevõtlusest kuni kohaliku algatuseni välja.

Koostöös sotsiaalpartneritega oleme praeguseks kaardistanud maapiirkonna olukorra ja peamised vajadused. Lisaks sellele oleme arutanud selle üle, milline on erinevate osapoolte nägemus maapiirkonna peamistest väljakutsetest. Selle põhjal oleme ministeeriumis hetkel juba koostamas esialgseid ettepanekuid MAK 2014-2020 eesmärkide kohta, mille osas alustame arutelusid lähikuudel. Ühe õppetunnina praeguse maaelu arengukava ettevalmistustest oleme sel korral läinud seda teed, et käime kõik programmeerimise etapid läbi nende loogilises järjekorras. See tähendab seda, et kõigepealt räägime me läbi peamised maapiirkonna tugevused, nõrkused, võimalused, ohud ning eesmärgid. Diskussioone meetmete osas alustame alles seejärel, kui oleme suutnud ühistes eesmärkides kokku leppida.

Suurem osa sellest tööst on meil plaanis ära teha 2012. aasta jooksul. Selle aasta jooksul peaksid saama paika nii eesmärgid, kuhu me maaelu arengu poliitika tulemusel 2020. aastaks välja jõuda tahame ning meetmete näol ka lahendusteed nende eesmärkideni jõudmiseks. Kõige optimistlikemate plaanide kohaselt võiksime käesoleva aasta jooksul jõuda ka MAK 2014-2020 heakskiidu ja kokkuleppeni sotsiaalpartneritega. Samas ei saa siinjuures ära unustada, et on väga palju meist sõltumatuid tegureid, mis võivad seda protsessi pidurdama hakata, nt kokkulepped EL eelarve osas ja erinevate EL õigusaktide vastuvõtmise venimine. Kuigi järjest enam märke näitavad, et need kokkulepped EL tasandil võivad jääda 2013. aastasse, siis kindlasti ei saa me sellel lasta segada oma ettevalmistusi.

See, et 2014. aastast MAK 2014-2020 meetmed käivituksid, on meie kõigi ühine huvi. Selleks, et kõik huvilised MAK 2014-2020 arengutega ennast kursis saaksid hoida, siis on kogu asjakohane informatsioon koondatud ka Põllumajandusministeeriumi veebilehele (http://www.agri.ee/eesti-maaelu-arengukava-2014-2020-2/). Kõik, kes soovivad MAK 2014-2020 koostamise protsessis aktiivselt kaasa lüüa, saavad seda teha läbi oma esindusorganisatsioonide. Samuti on Põllumajandusministeerium avatud kõigile headele ideedele ja ettepanekutele, mis aitavad maapiirkonda edasi viia ja selle arengule tõuke annavad.

Helir-Valdor Seeder, põllumajandusminister

Allikas: Maaleht (Messileht), 12.04.2012 lk 4-5

Jahiseaduse eelnõu on juba päris "söödav“

2012-01-26

Peale pikalt kestnud arutelusid ja läbirääkimisi on mul jahimehena hea meel tõdeda, et uue jahiseaduse eelnõu hakkab tasapisi võtma kõikidele osapooltele sobivat kuju ja suure tõenäosusega jõuab see juba lähiajal Riigikokku menetlemiseks, kus see peagi seadusena vastu võetakse.

Pean tõdema, et alguses küllaltki hapu ja toores paistnud ning palju lahkarvamusi tekitanud eelnõu on peale poolteist aastat kestnud tööd muutunud juba päris söödavaks. Eelnõu nn. küpsemine on sündinud maaomanike, jahimeeste esindajate ja ministeeriumi ametnike tihedas koostöös.

Peamine arutelukoht uues eelnõus on puudutanud maaomanike ja jahimeeste õigusi, kuna osapooltel on erinevad arusaamad jahiõigusest. Selge on see, et kui soovime jahindusele tulevikus tulu tõusmist peame kuulama nii teadlasi kui ka jahimehi. Uus jahindusseadus peaks muutma jahimeeste ja maaomanike positsioonid võrdseks ja nende suhteid reguleeritakse lepingutega. Minu hinnangul on see igati loogiline lähenemine, et maaomanike õigusi jahipidamise korraldamisel suurendatakse.

Kuigi maaomanike õigusi uue jahiseadusega suurendatakse, ei saa ega tohi me unustada, et 15 tuhandest Eesti jahimehest umbes pooled ei oma ise maad, kus saaks jahti pidada. Seetõttu on riigi ülesanne tagada ka maata jahimeestele võimalus oma hobiga tegeleda, mis omakorda tähendab seda, et uue seaduse tegemisel ei tohi lähtuda ainult maaomaniku vaatevinklist. Uue seaduse tegemisel on kõige tähtsam tasakaalu leidmine just maaomanike ja jahimeeste ning samuti riigi huvide vahel. Paljudes maapiirkondades on jahimeeste ühendused ühed arvukamatest kodanikuühendustest ja nende nõrgestamine oleks löök mitte jahimeestele, vaid kogu külaelule tervikuna.

Jahimeeste arvukuse säilimine sõltub jahinduse hinnast. See tähendab, et jahipidamine ei tohi muutuda märgatavalt kallimaks kui ta seda on seni olnud. Kindlasti ei tohiks me minna Läti valitud teed, kus jahindus lähtub eelkõige maaomanike, mitte jahimeeste huvidest. Tean Eestiga piirnevat jahipiirkonda Lätis, mille suurus on 15 000ha. Kõnealune piirkond on välja renditul rikastele vene ärimeestele, kes on jahitegevuse kohalikele lätlastele praktiliselt keelustanud ja nende jahist osavõtt on täielikus sõltuvuses rentnike tahtest.

Pean vägagi tähtsaks, et uue jahiseaduseelnõu puhul suudeti kokku leppida väljakujunenud jahipiirkondade säilitamises ning kitse ja metssea jätmises suurulukite nimekirja. See tagab eelkõige ulukipopulatsioonide arvukuse ning liigirikkuse säilimise. Vähe oluline pole ka, et uue seaduseelnõu järgi pole jahindus muutunud isendikeskseks, mis omakorda tekitaks ohtu mõne ulukiliigi ärakadumiseks ja mõne teise liigi arvukuse kerkimiseks kriitilise piirini.

Arutamist väärib veel ettepanek jätta metsloomade tekitatud kahjude hindamine loodavate maakondlike jahindusnõukogude kätte. Nimetatud nõukogusse võiks kuuluda lisaks maaomanike esindajatele ka jahimeeste ning kindlasti ka riigi esindajad. Olen veendunud, et kedagi eelpool loetletud esindajatest ei tohi välja jätta, kuna kõigil peab olema tagatud nõukogu tasandil kaasarääkimise võimalus. Vastasel juhul on maakeeli öeldes tegemist „surnult sündinud vasikaga".

Metsloomade tekitatud kahjude katmiseks ning jahindusega seotud tegevuste finantseerimiseks oleks mõistlik kehtestada aastamaks igale jahimeeste seltsi liikmele suurusjärgus 10 kuni 20 eurot. Seda summat võivad koguda maakondlikud jahindusseltsid ning selle kasutamist reguleerib maakondlik jahindusnõukogu. Lõpmatuseni võib vaielda teemal, et miks just jahimehed peavad kahjud kinni maksma. Minule tundub, et just sellises suurusjärgus maksega lepib ka enamik jahimehi. Arusaadavalt sõltub ulukikahjustuste hulk ka jahimeeste tegevusest konkreetses piirkonnas, mistõttu osa vastutusest langeb paratamatult jahimehele.

Uue jahiseaduse koostamisel on õppust võtnud meie naabritelt lätlastelt ja leedukate kogemustest ja arvestanud võimalusel kõikide osapoolte huvidega. Olen kindel, et ühises koostöös saame lõpuks jahiseaduse, mille üle tunnevad uhkust nii maaomanikud, jahimehed kui ka riigimehed.

Kesised põllumajandustoetused pärsivad kohalikku põllumajandust

2012-01-05

ELi kava tõsta Balti riikide põllumajandustoetusi liiga aeglaselt tekitab põllumeestes protestimeelsust ja nurinaid.

Euroopa komisjoni tehtud ettepaneku kohaselt tõuseksid põllumeeste otsetoetused Eestile 2017. aastaks ligi 40 eurot, ehk kuni 156 euroni hektari kohta. Komisjoni eesmärk võrdsustada põllumajanduse otsetoetused on igati õige ja ootuspärane, kuid nagu ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on öelnud, jääb väljapakutav toetuste võrdsustamise tempo selgelt liiga aeglaseks. Ebaõiglusele on Euroopa parlamendis tähelepanu juhtinud ka Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Eesti põllumeeste Keskliit märkis hiljuti, et iseseisva riigi üheks julgeolekugarantiiks on omamaine põllumajandus. Selle roll on toota kvaliteetset toitu ja varustada toiduga Eesti rahvast piisavas mahus nii rahu ajal kui ka kriisioludes.

Eesti põllumeeste rahulolematus Euroopa Liidu suunal on igati arusaadav ja põhjendatud. Väljapakutud kava kohaselt jäävad meie põllumeeste otsetoetused järgmisel eelarveperioodil ligi kaks korda väiksemaks Euroopa Liidu keskmisest otsetoetuste tasemest ja rohkem kui neli korda väiksemaks kõrgemate otsetoetuste tasemega liikmesriikidest. Säärane ebavõrdne kohtlemine paneb Eesti põllumajandustootjad ja kohaliku põllumajanduse väga raskesse olukorda, kuna põllumehel tuleb nii sise- kui ka maailmaturul konkureerida kõrgemate otsetoetustega liikmesriikide põllumeestega.

Komisjoni hinnangutest tulenevalt oleks just maaelu arengutoetuste ümberjagamine märksa ulatuslikum kui otsetoetuste puhul. Eesti maaelu arengutoetused väheneksid 25 kuni 40 protsenti. Võrreldes 2007.-2013. aasta keskmisega, mis oli 103,3 miljon eurot, väheneks see summa 18,6 kuni 35,9 miljon eurot aastas.

Lihtsad arvutused näitavad, et Eesti otsetoetuste tagasihoidlik kasv järgmise perioodi lõpuks tuleks suurel määral maaelu arengukava toetuste ehk arengutoetuste vähenemise arvelt. Võttes arvesse Eesti põllumajandussektori alakapitaliseeritust, vähest innovatiivsust ja maapiirkondades kasutatavate taristute puudulikkust on Eesti seisukohalt tegu väga oluliste arenguvõimaluste pärssimisega.

Samuti on oht, et madalate toetuste tõttu võib hakata importtoodang Eesti toitu kõrvale tõrjuma. Kui otsetoetused jäävad väljapakutud tasemele, siis on selge, et Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime väheneb, mis omakorda tähendab Eesti põllumajandustootmise vähenemist. Kodumaise värske ja kvaliteetse toodangu vähenedes hakkaksime paratamatult üha rohkem tarbima importtoodangut, mis võib viia järk-järgulise kodumaise põllumajanduse närbumiseni.

Meil on täielik moraalne õigus eeldada Euroopa Liidult võrdset kohtlemist kõikides valdkondades, sealhulgas ka põllumajanduspoliitika otsetoetuste võrdsustamise küsimuses. Ebavõrdsete konkurentsitingimuste soosimine on selges vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega - võrdse kohtlemise ja võrdsete konkurentsitingimustega.

On selge, et Euroopa Liidu eelarveläbirääkimised saavad olema pikad ja pingelised, kuna vaieldakse väga suurte summade kasutamise üle ja seda mitte ainult põllumajandusvaldkonnas. Eesti huvi on tagada kõikidele liikmesriikide võrdsed konkurentsitingimused. Õiglaste põllumajandustoetustega suudame tagada senisest märksa paremini Eesti põllumajanduse ekspordivõime ning meie maapiirkondade jätkusuutliku arengu. Selleks tuleb Eestil ja teistel Balti riikidel teha tihedatelt koostööd, et selgitada teistele liikmesriikidele enda positsiooni ja seisukohti, saavutamaks õiglase ja meid rahuldava otsetoetuste määra tõusu. Lõplikku selgust toetuste määra kasvu kohta on oodata käesoleva talve jooksul.

Tuleviku-Eesti on maakonna-Eesti

2011-12-22

Ma pole veel kohanud inimest, kes ütleks, et on Eesti praeguse halduskorraldusega rahul ning olukord korrastamist ei vaja. Pigem vastupidi - regionaalhaldus ja sellega seotud küsimused on viimasel ajal jälle teravalt tulipunkti tõusnud ning diskussioon sel teemal tuure kogumas. Seega pinnas on viljakas ning usun, et üsna pea on aeg küps sisulisteks muutusteks. Küll aga kehtib nii oluliste muutuste juures ütlus, et mõistlikke otsuseid tehakse siis, kui enam midagi muud üle ei jää. Ju siis praegu on veel jäänud.

Mis see sõna „regionaalhaldus" siis tähendab? Inimestega rääkides tuuakse ühe probleemina sageli välja, et Eesti halduses on hetkel täielik segadus. Et näiteks Järvamaa kuulub paljude riigiasutuste töökorralduses ühte regiooni Pärnuga, teisel puhul jälle Jõhviga, mingitel asutustel moodustab ta ühe piirkonna Tallinnaga ja vahel ka Tartu või Viljandiga. Öeldakse, et inimestel on raske riigiasutustega suhelda, kui need piirkonnad on nii erinevalt jagatud.

No kuulge! Kas see on ikka tegelikult ka probleem? Kui tihti on näiteks neil Järvamaa elanikel reaalselt olnud vaja korraga olla asju ajamas riigiasutuses Pärnus ja Jõhvis? Ma väidan, et see tõenäosus on pea olematu. Ma olen väga kriitiline sellise lähenemise suhtes, et jagada Eesti rangelt kolmeks, neljaks või viieks regiooniks. Sellest võidaks need kolm, neli või viis keskust, aga kaotaks kõik ülejäänud maakonnad.

Selline range ja terves riigis ühtne jagamine tähendaks paremate riigitöökohtade koondumist neisse linnadesse ja ülejäänud jääks paratamatult tagamaaks. Riigihaldus peakski olema hajutatud. Tõsi - sellise hajutatuse puhul tuleb tagada inimestele teenuste kättesaadavus. Lihtsamalt öeldes - peab toimima ühistransport, see peab klappima asutuste lahtiolekuaegadega jne. Kuigi veel parem oleks, kui riik suudaks oma töö korraldada nii, et inimene sinna kaugemal olevasse keskusesse riigiga suhtlemise pärast üldse ei peaks kohale minema.

Mida me tahame?

Ma olen kasutanud paralleeli, et riigihaldus peab töötama nagu jalgpallikohtunik. Kohtuniku headust hinnatakse üldiselt selle järgi, mida vähem teda väljakul mängu ajal näha on. Ja kindlasti peab kohtunikul olema vahend mängu ohjamiseks - vile. Kuid veel parem on, kui ta seda üldse kasutama ei peaks.

Rääkides regionaalpoliitikast ja riigihaldusest ning sellega seonduvatest muudatustest, siis esmalt peame küsima - mis on eesmärk? Rein Taagepera küsib alati ilusasti: „Mida me tahame ja mida me ei taha?" Ma vastan ise - eks me tahame seda, et elu igal pool oleks võimalik. Igal pool Eestis, kus ma tahan elada, siis seal peaks see ka võimalik olema. Tundub ju lihtne? Kuid iga inimese jaoks tähendab see natuke erinevat asja. Harjumused on erinevad - mõnele on vaja ööklubi, mõnele rahu ja vaikust..

Aga üldiselt, kui me inimeste baasvajadusi kaardistame, siis me eeldame, et tema kõrval on veel inimesi. Muidugi on inimesi, kes tahaksidki üksinda kuskil soosaarel elada, naturaalmajanduses hakkama saada ega soovi ühtegi inimest näha, aga tavalise inimese puhul eeldame pigem seda, et tal on vaja teisi inimesi ja teenuseid. Ma ei pea nende teenuste all silmas mitte eelkõige avaliku sektori teenuseid vaid seda, et inimesed tahavad käia poes, kinos ja juuksuris. Ja poes peab olema müüja ja et müüja palka saaks, siis peaks seal ümbruskonnas justkui veel inimesi olema, kes seal poes käiksid. Nii jõuamegi taaskord välja selleni, et kui me tahame, et elu igal pool võimalik oleks, siis peab seal olema rohkem kui üks inimene. Piisaval hulgal inimesi loob eeldused selliseks elukvaliteediks, mida inimesed ootavad ja loodavad.

Kahte liiki omavalitsused

Laias laastus võib omavalitsused täna jagada kaheks. Ühed on sellised, kus avaliku sektori teenuseid napib ja nende osutamisega on probleeme. Ei ole piisavalt lasteaiakohti, kooli jõudmine võtab tund aega ja nii edasi. Saaremaa inimesel on tegelikkuses ilmselt üsna raske ette kujutada seda kannatuste rada, mida näiteks Tabasalu lastel tuleb iga päev läbida, et jõuda Tallinna kesklinnas asuvasse kooli.

Ja siis on teine ring omavalitsusi, kus riik on aidanud püsti panna uhke koolimaja, ehitanud staadioni, kiigeplatsi ja vallamaja. Vallamaju on palju ja inimesi vähe - kohati on vallamaja iga kümne-viieteist kilomeetri tagant. Ametnikud teavad kõiki inimesi nimepidi, teavad nende muresid ja rõõme. Enne kooliaasta algust helistab vallavanem isiklikult kõik esimesse klassi minevate laste vanemad läbi ja kutsub neid ikka oma valla kooli.

Selline elu on täna võimalik ainult tänu riigi regionaalpoliitilisele lähenemisele, mis võimaldab selliseid teenuseid praegu pakkuda. Seda võimaldab tegelikult riigi üldise maksutulu ümberjagamine. Piltlikult öeldes - Viimsi inimeste rahaga peetakse üleval Misso ilusat koolimaja.

Ma kuulan siit-sealt imestusega, kui räägitakse silmade särades kohalikest maksudest - kuidas see lahendaks paljud kohalikud mured. Vabandage mind, aga ma ei kujuta küll tegelikult ette, mis maksu sa seal Peipsi ääres nüüd veel eraldi kohalikelt koguma hakkad. Või isegi kui hakkad, kes sellest võidavad? Kui kohalike tulude osakaal kasvaks ja ümberjaotamine väheneks, siis sellest võidaksid rikkamad ja kaotaksid vaesemad vallad. Ja ma arvan, et see ei ole regionaalarengule mitte soodus.

Tuleme nüüd tagasi selle juurde, et meil on kahte tüüpi omavalitused. Ühed on siis need suurte linnade ümbruses olevad vallad ja teised on need väikevallad. Kuhu siis inimesed lähevad? Kas inimesed lähevad eelkõige sinna, kus on üles vuntsitud koolimajad, kõik on olemas, iga laps on arvel, iga laps oodatud? Õde ja vend saavad koos kooli minna kodu lähedal, koolibuss võtab maja eest hommikul peale ja toob õhtul koju tagasi. Ei lähe! Inimesed lähevad hoopis sinna, kus on probleemid, mida ma eelpool kirjeldasin - ummikud, kehvas korras lasteaiad, suurem kuritegevus ja saastatum keskkond. Ja nendes teistes elanikkond väheneb.

Mis paneb liikuma?

Kui öeldakse, et riik ei võta piisavalt ette ja ei aita ääremaid, siis mis see vastus on? Mis on olnud meie avaliku sektori vastus seni? Nagu ma ütlesin, ehitada veel ja vuntsida maju. Valada betooni. Teha veel rohkem koole korda, teha veel lasteaedu, teha külakeskus korda.

Probleem on aga selles, et kõik see toimub ühe omavalitsuse põhiselt. On ka maakondlikke mehhanisme, aga maakondlikkus tähendab täna kahjuks sageli seda, et igaüks peab midagi saama, kui tema järjekord kätte jõuab. Seekord teie saite oma rahvamaja, teie saite kooli, meie saame oma lasteaia... Kõik peavad niimoodi ringis saama. Aga kas probleem on ikka kehvas olukorras koolimajades? Kas vastus saab olla selles, et teeme veel koolimaju paremaks ja paneme mõnesse kohta veel ka purskkaevu. Kas see aitab?

Täna on meil Harku vald elanike arvult suurem kui Haapsalu linn. Viimsi vald on elanike arvult suurem kui Rakvere. Ja ma üldse ei räägi väikestest maakonnakeskustest nagu Põlva või Kärdla. Mis seal maakonnakeskustes siis valesti on? Äkki on regionaalhaiglate võrk hõre? Kuigi need on seal justkui olemas. Suurhallid on mõnest keskusest puudu? Kontsertsaalid?

Mõelda tuleb teistpidi. Miks siis inimesed lähevad sinna, kus seda kõike ei ole? Mida seal teises kohas püütakse veel ja veel parendada? Võtmekohaks on ikka majandus ja töökohad. Inimesed liiguvad sinna, kus on töökohad. Aga need töökohad ei teki iseenesest, selle eelduseks on otsused. Valikuid, ilmselt ka rahade tark suunamine ja läbimõeldud investeeringud. Ja kui me vaatame tänaseid omavalitsusi, siis kurb reaalsus on see, et sellise suuruse ja taseme juures neid küsimusi lahendada ei ole võimalik. Tänased omavalitsused on lihtsalt liiga väikesed, et tõsiselt kaasa rääkida piirkonna majanduse arendamises, rääkimata selle suunamisest. Lisaks tähendab väiksus tihti ka ebakompetentsust ja killustatust.

Mis siis aitaks? Lahenduseks saab olla ikkagi tugevate regionaalsete keskuste taastamine, olemasolevate tugevdamine. Ja ma ei mõtle siin neid kolme, nelja või viite Eest suuremat keskust, vaid ma pean silmas maakonnakeskusi. Nendesse peaks koonduma ka kogu maakonna administratiivne suutlikus. Loomulikult võib neist delegeerida kohalikku otsustamist nõudvaid asju allapoole, praeguste valdade või külade tasemele, kuid strateegilised otsused tehakse kõrgemal tasemel. Strateegilised otsused tuleb teha vähemalt tänase maakonna suuruses mõõtkavas. Erandiks saavad olla ainult mõned meie kõige suuremad linnad. Me peame aru saama, et Misso võimalus ellu jääda on see, kui Võru jääb ellu, mitte vastupidi.

Kui omavalitsus oleks maakondlik, siis saaks arendada regiooni ja majanduskeskkonda tervikuna, rääkida läbimõeldud ettevõtluspoliitikast, tööstusest, kutsekoolidest, kolledžitest, teedest, ühistranspordist. Nii jõuaksime lahendusteni, mis võiksid tuua töökohti, mille tõttu inimesed tegelikult liiguvad. Ja kui me tänaseid maakondi ei suuda ühendada tugeva keskusega regioonideks, liiguvad otsused ja ressursid sammu võrra kõrgemale ja kaugemale. Heal juhul Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse, aga võib-olla ka ainult Tallinnasse. Otsustajaks jääb riik ja kohalik hääl jääb palju nõrgemaks. See on objektiivne paratamatus, et ilma kiire ja jõulise sekkumiseta see nii läheb.

Ma toetan maakondade-Eestit ja olen sellesisulise seaduseelnõu ka kaks aastat tagasi esitanud. Sel juhul muutuks ka omavalitsuste-vaheline koostöö reaalseks. „Mängijaid" oleks piisavalt vähe, et mõistliku aja jooksul mõistlikke kokkuleppeid teha. Aga sellised vähem-ambitsioonikad plaanid pikendavad agooniat ning kõik edasilükatud otsused saavad olema järjest valusamad.

Regionaalministri ettekanne Metsaülikoolis 2011. suvel

Põllumajandusminister Seeder: otsetoetused hakkavad võrdsustuma

2011-11-16

Kanepi ja Valgjärve valla põllumeeste lõikuspeol osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi väitel muutub Eesti põllumehe elu Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil oluliselt paremaks, sest otsetoetused ühtlustuvad.

Mis muutub siinsete põllumeeste elus 2014. aastast?

Euroopa Komisjoni poolt välja pakutus on kaks külge. Nagu elus ikka, on nii positiivset kui negatiivset. Positiivne on kindlasti see, et komisjon püstitas ise eesmärgi, et üheski liikmesriigis ei tohiks otsetoetused jääda alla 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. Seega kinnitas komisjon esimest korda ametlikes dokumentides, et põllumajandus- toetused Euroopa Liidus tuleb ühtlustada. Arvuliselt tähendab esitatud ettepanek meile 30- protsendilist tõusu, võrreldes praeguste otsetoetuste tasemega. Nii et igal juhul meie olukord paraneb. Asja negatiivne pool on see, et vanade Euroopa Liidu riikide toetused on jätkuvalt kõrgemad. Vahe küll väheneb, aga jääb ikkagi alles. Meie soov ja eesmärk on, et võrdsustamine toimuks võimalikult kiiresti, mistõttu komisjoni pakutud tempo meid ei rahulda. Eks nüüd, uue perioodi alguseni jäänud aastatel (2011-2013), tuleb väga tõsiselt vaielda, läbi rääkida, oma seisukohti selgitada, et saada võimalikult positiivne lõpptulemus.

Kas kusagil on kirjas ka mõni kindel tähtaeg?

Komisjoni esimene pakkumine oli, et ühtlustamine võiks toimuda aastaks 2028, mille peale tuli väga tõsine kriitika ja valjuhäälne protest. Komisjon võttis nimetatud aastanumbri seepeale oma ametlikest dokumentidest välja. Järelikult tuleb uuesti läbi rääkida ja komisjonile survet avaldada, et see aastaarv saaks uuesti tagasi ja senisest märksa varajasemaks.

Kas need argumendid ei tööta, et meie panustame muudes valdkondades teistega võrdselt, aga põllumajandusvaldkonnas saame kas või kreeklastega võrreldes kuni kümme korda vähem tagasi?

Oleme seda solidaarsust ka korduvalt rõhutanud, aga eks neid argumente jätkub kõigil. Kas või Kreeka võlakirjade paketis osaleme solidaarselt teiste riikidega, olles ise üks vaesemaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teine pool tõest on see, et ka täna on Eesti Euroopa Liidus väga selgelt saaja, mitte andja. Kusjuures kõige suurem saaja on Eesti põllumees. Juba täna tuleb 75 protsenti põllumeestele makstavatest toetustest Euroopa Liidu eelarvest - see on teine pool solidaarsusest. Vanad liikmesriigid räägivad samuti, et jagame siin sakslaste, hollandlaste, rootslaste jt raha ümber. Nii et kus läheb tasakaal ja õiglus, on väga delikaatne küsimus. Kripeldama jääb üksnes see, et miks meil ei ole võrdseid tootmistingimusi Hollandi, Saksa ja Taani põllumehega. Me ei soovigi saada juurde toetusi, vaid võrdseid tingimusi.

Kellele on põllumajandustoetused peamiselt mõeldud?

Põllumajandustoetuste puhul on kindel eesmärk, et toetused läheksid peamiselt toidu tootjatele. nMõistagi on neidki, kes lähevad kerget raha püüdma, teeseldes abikõlbulikkust. On ka nn passiivseid põllumehi, kes ise ei tooda, aga saavad erinevatest meetmetest toetusi. Osa omanikke ei soovigi viimasel ajal enam oma maad ise harida või põllumeestele rendile anda, vaid võtavad ise toetusi. Pilt on väga kirju ja meie eesmärk on seda korrastada. Sama eesmärk on ka komisjonil, kes on pakkunud välja esialgse definitsiooni, eristamaks passiivseid põllumehi aktiivsetest. Lahendusi otsitakse üle Euroopa.

On sedagi väidetud, et põllumehed võiksid oma nõudmisi pisut tagasi tõmmata, et teistest allikatest hoopis rohkem saada?

Peame tõesti sedagi vaatama, kuidas end toetuste abil siseriiklikult kõige paremini arendada suudame. Saame ju Eestile raha erinevatest allikatest - kalandus-, põllumajandus-, maaelu- ja sotsiaalfondist ning mujalt. See on päris keeruline olukord, et mis meile tervikuna kõige kasulikumaks osutub. Aga kõik ministeeriumid selle analüüsiga tegelevad ja usun, et Eestil õnnestub läbirääkimiste tulemusena saavutada parem tulemus, kui praegu välja pakuti.

Miks PRIA nii kaua raha kinni hoiab? Rahva hulgas on hakanud levima arvamus, et neile on antud vastav suunis, et seda raha saaks vahepeal pööritada?

Selliseid suuniseid ei ole PRIA-le antud ja ma võin kinnitada, et seda raha keegi ei pöörita . ei börsidel ega mujal. See on tõesti juba habemega probleem, et raha piisavalt kiiresti ei liigu ja et PRIA menetlemise aeg on pikk. Ühelt poolt sõltub see PRIA haldussuutlikkusest, seal on täpselt nii palju inimesi, kui on ja ega me neid rohkem võtta saa. Eesti riigil ei ole lihtsalt raha. Vaja on õpetajatel, politseinikel, arstidel, päästetöötajatel palka tõsta. Peame töö ära tegema just nende ametnikega, kes on pärast kärpimisi alles jäänud. Kas või välikontrollid põldudel on puhtalt Brüsseli nõue, mis tuleb teha ja võtab aega.

Euroopa Liit tegi Eestile just etteheiteid rahandusministeeriumi vähese kontrolli pärast struktuuri-fondide kasutamisel ning peatas raha väljamaksmise. Kas nüüd suureneb bürokraatia veelgi?

Loodan, et põllumehi see nüüd küll ei puuduta. Põllumajandus- ja kalandusfondi rahad kasutamisega on kõik korras, mis on suuresti just PRIA teene. Põllumehele on tihti tüütu PRIA liigne kontroll ja nõudlikkus, aga selle tulemusena on ka olnud suhteliselt vähe pettusi. Keegi ei süüdista neid nõrgas kontrollis ja PRIA raha vähemalt liigub.

Jntervjuu Helir-Valdor Seedriga

Allikas: Ajaleht KOIT 08. november 2011

Mati Määrits

Haldusreformi kolm põhiküsimust

2011-11-08

Viimased kuu aega on haldusreformi teemal sõna võtnud erinevad teadlased, poliitikud, ajakirjanikud ja muud asjatundjad. On olnud sisukaid analüüse ja ka puusalt tulistamist, palju on räägitud aiast ning palju püütud teemat juhtida ka aiaaugule. Neist aruteludest ja ka varem läbi viidud uuringutest ja analüüsidest on tänaseks välja koorunud kolm peamist küsimust, millele peaks püüdma vastata kõik, kes sel teemal sõna võtavad või seda plaanivad.

Esiteks - kuidas tagada inimestele õigus kaasa rääkida nende igapäevast elu puudutavates küsimustes? Täna elavad inimesed olukorras, kus nende igapäevaste toimetuste kolmnurk - elukoht, töökoht ja vaba aja veetmise võimalused, ei asu enamasti ühes omavalitsuses. Elatakse ühes, poes ja arsti juures käiakse järgmises ning tööl ja koolis sageli suisa ülejärgmises omavalitsuses. Teadlased nimetavad seda toimepiirkonnaks ja enamasti on see suurem tänasest omavalitsusest.

Iseenesest ei ole inimeste suuremas liikuvuses ju midagi halba. Kõigis valdades ei peagi olema kooli, juuksurit, kaubanduskeskust ja muud eluks tarvilikku. Saab sõitma panna koolibussi naabervalda, metsatuka tagant läheb otsetee töökohta maakonnakeskuses ning elul polekski justkui häda. Kõige selle juures on aga üks suur ja põhimõtteline AGA.

Maakond kui toimepiirkond

Aga kuidas on tagatud inimese õigus oma elu mõjutavate otsuste tegemises kaasa rääkida? See peaks olema kohaliku demokraatia nurgakivi. Kui sinu lapse hariduse kvaliteedi määravad kõrvalvalla valijad, siis ei ole see õigus tagatud. Kui selle, kui tihti ja kui hästi on talvel lahti aetud tee maakonnakeskusse, kus sa tööl käid, määrab ära keegi kolmas või neljas, ei ole see õigus tagatud.

Sellisel juhul ei saa rääkida ka toimivast kohalikust demokraatiast. Ja kuigi vahepeal püütakse minivaldu toetada argumendiga, et suuremate omavalitsuste puhul väheneks kohalik demokraatia, on tegelik olukord vastupidine. Inimesel peab olema võimalus kaasa rääkida oma elu puudutavate otsuste tegemisel, oma toimepiirkonna valikute kujundamisel.

Uuringud näitavad, et täna kattub inimese toimepiirkond pigem maakonna kui vallaga. Tänase halduskorralduse juures aga jooksevad minivallad verest tühjaks ja alles ei jää mitte kohalik demokraatia, vaid tühi kest, mida tuleb allesjäänud elanikel üleval pidada.

Teine põhiküsimus, millele tuleb haldusreformi puhul vastata, on omavalitsuste võimekus seal elavate inimeste jaoks midagi ära teha. Hiljuti avaldatud haldusvõimekuse uuringust, aga ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri ülevaadetest selgub, et praegu ei suuda omavalitsused väga sageli täita neid ülesandeid, mis neile seadustega pandud on.

Nõrgad omavalitsused

Kardetakse, et kui omavalitsused on suuremad ja tugevamad, siis teenuse kättesaadavus halveneb. Aga ega teenus ei ole ju see, kui inimene kutsutakse vallavalitsusse mingid blanketti täitma. Teenuse all tuleb mõista ikka seda, et vanainimesel aitab keegi puud ahju ette tuua, et lumesahk lükkab talvel tee puhtaks ja käib buss, millega minna arsti juurde või poodi. Ja nende kvaliteet ei sõltu vallavanema töökabineti asukohast.

Ühe lahendusena pakuvad haldusreformi vastalised, et võtame siis omavalitsustelt ära kohustuse neid teenuseid osutada. Võtame ära kohustuse korraldada hariduselu, teehoolet, sotsiaalhoolekannet, ühistransporti. Teoorias on see muidugi tehtav, AGA...

Aga kes neid teenuseid siis inimestele osutab? Kes lükkab talvel tee lahti? Naabervald? Riik? Mõlemad on võimalikud, aga see tähendab, et ka lumekoristuse raha liigub sinna. See tähendab, et ka otsused, kuidas ja kui tihti teid koristada, tehakse mujal ja kohalikel inimestel kaob võimalus neid otsuseid kuidagi mõjutada. Paratamatult tekib küsimus, et millega siis üldse kohalik omavalitsus tegeleb? Mitte millegi tegemisest pole aga elanikel kasu, isegi kui seda teha hästi lähedal ja hästi kohalikult.

Riik peab sekkuma

On selge, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Kohalikud inimesed vajavad tugevat omavalitsust. Ja et suuremad on tugevamad, sellega nõustuvad isegi kõige tulihingelisemad haldusreformi vastased. Suuremal omavalitsusel on rohkem võimalusi teenuste osutamiseks, on võimalus palgata pädevamaid inimesi. Suuremal omavalitsusel on võimalik ka investeerida tööstusaladesse, teedesse, haridusse, et luua ettevõtetele sobivamaid tingimusi. See omakorda tähendab aga töökohti. Just neid aga inimesed vajavadki.

Siit koorubki välja kolmas haldusreformi võtmeküsimus. Missugune on omavalitsuste tugevdamise juures riigi roll? See on ka koht, kus koalitsioon pole praeguseks veel üksmeelt leidnud. IRLi seisukoht on, et riik ei saa olla lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid peab vajadusel ka ise omavalitsusi ühendama. Riik ei saa vaadata, kuidas nõrgad omavalitsused jäävad järjest nõrgemaks, vaid riigi kohustus on sellistel puhkudel ka sekkuda.

Ma ei süüdista selles praeguseid valla- ja linnajuhte - nad on tublid inimesed ja tegutsevad väga sageli oma võimete ja võimaluste piiril. Selleks aga, et suurendada võimalusi ja võimekust midagi ka reaalselt ära teha, tuleb praegused omavalitsused muuta suuremateks ja tugevamateks.

Just need on küsimused, millele vastates saab lahti harutada ka haldusreformi sasipuntra. Just neis küsimustes tuleb leida ka poliitiline üksmeel. Sest ainult nii on võimalik liikuda edasi ühtsema ja tugevama omavalitsussüsteemi poole, mis tasakaalustab keskvõimu ja kus on tagatud ka kohalike inimeste peamised õigused. Kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde kandjaks võib aga edukalt olla külaselts.

Helir-Valdor Seeder: Maaelu kahaneb paratamatult

2011-11-07

Eesti ajaloos pole kunagi maale ehitatud nii palju koolihooneid ja -võimlaid kui viimase 20 aasta jooksul. Sellist võrgustikku ei jõua aga ühiskond ülal pidada, sest maal ei teki uusi töökohti.

Pärast iseseisvuse taastamist on palju räägitud kahanevast maaelust ja inimeste lahkumisest linnadesse. Otsitakse põhjusi ja süüdlasi. Juuresolev tabel tõestab, et sõltumata maaelu-, regionaal- ja põllumajanduspoliitikast ning riigikorraldusest kahaneb maaelu kogu Euroopas. Eesti suhteliselt stabiilne statistiline maaelanike arv on seletatav asjaoluga, et elanike arvu vähenemise maakondades tasandab elanike arvu kasv suurlinnasid ümbritsevates valdades. Näiteks Viljandimaa elanike arvu vähenemise 65 000-lt 52 000-le tasandab Viimsi valla elanike kasv 5000-lt 16 000-le. Iseasi, kas Viimsi vald, kus 1991. aasta 6000 hektarist põllumaast on järele jäänud 50, on vald või linn ja kas Peetri küla on ikka Eesti suurim küla või hoopis Tallinna linnaosa. Tabelist on näha, et traditsiooniline hajaasustus Eestimaal likvideeriti aastatel 1950-1990. Inimesed koondati korterelamutega keskasulatesse ja nad lahutati looduslähedasest maa-elulaadist. Korterelamutes puudusid maaelu eelised, aga ka linnaelu võimalused. Nõukogudeaegne planeerimine Eestis lähtus sotsialistliku tootmise vajadustest, kus inimene oli pelgalt tööjõuressurss. Esmalt määrati tootmiskomplekside (laudad, sigalad, kanalad, kuivatid, töökojad) asukohad ja seejärel nende teenindamiseks vajaliku tööjõu (lüpsjad, karjakud, traktoristid) elamud-asulad. Väiksemate lautade-sigalate lähedusse ehitati korterelamu, suurfarmide teenindajad olid majandite keskasulad. Tööle ja koju liiguti majandi bussiringiga. Näiteks Viljandimaal kaardistasin ma 43 nõukogudeaegset laut-elamu kooslust, lisaks keskasulad.

Ühiskondliku korra muutusega (maa-, omandi- ja põllumajandusreform ning talude teke) ja nüüdisaegse tehnoloogia kasutuselevõtuga muutusid tootmiskohad ja inimeste liikumine ning elukohad. Paljud endised tootmiskompleksid suleti. Sunnismaised kortermajade elanikud maal jäid tööta, valikuvõimalused puudusid. Lähitulevikus võib prognoosida veel tuhandete inimeste lahkumist, enamasti linnadesse, vähem
hajaasustusse. Lisaks peame arvestama, et vaid üksikutes Euroopa riikides on maaelanike osakaal veel nii suur kui Eestis. Mis jõuga hoiame eestlased maal, kui meist võrreldamatult paremini väljaarendatud maaelu ja taristuga ning suuremate põllumajandustoetuste ja jõulisema regionaalpoliitikaga riikides (Soome, Rootsi, Holland jt) lahkutakse massiliselt linnadesse? Kui aastail 1950-1990 koliti Eestis hajaasustusest keskasulatesse ja linnadesse, siis alates taasiseseisvumisest lahkutakse valdavalt keskasulatest ja väikelinnadest (ka maakonnakeskustest) suurlinnadesse või nende lähedale maale.

Peamised ümberkolimise põhjused on sobivate töökohtade puudumine ja õppimaasumine kõrgkoolidesse. Põllumajanduse kiire arengu (mitte kiratsemise, nagu teadmatusest väidetakse) tulemusena kadusid maal tuhanded töökohad. Tänapäeval teevad kümme inimest koos
tehnikaga ära saja nõukogudeaegse inimese töö. Kadunud on ka parteisekretärid, ametühingukomiteede esimehed, spordimetoodikud ja kaadriinspektorid. Võimekad noored lähevad linna kõrgkoolidesse. Õppimise ajal asuvad nad seal tööle, soetavad korteri, loovad perekonna ja tekivad uued sõbrad. Kooli lõpuks on nad linnakeskkonnaga seotud ja tagasipöördumine kodukülla vähetõenäoline. Nii "kaovad" võimekad maanoored linnadesse. See on osa linna fenomenist.

Kas oluliselt heldem maaelu rahastamine tooks lahenduse? ELi praktika ei kinnita seda. Euroopa Liit on suurima osa oma ühisest rahast suunanud maaelu ja põllumajanduse arengusse (1970.-1980. aastatel kuni 70%, praegu 39%), kuid Euroopas toimus ikkagi kiire linnastumine. Sellega ei taha ma väita, et maaelu ei peaks arendama, vaid hoopis seda, et koolide, lasteaedade, haiglate, kultuurimajade, võimlate jt sotsiaalobjektide rahastamisega pole võimalik asendada töökohti. Sobivad ja tasuvad töökohad on eelduseks heaolule ja ükskõik millise piirkonna arengule. Tegelikku olukorda ja prognoositavat arengut ei tohiks eitada ning nendega tuleb pikaajaliste investeeringute puhul arvestada. Unistusi ja soovitut ei tohiks tegelikkuse pähe võtta. Töökohti luuakse suuremates linnades, aga sotsiaalobjekte ehitame enamasti maale. Eesti ajaloos pole maale ehitatud niipalju koolihooneid ja -võimlaid nagu viimase 20 aasta jooksul. Sellist avalike hoonete võrgustikku suudame tulevikus üleval pidada ainult sisulise tegevuse kokkutõmbamise ja avalike teenuste koondamisega keskustesse, mis Eestis kahetsusväärselt ongi toimunud.

Eesti ainus tegemata reform on omavalitsuste piiride muutmine. Omavalitsuste piirid jäid muutmata aastatel 1990-1992, kui külanõukogud ja linnade täitevkomiteed nimetati ümber vallaja linnavalitsusteks ning neile anti omavalitsuslik staatus. Varem ainult sündide-surmade
registreerimise ja formaalselt eluruumide eraldamisega tegelenud külanõukogud ja täitevkomiteed said iseseisva eelarve ja tulubaasi, võtsid üle elamu- ja kommunaalmajanduse, sotsiaalelu, linnatranspordi, hariduse jt valdkondade korraldamise. Nõukogudeaegsed piirid, mille
aluseks olid kolhooside ja sovhooside piirid, jäid aga muutmata. Ühendamata jäid isegi rõngasvallad, väike linnaline asula ja selle tagamaa. Tulemuseks oli killustatus, ebaõiglus ja ebamajanduslikkus. Näiteks hakkasid kogu piirkonda teenindavad koolid kuuluma ainult ühele omavalitsusele, kes üksi otsustas kooli arenguküsimuste üle. Hulgaliselt konflikte ja mõttetut bürokraatiat tekkis omavahelise arvlemise tõttu. Seega võib öelda, et aastatel 1990-1992 tegime valestardi, mida pole tänaseni parandada suutnud. Viimastel nädalatel on liikvele lastud jutt, justkui oleks Eesti valdade piirid pärit muinasajast või isegi varasemast perioodist. No tule taevas appi! Iga ajalootunnis käinud õpilane teab, et kihelkonnad ja maakonnad (välja arvatud mõned nõukogudeaegsed rajoonid) on tunduvalt vanemad kui külanõukogudest moodustatud tänased Eestimaa vallad. Räägitakse, et piirid pole omavalitsuste puhul olulised, hoopis tähtsamad on ülesanded ja rahastamine. Lora! Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, mõeldakse piire mööda. Euroopa Liidus mõeldakse eelkõige liikmesriikide piire mööda, eriti ilmekalt väljendub see eelarvearuteludel. Ma pole täheldanud ühtegi riiki, kes lähtuks maailmavaatest, ikka oma piiridega lõppevast kasust või kahjust. Sama seis on Eestis. Näiteks Viljandimaal tekkis ühinemiste kaudu kolm omavalitsust - Suure-Jaani, Karksi ja Abja vald. Samad seadused, sama tulubaas, isegi samad inimesed volikogudes, aga mõtlemine ja otsused enne ja pärast ühinemist täiesti erinevad. Eesti omavalitsuste ühinemise praktika kinnitab, et ühise mõtlemise ja perspektiivse otsustamise tagab ühinemine, mitte lõputu koostöö. Killustunud ja üle jõu käiva koolivõrgu põhjuseks on killustunud ja üle jõu käiv omavalitsussüsteem. Naiivne on loota - ja vastutustundetu süüdistada kohalikke poliitikuid -, et omavalitsused vabatahtlikult ühineksid. Üheski Euroopa riigis pole haldusreform toimunud vabatahtlikult, vaid ikka keskvalitsuse vastutusel. Endise justiitsministri ettepanek rahvahääletuse kohta haldusreformi küsimuses ei ole hea mõte. Emotsionaalne ja üldsõnaline rahva arvamus ei aita meid kuidagi edasi. See poleks ka õiglane, sest 70 protsenti otsustajatest on linnarahvas. Miks peaks Lasnamäe elaniku arvamus olema aluseks haldusreformile Kagu-Eestis? Suvaline omavalitsuste ühinemine ei vii meid edasi, vaid ainult läbimõeldud ja terviklik reform, mis saab toimuda vaid keskvalitsuse initsiatiivil ja vastutusel ning parlamendi enamuse toel. Seepärast pole alternatiivi poliitilisele kokkuleppele erakondade vahel. Parim, mida mittepoliitikutest arvamusliidrid teha saavad, on toetada haldusreformi ettepanekuid, reformimeelseid poliitikuid ja erakondi. Mina seda tuge IRLi liikmena piisavalt tundnud ei ole.

Haldusreform pole imerohi, mis lahendaks kõik meie maaelu kitsaskohad, aga eeldus paljude probleemide lahendamisele ja jõukohasele valitsemisele on see küll. Eesti pole veel heaoluriik, kus olulisi ümberkorraldusi võib määramatusse tulevikku lükata. Väikese ja arenevana peame kiiremini astuma, et jõukamatele järele jõuda.

Helir-Valdor Seeder

Allikas: Eesti Ekspress 03. november 2011

Maarahvastiku osakaal, % muutus

Riik            1960 1970 1980 1990 2000 2010 1960-2010
Küpros        64,4 59,2 41,4   33,2 31,4   29,7    -34,7
Leedu         60,5  50,4 38,8   32,4 33      32,8     -27,7
Soome        61,9   49,7 40,2   38,6 38,9 36,1    -25,8
Portugal      65     61,2 57,2   52,1 45,6   39,3    -25,7
Slovakkia    66,5   58,9 48,4   43,5 43,7   43,2    -23,3
Holland      40,2    38,3 35,3   31,3 23,2   17,1    -23,1
Hispaania    43,4   34     27,2   24,6 23,7   22,6    -20,8
Sloveenia   71,8    63     52      49,6 49,2   52      -19,8
Kreeka       57,1   47,5   42,3   41,2   40,3   38,6   -18,5
Iirimaa      54,2   48,3   44,7   43,1   40,9   38,1 - 16,1
Prantsusmaa38,1 28,9 26,7   25,9   24,2    22,2 -15,9
Läti          47,1   39,3    32,9   30,7   31,9   31,8   -15,3
Tšehhi      40,5   35,6   24,8    24,8   26     26,5    -14
Taani        26,3 20,3    16,3    15,2   14,9   12,8    -13,5
Poola        52,1 47,9    41,9    38,7    38,3 38,8    -13,3
Luksemburg30,4 25,6   20       19,1    16,2 17,8    -12,6
Ungari       44,1   39,9   35,8     34,2   35,4   31,7   -12,4
Rootsi       27,5   19     16,9     16,9    16      15,3   -12,2
Eesti        42,5    35,1   30,3    28,9    30,6    30,5   -12
Inglismaa 21,6    22,9   12,1    11,3    10,6    9,9     -11,7
Itaalia       40,6   35,7   33,4   33,3    32,8    31,6    -9
Belgia       7,5     6,2    4,6      3,6      2,9      2,6     -4,9
Malta        9,9    10,3   10,2    9,6      7,6      5,3     -4,6
Austria     35,3   34,7 34,6    34,2     34,2    32,4    -2,9
Saksamaa 28,6   27,7  27,2    26,9     26,9    26,2    -2,4

Allikas: World Development Indicators (WDI), data.worldbank.org

Karksi-Nuiast saab nüüd sõita tolmuvabalt Ruhja

2011-11-04

Möödunud kuul avati Lilli tee ja nüüd saab lõpuks tolmuvabalt Nuiast Ruhja ja soovi korral sealt edasi ka Valmierasse sõita. Eesti poolel sai kõvakattealla kokku 14 kilomeetrit teed - Nuiast Äriküla ja Lilli kaudu Läti piirini. Lätlased panid kõvakatte ligi 8-kilomeetrisele teelõigule ja remontisid üle 6 kilomeetri vana asfaltteed. Kokku läks teedeehitus maksma üle 3 miljoni euro. Sellest 85 protsenti saadi Euroopa Regionaalarengufondist ja 15 protsendiga toetati teedehitust riiklikest vahenditest. Projekt näitas, et eestlased ja lätlased oskavad oma ühishuvisid ellu viia ja üle riigipiiride koostööd teha ning Euroopa Liidu rahalisi toetusvõimalusi kasutada.

Uus tee aitab parandada piiräärsete elanike liikumisvõimalusi ning soodustab läbikäimist lõunanaabritega. Kindlasti omab tee ka majanduslikku tähendust, kuna seda mööda toimuv kaubavahetus peaks oluliselt tihenema. Vaatamata ülemaailmsele majanduskriisile oleme Eestis ja ka Viljandimaal viimase nelja aasta jooksul panustanud teedeehitusse rohkem rahalisi vahendeid kui kunagi varem.

Äramärkimist väärib ka Nuiat läbiva Valga-Uulu maantee renoveerimine mõned aastad tagasi ning Karksi ja Nuia vahelise autotee uuendamine ning kergliiklustee rajamine. Viimast mööda on võimalik ka jalgsi turvaliselt Nuiast Karksi ja tagasi liikuda. Seal on võimalik jalgrattaga sõita, rulluisutada ja kepikõndi harrastada.

Maaelu toetamine taristu arendamise kaudu Karksi vallas ja kogu Mulgimaal jääb kindlasti ka tulevikus meie prioriteediks, sest korrastamist vajavaid teid, side- ja elektriliine jätkub maapiirkondades veel aastakümneteks.

Helir-Valdor Seeder

Põllumajandusminister
Allikas: Karksi Sõna nr 10 November 2011

Miks Eesti põllumees saab vähem otsetoetusi kui "vanad" eurooplased

2011-11-01

MINISTER TEAB: Vanad liikmesriigid hoiavad kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Seoses Euroopa Liidu uue rahastamisperioodiga ja ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikusuundade aruteluga on taas hakatud rääkima põllumajanduslike otsetoetuste erinevast tasemest liikmesriigiti ning Eesti positsioonist selle pingerea alumises otsas. Püüan selgitada, milles liitumiseelselt kokku lepiti ja millised on eri liikmesriikide positsioonid.´

ÜPP otsetoetused tekkisid alates 1992. aasta nn Mac-Sherry reformist. Lähtudes kaubanduspoliitika liberaliseerimisest, alandati Euroopa Ühenduse välispiiril rakendatavaid tollitariife, mis viis siseturul hinnad langusse, lähemale maailmaturu hindadele. Nii tekkis EL-i põllumeestele nn arvestuslik "saamata jäänud tulu".

Kompenseerimaks põllumajandustootjatele reformi tõttu langenud sissetulekuid, viidi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamise aegsed liikmesriikide kasvupinnad hektarites, keskmised saagikused tonnides hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu languse ulatus - teravilja puhul oli see 63 € tonni kohta.

Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigi teraviljatoetuse summa ehk aasta eelarve. Sarnase valemi alusel arvutati ka teiste põllukultuuride ja -loomade kasvatamise otsetoetuse summad ja ühikumäärad hektari või looma kohta. Nii kultuuride kasvupinnad ja loomade arvud kui ka saagikus ja jõudlus olid liikmesriigiti erinevad, vastavalt neile elementidele ja põllumajandussektori suurusele tekkisid toetuste, mida esialgu oli loendis ligi kakskümmend, kogusummad.

Näide saamata jäänud tulu arvestuse kohta: Taani teravilja saagikus hektari kohta on 8 tonni, saamata jääv tulu 8x 63 = 504 €/ha. Eesti teravilja saagikus hektari kohta on 2,5 tonni, saamata jääv tulu 2,5x 63 = 157,5 €/ha.

Nagu arvutusest selgub (erinevus 3,2 korda), võimendab selline äraspidisele metoodikale tuginev toetuste poliitika paremates looduslikes tingimustes olevate tootjate eeliseid. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga kui sellele lisada loogika, et mida suurem on saagikus, seda suurem ka kompensatsioon saamata jäänud tulu eest, siis on tulemuseks ebavõrdsus ruudus.

Aluseks liitumisleping

Eesti otsetoetuste tänase taseme aluseks on EL-iga sõlmitud liitumisleping ning selles sisalduvad toetusõiguslikud hektarid, loomad, piima puhul ka kilogrammid jms ühikud ning nendele vastavad, läbirääkimiste ajal kehtinud toetuste nõuded ja toetussummad, mis kujunesid eelkirjeldatud valemite alusel.

Liitumisläbirääkimiste esimesel etapil võeti aluseks põllumajandustootmise statistika aastatel 1997-1999 (kasvupinnad, tootmise mahud, keskmine saagikus) ning ükshaaval toetusaluseid objekte läbi arutades kehtestati toetuse summad liitujatele liikide lõikes.

Kõigi uute, 1. mail 2004 liitunud liikmesriikide jaoks oli selles kontekstis tegu sarnaste alustega. Samas, silmas pidades Vene turu kokkukukkumist hilissuvel 1998, olid halvemas olukorras need liikmesriigid, kelle tootmises oli olnud suurem osakaal Vene turule suunatavatel põllumajandussaadustel, kuna selle mõjul toimunud tootmise järsk langus jäi just referentsperioodi sisse.

Oma osa languses oli ka üldisel uue riigi ülesehitamisest tingitud rahapuudusel, mille tõttu toetati ka põllumajandust üleminekuriikides vähem. Üks selliseid oli Eesti. Meie jaoks oli selline referents äärmiselt ebasobiv.

Olles tõestanud ära Vene kriisi mõju meie piimakarjakasvatusele (piimatootmise langus ühe aastaga oli 15%), saime tootmiskvoodi esialgselt 562 000 tonnilt 624 000 tonnini. Teraviljatoetuse arvestamisel aluseks võetava keskmise statistilise saagikuse 1,77 t/ha osas sai läbirääkimiste lõpp-paketti näitajaks 2,4 t/ha.

Seega sai meie nn teraviljatoetuse arvestuse valemiks 362 827 hektarit korda 2,4 tonni hektarilt korda 63 € ehk kokku pisut üle poole toetuste eelarvest (ca 54,8 mln €). Samasugused arvestused tehti teiste taimekasvatussaaduste (lina, kanep, kaunviljad) ja loomakasvatussaaduste (veised, ammlehmad, lambad) osas. Nii kujunes Eesti kogutoetuse aastaeelarveks ca 100 mln €.

Vanad hoiavad positsioone

Sarnaste valemite kasutamisel erineva geograafilise asendi, klimaatiliste näitajate ja mullaviljakusega maade osas muutus oluliseks tootmise struktuur ja jõudlusnäitajad. Meie keskmist teraviljasaagikust näiteks Hollandiga (9-10 t/ha) võrreldes on selge, et meie toetussumma jäi väiksemaks. Kuid kuni need toetused kuulusid konkreetse toetusliigi juurde, võis sellele mingi loogika põhjal selgituse leida.

Siiski peab tõdema, et käsitletud lähenemine ei sisalda vähimatki paindlikkust. Valemite alusel paika pandud toetussummade põhielemendid on muutumatud aastateks, hoolimata turuolukorrast, tegelikust maakasutuse muutusest, kasvatatavast kultuurist jms. Sarnane valem on otsetoetuste aluseks alates 1992. aastast ja püsib 2013. aasta lõpuni.

Hoolimata arvestusliku valemi ja n-ö rahastamispõhimõtete muutmatusest on aga muutunud toetuse enda põhimõtted. 2003. aastal viidi põllumajanduspoliitikas läbi uus reform, mis kehtestas uuelaadsed, konkreetsest tootmise kohustusest lahti seotud toetused.

Eestiga üheaegselt liitunud uued riigid olid selles mõttes katsejänesteks, et meile kohanduv ühtse pindalatoetuse süsteem rakendus alates 2004. aastast, kuid EL-15 rakendati ühtset otsemaksesüsteemi vastavalt liikmesriigi valikule alates aastast 2005 või 2006.

Mõlema süsteemi üldine põhimõte oli, et liideti kokku kogu otsetoetuste summa (eelkirjeldatud valemite alusel saadud sektoripõhiste toetuste summade koond) ning jagati see toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saades nii uue toetuse ühikumäära hektari kohta.

Vanades liikmesriikides tehti seda individuaalse tootja tasemel (temale aastatel 2000-2002 makstud toetuste keskmine aastane summa jagati tema kasutuses olevate põllumajandusmaa hektarite arvu aasta keskmisega), kuid uute liikmesriikide jaoks tehti seda liikmesriigi tasandil.

Lisaks laiendati toetusõigusliku põllumajandusmaa definitsiooni - kui eelnevalt oli toetusõiguslik vaid konkreetse põllumajanduskultuuri kasvatamise või põllumajandusloomade karjatamisega seotud põllumajandusmaa, siis nüüd liideti maad, millel ajutiselt põllumajanduslikku tootmist ei toimunud, kuid maad hoiti heas põllumajanduslikus korras vastavalt liikmesriigi poolt sätestatud tingimustele.

Vanades liikmesriikides, kus põllumajanduslik maakasutus oli stabiilselt välja kujunenud aastakümnete jooksul, ei toonud selline lisandus palju probleeme. Kuid nn üleminekumajanduse riigid nagu ka Eesti, kes olid läbi elanud põllumajandussektori suure kokkutõmbumise, omasid olulist osa põllumajandusmaast, mis muutus uutes tingimustes samuti toetusõiguslikuks, ning sellega vähenes hektari kohta makstav toetusmäär veelgi.

Arvestades kogu otsetoetuste toetusmäära kujunemist poliitiliste läbirääkimiste käigus, on tuntav EL-15 soov säilitada oma eelispositsioon ja hilisematele liitujatele makstavat toetust lahjendada. 10 uue liikmesriigi juurdetulek tekitas nn kahekiiruselise Euroopa, mille tunnistuseks on veel tänagi, 7 aastat pärast liitumist, meie kohta kasutatav väljend "uued liikmesriigid", ülejäänute kohta kasutatakse õigusakti tasemel väljendit "liikmesriigid, kes pole uued liikmesriigid".

Tänastest seisukohtadest

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50% ühisest eelarvest, nüüd on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ca 40%. ÜPP meetmete kaudu on liikmesriigil kõige lihtsam oluline osa oma sissemaksest riigi majandusse tagasi suunata ning oma rahalist netopositsiooni parandada.

10 liikmesriigi liitumisega 2004. aastal tuli põllumajandusmaad ja põllumajandustootjaid oluliselt juurde, eelarve piirsummad olid aga perioodiks 2007-2013 põhimõtteliselt kokku lepitud. Tänases olukorras, kus poliitilistes tekstides sisaldub esmakordselt vajadus eemalduda ajaloolistest toetuse alustest ning liikuda võrdsema jaotuse poole, hoiavad vanad liikmesriigid kiivalt oma positsioone. Kord kätte võidetut on eriti raske käest anda, eriti kui see puudutab rahalisi vahendeid.

Nii olemegi seisus, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni 5 korda ja lahendus, mis on välja pakutud, vähendaks seda 4-kordse vaheni. Selle pakkumise tegijad rõhutavad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik (Lätil 84-lt 114 euroni, meil 117-lt 156 euroni). Meie ütleme, et see moodustab vaid 60% kogu EL-27 keskmisest. Ja see on väga erinev käsitlus.

Saarte Hääl

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Seeder: Eesti taotleb otsetoetuste kiiremat võrdsustamist

2011-10-27

Intervjuu põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga

Täna on vabariigi valitsuses arutusel Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika osas. Eesti huvides on põllumajandustoetuste taseme võrdsustumine ja seda kiiremas tempos kui Euroopa Komisjon on välja pakkunud. Praegu on Eesti toetuste tasemelt üks Euroopa viimaseid, vaid Läti saab ühiskassast veel vähem kui meie.

Eelmisel nädalal osales põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Luksemburgis Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil, kus peateemaks oli ühise põllumajanduspoliitika reformipakett.
Nädalisele intervjuu andnud minister ütles, et Euroopa Komisjoni eelnõus on Eesti jaoks kaks olulist punkti. Esiteks see, et komisjon tunnistab toetustasemete võrdsustamise vajalikkust ja on seadnud eesmärgiks, et üheski liikmesriigis ei oleks toetustetase alla 90% ELi keskmisest (Eestis praegu 45%). Teiseks kasvavad eelnõu järgi ühisest eelarvest makstavad toetused Eesti jaoks 30%. „Meie kriitika on, et see on liiga aeglane ja me tahaksime näha kiiremat võrdsustamistempot," selgitas minister.

Kui tõenäoline on, et Eesti saavutab soovitud taseme kiiremini?

Eks see arutelude lõpuks selgub. Oma huvide selgitamiseks on ruumi olemas ja mina arvan, et need eelnõud saavad meie jaoks muutuda ainult paremaks. Otsetoetuste kiiremast võrdsustamisest olulisemgi on, et see ei toimuks maaelu arengu toetuste arvelt. Praegu võib eelnõust välja lugeda, et arengutoetused peaksid järgmisel perioodil vähenema. Me ei saa sellega sugugi nõustuda ja kindlasti on siin edulootus suurem kui otsetoetuste kiirema kasvu puhul.

Millised on üldse liikmesriikide seisukohad eelnõu suhtes?

Liikmesriike on 27 ja nende hoiakud on ikka väga erinevad. Ma ütleksin, et üldiselt oli enamik riike küllaltki kriitilised esitatud eelnõu suhtes, aga kriitika oli erinev. Eesti, Läti, Leedu, samuti Poola ja teiste riikide, kus toetused on madalad, kriitika puudutas tänast ebavõrdset kohtlemist ja ebavõrdseid konkurentsitingimusi, aga teised liikmesriigid avaldasid arvamust, et uued määrused teevad ühise põllumajanduspoliitika veelgi bürokraatlikumaks ja keerulisemaks - seda kardame ka meie.
Paljudele ei meeldinud kohustuslik rohelikustamine, ehk otsetoetuste sidumine konkreetsete keskkonnanõuete täitmisega, mis on uus jõuline muudatus.

Eesti taotleb otsetoetuste võrdsustamist, kuid ka vanades liikmesriikides on toetusemäärad väga erinevad. Kas ka nemad nõuavad võrdsustamist?

Kuluaarides räägitakse sellest rohkem, kuid esimeses lauavoorus see teemaks ei olnud. Ma saan ka aru, miks see nii on. Keegi ei vaidle põhimõttele vastu, aga laua taga tuleb lõpuks ka hääletada ja see tähendab raha reaalset ümberjagamist. Seal ollakse kindlasti ettevaatlikumad.
Esimeses lauavoorus olid vanade liikmesriikide jaoks prioriteedid bürokraatia, rohelikustamine, suured ja väiksed põllumajandustootjad, noored põllumajanduses. Võrdne kohtlemine oli probleemiks ikkagi väikese toetustasemega riikidele.

Väikese toetustasemega riikidest on Poola meiega võrreldes suur põllumajandusmaa. Kas ta on selles küsimuses meiega ühes paadis või pigem konkurent?

Eks me kõik oleme üksteisele konkurendid, nii põllumeestena ELis kui ka subjektidena ühises põllumajanduspoliitikas, aga see ei tähenda, et kõik tirivad tekki ainult enda poole. Kõik annavad endale aru, et soodsa tulemuse saavutamiseks on vaja leida liitlasi.
Poola seisukohast ei saa veel aru. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt see, et Poola on praegu eesistuja riik ja hea tava näeb ette, et eesistuja riik püüab hoida suhteliselt neutraalset joont. Oma jõulised seisukohad, kui neid on, esitab ta kindlasti pärast seda, kui ta paari kuu pärast eesistuja enam ei ole.
Teiseks ongi Poola positsioon raskesti määratletav, eriti meie poolt vaadatuna. Poola toetused on märkimisväärselt kõrgemad kui meie omad, kuigi jäävad natuke alla ELi keskmist. Praeguse eelnõu variandi järgi saavad nad juurde 5 või 6 eurot hektari kohta, mis ei ole kuigi suur summa, võrreldes meiega (39 eurot hektari kohta). Poola riigi peale teeb see küll suhteliselt suure summa, aga konkreetse põllumehe võit on oluliselt väiksem kui Eesti põllumehel. Nii et kui jõuliselt hakkab Poola võitlema võrdsustamise eest, kui tal on võita oluliselt vähem kui meil, on täna raske prognoosida. Aga kindlasti on ta pigem meie toetaja ning ma loodan, et Poolast kujuneb meile tugev liitlane.

Ühise põllumajanduspoliitika toetused on erinevad, millised on Eesti tootjate seisukohad erinevate toetuste (otsetoetused tootmisele, maale, maaelu arengu toetused) suhtes?

Päris üksmeelt siin polegi. Domineeriv seisukoht on, et otsetoetuste kasv ei peaks tulema maaelutoetuste arvelt. Keerulisem on maaga seoses. Eestis haritakse täna söötis maid üles kiirusega 10 000 ha aastas. Suur osa sellest maast, kus toimub nüüd põllumajanduslik tegevus, ei ole aga abikõlbulik, kuna see ei olnud aastal 2003, enne kui astusime ELi, registreeritud. Mõned ei ole PRIA registris.
Tootjad saavad väga hästi aru, et kui laiendame tulevikus toetusõiguse kõigile maadele, läheb supp selle võrra lahjemaks, ehk toetus hektari kohta väheneb. Loomulikult ei ole need tootjad, kes praegu harivad abikõlbulikku maad, väga rõõmsad selle üle, et raha jagatakse ümber kogu põllumajanduslikule maale. Ja need, kes täna abikõlbulikud ei ole, aga harivad põllumajandusmaad, soovivad riigis võrdseid tingimusi ja võrdset konkurentsiolukorda. Tulevik on ikka selle päralt, et püüame kõiki põllumajandustootjaid võrdselt kohelda, sõltumata sellest, millal nad põllumajandusliku tegevusega alustasid.

Abikõlbulikuks saavad nad siis, kui algab uus periood?

Jah. Praegu käivad arutelud, milline aasta võetakse aluseks. Eesti positsioon on minu arvates hoopis mõistlikum, aga mis ilmselt ei leia lõpuks heakskiitu. See oleks paindlik lähenemine, ehk me ei peaks fikseerima ühte referentsperioodi, näiteks et 2009. või 2011. on see aasta, mille järgi fikseerime toetuskõlbulikud maad, vaid võiksime iga kord paindlikult aluseks võtta varasema aasta, mille kohta on kõik statistilised andmed olemas. Näiteks 2015. aastal võtame aluseks 2013. aasta jne. See võimaldaks arvestada tegelikku olukorda põllumajanduses, mitte nii, et aasta 2009 on aluseks kuni 2020. aastani ja vahepealsed muutused kuidagi ei kajastu.

Kas sellisel juhul tuleks igal aastal kogu raha ELis ringi jagada või ainult riigisiseselt?

Riikide vahel võiks tõesti aluseks võtta referentsperioodi, sest nii suurt süsteemi ja raha ei ole võimalik igal aastal paindlikult ümber mängida. Meie taotleme seda, et kui oleme alused ja riigi rahaümbrikud kokku leppinud ning fikseerinud nii või naa seitsmeks aastaks olukorra, võiks riigisiseselt olla võimalus paindlikult otsustada. Eesti riik on selleks võimeline.
Ma saan aru, et seda ei soovita sellepärast, et paljudel riikidel ei ole nii paindlikku registripidamist, nii kaugele arenenud e-lahendusi ja nad on enamasti meist palju suuremad riigid, mis ei saa endale sellist mobiilsust lubada.
Teiseks olen põllumajandustootjate silmist välja lugenud, et senine süsteem kaitseb teatud mõttes nende huvisid. Kui fikseerida praegune olukord, on neil järgmiseks seitsmeks aastaks suur eelis võrreldes uute tulijatega. Ma ei ütle, et Eestis sellised meeleolud on, aga väljastpoolt tunnen ma sellised meeleolud ära.

Kui toetused kunagi kehtestati, kompenseeriti nendega saamata jäänud tulu. Aja jooksul on alused muutunud. Millest peaks Eesti seisukohast praegu lähtuma toetuste maksmisel?

Jah, nende otsetoetuste eesmärk on muutumas järjest ähmasemaks. Algul oli ta saamata jäänud tulu pärast tollide alandamist ja selgelt väljaarvutatav, aga enam ei kanna ta ammu seda sisu ja eesmärki.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osakaal peaks tulevikus oluliselt vähenema ja suurenema või vähemalt säilima peaks arengutoetuste osakaal. Arengutoetuste osa on meie meelest oluline. Need on investeeringutoetused tehnikasse, tehnoloogiasse, teadus- ja arendustegevusse, tõu- ja sordiaretusse, selleks, et arendada ja hoida innovatsiooni- ja konkurentsivõimet. Me peame olema konkurentsivõimelised ka kolmanda maailmaga ja seda turusituatsioonis.
Toetusi tuleks jagada sihtotstarbeliselt, aga mitte üldise otsetoetusena kõigile, kusjuures argumendiks on, et aastakümneid tagasi tekkis mingi saamata jäänud tulu.

Millised on Eesti seisukohad rohelikustamise suhtes? Osa tootjaid leiab ju meilgi, et see on liiga piirav.

Me ei saa oma seisukohta veel öelda, sest vaja on täpsustada, mida on komisjon mõelnud rohelikustamise sisu all. Ideena või põhimõttena ei ole me sellele sugugi vastu, sest kõik on aktsepteerinud, et põllumajandus peab olema tulevikus keskkonda säästev ja teatud regulatsioonid-piirangud on vajalikud. Aga milliseid konkreetseid kohustusi see põllumehele seab, selles osas ei ole me mõjudest veel täpselt aru saanud. Peame liitma, lahutama, korrutama ja jagama, et seda mõju teada saada ja alles siis saame oma lõpliku seisukoha välja öelda.

Mis saab keskkonnaalastest toetustest säilitamaks pärandkooslusi, maastikutüüpe, ohustatud põlistõuge jne?

See on juba täna ühise põllumajanduspoliitika väga oluline osa ja jääb selleks ka tulevikus.
Meil on eraldi meetmed mahetootjatele, meil on keskkonnasõbralik majandamine, eraldi toetused Natura aladele, poollooduslikele kooslustele. See on väga mitmekesine ja puudutab keskkonnasäästu ja -hoidu ka laiemas mõttes, ka kultuurmaastikke ja ohustatud tõugude säilitamist. See peab kindlasti jätkuma, aga kas sellises mahus ja sellisel kujul, tuleb läbi mõelda.
Tuleb aru anda, et siin ei saa teha järske muutusi üleöö. Seaduse järgi juba eeldab üleminek mahetootmisele väga pikka perioodi, ja kui me prioriteete muudame, siis ei saa öelda, et nüüd on senine tegevus lõppenud ja päevapealt kehtivad uued mängureeglid. Muudatused saavad olema sujuvad, aga keskkonda säästev, kultuurmaastikke ja traditsioone hoidev poliitika jääb kindlasti teatud osaks Eesti põllumajanduspoliitikast.

Inge Põlma

Nädaline

27.10.2011

Seeder: praegused toetused on ebavõrdsus ruudus

2011-10-25

Erinevalt Prantsusmaa põllumeestest, kellel protestiks piima maha valamine ja traktoritega liikluse tõkestamine on saanud vaat et traditsiooniks, kogunevad Eesti talunikud meelt avaldama harva. Eriti tavatu on tulla tänavale valitsuse seisukohtadele poolehoidu väljendama.

Ometi kutsusid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ebavõrdsed toetused eelmisel nädalal esile just sellise demonstratsiooni. Valitsus, opositsioonierakonnad ja põllumehed on moodustanud ühisrinde, sest vastane ei peitu meie seas, vaid Brüsselis.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, miks on Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetused Eestis üle kolme korra väiksemad kui näiteks Taanis?

Esiteks tuleneb toetuste ebavõrdsus meie liitumislepingus sätestatud tingimustest, mis kehtivad aastani 2014. Toetuste suurust määrates võeti aluseks liitumiseelne periood ehk 1990. aastate lõpp.
Meie tootmismaht, maakasutus, saagikus ja muud näitajad olid toona viletsad, sest hiljuti oli tehtud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Vara oli ümber jaotatud, olime kaotanud turgusid, meid tabasid Vene kriis ja börsikriis. Nii et referentsperioodil langes kokku mitu negatiivset asja ja kehval järjel tootmise tõttu määrati meile madal toetustase.
Teiseks on toetustaseme loogika kogu Euroopas äraspidine: 1992. aastal, mil alandati ELi väga kõrgeid põllumajandussaaduste kaitsetolle, otsustati korvata hinnalanguse tõttu saamata jääv tulu põllumeestele otsetoetustega. Näiteks teravilja puhul võeti kompensatsiooni aluseks reformi rakendamise aegne kasvupind, saagikus hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu vähenemine.
Neid kolme tegurit korrutades saadigi liikmesriigi teraviljatoetuse summa. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga et see tähendab ka saamata jäänud tulu eest makstavat suuremat kompensatsiooni, tekib ebavõrdsus ruudus.
Ehkki pärast liitumist on meil saagikus paranenud ja haritavat maad lisandunud, pole keegi sellepärast ümbrikusse raha juurde pannud. Seesama summa tuli lihtsalt jagada rohkemate hektaritega.

Meie põllumajandustoetused kujunesid küll väiksemaks kui vanade liikmesriikide omad, kuid enne polnud neid Eestis peaaegu üldse.

Just! Hoolimata ebaõiglastest tingimustest oli otsus võimalikult kiiresti liituda õige. See oli igal juhul suur samm edasi: me pääsesime Euroopa siseturule tollideta, saime toetused ja Venemaaga suhtlemine muutus kergemaks. Aga nüüd tuleb teha järgmine samm.

Võiks ju mõelda samamoodi: meile pakutakse praegu kolmandiku võrra suuremaid toetusi kui seni, nii et asi läheb igal juhul paremaks. Miks me sellega rahul ei ole?
Tõepoolest, Euroopa Komisjon tahab tõsta meie otsetoetused praeguselt 117 eurolt hektari kohta järgmise eelarveperioodi lõpuks 156 eurole. Aga küsimus on õiglustundes ja põhimõtetes: meie toetus oleks 27 liikmesriigi keskmisest ikkagi kõigest 60 protsenti.
Ka komisjon ise on tunnistanud, et on vaja liikuda võrdsemate toetuste poole, ja teinud ettepaneku jõuda aastaks 2028 kõigi liikmesriikide puhul 90 protsendini keskmisest tasemest. Aga võrdsustumistempo on liiga aeglane. Miks peaksime leppima sellega, et isegi pärast 30protsendilist tõusu on meil toetused märksa väiksemad kui vanades Euroopa Liidu riikides?

Õiglus õigluseks, võrdsus võrdsuseks - räägime majanduslikust tasuvusest ja konkurentsist. Kas siinsed põllumehed suudaksid püsida konkurentsis selle toetusega, mida neile nüüd pakutakse?
Igal medalil on kaks külge. Kui nad on suutnud praegu madalamate toetustega konkurentsis olla, suudavad nad seda kindlasti ka edaspidi. Aga mis on selle hind?
Esiteks peavad Eesti põllumehed tegema rohkem tööd. Teiseks saavad nad vähem palka ja nende elatustase on seetõttu madalam. Kolmandaks oleme sunnitud väiksemate toetuste tõttu ohverdama peretalud, sest need ei suuda efektiivselt toota, ja looma tööstusliku suuremastaabilise tootmise.

Efektiivsuse mõttes toovad väiksemad toetused endaga järelikult kaasa ka midagi positiivset.
Kui olla turumajanduse fundamentalist, siis klassikalises põllumajanduses, näiteks teraviljakasvatuses ja piimatootmises, on suurematel tööstuslikel struktuuridel teatud eelis. Kindlasti ei tule see aga kasuks peretalu elulaadile ega niššidele orienteeritud tootmisele, nagu katmikaladel taimede kasvatamisele või mahepõllumajandusele.

Kas ELi põllumajandustoetused on pikas perspektiivis üldse jätkusuutlikud?
Ei ole. Selle kohta on ELis ühine arusaam. Nii Euroopa Komisjon kui liikmesriigid teavad, et lõputult samamoodi edasi minna ei saa. Ometi pole meil poliitilist konsensust ega jõudu süsteemi muuta, sest liikmesriikide huvid on nii erinevad, tihtipeale koguni vastandlikud.
Ühisel põllumajanduspoliitikal ei ole enam ühtset eesmärki ja igale toetusele ei leidu isegi põhjendust. Mõnikord on toetuse ainus põhjendus see, et nii näeb ette poliitiline kokkulepe.

Kas reform, kui see teoks saaks, tähendaks toetuste võrdsustamist ja õiglasemaks muutmist või ka üldsumma vähendamist?
Ideaalis peaks juhtuma mitu asja korraga. Üks mis kindel: ELi sees peaksid tingimused olema võrdsed. Kui on ühisturg, me tegutseme ühtede ja samade nõuete järgi ning ostame tootmissisendeid ühesuguste hindadega, peavad ka toetused kohtlema põllumehi võrdselt.
Teiseks peame vaatama, et ELi põllumajandus oleks võimeline muu maailmaga konkureerima. See tähendab, et traditsioonilised hektari ja looma kohta määratud otsetoetused ei saa pikas perspektiivis suureneda, vaid peaksid pigem asenduma nendega, mis on mõeldud investeeringuteks, innovatsiooniks, teaduspõhiseks lähenemiseks ning sordi- ja tõuaretuseks.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osa peaks kahanema, kuid seda on keeruline läbi suruda. Need võimaldavad rikastel ELi riikidel kõige lihtsamalt osa liidu eelarvesse makstavat raha tagasi saada. Umbes kolmandik otsetoetusi läheb tagasi Prantsusmaale. Miks peaks ta olema huvitatud selle korra muutmisest?

Põllumeeste hiljutine otsetoetusi puudutav meeleavaldus oli Eestis vist esimene kord koguneda demonstratsioonile valitsuse seisukohti toetama. Kui palju see aitab komisjonilt paremaid tingimusi välja kaubelda?
Mina olen küll põllumeeste poolehoidu varemgi tundnud, aga eks selline meeleavaldus ole muidugi üsna haruldane.
Õnneks on põllumehed ja kõik Eesti parlamendierakonnad ÜPP tuleviku suhtes ühel meelel. Meil ei ole vaja isekeskis kakelda, vaid Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovid, mured ja ettepanekud koos selgeks teha. Ühine vaenlane liidab ja tinglikult öeldes on meie ühine vaenlane praegu Brüssel.
Tahan siiski toonitada, et ma ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitka vastane. Seda on vaja reformida, kuid Eestile on ÜPP jätkumine kindlasti kasulik.
Ühine põllumajanduspoliitika moodustab Euroopa Liidu eelarvest 40 protsenti, kuid kõigi liikmesriikide SKTst kõigest 0,4 protsenti. Tõsi, toetuste tase on ebavõrdne, kuid see süsteem takistab veel suuremat ebavõrdsust, sest praegu tohivad riigid ise oma põllumehi toetada ainult Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.
Kui ühist poliitikat poleks, oleksid erinevused liikmesriikide vahel palju suuremad, sest vaesed maad ei suudaks põllumeestele nii palju juurde maksta kui rikkad. Praegu on otsetoetuste erinevus kahe-, kolme-, kohati isegi neljakordne, aga ÜPP piiranguta maksaksid prantslased eestlastest viis, seitse või kümme korda rohkem ja kokkuvõttes makstaks siis Euroopas põllumajandusele peale märksa rohkem kui 0,4 protsenti SKTst - võib-olla 1,4 protsenti.

Kui suur on tõenäosus, et tingimused õnnestub võrdsemaks kaubelda?
Meil on aega komisjoniga vaielda 2014. aastani ja kindlasti on tulemus lõpuks soodsam kui see, mille komisjon esialgu välja pakkus.

Eesti teraviljapõllu hektari eest makstakse toetust 3,2 korda vähem kui taanlastele, kellel looduslikud tingimused viljakasvatuseks on paremad kui meil.
2x ELMO RIIG

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on veendunud, et Euroopa Komisjonilt õnnestub välja kaubelda suurem toetus, kui meile praegu pakutakse.

HANS VÄRE
Ajaleht Sakala

Riigieelarvega panustatakse Eesti jätkusuutlikkusse

2011-10-24

Septembris kiitis vabariigi valitsus heaks järgmise aasta riigieelarve ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte. Tuleva aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit eurot, eeldavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Tegemist on läbi aegade suurima riigieelarvega.

Kindlasti ei ole alust Kajar Lemberi (SDE) väitel, et riigieelarvega ei panustata Eesti riigi elanike heaolu suurendamisse. Lember kirjutas, et sotsiaalsed lõhed suurenevad j a perede toimetulek väheneb veelgi. Tegelikult kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 80 miljoni euro võrra, 2,7 miljardi euroni.

Suurendatakse meditsiinisüsteemi rahastamist, et parandada arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. Taastatakse teise pensionisamba maksed, mida lubati majanduskriisi ajal.

Endiselt peab riik oluliseks töötute toetamist läbi töötukassa mullusega samas mahus, kuigi töötute arv on tunduvalt vähenenud võrreldes kriisiaastatega. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensionikindlustus ja ravimikindlustus, millega soovitakse taastada ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele.

Ka riigikontrolör suunas meie tähelepanu kiiretele seadusega kinnitatud kulude kasvule. Nendeks on sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis kasvanud kaks korda kiiremini kui riigitulud. Praegu on fikseeritud kulutused kaetud avaliku sektori ülalpidamiskulude ja riigieelarveliste investeeringute külmutamise teel. Sellise olukorra kestma jäämine annab hiljem hoobi Eesti haldusvõimekusele ja jätkusuutlikule arengule. Seega ei ole Lemberil mõistlik väita, et tuleb kiirelt suurendada sotsiaalkulutusi, kui seda tehakse tuluallikate kokkukuivatamise teel.

Olulise punktina tooksin välja Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni.

Toetuste suurenemise põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mistõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud.

Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja saanud PRIA nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tagasiside põhjal soovib enamik neist investeeringud ellu viia. See omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb tõenäoliselt teha suuremaid väljamakseid. Eelarves on sellega juba arvestatud ja riigieelarve tuleb põllumajandusele 2012. aastal soodne. Seega pole alust ka väitel, nagu ei teeks riik midagi kohaliku maaelu arendamiseks.

IRL-i saadikuna on mul hea meel tõdeda, et haridusvaldkonna eelarve suureneb järgmisel aastal 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Saastekvootide müügist saadud rahaga plaanitakse renoveerida koolihooneid ja õpilaskodusid 72 miljoni euro ulatuses. Pooleteise miljoni euroga rahastatakse IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektori jaoks vajalik tööjõud. Tõstetakse ka kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse mahtu 6,2 miljoni euro võrra.

Siinkohal tooksin välja kõrgharidusreformi olulisuse. Selle eesmärk on tagada ligipääs kõrgharidusele sõltumata õppija rahalistest võimalustest. Reformi kohaselt tagab riik kõigile üliõpilastele, kes õpivad täiskoormusel, tasuta kõrghariduse. IRL seisab sellest eest, et riik tooks haridusse lisaraha. Plaanis on viia hariduse rahastamine 3 protsendini SKT-st, mis on ühtlasi ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide eesmärk. Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta. ,,.

Seoses riigieelarvega on palju räägitud ka palkadest. Riigikogu liikmed, sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis, on selle poolt, et tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku. Reaalsus on aga see, et järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Valitsuskoalitsioon pingutab kõvasti, et lähiaastatel jõuaksime riigieelarve tasakaaluni.

Tõenäoliselt jääb järgmisel aastal Eesti riigivõlg 5,8 protsenti SKT-st Euroopa Liidu madalaimaks. Kindlasti on ka sotsiaaldemokraadid teadlikud Euroopat vaevavast võlakriisist. Seega peame hoidma riigieelarvega konservatiivset joont ja hoiduma laenurahaga palkade tõstmisest.

Riigi korras rahandus on positiivne signaal ettevõtjatele ja annab kindlust stabiilse maksukeskkonna osas. See omakorda loob uut majanduskasvu ja töökohti ning siit edasi on ainult üks samm, et tõsta eelmainitud riigitöötajate palku.

Seeder: Võitleme ise ja otsime liitlasi

2011-10-17

Euroopa Liiduga liitumine on kindlasti mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut positiivselt. Meie põllumeestele avanesid ELi põllumajandustoetused ja maailma ostujõulisim siseturg ning kadusid ka topelttollid Venemaaga.

Praegu tuleb kolm neljandikku Eestis makstavatest põllumajandustoetustest ELi eelarvest. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) moodustab kõige suurema osa ehk 39% ELi ühiseelarvest, see on 401 miljardit eurot.

Suurem raha, suurem ebaõiglus

Kahjuks on nii et mida suurem on ÜPP rahastamine, seda suurem on ka ebaõiglus eri liikmesriikide põllumeeste vahel.

ELi aluspõhimõtted ja ühine turg peaksid tähendama võrdseid võimalusi ja konkurentsitingimusi, aga kahjuks on vanade liikmesriikide põllumajandustoetused mitu korda suuremad.

Seega on Eesti põllumehed olukorras, kus tuleb osta tootmissisendeid (seeme, väetised, tehnika, taimekaitsevahendid, kütus) ühisturult ligilähedaste hindadega ning müüa toodangut samuti sarnaste hindadega, aga makstavad toetused tekitavad kõlvatu konkurentsi.

Vanade liikmesriikide kõrgemaid toetusi põhjendatakse kõrgemate palkade, maksude ja maa(rendi)hindadega, mis on osaliselt põhjustatud just suurematest otsetoetustest põllumajandusmaale.

Rikkamatele eeliste säilitamine ei ole ÜPP eesmärk. Samuti ei tohiks ÜPP kujuneda netomaksjatest jõukamatele liikmesriikidele lihtsaks võimaluseks, kuidas ühiseelarvest raha tagasi saada.

ELi solidaarsus ei tohiks seisneda ainult selles, et madalama elatustasemega riigid osalevad üle jõu elavate jõukamate riikide, kus ühiskondlikku rikkust luuakse üldstreikidega, elatustaseme languse kinnimaksmises.

Liitumistingimusi ei saa me tagantjärele muuta, küll aga saame kaasa rääkida ELi järgmise eelarvepoliitika kujundamisel.

Raha jagatakse vaid ümber

Olukord on aga keeruline, sest eelmistel kordadel on ÜPP reformimiseks ja uute väljakutsete rahuldamiseks leitud lisaraha. Seekord tuleb ÜPPd reformida raha ümberjagamisega liikmesriikide vahel. See tähendab, et kelleltki tuleb raha ära võtta, et teistele juurde anda.

Euroopa Komisjon ja enamik liikmesriike on tunnistanud, et praegune olukord on ebaõiglane ning vajab muutmist.

Ajaloolistest toetustasemete alustest ollakse valmis loobuma, aga enam-vähem võrdsete toetustasemeteni ollakse valmis jõudma alles aastaks 2028. See on liikumiskiirus, millega me kuidagi nõustuda ei saa.

Eesti soov ei ole mingisuguste eritingimuste või eeliste saamine, meie soov on võrdsete võimaluste saavutamine. Meie jaoks pole vahet, kas Eesti põllumajandustootjatele toetuste suurendamise või siis teiste, kõrgema tasemega liikmesriikide toetuste alandamise kaudu.

Üksinda oma tõe välja ütlemisest jääb kindlasti väheseks. Euroopa Komisjonilt meile meelepärase ettepaneku saamiseks peame oma tões veenma ka kedagi Euroopa suurtest.

Eestis on põllumajandusmaad ühe elaniku kohta ELis kõige rohkem. See on suur potentsiaal ja võimalus mitte ainult põllumehele, vaid kogu Eesti majandusele.

Võrdsed võimalused tähendavad jätkusuutlikku põllumajandussektorit ja Eesti ekspordipotentsiaali olulist kasvu, sest juba praegu on põllumajanduse ja toidutööstuse ekspordi osakaal märkimisväärne.

Ajame õiget asja, kui nõuame Euroopa Komisjonilt teosammu asemel kiirendust.

Allikas: Maaleht

Seeder: ÜPP otsetoetuste tase peaks 90 protsendini jõudma 2014

2011-10-17

Kui Euroopa Komisjon on seadnud ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) eesmärgiks Balti riikide jõudmise vähemalt 90 protsendini keskmistest makstavatest otsetoetustest 2028. aastaks, siis Eesti soovib seda juba 2014. aastast, ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

"Mis reaalseks osutub, on omaette küsimus ja eks need lahendused on nende kahe seisukoha vahel," ütles Seeder reedel BNS-ile. "Meie jaoks tähendab see väga suurt raha. Ma julgen öelda, et väike protsent - viis protsenti võitu tähendab olulist raha Eesti majanduse ja põllumajanduse arenguks."

Seeder rõhutas, et Eesti jaoks on kõige olulisem saada järgmisel perioodil võrdsemad konkurentsitingimused ehk eelkõige võrdsemad otsetoetused.

Teiseks on ministri sõnul oluline, et võrdsustamine ei toimuks maaelu arengutoetuste arvel, mida võib praegu välja lugeda komisjoni ettepanekutest. "Seda ei soovi me mingil juhul. See oleks lihtsalt ümbertõstmine ja teiseks on meie jaoks prioriteet maaelu arengutoetuste säilitamine, sest see on investeeringutoetused põllumajandusse, see on muu maaettevõtluse toetamine ja see on investeeringud infrastruktuuri. Me peame seda põhimõtteliselt prioriteetseks," rääkis Moskvas viibiv Seeder.

Tema sõnul on nüüd ees aasta-poolteist kestvad pingelised läbirääkimised. Euroopa Liidu (EL) tasandil lasub peamine läbirääkimiste raskus Euroopa Liidu nõukogu tasemel - küsimust arutatakse nii põllumajandusministrite nõukogus kui ka rahandusministrite nõukogus. "Kõige intensiivsemalt põllumajandusministrite nõukogus, sest seal on kõik määrused arutelul," lisas Seeder.

20. oktoobril toimub esimene põllumajandusministrite nõukogu Luxembourg'is. "Saame kokku ja kõik liikmesriigid ütlevad esimest korda välja oma ametlikud seisukohad. Seni on räägitud üldises plaanis ja kuluaarides," lausus Seeder. Tema sõnul plaanis Euroopa Komisjon, et määrused kiidetakse heaks järgmise aasta detsembris või detsembriks. "Võib karta, et arutelu läheb pikemaks."

Lõpliku seitsmeaastase EL-i eelarveraamistiku aastateks 2014-2020, milles ÜPP-l on kõige suurem osa, võtab vastu liikmesriikide valitsusjuhte koondav Euroopa Ülemkogu. Uue ÜPP kava määrused on mõeldud aastani 2020 ning ainult ühe eesmärgi on komisjon välja öeldud üle selle tärmini, et plaan on jõuda 90 protsendini otsetoetuste osas 2028 aastaks, selgitas Seeder. "See on ainus verstapost, mis on pandud väga selgelt kaugele, et anda kõigile selge signaal, et võrdsustamise suund on paika pandud ja vaidlus käib ainult tempode üle."

Ka Euroopa Parlamendil on oma sõna ühenduse eelarvete vastuvõtmisel öelda. "Nende roll on mõnevõrra kasvanud võrreldes varasemate perioodide aruteludega. Põhiline raskuskese laskub siiski nõukogu tasemele," lisas Seeder.

Tema sõnul peavad Eesti seisukohad olema selged ja arusaadavad, kõik ministrid peavad rääkima ühte keelt. "Ma usun, et see nii on." Seederi sõnul on valitsus ÜPP uut jaotust arutanud ja 27. oktoobril on see taas kavas.

"Tuleb otsida liitlasi, üksi oma väikese tõega jääme me üksi," lausus minister. Kümme uut EL-i liikmesriiki ei ole samuti päriselt kõik ühtedel seisukohtadel, kõigil on omad erisused. "Aga valdavalt küll - enamik uusi liikmesriike on esialgu ühtsetel seisukohtadel. Aga ühtne seisukoht võib mureneda, kui näiteks komisjoni poolt tehakse erinevatele riikidele erinevaid järeleandmisi ja erinevaid pakkumisi, et ühtset rindejoont killustada. Ka see võib olla üks taktika," rääkis Seeder.

"Selles mõttes on meil kindlasti oluline leida liitlasi nii uute liikmesriikide ehk nende kümne hulgas kui ka vanade liikmesriikide hulgas. Ei ole sugugi välistatud, et mõned vanad liikmesriigid põhimõtteliselt peavad õigeks kiiret võrdsustumist. Ma arvan, et näiteks Suurbritannia võiks olla üks selline riik, mis on valmis ütlema välja seisukoha, et toetab võrdse konkurentsi loomist," lisas põllumajandusminister.

Tema sõnul tuleb lisaks EL-i nõukogu tasandi tööle tegeleda ka kahepoolsete suhetega.

Euroopa Komisjon esitas kolmapäeval kava ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks.

EL-i ÜPP kulud on aastate jooksul moodustanud isegi üle 50 protsendi ühenduse eelarvest, praegu on see osakaal vähehaaval vähenemas, kuid moodustab siiski ligi 40 protsenti.

Põllumajandusministeeriumi selgituste järgi valitseb olukord, kus otsetoetuse keskmine hektarimakse erineb liikmesriigiti kuni viis korda ja välja pakutud lahendus vähendaks vahe neljakordseks. Ministeeriumi sõnul rõhutavad pakkumise tegijad, et madalamate keskmiste hektari toetusmäärade kasv on kuni kolmandik - Eestil 117 eurolt 156 euroni, Lätil 84 eurolt 114 euroni.

Samas käsitleb ministeerium pakutut teistmoodi, öeldes, et pakutav tase moodustab vaid 60 protsenti kogu EL-i 27 liikmesriigi keskmisest.

Kolmapäeval kogunes Brüsselisse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni hoonete juurde üle saja Eesti, Läti ja Leedu põllumehe ning nende toetaja.Ühismeeleavaldusel nõuti võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa põllumeestele.

Allikas: Delfi Majandus

Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa

2011-10-10

Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse regionaalpoliitika, mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.

Ja kui sõnal on eesliide „regionaal", toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.

Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis täna omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on tänasest 226st väiksem, on parem. Sada on parem kui 226. Kaheksakümmend on parem kui sada. Nelikümmend on parem kui kaheksakümmend ja nii edasi.

Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage see numbrite jada - kas 226, 100, 80, 20 või midagi muud - korraks ära. Sest number ise ei ole eesmärk. Numbrite taga on inimesed, kes igapäevaselt neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad.

Need on inimesed, kelle heaolu eest peab seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga kus paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.

Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist samapalju on volikogude juhte. Lisaks veel asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, erinevad nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks ka siin peitub osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.

Tuleb peeglisse vaadata

Täna esitletakse kohalike omavalitsuse haldusvõimekuse uuringu tulemusi, millest selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest - sellest numbrist väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel õigus saada on.

Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid õnnestujateks, teisi läbikukkujateks. See 29 erinevast indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.

Aga mida see „haldusvõimekus" üldse tähendab? Inimese jaoks ei ole see mingi väärtus omaette. Inimese jaoks on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.

Töökohad, töökohad

Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud tähendavad töökohti.

Aga tänas on Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsusest olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.

Sellest ei piisa, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja korda tehtud kiigeplatsist - inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimeste jaoks tõsine tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.

Vaadake kasvõi Tallinna - lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus - aga ikka kolitakse Tallinna.

Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsusmaastikul peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutada. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et kuskil 25 tuhande elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.

Halduskorralduse lähtekoht

Sellise suurusega üksused suudavad paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele. Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainukesed, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu - selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.

Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga ja kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.

Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad - piirkonnad, mis elaniku jaoks funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.

Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja ei ole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna ja vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.

Kiire arengu mured

Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele, kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.

Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus - inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23%. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkamasaamine on Harku jaoks tõsine väljakutse.

See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini - see ongi regionaalpoliitika.

Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.

Loodan, et seda mõistavad ka need, kes on volikogudesse valitud rahva poolt neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Uus kalanduspoliitika tulekul

2011-09-10

Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika kõige üldisem eesmärk on elanike toidulauale kalatoomine nüüd ja alati, kauges tulevikus. Uus kalanduspoliitika hakkab kehtima 1. jaanuarist 2013. Juba 2015. aastaks tahetakse saavutada, et püütavate liikide populatsioonid taastatakse ja hoitakse maksimaalse saagi saamiseks vajalikul tasemel.

Suurim saak

Maksimaalne jätkusuutlik saagikus ongi vastse poliitika keskne termin ja tähendab suurimat saaki, mida võib merest välja püüda. Reformi kese on säästvus. Säästev kalapüük tähendab kalapüüki sellisel tasemel, mis ei ohusta kalavaru taastootmist ja võimaldab kaugemas tulevikus suuremaid saake.

Kalavaru jätkuv vähenemine viis järeldusteni, et alates 2002. aastast kehtiv ühtne kalanduspoliitika ei ole saavutanud oma eesmärke ja tuleb asendada uuega. Leiti, et senine poliitika ei keskendu küllaldaselt keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse kestlikkuse eesmärkidele, vastuvõtmatult kõrge on juba püütud kala vette tagasilaskmise tase (vette tagasi lastud kalad väga suures osas tegelikult hukkuvad).

Laevastiku liigse püügivõimsuse, ülepüügi, liiga suure väljapüügi ja püügikoguste halva järgimise tõttu on enamik kalavarust ülepüütud. Kalandussektoris on töö füüsiliselt raske ja madalalt tasustatud, rannikuäärsete kalapüügikogukondade olukord ebakindel.

Oluline erinevus lubatud kogupüügi ja säästva püügi taseme vahel kinnitab seda, et lühiajaliste probleemide lahendamisele pööratakse rohkem tähelepanu kui pikaajalisele kalandusele. Praktikas täiesti arusaadav: kalurid nõuavad kvoote, et majandada, ja kalandusametnikud tulevad neile vastu. Samal ajal kalavaru väheneb ja järjest kiiremini liigub kalandus lõpliku varisemise suunas, see tähendab meri püütakse kalast tühjaks ja varu ei taastu üldse või taastub väga aeglaselt.

Uue kalanduspoliitika eesmärgi täitmine - 2015. aastaks populatsiooni taastamine ja püük jätkusuutlikul tasemel - toob kaasa püügimahtude järsu vähendamise eelseisvatel aastatel vähemalt mõne kalaliigi puhul.

Kahtlen, kas näiteks angerja populatsiooni taastamine 2015. aastaks on üldse bioloogiliselt võimalik. Eestis püütava kalavaru kohta konkreetsed andmed minul praegu puuduvad, kuid neljapäeval kalandusametnike ja Ilona Jepsena (Euroopa Komisjoni Lääne- ja Põhjamere kalanduse üksuse juht) kohtumisel tundusid Eesti ametnikud olevat väga murelikud eesmärgi täitmise reaalsuse ja keerukuse pärast.

Loogiline dilemma. Ühest küljest, kui soovida täita kiiresti kalavaru taastamise eesmärki ja keelata püük täielikult näiteks kaheks aastaks, lõpetab pankrot kalandussektori tegevuse ja varu taastumisel pole kedagi enam merele ega külmhoonesse saata, rääkimata sotsiaalsetest krahhidest rannikupiirkondades.

Teisest küljest viib see, kui kala püütakse pikkade aastate jooksul rohkem, kui seda meres juurde kasvab, täiesti üheselt mere tühjaks püüdmiseni ja kõik sotsiaalmajanduslikud probleemid järgnevad niikuinii. Poliitikuid ja ametnikke ootavad väga keerulised tasakaalu otsingud keskkondlike, majanduslike ja sotsiaalsete aspektide vahel.

Reformi eesmärk

Idee poolest on uus ühine kalanduspoliitika kahtlemata õige ja eesmärgid üllad. Poliitika üldeesmärk on tagada püügi- ja vesiviljeluse kaudu pikaajalised soodsad keskkonnatingimused ning toetada toiduvaru kättesaadavust.

Samuti on poliitika siht kasutada mere bioloogilisi ja elusressursse viisil, mis taastaks ja hoiaks kalavaru maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Ühise kalanduspoliitika puhul rakendatakse kalavaru majandamisel ettevaatusprintsiipi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi.

Reformi eesmärk on luua tingimused, mis võimaldavad parandada nii kalavaru kui kalanduse olukorda, samuti neid mõlemat toetava merekeskkonna seisundit. Ühisel kalanduspoliitikal on tohutu võime luua tingimused säästvale ja ökosüsteemiga arvestavale kalandusele, samuti varustada Euroopa elanikke kõrgekvaliteediliste tervislike kalatoodetega, luua hästi toimivaid rannikukogukondi, tulusaid kala tootvaid ja töötlevaid ettevõtteid, samuti huvipakkuvaid ja turvalisi töökohti.

Dokumentides antud kõige optimistlikumate hinnangute järgi suurendaks kalavaru kasutamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel seda umbes 70 protsenti. Saagid suureneksid üldiselt 17 protsenti, kasumimarginaali võiks korrutada kolmega, investeeringute tasuvus kasvaks kuus korda ja kalapüügisektori kogulisandväärtus 90 protsenti.

Praktilise poole pealt tuleks meelt jahutada: ootamine tuleb pikk, kuna kalavaru kosumiseks kulub hulk kalapõlvkondi. Tahaks ju loota, et aastaks 2020 ühise kalanduspoliitika elluviimise toel need inimlikud ja majanduslikud eesmärgid täituvad.

Poliitika elluviimist toetama luuakse 2011. aaasta lõpuks finantsmehhanism, mida saavad kasutada üksnes poliitikat ellu viivad piirkonnad, riigid ja ettevõtted. Koos ühise kalanduspoliitikaga on vastu võetud määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta.

Komisjon on esitatud kolm teatist: esiteks ühise kalanduspoliitika reform, teiseks ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta ja kolmandaks nõukogu 2002. aasta määrusest tulenevate aruandekohustuste kohta. Dokumendid annavad põhjaliku ülevaate vastse ühise kalanduspoliitika loomise eesmärkidest, põhimõtetest, problemaatikast ja tagamaadest, kokku umbes 160 leheküljel.

See artikkel ei suuda eelmainitud dokumentide sisu kuigivõrd avada, seetõttu võin need huvilistele saata elektronposti teel. Minu meiliaadress on annely.akkermann@riigikogu.ee. Samuti toimetan ühe prinditud koopia Pärnu keskraamatukogu lugemissaali.

Eksport Hiina võib toiduhindu alandada

2011-05-01

Kui Eesti põllumajandussaaduste eksport Hiina kasvab, siis pikemas perspektiivis võib see avaldada survet siinsete toiduhindade alanemiseks, kuna tekib võimalus rakendada kasutamata tootmisvõimsusi ning suuremahulisem tootmine on efektiivsem, arvab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Eelmisel nädalal külastas Eestit Hiina põllumajandusdelegatsioon eesotsas asepõllumajandusminister Chen Xiaohuaga. Eesti ja Hiina põllumajandusministeeriumid sõlmisid vastastikuse mõistmise memorandumi ning toimus ärifoorum, kus kahe riigi põllumajandusettevõtted ja toidutootjad arutasid koostöövõimalusi.

Kuidas Eesti põllumajandus tõmbas endale Hiina tähelepanu? Kas põllumajandusministeeriumite memorandum ja ärifoorum olid pigem Eesti või Hiina algatus?

See on mõlemapoolne algatus. Julgen öelda, et isegi Hiina poole initsiatiiv on olnud suurem. Hiina delegatsioone, nii ametlikke kui ettevõtjate delegatsioone, on käinud siin viimase 4-5 aasta jooksul mitmeid. Nende huvi on loomulikult ennekõike seotud majandusliku koostööga. Samuti on nad huvitatud meie põllumajanduse korralduslikust poolest, mis puudutab seda, kuidas läks Eesti riiklikult põllmajanduselt üle erakapitalil põhinevale. Ka on neid huvitanud meie integreerumine Euroopa Liitu ning meie tegevus seal ja meie hinnangud ELi põllumajanduspoliitikale. Mis puudutab otsekontakte, siis seda oskavad ettevõtjad ise paremini kommeteerida

Aga ilmselt on teil tekkinud mingi ettekujutlus, mis Eesti kaubad võiks hiinlasi huvitada.

Meie poolelt vaadatuna ongi nende kontaktide arendamisel kõige olulisem see, et leiaksime nii suurel turul nagu Hiina oma nišid ja väljundid. Salvestil on tõsised huvid ja saan aru, et liigutakse konkreetselt juba edasi. Liviko juba Jaapanis on ning soovib minna edasi Hiinasse, Terel ja meie teistel piimatoodete tootjatel on pikemas perspektiivis kindlasti potentsiaali Hiina turul, kuna piimasaaduste tootmine on ju üks Eesti lipulaevu.

Miks Eesti põllumajanduskaubad siiski Hiinat huvitavad?

Usun, et Hiina on huvitatud mitmete riikide, sealhulga Eesti kaupadest. Aga ega hiinlased pole siin ainult sellepärast ka, et meelitada Eesti tooteid Hiina turule. Nad vaatavad ka põllumajanduse korraldust, maasuhteid. Hiina on teinud 20 aastaga tohutult kiire arengu põllumajanduslikus tootmises. Teame ju, et Hiinas on riigi roll väga suur põllumajanduse korraldamises ning küllap on ka neil huvi minna üle eraomandil põhinevale põllumajanduslikule tootmisele ja sellepärast nad vaatavad erinevaid lahendusi erinevates riikides. Eesti on kindlasti nende jaoks hea näide, sest oleme alles lähiminevikus läinud üle riiklikult tootmiselt erakapitalil põhinevale tootmisele. Ametlikel delegatsioonidel on suur huvi selle kogemuse vastu.

Hiina ametlikke delegatsioone huvitavad siis pigem Eesti teadmised ja kogemused kui kaubad ja investeeringud?

Jah, pigem nad ei oota meie kaupu, vaid teadmisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Neid huvitab, kuidas me oma tootearenguga tegeleme, kuidas toimib riigi ja erasktori koostöö. Ning selles mõttes on Eesti väiksus hea, et me oma kaubakogustega ei ohusta Hiina turgu. See kogus kaupa, mis Eesti võiks eksportida, on hiinlaste jaoks ülimalt väike, kuid meie jaoks suur võimalus. Seetõttu arvan, et huvid langevad kokku.

Kas Eesti on ka huvitatud Hiina põllumajandustoodete impordist või oleks pigem parem, kuid see ei tuleks kodumaiseid tootjaid ohustama?

Kui toidainetest rääkida, siis ega meil väga tihedat kaubavahetust Hiinaga pole. Ma Hiina puhul sellist ohtu küll väga ei näe, et see riik uputaks üle Eesti turu meile traditsiooniliste kaupadega, näiteks karruli, sealiha ja piimatoodetega. Need kaubad, mis Hiinast tuleks, oleks eksootilised ja täiendaks meie turgu.

Kas Hiina on huvitatud ka Eesti põllumajandussektorisse investeerimisest?

Raske öelda. Täna pole veel konkreetset huvi märganud, aga see võib areneda.

Palun prognoosige, kui palju kasvab Eesti ja Hiina kaubandus põllumajandustoodete alal järgneval 5 aastal.

Kindlasti on oodata kavu. Teame, et hiinlased on ka väljendanud huvi Eesti kui võimaliku transiidiriigi vastu ning kui transiit areneb, siis küllap läbi Tallinna Sadama ei hakka liikuma ainult energeetilised ressursid, vaid avaneb võimalus ka põllumajandustoodete transiidiks ja kaubavahetuseks. Nii et see sõltub ka transiidi arenemisest. Aga konkreetseid numbreid ei oska prognoosida.

Kas Eesti põllumajandustoodete ekspordi kasv Hiina tähendab siinsetele tarbijatele toidu kallinemist?

Sugugi ei pruugi tähendada. Praegu jah, kuna me ekspordime palju, siis see on surve siseturu hindade tõusuks. Aga see praegune eksport on tulnud väga lühikese aja jooksul ja kiiresti ning meie tootmisvõimsused ei ole tulnud sellele järgi, me ei suuda tooret piisavalt toota toidutööstuse jaoks jne. Aga kui see on alaline, pikema perspektiiviga võimalus, mille taga on koostöölepingud, siis suudame ka toorainetootmist piisavalt tõsta ning see annab võimaluse hindade alandamiseks. Teame, et meil on täna mitmes põllumajandussektori valdkonnas, just töötlevas tööstuses ja toidutööstuses, võimsusi rohkem, kui kasutame. Võiksime rohkem toota, see on nii piima- ja lihasektoris ning veel mitmes teises sektoris. Kui toodame suuremaid koguseid, siis see enamasti pigem tähendab efektiivsuse kavu ning selle kaudu ka tootmise omahinna alanemist. Nii et kui leiame eksprotturge, kuhu rohkem müüa, siis arvan, et see pikemas perspektiivis võiks avaldada survet toiduhindade langemiseks, mitte tõusuks.

Hiina ja Eesti põllumajandusministeeriumite vahel sõlmitud memorandumis on kirjas, et osapooled hakkavad korraldama regulaarseid kohtumisi. Kui sageli ja mis tasemel?

Reeglina kohtutakse kord aastas ministeeriumide juhtivspetsialistide tasemel ning ühel aastal ühes, teisel aastal teises riigis.

Kas regulaarselt hakkavad kohtuma ka äridelegatsioonid?

Ettevõtjate töörütm läheb selle lepingu raamest kindlasti välja, ettevõtjate koostöö hakkab juba otse toimuma. Aga kui ettevõtetel on vajadus ja huvi, siis neid kindlasti kaastakse delegatsioonidesse.

Kui Eesti põllumajandustootja on huvitatud koostööst Hiina ettevõtetega, siis mis peaks olema ta esimene samm selles suunas, kuhu pöörduda?

Võtta ühendust põllumajandusministeeriumi välisssuhete osakonnaga, millel on väga hea ülevaade kontaktidest nii Hiina kui teiste riikidega. Teine variant on Hiina saatkond, kus on ka info kontaktidest.

Teed Võrumaale!

2011-03-29

Võrumaa kodudesse viivad auklikud teed. Kevadel sulava lume ja jää alt nähtavale ilmuvad teed on talvest üsna palju kannatada saanud - külmumine ja paisumine lõhub teed sõltumata selle kattest. Võrumaal on palju teid ja seetõttu ka palju muret, sest iga inimene sõltub väiksemal või suuremal määral teedest ja nende sõidetavusest. Võrumaa teed on kehvas seisus - peateed, külateed ja ka tugiteed, mida ei tohi jätta unarusse, kuna need ühendavad omavahel kaht esimest ja linnasid.

Osa Võrumaa mustkattega teedest on ehitatud 40-50 aastat tagasi. Näiteks Mõniste-Ape tee Ape-poolne osa, Võru-Räpina tee lõik Kääpa sillast Pindi sillani, Antsla-Vaabina tee, Võru-Mõniste tee Mõnistest Saru lauatehaseni. Nendel lõikudel puudub dreenikiht ja katte alus-
ehitus. Mustkattega teede kasutuseaks peeti varem 12 aastat, see aeg on juba ammu möödas. Suur osa asfaltkattega teid on valminud 1966. aasta, mil Võrumaal hakati asfaltbetooni tootma ja 1990ndate alguse vahel ehk siis on umbes 20-45 aastat vanad. Asfaltkatte kasutuseaks peetakse 15 aastat - see aeg on tublisti ületatud.

Ka naabrite juurde viib auklik tee. Kehvas seisus on ka Võru-Rõuge-Luutsniku-Aluksne tee, nii Eesti Vabariigi kui ka Läti Vabariigi poolne tee osa, samuti Mõniste-Ape tee. Nende teede renoveerimise rahastamiseks oleks mõistlik rakendada INTERREG piiriülese koostöö programmi. Miks seda tehtud pole? Eesti Vabariigi üks peateedest Pihkva-Riia tee valmis aastal 1979, tänaseni on seda üksnes pindamise teel korras hoitud. Miks pole leitud kaubavahetuse seisukohast nii Eestile kui Võrumaale nii olulise tee renoveerimiseks raha riigieelarvest ega välistoetustest?

Teid on remonditud väga vähe. Alates 1990. aastatest on renoveeritud Võrumaal märkimisväärselt vähe tugimaanteid - ainult Võru-Põlva tee ja möödunud aastal ka Verijärve-Kubja teelõik. Viimasel paaril aastal on Võrumaa näpuotsaga teedele raha saanud.

Olen ise suutnud tuua Võrumaale raha Mõniste-Kuutsi tee ja Varstu vallas Vana-Roosa küla ja Lüütsepa küla kruusateede tolmuvabaks muutmiseks. Mu isa ei jõudnudki Mõniste-Kuutsi tee tolmuvabaks muutmisele raha eraldamist ära oodata, vaid läks maanteeametist enne pensionile. Samas seisis see lõik tema poolt märgituna aastaid teehoiukavas - vahendeid lihtsalt polnud -, nüüd sai see lõpuks tehtud.

Aga ega kruusateed ei olegi probleem - probleem on see, et inimesed peavad tolmu sisse hingama. Asulates tehakse kruusateedele tolmutõrjet - jõukamad Põhjamaad teevad seda ka asulavälistel kruusateedel. Eestis peaks tolmutõrjet tegema nii, et ükski riigitee ääres elav, oma kodu ja Eestimaad armastav inimene ei peaks tolmu sisse hingama.

Riik ei panusta teede korrastamisse

Teeseaduse järgi on riigiteede rahastamiseks ette nähtud 75 protsenti kütuse aktsiisimaksust ja kümme protsenti erimärgistusega kütuse planeeritud laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et eelarve vahendid, välistoetused ja teedevalitsuste omatulu kokku moodustavad kütuseaktsiisiga ettenähtud riigiteede rahastamise osa. Sellisel viisil koostatud eelarves kasutatakse kütuseaktsiisi laekumisest vabanenud vahendeid muudes valdkondades. Selliselt koostatud eelarve tõttu ongi riigiteed alarahastatud. Me oleme endale ise valinud targa Riigikogu ja valitsuse.

Omaette probleem on naastrehvide kasutamine ja seda nii pikal perioodil. Mullu ehitatud teekattesse Verijärve-Kubja lõigul on juba selle talvega tekkinud rööpad. Külmaga muutub bituumen rabedaks ja kistakse naastude poolt lahti - see värvibki hanged mustaks. Rööbastesse kogunev vihmavesi muudab liiklemise ohtlikuks soojal perioodil, külmast ajast rääkimata. Naastrehvidega teesse kulutatavaid rööpaid ei suudeta lihtsalt parandada. Rööbaste pindamisega saadakse ebaefektiivne tulemus, kulu sellele on aga suur.

Veel 21. sajandil on kolmes Lõuna-Eesti maakonnas pool riigiteedest kruusateed. Ilmselt on neid nii palju hajaasustuse tõttu. Inimesed elavad üksteisest võrdlemisi kaugel - 1000 ruutkilomeetri kohta on Valgamaal 546, Võrumaal 545 ja Põlvamaal 538 kilomeetrit teid. Võrdluseks on näiteks Ida-Virumaal 288 ja Harjumaal 375 kilomeetrit teid 1000 ruutkilomeetri kohta.

Naljaga pooleks - valitsusasutuste ja tööstuse Tallinnasse koondumise eeskujul võiks ka Eestimaa elanikud viia Tallinna elama - siis kaoks ka hajaasustus ja teid polekski tarvis. Nõukogude ajal sellega algust juba tehti, kui koondati elanikud taludest kolhoosikeskustesse kokku.

Rahva suurematesse keskustesse koondumine on jätkunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamisest. Alles viimasel ajal on märgata üksikute perede linnast maale kolimist. Linnast maale elama asuda soovijad kõnelevad kui ühest suust, et nad ei soovi muud, kui et nende koduni viiks sõidetav tee, olemas oleks elekter ja internet - ülejäänuga saame ise hakkama.

Riik peab appi tulema. Kasvõi sellega, et valitsus ütleb selge häälega välja, kus lõpeb Eesti riik. Kas selleks on kaardile märgitud piir või lõpeb Eesti Tallinnaga. Elamine Eestis väljaspool Tallinna eeldab korralikke teid.

Riigiteede rahastamine peab toimuma taas põhimõttel, kus 75 protsenti kütuseaktsiisiraha läheb puhtalt teedeehitusele ning sellele lisanduvad välistoetused ja riigi teedeettevõtete omatulu.

Ka kohalikel omavalitsustel peab jätkuma vahendeid teede hoolduseks. See tähendab, et riik peab võimaldama selleks rohkem vahendeid. Näiteks tänane olukord, kus lumerohke talve tagajärjel on teede hoolduseks eraldatud vahendid kulunud või otsakorral, ei ole omavalitsustel võimalik teostada suviseid hooldustöid.

Intervjuu: muret teeb inimeste suhtumine keskkonda

2011-03-04

IRL: muret teeb inimeste suhtumine keskkonda

•• Helir-Valdor Seeder, IRL-i valimisprogramm lubab täies mahus neljarajaliseks ehitada Tallinna-Tartu, Tallinna-Narva ja Tallinna-Pärnu maantee. Mis ajaks te selle kõik valmis saate?

Teeme seda jupikaupa. Kindlasti tuleb neljarajaline tee valmis ehitada Koseni. Aga aastaarvu, mis ajaks kõik valmis on, te minu käest ei saa. Öelda, et kõik need teed peavad neljarajalised olema teatud ajaks, näiteks aastaks 2040, ei ole tõsiselt võetav. Mõistlik on arendada neid lõikude kaupa, arvestades liiklustihedust.

•• Mis on Eesti olulisim keskkonnaprobleem?

Pole ühte suurt kindlat probleemi, mis oleks kõigi hädade alus. Enim muret teeb inimeste suhtumine. Me ei hinda puhast keskkonda piisavalt - see seisneb nii hoolimatus suhtumises jäätmete sorteerimisse kui ka selles, et lõputult palju sõidetakse mõttetuid sõite individuaal-autodega.

•• Kritiseerite mõttetuid auto-sõite, aga tahate ometi investeerida üüratult raha maanteedesse?

Mitte ainult. Peame oluliseks ka raudteeliikluse arendamist. Ka Rail Baltica projekti.

•• Kas Rail Baltica võiks kulgeda läbi Tartu või Pärnu?

Reaalseks peame Tartut, aga otsus tuleb langetada koostöös lõunanaabriga.

Postimees kirjutas äsja ideest taastada Haapsalu raudtee. Kas see ei ole kilplaslik: mõne aasta eest lasti raudtee üles võtta ja vanarauaks müüa, nüüd räägitakse taastamisest?

Selle kohta peaks küsima Reformierakonnalt. IRL ei ole otsustanud raudteed erastada ja seejärel tagasi osta. Aga jah, infrastruktuuripoliitika peab olema järjepidev. Vastandlikud otsused ei ole eriti kasulikud.

•• Kas Haapsalu raudtee oleks mõttekas taastada? Teie erakonnakaaslane Tõnis Palts räägib sellest.

Paljud inimesed erakonnas mõtlevad iseseisvalt. Aga otsus peab tuginema põhjalikul ana-lüüsil ja olema kooskõlas rahaliste võimalustega.

•• Kas raudtee ülesvõtmiseks võimaluse loomine tugines põhjalikule analüüsile?

Miks te seda minult küsite? Ju tol ajal ei olnud raudtee haldamine ja hooldamine omanikule jõukohane. Selliseid lõike on veel, Pärnu-Mõisaküla on ju samamoodi üles võetud.

•• Sotsid tahaksid minna täielikult üle taastuvenergiale. Mida teie sellest arvate?

Meie nii resoluutsed ei ole. Peame edasi arendama põlevkivi-energeetikat. Ma ei usu, et taastuvenergiaga on mõistlik tagada sada protsenti vajadusest.

•• Lääne-Euroopas pannakse seisma uute kivisöejaamade ehitusi. Kas 2050. aastal tehakse Eestis veel elektrit põlevkivist?

Ma ei arva, et nii suures mahus. Aga lähikümnenditel on põlevkivielekter siiski konkurentsi- ja eluvõimeline.

•• Kas teie usute inimese põhjustatud kliimasoojenemisse?

(Naerab.) Minus valitseb selles küsimuses meeltesegadus. Olen lugenud eri ekspertide, teadlaste arvamusi ja polegi aru saanud, kas kliima soojeneb, jaheneb või toimub tsükliline areng.

•• Valijakompassis ütleb IRL, et toetab Eesti tuumajaama. Miks?

Nii see päris ei ole. Selle teemaga peaks tegelema, uurima võimalusi rahvusvahelises koostöös.

•• Kas teid põllumajandusministrina rõõmustab toidukaupade hinna tõus?

Ei. Viimastel aastatel on toidu hinnad tugevalt kõikunud. Aastal 2007 tõusid, 2008 ja 2009 langesid, nüüd on taas tõusnud. Põllumees selle üle ei rõõmusta, sest ta teab, et järsule tõusule järgneb järsk langus. Põllumees vajab stabiilsust ja pikaajalisi lepinguid. Kui teravilja hinnad on laes, on raskes seisus sea- ja linnuliha tootjad. Hetkeline hinnatõus põllumeest rõõmsaks ei tee.

•• Kaua see hinnatõus veel jätkub?

Eelmine põllumajandusaasta oli halb. Kui nüüd tuleb soodne aasta, siis langevad teravilja ja seeläbi ka teised toidu hinnad. Aga pikas perspektiivis hinnad tõusevad. Rahvaarv Maal kasvab. Aasias tõuseb elatustase - taimse toidu asemel süüakse rohkem piima, võid, liha, mune. Ka põllumajandustootmiseks sobiv maa väheneb maailmas kõrbestumise tagajärjel. Eestis on põllumajandusmaa kogus küll kasvanud. Aastal 2004 oli seda natuke üle 800 000 hektari, tänaseks juba 870 000 hektarit.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Iga laps toogu emale pensionilisa

2011-03-03

IRLi eestseisuse liige Helir-Valdor Seeder väidab, et emapension korvab nii ema töölt kõrvale jäämise aja kui ka mõjutab inimeste hoiakuid laste olulisuse suhtes.

Endine Isamaaliidu valija ootab IRLilt rahvuslikku meelestatust, samas tundub, et need seisukohad on mattunud majandusalaste eesmärkide alla.

Meie isamaaline meelsus on alles, kunagise Isamaaliidu liikmed kannavad seda kindlasti edasi. Küll on aastatega muutunud Eesti ühiskond ja inimeste hoiakud. Idealismi, aateid oli 1990. aastatel kindlasti rohkem. Järjest vähem oodatakse väärtustepõhist poliitikat ja järjest rohkem soovitakse kindlate pragmaatiliste huvide esindamist.

Tunnete selle üle muret?

Jah, aga loodan, et see areng pole lõputu ja tulevikus pöördutakse rohkem väärtustepõhise poliitika juurde tagasi.

Euroopa Liitu astumine tõi kaasa Eesti iseseisvuse lahustumise hirmu Euroopas. Mida ette võtta?

Meie keele-, kodakondsus- ja migratsioonipoliitika on järjepidevad ning mingit lahustumist pole karta, kuigi Keskerakonna poolt avaldatakse selle poliitika muutmiseks pidevat survet.

Eesti on selgelt rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Eesti keelt ja kultuuri saame riiklikult arendada ainult Eestis, ei kusagil mujal.

Meie probleem on aga see, et iseolemise aeg enne ELi astumist jäi pisut napiks selleks, et olla väljakujunenud rahvusriik, kes suudaks kompleksivabalt kasutada ELi võimalusi oma keele, kultuuri ja identiteedi tugevdamiseks.

Teie valimisloosungitel on uudsena oranž. On see muutunud eelistuste tulemus või vastutulek valijate maitsele?

Meie värvid on endiselt sinine, must ja valge. Värvidest tähtsamad on väärtused ja poliitika, mida me ellu viime. Teisalt on ka uuendusi vaja. Uuenemisvõime, uute ideede ja inimeste kaasamine on kestvuse üks aluseid.

Pakute valijatele lepingut, mille esimene punkt käsitleb uut majanduskasvu. See kasv hoiaks kodumaal neid, kes muidu mujale teenima läheksid. Aga võibolla hoiaks inimesi kodumaal rohkem see, kui nad oleksid saanud isamaalise kasvatuse?

Isamaalisus ja rahvuslik majandus ei vastandu, vaid täiendavad teineteist. Ei ole isamaalisust ega rahvuslikkust ilma rahvusliku majanduseta. Rahvusriiki suudame tugevdada just kodumaal uute töökohtade loomise kaudu.

Arendate majandusteemat, kuigi on teada, et jäme ots on siin Reformierakonna käes.

Majanduskasvu ega ka ettevõtluse arengut ei dikteeri Reformierakond, seda teevad eelkõige ettevõtjad. Erakonnad loovad läbi valitsuse ja Riigikogu raamistiku - maksukeskkonna ja seadused.

Jutt, et Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on kujundanud eelkõige Reformierakond, on legend. Maa-, omandi- ja põllumajandusreform olid seadustena vastu võetud ja rakendunud, rahareform läbi viidud ja maksupoliitika välja kujundatud, samuti enamik erastamisest ellu viidud enne, kui Reformierakond 1995. aastal ilmavalgust nägija esimest korda Riigikogu valimistel osales.

Ettevõtluskeskkonna lõid siiski teised poliitilised jõud. Toona valitud suund on olnud õige.

Millised on teie seisukohad eelarve ja maksude suhtes?

Väikese riigi ainuõige majanduspoliitika on pikas perspektiivis tasakaalus riigieelarve ja mitte ülejõu elamine. Võlgu elamine on tuleviku arvelt elamine ja praeguste probleemide jätmine järgmistele põlvedele.

Maksukoormust ei tohi suurendada, aga paindlikud maksumuudatused on tulevikus kindlasti vajalikud. Peame avalikku raha paremini kasutama.

Inimesed lähevad maalt linna ja Eestist välismaale peamiselt tööle ja õppima. Järelikult peame just nende küsimustega tegelema. Eestis peavad olema head töökohad ja head võimalused hariduse omandamiseks.

Mille poolest erinevad teie pakutav tasuta kõrgharidus ja senised riigieelarvelised kohad kõrgkoolides?

Soovime suurendada riiklikku tellimust ülikoolides. Kui me väheneva üliõpilaste arvu juures kõrghariduse rahastamist ei vähenda, vaid majanduse kasvades isegi suurendame, siis saavutame püstitatud eesmärgi.

Teie pakutava emapensioni suhtes on kostnud juba nurinat. Kas või etteheide, et ainuüksi sõna "ema" peaks isamaalastest valijad härdaks muutma.

Ega meil selle vastu ka midagi pole, kui inimesel IRLi valima tulles süda härdaks muutub. Ema-pensionil, mille suurus sõltub laste arvust, on kaks tähendust. Esiteks kujundab see inimeste hoiakuid ja suhtumist, et lapsed on olulised ja väärtus ka riigile.

Teine tähendus on väga praktiline. Lapsevanemad, enamasti emad, jäävad koduseks ikka siis, kui neil on väikesed lapsed. Aga kui peres on kolm kuni viis last, võib ema töölt kõrvale jäämine kujuneda pikemaks kui vanemahüvitise aeg. Seetõttu ei kogune neil tööaastaid, mis oleks pensioni arvestuse aluseks ja nii jääb pension väiksemaks.

Seega on emapensioni praktiline eesmärk korvata emale töölt kõrvale jäämise aeg. Nii luuakse kindlustunne praegustele väikelastega vanematele. Kui vanemad soovivad, võiks emapensioni saada ema asemel isa.

"Kuni su küla veel elab, elad sina ka," ütleb laulusalm Eesti kohta. Viimasel ajal tundub, et olete pigem pealtvaataja rollis, kui üks teine erakond kargab maa- ja külaelu ratsu selga.

Meie huvi maaelu vastu näitab see, et praeguses valitsuses on IRLi käes nii põllumajandus- kui ka regionaalministri portfell.

Enne valimisi kuuleme poliitiliste jõudude loosungeid, mis on mõeldud häälte püüdmiseks, mitte elluviimiseks. Kõiki neid ilusaid lubadusi pole võimalik täita.

Kas kuvand, et Mart Laar üksipäini Eesti maaelu põhja laskis, püsib veel?

On legende, mis elavad oma elu ning millega võitlemine on lootusetu. See põhjalaskmise legend elab üle Mart Laari ja ka 50 aasta pärast räägitakse, et Eestis elas mees, kes üksi hävitas kogu maaelu ja põllumajanduse.

Loomulikult pole see tõsiseltvõetav jutt. Laari peaministriks saamise ajaks olid tähtsad põllumajandust mõjutanud otsused ülemnõukogu poolt juba tehtud. Ülemnõukogu esimees oli siis Arnold Rüütel, valitsusjuhid Edgar Savisaar ja Tiit Vähi. Aga lihtne oli veeretada üleminekuaja tagasilöögid just Laari süüks.

Kuidas mõjutab maaelu Rahvaliidu praegune tagasikäik, võibolla isegi parlamendist eemale jäämine?

Rahvaliidu rolli maaelu arendamisel tähtsustatakse üle. Praegused rahvaliitlased ja nende eelkäijad seadustasid põllumaa müügi juriidilistele isikutele ning seeläbi ka väliskapitalile, lisaks riigi raha uputamine Maapanka ja selle pankrot.

Võimu tsentraliseerimine Eestis sai alguse metskondade reformist, mille viis läbi keskkonnaminister Villu Reiljan, maavalitsuste degradeerimise ehk maavanemate allutamise valitsuse asemel regionaalministrile teostas regionaalminister Jaan Õunapuu jne. Kõiges selles on raske leida maaelusõbralikkust.

Eestis pole tulevikku erakondadel, kes on suunatud ainult ühele sihtrühmale, tegutsevad nagu survegrupid. See on ka Rahvaliidu kadumise peamine põhjus.

Milline on teie enda lemmik-punkt IRLi lepingus valijaga?

Eesti ühiskond pole enam nii primitiivne, et saaksime otsida üht häda, millest tulenevad kõik teised, või üht lahendust, mis lahendaks kõik mured. Peame otsima tasakaalu, tegelema kõikide valdkondadega. Pole enam lihtsalt mõistetavaid eesmärke nagu iseseisvumine, NATO, EL.

Oleme jõudnud "igavasse" arengufaasi, mille märksõnadeks on stabiilsus ja tasakaal.

Riik toetab Lõuna-Mulgimaa arengut

2011-02-25

Maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, parendamaks elutingimusi valdades ja väikelinnades ning tagamaks seeläbi tasakaalustatud areng kogu Eestimaal, on valitsusse kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks.

Suurimad riigipoolsed investeeringud Lõuna-Mulgimaale on viimastel aastatel tehtud koolimajadesse. Abja gümnaasiumile on riigi toel ehitatud uus õppekorpus, mis on võimaldanud tuua kõikide tundide läbiviimise ühte koolimajja. Uude õppekorpusesse on kavandatud tulevikus ka spordikompleksi rajamine. Mõisaküla koolis on riigi abiga renoveeritud riietehoiuruumid ja tööõpetuseklassid. Halliste põhikool on saanud riigi toel endale uue võimla.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Ülemaailmse majanduskriisi tõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski on suudetud viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem. Abja valda on riik toetanud teedeehitamisel: uue mustkatte on saanud Veelikse -Laatre tee ja kevadel jätkub Kamara- Räägu teelõigu ehitus. Hallistesse on riigi abiga rajatud uus tänavavalgustus.

Teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ning arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Isamaa ja Res Publica Liit kavatseb jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Selleks et inimestel oleks võimalus leida endale erinevaid kasulikke vaba aja veetmise võimalusi, on oluline kohalike kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimine ja arendamine. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade eest korda teha ka suure osa Lõuna-Mulgimaa kultuuriobjekte ja spordirajatisi.

Abja vallas on külaarengu meetme toel ja kohalikke kodanikeühenduste algatusel renoveeritud Penuja külamaja ja Kamara seltsimaja. Halliste vallas on Halliste, Kaarli ja Uue-Kariste rahvamajade ning Vana-Kariste seltsimaja renoveerimist selle meetme kaudu toetatud.

Mõisakülas on renoveeritud luterliku kiriku välisfassaad ja kontsertsaal. Nelipühi kiriku juurde on rajatud mänguväljak koos rularaja ja kiikedega. Heaks on kiidetud Mõisaküla laululava ja Vana-Kariste seltsimaja rekonstrueerimise projektid. Töödega tehakse algust kevadel.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on Abja Spordiklubi eestvedamisel rajatud Abja tervise- ja suusarajale valgustus ning suuradade tegemiseks on ostetud mootorsaan ja jäljefreesija. Halliste Spordiklubi eestvõttel on valminud jõusaal ja laste mänguväljakud. Riik on toetanud Abjas Baasi järve korrastamist ja selle juurde suplusranna rajamist.

Euroopa Liidu vahendeid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ja moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning koostatud projekte ellu rakendama.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Toetame maaelu edendamist

2011-02-21

Maaelu edendamine ja regionaalpoliitika on olnud Isamaa ja Res Publica Liidu ja kogu valitsuse üks suuremaid prioriteete. Hoolimata majanduskriisist ja sellest tingitud riigieelarve kärpimisest on valitsus viimastel aastatel suurendanud regionaalseid investeeringuid.

Põllumajandusministeeriumi kaudu on toetatud ka Viiratsi valla mittetulundusühinguid. Eesmärk on edendada haridus- ja kultuurielu ning kohalikke sportimisvõimalusi. Külaelu arendamise ja LEADER- meetme abil on ehitatud Valma külamaja ning toetatud Tusti küla püsiviitade valmistamist ja paigaldamist, Viiratsi laululava ja Uusna spordiplatsi ehitamist. Viiratsi Spordiklubi on saanud toetust spordiinventari hankimiseks jne.

Võrreldes naabervaldadega on Viiratsi valla mittetulundusühingute esitatud taotluste arv tagasihoidlikum. Seega on nendel arenguruumi. Euroraha saab investeerida sinna ja kodanikuühiskonda arendada ikka seal, kus kohalikud elanikud on moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ja toetusraha kasutama. Sestap julgustan kohalikke inimesi senisest aktiivsemalt mõtlema, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel arendada ja paremaks muuta, ning julgesti vastavaid taotlusi esitama. Kindlasti väärivad Viiratsi valla kodanikualgatused ka edaspidi toetamist.

Eriti oluline on arendada kohalikke haridusvõimalusi. Kohalike omavalitsuste investeeringute toetuse kaudu on lõpetatud Kalmetu kooli remont. Riik rahastab Vana-Võidus asuva ühendatud kutsekeskkooli laiaulatuslikku arendamist ning tänaseks on see otsus tehtud. Ja uus õpilaskodu on valmis. Järgmiste aastate jooksul ehitatakse uued õppehooned ning korrastatakse haljasalad ning kõnniteed.

Kutsekeskkooli arendamine Vana-Võidus on suure regionaalpoliitilise tähtsusega ettevõtmine. Sellega luuakse töökohti kohalikele elanikele ja tuuakse Viiratsi valda õpihimulisi noori.

Viimase valitsusaja jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud rohkem teid kui kunagi varem. Rahastamisotsuse on saanud ka Tartu-Viljandi maantee ehitus, mis toob kaasa tulevikus võimaluse liikuda jala turvaliselt Viiratsi alevikust Viljandisse ning kergliiklustee kaudu Viiratsist Vana-Võidu lähistele.

Hea kaaskodanik! Kui toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad Viljandimaa arendamist ja suurenevaid regionaalseid investeeringuid maale. Sellega saame kujundada oma elukeskkonda nii endale kui oma lastele.

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Paistu valla arengut

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu regionaalpoliitika nurgakiviks on maapiirkondades tehtavate investeeringute toetamine, et parendada elutingimusi väikevaldades ja tagada seeläbi kogu Eestimaa tasakaalustatud areng.

Riigi suurimaks investeeringuks Paistu valda oli Holstre-Polli tervisekeskuse ehitamise toetamine. Tegemist on Lõuna-Eesti ühe olulise spordikeskusega, mis pakub ideaalseid treeningu- ja puhkamisvõimalusi nii tervisesportlastele kui ka proffidele. Järgnevalt on kavas tervisekeskuse spordiväljakute uuendamine ja leiame, et riik peaks ka seda ettevõtmist toetama.

Regionaalarengu seisukohalt on tähtis teede hooldamine ja remont. Meie käesolev valitsemisperiood langes kokku ülemaailmse majanduskriisiga, mistõttu pidi riik oluliselt kulusid kärpima. Siiski suutsime viimase nelja aasta jooksul panustada Viljandimaa teede ehitusse rohkem vahendeid kui kunagi varem.

Korda on tehtud Võhma - Põltsamaa, Kolga-Jaani - Põltsamaa ja Vastemõisa - Suure-Jaani ülemaakonnalise tähtsusega teed. Ka Paistu valda on riik toetanud teedeehitamisel, uue kergkatte alla on viidud Sultsi - Paistu ning Paistu - Holstre teed. Samuti tehti riigi toel korda Paistu asulasisene tee koos kõnniteedega.

Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et teede ja muu infrastruktuuri korrashoid ja arendamine on üheks kohaliku elu edendamise aluseks. Kavatseme jätkuvalt panustada nende meetmete arendamisse ja majanduse elavnedes suurendada omavalitsuste toetusi kohalike teede hooldamiseks ja remontimiseks.

Peame oluliseks küla seltsi- ja kulutuurimajade renoveerimist ja arendamist, et kohalikel oleks võimalus tegeleda kultuuri edendamisega ja leida muid vaba aja veetmise võimalusi. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on välja töötatud külaarengu toetamise meede, mis on võimaldanud Euroopa Liidu rahade toel renoveerida kümneid Eesti küla seltsi- ja kultuurimajasid.

Tunnustust tuleb avaldada Pereseltsile Paistel ja Holstre Pere Seltsile, kelle tegevuse tulemusena on külaarengu meetme investeeringud jõudnud Paistu valda. Kui varem oli selle meetme toel korda tehtud Paistu külmaja, siis nüüd sai renoveeritud ka Holstre külamaja-käsitöökoda. Tervitatav on, et seal avatakse taas kauplus ja vajalike sisseostude tegemiseks ei pea enam mujale sõitma.

Külaarengu meetme toel on parendatud kohalikke sportimisvõimalusi. Nii on MTÜ Kondi eestvedamisel rajatud Kondi külla spordi- ja mänguväljak ning Pereselts Paistel eestvedamisel ehitatud Paistu puitpõrandaga korvpalliplats, mida kasutatakse ka kultuuriürituste vabaõhulavana.

Lisaks külaarengu meetmele on Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel rakendatud ka LEADER meede, mille kaudu on samuti Euroopa Liidu vahenditest toetatud mitmeid Paistu mittetulundus- ja äriühingute ettevõtmisi. Sealhulgas Paistu monumendipargi rajamist, mille käigus Vabadussõja monumendi ümbruse heinamaale rajati 120 elupuuga park ja Paistu kooli juurde avaliku väikelaste mänguväljaku ehitamist.

Kutsun kohalikke inimesi senisest veelgi aktiivsemalt mõtlema sellele, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel edasi arendada ja julgustan vastavaid taotlusi esitama. Viljandimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus igakülgset toetamist.

Helir-Valdor Seeder: meie veel kohti ei jaga

2011-02-16

Isamaa ja Res Publica Liidu esinumber Viljandimaal Helir-Valdor Seeder peab tähtsaks, et saadik oleks oma valimisringkonnaga igapäevaelus seotud.

Helir-Valdor Seeder, erakondade tegemisi jälgitakse praegu hoolikalt. Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) puhul on kõmu tekitanud erakondliku kuuluvusega nõunike ametikohad, mida väidetavalt kasutati valimiste eel parteiasjade ajamiseks.

See oli ilmselgelt otsitud teema, sest need inimesed, kellest ajakirjanduses on juttu olnud, on ametikohtadele asunud pika perioodi vältel igaüks ise ajal ja kindlasti pole nende palkamine olnud seotud valimisteks valmistumisega. Küll aga torkab silma, et sellekohast infot on kogutud kaua. Kuu enne valimisi teema avalikkuse ette toomine näitab, et tegu on läbimõeldud aktsiooniga.

Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et parteide liikmete riigiametitesse paigutamine pole probleem. Seda on ette tulnud Eesti poliitikas algusest peale, seda on ka teistes riikides. Kõige parem on nimetatud nähtuse vastu võidelda avaliku tähelepanu ja hukkamõistu kaudu.

Kas te mõistate kõnealusel juhul hukka ka IRL-i?

Ei, sest kõnealuse loo puhul polnud paljud näited üldse asjakohased. Inimesed olid asunud tööle konkursi korras, järgides kõiki häid tavasid. Ei saa ju pädevat inimest karistada üksnes erakondliku kuuluvuse pärast. Tõenäoliselt on ka taunimisväärseid juhtumeid, kuid need on vaja eraldi välja selgitada.

Minu arvates ei tule hukka mõista seda, kui erakonna liikmeid võetakse tööle ametnike ja spetsialistidena, vaid seda, kui neid paigutatakse Eesti riigi avalikus teenistuses väga kaalukatele, ent neutraalsust eeldavatele kohtadele. Toon mõne näite: Eesti Panga president, rahvusringhäälingu juht ja riigikohtu esimees. Need positsioonid on väga suure mõjuga. Ma oleksin hea meelega näinud, et ajakirjandus oleks üles kerkinud teemat arendanud märksa laiemalt ja analüütilisemalt.

Juhtumile hinnangut andes torkas silma, et IRL ei ole sugugi ühte meelt. Kõrvalt vaadates tundub, et erakond on sisemiselt killustunud.

Erakond, kus on üle 9000 liikme, ei saagi olla monoliitne. Parteile, isegi väiksele, oleks tohutu õnnetus, kui kõik mõtleksid ühtmoodi. Kindlasti ei ole meil ainuotsustavat keskset juhtimist ja üht suurt juhti. See on üks IRL-i suuremaid tugevusi, aga ka erinevusi teiste Eesti parteidega võrreldes. Eri vaated muidugi rikastavad organisatsiooni, ent paratamatult toovad need kaasa ka pingeid.

Mina eelistan teadlikult sellist erakonda, kus mul on võimalik kaasa rääkida ja jääda erakonna esimehe või peasekretäriga eriarvamusele.

Olete mõnigi kord jäänud eriarvamusele ka valitsuses. Millised teie seisukohad on olnud kõige mõjukamad?

Tähtsates küsimustes on valitsus jõudnud alati üksmeelele. Küll aga on väiksemates asjades tulnud mul aeg-ajalt oma eriarvamust kaitsta. Julgen öelda, et tulemuslikult, sest üldjuhul on sellega ka arvestatud: kas on otsus tegemata jäänud või on leitud kompromisslahendus.

Oma valitsusalast tuleb meelde mitu teemat. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtja vara ehk talu tasuta üleandmine järglastele. Algul tekitas see justiits- ja rahandusministeeriumiga palju vaidlusi. Lõpuks õnnestus see siiski seadusena vastu võtta.

Või siis praegu aktuaalne väiketanklate teema. Vedelkütuseseaduse alal oli minul rahandusministriga väga suuri eriarvamusi. Ehkki ka see kava, mis on nüüd laual, pole kaugeltki veel mõistlik, on astutud juba arvestatav samm kompromissi suunas.

Näiteid saab tuua ka eelarve- ja maksupoliitikast. On selliseidki asju, mille suhtes pole valitsuskabinetis olnud konsensust, ent koalitsioon on otsustatud häälteenamusega. Näiteks olin vastu erimärgistusega kütuse aktsiisi tõstmisele eelmise aasta algul ja seetõttu valitsus seda ettepanekut ei teinudki. See esitati alles hiljem riigikogus.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles hiljuti «Sakalale», et kahest poolikust ministrist saaks kokku ühe terve, pidades silmas Reformierakonna kava liita põllumajandusministeerium ja siseministeeriumi regionaalpoliitika valdkonnad üheks institutsiooniks.

Mehaaniline liitmine on tobedus, mida Eesti riigis ei tule kunagi. Küll aga peaks ümber korraldama regionaalministri institutsiooni. Olen sellest rääkinud, ka ajakirjanduses, juba ligi kaks aastat tagasi. Maaeluministeeriumi loomine pole mingi uus idee.

Läbimõtlematu pookimine soovitud tulemust ei anna. Praegu tegeleb regionaalminister väga paljude valdkondadega, mis põllumajanduministeeriumiga kuidagi ei haaku: usuasjad, kodanikuühiskond laiemalt, perekonnaseisutoimingud, infotehnoloogia ja muud teemad, mida pole mõistlik põllumajandusministeeriumisse tuua.

Me saame rääkida vaid neist valdkondadest, mis puudutavad regionaalraha ja -programme ning maaelu arengukava. Need tuleks tõesti põllumajandusministeeriumiga liita. Mitte et me tunneks, nagu oleks meie volitused väikesed või tööd vähe, vaid see on otstarbekas ja väldib dubleerimist.

Tulles Jürgen Ligi mõtteavalduse juurde, siis mulle tundub, et sellest kumab läbi rahandusministeeriumi soov saada suuremat võimu. See taotlus on ennast aeg-ajalt ikka tunda andnud, sõltumata sellest, kes on olnud rahandusminister.

Mainitud ametikohal on valitsuses ju eelkõige statist-raamatupidaja, kes jälgib maksude laekumist ja inflatsiooni, kannab valitsusele ette ning teeb algebrat. Paraku pole raha lugemine olulise poliitika tegemine, seda on hoopis raha jagamine. Olen varemgi tajunud rahandusministrite poolt teatud kadedust teiste, poliitikat kujundavate ministeeriumide suhtes.

Kui erakonnal on edu ja teil võimalus avaneb, kas jätkate põllumajandusministrina?

Meil ei ole kombeks jagada portfelle enne valimisi. Kui pakkumine tehakse, eks ma siis kaalu. Põllumajandusministrina on mul pooleli plaane, mille lõpetamises tahaksin küll kaasa rääkida.

Kui oluline on kandidaadi seotus ringkonnaga?

Ei tohiks vastandada riiklikku mõtlemist regionaalsele. Riigikogu liikmel peab olema mõlemat. Ta peab kindlasti tundma kohalikke olusid ja probleeme, et hakata seisma oma piirkonna spetsiifiliste huvide eest, mis ei ole valla või linna tasandil lahendatavad.

Sama toetab selgelt ka meie valimisseadus, mis on sätestanud valimised ringkondades.

Samuti ei tohi piirduda ainult kohalike huvide kaitsmise ja halvas mõttes kolkapatriotismiga. Riiki tuleb näha tervikuna, ka rahvusvahelises kontekstis.

Mina ei usu, et Järva- ja Viljandimaal napib inimesi, kes on võimelised neile nõuetele vastama. Olen veendunud, et viljandimaalastel oleks mõttekas valida kandidaat, kes ei ole üksnes siit pärit, vaid on oma kodu ja pere kaudu igapäevaselt paikkonnaga seotud ja sõltub kohalikust elust.

Millised on Viljandimaa spetsiifilised probleemid, mis kõige pakilisemalt Toompea sekkumist ootavad?

Meie eripära on see, et oleme endine põllumajanduspiirkond, mida on aastakümneid arendatud ainult nimetatud suunas. Olime keskendunud põllumajanduslikule tootmisele ja saaduste ümbertöötamisele. Tänu põllumajanduse arengule, mida küll ekslikult mõnikord taandarenguks peetakse, on lihtsat musta käsitsitööd jäänud järjest vähemaks. Oleme jõudnud olukorda, kus maaviljeluses ja loomakasvatuses leiab tööd vaid kümme protsenti elanikkonnast. Ülejäänud peavad hakkama tegelema millegi muuga.

Paraku pole meil turismi arendamiseks nii head võimalust, nagu on saartel, Kagu-Eestis, Pärnus ja Tallinnas. Sellest lähtudes on meie spetsiifiline probleem töökohtade loomine.

Teine asjaolu on see, et oleme ajalooliselt olnud ikka kaldu kultuuri poole. Meil on vana ja väärikas teater, kultuuriakadeemia, nukuteater ja veel väga palju kultuuriasutusi. See kõik on hea, ent sel on ka varjupool.

Kui tavaliselt räägitakse asumite monofunktsionaalsusest, pidades silmas suuri tööstusi, millest paikkond liialt sõltub, siis Viljandi kontekstis on ebaproportsionaalselt palju kultuuri ning liiga vähe tootmist ja ettevõtlust, et seda ülal pidada. Kultuur, liiatigi rahvakultuur ei ole nähtus, mida õnnestub väga kasumlikult müüa.

Kultuuri poole kaldu paikkonna spetsiifika ongi see, et ta peab üleval püsima toetuste ja riigi abi najal. Kui tahame, et meie areng jätkuks, tuleb seda Toompeal selgitada.

Muidugi on ka asustusega seotud mured. Oleme juba ajaloolis-geograafiliselt ühelt poolt Soomaa ja teisalt Võrtsjärvega ära lõigatud saareke: Pärnu ja Tartu poole meie asustused ei laiene ning rahvas liigubki Viljandi poole.

Veel tuleb mängu see, et nõukogude aja pärandina saime kaasa suhteliselt halvasti arenenud teedevõrgu: toona oli meie maakonnas riigiteedest mustkattega 30 protsenti, samal ajal kui Lääne-Virumaal oli see protsent 100. Järelikult peame regionaalpoliitikas arvestama, et selle mahajäämuse vähendamine vajab ressursse.

Need on probleemid, mida meie esindaja peab väga hästi teadma, kui Toompeal arutatakse näiteks teede arengukava, kultuuripoliitikat või riigieelarvet.

Räägime IRL-i programmist.

Tuleb alustada põhjustest. Miks inimesed Viljandimaalt ja Eestist lahkuvad? Nad lähevad kas tööle või õppima. Siit ka lahendused, mis on meile programmiliselt kõige tähtsamad: peame võimaldama inimestel leida töö, mis pakub neile elatist ja eneseteostust. See tähendab ettevõtluskeskkonna loomist ja hariduse edendamist mitte üksnes tasuta kõrgharidust silmas pidades, vaid vaadates ka põhihariduse peale.

Kolmas teema on demograafiline olukord. Emapension on just selle parandamiseks. Heidetakse ette, et raha vajaks noored pered nüüd ja kohe. Tegelikult tuleb näha laiemalt: emapension kujundab hoiakut. Tööturult eemale jäävad vanemad teavad, et nende pension ei kannata lapsele pühendatud aastate tõttu ja see annab kindlustunde praegu, mitte kauges tulevikus.

Neljas teema on toimetulek. See puudutab kodukulusid eluasemelaenu intressidest kuni kommunaalmakseteni. See on terve kompleks, millega peame tegelema, hoolimata sellest, kas inimesed on jäänud hätta oma rumaluse, Rootsi pankade või riigi buumiaegse poliitika pärast. Oleks nukker, kui üks põlvkond jätab lapsed sünnitamata seetõttu, et nad on oma eluaseme orjad. Siin peab avalik võim kindlasti appi tulema.

Intervjuu: Põllumajandusminister näitaks hansale rohelist tuld

2011-02-03

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tegi visiidi Võru- ja Setomaale põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister valimiste eel lubadusi ei andnud, kuid kuulas hoolega maainimeste muresid.

Kohtusite Obinitsas setodega, kes on jätkuvalt huvitatud oma hansa legaliseerimisest. Kas setod jäid kohtumisega rahule?

Ma arvan, et meie arutelu oh päris asjalik ja me saime üksteisest aru. Hansaga on nü, et ega põUumajandusministeerium kehtivaid nõudeid pehmendada või lõdvendada kuidagi ei taha ega saagi. Meie vastutame toiduohutuse eest - et tootmine vastaks kõigile ohutusnõuetele. Nagu selgus, siis kvaliteedi arvelt setod järele anda ei soovigi. Nende probleemiks on ikkagi aktsiisiladude nõue, mis teeb tootmise nii kulukaks ja kalliks.

Palun selgitage, miks aktsiisiladusid nõutakse.

Seda peaks ja oskaks muidugi paremini selgitada maksu- ja tolliamet, see ei ole põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Natuke siiski tausta tean. Aktsiisilaod on vajalikud kohe alkoholi tootmise juures, need ei ole seotud ainult turustamisega. Kes toodab, peab tegema seda kohe aktsiisilattu. See on seotud sellega, et ei oleks salaalkoholi võimalik toota, et kogu protsess oleks järelevalve all, sest see on ikkagi jook, mis võib kujutada endast tõsist ohtu, kui ta alaealiste kätte satub või ei ole kvaliteetselt tehtud. Maksta tuleb ka aktsiisimaksud.

Põllumajandusministeerium võiks anda hansale rohelise tule?

Jah, meie jälgime toiduohutusnõudeid ja kui kõik vastab nõuetele, siis meil täiendavaid nõudeid ja pretensioone ei ole.

Aga kas oma tarbeks tohib hansat toota?

Ka selleks peab olema luba. Lihtsalt alkoholi toota oma tarbeks ilma loata võimalik ei ole.

Aga koduveini?

Kui koduveini ja koduõlut valmistate ega turusta seda kusagile, siis jah, me teame, et seda tehakse. Need on niivõrd traditsioonilised joogid.

Kui kaua võib minna, kuni setod saavad oma hansa legaliseeritud?

Eks see sõltub ikka poliitilistest otsustest. Ma täpsustan, et legaalselt võib iga talumees hansat või mis tahes teist alkohoolset jooki toota, aga see ei ole praeguste nõuete juures lihtsalt jõukohane. Kui seadusandja ehk parlament leiab, et on võimalik midagi lihtsustada, ja muudab seadust, siis ongi see võimalik.

Kohtusite oma Võrumaa visiidil nii võru kui ka seto talunikega. Millest rääkisite?

Üheks suureks mureks on olnud ikkagi noorte lahkumine maalt ja kuidas motiveerida noori maal tegutsema jätkusuutlikult, kuidas põllumajanduslik tootmine oleks tasuvam. Seda arutasime ka neljapäeval Haanjamaal karjaköögi seminaril. Küsiti, milal saabuvad võrdsed toetustingimused Euroopa Liidu tasemel.

Talunikud avaldasid soovi kasutada sinist kütust ka väljaspool põldu-metsa, näiteks lund lükates, ja on nõus selle eest päevas viis eurot aktsiisi maksma nagu Soomes. Tuleks see kõne alla?

See on üks võimalik lühemaajaline lahendus, mida Soome näitel esile toodi - selline lahendus võiks olla Eestis rakendatav, et need, kes soovivad mit-tepõllumajanduslikke töid erimärgistatud kütusega teha, maksaksid ühekordse aktsiisimakse interneti teel või mobiiltelefoni kaudu. Analoogselt saaks riik oma tulu kätte ja põllumees saaks paindlikult ilma kütust vahetamata teha ka teisi töid. Viimasel ajal on räägitud ka eraldi dotatsiooni kehtestamisest riigieelarve kaudu.

Nii võrokestel kui setodel on mõlemal südamel mahepõllumajanduse teema. Kas Eesti riik peaks toetama mahepõllumajanduse laiendamist?

Jah, see on kindlasti üks prioriteetidest. Praegu toetame mahetootmist aastas 160 miljoni krooniga. Väga soovime, et see laieneks veelgi, ja praegused arengud näitavad, et mahetootmine laieneb. Kasvab mahelammaste, -veiste ja -sigade arv. Ka pindala mahekultuuride all kasvab.

Probleemiks on see, et kogu see toodang ei jõua kahjuks tarbijani mahedana, selles on mitu põhjust: toodangu kogused on killustatud ja väikesed ning töödev tööstus ei ole sellest väga huvitatud, sest varustuskindlus on tagasihoidlik. Ma arvan, et viie-kuue aasta pärast räägime teist juttu.

Viimatistel mõttetalgutel Võrumaal öeldi välja soov, et kogu Eesti võiks olla üks suur mahepiirkond. Kas see oleks võimalik?

Miks ka mitte. Ideena on see väga ilus ja ahvaüev, aga praktikas realiseerida loomulikult tunduvalt keerulisem. Me uurisime ka Euroopa Komisjoni poolt, kas on liikmesriigil endal võimalik kuulutada üks või teine piirkond mahepiirkonnaks, kus toimuks ainult mahetootmine. Andministratiivselt ei ole võimalik seda teha, ei valitsus, maavanem ega vallavanem saa seda teha, küll aga saavad tootjad ise seda otsustada ja seda piirkonna reklaamiargumendina kasutada.

Kas Euroopa Liidust oleks võimalik selleks suuremat toetust saada?

Juba praegu on mahetoetused arvestatavad. Ma arvan, et probleem ei ole toetustes, vaid üleminekuperiood tavatootmi-selt mahedaks võtab palju aega, nõudeid peab täitma. Teine takistus on, et töödev tööstus pole järele arenenud.

Näib, et kõrgemal tasandil on aru saadud, et mahe on inimese tervisele märksa kasulikum kui keemia abil kasvatatud toit.

Maheda kasuks räägib kindlasti see, et ta on puhas ja tervislik. Ka uuringud näitavad, et tarbija hoiak on positiivne. Kõige suurem probleem on see, et mahetoodang on kallim kui tavatoodang, sest seal on rohkem käsitööd jne. Ja tarbija ostujõud on praegu väike. Kui meie üldine majanduslik heaolu kasvab, siis kindlasti ka nõudlus maheda järele suureneb.

Räägime PRIAga seotud toetustest. Miks peavad maainimesed selleks, et oma kodukohas midagi arendada, võtma enne toetuste saamist pangast laenu ja võib-olla oma kodugi panti panema?

Jah, see on Euroopa Liidu põllumajandusfondi raha kasutamise üks põhinõudeid, et kulutused tasutakse tagantjärele. Otsus taotluse rahuldamiseks tehakse ette. Me oleme siin saanud nii palju vastu tulla, et maksame toetust osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Kui üks osa on valmis, esitatakse dokumendid, me maksame raha ära. Nii on võimalik kallimat projekti kuni neljaks osaks jagada.

Kas keegi on ka kokku arvutanud, kui palju pangad on selliste projektide pealt teeninud?

Ma ei oska öelda, aga küllap ikka on liidetud-lahutatud. See info on pankadel endil.

Ilmselt inimesi see kõige rohkem häiribki, et nad on sunnitud panka nuumama.

Jah, see on kõige häirivam selle meetme puhul, et kui ei ole oma raha, siis tuleb võtta laenu ja see teeb projekti kallimaks. Aga ega meil siin teisi võimalusi pole pakkuda, Eestile siin mingisugust erandit tehtud ei ole.

Projektitegijad on avaldanud arvamust, et neile oleks suureks abiks, kui lühendada kuludokumentide menetlusaega kolmelt kuult ühe kuu peale, ja siis oleks võib-olla ka rohkem ettevõtjaid nõus raha ootama ja pangalaenuvõtt jääks ära. Kas oleks võimalik bürokraatiat kiirendada?

Jah, on. Tänaseks oleme PRIA töö natukene ümber korraldanud. On eraldi Leader-büroo, kus tegeletakse ainult Leader-projektiga. See peaks tagama, et me ettenähtud aja sisse mahume. Eks tulevikus saab seda aega ka lühendada, kui vähegi võimalik on. Inimesele, kes esitab oma üksikprojekti, võib ju tunduda nii, et homme hakkab ametnik sellega kohe tegelema, aga see on suur konveier, PRIA tegeleb 80 meetmega.

Üks probleem on ka esitatavate projektide kvaliteet. Mida halvem ja puudulikum on kvaliteet, seda pikemaks venib PRIA menetlemise tähtaeg.

Kas kutsute praegu noori maale elama ja talu pidama?

Igal juhul. Ruumi on maal rohkem kui varem ja me võibolla seda vabadust, ruumi ja looduslähedust ei oska ise veel hinnata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame seda hindama. Mina küll kutsun maale ja ma näen perspektiivi maal nii põllumajanduses kui ka väljaspool seda.

Ka toidutootmine muutub pikemas perspektiivis järjest olulisemaks, toiduainete liinnad tõusevad. Ressurss, mis on maal, muutub kaugemas tulevikus ainult kallimaks ja väärtuslikumaks. Tehnoloogia, mis on juba praegu põllumehe käsutuses, on nii nüüdisaegne, et rasket füüsilist musta tööd jääb ka maal järjest vähemaks.

Loomulikult peab maaelu spetsiifikaks olema valmis, siin liigub ikkagi aeg rahulikumalt ja peab arvestama liikumisvõimaluste, teenuste kättesaadavuse ja kõige muuga. Kes selleks valmis on, olge head, kasutage seda võimalust. 40-50 aasta pärast on see võimalus palju raskemini kättesaadav.

Intervjuu: Kuidas kavatsevad parteid toetada ettevõtlikke inimesi?

2011-02-03

Kuidas kavatsete soodustada meie siseturu arengut ja väiketootjaid, eriti talunikke?

Arendame ühistegevust ja nõuandeteenistust ning tagame abikaasadele võrdsed sotsiaalsed tagatised, jätkame talude juriidiliste probleemide lahendamist. Vähene bürokraatia, lihtne asjaajamine ja vanade ELi liikmesriikidega võrdsed põllumajandustoetused. Peame jätkama talude erimeetmetega nagu noortaluniku ja asendustaluniku meetmed.

Mida peaks riik tegema, et soodustada ettevõtlike inimeste eneseteostust?

Suunama toetused eelkõige innovaatilistele kasvuettevõtetele ja
eksportööridele. Langetama kõrgeid tööjõumakse. Seadma sotsiaalmaksule ülempiiri, et oleks rohkem kõrgepalgalisi töökohti, alandama töötuskindlustuse makset. Tööandjad peavad saama erisoodustusmaksuta teha sissemakseid töötaja pensionikindlustusse, tasuda täiendava ravikindlustuse eest ja töötajaid koolitada.

Kuidas on elluviidav presidendi algatus "Talendid koju!"?

Eesti peab olema maa, kus on kindel elada - kus väärtustatakse nii laste sünnitamist kui ka kasvatamist, kus iga laps võib saada maailmatasemel hariduse, kus on suudetud säilitada ja edendada muust maailmast erinevat ja ainulaadset keskkonda, olgu selleks siis loodus või eesti keel ja kultuur. Avatuse ja rahvusluse ühendamisel saamegi Eesti, kus tahame vanaks saada.

Isamaa ja Res Publica Liit toetab Võhma ning Kõo haridus- ja kultuurielu edendamist

2011-01-27

Kuigi meie praegune valitsusperiood sattus kokku üleilmse majanduskriisiga, mis tõi paratamatusena kaasa üleüldise kulude kärpimise, on riik Isamaa ja Res Publica Liidu initsiatiivil jätkuvalt suurendanud regionaalseid investeeringuid ning muuhulgas märkimisväärselt toetanud Võhma linna ja Kõo valla haridus- ning kultuurielu edendamist ja kohalike sportimisvõimaluste arendamist.

Võhma Gümnaasiumi uue spordihoone rajamist toetas riik enam kui 5 miljoni krooniga. Uue hoone suures saalis on võimalik harrastada erinevaid pallimänge. Lisaks on olemas maadlussaal, jõutrennivõimalused ning kaasaegsed riietus- ja pesuruumid. Spordihoone ei ole mõeldud kasutamiseks üksnes kooliõpilastele, vaid kõigile Võhma ja ümbruskonna spordihuvilistele. Lisaks on Võhma linnas riigi toel välja ehitatud lasteaia uus mänguväljak ja piirdeaed.

Üle 5 miljoni krooniga on riik toetanud ka Kõo vallas asuva Kirivere Põhikooli renoveerimist. Kooliruumid said uued põrandad ja paigaldati uued aknad. Omaaegne ahiküte asendati kaasaaegse kesküttesüsteemiga ning soojustati koolimaja. Sellega on loodud tänapäevased tingimused hariduse omandamiseks just kohalikus koolimajas.

Lisaks on LEADER meetme kaudu Põllumajandusministeerium toetanud mitmeid kohalikke algatusi. Näiteks on Koksvere Seltsimaja saanud endale riigi toel uue katuse, aknad ning teostatud on mitmeid sisetöid, sealhulgas paigaldati saali uus põrand. Külaarengu meetme kaudu on toetatud Pilistvere rahvamaja renoveerimist ja sealseid haljastustöid.

Isamaa ja Res Publica Liidu viimase valitsusperioodi jooksul on Viljandimaal ehitatud ja renoveeritud teid rohkem kui kunagi varem. Korda on tehtud ka mitmed Võhma ja Kõo valla teed, nagu näiteks Võhma-Põltsamaa teelõik kuni Arussaareni ja Pilistvere-Arkma tee. Ehitatud on jalakäijate tee Kõost Kirivere Põhikoolini.

Isamaa ja Res Publica Liidu prioriteediks on jätkuvalt regionaalsete investeeringute suurendamine ning seeläbi maaelu ja väikelinnade arengu toetamine. Eriti oluliseks peame kohalike haridusvõimaluste säilitamist ja arendamist ning kohalike transpordivõimeluste parendamist.

Intervjuu: Seeder: söögile kulub neljandik tuludest

2011-01-19

Eesti inimene kulutab oma sissetulekustest toidule ja mittealkohoolsetel jookidele keskmiselt 25 protsenti, kuid veel 1996. aastal oli sama näitaja aga 41 protsenti, selgus lugejate intervjuust põllumajandusminister Helir-Valdor Seederiga.

Olete teinud põllumajandussektoris veterinaar- ja toiduameti ühendamise, põllumajandusameti loomise, PRIA reformi ja e-PRIA käivitamise. Kas jätkaksite põllumajandusministrina ka uues valitsuses ja kui jah, siis kas oleks veel midagi sektoris reformida? Millisel seisukohal olete Saku ja Jõgeva instituutide ühendamisel? Miks te pole kinni pannud Lääne-Virumaa toidulaborit, kui Tartus on kogu Eestis vajadustele vastav labor väljaarendatud?

Ümberkorraldamist vajavad veel mitmed tugiteenused nagu IT ja raamatupidamine ning e-PRIA lõplik käivitamine on suur töö.

Teadusasutused vajavad oma potentsiaali paremaks ärakasutamiseks kindlasti tõhusamat koostööd. Oleme seda korduvalt arutanud, kuid seni on asutuste endi valmisolek süvendatud koostööks olnud tagasihoidlik. Kindlasti jätkame paremate lahenduste otsimist.

Lääne-Virumaa labori sulgemise ettepanek oli arutlusel kolm aastat tagasi. Korraldasime toona labori töö ümber nii, et sinna jäi minimaalselt vajalik töömaht ning hetkel majandab laboratoorium ennast ära ja sulgemise plaane ei ole.

Seadustasite FIE-dest talunike tarvis vara tasuta pärimise isalt pojale. Kas on veel plaanis midagi talunike heaks teha? Miks peab kogu FIE tulu (sh kasum) olema maksustatav nii sotsiaal- kui ka tulumaksuga, kuid osaühingu puhul on omanikutulu maksustatav vaid tulumaksuga? Kas ei oleks mõistlikum seada ka siin sisse sotsiaalmaksulagi, et ka FIE-st talumehel tekiks soov välja võtta nö kasumit viisil, nagu seda Eestis üldistel alustel maksustatakse?

Isamaa ja Res Publica Liit toetab sotsiaalmaksule ülempiiri seadmist. Milline see piir saab olema see vajab täiendavat arutelu. Jätkame talu kui traditsioonilise põllumajandusüksuse probleemide lahendamist. Sealhulgas ühtlustame talus töötavate abikaasade sotsiaalsed garantiid. Edendame ühistegevust, mis on oluline just taludele. Viimasel kahel aastal on edukalt käivitunud ka põhitalunike asendamine puhkuse või haiguse korral asendustalunike poolt ning me kavatseme jätkata põhitalunike asendamise toetamist.

Kas Maaelu Edendamise Sihtasutust on põllumajandusministeeriumile vaja või võiks selle vabalt ühendada ka KREDEX-iga? Milline on teie seisukoht?

Oleme Kredexi ja MESi ühendamise ettepanekut arutatud vabariigi valitsuses ja ka riigikontrolliga. Seni on domineerinud arvamus, et MESi tegevus on Euroopa Liidu põllumajandusfondist antava riigiabi reeglitega seonduvalt spetsiifiline ning erineb oluliselt struktuurfondide ja teiste asutuste tööst. Eriline on ka Hoiulaenuühistute finantseerimise süsteem ning praktika- ja kutseõppeasutuste toetamine. Kaugemas tulevikus ei ole selle küsimuse juurde tagasipöördumine siiski välistatud.

Kas toetate põllumajandustootjate värvitud kütuse jätkamist või sooviksite üle minna üldisele kütusele, kus põllumeestele kütuseaktsiis kompenseeritaks? Miks hoiate täna kinni Ivari Padari ajal sisse seatud lollusest ja ujute vastuvoolu kogu maailmale?

Põllumajandusministeerium on juba kolme aasta eest teinud ettepaneku, et erimärgistatud diislikütuse süsteem tuleks asendada kaasaegsema elektroonilise arvestussüsteemiga. Selle juures ei ole vahet, kas tootjale oleks antud konkreetne kütusekvoot või toimuks tasaarveldamine nn maksukonto kaudu. Oleme kütuse mittevärvimise ettepanekut rahandusministeeriumile korduvalt esitanud, kuid seni ei ole see toetust leidnud. Keeruliseks teeb süsteemi muutmise tõik, et madalama aktsiisimääraga kütust saavad lisaks põllumeestele kasutada veel mitme eluvaldkonna esindajad.

Mille taha on jäänud Eestis saagikindlustuse loomine? Millist lahendust siin ise pooldate?

Eesti turg on väga väike ning kohustusliku saagikindlustussüsteemi loomisel jäävad riskid ja sellest tulenevalt ka kindlustuspreemiad väga suureks. Tootjale käib selline makse ülejõu ja kindlustusfirmade huvi süsteemi vastu on olematu. Selles olukorras on koostöös tootjatega jõutud järeldusele, et õigem on, kui põllumees kannab toetuste arvelt oma riskid ise.

Mis on saanud Eesti toidu programmist ja millised olid selle programmi tulemused? Kas on kavatsus seda programmi ka jätkata ja kui, siis miks?

Eesti toidu programmi rakendati aastatel 2006-2008 valitsuse kinnitatud programmina. Arengukava üldine eesmärk oli aidata kaardistada Eestis toidu tootmise, töötlemise, turustamise ja tarbimise olukorda, kujundada ja arendada Eesti toidu mainet, suurendada kodumaise toidu tarbimist ja tõsta tarbija teadlikkust.
Mõõdetavaid tulemusi on väga raske välja tuua. Siiski on mõõdetud nn Eestimaiste kaupade eelistamist, mis on püsinud kõrgena.

Praegusel hetkel kinnitatud riikliku programmi pole. Põllumajandusministeerium aga jätkab vastavalt eelarvelistele võimalustele Eesti toidu programmiliste eesmärkide elluviimist.

Ometi oleme Euroopa riikide tabelis oleme hinnataval 2. kohal. Seda küll mitte heas mõttes, vaid hinnatõusude võrdluses. Iga kord, kui kaubad kallinevad, laulate teie pööblile maailmaturu hindadest ja sellest et kõik on paratamatu ja maksta tuleb. Mul on siin tabel ees ja tahan teilt küsida: nt Slovakkias tõusid hinnad 1,3%, Saksamaal ainult 1,9%, Prantsusmaal 2% meie 5,4% vastu. Öelge, kas neid riike siis tõesti nn maailmaturu hinnad ei puudutanud?

Tabelis oleme Kreekaga ühel tasemel peaaegu, aga nt Kreeka pensionid on 1300 eurot ja rohkem meie 300 euro vastu. Kas teie + valitsus on samuti rahva seljataga ja salaja Kreekat teinud? Kui te nüüd võimule ei jää, siis võib ju see edumull hirmsa haisuga lõhkeda. Hirmu pole, kõik aus, eks?

Erinevalt Kreekast ei ole Eesti riik ülejõu elanud. Majanduskriisi ajal reageerisime kiiresti ja vähendasime riigi kulutusi, et säilitada riigieelarve tasakaal. Sellega oleme erinevalt näiteks Kreekast, Lätist ja teistest Euroopa Liidu mureriikidest vältinud suuri probleeme tulevikus.
Mis puudutab hinnatõusu, siis tuleb möönda, et mitmed ettevõtjad on euro tulekut ära kasutanud ka hindade tõstmiseks. Tarbijakaitseamet ja Konkurentsiamet tegelevad nende küsimustega.

Mis on saanud suhkrutrahvi vaidlustest, mis seisus need hetkel on nii Eesti kui Euroopa Kohtu instantsides? Kas on lootust, et suhkrutrahvi maksab kinni siiski selle tekitaja ja mitte maksumaksja? Kas on kavatsus esitada süüdistus endisele põllumajandusministrile, tänasele poliitikasse pürgivale sotsiaaldemokraadile Tiit Tammsaarele suhkrutrahvi maaletoomise eest? Miks ei ole tänaseni selle eest vastutusele võetud ühtegi ametnikku?

Nn suhkrutrahvidega seonduv jaguneb kaheks - riigi nõuded üleliigsete laovarude omanikele ja Eesti nõue Euroopa Komisjoni vastu.

Riigi ja ettevõtjate vaidlused on tänaseks erinevates kohtuastmetes ning ühtegi lõplikku otsust tehtud ei ole. Vahepeal on erinevad kohtud pöördunud tõlgenduste saamiseks ka Euroopa Kohtusse, kes on valdavalt asunud Eesti riigi poolele.

Ka Eesti riigi ja Euroopa Komisjoni vaidlus on endiselt Euroopa Kohtus, kus esimene otsus langetati Eesti kahjuks, kuid see kaevati edasi teise astmesse.

Rääkides ametnike või poliitikute vastutusest, siis tuleb silmas pidada, et olulised otsused olid kollegiaalsed ehk tehtud valitsuse poolt. Sestap saab siin rääkida poliitilisest vastutusest. Teemat on uurinud ka riigikontroll ja parlamendi riigieelarve kontrolli komisjon, kes konkreetsete isikute süülist tegevust ei tuvastanud. Oma osa on ka tol ajal vastuvõetud seadusel, mis on loonud mitmeti tõlgendatava olukorra.

Kas te oskate öelda, kui palju kulutab täna Eestis inimene keskmiselt oma sissetulekutest toidule? Kuidas on see tendents olnud ajas muutuv, võrreldes näiteks 2005, 2000. ja 1995. aastaga? Milline on Euroopa keskmine selles näitajas ja kas me võime öelda, et Eestis elatakse vaeselt?

Eesti inimene kulutab oma sissetulekustest toidule ja mittealkohoolsetel jookidele keskmiselt 25 protsenti - veel 1996. aastal oli sama näitaja aga 41 protsenti. Euroopa Liidu jõukamates riikides kulutab inimene toidule keskmisel kümmekond protsenti oma sissetulekust.

Kuidas olete rahul EPKK pääsukese märgiga, mida riik toetab ja Toiduliidu sinimustvalge päritolumärgiga, mida riik ei toeta? Kumba märki te ise rohkem poes jälgite ja kumb on teie arvates tõhusam toidumärk? Miks on endiselt nii, et poes müüakse "koorejäätist" või "plombiiri", mis on tegelikult tehtud piimapulbrist ja taimerasvast, aga mitte koorest, mis on aga nende definitsiooni järgi nii? Miks on endiselt müügil kohukesed, mis polegi tehtud kohupiimast? Miks on vorstid ja viinerid praktiliselt lihavabad, kuid neid nimetatakse endist viisi lihatoodeteks, ja mitte jahutoodeteks? Kas ministeeriumil on olemas seireprogrammid, mis seda jama võiks ka tuvastada?

Eestis on kasutusel suhteliselt palju märke. Kõik märgid on asjakohased ja vajalikud. Kuna Euroopa reeglid eeldavad, et teiste riikide tooteid ei halvustata ega ka oma rahvusriigi tooteid riigi rahadega ei reklaamita, siis pääsukese või sinimustvalget märki riik toetada ei saa. Eesti kodanikuna ise eelistan Eesti tooteid ning mul on välja kujunenud oma maitse-eelistused ja hoiakud.

Plombiir, Koorejäätis ja Regatt on koorejäätised ja tehtud naturaalsest koorest. See on kokkulepitud tootjate ja ametkondade esindajate vahel ning seni on kõik sellest ka kinni pidanud. Teiste jäätiste koostis reguleeritud ei ole ning need võivad sisaldada ka taimseid rasvu.

Sama puudutab ka kohukese nimetust. Tegu on ikka piimatootega, kus taimerasva ei tohi kasutada (kui siis vast vähesel määral on seda glasuuris mis kohukest katab). Taimerasva sisaldusega tooteid võib nimetada kohukese laadseteks toodeteks.

Viiner ja muude vorstitoodete juures on olulised märgistusreeglid, mille kohaselt tuleb koostisained välja tuua kahanevas järjekorras. Lisa sisaldus tuleb kohustuslikus korras aga märkida protsentidega. Aga valiku teeb iga tarbija ise ning seal võivad määravaks saada nii kvaliteet, lisa sisaldus kui ka hind. Kõik tooted peavad aga tarbijale olema ohutud ning selle ja teiste eeskirjade täitmist kontrollib veterinaar- ja toiduamet.

Põllumajandusministeerium jälgib hinda ja sortimenti ning samuti kasutatavat märgistust ja toodete nimetusi. Selleks kõigeks on olemas vastavad seireprogrammid ja lepingud.

Kuidas võivad mõjutada suured üleujutused Austraalias ja ka Ladina-Ameerikas toiduainete hindu Euroopas? Sõltub ju Euroopa turg suuresti nende piimatoodetest, lambalihast ja ka puuviljadest-teraviljast? Kas olete nõus, et Eestis on kõige haavatavam sektor maailmakaubandusele aiandussaadused? Mida on riigil kavatsus tulevikus teha, et hoida omamaiseid kurgi, tomati, köögivilja ja nt ka meetootjaid vähegi konkurentsis? Kas ministeerium seirab sissetoodavate aiandussaaduste kvaliteeti, ja kui, siis kuidas ja kust saab lugeda nende seirete tulemusi?

Igasugused looduse stiihiad mõjutavad nende regioonide toiduainete tootmist. Kindlasti on nende piirkondade üleujutuste mõju teravilja hinnale ja seda pigem suurenemise suunas. Piima hinda ei tohiks Austraalias toimuv meie poolt vaadates väga mõjutada, sest valdavalt toodab Euroopa Liit rohkem piima, kui ise ära tarbida suudab. Sellest tulenevalt peab piimatooteid viima kolmandatesse riikidesse.

Eestis on veel teisigi sektoreid mis on haavatavad - oma raskused on ka näiteks aiandussaaduste tootjatel. Kindlasti vaatab riik tuleviku toetuste juures üle võimalused toetada ja soodustada aiandussaaduste tootmist. Lisaks on loodud võimalused ulatuslikuks ühistegevuseks selles sektoris.

Mee tootmise osas nii suuri probleeme hetkel ei ole näha. Riik on rakendanud mesindussektori jaoks mitmeid arendusprogramme koostöös Euroopa Liiduga. Valdavalt on Eesti poodides müügil ka Eesti mesi.

Kui palju inimesi töötab meil põllumajanduses ja miks nende arv pidevalt väheneb? Tundub, et põllumajandus Eestis pole jätkusuutlik ja sureb järgnevatel aastatel põhimõtteliselt välja.

Põllumajanduslikus tootmises on hõivatud natuke alla kolme protsendi tööealisest elanikkonnast. Koos metsanduse ja kalandusega on hõivatud umbes neli protsenti. Põllumajanduses töötavate inimeste arv on vähenenud peaasjalikult tänu tehnika ja tehnoloogia arengule, mistõttu inimeste raske käsitöö osa on vähenenud ja üha rohkem töid tehakse ära moodsate masinatega. Põllumajandustootmine on muutunud tunduvalt efektiivsemaks, märgatavalt on paranenud kvaliteet ning tõusnud saagikus ja produktiivsus. See kõik näitab pigem just Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkust ja kuuldused Eesti põllumajanduse surmast on enneaegsed.

Kas 2011. aasta 1. jaanuarist tõsteti aktsiise, ajakirjandus ei räägi sellest midagi?

Käesolevast aastast ei ole aktsiise tõstetud, välja arvatud tubakaaktsiis, mida tõsteti varem kavandatud 20 protsendi asemel nüüd 10 protsenti.

Detsembri inflatsioon oli aastagusega võrreldes 5,4%, toiduainetel koguni kaks korda rohkem. Samas oli Lätis ja Leedus inflatsioon kaks korda madalam. Kui valitsuse arvates euro tulek ei mõjuta Eestis hinnatõusu, kas teevad siis seda aktsiisid?

Toiduainete hinnatõusu peamiseks põhjuseks on olnud hinnatõus maailmaturul. Paraku on osa ettevõtjaid kasutanud euro tulekut hinnatõusudeks. Ajakirjandus on juba täitnud oma tänuväärset rolli selliste hinnatõusude paljastajana ning riiklikud struktuurid - eelkõige tarbijakaitseamet ja konkurentsiamet on samuti asunud hinnatõusude vastu võitlema.

Teie ajal tehtud head asja ministrina? Ja kolm asja mis tahtsite teha, kuid jäid mingil põhjusel (põhjus ei ole oluline) tegemata.

Oma suuremateks õnnestumisteks loen:
1) Edukat õigusloomet maaelu korraldamise valdkonnas, näiteks FIEdele talu tulumaksuvaba pärandamise või muul viisil üleandmise võimaldamist ning FIEdele metsamüügi tulumaksusoodustuse kehtestamist, mille kohaselt on võimalik ühes kalendriaasaastas tulumaksuvabalt müüa ligi 3000 euro (kuni 45 000 krooni) ulatuses oma kinnisasjalt saadud metsamaterjali;
2) Põllumeestele pindalapõhiste toetuste senisest suuremas mahus ning ajaliselt varasemat väljamaksmist ning toetuste taotlemisel elektroonilise asjaajamise, sh e-PRIA, käivitamist;
3) Maaettevõtluses toimuva ühistegevuse senisest suuremat toetamist.
4) Äramärkimist väärivad ka edusammud välissuhtluses. Sõlmitud on mitmed koostöölepingud teiste riikidega, oleme andmas arenguabi erinevatele riikidele, eestlased koolitavad teiste riikide ametnikke, oleme loonud tingimused Eesti tõuloomade müümiseks nii itta, läände kui lõunasse jne.
Tegemata või lõpuni lahendamata on jäänud:
1) Taludega seonduvate probleemide juriidiline lahendamine, millega kavatsen kindlasti edasi tegelda.
2) Muutmata on jäänud erimärgistatud kütuse kasutamise süsteem, mille osas pean õigeks üleminekut elektroonilisele asjaajamisele ja pindalapõhistele soodustustele.
3) Jätkuvalt on kalanduse riiklik korraldamine jagatud Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel. Ei ole õnnestunud tuua kalanduse riikliku korraldamist Põllumajandusministeeriumi haldusalasse nii nagu see on peaaegu kõigis teistes EL liikmesriikides.

Kuidas on see võimalik, et Eestis on kaup kallim, kui näiteks Inglismaal. Ma ei räägi elektroonikast, riietest ega ka jalanõudest mis on palju odavam. Ma räägin põllumajanduskaupadest.

Üheks põhjuseks on see, et tegemist on suuremate turgudega, kus mastaabiefekt on suurema mõjuga. Lisaks on kindlasti tegu suurema saagikuse, produktiivsuse ja suuremate toetustega, mis omavad ka kindlasti hinnas oma osa.

Kui palju võiks teie hinnangul Eestis tõusta teravilja külvipind järgmise kahe aasta jooksul ja kui palju see võiks olla 10 aasta pärast (protsentides ja hektarites)?

Seda on raske hinnata, sest teravilja külvi mõjutab paljuski turusituatsioon. Põllumehed külvavad siis, kui saagi eest on lootust rohkem teenida ning madalamate hindade korral valitakse kasvatamiseks teised kultuurid. Liitumisjärgsetel aastatel on keskmiselt põllumajandusmaa kasutamine suurenenud 10 000 hektari võrra aastas ning osale sellest on külvatud just teravilja.

Kui suure osa põllumajandustoetusest maksab Eesti riik ja kui suur osa tuleb Euroopa Liidust?

Põllumajandusministeerium maksab põllumajanduse, maaelu ja kalanduse toetamiseks aastas umbes 256 miljonit eurot (4 miljardit krooni), millest veerand tuleb Eesti riigi rahakotist ja ülejäänud Euroopa Liidu vahenditest.

Millal ühtlustuvad euroliidus põllumajandustoetused vanades ja uutes riikides? Eestis on need alla 130 euro, kui Soomes on see kuskil 700 euro kanti hektarilt. Küttehinnad on juba praktiliselt ühtlustunud ja väetised on seal isegi odavamad.

Täielikku toetuste ühtlustumist ei toimu tõenäoliselt kunagi, sest toetuste põhjused ja tootjate kulud on liikmesriigiti väga erinevad. Aga kindlasti ei saa jätkuda ka tänane olukord, kus liikmesriigiti erinevad toetused kordades. Meenutuseks ütleksin siiski, et uute liikmete madalamad toetusmäärad on tingitud ELiga liitumise tingimustest ja need kehtivad selle eelarveperioodi ehk 2013. aasta lõpuni.

Alates järgmisest ELi eelarveperioodist toimub kindlasti toetuste ümbervaatamine võrdsustamise suunas. Loodetavasti saavutatakse järgmise eelarveperioodi jooksul põllumajandustootjate oluliselt võrdsem kohtlemine. Arutelud ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle on toimunud Euroopa Komisjonis ja põllumajandusministrite nõukogus alates 2008. aasta detsembrist ning Eesti seisab seal toetuste võrdsustamise eest. Õnneks oleme selleks leidnud liitlasi nii suurte kui väikeste riikide seast ja see lubab olla lootusrikas.

Põllumajandusministeerium toetab Karksi valla kultuuri- ja spordielu

2011-01-06

Põllumajandusministeerium on viimastel aastatel suunanud mitu miljonit Euroopa Liidu toetusraha Karksi valda eesmärgiga edendada kohalikku kultuurielu ning toetada ka valla sportimisvõimaluste arendamist. Rahastamine on toimunud kodanikeühenduste esitatud projektide kaudu.

Kesksel kohal on olnud Karksi külamaja renoveerimine. Põllumajandusministeeriumi vahendatud euroraha toel on majja rajatud uus keskküttesüsteem ning asendatud vana eterniitkatus kivikatusega. Nendele töödele kulus peaaegu 1,5 miljonit krooni. Järgmisena on plaanis renoveerida maja fassaad. Tahame seda ettevõtmist kindlasti toetada.

Karksi külamaja renoveerimisel on ka sümboolne tähendus. Karksi mõisa peahoone ehk siis härrastemaja on kahetsusväärselt hävinud. Karksi rahvas soovib, et tähtsuselt teine mõisaaegne hoone saaks muinsuskaitsenõudeid järgides korralikult korda tehtud. Külamaja renoveerimisel on ka praktiline otstarve, sest seal asuvad avalik raamatukogu ja internetipunkt ning korda tehtud majas on võimalik korraldada avalikke üritusi.

Toetatud on Sudiste külamaja renoveerimist. Sudiste Maanaiste Seltsi esitatud projektide rahastamisega on viimase paari aastaga külamajja ehitatud tualettruum ja ahi, vahetatud aknad ja sel suvel paigaldati hoonele Karksi valla kaasrahastamisega uus katus. Külamajas on ruumi kohaliku maanaiste seltsi tegevuseks ja piirkonna rahvas saab seal koos käia. Külamajas asub ka avalik internetipunkt ja seal laenutatakse raamatuid.

Karksi valla sportimisvõimaluste arendamiseks otsustati läinud aastal eraldada üle 600 000 krooni Sokaoru terviseraja taastamiseks ning rajamasina ostmiseks. Juba sellest talvest alates on tervisesportlastel ja teistel huvilistel võimalik spordirada kasutada.

Samuti on otsustatud toetada Polli külaplatsi rajamist imekauni Kutsiku järve äärde. Külaplatsile ehitatakse külakiik ja rajatakse võrkpalliplats. Kohalikule noorteklubile Loovus on ette nähtud toetussummad spordivahendite ostmiseks.

Toetusi pole siiski jagatud üksnes kultuuri- ja spordiobjektidele. Karksi-Nuia Aianduse ja Mesinduse Seltsile eraldatud toetuse eest osteti 14 Karksi naise rahvariiete komplekti, mida rühma tantsijad kandsid Mulgi laulupeol, Viljandimaa virredel, meefestivalil ja teistel rahvuslikel üritustel.

On ütlematagi selge, et eurorahasid saab investeerida sinna, kus kohalikud elanikud on ise aktiivsed ning on moodustanud kodanikuühendusi, kes on võimelised toetustaotlusi koostama ning toetusraha kasutama. Sestap julgustan kohalikke inimesi senisest aktiivsemalt mõtlema, mida saaks kodukandis eurotoetuste toel arendada ja parendada, ning julgesti vastavaid taotlusi esitama. Leian, et Mulgimaa kodanikualgatused väärivad ka tulevikus toetamist.

Peatselt lõppev aasta tõi endaga kaasa korda- ja edasiminekuid

2010-12-18

Kas ei saaks muuta seadusi nii, et FIE saaks avansilise sotsiaalmaksu tasumise korral iga tööaasta eest ka ühe aasta pensionistaaži? Praegu saab ta staaži ainult 0,3 aastat.

Sotsiaalmaksu põhjal arvestatav pensionistaaž kujuneb tänase seadusandluse põhjal vastavalt tasutava sotsiaalmaksu suurusele. Sama loogika kehtib ka FIEdele, kelle makstava sotsiaalmaksu suurusest sõltub saadav pensionistaaž.

Täna ei ole põllumajandusministeerium ka taotlemas vastavat erandit põllumajandustootjatele, sest tõenäoliselt tuleks erandit rakendada kõigile FIEdele. Otsuseid selles vallas saab siiski teha sotsiaalministeerium, kelle haldusalas pensioniküsimused on.

Kuidas kommenteerite Euroopa Liidu põllumajandus- ja maaelu voliniku D. Ciolose ettepanekut anda piima tootjatele erisus konkurentsiseaduse tähenduses (vt Äripäev 6.12.2010 - Euroliit seadustab piimakartelli?)?

Eesti toetab piimatootjatele suurema turujõu andmist ning oleme omalt poolt Euroopa Komisjonile esitanud ettepaneku, et üldise korralduse taustal saaksid väikeriigid, kelle osakaal Euroopa Liidu piima kogutoodangust on väga väike, selles protsessis täiendava eristaatuse.

Viimati on Euroopas kõne all olnud võimalus, et riikides, mille piima kogutoodang jääb alla 1,5 protsendi Euroopa Liidu kogutoodangust, võiks tootjad koonduda ühendustesse, mille turuosa oleks üle 33 protsendi riigisisesest turumahust. Esialgsed indikatsioonid lubavad uskuda, et Euroopa Komisjon meie sellist ettepanekut ka toetab.

Erand on vajalik just seetõttu, et vähendada tootjate ja kaupmeeste turujõudu toorpiima hinna kujunemisel. Tänased arvutused näitavad selgelt, et kasumimarginaalid tootmisahelas ei ole tasakaalus ja tulud ei jaotu seetõttu õiglaselt.

Raplamaa Talupidajate Liidu juhatus soovib, et põllumajandusminister tooks välja kolm kõige suuremat kordaminekut peatselt lõppeval 2010. aastal.

Kuigi meedias ja avalikkuses tekitavad suuremat kõlapinda negatiivsed uudised, on positiivset olnud aasta jooksul tegelikult rohkemgi. Esimesena tooksin välja eduka õigusloome maaelu korraldamise valdkonnas - näiteks on viimaks ometi seadustatud võimalus FIEdele talu tulumaksuvabaks pärandamiseks või muul viisil üleandmiseks oma järeltulijatele.

Senine kord selles vallas oli selgelt pigem maaelu suretav kui soosiv. Samuti väärib äramärkimist seadusemuudatus, mis võimaldab Maaelu Edendamise Sihtasutusel (MES) jätkata hoiu- ja laenuühistute kaudu põllumajanduse ja muu maaettevõtluse toetamist.

Teiseks on kahtlemata positiivne Euroopa Liidu toetuste edukas kasutamine ja põllumeestele otsetoetuste senisest tunduvalt varasem ja kiirem väljamaksmine. Praegu makstakse ÜPT sisuliselt välja detsembri keskpaigaks ehk varem kui ühelgi eelnenud aastal.

Kolmandaks tooksin välja maaettevõtluses toimuva ühistegevuse senisest suurema toetamise, mille selgeks ilminguks on ka ühistuliste ettevõtete arvu kasv. Majanduslangusi on ühiselt märksa lihtsam üle elada ja sellest on Eesti põllumajanduses ka aru saadud.

Kallis kauge aspiriin

2010-12-09

Enamlevinud käsimüügiravimeid võiks osta tavalistest poodidest - kontroll rohtude müügi üle sellega ei kaoks, aga nende kättesaadavus muutuks tublisti hõlpsamaks.

On hästi teada, et ravimid on Eestis kallid. Aga kas teate ka seda, et nii Soomes, Rootsis kui ka Taanis saab käsimüügiravimeid osta toidupoest? Ilmselt mitte, sest Eestis suudetakse see idee kui võimatu ja ohtlik alati kiiresti sõelapõhjaks lasta.

Ent lugedes Maalehes ilmunud absurdihuumorini küündivaid, kuid tegelikult nukraid lugusid poe ja autolavka olelusvõitlusest Varstu vallas, tuleks tõsiselt mõelda, kas pole aeg ravimiküsimused taas aktiivsema arutelu alla võtta.

Hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud avalikul koosolekul juhtis konkurentsiamet tähelepanu olukorrale, kus Eesti ravimiturgu valitsevad pea täielikult kaks firmat. Kahele suurele hulgimüüjale kuuluvad ka suuremad apteegiketid ja konkurents sisuliselt puudub, mis muidugi tähendab ravimiostjale kõrgemat hinda.

Tuttavad rohutoojad

Konkurentsi puudumisest tingitud kõrge hind aga ei ole ainuke asi, mis Eestit näiteks Põhjamaadest eristab. Ka ravimite kättesaadavus on meil halb ega ole eriti maapiirkondades sugugi paremaks läinud.

Ometi oleks just maa-apteekide käsi pidanud viimastel aastatel hakkama paremini käima. Nimelt muudeti 2005. aastal ravimiseadust lootusega maa-apteeke toetada, viie aastaga jäi neid aga veel veerandsaja võrra vähemaks.

Regionaalsele arengule tegi ja teeb see toonane otsus hoopis kahju. Uute apteekide avamist piirav keerukas süsteem hakkas piirama vaid ettevõtlusvabadust. Kui avalikkus konkurentsiameti selleteemalisi ettepanekuid toetab, on neil ehk lootust poliitikute paberipurustajatest pääseda ja ka seadustesse jõuda.

Regionaalpoliitiliselt on ravimite kättesaadavus hinnast vahel olulisemgi. Näiteks väikesaartel, kus elanikke vähe ja apteek ennast ära ei tasuks. Või maal suurtest keskustest kaugel, kus on ehk alles veel vaid külapood ja ka transpordiolukord pole kiita.

Kui näiteks Jõgevamaal Saare külast nelja kilomeetri kaugusele Kudina poodi jõuab ka jalgrattaga sõita, siis kaheksa kilomeetri kaugusel asuv Palamuse apteek on ilma autota vanemale inimesele ikka tõsine teekond.

Mõnes kohas aitab eakamaid kohalikku kauplusse pääsemisel valla poolt korraldatud bussiring ja sellega nende liikumine tegelikult piirdubki. Oleks igati loogiline ja inimlik, et sama käiguga oleks võimalik ka oma reumasalv ära osta.

Vastasel juhul jätkuvad praegugi toimivad lahendused - abivajaja võtab kõne rohkem ringi liikuvale sugulasele-tuttavale, kes rohu linnast kaasa toob. Maal tegutsev väikeettevõtja sellest tehingust kasu ei saa, inimesel endal valik puudub ja mingi personaalne nõustamine pole samuti võimalik.

Taoline süsteem on paratamatult ka aeglane, pealegi ostetakse levinumaid ravimeid ikka siis, kui parajasti vaja. Aga kui palavik kallal, ei ole aega oodata, millal lapselaps juhtub külla tulema.

Põhjamaade eeskuju

Eestis tohib ravimeid müüa ainult apteegis ja samad reeglid kehtivad nii peavalutabletile kui ka retseptiravimile. Suurtes keskustes ei tekita see väga suuri probleeme. Maal aga on kõik teenused inimesest paratamatult palju kaugemal.

Terve mõistus ütleb, et peaksime tegema kõik, et seda vahet pisutki vähendada. Apteekide sulgemine on osa tihti kõlavatest süüdistustest maaelu hääbumise kohta. Muidugi pole keegi midagi meelega kinni pannud. Aga kui kliente jääb väheks, ei tasu apteegipidamine end enam ära.

Oma iva selles väites küll on, aga oluline on silmad lahti teha ja puude taga metsa näha. Inimestele pole vaja mitte apteeki, vaid ravimeid. Kuni me keeldume jäärapäiselt neid kahte eraldi käsitlemast, ei olegi keskustest kaugel elavatel inimestel mingit lahendust loota - jõuga apteeke looma ja neid maksumaksja raha eest ülal pidama ei saa ju hakata.

Skandinaavia kogemus ütleb, et saab ka teistmoodi. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite soetamiseks Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi. Neid müüakse eraldi lettides toidupoodides, postkontorites, spetsiaalsetes ravimipoodides või ainult käsimüügiarstimeid müüvates apteekides.

Ka meie konkurentsiameti sõnul parandaks käsimüügiravimite turu avamine ravimite kättesaadavust maal. Linlaselgi oleks mugavam, kui nohurohu saaks korvi pista toidupoe riiulist, mitte ei peaks eraldi apteegi järjekorras seisma.

Arutelud rohtude poodi lubamisest kipuvad Eestis kohutavate õudusjuttude koorma all kummalisel kombel alati kiiresti vaibuma. Öeldakse, et ilma spetsialisti nõuandeta ei tohi rohtu müüa ega osta, sest inimesed ei tunne ravimeid ja sellel võivad olla rasked tagajärjed.

Loomulikult ei saa arstirohtudesse kergekäeliselt suhtuda ja retseptiravimite puhul ei ole mingist müügivõimaluste laiendamisest juttugi. Aga olgem ausad, aspiriini ostes ei küsi ka apteegis keegi mingit nõu.

Köha-, nohu- või palavikurohtu on alati ostetud mitte ainult endale, vaid ka perele ja sõpradele ilma igasuguse konsultatsioonita. Käsimüük ju seda tähendabki, et otsuse osta või mitte osta teeb inimene ise, mitte arst.

Kas karjakust peab tegema autojuhi?

2010-12-07

Iga regulatsioon toob endaga kaasa uusi vajadusi midagi järgmist reguleerida - see on üks seaduste pahupool. Seda olulisem on poliitikute võime säilitada kaine mõistus ning mitte hakata reguleerimistuhinas näiteks lehmi üle tee ajavast karjakust seaduse mõistes autojuhti tegema. Just seda praeguste liiklusseaduse muudatustega aga teha üritatakse.

Karjakust autojuhi tegemine ei ole kahjuks liialdus, sest muudatuste jõustudes tekiks tõepoolest selline olukord. Samade seaduste järgi paneks väärteo toime teismeline, kes oma koduaias aiatraktoriga muru niidaks. Väärteoga oleks tegu seetõttu, et murutraktor suudab liikuda kiirusega kuus kilomeetrit tunnis - reipa kõnni kiirus - ja sellist masinat loetakse seadusemuudatusega mootorsõidukiks.

Tehnikahuvilise maapoisi jätavad liiklusseaduse muudatused aga ilma võimalusest kodupõllul kartuleid mullata, sest seadusepügalad trügivad vägisi ka põllule, metsa ja koduõuele, kuigi seni on need piirdunud avalike teedega. Samuti ei tohiks turismitalud - ühed Eesti maaettevõtluse ja maaelu usinamad eestvedajad - enam korraldada näiteks ATV-matku, sest needki allutataks liiklusseadusele ning seadus lubaks osaleda vaid neil, kellel juhiluba taskus.

Viimasesse kahte lõiku on mahtunud vaid osa tobedustest, mida seadusemuudatused endaga kaasa tooksid. Kummalisi piiranguid leiab neist veelgi ning kõiki neid võib nimetada ülereageerimiseks. Miks seda aga siis tehakse?

Rikutumad inimesed näeksid selles poliitikute soovi raskel ajal riigile lisatulu teenida, sest uusi trahvimisvõimalusi lisanduks muudatustega suurem hulk. Mina oma kolleegidest ja oma riigist siiski nii halvasti ei arva - liiklusseaduse peaeesmärk on tagada kõigile inimestele ohutu liiklus ning selleks ei ole vaja politseipatrulle põlluservadesse ja metsatukkadesse.

Kes sellistest muudatustest siis võidaksid? Mina ei oska näha muid kasusaajaid kui meie liiklusesse sobivate inimeste ettevalmistajad. Ainuüksi noori poisse, kes kodutalus isa põllutöödes aidata tahaksid, on Eestis tuhandeid. Teismelisi, kes koduaias muru niidavad, tõenäoliselt mitu korda enam. Kui kõik nad peaksid nüüd selle jaoks juhiluba taotlema ja vastavad koolitused läbima, siis tähendaks see koolitajatele kümnetesse miljonitesse küündivat lisatulu.

Sellise lisatulu nimel tasub pingutada. Need pingutused on juba osalt vilja kandunud. Muudatused on eelnõu tasemel seadusandjani jõudnud ning kahjuks ei ole seadusandjal jätkunud seni taipu püüdlusi läbi näha. Õnneks on asjaga seotud ametnikud ja poliitikud olnud tähelepanelikumad.

Omaette küsimus on aga liiklusseadus kui tervik. Eestis on tuhandeid seadusi, määrusi ja eeskirju, kuid nende seas ei ole palju neid, mis puudutavad otseselt pea kõiki Eesti elanikke. Liiklusseadus on kahtlemata üks neist vähestest, millega peaks ennast kurssi viima iga inimene. Ei liiklusseadus ega selle muudatuste eelnõu ole aga sellised, et lihtne inimene neist aru saaks. Aga nad peaksid siiski arusaadavad olema.

Liiga palju on seaduses kordamisi, topeltreguleerimisi ja mitmetimõistetavusi. Üks kalasadamasse laohoonet ehitav organisatsioon vaidleb praegu PRIAga näiteks selle üle, kas kahveltõstuk on laadimisseade või liiklusseaduse mõistes liiklusvahend ning kas seetõttu võib sellele soetamiseks toetust küsida. Mõlemad tuginevad oma seisukohta kaitstes liiklusseadusele ning õigus on justkui mõlemal. Ja tegelikult saavad mõlemad aru, et see vaidlus on sama tobe kui kahveltõstuki võrdsustamine autoga. Hirmus seaduse tõlgendamisel eksida ei taha kumbki neist aga järele anda, sest kohtu tõlgendused on tihti veelgi imelikumad.

Liiklusseaduse muudatused ei tee neist kummagi elu lihtsamaks, sest nagu juba öeldud - segadusi tuleks nendega ainult juurde. Mida peaks siis sellises olukorras tegema lihtne inimene, kellel ei ole võimalust endale advokaati palgata, kui politsei tema 14-aastasele tütrele muruniitmise eest protokolli tahab vormistada?

Seadusemuudatustel on tavaliselt siiski see omadus, et sugugi mitte kõiki neid ei raiuta seadusetäheks. Nii ei jää meil üle muud kui loota terve mõistuse võidule - praegused liiklusseaduse muudatused võiksid seaduse asemel prügihunti rännata.

Maaelu alus on töökohad

2010-11-23

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus.

Maaelu pole enam ammu ainult põllumajandus, nagu vahel ikka veel ekslikult arvatakse. 1989. aastal oli maa-asulates 236 000 hõivatud inimest. Kümnest inimesest kuus tegeles põllumajandusega.

20 aastat hiljem on need arvud hoopis teised. Maal on 168 000 töötajat, igast kümnest vaid üks tegeleb põllumajandusega, kaks on ehitajad, kaks kaubandustöötajad, kaks töötavad haridusvaldkonnas, üks inimene on vallaametnik, kultuuri või sotsiaaltöötaja, ülejäänud kaks tegelevad millegi muuga.

Põllumajandustoetused suurenevad

Maaelu kvaliteet sõltub kõigi eluvaldkondade toimimisest. Põllumajandussektor on olnud minister Helir-Valdor Seedri eestvedamisel praegusele valitsuskoalitsioonile oluline valdkond.
Selle kinnitus on fakt, et esimest korda maksti põllumajanduse otsetoetuste siseriiklik lisamakse (rahva keeles top-up) välja maksimaalses võimalikus ulatuses 2008. aastal.

Ja seda olukorras, mil riigieelarve oli kõige suuremas defitsiidis. Mitte ühelgi varasemal aastal pole top-up'i täies mahus välja makstud.

Eelmine valitsuskoalitsioon elas küll jõukal ajal, mil riigieelarve koostati märkimisväärse ülejäägiga, kuid põllumeestele toetust täies ulatuses ei makstud, vaid see raha paigutati hoopis riigi reservidesse!

Tänavu makstakse maaelu ja põllumajanduse toetuseks ligi neli miljardit krooni. Riigikogus arutusel oleva 2011. aasta eelarve põhjal mitte ükski põllumajandustoetus ei vähene, hulk toetusi suureneb. Ka top-up'i maht kasvab 20 miljoni krooni jagu.

Majanduskriisi ajal pakkus põllumajandusministeerium tootjatele välja abipakette: piimasektori eritoetused, külvitoetus, otsetoetuste varasem väljamakse.
Põllumeeste probleemidesse tõsist suhtumist näitab ka minister Seedri võidetud nn Tehumardi lahing 2007. aastal, kus probleemid ootasid lahendust juba kolmandat aastat.

See puudutas 370 põllumajandustootjat, kellelt nõuti tagasi eelnevatel aastatel väljamakstud poollooduslike koosluste toetuste raha.

Probleem oli keeruline ja süüd oli nii taotlejatel kui ka ametnikel. Minister analüüsis küsimust igakülgselt ning tegi valitsusele ettepaneku loobuda tagasinõudest ja võtta seega riigile risk Euroopa Komisjoni ees rohkem kui 20 miljoni krooni väärtuses. Tänini nõuet Eesti riigile esitanud ei ole.

Isamaa ja Res Publica Liidu arvates on maaelu toimimise oluline alus ühistuline tegevus. Seepärast muudeti maaelu arengukava, kus loodi uus meede - tootjarühmade loomine ja arendamine, kus eelarveaja lõpuni on kasutada 200 miljonit krooni.

Ühistegevuse edendamiseks on edukalt rakendunud kaks meedet: külade uuendamine ja arendamine ning Leader-meede.

On kõnekas fakt, et 2008. aastal toetas põllumajandusministeerium külakultuurimajade ja seltsimajade renoveerimist ja ehitamist rohkem kui 100 miljoni krooniga!

Käesoleva eelarveaja kestel, aastatel 2007-2013, jagatakse maale põllumajandusministeeriumi kaudu 30 miljardit krooni.

Kindlustunnet lisab maaelukomisjoni istungil audiitorfirma esitletud vahearuanne Maaelu Arengukava täitmise kohta. Sellega kinnitati, et toetusraha kasutus on oma eesmärke täitnud, sealhulgas on vähenenud regionaalsed lõhed.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon peab oluliseks, et lisaks maale suunatud rahatoetuste prioriteedina hoidmisele on IRL-i algatusel vastu võetud hulk seadusandlikke algatusi.

*Seadustati Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenude väljastamine hoiu- ja laenuühistute kaudu.
*FIEdele kehtestati metsamüügi tulumaksusoodustus.
*Sätestati õigus välja osta kasutusvaldusse antud maid.
*Riigi metsamaade enampakkumistega erastamisel sätestati piirinaabrite ostueesõigus.
*FIEdele kehtestati talu üleandmise ja pärandamise tulumaksuvabastus. See viimane on olnud üks tõsisemaid probleeme talude edasiandmisel nooremale põlvkonnale peaaegu kogu taasiseseisvuse aja, kuid sai lahenduse alles nüüd.

Maa vajab töökohti erinevates valdkondades

Praegu on maal suurim tööandja riik ja omavalitsused. Inimeste arv, kes maksumaksjalt palka saavad, on viimase kümne aasta jooksul olnud püsiv ja viimastel aastatel pigem pisut kasvanud.

Seega ei saa väita, et riik on maalt töökohti ära viinud. Kas kõik need inimesed on ka õigesti rakendatud, on iseasi.

Olen veendunud, et haldusreform aitaks vähendada dubleerivat vallabürokraatiat ja võimaldaks anda paremat teenust. Selle teostumisel saab suurendada nii nende inimeste arvu, kes tegelikult inimesi aitavad, kui ka nende hulka, kes tegelevad ettevõtlusküsimustega.
Fakt, et tootmise nüüdisajastamise tõttu töötab põllumajanduses vaid iga kümnes maainimene, ütleb selgelt, et praegu on võtmeküsimus, kuidas luua maale uusi tasuvaid töökohti muudes valdkondades.

Kui vaadata regionaalarengu tagamiseks kasutatud riiklikku raha, siis kindlasti on oluline jälgida kõiki eelarvelõike. See, et riik maksab toetust ühistranspordile, tagab õpetajatele palgad ja sellega koolivõrgu püsimise, on samuti regionaalpoliitika. See raha on kriisiaastate jooksul püsinud kärpimata.

Igaüks, kes maal ringi käib, näeb, kui palju on riiklike programmide toel viimaste aastatega korda tehtud koole, lasteaedu, kultuurimaju ehk kõike seda, mida on tarvis kvaliteetseks eluks. See on tegelik maaelupoliitika.
Järgmisel aastal on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri haldusalas jaotatavate regionaaltoetuste maht üle aegade kõige suurem: 2,2 miljardit krooni.
Nende toetustega tehakse korda koole ja lasteaedu. Samuti aitavad investeeringud luua regioonidesse uusi töökohti, sest toetatakse tööstusalade, kompetentsikeskuste ja turismiobjektide arendamist.

(Lühendatult kõnest riigikogus maaeluteemalise olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul)

Koostöövõimekus määrab maaturismi edukuse

2010-11-23

Maaelu pole pelgalt vaid must põllutöö. Valdkond pakub väljakutseid ja võimalusi igale inimesele. Aktiivselt on hakatud arendama nii maaturismi kui ka muu teeninduse valdkondi ning üha enam pööratakse tähelepanu kohaliku toidu ja käsitöö väärtustamisele. Kuulumine Euroopa Liitu on loonud maal erinevate ettevõtlusvormidega tegelemiseks soodsamad tingimused ja paremad arenguvõimalused.

Põllumajandusministeerium on maaettevõtluse mitmekesistamist, sealhulgas maaturismi, toetanud erinevatel aegadel erinevatest fondidest. Tänavu võimaldas ministeerium juba neljandat korda vastu võtta taotlusi Maaelu arengukava meetme 3.1 (maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamine) investeeringutoetuse saamiseks. See toetus on andnud põllumeestele ja teistele mikroettevõtjatele hea võimaluse mitmekesistada oma ettevõtlust väljapoole põllumajandust, sh ka maaturismi vallas.

On tihti kurdetud, et Eesti kliima, keskkond ja vähene tuntus välismaal pärsivad maaturismi aastaringset viljelemist ja seetõttu on siinne maaturism hooajaline ja üheülbaline. Samas võib aga kindlalt väita, et Eesti maaturismil on jätkuvalt potentsiaali ning arenguvõimalusi.

Linnaturismi põhilised müügiargumendid on ajalugu ja arhitektuur. Eesti maaturismi konkurentsieelis on siiski siinne looduslik paljusus. Eesti taimestik ja loomastik on teiste samal laiuskraadil asuvate aladega võrreldes väga mitmekesine ja omanäoline. Metsade, rabade, põldude ja poollooduslike alade kõrval ilmestavad meie maastikku põllumajandusloomad, keda endiselt väljas karjatatakse ja see on osa siinsest kultuuripärandist.

Põllumajandusmaastikel asuvad mitmed maastikuelemendid ja pärandkultuuriobjektid, mis ilmestavad maastikku ja on elupaigaks mitmetele taimedele ja loomadele. Üha laiemalt levivad Eestis loodussõbralikud mõtte- ja tootmisviisid. Keskkonna ja paikkonna säilitamine ning ressursside säästev kasutamine on üks Eesti prioriteete.

Kuna tiheda asustusega läänemaailma inimesed väärtustavad üha enam loodust, vaikust, traditsioone ja ehedaid muljeid, suureneb nende huvi loodus- ja kultuuriturismi vastu. Otsitakse uusi, teistsuguseid kogemusi, kasvab huvi võõraste kultuuride ja inimeste vastu teistes maades. Maaturismi ettevõtjad ongi need, kes aitavad Eestit just selles valguses tutvustada rahvusvahelisel areenil, mis omakorda loob maaelanikele tuluteenimise võimalused.

Maaturismiga tegelevate ettevõtjate konkurentsis püsimise võtmeks on vaimustunud klient. Rikkalik kultuuripärand, käsitöö, pärimusmuusika, rahvatoit, mitmekesine ja hästi säilinud loodus, veekogud ja metsad annavad selleks hea võimaluse.

EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on soodustanud Eesti mitmekesise maaelu säilimist, aidates säilitada siinseid traditsioone, rahvakultuuri, maastikke ja loodust ning andes kohalikele inimestele võimaluse senisest paremat teenistust leida. Eestis on ligi miljard hektarit hästi hooldatud põllumajandusmaad ning väärtuslikke poollooduslikke alasid. See on riigile suur väärtus. Mitmekesisus ja maaelu on maaturismi ettevõtluse ressurss.

Samas kimbutab Eesti maaturismi, nagu mitmeid teisigi valdkondi, vähene koostöö teiste maamajandussektoritega ning ettevõtjate tagasihoidlikud turundusalased oskused. Maaturismi alal tegutsevatel ettevõtjatel aga tasub eriti arvestada asjaoluga, et üksiküritajana on raske toime tulla ning maaelu ja maaturism saavad areneda üksnes kohaliku koostöö kaudu. Seetõttu on vaja arenguks pikaajalisi eesmärke, kujundada tulevikunägemust ja läbi mõeldud tegevuskava.

Eesti maaturismi tulevik pakub suuri võimalusi ja väljakutseid. Haarakem neist kinni!

Vastab Seeder - otsetoetuste väljamakse teemal

2010-11-20

1. Millal orienteerivalt võiksid laekuda 2010. aasta pindalapõhised toetused? Palun võimalusel täpset prognoosi toetuste ja kuude lõikes alates detsembrist 2010, et põllumajandustootjad teaksid kosta liisingufirmade, pankade ja võlausaldajate (toodangu kokkuostjad) ees.

Erinevate pindalapõhiste toetuste maksmisega alustamine on jaotatud perioodile novembrist detsembrini, sest toetusi on suur hulk ning kõigi nende üheaegne maksmine oleks keeruline.

Toetuste maksmisel tootjate kaupa lähtutakse põhimõttest, et esimesena saavad need kätte need tootjad, kes on oma taotluse teinud e-PRIA kaudu.

Kõige esimesena alustatakse heinaseemne täiendava otsetoetuse väljamaksetega, mis algas eile, 19. novembril.

Kõige suurema osa toetusrahast moodustab ühtne pindalatoetus (ÜPT), mille väljamaksetega alustatakse juba 3. detsembril. Varasematel aastatel oleme jõudnud ÜPT lõviosas välja maksta detsembrikuu jooksul, kuid ei saa välistada, et mõned maksed võivad jääda ka järgmise aasta jaanuari algusesse.

Lisan tabeli pindalapõhiste toetuste ja nende väljamaksete alguskuupäevadega.

Toetus Väljamaksete algus

Heinaseemne täiendav otsetoetus 19.11.2010

Ühtne pindalatoetus 3.12.2010

Piimasektori eritoetus 8.12.2010

Põllumajanduskultuuri täiendav otsetoetus 8.12.2010

MAK 2004-06 ESA, MAH ja OTL 13.12.2010

MEH 13.12.2010

Ebasoodsamate piirkondade toetus 4.02.2011

Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus 4.02.2011

Ohustatud tõugu looma pidamise toetus 4.02.2011

Sangaste rukis 4.02.2011

Loomade karjatamise toetus 4.02.2011

Keskkonnasõbraliku majandamise toetus 11.02.2011

Mahepõllumajandusliku tootmise toetus 11.02.2011

2. Kas MAKi meetme 1.4.1 eelarvet oleks võimalik suurendada teiste meetmete, eelnevate aastate tegemata investeeringute toetussummade või millegi muu arvel? Kardetakse, et 120 miljonit on suhteliselt väike ja praegused hinnad ahvatlevad väga paljusid investeeringuid planeerima, aga karmis hindamiskriteeriumide rägastikus võivad jääda ilma just need, kes toetust kõige rohkem vajavad.

Tänavu detsembris toimuva meetme 1.4.1. mahuks oleme kavandanud 145 miljonit krooni. Uuel aastal arutame kõikide meetmete (sh meetme 1.4.1) rakendumisi ja otsustame vastavalt meetmete rahakasutusi.

Kes ei liitu, tuleb liita

2010-11-02

Kus on meie võimekad omavalitsused? Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi alusel on vastus ootuspärane: Tallinna ümbruses, kus kuldse ringi vallad võistlevad omavahel esikoha pärast.

Indeks näitab, et omavalitsuste eelarvevõimalused ja olukord on suhteliselt sarnased ja ei sõltu väga omavalitsuse suurusest ega asukohast. See on nii tänu riiklikule regionaalsele tasandussüsteemile, mille vahenditest näiteks ligi 44% läheb Lõuna-Eestisse, kus elab vaid 25% elanikest. Samas näitab indeks selgelt, et tagamaks igas omavalitsuses Tallinnaga võrreldav teenuste valik, kuluks väga palju raha, mida lihtsalt ei ole. On paratamatus, et paljude teenuste pakkujateks saavad ja jäävad pigem regionaalsed keskused.

Nii nagu Harjumaa jõukus on Tallinna läheduse tulemus, on äärealade viletsus tugeva keskuse puudumise tagajärg. Mitte isegi teise Tallinna, vaid maakonnakeskuse tüüpi piirkondliku keskuse, mis suudaks ligi meelitada kapitali ja uusi töökohti. See tooks ka näiteks vabaaja teenuste arenemise ja vähendaks pealinna tõmmet. Kui võimalus teha sobivat tööd ei oleks vastuolus sooviga elada seal, kus meeldib, säiliks elu maapiirkondades.

Tugevate piirkondlike keskuste tekkele suunatud programmi pole Eestis kunagi olnud. Enamasti kipub olema nii, et kui öeldakse "regionaalpoliitika", siis mõeldakse "omavalitsused". See on väga ohtlik suhtumine, eriti olukorras, kus paljud kohalikud omavalitsused on väikesed ja nõrgad ning ei oma enda territooriumilgi võimet suurt midagi mõjutada. Kui suuname kogu tähelepanu omavalitsustele, jäämegi haiguse asemel sümptomeid ravima. Loomulikult peab regionaalpoliitika üheks oluliseks suunaks alati jääma oluliste piirkondlike erinevuste tasandamine. Samas peame järgmisi Euroopa Liidu toetusraha planeerides palju tähelepanu pöörama just keskuste arenguks eelduste loomisele.

Keskuse roll kohalikus elus on viimaste aastakümnetega muutunud ja me haldusjaotus ei ole selle muudatusega veel kohanenud. Ajalooliselt olid maal töökohad ülekaalukalt põllumajanduses ja vallakeskus pakkus elementaarseid teenuseid nagu pood, side ja kõrts. Praegu on põllumajanduse tööjõumahukus langenud, kuid teised sektorid pole suutnud seda uute töökohtadega kompenseerida. Nõrkadel omavalitsustel pole olnud raha- ega inimressurssi, et panustada arendustegevustesse. Tööd otsides lahkusid maalt noored, vähenes nõudlus teenuste järele ja ajapikku kadus ka pakkumine.

Kiiret lahendust elu maale tagasi toomiseks ei ole. Selge, et tuleb lõpetada iga tänase omavalitsuste käsitlemine iseseisva jätkusuutliku üksusena. Pole mõtet end petta. Vahed on suured ja ei kao iseenesest.

Selge, et isegi väga tugevate keskuste tekkimisel peavad ka vallad jõudma suutlikkuselt uuele tasemele. Kas see võib sündida koostöö abil? Senised kogemused näitavad, et koostöö nime all toimib tihti hoopis konkurents. Tugevamad lepivad omavahel kokku ja nõrgemad jäävad kõrvale.

Ühtlane regionaalne areng saab tugineda kolmele sambale: tugevad piirkondlikud keskused, tugevad omavalitsused ja spetsiaalsed toetusmehhanismid teatud piirkondadele (näiteks väikesaared). Aastad on näidanud, et omapäi jäetud omavalitsused efektiivse koostööni ei jõua, vaid püüavad ühekaupa edutult Tallinnaga konkureerida ja kaotavad sellega kõik. Kui tahame reaalse arengupotentsiaaliga võimekaid omavalitsusi, siis on lahendus keskselt läbi viidud haldusreform. Kes kokku ei saa, tuleb kokku panna...

Põllumehed vajavad õiglasi toetusi

2010-10-21

Aasta põllumehe valimised on väärikas tava, tunnustamaks põllumehi, kes oma tööga aitavad kaasa meie toidulaua katmisele värske eestimaise toiduga.

Viimaste aastate olud on olnud väga muutlikud. Kuigi 2007.-2008. aastal tõusid põllumajandussaaduste hinnad nii maailma kui Eesti turul väga kõrgele, järgnes sellele järsk langus. Praegu näeme maailmaturul jälle hinnatõusu.

Hindade kõikumine on põllumajandusturu ja järjest vabama maailmakaubanduse paratamatu osa. Põllumehe tarkus ongi selles, kuidas nendes muutuvates oludes teha elujõulisi otsuseid.

Viimasel paaril aastal on põllumehed seoses majandusraskustega hakanud mõtlema ja astunud ka reaalseid samme majandusliku ühistegevuse suunas. Ministeerium on rakendanud meetmeid selle toetuseks.

Paneksin põllumeestele südamele, et nad majandusolude parenedes ei kaotaks ühistegevuse vaimu, vaid panustaksid ikka ühistegevusse nii tootmisel, töötlemisel, sisendite hankimisel kui ka turustamisel.

Rahvas ootab head toitu ja korras keskkonda

Ühiskond ootab põllumeestelt vastuvõetava hinnaga kvaliteetset ja tervislikku toitu, keskkonnasõbralikult hooldatud maastikke, saastamata põhjavett, loomade head kohtlemist.

Maailmaturu hinnad on tõusuteel, see annab põllumehele võimaluse saada oma toodangu eest paremat hinda. Samas ei tohiks me tekitada olukorda, kus tarbija on kauplustes silmitsi toiduhindadega, mis ei ole kooskõlas üldise majandusolukorraga. Paraku on toidukaupade hinnad viimastel kuudel järsult tõusnud.

Hinnatõusus on põllumeeste süü väike. Pigem on maailmaturu hindade kasvust lõiganud tulu hulgi- ja jaekaubandus ning toidutööstus. Samas seostavad tarbijad toiduhindu vägagi palju põllumeeste sissetulekutega.

Seetõttu pakub praegune olukord võimalusi põllumeestele, kes on valmis oma toodangut otse tarbijatele turustama, näidata ühiskonnale, et otseturustus on hea alternatiiv.

Põllumehed vajavad õiglasi toetusi

Päevakajaliste hindade kõrval ei tohi unustada pikaajalise tähtsusega küsimusi, millest üks olulisemaid on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevik. Euroopa Komisjon esitab novembri keskpaigas oma visiooni ÜPP tulevikust. See põhjustab kindlasti ÜPP tulevikudiskussiooni elavnemist Euroopa tasandil.

Põllumajandusministeerium on juba üle aasta eri foorumitel arutanud meie partneritega Eesti võimalikke seisukohti. Leiame, et ÜPP peab muutuma senisest tasakaalustatumaks.

Meie sõnum on, et otsetoetused ELi tasandil tuleb ühtlustada. Senisest efektiivsemaks on vaja muuta keskkonnaprogrammid, tagamaks mitmekesise ja väärtusliku looduse säilimine. Eriti ses osas, mida mõjutab põllumajandus.

Omaette teema on vähem soodsate piirkondade toetamine. Leiame, et selles süsteemis tuleb seniselt riigipiire arvestavalt süsteemilt minna üle euroopaülesele lähenemisele.

Praegu, mil iga liikmesriik on defineerinud oma vähemsoodsad alad ise, on tekkinud olukord, kus ühe riigi vähemsoodne ala võib saada toetust, kuigi on parem kui teise riigi parimad põllumaad.

Maaelu arenguinitsiatiivid ÜPP raames peavad jätkuma. Ka need, mis pole otseselt põllumajandusega seotud. Samas on vajalik ka teiste arenguprogrammide senisest koordineeritum tegevus maapiirkondade arengus.

Senisest enam on vaja panustada innovatsiooni, rakendusteadusesse ning uute, keskkonnasõbralike ja jätkusuutlike tehnoloogiate rakendamisse.

Riik saab siiski vaid kaasa aidata soovitud arengule. Lõppude lõpuks sõltub kõik inimestest, kes meie põllumajandusega reaalselt tegelevad.

Isiklikult usun ja olen kogenud, et meil on väga palju andekaid ja asjatundlikke ning pühendunud põllumehi. Kahju, et saame igal aastal tunnustada vaid üht aasta põllumeest - tegelikult väärivad tunnustust paljud.

Piima hinna tõusu põhjustest

2010-09-27

Viimastel päevadel suurt kõneainet pakkunud piima hüppelisse hinnatõusu on suhtutud küllaltki emotsionaalselt. Tähtsam on siiski vaadata arengut pikemas perioodis ning vaagida põhjusi, mis meid sellisesse olukorda on viinud. Praegusel hinnatõusul on kolm tahku.
Kõige olulisem hinnatõusu põhjus peitub maailmaturgudel toimunud hinnatõusus. Võrreldes eelmise aastaga on kasvanud piimatoodete ekspordikäive ning peamiste piimatoodete, või ja piimapulbri hinnad välisturgudel. Näiteks Eesti piimatööstuste eksport on aastaga kasvanud üle 150 protsendi.

Sestap on õigustatud rõõm selle üle, et Eesti on nende riikide hulgas, kelle kaup turul on hinnatud ja soovitud. Kuid sellel mündil on ka teine pool - nõudlus välisturgudel tekitab paratamatult hinnatõusu siseturul, sest muidu on tööstusel kindlasti soov müüa oma kaupa kõrgema hinnaga välisturul.

Oma panuse annab sellesse ka fakt, et Eesti põllumajandustootjad on leidnud oma toorpiimale kõrgema hinnaga ostja Leedus. Sinna viidud piim süvendab aga Eesti tööstuste toorpiimanappust, sest nende ekspordivõime ületab võimalused.

Eriti oluline on hinnatõus ka seetõttu, et viimased aastad on nii lehmapidaja kui ka piimatööstuse rahakoti väga õhukeseks kulutanud. Ja nüüd püütakse turult selle korvamiseks võimalikult palju raha kätte saada.
Kelle tõttu on hinnatõus nii järsk? Ministeerium on juba aastaid hoidnud pidevalt silma peal sellel, kuidas jaotub näiteks piima jaehind turuosaliste vahel. Ehk siis kui suure osa sellest saab põllumees, töötleja või kaupmees.

Arvud on iseenesest küllalt kõnekad. Stabiilsena on püsinud põllumeeste ja maksude osa. Mõne aastaga on märgatavalt muutunud aga kaupmehe ja töötleja osakaal.

2006. aastal oli kaupmehe osa piimapaki jaehinnast keskmiselt 2,7 protsenti, 2007. aastal aga 3,1 protsenti. Tänavu juulis oli sama näitaja aga juba 19,2 protsenti. Teades, et keskmiselt maksis piimapakk poes samal ajal 8 krooni ja 35 senti, näitab lihtne arvutus iga piimapaki eest kaupmehe osaks 1,6 krooni.

Viimastel päevadel on kaupmehed tunnistanud, et kui nad piima hinna kahe krooni võrra tõstmata jätsid või hinnatõusust loobusid, müüvad nad kaupa sisseostuhinnalähedase hinnaga. Ehk siis ilma erilise kasumita, aga mitte ka kahjumiga.

Samal ajal kui kaupmeeste tehtud juurdehindlus on märkimisväärselt kasvanud, on mitu korda kahanenud piimatööstuste osa poepiima lõpphinnas. Nelja aasta eest oli see peaaegu 33 protsenti, praegu aga 11,5 protsenti. Ehk tekkinud on paradoksaalne olukord, kus piima saamisesse rohkem panustanud ja toorpiimale lisaväärtust andnud tööstus teenib sellest vähem kui kaubandus.

Hinnatõusu kaudsemaid põhjusi võib olla ka jaekaubanduses tehtavad turunduskampaaniad, mis valdavalt toimuvad ju tootja ja töötleja kulul. Mäletatavasti nimetati veel mullu odavaks piimaks alla nelja krooni maksnud kilepiima. Kui aga järele mõtelda, siis ega töötlejal seda raha ka mujalt pole võtta kui piima tooja ehk taluniku taskust.

Viimasel pole aga kusagile pöörduda piimatootmise eripära tõttu. Tootja ei saa jätta lehma lüpsmata. Lüpsiga kaasneb alati piim, mis töötlemata kujul ei säili kuigi kaua, ning ühel või teisel moel peab tootja piima kusagile panema. Kui piima selline tootmine tekitab tootjale selget kulu, on tootja ainus lahendus vähendada karja. Kui aga karja vähendamine võtab mõne päeva, siis selle taastamine mitu aastat.

Mida eespool öeldust võiks järeldada? Piimaturg on suhteliselt õrn ning igasugused eksperimendid ja «mudamaadlused» mõjutavad seda vaid halvasti. Et piim on esmatarbekaup, peaksid turuosalised püüdma pisutki üksteise suhtes mõistlikkust üles näidata, et mõne päeva tagune järsk hinnatõus ei korduks.

Omavalitsused ja riik on partnerid!

2010-09-23

Kaia Iva kõne 23. septembril Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelult riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlusest.

Olin kodanikupäeval külas ühes algkoolis. Arutasime, mis on riigi ülesanne ja millist tööd teeb koduvalla valitsus. Pärast asja arutamist üht ja teistpidi tegi sõnakas tütarlaps nimega Katliin küsivas vormis kokkuvõtte. Noh, kas see on siis nagu kodus, et isa otsustab tähtsad asjad ja päris töö teeb ema ära. Iseenda kehva selgitamisoskust häbenedes tegin siis veel ühe arutamisringi riigist ning vallast ja teise veel takkapihta soorollidest ning kodusest tööjaotusest.

Lõbusavõitu vahejuhtumis on ka oma tõsine küsimus. Kuidas toimivad partnerlussuhted riigi ja omavalitsuse vahel; kuidas nad VÄLJA PAISTAVAD, kas osapooled esinevad adekvaatselt positsioonil? Või ehk hoopis ülevalt alla vaadates või allaheitlikult või hoopis märtrioreooli kandes...

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on veendunud, et ausad partnerlussuhted nii riigi ja omavalitsuste, samuti kodanikeühendustega on vältimatud. Muidugi ei pruugi see tähendada kõiges ühel meelel olemist ega tohiks kaasa tuua eriarvamuste mahavaikimist.

Peatun partnerluse seisukohast kolmest aspektist.
Haldusterritoriaalne korraldus
Töökohad
Eelarve tasakaal

Olen linnapeana nelja omavalitust ühendades näinud nende omavalituste toimimist hea koostöö läbi ning olnud ikkagi veendunud, ja olen ka praegu, et ühe omavalitsusena on piirkonna terviku nägemiseks ja selle arendamiseks VÕIMALUSED paremad - olgu ametnike spetsialiseerumisel, sõna kaalul maakonnas ja riigi tasandil, investeeringute planeerimisel, ressursi suunamisel võtmeküsimuste lahendamisse. Olla arvestatav partner igal tasandil. Mõistagi, omavalitsuste ühinemine pole imerelv ning tingimatuks eelduseks jääb ikka kvaliteetne juhtimine ning arukad poliitilised otsused.

Omavalitsuste ühinemisel Türil oli eeltingimuseks teadmine, et loodavas omavalitsuses on kõik vajalikud eeldused omada keskust, mis suudab olla tõmbekeskuseks oma valla tagamaale. Omada gümnaasiumi, heal tasemel huviharidusvõimalusi, sotsiaalteenuseid, arstiabi, pakkuda linnaelu soovijale linlikku elulaadi ka oma valla keskuses. Oleme Eestis üha rohkem vajalikku positiivset tähelepanu pööranud külaelule, kuid selle kõrval ei tohi ära unustada, et arenenud valla- või maakonnakeskuse puudumisel tuhisetakse otse Tallinna. Seepärast on kummaline näiteks näha, et kui külavanemas nähakse vajalikku partnerit, siis kui vallasisene linn soovib saada endale linnapead, muideks see võimalus on kenasti seadusesse sisse kirjutatud, siis hakatakse selle nn rumala mõtte pärast inimesi hurjutama. Me ei tohi ühelgi tasandil emotsionaalseid aspekte tähtsusetuks pidada ning naeruvääristada kodanike identiteedivajadust, ka näiteks linnakodanikuna. On ka arusaadav, miks meie pika ajalooga linnad enda sõnul välistavad ühinemisprotsessi niikaua kuni pole võimalik kanda ka pärast ühinemist linna nime omavalitsusüksuse nimena.

Me ei saa eirata emotsionaalseid aspekte, samuti mitte lükata kõigi haldusterritoriaalsete küsimuste lahendamist iseotsustamise õiguse sildi all omavalitsuste õlule. Ka riigi huvides on omavalitsuste näol just tugevate partnerite olemasolu.

Teise rõhuasetusena peatun töökohtadel.
Eesti eri paigus nii tööandjate kui ka töövõtjatega rääkides kohtab sageli väidet, et kohalik omavalitsus ei taha arendada ettevõtluskeskkonda. Nende sõnul väidab vallavanem, et see pole OV otsene ülesanne. Ega tõesti, kuid seaduse kohaselt „otsustab ja korraldab omavalitsusüksus ka neid kohaliku elu küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada." Liiati, on ju iga üksus huvitatud oma piirkonna arengust, mille vältimatu eeldus on ka töökohtade olemasolu. Raske on siin süüd näha omavalitsuste tahtmatusel, isegi mitte liig väikesel tulubaasil. Sest küsimus pole sageli mitte rahas, vaid planeerimises, piirkonna ressursi (maa, inimesed, hooned, infrastruktuur) paindlikul kasutamisel. No mis paindlikkusest me räägime, kui vallas on 900 inimest, neist tööealisi 500.
Töökohtade rajamiseks soodsate tingimuste loomisel on vajalik arendatava piirkonna ressursi kriitiline minimaalne suurus. Ning just ettevõtluskeskkonna arendamisel on oluline riigi ning omavalitsuste toimiv partnerlus. Olgu selleks teedevõrgu parendamine, maaküsimuste paindlikum lahendamine või kiire interneti ja piisava elektrivõimsuse tagamine ka hajaasustuses.

Viimastel aastatel on Eestis loodud uus tasand partnerluskeskkonna mõistes. Selleks on Põllumajandusministeeriumi haldusalas korraldatud ja rahastatud maaelu arengukava LEADER meede. See on aktiivne keskkond, kus partneriteks on riik, omavalitsused, ettevõtjad ja kodanikeühendused. Nüüd, enne valimisi on mõned poliitikud asunud endale haarama maarahva laiapõhjalise esindamise ja partneri rolli rohujuure tasandil. Selle kohta tahaks öelda: hilja, peremees, hilja. Parim maarahva partnerlus ja esindatus terves Eestis töötab LEADER meetme kaasabil täie hooga juba 2 aastat.

Kolmandaks tahan IRL-i fraktsiooni nimel rõhutada vajadust kinnistada seaduse jõuga valitsussektori tasakaalu nõue fikseeritud perioodi jooksul. Ehk et kui kehvematel aastatel kulutame reserve, siis fikseeritud aastate jooksul peame suutma reservid taastada, mitte ruttama võlakoormust suurendama. See loob ka omavalitsustele suurema kindlustunde, aitab majandustsükleid läbida valutumalt ning on eelduseks jätkusuutlikuks ja sisuliseks partnerluseks.

LÕPETUSEKS
Kui küsida, kas omavalitsuste ja riigi partnerlus on tõusu või languse faasis, siis minu jaoks kinnitab positiivset arengut väike näide elust. 6 aastat tagasi oli kõrge riigiametnik külas ühinemist ettevalmistavas omavalitsuses. Linnaametnikel oli rida asjalikke küsimusi seaduste rakendamise ja tõlgendamise kohta. Kui küsimused läksid ilmselt ebamugavaks, siis venitas riigi esindaja irooniliselt „Kuuui te muidugi oskaksite seadust lugeda, siiis teil selliseid küsimusi ei tekiks". Sel hetkel oli mul riigi pärast häbi. Nüüd see ametnik riiki enam ei esinda ning pisike sammuke parema partnerluse suunas on ka sellega astutud.

Põllumees ja elurikkus

2010-09-15

Suurendamaks inimeste teadlikkust loodusest, nimetas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 2010. aasta rahvusvaheliseks bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse aastaks. Elurikkuse tagamisel on oluline roll ka põllumeestel.

Põllumajandust on süüdistatud keskkonna reostamises. Väetised, mürgid, muldade kurnamine, floora ja fauna hävitamine, hais, müra - need märksõnad on põllumajanduse mainet aastast aastasse kahjustanud.

Seevastu on põllumeeste leerist kostnud nurinat "absurdsete" ja "tootmist pärssivate" keskkonnanõuete üle. Vahel arvatakse isegi, et eluslooduse häving Eestit ei puuduta, sest siin on metsi ja niitusid palju. Nii ongi ühed suhtunud põllumeestesse kui keskkonna kahjustajatesse, teised aga looduskaitsjatesse kui põllumajandustootmise takistajatesse.

Tegelikkus ei ole kaugeltki nii must-valge. Maaharijad ja loomakasvatajad ei saa kuidagi läbi ökosüsteemi toimimise põhimõtteid eirates, nii nagu ei saa looduslikku mitmekesisust tagada üksnes range looduskaitse kaudu. Äärmusliku suhtumise vilju võib näha kõikjal maailmas - kõrbeks muutunud alad ühelt poolt, teisalt võssa kasvanud ja soostunud teeperved ning kaldapealsed. Mõlemad nähtused on hukatuslikud nii looduslikule mitmekesisusele kui maaviljelusele.

Põllumajandus võib keskkonda hävitada, aga ka kaitsta, seepärast on keskkonna säilitamine nii Eesti kui Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika prioriteet. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse rahastamine hõlmab suurima osa Eesti maaelu arengukava eelarvest.

Põllumajanduses kasutatavad loodusvarad - muld, õhk ja vesi - peavad säilima ka tulevastele põlvedele. Võib muidugi väita, et Eesti taimestik ja loomastik on võrreldes suurema osa Euroopaga väga mitmekesine ning Brüsselist tulevad keskkonnanõuded on siinsetes oludes kohatud. Aga ometi on Eesti põllumehed varmad kasutama võimalust taotleda keskkonnasõbraliku majandamise toetust, see aga eeldab, et kasutatakse keskkonnasõbralikke majandamisviise ning kaitstakse bioloogilist mitmekesisust.

Puisniitude hooldamine on olnud nii põllumeestele kui ka avalikkusele mõistetav juba aastaid. Põlluservadesse mitmeliigiliste püsitaimeribade jätmise nõue keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlemisel on jäänud paljudele arusaamatuks.

Paljude Euroopa teadlaste arvates soodustatakse ribadega ökosüsteemi edukat toimimist. Putukatele ja parasitoididele luuakse soodne elukeskkond ning selle tulemusena väheneb taimekaitsevahendite kasutamise vajadus ja tolmeldamise kaudu suureneb saak.

Põlluservade nõue kehtib vaid suurte põllumassiivide puhul avalikult kasutatava tee ääres, kui puudub mõni muu seda asendav maastikuelement, nagu kraav, hekk või kiviaed. Nõude täitmisega kaasneb ka taimekaitsevahendite kasutamise piiramine. Aga oluline on siin rõhutada, et seda nõuet peavad täitma üksnes need põllumehed, kes taotlevad keskkonnasõbraliku majandamise toetust.

Aga miks just selline nõue? Olgugi et Eesti on üldjoontes keskkonnasõbralik maa, näeb keskkonnasõbraliku majandamise toetuse saamine ette täiendavaid võtteid. Kui väidame, et meie looduslik keskkond ei vaja täiendavaid võtteid mitmekesisuse säilitamisel, siis väidab Euroopa Komisjon, et Eesti ei vaja ka sellist toetust. Seetõttu on täiendavate nõuete rakendamine toetuse saamiseks vältimatu. Püsitaimestikuga ribade jätmine põlluservadesse on Eesti oludes üks sobivamaid võtteid, mida on põllumeestel kergem rakendada kui näiteks ribade või lappide rajamist põllu keskele või kraavide kaevamist ja hekkide istutamist.

Keskkonnahoiuga seotud toetusmeetmed on sisuliselt sotsiaalne leping, millega ühiskond ostab põllumeestelt jätkusuutliku arengu tagamiseks vajalikku teenust. Seetõttu on põllumajanduspoliitika ja toetuste oluline eesmärk edendada keskkonnasõbralike põllumajanduspraktikate kasutamist ning hüvitada põllumeestele keskkonnanõuete järgimise tõttu saamata jäänud tulu ja lisakulu.

Suurem huvi ökosüsteemi ja elurikkuse teemade vastu soodustab kindlasti keskkonnasõbralike majandamisviiside viljelemist. Samuti aitab see parandada põllumajanduse mainet ühiskonnas ning näidata põllumajandust avalikkusele enamana kui üksnes toidutoorme tootjana - keskkonnakaitsjate, kultuurmaastike kujundajate ning traditsioonide säilitajana.

Põldur kui kaitsja

2010-09-03

Põllumajandust on süüdistatud keskkonna reostamises. Väetiste ja mürkide kasutamine, muldade kurnamine, floora ja fauna hävitamine, leviv hais ja müra on põllumajanduse mainet aastast aastasse kahjustanud.

Hävitada või kaitsta

Tegelikkus ei ole kaugeltki nii mustvalge. Maaharijad ja loomakasvatajad ei saa kuidagi läbi ökosüsteemi toimimise põhimõtteid eirates, nii nagu ei saa looduslikku mitmekesisust tagada üksnes range looduskaitse kaudu. Aärmusliku suhtumise vilju võib näha kõikjal maailmas: kõrbeks muutunud alad ühelt poolt, teisalt võssa kasvanud ja soostunud teeperved ning kaldapealsed. Mõlemad nähtused on hukatuslikud nii looduslikule mitmekesisusele kui maaviljelusele.

Põllumajandus võib keskkonda hävitada, aga ka kaitsta. Seepärast on keskkonna säilitamine nii Eesti kui EL-i põllumajanduspoliitika prioriteet. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse rahastamine hõlmab suurima osa (50%) Eesti maaelu arengukava eelarvest.

Põllumajanduses kasutatavad loodusvarad - muld, õhk ja vesi - peavad säilima ka tulevastele põlvedele. Võib muidugi väita, et Eesti taimestik ja loomastik on võrreldes suurema osa Euroopaga väga mitmekesine ning Brüsselist tulevad keskkonnanõuded on siinsetes oludes kohatud. Aga ometi on Eesti põllumehed varmad kasutama võimalust taotleda keskkonnasõbraliku majandamise toetust, mis aga eeldab, et kasutatakse keskkonnasõbralikke majandamisviise ning kaitstakse bioloogilist mitmekesisust.

Põlluservadesse mitmeliigiliste püsitaimeribade jätmise nõue keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlemisel on jäänud paljudele arusaamatuks. Paljude Euroopa teadlaste arvates soodustatakse ribadega ökosüsteemi edukat toimimist. Putukatele ja parasitoididule luuakse soodne elukeskkond ning selle tulemusena väheneb taimekaitsevahendite kasutamise vajadus ning tolmeldamise kaudu suureneb saak.

Põlluservade nõue kehtib vaid suurte põllumassiivide puhul avalikult kasutatava tee ääres, kui puudub mõni muu seda asendav maastikuelement nagu kraav, hekk või kiviaed. Nõude täitmisega kaasneb ka taimekaitsevahendite kasutamise piiramine. Aga oluline on siin rõhutada, et seda nõuet peavad täitma üksnes need põllumehed, kes taotlevad keskkonnasõbraliku majandamise toetust.

Enam kui toidu tootja

Aga miks just selline nõue? Kui väidame, et meie looduslik keskkond ei vaja täiendavaid võtteid mitmekesisuse säilitamisel, siis väidab Euroopa Komisjon, et Eesti ei vaja ka sellist toetust. Seetõttu on täiendavate nõuete rakendamine toetuse saamiseks vältimatu.

Püsitaimestikuga ribade jätmine põlluservadesse on Eesti oludes üks sobivamaid võtteid, mida on põllumeestel kergem rakendada kui näiteks ribade või lappide rajamist põllu keskele või kraavide kaevamist ja hekkide istutamist.

Keskkonnahoiuga seotud toetusmeetmed on sisuliselt sotsiaalne leping, millega ostab ühiskond põllumeestelt jätkusuutliku arengu tagamiseks vajalikku teenust. Seetõttu on põllumajanduspoliitika ja toetuste oluline eesmärk edendada keskkonnasõbralike põllumajanduspraktikate kasutamist ning hüvitada põllumeestele keskkonnanõuete järgmise tõttu saamata jäänud tulu ja lisakulu.

Suurem huvi ökosüsteemi ja elurikkuse teemade vastu soodustab kindlasti keskkonnasõbralike majandamisviiside viljelemist. Samuti aitab see parandada põllumajanduse mainet ühiskonnas ning näidata põldureid avalikkusele enamana kui üksnes toidutoorme tootjatena - keskkonnakaitsjate, kultuurmaastike kujundajate ning traditsioonide säilitajatena.

Põllumajandusminister vastab

2010-08-19

1. Kas ja kuidas jätkuvad põllumajanduse investeeringutoetused pärast 2013 aastat?

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tulevik pärast 2013. aastat on täna veel lahtine - liikmesriigid koostavad oma seisukohti ning tänavu oodatakse Euroopa Komisjonilt nende esialgseid ettepanekuid. Eesti toetab selgelt tänaste toetuspõhimõtete jätkamist, kuid erinevate toetuste ühtlustamist. Nagu on märkinud ka Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, ei ole mingit põhjendust tänasele toetustasemete suurtele erinevustele. Kindlasti peavad jätkuma ka investeeringutoetused. Kõik toetused peavad aga saama märksa selgemalt seotud ühiskonnale pakutavate hüvedega, sest ühine põllumajanduspoliitika puudutab kõiki ELi elanikke mitte ainult põllumehi.

2. Kas põllumajandusministeerium peab vajalikuks eelarvelistest vahenditest toetada 2011. aasta künni maailmameistrivõistlustest osavõttu?

Tänavu toetas põllumajandusministeerium künni maailmameistrivõistlustele osalemist 50 000 krooniga. Kindlasti soovime seda teha ka järgmisel aastal, kuid meie täpsed võimalused selguvad pärast riigieelarve kinnitamist.

3. Missugusena näeb ministeerium nn euroheina (puitunud hein ÜPT pindade hooldamisest) ruloonide energeetilise kasutamise perspektiivi, kuna praegu risustavad niisugused ruloonid väga paljudel juhtudel põldusid kuni 31 maini järgmisel aastal (ja edasi reostavad loodust võsas või kraavis, kuna neid ei söödeta iialgi loomadele)?

Põllumajandusministeerium on heina sellisest kasutamisest igati huvitatud. Täna on Eestis üksikud katlamajad, kes ennast kas ainult või segamini muude kütteliikidega heinaga kütavad. Soomes on heina kasutamine kütusena aga küllaltki levinud ning seal makstakse heinatootjale iga kilogrammi eest keskmiselt üks kroon. Seni on probleem veel mõneti tehnoloogilist laadi, sest ainult heina põletada on raske ning mõistlik oleks seda segada hakkepuiduga. Loodame siiski, et katlamajad avastavad heina endale kütteliigina võrdlemisi kiiresti, muretsevad endale vastava sisseseade ning pakuvad põllumeestele seeläbi uusi võimalusi.

4. Kas on mõistlik mitmesuguste toetusmeetmete lisamine, mida jahivad linnamehed, toiduainetööstused, kalandusettevõtted, metsatööstusfirmad ja kinnisvarafirmad pro forma toetuse pärast ja kellel on omal piisav tulubaas?

Põlumajandus, maaelu ja toit on omavahel tihedalt seotud ning erinevaid sinna kuuluvaid ettevõtteid ei ole mõtet teineteisele vastandada. Põllumehe käekäik ja kasumlikkus on otseselt seotud toidutööstuse käekäigu ja kasumlikkusega ning vastupidi. Seetõttu on loomulik, et ühe tegevust toetades antakse mingil moel tuge ka teisele ning mõlemast toetusest võidavad tegelikult mõlemad.

Oluline on meeles pidada ka seda, millised on ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid - need on ohutu toit, heal järjel põllumajandus ning arenev maaelu. Heal järjel põllumajandus ei tähenda aga tingimata ka laiemat jätkusuutlikku arengut maapiirkondades ning seetõttu tuleb ja peab toetama maapiirkondades ettevõtluse mitmekesistamist ja üldist elukeskkonna arendamist. Eesti on väga hästi käivitunud Leader-tegevus, mille eripärast tulenevalt saavad aktiivsed maapiirkondade inimesed ise otsustada, milline areng nende kodukohale kõige suuremat kasu toob. Tänaseks on see poliitika ennast ka õigustanud.

Omaette teema on ELi ühine kalanduspoliitika, mis seisab põllumajanduspoliitikast eraldi ning millest ei ole seetõttu antud kontekstis põhjust rääkida.

Hüvitis ääremaa rahvale

2010-08-19

Omavalitsuste esindajatega rääkides kerkib tihti üles nn pealinna seaduse teema. Väiksemad vallad ootavad, et see vähendaks niigi tugeval positsioonil pealinna tõmmet.

Tallinna juhid aga näevad, et pealinnaks olemine on lisakohustus ja -kulu, mida riik peaks rahakotti paotades arvestama. See on selgelt põhimõtteline ja lahendamatu vastuolu.

Haldusreformi idee ja kohalikke võimalusi arvestava tasandussüsteemi ühendamisega käisid Sulev Valner ja Jüri Pihl Maalehes hiljuti välja hea paketi regionaalsete erinevuste vähendamiseks. Mul on hea meel, et Jüri Pihl nõustub: miniomavalitsuste võimekust ei saa ühegi imemehhanismiga piisavalt kergitada.

Kui mõnesaja elanikuga vallas juhib omavalitsust vaid paar inimest, siis on loogiline, et nende põhiaur läheb sotsiaalteenustele ja kooli lahtihoidmisele. Hajaasustusega Eesti vajab haldusjaotust, kus Tallinnale pakuvad tasakaalu tugevad piirkondlikud keskused, mis on omakorda tõmbekeskuseks elujõulistele ümbritsevatele valdadele.

Riigi järeleaitamise nimel

Konkurents on küll tervendav nähtus, aga nagu iga koolispordis kõva tegija ei lähe Gerd Kanteriga mõõtu võtma, ei peaks ka Piirissaare üksi Tallinnaga võistlema. Kas riik peaks panema konkurentsile käe ette? Keelustama toetuste maksmise?

Ilmselt see ei töötaks ja küllap leitakse võimalus keelust mööda hiilida. Ma ei pea seda ka põhimõtteliselt õigeks. Pealinna pensionäre ei saa ju karistada selle eest, et Tallinna eelarves on raha. Eesti ei vaja ju mitte Tallinna arengu pidurdamist, vaid muu riigi järeleaitamist.

Õhukese rasvakihi mure

Omavalitsuste vahel on praegu konkurents ja riigi roll saab olla võrdsemate tingimuste kehtestamine. Selleks tuleb tõsta omavalitsuste võimekust, mille üks osa on hiiglaslike suuruse-erinevuste vähendamine.

Eesti väikseima ja suurima omavalitsuse elanike arvu vahe on 4000kordne. Elanike ootused on aga samad või vähemalt sarnased ja seda lõhet ei saa vaid rahalise hüvitisega ületada.

Omavalitsuste vaheline ümberjagamissüsteem töötab praegu kompenseerimise põhimõttel. Ehk võttes arvesse paljusid tegureid, arvutatakse omavalitsuse hinnanguline vajalik tulude määr ja kompenseeritakse teatud osa selle ning reaalselt laekuvate tulude vahest.

Siin ongi asja konks. Me jagame raha ümber suuresti praeguse olukorra järgi, seda muudkui põlistades. Sellest polekski võib-olla midagi, kui riigieelarves oleks raha palju. Paraku on rasvakiht supi peal väga õhuke.

Ehk on õige aeg küsida, kas me ikka tasandame ainult regionaalseid erinevusi või ka omavalitsuste tahet toetada inimeste ettevõtlikkust?

Teatud piirkondadel on oma asukoha tõttu suurem potentsiaal inimesi ning töökohti ligi meelitada ja neile mõjub riigieelarvest laekuv toetus pigem põhjendamatuna. Milleks pingutada oma eeliste kasutamiseks, kui raha tuleb niigi!

Mida rohkemate vahel saak jagamisele läheb, seda vähem igaüks endale saab ning tõelistes raskustes äärealade toetamiseks jääb selle võrra vähem võimalusi. Vastukaaluna saaksime toetada linnasid ja valdasid, arvestades nende kaugust suuremast keskusest ja teisi olulisi asjaolusid.

Põllumajanduspoliitika rahastab kogu maaelu

2010-08-17

Eesti riigi eelarvest makstavad põllumajandus- ja maaelutoetused ei ole kunagi olnud nii suured kui viimastel aastatel. Vähenenud eelarvetuludest hoolimata on põllumajandusministeeriumi ja regionaalministri kaudu makstavad toetused oluliselt kasvanud. Eelarvepoliitika kinnitab, et maaelu on valitsuse üks prioriteete.

Eesti riigi suurenenud toetused võimaldavad majanduslikult raskel ajal paremini kasutada ka Euroopa Liidu toetusi.

Põllumajandusministeeriumi kaudu on Lääne-Virumaa saanud toetusi üle 320 miljoni krooni aastas, mis teeb aastatel 2007-2009 kokku 964 860 000 krooni. Võrreldes vallaeelarvetega on see märkimisväärselt suur summa. Sellega on põllumajandusministeerium olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTUdele ja kohalikele omavalitsustele.

Vaatamata aktiivsele selgitustööle arvatakse jätkuvalt, et põllumajandusministeeriumi kaudu toetatakse ainult põllumajanduslikku tegevust. Tegelikult makstakse ka erinevaid investeeringutoetusi, metsa-, keskkonna- ja kalandustoetusi. Mittepõllumajandusliku ettevõtluse edendamiseks ja uute töökohtade loomiseks on mitmekesistamise toetused, mida mullu maksti Lääne-Virumaale 12 miljonit krooni.

Maapiirkondade sotsiaalkultuurilise elu arendamiseks on eraldi toetused, millega soodustatakse kogukondade ühiseid tegevusi ning säilitatakse ajaloolisi väärtusi ja traditsioone. Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse ning Leader-meetme kaudu jagatakse 2013. aastani 1,5 miljardit krooni. Ainuüksi 2008. aastal investeeriti nende meetmetega küla- ja kultuurimajadesse üle 100 miljoni krooni. Sellega on põllumajandusministeerium suurim maakultuuri rahastaja. 2009. aastal maksti Lääne-Virumaale kahe mainitud meetmega 15 900 000 miljonit krooni toetusi. Lääne-Virumaal on kolm Leader-meetme piirkonda: MTÜ Arenduskoda, MTÜ PAIK ja MTÜ Partnerid.

Juunikuus kiitis PRIA heaks 2010. aasta külade uuendamise ja arendamise investeeringutaotlused. Lääne-Virumaale eraldati 15 900 000 krooni. Kohalikest ideedest ja nende elluviijatest annab hea ülevaate lisatud tabel.

Lääne-Virumaa piirneb merega ning siinsed ettevõtjad saavad ka Euroopa Kalandusfondi toetusi. MTÜ Virumaa Rannakalurite Ühingu eestvedamisel on loodud piirkondlik arengukava, mis pakub võimalusi ettevõtluse ja turismi elavdamiseks ning rannakülade arendamiseks. Selleks on Virumaa kalanduspiirkonda kavandatud toetada 43,5 miljoni krooniga (2007-2013).

Eestile on väga oluline toetuste ärakasutamine, sest lisaks piirkonna arendamisele ja ettevõtluse elavdamisele laekub ligi kolmandik makstud toetustest riigikassasse maksudena tagasi. Seetõttu on põllumajandusministeeriumi prioriteediks toetuste efektiivne kasutamine, mis teenib kõigi inimeste, sealhulgas linnaelanike huve. Jätkuks ainult ideid ja algatusvõimelisi entusiaste.

Põllumajandusministeerium on olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTÖdele ja kohalikele omavalitsustele.

Põllumajanduspoliitika rahastab kogu maaelu

2010-07-03

Eesti riigi eelarvest makstavad põllumajandus- ja maaelutoetused ei ole kunagi olnud nii suured kui viimastel aastatel. Vaatamata vähenenud eelarvetuludele on põllumajandusministeeriumi ja regionaalministri kaudu makstavad toetused oluliselt suurenenud. Eelarvepoliitika kinnitab, et maaelu on valitsuse üks suuremaid prioriteete.

Suurenenud Eesti riigi toetused võimaldavad majanduslikult raskel ajal paremini kasutada ka Euroopa Liidu toetusi.

Põllumajandusministeeriumi kaudu Järvamaale makstud toetused on olnud ligi 250 miljonit krooni aastas, mis teeb aastatel 2007-2009 kokku 741 miljonit krooni. Võrreldes vallaeelarvetega on see märkimisväärselt suur summa. Sellega on põllumajandusministeerium olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTÜ-dele ja kohalikele omavalitsustele.

Vaatamata aktiivsele selgitustööle arvatakse jätkuvalt, et põllumajandusministeeriumi kaudu toetatakse ainult põllumajanduslikku tegevust. Tegelikult makstakse ka erinevaid investeeringutoetusi, metsa-, keskkonna- ja kalandustoetusi. Mittepõllumajandusliku ettevõtluse edendamiseks ja uute töökohtade loomiseks on mitmekesistamise toetused, mida mullu maksti Järvamaal 2,2 miljonit krooni.

Maapiirkondade sotsiaal-kultuurilise elu arendamiseks on eraldi toetused millega soodustatakse kogukondade ühiseid tegevusi ning säilitatakse ajaloolisi väärtusi ja traditsioone. Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse ning LEADER meetme kaudu makstakse kuni 2013 aastani 1,5 miljardit krooni toetusi. Ainuüksi 2008. aastal investeeriti nende meetmetega küla- ja kultuurimajadesse üle 100 miljoni krooni. Sellega on põllumajandusministeerium suurim maakultuuri rahastaja. 2009. aastal maksti Järvamaale kahe mainitud meetmega pea 10 miljoni krooni toetusi. Järvamaal on kaks LEADER-meetme piirkonda - MTÜ Järva Arengu Partnerid ja Lõuna-Järvamaa Koostöökogu. Ambla vald on ühinenud MTÜ Arenduskojaga, mis kaasab peamiselt Lääne-Virumaa omavalitsusi.

10.juunil kiitis PRIA heaks 2010. aasta külade uuendamise ja arendamise investeeringutaotlused. Järvamaale eraldati 10,9 mln krooni. Kohalikest ideedest ja nende elluviijatest annab hea ülevaate lisatud tabel.

Taotleja nimi	Tegevused	Toetuse summa
KUME KÜLASELTS	Meossaare kabeli ja kabeliaia rekonstrueerimine	1687890,00
MTÜ EISTVERE MÕIS	Eistvere mõisaaia külakeskuseks ehitamine (II etapp)	938240,00
KARINU KÜLASELTS KARAME	Karinu Külamaja köögimööbli ja -tehnika soetus	68040,00
SÕRANDU KÜLASELTS	Mänguväljaku rajamine	109000,00
MTÜ ALBU NOORTEKESKUS	Järva-Madise meeste- ja naiste rahvariiete ostmine	128385,00
MAADLUSKLUBI JÄRVAMAA MATIMEHED	Jõusaalisisustus, maadlusplats	448089,00
MÜÜSLERI SAARE SETLS	Ait-kuuri rekonstrueerimine käsitöökojaks-näitusehalliks	938700,00
SPORDIKLUBI IMAVERE	Imavere tenniseväljaku ehitamine	829866,60
MTÜ PRANDI KÜLA JA ALLIKAD	Prandi külamaja-turismiinfopunkti ehitamine	938687,00
VIISU KÜLASELTS	Viisu pargi haljastuse tegemine	329940,00
SÄÄSKÜLA HUVIKLUBI	Sääsküla mitmeotstarbeline külamaja I etapi ehitamine	938796,00
MTÜ KIRNA KOLMIK	Kirna seltsimaja renoveerimine II etapp, mööbli ja sisustustarvikute ostmine	938796,00
MTÜ ERVITA KÜLASELTS	Ujuvsilla ehitamine, rannaalale liiv	127079,00
KOIGI SPORDIKLUBI	Koigi võimla juurde- ja ümberehitus	446895,00
SPORDIKLUBI SARGVERE	Sargvere spordiväljaku rekonstrueerimine - II etapp	938796,00
VALASTI KÜLASELTS	Valasti külamaja ehitusprojekt	839880,00
NOORTEÜHING SAVI	Lumesaani ostmine	125432,00
VALGMA KÜLASELTS	Valgma küla multifunktsionaalse teeninduskeskuse ehitamine, projekteerimistööde tellimine	928499,37
SELIKÜLA JALGSEMA KÜLASELTS	Seliküla Jälgsema Külamaja rekonstrueerimine	755812,00
	Toetuste summa kokku	10937721,97

Nagu tabelist näha võib on põllumajandusministeeriumi kaudu makstud toetused seltsielu käivitavaks mootoriks maal.

Silorullide kile ei ole pakend

2010-06-22

Põllumees on raskustes karastunud ning teda ei ole väga lihtne endast välja ajada. MTÜ Eesti Pakendiringlus juhataja Aivo Kangus oma jutuga seda eelmisel nädalal aga suutis.

Kangus rääkis meedias, kuidas silorullide valmistamisel kasutatava kile eest tuleb piimatootjatel hakata kümneid või isegi sadu tuhandeid kroone aktsiisi maksma. Niigi raskes olukorras põllumeestele oli see kui külm dušš.

Uued tõlgendusvõimalused

Piimatootjate rahustuseks võib öelda, et asjad ei ole tõenäoliselt siiski nii hullud. Seadusi teevad õnneks veel ministeeriumid, mitte oma firma või sihtasutuse majandustulemustele mõtlevad inimesed.

Aivo Kanguse sõnul tuleks kile eest aktsiisimaksu tasuda ka kõigil põllumeestel, kes enda toodetud ja oma loomadele mineva sööda kilesse pakivad. Oma sõnadega annab ta uue tõlgenduse tervele pakendiaktsiisi seadusele. Esialgsete arvestuste järgi tähendaks see piimatootjatele ühe lehma kohta keskmiselt 500-700 krooni suurust väljaminekut.

Kehtiv seadus ütleb siiski selgelt, et pakendiaktsiisi tuleb tasuda müüdava kauba pakendamiseks kasutatud pakenditelt.

Pakend on aga seaduse järgi "mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbijani
jõudmiseni.".

Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakendite ja pakendijäätmete kohta ning selle täiendused ei anna teistsuguseks käsitluseks põhjust. Pakendiseadus sätestab pakendiliikide mõisted ning pakendiettevõtja kohustuse turule lastud pakendatud kauba ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise kohustusena. Pakendiaktsiisi seadus aga käsitleb aktsiisimaksjana isikut, kes laseb pakendatud kauba turule või teeb selle levitamise või kasutamise jaoks kättesaadavaks.

Seadus annab selgelt mõista, et silo ega heina, mida põllumees oma tarbeks valmistab, ei saa kuidagi käsitleda kaubana ja selle ümbriskilele ei saa ka pakendiaktsiisi rakendada.

Silopall kui kaup

Oleme pöördunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole, et oma arvamusele ametlikku kinnitust saada. Lisaks seaduse tõlgendamisele annab meie usule tuge ka pakendiaktsiisi seaduse omaaegne kooskõlastusring. 2007. aastal, kui seadust viimati oluliselt muudeti, saadeti toonased ettepanekud lisaks ministeeriumidele kooskõlastamiseks ka kohalike omavalitsuste liitudele, Kaupmeeste Liidule, Kaubandus-Tööstuskojale, Jäätmekäitlejate Liidule ja Keskkonnaühenduste Kojale.

Kooskõlastust ei küsitud aga näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonidelt, sest nende tegevusele ei pidanud seadus laienema.

Ainsad põllumehed, kellele aktsiis laieneb, on need, kes toodavad sööta müügiks. Nende puhul on silorullid loomulikult kaup, millele kehtivad samasugused tingimused nagu poes piimapakile või joogipudelile.

Õigus on Kangusel aga selles, et põllumajanduses kasutatava kile edasisele saatusele peab mõtlema. Praegu rändab silokile pärast kasutamist tihti lihtsalt prügimäele. Eestis koguneb sellist pakkekilet arvestatav kogus, mistõttu on sellele parema rakenduse otsimine õigustatud.

Rahvas peaks vähem jooma

2010-06-14

Eestlaste alkoholilembus on küll vähenenud, kuid jätkuvalt küllalt suur. Inimeste tervise säästmiseks tuleb alkoholi kättesaadavust piirata ja muuta ühiskonna hoiakuid.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) viimane uuring eestlaste alkoholi tarbimise kohta annab põhjust rõõmustamiseks - aastaga on alkoholitarbimine vähenenud ligi viiendiku, aga ikka juuakse Eestis keskmiselt tunduvalt rohkem kui teistes põhjamaades.

Alkoholi tarvitamise piiramiseks on riikidel kasutada neli põhihooba - aktsiisipoliitika, alkoholi ostu ja tarvitamist puudutavad vanusepiirangud, alkoholi kättesaadavuse reguleerimine ja ühiskonna hoiakute muutmine. Ühe esimese meetmena tasub mõelda müügipiirangute karmistamisele, sest hoolimata müügiaja piirangust on alkohol Eestis väga kergesti kättesaadav. Eestis saab kanget alkoholi osta ligi 2400 poest, meist märksa suuremas Soomes seevastu 344 ja Rootsis 411 kauplusest.

Alkohol tanklast välja

Kindlasti on vara rääkida väikepoodides alkoholi müümise lõpetamisest, sest paraku tooks see endaga kaasa sadade väikeste maapoodide kadumise. Mulle on poepidajad tunnistanud, et neil üksikutel päevadel, kui alkoholi müük on keelatud, on nende kaupluse käive vähenenud 40 või enamgi protsenti.

Küll aga vääriks kaalumist mõte keelustada alkoholi müük tanklates. Eesti paistab negatiivselt silma nii joobes juhtide kui ka nende põhjustatud avariide arvu poolest. Selle taustal on kummaline, et alkohol on nii kättesaadav ka tanklates.

Samuti väärivad positiivset esiletõstmist suuremad kauplused, kes müüvad alkoholi muust kauplusest selgelt eristuvas osas. Kindlasti vääriks kaalumist ka alkoholi müügiks mõeldud pinna suuruse reguleerimine. See aitaks ära hoida alkoholiosakondade kujundamise ligitõmbavaks ning alkoholi soetamise emotsionaalseks.

Emotsionaalseks ostuks muudavad alkoholi tihti ka reklaamid. Nii nagu on keelatud kange alkoholi välireklaam, tuleks kaaluda ka lahjade jookide välireklaami keelamist. Lahjad alkoholjoogid on oma kujunduselt ja reklaamimise viisilt muutunud väga noortepäraseks. Lahjade jookide tarbimine noores eas sillutab aga teed kange alkoholi juurde.

Alkoholi aktsiisimaksud on Eestis samad või suuremad kui Lõuna- või Ida-Euroopas, kuid väiksemad Kesk- ja Põhja-Euroopa omadest. Kangete alkoholjookide puhul on Euroopa Liidu miinimumaktsiisimäär 6 eurot ehk 94 krooni sajaprotsendilise alkoholi liitri kohta. Eestis on aktsiis 222 krooni ning samasse suurusjärku jääb see ka näiteks Austrias ja Luksemburgis. Kõrgeim on aktsiisimäär Rootsis - 770 krooni -, Soomes on see 617 krooni.

Aktsiisi kasv ei saa siiski olla hüppeline, sest see suurendaks hüppeliselt ka salaalkoholiturgu ning ohustaks rahva tervist. Samas näitab EKI uuring selgelt, et aktsiisi mõningane kasv ei suurenda tingimata salaalkoholi osa, vaid mõjub pärssivalt just tarbimisele. Nii on aktsiisipoliitikas veel mõningane tegutsemisruum, mille abil eestlaste alkoholitarvitamist vähendada.

Ent kinnine uks on ees, kui räägime vanusepiirangutest. Eestis võib alkoholi osta alates 18. eluaastast, kuigi varem on olnud ka teisiti. Suures osas Euroopas on erinevad vanusepiirangud - tihti võib lahjemaid jooke osta alates 16. ja kangemaid 18. elusaastast. Arvestades Eesti noorte harjumusi, ei ole vanusepiiri muutmine kindlasti mõistlik, sest sellega me vaid suurendame probleeme.

Hoiakuid tuleb muuta

Kui kolm eeltoodud meedet on selgepiirilised, siis ühiskonna hoiakute muutmine on kõige keerulisem, kuid samas väga oluline. Ühiskonna suhtumise süsteemseks muutmiseks on vaja nimetada ametisse alkoholipoliitika koordinaator ja talle selleks ka vajalikud vahendid eraldada.

Praegu korraldavad eri ministeeriumid alkoholiga seotud valdkondi. Ühte katust, kes info kõigist tegevustest kokku koondaks ning oskaks hinnata ühe sammu mõju teisele, aga ei ole.

Ainult riigi tegevusest hoiakute muutmiseks ei piisa. Oluline roll on perekonnal, kolmandal sektoril, ettevõtjatel ja meedial. Kõigil meil võiks olla ühine missioon, kuidas vähendada alkoholi liigtarbimisest tekkivaid kahjusid ühiskonnale.

Talu toetamine kui väärtuspoliitika

2010-05-25

Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, väärtustab üha enam maaelu omapära ja tavade säilimist, rakendades aktiivset maaelu arengu poliitikat. Maaelu toetamine läbi talulise tegevuse on Eesti väärtuspoliitika märkimisväärne osa, säilitades traditsioonilist eluviisi ning töökohti.

Eesti talupidajate olukorda oleme ministeeriumist viimastel aastatel võimaluste piires aga järjest rohkem toetanud. Seda eriti majanduskriisi ajal, kui maal tegutsevatel väikeettevõtjatel on raske suuremate ja linnas tegutsevate ettevõtetega konkureerida, põllumeeste sissetulekud on vähenenud, kulutused energiale ja põlluharimisele suurenenud ning turuvõimalused kahanenud.

Olgugi, et majanduslikult ebakindlad ajad on pannud raskemasse olukorda kõik Eesti põllumehed, sattusid piimahinna languse tõttu eriti tugeva surve alla just väiksemad piimatootjad, eriti need, kes asuvad kaugemal suurematest tootjatest ja tööstustest.

Seepärast otsustasime Eestis hakata maksma piimatootjatele, sealhulgas eraldi väiketootjatele, alates sellest aastast lisatoetusi. Kuni sajapealiste piimakarjade omanikud ja Hiiumaa lehmapidajad, kellel puudub tööstustega püsiühendus, makstakse toetust kolme aasta jooksul - esimesele 50 lehmale 1000 ja järgmisele 50 lehmale 800 krooni looma kohta aastas. Lisaks ühekordne toetus kõigile piimakvoodi omanikele (sõltumata suurusest) sellel aastal, mis on paljudele tootjatele tänaseks juba välja makstud.

Ministeerium lähtus otsuse tegemisel asjaolust, et kuni sajapealiste piimakarjade omanikud on peamiselt pereettevõtted ning lisatoetus aitab kaasa perefarmide säilimisele ja seeläbi ka inimeste püsimisele maal.

Talutootmine eristub suurtootmisest ennekõike seetõttu, et talus tehakse kogu või suurem osa tööst ära oma pere ringis. Nii asetatakse talupere raskesse olukorda, sest keeruline või suisa võimatu on puhkepäevi võtta ning ühe pereliikme haigus võib majapidamise hoopis raskesse olukorda panna. Veel mõne aasta eest tuli tihti ette talupidajaid, kes olid töötanud puhkuseta talu rajamisest saati, mis tähendas sageli paarikümmet aastat.

Et talupidajatele puhkust võimaldada, alustas Eestimaa Talupidajate Keskliit talunike asendusteenistuse väljatöötamist juba 2005. aastal ning 2006. aastal algas Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli juures asendustalunike väljaõpe, kuid seadusandlike ja rahaliste vajakajäämiste tõttu rakendus asendustaluniku toetus alles 2008. aastal. Toetuse tänavune eelarve on neli miljonit krooni, mis on kaks korda suurem kui eelmisel aastal.

Eesti taludes käib põlvkondade vahetus. Kui uurida, mis seda takistab - kas raha- või huvipuudus, kehvad elutingimused või raske töö, riigijuhtide vähene tähelepanu või noorte loid koostöö, põlvkondade eriarvamused või maaelu madal maine -, tuleb ette väga erinevaid arvamusi. Kahetsusväärne tegelikkus on aga see, et noorem põlvkond ei soovi sageli jätkata oma vanemate elutööd talus. Üks takistus on kindlasti see, et ettevõtte üleandmisel „isalt pojale" kaasneb tulumaksukohustus. Põllumajandusministeeriumi ettepanekul kiitis Valitsus heaks tulumaksuseaduse muudatuse, mis võimaldab pärandada talu lähisugulastele maksuvabalt. Loodame, et Riigikogu toetab esitatud seadusemuudatust.

Talu lahutamatuks osaks on mets. 2008. aasta alguses jõustunud tulumaksuseadus, mille kohaselt võib füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste, samuti talle kuuluvalt kinnisasjalt saadud metsamaterjali võõrandamisest saadud tulust maksustamisperioodil maha arvata kuni 45 000 krooni, mis aitab elavdada talumetsade majandamist ja suurendab talupidajate sissetulekuid.

Eesti on Euroopas erandlik riik. Siin saavad metsaomanikud taotleda nii siseriiklike kui Euroopa Liidu toetusi. Eesti maaelu arengukava raames on võimalik taotleda nelja erinevat toetust: Natura metsa toetust erametsamaale, metsa majandusliku väärtuse parandamise investeeringutoetust, kahjustatud metsa taastamise investeeringutoetust ja metsatulekahju ennetamise investeeringutoetust.

Talupidamist iseloomustab mitmekesine maaettevõtlus, suur osa talupidajaid tegutseb aladel, millel kehtivad tavanormidest rangemad keskkonnakaitselised piirangud, samuti hooldatakse poollooduslike karjamaid. Kuigi läinud aastal laekus keskkonnasõbraliku majandamise toetuse ja loomade karjatamise toetuse taotlusi rohkem kui eelarves esialgu prognoositi, otsustasime jätta toetusmäära vähendamata ning toetused jõudsid täies mahus kõikide taotlejateni, kes toetuse nõuetele vastasid.

Riigieelarve kärbetele vaatamata püsis 2009. aastal ka teiste põllumajandus- ja maaelutoetuste maksmine jõudsalt graafikus ning PRIA tõestas end Euroopa ühe efektiivsema makseagentuurina, mille haldussuutlikkusega seoses ei jäänud välja maksmata ühtegi eelarves kavandatud krooni.

Koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega (MES) töötas Põllumajandusministeerium välja meetmete paketi, mis leevendas põllumeeste rasket majanduslikku olukorda ja krediidiraskusi kevadkülvi ajal. Selleks andis sihtasutus kommertspankade kaudu põllumeestele 100 miljonit krooni laenu ja tagatist kuni 80% ulatuses. Ka sellel aastal on see võimalus olemas.

Põllumajandustootmise mitmekesistamise ja olude muutumisega on tekkinud põllumeestel suurem vajadus professionaalse ja ajakohase nõuande järele, seda ennekõike äriplaanide koostamisel. 2010. aastal toimunud nõuandesüsteemi üleminekul Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja kureerimise alt MES-i haldusalasse pidas Põllumajandusministeerium silmas ennekõike nõuandesüsteemi edasist arengut ning pakutavate teenuste muutmist kliendikesksemaks.

Piimahinna madalseisu taustal on kerkinud korduvalt üles ettepanek, et kõiki tootjaid tuleb kohelda võrdselt - et kõik töötlejad oleks kohustatud maksma tootjatele õiglast hinda.

Kuigi seadusandlikud võimalused piimatootjate õiglase piimahinna maksmise tagamiseks on piiratud, jätkas Põllumajandusministeerium aktiivselt tootjate murele lahenduste otsimist. Üks võimalus on toetada tootjate koondumist ühistutesse. Väikeettevõtjate poolt toodetavate koguste koondamine annab neile ühelt poolt tugevama positsiooni hinnaläbirääkimistel tööstustega, teisalt aga võimekuse ise toodangut töödelda. Samuti on ühistulise tegevuse korral tootjatel endil võimalik võtta tõhusaid meetmeid kõigi ühistu liikmete võrdse kohtlemise tagamiseks. Kõigest sellest ajendatuna on uus ühistulise tegevuse meede avanemas käesoleva aasta hilissuvel.

Mul on hea meel tõdeda, et Eestimaa Talupidajate Keskliiduga on Põllumajandusministeeriumil hea koostöö. Seda on võimalik veelgi parandada, kui kõik liikmed aktiivselt suhtlevad ja edastavad oma mured esindusorganisatsiooni kaudu. Eesti talu elab ja tema väärtus saab säilida ning kasvada meie ühise koostöö panusega.

Vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder

2010-05-22

1. Seoses riigieelarve kärbetega jääb põllumajandussektoris saamata märkimisväärne rahahulk, mis olnuks võimalik saada vastavalt liitumislepingule. See oleks nagu põllumajanduse panus euro tulekule. Missugune oleks põllumajandusministri hinnang euro kasutuselevõtmise mõjule põllumajandussektori edasisele arengule ja tulevikule, teiste sõnadega - kas euro kasutuselevõtt kuidagi ka korvab selle kaotuse? Kas euro kasutuselevõtt on põllumajandusele perspektiivis kasulik ja missugustes aspektides?

2010. aasta riigieelarves võiks põllumajandustoetuste summa olla suurem kuni 200 miljonit krooni - see on ÜPT täna masktava riigipoolse lisamakse ja selle lisamakse võimaliku maksimumsumma vahe. Loomulikult on kogusumma näol tegemist arvestatava rahaga, kuid kõigi tootjate vahel laiali jagades siiski mitte summaga, mis ühe või teise tootja eksistentsile määrava tähtsusega oleks. Põllumeeste raskused olid eelmisel aastal tingitud eelkõige ülimadalatest kokkuostuhindadest mitte nii väga riigi tegemistest või tegemata jätmistest. Tegemist on paratamatu majandusprotsessiga, millest üle elamiseks riik oma võimaluste piires panustanud on.

Ära ei tohi siiski unustada, et kärpeid ei teinud valitsus mitte ainult euro pärast, vaid eelkõige kokkuhoiuvajadusest. Me teame täna, mis on juhtunud Euroopas riikidega, kes üle oma võimete on elanud ja on kulutanud raha, mida neil tegelikult ei ole kunagi olnud. Ilma euroeesmärgita oleks riik ehk kärpinus pisut vähem, kuid mitte oluliselt. Seetõttu ei ole põllumajandustoetuste käsitlemine põllumeeste panusena euro tulekusse, päris õige.

Euro kasutuselevõtt on selgelt kasulik tervele Eesti majandusele ning sealhulgas ka põllumeestele. Esimene silmaga nähtav kasu on tõik, et tulevikus hakatakse Eestis ka toetusi maksma eurodes ning meil on oma toetusi märksa lihtsam teiste liikmesriikide omadega võrrelda ning nende liiga suurtele vahedele tähelepanu juhtida.

Nagu terves majanduses, aitab euro ka põllumajanduses muuta lihtsamaks välisinvesteeringute Eestisse meelitamist. Investeeringutevajadus ei ole põllumajandusest kuhugi kadunud ning üheks võimaluseks sellel teel on välisinvestorite kaasamine. Põllumajandus- ja toidutootmine on ka finantsinvestorite jaoks muutunud atraktiivseks majandusharuks ning Eesti põllumehel on tänu sellele varasemast lihtsam endale lisakapitali leida. Samuti kaob euro tulekuga devalveerimisrisk, sest krooni puhul oma majanduse elavdamise kontekstis selline võimalus paratamatult õhus olnud. Kahtlemata muuti ühes euroga ka raha odavamaks - kaovad vahetuskursid ning kindlasti muutub ettevõtjatele raha laenamine mõnevõrra odavamaks.

2. Mida on ministeeriumil plaanis teha piimatootmistalude jätkusuutlikkuse tagamiseks olukorras, kus 25 % allesjäänud taludest kavandab lähiaastal tegevuse lõpetada (sõltumatu uuringufirma andmeil)?

Nagu neil veergudel on korduvalt varemgi selgitatud, on riik just väikseid piimatootjaid silmas pidades rakendanud tänavu mitu uut toetusskeemi. Loodud on eritoetus kuni 100pealistele piimakarjadele, samuti makstakse ühekordse lisatoetusena toetuste piima koguse järgi. Siiski on paratamatus, et turg teeb omad korrektiivid ning osa väiksemaid piimatootjaid oma tegevuse lõpetab.

Tähelepanuta ei maksa siiski jätta seda, et Eestis on küll viimastel aastatel räägitud meeletutest hulkadest piimatootjatest, kes kohe-kohe oma tegevuse lõpetavad, kuid tegelikkuseks ei ole need jutud kunagi saanud. Tänaseks on piima kokkuostuhinnad juba omajagu kosunud ning need lubavad juba ilma kahjumita oma ettevõtet majandada.

3. ÜPP reformi osas ja uue finantsperioodi toetusskeemide osas toimuvad meile teadaolevalt läbirääkimised ja konsultatsioonid. Missugune oleks põllumajandusministri hinnangul arenguprognoos otsemaksete toetusskeemide osas.

Põllumajandustoetuste tuleviku üle räägitakse tõenäoliselt läbi terve käesoleva aasta ja kauemgi. Eesti seisukoht on, et põllumajanduspoliitika peab jääma ühiseks poliitikaks ning toetuste jagamise alused peavad muutuma. Et Eesti on üks kõige vähem toetusi pinnaühikule saav riik (ha kohta), siis on pigem lootus, et toetused kasvavad just Eesti tootjate jaoks. Rahandusministrid aga arutavad, kui suur eelarve tulevikus põllumajandustoetuste tarbeks jääb ning sellest sõltuvad suuresti ka tulevased toetused.

Eesti nägemusele võrdsematest toetustest avaldas poolehoidu ka mõne nädala eest Eestit külastanud Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, kelle hinnangul ei ole ühtegi põhjust, miks senine ebavõrdsus pärast 2013. aastat jätkuma peaks. Selles osas on talle raske vastu vaielda.

Intervjuu: HELIR-VALDOR SEEDER: ministrile on oluline isiklik kontakt ettevõtjatega

2010-04-22

Hiljuti Võrumaal visiidil viibinud põllumajandusministril Helir-Valdor Seedril jätkus kiirest päevakavast hoolimata aega ka LõunaLehega kohtuda. Kohvikus tellis Seeder rohelise tee meega. „Teil on see ikka kohalik mesi?" uuris minister ettekandja käest. Teetassi taga arutles kolmeaastase staažiga minister oma haldusala valupunkte ja tulevikusuundi ning lubas kindlalt, et temast tantsivat-laulvat tõsielusaate tähte ei saa.

Teil täitus just kolm aastat põllumajandusministrina. Millised need kolm aastat on olnud?

Väga erinevad. Kui ma 2007. aastal ametisse tulin, oli viimaste aastakümnete edukaim põllumajandusaasta. Ilmaolud olid väga soodsad, saagid väga head. Samal ajal oli mujal Euroopas paljudes piirkondades ikaldus, mis tähendas, et Eesti põllumehel oli saagi müügihind väga hea. Lisaks käivitusid 2007. aasta lõpus, 2008. aasta alguses Euroopa Liidu selle finantsperioodi uued abimeetmed ja toetused.

Optimistlikule aastale järgnes 2008, mis oli põllumajandussektorile viimase aja üks raskeimaid: ilmad ei soosinud põllumehi, väga palju saaki jäi koristamata põldudele ja kokkuostuhinnad langesid alla. Kaks täiesti vastandlikku aastat.

Minule kui põllumajandusministrile tähendas see loomulikult muret ja probleeme, kõigile neist polnud sugugi kohe kiiret lahendust. Põllumajandus ongi majandusharu, kus tuleb tegutseda pika perspektiiviga. Kõik, kes tahavad siin edukad olla, peavad arvestama, et on aastaid, kus sa lõpetad suure kahjumiga, ja on aastaid, kus saad kasumit. Kasum tuleb siis nii investeerida, et elada üle keerulisemad aastad. See kuldne tõde sai esimese kahe aastaga ainult kinnitust.

Kolmas aasta, 2009, oli juba ülemaailmse kriisi kohale jõudmise aasta, mis lõi täiesti uue taustolukorra nii finantsmajanduslikes aspektides kui ka reaalselt turgudel toimuvas. See oli juba ühiskonda tervikuna haarav majanduskriis.

Mida aasta 2010 majanduskriisi taustal toob? Meedias on kajastatud põllumeeste rasket olukorda. Piimatootjate küsitlusest on selgunud, et ligi veerand neist plaanib viie aasta jooksul tootmise lõpetada. On olukord, kus põllumehed peavad välistoodangu konkurentsis oma kaupade hindu alla laskma. Mis edasi ja kuidas riik saab põllumehi aidata?

2010 on kindlasti kainestumise ja ärkamise aasta. Teadvustus, et majandus ei lähe ainult üles, on jõudnud Eesti ühiskonnas väga selgelt pärale. Kõik on pidanud tegema muudatusi oma hoiakutes: vaatama üle pere ja ettevõtete eelarved, võimalused, minna ümber õppima, leidma uue töö. Ma arvan, et see on uue tsükli algus Eesti jaoks kindlasti.

Põllumajanduse poole pealt - jah, lõpetajad. Kui vaatame, mis toimub Eesti ja Euroopa põllumajanduses tervikuna, siis need protsessid on küllalt sarnased. Tootmine kontsentreerub n-ö klassikalistel põllumajanduslikel aladel. Liha, teravilja, piima ja kartuli tootmisel on suund, et tootjate hulk väheneb, aga see ei tähenda sugugi toodangu vähenemist. Aastate jooksul on näiteks piimalehmade ja piimatootjate arv ikka tunduvalt vähenenud, aga piimatoodang on kasvanud. See tähendab tootmise kontsentreerumist suurematesse üksustesse.

Kas see siis tähendab väiketalude väljasuremist?

Väiksemad ongi oma klassikalise tootmistegevuse väga paljudel juhtudel sunnitud lõpetama ja selle võtavad üle suuremad. Kes on suured ja elujõulised, need on veelgi kasvanud.

Rõhutan, et see toimub klassikalistes tootmisvaldkondades. Mujal Euroopas on täpselt samuti. Kui rääkida konkreetselt piimast, siis Eestis lõpetas 2008.-2009. aastal 30% väiketootjatest piimatootmise, Poolas, Leedus ja Lätis on see protsent veel suurem olnud, enamvähem sama on ta olnud Hispaanias ja Itaalias. Isegi Soomes, kus on Euroopa Liidu kõige suuremad toetused, on lõpetajaid sellel perioodil 27%.

Väiksemad tootjad, peretalud, peavad leidma teistsuguseid väljundeid. Valdavalt peab leidma siin oma nišitooted. Eesti põllumajandus on muutunud palju mitmekesisemaks, kui ta oli kakskümmend aastat tagasi. Kes toodab ravimtaimi, kes on läinud üle mahetootmisele, looduslähedastele ökotoodetele jne. Need vaidlused on vaieldud, et kas Eestis on perspektiivne ainult suurtootmine või peaks olema peretaludele toetuv mudel. Selge on see, et Eestis ongi kõige mõistlikum lahendus, kus mõlemad eksisteerivad koos, täiendavad teineteist.

Millised on Kagu-Eesti põllumajanduse tulevikusuunad?

Siin Kagu-Eestis soodustavad loodus ja keskkond iseenesest sellist peretalu tootmisstiili: killustatud kupliline maastik, kus on ka väiksemad maaüksused, kus pole massiivset maapa-randust tehtud ega suuri põlde siledatel aladel. Siia ongi kõige sobilikum väiketootmine, looduslähedane tegevus. See tähendab mahetootmist, käsitööd, turismitalusid, puidu töötlemist (näiteks mööbli tootmine), ravimtaimi. Selles suunas on siin arenetud ja koostööd tehtud.

Kindlasti on väiketootjatele ühistegevust rohkem vaja kui suurtootjatele, et minna turgudele ja suuremate kogustega -siis ollakse ka tugevamal positsioonil hinnaläbirääkimistel. Ollakse võimelised müüma ja turustama suuremaid koguseid.

Astusite läbi ka Võrumaa talupidajate liidu üldkoosolekult ja kohtusite eraldi veel piirkonna mahetootjatega. Milline on põllumeeste ja ministeeriumi koostöö riigi põllumajanduslike suundade ja arengukavade väljatöötamisel?

Ma võin öelda, et mul on kõigepealt väga hea isiklik koostöö väga paljude põllumajandustootjatega, nii suurtootjate kui talunike, väiketootjatega. Seda üle Eesti, sealhulgas ka Võrumaal. Kindlasti on ministrile oluline selline isiklik kontakt ettevõtjatega: sa näed reaalset elu, probleeme, plaane ja muresid. See on mul väga hea.

Põllumajandusministeeriumil on hea side põllumeeste ja tootjate katusorganisatsioonidega. Kõik meetmed, mis ministeeriumis välja töötame, teeme koostöös sektoriga. Meil on põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu, seal saavad kõik oma ettepanekuid teha, arvamusi esitada. Enne kui minister määrusele alla kirjutab, kuulab ta arvamused ära. Ma usun, et meil ei olegi viimastel aastatel väga palju vaja olnud vigu parandada põhjusel, et määrused oleksid eluvõõrad või ei sobi. Oleme saanud enne kokkuleppe või konsensuse, kuidas ühte või teist meedet rakendada. See on toiminud hästi ja ma loodan, et toimib ka tulevikus hästi.

Olete ühes oma varasemas intervjuus öelnud, et välisinvestoritel on huvi tuua oma raha Eesti põllumajandusse. Kas see kehtib kitsamalt ka Kagu-Eesti kohta?

Jah, huvi Eesti põllumajandusse investeerida on täiesti olemas. On neid, kes soovivad tegeleda põllumajandusliku tootmisega. Nad omandavad põllumajanduslikku maad ja mitte ainult spekuleerimise eesmärgil. On ka neid, kellele meeldib rahulik looduslähedane elulaad ja on hakanud tootma. Näiteks üks saksa proua, kes muretseb ajalooliste Eesti hobusetõugude eest ning tahab neid säilitada ja kasvatada. Ta on siia töötama ja elama asunud väiketootjana.

Suurtootjatest võib tuua näiteks Heleniuse, kes on investeerinud väga suurelt Eestisse ja läinud siit edasi Vene suunas. Toidutööstuse osas on huvi suur, väga paljuski töötab see praegu väliskapitali osal - Valio, Ekseko ja Rakvere näiteks.

Väliskapitali huvi on tulnud sellest, et Eestis pole olnud võimalust investeerida ise. Sisemist raha oma inimestel ei ole olnud. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem suudab ka Eesti inimene ise investeerida. On mitmeid positiivseid näiteid, kus ettevõte on käinud käest kätte ja lõpuks on Eesti omanik ta tagasi ostnud, Põlva Agro näiteks.

Ma loodan, et väliskapitali huvi ka jätkub. Eestis on põllumajandusel potentsiaali palju. Me suudame toota palju rohkem, kui meie siseturg nõuab. Eesti põllumajandus saab areneda siis, kui me leiame eksportturge - nii piima, teravilja kui liha jaoks. Küsimus on, kus on need turud ja millise hinnaga me suudame toota.

Kus need turud siis on?

Majanduskriis on löönud segi pikka aega stabiilselt toiminud turusuhted üle Euroopa ja Eesti põllumehele avanevad uued võimalused. Ida turud on päris hästi avanenud - Venemaa turg on erinevatele Eesti toiduainetele väga avatud. Sinna tootmise ja tarnimise maht on kasvanud. Turg on ka Ukraina ja tulevikus, ma loodan, et Valgevene. Sama on lääne suunas.

Näiteks tõuloomade nõudlus on palju suurem, kui Eesti suudab pakkuda. Seda nii lääne-kui idariikidesse. Uued suured turud on Valgevene ja Türgi, kus oodatakse meie tõuloomi, kui me suudaks ainult kasvatada. Loomakasvatus võtab aega, pole võimalik, et sünnib 20 või 50 vasikat korraga.

Eestil on võimalusi müüa nii piima- kui lihasaadusi väljapoole nii ida kui lääne suunas, aga see eeldab meilt turgude suuremat teadmist ja omavahel suuremat koostööd neile turgudele minnes.

Kas teie arvates peab tänapäeval paika vanarahva ütlus „Põllumees - põline rikas"?

Jah, ajalooliselt on põllumees olnud põline rikas ja põllumehed oleme valdavalt kõik, eesti rahvas, alles olnud. Põllumees, kes oli oma talu peremees, oli rikas, suutis oma lapsi harida.

Tänapäeval on see mitme otsaga asi. Tänu tehnika arengule on põllumehe mõiste palju muutunud, põllumajanduslik tootmine on hoopis tööstuslik tootmine ja osa suurest ärist. Käsitööd ja rasket musta tööd jääb järjest vähemaks - masinad ja tehnoloogia teevad töö ära.

Praegu võib öelda, et põllumees on rikas jah, aga vaid ühe korra elus - siis, kui ta tootmise ära lõpetab, maha müüb. Siis ta näeb, mis vara tal on. Vara, mis talle igapäevaselt rikkust ja raha küll ei toonud, aga ta näeb, et tal on suured maad, hooned ja tehnika. Igapäevaselt, jah, peab ta elama peost suhu ja mõtlema sellele, kuidas ära elada.

Praegu on Euroopas nii, et umbes 30% sissetulekust tuleb põllumehele toetustest ja 70% turult. Eestis on see 20 ja 80. Toetustase on Eestis madalam kui Euroopa vanades riikides.

Hiljutises Postimehe korraldatud küsitluses, kus rahvas hindas ministrite tegevust, selgus, et teid hinnatakse tugevalt usaldusväärseks ja asjatundlikuks, kuid olete kolmandikule vastajatest jäänud silmapaistmatuks. Kuidas seda kommenteerite?

Neid küsitlusi tehakse aegajalt ikka ja neid ei tohiks väga tõsiselt võtta. Kindlasti on nad huvitavad, aga võrreldes erinevate väljaannete ja uuringufirmade omi, siis need on väga erinevad ja lausa vastuolulised.

Aga siin on mitu põhjust. Kõigepealt peab ütlema, et ka ministrite edevusaste on erinev. Mina kindlasti ei ole seda tüüpi isik, kes kipuks väga esinema või meelelahutussaadetes osalema. Iseenesest on poliitikul vaja end näidata. Eestis üks võimalus poliitikuks saada on meelelahutussaadetes osaledes -„Laulud tähtedega" või „Tantsud tähtedega". Meil on väga palju neid, kes olid tundmatud, aga pärast saates osalemist on suured arvamusliidrid ja ajakirjandus pöördubki nende poole. Inimesed on erinevad, aga minule kindlasti ei ole see tee meelepärane. See ei ole minu ampluaa. Ma ei mõista hukka neid, kes käivad, aga selle järgi ei peaks nende kui poliitikute tegevust hindama.

Teine põhjus on meedia enda huvi. Kahjuks ei ole ülemäära suurt huvi spetsiifiliste põllumajanduslike teemade vastu. Olen seda ise tunnetanud. See on võib-olla sellepärast, et põllumajanduspoliitika on üleeuroopaline, mitte liikmesmaa keskne. Eestis tunneb meedia kõige vähem huvi põllumajanduse vastu võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Peame ministeeriumis ka tegema rohkem selleks, et anda oma tegevustest teada ja neid huvitavaks teha. Raske on teemat populaarselt müüa. Aasta põllumehe tiitli kajastus ei ole võrreldav näiteks aasta sportlase omaga - teema pole nii atraktiivne ja huvipakkuv kui kultuur või sport. Varasem kogemus ütleb, et põllumajandustemaatikat on võimalik müüa negatiivsete juhtumite kaudu: tollisõjad, viljavargus, Weroli pankrot. Seda teed me pole tahtnud minna. Oleme vältinud skandaale, mis on tähendanud, et meedial pole olnud võimalik teemat üleval hoida. Aga ma olen optimist -selline neutraalne maine põllumajandusel on kindlasti parem kui negatiivne. See on samm edasi.

Eestlane on alles hiljuti olnud maarahvas, aga ta on kohutavalt kiiresti võõrandunud maaelust. Eestlane on palju kaugemal maaelust kui näiteks taanlane, šveitslane või hollandlane. Kummaline küll, aga nii on. Me kardame ja häbeneme sõna „agraarriik". Loomulikult ei taha me olla agraarriik - et me teeme musta rasket käsitööd maal. Seda ei tehta ka teistes Euroopa riikides, aga side põllumajanduse ja maaeluga on säilinud väga hästi.

Põllumajanduslik tootmine tänapäeval on puhas, hästi inno-vaatiline - teaduspõhine, kui me vaatame seda tehnoloogiat, mis on kasutusel. Suurtootjatel on lüpsirobotid, kõik töö on automatiseeritud, on kliimaseadmed jne. See on oma filosoofia ja seda ei ole vaja häbeneda. Me oleme kompleksides ja tahame saada hästi kiiresti linnainimeseks, sest linnas on kõrgkultuur. Ei ole! Prantsuse köök ja prantsuse kultuur on meile eeskujuks, aga minge vaadake - Prantsusmaal on kõige tugevam mõju poliitikale põllumeestel. Me räägime, kes on eurooplased -prantslased!

Toidu võti on arengus

2010-04-15

Kui veel mõni tuhat aastat tagasi püüti jahipidamise ja marjakorjamisega söönuks saada, siis nüüd on põllumajandusest saanud tänu tehnilisele progressile üks teadusmahukamaid tootmisharusid.

Ainuüksi ühe liitri diislikütusega suudetakse ära teha töö, mille 100 inimest teeksid 24 tunni jooksul.

Areng põllumajanduses on toimunud eelkõige viimase paarisaja aasta jooksul ning praegu on ühtmoodi teadusmahukas kogu põllumajandusspekter - alates traktoritest-atradest kuni loomade söötmiseni ja taimede väetamiseni välja.

Maailma mastaabis vaadates on ka siin aga arenguruumi veel piisavalt, sest kõigest hoolimata toodetakse kolm neljandikku toidust ikka veel käsitsi.

Eesti teadus osaleb põllumajandusprogressis

Eesti õnn on kahtlemata selles, et oleme pidevalt progressist osa saanud. Ja selles on oma roll olnud täita nii omaaegsel ratsionaliseerimisel kui ka tänapäevasel innovatsioonil.

Viimane on Eesti lähiminevikus olnud võimalik tänu Eesti liitumisele Euroopa Liiduga 2004. aastal, mis tunduvalt on elavdanud Eesti põllumajandust.

Tänu liitumisega kaasnenud kõrgematele kokkuostuhindadele ja makstavatele arengutoetustele on Eesti põllumajandusest saanud kaasaegse tehnoloogiaga sektor.

Poliitikavaldkonnas on ministeerium töötanud selles suunas, et tuleviku toetustase Euroopas kohtleks võrdsemalt eri liikmesriikide põllumajandustootjaid. Praegu on tootja saadavate toetuste osakaal käibes veidi üle viiendiku ning suur osa tulust tuleb toodete turuhindadest. See, mis lõpuks turuhindadest kätte jääb, sõltub aga otseselt sellest, missugune on konkreetse tootja efektiivsus ja selle juures tehtud kulutuste tase.

Omaette väärtus on Eesti teadustegevusel. Kui kaasaegseid masinaid pannakse põldudel tähele, siis Eesti põllumajandusteadusest teatakse väga vähe. Teatakse üksikuid kasulikke baktereid, kuid näiteks neist uuringutest loomade söötmise alal, tänu millele on Eesti piimatootmine muutunud vägagi konkurentsivõimeliseks, ei teata suurt midagi.

Ma teeksin Eesti teadlastele liiga, kui ütleksin, et see ainult Eestis nii on. Tegu on terve Euroopa probleemiga, millele kõikjal lahendusi otsitakse. Sest teadustegevust, millest otseselt või kaudselt saab kasu terve ühiskond, on Eestis hulgaliselt. Tihti tuleb aga just teadusest see innovatsioon, mis aitab Eestil maailmas esile tõusta ning siinsetel ettevõtetel rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisem olla.

Maamess on maarahva kevadine mõttepaus

Tänavune Maamess on taas kord hea koht, kus arengut ja innovatsiooni ka tavainimesele näidata. Näitus on ju paik, kus rahulikult mõelda oma mõtteid rakendatava tehnoloogia osas, kus võib kohata uusi ja innovatiivseid lahendusi ning kus toimuvate seminaride kaudu saab oma teadmisi parandada.

Selline kevadine mõttepaus annab ehk enim juurde sellele, et liiguksime mõõdukalt ja eestlasliku jonniga kaalutletuma ja teadmispõhisema põllumajanduse poole, mis ka tulevikus eestimaalastele oma toidu lauale toob.

Täna võib tulevikule ja toidule mõtlemine küll pisut kummastavana tunduda, sest poeletid on ju kauba alla lookas, kuid tegelikult jagub siin mõtteainet küllaga.

Nagu eespool öeldud, toodetakse kolm neljandikku toidust maailmas ikka veel käsitsi ning nälg ei ole paljudes maailmanurkades sugugi võõras teema. Lähemateks aastakümneteks ennustavad rahvusvahelised teadlased ja spetsialistid toidunõudluse kasvu 70 protsendi võrra. Praegustes tingimustes jätkates seda aga rahuldada ei suudeta.

Tõenäoliselt ei teki Eestis küll toidust otsest puudust, kuid enam kui tõenäoline on selle suur hinnatõus, mis võtab paljudelt lihtsalt võimaluse endale toitu osta.

Eesti on küll väike ja tubli, kuid paratamatult sõltuv maailmaturul toimuvast ning omaette me hakkama ei saa. Lahendused seisnevad koostöös. Koostöö kohaks võib olla näiteks ka Maamess, kus vahetatakse mõtteid ja teadmisi. See on tegevus, kus keegi ei kaota, vaid kõik on võitjad.

Intervjuu: Maaelu tuleb võtta ühtse tervikuna

2010-04-13

Kas põllumajandus kuivab kokku ja põllumehi jääb nii väheks, et omamaine toodang langeb alla kriitilise piiri ja muutub marginaalseks?

Tundub, et kõik inimesed pole enesele teadvustanud, et põllumajanduse ja maaelu vahele ei saa võrdusmärki panna. Maaelu üks probleemide põhjus on tegelikult põllumajanduse kiire areng, mitte aga vastupidi. Tehnika ja tehnoloogia on niivõrd arenenud, et raske ja must käsitsitöö on peaaegu kadunud. Töö teevad ära kõikvõimalikud masinad, seadmed ja juba ka robotid. Linnainimenegi teab lüpsirobotitest, rääkimata võimsatest traktoritest, modernsetest laudaseadmetest jne. Vanasti oli ühe lauda teenistuses palju inimesi: lüpsjad, karjakud, brigadirid, traktoristid, öövalvurid jne. Praegu on näiteks tuhandepealises lüpsifarmis lüpsirobotid, kliimaseadmed ja palju muudki. Eestis on pärast Euroopa Liiduga liitumist piimafarmide ja lehmade arv vähenenud, kuid piimatoodang hoopis kasvanud. Tõsi, 2009.aastal kasvu ei toimunud, aga see on ka mõistetav. Nii et väide justkui põllumajandustoodang väheneb, pole päris õige. Vähenenud on põllumajandustootjate ja põllumajanduses töötavate inimeste arv. Ilmselt väheneb see tulevikus veelgi, kuigi mitte enam oluliselt. Omamaine põllumajandustoodang oli ja jääb.

Kas ohked ja kurtmine maaelu hääbumisest on põhjendatud?

Tahan öelda, et maaelu ellujäämise võti ei peitu enam ammu põllumajanduses, vaid maaelu mitmekesisuses. Põllumajandusega hõivatud inimeste arv on keskmiselt umbes kaks kuni kolm protsenti, põllumajanduspiirkonnas viis kuni kaheksa, võib-olla 10 protsenti, aga mitte üle selle. Ülejäänud agaratest maainimestest tegelevad juba millegi muuga. Küsimus on selles, kuidas inimestel on võimalik maal tööd leida väljaspool põllumajandust. Strateegiliselt on õige hoida põllumajandus arenemisvõimelisena, sest me kõik tahame kodumaist toitu süüa, oleme huvitatud haritud põldudest, maastikuhooldusest jne. Kõige sellega peab tegelema põllumajandus. Et aga inimene saaks maal ära elada ja tal ka tulevikus sissetulekut oleks, selles osas ei saa ainult lahendust põllumajandusest otsida. Väga tagasihoidlik on seada selline eesmärk, et kui põllumajandusel läheb hästi, siis läheb ka maaelul hästi. Põllumajandusega on Eestis hõivatud umbes 20 000 või natuke rohkem inimestest. Kui me ainult põllumajandusele loodame, siis justkui ei peakski maal rohkem inimesi elama. Kordan veel: eduka maaelu võti seisneb muu maamajanduse arenemises, nagu seda on metsandus, puidutööstus, turismindus, ravimtaimede kasvatamine, mesindus, käsitöö jne. Loota, et traditsiooniline piimatootmine, liha- ja teraviljakasvatus on ainukesed maaelu alles hoidvad tegevused, pole põhjust.

Kuidas edeneb noortalunike ja asendustalunike küsimuse lahendamine? Mida noorte põllumeeste maal hoidmiseks tehakse?

See on meie jaoks üks tõsisemaid ja valusamaid küsimusi. Tõepoolest, kuidas noored maale jääksid, kuidas oma vanematelt talupidamise üle võtaksid? See on probleem kogu Euroopas. Vastav meede on toimimas ja noortalunike toetuseks on sellel aastal ette nähtud 25 miljonit krooni. Me leiame vahendeid, et seda raha veelgi kasvatada ja järgmisel aastal on toetus kindlasti suurem kui eelnevatel aastatel. Võtame raha kas või teiste meetmete arvelt, kus seda ainult üle jääb. Soovime noortalunike toetamise abinõusid kindlasti elavdada. Eks sellega kaasne ka väike oht: kus liigub raha, seal võib tekkida soov seda kergelt kätte saada, hakata laveerima jne. Meie eesmärk pole kindlasti see, et üks elujõuline talunik oma talu ära tükeldab ning leiab järsku, et kõik tema pojad ja tütred tahavad talunikeks saada, sest siis antakse raha. Tervikuna on noortalunike toetamise abinõu ennast siiski õigustanud ja jätkame samal suunal. Omaette küsimus on talu pärandamine ja see võiks tulevasele noortalupidajale olla pärandmaksuta. Probleem on juba mitu aastat ministeeriumis päevakorral ja küllap ta laheneb. Eesmärk on talu jätkusuutlikkus ka noortes kätes, mitte aga selle ilma rahata kätte saamine ja siis maha müümine.

Kuidas edeneb asendustalunike programm, kas maal leidub inimesi, kes sooviksid asendustalunikud olla, et pärisperemehele puhkust anda?

Asendustalunike meede arenes 2009. aastal päris hästi. Asendustalunike arv kasvab tasapisi ja võin kinnitada, et kui ka sellel aastal toimub areng samas mahus, siis me tõesti leiame Eesti riigist need rahalised vahendid, mis võimaldaksid asendustalunike liikumist veelgi rohkem toetada. Arutame asendustalunike küsimust ka talupidajate keskliiduga ja küll siis ka toetused leiame. Jätkuks ainult inimesi, kes tahavad asendustaluniku tööd teha ja jätkuks talunikke, kes julgevad oma puhkuse ajaks talutoimetused võõra hoolde jätta.

Kas vastab tõele, et põllumajandustoetused võivad ära kaduda?

Toetused põllumajandusele ei kao kindlasti ära. Üllatav, et selline teema on Eestis üldse levima hakanud. Küllap on siin tegu enne valimisi tekkinud teadlike paanikalevitajatega. Lükkan ümber kahtlused ja kõhklused, pidin seda Riigikogu ees tegema ja ütlen ka siin. Euroopa ühine põllumajanduspoliitika on praegu otsustatud aastani 2013 ja kulgenud suuremate muudatusteta. Järgmisel finantsperioodil võivad mõned muudatused tulla, kuid need on juba sellised, mida Eesti ise ka on tahtnud. Me ju soovime, et toetustasemed ühtlustuksid ja toetusõigused oleksid üleantavad või päritavad. Aga senine üleandmise ja pärimise süsteem peaks ära kaduma, sest see pole mõistlik. Üleandmise ja pärimise süsteem peab toetama järjepidevust. Kohe pärast 2013 aastat ei muutu niikuinii midagi. Selleks hirmuks pole põhjust, sest Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika jääb.

Miks peab 15 protsenti külvipinnast olema külvatud sertifitseeritud seemnega, kui mitteseemnekasvatustalu peab vilja hiljem ikka söödateraviljana müüma? Miks peab tegema kolm-neli korda kallimaid kulutusi, kui kasu pole näha?

Keskkonnasõbralikkuse pärast. Praegu kehtib selline nõue ja seda peab järgima. Eks me arutame küsimust tulevikus. Seda on kindlasti võimalik muuta, aga siis tuleb kaaluda poolt- ja vastu- argumente. Ma ei oska praegu midagi muud vastata, kui et meil on keskkonnasõbralik majandamine ja see seab terve rea tingimusi. Neid tuleb täita, et õigustada ja põhjendada suuremat Euroopa rahade toetust. Iseenesest tähendab sertifitseeritud seeme ka seemnepuhtust ja seemnekasvatajate toetusi ning selle külvamine on otstarbekas ja vajalik tegevus ennekõike agrokultuuri edendamise huvides. Pole ju nii, et iga mees kasvatab seemet ja see jääb lõpuks nõrgaks, umbrohuseks ja mis iganes veel. Kindlasti hakatakse pikas perspektiivis ainult sertifitseeritud seemet külvama. Aga loomulikult me uurime ja võrdleme, kas see eesmärk ja saadud vilja kvaliteet tasuvad ära, kui teraviljakasvatamine läheb oluliselt kallimaks ning hakkab talumehele üle jõu käima.

Millal kaob ära erikütus? Kas leitakse mingi võimalus tavalise kütuse kasutamiseks ja selle kompenseerimiseks?

Põllumajandusministeerium on juba mitu aastat seisukohal, et sellisel kujul kütuse müümine pole otstarbekas. Oleme mõelnud mitmetele variantidele, üks neist on elektroonilisele magnetkaardile üleminek. Kaardil on kütuse limiit ja põllumees saab tavalisest tanklast ettenähtud koguse kütust odavamalt osta. Poleks vaja värvilist kütust ega eritanklaid kasutada. Kui kaardil olev limiit on täis, siis kaart lihtsalt enam ei tööta. Kui põllumehel on tavakütus ja piiritletud norm, siis pole vaja ka administratiivset kontrolli üleval pidada ja neile palka maksta. Praegu kontrollib maksu- ja tolliamet teedel ja põldudel, missuguse kütusega tööd tehakse. Limiitkaardi süsteem annab põllumehele vabad käed ka selles mõttes, et kui ettenähtud kogus kütust käes, teab ta ise, kuidas seda kasutada - kas põllutöödeks, teede lumest lahti lükkamiseks või lihtsalt oma autole. Kui viimasele, siis tuleb traktoritele põllutööde tarvis kallist kütust osta. Limiitkaardi süsteem on lihtne ja vähendab bürokraatiat.

Teine variant kütuse värvimise lõpetamiseks, on minna üle niinimetatud kontopõhisele kompenseerimisele. See tähendab, et igal põllumehel on võimalik heledat kütust kasutada ja hiljem kompenseerib riik ettenähtud ulatuses kütusekulu. Põllumajandusministeeriumi ja minu enda seisukoht on see, et otstarbekam ja lihtsam on elektrooniline kaardivariant. Mõlemad variandid on paremad kui praegune süsteem. On palju nõu peetud ja tänaseks jõutud niikaugele, et on moodustatud ühine töögrupp.

Piimatootjate ja -tootmise ümber on palju kära olnud, missugune on seis praegu?

Mis puudutab piimatootmist lähiminevikus, siis kaks erakorralist meedet, mida oleme sellel aastal lubanud rakendada, ka rakenduvad. Üks puudutab 20 miljoni krooni jagamist kvoodi omanikele. See abinõu on käivitud ja raha saab jaanipäevaks piimatootjatele üle kantud. PRIAga on juba kokku lepitud. Teine toetus puudutab kuni 100pealist karja pidavaid piimatootjaid. Ennekõike mõeldi toetusi luues tootvatele peretaludele. Arutelu oli ka väga elav, sest nagu statistika näitab, lõpetatakse halvasti minnes kiiresti tegevus just väiketootmises. Niisiis on nende toetuse jagamiseks põhjust kuhjaga. Kuni 50 lehmaga farm saab 800 krooni ja 100 lehmaga 1000 krooni aastas täiendavat toetust. Tulenevalt Euroopa Liidu õigusest saame need toetused välja maksta aasta lõpus.

Veel kord omavalitsuste liitumisest

2010-04-05

Koeru vallavolikogu on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku kaaluda tõsiselt valdade ühinemist. Arvame, et praeguses Eestis on omavalitsuste suutlikkus nõrk ning kadunud on tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Miks ja kuidas see on juhtunud?

Meenutagem omavalitsuste tekkelugu. Laskumata aastasadade tagusesse aega, olid Eesti Vabariigis enne 1940. aastat kohalikud omavalitsused kahjuks olemuselt keskvõimu käepikendused.

Kuni 1937. aastani oli omavalitsuste tegevuse seadusandlik alus tsaaririigi 1867. aastast toiminud seaduste olemus. Omavalitsuste reform sündis 1937.aastal korporatiivse valitsusstiiliga autoritaarsesse riigivalitsemise keskkonda.

Seega, kui Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel, ei saanud seda teha omavalitsuste puhul.

Omavalitsuste
autonoomia piseneb

Maapiirkondades jäid omavalitsused nõukogudeaegsete külanõukogude piiridesse, mis langesid tavaliselt kokku majandite, see on kolhooside ja sovhooside piiridega. Seega ega meil omavalitsuste puhul arvestatavat kogemust ju olegi.

Seejuures 1989. aastal, kui rahvas lootusrikkalt iseolemise poole püüdles, võeti kasutusele omavalitsuse mudel, kus keskvõimuga omavahel eriti ei põimutud.

Omavalitsuste autonoomial oli riikliku iseseisvuse püüdlustes tasakaalustav ja garanteeriv roll. Süsteem toimis ka riikliku iseseisvuse saavutamise järel 1990ndatel üsna edukalt. Omavalitsused omasid teatud autonoomiat, millele lõi tõsise hoobi Ida-Virumaal tegutsenud venemeelsete intrite keskvõimust eraldumise katse.

See tõi endaga kaasa omavalitsuste volituste teatud piiramise, põhjustades ka olukorra, kus kohalikele omavalitsustele ei delegeeritud maaomandit.

Nii see tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel pikapeale vähenes. Tollastes tingimustes oli ehk valitsusel õigegi hajutada riske ja vastutust.

1993. aastal kehtestatud kohalike omavalitsuste korraldamise seadus hakkas esialgu üsna edukalt toimima. Seda ka valdade moodustatud omavalitsuste liitude toel.

Nõukogudeaegse valitsusvormi kiirema mõranemise eesmärgil seadustati ühetasandiline omavalitsuslik korraldus.
Olin tollaste otsuste tegemise juures ja mäletan hästi, et arvati teema juurde viie kuni kümne aasta jooksul tagasi tulla ja korrektiive teha.

Samas jäid tollaste tugevate maavalitsuste juurde maakogud ehk mingil määral poolteisetasandilise omavalitsuse aseaine.

Maakogude tegevus küll varsti lõpetati, aga sellele vaatamata olid meil 1990ndatel suhteliselt tugevad ja riigi rahastatud maavalitsused.

Seejärel nende osatähtsus järjest vähenes koos rahasummade vähendamisega. Nüüd on nad jäänud peaasjalikult siseministeeriumi käepikenduseks.

Samas hakkasid ilmnema omavalitsuste raskused. Juba 1993. aasta maksuseadusega jäid omavalitsuste maksud Euroopas väikseimaks.

Maakondlike funktsioonide ja ürituste rahastamine läks tõusujoones valdadele. Omavalitsuste liidud jäid kõigest MTÜ staatusesse ja riigi toetuseta.

Haldusterritoriaalne reform on mitmekihiline protsess, mille üks oluline eesmärk on tugevdada omavalitsuste tasakaalustavat rolli keskvõimuga.

Praegused esindusliidud seda ei suuda, nad ei suuda enam kanda ka omavalitsustele olulisi ühisteenuseid. Nende staatuseks on jäänud olla paraadlik esindusorganisatsioon.
Vaieldamatult on Järvamaa omavalitsuste liit ka maakonna identiteedi hoidmisel kultuuri- ja sporditegevuse väärtustaja ning vajalik mitmes muuski rollis.

Aga igapäevaelu peavad korraldama vallad konkreetset vastutust kandvate struktuuriüksustega.

Hea uudis on siinjuures, et riigikogu võtab septembris keskvõimu ja kohalike omavalitsuste tasakaalu küsimuse arutusele, sest keskvõim on viimasel ajal võtnud järjest rohkem omavalitsuste tegevust koordineerida. Valitsus on ladunud neile ülesandeid ja vastutust, mis on alarahastuse tõttu ammu tasakaalust väljas. Sellise arenguga piseneb omavalitsuste autonoomia.

Oluline vastukaal sellele on valdade optimaalne suutlikkus, milles omakorda on oluline roll optimaalsel suurusel (mastaapsusel) koos sellega kaasnevate võimalustega.

Lõuna-Järvamaa inimesed on moodustatud Türi vallas sellega hakkama saanud, kuigi praegune keskkond pole lasknud nende eelistel veel täies ulatuses mõjule pääseda.

Muidugi tuleb leida valdade ühinemise suhtes konsensus ja seejuures aru saada, et see pole vaid piiride muutmine ja et reformiga kaasnev ümberkorraldus peab hõlmama ka maksubaasi korrelatsioonis täpsustuvate ülesannetega.

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et 21. sajandi tähendus on üleilmastumise kõrval regioonistumisel. Vastandid ei pruugi alati põrkuda, vaid anda hoopis sünergiat ja tasakaalu. Eelseisvatel aastatel on Euroopa Liidus arendamisel makromajanduslikud piirkonnad (Läänemere, Doonau).

Väikeste liitumine on paratamatus

Mitte ainult riigil, vaid ka meie kohalikel omavalitsustel peab olema avanevaks koostööks võrdväärse või vähemalt arvestatava partneri mastaapsus.

Seejuures tuleb meil leida, milline on siinse piirkonna optimum vabadusastme ja eneseteostuse tagamiseks.

Peame kümmekond aastat väldanud seisaku järel läbima lõppude lõpuks hindamis- ja otsustamisfaasi. Kui uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused on tehtud ning selgus käes, tuleb tegutseda.

Meie tulevased optimaalse suurusega omavalitsused peavad andma lisaväärtuse parema atraktiivsuse ja konkurentsivõime saavutamisel.

Sellega tagatakse oma õigus ja kohustus iseseisvalt ja parimal viisil korraldada ja juhtida kohalikku elu: toetataks kohalikku hariduskorraldust, inimeste loovust ning ettevõtlikkust ja sotsiaalset sidusust.

Väikeste omavalitsuste liitumine on paratamatus. Arvasin seda juba kümme aastat tagasi ja seda enam praegustes tingimustes. Mahajooksnud aeg on kahjuks kaotatud aeg.

Lisaks veel oluline osa kaotatud Järvamaad (pean silmas Lääne-Virumaa koosseisu lahkunud Lehtse valda).

Omajagu on niisugune olukord mõjutanud ka keskasutuste Järvamaalt lahkumist. Kas jäämegi vaidlema oma ametitoolist kinnihoidmise nimel?

Ümberkorralduste järel jätkub tublidele ametnikele oma võimete rakendamiseks tööd küllaga. Nähtavad ja ka nähtamatud bürokraatlikud takistused tuleb seljatada.
Peaksime arutlema selle üle, millised teenused peavad jääma kohapeal kättesaadavaks.

Mis on need asjad, mis tagavad konkurentsivõime säilitamise ja arengu. Milline peab olema osavaldade ja neis toimivate esinduste (ametnike) roll ja statuut.

Kardan, et projektipõhise majandamise ajad on otsa saamas, vähemalt selle põhimõtted oluliselt muutumas. Pole kindel, kas ümberkorraldused annavad raha olulist kokkuhoidu ja juurdesaamist, aga selle paremat ja efektiivsemat kasutamist kindlasti.

Igapäevaelus tuleb õppida kasutama kodanikuühiskonna ja otsedemokraatia võimalusi. Selleks tuleb end olude ja võimalustega kurssi viia.

Ka sellega, et ega inimesed meie ümber ju tegelikult ühinemist karda, pigem ootavad nad tervendavaid muutusi.

Samuti tuleb kodukandi arenguks osata kasutada mastaapsusest tulenevaid majanduslikke ning laiemalt riigi piires ja ka väljaspool Eestit tekkivaid koostöövõimalusi. Laieneb sotsiaalne õiglus ja demokraatia.

Loomulikult on inimesed uuenduste suhtes esialgu ettevaatlikud, aga koostööeeldused on minu arvates head. Inimesed on teotahtelised ja mis kõige tähtsam: neis on veel soovi ümbritsevat keskkonda eluvõimelisemaks ja paremaks muuta.

Sellelt pinnalt lähtubki piirkonna arengu eeldus.
Mul pole valmis retsepti Järvamaa valdade võimaliku arvu kohta. Kümmekond aastat tagasi arvasin, et võiks olla neli valda, aga see oli enne Lehtse valla liitumist Tapa suurvalla koosseisu.

Praegu oleks ehk võimalik säilitada kolm valda, kusjuures võiksime valehäbita arutada põliste Järvamaa alade tagasikutsumist Järvamaa koosseisu.

Näiteks võiks kõne alla tulla Koeru kihelkonda kuulunud Rakke vald ja Türiga tihedalt seotud Käru vald. Miks mitte loota ka Tapa piirkonna kui kunagiste Järvamaa alade taasliitumist.

Eesmärgid peavad olema reaalsed. Eeltoodu on loomulikult suur ambitsioon, seda eesmärgil parandada meie ühist elu- ja majanduskeskkonda.

Valdade ühinemine pole imerohi, vaid saab olla täpselt nii tõhus, kui oskuslikult on rakendatud komponentide kogusumma.

Olen nõus härra Jüri Ratasega, kes hiljaaegu meedia vahendusel kordas tarkust, et omavalitsuste reform peab olema teadmistepõhine. Arutlegem siis, mida milleks vajame ja kuidas eesmärgi poole püüelda.

Kuidas tõsta piimatootmise jätkusuutlikkust ja panna rõhku ühistulisele tegevusele

2010-03-20

1. Mida on ministeeriumil plaanis teha piimatootmistalude jätkusuutlikkuse tagamiseks olukorras, kus 25 % allesjäänud taludest kavandab lähiaastal tegevuse lõpetada (sõltumatu uuringufirma andmeil)?

Piimandus on kindlasti Eesti põllumajanduse üheks tähtsamaks valdkonnaks. Viimastel aastatel on piimatootjad oma jätkusuutlikkuse tagamiseks investeerinud võrdlemisi palju ning oleme olukorras, kus ligi pooled loomakohtadest on uued või hiljuti renoveeritud.

Samal ajal on piimalehmade arv tõepoolest kahanemas - 2004. aastast tänaseni on langus olnud 18 protsenti (116 500 lehmalt 95 800). Üheks paratamatuks teguriks on olnud väiksemate piimatootjate suund tegevuse lõpetamisele. Samal ajal on nii Eestis kui terves maailmas süvenenud trend, et lehmade arv karjas suureneb ehk piimatootmine koondub suurematesse karjadesse. Eestis on jõudluskontrolli all olevate karjade keskmine suurus täna 83,7 lehma.

Omajagu negatiivset mõju avaldas piimandussektorile ka mullune piimakriis, kus kogu piimatootmine oli madalate piima kokkuostuhindade surve all ning lehmade arvukuse vähenemine ja tootmise ümber struktureerimine oli täheldatav nii suuremate kui väiksemate tootjate puhul.

Eelmisel aastal piimatootjate olukorda analüüsides võeti juba aasta keskel vastu otsus lisatoetuse abil väikeste piimatootjate olukorra parandamiseks ning madala piimahinna mõju leevendamiseks. Tänavu makstakse eritoetust kuni 100 lehmaga piimakarja pidajatele.

Toetussumma ühe lehma kongta on kuni 1000 krooni, täpsemad tingimused toetuse saamiseks on sätestatud põllumajandusministri 21.detsembri 2009. aasta määruses nr 130. Eritoetuse suuruseks on ette nähtud 19,6 miljonit krooni aastas kuni 2013.aastani.

Samuti on väljatöötamise lõppjärgus piimasektori turutoetuse määrus, mille alusel makstakse mais-juunis 2009. aasta piimakvoodi omanikele, kes ka tegelikult tootsid ja on esitanud kvoodi täitmise aruanded ühekordset toetust kokku summas 20,38 miljonit krooni.

Lisaks piima eritoetusele on piimatootmistaludel võimalus tõsta oma jätkusuutlikkust läbi Maaelu Arengukava meetmete.

Üheks piimalehmade arvukuse vähendamise põhjuseks ning piimatootmistalude pikemas perspektiivis lõpetamise otsuse aluseks on otsus tootmissuuna muutuseks, st piimaveiste kasvatamiselt minnakse üle lihakarja kasvatamisele.

2. Kuidas rakendada võrdse kohtlemise printsiipi järgnevalt kirjeldatud olukorras?

Toetuste tootmisest lahtisidumise tulemusena on piimatootmistaludel võimalus suurendada toetussummat lehmade juurdeostmise teel toetusõigusega tootjatelt (üle tulevad nii loomühiku kui piimakvoodi alusel makstavad toetussummad).

Samal ajal ei ole toetussummat võimalik suurendada neil piimatootjatel, kes suurendavad karja oma noorkarja arvel ja taotlevad kvooti juurde rahvuslikust reservist.

Küsimus võrdsest käsitlusest on püstitatud erinevate toetusmeetmete võrdluses. Samas on igal toetusel oma sihtotstarve ja selle raames on võrdne käsitlus tagatud objektiivsete kriteeriumide alusel.

Tootmisest lahtiseotud täiendavad otsetoetuste toetusõigused on määratud eelnevatel aastatel toetuste menetlemise käigus kindlaksmääratud ühikute alusel. Toetusõiguseid saab võõrandada, omandada ja pärida. Toetuse saamise tingimuseks on, et toetuse saaja peab olema põllumajandusega tegelev isik.

Kasvatatavad loomad ning täiendava otsetoetuse toetusõigused on üksteisest lahusolevad ning loomade ostu korral ei tule täiendavate otsetoetuste toetusõigused automaatselt üle, vaid nende osas tuleb sõlmida kokkulepe. Täiendavate otsetoetuste toetusõiguste üleminek on sätestatud eelkõige silmas pidades tootmise lõpetajaid ja põlvkondade vahetust.

Siinjuures tuleb silmas pidada, et täiendavad otsetoetused kehtivad meil 2012.aastani (k.a. ) ja nende maht väheneb proportsionaalselt ühtse pindalatoetuse suurenemisega.

Usun, et taotlejaid on võrdselt koheldud, kuna täiendava otsetoetuste toetusõigusi on toetuse saamiseks võimalik omandada, samuti on võimalik piimakvooti suurendada vastavalt määruses olevatele reeglitele.

3. Missugune on ühistulise tegevuse toetusmeetmete (näit MAK meede 1.9) hetkeseis ja perspektiivid?

Ühistulise tegevuse toetusmeetme saadame peagi kooskõlastusringile ning taotluste vastuvõtu oleme kavandanud juulikuusse. Tegemist on olulise ja omajagu kiireloomulise asjaga, sest tootjarühmade tegevuse toetamine on väga vajalik.

2008. aastal alanud majanduskriis tõi välja mitmeid teravaid probleeme just tarneahela toimimises (tootmine - töötlemine - kaubandus - tarbija) nii Euroopa Liidus, kui ka Eestis. Probleemiks on eelkõige tulu jaotumine ahela erinevate lülide vahel, mis täna ei ole tihtipeale proportsionaalne ja õiglane. Erinevaid riike võrreldes torkab silma, et kriisi mõju põllumeestele on väiksem olnud neis riikides, kus ühistegevus on enam arenenud. Seal on ühistud hinnakõikumiste puhul toiminud puhvrina ja pehmendanud nende mõju tootjale.

Erinevatel põhjustel on ühistegevus Eesti tagasihoidlikult arenenud, kuigi on ka üksikuid erandeid. Samas on selge, et üksi tegutsedes on põllumajandustootjatel raske saavutada suurte tööstuste ja veelgi suuremate kaubanduskettidega võrdset läbirääkimispositsiooni. Täna on tootja töötleja ja kaupmehe kõrval ahela kaitsetuim lüli ning kõik negatiivne suunatakse esmalt alati temale.

Lahenduseks on tootmisahela kui terviku arendamine ja tootjate omavahelise koostöö edendamine (omatoodetud saaduste ühine tootmine, töötlemine ning ühisturustamine jms) ning ühisturustamise mahtude oluline suurendamine. Riik on selgelt sellele ka suuna võtnud. Käesoleva Maaelu Arengukava raames on käivitumas meetmed nii ühistegevusega alustamise toetamiseks (meede 1.9) kui ka põllumajandustootjate oma toodangu töötlemisega alustamiseks (meede 1.6). Välja töötamisel on meetmed ühistule kuuluvas toidukvaliteedikavas osalemise toetamiseks (meede 1.7.2) ja selle kava raames toodetud toodete müügiedendamiseks (meede 1.7.3). Paljude MAK investeeringumeetmete puhul on ühistud eelispositsioonil - mõnes eelistatakse ühistuid taotlejate pingerea koostamisel, teises võimaldatakse ühistutele suuremat toetussummat.

MAKi meetme 1.9 raames saab toetust taotleda põllumajandustootjaid ühendav ning taotlemise hetkeks ka Põllumajandse Registrite ja Informatsiooni Ametis (PRIA) ametlikult tavapõllumajandusliku või mahepõllumajandusliku tootmisviisi osas tunnustatud tulundusühistu, kelle eesmärgiks on ühiselt turustada oma liikmete toodetud põllumajandustooteid ja nende töötlemisel saadud tooteid. Tootjarühma administratiivse ja majandusliku suutlikkuse tõstmiseks on kavandatud toetada tegevusi, mis on seotud tootjarühma loomise, haldustegevuse ja arendamisega. Abikõlbulikud on näiteks kulud bürootarvetele, töötajatele makstav palk, raamatupidamiskulud, turunduskulud, koolituskulud, investeeringud põhivarasse eesmärgiga arendada liikmete toodangu ühist müügieelset ettevalmistust või töötlemist jne.

Toetust on kavas anda viie aasta jooksul alates tootjarühma PRIA esmakordse tunnustamise kuupäevast kokku kuni 4 850 445 krooni (310 000 eurot). Toetuse suuruse arvestamisel lähtutakse tootjarühma taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulust, mis on saadud liikmete toodetud põllumajandustoote ja selle töötlemisel saadud toote müügist kokku

4. Kas ministeeriumil on plaanis tegelda biolaguneva plasti temaatikaga?

Biolaguneva plasti tootmine Eestis suurendaks põllumajandussektoris tulu täiendava teraviljaturu kaudu, võimaldaks söötis maade ülesharimist, looks töökohti, jne ?

Põllumajandusministeerium täiendavalt biolaguneva plasti toomisega ei tegele. Küll tervitame analoogseid ettevõtmisi.

Põllumajanduses jagatakse samuti omandit ümber

2010-03-05

Lääne-Viru maavanema kutsel siinsete põllumeestega kohtunud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder vastas kohalike põllumajandustootjate küsimustele ja tõdes, et riigi põllumajandus on vähenenud vaid rahalises arvestuses.

Hiljuti teatati, et põllutöömasinate liisingufirmade laoplatsid on nüüdseks sootumaks tühjad. Kes masinad siis ära ostis, kas lääne- või idapoolsed huvilised?
Mul taoline statistika puudub, eks need tehingud ole kahepoolsed - müüja ja ostja ning panga vahelised. Tervikuna sellist pilti ei ole, aga üldist tendentsi saan kommenteerida.
Praegu on nõudlus nii tehnika kui ka muude investeeringute järele oluliselt vähenenud. Võimekus investeerida on vähenenud, võrreldes mõne aasta taguse ajaga on see hoopis teine.2008-2009 oli taotlusi Euroopa Liidu investeeringutele oluliselt rohkem, kui ELi abivahendid seda lubasid. Näiteks 2009 avasime ühe meetme, kus ainuüksi traktorite ostmiseks kulus 100 miljonit krooni! Abi taheti tunduvalt rohkem, kui pakkuda oli, nii põllutöömasinate kui ka muude investeeringute jaoks.
Nüüd on see nõudlus kadunud. Ka ELi abiga ei suuda põllumehed liisingulepinguid kanda võtta, sest puudub omapoolne finantseering (umbes pool tuleb endal sisse maksta). Pankadest laenu saamine on täna aga väga keeruline.

Kas nüüd ostavad põllutöömasinaid ära ka need isikud, kel headel aegadel tekkis mingi varu ja kes teevad nüüd tehinguid n-ö põhjast? Või hoopis välismaalased?
Massilist tendentsi, et välismaalased tuleks siia tehnikat ostma, kindlasti pole. Neil on omal maal olemas vähe kasutatud tehnikat, samuti ostuvõimalus liisingufirmast.
Küll käib majanduskriisi ajal omandi ümberjagamine, nii nagu see ikka kriiside ajal on olnud. Need, kes on võtnud üle jõu käivaid kohustusi, on sunnitud oma tehnikast loobuma. Aga kes edasiostjad on? Mina küll ei tea, sest turg on muutunud ka palju ahtamaks, kui see oli paar aastat tagasi.

Nüüd põllumaade juurde. Käivad jutud, et idapoolsed ärimehed on nendest huvitatud?
See on hinnangu küsimus, mingit järsku muudatust siin toimunud ei ole, sest väliskapital on kogu aeg tundnud Eesti vastu huvi. Periooditi on huvi suurem, siis jälle väiksem. Ja investeeritud on nii idast kui läänest. Nii Vene kui Lääne kapital on ostnud meie põllumajandusettevõtteid, samuti muidugi põllumajandusmaad. Tegelikult on see osakaal siiski väike. See on ju mõni protsent, mis meie põllumaast kuulub välismaalastele.
Mis praeguses kriisis iseloomulik on, siis võib selle näiteks tuua Tallinna börsi, kus suuromanik on huvitatud firma täisomanikuks saamisest ja börsilt lahkumisest. Selleks ostab ta väikeaktsionäridelt osakuid kokku. See tendents on küll olnud ka põllumajanduses.
Asi on selles, et Skandinaavia kapital vaatab praegu tunduvalt rohkem Eesti poole kui mõni aeg tagasi. Kriiside ajal toimub kapitali rahvusvaheline ümberpaigutamine.

Usutlesin hiljuti suurärimees Oleg Grossi, kes ütles, et Eestis ei jätku ettevõtluse arendamiseks kohalikku päritolu raha. Kas siis välismaalased tulevad meid kokku ostma?
Tegelikult väidan vastu, et Eestis on raha - ainult kelle oma see on. Kui muidugi raha päritolu on üldse võimalik määratleda. Tõsi, tihti on see välisinvestorite oma. Teie küsimusest paistab läbi mure, et nüüd tulevad välismaised suurkapitalistid, ostavad kõik ära ja meie ärimehed jäävad kõrvale. Tõsi, seda piiri on raske tõmmata, juriidiliste isikute puhul eriti, sest seal saab omanik pidevalt vahetuda ja me ei teagi lõpuks, kes on see päris omanik.
Rahvusliku tunnuse järgi on omanikuseisust raske määrataleda. Üldistatult - see probleem on. Eestlased on tunnetanud üleilmset kriisi kindlasti tugevamalt kui soomlased, sakslased või taanlased.

Kas euro tulek mõjutab ka põllumajanduse arengut?
Kindlasti - põllumajandus on osa majandusest. See on eeldus stabiilsuse loomiseks nii kohapealsetele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele.
Eesti põllumees on näiteks kannatanud Vene rubla kõikumise pärast, seda riski ei maanda ju keegi: ei Venemaa, ei Eesti, kõik kahjumid on kohaliku ettevõtja õlul, kes peab nendega äri ajama.

President Ilves mainis ühes ülesastumises, et me peaks vaatama Poola suure turu poole, kuid sealgi on kõikuva zlotiga majandus. Kas eestlastel on üldse võimalik Poolas kaubelda?
Mis puudutab Poola tootmist, siis mõnes valdkonnas on see tõesti odavam kui meil. Kuid kui me vaatame üldist elatustaset, nende hindasid, siis näeme, et ruumi oleks. Poola on teistsuguse arenguga riik, seal säilis ka Vene ajal kooperatiivne põllumajandus.
Samas võin kindlalt ütelda, et Eesti piim on oluliselt parem kui Poolas või Leedus. Siin on arenguruumi, siin on võimalused! Miks siis poolakad-leedulased ostavad täna meilt piima? Sest neil sellist pole!

Kui palju on meie majandus kriisaastatel kokku tõmbunud?
Naturaalnäitajate järgi pole meie põllumajanduses toodetu kahanenud, minimaalselt on vähenenud piima kogutoodang, aga võrreldes 2008. aastaga kasvas liha ja teravilja tootmine.
Küll oleme vähenenud rahalises mõttes, sest kokkuostuhinnad langesid ja põllumees kaotas rahaliselt üsna palju.

Maaelu maine paraneb

2010-03-02

Eelmine aasta oli põllumehele väga raske. Nii kiiret kokkuostuhindade langust ei osanud keegi ette näha, samas vähenes riiklik toetus. Seevastu 2008. aastal oli piima kokkuostuhind vägagi rahuldav. Samuti maksti 2008. aastal lisaks Euroopa liidu toetusele ka meie oma riigi eelarvest maksimaalne lubatud toetus välja ning see jäi kärpimata isegi sügisel vastuvõetud lisaeelarve tulemusena.

Seega oli 2008. aastal Eesti ajaloos esimene kord, kus riik maksis põllumeestele Euroopas kokkulepitust võimaliku siseriikliku toetuse välja täies mahus ning see on ka absoluutarvudes aastate suurim. Riik oli oma poliitilist tahet põllumajandussektorit rahaliselt maksimaalses mahus toetada selgelt väljendanud. Soodsad kokkuostuhinnad kasvanud riiklik tugi lõi mõistagi ka ootuse, et see olukord säilib.

2009. aastal sattusid kokku kaks negatiivset asjaolu: järsk ja kiire põllumajandustoodete kokkuostuhindade langus ning üldine majanduskriis, mis laastas ka riigi rahakotti ning kärpida tuli muuhulgas ka riiklikke põllumajandustoetusi Mõistagi jäid puutumata Euroopa Liidust tulevad toetused ning neile vajalikud Eesti riigi omaosalused.

Selles kriitilises olukorras oli ka üks hea külg. Kui varem võis sageli kohata pisut iroonilist suhtumist põllumajanduse ikalduseaastatesse ning nuriseti ka makstavate toetuste pärast, siis nüüd üldise majanduskriisiga kogesid ka teised ettevõtlussektorid, et tootmises ei pruugi kõik sõltuda enda tublidusest vaid on olemas nn vääramatud jõud, liiati siis põllumajanduses. Tundub, et mõistmist tuli juurde ka selles vallas, et põllumajandustootmist ei saa päevapealt lõpetada, veel vähem soodsamate aegade saabudes jälle kiiresti alustada.

Selline üldine suhtumise paranemine käib käsikäes ka riigipoolse panusega. 2010.a aasta riigieelarve vähenes, samas põllumajandustoetused kasvavad märkimisväärselt, sh otsetoetuste lisamakse nn topupkoguni21%.

Mullu toetati Euroopa Liidu ja Eesti eelarvest põllumajandust, maaelu ja kalandust kokku 3,3 miljardi krooniga - nii suured ei ole toetused ühelgi varasemal aastal olnud. Kui teada, et PRIA vahendusel määrati toetusi 36 153 korral, saab selgeks PRIA-le langev töömaht ja vastutus.

Toetustega seoses on sageli küsitud, miks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) ,,kiusab" taotlejaid ning kontrollib liialt täpselt kõigi nõuete vastavust. Sageli tehakse ettepanekuid osa menetlusetappe ära jätta, usaldada taotlejat ning loota järelkontrollile. Mitmetel puhkudel on toodud positiivse näitena mõnd muud riiki ning kiidetakse, kui osavalt osatakse mõnes riigis reeglitest mööda vaadata.

Selles küsimuses on Eestis otsustajad igal tasandil seda meelt, et taotlejale ei tohi esitada liigseid nn ülipüüdlikkusest tekkinud nõudeid, kuid kontrolli kvaliteedi osas järeleandmisis ei saa teha ning ,,rehepapi tegemine" maksumaksja raha arvelt pole ühelgi juhul lubatud.

Välja kujunenud nõudlikkus taotluste suhtes on Eestis ära hoidnud ka selle, et proovitaks pettusega rasketel aegadel toetusi saada. Pettuste arv on meil Euroopa Liidu väikseim ning ka võlgnevuste summa püsib 0,2% juures toetuste kogusummast.

Ala arvan, et ei tootja, riik ega ükski maksumaksja ei taha olla olukorras, kus kergel käel väljajagatud miljonid tuleks meiepoolsete reeglite rikkumise tõttu Euroopa Liidu ühiskassasse tagastada.

Näiteks tuleb Euroopa Liidus põllumajandussektoris tagasimakstavatest summadest rohkem kui pool tasuda Itaalial, see on nn lihtsa rahajagamise hind. Mida see tähendab riigile majanduskriisi olukor

ras võime meie õnneks vaadata teiste vigade pealt. Selliste vigade ja pettuste vähesus on kindlasti üks tegur, mis ka siseriiklikult Eesti põllumehe mainet positiivselt kujundab.

Sel aastal on kavas maaelu ja põllumajandustoetusi maksta 4,3 miljardit, millest oluline osa kulub maaelu mitmekesistamisele ning külaelu arendamisele. Sedalaadi meetmete vajalikkus on üha enam kinnitust saanud. Rajatud või renoveeritud seltsimajad, lisandunud sportimisvõimalused ja turismiobjektid, heakorrastatud külakeskused, käimalükatud väiketootmised ja teenuste pakkumine. Kõik see on maapiirkondades eluliselt vajalik nii kohalikule elanikule antud ajahetkel kui ka tulevikule mõeldes. Sest külaelu areng, võimalused vaba aega veeta, saada teenuseid kodukohas, korrastatud ümbrus - see loob maaelule hea fooni ning kallutab ka linnaelaniku otsust tulla elama maale.

Hiljuti Varssavis põllumajanduspoliitika tuleviku üle arutlenud põllumajandusministrid leidsid samuti, et põllumajandustoetused peavad tulevikus veelgi rohkem sõltuma ühiskonnale pakutavatest hüvedest ehk lisaks toidu tootmisele ka korras keskkonnast ja teistest väärtustest, mida põllumajandus ühiskonnale pakub.

Põllumehe sihikindel töö, riigi maksimaalne võimalik abi ning Euroopa Liidu tugimeetmete oskuslik kasutamine piirkonna üldiseks arenguks parandab samm sammult maaelu mainet. Loodan, et selle lõhkumiseks ei kasuta poliitikud omakasupüüdlikku kampaaniat ,,oi kui halvasti kõik on". Näidates end võimaliku ainuaitajana teenitakse küll ehk mõni isiklik plusspunkt, kuid tehakse karuteene tegelikule põllumehele ja maaelanikule.

Intervjuu: Põllumajandussektoris on oodata toetuste suurenemist

2010-02-25

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri sõnul on põllumajandus tänavu Eestis sisuliselt ainus valdkond, kus toetused suurenevad. Eelmisel aastal tuli Valgamaale erinevate toetustena ligi 200 miljonit lisakrooni.

Paljud põllumehed on praegu mures: kas erimärgistatud diislikütus kaobki ära?

«Küsimus ei ole kütuse erimärgistuses, vaid madalama aktsiisimaksuga kütuse kasutamise võimaldamise viisis. See soodustus peab põllumajandusele kindlasti säilima ja säilibki. Käimas on aga diskussioon süsteemi tehnilise lahenduse üle.

Põllumajandusministeerium on teinud rahandusministeeriumile, kelle pädevusse aktsiisiotsused kuuluvad, ettepaneku säilitada aktsiisisoodustus põllumajanduses kasutatavale kütusele, kuid seda nii, et värvitud kütust poleks vaja.

Iga tootja saaks konkreetse kvoodi, mille alus on põllumajandusliku tegevuse suurus - näiteks haritava maa hektarid - ning arvepidamine käiks elektroonilise sooduskaardi abil või ettevõtja maksukonto kaudu maksuametis.»

Rahandusminister Ligi on välja toonud, et pigem tuleks kütuseaktsiisi tõsta. Milline on põllumajandusministeeriumi seisukoht?

«Seda kindlasti teha ei tohiks. Oleme niigi hetkel riikide hulgas, kus põllumajanduses kasutatava kütuse aktsiis üks kõrgemaid.»

Eelmisel aastal jagati riigis maaelu toetamiseks 3,33 miljardit krooni. Kuhu enamus raha läheb ja kas Valgamaa erineb selles osas teistest maakondadest?

«Valgamaal tegutsejatele maksti põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti andmetel mullu kokku ligi 179,2 miljonit krooni toetusi - saajaid oli kokku 1463 ning heakskiidetud taotluste arv 3962.

Suurima osa eraldatud toetusest moodustas ühtne pindalatoetus. 21,7 miljoni krooni eest tehti investeeringuid mikropõllumajandusettevõtetesse, 17 miljonit investeeriti loomakasvatusehitistesse ja 12 miljonit krooni põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri. Kokku toetati Valgamaa inimesi ligi poolesaja toetusmeetme alt.»

Mis hakkab juhtuma põllumajanduses pärast 2013. aastat, kui lõpeb praegune finantsperiood?

«See ei ole tänaseks veel otsustatud.

Oleme ka Eestis alustanud diskussioone, milline Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikus olema peaks. Arutellu on kaasatud näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonid, keskkonnaorganisatsioonid, maaettevõtluse ja külaliikumise esindajad.

Märksõnad, mille üle kõige rohkem arutletakse, on põllumajandus ja keskkond, toiduga varustamise stabiilsus, suurem sidusus toiduahelas ning Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime.

Euroliidu põllumajandusministrid püüavad paika panna uue eelarveperioodi raamistiku, millest sõltub ka toetuste suurus.»

Valgamaal on peamiselt keskmise ja väikese suurusega maaettevõtted. Kas teil on ka positiivseid uudiseid väikeettevõtjaile?

«Jätkuvalt pakutakse näiteks põllumajandustootjate tegevuse alustamise, põllumajandusettevõtete ajakohastamise, metsade majandusliku väärtuse parandamise ja metsandussaadustele lisandväärtuse andmise, põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise, põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri, maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise toetust.

Sellel aastal käivitub ühistegevuse toetamine. See võimaldab põllumajandustootjatel koonduda ning aidata kaasa ühisele turustamistegevusele.

Lisaks maksame kolme aasta jooksul täiendavat toetust kuni sajapealistele piimalehmakarjadele, et pehmendada madalate piimahindade mõju.

Maaettevõtja seisukohast üks olulisimaid on kindlasti majandustegevuse mitmekesistamise toetus, millesse põllumajandusministeerium aastani 2013 panustab ligikaudu 1,1 miljardit krooni. Eelmises taotlusvoorus sai heakskiidu ka neli Valgamaa projekti, millele määrati toetust üle 15 miljonit krooni. Sisuliselt toob see maakonda ligikaudu 30 miljoni krooni väärtuses investeeringuid.

Kahel eelmisel aastal läbi viidud väikeprojektide taotlusvoorudes on toetus määratud 33 Valgamaa ettevõtja projektile toetussummas 37,8 miljonit krooni. Projektid peaksid koos taotleja finantseeringuga tooma kaasa umbes 75 miljoni krooni eest investeeringuid.

Samuti on oluline, et Leader-meetme rakendamine on jõudnud vaheetapini ning sel aastal otsustatakse ära tegevusgruppide vaheline eelarvevahendite jaotus ülejäänud programmiperioodiks. Strateegia rakendamise esimesteks aastateks oli Valgamaa Partnerluskogu eelarve üle 22 miljoni krooni.

Valgamaa ettevõtluse arendamisele aitavad kaasa kindlasti ka meetmed, mis Valgamaa Partnerluskogu oma strateegias ette näinud nii kogukonna ettevõtluse kui ettevõtjate koostöö arendamiseks, aga ka ettevõtete investeeringuteks.»

Milline on üldine seis põllumajanduses, arvestades masu ja pikka külma talve?

«Põllumeeste tegevust mõjutab pigem majandusolukord kui ilm. Ilmad on küll külmad, kuid lumi on stabiilselt maas olnud ja maaharijad selle pärast väga muretsema ei pea.

Ülemaailmne olukord, mille tõttu kokkuostuhinnad suhteliselt madalad, on aga tõesti probleem. Positiivne on, et piima kokkuostuhind on võrreldes eelmise aasta keskpaigaga juba tõusnud ning rahvusvahelised analüütikud ennustavad järgmisteks aastateks turgudele stabiilsust.

Riik on ka omalt poolt püüdnud võimaluste piires tootjatele vastu tulla ning põllumajandus on tänavu sisuliselt ainus valdkond, kus toetused tõusevad. Seda ka Eesti riigi osaluse, mitte ainult Euroopa Liidu raha osas.»

Vastab põllumajandusminister. Maaharija on pidanud mõtlema, kas ja kuidas tootmist jätkata

2010-02-20

Tänasest hakkab igas Talu Lehe numbris ilmuma rubriik „Vastab põllumajandusminister", kus käsitlemist leiavad aktuaalsed põllumajandusküsimused ja -probleemid. Vastavalt kokkuleppele on põllumajandusminister nõus vastama maatootmist ja -elu puudutavatele päevateemalistele küsimustele.

Selleks on vaja oma küsimused esitada hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks (välja arvatud juulikuu) Raplamaa Talupidajate Liitu telefonil 489 4342 või saata need meilile alvar@raplataluliit.ee või alvar@rny.ee.

---

Viimase ligi kahe aasta majandusraskused on põllumeest mitte lihtsalt puudutanud, vaid pannud iga maaharija väga tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas ja kas üldse oma tootmist jätkata. Seetõttu ei ole imestada, et näiteks poliitilised vaidlused kütuseaktsiisi kompenseerimise teemal on põllumehed ärevusse ajanud.

Kütuse kompenseerimisest

Milline on siis täna olukord kütuse kompenseerimisega? Avalikkuses on kõlama jäänud põllumajandusministeeriumi Soov tänast süsteemi muuta, sest see on ebamõistlik ja kulukas nii põllumehe kui ka riigi seisukohalt vaadates. Oleme esitanud rahandusministeeriumile, kelle pädevuses vastavad otsused on, kaks võimalikku lahendust, kuidas lõpetada kütuse värvimine ja säilitada aktsiisisoodustus. Oluline on siin rõhutada just soodustuse säilitamist, sest avalikkuses on kõlanud ka signaale, justkui püüaks põllumajandusministeerium kompensatsiooni üldse kaotada. Sellised jutud on aga ilmselge liialdus - juba täna kasutab Eesti põllumees Euroopa Liidu (EL) mõistes kallist kütust, sest soodustused on siin Euroopa ühed väiksemad.

Ministeerium ise eelistaks lahendust, kus igale põllumehele arvutataks tema haritava maa suuruse ja tegevuse spetsiifika põhjal välja optimaalne vajalik kütuse kogus. Kütuse ostmiseks seataks sisse aga nii-öelda kütusekaardi süsteem, millega on igal maaharijal õigus igast tanklast maksusoodustusega osta teatud kogus kütust. Nii kaoks vajadus kütuse värvimise järele, sest limiidi piires müüdaks talle tanklast soodusaktsiisiga tavalist diislikütust.

Selline kord lahendaks ka näiteks tänavu talvel teravalt tõstatunud lume lükkamise probleemi - iga talunik saaks ise valida, mis töid ta soodsama kütusega teeb, sest kui osa sellest kulub teede puhastamisele, siis tuleb osa põllutöid lihtsalt tavalise kütusega teha.

Teine võimalik lahendus kätkeks endas spetsiaalseid maksukontosid. Lühidalt seletades kehtestuks siis süsteem, kui põllumeestele arvestataks samuti välja optimaalne sooduskütuse kogus. Kütust tuleks maaharijatel osta aga tavalise hinnaga ning aktsiisivahe kompenseeritakse talle hiljem spetsiaalsele maksukontole. Täna on siiski juba kuulda olnud, et vähemalt Eestimaa Talupidajate Keskliidu liikmeid selline süsteem ei rahuldaks, mistõttu püüame omalt poolt eelistada esimest lahendusvarianti.

Kas ja kuidas kütuseaktsiisi kompenseerimise kord muutub, sõltub siiski eelkõige rahandusministeeriumist. Põllumajandusministeerium saab siin olla vaid lahenduste pakkuja ja selgitaja. Enesekindlust lisab meile aga tõik, et meie ideid on igati mõistlikuks pidanud maksu- ja tolliamet, kes kütuse kompenseerimise korda reaalsuses ellu viima peaks hakkama. Ka nende hinnangul muutuks kütuseaktsiisi kompenseerimise kord sellisel viisil läbipaistvamaks, lihtsamaks ning riigile odavamaks.

Võsatoetusest

Kahtlemata ei ole aga ainult kütuseaktsiisiga seonduv see, mis põllumeeste meeli ärevil hoiab. On nii praktilisemaid kui ka emotsionaalsemaid muresid, sest ärevad ja raskemad ajad muudavad inimesed ikka tundlikumaks ja tähelepanelikumaks. Üheks selliseks teemaks on viimastel kuudel olnud lühikese raieringiga kultuuride kasvatamise toetus ehk rahva suus võsatoetuseks ristitu.

Kuigi nime poolest võsatoetus, on siiski selge, et ei Eesti riik ega Euroopa Liit kavatse põllumaade võsastumist toetama ja sellele peale maksma hakata. Asja seletamiseks tuleks tagasi minna mõne aasta tagusesse aega, kui uued liikmesriigid ja sealhulgas ka Eesti soovisid ligipääsu energiakultuuri kasvatamise toetusele.

Seetõttu kehtestati ka Eestis energiakultuuri kasvatamise toetus muuhulgas ka energiavõsa kasvatamiseks ühise pindalatoetuse (ÜPT) õiguslikul maal. Tänaseks on see toetus kadunud, kuid on tekkinud vajadus määratleda puuliigid, mida nii-öelda energiavõsana ÜPT alusel maal edaspidi kasvatada tohib. Mullu detsembris küsisimegi tootjate esindajatelt, millised puuliigid sellesse loetellu kuuluda võiksid. Kahetsusväärselt võimendas osa tootjaid selle aga riigi sooviks toetada põllumaade võsastamist.

Tänaseks oleme jõudnud lahenduseni, mille põhjal tohib tulevikus ÜPT alusel maal energiavõsana kasvatada paju, mille raieringi pikkuseks on määratud viis aastat.

Oluline on silmas pidada, et energiavõsa tohib kasvatada vaid maal, mille boniteet on kuni 35 punkti, kus ei ole tehtud maaparandustöid ning võsa kasvatamiseks tuleb saada nõusolek Põllumajan-dusametilt. Usun, et tegemist ei ole asjaga, mis võiks Eestis massiliselt levima hakates meie põllumajandust suretada.

Täiendav toetus piimatootjale

Sestap olekski tegelikult olulisem rääkida täiendavatest toetustest, mida tänavu eelkõige raske majandusliku olukorra tõttu näiteks piimatootjatele makstakse. Tõsi, täiendavad toetused ei ole väga suured, kuid kindlasti on neil oma positiivne mõju. Näiteks kuni l00pealiste piimakarjade omanikud saavad tänavu iga lehma pealt 800 kuni 1000 krooni täiendavat toetust. Samuti on Eestil piimatootjate vahel võimalik jagada Euroopa Liidu täiendavat piimatoetust, mida Eestile on pisut üle 20 miljoni krooni.

Üksiku piimatootja tähenduses ei ole toetus kuigi suur, kuid Eesti piimandusele tervikuna on selline summa kindlasti oluline.

Teraviljatoetuse asemel põllukultuuri otsetoetus

Alates sellest aastast ei maksta tootmisega seotud teraviljatoetust ehk siis ei ole konkreetse taotlemise aasta toetus seotud kohustusega samal aastal kasvatada näiteks nisu või otra.

Selle arvel vabanev raha makstakse ajaloolisel referentsil põhineva põllukultuuri täiendava otsetoetusena toetusõiguse alusel. Ehk siis sisuliselt jagatakse raha pisut ümber ning tootja sellest kuigi palju ei kaota.

Muudatused alates 2013. aastast

Muud täiendavad otsetoetused jätkuvad sarnastena tänasele kuni 2012. aastani. Suuremaid muutusi on oodata pärast 2013. aastat, kui algab Euroopa Liidu uus finants-periood ning ka muudetud põllumajanduspoliitika. Milline see aga olema saab, on täna veel vara öelda, sest Euroopa Liidu tasemel ei ole sisuliste tulevikuaruteludega veel alustatud.

Küll aga otsime riigis parimaid võimalusi, kuidas tulevikus jätkata ning sellesse protsessi on kaasatud kõigi talunike ja põllumeeste esindajad.

Artikkel ilmus Nädalise ühe osana ilmunud MTÜ Rapla Nõuandjate Ühenduse väljaandes Talu Leht Nr.2 (136)

Intervjuu: Tulevikku arvestav otsus

2010-02-14

Helir-Valdor Seeder, eelmisel ja sel nädalal kolis mõni Viljandi asutus endise põllumajandusvalitsuse majja. Miks oli seda tarvis?

Seitsmekümnendate aastate lõpul Vabaduse plats 4 maja ju põllumeeste tarbeks ehitatigi. Aga aeg muutus ja toonased valitsusasutused kadusid ning riigi maja jäi maavalitsuse hallata. Nüüdseks on ring täis: hoone on valitsuse otsusega jõudnud põllumajandusministeeriumi bilanssi.

Asutuste ühte majja koondamise kitsam eesmärk on kokkuhoid. Juba kolme kinnistu asemel ühes tegutsemine tähendab kokkuhoidu. Laiem eesmärk oli asjaajamise hõlbustamine: põllumehed saavad oma probleemid lahendatud ühes paigas ja ametnikel endil on nüüd samuti lihtsam. Ka Viljandi võitis: see hoone oli juba üsna kulunud.

Kui palju selle maja remont maksma läks?

Remont pole küll veel lõppenud, kuid üldsumma on teada: ümmarguselt 2,4 miljonit krooni.

Miks liitsite taimetoodangu inspektsiooni ja maaparandusbüroo põllumajandusametiks?

Kõigepealt tingis selle juriidiline vajadus. Riiklikku järelevalvet tohib teha ja väärteomenetlusega tegelda ainult valitsusasutus. Põllumajandusamet seda on, maaparandusbüroo oli aga tavaline riigiasutus.

Struktuuri arendamisel on nii-öelda arenguruumi, sest põllumajandusamet on universaalne nimetus. Soome Eviras on rohkem ameteid üheks tervikuks liidetud ja see on end õigustanud.

Veterinaarid ja maaparandajad jätsid maha korras maja, mõlemad kuuluvad põllumajandusministeeriumile. Mis neist saab?

Veterinaaride kasutada olnud hoonekompleksi asjus on kokkulepe Kaitseliiduga: neid ruume hakkab kasutama Sakala malev. Eelnõu on juba kooskõlastatud.

Maaparandusbüroo maja koha pealt on kõik veel lahtine. Võimalusi on neli. Esiteks: maja läheb Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi kätte. Praegu käivad selles küsimuses läbirääkimised. Teiseks üritame maja ise müüa. Kolmas võimalus on anda see kellelegi rendile. Neljandaks peame läbirääkimisi omavalitsustega: ehk läheb neil maja tarvis. Näis, mis variant peale jääb.

Tulevik on minevikust helgem!

2010-02-11

2009. aastale on raske võrdset leida - nii kiiret ja suurt kokkuostuhindade langust ei ole aastaid olnud. Põllumees, nii suur kui väike, on silmitsi seisnud sissetulekute langusega, mida ei suutnud pehmendada ka sisendite mõningane hinnalangus.

Kõikehõlmavat statistikat lõppenud aastast veel küll ei ole, kuid mingid indikatsioonid leiab Eurostati aasta lõpus avaldatud Euroopa Liidu ja sealhulgas ka Eesti põllumajandusstatistikast. Selle järgi kaotas Eesti põllumajandusettevõtete kogutoodang mullu oma väärtusest 15% ning sisenditele tehtavad kulutused vähenesid samal aja 10 protsenti.

Põllumajandust ei saa siiski vaadata muust maailmast eraldiseisvana. Vähemalt sama suure - kui mitte suuremagi - languse teevad läbi pea kõik majandusharud nii meil kui mujal. Põllumajandusele aga paneb nii ühiskond kui ka Euroopa Liit oma ühispoliitika kaudu märksa suuremad ootused ja karmimad nõuded kui teistele valdkondadele. Selge erinevus põllumajanduse ja muude eluvaldkondade vahel on aga see, et suurtootmist ei ole päevapealt võimalik lõpetada ja selle taastamine on väga kapitalimahukas ning aeganõudvam kui teistes majandusharudes.

Põllumeeste mured on seotud maailmamajanduse halva käekäiguga

Vaatamata raskustele ja sellele, et riik ei toimi veel ideaalselt, usun siiski, et meie möödunud aasta tegevustest leiab rohkem positiivset kui negatiivset. Seda eriti just riigi tänast olukorda ja rahakoti paksust arvestades. Põllumeeste mured on ju kinni eelkõige maailmamajanduse halvas käekäigus ja sellest tulenevates madalates kokkuostuhindades ning riik püüab seda oma võimaluste piires pehmendada. Paraku ei saa põllumajandust vaadata muust Eestist eraldiseisvana ning kui vastumeelne see meile ka ei tunduks, peame me enda kõrval nägema omade probleemidega ka õpetajaid, tuletõrjujaid, meditsiiniõdesid ning teisi ühiskonnale vajalikke huvigruppe.

Toetused tulid varem, kuid kimbutasid maksuvõlad

Positiivsena võib lõppenud aastast kindlasti välja tuua toetuste väljamaksetega seonduva. Olemasolevate toetuste väljamaksmisel on PRIA möödunud aastal olnud varasemast kindlasti operatiivsem.

2009. aastal maksti põllumajanduse ja maaelu toetamiseks kokku ligi 4 miljardit krooni, eurorahasid kasutataks kõige kiiremini just selles valdkonnas, ühine pindalatoetus maksti praktiliselt täies ulatuses välja juba detsembri alguses, mitmed top-upi toetused maksti mullu varasemate aastatega võrreldes kuni kuu aega varem.

Vaatamata ebameeldivale üllatusele Riigikogus - erimärgistatud kütuseaktsiisi tõusule - võib eelmise aasta kordaminekuks lugeda ka 2010. aasta riigieelarve põllumajandus- ja maaelutoetuste osa. Peale põllumajandustoetuste tõusevad sellel aastal väga vähesed toetused. Ja seda olukorras, kus riigieelarve puhul ei räägita üldisest kasvust, vaid vähenemisest. Esimest korda saame tõdeda, et põllumajandus on valitsuse eelarvepoliitika üks suuremaid prioriteete. Toetuste suurenemise kõrval ongi selline poliitilise suhtumise muutus põllumeeste suurimaks võiduks lõppenud aastal.

Halva maitse jätab eelmisest aastast siiski suhu sügisene maksuvõlgade ümber käinud trall, mis piiras mõneks ajaks oluliselt paljude põllumeeste võimalusi oma rahaga vabalt ümber käia. See on meile kindlasti õppetunniks selle kohta, kuidas tulevikus teiste riigiasutustega konkreetsemalt suhelda ning vähem kainele loogikale loota.

Tulevik on helgem

Möödanikust olulisem on siiski tulevik -tehtut ja olnut enam muuta ei saa, kuid oskuslik toimetamine tulevikus, on iga põllumehe edu võti.

Väga üldistatult võib öelda, et toidu tootmine on tulevikus perspektiivne majandusharu. Rahvusvahelisel tasemel on ennustatud, et 2050. aastaks suureneb maailmas toiduainete vajadus 70 protsenti. Põllumaa hulka nii palju kasvatada ei ole võimalik, seetõttu muutubki oluliseks põllumehe oskus maad harida ja sealt loodust säästvalt võimalikult suurt toodangut saada. Eestlastel on need oskused kahtlemata olemas.

Hinnad on visad tõusma

Pilk viimaste kuude kokkuostuhindadele lubab oletada, et ka majanduslikult peaks olukord minema kergemaks.

Alates suvest on piima keskmine kokkuostuhind Konjunktuuriinstituudi andmetel kasvanud juba üle poole krooni ning on ületanud kolme ja poole krooni taseme.

See ei ole kindlasti piisav ja ei kompenseeri veel loomakasvatajate tegelikke kulutusi, kuid oluline on just positiivne trend. On paramatus, et hindade langus toimub kiiremini kui nende tõus.

Mõningast kasvu ootavad eksperdid ka teraviljahindade osas, kuigi seal ei ole ennustused nii positiivsed. FAO ja OECD hinnangul jääb teravilja keskmine hinnatõus järgmistel aastatel küllalt kesiseks ning hindade paari aasta taguste tasemete taastumist niipea ei oodata.

Muudatused korralduslikul poolel

Hinnamuutused puudutavad eelkõige põllumajanduse majanduslikku poolt, alanud aastal on aga oodata mitmeid muutusi ka põllumajanduse korralduslikul poolel.

Olulisemateks on nendest kindlasti nõuandeteenistuse koordineerimise minek EPKK käest MESi haldusalasse ja Põl-lumajandusameti loomine, kuhu koondatakse taimetoodangu inspektsioon ja maaparandusbürood.

Mõlemad muudatused on kantud eelkõige soovist muuta asjaajamine meie klientidele lihtsamaks. Kui seni pidi inimene jooksma mööda erinevaid asutusi, siis uuest aastast saab kogu paberimajandusega ühele poole ühes kohas. Ühest küljest muutub asjaajamine inimesele lihtsamaks, teisalt saab efektiivsemalt toimida riik. Vähetähtis ei ole ka nii-öelda värske pilk, millega mõlemat valdkonda nüüd vaadatakse - mõlema muutuse kandev eesmärk on ju parema teenuse pakkumine põllumeestele.

Põllumajanduse ja maaelu mainet saab parandada koostööd tehes

Et lugejaid liigse jutuga mitte ära tüüdata, kirjutaksin lõpetuseks veel vaid ühest asjast, mis südamel - põllumajanduse ja maaelu mainest. Usun, et ma ei pea ühtegi põllumeest maaelu ja sellega kaasneva vajalikkuses veenma, küll aga tuleneb selle nimel tööd teha laiema avalikkusega. Eestlane on kiiresti linnastunud ja arusaam maaelu rollist meie ühiskonnas muutub iga päevaga ähmasemaks.

Selgitustöö nimel peavad ühtemoodi pingutama nii ministeerium kui sektor. Tänases olukorras aga, kus põllumehi esindab mitu organisatsiooni, on koostöö ja ühine sõnum üliolulised. Selle saavutamiseks tuleb vabaneda ajaloolistest vastuoludest ja erimeelsustest, mis eeldab kõikide osapoolte järeleandmist ja koostöötahet.

Vaid ühtsena ja ühtsete sõnumitega on võimalik ennast kuuldavaks ja arusaadavaks teha. Vastasel juhul koondub avalikkuse tähelepanu konfliktile, mitte tegelikele probleemidele.

Oluline on raskuste kõrval ka rohkem esile tuua õnnestumisi ja seda positiivset, mida maaelu ja põllumajandus endas sisaldavad. Arvestades, et Eesti Põllumeeste Keskliit on üks olulisematest põllumeeste esindusorganisatsioonidest, on teie rolli selles raske alahinnata. Selleks jõudu ja jaksu!

Intervjuu: Põllumajandusminister tahab teha lõpu kütuse värvimisele

2010-02-09

Põllumajandusminister Helir- Valdor Seeder tahab kütuse erimärgistamise lõpetada ja usub, et saabub aeg, mil maalt linna tormlemise asemel hakatakse linnadest tagasi maale pöörduma.

Viimasel ajal on päris palju olnud juttu erimärgistatud kütuse kasutamisest lumekoristustöödel. Kuidas annaks seda mõistlikumalt reguleerida?

On mõistlik, et kui talunikul on oma põllumajandustöödeks vajalik erimärgistatud kütus paagis ja tekib vajadus ootamatult lund lükata, siis ta võib minna, ilma et peaks hakkama kütust vahetama.

Kütuse vahetamine on küll tehniliselt võimalik, aga praktiliselt täiesti mõttetu. Mina pean normaalseks ja loogiliseks, et põllumehed saaksid teha lumekoristustöid erimärgistatud kütust kasutades.

Selleks on vaja muuta seadust. Saatsin 4. veebruaril oma ettepanekud rahandusministeeriumile. Üks ettepanekutest käsitlebki seda, et talunikud võiksid kõikidel teetöödel kasutada erimärgistatud kütust. Teine ettepanek on aga see, et peaksime lõpetama kütuse värvimise ja minema üle elektroonilisele arveldamisele.

See oleks mugavam põllumajandustootjale ja palju vähem administratiivset ressurssi nõudev riigi jaoks. Lisaks ei reosta see ka kütust, sest aeg-ajalt on ikka olnud kuulda, et värvitud kütus ei ole tehnikale hea.

Elektrooniline süsteem tähendaks seda, et igal põllumehel on kaardi peal limiit ja selle ulatuses saab ta odavamat kütust kasutada. Kui limiit läbi, ostab ta kallimat kütust.

Sel juhul ei ole vaja ka mingisse eritanklasse minna, sest tankida saab igas tanklas.

Meie põllumehed peavad Euroopa Liidus konkureerima ühisel turul, ometi on nende toetused kohati mitu korda väiksemad kui teistel liikmesriikidel. Millal on oodata olukorra paranemist?

See on meil Euroopa Liidu liikmena üks põhiküsimusi, ja mitte ainult Eesti, vaid kõikide uute liikmesriikide toetustasemed on madalamad kui vanades liikmesriikides. See tuleneb meie liitumislepingust.

Ajalooline põhjus on selline, et võeti üleminekuperioodi tootmistasemed, meil oli põllumajandustootmine tollal madalseisus. Lepiti kokku ka üleminekuajad. Teatud toetused meil igal aastal kasvavad, liikmesriigile on antud õigus kaasfinantseerida, mida me vastavalt Eesti riigi võimalustele oleme püüdnud teha.

Loodan, et 2013. aastal, kui algab uus Euroopa Liidu finantsperiood, astume sammu võrdsemate toetuste suunas. Ei julge küll arvata, et saame toetused täiesti võrdseteks Hollandi, Taani ja teiste vanade liikmesriikidega, aga kindlasti astume siis sammu edasi.

Kuidas on meie põllumajandustootjate võimalustega Vene turul? Sealihatollid tõusid üksjagu, ega see elu lihtsamaks tee.

Sealihatollid tõusid tõepoolest kaheksa korda, aga see ei puuduta ainult Eestit, vaid kõiki Euroopa Liidu liikmesriike, kes Venemaale sigu vedasid. Eks ta annab kõigile tagasilöögi. Muud tingimused on samad ja muutusi pole olnud.

Nii mõneski valdkonnas, ennekõike piimatoodete poolest, on Vene turu osakaal ekspordis kasvanud. Murelikuks teeb mind see, et Venemaa president on heaks kiitnud Venemaa toidujulgeoleku strateegia, kus on väga selgelt välja öeldud, et kõigi põhitoodetega peab Venemaa hakkama ennast ise ära toitma.

Sellest tulenevalt võetakse vastu ka poliitilised otsused ja sealihatollid on esimene pääsuke selles valdkonnas. Võib karta, et ka paljudes teistes valdkondades hakkab Venemaa rakendama poliitilisi otsuseid, et oma turg sulgeda ja oma tootjat toetada. See on Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline küsimus, mille oleme juba Euroopa Komisjonis ja Euroopa Nõukogus tõstatanud.

Haldusreform tuleb. Niikuinii

2010-01-22

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar lubab haldusreformi suruda senikaua, kui see ükskord tehtud saab.

Seda, et selliseid ennustusi tõsiselt võetakse, näitab Tallinna börsi ootamatult uljas kasv. Neist uudistest on kerge vaimustusse sattuda. Kas tõesti on Eesti probleemid lahenemas, kas oleme võtnud kursi Euroopa viie rikkama riigi hulka?

100 000 töötut nii ilmselt ei arva. Tööpuudus on praegu Eestis probleem number üks. Kui see peaks veel järsult kasvama, lööb see tasakaalust välja eelarve ning seab ohtu eurokriteeriumidesse mahtumise. Sellele lisaks on tööpuudus probleem, mis ei kao lihtsalt niisama. Sellega käivad kaasas tõsised sotsiaalsed probleemid, mille likvideerimine pole sugugi lihtne.

Kui vajame tööpuuduse kasvu pidurdamiseks kiireid samme, on selge, et siin ei aita populistlikud meetmed, mida alustatakse enne valimisi ja lõpetatakse nende toimumise järel. Tööpuuduse kasvu vastu on ainukene rohi uute töökohtade loomiseks võimalikult heade tingimuste loomine, ettevõtluse ja ümberõppe toetamine.

Kui arvame, et selle kõigega saab euro automaatselt hakkama, oleks see suur eksitus. Eestile ei tähenda edukaks euroriigiks olemine pelgalt Maastrichti kriteeriumide täitmist. Edukaks euroriigiks saab Eesti vaid siis, kui Eestis väheneb tööpuudus, kui meie majandus kasvab stabiilselt ja kiiresti, inflatsioon on madal ning rahvusvaheline konkurentsivõime ja tootlikkus paranevad.

Edukas olla ei saa aga riik, kes möödanikus tehtud vigadest ei õpi. Teataval määral oleme seda teinud. Kui 2007. aastal leidis tollane valitsus, et Eesti ei tohi eurotsooni pääsemise nimel ohverdada kiiret majanduskasvu, siis pärast ägedaid vaidlusi ja heitlusi on viimase aasta jooksul jõutud arusaamani, et vähemalt praegu on pääs eurotsooni prioriteet, millele tuleb teised eesmärgid ohverdada.

Vaid see arusaam võimaldas eelarvepositsiooni parandada sellise otsustavusega, mida pea keegi võimalikuks ei pidanud, ning suruda see Maastrichti kriteeriumi kolmeprotsendilise puudujäägi alla.

Teisest küljest näib, et meie õppimisvõime pole ikkagi veel piisavalt suur. Piisas vaid mõnest heast uudisest, et taas langeksime roosasse optimismiudusse ning hakkaksime uskuma, et kõik meie ümber toimub kuidagi iseenesest, ilma et ise end liigutama peaksime.

See on seda ohtlikum, et tegelikult pole Eesti probleemid euro saabumisega kohe kuidagi möödas. On viimane aeg roosad prillid eest võtta ning aru saada, et euroga ei saa parandada majanduse struktuurseid puudujääke. Seda omal ajal lootnud riigid, nagu Kreeka, Portugal, Hispaania, on selle eest maksnud kallist hinda. Euro kasutuselevõtuga peab seetõttu kiirelt kaasnema hulk otsuseid majanduse kiireks ja stabiilseks arenguks.

Selleks, et mõista, mida peab tegema, tuleks aga esiteks endale ausalt tunnistada, millised on need probleemid lisaks ülemaailmsele majanduskriisile ning meie endi taktikalistele vigadele, mis Eesti sedavõrd sügavasse kriisi paiskasid. Lühidalt öeldes on need järgmised. Esiteks on Eesti elanud liiga palju võlgu.

Tõepoolest, meie valitsuse võlg on maailmas üks väiksemaid, kuid valitsus on vaid üks osa majandusest. Majandust tervikuna vaadates on oluline ka erasektori võlakoormus, ja see on Eestis suur. Teine puudus on Eesti jäik eelarvepoliitika, mis majanduse tsüklilisuse mittearvestamise tõttu toetas majandusbuumi ajal täiendavat kulutamist, ise sellega buumi tagant lükates.

Kolmandaks probleemiks on majanduse üldine madal tootlikkus ja neljandaks struktuursete reformide, nagu haldusreform, haridusreform, tervishoiureform, seiskumine või aeglane kulgemine, mis vähendab Eesti konkurentsivõimet.

Mida siis teha? Vastus on lihtne: Eesti ei saa euro saabudes uinuda, vaid peab jalad kõhu alt välja võtma. Esiteks tuleb Eesti eelarvepoliitika muuta jätkusuutlikuks. Selleks tuleks omakorda kiiremas korras rakendada kolme põhimõtet.

Valitsussektor peab võtma endale eesmärgi hoida läbi majandustsükli eelarvet vähemalt üheprotsendilises ülejäägis, kehtestama keskvalitsusele ühest eelarveperioodist pikemaks perioodiks kulutuste lae ning sisse viima vajalikud mehhanismid, et tasakaalus hoitaks ka kohalike omavalitsuste eelarved.

Teiseks oluliseks sammuks on Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine. Siin peaks valitsus andma ise eeskuju ning mitte minema paremate aegade saabudes kaasa analoogse valitsusametnike palgaralliga, nagu see toimus 2006.-2007. aastal.

Ülimalt oluline on maksukoormuse vähendamine, mis eelarvepositsiooni parandamise käigus on tõusnud hirmuäratavalt kõrgele.
Makse tõsta enam ei tohi, neid tuleb alandada, eriti sotsiaalmaksu.

Sotsiaalmaksule tuleb veel selle aasta jooksul kehtestada ülempiir ning täita ammu antud lubadus vabastada väärtpaberitesse investeerimine tulumaksu alt. Maksukoormust alandamata Eesti konkurentsivõimelisena enam lihtsalt ei püsi. Ning kolmandaks tuleb ükskord ometi lõpule viia ammu lubatud reformid, eeskätt haldusreform.

Loomulikult on tegemist ebapopulaarse sammuga ja seetõttu kardetakse isegi sellest rääkimist nagu katku. Mõistlik poliitik peaks olema selle teema ammu maha matnud ning haldusreformi mõttetuks kuulutanud. Mina mõistlik poliitik pole. Seetõttu jätkan selle reformi läbisurumist seni, kuni see kord tehtud saab.

Ettevõtjad, majanduseksperdid ja riigikontroll on kinnitanud, et haldusreform on Eestile möödapääsmatu, kuid see on endiselt kui hane selga vesi. Pea igalt foorumilt või Eesti tulevikku puudutavalt ajurünnakult kostvat ettepanekut haldusreform lõppude lõpuks ära teha peetakse nagu lollikeste jutuks, millele pole vajagi tähelepanu pöörata.

Niimoodi asju ikka «iseenda tarkusest» ajades paraku kaugele ei jõua. Kord väidetakse, et Eesti haldusterritoriaalne süsteem vajab muutmist küll, kuid seda ei saa «kiirustades» teha, küsimust ei peaks arutama mitte poliitikud, vaid teadlased.
Ning kui siis nendesamade teadlaste poole pöördutakse, leitakse, et miks peab küll teadlaste palkamisele raha kulutama, me teame ise paremini.

Haldusreformist mööda hiilimiseks kasutatakse vahel täiesti absurdseid väiteid, võrreldes iga muutust sellel alal nõukogudeaegsete ümberkorraldustega.

Siin tasuks vaid meelde tuletada Konstantin Pätsi ajal läbi viidud haldusreformi, mille käigus kohalike omavalitsuste arvu järsult vähendati - 365 vallast jäi alles 248 -, likvideerides liiga nõrgad ja väikese maksubaasiga vallad. Sellel taustal kerkib vägisi keelele küsimus, kas Päts oli siis kah okupant või kuidas? Haldusreform tehakse ära niikuinii, küsimus on ainult selles, kui palju me selle tegemata jätmisega veel kaotame.

Kolmandaks peab Eesti õppima elama väiksema võlakoormaga. Me ei tohi langeda tagasi samasugusesse jooksva konto defitsiiti nagu enne majanduskriisi. Nagu oleme nüüdseks kogenud, polnud see jätkusuutlik poliitika. Jooksevkonto defitsiit tekib teatavasti siis, kui kodumaised säästud on liiga väikesed või investeeringud liiga suured.

Rahvusvaheline võrdlus näitab, et meie säästud ei ole väikesed, järelikult oleme hooletult ja mõttetult investeerinud. Siit jõuame paraku taas ringiga haldusreformini. Tegemata haldusreform on Eestile läinud maksma sadu miljoneid kroone või veelgi rohkem. Tegemata haldusreformi tõttu on Eestis ehitatud meie kõigi ühise raha eest koole, kuhu ei jätku õpilasi ning mis tuleb sulgeda, vägevaid vallamaju, mille taga seisev omavalitsus pole jätkusuutlik, ja uhkeid keskusi, mida tegelikult ei jõuta üleval pidada.

Sellega on endale kaela saadud võlakoorem, mille tasumise võimalused on enam kui napid, mis aga veelgi hullem: magama on pandud raha, mida oleks mõistlikumateks ettevõtmisteks hädasti vaja olnud. Hariduse kvaliteeti tõstvat ja maakoole hoidvat haridusreformi poleks vaja ülevalt peale suruda.

Oleks haldusreform 2001. aastal ära tehtud, oleks meil omavalitsused tugevamad ning nad oleks haridusreformi praeguseks ajaks ära teinud. Küsimus pole haldusreformi juures mitte ainult valitsemiskulude vähendamisest saadavas kokkuhoius, vaid üldises efektiivsuse kasvus ja kohaliku identiteedi tugevdamises.

On ju selge, et praeguses olukorras ei suuda väiksed ja killustatud omavalitsused oma regiooni huvide eest tõhusalt seista. Tugevad omavalitsused suudavad ka tõhusalt kaasa rääkida uue, kogu Eestit katva planeeringu «Eesti 2030» teostamisel, mis peab andma vastuse küsimusele, millisena me Eestit paarikümne aasta pärast näha tahame. Suutmata ka rasketel aegadel tulevikuga tegeleda, laseme tegelikult põhja suutlikkuse ka meid praegu kummitavaid probleeme lahendada.

Nagu näha, seisab Eesti tõsiste väljakutsete ees. Kui me neile aga kohe ja kiiresti ei vasta ning taas jaanalinnu kombel pea liiva alla peidame ja vajalikud reformid tegemata jätame, seisame peagi taas kriisi ees.

Keegi teine peale meie endi neid otsuseid teha ei saa. Küsimus on vaid selles, kas meil jätkub selleks julgust või otsustame enne valimisi aasta või poole kulutada kaunite lubaduste ja veel kaunimate loosungite väljakäimisele ning lõputule

Võsa jääb toetuseta

2010-01-14

Aastalõpu üks põletavamaid probleeme Eesti maaelus oli niinimetatud võsatoetus. Tegelikult murravad võsakasvatamise kriitikud sisse lahtisest uksest.

Nii mõnegi põllumehe süüdistused maalisid Eestimaad katvast võsast sünge pildi. Etteruttavalt tasub siiski öelda, et Eesti ei hakka põllumaa võssakasvamist toetama - arutelude keskmesse on sattunud juba aastaid kehtinud toetusmeede, mida Eestil on võimalik praegu piirata.

Detsembri alguses põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogus alguse saanud mõttevahetus on kantud Eesti ülesandest määrata need puuliigid, mida Euroopa ühtse pindalatoetuse (ÜPT) raames energiavõsana kasvatada tohib.

Võsaks saab seda nimetada vaid tinglikult, sest sisuliselt on tegu põllumaal asuva istandusega, millele on toetuse saamiseks kehtestatud hooldamise nõuded, mille täitmist pidevalt kontrollitakse.

Asjatud hirmud

Võsakasvatamise kriitikud murravad tegelikult sisse lahtisest uksest.

Mõne aasta eest nõudsid Euroopa Liidu uued liikmesriigid endale ligipääsu vanadele riikidele kehtinud energiakultuuri kasvatamise toetusele.

Arutelude tulemusena lubati ka uutes riikides toetusõiguslikul maal lühikese raieringiga madalmetsa kasvatada, millele aastatel 2007-2009 oli võimalik lisaks ühtse pindalatoetuse maksele küsida ka energiakultuuri kasvatamise toetust.

Toetuse suurus oli 45 eurot hektari kohta, mis lisandus tavapärasele ÜPT toetusele. Eri põhjustel on selle toetuse maksmisest praeguseks aga loobutud ning varem selleks ette nähtud raha on lisatud ühtse pindalatoetuse rahakotti.

Samas on eri liikmesriikide taotlejad eelnevatel aastatel panustanud erinevalt energiakultuuride kasvatamisse, teinud investeeringuid, ehitanud biomassi muundamiseks energiaks katlamaju ja muud.

Et neile mingisugust kindlust anda, otsustas Euroopa Nõukogu, et analoogse toetamisega tuleb jätkata.

Seda liikmesriikide volitusi suurendades ning andes ühtlasi liikmesriikidele võimaluse kehtestada loetelu nendest puuliikidest, mida ka edaspidi niinimetatud energiavõsana kasvatada tohib.

Paljud põllumehed on avaldanud kartust, et sellise otsuse tagajärjel lasevad paljud põllumajandusega otsest kokkupuudet mitte omavad maaomanikud oma põldudel lihtsalt võssa kasvada.

Suuremat alust selliseks hirmuks siiski ei ole, sest lühikese raieringiga madalmetsana kasvatatavatele liikidele on juba kehtestatud selged hooldusnõuded.

Neid täpsustatakse sõltuvalt lõplikust otsusest puuliikide kohta.

Lisaks vajab toetusõigusliku istandiku rajamine kulutusi, mis kergeks rikastumiseks võimalust ei jäta.

Usku sellesse, et põldude massiline võsastumine jääb tulemata, annab meile ka statistika.

Nimelt küsiti nende kolme aasta jooksul, mil energiavõsa kasvatamise eest ka täiendavat toetust maksti, seda toetust Eestis vaid ühele hektarile.

Kui juba kuni 700kroonine lisatoetus iga hektari kohta ei meelitanud maaomanikke massiliselt võsa kasvatama, siis miks peaks seda tegema samast allikast tulev pisut enam kui üheeurone lisaraha ühtsele pindalatoetusele.

Kriitika üllatas

Ma ei oska praegu veel öelda, milline saab olema Eesti täpne regulatsioon. Igal juhul tegutseme selles suunas, et toetusõiguslike puuliikide arv oleks võimalikult väike ning lühikese raieringiga metsa saaks kasvatada vaid piiratud kogusel põllumaast.

Mina olen seda meelt, et lühikese raieringiga madalmetsa kasvatamine ei peaks Eesti oludes olema põllumajanduspoliitika prioriteet, mida rahastatakse ühise põllumajanduspoliitika arvelt.

Pigem peaksime koos keskkonnaministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga kasutama paremini ära olemasolevat ressurssi Eestimaa metsades.

Suuremat kasu nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis annaks aga meie metsade korrastamine ja sealt hakkpuidu varumine.

Oleme konsulteerinud selles osas ka maaülikooli teadlastega, kes on pakkunud välja loetelu nendest puuliikidest, mida energiat silmas pidades kasvatada tasuks.

15aastase raieringi mõttes on neist enamik selleks aga sobimatud ning tegelikult jääb meil valida mõne üksiku puuliigi vahel. Kavandatud on ka arutelu Riigikogu maaelukomisjonis.

Võsatoetuste küsimuse teravalt kriitiline püstitus tuli meile üllatusena.

Kui tavaliselt oleme mures selle pärast, et Euroopa Komisjon püüab suurendada oma volitusi ja vähendada liikmesriikide omi, siis antud juhul oli see just vastupidi - meile anti õigusi juurde.

Nüüd saame ise määrata kultuurid ja lisatingimused energiakultuuride kasvatamisel, see annab meile "võsakasvatuse" piiramiseks suuremad võimalused.

Ometi tahan põllumeeste aktiivsust arutelu tekitamisel tervitada ja loota, et kaasamõtlemise ja -rääkimise soov säilib ka tulevikus.

Intervjuu: Põllumajandusminister seisab maksutõusu vastu

2009-11-27

Olustveres kartulipäeval osalenud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leiab, et teiste riikide eeskujul võiksid ka meie põllumehed erimärgistusega kütust saada soodushinnaga.

Riigikogu võttis alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse vastu eile. Intervjuu on tehtud päev varem.

Riigikogu rahanduskomisjon otsustas, et riigieelarve tasakaalu parandamiseks tuleb järgmisest aastast muu hulgas tõsta eriotstarbelise diislikütuse aktsiisi. Kõige enam mõjutab see põllumeeste rahakotti. Helir-Valdor Seeder, kuidas seda kava kommenteerite?

Mina seda põllumajandusministrina õigeks ei pea. Arvan, et see 50-60 miljonit krooni põllumeeste taskust pole ainus lahendus, mis viib meid 2011. aastal eurole.

Suures osas erimärgistusega kütuse aktsiis põllumeest ei puudutagi, sest kolm neljandikku soodustusest läheb teistele valdkondadele: raudteele, kaevadustesse ning väike- ja munitsipaalkatlamajadele.

Soodustuse saajate ring on väga suur ja see on üks põhjus, miks paljudel poliitikutel ja majandusinimestel on kiusatus seda soodustust vähendada. Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on erimärgistusega kütuse soodustus mõeldud ainult põllumeestele ja kaluritele. Et meil pole sihtrühmi suudetud vähendada, püütakse keerulistel aegadel aktsiisi tõsta kõigile.

Poliitika suuremat saaki ei anna

2009-11-19

Pindalatoetuse otsemakseteks 1,12 miljardit krooni, 520 miljonit otsetoetus te lisamakseks, 47,5 miljonit krooni tõuaretusele ja turuarendusele, 460 miljonit krooni Euroopa Liidu toetuste kaasfinantseerimiseks, lisaks veel Euroopa Liidu investeeringutoetused.

Kokku üle kahe miljardi krooni põllumajandusele, lisaks sa ma palju maaelutoetustena.

Selliste toetustega võivad Eesti põllumajandustootjad järgmisel aastal arvestada.

Vaatamata suurtele toetustele on eesti põllumehed erakordselt raskes olukorras.

Viimastel aastatel on põllumajandussaadus te kokkuostuhinnad langenud küm netes protsentides ja sajad miljonid kroonid on põllumeeste rahakotti tulemata jäänud. Riik on oma võimaluste juures andnud maksimumi, et meie toi dulaua katjatele appi tulla.

Nüüd on osa põllumeestest aga hakanud ennast oma ametivendadele vastandama ning näi tavad näpuga valitsuse suunas, kes nende jaoks midagi ei tegevat. Kiretud numbrid räägivad siiski teist keelt.

Toetused suurenevad

Enam kui kaks miljardit krooni, mis 2010. aasta riigieelarve eelnõu järgi põllumeeste toetuseks läheb, on rohkem kui kunagi varem.

Euroopa Liidu põllumajandustoetused kasvavad tuleval aastal tänavusega võrreldes 10 protsenti, otsetoetuste li samakse ehk top-up kosub 17, teadus- ja arendustegevuse rahastamine 34, muud riigisisesed põllumajandustoetused 15 protsenti ja ELi toetuste riigipoolne kaasfinantseerimine tagatakse sajaprotsendiliselt.

Peale selle on tuleval aastal käivitumas täiendavad toetused, mis on mõeldud just piimatootjate ja teiste põllumeeste abistamiseks.

Väikesed piimatootjad, kelle lüpsikari ei ületa saja lehma piiri, saavad täiendavalt kuni 1000 krooni lehma kohta. Euroopa Liidu erakorralisest piima abist tuleb Eestile 20 miljonit krooni.

Lisaks käivituvad järgmisel aastal kaks uut ühistulise toetamise meedet: ühistuline investee ringu meede 60 miljonit ja ühistegevuse toetamise meede 200 miljonit krooni.

Eriti ühistulises tegevuses näeme võtit, mis annab põllumeestele parema posit siooni suhtlemiseks tööstustega ning endale paremate hindade saamiseks.

Kuni 80 miljoni krooniga toetatakse ka tootjarühmi kvaliteedi tõstmisel ja teadussaavutuste kasutamisel.

Numbrid kajastavad selgelt, et põllumajandus on järgmise aasta riigieelarve suurim prioriteet; Eesti põl lu majandus toe tuste kasv 2010. aastal on Euroopa Liidu suurim. Seetõttu ongi osa põllumajanduspoliitikute kihutustöö kohatu.

Raskused on üleeuroopalised ja tingitud eelkõige valitsevast turuolukorrast, aga mitte riigi tegemistest või tegemata jätmisest. Valed on väited justkui teised riigid maksavad otsetoetuste lisamaksed maksimaalses ulatuses. Ei maksa.

Miks ikkagi protestitakse? Vastust tuleb otsida poliitikast. Aastaid ennast põllumeeste eest kõnelejana käsitlenud rahvaliit on tõsises kriisis ja eksistentsiaalsete valikute ees - kas jätkata iseseisvalt, liituda kellegagi või lõpetada tegevus.

Osa rah valiitlastest suurpõllumehi toetavad ühinemist keskerakonnaga ning protestiaktsioonid on ka osa keskerakonna püüust tõestada rahvaliidule ja tema toetajatele, et nimelt nemad on kosilasteks parimad.

Just sellepärast veab keskerakondlasest suurettevõtja oma bussidega põllumehi Toompeale, teine keskerakondlane varustab miitingulisi tehniliste abivahenditega ning põllumeeste "kõige suuremaks kaitsjaks" on saanud Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja tema europarlamendisaadikust abikaasa Vilja Savisaar.

Tõik, et varem pole kahest viimasest kumbki põllumeeste käekäigu vastu suurt huvi tundnud, ei ole nüüd enam oluline.

Millised on tagajärjed?

Kahju on, et eksiteele viidud põllumehed protestide tagajärgi ette näha ei suuda. Mõne opo sitsioonierakonna poliitiku ja põllumajandustootja organiseeri tud "tänavalahing" ei ole la hendus.

Ka mina toetan, et järgmise aasta eelarvest leitaks top-up'ile täiendavad 250 miljonit kroo ni. Aga seda raha saaks võtta vaid kellegi arvelt olukorras, kus teiste valdkondade rahastamine väheneb.

Suurimat kahju teevad meeleavaldajad põllumeeste mainele, vastandades ametikaaslasi ja lõhestades sektorit. Jääb arusaamatuks, miks korraldatakse meeleavaldus Eesti ajaloo kõige suuremaid põllumajandustoetusi sisaldava eelarve vastu.

Seoses järgmise aasta eelarvega on minu käest korduvalt küsitud - kas rekordilised põllumajandustoetused ei ole pidu katku ajal.

Põllumajanduse ja maaelu toetamise vajaduse selgitamine on probleemiks kogu Euroopas. Viimastel aastatel on Eestis põllumajandusministeerium koos tootjaorganisatsioonidega teinud selle nimel koos tööd.

Läbimõtlemata poliitilised aktsioonid koos pooltõdede ja moonutatud tegelikkusega nullivad aga varasemad jõupingutused ja suurimateks kaotajateks on põllumehed ise.

Ka poliitikas peaks lähtuma põllumehe põlisest tarkusest - üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Avaldatud lisaks:

19.11.2009 Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna, Põhjarannik

19.11.2009 Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna, Järva Teataja

20.11.2009 Poliitpõllumajandus saaki ei anna!, Pärnu Postimees

Mis ootab põllumehi?

2009-10-15

Milliste vahenditega tuleks soodustada meie siseturgu ja väiketootjaid?

ELi ühisturu tõttu saame oma turgu kaitsta ainult kaudsete vahenditega, näiteks on nn koolipuuviljade programmis kõlblikud ainult Eestis kasvavad marjad ja viljad jne. Väiketootjatele on tähtis ühistegevus ja võrdsed tingimused. Selleks käivitame järgmisel aastal uue ühistegevuse toetamise meetme ja uue väikepiimatootjate toetuse.

Kuidas kavatsete lihtsustada eurotoetuste jõudmist põllumeesteni?

Kus on võimalik, tuleb toetuste taotlemisel vähendada omafinantseerimise nõuet ning maksta top-up-toetus võimalikult maksimaalses ulatuses. Kiiresti käivitada e-PRIA. Tähtis on toetuste kiire väljamaksmine.

Kas põllumajandust tuleks toetada rohkem kui teisi valdkondi ja miks?

Kuni ELi vanades riikides on suuremad põllumajandustoetused, tuleb ka Eestis jätkata toetuste maksmist ja taotleda võrdseid konkurentsitingimusi. ELis kehtestatud kõrgemad toiduohutus- ja keskkonnanõuded põllumajandustootjatele tuleb kompenseerida.

Kas, ning kui jah, siis kuidas kavatsete leevendada norme, mis takistavad talunikel kohalikku toitu legaalselt turustada?

Uuest aastast kaotame riigilõivud kodust väljaspool toidu turustamisel. Lihtsustamist tuleb jätkata.

Kuidas saaks riik teie meelest kehtestada põllumajandustoodetele miinimumhinnad?

Riiklikke kokkuostuhindasid, sealhulgas miinimumhindasid, pole võimalik kehtestada üheski ELi liikmesriigis. Tuleb ümber mõtestada Eesti konkurentsiseadus, mis aitaks lahendada ketistuvast kaubandusest ja turgu valitsevatest kokkuostjatest tulenevaid probleeme.

Intervjuu: Valgevene põllumajandus on heale järjele tõusmas

2009-10-13

Eelmise nädala kolmapäeval ametlikult Valgevene visiidilt naasnud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leiab, et kui Eesti ja Valgevene suhted tihedamaks muutuvad, on meil põllumajanduse vallas päris palju koostöövõimalusi.

Helir-Valdor Seeder, missuguses olukorras on praegu Valgevene põllumajandus? Kas see toimib suurte majandite alusel või on seal ka talusid?

Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et Valgevene põllumajanduses tehakse rohkesti tööd ja see annab ka väärilisi tulemusi. Piimatoodang on ministeeriumi väitel kasvanud 2000 kilogrammilt 5000 kilogrammile lehma kohta aastas ja teravilja toodetakse umbes tonn elaniku kohta. Nii et riik toidab ennast suures osas ise ära.

Praegu on seal valdavalt tegu suurte põllumajandusüksustega. Enamik majandeid on sellise mastaabiga, et nad suudavad end ise toorainega varustada - lihatootmiseks vajalik teravili kasvatatakse ise - ja enamasti ka toodangu töödelda.

Põllumajandussektor on Valgevenes praegu riigi investeerimispoliitika sihtgrupp: igasse maakonda on plaanis rajada kõrgtehnoloogiline piimatootmise suurfarm.

Kõike seda arvesse võttes võib ütelda, et Valgevene põllumajandussektori tootmispotentsiaal on suhteliselt suur, kui seda administratiivselt ei piirata. Kogu tootmine on siiski range riikliku kontrolli all: eristatakse küll kahte ettevõtlusvormi, kuid juhitakse neid ühest kohast. Enamikul kaupadel on fikseeritud hinnad, milles sisalduvad tootmise, töötlemise ja müügi kulud ning kasum.

Meile on seni pakkunud impordihuvi mitmesugused toiduõlid, joogid, külmutatud marjad ja metsasaadused ning loomulikult ka põllumajandustehnika, mida meil endiselt üsna laialt kasutatakse.

Põllumajanduses hõivatute osa on Eesti mõistes väga suur, samas on tootmisefektiivsus mitu korda väiksem kui Eestis. Kohalike toodete kvaliteedi üle ei saa aga küll nuriseda.

Milline võiks olla Eesti ja Valgevene koostöö põllumajanduse vallas?

Eestil on väärtuslikke kogemusi, mille nii riik kui ettevõtjad on taasiseseisvumise järgsel ajal saanud,.ning meie piimatootmine on teinud tänu tõuaretusele ja tehnoloogilisele arengule suure hüppe edasi. Kogemuste vahetamine ja tõumaterjali müük võiksidki olla koostöö teemad.

Samuti ei tasu alahinnata Valgevene kõrgkoole. Ka nendega oleks koostöö mõeldav.

Valgevene piimatoodangust läheb ligi 60 protsenti ekspordiks ning Euroopa Liit ja Eesti teadmised selle ühenduse nõuete kohta huvitavad teda väga. Ja miks ei võiks Eesti ettevõtjad koostöö korras Valgevenes mõnd põllumajandusüksust majandada, mille jaoks meile lahkelt 99 aastaks ligikaudu 15 000 hektarit kasutada pakuti?

Võimalusi on kindlasti palju, kui meie riikide suhted tihedamaks muutuvad ja koostöö kuskilt servast arenema hakkab.

Mis tooteid saaks Eesti pakkuda Valgevenele ja Valgevene Eestile?

Meie konkreetne pakkumine on kindlasti äritegevuse valdkond. Senine praktika näitab, et meilt saab Valgevenesse viia ka kalatooteid ja miks mitte töödeldud tooteid. Samuti on konkurentsivõimelised meie söödad ja tõuloomad.

Siiski peab ütlema, et Valgevenes on hea valik kohapeal valmistatavaid maitsvaid tooteid. Nii et sealsel turul ei ole sugugi lihtne konkureerida.

Meile on seni pakkunud impordihuvi mitmesugused toiduõlid, joogid, külmutatud marjad ja metsasaadused ning loomulikult ka põllumajandustehnika, mida meil endiselt üsna laialt kasutatakse.

Toiduainete ja põllumajanussaaduste liikumine kahe riigi vahel on viimase aasta jooksul hüppeliselt kasvanud.

Tänavu esimesel poolaastal viidi Eesti kaupu Valgevenesse 57,7 miljoni krooni eest, mullu samal ajal oli ekspordi maht 35,4 miljonit krooni.

Veelgi suurema kasvu on läbi teinud Valgevenest kaupade importimine. See on kasvanud 6 miljonilt kroonilt eelmisel aastal 65,1 miljonile kroonile tänavu esimesel poolaastal.

Küsimus: Mis juhtub maaeluga?

2009-09-03

Mida kavatsete teha, et maaelu säiliks ja areneks?

On vaja tugevaid ja tegusaid omavalitsusi, inimestel peab olema tööd. Eelarved tuleb hoida tasakaalus ning aidata ettevõtlusel keerulised ajad üle elada. Selleks peab aktiivselt ära kasutama riigi pakutavad programmid ettevõtluse elavdamiseks ning Euroopast tuleva raha. Tuleb lõpetada inimeste ametisse määramine poliitilise kuuluvuse või sõpruse järgi.

Kas pooldate vabatahtlikku või sunniviisilist valdade liitmist?

Tugevate ja tegusate omavalitsuste loomiseks on haldusreform möödapääsmatu. Kindlasti meeldiks mulle vabatahtlik ühinemine rohkem, kuid teatud olukordades ei saa ilmselt vältida ka administratiivset liitmist. Muidu liituksid tugevamad omavalitsused üksteisega, väiksemad ja vaesemad vallad jääksid aga ääremaaks.

Kuidas kavatsete parandada bussiliiklust maapiirkondades?

Kindlasti tuleb astuda korruptsiooni vastu antud alal, mis on teatavasti mõnel pool olukorda negatiivselt mõjutanud. Bussiliikluse arendamisel on oluline teha tööd ka ettevõtjatega, kellele on samuti vaja toimivat ühendust.

Kuidas tõmmata inimesi, eriti noori, maale elama, ja kuidas neid seal hoida?

Kui on töökohti, püsib elu maalgi. Ülimalt oluline on haridus, aga ka lasteaiad, vaba aja veetmise ning sportimisvõimalused. Eliitkoolide aeg peab mööda saama, kogu Eestis tuleb anda samal tasemel head haridust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noorte tööpuudusele ja rakendada haridusministri pakutud võimalusi noorte taas õppima suunamiseks.

Kas ja kuidas tuleks maavalitsuste rolli ja otsustamisõigust suurendada?

Kahjuks on see pärast 2002. aastat pigem vähenenud. Mõnel pool räägitakse koguni maavalitsuste kaotamisest. Minu seisukoht on vastupidine - kuni haldusreformiga pole asjad selged, ei saa seda teha. Maavalitsustel on ühishuve koondavana täita oma tähtis roll.

Intervjuu: Põllumehed võivad suu miljardist puhtaks pühkida

2009-08-27

Minister Helir-Valdor Seeder tõrjub süüdistusi, et PRIA saamatuse tõttu jääb miljard krooni ELi toetusi põllumeestele maksmata. Küll aga võib juhtuda, et põllumehed ise ei suuda raskel ajal toetusi ära kasutada.

Kas tänavu jääb tõesti osa ELi toetusi põlduritele maksmata?

Me tegime tänavu ettepaneku maksta põllumeestele 3,3 miljardit krooni ELi toetusi. Poole aastaga on makstud miljard krooni, aasta lõpuks antakse veel umbes miljard otsetoetusi. Kära on tõusnud ülejäänu suhtes, mida tootjad ei pruugi täies mahus kohe tänavu ära kasutada.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas esines televisioonis eksliku sõnumiga, justkui ei suudaks PRIA toetusi välja maksta. Suudab küll, aga probleem on selles, et kui põllumehed ei tee tänavu investeeringuid ära, lükkub ka toetuste maksmine järgmisse aastasse.

Kehtib ju põhimõte, et esmalt tuleb investeering ära teha ning alles siis makstakse toetust. Kuni projekti valmimiseni on toetussumma tootjale broneeritud.

Kes siis süüdi on?

Põllumeestel pole raha investeeringute tegemiseks. Suur osa kasutamata jäävast eurorahast ongi mõeldud investeeringutoetusteks - loomakasvatushoonete ehitamiseks ja muuks. Praegu ei suuda paljud tootjad neid hooneid rajada.

Asi takerdub omafinantseerimise taha, mis üldjuhul on 50%. Projektid said tehtud siis, kui piimahind oli 5 krooni ja pangast oli kerge laenu saada. Või arvestavad toetuste taotlejad sellega, et neil on aega veel kaks aastat, ning teevad oma investeeringu alles 2010. aasta lõpuks.

Praeguseks on selle eelarveperioodi jooksul heaks kiidetud nii palju projekte, et toetuste kogusumma on 2,5 miljardit krooni, millele lisandub veel kalanduses pool miljardit krooni. Osa sellest rahast on juba välja makstud, osa ootab lähema kahe aasta jooksul elluviimist ja seejärel maksmist.

Paljud ettevõtjad on juba miinuses. Kas nad peavad lõpetama?

Kõik ettevõtjad miinuses ei ole. Kõige raskem seis on piimatootjatel. Piima kokkuostuhind on üldjuhul madalam kui tootmise omahind ning kõik piimatootjad saavad kahjumit.

Ühest soovitust anda ei saa - see on individuaalne, mida üks või teine tootja peaks ette võtma.

Selleks et piimatootmist Eestis säilitada, hakkame järgmisel aastal kuni 100 lehma omanikele maksma täiendavat toetust. Esialgsetel andmetel on esimese 50 lehma toetus 1000 krooni looma kohta, järgmise 50 lehma puhul 800 krooni.

Kas soovitate uue lauda ehituse lükata järgmisse aastasse?

Kui on selge äriplaan ega ole suuri laene, siis tasub praegu investeerida.

Kui palju võib põllumees loota riigipoolset otsemakset top-upi järgmisel aastal?

Sel aastal on top-up 445 miljonit krooni. ELiga kokkulepitud maksimumsumma järgmiseks aastaks on 780 miljonit ning sellest lähtume ka 2010. aasta eelarve läbirääkimistel.

Kui tänavu jääb 1 miljard eurotoetusi ripakile, kas siis Riigikogu rahanduskomisjon võib anda selle raha mujale?

See on ELi raha, mida ümber jaotada ei saa. Kui seda raha ei kasutata tänavu, siis tehakse seda tuleval või ületuleval aastal.

* Foto: Karin Kaljuläte, Maaleht

Taluvaenulikkus ei ole lahendus

2009-08-13

Juba 18. sajandil ütles Saksa füüsik Georg Lichtenberg: "Sadas nii kõvasti, et kõik sead said puhtaks ja inimesed poriseks." See mõte kirjeldab suurepäraselt ka 21. sajandi valimiskampaaniaid Euroopas, sealhulgas kahjuks ka Eestis.

Just sellest vaimust on kantud 7. augustil ajalehes Meie Maa ilmunud keskerakondlase Toomas Pauri artikkel, kus ta süüdistab kõikides maaelu probleemides valitsust ja põllumajandusministeeriumi. Tõenäoliselt lähenevatest omavalitsuste valimistest tulenevalt on artiklis hulgaliselt liialdusi ja valesid, millega moonutatakse tegelikku olukorda. Samal ajal ei paku keskerakondlane Paur ühtegi lahendust ega tee ühtegi ettepanekut. Pealegi, mitmed valitsuste "möödalaskmised", millele artikli autor viitab, leidsid aset just Keskerakonna põllumajandusministrite ajal. Olukorra põhjalikuma mõistmise huvides pean vajalikuks anda mõned selgitused.

Kõigepealt, kindlasti ei kanna valitsuse erinevad põllumajanduspoliitilised meetmed tootjate vastandamise eesmärki.

Vastupidi, põllumajandusministeerium peab võrdselt oluliseks nii efektiivset ja konkurentsivõimelist suurtootmist kui ka traditsioonilist ja jätkusuutlikku Eesti talutootmist. Need kaks suunda oma erinevustega täiendavad teineteist, mitte ei vastandu. Eesti põllumajanduspoliitika aluseks oleva Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (MAK) töötas välja eelmine valitsus, milles osales ka Keskerakond. Seega on kriitika viletsa MAKi aadressil keskerakondlaste puhul enesekriitika. Põllumajandusministeeriumi ettepanekul on praegune valitsus Euroopa Komisjonile esitanud mitu MAKi muudatust, mis püüavad lahendada ka Pauri poolt tõstatatud probleeme.

Tõsi on see, et Eesti piimatootjatel on praegu rasked ajad. Euroopa Komisjon lubab sellega seoses liikmesriikidel rakendada erimeetmeid, et säilitada tootmine neis karjades, kus see on kõige raskem. Samal ajal ei tohi toetust maksta valimatult kõikidele piimatootjatele. Arvestades, et kõige suuremates raskustes on väiksemad karjad ning asjaolu, et enamik tööstusi maksab väiketalunikele madalamat piimahinda kui suurtootjatele, otsustas põllumajandusministeerium alates järgmisest aastast täiendavalt toetada kuni 100-pealisi piimakarju. Kuni sajapealiste piimakarjade omanikeks on valdavalt pereettevõtted ning need moodustavad Eesti 1200-st piimatootmiskvoodi omanikust ligikaudu 75%. Seega hakkab toetust saama enamik piimakarjadest. Erinevalt ülalmainitud artikli autorist olen veendunud, et see on õige ja vajalik otsus.

Kuigi seadusandlikud võimalused väikestele piimatootjate õiglase piimahinna maksmise tagamiseks on piiratud, jätkab põllumajandusministeerium aktiivselt tootjate muredele lahenduste otsimist. Üheks võimaluseks on toetada piimatootjate koondumist ühistutesse. Väiketootjate toodetavate toorpiima koguste koondamine annab neile ühelt poolt tugevama positsiooni hinnaläbirääkimistel tööstustega, teisalt aga võimekuse ise toorpiima töödelda. Samuti on ühistulise tegevuse korral tootjatel endil võimalik võtta tõhusaid meetmeid kõigi ühistu liikmete võrdse kohtlemise tagamiseks. Näiteks Soomes on jõuline ühistuline tegevus piimandussektoris taganud Soome piimatootjatele ühed kõrgemad kokkuostuhinnad terves euroliidus. Põllumajandusministeerium on välja töötamas mitmeid tootjate ühistegevuse ergutamisele suunatud meetmeid.

Samuti peame oluliseks piimatootjate toetamist omatoodetud toorpiima töötlemisel ja turustamisel. See jätab olulise osa toodetud lisandväärtusest just põllumajandussektorisse. Sellest lähtuvalt esitasime juulis Euroopa Komisjonile ettepaneku, mille eesmärk on toetada tootjarühmi investeeringute tegemisel omatoodetud piima või mahetoodete töötlemisse.
Euroopa Liidu uute liikmesriikide põllumeeste toetuste ebavõrdsusest on ministeerium teadlik ning Eesti taotleb praegu ühise põllumajanduspoliitika läbirääkimistel koos teiste uute liikmesriikidega konkurentsitingimuste ühtlustamist ja otsetoetuste maksmist võrdsetel tingimustel.

Vale on artikli autori väide, et muudes Euroopa Liidu liikmesriikides makstakse investeeringutoetused täies mahus välja pärast taotluse heakskiitmist. Investeeringutoetuste andmist reguleerivates ELi õigusaktides on sätestatud, et toetuse saamiseks peab olema projekt teostatud ja kuludokumendid esitatud. (Erandina on võimalik 20%line ettemaks, kui see võimalus sisaldub liikmesriigi MAKis ja selle on heaks kiitnud Euroopa Komisjon. Praegune valitsus on vastava taotluse Euroopa Komisjonile esitanud.) Kui artikli autoril on kindlaid andmeid, et mõnedes ELi liikmesriikides kehtivaid reegleid ei järgita ja seatakse seeläbi oma tootjad õigusvastaselt soodsamatesse konkurentsitingimustesse, siis on põllumajandusministeerium tänulik, kui autor need välja toob.

Toomas Pauri süüdistust, et Eestis toetatakse praegu liiga palju väiketootjaid, võtan ma komplimendina valitsuse põllumajanduspoliitika aadressil. Tõepoolest on eesti peretalu toetamine põllumajandusministeeriumi üheks prioriteediks. Hea, et seda on märgatud.

Avaldatud lisaks:

11.08.2009 Järva Teataja

11.08.2009 Meie Maa

Lisaraha sajale lehmale

2009-07-16

Euroopa Komisjon lubab mõne protsendi otsetoetustest maksta riigi oma äranägemisel. Eestis on sellega otsustatud toetada väikekarjade säilimist.

Kõigil Eesti piimatootjatel on praegu kahtlemata rasked ajad - piimarahaga saab napilt oma kulud kaetud, kui sedagi. Ning interventsiooniladudes seisvad ligi 400 000 tonni piimapulbrit ja võid ei luba olukorra paranemist niipea oodata.

Euroopa Komisjon on lubanud sekkumisega jätkata, kuid ühel hetkel tuleb ka sellest kogusest vabaneda ja toorpiima hinnatõusule selle käigus ruumi ei jää.

Kesktee, ent mitte kuldne

Euroopa Komisjon lubab jagada Eesti riigil kolm ja pool protsenti meile makstavast otsetoetuste kogusummast väiksematele piimatootjatele eesmärgiga säilitada piimatootmist ka neis karjades, kus see on kõige raskem.

Samal ajal kehtib reegel, et toetust ei tohi maksta valimatult kõigile lehmaomanikele, sest siis muutuks see üheks täiendavaks toetuseks ning ei täidaks oma eesmärke.

Oleme koos ametnike ja piimatootjate esindajatega jõudnud otsusele toetada 1,75 protsendi ulatusest lehmapidajaid, kelle lüpsikari ei ületa sadat looma.

See on kindlasti kesktee, mis paratamatult ei vasta täielikult ei suurte ega väikeste tootjate huvidele, kuid on ometigi kompromiss kahe poole soovide vahel. Selle kinnituseks on ka tõik, et oma põhimõttelise heakskiidu lahendusele on andnud mõlemad pooled.

Tõsi, Euroopa Komisjon ei ole sellele toetusskeemile oma heakskiitu veel andnud. Seetõttu ei saa me praegu veel sajaprotsendise kindlusega väita, et toetusmehhanism tuleval aastal käivitub. Ent pole ka tõsist põhjust arvata, et komisjon meie ettepanekutega päri ei ole.

Nagu varem mainitud, võivad toetust saada kuni sajapealised lüpsikarjad ning toetust rakendatakse kaheastmeliselt.

Erandina võib toetada ka suuremaid karju, kui need asuvad kohtades, millel pole tasuta püsiühendust piirkonnaga, kus asub piimatööstus. Neis paigus toetatakse ka suuremaid karju. Meil puudutab see erand Hiiumaad.

Hüvitatakse madalam piimahind

Toetust saav piimatootja peab toetuse taotlemise aastal omama piimatootmiskvooti ning taotlemise aastal peab see olema vähemalt poole ulatuses täidetud.

Et toetuse eesmärk on piima tootmistaseme säilitamine, ei saa toetust suuremale hulgale lehmadele, kui omanikul tänavu 31. märtsil olemas oli. Kui lehmade arv peaks vähenema, kahaneb ka toetuse kogusumma.

Kõikide karjade esimesele 50 lehmale makstakse alates järgmisest aastast esialgsete arvutuste kohaselt täiendavalt 1016 krooni lehma kohta, ülejäänud poolesajale loomale 813 krooni. Kokku kulub selleks aastas 19,606 miljonit krooni ning see püsib muutumatuna ka järgmistel aastatel.

Arvestades väikeste ja suurte karjade erinevat tootlikkust ning tööstuste makstavat erinevat toorpiima hinda, on toetusest just väiksematele rohkem kasu.

Toetus aitab pehmendada olukorda, et tööstused maksavad väikeste karjade pidajatele piima eest suurtega võrreldes kuni krooni liitrist vähem, kuigi piima varumisele tehtavad kulutused nii palju ei erine. Samas põhjendatakse hinnavahet just varumisele tehtavate kulutustega.

Jõudluskontrolli andmetel on Eestis kuni sajapealistes karjades aastane piimatoodang lehma kohta pisut üle 6000 kilo, enam kui sajapealistes karjades aga ligi 8000 kilo.

Eesti paarikümnes suurkarjas, kus lüpsil käib tublisti üle 500 lehma, on keskmine toodang aga veelgi suurem. Viimase viie aasta jooksul on ainsaks suurusgrupiks, kus karjad kasvavad, just suured ja väga suured farmid.

Toorpiima praeguste hindadega tehtud lihtne arvestus näitab, et kui suures karjas tähendaks keskmiselt 900kroonine toetus ühe lehma kohta heal juhul paari-kolmeprotsendist piimahinna lisa, siis väikses karjas on hinnalisa kuus protsenti või enamgi.

Toetus perefarmide säilimisele

Nii suur- kui ka väikepõllumehed on tunnistanud, et rasketel aegadel on löögi alla sattunud just väiksemad karjad, mille tegevus kõige sagedamini lõpetatakse.

Samas on Eestis praegu kuni sajapealiste piimakarjade omanikeks valdavalt pereettevõtted, kus tööd tehakse ilma hulga palgatöölisteta. Nii saame sellega toetada ka perefarmide ja tugevate maaperede säilimist Eestis.

Kogu Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika mõte on siiski maal võimalikult mitmekesise ja elamisväärse elukeskkonna säilitamine ning seda eesmärki aitab otsetoetuste osaline jagamine perefarmidele kindlasti täita.

Väikeste karjade toetamine lubab meil hõlmata ka suurema hulga piimatootmisega seotud inimesi. Kvoodialuseid karju on Eestis pisut alla 1200. Praeguse toetusskeemi alla mahuks neist arvuliselt üle 950. Samas on tõsi, et Eesti enam kui 100 000 lehmast hõlmavad nad vaid napi viiendiku.

Viimase aasta arengud maaelus on näidanud, et kõige haavatavamad on just pereettevõtted ning nendele eritoetuse maksmine oli vastuvõetav väga paljudele tootjaorganisatsioonidele.

Öeldakse, et parim kompromiss on see, kus mõlemad pooled võidavad. Praegusel juhul, kuigi see kõlab pisut küüniliselt, tuleb tunnistada, et parim kompromiss on tegelikult selline, kus olukorraga keegi õieti rahul pole.

Mida arvata riigimetsamaa müümisest?

2009-06-17

Valitsuse plaan riigi omandis olevat metsamaad müüa on tekitanud Eestimaal emotsioonide tormi. Millest jutt käib, sellest küll enamasti selget ülevaade! pole, aga igaks juhuks tuleb vastu olla. Ka ts urne siis asjasse selgust luua niipalju, kui seda hetkel võimalik teha. Kõigepealt tuleb aru saada sellest, et riik ei kavalse müüma hakata ühtegi hektarit RMK majandada olevatest nn. põlistest riigimetsadest. Nüüd vaatame metsaregistrist, kelle käes ja millises kasutuses metsamaa Eestis täna on. RMK majandab ligikaudu 815 000 hektarit metsa. Erametsamaad on Eestimaal 935 000 hektarit.

Metsamaaga kinnistuid on Eestis iile 68 000. 394 000 hektarit on aga sellist metsamaad, mis on metsamajandamisest ,,väljas". See maa on küll jätkuvalt riigi omandis, aga ei pea seal olema tingimata. Sellest maast tulebki müügikõlbulikkc tükke otsida.

Pigem võiks küsida, miks seda siiani pole tehtud. Üks müügieelne argument on olnud vajadus sellel maal kõigepealt läbi viia looduskaitseline ja pärandkultuuriobjekte puudutav inventuur. Ideaalis võiks see nii olla, aga paraku pole seda kunagi müügiga või erastamisega seoses eelnevalt tehtud. Inventuurid on käinud omi radu pidi, näiteks Natura 2000 alade otsimine ja määratlemine ning maade võõrandamine oma rada.

Riigi kasutuses on nüüdisajal hulk infotehnoloogilisi andmebaase, mis annavad ülevaate aegade jooksul sinna talletatud loodusväärtustesl. Selge on see, et teadaolevate looduskaitseliste väärtustega maatükke müüki ei panda. Pärandkultuiiriobjeklide olemasolu aga maa riigi omandisse jätmist niikuinii ei eelda. Saades kaubaga kaasa pärandkultuuriobjekti, tuleb ikka olla heaperemehelik.

Kindlasti saab müügiprotsess läbimõeldum, kui seda planeerida koos Eesti erametsa liiduga. Tänane riigivara seadus annab piirinaabrile eelisõiguse oksjonihinnaga metsamaatükk omandada, seda metsamaa parema majandamise nimel.

Peamine emotsionaalne küsimus jääb riigile endale, kas selleks ettevõtmiseks - rahakoti täitmiseks -just praegu parim aeg on. Seda on aga ennegi juhtunud, et piirsituatsioon veislase veevõtusüvendisse suunab. Maaga pidi olema ka selline asi, et seda ei müüda, ainult ostetakse.

Intervjuu: Põllumehel pole praegu kõige raskem

2009-06-13

Kas Eesti põllumehed jäävad majandussurutises ellu, kui piima kokkuostuhind aina langeb ja toetustega on asi ebakindel?

Loodan küll, et jäävad ellu. On keeruline aeg, aga toetused säilivad 95% ulatuses. Säilivad Euroopa Liidu kõik toetused ja kriisist tulenevalt need isegi suurenevad, nii et arutame, kuhu need suunata. Eelkõige on see piimandus. Kärbitud on Eesti riigi juurdemakseid.

Ettevõtlusest räägitakse, et vaja on põhjalikke muudatusi. Kas see käib ka põllumajanduse kohta, kas sealgi tuleks midagi kapitaalselt muuta?

Eesti põllumajanduse struktuuripoliitikas pöördelisi muudatusi ei tule. Küll võiks lihatootmise ja mahetootmise osatähtsus suurenda, meil on selleks potentsiaali. Need valdkonnad arenevad kiiremini kui teised, aga pöördelisi muudatusi oodata ei ole. Suuremad muudatused jäävad lähiminevikku.

Kas põllumajanduses on praegu palju pankrotte ja kas neid tuleb veel?

Üksikuid ikka on ja tuleb. Põhjusi on mitmesuguseid. On väiketootjaid, kes on jõudnud pensioniikka, ja kui neil pole kedagi, kes ettevõtte üle võtab, nad lõpetavad. On neid, kes lõpetavad raskete majandusolude tõttu, kel pole võimalik praeguse kokkuostuhinnaga tootmist jätkata. Eelkõige piimanduses.

Mida teeb piima kokkuostuhind?

Euroopas toimuva põhjal võib öelda, et langus on peatunud ja on oodata tõusu. Ka meil on kokkuostuhind stabiliseerunud, see ei lange enam. Ühel hetkel pöördub see tõusule, aga kas see juhtub kolme või kümne kuu pärast, ma ei tea. Pigem loodan, et kolme kuu pärast.

Kellel on praegu raskem, kas muul ettevõtlusel või põllumehel?

Kõigis sektoreis on neid, kellel läheb hästi, ja neid, kel on palju probleeme. Üldistatult saab öelda, et põllumajandus on raskustele vaatamata suhteliselt stabiilne. Esiteks seepärast, et inimesed vajavad toitu: söömist küll vähendatakse, otsitakse odavamat, kuid seda ei saa lõpetada.

Seepärast jääb nõudlus, see ei vähene nii järsult ja nii miinimumini nagu kinnisvarasektoris, ehituses jm, kus on langus palju järsem kui põllumajanduses. Ka tõus oli neil kõrgem ja edu nauditi rohkem, põllumajanduses pole olnud nii lennukaid heaoluaegu.

Praegu julgen öelda, et kõige kriitilisemate sektoritega võrreldes on põllumajanduses suurem stabiilsus. Keerulisel ajal on põllumehele suureks toeks ka Euroopa Liidu toetuste poliitika.

Mis teemad põllumeest enim huvitavad, kui nad teiega kokku saavad?

Peamised on kaks teemaringi: põllumajanduspoliitika toetused ning mitmesugused nõuded. Näiteks tahetakse teada, kas veterinaar- ja toiduohutuse nõuetes on oodata muudatusi. Ka keskkonnanõuded on muutunud rangemaks, seegi huvitab põllumehi.

Kui kauaks jätkub praegust vähemusvalitsust?

Vähemusvalitsus on uus kogemus, peame meie kohanema ja kogu parlament, ka opositsioon.

Loodan, et mingil hetkel moodustub enamusvalitsus, kel on kergem riiki juhtida. Vähemusvalitsusel on keeruline, iga küsimuse puhul tuleb läbi rääkida ja toetust küsida.

Asjas võib leida aga ka positiivset: saame uue kogemuse ja see arendab poliitilist kultuuri, sunnib valitsust läbi rääkima, suhtlema poliitiliste jõududega. Praegu võime olla kriitilised, et ei suuda kiiresti otsustada ja läbirääkimised venivad, aga usun, pikas perspektiivis on see positiivne.

Miks oli vaja sotsid valitsusest välja ajada?

Ei ajanud, nad ise läksid.

Sotsid ise räägivad küll, et nad aeti minema?

See on nende jutt, nii see kindlasti ei olnud.

Valitsuskoalitsiooni töövõime oli kadunud, sest üks osapool vastandas ennast teistele. Sotsidel tuleb arvestada, et lähtuda saab valijate antud mandaadist. Ei saa öelda, et kõik osapooled koalitsioonis on võrdsed; et üks osapool, kuigi tal on kõige vähem hääli, saab võrdselt teistega nõuda oma maailmapildist või programmist tulenevaga nõustumist.

Kel on suurem mandaat, peaministri ja koalitsiooni juhtpartei vastutus, sel on teistega võrreldes ka vastutus suurem. Suurema vastutusega kaasnevad mõnevõrra suuremad õigused. Ka meie, kes me pole kõige suuremad, peame seda aktsepteerima.

Sotside ultimatiivne käitumine ja vastandumine oli taotluslik, nad eeldasidki, et sellega saab eristuda ja poliitilist toetust suurendada. Nad said tuult tubasesse ka küsitlustega, mis näitasid, et selline tegevus on kahe valitsuses oldud aasta jooksul sotside toetust tasapisi kasvatanud. Nad jätkasid sellega, aga kusagil oli piir ja minu arvates ületasid nad ise selle piiri.

Nii et mina ei pea õigeks tõlgendust, et nad on välja aetud või välja visatud, nad keerasid ise vindi üle.

Kas naise amet peab olema palgaline?

2009-04-29

Vargamäe Andresel ja Pearul oli elu lihtne - tööd tehti koos perega ning vajadusel palgati appi mõned sulased-tüdrukud või kutsuti saunamees kraavi kaevama. Keegi ei muretsenud pensioni, haigushüvitise või puhkuseraha pärast. Ja kui peremees vanaks jäi, anti talu järeltulijatele üle.

Praegugi ei ole talupidamise vorm kuhugi kadunud, sotsiaaltagatiste teemad on aga igas taluperes pidev kõneteema. Kes maaeluga vähegi kursis on, teab, et ka tänapäeval on talumajapidamises ametis terve pere, kuigi juriidiliselt kuulub majapidamine ühes loomade ja masinapargiga peremehele. Viimane on tavaliselt oma ettevõtlusvormiks valinud füüsilisest isikust ettevõtja staatuse. Põhimõtteliselt võiks ju talumajapidamine olla ka osaühing või aktsiaselts, mille aktsiad börsilegi viidud, kuid see ei oleks enam traditsiooniline talu.
Talu Eestis ei ole ainult kui tootmisüksus, vaid ka kultuuripärandi edasikandja ja rahvuslike traditsioonide talletaja ning vastutustundliku omanikrahva kujundaja.

Heameel on tõdeda, et traditsiooniline talupidamine on Eestis jätkuvalt olemas, hoolimata sellest, et suur osa põllumajandusest on koondunud endistest majanditest välja kasvanud suurettevõtetesse.

Kuigi globaliseerumine on paratamatu, peaks riik seisma hea selles eest, et efektiivse suurtootmise kõrval säiliks ka talupidamine.

Seetõttu on põllumajandusministeeriumil ettevalmistatud seaduseelnõu mitmete sotsiaal- ja tulumaksu ning pensionikindlustusega seotud seaduste muutmiseks, et parandada kogu talupere sotsiaalseid tagatisi.

Praegu peab talunik, kes tahab näiteks oma abikaasale tagada ravikindlustuse, kaasa tööle võtma. Nii tekitatakse perekonnas olukord, kus kaks ühe asja eest väljas olevat inimest peavad omavahelisi suhteid hakkama reguleerima lepingulises vormis.

Peresuhetele lisanduvad formaaljuriidilised töösuhted ehk «abielulepingule lisandub tööleping». See ei ole eluterve suhe ning sellist olukorda tuleks vältida. Sotsiaalmaksu tasumise kõrval on oluline ka talupere liikmetele penisonikindlustuse tagamine.
Sotsiaalseid tagatisi vajavad ka talupere täisealised lapsed, kes tihti on samuti majapidamises täiskohaga tööl. Kui me kogu talupere üheskoos töötamist ei soodusta, on tulemuseks olukord, kus talu ei ole enam kellelegi üle anda, sest selle noorpere on linna põgenenud ning oma elu mujale rajanud.

Talus, erinevalt äriühingust, vahetub omanik enamasti üleandmise ja pärimise teel, mitte ostu-müügi tulemusena. Siit tulenebki teine lahendust vajav probleem. Kui peremehel tekib vajadus majapidamine koos sinna kuuluva varaga noorematele järeltulijatele üle anda, toob see kaasa hulga paberimajandust ja tulumaksu tasumise kohustuse.

Nii muutub üleandmine ja edasiarendamine aga majanduslikult ebarentaabliks. Just seetõttu tuleb muuta ka tulumaksu korda talu kui tervikvara üleandmisel nooremale põlvkonnale.

Talupere sotsiaalsed tagatised on aktuaalne teema kogu Euroopas, kus põllumajanduslik tootmine toetub valdavalt taludele. Seetõttu ei ole imestada, et sarnaste probleemide kiire lahendamise vajadust on rõhutanud ka Euroopa Komisjon. Komisjon on oma analüüsides välja toonud, et märkimisväärne hulk naisi osaleb aktiivselt oma abikaasast füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusega seotud tegevuses, saamata samas väärilist kaitset ja tunnustust. Euroopa Komisjon on välja töötanud ka vastava Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi.

Nimetatud probleemide lahendamiseks Eestis on põllumajandusministeeriumis välja töötatud sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse, ravikindlustuse seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille oleme välja saatnud rahandus- ja sotsiaalministrile seisukohavõtuks.

Majandusminister külastas Raplamaa ettevõtteid

2009-04-16

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts veetis teisipäevase päeva Raplamaa ettevõtetes. "Kõige tähtsam on täna majanduse stabiliseerimiseks see, et riik suudab oma rahaasjad hoida korras ja usaldusväärsed. Sellest sõltub rahva üldine heaolutase ehk ostujõud," ütles Juhan Parts.

Nädalisel õnnestus ministrit saata tema viimasel kohtumisel ES Sadolinis. Ministrile tutvustas Raplas asuvat ettevõtet peadirektor Piret Minn. Minister avaldas soovi näha ja kuulda, kuidas ettevõttel läheb muutunud majandusolukorras. Peadirektor Piret Minn ütles, et kõige hullem seis ei ole. Muutunud olukorda silmas pidades selgus, et sellel aastal on tootmisprotsessid olnud lühemad kui tavaliselt, põhjuseks see, et ettetootmise riske ei võetud. 10% ettevõttest kuulub Eesti kapitalile. Suuromanik on Hollandi firma Akzo Nobel.

Peadirektor ütles ministrile, et ettevõte on eriti uhke selle üle, et Raplas tehakse ka tootearendust. Rapla laborites kasutatakse tõelist tänapäevasel tasemel keemiatehnoloogiat. Siin sünteesitakse sideainet, millest hiljem saab värv. Siin pannakse eos paika värvi omadused ja kvaliteet.

Minister nägi Sadolini - tootmistsehhid, laborid ja laohoone.

Raplamaal nähtu kokkuvõtteks

Minister Juhan Parts külastas peale Sadolini Raplamaal veel kolme ettevõtet: Vigala vallas Vigala Piimatööstuse OÜd, kus tehakse mozzarella juustu, ja S.S. Vigala Puu Oüd ning Märjamaa vallas Varbolas Balteco Mööbel OÜd.

"Ettevõtted kohanevad, meeleolu on keskmisest parem. Pole paduoptimismi, ei ole käegalöömist, on töine otsingute meeleolu.

Ekraan on muidugi suhteliselt udune veel. Nagu oleks kompassi nõel sattunud kahe magnetvälja vahele. Mingitest märkidest, et märtsis läks nii ja see oli natuke parem kui veebruaris, ei saa teha mingeid põhimõttelisi järeldusi veel. Positiivne on, et neis ettevõtetes, kus ma käisin, suhtutakse töötajatesse väga teadlikult, neid niisama ei koondata ja kui vähegi võimalik, siis hoitakse.

Üksikhuntide mure on see, et müügivõimekus ja kontakt turuga on hästi nõrk. Nad on hädas. Mis võiks olla retsept? Tuleks otsida sõpru ja partnereid, kes tegelevad samas sektoris samalaadse tootmise või tegevusega. Püüda ses osas ikkagi koopereeruda."

Minister ei andnud väga suuri lootusi, et kriisi põhi on käes. "Selles osas ma pigem korrigeeriksin hästi positiivseid ootusi, milles me oleme harjunud elama," ütles majandusminister.

• ES Sadolin kuulub maailma suurima värvitootmiskontserni Akzo Nobel koosseisu ning selle Rapla tehases käib alates 2005. aastast kogu Akzo Nobeli puidukaitse- ja puiduimmutusvahendite arendustegevus.

• ASi ES Sadolin 2007. aasta müügitulu oli 888,4 mln kr, varade maht 353,6 mln kr, omakapital 285,8 mln kr ja puhaskasum 114,8 mln kr. Ettevõte on suure osa oma kasumist tavaliselt dividendina välja jaganud. Näiteks aastail 2006-2008 suunati selleks tarbeks 279 miljonit krooni. ES Sadolini suuromanik on 90 protsendiga Soomes registreeritud Akzo Nobel Coatings Oy.

***

Üks paljudest dialoogidest kohtumisel

Peadirektor Minn: "Me enda meelest väga tugevalt haldame oma tootmisprotsesse ja..."

Minister Parts: "Ise!?"

Piret Minn: "Ise!"

Juhan Parts: "Ei ole nii, et keegi Nilsson saabub kusagilt ja hakkab sehkendama?"

Piret Minn: "Ei. Nilssoni käest me saame küsida. Me ei tegele siin fundamentaalteadusega. Saame kontsernist mitmesuguseid ideid, sõltuvalt taas meie aktiivsusest. Rakenduslik tootearendus, et see toode oleks meie regioonidele vastav, on kõik meie otsustada ja teha."

Juhan Parts: "Mis teil probleemiks on?"

Piret Minn: "Käibevahendite aeglane liikumine. Siin laos on praegu pooleteise kuu varu aasta keskmisest. Tavaliselt me valmistume kevadeks rohkem. Meie müük on hooajaline."

Üheskoos parema maine eest

2009-04-16

Tartus igal aastal peetav Maamess on kasvanud Baltikumi suurimaks põllumajandus- ja metsatehnikamessiks.

Üritusest on saanud põllumajanduse ja maaelu üks paremaid mainekujundajaid, kust midagi leiab endale nii põline talutaat kui ka linnamees, kes põllule eriti sattunud ei ole.

Pole vist liialdus väita, et põllumajandus ja maaelu on Eestis üks innovaatilisemaid majandusharusid, kus tehnika ja tehnoloogiate areng on olnud väga kiire. Eesti moodsamad lüpsilaudad paistavad silma mitte ainult Euroopa, vaid terve maailma kontekstis. Samamoodi ei pea ennast muu maailma ametivendadega võrreldes häbenema näiteks siinsed viljakasvatajad.

Kõrvuti talutoodang ja tipptehnoloogia
Need teadmised on tihti aga paraku olemas vaid põllumajandusega tihedamalt seotud inimestel ning tavakodaniku arusaam põllumajandusest ja selle toimemehhanismidest on liiga lihtsustatud. Lihtsustatud maailmanägemuse aitab Maamess aga üsna hõlpsasti pea peale pöörata. Eestis ei ole tõenäoliselt teist üritust, kus kõrvuti kaupleksid vanale laudale kasutust otsinud ning selle käigus seenekasvatuse leidnud talumees ning maailmatasemel tipptehnoloogiaga kauplev masinatööstus.
Põllumajanduse ja maaelu maine ning olemus on asjad, mida lihtsale inimesele selgitada tuleb. Seni on Euroopa Liidust saadavate toetuste administreerimise ning looduskahjude hüvitamise kõrval sellele selgelt liialt vähe tähelepanu pööratud. Nii ei ole imestada, et keskmine eestlane kipub maameest endast halvemaks ning pidevaks hädaldajaks pidama.
Maine kujundamine vajab aga kõigi pingutust - ei ole mõtet loota, et sellega saavad üksinda hakkama ministeeriumiametnikud või põllumehed. Nii nagu on põllumajanduses igaühel oma roll, kas korraldajana või töötegijana, nii on kõigil oma roll ka maine kujundamises. Edu tagab ainult ühine tegutsemine.
Praegu on majanduses ja ka maaelus ajad raskemad kui kunagi varem pärast Eesti taasiseseisvumist. Rasked just sellepärast, et languses on kogu majandus, mitte ainult piimatootmine või viljakasvatus. Sellisel ajal tuleb valdkonna eest seista aga ühtsemana kui kunagi varem. Ära peab unustama isiklikud ebasümpaatiad, poliitilised vastuolud ning muud teravad nurgad.
Mõistlik on lähtuda lihtsast talupojatarkusest - teistele ei pea tegema seda, mida ise tunda ei tahaks ning oma väljaütlemistes võiks olla pigem tasakaalukas kui emotsionaalne. Talupojatarkusest ei tohiks meil aga ju puudust olla.

Keskendume positiivsele
Lahendused on iseenesest aga lihtsad. Aitaks, kui keskenduda negatiivse asemel positiivsele - muidugi on maal täna elu raske, kuid kus see nii ei oleks. Liiatigi on ju kriisist hoolimata praegu näiteks põllumajandusel ja maaelul kasutada rohkem toetusi kui kunagi varem. Kui eelmisel aastal jaotati põllumajanduse ja maaelu toetamiseks pisut üle kolme miljardi krooni, siis tänavu on see summa suurem.
Jah, säästueelarve puudutab ka põllumeest, aga toetustele mõtlemise kõrval on meie kõigi ülesanne inimestele seletada, miks põllumajandust üleüldse toetatakse. Lõviosa ühiskonnast toetuste tagamaadesse väga põhjalikult ei süvene ning nii tundub kurtmine nende väiksuse üle teistele lihtsalt väiklane.
Asjatundlik inimene teab, et toetusest saab kasu mitte ainult selle saaja, vaid iga tarbija, kes poes käib ja inimene, kes maal ringi liigub. Euroopa Liidu toetustepoliitika keskendub toiduohutusele ja elukeskkonna parandamisele. Samadele asjadele tuleb rõhku panna ka Eestis.
Head toitu tahame me ju kõik, samamoodi tahame ringi sõita ilusate ja haritud põldude vahel, mitte umbrohutihnikutes. Just nii tulebki lihtsale inimesele maaelu toetamist selgitada. Maamess annab selleks meile imehea võimaluse ja seda võimalust peame üheskoos kasutama.
Tänu Maamessi korraldajatele on maaelu ja põllumajandustootjad nendel päevadel avalikkuse tähelepanu keskmes. Tänan selle võimaluse eest korraldajaid ja soovin, et maarahva positiivne sõnum jõuaks kõikide messikülastajateni ning tekitaks vastupandamatu soovi järgmisel aastal jälle maamessi külastada. Kohtumiseni kevadises Tartus!

Raske aeg paneb võimalusi otsima

2009-03-24

Üldise majandusolukorra taustal on muutunud põllumeeste olukord väga keeruliseks. Murelikult vaatavad tulevikku nii piimatootjad kui teraviljakasvatajad. Nii mõnigi küsib: millised on põllumajanduse väljavaated? Millal paraneb turu olukord?

Laenud ja liisingud vajavad maksmist. Paljudel põllumajandustootjatel on muutunud suhted pankade ja teiste koostööpartneritega keeruliseks. Kokkuostuhinnad on langenud, laenutingimused aga karmistunud - üha keerulisem on pankadest laenu ja käibekrediiti saada.

Mõõnast ülesaamiseks tuleb teha jõupingutusi. Seetõttu on põllumajandusministeerium rakendanud ja rakendamas mitmeid abinõusid, mis aitavad parandada käibevahendite kättesaadavust ning suunavad täiendavat raha tulevikuinvesteeringuteks.

Toetuste väljamakse varasemaks

Põllumajanduslike otsetoetuste puhul on põllumajandusministeeriumi eesmärk tuua nende väljamakse senisest varasemale ajale. Konkreetne instrument, millega saab leevendada käibekapitali puudust kevadtööde ajal, on loomatoetuste taotlemine eelmistest aastatest varasemal ajal ja ka varasem väljamaksmine. PRIA alustas loomakasvatustoetuse taotluste vastuvõttu tänavu mõned nädalad varem kui eelmistel aastatel ning toetuste määramiseni kavatsetakse jõuda hiljemalt maikuu lõpuks.

Eelpooltoodud võimaluse kõrval uurib põllumajandusministeerium variante nihutada varasemaks ka sügisesi pindalatoetusi.

Investeeringutele ja alustavatele põllumeestele raha juurde

Kahel viimasel aastal (2007-2008) on MAKi meetmete 1.4.1 ja 1.4.2 (investeeringud põllumajandustootmise arendamiseks) raames makstud toetust välja

519,2 miljonit krooni. Aga põllumajandussektoris püsib jätkuvalt vajadus tootmist moderniseerida ning efektiivsemaks muuta.

2008. aastal taotluse esitanute majanduslik seis lubab neil äriplaanis kavandatud investeeringud loodetud mahus ellu viia. Järgnevatel aastatel ettevõtete investeeringuvõime tõenäoliselt väheneb. Seetõttu on ministeeriumil kavas suurendada põllumajandusliku tootmise ja muu maaettevõtluse elavdamiseks ning tegusate projektide finantseerimiseks 2008. aasta toetuste kasutamata jääki ja 2013. aastaks planeeritud eelarvet. Seega planeerime rahastada valdava osa nõuetele vastavatest ja majanduslikult elujõulistest äriplaanidest, seda nii väiksematele põllumajandusettevõtetele suunatud investeeringute kui ka loomakasvatusehitiste ehitamise ja rekonstrueerimise projektide puhul.

Oluliseks sammuks on ka noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise toetuseks mõeldud vahendite kahekordistamine. Usume, et need, kes on praeguses raskes olukorras valmis alustama põllumajandustootmisega, on tõsised tegijad, kellest sõltub meie põllumajanduse tulevik.

Põllumajandusinvesteeringute kõrval on väga oluline leida lisavahendeid ka muu maaettevõtluse mitmekesistamiseks. Seega suuname täiendavaid vahendeid ka sellele programmile, kus praegu on PRIA menetlemas just suuremate projektide taotlusi.

Toetuste rahvuslik juurdemakse

Erinevate investeeringutoetuste kasutamine eeldab omafinantseerimise võimet. Seetõttu on väga oluline toetuste rahvusliku juurdemakse top-upi olemasolu.

Paraku süvenes mullu pead tõstnud majandussurutis aasta alguseks veelgi ning 2009. aasta riigieelarve tuli ümber vaadata. Kärbetest ei pääsenud ükski valdkond. Nii puudutas see ka põllumajandust ning top-upi kärbe moodustas 100 miljoni krooni.

Ei ole saladus, et kärpimise hakul oli laual taotlus kahandada top-up sootuks nullini ning seda hoolimata tõigast, et käesoleva aasta eelarvet koostades seda juba kärbiti.

Õnneks suutsime sellise olukorra välistada. Top-upi vähendamise viime ellu niimoodi, et see ei moodustaks olulist osa ühegi valdkonna toetusest, vaid jaotuks ühtlaselt tervele põllumajandussektorile. Nii on kärbe solidaarne ning selle mõju konkreetsele valdkonnale väiksem.

Abiks on Euroopa Liidu ja siseriiklikud toetused ning MES

Erinevalt teistest majandusharudest reguleerib põllumajandust Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, millega kaasnevad ühenduse toetused, mis 2009. aastal ei vähene.

Kui enamikku riigieelarvest rahastatavaid eluvaldkondi kärbiti 5-10%, siis selle taustal ei tohiks põllumajandustoetuste kärpimine vähem kui 3% olla ülekohtune.

Positiivne on seegi, et eelmise aastaga samale tasemele jäävad ka kõik Eesti siseriiklikud toetused.

Nii krediidigarantiide kui ka käibelaenude kättesaadavuse parandamiseks teeb põllumajandusministeerium koostööd Maaelu Edendamise Sihtasutusega.

Nii oleme kootöös MESiga leidnud 100 miljonit krooni täiendavat laenuraha, mida saab kasutada just kevadtööde tegemiseks. Samuti on MES eraldanud lisavahendeid põllumeeste kohustuste tagamiseks.

Euroopa Komisjon tuli piimatootjatele appi

Olukorra stabiliseerimiseks piimandussektoris on astunud samme ka Euroopa Komisjon.

Taastatud on eksporditoetused piimatoodetele ja käivitatud sekkumiskokkuost. Need meetmed peaksid turgu stabiliseerima.

Vananenud tehnika ja üleinvesteerimine maksab kätte

Praegu leidub põllumehi, kes püüavad meeleheitlikult vananenud tehnika ja madalate produktiivsusnäitajatega või siis liiga optimistlikult investeerides ja suuri laenukoormusi enda kanda võttes ots-otsaga kokku tulla. Aga leidub ka neid, kes on kogunud varusid ning arvestanud uude tootmistehnikasse investeerides võimalike tagasilöökidega. Meie kõigi huvides on see, et majanduslikult rasked ajad üle elaksime. Nii säilitame oma tootmispotentsiaali ja ekspordivõime tulevaseks majanduslikuks tõusuks.

Põllumajanduses ei saa teha pikemaid järeldusi lühiajaliste turukõikumiste valguses. Oleme veendunud, et põllumajandussektor on Eestis jätkusuutlik.

Intervjuu: Piimakarja vähenemine teeb põllumajandusministri murelikuks

2009-03-21

Euroopa Liidu abimeetmed pole suutnud põhja vajunud piima hindu oluliselt tõsta, nendib põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Halvemal juhul taandub tänini eksportiv Eesti piimandus vaid koduturu rahuldamisele.

Piimatootjad kurdavad, et raha ei maksta ja hind on madal, milliseid meetmeid on riigil kavas rakendada turu stabiliseerimiseks?

Põllumajandus suuresti maksumaksja toel ja abil Euroopa Liidus toimibki. Kõigepealt on tehtud terve rida meetmeid üle Euroopa. Ühise põllumajanduspoliitika raames on avatud sekkumiskokkuost, eraladustamine, taastatud eksporditoetused piimatoodetele väljapoole Euroopa Liitu. Kõik see on tehtud eesmärgiga stabiliseerida piimandusturgu.

Iga kuu kui põllumajandusministrid Brüsselis kohtuvad, arutatakse meetmeid ja ka märtsi lõpus toimuval kohtumisel on olukord piimandusturul arutluse all. Kindlasti tehakse ettepanekuid ja uusi meetmeid on tulemas.

Eesti riik on ka püüdnud oma nappide vahenditega midagi ära teha. Oleme loonud abipaketi põllumajandustootjatele: täiendavateks tagatisteks on eraldatud üks miljard krooni, likviidsuslaen kevadkülviks on 100 miljonit krooni, seda on vähe. Eraldi abipakett on Hiiumaa piimatootjatele - miljon krooni, sest neil oma piimatööstus puudub.

Lisaks on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi abipakett, mis laieneb ka töötlevale tööstusele, piimatööstustele sealhulgas. Eelkõige läheb abi ekspordi toetuseks, aga seal on ka meetmeid, mis laienevad tootjatele.

Tundub, et sellest jääb väheks. Õhus on kahtlus, kas Eesti piimandus on üldse jätkusuutlik?

Olukord on jätkuvalt keeruline. Sekkumiskokkuost tehakse kehtestatud hinnaga ja see on hädahind. Samuti on kogused suhteliselt tagasihoidlikud. Kui määratud kogused on Euroopa Liidus täis ostetud, siis edasi läheb sekkumiskokkuost vähempakkumisele, sellele kes suudab odavamalt müüa. Kes suudab üle Euroopa odavamalt müüa? Sekkumiskokkuost ei ole lahendus kõigile, aga siiski: ta viib mingi osa piimatooteid turult ära ja stabiliseerib seda natuke.

Ekspordioetused on mõeldud Euroopa turu ja maailmaturu hinna vahe kompenseerimiseks. Ka see püüab hinda Euroopa siseturul kergitada. Meetmed pole kohe mõju avaldanud, aga mida teha olukorras, kus tegemist on piima ületootmisega nii Eestis kui ka Euroopas? Lahendused on ikkagi ekspordis, uute turgude leidmises.

Eksportijad soovivad et nende välislepingud tagataks riigi poolt juhuks kui uuele turule sisenedes peaks sealne partner alt vedama ja raha kauba eest ei laeku. Kas neile antakse selline kindlustus?

Antakse. Seda on võimalik saada nii maaelu sihtasutuse kui majandusministeeriumi kaudu, loomulikult vaadatakse läbi iga äriplaan. Ideaalis on see garantiipakett 5,7 miljardit krooni. Ekspordirisk, mida pole võimalik maandada, on sihtriikide valuutarisk. Kui mõni riik peaks devalveerima oma raha, siis Eesti toodete konkurentsivõime seal väheneb. Neid riske Eesti meetmete kaudu ei maandata. Küll aga muud võimalikud kahjud ja riskid: kui ei maksta raha või on raha kinni jäänud jne.

Kriisi ajal on hakatud piimakarju vähendama või sootuks hävitama. Kas näete ohtu, et Eesti piimandus jääb hiljem kiratsema?

Olen täiesti kindel, et piima töötlemine ja tootmine Eestis välja ei sure. Küll oleme sügavalt mures, sest piimakari väheneb ja karja taastamine on väga pikaajaline protsess. Loomulikult võib tootmine halvemal juhul taanduda siseturu vajaduste rahuldamise tasemele ehk taanduda veel 30-40 protsenti. See on kõige mustem stsenaarium, mida loodetavasti ei juhtu. See oleks väga kurb, sest majanduse üldise tasakaalu huvides me peame suutma eksportida. Väga halb oleks kaotada välisturud ja jääda tootma üksnes siseturule. Hiljem välisturule jõuda on väga keeruline.

Kui suur on oht, et kriisi ajal toimub tõuge suurfarmide laienemisele ning seetõttu väiketalude hääbumisele?

Arengutendentsid on olemas. 1990ndate alguses startis põllumajandus kahes suunas: üks tulenes endistest majanditest, mis arendati edasi ettevõteteks. Need on arenenud ka Euroopa mastaabis väga suurteks tootjateks, sest ega siis vanas Euroopas selliseid tootmisüksusi ei olnud nagu Ida-Euroopas. Teine suund oli talude taastamine.

Oli päris pikk periood, kus Eesti majanduspoliitika ja -keskkond soosis suuremaid tootjaid ja taludel oli raskem. Täna ma seda enam öelda ei julgeks. Olukord on muutunud, sest suured on rohkem investeerinud, aga nad on võtnud endale ka suuremaid kohustusi. Täna on neist paljud väga suurtes rahalistes raskustes ja nende jätkusuutlikkus on küsimärgi all. Samas väiksemad, kes on vähem arendanud ja saanud ka vähem kasumit, on täna paljudel juhtudel stabiilsemad. Loodan, et mõlemad jäävad ellu - kaubatootmisele ja ekspordile orienteeritud suurtootmine ja nišiturgudele orienteeritud väiketootjad.

Intervjuu: Minister Helir-Valdor Seeder on veendunud, et põllud sööti ei jää

2009-03-14

Kolmapäeval kohtus põllumajandusminister HELIR-VALDOR SEEDER Võru Maavalitsuses Võru-ja Põlvamaa Leader-tegevusgruppidega. Aastaga tahab minister Eestimaale ringi peale teha, et saada ülevaade Leader-gruppide tegevusest ning tutvuda ka pakutavate ideede ja probleemidega.

Käimasoleval EL-i finantsperioodil eraldatakse Leader-programmi kaudu toetusteks 1,4 miljardit krooni ning külaelu arengu-meetmetest 750 miljonit krooni täiendavalt ehk kokku üle kahe miljardi krooni. See on päris suur raha.

Tänasel arutelul kostis noote, et MTÜ-del on raske Leader-programmist raha taotleda, sest toetus tuleb alles pärast töö tegemist. Kui 10-protsendiliseks omafinantseerimiseks raha veel leitakse, siis kõige raskem on MTÜ-dele suure, näiteks poolemiljonilise objekti esialgne finantseerimine. Aga maal liikudes on küsijal tekkinud Leader-programmi raha kasutamisest hoopis teine mulje: külaplatsile ehitatakse kiik ning sellega külaelu käivitamine lõppebki. Kas ikka on nii?

Siin ei saa üldistada. On olnud projekte, mis ei ole olnud elujõulised. Aga on olnud ka väga õnnestunud projekte, mis elavad ja seovad kogukonda. Samuti on Leader-programmi ja külaelu arengu meetmete raames mõeldud kohaliku ettevõtluse arengule. Näiteks soovitakse kalanduspiirkondades ühiselt süvendada sadamaid ning muretseda tehnikat.

Arvate, et negatiivsed näited on erandid ning enamus raha on kasutatud otstarbekalt?

Enamik projekte, mis täna külaelu arengu puhul on käivitunud või käivitumas, on kohe kindlasti elujõulised ja raha on kasutatud sihtotstarbeliselt.

Eelmise aasta lisaeelarve ning tänavuse säästueelarvega on mitmel korral riigi eelarvet kärbitud. Kas põllumees võib kindel olla, et kärpimise tuhinas ei minda eurotoetuste kallale?

Mitte ühtki senti pole EL-i põllumajandustoetustest ning Eesti-poolsest kaasfinantseerimisest kärbitud. Seda ei ole plaanis teha ka tulevikus, isegi siis, kui osutub vajalikuks eelarvet veelgi vähendada. Nii et selles mõttes võib põllumees end küll kindlana tunda.

Nii et pole sellist kavatsustki?

Meie esimesi prioriteete on maksimaalselt ära kasutada EL-i rahalised vahendid. Olen kindel, et neid ei kärbita 2010. ega ka järgnevatel aastatel.

Kas ka siseriiklikult on midagi ette võetud?

Ka siseriiklikult oleme mitmeid abinõusid rakendanud, näiteks toetuste varasem väljamaksmine ning majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu rakendatav ettevõtluse toetamise pakett. Viimane laieneb täiel määral töötlevale, ka toidutööstusele ja osaliselt põllumajandustootjatele. Samuti võtame aastateks 2007-2013 planeeritud toetused varasemalt kasutusele. Oleme seda teinud 2008. aastal ja teeme ka 2009. aastal.

Praegu on eriti raske piimatootjatel, sest piimahind on madal ning nõudlus piimatoodete järele väike.

Eesti toodab piima oluliselt rohkem, kui ise tarbib ning ükskõik kuidas me seda piima siseriiklikult ka ümber ei paiguta, on lahendus ikkagi maksujõuliste eksportturgude leidmises. Ka abimeetmed on suunatud just nimelt neile, kes suudavad toota ja müüa ekspordiks.

Kas piimandus on naturaalmajandusse tagasi langenud? Meedias räägiti hiljuti, et piimakontsern Tere pakub piima vastu juustu.

Tahan öelda, et ega me ringiga nüüd tagasi selles ajas küll ole, kus olime kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul, mil Eesti riik alles hakkas oma majandusruumi arendama. Tootmismahud on küll väiksemad kui tol ajal, kuid tootmise efektiivsus ja kvaliteet võrreldamatult paremad kui 20 aastat tagasi. Täna on kõigil väga palju probleeme, kuid kindlasti ei ole me täpselt samas punktis tagasi.

Sellele vaatamata on põllumehel väga raske.

Kevad saab kindlasti olema keeruline. Teraviljakasvatajatel ei ole eelmisest aastast sääste ning pankadest laenu saada on sellel kevadel keeruline. Kuid meil on ka väike kevadlaen MES-i kaudu olemas. Loodame, et tuleb hea aasta, vanasõnagi ütleb, et aastad pole vennad.

Kas põllumehed lähevad ikka kevadel põllule? Osa põllumehi ütleb, et jätavad põllud sööti.

See on väga individuaalne probleem. Kindlasti on põllumehi, kes põllule ei lähe. Aga ma arvan, et nende põllud ei jää sööti ega tühjaks, sest teised jälle laiendavad tootmist ja külvavad ka tootmise lõpetanute põllud täis.

Tartumaa põllumeeste juht Jaan Sõrra on tunduvalt pessimistlikum ning arvab, et paljud põllumaj andustootjad on kevadeks pankrotis.

Arvan, et selliste hinnangute puhul pole sügavat analüüsi tehtud ning kindlasti ei lähe niipalju põllumajandustootjaid pankrotti. Sellest ajast, mil mina olen põllumajandusega kokku puutunud, ei mäletagi optimistlikumat Jaan Sõrrat.

Loodate, et tuleb ilus kevad ja suvi?

Ega saa ainult lootma ja ootama jääda. Tuleb ikka tegutseda. See tähendab, et põllumajandusministeerium ja valitsus peavad tegema ja pakkuma seda, mida nad keerulistes eelarveoludes suudavad. Nii EL-is kui Eestis on teatud abinõud tarvitusele võetud. Püüame leida lisavahendeid ka kevadkülviks ja likviidsus-probleemide lahendamiseks. Teistest rakendatavatest meetmetest rääkisin juba eespool.

Mis saab siis, kui tuleb mitu rasket aastat järjestikku?

Keerulisi aegu on olnud ka minevikus ning küllap põllumees teab ja oskab need üle elada. Nii et ainult ilmastikule loota ei saa. Need, kes on põllumajandusega pikemalt tegelenud, teavad, et aastakaupa ei ole selles sfääris võimalik elada. Kui tuleb üks või 2-3 ilma poolest halba aastat järjestikku, ei tähenda see sugugi, et põllumees peab tegevuse lõpetama.

Põllumajandus on pika perioodi tegevus ning ka tulemusi saab mõõta ainult pikka perspektiivi silmas pidades.

Eesti meel ja mekk!

2009-02-26

Eestlasi on ikka ja jälle kokku toonud üks eesmärk - rahva püsima jäämiseks tuleb üheskoos tegutseda. Viimane ehedam näide on Eesti taasiseseisvumise periood, mille ühispingutusi tullakse näiteks ikka ja jälle meenutama tantsu- ja laulupidudele.

Ajaga on kaasas käinud eesti naine kui sümbol, kes sõdadevahelisel ajal on kasvatanud üles lapsed, harinud maad ning toidu laual hoidnud. Minu arust tähendab austus eesti pereema vastu ka austust põlise Eesti toidu vastu.

Majandussurutise tingimustes tõusevad taas päevakorda kõige tähtsamad väärtushinnangud. Me väljendame neid oma suhtumisega ümbritsevasse, eluhoiakute ning eeskujuga. Teadlik tarbimine ja säästlik eluviis on inimeste jaoks järjest olulisem. Sellepärast on aeg küsida: kas oleme teinud kõik selleks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik ja edenev? Mida saaksime ise teha, et olukord muutuks paremaks?

Lihtne viis Eestile oma toetust avaldada on kodumaiste toodete tarbimine. Toiduainete tootmine on riigi üks olulisemaid tööstusharusid. Tarbides enam kohalikku toodangut, toetatakse meie põlluharijaid ja loomakasvatajaid, tänu kellele elu maal kestab ja edeneb. Kasu saavad ka kohalikud omavalitsused, sest inimestel on tööd ja maksud tulevad kohalikku eelarvesse. See on panus meie ühisesse elu- ja ettevõtluskeskkonda.

Kindlasti pole Eesti inimene unustanud, kuidas ise kasvatada kartulit, porgandit, peeti, tomatit ja kurki. Me ei pruugi imestada, kui paljud peagi juur- ja köögiviljade kasvatamise juurde tagasi pöörduvad. See on lausa tervitatav!

Kodumaise kauba eelis on värskus ja tervislikkus. Erinevad uuringud selgitavad, et meie elukohast kuni saja kilomeetri kaugusel kasvanud toiduaine tugevdab immuunsust. Samuti püsib kohalik kaup kauem värske. Tervislikkusele ja värskusele peame tähelepanu pöörama just lastele mõeldes.

Laste tervislike toitumisharjumuste kujundamine on oluline, sest terve ja tegus noor on meie tuleviku pant. Eesti riik rakendab koolipiima programmi, kus osalevate koolide arv on aasta-aastalt kasvanud ning jõudnud 80 protsendini maksimaalsest võimalikust sihtrühmast. Käesolevast sügisest tahame õpilaste jaoks käivitada ka puuviljaprogrammi, kus samuti eelistame just kodumaist toodangut.

Omapoolse panuse kodumaise toodangu tarbimise soodustamisse peab andma nii tootja kui ka töötleja. Aastatega on tarbija muutunud teadlikumaks ja nõudlikumaks. Tihti jäädakse hätta toiduohutuse ja kvaliteedi määramisel, sest tootepakendid ei anna soovitud teavet. Tarbija tahab, et tootekirjeldused oleksid esitatud suures ja selges kirjas ning loomulikult eesti keeles! Tahetakse teada, kust üks või teine tooraine pärineb. Ka saia- ja leivajahu puhul!

Omapoolse panuse saavad anda ka kaubandusketid ja teised müüjad, kes saaksid kodumaist kaupa paremini esile tõsta. Siin tuleb märkida, et hinnavõrdlused Eesti toodangu kahjuks on tihti tingitud sellest, et Eesti tootjate kaubamahud on väikesed ja sellest tulenevalt on heade lepingute saavutamine nende jaoks raskem. Aga ka nendele probleemidele on võimalik leevendust leida - tarbijapoolse teadlikuma valikuga, edasimüüja kannatlikkusega ja tootjate ühistegevuse arendamisega.

Lisaks eestimaise toidu eelistamisele on võimalik kodumaiseid ettevõtteid toetada teistelgi viisidel. Eesti on rikas kahe superhooaja poolest - päikesepaisteline suvi ja külm talv on fantastilised aastaajad, mil siinsamas Eestis puhata ning nautida loodust, mis kas või Euroopaski on haruldus. Ei pea alati kulutama suurt raha kaugelt elamuste otsimiseks. Neid leiab ka siin.

Kas teadsite, et meil toodetakse oma pesupulbrit ja pabersalvrätikuid? Ausalt, mina ei teadnud. Nüüd tean ja poeriiulite vahel liikumine on muutunud palju teadlikumaks. Minu lemmikuks on lambavillast tehtud soojad toasussid, mis mu enda kootud villasokid on mõneks ajaks teisejärguliseks tõrjunud.

Järgigem üheskoos nii eesti meelt kui mekki!

Avaldatud lisaks:

26.02.2009 Koit

26.02.2009 Valgamaalane

02.03.2009 Meie Maa

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: Aastad pole vennad

2009-02-17

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi 14. põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (IRL) alustas oma tööpäeva reedel Pärnus kohtumisest kalurite ja kalateadlastega, vestles maavanem Toomas Kivimägiga päevakajalistel majandusteemadel ja tutvus Leader-programmi Pärnu- ja Raplamaa projektijuhtidega.

Leader-programmi algatas Euroopa Komisjon maaelu arendamiseks, sest mitmekesise sotsiaal-majandusliku struktuuri säilitamine maal nõuab kohalike vajaduste arvestamist ja neist lähtumist ning kohalike elanike kogemuste ja võimete igakülgset rakendamist.

Helir-Valdor Seeder, rääkige, palun, sissejuhatuseks oma Pärnu visiidi eesmärgist.

Seekord ei ole minu väljasõidul spetsiifiliselt põllumajanduslik eesmärk, vaid ma tahan sellel aastal poole aasta jooksul kogu Eestis saada ülevaate Leader-programmidest ja Leader-tegevustest.

Eestis on 24 Leader-piirkonda, püüan käia kuues-seitsmes regioonis. Paar nädalat tagasi olin Peipsi ääres, kus kohtusin Tartu- ja Jõgevamaa Leader-piirkondade esindajate, Peipsi kalurite ning teadlastega.

Täna (reedel, 13.02, toim) on teine selline kohtumine, millel osalevad Pärnu ja Rapla piirkonna Leader-grupid. Hommikupoolikul soovisin teha väikese tiiru Pärnu lahel laevaga ja kohtuda kalateadlastega. Laevasõit jäi kahjuks ära, aga teadlastega kohtusin. Lahejää ei oleks plaani takistanud, aga laev, millega pidin sõitma, sõitis öösel välja abiks teisele laevale, mis sattus jäävangi. Nii et seetõttu seda laeva ei olnud ja ma pidin rannalt merd vaatama.

Nii et minu Pärnu visiidi peamine eesmärk oli Leader-programm ja kalurid, aga mitte ainult. Kasutasin võimalust, et rääkida maavanemaga, saada ülevaade probleemidest Pärnumaal ja sellest, millega maavalitsus tegeleb, mida maavanem arvab.

Kohtusin Raul Peetsoniga, kes on põllumajandustootja, osaühingu Halinga tegevjuht, temaga rääkisime olukorrast põllumajanduses. Sauga vallavanema Vello Tiidermanniga ajasin juttu, et kuulata, millised on ühe valla probleemid praegu ja milline on tulevikuvisioon. Tahtsin saada laiemat ülevaadet ega seadnud seepärast kitsalt põllumajanduslikku eesmärki.

Miks teid kui põllumajandusministrit just Leader-programm huvitab?

Olen ametisoleku jooksul põllumajanduse valdkondadega põhjalikult tutvunud ja nüüd soovin maaeluga laiemalt tutvuda. Leader-programm haarab ju tegevusi, mis käsitlevad maaelu kõiki valdkondi, nii kultuuri, haridust kui ettevõtlust.

Piirkonnad on moodustatud, strateegiad on enamasti kinnitatud, esimene voor projektide puhul on käimas ja mind huvitab väga, millised on ideed, arvamused, probleemid ja kes on need inimesed, kes kõikjal Eestis sellega tegelevad.

Milline on teie kui ministri sõnum neile, kes sellel kevadel põllule külvama lähevad, arvestades kujunevat majandusolukorda?

Enamik nendest, kes tänavu kevadel põllule lähevad, on kindlasti põllumehed, kes ei ela mitte aasta kaupa, vaid teavad, et põllumajandus on väga ebastabiilne tootmisharu ja et headele aastatele järgnevad halvad ja halbadele aastatele head. Nii et kindlasti ei lähe nad põllule nii-öelda ühekordsete põllumeestena või lühiajalise perspektiiviga, vaid võtavad seda kui ühte kevadet pikkade kevadete jadas.

Arvan, et need keerulised majanduslikud olud, mis praegu põllumajandust piinavad, ja eelmine raske aasta, mis paljudele põllumeestele on teinud tänavuse põllulemineku veel keerulisemaks, on ületatavad. Vanasõnagi ju ütleb, et aastad ei ole vennad. Järelikult võib loota, et see aasta tuleb oluliselt parem kui oli eelmine.

Kindlasti ei saa põllumajandussektorit üldistada, sest põllumajandustootjad on väga erinevas olukorras. Piimatootjatel on praegu üks keerulisemaid perioode üldse, ma arvan, et viimase 15 aasta võib-olla kõige keerulisemaid aegu. Sama on paljudel teraviljakasvatajatel, sest eelmine aasta oli raske, aga näiteks sealihatootjatel ja mõnel teiselgi on olnud palju keerulisemaid aegu kui praegu.

Aga millega saab riik abiks olla? Kõigepealt: kogu Euroopas on aluseks ühine põllumajanduspoliitika, mis otsustatakse Brüsselis ja mis on peamine Eesti põllumajanduse mõjutaja.

Nüüdseks on otsustatud, et piima ja piimatoodete eksporditoetused on taastatud, uuesti on avatud sekkumiskokkuost. Mõlemad meetmed lähitulevikus kindlasti stabiliseerivad Euroopa turgu ja annavad perspektiivis lootust piimatootjatele.

Peale selle oleme Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu heaks kiitnud põllumajanduslikku ettevõtlust toetavad meetmed, mis on suunatud ettevõtjatele, milles on eraldatud raha lisatagatisteks, aga on väike laenuressursski. Teame, et see on ebapiisav ja tegeleme sellega, kuidas leida lisaressurssi, eelkõige likviidsuslaenu. Eraldi meede on eriolukorras Hiiumaa piimatootjatele.

Ja loomulikult püüame maksta välja kõik põllumajandustoetused varem kui eelnevatel aastatel. Hakkasime novembris maksma toetusi, mida oleme tavapäraselt kuu aega hiljem maksnud. Sellel aastal on meil plaan mitu toetust varem välja maksta ja taotleme Brüsselist eraldi luba pindalatoetuste ja otsetoetuste varasemaks väljamaksmiseks. Kui me selle loa saame, võime paar kuud varem need iga aasta detsembris makstavad toetused välja maksta. Nii et sellised abimeetmed on meil planeeritud.

Eesti põllumajandus-kaubanduskoja piimatoimkonna pressiteade (5.02) väidab, et valitsus saaks ära hoida katastroofi Eesti piimandussektoris. Kuidas?

Jah, imedele on raske loota ja loomulikult, valitsus üksi ei suuda midagi, eks siin tule koostööd teha. Tootjate vahel ja valitsuse ja Euroopa Liidu ehk Brüsseli vahel, tuginedes ühisele põllumajanduspoliitikale.

Kõik peavad selle nimel pingutama, et meetmed, millest eespool rääkisin, ellu rakenduvad.

Mis puudutab piimatoimkonna soovi kõrvaldada kaubandustõkked, et piima saaks vedada teistesse Euroopa Liidu riikidesse või Venemaale, siis see on võimalik praegugi, siin mingeid seaduslikke takistusi ei ole. Eestist võib piima vedada Lätti, Leetu, Venemaale, aga küsimus on selles, et praegu on Lätis ja Leedus piima varumishind madalam kui Eestis.

Venemaa on omaette küsimus, mingil määral on piima sinna läinud. Kindlasti on Venemaa perspektiivne turg. Ida suunal on loomulikult palju majanduslikke ja poliitilisi riske, aga küllap olukord paraneb.

Maalehe vahendusel jõudis lugejateni järjekordne rõõmustav sõnum, rõõmustav muidugi jutumärkides, ehk kinnitus sellest, et 100 miljoni krooni võrra on põllumajanduslikke otsetoetusi kärbitud. Millist põllumajanduse ja maaelu valdkonda see kärbe teie arvates kõige rohkem mõjutab?

Kõigepealt tahaksin öelda, et see ongi rõõmustav sõnum nii jutumärkides kui ilma jutumärkideta. Sellepärast ilma jutumärkideta, et muid kärpeid, mis puudutaksid põllumajandustootjat, ei tehtudki. See tähendab seda, et põllumajandusministeeriumi valitsemisala oluliselt säästeti ja kärbiti vähem kui ülejäänud valdkondi. Ja see on tõepoolest positiivne sõnum.

Aga ikkagi, 100 miljonit krooni!

Kahtlemata, see 100 miljonit on ääretult oluline ja ääretult valus põllumajandussektorile ja puudutab väga laia ringi põllumajandustootjaid. Teistpidi, kuna tegemist on tuhandete maaomanike ja põllumajandustootjatega, see kärbe hajub, ei ole kontsentreerunud kindlale sihtrühmale ja on kõigile vähem tuntav. Nii et see on mõnevõrra leevendus.

Aga toetuste kaudu, olgu siis loomühikule või hektarile või piimatoodangule taandatuna, hakkab see kärbe mõjutama üht, teist või kolmandat sektorit. Valus on see selle tõttu, et põllumajandustootjal on praegu suhetes pankadega keeruline aeg. See teeb laenusaamise, liisingute ja lepingute sõlmimise väga keeruliseks ja see 100 miljonit kuluks hädasti ära põllumajandustootjatele, et lahendada oma likviidsusprobleeme või abistaks neid Euroopa Liidu investeerimistoetuste saamisel kaasrahastuse leidmisel.

Aga tervikuna võin öelda, et säästuolukorras on säilitatud kõik Euroopa Liidu toetused ja kohustuslik kaasfinantseerimine. Täies ulatuses kõik siseriiklikud toetused.

Nii et üldjoontes tänan kolleege valitsusest, et nad on põllumajandusse mõistvalt suhtunud.

Õnnelik kuraditosin

2009-02-14

8. veebruari ilusal hommikul kogunesid Tiirimetsa kodukultuuriseltsi Küünal liikmed koolimajja. Ülakorruse köök, saal ja laoruumid olid sigimist-sagimist täis.

Käis laua katmine, lisaks nõudele said lauale sätitud võileivatordid, võileivad, stritsel, kringel ja tort. Suurem osa laual olevast toidust oli seltsinaiste omavalmistatud. Kui Oeselg Anne pildi tehtud sai, siis võis pidu alata.

"Ah juba kolmteist aastat?" - "Kuraditosin aastaid koos käidud!" - nii algas arutelu. "Kolmteist aastat, mõelda vaid..." lausus Prei Erna. Ottis Milvi kohe järgi: "Vaat kui tublid need asutajaliikmed olid."

Tublid tõesti - asutada selts ja suuta see elus hoida, ega see nii lihtne ka pole. Nende aastate jooksul on tehtud palju, kaugetel maadelgi käidud ja Eestimaad nähtud. Sellel pühapäevasel päeval ei räägitud sugugi minevikust, vaid ikka sellest, mis tulemas on.

Seltsi esinaine Juuli Pihl alustas juttu, kuidas edasi minna. Nimelt oleks vaja uus juhatus valida, aga õnneks või kahjuks ei olnud hääleõiguslik kogus liikmeid koos. Järgmiseks teemaks olid 2009. aasta tegemised.

Kolmeteistkümnendamal tegutsemise aastal pühendub selts õppimisele. Teemad, mille osas õpetussõnu oodatakse, said sellised: riideesemete uuendamine / kaasajastamine, puhastusvahendid meie kodudes, rahvameditsiin, esmaabi, magustoidud meie laual, lapitöö uuemad tehnikad, mesindus, viljapuude lõikamine, Saaremaa mõisad, jõuluehete ja -kaartide valmistamine, seente tundmaõppimine.

Õppimist on palju, seega on igas kuus käsil üks teema. Lisaks mahuvad plaani sõit Kambjasse, jaanipäev, Salme Suvi, küladepäev ja loomulikult seltsiliikmete sünnipäevad. Kevadtööd vajavad hoogtööpäeva, jaanituleplats korrastamist. Neid töid ja tegemisi Tiirimetsa endises koolimajas jagub. Annaks taevataat jõudu ja tahtmist kõik teoks teha, kuigi suurem abi oleks projektirahadest.

Toit oli maitsev ja päev tegus, lepiti kokku uus pühapäev ning kellaaeg ikka sama, kell 11. Ühiselt pesti nõud, korrastati laud ja ruumid. Ikka nii nagu see kuraditosin aastat ennegi tehtud. Veel kord palju õnne Tiirimetsa kodukultuuriseltsile Küünal!

Persoonilugu: Kohupiim tõi Valgetähe

2009-02-05

Nopri talumeierei peremees Tiit Niilo, kes ettevõtjana pälvib Valgetähe V klassi teenetemärgi, viib oma unistusi ellu Võrumaa kaugeimas nurgas.

Ühel mitme kuu tagusel õhtul, kui ma avasin karbi, mille peale oli kirjutatud "Nopri talumeierei kohupiim rosinatega", vaatasid sellest kohupiima asemel üksnes rosinad vastu. Rosinaid oli sedavõrd palju, et helistasin kohe Nopri peremehele.

"Kuule, Tiit, su kohupiimasegaja on vist segi läinud," ütlesin Niilole. "Sinu kohupiim on nagu Tootsi sai paksult rosinaid täis."

Tiit naeris ja seletas, et kõik nad on täie mõistuse juures. Ainult et tol hetkel oli kohupiimakreemi sisse odavam panna rosinaid kui kohupiima.

Uus meierei tuleb

Oli aeg, kui piima hind taevasse sööstis. Praegu on Nopri kohupiimas rosinaid taas paras jagu ning AS Paide Piimakombinaat maksab Niilole piimaliitri eest 3.70.

Tiit Niilo on sellega leppinud. "See, kes oskaks ära arvata, kuhu piima hind läheb, oleks rikas mees," naerab ta.

Kui Niilo kolm aastat tagasi uue lauda avas, öeldi selle kohta, et Võrumaa moodsaim. Nüüd hakkab ta uut meiereid avama. Märtsikuuks peaks uus meierei igatahes töötama.

Praegusega võrreldes on uus neli korda võimsam. Kui täna kulub päevas poolteist tonni piima, siis homme 4 korda 1,5 ehk 6 tonni. Võimalik aga, et isegi 10 tonni.

Tulevad uued hermeetilised pakendid. Värvilised sildid joonistas neile ei keegi muu kui Raivo Järvi ise. Need tehakse nüüd trükikojas, mitte ei paljundata kodus nagu seni.

"Turundusega peaks tegelema," ohkab Niilo. See tähendab, et tuleb naisele rahvariided selga panna ja ta Tallinna supermarketitesse kupatada. Ning ise muidugi ka Vilvega ühes minna, üks küll ühte, teine teise marketisse.

Muidugi teatakse Niilode peret senigi hästi. Pole laata, kus Nopri talu rahvas oma jogurteid, kohupiimakreeme ja sõira ei müütaks. Teistmoodi üks suurte unistustega ääremaa meier nina vee peal ei hoia.

Kunagi kirjutasin loo, kuidas ääremaad tühjaks jooksevad. Ka Eestimaa ühes kaugemas nurgas Misso vallas polnud lood kuigi roosilised. Ometi Nopri talu peremehe silmad särasid. Ta jutustas, et varsti tuleb nende külasse mitu peret elama. Tuli ka.

Kui praegu väikest vahekokkuvõtet teha, tuleb tunnistada, et eelmisel aastal suutis Tiit tervelt neli peret ära rääkida, et need oma senise elu ja töö maha jätaksid ning Võrumaa tagumisse otsa koliksid. Rocca al Mare erakooli õpetajast Ivist, kes Kärina külas leiba küpsetab ja külapoes leti taga seisab, on juba kirjutatud, kuid huvitavaid inimesi on teisigi. Pealegi - moodsal ajal ei pea töökoht ilmtingimata elupaiga lähedal olema.

On aga ka teistsuguseid huvilisi. Viimasel ajal ei möödu päevagi, kui keegi Niilole ei helista ja tööd ei küsi.

Jõgi teistpidi voolama

Tiit Niilo tahab Eestis seni tundmatule sõnale "agroturism" elu sisse puhuda. Nopri uue lauda otsa on ehitatud suur konverentsisaal, selle seintel ripub Tsiistre nuka - nii seda kanti kutsutakse - ajalugu. Läbi inimeste ja perede.

Tiit unistab, et kunagi võiks Tsiistre nukas olla üks korralik maaelu näitamise küla. Linnainimesed saaks tulla ja vaadata, kuidas praegune maaelu ja tootmine õigupoolest käib. Pealegi pole Nopri siinkandis ainuke elujõuline talu, Siberi talus kasvatakse sigu ja vilja.

Tallinnast tuleb Tiit Niilo talumeiereini 300 kilomeetrit.

Edasi pole enam kusagile minna. Või kui, siis Venemaale või Lätti.

Intervjuu: 3,5 toetusmiljardit on kindel nagu aamen kirikus

2009-01-29

Mullused rohkem kui 3 miljardit toetuskrooni on välja jagatud. Mis saab aga tänavusel raskel aastal? Toetuste teemal väitlesid põllumajandusminister Helir-Valdor Seederiga PRIA klientide nõukoja esinaine Merle Adams, Torma POÜ juhataja Ahto Vili ja ETKLi aseesimees Kalle Hamburg.

Mullu väideti pärast PRIA toetuste jagamist, et lõviosa toetustest läheb 20 suurele põllumajandustootjale. Kuidas on lood tegelikult?

HELIR-VALDOR SEEDER: Tegelikult on toetuste ring väga mitmekesine ning saajaid üle 25 000.

MERLE ADAMS: 2008. aastat kokku võttes võib öelda, et MAK 2007-2013 rakendamisega on jõutud lõpusirgele. Enamik meetmeid on avanenud ning paljudel tuleb juba teine taotlusvoor.

2009. aastal on PRIA-l rakendamisel 66 meedet, neist 14 uued. Sellega seoses tõuseb töö maht rohkem kui kaks korda. Projektide mahud on väga erinevad ja PRIA-l tuleb võrdväärselt tegelda nii 3000kroonise kui 5miljonilise projektiga.

Taotlusi on palju ja tähtajad võivad hakata venima. Püüame paremini tööle rakendada maakonna kontorid, pikendades nende lahtiolekuaegu nii õhtuti kui ka laupäeviti. PRIA-sisesel uurimisel selgus, et maakonnakontorid olid alakoormatud ja suudavad võtta osa peakontori töökoormust endale.

H.-V. S.: Kui Eesti riigis tervikuna läheb eurotoetuste kasutamine vaevaliselt, siis põllumajandusministeeriumi valitsusalas pole seda probleemi, et me ei suudaks euroraha ära kasutada.

Miks tuleb põllumajandust toetada rohkem kui teisi eluvaldkondi?

H.-V. S.: Eestis tundub tõesti, et põllumajanduses on suured toetused. Ent võrreldes Taani, Saksa, Soome ja Prantsuse põllumeeste omadega, on meie toetused väga väikesed. Müüme oma kaupa ühisel avatud turul ühesuguste hindadega, aga toetused on Eesti põllumeestel kordades väiksemad kui vanades ELi liikmesriikides.

Eesti toidu olemasolu on väga tähtis siin kujunevatele hindadele. Näiteks veebruaris, kui Eesti oma köögivili otsa lõpeb, tõstavad sissetoojad kohe hinda. Nii on põllumajandustoetustel ka tarbijakaitse ülesanne.

Lisaks on Euroopa Liidu toetuste maksmine ka täiendavate nõuete kinnimaksmine. Meil kehtivad keskkonna, toiduohutuse jm nõuded, millele vastamiseks tootja peab kulutusi tegema ja mida kolmandates riikides ei ole.

AHTO VILI: Tihti on toetuse saajate kohta arvatud, et see on nende puhaskasu. Õigem oleks oodata ära põllumajandusettevõtete aastatulemused ja see, millise osa toetused seal moodustavad. Ilma nendeta oleks ettevõtted selges kahjumis.

Samas oleme suutnud Tormas 13 aastat toota ainult kõrgema kvaliteediga piima, mis tähendab suuri investeeringuid loomakasvatusse. Siiani olemegi pannud toetusrahad investeeringutesse.

Täna on investeeringutel kriips peal. Eile sain selle aasta esimesed piimahinnad ja esimese kahe kuuga saan ma 1,8 miljonit krooni vähem raha. Kui kõik 10 kuud samas proportsioonis järgi tulevad, on asi päris nutune.

KALLE HAMBURG: Kindlasti ei ole õige, et toetusi kasutatakse dividendide maksmiseks. Seda ei tee praegu põllumajanduses vist keegi. Reaalsus on see, et taimekasvatuses on sisendite hinnad tunduvalt tõusnud ja ilma toetusteta plussi saada on võimalik ainult kogu muu majandustegevuse arvelt.

Mis saab toetustest tänavu, kui peame 8 miljardit riigieelarvest kokku tõmbama?

H.-V. S.: Valdav osa põllumajandustoetusi tuleb Euroopa Liidust. ELi toetused säilivad täismahus. See suurusjärk on 80% kõikidest Eesti põllumeheni jõudvatest toetustest.

Eesti riigi poolne kohustuslik kaasfinantseerimine maaelu arengukava toetustele, mis on 460 miljonit krooni, säilib samas mahus. Säilivad ka siseriiklikud toetused - tõuaretustoetus, asendustalunike toetus, turuarendustoetus. Niisiis on neljast miljardist toetustest 3,5 paigas nagu aamen kirikus.

Ainus säästmine on rahvuslik juurdemakse ehk top-up. See moodustab kaheksandiku kõigist toetustest, kuid puudutab paljusid inimesi. Praegu on see summa eelarves 545 miljonit krooni. Kui palju sellest tuleb säästa, ei oska öelda. Põllumajandusministeeriumist sellist ettepanekut, et top-up ära kaotada, välja ei lähe.

K. H.: Keeruline on öelda, mida see kaasa toob, kui rahvuslik juurdemakse nulli läheb. Aga need arvud on ju teada ja välja arvestatud. Kui see nii juhtub, peaks kõik need arvud välja tooma, et ettevõtja saaks arvestada, kuidas see tema tegevust mõjutab.

Paljud põllumehed on teinud suuri investeeringuid, ent nüüd satuvad majanduskriisi tõttu raskustesse. Millised abivõimalused on neile?

H.-V. S.: Eesti põllumajandus vajab väga investeeringuid. Seda võimalust pole aastakümneid olnud ja meie mahajäämus on suur.

Meile avanesid investeerimisvõimalused alles 2004. aastal ja nüüd on tootjad, kes soovivad ellu jääda ning areneda, seda kasutanud. Sellega kaasneb omaosalus, pangalaenud ja liisingud. Meie põllumees on olude sunnil võtnud endale väga suured kohustused. Paljudel, kes on teinud edumeelseid investeeringuid, läheb pool või rohkem sissetulekust laenu või liisingu tagasimakseks.

Siin peab riik mõtlema, kuidas tagada ettevõtjatele tagasimaksed ja vajalikud kaasfinantseeringud. Selleks püüame kõik kavandatud toetused välja maksta varem kui eelmistel aastatel, aga muretseme koos pankadega ka likviidsuslaene ja täiendavaid tagatisi.

A. V.: See on väga hea asi. Aga see võib osutada ka karuteene. Eelmine aasta oli saagi poolest raske ning võtta seda raha möödunud aasta kulutuste katteks on väga ohtlik. Kui ka 2009. on raske aasta, võib lõpp olla väga jube.

Kui majandusolukord on raske, kas siis poleks õigem vähendada n-ö pehmeid toetusi, mitte tootmistoetusi?

A. V.: Oleme Torma vallas kõik maaelu toetamise võimalused ära kasutanud, aga ma kardan, et siin tekib oht, et meil on küll ilusad kultuurimajad ja toredad kiviaiad, aga maal ei ole enam inimest. Inimene elab parema meelega seal, kus tal on töökoht ja elutingimused. Kas ei peaks ikkagi rõhuma sellele, et kõigepealt oleks maal ettevõtlus olemas ja inimestel tööd?

H.-V. S.: Täiesti nõus, et töökoht on kõige vajalikum toimetulekutingimus. Kui seda pole, on raske rääkida sotsiaalsest ja kultuurielust. Aga seesama ettevõtja vajab haritud tööjõudu, noort peret. Noorel perel on sotsiaalsed, kultuurilised, hariduslikud vajadused. Linnades on teatrid, kinod, raamatukogud. Noored vajavad just neid. Ja kui me räägime, et loome ainult töökohti ning infrastruktuuri maal jõuliselt välja ei arenda, pole ettevõtjal ka seda haritud tööjõudu, kellega investeerimisplaane ellu viia.

M. A.: Pehmed projektid on olulised, et toetada maaelu. Kui ettevõtjale läheb vaja miljon, siis külaelus võib ka väikese rahaga teha väga palju. Kui ajad lähevad raskemaks, jõuab inimene võib-olla selle juurde tagasi, et kartul kasvab maal. Siis on hea, kui tal külas on hea infrastruktuur ja meeldiv elukeskkond.

Näiteks kiviaia rajamise toetust on küsinud 659 taotlejat, meetme maht on 10 miljonit. Arvestades keskmiseks kiviaia maksumuseks 150 000 kr, saame rahastada küll vaid 60-65 projekti. Aga kiviaia tegemine on ka kellelegi töö ja leib.

H.-V. S.: Me oleme ise ka mõelnud, kas praegusel majandusliku surutise ajal mitte-ettevõtlust toetav meede on mõistlik. Teiselt poolt pakub see just nüüd, kui inimestel maal on tööpuudus suurem, mõnele elatist ja sissetulekut. Võib-olla tuleks seda hoopis suurendada?

See oli meile ka üllatus, et kiviaiatoetuse järele on nii suur nõudlus, taotletakse 100 miljonit ja Eesti rahvas hakkab Hiina müüri ehitama.

Kuigi toetuste top on koos, seisab nende arvude sisuline analüüs alles ees: milleks neid toetusi kasutati, kuidas jaotuvad toetused eri valdkondade vahel, kas tuleb teha muudatusi, rahasid suunata ja meetmete vahel ümber tõsta.

Elektrita maakodud saavad voolu

2009-01-23

Elektrituruseaduse muudatus, mis jõustub 22. jaanuaril, võimaldab toetada maapiirkondades elavaid inimesi, kelle majapidamises puudub elekter. Samal päeval hakkab kehtima ka vastav määrus, mille alusel saavad inimesed valla- ja linnavalitsustele taotlusi esitada. Taotlustingimuste ja menetluskorra kohta saab täpsemat teavet siseministeeriumi kodulehelt ja kohalikelt omavalitsustelt.

Vajadus seni kehtinud seadust muuta tuleneb sellest, et meil on kaasaegse infoühiskonna ja tehnoloogia arengu juures peresid, kes peavad kodus toime tulema elektrita. Juhtmed on seinal, aga särtsu pole sees. Need on näiteks kodud, kus varem on elekter olnud, kuid segastel aegadel on see liinivarguste tõttu kadunud. Ehkki elekter võeti Eestis kasutusele juba 126 aastat tagasi, pole see tänasekski veel kõigile kättesaadav.

Ei ole normaalne, et põlises talukohas elav pere peab aastaid hakkama saama ilma elektrita. Selliste kõdude probleem oli aga siiani lahenduseta, sest asulatest kaugele jäävasse metsatallu liini vedamine on kallis ja käib enamikele peredele üle jõu. Õnneks on see lootusetu olukord muutunud. Kõige enam vajavad toetust ligikaudu sada hajaasustusega piirkondades elavat peret üle Eesti.

Abisaajate grupp on väga selgelt piiritletud peredega, kes oma kodus seni akude või generaatoritega on läbi pidanud ajama.

Toetuste süsteem on üles ehitatud nii, et taotleja ise maksab liitumistasust kümme protsenti kui summa jääb alla 200 000 kr ning 1% summadelt üle 200 000 kr. Minimaalne omafinantseeringu summa on 10 000 kr.

Asjaajamine võib küll võtta aega, kuid ohtu, et selle tõttu toetus saamata jääb, ei tohiks olla. Taotluste esimese vooru tähtaeg sel aastal on 1. aprill ning teine taotlusvoor lõpeb 15. oktoobril. 2010. aastal saab taotlusi esitada 1. aprillini.

Toetusprogrammi eesmärk on kaotada ajajooksul tekkinud ebaõiglus kaugetes küladesja taludes, kus elektrivõrguga liitumine käib elanikele ülejõu. Taotlemise tingimused on seatud nii, et abi jõuaks kõige suuremate abivajajateni. Kindlasti ei soovi riik asuda toetama kinnisvaraäri. Selle programmi raames ei anta raha ka suvilatesse elektri viimiseks.

Avaldatud:

23.01.2009 Elektrita maakodud saavad lõpuks voolu majja, Harju Ekspress

30.01.2009 Elektrita maakodud saavad lõpuks voolu majja, Pärnu Postimees

30.01.2009 Maainimesed saavad lõpuks voolu majja, Sakala

Kriis kriisis ehk vastasrinnal oli õigus

2009-01-21

Töövõimetuspensionide ja puudetoetuste väljamaksmise katkestamisega seotud skandaal alles kogus tuure, kui Savisaar tegi ettepaneku (toidu)talongide süsteemi loomiseks (ÄP, 08.01.). Õieti käivitamiseks, sest selline abi andmise võimalus on sotsiaalhoolekande seaduse paragrahv 28¹ järgi kogu aeg olemas.

Seadus ütleb, et elatusvahenditeta jäänud isikutele osutatakse vältimatut abi kuni abivajaduse kadumiseni ja abi andmist korraldavad omavalitsused. Ei ole pealinna meeri ettepanekule järgnenud reaktsioone jälginud, kuid puht juhuslikult jäi silma maksumaksja rahast endale läikivad kasukad soetanud noororavate sulepeast välja imetud kriitika.

Asjata pingutamine. Tubli annuse populismi kõrval on reformipartei mõttekaaslase Keskerakonna (ollakse ju ühises alliansis Liberaalid ja Demokraadid) ettepanekutes vahel ka ratsionaalne, järeleproovitud iva. Toidutalongide kasutamise näitel on selleks ivaks USA kogemus alates 1939. aastast.

Esimene abikäsi

Kindlasti mitte kõigi, heal juhul sadade, halvemal juhul tuhandete inimeste puhul tähendas pensioni maksmise katkestus möödunud aasta lõpus elatusvahenditeta jäämist. Keda aitas hädas sugulane, keda naaber, keda omavalitsus? Stopp! Seaduse järgi pidi omavalitsus olema selle kriisi leevendamisel esimene sekkuja, esimene abikäe ulataja.

Pole mingit tähtsust, et kriisi põhjustas riik. Et ühiskond tõhusalt toimiks, ongi meil subsidiaarne ühiskonnakorraldus, demokraatia, detsentralisatsioon, võimude lahusus jms ilusad mõisted, mida omavalitsustegelased, siis, kui neil seljatagune või jalgealune nõrgaks kipub minema, agaralt pruugivad.

Pealegi oli mullu septembri seisuga (sotsiaalministeeriumi andmetel) viimaste aastate jooksul riigieelarvest omavalitsustele toetuste maksmiseks ja sotsiaalteenusteks üle kantud rahast tervelt 150 miljonit krooni «läinud» muudesse valdkondadesse!

Mitu omavalitsust 227-st siis korraldas novembris-detsembris ootamatult hättasattunud kogukonnaliikmetele vältimatu abi andmist? Seni ei ole igale poole jõudvad ajakirjanikud ühegi mõjusa aktsiooni kohta näidet toonud!

Miks siis ameeriklased armastavad toidutalonge? Ega nad nii väga armasta - ei poliitikud ega tavakodanikudki edu, jõudu, ilu jm lihtsalt käsitatavaid asju propageerivas ühiskonnas.

Ometi on konservatiivist president Bushi valitsemise ajal süsteemi võimsalt laiendatud.
Lihtsalt, asi on küllalt efektiivne, paremat pole Ameerikamaa targad suutnud kolmveerand sajandi jooksul luua.

Kavalad talongid

2000. aastal sai USA põllumajandusministeeriumi vahendusel toiduabi igas kuus keskmiselt 17,2 miljonit ja 2008. aaasta prognoosi järgi 28 miljonit ameeriklast. Sellel riigi ulatataval vorstil on nagu ikka kaks otsa: ühes otsas on sel moel föderaaleelarvest subsideeritavad farmerid, toidutöösturid, kaupmehed, isegi pangad, teises vaesed ühiskonnakihid.

Või mis vaesed nad nii väga on. Sellesama ministeeriumi andmetel oli 2005. aastal teoreetiline õigus talonge taotleda 65 protsendil ameeriklastest. Tõsi, tegelike talongisaajate keskmine kuusissetulek oli ainult 650 dollarit leibkonna kohta, millele siis föderaaleelarvest tuli 213 dollarit talongirahana lisaks.

Õieti on need kunagi 1, 5 ja 10 dollari nimiväärtusega kupongid tänaseks päevaks 99 protsendil juhtudest asendatud spetsiaalsete krediitkaartidega (EBT Electronic Benefit Transfer). Ministeeriumi kodulehel saab igaüks oma õigusi kontrollida, ja kui ta mahub talongisaajate hulka, vajaliku avalduse täita.

Erinevalt meie sotsiaalministeeriumist USA põllumajandusministeeriumis e-riik toimib ja selle kodanikud on ka vaesed ameeriklased!

Mõni algaja poliitik on Eestiski välja pakkunud mõtte asendada segased ja raskesti hallatavad «tasuta bussisõit linnaliinidel pensionäridele» abi vajavate isikute krediitkaardile kantava rahasummaga hinnasoodustuste stiilis.

Sel juhul otsustaks inimene ise, kas ta loksub igal hommikul kahesaja grammi hakkliha ostmiseks 30 krooni eest GoBusiga turule või kulutab 100 krooni taksosõidule ja toob korraga nädala toidukoguse lähimast marketist.

Aga kogenumad poliitikud on kollanoka kiiresti korrale kutsunud. Erinevad hinnasoodustused seovad kodaniku käsist ja jalust ja võimaldavad temaga valimistel manipuleerida. Raha, isegi abiraha, kui see pole imepisike ja seda saab vabalt kasutada, suurendab inimese sõltumatust!

Täitmata paragrahv

Aga ikkagi, milleks ühe maailma rikkaima riigi kodanikele toidutalongid? Mõned sealsed asjatundjad liigitavad toidutalongide programmi kümne kõige edukama riikliku algatuse hulka.

Sotsiaaltöö korralduse aspektist on see erakordselt paindlik mehhanism. Abi võib anda kas ühe toidukorra, ühe päeva, nädala, kuu jne toidu eest tasumiseks. Teiseks iseloomustab seda otsustuse kiirus, mis kriisis inimesele on väga oluline. Kolmandaks on raha kaotamise oht väike, sest ühekordne otsustus käsitleb väikest summat.

Siis veel minimaalne abisaajate stigmatiseerimise (märgistamise) oht, väga hea sihitus (vastava auditi kohaselt oli 2007. aastal maksevigu 5,64 protsendil juhtudest, sh ülemakseid 4,58 ja alamakseid 1,06 protsendil juhtudest).

Ja lõpuks, et tegu on föderaalprogrammiga, siis kehtivad ühesugused õigused igaühele (kõigi osariikide elanikele). Suurim puudus, mida ameeriklased oma programmis näevad, on madal hüvitise tase.

Kas Edgar Savisaare talongiidee võtab ameerika plastrahast snitti, seda on kõrvalseisjal raske hinnata. Isegi kui ta on ookeanitaguse kogemusega tuttav, peab ta Eesti talongimajanduse loojaks ikka iseennast.

Aga juhul, kui toidutalongid oleksid Eestis käibel ja süsteem oleks sama paindlik kui Ameerikas, oleks hättasattunud töövõimetuspensionäridel olnud hoopis lihtsam kriisi üle elada. Sest vaja oli kiirust, paindlikkust, head sihitust. Neid omadusi, millega Eesti sotsiaalkaitse eriti ei hiilga.

Aga et üleriigilist süsteemi pole, siis pidanuksid omavalitsused täitma sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 28¹. Ka Keskerakonna valitsetavas Tallinnas, Pärnus, Narvas, Kohtla-Järvel... ja Tartuski.

Enne mõelge, siis otsustage

2009-01-20

Head põllumehed!

Läinud aasta tuletas Eesti põllumeestele meelde paratamatut tõsiasja - aastad ei ole vennad ning mõni nendest võib olla iseäranis keeruline. Eriti ilmekalt tuleb see välja, kui kõrvutada möödunud aastat ülemöödunuga, mis oli põllumeeste jaoks saagirohkem ja tulusam kui varasemad aastad taasiseseisvunud Eestis.

Senisest suurem teraviljasaak ja kõrged kokkuostuhinnad tõstsid ka ootusi järgmiseks aastaks. Paraku liigagi kõrgele. Kahjuks vahelduvad paremad saagiaastad kehvematega ning kui kevadsuvel ähvardas põud mitmel pool loomakarju söödast ilma jätta, siis pärast jaanipäeva alanud sajud tõid karjapidajatele küll lohutust, aga mida edasi, seda rohkem tuska teraviljakasvatajatele. Tagatipuks hakkasid langema kokkuostuhinnad ja põllumajandus ei jäänud kõrvale ka ülemaailmsest majandussurutisest.

Kui läinud aasta ilm ei hellitanud teraviljakasvatajaid ning langevad kokkuostuhinnad tekitasid muremõtteid piimatootjates, siis näiteks lihaveisekasvatus ja mahetootmine on Eestis viimasel ajal jõudsalt arenenud. Mida mitmekesisem on maaettevõtlus, seda stabiilsem ning jätkusuutlikum on maaelu tervikuna.

Põllumajanduses tegutsemine eeldab pikka ettemõtlemist, samuti on investeeringute tasuvusaeg pikem kui paljudes teistes ettevõtlusharudes. Aga looduse rütm ja muutlik turg nõuavad kaine meele ning kannatlikkuse kõrval kohanemisvõimet ning turu nõudlustele asjakohast reageerimist. Seega nii avatud meelt kui ka soovi oma teadmisi ja oskusi täiendada.

Mis seal salata, raskustel on alati veel karastav ja puhastav mõju. Keerulisemad ajad sunnivad ettevõtjaid suhtuma oma eesmärkidesse realistlikumalt ning mõtlema tulevikuplaane põhjalikumalt läbi. Siinkohal kutsun üles kõiki põllumehi oma tuleviku- ja investeerimisplaane väga hoolikalt vaagima, et mitte üle investeerida ning majanduslikult rasketel aegadel makseraskustesse sattuda.

Läinud aastal rakendus Eestis hästi Euroopa Liidu põllumajandus-, maaelu- ja kalanduspoliitika, mille puhul avaldas Euroopa Komisjon Eestile tunnustust. Aasta lõpuks sai edukalt välja töötatud 20 maaelu arengukava (MAK) 2007-2013 alameedet puudutavat õigusakti ning tehtud väljamakseid kokku miljardi krooni ehk 7% ulatuses kogu 7 aasta eelarvest

Osalemine ÜPP nn tervisekontrolli ehk vahekokkuvõtete tegemise protsessis näitas, et Eestil on ÜPP tuleviku küsimustes selge arvamus. Meie kindel seisukoht on, et praegusega võrreldes vajab ÜPP, eriti selle otsetoetuste süsteem, järgmiseks eelarveperioodiks põhjalikku reformi. Toetuste süsteem peab olema läbipaistev, võrdne kõigile liikmesriikidele ning finantseeritud ühisest eelarvest.

Paljudele Eesti põllumeestele oli läinud aasta raske, aga katastroofiks on praegust olukorda siiski veel vale pidada. Ülepaisutatult negatiivsete uudiste levitamine ja paanika külvamine kisub alla maaelu mainet ega paku raskustele mingit lahendust. Vaatame, mida toob põllumeestele eelolev kevad. Otsigem siis üheskoos lahendusi.

Mõistlikke valikuid teile alanud aastaks!

Koostöö - kas sõnakõlks?

2009-01-20

Tippides rahva teadmistevaramusse Google'isse märksõna "koostöö", kõlksub vastu küll, ligi kaks miljonit korda.

Koostööoskusest räägitakse kui omaette väärtusest, mida tuleb treenida ja mis käib ühe intelligentse inimese juurde nagu kirjaoskus.

Taevakanalite vahendusel ja Eesti oma teleprogrammideski võib aeg-ajalt näha võistkondadevahelisi katsumusi à la "Võpsikutäht", kus suure rahalise auhinna saamiseks koostöö vajalik, kusjuures nõrgem, individualistlikum, intrigeerivam tõrjutakse välja ja saadetakse asju pakkima.

Koostöö on peaaegu alati positiivse tähendusega märksõna, mis ei tähenda, et tegevus iseenesest laabuks. Miks siis muidu ka näiteks selline pealkiri Eesti ajakirjanduses kui "Balti koostöö nurgeline rada". Vahel võib olla asjal ka halb maik juures. Näiteks võiks tuua vutimängijate koostöö (kokkumängu) kindla mängutulemuse saavutamiseks, et seeläbi kihlveosummadelt kasu lõigata.

Kasusaamine, küll erinevas mõttes, käib igal juhul koostöö juurde.

Keskendugem nüüd siiski ja piilugem veidi kohalike omavalitsuste koostöömaailma.

Kõige tuntumaks omavalitsuste koostöövormiks on praegu maakondlikud omavalitsusliidud, mille puhul võiks välja tuua kaks poolt.

Esiteks raugematu diskussioon omavalitsusliitude õigusliku staatuse (loe mõjukuse) üle ja teisalt nende liitude sisuline tegevus olemasoleva õigusraamistiku (MTÜ) ja rahakoti piires.

See viimane sõltub ennekõike sellest, kui paljud liikmed (omavalitsused) on nõus raha tegevustesse paigutama ja palju suudetakse juurde hankida.

Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu kodulehelt leiab märksõna "koostöö" alt ühe tegevuse, see on Virumaa kirjandusauhinna väljaandmine.

Vahemärkusena olgu öeldud, et kellegi laureaadiks saamine on tähendanud mitmel juhul ka minu huvi see raamat kohe läbi lugeda.

Tean, et tegelikult on ju kogu omavalitsusliidu tegevus koostöö ja seda ennekõike liikmete enda vahel.

2009. aastal on tegevusi ligi 6 miljoni krooni ulatuses, millest 2 miljonit saadakse liikmemaksuks ja sellele täiendavalt panevad omavalitsused kokku veel 570 000 krooni haridusüritusteks.

Tegeletakse üldlaulu- ja tantsupeo ettevalmistamisest tundmatute hukkunute koronerteenuse hangeteni.

Mu isiklik arvamus on, et kui maavalitsused ja maakondlikud omavalitsusliidud jäävad enda senisesse staatusesse tiksuma, on tulemuseks mandumine.

Võib-olla on põlluministril Seedril tõesti õigus, et neist kahest saaks ühe korraliku maakondlikke huvisid, nii riiklikke kui omavalitsuslikke, kandva organi.

Tean ka ette, et poliitikud on valmis sellest jahuma, aga tegelikult seda ei realiseeri. Ma ei näe ka haldusteema piltituleku võimalust enne 2011. aasta valimisi, kui me siis parasjagu mõne eksistentsiaalsema probleemi üle ei juurdle. Vanasõna vanast kaevust ja sinna sülitamise ebamõistlikkusest kehtib ka siin.

Evolutsioonilised alternatiivid
Võib-olla on järgnev samuti tupiktee, aga sõltub inimestest, kes on asja juures.

Viimased aastad on toonud Eesti maainimeste ellu Euroopa Liidu toetusskeemi Leader, mille edu aluseks on see, et maapiirkondadele antakse võimalus kohapeal otsustada toetuste jagamise üle.

Maaelu arengukava 2007-2013 Leader-meetme kaudu on riik otsustanud jagada 10% arengukava eelarvest. See on 1,34 miljardit krooni, mis teeb aastas keskmiselt üle 200 miljoni krooni kohalike tegevusgruppide osalusel jaotatavaid toetusi.

Nende tegevusgruppide ülesanne on koostada oma tegevuspiirkonna arengustrateegia ja kuulutada välja projektikonkursid.

Kohaliku tegevusgrupi saab moodustada vähemalt kahe omavalitsusüksuse territooriumile mittetulundusühinguna. Kohalike tegevusgruppide liikmeteks saavad olla kohalikud omavalitsusüksused, piirkonna ettevõtjad ning mittetulundusühingud ja sihtasutused.

Kohalike tegevusgruppide töös on tekkinud palju häid suhteid inimeste vahel, sündinud huvitavaid ideid, kuidas oma piirkonda arendada.

Eestis tegutseb praegu kokku 24 kohalikku tegevusgruppi, kes katavad ligi 94% maapiirkonnast.

Lääne-Virumaa vallad kuuluvad nelja koostööpiirkonda, millest kaks on piiriülesed. MTÜ Arenduskoda liikmeteks on lisaks Vihula, Kadrina ja Tapa vallale ka Kuusalu ja Ambla vald ning Loksa linn. MTÜ Partnerid liikmed on Haljala, Rakvere, Vinni ja Viru-Nigula vald ning Kunda linn.

Rägavere vald on otsustanud liituda muidu Ida-Virumaa valdadest koosneva Virumaa Koostöökoguga. MTÜ Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskus liikmeteks on Tamsalu, Väike-Maarja, Laekvere ja Rakke vald.

Vaadates tegevusgruppide kaarti ja lugedes põllumajandusministri vastavat määrust, mis sätestab nõuded tegevusgruppidele, tuleb kõne alla huvitav ja julge haldusterritoriaalse reformi variant.

Kohaliku tegevusgrupi tegevuspiirkonna elanike arv peab olema vahemikus 10 000 kuni 100 000. Kohaliku tegevusgrupi liikmeteks on ühiste majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete huvidega vallad ja linnad, mille territooriumid kuuluvad samasse geograafilisse piirkonda.

Tegevusgruppidesse koondumine on toimunud suurema sunnita, küll rahalise stiimuli toel.

Võimaliku liigse erutuse vältimiseks ütlen ka, et kuigi siin on teatud territoriaalseid küsitavusi, pean lähenemist üldjoontes mõistlikuks.

Muidugi on nendest tegevusgruppidest väga erinevalt kuulda, minu jaoks eristub PAIK, kellel on programmiperioodil kasutada 20,5 miljonit krooni vastavalt maakonna lõunaosa nelja valla strateegilistele prioriteetidele, aga see piirkond hakkab silma ka teiste ühiste initsiatiividega.

Koostööst ühinemiseni
Mõnikord võib naabrite koostööst saada omavalitsuste ühinemine. Lääne-Virumaal näiteid õnneks on. Läbi on tehtud maakonnapiire ületav ühineminegi, mille tulemusena üks Lääne-Viru sarv nüüd Järvamaa ja Harjumaa sisse tungib.

Kunda ja Viru-Nigula rahvas on oma ühinemisplaanidega üsna konkreetsesse järku jõudnud.

Diskuteeritakse nime üle. Ma soovitan Vihula ja Võsu valla ühinemise kaasust ja mitte uue nime väljamõtlemist. Kunda linn on nii tugev märk, et ei kao ta valla sees ega pealinnana kuhugi. Olgu Viru-Nigula vald pealinnaga Kundas. Kundalased saaksid seda minu arvates endale lubada küll.

Lugesin huvi pärast nende ühinemisanalüüsi. Muidu ikka mingid ministrid ütlevad, miks ühinemine võiks hea olla, seekord vaatame, mis kohalikud inimesed positiivse ootusena välja toovad.

"Peamiseks tugevuseks ühinemisel oleks suurenev inimpotentsiaal, vaheldus, "uued tuuled". Mõlema ühineva omavalitsuse rahvaarv on suhteliselt väike - ühinedes suureneks omavalitsuste projektisuutlikkus inimkapitali kasvu läbi.

Seda võiks tõsta ka ühinemata, koostöö pinnalt, kuid tegelikult toimib kõik paremini, kui seistakse oma, mitte ühiste huvide eest."

Nii võikski lõpetuseks konstateerida, et koostöö kõrgeim eesmärk on oma-tunde tekitamine.

Kui ühistegevus on viinud selleni, et ei tegeleta lihtsalt kaastundest või sellepärast, et koostöö on moodne, vaid jõutakse samastumiseni partneriga, on asi korda läinud.

Mina aga jälgin huviga, kas Leader-programmi aladest võiks kasvada välja midagi enamat kui koostöö oma väikese tegevuspiirkonna kasu pärast.

Kuidas riigi rahaasjad korda saada?

2009-01-15

Eelmisel nädalal avaldas maksuamet 2008. aasta maksutulude laekumise numbrid.

See tõmbas vähemalt korraks kaameks ka nende näod, kes seni valitsuse pressikonverentsilt igale osundusele saabuvast depressioonist on vastu naeratanud. Kas see toob kaasa ka valmisoleku muutusteks, saab selgeks lähikuude jooksul. Seni on valitsus valinud sündmustele järele jooksmise taktika, mis on Eestis viinud probleemide kuhjumiseni. Langusega kohandumise strateegia riigi rahaasjades on pühkinud laualt lihtsad valikud.

Maksud lihtsalt ei laeku

2008. aasta tegelik maksude laekumine jäi 70,3 miljardi krooni tasemele 73,4 miljardi asemel. Kui sinna juurde liita mittemaksuliste tulude hinnanguline alalaekumine, siis potentsiaalne defitsiit langeb juba 2008. aastal alla Maastrichti 3% kriteeriumi. 2009. aasta eelarves on 77 miljardit krooni kinnitatud maksutulusid ilmselge utoopia. See oli selge juba eelarve kolmandal lugemisel detsembri algul riigikogus. Optimistlikult tahaks loota, et 2008. aasta maksutulud jäävad ainult veidi alla 2007. aasta tegelikku laekumist - 67,7 miljardit krooni, kuskile 65 miljardi krooni kanti. Oleme 2009. aastal hästi saanud hakkama, kui maksutulude alalaekumine jääb 10-12 miljardi juurde, võrreldes kinnitatud eelarvega.

Probleemi ei lahenda retoorikaga - vähendame riigiametnike palka ja üldvalitsemise kulusid. Riigivalitsemises tuleb loomulikult saavutada

suuremat efektiivsust ja ka riigiteenistujate arvu kokkutõmbamine 15% tuleb seada sihiks. Eesmärk võiks kõlada - vähema ressursiga vähemalt sama palju avalikke teenuseid! Kuid üldvalitsuskulud küünivad kokku kõigest 9 miljardini ja sealt vajalikku 8 miljardit maha ei tõmba. Seda tehes poleks muudel kuludel enam mõtet. Seega aeg oleks lõpetada inimesi eksitav retoorika, et kõik Eesti riigi probleemid on võimalik lahendada ametnike elu ahistades ja neid tööle sundides.

Valitsus peab riigi rahanduses astuma kolm sammu. Esiteks esitama veebruaris kulusid vähendava lisaeelarve vähemalt mahus 8 miljardit krooni. Siis finantseerime 2009. aastal küll osa kulud ikkagi defitsiidiga, kuid surume puudujäägi 3% raamesse, ja loome võimaluse 2010. aastal saada hakkama Maastrichti konvergentsikriteeriumide täitmisega.

Pensionid on probleem

2009.-2010. aasta suurim küsimus seondub pensionide väljamaksmisega. Põhimõtteliselt on pensionisüsteemiga pikaajaliselt asjad enam-vähem korras. Suurimad probleemid on tekkinud mitte süsteemist, vaid ühekordsetest pensionitõusudest. Eelarvelisest vaatepunktist on pensionikuludega probleem 2009. ja 2010. aastal. Ilmselt jääb 2009. aasta sotsiaalmaksu laekumine kuskile 2007. aasta nominaalsele tasemele - 27,3 miljardit. 2009. aastal peaksime pensione maksma 2008. aasta sotsiaalmaksu ja tarbijahinnaindeksi põhise indeksi pealt, kuid laekumised on 2007. aasta tasemel. 2010. aastal on aluseks 2009. aasta laekumine, kuid pensionid ei saa langeda, kui ka indeks peaks kukkuma alla nulli.

Teiseks tuleb esitada struktuursete reformide pakett. Eesti vajab mitte üksikuid reforme, vaid reformipaketti. 80% riigieelarve kuludest läheb viiele valdkonnale: sotsiaalkaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid, majandus (sh teehoid, ühistranspordi dotatsioonid, põllumajandus), haridus ja üldvalitsemine. Kusjuures sotsiaalne kaitse ja tervishoid moodustavad peaaegu 50% kogu 98,5 miljardi kroonisest riigieelarve mahust. Ilma muutusteta nendes valdkonnas ei saa riigi rahandust jätkusuutlikele rööbastele asetada.

Tervishoius tuleks rakendada personifitseeritud tervisekontode süsteemi, millele laekub osa sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest.

Lõpetada sotsiaaltoetuste lausmaksmine, viia toetused vajadusepõhiseks ja testivale alusele.

Üldhariduses rakendada pearahasüsteemi ja eri omandivorme, koolitüüpe ja soodustada nendevahelist konkurentsi. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, s.t ettevõtjatega ja erastada koolid ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata meie parimad ajud välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu kärpida drastiliselt.

Kolmandaks tuleb esitada eurole üleminekuks vajalike otsuste kava. See protsess ei tohi olla suletud protsess. Laiema kokkuleppeta ühiskonnas me vajalikke ühekordseid samme ellu viia ei suuda.

Intervjuu: Seeder lubab hiidlastele miljon krooni

2009-01-15

Kuidas aitate Hiiumaa piimatootjaid, põllumajandusminister HELIR-VALDOR SEEDER?

Hiidlased on raskes seisus, kuna neil oma piimatööstust ei ole. Seetõttu koostame hiidlaste jaoks ajutise kriisipaketi, et toetada piimavedu ja leida neile 3-6 kuuks raha, et aidata suveni ellu jääda. Tegime Maaelu Edendamise Sihtasutusele ettepaneku anda neile erakorralist kriisiabi kuni 1 miljon krooni.

Kas olete avaldanud Saaremaa Piimatööstusele survet, et väiketootjatelt võetaks piima vastu ka pärast 1. märtsi?

Jah. Praeguse seisuga on Saaremaa Piimatööstus lubanud, et jätkab ka pärast 1. märtsi piima kokkuostu Hiiumaalt, Läänemaalt ja Pärnumaalt. Küll aga pole meil Läänemaa ja Pärnumaa piimatootjatele erakorralist abi pakkuda.

Ülejäänud tootjatele on meil teistsugused lahendused. Kokku plaanime toetada põllumehi täiendava miljardi krooni ja laenutagatistega. Seda abi saavad taotleda ka hiidlased.

Milline on teie sõnum väiketootjatele, kellelt tööstused ei soovi enam piima vastu võtta?

Kindlasti ei saa me hakata riiklikult piimahindu määrama ega käskida tööstusi kogu Eestis toodetud piima kokku osta. Aga oleme piimatööstustega mitmel korral kohtunud ja seda teemat arutanud. Murelikuks teeb see, et eri hinda makstakse suurtele ja väikestele.

Kui mõtleme jätkusuutlikule piimandussektori arengule, siis on ka piimatööstuste huvides see, et piimatootjad elaksid raske aja üle ja jääksid ellu.

Oleme kokku leppinud, et koos töötlejate ja tootjatega töötame esimese poolaasta jooksul välja piimandusstrateegia, mida Eesti riigis seni ei ole. Ka saame töötleva tööstuse toetuse meetmesse kirjutada sisse põhimõtte, et toetust saab vaid see tööstus, kes kohtleb piimatootjaid võrdselt.

2008. aasta oli Eesti põllumehele keeruline

2008-12-30

Valusamalt puudutas see viljakasvatajaid ja piimatootjaid. Lisaks rasketele ilmastikuoludele mõjutas meid üleilmne majanduskriis.

Aga raskustel on alati ka kainestav mõju, mis sunnib ettevõtjaid suhtuma oma eesmärkidesse realistlikumalt ja koostama tulevikuplaane läbimõeldumalt. Samas vajas Eesti majandus juba ammu „õhu" väljalaskmist, mis ohjaks inflatsiooni, jahutaks kiiresti kasvavaid hindu ja palkasid ning tasakaalustaks erinevate sektorite arengut.

Mustaks masenduseks pole siiski põhjust. Lihaveiste ja lammaste arv on kiiresti kasvamas ning mitmed sealihatootjad on taasleidnud Vene turu.

Tänavune aasta kinnitas veelkord, et mida mitmekesisem on maaettevõtlus, seda stabiilsem ja jätkusuutlikum on maaelu tervikuna.

Mõistagi kaasneb majandussurutisega turgude ja omandisuhete ümberjagamine, samuti tegevustes ümberorienteerumine. Üksiku ettevõtja jaoks on see valuline, kuid majanduse jaoks tervikuna oluline protsess.

Põllumajandus on ebastabiilne tootmisharu, kus edukad on need ettevõtjad-tootjad, kes orienteeruvad pikaajalistele eesmärkidele. Looduse rütmid ja muutlikud turud nõuavad pikka meelt. Kiirele rikastumisele lootmine on enesepettus.

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika on põllumehele toeks ka keerulistel aastatel. Arukas ja läbimõeldud toetuste kasutamine, eelkõige investeerimispoliitika aitab ületada majandusraskused ning jõuda uue tõusuni. Põllumajandusministeerium koos allasutustega püüab kaasa aidata sellele, et vajalikud toetused jõuaksid senisest lihtsamalt ja kiiremini põllumeheni.

Koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega otsimine võimalusi täiendavate tagatiste ja likviidsuslaenude leidmiseks majanduse elavdamisel. Vajadus niisuguste meetmete järele on suurenemas. Kui suudame tasuda laenud ja liisingmaksed ning muretseda kevadkülviks vajaliku seemne, väetise ja kütuse, võime jälle kergemalt hingata.

Jõulud on käes ning 2008. aasta lõppemas. On kokkuvõtete ja uute plaanide tegemise aeg. Järgmine aasta ei tule tõenäoliselt kerge. Aga hästi kaalutletud tegevus ja koostöö on märksõnad, mis aitavad meid püstitatud eesmärkideni jõuda. Seepärast soovin kõigile tasakaalukat meelt ja koostöö vaimu. Kasutagem lühikest jõuluaega ja aastavahetust lõõgastumiseks, jõuvarude taastamiseks, et uuel aastal puhanuna jälle põllule astuda.

Rahulikku jõule ja head uut aastat!

Intervjuu: Maaelukomisjoni jututeemad – euroraha ja hapukapsatünniga memm

2008-12-17

Üleüldisest majanduslangusest haaratud põllumajanduses tuleb kaalutleda eri investeeringute vajalikkust ning võimalikkust ja mõelda ühistegevusele.

Riigikogu maaelukomisjoni liige Kaia Iva kinnitab, et kriisist põllumajanduses küll rääkida ei saa, kuigi opositsioonipoliitikud on püüdnud devalveerida kriisi mõiste olemust, mis tekitab kahju maaelu mainele ja tõsiseltvõetavusele.

•• Kuhu on jõudnud Eesti maaelu?

Maaelus annavad tooni investeeringud nii maaettevõtlusesse kui ka külaelu arendamiseks. Eurorahade kasutuselevõtt maaelu rikastamiseks on olnud edukas. Põllumajanduse olukord on keeruline, seda eriti teraviljakasvatajatele, kelle tegevusele on ilmastikuolud jätnud kõige tõsisema jälje. Paremini on läinud lihaloomade ja piimalehmakarjade kasvatajatel, kuid eks neilgi on omad mured. Probleemiks on kujunemas laenu saamine.

•• Millised teemad on arutusel maaelukomisjonis?

Riigikogu komisjoni esmane töövaldkond on seadusandlike aktide menetlemine. Samuti kuuluvad töökavasse kohtumised tootjate esindusorganisatsioonide ning teiste maaeluga seotud asutuste ja organisatsioonidega, samuti omavalitsuste esindajatega.

Et Eesti on osaline Euroopa Liidu ühtses põllumajanduspoliitikas, siis on suur osa tööd seotud meie seaduste viimisega kooskõlla ELi seadusandlike aktidega. Paralleelselt toimub seaduste ajakohastamine ning praktika käigus leitud probleemide kõrvaldamine.

Nii on näiteks riigikogus menetlemisel mahepõllumajanduse seaduse parandused. Olulisema muudatusena ei pea enam tunnustatud olema näiteks kauplused, mis müüvad pakendatud mahetoodangut. Ettevõtted, kus mahetoodangut pakendatakse või müüakse pakendamata kujul, peavad aga endiselt tunnustatud olema. Samuti on näiteks vaatluse all olnud elamuehituseks ning ettevõtlusalade arendamiseks vajaliku maa andmine omavalitsustele. Komisjon arvab, et maareformiseaduses tuleks täpsustada munitsipaliseerimise tingimusi. Mitmel korral on olnud aruteluks Tori hobuse aretuse ja Tori hobuse kui ohustatud tõu säilitamise probleemid - loomakaitseseadusesse esitati parandus, mis võimaldab ohustatuks lugeda ka osa tõust, näiteks Tori universaalhobune. Korduvalt on teemana kerkinud nn värvitud kütuse küsimus. Mitmel korral on vaatluse all olnud taluga seotud seadusandlus, kus põllumajandus- ja justiitsministeerium otsivad koostöös võimalikke lahendusi.

Novembris ajakirjanduses üles kerkinud nn hapukapsakriis oli komisjonis samuti arutusel ning koostöös ministeeriumiga otsime mõistlikku lahendust, et turul hapukapsast müüv memm ei peaks maksma sama suurt riigilõivu kui suured toidukäitlejad. Need olid vaid üksikud näited.

•• Mis teeb maaelu valdkonnas kõige enam rõõmu ja mis paneb muretsema?

Kõige enam saab rõõmu tunda sellest, et põllumajandusministeerium on edukalt suutnud rakendada eurorahade kasutamist. Juba käesoleval aastal on välja makstud nii maaelu kui ka põllumajanduse arendamisse ja edendamisse kolm miljardit krooni.

Järelikult on olemas kohalik initsiatiiv ja ettevõtlikkus ning riigi suutlikkus euroraha administreerida. Põllumajandusinvesteeringutele lisaks paistavad silma samuti põllumajandusministeeriumi alt tulevate rahadega ehitatud-renoveeritud uued rahva- ja seltsimajad ning spordiplatsid. See annab märku kogukondade arukast koostööst külades.

Muretsema paneb vähene ühistegevus maaettevõtluses. Selleks vajame eelkõige usaldust, tahet ning koostööd.

Seakasvataja Murumägi ja vallakodanik Nukk

2008-11-28

Sellised sildid on Kadrina ühissauna kapi ustel. Tegemist on Kadrina kandis toimetavate Eesti Vabariigi kodanikega, kelle nädalalõpu kohustuslik osa on ka kõva leil Kadrina saunas.

Igapäevaselt on tegemist keskeas Eesti meestega, kes teistelegi tööd andmas, näinud paremaid ja halvemaid aegu, jäädes oma külakogukonna liikmeteks. Leilivõtmise vahe on kindlasti parem atmosfäär mis tahes diskussiooniks kui kellegi kõrge ametiisiku kokku kutsutud pärastlõunane ümarlaud. Seal saab ilma viisakusteta välja öelda, mis on vallas vaja teha ja mida ametnikele ette heita. Nii saabki valla arenguasju arutatud näiteks vallavolikogu esimehe Ain Suurkaevuga. Kadrina sauna satuvad ministridki. Ühel hiljutisel sellisel saunaskäigul oli leilivõtjaks ka näiteks regionaalminister Siim-Valmar Kiisler. Tegelikult on kõik Kadrina saunaklubi liikmed vahvad kodanikud, kõigil pole ainult sellist silti saunakapi uksel.

See nädal oli kodanikupäeva nädal. Käesoleval aastal on päeva motoks „Eesti kodanik läbi üheksakümne aasta". Rahvastikuminister Urve Palo on saanud oma väljakuulutatud konkursile „Aasta kodaniku" aunimetuse omistamiseks väärilised kandidaadid ja aasta kodanikud ongi selgunud. Mina kedagi pole esitanud, ma isegi ei uurinud, kas saaks esitada, aga ma arvan, et aasta kodanik võiks olla Eestimaa maainimene, nii nagu seakasvataja Murumägi ja vallakodanik Nukk on.

Ma võin põhjendada ka. Maainimene on raudselt kategooriast kodanik läbi üheksakümne aasta, sest ta ongi enamasti kodanik. Tänane maainimene on nagu kodueestlane okupatsiooniajal, ta on siin olnud nii headel kui halbadel aegadel. Peale selle on tänane linlane sageli tegelikult maakas, olles sealt pärit. Kui Eesti Vabariigi algusaegadel 1922. aastal näiteks oli linnarahvastikku 27% elanikkonnast, siis 1989. aastal 71,5%. Maainimene on see, kellelt äravõetavaid asju on ilmselt rohkem kui juurdetekkivaid võimalusi. Ühelt poolt kaduv maapood ja teisalt võimalus „seep" digipildiga telekast ära vaadata teineteist ei kompenseeri. Maainimesed on ka siis ootusrikkad, kui näiliselt enam midagi jäänud pole.

Maainimene on tegija

Võtame kas või Urmas Lennuki näitemängu „Päeva lõpus". Kool suletud, vanaisa mets müüdud, kass Kata maetud, vallavanemal munadki elus kõike näinud küla südametunnistuse ja „vilusoofi" Tepo poolt sodiks lastud. Aga ikka on veel lootust ja põhjust linnast külla tagasi tulla või sinna jääda. Maainimest on linnainimesel väga raske elama õpetada. Ta on kõik omal nahal läbi proovinud. Linnast külla tulnud ministril sellist „maaka" pagasit tavaliselt pole.

Maainimest ei võta sõda ka. Täna üheksakümmend aastat tagasi algas Vabadussõda. Selle sõja tulemuste üle tuntakse uhkust veel 190 aasta pärast. Vabadussõjast tagasitulnud mehed, kes talud üles ehitasid, olid paljuski need, kelle pärast või tõttu tänagi hulk Eestimaa mehi ja naisi maad harib. Käisin eelmisel nädalal Lihula kandis Matsalu rahvuspargis. Seal on nädala sees linnas leiba teenivatele omakandiinimestele pakkuda lausa loomapidamisvõimalus, kasvatada lihaveiseid, kes rannaniidud kenasti ära hooldavad. Nii et saab vähemasti osalise ajaga puhtatõuline maakas edasi olla.

Eelmisel reedel peeti Laekveres Artistoni OÜ uues remondihallis avamispidu ja ettevõtjate päeva. Tunne jäi, et kogu see maailma kriisivärk oleks nagu enne Laekveret kuhugi kõrvale keeranud. Teame ju, et tegelikult ei ole. Maakas niisama lihtsalt omade keskel halama ei hakka.
Maamees on küll kõva tegija, aga ma arvan, et temaga seoses on liikvel vähemasti üks müüt ka. Nimelt see, et tema joobki põhiliselt ära need 13 liitrit absoluutalkoholi aastas. No nii kõva tegija ta ikka ka ei ole.

Tulles tagasi alguse juurde, see Kodanik võib olla ka Marin Pärs Muugalt või metsamees Margo Klaasmägi Laekverest. Tegelikult igast külast, kus maal ei elata mitte hädapärast, vaid tuntakse sellest uhkust.

Lõpetuseks mõni sõna sellest, kust kodanikupäeva idee pärit on. 26. novembril 1918 andis Maanõukogu välja määruse Eesti kodakondsuse kohta. Selle lühikese dokumendi esimeses paragrahvis on kirjas järgmised read: "Eesti demokratilise vabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel, rahvuse ja usu peale vaatamata, kes järgmisele kolmele nõudmisele vastavad: 1) kes Eesti demokratilise vabariigi piirides elavad, 2) kuni 1918. a. veebruarikuu 24. päevani endise Vene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demokratilise vabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas seisid, mis endise Vene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti. Ajutine äraolek Eesti demokratilise vabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Valitsus kindlaks määrab, selle määruse väljakuulutamise ajast arvates, ei võta mitte õigusi riigikodakondsuse peale."

Selline lugu.

Rannakalurist, kalast ja kalasööjaist

2008-11-21

Meie riik on ümbritsetud merega, kus meeldib elutseda ja tegutseda paljudele elusolenditele. Ning kõigil neil on õigus elule ja ellujäämisele.

Kes vastutab ellujäämise eest?
Kes kaitseb ja toetab nõrgemat?
Kas võrdsemast võrdsem?
Kes üldse on teistest kaitsetum?
Surmkindlalt on selleks kutseline rannakalur.

Miks? Sest kalur ei ole kormoran. See nn linnuke teeb, mida tahab, teda ei karistata reostamise/saastamise eest, tema sööb, mida tahab, ja lendab puhkama, millal tahab.

Iga kaluri kohta kümme kormorani

Ja kuuldavasti on neid linnukesi meil iga kaluri kohta ligikaudu 10 isendit, kes jaksavad ühe päevaga ära süüa kahe inimese aastaportsu! (Statistiliste näitajate järgi keskmiselt.)

Kalur ei saa tõendada, et see või teine elusolend on ühel või teisel veealal ta saagi hävitanud ja see pole lihtsalt mõõdetav suurus ka lisatoetuste jaoks.

Teine osav kalastaja on hüljes, kes püünisest kala pehmema osa ära sööb, kalurile pead-sabad jätab ning töörõõmu püüniste uuendamise ja parandamise näol. Hülgeid on iga kaluri kohta umbes 3-4 ja kala armastavad nad ka.

Kaluri nn abilistest - kormoranist ja hülgest - on kalandusringkondades räägitud ja kirjutatud abipalveid juba vähemalt 10 aastat.
Olukord on muutunud katastroofililiseks ja alles nüüd hakatakse arutama nende olendite ohjeldamiskava!

Ka hüljes on püha loom

Jääb arusaamatuks, miks lubatakse võõrlindudel ja hüljestel hävitada meie niigi vähest kalavaru. Kes korvab kutselisele kalurile saamata tulu näol tekitatud kahju? Praegused kahjuhüvitised on lihtsalt bürokraatlikud.
Linnud on pühad, hülged on pühad. Aga inimene/kalur? Tema on vastutav selles, et jääb täitmata majanduslik kohustus iseenda, pere ja riigi ees. Kes tegelikult vastutab või kes tahaks vastutuse enda kanda võtta tekkinud olukorras? Kalur jääb unistuste tulust ilma, aga tegelik vastutaja saab oma palga ja heal juhul ka lisapalga.

Rannikualadelt on kormoranid hakanud liikuma juba maismaale, kalakasvandustele ligemale, et oma nälga kustutada. (Tõenäoliselt kormoranide ja hüljeste toitmiseks uut suurt kalakasvandust ehitama hakataksegi.)

Kriitikanooli tuulde saatmatagi on selge, et inimesest kui tööloomast hoolitakse vähem. Või vastupidi - kalurist hoolitakse, sest järgmisel aastal on rannakaluritel vähendatud angerjapüüniste arvu? Miks? Ikka seepärast, et kala on vähe ja siis pole vaja ka palju tööd teha...

Kurb on tõdeda, et mõne kalaliigi varu on vähenenud juba aastaid, aga tegelikele põhjustele ei ole tõsist tähelepanu pööratud. Kalavaru taastootmine aitaks ehk olukorda veidi leevendada.

Kalavarude taastamine prioriteediks

Kahju, sest ilma tööta leib laual ei püsi. Veel hullem on aga see, et kui rannakaluri ajaloolist kalapüügiõigust vähendatakse 15% aastas, siis kaob kaluri ajalooline püügiõigus kalapüügiseaduse järgi 5-6 aastaga. Traalpüügil on veidi parem hetkeseis - nemad ei pea püügikvoodi vähenedes püüniste ja laevade arvu vähendama.

Mõistlik oleks kalavarude nappuse tõttu mõne kalaliigi püük teatud perioodiks peatada, siis jäävad püünised paratamatult kaldale ega kaoks ajalukku.

Rannakaluritel on tekkinud väike lootus taotleda aastateks 2007-2013 Euroopa Kalandusfondi abil investeeringutoetusi kalanduse edendamiseks ja selle mitmekesisemaks arendamiseks.
Iseenesest see kalavarude seisu ju ei paranda!?

On iga kalanduspiirkonna liikmete otsustada, kuidas edukamalt ja kiiremini edasi liikuda. Kalavaru. Kalavaru. Kalavarust sõltuvad kõik rannakalurid, nende pered ja kogu ühiskond.

Kes on võrdsemast võrdsem?

2008-11-15

Iseenesestmõistetavalt on meie riik ümbritsetud veealaga, kus armastavad nii elutseda kui tegutseda paljud elusolendid. Kõigil neil on õigus elada ja ellu jääda. Kes vastutab ellujäämise eest? Kes kaitseb ja toetab nõrgemat? Kas võrdsemast võrdsem?

Kes üldse on teistest kaitsetum? Surmkindlalt on selleks kutseline rannakalur.

Miks? Sest kalur ei ole lindprii - nii nagu kormoran. See nn linnuke teeb, mida tahab, sest teda ei karistata reostuse/saaste eest, sööb, mida tahab, ja lendab puhkama, millal tahab.

Ja kuuldavasti on neid linnukesi meil iga kaluri kohta ligikaudu 10 isendit, kes jaksavad ühe päevaga ära süüa kahe inimese aastaportsu (statistiliste näitajate järgi keskmiselt)!

Kalur ei saa tõendada, et see või teine elusolend on ühel või teisel veealal ta saagi hävitanud ja see pole lihtsalt mõõdetav suurus ka lisatoetuste jaoks.
Teine osav kalastaja on hüljes, kes sööb püünisest ära kala pehmema osa, kalurile jätab pead-sabad ning töörõõmu püüniste uuendamisest ning parandamisest. Hülgeid on iga kaluri kohta umbes 3-4 ja kala armastavad nad ka.

Kaluri nn abilistest - kormoranist ja hülgest - on kalandusringkondades räägitud ja abipalveid kirjutatud juba vähemalt 10 aastat.
Olukord on muutunud katastroofiliseks ja alles nüüd hakatakse arutama nende olendite ohjamise kava!

Jääb arusaamatuks, miks lubatakse võõrlindudel ja hüljestel hävitada meie niigi vähest kalavaru? Kes korvab kutselisele kalurile tekitatud kahju saamata tulu näol? Praegused kahjuhüvitised on lihtsalt bürokraatlikud.

Linnud on pühad, hülged on pühad. Aga inimene/kalur? Tema on vastutav selle eest, et täitmata jääb majanduslik kohustus iseenda, pere ja riigi ees. Kes tekkinud olukorras tegelikult vastutab või kes tahaks vastutuse enda kanda võtta? Kalur jääb unistuste tulust ilma, aga tegelik vastutaja saab oma palga ja heal juhul ka lisapalga.

Rannikualadelt on kormoranid hakanud liikuma juba maismaale, kalakasvatustele ligemale, et oma nälga kustutada. (Tõenäoliselt kormoranide ja hüljeste toitmiseks uut suurt kalakasvatust ehitama hakataksegi.)

Kriitikanooli tuulde saatmatagi on selge, et inimesest kui tööloomast hoolitakse vähem.

Või vastupidi - kalurist hoolitakse, sest järgmisel aastal on rannakaluritel vähendatud angerjapüüniste arvu. Miks? Ikka selleks, et kala on vähe ja siis pole vaja ka palju tööd teha...

Kurb on tõdeda, et mõnede kalaliikide varu on vähenenud juba aastaid, aga tegelikele põhjustele ei ole tõsist tähelepanu pööratud. Kalavaru taastootmine aitaks ehk olukorda veidi leevendada.

Kahju, sest tööta leib laual ei püsi. Veel hullem on aga see, kui vähendatakse rannakaluri ajaloolist kalapüügiõigust 15% aastas. Kalapüügiseaduse järgi kaob kaluri ajalooline püügiõigus sel juhul 5-6 aastaga. (Traalpüügil on veidi parem hetkeseis - nendel püügikvoodi vähenedes ei pea vähendama püüniste ja laevade arvu.)

Mõistlik oleks kalavaru nappuse tõttu peatada teatud perioodiks mõnede kalaliikide püük. Sel juhul jäävad püünised paratamatult kaldale ega kaoks siis ajalukku.

Rannakaluritel on tekkinud väike lootus aastail 2007-2013 taotleda Euroopa Kalandusfondi abil investeeringutoetusi kalanduse edendamiseks ja selle mitmekesisemaks arendamiseks.

Iseenesest see veel kalavarude seisu ju ei paranda.
On iga kalanduspiirkonna liikmete otsustada, kuidas edukamalt ja kiiremini edasi liikuda. Kalavarud, veel kord kalavarud. Kalavarust sõltuvad kõik rannakalurid, nende pered ja kogu ühiskond.

Intervjuu: Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder usub, et Eesti põllumajandusel on tulevikku

2008-11-14

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja korraldatud traditsiooniline Maaelu foorum toimus seekord Põltsamaal. Tänavuse Maaelu foorumi peateemaks oli maaelu mitmekesistamisega seonduv. Kohal oli ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes vastas lahkelt põllumajandusvaldkonda puudutavatele küsimustele.

Põltsamaal toimunud Maaelu foorumil võtsid sõna inimesed, kes suudavad maaelu mitmekesistamisest pakkuda rohkesti näiteid ning uudseid lahendusi. Tervituskõnega esines põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, maamajanduse mitmekesistamisest rääkis Rando Värnik Eesti Maaülikoolist, väikeettevõtja turunduse eripärast andis ülevaate Tiiu Ohvril maaülikoolist, praktilisi näiteid ideest toodangu realiseerimiseni tõi Gotlandi Maamajandusseltsi nõustaja Riina Noodapera, Šotimaa maaelu mitmekesistamisest kõneles koolitaja ja vanemkonsultant Roger Evans ning õlikultuuride töötlemise ja biokütuste tootmise kogemustest rääkis Raismiku talu peremees Jüri Rõõmussaar. Lisaks said Maaelu foorumi kuulajad ülevaate ka elu võimalikkusest Setomaal, maaelu arengutoetustest rääkis Mati Mõtte PRIAst ning maaelu mitmekesistamiseks mõeldud EASi kaudu jagatavatest toetustest andsid ülevaate Marek Popman ja Kaido Sipelgas.

Nüüd aga mõned küsimused põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile ja tema vastused.

Kuidas hr minister iseloomustaks Eesti põllumajanduse praegust olukorda?
Olukord põllumajanduses on keeruline ja ebastabiilne. Ma ei kasutaks siinkohal sõna kriis, mida paljud opositsioonipoliitikud püüavad rõhutada. Tegelikult ei olegi definitsioon oluline. Keskenduda tuleks lahenduste otsimisele ning sellele, kuidas tagada stabiilne ja jätkusuutlik Eesti põllumajanduse areng.

Keeruline ja ebastabiilne on aga olukord põllumajanduses ebasoodsate ilmastikutingimuste ning maailma raha- ja majanduskriisi tõttu. Kehvad ilmastikuolud ei mõjutanud märkimisväärselt näiteks liha- ja piimatootjaid, küll aga tegi seda maailmaturul toimuv. Minu arvates on põllumajandussektoril olemas siiski oluline olukorda stabiliseeriv tegur, mida teistes valdkondades ei ole, ja seetõttu ma julgen öelda, et põllumajandussektoris on teatud perspektiivi ja lootus olemas, vaadates järgmisele ja ülejärgmisele aastale. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused, mis on põllumeestele ette nähtud, jõuavad põllumeesteni kindlasti nii sellel kui ka järgnevatel aastatel ja seda sõltumata sellest, milline on Eestis majanduslik seis.

2009. aasta riigieelarve eelnõus on 235,5 miljoni krooni võrra vähendatud põllumajanduse otsetoetuste riigipoolset võimalikku maksimaalset lisamakset. Kui tõsiseks hindab härra minister sellest tulenevat mõju Eesti põllumajandusele?
See on õnneks ainuke kärbe, mis järgmise aasta riigieelarve eelnõus põllumajandussektorit puudutab. Kõik ülejäänud, nii siseriiklikud toetused kui ka kaasfinantseerimised või Euroopa Liidu toetused, jäävad kokkulepitud mahus alles. Need hoopis järgmisel aastal suurenevad. Kui kõik järgmisel aastal põllumajandussektorile minevad toetused kokku arvata, siis võrreldes selle aastaga on järgmise aasta toetused 250 miljoni krooni võrra suuremad. Me ei saa seega rääkida toetuste üldisest vähenemisest, vaid ühe konkreetse rahavoo vähenemisest, mis muidugi ka minule põllumajandusministrina ei meeldi ja mille eest ma ka valitsuskabinetis väga tõsiselt võitlesin. Samas peab tunnistama, et sääst puudutab praegu Eesti riigis igat sektorit. Ei olnud reaalne, et põllumajandussektor saab olema ainus valdkond, kust mitte ühtki senti ei kärbita, nii nagu see oli 2008. aasta säästueelarve ehk negatiivse lisaeelarve menetlemisel. Teist aastat järjest ei olnud reaalne hoida põllumajandussektorit säästust eemal. Seda ma võin täna kinnitada. Küll aga loodan ma, et täiendav säästmine, mis järgmise aasta eelarve eelnõus kindlasti teha tuleb, et siis põllumajandussektorist täiendavalt enam midagi ei kärbita. Ma püüan selle eest seista, aga selge on see, et järgmine aasta kujuneb suure tõenäosusega ka pärast järjekordseid kärpeid defitsiidiga eelarve aastaks. Õnneks ei ole praegu valitsuskabinetis selliseid ettepanekuid esitatud, et peaks veel põllumajandustoetusi kärpima.

Kas sellist ohtu ei ole, et järgmisel aastal jääb riigi poolt investeeringute kaasfinantseerimiseks ette nähtud raha suures osas kasutamata?
Ma arvan, et ei jää. 460 miljonit krooni on ette nähtud maaelu arengukava kohustusliku kaasfinantseerimise summaks. Kui me soovime kõiki Eestile eraldatud Euroopa Liidu rahasid ära kasutada, siis me peame selle 460 miljonit krooni Eesti riigi poolt välja panema.

Raske on praegu hinnangut anda, mida lähitulevik põllumajandussektoris päriselt endaga kaasa toob ja kuidas see mõjutab põllumajandusettevõtete majanduslikku seisu. Ühelt poolt vajavad Eesti põllumajandustootjad jätkuvalt väga palju raha investeeringuteks, sest eelnevad 15 aastat on põllumajandussektor olnud alafinantseeritud. Teisest küljest on praegu majanduslikus mõttes väga suur oht üleinvesteerida. Praegu on väga raskes majanduslikus seisus ka edukad suured põllumajandusettevõtted, kes on pärast Euroopa Liiduga ühinemist suures ulatuses investeerinud. Kõiki investeeringuid tuli aga kaasfinantseerida ja võtta selleks pangalaenu, mida on praeguses majandusolukorras väga raske tagasi maksta. Mõnel tootjal ulatuvad näiteks igakuised tagasimaksed pea pooleni kuu sissetulekust. Just seetõttu on praegu edumeelsed ja palju investeerinud ettevõtjad raskemas olukorras, kui need, kes investeerisid tagasihoidlikult. Muidugi võib tekkida oht, et osa nendest toetusrahadest, kuhu peab oma raha juurde lisama, jäävad kasutamata. Täna aga meil selliseid signaale veel ei ole, et keegi oleks loobunud PRIAst taotletud taolistest rahadest. Tegelikult, ega signaale täna veel ei saagi olla, sest kõik investeerimistoetused annavad raha taotlejale võimaluse otsustada kahe aasta jooksul, millal ta täpselt investeerib. Probleem võib aga tõusetuda aasta-pooleteise pärast. Seda ei oska täna ka tootjad ise hinnata, sest pole teada, milline on siis majanduslik olukord.

Mõned Euroopa riigid garanteerivad küllaltki suure protsendiga põllumajandustoodete eksporti Venemaale. Kas Eesti riik ei ole mõelnud sarnase süsteemi peale?
Jah, Venemaa turg on väga ahvatlev ning suurte võimalustega turg ka Eesti põllumajandusettevõtjatele, eriti piimatöötlejatele. Praegu seisab piima tootjate ja töötlejate areng puhtalt ainult eksportturgude taga, sest me toodame ammu Eesti siseturu vajadustest rohkem. See on üks väheseid valdkondi Eesti majanduses üldse, kus juba aastaid on olnud ja on ka praegu bilanss positiivne. See tähendab keerulist tööd eksportturgudel.

Vene turg on ja jääb ilmselt ebastabiilseks. Eesti ei saa põllumajanduspoliitika osas ennast võrrelda näiteks Saksamaaga. Meie liitumistingimused Euroopa Liiduga erinevad oluliselt nendest tingimustest, mis on Saksamaal. Ma loodan, et pärast 2013. aastat tingimuste ühtlustumine Euroopas toimub ning meil tekivad oma põllumeeste abistamiseks samad võimalused, kuid ka siis jääb probleemiks meie rahakottide erinev suurus.

Me ilmselt ei saa valitsuse poolt jõuliselt Venemaa suunda toetada ja see suund jääb veel väga pikaks ajaks ettevõtja riskiks - minna oma toodanguga Venemaale. Samas ei tee valitsus kindlasti mitte mingeid takistusi Venemaale eksportijatele ja püüame ka heanaaberlike suhete parandamisega sellele kaasa aidata.

Kas riik plaanib kuidagi abistada neid põllumajandusettevõtteid, kes on praegu hädas laenu- või liisingumaksetega?
Tegelikult kogu see 4,2 miljardit krooni, mis näiteks 2008. aastal läheb põllumajanduse ja maaelu toetusteks, on mõeldud ka kõigi nende riskide maandamiseks ja täiendavateks tagatisteks. Ei saa asju võtta nii, et 4,2 miljardit

krooni on lihtsalt rahaline toetus ja peale selle tuleb veel valitsuse asjalik toetus. Euroopa Liidu toetused koos siseriiklike programmide kaasrahastamistega peaks maandama ka neid riske ja looma tagatisi. Nüüd on küsimus, kas Eesti riik veel kriisiolukordades täiendavalt midagi sinna juurde leiab. Tänases säästuolukorras on sellise raha leidmine riigieelarvest ülimalt keeruline ja vähetõenäoline.

Peab ütlema, et Põllumajandusministeeriumi poole on pöördutud küsimusega, kas tuleb ühekordseid poliitilisi ikaldustoetusi või täiendavaid toetusi praeguse keerulise majandusolukorra leevendamiseks. Praegu pean ütlema, et suure tõenäosusega ei tule. Probleemid, mis praegu tulenevad ülemaailmsest rahanduskriisist, puudutavad ju kogu Eesti ettevõtlust, mitte ainult põllumajandussektorit. Mis maaelu puudutab, siis täiendavate tagatiste saamise võimalus on Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu siiski olemas. See niiöelda vaba ressurss on umbes 300 miljonit krooni, mis ei ole küll piisav põllumajandussektorile kui tervikule, aga ta siiski on olemas ja seda on võimalik täna kasutada täiendavate tagatiste vormistamiseks. Kui peaks õnnestuma praegu olemasolevat summat suurendada, siis me loomulikult seda ka teeme.

Kas on märgata, et võlgades põllumajandusettevõtteid juba võetakse võlausaldajate poolt üle?
Ei, täna veel ei ole, aga see oht on väga suur. Me teame raskustest ja probleemidest, mis on tootjatel tekkinud nii pankade ees kui ka tarnijate ees. Probleemid on tagasimaksetega. Me oleme suhelnud erinevate osapooltega, kuid ülevõtmisi siiani siiski toimunud ei ole. Nii pangad kui ka maaletoojad ei ole tegelikult eriti huvitatud põllumajandusettevõtete pahatahtlikust ülevõtmisest. Olude sunnil võib ülevõtmine juhtuda, aga ma ei arva, et pangad ja teised tarnijad oleksid huvitatud ülevõtmistest. Pigem on nad huvitatud enda tegevuste jätkamisest. Neid huvitab järjepidevalt maksuvõimeline klient, mitte ühekordne põllumajandusettevõtte ülevõtmine. Ma usun, et paindlik suhtumine on võimalik, et praegused keerulised ajad üle elada.

Mida saaksid põllumajandusettevõtjad ise täiendavalt teha, et tulevikus pehmendada oma seisu kriisiolukordades?
Ega väga head nõuannet või imerohtu ei ole. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja Euroopast tulevad toetused, mis aasta-aastalt kasvavad, ei ole väikesed. Me saame siin rääkida 4,5-5st miljardist kroonist olukorras, kus kogu põllumajandustootmise maht on suurusjärgus 12 miljardit krooni. Seega moodustavad toetused põllumeeste sissetulekutest juba pea ühe kolmandiku. Ilmselt peab põllumajandustootja arvestama sellega, et need toetused peavad kuidagi ka stabiliseerima ja ära katma põllumajandustootmise ebastabiilsuse. Parematel aastatel tuleb koguda, mitte üleinvesteerida ega üle jõu käivaid rahalisis kohustusi võtta. Tõusuperioodid ei ole eriti pikad ja ilmselt tuleb põllumehel arvestada, et paarile kolmele heale aastale järgneb tõenäoliselt vähemalt üks suhteliselt halvem aasta. Tulude ja kulude planeerimisel tuleb põllumehel paratamatult arvestada pikemate perioodidega. Ei tasu loota ühekordsete täiendavate poliitiliste toetuste peale. Ma arvan, et sellest strateegiast tuleb lähtuda ja muid soovitusi ma põllumajandustootjatele ei saa anda. Lisanduma peab aga kindlasti valitsuse ja Põllumajandusministeeriumi kohustus, et luua Eesti põllumehele võrreldes Euroopa põllumeestega võrdseid tootmise ja konkurentsi tingimusi.

Praegu saame me põllumeeste abistamiseks teha ainult seda, et alustame klassikaliste põllumajandustootjatele mõeldud Euroopa Liidu toetuste väljamaksmisega mitte vahetult enne jõule, nagu alati, vaid kuua aega varem ehk siis novembri lõpus.

Lõpuküsimuseks on kas aasta tagasi oli põllumajandusminister kergem või raskem olla kui praegu?
Päevakajalises mõttes oli aasta aega tagasi kindlasti kergem kui praegu. Siis ei kippunud veel keegi küsima, et miks te ametis oldud mõne kuuga ei ole Eesti põllumajandust veel õitsvale teele pööranud. Samas oli möödunud aasta ka üle pika aja väga hea põllumajanduslik aasta, mida üldine majanduslik olukord, vastupidiselt Euroopale, Eestis veel toetas. Oli olukord, kus Eesti põllumehe salved olid vilja täis ja müügihinnad kõrged. Ka majanduskriis ei olnud täie teadmisega ja sügavusega Eestisse veel jõudnud.

Sellel aastal on kõik vastupidi. Praegu ei ole päris kindlasti põllumajandusminister kerge olla, aga ma olen arengutele ikka pikemas perspektiivis mõelnud ja sellest aspektist lähtudes ei ole olulist vahet. Kui me tahame jätkusuutlikku põllumajandust arendada, siis on kriisiaastad ning head aastad täiesti normaalne ja tavapärane nähtus. Ühest kriisiaastast ei tohi kindlasti masendusse sattuda. Headel aastatel koguneb alati finantssektorisse ja mujalegi palju õhku, mille väljalaskmiseks on ainult kaks võimalust - sõjad ja majanduskriisid. Ma arvan, et majanduskriisid on paremad kui sõjad.

Eesti põllumajandussektor on konkurentsivõimeline. Üksikuid probleeme on muidugi ettevõtjatel alati ja ma arvan, et suudame ka praeguse keerulise olukorra üle elada. Kuni Euroopa Liidu vanade liikmetega võrdsete konkurentsitingimuste saamiseni kestab Eesti põllumajanduses tegelikult veel aastani 2013 üleminekuperiood. Kui me selle perioodi üle elame, siis ma olen kindel, et leiame ka Eesti põllumajandustoodangule soodsad turud. Ma kutsun põllumehi üles ka praeguses keerulises olukorras optimismi säilitama. Pole mõtet praegu n-ö püssi põõsasse visata, sest paremad ajad seisavad kindlasti Eesti põllumehel veel ees.

Küsimus: Miks väliskapital tungib Eesti põllumajandusse?

2008-11-13

Me ei saa väliskapitalile kätt ette panna ja tegelikult ei tahagi.

Majandus ja turumajandus arenevad siiski oma reeglite järgi.

Investeeringud Eestisse ükskõik mis sektorisse, ka põllumajandusse on oodatud ja teretulnud.

Aga kindlasti tahaksime tulevikus näha sedagi, et Eesti põllumehe enda investeerimisvõime kasvaks, ilma et peaksime toetuma ainult väliskapitalile.

Me suudame ise teha üha rohkem investeeringuid toidutööstuses, töötlevas tööstuses, mida näitab juba see, et mitmed müüdud tööstused ostetakse Eesti kapitali poolt tagasi.

Ma väga loodan, et ka meie põllumajandustootmises ja piimandussektoris seisavad need ajad veel ees, kus Eesti tootjad ostavad nii mõnegi tootmise tagasi.

Nii et ei maksa praegu selle tõttu küll musta muresse langeda, et Eestis põllumajanduses väliskapital tegutseb.

Kui hakata üldse mõõtma eri majandussektoreid, siis julgen öelda, et põllumajandustootmine on üks rahvuslikumaid tootmisalasid.

Kinnisvarasektoris, panganduses ja ajakirjanduses on väliskapitali tunduvalt rohkem kui põllumajandustootmises.

Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni

2008-11-05

MISKI EI MÕJUTA inimeste käitumist tugevamini kui isikliku rahakoti kaudu kohale jõudev paratamatuse sund. Vabaduse puudumine Venemaal või Aserbaidžaanis ei pane masse liikvele, kui elujärg muutub paremaks ja töö eest teenitakse raha. Rahulolematus tekib alles siis, kui naftat enam vaja ei ole ja rahakäive langeb.

Ei maksa arvata, et inimesed Eestis tunduvalt teistmoodi mõtlevad. Kui laenuraha oli odav ja kõikjal valitses kasvu illusioon, elati selles vaimus, küsimata, kas see on loogiline või kui kaua see kestab. Hoolimata sellest et riik püüdis eri meetmetega ergutada sündimust, eelistas eestlane staatuse märgina pigem maju, autosid ja välist sära.

IGAS HALVAS olukorras tuleb mõelda, kas meil on sellest midagi õppida. Majanduslangus ei pruugi tähendada otsest ja kiiret väärtushinnangute muutumist, küll aga võib see kaasa tuua nii poliitiliste kui isiklike otsuste rea, mis pikas perspektiivis tagab Eestile kindlama ja stabiilsema arengu.

Ehk jõuab lõpuks pärale teadmine, et turustajate ja avalike suhete korraldajate asemel on vaja rohkem insenere. Ja näiteks seegi, et omavalitsus, kus vallamaja ise ongi suurim tööandja, ei saa olla jätkusuutlik.

KUIGI ILLUSIOONIDE kokkuvarisemine võib poliitikutele kalliks minna, maksab jätkuv riiklik soovmõtlemine kokkuvõttes veel teravamalt kätte. Päris rehepaplusest rääkimata.

Kui küsida, kas meil on viimastel aastatel riiklikul tasandil rehepaplust harrastatud, on minu vastus jah. Näidete rida on pikk, aga peatun siinkohal kolmel, millega me praegu tegeleme või peaksime kohe-kohe tegelema hakkama.

KÕIGE LIHTSAM ja nähtavam rehepaplus on see, et suurendasime märkimisväärselt oma eelarvelisi kulusid ja nüüd nüüd, kitsal ajal, on neid väga raske vähendada. Kui me aga ei taha tuleviku arvel elada, peame need kärped tegema.

Viimastel riigikogu valimistel jagati peaaegu eranditult rahalisi lubadusi ning üksteise ületrumpamisest ei suudetud hoiduda. Isamaa ja Res Publica Liidu hoiatav loosung «Õnn ei ole rahas!» polnud selles kontekstis just eriti mõistetav. Ka praegu pole kõik veel päris kaineks saanud.

TEINE REHEPAPLUSE element õõnestab ühiskonna moraali. Pean silmas erakondade rahastamist ja kontrolli selle üle.

Ehkki juba pool aastat tagasi sõnastati hulk konkreetseid muudatusettepanekuid, pole seniajani jätkunud poliitilist tahet nendega tegelda. Samas tuleks vajalikud sammud astuda enne järgmisi valimisi.

Kolmas näide on positiivne. Nimelt menetleb riigikogu praegu omavalitsuse finantsjuhtimise seadust. Sellega lõpetatakse senine praktika, mis võimaldab omavalitsuse tütarettevõtete või Riigi Kinnisvara kaudu võetud kohustused avaliku sektori võlabilansist välja jätta.

Jääb üle tänulik olla, et enamikul Eesti omavalitsustest jätkus talupojatarkust sel ahvatluste teel mitte liiga kaugele minna.

KÕIKI NEID näiteid saab üldistada põhimõttega, et raha ei pea olema läbipaistev ega piisavalt hoolikalt loetud. On aeg aru saada, et säärase mõtlemise ajastu on otsas.

Samas võib ette näha suurt hulka raskeid otsuseid, millega inimesed peavad silmitsi seisma. Keegi kaotab töökoha ja kellelegi osutub laenukoormus liiga suureks. Need on inimesed meie kõrval, keda peame toetama.

Valmis lahendusi pole olemas, aga rehepaplusega me neid olukordi ei lahenda. Edasiminekuks vajame hoopis tervet ja vastutustundlikku talupojamõistust.

05.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Meie Maa

05.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Sõnumitooja

07.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Harju Ekspress

08.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Elva Postipoiss

20.11.2008 Ränk tee rehepaplusest talupojamõistuseni, Lõuna Leht

Intervjuu: Mart Laar: on aeg tõele näkku vaadata

2008-11-04

Oktoobrikuu viimasel päeval kohtus MART LAAR IRL-i Põlvamaa noortega. Edastame lugejaile Mart Laari mõtteid Eesti elust.

Mis tõi teid Põlvasse?

Tahtsime teada, millised on kohalike inimeste, omavalitsusjuhtide ja seltside mured, nende plaanid, nende vajadused. Ainult oma tarkust levitada pole alati kõige praktilisem. Alati tuleb ka teisi kuulata.

Mis on mureks?

Peamine teema on see, kuidas Eesti areneks ühtlaselt, et kuidas hoida inimesi oma kodukoha juures ja samal ajal neid siin mitte hoida vägisi. Luua tuleb elukeskkond, mis lubaks inimesel end tunda maakohtades niisama olulisena kui suurtes keskustes. Kui Eesti vajub ainult suure keskuse poole kaldu, on halvasti. Oluline on olukorrale silma vaadata. Kahtlustan, et osa seal üleval, valitsuses, ei saa jätkuvalt aru, mis loob tugevad omavalitsused. Laiema liitumiseta ei saa korda haridust ega kultuuri.

Mis haridusega lahti?

Haridus pole nii kvaliteetne, kui ta peaks olema. Praegu antav diplom on midagi kirjutatut, kuid see, mis laps koolist on saanud, on tihtipeale teistsugune. Tuleb toetada haridusministri plaani minna Eestis üle klassikalisele gümnaasiumile, see aitaks kohalikku identiteeti ja kogu taset paremini hoida.

Nõustute Tiit Vähiga, et Ansip astugu tagasi?

Mina pigem kaitseksin peaministrit. Arvata, et üks inimene on süüdi kõikides hädades, on liialdus. Peaministri tagasiastumine ei too eelarvesse mitte ühtegi senti raha ega lahenda ühtegi probleemi. Valitsuskriis on küll viimane asi, mida Eestile vaja läheks. Pigem tuleks Ansipit toetada, teda julgustada «roosasid prille» eest võtma.

Ehk on «roosad prillid» rahva lohutamiseks?

Peaminister peabki rahvast rahustama, kuid ta peaks ka nägema tõelist olukorda. Probleem on, et ei julgeta otsustada ega reforme teha. Haldusreformi järjekordne läbikukutami-ne Reformierakonna poolt on kurvastav näide.

Mida öelda maamehele?

Tunnustada tuleb põllumajandusministrit, kes võitles põllumeeste eest. Erinevalt eelmistest ministritest pole Seeder pealinna poliitik - tema tunneb maaelu.

Eestlase tervis?

Meditsiinisüsteemiga on kõik üsna hästi, aga meeste eluiga on probleem. Põhjuseks, et meie mees suitsetab, joob, sõidab, hüppab, kukub, põleb või upub enne 65. eluaastat. Kusjuures järjest nooremas eas. Kui see veel ei aita, siis ta muretseb ennast surnuks.

Eluteele laenudega -kaua veel?

Inimene peab laenuvõtmist kainelt arutama ja ka riik peab rohkem reageerima, eriti SMS-laenude puhul. Inimestel, kel on ko-dulaen, on täna probleemid väiksemad, mitte et neid poleks. Aga need on siiamaani olnud lahendatavad. Nõiaring tekib SMS-laenu-dega, sest ei teatud, millisesse lõksu langetakse.

Meie paljukritiseeritud loosungi, et õnn ei ole rahas, sõnum oligi, et palju muid asju elus on rahast tähtsamad.

Jätkake kultuuriteemal.

Seegi on kahjuks seotud rahaga ja ma ei julge väita, et siinkohalgi midagi väga rõõmustavat vastu vaatab.

«Laulud tähtedega» neljanda saate muljed?

Oli vahva kogemus oma silmaga näha, kuidas see masinavärk töötab ja minule kui vanale rahvuslasele mõjus saate teema väga. Ma ei häbene ütlemast, et oli väga hea kontsert. Kuigi meil rahvuslust miskipärast häbenetakse, laulsid kõik meeleolukalt. Nagu mälestamispäeva kont-serdilgi. Kuigi oli neid, kes väitsid, et polnud seda ja teist tunnet. No on ikka jama jutt! Kõige enam räägivadki need, keda ennast kohal polnud.

Kas meil kritiseeritakse rohkem kui vaja?

Inimestel on demokraatlikus ühiskonnas õigus kritiseerida, aga kui sa ainult sellega tegeledki, teeb see sind ennast kurjaks ning tigedaks ega lase asjadest rõõmu tunda.

Kui kritiseerijad saaksid maailmas reisida, veenduksid nad, et meil pole kõige hullem. Siis näeks tõelisi probleeme. Siis osataks ka rõõmu tunda sellest, mis Eestimaal on. Ma näen, et meil läheb järjest ilusamaks, mitte ainult maal ja väikelinnades - kõikjal. Võib-olla et kogu aeg siin elades ei märkagi, aga piisab vaid pooleaastasest ärakäimisest, et silmad avaneksid.

HEAD TOIDUFESTIVALIL OSALEJAD!

2008-10-27

On tore tõdeda, et vaheldumisi toimuvad toidufestival ja toidumess on saanud Tallinnas igasügiseseks traditsiooniks, koondades ühe katuse alla Eesti mitmekülgse toiduvaldkonna ning luues soodsa pinnase toiduala erinevate osapoolte - tootjate, töötlejate, müüjate ja tarbijate - omavaheliseks vahetuks suhtlemiseks.

Eesti elanike toidulaud on muutunud turumajanduse tingimustes väga rikkalikuks. Endiste aegadega võrreldes on jõudsalt suurenenud valmistoidu osakaal, kuid soovikohast toorainet leiavad lettidelt küllaldaselt ka kokakunsti harrastajad. Trenditeadlike ostjate seas võidavad üha enam populaarsust mahe- ja loodustooted. Pideva tootearenduse ja impordi kõrval püsivad tugevad siinsetele oludele vastavad toitumistraditsioonid.

Paraku sunnib majanduse keeruline seis üha enam tarbijaid toidukaupade hindu vaatama ja ostuharjumusi muutma. Seetõttu seisabki Eesti toiduettevõtetel ees tõsine väljakutse: jääda püsima senisest kitsamates majandusoludes, säilitada sealjuures toodangu kvaliteeti ja jätkates tootearendust. Karm konkurents võib küll ahvatleda madalama kvaliteedi ja hinnaga tooraine kasutamise libedale teele, kuid selle juures tuleb arvestada, et avatud turu tingimustes saab tarbijat petta vaid korra.

Teisalt on oluline, et tihedas konkurentsis suudaksid säilitada elujõu toiduahela erinevad lülid tootjatest kaupmeesteni, sest muutlikus maailmas on toiduainetega isevarustatuse võime igale riigile oluline julgeoleku tagatis.

Seetõttu usun, et käesolev toidufestival tihendab toiduala erinevate osapoolte koostööd veelgi, varustamaks meie elanikkonda maitsva ja tervisliku toiduga kõrgel kvaliteedi- ja mõistlikul hinnatasemel.

Põllumeeste toetused tõusevad

2008-10-16

Riigi tugi põllumeestele pole taasiseseisvunud Eesti ajaloos olnud kunagi nii suur kui tänavu.

Valitsus on oma töö tuleva aasta riigieelarvega lõpetanud, eelnõu Riigikogule esitanud ning täna toimub Riigikogus selle esimene lugemine. Mis seal salata, tänavune sügis on keeruline ka põllumeeste jaoks. Esiteks seetõttu, et saagikoristust on varjutanud keskmisest halvem ilm. Teine suur erinevus, võrreldes eelmiste aastatega, on üldine majanduse ja rahanduse keeruline olukord. Eestisse jõudis see küll mõnevõrra varem kui Euroopasse, aga ilmselgelt on meil toimuv osa rahvusvahelisest arengust.Ning kolmandaks, erinevalt siinsetest oludest oli Euroopas üldiselt väga hea viljakasvatusaasta.

Paraku võib hea saagiaasta tuua põllumeestele majandusliku tagasilöögi, sest suur pakkumine on langetanud kokkuostuhindu.Eesti valitsus ei suuda ohjata rahvusvahelist kriisi ega kujundada ilmastikuolusid Eestis ning saaki Euroopas. Aga kindlasti saab valitsus toetada põllumajandustootjaid eri tegevuste, sealhulgas eelarvepoliitika kaudu. Nii võibki öelda, et riigi tugi põllumeestele on tänavu sügisel suurem kui taasiseseisvunud Eesti ajaloos kunagi varem. Juba säästueelarve koostamise käigus ei vähendatud ühtegi põllumajandustootjatele suunatud tegevuse rahastamist - ei Euroopa Liidu rahaliste vahendite kaasfinantseerimist ega siseriiklikke toetusprogramme. Kõik kohustused, mis 2008. aasta eelarves kavandati, saavad täidetud ning ka rahvuslik juurdemakse jäi lubatud maksimaalsele tasemele. Kõik põllumajandussektori toetused tänavuses riigieelarves on kokku rekordilised 4,2 miljardit krooni. Vale ja ebaõiglane on mõne opositsioonipoliitiku etteheide, justkui oleks põllumees oma muredega üksi jäetud.

Uue komisjoni idee

Valitsuse mõistev suhtumine põllumeestesse väljendub ka 2009. aasta eelarve eelnõus. Euroopa Liidu toetused ja nende kaasfinantseerimine suurenevad. Nii kasvab maaelu arengukava rahastamine 452 miljonit (sh riigieelarvest 247 miljonit) ja põllumajanduse turukorralduse rahastamine 36 miljonit krooni. Kalanduse rakenduskava ja turukorralduse rahastamine suureneb 100 miljonit krooni (sh riigieelarvest 71 miljonit).Ka kõik siseriiklikud programmid ja tegevused säilivad kavandatud mahus. Ainus põllumehi puudutav eelarvekärbe on täiendava juurdemakse maksmine 235 miljoni krooni võrra väiksemana lubatud maksimaalsest tasemest. Aga ka nimetatud kärbet arvestades suurenevad põllumajandustoetused järgmisel aastal 250 miljoni krooni võrra.

Tänavu on tõusnud päevakorda ikaldustoetuste teema. Ikaldustoetusi on Eestis varem makstud, aga paraku ei võimalda ELi uued riigiabireeglid enam ühekordseid poliitilisi toetusi maksta.Riigikogu Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku moodustada põllumajanduse erakorralise olukorra tõttu kriisikomisjon, aga selle ülesanded ning pädevus pole selged. Uus komisjon oleks alternatiiviks Riigikogu maaelukomisjonile, mille umbusaldamiseks ei ole põhjust.Riigikogu maaelukomisjoni, valitsuse, põllumajandusministeeriumi ja tootjate esindusorganisatsioonide igapäevane koostöö on parim lahendus nii lühiajaliste probleemide lahendamisel kui ka strateegilise põllumajanduspoliitika kujundamisel. Veel üks poliitikute komisjon killustaks tegevust senisest rohkem ega looks lisaväärtust.

Põllumeeste toetamine peab väljenduma reaalsetes sammudes, mitte poliitilistes kõnekodades.Suhtumine riiki on ka kodaniku väärikuse mõõdupuu. Seepärast ei peaks me oma riiki näitama halvemana, kui tegelikult oleme. Õiged ei ole mõnede poliitikute-tootjate väited, et Läti ja Leedu valitsused toetavad oma põllumajandustootjaid tunduvalt rohkem kui Eesti valitsus.

Strateegiline hoiak

Tegelikult on Eesti ainus Balti riik, kus juba mitu aastat on makstud täiendavaid top-up toetusi maksimaalsel lubatud tasemel. Läti ja Leedu pole seda seni teinud ning seoses pingelise eelarvega kavandatakse Lätis siseriiklike toetuste 20protsendilist vähendamist.Valede ja negatiivsete uudiste levitamine ning paanika külvamine ilma lahendusi pakkumata ei ole riigimehelik tegevus.

Tõenäoliselt saabuvad põllumeeste jaoks raskeimad ajad järgmisel varakevadel, kevadkülviks valmistudes. Otsigem siis üheskoos lahendusi. Põllumajandustootmine ja toidutööstus on strateegilised valdkonnad, mis on osa riigi julgeolekupoliitikast. Seepärast on põllumajandus üks valitsuse prioriteete ning see väljendub ka tänavuse ja järgmise aasta eelarvetes. Loodan, et pingeline eelarve arutelu Riigikogus saab olema lahendusi otsiv, mitte parteipoliitiline enesenäitamine ega sotsiaalseid rühmi vastandav.

Soe küla põline nimi on hoidmist väärt

2008-10-08

MAAKONNALEHE vahendusel tõsteti mõne päeva eest taas üles mõte anda Tarvastu vallas asuvale Soe külale nimeks Vambola.

Tegemist pole esmakordse juhtumiga, et põlist kohanime proovitakse asendada nõukogude aastatel kasutusele võetuga. Esimene niisugune avalik üritus oli juba veidi pärast Eesti iseseisvuse taastamist, 1993. aasta sügisel, kui selleks kavandati koguni rahvahääletust.

Aga tsiteerigem klassikuid: kui mõnda kahtlasevõitu asja on vaja läbi suruda, tasub küsida rahva arvamust. Alati on kõige lihtsam korraldada referendum, sest rahva hääl on jumala hääl ja seda ei saa keegi vaidlustada, rääkimata otsustajate süüdistamisest.

Sellega seoses meenub mulle vana lugu valutava hambaga mehest, kelle hamba väljatõmbamise poolt hääletas terve väljakutäis inimesi, vastu oli aga kõigest üks mees, kohalik hambaarst.

RAHVUSE edasikestmiseks on oma keele ja kommete kõrval olulised ka põlised kohanimed. Just need on vahetu tunnistus eestlaste olemasolu järjepidevusest ja pikaaegsest seotusest siinse maanurgaga. Seda silmas pidades ei või me kergekäeliselt suhtuda ka oma külanimedesse.

Tarvastu valla kohanime Soe on teadaolevalt esimest korda kirjasõnas mainitud 1798. aastal, seega juba üle 200 aasta tagasi. 1839. aasta Liivimaa kaardilt võib lugeda Tarvastust Suislepa poole viiva tee mõlemal poolel Soe küla nime. See, et sinna tekkis hiljem kõrts, mis hakkas kandma sama nime, üksnes kinnitab põlise asustuse olemasolu selles paigas.

POOLE SAJANDI pikkuse Nõukogude okupatsiooni ajal hävitati teadlikult hulgaliselt põliseid Eesti kohanimesid. Ühe räigeima näitena olgu mainitud Kuressaare linna ümbernimetamine Kingissepaks. Kuid ette tuli ka palju pehmemaid vorme. Nii võib leida möödanikust Lembitu, Koidu, Vambola ja teiste rahvusromantiliste nimekujudega kolhoose ja sovhoose.

Paraku ei ole neil ilusatel ja tõepoolest eestipäraselt kõlavatel nimedel mingit aegadeülest seost nende paikadega. Enamikul juhtudel on tegemist ikkagi uusasundustega, mille iga on praegu võimalik mõõta maksimaalselt poole sajandiga.
Jah, seda perioodi ei saa olematuks kuulutada, kuid see ei kaalu kindlasti üles mitu korda pikemaid ajavahemikke, mil neid paiku tunti hoopis teistsuguse nime all.

LÕPETUSEKS TOON välja märkuse, mis pärineb muinsuskaitseinspektori 1993. aasta sügisesest märgukirjast Tarvastu vallavolikogule: «Vanad kohanimed on meie kultuuri keelelised mälestusmärgid ja austusest esivanemate vastu soovitame Soe küla nime mitte muuta.»

Minul kui praegusel muinsuskaitse ühenduse esimehel jääb vaid üle selle asjaliku seisukohaga taas nõustuda.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: olen lisatasu riigile tagasi maksnud

2008-10-02

Viljandlasest põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab «Sakala» lugejate küsimustele vastates muu hulgas, et on kevadel endale määratud ligi 100 000-kroonise lisatasu riigile tagasi maksnud.

Millise diagnoosi annate praeguse valitsuskabineti tervisele? Kui kaua see koalitsioon koos püsib ja mis võiks lagunemise esile kutsuda?
Üldine majanduslangus on kindlasti teinud valitsuse töö keerulisemaks, aga valitsuskabineti tervis on rahuldav ja ministrite omavahelised suhteid töised. Arvan, et see koalitsioon jätkab järgmiste korraliste riigikogu valimisteni. Poliitiline stabiilsus on Eesti arengule praegu kasulik.

Mis saab haldusreformist?
Võrreldes teiste juba toimunud reformidega (näiteks omandireform, maareform, põllumajandusreform, rahareform) on haldusreform Eestis kõige rohkem uuritud, analüüsitud ja läbiräägitud reform. Kahjuks ei ole seni selle osas saavutatud poliitilist kokkulepet ning peale üksikute vabatahtlike omavalitsuste ühinemiste ei ole midagi toimunud. Poliitilist kokkulepet ei ole ka praegu ja seetõttu arvan ma, et riiki tervikuna puudutav haldusreform on võimalik parimal juhul alles 2013. aastal. See on reaalsus.
Kõikides Euroopa Liidu riikides on aegade jooksul läbi viidud haldusreformid ja üheski riigis ei ole see õnnestunud vabatahtlikkuse alusel. Vabatahtlik haldusreform oleks tõeline Eesti «Nokia» ja sama absurdne kui vabatahtlik rahareform. Tegelikult ollakse praegu vabatahtlikkuse sildi all muudatustele lihtsalt vastu ja inimeste jaoks olulised ümberkorraldused jäävad ära.
Isamaa ja Res Publica Liit peab terviklikku ja ühtsetel alustel ning kodanikust lähtuvat haldusreformi vajalikuks aga kui poliitilist valmisolekut pole, siis ei ole mõtet ka lootusetu ettevõtmisega tegeleda ning inimesi asjatult ärritada.

Kas teie meelest aitab järgmise aasta eelarve praegu kavandatud kujul kaasa Eesti regionaalpoliitika paranemisele? Kas linnast väljas elamine muutub veelgi enam rikaste inimeste privileegiks?
Eesti regionaalpoliitikas järgmisel aastal murrangulisi muutusi ei tule. Kuna suurem osa regionaalpoliitika elluviimiseks vajalikke rahasid (põllumajanduse ja maaelu toetused, erinevad Eurpppa Liidu tõukefondid, regionaalrahad, infrastruktuuri rahastamine) tulevad Euroopa Liidust ja need järgmisel aastal suurenevad, siis olukord riigi regionaalpoliitika kontekstis halvemaks ei muutu. Regionaalministri jõupingutuste tulemusena jätkuvad ka kõik siseriiklikud regionaalprogrammid.
Oma mõju avaldab hoopis üldine majanduse raske olukord, mis ei tulene otseselt regionaalpoliitikast.

Kas maapiirkonnas elav pensionär võib olla kindel, et uuel aastal suudab riik teda sama palju abistada kui sel aastal? Pean silmas bussiühendust maakonnakeskustega, meditsiini ja muid toetusi.
Maapiirkonnas elavate pensionäride elu ei tohiks oluliselt muutuda, sest ühistranspordis ja tervishoiukorralduses olulisi muudatusi ei tule. Kehtima jääb ka pensioniseadus, millega kaasneb järgmise aasta 1. aprillist pensionide tõus.

Kuidas võiksid teie meelest uue aasta riigieelarvega rahule jääda suured pered (nelja ja enama lapsega), kus vanemad teenivad eesti keskmist palka?
Paljulastelistel peredel ei ole kerge, aga lastetoetused säilivad senisel tasemel, välja arvatud ühekordne rantisatoetus ja vanemahüvitist saava lapsevanema lapsehooldustasu. Loodetud täiendavaid toetusi on võimalik rakendada tulevikus, majandusliku olukorra paranedes. Majanduskriisi ajal kasvab kindlasti kohalike omavalitsuste roll perepoliitika korraldamisel ja erinevate sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Meie erakonnale on olulisteks prioriteetideks perepoliitika ja haridus ning seepärast jälgime väga tähelepanelikult nende valdkondade rahastamist riigieelarvest. Peame ka säästueelarve tingimustes vajalikuks senise peretoetuste süsteemi säilitamist ning pedagoogide palgatõusu jätkumist.

Ajakirjanduse vahendusel saab viimasel ajal palju lugeda pankrotti või raskesse seisu jõudnud ettevõtetest, kes on sunnitud töö lõpetama või töötajaid koondama. Mis te arvate, kas tööpuudus muutub järgmisel aasta Eestis suurimas mureks? Kui jah, siis kuidas riik tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama saab?
Kindlasti suureneb tööpuudus ja see teeb elu raskemaks nii inimestele kui riigile. Mõistlik on sotsiaalseid probleeme maksimaalselt vältida. Selleks peab riik, majanduskriisi olukorras, senisest enam tähelepanu pöörama tööhõive küsimustele ja ettevõtluse toetamisele. Uus töölepinguseadus on riigikogus arutusel ning põllumajandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu antavad toetused on mõeldud ettevõtluse elavdamiseks. Loodan, et saame tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama.

Mis saab juhul kui järgmise aasta suveks on selge, et 2009. aasta eelarve ei täitu loodetud mahus. Kas sellisel juhul võtab keegi poliitilise vastutuse? Kas valitsusel on selge kava, kuidas siis tegutsema peaks?
Järgmise aasta eelarve on säästueelarve ja selle koostamist pingestas asjaolu, et oleme viimased 3-4 aastat elanud üle jõu ehk võtnud vastu seadusi ja kohustusi, mida on võimalik täita ainult kiiresti kasvava majanduse tingimustes. Juhul, kui eelarve kavandatud mahus ei täitu võib tekkida vajadus reservide kasutuselevõtuks.
Samas peame endale aru andma, et rahanduskriisi sügavamad põhjused on ülemaailmsed ning nende lahendused ei sõltu ainult Eesti riigi eelarve ja rahanduspoliitikast. Aga säästmine ja struktuursed muudatused ka Eesti eelarvepoliitikas on vajalikud.

Milliseid järeldusi olete teinud pärast endale ligi 100 000-kroonise preemia maksmist? Paljud valijad olid rängalt pettunud, kui te esialgse reaktsioonina hakkasite seda lisatasu õigustama. Kas olete lõpuks täitnud ka lubaduse see summa riigile tagasi maksta?
Ma ei ole preemia maksmist õigustanud, vaid selgitanud, et seda tehti põllumajandusministeeriumis kõigile ühtsetel alustel nii nagu varasematel aastatel, ka eelmiste ministrite ja valitsuste ajal. Tänaseks on väljamakstud rahad riigile tagastatud.

Miks ei ole Isamaa ja Res Publica Liit võtnud selget seisukohta kõrgete riigiametnike palkade külmutamise idee osas?
Oleme selle idee algatajad ja meie seisukoht on väga selge. Lisaks kõrgemate riigiametnike palkade külmutamisele peame vajalikuks ka riigikogu liikmete palkade külmutamist ning lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.

Mida arvate Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena ja endise Viljandi maavanemana oma parteikaaslase ja praeguse volikogu esimehe poolt 30.septembri «Sakalas» avaldatud iroonilisest ründavast kirjas Monika Kuzmina ja Rahvaliidu vastu? Kas teie arvates on volikogu esimehele selline käitumine sobiv?
Mulle jääb arusaamatuks, miks lugupeetud volikogu liikmed omavahel ajalehe vahendusel suhtlevad! Monika Kuzmina oleks võinud oma ettepanekud ettenähtud töökorras esitada. Nagu Tarmo Looduse vastusest selgub, ei ole ta seda teinud. Arvan, et igale avalikule ettepanekule ei pea alati avalikult vastama. Ilmselt olnudks Looduse poolt õigem ettepanek lihtsalt teadmiseks võtta.
Arvan, et Tarmo Loodus on linnavolikogu töö korraldamisega väga hästi hakkama saanud. Viljandi linnavolikogu töökorraldust tuuakse tihti eeskujuks, sest linnakodanikel on võimalik saada piisavalt informatsiooni ning soovi korral volikogu koosolekutel osaleda. Oleks ainult aktiivseid kodanikke rohkem!

Mida teha nende väikevaldade juhtidega, kes seisavad haldusreformile vastu hirmus, et enam pole neile uut töökohta uues omavalitsuses. On ju praegugi nende vallajuhtide palgad kohati nii madalad, et miks sellest töökohast üldse nii kiivalt kinni hoitakse? Või on mõni muu varjatum põhjus, mis seistakse sellise visadusega liitumistele vastu?
Inimesed (ka poliitikud ja ametnikud) on haldusreformile vastu erinevatel põhjustel, mitte ainult isiklikest majanduslikest huvidest lähtuvalt. Siin on nii maailmavaatelisi, psühholoogilisi ja palju muidki põhjusi.
Teiste riikide kogemused näitavad, et poliitikute ja ametnike vastuseis ümberkorraldustele murtakse sotsiaalsete garantiidega. See tähendab, et neile säilitatakse seaduse alusel töökoht ka peale reformi või võimalus ennetähtaegselt soodustingimustel pensionile jääda. Nii on lõppkokkuvõttes kõigile odavam ja vastuseis reformidele väiksem.

Milline võiks olla Eestis õiglane põllumajandusmaa hind? Ütleme siis Viljandi maakonnas põllumaa, mis on haritud. Euroopa Liidus võivad hinnad Suurbritanniast Rootsini erineda tervete suurusjärkude võrra. Ma räägi siin puhtalt põllumajandusmaast, mitte linnalähedasest või «arenduspotentsiaaliga» maast. Põllumaa on ju lihtsalt üks tootmissisend. Kui kaua see saab olla meil nii odav, arvestades, et teiste sisendite hinnad (näiteks tehnika, kütus, väetised), samuti tulu poole pealt kokkuostuhinnad on üsna samasugused näiteks Saksamaa omadega. Kui kaua saab selline müstika jätkuda?
Maa, sealhulgas põllumajandusmaa hind kujuneb turul. Eesti maaturg on veel väljakujunemata ja seetõttu ei ole ka põllumajandusmaa hind õiglane. Seni on põllumajandusmaad odavalt omandanud tihti ka need, kes seda põllumajanduslikuks tootmiseks ise ei kasuta. Paljud maaomanikud käsitlevad põllumajandusmaad ainult kinnisvarana, millega tulu teenida - rentida, sellega kaasnevaid toetusi saada või tulevikus kasumlikult müüa.
Kindlasti muutub põllumajandusmaa Eestis tulevikus kallimaks. Mida enam põllumajandus areneb, seda enam ka põllumajandusmaa väärtus kasvab aga sellega kaasneb ka maa rendihindade kasv.

Millist mõju avaldab üldine majanduslangus põllumajandusele? Kas on oht, et ka Euroopa Liidu põllumajandustoetusi hakatakse kärpima?
Kindlasti puudutab majanduskriis ka põllumajandussektorit. Põllumajandustootja peab olema ettevaatlik uute investeeringute tegemisel, laenude ja liisingukohustuste võtmisel.
Erinevalt teistest majandusharudes on põllumajanduses stabiliseeriv Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused. Euroliidu põllumajandustoetused Eesti põllumajandusele järgmisel aastal suurenevad ja need jõuavad tootjani sõltumata majanduse olukorrast. Järgmise aasta eelarvega tagame toetuste kohustusliku kaasfinantseerimise täies ulatuses ning säilivad ka kõik siseriiklikud toetused. Täiendav riigieelarveline toetus on 545 miljonit krooni.

Mida olete teie kasulikku teinud praeguses ametis peale enda kauka täitmise? Millega näitate eeskuju praeguse kokkuhoiupoliitika tingimustes? Millisest hüvest oleksite nõus loobuma, et olla ühte eesti rahvaga? Palun otsest vastust, mitte ümber nurga hämamist!
Raskel ajal oleme kõik sunnitud säästma, nii kodanikuna kui ka oma tööpostil. Põllumajandusministeeriumi valitsemisala tegevuskulude vähendamine järgmisel aastal on 58 miljonit krooni ja see puudutab kõiki töötajaid, sealhulgas ministrit. Isiklikult toetan ka ministrite palkade külmutamist ja lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.
Ka kodanikuna puudutab üldine majanduskriis, oodatud peretoetuste kasvu edasilükkumine ja laenuintresside tõus mind isiklikult ning nõuab ka isiklikku kokkuhoidu.

Milles seisneb Isamaa ja Res Publica Liidu eelis teiste erakondades ees peale hariduse ja pere ning laste tähtsustamise?
Eestis on palju erakondi , kellest kuus on parlamendierakonnad. Enamasti esindatakse mingi kindla sihtrühma huve ja arvatakse, et mida suurem või rahakam sihtrühm, seda suurem on toetus ja parem valimistulemus. Nii on Eestis mitteeestlasi, pankureid ja suurettevõtjaid, maarahvast, töövõtjaid ja ametühingulist liikumist ning rohelist maailmavaadet esindavad erakonnad. Isamaa ja Res Publica Liidu erinevus eelloetletud erakondadest on see, et me käsitleme ühiskonda tervikuna ega rõhuta programmis ja tegevuses ainult ühe või teise sihtrühma huve. Me otsime tasakaalu.
Nii on meil tugev ja väljakujunenud välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika, samuti haridus-, kultuuri-, pere- ja sotsiaalpoliitika ning majandus- ja põllumajanduspoliitika. Oluline on meile ka Eestimaa keskkond, rahvus- ja regionaalpoliitika ning õigusriigi ja demokraatia aadete kaitsmine. Arvan, et oleme maailmavaateliselt ja programmiliselt kõige laiem erakond ja meie liikmete hulgas on palju erinevate eluvaldkondade autoriteete, mis on tihtipeale ka erakonnasiseste tuliste arutelude põhjuseks. Meie liikmete mõttemaailma mitmekesisus ja terviklik ühiskonnakäsitlus on meie erekonn tugevus.

Intervjuu: Küsimuste-vastuste voor oli elav

2008-09-18

Kokkutulnud, ministri jutu ära kuulanud, olid agarad küsimusi esitama. Enamasti olid need murest toetuste kärpimise pärast, aga oli ka maade-teemalisi ja muid, mille problemaatika ja lahendused on hoopiski keskkonnaministeeriumi pädevuses. Allolevalt põllumeeste küsimused ja ministri vastused neile.

• Toetuste kärpimise korral ei jõutagi ELi tasemele järele.
Kui 2009. aasta eelarvest kärbitakse toetusi 200-300 miljonit, kujuneb toetuste tase ELi maksimumtasemest 80%, kui ei kärbita, jõuaks tase 90%-ni.

• Kuhu on jäänud kiviaedade toetused?
Tõenäoliselt hakatakse kiviaedade toetuste taotlusi uuesti vastu võtma novembri alguses. On ainult üks muudatus: taotleja ei pea ise muinsuskaitseametist luba taotlema, selle teeb PRIA tema eest ära. (Toomas Kevvai).

• Kas kiviaedade toetust hakatakse diferentseerima kõrguse järgi, sest ehitatakse nii 60, 90 kui 120 cm kõrgusi aedu?
Toetus on eri kõrgusega aedade puhul erinev. (Toomas Kevvai)

• Selgitust sooviti mahetootmisel loomühikute nõude, eriti hobuste 0,2 lü arvestamise osas.
Loomühikute teema on olnud väga ägedate vaidluste teema. See, mis praeguseks on saavutatud, on kompromiss soovitud taseme ja võimaluste vahel.

Mahehobused Eestis jäävad. Üks mahetoetuse mõte on see, et toetuse abil tuleb juurde mahetoodangut, kuid see ei ole ainus eesmärk. Teine eesmärk on mahekasvatus kui elulaad. Kuid see ei saa olla omaette eesmärk, ka mahetoodang peab suurenema. Nii et mõlemaid eesmärke tuleb silmas pidada.

Eelmisel nädalal saadi kokku mahetootjate esindajatega ning sündis kokkulepe, et toetus jääb kaheosaliseks, arvestatakse nii loomi kui hektareid.

• Miks maade kasutusvaldus käib maavalitsuse kaudu? Riigimaa müük, kas turuhinnaga nii rannikul kui sisemaal?

Kasutusvalduse seadus on olnud juba 1996. aastast ja selles seaduses on sees, et kasutusvalduse saajal on võimalik see maa välja osta, kuid seaduses ei ole ikka veel määratud, millistel tingimustel võib selle maa omanikuks saada. Keskkonnaminister Tammkivi on lubanud, et septembris saab eelnõu valmis ja esitatakse riigikogule. Loodetavasti võetakse seadusemuudatuse eelnõu sel aastal vastu. Kõige teravam küsimus on tõesti see, millise hinnaga see maa välja ostetakse. Eelnõus on sätestatud, et hariliku turuväärtusega ehk hinnatud turuväärtusega. Kuid kõige keerulisem ja vaieldavam koht ongi see, kuidas eksperthinnangut anda ehk selgitada, mis on maa tegelik väärtus.

• Kui talumehed peavad rannakarjamaad välja ostma turuväärtusega, mis on palju suurem kui nende maade põllumajanduslik väärtus, siis suure tõenäosusega langevad need maad põllumajanduslikust kasutusest välja.
See ongi maade küsimuse üks kõige keerulisemaid kohti. Õige oleks põllumajandustootjate kasutusvaldusega maad hinnata nende maade põllumajandusliku väärtuse järgi ja mitte arvestada, palju see maa võiks maksta mingi teise sihtkasutuse järgi. Sest riik on huvitatud, et nendel maadel säiliks põllumajanduslik kasutus.

• Mida on riik ette võtnud, et Eestimaal talude arv ei väheneks?
Me tahame ellu viia tasakaalustatud põllumajanduspoliitikat, et oleks võimalik elada nii väiksematel traditsioonilistel taludel, kus on oluline elulaad ja peremeheks olemine ning traditsioonide jätkamine, samal ajal on vajalik, et oleks ka intensiivne põllumajanduslik tootmine ehk kaubatootmine, mis on efektiivne. Mõlemat suunda on vaja. Oleme püüdnud ajada tasakaalus poliitikat ega ole tahtnud tootjaid vastandada. Meetmeid toetamiseks on väiksematele ettevõtjatele ja ühistegevusele, on suurematele ja on ühiseid. Maaelu tasakaalus arengukava ja erinevad meetmed on see, mille kaudu oleme püüdnud luua võimalused kõikidele. See ei ole veel küll ideaalne, teame, et noortaluniku toetust taotleti kordades enam kui oli raha, aga me püüame neid kordamööda parandada. Kuid suund on võetud ja seda me tahame jätkata.

• Kuna kokkuostusuund on äripõhine, on väikestel tootjatel raske oma toodangut turustada, eriti piimatoodangut.
Otseselt kokkuostu me toetada ei saa ega ka riiklikke kokkuostuhindu kehtestada. Piimatootjate mure ei ole ainult hinnas, ka väikseid koguseid ei osteta kokku. 6. oktoobril on kõik asjaga seotud osapoolte esindajad koos, et läbi rääkida, mis saab. Ilmselt on ministeeriumil vaja administratiivselt sekkuda, et Eestis tekiks olukord, kus võrdse kvaliteediga piim ostetakse kokku võrdse hinnaga. Paistab, et tuleb tagasi pöörduda hinnamudelite juurde, kui kokku leppida ei suudeta. Aga pikemas perspektiivis on ühistegevus tõhusam. Piimatootjad peavad oma kogused kokku panema ja läbi rääkima ühise strateegia, siis ollakse ka tugevamad läbirääkimiste laua taga.

• Lambakasvatajate probleem on lammaste turustamine tööstusele.
Suurem osa Eesti lammastest viiakse välja, küll Lätti, küll mujale. Loodame, et Eestis on lihatööstusi, kes lammaste töötlemise peale mõtlevad. Tegelikult nõudlus lambaliha järele on olemas. Probleem on meil teada, oleme selle teadvustanud ja me peame lahendusteni jõudma. Teoreetilised võimalused - arendada ja lahendada see küsimus - on lihatööstustel olemas.

• Saaremaa Talupidajate Liit ei ole rahul toetusega, mida makstakse heintaimede purustamisega tegelevatele isikutele korralikel heinapõldudel, purustada võiks ainult neid, mida ei ole võimalik niita.
Selle mõttelaadiga nõus.

• Saaremaal on väga suured metssigade ja teiste metsloomade põhjustatud rüüsted, kuidas pehmendada rüüstete tagajärgi, kas sõlmida kindlustus?
Ka see on keskkonnaministeeriumi korraldada, nii metsloomade arvukuse reguleerimine, küttimine kui kahjude hüvitamine. Kuid kahjukannataja on põllumajandustöötaja, seepärast on see ka meie mure. Ma arvan, et kindlustus seda tegema ei hakka. Saagikindlustust, ka metssigade oma, on Eestis väga raske sisse viia. Kindlustussummad on väikesed, kahjud ja risk väga suur. Ilmselt jääb nagu praegu, et on olemas mingisugused väikesed hüvitised nii metsloomade kui -lindude puhul, aga see asjaajamine on tülikas ja bürokraatlik.

• Taluseadus kehtib aastast 1989, kas on näha, et uus taluseadus on tulekul?
Talul on terve hulk erisusi võrreldes äriühingute ja teiste tootmisvormidega: täisvastutuse küsimus, maksustuse erisused, ka sotsiaalsete garantiide temaatika. Oleme talupidajate liidult saanud ka hulga küsimusi ning peaaegu terve aasta otsinud Eestis juriste, õigusteadlasi ja õppejõude, kes selle probleemi ära sõnastaksid, leiaksid lahendused ja pakuksid välja seadusandlikud lahendused. Seni ei ole leidnud selliseid ei maaülikooli ega Tartu ülikooli juristide ja professorite seast. Kas ei ole nad huvitatud või ei ole võimelised. See ei tähenda, et me asjaga edasi ei liigu, oleme justiitsministeeriumiga läbi rääkinud valmisoleku koha pealt. Seal ollakse nõus olemasoleva seaduse juures probleemidele lahendusi otsima, kaasa arvatud vastutuse küsimused. Sest praegu vastutab talu mitte üksnes tootmisvaraga, vaid kogu isikliku varaga samuti.

Teisest küljest - talu ongi üks tervik, kus pere ja tootmine on ühendatud. Kui see kaotada, siis mis vahe on talul ja muul äriühingul? Nii et see on keeruline küsimus. Arvan, et uut taluseadust ei tule, küll aga tuleb täpsustada talu mõiste ja valusad punktid lahendada olemasolevaid seadusi parandades-täiendades.

Toidulaud ja parimad valikud tervislikuks maiustamiseks

2008-09-18

Lapse toidulaud peab olema eeskätt mitmekülgne ja tervislik. Sinna peavad kuuluma kõik vajalikud toitained, mida korralikuks toitumiseks vaja on.

Tervislik ehk tasakaalustatud toit koosneb paljudest toitainetest, mille koosmõju rahuldab inimese kasvamiseks ja organismi tervislikuks funktsioneerimiseks vajaliku toiduvajaduse.

Päeval vastutavad selle eest koolid ja lapsevanemad selles osas väga oma sõna sekka öelda ei saa. Õhtusöök on aga see koht, kus vanemad vaatavad, et nende lapsed saaksid kõik vajalikud toitained ning peale keha saaksid toitu vaim ja hing.

Positiivsed emotsioonid söömisest

Söömine ei tohiks kindlasti olla ainult funktsioneerimisvajaduse täitmine, vaid see peab kätkema positiivseid emotsioone. Et söömine oleks nauding ja annaks lastele kõike seda, mida nad vajavad, tuleb peale korraliku menüü arvestada paljude muude asjadega.

Esimene oluline nüanss on aeg. Söömisega ei tohi kiirustada. Kui päev on möödunud kiirustades, peaks laps õhtul koju jõudes saama koos perega rahulikult istuda ja toitu nautida. Selleks on hea, kui perekonnas on välja kujunenud kindel õhtusöögi kellaaeg, kõik pereliikmed arvestavad sellega ja võtavad selleks endale aega. Kiirustamine tuleb selleks ajaks unustada ja nautida seda, mis hetkel oluline.

Peale aja on oluline söömise keskkond. Tähelepanu peab pöörama sellele, et õhtusöögi laud oleks kaunilt ja korralikult kaetud. Et inimene sööb silmadegagi, määrab esimene visuaalne emotsioon paljuski õhtusöögi kulgemise.

Visuaalse poole pealt on oluline viie värvi reegel. See tähendab seda, et eine peaks olema nii mitmekesine, et taldrikul oleks viit värvi toiduained. Sellisel viisil õhtusööki planeerides on kindlustatud söögi mitmekesisus.

Kahtlemata on see koht, kus rääkida oma päeva tegemistest. Hoiduda tuleks kõrvalistest tegevustest õhtusöögi ajal. Need tegevused ei anna mingit lisaväärtust, pigem kahandavad seda. Paljud armastavad õhtusöögi kõrvale vaadata televiisorit ja eeldavad, et saavad kahte asja korraga edukalt teha. Nad eksivad, oluline osa toidu nautimisest läheb kaotsi ja tähelepanu mujale suunates on oht, et inimesed söövad liiga palju, mis kindlasti ei ole tervisele hea, eriti õhtuti.

Kui õhtusöök on jõudnud sellesse etappi, et põhiroad on otsas ja välja tuuakse magustoit, peab sellelegi osale tähelepanu pöörama, sest tegemist on ju nn õhtu naelaga.

Tihtipeale suhtutakse magustoitu eelarvamusega, et see ei kuulu ju tervisliku toitumise juurde. See suhtumine on väär. Pealegi võib juhtuda, et kui puudub korralik magustoit, hakatakse seda hiljem asendama millegi näksimisega.

Magustoitu planeerides ja valides tuleb läbi mõelda olulised tervislikud nüansid, mis sobiksid kokku põhiroaga ja muudaksid lapse toidulaua mitmekülgseks.

Üks valik on jäätisel, just koorejäätisel põhinevad magustoidud, mis annavad lapsele palju olulisi vitamiine ja mineraalaineid, mida teistes maiustustes piisavalt ei leidu. See lahendab tihti esineva probleemi, et lapsed ei taha väga piima juua.

Jäätist on nõus sööma enamik ja vajalikud ained, mida piimatooted annavad, saavad lapsed tänu jäätisele. Muidugi tuleb jälgida mõõdukat maiustamist.

Õige toitumine algab õigest mõtlemisest

Et lapseeas on oluline luude ja hammaste korralik areng, on kaltsium väga oluline komponent, mida organism peab saama. Kaltsiumi leidub piisavas koguses koorejäätises, mille põhjal annab lastele teha väga mitmekesiseid magustoite.

Ka selle omastamine on tänu jäätises leiduvale piimarasvale ja rasvlahustuvale D-vitamiinile väga hea.

Piimatoodetes on kaltsiumi kõrval magneesiumi ja kaaliumi. Oluline on nende kolme mineraalaine üheaegne saamine. Üheskoos mõjuvad need vererõhku alandavalt ja südamelihase tööd toetavalt. Piimavalgud on parimad, sest nendes on kõik organismile üliolulised asendamatud aminohapped, mis täidavad arvukaid ülesandeid, nagu rakkude uuenemine, organismi kaitse, hormoonide toime, geenide regulatsioon jne.

Silmas tuleks pidada vitamiinide olemasolu. Jäätises on A-, D-, E- ja B-rühma vitamiine, mis on kasulikud paljudele organitele. A-vitamiin on oluline nägemisele, see kaitseb nahka ja limaskesti. Lastele on see kasvu stimuleerija. D-vitamiin on asendamatu kaltsiumi omastamiseks, tähtis roll on tal hammaste ja luustiku ehituses.

E-vitamiin mõjustab kõikide toitainete imendumist, on oluline rakkude kaitsja ja haiguste vältija ning toetab sugunäärmete arengut. B-vitamiinid ja foolhape tagavad närvide töö, osalevad kõigi toitainete imendumises, kindlustavad vererakkude regulaarse uuenemise.

Võib öelda, et õige toitumine algab õigest mõtlemisest. Aupaklik suhtumine toidusse peab algama kodust ja juba sellest, et söögilaua taha ei istuta tusasena ega vihasena. Siinkohal saame lapsevanematena palju kaasa aidata. Kui eelistada veel Eestimaal valmistatud toiduaineid, on hea algus edaspidiseks eluks tehtud.

Loomade varjupaik

2008-08-29

Kogu mure kõrval, mida on toonud ärevad päevad Gruusias, on meeldiv kohtuda noorte inimestega, kes tegelevad väikeste inimlike küsimustega siin kodus.

Kui maal Kurenurmes sünnitas meie saksa lambakoer Betty 8 imearmast tervet kutsikat, siis pidin ma neile kiiresti head kodud leidma. Kutsikad olid erakordselt armsad ja võtsid iga päev kenasti juurde. Uute kodudega pidin kiirustama, sest varsti poleks ma osanud selle suure pesakonnaga midagi peale hakata - pole ju tõesti võimalik hoida talus 10 koera, sest lisaks Bettyle ja tema perele on meil seal veel üks armas krants!

Ma olin juba tuttav Võru koerte varjupaigaga, sest aasta tagasi, kui meie talu Pätu õnnetult surma sai, käisin ma just seal, et võtta uus koduvalvur. Nii ma otsustasin viia kutsikad sinna ja kohe, kuni nad on veel liigutavalt toredad, võites iga inimese südame, kes endale looma otsima tuleb. Olin juba pannud üles mitmeid postreid, mille peal olid Betty ja tema kutsikate pildid ja tekst, et annan nad ära soojale ja südamlikule perele, juures oli ka minu telefoninumber. Õige pea hakati mulle helistama, kuid enamasti otsiti koera, kes oleks võimeline röövlite ja varaste eest kodu valvama, seega kurja looma. (Mulle meenus, kuidas kunagi räägiti Ameerikas, et kui sa tahad kurja koera, siis pead talle püssirohtu sisse söötma.) Aga juba mõte sellest, et need rõõmsad ja õnnelikud kutsikad peaksid hakkama elama keti otsas, tegi mind kurvaks.

Nii panin ma 6 kutsikat oma Ladasse ja sõitsin Võrru loomade varjupaika. See asub äärelinnas. Kohale jõudnud, nägin, et varjupaiga väravad olid lukus. Väraval olev silt teatas, et avatakse pärast lõunat, mina aga saabusin kohale hommikul kell 10.

Nii oli mul piisavalt aega, mida surnuks lüüa. Otsustasin sõita turule ja vaadata, ehk leidub seal mõni hea inimene, kes on mu kutsikatest huvitatud. Turul oli palju rahvast, kohtasin siin isegi Tallinna tuttavaid, näiteks endist Eesti konsulit Peterburis ja üht Kaitsejõudude Peastaabi vanemohvitseri. Mõlemad olid siin kukeseente jahil, mis olid turu lausa üle ujutanud. Kukeseenesoustil on hea minek ka Eesti Majas Tallinnas.

Kohe, kui olin avanud oma Lada pakiruumi ja kutsikad tulid nähtavale, ilmusid välja lapsed ja piirasid mu auto ümber. Ühel õnnestus oma ema ära rääkida ja kutsikas viidigi kaasa. Õige pea tuli üks naine ja võttis järgmise, ta oli väga õnnelik, sest oli just õnnetuse tagajärjel kaotanud oma koera. Ja nii läksid mul kiiresti kuus kutsikat. Jalutasin ringi ja pakkusin headele inimestele kaht viimast, küsides kummagi eest kaks krooni ja lubades, et summa võib maksta ära kahe aasta jooksul. Ise lubasin aga maksta 50 krooni, et uus omanik saaks osta kaasa esimese kotitäie koeratoitu. Mulle oli räägitud, et siinse kombe kohaselt ei tohi koerakutsikat niisama ära anda, sa pead küsima midagi, ükskõik mida, kas või ühe sendi. Ometi jäidki mul need kaks viimast „müümata".

Sõitsin tagasi loomade varjupaika. Seal töötavad hiljuti loodud Eesti Loomakaitse Seltsi Võru osakonna vabatahtlikud. Juhtus nii, et parajasti ametis olnud tütarlaps võttis ühe kutsikatest endale ja varjupaiga juhataja võttis teise.

Võrreldes eelmise aastaga, mil ma seal käisin, oli varjupaigas toimunud suur muudatus. Tookord istus seal vana ja väsinud naine, kellel polnud sealsetest loomadest ega külastajatest sooja ega külma. Nüüd aga oli tegemist uue energiaga, mis mulle väga meeldis. Tüdrukud andsid mulle ka teada, et järgmisel laupäeval on seal koristuspäev, kus käivad abiks vabatahtlikud.

Läksin minagi sel laupäeval kohale. Nägin, kui hoolsalt seal inimesed töötasid ja pakkusin end appi kutsikatele uue kuudi ehitamisel.

Varjupaigas töötades nägin vanu toredaid koeri, kes oma puurides kinni olid ja vaatasid meid oma lootust täis koerapilguga. Nad liputasid rõõmsalt saba ja lausa otsisid inimlikku kontakti. Oleksin hea meelega mõne neist endale võtnud, aga see oleks mulle jälle tohutuid probleeme tekitanud. Mõtlesin, et kuna ma neist kedagi kaasa võtta ei saa, siis ehk õnnestub mul nende elu natuke kergendada. Kraamisin kogu oma raha taskutest välja ja panin annetuste karpi, lubades, et tulen varsti tagasi.

Kui minu lugu loeb mõni võrukene ja tunneb, et ka tema võiks natuke seda toredat kohta kõigi selle elanikega aidata, siis võtku ta kontakti loomakaitseseltsi Võru osakonnaga, sest nii palju mahajäetud koeri ootavad päästmist.

Kas poleks tore, kui üheks päästjaks oleksid sina?

Intervjuu: Põllumeeste toetused on ohus

2008-08-14

Kuigi minister Helir-Valdor Seeder suutis tänavuses säästueelarves põllumeeste toetused säilitada, peab ta tuleval aastal põllumajandustoetusi siiski vähendama.

Põllumajandusminister peab oma valitsemisalas kokku kulutusi kärpima 430 mln krooni võrra. Ehk teisisõnu: rahandusministri põllumajandusministeeriumile antud kontrollnumber 2009. aasta riigieelarve jaoks on 5,4 miljardit krooni. Summa, mida ministeerium mõistlikuks peab, on aga 5,8 miljardit.

"Kui rahandusministeerium jääb 5,4 miljardi krooni juurde, siis tuleb meil loobuda ka osa Euroopa Liidu raha kasutamisest," väitis Seeder. "See aga oleks juba rumalus."

Põllumajandus kui julgeolek

Eesti põllumajanduse toetamiseks kuluvad miljonid pärinevad kahest allikast: 80% EList ja 20% riigieelarvest. Eesti riigi 20% jaotub omakorda kaheks: 500 miljonit krooni on nn kohustuslik kaasfinantseering ehk see, ilma milleta ELi raha Eestisse ei tule. Sellest rahastatakse nii maaelu arengukavaga ette nähtud kui ka muid tegevusi.

Teine summa (nn top-up), mille suuruseks on aastaks 2009 plaanitud 780 miljonit krooni, võib aga tõsises ohus olla. Tegemist on rahaga, mille Eesti riik maksab oma põllumeestele nende konkurentsivõime ühtlustamiseks teiste riikide põllumeestega. "Soome riigi abi oma põllumehele on niigi kordades suurem," nentis Seeder.

Kuigi nimetatud summa tuleks Eesti riigieelarvest, on siingi otsene seos ELiga: nimelt lepiti toetuste mahud kokku ELiga liitumisel. "Nüüd poleks ju mõistlik öelda, et kuulge, me tegime summasid kokku leppides ainult nalja, et meil polegi tegelikku huvi Eesti põllumehe konkurentsivõime ühtlustamiseks," lausus põlluminister. "Ning ka olukord Gruusias tõestab veel kord kohaliku põllumajanduse vajalikkust. Põllumajandus on kindlasti üks julgeoleku valdkondi."

Millises mahus toetuste kallale minnakse, on veel lahtine. Pole veel ka konkreetset eelarveprojekti, on vaid arutelud, mille aluseks on ette antud piirarvud ja rahandusministeeriumi prognoosid.

Põhimõtteliselt puudutab toetuse vähendamine aga kõiki, kes üldse põllumajandustoetust saavad - ja toetuste tarvis on minister allkirjastanud rohkem kui 50 määrust. Vähendamine tuleb solidaarne, et igaüks kannataks võimalikult vähe. Samas tabab vähenemine põllumeest vägagi ebasoodsal ajal - ka piima hind teeb tagasikäiku.

"Siinkohal tuleb taas tõdeda, et põllumajandustoetuste näol pole tegu sotsiaaltoetustega, need on mõeldud maaettevõtluse ja põllumajanduse toetamiseks ning elavdamiseks, mis omakorda tähendab ka täiendavate tulude laekumist eelarvesse.

Kindlalt eitas Seeder võimalust, et ministrid üksteisele ära tegema hakkavad. "Igaüks näeb oma vajaduste taga riiki tervikuna," hindas ta. "Paljudel juhtudel ka ministeeriumide huvialad kattuvad."

Näieks tõi Seeder LEADER-programmi, mille maht aastani 2013 on 1,5 miljardit krooni. Tänavu läheb sealt 200 miljonit maakultuurile, sellest 100 miljoni kandis otseselt maakultuurimajade rekonstrueerimiseks.

Seeder on ka üks neist nn krokodillidest, kes tulevast eelarvet kärpima peavad. Ta on veendunud, et sellega saadakse hakkama, aga jätkusuutlik niisugune tegevus pole. "Minu väitel elas avalik sektor viimasel kolmel-neljal aastal üle jõu. Võeti nii vajalikke kui meeldivaid kohustusi, mida oli võimalik täita kasvava eelarve tingimustes, mitte aga praegusel, nn stabiliseeruva majanduse ajal," rääkis ta. "Seetõttu vajame struktuurseid muudatusi."

Seadusi tuleb muuta

Küsimusele, kas valitsus kavatseb seadustest tulenevatest kohustustest mööda hiilida või need täitmata jätta, vastas Seeder eitavalt. "Pigem tuleb nüüd seadusi muutma hakata," tõdes ta. "Selle näiteks olgu või keskmise palgaga seotud sissetulekud. Palgad ei saa lihtsalt iseenesest kasvada." Teine küsimus on sotsiaaltoetuste solidaarsuse põhimõte. "Kas see on ikka kõige õigem lahendus?" küsis minister. "Minu arvates tuleks toetusi anda neile, kes seda tõepoolest vajavad, kuigi see on keeruline."

Seedril on aga veel põhimõttelisi ettepanekuid. Nimelt kahtleb ta, kas praegune eelarve koostamise põhimõte, kus headel aegadel rohkem kulutatakse ja mitte nii headel pigem kärbitakse, on üldse õige. "Minu arvates võimendab selline eelarvepoliitika majanduse tsüklilist arengut veelgi," leiab ta. "Pigem võiks olla nii, et headel aegadel hoiame kokku ja halvematel anname hapnikku lisaks."

Elu lugu: Nopri talu edendab agroturismi

2008-08-05

Misso vallas Kärinä külas asuv Nopri talu on tuntud eeskätt oma talumeierei märki kandvate piimatoodetega. Kuid peatselt on talus veel üht-teist valmimas.

„Kust te teada saite, et ma siin pisut ehitan?" päris peremees Tiit Niilo meilt, kui Noprile jõudsime. Aga pühkis siiski õlised käed rätikusse ning oli nõus masinate juurest ära tulema ja meile oma plaane tutvustama.

Nopri talus ehitatakse ruume konverentsisaali, söökla, kaupluse ja köögi jaoks. Tööd on lõpukorral, siit-sealt veel viimistletakse.

Tulevasse talupoodi oli juba lett ja ka natuke kaupa sisse toodud. Köök töötab ja toidab talu töölisi ning Ivi Lepland küpsetab seal leiba. Muide, Ivi on tallinlanna, kes nüüd Kärinäl elab ja ennast siin väga koduselt tunneb.

Tiit Niilo sõnul võtab talu suuna agroturismile, selles ollakse Eestis pioneer. „Mul on see mõte juba mitu aastat peas haudunud ja nüüd teen teoks. Agroturism või ilusamini öeldes põllumajandusturism tutvustab huvigruppidele nüüdisaegset lüpsifarmi, tootmisprotsessi, aga ka meie kandi loodust ja teiste talude tegemisi," ütles Niilo. „Valmivas kompleksis on ka konverentsisaal, kus nõu pidada, asjakohaseid filme demonstreerida, talutoite degusteerida jne."

Niilol on plaanis liituda Euroopa multifunktsionaalsete talude võrgustikuga. „Tahame olla selle võrgustiku osa. Meid kaasatakse, kui suudame olla kasulikud ja oma tegemistes usutavad. Kaugemas perspektiivis plaanimegi Tsiistre nukas teha ühe korraliku maaelu näitamise küla," seletas Tiit Niilo.

Valmivas kaupluses hakatakse müüma Nopri talumeierei tooteid. Üldse on poekeses müügil ainult talutooted, ennekõike oma kandi inimeste toodetud kaup. Kui mujal näeb midagi sellist, mida Tsiistre kandis ei tehta, siis võetakse sedagi müüki.

Praegu talus veel gruppe majutada ei saa, aga tulevikus on plaanis ka majutusteenust pakkuda. See on külastajatele mugavam ja vähem väsitav: nad ei pea samal päeval ära sõitma ja saavad kohalolekut kauem nautida.

Tiit Niilo loodab, et ka koolid leiavad tee Nopri tallu. „Mõned looduslootunnid võib vabalt Nopril pidada. Lapsed näevad siin ehedat maaelu, loomi ja saavad teda, kust tuleb piim ja kuidas valmivad maitsvad kreemid," ütles ta.

Tsiistre kandis on kuus küla. Kärinä püüab teistele eestvedajaks olla. „Kui külarahvas näeb, et meie tegemistest on tolku, küll ta siis kaasa tuleb," arvas Niilo.

Juulis oli koos Tsiistre selts ja siis leiti, et vaja on taastada Hürsi veski ja luua külakoda. Veskist tahetakse teha atraktiivne koht, kus tutvustatakse saja aasta tagust maaelu, vanu töövõtteid ja esemete käsitsi valmistamist. Iga talu näitab oma: kas lihasuitsutamist, lambapügamist, võivalmistamist või muud.

Intervjuu: Seeder: püüame kärbetega põllumeestele mitte liiga teha

2008-07-24

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leidis laupäeval Navil peetud Võrumaa põllumeeste päeval aega vastata ka mõnele Võrumaa Teataja küsimusele.

Raskustes majandus sunnib kõikjal kokku hoidma. Kuivõrd puudutab säästueelarve põllumeestele jagatavaid toetusi?

Kui rääkida 2008. aasta finantskärbetest, siis kärpisime oma kulutusi kogu ministeeriumi valitsemisalas. Vähendasime ministeeriumi tegevuskulusid, edendame meie allasutuste tegevuses kokkuhoidu, ühesõnaga püüame põllumeestele mitte liiga teha.

Järgmise aasta kohta ei oska ma praegu veel midagi lõplikku öelda, sest eelarve koostamine käib. Rahandusministeeriumi ette antud piirsumma eeldab järgmisel aastal põllumajandustoetuste kärpimist, aga läbirääkimised on veel ees. Võin öelda niipalju, et kärpimise koht saab olla ainult üks: riigisisesed juurdemaksed ehk nn top-up (loomakasvatuse ja taimekasvatuse lisatoetused - toim). Kuhugi ei kao Euroopa Liidu raha, samuti riigisisesed toetused, näiteks tõuaretustoetus jne. Nii et kärpimine järgmisel aastal, juhul kui see ikka toimub, saab tehtud top-upi arvel.

Võin öelda, et põllumajandusministeerium seisab põllumehe eest niipalju kui võimalik ja teeme kõik endast oleneva, et finantskärped oleksid võimalikult väikesed.

Kütuse hinna tõus on tabanud valusasti kõiki tootjaid, kuid eriti raskes olukorras on need, kes asuvad keskustest kaugel. Kuidas võiks ministeerium kütusega seotud probleeme leevendada?

Põhiküsimus on põllumehe jaoks kütuse hind ja selle ohjeldamatu tõus.

Kütuseaktsiisi teema on üleval olnud juba mõnda aega. Probleem on, kas jätkata värvitud kütusega nagu praegu või jätta see ära ja seada sisse põllumeestele makstav kompensatsioon. Ma olen seisukohal, et võiks olla kompenseerimissüsteem. See tähendab, et loobume kütuse värvimisest ja läheme uuele kompenseerimissüsteemile. Rahandusministeerium pole siiani meie seisukohtadega nõustunud, sest värvitud kütust ei kasuta ainult põllumehed, vaid ka kalurid, individuaalkatlamajade omanikud jne.

Meie põllumajandusministeeriumis arvame siiski, et uus süsteem oleks lihtsam nii talumehele kui ka riigile. Jääks ära tülikas kütuse värvimine. Arvestades tänapäeva võimalusi, kui kasutusel on magnetkaardid, millele võib limiidi peale kanda, oleks kütust osta ja kompenseerida päris lihtne. Talumees saaks limiitkaardiga osta tavalist kütust endale sobivast kohast ja see kompenseeritaks ettenähtud limiidi ulatuses. Kui meie idee tulevikus heakskiitu leiab, siis arvan, et talunike jaoks peaks kütuseprobleem mõnevõrra lihtsamaks muutuma.

Kütuse hinda kujundab aga ikkagi maailmaturg. Meie saame kütusekulu ainult teatud piires kompenseerida.

Juba mitu aastat tunnevad Lõuna-Eesti lambakasvatajad muret, et siin kandis pole tapamajasid ja lambad tuleb viia Saaremaale. Loomulikult pole see rentaabel. Missugust lahendust näeb probleemile põllumajandusministeerium?

Riik ei hakka kindlasti mingeid tapamaju ehitama. Aga teame sellest murest. Teame, et see on teravalt päevakorras olnud ka varasematel aastatel, sest lammaste arv on kiiresti kasvanud. Eriti teravalt kerkib probleem päevakorda kütuse hindade tõusu taustal. Loodame, et leidub ettevõtlikke talumehi, kes mõtlevad tapamaja ehitamisele. Tean, et Eesti eri kohtades on talumehed tapamaja ehitust plaaninud, näiteks Läänemaal. Loodan, et ka mujal Eestis see asi lahendatakse.

11. juulil lõppes meil ministeeriumis töötleva tööstuse toetuste vastuvõtt. Eraldasime selleks 180 miljonit krooni. Mul ei ole praegu taotlustest ülevaadet, ja ma ei tea ka, missuguste ideede toetamiseks see raha läks. Loodan, et taotlejate hulgas on keegi, kes soovib sellist investeeringut [tapamaja] teha. Kui leidub mõni ettevõtja, kes tahab tapamaja ehitada, siis meie toetame päris kindlasti.

Alati tasub oma plaanidega julgelt välja tulla, sest ministeeriumi kaudu on võimalik neile rahalist tuge saada. Kui talumehel on initsiatiiv, siis meil on rahalised vahendid selle toetamiseks olemas.

Veel suviseid mõtteid

2008-07-18

Ikka veel imestan selle üle, et võin maal olles õhtul kell 11 väljas tööd teha, isegi lugeda on võimalik, sest Eestis on suveõhtud nii valged. Öösel kell 3 on sama valge kui oli Lakewoodis hommikul kell 8.Kuni eilseni on kogu aeg vihma sadanud. Seegi on olnud tore, sest selle taha sai pugeda muru niitmata jätmise pärast. Murust tuleb aga igal nädalal üle käia, et see ilus välja näeks. Pikk päevavalgus paneb kõik kiiresti kasvama.

Kirsid aias on juba punased, nagu ma ka eelmisel nädalal kirjutasin. Meie naaber ütleb, et tänavu on hea ploomiaasta. Heli raius minu äraolekul ploomipuud maha, sest need olid olnud kas haiged või liiga vanad. Nüüd on kändude ümbert üsna tülikas muru niita.

Mulle meenub, kuidas ma olin sõjaväes ja meid viidi manöövritele Saksamaale Bad Tolzi. Demineerijal oli kaasas mitu plokki C-4 plastilist lõhkeainet treeningu eesmärgil. Üks talunik pidi lõikama maha vana puu oma maja juures, millest jäi järele suur känd. Ta arvas, et äkki me saaksime teda aidata kännust lahti saada. Arutasin asja oma A-team'iga, A-17-ga, ja me otsustasime, et aitame teda, kui tema aitab meid. Me olime treeningõppusel, mille järgi sõjavägi ja Saksa politsei tegutsesid koos, et meid üles leida. Ilm oli olnud juba pikemat aega külm ja lörtsine, meil oli vaja oma riided kuivatada ja varustus korrastada, kui me tahtsime jätkata. Palusime talunikku, et ta meid paariks päevaks oma lauta ära peidaks. Talunik oli nõus seda tegema ja nii meie vastastikune kokkulepe sündiski.

Minuga kaasas olnud demineerija valmistas plastikust mitu laengut ja asetas need kännu ümber. Siis ühendasime laengu detonaarnööriga. Kõige keerulisem ülesanne oli see, et mitte lasta õhku kogu maja, mis oli laengust mõne meetri kaugusel. Känd oli meetrikõrgune, laius võis tal olla poolteist meetrit. Talunik ja kogu ta pere vaatas ohutust kaugusest kõike pealt. Pikemalt mõtlemata lõhkasime laengu vastu taevast vähemasti 100 jala kõrgusele. Järgnev toimus nagu aegluubis - ootasime, kuni see, mis kännust järele jäi, tagasi maapinnale langeb. Ainus tõeline mure oli elumaja katus - kas see jääb alles või läheb kõige kaduva teed. Aga õnn naeratas meile ja kõik see, mille me õhku lasksime, kukkus tagasi täpselt sellesse auku, mis oli kännust järele jäänud.

Talunik ja ta naine olid asjade käiguga väga rahul. Tulemuseks oli see, et meid toideti, joodeti ja anti ulualust mitme päeva jooksul. Pean tunnistama, et mul on kogu aeg olnud õnne nende inimestega, kellega koos ma olen töötanud.

Ma arvan, et on loomulik arutleda majandusküsimuste üle, eriti praegu, kui keegi ei tea, mis tegelikult toimuma hakkab ja kuhu asjad edasi arenevad. Raske on praegu ka Eesti Majal, aga nagu me teame - kõik see, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Head ja halvad ajad käivad ikka lainetena. 1970ndatel aastatel naftakriisi ajal lasksid inimesed isegi püssid käiku bensiinijärjekorras seistes, et oma autot tankida. Ka siis läksid hinnad tohutu kiirusega üles, aga mõne aja pärast majandus rahunes. Paljud olid küll kaotanud oma töökohad, kuid samas avanesid inimestele uued võimalused - avati uusi ärisid ja raskuste tulemusena hakkasid inimesed aktiivsemalt tegutsema.

Ühel päeval külavaheteel jalutades märkasin kaht kurge oma pesades uhkelt seismas. Nägin, kui sarnaselt inimesele suhtusid nad oma kodudesse. Mõlemal olid kasutada samad materjalid kodu ehitamiseks. Kui kõik tingimused on sarnased, vajab üks ikka rohkem kui teised. Väga rikaste jaoks tähendab raha lihtsalt tasemel olemist. Meie teiste jaoks tähendab see aga vaid mängu jäämist.

Hakkaks õige paikse(ma)ks!

2008-07-15

Uurisime kodus vanu perekonnapilte. Ühel neist, vast läinud sajandi kolmekümnendatest aastatest, oli peal Meedla mõisa esine päris kirev seltskond, arvatavasti mingi seltsielu jäädvustus, sest mäletan, et kadunud vanaema rääkis ikka Meedla mõisas peetud pidudest.

Taaskord tuli äratundmine sellest, et "vanal Eesti ajal" oli ikka külaelu praeguses mõistes uskumatult aktiivne - laulukoorid, näiteringid, pasunaorkestrid, mitmesugused seltsid ja ühendused. Mida kõike nn kohtadel tehti! Jah, ei olnud siis ajaraiskajaid televiisoreid-arvuteid ja raadiod. Need olid ka minu vanaema sõnu kasutades vaid "väga jõukatel inimestel". Nii, et külades tuli lihtsalt oma aja sisustamiseks midagi ette võtta.

Minu tark mees aga tõi välja veel ühe nüansi toonase külaelu aktiivsuse kohta - nimelt kehvake transport linnaga. Kui mõelda, siis ongi see ju nii - kolmekümnendatel ju liinibussid liikusid, kuid selleks, et näiteks linnas tööl käia, muretseti endale ikka linna öömaja. Pole ükski vanainimene rääkinud linnas kontserdil käimisest või teatrisse minekust - ikka tehti kõike ise ja omas külas. Elu ikka sätiti selle järgi, kus on kodu.

Samas võib ka vanadest ajalehtedest lugeda, et külalisesinejaid jagus nii maalinnadele, kirikutesse, rahvamajadesse kui ka koolidesse - mis tähendabki seda, et mõistlikum oli tuua kultuuripisik inimestele kodukanti. Ja see toimis.

Sestap ei olegi võib-olla teab mis hirmus õnnetus, kui vähendatakse ühistransporti ning inimesed peavad tahes-tahtmata muutuma natukenegi paiksemaks. Ehk siis nähakse ka seda, milliseid võimalusi isetegemiseks pakub oma väike ja armas koduküla.

Eesti suvi

2008-07-11

Elu Tallinnas muutub koormavaks kõigi nende Ameerika, Läti, Jaapani turistide ning valgete ööde tõttu. Põgenesin seetõttu jälle maale, et mitte enne oma sünnipäeva sealt naasta. Mitu aastat tagasi tellis mu kaastöötaja kõhutantsijad Eesti Majja mind Ameerika kombe kohaselt sünnipäeva puhul üllatama, aga tema ettevõtmine läks nurja, sest ma olin juba linnast jalga lasknud. Sünnipäevade pidamine on mulle alati võõras olnud.

Aga maal on elu selline, nagu ta olema peab. Paar päeva tagasi muutus taevas Kurenurme kohal ähvardavaks. Vihma hakkaski kallama nagu oavarrest. Seda oli küll hädasti vaja, aga asi läks üle piiri, sest sadama hakkas ka rahet ja lund ning ühel Tartu talumehel rikkusid suured raheterad ära kogu kartuli-, kurgi- ja maasikasaagi. Lumi juulis - seda saab juhtuda ainult Eestis.

Tallinn on omamoodi meelitav, sest suvel toimub siin palju huvitavat, nii et ma saan aru küll, miks mu naine ja tuttavad ning sõbrad imestavad, et ma tahan suvel olla üksinda maal. Aga siin on palju, mida teha! Näiteks pean ma kaevama kraavi, et juhtida ülevalt mäe pealt tulev vesi tiiki, nii et see ei uhuks ära heinaküünini viivat teed.

Maalida polegi mul olnud aega. Selle asemel otsustasin teha aiatööd. Tänu minu naise Heli hoolsusele on meil aias peenra peal maasikaid maiustamiseks. Kuna linnas müüakse ammu Hispaania ja Poola maasikaid, siis tundus, nagu hakkaks Eestis maasikahooaeg läbi saama, aga tegelikult see alles algas.

Meie maakodu aias on uhked pojengipõõsad ja sealsamas ronivad elulõngad mööda majaseina üles. Õuna-, pirni- ja kirsipuud kannavad juba vilja, aga nad vajavad valmimiseks veel päikest ja aega. Kuid punased ja mustad sõstrad on juba omandanud oma värvi.

Eelmisel suvel võtsin ma loomade varjupaigast koera. See juhtus pärast seda, kui vaene Pätu, kes polnud küllalt kiire, lõpetas oma elu minu autorataste all. Praegu ootab meie uus peni Betty juba kutsikaid. Bettyl on olnud arvukalt kosilasi naabertaludest, nad kõik näevad välja nagu puhtatõulised krantsid. Üks, kellelt ma oleksin oodanud, et Betty temalt kutsikad saab, on suure hundikoera moodi loom, ja tundub, et temast saabki õnnelik papa. Aga kes teab, võib-olla saab selleks hoopis naabrite väike koer nimega Nuustik, ja siis saame me endale tõesti väga imeliku väljanägemisega kutsikad. Meie teine koer, Tomi, on ühest kõrvast ilma jäänud ja tal on pea peal sügav haav. Tahtsin ta juba linna arsti juurde viia, kuid siis tuli mulle meelde Heli isa ütlus, et ainus rohi, mida loomad vajavad, on püssirohi.

Kui ma viimati maal olin, siis ootas poegi hoopis meie kass. Maal ei leidnud ma algul üles, kuhu ta oma pojad peitnud oli. Täna nägin aga kõiki kassipoegi, neid oli viis, kes piilusid välja aidatrepi alt. Igaüks neist näeb välja isemoodi. Üks väike oli nii hirmunud olekuga, et ma võtsin ta sülle. Ta silmakesed olid rähma täis, viisin ta kööki ja pühkisin silmad kuiva rätikuga puhtaks. Otsustasin talle õpetada, kuidas alustassilt piima juua. Mulle tundus, et see kassipoeg on eriti terane ja tark, sest ta leidis minus endale sõbra. Mina jälle tahan, et oleks üks kass, kelle võiks tuppa jätta hiiri püüdma. Kuna maal pole enam ammu olnud väikseid lapsi, siis on kassid ka metsiku võitu ja ei lase end süllegi võtta. See kassipoeg on aga teistsugune - talle meeldibki süles olla. Hiljem, kui ma olin jätnud ka kassiemale ja teistele kiisupoegadele kausikesse piima, nägin ma oma lemmikut samas kausis istumas. Küllap oli suvekuumus ta peakese segi ajanud.

Pärast seda juhtumit pole ma enam üldse kindel, et mu kassipoeg nii väga tark ongi, nagu ma algul arvasin.

Ukraina näljahäda oli kommunismi üks ulatuslikumaid kuritegusid

2008-07-04

Tegemist pole juhusliku otsusega, Ukraina praegune juhtkond on tõstatanud holodomori hukkamõistmise küsimuse erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides, kirjutas Herkel oma ajaveebis.

Holodomori tragöödia teadvustamine kommunismi ühe kõige ulatuslikuma kuriteona on Ukraina jaoks keskne küsimus. Tõlkes tähendab holodomor „näljahäda". Stalini ja Molotovi poolt rakendatud viljakogumisnormid jätsid külaelanikud toiduta.

Laastavalt mõjusid liikumispiirangud, mis ei lubanud inimestel hukule määratud küladest lahkuda. Holodomori tagajärjel hukkunute arvu on hinnatud väga erinevalt, alates kahest ja poolest miljonist ja lõpetades 7-10 miljoniga.

Holodomori on kuriteona hukka mõistnud mitme riigi parlamendid, kaasa arvatud Eesti Riigikogu. Kuna holodomor tekkis Nõukogude Liidu juhtkonna poliitiliste otsuste tagajärjel taotlevad ukrainlased selle tunnistamist mitte lihtsalt kuriteoks, vaid genotsiidiks. Hiljutises OSCE dokumendis sõna „genotsiid" siiski puudub.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel kogusid ukrainlased holodomori raporti algatamiseks koguni kuuskümmend allkirja, lootes juba ette võimalikult laia toetuspinda saavutada.

Selle peale esitas Vene delegatsioon teise algatuse, mis käsitles Nõukogude Liidu territooriumil aset leidnud suure näljahäda 75 aastapäeva. Venelased ütlevad, et tegemist oli looduskatastroofiga, mis ei puudutanud mitte ainult Ukrainat, vaid ka Kubanimaad, Kasahstani jne.

Öeldakse, et ennekõike oli 1932. aastal tegemist raske saagiaastaga. Ometi ei saa see vabastada viljakogumise korraldajaid vastutusest. Vastupidi, seda enam tulnuks näha halastamatu aktsiooni tagajärgi küladele. Pealegi algasid ulatuslikud repressioonid nn. saboteerijate vastu juba enne, kui nälg oma töö tegi.

Nagu niisugustel puhkudel juhtub, langetati ENPA komitees saalomonlik otsus, et kahe erineva algatuse põhjal pannakse kokku üks raport. Kuna aga algatused lähenevad täiesti erinevatest hinnangutest langeb kogu vastutus raportöörile, kelleks sai albaanlane Alexander Biberaj.

Biberaj maailmavaadet teades arvan, et ta jääb selgelt holodomori kui stalinistliku kuriteo hukkamõistmise juurde, lisades sinna näiteks Kubanimaad ja Kasahstani puudutavad osad.

Vaieldamatult oli neis piirkondades samuti tegemist nõukogude võimu poolt kunstlikult tekitatud inimkatastroofiga. Tõsi, kasahhid ja kasakate järeltulijad ei taotle toimunu genotsiidiks tunnistamist.

ENPA raportite juurde kuulub ulatuslik seletuskiri, mistõttu võib oodata, et põhjalikult töötatakse läbi nii Ukraina holodomor kui ka samal ajal mujal Nõukogude Liidus viljakogumisega tekitatud näljahädad.

Seega võib venelaste poolt teema neutraliseerimiseks mõeldud laiendus tegelikkuses tuua pildile uued, seni vähem kõneldud teemad. Igal juhul on holodomor loogiline jätkusamm algatustele, mille eesmärk on totalitaarse kommunismi kuritegude päevavalgele toomine ja hukkamõist

Kaugemas vaates jõutakse sihile siis, kui ka Venemaa Föderatsioon on valmis kommunismi kuritegelikku pärandit täiel määral tunnistama.

Glütserool lüpsilehmade söödana

2008-06-19

Taastuv bioenergia on muutunud ja muutub iga päevaga üha tõsisemaks konkurendiks nii inimeste toidukorvile kui loomasöödale. Üha enam energiarikkaid põllumajandussaadusi konverteeritakse kas bioetanooliks, biodiisliks või lihtsalt põletatakse ahjus soojusenergia saamise ees-märgil. Ühelt poolt kergitab see kahtlemata toiduainete ja loomasööda hinda, kuid teisalt jääb turule üha enam bioenergeetika kõrvalsaadusi, mida ei saa või pole otstarbekas mootorikütuseks ümber töödelda.
Sellised söödad on reeglina kas proteiini- või toorkiurikkad. Sellisteks söötadeks on näiteks rapsikook, maisigluteensööt või maisigluteen, mida meie loomakasvatajad juba aastaid kasutavad. Samas on ilmunud turule ka täiesti uusi söötasid, milliste kasutamise kogemust piimatootjatel enamasti pole. Loomulikult püüavad seda söötade turustajad kiiresti ära kasutada ning vajaliku kasumi kätte saada.

Siinkohal püüan enamasti kirjanduse põhjal teha lühiülevaate glütseroolist, mida soovitatakse sööta lüpsilehmadele eelkõige energiasöödana ja ketoosi ennetava söödana.

Glütserool, mida tuntakse ka glütseriini nime all, on biodiisli tootmise kõrvalsaadus. Traditsiooniliselt kasutatakse glütserool seebi-, kosmeetika- ja toidutööstuses, kuid biodiisli tootmise järsu suurenemise tõttu ei suuda traditsiooniline turg seda ära kasutada, mistõttu otsitakse sellele uusi kasutusvõimalusi. Olgu siinkohal nimetatud, et glütserooli kasutatakse ka propüleen- ja etüleenglükooli tootmiseks, millised on tõesti tuntud eelkõige kui ketoosi ennetava ja raviva vahendina.
Nagu nimetatud, on loomasöödaks pakutav glütserool biodiisli tööstuse kõrvalsaadus. Biodiisli tootmise käigus õlitaimede seemned purustatakse ning eraldatakse õli (nt pressimise teel). Pressimise käigus järele jäänud õlikoogid on tarvilikud proteiinisöödad lüpsilehmadele ning neid on võimalik kasutada erinevates ratsioonitüüpides. Mõnedel juhtudel müüakse tekkinud õlikook otse loomasöödaks, kuid teisel juhul kõrvalsaadust ekstraheeritakse heksaaniga ja eraldatakse pressimise käigus kooki jäänud õli. Seda saadust nimetatakse srotiks. Srott on energiavaesem kui kook, kuid sisaldab viimasest enam proteiini.
Õlikultuuride seemnetest eraldatud õli saab küll teatud tingimustes kasutada otse diiselmootorites, kuid reeglina seda siiski töödeldakse (glütserool asendatakse triglütseriidi molekulis metanooli vastu), et tõsta biodiisli kasutuse efektiivsust.
Biodiisli tootmisel tekib glütserooli ligikaudu 10% õli kaalust, mida nimetatakse toorglütserooliks. Loomakasvatusele pakutaksegi söödana eelkõige toorglütserooli, sest see on odavam, kuna sinna ei tehta täiendavaid kulutusi glütserooli puhastamiseks. Peame teadma, et toorglütserool sisaldab suhteliselt palju vett (ca 1/4 kaalust) ja metanooli (üle 1/4 kuivaine kaalust). Metanool on teadagi loomorganismile, eriti lihtmaolistele loomadele ja lindudele mürgine. Toorglütserooli söödaväärtust saab suurendada selle puhastamise teel ning elimineerida produktist pea täielikult nii vesi kui metanool.
Teatud hinnangu glütserooli kvaliteedile saab anda ka selle visuaalse vaatluse abil. Mida tumedam on glütserool, seda vähem on seda puhastatud ja seda enam on glütseroolis vett ning metanooli ja seda madalam on selle söödaväärtus.
Söötmiskatsete tulemusi pole kirjanduses leida kuigi arvukalt ja samas on need väga vastu-ääkivad. Enam on katseid läbi viidud lindude ja sigadega, vähem veistega, eriti suuretoodanguliste lehmadega.

Mis juhtub glütserooliga veise vatsas?

Söötes veistele õli või õlirikast kooki, lagundavad mikroorganismid ka selle glütserooliks ning vabadeks rasvhapeteks. Vatsas kasutavad mikroorganismid vabanenud glütserooli enda energiatarbe katteks, fermenteerides selle põhiliselt piimhappeks ja võihappeks. Viimased on mõlemad tugevad happed ja põhjustavad pigem vatsakorratusi, kui parandavad seedet.
Laboratoorsete katsetega on hästi selgitatud, et glütserool on suurtes kogustes (üle 5% söödaratsiooni kuivainest - ca 100 g lehma kohta päevas) toksiline tsellololüütilistele bakteritele, väikestes kogustes selle negatiivset mõju mikroorganismidele pole täheldatud. Sarnaselt lihtsuhkrutega fermenteerub glütserool vatsas väga kiiresti, mistõttu ta suurendab vatsa happesust, soodustades sellega jõusöödarikka ratsiooni korral vatsaatsidoosi ohtu.
Eeltoodut arvestades on püütud välja selgitada glütserooli lisamise piirmäär lehmade ratsioonis. Kui laboratoorsetes katsetes peetakse mitmel juhul lisamise ülempiiriks 5%, siis tootmiskatsetes peetakse selleks enamasti 10% sööda kuivainest (ca 200 g päevas). Suuremate koguste söötmisel väheneb lehmadel kuivaine söömus ning langema hakkavad piimajõudluse näitajad.
Sageli soovitatakse sööta glütserooli lehmadele nn üleminekuperioodil, s.o paar nädalat enne ja paar nädalat pärast poegimist, et vähendada ketoosi esinemise sagedust karjas. Seda soovitatakse usus, et suuremate glütseroolikoguste söötmisel ei suuda vatsa mikroorganismid kogu glütserooli ise ära tarbida ja osa sellest jõuab imenduda läbi vatsaseina verre, millest omakorda sünteesitakse maksas glükoos. See on teoreetiliselt muidugi võimalik, kuid kas ja kui palju glütseroolist verre üldse imendub, pole hästi tõestatud.
Igal juhul saab olla glütseroolist sünteesitava glükoosi kogus lehma jaoks väikese tähtsusega (hea lehm sünteesib päevas 4000...5000 g glü-koosi, glütseroolist sünteesitav kogus ei saa olla üle 100 g päevas).

Ettevaatust, teile pakutav glütserool võib sisaldada metanooli!
Toorglütserooli söötmisel tuleb kindlasti arvestada selle metanooli sisaldusega. Metanooli kasutatakse biodiisli tootmise protsessis, mistõttu sisaldab ka toorglütserool ja vähem rafineeritud glütserool alati metanooli (tuntakse ka puupiirituse nime all). Reeglina suudavad vatsa mikroorganismid küll metanooli loomorganismile kahjutuks muuta, kuid see põhjustab probleeme lihtmaoliste loomade ja lindude ning vasikate söötmisel, kellede eesmaod pole veel hästi välja arenenud.

Toorglütserool sisaldab suhteliselt palju mineraalaineid
Kirjanduses leidub mitmeid hoiatavaid viiteid toorglütseroolis olevate mineraalsoolade võimaliku negatiivse mõju kohta põllumajandusloomade söötmisel juhul, kui seda ei arvestata söödaratsioonide koostamisel ja mineraalelementide sisalduse balansseerimisel. See näib olevat probleemiks siiski pigem lihtmaoliste loomade ja lindude söötmise kui mäletsejaliste söötmisel. Oluline on kinni pidada soovitavast lisamise määrast, mis on kuni 200g lehma kohta päevas.

Kuidas glütserooli lehmadele manustada?
Glütserool on magus. Väikestes kogustes lisatuna võib see parandada söötade söömust, suurtes kogustes glütserool kindlasti vähendab seda. Kui sööta glütserooli selle eesmärgiga, et parandada söömust (näiteks silo söömust), tuleks see lisada segasööda koostisesse.
Kui püüda sööta glütserooli ketoosi ennetamise eesmärgil, pole mõtet seda segasööda koostisesse lisada. Segasööda koostises olev glütserool on tõenäoliselt 100%-liselt mikroorganismide toit ja verre ei imendu sellest
midagi. Kui üritada aga glütserooliga ennetada ketoosi, tuleks seda püüda manustada nii, et loom saaks soovitatud koguse korraga kätte. Vaid siis on lootust, et osa glütseroolist pääseb mikroorganismide lagundava toime eest. Glütserooli on edukalt kasutatud ka jõusöötade granuleerimisel, lisades seda jõusööda koostisesse 5%. Sellega vähendatakse eelkõige jõusööda tolmamist, kuid glütserool on ka piisavalt hea sideaine. Energiasisalduselt on glütserool, olenevalt puhastusastmest, võrreldav teraviljade energiasisaldusega.

Kokkuvõtteks
Glütserool on biodiisli tööstuse kõrvalsaadus, mille kvaliteet loomasöödana sõltub selle puhastuse astmest. Glütserool pole imesööt ja kindlasti ka mitte imeravim, küll saab aga seda teatud ulatuses loomade söötmisel kasutada. Kasutamise otstarbekuse määrab ära eelkõige glütserooli hind.
Pean vajalikuks siiski korraldada glütserooli söötmiskatseid ka Eestis, et anda loomaomanikele vastavaid soovitusi kasutamisvõimaluste kohta. Siinkohal olen tänulik neile, kes omavad glütserooli söötmise kogemusi ja on nõus neid minuga jagama.

* autor on Eesti Maaülikooli doktorant

Kes võidab toiduainete hinna tõusust?

2008-06-19

Eilsel riigikogu istungil küsis keskerakondlasest parlamendisaadik Arvo Sarapuu põllumajandusministrilt Helir-Valdor Seederilt, kes tema arvates on kõige rohkem hüppelisest toiduainete hinna tõusust võitnud.

Põllumajandusminister HELIR-VALDOR SEEDER:

Vastab tõele, et kogu see tulu, mis kaupade müügist laekub, ei jõua mitte tootjani, vaid tegemist on pika ahelaga, kus on jaekaubandus, hulgikaubandus, töötlev tööstus, tootja, ning kogu see tarbija käest saadav tulu jaguneb ahela vahel. Ega sellist lõpuni usaldusväärset analüüsi ja ülevaadet meil praegu pole, kui palju sellest ahelast kellelegi kätte jääb, kui suured on kõikides ahela osades tootmiskulud jm. See sõltub väga paljus kokkulepetest, mis suudetakse tootjate, töötlejate ja kaupmeeste vahel sõlmida.

Oma roll selles on muidugi maailmaturul, sest Eesti on avatud majandusega riik ja väga palju sõltub sellest, milliseks kujuneb hind maailmaturul. Eesti toiduainete hind on seotud ka sellega, mis toimub Euroopas. Nii, nagu tõusid toiduainete hinnad Euroopas, tõusid need ka Eestis, sõltumata sellest, millised konkreetsed tootmiskulud olid. Kui piima ja piimapulbri hind hakkas Euroopa turul langema, hakkas ka piima kokkuostuhind Eestis langema, hoolimata sellest, millised olid tootmiskulud.

Piimandussektor peab eriti arvestama sellega, mis toimub väljaspool Eestit, sest see sektor on tegelikult väga konkurentsivõimeline ja näiteks selle aasta I kvartalis läks ligikaudu 40% Eestis toodetavatest piimatoodetest ekspordiks. Nii et seal on suur ekspordipotentsiaal, see sõltub väga palju ka sellest, mis toimub välisturul. Piimatootjatele oleks kindlasti lahenduseks ekspordi suurendamine veelgi, aga peame arvestama nende hindadega, mis on maailmaturul.

Ühinemine on kohapealse arengu seisukohalt strateegiline otsus

2008-06-19

RiTo 17, 2008

Vestlusringis osalesid Riigikogu liikmed Jaak Aab (Eesti Keskerakond) ja Rein Aidma (Eesti Reformierakond), regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (Isamaa ja Res Publica Liit), Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast, Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektor Ott Kasuri ja Tallinna Ülikooli avaliku poliitika professor Georg Sootla. Küsimusi esitas ja vest-lusringis räägitust valiku tegi RiTo peatoimetaja Helle Ruusing.

Probleemid on mujal, mitte seadustes

H. Ruusing: Tänase vestlusringi teema on Eesti omavalitsused. Alustan küsimusega seadus-andlikust baasist, mis praegu reguleerib kohalike omavalitsuste tegemisi. Kas see on piisav ja vastab kõigile tänapäeva nõuetele või vajab hoopis ajakohastamist?
J. Võigemast: Kohalike omavalitsuste tegevust reguleerib hästi palju seadusi. Kui mõeldud on kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, siis aja muutudes on seda kümneid kordi pa-randatud, aga põhiskeem on ikkagi samaks jäänud. Aeg-ajalt on välja käidud idee, et tuleks uus seadus kirjutada, aga kui see teha nendesamade printsiipide järgi, millest lähtub praegune kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, siis ei ole sellel erilist mõtet. Uus seadus tuleks teha siis, kui põhimõtted muutuvad. Mina prognoosin, et KOKS ehk kohaliku omavalitsuse korralduse seadus kehtib veel vähemalt viis aastat.
J. Aab: Olen eelkõnelejaga põhimõtteliselt nõus: seaduse muutmisel lihtsalt muutmise pärast ei ole mõtet. Seadust on vaja täpsustada siis, kui omavalitsuse toimimises midagi muutub – tema ülesanded ja funktsioonid. Teine teema, mis on olnud aastaid üleval, on muidugi maa-konna tasand. See puudutab küll pigem omavalitsusliitude staatust maakonnas, nendele liitu-dele teatud võimaluste loomist või maakonnas suurema pädevuse andmist. Küsimus on maa-valitsus versus omavalitsusliit. Sel juhul tuleb kõne alla omavalitsusüksuste liitude seadus ja seal sisalduv. Omaette teema on haldusterritoriaalne reform. Vabatahtlik ühinemine on prae-gu seadustes määratletud. Kui tahetakse, et riik saaks omavalitsusi ühinemisele suunates mingi mehhanismi abil kõvema sõna sekka öelda, siis on kindlasti tarvis ka seadusandlikke muudatusi.
S.-V. Kiisler: Nõustun samuti, et õigusruum on omavalitsuste puhul paika loksunud. Õigus-lik ruum omavalitsuste elu ei takista, küsimusi tekitab pigem asja praktiline pool. Eestlased tahavad, et kõik oleks õiglane ja selge ning ühtsete põhimõtete järgi seatud, nii kohustused kui ka rahastamine. Väga raske on teha universaalseid mudeleid omavalitsustele, mille suu-ruse vahe on elanike arvu vaadates 4000-kordne. See proportsioon kajastub ka omavalitsuste eelarvetes ja rahalistes võimalustes. Nii suurte erinevuste juures ühtseid mudeleid koostada, mis oleksid õiglased nii väikeste kui ka suurte suhtes, on ülimalt keeruline. See on küsimus, aga see ei ole otseselt seaduste küsimus.
G. Sootla: Tuleme tagasi 1993. aastasse. Tollal saavutati kompromiss väga suurte pingutus-tega eeldusel, et seadus on ajutine. Eeldati, et läheb mööda paar või neli-viis aastat, kuni kõige suuremad probleemid ära lahendame, ning seejärel hakatakse asju revideerima. Kui vaadata 1993. aasta omavalitsuste raha ja ka pädevuste seisu, on erinevus praegusega võrrel-des väga suur. Kõige suurem erinevus on see, et praegu on võimuvertikaalis üks lüli puudu. Võimu pendel keskvalitsuse ja kohalike valitsuste vahel ei ole tasakaalus, mitte ainult ma-janduslikust vaatevinklist. Võib-olla on fiskaalsuhted rohkem paika jooksnud. Kui ma võrd-len võimuvertikaale neil aladel, mis meiega ajalooliselt piirnevad, siis Põhjamaade piirkon-nas püütakse võimu tasakaalustada, meil aga on tasakaal 15 aastaga kohutavalt paigast ära nihkunud. Detailides võib teha palju muudatusi ja sellest ka kogu aeg räägitakse. Valitsuse probleem taandubki sellele, kuidas eri suurusega omavalitsused oma ülesandeid täidavad ja kuidas neid universaalseadusega reguleeritakse. Seda tehakse mujal väga lihtsalt: suured omavalitsused, nagu näiteks maakonnakeskused, saavad automaatselt teise tasandi staatuse, teise tasandi funktsioonid, mida nad piirkonnakeskustena ju meil ka praegu täidavad. Oma-valitsuslikud ülesanded jaotatakse väikeste ja suurte vahel ümber nagu Põhjamaade süstee-mis. Omavalitsussüsteemi tegelik võti on regionaalvalitsus. Kui seal on asjad tasakaalus, siis ülejäänu loksub ise paika.
R. Aidma: Siin välja öeldud regionaalse omavalitsuse idee on ka Eestis mitu korda jutuks olnud. Kui võrrelda meid Põhjamaadega, siis nemad on läinud omavalitsuste liitude tugev-damise teed ja ära kaotanud läänid. Sedasama teed minna ei ole ilmselt mõtet. Teiselt poolt, kui me teeme teise tasandi omavalitsuse, siis jaguneb avalikus sektoris kasutatav ressurss – nii finantsressurss kui ka ajuressurss – kolme tasandi vahel, mida mina ei pea praegu õigeks. Meil ei ole lihtsalt nii palju raha jagada. Eks tulevik näitab, mis edasi saab. Seadus ei tee praegu vahet, kas tegemist on linna või vallaga. Mõlemad on juriidilises mõttes ühesugused omavalitsused, kogu probleem taandub sellele, et väiksemad omavalitsused on tihtilugu ääretult väikese arenguvõimega. Kuidas seda seadusandlikult korrigeerida? Mina ei ole veendunud, et teine tasand suudaks midagi muuta. Lõpetuseks lisan, et ka valitsusliidu leppes ei ole praegu kapitaalset haldusreformi ette nähtud. Omavalitsuste liidud on öelnud, et ega nad neid maavalitsuste ülesandeid, mida üle võiks võtta, väga meelsasti ei võta, kui neile raha juurde ei anta. See on seesama vana nõks, et kui halduslikult tahetakse midagi muuta ja püütakse asja justkui odavamaks teha, siis kukub välja nii, et kõik läheb kallimaks.
S.-V. Kiisler: Olen Rein Aidmaga nõus, et meie väikses riigis on suur inimeste probleem. Kui räägime maakondades funktsioonide võimalikust üleandmisest maavalitsuselt omavalit-suste liidule, siis võib ette näha, et seesama inimene, kes praegu tegeleb maavalitsuse palgal olles planeeringute, ühistranspordi korraldamise või mõne muu teemaga, teeb hiljem seda-sama tööd edasi maakondliku omavalitsusliidu palgal. See on kahjuks meie igapäevane elu – inimesi lihtsalt ei jätku.
O. Kasuri: Põhimõtteliselt ütleb kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, millega omava-litsus peab tegelema, nii et võib-olla ei ole vaja kirjutada uut seadust. Praegust kohaliku omavalitsuse korralduse seadust täiendati minu arust viimati 2006. aastal seoses sellega, et kohaliku omavalitsuse volituste perioodi pikendati kolmelt aastalt neljale. See näitab, et üleminekuperiood on läbi ja iga seadus muutub ajas. Ma arvan, et ka tulevikus võiks selli-selt edasi minna: kui on vaja, siis seadust muudetakse ja täiendatakse vastavalt sellele, kui-das elu dikteerib. Üks olulisi asju, millises suunas tasuks kehtivat seadust täiendada, on omavalitsuste koostöö. Need võimalused tuleks lahti kirjutada. Ümberkorralduse tulemuse-na peab inimressurss paranema. Praegu on meil inimressurssi võimalik võib-olla veidi teisiti kasutada. Sellest oli ka eespool juttu. Olen päri, et ikka inimesed korraldavad lõpuks asjad ära. Ei ole tähtis, millistes kabinettides nad istuvad, tähtis on see, et nad teeksid töö ära nii, et esmatasandi omavalitsus toimiks.

Igal rahal, mis antakse, on silt küljes

H. Ruusing: Põhiseaduse järgi on kohalikul omavalitsusel suur autonoomia, kuid teiselt poolt paneb raha paika selle, et autonoomiat nii väga palju võib-olla polegi. Missugune on teie arvates praegu tasakaal? Kas me liigume rohkem selles suunas, et riik annab omavalit-sustele järjest ülesandeid ja raha ning omavalitsused sõltuvad tegelikult järjest enam kesk-võimust või on võimalus, et autonoomiat suurendatakse?
S.-V. Kiisler: Minu poolest võiks tendents olla ka vastupidine, aga ma ei ole kuulnud, et omavalitsused tahaksid mingeid funktsioone riigile tagasi anda. See on kaalumist väärt kü-simus, tavaliselt sellega välja ei tulda. Tegelikkuses on paljud omavalitsused väga väikesed ja nende eelarves ei ole rahalist mänguruumi. Suure osa eelarvest võtab haridus ja kogu üle-jäänud mängumaa on suhteliselt väike. Kui vallas on paarsada elanikku, siis tal ei saagi raha-list puhvrit tekkida ning ta lihtsalt jookseb kaasa nende funktsioonide ja selle rahaga, mis riik talle eraldab. Suured linnad on suveräänsemad, sest neil on rahaline puhver olemas ning nad võivad ajada mingil määral oma korrakaitsepoliitikat, oma ettevõtluspoliitikat, luua ettevõt-lusinkubaatoreid jms.
R. Aidma: Euroopa Liit on deklareerinud, et ta on regioonide liit, mitte niivõrd riikide liit. Selles mõttes on Eesti jällegi teistpidi nii pisike – napilt üle miljoni elanikuga –, et ta ongi justkui üksainus regioon, üks omavalitsus. Samal ajal koosneb liit erinevatest osadest, näi-teks on ka Prantsusmaal väga väikesed omavalitsusüksused. Tõsi, seal juhitakse neid hoopis teistel põhimõtetel, aga see ongi iga riigi omapära. Kas meie omavalitsused on olnud piisa-valt autonoomsed, kas omavalitsuste harta toimib? Eks me kõik ole kogu aeg millegagi ra-hulolematud, kuid ma leian, et praeguses seisus ei ole põhjust olukorda väga kiiresti ja järsult muuta. See tähendab seda, et kohalike omavalitsuste autonoomia on Eestis välja kujunenud. Just sellisena, nagu see meil praegu on. Muidugi, kes ei tahaks olla rohkem iseseisev, et temast endast rohkem sõltuks või et ta ise suudaks oma raha korjata jne. See on avaliku sek-tori raha jaotuse küsimus, millest paarkümmend protsenti on kohalike eelarvete ja 80 prot-senti riigieelarve summa.
O. Kasuri: Valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu delegatsiooni läbirääkimis-tel on väga selgelt öeldud: esiteks – kohaliku omavalitsuse otsustusõiguse ja vastutuse suu-rendamine, kohalike omavalitsuste osutatavate avalike teenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi tõus. See on kindlasti meie läbirääkimise lähtealus ja eesmärk. Teiseks näeb läbirääkimiste vaheprotokoll ette omavalitsuste stabiilse tulubaasi kindlustamise, mis tagab neile seadusega ja seaduse alusel pandud ülesannete täitmiseks vajalikud tulud, võimaldab teha kohalikuks arenguks vajalikud investeeringud ning tagab omavalitsuste jätkusuutliku arengu. Eelkõneleja ütles väga ilusasti, et tulubaas on kasvanud. Meil on olnud väga head ajad. Meie riigil on läinud väga hästi ja on olnud raha, mida jagada omavalitsustele. Kui üldhariduskoolid anti kohaliku omavalitsuse hallata, anti üle ka koolide rahastamiseks vajali-kud vahendid. Kuid need on valdkonnapõhised ehk varjatult sihtotstarbelised, ette nähtud pedagoogide palkadeks, õpikutele, täienduskoolitusele, õpilasüritustele. Neid toetusi on riik tõesti suurendatud. Meie oma tulubaas ei ole kasvanud nii kiiresti kui riigil, vaid omavalit-suste eelarveid on suurendatud riigipoolsete toetustega. See kärbib omavalitsuste autonoo-miat ja ei lase ise vabalt otsustada, sest igal rahal, mis antakse, on silt küljes. Seda ei pea omavalitsused kindlasti õigeks, see on varjatud tsentraliseerimine.
G. Sootla: On selge, et Eestis toimivad tsentraliseerivad tendentsid. Näiteks sihtotstarbeliste eraldiste osa on pidevalt suurenenud. See on näide sellest, et toimub tsentraliseerimine. Riik-like investeeringute programmi (RIP) jaotamine tegelikult tsentraliseeriti, see on väga oluline muutus kohaliku ja keskvõimu tasandil. Meie uurimuste üks tulemusi on tõesti see, et teatud tasandil on vallal autonoomia nagu rist kaelas. Ja see ei tulene sellest, et nad ei tuleks oma põhiasjadega toime. 1990. aastatel, kui olime vaesed, oli põhiprobleem katus peale ja aknad ette saada, ja kui oli vaja aidata, tuldi sellega enam-vähem toime. Nüüd oleme Euroopa Lii-dus, hakkame arenema intensiivselt, üha enam muutub keskseks arendustegevus, eriti inves-teeringud inimesse ning niisugustesse spetsiifilistesse valdkondadesse nagu täienduskoolitus, inimese igakülgne harimine, elukvaliteedi parandamine. Siin on väikestel omavalitsustel piirid ees. Kui tulla veel tagasi teise tasandi juurde, siis ma ei taha väita, et teine tasand või regionaalne valitsemine peab olema mingit kindlaksmääratud tüüpi. Inimesed on ühed ja samad, tugev valitsus regionaaltasandil – mis võib olla omavalitsus, omavalitsusliit või riigi maavalitsus –, on see, mis tegelikult integreerib. Meil on praegugi miniregionaalvalitsusi, kes tegelevad transpordiga, prügiga, spordiga. Selline koostöö muutub üha intensiivsemaks, kuid kui niisu-guseid regionaalseid asutusi on juba teatud kriitiline mass, muutub nende koordineerimine probleemiks. Ja üks asi, millest me väga kiiresti mööda läheme, on riigi kohalolek maakon-dades. Riigiasutuste reformimine paljudes valdkondades kaotas sisuliselt riigi kohaloleku maakonna tasandil.

Koostöö kaudu ühinemisteni

O. Kasuri: Omavalitsusi tuleb usaldada, kui nendel on seadusega pandud kohustused. See-tõttu ükskõik, kuidas me seda teemat ka ei arutaks, jõuame küsimuseni, milline on avalike teenuste maht, mida kohalikud omavalitsused peaksid osutama ja kui palju see maksab. Sel-lele vastamisel jäävad kõik kimpu, sest tegelikult on meil kodutöö tegemata ja uuringud läbi viimata. Meil on tegusad avalik-õiguslikud ülikoolid, kes kindlasti võiksid tulla appi tegema uuringuid, kui palju maksavad avalikud teenused, mida kohalikud omavalitsused peavad osutama, ning välja töötama ka avalike teenuste standardeid.
J. Võigemast: Minu arust sai meie liit, s.o Eesti Linnade Liit koos rahandusministeeriumi ja Eesti Maaomavalitsuste Liiduga selle aasta algul hakkama ühe hea analüüsiga. Nimelt kirjel-dasime rahalises mõõtmes ära kogu protsessi, mis on toimunud omavalitsustega Eesti Vaba-riigi taastamisest alates, ühtlasi sellest ajast saadik, kui ühetasandiline kohalik omavalitsus rakendus. Ülevaade hõlmab nii rahalist poolt kui ka kõiki olulisi muudatusi, mis selle aja jooksul on rakendunud. Mäletan, kuidas me 1990. aastate algul vaidlesime, kas see on loo-dusseadus, et sinna, kus on, tuleb juurde, ja seal, kus on vähem, jääb veel vähemaks. Nüüd tuleb paraku öelda, et polariseerumine jätkub ja tõepoolest toimub kontsentreerumine tõmbe-keskustesse ehk linnadesse. See on protsessi üks pool, teine pool on see, et needsamad kes-kused genereerivad ka ümbritseva piirkonna arengut. Kõik need 40, 60, 80, 90 erineva po-tentsiaaliga tõmbekeskust, mis meil Eestis on ja toimivad, on ühtlasi arengumootorid, mis aitavad piirkondadel toime tulla, areneda või vähemalt püsida. Mis omavalitsuspoliitikasse puutub, siis kõigil Eesti erakondadel on oma programmid ja programmides osad, mis käsitle-vad kohalikku omavalitsust. Samal ajal on koalitsioonilepingus kohalikku omavalitsust käsit-lev osa paraku hästi kõhn. Omavalitsusliidud on selgelt välja öelnud, et kogu meie tegevuse üks põhimõte on suurendada kohalike omavalitsuste osakaalu ühiskonnaelu korraldamisel. Tõsi, me ei ole rahul sellega, et ülesandeid on lisandunud, kuid alati ei ole nende ülesannete täitmiseks rahalist katet juurde tekkinud. Ent see on juba omaette teema. Me taotleme, et Eesti liiguks Põhjamaade mudeli suunas, kus kohalike omavalitsuste osakaal avaliku sektori üldmahus oleks suurem ja järjest suureneks.
J. Aab: Kindlasti ühinen selle kriitikaga, et väga paljudel rahadel on sildid peal ning et riik kirjutab väga palju ette. Samas võib tuua näiteid, et tegelikult on omavalitsuste otsustusõigus teatud valdkondades ikkagi suurenenud. Teatud valdkonnad ja teemad on ennem olnud riigi käes, näiteks hariduse investeeringud. Varem oli riiklike investeeringute programmi (RIP-i) investeeringute raha, mille jaotamise prioriteedid kohapeal kokku lepiti, maavanemaga läbi räägiti ja lõpuks jõudis see valitsusse kinnitamisele. Mõned aastad tagasi otsustati, et hari-dustoetus tuleb teatud mudeli alusel, ning investeeringute raha lülitati sinna mudelisse. Valit-sus objektiti ei kinnita enam midagi, vaid omavalitsus ise otsustab, kuidas ta investeeringut kasutab. Puudega inimeste hooldetoetust jaotas riik labidaga laiali üle Eesti. Kui sihtotstarbe-liselt seda kasutati, on väga raske öelda, sest kõik olenes tihtipeale paberite vormistamise oskusest. Hooldetoetus anti üle omavalitsustele, see läks küll problemaatiliselt, aga lõppkok-kuvõttes on omavalitsusliidud öelnud, et tegemist oli õige otsusega. Sotsiaalvaldkonnas on just omavalitsus inimesele kõige lähemal ja ta saab kaaluda, kellele konkreetselt on vaja toetust maksta. Ideaalne oleks muidugi jõuda kokkuleppele, kui palju mingid teenused ja funktsioonid maksavad, ning mudelis, kuidas raha kohale jõuab. Teatud valdkondades pea-vad kindlasti olema piirid üle riigi kindlaks määratud, ükskõik kas jutt on sotsiaaltoetustest või õpetajate palkadest, kus ka omavalitsused võiksid läbirääkimistel kaasa lüüa, nagu olen ammu rääkinud. Mina olen pigem autonoomia suurendamise poolt, sest ütleksin, et see, mis omal ajal põhiseadusesse kirja sai pandud, on tegelikult tugev Põhjamaade autonoomia. Praktika on läinud nii ja naa. Kui on jutt sellest, kas väikesed omavalitsused suudavad pak-kuda kõiki teenuseid, siis paljud omavalitsused ongi jõudnud ühisele arusaamisele, et äkki teha üht või teist asja koos, sest nii saab paremini teha. Aga asi on veel lapsekingades, sest tihtipeale puudub vajalik ressurss või ka koostöövalmidus. Teist omavalitsustasandit ma ei poolda. Põhimõtteliselt peaksid omavalitsuslike ülesannetega ka regionaalsel tasandil tege-lema omavalitsusliidud ehk omavalitsused koos. Küllap koostöö kaudu jõutakse varem või hiljem ka ühinemisteni. See on pikk protsess, Soomes on see samuti aega võtnud.

Kus on võimu keskus

H. Ruusing: Teoreetiliselt on olemas väga erinevaid koostöövorme. Mingid asjad nõuavad, et omavalitsused ühineksid suuremal või väiksemal hulgal, mingite asjade jaoks on tarvis, et nad teeksid koostööd hoopis riigiga. Kas siin ei puudu seadusandlik alus? Praegu loodetakse, et omavalitsused suudavad kokku leppida. Mõnes maakonnas toimib see väga hästi, teises ei toimi üldse. See ei ole konkreetselt teine tasand, vaid võimalus ühel juhul koostööd teha viiekesi, teisel juhul kahekümnekesi.
S.-V. Kiisler: Jaak Aab rääkis väga olulistest asjadest, seetõttu tulen veel kord tagasi rahasta-misteema juurde. Ühtpidi on tõesti nii, et omavalitsustel on palju funktsioone ja vähe raha. Teistpidi, kui küsida, millistest funktsioonidest nad oleksid nõus loobuma, siis ei soovita mil-lestki loobuda, sest tõepoolest tahaks rohkemate asjadega tegelda. Aga kui sa oled väike ja tahad haridusega tegelda, tekib paratamatult olukord, et kulutadki kogu raha koolimaja peale. Kergelt ei läinud ka investeeringu komponendi lülitamine nii-öelda hariduse pearaha koosseisu, millele oli suur vastuseis. Nüüdseks on asi ennast õnneks õigustanud. Teiseks autonoomsusest. Kui ühel omavalitsusel on suhteliselt väike territoorium ja palju suhteliselt suure sissetulekuga elanikke, teisel aga suur territoorium, elanikke vähe ning nende sissetulek madal, siis paratama-tult peab seda sihtotstarbeliste rahaeraldiste kaudu kuidagi kompenseerima, sest teed tahavad remontida ja vaja on sotsiaalabi. Kui raha antakse sihtotstarbelise toetusena mingi asja jaoks, siis hakataksegi protestima: miks sa ütled mulle ette, mida ma selle rahaga pean tegema. Asja teisele tasandile viimine on mõnes mõttes tsentraliseerimine. On kõlanud isegi hääli, et muuda-me teise tasandi kohustuslikuks. Teise tasandi otsuste kohustuslikuks muutmine tähendab sisuli-selt otsustusõiguse omavalitsuste käest äravõtmist. Selles mõttes on koostöö põhimõte kindlasti õigem. Kui teist tasandit väga tahetakse, siis minu arust meil teine tasand tinglikult juba ongi olemas. Seaduseski on ette nähtud, et väiksemad otsused tehakse madalamal, suuremad kõrge-mal tasemel. On linnaosade, samuti osavaldade süsteem. Tallinn on omamoodi hea näide, kus on väga eripärased linnaosad. Näiteks Pirita ja Lasnamäe huvid võivad olla väga erinevad, aga kokkuvõttes kahel tasandil otsustamine Tallinna puhul toimib, nii et suured otsused tehakse linna ja väiksemad linnaosa tasandil. Mujal on seda võimalust üllatavalt vähe kasutatud. Valda-de ühinemise käigus võiks seda palju rohkem rakendada.
J. Aab: Ma ei pidanud silmas omavalitsuse olemasolevate funktsioonide tsentraliseerimist maakonna tasandile, vaid nende funktsioonide tsentraliseerimist, mis maavalitsusel on, kuid mida tal ei peaks olema. See on maakonna arengu planeerimine, näiteks kas või ühistrans-port, mida omavalitsustel on tõenäoliselt parem teha koos, kindlasti riigiga läbi rääkides, sest see peab haakuma õpilaste ja muu transpordiga. Kui omavalitsused tunnetavad, et saavad neid asju koos paremini teha, siis nad teevad koostööd ka maakonna tasandil. Ma ei mõelnud seda, et võtame midagi seadusega omavalitsuse käest ära ja anname maakonna tasandile. Omavalitsus ise otsustab, mida ta ühiseks otsustamiseks delegeerib.
S.-V. Kiisler: Maavalitsused teevad palju asju raha eest, mille eest omavalitsusliit neid hea meelega üle ei võtaks, vaid ootaks lisafinantseerimist. Kui omavalitsusliit on valmis teatud funktsioone üle võtma, siis aitame ministeeriumis omalt poolt igati kaasa, et need funktsioo-nid maavalitsuselt omavalitsusliidule üle läheksid.
G. Sootla: Saan aru, et sattusime väga õrnale kohale. Üks probleem on see, kus on võimu keskus. Vallamaja ise suhtleb kodanikega või pakub teenuseid suhteliselt vähe. Neid osuta-takse kuskil konkreetses kohas, konkreetsel tasandil. Näiteks Taani, kus olid väga suured omavalitsused, kaotas teise tasandi ära, aga seal ei kaasnenud sellega mitte funktsioonide tsentraliseerimine, vaid omavalitsustele delegeeriti suur osa riigi funktsioonidest, millega nad rahul olid. Jurisdiktsioon ja valitsemistasand ei pea olema üks ja seesama, see tähendab, et ühes jurisdiktsioonis võib olla mitu tasandit. Kui me ei ole valmis jätma teenuse osutamise funktsioone küladele, siis tekivad omavalitsuste ühinemiste käigus alad, kus paljusid koha-likke teenuseid enam tsentraliseeritud viisil ei osutata. Järelikult jookseb valdade ühinemine tupikusse, kui me ei kasvata teenuse osutamise suutlikkust küla ja osavalla tasandil. Oleme küsinud elanikelt, kus on nende asumi vanem. Kus on inimene, kelle poole saab kodanik vahetult kui avaliku võimu poole pöörduda? Sellel inimesel (vanemal) ei pea olema palju funktsioone. Seega mitmetasandilisuse puhul ei räägi me sellest, et loome palju jurisdikt-sioone. Küll peavad meil olema väga tugevad avalike teenuste kandjad, kellele vastavad funktsioonid delegeeritakse. Mitmetasandilise valitsemise mehhanism on väga keeruline. Nii et ma toetan väga seda ministri soovi, et peame olulisel määral kasutama osavalla ressurssi selleks, et tõsta jurisdiktsiooni taset ja minna julgelt ühendamistele ja funktsioonide delegee-rimisele.

Riigikontroll lisab läbipaistvust

R. Aidma: Omavalitsuste liitumine horisontaaltasandil ei saa kindlasti olla ka meie erakonna vaatevinklist see, mida võidakse teha ülevalt poolt käsu korras. See on omavalitsuste endi selge omavastutuse koht. Kui nad leiavad koostöö olevat optimaalsema siis, kui nad on ühi-nenud, on see nende endi otsus, mida tuleb püüda pisut toetada, kui riigil selleks raha on. Teiselt poolt on mul ees rahandusministeeriumi tabel kohalike omavalitsuste võlakoormate kohta, millest seekord piirdun Ida-Viru näidetega, kus olid kunagi Püssi linna ja Sonda valla karmid probleemid. Kui selliseid olukordi püüda ennetada, siis on see kahepoolse vastutuse koht. Ühel pool on kohaliku omavalitsuse iseotsustamise õigus võtta nii palju laene, et ennast lõhki laenata. Selle kohta ei ole isegi sanktsioone. Teisest küljest vastutab ka riik tervikuna selle eest, et tema kodanikel, täpsemalt kõigil tema territooriumil elavatel inimestel on avali-ku teenuse kättesaamise õigus. Kui kohalik omavalitsus mingil põhjusel seda printsiipi igno-reerib, siis on riigi kohustus tagada elanikele omavalitsuste kaudu ettenähtud teenuste kätte-saadavus ka juhul, kui kohalik omavalitsus on mingil põhjusel käitunud volikogu tasemel ebaadekvaatselt. Peame riigis mängureeglid kehtestama, sest teatud olukorrad näitavad, et peame järelevalve, vastutuse ja vajaduse korral võimalikud sanktsioonid kehtestama seaduse alusel.
O. Kasuri: Tuletaksin meelde diskussiooni, mis toimus enne seda, kui Riigikontrollile anti õigus kontrollida kohalikke omavalitsusi. Väidan, et meil ei ole suuri drastilisi probleeme, sest Püssi näide jääb 1990. aastate II poolde, mis on kauge minevik. Võib-olla lisandub tule-vikus sellesse nimekirja veel mõni vald/linn, aga me ei saa kirjutada seadust kahe-kolme valla/linna erisuse jaoks, samal ajal kui normaalseid omavalitsusi, kellega ei ole probleeme, on üle 220. Meie omavalitsusliidud ning kohalike omavalitsuste volikogud on kõik teinud valdavalt häid otsuseid, omavalitsused on toiminud 16 aastat, seetõttu me ei saa välja võtta erisusi ja kirjutada neid seadusteks, käitudes seda tehes teisiti, kui oleme tegelikult deklaree-rinud, et anname omavalitsustele iseotsustamisõiguse. Samal ajal võtame teisest küljest vastu seadusi, mis neid igati piiravad.
S.-V. Kiisler: Kui Riigikontrollist rääkida, siis annab Riigikontroll juurde eelkõige läbi-paistvust ja seal ei olegi küsimus ainult võimalikes võlakoormates. Kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üle? See on revisjonikomisjon. Ehk volikogu üks komisjon, kus hari-likult on enamuses volikogu enamus ja kelle otsused kinnitab omakorda jälle volikogu ena-mus ehk seesama, kes omavalitsust valitseb. Mina võrdleksin seda äriühingu auditiga. Kui ma olen väikeaktsionär, siis ei saa olla nii, et enamus teeb, mida tahab. Läbipaistvuse tagab audit, mis toob välja möödalaskmised. Sama ka Riigikontrolli puhul, kes teeb auditi ja ütleb, kas asi on õiglane või mitte. Seetõttu on Riigikontrolli lisamine sellele revisjonikomisjonile, kes on oma sisemise mehhanismi tõttu nõrk, minu meelest suurepärane.
J. Võigemast: Mõned otsused, mis kunagi vastu võetud, on sisult pöördumatud. Otsus anda Riigikontrollile õigus omavalitsusi auditeerida on üks neist. Põhimõtteliselt oleks olnud ka teine valik, nimelt analoogia Rootsiga, kus on olemas omavalitsuste auditeerimise struktuur ehk KOMREV. Selle struktuuri kaudu ei auditeerita mitte ainult seda, kas raamatupidamine on korras, vaid ka seda, millisena sa paistad välja võrdluses teiste omavalitsustega. Vaadates selle revisjoni tulemusi, on nii konkreetsel kohalikul omavalitsusel kui ka valijal selge pilt, kas omavalitsus on kasutanud raha kõige otstarbekamalt ja kas ta on midagi teinud nende valdkondade arengu heaks, mis on kohalikule kogukonnale olulised. Nii et alati on valikud. Meil valiti Riigikontrolli tee, kuigi siis me protestisime selle vastu. Mingi ülevaate Riigikont-roll oma auditiga tõepoolest annab ning selle vastu pole kellelgi põhimõtteliselt midagi. Tahtsin meelde tuletada ka seda, et esmalt oli meil kahetasandiline kohalik omavalitsus, mille alusidee on põhimõtteliselt see, et rahval on oma valitud esindajate kaudu võimalik osaleda otsustusprotsessis ehk otsuseid mõjutada ka regionaalsel tasandil. Mingil hetkel otsustati, et jätkame ühetasandilise kohaliku omavalitsusega, kusjuures nii-öelda teisel tasan-dil jäi paralleelselt territoriaalse struktuurina tegutsema riiklik maavalitsus. Samas on prot-sesse kõige rohkem mõjutanud see, et toimima jäi harukondlik, vertikaalne süsteem, mis korraldab ennast täiesti ise, ilma igasuguse rahva vahelesegamiseta ning kohapealse kaasa-rääkimise õiguseta. Selle tulemusena on tekkinud igasugused nelja- ja viiepiirkonnalised, seitsme- ja kolmepealised struktuurid, alates haigekassast ning lõpetades politsei ja pääste-teenistusega. Seetõttu on minu arust kõige tõsisem probleem see, et koos vanniveega visati välja ka laps ehk rahva osalusõigus regionaalseid protsesse suunata ning tegevusvabadus anti sisuliselt ametkondade, harukondlike liinide otsustada, korraldada ja toimetada. Kui otsida lahendust, võtit protsesside juhtimiseks regionaalsel tasandil, siis tasuks selle üle mõtiskleda.
O. Kasuri: Tahan lisada, et kindlasti on Riigikontrolli õiguse andmise otsuse langetanud meie rahva valitud parlament. Kohalikud volikogud on täpselt samamoodi kohaliku rahva valitud. Kui nad pidasid vajalikuks sellised otsused vastu võtta, siis tuleb nende poolt seatud tingimustes ka tööd teha. Pikaajaliselt omavalitsuses töötanud inimesena võin öelda, et võib-olla on hirmul uute asjade ees alati suured silmad. Riigikontrolli auditid, mis on olnud oma-valitsusjuhtidele kättesaadavad, ongi tegelikult analüüsinud kõiki tendentse laiemalt. Tegeli-kult ei pruugi üks või teine Riigikontrolli akt olla tehtud just sinu omavalitsuse kohta, küll aga on võimalik sealt lugeda, kui erinevalt on ühte või teist seadust mõistetud. Samuti on seal välja toodud ka need seaduste augud, mis on praegu meie haridusseaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Näiteks ei ole seaduses veel paika loksunud pedagoogi mõiste. Tege-likult on Riigikontroll minu arvates isegi üllatavalt hästi välja toonud puudusi, mis on tähtis valitsusele riigivalitsemise seisukohalt, samuti on analüüsitud omavalitsuste tegevust. Riigi-kontrolli aktid on olnud võrdlemisi tasakaalukad. Lisaks hoiab kohalike omavalitsuste tege-mistel silma peal ka Riigihangete Amet, kes kontrollib väga põhjalikult, kuidas kasutatakse investeeringuteks suunatud raha, mille puhul on tegemist väga suurte summadega. Ka aastaid hiljem on nimetatud ametil õigus tulla kohalikku omavalitsusse ja küsida hankepõhiselt, kuidas on raha kasutatud. Samuti on kohustuslik raamatupidamise audit, mida peavad kõik omavalitsused tegema igal aastal. Olen nõus regionaalministriga, et vahest on tõesti nii, et revisjonikomisjonis on needsamad liikmed kes koalitsioonis, kuigi suuremates omavalitsus-tes on tegelikult välja kujunenud hea traditsioon, et revisjonikomisjoni eesotsas on oposit-siooni esindajad.

Demokraatia ja nööbidemokraatia

H. Ruusing: Tuleksin inimeste juurde, sest kogu eelnev jutt on institutsionaalne. Vallavalit-susest, volikogust, riigist, maavalitsusest. Omavalitsus peaks eelkõige muretsema nende inimeste pärast, kes omavalitsuse territooriumil elavad. Oleme olukorras, kus kodanikuühis-kond on nii palju tugevamaks muutunud, et astub vastu sellele, mis ohustab otseselt tema keskkonda või rahu, kuigi teiselt poolt võib olla tegu vallale väga olulise investeeringuga. Kuidas lahendada seda olukorda, et kohalik omavalitsus seisaks eelkõige selle omavalitsuse territooriumil elava inimese eest? Või teine näide: keegi elab kuskil hajakülas, aga tal on samuti õigus kõiki avalikke teenuseid saada.
R. Aidma: Üldine reegel on selline, et avalikku teenust pakuvad kohalikud omavalitsused ikkagi nendes piirides, mis on mõistuspärased. Viitan siin sellele, et kui keegi otsustab minna elama kuhugi kolme kilomeetri sügavusse metsa ja nõuab, et avalikkus peab talle muretsema sinna elektri, tegema tee jms, siis see on “natuke” ülepaisutatud nõudmine. See on nagu SMS laenuga: igaüks peaks ise teadma, kuhu maani me vastutame. Kui tuhanded inimesed – ma ei tea, kui palju neid kokku on – on SMS laenude võrku langenud, siis ma küsin vastu, kui otstarbekaid otsuseid võtaksid need inimesed vastu siis, kui nad protestivad mingi kohaliku omavalitsuse üksikakti vastu. Seaduse alusel kehtestatud nõuded, mida kohalikel omavalit-sustel tuleb täita, on ikkagi rakendatavad selles ulatuses, mis jääb mõistuse piiridesse.
J. Aab: Üldiselt tuleb öelda, et protsessid arenevad meil normaalses suunas, oleme ülemine-kuühiskond. Tunneme heameelt selle üle, mida oleme majanduses saavutanud ja kuidas meie elu on edasi läinud. Olen tihti hämmastunud, kuidas kodanikuühiskond on arenenud. Räägi-me, et võib-olla ei ole me veel samal tasemel kui arenenud demokraatiad, aga edasiminek on olnud meeletu. Ma ütleksin, et kodanikuühiskond areneb omasoodu ja ükski omavalitsus, ei linna- ega vallavalitsus, ei linna- ega vallavolikogu saa arvestamata jätta, mida kodaniku-ühendused ütlevad, isegi kõige väiksemates küsimustes. Inimesed, kes on ühinenud ühiste huvide alusel või kaitsevad ühiseid seisukohti, toovad probleemid välja nii, kuidas nemad neid näevad. Selge on muidugi see, et küsimuse tõstatab tavaliselt mingi huvirühm, kelle vastas olev teine huvirühm võib arvata hoopis teisiti. Aga kui küsimused avalikult läbi aruta-takse, siis see ongi demokraatia, kus vaieldakse ja räägitakse. Näiteid on muidugi igasugu-seid, ka äraspidiseid. Kõigile on teada, kui palju on Tallinnas narkomaane, aidsi nakatunuid jne, aga kui me tahtsime rajada nn madala läve keskust, siis algatati selline protestiaktsioon, et lõpuks taan¬dus kõik mingiks nõustamiskeskuseks. Seega esineb ka niisugust suhtumist – ükskõik mis ühiskonnas toimub, peaasi, et see minusse ei puutuks. Kui omavalitsuses tahab keegi mingis küsimuses kaasa rääkida, siis ei ole talle küll ükski tee minu arust suletud. Prak-tika on muidugi isesugune, erinevates omavalitsustes on olnud igasuguseid juhtumeid. Aga üldiselt julgen väita, et omavalitsused ei saagi rahva arvamust ära kuulamata eksisteerida. Kui nad inimestega ei arvesta, siis antakse neile järgmistel valimistel vastav hinnang. See on nn nööbidemokraatia, eriti väiksemas omavalitsuses: kui sa lolluse teed, siis keegi sind enam ei vali ja ongi sulle hinnang antud.
S.-V. Kiisler: Meil on väiksed vallad, seetõttu on raske leida omavalitsust, kes oleks nõus, et tema territooriumile tuleks prügila. Kuhugi peab prügila aga tulema, muidu läheb prügi hind kõigile elanikele kokkuvõttes tohutult kalliks. Prahti veetakse ikka ja jälle metsa alla ning saastatakse keskkonda. Järelikult on prügila meie kõigi huvides. Väiksed omavalitsused on väga tundlikud kodanikuühiskonna näpunäiteid järgima, mille tulemus on see, et ei olegi ühtegi valda, kes julgeks prügila rajamise vastu võtta. Suurem omavalitsus suudab sotsiaalse-te objektide puhul lõpuks isegi kergemini otsused ära teha, sest saab nende vajadusest aru. Väiksemate omavalitsuste mõtlemine on tihtipeale väga lineaarne: mis otseselt välja paistab, mis väga otseselt mõjutab valijate käitumist, seda tehakse, sellesse investeeritakse. Näiteks ehitatakse kena jalakäijate sillake või muu asi, mida on kohe näha. Sellele, kust kõik pihta hakkab, et valda või linna kokkuvõttes inimesi juurde tuleks, et seal hästi tasustatud töökohti oleks, mõeldakse vähem. Sellel tasemel mõtlemiseks peab juba astuma kaks sammu, tegema kanalisatsiooni või midagi muud, mis aasta pärast otseselt valimistulemuses ei peegeldu, aga mis kokkuvõttes toob omavalitsusse jõukust juurde. Seda suudavad tihtipeale suuremad. Meil on omavalitsusi, kes süstemaatiliselt ei täida neile pandud kohustusi ja ei kavatsegi neid täitma hakata, sest nad ütlevad, et on liiga väiksed, ei suuda, ei ole võimalik, on oma elanike arvu poolest väiksemad kui keskmine elumaja Eestis, ei ole võimalik spetsialiste leida jne. Mida me ütleme selliste omavalitsuste elanikele või mida pakume neile, kes tahavad samal tasemel teenindust nagu Tallinna linnas? Meil ei ole nende kaitsmiseks ühtki mehhanismi.
R. Aidma: Ega siin head vastust ei ole. See on nüüd koht, kus seesama autonoomia on jälle-gi ohus, kui omavalitsus ei suuda ja, nagu sa ütled, ei kavatsegi oma kohustusi täita. Siis tulebki riigil mingil moel sekkuda, aga see peab toimuma seaduse alusel.

Aktiivsus algab haritusest

G. Sootla: Piiri, kust algab populism ja lõpeb tavaline mure oma tuleviku pärast, on raske tõmmata. Mispärast suuremates valdades lahenevad probleemid ratsionaalsemal põhimõttel kui väikestes? Sel lihtsal põhjusel, et neil on tugevamad parteid ja kodanikuorganisatsioonid, kes suudavad ratsionaalsed huvid välja selekteerida. Ja kus nad on olemas, seal seda piiri ei ületatagi. Nii et see on mõnes mõttes hea näitaja, kui kodanikuühiskond ei ole lihtsalt koda-nike protestiavaldus. Kodanikuühiskond on see, et meil on 3-4 stabiilset kodanikuühendust, kes kontrollivad võimulolijate otsuseid, aga ka aitavad neid. Eestis on kujunenud välja val-lad, mille eesotsas on väga tugevad liidrid. Nendes valdades on üle 70 protsendi häältest võtnud üks partei ja üks liider, on pretsedent, kus liider on saanud 40 protsenti valijate hääl-test jne. Need on enamikus väga head vallad, kus on tugev vallavõim ja kus nad on moodus-tanud palju mittetulundusühinguid, muuseas valla initsiatiivil. Mida see tegelikult tähendab? Seda, et nad kaasavad võimu juurde neidsamu aktiivseid inimesi, kes peaksid võimu kontrol-lima. Seetõttu inimeste üliagar võimudepoolne aktiveerimine tõmbab parema osa neist ära, sest suur osa on nagunii väheaktiivne. Seega kodanikuühiskonna tekkimine alt üles peab toimuma ise, seda võivad võimud üksnes mõõdukalt aidata. Kui mittetulundusühing on tugev ja autonoomne, siis temaga mängida on suhteliselt raske. Kui vallas on hea, tasakaalustatud parteipoliitika, kandku seda valimisliit või partei, ei saa ka revisjonikomisjonis tekkida kok-kumängu, sest kõik on avalik. Kui seda ei ole, on probleem. Siit ka Riigikontrolli rolli tugev-damise vajadus, mida pole vaja tugeva kodanikuühiskonna korral.
O. Kasuri: Kohaliku kogukonna rollist mõeldes ütleb kohaliku omavalitsuse korralduse seadus väga üheselt, et kohalik omavalitsus on valitud selleks, et esindada kohaliku elanik-konna huve paremal viisil. See toimub valitud volikogu liikmete ja poliitilise valitsuse kau-du. Seega kui meid on valitud kohaliku omavalitsuse volikokku või valitsusse, peame eel-kõige järgima oma valijate antud mandaati ning esindama oma valijate huve. Vastates küsi-musele, millised investeeringud võivad olla vallale majanduslikult kasulikud, peame lähtuma sellest, kas need on kasulikud vallaelanikele, kas need parandavad nende elukeskkonda ja majanduslikku olukorda või on need kasulikud üksnes ettevõtjale. Lihtne juhtum on Steri näide. See on võib-olla tõesti vajalik ettevõte, lõi töökohti, võib-olla kiirgust ei tekkinudki, aga müra oli rohkem kui tarvis. Järelikult oli asi kohaliku kogukonnaga läbi arutamata. Lä-hen ühe külakogukonna koosolekule, kus arutatakse Harku valla üldplaneeringut. Laua taga istuvad peaaegu kõigi erakondade esindajad, kes selles kogukonnas elavad, ning nad on kokku tulnud, et arutada sealset elukeskkonda: kus riik maavara kaevandab, kuhu tulevad teed ning kus on sood ja rohekoridorid. Kohalik kogukond toimib paremini seal, kus on pii-savalt haritud ja informeeritud inimesed. Kohalikes omavalitsustes on tekkinud palju mittetu-lundusühinguid, on naabrivalve, vabatahtlikud tuletõrjeühingud. Osalt tekivad ühingud seal, kus tuleb kompenseerida ühe või teise tegevuse puudujääki, nii on tekkinud näiteks abipolit-sei. Teisest küljest näitab kasvav aktiivsus, et kodanikud on valmis ühistegevusse panustama oma vaba aega ja energiat, isegi ressursse. Samas tähendab see ka seda, et ühiskonnal peab olema piisav valmisolek ja võimekus, kaasa arvatud majanduslik võimekus appi minna. Palja käega ei lähe keegi appi, vastavalt vajadusele peab olema tööriist, mille ostmiseks on samuti vaja raha. Kokkuvõttes, olgem ausad, kodanikuühiskond ja demokraatia toimivad ikkagi hästi haritud ja informeeritud ühiskonnas. Seega ükskõik kuidas me oma haldusterritoriaalset reformi ka ei tee, peame eelkõige mõtlema sellele, milleks on meil olemas koolivõrk. Just koolivõrk toetab meie riigi omavalitsuslikku korraldust. Kool on eelkõige kohaliku kogu-konna keskus, kus kogukond ennast taastoodab ja järgmine põlvkond üles kasvatatakse. See on ülioluline ja ükskõik mis reformi tehes ei tohi seda unustada. Samuti teedevõrku. Praegu on meil olemas nii toimiv koolivõrk kui ka toimiv teedevõrk. Need kaks on omavahel seotud, üks toetab teist. Teedevõrk toetab koolivõrku, koolivõrk kogukondlikku elukorraldust, seega seda, mis meil on praeguseks välja kujunenud.
J. Võigemast: Ma tahan tagasivaates meelde tuletada, mis olukorras me oleme olnud, sest seda aega, kui inimesed julgevad välja öelda, mis on nende huvid ja mida nad tahavad, pole olnud rohkem kui 20 aastat. Olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et kodanikuühiskond liigub ja areneb. Samal ajal ka inimeste huvid diferentseeruvad järjest rohkem. Paljud mäletavad, kuidas 1990. aastate algul sai näpp suus Rootsi ja Soome kohalikke omavalitsusi vaadatud ja küsitud, millega volikogu tegeleb. Kui vastati, et parasjagu arutavad nad komisjoni koosole-kul seda, kas tänavavalgustuse post peab seisma sellel või teisel pool teed, siis mõtlesime, et mida küll. Nüüd oleme ise täpselt samas seisus, arutame samuti väga diferentseeritud üksik-küsimusi. Rääkimata sellest, et kodanikuühiskond on viinud meid sellesse seisu, nagu kesk-konnaminister ütleb, et enam ei ole võimalik kusagilt paekivi ja kruusa kaevandada. Piltlikult öeldes on kodanikuühiskond katnud võimaluse teid ehitada oma kaitsva vihmavarjuga.

Kas ühinemised jätkuvad

H. Ruusing: Mitu omavalitsust on Eestis 2009. aasta sügisel?
R. Aidma: Valimistega koos ühinetakse. Küsimus on, kui paljud seda teevad.
J. Aab: Mõni omavalitsus on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku ühineda ja läbirääki-mised juba käivad. Midagi kindlat on raske ennustada. Põhimõtteliselt on ühinemised võima-likud. Aga massiliselt neid ei tule, vähemalt järgmiste valimistega koos kindlasti mitte.
O. Kasuri: Kõik sõltub muidugi ka sellest, milliseks kujuneb Eesti majanduslik areng. Kõik muudatused on sellega seotud, ehk kui majandusel läheb hästi, siis on ka vara, mida jagada. Mina ootan küll, et omavalitsused enne nende otsuste tegemist toimiksid vähem emotsio-naalselt ning vaataksid ikkagi seda, et inimesed, kes nende territooriumil elavad, saaksid kõik avalikud teenused kätte jätkuvalt samas mahus ja veel parema kvaliteediga kui praegu. See-tõttu tasub jätkuvalt läbi käia nii naaberomavalitsustega kui ka naaberriikide omavalitsustega Soomes, Lätis või Rootsis. Paljude omavalitsuste visioon on ikkagi lapsed ja eakad. Need on piiratud liikumise ja teatud vajadustega inimesed, keda kohalik omavalitsus peab teenindama eelkõige seetõttu, et nad elavad kohapeal ja on paiksed. Kõik tööjõulised inimesed saavad endaga ise hakkama ja nende liikumine on kohaliku omavalitsuse ülene. Nendele pööratakse ka vähem tähelepanu. Küll aga on ülioluline vaba aja teenus, mis kaasneb tööjõu taastootmi-se ja puhkusega, sportlike eluviisidega, metsa ja loodusega, merega. Need aspektid on üliolu-lised, sest Eestimaal peab olema kõigil hea elada.
J. Võigemast: Olles ise läbi teinud omavalitsuste ühinemise protsessi, seoksin eelmise küsi-muse ka kodanikuühiskonnaks olemise küsimusega. Väidan nimelt seda, et otsustamine ühe kohaliku omavalitsuse ühinemise üle on kohapealse arengu mõttes strateegiline otsus. Mitte igapäevaelu korraldamise, vaid strateegiline otsus. Kui kohapeal suudetakse vaadata natuke kaugemale kui üks päev või üks valimisperiood, siis igal juhul mõeldakse, kaalutakse ja arutatakse enne järgmise sügise valimisi läbi, kas ühineda ühele või teisele või kolmandale poole. Seega on mõtlemisainet hästi palju.
J. Aab: Kõigil, kes on ühinenud, on enamasti positiivne kogemus. Väga vähe on näiteid, kus mingile osale vallast võib-olla tõesti tundub, et ta on veel rohkem ääremaastunud. Kõik ühi-nemised on enamasti toimunud koostöös, ühinemisi on pikalt arutatud, sest selliseid protses-se ei saa kiiresti teha, võib tekkida tagasilöök. Kui hakata ühinemist ette kirjutama, eriti kui see on läbi rääkimata ja ette valmistamata, tekivad tõrked. Siis kui inimene ei tunneta, miks ühinemist on vaja, ei tunneta ka uus kogukond õiget ühtsust. Kui kõik hoiavad endiselt vana-de kogukondade poole, ei ole ühinemine positiivsena tunnetatav.
H. Ruusing: Kas ministeeriumil ühinemiskava ei ole?
S.-V. Kiisler: Ministeerium saab teha seda, millel on Riigikogu enamuse toetus. Me ministee-riumis siiski usume, et Riigikogu on praegu, kui majanduses on toimunud muutused, valmis omalt poolt kaaluma ka neid otsuseid, mis ei pruugi alati olla populaarsed. Vahel peab riik tegema otsuseid, mis ei meeldi kõigile. Oluline on ka see, mida Ott Kasuri ütles, et üks asi on majanduslik pool ja teine see, kas meid on palju või vähe. Omavalitsus- ja regionaalpoliitika on see, kus praegu Eesti elanike arvu kahanemist kõige otsesemalt tajutakse. Muidugi ka mujal – kultuuris, majanduses, filmitööstuses, eestikeelse kirjanduse väljaandmisel, igas valdkonnas annab tunda majanduslik tasuvus. Võib peale maksta, aga ühel hetkel ei jaksa enam maksta. Samamoodi on haridusega, eestlaste arv paneb selle ühel hetkel lihtsalt paika. Kui eestlaste arv kasvaks, siis me neid asju nii nukras toonis ei arutaks, vaid saaksime teha palju mõnusamaid otsuseid. Sellest hakkavad paljud asjad riigi jaoks pihta.

Algtekst: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=12562

Persoonilugu: Kalle Hamburg - elektroonikust juhtivaks kartulikasvatajaks

2008-06-18

Viimastel päevadel käib Raplamaal Inglistel Kalle Hamburgi talus kibe kartulipanek. Talu peremehe, Eesti suurima seemnekartulikasvataja Kalle Hamburgi leiab siis vaid põllult, kus ta sõidab ringi isevärki masinaga - ootuspäraste vagude asemel jätab see maha vaid laia peenra. Aga tuleb välja, et imelikku pole selles midagi - see masin teeb ära alati põllumehe kaela ristina rõhuva töö-kivikorje. Šotimaalt soetatud masin sõelub mulla kohevaks, korjab välja suured kivid, väiksed poetab vao vahele ning niimoodi saab ükskõik missuguse maa kartuli kasvatamiseks sobivaks sõeluda.

Kallest mõni peenar tagapool sõidab teine traktor. Tema paneb kartuleid, kaks vagu korraga ning pärast teda näeb põld välja juba harjumuspärane - ikka sirged vaod rivis.

Kas kartulipanekuks pole nüüd liiga hilja, toomingas hakkab õitsemist lõpetama, torkab pähe küsimus. "Ei!" selgitab Kalle Hamburg. "Seemnekartulit pannaksegi hiljem, kui muld on juba soe, ja ka võetakse üles söögikartulist varem, augustis, sest suve teises pooles hakkab lehetäide arv tõusma ja kartuli viirushaigustesse nakatumise oht on suur. Pealegi, kartulit, mis seemneks läheb, pole mõtet suureks kasvatada, tähtis on mugulate arv, mitte tonnid."

Aga neid mugulaidki on üsna palju - talu kartulisaak on keskmiselt 1000 tonni. Need kartulid, mis on seemneks liiga suured, lähevad toidulauale. Juba aastaid on Kalle Hamburgil Eesti suurimad seemnekartulipõllud.

Mäda seeme sundis ise kasvatama

Kalle Hamburgi juhtivaks ja autoriteetseks Eesti kartulikasvatajaks saamine on tõeline nostalgialugu, mis algas aastal 1989, kui rahvast innustad talusid rajama. Nii otsustaski Kalle, hariduselt elektroonik ja linnapoiss, tulla vanavanemate maadele talunikuks. "Loomi ei tahtnud hakata pidama, seovad ülearu," põhjendab ta kartulikasvatusotsust.

Esimese laari seemet tõi ta Haapsalu lähistelt Sõpruse kolhoosist, mis oli aga nii rämps, et mees otsustas hakata ise seemet kasvatama. "Algul oli küll mõte kasvatada tarbekartulit, kuid kohe sai selgeks, et seeme on võtmeküsimus," märgib Kalle.

Kõigepealt kasvatas ta Evikas meristeemselt tervendatud taimi, aga et eliitseemne saab sel moel alles neljandal aastal ning kui analüüs tuvastab partiis veel ka viirusnakkuse ja terve nelja aasta töö lihtsalt maha visatud saab, hakkas Kalle Hollandist ja Saksamaalt seemet ostma - nii saab sertifitseeritud seemne kahe aastaga. Nüüdseks on sõelale jäänud eranditult Saksa aretusfirma Solana sordid, mis on meie tarbijatele kõige vastuvõetavamad: kasvavad hästi, neil on madalad silmad ja nad ei kee ülearu lõhki.

Kuidas aga oskab üks elektroonikust linnamees lihtsalt kätte võtta ja hakata kartulit kasvatama? "No eks sai raamatuid loetud," muheleb Kalle. "Põhiinfo pärineb teadlastelt, kartuli-inimesed ei ole kogemuste jagamisega kitsid. Viive Rosenbergi ja Luule Tartlani nõuannete järgi olen kogemused saanud."

Põld teadlaste jalajälgi täis

Praegu on Kalle ise ka Eesti maaviljelusinstituudi ja Jõgeva sordiaretusinstituudi teadusnõukogu liige ning viiendat aastat teevad instituudid tema põldudel katseid. Näiteks katsetas EMVI Luule Tartlani juhtimisel Inglise väävlipreparaati, mis tõstab teatud perioodiks mulla happesust ja vähendab kartuli nakatumist harilikku kärna. "Väga hea efekti andis, mõnda sorti poleks selleta üles võtta tasunudki," kirjeldab Kalle katse tulemust. Katse jätkub, sest kokkuvõtet teha saab ikka mitme aasta põhjal. "Teadlaste jalajälgi on põld täis," muigab Kalle, lisades, et katseid on tehtud üksjagu.

Kartuli turustab Kalle tulundusühistu Talukartul kaudu, olles ise selle ühistu rajajaks. "90. algul panin jah koorma veoautole ja viisin Tallinna poodi," meenutab Kalle. Et aga suured marketid tahavad aasta ringi varustatust, ei huvita neid üksik talunik oma tillukese kartulihunnikuga. Seepärast saigi ühistu loodud, et jalga marketite ukse vahele saada ning praegu on igas suuremas ketis Talukartul saadaval.

"Turu konkurents on väga tihe ja ainuke eelis on kvaliteet -sellele pole alternatiivi," avaldab Kalle edukuse võtme. Aga see tähendab, et talunikuna ei käi ta suvel ainult põlluserval kartulite kasvamist imetlemas. Tagamaks head kartulisaaki, tuleb mütata suvi' läbi. Varsti pärast kartulipanekut algab umbrohutõrje, siis lehetäi- ja lõpuks lehemädanikutõrje. Põllu puhastamine haigetest taimedest kestab terve suve.

„Põuaperioodil tuleb kartuleid ka 24 tundi ööpäevas kasta, seega igav ei hakka. Suvel sõidan põllu kuni kümme korda läbi. Kartul on tänuväärne kultuur, aga kui midagi tegemata jätan, tuleb tugev tagasilöök. Näiteks kui lehemädaniku tõrjega üks päev hiljaks jääda, on kvaliteetne saak küsitav. 2004. aasta vihmasel suvel pidin kolm pritsimiskorda öösiti tegema, sest päeval sadas," kirjeldab Kalle kartulikasvatuse tahke.

Peale kartulite kasvatab Kalle vilja ja rapsi - kokku sajal hektaril. Talul on oma kuivati, milles kuivatatakse ka ümberkaudsete talunike vilja. Et kartulite hoidmiseks napib ruumi, plaanib ta ehitada varsti uue hoidla. On ju teada tõde, et eestlane sööb kartulit ega tüdine.

"Kartul ei tee paksuks, nagu ekslikult arvatakse, ja on igati tervislik toit," kinnitab Kalle Hamburg teades, millele ta on pühendunud.

Toit on strateegiline tooraine ja põllumajanduspoliitikat on vaja

2008-06-13

Vaatamata sellele, et mullu saadi Eestis taasiseseisvusaja suurim teraviljasaak, mis ületas omatarbe enam kui veerandi võrra, tõusid teraviljahinnad rekordtasemele. Meie väikest siseturgu mõjutab maailmaturg, kus hinnatõus oli veelgi suurem. Teravili ei ole ainult leivavili, vaid ka loomasööt, mille osatähtsus loomakasvatussaaduste tootmiskuludes on enam kui pool. Teravilja hinnatõus põhjustab loomakasvatuse tootmiskulude kasvu ja seega hinnatõusu kogu toiduketis põllult toidulauani. Tarbijat aga huvitab, mis toimub maailma põllumajanduses, mis sõltub Eesti põllumajanduspoliitikast ja mis eesti põllumehest?

Maailma toiduvarud on vähenenud 1980. aastate kõrgseisust 4-5 korda, kuna 1990. aastate lõpul aeglustus põllumajandustoodangu juurdekasv, nõudlus aga on suurenenud kasvavas tempos. Viimasel on neli peamist põhjust: 1) maailma elanikkond kasvab; 2) piiritletud loodusressursid; 3) teraviljast kütuste tootmine ning 4) kiiresti kasvava ostujõuga majandused (eelkõige Aasia), millega kaasneb toitumusharjumuste muutus ja suurem loomse toidu tarbimine (liha, piim).

Järjest rohkem läheb taimset toodangut biokütuste ja loomse toidu ehk liha tootmiseks, mis on aga kordades ressursimahukam. Nii näiteks kulub ühe kilo teravilja tootmiseks üks tonn vett, ühe kilo liha tootmiseks aga 10 t vett ja 8 kg teravilja.

Toiduainete tootmise suurendamist ei piira niivõrd tehnoloogia, masinad ja isegi kütused ning väetised kui looduslikud võimalused. 50 a tagasi oli viljakat põllumaad maailmas ühe elaniku kohta 0,5 ha, prognooside kohaselt väheneb see 2025. aastaks 0,2 hektarini. Huvitav näide on Hiina valitsuse kava toetada oma ettevõtjaid maailma eri piirkondades põllumajandusmaa kokkuostmisel, et nad hakkaksid Hiinale toitu tootma.

Toidu tootmiseks kulutatakse 2/3 maailma veetarbest, niisutatavatel aladel toodetakse 40% maailma toidust. Seejuures on veevaru ühe inimese kohta vähenenud poole sajandi jooksul Aasias kolm korda, Euroopas ja Ameerikas kaks korda!

Maailmas on kaks miljardit alatoidetud inimest, kes saavad toidule kulutada alla kahe dollari päevas. Aeg toob ridamisi uudiseid toidurahutustest maailma eri piirkondades - Mehhikos, Indoneesias, Marokos, Senegalis, Jeemenis. Samal ajal on mitmetes piirkondades kasutamata põllumajandusliku tootmise võimalused, sh Ida-Euroopas ja Eestis.

Mitmetes riikides toimub toiduainete "ületootmine". Peamine probleem on madalad kokkuostuhinnad ja tootmise tasuvus/efektiivsus põllumajandustootja jaoks kui ka kõrge toiduhind/vaesus tarbija jaoks, mis välistab nälgivate inimeste juurdepääsu olemasolevale toidule. Hind, mis vähemkindlustatutele oleks taskukohane, ei ole põllumehele tasuv.

Pikas perspektiivis toiduainete hinnad tõusevad ning käärid nõudluse ja pakkumise vahel suurenevad. Osaliselt on hinnatõusu põhjus ka sisendite - väetiste, kütuse, taimekaitsevahendite - hinnatõus ning ainult lühiajalistest eesmärkidest lähtunud poliitika. Toidunisu hind 1980. a alguses Euroopa turgudel oli 3500-4000 kr/t, 1990. a lõpus aga 1600-1800 kr/t.

See polnud jätkusuutlik ning odavat toitu tarbija rõõmuks toodeti ligikaudu 25 aastat looduse arvel, mullahuumuse ja veevarude vähenemise, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise järsu suurendamise arvel. Tootmise intensiivistamise tulemusena on ELi põllumajanduse tootlikkus kaks korda suurem, võrreldes ülejäänud maailma keskmisega. Samas on kasvanud surve keskkonnale ning suurenenud probleemid toiduohutusega.

ELi ühist põllumajanduspoliitikat on 1992. aastast mitu korda reformitud ning enamik toetusi on saanud hüvitise tähenduse. Nüüd pöördutakse esialgse eesmärgi, toidupuuduse leevendamise juurde tagasi, aga juba uuel tootmis- ja keskkonnanõuete tasemel. Oleme sunnitud kehtestama täiendavaid keskkonna- ja toiduohutuse nõudeid põllumajandustootjatele, mis tõstavad toidu hinda veelgi ning vähendavad tootmise intensiivistamise võimalusi tulevikus. Täiendavad kulutused hüvitatakse tootjatele (vähemalt osaliselt) erinevate toetustega. Loobutakse mitmetest tootmispiirangutest ja turukorraldusmeetmetest nagu piima tootmiskvoodid, maa põllumajanduslikust tootmisest väljajätmise kohustus, imporditollid teraviljale.

Põllumajandustoetused on aga vähendanud ELi ühise põllumajanduspoliitika populaarsust ja kahjustanud põllumehe kui ülalpeetava mainet avalikkuse silmis. Seda on soodustanud mõnede riikide põllumeeste põhjendamatult agressiivsed ja ultimatiivsed aktsioonid ning "väljapressimispoliitika".

Ometi on toit strateegiline tooraine ja toiduainetega varustamine jääb iga normaalse riigi poliitika üheks oluliseks osaks. Peame rohkem investeerima nn rohelisse revolutsiooni ehk põllumajanduse teadus-arendustegevusse. Perspektiivsed suunad on vee ja väetiste efektiivsem kasutamine, uued taimekahjurite ja umbrohuga võitlemise meetodid, sordiaretus, sh GMO.

Kas ELi riikide SKPst 0,4% põllumajanduse ja maaelu arenguks on palju või vähe ning kas selle vähenemine pärast 2013. aastat 0,3 protsendini võimaldab püstitatud eesmärke saavutada? Meenutagem, et 2006. a kulutasid OECD riigid põllumajandustoetustele 372 miljardit dollarit, samal ajal ületas rahvusvaheline relvakaubandus 1,2 triljoni dollari piiri. Märkimisväärne osa relvakaubandusest käib just kolmandas maailmas, nälgivates piirkondades.

Nendele küsimustele peab oma vastused leidma ELi ühine põllumajanduspoliitika, arvestades ka maailma globaalseid toidumuresid. Viimase aasta kiire toiduhindade tõus aitab ka Eesti tarbijal paremini mõista seda muret ning teadvustab põllumajanduspoliitika olulisust, vaatamata selles hõivatute väikesele osakaalule.

Intervjuu: tuleb juba täna tegutseda!

2008-06-10

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi sõnul tuleks Ukraina ettevõtetega enne riigi ELi pääsemist suhted sisse luua, sest see oleks tulevikus suureks eeliseks.

9.-11. juunini viibib põllumajandusministeeriumi delegatsioon eesotsas põllumajandusminister Helir-Valdor Seederiga visiidil Ukrainas, kus põllumajandusministeeriumid allkirjastavad vastastikuse majandus- ja teaduskoostöö memorandumi. „See oli selline üldisem memorandum, selle kohaselt peaks tulema nüüd ka täpsem tegevuskava. Soovime teadus- ja haridusalast koostööd teha, veterinaaria alast koostööd. Loodame jõuda ka sertifitseerimise lihtsustamiseni," kommenteeris Seeder aripaev.ee-le Ukrainast telefoni teel.

„Need ettevõtjad, kes Ukrainasse müüvad, siis praegu peavad Ukraina ametkonnad tulema siia kohale sertifitseerima - seda tahaks lihtsustada. Nad võiksid aktsepteerida meie veterinaarametit. Nad on põhimõtteliselt sellest huvitatud, kohtusin ka põllumajandusministriga, kelle sõnul ollakse sellest huvitatud," märkis Seeder.

Kas head suhted Ukrainaga võiksid ka Eesti majandusele positiivset mõju avaldada? „Väga raske on mingit arvulist mõju välja tuua. Kuid see visiit aitab kindlasti kaasa Eesti ja Ukraina ettevõtete tegevusele ja tänase seisuga on Ukrainas ettevõtetel huvi olemas. Neil toimib toimub kalandustegevus hästi, selleks on siin turgu. Ka liha, piimatoodete ja teravilja osas on siin turg olemas," loetles minister.

Täna toimub Ukrainas Eesti saatkonna ja EASi ümarlaud ja äriseminar, kus kohtuvad ettevõtjad ja tutvutakse konkreetsemalt Ukraina ärikeskkonnaga. „Huvi on olemas, turg on suur ja seda enam, kui Ukraina saab Euroopa Liidu liikmeks. Kui me juba enne ELi saamist teeme eeltööd ja loome suhteid, siis on see meile suur eelis - juba täna tuleb tegutseda," märkis Seeder ning lisas, et kohtumisel Ukraina presidendi Viktor Juštšenkoga rõhutas viimane, et Ukrainale on väga oluline ELi ja NATO suund.

Kommentaar: Praegu on püügikvoodiga võimalik äri teha

2008-06-09

Eestis on kvoot seotud püüdjaga, on riike, kus see on seotud laevaga. Praegu on püügikvoodiga võimalik äri teha, müües või rentides seda.

Meie ettepanek on, et kui üks laev antakse utiliseerimisse, siis proportsionaalselt väheneb kvoot ning see jagatakse teiste püüdjate vahel. Lõplikult pole me veel seda otsustanud, kuulame ka sektori esindajate arvamusi.

Kas hakkame utiliseerimistoetusi maksma, sõltub uuringu tulemustest. On teada, et registris on veel 130 kalalaeva ning aktiivselt püüavad kala neist umbes pooled.

Turismitalude tuleohutus – fantaasia või karm reaalsus?

2008-05-29

Enamik turismitalusid on tuldkartvates hoonetes.

Eesti turismitalude probleemid tuleohutusnõuete täitmisel algavad sellest, et need on omal ajal ehitatud näiteks elu- või majapidamishooneteks, mitte majutusteenuse pakkumiseks. Seega vastavad need kunagi kehtinud elu-, kõrval- või majandushoonete nõuetele, mitte aga majutusasutustele esitatavatele nõuetele.

Pahatihti on riikliku tuleohutusjärelevalve käigus selgunud ka tõsiasi, et ehitustegevus või renoveerimine on toimunud ebaseaduslikult, s.t kehtestatud korras heaks kiidetud ehitusprojekti eirates või on ehitatud hoopis ilma projektita.

Külastaja eeldab ohutust

Näiteid, kus laudast on ehitatud turismitalu või külalistemaja, milles puuduvad elementaarsed evakuatsiooniväljapääsud, ei tule kaugelt otsida. Nüüd ollakse kimpus, et nõuete täitmine käib üle jõu. Need probleemid võinuks olemata olla, kui majutusettevõtlusega või ehitustegevusega alustades oleks ehituslikud tuleohutusnõuded rahulikult üle vaadatud ja võimalikud variandid läbi arutatud.

Lisaks päästeasutuse poolsele riiklikule tuleohutusjärelevalvele, kelle ülesandeks on kontrollida just tuleohutusega seonduvate nõuete täitmist, lasub õige ehitustegevuse kontrolli kohustus ka kohalikul omavalitsusel. Enamikus probleemsetes majutusasutustes on aga kohalikust omavalitsusest mööda mindud.

Olgu meeldetuletuseks öeldud, et kohalik omavalitsus väljastab ehitustegevuseks ehitusloa, ümberehitusteks vähemalt kirjaliku nõusoleku. Selleks tuleb taotlejal esitada ehitusprojekt või vähemalt teostusjoonised koos päästeasutuse heakskiiduga.

Ehitamise lõppedes väljastab omavalitsus ehitisele kasutusloa, millega tõendatakse, et ehitatud on vastavalt projektile ja ehitist hakatakse kasutama eesmärgipäraselt.

Seega tuleohutusnõuetega vastavusse viimine algab juba projekteerimisfaasis. Kui sellest on õigel ajal mööda vaadatud, on hiljem probleemid kerged tulema. Teisalt, kui riik on majutusasutustele kehtestanud ohutusnõuded, siis on riigil kohustus ka nende täitmist kontrollida.

Turismitalu külastaja peab olema kindel, et saabub ohutusse kohta. Riiklik tuleohutusjärelevalve peabki selle kindlustunde andma. Paraku ei ole igal külastajal alati võimalik veenduda enne teenuse ostmist, mille hulka kuulub ka ohutus, selle kvaliteedis. Tuleohutusnõuete eesmärk on ennekõike inimeste elu kaitsmine, mitte majutusettevõtjale põhjendamatult suurte kulutuste põhjustamine.

Enamik Eesti kuni 30kohalistest majutusasutustest on tuldkartvat tüüpi hoonetes (TP3) ning ei ole algselt ehitatud majutusteenuse pakkumiseks.

Sellest tulenevalt on seda tüüpi majutushoonete peamisi probleeme seotud õigeaegse ja ohutu evakuatsiooni tagamisega, milleks on aga kehtestatud mitmeid nõuded. Ja ikka selleks, et säästa inimelusid võimaliku tuleõnnetuse korral.

Nõuded on põhjendatud

Tulekahju tekkides satuvad inimesed kergesti paanikasse ning vajavad ohutusse kohta pääsemiseks juhiseid. Samuti ei jälgi nad hoonest väljudes, kas uksed enda järel said suletud või mitte. See on aga väga oluline, sellega takistatakse tule ja suitsu levikut hoones.

Seetõttu kehtibki nõue tuletõkkeuste paigaldamiseks, mis oleks ühtlasi varustatud sulguriga, et uks ei oleks fikseeritav lahtises asendis ja uks sulguks automaatselt. Majutustubade jaoks ette nähtud uksed tulepüsivusajaga 15 minutit ei pea olema suured metallist monstrumid, üldjuhul on need hoopis puidust ning erisuguste viimistluste ja värvitoonidega, et sobitada need hoone sisekujundusse.

Lisaks aitavad õigeaegset ja ohutut evakuatsiooni tagada tulekahjusignalisatsioon, evakuatsioonivalgustus ja vajadusel õiged põrandakatte valikud evakuatsiooniteel.

See, et majutusasutustele esitatavad tuleohutusnõuded on liiga karmid ja nõuavad suuri väljaminekuid, võib esialgu tunduda tõesti ülekohtusena. Kuid kui arvesse võtta, et majutusasutuse omanikul lasub vastutus kaotatud inimelude eest tuleõnnetuse korral, mil selgub, et tuleohutusnõuded olid täitmata, siis kahjud on kordades ja kordades suuremad kui väljaminekud nõuete täitmiseks.

Eestis on viimase seitsme aasta jooksul majutusasutustes juhtunud 227 väiksemat või suuremat tulekahju. Paraku ei peeta tuleõnnetuse juhtumist eriti tõenäoliseks, kuid seda valusamalt võib see meid ühel hetkel tabada. Ükski ettevaatusabinõu ei saa olla liiga range, kui tegemist on eludega.

Intervjuu: viie hektariga saab pere toidetud

2008-05-27

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütles, et tuleval aastal võivad seoses eelarvekärbetega kahaneda loomakasvatuse ja taimekasvatuse täiendavad otsetoetused.

Tänavu taotles hektaripõhiseid otsetoetusi tähtajaks 15 800 maaharijat ehk ligi tuhande võrra vähem kui mullu. Kas see peaks valmistama muret või on tegu normaalse asjade käiguga?

Selles mõttes on tegu normaalse protsessiga, et taotlejaid on jäänud mõnevõrra vähemaks. Teisalt on toimunud ka maa koondumine vähema hulga kasutajate kätte.

Kui see on teie arvates normaalne areng, siis mis meie väiketaludest ja maaelust saab? Viimasel ajal on kõlanud ka selliseid mõtteid, et maal elamine tähendabki tulevikus keskmiselt suuremat sissetulekut, võimalust töötada linnas ja elada maal.

Mina olen veendunud, et eesti talud ei kao kuhugi. Küll aga tuleb paratamatu polariseerumine suurteks põllumajandustootjateks traditsioonilistes valdkondades ja samal ajal väikesteks taludeks. Nemad peavad otsima nišitootmist, orienteeruma maaelu mitmekesistamisele ja tegelema ka mittepõllumajanduslike asjadega.

Lisaks on maal märkimisväärne osa neid, keda ma nimetan maal elajateks. Nad elavad maal, ei ole suur- ega väiketootjad, vaid tegelevad põllumajandusega hobikorras või üldse mitte.

Nende hulgas on ka põliseid talunikke, kes on kas lõpetanud põllumajandustegevuse või pöördunud tagasi vanemate taludesse. Juured on maal, aga töötavad linnas ja maa on antud rendile.

Kui vaadata erinevaid maaelu meetmeid, siis maaelu mitmekesistamiseks oli taotlusi palju rohkem kui raha.

Kui igal aastal kahaneb taotlejate hulk keskeltläbi tuhande võrra, milline siis ikkagi on nende optimaalne hulk? Loomulikult jääb mõni friik maale elama.

Pindalatoetuse taotlejate hulga vähenemine ei tähenda veel väiketalude hulga kahanemist.
Kui me räägime väiketalunikust kui põllumajandustootjast, siis kindlasti tähendab.
Isegi mitte selles mõttes - taotlejate üldarv on tänavu kindlasti suurem kui eelmisel.

Mulle tundub, et praeguses põllumajanduspoliitikas on väga palju Rahvaliidu valitsemisajast pärinevat käekirja. Näiteks mikropõllumajandusettevõtte investeeringutoetuse tingimused - mis mikropõllumees on tegelane, kelle ettevõttes töötab kuni üheksa inimest ja kelle aastatulu on 31,2 miljonit krooni. Kui luubiga lugeda, siis näeb, et meil on sokutatud hulgaliselt suurfarme nende meetmete alla, mida Euroopa Liidus tõepoolest kasutatakse väiketalunike toetamiseks.

Osaliselt on teil ilmselt õigus. Meie lähtume praegu sellest maaelu arengukavast, mille eelmine valitsus välja töötas. Seda on võimalik teatud määral muuta läbirääkimistel, ehkki põhimõttelisi pöördeid ei saa teha.

Meil on kavas teha üksikuid muudatusi eelkõige lihtsustamise suunas. Lisaks tahame teha eraldi meetme ühistegevuse toetamiseks, et kohalikud väiketootjad saaks ühiselt oma toodangut turule viia.

Püüan olla poliitiliselt korrektne, aga kui vaadata eelnevate perioodide põllumajanduspoliitikat, siis oli meil suund valdavalt klassikalisele põllumajanduslikule suurtootmisele. Maaelu arengukavas aastateks 2007-2013, mille töötas välja eelmine valitsus, on see suund siiski muutunud.

Kui suur on seoses riigi eelarvekärbetega põllumajanduse otsetoetuste vähendamise risk?

Tänavuses eelarves põllumajandustoetusi ei vähendatud.
Säästsime kõige muu arvelt, aga hambad risti täitsime säästuplaani nii, et ei vähene Euroopa Liidu rahaliste vahendite kohustuslik kaasrahastamine, riigisisesed toetused ega riiklik juurdemakse ehk niinimetatud top-up (loomakasvatuse ja taimekasvatuse täiendavad otsetoetused).

Arvestades aga praegusi prognoose ei ole tuleval aastal enam kindlasti võimalik top-up'e maksta täismahus. Sel aastal on top-up'i maht 760 miljonit krooni ja see tuleb meie eelarvest.
Kui palju tuleb neid tuleval aastal kärpida, on läbirääkimiste koht. Täna ma seda numbrit öelda ei oska, sest me ei ole seda ka ise paika saanud. Põllumehed on muidugi mures, sest nende toetuste mõte on tasandada meie ja vanade liikmesriikide toetustasemeid.

Top-up-toetused moodustavad toetuste kogusummast siiski väga väikse osa. Kui vähendame neid saja või kahesaja miljoni krooni võrra, on see siiski väike osa neljast miljardist kroonist.

Teie erakonna juht Mart Laar on riigiasutuste Tartusse kolimise entusiast ja ta on hiljuti Tartu Postimehele öelnud, et jätkaks sama rida ka edaspidi. Mida arvata põllumajandusministeeriumi Tartusse kolimisest, kuidas teile meeldiks Tartus töötada?

Ma ise elan Viljandis ja Tartus oleks tunduvalt lähem käia kui Tallinnas, aga ... ma pean siin jääma delikaatseks ... kõigepealt tahan öelda, et põllumajandusministeerium on oma allasutustega kõige regionaalsem ministeerium.

PRIA, veterinaarlabor ja jõudluskontroll asuvad keskusega Tartus, maaviljeluse instituut, taimetoodangu inspektsioon ja põllumajandusuuringute keskus Sakus ja sordiaretuse instituut Jõgeval.

Aga julgen arvata, et on igati mõistlik, kui minister ja ministeerium asuvad Tallinnas.
Ma arvan, et see puudutab kõiki ministeeriume, sest minister on seotud oma töö iseloomu tõttu enamiku ajast Tallinnaga.

Teie arvates oleks siis mõistlik, kui ka haridus- ja teadusministeerium asuks Tallinnas?

Mina ei ole nii öelnud ...

... tegelikult juba ütlesite.

Kordan, minu arvamus on, et minister ja ministeerium peaksid asuma Tallinnas.
Kui viia ministeerium Tallinnast välja, siis tähendab see tegelikult, et minister ja ministeerium lahutatakse.

Allasutused on hoopis teine lugu ja just siin peaks riik tegema regionaalpoliitikat. Igasugu institutsioone, keskasutusi, ameteid ja inspektsioone tuleks paigutada üle Eesti.

Viimane küsimus. Mitmest hektarist maast piisab, et praegu Eestis pere ära toita?

See ei ole sugugi lihtne küsimus, sest sõltub ka pere suurusest.

Öelge oma mulgi kõhutundega.

Kui räägime laste ülalpidamisest ja nende huviharidusest, siis ma arvan, et viiehektarisel aiandustalul on võimalik pere ära elatada.

Võtame Intsu tomatikasvatustalu Põlvamaal, seal on pandud viis hektarit katmikalade alla ja leitud toodangule ka turg. Aga kui sa tegeled piimakarja või teravilja kasvatusega, siis on vaja kümneid kordi rohkem maad.

Võim ja raha rahvale lähemale!

2008-05-08

Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) asutati 2000. aastal eesmärgiga vahendada Euroopa Liidu ja Eesti siseriiklikke toetusi põllumajanduse, kalanduse, metsanduse, toidutööstuse ja muu maaettevõtluse arendamiseks.

Tänaseks on seda tehtud ligikaudu kümne miljardi krooni ulatuses. Aastatel 2007 kuni 2013 peab aga PRIA Eesti maaelu elavdamise huvides suutma maksta erinevaid toetusi rohkem kui 25 miljardi krooni ulatuses. Nende eesmärk on tagada toiduainete hinnastabiilsus ning toiduohutuse ja keskkonnanõuete täitmine.

Erinevate meetmete rakendamiseks peab põllumajandusminister vastu võtma mitukümmend määrust.

Lisaks on PRIA-l väga vastutusrikas, aga mitte kõige meeldivam kohustus Euroopa Komisjoni ees - teostada järelevalvet toetuste seaduslikkuse ja sihtotstarbelise kasutamise üle.

Praegu on PRIA Euroopa Liidu viiekümne makseagentuuri seas kõige odavam ja efektiivsem, kulutades toetuste väljamaksmiseks alla nelja protsendi toetuste kogumahust. Euroopa Liidu teistes riikides on see 6-15%.

Siinkohal peame endalt küsima: kas odava raha eest saab kvaliteetset teenindust? Kuna alati on võimalik paremini, oleme otsustanud PRIA töö ümber korraldada.

Eesti regionaalpoliitika üks peamisi probleeme on riigivõimu lahkumine maakondadest ja avalike teenuste kättesaadavuse halvenemine maal. Enamasti korraldavad riigiasutused töö ümber tsentraliseerimise suunas.

PRIA ümberkorralduste eesmärk on vastupidine - teenindamise ja otsustamise toomine inimestele lähemale. Selleks moodustame regioonid, kuhu anname üle osa Tartus asuva keskuse ülesandeid ja otsustuspädevust, säilitades kõikides maakondades bürood oma seniste ülesannetega. Inimese jaoks tähendab see asjaajamise ja otsustamise muutumist kiiremaks.

Regioonide moodustamisel oleme lähtunud regionaalpoliitilistest eesmärkidest ja ühtlase töökoormuse saavutamise põhimõttest.

Regioonide moodustamine ei ole tööhõiveprojekt ja uusi töökohti luuakse seeläbi minimaalselt. See toimub keskuse töötajate vähendamise arvel, kes hakkavad tööle seitsme maakondliku büroo juures.

Lisaks käivitame PRIA klientide nõukoja, kuhu kuuluvad toetuste taotlejate ja MTÜde esindajad. Nõukoja eesmärk on tagasiside ja ettepanekute saamine paremaks teenindamiseks ning toetusesaajate tõhusam kontroll PRIA tegevuse üle.

Oluline roll PRIA arengus on ka erinevate e-teenuste arendamisel. Internetipanka kasutame aeg-ajalt vist kõik, tuludeklaratsioonegi täidavad paberil väga vähesed.

Viimaste aastatega on PRIA e-teenustesse oluliselt panustanud. Hea näide on tänavukevadised loomatoetused, kus iga viies loomapidaja oma taotluse e-PRIA kliendiportaali vahendusel teele saatis.

Järgmisel aastal on PRIA prioriteet pindalatoetuste internetti viimine ning e-PRIAst igati nüüdisaegse kliendikeskkonna kujundamine. E-PRIAs näevad kõik enda taotluste ajalugu - mis seisus parasjagu mingite taotluste menetlemine on - ning muud olulist infot.

Selline keskkond teeb põllumeeste elu ja asjaajamise lihtsamaks ja kiiremaks ning aitab vältida paberimajanduses tekkida võivaid vigu.

PRIA tegevuse eesmärk on tegelikult palju laiem kui ainult majandusliku tegevuse toetamine. Käesoleval aastal avasime külaelu arengu meetme, millega toetasime erinevate mittetulundusühingute ja seltside kaudu rohkem kui saja miljoni krooniga kultuurimajade ja spordiväljakute investeeringuid maal.

Seega on põllumajandusministeerium suurim külakultuuri toetaja Eestis. Taotluste vähesuse tõttu jäi nelikümmend miljonit krooni kasutamata, kuid selle lisame järgmise vooru rahadele. Loodetavasti on informatsioon toetuste taotlemise võimalustest jõudnud kõikidesse valdadesse ning aktiivsed kohaliku elu eestvedajad pakatavad ideedest.

Põllumajandusministeerium kavatseb ka tulevikus hoolitseda selle eest, et maapiirkondades oleks haritud tööjõud ja paraneksid kultuursed vaba aja veetmise võimalused. Selleks kutsun inimesi suhtuma PRIAsse kui võimalusse - mitte kui bürokraatiamasinasse.

Võim ja raha rahvale lähemale!

2008-05-03

Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) on asutatud 2000. aastal eesmärgiga vahendada Euroopa Liiduja Eesti siseriiklikke toetusi põllumajanduse, kalanduse, metsanduse, toidutööstuse ja muu maaettevõtluse arendamiseks. Tänaseks on sellel eesmärgil vahendatud ligikaudu kümne miljardi krooni ulatuses toetusi. Aastatel 2007-2013 peab PRIA suutma Eesti maaelu elavdamiseks maksta üle 25 miljardi krooni toetusi.

Erinevate meetmete rakendamiseks peab põllumajandusminister vastu võtma mitukümmend määrust. Toetuste maksmise eesmärk on toiduainete hinna stabiilsus ning toiduohutuse ja keskkonnanõuete täitmine. Lisaks on PRIA-l väga vastutusrikas, aga mitte kõige meeldivam kohustus Euroopa Komisjoni ees - teostada järelevalvet toetuste seaduslikkuse ja sihtotstarbelise kasutamise üle.

Praegu on PRIA Euroopa Liidu viiekümne makseagentuuri seas kõige odavam ja efektiivsem, kulutades toetuste väljamaksmiseks alla nelja protsendi kogu toetuste mahust. Euroopa Liidu teistes riikides on see protsent 6-15. Siinkohal peame endalt küsima - kas odava raha eest saab kvaliteetset teenindust? Kuna alati on võimalik paremini, oleme otsustanud PRIA töö ümber korraldada.

Otsustamine ja teenindus maakondadesse

Eesti regionaalpoliitika üks peamisi probleeme on riigivõimu lahkumine maakondadest ja avalike teenuste kättesaadavuse halvenemine maal. Enamasti korraldavad riigiasutused töö ümber tsentraliseerimise suunas. PRIA ümberkorralduste eesmärk on vastupidine - teenindamise ja otsustamise toomine inimestele lähemale. Selleks moodustame regioonid, kuhu anname üle osa Tartus asuva keskuse ülesandeid ja otsustuspädevust, säilitades kõikides maakondades bürood oma seniste ülesannetega. Inimese jaoks tähendab see asjaajamise ja otsustamise muutumist kiiremaks.

Regioonide moodustamisel oleme lähtunud regionaalpoliitilistest eesmärkidest ja ühtlase töökoormuse saavutamisest. Nii hakkab Pärnu-Saare regiooni keskus paiknema Pärnus. Regioonide moodustamine ei ole tööhõiveprojekt ja uusi töökohti luuakse minimaalselt ning see toimub keskuse töötajate vähendamise arvelt. Tööle hakkavad nad seitsme maakondliku büroojuures.

Lisaks käivitame PRIA klientide nõukoja, kuhu kuuluvad toetuste taotlejate ja MTÜ-de esindajad. Nõukoja eesmärk on tagasiside ja ettepanekute saamine paremaks teenindamiseks ning toetusesaajate tõhusam kontroll PRIA tegevuse üle.

PRIA teenindab kogu maaelu

PR1A tegevuse eesmärk on palju laiem kui ainult majandusliku tegevuse toetamine. Käesoleval aastal avasime külaelu arengu meetme, mille raames- toetasime erinevate mittetulundusühingute ja seltside kaudu rohkem kui saja miljoni krooniga kultuurimajade ja spordiväljakute investeeringuid maal. Seega on põllumajandusministeerium suurim külakultuuri toetaja Eestis. Taotluste vähesuse tõttu jäi küll nelikümmend miljonit krooni kasutamata, kuid selle lisame järgmise vooru rahale. Loodetavasti on informatsioon toetuste taotlemise võimalustest jõudnud kõikidesse valdadesse ning aktiivsed kohaliku elu eestvedajad pakatavad ideedest.

Põllumajandusministeerium kavatseb ka tulevikus hoolitseda selle eest, et maapiirkondades oleks haritud tööjõud ja paraneksid kultuursed vaba aja veetmise võimalused. Selleks kutsun inimesi suhtuma PRIA-sse kui võimalusse, mitte kui bürokraatiamasinasse.

Enamasti korraldavad riigiasutused töö ümber tsentraliseerimise suunas. PRIA ümberkorralduste eesmärk on vastupidine - teenindamise ja otsustamise toomine inimestele lähemale.

Rohkem väravaid maailma

2008-04-08

Eesti on mereriik, selles ei kahtle vist keegi: meie piirist 2/3 on merepiir, meil on Saaremaa, Hiiumaa, Kihnu ja Ruhnu ning terve hulk väiksemaid saari.

Meil on ka kaks igati arvestatavat siseveekogu: Peipsi ja Võrtsjärv. Meri ja järved on meile omased, mistõttu unustame sageli, et tegu on meie rahvusliku rikkusega, mis ei paku meile üksnes silmailu, vaid tal on täita oluline roll ka meie majanduses.

Eesti koha rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis määrab paljuski ära meie infrastruktuuri arengutase.

Eesti vajab korralikke väikesadamaid

Ühe osa Eesti infrastruktuurist moodustavad meie sadamad ja mitte üksnes meist enamikule teada-tuntud Tallinn, Muuga, Paldiski ja Pärnu, vaid ka väikesadamad, mis pakuvad peatumispaika nii naaberriikidest kui ka kaugemalt meid külastavaile jahtidele ja paatidele.

Kaikohti vajab ka meie aastast aastasse üha lisanduv kodumaine väikelaevastik.

Kahjuks vastab vaid mõni meie sadam rahvusvahelistele nõuetele, mis eeldavad tähistatud ja piisava süvisega faarvaatrit, korralikke käisid, võimalust pesemiseks, tankimiseks, elektriühenduseks, toiduainete ostuks, jäätmete ja pilsivee nõuetekohaseks ladestamiseks.

Aeg-ajalt on väikelaeval vaja teha ka pisiremonti või ostapaadivarustust. Mõistagi soovib meile külla saabunud mereturist tunda end sadamas turvaliselt, nautida kohalikku toituja koloriiti.

Vajadus kaikohtade järele kasvab

Mida suuremaks kasvab meie sisemajanduse kogutoodang ja mida kõrgemale tõuseb keskmine palk, seda enam on tulevikus ka neid, kellele ei jää meresõit üksnes helesiniseks unistuseks.

Tekib juurde harrastajaid ja aluseid ning kõik nad vajavad suveks sadamakohta.

Nii kodumaised paadikaupmehed kui ka välismaiste väikelaevade riikitoojad räägivad kasvavast müügist.

Liialdamata võib öelda, et meie väikesadamais pakutavate kaikohtade arv ei kata juba praegu meie sisemaistki vajadust, rääkimata sellest, et oleksime valmis pakkuma nõuetekohast teenust meile merdpidi väikelaevadel saabuvaile külalistele.

60 miljoni krooni eest võimalusi

Sellest nädalast on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS) avatud väikesadamate toetusprogramm, mille kogu-maht on 30 miljonit krooni ja mille kaudu on kõigil asjahuvilistel võimalus saada ühe sadama kohta kuni 3 miljonit krooni toetusraha eeldusel, et omalt poolt leitakse sadama rajamiseks või arendamiseks samaväärne rahasumma.

Koos riigi toetusrahaga investeeritav 60 miljonit krooni või-

maldab korda teha mitmeid praegusi, aga rajada ka täiesti uusi väikesadamaid. Kui see toetusprogramm leiab aktiivset rakendust, saab sellele planeerida ka jätku.

Usun, et Eesti rannavetes, ka meie kahe suurjärve kallastel on küllalt ettevõtliku vaimuga ja ettenägelikke ettevõtteid ja omavalitsusi, kes üksinda või ühiste jõududega haaravad pakutud toetusprogrammist. Täpsemaid seletusi ja tegevusjuhiseid saab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest.

Väikesadamad elustavad ranniku

Seal, kus on sadam, seal on aegu olnud ka elu, sinna tekivad uued töökohad, seal avanevad uued ärivõimalused, kasvab piirkonna konkurentsivõime ja areneb turism.

Loodan väga, et väikesadamate toetusprogramm leiab aktiivset käsutust ning sadamaisse investeeritud raha aitab meil parandada ja tugevdada Eesti kui külalislahke ja arenenud mereriigi mainet.

Eesti rannik peab olema tihedalt kaetud kaunite ja nüüdisaegsete väikesadamatega.

Talupidajal on põhjust olla optimistlik

2008-04-01

Viljandi talupidajate liidu kutsel kogunes maakonnakeskusse terve saalitäis neid, kes tahtsid nii-öelda oma ministrilt maaelu uudiseid kuulda.

Helir-Valdor Seeder nentis, et Euroopa Liiduga ühinemisest võidab kõige enam põllumees.

«Põllumehel on põhjust olla optimistlik: lähiaastail tuleb Eestisse meie majanduslikust olukorrast sõltumata 30 miljardit krooni,» rääkis ta. «Loota on, et kolmekümne meetme toel pääseb siinne maamees Euroopa turule.»

Ent taotlusi on kogunenud rohkem, kui investeeringute summa ette näeb. Nendest minister ka kõneles.
Tema sõnul vähenevad piirangud. Kõikide riikide piimakvooti on suurendatud kaks protsenti, 2015. aastaks kvoot kaob.
Sissejuhatavale sõnavõtule järgnes peaaegu poolteist tundi küsimusi ja vastuseid.

Missugused on need vähem soodsad piirkonnad, millele täiendavat toetust jagatakse?

Viljandimaal neid polegi.
Oleme püüdnud selle toetusliigi tingimusi muuta, sest vähem soodsate piirkondade määratlemisel on võetud osaliselt valed alused - sotsiaalmaksude laekumine ja tööhõive. Mismoodi saab Imavere saeveski mõjutada ümbruskonna talusid? Nende viljasaak sellest ju ei parane.
Oleme pakkunud arvestuse aluseks näiteks põldude happesust, kuid Euroopa Komisjon seda ei arvestanud.
Alles pärast 2009. aastat tuleb uus määratlus ning aluseks saavad looduslikud ja geograafilised tingimused. Siis võib kogu Eesti vähem soodsasse piirkonda sattuda.

Miks antakse raha pillide muretsemiseks ja kiikede ehitamiseks, aga tõsisteks investeeringuteks seda ei jätku?

Nii lihtne see ka pole, et jätame pillid ostmata. Maaelu arengu kava on efektiivsest tootmisest laiem. Kui aga selleks planeeritud raha jääb kasutamata, saab seda ümber jaotada.

Raha eraldamisel peaks arvesse võtma juba tehtud investeeringuid.

Arvestataksegi, kuid tingimusi ei saa tagantjärele muuta. Need, kes pole raha saanud, on teada.

Kui talu jääb ka teist korda investeeringutoetusest ilma, kas ta peab siis pillid kotti panema?

Ei maksa lootust kaotada.
Praegu jääb taotletud toetussummast puudu 120 miljonit krooni.
Poleks õige rahuldada vanu avaldusi tulevaste meetmete arvelt. Püüame tagasiulatuvalt arvestada neid, kes tegid investeeringuid alates 1. jaanuarist 2007. Edaspidi sellist tagasivaatamist ei ole.

Kütust hakati värvima talutööde pärast, kuid meile on sellest saanud pigem kaotus. Piirivalve on nüüd värvitud kütuses endale uue töörinde leidnud.

Põllumajandusministeerium toetab värvitud kütuse kasutamise lõpetamist, ent rahandusministeerium on selle vastu.

Haridusministeerium vähendab kutsekoolide arvu: pole enam Vigala, Helme ja Tihemetsa kooli. Talu ei leia kuskilt mehaanikut.

Kutseharidussüsteem on optimaalseks muudetud: Olustveres õpitakse taimekasvatust, Türil loomakasvatust, Räpinas aiandust ja Putkastes kalandust.
Haridusministeeriumil on palju koole käes. Põllumajandusministeerium teaks paremini, missugust tööjõudu kuskil vajatakse. Ta saaks maarahvale vajalike koolide haldamisega hästi hakkama.

Kas rendimaadele ei saaks kinnitada piirhinda?

Riik ei saa hinda kehtestada, see on maa omaniku ja selle kasutaja omavaheline asi. Aga toetused peavad minema kasutajale, mitte omanikule.
Maa kasutusvalduse lepingute arv läheneb juba 100 000 hektarile. Põllumajandusministeeriumi seisukoht on, et maa ei peaks minema avalikule pakkumisele.
See probleem saab peagi lahenduse: eelnõu jõuab enne suve riigikokku.

Räägitakse noorte võimalusest saada soodustingimustel maad.

Eesmärk on õige ja väärib toetamist, aga ma pole toimivat lahendust näinud. See võib olla üks viise, kuidas maa läheb variisiku kaudu kellelegi kolmandale. Ent maa vajab omanikku.

Looduskahjuhüvitiste määramine on subjektiivne. Istikuid ja taimi on ju võimalik üle lugeda.

Sellel probleemil pole head lahendust. Kes teeb kindlaks, kust algab saagikao piir? Paljud riigid on looduskahjude hüvitamisest loobunud ja jätnud riski põllumehe kanda.

Indrek Toome taluseadus on seni ainus, mis käsitleb mõistet «talu». Kas põllumajandusministeeriumis keegi tegeleb selle mõiste lahtiseletamisega?

Tema nimi on Alar Oppar. Teine asi on, kas ta vastust teab. Me pole leidnud juristi, kes fikseeriks talu kui juriidilise isiku. Meil talud justkui on, kuid juriidiliselt neid pole.
Läti võttis äsja taluseaduse vastu, minul on see veel nägemata. Tahame ka Eestis luua taludele õigusliku aluse.

Kes on mahehobune?

See küsimus on praegu ministeeriumis arutusel. Soomes igatahes teatakse kaht mahehobust.

Meil on üsna palju mahepõllumajandust, Hiiumaal näiteks pool tootmisest. Probleem on töötlevas tööstuses: mahetoodang ei jõua tarbijani. Euroopa Liit on näinud ette sellise tööstusharu loomise võimaluse.

Kes rahastab «Kaevutee» programmi?

See on regionaalministri teema. Loodetavasti esitab ta varsti määruse.

Kuidas kaitsta saaki metsloomade eest? Sead tegid ühe ööga pool kartulipõllu tühjaks.

Keskkonnaministeerium on lubanud selle probleemiga tegelda.
Röövlindude kahjustusi on juba kinni makstud, ka kalurid on hüvitust saanud.

Minister Helir-Valdor Seeder külastas Harjumaad

2008-03-28

Teisipäeval, 25. märtsil külastas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Harjumaad. Visiidi eesmärk oli tutvuda maakonna erinevate tootmisettevõtetega, põllumajandussektori inimeste ja omavalitsusjuhtidega.

Minister alustas visiiti Rae vallas asuvast Kalev Chocolate Factory ASst. Seeder polnud varem Kalevit külastanud. Kalev Chocolate Factory AS pakub tööd üle Eesti 686 inimesele. ,,Hea meel on tõdeda, et näiteks lisaks Ghanast tulevale kakaole kasutatakse erinevate toodete valmistamisel Eesti enda teravilja", rõõmustas minister. ,,Üllatav oli see, et Kalevi eksporditurg on suhteliselt väike, arvestades seda, et kaubamärk Kalev kui selline on tuttav naaberriikides."

Kommivabrik Kalev tunnistas, et suurimaks probleemiks on transpordiühendus Tallinna linnaga. Viimane hõlbustaks töötajate kohalejõudmist tööle ja koju. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder edastas Kalevi mure järgmisel kohtumisel Harjumaa maavanemale Värner Lootsmannile.

Maavanem oli kohtumisele kutsunud ka kohalike omavalitsuste juhid, maavalitsuse ning põllumajandussektori esindajad. Kõige teravamalt kerkisid üles maapoliitika ning regionaalpoliitika teemad. ,,Valitsuse esindajana viin üleskerkinud teemad valitsusse," lubas Seeder.

Ministri visiit jätkus Saue vallas, kus külastati põllumajandusettevõtet Sagro. «Rõõmustav on näha, et Sagro AS on tegus ning mitme suunitlusega tootmisettevõte," nentis minister. Sagro juht Kalle Reiter tõdes, et tarbija on enam huvitatud toodete lõpp-produktist ning selles suunas kavatseb ettevõte ka edaspidi investeerida. Reiteli hinnangul on Maaelu arengukava raames antavad aiandustoetused minimaalsed. Lisaks on järjest olulisem orienteeruda ühistegevusele, mis paraku areneb suhteliselt vaevaliselt.

Keila vallas Karjakülas asuv Eesti ning Baltikumi uudseima tehnoloogiaga Balti Karusnahk AS andis ülevaate karusloomakasvatusest ja turust. Selgus, et kõigest 1% toodetavatest nahkadest jääb Eesti turule, ülejäänud toodang läheb Euroopasse ja Ameerikasse oksjonmüüki.

Padise valla kalatootmisettevõtte M.V.Wool peamiseks tooraineks on lõhe. Ettevõtte juhi Mati Vetevoolu sõnul läheb tootmisel hästi. Tuleb hoida mõnusat huumorimeelt, optimismi ning kõik laabub. Suurima murena toodi välja teeolud. Padise vallaga olevat jõutud kokkuleppele ning kahepeale asfalteeritakse ligikaudu 2 km. Mustkatte alt jääb välja 1,1 km, mis on oluline teelõik tootmisele. Minister Seeder lubas viia ühe ja ainsa muresõnumi valitsusesse.

Saku Õlletehase külastusel oli peateemaks öine alkoholimüügikeeld. Tehase finantsdirektori Inga Kuusmiku sõnul on pärast Tallinnasse öise müügikeelu kehtestamist müüginumbrid langenud. ,,Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et öine müügikeeld on Eestis tarvilik. Me ei poolda, et igas omavalitsuses oleks eraldi kellajaline määratlus. Pooldame lähenemist, kus kõikjal Eestis oleks üks ja ühine lähenemine. Alkoholi öine müügipiirang tuleb ühel hetkel kindlasti," tõdes IRLi põllumajandusminister Seeder. Peale väikest arutelu nõustusid ka Saku Õlletehase esindajad, et üks ja ühine lähenemine öisele müügipiirangule on siiski parim lahendus.

Kohtumisel Harju Taluliidu esindjatega tõstatusid mitmed põllumeestele olulised küsimused. Üles kerkisid teemad võimalike erisuste loomisel talunikele lähtudes asukohast kui looduslikest näitajatest. ,,Eestis pole toetusi diferentseeritud regionaalpoliitikast lähtuvalt. Euroopas on riike, näiteks Saksamaa, kus iga regiooni puhul tehakse jäika regionaalpoliitikat. Mis puutub erisustesse looduslikest tingimustest lähtuvalt, siis tänased tingimused kehtivad 2009. aastani. Kohtusin sügisel sel teemal Euroopa Komisjoni põllumajandusvoliniku Mariann Fischer Boel'ga, kes andis teada, et muutusi enne 2009. aastat ei tule. Edaspidise suhtes oleme alustanud muutusteks Euroopa Komisjoniga läbirääkimisi ning loodame saavutada edukat tulemust," vastas Seeder. Lisaks mitmetele eurotoetustele uuriti taas maapoliitikat, mis paraku jääb Keskkonnaministeeriumi Maa-Ameti haldusalasse, kuid minister Seeder lubas edastada talunike mured ning tähelepanekud keskkonnaministrile.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder jäi Harjumaa visiidiga rahule. ,,Maakond on suur ning seekord igale poole ei jõudnud. Teadlikult ei külastanud Eesti mõistes traditsioonilisi tootmisi nagu näiteks piimandus. Päev oli huvitav ning tutvuda sai väga erinevate ettevõtetega." Minister soovis kõigile edu ning loodab peagi maakonda uuesti külastada.

Põllumajandusministrit saatsid nõunikud Alar Oppar ja Külliki Kübarsepp, põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantsler Andres Oopkaup, Riigikogu rahanduskomisjoni liige Andres Herkel, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson ja Isamaa ja Res Publica Liidu Harjumaa piirkonna juhatuse liige Priit Põldmäe.

Rannakalandus on vajalik

2008-02-14

Muudatus, et kutselisel kaluril peab olema vähemalt kümme kalavõrku ja alla selle arvu ei või ta kala püüda, ei täida põllumajandusministeeriumi hinnangul talle seatud eesmärki - piirata kala väljapüüki -, vaid on mehhaaniline rannaelanikkonna väljasuretamine.

Põllumajandusministeerium ei saa kuidagi aru, kuidas ainult kalurite arvu mehhaaniline vähendamine aitab kaasa püügikoormuse vähenemisele, kui aastaid pole keskkonnaministeerium püügivahendite piirarvu vähendanud.

Vähendades ainult kalurite arvu, aga jättes püügivahendite piirarvu samaks, ei vähenda me väljapüütava kala kogust. Lihtsalt väiksem arv kalureid püüab sama koguse kala. Sellega muudetakse jõuliselt väljakujunenud kalurkonna struktuuri, eelistades väiksemat arvu suurkalureid, ning antakse tõsine tagasilöök rannakalandusele.

Vildakas on ka eeldus, et rannakaluriks saab olla vaid isik, kelle jaoks kalapüük on põhisissetuleku allikaks kogu aasta. Kalapüük on klimaatiliselt keeruline tegevus, kuna ilm, loodus ja püügireeglid ei võimalda aastaringselt kala püüda. Põhjamaades loetakse kutseliseks kaluriks isikut, kelle sisetulekust kolmandiku moodustab kalapüük. Kalandus saab rannaelanike jaoks olla vaid üheks mitmest sissetulekuallikast (nt kala väiketöötlemine, turism, põllumajandus).

Kui kõik kutselised kalurid peaksid saama kogu oma sissetuleku kalandusest, siis kalavarude seis, võrreldes praegusega, hoopis halveneb, kuna igal võimalikul hetkel minnakse püügile. Kui aga kalapüük on vaid üks mitmest tegevusest, minnakse merele vaid siis, kui see on kõige kasulikum, kui turuhind on kõrge või kui teistes tegevustes on paus.

Keskkonnaministeerium õigustab seadusemuudatust sellega, et põllumajandusministeerium on selle kunagi kooskõlastanud. Vahepeal on aga valitsus vahetunud ning eelmises valitsuses olid keskkonnaminister ja põllumajandusminister ühe ja sama erakonna liikmed.

Demagoogiline on ka põhjendus, et nn kümne võrgu reegli osas jõuti kokkuleppele kalureid esindavate organisatsioonidega. Jah, tõepoolest jõuti, ainult et nende suurkalurite esindajatega, kes antud piirangust kasu saavad, mitte nende kaluritega, keda antud muudatus kõige valusamalt tabab!

Selline moonutatud demokraatia ning suurte ja väikeste vastandamise ideoloogia on meile tuttav põllumajanduspoliitika lähiminevikust.

Ebaeetiline on ka võrdsustada alla kümne võrguga kalurid röövpüüdjatega. Põhjendus, et väiksemat hulka kalureid on lihtsam kontrollida, on ilmselt tõsi, kuid ainult kontrollimise lihtsustamine rannakalanduse likvideerimise hinnaga ei tohiks kalapüügi korraldamise ja kalandussektori arendamise eesmärk olla.

Põllumajandusministeerium loodab siiski koostööle keskkonnaministeeriumiga, et tühistada praegune ebaõiglane ja ebaotstarbekas piirang kalapüügiseaduses ning taastada väikekalurite püügivõimalused.

Keskendugem koostööle

2008-02-07

Eestluse sisu - majanduslik ühistegevus

Maailma kõige konkurentsivõimelisemad majandused - USA, Austraalia, Uus-Meremaa ja ELi vanad liikmesriigid - investeerivad kümneid miljardeid dollareid ja eurosid majanduslikku ühistegevusse. Hollandi, Taani, Soome ja Rootsi toidutööstuspoliitika ongi üles ehitatud põllumajandusühistute turupositsioonide parandamisele.

Iiri valitsus otsustas 2006. aastal toetada ainuüksi oma ühistulist piimandussektorit 5,1 miljardi Eesti krooni suuruse riigiabiga tehnoloogiliste sisseseadete uuendamiseks.

USA valitsus on aastate jooksul andnud üle 300 miljardi dollari riigiabi majandusliku ühistegevuse toetamiseks - alates ühistute kapitalitoetustest kuni hoiu-laenuühistute ja elektri- ning kaabelsideühistute laenude tagamiseni. OECD tööstusriigid hoiavad üleval sadu teaduskeskusi, kes analüüsivad ja selgitavad ühistegevuse olemust.

Riiklik poliitika

See kõik on läbimõeldud riiklik poliitika, mille eesmärgid ulatuvad kaugemale kitsalt majanduslikest eesmärkidest. Taoline poliitika väärindab oma riigi kodanikkonda, säilitab ja kasvatab laia omanikeringi ning tagab neile majanduslikult mõtestatud eesmärgid, mille realiseerimiseks kodanikud üksikult pole suutelised. See on laialdane majandusliku mõttelaadi ja vastutusvõimelise omanikurahva kujundamine.

Rahandusministeeriumis on valmimas hoiu-laenuühistu seaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise eelnõu. Sellega on võimalus anda Eesti hoiu-laenuühistute süsteemile uus hingamine. Näiteks Leedu ühistuline pangandus on pannud tänaseks teenima 160 miljonit USDd kohalike inimeste hoiuseid ja omakapitali.

Nende turuosa kasvab, hoiused on tagatud sarnaselt kommertspankadega, sarnane on ka maksupoliitika, keskpanga poolt on lahendatud likviidsuslaenud, välja on arendatud hlü-süsteemi iseseisev arveldussüsteem, Interneti-pangandus, deebet- ja krediitkaardid. Kas me ei ole selleks võimelised? Põllumajandusministeerium ja Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) toetavad samalaadseid arenguid ka Eestis.

Ühistuliste eesmärkide seadmist on põhjust õppida ennekõike soomlastelt. Soome tarbijaühistu süsteem ei lase näiteks oma müügivõrku Eesti toiduaineid. Meenutagem siinkohal, kuidas peletati eemale odav Eesti piim. Kuidas osutub see aga võimalikuks vabaturu ja kaupade vaba liikumise tingimustes? Või miks ei suuda ETK-süsteem laieneda Soome, nagu Soome tarbijaühistu süsteem on Prisma kaudu laienenud Eestisse? Soomlaste näidete põhjal rajab just laiapõhjaline ühistegevus teed rahvusliku kapitali kasvule.

Kui nüüd Eesti kapital käituks nagu Soome kapital, tõrjuks see ETK-süsteemist välja ja boikoteeriks Soome ettevõtete - Valio Võru Juust, Valio Laeva Meierei, Rakvere Lihatööstus, Tallegg, Valga Lihatööstus, Wõro Kommerts, A. Le Coq Tartu Õlletehas, Altia Eesti, Paulic Baltic, Fazer Eesti jt - tooteid. Ja et mind valesti ei mõistetaks, pean kohe lisama, et see pole hetkel üleskutse, vaid tõdemus.

Poliitika muutub

Eesti väiksust arvestades on ühistegevus ja tarbijateadlikkuse kasvatamine ühed vähestest võimalustest seista vastu globaliseeruvale kaubandusele ning suurendada kohalike ettevõtete siseturgu ja avada neile uusi eksporditurge.

Kohalikud ärimehed on ostnud järjepanu välja Tallinna, Rakvere ja Põlva piimatööstused, Weroli õlitööstuse, Tallinna Külmhoone. Mis on takistanud neidsamu samme astumast ja riske võtmast Eesti edukaid põllumehi, kellega võrreldes Valio või Rakvere Lihatööstuse omanikud-talumehed on ju suisa popsid?!

Siin tuleb aga tõdeda, et popslus ei seisne mitte suuruses, vaid mõtteviisis ja koostöövõimes. Eesti põllumajandustootjatel on aeg teadvustada, et tootja jaoks toob turult raha ära töötleja ja kaubandus.

Aeg on uusi sihte seada. Omandisuhete muutmist ühistute turuosa suurendamiseks võimaldab Euroopa Liidu rahastamisel elluviidav maaelu arengukava 2007-2013. Põllumajandusministeerium on osa vastavaid algatusi juba ka jõustanud.

Koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega soovime arendada ühistulist oskusteavet Eestis, samuti vastavat ühistu-, maksu- ja konkurentsiõigust ning rahastada konsultatsioone, koolitusi, nõustamist ja teadusuuringuid.

Tahame juba lähemal ajal jõustada ka ühistute toetus-, laenu- ja garantiipoliitikad. Mida aga valitsus ja põllumajandusministeerium teha ei saa, on majanduslike riskide ja ettevõtlike initsiatiivide võtmine. Selleks on viimane aeg ettevõtjatel ühendada rahalised ja vaimsed ressursid ning keskenduda koostööle.

Põllumajandustoetus jääb

2007-07-16

Riigikontrolli audit Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime kohta väljendab hinnangut, et 70 protsenti põllumajandustootjatest satub lähiaastatel tõsistesse majandusraskustesse. Meil on justkui madal saagikus, investeeringuvaegus, ebaefektiivne väiketootmine ja nõrk alternatiivtootmise potentsiaal.

Riigikontroll jõuab tõdemuseni, et põllumajanduslik tootmine Eestis püsib vaid tänu toetustele ja et põllumajandusministeerium ei ole ennast kehtestanud kogu maaelupoliitika kujundaja ja elluviijana.

Meie probleemid tulenevad minevikust, ebaefektiivsest pärandist. Eesti NSV põllumajanduse säilitamine maksnuks iseseisvunud riigile tänases vääringus ligi 12 miljardit krooni.

Tootmismahud vähenesid kuni 2,5 korda. Lisaks Vene topelttollidele kaotasime 1998. aastal Vene kriisis veel 11 protsenti tootmismahust. Nii on tootjad tagasiulatuvalt hinnanud sektori 15 aasta tulupuudujäägiks ja teostamata investeeringuteks 20 miljardit krooni. See ongi praeguse investeeringuvaeguse peapõhjus. Eesti riigi strateegilised valikud - ühinemine WTO ja ELiga - on olnud õiged. Tänu sellele kaupleb Eesti põllumees maailma kõige suurema ostujõuga siseturul ja saab maailma rikkamate riikidega võrreldavaid toetusi. Aga siingi on probleemid.

Õnnetuseks määrati ELi tootmiskvoodid meile just aastate 1995-1999 keskmise tootmise alusel ja keskmise saagikuse alusel toetuste tase turult saamata jäänud tulu tähenduses.

Nii maksab EL 2007. aastal Sachen-Anhalti Liidumaal pindalatoetust 300 eurot, Eestis aga 50 eurot hektari kohta. Eesti ja Soome riigiabi erineb 60 korda, samas on Soome põllumajanduse kogutoodang Eesti omast vaid kümme korda suurem! USAs on põllumajandustoetused 40-41 protsenti sektori kogutoodangust, ELi vanades riikides 37-38 protsenti ja uutes 21-22 protsenti.

Kuid lõppsaaduste turg on meil sama. Praegu ilma toetuseta põllumajanduses midagi toota tähendab toota kaks korda odavamalt kui on tootjahinnad.

Kolmas maailm teeb seda madalate kvaliteedi-, keskkonna- ja toiduohutusnõuete abil, kuid vaevalt, et me selliseid lahendusi Eestis sooviksime.

Seega on olukord hoopis selline, et kui liikmesriikides lõppeks toetuste maksmine, oleks Eesti põllumajandus ELi konkurentsitabeli tipus.

WTO Doha voorus püstitati 2001. aastal eesmärk vähendada riiklikku sekkumist põllumajandusse OECD tööstusriikides vaid kolmandiku võrra. Kuid needki läbirääkimised on praeguseks ummikusse jooksnud. Seega jääme veel pikaks ajaks rääkima põllumajandustoetustest kui sektori konkurentsivõime tagajatest.

Eelmisel nädalal oli valitsuses arutelu all Eesti ELi poliitika, kus me taotleme konkurentsi tingimuste võrdsustamist. Kuna kõikide liikmesriikide erisuste arvestamine toetuste jagamisel on küsitav, saab konkurentsi tingimuste võrdsustamine toimuda toetustasemete ühtlustamise ja turukorralduse liberaliseerimise teel.

Seega räägime riikliku sekkumise vähendamisest, tootmispiirangute (kvootide, erisuste) kaotamisest ning toetuste ja tootmise lahtisidumisest. Me ütleme "jah" vabakaubandusele, kuid keskkonna-, toiduhügieeni- ja kvaliteedinõuded peavad olema eespool vabakaubandust.

Tõenäoliselt jätkub põllumajandussektoris senine areng - väiketootjad muutuvad suuremaks, orienteeruvad ümber või lõpetavad, suured ostab aga väliskapital ära. Samas on maaelu arengukava raames välja töötatud meetmed ka väiketootjate toetamiseks.