Poliitikute ajaveebid

Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

2011-11-03

Eesti inimarengu aruande koostajad on ühtaegu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonut minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust. Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on tehtud Läti ja Leeduga. Meil läheb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edaspidi kannustab meid tahe kõrgelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aruande peatoimetaja Marju Lauristin riigikogu ees demonstreeris, rippus kõrge inimarenguga riikide esitosinas Kreeka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kuidas hakkab võlakriis lähiaastatel Euroopa eri riikide inimarengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti autoriteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laiemalt Euroopa Liidu riikide hulgas ootamatult kõrgele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hakkama. Meie rahandus on korras, võrreldes nende riikidega, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eestlane, kes on viimastel nädalatel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie inimesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eeskujuks seatakse. Ometi on olemas lootus, et range rahapoliitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu aruandes avaldas mulle muljet leedulase Zenonas Nõrkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestü viimase kahekümne aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kure erastamine ei jätnud palju võimalusi korruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaabritest isegi reservid, mis eelmise kriisi ületamiseks marjaks ära kulusid. Meie panganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sissevool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused olnud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momentidel kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit "Plats puhtaks!" meenutatakse meil tihti .irooniliselt. Seevastu Nõrkus kõrvaltvaatajana arvab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me Nõukogude pärandist kiiremini vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei tohi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli "ei saa me läbi Lätita" poeesia keelest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt seda, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvuse parim tagatis.

Madal sündimus ja väljaränne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lätis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie tagamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inimarengu aruanne pöörab esimest korda eraldi tähelepanu keeltele ja keelepoliitikale. Meie keelte staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid omakeelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilitamine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

õpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudu-! tavas peatükis 'Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda". Ma küll ei arva, et "üle institutsionaliseeru-mine" on hea mõiste - see on samavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummi-templi kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Seeder: Eesti taotleb otsetoetuste kiiremat võrdsustamist

2011-10-27

Intervjuu põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga

Täna on vabariigi valitsuses arutusel Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika osas. Eesti huvides on põllumajandustoetuste taseme võrdsustumine ja seda kiiremas tempos kui Euroopa Komisjon on välja pakkunud. Praegu on Eesti toetuste tasemelt üks Euroopa viimaseid, vaid Läti saab ühiskassast veel vähem kui meie.

Eelmisel nädalal osales põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Luksemburgis Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil, kus peateemaks oli ühise põllumajanduspoliitika reformipakett.
Nädalisele intervjuu andnud minister ütles, et Euroopa Komisjoni eelnõus on Eesti jaoks kaks olulist punkti. Esiteks see, et komisjon tunnistab toetustasemete võrdsustamise vajalikkust ja on seadnud eesmärgiks, et üheski liikmesriigis ei oleks toetustetase alla 90% ELi keskmisest (Eestis praegu 45%). Teiseks kasvavad eelnõu järgi ühisest eelarvest makstavad toetused Eesti jaoks 30%. „Meie kriitika on, et see on liiga aeglane ja me tahaksime näha kiiremat võrdsustamistempot," selgitas minister.

Kui tõenäoline on, et Eesti saavutab soovitud taseme kiiremini?

Eks see arutelude lõpuks selgub. Oma huvide selgitamiseks on ruumi olemas ja mina arvan, et need eelnõud saavad meie jaoks muutuda ainult paremaks. Otsetoetuste kiiremast võrdsustamisest olulisemgi on, et see ei toimuks maaelu arengu toetuste arvelt. Praegu võib eelnõust välja lugeda, et arengutoetused peaksid järgmisel perioodil vähenema. Me ei saa sellega sugugi nõustuda ja kindlasti on siin edulootus suurem kui otsetoetuste kiirema kasvu puhul.

Millised on üldse liikmesriikide seisukohad eelnõu suhtes?

Liikmesriike on 27 ja nende hoiakud on ikka väga erinevad. Ma ütleksin, et üldiselt oli enamik riike küllaltki kriitilised esitatud eelnõu suhtes, aga kriitika oli erinev. Eesti, Läti, Leedu, samuti Poola ja teiste riikide, kus toetused on madalad, kriitika puudutas tänast ebavõrdset kohtlemist ja ebavõrdseid konkurentsitingimusi, aga teised liikmesriigid avaldasid arvamust, et uued määrused teevad ühise põllumajanduspoliitika veelgi bürokraatlikumaks ja keerulisemaks - seda kardame ka meie.
Paljudele ei meeldinud kohustuslik rohelikustamine, ehk otsetoetuste sidumine konkreetsete keskkonnanõuete täitmisega, mis on uus jõuline muudatus.

Eesti taotleb otsetoetuste võrdsustamist, kuid ka vanades liikmesriikides on toetusemäärad väga erinevad. Kas ka nemad nõuavad võrdsustamist?

Kuluaarides räägitakse sellest rohkem, kuid esimeses lauavoorus see teemaks ei olnud. Ma saan ka aru, miks see nii on. Keegi ei vaidle põhimõttele vastu, aga laua taga tuleb lõpuks ka hääletada ja see tähendab raha reaalset ümberjagamist. Seal ollakse kindlasti ettevaatlikumad.
Esimeses lauavoorus olid vanade liikmesriikide jaoks prioriteedid bürokraatia, rohelikustamine, suured ja väiksed põllumajandustootjad, noored põllumajanduses. Võrdne kohtlemine oli probleemiks ikkagi väikese toetustasemega riikidele.

Väikese toetustasemega riikidest on Poola meiega võrreldes suur põllumajandusmaa. Kas ta on selles küsimuses meiega ühes paadis või pigem konkurent?

Eks me kõik oleme üksteisele konkurendid, nii põllumeestena ELis kui ka subjektidena ühises põllumajanduspoliitikas, aga see ei tähenda, et kõik tirivad tekki ainult enda poole. Kõik annavad endale aru, et soodsa tulemuse saavutamiseks on vaja leida liitlasi.
Poola seisukohast ei saa veel aru. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt see, et Poola on praegu eesistuja riik ja hea tava näeb ette, et eesistuja riik püüab hoida suhteliselt neutraalset joont. Oma jõulised seisukohad, kui neid on, esitab ta kindlasti pärast seda, kui ta paari kuu pärast eesistuja enam ei ole.
Teiseks ongi Poola positsioon raskesti määratletav, eriti meie poolt vaadatuna. Poola toetused on märkimisväärselt kõrgemad kui meie omad, kuigi jäävad natuke alla ELi keskmist. Praeguse eelnõu variandi järgi saavad nad juurde 5 või 6 eurot hektari kohta, mis ei ole kuigi suur summa, võrreldes meiega (39 eurot hektari kohta). Poola riigi peale teeb see küll suhteliselt suure summa, aga konkreetse põllumehe võit on oluliselt väiksem kui Eesti põllumehel. Nii et kui jõuliselt hakkab Poola võitlema võrdsustamise eest, kui tal on võita oluliselt vähem kui meil, on täna raske prognoosida. Aga kindlasti on ta pigem meie toetaja ning ma loodan, et Poolast kujuneb meile tugev liitlane.

Ühise põllumajanduspoliitika toetused on erinevad, millised on Eesti tootjate seisukohad erinevate toetuste (otsetoetused tootmisele, maale, maaelu arengu toetused) suhtes?

Päris üksmeelt siin polegi. Domineeriv seisukoht on, et otsetoetuste kasv ei peaks tulema maaelutoetuste arvelt. Keerulisem on maaga seoses. Eestis haritakse täna söötis maid üles kiirusega 10 000 ha aastas. Suur osa sellest maast, kus toimub nüüd põllumajanduslik tegevus, ei ole aga abikõlbulik, kuna see ei olnud aastal 2003, enne kui astusime ELi, registreeritud. Mõned ei ole PRIA registris.
Tootjad saavad väga hästi aru, et kui laiendame tulevikus toetusõiguse kõigile maadele, läheb supp selle võrra lahjemaks, ehk toetus hektari kohta väheneb. Loomulikult ei ole need tootjad, kes praegu harivad abikõlbulikku maad, väga rõõmsad selle üle, et raha jagatakse ümber kogu põllumajanduslikule maale. Ja need, kes täna abikõlbulikud ei ole, aga harivad põllumajandusmaad, soovivad riigis võrdseid tingimusi ja võrdset konkurentsiolukorda. Tulevik on ikka selle päralt, et püüame kõiki põllumajandustootjaid võrdselt kohelda, sõltumata sellest, millal nad põllumajandusliku tegevusega alustasid.

Abikõlbulikuks saavad nad siis, kui algab uus periood?

Jah. Praegu käivad arutelud, milline aasta võetakse aluseks. Eesti positsioon on minu arvates hoopis mõistlikum, aga mis ilmselt ei leia lõpuks heakskiitu. See oleks paindlik lähenemine, ehk me ei peaks fikseerima ühte referentsperioodi, näiteks et 2009. või 2011. on see aasta, mille järgi fikseerime toetuskõlbulikud maad, vaid võiksime iga kord paindlikult aluseks võtta varasema aasta, mille kohta on kõik statistilised andmed olemas. Näiteks 2015. aastal võtame aluseks 2013. aasta jne. See võimaldaks arvestada tegelikku olukorda põllumajanduses, mitte nii, et aasta 2009 on aluseks kuni 2020. aastani ja vahepealsed muutused kuidagi ei kajastu.

Kas sellisel juhul tuleks igal aastal kogu raha ELis ringi jagada või ainult riigisiseselt?

Riikide vahel võiks tõesti aluseks võtta referentsperioodi, sest nii suurt süsteemi ja raha ei ole võimalik igal aastal paindlikult ümber mängida. Meie taotleme seda, et kui oleme alused ja riigi rahaümbrikud kokku leppinud ning fikseerinud nii või naa seitsmeks aastaks olukorra, võiks riigisiseselt olla võimalus paindlikult otsustada. Eesti riik on selleks võimeline.
Ma saan aru, et seda ei soovita sellepärast, et paljudel riikidel ei ole nii paindlikku registripidamist, nii kaugele arenenud e-lahendusi ja nad on enamasti meist palju suuremad riigid, mis ei saa endale sellist mobiilsust lubada.
Teiseks olen põllumajandustootjate silmist välja lugenud, et senine süsteem kaitseb teatud mõttes nende huvisid. Kui fikseerida praegune olukord, on neil järgmiseks seitsmeks aastaks suur eelis võrreldes uute tulijatega. Ma ei ütle, et Eestis sellised meeleolud on, aga väljastpoolt tunnen ma sellised meeleolud ära.

Kui toetused kunagi kehtestati, kompenseeriti nendega saamata jäänud tulu. Aja jooksul on alused muutunud. Millest peaks Eesti seisukohast praegu lähtuma toetuste maksmisel?

Jah, nende otsetoetuste eesmärk on muutumas järjest ähmasemaks. Algul oli ta saamata jäänud tulu pärast tollide alandamist ja selgelt väljaarvutatav, aga enam ei kanna ta ammu seda sisu ja eesmärki.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osakaal peaks tulevikus oluliselt vähenema ja suurenema või vähemalt säilima peaks arengutoetuste osakaal. Arengutoetuste osa on meie meelest oluline. Need on investeeringutoetused tehnikasse, tehnoloogiasse, teadus- ja arendustegevusse, tõu- ja sordiaretusse, selleks, et arendada ja hoida innovatsiooni- ja konkurentsivõimet. Me peame olema konkurentsivõimelised ka kolmanda maailmaga ja seda turusituatsioonis.
Toetusi tuleks jagada sihtotstarbeliselt, aga mitte üldise otsetoetusena kõigile, kusjuures argumendiks on, et aastakümneid tagasi tekkis mingi saamata jäänud tulu.

Millised on Eesti seisukohad rohelikustamise suhtes? Osa tootjaid leiab ju meilgi, et see on liiga piirav.

Me ei saa oma seisukohta veel öelda, sest vaja on täpsustada, mida on komisjon mõelnud rohelikustamise sisu all. Ideena või põhimõttena ei ole me sellele sugugi vastu, sest kõik on aktsepteerinud, et põllumajandus peab olema tulevikus keskkonda säästev ja teatud regulatsioonid-piirangud on vajalikud. Aga milliseid konkreetseid kohustusi see põllumehele seab, selles osas ei ole me mõjudest veel täpselt aru saanud. Peame liitma, lahutama, korrutama ja jagama, et seda mõju teada saada ja alles siis saame oma lõpliku seisukoha välja öelda.

Mis saab keskkonnaalastest toetustest säilitamaks pärandkooslusi, maastikutüüpe, ohustatud põlistõuge jne?

See on juba täna ühise põllumajanduspoliitika väga oluline osa ja jääb selleks ka tulevikus.
Meil on eraldi meetmed mahetootjatele, meil on keskkonnasõbralik majandamine, eraldi toetused Natura aladele, poollooduslikele kooslustele. See on väga mitmekesine ja puudutab keskkonnasäästu ja -hoidu ka laiemas mõttes, ka kultuurmaastikke ja ohustatud tõugude säilitamist. See peab kindlasti jätkuma, aga kas sellises mahus ja sellisel kujul, tuleb läbi mõelda.
Tuleb aru anda, et siin ei saa teha järske muutusi üleöö. Seaduse järgi juba eeldab üleminek mahetootmisele väga pikka perioodi, ja kui me prioriteete muudame, siis ei saa öelda, et nüüd on senine tegevus lõppenud ja päevapealt kehtivad uued mängureeglid. Muudatused saavad olema sujuvad, aga keskkonda säästev, kultuurmaastikke ja traditsioone hoidev poliitika jääb kindlasti teatud osaks Eesti põllumajanduspoliitikast.

Inge Põlma

Nädaline

27.10.2011

Seeder: praegused toetused on ebavõrdsus ruudus

2011-10-25

Erinevalt Prantsusmaa põllumeestest, kellel protestiks piima maha valamine ja traktoritega liikluse tõkestamine on saanud vaat et traditsiooniks, kogunevad Eesti talunikud meelt avaldama harva. Eriti tavatu on tulla tänavale valitsuse seisukohtadele poolehoidu väljendama.

Ometi kutsusid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ebavõrdsed toetused eelmisel nädalal esile just sellise demonstratsiooni. Valitsus, opositsioonierakonnad ja põllumehed on moodustanud ühisrinde, sest vastane ei peitu meie seas, vaid Brüsselis.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, miks on Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetused Eestis üle kolme korra väiksemad kui näiteks Taanis?

Esiteks tuleneb toetuste ebavõrdsus meie liitumislepingus sätestatud tingimustest, mis kehtivad aastani 2014. Toetuste suurust määrates võeti aluseks liitumiseelne periood ehk 1990. aastate lõpp.
Meie tootmismaht, maakasutus, saagikus ja muud näitajad olid toona viletsad, sest hiljuti oli tehtud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Vara oli ümber jaotatud, olime kaotanud turgusid, meid tabasid Vene kriis ja börsikriis. Nii et referentsperioodil langes kokku mitu negatiivset asja ja kehval järjel tootmise tõttu määrati meile madal toetustase.
Teiseks on toetustaseme loogika kogu Euroopas äraspidine: 1992. aastal, mil alandati ELi väga kõrgeid põllumajandussaaduste kaitsetolle, otsustati korvata hinnalanguse tõttu saamata jääv tulu põllumeestele otsetoetustega. Näiteks teravilja puhul võeti kompensatsiooni aluseks reformi rakendamise aegne kasvupind, saagikus hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu vähenemine.
Neid kolme tegurit korrutades saadigi liikmesriigi teraviljatoetuse summa. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga et see tähendab ka saamata jäänud tulu eest makstavat suuremat kompensatsiooni, tekib ebavõrdsus ruudus.
Ehkki pärast liitumist on meil saagikus paranenud ja haritavat maad lisandunud, pole keegi sellepärast ümbrikusse raha juurde pannud. Seesama summa tuli lihtsalt jagada rohkemate hektaritega.

Meie põllumajandustoetused kujunesid küll väiksemaks kui vanade liikmesriikide omad, kuid enne polnud neid Eestis peaaegu üldse.

Just! Hoolimata ebaõiglastest tingimustest oli otsus võimalikult kiiresti liituda õige. See oli igal juhul suur samm edasi: me pääsesime Euroopa siseturule tollideta, saime toetused ja Venemaaga suhtlemine muutus kergemaks. Aga nüüd tuleb teha järgmine samm.

Võiks ju mõelda samamoodi: meile pakutakse praegu kolmandiku võrra suuremaid toetusi kui seni, nii et asi läheb igal juhul paremaks. Miks me sellega rahul ei ole?
Tõepoolest, Euroopa Komisjon tahab tõsta meie otsetoetused praeguselt 117 eurolt hektari kohta järgmise eelarveperioodi lõpuks 156 eurole. Aga küsimus on õiglustundes ja põhimõtetes: meie toetus oleks 27 liikmesriigi keskmisest ikkagi kõigest 60 protsenti.
Ka komisjon ise on tunnistanud, et on vaja liikuda võrdsemate toetuste poole, ja teinud ettepaneku jõuda aastaks 2028 kõigi liikmesriikide puhul 90 protsendini keskmisest tasemest. Aga võrdsustumistempo on liiga aeglane. Miks peaksime leppima sellega, et isegi pärast 30protsendilist tõusu on meil toetused märksa väiksemad kui vanades Euroopa Liidu riikides?

Õiglus õigluseks, võrdsus võrdsuseks - räägime majanduslikust tasuvusest ja konkurentsist. Kas siinsed põllumehed suudaksid püsida konkurentsis selle toetusega, mida neile nüüd pakutakse?
Igal medalil on kaks külge. Kui nad on suutnud praegu madalamate toetustega konkurentsis olla, suudavad nad seda kindlasti ka edaspidi. Aga mis on selle hind?
Esiteks peavad Eesti põllumehed tegema rohkem tööd. Teiseks saavad nad vähem palka ja nende elatustase on seetõttu madalam. Kolmandaks oleme sunnitud väiksemate toetuste tõttu ohverdama peretalud, sest need ei suuda efektiivselt toota, ja looma tööstusliku suuremastaabilise tootmise.

Efektiivsuse mõttes toovad väiksemad toetused endaga järelikult kaasa ka midagi positiivset.
Kui olla turumajanduse fundamentalist, siis klassikalises põllumajanduses, näiteks teraviljakasvatuses ja piimatootmises, on suurematel tööstuslikel struktuuridel teatud eelis. Kindlasti ei tule see aga kasuks peretalu elulaadile ega niššidele orienteeritud tootmisele, nagu katmikaladel taimede kasvatamisele või mahepõllumajandusele.

Kas ELi põllumajandustoetused on pikas perspektiivis üldse jätkusuutlikud?
Ei ole. Selle kohta on ELis ühine arusaam. Nii Euroopa Komisjon kui liikmesriigid teavad, et lõputult samamoodi edasi minna ei saa. Ometi pole meil poliitilist konsensust ega jõudu süsteemi muuta, sest liikmesriikide huvid on nii erinevad, tihtipeale koguni vastandlikud.
Ühisel põllumajanduspoliitikal ei ole enam ühtset eesmärki ja igale toetusele ei leidu isegi põhjendust. Mõnikord on toetuse ainus põhjendus see, et nii näeb ette poliitiline kokkulepe.

Kas reform, kui see teoks saaks, tähendaks toetuste võrdsustamist ja õiglasemaks muutmist või ka üldsumma vähendamist?
Ideaalis peaks juhtuma mitu asja korraga. Üks mis kindel: ELi sees peaksid tingimused olema võrdsed. Kui on ühisturg, me tegutseme ühtede ja samade nõuete järgi ning ostame tootmissisendeid ühesuguste hindadega, peavad ka toetused kohtlema põllumehi võrdselt.
Teiseks peame vaatama, et ELi põllumajandus oleks võimeline muu maailmaga konkureerima. See tähendab, et traditsioonilised hektari ja looma kohta määratud otsetoetused ei saa pikas perspektiivis suureneda, vaid peaksid pigem asenduma nendega, mis on mõeldud investeeringuteks, innovatsiooniks, teaduspõhiseks lähenemiseks ning sordi- ja tõuaretuseks.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osa peaks kahanema, kuid seda on keeruline läbi suruda. Need võimaldavad rikastel ELi riikidel kõige lihtsamalt osa liidu eelarvesse makstavat raha tagasi saada. Umbes kolmandik otsetoetusi läheb tagasi Prantsusmaale. Miks peaks ta olema huvitatud selle korra muutmisest?

Põllumeeste hiljutine otsetoetusi puudutav meeleavaldus oli Eestis vist esimene kord koguneda demonstratsioonile valitsuse seisukohti toetama. Kui palju see aitab komisjonilt paremaid tingimusi välja kaubelda?
Mina olen küll põllumeeste poolehoidu varemgi tundnud, aga eks selline meeleavaldus ole muidugi üsna haruldane.
Õnneks on põllumehed ja kõik Eesti parlamendierakonnad ÜPP tuleviku suhtes ühel meelel. Meil ei ole vaja isekeskis kakelda, vaid Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovid, mured ja ettepanekud koos selgeks teha. Ühine vaenlane liidab ja tinglikult öeldes on meie ühine vaenlane praegu Brüssel.
Tahan siiski toonitada, et ma ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitka vastane. Seda on vaja reformida, kuid Eestile on ÜPP jätkumine kindlasti kasulik.
Ühine põllumajanduspoliitika moodustab Euroopa Liidu eelarvest 40 protsenti, kuid kõigi liikmesriikide SKTst kõigest 0,4 protsenti. Tõsi, toetuste tase on ebavõrdne, kuid see süsteem takistab veel suuremat ebavõrdsust, sest praegu tohivad riigid ise oma põllumehi toetada ainult Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.
Kui ühist poliitikat poleks, oleksid erinevused liikmesriikide vahel palju suuremad, sest vaesed maad ei suudaks põllumeestele nii palju juurde maksta kui rikkad. Praegu on otsetoetuste erinevus kahe-, kolme-, kohati isegi neljakordne, aga ÜPP piiranguta maksaksid prantslased eestlastest viis, seitse või kümme korda rohkem ja kokkuvõttes makstaks siis Euroopas põllumajandusele peale märksa rohkem kui 0,4 protsenti SKTst - võib-olla 1,4 protsenti.

Kui suur on tõenäosus, et tingimused õnnestub võrdsemaks kaubelda?
Meil on aega komisjoniga vaielda 2014. aastani ja kindlasti on tulemus lõpuks soodsam kui see, mille komisjon esialgu välja pakkus.

Eesti teraviljapõllu hektari eest makstakse toetust 3,2 korda vähem kui taanlastele, kellel looduslikud tingimused viljakasvatuseks on paremad kui meil.
2x ELMO RIIG

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on veendunud, et Euroopa Komisjonilt õnnestub välja kaubelda suurem toetus, kui meile praegu pakutakse.

HANS VÄRE
Ajaleht Sakala

Paar küsimust “Hiina ajalehe” asjus

2011-09-15

Mõned mu tuttavad on öelnud, et nad ei kavatse enam hulk aega Postimeest osta ega tellida. Teised jälle vangutavad pead või muigavad irooniliselt. Ise kuulun pigem viimaste hulka. Aga huvitav, kui palju oleks Postimehe boikoteerijaid siis, kui Hiina vahelehe asemel ilmuks ühel päeval mõni Putini-Vene propagandaüllitis? Millegipärast arvan, et oluliselt rohkem.

Millised oleksid meie emotsioonid, kui koju tuuakse leht, mis kirjeldab Eesti vabatahtlikku astumist Nõukogude Liidu vennalikku perre ja järgnevate aastakümnete õitsengut? Seda, kuidas rõhutud eesti rahvas, lillesülemid käes, tervitas Vene tankide saabumist?

Kas "Hiina ajaleht" üritas meie ühiskondlikku immuunsüsteemi kontrollida, tuletada eestlastele kakskümmend aastat pärast raudse eesriide langemist meelde, kui lame ja nõme on kommunistliku riigi propaganda?

Ja mida ütlevad nüüd need Eesti Hiina-sõbrad, kes on viimastel aastatel kiitnud Hiina RV progressiivsust, edusamme mitmes valdkonnas ja kaugenemist kommunismi pärandist?

Kas Hiina diplomaadid on valmis pimesi raha tuulde loopima, et ülemustele propagandatrükise olemasolu ette näidata, või usuvad nad tõsimeeli, et sedaviisi on võimalik demokraatlikus riigis inimeste arusaamu muuta?

Muuseas, tõenäoliselt ilmub dalai-laama Eesti-visiitide kohta millalgi pildialbum ja raamat. Tõenäoliselt on Eestis jätkuvalt turgu ka headele Tiibeti-ainelistele tõlkeraamatutele, nagu neid on juba ka ilmunud, näiteks Patrick French, "Tiibet, Tiibet", Roland Barraux "Dalai-laamade ajalugu", dalai-laama enda tõlkeraamatutest kõnelemata.

Vastukaaluks sellele võidakse avada terve "tööstusharu", mis tegeleks Tiibeti kohta käivate Hiina RV propagandaraamatute tõlkimise ja tasuta levitamisega. Saame Hiinast otseinvesteeringu ja hulk madalama eetikalävega haritlasi leiaks tööd. Arenguruumi on, sest vaadeldavas üllitises, kus dalai-laamast üldse ei kirjutata, on legendaarse valitseja Songtsän Gampo nimi lihtsalt valesti kirjutatud.

KOMMENTEERI SIIN

Kui Tšetšeenia iseseisvus oleks püsima jäänud, oleks maailm turvalisem paik

2011-09-08

Meie taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise 20. aastapäeva järelkajana on põhjust meenutada veel ühte ajaloosündmust, millest 6. septembril möödus 20 aastat.

Jutt on Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria väljakuulutamisest. Õieti toimus võimu üldrahvalik ülevõtmine kohalikelt kommunistidelt, kel jätkus rumalust Moskva putšistidega kaasa joosta. Järgmisel kuul valiti Džohhar Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimeseks presidendiks.

Kuigi "oleksitega" on raske ajaloo kohta midagi kindlat öelda, kinnitavad järgnevad sündmused õige ilmekalt, milliste tagajärgedeni viis Venemaa otsus Tšetšeenia tegelik iseseisvumine kõige julmemate vahenditega nurja ajada. Tagajärg on sajad tuhanded hukkunud kahes Tšetšeenia sõjas ja põlvkond lapsi, kes adekvaatse koolihariduse asemel kogesid sõda ja vägivalda.

Seadusetuse ja karistamatuse sündroom on levinud Tšetšeeniast ülejäänud Põhja-Kaukaasia vabariikidesse.

Seega oleks maailm turvalisem ja rahulikum, kui Tšetšeenia sõdu poleks olnud ja see rahvas saanuks vaba enesemääramisega oma tee valida.

Mingil moel suutis Tšetšeeni Vabariik Itškeeria toimida kuni 2000. aastani. Edasi kõneldakse järjepidevusest eksiilis, mis sest, et tšetšeenide eri rühmitused sellest isemoodi aru saavad.

Raske öelda, kas ja kui demokraatlikuks riigiks oleks Tšetšeenia Dudajevi käe all kujunenud, kuid kindlasti tehti valesti, et talle ei antud isegi võimalust. See, mis Tšetšeenias sõdadega korda saadeti, kustutas suurel määral demokraatialootuse kogu ülejäänud Venemaal, asemele astus külm autoritaarsus.

Tšetšeenid laias maailmas tähistavad oma kurba iseseisvuspäeva peamiselt meeleavaldustega Venemaa Föderatsiooni saatkondade juures.

Meie lõunanaabrid lätlased on erakorraliste seimivalimiste käigus muuhulgas avanud debati selle kohta, kas tänavalt, millele kunagi anti Dudajevi nimi, see nüüd ära võtta. Loodame, et lätlased rumalust ei tee, sest igasugune nime äravõtmine mõjub väga halva signaalina.

Meenutagem, et Tartus on Ülikooli tänaval Barclay hotelli sissekäigu juures Dudajevi mälestustahvel. Seal on kolmes keeles (eesti, inglise, tšetšeeni) tekst: "Selles majas töötas 1987-1991 Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president Džohhar Dudajev."

20 aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt pöörata tähelepanu sellelegi, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll Nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!

KOMMENTEERI SIIN

Dalai-laama sõnum Eestile

2011-08-31

Augusti teises pooles külastas Eestit tema pühadus dalai-laama Tenzin Gyatso. Õnnelikul kombel toimus tema visiit just enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamist. Dalai-laama sõnum inimestele on kõige laiemas mõttes humanistlik, kehtib ühtmoodi üle aegade, religioonide ja riigipiiride.

Dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja maailma tuntuim rahusaadik. Riigikogu Tiibeti toetusrühma liikmena oli mul võimalik mitu korda dalai-laamaga kohtuda. Need kohtumised viisid mõtted inimese ja riigi suhetele.

Teemad, mis dalai-laamale tema sõnutsi praegu huvi pakuvad - rahu, vabadus, inimõigused, looduskeskkond, elatusvahendite ühtlasem jaotus, kaastunne, üksteisemõistmine ja inimlik õnn - on alati ja kõigile olulised. Inimestele ja riigile, mis peaks võimaldama oma kodanike elu korralduse nendest üldisest eesmärkidest lähtudes.

Dalai-laama on sündinud 1935. aastal ja saanud Tiibeti juhiks 16aastaselt. Ise on ta seda nimetanud oma vabaduse kaotuseks. Eurooplastele on selline suhtumine omamoodi mõttekoht, et juhi positsioonile asudes kaotas kodanik Lhamo Dhondrub (dalai-laama kodanikunimi) vabaduse. Ta selgitas, et on oma keha, tegevuse ja mõtted pühendanud teiste heaks.

1950. aastal algas Tiibetis Hiina okupatsioon, üheksa aastat hiljem läks dalai-laama eksiili Indiasse. Käesoleva aasta kevadel loobus dalai-laama ilmaliku juhi positsioonist, jäädes üksnes Tiibeti usujuhiks, lõpetades niimoodi üle 400 aasta kestnud ilmaliku ja religioosse võimu ühtsuse.

Riigikogu liige Andres Herkel küsis kohtumisel Tiibeti toetusrühma liikmetega, mida meie, Eesti poliitikud, Tiibeti sõbrad, saaksime teha Tiibeti heaks. Vastus oli, et peaksime tegema igakülgset koostööd Hiinaga inimõiguste tagamiseks Tiibetis, kultuuri, eriti budismi, säilimiseks ja arenemiseks ning keskkonna kaitseks. Külastama Hiinat ja Tiibetit igal võimalusel, rääkima sealsetest probleemidest, tooma kaasa eksperte, teadlasi ja ajakirjanikke.

Dalai-laama rääkis siiski palju totalitaarsete režiimide varisemisest, tuues näite, et 1917. aastal Moskvas tekkinud süsteem langes alla sajandiga. Ta rõhutas, et totalitaarsed režiimid ei ole kadunud välise, vaid sisemise surve sunnil.

Samuti rõhutas ta, et rahu ei saavutata palvete ega tuvide lendulaskmise, vaid dialoogi ning kaastundega. Põhimõte, millele poliitikud peaks mõtlema enne, kui saadavad sõdureid mujale riikidesse rahu ja demokraatiat viima.

Oma iseseisvuse eest võitlemisel on tiibetlased kandnud suuri kaotusi, eksiili allikate järgi 1,2 miljonit hukkunut ja 6500 suletud kloostrit. Ametlikult on Tiibet loobunud iseseisvustaotlustest, keskendudes pigem kultuuriautonoomia laiendamisele ja tugevdamisele.

Siiski mõjus toorelt teleuudis, et president Toomas Hendrik Ilves kinnitas kohtumisel dalai-laamaga Eesti Vabariigi ühe Hiina poliitikat. Reaalpoliitiline tõde, mis on kõigile teada, kuid kas ei oleks saanud keskenduda mõnele muule üldhumanistlikule teemale?

Riigikogu liige Marianne Mikko päris usujuhilt naiste rolli kohta poliitikas. Vastus oli lühike ja lihtne. Naised peaksid pühendama rohkem kaastunnet. Ingliskeelset sõna compassion kasutas usujuht väga sageli ja seda tuleb tõlkida kaastundena, kuid siiski tundub mulle, et meie ristiusule toetuvas kultuurikontekstis võiks seda sõna mõista ligimesearmastuse tähenduses.

Dalai-laama tunneb suurt muret raha ületähtsustamise üle ühiskonnas. Raha pärast on kõrvale tõrjutud muud väärtused, perekond, lahkus, kaastunne. Rahaahnus ja ignorantsus toovad kaasa majanduskriisi. Usujuht tunneb huvi Karl Marxi teooria vastu, kuidas jõukust ühtlasemalt jaotada ja sotsiaalseid lõhesid vähendada.

Eesti on iseseisev, aga Eesti ees seisavad needsamad probleemid: kuidas säilitada ja arendada oma kultuuri, kuidas hoida ühte ja minna üle mere ...

Kolm unustamatut päeva dalai-laamaga

2011-08-25

Olnud kolm päeva selle imelise inimese kõrval, kütkestab mind kõige enam viis, kuidas ta sõna ja meelt valitseb. Ta räägib kogu aeg justkui samu tõdesid, aga teeb seda loomingulisuse ja värskusega, mis paneb küsima: kust see ometi tuleb? Me läheme kohtumiselt kohtumisele, teemad muutuvad, esitatakse uusi küsimusi, aga tema ei väsi.

Tal jätkub tähelepanu austajate hulkadele, ta peatub, tervitab, lehvitab, sest tema pilku ja puudutust janunetakse. Samal ajal ei kaota ta kontrolli iseenda ega aja üle, sest kohtumiste graafikust ei tohi palju maha jääda ega turvameeskonna tööd liiga keeruliseks teha. Ta on lahe ja muhe. Tunnistab saatjatele, et mõnikord tuleb tal endalgi rahvasummaga hakkama saamiseks küünarnukid appi võtta. Suure kaastundega, mõistagi!

Mõni sõnum jääb sõelale. Kõigepealt seesmine rahu: kaotanud noore rahvajuhina vabaduse ja oma riigi, kuulnud 50 aastat halbu uudiseid Tiibetist, on ometi tähtis säilitada rahuseisund. Teisiti ei saagi, sest kui emotsioonid pimestavad, pole võimalik ratsionaalselt ega sihipäraselt tegutseda. Kui oled rahulik ja õnnelik isegi raskes olukorras, suudad selle lahendada. Vajame kannatust ja kaastunnet, seevastu läbematus ja viha hävitavad meid.

Korduvalt rõhutab Tema Pühadus väikese rahva ja riigi eeliseid. Suured riigid kipuvad majandussuhteid väärtustele eelistama, sest nii dikteerivad "suured huvid". Väikestel on suurem võimalus väärtused esiplaanile seada. Tiibeti ja Eesti saatuses on puutepunkte, mis tagavad vastastikuse mõistmise.

Ta visiidi toimumine Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva künnisel oli kõnekas. Me täname ülejäänud riike kaks aastakümmet tagasi meile osutatud toetuse eest. Aga kuidas sobib see kokku möödahiilimisega Tiibeti küsimusest? Siiski, ma ei kurda, seda hiilimist küll oli, kuid mitte liiga palju. Summa summarum oli Eesti riigitegelaste valmisolek dalai-laamale tere öelda ja sümboolsetki toetust jagada päris tähelepanuväärne.

Kahtlejatele ja puna-Hiina kummardajatele ütleksin: kuulakem dalai-laama sõnumeid hoolega! Need on humanistlikud ja hästi argumenteeritud. Kui nendega jõuga võitlema hakata, naeruvääristab see võitlejat ennast. Majandussanktsioonidega ei saa kehtestada tõde ega nõuda armastust. Hiina tahab küll olla maailma suurvõim, aga midagi jääb alati puudu. Nagu dalai-laama ütles, on see austus. Ja jõu või hirmutamise abil austust ei pälvita. Isegi kui keegi sanktsioone kartes loobub dalai-laamaga kohtumast, ei tekita see ju austust, vaid hoopis midagi muud.

Lõppenud visiidist võib esile tuua hulga tabavaid mõttekäike ja seda kõige erinevamates valdkondades ajaloost ja poliitikast kuni tänapäeva teaduseni. Majanduskriisi seletas ta ülemäärase ahnuse ja suurkompaniide tegevuse vähese läbipaistvusega. Ajakirjanikele aga ütles pressikonverentsi sisse juhatades, et teil peab olema hästi pikk nina, umbes nagu elevandil, et suudaksite kõik varjatud halvad asjad välja nuuskida. Ta ütles koguni, et kaks sellist nina on vaja, teine olgu kukla taga!

Paistab, et Eesti ühiskond on dalai-laama sõnumite vastuvõtmiseks rohkem valmis kui kunagi varem. Järelikult me vajamegi avatust ja sisemisi väärtusi.

Jaga mõtteid dalai-laama sõnumist ja Tiibetist SIIN

Dalai-laama võlujõu saladused

2011-08-16

Millel põhineb Tema Pühaduse dalai-laama Tendzin Gjatso erakordne populaarsus ja isiksuse võlu? Kindlasti on siin tegemist selle õnneliku koosmõjuga, kus inimese erakordne positsioon ja tema isiklik võimekus see positsioon parimal võimalikul moel välja kanda annavad parima tulemuse.

Kuid veel? Mingem korraks kaasa Lääne psühholoogia algtõega, et inimest vormivad ta pärilikud eeldused, kasvatus ja sotsiaalne keskkond. Dalai-laama on noorena välja valitud ning teadlikult õpetlaseks ja juhiks kasvatatud. Ta on läbi elanud oma rahva tragöödia, kuid lootusega, mitte kibestumisega. Budismi järgi pole viha edasiviiv emotsioon, aga kaastunne on. Kannatlikkus viib sihile.

Viis, kuidas dalai-laamad imikueas poisslaste hulgast välja valitakse, võib paista arhailine ja müstiline. On ta tõesti siia maailma ümber kehastunud jumalinimene või siis teadlik valik - nii palju kui vaimuanded, tervis ja head geenid varases lapsepõlves on määratavad? Olgu vastus milline tahes, ometi me ei kahtle, et XIV dalai-laama on olnud oma ülesannete kõrgusel. Ja seda mitte üksnes tiibetlase ja budistina, vaid inimlike väärtuste ühe kõige silmapaistvama kaitsja ja kujundajana nüüdismaailmas.

Ilma isikliku karisma ja vaimuanneteta poleks niisugune mõjujõud võimalik, järelikult võime isiklikud ja sünnipärased eelsused dalai-laama võlujõu ühe allikana üles tähendada. Sellele peab lisanduma sihipärane kasvatus. Samas kinnitab dalai-laamade ajalugu, et mõni väljavalitu võib ka üsna ootamatus, et mitte öelda „vales" suunas kasvada.

Eriti meenub VI dalai-laama Tsangjang Gjatso (1683-1706) lugu, kellest pidi samuti saama pühamees ja poliitiline juht, aga tuli hoopis luuletaja ja naistemees, teatud mõttes lausa skandalist. Ometi on just tema kirjatööde väärtus üle aegade kestnud. Küll aga on kaheldav, kas praegune dalai-laama võinuks endale lubada ekstsentrilisust ja saati veel noorelt suremist.

Raamatus „Vabadus paguluses" (e. k. 1999) on praegune dalai-laama ise oma lapsepõlve ja erinevaid õpetajaid muhedalt kirjeldanud. Kahtlemata oli see tulvil piiranguid, mis tavalistele lastele osaks ei saa. Varajast eraldamist vanematest võib aga tänapäeva standardite järgi võtta suisa lapseõiguste rikkumisena.

Ja ometi on budistlik kasvatus dalai-laamale tohutult andnud. Raamatus „Hävitavad emotsioonid" (e. k. 2011) leiab Daniel Goleman, et dalai-laama hämmastav võime küsitleda erinevate alade tippteadlasi ja jõuda kiirelt nende tegevuse tuumani pärineb tegelikult budistlikust väitluskultuurist, mille loogilised ja retoorilised alused ta juba varajases nooruses omandas.

Kui dalai-laama otsustas hiljuti ilmalikust võimust loobuda, et anda ohjad noore peaministri Lobsang Sangai kätte, siis tajusid mõnedki tiibetlased seda seljapööramisena sajandeid kestnud traditsioonile. Juht on püha ja juhi ettevalmistamine on püha. Juhti ei valita hääletusel, ta tuleb ise, oma eelkäija ümbersünnina.

Dalai-laama seevastu on teinud palju selleks, et edendada parlamentarismi ja demokraatiat. See on aja nõue ja praktiline vajadus. Tiibetlased vajavad valitud poliitilist liidrit eriti olukorras, kui maa on okupeeritud ja dalai-laama on kas juba liiga vana või, vastupidi, alles liiga noor, et oma ülesandeid täie jõuga täita. Tähelepanuväärne on see, et peaministri ehk kalon tripa valimised viidi läbi umbes 30-s riigis, kus on suurearvulisemad tiibeti kogukonnad.

Praegu on raske ennustada dalai-laamade tulevikku. Traditsiooni järgi jääb dalai-laama alati alles ehk tuleb ümbersündinuna tagasi. Kui aga Hiina okupatsioon senisel kujul jätkub, seisavad ees rasked ajad. Dalai-laama uuestisünni küsimus võib muutuda samasuguseks tüliõunaks, nagu see juhtus pantšen-laama ehk tiibeti tähtsuselt teise usujuhi puhul. Kunagi kutsuti praegu 22-aastast pantšen-laamat Gedün Tšöki Nima't maailma noorimaks poliitvangiks ja ka praegu pole tema täpne asukoht Hiinas või Tiibetis teada. Hiinlased on välja käinud oma pantšen laama ja see võib juhtuda ka dalai-laamaga

Seni aga oleme tänulikud, et praegune dalai-laama on tegus ja hea tervise juures. Lisaks tohutule rollile, mida ta täidab Tiibeti jaoks, on ta kujunenud vägivallatuse, kaastunde ja eetilise poliitika tähtsaks võrdkujuks, keda maailm nii väga vajab.

Tuleb ka tunnistada, et maailmapoliitika on dalai-laama rolli tugevalt kujundanud ja isegi võimendanud. Hiina RV komme suhtuda äärmiselt negatiivselt teiste riikide poliitikute suhtlemisse Tema Pühadusega on üldteada. Meilgi on dalai-laama visiidi eel palju juttu olnud sellest, kes temaga kohtub ja kuidas kohtub. Hiina poole retoorikas õhkub mauismiajastu külm hingus.

Kummati annab Hiina surve soovitule risti vastupidise tulemuse. Nimelt muudab see dalai-laama veel populaarsemaks ja tekitab ta visiitide vastu erakordse meediahuvi. Ka Eestis on Hiina diplomaadid viimastel kuudel kulutanud valitsusasutuste uksi sõnumiga, et dalai-laamaga ei tohi kohtuda, see visiit võiks üldse ära jääda või et linnaväljakut ei tohiks talle avalikuks esinemiseks kasutada anda.

Oma äraspidisel moel tegutsevad Hiina diplomaadid Tema Pühaduse PR-agentidena. See paradoks kinnitab, et maailm pole küll täiuslik, kuid võib tihti osutuda palju paremaks, kui me julgeme loota.

Inimõiguste olukorrast Tiibetis

2011-08-12

Nüüdisaegne arusaam inimõigustest on palju noorem kui Hiina või Tiibeti kultuur. Sellepärast on väide, et enne hiinlaste sissetungi 20. sajandi keskel polnud Tiibetis inimõigustest lõhnagi, küll õige, ent demagoogiline. Tiibet elas reeglite järgi, mis ulatusid sajandite taha. Vaidlused, kas toona oli tegemist orjanduse erivormi või lihtsalt hierarhilise ühiskonnakorraldusega, ei aita järgnenud sündmuste ja praeguse olukorra selgitamisel kuigi palju. Polnud mingit võimalust, et „maailma katusel" asuvast Tiibetist saanuks 20. sajandi esimesel poolel eeskujulik demokraatia. Ometi ei tuntud seal nälga ega suuri sõdu ning just seal säilis ainulaadne budistlik kultuur. Pärast hiinlaste tulekut on aga otsese terrori ja riikliku poliitika tagajärjel ohtu seatud tiibeti rahva ja budistliku kultuuri kestmine.

..Kommunismi mustas raamatus" püstitab Jean-Louis Margolin küsimuse, kas Mao Zedongi terror on juuripidi seotud Hiina ajaloole omase vägivallatraditsiooni varaste ilmingutega.1 Kui Konfutsiuse õpetusest tuleneb humanism ja vastutustunne ühiskonna ees, siis sama põline õpetus on legism, mis õigustab riigi vajadust tagada võim sellega, et vägivallaaparaat hoiab inimesi pideva hirmu all. Legismi kõrgaeg oli Qini dünastia ajal 3. sajandil e Kr, kui keiser Qin Shi Huangdi küüditas, mõistis surma või kurnas esimese Hiina müüri ehitusel surnuks kümneid tuhandeid inimesi. Muuseas olevat keiser lasknud elusana matta 460 kirjatarka ja riigiametnikku. Pärast terrorilainet see ideoloogia siiski taandus ning järgneval Hani ajastul hakkas legism konfutsianismiga juba leebemates vormides ühte sulama.

Mauismi külm vari

Küsimuse Hiina imperialismi erilisest terrorilembusest võiks tõrjuda osutusega, et tegelikult tunneb kultuuriajalugu väga erinevaid suundi, mille seas ei puudu ka sügav humanism. Kummati oli just Mao see, kes Qin Shi Huangdi avalikult oma eeskujuks võttis. Ja loomulikult leidub riiklikku terrorit ka sel enam kui kahe tuhande aastasel perioodil, mis ulatub Qini ajastust 20. sajandi kommunismini. Hiina omapäraks on peetud vajadust suurte veeressursside juhtimise järele, et tagada piisav põllumajanduslik toodang. Seda ei tehtud siidkinnastes. Suurehitustele mobiliseeriti suured inimhulgad, mis eeldas sunnimeetmeid.

Ehkki ajaloos on olnud ka perioode, kus Tiibet on võistelnud Hiinaga ülemvõimu pärast kogu regioonis, on Tiibeti kultuuri peamine toimemehhanism karmides oludes pigem suunatud status quo püsimisele, mitte pealetungile. Just seal, „maailma katusel" on säilinud budism oma ehedaimal kujul, nagu ta arenes India keskaegsetes kloosterülikoolides. Hiina ja Tiibeti maailmade saatuslik põrkumine toimus alles eelmise sajandi keskel. Pärast pikka perioodi, mil Tiibet oli sisuliselt iseseisev, algas 1949. aastal Hiina vägede sissetung. Kaks aastat hiljem oldi sunnitud alla kirjutama 17-punktilisele lepingule, mis tunnistas Tiibeti Hiina RV osaks. Lepingus kujutati seda tagasipöördumisena „emakese kodumaa suurde perre - Hiina Rahvavabariiki". Seda demagoogilist liialdust korratakse siiani.

Tollal väga noor dalai-laama kirjeldab 17-punktilise lepingu pealesurumisega seotud seiku raamatus ..Vabadus paguluses": „2. artikkel teatas, et Tiibeti „kohalik valitsus abistab aktiivselt Rahvavabastusarmeed Tiibetisse sissetulekul ja rahvusliku kaitse konsolideerimisel." Niipalju kui mina taipasin, tähendas see, et meie väed pidid otsekohe alla andma. 8. artikkel jätkas sama teemat, öeldes, et Tiibeti armee hõlmatakse Hiina armeesse - justkui midagi sellist oleks üldse võimalik. 14. artiklist saime teada, et nüüdsest peale pidi Tiibet ilmajaama igasugusest otsustusõigusest oma välispoliitikas. Nende kõnekamate artiklite vahele oli lükitud teisi, mis kinnitasid Tiibeti usuvabadust, kaitsesid minu positsiooni ja olemasolevat poliitilist süsteemi. Ent vaatamata kõigile taolistele kulunud väljenditele oli üks asi selge: nüüdsest peale pidi Lumemaa kuuluma Hiina Rahvavabariiki."2

Ehkki lepe nägi ette, et Tiibeti valitsuskorda ei muudeta, näitas Hiina okupatsioon oma julma palet õige kiiresti. Viiekümnendate keskel alustati Tiibetis nn demokraatlike reformide ja sotsialistliku üleminekuprotsessiga. Hiina aladel oli see alanud juba enne. Tiibetis tähendasid ..reformid" maa ümberjagamist, kollektiviseerimist ning klassivõitlust endiste maaomanike ja muu revolutsioonivastase elemendi vastu koos kõigi sellega kaasnenud traagiliste tagajärgedega. 1959. aastal võtsid tiibetlased ette meeleheitliku katse vastu hakata. See suruti julmalt maha. Dalai-laama põgenes Indiasse ning sellest ajast saadik pole tal olnud võimalust oma kodumaad külastada. Kokku lahkus umbes 80 000 tiibetlast.

Hiinlaste jaoks oli Tiibeti ülevõtmisel ideoloogiline õigustus. Tiibetis nähti mahajäänud, feodaalset ühiskonda, mis on olnud võõramaise (Inglise) imperialismi mõju all ja tuleb nüüd juhatada progressi teele. Hiina kommunistid pidasid end vabastajateks. Juhindudes marksismi-leninismi doktriinist tuli „kohalik natsionalism" peagi muuta ..proletaarseks internatsionalismiks" ja „Hii-na patriotismiks". Sisuliselt viisid kommunistid ellu juba varem Hiina Vabariigis välja töötatud teesi, mille järgi peab Hiina endas ühendama viis rahvuslikku komponenti: hiina, mandžu, türgi (uiguuri), mongoli ja tiibeti. Sellele vastavalt on paigutatud ka viisnurgad nüüdse Hiina RV lipul ja vapil - aga üks viisnurk on suur ja neli ülejäänut õige pisikesed. Hiina alistustöö Tiibetis oli justkui mitmekordselt põhjendatud, muud vaated hiinlaste arusaamadesse ei mahtunud.!

Kuna põllumaa oli suurel määral kloostrite valduses, kuulutati just mungad ja laamad klassivõitluse peavaenlasteks, varasteks ja bandiitideks, kes elavad rahva kulul. Raskemat kultuurikonflikti on raske ette kujutada, sest tiibetlaste jaoks oli kloostrikultuur püha. Ja ehkki nüüdseks on kunagi suletud kloostreid uuesti avatud, pole kultuurikonflikt kuhugi kadunud. Mao valitsemisajale ja kultuurirevolutsioonile on osaks saanud vaid mõõdukas kriitika, kommunismi kuriteod, ka Tiibeti-vastane kultuurigenotsiid, on jäetud hukka mõistmata.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks. Tiibetlaste karistamine näiteks dalai-laama pildi omamise eest on palju suurem vaimne vägivald, kui esmapilgul näib. Hiina ülemvõimu ajastu paistab silma empaatiavõime erakordse puudumisega, et mitte öelda teadliku juhmusega selle suhtes, mida tiibetlased tunnevad ja pühaks peavad. Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil. Viiskümmend aastat tagasi lihtsalt tapeti rohkem inimesi.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri. Kloostrite puhul on hinnatud nende koguhulka, sest kultuurirevolutsiooni aastail 1966-1976 pandi pea kõik kloostrid kinni. Hukkunute hinnangulise arvu pakkus Tiibeti eksiilvalitsus eelmise sajandi kaheksakümnendail, tuues eraldi välja piinamistel, lahingutes või töölaagrites hukkunud, surnuks nälginud jt.4 ..Kommunismi must raamat" peab seda arvu ülepaisutatuks, kuid möönab, et proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas.5

1953. aastal algas hiinlaste paigutamine tiibetlaste asualale, nii Tiibeti autonoomsesse piirkonda kui ka provintsidesse, mis Tiibeti administratiivüksuse küljest ära lõigati. Esimesest 300 000st Tiibetisse asunud hiinlasest 200 000 olid sõjaväelased, kelle toitmine jäeti tiibetlaste kanda. Algas kollektiviseerimine. Põllumajanduseksperimendi käigus hakati suurtel maa-aladel nisu kasvatama, mis klimaatilistel põhjustel ebaõnnestus. Odrapõllud ja jakikarjamaad pandi nisu alla ja see tähendas vältimatut näljahäda. Tiibeti põlistele nomaadidele püüti peale suruda uut eluviisi. Nad tõusid selle vastu üles, kuid nende mäss uputati verre.

1959. aastal Ida-Tiibetis Khamis alanud ülestõus jõudis Lhasasse. Mässulised võitlesid musketite ja mõõkadega ja kuna neil oli ulatuslik toetus tsiviilelanike hulgas, vastati pommitamisega. Kui Lhasa 22. märtsil langes, oli linnas kuni kümme tuhat hukkunut ning hooned, sh Potala palee ja Ramotše tempel, olid tugevalt purustatud. Laipade koristamine kestis mitu päeva, paljud ellujäänud üritasid Indiasse pageda. Täiskasvanud mehed, kes veel kätte saadi, vangistati, samuti hulk naisi, kes olid osalenud meeleavaldustel. Kloostrid, valitsushooned ja isegi kuulus Norbulingka palee Lhasa eeslinnas muudeti ajutisteks vanglateks.

Juba mõned päevad varem korraldati dalai-laama ja ta kaaskonna põgenemine. Pärast vaevarikast teekonda Indiasse anti neile asüüli ja tagati ka võimalused pagulasva-litsuse töö korraldamiseks. India toonane peaminister Jawaharlal Nehru andis olulist abi, ehkki soovis hoida häid suhteid ka Hiinaga. Tiibeti pagulaskonna keskuseks kujunes Dharamsala Põhja-Indias. Juba enne pagulusse siirdumist oli dalai-laama üles öelnud 17-punktilise leppe, sest Hiina oli selle sätteid korduvalt rikkunud.

Järgnevate aastate näljahäda tõttu surid Tiibetis sajad tuhanded, kogu Hiinas kümned miljonid inimesed. Katastroofi ulatus ei olnud aastaid välismaailmale teada ja ka Hiina teisitimõtlejad, kelle kaudu infokillud välja jõudsid, nägid vaid murdosa toimunust. Alles siis, kui seitsmekümnendate lõpus avalikustati rahvastikustatistika andmed, tegid Ühendriikide teadlased järelduse, et vähemalt 30 miljonit inimest on vahepeal surnuks nälginud - kaugelt rohkem, kui keegi seni arvata oskas.6 Mõnes piirkonnas, ka dalai-laama sünnirajoonis Qinghais, võis surra kuni pool elanikest.7 Dalai-laama sõnul tiibetlasi „mitte ainult ei lastud maha, vaid peksti surnuks, löödi risti, põletati elusalt, uputati, sandistati, näljutati, kägistati, poodi, keedeti elusalt, maeti elusalt või raiuti neil pea maha".8

Rünnak tabas ka kloostreid. Tiibeti uusaasta-pidustuste ajal 1956. aastal pommitati Batangis asuvat 350-aastast kloostrit. Klooster oli pidustuste puhul inimesi täis ning vähemalt kaks tuhat munka ja palverändurit hukkus. Sarnaseid juhtumeid oli ka mujal, Lithangi kloostris tapeti koguni neli tuhat inimest.9 Kloostrite massiline sulgemine ning seal sisalduvate budistlike tekstide hävitamine oli kõige teravam löök Tiibeti kultuuri pihta. On raske ette kujutada teist maad, kus usu-traditsioon ja rahvuslus oleksid nii tihedalt seotud. Tiibetlaste enesepildis on äravalituse tunnet, mis johtub teadmisest, et tänu sajandeid kestnud äralõigatusele muust maailmast on just nemad budismi kõige iidsemate ja autentsemate vormide hoidjad. Koos nendega elab budistlik õpetus ning neil lasub kohustus traditsiooni edasi kanda.

Inimõigused ja tänapäev

Hiina RV ei ole võtnud suuri rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas. Ainus ses suhtes relevantne organisatsioon on ÜRO. Raportööre ja inimõiguste volinikke käib Hiinas hoopis harvem kui Euroopa maades. Siiski on nad liitunud mitmete inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonidega. Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika, mida toestab Hiina kui suurriigi positsioon. Eeskätt pannakse kahtluse alla demokraatia ja inimõiguste universaalsus, rõhutatakse Hiina õigust erinevalt läheneda. Öeldakse, et teie jaoks on olulised inimõigused, aga meil, hiinlastel, on oma ajalugu ja kultuur, mis näeb asju teisiti!

Üks olulisemaid ..inimõiguste külalisi" Hiinas oli ÜRO eriraportöör Manfred Nowak, kes külastas maad 2005. aasta lõpus ning käis ka Tiibetis ja Xinjiangis (Ida-Turkestanis). Nowaki põhihuvi oli piinamisjuhtude uurimine ning talle võimaldati osaline ligipääs kinnipidamiskohtadele.20

Sellest visiidist sai alguse rida teemasid, millest üks teravamaid oli elundite võtmine Falun Gongi usuliikumise järgijatelt nende edasisiirdamise eesmärgil. See oli aastail 2000-2005, mil toimus Falun Gongi riiklikult juhitud tagakiusamine ja inimeste massiline paigutamine vangilaagritesse, kus paljud surid." Piinamise kohta järeldas raportöör, et see on Hiina vanglates senini laialt levinud. Kasutatakse peksmist, elektrišokke, käerauastamist, äärmuslikku külma ja kuuma, nälga, janu, üksindust, pikaajalist magamatust, arstiabita jätmist, kurnavat tööd jms. Hirmuatmosfäär ja enesetsensuur on Nowaki meelest tugev ning Hiina olukord ei vasta rahvusvahelistele inimõiguslepetele.

Raportööri koostöö võimudega oli piiratud, samuti juurdepääs vanglaregistrile ja kinnipeetavatele. Seetõttu tegi Nowak osa järeldusi muude allikate põhjal, nagu endiste vangide tunnistused. Ehkki Nowakil õnnestus Lhasas Draptši vanglas mitmete oluliste poliitvangidega kohtuda, ei informeeritud teda pisut varem Lhasa lähistel avatud Tšušuri vanglast, kuhu selleks ajaks olid paigutatud mitmed poliitilistel põhjustel kinni peetud isikud.

Sellised visiidid ja ülevaated on pistelise iseloomuga, me ei saa rääkida inimõiguste süsteemsest monitooringust Hiina RVs. Veel suuremates raskustes on infohankimisega valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid nagu Freedom House jt, kes teevad järeldusi kaudsete allikate põhjal. Kõige paremini on informeeritud tiibetlased ise, ehkki eksiilvalitsuse kaudu jagatud infol justkui puudub vajalik neutraliteet. Siiski pole kahtlust, et eksiilvalitsuse ja Välis-Tiibeti organisatsioonide andmestik on märksa tõelähedasem kui Hiina propaganda.

ÜRO laste õiguste komitee ning usuvabaduse raportöör Asma Džahangiri (Jahangiri) on nõudnud selgitusi kunagise maailma noorima poliitvangi pantšen-laama Gedün Tšöki Nima saatuse kohta. Kui eelmine pantšenlaama 1989. aastal suri, kuulutati vastsündinud Gedün Tšöki Nima tema ümberkehastuseks ehk XI pantšen-laamaks. Alates 1995. aastast on pantšen-laama asukohast ja saatusest vähe teada ning Hiina võimud on välja käinud n-ö oma pantšen-laama. Tiibeti autonoomse piirkonna võimud teatasid hiljuti, et 22-aastane Gedün Tšöki Nima on vabaduses ja elab Tiibetis, kuid häirituna avalikust tähelepanust ei soovivat ta kohtuda kellegagi peale perekonnaliikmete. Seega on tegelik pantšen-laama praegu paremal juhul koduarestis. Pole kahtlust, et praeguse dalai-laama surma korral korduksid samasugused võimumängud.

Siin puudub ruum kirjeldada kümnete väga tuntud ja sadade vähem tuntud poliitvangide saatust. On suur erinevus, kas sadu või kümneid tuhandeid inimesi tapetakse ja vanglates on nimetu inimmass, või me vähemalt teame poliitvangide nimesid ja lugusid. Alates Mao surmast (1976) või Deng Xiaopingi võimuletulekust (1978) on olukord Tiibetis leebem, kuid siiski lahenduseta. Hariduslik hiinastamine, ulatuslik sisseränne, keskkonnakahjustused ja inimeste elukorralduse purustamine muudavad Tiibeti edasikestmise enam kui küsitavaks. Tiibetlased on juba praegu pealinnas Lhasas vähemusse jäänud ja praeguse arengusuuna jätkudes on vaid aja küsimus, millal see juhtub kogu Tiibetis.

Kuidas edasi?

Kaheksakümnendail aastail oli veel lootust ja entusiasmi. Dalai-laama võttis kinni Deng-Xiaopingi sõnasabast, kui viimane ütles, et Tiibeti osas saab rääkida kõigest, ainult mitte iseseisvusest. Tiibeti juht küsis üksnes rohkem autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1987. aastal tuli dalai-laama välja viiepunk-tilise rahuplaaniga. Need olid: Tiibeti demilitariseerimine, ümberrahvastamise peatamine, inimõiguste ja demokraatlike vabaduste tagamine, keskkonnakahjude heastamine ja läbirääkimiste alustamine. See plaan jäi paberile. Tiibetis oli korduvaid mässukatseid, mis uputati taas verre. Üks selline oli 1989. aasta kevadel, mõned kuud enne Taevase Rahu väljaku veresauna Pekingis. Samal aastal pälvis Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso Nobeli rahupreemia.

Kaks viimast tähtsamat sündmust on 2008. aasta rahutused Tiibetis ja dalai-laama loobumine ilmalikust võimust tänavu kevadel. Pekingi olümpia-aasta vastuhakk suruti jälle maha, tuhandeid inimesi vangistati ja sadu hukkus. Tiibetit toetav protestilaine läbis 2008. aastal kogu demokraatlikku maailma. Sama aasta hakul ütles dalai-laama Indias Linnart Mälli juhitud Eesti delegatsiooniga kohtudes: „Ma ei karda sellepärast, mis toimub olümpiamängude eel või ajal, aga ma kardan sellepärast, mis hakkab toimuma pärast seda."

Ilmselt selle ebakindluse pärast ja teades, et mitte ainult uue dalai-laama kasvamine ei tekita võimuvaakumit, vaid hiinlased püüavad selle positsiooni jõuga üle võtta, otsustaski dalai-laama ilmalikust võimust loobuda. Uus poliitiline liider ja eksiilvalitsuse peaminister (kalon-tripa) on 42-aastane Harvardi haridusega rahvusvahelise õiguse doktor Lobsang Sangai. Sangai valiti ametisse tänavu kevadel, hääletus korraldati Tiibeti eksiilkogukondades üle maailma. Kui oluliseks poliitikuks Sangai kasvab, on vara ennustada, aga võimalused on suured.

Mis saab Tiibetist? Osa protsesse on pöördumatud, kuid siiski on võimalik tiibeti rahvas ja kultuur päästa. Hiina on dalai-laama autoriteedile vastandudes endale vaid karuteeneid teinud. Kui Dengi ajastu kommunistid ei suutnud mauismile otsustavalt selga pöörata, sest kardeti oma võimumonopoli kokkuvarisemist, siis uue ajastu liidrid peavad seda varem või hiljem suutma. Teekaardi Tiibeti küsimuse lahendamiseks andis dalai-laama viiepunktiline plaan juba veerand sajandit tagasi. Veel lihtsamalt saab selle kokku võtta ühe tuntud poliitvangi Rungje Adraki meeleheitesõnumiga, kui ta nelja aasta eest suurel avalikul üritusel mikrofoni haaras, et öelda: „Laske meie poliitvangid vabaks ja kutsuge dalai-laama siia!"

1 Jean-Louis Margolin, Hiina - pikk rännak öös. -Stephane Courtois jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn: Varrak, 2000, 457-542.

2 XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso. Vabadus paguluses. Tallinn: Elmatar, 1999, 58.

3 Warren W. Smith, Jr. Tibetan Nation: A History of Tibetan Nationalism and Sino-Tibetan Relations. New Delhi: HarperCollins, 1996.

4 Tibet: The Facts. A Report prepared by the Scientific Buddhist Association for the United Nations Commission on Human Rights. Dharamsala: Tibetan Young Buddhist Association, 1990, 297-298.

5 Jean-Louis Margolin, op. cit.. 542.

6 Jasper Becker. Hungry Ghosts: China's Secret Famine. London: John Murray, 1996, XI.

7 Jasper Becker. Op. cit., 166.

8 Jean-Louis Margolin, op. cit. 540; Dalai-Lama XIV Tenzin Gyatso. Mon pays et mon peuple. Geneve: Editions Olizane, 1984, 73-74.

9 Rebecca Knuth. Libricide: The Regime-Sponsored Destruction of Books and Libraries in the Twentieth Century. Westport: Praeger Publishers, 2003, 209.

10 Manfred Nowak, Report of the Special Rapporteur on torture and ohbter cruel, inhuman or degrading treatment or punishment. - Mission to China (E/CN.4/2006/6 Add.6). http://daccess-dds-ny. un.org/doc/UNDOC/GEN/G06/117/50/PDF/G0611750. pdf?OpenElement.

11 Vt. ka David Kilgour, David Matas, Bloody Harvest. Revised Report into Allegations of Organ Harvesting of Falun Gong practitioners in China. 31. Jan. 2007. http://organharvestinvestigation.net/

Parlamentaarne välispoliitika Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee näitel

2011-06-15

Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused, seetõttu saab väärtuspõhist välispoliitikat kõige paremini ajada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarsete assambleede kaudu.

Esimesi uudiseid, mis viimati (aprillis 2011) Strasbourgis käies minuni jõudis, oli Holger Haibachi äraminek. Parlamendiliikmed lahkuvad kogu aeg, sest kusagil on valimised, mõni ei kandideeri, mõnda ei valita ja mõni saab ministriks või antakse talle oma riigi parlamendis muu roll. Pikaajalised liikmed saadetakse ära pidulike sõnadega ja need, kes oma poliitilise karjääri lõpetavad, käivad pärast koduparlamendist lahkumist veel mitu korda Strasbourgis kohal. Mõnes riigis võtab uue delegatsiooni moodustamine aega ja mõnikord lastakse endisel rahvaesindajal Euroopa tasandil pooleli jäänud raport lõpetada. Lõpuks on ka Eestis õnnestunud selgeks teha, et "endiste" päevapealt lahkumine pole praktiline, kui mõni töö ootab lõpuleviimist või uut delegatsiooni pole veel moodustatud. See võimaldas Roheliste nimekirjaga valimiskünnisele alla jäänud Aleksei Lotmanil Berni konventsiooni puudutav raport aprillis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) ette viia ja kuulda keskkonnakomitee lahkuva esimehena kolleegidelt heasoovlikke komplimente. Aleksei oli assamblee liikmena kompetentne ja töökas, nagu oli seda ka Holger Haibach.

Aga Haibachi lahkumine oli teistsugune. Saksamaal polnud mingeid valimisi, tema lahkumine tuli ootamatult. Haibach oli ühtäkki Bundestag'ist läinud, et võtta vastu Konrad Adenaueri Fondi juhi koht Namiibias. Parlamendiliikme staatus on kindlasti kõrgem, lisaks olid Haibachil Euroopa Nõukogus raportid pooleli. Ta ise polnud kohal, selgitus oli just nagu olemas, aga ei olnud ka. Üks teine sakslane viitas Holgeri isiklikele põhjustele, aga möönis samas, et sellist Bundestag'ist tagasiastumist tuleb ette ülimalt harva.

Kui mõõt saab täis

Mulle meenus Liina Tõnisson, kes 2007. aasta sügisel enam-vähem demonstratiivselt Riigikogust ära läks, andes mõista, et parlamendi, aga võib-olla ka tema enda jaoks on parimad ajad juba möödas. Tõnisson läks pensionieas, aga Holger on minustki ligi kümme aastat noorem, kuid mitte algaja. Ta oli olnud Bundestag'is mitu ringi ja ees võinuks oodata veel pikk ja edukas karjäär.

Me ei olnud Holgeriga nii lähedased, et ta oleks oma plaane mulle varemalt tutvustanud. Minu jaoks ligitõmbavas monitooringukomitees, kus vaetakse üksipulgi demokraatia seisundit üleminekuriikides, ta ei käinud. Mina seevastu olin varem vaid episoodiliselt kuulunud õigusasjade ja inimõiguste komiteesse, kus Haibach oli alati juhtivaid liikmeid. Inimõiguste küsimusi Venemaal või Kaukaasias võttis ta lääneeurooplase kohta ebatavalise tõsidusega. Olin mõnede ta raportite kohta kiitvalt sõna võtnud ning mitme küsimuse puhul olime väljendanud sarnaseid seisukohti kas parteirühmas või assamblee kõnevoorudes. Kui Haibachi nime Google'is lahti lõin, avastasin, et ta oli muu hulgas Bundestag'is aastaid tegelnud Tiibeti küsimusega - nagu mina Eestis. Mingeid lähemaid selgitusi tema poliitikast lahkumise kohta seal polnud. Siiski ringles assamblee kuluaarides versioon, et Haibach oli Saksa parlamendis mitu korda kristlike demokraatide (CDU) fraktsioonist erinevalt hääletanud ja seda pandi temale pahaks. ENPA-s tegutsenuks ta väidetavalt hea meelega edasi, sest inimõiguste ja demokraatia kaitse talle sobis. See olnud hoopis sisepoliitika küünilisus, millest tundliku mehe mõõt täis sai.

Minule on Eesti seni tundunud üpris normaalselt toimiva riigina, muude maade probleemid löövad pahviks. Ma ei räägi üksnes Venemaast või Aserbaidžaanist, mille kohta tegin kuus aastat raporteid. Haibachile mõeldes tundus mulle kuidagi ootamatu, et pettumuse allikas pole mitte Euroopa Nõukogu võimetus põhiväärtusi kaitsta, vaid see, mis toimub Saksamaal. Kuid ma ei tea CDU siseasju. Olen põgusalt lugenud Hajo Schumacheri raamatut "Angela Merkeli edu saladused. Võimu kaksteist seadust" (Olion, 2010), mis lahkab päris hästi sisemise võimuvõitluse mehhanisme. Kui aga välispoliitikast rääkida, on Eesti valitsuse ja seda enam Riigikogu liikmete seisukohad oluliselt väärtuspõhisemad kui ENPA-l keskmiselt või näiteks Saksamaal.

Aastate jooksul olen adunud, et tugevad sambad, kes on põhimõtete eest seisnud, astuvad assamblee tööst ükshaaval kõrvale. Vahel tuleb peale ka uusi, nagu noor taanlane Michael Aastrup Jensen, kes nüüd veab Georgia raportit, kuid neid on vähe. Ei tahaks kinnitada õhtumaa allakäiku, aga faktid kinnitavad, et haigus süveneb.

Nõuded ja loobumised

Venemaa võeti Euroopa Nõukogusse 1996. aastal ja vastuvõtutingimustesse kirjutati Tšetšeenia konflikti rahumeelse lahendamise nõue. Varsti pärast seda tapeti president Dudajev, seejärel algas teine, veel julmem Tšetšeenia sõda. Mõne aasta pärast tapeti uus valitud president Mashadov. ENPA-s kirjutati algul teravaid raporteid, korraks võeti Venemaa delegatsioonilt isegi hääleõigus ära. Aja jooksul kuivas raportite sagedus kokku, poliitilised aspektid jäeti üldse kõrvale, nüüd on vahel harva vaatluse all inimõiguste olukord Põhja-Kaukaasias või inimõiguste kaitsjate olukord liikmesriikides.
Seesama teemaringi ahenemine ja olukorraga leppimine avaldub Vene-Georgia sõja käsitelus. Uued inimesed, kes tulevad, näevad pigem jõuetut organisatsiooni, kus mitte ei püstitata teravaid teemasid, vaid üksikud donkihhotid seisavad selle eest, et mõnd teemat lõplikult maha ei võetaks. Alati leidub mõni kergem, neutraalsem raport, mida esitades saab mõne riigi parlamendi liige näidata end suure paneuroopa ühenduse aktiivse tegelasena. Et teha ENPA-s veel enam karjääri, kulub marjaks ära suurearvulise Vene delegatsiooni toetus. Milleks siis rääkida Tšetšeeniast või Vene-Georgia sõjast?

On üks sõna, mille väljavõtmiseks rahvusvahelistest dokumentidest rakendab Vene Föderatsioon kogu oma diplomaatilise jõu. See sõna on "okupatsioon". Viimane Venemaa monitooringuraport tehti 2005. aastal ja siis tõusis see küsimus esile seoses Balti riikidega. Meil olid omapoolsed ettepanekud, mis kõnelesid Venemaale viidud kultuurivarade tagastamisest ning Eesti, Läti ja Leedu kodanikele küüditamisega tekitatud kahjudest koos vajadusega nood kahjud kannatanutele või nende järeltulijatele kompenseerida. Nähes, et meie parandused lähevad assamblee tahtel lõppdokumenti sisse, tegi Konstantin Kossatšov plenaaristungil veel viimase katse oma tahet peale suruda. Tema ettepanek oli võtta lausest, kus oli juttu inimeste küüditamisest, välja just seesama omadussõna okupeeritud. Küüditamist "okupeeritud Balti riikidest" pidi asendama lihtsalt "küüditamine Balti riikidest". See ettepanek ei läinud läbi.

Eesti, Läti ja Leedu puhul on tegemist nüüd juba kaugemasse ajalukku ulatuvate küsimustega, mille suhtes Venemaa, tõsi küll, pole ühtegi eelmainitud kohustust täitnud. Vene-Georgia sõja puhul on okupatsioon palju värskem ja paraku ka seni lõpetamata. Jaanuaris 2009 oli assamblee päris heas hoos, hääletades Vene-Georgia sõja raportisse nii okupatsiooni mõiste kui ka näiteks nõude võtta tagasi Venemaa ühepoolsed tunnustamisotsused Abhaasia ja Lõuna-Osseetia režiimide suhtes. Hiljem nenditi juba jõuetumalt, et Georgia täidab enamikku assamblee ees konflikti reguleerimiseks võetud kohustustest, aga Venemaa ignoreerib peaaegu kõiki. Seejärel otsustati sõjaraportitest üldse loobuda.

Võitlus sõna pärast

Teema pidi jätkuma tavaliste monitooringuraportite abil, mida kummagi maa kohta nagunii koostatakse. 2011. aasta aprillis oligi Georgia-raport päevakavas. Maa konstitutsiooni ja valimissüsteemi muutmine olid olulised teemad, millel peatuda. Jensen ja kunagine Albaania välisminister Kastriot Islami olid ettenägelikud ja kirjutasid "okupatsiooni" kohe alguses sisse. Õieti oli jälle tegemist omadussõnaga, jutt käis okupeeritud aladelt pärit põgenike olukorrast ja nende õigusest koju pöörduda. Esimene katse sõna välja võtta tehti märtsi lõpus Pariisis peetud monitooringukomitee istungil. Õnneks olime Indrek Saarega kohal, hääletus jäi viiki ja komitee esimees Dick Marty ei rakendanud otsuse tegemiseks oma hääleõigust, vaid leidis, et viik tähendas ettepaneku läbikukkumist. Teist korda oli meie kohalolek möödapääsmatu äsja Strasbourgis. Mailis Reps ja Indrek Saar, kellel oli parasjagu kohustusi mitmes komitees korraga, jõudsid täpselt selleks hääletuseks kohale ja nüüd lõime rünnakukatse tagasi juba kahe plusshäälega.

Kuid venelased olid kavalad. Nüüd põhjendasid nad oma muudatust ühe lisadetailiga, tuues 2008. aasta sündmuste kõrvale "varasemad konfliktid", mis samuti olid Georgiale toonud hulga sõjapõgenikke, eeskätt Abhaasiast. Justkui möödaminnes oli ka "okupatsioon" lausest kaduma läinud. Seda ettepanekut ei esitanud nad mitte oma nime all, vaid püüdsid nõusse saada võimalikult autoriteetseid assamblee liikmeid. Seal oli vasakpoolse rühma juhi, hollandlase Tiny Koxi allkiri, mis aga üllatavam, ka liberaalide juhi Anne Brasseuri oma. Too Luksemburgi daam olla kuluaarivestluses kinnitanud, et see pole ju enam see Venemaa, keda kartma peab, ja Kossatšovi saab usaldada. Euroopa Rahvaparteist oli allkirja andnud prantslane Jean-Claude Mignon, kes minu arvates ei jaga selliseid toetusavaldusi juhuslikult. Kas ta väljendas isiklikku seisukohta, Prantsusmaa seisukohta või püüdis midagi mingi muu eesmärgi nimel vastu saada - ei tea!

Grusiinid olid samuti kavalad ja püüdsid venelaste käike ette aimata. Nad tegid sama punkti kohta paar teravat ettepanekut, nimetades Venemaad agressoriks ja veel hullemini. Neil ettepanekutel polnud lootust läbi minna, aga nad olid head selleks, et teha kirik keset küla ja ka Vene poole ettepanek sujuvalt tagasi lükata.

Töö või parlamenditurism?

Minu toetust paluti ühele väikesele täiendusele, mis ütles, et koos 2008. aasta sõjapõgenike olukorraga tuleb lahendada ka varasemate põgenikega seotud küsimused. See pidi võtma venelaste algatatud ettepanekust välja selles sisalduva pisikese positiivse iva ja võimaldas öelda, et nende tõstatatud probleem kaetakse ühe teise muudatusega.

Säärast poliitiliste käikude pundart lahti seletades mõtlen ma soojusega Tšiora peale. Tšiora Taktakišvili tuli mõne aasta eest noorukesena Georgia delegatsiooni, sai nende kõneisikuks monitooringukomitees ja siis algas kurikuulus augustisõda. Kõik, mis puudutas sõja käsitlemist, käis selle komitee kaudu. Noor naine oli nagu tundmatus kohas vette kukkunud, kõik oli talle võõras ja iga hetk tuli oma maa eest seista, aga kus ja kuidas reageerida, oli rohkem tunnetuse ja kogemuste küsimus. Ta oli tihti raskes olukorras, mõnikord tegi ka vigu ja mõnikord paistis, et vead tulenesid pigem talle Tbilisist kaasa antud käsulaudadest. Aga ta oli vapper ja täitis oma rolli iga kord järjest paremini. Seekord oli Tšiora välja töötanud täiusliku taktika ja see töötas sajaprotsendiliselt.

Aga mis võrdsest kohtlemisest me räägime? Kaksteist aastat liikmesust Euroopa Nõukogus tähendab Georgia puhul kokku kuut täiemõõdulist monitooringuraportit, seevastu Venemaa on juba viisteist aastat liige, aga monitooringuraporteid on suudetud teha ainult kolm. Toimub pidev edasilükkamine. Assambleel jätkub jõudu-julgust tegelda väikeste maadega, aga suurte maade ja põhjapanevate probleemide puhul saab kõik otsa. Ütlesin selle mõttearenduse oma kõnes välja. Pärast tuli Venemaa raportöör Andreas Gross minu juurde ja kurtis, et ta ei suuda teise raportööri György Frundaga uue visiidi aega kokku leppida, sest Frunda on kogu aeg kinni ja venitab. Mind see jutt ei veennud, sest Venemaal on käidud juba küll ja küll, pole ta mingi avastamata manner. Seal toimuv on teada, tuleb raport valmis kirjutada, mitte üksteist korda kokku üheteistkümnes ajavööndis ringi rännata. Vahel kasutatakse halvustavat väljendit "parlamentaarne turism". Raportööride visiite ma selle väljendiga kindlasti ei nimeta, aga tõsi ta on, et mõne töö saab ka vähem reisides lõpule viia.

Meie viis välisdelegatsiooni

Samal ajal kui meie veel vanalt Riigikogult saadud volitustega Strasbourgis ringi müttasime, arutasid kolleegid kodus uute delegatsioonide moodustamist. ENPA on vaid üks viiest Riigikogu välisdelegatsioonist. Meil on kokku neli parlamentaarset assambleed ja peale selle veel Parlamentidevaheline Liit (Inter-Parliamentary Union,IPU).

ENPA kohta julgen väita, et enamasti tehakse seal tööd. Eesti saab ENPA delegatsiooni määrata kolm põhi- ja kolm asendusliiget. Koalitsioon ja opositsioon peavad olema esindatud proportsionaalselt ning vähemalt kaks delegatsiooniliiget peavad olema naised. Kui opositsiooni või naisi piisaval arvul ei kaasata, teeb mõni assamblee watchdog ettepaneku jätta selline delegatsioon kinnitamata ja kogu nimekiri saadetakse häbiga koju tagasi. Mõne riigiga on nii juhtunud ja see on kindlam viis hääleõigusest ilma jääda kui sõja alustamine naaberriigi vastu.

ENPA nädalasi töösessioone peetakse neli korda aastas Strasbourgis, sellele lisaks on hulk komiteede koosolekuid, mis tihti toimuvad Pariisis. Komiteed võidakse kokku kutsuda eesistujariigi pealinnas või lihtsalt mõnes liikmesriigis, kes seda soovib. Strasbourgi sessioonidel osalevad nii liikmed kui ka asendusliikmed. Ka siis, kui viimased ei saa suures saalis hääletada, on kogu delegatsiooni kohalolek vajalik, et meie esindajad oleksid vähemalt kõige olulisemate ühel ja samal ajal istungeid pidavate komiteede koosolekutel.

ENPA kõrval oskan ma lähemalt rääkida üksnes Balti Assambleest, kuhu sajandivahetusel kuulusin. Teiste delegatsioonidega mul vahetuid kogemusi pole. Loomulikult pole Balti Assamblee dokumentide kaal võrreldav ENPA omadega. Pidasin õigeks Balti Assamblee liikmeskonna vähendamist ning praegu ongi Eestil 12 liiget kunagise 20 asemel. Kuid ma ei nõustu nendega, kes tahavad Balti koostööle ühepoolselt kriipsu peale tõmmata. Sobiva formaadi otsimisel võivad kergesti põrkuda eestilik ratsionalism ja leedulik lai joon. Sellega seoses ei saa ma unustada kiluvõileibu, mida pidin kunagi külalisi võõrustades ühe Toompea nõupidamisteruumi lauanurgal pakkuma - pärast seda kui Vilniuses ja Riias oli meid võõrustatud restoranis. Eelmises ja üle-eelmises Riigikogus tüütas Trivimi Velliste paljud ära jutuga soolapuudadest, mis meil tulevat koos lätlaste ja leedulastega ära süüa. Kummati oli Trivimi pühendumus imetlusväärne ja tema asendamine on raske ülesanne kellele iganes.

NATO Parlamentaarse Assamblee ja OSCE Parlamentaarse Assamblee puhul on selgeid ühisjooni ENPA-ga. Kõik kolm kujutavad endast suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarset kehandit. Näiteks valimiste vaatlemine probleemsetes riikides toimub kolme assamblee vahel koordineeritult ja kui vähegi võimalik, esitatakse ühishinnang. Neist alusorganisatsioonidest on NATO kahtlemata kõige jõulisem ja Eesti poliitikutele ka kõige glamuursem. Pealegi toimub 2012. aasta kevadel Tallinnas NATO Parlamentaarse Assamblee istung. Mis OSCE Parlamentaarset Assambleed puudutab, siis on selle dokumentide keel palju diplomaatilisem ja hambutum kui ENPA oma. OSCE püüab enamasti hoiduda konkreetsete riikide kritiseerimisest ja sel taustal paistab ENPA monitooringumehhanism silma lausa uskumatu otseütlevusega.

Lõpuks tuleb peatuda IPU-l, globaalsel parlamentidevahelisel ühendusel. Formaalselt kuuluvad IPU-sse kõik 101 Riigikogu liiget. Tegelikult asi nii hull ei ole, reisidel käib siiski ainult väike juhtrühm. IPU etiketi juurde kuuluvat seegi, et osa võtavad ka riikide parlamentide kantseleijuhid. IPU üritused toimuvad tihti eksootilistes riikides, kus Euroopa standardeist lähtudes on täiesti isevärki demokraatia. Tegemist on globaalse organisatsiooniga, millel on teatud seos ÜRO-ga. Vahepeal käidi välja mõte aretada IPU-st tulevikus ÜRO Parlamentaarne Assamblee, aga õnneks jäi see monstrum sündimata. Juba kontinentidevahelistest reisidest tulenevalt on IPU-t mõnikord "reisibürooks" kutsutud ja mine sa tea, kas on tolles väljendis rohkem kadedust kui irooniat või vastupidi. IPU-st kõrvalseisva inimesena pole mul ilmselt paslik selle aruteluga kaugemale minna.

Kunagi ütles üks Eesti diplomaat kuldsed sõnad: lihtsam kui üht rahvusvahelist organisatsiooni reformida, oleks see laiali saata ja uus moodustada. Arvestades etableerumist, mille organisatsioonid aastakümnete jooksul läbi teevad, samuti neid saatva bürokraatia ja juhtrolli hoidvate riikide tõrksust, tuleb mul selle arusaamaga nõustuda. Aga meie võimuses pole neid organisatsioone laiali saata ja uuesti üles ehitada - kui Balti Assamblee kõrvale jätta.

Vabamad kui valitsused

Kui räägime väärtuspõhisest välispoliitikast, saab seda kõige paremini ajada just eelnimetatud assambleede kaudu. Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused ja nad ütlevad välja asju, mis suurte riikide välisministritel üle huulte ei tule, olgu näiteks kas või sõna okupatsioon.

Euroopa Nõukogu masinavärk on suur ja kohmakas ning vajaks kindlasti kohendamist. Uus peasekretär Thorbjørn Jagland lubas sisemist reformi ja ma hoian talle pöialt. Euroopa Inimõiguste Kohus on hädas arvukate kaebustega, mis tulevad korrumpeerunud õigussüsteemiga riikidest, kuid kust leida tuge ja lisavahendeid? Samal ajal käivad koos rohkearvulised valitsustevahelised komiteed ja töörühmad, aga tolku neist ei ole, sest koos käivad keskastme ametnikud, kellel pole voli ega julgust midagi otsustada. Jagland on nõuks võtnud neid komiteid tublisti harvendada. Ka assamblees saab mõned komiteed kokku liita ning kriitiliselt tuleks üle vaadata algatuste hulk, millest lõpuks raportid tehakse. Bürokraatia ja rahvasaadikute edevus suruvad kvantiteedile, kuigi tegelikult on vaja kvaliteeti ja isikupära.

Aleksei Lotman tegi raporti Berni konventsiooni täitmisest ning bioloogilise liigirikkuse kaitseks. See oli väga tähelepanuväärne raport, sest Aleksei kirjutas selle ise valmis, nõunike asi oli redigeerida. Tavaliselt liiguvad asjad vastupidi: nõunik kirjutab, raportöör paremal juhul redigeerib ja annab poliitilised suunised. Aga on juhtumeid, kus raportöör esitab dokumendi, mida ta pole ise vaevunud läbigi lugema.

Mugandunud süsteemis ei tee poliitikud enam ise poliitikat, vaid nad on mängukannid kellegi teise kätes, kes on otsustanud neid oma näo järgi kujundada. Selliseks manipulaatoriks võib osutuda Bürokraatia, Partei või Suur Juht. Mugavam on loota kellegi teise tööle ja otsustele, kui töö ise ära teha. Ajalugu kinnitab, et sellist mugavuspositsiooni ei saa väikerahva esindajad endale lubada.

Mis on väärtuspõhisuse põhi?

2011-06-13

Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud. Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste , aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemi-seerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga.

Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem

Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, Juku-Kalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada. Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste - nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi - vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:

Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud

Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks", mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad - need, kus valitseb tõeline viletsus - jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest - siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani" palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd - see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.

Väärtuspõhisest välispoliitikast

2011-06-10

Väärtuspõhisest välispoliitikast on kergem rääkida headel aegadel kui kriisiolukorras.

Väärtuspõhisest välispoliitikast või õigemini selle puudumisest on viimastel aastakümnetel palju räägitud. Kui suurte ja vägevate riikide juures seda ei leita või isegi ei otsita, siis väikeriikide välispoliitika tavaarvamuse kohaselt sellele just tugineb. Seetõttu tunduvad väiksemad riigid meile läbi aegade kuidagi usaldusväärsemate partneritena - näib, nagu suudaksid just nemad maailma paremaks muuta. Jättes siin kõrvale küsimuse, mis maad on üldse maailmas kunagi väärtuspõhist välispoliitikat ajanud, vaatleks järgnevalt, kas ja kuidas just väikeriigid on sellest põhimõttest rasketel aegadel lähtunud. Headel aegadel pole nimelt raske põhimõttekindlust ja aatelisust ilmutada, tõelisele proovile pannakse põhimõtted just keerulistes olukordades. Paljude Euroopa riikide jaoks oli selleks perioodiks Teine maailmasõda, milles mõnele aspektile järgnevalt tähelepanu juhiksin.

Eesti ja teiste Balti riikide saatust Teises maailmasõjas on palju uuritud. Midagi uut sellest rääkida otsekui poleks. Teisalt on viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud rida dokumente, mis heidavad huvitavat valgust suuremate lääneriikide mõtteviisile ja lähenemistele Balti riikide okupeerimist ning selle mittetunnustamist puudutavates küsimustes. On üldiselt teada, et NSV Liit survestas ses küsimuses lääneriike, kuid vähem teatakse seda, kui tugev see surve oli. Praeguseks avalikuks tehtud dokumentidest selgub, et nn Balti küsimus hõlmas liitlaste ja NSV Liidu suhetes küllalt olulise, allakirjutanule isegi mõnevõrra ootamatult suure osa. Stalini tugeva surve alla sattunud lääneliitlased - eriti nende välisministeeriumid - kaldusid siin järeleandmiste poole, kuid selgelt poliitilistel põhjustel jäid lõplikud järeleandmised tegemata. Lääneriigid ei söandanud Balti riikide eest küll aktiivselt välja astuda ning nõustusid vaikides Nõukogude poole nõudmistega, lõplikult nad Balti riike maha aga ei müünud. Olulist osa etendas siin Atlandi harta, mida ühemõtteliselt ignoreerida lääneriikide poliitikud ei söandanud.

Väärtuspõhisest poliitikast rääkides on aga vajalik vaadata ka Teise maailmasõja käigus ühe või teise totalitaarse suurvõimu alla sattunud väikeriikide käitumist. NSV Liidu ja Lääne suhete taastamise järel sattusid Läänes tegutsevad pagulasvalitsused nimelt tugeva surve alla oma poliitikat NSV Liidu suhtes muuta. Erinevalt vaid suuremate lääneriikide poolt tunnustatud Balti riikide esindustest olid Poola ja Tšehhoslovakkia eksiilvalitsused nimelt vähemalt ametlikult tunnustatud ka NSV Liidu poolt. Seetõttu asuti ka neilt juba 1942. aastal nõudma ühemõttelist seisukohavõttu NSV Liidu 1941. aasta piiride ametliku tunnustamise suhtes, kaasa arvatud Balti riikide NSV Liidu koosseisu kuulumise ametlikku heakskiitmist. Seejuures ei teinud NSV Liit seda nii palju mitte otse, vaid lääneriike kasutades. Nii kohtus Suurbritannia välisministeeriumi Vene osakonna juht 29. jaanuaril 1942. aastal Tšehhoslovakkia riigipea E. Benešiga, tundes huvi selle vaadete vastu sõjajärgse Euroopa tuleviku, aga ka Venemaa suhtes. Muuhulgas läks jutt kiiresti ka Balti riikidele, mille kohta Beneš ütles, et väikerahva esindajana tunneb ta loomulikult kaasa Balti riikide püüdlusele iseseisvuse poole. Samal ajal, olles realist, leidis ta, et ei saa loota sellele, et sedavõrd suur riik nagu Venemaa loobuks ise ligipääsust Baltikumile ja kontrollist selle üle. Kuna venelased ei viivat läbi rahvusliku rõhumise poliitikat, leidis Beneš, et Tšehhoslovakkial tuleb nõustuda sellega, et Balti riigid läheksid Nõukogude suveräänsuse alla. Samasuguseid vaateid avaldas Beneš ka kohtumisel Ühendriikide diplomaatidega.

Tõsisemat vastuseisu Nõukogude nõudmistele osutas selles küsimuses Poola eksiilvalitsus, kelle suhted oma uue liitlasega olid niigi enam kui keerukad. Poolakad ei tahtnud midagi kuulda NSV Liidu poolt 1939. aastal okupeeritud alade püsivast liitmisest NSV Liidu külge, kuigi selle eest neile Läänes kompensatsiooni pakuti. Neil puudus ka suurem soov tunnustada teisi Stalini poolt 1939-1940. aastal Molotovi-Ribbentropi paktile tuginedes tehtud vallutusi. Lääneliitlastele valmistas poolakate kangekaelsus tõsiseid probleeme. 1942. aasta detsembris kohtus Poola eksiilvalitsuse juht kindral Sikorski Ühendriikide presidendi Rooseveltiga, kes üritas mõjutada Sikorskit võimalikult kiiresti Staliniga kokkuleppele jõudma. Roosevelti arvates rahuldunuks Stalin Eesti, Läti ja Bessaraabia liitmisega enda koosseisu, võttes soomlastelt Petsamo, kuid jättes poolakatele Vilniuse ja Lvivi. Sikorski kinnitas, et sellistel tingimustel oleks ta kas või hommepäev valmis Staliniga kokkulepet sõlmima. Sikorski ütles presidendile, et tal on küll Eesti ja Läti saatuse pärast kahju, kuid Poola ei kavatse nende pärast Venemaaga tülli minna. Mis aga puutub Leedusse, siis siin kinnitas Sikorski üsna kategooriliselt, et Poola ei kavatse selle saatusse ükskõikselt suhtuda. Poolakad lugesid Leedut endale ajalooliselt ja kultuuriliselt sedavõrd lähedaseks rahvaks, et pidasid vajalikuks igal juhul selle iseseisvuse eest seista.

Neid dokumente pole lihtne lugeda. Enne aga, kui Poola või Tšehhoslovakkia poole rusikat vibutada, tuleks meil kõigepealt enda käitumist vaadata. Pole ju suurem saladus, et nn baaside lepingu sõlmimise järel muutus Eesti välispoliitika kõigeks muuks kui väärtuspõhiseks. Kui osalt olid näiteks sellised ettevõtmised nagu Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamine või passiivne suhtumine Eesti lennuväljadelt Soome ründamisse Eestile peale surutud, siis Soome Talvesõja ajal NSV Liidu juhtidega Moskvas ooperis istumine ja punaväe paraadil osalemine oli üsna vabatahtlik ettevõtmine. Selliste asjade järel ei saa Eesti teistele riikidele nende käitumise pärast paraku enam erilisi etteheiteid teha.

See kõik ei kipu just kinnitama arusaama, et väikeriikide välispoliitika tugineb väärtuspõhisele lähenemisele oluliselt suuremal määral kui suurriikide oma. Kuigi ka lääneriigid ei pidanud sellest kohe kuidagi kinni, siis Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise de iure tunnustamist Nõukogude Liidul Ühendriikidelt ja Suurbritannialt saavutada ei õnnestunudki. Võiks arvata, et see polnud Stalini jaoks suurem probleem. Huvitaval kombel on asjalood teistsugused. Praeguseks hetkeks avalikuks tehtud dokumendid osutavad selgelt, et Balti riikide diplomaatiliste esinduste tegevus Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides kujutas NSV Liidule ootamatult tõsist probleemi ning nad pingutasid kõvasti, et nende tegevus lõpetada. Nõukogude luure arusaam Balti riikide diplomaatide võimekusest ja hirm nende tegevuse tagajärgede ees oli selgelt suurem nende tegelikust võimekusest, kuid see valearvestus tuli Balti riikidele kokkuvõttes ainult kasuks. Sama kehtib ka pahameele kohta Rootsi pääsenud kümnete tuhandete pagulaste vastu, kelle maalt väljapääsemine Nõukogude luures suurt pahameelt tekitas. Pagulastele ja nende tegevusele pöörati Nõukogude luure ettekannetes suurt tähelepanu, Nõukogude luure hinnangul olid just nemad süüdi NSV Liidu ja Rootsi suhete mürgitamisel sõjajärgsel perioodil. Arvukatele katsetele vaatamata ei suutnud Nõukogude diplomaadid pagulastele ka „fašisti" tiitlit kaela määrida ega nende tegevust alla suruda. Kui palju oli sellises poliitikas lääneriikide omakasu ning kui palju soovi teatud väärtustest kinni pidada, on loomulikult omaette küsimus, fakt on aga see, et Balti riikide okupatsiooni mittetunnustamine sai aluseks nende iseseisvuse taastamisele viiskümmend aastat hiljem.

Nii ei sõltu väärtuspõhine poliitika mitte sellest, kas vaadeldav riik on suur või väike, rikas või vaene, tugev või nõrk. Kas see meile meeldib või mitte, kuid väärtuspõhine välispoliitika on võimalik üksnes riigis, mis oma poliitikas laiemalt mingitele väärtustele tugineb ning neid ka esindab. Väärtuspõhist välispoliitikat pole oodata totalitaarseid aateid esindavalt riigilt ega paraku ka riigilt, kes oma demokraatlikke põhimõtteid ei hinda ega kaitse. Riigis, kus inimestele on oluline vaid raha ning ratsa rikkaks saamise soov matab enda alla kõik muud väärtused, pole mingit väärtuspõhist välispoliitikat oodata. Kaasaegne Lääne heaoluühiskond tõlgib suurema osa väärtustest kiirelt ja tõhusalt raha keelde ümber, põhjendades väärtustest kinnihoidmisest loobumist sellega, et see võib kaasa tuua rikkuse kasvu aeglustumise - kui meie ühe või teise totalitaarse suurvõimuga sehvti ei tee, siis teevad seda teised ja meie jääme rahast ilma. Katse seda argumenti tänapäeva maailmas ümber lükata on äärmiselt raske kui mitte võimatu. Samas peaksid just väikeriigid selles küsimuses teatavat praktilist mõtlemist omama. Loobudes nimelt ise igasugustest väärtustest oma välispoliitikas, võime ühel hetkel seista olukorra ees, kus suuremad riigid, kellelt me vähemalt enda suhtes kuidagi iseenesestmõistetavat altruistlikku ja väärtustele tuginevat poliitikat eeldame, seda meie suhtes rakendada ei taha. Nii ongi - kas see meile meeldib või mitte, milliseid võimalikke tagasilööke diplomaatilisel rindel või majanduses see meile kaasa võib tuua - peame säilitama, nii palju kui suudame, just väärtuspõhist välispoliitikat. Sest maailm on juba kord selliseks ehitatud, et aidatakse kokkuvõttes ikkagi ainult neid, kes on ise olnud valmis mitte ainult ennast, vaid ka teisi aitama.

Gruusia püsib demokraatia teel

2011-05-31

Demokraatlike ühiskondade parlamentaarne foorum kogunes Thbilisis 19.-20. mail. Foorum on organisatsioon, mis ühendab samamoodi mõtlevaid ja demokraatlikult valitud endisi ja praegusi parlamendiliikmeid, kes teevad koostööd, et üheskoos kaitsta ja edendada demokraatiat.

Rahuloluga tõdeti, et alates 2003. aastal Gruusias aset leidnud Rooside revolutsioonist on demokraatia ELi idanaabruses laienenud.

Korruptsiooni vähendamine

Foorumi avas Euroopa Parlamendi president Jerzy Busek, kes oma sõnavõtus rõhutas, et demokraatia pole kunagi iseenesest garanteeritud isegi vanades Lääne-Euroopa riikides, vaid ka seal tuleb iga päev jälgida, et isikute õigused oleksid tagatud. Ta lisas, et Kaukaasia vajab demokraatia, majandusarengu ja stabiilsuse sõnumit, sealjuures ei ole tähtis nende väärtuste nimetamise järjekord, vaid omavaheline seotus.

Võrdsuse ja solidaarsuseta ei saa pikas perspektiivis loota stabiilsust ega majanduskasvu, demokraatlikku ühiskonnakorraldust. Buzek rõhutas, et poliitika on alati osaliselt ennustamatu ning demokraatia tee ei ole sile, vaid tõusude ja langustega.

Gruusia parlamendi esimees David Bakradze rõhutas riigi pingutusi korruptsiooni vähendamisel põhjusel, et demokraatia alust - võrdset kohtlemist ei ole riigis nii kaua, kuni vohab korruptsioon. Gruusia saavutused võitluses korruptsiooniga avaldavad muljet.

Mõne aastaga on riik tõusnud maailmapanga reitingutabelis Doing Business esimesele kohale kui vähim korrumpeerunud riik, mis kunagi oli oma kõrge korruptsioonitasemega selle pingerea lõpus. Praegu usaldab politseid 87 protsenti riigi rahvastikust.

Politseiorganisatsiooni ümberkujundamisega on mindud sümboolsuseni isegi hoonete materjalides.

Politsei peahoone Thbilisi kesklinnas on väga moodne ehitis, mille kõik välisseinad on klaasist. Ka ülejäänud linnas ja riigis teede ääres nähtud rohkete politseijaoskondade kõik seinad on klaasist, sealjuures on aknad puhtad ja kardinaid pole ees.

Kohtusin Gruusias kauaaegsete peretuttavatega, kes ütlesid, et telefoni võib rahulikult lauanurgale panna, mitte keegi ei puuduta seda, sest trahv telefoni varguse eest on umbes 150 000 krooni ja politsei jõuab vargale kindla peale jälile.

Samuti on märgatavalt tõhustatud maksuameti tööd. Maksukoormust vähendati drastiliselt, kuid oluliselt karmistati sanktsioone maksudest kõrvalehoidmise eest. Selle tulemusel paranes maksulaekumine kaks korda.

Larissa Buravkova koostatud raamatus "Miks Gruusial õnnestus", mida foorumil presenteeriti, tuuakse välja Gruusia edu põhiargumendid. Esiteks tuldi võimule selleks, et muuta kõik mängureeglid, ja sündis uus riik. Järgnesid bürokraatia vähendamine, erastamine, turgude avamine ja maksude alandamine.

Kolme eesmärgi nimel

Kahtlemata on Gruusias fundamentaalseid muresid. Kõige suurema neist sõnastas sügavamõtteliselt ja samal ajal peidetult Bakradze: "Me tegutseme kolme eesmärgi nimel: demokraatia, stabiilsus ja majandusareng. Kuigi me teame alati, et Venemaa väed on Thbilisist 30 kilomeetri kaugusel, ei ole see meil päevakorras."

Kõik ettekandjad ei olnud oma sõnavõtus poliitiliselt nii looritatud. Andrei Illarionov, kes küllap on Eesti lugejatele oma julgete arvamusavaldustega varasemastki tuttav, globaalse vabaduse ja majandusarengu keskuse liige, põrutas üsna otse, et Venemaa ei ole demokraatlik riik ega ole mõtet loota, et ebademokraatlik Venemaa püsib oma piirides. Isegi kui me ei taha võidelda demokraatia eest, me peame, sest muidu hukkume ükshaaval.

Võib-olla juhuslikult, aga foorumile olid kogunenud delegatsioonid kunagistest Nõukogude Liidu vabariikidest, raudse eesriide tagustest vabariikidest ja NLiga külma sõda pidanud Ameerika Ühendriikide esindajate kojast. Erand oli ainult Maroko ja põgusalt puudutati foorumil demokraatia olukorda Põhja-Aafrika riikides, kus sellel aastal on toimunud Araabia kevade sündmused. Kohal ei olnud ühtki vana Lääne-Euroopa riiki.

Kahtlemata on viimase seitsme aastaga (Mihhail Saakašvili presidentuuri aeg) Gruusias palju muutunud. Palju on tehtud, muu hulgas vigu.

Riigis on 200 000 sisepõgenikku Venemaa okupeeritud aladelt, palju on vaesust ja nõukogude ajal praegusest paremini elanud nomenklatuuri, samuti Venemaa sõjavägi Thbilisi lähedal. Kahtlemata on seis pinev, tuletame meelde kas või Tallinnas aset leidnud aprillisündmusi, kui Eesti poliitiline olukord ei olnud kaugeltki võrreldav Gruusia igapäevaste oludega.

Foorumi lõppdeklaratsioonis kutsusid osalejad üles europarlamenti ja Euroopa Komisjoni suhtuma senisest tõsisemalt idapartnerlusse ja toetama Ida-Euroopa riike demokraatia ja euroopalike väärtuste edendamisel partnerluse ning lõimimise abil.

Gruusia on imeline maa: võimas loodus ja vana kultuur, külalislahked inimesed. Demokraatia sillapeana Euroopa ja Aasia vahel vajab see riik poliitilist tuge.

Palju edu Aserbaidžaanile!

2011-05-19

Muusikaliselt ei oska ma Aserbaidžaani edu "Eurovisiooni" lauluvõistlusel kuidagi kommenteerida. Ääremärkusi selle riigi mentaliteedi ja väljavaadete kohta võin palju teha, ent püüan piirduda vähestega.

"Eurovisioon" annab väikese põhjuse viidata minu eelmisel aastal ilmunud raamatule "Aserbaidžaani kirjad". Seal on juttu ajaloost ja poliitikast, kirjandusest ja eluolust. Muusika osas olen viidanud Üzeir Hadžõbäjovi (Hadžibekovi) esimesele oriendi ooperile "Leili ja Medžnun" (1907). Rahvamuusikas ei saa mööda mugam'itest.

Ilmselt ei kuulu võidukas eurolaul pikas perspektiivis Aserbaidžaani kultuuriloo kuldraamatusse, kuid lühivaates on tegemist erakordselt olulise sündmusega. Aserbaidžaan on selle võidu nimel tegutsenud sihikindlamalt ja ilmselt suuremate panustega kui muud riigid. Raha, mida edu nimel mängu panna, on naftariigil palju.

Võitu oli küll raske ette näha, aga juba eelmiste aastate tulemused olid paljulubavad. Välisjõudude kaasamine Aserbaidžaani võidu nimel oli teadlik valik. Küllap oli suur tahtmine võita, kuid puudus lootus, et oma laulumeistrid toime tulevad.

Seepärast heideti pilk eduka Skandinaavia suunas, investeeriti julgesti ja nopiti viljad.

Kujutan ette, millist rõõmu ja rahulolu väljendab president Ilham Älijev. Aserbaidžaanis hinnatakse edu märke omal moel. Kiire majanduskasv kinnitab, et inimõiguste kallal urgitsemine on väiklane, ning võit Euroopa laulukonkursil ütleb, et tegemist on igas mõttes ülieuroopaliku riigiga.

Kahtlemata tunnevad võidu üle rõõmu inimõiguslased ja üsna lootusetusse opositsiooni jäänud poliitikud. Rahvuslik uhkus kuulub ju kõigile. Pole kuigi tark suruda rusikas taskusse ja mõelda, et võit on vesi presidendi ja valitseva klanni veskile. Euroopa tähelepanu keskpunkti sattumine tähendab, et osa valgusvihust langeb inimõiguste ja demokraatia olukorralegi. Inimõiguslastel tuleb see võimalus maksimaalselt ära kasutada.

Kuivõrd "Eurovisiooni" vedavad jõud on rahvustelevisioonid, meenutaks, kuidas Aserbaidžaanis avalik-õiguslikku televisiooni tehti. Üks kahest kanalist jäi edasi riigitelevisiooniks ja selle programm on siiani väga presidendikeskne. Teine kanal tehti ümber ja öeldi, et sellega on Euroopa nõuanne luua sõltumatu avalik-õiguslik televisioon täidetud.

Küllap on Euroopa ringhäälingute liidu isandatel nüüd põhjust olukorraga lähemalt tutvuda. Edu Aserbaidžaanile!

Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

2011-05-10

RÄÄGIME EBAMUGAVATEST ASJADEST JÄRJEST NAPIMALT? Andres Herkel arutleb, kas poliitikud on tõesti need inimesed, kel on kõige vähem kodanikujulgust ning küsib, miks ühiskond kipub ebaõigluse ja poliitkuritegude ees järjest enam silmi sulgema.

Miks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on valmis hoogsalt sekkuma inimõiguste rikkumisse Liibüas, aga kui Georgia sattus Venemaa rünnakurahe alla, siis järgnes tema poolt küll tugev enesenäitamine konflikti lahendajana, kuid mitte nii otsustav surve agressorile? Miks puudus Läänel otsustavus sekkuda Tšetšeenias, kui aset leidis kõige ulatuslikum inimõiguste rikkumine Euroopa kontinendil? Miks kardavad riigipead dalai-laamale, kes on Nobeli rahupreemia laureaat ja üks nüüdismaailma vaimseid liidreid, tihti isegi tere öelda?

"HALVAD AJAD" - PSÜHHOLOOGILINE KATEGOORIA

Kriisieelseil aastail, kui nafta- ja gaasihinnad tegid läbi uskumatu tõusu, ütles üks diplomaat: "Midagi pole teha, väärtuspõhise välispoliitika jaoks pole just parimad ajad!" Ent aeg on muuhulgas ka psühholoogiline kategooria. "Vale aeg" on iseenesest kehv põhjendus selleks, et kodanikujulguse puudumist välja vabandada. Tõsi, meie võimalused väärtuspõhisele poliitikale liitlasi leida on tihti piiratud ja me riskime alailma sellega , et võime jääda kaotajaks. Aga ka võimalus kaotada on halb põhjendus, et end sellega välja vabandada.

Hiljuti sattus mulle kätte üks raamatuke, saksa-juudi autori Kurt Singeri "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (Tormikiri, 1999). Autor on sedasorti rahuaktivist, kelle arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest tunduvad minule naiivsed. Aga see, kui ähvardava tõepärasusega ta poliitikuid kirjeldab, on tabav ja hoiatav. Singer ütleb, et just poliitikute juures on kodanikujulgus haruldane. Selleks, et karjääri teha, ohverdatakse põhimõtted, mida poliitiline südametunnistus soovitab.

Aga kuidas on lood julguse ja südametunnistusega rahvusvahelistes suhetes? Kunagi ääsisid rootslased, et valitsuse valmidus maailmas inimõigusi kaitsta kasvab võrdeliselt sellega, kui kaugel Rootsist on maa, kus inimõigusi rikutakse. Veel rohkem mõjub positsioon, mis ühel või teisel riigil maailmas on. Venemaa keerab sõnakuulmatutel naabritel gaasikraani kinni ja Hiina RV püüab kaubandusliku blokaadiga isoleerida riike, kes kritiseerivad inimõiguste olukorda, kohtuvad dalai-laamaga või annavad Nobeli preemia dissidendile.

ÄHVARDAV VAIKIMISSPIRAAL

Olen hulk aega jälginud, kuidas Tšetseenia teema nn pehmeid väärtusi kaitsvas Euroopa Nõukogus järjest enam vaatevälja äärealale nihkub. Algul oli see tugevalt üleval, nõuti läbirääkimisi poliitilise lahenduse saavutamiseks ning inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist. Hiljem tehti raporteid juba harvem ja üksnes inimõiguste vaatevinklist, kõik poliitilised küsimused heideti kõrvale. Venemaad ei taheta ju ärritada ja mingid separatistidsektsessionistid ei või kahtluse alla panna üliriigi õigust oma territooriumil oma poliitiline tahe mis tahes meetoditega peale suruda.

Georgia sõja kohta tehtud raportite saatus on sarnane. Algul tehti neid tihti ja kriitilisi, aga nüüd on loobutud, humanitaarolukord on ainus teema, mida ei saa vältida.

Väärtuspõhine poliitika ja üldine kodanikujulgus on asuuris demokraatia laienemise protsessiga. Kui Berliini müür langes ja Ida-Euroopa vabanes, kanaliseerus kodanikujulgus Eestis laulvaks revolutsiooniks. Tartu-kogemusega kindral Dudajev võttis Baltimaade vabadusliikumistest šnitti ja kutsus kokku Tšetšeeni kongressi. Peagi sai Dudajevist kodumaal president. Inimesed ei häbenenud oma poliitilisi eesmärke ja nende eest ei karistatud.

Nüüdne tagasilöök demokraatiale tähendab lööki ka kodanikujulguse ja väärtuste pihta. Tegelikult algas see juba esimese Tšetseenia sõjaga, kasvas Pütini võimuletõusuga Venemaal ja on nüüd muutunud ähvardavaks vaikimisspiraaliks rahvusvahelistes suhetes.

KARISTAMATUSE SÜNDROOM

Samal ajal, kui Ramzan Kadõrovi raudne haare on Tšetseenia näiliselt vaigistanud, on karistamatuse sündroom, hirm ja omakohus muutunud normiks kogu Põhja-Kaukaasias. Venemaa ei tule olukorra haldamisega toime ja tema poolt pakutud jõulahendused pole jätkusuutlikud.

Tolle "karistamatuse sündroomi" on kõige paremini avalikkuse ette toonud Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg'is. Kohtult on tulnud ridamisi lahendeid, mis ütlevad, et Vene Föderatsiooni ametivõimud pole kaitsnud inimeste õigust elule ja õiglasele kohtupidamisele, üle on astutud piinamise keelust jne. Vene Föderatsioon pole Euroopa-tasandi kohtulahenditest mingeid olulisi järeldusi teinud, st karistamatuse sündroom jätkub.

Ja jätkub ka vaikimise sündroom. Poliitikud pelgavad Tšetšeeniast kõnelda, sest sellega võidakse pälvida islamifundamentalismi, terrorismi ja ekstremismi toetaja märk. Ja suhted Venemaaga saavad rikutud.

ASJADEST RÄÄKIMISE JÕUD

Teema poliitilise tõstatamise võimalused on marginaliseeritud sellega, et pärast legitiimselt valitud presidentide kõrvaldamist (Dudajev tapeti 1996. ja Mashadov 2005. aastal) on võimu järjepidevust omaks pidanud hulk kaheldava kuulsusega või isehakanud sõjapealikke, kelle väärtused ja meetodid kindlasti euroopalikku süsteemi ei kuulu. Nende kaitseks on raske kõnelda, kõnelda saab väärtuste kaitseks, mida enam pole.

Aga miks on kõik niiviisi läinud? Miks hävitati nõrgad demokraatia-eeldused juba eos koos Dudajevi ja tema enesemääramispüüdlusega?

Vaikimise erivorm poliitikas on pelg nimetada asju nende õigete nimedega. Selleks luuakse lausa orwellikke uuskeeli ja -väljendeid. Inimõiguste rikkumist nimetatakse võitluseks terrorismi ja ekstremismi vastu, karistusoperatsioone korra tagamiseks jne. Nimetamise jõud on võimas. Ja just sellepärast ei tohi tagasi kohkuda, lakata asju õigete nimedega nimetamast ja inimõiguste teemat lausa nüri järjekindlusega esile toomast.

Alan Watts ja Eesti orientalistika

2011-04-08

Alan Watts, Saa selleks, mis sa oled. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kerti Tergem. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2010. 190 lk.

Alan Wattsi nimi ei tohiks tundmatu olla. Ta oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja, biitnike põlvkonna intellektuaalne käilakuju ning populaarne filosoof, kes sama palju kui raamatutega sai Ameerikas tuntuks oma köitvate raadiovestlustega. Watts ei mahtunud raamidesse: ta polnud akadeemiline orientalist või filosoof, tal puudus isegi kõrgharidus. Ometi pidas ta ülikoolides loenguid ja on tänaseni ka akadeemilistes väljaannetes tsiteeritud autor. Tema pärandit meenutatakse õige laias aineringis, sinoloogiast ja budoloogiast transpersonaalse psühholoogiani, usundiloost ja filosoofiast rääkimata. Watts on Watts ja sellega on tema kohta paljugi öeldud.

Kuid kui esimene tõlkeraamat jõuab Eesti lugejani alles 37 aastat pärast autori surma, on põhjust öelda ja meenutada mõndagi lisaks. Minule tutvustas Wattsi esmakordselt Linnart Mäll ja see juhtus umbes 30 aastat tagasi. Mäll pühendas tollal Wattsile terve loenguseeria, mida rühm ida psühholoogiast huvitunud Tartu üliõpilasi kuulas suure huviga. Osalt Mälli pärast ja osalt Wattsi pärast. Mälli puhul, kes eeskätt hindas Ida õpetuste originaaltekste, oli selline tähelepanuosutus ühele laialt tiražeeritud heietajale õige ebatavaline. Ja Watts on mu meelest aina ühe ja sama probleemiringi ümber tiirlev kõrgeima klassi heietaja, umbes nagu Mircea Eliade või Erich Fromm, kui nimetada talle pisut lähedasi menumõtlejaid.

Watts on hiilgav sõnaseadja eeskätt selles, et kirjeldada kirjeldamatut. Ka vaadeldava kogumiku lood püsivad just säärase sõnaakrobaatika ümber koos. Ühes essees kirjeldab ta Õpetust kui sõrme, mis osutab kuule, aga kuu kättesaamatusest heitununa hakkavad andunud usuihalejad hoopis sõrme lutsima, selle asemel et vaadata, kuhu sõrm osutab. Teisal ütleb Watts, et filosoofid, psühholoogid ja usumehed on aina inimliku õnne valemit otsinud, lootes, et seda saab näidata ja kirjeldada või vähemalt osutada teed selleni. Iga jutlustaja või nõuandja tahab olla „mees, kes teab teed", aga Wattsi järgi ei ole sellist teed olemas. Või kui on, siis on see nagu linnu kulg üle taevalaotuse - kord me justkui näeme seda, aga siis kohe on ta kadunud. Sellist teed polegi võimalik püüda ja temast ei jää jälge!

On vähemalt kaks põhjendust, miks just Wattsist sai Linnart Mälli lemmikfilosoof. Esiteks püüab Watts lihtsate kujunditega seletada seda loogilis-paradoksaalset järeldust ja psühholoogilist seisundit, mida mahajaanabudismis kirjeldatakse śūnyatā ehk „tühjuse" mõistega. Selle ja lähedaste terminite tõlkimine ja tõlgendamine püsis lausa aastakümneid Mälli teadusliku tegevuse keskmes. Teiseks oli Watts oma suveräänsuses ja jonnakas püüdes elada vaid iseenda kehtestatud reeglite järgi paljuski Mälliga sarnane inimene. Toda isiklikku sarnasust rõhutas Kerti Tergem ka talvel Budismi Instituudis toimunud raamatututvustusel.

Mingil moel on Wattsi-Mälli suhe võrreldav selle seosega, mis oli meie teisel suurel orientalistil Haljand Udamil René Guénoniga. Watts oli hiina ja india mõtteilmast innustunud mõtleja ja Mäll sama ainevalla õpetlane-orientalist. René Guénon otsib vaimsust ja traditsiooni erinevatest oriendi õpetustest, aga eeskätt sealt, mis oli ka Udami akadeemilise huviringikese - araabia ja pärsia kultuurist, islamist. Udami Guénoni „Nüüdismaailma kriisi" üliviimistletud tõlge anti välja pärast tõlkija surma 2009. aastal. Mäll seevastu ei hakanud ise Wattsi tõlkega jändama, kuid kiita tuleb ta õpilase Kerti Tergemi hoolikat ja keeletundlikku tööd. Niisiis on kummalgi Eesti tipporientalistil olnud oma taskufilosoof, kellelt jõudu ammutada ning kelle mõttepärandi nad ka kõige pimedamal nõukogude ajal paljudele edasi andsid. Tekstitasandil on Watts pikalauselisest Guénonist paremini jälgitav nii tõlkes kui originaalis. Samas on Guénoni-Udami selget paatost lihtsam kokku võtta: tänapäeva lääs on kriisis, sest vaimse traditsiooni pidepunktid on XIX sajandist saati käest libisenud; traditsioon kätkeb endas normaalsust, väärtussüsteemide eitus ja purunemine on ebanormaalne. WattsiMälli liinil seevastu terendab hoopis enam toda püüdmatut linnu kulgemist üle taevalaotuse. See on too endakssaamise kunst, mida ei saagi lõpuni kirjeldada ning milles sisaldub ühtaegu „null ja lõpmatus". Tõsi, elu lõpuperioodil, kui Mäll keskendus vanaaja humanistlike baastekstide käsitlemisele, mis on ju ka sügav austusavaldus traditsioonile, kaugenes Watts mõtlejana ehk pisut tema vahetult huviväljalt. Minu lugemislauale ilmus eestikeelne Watts pärast ligi paarikümneaastast pausi, mil ma ühtegi ta teksti kätte polnud võtnud. Ja sama lugemislaua teise otsa sattus üks teine värske tõlkeraamat, juhtiva ateisti-teadusfilosoofi Richard Dawkinsi „Luul jumalast" (2011). Pärast Wattsi õhulisi esseid on pisut kummastav näha, kuidas keegi kulutab hulga rohkem sõnu tõestamaks loogiliselt ja loodusteaduslikult, et tegelikult too sõrm ikka kuuni ei ulatu ja peale selle pole jumalat olemas. Watts kõneleb sama pildi vaid mõne leheküljega klaariks, jäädes kõigi usunditraditsioonide suhtes muhedalt aupaklikuks.

Ühes kohas ütleb Watts, et inglid suudavad lennata, sest nad usuvad, et on kerged. Nii lihtne see maailm mõnikord ongi. Petta saab hoopis see, kes ingli- või jumalajuttu surmtõsiselt võtab. Aga „virgub see, kes ühineb mänguga teades, et tegemist on mänguga, sest inimene kannatab üksnes seetõttu, et võtab jumalate poolt naljana mõeldut tõsiselt".

Tiibeti asja ajame ka uues riigikogus

2011-04-08

Tiibeti toetusrühm on tegutsenud kõikides riigikogu koosseisudes pärast taasiseseisvumist, see moodustati eile kuueliikmelisena ka uues riigikogus. Suvel seisab ees dalai-laama visiit ja Tiibeti toetusrühm osaleb Tema Pühaduse vastuvõtmise ettevalmistamises.

Tiibeti olukord Hiina võimu all on hull eelmise sajandi keskpaigast saati ning asjaolu, et parasjagu ei käi kultuurirevolutsioon ja tiibetlaste represseerimine sellise hooga, et mahtuda rahvusvahelise meedia uudiste esiritta, ei tähenda seda, et midagi oleks paremaks läinud.

Üks suuremaid probleeme on praegu plaan viia kõik koolid 2015. aastaks hiinakeelsele õppele. Kui seni oli tiibetlaste enamusega piirkondades veel võimalik saada alg- või isegi põhiharidust kakskeelsetes koolides, siis uuenduse järgi hakkaksid tiibeti keeles olema üksnes tiibeti keele tunnid. See teade on viinud suurimate protestideni pärast 2008. aastal toimunud rahutusi. Tiibetlastest õpilased protestivad, õpetajad kirjutavad petitsioone. Möödunud sügisel võttis teemakohase resolutsiooni tiibetlaste keele- ja hariduspoliitiliste õiguste kaitseks vastu isegi Euroopa Parlament.

Teine suur probleemiring on seotud keskkonnaküsimustega. Nimelt on Hiina suur energiavajadus kaasa toonud ulatusliku tammide rajamise Tiibeti jõgedele, mille tagajärjel rikutakse nii kohalike elanike huve kui ka ökoloogilist tasakaalu ulatuslikul maa-alal. Samal ajal on Hiina keskvõim asunud mägikarjamaadel loomakasvatusega tegelevaid tiibetlasi sunni korras linnastama, tuues ettekäändeks mägirohumaade kõrbestumise, mis võivat muuta Tiibetist lähtuvate jõgede veerežiimi. Paljud teadlased ei pea seda reaalseks ohuks, küll aga tekib linnadesse paigutatud tiibetlastel hulk sotsiaalseid probleeme, millest tõsiseim on tööpuudus.

20. märtsil toimusid Tiibeti eksiilparlamendi ja peaministri ehk kalon tripa valimised mitmes riigis. Uus eksiilparlament peaks kogunema juunis. Seni aga on käinud väike pingpong dalai-laama ja vana parlamendi vahel: dalai-laama tahab jätkuvalt ilmalikust võimust loobuda, kuid vana parlament vastab, et parem oleks, kui ta seda siiski ei teeks. Peale jääb ilmselt siiski dalai-laama tahe. Aga uudiseid Tiibeti eksiilvõimu töömailt on peatselt veel oodata.

Liibanonis on midagi kuskil vist oodata

2011-04-05

Liibanoni jõudnud HMSi korrespondent On Keegi ütles anonüümsetele allikatele tuginedes, et eestlaste röövi lahendamisel on midagi oodata.

«Meie allikad ütlevad, et midagi võib hakata toimuma,» lausus Keegi HMSi uudisteportaalile. Midagi täpsemalt ei osanud ta praegu kommenteerida, kuid kinnitas, et kellegi mingisugune operatsioon on kuskil vist käimas. «Ega ma päris täpselt aru ei saanud,» nentis Keegi, «võib-olla nad rääkisid millestki muust. Mina ka ei tea.»

Keegi on koos operaator Keegi Veeliga teel kuhugi, kus seitse eestlasest jalgratturit eelmisel kolmapäeval vististi rööviti.

Täna saabus Liibanoni meedia vahendusel teade, et mingi organisatsioon või asutus, millel oli miskisugune nimi, on võtnud eestlaste röövi eest arvatavasti mingi asja. Mingit laadi rühmitus saatis täpsustamata portaalile võib-olla e-kirja, millest selgub, et eestlased on kuskil mingisuguses olukorras ning nende vabastamise kohta kirjutab või teatab keegi varsti kellelegi. Välisministeerium ei lükka teadet ümber ega ka kinnita seda ning lubab juhtunu kohta täpsemat informatsiooni koguda.

Välispoliitika ekspert Hannes Hanso kommenteeris oletatavasti, et teatesse tasub suhtuda kahtlusega, kuid samas ei saa seda ka päriselt eirata. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni arvataval hinnangul tuleb väidet, et kuskil võib kunagi midagi juhtuda, võtta tõenäoliselt tõsiselt.

Dalai-laama: üle poole sajandi paguluses

2011-03-16

Läinud nädalal möödus 52 aastat Lhasa ülestõusust. Esmalt tungisid Hiina väed Tiibetisse 1950. aastal. Sellele järgnenud aastatel toimus Tiibeti üha selgem ülevõtmine, mis 1959. aasta märtsis jõudis haripunkti.

Hiinlastel oli kavas dalai-laama pantvangistamine, kuid seda takistas üle 100 000 tiibetlasest inimahel, mis koondus Norbulinka palee ümber. See omakorda viis tänavalahinguteni pealinnas Lhasas ja dalai-laama organiseeritud põgenemiseni Indiasse. Ülestõusu ajal tapeti ainuüksi Lhasas 10 000 - 15 000 tiibetlast.

Seesama dalai-laama Tenzin Gjatso, kes toona noore mehena pagulusse läks, tuleb peagi kolmandat korda Eestisse. Ta on kujunenud kõigi aegade üheks mõjukamaks usujuhiks ja talle on omistatud Nobeli rahupreemia.

Lhasa ülestõusu aastapäev, 10. märts on saanud vastupanupühaks, mida Tiibeti kogukonnad kõikjal maailmas tähistavad. Kodu-Tiibetis viib see tavaliselt suuremate või väiksemate kokkupõrgeteni Hiina Rahvavabariigi võimudega. Kolm aastat tagasi, Pekingi olümpiamängude eelõhtul läksid rahutused eriti teravaks ja need suruti veriselt maha.

Seda, kuidas Hiina võimud Lhasa ülestõusu aastapäeva pelgavad, näitab tõik, et välismaalaste pääs Tiibeti autonoomsesse piirkonda on sel kuul täielikult tõkestatud.

Mis puutub dalai-laama äsjasesse avaldusse, et ta kavatseb loobuda poliitikast ja juhtimise valitud võimukandjatele üle anda, siis selles pole midagi uut. Ta on tegelikult palju vaeva näinud, et veenda tiibetlasi demokraatliku ühiskonnakorralduse eelistes. Dalai-laama on juba 75aastane ja peab hoolitsema ka paguluses poliitilise juhtkonna järjepidevuse eest.

Aeg dalai-laama ümbersünni määratlemisest täisealiseks juhiks kasvamiseni on väga pikk ja säärast juhtimisvaakumit ei või tiibetlased endale lubada.

Dalai-laama kui sümboolse figuuri väärtust ei peaks see kuidagi kahandama. Samal ajal saab juba nüüd ette näha, et kui dalai-laama sünnib ümber paguluses, võivad Hiina võimud välja käia just endale lojaalse ja enda üleskasvatatava libalaama.

Liibüa kodusõda on Euroopa Liidu ühtse välispoliitika valikuhetk

2011-03-16

15. märtsiks on möödus viis päeva Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmisest Liibüa kohta, neli päeva Euroopa erakorralisest ülemkogust ning kolm päeva Araabia riikide kohtumisest. Kõik kolm kuulutasid lõppu Liibüa diktaator Gaddafi valitsusele, toetasid riigis vallandunud rahvaliikumist ning eriti samme massilise verevalamise lõpetamiseks.

Viimane jätkub ka neil tundidel seoses Gaddafi palgasõdurite kasutatud moodsa sõjatehnika, eriti lennukite ja tankide rakendamisega ülestõusnute vastu.

Kuulates 15. märtsil Brüsselis Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika juhi Catherine Ashtoni esindajat, EL-i välisteenistuse asepeasekretäri Macej Popowskit kirjeldamas Euroopa Liidu poolt põgenike evakueerimise, humanitaarabi ja Liibüa kriisi monitooringu alal astutavaid samme, mille eesmärgiks peetakse antud olukorras "pehmet maandumist" koos "lisaväärtuse" loomisega, ei saa sulgeda silmi Euroopa Liidu uue ühtse välispoliitika suurte eesmärkide ja tegelikkuse vahel haigutava lõhe ees.

Tõsi, hr. Popowskile pole midagi ette heita. Kõrge ametniku vaatevinklist kirjeldas ta olukorda korrektselt kui nentis, et tema ülemus paruness Ashton ei saa toimida omaenda arusaamade järgi, vaid peab arvestama Euroopa Liidu valitsuste tahet ning eriarvamusi - "see on reaalsus, millega seisame silmitsi."

Ometi, Euroopa Liit tervikuna ei saa mööda vaadata teisest reaalsusest - Liibüas jätkub inimeste massiline tapmine. Isegi Araabia Liiga toetab lennukeelutsooni kehtestamist Liibüa õhuruumis. Olukorras, kus USA arusaadavatel põhjustel eelistab tagaplaanile jääda, on Euroopa Liidul ainulaadne võimalus teostada ammu väljakuulutatud rolli maailmapoliitika tegijana, rahu ning demokraatlike väärtuste kaitsjana. Seda soovivad Liibüa ülestõusnud ise, kelle ajutise rahvusnõukoguga Benghazis soovitas Euroopa Parlament möödunud nädalal koostööd alustada.

Probleemi muudab dramaatiliseks ajategur. Rahvusvahelisele sekkumisele õiguslikult puhta lahenduse otsimisel, milleks on vaja kõigi rahvusvaheliste osapoolte nõusolekut, kuluvad sajad tunnid, millest igaüks tilgub verd. Leedu eurosaadik Vytautas Landsbergis ei kõhelnud võrdlemast Liibüa ülestõusu 1944.a. Varssavi ülestõusuga, millesse hoiduti sekkumast. Võrdlus võib olla kohatu, kuid Euroopa Liit on tegelikult juba astunud pool sammu sekkumise suunas - Gaddafi on kuulutatud valitsemiskõlbmatuks. Tühik tuleb aga millegagi täita. Ja seda enne, kui ülestõus on verre uputatud ja puruks pommitatud.

Seetõttu on Euroopa Liidu uue välis- ja julgeolekupoliitika juhtide ees senistest suurim väljakutse. On võimalus viidata erimeelsustele, piirduda humanitaarabiga ja toimida madalaima ühisnimetaja tasandil. See tähendab piirdumist deklaratsioonidega, vältides tegusid. Kuid millise mulje jätaks niisugune poliitika paljudeks aastateks sadadele tuhandetele vabadusele ärganud araabia noortele, kes just praegu ootavad midagi rohkemat kui häid soove demokraatia teemadel?

Teine võimalus on võtta juhtpositsioon ja kasutada ära erakordset ajaloolist hetke, edendamaks Põhja-Aafrikas euroopalikke väärtusi koos ehtsa stabiilsusega. Seda olukorras, kus demokraatiat pole vaja eksportida, vaid nõudmine selle järele on kasvanud kohapeal.

Tuleb arvestada, et kui Liibüa diktaatoril õnnestub ülestõus vastu kõiki lootusi likvideerida, siis on see sõnum kõigi autoritaarsete režiimide jaoks maailmas, et reforme nõudvate kodanike vastu aitab ka tulevikus toores jõud.

Araabia noored on tõestanud, et saavad diktaatoritega ise hakkama. Euroopa Liidul aga on vaja tõestada, et ta võtab oma enda põhiväärtusi tõsiselt, nii nagu teda selleks kohustab Euroopa Parlamendi 10. märtsi resolutsioon. Ainult sellisena saab ta võita usaldust muutuvas maailmas.

Link Euroopa Parlamendis 10. märtsil vastuvõetud resolutsioonile.

Väärtustest loobumine poliitikas on ohtlik tee

2011-02-11

Mida tähendab väärtuspõhine välispoliitika? Sellele küsimusele vastates võib muidugi libiseda silmapaistva üksikküsimuse peale. Ühesõnaga, kui me dalai-laamaga kohtume, siis on see väärtuspõhine, aga kui allume Hiina rahvavabariigi survele ja teeme, nagu poleks dalai-laamat ja Tiibetit olemas, siis see ei ole väärtuspõhine.

See on väga silmatorkav üksikküsimus, mitte käputäie Eesti orientalistide ja budismihuviliste kiiks. Dalai-laama on kujunenud väärtuste lakmustestiks suuresti kogu Lääne poliitilise kultuuri jaoks. Suur Eesti sõber, Economisti ajakirjanik ja raamatu "Uus külm sõda" autor Edward Lucas ei pidanud paljuks selle kohtumisotsuse tähendust meile ka otseti meelde tuletada.

Laiemalt tähendab väärtuspoliitika muidugi hulka printsiipe, mida peame maailmaga suheldes silmas pidama. Kui juhime julgelt tähelepanu inimõiguste ja demokraatia rikkumisele Valgevenes, siis peame suutma sedasama öelda ka välispoliitiliselt märksa mõjukamatest riikidest, näiteks Venemaast ja Hiinast rääkides. Kuna Eesti iseseisvus on põhistatud rahvusvahelise õigusega ning me pole kunagi tunnustanud ega kavatsegi tunnustada nõukogude okupatsiooni legitiimsust, siis peame ilmutama samasugust järjekindlust sarnaste sündmuste hindamisel.

Lisaks peab Eesti suutma oma eeskujuga maailmale näidata, et väärtuspõhine poliitika tähendab ka avatust ja majandusedu. Me ei tohi sõltuda üksikutest tehingutest suurriikidega või kergelt mõjutatavast transiidisektorist. Hoopis rohkem peame silmas pidama omaenese väärtusi. Vajame ka palju aktiivsemat majandusdiplomaatiat, et kaitsta Eesti ettevõtjate huvisid. Pragmaatiliste üksikkokkulepete tee, kui see üldse väärtusi silmas ei pea, võib aga muuta riigi mõne teise riigi ripatsiks. Nii juhtus Valgevenega, kes on majanduslikult ja sotsiaalselt muutunud Venemaa dikteeritavate nafta- ja gaasihindade pantvangiks.

Eesti avatus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, samuti turumajanduse järgimine seevastu on toonud meile liikmesuse NATO-s ja Euroopa Liidus. Hiljutiste saavutuste hulka kuulub üleminek eurole ja Eesti valimine Euroopa Liidu infotehnoloogia agentuuri asukohamaaks. Kõik need saavutused jäänuks kättesaamatuks, kui Eesti ei oleks demokraatlik riik. Samas peame endile aru andma, et meie ühiskonnas on heaolu tagamiseks palju teha ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ei toimi veatult.

Kõige kindlam tagatis ühiskonna arengule on ühisväärtustest lähtuv poliitika. Ja siit jõuame tagasi Tiibeti juurde. "Ära taha, et teisele tehtaks seda, millest sa ei taha, et seda sinule tehtaks!" Selle iidvana tarkuse kohaselt ei saa me ju kuidagi nõustuda Tiibetis korda saadetud kultuurigenotsiidiga ning budistliku kultuuri järkjärgulise hävitamisega.

Uskuge, Hiina surve läheb üle. See on ebaratsionaalne ja mööduv nagu looduse stiihia. Sügisel olime tunnistajaks sellele, kuidas Hiina surve alla sattus maailma kõrgeima demokraatiaindeksiga riik Norra. Nimelt anti Nobeli rahupreemia Hiina dissidendile Liu Xiaobole. Norra lõhe sisseostu hakati piirama, küsimata seejuures üldse, kas Nobeli komiteel on pistmist Norra valitsusega või mitte.

Ebademokraatliku riigi jaoks ei saa midagi valitsusvälist olemas olla, isegi välismaal mitte!

Muuseas, dalai-laama on samuti Nobeli rahupreemia laureaat.

Rahvusriik ja rahvuslus - positiivsed väärtused

2011-02-10

Huvid võivad meid vastandada, aga väärtused seovad. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine üle aegade on alusväärtusena põhiseadusesse kirjutatud. Selles artiklis vaatlen rahvusriigi ja rahvusluse roll, toetudes nii Eestis kui ka võõrsil omandatud kogemustele. Eesti püsimine sõltub sellest, kui tugev on meie haridus ja loomulik side põlvkondade vahel.

Põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Need suured eesmärgid on suunatud eesti rahvusele, mitte ühelegi teisele. Seega on Eesti rahvusriik. Tekib küsimus, kas rahvusriik tähendab kellegi välistamist või kellelegi vastandumist. Minu meelest pole see sugugi nii.

Rahvusriik ei tähenda tingimata üherahvuselist riiki, kuid see tähendab, et selles riigis saab enamusrahvus end vaba kultuurrahvana teostada. See eeldab emakeele esiplaanile seadmist hariduses ja kultuuris, aga ka riiklikus asjaajamises ja kaasaegsete keeletehnoloogiate arendamisel. Rahvusriik ei piira kellegi teise õigusi, kuid ta loob tingimused põhirahvuse säilimiseks.

Ja ainult vaba rahvas saab hakkama sellega, et tagab peamised vabadused ja õigused neile, kes on võõraina maale tulnud ja leidnud siin uue kodu. Tõsi, kodanikuõiguste saamiseks tuleb osata keelt ja omaks võtta peamised vaimsed väärtused. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on aga säärane külalislahkus viinud üliohtlike olukordadeni, immigrante on palju ning nad moodustavad suletud kogukonna, mis ei taha asukohamaa väärtusi sugugi tunnustada.

Kuigi aeg-ajalt on püütud rahvuslust alavääristada, näitab ajalugu, et tegelikult on just rahvusriik demokraatia ja vabaduse parim tagatis. XIX sajand oli paljude Ida-Euroopa rahvaste ärkamisaeg. XX sajandi algul Austria-Ungari ja Vene impeeriumi võimu alt vabanedes tekkis rida uusi rahvusriike. Teise maailmasõja aegu kaotasid paljud iseseisvuse, kuid XX sajandi lõpus tekkis võimalus rahvusriike taas üles ehitada. Nii läks ka meil Eestis.

Tegelikult on Eesti üks kõige väiksem rahvuslik kooslus, kel on õnnestunud luua oma riik. Eesti keel kuulub maailma mõnekümne kultuurkeele hulka, milles saab omandada kõrgharidust, kaitsta teaduskraade, avaldatakse silmapaistval hulgal raamatuid, tehakse teatrit, raadiot ja televisiooni. Seda ei ole suutnud mitmed meist kümneid ja isegi sadu kordi suuremad rahvad. Selle kõige hoidmiseks on meid, eestlasi, ohtlikult vähe, peame seda enam pingutama.

Kui möödunud sajandi algul ei oleks tekkinud Eestis rahvusriiki, siis oleks kõik nimetatu jäänud unistuseks.

Euroopa vasakliberaalse multikultuursuse laineharjal on hakatud põlistele rahvusriikidele vastandama nn põhisea-duspatriotismi. Rahvusriik olla iganenud, rahvuslust võivat asendada jagatud lojaalsus põhiseaduses sätestatud õigusnormide suhtes. Kuna Eesti põhiseaduses on rahvusriigi põhimõte väga selgelt väljendatud, siis on põhiseaduspat-riotismist kõnelemine mu meelest üks suur enesepettus. Põhiseadus juhatab meid igal juhul rahvusriigi ja rahvusluse juurde. Samas pole alust väita, et kellegi põhiõigusi rikutakse sellepärast, et ta pole eestlane või Eesti kodanik.

Rahvuslusele ja rahvusriikidele antud negatiivne värving on klišee, millest tuleb vabaneda. Mõneti seisneb probleem terminites. Nimelt on eestikeelne "rahvuslus" peaaegu tõlkimatu mõiste, millele inglise keeles pole paremat vastet kui nationalism. Rahvusriik on vastavalt national state. Kõik natsioonipõhised mõisted, olgu inglise, saksa, prantsuse või mõnes muus keeles, meenutavad aga häirivalt natsionaalsotsialismi ja kannavad seetõttu pigem negatiivset tähendust.

Sellele suhtumisele on kaks kaalukat vastuväidet. Esiteks ei ole eesti sõna "rahvuslus" negatiivne - sellisena võiks mõjuda üksnes "marurahvuslus". Aga see on vaid meile mõistetav keelenüanss. Märksa olulisem on see, et natsioonipõhised sõnad on saanud negatiivse tähenduse peamiselt Teise maailmasõja järel ning kui ajalukku minna, siis seostub rahvusriikide teke tegelikult vaid kaasaegse demokraatliku ühiskonnakorralduse tekkega.

Tihti nähakse rahvusluses ja rahvuskonfliktides õnnetust, mis takistab ühiskonnas rahu ja stabiilsuse saavutamist. Tõepoolest, armeenlased ja aserbaidžaanid purelevad Mägi-Karabahhi pärast, grusiinidel on probleemid abhaaside ja osseetidega, juutidest ja Palestiina araablastest kõnelemata. Tegelikult ei teki konfliktid minu arvates mitte rahvustunde tõttu, vaid hoopis sellepärast, et rahvaste identiteeti on haavatud või rahvusriigi eneseteostus pärsitud.

Kui võtta vaatluse alla Nõukogude Liidu lagunemise järel (taas)iseseisvunud riigid, siis demokraatia ja inimõiguste nõudeid on suutnud päris kindlalt järgida üksnes Läti, Leedu ja Eesti ehk teiste sõnadega need, mis on end üles ehitanud just rahvusriigi põhimõttel.

Olgu võrdluseks öeldud, et Valgevenel, Ukrainal ja Moldoval on probleeme rahvusliku identiteediga ja puhuti isegi emakeeleoskusega. Valgevene kõigub Vene- ja Poola-orientatsiooni vahel. Ukrainas on suur erinevust ida- ja lääneosa vahel.

Üks osa Moldovast orienteerub Rumeeniale, teine osa uneleb nõukanostalgias. Kaukaasia rahvaid iseloomustavad omavahelised teravad konfliktid. Armeenlaste ja aserbaidžaanide puhul on probleem selles, et nõukogude ajal koolitati vaimu-eliit suuresti venekeelseks, sest venekeelse koolihariduse tase ja prestiiž oli emakeelsest kõrgem. Õnneks ei juhtunud Eestis midagi sarnast.

Omaette probleem on Venemaa.

Hiljaaegu lugesin Vene analüütiku Dmitri Furmani artiklit (Novoje Literaturnoje Obozrenije, 2010, nr. 5), kus autor ütleb, et Venemaa ei ole klassikaline rahvusriik ja oma praegustes piirides ta ka ei saa selleks. Vene rahvuslus on eriline, sest ta tekkis hulk aega pärast Venemaa kui impeeriumi sündi. See polnud demokraatiale püüdlev rahvuslus, sest impeeriumist loobumine ja vabaduse lubamine teistele rahvastele on venelastele valus. Vene rahvuslased näevad tihti rahvusprobleemi ainsat lahendust selles, et Venemaa piirides elavad vähemusrahvad assimileeritakse. Ja siit tuleb kõige teravam järeldus: oma praegustes piirides ei saa Venemaa kaasaegseks rahvusriigiks saadagu See aga tähendab, et paljud valusad muutused võivad veel ees seista Venemaa äärealadel, Põhja-Kaukaasias ja mujal.

Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud orientalist ja tõlkija Linnart Mäll on teinud palju selleks, et teadvustada maailmas riigita ja enesemääramisõiguseta jäänud rahvaste olukorda. Koos Tiibeti eksiilvalitsuse esindajatega kutsus ta paarikümne aasta eest ellu Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Organization of Unrepresented Nations and Peoples). Mullu detsembris Tartu Ülikoolis peetud Mälli mälesruskonverentsil esitasid Eesti teadlased ja poliitikud teesi, mille järgi on just rahvuslus ja rahvuslik identiteet demokraatia ja vabaduse peamine eeldus.

See tees tundus vist nõnda loomulik, et Eesti peavoolu-meedia ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu. Küll aga refereeris seda kiirelt ja põhjalikult Paul Goble - üks paremaid analüütikuid, kes jälgib päevast päeva Venemaa ja SRÜ riikide rahvusprobleeme ja rahvastikuprotsesse. Goble'it inspireeris rahvuslust väärtustava sõnumi selgus, see läheb aga selgelt vastuollu FSB taustaga vene ideoloogialoojate ja Lääne vasakpoolsete teesiga rahvuslusest kui segavast faktorist ja probleemide allikast.

Tulles tagasi Eesti juurde, võiks püstitada küsimuse: kui poleks olnud XIX sajandi rahvuslikku ärkamist, eesti kir-jakultuuri ja rahvuslust, emakeelset ülikooli ja rahvusriiki, siis mille poolest see maa siin erineks näiteks Leningradi oblastist?

Meil lihtsalt puuduks see siduv aine, millega oleme suunanud erinevate põlvkondade energia Eesti riigi, rahva ja tema kultuurielu ehitamisele. Tõenäoliselt laseks sellise "siduvaine" puudumine võtta maad vaimsel segadusel, mille ehe näide on see, et Peterburi linna ümbritseb tõepoolest kuni tänaseni Leningradi oblast või et ühe riigi sümboliteks on tsaari-Venemaa lipp ja endise Nõukogude Liidu hümn.

Väikeriigi seisukohtade teadvustamine maailmale pole alati lihtne, kuid samas pole see lootusetu. Eesti välispoliitika peab olema eeskätt väärtuspõhine, see on meie kõige loomulikum hoiak. Põhineb ju meie iseseisvus isegi rahvusvahelise õiguse väärtustel. Meile on tähtis riiklik järjepidevus ja see, et okupatsioon oli okupatsioon ega saanud Eesti jaoks tekitada uut õiguslikku seisundit.

Seisukohtade hulka, mis meile on loomupäraselt tähtsad, kuulub ka see, et rahvuslus ja rahvusriik on positiivsed väärtused.

ANDRES HERKEL on ühesuguse innukusega tegelenud nii sise- kui välispoliitikaga. Selles artiklis käsitletud teemadega haakuvad osati ka tema raamatud "Vene mõistatus" (Ilmamaa, 2007) ja "Aserbaidžaani kirjad" (Varrak, 2010).

Dalai-laama suhtes on aega järele mõelda

2011-02-10

Eesti ajakirjandusel on minu meelest kiiduväärne komme tasakaalustada Hiina-teemalist propagandat mõne uudisega Tiibeti või dalai-laama kohta. Teisiti ei oska ma seletada, miks dalai-laama vastuvõtmise teema just eelmisel nädalal esile tõusis. Ühelt poolt korraldati Tallinnas ja Narvas suurejoonelisi pidustusi seoses Hiina uusaastaga ja selle uudise tasakaalustamiseks meenutati, et dalai-laama on tulemas.

Suurt uudisväärtust siin iseenesest polnud, info selle visiidi ettevalmistamise kohta on olemas läinud aasta juunist alates. Küll tabas peaminister Andrus Ansipit küsimus Tema Pühaduse vastuvõtmisest või vastu võtmata jätmisest ilmselt väga ootamatult.

Jutt ühe Hiina poliitika järgimisest polnud eriti asjakohane, seda võinuks rääkida, kui probleem puudutanuks Taiwanit. Dalai-laama ei kõnele juba ammu sellest, et Tiibet peaks Hiinast lahku lööma, temale on teema ennekõike rahva usuliste ja kultuuriliste õigustega seotud.

Ajakirjandus omakorda pani Ansipile vist suhu midagi, mida viimane ei tahtnud päriselt öelda. Peaminister keerutas mitteametliku ja ametliku vastuvõtmistasandi erinevuse ümber, kuid ei öelnud otsesõnu, et ta mingil juhul dalai-laamaga ei kohtuks. Kui mitte uks, siis vähemalt väike aken on selle ebaõnnestunud avalduse puhul ehk siiski avatuks jäänud.

Iseenesest on hea, et säärane väärtuspoliitiline küsimus on ühiskonna ette seatud. Kes peaks dalai-laamaga kohtuma ja missugune olema selle kohtumise formaat? Kadri Liik tõstatas selle küsimuse ETV valimisdebatis, kuid siis ükski poliitik ei vastanud.

Ma ei kiirustaks seda vastust väga kiiresti ega kategooriliselt välja nõudma, sest sellised otsused ei pea sündima surve all. Ka muude riikide juhid pole oma kohtumist dalai-laamaga ega selle üksikasju enamasti pool aastat ette reklaaminud - see otsus tehakse, kui aeg on küps.

Mis Hiina saatkonda puutub, siis nemad on kindlasti saanud signaali, et dalai-laama on Eestis väga populaarne ja teda oodatakse. Millised mõjuagendid ja -vahendid selle vastu käiku lastakse? Kes seda teab?

Mina arvan loomulikult, et Tema Pühadusega tuleb kohtuda ning paaril varasemal korral on Eesti riigi esindajad asjata kõhelnud. Nii silmapaistva külalise, pealegi Nobeli rahupreemia laureaadi ja Tartu ülikooli audoktori vältimine paneb kahtluse alla väärtuspõhise välispoliitika, mida kahtlemata tahame järgida. Aga see on arvamus, mis ilmselt kedagi Eestis ei üllata.

Kummati tuleks praegu selles teemas hoog maha võtta. Visiit on kauges ettevalmistusjärgus, sellega tegelevad Sven Grünberg ja teised. Poliitikutel ja vahel ülemäärast ettevaatlikkust evivatel ametnikel on aega järele mõelda, oodata ära valimised. Kuna selle visiidi puhul on võtmeroll riigikogu Tiibeti toetusrühmal, tuleb see valimiste järel kiiresti taasluua, et ettevalmistustega edasi liikuda.

Ehk nagu vanad eestlased öelnuks: andke aega atra seada!

Eesti poliitika välised mõjutajad

2011-01-24

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ja ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ja positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsiga sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm praegu sugugi rahulik. Võrreldes külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ja vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavamad on läänemaailma ühine väärtusruum ja põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas lääs fukuyama'likus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ja vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Praegu oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.

Kuigi aeg-ajalt kostab hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ja vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivne põhjus, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ja turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt raha lunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ja heanaaberlikkuse põhimõtetest.

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi.

Marko Mihkelson avaldas mullu detsembris raamatu «Venemaa: valguses ja varjus», mis käsitleb viimase kolmekümne aasta sündmusi Venemaal.

Liu Xiaobo ja Hiina närvilisus

2010-12-15

Nobeli rahupreemia üleandmisel jäi laureaaditool tühjaks. Vangis istuv Liu Xiaobo ei saanud Oslosse sõita, preemiat ei saanud vastu võtta tema abikaasagi.

Miks on rahupreemia omistamine Hiina dissidendile nii suure tähendusega? Minu arust on see eriti õigeaegne samm olukorras, kus lääne suurriigid on majanduskriisi mõjul hakanud Hiina ees pugema, jättes inimõiguste ja demokraatiaga seotud teemad tagaplaanile.

Kui Norra endine peaminister on Nobeli komitee esimees, on punahiinlastele üliraske selgeks teha, et tegemist ei ole riikliku algatusega.

Kui islamistid hakkasid siunama Taani riiki selle eest, et sõltumatu ajaleht avaldas muslimitele vastukarva käivaid karikatuure, siis Hiina mõttemall on ligilähedane: Norra on süüdi!

Hiina Rahvavabariigi vihapursked oma kodanikule maailma kõige prestiiþikama rahupreemia andmise puhul on tragikoomilised, kuid paraku mõne riigi suhtes edukad. Mitme riigi suursaadikud jäidki Oslo auhinnatseremooniast kõrvale, nende seas sellised "pärlid" nagu Venemaa, Venezuela ja Kuuba.

Kuubaga seoses tahaks mainida, et Liu Xiaobo ühiskonnakriitiline algatus "Harta08" meenutab väga Kuuba dissidendi Oswaldo Paya tegevust kümmekond aastat tagasi. Mõlemad nõudsid neid vabadusi, mida vastava riigi konstitutsioon küll sisaldab, aga kunagi ei täida. Paya kogus allkirju põhiseadusliku referendumi algatamiseks.

Liu hartas on punktid, mis kõnelevad koosoleku- ja sõnavabadusest, võimude lahususest ja kohtute sõltumatusest. Temalgi on üleskutse hakata konstitutsiooni täiendama. Paya lasti lahti, kui talle koondus laialdane rahvusvaheline tähelepanu: ta oli mitu korda Nobeli rahupreemia kandidaat ning sai 2002. aastal Euroopa Parlamendi Sahharovi preemia. Liu istub esialgu edasi ja Hiina võimude käitumine ei sisenda optimismi.

Liu pärgamise protsessi kõrval tahaks kiita Thorbjörn Jaglandi kindlameelsust. Ta rõhutas, et Liu Xiaobo autasustamine ei ole samm Hiina vastu, vaid samm Hiina poolt. "Ameerika Ühendriigid said ju paremaks, kui Martin Luther King 1964. aastal sama preemia sai," kinnitas ta. Kuna Jagland pole ainult Norra endine peaminister ega parlamendi esimees, vaid ka Euroopa Nõukogu praegune peasekretär, tahaks talle soovitada: "Räägi seda Moskvas ka!"

Venemaast erinevalt ei ole Hiina Rahvavabariik Euroopa Nõukogu liikmesriik. Aga Moskvaga tuleb Jaglandil rääkida.

Moldova haavatud identiteet

2010-12-10

Moldova habras rahvuslik identiteet kipub kahe suure naabri Venemaa ja Rumeenia vahele ära kaduma.

Kui ma pisut vähem kui tunnipikkuse sõidu järel üles ärkan, vänderdavad meie auto ees sügavad roopad ja tee kaob olematusse. Mingit otsemagistraali Chišinaust Comrati ei lähe ning nüüd on autojuht oma uhket GPRS-seadet usaldades liiga hoogu läinud. Pöörame suure vaevaga ümber. Aparaadi pealetungiv naisehääl ei jäta ometi jonni, sisendades, et nüüd oleme eksinud ja juht teeb kõike valesti. Kell on umbes kuus hommikul ja peame leppima sellega, et Taraclia valimisjaoskonnad kaugel lõunas avatakse ilma meie valvsa kohalolekuta. Leides end in the middle of nowhere ei jää muud üle kui hilineda ning imetleda hilissügisest päikesetõusu Bessaraabia väljadel.

Valimisantropoloogia

Õigupoolest andsin nõusoleku Moldova järjekordseid valimisi vaadelda eeskätt võimaluse pärast osaleda teaberohkel eelmissioonil ja loota valimispäeval lähetust Gagauusiasse. See on umbes 157 tuhande elanikuga autonoomne piirkond, kus elavad vene õigeusu vastu võtnud türklased - ainsad omataoli-sed maailmas. Gagauusid kõnelevad parema meelega vene kui rumeenia keeles ja varem on nad olnud truud kommunistide valijad. See suundumus jätkub, kuid pisut väiksema ülekaaluga.

Tegelikult veab mul seekord valimisantro-poloogiaga veel enam. Sihtkoht asub Gagauusiast edasi, Moldova bulgaarlaste asualal. Nende päralt on Taraclia linnake, aga ümberkaudsetes külades elab ka gagauuse, moldovlasi ja ukrainlasi. Peale minu tunnevad piirkonna vastu huvi Tšehhi parlamendiliikmed, sest kuskil seal leidub ka pisike tšehhi küla, mis on võõras ümbruses juba kolmsada aastat vastu pidanud.

Kuna tegemist on kolmandate parlamendivalimistega pooleteise aasta jooksul, on korraldajatel kõik selge. Isegi inimesed -ime küll! - tulevad veel kord välja. Samas ei muutu nende valimistega suurt midagi. Kommunistlik partei saab küll kõige enam hääli, aga võimulolev Euroopa allianss teeb neile jälle „kambaka". Kommunistid saavad esialgse seisuga 44 ja Allianss ühtekokku 57 kohta. Aga ei, viimasena on lugemata osa Chišinau häältest ja lõppskooris jooksevad veel kaks mandaati Alliansile. Kaks häält jääb 61-st puudu.

Kummalgi poolel ei teki võimalust saada parlamendis kolme viiendikulist häälteenamust (61 häält 101-st), mis võimaldaks valida maale presidendi. Konstitutsiooniline kriis võib jätkuda. Keskpärane lahendus on häälte ülesostmine, aga hea lahendus oleks kahe leeri kokkulepe maa tuleviku nimel. Allianssi sees jagunevad jõujooned ümber. Moldova Nostra (e k: Meie Moldova) seekord parlamenti ei pääse. Peaminister Vlad Filati Liberaaldemokraatlik Partei seevastu parandab oma positsioone oluliselt.

Kuid see on vorm, Moldova sisu valutab kusagil mujal. Taraclias veedetud päev avab mu silmi. Kirjeldamatu vaesus ja tuleviku-tus. Tühjal väljal eksponeeritakse nõuka-aja meeldetuletusena BTR-i, eemal avaneb üks akendeta tondiloss ja selle kõrval teine kastikujuline hoone. Nime järgi on see Taraclia ülikool. Välisel vaatlusel võiks seda pidada mõne ääremaavalla mahajäetud kultuurimajaks. Sealses valimispunktis leian kena bulgaaria tüdruku. Ta ütleb, et ülikool on tegelikult väga väike ja tehnika-alane. Kes vähegi saab, läheb Bulgaariasse kõrgkooli, aga halvemal juhul Chišinausse või Venemaale. Tagasi enam ei tulda.

Vaatlusmanuaal sunnib mind iga kord viiepallisüsteemis hindama, kas valimisjaoskond on puuetega inimeste jaoks ligipääsetav. Õhtu edenedes muutub see küsimus üha kohtlasemaks, sest kottpimedas on mul endal raskusi poriloikude ja silmale nähtamatute trepiastmetega. Inimesed seevastu on lahked ja elavnevad külalist nähes silmanähtavalt. „Nii me elame," on kurb, pisut häbelik tõdemus. Valimiste läbiviimisele pole ' mul endiselt vähimatki ette heita.

Mõtisklema kutsuvad üksikasjad. Enamik valimisbülletääne on mu tegevuspiirkonnas venekeelsed, sest selline olevat sealsete elanike eelistus. Jääb arusaamatuks, miks Moldova ei toeta bulgaarlaste ja gagauuside oma identiteeti ega trüki materjale bulgaaria ja gagauusi (türgi) keeles. On ju Moldova huvides, et vähemusrahvused oma keele ja identiteedi juures püsiksid. Praegu on pigem nii, et nõukaaja nostalgia ja lahustumine rahvusetuks vene keele kõnelejaks jätkub isegi kakskümmend aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Neid inimesi pole võimalik mõista mõistmata ümbrust, kus nad elavad.

Saavutan usaldusliku kontakti ka ühe kooliõpetajaga, kellelt pärin, kas valijate registrist leidmiseks orientiirina välja pandud tänavanimed nagu Lenini, Gagarini ja Tšapajevi pole mitte kadunud aja kopitus. Tema on rumeenia keele õpetaja ja arvab, et tegelikult võiks need ära muuta. Paraku ütlevat kohalik võim, et nii suure ümberkorralduse jaoks pole raha.

Moldova käestlibiseva identiteedi ehe näide on mu autojuht. Ehkki moldovlastest vanemate laps, käis ta venekeelsetes koolides. Isa oli Nõukogude ohvitser. Erinevalt tõlgist, kes ei häbene välja näidata oma Rumeenia-lembust, on autojuhi mõtteilm palju kummalisem. Õpin seda pisut tundma, sest sõltun sel päeval temast palju rohkem kui sümpaatsest tõlgist, keda ma tegelikult ei vaja, sest rumeenia keelt pole õieti kellegagi rääkida. Juht teeb avalduse: „Rumeenial pole meiesuguseid vaja. Paremal juhul vajab ta meid orjadena, mitte inimestena. Nad hakkasid meile Rumeenia passe jagama, aga kas te ikka teate, mispärast? Neil ei olnud Euroopa Liitu astumiseks piisavalt palju kodanikke, eriti nõudis Euroopa Liit, et töötuid peab rohkem olema." Tsitaadi lõpp, kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Siin meenub üks ammune vestlus autojuhiga Donetskis 2004. aasta lõpus. Too mees avaldas kartust, et Juštšenko paneb presidendiks saades Donbassi kaevandused kinni. Kui kinnitasin, et selleks pole ühtegi loogilist põhjust, arvas autojuht, et võib-olla Juštšenko ise jätaks kaevandused ka alles, aga tal on ameerika naine ja küll me veel näeme, et kõik halb tuleb sealt. „Aga mul ükstakõik, taksojuht saab ikka hakkama, tulgu kasvõi fašistid," kõlas resigneerunud kokkuvõte. Meie oma Eesti heaolus ei tea enam, milliseid mütoloogiavõrseid nõukogude võim inimestesse istutas ja kuidas need puud on viimase paarikümne aasta jooksul edasi kasvanud. Politoloogia jääb neid protsesse kirjeldades tihti hätta, kuid mõnikord võiks hoopis rahvaluuleteadusest abi olla.

Tegelik ajalugu või valge leht?

Kuid tulgem tagasi Moldova identiteedi juurde. Minu meelest moodustavad Ukraina, Moldova ja Valgevene mingi lõhestumisele määratud üleminekuala muu Ida-Euroopa ja Venemaa vahel. Neid riike iseloomustab keeleline ja poliitiline kahestumine. Meil on vasak- ja paremkalda Ukraina, belaruska mova's kõnelevad ja selle päriselt unustanud valgevenelased ning Rumeenia- ja Vene-orientatsiooniga inimesed Moldovas. Tõsi, Moldovas on äratuntav ka „kolmas tee" ehk habras Moldova-keskne identiteet, mis suhtub umbusuga mõlemasse suurde naabrisse. Aga pooltoonidel on oht mustvalges võitluses pildilt kaduma minna.

Kui me oktoobri lõpus Indrek Saarega Moldovas eelmissioonil käisime, avaldasid mulle kommunist Voroninist ja peaminister Filatist enamgi muljet kohtumised kahe ülejäänud parteijuhiga. Need on liberaalse partei juht Mihai Ghimpu, kes parlamendi esimehena oli sellal ka presidendi kohusetäitja, ning Marian Lupu, kommunistide leerist üle tulnud täht, kes ei mallanud oodata, millal vana Voronin talle teed annab.

Erinevalt Lupust pole Ghimpu tõenäoliselt enam tulevikumees, tema partei kaotas uutel valimistel kohti ja partei sees jääb ta populaarsuselt alla oma õepojale Dorin Chirtoacäle, kes on praegu Chisinäu linnapea. Ghimpu on rohkem vana sirgjooneline dissident kui kaasaegne poliitik. Kummalisel kombel saime temaga sama päeva jooksul ametlikus programmis kaks korda kokku -hommikul kohtusime Ghimpu kui parteijuhi ja parlamendi esimehega, aga õhtuses programmis kehastus ta Moldova presidendiks ehk täpsemini, presidendi kohusetäitjaks. Need jutuajamised jäid meelde.

Hommikul suutsin Ghimpu vihaseks ajada leebe ja enda meelest hädavajaliku soovitusega mitte võtta meetmeid kommuniste soosiva eratelekanali vastu. Ütlesin, et sellised sammud mõjuksid Moldova kuvandile enne valimisi väga halvasti ka juhul, kui kommunistide kanal on valitsust rünnates üle piiri läinud. Selle peale Ghimpu enam muud ei rääkinud kui sajatas kommuniste, nende telekanalit ja saamatut Audiovisuaalset Nõukogu, kes ei suuda riigis korda majja lüüa. Oma osa sai ka Euroopa, kes Moldova demokraatide olukorda ei mõistvat. Mul jäi süda valutama, sest oli näha, et selliste etteastetega teenib Ghimpu ebasümpaatiat just Lääne-Euroopa poliitikute poolt, kes säärast stiili ei mõista.

Õhtusel kohtumisel püüdsin ma Ghimpu rünnakut kommunistide vastu ennetada. .Jätame Voronini isiku kõrvale. Seletage meile, kuivõrd on lõhe Moldova ühiskonnas seotud sellega, et ajalooküsimused on Molotovi-Ribbentropi paktist saadik selgelt lahti rääkimata?" Seekord olin õigele nupule vajutanud. Ghimpu süttis taas, kuid palju positiivsemal moel, Voroninit mainiti vaid paar korda. Meile sai osaks särav etteaste ajaloosündmustest ja sellest, kuidas rahvalt on võetud tema ajalugu ning nõukogude propaganda mürgihambad pole veel tühjaks jooksnud. Kogu Ghimpu riigifilosoofia põhineb sellel, et Moldova rumeenlaste identiteet tuleb uuesti üles ehitada. Arusaadavamaks sai ka hommikune pahameelepurse, sest kuni kommunistid oma propagandat jätkavad, pole see tema meelest võimalik.

Hoopis teistsugune lähenemine on Lupul. Tema sõnul ei mõista Euroopa Alliansi ülejäänud osapooled üldse, kui tähtis ja habras on Lupu elektoraat. „Need on ju endised kommunistide valijad, kes minuga kaasa tulid," ütleb ta. «Igasugune parempoolne poliitika ja jutt Rumeeniaga ühinemisest on neile vastukarva. Ettevaatlik tuleb olla!"

Lupu ütleb, et ajalugu tuleb unustada, alustama peab puhtalt lehelt. Riik ja ühiskond on tema meelest viljatu ajaloovaidlusega üksnes aega kaotanud, teha tuleb pragmaatilisi otsuseid ja alustada sealt, „kus me praegu oleme". Kaugemale vaadates võib sõnaosava Lupu jutu taga aimata ka õigustust sellele, et millalgi võib ta oma valijate huve ja arusaamu ettekäändeks tuues taas kommunistide poolele pöörduda, kuid nüüd juba iseseisva koalitsioonijõuna.

Seega on meie ees kaks täiesti vastandlikku lähenemist: ajaloo tagasitoomine ja uus algus valge lehena. Kuigi Ghimpu tõebukett on äratuntavalt sarnane Eesti edumudelile, võib Lupu lähenemine Moldova puhul siiski osalt vajalik olla. Pelgalt patriootiliste motiividega ei saavuta Rumeenia-orientatsioon ühiskonnas kunagi vajalikku tugevust. Olukord muutuks, kui appi tuleb majanduslik areng ja euroopaliku heaolu käegakatsutav lähedus. Praegu seda ei ole ja majandus Moldovas peaaegu puudub. Kahjuks on ka Rumeenia nõrk ja hinnaalandusega Euroopa Liitu vastu võetud riik. Lisaks on probleemid Transnistriaga, mida Venemaa võib kurjasti ära kasutada, kui Moldova Lääne-orientat-sioon edukaks muutub.

Suures geopoliitilises malemängus on Moldova alati olnud ettur. Ometi võib selle etturi jõuvarudest palju sõltuda. Mainitud Valgevene-Ukraina-Moldova vööndis võib just väike Moldova osutuda mängijaks, kes tänu seosele Rumeeniaga suudab positiivselt üllatada. Vaesuse ja kõigi muude tagasilöökide kiuste pole Moldova demokraatia luhta läinud. Moldovat tasub toetada.

Lõpetuseks olgu mainitud, et Moldova on maa, mille kohta on meil hiljuti ilmunud koguni kaks algupärast raamatut. Need on Marje Aksli „Minu Moldova" (2008) ning Marianne Mikko „Moldova: lääne ja ida vahel" (2009). Kui esimest iseloomustab terav sissevaade probleemidesse, millega võõramaalasel on raske kohaneda, siis teist võib soovitada seal sisalduva faktirohkuse poolest.

Pääsesime tänu kärbetele

2010-12-09

Eesti pääses Ungari valusatest lahendustest tänu kiiretele kärbetele. Meenutuseks, Ungari valitsus esitas novembri lõpus rahvale ultimaatumi: anna oma pensionivarad riigi kätte või jääd tulevikus ilma riiklikust pensionist.

Ungari majanduslik, eriti rahanduslik olukord on väga raske. Selle aasta kevadel suure ülekaaluga esiteks parlamendivalimised ja seejärel kohalikud valimised võitnud Victor Orban võttis üle sisuliselt kokkukukkunud majandusega riigi, mille probleemid polnud palju väiksemad Kreeka omast. Asja tegi eriti hulluks asjaolu, et Ungari eelarve puudujääk ja võlakoorem oli tegelikult oluliselt suurem, kui seda avalikult kuulutati - nii nagu see on praeguseks selgunud ka Kreekas. Vältimaks Ungari kokkuvarisemist, läks Orban radikaalsete kärbete teed - järsult vähendati riigiteenistujate sissetulekuid, kergitati käibemaksu ning tõsteti pensioniiga. Ungari on seadnud oma eesmärgiks eelarvedefitsiidi vähendamise ja majanduse uuesti tõusule viimise, kasutades selleks radikaalseid ning valusaid lahendusi. Sellele eesmärgile on allutatud ka pensionidega toimuv. Olen Orbaniga rääkinud Ungari majandusseisust ning vajadusest eelarve tasakaalu viia. Konkreetseid samme, mida selleks ette võtta, pole minu asi talle soovitada. Võin ainult kinnitada, et kui Orban on endale mingi eesmärgi püstitanud, on ta valmis selle saavutamiseks täie otsustavusega tegutsema.

Ungari olukorda vaadates võin samas olla enam kui rõõmus, et Eesti selliste valikute ja otsuste ees ei pea seisma. See sai võimalikuks tänu suhteliselt kiiretele eelarvekärbetele. Mäletan hästi, et kui Isamaa ja Res Publica Liit neid pakkuma hakkas, asusid sotsiaaldemokraadid neid ägedalt ründama, süüdistades meid kõikvõimalikes surmapattudes. Ajalugu on näidanud, et oma jäärapäisusega oli meil õigus. Just kiire kärpimine aitas Eestil vältida Ungariga analoogseid äärmiselt ebameeldivaid lahendusi.

Pensione Eestis ei vähendatud, need isegi mõnevõrra tõusid ning ka vahepeal peatatud sissemaksed II pensionsambasse taastatakse 2011. aasta eelarves. Ungari probleemid algasid sellest, et võimul olnud sotsiaaldemokraadid lihtsalt ignoreerisid tekkinud olukorda ega söandanud vajalikke otsuseid langetada. Uue valitsuse olukorra ja mänguruumi on see muutnud seega väga piiratuks ja raskeks.

Moldovas oluliste muutusteta

2010-12-01

Läinud pühapäeval Moldovas toimunud kolmandad parlamendivalimised viimase poolteise aasta jooksul olulisi muutusi ei toonud.

Moldova ajakirjandus teatas, et valimiste päeval töötas 2037 valimisjaoskonda, neist 75 välisriikides. Ennetähtaegsete valimiste korraldamiseks trükiti 2 809 617 hääletusbülletääni, neist 2 112 582 moldova (rumeenia) keeles ning 697 035 vene keeles. Nimekirjadesse oli kantud 2 651 564 valijat.

Bülletääne trükiti rohkem seetõttu, et keskvalimiskomisjon ei osanud arvata, kui palju inimesi osaleb valimistel Transnistrias ja välismaal. Ettenägelikkus oli õigustatud, sest välisriikides käis valimas kolm korda enam inimesi kui 29. juulil 2009.

Valimisrekordit ei löödud

Pretsedenditu oli valimiste vaatlejate arv. Valimisjaoskondades töötas 6000 nii kodumaist kui välisvaatlejat.

Märkusi hakkas vaatlejatelt tulema kohe, kui jaoskonnad avati. Peamiselt puudutasid need agitatsiooni valimiste päeval, katseid valijaid ära osta ja protseduurireeglite rikkumisi.

Eesti riigikogust valimisi vaadelnud Andres Herkel seevastu leidis, et valimiste korraldamise suhtes etteheiteid teha oli raske, kuna rahvas, kohalikud valimiskomisjonid ja vaatlejad kogu riigis olid seda harjutanud.

Valimisaktiivsuses rekordit ei löödud. 28. novembri 2010 valimistel osales 59,1 protsenti valijaist, 29. juulil 2009 oli näitaja 58,77 ja 5. aprillil 2009 vaid 57,55 protsenti.

Viis aastat tagasi, 5. märtsil 2005 käis valimas 64,86 protsenti valijaist.

Patiseis jätkub

Moldova keskvalimiskomisjon avalikustab lõplikud valimiste tulemused täna. Komsomolskaja Pravda Moldova andmetel kogusid kommunistid 39,3, liberaaldemokraadid 29,4, demokraadid 12,7 ja liberaalid kümme protsenti häältest. Ülejäänud 16 parteid ei ületanud valimiskünnist. Samamoodi haprasti läks 19 sõltumatul kandidaadil, kellest ükski ei kogunud kahte protsenti vajaminevaid hääli.

Kommunistid said küll kõige enam hääli, aga sellest ei piisa konstitutsiooniliseks ega lihtenamuseks.

Kommunistidel on algsetel andmetel 42, liberaaldemokraatidel 32, demokraatidel 15 ja liberaalidel 12 parlamendikohta.

Pärast 29. juuli 2009 valimisi oli kommunistidel 48, liberaaldemokraatidel 18, demokraatidel 13 ja liberaalidel 15 mandaati.

Nagu kirjutas Herkel, ei piisa kummalgi poolel, ei kommunistidel ega eurointegratsiooni pooldajatel jõudu, et parlamendis nõutava kolme viiendikulise häälteenamusega valida riigile president. Seega võib konstitutsiooniline kriis jätkuda.

Ekspertide arvates on uued koalitsioonid möödapääsmatud. Pole võimatu, et kommunistid ja liberaaldemokraadid püüavad valimistulemusi vaidlustada, sest kumbki partei lootis palju paremat tulemust.

Herkeli arvates saab presidendi valimiseks 101 häälest vajalikud 61 hädaga pooleks kokku, kui emb-kumb pool teiselt hääli üles ostab. Seda ei pruugi juhtuda ja poliitilisele kultuurile see kindlasti kasuks ei tule. Herkel soovitab riigi stabiilsuse huvides jõuda kokkuleppele, mida siiani pole saavutatud.

Herkel kirjeldas oma ajaveebis www.herkel.net valimiste vaatlemist Gagauusiast lõuna pool bulgaarlaste asualal Taraclia linnas ja selle ümbruses. Vaesus olevat väga suur.

Vaatlejat üllatas, et valimisbülletääne jagati peamiselt vene ja vajadusel rumeenia keeles. Probleemid algavadki sellest, et bulgaarlased, gagauusid ja osalt moldaavlasedki on läinud üle vene keelele, riigi identiteet on haavatud.

KOMMENTEERI SIIN

Kašini juhtum ehk ajakirjanike peksmine ja suupruukijate karistamine

2010-11-12

Isegi Vene Riigiduuma infopoliitika komitee asejuht "jedinoross" Boriss Reznik ütleb pärast Oleg Kašini peksmist, et ajakirjanike tagakiusamine on ületanud kõik piirid. Asjaga on tegelema pandud eriti kõva uurija ja taas lubatakse tõde päevavalgele tuua. Tõsi, sarnastel juhtudel pole see pea kunagi õnnestunud.

Kommersanti ajakirjaniku peksmisega on seotud peamiselt kaks versiooni. Esimene "avalikkuse kahtlusalune" on Himki linnapea Vladimir Strelt-šenko. Nimelt peksti kaks aastat tagasi vigaseks Himki Pravda toimetaja Mihhail Beketov. Kohtusaaga Streltšenko ja ratastoolis Beketovi vahel pole siiani lõppenud. Süüdistatav on ikka nõrgem pool ehk invaliidist ajakirjanik, kelle vastu on esitatud laimusüüdistus. Kuna Himki metsakaitsjate ja suurt tee-ehitust soosiva linnapea vahel on varemgi dramaatilisi tülisid olnud, siis seostatakse nüüd ka Kašini peksmist sama teemaga.

Teine, kelle rollist räägitakse, on Putin-jugend'i liider Vassili Jakemenko. Eilses Moscow Times'is osutab sellele versioonile äsja Eestis käinud Julia Latõnina, kuid tema pole esimene. Mäletatavasti sai Jakemenko meil kuulsaks sellega, et talt võeti sissesõiduõigus Schengeni riikidesse. Nüüd on Jakemenko väidetavalt otsustanud anda laimu pärast kohtusse kõik, kes teda Kašini peksmisega seovad. Nimekiri ähvardab küll pikk tulla, ulatudes kunagisest juhtivast poliittehnoloogist Marat Gelmanist opositsioonijuht Boriss Nemtsovini.

Võib-olla polekski suurt põhjust seda nimede ja kahtlustuste rägastikku üksikasjaliselt visandada, kui see ei peegeldaks korraga kahte repressiivse poliitilise režiimi jaoks nii tüüpilist joont. Esimene on ajakirjanike peksmine, mille puhul süüdlasi ei tuvastata. Ja teine on võimule ebamugavate inimeste karistamine laimuparagrahvi alusel. Sel juhul tehakse süüdlased tihti ka kindlaks. Niisugune selektiivne efektiivsus on õigussüsteemil.

KOMMENTEERI SIIN

Eesti vastus Aasia sajandile

2010-10-13

Käimasolevast sajandist kui Aasia sajandist hakati esimest korda rääkima juba 1980. aastatel. Selleks andis eeskätt põhjust Jaapani ja Kagu-Aasia tiigrite Lõuna-Korea, Singapuri ja teiste muljetavaldav esiletõus. Veidi hiljem lisandusid juba hoopis uute suurustena Hiina ja India, mis kokku on muutnud paratamatuks maailma jõukeskme liikumise Aasiasse ning laiemalt Vaikse ookeani suurde ringi.

Kui 19. sajand oli suuresti Briti impeeriumi ajastu ning 20. sajand möödus suurte sõdade järel Ameerika Ühendriikide tähe all, siis 21. sajandil annavad ilmselgelt tooni Aasia huvid.

Sellel aastal sai Hiinast ametlikult maailma teine majandus. Ekspertide hinnangul võib Hiina oma majanduskasvu edenedes mööduda Ühendriikidest veel enne 2040. aastat. India teeb seda umbes 2042. aasta paiku. Kõik Hiina, India ja tervikuna kogu Aasia kasvunäitajad ei jäta kahtlust, et maailma majanduspoliitiline jõukese on euroatlandi ruumist juba eemaldunud.

Kindlasti ei maksa seejuures unustada, et demokraatlikule läänemaailmale on peale majandusliku konkurentsi, mida pakub eriti Hiina, tõsiseks proovikiviks riigisüsteemide erinevus. Nobeli rahupreemia äsjane määramine Hiina vangistatud dissidendile Liu Xiaobole viitab probleemidele, mida ei tohiks eirata.

Kõik see sunnib meid väga tõsiselt mõtlema, kuidas võiks väike Eesti selles maailma suures nihestumises asetuda ja mida peaksime tegema, et Aasia sajandil kõige paremini oma rahvusvahelisi huve kaitsta ja eesmärke saavutada.

Minu arvates on väga tervitatav debatt, mida Postimees on oma arvamusküljel viimastel nädalatel alustanud. Pean siin silmas Hannes Hanso («Stagneerunult koonerdav Hiina poliitika», PM 21.09) ja Urmas Paeti («Unistused, valed ja tegelikkus» , PM 24.09) artikleid. Loodetavasti saab see teema pideva käsitluse objektiks, sest üksnes paljude eritasandiliste ideede sõelumisega suudame paremini vastata meie ees seisvale suurele ülesandele.

Eestil on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud aktiivne suhtlus paljude Aasia riikidega, kusjuures eriti torkab silma visiitide rohkus Eesti ja Hiina vahel. Pealegi toimub sellel aastal ka Shanghai maailmanäitus, kus eeloleval esmaspäeval, 18. oktoobril, on Eesti päev.

Tuleva aasta riigieelarves on valitsus eraldanud kuus miljonit eurot ammuoodatud saatkonnahoone ehituseks Pekingisse. Suurepärases asukohas paiknev krunt tuleb kõige paremal moel rakendada meie Aasia-huvide teenistusse. Seetõttu on igati ajakohane mõelda just praegu ulatusliku ja eri ametkondade tegevusi sünkroniseeriva Aasia-strateegia väljatöötamisele.

Kindlasti ei pea ma silmas veel ühe tulutu arengupaberi kirjutamist, mida võetaks teha vaid linnukese pärast, vaid reaalselt meie huve silmas pidavate eesmärkide ning nende täitmiseks vajalike tegevuste ja ressursside kokkuleppimist. Selle väljatöötamiseks ja hilisemaks regulaarseks jälgijaks võiks luua näiteks peaministri juurde kõrgetasemelise töögrupi.

Strateegia võiks olla näiteks kümneaastase perspektiiviga, mis annaks võimaluse nii lühema- kui ka pikemaajaliste eesmärkide seadmiseks. Strateegia enda eemärk oleks aga sõnastada valitsuse, ettevõtlusorganisatsioonide ja kolmanda sektori ühiseesmärgid, mis kokkuvõtteks teeniksid poliitiliste kontaktide laiendamise, kaubanduse elavdamise ning investeeringute kasvatamise huve.

Veel mõni aasta tagasi lonkas kogu meie välismajanduspoliitika koordineerimine, seda kurnasid eri ametkondade egohuvid. Viimasel ajal on olukord tunduvalt paranenud, kusjuures üheks teguriks on olnud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel valminud Eesti majanduse rahvusvahelisustamise kava «Made in Estonia».

Viimane näebki muu hulgas tuleviku kaardistamisel ette konkreetsete strateegiate ettevalmistamist prioriteetsetes suundades. Aasia peaks olema siin üks esmatähtsaid, sest just seal on riigi tugi meie ettevõtluse ja tervikuna kontaktide laiendamisele vajalikum kui näiteks piisavalt hästi toimival Euroopa turul.

Ma ei poolda seisukohta, et peaksime kiiruga mõne saatkonna Euroopas sulgema ja selle asemel Aasias avama. Siin on vaja pikemaajalist visiooni ja sihipärast tegevust nii Pekingi saatkonna tugevdamisel kui näiteks India esinduse rajamisel. Samas on selge, et üksnes aukonsulitele või ka Euroopa Liidu esindustele ei ole mõtet väga suuri panuseid teha. Aasias oleme naabritega eriti majanduse vallas ikkagi konkurendid.
Meie ressursse arvestav diplomaatiline ja ettevõtlust toetavate tugistruktuuride kohalolek regioonis ja nende omavaheline hea koostöö on üks eeldus leidmaks uusi võimalusi elavdada kaubavahetust ning otsida investeeringuid.

Kui vaadata näiteks viimast viit aastat, siis näeme, et Eesti kaubavahetus Hiinaga on kasvanud 30 protsenti, ulatudes 2009. aastal 3,1 miljardi kroonini. Kaubavahetus Indiaga on suurenenud samal ajal koguni neli korda, kuigi kogumaht oli 2009. aastal üksnes 400 miljonit krooni.

Kui siia kõrvale panna meie kaubavahetus Soomega, mis 2009. aastal oli 35 miljardit krooni, siis arenguruum kaubavahetuses maailma majandushiidudega Aasias on ilmselge. Samas tuleb silmas pidada, et Aasia turgudele jõuda on mitu korda keerulisem ja ajamahukam kui üle lahe naabritega asju ajada.

Soome ja mitmete teiste meiega võrreldavate riikide kogemus näitab, et edu saavutamiseks Aasias tuleb investeerida aega ning olla oma ideedes teinekord julged unistama. Helsingi lennujaam poleks kindlasti nii jõudsalt kasvanud, kui juba paarkümmend aastat tagasi poleks riigi toetusel asutud otsima turgu Aasias.

Kui silmas pidada, et praegu käib 1,3 miljardist hiinlasest aastas välismaal vaid mõnikümmend miljonit, siis on päris selge, et tulevikustrateegias võiks olla Helsingiga võrdsel kaugusel Aasiast asuval Tallinnal head võimalused arendada õhutransiitkoridori. Viimase puhul on esmaoluline sõlmida Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline ülelendude lepe. Siin on kindlasti oma võimalused panustada transpordivolinik Siim Kallasel.

Rahvusvaheline haridus on üks kiiremini kasvavaid valdkondi maailma teenusteturul. Kui 2003. aastal õppis välismaal 2,1 miljonit tudengit, siis aastaks 2020 prognoositakse selleks arvuks juba 5,8 miljonit. Märkimisväärne osa nendest tuleb just Aasiast. Sel õppeaastal on Eestis oma teadmisi täiendamas 144 tudengit Aasiast, sealhulgas 60 Hiinast.

Meie ülikoolide rahvusvahelisustamise käigus oleks normaalne, kui kasvaks ka Aasia tudengite osa. Lisaks konkreetsele rahalisele mõõtmele on kohati hindamatu väärtusega kontaktibaasi loomine inimestega, kes kunagi võiksid tõusta oma kodumaal otsustavatele kohtadele kas poliitikas või majanduses.

Vastastikuse teadmise laiendamine on mõistagi üks väga olulistest tegevustest, mis peaks Aasia-strateegias leidma eraldi tähelepanu. Aasia ajakirjanike visiitide organiseerimine Eestisse võiks olla regulaarne ning kindla eesmärgiga. Sama võiks pakkuda ka meie ajakirjanikele. Seejuures peaks riik toetama meie avalik-õiguslikku ringhäälingut korrespondendipunkti loomisel näiteks Pekingisse.

Eesti välispoliitika instituut on juba korraldanud ühiskonverentsi näiteks Jaapanis, kuid kindlasti annab ajutrustide ja ka ülikoolide koostööd veel tublisti laiendada. Miks mitte teha seda kahasse näiteks Soome või teiste Põhjala riikidega.

Need on vaid mõned üksikud vihjed teemadele ja eesmärkidele, mis võiksid leida kajastuse Aasia-strateegias. Loodetavasti saame juba varsti sellel teemal rääkida mitte üksnes unistustest, vaid ka reaalsetest ühissammudest.

Venestus – kas tundmata maa?

2010-10-08

„Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses". Koostanud Tõnu Tannberg ja Bradley Woodworth, toimetanud Katre Kaju. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 2010. 377 lk.

Sõna „venestus" on kuulnud ilmselt suurem osa eestlastest, kindlama tähenduse ja sisu oskavad sellele anda vähesed. Seda eriti siis, kui antud mõiste all käsitletakse tsaristlikku venestuspoliitikat XIX sajandil ja XX sajandi algul. Peamiselt mäletatakse seda aega Friedebert Tuglase ja teiste nooreestlaste antud hinnangute kaudu, mille kohaselt süngemat aega Eesti lähiajaloos pole eksisteerinudki. Totaalsele allakäigule venestusajal järgnes nende meelest kiire tõus ning pääs Euroopasse. Alles viimasel ajal on avastatud, et tegelikult pole venestusperioodi Eestis peaaegu üldse uuritud. Raske või õigemini võimatu on mõista aga ajalooperioodi, millest me midagi ei tea.

Mitmeski mõttes iseloomustab nimetatud kogumik aga venestuse uurimise kurba hetkeseisu. Arusaamine ajavahemikust, mida venestus hõlmas, on pealkirjale vaatamata kogumikus täiesti erinev. Mõni autor alustab oma ülevaadet tsaristlikust venestuspoliitikast näiteks juba XIX sajandi esimesest poolest, teised aga alles 1880. aastatest, osa lõpetab selle XIX sajandi lõpus või äärmisel juhul XX sajandi alguses, teised veavad aga hoopis Vene impeeriumi kokkukukkumiseni välja. Viimast seisukohta jagatakse muuseas ka venestust samuti üsna põhjalikult uurinud Toomas Karjahärma kogumikus „Venestamine Eestis 1880-1917", kus räägitakse venestuspoliitika taassünnist Vene impeeriumi viimasel aastakümnel - ja sel korral varasemast tunduvalt ohtlikumal kujul.

Vaatamata teatavale segadusele periodiseeringus, on Tannberg ja Woodworth siiski kokku pannud sisuka kogumiku, mis sellele vähe uuritud perioodile Eesti ajaloos mitme uue nurga alt valgust heidab. Kõrget hinnangut väärib ka kõnealuse kogumiku mullu ilmunud esimene osa. Raamatu avab Indrek Kiveriku sisukas ning põhjalik artikkel vene keele kasutuselevõtust Balti kubermangu ametiasutustes ning haridussüsteemis. Autor näitab kujukalt vastava poliitika ebajärjekindlust: ühelt poolt üritati võidelda saksa mõjude vastu Balti provintsides, julgemata siin siiski lõpuni minna, kuna ühel hetkel tundus kohalik tärkav rahvuslus vaata et ohtlikum. Kiverik mainib lõpetuseks, et kokkuvõttes järgis riigipoliitika Balti provintsides rohkem siiski põhimõtet „venestada piirkonna põlisrahvad ja soosida Balti sakslaskonda". Toomas Hiio annab põhjaliku ülevaate Tartu üliõpilaskonna arenguloost XIX sajandil vene, baltisaksa ning rahvuslike vähemusrühmade organisatsioonide vastastikuste suhete kaudu, osutades, et tegemist on tunduvalt keerulisema küsimusega, kui seda vahel arvatud. Hiio osutab, et juba sajandi esimesel poolel alanud administratiivsetele muudatustele vaatamata säilitas Tartu üliõpilaskond oma saksalikkuse vähemalt 1880. aastate lõpuni. Sirje Tamul vaatleb oma mahukas uurimuses „Tartu ülikool venestamise, sõja ja sulgemise ohus (1882-1918) erilise põhjalikkusega I maailmasõja perioodi, mil ülikool pidi võitlema ellujäämise eest. Tamul osutab oma uurimuses eesti üliõpilaskonna kasvavale osale ülikoolis ning selle rollile võitluses ülikooli evakueerimise vastu, mis omal kombel valmistas ette eestikeelse ülikooli asutamist.

Kadri Toominga artiklis on käsitletud uudse nurga alt Vene impeeriumi kolonisatsioonipoliitikat ning Liivimaa talupoega aastatel 1889- 1914. Tooming osutab, et kuigi kolonisatsioonipoliitika oli ametlikult Vene keskvõimude toetatud ning õhutatud, ei kuulunud eesti talupojad üldiselt siiski keskvalitsuse poolt eriti soositud väljarändajate hulka. Ilmselt oli see ka üks põhjusi, miks jäi tegelike väljarändajate hulk palju väiksemaks väljarändamise vastu huvi tundnud inimeste hulgast. Kadri Toominga artiklis kirjeldatu tausta aitavad täiendada Ülle Tarkiaineni artikkel talude pärimisest Eesti agraarühiskonnas XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ning Kersti Lusti ülevaade eestikeelse Liivimaa kubermangu talupoegade suhtumisest talude päriseksostmisse aastatel 1863-1882. Seal osutatakse, et see polnud sugugi sedavõrd negatiivne, nagu varem tihti arvatud.

Kogumik jätkub kahe artikliga sõjanduse vallas. Gregory Vitarbo käsitleb rahvuspoliitikat ja Vene keiserlikku ohvitserikorpust aastatel 1905-1914, Mark von Hagen aga paljurahvuselise keiserliku armee probleeme silmitsi rahvuslusega 1874.-1917. aastani. Kuigi tegemist on sõjandust puudutavate artiklitega, peegelduvad neis nagu klaasikillus ometi vägagi kujukalt Vene impeeriumi selle viimastel aastakümnetel vaevanud probleemid ning vastuolud. Kuigi sõjaväes loodeti näha otsekui sulatuskatelt ning soositi eri rahvusest inimeste karjääri, kardeti samas rahvusluse tõusu ning nähti armees venelaste osakaalu vähenemises tõsist ohtu. Järgmises artiklis vaatleb teenekas venestamise uurija Toomas Karjahärm moderniseerimise strateegiaid Vene impeeriumis katsete näitel likvideerida Balti provintsides senine vanaaegne maaomavalitsuskorraldus ning viia sisse Venemaal kehtestatud semstvo süsteem. Kirjeldades vastavate katsete nurjumist, näitab Karjahärm erinevalt paljudest varasematest uurimustest, et semstvo süsteem ei jäänud Balti provintsides kehtestamata mitte niivõrd rüütelkondade ägeda vastuseisu tõttu, vaid peamiselt soovimatuse tõttu kaasata kohalike asjade otsustamisse põlisrahvaid ning laiendada nende õigusi. Seda peeti impeeriumi huvidele kahjulikuks. Vene võimud kippusid kohalike põlisrahvaste rahvuslikke püüdeid pidama ohtlikumaks väiksearvulise baltisaksa ülemkihi omadest, tõmmates seega kokkuvõttes ise moderniseerimisele piduri peale.

Viimane ja kõige kontseptuaalsem artikkel kogumikus on Karsten Brüggemanni kirjutis, kus ühelt poolt osutatakse igati õigustatult venestusperioodi vähesele uuritusele, tehes ühtlasi sisuliselt ettepaneku „venestusest" kui mõistest loobuda. Paraku jätab Brüggemann seniseid käsitlusi kritiseerides mainimata, mida ta ise venestuse all mõistab ning kuidas ta seda periodiseerib. See jätab paraku Brüggemanni mitmeski mõttes õigustatud lähenemise õhku rippuma. Näib, et Brüggemanni meelest lõppes venestusperiood XIX-XX sajandi vahetusel - tsaarivõimude uue sajandi algul järjest rohkem otsesele assimilatsioonile suunatud poliitika Brüggemanni käsitlusega hästi kokku ei sobi. Tutvustades Vene materjale venestusest, osutab Brüggemann vahele administratiivsete moderniseerimisele suunatud reformide ning kultuurilise venestuse erisusele; viimane oli juba üsna lähedane assimiliseerimisele. Siin oleks ilmselt olnud vajalik lisaks baltisakslaste hoiakutele vähemalt osutada venestamisest kõige otsustavamalt mõjutatud kohalike põlisrahvaste seisukohtadele. See oleks seda olulisem, et eelnimetatud vahest said venestuspoliitika objektiks olnud põlisrahvad väga hästi aru. Kõnes saksa ametivendadele 1899. aastal Peterburis ütles Eesti rahvusliku liikumise juhte Jakob Hurt muuseas järgmist: „Riiklikku ja sotsiaalset venestust tuleb paratamatusena võtta, jumalik juhatus on meid vene skeptri alla seadnud. Kohalikud rahvused pöörduvad seda meelsamini ja kergemalt vene riikliku idee poole, et nad ühelt poolt - oma tagasihoidliku hulga tõttu - kunagi iseseisvat riiki pole moodustanud ja tulevikus riikliku iseseisvuse vilju vastu ei võta, teiselt poolt vene riigivalitsuselt ka uusimate reformide kaudu mitmeid vabadusi ja õigusi on saanud. Oluliselt teisiti suhtuvad kohalikud rahvused oma rahvuse slaviseerimisse, s.t. oma keelt, oma rahvust ja evangeelset usku ei taha nad sugugi ära anda".

Lõpetuseks kutsub Brüggemann üles venestusperioodi põhjalikumale uurimisele, rõhudes siin riigipiire ületava koostöö ning ühiste uurimisprojektide tähendusele. Selle arusaamaga saab ainult nõustuda. Seda raskem on mul aga aru saada, miks sedavõrd heal tasemel kogumikku teadusbürokraatia arvates endiselt mingiks tagasihoidlikuks näpuharjutuseks peetakse, mille koostajad ja autorid kõrgemat hinnangut ei vääri. Teadusväljaannete hindamisel on Eestis midagi tõsiselt kummalist lahti, see vajaks kiiresti parandamist.

50 aastat ajaloodokumendist Balti riikide toetuseks

2010-09-29

Tahan juhtida tähelepanu ühele unustusehõlma vajunud dokumendile, milles mõisteti hukka Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus. Nimelt võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee viiskümmend aastat tagasi, täpsemalt 29. septembril 1960. aastal, vastu resolutsiooni „Olukorrast Balti riikides nende Nõukogude Liidu koosseisu vägivaldse inkorporeerimise kahekümnendal aastapäeval".

Lähemalt vaata siit.

Dokumendis öeldakse, et aset leidnud anneksioon ei arvestanud rahva soovidega; väljendatakse sümpaatiat Balti rahvaste kannatuste suhtes ning juhitakse tähelepanu tõigale, et meie riikluse de jure edasikestmist tunnustab enamus vaba maailma valitsustest. Samuti kutsutakse dokumendis liikmesriikide valitsusi kaasa aitama eestlaste, lätlaste ja leedulaste kultuuri ja keele säilimisele paguluses.

Resolutsiooni esitas Assambleele Taani konservatiiv Marie Antoinette von Lowzow (1899-1985). Lõpphääletusel toetas resolutsioon 65 saadikut, vastuhääli ei olnud, kuid neli saadikut loobusid hääletamast.

Meenutame, et 1960. aasta sügisel oli Euroopa Nõukogul „kõigest" viisteist liikmesriiki. Siiski kuulusid tollasesse seltskonda vaba Euroopa juhtriigid. Euroopa Nõukogu asutajaliikmed (1949) olid ja on Belgia, Taani, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Norra, Rootsi ja Suurbritannia. Samuti olid 1960. aastaks liitunud Kreeka, Türgi, Island, Saksamaa ja Austria.

Enne Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumist pöördus ENPA sama teema juurde tagasi veel kahel korral, vastavalt 1963. ja 1987. aastal vastu võetud resolutsioonides. Samasse ritta lisandub ka Euroopa Parlamendis 1983. aastal vastu võetud resolutsioon „Olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus". Meil on põhjust neid dokumente tunda ning olla tänulik tollastele poliitikutele, kelle hääl vabas maailmas meid ühemõtteliselt toetas.

KOMMENTEERI SIIN

Guardian kahtlustab Briti poliitikut

2010-09-09

Enamasti pole küll väga ilus ühe rahva esindajaid teravalt kategoriseerida, aga paar viimastel päevadel saabunud uudist ärgitavad mind seda tegema. Nimelt olen juba ammu hämmastusega mõelnud, et Suurbritannia poliitikud, kellega mul on kokkupuuteid Euroopa Nõukogus, jaotuvad suurtes piirides kahte vastandlikku rühma.

Ühed on need, kes brittidele ainuomase kõneosavusega kaitsevad demokraatiat ja inimõigusi. Teised seevastu rakendavad sama britiparlamendiliku kõneoskuse hoopis selle kasuks, et rääkida väärtuste suhtelisusest ja kaitsta inimõiguste debatis Venemaa ja teiste inimõigusi rikkuvate riikide huve.

Õnneks on esimest tüüpi briti poliitikuid rohkem. Andrew McIntoshi (1933-2010) tegevusele tikkusid tervis ja vanus viimastel aastatel piire seadma, aga ta suutis siiski palju. Tema juhtimisel võeti vastu mitmed meedia olukorda liikmesriikides puudutavad raportid. Kui ma koostasin 2006. aastal raporteid olukorrast Valgevenes, valmistas Andrew ette meedia olukorda puudutava kaasteksti ja sellest ajast oli meil suurepärane koostöö.

Äsja tuli teade, et vanahärra Andrew McIntosh on lahkunud. Veel jaanuaris soostus ta pisut tõrksalt ja halveneva tervise pärast muretsedes vastu võtma Assamblee kultuurikomitee esimehe koha. Tihti pingelistes Assamblee sisearuteludes, ka juhtorganis ehk "büroos" oli McIntosh hääl, kellele toetuda. Ühesõnaga: see on suur kaotus.

Nüüd aga läheme teist tüüpi brittide juurde. Toor David Wilshire ja liberaal Michael Hancock (fotol) on ENPA-l järjepidevalt kaitsnud ja esitanud Venemaa valitsuse seisukohti erinevates küsimustes, sealhulgas Vene-Georgia sõda puudutavate raportite puhul. Viimastel valimistel Wilshire enam ei kandideerinud, kuid Hancocki saatis edu.

Teisipäevane „Guardian" pöörab Hancockile suurt tähelepanu, eriti aga on fookuses tema 25-aastane Venemaalt pärit parlamendiassistent Katja Zatuliveter. Näitsik on mõne nädala eest Briti julgeolekuteenistuse poolt üle kuulatud ning teda kahtlustatakse Vene luure kasuks töötamises. Leht pöörab tähelepanu ka Hancocki tegevusele Strasbourgis, kus ta on ammu silma paistnud kui Vene poliitikute käepikendus. Enda ümbritsemine vene rahvusest naisassistentidega on Hancocki puhul tavaline.

Mees ise on oma assistenti tabanud kahtlusi kommenteerinud sõnadega absolute rubbish. See muide ongi üks Hancocki lemmikväljendeid, kui ta mõnd endale ebameeldivat infot maapõhja üritab sajatada. Igal juhul on Hancocki puudutav teema huvipakkuv ja jääb üle oodata, mis pöördeid see skandaal võtab.

KOMMENTEERI SIIN

Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia

2010-08-20

2007. aasta suvel triumfeeris toonane Venemaa president Vladimir Putin Rahvusvahelise Olümpiakomitee ees. Sotši oli napi hääleenamusega saanud 2014. aasta taliolümpia korraldamise õiguse. Oma pöördumises loetles Putin kunagi Sotšis elanud rahvaid: kolhid, kreeklased, kasakad. Kuid ta ei nimetanud tšerkesse. See oli väga kõnekas „unustamine".

Tõepoolest, kolhid on ammu ajaloohämarusse jäänud, kreeklasi on sealkandis vähe järel ja kasakad olid Venemaa koloniaalpoliitika tööriistad. Tšerkessid seevastu on ikka veel tülikad. Nende hävitamisega seondub Venemaa koloniaalpoliitika üks kõige karmim lehekülg. Pärast sada aastat kestnud võitlust kulmineerus vägivald 1864. aastal. Kui enne genotsiidi algust oli tšerkesse Põhja-Kaukaasias paari miljoni kandis, siis pärast veresauna ja maalt väljaajamist jäi neid Põhja-Kaukaasiasse vaid sada tuhat inimest, mõnedel andmetel veel tunduvalt vähem1. Tšerkesside hävitamist on nimetatud XIX sajandi suurimaks genotsiidiks2.

Olümpialinna Sotši nimi (algselt satše) tuleb tšerkessi ehk adõõgi keelest ja see tähendab „suurt kuumust". Just Sotši piirkond oli tšerkesside vastupanu viimne kants. Tulevane suusakeskus Krasnaja Poljana ehk Punaselageda on poeetilise versiooni järgi saanud oma nime sügisel punetavate sõnajalgade järgi. Siiski arvatakse nimel olevat veel teine ja hirmsam seos: tapetud tšerkesside veri. Just sinna tšerkessidest tühjaks tehtud alale asus XIX sajandi lõpus ka üks eestlaste rahvakild.

Tšerkesside mahavaikimine ei piirdu president Putini ühekordse mäluauguga. Vancouveri olümpiamängudele saadeti Sotšit tutvustama kasakate tantsutrupp, põlisrahva meenutamisest polnud juttugi. Kui Vancouveri ja Salt Lake City olümpiamängude puhul peeti kunagise koloniaalsõja ohvriks jäänud indiaanlasi väärikalt meeles, siis Sotši olümpia korraldajate suurprojekti tšerkessid siiani ei mahu. Tšerkessi küsimust ei maini isegi Vene opositsiooni teravaimad suled Boriss Nemtsov ja Vladimir Milov. Nende kahe kuu eest välja antud võimukriitika juhib tähelepanu olümpiaprojekti majanduslikule ja logistilise nõrkusele.3 Vastava peatüki irooniline pealkiri on „Taliolümpia subtroopikas", kuid maa muistsete pärisperemeesteni see analüüs ei ulatu.

Võib siiski arvata, et eeloleva nelja aasta jooksul kuuleb maailm tšerkessidest nii mõndagi. Esiteks ei ole võimalik, et tšerkessi küsimus olümpiaga seonduvalt maailmas mingit tähelepanu ei ärata. Teiseks on tšerkessid juba nüüd näidanud, et neil on jõudu ja tahet ise aktiivselt lobby teha ning oma kurvale saatusele tähelepanu tõmmata. Kõige enam hoolitseb selle eest tšerkessi diasporaa Läänes.

Tänapäeval arvatakse maailmas olevat viis kuni kuus miljonit tšerkessi, kellest vaid väike osa, 2002. aasta rahvaloenduse järgi umbes 720 000 inimest elab Vene Föderatsioonis, peamiselt Põhja-Kaukaasias. Seevastu Türgis, kuhu XIX sajandil põgeneti, on tšerkesse nüüd üle nelja miljoni. Jordaanias arvatakse neid olevat 100 000, Süürias 75 000, Saksamaal 50 000, Prantsusmaal 20 000 ning Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides kummaski umbes 5000 inimest. Andmed on allikati üpris erinevad.

Üks Sotši olümpiavastaste rühm väisas juunikuus Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed Strasbourgis. Tõsi küll, seal arutlusel olnud Põhja-Kaukaasia inimõiguste raport puudutas peamiselt olukorda Tšetšeenias, Ingušeetias ja Dagestanis. Tšerkessidega asustatud piirkonnad Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee jäid detailsema vaatluse alt välja, rääkimata muidugi sellest, et oleks pööratud tähelepanu 150 aasta eest aset leidnud rahvamõrvale. See aga ei takistanud tšerkessidel kuluaarides tööd teha. Eriti hea meel oli mul olla tunnistajaks tšetšeeni pagulasliidri Ahmed Zakajevi ja tšerkesside karismaatilise esindaja Iyad Yughari esmakordsele kohtumisele. Edu saladus on koostöö, aga seni võib üldistavalt öelda, et Kaukaasia rahvaste alistamine on Venemaal korda läinud tänu sellele, et nende vahel pole olnud piisavat koostööd. Pigem vastupidi, „jaga ja valitse" põhimõttel on impeeriumil õnnestunud väikerahvaid üksteisega tülli ajada.

New Jerseyst pärit Yughar esindab pagulaste käredamat tiiba, kes nõuab Sotšilt olümpiaõiguse äravõtmist, sest sealsed suusarajad hakkaksid kulgema üle tšerkesside tapetud esivanemate kontide. Selline ei saa olla rahu ja sõpruse pidu. Teine osa tšerkesse on mõõdukamal positsioonil ja nad rahulduksid sellega, kui mängude kontekstis tšerkesside ajaloole väärikat tähelepanu pööratakse. Kolmanda rühma moodustavad Vene keskvõimule kuulekamad lojalistid Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee vabariikides. Tegelikult on aga kõigil ühine eesmärk, et Vene Föderatsioon Tšerkessi genotsiidi fakti tunnistaks. Adõgee ja Kabardiini-Balkaari vabariikide parlamendid on seda omalt poolt teinud ja pöördunud vastava taotlusega ka Vene parlamendi poole. Tõsi, see juhtus eelmise sajandi lõpus, kui Putin oli veel tundmatu ja vabadust leidus Vene ühiskonnas märksa rohkem kui nüüd. Viimati söandas sama taotlust uuendada opositsiooniline Tšerkessi Kongress, kellele Vene Riigiduuma andis ka eitava vastuse.

Tegelikult on pinged tšerkessidega asustatud väikevabariikides järk-järgult kasvanud. Imperiaalseid ambitsioone kandev Venemaa näeb ohtu kahes idees, mida tšerkessi rahvuslased on läbi aegade kandnud: need on eraldi vabariikidesse hajutatud tšerkessi rahvakildude ühinemine ning Põhja-Kaukaasia mägirahvaste koostöökogu või kaugemas vaates konföderatsiooni loomine. Küsimus on selles, kas tšerkesside koostööpüüdlus mahub loomuliku rahvusluse alla või kujutab Vene keskvõim neidki ohtlike terroristidena, kelle vastu tuleb erimeetmeid tarvitada. Islamistlik radikaliseerumine leiab endale soodsa pinna seal, kus kõik demokraatlikud katsed rahvuslike positsioonide kaitseks on ammendatud.

Tšerkesside hajutamine on kindlasti taotluslik. Kaugest nõukogudeajast pärit jaotuse järgi on kabardid, tšerkessid ja adõõgid (adõgeed) kõik eraldi rahvused. Nii loetleb neid eraldiseisvaiks ka Eesti rahvastikustatistika. Ka Jüri Viikbergi koostatud „Eesti rahvaste raamatus" on meil elavad vähesed adõõgid, kabardid ja tšerkessid esitatud eraldi märksõnadega, ehkki kõik kolm artiklit osutavad nii rahvusrühmade lähedusele kui ka sellele, et kultuuriselts on neil Eestis ühine4. Sisuldasa on tegemist sama rahva erinevate kildudega, keda murdeerinevuste kõrval lahutab peamiselt Venemaa (ja varem Nõukogude Liidu) halduskorraldus. Muuseas tulenevad ka erinevused tšerkesside arvukuse hindamisel suurel määral sellest, keda parasjagu tšerkessideks peetakse.

Karatšai-Tšerkessias (pealinn Tšerkesk) jääb tšerkesside ja neile lähedaste abassiinide osakaal kokku alla kahekümne protsendi ning neid on umbes 80 000. Tegelikult domineerivad selles „vabariigis" türgi rahvaste hulka kuuluvad karatšaid ning venelased. Parem olukord valitseb Kabardiini-Balkaari vabariigis (pealinn Naltšik), kus pool miljonit kabardi moodustavad pisut üle poole elanikkonnast. Adõgees (pealinn Maikop) on vaid sada tuhat adõõgi, mis teeb umbes neljandiku rahvastikust. Muuseas kattub just see nimetus (adõgi) rahva enda etnonüümiga, kuna „Tšerkessia" on venelaste kaudu levinud võõrnimi ning Kabarda on pigem tšerkesside idapoolset asuala tähistav geograafiline nimetus. Diasporaa esindajad kasutavad inglise keeles järjekindlalt mõistet circassians ning kui me tahame oma keelt russitsismist võõrutada, siis võiks edaspidi kaaluda hoopis „tsirkasside" ja „Tsirkassia" kasutuselevõttu.

Tšerkessid kuuluvad Esindamata Rahvaste Organisatsiooni ning nende huve väljendab mittetulundusühing Tšerkessi Kongress keskusega Maikopis. Kongressi esimees Murat Berzegov on viimastel aastatel kogenud ähvardusi ja kimbutuskatseid nii enda kui pereliikmete suhtes kuni selleni välja, et ta vanem poeg sai kahtlases liiklusavariis tõsiselt viga. Sel aastal anti Berzegovile Ameerika Ühendriikides asüüli. Pärast Ameerikasse asumist on ta andnud üpris teravaid intervjuusid5. Muuhulgas ütleb Berzegov, et Venemaa rahvuspoliitika kahepalgelisus sai tšerkesside jaoks eriti ilmseks pärast Lõuna-Osseetia ühepoolset tunnustamist. Isegi väga poliitikakauged inimesed näevad, et rahvuspoliitika on kõike muud kui järjekindel. Kuidas on võimalik, et osseetide väikest rahvakildu peetakse omaette riigiks, samas kui n.-ö. suurele Osseetiale ehk Vene Föderatsiooni kuuluvale Põhja-Osseetiale ei anta ligilähedasigi privileege? Ja veel: kui osseetidele loodi sellised tingimused enesemääramiseks, siis miks tšerkessid ei või oma ajaloolisel asualal ühineda ning miks ei lasta pagulastel ajaloolisele kodumaale pöörduda?

Ühesõnaga: tšerkesside eneseteadvus on tõusuteel. Kuigi Põhja-Kaukaasia pingekollet seostatakse peamiselt Tšetšeenia ning talle lähedaste Ingušeetia ja Dagestaniga, maksab ülejäänud väikevabariikides toimuvat pingsalt jälgida. Enam ei seostata terroriakte üksnes islamiäärmuslastega, vaid välja on ilmunud uus vaenlane: tšerkessi natsionalistid ja olümpiavastased, keda „teatud jõud" oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutavad.6 Tõenäoliselt lüüakse rahurikkuja ja Venemaa vaenlase silt lähiaastail külge igaühele, kes Tšerkessi genotsiidi küsimust kergitab. Venemaa ise liigub seejuures samasse positsiooni, nagu oli Hiina RV 2008. aasta suvemängude ajal. Rahvusprobleemi peetakse Vene-vastaseks salasepitsuseks, aga riikide osalemises Sotši mängudel nähakse Venemaa vääramatu ülemvõimu tunnusmärki Põhja-Kaukaasias.

Tegelikult ei ole Tšerkessi genotsiidi tunnistamises midagi üleloomulikku. Milleks vaielda ammuse ajaloosündmuse üle, paljud kaasaegsed riigid on ju avaldanud kahetsust ajaloos varem aset leidnud julmuste pärast? Miks ei või Venemaa olla selline riik? Kuid Venemaa ei käitu kaasaegse riigina ning juhtimisfilosoofia paljud elemendid on pärit samast paradigmast, millele tuginedes XIX sajandi rahvamõrvad sooritati. Enamik riike on selle ajaga võrreldes oluliselt muutunud, kuid mitte Venemaa.

Ma ei peatu siinkohal pikemalt neil uurimustel, mis on Tšerkessi genotsiidile pühendatud. Neid on palju ja seda, et teema järgi on nõudlus, kinnitavad kasvõi viimastel aastatel ilmunud akadeemilised publikatsioonid.7 Ulatusliku hävitamise ja küüditamise põhjusi on otsitud Venemaa juhtkonna militaarstatistilisest mõtlemisest. Lihtne kalkulatsioon näitab, et võõra rahva olemasolu piirialadel on ebamugav ja selleks, et impeeriumi laiendada tuleb „vale" rahvaga midagi ette võtta. Võimalusi on õieti kaks: hävitada või ümber asustada.8 XIX sajandi lõpus kujundas sellist poliitikat ja viis ellu Venemaa sõjaminister Dmitri Miljutin, kuid tal oli nii eelkäijaid kui järgijaid eesotsas Jossif Staliniga.

Vaid inimõiguste paradigma esiletulek külma sõja ajal ja järel on ära hoidnud sellesama strateegia jätkuva kasutamise. Tšerkesside hävitamine XIX sajandil pole Venemaa jaoks mitte lihtsalt ajalugu, vaid protsess, mis on Kaukaasias tänini lõpule viimata. Seetõttu ei peeta võimalikuks Tšerkessi genotsiidi ka kahetseda. Kõik see, mis on toime pandud Tšetšeenias ja Georgias ,osutab samale käekirjale. Jah, rahvaste ümberasustamine ei ole XXI sajandi algul enam võimalik, aga rahvaste tahte allasurumine ja legitiimsete juhtide tapmine (Dudajev, Mashadov) või katsed neid poliitilise survega võimult kõrvaldada (Saakašvili) on kõigile näha.

Georgiale on Tšerkessi genotsiidi küsimus erakordselt tähtis. Pole juhuslik, et tänavu toimus Thbilisis sel teemal kõrgetasemeline konverents ning Georgia parlament on teinud Tšerkessi genotsiidi tauniva avalduse. Tšerkessi küsimus pole üksnes näide Vene koloniaalpoliitika olemusest, vaid see on ka tee Georgiale selja pööranud abhaaside hinge. Nimelt on abhaasid tšerkesside lähisugulased ja saatusekaaslased. Ka abhaasid kihutati tsaarivalitsuse poolt Türki. Abhaasi ja adõõgi keel kuuluvad läänekaukaasia keelerühma nagu ka nüüdseks väljasurnud ubõhhi keel. Muuseas, kõigi nende rahvaste, samuti osseetide mütoloogia, pärimuskultuuri ja keelte üks kuulsamaid uurijaid on olnud XX sajandi humanitaarteaduste suurkuju Georges Dumézil.

Oluline erinevus abhaaside ja tšerkesside vahel seisneb siiski selles, et enamik abhaase on kristlased, tšerkessid tänapäeval aga islamiusulised. Sealjuures on tšerkesside islamiusustamine olnud ajaloos suhteliselt hiline ja see toimus Türgi Osmani impeeriumi mõjul. Kummalise detailina väärib esiletoomist muutus nõukogude historiograafias, mis leidis aset Stalini ajastu lõpus. Kui veel kolmekümnendail aastail kirjeldati tšerkesside vabadusvõitlust õiglase vastuhakuna tsaarivalitsuse rõhumisele, siis viiekümnendail aastail muutusid tšerkessid ühtäkki Türgi sultanite reaktsioonilisteks käsilasteks ja Vene impeeriumi vallutustööd hakati kujutama positiivsetes värvides.9

Ajalugu ei ole lõppenud ega lõpuni kirjutatud. Kuna tšerkessi teema tõmbab eelolevatel aastatel endale ilmselt rohkem tähelepanu kui varem, on meie asi seda hästi tunda. Nagu see on kõigi rõhutud rahvaste puhul, tuleb nende demokraatlikult väljendatud rahvuslikke püüdlusi võimaluse korral toetada.

Viited:

1 Karl Friedrich Neumann raamatus Russland und die Tscherkessen. Stuttgart und Tübingen: J. G. Cotta, 1840 pakub tšerkesside arvukuseks XIX sajandi esimesel poolel poolteist miljonit, arvates hulka ka kabardid ja abhaasid. Venelaste vähendatud (300 000) ja tšerkesside endi suurendatud (kuni neli miljonit) hinnanguid ei pidanud ta realistlikeks.

2 The Circassian Genocide. Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Unrepresented Nations and Peoples Organization) kodulehel: http://www.unpo.org/article/1639

3 Nemtsov, Boriss ja Milov, Vladimir. Putin. Itogi. 10 let: nezavisimõi ekspertnõi doklad. Moskva: Solidarnost, 2010. http://www.putin-itogi.ru/doklad/

4 Eesti rahvaste raamat: Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Koostanud Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999. Samast loogikast lähtub ka James Minahani põhjalik Encyclopedia of the Stateless Nations: Ethnic and National Groups around the World. 4 volumes. Westport: Greenwood Press, 2002.

5 Murat Berzegov: Single Cherkessia is a constitutional right of Circassian people. 18. 07. 2010. http://www.radioadiga.com/ClosedIndex/artikkk.php?ind=3498. Vt ka Paul Goble'i sissekannet: http://windowoneurasia.blogspot.com/2010_07_20_archive.html.

6 Diversija na GES - „podgotovka" k sotšinskoi Olimpiade (intervjuu A. Krõloviga 22. 07. 2010). www.nakanune.ru/articles/14789.

7 Näiteks: Geraci, Robert. Genocidal Impulses and Fantasies in Imperial Russia. In A. Dirk Moses (ed) Empire, Colony, Genocide Conquest, Occupation and Subaltern Resistance in World History. Oxford and New York: Berghahn Books, 2008, p. 345-371; Henze, Paul B. Circassian resistance to Russia. In Marie Bennigsen Broxup (ed) The North Caucasus Barrier: The Russian Advance Towards The Muslim World. London: C. Hurst & Co, p. 62-111; Kreiten, Irma. A colonial experiment in cleansing: The Russian conquest of Western Caucasus, 1856-65. - Journal of Genocide Research. Vol 11, Issue 2-3, 2009, p. 213-241; Shenfield, Stephen D. The Circassians - A Forgotten Genocide. In Levene, Mark and Penny Roberts (eds). The Massacre in History. Oxford and New York: Berghahn Books, 1999, p. 149-162.

8 Holquist, Peter. State Violence as Technique: The Violence in Soviet Totalitarianism. In A. Weiner (ed) Landscaping the Human Garden. Stanford University Press, 2003, p. 19-45.

9 Brock, Peter. The Fall of Circassia - A Study in Private Diplomacy. - The English Historical Review, Vol 71., No. 280. (July 1956), p. 401-427.

Klanniimperialism ja karistamatus Kaukaasias

2010-08-04

Vägivald sünnitab vägivalda ja karistamatus ei lase sel ahelreaktsioonil lõppeda.

Eelmisel nädalal äratas mu tähelepanu üks intervjuu, mille andis Tšetšeenia iseseisvuslaste portaali Itškeeria toimetaja ning tšetšeenide esindaja Prantusmaal Musa Taipov (vt. siit: http://ichkeria.info/content/view/7762/1/). Taipov ütleb, et tema andmetel ei ela Tšetšeenia nukupresident Ramzan Kadõrov sügist üle, sest ta kõrvaldatakse. Kadõrov on oma kasimata suu ja tegudega muutunud Venemaale koormaks ja nüüd otsitakse uut käilakuju. Taipov lubab lähemal ajal Venemaa salaplaanide kohta täpsema info anda.

Ma ei arutaks selle üle, kas see avaldus on provokatiivne või mida tahab Itškeeria portaali toimetaja oma õhku visatud ennustusega saavutada. Probleem, millele Taipov osutab, ei ole väljamõeldis. Tšetšeenias saavutatud näilise rahu taustal on seadusetus ja karistamatus nüüd levinud kogu Põhja-Kaukaasias. Kadõrovi mitmed väljaütlemised on liig isegi Venemaa diplomaatiast suurt mitte hooliva juhtkonna jaoks. Mäletan, kui kähku levis juuni lõpus ENPA-l kuluaaridesse Kadõrovi kunagi ajaleheintervjuus pillatud mõttekäik „naisest kui mehe omandist". Kui sellised fopaad võib Moskva veel andeks anda, siis Kadõrovi äsjane osutus, et rahvuskonfliktid Põhja-Kaukaasias võivad nurjata läheneva Sotši taliolümpia, on Moskva jaoks liig.

Ehkki Tšetšeenias pole akuutset sõda, on uudised terroriaktidest Põhja-Kaukaasia vabariikides igapäevased. Taipovi sõnul käib sõda sisuliselt edasi. Ükski tõsiseltvõetav analüütik ei pea Venemaa poliitikat Põhja-Kaukaasias jätkusuutlikuks. Moskva Carnegie Instituudi teadur Aleksei Malašenko võtab Põhja-Kaukaasias toimuva kokku sõnadega: pettumus, totaalne korruptsioon ja ühiskonna demoderniseerimine.

Nii Kadõrovi kui ka teiste Põhja-Kaukaasia Vabariigi liidrite pukkipanemisel on Moskva järginud väga lihtsat skeemi: „Teie annate meile absoluutse lojaalsuse, aga meie anname võimu teostamiseks vajalikud vahendid ning vabaduse neid kasutada". Sellega on kohalik võim saanud blanco-veksli

Putin armastab kelkida sellega, et ta on jagu saanud terrorismist ning usinad vasallid Põhja-Kaukaasia vabariikides tagavad „Ühtsele Venemaale" umbes sajaprotsendilise toetuse valimistel. Tegelikult aga puudub igasugune kontroll selle üle, mis neis maades toimub. Õieti pole midagi, mis võiks ohjeldada korruptsiooni ja seadusetust.

Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud viimastel aastatel hulga otsuseid Tšetšeenias kannatanud tsiviilelanike kasuks ja Vene Föderatsiooni vastu, aga Vene kohtusüsteem pole ka väga ilmsete tõendite korral sellest mingeid järeldusi teinud. Kuni inimõiguste rikkujad on kas valitseva klanni või Kremli varjatud kaitse all ja nad tunnevad end karistamatult, ei saa jätkusuutlik olla ka võimude võitlus terrorismi ja ekstremismiga. Suuresti on sellest paatosest kantud ka ENPA viimane raport inimõiguste olukorrast Põhja-Kaukaasias.

Mis aga puudutab jätkuvat radikaliseerumist, siis selle kohta tuli eelmisel nädalal veel üks uudis. Nimelt on pearadikaal, nn. Kaukaasia emiraadi emiir Doku Umarov 1. augustil ameti maha pannud. Asemele astub Aslambek Vadalov. Tšetšeenide euroopalike vaadetega eksiiljuht Ahmed Zakajev on öelnud, et Umarovi lahkumise tingis võitlejate rahulolematus tema brutaalsete meetoditega ja tsiviilelanike vastu suunatud vägivallaga. Vene analüütik Sergei Markedonov (http://www.politcom.ru/10517.html) seevastu arvab, et Vadalovi puhul on tegemist Umarovi õpilasega, kes on veel brutaalsem ja veel vähem realistlike lahenduste leidmisele orienteeritud.

Vägivald sünnitab vägivalda ja karistamatus ei lase sel ahelreaktsioonil lõppeda.

Kauaks me jääme Afganistani?

2010-07-13

Sõda, õigemini küll erinevate mässuliste jõudude vastane võitlus Afganistanis on kestnud varsti 9 aastat. Õigustatud on küsimus, millal see ükskord lõpeb ja meie sõdurid saavad koju. Nii küsitakse üha valjemal häälel vähemalt 46 riigi valitsustelt, kes on saatnud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus (ISAF - International Security Assistance Force) oma vägesid Afganistani.

Vastus on: nii ruttu kui võimalik, ent mitte varem kui võimalik. Rahvusvahelise sekkumise Afganistanis tingis 11.septembri 2001 terrorirünnak USAs, milles hukkus üle 5000 inimese. Rakendus NATO kollektiivkaitse artikkel 5, ÜRO egiidi all moodustati Afganistani uus valitsus ja saadeti valitsuse toeks riiki relvajõud NATO juhtimisel. Afganistanis on alates 2001.a. langenud 1920 välisriikide kaitseväelast, nende hulgas ka 7 Eesti kaitseväelast (võrdluseks: Iraagi operatsioonis langenute arv on 4730).

Relvajõudude eesmärgiks on toetada Afganistani valitsuse jõupingutusi julgeoleku tagamisel riigis. Afganistani julgeolekujõudude, mis koosnevad rahvusarmeest ja rahvuspolitsei üksustest, ülesehitamine on pikk protsess - ent tänaseks oleme niikaugel, et mitmetes provintsides on valitsus juba suuteline olukorda iseseisvalt kontrollima ja mitmetes teistes piirkondades juhtima operatsioone valitsusvastaste jõudude vastu.

Rahvusvaheline sõjaline kohalolek on vajalik seni, kuni Afganistani valitsus on suuteline tagama elementaarse julgeoleku riigi sees ja vältima riigist lähtuvat sõjalist ohtu teistele riikidele ja rahvastele. Tänaste kavade kohaselt, seda nii mõlema väejuhataja kindralite McCrystali ja Petraeuse sõnade läbi, on vägede vähendamist võimalik alustada lähema paari aasta jooksul. Sama eesmärki on kinnitanud president Obama ja mitmed teised valitsusjuhid - seda loodame ka meie. Loodetavasti saab vägesid välja viima hakata 2012. aastal.

Enne seda on kavas vägede arvu isegi kasvatada ja seda eelkõige Afganistani oma relvajõudude väljaõppe tugevdamiseks. Ka Eesti kavandab suuremat panustamist just väljaõppe toetusse - oleme Afganistani saatmas 5 politseiinstruktorit ja tulevikus ka kaitseväeinstruktoreid. Eestil ei ole kavas suurendada oma panust, mis praegu on maksimaalselt 170 kaitseväelast.
Usun, et 2012 aasta lõpuks on see arv väiksem ja kahaneb sealt edasi veelgi. Tuleks arvestada ka võimalusega, et enne kui Afganistanis läheb lihtsamaks, läheb seal enne veel pingelisemaks, sest otsustavas vastasseisus on oodata ka vastavat meeleheitlikku vastupanu.

Ometi oleks naiivne loota, et paari aastaga on kõik julgeolekuprobleemid Afganistanis lahenenud ja väed saab täielikult välja tuua. Võrdluseks meenutagem, et välisriikide relvajõud, sealhulgas ka Eestist, on 20 aastat peale esimesi veriseid kokkupõrkeid endise Jugoslaavia territooriumil ikka veel seal. Parem karta kui kahetseda ja poleks üldse välistatud, et teatud sõjaline kohalolek, eeldatavasti küll üksnes heidutuse otstarbel, on Afganistnis ka kümne aasta pärast.

Võib küsida ka miks Eesti oma vägesid kohe ühepoolselt ära ei too. Vastaksin, et seda ei saa teha silmas pidades meie liitlassuhteid NATO-s, Euroopa Liidus. Iga riik, kes loodab liitlaste toele temale raskel hetkel, peab olema valmis ise toetama teiste riikide julgeolekut siis kui selleks on vajadus. Eesti jõukohane panus on meie julgeoleku tagatis ja ei tohiks unustada sedagi, et terrorioht Eestile ei ole ka kaugeltki olematu. Seda on kogenud mitte ainult meie liitlased USA-s vaid ka Madridis, Londonis aga ka Põhjamaades.

Julgeolek tänapäeva maailmas on üha enam jagamatu ja kõigi riikide jõukohane panus selle kindlustamiseks ainus tasakaaluks.

Ukraina holodomori hukkamõistmise vastuolud

2010-05-28

Mitu aastat tagasi, kui käisin Ukrainas, küsisin siin-seal inimestelt: „Jah, siin on Teises maailmasõjas langenute monument, aga kas holodomori kohta on midagi?" Tajusin inimeste vastustes valu ja ehmatust, sest sel ajal polnud kombeks mõelda, et miljonid kunstliku näljahäda ohvrid vajavad meenutamist. Liiga kaua oli ühiskond 1932.-1933. aasta kohutava ulatusega näljahädast vaikinud. Briti ajaloolane Robert Conquest hindab ohvrite hulgaks viis miljonit inimest.

Ehkki Ukraina eelmise presidendi Viktor Juštšenko tegemistes holodomori teadvustamiseks oli kampaanialikkust, tuleb seda kõrgelt hinnata. Juštšenko andis rahvale tagasi mälu ja ajaloolise tõe. Holodomor kuulutati genotsiidiks Ukraina talupoegade vastu ja selle eitamine muudeti seadusega karistatavaks. Ukraina tegutses aktiivselt selle nimel, et teadvustada holodomori jubedused rahvusvaheliselt.

Euroopa Nõukogus läks nõnda, et selleks ajaks, kui raport valmis sai, oli Ukrainas president vahetunud. Päev enne dokumendi arutelu teatas vastne president Viktor Janukovitš parlamentaarse assamblee ees esinedes, et tema arvates ei olnud holodomor genotsiid. See kattub Vene poliitikute kaitstud positsiooniga. Öeldakse, et ohvrid olid ju Stavropoli krais, Kasahstanis ja mujalgi. See lähenemine ei eita holodomori, kuid ütleb, et puudus Ukraina rahva massilise hävitamise kavatsus. Ja kuigi nõukogude juhtkond tegi "vigu", olnud tegu ikalduse ehk looduskatastroofiga.

Ajaloolased kasutavad "holodomori" mõiste avamisel eri termineid. Robert Conquest räägib näljaterrorist (inglise keeles terror-famine), siin-seal on kasutatud mõistet "näljagenotsiid" (famine-genocide). Ukraina keeles osutab ammu kasutusele võetud "holodomor" selgelt surnuks näljutamisele. Üks argumente, mida tihti kasutatakse, on see, et "genotsiidi" mõiste kasutuselevõtja Rafael Lemkin nägi Ukraina holodomoris genotsiidi tüübipuhast näidet.

Hinnates praeguse ENPA presidendi Mevlüt Cavusoglu holodomori-raportit, tuleb öelda, et see on õige mitmekihiline. Pealkirjas mälestab ta näljahäda ohvreid. Resolutsiooni põhitekstis räägitakse peamiselt "Stalini režiimist", totalitaarse kommunismi kuritegudele on üks tagasihoidlik viide seoses varem assamblees vastu võetud resolutsiooniga. Osutust genotsiidile resolutsioonis ei ole.

Kui aga lugeda selgitavat memorandumit, siis seal viidatakse Ukraina parlamendi vastavale otsusele ja tuuakse esile faktid, mis näitavad, et tollane nõukogude juhtkond tegi otsuseid, mis vältimatult viisid inimeste massilise hukkumiseni. Ukraina talupoegadelt ainult ei konfiskeeritud vilja, vaid nälgivad külad võeti piiramisrõngasse: sealt ei saanud põgeneda ega sinna abi toimetada.

Seega, igaüks, kes teksti läbi loeb, saab aru, et toimunu vastab genotsiidi tunnustele.

Terminoloogiline võitlus paneb mõtlema selle üle, mida Venemaa poliitikud ja neist sõltuvad naaberriikide juhid (Janukovitð) ajaloos tunnistavad. Holodomori ega Stalini reþiimi kuritegelikkust ei eitata. Teravalt püütakse eitada genotsiidi ukrainlaste vastu.

Tüüpdemagoogia on see, et "genotsiidi" mõiste sissetoomine oli Juðtðenko poliitkampaania ja presidendivalimised Ukrainas näitasid, et sellel on ühiskonnas vaid paariprotsendine toetus.

Äsja eitati niisama raevukalt kommunismi kuritegusid. Nüüdsetes debattides venelased seda mõistet loomulikult ei kasutanud, aga võideldes holodomori genotsiidiks tunnistamise vastu, lepiti sellega, et paljud inimesed kõnelesid "totalitaarse kommunismi kuritegudest" või "kommunismi kuritegudest". See näitab, et kommunismi kuritegude lahtikaevamisel on igati positiivne mõju. Kui demagoogiline vastuseis keskendubki mõnele mõistele, jääb ikka mingi osa ajaloolisest tõest, mille puhul enam ei vaielda.

Näiteks osutab holodomori-raport niisama jubedale hävitustööle Kasahstanis. Kasahstani parlament on eelmise sajandi 30. aastate näljahäda kohta esitanud Euroopa Nõukogule kirjaliku kommentaari. Sellest võib välja lugeda valmisolekut valusa teemaga edasi minna, ehkki terminoloogiliselt ollakse hinnangutega suhteliselt tagasihoidlik.

Katastroofikuu

2010-05-06

Aprill oli pea täiemõõduline katastroofikuu. Hakatuseks metrooplahvatused Moskvas, siis võimuvahetus Kõrgõztanis koos sinna juurde kuulunud veresaunaga. Aga see oli alles algus. Poola riigi juhtkond hukkus Smolenski lennuõnnetuses ja Islandi vulkaanitolmu pärast ei jõudnud paljud riigipead nädal hiljem president Kaczynski matustele. Poola leinašokk Katõni mälestuskuul oli uskumatu. Sealt edasi sai Euroopa umbes nädala jooksul katsetada harjumatut ilmakorda, kui lennukid ei lenda.

Geopoliitiliste üllatuste ahelat jätkas Ukraina uue presidendi Janukovitši oodatust kiirem langemine Venemaa haardesse. Energialepped ja Vene laevastiku pikaajaline jätkamine Sevastoopolis tõi Ukraina lõhestatuse väga tugevalt esile. Ka Kõrgõztani võimuvahetus tähendas Venemaa mõju suurenemist - ükskõik, mida me ka arvame kukutatud ebademokraatlikust president Bakijevist. Kreeka finantskriis omakorda püüdis kõigutada eurotsooni rahanduse aluseid.

Kuid kõige hullem ja aeglast hukutavat mõju eviv katastroof on Mehhiko lahe naftareostus. See paneb mõtlema, kui ulatuslikult võib meie elukeskkonda kahjustada kas inimtekkeline või tehnoloogiline õnnetus. Kõrvalt vaadates paistab planeet Maad kattev elukooslus ja selle juhtiv osa ehk inimkond silma üsna suure enesehävitusvõimega.

See katastroofirida kangastus mulle eriti selgelt lugedes Lauri Vahtre uut romaani „Torm". Ei hakkagi siin süžeed rohkem ümber jutustama, kui et siingi läheb jama lahti Ameerika Ühendriikide lõunarannikul ja Mehhiko lahe kandis. Seda piirkonda tabab mitu viienda kategooria orkaani ja nii jubeda vahendiga surutakse maadligi Kuuba diktatuur.

Vahtre väga head raamatut ilmestavad peategelase pöörased seiklused katastroofijärgses maailmas. Veel enam väärib aga tähelepanu see, kuidas autor näitab kaasaegse maailma inimlikku ja tehnoloogilist haprust. Lakkavad toimimast arvuti- ja mobiilside ning sajad igapäevased mugavused, millega inimesed on harjunud. Ühed hukkuvad rusude all, aga teised lähevad muutunud ja harjumatus maailmas hulluks. Koos elukeskkonna ja tehnoloogiate kokkuvarisemisega murdub kergesti ka see inimlikkuse piir, mida me oma „kõrgelt arenenud tsivilisatsioonis" nii loomulikuks peame.

Küsimus on selles, kuivõrd me oskame meid seiravatest suurematest ja väiksematest õnnetustest ja ohumärkidest õigeid järeldusi teha.

Kommenteeri siin

Leedu hoiatus

2010-04-29

Eesti Energia börsikava, et hankida lisakapitali strateegilisteks investeeringuteks, suurendab Eesti energiajulgeolekut ning loob lisavõimalusi ettevõtte konkurentsivõime parandamiseks rahvusvaheliselt. Riigikogu menetluses olev Eesti julgeolekupoliitika aluste eelnõu rõhutab, et energiajulgeolekut aitavad tagada varustuskindlus, ühendus teiste ELi riikide energiavõrkudega ja energiaallikate mitmekesisus.

Nende eesmärkide tagamiseks tuleb rakendada erinevaid meetmeid, kuid ilma avaliku ja erasektori koostööta ning rahvusvahelise komponendita pole pika ajaline energiajulgeolek saavutatav. Ent üksnes riig kontrollimonopol ja rahastamine ei võimalda muutuvatele turutingimustele paindlikult reageerida.

Nii on mõistetav, miks on Eesti Energia juba lähema viie aasta investeeringute katteks vajaliku 35 miljardi krooni hankimiseks rahastamisvõimalustest välja valinud kava noteerida kuni kolmandik ettevõtte aktsiatest Londoni ja Tallinna börsil.

Energiajulgeolekust rääkides on oluline poliitilis te otsustega mitte venitada. Kahjuks on meie Bait naaber Leedu selles osas hoiatav näide. Ignalina tuumajaama sulgemise otsus sündis aastaid tagasi liitu misel ELiga. Uue tuumajaama ettevalmistus on aga takerdunud poliitilisse otsustamatusse, mis on negatiivselt mõjutanud Leedu energiajulgeolekut.

Georgia kohta dokumenti ei tule

2010-04-29

Sel nädalal toimub Strasbourgis Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee kevadsessioon. Algul pidi päevakorras olema Vene-Georgia sõja jätkuraport, kuid raporti arutelu asemel korraldatakse nüüd debatt, millega ei kaasne uue dokumendi vastuvõtmine. Mis juhtus?

Kõigepealt tuletan meelde, et assamblee on vastu võtnud koguni kolm resolutsiooni Vene-Georgia sõja kohta. Need dokumendid paistavad silma selge sõnastusega: kaitsevad Georgia territoriaalset terviklikkust, nõuavad Venemaalt ühepoolsete tunnustamisotsuste tagasivõtmist Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kohta ning sõjaohvrite õigust naasta oma kodudesse.

Selle aasta jaanuaris vahetus üks kahest kaasraportöörist. Euroopa Rahvapartei rühma esimees Luc van der Brande lahkus ja tema asemel võttis raporti üle Briti poliitik David Wilshire, kes juhib Euroopa Demokraatide rühma, kuhu kuulub suurem osa Vene delegatsiooni liikmetest(!). Wilshire ja teine raportöör Matyas Eörsi Ungarist ei suutnud mitme kuu jooksul kokku leppida ühise visiidi suhtes ja see jäi viimasele minutile. Vulkaanipilv lasi aprilli keskel Moskvasse sõita vaid Wilshire'il. Kuna raportööridele ei võimaldatud muud ligipääsu Lõuna-Osseetiasse, otsustas Wilshire kohtuda de facto reþiimi esindajaga Moskvas.

Tõenäoliselt ei oleks sellest skandaali tulnud, kui Briti poliitik poleks pidanud seda kohtumist nn Lõuna-Osseetia saatkonnas Moskvas. Sellise kutse vastuvõtt Euroopa Nõukogu raportööri poolt ametliku visiidi raames kandis de facto reþiimi vaikiva tunnustamise märki.

Georgia võttis terava positsiooni: jämedalt diplomaatia reeglite vastu eksinud Wilshire ei tohi assambleel raportit esitada.

Vähem segadust ei tekitanud asjaolu, et sisuliselt olid Wilshire ja Eörsi esitanud assambleele täiesti erinevad resolutsiooniprojektid. Eörsi püsis assamblee varasemate dokumentide liinil, aga Wilshire'i mitu sõnastust läks selgelt kõrvale assamblee varasematest otsustest mitte käsitleda Venemaa mõjutatud Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat konflikti iseseisvate osapooltena. Teist sellist vastuolu kaasraportööride lähenemise vahel assamblee ajaloos ei mäletata. Tõsi, hääletusel oleks monitooringukomitee aluseks võtnud mu meelest pigem Eörsi versiooni, kuid kuna dokumendi esitamise vastu oli Georgia delegatsioon, võeti see päevakorrast maha.

Huvitavaks teeb olukorra seegi, et Eörsi ei kandideerinud äsjastel Ungari valimistel ning Wilshire ei kandideeri mais toimuvatel valimistel Suurbritannias. Seega lahkuvad mõlemad peagi parlamentaarse assamblee koosseisust. Eörsi on öelnud, et järgmisel sessioonil ta enam ei osale, britid võivad Wilshire'i delegatsioonis hoida veel paaril sessioonil pärast valimisi.

Niipalju skandaalidest, intriigidest ja piinlikest vahejuhtumitest. Katki pole suurt midagi, sest varasemates dokumentides väljendatud seisukohad kehtivad ja eile toimus Vene-Georgia teemal debatt. Erikülalisena esines suursaadik Heidi Tagliavini, kelle juhitud Euroopa Liidu vaatlusmissioon on esitanud sõja põhjuste ja asjaolude kohta väga põhjaliku aruande.

Kommenteeri SIIN

Tuhapilv tuletab rongiliiklust meelde

2010-04-20

Mäletate, äsja ei saanud Ruhnu saarelt käeluu murdnud naine 21 päeva mandrile tohtri manu, kuna lennuilma polnud. Nüüd on kõigile selge, et tegelikult oleme terve riigina nagu Ruhnu saar, meie pea ainuke liikumislootus on vaid lennuk. Ei kiirrongi, ei kiirteid. Peaminister sõidab Poolasse autoga.

Ei hullu, sai isegi mullu Via Balticat autoga katsetatud - nüüd näevad teisedki, et magistraali asemel tähendab meie "magistraalilaadne" ühendus lääne poole möödaloksumisi lehmakarjade teeületusest hoiatavatest siltidest, üha korduvat 70 km/h kiiruspiirangut, metsateede otstel kohmetuvaid prostituute ning olematut toetavat infrastruktuuri.

Filharmoonia Kammerkoor loksub Berliinist Tallinnasse rongiga - mõnda aega tagasi sõitis seda liini veel uhkete kupeedega rong...

Ilma ühendusteta ei jõua kuskile

Eesti tegelik ühendamine ülejäänud Euroopaga ja eriti Euroopa raudteevõrguga on meie riigi järgmine suur sotsiaalne, majanduslik ja keskkondlik eesmärk.

Loomulikult vajame ka ühendusi itta. See on ka kogu Euroopa eesmärk, sest Eesti on vaid väike vahepeatus Soomest ja Peterburist tulevatele inimestele ja kaupadele.

Korraliku raudteeühenduse planeerimine, projekti ettevalmistus ning finantsplaani tegemine koostöös Brüsseliga võtab aega vähemalt 10-15 aastat, seega on ülim aeg alustada täna. Aga mis meil toimub?

Kõigepealt ahastatakse, et liiga kallis olevat. Keegi muidugi ei tea, kui kallis, ja milline meie riigi ja Euroopa Liidu eelarve 20 aasta pärast, kui reaalse ehitamiseni oleks võimalik jõuda, üldsegi on, samuti pole projektigi. Mäletate, kui me iseseisvust taastasime, siis oli ka tüüpe kes arvasid, et see käib meile üle jõu. Jah, teede rajamine on väga kallis, aga veel kulukam on jäädagi ilma inimeste ja kaupade keskkonnasõbralikust liikumisvõimalusest.

Tegemist on eeskätt poliitilise tahte küsimusega: Soome ja Rootsi ehitavad juba praegu innukalt raudteid ka seal, kus inimeste tihedus jääb põhjapõtrade omale tugevasti alla. Lihtsalt seepärast, et nad tahavad oma maad ühendada ja turvaliselt ning keskkonnasõbralikult liikuda.

Meil on arvatud, et rongiliiklusel pole Eestis rahva vähesuse tõttu erilist perspektiivi. Lisaks hõredamate Põhjamaade kogemustele tuleb siinkohal meenutada, et rahvusvahelises raudteeliikluses oleme me vaid üks lõiguke.

Sama ebaloogiline oleks järeldada, et Kiltsist Vägevale polevat mõtet raudteed teha: mõlemas kohas elab vähe inimesi - ainult et juhtumisi on mõlemad jaamad Tallinn-Tartu liinil. Sama lugu on Eesti piire ületavate raudteega: Peterburg-Helsingi-Tallinn-Riia-Kaunas-Varssavi-Berliin, või kuhu iganes sealt edasi kulgeval liinivõrgul on hoopis teine mõõde, taga teine rahvaarv ja mitmetasandilisem kasumlikkus.

Eestil tuleb välja saada ajaloolisest lõksust, et olime raudteede rajamise aegu tsaari-Venemaa ikkes ja peale teist ilmasõda Nõukogude impeeriumi ikkes. Meil pole täna mingit põhjust masohhistlikuks halamiseks, et siinkandis polevat mõtet kesk-Euroopa suunaliste kiirrongiühendustega jamama hakata, sest hoopis optimistlikumal arvamusel on meist veel kaugemale põhja kui ka isegi kirdesse jäävad rahvad, kes sedasama ühendust vajalikuks peavad.

Inimesi on seal kokku päris palju ning meie asume neile olulise teeraja ääres. Juba arendatav Peterburg - Helsingi kiirraudtee hakkab viima inimesi ukselt uksele vähem kui tunniga. Kaubarongidele ehitatakse omaette kolmetunnine raudrada kõrvale ja lisaks liitub uus kiirtee neljarattalistele.

Leedu on omalt poolt ligi 10 kilomeetrit Euroopa 1435 mm laiusega kiirraudteed valmis ehitanud Poola piirilt Kaunase suunas ja vaevleb hetkel kogutrassi seisukohalt olulise vaidluste käes, kas anda järele Shiauliai poliitikute populistlikult lisapeatuse nõudele, mis aga kogu liikumiskiirust oluliselt aeglustaks.

Lätlased on valitsuste tasemel Leeduga kiirtaudtee piiriületuspunktis kokku leppinud ja näevad ühe võimalusena, et Riia võikski olla ülejäänud Euroopa raudteevõrgu lõppjaam. Võimalused Riiat meie suunal läbitulevaks raudteetrassiks on lätlastel, meist endist rääkimatagi, täiesti läbi planeerimata.

Niisiis, kui hea lugeja nüüd kaardile vaatab, siis näeb ta arendatavat kiirraudteed Berliinist Riiani ja Helsingist Piiterini ning kogu küsimuseks jääb, et mis on Helsingi ja Riia vahel. Kas tõesti mitte midagi? Probleem on laiem, kuna must auk keset trassi halvendab oluliselt kogu Läänemere idakallast läände ühendava raudteeliini majanduslikku tasuvust, sest on väga suur vahe, kas Peterburi piirkonnast kasutavatest kaubateedest pääseb vaid Helsingini, sealt edasi Rootsi kaudu Kesk-Euroopasse või hoopis maismaad mööda varsti pea piiritute edasiliikumisvõimalustega Berliinini.

Uimastena ei tarvitse me Ida ja Lääne vahele jääda

Juba 1. märtsil käis Ukraina president Viktor Janukovits Brüsselis meie transpordivolinik Siim Kallase jutul, teemaks transport ida ja lääne vahel ning selle toetamine Euroopa Liidu poolt.

Üldiselt saavad riigid meie pikkuskraadidel aru, et transport ja transiit on üks meie võimalusi. Loomulikult vajavad kõik häid ühendusi, loomulikult vajab ka Euroopa Liit häid idasuunalisi ühendusi. Ainult et kas lõpuks hakkab Ust-Luga sadama maismaaühendus läände liikuma läbi Kiievi või transiit läbi Koola poolsaare?

Kui Rail Baltica puuduseks loeb Siim Kallas mõned päevad hiljem Tallinnas antud pressikonverentsil vale ehk vene laiust (teadmiseks, et sama on küll iseloomulik ka Ukrainale), siis tahaks muidugi teada, et kus selline otsus Rail Baltica rööpmevahe asjus vastu võetud on - Kallase peas ja ainuisikuliselt?

Nii kitsas otsustajate ring pole mõistlik. Või ongi tema teistegi üsna üllatavate sõnavõttude taga Eesti rahvusvahelistest raudteeühendustest, sealhulgas ka kiidusõnad meie tohutust tehtud tööst lihtsalt vähene teema valdamine ja tähelepanematus?

Nimelt on Eestis on kaks samanimelist, kuid sisult ja eesmärgilt ning senini ka rööpmelaiuselt väga erinevat projekti. Mõlemad meile ülivajalikud. Ja kui nüüd meie mees Brüsselis meie riigi ühes kõige olulisemas küsimuses ei kavatsegi lillegi liigutada, vaid ühineb "midagi-pole-võimalik" hädakooriga, siis on tema volinikuksolemise aeg Eestile täiesti raisku läinud.

Eestis tehakse tõepoolest remonditöid Tallinn-Tartu-Valga liinil ja sedagi on nimetatud Rail Balticaks, sest nii arvatakse rehepaplikult olevat kergem Euroopa raha saada. Ka siis, kui see liin on Riiani kaasaegseks tehtud, on tegemist vene laiusega (1520 mm) rööpmestikuga ja pealegi on Tallinn-Riia reisijal vaja sõita asjatult ca 100 km pikema ringiga, kui otse sõites.

Nii Tallinn-Tartu kui Tartu-Riia ühendused on loomulikult vajalikud ja on "õige" Rail Baltica jaoks oluliseks täienduseks. Otsetee ehk "õige" trassi nimi on samuti Rail Baltica ja see tähistab Läänemere idakallast Kesk-Euroopaga ühendavat kiirraudteed, mille trass peaks minema võimalikult otse, seega Eesti alal läbi Pärnumaa.

Selle arengukoridori kui Eesti majanduse ja sotsiaalelu arengu võtmeküsimuse pani paika juba Mart Laari valitsus, kuhu ministrina kuulus ka Kallas ise, 2000. aastal vastu võetud üleriigiline strateegiline planeeringuga "Eesti 2010". Sama trassi arendus on teema ka uue planeeringu "Eesti 2030+" lähteülesandes, mis on tänase valitsuse poolt heaks kiidetud ja töös.

Kaalult on otsused väga erinevad: teeremont on enesestmõistetav, meie eesmärgiks peab aga olema aegruumiliste vahemaade vähendamine. Kilomeetrites püsime Berliinist ja Pariisist ikka sama kaugel, ajaliselt mõõdetavates vahemaades nihkume üha kaugemale, kuna teekondade läbimine muutub mujal üha kiiremaks.

Suhteliselt võttes kaugenevad Läti, Eesti ja Soome seega veelgi. Seda oskavad omal nahal kinnitada kõik tuhapilvetakistust omal nahal kogenud. Eesti on jäänud ka ainsaks Euroopa Liidu liikmesmaaks, kus raudtee infrastruktuuri edendamist rahastatakse sisuliselt vaid vedajate tuludest.

Üle poole kogu riigi infrarahadest raudteesse investeerivad soomlased on tragöödiat haistes ja Baltikumi järel ootamisest tüdinenutena hakanud rohkem tähelepanu pöörama teekonnale läbi Rootsi ning nende uus, 2008. aasta lõpus vastu võetud transpordi arengukava suunab riikliku huvi sellele teljele varasemast märksa jõulisemalt.

Eestit läbiv kiirraudtee tähendaks meile tõenäoliselt ühte peatust Tallinna kandis, millel oleks ometigi tohutu regionaalpoliitiline mõju. Rongiliiklus on lennuliiklusega võrreldes inim-, majandus-, energia-, kulu- ja keskkonnasõbralikum.

Kaubavedu on odavam ning kindlasti hakkaks taas paremini jalgu alla saama turismitööstus, uusi töökohti tekiks kultuuri valdkonnas jne.

Euroopa Liidu Läänemere strateegia räägib samuti üsna üheselt sellest, et regiooni majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks on ülitähtis lahendada nii kunagise raudse eesriide poolt jäetud transpordilõhed ida- ja läänekalda vahel kui ka tagada kogu regiooni parem ühenduvus, eriti kiire raudteeühenduse abil, nii läände, itta kui kagusse.

Läänemere piirkonna uus ruumilise arengu strateegia aastani 2030 kaasab ka Venemaa ning taas on sõlmküsimuseks nii kiirraudtee kui ka teised raudtee- ja mereühendused.

Täpsemat lahendust ootab ka liikumine üle Soome lahe: tunnelist räägivad visionäärid ja juba toimiva mereliikluse tiheduse kokkuarvutanud, rongipraamiühendusest rohkem pragmaatikud.

Kohapeal vaja koostööd

Lisaks aktiivsele tööle Brüsseli koridorides on vaja ka Eestis kohapeal vajalikud maa-alad reserveerituna hoida. Kõikide suurte eesmärkide kõrval on mõnedel Eesti vallavanematel pisikesed oma visioonid, mille kohaselt Eesti raudteed üldse ei vaja, peaasi et aga saaks põldudele (millest osad asuvad ka tulevase raudtee alal) maju ehitada

Õnneks on ka väga häid näiteid: Viimsi vallavanem Haldo Oravas on raudtee-ala hoidnud vaatamata isegi endise Harju maavanema Värner Lootsmanni üsna lühinägelikule soovitusele see täis ehitada.

Häädemeeste vallavanem Urmas Aava on üldplaneeringus kavandanud raudteeala tublisti sisse, samas kui planeeritud trass Iklast valla piirini ei leia jätku Saarde ja Surju valla üldplaneeringutes.

Raudteemaa kasutamise negatiivseimad näiteid pärinevad Rae vallast, kus on tehtud Tallinna ümbersõidu trassialale rahulikult uusi elamualade detailplaneeringuid.

Jääbki arusaamatuks, kas seal on planeeritud liiklus vaid õhu kaudu? Saue ja Saku valla piiril (Pärnu maantee kandis umbes Maksimarketi lähistel) ei jookse kavandatud rööpmestiku otsad kokku, kusjuures mõlemas vallas on planeeritud uued hoonestusalad nii, et need jääksid teisest vallast tulevale trassi jätkule ilmtingimata ette.

Seega võib Euroopa Liit meid kasvõi üle kullata (eraldised raudteetranspordi arendamisele suurenevad tervikuna hoogsalt), aga kui kohalikud vallavanemad rongiliikluseks plaanitu täis ehitavad ja riik ei suuda avalikke huve kaitsta, siis poleks mingit tolku isegi sellest, kui transpordivolinik Siim Kallas veenvuse huvides kõrvade peal kõnniks - millele küll ka kahjuks praegu miski ei viita.

Lastele mõeldes

Raudteele pole alternatiivi Eesti keskkonnasõbralikul, kiirel ja mugaval ühendamisel teiste riikidega. Täna ühendab meid laia maailmaga ainult lennuk. Lennuilma puudumisel ootame ilma paranemist nagu ruhnlasedki mandrile pääsemist.

Majandusliku ja sotsiaalse arengu osas on riigina meil kõik needsamad probleemid mis Ruhnu saarelgi: ühendused on puudulikud, aeglased, pole kuigi tervislikud või on ilmastikusõltlased, nii inimesed kui majandus elab üsna suletud elu.

2020-30ndateks ennustatakse täna juba väga kindlalt transpordivõrgustike veelgi suuremat olulisust ja ühenduste kiirenemist. Kõik sellised uued ühendused nõuavad väga pikaajalist ettevalmistust, tulevikuplaanid tuleb teha täna.

Üldiselt ongi Eesti elus ainult kaks probleemi: meid on liiga vähe ja me ei tea täpselt, millises Eestis tänased lapsed tulevikus elama saavad. Ühe uue suure rahvusvahelise raudteetrassi ettevalmistusperiood on tavapäraselt 20-30 aastat. Täna alustades võib tulemusteni jõuda siis, kui meie lapsed on oma parimais aastais.

Uus ja ühiselt kokku pandav üleriigiline planeering „Eesti2030+" loodetavasti selle teisele probleemile lahenduse pakub. Esimese ehk rahvaarvu probleemi lahendamisega on veidikene keerulisem.

Soovin igatahes kõigile, kellest mõlema mure lahendamine sõltub, palju jõudu ja pikka ning kannatlikku meelt!

Poola valu on meie valu

2010-04-13

Langetame pea. Poola presidendilennuki surmasõit on kõige jubedam katastroof, mis võib ühe riigi tippjuhtkonnaga toimuda. Et see juhtus Katõni ohvrite mälestuskohale minekul, annab toimunule veel süngema mäluvärvingu.

Kohtasin 7. aprilli õhtul põgusalt hr. Tomasz Chloni, erakordselt sümpaatset Poola suursaadikut Eestis. Selsamal päeval osalesid 70 aastat tagasi Katõnis hukatute mälestustseremoonial Poola peaminister Donald Tusk ja Venemaa peaminister Vladimir Putin. Fakt, et Venemaa peaminister kohale tuli, oli kõnekas, aga seda oli ka fakt, et mingit vabandust tema poolt ei tulnud. Venemaa pole valmis Katõni veretööd sõjakuriteoks tunnistama, kuid asjaolu, et Venemaal näidati Andrzej Wajda Katõni-filmi, osutas siiski teatud läbimurdele.

Nüüd, kolm päeva hiljem toimunu ei mahu pähe. Tahtmatult tekib mõte Katõni kahekordsest needusest: president Lech Kaczynski, ta abikaasa, keskpanga president, Poola armee staabiülem, asevälisminister, parlamendiliikmed ja presidendikantselei ametnikud. Miks ometi?

Wajda film algab mõjuva stseeniga rahvast, kes jookseb suurele sillale, ühed ühelt ja teised teiselt poolt. Ühed põgenevad sakslaste, teised venelaste eest. Silla keskel saadakse kokku ja kellelgi pole kuhugi minna. Kuid võib-olla on just see Teise maailmasõja väljapääsmatus ja Poola eliidi massiline hävitamine tinginud selle Poola jonni ja uhkuse, mida me tänapäeval tunneme.

Kaksikvennad Lech ja Jaroslaw Kaczynski tulid Poola poliitika tippu viis aastat tagasi, võttes enda kätte nii presidendi kui peaministri kohad. Neid ja nende „Seaduse ja õigluse" parteid peeti populistlikuks, kuid aegamööda on neile algul osaks saanud rahvusvaheline kriitika taandunud ning pärast Jaroslaw Kaczynski lahkumist peaministri kohalt suuresti ka ununenud.

Viimastel aastatel on Poola poliitikud teinud hästi organiseeritud tööd selle nimel, et võtta positsioone suurte rahvusvaheliste organisatsioonide tipus. Võitude hulka kuulub näiteks Jerzy Buzeki positsioon Euroopa Parlamendi esimehena. Andekaid ja hästi haritud poliitikuid on seal jätkunud.

Just viimastel aastatel - ja seega Lech Kaczynski presidentuuri ajal - on Poola tõusnud Ida-Euroopa riikide selgeks liidriks. President Ilves meenutas tema kiiret abipakkumist 2007. aasta aprillisündmuste ajal. Samuti oli just Kaczynski see, kes koos Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina juhtidega 2008. aasta augustis pärast Vene-Georgia sõja vallandumist Thbilisisse tõttas.

Poola on paljulubav riik. Ta on tohutu potentsiaaliga juba oma suurusest tulenevalt. Poola on ka suurim riik, kelle ajalooline kogemus Teise maailmasõja päevist meie omaga kattub, me oleme väga lähedased. Rahvusvahelisel tasandil olen kogenud Poola parlamendiliikmete kiiret ja ühemõttelist toetust meie positsioonidele. Poola on jõud, kellega kokku hoides suudame me palju korda saata. Ja peale selle on Poola üks väheseid riike, kes on rahvusvahelise majandussurutisega suhteliselt väheste kaotustega toime tulnud. Kõik need Poola paljulubavused jäävad alles ka pärast tänast tragöödiat.

Täna on Poola valu ja kaotus ka meie valu ja kaotus. Iga traagiline surm on kohutav. Kui riik kaotab presidendi, hulga poliitikuid ja tippjuhte, siis on see veel kohutavam. See tundub seda ebaõiglasem, et Poola ajalugu on alati olnud täis raskeid kaotusi. Kuid ajalugu kinnitab veel midagi: Poola riik ja rahvas on erakordselt tugevad.

KOMMENTEERI SIIN

Verise võimuvõitluse tagamaad

2010-04-12

Verine võimupööramine Kõrgõzstanis, mis nõudis läinud nädalal enam kui 70 inimese elu, on nähtavasti palju keerulisema taustaga, kui lihtsalt elanikkonna rahulolematus kasvanud energiahindade ja kukutatud presidendi klanni korruptsiooniga.

Kõrgõzstan on Kesk-Aasia regiooni üks vaesemaid riike, kus Tian Shani kõrgmäestikust tingitud geograafilised iseärasused ning omaaegne stalinistlik piiride tõmbamine on objektiivselt loonud väga keerulised eeldused toimiva majanduse loomiseks.

Riigi peamiseks sissetulekuallikaks on hüdroelektri tootmine, puuvill ja mõningal määral ka maavarade, sealhulgas kulla kaevandamine. Viimastel aastatel on kõige reaalsem sissetulek lähtunud aga riigis asuvatest Venemaa ja Ameerika Ühendriikide sõjaväebaaside rendimaksetest.

Enam kui viiest miljonist elanikust 65 protsenti elab maal, mistõttu on ka nende majanduslik mobiilsus madalam. Samas andis näiteks 2006. aastal riigi sisemajanduse kogutoodangust peaaegu kolmandiku Venemaal töötavate migrantide kodumaale saadetud teenistus.

Võrdluseks võib tuua, et Kõrgõzstanist elanike arvu poolest neli korda väiksemal Eestil on riigieelarve umbes kuus korda suurem. Võimupöörde ajal selgus, et riigikassas oli järel vaid 16 miljonit eurot.
Sellistes tingimustes on riik vaieldamatult sõltuv välisest abist ning ühtlasi ka mõjutatav väliste huvide poolt. Just siin tulebki mängu äsjase võimupöörde laiem taust, kus kindlasti on oma osa ka Kõrgõzstani geopoliitilisel asendil. Kes suudab mõjutada Kõrgõzstani, sellel on ka võimalused regionaal seid arenguid paremini suunata.

Kõrgõzstan piirneb peaaegu võrdsetes ulatustes Hiina, Usbekistani, Kasahstani ja Tadžikistaniga. Geopoliitilised tegurid on eriti tunnetatavad kolme esimese riigi puhul.

Pealinn Biškek asub vaid paarisaja kilomeetri kaugusel Kasahstani suurimast linnast Almatõst. Nii ongi Kõr gõzstani põhjaosa pigem lähedane Kasahstanile kui kõrge mäeaheliku varju jäävale riigi lõunaosale. Tuleb ju sedagi arvestada, et kirgiisid on etniliselt ja lingvistiliselt kõige lähedasemad just kasahhidega.

Kõrgõzstani territoorium ümbritseb mäeahelikena hobuserauakujuliselt Kesk-Aasia üht viljakamat piirkonda - peamiselt Usbekistanile kuuluvat Fergana orgu. See annab võimaluse Kõrgõzstanil kontrollida orgu toitvat hüdrovõimsust ja veevarusid.

Hiina on viimastel aastatel kasvatanud oma aktiivsust kõikjal Kesk-Aasias, sest peab seda regiooni oluliseks energiaallikaks oma majandusele. Kõrgõzstan on Hiina huvideradaril jäänud küll mõnevõrra tagaplaanile, kuid riigis elavad 50 000 uiguuri on suurele naaberriigile arvestatav välispoliitiline tegur.

Lisaks on Kõrgõzstan ainuke riik maailmas, kus kõrvuti paiknevad nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid. Biškeki lähedal asuv Manasi lennuväebaas on teenindanud USA ja tema liitlaste Afganistani operatsiooni alates 2001. aastast. Viimastel aastatel on aga nähtavalt kasvanud Venemaa ja Hiina surve Kõr gõzstani valitsusele ameeriklaste väljatõrjumiseks.

Eelkirjeldatut arvestades on läinud nädalal toimunud võimupöörde juures tähelepanuväärne eeskätt Venemaa kiire ja jõuline toetus opositsioonile. Peaminister Vladimir Putin tunnustas uut ajutist valitsust ja lubas kõigekülgset abi. Samas tegi ajutise valitsuse delegatsioon kiirvisiidi Moskvasse.

Ka on Kõrgõzstanis asuvad välissaatkonnad märku andnud, et rahutuste eel ja ajal oli Biškekis täheldatud Venemaa eriteenistustega seotud inimeste kahtlaselt suur kohalolek. Samuti on viidatud, et opositsioonilised meediakanalid on saanud otsest või kaudset toetust Venemaalt.

Mitmed analüütikud on teinud sellest järelduse, et võimupöörde taga võib näha kõige enam Venemaa huvitatust olukorrast kasu lõigata. Moskva on viimastel aastatel astunud terve rea jõulisi samme endise Nõukogude Liidu aladel, saavutamaks strateegilist kontrolli lähinaabruse üle ning tõrjudes lääneriikide ja Hiina huvisid.

Kindlasti on praegu pikemaajaliste järelduste tegemiseks pinnas veel liiga õhuke. Ajutise valitsuse lubadused põhiseaduse muutmisest, korruptsiooni vastu võitlemisest ning erakorraliste valimiste läbiviimisest on lootustandvad, kuid 2005. aasta tulpide revolutsiooni kogemus sunnib ettevaatlikkusele.

Samuti on üheks ilmekaks indikaatoriks Kõrgõzstani tulevase valitsuse tegevuses USA sõjaväebaasi kohaloleku küsimus. Teatavasti otsustas parlament juba 2009. aasta veebruaris, et USA peab oma sõjaväebaasi kinni panema. Kui see teema peaks sama teravalt peagi tõusetuma, võib eeldada, et valitsus võib olla seotud väljapoole antud lubadustega.

Kõrgõzstanis toimunu ei oma kindlasti otseseid mõjutusi regiooni teistele riikidele. Tulpide revolutsioon jäi ka viis aastat tagasi vaid Kõrgõzstani siseasjaks. Samas on selge, et kui võimupöördega kaasneb näiteks Venemaa positsioonide tugevnemine Kõrgõzstanis, siis ei saa seda kuidagi eirata ükski Kesk-Aasiat oma rahvusvahelise tegevuse radariekraanil hoidev jõud.

Miks İlham Äliyev külas on?

2010-04-07

İlham Äliyevi visiidiga seoses on õhus küsimusi nii Eesti-Aserbaidžaani suhete kui ka Aserebaidžaani demokraatia seisundi kohta. Ajakirjanikud on mult juba küsinud: kas tegemist on meie mõistes demokraatliku riigipeaga ning miks on Eestil nii elavad suhted meist päris kaugel asuva Aserbaidžaani riigiga?

Kõigepealt on Aserbaidžaan väga oluline riik nii oma looduslike ressursside kui ka geostrateegilise asendi poolest. Kui räägitakse Euroopa energiavarustusest, hakkab pilk kaardilt ikka Aserbaidžaani otsima. Aga ärisuhted võivad olla perspektiivsed õige paljudes valdkondades. Vaadates kas või seda, kui palju on sealsetes poodides teistest Balti riikidest pärinevaid toiduaineid, võime oletada, et Eestil on palju kasvuruumi. Seega on suhted seotud ka meie igapäevaste probleemide lahendamisega - vajame ju meiegi tööd ja ekspordivõimalusi.

Kindlasti on Eesti-Aserbaidžaani suhete üks mootor seegi, et Eestis on ligi tuhandeliikmeline aserbaidžaanide kogukond. Nende hulgas on väga aktiivseid inimesi.

Demokraatia toimib seal muidugi teisiti kui meil. Mõnikord küsitakse ka, kas see ikka on demokraatia või hoopis nn kontrollitud demokraatia või mõni muu raskesti nimetatav poliitilise juhtimise viis. Siin on erinevusi, mis tulenevad kultuurist, poliitilisest süsteemist jne. Samas on Aserbaidžaan võtnud Euroopa Nõukogu ees rea kohustusi demokraatia ja inimõiguste valdkonnas ja ei saa tänu sellele probleemidest mööda minna.

ENPA raportöörina olen pidanud teravaid küsimusi korduvalt tõstatama ja ma arvan, et Euroopa riikidest pole aus neist teemadest ka kahepoolsete suhete puhul päriselt vaikida. Kuigi poliitvangide probleemi on presidendi armuandmisdekreetidega järk-järgult lahendatud, leidub vangistatud ajakirjanikke ja ühiskonnaaktiviste siiani. Valimiste puhtuse suhtes on rahvusvahelistel vaatlejatel alati olnud tõsiseid etteheiteid.

Opositsiooni seisund ühiskonnas on ohtlikult marginaliseeritud ja selle tendentsi süvendamisele aidatakse administratiivsete ressurssidega kaasa. Sääraste probleemide loetelu on pikk.

Samas pean tunnistama, et Aserbaidžaan on välispoliitikas hoidnud küllalt arukat joont, hoides oma väga keerulises olukorras uksi mitmel suunal avatud. Seda tuleb hinnata ja Euroopa riigid ning Euroopa Liit tervikuna ei saa endale siin huvipuudust lubada. Seda maad ei saa võtta lihtsustatult ega üleolevalt. Ütleksin isegi, et Aserbaidžaaniga suhtlemiseks peame end väga kõvasti harima, et olla kursis regionaalsete üksikasjadega, maa jõudsa majandusarenguga ning ka haavaga, mille Mägi-Karabahhia kaotus on kõigi aserbaidžaanide hinge jätnud.

Maailm ei ole lihtne. Tervitades näiteks suhete soojenemist Türgi ja Armeenia vahel, ei saa minna mööda sellestki, millised on reaktsioonid Bakuus, kui selle suhtesoojenduse taustal ei terenda vähegi selgemat lootust oluliste kompromisside leidmiseks ka Karabahhi küsimuses. Eesti huvides on otsida teid, mis tooksid Aserbaidžaani lähemale Euroopale ja süvendaksid meie koostööd. Sellest lähtudes tuleb president İlham Äliyevi riigivisiiti tervitada.

Olulised teemad praeguses maailmapoliitikas

2010-03-26

Viimastel päevadel areneb rahvusvahelistes suhetes kaks meile olulist sündmust. Esiteks on tähtis jälgida Venemaa ja Ameerika Ühendriikide tuumarelvastuse vähendamise leppe läbirääkimisi. Teiseks on kindlasti väga vajalik mõista Iisraeli ja USA suhetes toimuvat ning selle mõju regionaalsele julgeolekule.

START-leppe uuendamine on olnud president Barack Obama administratsiooni olulisemaid teemasid suhete uuendamisel Venemaaga. Algsed lootused sõlmida uuendatud lepe juba eelmise aasta lõpul luhtusid. Praeguseks on pooled siiski teatanud, et dokument on küps allakirjutamiseks veel enne 12. aprillil toimuvat Washingtoni tuumarelva leviku piiramise tippkohtumist.

Siiani on laiemale avalikkusele selgusetu, mida see lepe õigupoolest ikkagi sisaldab. Teatavasti on Venemaa nõudnud, et sellesse tuleb kirjutada ka raketitõrje pariteetsuse põhimõtted, mis otseselt võivad puudutada nii USA kui tema liitlaste huve.

Saab eeldada, et leppe allakirjutamise järel (eeldatavasti aprilli alguses Prahas) võtab ratifitseerimisprotsess mõlema riigi parlamendis paraja aja ega ole välistatud tõsised raskused selle jõustamisel. Samal ajal on nõrk koht president Obama suur soov liikuda tuumarelvavaba maailma poole, kus eesmärk võib pühitseda abinõu.

Alles mõni päev tagasi kuulutas Iisraeli suursaadik USAs Michael Oren, et kahe riigi suhted elavad üle viimase 35 aasta madalaimat taset. Kuigi seda avaldust on püütud siluda mõlemalt poolt, kinnitab peaminister Benjamin Netanyahu äsjane keeruline visiit Washingtoni liitlassuhetes valitsevaid suuri pingeid.

Washingtoni ning teisi Iisraeli lääneliitlasi teevad ärevaks eeskätt jätkuv asunduspoliitika Palestiina aladel ja Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamiseks sõjalise rünnaku jõuline soosimine. Asunduspoliitika teeb mõistagi keeruliseks igasuguse rahuprotsessi edendamise. Pealegi on viimasel ajal märke koguni Hamasi ja Fatah' leppimisest ning kolmanda intifada (püha sõda) võimalikkusest.

Iisraeli palju spekuleeritud sõjaline ennetusrünnak Iraani vastu muudaks aga veel enam nii regionaalset kui globaalset julgeolekukeskkonda. Just need on teemad, mille pärast on väga tähtis jälgida Iisraeli ja USA omavahelist läbikäimist ning sellest tulenevaid arengusuundi.

Mälli mõtteilma allikad

2010-03-05

Pärast seda, kui Linnart Mäll veebruari keskel meie hulgast lahkus, on tema elutööst räägitud rohkem kui kunagi varem. Ta on tõlkinud eesti keelde Ida mõtteloo kõige olulisemaid tekste. Nende hulgas on sanskriti keelest tõlgitud „Bhagavadgītā", mis on suureeposes „Mahābhārata" sisalduv, kuid suhteliselt iseseisev filosoofiline traktaat. Samuti on sanskriti keelest tõlgitud budistlikud tekstid nagu Šāntideva „Bodhitšarjāvatāra" ning „Teemantsuutra", „Südasuutra" ja teised. „Kergemast" kirjandusest rääkides on ta samuti sanskritist vahendanud „Vetāla kakskümmend viis juttu" (koos Uku Masinguga), „Šukasaptati. Papagoi seitsekümmend juttu" ja kuulsa armuõpetustraktaadi „Kāmasūtra". Paali keelest tõlgitud teostest on kõige mahukam ja olulisem „Dhammapada", millele lisandub „Seadmuseratta käimapanemine" ja mitmed lühemad budistlikud tekstid. Vanahiina keelest on Mäll tõlkinud klassikalise filosoofiakirjanduse kuldvara Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi" ning Lao-zi „Kulgemise väe raamatu". Tiibeti keelest on meieni jõudnud kuuenda dalai-laama Tsangjang Gjatso luuleraamat pealkirjaga „Nukrad armastuslaulud". Lisaks on Mäll tõlkinud olulisi mõtlejaid inglise ja vene keelest ehk Mahatma Gandhi, Nikolai Konradi ja Mihhail Bahtini töid. Kõik Mälli tõlked on varustatud põhjalike kommentaaridega. Kandvamaid tekste nagu „Bhagavadgītā", „Bodhitšarjāvatāra", „Dhammapada" ja „Vesteid ja vestlusi" andis Mäll mitu korda välja, seejuures ikka tõlget uuendades ja kommentaariumi värskendades.

Eraldi tuleb rõhutada eestikeelse terminoloogia väljatöötamist. Paljudes tõlgetes on ta suutnud luua uue, omaette keeleterviku, mis mõjub värskelt ja leidlikult. See omakorda on mõjutanud meie igapäevast keelekasutust. Näiteks sõnu nagu „kulgemine", „meel" ja „meeleseisund", „vägi" ja paljusid teisi oleme pärast Mälli tõlkeid laiaemalt kasutama hakanud ja nende tähendusse on tekkinud uusi nüansse. Nii on Mälli tõlkelooming jõudnud meie kultuuris kaudselt ka inimesteni, kes neid tõlkeid kunagi lugenud ega Mälli loenguid kuulanud pole.

Tõlgete põhjal arendas Mäll humanistlike baastekstide käsitluse. See selgitab, millist tüüpi klassikalistel tekstidel on kestev mõju humanistliku kultuuri arengule. Samuti paistis ta alates eelmise sajandi kuuekümnendate aastate lõpust oma teedrajavate ideedega silma Tartu-Moskva semiootikakoolkonnas. Ta on Juri Lotmani kuulsates semiootikakogumikes üks kõige enam artikleid avaldanud eestlane. Ühtlasi õnnestus tal käivitada eraldi orientalistika-alaste tööde sari. 2005. aastal avaldas Delhis Mälli teadustööde kogumiku mainekas kirjastus „Motilal Banarsidass", mis tähistab budoloogia-alaste tööde absoluutset tipptaset. Nimetamata ei saa jätta „Ilmamaa" mõtteloo-sarjas ilmunud kirjutiste kogumikku „Nulli ja lõpmatuse kohal" (1998) ning „Ida mõtteloo leksikoni" (koos Märt Läänemetsa ja Teet Toomega, 2006).

Linnart Mälli poliitilistest tegemistest läheb ajalukku Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) ellukutsumine. Algatusrühm kogunes 1990. aasta augustis Tartus, ametlik organisatsiooni asutamine toimus järgmisel aastal Haagis, kus esimeseks presidendiks valiti Linnart Mäll. Ta ise on tagasihoidlikult öelnud, et algidee pärines Tiibeti eksiilvalitsuselt. Teised, kes neis ettevõtmistes Mälli kõrval seisid, leiavad siiski, et ilma tema ammendamatu energiata poleks asi liikvele läinud. Tiibetlased otsisid Euroopas, mis tol ajal elas läbi Berliini müüri langemisele järgnenud vabanemiseufooriat, sobivat algatuskeskust sellise organisatsiooni loomiseks. Meie „laulev revolutsioon" oli tollal oma rahumeelse vastupanuga maailmas sümpaatiat ja tähelepanu äratanud. Samuti oli Linnart Mäll sobiva akadeemilise tausta ja poliitiliste sidemetega isik. Tal oli ka see eelis, et ta tõepoolest tundis Nõukogude Liidu ala ikestatud rahvaid ning paljudega neist olid tal juba sidemed loodud. Üks sild tekkis Tartus. Kui erinevad polnud ka Mälli ja nõukogude lennuväebaasi juhi Džohhar Dudajevi tegevusvaldkonnad, pidid nad ühiste Tartu-aastate jooksul lõpuks kokku saama. Hiljem valiti Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria presidendiks ja ta lõi ERO ettevõtmistes innukalt kaasa.

Ajalookulg kinnitab, et Eesti tõuge Esindamata Rahvaste Organisatsioonile oli viljakas. Seda kasvõi sellepärast, et üsna vahetult pärast ERO loomist Eesti taasiseseisvus. Tõsi, mitte ERO ei viinud Eestit iseseisvusele, vaid pigem andis Eesti iseseisvus täiendava tõuke ERO-le. Eesti kuulus ERO-sse Eesti Kongressi kui vabalt ja demokraatlikult valitud esinduskogu kaudu ning pärast iseseisvuse taastamist määratleti meie roll toetajaliikmena. See aga oli väärtuslik kapital ERO jaoks, sest ühe esindamata rahva saamine riigirahvaks tähendas organisatsioonile väga vajalikku edulugu. Samas positsioonis oli ka Läti, kes ERO tegevuses algperioodil samuti kaasa lõi. Üheksakümnendatel ja veel selle sajandi algulgi tegutses Tartus ERO Ida-Euroopa koordinatsioonikeskus ning ka siis kui organisatsiooni peakorter Haagis üles ehitati, korraldati mitmed ERO regionaalsed ja tipptaseme üritused Eestis. Sellesse perioodi mahub ka Rahvaste Õiguse Ülddeklaratsiooni väljatöötamine, mis nagu nimigi ütleb, püüdis paljuski Inimõiguste Ülddeklaratsiooni põhimõtteid rahvastele üle kanda. Hiljem loodi eraõiguslik Rahvaste Õiguse Instituut, mille käimapanev vägi peitus taaskord Linnart Mälli isikus.

ERO kodulehel on Mällile kui esimese presidendi lahkumisele pühendatud lühike nekroloog ja pisut pikem elulooülevaade. Rõhutatakse, et demokraatia ja vabaduse kaitsjana uskus Mäll alati vägivallatu võitluse vahenditesse. See usk omakorda põhines Mahatma Gandhi tööde suurepärasel tundmisel. Uute liikmete ERO-sse vastuvõtmise üks tingimusi on see, et neid esindav valitud kogu peab olema laitmatu renomeega ehk erandita demokraatlikke vahendeid toetav. Teiste Mälli juurutatud aluspõhimõtete hulgas on näiteks see, et organisatsiooni saavad kuuluda üksnes põlised vähemused. Teiste sõnadega, venelased Eestis ei saa ERO liikmelisust taotleda, aga näiteks Kosovo albaanlased said, samuti Iraani aserbaidžaanid.

Oma tugevalt ja otsekoheselt väljendatud seisukohtadega oli Mäll hiljem mõnigi kord ERO uute juhtidega eriarvamusel. Paljusid tegelasi pidas ta rohkem „salongivõitlejateks". Kummati tulenes Mälli kõrge autoriteet organisatsioonis just tema isepäisusest ja muljetavaldavast karismast. ERO praegune peasekretär Marino Busdachin nimetas teda „suureks renessansi-meheks".

Organisatsioonid ei lähe tihti seda rada, mida loojad oma ideaalis ette nägid. Vaevalt soovis Mäll näha, et näiteks abhaaside enesemääramisõiguse taotlus viib lõpuks olukorrani, kus Abhaasia iseseisvust tunnustavad Venemaa ja Nicaragua ning Abhaasia territooriumi kasutatakse sõjalise agressiooni teostamiseks Georgia vastu. Jah, Mäll oli abhaaside rahvuslike püüdluste suur toetaja. Nüüd on Abhaasia endine esindaja ERO juures Maxim Gunjia de facto režiimi välisminister.

Marino Busdaschin andis eelmise aasta lõpus Abhaasia valimistele positiivse hinnangu ja väljendas lootust, et tunnustamisotsuseid tuleb juurde. Siin on palju küsimusi. Kuidas suhtuda sellesse, et Venemaa soosib enesemääramisõigust Abhaasias, olles selle eelnevalt jalge alla tallanud Tšetešeenias? Mil määral üldse saab rääkida valimisvabadusest ja teistest vabadustest, kui Abhaasia on Venemaa kontrolli all? Milliseid rahvusvahelisi reegleid rikub pasportiseerimine ehk Venemaa passide ja kodakondsuse pealesurumine Abhaasia elanikele? Või mida peaksime arvama Maxim Gunjia väitest, et Abhaasia on välismõjudest palju vabam maa kui näiteks Eesti, mis sõltub täielikult Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest? Ei saa olla eetilist poliitikat, kui nendele küsimustele vastamist välditakse. Minu meelest ei sobi Busdachini ja Abhaasia esindajate positsioonid kokku nende põhimõtetega, millest lähtus ERO loomine.
Samal ajal ei saa Abhaasia-näide ja see, kuidas Venemaa on seda ära kasutanud, varjutada ideaali, mida esindamata rahvaste hääle kuuldavakstegemine endas kannab. Nüüdseks on ERO-s üle viiekümne liikme ja tema roll rõhutud rahvaste probleemide teadvustamisel on tohutu. Kasvuruumi on siiski palju, sest kõigi maailma rahvaste hulk võib ulatuda reipalt üle kolme-nelja tuhande.

Minu meelest on Mälli ajaloovaadet kõige enam mõjutanud Nikolai Konrad, kes oli üks ta esimesi vaimseid teejuhte Moskvas. Konradi ajaloofilosoofia pakub meile suure üldistusjõuga seoseid erinevate kultuuride vahel. Samuti ei lase ta silmist humanistlikke ideaale ja inimese endaavastamist kultuuris. Konradi artiklid kõnelevad ajalooteaduse rööpsest kujunemisest Vana-Hiinas ja Vana-Kreekas, maailmakirjanduse üllatavatest seostest ning Euroopa renessansiajastule sarnase kultuurifenomeni olemasolust Ida kõrgkultuurides. Meie teame neid käsitlusi just Mälli tõlgete järgi (Konrad, „Ajaloo mõttest", 1987). Samasugust üldistusjõudu on tunda Mälli enda humanistlike baastekstide käsitluses.

Mälli dissidendivaim pärines suuresti vene õpetlastelt, kelle käe alla ta kuuekümnendate aastate algul orientalistikasse süvenes. Seitsmekümnendate algupoolel toimus Dandaroni protsess, millel oli suur mõju ka Mälli edasisele saatusele. Burjaatia suur budismiõpetaja Bidja Dandaron oli ka Mälli õpetaja. 1972. aasta lõpus pidasid kommunistid Dandaroni üle kohut ja paar aastat hiljem ta suri kinnipidamiskohas. Kohtusse tunnistajaks kutsutud Mäll paistis silma julgete etteastetega. See põhjustas ta akadeemilise karjääri katkemise. Järgnevad kümme aastat töötas Mäll Tartu Ülikooli orientalistikakabineti inseneri tagasihoidlikul ametikohal. Kummati sündisid just sel perioodil ta meistritõlked. Teatud kibestumist ametialase degradeerimise pärast kandis ta vist elu lõpuni, igal juhul ei hoolinud Mäll akadeemilise karjääri välistest atribuutidest. Vaatamata oma suurusele jäi ta „vanemteaduriks", ehkki väliskülalised teda ikka enesestmõistetava austusega „professor Mälliks" kutsusid.

Edasi võib juba rääkida sellest, et Linnart Mäll kui vembumees kehastas endas budistlike tekstide paradoksaalsust, aga Mäll kui seesmiselt tervikliku mõtteilmaga inimene kandis eneses vanade tekstide püüdlust isiksuse tervikluse ja kõrgemate meeleseisundite järele. Temas oli korraga nii palju. Ta seisis tihti jõuliselt teadusliku mõtlemise eest ja mütoloogilise mõtlemise vastu ning sarjas „külamüstikat". Ometi oli Mäll ise legendaarne ja mütogeenne isik, keda Tartu noored kirjanikud, boheemid ja igavesed üliõpilased ei saanud jäädvustamata jätta:

Ootan loengux Linnart Mälli
siis mu tee viib jälle Pälli
kus ma eile alles kärtsu viina sain
(Indrek Ryytle).

Kohtusin kunagi Taani juhtiva budismiuurijaga, keda pani kõige enam imestama mu väide, et budoloogia ja orientalistika laiemalt tähendasid Eestis okupatsiooniaastatel vaimset vastupanu valitsevale režiimile. See oli justkui dissidentluse erivorm. Mu selgitused keskendusid vaimsetele väärtuste otsimisele punasest ideoloogiast pakatavas keskkonnas. Kuid tegelikult kehastas budismi ja dissidentluse seost kõige enam just Linnart Mälli isik: Mäll kui vastuhakkaja, Mäll kui ideoloogiliselt parandamatu ja kõigiti kahtlane tegelane. Ent seda värskendavam oli ta Tartu üliõpilaskonna jaoks. Orientalistikaringi üritused tõid Keemiahoone ringauditooriumi rahvast puupüsti täis. Mälli kõrval võis seal kohata põlvkond vanemaid legende: Uku Masingut, Villem Ernitsat, vahel ka Leo Leesmenti või Pent Nurmekunda. Minu tutvus Linnartiga algas 1980. aasta sügisel ja elasin minagi siis Pälsoni (nüüdse Pepleri) tänava ühiselamus, nn. Vanas Pällis...

Mälli suur sekkumine Eesti välispoliitikasse oli leppimatult väljendatud eriarvamus Tiibeti ja Taiwani küsimuses. Tema jaoks oli Hiina Rahvavabariik samasugune monstrum nagu Nõukogude Liit, mitte suurriik või liitlane, kellega tuleb pragmaatilise poliitika nimel hästi läbi saada.Sel vastuolul oli väga praktiline tähendus. 1991. ja 2001. aastal kutsus Mäll Eestisse XIV dalai-laama Tenzin Gjatso ja mõlemal puhul kerkis esile küsimus kas ja missuguses vormis Eesti riigijuhid Tema Pühadusega kohtuvad. 1991. aastal oli Lennart Meri välisminister ja kümme aastat hiljem Vabariigi President - ta ei kohtunud dalai-laamaga kummalgi korral. Nüüd, kui mõlemad - Lennart ja Linnart - on manalamehed, pole ehk mõtet vanu haavu ja haavumisi lahti kiskuda.

Kuid küsimus on endistviisi avatud ses mõttes, et tänavu 75-aastaseks saav dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja Tartu Ülikooli audoktor ning enne siit ilmast lahkumist algatas Mäll Tema Pühaduse kolmanda küllakutsumise. Esialgsete plaanide järgi toimuks see 2011. aasta suvel, visiidi Eesti-poolne peakorraldaja on Budismi Instituut eesotsas helilooja Sven Grünbergiga.

Vahendan siin vaid ühe mälestuskillu dalai-laama eelmisest käigust. Riigikogu tollane esimees Toomas Savi oli kõrgeim võimukandja, kes Tema Pühaduse vastu võttis. Sealsamas, Riigikogu esimehe ruumides toimus vaatamata välisministeeriumi tugevale vastuseisule ka „mitteametlik" kohtumine peaminister Mart Laariga. Pärast seda suunduti Kalevipoja saali, kus Riigikogu aseesimees Tunne Kelam andis Tema Pühaduse auks lõunasöögi. Toompea lossi koridorides toimus siis midagi niisugust, mida ma pole näinud ühegi vägeva riigipea külaskäigu puhul. Lossis töötavad inimesed, nõunikud ja muu personal, tulid oma kabinettidest välja, dalai-laama liikus läbi katkematu inimspaleeri.

Pole põhjust arvata, et dalai-laama uus tulemine, kui see teoks saab, oleks vähem huviäratav. Pigem vastupidi - ajaratas on katkematult edasi käinud ja ilmselt oleks eelseisev visiit temagi poolt viimane. Aga küsimus on seesama: kui Eesti rõhutab väärtuspõhist poliitikat näiteks Venemaad puudutavates küsimustes, siis peame seda rõhutama ka Hiina-Tiibeti küsimuses. Dalai-laama ukse taha jätmist ei saaks Kadriorg ega Stenbocki maja enam põhjendada meie hapra rahvusvahelise staatusega.

President Toomas Hendrik Ilves rõhutas järelehüüdes Mällile, et olles vaikima sunnitud rahvaste eestkõneleja oli Mäll meile eetilise poliitika eeskuju. See oli täpne ja ilus määratlus, mida tsiteeriti palju ka väljaspool Eestit. Kuid rõhutagem, et vajadus eetilise poliitika järele ei ammendu Mälli lahkumisega. Täpselt needsamad valikud, mida ta tihti teravdatud dramaatikaga esitas, seisavad meie ees ka tulevikus.

Mälli suurim sõnum kaasajale oli tema iseseisvus ja murdumatus. Ta ei ujunud kaasa ühegi konjunktuuriga, vaid oli alati tema ise. Mõnikord väljendas ta oma seisukohti lõikava teravusega ja mõnikord pingutas ses osas ülegi, aga tal oli selleks vaba inimese õigus. Ka kommunistliku diktatuuri all oli tema võrreldamatult vabam inimene kui need armetud, kes olid partei või KGB ülesandel ta tegude järgi valvama pandud.

Mäll oli suveräänne mõtleja ja seisis nõnda meie kõigi õiguse eest olla niisugune. Ka praegusel ajal, mil suur osa ühiskonnast allutab end kollektiivsele mõistusele ning kartus kaotada tööandja soosing sulgeb inimeste suu ja pangalaen orjastab, tuleb Mälli suveräänsust imetleda. Vaba inimene on tõeliselt tark.

Intervjuu: Aaviksoo: loodan, et 2010 on Afganistanis murdepunkt

2010-02-13

"Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks," analüüsib kaitseminister Jaak Aaviksoo situatsiooni Afganistanis. Sel nädalal tulid Eesti sõdurid Kosovost koju, lahinguüksusega jääme veel vaid Afganistani.

Milline on kõige võidukam ja uhkem lahing, mille Eesti sõdurid on pidanud teie kaitseministriks olemise ajal?

Ma ei tea. Ei ole mina nii mõelnud, ei ole ka kaitsevägi operatsioone niisuguses võtmes käsitlenud. Kindlasti on igal missioonil käinul omad isiklikud kogemused, aga kaitseministri jaoks on strateegilised eesmärgid oluliselt tähtsamad kui võidud üksikutes lahingutes või operatsioonides.

Kuskil on olemas üksikasjalikud aruanded Eesti kaitseväe viimase kui operatsiooni ja lahingu kohta?

Jah, igast konfliktist või kontaktist on tõepoolest raportid olemas, aga pean tunnistama, et mina ei ole ühtegi neist lugenud ja ilmselt sellisel tasemel ei ole neid mulle ka mõistlik lektüüriks tuua.

Kontakt on...?

Mis iganes pinget täis kontakt vaenlase võitlejatega, sinna hulka kuulub ka näiteks IED (Improvised explosive device - improviseeritud lõhkekeha, põhimõtteliselt suvaline plahvatama pandav asjandus - R. K.) - plahvatus või siis lask, mida kuuldakse; või relvastatud isik, keda nähakse. Ma ka selles definitsioonis väga täpne ei tahaks olla, aga niisugused kontaktid tõepoolest registreeritakse, nende üle peetakse statistikat, neid analüüsitakse - eriti kui nendega kaasnevad mingilgi määral kaotused: kas kaotused Eesti kaitseväele või liitlastele või ka kohalikule elanikkonnale.

Millal pääsevad ajaloolased ligi dokumentidele, mis kirjeldavad Eesti sõdurite operatsioone Iraagis ja Afganistanis?

Nende avalikustamisega on tõenäoliselt niimoodi, et olenevalt dokumendist ja salastatuse astmest võib neid saladusi hoida, kui ma ei eksi, siis 75 aastat kõige rohkem ja viis aastat kõige vähem. Selline on see vahemik. Ma ei tea, kauaks on kontaktikirjeldused saladuseks kuulutatud. Nagu ma ütlesin, ma ei ole nendega isiklikult kokku puutunud.

Te ei tunne huvi või te ei taha teada, mida need sisaldavad?

Ma ei ole selles küsimuses uudishimulik inimene ja need dokumendid ei anna minu tasemel ka mingit informatsiooni. Pigem on tarvis üldist strateegilise taseme materjali, mis on vajalik strateegiliste otsuste tegemiseks.

Mõni nädal tagasi andsite Eesti Ekspressi ajakirjanikele valemi, kuidas arvutada välja meie sõdurite operatsioonide käigus Afganistanis langenud vastase võitlejate arv. Ekspress sai selleks summaks 70. Miks oli vajalik selle numbri avalikustamine?

See valem ei ole mingi riigisaladus ega minu isiklik leiutis. Kui keegi toksib Wikipediasse "Afganistani sõda", siis ta saab sealt numbrid, palju on olnud langenuid liitlaste poolel, palju on - hinnanguliselt! - langenuid valitsusvastaste poolel, ja palju on olnud langenuid Afganistani julgeolekujõudude poolel. Need suhted on avalik informatsioon.

Kuidas sellesse numbrisse - 70 langenud vastase võitlejat - suhtuda?

Eesmärk ei ole inimeste füüsiline hävitamine, vähemasti mitte nendes operatsioonides, kus osalevad Eesti kaitseväelased. Kindlasti korraldatakse ka personaalseid rünnakuid, aga see on pigem erioperatsioonide kui tavaliste kaitseväe üksuste valdkond.

Eesmärk on võtta kontrolli alla territoorium, takistada vaenlase liikumist ja lõpuks saavutada võit tema tahte üle osutada relvastatud vastupanu. Meie kõikide ühistes huvides on saavutada see võimalikult väikese inim-ohvrite hinnaga. Ja see puudutab ka vastase poolt.

Ka vastane soovib saavutada oma tahet võimalikult väikese langenute arvuga liitlasvägede koosseisus?

Ka vastase eesmärk ei ole tappa inimesi. Nende eesmärk on kehtestada oma arusaamine, oma reeglid. Ja vaevalt et fundamentalistlik islam seaks oma eesmärgiks võimalikult paljude uskmatute hävitamise. Niisugust doktriini mina ei tea ka kõige radikaal-sema islami juures.

Mis on Afganistani valitsusvastaste eesmärk?

Nad soovivad kehtestada oma tõekspidamisi, oma väärtusi, oma arusaamu, oma usku - laiemas mõttes kui religioon. Oma usku sellesse, missugune on õige elukorraldus. Võib-olla sealt tuleks otsida nende strateegilist eesmärki. Aga ausam oleks muidugi nende endi käest küsida.

Mis teie arvates ohustab praegust õhtumaad rohkem: kas äärmuslik islam või Hiina kasvav inimmass ja areng?

See on väga filosoofiline küsimus. Ellu jäävad pikas perspektiivis need, kes jäävad ellu. Ehk siis: demograafia otsustab kõik. Ja kui eestlasi või eurooplasi või ameeriklasi või venelasi sünnib lootusetult vähe, siis ei ole midagi teha - need rahvad lihtsalt surevad välja.

Aga kiire elanikkonna kasvuga piirkondi on maailmas teisigi. Me teame Aafrikas toimuvaid demograafilisi protsesse, ka seda, et Aafrika mandril on kõige suurem potentsiaal kujuneda ebaõnnestunud riikide taimelavaks. Lähemate kümnendite jooksul väärib ka Aafrika julgeolekupoliitilises küsimuses kogu maailma tähelepanu.

Ma pean suureks riske, mis lähtuvad äpardunud riikidest, või siis ka massihävitusrelvade sattumisest äraarvamatu käitumisega inimrühmade kätte.

Mis asi on äpardunud riik?

Riik, kes ei suuda kehtestada läbipaistvat riigikorda, kaitsta oma kodanikke ja kujutab seetõttu ohtu ka teistele riikidele. Ilmekas näide ongi seesama Afganistan, mis lisaks üsna brutaalsele ümberkäimisele kohaliku elanikkonnaga osutus varjupaigaks al Qaedale ja võimaldas Afganistani territooriumilt planeerida rünnakut kaksiktornidele ja ilmselt ka organiseerida Londonis ja Madridis toimunud terrorirünnakuid. Mis tegelikult on käivitanud protsessi, mida me praegu Afganistanis näeme.

Kas te teate või usute, et neid terrorirünnakuid juhiti just Afganistani territooriumilt?

Küsimus niimoodi esitatuna on tautoloogiline. Mis asi on see, mida me teame? Väljaspool mõistliku kahtluse piiri ma tean, et see on niimoodi. Aga loomulikult - ma ei ole isiklikult Osama bin Ladeniga Afganistanis kohtunud.

Tahaksite?

See oleks kindlasti huvitav väljakutse.

Mida te talt küsiksite?

Ma hea meelega kuulaksin seda ilmavaadet, mis niisuguste tegudeni on viinud; mis võimaldab tal suhestuda nende süütute inimestega enam kui 50 rahvusest, kes hukkusid rünnakus kaksiktornidele. Ma usun, et tal peab olema mingisugune isiklik suhe sellesse. Aga ju on neid küsimusi teisigi.

Kuidas üldse on võimalik võidelda armeega, mille sõdurid ei karda surra, vastupidi - kellele on lahingus langemine suur au ja kiirtee paremale järjele?

Eks see ongi üks kõige fundamentaalsemaid väljakutseid. Lääne sõjakunst, millega meie kõige tuttavamad oleme, on tõepoolest üles ehitatud põhimõttele, et inimelu on kõrgeim väärtus.

Et vastane ei taha surra!

Jah. Me teame küll jutustusi ennastsalgavast vaprusest, mis on üsna lähedal kangelassurma heroiseerimisele, aga põhimõtteliselt on jõukasutusdoktriinid, terve rida muid reegleid ning kogu strateegia ja taktika üles ehitatud teistsugusele arusaamisele.

Sellele küsimusele ei ole vastust. See on inimõigustele üles ehitatud sõjateaduse üks kontseptuaalseid nõrkusi, millega lääne tsivilisatsioon praktilisel tasandil püüab ühel või teisel moel toime tulla. Küsimus on enam-vähem sama keeruline kui eutanaasia probleem, mis kah - küll hoopis teisest vinklist - on õhtumaisel tsivilisatsioonil silmade ees ja me näeme, et sellele ei ole väga lihtne anda üheseid vastuseid.

Kui meil oleks võluvits, millega lüües ei oleks alates homsest Afganistanis mitte ühtegi võõrsõdurit, mitte ühtegi rahvusvahelist organisatsiooni - mis seal toimuks näiteks lähima poole aasta sees?

Me teame, mis juhtus siis, kui Nõukogude väed lahkusid ja lääne maailm tegelikult unustas Afganistani. Kas praegune olukord on põhimõtteliselt erinev?

(Paus - R. K.)

Ma arvan, et ta on erinev. Andmed, mis meil on Afganistani rahva meelsuse suhtes ja ka Talibani puudutavalt, näitavad, et elanikkonna toetus Talibanile on äärmiselt madal - alla 10 protsendi. Sellesama küsitluse teine pool väidab, et toetus keskvalitsusele ei ole kahjuks väga palju suurem.

Kas kohalikud hõimuliidrid suudavad kehtestada kohaliku võimu või arenevad nad jällegi vaenutsevate sõjapealike rühmitusteks, kellest siis üks peab jääma tsentraalselt peale... mul pole mõtet sel teemal spekuleerida. Aga selge on see, et keskvalitsuse suutlikkus kontrollida Afganistani on ebapiisav selleks, et Afganistanist ei lähtuks oht riigi enda elanikkonnale, nende füüsilisele julgeolekule, ja ka teistele riikidele.

Reaalsus on see, et lähima paari aasta jooksul läheb Afganistanis keerulisemaks?

Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks. Ma ise väga loodan, et 2010 on murdepunkt.

Mitu aastat Eesti sõdurid veel Afganistanis viibivad? Pigem viis, pigem kümme või pigem 15 aastat?

Ma arvan, et viie aasta pärast on sõjalise kohaloleku intensiivsus oluliselt nõrgem. Aga ärme hakka spekuleerima 10 või 15 aastaga.

Venemaa kulutab infosõjale rohkem kui tööpuuduse leevendamisele

2010-02-13

Majandusliku heaolu tagamise ja riigi jõukuse kasvatamise üheks oluliseks kaasteguriks on rahvusliku julgeoleku pidev tagamine ja kindlustamine. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline eeskätt Euroopa Liidu ja NATO sisemise ühtsuse ja toimevõimekuse tugevdamine. Mitte keegi teine ei kaitse Euroopa demokraatlikku väärtusruumi paremini kui need kaks organisatsiooni.

Et siin tuleb meil veel koos partneritega väga tugevasti pingutada, näitavad kasvõi kõige värskemad arengud Prantsusmaa dessantlaeva Mistral võimalikul müügil NATOt oma suurimaks ohustajaks pidavale Venemaale.

NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni soovi suhete edendamiseks Moskvaga tuleb pidada kindlasti väga tähtsaks küsimuseks, kuid selles protsessis ei tohi allianss maksta lõivu iseenda ja oma liikmete julgeoleku arvelt. Seepärast on äärmiselt oluline NATO kollektiivkaitse põhimõtete ülerõhutamine alliansi uues strateegilises kontseptsioonis ning Balti riikide kaitseplaanide ajakohastamine.

Moodsas maailmas ei sõltu riikide julgeolek üksnes oskuses võimalikele usutava heidutusega sõjalistele ohtudele vastu seista, vaid ka võimes tagada globaalses inforuumis rahvuslikule julgeolekule tähtsate väärtuste ja põhimõtete kaitsmine.

Eesti huvides on konstruktiivne suhtlemine meie suurima naaberriigi Venemaaga. Samas oleme veendunud, et ähvardustele allumine ja ühepoolsete järeleandmiste tegemine pole see tee, mille kaudu kasvatada usaldust kahepoolsetes suhetes.

Meie olukorra teeb keeruliseks mitte üksnes ajaloo raske koorem, vaid ka oluline erinevus riikide tänases ideoloogilises taustsüsteemis. Üha ilmekamalt vastanduvad vaba ja demokraatlik läänemaailm ning autoritaarsust eelistav ja õigusriigi põhimõtteid eirav Venemaa.

Lääneriikidel pole mõtet tegelda enesepettusega - rahvusvahelises inforuumis käib juba pikemat aega Venemaa sihikindel propagandategevus. Selle eesmärgiks on Lääne avatud ühiskonna võimalusi kasutades desinformatsiooni ning propaganda kaudu mõjutada suhtumist Kremli aetavasse poliitikasse. Olgem ausad, kohati on see andnud Moskvale häid tulemusi ning tekitanud lõhesid lääneriikide endi vahel.

Ainuüksi sellel aastal kulutab Venemaa välispropagandale ligi poolteist miljardit dollarit. Seda on rohkem, kui kulutatakse tööpuuduse siseriiklikuks leevendamiseks vajalikele meetmetele.

Et see pole sugugi vaid tühipaljas sõnakõlks. Piisab, kui meenutada näiteks Venemaa aktiivset tegutsemist võitluses niinimetatud ajaloo ümberkirjutajate vastu või näiteks Georgia vastu suunatud massiivset propagandakampaaniat. Viimane on olnud nii edukas, et paljud läänemaailma, sealhulgas ka mõned Eesti ajakirjanikud on väga osavalt lõksu meelitatud. Kes vaidlevad vastu, vaadaku Andrei Nekrassovi viimast dokumentaalfilmi "Vene õppetunnid".

Eestis on pikema aja jooksul suhtutud infojulgeolekusse vähemalt näiliselt üleoleku ja ignorantsusega. See on teinud ka võimalikuks nende erisuste tekke meie inforuumis, millele on eriti pärast 2007. aasta aprilli korduvalt viidatud.

Kahjuks on siin aga riik seni veel väga vähe korda saatnud. Mõelgem kasvõi sellele, milline on Eestit puudutava igapäevase informatsiooni kättesaadavus rahvusvahelises avalikus meediaruumis. Mitte just muljetavaldav, mida võiks ühelt e-riigi mainega riigilt oodata. Alles hiljuti küsis üks Harvardi Ülikooli politoloog minult, miks näiteks Riigikogu ei taha oma igapäevauudiseid ka inglise keeles pakkuda.

Samuti võiks avalik-õiguslik ringhääling pakkuda oma veebikeskkonnas uudiseid lisaks vene keelele ka vähemalt inglise keeles. Eraväljaanded võiksid aga näiteks võtta eeskuju Helsingin Sanomatelt, kellel on olemas eraldi inglisekeelne rahvusvaheline netiväljaanne.

Mõistagi on need vaid üksikud vihjed seni vähe kasutatud võimalustele Eesti rahvusvahelise kuvandi tugevdamiseks. Mida rohkem teatakse rahvusvaheliselt meie tegemistest, seda lihtsam on ka tõrjuda vajadusel riigi julgeoleku õõnestamisele suunatud laimukampaaniat. Ükskõik, kust see siis ka ei lähtuks.

Ajaloolise mõtteviisi nõrkusest

2010-02-12

Sloveenia ja Eesti nii majanduslikud kui sotsiaalsed näitajad erinesid 1991.-1992. aastal enne radikaalsete majandusreformide algust kahe- kolmekordselt.

Juba Villem Reiman juhtis tähelepanu eestlaste ajaloolise mõtteviisi nõrkusele. Selle asemel et vaadelda maailma muutuva ja arenevana, lähenetakse sellele staatiliselt, mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid mõistmata. Värvilise asemel on maailmapilt seega must-valge, enda maailmaga võrdlemise asemel üritatakse pigem sulguda. Sellise mõtteviisi peamine probleem on see, et maailma vaadatakse nii-öelda konnaperspektiivist, jäädvustades vaid seda, mis vahetult silma alla jääb. Laiem ülevaade puudub, mistõttu oht kure nokka sattuda on enam kui suur.

Tüüpiline näide sellisest arusaamast on laialt levinud katse tänast Eestit ja Soomet võrreldes Eesti taasiseseisvumise järel tehtud otsuseid maha teha: Soome on rikkam ning sotsiaalselt arenenum kui Eesti, järelikult ajame me siin valet poliitikat, sest miks muidu ei ela me nii hästi kui Soomes elatakse. Selline lähenemine ignoreerib esiteks seda, et Soomeski on omad probleemid, peamiselt aga seda, et kui Soome suutis oma vabadust kaitsta, ei saanud meie sellega hakkama ning jäime kommunismi võimu alla sattununa järgnenud aastakümnete jooksul oma arengus Soomest lootusetult maha - hinnangute kohaselt kas neli või kaheksa korda.

Eesti praeguse arengusuuna hindamiseks tuleks meil pigem vaadata, kas oleme taasiseseisvumise järel suutnud vahet Soomega nii majanduslikus kui sotsiaalses mõistes vähendada või mitte ja kas see on juhtunud meie tubliduse või hoopis Soome nõrkuse tõttu. Arutada võib loomulikult ka selle üle, et parema poliitika puhul oleksime vahest suutnud vahet Soomega veelgi rohkem vähendada. Sellisel juhul tuleks kasuks võrrelda Eesti arengut kahel viimasel aastakümnel teiste üleminekuriikidega lähemal ja kaugel. Paraku ei paku seda laadi uurimused kirjutajatele huvi, sest neil on vastus igale küsimusele juba ette valmis: hullemat hädapätakat kui Eesti pole maailmas olemas. Pea sama totter on paraku aga ka teine arusaam, mis kuulutab Eesti vaata et universumi keskpunktiks, kus kõik läheb lihtsalt suurepäraselt ning sirgjooneliselt, vigu tegemata ja eksimusi tunnistamata, kindlas suunas Euroopas, maailmas, universumis viie rikkaima riigi hulka pürgides.

Mõlema lähenemise taga on juba Oskar Looritsa poolt eestlastes tuvastatud sügav alaväärsuskompleks, mille tulemusel me kord end taevani upitame, siis aga mutta taome. Oleks viimane aeg sellest üle saada ning end rahulikumalt võtta. Vastasel korral muutub meie maailmapilt järjest mütoloogilisemaks, kus kord hulguvad lohed ja kord Pühad Jürid, kord aga meie kaasaja koletised nagu Siim Kallas, kes rahareformiga pensionäridelt nende kirsturaha röövis. Nii on ümbritsevast maailmast ja iseendast raske aru saada.

Eesti ja Sloveenia võrdlemises pole midagi uut

Seda enam võib tervitada Valle-Sten Maiste üle-eelmises Sirbis ilmunud kirjutist Eesti ja Sloveenia arengu kohta viimastel aastakümnetel. Eesti arengu võrdlemine teiste üleminekuriikidega on kahtlematult vajalik. On kahju, et seda nii vähe tehakse, aga on hea, et vähemalt Sirbis on see üles võetud. Tuginedes Sloveenia majandusteadlaste artiklitele, leiab Maiste igati põhjendatult, et Läti kõrval tuleks Eesti arengut võrrelda selliste maadega nagu Sloveenia. Järgnevalt tõdetakse, et kuigi Sloveenia alustas üleminekut mõnevõrra paremal positsioonil kui Eesti, on sealne vähem liberaalne lähenemine uuendustele toonud kokkuvõttes suuremat edu. Kuigi ka Eesti on majanduslikult kiirelt arenenud, on Sloveenia sotsiaalne areng ning tase Eestist selgelt üle. See sunnib autorit küsima, kas Eestis valitud tee on ikka optimaalne või mitte.

Maiste meelest on „ühemõtteliselt selge, et meil valitsevate sotsiaalpoliitiliste ja majandusalaste arusaamade kohaselt on Sloveenia kurioosne kommunistlik tagurlane, mille majandus kõikide loodusseaduste järgi otsustades ei tohiks kuidagi jalul püsida, jääb küsimuseks, kuidas kõige selle juures on suudetud Eestist palju suurema hulga näitajate poolest olla Euroopas esirinnas". Tegelikult pole Eesti ja Sloveenia võrdlemises midagi uut. Eestis pole sellele seni tähelepanu pööratud, on hea, et seda nüüd on tehtud. Ivan T. Berendi ülevaade endiste kommunistlike riikide teest Nõukogude blokist Euroopa Liitu on vaid üks selline. Paraku löövad seda laadi käsitlustes välja peaaegu kõik eespool mainitud probleemid ehk ajaloolise mõtteviisi nõrkus. Nii Eestit kui Sloveeniat ei käsitleta mitte reaalsete faktide, vaid mütoloogiliste kuulduste alusel, rääkimata vaatlemisest ajas. Samad nõrkused on paraku üle kandunud ka Maiste artiklisse.

Soovimata igati sümpaatset autorit kuidagi solvata, ei saanud võitu kiusatusest teemat veidi pikemalt käsitleda ning arvamuste kõrvale ka numbreid esitada. Enne tahan siiski vaid mainida, et sellist Sloveenia käsitlust, nagu Maiste oma eeltoodud tsitaadis esitab, pole vähemalt allkirjutanu Eestis kohanud. Oleks huvitav teada, kellele Maiste oma kokkuvõttes on tuginenud. Mida siis tulnuks Eesti ja Sloveenia arengut võrdlevaid kirjatükke analüüsides silmas pidada?

1) Millisel poliitilisel taustal ja milleks on Maiste poolt kasutatud artikkel kirjutatud?

2) Millises positsioonis oli Sloveenia ja millises Eesti turumajandusele üleminekut alustades?

3) Kuidas on üleminek Eestis ja Sloveenias toimunud, millised uuendused olid sarnased, millised erinevad?

4) Kas ülemineku alguses Sloveenia ja Eesti nii majandusliku kui sotsiaalse arengu vahe on vähenenud või kasvanud?

5) Kuidas on Eestis ja Sloveenias vastu peetud majanduskriisile, millised otsused on seda mõjutanud?

6) Kas Sloveenia ja Eesti areng on olnud täiesti vastandlik või on üksteist mõjutatud?

Artikkel esindas vasakvaateid

Nendele küsimustele üritangi järgnevalt vastust otsida, jättes kõrvale kiusatuse käsitleda ka mitmeid kõrvalteemasid, näiteks kas Eesti üleminekut on kandnud konservatiivsed või neoliberaalsed ideed, mis loom see ohtralt sõimatud neoliberalism on või kas seda maailmas üldse kuskil eksisteerib, milline on ülemineku hind Eestis jne. Esiteks taustast, milleks on mõni aeg tagasi Sloveenias endas puhkenud äge poleemika Sloveenia arengusuuna üle. 2004. aastal tõugati Sloveenias nimelt võimult seda üle kümne aasta valitsenud vasakpoolne Liberaaldemokraatlik Partei ning asendati parempoolset suunda hoidva Janez Janšaga. Juba võimule pürgides võrdles Janša Sloveeniat Eestiga, tõstes esile viimase Sloveeniast tunduvalt kiiremat arengut. Võimule tõustes alustas Janša majanduse liberaliseerimist, kiirendades reforme ning võttes vastu mitmeid Eesti kogemusele tuginevaid otsuseid. Janša üritas Sloveenias läbi suruda ka ühetaolist tulumaksu, kuid ei suutnud seda oma üsna kirevas koalitsioonis tekkinud eriarvamuste tõttu teha. Küll viis Janša Sloveenia eurotsooni, tehes selleks üsna radikaalseid otsuseid.

Loomulikult tekitas Janša tegevus vasakpoolsetes ringkondades tugevat vastuseisu, mille peamiseks loosungiks sai „Sloveenia tee" kaitse Janša kriitika eest. Osa sellest vastuseisust on ka Maiste tsiteeritud artikkel. Seda laadi rünnakuid saatis kokkuvõttes ka edu, mistõttu Janša 2008. aastal napilt valimised kaotas, valmistudes praeguse seisuga aga järgmistel valimistel võidukaks tagasitulekuks. Teiseks: milline oli olukord 1990. aastate alguses Sloveenias ja Eestis? Kuigi ka Maiste tõdeb, et Sloveenia oli Eestiga võrreldes paremini arenenud, vajab tegelik pilt põhjalikumat analüüsi. Sloveenia polnud nimelt Eestiga võrreldes mitte lihtsalt paremini, vaid väga palju paremini arenenud. Juba kogu omaaegne Jugoslaavia oli majandusliku ja sotsiaalse arengu poolest NSV Liidust ees, eriti käib see aga Sloveenia kohta, mis kujunes Jugoslaavia kõige jõukamaks piirkonnaks, kus elatustase oli eri andmetel 60-70% tollasest Euroopa keskmisest. Sloveenia edu tugines välismaistele investeeringutele, mis olid eriti olulised kommunismi kokku varisedes, kuna erinevalt kõikidest teistest endistest sotsriikidest suutis Sloveenia säilitada suure osa oma eksportturgudest. Kõrgele majandusliku arengu tasemele tugines ka suhteliselt kõrge sotsiaalse arengu tase. Eesti seevastu oli 1991. aastaks kukkunud kommunismi kokkuvarisemise tulemusel suurde musta auku.

Näib, et meil on meie tollane olukord praeguseks üsna meelest läinud. Vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse plahvatuslik kasv, põllumajandusliku tootmise järsk langus, kuritegevuse kasv, sündimuse kiire langus, 1000%-ni ulatuv inflatsioon, talongidest ja muust sellisest rääkimata - kõik see iseloomustas Eesti olukorda 1991.-1992. aastal enne radikaalsete majandusreformide algust. Kui suur Sloveenia ja Eesti vahe sellel hetkel oli, seda on raske arvestada, see oli nii majanduslike kui sotsiaalsete näitajate osas kahe-kolmekordne. Endisest idablokist on seega raske leida kaht sedavõrd erineva stardipositsiooniga riiki kui Eesti ja Sloveenia, kuid edaspidi hakkas nende arengutase kiirelt ühtlustuma.

Eespool toodule tuginedes jõuame kolmanda küsimuse ehk reformide käigu juurde. Kuigi tihti leitakse, et Sloveenias on aetud kogu aeg ühesugust majanduspoliitikat, pole see tegelikult nii: radikaalsed reformid on siin vaheldunud vaikuse ja aeglase edasiliikumisega. Esialgu olid uuendused radikaalsed nii Sloveenias kui Eestis. Mõlemad olid liitriigist eraldumise käigus sattunud ohtlikku inflatsioonikeerisesse. Sloveenia tollane parempoolne valitsus otsustas toimida kiirelt ja otsustavalt, viies juba 1991. aasta 7. oktoobril läbi otsustava rahareformi ning päästes Sloveenia hüperinflatsioonist. Sloveenia rahareform kujunes oluliseks eeskujuks Eestile, kes viis oma rahareformi läbi mäletatavasti 1992. aasta juunis. Meelde tasub siin jätta ka see, et Eesti rahareformi üks tegusamaid nõustajaid Ardo Hansson oli olnud tegev ka Sloveenia rahareformi teostamisel. Kuigi rahareform avaldas Sloveenia arengule otsustavalt positiivset mõju, ei päästnud see selle teostanud Peterle valitsust langemisest. Võim läks liberaaldemokraatide kätte, kes ei olnud huvitatud mitte niivõrd reformide teostamisest kui võimulpüsimisest ning liikusid seetõttu edasi aeglaselt. See omakorda viis võimuvahetuseni 2004. aastal ning Sloveenia pöördumisele otsustavate uuenduste teele.

Paraku oli selleks hetkeks „mittetegemisperioodi" sisenemas Eesti, kus jäeti 2007. aastal kasutamata võimalus sarnaselt Sloveeniaga eurole üle minna. Nagu näha, on Sloveenia ja Eesti arengus perioode, mil Eesti on Sloveenialt õppinud ning ka aegu, mil Sloveenia on õppinud Eestilt. 2007. aastal jättis Eesti Sloveenia otsustavusest aga kahjuks õppust võtmata. Neljandaks tuleks vaadata reaalseid, ülemineku käigus saavutatud tulemusi. Nagu eespool öeldud, on siin probleemiks ebausaldusväärne statistiline materjal, eriti see, mis käib 1990. aastate alguse kohta. Kindlamad andmed saab alles 1997. aastast Eurostati tabelitest. Tabeleid uurides tuleks meeles pidada, et kui Sloveenia elatustase oli sellel ajal enam-vähem samal tasemel mis 1991. aastal, siis Eesti oli selleks ajaks juba läbi teinud kiire arengu, kasvatades aastatel 1992-1997 oma rahvuslikku kogutoodangut üsna jõuliselt. Sellele vaatamata on Eesti areng ka viimase kümne aasta jooksul olnud Sloveenia omast ligi kaks korda kiirem, mille tulemusel on Eesti oma elatustaseme poolest kiirelt Sloveeniale lähemale nihkunud. Sama kehtib ka sotsiaalsete näitajate kohta.

Kui tulude ebavõrdsust on Sloveenias olnud traditsiooniliselt vähe, siis selline seis on ka jäänud, pigem on seda veidi lisandunud. Eestis on vastav näitaja samal ajal aga jõuliselt langenud. Vaesuse piiril elavate inimeste arv on Eestis järsult langenud, Sloveenias aga jäänud enam-vähem samaks. Mis puutub keskmisesse eluikka, siis see on kasvanud nii Sloveenias kui Eestis. Eesti on Sloveeniale ka teiste sotsiaalsete näitajate poolest jõudsalt lähemale rühkinud. Mis puutub arvamusse, et Sloveenias on inimeste sissetulekute vahe suhteliselt väike ning vaesuses elavate inimeste vähesus on seotud Sloveenia „pehme" majandusuuendusega, siis nii see pole. Sloveeniaga samad või veel paremad sotsiaalse võrdsuse näitajad on Tšehhil ja Slovakkial, kusjuures mõlemad on tuntud radikaalsete majandusuuendajatena. Viiendaks tuleks vaadelda põhjusi, miks on Sloveenias suudetud majanduskriisile paremini vastu seista. Peamisele põhjusele on siin juba viidatud: pääs eurotsooni 2007. aastal. See ei saanud siiski võimalikuks mitte tänu mingile Sloveenia erilisele arengumudelile, vaid Janša parempoolse valitsuse otsustavusele. On kahju, et seda omal ajal Eestil ei jätkunud, on hea, et praegune valitsus on tehtud vigadest õppinud ning otsustavalt tegutsenud, tee eurotsooni pääsemiseks Eestile lahti võidelnud.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Sloveenia poliitikas võib nii mõndagi Eestile eeskujuks tuua, kuid paraku mitte nende „pehmeid" reforme. Eesti õppis omal ajal palju Sloveenia rahareformist, Eesti oleks võinud õppida Sloveenia otsustavusest kas või läbi halli seina minnes eurotsooni pääseda. Mis aga puutub Sloveenia nn pehmesse üleminekusse ning venitamist turumajanduslike reformide ja erastamisega, siis siin oleks pigem võinud Sloveenia Eestilt õppida, mida ta ühel hetkel tegelikult ka tegi. Oluline polegi tänapäeva maailmas enam see, kellele me vasakpoolse ja kellele parempoolse poliitiku märgi otsaette lööme. Oluline on tegelikult vaid see, kas suudame otsuseid langetada või mitte.

Kõige kallimaks läheb rahvale valitud juhtide suutmatus otsuseid langetada ning tahe iga hinna eest võimul püsida või sinna populistlike lubaduste toel pürgida. Ning üldse ei maksa ühe või teise maa saavutusi kas absolutiseerida või siis maha teha. Valitsused ja nende aetud poliitika on igal maal vägagi ise nägu. Nii nagu mõne riigikogu liikme lolluste pärast ei maksa kogu riigikogu häbiposti panna, et maksa mõne valitsuse edukuse ja teise ebaedu pärast kogu maale kas ülipositiivset või ülinegatiivset kuvandit anda. Küll aga peaksime me maailmas toimuvast rohkem rääkima, julgema seda avatult vaadata ning endaga võrrelda. Elu ei ole must-valge, meie kõigiga võib juhtuda nii head kui halba. Seda meeles pidades saaksime vahest ka oma kompleksidest lahti.

USA luurejuht eksib Eestit analüüsides

2010-02-05

Teisipäeval toimus USA senati luurekomitees iga-aastase ohuhinnangu raporti kuulamine, kus peakõneleja oli rahvusliku julgeoleku direktor Dennis C. Blair. Raportit lugedes jäi silma lausung, mille põhjal võiks küsida: kas USA luurejuht ei tee liiga üldistavaid ega fakte eiravaid järeldusi?

Kui raporti esimene ots kuulus üha ohtlikumaks muutuvale küberohule (sic! Google'i juhtum), siis teises peatükis vaadeldi globaalse majanduse ohupilti. Selles ütles Blair muu seas, et "Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Läti, Leedu ja Rumeenia on endiselt haprad ning eurokriteeriumide murdmine regioonis seab löögi alla Euroopa pangad". Seda lausungit on levitanud uudisteagentuur Reuters.

Blairil on mõistagi õigus, et eurotsoonis ilmneb tõsiseid probleeme ja mitu riiki on väga keerulises rahaseisus. Samal ajal on päris imelik lugeda USA peamiselt luurejuhilt üldistust, kus ühte patta on pandud Euroopas peaaegu ainsana eurokriteeriume täitev Eesti ning IMFilt abi vajanud riigid.

Mõistagi pole olukord Eesti majanduses roosiline ja lähikuud saavad kindlasti olema väga keerulised, kuid meie eristumine näiteks Kreekas, Islandil või Lätis toimuvast on ilmne nendelegi, kes ei istu sedavõrd suure luureressursi taga.

Oma avaliku ettekande kolmandas osas peatus Blair pikemalt al-Qaeda rünnakuvõimekusel. Luurejuht väitis, et terrorivõrgustik kujutab jätkuvalt väga suurt ohtu nii USA-le kui tema liitlastele. Seejuures jätkavat al-Qaeda oma võimekuse kasvatamist massihävitusrelvade kasutamiseks rünnakutes. Väidetavalt räägiti kuulamisel, et USA võib sattuda rünnaku alla juba eeloleva kolme kuni kuue kuu jooksul.

Massihävitusrelvade leviku piiramise kontekstis olid eeskätt tähelepanu all Iraan ja Põhja-Korea. Iraani puhul väideti, et neil on kõik võimalused ja teadmised tuumarelva tegemiseks, kuid pole teada, kas Teheran on sellise otsuse langetanud.

Edasi räägib 46-leheküljeline raport Afganistanist, Pakistanist, Indiast, Lähis-Idast, Hiinast, Venemaast, Ladina-Ameerikast ja Aafrikast. Teemadest puudutatakse rahvusvahelist kuritegevust, kliimamõjutusi ja tervishoidu.

Kuid meile ehk olulisim punkt räägib konflikti tekke ohtudest Euraasias ja Balkanil. Kõige suuremaks ohuks peab USA luure pinge taastekkimist Lõuna-Kaukaasias. Põhjuseks lahendamata probleemid ja Venemaa kasvav sõjaline kohalolek Lõuna-Osseetias.

Viidatakse Ukraina ja Kesk-Aasia riikide sisemisele (majanduslikule) haprusele. Balkanilt tuuakse esile halvenev olukord Bosnias ja Hertsegoviinas, mis võib põhjustada etniliste vastuseisude teravnemist.

Haiti ja saatan

2010-02-04

Üle kolme nädala on möödas meie ajastu arvatavasti suurimast loodus-õnnetusest, Haiti maavärinast, kuid siiani ei ole ei majanduslikud ega inimkaotused veel kokku loetud.

Normaalse inimese reaktsioon on kas abistava käe ulatamine (näiteks toetada oma võimaluste kohaselt rahaliselt) või vähemalt ohvritele kaasa tundmine. Ebanormaalne reaktsioon on hakata kedagi süüdistama ning siin on kaks levinumat võimalust: a) süüdi on keegi kolmas, b) süüdi on ohver ise. Paraku on ebanormaalseid reageeringuid tulnud ohtralt.

Venezuela president Hugo Chávez kuulutas, et maavärina põhjustas USA. Kes siis veel? Ameerika süüdistamine kõikides keskkonnahädades on nii levinud, et keegi pidi selle välja ütlema. Ka 2004. aasta tsunami puhul oli esimene sissekanne Eesti kommentaariumides, et ameeriklased on süüdi. Loodus-õnnetustes on iidsetest aegadest peale süüdistatud kas halbu vaime või halbu inimesi, ennekõike oma vaenlasi. Nii ringlesid Armeenia maavärina järel (1988) aktiivselt kuulujutud sellest, et tegu on Aserbaidžaani kuritegeliku aktiga. Kuid jätame nüüd inimesed ja räägime vaimudest.

Pöörane avaldus

Päev pärast katastroofilist maavärinat tegi kuulus telejutlustaja Pat Robertson nii pöörase avalduse, mida ma ei saagi oma sõnadega ümber jutustada, parem tsiteerin: „Nad olid prantslaste kontsa all, teate, Napoleon III ja mis iganes. Ja nad tulid kokku ja sõlmisid lepingu saatanaga. Nad ütlesid: „Me teenime sind, kui sa meid vürstist vabastad." Tõsijutt. Ja nii ütles saatan: „Okei, lööme käed." Ja nad peksid prantslased välja." (Delfi, 14.01.2010.) Algul arvasin, et tegu on müstifikatsiooniga: kristlik jutlustaja ei saa tsiteerida saatanat, pealegi on arvamus, et Haiti revolutsioon (1791-1804) võitles Napoleon III vastu, liig isegi Pat Robertsoni jaoks.

Ent üle kontrollides selgus, et tõepoolest: nii saatan kui ka Napoleon III. Pat Robertson on varemgi loodusõnnetuste taga näinud jumala või saatana otsest sekkumist. Nii on orkaan Katrina (2005) tema meelest kättemaks New Orleansile seal vohava homoseksuaalsuse pärast jne. Tema kuulsaim teos „Uus maailmakord" (1991) on aga käsiraamat vandenõuteoreetikutele üle kogu maailma.

Pat Robertson on tuntud oma idiootsuste poolest, kuid sama ei saa kuidagi öelda vene õigeusu kiriku patriarh Kirilli kohta, kelle avaldus on palju ettevaatlikum ja tasakaalukam, kuid ka sellest võib järeldada, et haitilased on ise süüdi: lodevad eluviisid, narkomaania jne. Igal juhul on põhjused spirituaalsed. Patriarh siiski ei täpsustanud, kuidas vale vaimsus võib maavärina esile kutsuda. Küll teevad seda aga talle lähedased publitsistid: jumal karistab Haitit voodoo eest. Vene rahvuslasest filosoof, vene blogosfääri populaarseim autor, zoroastrist Konstantin Krõlov aga kirjutab oma blogis, et mitte jumal ei karistanud Haitit, vaid arvatavasti näitas oma võimeid valesti väljakutsutud lwa Agwé.

Üleloomulikud jõud

Igal juhul on süüdi üleloomulikud jõud. Kummalisel kombel ei hakanud seda kummutama ka Haiti saadik USA-s, kellel CNN palus Robertsoni väidet kommenteerida. Saadik tuletas õigustatult meelde, et esiteks on Haiti esimene vabanenud orjade vabariik, kuid USA peaks olema Haitile tänulik veel selle eest, et pärast lüüasaamist Haiti revolutsioonis vähenes prantslaste huvi ka mandriterritooriumi vastu ning nad müüsid USA-le Louisiana. See kõik on vaieldamatult õige ja võib aru saada saadikust, kes ei tahtnud laskuda teoloogilisse debatti. Ent mis siiski toimus?

Haiti revolutsioon algas 14. augustil 1791 Bwa Kayimanis tseremooniaga, mille käigus ülestõusnud orjad ütlesid lahti valge inimese jumalast ja pöördusid tagasi oma lääneaafrika usu juurde. Väidetavasti ohverdati must siga, mis lõi aluse iga-aastasele rituaalile. Haiti voodoo on Kariibi mere saartel eri nimede all esinev sünkretistlik religioon, pärit lääneaafrika rahvastelt ning kergelt vürtsitatud kristlike elementidega. Massikultuuri tõttu on voodoo demoniseeritud ning pahatahtlikel inimestel võib see tõesti assotsieeruda satanismiga, mida see kindlasti ei ole.
Ma ei tea, mil määral on Haiti probleemides süüdi jumal või saatan. Küll aga võib kindlalt väita, et pääste- ja taastamistööde raskendavaks teguriks on korrumpeerunud ja saamatud Haiti võimud. Juba enne maavärinat oli Haiti olukord katastroofiline. Loodusõnnetus muutis olukorra väljakannatamatuks. Mis aga puudutab Pat Robertsoni ja teisi, siis neile tahaks meelde tuletada Sokratese öeldut: meeletus on tülitada jumalaid küsimustega, mida võib lahendada loendamisega, mõõtmisega või kaalumisega.

P. S. Kahjuks pimestavad nii mõnigi kord suured õnnetused ka muidu kaineid inimesi. Pean siin silmas Abdul Turay artiklit „Kustutage haitilaste võlg!" (Postimees, 28.01.10). Kuid kõigepealt tahan resoluutselt distantseeruda rassistlikest kommentaaridest tema artikli online-versioonis - need on tülgastavad. Ent kui Abdul Turay süüdistab panku selles, et Haitis amputeeritakse lapsi ilma narkoosita, siis on tegu pehmelt öeldes halva retoorikaga. Isegi kui kõik pangad kustutaksid kohe kõik Haiti võlad, kuidas tooks see operatsioonisaali anesteetikumid? Haiti päästetööd takerduvad mitte Haiti valitsuse rahapuudusesse (need kõik on välisabiga teostatavad), vaid olematusse infrastruktuuri. Ei hakka siinkohal tsiteerima Ameerika imperialiste, kuid näiteks Vene päästjatest meedikud tõdesid, et midagi sellist pole nad mitte kunagi mitte kusagil näinud. Haitis pole tegu mitte purustatud, vaid olematu tervishoiu struktuuriga. Inimlikult mõistan Abdul Turay nördimust, kuid selle kanaliseerimine pankadele (mis on nii levinud) ei ole kõi-ge targem tegu. Seevastu Turay otsus annetada oma honorar maavärina ohvritele on igati tervitatav. Püüdsin seda isegi teha juba eelmise EPL-i artikli järel, kuid raamatupidamislikel põh-justel otseülekanne EPL-ist Eesti Punasele Ristile osutus võimatuks, nii et pean ise tegema oma pangakontolt ülekande Punase Risti kontole. Seega on pangad siiski vajalikud. Kas või selleks, et abistada Haitit.

Haridusreform Ameerika moodi

2010-01-22

Meil on võib-olla raske ette kujutadagi, mida tähendab üks haridusreform Ameerika moodi. Ameeriklased ei tea, kus ja mis tasemel midagi õpetatakse ning mille eest paber antakse. Barack Obama üritab selgust luua.

Ameeriklased on kõigepealt ameeriklased ja see avaldub ka Obama reformi edukultuslikus loosungis „Võidujooks tippu!", millest ameerikalikumad on ehk vaid Coca-Cola ja Miki-Hiir. See on öeldud nentivalt, mitte vanaeuroopaliku üleolekuga. Teiseks on enamik USA osariike nii rahvaarvult kui ka pindalalt tunduvalt suuremad kui Eesti, nad on haridusküsimustes alati vägagi iseseisvad olnud (nagu muuski) ja nad on palju erinevamad, kui me siin arvama oleme harjunud.

On arusaadav, et nii Bush-noorem kui ka Obama on oma hariduspoliitilised initsiatiivid sõnastanud võrdlemisi üldiselt, jättes üldeesmärkide saavutamise konkreetsed viisid iga osariigi enda otsustada ja kutsudes inimesi üles esitama ideid, kuidas hariduse kvaliteeti tõsta. Ühtlasi näeme, et siin peitub ka Ühendriikide hariduse üks peamisi probleeme - pole selget pilti, kus mis tasemel õpetatakse ja milliste teadmiste/oskuste eest mis paber antakse. Seepärast on loogiline, et on asutud välja töötama teadmiste hindamise üleriigilisi kriteeriume, mis on sisuldasa meie riigieksamite kauged sugulased.

Teadmisi on ka vaja

On omamoodi hingekosutav täheldada, et kõigi nende erinevuste juures jääb hariduse taseme tõstmise põhiprobleem samaks - kuidas koolitada häid õpetajaid, mil viisil neid halbadest eristada ja motiveerida. Selles võiksime ameeriklastega vabalt üksteisele oma muresid kurta ja neist vastastikku aru saada. Meie uute õppekavade puhul on juba kostnud suuresõnalist kriitikat, et õpilastesse tahetakse endisel viisil hulgaliselt teadmisi valada, selle asemel et neid mõtlema ja seoseid nägema õpetada. Samas ütleb iga hea õpetaja, et mõtlemist ja seoste loomist saab õpetada vaid sellele, kellel on teadmisi, ja et teatav osa teadmistest tuleb lihtsalt pähe õppida nagu ükskordüks või inglise keele ebareeglipärased tegusõnad - muud varianti pole. (Ühe hea õpetaja repliik: „Kuidas õpetada lapsi mõtlema? Kas nii, et lähen tahvli ette ja ütlen: „Vaadake, ma mõtlen praegu! Tehke järele!" Ei, nii see asi ei käi.")

Universaalne juhend puudub, teadmiste elustamise oskus jääb igavesti õpetaja „musikaalsuse" ehk õpetajaande küsimuseks nii meil kui ka teisel pool Atlandit. Olen ise juba aastaid propageerinud mõtet, et õpetajate erialast andekust (empaatiavõimet, seoste nägemise ja esitamise, aga ka tunnikonfliktide lahendamise oskust) tuleb hakata mõõtma - see on teatavate ülesannete abil täiesti võimalik -, ning kel siis ka pärast kõiki kursusi ja eksameid seda andekust ei ole, näiteks ei suuda ta keskmist klassitäit ennast kuulama panna, see õpetajaks lihtsalt ei sobi. Nii nagu igaüks ei sobi klaverimängijaks. Vahet tuleb muidugi teha ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajail - kes ei sobi üheks, võib sobida teiseks ja vastupidi.

Jääb üle huviga jälgida, kuidas asuvad neid küsimusi lahendama ameeriklased, keda ei ole tarvis pimesi matkida, kuid kellelt on samas alati midagi õppida.

President Barack Obama aasta hiljem

2010-01-22

Kolmapäeval, 20. jaanuaril täpselt aasta tagasi astus USA 44. presidendina ametisse Barack Obama. See oli paljudele uus algus uute võimalustega. Aasta hiljem on nende inimeste kõrgele kruvitud lootused täitumata või koguni luhtunud.

Tegelikult pole juhtunud midagi eriskummalist. Veel enne Obama ametisseasumist oli ilmne, et kogu tema tulemises oli soove ja tahtmist rohkem, kui reaalne elu täita võimaldas. See puudutas nii sise- kui välispoliitikat.

Oli selge, et majanduskriis kahandab üldist optimismi ning muudab kiiresti administratsiooni vastutavaks sotsiaalsete probleemide eest. Samuti oli ennustatav, et avasüli või "kõigiga sõber" stiilis välispoliitika ei oma selgroogu ja vajab ümberkujundamist. Oli selge, et Iraagi sõja taandumise järel tõuseb Afganistani sõda jõuliselt esile.

Kõige selle juures on aga üllatuslik, et sedavõrd suur usaldus ja toetus on haihtunud ning ees seisab väga raske tõestamisaeg. Kui Obama võit valimistel oli mäekõrgune ja demokraadid sõna otseses mõttes vallutasid Kongressi, siis praeguseks on seis muutunud. Obama populaarsuse langus on olnud suurim alustavatest presidentidest viimase 50 aasta jooksul.

Aastapäeva sisepoliitiline rosin oli mõistagi vabariiklaste üllatusvõit Massachusettsis senaatori valimistel. Scott Brown võitis vabariiklastele koha, mida legendaarne Edward Kennedy oli demokraatide käes hoidnud viimased 47 aastat! (Vabariiklane Scott Brown kogus 52 protsenti, demokraat Martha Coakley 47 protsenti ja sõltumatu Joseph Kennedy ühe protsendi häältest.) Kindlasti on see väga tõsine ohusignaal nii Obamale kui demokraatidele novembris asetleidvate vahevalimiste eel.

Selle võiduga lõhkusid vabariiklased senatis demokraatidele ülitähtsa filibuster'i-kindla enamuse (60:40), see muudab Obama tervishoiureformi lõpliku heakskiitmise keeruliseks. Rääkimata muudest presidendi algatustest.

Kokkuvõtteks võib eeldada, et samal ajal aasta pärast on president Obama oluliselt muutnud oma algset poliitilist päevakorda. Vastasel juhul on tal juba praegu väga keeruline eeldada enda tagasivalimist 2012. aastal.

Mistrali müük oleks NATOle julgeolekurisk

2009-11-26

Prantsusmaa ja Venemaa vahel on arenemas väga tõsine relvatehing. Meiegi ajakirjanduses on viimastel päevadel mitmel korral räägitud uusima Mistral-tüüpi dessantlaeva võimalikust müügist Venemaale.

See on üldse esimest korda, kui üks NATO liikmesmaa on pakkumas Venemaale sedavõrd suuremahulist ja sõjaliselt kaalukat tehingut. 300meetrine nüüdisaegseim (esimene reis 2006) dessantlaev läheks Venemaale maksma umbes pool miljardit eurot.

Tõsi, viimastel aastatel on Venemaa ostnud näiteks Suurbritannialt väiksema koguse käsirelvi. Tehinguid on tehtud ka Austriaga erirelvastuse osas. Samas oleks otseselt ründelaevana kasutatava aluse müük hoopis tõsisem ja tagasiulatuva mõjuga.

Juba ainuüksi Vene mereväe ülema Vladimir Võssotski hooplemine Gruusia vastu suunatud rünnakuga (et sellise laevaga oleks operatsioon väldanud vaid 40 minutit) peaks panema piduri prantslaste tehingusoovile.

Eeskätt peaks NATO liikmesmaad Prantsusmaad mõtlema panema Venemaa tegelikud plaanid oma relvastuse arendamisel. Miks peaks Venemaa arendama Läänemerel või Mustal merel suureulatuslikku maabumisvõimet? Miks harjutati septembris suurõppuste Lääs-2009 käigus dessante nii merelt kui õhust? Miks olid nende õppuste legendi pärast mures nii Poola välisminister kui Läti kaitseminister? Mistral-tüüpi laeva omandamine suurendaks kordades Venemaa võimekust suuremahuliste ja hästi juhitud dessantide läbiviimiseks.

Venemaa rahvusliku julgeoleku alusdokumendid käsitlevad NATOt siiani peamise strateegilise ohustajana. Ukraina ja Gruusia püüdlused liitumaks NATOga on sundinud Kremlit mitte üksnes retoorilisele, vaid ka reaalsele sõjalisele vastutegevusele. Seda nägime eelmise aasta augustis, mil Venemaa okupeeris ühe viiendiku Gruusia territooriumist.

Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy rahupüüdlused Gruusias päädisid lühiajaliseks jäänud seisukohaga NATOs - no business as usual with Russia. Kas tõesti on olukord aastaga nii põhjalikult muutunud? Kas tõesti NATO peasekretäri Rasmusseni soovid Venemaaga paremini läbi saada sisaldavad ka relvastuse suuremahulist müüki? Ma ei tahaks seda uskuda, et NATO sõjalises tiivas oleksid inimesed nii naiivsed.

Minu arvates kujutaks Mistrali müük ning lisaks veel kolme sama tüüpi aluse ehitamine Venemaal tagasiulatuvalt väga tõsist julgeolekuriski just NATOle endale. Küsimuseks ei oleks ei ühe ega teise rannikuriigi mure, vaid NATO kui terviku julgeoleku ohupildi muutumine.

Sellest lähtuvalt peaksid ka meie asjasse puutuvad ministrid avaldama oma selge seisukoha ning argumenteeritult osundama ka oma Prantsusmaa kolleegidele kavandatava relvatehingu kõiki võimalikke tagajärgi.

Budapesti energiafoorum ei üllatanud

2009-11-20

Budapestis sel nädalal toimunud energiafoorum oli üks selleteemaliste ürituste pikast reast. Seetõttu oli midagi väga üllatavat raske loota. Eks peamine oli siiski võimalus valdkonnas tegevate poliitikute, ettevõtjate ja ekspertidega informatsiooni vahetada.

Foorumi avapaneelis olid ehk nimekamad esinejad Ungari opositsiooni liider ja tulevast kevadest alates võimalik uus peaminister Viktor Orban ning Tšehhi endine peaminister Mirek Topolanek. Orbani sõnum oli rohkem sisemaiseks tarbimiseks, Topolanek seevastu tsiteeris Andrei Sahharovi - tuumaenergia on Lääne vabaduse tagatis.

Samas paneelis olnud Venemaa riigiduuma asespiiker Aleksandr Babakov ei üllatanud: tema meelest olevat ohuks energiajulgeolekule NATO laienemisplaanid Ukrainasse ja Gruusiasse ning Gruusia ebaadekvaatse liidri käitumine. Babakovi toon oli tunduvalt jõulisem ja näpuga näitavam kui varem esinenud USA erisaadikul Euraasia energia küsimustes Richard L. Morningstaril.

Minu paneeli teema oli 2009. aasta gaasikriisi järelmid ja õppetunnid. Rääkisin eeskätt Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisest ja mõningatest reaalsetest sammudest (energiaühendustesse investeerimine ja Nabucco lepe). Püüdsin veidi vastanduda mugavale arvamusele, et Euroopa Liit on nõrk ja pole võimeline ühiselt midagi tegema. Ainuüksi peagi jõustuv Lissaboni lepe loob aluse uute seadusandlike meetmete väljatöötamiseks.

Suurimaks probleemiks gaasitülide võimaliku kordumise juures pidasin õigusruumi ja äripraktika olulist nihestatust Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Eriti pidasin silmas energiaharta põhimõtete eiramist Venemaa poolt ja läbipaistvuse puudumist nii Venemaa kui näiteks Ukraina energiaturul. Rõhutasin, et Euroopa energiajulgeolek on vahetult seotud Ukraina suveräänsuse tugevdamisega.

Tegelikult olid paneeldiskussioonidest vajalikumad kuluaarivestlused, mis andsid nii mõnegi hea vihje sektoris toimuvate arengute kohta.

Hispaania tulevase eesistumise prioriteedid

2009-11-13

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil on viimase kahe aasta jooksul kujunenud hea tava külastada vastavat liikmesmaad enne selle asumist ühenduse eesistujaks. Oleme varem visiteerinud Sloveeniat, Prantsusmaad, Tšehhit ja Rootsit, nüüd aga Hispaaniat.

Nende sõitudega on meil olnud võimalus vahetult kurssi minna eesistuja tähtsamate prioriteetidega. Samas on see võimaldanud meie enda positsioone ja huvisid tutvustada, mis on hea infovahetuse tava juures väga vajalik lisandus meie Euroopa poliitika ajamisel.

Eilsed kohtumised Madridis nii sealses parlamendi mõlema koja ühiskomisjonis, välisministeeriumis kui Elcano instituudis andsid päris kena sissevaate peagi algavale Hispaania eesistumisele Euroopa Liidus.

Kui jätta kõrvale varsti jõustuva Lissaboni leppe ellurakendamine, kujuneb Hispaania eesistumise vaieldamatuks prioriteediks majanduskriisiga võitlemine. Kuigi probleem on tõsine kogu Euroopale, on Hispaanial siin arusaadavalt suur huvi mängus. Ligi 20protsendiline tööpuudus ja eriti ehitussektori jätkuv madalseis survestavad Hispaania vasakpoolset valitsust tegudele.

Samal ajal polnud juttu võimalikest konkreetsetest meetmetest (finantsregulatsiooni parendamine ja mõni teine termin on käibel juba praegugi). Tähtsamate hoobadena näevad hispaanlased Lissaboni strateegia taaselavdamist (eeskätt selgemate eesmärkide seadmise kaudu) ning innovatsiooni ja teadusuuringute tähtsustamist (1,7%-lt SKPst 3%-le). Mida see tegelikkuses kaasa toob, näitavad eelolevad kuud.

Majandusteemade all tuli jutuks olukord Eestis ja selle kaudu sai puudutatud meie püüdlusi eurotsooniga liitumiseks. Teatavasti peaks olulisim hindamine toimuma eeloleval kevadel, seega Hispaania eesistumise ajal.

Ääri-veeri puudutati tulevase finantsperspektiivi (2014-2020) arutelude algust, kuid siin on pigem küsimus väga üldiste huvide määratlemises. Detailideni hispaanlased veel ei lähe.

Euroopa Liidu küsimustes rõhutavad hispaanlased eesistumise käigus sotsiaalse Euroopa mudeli tähtsust (ilmselt tuleneb see suuresti valitsuspartei huvidest), võrdse kohtlemise põhimõtteid ning kodanike õiguste ja vabaduste kaitset.

Välispoliitiliselt näeb Madrid ehk kõige olulisemana Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhete värskendamist, mis peaks aset leidma tuleva aasta mais toimuval tippkohtumisel. Arusaadavalt soovib Hispaania edendada suhteid Ladina-Ameerika riikidega ja osutada tähelepanu Põhja-Aafrikas toimuvale.

Hispaania eesistumine on esimene, kui ametis on Euroopa ülemkogu president ja kõrge esindaja ehk välisminister. Madridis jäi siiski mulje, et personalimuudatuste "kiuste" loodab Hispaania olla oma neljanda eesistumise ajal edukas. Mis muud, kui jõudu nendele!

Claude Lévi-Strauss (1908-2009)

2009-11-13

Selline tunne on, et koos Lévi-Straussiga sai läbi terve ajastu. Ta lahkus saja-aastasena, jättes endast järele unustamatu pärandi kirjasõnas ja intellektuaalses mõjus. Oma elueale vääriliselt oli ta sajandisuurune mees.

Eeskätt teatakse Lévi-Straussi müüdiuurija ja kultuuriantropoloogia suurkujuna. Ometi ulatub ta mõju paljude teiste teadusharudenigi: semiootika, sotsioloogia, psühholoogia jne. Ilma Lévi-Straussi pärandita oleks raske ette kujutada Tartu-Moskva semiootikakoolkonda. Tema ideedel on oluline roll näiteks Peeter Tulviste mitmes trükis ja keeles ilmunud uurimuses "Mõtlemise muutumisest ajaloos".

Siinkirjutaja on Lévi-Straussi palju viidanud ja suuresti temast mõõtu võtnud raamatus "Müüt ja mõtlemine" (Ilmamaa, 2002).

Kui väga lühidalt kokku võtta, tõestasid Lévi-Straussi vaatlused ja analüüsid seda, et loodusrahvaste mõtlemine on struktuurilt vägagi keerukas ja seda ei saa pidada tänapäeva euroopalikust, sh teaduslikust mõtlemisest halvemaks ega paremaks, vaid ta on lihtsalt teistsugune. Ometi üritas Lévi-Strauss esile tuua mõtlemises ja müüdistikes levinud universaale - midagi, mis ühendavad, mitte ei lahuta inimesi. Sellise ühisosa rõhutamisega pälvis Lévi-Strauss tõepoolest euroopaliku ülbuse ja kultuurišovinismi vastustaja kuulsuse.

Lévi-Straussile kuulub mõte, mida olen mõnigi kord oma poliitilistes analüüsides kasutanud. Selgitades, et mütoloogiline mõtlemine mitte ei kao ajaloo vältel, vaid teiseneb ja leiab uusi nišše, osutab ta poliitikale. Nimelt pidas Lévi-Strauss just poliitikat tänapäeva maailma üheks kõige mütogeensemaks eluvaldkonnaks. See osutus on mu meelest halastamatult täpne.

Mõeldes temale, on niisiis põhjust mõelda sellele, kuidas mõjuvad meie teadvusele valimiskampaaniad, poliittehnoloogiad, suured vastasseisud ja muu säärane. Lisagem, et Lévi-Strauss ise hoidus poliitilisest angažeeritusest.

KOMMENTEERI SIIN.

Töö on veel pooleli

2009-11-10

Esinedes Roland Reagani raamatukogus Californias korraldatud Berliini müüri langemise aastapäevale pühendatud rahvusvahelisel konverentsil, tuletasin meelde, et Berliini müüri langemine ei olnud mitte Ida- ja Kesk-Euroopa vabanemise algus, vaid pigem pikema protsessi tulemus ja osa pikemast teekonnast vabaduse suunas, mis on veel jätkuvalt pooleli.

Otsides 1989. aasta kangelasi, tuleks eeskätt meeles hoida ikestatud rahvaid, kes aastakümneid jätkasid lootusetut võitlust vabaduse eest, isegi kui Lääs neid pikka aega tegelikult efektiivselt ei toetanud. Balti metsavendlusel, Berliini ülestõusul, Poola ja Ungari vastuhakul 1956. aastal, Praha kevadel ja eriti Poola Solidaarsusel on osa sellel pikal
teel.

Kommunismi kukutamine sai aga võimalikuks alles siis, kui vabas maailmas kerkisid esile liidrid, nagu paavst Johannes II Paulus, Margaret Thatcher ja Ronald Reagan, kes erinevalt tavaarvamusest uskusid, et suudavad heita kommunismi ajaloo prügikasti - ja said sellega ka hakkama.

Lääs surus NSV Liidu kiirelt nurka, sundides teda alustama reforme, mis omakorda võimaldasid ikestatud rahvastel "kurjuse impeerium" lammutada.

Samas tunnen muret, et 1989. aasta revolutsioon on endiselt lõpule viimata, kuna mitmed tollal demokraatia suunas teed alustanud riigid on sellelt teelt kõrvale astunud, mõnel pool on tagasi pöördutud Nõukogude Liidu pärandi juurde ning asutud selle poolt toime pandud kuritegusid kaitsma ja õigustama.

Kui maailm seda vaikides pealt vaatab, ollakse astutud väga ohtlikule teele.

Osalt on see tingitud sellest, et maailm pole siiamaani täiel määral teadvustanud kommunismi kuritegusid. Viimastel aastatel on sellel alal liigutud olulisel määral edasi, kuid peamine töö on alles ees.

Ronald Reagani Fondi ja Heritage Fondi korraldatud konverentsil osalesid lisaks Reagani kunagiste lähimatele kaastöölistele, nagu riigisekretär George Schultzile, Tśehhi President Vaclav Klaus, Poola majandusreformide autor Leczek Balcerowicz, Steve Forbes, Richard Pipes, Edward Lucas. Mihhail Gorbatshov ja Margaret Thatcher saatsid konverentsile soojad tervitused, rõhutades Reagani rolli külma sõja lõpetamises.

Berliini müür ja Gorbatšov

2009-11-05

Esmaspäeval, 9. novembril möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Suur sündmus, mida arusaadavalt tähistatakse suure tähelepanu all. Viimastel päevadel olen lugenud nii Guardianist kui The New York Timesist toonase päevakangelase Mihhail Gorbatšovi arvamuslugusid.

Vaieldamatult mängis Gorbatšov keskset osa tollastes sündmustes. Siiski on suur vahe, kas tegemist oli nendele muutustele kaasaaitaja, nagu seda näiteks 1980. aastatel oli USA president Ronald Reagan, või reaalsuse ees taandujaga.

Mõistagi on inimlikult arusaadav, et Gorbatšov püüab toonast situatsiooni ilustada ja enda või tervikuna Nõukogude Liidu rolli esile tõsta. Eriti terav dissonants on arvamuses, et Berliini müüri langemine sai võimalikuks vaid tänu nendele muutustele, mis Nõukogude Liidus algasid 1980. aastatel. Ma julgen selles väites sügavalt kahelda. Gorbatšov ise tunnistab, et veel 1989. aasta juulis arvas ta probleemi lahenevat alles 21. sajandil.

Kui vabanemine Ida-Euroopas oleks tollal sisuliselt tähendanud miskit Gorbatšovile ja tema lähikondlastele, poleks ta Nobeli rahupreemia laureaadina 1991. aasta jaanuaris saatnud sõjajõude Balti riikide vabaduspüüdluste lämmatamiseks. Sellesse ritta kuuluvad ju verised sündmused Bakuus, Thbilisis ja mujal.

Seepärast ei tuleks nüüdki üksnes keskenduda Berliini müüri langemise faktile, vaid laiemale taustsüsteemile. Seda, et 20 aastat pole sugugi vähendanud idaeurooplaste umbusku praeguse Venemaa agressiivse välispoliitika ees, tõdeb Gorbatšov ise oma kolumnis The New York Timesis. Kuid teeb sellest järelduse, mis kinnitab, et ta ei saa siiani aru, mis ikkagi 9. novembril 1989 juhtus.

Ta räägib sellest, et Euroopa Liidu ja NATO (liiga) kiire laienemise tõttu on Euroopas tekkinud uued eraldusjooned. Ta ei mõista, miks Ida-Euroopa tuntud liidrid, nagu Vaclav Havel väljendavad umbusku tänapäeva Venemaa välispoliitika suhtes. Ta ei näe sõda Gruusia vastu, küll aga vabade ja demokraatlike riikide õigustatud kriitikat. Jääb mulje, nagu Gorbatšov kahetseks, et Berliini müür langes.

Põhiseaduspatriotism ei ole võluvits

2009-11-03

Mõni aeg tagasi õiguskantsler Indrek Tederi pakutud mõte põhiseaduspatriotismist ning kodanikukesksest identiteediloomest Eestis on kindlasti väärt lisandus ühiskonna suurema sidususe saavutamise arutellu, kuid minu arvates pole see siiski murrangut toov võluvits.

Halvimal juhul võiks põhiseaduspatriotismi eelistamine isegi teataval määral ohtlikuks kujuneda. Kui selle mõtteks on taandada valehäbis Eesti omariikluse ja identiteedi põhitelg, siis tegelikult võiksid selle idee autorid võtta kasutusele hüüdlause: no pasaran! Ühiskonna sidususe asemel saavutame risti vastupidise tulemuse.

Ma ei mõista nende hädakisa, kes pidevalt räägivad integratsiooni läbikukkumisest ning kes kasutavad Eestis elavaid teisi rahvusi mingi väljapressimismalakana. Või veel hullem - Eesti enda identiteedi ja omariikluse nõrgendamiseks. Seda viimast nägime kahjuks päris ilmekalt ka kohalike valimiste kontekstis.

Leo Kunnas kirjutas Eesti Päevalehes, et põhiseaduspatriotismile pole mõistlikku alternatiivi. Ta arvab, et 1930. aastate lõpus ei suutnud tšehhid pakkuda sudeedisakslastele midagi mõistlikku. Ju polnud iseseisev Tšehhi riik piisavalt mõistlik alternatiiv, võiks vastu arvata.

Gruusia püüdles Lõuna-Osseetias regionaalse sidususe ja heaolu tagavate lahenduste suunas. Veendusin selles oma silmaga 2007. aasta novembris. Ometi on tänaseks need head näited kodanikukaitse sildi all Venemaa tegevuse tõttu sõna otseses mõttes maatasa tehtud.

Nagu näha, võib põhiseaduspatriotism väga vales mõttes ka sõdade ajendiks olla. See on muidugi äärmus. Kunnasel on õigus, et selline patriotism on vaid suurte "privileeg".

Euroopa Liidu ja üldse avatud maailma tingimustes on kitsas rahvuskesksus kahtlemata oma aja ära elanud. Küll aga pole rahvuskesksus selle laiemas või täpsemini riigipoliitilise identiteedi tähenduses kuhugi kadunud. Rahvussümbolid poliitilises tähenduses, nagu iseseisvuspäevad ning pöördeliste ajalooliste sündmuste tähistamine pole ei Soomes ega Prantsusmaal, Itaalias ega Iirimaal kuhugi kadunud.

Alles 2006. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal avastas Saksamaa, et oma rahvuslippu võib julgemalt lehvitada.

Miks siis meil peaks olema kuidagi teisiti. Ma olen kindel, et Teder ei mõelnud loobumist ajaloolisest identiteediteljest abstraktse legalismi kasuks. Ta teab suurepäraselt, et juurteta või ühiskonna ühisosa jagamist eiravad kodanikud ei tugevda, vaid nõrgendavad üldist riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.

Õigusriiklus ning kodanike võrdsus seaduse ees on tõepoolest väga suur alternatiiv sellele, mida võime näha näiteks idanaabri juures. Parimaks näiteks on 2007. aasta aprillisündmustes osalenute üle peetud kohtuprotsessid.

Huvitav, kui põhiseaduses toimub muudatus (mis on demokraatliku vaidluse loomulik tulemus), mis pole teatud osale ühiskonnast meeltmööda, kas koos sellega kaob siis ka patriotism?

Meie eesmärgiks ehk strateegia pealiiniks on sidusa, efektiivsele ja samas solidaarsele koostoimele suunatud ühiskonna tugevdamine. See on sisuliselt raamitud ka meie põhiseadusse. Küll on aga selle saavutamiseks võimalikud erinevad taktikalised sammud, kaasa arvatud ka võimalikud muudatused või kohendused meie seadusandluses, sealhulgas kodakondsusseaduses.

Samas olen veendunud, et riik peab oluliselt rohkem ja targemini panustama tolerantsuse ning kõige paremas mõttes Eesti-lojaalsuse tugevdamisele. Ja seda mitte ainult siin elavate venelaste ja teiste rahvuste, vaid ka eestlaste endi hulgas.

Berlusconi liigub Schröderi jälgedes

2009-10-29

Venemaa peaministri Vladimir Putini personaalne karisma ning Moskva välispoliitika suutlikkus eriti Euroopa suunal on kohati kadestamisväärselt edukas. Selle üks parimaid näiteid on Putini tulemuslik semutsemine Itaalia peaministri Silvio Berlusconiga, kes varjamatult on kujunenud Venemaa kindlaks eestkõnelejaks Euroopa Liidus.

Läinud nädalal ühitas Berlusconi oma veidi ootamatu Peterburi visiidi nii energia- ja majanduskõneluste kui Putini sünnipäeva tagantjärele tähistamisega. Seejuures eelistas Berlusconi eraviisilist (kaasas vaid turvamehed ja isiklik nõunik) Peterburi lendu kohtumisele Jordaania kuningaga, kes parasjagu oli Roomas.

Igatahes on Venemaa juhtkond suutnud edukalt lõhestada ELi ühtsema käitumiseni pürgivat energiapoliitikat schröderismi kogemuse laiendamisega lõunatiivale.

Kui Saksamaa ekskantsler on Nord Streami (ja mitte ainult) eesträäkija, siis Berlusconi kiidab tegeva valitsusjuhina hoogsalt South Streami rajamist.

Teatavasti on South Stream ELi Nabucco projekti otsene konkurent, mille kaudu Venemaa valitsuse käepikendus Gazprom on tekitanud paraja hulga erimeelsusi ja vastakat tegevust Euroopa riikide seas.

Nagu kirjutab Londoni The Times, on mitu lääneriikide diplomaati Roomas murelikult jälgimas Berlusconi liiga tihedaid sidemeid Putini ja Liibüa liidri Gaddafiga.

Retooriliselt on küsitud: kas Berlusconil rohkem sõpru polegi? Võiks küsida teisiti: mis saab siis, kui 73aastane Berlusconi ühel päeval poliitiliselt areenilt taandub?

Türgi-Armeenia kiirlahendus pole parim

2009-10-23

Türgi ja Armeenia suhete soojenemine on oluline areng suurel Euraasia malelaual. Kava järgi peaks see tähendama nii diplomaatilise suhtluse taastamist kui riikidevahelise piiri avamist. Siiski pole kindel, et hiljuti allkirjastatud lepped mõlema riigi parlamendis ratifitseeritakse. Pealegi on diplomaatilised suhted ja piiri avamine iseküsimus.

Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan teatas viimasel hetkel, et lepetega saab lõpuni minna siis, kui kõne alla võetakse Mägi-Karabahhi probleemi lahendamine. Üllatus olnuks mu arust küll pigem see, kui Türgi Karabahhi küsimust üldse poleks tõstatanud. Ilmselt võimaldaski asjaolu, et paus Karabahhi suhtes lõpuni välja peeti, lepetega nii kaugele jõuda, nagu jõuti. Vastasel juhul pidurdanuks kogu protsessi Armeenia pool.

Erdogani toetust aserbaidžaani hõimuvendadele on seletatud vajadusega säilitada sisepoliitiline populaarsus. Kahtlemata on hõimuvendlus oluline, türklased ja aserbaidžaanid kõnelevad peaaegu sama keelt, ajalooliselt on neid lahutanud kuuluvus eri riikide alla. Islami usutunnistuselt on türklased sunniidid, aserbaidžaanid šiiidid.

Nagu ei saa Erdogani avaldus olla ootamatu, ei ole ta minu arust kitsalt rahvuspopulistlik, nagu mõni analüütik näikse arvavat. Küsigem: mis saab, kui Türgi homme päev lepped ratifitseerib ja piir kahe riigi vahel avatakse?

Suhtesilujate esimesele juubeldamisele järgneb ränk pohmell. Türgi siseopositsiooni rahulolematusest veel olulisem on see, mis saab Aserbaidžaanist.

Minu hinnangul heidetakse kõigi maha jäetud Aserbaidžaan sel juhul Venemaa mõjusfääri. Hüvasti siis, Nabucco, ja hüvasti, lootused juhtida Kaspia mere basseini gaas ja nafta Venemaa abita Euroopasse! Seda ohtu aimates ootan ma pigem aeglast kui kiiret edasiliikumist.

Praegune Aserbaidžaan ei ole just demokraatlik riik. Sisepoliitikas on palju sallimatust ja oskus oponendiga kokkuleppele jõuda enamasti puudub. Türgi-Armeenia lähenemist võetakse Bakuus närviliselt. Samal ajal tuleb aru anda, et Karabahhi konfliktis kaotas Aserbaidžaan peaaegu kõik, mis kaotada andis. Peale Karabahhi enda okupeeriti temaga külgnevad Aserbaidžaani alad. Kaotades Türgi toetuse, satub Aserbaidžaan meeleheitlikku olukorda.

Pole kahtlust, et sel juhul otsitakse tuge Venemaalt. Aserbaidžaani poliitiline süsteem kopeerib oma suletuse ja kontrollitud demokraatiaga Venemaad juba ammu. Venemaa sissetung Georgiasse tekitas Aserbaidžaani ühiskonnas väga suurt võõristust, aga kui Türgi Aserbaidžaani hülgab, rääkimata Läänest, vaadatakse Moskva poole juba hoopis teise pilguga.

Seega on praegu kõige õigem see, kui Türgi olukorra rahustamiseks aja maha võtab. Nii Aserbaidžaan kui Armeenia vajavad aega selleks, et uue situatsiooniga kohaneda.

Praegu valitseb välistav mõttelaad, mis kompromisse ei tunnista. Kui uus olukord paneb osapooled mõtlema kompromissi tõenäolisusele, võidakse välja tulla rahvastevahelise vaenu lõksust, mida Venemaa sajandite vältel on suutnud Kaukaasias osavalt ära kasutada.

KOMMENTEERI SIIN

Intervjuu: Valgevene põllumajandus on heale järjele tõusmas

2009-10-13

Eelmise nädala kolmapäeval ametlikult Valgevene visiidilt naasnud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leiab, et kui Eesti ja Valgevene suhted tihedamaks muutuvad, on meil põllumajanduse vallas päris palju koostöövõimalusi.

Helir-Valdor Seeder, missuguses olukorras on praegu Valgevene põllumajandus? Kas see toimib suurte majandite alusel või on seal ka talusid?

Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et Valgevene põllumajanduses tehakse rohkesti tööd ja see annab ka väärilisi tulemusi. Piimatoodang on ministeeriumi väitel kasvanud 2000 kilogrammilt 5000 kilogrammile lehma kohta aastas ja teravilja toodetakse umbes tonn elaniku kohta. Nii et riik toidab ennast suures osas ise ära.

Praegu on seal valdavalt tegu suurte põllumajandusüksustega. Enamik majandeid on sellise mastaabiga, et nad suudavad end ise toorainega varustada - lihatootmiseks vajalik teravili kasvatatakse ise - ja enamasti ka toodangu töödelda.

Põllumajandussektor on Valgevenes praegu riigi investeerimispoliitika sihtgrupp: igasse maakonda on plaanis rajada kõrgtehnoloogiline piimatootmise suurfarm.

Kõike seda arvesse võttes võib ütelda, et Valgevene põllumajandussektori tootmispotentsiaal on suhteliselt suur, kui seda administratiivselt ei piirata. Kogu tootmine on siiski range riikliku kontrolli all: eristatakse küll kahte ettevõtlusvormi, kuid juhitakse neid ühest kohast. Enamikul kaupadel on fikseeritud hinnad, milles sisalduvad tootmise, töötlemise ja müügi kulud ning kasum.

Meile on seni pakkunud impordihuvi mitmesugused toiduõlid, joogid, külmutatud marjad ja metsasaadused ning loomulikult ka põllumajandustehnika, mida meil endiselt üsna laialt kasutatakse.

Põllumajanduses hõivatute osa on Eesti mõistes väga suur, samas on tootmisefektiivsus mitu korda väiksem kui Eestis. Kohalike toodete kvaliteedi üle ei saa aga küll nuriseda.

Milline võiks olla Eesti ja Valgevene koostöö põllumajanduse vallas?

Eestil on väärtuslikke kogemusi, mille nii riik kui ettevõtjad on taasiseseisvumise järgsel ajal saanud,.ning meie piimatootmine on teinud tänu tõuaretusele ja tehnoloogilisele arengule suure hüppe edasi. Kogemuste vahetamine ja tõumaterjali müük võiksidki olla koostöö teemad.

Samuti ei tasu alahinnata Valgevene kõrgkoole. Ka nendega oleks koostöö mõeldav.

Valgevene piimatoodangust läheb ligi 60 protsenti ekspordiks ning Euroopa Liit ja Eesti teadmised selle ühenduse nõuete kohta huvitavad teda väga. Ja miks ei võiks Eesti ettevõtjad koostöö korras Valgevenes mõnd põllumajandusüksust majandada, mille jaoks meile lahkelt 99 aastaks ligikaudu 15 000 hektarit kasutada pakuti?

Võimalusi on kindlasti palju, kui meie riikide suhted tihedamaks muutuvad ja koostöö kuskilt servast arenema hakkab.

Mis tooteid saaks Eesti pakkuda Valgevenele ja Valgevene Eestile?

Meie konkreetne pakkumine on kindlasti äritegevuse valdkond. Senine praktika näitab, et meilt saab Valgevenesse viia ka kalatooteid ja miks mitte töödeldud tooteid. Samuti on konkurentsivõimelised meie söödad ja tõuloomad.

Siiski peab ütlema, et Valgevenes on hea valik kohapeal valmistatavaid maitsvaid tooteid. Nii et sealsel turul ei ole sugugi lihtne konkureerida.

Meile on seni pakkunud impordihuvi mitmesugused toiduõlid, joogid, külmutatud marjad ja metsasaadused ning loomulikult ka põllumajandustehnika, mida meil endiselt üsna laialt kasutatakse.

Toiduainete ja põllumajanussaaduste liikumine kahe riigi vahel on viimase aasta jooksul hüppeliselt kasvanud.

Tänavu esimesel poolaastal viidi Eesti kaupu Valgevenesse 57,7 miljoni krooni eest, mullu samal ajal oli ekspordi maht 35,4 miljonit krooni.

Veelgi suurema kasvu on läbi teinud Valgevenest kaupade importimine. See on kasvanud 6 miljonilt kroonilt eelmisel aastal 65,1 miljonile kroonile tänavu esimesel poolaastal.

Vene revanšismi loogika: mida rohkem järeleandmisi tehakse, seda rohkem neid nõutakse

2009-10-07

Sügise algus tõi välispoliitikas mitme pikaleveninud ootusperioodi lõpu. Iirimaa referendumi positiivne tulemus oli meie seisukohalt kindlasti oodatud. Euroopa suure ühisprojekti ebaõnnestumine on tulevikku vaadates midagi, mida peame vältima. Killunemine on ohtlik ja halvemal juhul võib jätta meid Euroopa ühistoetusest ilma.

Raport ei üllatanud

Euroopa Liidu ekspertide raport Vene-Georgia sõja põhjuste kohta Heidi Tagliavini esituses ei toonud suuri üllatusi. Nii Moskva kui Thbilisi on raportit enda kasuks tõlgendanud ja olgu see kui tahes põhjalik, on sel selge infosõja märk küljes. Õieti oli raport infosõja objekt juba hulk aega enne valmimist. Taas infosõja seisukohalt vaadatuna pean ebaõnnestunuks Leedu välisministri avaldust, et sellist raportit tulnuks algusest peale vältida.

Kui raport, siis raport. Kahtlemata pole seal võimalik vältida seda, mida Mihhail Saakašvili valesti tegi. Samal ajal pole ju välditud Venemaa sihipärast survet, mille eesmärk oligi Georgiat viimse piirini provotseerida.

Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel (ENPA) käisime lõpuni tee Venemaale sanktsioonide rakendamisest seoses sõjaga Georgia vastu.

Pisut eristusid Poola ja Balti riigid, aga tegelikult tuleb hääletustulemusi vaadates öelda, et otsused ei sõltunud niivõrd ühe või teise saadiku päritoluriigist, vaid eeskätt igaühe individuaalsest otsusest.

Dialoogi jätkamise üleskutse tundus kummastav olukorras, kus aasta jooksul polnud Venemaa täitnud ühtegi ENPA nõuet ja debati ajal oli saalis vaid üks Vene delegatsiooni liige.

Ehmatus Tony Judtilt

Lugesin koju jõudes Tony Judti intervjuud Vabale Euroopale. Üks tänapäeva tuntumaid ajaloolasi, kelle "Euroopa ajalugu 1945. aastast" (eesti keeles 2007) kiidab muu hulgas Eesti majandusreforme, kutsub nüüd Läänt idaeurooplaste positsioonidest eemalduma. Judt tahab mõista Venemaad, mis nii suurel määral on kaotanud oma ajaloolisi mõjualasid.

Intervjuus on palju ehmatavaid ja ebatäpseid võrdlusi, näiteks osutus, kui halvasti võiksid end tunda ameeriklased, kui nad kaotaksid Texase ja California ja siis veel väidetaks, et nende varasemad juhid olid kriminaalid, nagu Stalini kohta öeldakse.

Judt toob olukorra tekkepõhjusi analüüsides õigesti esile Saksamaa ja Prantsusmaa jäiga suhtumise Türgisse. See on sundinud seda mõjuvõimsat riiki otsima strateegilist partnerlust ebademokraatliku Venemaaga.

Mina tahaksin lisada hulga vigu, millest Läänes väga ei armastata rääkida. Praeguse olukorra tekkes mängis suurt rolli see, kui Venemaale anti vabad käed täiesti kontrollimatuks sõjategevuseks ja inimõiguste rikkumiseks Tšetšeenias.

Teine murdepunkt oli Georgiale NATO liikmelisuse tegevuskava andmata jätmine, millele järgnes Venemaa provokatsioonide hüppeline kasv möödunud aastal.

Üha enam seisame silmitsi Venemaa revanšismi vaikiva või lausa hääleka aktsepteerimisega. Eelmise nädala ENPA istungilt jäi meelde episood, kui ukrainlane Bondarenko pani hääletusele muudatusettepaneku, et Venemaa peab tagasi pöörama seaduse, millega lubatakse jõu kasutamist oma kodanike kaitseks võõrriikide territooriumil.

Muudatuse vastu kõnelnud Serbia parlamendi aseesimees Nataša Jovanovic teatas seepeale, et Venemaa on taas suurvõim, tal peabki selline õigus olema!

Tegemist on küll suhteliselt ekstreemse sõnastusega, aga jõupositsioonide ehmatav tunnustamine on aina ilmsem tõsiasi.

Kahjuks tunneb Lääs halvasti Vene revanšismi loogikat. See on: mida rohkem järeleandmisi meile tehakse, seda rohkem me neid nõuame!

KOMMENTEERI SIIN

Kommunismi kuritegude uurimisega peab jätkama

2009-10-03

Läinud kuul ei möödunud ainult 70 aastat Teise maailmasõja algusest ehk Saksamaa kallaletungist Poolale. Ühtlasi möödus 70 aastat Nõukogude Liidu kallaletungist Poolale. Molotovi-Ribbentropi paktist ja selle lisaprotokollist järeldub, et vastutus sõja vallapäästmise eest lasub selle pakti mõlemal osapoolel, nii Saksamaal kui Nõukogude Liidul.

Vaatamata sellele, et natsismi kuriteod mõisteti hukka kohe pärast sõda ja Stalini kommunistlik reþiim jäi esialgu rahvusvahelisel tasandil hukka mõistmata, võime nüüd üles lugeda rea rahvusvaheliste organisatsioonide dokumente, mis lõpuks osutavad tähelepanu totalitaarse kommunismi kuritegudele ja MRP-le.

Need on ennekõike Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsioon 1481 (2006), Euroopa Parlamendi resolutsioon (RC-86-0165/2009) ja OSCE parlamentaarse assamblee samasisuline dokument (AS(09) D1E). Varem on MRP-le ja Stalini reþiimi kuritegudele osutatud näiteks meil siiani vähetuntud ENPA 1987. aasta opinion'is Balti rahvaste olukorrast (doc 5687).

ENPA-l on praegu lahtine see, kuidas ja kui sügavalt käsitletakse lähemas tulevikus MRP pärandit. Poliitikakomiteel on kavas korraldada selleteemaline kuulamine, kuid praegu puudub ühene otsus, kas sellele võib järgneda resolutsiooni koostamine. Osutades 70 aasta möödumisele Nõukogude Liidu kallaletungist Poolale, esitas ENPA 21 liiget deklaratsiooni Teise maailmasõja algusest ja osutas vajadusele jätkata Stalini totalitaarse kommunismi kuritegude hindamist.

On enam kui selge, et Venemaa üritab teha kõik selleks, et kommunismi kuritegusid eitada ja pisendada. Hiljuti tehti ajaloovõltsimine Venemaal kriminaalkuriteoks. Samal ajal on ilmne, et kuni kommunismi kuritegusid eitatakse, on väga raske (kui mitte võimatu) rääkida ühistel väärtustel põhinevast Euroopast. Aga vähemalt esialgu on Venemaa Föderatsioon Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik.

Kommenteeri SIIN

Vene delegatsiooni volitused ENPA-l

2009-10-01

Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee sügisistungil on pilkupüüdvateks teemadeks Euroopa Nõukogu peasekretäri valimine ja Vene-Georgia sõja jätkuraport, millega seondub Vene delegatsiooni volituste äravõtmise küsimus.

Peasekretäriks valiti teisipäeval Norra kandidaat ekspeaminister Thorbjörn Jagland, kelle poolt hääletas 165 saadikut.

Hoopis enam kõneainet pakub 72 allkirjaga sisseantud algatus Vene delegatsiooni volituste tühistamiseks seoses Vene-Georgia sõja ja sellele järgnenud Venemaa tegevusega. Olgu täpsustuseks öeldud, et parlamentaarse delegatsiooni volituste tühistamine ei tähenda riigi lahkumist Euroopa Nõukogust, sellist otsust ei saa parlamentaarne assamblee teha.

Tegelikult korjati allkirju Venemaa volituste tühistamiseks juba ammu ja paljuski oli küsimus ajastuses. Kui raportöörid Luc van den Brande (Belgia, EPP) ja Matyas Eörsi (Ungari, liberaalid) tõid septembri algul järelevalvekomitee ette Vene-Georgia sõja jätkuraporti, sisaldus eelnõus põhimõte, et kui Vene Föderatsioon ei täida tuleva aasta jaanuariks oma peamisi kohustusi olukorra normaliseerimiseks Georgias, minnakse delegatsiooni volituste tühistamiseni.

Küsimusi, mille osas Venemaalt juba pikka aega lahendust oodatakse, on palju. Kui Georgia on täitnud enamiku võetud kohustustest, siis Venemaa pole õieti midagi täitnud. Jätkuvalt küsitakse Euroopa Liidu vaatlejate vaba ligipääsu tagamist Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse, vaba liikumise tagamist konfliktitsoonis elanud inimestele ja humanitaarabi vahendajatele, põgenike kodukohta naasmise õiguse tunnistamist ning Lõuna-Osseetias aset leidnud etnilise puhastuse juhtumite uurimist.

Kummati otsustas komitee häälteenamusega sõnastust pehmendada. Volituste küsimuse tõstatamine nõudmiste täitmata jätmise korral jäi välja. Järelikult, kui see põhimõte jäänuks septembri algul sisse, ei oleks ilmselt volituste äravõtmise algatust esialgu üle antud.

Venemaa delegatsioon, kuhu teiste seas kuulub Sergei Markov, on lubanud volituste küsimuse arutelu ajal saalist lahkuda.

Täna hommikul hakkab ENPA arutama esildist kaaluda Venemaa delegatsiooni mandaadi peatamist, kuna Venemaa ei ole täitnud assamblee kahe eelmise augustisõda puudutava resolutsiooni peamisi nõudmisi.

KOMMENTEER SIIN

Head suhted on tähtsad

2009-09-28

Märt Vooglaiu hoogne intervjuu eelmise nädala ajalehes Pealinn pani mind kaasa mõtlema. Olen nõus tema arvamusega, et head riikidevahelised suhted on toeks majandus- ja kaubandussuhetele. Viimased loovad täiendavat kindlust Eesti toimevõimekusele tulevikus.

Seepärast olen ka Riigikogu väliskomisjonis rõhutanud välismajanduspoliitika tähtsust.

Kindlasti on tähtis silmas pidada, et Eesti huvides on omada häid suhteid kõigi riikidega. Eriti on mõistagi oluline hea läbikäimine oma naabritega. Eestis pole minu teada ühtegi parlamendierakonda, kes kuidagi teisiti arvaks.

Samas on selge, et heade suhete alus seisneb vastastikuses soovis neid arendada. Ehk teisisõnu ei piisa diplomaatias vaid ühe poole tahtmisest, et lepinguid või eesmärke realiseerida. Paraku on just see olnud üheks oluliseks takistuseks Eesti ja Venemaa suhete normaliseerumises sisuliselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest saadik. Eesti soovidele ja astutud sammudele pole järgnenud partnerilt samaväärilist tahet.

Tallinna linnapea Edgar Savisaare viimane visiit Moskvasse kahjuks näitab, et usaldust napib isegi kahe erakonna vahel, mis on sõlminud koostööleppe. Mis siis rääkida laiemalt.

Meie ja nemad

2009-09-18

Toimetajaga kirjutamisplaane täpsustades olen pidanud mõnikord tunnistama, et väljapakutud kuupäevaks ei jõua ma kaastööd esitada, sest eesseisev tööreis muudab igapäevase ajagraafiku pingeliseks.

Kord või paar on seepeale pakutud võimalust kirjutada neistki asjatoimetustest, mis mind kodust eemale viivad.

Paraku ei suuda isegi mastaapseid probleeme lahendavad europarlamendi liikmed alati oma tegemisi kodusolijatele ära seletada. Proovi siis lugejat veenda, et sinu rahvaloenduse korralduse detaile käsitlev Pariisi-komandeering ühiskonnale kasu toob. Kulusid ta ka ei tee, sest need tasub hoopis üks Šoti väikeülikool.

Miks nii? Küllap on tähtis, et meie arvepidamine paraneks, et me teaksime, mitu kodutut meil ilma peal on, mitu väljarändajat mujal paremat elu otsib jms.

Pole jätkusuutlik!

Siiski saab viimaste aastate tööreisidel nähtut-kogetut koondada ühe üldnimetuse alla: see on jätkusuutlikkus majanduses, ühiskonnakorralduses, sotsiaal- ja/või rahvastikupoliitikas jm analoogsetes valdkondades.

Aastakümnete eest suhteliselt abstraktse mõistena käibele tulnud jätkusuutlikkus tähendab tänapäeval konkreetseid asju. Võtame lihtsa näite, vanemahüvitise, selle Eesti Nokia, mida iga Eesti sotsiaalteadlane vastavalt oma kompetentsile kas auditooriumi ees või kuluaarides tutvustama ja kaitsma peaks.

See pole kerge, isegi näppudel kümne piires arvutav väliskolleeg teatab sulle veerandtunnise vestluse järel: vabandust, see süsteem pole jätkusuutlik. Ja jutt on läbi.

Paraku on tal õigus, kusjuures probleem pole konkreetse toetuse kulukus, mis Eestis ainsa aspektina pisut kriitikat tekitab, vaid selle üldine mõju ühiskonnale.

Lumepalliefekti tõttu tekivad ühiskonnas ootused/nõudmised järgmiste sama kulukate sammude suhtes, mis lõpptulemusena võivad rahvastikupoliitika ummikusse viia.
Sama reaktsiooni kohtame, rääkides paindlikkusest Eesti tööturul. Tähele on pandud tõsiasja, et meie vallandushüvitise maksmise aega on karmilt lühendatud. Kuid hoopis suuremat huvi pakub tööturu ajaline, geograafiline, sooline jm paindlikkus, mille kohta häid näiteid on raske leida.

Kuuldes, et üürikorterid moodustavad meil ligi 14 protsenti kõigist eluruumidest ja neistki ainult vähema kui 10 protsendiga tehakse üüritehinguid turul, on järeldus kiire tulema: selline korteriturg pole paindlik ega stimuleeri ka tööturu paindlikkust.
Selgitus, et selline seis on 1990. aastatel saavutatud riigi ja kodanike kokkuleppe tulemus (riik soovis maksimaalset erastamist ja kodanikud maksimaalset omanikuks saamist) «läheb peale» vist ainult tšehhidele, kes valisid reformiks pika ja vaevarikka tee ning maadlevad erastamisega tänaseni.

Et Tšehhi omavalitsused küsivad elanikelt turuüüri, siis tunnevad sealmail ennast represseeritutena mitte era-, vaid munitsipaalkorterite elanikud.

Võimalus sekkuda

Seega pole eelmisel kümnendil Maailmapanga jt pankurite disainitud Kesk- ja Ida Euroopa ühetaoline ja kindlas valdkonnas ühtemoodi edukas või ebaõnnestunud regioon. Kuid sõna jätkusuutlikkus (või jätkusuutmatus) trügib vägisi piirkonna slo-ganiks.

Eestimaa elanike enamik on rumala havi kombel alla neelanud poliitikute visatud sööda - et tänaste probleemide põhjus on ülemaailmne rahandus- ja kinnisvarakriis.
Pimedas ruumis räägitakse poolihääli ka Rootsi pankade möödalaskmistest. Kuid erinevalt rahaturust on kinnisvaraturg rahvuslik, Eestis osaliselt isegi lokaalne (on palju piirkondi, kus uusehitisi napilt). Seega on tingimused, milles nii rahatoojad, arendajad kui ka tarbijad toimetavad, kohapeal paika pandud.

Kesk- ja Ida Euroopas leiab nii mullistunud kinnisvaraturgusid kui ka neid, mis tänu kohalikele regulatsioonidele on arenenud pigem mõistlikult.

Arvesse võttes elamufondi suurust (läänepoolsete naabritega võrreldes kuni kolm korda vähem pinda inimese kohta) ja kvaliteeti (suur remondivajadus) on jutt kinnisvarabuumist, üleproduktsioonist jms Eestis tervikuna mõttetu.

Tõsi, keegi ei saa eitada asjaolu, et valdkonna areng on mõõdutundetu maa ja eluasemetega spekuleerimise, ebamõistlike kasumisoovide ja pankade vastutustundetusega aastateks toppama pandud. Kuid valitsuse varjatud suundumus vähendada niigi nappi sekkumist (see hakkab silma värsketest, ehitussektori stagneerumist ennustavatest tööturu prognoosidest) pole ka otstarbekas.

Vastupidiselt väidetavale on valitsusel maksupoliitikaga võimalik takistada uute mullide mastaapi. On võimalik soosida kinnisvaraturu paindlikkust (stimuleerida üürieluruumide ehitust). Ja toetada laulva revolutsiooni aastate põlvkonna pääsu eluasemeturule, nii nagu 1990. aastate reform toetas nn võitjate põlvkonda (tollaseid 30-aastaseid).

Oleme erinevad

Koondades oma mõtteid jätkusuutlikkusest, meenus, et mitmes organisatsioonis või võrgustikus, kellega ma koostööd teen, on viimastel aastatel loodud n-ö Kesk- ja Ida-Euroopa sektsioon.

See on ratsionaalse põhjenduse (nii on organisatsiooniliselt lihtsam ELi uusliikmetega koostööd teha) taha peidetud mõistaandmine, et see piirkond ja tema probleemid on ikka selgelt teistsugused kui vana Euroopa mured.

Kord ühel paari aasta tagusel Rumeenia reisil küsisin sealselt kolleegilt, millist parteid või maailmavaadet ta esindab. Vastus oli üllatav: mis tähtsust on selle partei nimel, me kõik pärineme kommunistlikust parteist.

Seepärast ei maksa alati otsida seletust tõrgetele Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete dialoogis Venemaa lobitöö üle, mõne suurema liikmesriigi erihuvidest vms.

Kui pidulikel puhkudel tulevad Ida-Euroopas poodiumidele ikka needsamad näod, mis kakskümmend aastat tagasi (siis taga-, nüüd esireas), küsitakse Läänes paratamatult: mis poliitikat teil tegelikult aetakse, on see siiras ja jätkusuutlik? Sest eelnev ühiskonnakorraldus, mille avalik loosung oli «Kõik on võrdsed» ja kirja panemata reegel «Mõned on võrdsemad», on oma jätkusuutmatust tõestanud.

Venemaast ja ajaloo ümberhindamisest

2009-09-18

Kuigi ajalugu puudutab kaugemas või lähemas minevikus aset leidnud sündmusi ega peaks seetõttu poliitikas suuremat rolli etendama, siis pole see alati nii. Vähemalt tänase Venemaa jaoks näivad ajalooga seotud küsimused olevat ülimalt aktuaalsed.

Vene-Saksa sõprus

Mis Kremli siis sedavõrd marru on ajanud? Kuigi ametlikus kõnepruugis kritiseeritakse kõige sagedamini Balti riikides levivat revanšismi ja fašismi rehabiliteerimise katseid, siis tegelikult on asi hoopis viimastel aastatel Euroopas üksteise järel vastu võetud otsustes, kus nõutakse kommunistlike kuritegude hukkamõistmist samal kombel, nagu seda on tehtud natside kuritegudega ning pannakse kaasvastutus II maailmasõja vallapäästmise eest Hitleri kõrval ka Stalinile. Vastavad deklaratsioonid ja otsused on üksteise järel vastu võtnud Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja OSCE. Venemaa on kõigile neile reageerinud raevukate väljaastumistega. Kasu pole sellest olnud. Hiljutisel II maailmasõja alguse tähistamisel Gdanskis võeti Stalini kaasvastutus sõja puhkemise eest taas üles.

Ühelt poolt on Moskva sedavõrd valusat reageeringut raske mõista. Kommunismi kuritegude hukkamõistu vastu ei tohiks ju Kremlilgi midagi olla. Paraku pole see nii. Alates Putini tõusust võimule on Kreml Venemaa eneseteadvust ehitanud Nõukogude Liidu pärandile tuginedes. Tähtsaimaks sündmuseks on saanud võit Suures Isamaasõjas, millega õigustatakse Stalini repressioone ja demokraatia piiramist. Nõukogude Liidu lagunemine on kuulutatud eelmise sajandi suurimaks tragöödiaks. Selliste hoiakutega õigustatakse praegu ka demokraatia piiramist Venemaal ja autoritaarse valitsemissüsteemi kehtestamist.

Molotovi-Ribbentropi pakti meenutamine mõjub Venemaa võimude pingutustele seetõttu laastavalt. Moskval on raske rääkida Euroopa päästmisest natside ikkest, kui ta ise natside võidukäigule aktiivselt kaasa aitas. II maailmasõja kuuest aastast oli Nõukogude Liit kolmandiku ehk kahe aasta jooksul natsliku Saksamaa parim sõber ja abimees, etendades olulist osa Hitleri edus. Selleks, et see meelest läheks, taotaksegi Vene inimestele pähe, et II maailmasõda algas alles 1941. aastal, kui Saksamaa ja Venemaa omavahel karvupidi kokku läksid. See, mis toimus enne seda, tuleb mälust pühkida, nagu maailma jagamine koos Hitleriga 1939. aastal, kallaletung Poolale 17. septembril 1939, Katõni veretöö ja poolakate küüditamised, Baltimaade okupeerimine, kallaletung Soomele, abi Hitlerile Norra vallutamisel, tema sõjamasina varustamine kütuse ja viljaga, koostöö Gestapoga, Saksa kommunistide välja-andmine Hitlerile jne. Seda loet-elu koos toime pandud kuritegudest võib veel pikalt jätkata. Molotovi ütlust kasutades oli tõepoolest tegemist sõprusega, mis oli kinnitatud verega.

Savisaar Kremli tööriistaks

Edgar Savisaar ja teised tublid keskerakondlased on kuulutanud, et tegemist on mingi erilise Mart Laari ajalooga, mida

Savisaar ei jaga. Selline lähenemine teeb mulle loomulikult suurt au, paraku on minu osa Euroopas välja kujunenud arusaama tekkel tagasihoidlik - kuigi ei saa salata, et olen jõudumööda püüdnud sellele kaasa aidata. Üks uurija või maa ei suuda aga parima tahtmise korral kogu Euroopa hoiakuid kujundada - viimane on selleks liiga suur.

Euroopa Parlamendis ja teistes esindusorganites praeguseks valdavaks saanud arusaama kujundamist on eeskätt mõjutanud maailma mõjukaimad ajaloolased alates Robert Conquestist ja Richard Pipesist ning lõpetades Norman Davise, Orlando Figesi ja Ann Applebaumiga.

Nemadki nõuavad kommunismi kuritegude hukkamõistmist ja rõhutavad, et seda tegemata on raske, kui mitte lootusetu Venemaal demokraatiani jõuda.

Kreml on seega oma arusaamaga ajaloost ja Stalini rehabiliteerimiskatsetega jäänud üksi. Seetõttu on tal ka hädasti vaja kedagi, kes tema seisukohti toetaks. Siit tuleneb ka huvi Savisaare ja Keskerakonna vastu, et neid Kremli propagandavankri ette rakendada. Kremli olukord on seda keerulisem, et kommunismi kuritegude hukkamõistmist nõutakse järjest häälekamalt ka Venemaal, korduvalt on sellel teemal sõna võtnud õigeusu kirik.

Vahetus on tulekul

Sellel taustal on täiesti absurdne siduda kommunismi kuritegude hukkamõistmist mingi Venemaa-vastase salaplaani või koguni russofoobiaga. Kommunismi hävitustöö Venemaal oli sedavõrd põhjalik ja õudne, et seda võib vabalt lugeda üheks kommunismi kuritegude all enam kannatanud maaks.

Pigem võib Vene-vastaseks lugeda katseid siduda kommunismi ja selle kuritegusid Venemaaga, tehes Vene rahvast neis otsekui süüdlaseks. Ajalugu ei saa aga kinni mätsida, üritagu Venemaa või Savisaar seda nii palju, kui tahavad. Asjatu on ka Keskerakonna lootus, et ajaloo üle vaidlemine võiks inimeste meelest pühkida möödalaskmised Tallinna linnas, põhja lastud linnaeelarve, lastelt ära võetud spordi- ja huviringide raha, lasteaedadele antava toetuse vähendamise.

Nii nagu kommunismi kuriteod puudutavad nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi, mõjutavad neid mõlemaid ka Tallinna linnavõimude otsused võtta oma propaganda-aparaadi säilitamiseks raha laste ja nõrgemate käest. Tallinn vajab vahetust - ning sellest saavad järjest paremini aru nii eestlased kui ka mitte-eestlased.

Kas tagasi Nõukogude Liitu?

2009-09-15

Lugedes Moskvast tulnud Keskerakonna ja Venemaa võimupartei saadetud käsulaudu "ajaloo ümberkirjutamise" ja "fašismi ja NSV Liidu eksisteerinud süsteemi" võrdsustamise vastu, tundus, nagu hakkaks Eesti tagasi pöörduma Nõukogude Liitu.

Eestisse tagasituleku järel sõimas Edgar Savisaar läbi end küsitlenud naisajakirjaniku, kuulutas kõiges süüdi Mart Laari ning IRLi ja teatas lõpuks, et talle on Moskvas sõnad suhu pandud. Sama on kinnitanud tema jüngrid eesotsas Enn Eesmaaga, kes usuvad, et Savisaar pole midagi sellist öelnud.

Siit mõni soovitus Keskerakonnale. Esiteks: selleks, et teile pidevalt Venemaal sõnu suhu ei pandaks - küll on nii käitutud Mailis Repsi, küll Ain Seppiku, nüüd Savisaarega -, oleks mõtet Kremliga mitte salakohtumisi pidada, vaid Eesti välisministeeriumi esindajad oma ettevõtmistesse kaasata. Või räägitakse neil kohtumistel midagi, millest Eesti Vabariigi välisministeerium teada ei tohiks?

Teine soovitus oleks puhkenud segadus kiiresti ära klaarida. Seda pole raske teha. Esiteks tuleks selleks nõuda, et vastav avaldus Ühinenud Venemaa kodulehelt viivitamata kõrvaldataks, ja teiseks selgitada, mida Savisaar oma juba Eestis tehtud avaldusega, et järeldusi Teise maailmasõja suhtes pole ikkagi mõtet revideerida, ikkagi täpselt mõtles.

Kui Savisaar "endale suhu pandud sõnu" ühemõtteliselt ümber ei lükka ja Ühinenud Venemaa oma üles riputatud pressiteadet ei korrigeeri, ei jää Keskerakonnal üle muud kui oma koostöölepe Ühinenud Venemaaga tühistada. Reps lubas juba aastate eest, et kui Ühinenud Venemaa hakkab Keskerakonnale oma ajalookäsitlust peale suruma, on koostööl lõpp. Kui kaua Keskerakond end ja seega paraku Eestitki mõnitada laseb?

Nii ongi Savisaarel võimalus tõendada, et ta pole valetaja, klaarida segadus ja edaspidi ettevaatlikum olla. Kui ta seda ei tee, on lood hullud. Sellisel juhul tahaks nii Enn Eesmaalt, Võsa Petsilt kui Meie Mehelt, eriti aga neilt tublidelt muusikutelt, näitlejatelt ja sportlastelt, kes kultuuri ja spordi arengu toetamiseks viimastel kuudel Keskerakonda astunud on, küsida: mida teie sellest arvate? Kas kommunismi kuritegude eitamine Moskva survel on tõepoolest arvamus, mida te jagate? Kas Eesti elanike lõhestamine, mida selline "non pasaran" stiilis Moskva taktikepi järgi tantsimine endaga kaasa toob, on tõesti see, mida õigeks peate? Kui te nüüd vaikite, on see teiegi arvamus.

Nii on Keskerakonna ees praegu lahti kaks teed: kas naasta Eesti teele või minna tagasi Nõukogude Liitu. See, kumba pidi astuma hakatakse, on varsti näha.

Väga lootustandev küsitlus

2009-09-08

Venemaa üks tuntumaid avaliku arvamuse uurijaid Levada keskus korraldas augusti lõpul küsitluse, milles sooviti teada saada inimeste arvamust Stalinist, tema süsteemi võrdlemisest hitlerliku Saksamaaga ja inimsusvastaste kuritegude süüdlastest.

Tavapärase valimiga (1600 vastajat 46 regioonist, eksimus 3,4 protsenti) küsitlus andis minu arvates väga huvitava ja lootustandva tulemuse.

Küsimusele "kas Stalinit võib pidada riiklikuks kurjategijaks?" vastas pigem jaatavalt 38 ja pigem eitavalt 44 protsenti vastanutest. 18 protsenti ei omanud arvamust.

Küsimusele "kes vastutab suurte inimkaotuste eest 1930-50ndatel?" vastas 19 protsenti, et vastutab Stalin, 19 protsenti, et vastutab riigivõim tervikuna, ja 41 protsenti, et mõlemad. Vaid kuus protsenti küsitletuist arvas, et süüdi on välisvaenlane.

Küsimusele "kas võiks stalinistlikku ja hitlerlikku süsteemi seada ühele pulgale?" vastas pigem jaatavalt 43 ja eitavalt 41 protsenti vastanutest. Arvamust polnud 16 protsendil küsitletutest.

Küsimusele "kas oleks vaja laialt valgustada Nõukogude vägede sissetungi Poolasse septembris 1939?" vastas koguni 56 protsenti jaatavalt. Vaid kümnendik pidas Stalini tegevust ainuõigeks. Samuti ainult 12 protsenti arvas, et ei tea sellest midagi.

Kokkuvõttes näitab see küsitlus, et venemaalased pole sugugi nii kindlalt kapseldunud ametliku ehk stalinistliku ajalookäsitluse raamidesse. Nii võiks ju arvata, et Kremlis moodustatud "ajaloo väänamise vastase" komisjoni üks tegevusi on suunatud oma rahva tõekspidamiste vastu.

1.september - tarkuse- või lollusepäev?

2009-09-03

Esimene september koolialgusepäevana on üks Eesti ühiskonna tugevamaid traditsioone. See on tarkusepäev. Hommikul Vene telekanaleid klõpsides nägin, et seal kõneldakse hoopis enam Teise maailmasõja algusest 70 aastat tagasi. Loomulikult oma ametliku prisma läbi.

XX sajandi suurima sõja algus paneb kahtluse alla tarkusepäeva mõiste. See oli ju suisa lollusepäev 70 aastat tagasi. Üks tarkuse mõõdupuu on võime ajaloost õppida. Aga võimatu on rääkida ajaloo mõistmisest, kui üks pool eitab inimsusevastaseid kuritegusid täielikult. Võimatu on sellises olukorras rääkida ka terviklikust ja ühistel väärtustel põhinevast Euroopast, kuhu on integreeritud Vene Föderatsioon - Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik.

Praegu lõhestab erinev arusaam ajaloost Euroopat pea enneolematu teravusega. Arhiivide avamine ja vabadus on andnud Ida-Euroopale tagasi tema allasurutud mälu. Ja see mälu ütleb, et kommunismi kuriteod polnud põrmugi väiksemad kui natsismi omad. 2006. aastal möönis seda Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, aga sel kevadel ka Euroopa Parlament ja OSCE Parlamentaarne Assamblee.

Nendele selgelt väljendatud seisukohtadele vaatamata rakendab Venemaa riiklikke meetmeid selleks, et õigustada Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, kallaletungi Poolale 17. septembril 1939 ning Balti riikide ebaseaduslikku okupeerimist ja annekteerimist, mis toimus koguni kaks korda - nii sõja algul kui selle lõppedes. See retoorika on agressiivne, süüdistav ja Venemaa lähiriikide suhtes ähvardav. On mindud isegi nii kaugele, et Teise maailmasõja alguses süüdistatakse sõja esimest ohvrit Poolat, kes ei olevat järgi andnud Saksamaa „mõistlikele nõudmistele" ja rikkus sellega Euroopas valitsenud tasakaalu.

Üks seletus, mida omavahelistes vestlustes esindavad „julgemad" Vene poliitikud ja ka need Lääne poliitikud, kes kõhklevad kommunismi kuritegude hukkamõistmisel, on lihtne. Venemaa kui traditsioonilise impeeriumiriigi uhkust on rängalt haavatud ja tuleb hoiduda sellele haavale soola raputamast. Aga see, mida tahetakse, on ju lihtsalt ajalooline tõde.

Kas keegi kujutab ette, et tänasel Saksamaal ülistataks Hitlerit samamoodi, nagu Venemaal ülistatakse Stalinit. Kui Stalini kohta öeldakse, et tegi mis ta tegi, aga ta tõstis Venemaa jalule, siis Hitleri kohta sellist demagoogiat ei kasutata. Ehkki ajalooline paralleel on ju olemas. Kui Venemaa näeb Eesti, Läti ja Leedu vabaduse ees seisnutes siiani vaenlasi, siis kas oleks ettekujutatav, et Saksamaal nähakse vaenlasekuju kunagises prantsuse vastupanuliikumises? Kindlasti mitte!
Tegelikult on just tänane Saksamaa hea näide sellest, kuidas on otsustavalt lahti öeldud totalitarismi pärandist ja mõjusfääride poliitikast, et pühenduda ühiselt Euroopa tuleviku kindlustamisele.

Kahjuks pole aga püsiv koostöö Euroopas võimalik, kui ei jõuta ajaloosündmuste ühtse mõistmiseni. Mingem siis tarkusepäeval tarkuse suunas!

KOMMENTEER SIIN

Avaldatud lisaks:

04.09.2009 Pärnu Postimees

Akadeemiku surm

2009-08-27

Äsja saime Bakuust teate, et üks poliitvang on vähem. Kahjuks ei juhtunud see tänu vanglast vabastamisele, vaid 68aastane Novruzali Mämmädov suri.

Kohtasin teda ainult korra, selle aasta aprillis. Tiheda programmiga visiidil oli aega üheks vanglakülastuseks ja otsustasin, et seda tähelepanu tuleb osutada just temale. Õigesti tegin. Mämmädov oli vististi silmapaistvaim ja kõige selgemini emakeele säilimisele pühendunud talõši haritlane.

Meie kohtumine oli soe ja mulle intellektuaalselt huvipakkuv. Kuna olin mõnevõrra kodutööd teinud, üllatas mu küsimustes väljendatud huvi talõši kultuuri ja ajaloo vastu teda ehk pisut. Hiljem lasi ta oma vabaduses viibivail sõpradel saata mulle mõne aasta eest välja antud aserbaidžaani-vene-talõši sõnaraamatu koos sissejuhatusega, mis annab pikema kultuuriloolise ülevaate. Autogrammi kümneks aastaks riigireetmises süüdi mõistetud akadeemik saata ei saanud.

Novruzali Mämmädov oli ainsa talõšikeelse ajalehe Talyshi Sado (Talõši Hääl) peatoimetaja. Süvenemata pikemalt tema arreteerimise ja süüdimõistmise ülimalt kaheldavatesse asjaoludesse, pean osutama harimatute julgeolekutöötajate kõige jõhkramale teole. Mämmädovi veel avaldamata teaduslik pärand, üle 1000 lehekülje keeleteaduslikke uurimusi, hävitati.

Ilmselt on talõšid Aserbaidžaani kõige arvukam vähemusrahvus. „Ilmselt" sellepärast, et usaldusväärne andmestik selle iraanikeelse rahva kohta puudub. Nende asuala on Kaspia rannikul Aserbaidžaani Vabariigi lõunaosas, vastu Iraani piiri. Suurim keskus on Länkäran (meil tuntud Lenkorani nime all, millel kummati pole etümoloogilist pistmist Lenini ega koraaniga!). Tänapäeval iseloomustab talõšše islami mõju, mida seletatakse varasemast tihedamate Iraani-sidemetega. Talõšid on šiiidid ja neid elab Iraani Ärdäbili provintsiski. Talõši aktivistid räägivad 800 000 ja hoogu minnes isegi enam kui miljonist rahvuskaaslasest. Ametlik statistika ütleb 1999. aasta loendusele tuginedes, et talõšše on kümme korda vähem - 76 800. Ilmselt registreeriti sajad tuhanded talõšid aserbaidžaanideks.

1990. aastate katsed õpetada talõši keelt taasiseseisvunud Aserbaidžaani Länkärani ülikoolis on nüüd võimude poolt lõpetatud. Võimude negatiivset suhtumist süvendas 90. aastate algul aset leidnud katse Aserbaidžaanist eralduda. On väga võimalik, et talõši rahvast üritavad enda huvides kasutada nii Iraan kui Venemaa. Paraku on Aserbaidžaani võimude üleolev ja rahvuskultuuri ignoreeriv suhtumine sellele tihti kaasa aidanud.

Uskumatu avaldus

2009-08-12

Viimasel ajal on peaaegu võimatu mitte tähelepanuta jätta Venemaal või selle juhtkonnas toimuvat. Kui üleeile teatas Venemaa president Dmitri Medvedev kaitseseadusesse tehtavatest muudatustest jõu kasutamise osas välisriikides, siis eile riputas ta oma kodulehele harvanähtavalt teravas toonis videopöördumise naaberriigi liidri aadressil.

"Mees mustas" süüdistab viieminutilises pöördumises Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot ja laiemalt sealset poliitilist juhtkonda Venemaa-vastase poliitika ajamises ning kahe rahva sõbralike suhete rikkumises. Puudutagu see siis suhteid läänega (sealhulgas NATOga), toetust Gruusiale või Ukraina ajaloo traagiliste sündmuste meenutamist - kõik olevat suunatud vaid Venemaa vastu. Seepärast otsustas Medvedev viivitada uue saadiku Mihhail Zurabovi saatmisega Kiievisse.

Miks pidi Medvedev sellise väga ebadiplomaatilise avalduse tegema? Esiteks kinnitab see veel kord Venemaa soovi laiendada oma mõjuväljapoliitikat zero-sum-mängu põhimõttel oma vahetus naabruses. See tähendab, et kahepoolses läbikäimises ei saa olla mõlemale poolele rahuldavat tulemust. Keegi peab kogu aeg olema eduseisus või võitja. See on olnud Vene diplomaatias traditsiooniline.

Teiseks algab Ukrainas eelolevatel nädalatel presidendivalimiste kampaania, kus Moskva tahab näha kindlasti endale soodsat lõpptulemust. Kremli poliittehnoloogide eesmärk on ilmselt näidata 2004. aasta oranþi revolutsiooni läbikukkumist. Selleks tuleb kõigiti tampida Juðtðenkot. Muidugi pole välistatud, et viie aasta taguste sündmuste teine värvikas tegelane ja algava kampaania üks keskseid figuure Julia Tõmoðenko võib samuti sattuda Moskva terava kriitikatule alla.

Kolmandaks viskab Medvedev selle avalduse ja diplomaatiliste suhete täistaseme varjamatu ja tingimusliku alandamisega kinda lääneriikidele. Nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit on viimasel viiel aastal panustanud Ukraina reformipoliitikasse ja stabiilse iseseisva õigusriigi tugevdamisse. Kuidas suhtuvad Brüssel ja Washington nüüd avaldusse, millesarnaseid ehk veel mõni aeg tagasi tegid Moskvast vaid Modest Kolerovi tüüpi ägetsejad?

Kas Gruusias jälle sõda?

2009-08-08

Mida lähemale jõuab eelmise aasta Venemaa Gruusia-vastase rünnaku tähtpäev, seda pinevamaks muutub olukord Gruusia-Lõuna-Osseetia piiril. Juba mõni kuu tagasi väitsid samad Vene ajakirjanikud ja poliitikud, kes olid eelmisel aastal samuti maailma Venemaa läheneva agressiooni eest hoiatanud, et Moskva valmistub uueks rünnakuks.

Sellele järgnenud sündmusi vaadates võib tõdeda, et ilmselt on selline kavatsus Moskvas tõepoolest vähemalt kellelgi meeles mõlkunud. Eelmisel aastal ei suutnud Moskva oma eesmärke saavutada, Mihheil Saakašvili jäi kukutamata ning Gruusia Vene mõjusfääri tagasi toomata. Moskva on järjekindlalt tõstnud pinget regioonis, üritades samal ajal sealt välja tõrjuda rahvusvahelisi vaatlejaid. Ning kui keegi pole veel aru saanud, mis aasta tagasi täpselt toimus, siis tasub vaid praegu nagu korduslindilt vaadata nii Lõuna-Osseetia provokatsioone kui Venemaa ettevalmistusi rünnakuks.

Siiski on olukord paljuski muutunud. Ühelt poolt on see Gruusia jaoks palju hullem. Vene väed on 40 km kaugusel Tbilisist, läinud sõda on kogu maad vapustanud ja laastanud, paljuski selle tulemusel tekkinud poliitiline kriis käib täie hooga edasi, kõigutades maailmas usaldust Gruusia vastu. Külade karistamatu hävitamine Lõuna-Osseetias on löönud rahva hinge ravimatu haava. Teiselt poolt on nii maailm kui Gruusia targemaks saanud - vähemalt on selleks lootust. Gruusia juhtkond teab nüüd valusate kogemuste najal, mida toob kaasa provokatsioonidega kaasaminek. Maailm teab aga, et Venemaa võib tõesti naabreid rünnata. Kui aasta tagasi peeti seda kuni pea lõpuni võimatuks, siis nüüd on hoiakud muutunud. Kui eelmise aasta kevadel pöördusid välisministrid Bildt ja Sikorski oma Euroopa kolleegide poole avaliku ettepanekuga saata konflikti ärahoidmiseks Gruusiasse ja Lõuna-Osseetiasse Euroopa rahuvalvejõud, siis jäi see hüüdjaks hääleks kõrbes. Tagantjärele vaadates oleks see ilmselt sõja ära tõesti ära hoidnud.

Nüüd käitub Euroopa õnneks teisiti. Kuigi Venemaa on kasutanud kõikvõimalikke meetodeid rahvusvaheliste vaatlejate Gruusiast tõrjumiseks, on Euroopa oma vaatlejad isegi inimkaotusi trotsides Gruusias hoidnud. See on ka hetkel Gruusia pea ainus lootus Venemaa uuest rünnakust pääseda. Gruusial on vedanud ka sellega, et praegusel hetkel on Euroopa Liidu eesotsas just Rootsi, mille juhtkond Venemaa käitumist tunneb ning teab, mida temalt oodata on. Mis aga veelgi olulisem, seda teab õnneks ka Venemaa.

Eelmisel aastal asus nii Eesti poliitiline juhtkond kui rahvas Gruusia kaitseks täie otsustavusega välja. Mõne arvamuse kohaselt tehti seda isegi liiga agaralt, rikkudes seega suhted Venemaaga. Miks peaks Eesti hoolitsema mingi Gruusia eest, kus olevat pealegi võimul hull diktaator? Huvitav, kuidas oleksime paarkümmend aastat tagasi, kui ise maailmalt toetust ootasime, reageerinud, kui keegi oleks meie kohta sama küsinud. Miks peaksime küll toetama mingite hullude rahvuslaste iseseisvuspüüdeid Eestis, rikkudes seega oma head suhted Venemaaga?

Majanduslik läbikäimine Venemaaga tooks suurt tulu, ajakirjanduse andmetel rõhub Eesti muulasi, ta pole meie toetust väärt. Selliselt mõteldes ja käitudes jõuab maailm kiirelt ummikusse. Mis aga veelgi olulisem, agressorid saavad sellistest hoiakutest uut julgust ning konfliktid-sõjad jätkuvad. Neid pole aga kellelegi vaja. Kuid jättes ka väärtuspõhise välispoliitika kõrvale, on Gruusia toetamiseks ka arvukalt külmalt pragmaatilisi kaalutlusi. Lastes Venemaal Gruusia läänemeelset valitsust minema pühkida, on tulemuseks püsiv konflikt ja ebastabiilsus selles Euroopale ülimalt olulises piirkonnas. Üle Gruusia läheb ainus Venemaast möödaminev tee energia toomiseks ida poolt Euroopasse. Selle tee läbilõikamisel muutub Venemaa Euroopa pea monopoolseks varustajaks, see viib kergelt aga uute konfliktide ja vastasseisudeni. Vaid Gruusiat praegusel raskel hetkel toetades on võimalik ära hoida uut verevalamist. On hea, et Eesti on sellel liinil rahulikult püsinud.

Montenegro omariikluse eriline identiteet

2009-08-07

Tegelikult on Montenegro eesti keeles Mustamäe, aga slaavipäraselt Tšernogooria. Ei teagi, miks see naljakas nimi Montenegro nii kõvasti külge on jäänud? Ilmselt sellepärast, et varem tundis suur osa Euroopast toda maanurka ülemerenaabritest itaallaste vahendusel.

Montenegro iseseisvumine 2006. aastal oli Serbia viimane šokk enne Kosovot. Õigupoolest ei usutud toona referendumi läbiminekut, rahvusvaheliste organisatsioonidega läbiräägitult seati isegi kõrgem otsustusbarjäär - 55 protsenti. Aga see tuli napilt täis, vaid pisut üle 2000 hääle saadi juurde (kokku on Montenegros elanikke ligi 700 000).

Serbia madalseis ja Montenegrot valitseva Milo Djukanovici klanni kannapööre otsustas maa saatuse. Ettearvatult hääletasid Serbiast eraldumise poolt albaanlased, keda Montenegros on umbes kaheksa protsenti, peale nende bosnjakid ja muud moslemid.

Konstitutsiooniline ökoriik

Kuna montenegrolastel ja serblastel keeleerinevust peaaegu ei ole, on identiteedi küsimus väga huvitav. Pealinnas Podgoricas ja Aadria mere poole jäävatel aladel öeldakse enda kohta kõhklematult montenegrin, aga Niksicis ja muudes Serbia piiri poole jäävates piirkondades pigem serb. Eks nii jaotunud referendumieelistuski.

Montenegro eriidentiteedi võti peitub ajaloos. Berliini konverentsist 1878. aastal Esimese maailmasõjani oli Montenegro iseseisev riik. Seega tuleb neil iseseisvusaastaid kokku isegi pisut rohkem kui Eestil.

Toonane pealinn oli Cetinje, mis asub Podgoricast umbes 30 kilomeetri kaugusel mägedes. Montenegro põlise iseseisvustaotluse tugipunkt oli Cetinje õigeusu klooster, sealt võrsunud Njegošite dünastia teostas nii vaimulikku kui ilmalikku võimu.

Kui Podgorica kannatab suuruselt välja võrdluse Tartuga, siis Cetinje on pigem Otepää kui Võru. Eeskätt on tegemist silmapaistvalt kauni mägiasulaga.

Nüüd on Podgorica, mis pärast Teist maailmasõda kandis Titogradi nime, üks Euroopa pealinnadest. Montenegro on Euroopa Nõukogu 47. liige. Meie eurounistuse taustal on huvitav märkida, et Montenegros käibib euro juba ammu ja võeti kasutusele ühepoolselt. Montenegro majanduses on silmapaistev osa alumiiniumitööstusel.

Palju on riigis Vene kapitali, samuti turiste. Väidetavalt on Montenegro ainus riik maailmas, kus konstitutsiooni on sisse kirjutatud ökoriigi põhimõte.

Mida see tegelikkuses tähendab, pole nii selge. Arvestatav ressurss on mägijõgede hüdroenergia.

Montenegro ümarlauad

Sel korral kogesin omal nahal väikese riigi lennukompanii vähest suutlikkust: kui üks lend varahommikul ära jääb, võib see reisijale tähendada juba ööpäevast ajakadu.

Mu lähem tutvus Montenegroga algas eelmisel sügisel, kui mind kaasati Euroopa Nõukogu nõustamisprogrammi. See on temaatiliste ümarlaudade seeria, mida korraldavad Montenegro parlament ja Euroopa Nõukogu. Teemadeks on näiteks sõnavabadus ja avalik-õiguslik meedia, kohaliku omavalitsuse korraldus ning seekord vähemusrahvuste õigused ja nende roll valitud esinduskogudes.

Ümarlaudu juhib parlamendi aseesimees ja kõigi fraktsioonide esindajatele on kohal kõnealuse teema eest vastutav minister.

Kuna otseste nõuannete asemel oodatakse lektoritelt eeskätt oma riigi kogemuse tutvustamist, mõtlesin küll algul, kus need puutepunktid on. Neil on ju põlisvähemused, meie rahvastiku koosseis muutus Nõukogude okupatsiooniga.

Nagu sellistel puhkudel ikka, tuli rääkida Eesti õiguslikust järjepidevusest, kodakondsuspoliitikast, rannarootslaste ja sakslaste lahkumisest, eestlaste küüditamisest. Montenegrolased olid suures plaanis meie ajalooga kursis, kuid detailide kohta esitasid palju küsimusi.

Kopitanud parteipoliitiline süsteem

Paistab, et kõige enam pani neid mõtlema meie valimissüsteem. Montenegro süsteemil on tüüpiline häda: kogu riik on üks valimisringkond ja nimekirjad kinnised. Albaanlased on hädas, et nad ei saa küllaldast esindust, aga serblased-montenegrolased mõistavad, et kinnised nimekirjad teevad parteijuhtide mõju liialt suureks ja iga parlamendipoliitiku isikliku rolli väikeseks. Varem olen samu probleeme analüüsinud Ukraina ja Moldova puhul.

Albaanlased omakorda on teinud ettepaneku, et neil oleks suurima vähemusena garanteeritud parlamendis kindel kohtade arv.

Kaldun siiski arvama, et ringkondades isiklike häälte alusel mandaatide jagamine on parem, sest see ainult ei too albaanlasi nendega asustatud aladelt parlamenti, vaid sunnib suuremaid üleriigilisi parteisid albaanlaste häälte kättesaamise nimel töötama. Kvoodisüsteemi tulemus oleks ilmselt üsna endassesulgunud etnopartei, mis kahte kogukonda teineteisele ei lähenda. Samal ajal paistab osa poliitikuid Montenegros arvavat, et segregatsioon on paratamatu.

Montenegro parteipoliitiline süsteem on pehmelt väljendudes pisut kopitanud. Praegune peaminister, Demokraatliku Sotsialistide Partei esimees Milo Djukanovic on Montenegrot juhtinud 1991. aastast, vahetades vahepeal küll peaministrirolli presidendi oma vastu (1998-2002).

Kuigi ta võttis peaministritooli õige noorelt, on tema partei olnud kommunistliku partei avalik järeltulija. Djukanovici renomeed on kahjustanud nii kunagised lähedased suhted Serbia diktaatori Slobodan Miloševiciga kui kahtlased ärisidemed.

Sellele vaatamata püsib ta vääramatult sadulas. Tema kasuks kõneleb tõik, et Montenegro on olnud üks rahulikumaid kunagise Jugoslaavia piirkondi.

KOMMENTEERI SIIN