Poliitikute ajaveebid

Eesti rahvuslikud huvid

2012-02-14

Eestis on IRLil kanda keskne roll rahvuslike huvide poliitika eestvedajana. Meie tänase päeva poliitika peab olema üles ehitatud meie rahva vaimset ja ainelist heaolu silmas pidades.

Eesti riigi ja rahva seisukohast on oluline tagada meie tuleviku rahvuslik julgeolek. Kompromisside tegemine meie rahvusliku julgeoleku arvelt peab olema välistatud. Tänu IRLile on tänavu riigikaitsekulutused kaks protsenti rahvatulust. Nii ujume teadlikult vastuvoolu, võrreldes enamiku Euroopa riikidega. Olgugi et klassikaline sõjaline rünnak Eesti vastu ei ole lähiajal tõenäoline, on maailm viimastel aastatel väga kiiresti muutunud.

Me peame Eesti julgeolekut mõtestama info- ja ressursijulgeoleku kontekstis. Praegu on meie suurim ja reaalseim oht finantsjulgeoleku defitsiit Euroopa Liidus. Eesti on eluliselt huvitatud meie julgeolekut kindlustavate ühenduste, nagu eeskätt NATO ja Euroopa Liit, võimekusest ja oma positsiooni tugevdamisest nendes organisatsioonides.

Me oleme väike rahvas ja peame mõistma, et sisemine suletus ja seisak võivad kaasa tuua mandumise ja hääbumise. Eesti tugevus on läbi aja olnud avatus uutele ideedele. Konservatiivne maailmavaade näeb vabaduse ja võimaluste tasakaalustajana vastutust homse ees. Maailm on viimaste aastatega palju muutunud ning ei maksa arvata, et Eesti jääb globaalsete jõujoonte nihkumisest puutumata. Eesti ainuõige valik on olla tänapäevane ja kiirelt arenev riik, kes on valmis muutuva maailma väljakutsed vastu võtma ja jääma avatuks positiivsetele muutustele.

Kolmas aspekt, millele tuleb tõsiselt tähelepanu pöörata, on inimeste elukvaliteet. Praegustel ärevatel aegadel on inimeste suurim ootus Eesti perede toimetulek ja majanduslik kindlustunne. Usk hakkama saamisse ja elu paremaks muutumisse on hädavajalik. Just siis julgetakse tuua ilmale lapsi, nautida kultuuri ja tunda uhkust eestlaseks olemise üle.

Elukvaliteedi tõstmine saab alguse initsiatiivist ja ettevõtlikkusest. Üksnes töö loob uue väärtuse, kasvatab jõukust ja annab kindlustunde. Selle aluseks on parema ettevõtluskliima loomine.

Eesti turg on väike ning meie huvi on julgustada Eesti ettevõtteid kasvama välisturgudel. Just siin on riigi tugi vajalik, sest ambitsioonist üksi ei piisa - ka ettevõtjail on vaja paremaid teadmisi, sidemeid ja paremat, kas või Põhjamaadega võrreldavat ligipääsu kapitalile.

Samuti peab riigi huvi olema seista hea selle eest, et võimalikult paljudel meist oleks võimalus ja tahe ettevõtluses kaasa lüüa. Noortel ellu astuvatel inimestel peaks enda haridustee lõpuks aga olema korralikud teadmised ja praktilised oskused. Lisaks tuleks ellu kaasa saada algatusvõime ja lai silmaring. Ka kultuurielu edendamine on üks rahvusliku eneseteadvuse alustest. Kultuuriliikide rohkus ja silmapaistvate tulemusteni jõudmine neist paljudes annab meile rahvusliku uhkustunde. Me kõik tunneme uhkust oma sportlaste ja heliloojate, orkestrite ja kooride, muusikute ja kunstnike edu üle.

Neid samme astudes jõuame ühiskonnani, mis koosneb tasuvat tööd tegevast keskklassist, kellel jagub aega ja huvi oma järeltulijate kasvatamiseks ning rikkaliku kultuurielu elamiseks. Need inimesed on uhked oma maa ja ajaloo üle, suhtlevad avatult ja julgelt kogu maailmaga ning panustavad Eesti riigi arengusse. Rahvuslik julgeolek, positiivne muutumisvõime ja elukvaliteet on eeldused ülima rahvusliku missiooni täitmiseks - eesti rahva kestlikkuse tagamiseks. Väikese rahvana ei ole meil õigust kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Meie rahva kestlikkust hoiavad väärtused - vabadus, isamaa-armastus, ettevõtlikkus, perekond, kodu, kohusetunne, töökus -, mida inimesed annavad oma lastele edasi.

Nende kaitsmine ja soodustamine on meie ühine hool ja vastutus, mille kandmist ei võta keegi teine peale meie endi siin maailmas enda peale.

Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

2011-11-03

Eesti inimarengu aruande koostajad on ühtaegu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonut minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust. Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on tehtud Läti ja Leeduga. Meil läheb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edaspidi kannustab meid tahe kõrgelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aruande peatoimetaja Marju Lauristin riigikogu ees demonstreeris, rippus kõrge inimarenguga riikide esitosinas Kreeka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kuidas hakkab võlakriis lähiaastatel Euroopa eri riikide inimarengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti autoriteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laiemalt Euroopa Liidu riikide hulgas ootamatult kõrgele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hakkama. Meie rahandus on korras, võrreldes nende riikidega, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eestlane, kes on viimastel nädalatel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie inimesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eeskujuks seatakse. Ometi on olemas lootus, et range rahapoliitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu aruandes avaldas mulle muljet leedulase Zenonas Nõrkuse artikkel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestü viimase kahekümne aasta jooksul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kure erastamine ei jätnud palju võimalusi korruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaabritest isegi reservid, mis eelmise kriisi ületamiseks marjaks ära kulusid. Meie panganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sissevool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused olnud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momentidel kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit "Plats puhtaks!" meenutatakse meil tihti .irooniliselt. Seevastu Nõrkus kõrvaltvaatajana arvab, et selle järgi tegutsemine oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me Nõukogude pärandist kiiremini vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei tohi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli "ei saa me läbi Lätita" poeesia keelest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt seda, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvuse parim tagatis.

Madal sündimus ja väljaränne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lätis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie tagamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inimarengu aruanne pöörab esimest korda eraldi tähelepanu keeltele ja keelepoliitikale. Meie keelte staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid omakeelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilitamine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

õpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudu-! tavas peatükis 'Eesti näiline stabiilsus peidab ka nõrkusi, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda". Ma küll ei arva, et "üle institutsionaliseeru-mine" on hea mõiste - see on samavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummi-templi kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletumad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

Seeder: Eesti taotleb otsetoetuste kiiremat võrdsustamist

2011-10-27

Intervjuu põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga

Täna on vabariigi valitsuses arutusel Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika osas. Eesti huvides on põllumajandustoetuste taseme võrdsustumine ja seda kiiremas tempos kui Euroopa Komisjon on välja pakkunud. Praegu on Eesti toetuste tasemelt üks Euroopa viimaseid, vaid Läti saab ühiskassast veel vähem kui meie.

Eelmisel nädalal osales põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder Luksemburgis Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil, kus peateemaks oli ühise põllumajanduspoliitika reformipakett.
Nädalisele intervjuu andnud minister ütles, et Euroopa Komisjoni eelnõus on Eesti jaoks kaks olulist punkti. Esiteks see, et komisjon tunnistab toetustasemete võrdsustamise vajalikkust ja on seadnud eesmärgiks, et üheski liikmesriigis ei oleks toetustetase alla 90% ELi keskmisest (Eestis praegu 45%). Teiseks kasvavad eelnõu järgi ühisest eelarvest makstavad toetused Eesti jaoks 30%. „Meie kriitika on, et see on liiga aeglane ja me tahaksime näha kiiremat võrdsustamistempot," selgitas minister.

Kui tõenäoline on, et Eesti saavutab soovitud taseme kiiremini?

Eks see arutelude lõpuks selgub. Oma huvide selgitamiseks on ruumi olemas ja mina arvan, et need eelnõud saavad meie jaoks muutuda ainult paremaks. Otsetoetuste kiiremast võrdsustamisest olulisemgi on, et see ei toimuks maaelu arengu toetuste arvelt. Praegu võib eelnõust välja lugeda, et arengutoetused peaksid järgmisel perioodil vähenema. Me ei saa sellega sugugi nõustuda ja kindlasti on siin edulootus suurem kui otsetoetuste kiirema kasvu puhul.

Millised on üldse liikmesriikide seisukohad eelnõu suhtes?

Liikmesriike on 27 ja nende hoiakud on ikka väga erinevad. Ma ütleksin, et üldiselt oli enamik riike küllaltki kriitilised esitatud eelnõu suhtes, aga kriitika oli erinev. Eesti, Läti, Leedu, samuti Poola ja teiste riikide, kus toetused on madalad, kriitika puudutas tänast ebavõrdset kohtlemist ja ebavõrdseid konkurentsitingimusi, aga teised liikmesriigid avaldasid arvamust, et uued määrused teevad ühise põllumajanduspoliitika veelgi bürokraatlikumaks ja keerulisemaks - seda kardame ka meie.
Paljudele ei meeldinud kohustuslik rohelikustamine, ehk otsetoetuste sidumine konkreetsete keskkonnanõuete täitmisega, mis on uus jõuline muudatus.

Eesti taotleb otsetoetuste võrdsustamist, kuid ka vanades liikmesriikides on toetusemäärad väga erinevad. Kas ka nemad nõuavad võrdsustamist?

Kuluaarides räägitakse sellest rohkem, kuid esimeses lauavoorus see teemaks ei olnud. Ma saan ka aru, miks see nii on. Keegi ei vaidle põhimõttele vastu, aga laua taga tuleb lõpuks ka hääletada ja see tähendab raha reaalset ümberjagamist. Seal ollakse kindlasti ettevaatlikumad.
Esimeses lauavoorus olid vanade liikmesriikide jaoks prioriteedid bürokraatia, rohelikustamine, suured ja väiksed põllumajandustootjad, noored põllumajanduses. Võrdne kohtlemine oli probleemiks ikkagi väikese toetustasemega riikidele.

Väikese toetustasemega riikidest on Poola meiega võrreldes suur põllumajandusmaa. Kas ta on selles küsimuses meiega ühes paadis või pigem konkurent?

Eks me kõik oleme üksteisele konkurendid, nii põllumeestena ELis kui ka subjektidena ühises põllumajanduspoliitikas, aga see ei tähenda, et kõik tirivad tekki ainult enda poole. Kõik annavad endale aru, et soodsa tulemuse saavutamiseks on vaja leida liitlasi.
Poola seisukohast ei saa veel aru. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt see, et Poola on praegu eesistuja riik ja hea tava näeb ette, et eesistuja riik püüab hoida suhteliselt neutraalset joont. Oma jõulised seisukohad, kui neid on, esitab ta kindlasti pärast seda, kui ta paari kuu pärast eesistuja enam ei ole.
Teiseks ongi Poola positsioon raskesti määratletav, eriti meie poolt vaadatuna. Poola toetused on märkimisväärselt kõrgemad kui meie omad, kuigi jäävad natuke alla ELi keskmist. Praeguse eelnõu variandi järgi saavad nad juurde 5 või 6 eurot hektari kohta, mis ei ole kuigi suur summa, võrreldes meiega (39 eurot hektari kohta). Poola riigi peale teeb see küll suhteliselt suure summa, aga konkreetse põllumehe võit on oluliselt väiksem kui Eesti põllumehel. Nii et kui jõuliselt hakkab Poola võitlema võrdsustamise eest, kui tal on võita oluliselt vähem kui meil, on täna raske prognoosida. Aga kindlasti on ta pigem meie toetaja ning ma loodan, et Poolast kujuneb meile tugev liitlane.

Ühise põllumajanduspoliitika toetused on erinevad, millised on Eesti tootjate seisukohad erinevate toetuste (otsetoetused tootmisele, maale, maaelu arengu toetused) suhtes?

Päris üksmeelt siin polegi. Domineeriv seisukoht on, et otsetoetuste kasv ei peaks tulema maaelutoetuste arvelt. Keerulisem on maaga seoses. Eestis haritakse täna söötis maid üles kiirusega 10 000 ha aastas. Suur osa sellest maast, kus toimub nüüd põllumajanduslik tegevus, ei ole aga abikõlbulik, kuna see ei olnud aastal 2003, enne kui astusime ELi, registreeritud. Mõned ei ole PRIA registris.
Tootjad saavad väga hästi aru, et kui laiendame tulevikus toetusõiguse kõigile maadele, läheb supp selle võrra lahjemaks, ehk toetus hektari kohta väheneb. Loomulikult ei ole need tootjad, kes praegu harivad abikõlbulikku maad, väga rõõmsad selle üle, et raha jagatakse ümber kogu põllumajanduslikule maale. Ja need, kes täna abikõlbulikud ei ole, aga harivad põllumajandusmaad, soovivad riigis võrdseid tingimusi ja võrdset konkurentsiolukorda. Tulevik on ikka selle päralt, et püüame kõiki põllumajandustootjaid võrdselt kohelda, sõltumata sellest, millal nad põllumajandusliku tegevusega alustasid.

Abikõlbulikuks saavad nad siis, kui algab uus periood?

Jah. Praegu käivad arutelud, milline aasta võetakse aluseks. Eesti positsioon on minu arvates hoopis mõistlikum, aga mis ilmselt ei leia lõpuks heakskiitu. See oleks paindlik lähenemine, ehk me ei peaks fikseerima ühte referentsperioodi, näiteks et 2009. või 2011. on see aasta, mille järgi fikseerime toetuskõlbulikud maad, vaid võiksime iga kord paindlikult aluseks võtta varasema aasta, mille kohta on kõik statistilised andmed olemas. Näiteks 2015. aastal võtame aluseks 2013. aasta jne. See võimaldaks arvestada tegelikku olukorda põllumajanduses, mitte nii, et aasta 2009 on aluseks kuni 2020. aastani ja vahepealsed muutused kuidagi ei kajastu.

Kas sellisel juhul tuleks igal aastal kogu raha ELis ringi jagada või ainult riigisiseselt?

Riikide vahel võiks tõesti aluseks võtta referentsperioodi, sest nii suurt süsteemi ja raha ei ole võimalik igal aastal paindlikult ümber mängida. Meie taotleme seda, et kui oleme alused ja riigi rahaümbrikud kokku leppinud ning fikseerinud nii või naa seitsmeks aastaks olukorra, võiks riigisiseselt olla võimalus paindlikult otsustada. Eesti riik on selleks võimeline.
Ma saan aru, et seda ei soovita sellepärast, et paljudel riikidel ei ole nii paindlikku registripidamist, nii kaugele arenenud e-lahendusi ja nad on enamasti meist palju suuremad riigid, mis ei saa endale sellist mobiilsust lubada.
Teiseks olen põllumajandustootjate silmist välja lugenud, et senine süsteem kaitseb teatud mõttes nende huvisid. Kui fikseerida praegune olukord, on neil järgmiseks seitsmeks aastaks suur eelis võrreldes uute tulijatega. Ma ei ütle, et Eestis sellised meeleolud on, aga väljastpoolt tunnen ma sellised meeleolud ära.

Kui toetused kunagi kehtestati, kompenseeriti nendega saamata jäänud tulu. Aja jooksul on alused muutunud. Millest peaks Eesti seisukohast praegu lähtuma toetuste maksmisel?

Jah, nende otsetoetuste eesmärk on muutumas järjest ähmasemaks. Algul oli ta saamata jäänud tulu pärast tollide alandamist ja selgelt väljaarvutatav, aga enam ei kanna ta ammu seda sisu ja eesmärki.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osakaal peaks tulevikus oluliselt vähenema ja suurenema või vähemalt säilima peaks arengutoetuste osakaal. Arengutoetuste osa on meie meelest oluline. Need on investeeringutoetused tehnikasse, tehnoloogiasse, teadus- ja arendustegevusse, tõu- ja sordiaretusse, selleks, et arendada ja hoida innovatsiooni- ja konkurentsivõimet. Me peame olema konkurentsivõimelised ka kolmanda maailmaga ja seda turusituatsioonis.
Toetusi tuleks jagada sihtotstarbeliselt, aga mitte üldise otsetoetusena kõigile, kusjuures argumendiks on, et aastakümneid tagasi tekkis mingi saamata jäänud tulu.

Millised on Eesti seisukohad rohelikustamise suhtes? Osa tootjaid leiab ju meilgi, et see on liiga piirav.

Me ei saa oma seisukohta veel öelda, sest vaja on täpsustada, mida on komisjon mõelnud rohelikustamise sisu all. Ideena või põhimõttena ei ole me sellele sugugi vastu, sest kõik on aktsepteerinud, et põllumajandus peab olema tulevikus keskkonda säästev ja teatud regulatsioonid-piirangud on vajalikud. Aga milliseid konkreetseid kohustusi see põllumehele seab, selles osas ei ole me mõjudest veel täpselt aru saanud. Peame liitma, lahutama, korrutama ja jagama, et seda mõju teada saada ja alles siis saame oma lõpliku seisukoha välja öelda.

Mis saab keskkonnaalastest toetustest säilitamaks pärandkooslusi, maastikutüüpe, ohustatud põlistõuge jne?

See on juba täna ühise põllumajanduspoliitika väga oluline osa ja jääb selleks ka tulevikus.
Meil on eraldi meetmed mahetootjatele, meil on keskkonnasõbralik majandamine, eraldi toetused Natura aladele, poollooduslikele kooslustele. See on väga mitmekesine ja puudutab keskkonnasäästu ja -hoidu ka laiemas mõttes, ka kultuurmaastikke ja ohustatud tõugude säilitamist. See peab kindlasti jätkuma, aga kas sellises mahus ja sellisel kujul, tuleb läbi mõelda.
Tuleb aru anda, et siin ei saa teha järske muutusi üleöö. Seaduse järgi juba eeldab üleminek mahetootmisele väga pikka perioodi, ja kui me prioriteete muudame, siis ei saa öelda, et nüüd on senine tegevus lõppenud ja päevapealt kehtivad uued mängureeglid. Muudatused saavad olema sujuvad, aga keskkonda säästev, kultuurmaastikke ja traditsioone hoidev poliitika jääb kindlasti teatud osaks Eesti põllumajanduspoliitikast.

Inge Põlma

Nädaline

27.10.2011

Seeder: praegused toetused on ebavõrdsus ruudus

2011-10-25

Erinevalt Prantsusmaa põllumeestest, kellel protestiks piima maha valamine ja traktoritega liikluse tõkestamine on saanud vaat et traditsiooniks, kogunevad Eesti talunikud meelt avaldama harva. Eriti tavatu on tulla tänavale valitsuse seisukohtadele poolehoidu väljendama.

Ometi kutsusid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) ebavõrdsed toetused eelmisel nädalal esile just sellise demonstratsiooni. Valitsus, opositsioonierakonnad ja põllumehed on moodustanud ühisrinde, sest vastane ei peitu meie seas, vaid Brüsselis.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, miks on Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetused Eestis üle kolme korra väiksemad kui näiteks Taanis?

Esiteks tuleneb toetuste ebavõrdsus meie liitumislepingus sätestatud tingimustest, mis kehtivad aastani 2014. Toetuste suurust määrates võeti aluseks liitumiseelne periood ehk 1990. aastate lõpp.
Meie tootmismaht, maakasutus, saagikus ja muud näitajad olid toona viletsad, sest hiljuti oli tehtud omandi-, maa- ja põllumajandusreform. Vara oli ümber jaotatud, olime kaotanud turgusid, meid tabasid Vene kriis ja börsikriis. Nii et referentsperioodil langes kokku mitu negatiivset asja ja kehval järjel tootmise tõttu määrati meile madal toetustase.
Teiseks on toetustaseme loogika kogu Euroopas äraspidine: 1992. aastal, mil alandati ELi väga kõrgeid põllumajandussaaduste kaitsetolle, otsustati korvata hinnalanguse tõttu saamata jääv tulu põllumeestele otsetoetustega. Näiteks teravilja puhul võeti kompensatsiooni aluseks reformi rakendamise aegne kasvupind, saagikus hektari kohta ja vastava põllumajandussaaduse tollimaksu vähenemine.
Neid kolme tegurit korrutades saadigi liikmesriigi teraviljatoetuse summa. Ainuüksi suurem saagikus annab tootjale majandusliku eelise, aga et see tähendab ka saamata jäänud tulu eest makstavat suuremat kompensatsiooni, tekib ebavõrdsus ruudus.
Ehkki pärast liitumist on meil saagikus paranenud ja haritavat maad lisandunud, pole keegi sellepärast ümbrikusse raha juurde pannud. Seesama summa tuli lihtsalt jagada rohkemate hektaritega.

Meie põllumajandustoetused kujunesid küll väiksemaks kui vanade liikmesriikide omad, kuid enne polnud neid Eestis peaaegu üldse.

Just! Hoolimata ebaõiglastest tingimustest oli otsus võimalikult kiiresti liituda õige. See oli igal juhul suur samm edasi: me pääsesime Euroopa siseturule tollideta, saime toetused ja Venemaaga suhtlemine muutus kergemaks. Aga nüüd tuleb teha järgmine samm.

Võiks ju mõelda samamoodi: meile pakutakse praegu kolmandiku võrra suuremaid toetusi kui seni, nii et asi läheb igal juhul paremaks. Miks me sellega rahul ei ole?
Tõepoolest, Euroopa Komisjon tahab tõsta meie otsetoetused praeguselt 117 eurolt hektari kohta järgmise eelarveperioodi lõpuks 156 eurole. Aga küsimus on õiglustundes ja põhimõtetes: meie toetus oleks 27 liikmesriigi keskmisest ikkagi kõigest 60 protsenti.
Ka komisjon ise on tunnistanud, et on vaja liikuda võrdsemate toetuste poole, ja teinud ettepaneku jõuda aastaks 2028 kõigi liikmesriikide puhul 90 protsendini keskmisest tasemest. Aga võrdsustumistempo on liiga aeglane. Miks peaksime leppima sellega, et isegi pärast 30protsendilist tõusu on meil toetused märksa väiksemad kui vanades Euroopa Liidu riikides?

Õiglus õigluseks, võrdsus võrdsuseks - räägime majanduslikust tasuvusest ja konkurentsist. Kas siinsed põllumehed suudaksid püsida konkurentsis selle toetusega, mida neile nüüd pakutakse?
Igal medalil on kaks külge. Kui nad on suutnud praegu madalamate toetustega konkurentsis olla, suudavad nad seda kindlasti ka edaspidi. Aga mis on selle hind?
Esiteks peavad Eesti põllumehed tegema rohkem tööd. Teiseks saavad nad vähem palka ja nende elatustase on seetõttu madalam. Kolmandaks oleme sunnitud väiksemate toetuste tõttu ohverdama peretalud, sest need ei suuda efektiivselt toota, ja looma tööstusliku suuremastaabilise tootmise.

Efektiivsuse mõttes toovad väiksemad toetused endaga järelikult kaasa ka midagi positiivset.
Kui olla turumajanduse fundamentalist, siis klassikalises põllumajanduses, näiteks teraviljakasvatuses ja piimatootmises, on suurematel tööstuslikel struktuuridel teatud eelis. Kindlasti ei tule see aga kasuks peretalu elulaadile ega niššidele orienteeritud tootmisele, nagu katmikaladel taimede kasvatamisele või mahepõllumajandusele.

Kas ELi põllumajandustoetused on pikas perspektiivis üldse jätkusuutlikud?
Ei ole. Selle kohta on ELis ühine arusaam. Nii Euroopa Komisjon kui liikmesriigid teavad, et lõputult samamoodi edasi minna ei saa. Ometi pole meil poliitilist konsensust ega jõudu süsteemi muuta, sest liikmesriikide huvid on nii erinevad, tihtipeale koguni vastandlikud.
Ühisel põllumajanduspoliitikal ei ole enam ühtset eesmärki ja igale toetusele ei leidu isegi põhjendust. Mõnikord on toetuse ainus põhjendus see, et nii näeb ette poliitiline kokkulepe.

Kas reform, kui see teoks saaks, tähendaks toetuste võrdsustamist ja õiglasemaks muutmist või ka üldsumma vähendamist?
Ideaalis peaks juhtuma mitu asja korraga. Üks mis kindel: ELi sees peaksid tingimused olema võrdsed. Kui on ühisturg, me tegutseme ühtede ja samade nõuete järgi ning ostame tootmissisendeid ühesuguste hindadega, peavad ka toetused kohtlema põllumehi võrdselt.
Teiseks peame vaatama, et ELi põllumajandus oleks võimeline muu maailmaga konkureerima. See tähendab, et traditsioonilised hektari ja looma kohta määratud otsetoetused ei saa pikas perspektiivis suureneda, vaid peaksid pigem asenduma nendega, mis on mõeldud investeeringuteks, innovatsiooniks, teaduspõhiseks lähenemiseks ning sordi- ja tõuaretuseks.
Eesti seisukoht on, et otsetoetuste osa peaks kahanema, kuid seda on keeruline läbi suruda. Need võimaldavad rikastel ELi riikidel kõige lihtsamalt osa liidu eelarvesse makstavat raha tagasi saada. Umbes kolmandik otsetoetusi läheb tagasi Prantsusmaale. Miks peaks ta olema huvitatud selle korra muutmisest?

Põllumeeste hiljutine otsetoetusi puudutav meeleavaldus oli Eestis vist esimene kord koguneda demonstratsioonile valitsuse seisukohti toetama. Kui palju see aitab komisjonilt paremaid tingimusi välja kaubelda?
Mina olen küll põllumeeste poolehoidu varemgi tundnud, aga eks selline meeleavaldus ole muidugi üsna haruldane.
Õnneks on põllumehed ja kõik Eesti parlamendierakonnad ÜPP tuleviku suhtes ühel meelel. Meil ei ole vaja isekeskis kakelda, vaid Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovid, mured ja ettepanekud koos selgeks teha. Ühine vaenlane liidab ja tinglikult öeldes on meie ühine vaenlane praegu Brüssel.
Tahan siiski toonitada, et ma ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitka vastane. Seda on vaja reformida, kuid Eestile on ÜPP jätkumine kindlasti kasulik.
Ühine põllumajanduspoliitika moodustab Euroopa Liidu eelarvest 40 protsenti, kuid kõigi liikmesriikide SKTst kõigest 0,4 protsenti. Tõsi, toetuste tase on ebavõrdne, kuid see süsteem takistab veel suuremat ebavõrdsust, sest praegu tohivad riigid ise oma põllumehi toetada ainult Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.
Kui ühist poliitikat poleks, oleksid erinevused liikmesriikide vahel palju suuremad, sest vaesed maad ei suudaks põllumeestele nii palju juurde maksta kui rikkad. Praegu on otsetoetuste erinevus kahe-, kolme-, kohati isegi neljakordne, aga ÜPP piiranguta maksaksid prantslased eestlastest viis, seitse või kümme korda rohkem ja kokkuvõttes makstaks siis Euroopas põllumajandusele peale märksa rohkem kui 0,4 protsenti SKTst - võib-olla 1,4 protsenti.

Kui suur on tõenäosus, et tingimused õnnestub võrdsemaks kaubelda?
Meil on aega komisjoniga vaielda 2014. aastani ja kindlasti on tulemus lõpuks soodsam kui see, mille komisjon esialgu välja pakkus.

Eesti teraviljapõllu hektari eest makstakse toetust 3,2 korda vähem kui taanlastele, kellel looduslikud tingimused viljakasvatuseks on paremad kui meil.
2x ELMO RIIG

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on veendunud, et Euroopa Komisjonilt õnnestub välja kaubelda suurem toetus, kui meile praegu pakutakse.

HANS VÄRE
Ajaleht Sakala

Paar küsimust “Hiina ajalehe” asjus

2011-09-15

Mõned mu tuttavad on öelnud, et nad ei kavatse enam hulk aega Postimeest osta ega tellida. Teised jälle vangutavad pead või muigavad irooniliselt. Ise kuulun pigem viimaste hulka. Aga huvitav, kui palju oleks Postimehe boikoteerijaid siis, kui Hiina vahelehe asemel ilmuks ühel päeval mõni Putini-Vene propagandaüllitis? Millegipärast arvan, et oluliselt rohkem.

Millised oleksid meie emotsioonid, kui koju tuuakse leht, mis kirjeldab Eesti vabatahtlikku astumist Nõukogude Liidu vennalikku perre ja järgnevate aastakümnete õitsengut? Seda, kuidas rõhutud eesti rahvas, lillesülemid käes, tervitas Vene tankide saabumist?

Kas "Hiina ajaleht" üritas meie ühiskondlikku immuunsüsteemi kontrollida, tuletada eestlastele kakskümmend aastat pärast raudse eesriide langemist meelde, kui lame ja nõme on kommunistliku riigi propaganda?

Ja mida ütlevad nüüd need Eesti Hiina-sõbrad, kes on viimastel aastatel kiitnud Hiina RV progressiivsust, edusamme mitmes valdkonnas ja kaugenemist kommunismi pärandist?

Kas Hiina diplomaadid on valmis pimesi raha tuulde loopima, et ülemustele propagandatrükise olemasolu ette näidata, või usuvad nad tõsimeeli, et sedaviisi on võimalik demokraatlikus riigis inimeste arusaamu muuta?

Muuseas, tõenäoliselt ilmub dalai-laama Eesti-visiitide kohta millalgi pildialbum ja raamat. Tõenäoliselt on Eestis jätkuvalt turgu ka headele Tiibeti-ainelistele tõlkeraamatutele, nagu neid on juba ka ilmunud, näiteks Patrick French, "Tiibet, Tiibet", Roland Barraux "Dalai-laamade ajalugu", dalai-laama enda tõlkeraamatutest kõnelemata.

Vastukaaluks sellele võidakse avada terve "tööstusharu", mis tegeleks Tiibeti kohta käivate Hiina RV propagandaraamatute tõlkimise ja tasuta levitamisega. Saame Hiinast otseinvesteeringu ja hulk madalama eetikalävega haritlasi leiaks tööd. Arenguruumi on, sest vaadeldavas üllitises, kus dalai-laamast üldse ei kirjutata, on legendaarse valitseja Songtsän Gampo nimi lihtsalt valesti kirjutatud.

KOMMENTEERI SIIN

Kui Tšetšeenia iseseisvus oleks püsima jäänud, oleks maailm turvalisem paik

2011-09-08

Meie taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise 20. aastapäeva järelkajana on põhjust meenutada veel ühte ajaloosündmust, millest 6. septembril möödus 20 aastat.

Jutt on Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria väljakuulutamisest. Õieti toimus võimu üldrahvalik ülevõtmine kohalikelt kommunistidelt, kel jätkus rumalust Moskva putšistidega kaasa joosta. Järgmisel kuul valiti Džohhar Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimeseks presidendiks.

Kuigi "oleksitega" on raske ajaloo kohta midagi kindlat öelda, kinnitavad järgnevad sündmused õige ilmekalt, milliste tagajärgedeni viis Venemaa otsus Tšetšeenia tegelik iseseisvumine kõige julmemate vahenditega nurja ajada. Tagajärg on sajad tuhanded hukkunud kahes Tšetšeenia sõjas ja põlvkond lapsi, kes adekvaatse koolihariduse asemel kogesid sõda ja vägivalda.

Seadusetuse ja karistamatuse sündroom on levinud Tšetšeeniast ülejäänud Põhja-Kaukaasia vabariikidesse.

Seega oleks maailm turvalisem ja rahulikum, kui Tšetšeenia sõdu poleks olnud ja see rahvas saanuks vaba enesemääramisega oma tee valida.

Mingil moel suutis Tšetšeeni Vabariik Itškeeria toimida kuni 2000. aastani. Edasi kõneldakse järjepidevusest eksiilis, mis sest, et tšetšeenide eri rühmitused sellest isemoodi aru saavad.

Raske öelda, kas ja kui demokraatlikuks riigiks oleks Tšetšeenia Dudajevi käe all kujunenud, kuid kindlasti tehti valesti, et talle ei antud isegi võimalust. See, mis Tšetšeenias sõdadega korda saadeti, kustutas suurel määral demokraatialootuse kogu ülejäänud Venemaal, asemele astus külm autoritaarsus.

Tšetšeenid laias maailmas tähistavad oma kurba iseseisvuspäeva peamiselt meeleavaldustega Venemaa Föderatsiooni saatkondade juures.

Meie lõunanaabrid lätlased on erakorraliste seimivalimiste käigus muuhulgas avanud debati selle kohta, kas tänavalt, millele kunagi anti Dudajevi nimi, see nüüd ära võtta. Loodame, et lätlased rumalust ei tee, sest igasugune nime äravõtmine mõjub väga halva signaalina.

Meenutagem, et Tartus on Ülikooli tänaval Barclay hotelli sissekäigu juures Dudajevi mälestustahvel. Seal on kolmes keeles (eesti, inglise, tšetšeeni) tekst: "Selles majas töötas 1987-1991 Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president Džohhar Dudajev."

20 aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt pöörata tähelepanu sellelegi, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll Nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!

KOMMENTEERI SIIN

Dalai-laama sõnum Eestile

2011-08-31

Augusti teises pooles külastas Eestit tema pühadus dalai-laama Tenzin Gyatso. Õnnelikul kombel toimus tema visiit just enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamist. Dalai-laama sõnum inimestele on kõige laiemas mõttes humanistlik, kehtib ühtmoodi üle aegade, religioonide ja riigipiiride.

Dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja maailma tuntuim rahusaadik. Riigikogu Tiibeti toetusrühma liikmena oli mul võimalik mitu korda dalai-laamaga kohtuda. Need kohtumised viisid mõtted inimese ja riigi suhetele.

Teemad, mis dalai-laamale tema sõnutsi praegu huvi pakuvad - rahu, vabadus, inimõigused, looduskeskkond, elatusvahendite ühtlasem jaotus, kaastunne, üksteisemõistmine ja inimlik õnn - on alati ja kõigile olulised. Inimestele ja riigile, mis peaks võimaldama oma kodanike elu korralduse nendest üldisest eesmärkidest lähtudes.

Dalai-laama on sündinud 1935. aastal ja saanud Tiibeti juhiks 16aastaselt. Ise on ta seda nimetanud oma vabaduse kaotuseks. Eurooplastele on selline suhtumine omamoodi mõttekoht, et juhi positsioonile asudes kaotas kodanik Lhamo Dhondrub (dalai-laama kodanikunimi) vabaduse. Ta selgitas, et on oma keha, tegevuse ja mõtted pühendanud teiste heaks.

1950. aastal algas Tiibetis Hiina okupatsioon, üheksa aastat hiljem läks dalai-laama eksiili Indiasse. Käesoleva aasta kevadel loobus dalai-laama ilmaliku juhi positsioonist, jäädes üksnes Tiibeti usujuhiks, lõpetades niimoodi üle 400 aasta kestnud ilmaliku ja religioosse võimu ühtsuse.

Riigikogu liige Andres Herkel küsis kohtumisel Tiibeti toetusrühma liikmetega, mida meie, Eesti poliitikud, Tiibeti sõbrad, saaksime teha Tiibeti heaks. Vastus oli, et peaksime tegema igakülgset koostööd Hiinaga inimõiguste tagamiseks Tiibetis, kultuuri, eriti budismi, säilimiseks ja arenemiseks ning keskkonna kaitseks. Külastama Hiinat ja Tiibetit igal võimalusel, rääkima sealsetest probleemidest, tooma kaasa eksperte, teadlasi ja ajakirjanikke.

Dalai-laama rääkis siiski palju totalitaarsete režiimide varisemisest, tuues näite, et 1917. aastal Moskvas tekkinud süsteem langes alla sajandiga. Ta rõhutas, et totalitaarsed režiimid ei ole kadunud välise, vaid sisemise surve sunnil.

Samuti rõhutas ta, et rahu ei saavutata palvete ega tuvide lendulaskmise, vaid dialoogi ning kaastundega. Põhimõte, millele poliitikud peaks mõtlema enne, kui saadavad sõdureid mujale riikidesse rahu ja demokraatiat viima.

Oma iseseisvuse eest võitlemisel on tiibetlased kandnud suuri kaotusi, eksiili allikate järgi 1,2 miljonit hukkunut ja 6500 suletud kloostrit. Ametlikult on Tiibet loobunud iseseisvustaotlustest, keskendudes pigem kultuuriautonoomia laiendamisele ja tugevdamisele.

Siiski mõjus toorelt teleuudis, et president Toomas Hendrik Ilves kinnitas kohtumisel dalai-laamaga Eesti Vabariigi ühe Hiina poliitikat. Reaalpoliitiline tõde, mis on kõigile teada, kuid kas ei oleks saanud keskenduda mõnele muule üldhumanistlikule teemale?

Riigikogu liige Marianne Mikko päris usujuhilt naiste rolli kohta poliitikas. Vastus oli lühike ja lihtne. Naised peaksid pühendama rohkem kaastunnet. Ingliskeelset sõna compassion kasutas usujuht väga sageli ja seda tuleb tõlkida kaastundena, kuid siiski tundub mulle, et meie ristiusule toetuvas kultuurikontekstis võiks seda sõna mõista ligimesearmastuse tähenduses.

Dalai-laama tunneb suurt muret raha ületähtsustamise üle ühiskonnas. Raha pärast on kõrvale tõrjutud muud väärtused, perekond, lahkus, kaastunne. Rahaahnus ja ignorantsus toovad kaasa majanduskriisi. Usujuht tunneb huvi Karl Marxi teooria vastu, kuidas jõukust ühtlasemalt jaotada ja sotsiaalseid lõhesid vähendada.

Eesti on iseseisev, aga Eesti ees seisavad needsamad probleemid: kuidas säilitada ja arendada oma kultuuri, kuidas hoida ühte ja minna üle mere ...

Kolm unustamatut päeva dalai-laamaga

2011-08-25

Olnud kolm päeva selle imelise inimese kõrval, kütkestab mind kõige enam viis, kuidas ta sõna ja meelt valitseb. Ta räägib kogu aeg justkui samu tõdesid, aga teeb seda loomingulisuse ja värskusega, mis paneb küsima: kust see ometi tuleb? Me läheme kohtumiselt kohtumisele, teemad muutuvad, esitatakse uusi küsimusi, aga tema ei väsi.

Tal jätkub tähelepanu austajate hulkadele, ta peatub, tervitab, lehvitab, sest tema pilku ja puudutust janunetakse. Samal ajal ei kaota ta kontrolli iseenda ega aja üle, sest kohtumiste graafikust ei tohi palju maha jääda ega turvameeskonna tööd liiga keeruliseks teha. Ta on lahe ja muhe. Tunnistab saatjatele, et mõnikord tuleb tal endalgi rahvasummaga hakkama saamiseks küünarnukid appi võtta. Suure kaastundega, mõistagi!

Mõni sõnum jääb sõelale. Kõigepealt seesmine rahu: kaotanud noore rahvajuhina vabaduse ja oma riigi, kuulnud 50 aastat halbu uudiseid Tiibetist, on ometi tähtis säilitada rahuseisund. Teisiti ei saagi, sest kui emotsioonid pimestavad, pole võimalik ratsionaalselt ega sihipäraselt tegutseda. Kui oled rahulik ja õnnelik isegi raskes olukorras, suudad selle lahendada. Vajame kannatust ja kaastunnet, seevastu läbematus ja viha hävitavad meid.

Korduvalt rõhutab Tema Pühadus väikese rahva ja riigi eeliseid. Suured riigid kipuvad majandussuhteid väärtustele eelistama, sest nii dikteerivad "suured huvid". Väikestel on suurem võimalus väärtused esiplaanile seada. Tiibeti ja Eesti saatuses on puutepunkte, mis tagavad vastastikuse mõistmise.

Ta visiidi toimumine Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva künnisel oli kõnekas. Me täname ülejäänud riike kaks aastakümmet tagasi meile osutatud toetuse eest. Aga kuidas sobib see kokku möödahiilimisega Tiibeti küsimusest? Siiski, ma ei kurda, seda hiilimist küll oli, kuid mitte liiga palju. Summa summarum oli Eesti riigitegelaste valmisolek dalai-laamale tere öelda ja sümboolsetki toetust jagada päris tähelepanuväärne.

Kahtlejatele ja puna-Hiina kummardajatele ütleksin: kuulakem dalai-laama sõnumeid hoolega! Need on humanistlikud ja hästi argumenteeritud. Kui nendega jõuga võitlema hakata, naeruvääristab see võitlejat ennast. Majandussanktsioonidega ei saa kehtestada tõde ega nõuda armastust. Hiina tahab küll olla maailma suurvõim, aga midagi jääb alati puudu. Nagu dalai-laama ütles, on see austus. Ja jõu või hirmutamise abil austust ei pälvita. Isegi kui keegi sanktsioone kartes loobub dalai-laamaga kohtumast, ei tekita see ju austust, vaid hoopis midagi muud.

Lõppenud visiidist võib esile tuua hulga tabavaid mõttekäike ja seda kõige erinevamates valdkondades ajaloost ja poliitikast kuni tänapäeva teaduseni. Majanduskriisi seletas ta ülemäärase ahnuse ja suurkompaniide tegevuse vähese läbipaistvusega. Ajakirjanikele aga ütles pressikonverentsi sisse juhatades, et teil peab olema hästi pikk nina, umbes nagu elevandil, et suudaksite kõik varjatud halvad asjad välja nuuskida. Ta ütles koguni, et kaks sellist nina on vaja, teine olgu kukla taga!

Paistab, et Eesti ühiskond on dalai-laama sõnumite vastuvõtmiseks rohkem valmis kui kunagi varem. Järelikult me vajamegi avatust ja sisemisi väärtusi.

Jaga mõtteid dalai-laama sõnumist ja Tiibetist SIIN

Dalai-laama võlujõu saladused

2011-08-16

Millel põhineb Tema Pühaduse dalai-laama Tendzin Gjatso erakordne populaarsus ja isiksuse võlu? Kindlasti on siin tegemist selle õnneliku koosmõjuga, kus inimese erakordne positsioon ja tema isiklik võimekus see positsioon parimal võimalikul moel välja kanda annavad parima tulemuse.

Kuid veel? Mingem korraks kaasa Lääne psühholoogia algtõega, et inimest vormivad ta pärilikud eeldused, kasvatus ja sotsiaalne keskkond. Dalai-laama on noorena välja valitud ning teadlikult õpetlaseks ja juhiks kasvatatud. Ta on läbi elanud oma rahva tragöödia, kuid lootusega, mitte kibestumisega. Budismi järgi pole viha edasiviiv emotsioon, aga kaastunne on. Kannatlikkus viib sihile.

Viis, kuidas dalai-laamad imikueas poisslaste hulgast välja valitakse, võib paista arhailine ja müstiline. On ta tõesti siia maailma ümber kehastunud jumalinimene või siis teadlik valik - nii palju kui vaimuanded, tervis ja head geenid varases lapsepõlves on määratavad? Olgu vastus milline tahes, ometi me ei kahtle, et XIV dalai-laama on olnud oma ülesannete kõrgusel. Ja seda mitte üksnes tiibetlase ja budistina, vaid inimlike väärtuste ühe kõige silmapaistvama kaitsja ja kujundajana nüüdismaailmas.

Ilma isikliku karisma ja vaimuanneteta poleks niisugune mõjujõud võimalik, järelikult võime isiklikud ja sünnipärased eelsused dalai-laama võlujõu ühe allikana üles tähendada. Sellele peab lisanduma sihipärane kasvatus. Samas kinnitab dalai-laamade ajalugu, et mõni väljavalitu võib ka üsna ootamatus, et mitte öelda „vales" suunas kasvada.

Eriti meenub VI dalai-laama Tsangjang Gjatso (1683-1706) lugu, kellest pidi samuti saama pühamees ja poliitiline juht, aga tuli hoopis luuletaja ja naistemees, teatud mõttes lausa skandalist. Ometi on just tema kirjatööde väärtus üle aegade kestnud. Küll aga on kaheldav, kas praegune dalai-laama võinuks endale lubada ekstsentrilisust ja saati veel noorelt suremist.

Raamatus „Vabadus paguluses" (e. k. 1999) on praegune dalai-laama ise oma lapsepõlve ja erinevaid õpetajaid muhedalt kirjeldanud. Kahtlemata oli see tulvil piiranguid, mis tavalistele lastele osaks ei saa. Varajast eraldamist vanematest võib aga tänapäeva standardite järgi võtta suisa lapseõiguste rikkumisena.

Ja ometi on budistlik kasvatus dalai-laamale tohutult andnud. Raamatus „Hävitavad emotsioonid" (e. k. 2011) leiab Daniel Goleman, et dalai-laama hämmastav võime küsitleda erinevate alade tippteadlasi ja jõuda kiirelt nende tegevuse tuumani pärineb tegelikult budistlikust väitluskultuurist, mille loogilised ja retoorilised alused ta juba varajases nooruses omandas.

Kui dalai-laama otsustas hiljuti ilmalikust võimust loobuda, et anda ohjad noore peaministri Lobsang Sangai kätte, siis tajusid mõnedki tiibetlased seda seljapööramisena sajandeid kestnud traditsioonile. Juht on püha ja juhi ettevalmistamine on püha. Juhti ei valita hääletusel, ta tuleb ise, oma eelkäija ümbersünnina.

Dalai-laama seevastu on teinud palju selleks, et edendada parlamentarismi ja demokraatiat. See on aja nõue ja praktiline vajadus. Tiibetlased vajavad valitud poliitilist liidrit eriti olukorras, kui maa on okupeeritud ja dalai-laama on kas juba liiga vana või, vastupidi, alles liiga noor, et oma ülesandeid täie jõuga täita. Tähelepanuväärne on see, et peaministri ehk kalon tripa valimised viidi läbi umbes 30-s riigis, kus on suurearvulisemad tiibeti kogukonnad.

Praegu on raske ennustada dalai-laamade tulevikku. Traditsiooni järgi jääb dalai-laama alati alles ehk tuleb ümbersündinuna tagasi. Kui aga Hiina okupatsioon senisel kujul jätkub, seisavad ees rasked ajad. Dalai-laama uuestisünni küsimus võib muutuda samasuguseks tüliõunaks, nagu see juhtus pantšen-laama ehk tiibeti tähtsuselt teise usujuhi puhul. Kunagi kutsuti praegu 22-aastast pantšen-laamat Gedün Tšöki Nima't maailma noorimaks poliitvangiks ja ka praegu pole tema täpne asukoht Hiinas või Tiibetis teada. Hiinlased on välja käinud oma pantšen laama ja see võib juhtuda ka dalai-laamaga

Seni aga oleme tänulikud, et praegune dalai-laama on tegus ja hea tervise juures. Lisaks tohutule rollile, mida ta täidab Tiibeti jaoks, on ta kujunenud vägivallatuse, kaastunde ja eetilise poliitika tähtsaks võrdkujuks, keda maailm nii väga vajab.

Tuleb ka tunnistada, et maailmapoliitika on dalai-laama rolli tugevalt kujundanud ja isegi võimendanud. Hiina RV komme suhtuda äärmiselt negatiivselt teiste riikide poliitikute suhtlemisse Tema Pühadusega on üldteada. Meilgi on dalai-laama visiidi eel palju juttu olnud sellest, kes temaga kohtub ja kuidas kohtub. Hiina poole retoorikas õhkub mauismiajastu külm hingus.

Kummati annab Hiina surve soovitule risti vastupidise tulemuse. Nimelt muudab see dalai-laama veel populaarsemaks ja tekitab ta visiitide vastu erakordse meediahuvi. Ka Eestis on Hiina diplomaadid viimastel kuudel kulutanud valitsusasutuste uksi sõnumiga, et dalai-laamaga ei tohi kohtuda, see visiit võiks üldse ära jääda või et linnaväljakut ei tohiks talle avalikuks esinemiseks kasutada anda.

Oma äraspidisel moel tegutsevad Hiina diplomaadid Tema Pühaduse PR-agentidena. See paradoks kinnitab, et maailm pole küll täiuslik, kuid võib tihti osutuda palju paremaks, kui me julgeme loota.

Inimõiguste olukorrast Tiibetis

2011-08-12

Nüüdisaegne arusaam inimõigustest on palju noorem kui Hiina või Tiibeti kultuur. Sellepärast on väide, et enne hiinlaste sissetungi 20. sajandi keskel polnud Tiibetis inimõigustest lõhnagi, küll õige, ent demagoogiline. Tiibet elas reeglite järgi, mis ulatusid sajandite taha. Vaidlused, kas toona oli tegemist orjanduse erivormi või lihtsalt hierarhilise ühiskonnakorraldusega, ei aita järgnenud sündmuste ja praeguse olukorra selgitamisel kuigi palju. Polnud mingit võimalust, et „maailma katusel" asuvast Tiibetist saanuks 20. sajandi esimesel poolel eeskujulik demokraatia. Ometi ei tuntud seal nälga ega suuri sõdu ning just seal säilis ainulaadne budistlik kultuur. Pärast hiinlaste tulekut on aga otsese terrori ja riikliku poliitika tagajärjel ohtu seatud tiibeti rahva ja budistliku kultuuri kestmine.

..Kommunismi mustas raamatus" püstitab Jean-Louis Margolin küsimuse, kas Mao Zedongi terror on juuripidi seotud Hiina ajaloole omase vägivallatraditsiooni varaste ilmingutega.1 Kui Konfutsiuse õpetusest tuleneb humanism ja vastutustunne ühiskonna ees, siis sama põline õpetus on legism, mis õigustab riigi vajadust tagada võim sellega, et vägivallaaparaat hoiab inimesi pideva hirmu all. Legismi kõrgaeg oli Qini dünastia ajal 3. sajandil e Kr, kui keiser Qin Shi Huangdi küüditas, mõistis surma või kurnas esimese Hiina müüri ehitusel surnuks kümneid tuhandeid inimesi. Muuseas olevat keiser lasknud elusana matta 460 kirjatarka ja riigiametnikku. Pärast terrorilainet see ideoloogia siiski taandus ning järgneval Hani ajastul hakkas legism konfutsianismiga juba leebemates vormides ühte sulama.

Mauismi külm vari

Küsimuse Hiina imperialismi erilisest terrorilembusest võiks tõrjuda osutusega, et tegelikult tunneb kultuuriajalugu väga erinevaid suundi, mille seas ei puudu ka sügav humanism. Kummati oli just Mao see, kes Qin Shi Huangdi avalikult oma eeskujuks võttis. Ja loomulikult leidub riiklikku terrorit ka sel enam kui kahe tuhande aastasel perioodil, mis ulatub Qini ajastust 20. sajandi kommunismini. Hiina omapäraks on peetud vajadust suurte veeressursside juhtimise järele, et tagada piisav põllumajanduslik toodang. Seda ei tehtud siidkinnastes. Suurehitustele mobiliseeriti suured inimhulgad, mis eeldas sunnimeetmeid.

Ehkki ajaloos on olnud ka perioode, kus Tiibet on võistelnud Hiinaga ülemvõimu pärast kogu regioonis, on Tiibeti kultuuri peamine toimemehhanism karmides oludes pigem suunatud status quo püsimisele, mitte pealetungile. Just seal, „maailma katusel" on säilinud budism oma ehedaimal kujul, nagu ta arenes India keskaegsetes kloosterülikoolides. Hiina ja Tiibeti maailmade saatuslik põrkumine toimus alles eelmise sajandi keskel. Pärast pikka perioodi, mil Tiibet oli sisuliselt iseseisev, algas 1949. aastal Hiina vägede sissetung. Kaks aastat hiljem oldi sunnitud alla kirjutama 17-punktilisele lepingule, mis tunnistas Tiibeti Hiina RV osaks. Lepingus kujutati seda tagasipöördumisena „emakese kodumaa suurde perre - Hiina Rahvavabariiki". Seda demagoogilist liialdust korratakse siiani.

Tollal väga noor dalai-laama kirjeldab 17-punktilise lepingu pealesurumisega seotud seiku raamatus ..Vabadus paguluses": „2. artikkel teatas, et Tiibeti „kohalik valitsus abistab aktiivselt Rahvavabastusarmeed Tiibetisse sissetulekul ja rahvusliku kaitse konsolideerimisel." Niipalju kui mina taipasin, tähendas see, et meie väed pidid otsekohe alla andma. 8. artikkel jätkas sama teemat, öeldes, et Tiibeti armee hõlmatakse Hiina armeesse - justkui midagi sellist oleks üldse võimalik. 14. artiklist saime teada, et nüüdsest peale pidi Tiibet ilmajaama igasugusest otsustusõigusest oma välispoliitikas. Nende kõnekamate artiklite vahele oli lükitud teisi, mis kinnitasid Tiibeti usuvabadust, kaitsesid minu positsiooni ja olemasolevat poliitilist süsteemi. Ent vaatamata kõigile taolistele kulunud väljenditele oli üks asi selge: nüüdsest peale pidi Lumemaa kuuluma Hiina Rahvavabariiki."2

Ehkki lepe nägi ette, et Tiibeti valitsuskorda ei muudeta, näitas Hiina okupatsioon oma julma palet õige kiiresti. Viiekümnendate keskel alustati Tiibetis nn demokraatlike reformide ja sotsialistliku üleminekuprotsessiga. Hiina aladel oli see alanud juba enne. Tiibetis tähendasid ..reformid" maa ümberjagamist, kollektiviseerimist ning klassivõitlust endiste maaomanike ja muu revolutsioonivastase elemendi vastu koos kõigi sellega kaasnenud traagiliste tagajärgedega. 1959. aastal võtsid tiibetlased ette meeleheitliku katse vastu hakata. See suruti julmalt maha. Dalai-laama põgenes Indiasse ning sellest ajast saadik pole tal olnud võimalust oma kodumaad külastada. Kokku lahkus umbes 80 000 tiibetlast.

Hiinlaste jaoks oli Tiibeti ülevõtmisel ideoloogiline õigustus. Tiibetis nähti mahajäänud, feodaalset ühiskonda, mis on olnud võõramaise (Inglise) imperialismi mõju all ja tuleb nüüd juhatada progressi teele. Hiina kommunistid pidasid end vabastajateks. Juhindudes marksismi-leninismi doktriinist tuli „kohalik natsionalism" peagi muuta ..proletaarseks internatsionalismiks" ja „Hii-na patriotismiks". Sisuliselt viisid kommunistid ellu juba varem Hiina Vabariigis välja töötatud teesi, mille järgi peab Hiina endas ühendama viis rahvuslikku komponenti: hiina, mandžu, türgi (uiguuri), mongoli ja tiibeti. Sellele vastavalt on paigutatud ka viisnurgad nüüdse Hiina RV lipul ja vapil - aga üks viisnurk on suur ja neli ülejäänut õige pisikesed. Hiina alistustöö Tiibetis oli justkui mitmekordselt põhjendatud, muud vaated hiinlaste arusaamadesse ei mahtunud.!

Kuna põllumaa oli suurel määral kloostrite valduses, kuulutati just mungad ja laamad klassivõitluse peavaenlasteks, varasteks ja bandiitideks, kes elavad rahva kulul. Raskemat kultuurikonflikti on raske ette kujutada, sest tiibetlaste jaoks oli kloostrikultuur püha. Ja ehkki nüüdseks on kunagi suletud kloostreid uuesti avatud, pole kultuurikonflikt kuhugi kadunud. Mao valitsemisajale ja kultuurirevolutsioonile on osaks saanud vaid mõõdukas kriitika, kommunismi kuriteod, ka Tiibeti-vastane kultuurigenotsiid, on jäetud hukka mõistmata.

Tiibeti usutraditsiooni kohaselt on dalai-laama kõige püham inimene, kuid Hiina võimudele on ta vaenlane number üks. Tiibetlaste karistamine näiteks dalai-laama pildi omamise eest on palju suurem vaimne vägivald, kui esmapilgul näib. Hiina ülemvõimu ajastu paistab silma empaatiavõime erakordse puudumisega, et mitte öelda teadliku juhmusega selle suhtes, mida tiibetlased tunnevad ja pühaks peavad. Retoorika, mida kasutatakse dalai-laama isiku kohta, aga ka välispoliitilised survemeetmed riikide suhtes, kes temaga suhtlevad, kujutavad endast kõige ehtsamat mauismi jätku 21. sajandil. Viiskümmend aastat tagasi lihtsalt tapeti rohkem inimesi.

Tiibeti eksiilallikad kordavad kahte jubedat numbrit: 1,2 miljonit hukkunut ja üle 6200 suletud kloostri. Kloostrite puhul on hinnatud nende koguhulka, sest kultuurirevolutsiooni aastail 1966-1976 pandi pea kõik kloostrid kinni. Hukkunute hinnangulise arvu pakkus Tiibeti eksiilvalitsus eelmise sajandi kaheksakümnendail, tuues eraldi välja piinamistel, lahingutes või töölaagrites hukkunud, surnuks nälginud jt.4 ..Kommunismi must raamat" peab seda arvu ülepaisutatuks, kuid möönab, et proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas.5

1953. aastal algas hiinlaste paigutamine tiibetlaste asualale, nii Tiibeti autonoomsesse piirkonda kui ka provintsidesse, mis Tiibeti administratiivüksuse küljest ära lõigati. Esimesest 300 000st Tiibetisse asunud hiinlasest 200 000 olid sõjaväelased, kelle toitmine jäeti tiibetlaste kanda. Algas kollektiviseerimine. Põllumajanduseksperimendi käigus hakati suurtel maa-aladel nisu kasvatama, mis klimaatilistel põhjustel ebaõnnestus. Odrapõllud ja jakikarjamaad pandi nisu alla ja see tähendas vältimatut näljahäda. Tiibeti põlistele nomaadidele püüti peale suruda uut eluviisi. Nad tõusid selle vastu üles, kuid nende mäss uputati verre.

1959. aastal Ida-Tiibetis Khamis alanud ülestõus jõudis Lhasasse. Mässulised võitlesid musketite ja mõõkadega ja kuna neil oli ulatuslik toetus tsiviilelanike hulgas, vastati pommitamisega. Kui Lhasa 22. märtsil langes, oli linnas kuni kümme tuhat hukkunut ning hooned, sh Potala palee ja Ramotše tempel, olid tugevalt purustatud. Laipade koristamine kestis mitu päeva, paljud ellujäänud üritasid Indiasse pageda. Täiskasvanud mehed, kes veel kätte saadi, vangistati, samuti hulk naisi, kes olid osalenud meeleavaldustel. Kloostrid, valitsushooned ja isegi kuulus Norbulingka palee Lhasa eeslinnas muudeti ajutisteks vanglateks.

Juba mõned päevad varem korraldati dalai-laama ja ta kaaskonna põgenemine. Pärast vaevarikast teekonda Indiasse anti neile asüüli ja tagati ka võimalused pagulasva-litsuse töö korraldamiseks. India toonane peaminister Jawaharlal Nehru andis olulist abi, ehkki soovis hoida häid suhteid ka Hiinaga. Tiibeti pagulaskonna keskuseks kujunes Dharamsala Põhja-Indias. Juba enne pagulusse siirdumist oli dalai-laama üles öelnud 17-punktilise leppe, sest Hiina oli selle sätteid korduvalt rikkunud.

Järgnevate aastate näljahäda tõttu surid Tiibetis sajad tuhanded, kogu Hiinas kümned miljonid inimesed. Katastroofi ulatus ei olnud aastaid välismaailmale teada ja ka Hiina teisitimõtlejad, kelle kaudu infokillud välja jõudsid, nägid vaid murdosa toimunust. Alles siis, kui seitsmekümnendate lõpus avalikustati rahvastikustatistika andmed, tegid Ühendriikide teadlased järelduse, et vähemalt 30 miljonit inimest on vahepeal surnuks nälginud - kaugelt rohkem, kui keegi seni arvata oskas.6 Mõnes piirkonnas, ka dalai-laama sünnirajoonis Qinghais, võis surra kuni pool elanikest.7 Dalai-laama sõnul tiibetlasi „mitte ainult ei lastud maha, vaid peksti surnuks, löödi risti, põletati elusalt, uputati, sandistati, näljutati, kägistati, poodi, keedeti elusalt, maeti elusalt või raiuti neil pea maha".8

Rünnak tabas ka kloostreid. Tiibeti uusaasta-pidustuste ajal 1956. aastal pommitati Batangis asuvat 350-aastast kloostrit. Klooster oli pidustuste puhul inimesi täis ning vähemalt kaks tuhat munka ja palverändurit hukkus. Sarnaseid juhtumeid oli ka mujal, Lithangi kloostris tapeti koguni neli tuhat inimest.9 Kloostrite massiline sulgemine ning seal sisalduvate budistlike tekstide hävitamine oli kõige teravam löök Tiibeti kultuuri pihta. On raske ette kujutada teist maad, kus usu-traditsioon ja rahvuslus oleksid nii tihedalt seotud. Tiibetlaste enesepildis on äravalituse tunnet, mis johtub teadmisest, et tänu sajandeid kestnud äralõigatusele muust maailmast on just nemad budismi kõige iidsemate ja autentsemate vormide hoidjad. Koos nendega elab budistlik õpetus ning neil lasub kohustus traditsiooni edasi kanda.

Inimõigused ja tänapäev

Hiina RV ei ole võtnud suuri rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas. Ainus ses suhtes relevantne organisatsioon on ÜRO. Raportööre ja inimõiguste volinikke käib Hiinas hoopis harvem kui Euroopa maades. Siiski on nad liitunud mitmete inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonidega. Igaüks, kellel on tulnud suhelda Hiina diplomaatidega, teab, et inimõiguste retoorika vastu seatakse kultuurierinevuste retoorika, mida toestab Hiina kui suurriigi positsioon. Eeskätt pannakse kahtluse alla demokraatia ja inimõiguste universaalsus, rõhutatakse Hiina õigust erinevalt läheneda. Öeldakse, et teie jaoks on olulised inimõigused, aga meil, hiinlastel, on oma ajalugu ja kultuur, mis näeb asju teisiti!

Üks olulisemaid ..inimõiguste külalisi" Hiinas oli ÜRO eriraportöör Manfred Nowak, kes külastas maad 2005. aasta lõpus ning käis ka Tiibetis ja Xinjiangis (Ida-Turkestanis). Nowaki põhihuvi oli piinamisjuhtude uurimine ning talle võimaldati osaline ligipääs kinnipidamiskohtadele.20

Sellest visiidist sai alguse rida teemasid, millest üks teravamaid oli elundite võtmine Falun Gongi usuliikumise järgijatelt nende edasisiirdamise eesmärgil. See oli aastail 2000-2005, mil toimus Falun Gongi riiklikult juhitud tagakiusamine ja inimeste massiline paigutamine vangilaagritesse, kus paljud surid." Piinamise kohta järeldas raportöör, et see on Hiina vanglates senini laialt levinud. Kasutatakse peksmist, elektrišokke, käerauastamist, äärmuslikku külma ja kuuma, nälga, janu, üksindust, pikaajalist magamatust, arstiabita jätmist, kurnavat tööd jms. Hirmuatmosfäär ja enesetsensuur on Nowaki meelest tugev ning Hiina olukord ei vasta rahvusvahelistele inimõiguslepetele.

Raportööri koostöö võimudega oli piiratud, samuti juurdepääs vanglaregistrile ja kinnipeetavatele. Seetõttu tegi Nowak osa järeldusi muude allikate põhjal, nagu endiste vangide tunnistused. Ehkki Nowakil õnnestus Lhasas Draptši vanglas mitmete oluliste poliitvangidega kohtuda, ei informeeritud teda pisut varem Lhasa lähistel avatud Tšušuri vanglast, kuhu selleks ajaks olid paigutatud mitmed poliitilistel põhjustel kinni peetud isikud.

Sellised visiidid ja ülevaated on pistelise iseloomuga, me ei saa rääkida inimõiguste süsteemsest monitooringust Hiina RVs. Veel suuremates raskustes on infohankimisega valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid nagu Freedom House jt, kes teevad järeldusi kaudsete allikate põhjal. Kõige paremini on informeeritud tiibetlased ise, ehkki eksiilvalitsuse kaudu jagatud infol justkui puudub vajalik neutraliteet. Siiski pole kahtlust, et eksiilvalitsuse ja Välis-Tiibeti organisatsioonide andmestik on märksa tõelähedasem kui Hiina propaganda.

ÜRO laste õiguste komitee ning usuvabaduse raportöör Asma Džahangiri (Jahangiri) on nõudnud selgitusi kunagise maailma noorima poliitvangi pantšen-laama Gedün Tšöki Nima saatuse kohta. Kui eelmine pantšenlaama 1989. aastal suri, kuulutati vastsündinud Gedün Tšöki Nima tema ümberkehastuseks ehk XI pantšen-laamaks. Alates 1995. aastast on pantšen-laama asukohast ja saatusest vähe teada ning Hiina võimud on välja käinud n-ö oma pantšen-laama. Tiibeti autonoomse piirkonna võimud teatasid hiljuti, et 22-aastane Gedün Tšöki Nima on vabaduses ja elab Tiibetis, kuid häirituna avalikust tähelepanust ei soovivat ta kohtuda kellegagi peale perekonnaliikmete. Seega on tegelik pantšen-laama praegu paremal juhul koduarestis. Pole kahtlust, et praeguse dalai-laama surma korral korduksid samasugused võimumängud.

Siin puudub ruum kirjeldada kümnete väga tuntud ja sadade vähem tuntud poliitvangide saatust. On suur erinevus, kas sadu või kümneid tuhandeid inimesi tapetakse ja vanglates on nimetu inimmass, või me vähemalt teame poliitvangide nimesid ja lugusid. Alates Mao surmast (1976) või Deng Xiaopingi võimuletulekust (1978) on olukord Tiibetis leebem, kuid siiski lahenduseta. Hariduslik hiinastamine, ulatuslik sisseränne, keskkonnakahjustused ja inimeste elukorralduse purustamine muudavad Tiibeti edasikestmise enam kui küsitavaks. Tiibetlased on juba praegu pealinnas Lhasas vähemusse jäänud ja praeguse arengusuuna jätkudes on vaid aja küsimus, millal see juhtub kogu Tiibetis.

Kuidas edasi?

Kaheksakümnendail aastail oli veel lootust ja entusiasmi. Dalai-laama võttis kinni Deng-Xiaopingi sõnasabast, kui viimane ütles, et Tiibeti osas saab rääkida kõigest, ainult mitte iseseisvusest. Tiibeti juht küsis üksnes rohkem autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1987. aastal tuli dalai-laama välja viiepunk-tilise rahuplaaniga. Need olid: Tiibeti demilitariseerimine, ümberrahvastamise peatamine, inimõiguste ja demokraatlike vabaduste tagamine, keskkonnakahjude heastamine ja läbirääkimiste alustamine. See plaan jäi paberile. Tiibetis oli korduvaid mässukatseid, mis uputati taas verre. Üks selline oli 1989. aasta kevadel, mõned kuud enne Taevase Rahu väljaku veresauna Pekingis. Samal aastal pälvis Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso Nobeli rahupreemia.

Kaks viimast tähtsamat sündmust on 2008. aasta rahutused Tiibetis ja dalai-laama loobumine ilmalikust võimust tänavu kevadel. Pekingi olümpia-aasta vastuhakk suruti jälle maha, tuhandeid inimesi vangistati ja sadu hukkus. Tiibetit toetav protestilaine läbis 2008. aastal kogu demokraatlikku maailma. Sama aasta hakul ütles dalai-laama Indias Linnart Mälli juhitud Eesti delegatsiooniga kohtudes: „Ma ei karda sellepärast, mis toimub olümpiamängude eel või ajal, aga ma kardan sellepärast, mis hakkab toimuma pärast seda."

Ilmselt selle ebakindluse pärast ja teades, et mitte ainult uue dalai-laama kasvamine ei tekita võimuvaakumit, vaid hiinlased püüavad selle positsiooni jõuga üle võtta, otsustaski dalai-laama ilmalikust võimust loobuda. Uus poliitiline liider ja eksiilvalitsuse peaminister (kalon-tripa) on 42-aastane Harvardi haridusega rahvusvahelise õiguse doktor Lobsang Sangai. Sangai valiti ametisse tänavu kevadel, hääletus korraldati Tiibeti eksiilkogukondades üle maailma. Kui oluliseks poliitikuks Sangai kasvab, on vara ennustada, aga võimalused on suured.

Mis saab Tiibetist? Osa protsesse on pöördumatud, kuid siiski on võimalik tiibeti rahvas ja kultuur päästa. Hiina on dalai-laama autoriteedile vastandudes endale vaid karuteeneid teinud. Kui Dengi ajastu kommunistid ei suutnud mauismile otsustavalt selga pöörata, sest kardeti oma võimumonopoli kokkuvarisemist, siis uue ajastu liidrid peavad seda varem või hiljem suutma. Teekaardi Tiibeti küsimuse lahendamiseks andis dalai-laama viiepunktiline plaan juba veerand sajandit tagasi. Veel lihtsamalt saab selle kokku võtta ühe tuntud poliitvangi Rungje Adraki meeleheitesõnumiga, kui ta nelja aasta eest suurel avalikul üritusel mikrofoni haaras, et öelda: „Laske meie poliitvangid vabaks ja kutsuge dalai-laama siia!"

1 Jean-Louis Margolin, Hiina - pikk rännak öös. -Stephane Courtois jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn: Varrak, 2000, 457-542.

2 XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso. Vabadus paguluses. Tallinn: Elmatar, 1999, 58.

3 Warren W. Smith, Jr. Tibetan Nation: A History of Tibetan Nationalism and Sino-Tibetan Relations. New Delhi: HarperCollins, 1996.

4 Tibet: The Facts. A Report prepared by the Scientific Buddhist Association for the United Nations Commission on Human Rights. Dharamsala: Tibetan Young Buddhist Association, 1990, 297-298.

5 Jean-Louis Margolin, op. cit.. 542.

6 Jasper Becker. Hungry Ghosts: China's Secret Famine. London: John Murray, 1996, XI.

7 Jasper Becker. Op. cit., 166.

8 Jean-Louis Margolin, op. cit. 540; Dalai-Lama XIV Tenzin Gyatso. Mon pays et mon peuple. Geneve: Editions Olizane, 1984, 73-74.

9 Rebecca Knuth. Libricide: The Regime-Sponsored Destruction of Books and Libraries in the Twentieth Century. Westport: Praeger Publishers, 2003, 209.

10 Manfred Nowak, Report of the Special Rapporteur on torture and ohbter cruel, inhuman or degrading treatment or punishment. - Mission to China (E/CN.4/2006/6 Add.6). http://daccess-dds-ny. un.org/doc/UNDOC/GEN/G06/117/50/PDF/G0611750. pdf?OpenElement.

11 Vt. ka David Kilgour, David Matas, Bloody Harvest. Revised Report into Allegations of Organ Harvesting of Falun Gong practitioners in China. 31. Jan. 2007. http://organharvestinvestigation.net/

Parlamentaarne välispoliitika Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee näitel

2011-06-15

Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused, seetõttu saab väärtuspõhist välispoliitikat kõige paremini ajada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarsete assambleede kaudu.

Esimesi uudiseid, mis viimati (aprillis 2011) Strasbourgis käies minuni jõudis, oli Holger Haibachi äraminek. Parlamendiliikmed lahkuvad kogu aeg, sest kusagil on valimised, mõni ei kandideeri, mõnda ei valita ja mõni saab ministriks või antakse talle oma riigi parlamendis muu roll. Pikaajalised liikmed saadetakse ära pidulike sõnadega ja need, kes oma poliitilise karjääri lõpetavad, käivad pärast koduparlamendist lahkumist veel mitu korda Strasbourgis kohal. Mõnes riigis võtab uue delegatsiooni moodustamine aega ja mõnikord lastakse endisel rahvaesindajal Euroopa tasandil pooleli jäänud raport lõpetada. Lõpuks on ka Eestis õnnestunud selgeks teha, et "endiste" päevapealt lahkumine pole praktiline, kui mõni töö ootab lõpuleviimist või uut delegatsiooni pole veel moodustatud. See võimaldas Roheliste nimekirjaga valimiskünnisele alla jäänud Aleksei Lotmanil Berni konventsiooni puudutav raport aprillis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) ette viia ja kuulda keskkonnakomitee lahkuva esimehena kolleegidelt heasoovlikke komplimente. Aleksei oli assamblee liikmena kompetentne ja töökas, nagu oli seda ka Holger Haibach.

Aga Haibachi lahkumine oli teistsugune. Saksamaal polnud mingeid valimisi, tema lahkumine tuli ootamatult. Haibach oli ühtäkki Bundestag'ist läinud, et võtta vastu Konrad Adenaueri Fondi juhi koht Namiibias. Parlamendiliikme staatus on kindlasti kõrgem, lisaks olid Haibachil Euroopa Nõukogus raportid pooleli. Ta ise polnud kohal, selgitus oli just nagu olemas, aga ei olnud ka. Üks teine sakslane viitas Holgeri isiklikele põhjustele, aga möönis samas, et sellist Bundestag'ist tagasiastumist tuleb ette ülimalt harva.

Kui mõõt saab täis

Mulle meenus Liina Tõnisson, kes 2007. aasta sügisel enam-vähem demonstratiivselt Riigikogust ära läks, andes mõista, et parlamendi, aga võib-olla ka tema enda jaoks on parimad ajad juba möödas. Tõnisson läks pensionieas, aga Holger on minustki ligi kümme aastat noorem, kuid mitte algaja. Ta oli olnud Bundestag'is mitu ringi ja ees võinuks oodata veel pikk ja edukas karjäär.

Me ei olnud Holgeriga nii lähedased, et ta oleks oma plaane mulle varemalt tutvustanud. Minu jaoks ligitõmbavas monitooringukomitees, kus vaetakse üksipulgi demokraatia seisundit üleminekuriikides, ta ei käinud. Mina seevastu olin varem vaid episoodiliselt kuulunud õigusasjade ja inimõiguste komiteesse, kus Haibach oli alati juhtivaid liikmeid. Inimõiguste küsimusi Venemaal või Kaukaasias võttis ta lääneeurooplase kohta ebatavalise tõsidusega. Olin mõnede ta raportite kohta kiitvalt sõna võtnud ning mitme küsimuse puhul olime väljendanud sarnaseid seisukohti kas parteirühmas või assamblee kõnevoorudes. Kui Haibachi nime Google'is lahti lõin, avastasin, et ta oli muu hulgas Bundestag'is aastaid tegelnud Tiibeti küsimusega - nagu mina Eestis. Mingeid lähemaid selgitusi tema poliitikast lahkumise kohta seal polnud. Siiski ringles assamblee kuluaarides versioon, et Haibach oli Saksa parlamendis mitu korda kristlike demokraatide (CDU) fraktsioonist erinevalt hääletanud ja seda pandi temale pahaks. ENPA-s tegutsenuks ta väidetavalt hea meelega edasi, sest inimõiguste ja demokraatia kaitse talle sobis. See olnud hoopis sisepoliitika küünilisus, millest tundliku mehe mõõt täis sai.

Minule on Eesti seni tundunud üpris normaalselt toimiva riigina, muude maade probleemid löövad pahviks. Ma ei räägi üksnes Venemaast või Aserbaidžaanist, mille kohta tegin kuus aastat raporteid. Haibachile mõeldes tundus mulle kuidagi ootamatu, et pettumuse allikas pole mitte Euroopa Nõukogu võimetus põhiväärtusi kaitsta, vaid see, mis toimub Saksamaal. Kuid ma ei tea CDU siseasju. Olen põgusalt lugenud Hajo Schumacheri raamatut "Angela Merkeli edu saladused. Võimu kaksteist seadust" (Olion, 2010), mis lahkab päris hästi sisemise võimuvõitluse mehhanisme. Kui aga välispoliitikast rääkida, on Eesti valitsuse ja seda enam Riigikogu liikmete seisukohad oluliselt väärtuspõhisemad kui ENPA-l keskmiselt või näiteks Saksamaal.

Aastate jooksul olen adunud, et tugevad sambad, kes on põhimõtete eest seisnud, astuvad assamblee tööst ükshaaval kõrvale. Vahel tuleb peale ka uusi, nagu noor taanlane Michael Aastrup Jensen, kes nüüd veab Georgia raportit, kuid neid on vähe. Ei tahaks kinnitada õhtumaa allakäiku, aga faktid kinnitavad, et haigus süveneb.

Nõuded ja loobumised

Venemaa võeti Euroopa Nõukogusse 1996. aastal ja vastuvõtutingimustesse kirjutati Tšetšeenia konflikti rahumeelse lahendamise nõue. Varsti pärast seda tapeti president Dudajev, seejärel algas teine, veel julmem Tšetšeenia sõda. Mõne aasta pärast tapeti uus valitud president Mashadov. ENPA-s kirjutati algul teravaid raporteid, korraks võeti Venemaa delegatsioonilt isegi hääleõigus ära. Aja jooksul kuivas raportite sagedus kokku, poliitilised aspektid jäeti üldse kõrvale, nüüd on vahel harva vaatluse all inimõiguste olukord Põhja-Kaukaasias või inimõiguste kaitsjate olukord liikmesriikides.
Seesama teemaringi ahenemine ja olukorraga leppimine avaldub Vene-Georgia sõja käsitelus. Uued inimesed, kes tulevad, näevad pigem jõuetut organisatsiooni, kus mitte ei püstitata teravaid teemasid, vaid üksikud donkihhotid seisavad selle eest, et mõnd teemat lõplikult maha ei võetaks. Alati leidub mõni kergem, neutraalsem raport, mida esitades saab mõne riigi parlamendi liige näidata end suure paneuroopa ühenduse aktiivse tegelasena. Et teha ENPA-s veel enam karjääri, kulub marjaks ära suurearvulise Vene delegatsiooni toetus. Milleks siis rääkida Tšetšeeniast või Vene-Georgia sõjast?

On üks sõna, mille väljavõtmiseks rahvusvahelistest dokumentidest rakendab Vene Föderatsioon kogu oma diplomaatilise jõu. See sõna on "okupatsioon". Viimane Venemaa monitooringuraport tehti 2005. aastal ja siis tõusis see küsimus esile seoses Balti riikidega. Meil olid omapoolsed ettepanekud, mis kõnelesid Venemaale viidud kultuurivarade tagastamisest ning Eesti, Läti ja Leedu kodanikele küüditamisega tekitatud kahjudest koos vajadusega nood kahjud kannatanutele või nende järeltulijatele kompenseerida. Nähes, et meie parandused lähevad assamblee tahtel lõppdokumenti sisse, tegi Konstantin Kossatšov plenaaristungil veel viimase katse oma tahet peale suruda. Tema ettepanek oli võtta lausest, kus oli juttu inimeste küüditamisest, välja just seesama omadussõna okupeeritud. Küüditamist "okupeeritud Balti riikidest" pidi asendama lihtsalt "küüditamine Balti riikidest". See ettepanek ei läinud läbi.

Eesti, Läti ja Leedu puhul on tegemist nüüd juba kaugemasse ajalukku ulatuvate küsimustega, mille suhtes Venemaa, tõsi küll, pole ühtegi eelmainitud kohustust täitnud. Vene-Georgia sõja puhul on okupatsioon palju värskem ja paraku ka seni lõpetamata. Jaanuaris 2009 oli assamblee päris heas hoos, hääletades Vene-Georgia sõja raportisse nii okupatsiooni mõiste kui ka näiteks nõude võtta tagasi Venemaa ühepoolsed tunnustamisotsused Abhaasia ja Lõuna-Osseetia režiimide suhtes. Hiljem nenditi juba jõuetumalt, et Georgia täidab enamikku assamblee ees konflikti reguleerimiseks võetud kohustustest, aga Venemaa ignoreerib peaaegu kõiki. Seejärel otsustati sõjaraportitest üldse loobuda.

Võitlus sõna pärast

Teema pidi jätkuma tavaliste monitooringuraportite abil, mida kummagi maa kohta nagunii koostatakse. 2011. aasta aprillis oligi Georgia-raport päevakavas. Maa konstitutsiooni ja valimissüsteemi muutmine olid olulised teemad, millel peatuda. Jensen ja kunagine Albaania välisminister Kastriot Islami olid ettenägelikud ja kirjutasid "okupatsiooni" kohe alguses sisse. Õieti oli jälle tegemist omadussõnaga, jutt käis okupeeritud aladelt pärit põgenike olukorrast ja nende õigusest koju pöörduda. Esimene katse sõna välja võtta tehti märtsi lõpus Pariisis peetud monitooringukomitee istungil. Õnneks olime Indrek Saarega kohal, hääletus jäi viiki ja komitee esimees Dick Marty ei rakendanud otsuse tegemiseks oma hääleõigust, vaid leidis, et viik tähendas ettepaneku läbikukkumist. Teist korda oli meie kohalolek möödapääsmatu äsja Strasbourgis. Mailis Reps ja Indrek Saar, kellel oli parasjagu kohustusi mitmes komitees korraga, jõudsid täpselt selleks hääletuseks kohale ja nüüd lõime rünnakukatse tagasi juba kahe plusshäälega.

Kuid venelased olid kavalad. Nüüd põhjendasid nad oma muudatust ühe lisadetailiga, tuues 2008. aasta sündmuste kõrvale "varasemad konfliktid", mis samuti olid Georgiale toonud hulga sõjapõgenikke, eeskätt Abhaasiast. Justkui möödaminnes oli ka "okupatsioon" lausest kaduma läinud. Seda ettepanekut ei esitanud nad mitte oma nime all, vaid püüdsid nõusse saada võimalikult autoriteetseid assamblee liikmeid. Seal oli vasakpoolse rühma juhi, hollandlase Tiny Koxi allkiri, mis aga üllatavam, ka liberaalide juhi Anne Brasseuri oma. Too Luksemburgi daam olla kuluaarivestluses kinnitanud, et see pole ju enam see Venemaa, keda kartma peab, ja Kossatšovi saab usaldada. Euroopa Rahvaparteist oli allkirja andnud prantslane Jean-Claude Mignon, kes minu arvates ei jaga selliseid toetusavaldusi juhuslikult. Kas ta väljendas isiklikku seisukohta, Prantsusmaa seisukohta või püüdis midagi mingi muu eesmärgi nimel vastu saada - ei tea!

Grusiinid olid samuti kavalad ja püüdsid venelaste käike ette aimata. Nad tegid sama punkti kohta paar teravat ettepanekut, nimetades Venemaad agressoriks ja veel hullemini. Neil ettepanekutel polnud lootust läbi minna, aga nad olid head selleks, et teha kirik keset küla ja ka Vene poole ettepanek sujuvalt tagasi lükata.

Töö või parlamenditurism?

Minu toetust paluti ühele väikesele täiendusele, mis ütles, et koos 2008. aasta sõjapõgenike olukorraga tuleb lahendada ka varasemate põgenikega seotud küsimused. See pidi võtma venelaste algatatud ettepanekust välja selles sisalduva pisikese positiivse iva ja võimaldas öelda, et nende tõstatatud probleem kaetakse ühe teise muudatusega.

Säärast poliitiliste käikude pundart lahti seletades mõtlen ma soojusega Tšiora peale. Tšiora Taktakišvili tuli mõne aasta eest noorukesena Georgia delegatsiooni, sai nende kõneisikuks monitooringukomitees ja siis algas kurikuulus augustisõda. Kõik, mis puudutas sõja käsitlemist, käis selle komitee kaudu. Noor naine oli nagu tundmatus kohas vette kukkunud, kõik oli talle võõras ja iga hetk tuli oma maa eest seista, aga kus ja kuidas reageerida, oli rohkem tunnetuse ja kogemuste küsimus. Ta oli tihti raskes olukorras, mõnikord tegi ka vigu ja mõnikord paistis, et vead tulenesid pigem talle Tbilisist kaasa antud käsulaudadest. Aga ta oli vapper ja täitis oma rolli iga kord järjest paremini. Seekord oli Tšiora välja töötanud täiusliku taktika ja see töötas sajaprotsendiliselt.

Aga mis võrdsest kohtlemisest me räägime? Kaksteist aastat liikmesust Euroopa Nõukogus tähendab Georgia puhul kokku kuut täiemõõdulist monitooringuraportit, seevastu Venemaa on juba viisteist aastat liige, aga monitooringuraporteid on suudetud teha ainult kolm. Toimub pidev edasilükkamine. Assambleel jätkub jõudu-julgust tegelda väikeste maadega, aga suurte maade ja põhjapanevate probleemide puhul saab kõik otsa. Ütlesin selle mõttearenduse oma kõnes välja. Pärast tuli Venemaa raportöör Andreas Gross minu juurde ja kurtis, et ta ei suuda teise raportööri György Frundaga uue visiidi aega kokku leppida, sest Frunda on kogu aeg kinni ja venitab. Mind see jutt ei veennud, sest Venemaal on käidud juba küll ja küll, pole ta mingi avastamata manner. Seal toimuv on teada, tuleb raport valmis kirjutada, mitte üksteist korda kokku üheteistkümnes ajavööndis ringi rännata. Vahel kasutatakse halvustavat väljendit "parlamentaarne turism". Raportööride visiite ma selle väljendiga kindlasti ei nimeta, aga tõsi ta on, et mõne töö saab ka vähem reisides lõpule viia.

Meie viis välisdelegatsiooni

Samal ajal kui meie veel vanalt Riigikogult saadud volitustega Strasbourgis ringi müttasime, arutasid kolleegid kodus uute delegatsioonide moodustamist. ENPA on vaid üks viiest Riigikogu välisdelegatsioonist. Meil on kokku neli parlamentaarset assambleed ja peale selle veel Parlamentidevaheline Liit (Inter-Parliamentary Union,IPU).

ENPA kohta julgen väita, et enamasti tehakse seal tööd. Eesti saab ENPA delegatsiooni määrata kolm põhi- ja kolm asendusliiget. Koalitsioon ja opositsioon peavad olema esindatud proportsionaalselt ning vähemalt kaks delegatsiooniliiget peavad olema naised. Kui opositsiooni või naisi piisaval arvul ei kaasata, teeb mõni assamblee watchdog ettepaneku jätta selline delegatsioon kinnitamata ja kogu nimekiri saadetakse häbiga koju tagasi. Mõne riigiga on nii juhtunud ja see on kindlam viis hääleõigusest ilma jääda kui sõja alustamine naaberriigi vastu.

ENPA nädalasi töösessioone peetakse neli korda aastas Strasbourgis, sellele lisaks on hulk komiteede koosolekuid, mis tihti toimuvad Pariisis. Komiteed võidakse kokku kutsuda eesistujariigi pealinnas või lihtsalt mõnes liikmesriigis, kes seda soovib. Strasbourgi sessioonidel osalevad nii liikmed kui ka asendusliikmed. Ka siis, kui viimased ei saa suures saalis hääletada, on kogu delegatsiooni kohalolek vajalik, et meie esindajad oleksid vähemalt kõige olulisemate ühel ja samal ajal istungeid pidavate komiteede koosolekutel.

ENPA kõrval oskan ma lähemalt rääkida üksnes Balti Assambleest, kuhu sajandivahetusel kuulusin. Teiste delegatsioonidega mul vahetuid kogemusi pole. Loomulikult pole Balti Assamblee dokumentide kaal võrreldav ENPA omadega. Pidasin õigeks Balti Assamblee liikmeskonna vähendamist ning praegu ongi Eestil 12 liiget kunagise 20 asemel. Kuid ma ei nõustu nendega, kes tahavad Balti koostööle ühepoolselt kriipsu peale tõmmata. Sobiva formaadi otsimisel võivad kergesti põrkuda eestilik ratsionalism ja leedulik lai joon. Sellega seoses ei saa ma unustada kiluvõileibu, mida pidin kunagi külalisi võõrustades ühe Toompea nõupidamisteruumi lauanurgal pakkuma - pärast seda kui Vilniuses ja Riias oli meid võõrustatud restoranis. Eelmises ja üle-eelmises Riigikogus tüütas Trivimi Velliste paljud ära jutuga soolapuudadest, mis meil tulevat koos lätlaste ja leedulastega ära süüa. Kummati oli Trivimi pühendumus imetlusväärne ja tema asendamine on raske ülesanne kellele iganes.

NATO Parlamentaarse Assamblee ja OSCE Parlamentaarse Assamblee puhul on selgeid ühisjooni ENPA-ga. Kõik kolm kujutavad endast suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarset kehandit. Näiteks valimiste vaatlemine probleemsetes riikides toimub kolme assamblee vahel koordineeritult ja kui vähegi võimalik, esitatakse ühishinnang. Neist alusorganisatsioonidest on NATO kahtlemata kõige jõulisem ja Eesti poliitikutele ka kõige glamuursem. Pealegi toimub 2012. aasta kevadel Tallinnas NATO Parlamentaarse Assamblee istung. Mis OSCE Parlamentaarset Assambleed puudutab, siis on selle dokumentide keel palju diplomaatilisem ja hambutum kui ENPA oma. OSCE püüab enamasti hoiduda konkreetsete riikide kritiseerimisest ja sel taustal paistab ENPA monitooringumehhanism silma lausa uskumatu otseütlevusega.

Lõpuks tuleb peatuda IPU-l, globaalsel parlamentidevahelisel ühendusel. Formaalselt kuuluvad IPU-sse kõik 101 Riigikogu liiget. Tegelikult asi nii hull ei ole, reisidel käib siiski ainult väike juhtrühm. IPU etiketi juurde kuuluvat seegi, et osa võtavad ka riikide parlamentide kantseleijuhid. IPU üritused toimuvad tihti eksootilistes riikides, kus Euroopa standardeist lähtudes on täiesti isevärki demokraatia. Tegemist on globaalse organisatsiooniga, millel on teatud seos ÜRO-ga. Vahepeal käidi välja mõte aretada IPU-st tulevikus ÜRO Parlamentaarne Assamblee, aga õnneks jäi see monstrum sündimata. Juba kontinentidevahelistest reisidest tulenevalt on IPU-t mõnikord "reisibürooks" kutsutud ja mine sa tea, kas on tolles väljendis rohkem kadedust kui irooniat või vastupidi. IPU-st kõrvalseisva inimesena pole mul ilmselt paslik selle aruteluga kaugemale minna.

Kunagi ütles üks Eesti diplomaat kuldsed sõnad: lihtsam kui üht rahvusvahelist organisatsiooni reformida, oleks see laiali saata ja uus moodustada. Arvestades etableerumist, mille organisatsioonid aastakümnete jooksul läbi teevad, samuti neid saatva bürokraatia ja juhtrolli hoidvate riikide tõrksust, tuleb mul selle arusaamaga nõustuda. Aga meie võimuses pole neid organisatsioone laiali saata ja uuesti üles ehitada - kui Balti Assamblee kõrvale jätta.

Vabamad kui valitsused

Kui räägime väärtuspõhisest välispoliitikast, saab seda kõige paremini ajada just eelnimetatud assambleede kaudu. Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused ja nad ütlevad välja asju, mis suurte riikide välisministritel üle huulte ei tule, olgu näiteks kas või sõna okupatsioon.

Euroopa Nõukogu masinavärk on suur ja kohmakas ning vajaks kindlasti kohendamist. Uus peasekretär Thorbjørn Jagland lubas sisemist reformi ja ma hoian talle pöialt. Euroopa Inimõiguste Kohus on hädas arvukate kaebustega, mis tulevad korrumpeerunud õigussüsteemiga riikidest, kuid kust leida tuge ja lisavahendeid? Samal ajal käivad koos rohkearvulised valitsustevahelised komiteed ja töörühmad, aga tolku neist ei ole, sest koos käivad keskastme ametnikud, kellel pole voli ega julgust midagi otsustada. Jagland on nõuks võtnud neid komiteid tublisti harvendada. Ka assamblees saab mõned komiteed kokku liita ning kriitiliselt tuleks üle vaadata algatuste hulk, millest lõpuks raportid tehakse. Bürokraatia ja rahvasaadikute edevus suruvad kvantiteedile, kuigi tegelikult on vaja kvaliteeti ja isikupära.

Aleksei Lotman tegi raporti Berni konventsiooni täitmisest ning bioloogilise liigirikkuse kaitseks. See oli väga tähelepanuväärne raport, sest Aleksei kirjutas selle ise valmis, nõunike asi oli redigeerida. Tavaliselt liiguvad asjad vastupidi: nõunik kirjutab, raportöör paremal juhul redigeerib ja annab poliitilised suunised. Aga on juhtumeid, kus raportöör esitab dokumendi, mida ta pole ise vaevunud läbigi lugema.

Mugandunud süsteemis ei tee poliitikud enam ise poliitikat, vaid nad on mängukannid kellegi teise kätes, kes on otsustanud neid oma näo järgi kujundada. Selliseks manipulaatoriks võib osutuda Bürokraatia, Partei või Suur Juht. Mugavam on loota kellegi teise tööle ja otsustele, kui töö ise ära teha. Ajalugu kinnitab, et sellist mugavuspositsiooni ei saa väikerahva esindajad endale lubada.

Mis on väärtuspõhisuse põhi?

2011-06-13

Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud. Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste , aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemi-seerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga.

Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem

Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, Juku-Kalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada. Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina. Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud. Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu. See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees. Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi. 2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega. Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste - nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtus-põhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi - vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku. See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul, kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev. Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata:

Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud

Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks", mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad - need, kus valitseb tõeline viletsus - jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal. See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub. Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse. Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades, sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest - siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta. Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani" palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vabaduse ja inim-õiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises. Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika Araabia maade suhtes saab meie poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd - see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa.

Väärtuspõhisest välispoliitikast

2011-06-10

Väärtuspõhisest välispoliitikast on kergem rääkida headel aegadel kui kriisiolukorras.

Väärtuspõhisest välispoliitikast või õigemini selle puudumisest on viimastel aastakümnetel palju räägitud. Kui suurte ja vägevate riikide juures seda ei leita või isegi ei otsita, siis väikeriikide välispoliitika tavaarvamuse kohaselt sellele just tugineb. Seetõttu tunduvad väiksemad riigid meile läbi aegade kuidagi usaldusväärsemate partneritena - näib, nagu suudaksid just nemad maailma paremaks muuta. Jättes siin kõrvale küsimuse, mis maad on üldse maailmas kunagi väärtuspõhist välispoliitikat ajanud, vaatleks järgnevalt, kas ja kuidas just väikeriigid on sellest põhimõttest rasketel aegadel lähtunud. Headel aegadel pole nimelt raske põhimõttekindlust ja aatelisust ilmutada, tõelisele proovile pannakse põhimõtted just keerulistes olukordades. Paljude Euroopa riikide jaoks oli selleks perioodiks Teine maailmasõda, milles mõnele aspektile järgnevalt tähelepanu juhiksin.

Eesti ja teiste Balti riikide saatust Teises maailmasõjas on palju uuritud. Midagi uut sellest rääkida otsekui poleks. Teisalt on viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud rida dokumente, mis heidavad huvitavat valgust suuremate lääneriikide mõtteviisile ja lähenemistele Balti riikide okupeerimist ning selle mittetunnustamist puudutavates küsimustes. On üldiselt teada, et NSV Liit survestas ses küsimuses lääneriike, kuid vähem teatakse seda, kui tugev see surve oli. Praeguseks avalikuks tehtud dokumentidest selgub, et nn Balti küsimus hõlmas liitlaste ja NSV Liidu suhetes küllalt olulise, allakirjutanule isegi mõnevõrra ootamatult suure osa. Stalini tugeva surve alla sattunud lääneliitlased - eriti nende välisministeeriumid - kaldusid siin järeleandmiste poole, kuid selgelt poliitilistel põhjustel jäid lõplikud järeleandmised tegemata. Lääneriigid ei söandanud Balti riikide eest küll aktiivselt välja astuda ning nõustusid vaikides Nõukogude poole nõudmistega, lõplikult nad Balti riike maha aga ei müünud. Olulist osa etendas siin Atlandi harta, mida ühemõtteliselt ignoreerida lääneriikide poliitikud ei söandanud.

Väärtuspõhisest poliitikast rääkides on aga vajalik vaadata ka Teise maailmasõja käigus ühe või teise totalitaarse suurvõimu alla sattunud väikeriikide käitumist. NSV Liidu ja Lääne suhete taastamise järel sattusid Läänes tegutsevad pagulasvalitsused nimelt tugeva surve alla oma poliitikat NSV Liidu suhtes muuta. Erinevalt vaid suuremate lääneriikide poolt tunnustatud Balti riikide esindustest olid Poola ja Tšehhoslovakkia eksiilvalitsused nimelt vähemalt ametlikult tunnustatud ka NSV Liidu poolt. Seetõttu asuti ka neilt juba 1942. aastal nõudma ühemõttelist seisukohavõttu NSV Liidu 1941. aasta piiride ametliku tunnustamise suhtes, kaasa arvatud Balti riikide NSV Liidu koosseisu kuulumise ametlikku heakskiitmist. Seejuures ei teinud NSV Liit seda nii palju mitte otse, vaid lääneriike kasutades. Nii kohtus Suurbritannia välisministeeriumi Vene osakonna juht 29. jaanuaril 1942. aastal Tšehhoslovakkia riigipea E. Benešiga, tundes huvi selle vaadete vastu sõjajärgse Euroopa tuleviku, aga ka Venemaa suhtes. Muuhulgas läks jutt kiiresti ka Balti riikidele, mille kohta Beneš ütles, et väikerahva esindajana tunneb ta loomulikult kaasa Balti riikide püüdlusele iseseisvuse poole. Samal ajal, olles realist, leidis ta, et ei saa loota sellele, et sedavõrd suur riik nagu Venemaa loobuks ise ligipääsust Baltikumile ja kontrollist selle üle. Kuna venelased ei viivat läbi rahvusliku rõhumise poliitikat, leidis Beneš, et Tšehhoslovakkial tuleb nõustuda sellega, et Balti riigid läheksid Nõukogude suveräänsuse alla. Samasuguseid vaateid avaldas Beneš ka kohtumisel Ühendriikide diplomaatidega.

Tõsisemat vastuseisu Nõukogude nõudmistele osutas selles küsimuses Poola eksiilvalitsus, kelle suhted oma uue liitlasega olid niigi enam kui keerukad. Poolakad ei tahtnud midagi kuulda NSV Liidu poolt 1939. aastal okupeeritud alade püsivast liitmisest NSV Liidu külge, kuigi selle eest neile Läänes kompensatsiooni pakuti. Neil puudus ka suurem soov tunnustada teisi Stalini poolt 1939-1940. aastal Molotovi-Ribbentropi paktile tuginedes tehtud vallutusi. Lääneliitlastele valmistas poolakate kangekaelsus tõsiseid probleeme. 1942. aasta detsembris kohtus Poola eksiilvalitsuse juht kindral Sikorski Ühendriikide presidendi Rooseveltiga, kes üritas mõjutada Sikorskit võimalikult kiiresti Staliniga kokkuleppele jõudma. Roosevelti arvates rahuldunuks Stalin Eesti, Läti ja Bessaraabia liitmisega enda koosseisu, võttes soomlastelt Petsamo, kuid jättes poolakatele Vilniuse ja Lvivi. Sikorski kinnitas, et sellistel tingimustel oleks ta kas või hommepäev valmis Staliniga kokkulepet sõlmima. Sikorski ütles presidendile, et tal on küll Eesti ja Läti saatuse pärast kahju, kuid Poola ei kavatse nende pärast Venemaaga tülli minna. Mis aga puutub Leedusse, siis siin kinnitas Sikorski üsna kategooriliselt, et Poola ei kavatse selle saatusse ükskõikselt suhtuda. Poolakad lugesid Leedut endale ajalooliselt ja kultuuriliselt sedavõrd lähedaseks rahvaks, et pidasid vajalikuks igal juhul selle iseseisvuse eest seista.

Neid dokumente pole lihtne lugeda. Enne aga, kui Poola või Tšehhoslovakkia poole rusikat vibutada, tuleks meil kõigepealt enda käitumist vaadata. Pole ju suurem saladus, et nn baaside lepingu sõlmimise järel muutus Eesti välispoliitika kõigeks muuks kui väärtuspõhiseks. Kui osalt olid näiteks sellised ettevõtmised nagu Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamine või passiivne suhtumine Eesti lennuväljadelt Soome ründamisse Eestile peale surutud, siis Soome Talvesõja ajal NSV Liidu juhtidega Moskvas ooperis istumine ja punaväe paraadil osalemine oli üsna vabatahtlik ettevõtmine. Selliste asjade järel ei saa Eesti teistele riikidele nende käitumise pärast paraku enam erilisi etteheiteid teha.

See kõik ei kipu just kinnitama arusaama, et väikeriikide välispoliitika tugineb väärtuspõhisele lähenemisele oluliselt suuremal määral kui suurriikide oma. Kuigi ka lääneriigid ei pidanud sellest kohe kuidagi kinni, siis Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise de iure tunnustamist Nõukogude Liidul Ühendriikidelt ja Suurbritannialt saavutada ei õnnestunudki. Võiks arvata, et see polnud Stalini jaoks suurem probleem. Huvitaval kombel on asjalood teistsugused. Praeguseks hetkeks avalikuks tehtud dokumendid osutavad selgelt, et Balti riikide diplomaatiliste esinduste tegevus Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides kujutas NSV Liidule ootamatult tõsist probleemi ning nad pingutasid kõvasti, et nende tegevus lõpetada. Nõukogude luure arusaam Balti riikide diplomaatide võimekusest ja hirm nende tegevuse tagajärgede ees oli selgelt suurem nende tegelikust võimekusest, kuid see valearvestus tuli Balti riikidele kokkuvõttes ainult kasuks. Sama kehtib ka pahameele kohta Rootsi pääsenud kümnete tuhandete pagulaste vastu, kelle maalt väljapääsemine Nõukogude luures suurt pahameelt tekitas. Pagulastele ja nende tegevusele pöörati Nõukogude luure ettekannetes suurt tähelepanu, Nõukogude luure hinnangul olid just nemad süüdi NSV Liidu ja Rootsi suhete mürgitamisel sõjajärgsel perioodil. Arvukatele katsetele vaatamata ei suutnud Nõukogude diplomaadid pagulastele ka „fašisti" tiitlit kaela määrida ega nende tegevust alla suruda. Kui palju oli sellises poliitikas lääneriikide omakasu ning kui palju soovi teatud väärtustest kinni pidada, on loomulikult omaette küsimus, fakt on aga see, et Balti riikide okupatsiooni mittetunnustamine sai aluseks nende iseseisvuse taastamisele viiskümmend aastat hiljem.

Nii ei sõltu väärtuspõhine poliitika mitte sellest, kas vaadeldav riik on suur või väike, rikas või vaene, tugev või nõrk. Kas see meile meeldib või mitte, kuid väärtuspõhine välispoliitika on võimalik üksnes riigis, mis oma poliitikas laiemalt mingitele väärtustele tugineb ning neid ka esindab. Väärtuspõhist välispoliitikat pole oodata totalitaarseid aateid esindavalt riigilt ega paraku ka riigilt, kes oma demokraatlikke põhimõtteid ei hinda ega kaitse. Riigis, kus inimestele on oluline vaid raha ning ratsa rikkaks saamise soov matab enda alla kõik muud väärtused, pole mingit väärtuspõhist välispoliitikat oodata. Kaasaegne Lääne heaoluühiskond tõlgib suurema osa väärtustest kiirelt ja tõhusalt raha keelde ümber, põhjendades väärtustest kinnihoidmisest loobumist sellega, et see võib kaasa tuua rikkuse kasvu aeglustumise - kui meie ühe või teise totalitaarse suurvõimuga sehvti ei tee, siis teevad seda teised ja meie jääme rahast ilma. Katse seda argumenti tänapäeva maailmas ümber lükata on äärmiselt raske kui mitte võimatu. Samas peaksid just väikeriigid selles küsimuses teatavat praktilist mõtlemist omama. Loobudes nimelt ise igasugustest väärtustest oma välispoliitikas, võime ühel hetkel seista olukorra ees, kus suuremad riigid, kellelt me vähemalt enda suhtes kuidagi iseenesestmõistetavat altruistlikku ja väärtustele tuginevat poliitikat eeldame, seda meie suhtes rakendada ei taha. Nii ongi - kas see meile meeldib või mitte, milliseid võimalikke tagasilööke diplomaatilisel rindel või majanduses see meile kaasa võib tuua - peame säilitama, nii palju kui suudame, just väärtuspõhist välispoliitikat. Sest maailm on juba kord selliseks ehitatud, et aidatakse kokkuvõttes ikkagi ainult neid, kes on ise olnud valmis mitte ainult ennast, vaid ka teisi aitama.

Gruusia püsib demokraatia teel

2011-05-31

Demokraatlike ühiskondade parlamentaarne foorum kogunes Thbilisis 19.-20. mail. Foorum on organisatsioon, mis ühendab samamoodi mõtlevaid ja demokraatlikult valitud endisi ja praegusi parlamendiliikmeid, kes teevad koostööd, et üheskoos kaitsta ja edendada demokraatiat.

Rahuloluga tõdeti, et alates 2003. aastal Gruusias aset leidnud Rooside revolutsioonist on demokraatia ELi idanaabruses laienenud.

Korruptsiooni vähendamine

Foorumi avas Euroopa Parlamendi president Jerzy Busek, kes oma sõnavõtus rõhutas, et demokraatia pole kunagi iseenesest garanteeritud isegi vanades Lääne-Euroopa riikides, vaid ka seal tuleb iga päev jälgida, et isikute õigused oleksid tagatud. Ta lisas, et Kaukaasia vajab demokraatia, majandusarengu ja stabiilsuse sõnumit, sealjuures ei ole tähtis nende väärtuste nimetamise järjekord, vaid omavaheline seotus.

Võrdsuse ja solidaarsuseta ei saa pikas perspektiivis loota stabiilsust ega majanduskasvu, demokraatlikku ühiskonnakorraldust. Buzek rõhutas, et poliitika on alati osaliselt ennustamatu ning demokraatia tee ei ole sile, vaid tõusude ja langustega.

Gruusia parlamendi esimees David Bakradze rõhutas riigi pingutusi korruptsiooni vähendamisel põhjusel, et demokraatia alust - võrdset kohtlemist ei ole riigis nii kaua, kuni vohab korruptsioon. Gruusia saavutused võitluses korruptsiooniga avaldavad muljet.

Mõne aastaga on riik tõusnud maailmapanga reitingutabelis Doing Business esimesele kohale kui vähim korrumpeerunud riik, mis kunagi oli oma kõrge korruptsioonitasemega selle pingerea lõpus. Praegu usaldab politseid 87 protsenti riigi rahvastikust.

Politseiorganisatsiooni ümberkujundamisega on mindud sümboolsuseni isegi hoonete materjalides.

Politsei peahoone Thbilisi kesklinnas on väga moodne ehitis, mille kõik välisseinad on klaasist. Ka ülejäänud linnas ja riigis teede ääres nähtud rohkete politseijaoskondade kõik seinad on klaasist, sealjuures on aknad puhtad ja kardinaid pole ees.

Kohtusin Gruusias kauaaegsete peretuttavatega, kes ütlesid, et telefoni võib rahulikult lauanurgale panna, mitte keegi ei puuduta seda, sest trahv telefoni varguse eest on umbes 150 000 krooni ja politsei jõuab vargale kindla peale jälile.

Samuti on märgatavalt tõhustatud maksuameti tööd. Maksukoormust vähendati drastiliselt, kuid oluliselt karmistati sanktsioone maksudest kõrvalehoidmise eest. Selle tulemusel paranes maksulaekumine kaks korda.

Larissa Buravkova koostatud raamatus "Miks Gruusial õnnestus", mida foorumil presenteeriti, tuuakse välja Gruusia edu põhiargumendid. Esiteks tuldi võimule selleks, et muuta kõik mängureeglid, ja sündis uus riik. Järgnesid bürokraatia vähendamine, erastamine, turgude avamine ja maksude alandamine.

Kolme eesmärgi nimel

Kahtlemata on Gruusias fundamentaalseid muresid. Kõige suurema neist sõnastas sügavamõtteliselt ja samal ajal peidetult Bakradze: "Me tegutseme kolme eesmärgi nimel: demokraatia, stabiilsus ja majandusareng. Kuigi me teame alati, et Venemaa väed on Thbilisist 30 kilomeetri kaugusel, ei ole see meil päevakorras."

Kõik ettekandjad ei olnud oma sõnavõtus poliitiliselt nii looritatud. Andrei Illarionov, kes küllap on Eesti lugejatele oma julgete arvamusavaldustega varasemastki tuttav, globaalse vabaduse ja majandusarengu keskuse liige, põrutas üsna otse, et Venemaa ei ole demokraatlik riik ega ole mõtet loota, et ebademokraatlik Venemaa püsib oma piirides. Isegi kui me ei taha võidelda demokraatia eest, me peame, sest muidu hukkume ükshaaval.

Võib-olla juhuslikult, aga foorumile olid kogunenud delegatsioonid kunagistest Nõukogude Liidu vabariikidest, raudse eesriide tagustest vabariikidest ja NLiga külma sõda pidanud Ameerika Ühendriikide esindajate kojast. Erand oli ainult Maroko ja põgusalt puudutati foorumil demokraatia olukorda Põhja-Aafrika riikides, kus sellel aastal on toimunud Araabia kevade sündmused. Kohal ei olnud ühtki vana Lääne-Euroopa riiki.

Kahtlemata on viimase seitsme aastaga (Mihhail Saakašvili presidentuuri aeg) Gruusias palju muutunud. Palju on tehtud, muu hulgas vigu.

Riigis on 200 000 sisepõgenikku Venemaa okupeeritud aladelt, palju on vaesust ja nõukogude ajal praegusest paremini elanud nomenklatuuri, samuti Venemaa sõjavägi Thbilisi lähedal. Kahtlemata on seis pinev, tuletame meelde kas või Tallinnas aset leidnud aprillisündmusi, kui Eesti poliitiline olukord ei olnud kaugeltki võrreldav Gruusia igapäevaste oludega.

Foorumi lõppdeklaratsioonis kutsusid osalejad üles europarlamenti ja Euroopa Komisjoni suhtuma senisest tõsisemalt idapartnerlusse ja toetama Ida-Euroopa riike demokraatia ja euroopalike väärtuste edendamisel partnerluse ning lõimimise abil.

Gruusia on imeline maa: võimas loodus ja vana kultuur, külalislahked inimesed. Demokraatia sillapeana Euroopa ja Aasia vahel vajab see riik poliitilist tuge.

Palju edu Aserbaidžaanile!

2011-05-19

Muusikaliselt ei oska ma Aserbaidžaani edu "Eurovisiooni" lauluvõistlusel kuidagi kommenteerida. Ääremärkusi selle riigi mentaliteedi ja väljavaadete kohta võin palju teha, ent püüan piirduda vähestega.

"Eurovisioon" annab väikese põhjuse viidata minu eelmisel aastal ilmunud raamatule "Aserbaidžaani kirjad". Seal on juttu ajaloost ja poliitikast, kirjandusest ja eluolust. Muusika osas olen viidanud Üzeir Hadžõbäjovi (Hadžibekovi) esimesele oriendi ooperile "Leili ja Medžnun" (1907). Rahvamuusikas ei saa mööda mugam'itest.

Ilmselt ei kuulu võidukas eurolaul pikas perspektiivis Aserbaidžaani kultuuriloo kuldraamatusse, kuid lühivaates on tegemist erakordselt olulise sündmusega. Aserbaidžaan on selle võidu nimel tegutsenud sihikindlamalt ja ilmselt suuremate panustega kui muud riigid. Raha, mida edu nimel mängu panna, on naftariigil palju.

Võitu oli küll raske ette näha, aga juba eelmiste aastate tulemused olid paljulubavad. Välisjõudude kaasamine Aserbaidžaani võidu nimel oli teadlik valik. Küllap oli suur tahtmine võita, kuid puudus lootus, et oma laulumeistrid toime tulevad.

Seepärast heideti pilk eduka Skandinaavia suunas, investeeriti julgesti ja nopiti viljad.

Kujutan ette, millist rõõmu ja rahulolu väljendab president Ilham Älijev. Aserbaidžaanis hinnatakse edu märke omal moel. Kiire majanduskasv kinnitab, et inimõiguste kallal urgitsemine on väiklane, ning võit Euroopa laulukonkursil ütleb, et tegemist on igas mõttes ülieuroopaliku riigiga.

Kahtlemata tunnevad võidu üle rõõmu inimõiguslased ja üsna lootusetusse opositsiooni jäänud poliitikud. Rahvuslik uhkus kuulub ju kõigile. Pole kuigi tark suruda rusikas taskusse ja mõelda, et võit on vesi presidendi ja valitseva klanni veskile. Euroopa tähelepanu keskpunkti sattumine tähendab, et osa valgusvihust langeb inimõiguste ja demokraatia olukorralegi. Inimõiguslastel tuleb see võimalus maksimaalselt ära kasutada.

Kuivõrd "Eurovisiooni" vedavad jõud on rahvustelevisioonid, meenutaks, kuidas Aserbaidžaanis avalik-õiguslikku televisiooni tehti. Üks kahest kanalist jäi edasi riigitelevisiooniks ja selle programm on siiani väga presidendikeskne. Teine kanal tehti ümber ja öeldi, et sellega on Euroopa nõuanne luua sõltumatu avalik-õiguslik televisioon täidetud.

Küllap on Euroopa ringhäälingute liidu isandatel nüüd põhjust olukorraga lähemalt tutvuda. Edu Aserbaidžaanile!

Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

2011-05-10

RÄÄGIME EBAMUGAVATEST ASJADEST JÄRJEST NAPIMALT? Andres Herkel arutleb, kas poliitikud on tõesti need inimesed, kel on kõige vähem kodanikujulgust ning küsib, miks ühiskond kipub ebaõigluse ja poliitkuritegude ees järjest enam silmi sulgema.

Miks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on valmis hoogsalt sekkuma inimõiguste rikkumisse Liibüas, aga kui Georgia sattus Venemaa rünnakurahe alla, siis järgnes tema poolt küll tugev enesenäitamine konflikti lahendajana, kuid mitte nii otsustav surve agressorile? Miks puudus Läänel otsustavus sekkuda Tšetšeenias, kui aset leidis kõige ulatuslikum inimõiguste rikkumine Euroopa kontinendil? Miks kardavad riigipead dalai-laamale, kes on Nobeli rahupreemia laureaat ja üks nüüdismaailma vaimseid liidreid, tihti isegi tere öelda?

"HALVAD AJAD" - PSÜHHOLOOGILINE KATEGOORIA

Kriisieelseil aastail, kui nafta- ja gaasihinnad tegid läbi uskumatu tõusu, ütles üks diplomaat: "Midagi pole teha, väärtuspõhise välispoliitika jaoks pole just parimad ajad!" Ent aeg on muuhulgas ka psühholoogiline kategooria. "Vale aeg" on iseenesest kehv põhjendus selleks, et kodanikujulguse puudumist välja vabandada. Tõsi, meie võimalused väärtuspõhisele poliitikale liitlasi leida on tihti piiratud ja me riskime alailma sellega , et võime jääda kaotajaks. Aga ka võimalus kaotada on halb põhjendus, et end sellega välja vabandada.

Hiljuti sattus mulle kätte üks raamatuke, saksa-juudi autori Kurt Singeri "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (Tormikiri, 1999). Autor on sedasorti rahuaktivist, kelle arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest tunduvad minule naiivsed. Aga see, kui ähvardava tõepärasusega ta poliitikuid kirjeldab, on tabav ja hoiatav. Singer ütleb, et just poliitikute juures on kodanikujulgus haruldane. Selleks, et karjääri teha, ohverdatakse põhimõtted, mida poliitiline südametunnistus soovitab.

Aga kuidas on lood julguse ja südametunnistusega rahvusvahelistes suhetes? Kunagi ääsisid rootslased, et valitsuse valmidus maailmas inimõigusi kaitsta kasvab võrdeliselt sellega, kui kaugel Rootsist on maa, kus inimõigusi rikutakse. Veel rohkem mõjub positsioon, mis ühel või teisel riigil maailmas on. Venemaa keerab sõnakuulmatutel naabritel gaasikraani kinni ja Hiina RV püüab kaubandusliku blokaadiga isoleerida riike, kes kritiseerivad inimõiguste olukorda, kohtuvad dalai-laamaga või annavad Nobeli preemia dissidendile.

ÄHVARDAV VAIKIMISSPIRAAL

Olen hulk aega jälginud, kuidas Tšetseenia teema nn pehmeid väärtusi kaitsvas Euroopa Nõukogus järjest enam vaatevälja äärealale nihkub. Algul oli see tugevalt üleval, nõuti läbirääkimisi poliitilise lahenduse saavutamiseks ning inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist. Hiljem tehti raporteid juba harvem ja üksnes inimõiguste vaatevinklist, kõik poliitilised küsimused heideti kõrvale. Venemaad ei taheta ju ärritada ja mingid separatistidsektsessionistid ei või kahtluse alla panna üliriigi õigust oma territooriumil oma poliitiline tahe mis tahes meetoditega peale suruda.

Georgia sõja kohta tehtud raportite saatus on sarnane. Algul tehti neid tihti ja kriitilisi, aga nüüd on loobutud, humanitaarolukord on ainus teema, mida ei saa vältida.

Väärtuspõhine poliitika ja üldine kodanikujulgus on asuuris demokraatia laienemise protsessiga. Kui Berliini müür langes ja Ida-Euroopa vabanes, kanaliseerus kodanikujulgus Eestis laulvaks revolutsiooniks. Tartu-kogemusega kindral Dudajev võttis Baltimaade vabadusliikumistest šnitti ja kutsus kokku Tšetšeeni kongressi. Peagi sai Dudajevist kodumaal president. Inimesed ei häbenenud oma poliitilisi eesmärke ja nende eest ei karistatud.

Nüüdne tagasilöök demokraatiale tähendab lööki ka kodanikujulguse ja väärtuste pihta. Tegelikult algas see juba esimese Tšetseenia sõjaga, kasvas Pütini võimuletõusuga Venemaal ja on nüüd muutunud ähvardavaks vaikimisspiraaliks rahvusvahelistes suhetes.

KARISTAMATUSE SÜNDROOM

Samal ajal, kui Ramzan Kadõrovi raudne haare on Tšetseenia näiliselt vaigistanud, on karistamatuse sündroom, hirm ja omakohus muutunud normiks kogu Põhja-Kaukaasias. Venemaa ei tule olukorra haldamisega toime ja tema poolt pakutud jõulahendused pole jätkusuutlikud.

Tolle "karistamatuse sündroomi" on kõige paremini avalikkuse ette toonud Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg'is. Kohtult on tulnud ridamisi lahendeid, mis ütlevad, et Vene Föderatsiooni ametivõimud pole kaitsnud inimeste õigust elule ja õiglasele kohtupidamisele, üle on astutud piinamise keelust jne. Vene Föderatsioon pole Euroopa-tasandi kohtulahenditest mingeid olulisi järeldusi teinud, st karistamatuse sündroom jätkub.

Ja jätkub ka vaikimise sündroom. Poliitikud pelgavad Tšetšeeniast kõnelda, sest sellega võidakse pälvida islamifundamentalismi, terrorismi ja ekstremismi toetaja märk. Ja suhted Venemaaga saavad rikutud.

ASJADEST RÄÄKIMISE JÕUD

Teema poliitilise tõstatamise võimalused on marginaliseeritud sellega, et pärast legitiimselt valitud presidentide kõrvaldamist (Dudajev tapeti 1996. ja Mashadov 2005. aastal) on võimu järjepidevust omaks pidanud hulk kaheldava kuulsusega või isehakanud sõjapealikke, kelle väärtused ja meetodid kindlasti euroopalikku süsteemi ei kuulu. Nende kaitseks on raske kõnelda, kõnelda saab väärtuste kaitseks, mida enam pole.

Aga miks on kõik niiviisi läinud? Miks hävitati nõrgad demokraatia-eeldused juba eos koos Dudajevi ja tema enesemääramispüüdlusega?

Vaikimise erivorm poliitikas on pelg nimetada asju nende õigete nimedega. Selleks luuakse lausa orwellikke uuskeeli ja -väljendeid. Inimõiguste rikkumist nimetatakse võitluseks terrorismi ja ekstremismi vastu, karistusoperatsioone korra tagamiseks jne. Nimetamise jõud on võimas. Ja just sellepärast ei tohi tagasi kohkuda, lakata asju õigete nimedega nimetamast ja inimõiguste teemat lausa nüri järjekindlusega esile toomast.

Alan Watts ja Eesti orientalistika

2011-04-08

Alan Watts, Saa selleks, mis sa oled. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kerti Tergem. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2010. 190 lk.

Alan Wattsi nimi ei tohiks tundmatu olla. Ta oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja, biitnike põlvkonna intellektuaalne käilakuju ning populaarne filosoof, kes sama palju kui raamatutega sai Ameerikas tuntuks oma köitvate raadiovestlustega. Watts ei mahtunud raamidesse: ta polnud akadeemiline orientalist või filosoof, tal puudus isegi kõrgharidus. Ometi pidas ta ülikoolides loenguid ja on tänaseni ka akadeemilistes väljaannetes tsiteeritud autor. Tema pärandit meenutatakse õige laias aineringis, sinoloogiast ja budoloogiast transpersonaalse psühholoogiani, usundiloost ja filosoofiast rääkimata. Watts on Watts ja sellega on tema kohta paljugi öeldud.

Kuid kui esimene tõlkeraamat jõuab Eesti lugejani alles 37 aastat pärast autori surma, on põhjust öelda ja meenutada mõndagi lisaks. Minule tutvustas Wattsi esmakordselt Linnart Mäll ja see juhtus umbes 30 aastat tagasi. Mäll pühendas tollal Wattsile terve loenguseeria, mida rühm ida psühholoogiast huvitunud Tartu üliõpilasi kuulas suure huviga. Osalt Mälli pärast ja osalt Wattsi pärast. Mälli puhul, kes eeskätt hindas Ida õpetuste originaaltekste, oli selline tähelepanuosutus ühele laialt tiražeeritud heietajale õige ebatavaline. Ja Watts on mu meelest aina ühe ja sama probleemiringi ümber tiirlev kõrgeima klassi heietaja, umbes nagu Mircea Eliade või Erich Fromm, kui nimetada talle pisut lähedasi menumõtlejaid.

Watts on hiilgav sõnaseadja eeskätt selles, et kirjeldada kirjeldamatut. Ka vaadeldava kogumiku lood püsivad just säärase sõnaakrobaatika ümber koos. Ühes essees kirjeldab ta Õpetust kui sõrme, mis osutab kuule, aga kuu kättesaamatusest heitununa hakkavad andunud usuihalejad hoopis sõrme lutsima, selle asemel et vaadata, kuhu sõrm osutab. Teisal ütleb Watts, et filosoofid, psühholoogid ja usumehed on aina inimliku õnne valemit otsinud, lootes, et seda saab näidata ja kirjeldada või vähemalt osutada teed selleni. Iga jutlustaja või nõuandja tahab olla „mees, kes teab teed", aga Wattsi järgi ei ole sellist teed olemas. Või kui on, siis on see nagu linnu kulg üle taevalaotuse - kord me justkui näeme seda, aga siis kohe on ta kadunud. Sellist teed polegi võimalik püüda ja temast ei jää jälge!

On vähemalt kaks põhjendust, miks just Wattsist sai Linnart Mälli lemmikfilosoof. Esiteks püüab Watts lihtsate kujunditega seletada seda loogilis-paradoksaalset järeldust ja psühholoogilist seisundit, mida mahajaanabudismis kirjeldatakse śūnyatā ehk „tühjuse" mõistega. Selle ja lähedaste terminite tõlkimine ja tõlgendamine püsis lausa aastakümneid Mälli teadusliku tegevuse keskmes. Teiseks oli Watts oma suveräänsuses ja jonnakas püüdes elada vaid iseenda kehtestatud reeglite järgi paljuski Mälliga sarnane inimene. Toda isiklikku sarnasust rõhutas Kerti Tergem ka talvel Budismi Instituudis toimunud raamatututvustusel.

Mingil moel on Wattsi-Mälli suhe võrreldav selle seosega, mis oli meie teisel suurel orientalistil Haljand Udamil René Guénoniga. Watts oli hiina ja india mõtteilmast innustunud mõtleja ja Mäll sama ainevalla õpetlane-orientalist. René Guénon otsib vaimsust ja traditsiooni erinevatest oriendi õpetustest, aga eeskätt sealt, mis oli ka Udami akadeemilise huviringikese - araabia ja pärsia kultuurist, islamist. Udami Guénoni „Nüüdismaailma kriisi" üliviimistletud tõlge anti välja pärast tõlkija surma 2009. aastal. Mäll seevastu ei hakanud ise Wattsi tõlkega jändama, kuid kiita tuleb ta õpilase Kerti Tergemi hoolikat ja keeletundlikku tööd. Niisiis on kummalgi Eesti tipporientalistil olnud oma taskufilosoof, kellelt jõudu ammutada ning kelle mõttepärandi nad ka kõige pimedamal nõukogude ajal paljudele edasi andsid. Tekstitasandil on Watts pikalauselisest Guénonist paremini jälgitav nii tõlkes kui originaalis. Samas on Guénoni-Udami selget paatost lihtsam kokku võtta: tänapäeva lääs on kriisis, sest vaimse traditsiooni pidepunktid on XIX sajandist saati käest libisenud; traditsioon kätkeb endas normaalsust, väärtussüsteemide eitus ja purunemine on ebanormaalne. WattsiMälli liinil seevastu terendab hoopis enam toda püüdmatut linnu kulgemist üle taevalaotuse. See on too endakssaamise kunst, mida ei saagi lõpuni kirjeldada ning milles sisaldub ühtaegu „null ja lõpmatus". Tõsi, elu lõpuperioodil, kui Mäll keskendus vanaaja humanistlike baastekstide käsitlemisele, mis on ju ka sügav austusavaldus traditsioonile, kaugenes Watts mõtlejana ehk pisut tema vahetult huviväljalt. Minu lugemislauale ilmus eestikeelne Watts pärast ligi paarikümneaastast pausi, mil ma ühtegi ta teksti kätte polnud võtnud. Ja sama lugemislaua teise otsa sattus üks teine värske tõlkeraamat, juhtiva ateisti-teadusfilosoofi Richard Dawkinsi „Luul jumalast" (2011). Pärast Wattsi õhulisi esseid on pisut kummastav näha, kuidas keegi kulutab hulga rohkem sõnu tõestamaks loogiliselt ja loodusteaduslikult, et tegelikult too sõrm ikka kuuni ei ulatu ja peale selle pole jumalat olemas. Watts kõneleb sama pildi vaid mõne leheküljega klaariks, jäädes kõigi usunditraditsioonide suhtes muhedalt aupaklikuks.

Ühes kohas ütleb Watts, et inglid suudavad lennata, sest nad usuvad, et on kerged. Nii lihtne see maailm mõnikord ongi. Petta saab hoopis see, kes ingli- või jumalajuttu surmtõsiselt võtab. Aga „virgub see, kes ühineb mänguga teades, et tegemist on mänguga, sest inimene kannatab üksnes seetõttu, et võtab jumalate poolt naljana mõeldut tõsiselt".

Tiibeti asja ajame ka uues riigikogus

2011-04-08

Tiibeti toetusrühm on tegutsenud kõikides riigikogu koosseisudes pärast taasiseseisvumist, see moodustati eile kuueliikmelisena ka uues riigikogus. Suvel seisab ees dalai-laama visiit ja Tiibeti toetusrühm osaleb Tema Pühaduse vastuvõtmise ettevalmistamises.

Tiibeti olukord Hiina võimu all on hull eelmise sajandi keskpaigast saati ning asjaolu, et parasjagu ei käi kultuurirevolutsioon ja tiibetlaste represseerimine sellise hooga, et mahtuda rahvusvahelise meedia uudiste esiritta, ei tähenda seda, et midagi oleks paremaks läinud.

Üks suuremaid probleeme on praegu plaan viia kõik koolid 2015. aastaks hiinakeelsele õppele. Kui seni oli tiibetlaste enamusega piirkondades veel võimalik saada alg- või isegi põhiharidust kakskeelsetes koolides, siis uuenduse järgi hakkaksid tiibeti keeles olema üksnes tiibeti keele tunnid. See teade on viinud suurimate protestideni pärast 2008. aastal toimunud rahutusi. Tiibetlastest õpilased protestivad, õpetajad kirjutavad petitsioone. Möödunud sügisel võttis teemakohase resolutsiooni tiibetlaste keele- ja hariduspoliitiliste õiguste kaitseks vastu isegi Euroopa Parlament.

Teine suur probleemiring on seotud keskkonnaküsimustega. Nimelt on Hiina suur energiavajadus kaasa toonud ulatusliku tammide rajamise Tiibeti jõgedele, mille tagajärjel rikutakse nii kohalike elanike huve kui ka ökoloogilist tasakaalu ulatuslikul maa-alal. Samal ajal on Hiina keskvõim asunud mägikarjamaadel loomakasvatusega tegelevaid tiibetlasi sunni korras linnastama, tuues ettekäändeks mägirohumaade kõrbestumise, mis võivat muuta Tiibetist lähtuvate jõgede veerežiimi. Paljud teadlased ei pea seda reaalseks ohuks, küll aga tekib linnadesse paigutatud tiibetlastel hulk sotsiaalseid probleeme, millest tõsiseim on tööpuudus.

20. märtsil toimusid Tiibeti eksiilparlamendi ja peaministri ehk kalon tripa valimised mitmes riigis. Uus eksiilparlament peaks kogunema juunis. Seni aga on käinud väike pingpong dalai-laama ja vana parlamendi vahel: dalai-laama tahab jätkuvalt ilmalikust võimust loobuda, kuid vana parlament vastab, et parem oleks, kui ta seda siiski ei teeks. Peale jääb ilmselt siiski dalai-laama tahe. Aga uudiseid Tiibeti eksiilvõimu töömailt on peatselt veel oodata.

Liibanonis on midagi kuskil vist oodata

2011-04-05

Liibanoni jõudnud HMSi korrespondent On Keegi ütles anonüümsetele allikatele tuginedes, et eestlaste röövi lahendamisel on midagi oodata.

«Meie allikad ütlevad, et midagi võib hakata toimuma,» lausus Keegi HMSi uudisteportaalile. Midagi täpsemalt ei osanud ta praegu kommenteerida, kuid kinnitas, et kellegi mingisugune operatsioon on kuskil vist käimas. «Ega ma päris täpselt aru ei saanud,» nentis Keegi, «võib-olla nad rääkisid millestki muust. Mina ka ei tea.»

Keegi on koos operaator Keegi Veeliga teel kuhugi, kus seitse eestlasest jalgratturit eelmisel kolmapäeval vististi rööviti.

Täna saabus Liibanoni meedia vahendusel teade, et mingi organisatsioon või asutus, millel oli miskisugune nimi, on võtnud eestlaste röövi eest arvatavasti mingi asja. Mingit laadi rühmitus saatis täpsustamata portaalile võib-olla e-kirja, millest selgub, et eestlased on kuskil mingisuguses olukorras ning nende vabastamise kohta kirjutab või teatab keegi varsti kellelegi. Välisministeerium ei lükka teadet ümber ega ka kinnita seda ning lubab juhtunu kohta täpsemat informatsiooni koguda.

Välispoliitika ekspert Hannes Hanso kommenteeris oletatavasti, et teatesse tasub suhtuda kahtlusega, kuid samas ei saa seda ka päriselt eirata. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni arvataval hinnangul tuleb väidet, et kuskil võib kunagi midagi juhtuda, võtta tõenäoliselt tõsiselt.

Dalai-laama: üle poole sajandi paguluses

2011-03-16

Läinud nädalal möödus 52 aastat Lhasa ülestõusust. Esmalt tungisid Hiina väed Tiibetisse 1950. aastal. Sellele järgnenud aastatel toimus Tiibeti üha selgem ülevõtmine, mis 1959. aasta märtsis jõudis haripunkti.

Hiinlastel oli kavas dalai-laama pantvangistamine, kuid seda takistas üle 100 000 tiibetlasest inimahel, mis koondus Norbulinka palee ümber. See omakorda viis tänavalahinguteni pealinnas Lhasas ja dalai-laama organiseeritud põgenemiseni Indiasse. Ülestõusu ajal tapeti ainuüksi Lhasas 10 000 - 15 000 tiibetlast.

Seesama dalai-laama Tenzin Gjatso, kes toona noore mehena pagulusse läks, tuleb peagi kolmandat korda Eestisse. Ta on kujunenud kõigi aegade üheks mõjukamaks usujuhiks ja talle on omistatud Nobeli rahupreemia.

Lhasa ülestõusu aastapäev, 10. märts on saanud vastupanupühaks, mida Tiibeti kogukonnad kõikjal maailmas tähistavad. Kodu-Tiibetis viib see tavaliselt suuremate või väiksemate kokkupõrgeteni Hiina Rahvavabariigi võimudega. Kolm aastat tagasi, Pekingi olümpiamängude eelõhtul läksid rahutused eriti teravaks ja need suruti veriselt maha.

Seda, kuidas Hiina võimud Lhasa ülestõusu aastapäeva pelgavad, näitab tõik, et välismaalaste pääs Tiibeti autonoomsesse piirkonda on sel kuul täielikult tõkestatud.

Mis puutub dalai-laama äsjasesse avaldusse, et ta kavatseb loobuda poliitikast ja juhtimise valitud võimukandjatele üle anda, siis selles pole midagi uut. Ta on tegelikult palju vaeva näinud, et veenda tiibetlasi demokraatliku ühiskonnakorralduse eelistes. Dalai-laama on juba 75aastane ja peab hoolitsema ka paguluses poliitilise juhtkonna järjepidevuse eest.

Aeg dalai-laama ümbersünni määratlemisest täisealiseks juhiks kasvamiseni on väga pikk ja säärast juhtimisvaakumit ei või tiibetlased endale lubada.

Dalai-laama kui sümboolse figuuri väärtust ei peaks see kuidagi kahandama. Samal ajal saab juba nüüd ette näha, et kui dalai-laama sünnib ümber paguluses, võivad Hiina võimud välja käia just endale lojaalse ja enda üleskasvatatava libalaama.

Liibüa kodusõda on Euroopa Liidu ühtse välispoliitika valikuhetk

2011-03-16

15. märtsiks on möödus viis päeva Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmisest Liibüa kohta, neli päeva Euroopa erakorralisest ülemkogust ning kolm päeva Araabia riikide kohtumisest. Kõik kolm kuulutasid lõppu Liibüa diktaator Gaddafi valitsusele, toetasid riigis vallandunud rahvaliikumist ning eriti samme massilise verevalamise lõpetamiseks.

Viimane jätkub ka neil tundidel seoses Gaddafi palgasõdurite kasutatud moodsa sõjatehnika, eriti lennukite ja tankide rakendamisega ülestõusnute vastu.

Kuulates 15. märtsil Brüsselis Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika juhi Catherine Ashtoni esindajat, EL-i välisteenistuse asepeasekretäri Macej Popowskit kirjeldamas Euroopa Liidu poolt põgenike evakueerimise, humanitaarabi ja Liibüa kriisi monitooringu alal astutavaid samme, mille eesmärgiks peetakse antud olukorras "pehmet maandumist" koos "lisaväärtuse" loomisega, ei saa sulgeda silmi Euroopa Liidu uue ühtse välispoliitika suurte eesmärkide ja tegelikkuse vahel haigutava lõhe ees.

Tõsi, hr. Popowskile pole midagi ette heita. Kõrge ametniku vaatevinklist kirjeldas ta olukorda korrektselt kui nentis, et tema ülemus paruness Ashton ei saa toimida omaenda arusaamade järgi, vaid peab arvestama Euroopa Liidu valitsuste tahet ning eriarvamusi - "see on reaalsus, millega seisame silmitsi."

Ometi, Euroopa Liit tervikuna ei saa mööda vaadata teisest reaalsusest - Liibüas jätkub inimeste massiline tapmine. Isegi Araabia Liiga toetab lennukeelutsooni kehtestamist Liibüa õhuruumis. Olukorras, kus USA arusaadavatel põhjustel eelistab tagaplaanile jääda, on Euroopa Liidul ainulaadne võimalus teostada ammu väljakuulutatud rolli maailmapoliitika tegijana, rahu ning demokraatlike väärtuste kaitsjana. Seda soovivad Liibüa ülestõusnud ise, kelle ajutise rahvusnõukoguga Benghazis soovitas Euroopa Parlament möödunud nädalal koostööd alustada.

Probleemi muudab dramaatiliseks ajategur. Rahvusvahelisele sekkumisele õiguslikult puhta lahenduse otsimisel, milleks on vaja kõigi rahvusvaheliste osapoolte nõusolekut, kuluvad sajad tunnid, millest igaüks tilgub verd. Leedu eurosaadik Vytautas Landsbergis ei kõhelnud võrdlemast Liibüa ülestõusu 1944.a. Varssavi ülestõusuga, millesse hoiduti sekkumast. Võrdlus võib olla kohatu, kuid Euroopa Liit on tegelikult juba astunud pool sammu sekkumise suunas - Gaddafi on kuulutatud valitsemiskõlbmatuks. Tühik tuleb aga millegagi täita. Ja seda enne, kui ülestõus on verre uputatud ja puruks pommitatud.

Seetõttu on Euroopa Liidu uue välis- ja julgeolekupoliitika juhtide ees senistest suurim väljakutse. On võimalus viidata erimeelsustele, piirduda humanitaarabiga ja toimida madalaima ühisnimetaja tasandil. See tähendab piirdumist deklaratsioonidega, vältides tegusid. Kuid millise mulje jätaks niisugune poliitika paljudeks aastateks sadadele tuhandetele vabadusele ärganud araabia noortele, kes just praegu ootavad midagi rohkemat kui häid soove demokraatia teemadel?

Teine võimalus on võtta juhtpositsioon ja kasutada ära erakordset ajaloolist hetke, edendamaks Põhja-Aafrikas euroopalikke väärtusi koos ehtsa stabiilsusega. Seda olukorras, kus demokraatiat pole vaja eksportida, vaid nõudmine selle järele on kasvanud kohapeal.

Tuleb arvestada, et kui Liibüa diktaatoril õnnestub ülestõus vastu kõiki lootusi likvideerida, siis on see sõnum kõigi autoritaarsete režiimide jaoks maailmas, et reforme nõudvate kodanike vastu aitab ka tulevikus toores jõud.

Araabia noored on tõestanud, et saavad diktaatoritega ise hakkama. Euroopa Liidul aga on vaja tõestada, et ta võtab oma enda põhiväärtusi tõsiselt, nii nagu teda selleks kohustab Euroopa Parlamendi 10. märtsi resolutsioon. Ainult sellisena saab ta võita usaldust muutuvas maailmas.

Link Euroopa Parlamendis 10. märtsil vastuvõetud resolutsioonile.

Väärtustest loobumine poliitikas on ohtlik tee

2011-02-11

Mida tähendab väärtuspõhine välispoliitika? Sellele küsimusele vastates võib muidugi libiseda silmapaistva üksikküsimuse peale. Ühesõnaga, kui me dalai-laamaga kohtume, siis on see väärtuspõhine, aga kui allume Hiina rahvavabariigi survele ja teeme, nagu poleks dalai-laamat ja Tiibetit olemas, siis see ei ole väärtuspõhine.

See on väga silmatorkav üksikküsimus, mitte käputäie Eesti orientalistide ja budismihuviliste kiiks. Dalai-laama on kujunenud väärtuste lakmustestiks suuresti kogu Lääne poliitilise kultuuri jaoks. Suur Eesti sõber, Economisti ajakirjanik ja raamatu "Uus külm sõda" autor Edward Lucas ei pidanud paljuks selle kohtumisotsuse tähendust meile ka otseti meelde tuletada.

Laiemalt tähendab väärtuspoliitika muidugi hulka printsiipe, mida peame maailmaga suheldes silmas pidama. Kui juhime julgelt tähelepanu inimõiguste ja demokraatia rikkumisele Valgevenes, siis peame suutma sedasama öelda ka välispoliitiliselt märksa mõjukamatest riikidest, näiteks Venemaast ja Hiinast rääkides. Kuna Eesti iseseisvus on põhistatud rahvusvahelise õigusega ning me pole kunagi tunnustanud ega kavatsegi tunnustada nõukogude okupatsiooni legitiimsust, siis peame ilmutama samasugust järjekindlust sarnaste sündmuste hindamisel.

Lisaks peab Eesti suutma oma eeskujuga maailmale näidata, et väärtuspõhine poliitika tähendab ka avatust ja majandusedu. Me ei tohi sõltuda üksikutest tehingutest suurriikidega või kergelt mõjutatavast transiidisektorist. Hoopis rohkem peame silmas pidama omaenese väärtusi. Vajame ka palju aktiivsemat majandusdiplomaatiat, et kaitsta Eesti ettevõtjate huvisid. Pragmaatiliste üksikkokkulepete tee, kui see üldse väärtusi silmas ei pea, võib aga muuta riigi mõne teise riigi ripatsiks. Nii juhtus Valgevenega, kes on majanduslikult ja sotsiaalselt muutunud Venemaa dikteeritavate nafta- ja gaasihindade pantvangiks.

Eesti avatus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, samuti turumajanduse järgimine seevastu on toonud meile liikmesuse NATO-s ja Euroopa Liidus. Hiljutiste saavutuste hulka kuulub üleminek eurole ja Eesti valimine Euroopa Liidu infotehnoloogia agentuuri asukohamaaks. Kõik need saavutused jäänuks kättesaamatuks, kui Eesti ei oleks demokraatlik riik. Samas peame endile aru andma, et meie ühiskonnas on heaolu tagamiseks palju teha ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ei toimi veatult.

Kõige kindlam tagatis ühiskonna arengule on ühisväärtustest lähtuv poliitika. Ja siit jõuame tagasi Tiibeti juurde. "Ära taha, et teisele tehtaks seda, millest sa ei taha, et seda sinule tehtaks!" Selle iidvana tarkuse kohaselt ei saa me ju kuidagi nõustuda Tiibetis korda saadetud kultuurigenotsiidiga ning budistliku kultuuri järkjärgulise hävitamisega.

Uskuge, Hiina surve läheb üle. See on ebaratsionaalne ja mööduv nagu looduse stiihia. Sügisel olime tunnistajaks sellele, kuidas Hiina surve alla sattus maailma kõrgeima demokraatiaindeksiga riik Norra. Nimelt anti Nobeli rahupreemia Hiina dissidendile Liu Xiaobole. Norra lõhe sisseostu hakati piirama, küsimata seejuures üldse, kas Nobeli komiteel on pistmist Norra valitsusega või mitte.

Ebademokraatliku riigi jaoks ei saa midagi valitsusvälist olemas olla, isegi välismaal mitte!

Muuseas, dalai-laama on samuti Nobeli rahupreemia laureaat.

Rahvusriik ja rahvuslus - positiivsed väärtused

2011-02-10

Huvid võivad meid vastandada, aga väärtused seovad. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine üle aegade on alusväärtusena põhiseadusesse kirjutatud. Selles artiklis vaatlen rahvusriigi ja rahvusluse roll, toetudes nii Eestis kui ka võõrsil omandatud kogemustele. Eesti püsimine sõltub sellest, kui tugev on meie haridus ja loomulik side põlvkondade vahel.

Põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Need suured eesmärgid on suunatud eesti rahvusele, mitte ühelegi teisele. Seega on Eesti rahvusriik. Tekib küsimus, kas rahvusriik tähendab kellegi välistamist või kellelegi vastandumist. Minu meelest pole see sugugi nii.

Rahvusriik ei tähenda tingimata üherahvuselist riiki, kuid see tähendab, et selles riigis saab enamusrahvus end vaba kultuurrahvana teostada. See eeldab emakeele esiplaanile seadmist hariduses ja kultuuris, aga ka riiklikus asjaajamises ja kaasaegsete keeletehnoloogiate arendamisel. Rahvusriik ei piira kellegi teise õigusi, kuid ta loob tingimused põhirahvuse säilimiseks.

Ja ainult vaba rahvas saab hakkama sellega, et tagab peamised vabadused ja õigused neile, kes on võõraina maale tulnud ja leidnud siin uue kodu. Tõsi, kodanikuõiguste saamiseks tuleb osata keelt ja omaks võtta peamised vaimsed väärtused. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on aga säärane külalislahkus viinud üliohtlike olukordadeni, immigrante on palju ning nad moodustavad suletud kogukonna, mis ei taha asukohamaa väärtusi sugugi tunnustada.

Kuigi aeg-ajalt on püütud rahvuslust alavääristada, näitab ajalugu, et tegelikult on just rahvusriik demokraatia ja vabaduse parim tagatis. XIX sajand oli paljude Ida-Euroopa rahvaste ärkamisaeg. XX sajandi algul Austria-Ungari ja Vene impeeriumi võimu alt vabanedes tekkis rida uusi rahvusriike. Teise maailmasõja aegu kaotasid paljud iseseisvuse, kuid XX sajandi lõpus tekkis võimalus rahvusriike taas üles ehitada. Nii läks ka meil Eestis.

Tegelikult on Eesti üks kõige väiksem rahvuslik kooslus, kel on õnnestunud luua oma riik. Eesti keel kuulub maailma mõnekümne kultuurkeele hulka, milles saab omandada kõrgharidust, kaitsta teaduskraade, avaldatakse silmapaistval hulgal raamatuid, tehakse teatrit, raadiot ja televisiooni. Seda ei ole suutnud mitmed meist kümneid ja isegi sadu kordi suuremad rahvad. Selle kõige hoidmiseks on meid, eestlasi, ohtlikult vähe, peame seda enam pingutama.

Kui möödunud sajandi algul ei oleks tekkinud Eestis rahvusriiki, siis oleks kõik nimetatu jäänud unistuseks.

Euroopa vasakliberaalse multikultuursuse laineharjal on hakatud põlistele rahvusriikidele vastandama nn põhisea-duspatriotismi. Rahvusriik olla iganenud, rahvuslust võivat asendada jagatud lojaalsus põhiseaduses sätestatud õigusnormide suhtes. Kuna Eesti põhiseaduses on rahvusriigi põhimõte väga selgelt väljendatud, siis on põhiseaduspat-riotismist kõnelemine mu meelest üks suur enesepettus. Põhiseadus juhatab meid igal juhul rahvusriigi ja rahvusluse juurde. Samas pole alust väita, et kellegi põhiõigusi rikutakse sellepärast, et ta pole eestlane või Eesti kodanik.

Rahvuslusele ja rahvusriikidele antud negatiivne värving on klišee, millest tuleb vabaneda. Mõneti seisneb probleem terminites. Nimelt on eestikeelne "rahvuslus" peaaegu tõlkimatu mõiste, millele inglise keeles pole paremat vastet kui nationalism. Rahvusriik on vastavalt national state. Kõik natsioonipõhised mõisted, olgu inglise, saksa, prantsuse või mõnes muus keeles, meenutavad aga häirivalt natsionaalsotsialismi ja kannavad seetõttu pigem negatiivset tähendust.

Sellele suhtumisele on kaks kaalukat vastuväidet. Esiteks ei ole eesti sõna "rahvuslus" negatiivne - sellisena võiks mõjuda üksnes "marurahvuslus". Aga see on vaid meile mõistetav keelenüanss. Märksa olulisem on see, et natsioonipõhised sõnad on saanud negatiivse tähenduse peamiselt Teise maailmasõja järel ning kui ajalukku minna, siis seostub rahvusriikide teke tegelikult vaid kaasaegse demokraatliku ühiskonnakorralduse tekkega.

Tihti nähakse rahvusluses ja rahvuskonfliktides õnnetust, mis takistab ühiskonnas rahu ja stabiilsuse saavutamist. Tõepoolest, armeenlased ja aserbaidžaanid purelevad Mägi-Karabahhi pärast, grusiinidel on probleemid abhaaside ja osseetidega, juutidest ja Palestiina araablastest kõnelemata. Tegelikult ei teki konfliktid minu arvates mitte rahvustunde tõttu, vaid hoopis sellepärast, et rahvaste identiteeti on haavatud või rahvusriigi eneseteostus pärsitud.

Kui võtta vaatluse alla Nõukogude Liidu lagunemise järel (taas)iseseisvunud riigid, siis demokraatia ja inimõiguste nõudeid on suutnud päris kindlalt järgida üksnes Läti, Leedu ja Eesti ehk teiste sõnadega need, mis on end üles ehitanud just rahvusriigi põhimõttel.

Olgu võrdluseks öeldud, et Valgevenel, Ukrainal ja Moldoval on probleeme rahvusliku identiteediga ja puhuti isegi emakeeleoskusega. Valgevene kõigub Vene- ja Poola-orientatsiooni vahel. Ukrainas on suur erinevust ida- ja lääneosa vahel.

Üks osa Moldovast orienteerub Rumeeniale, teine osa uneleb nõukanostalgias. Kaukaasia rahvaid iseloomustavad omavahelised teravad konfliktid. Armeenlaste ja aserbaidžaanide puhul on probleem selles, et nõukogude ajal koolitati vaimu-eliit suuresti venekeelseks, sest venekeelse koolihariduse tase ja prestiiž oli emakeelsest kõrgem. Õnneks ei juhtunud Eestis midagi sarnast.

Omaette probleem on Venemaa.

Hiljaaegu lugesin Vene analüütiku Dmitri Furmani artiklit (Novoje Literaturnoje Obozrenije, 2010, nr. 5), kus autor ütleb, et Venemaa ei ole klassikaline rahvusriik ja oma praegustes piirides ta ka ei saa selleks. Vene rahvuslus on eriline, sest ta tekkis hulk aega pärast Venemaa kui impeeriumi sündi. See polnud demokraatiale püüdlev rahvuslus, sest impeeriumist loobumine ja vabaduse lubamine teistele rahvastele on venelastele valus. Vene rahvuslased näevad tihti rahvusprobleemi ainsat lahendust selles, et Venemaa piirides elavad vähemusrahvad assimileeritakse. Ja siit tuleb kõige teravam järeldus: oma praegustes piirides ei saa Venemaa kaasaegseks rahvusriigiks saadagu See aga tähendab, et paljud valusad muutused võivad veel ees seista Venemaa äärealadel, Põhja-Kaukaasias ja mujal.

Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud orientalist ja tõlkija Linnart Mäll on teinud palju selleks, et teadvustada maailmas riigita ja enesemääramisõiguseta jäänud rahvaste olukorda. Koos Tiibeti eksiilvalitsuse esindajatega kutsus ta paarikümne aasta eest ellu Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Organization of Unrepresented Nations and Peoples). Mullu detsembris Tartu Ülikoolis peetud Mälli mälesruskonverentsil esitasid Eesti teadlased ja poliitikud teesi, mille järgi on just rahvuslus ja rahvuslik identiteet demokraatia ja vabaduse peamine eeldus.

See tees tundus vist nõnda loomulik, et Eesti peavoolu-meedia ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu. Küll aga refereeris seda kiirelt ja põhjalikult Paul Goble - üks paremaid analüütikuid, kes jälgib päevast päeva Venemaa ja SRÜ riikide rahvusprobleeme ja rahvastikuprotsesse. Goble'it inspireeris rahvuslust väärtustava sõnumi selgus, see läheb aga selgelt vastuollu FSB taustaga vene ideoloogialoojate ja Lääne vasakpoolsete teesiga rahvuslusest kui segavast faktorist ja probleemide allikast.

Tulles tagasi Eesti juurde, võiks püstitada küsimuse: kui poleks olnud XIX sajandi rahvuslikku ärkamist, eesti kir-jakultuuri ja rahvuslust, emakeelset ülikooli ja rahvusriiki, siis mille poolest see maa siin erineks näiteks Leningradi oblastist?

Meil lihtsalt puuduks see siduv aine, millega oleme suunanud erinevate põlvkondade energia Eesti riigi, rahva ja tema kultuurielu ehitamisele. Tõenäoliselt laseks sellise "siduvaine" puudumine võtta maad vaimsel segadusel, mille ehe näide on see, et Peterburi linna ümbritseb tõepoolest kuni tänaseni Leningradi oblast või et ühe riigi sümboliteks on tsaari-Venemaa lipp ja endise Nõukogude Liidu hümn.

Väikeriigi seisukohtade teadvustamine maailmale pole alati lihtne, kuid samas pole see lootusetu. Eesti välispoliitika peab olema eeskätt väärtuspõhine, see on meie kõige loomulikum hoiak. Põhineb ju meie iseseisvus isegi rahvusvahelise õiguse väärtustel. Meile on tähtis riiklik järjepidevus ja see, et okupatsioon oli okupatsioon ega saanud Eesti jaoks tekitada uut õiguslikku seisundit.

Seisukohtade hulka, mis meile on loomupäraselt tähtsad, kuulub ka see, et rahvuslus ja rahvusriik on positiivsed väärtused.

ANDRES HERKEL on ühesuguse innukusega tegelenud nii sise- kui välispoliitikaga. Selles artiklis käsitletud teemadega haakuvad osati ka tema raamatud "Vene mõistatus" (Ilmamaa, 2007) ja "Aserbaidžaani kirjad" (Varrak, 2010).

Dalai-laama suhtes on aega järele mõelda

2011-02-10

Eesti ajakirjandusel on minu meelest kiiduväärne komme tasakaalustada Hiina-teemalist propagandat mõne uudisega Tiibeti või dalai-laama kohta. Teisiti ei oska ma seletada, miks dalai-laama vastuvõtmise teema just eelmisel nädalal esile tõusis. Ühelt poolt korraldati Tallinnas ja Narvas suurejoonelisi pidustusi seoses Hiina uusaastaga ja selle uudise tasakaalustamiseks meenutati, et dalai-laama on tulemas.

Suurt uudisväärtust siin iseenesest polnud, info selle visiidi ettevalmistamise kohta on olemas läinud aasta juunist alates. Küll tabas peaminister Andrus Ansipit küsimus Tema Pühaduse vastuvõtmisest või vastu võtmata jätmisest ilmselt väga ootamatult.

Jutt ühe Hiina poliitika järgimisest polnud eriti asjakohane, seda võinuks rääkida, kui probleem puudutanuks Taiwanit. Dalai-laama ei kõnele juba ammu sellest, et Tiibet peaks Hiinast lahku lööma, temale on teema ennekõike rahva usuliste ja kultuuriliste õigustega seotud.

Ajakirjandus omakorda pani Ansipile vist suhu midagi, mida viimane ei tahtnud päriselt öelda. Peaminister keerutas mitteametliku ja ametliku vastuvõtmistasandi erinevuse ümber, kuid ei öelnud otsesõnu, et ta mingil juhul dalai-laamaga ei kohtuks. Kui mitte uks, siis vähemalt väike aken on selle ebaõnnestunud avalduse puhul ehk siiski avatuks jäänud.

Iseenesest on hea, et säärane väärtuspoliitiline küsimus on ühiskonna ette seatud. Kes peaks dalai-laamaga kohtuma ja missugune olema selle kohtumise formaat? Kadri Liik tõstatas selle küsimuse ETV valimisdebatis, kuid siis ükski poliitik ei vastanud.

Ma ei kiirustaks seda vastust väga kiiresti ega kategooriliselt välja nõudma, sest sellised otsused ei pea sündima surve all. Ka muude riikide juhid pole oma kohtumist dalai-laamaga ega selle üksikasju enamasti pool aastat ette reklaaminud - see otsus tehakse, kui aeg on küps.

Mis Hiina saatkonda puutub, siis nemad on kindlasti saanud signaali, et dalai-laama on Eestis väga populaarne ja teda oodatakse. Millised mõjuagendid ja -vahendid selle vastu käiku lastakse? Kes seda teab?

Mina arvan loomulikult, et Tema Pühadusega tuleb kohtuda ning paaril varasemal korral on Eesti riigi esindajad asjata kõhelnud. Nii silmapaistva külalise, pealegi Nobeli rahupreemia laureaadi ja Tartu ülikooli audoktori vältimine paneb kahtluse alla väärtuspõhise välispoliitika, mida kahtlemata tahame järgida. Aga see on arvamus, mis ilmselt kedagi Eestis ei üllata.

Kummati tuleks praegu selles teemas hoog maha võtta. Visiit on kauges ettevalmistusjärgus, sellega tegelevad Sven Grünberg ja teised. Poliitikutel ja vahel ülemäärast ettevaatlikkust evivatel ametnikel on aega järele mõelda, oodata ära valimised. Kuna selle visiidi puhul on võtmeroll riigikogu Tiibeti toetusrühmal, tuleb see valimiste järel kiiresti taasluua, et ettevalmistustega edasi liikuda.

Ehk nagu vanad eestlased öelnuks: andke aega atra seada!

Eesti poliitika välised mõjutajad

2011-01-24

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ja ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ja positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsiga sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm praegu sugugi rahulik. Võrreldes külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ja vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavamad on läänemaailma ühine väärtusruum ja põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas lääs fukuyama'likus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ja vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Praegu oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.

Kuigi aeg-ajalt kostab hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ja vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivne põhjus, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ja turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt raha lunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ja heanaaberlikkuse põhimõtetest.

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi.

Marko Mihkelson avaldas mullu detsembris raamatu «Venemaa: valguses ja varjus», mis käsitleb viimase kolmekümne aasta sündmusi Venemaal.

Liu Xiaobo ja Hiina närvilisus

2010-12-15

Nobeli rahupreemia üleandmisel jäi laureaaditool tühjaks. Vangis istuv Liu Xiaobo ei saanud Oslosse sõita, preemiat ei saanud vastu võtta tema abikaasagi.

Miks on rahupreemia omistamine Hiina dissidendile nii suure tähendusega? Minu arust on see eriti õigeaegne samm olukorras, kus lääne suurriigid on majanduskriisi mõjul hakanud Hiina ees pugema, jättes inimõiguste ja demokraatiaga seotud teemad tagaplaanile.

Kui Norra endine peaminister on Nobeli komitee esimees, on punahiinlastele üliraske selgeks teha, et tegemist ei ole riikliku algatusega.

Kui islamistid hakkasid siunama Taani riiki selle eest, et sõltumatu ajaleht avaldas muslimitele vastukarva käivaid karikatuure, siis Hiina mõttemall on ligilähedane: Norra on süüdi!

Hiina Rahvavabariigi vihapursked oma kodanikule maailma kõige prestiiþikama rahupreemia andmise puhul on tragikoomilised, kuid paraku mõne riigi suhtes edukad. Mitme riigi suursaadikud jäidki Oslo auhinnatseremooniast kõrvale, nende seas sellised "pärlid" nagu Venemaa, Venezuela ja Kuuba.

Kuubaga seoses tahaks mainida, et Liu Xiaobo ühiskonnakriitiline algatus "Harta08" meenutab väga Kuuba dissidendi Oswaldo Paya tegevust kümmekond aastat tagasi. Mõlemad nõudsid neid vabadusi, mida vastava riigi konstitutsioon küll sisaldab, aga kunagi ei täida. Paya kogus allkirju põhiseadusliku referendumi algatamiseks.

Liu hartas on punktid, mis kõnelevad koosoleku- ja sõnavabadusest, võimude lahususest ja kohtute sõltumatusest. Temalgi on üleskutse hakata konstitutsiooni täiendama. Paya lasti lahti, kui talle koondus laialdane rahvusvaheline tähelepanu: ta oli mitu korda Nobeli rahupreemia kandidaat ning sai 2002. aastal Euroopa Parlamendi Sahharovi preemia. Liu istub esialgu edasi ja Hiina võimude käitumine ei sisenda optimismi.

Liu pärgamise protsessi kõrval tahaks kiita Thorbjörn Jaglandi kindlameelsust. Ta rõhutas, et Liu Xiaobo autasustamine ei ole samm Hiina vastu, vaid samm Hiina poolt. "Ameerika Ühendriigid said ju paremaks, kui Martin Luther King 1964. aastal sama preemia sai," kinnitas ta. Kuna Jagland pole ainult Norra endine peaminister ega parlamendi esimees, vaid ka Euroopa Nõukogu praegune peasekretär, tahaks talle soovitada: "Räägi seda Moskvas ka!"

Venemaast erinevalt ei ole Hiina Rahvavabariik Euroopa Nõukogu liikmesriik. Aga Moskvaga tuleb Jaglandil rääkida.

Moldova haavatud identiteet

2010-12-10

Moldova habras rahvuslik identiteet kipub kahe suure naabri Venemaa ja Rumeenia vahele ära kaduma.

Kui ma pisut vähem kui tunnipikkuse sõidu järel üles ärkan, vänderdavad meie auto ees sügavad roopad ja tee kaob olematusse. Mingit otsemagistraali Chišinaust Comrati ei lähe ning nüüd on autojuht oma uhket GPRS-seadet usaldades liiga hoogu läinud. Pöörame suure vaevaga ümber. Aparaadi pealetungiv naisehääl ei jäta ometi jonni, sisendades, et nüüd oleme eksinud ja juht teeb kõike valesti. Kell on umbes kuus hommikul ja peame leppima sellega, et Taraclia valimisjaoskonnad kaugel lõunas avatakse ilma meie valvsa kohalolekuta. Leides end in the middle of nowhere ei jää muud üle kui hilineda ning imetleda hilissügisest päikesetõusu Bessaraabia väljadel.

Valimisantropoloogia

Õigupoolest andsin nõusoleku Moldova järjekordseid valimisi vaadelda eeskätt võimaluse pärast osaleda teaberohkel eelmissioonil ja loota valimispäeval lähetust Gagauusiasse. See on umbes 157 tuhande elanikuga autonoomne piirkond, kus elavad vene õigeusu vastu võtnud türklased - ainsad omataoli-sed maailmas. Gagauusid kõnelevad parema meelega vene kui rumeenia keeles ja varem on nad olnud truud kommunistide valijad. See suundumus jätkub, kuid pisut väiksema ülekaaluga.

Tegelikult veab mul seekord valimisantro-poloogiaga veel enam. Sihtkoht asub Gagauusiast edasi, Moldova bulgaarlaste asualal. Nende päralt on Taraclia linnake, aga ümberkaudsetes külades elab ka gagauuse, moldovlasi ja ukrainlasi. Peale minu tunnevad piirkonna vastu huvi Tšehhi parlamendiliikmed, sest kuskil seal leidub ka pisike tšehhi küla, mis on võõras ümbruses juba kolmsada aastat vastu pidanud.

Kuna tegemist on kolmandate parlamendivalimistega pooleteise aasta jooksul, on korraldajatel kõik selge. Isegi inimesed -ime küll! - tulevad veel kord välja. Samas ei muutu nende valimistega suurt midagi. Kommunistlik partei saab küll kõige enam hääli, aga võimulolev Euroopa allianss teeb neile jälle „kambaka". Kommunistid saavad esialgse seisuga 44 ja Allianss ühtekokku 57 kohta. Aga ei, viimasena on lugemata osa Chišinau häältest ja lõppskooris jooksevad veel kaks mandaati Alliansile. Kaks häält jääb 61-st puudu.

Kummalgi poolel ei teki võimalust saada parlamendis kolme viiendikulist häälteenamust (61 häält 101-st), mis võimaldaks valida maale presidendi. Konstitutsiooniline kriis võib jätkuda. Keskpärane lahendus on häälte ülesostmine, aga hea lahendus oleks kahe leeri kokkulepe maa tuleviku nimel. Allianssi sees jagunevad jõujooned ümber. Moldova Nostra (e k: Meie Moldova) seekord parlamenti ei pääse. Peaminister Vlad Filati Liberaaldemokraatlik Partei seevastu parandab oma positsioone oluliselt.

Kuid see on vorm, Moldova sisu valutab kusagil mujal. Taraclias veedetud päev avab mu silmi. Kirjeldamatu vaesus ja tuleviku-tus. Tühjal väljal eksponeeritakse nõuka-aja meeldetuletusena BTR-i, eemal avaneb üks akendeta tondiloss ja selle kõrval teine kastikujuline hoone. Nime järgi on see Taraclia ülikool. Välisel vaatlusel võiks seda pidada mõne ääremaavalla mahajäetud kultuurimajaks. Sealses valimispunktis leian kena bulgaaria tüdruku. Ta ütleb, et ülikool on tegelikult väga väike ja tehnika-alane. Kes vähegi saab, läheb Bulgaariasse kõrgkooli, aga halvemal juhul Chišinausse või Venemaale. Tagasi enam ei tulda.

Vaatlusmanuaal sunnib mind iga kord viiepallisüsteemis hindama, kas valimisjaoskond on puuetega inimeste jaoks ligipääsetav. Õhtu edenedes muutub see küsimus üha kohtlasemaks, sest kottpimedas on mul endal raskusi poriloikude ja silmale nähtamatute trepiastmetega. Inimesed seevastu on lahked ja elavnevad külalist nähes silmanähtavalt. „Nii me elame," on kurb, pisut häbelik tõdemus. Valimiste läbiviimisele pole ' mul endiselt vähimatki ette heita.

Mõtisklema kutsuvad üksikasjad. Enamik valimisbülletääne on mu tegevuspiirkonnas venekeelsed, sest selline olevat sealsete elanike eelistus. Jääb arusaamatuks, miks Moldova ei toeta bulgaarlaste ja gagauuside oma identiteeti ega trüki materjale bulgaaria ja gagauusi (türgi) keeles. On ju Moldova huvides, et vähemusrahvused oma keele ja identiteedi juures püsiksid. Praegu on pigem nii, et nõukaaja nostalgia ja lahustumine rahvusetuks vene keele kõnelejaks jätkub isegi kakskümmend aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Neid inimesi pole võimalik mõista mõistmata ümbrust, kus nad elavad.

Saavutan usaldusliku kontakti ka ühe kooliõpetajaga, kellelt pärin, kas valijate registrist leidmiseks orientiirina välja pandud tänavanimed nagu Lenini, Gagarini ja Tšapajevi pole mitte kadunud aja kopitus. Tema on rumeenia keele õpetaja ja arvab, et tegelikult võiks need ära muuta. Paraku ütlevat kohalik võim, et nii suure ümberkorralduse jaoks pole raha.

Moldova käestlibiseva identiteedi ehe näide on mu autojuht. Ehkki moldovlastest vanemate laps, käis ta venekeelsetes koolides. Isa oli Nõukogude ohvitser. Erinevalt tõlgist, kes ei häbene välja näidata oma Rumeenia-lembust, on autojuhi mõtteilm palju kummalisem. Õpin seda pisut tundma, sest sõltun sel päeval temast palju rohkem kui sümpaatsest tõlgist, keda ma tegelikult ei vaja, sest rumeenia keelt pole õieti kellegagi rääkida. Juht teeb avalduse: „Rumeenial pole meiesuguseid vaja. Paremal juhul vajab ta meid orjadena, mitte inimestena. Nad hakkasid meile Rumeenia passe jagama, aga kas te ikka teate, mispärast? Neil ei olnud Euroopa Liitu astumiseks piisavalt palju kodanikke, eriti nõudis Euroopa Liit, et töötuid peab rohkem olema." Tsitaadi lõpp, kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Siin meenub üks ammune vestlus autojuhiga Donetskis 2004. aasta lõpus. Too mees avaldas kartust, et Juštšenko paneb presidendiks saades Donbassi kaevandused kinni. Kui kinnitasin, et selleks pole ühtegi loogilist põhjust, arvas autojuht, et võib-olla Juštšenko ise jätaks kaevandused ka alles, aga tal on ameerika naine ja küll me veel näeme, et kõik halb tuleb sealt. „Aga mul ükstakõik, taksojuht saab ikka hakkama, tulgu kasvõi fašistid," kõlas resigneerunud kokkuvõte. Meie oma Eesti heaolus ei tea enam, milliseid mütoloogiavõrseid nõukogude võim inimestesse istutas ja kuidas need puud on viimase paarikümne aasta jooksul edasi kasvanud. Politoloogia jääb neid protsesse kirjeldades tihti hätta, kuid mõnikord võiks hoopis rahvaluuleteadusest abi olla.

Tegelik ajalugu või valge leht?

Kuid tulgem tagasi Moldova identiteedi juurde. Minu meelest moodustavad Ukraina, Moldova ja Valgevene mingi lõhestumisele määratud üleminekuala muu Ida-Euroopa ja Venemaa vahel. Neid riike iseloomustab keeleline ja poliitiline kahestumine. Meil on vasak- ja paremkalda Ukraina, belaruska mova's kõnelevad ja selle päriselt unustanud valgevenelased ning Rumeenia- ja Vene-orientatsiooniga inimesed Moldovas. Tõsi, Moldovas on äratuntav ka „kolmas tee" ehk habras Moldova-keskne identiteet, mis suhtub umbusuga mõlemasse suurde naabrisse. Aga pooltoonidel on oht mustvalges võitluses pildilt kaduma minna.

Kui me oktoobri lõpus Indrek Saarega Moldovas eelmissioonil käisime, avaldasid mulle kommunist Voroninist ja peaminister Filatist enamgi muljet kohtumised kahe ülejäänud parteijuhiga. Need on liberaalse partei juht Mihai Ghimpu, kes parlamendi esimehena oli sellal ka presidendi kohusetäitja, ning Marian Lupu, kommunistide leerist üle tulnud täht, kes ei mallanud oodata, millal vana Voronin talle teed annab.

Erinevalt Lupust pole Ghimpu tõenäoliselt enam tulevikumees, tema partei kaotas uutel valimistel kohti ja partei sees jääb ta populaarsuselt alla oma õepojale Dorin Chirtoacäle, kes on praegu Chisinäu linnapea. Ghimpu on rohkem vana sirgjooneline dissident kui kaasaegne poliitik. Kummalisel kombel saime temaga sama päeva jooksul ametlikus programmis kaks korda kokku -hommikul kohtusime Ghimpu kui parteijuhi ja parlamendi esimehega, aga õhtuses programmis kehastus ta Moldova presidendiks ehk täpsemini, presidendi kohusetäitjaks. Need jutuajamised jäid meelde.

Hommikul suutsin Ghimpu vihaseks ajada leebe ja enda meelest hädavajaliku soovitusega mitte võtta meetmeid kommuniste soosiva eratelekanali vastu. Ütlesin, et sellised sammud mõjuksid Moldova kuvandile enne valimisi väga halvasti ka juhul, kui kommunistide kanal on valitsust rünnates üle piiri läinud. Selle peale Ghimpu enam muud ei rääkinud kui sajatas kommuniste, nende telekanalit ja saamatut Audiovisuaalset Nõukogu, kes ei suuda riigis korda majja lüüa. Oma osa sai ka Euroopa, kes Moldova demokraatide olukorda ei mõistvat. Mul jäi süda valutama, sest oli näha, et selliste etteastetega teenib Ghimpu ebasümpaatiat just Lääne-Euroopa poliitikute poolt, kes säärast stiili ei mõista.

Õhtusel kohtumisel püüdsin ma Ghimpu rünnakut kommunistide vastu ennetada. .Jätame Voronini isiku kõrvale. Seletage meile, kuivõrd on lõhe Moldova ühiskonnas seotud sellega, et ajalooküsimused on Molotovi-Ribbentropi paktist saadik selgelt lahti rääkimata?" Seekord olin õigele nupule vajutanud. Ghimpu süttis taas, kuid palju positiivsemal moel, Voroninit mainiti vaid paar korda. Meile sai osaks särav etteaste ajaloosündmustest ja sellest, kuidas rahvalt on võetud tema ajalugu ning nõukogude propaganda mürgihambad pole veel tühjaks jooksnud. Kogu Ghimpu riigifilosoofia põhineb sellel, et Moldova rumeenlaste identiteet tuleb uuesti üles ehitada. Arusaadavamaks sai ka hommikune pahameelepurse, sest kuni kommunistid oma propagandat jätkavad, pole see tema meelest võimalik.

Hoopis teistsugune lähenemine on Lupul. Tema sõnul ei mõista Euroopa Alliansi ülejäänud osapooled üldse, kui tähtis ja habras on Lupu elektoraat. „Need on ju endised kommunistide valijad, kes minuga kaasa tulid," ütleb ta. «Igasugune parempoolne poliitika ja jutt Rumeeniaga ühinemisest on neile vastukarva. Ettevaatlik tuleb olla!"

Lupu ütleb, et ajalugu tuleb unustada, alustama peab puhtalt lehelt. Riik ja ühiskond on tema meelest viljatu ajaloovaidlusega üksnes aega kaotanud, teha tuleb pragmaatilisi otsuseid ja alustada sealt, „kus me praegu oleme". Kaugemale vaadates võib sõnaosava Lupu jutu taga aimata ka õigustust sellele, et millalgi võib ta oma valijate huve ja arusaamu ettekäändeks tuues taas kommunistide poolele pöörduda, kuid nüüd juba iseseisva koalitsioonijõuna.

Seega on meie ees kaks täiesti vastandlikku lähenemist: ajaloo tagasitoomine ja uus algus valge lehena. Kuigi Ghimpu tõebukett on äratuntavalt sarnane Eesti edumudelile, võib Lupu lähenemine Moldova puhul siiski osalt vajalik olla. Pelgalt patriootiliste motiividega ei saavuta Rumeenia-orientatsioon ühiskonnas kunagi vajalikku tugevust. Olukord muutuks, kui appi tuleb majanduslik areng ja euroopaliku heaolu käegakatsutav lähedus. Praegu seda ei ole ja majandus Moldovas peaaegu puudub. Kahjuks on ka Rumeenia nõrk ja hinnaalandusega Euroopa Liitu vastu võetud riik. Lisaks on probleemid Transnistriaga, mida Venemaa võib kurjasti ära kasutada, kui Moldova Lääne-orientat-sioon edukaks muutub.

Suures geopoliitilises malemängus on Moldova alati olnud ettur. Ometi võib selle etturi jõuvarudest palju sõltuda. Mainitud Valgevene-Ukraina-Moldova vööndis võib just väike Moldova osutuda mängijaks, kes tänu seosele Rumeeniaga suudab positiivselt üllatada. Vaesuse ja kõigi muude tagasilöökide kiuste pole Moldova demokraatia luhta läinud. Moldovat tasub toetada.

Lõpetuseks olgu mainitud, et Moldova on maa, mille kohta on meil hiljuti ilmunud koguni kaks algupärast raamatut. Need on Marje Aksli „Minu Moldova" (2008) ning Marianne Mikko „Moldova: lääne ja ida vahel" (2009). Kui esimest iseloomustab terav sissevaade probleemidesse, millega võõramaalasel on raske kohaneda, siis teist võib soovitada seal sisalduva faktirohkuse poolest.

Pääsesime tänu kärbetele

2010-12-09

Eesti pääses Ungari valusatest lahendustest tänu kiiretele kärbetele. Meenutuseks, Ungari valitsus esitas novembri lõpus rahvale ultimaatumi: anna oma pensionivarad riigi kätte või jääd tulevikus ilma riiklikust pensionist.

Ungari majanduslik, eriti rahanduslik olukord on väga raske. Selle aasta kevadel suure ülekaaluga esiteks parlamendivalimised ja seejärel kohalikud valimised võitnud Victor Orban võttis üle sisuliselt kokkukukkunud majandusega riigi, mille probleemid polnud palju väiksemad Kreeka omast. Asja tegi eriti hulluks asjaolu, et Ungari eelarve puudujääk ja võlakoorem oli tegelikult oluliselt suurem, kui seda avalikult kuulutati - nii nagu see on praeguseks selgunud ka Kreekas. Vältimaks Ungari kokkuvarisemist, läks Orban radikaalsete kärbete teed - järsult vähendati riigiteenistujate sissetulekuid, kergitati käibemaksu ning tõsteti pensioniiga. Ungari on seadnud oma eesmärgiks eelarvedefitsiidi vähendamise ja majanduse uuesti tõusule viimise, kasutades selleks radikaalseid ning valusaid lahendusi. Sellele eesmärgile on allutatud ka pensionidega toimuv. Olen Orbaniga rääkinud Ungari majandusseisust ning vajadusest eelarve tasakaalu viia. Konkreetseid samme, mida selleks ette võtta, pole minu asi talle soovitada. Võin ainult kinnitada, et kui Orban on endale mingi eesmärgi püstitanud, on ta valmis selle saavutamiseks täie otsustavusega tegutsema.

Ungari olukorda vaadates võin samas olla enam kui rõõmus, et Eesti selliste valikute ja otsuste ees ei pea seisma. See sai võimalikuks tänu suhteliselt kiiretele eelarvekärbetele. Mäletan hästi, et kui Isamaa ja Res Publica Liit neid pakkuma hakkas, asusid sotsiaaldemokraadid neid ägedalt ründama, süüdistades meid kõikvõimalikes surmapattudes. Ajalugu on näidanud, et oma jäärapäisusega oli meil õigus. Just kiire kärpimine aitas Eestil vältida Ungariga analoogseid äärmiselt ebameeldivaid lahendusi.

Pensione Eestis ei vähendatud, need isegi mõnevõrra tõusid ning ka vahepeal peatatud sissemaksed II pensionsambasse taastatakse 2011. aasta eelarves. Ungari probleemid algasid sellest, et võimul olnud sotsiaaldemokraadid lihtsalt ignoreerisid tekkinud olukorda ega söandanud vajalikke otsuseid langetada. Uue valitsuse olukorra ja mänguruumi on see muutnud seega väga piiratuks ja raskeks.

Moldovas oluliste muutusteta

2010-12-01

Läinud pühapäeval Moldovas toimunud kolmandad parlamendivalimised viimase poolteise aasta jooksul olulisi muutusi ei toonud.

Moldova ajakirjandus teatas, et valimiste päeval töötas 2037 valimisjaoskonda, neist 75 välisriikides. Ennetähtaegsete valimiste korraldamiseks trükiti 2 809 617 hääletusbülletääni, neist 2 112 582 moldova (rumeenia) keeles ning 697 035 vene keeles. Nimekirjadesse oli kantud 2 651 564 valijat.

Bülletääne trükiti rohkem seetõttu, et keskvalimiskomisjon ei osanud arvata, kui palju inimesi osaleb valimistel Transnistrias ja välismaal. Ettenägelikkus oli õigustatud, sest välisriikides käis valimas kolm korda enam inimesi kui 29. juulil 2009.

Valimisrekordit ei löödud

Pretsedenditu oli valimiste vaatlejate arv. Valimisjaoskondades töötas 6000 nii kodumaist kui välisvaatlejat.

Märkusi hakkas vaatlejatelt tulema kohe, kui jaoskonnad avati. Peamiselt puudutasid need agitatsiooni valimiste päeval, katseid valijaid ära osta ja protseduurireeglite rikkumisi.

Eesti riigikogust valimisi vaadelnud Andres Herkel seevastu leidis, et valimiste korraldamise suhtes etteheiteid teha oli raske, kuna rahvas, kohalikud valimiskomisjonid ja vaatlejad kogu riigis olid seda harjutanud.

Valimisaktiivsuses rekordit ei löödud. 28. novembri 2010 valimistel osales 59,1 protsenti valijaist, 29. juulil 2009 oli näitaja 58,77 ja 5. aprillil 2009 vaid 57,55 protsenti.

Viis aastat tagasi, 5. märtsil 2005 käis valimas 64,86 protsenti valijaist.

Patiseis jätkub

Moldova keskvalimiskomisjon avalikustab lõplikud valimiste tulemused täna. Komsomolskaja Pravda Moldova andmetel kogusid kommunistid 39,3, liberaaldemokraadid 29,4, demokraadid 12,7 ja liberaalid kümme protsenti häältest. Ülejäänud 16 parteid ei ületanud valimiskünnist. Samamoodi haprasti läks 19 sõltumatul kandidaadil, kellest ükski ei kogunud kahte protsenti vajaminevaid hääli.

Kommunistid said küll kõige enam hääli, aga sellest ei piisa konstitutsiooniliseks ega lihtenamuseks.

Kommunistidel on algsetel andmetel 42, liberaaldemokraatidel 32, demokraatidel 15 ja liberaalidel 12 parlamendikohta.

Pärast 29. juuli 2009 valimisi oli kommunistidel 48, liberaaldemokraatidel 18, demokraatidel 13 ja liberaalidel 15 mandaati.

Nagu kirjutas Herkel, ei piisa kummalgi poolel, ei kommunistidel ega eurointegratsiooni pooldajatel jõudu, et parlamendis nõutava kolme viiendikulise häälteenamusega valida riigile president. Seega võib konstitutsiooniline kriis jätkuda.

Ekspertide arvates on uued koalitsioonid möödapääsmatud. Pole võimatu, et kommunistid ja liberaaldemokraadid püüavad valimistulemusi vaidlustada, sest kumbki partei lootis palju paremat tulemust.

Herkeli arvates saab presidendi valimiseks 101 häälest vajalikud 61 hädaga pooleks kokku, kui emb-kumb pool teiselt hääli üles ostab. Seda ei pruugi juhtuda ja poliitilisele kultuurile see kindlasti kasuks ei tule. Herkel soovitab riigi stabiilsuse huvides jõuda kokkuleppele, mida siiani pole saavutatud.

Herkel kirjeldas oma ajaveebis www.herkel.net valimiste vaatlemist Gagauusiast lõuna pool bulgaarlaste asualal Taraclia linnas ja selle ümbruses. Vaesus olevat väga suur.

Vaatlejat üllatas, et valimisbülletääne jagati peamiselt vene ja vajadusel rumeenia keeles. Probleemid algavadki sellest, et bulgaarlased, gagauusid ja osalt moldaavlasedki on läinud üle vene keelele, riigi identiteet on haavatud.

KOMMENTEERI SIIN

Kašini juhtum ehk ajakirjanike peksmine ja suupruukijate karistamine

2010-11-12

Isegi Vene Riigiduuma infopoliitika komitee asejuht "jedinoross" Boriss Reznik ütleb pärast Oleg Kašini peksmist, et ajakirjanike tagakiusamine on ületanud kõik piirid. Asjaga on tegelema pandud eriti kõva uurija ja taas lubatakse tõde päevavalgele tuua. Tõsi, sarnastel juhtudel pole see pea kunagi õnnestunud.

Kommersanti ajakirjaniku peksmisega on seotud peamiselt kaks versiooni. Esimene "avalikkuse kahtlusalune" on Himki linnapea Vladimir Strelt-šenko. Nimelt peksti kaks aastat tagasi vigaseks Himki Pravda toimetaja Mihhail Beketov. Kohtusaaga Streltšenko ja ratastoolis Beketovi vahel pole siiani lõppenud. Süüdistatav on ikka nõrgem pool ehk invaliidist ajakirjanik, kelle vastu on esitatud laimusüüdistus. Kuna Himki metsakaitsjate ja suurt tee-ehitust soosiva linnapea vahel on varemgi dramaatilisi tülisid olnud, siis seostatakse nüüd ka Kašini peksmist sama teemaga.

Teine, kelle rollist räägitakse, on Putin-jugend'i liider Vassili Jakemenko. Eilses Moscow Times'is osutab sellele versioonile äsja Eestis käinud Julia Latõnina, kuid tema pole esimene. Mäletatavasti sai Jakemenko meil kuulsaks sellega, et talt võeti sissesõiduõigus Schengeni riikidesse. Nüüd on Jakemenko väidetavalt otsustanud anda laimu pärast kohtusse kõik, kes teda Kašini peksmisega seovad. Nimekiri ähvardab küll pikk tulla, ulatudes kunagisest juhtivast poliittehnoloogist Marat Gelmanist opositsioonijuht Boriss Nemtsovini.

Võib-olla polekski suurt põhjust seda nimede ja kahtlustuste rägastikku üksikasjaliselt visandada, kui see ei peegeldaks korraga kahte repressiivse poliitilise režiimi jaoks nii tüüpilist joont. Esimene on ajakirjanike peksmine, mille puhul süüdlasi ei tuvastata. Ja teine on võimule ebamugavate inimeste karistamine laimuparagrahvi alusel. Sel juhul tehakse süüdlased tihti ka kindlaks. Niisugune selektiivne efektiivsus on õigussüsteemil.

KOMMENTEERI SIIN

Eesti vastus Aasia sajandile

2010-10-13

Käimasolevast sajandist kui Aasia sajandist hakati esimest korda rääkima juba 1980. aastatel. Selleks andis eeskätt põhjust Jaapani ja Kagu-Aasia tiigrite Lõuna-Korea, Singapuri ja teiste muljetavaldav esiletõus. Veidi hiljem lisandusid juba hoopis uute suurustena Hiina ja India, mis kokku on muutnud paratamatuks maailma jõukeskme liikumise Aasiasse ning laiemalt Vaikse ookeani suurde ringi.

Kui 19. sajand oli suuresti Briti impeeriumi ajastu ning 20. sajand möödus suurte sõdade järel Ameerika Ühendriikide tähe all, siis 21. sajandil annavad ilmselgelt tooni Aasia huvid.

Sellel aastal sai Hiinast ametlikult maailma teine majandus. Ekspertide hinnangul võib Hiina oma majanduskasvu edenedes mööduda Ühendriikidest veel enne 2040. aastat. India teeb seda umbes 2042. aasta paiku. Kõik Hiina, India ja tervikuna kogu Aasia kasvunäitajad ei jäta kahtlust, et maailma majanduspoliitiline jõukese on euroatlandi ruumist juba eemaldunud.

Kindlasti ei maksa seejuures unustada, et demokraatlikule läänemaailmale on peale majandusliku konkurentsi, mida pakub eriti Hiina, tõsiseks proovikiviks riigisüsteemide erinevus. Nobeli rahupreemia äsjane määramine Hiina vangistatud dissidendile Liu Xiaobole viitab probleemidele, mida ei tohiks eirata.

Kõik see sunnib meid väga tõsiselt mõtlema, kuidas võiks väike Eesti selles maailma suures nihestumises asetuda ja mida peaksime tegema, et Aasia sajandil kõige paremini oma rahvusvahelisi huve kaitsta ja eesmärke saavutada.

Minu arvates on väga tervitatav debatt, mida Postimees on oma arvamusküljel viimastel nädalatel alustanud. Pean siin silmas Hannes Hanso («Stagneerunult koonerdav Hiina poliitika», PM 21.09) ja Urmas Paeti («Unistused, valed ja tegelikkus» , PM 24.09) artikleid. Loodetavasti saab see teema pideva käsitluse objektiks, sest üksnes paljude eritasandiliste ideede sõelumisega suudame paremini vastata meie ees seisvale suurele ülesandele.

Eestil on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud aktiivne suhtlus paljude Aasia riikidega, kusjuures eriti torkab silma visiitide rohkus Eesti ja Hiina vahel. Pealegi toimub sellel aastal ka Shanghai maailmanäitus, kus eeloleval esmaspäeval, 18. oktoobril, on Eesti päev.

Tuleva aasta riigieelarves on valitsus eraldanud kuus miljonit eurot ammuoodatud saatkonnahoone ehituseks Pekingisse. Suurepärases asukohas paiknev krunt tuleb kõige paremal moel rakendada meie Aasia-huvide teenistusse. Seetõttu on igati ajakohane mõelda just praegu ulatusliku ja eri ametkondade tegevusi sünkroniseeriva Aasia-strateegia väljatöötamisele.

Kindlasti ei pea ma silmas veel ühe tulutu arengupaberi kirjutamist, mida võetaks teha vaid linnukese pärast, vaid reaalselt meie huve silmas pidavate eesmärkide ning nende täitmiseks vajalike tegevuste ja ressursside kokkuleppimist. Selle väljatöötamiseks ja hilisemaks regulaarseks jälgijaks võiks luua näiteks peaministri juurde kõrgetasemelise töögrupi.

Strateegia võiks olla näiteks kümneaastase perspektiiviga, mis annaks võimaluse nii lühema- kui ka pikemaajaliste eesmärkide seadmiseks. Strateegia enda eemärk oleks aga sõnastada valitsuse, ettevõtlusorganisatsioonide ja kolmanda sektori ühiseesmärgid, mis kokkuvõtteks teeniksid poliitiliste kontaktide laiendamise, kaubanduse elavdamise ning investeeringute kasvatamise huve.

Veel mõni aasta tagasi lonkas kogu meie välismajanduspoliitika koordineerimine, seda kurnasid eri ametkondade egohuvid. Viimasel ajal on olukord tunduvalt paranenud, kusjuures üheks teguriks on olnud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel valminud Eesti majanduse rahvusvahelisustamise kava «Made in Estonia».

Viimane näebki muu hulgas tuleviku kaardistamisel ette konkreetsete strateegiate ettevalmistamist prioriteetsetes suundades. Aasia peaks olema siin üks esmatähtsaid, sest just seal on riigi tugi meie ettevõtluse ja tervikuna kontaktide laiendamisele vajalikum kui näiteks piisavalt hästi toimival Euroopa turul.

Ma ei poolda seisukohta, et peaksime kiiruga mõne saatkonna Euroopas sulgema ja selle asemel Aasias avama. Siin on vaja pikemaajalist visiooni ja sihipärast tegevust nii Pekingi saatkonna tugevdamisel kui näiteks India esinduse rajamisel. Samas on selge, et üksnes aukonsulitele või ka Euroopa Liidu esindustele ei ole mõtet väga suuri panuseid teha. Aasias oleme naabritega eriti majanduse vallas ikkagi konkurendid.
Meie ressursse arvestav diplomaatiline ja ettevõtlust toetavate tugistruktuuride kohalolek regioonis ja nende omavaheline hea koostöö on üks eeldus leidmaks uusi võimalusi elavdada kaubavahetust ning otsida investeeringuid.

Kui vaadata näiteks viimast viit aastat, siis näeme, et Eesti kaubavahetus Hiinaga on kasvanud 30 protsenti, ulatudes 2009. aastal 3,1 miljardi kroonini. Kaubavahetus Indiaga on suurenenud samal ajal koguni neli korda, kuigi kogumaht oli 2009. aastal üksnes 400 miljonit krooni.

Kui siia kõrvale panna meie kaubavahetus Soomega, mis 2009. aastal oli 35 miljardit krooni, siis arenguruum kaubavahetuses maailma majandushiidudega Aasias on ilmselge. Samas tuleb silmas pidada, et Aasia turgudele jõuda on mitu korda keerulisem ja ajamahukam kui üle lahe naabritega asju ajada.

Soome ja mitmete teiste meiega võrreldavate riikide kogemus näitab, et edu saavutamiseks Aasias tuleb investeerida aega ning olla oma ideedes teinekord julged unistama. Helsingi lennujaam poleks kindlasti nii jõudsalt kasvanud, kui juba paarkümmend aastat tagasi poleks riigi toetusel asutud otsima turgu Aasias.

Kui silmas pidada, et praegu käib 1,3 miljardist hiinlasest aastas välismaal vaid mõnikümmend miljonit, siis on päris selge, et tulevikustrateegias võiks olla Helsingiga võrdsel kaugusel Aasiast asuval Tallinnal head võimalused arendada õhutransiitkoridori. Viimase puhul on esmaoluline sõlmida Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline ülelendude lepe. Siin on kindlasti oma võimalused panustada transpordivolinik Siim Kallasel.

Rahvusvaheline haridus on üks kiiremini kasvavaid valdkondi maailma teenusteturul. Kui 2003. aastal õppis välismaal 2,1 miljonit tudengit, siis aastaks 2020 prognoositakse selleks arvuks juba 5,8 miljonit. Märkimisväärne osa nendest tuleb just Aasiast. Sel õppeaastal on Eestis oma teadmisi täiendamas 144 tudengit Aasiast, sealhulgas 60 Hiinast.

Meie ülikoolide rahvusvahelisustamise käigus oleks normaalne, kui kasvaks ka Aasia tudengite osa. Lisaks konkreetsele rahalisele mõõtmele on kohati hindamatu väärtusega kontaktibaasi loomine inimestega, kes kunagi võiksid tõusta oma kodumaal otsustavatele kohtadele kas poliitikas või majanduses.

Vastastikuse teadmise laiendamine on mõistagi üks väga olulistest tegevustest, mis peaks Aasia-strateegias leidma eraldi tähelepanu. Aasia ajakirjanike visiitide organiseerimine Eestisse võiks olla regulaarne ning kindla eesmärgiga. Sama võiks pakkuda ka meie ajakirjanikele. Seejuures peaks riik toetama meie avalik-õiguslikku ringhäälingut korrespondendipunkti loomisel näiteks Pekingisse.

Eesti välispoliitika instituut on juba korraldanud ühiskonverentsi näiteks Jaapanis, kuid kindlasti annab ajutrustide ja ka ülikoolide koostööd veel tublisti laiendada. Miks mitte teha seda kahasse näiteks Soome või teiste Põhjala riikidega.

Need on vaid mõned üksikud vihjed teemadele ja eesmärkidele, mis võiksid leida kajastuse Aasia-strateegias. Loodetavasti saame juba varsti sellel teemal rääkida mitte üksnes unistustest, vaid ka reaalsetest ühissammudest.

Venestus – kas tundmata maa?

2010-10-08

„Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses". Koostanud Tõnu Tannberg ja Bradley Woodworth, toimetanud Katre Kaju. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 2010. 377 lk.

Sõna „venestus" on kuulnud ilmselt suurem osa eestlastest, kindlama tähenduse ja sisu oskavad sellele anda vähesed. Seda eriti siis, kui antud mõiste all käsitletakse tsaristlikku venestuspoliitikat XIX sajandil ja XX sajandi algul. Peamiselt mäletatakse seda aega Friedebert Tuglase ja teiste nooreestlaste antud hinnangute kaudu, mille kohaselt süngemat aega Eesti lähiajaloos pole eksisteerinudki. Totaalsele allakäigule venestusajal järgnes nende meelest kiire tõus ning pääs Euroopasse. Alles viimasel ajal on avastatud, et tegelikult pole venestusperioodi Eestis peaaegu üldse uuritud. Raske või õigemini võimatu on mõista aga ajalooperioodi, millest me midagi ei tea.

Mitmeski mõttes iseloomustab nimetatud kogumik aga venestuse uurimise kurba hetkeseisu. Arusaamine ajavahemikust, mida venestus hõlmas, on pealkirjale vaatamata kogumikus täiesti erinev. Mõni autor alustab oma ülevaadet tsaristlikust venestuspoliitikast näiteks juba XIX sajandi esimesest poolest, teised aga alles 1880. aastatest, osa lõpetab selle XIX sajandi lõpus või äärmisel juhul XX sajandi alguses, teised veavad aga hoopis Vene impeeriumi kokkukukkumiseni välja. Viimast seisukohta jagatakse muuseas ka venestust samuti üsna põhjalikult uurinud Toomas Karjahärma kogumikus „Venestamine Eestis 1880-1917", kus räägitakse venestuspoliitika taassünnist Vene impeeriumi viimasel aastakümnel - ja sel korral varasemast tunduvalt ohtlikumal kujul.

Vaatamata teatavale segadusele periodiseeringus, on Tannberg ja Woodworth siiski kokku pannud sisuka kogumiku, mis sellele vähe uuritud perioodile Eesti ajaloos mitme uue nurga alt valgust heidab. Kõrget hinnangut väärib ka kõnealuse kogumiku mullu ilmunud esimene osa. Raamatu avab Indrek Kiveriku sisukas ning põhjalik artikkel vene keele kasutuselevõtust Balti kubermangu ametiasutustes ning haridussüsteemis. Autor näitab kujukalt vastava poliitika ebajärjekindlust: ühelt poolt üritati võidelda saksa mõjude vastu Balti provintsides, julgemata siin siiski lõpuni minna, kuna ühel hetkel tundus kohalik tärkav rahvuslus vaata et ohtlikum. Kiverik mainib lõpetuseks, et kokkuvõttes järgis riigipoliitika Balti provintsides rohkem siiski põhimõtet „venestada piirkonna põlisrahvad ja soosida Balti sakslaskonda". Toomas Hiio annab põhjaliku ülevaate Tartu üliõpilaskonna arenguloost XIX sajandil vene, baltisaksa ning rahvuslike vähemusrühmade organisatsioonide vastastikuste suhete kaudu, osutades, et tegemist on tunduvalt keerulisema küsimusega, kui seda vahel arvatud. Hiio osutab, et juba sajandi esimesel poolel alanud administratiivsetele muudatustele vaatamata säilitas Tartu üliõpilaskond oma saksalikkuse vähemalt 1880. aastate lõpuni. Sirje Tamul vaatleb oma mahukas uurimuses „Tartu ülikool venestamise, sõja ja sulgemise ohus (1882-1918) erilise põhjalikkusega I maailmasõja perioodi, mil ülikool pidi võitlema ellujäämise eest. Tamul osutab oma uurimuses eesti üliõpilaskonna kasvavale osale ülikoolis ning selle rollile võitluses ülikooli evakueerimise vastu, mis omal kombel valmistas ette eestikeelse ülikooli asutamist.

Kadri Toominga artiklis on käsitletud uudse nurga alt Vene impeeriumi kolonisatsioonipoliitikat ning Liivimaa talupoega aastatel 1889- 1914. Tooming osutab, et kuigi kolonisatsioonipoliitika oli ametlikult Vene keskvõimude toetatud ning õhutatud, ei kuulunud eesti talupojad üldiselt siiski keskvalitsuse poolt eriti soositud väljarändajate hulka. Ilmselt oli see ka üks põhjusi, miks jäi tegelike väljarändajate hulk palju väiksemaks väljarändamise vastu huvi tundnud inimeste hulgast. Kadri Toominga artiklis kirjeldatu tausta aitavad täiendada Ülle Tarkiaineni artikkel talude pärimisest Eesti agraarühiskonnas XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses ning Kersti Lusti ülevaade eestikeelse Liivimaa kubermangu talupoegade suhtumisest talude päriseksostmisse aastatel 1863-1882. Seal osutatakse, et see polnud sugugi sedavõrd negatiivne, nagu varem tihti arvatud.

Kogumik jätkub kahe artikliga sõjanduse vallas. Gregory Vitarbo käsitleb rahvuspoliitikat ja Vene keiserlikku ohvitserikorpust aastatel 1905-1914, Mark von Hagen aga paljurahvuselise keiserliku armee probleeme silmitsi rahvuslusega 1874.-1917. aastani. Kuigi tegemist on sõjandust puudutavate artiklitega, peegelduvad neis nagu klaasikillus ometi vägagi kujukalt Vene impeeriumi selle viimastel aastakümnetel vaevanud probleemid ning vastuolud. Kuigi sõjaväes loodeti näha otsekui sulatuskatelt ning soositi eri rahvusest inimeste karjääri, kardeti samas rahvusluse tõusu ning nähti armees venelaste osakaalu vähenemises tõsist ohtu. Järgmises artiklis vaatleb teenekas venestamise uurija Toomas Karjahärm moderniseerimise strateegiaid Vene impeeriumis katsete näitel likvideerida Balti provintsides senine vanaaegne maaomavalitsuskorraldus ning viia sisse Venemaal kehtestatud semstvo süsteem. Kirjeldades vastavate katsete nurjumist, näitab Karjahärm erinevalt paljudest varasematest uurimustest, et semstvo süsteem ei jäänud Balti provintsides kehtestamata mitte niivõrd rüütelkondade ägeda vastuseisu tõttu, vaid peamiselt soovimatuse tõttu kaasata kohalike asjade otsustamisse põlisrahvaid ning laiendada nende õigusi. Seda peeti impeeriumi huvidele kahjulikuks. Vene võimud kippusid kohalike põlisrahvaste rahvuslikke püüdeid pidama ohtlikumaks väiksearvulise baltisaksa ülemkihi omadest, tõmmates seega kokkuvõttes ise moderniseerimisele piduri peale.

Viimane ja kõige kontseptuaalsem artikkel kogumikus on Karsten Brüggemanni kirjutis, kus ühelt poolt osutatakse igati õigustatult venestusperioodi vähesele uuritusele, tehes ühtlasi sisuliselt ettepaneku „venestusest" kui mõistest loobuda. Paraku jätab Brüggemann seniseid käsitlusi kritiseerides mainimata, mida ta ise venestuse all mõistab ning kuidas ta seda periodiseerib. See jätab paraku Brüggemanni mitmeski mõttes õigustatud lähenemise õhku rippuma. Näib, et Brüggemanni meelest lõppes venestusperiood XIX-XX sajandi vahetusel - tsaarivõimude uue sajandi algul järjest rohkem otsesele assimilatsioonile suunatud poliitika Brüggemanni käsitlusega hästi kokku ei sobi. Tutvustades Vene materjale venestusest, osutab Brüggemann vahele administratiivsete moderniseerimisele suunatud reformide ning kultuurilise venestuse erisusele; viimane oli juba üsna lähedane assimiliseerimisele. Siin oleks ilmselt olnud vajalik lisaks baltisakslaste hoiakutele vähemalt osutada venestamisest kõige otsustavamalt mõjutatud kohalike põlisrahvaste seisukohtadele. See oleks seda olulisem, et eelnimetatud vahest said venestuspoliitika objektiks olnud põlisrahvad väga hästi aru. Kõnes saksa ametivendadele 1899. aastal Peterburis ütles Eesti rahvusliku liikumise juhte Jakob Hurt muuseas järgmist: „Riiklikku ja sotsiaalset venestust tuleb paratamatusena võtta, jumalik juhatus on meid vene skeptri alla seadnud. Kohalikud rahvused pöörduvad seda meelsamini ja kergemalt vene riikliku idee poole, et nad ühelt poolt - oma tagasihoidliku hulga tõttu - kunagi iseseisvat riiki pole moodustanud ja tulevikus riikliku iseseisvuse vilju vastu ei võta, teiselt poolt vene riigivalitsuselt ka uusimate reformide kaudu mitmeid vabadusi ja õigusi on saanud. Oluliselt teisiti suhtuvad kohalikud rahvused oma rahvuse slaviseerimisse, s.t. oma keelt, oma rahvust ja evangeelset usku ei taha nad sugugi ära anda".

Lõpetuseks kutsub Brüggemann üles venestusperioodi põhjalikumale uurimisele, rõhudes siin riigipiire ületava koostöö ning ühiste uurimisprojektide tähendusele. Selle arusaamaga saab ainult nõustuda. Seda raskem on mul aga aru saada, miks sedavõrd heal tasemel kogumikku teadusbürokraatia arvates endiselt mingiks tagasihoidlikuks näpuharjutuseks peetakse, mille koostajad ja autorid kõrgemat hinnangut ei vääri. Teadusväljaannete hindamisel on Eestis midagi tõsiselt kummalist lahti, see vajaks kiiresti parandamist.

50 aastat ajaloodokumendist Balti riikide toetuseks

2010-09-29

Tahan juhtida tähelepanu ühele unustusehõlma vajunud dokumendile, milles mõisteti hukka Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus. Nimelt võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee viiskümmend aastat tagasi, täpsemalt 29. septembril 1960. aastal, vastu resolutsiooni „Olukorrast Balti riikides nende Nõukogude Liidu koosseisu vägivaldse inkorporeerimise kahekümnendal aastapäeval".

Lähemalt vaata siit.

Dokumendis öeldakse, et aset leidnud anneksioon ei arvestanud rahva soovidega; väljendatakse sümpaatiat Balti rahvaste kannatuste suhtes ning juhitakse tähelepanu tõigale, et meie riikluse de jure edasikestmist tunnustab enamus vaba maailma valitsustest. Samuti kutsutakse dokumendis liikmesriikide valitsusi kaasa aitama eestlaste, lätlaste ja leedulaste kultuuri ja keele säilimisele paguluses.

Resolutsiooni esitas Assambleele Taani konservatiiv Marie Antoinette von Lowzow (1899-1985). Lõpphääletusel toetas resolutsioon 65 saadikut, vastuhääli ei olnud, kuid neli saadikut loobusid hääletamast.

Meenutame, et 1960. aasta sügisel oli Euroopa Nõukogul „kõigest" viisteist liikmesriiki. Siiski kuulusid tollasesse seltskonda vaba Euroopa juhtriigid. Euroopa Nõukogu asutajaliikmed (1949) olid ja on Belgia, Taani, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Norra, Rootsi ja Suurbritannia. Samuti olid 1960. aastaks liitunud Kreeka, Türgi, Island, Saksamaa ja Austria.

Enne Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumist pöördus ENPA sama teema juurde tagasi veel kahel korral, vastavalt 1963. ja 1987. aastal vastu võetud resolutsioonides. Samasse ritta lisandub ka Euroopa Parlamendis 1983. aastal vastu võetud resolutsioon „Olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus". Meil on põhjust neid dokumente tunda ning olla tänulik tollastele poliitikutele, kelle hääl vabas maailmas meid ühemõtteliselt toetas.

KOMMENTEERI SIIN

Guardian kahtlustab Briti poliitikut

2010-09-09

Enamasti pole küll väga ilus ühe rahva esindajaid teravalt kategoriseerida, aga paar viimastel päevadel saabunud uudist ärgitavad mind seda tegema. Nimelt olen juba ammu hämmastusega mõelnud, et Suurbritannia poliitikud, kellega mul on kokkupuuteid Euroopa Nõukogus, jaotuvad suurtes piirides kahte vastandlikku rühma.

Ühed on need, kes brittidele ainuomase kõneosavusega kaitsevad demokraatiat ja inimõigusi. Teised seevastu rakendavad sama britiparlamendiliku kõneoskuse hoopis selle kasuks, et rääkida väärtuste suhtelisusest ja kaitsta inimõiguste debatis Venemaa ja teiste inimõigusi rikkuvate riikide huve.

Õnneks on esimest tüüpi briti poliitikuid rohkem. Andrew McIntoshi (1933-2010) tegevusele tikkusid tervis ja vanus viimastel aastatel piire seadma, aga ta suutis siiski palju. Tema juhtimisel võeti vastu mitmed meedia olukorda liikmesriikides puudutavad raportid. Kui ma koostasin 2006. aastal raporteid olukorrast Valgevenes, valmistas Andrew ette meedia olukorda puudutava kaasteksti ja sellest ajast oli meil suurepärane koostöö.

Äsja tuli teade, et vanahärra Andrew McIntosh on lahkunud. Veel jaanuaris soostus ta pisut tõrksalt ja halveneva tervise pärast muretsedes vastu võtma Assamblee kultuurikomitee esimehe koha. Tihti pingelistes Assamblee sisearuteludes, ka juhtorganis ehk "büroos" oli McIntosh hääl, kellele toetuda. Ühesõnaga: see on suur kaotus.

Nüüd aga läheme teist tüüpi brittide juurde. Toor David Wilshire ja liberaal Michael Hancock (fotol) on ENPA-l järjepidevalt kaitsnud ja esitanud Venemaa valitsuse seisukohti erinevates küsimustes, sealhulgas Vene-Georgia sõda puudutavate raportite puhul. Viimastel valimistel Wilshire enam ei kandideerinud, kuid Hancocki saatis edu.

Teisipäevane „Guardian" pöörab Hancockile suurt tähelepanu, eriti aga on fookuses tema 25-aastane Venemaalt pärit parlamendiassistent Katja Zatuliveter. Näitsik on mõne nädala eest Briti julgeolekuteenistuse poolt üle kuulatud ning teda kahtlustatakse Vene luure kasuks töötamises. Leht pöörab tähelepanu ka Hancocki tegevusele Strasbourgis, kus ta on ammu silma paistnud kui Vene poliitikute käepikendus. Enda ümbritsemine vene rahvusest naisassistentidega on Hancocki puhul tavaline.

Mees ise on oma assistenti tabanud kahtlusi kommenteerinud sõnadega absolute rubbish. See muide ongi üks Hancocki lemmikväljendeid, kui ta mõnd endale ebameeldivat infot maapõhja üritab sajatada. Igal juhul on Hancocki puudutav teema huvipakkuv ja jääb üle oodata, mis pöördeid see skandaal võtab.

KOMMENTEERI SIIN

Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia

2010-08-20

2007. aasta suvel triumfeeris toonane Venemaa president Vladimir Putin Rahvusvahelise Olümpiakomitee ees. Sotši oli napi hääleenamusega saanud 2014. aasta taliolümpia korraldamise õiguse. Oma pöördumises loetles Putin kunagi Sotšis elanud rahvaid: kolhid, kreeklased, kasakad. Kuid ta ei nimetanud tšerkesse. See oli väga kõnekas „unustamine".

Tõepoolest, kolhid on ammu ajaloohämarusse jäänud, kreeklasi on sealkandis vähe järel ja kasakad olid Venemaa koloniaalpoliitika tööriistad. Tšerkessid seevastu on ikka veel tülikad. Nende hävitamisega seondub Venemaa koloniaalpoliitika üks kõige karmim lehekülg. Pärast sada aastat kestnud võitlust kulmineerus vägivald 1864. aastal. Kui enne genotsiidi algust oli tšerkesse Põhja-Kaukaasias paari miljoni kandis, siis pärast veresauna ja maalt väljaajamist jäi neid Põhja-Kaukaasiasse vaid sada tuhat inimest, mõnedel andmetel veel tunduvalt vähem1. Tšerkesside hävitamist on nimetatud XIX sajandi suurimaks genotsiidiks2.

Olümpialinna Sotši nimi (algselt satše) tuleb tšerkessi ehk adõõgi keelest ja see tähendab „suurt kuumust". Just Sotši piirkond oli tšerkesside vastupanu viimne kants. Tulevane suusakeskus Krasnaja Poljana ehk Punaselageda on poeetilise versiooni järgi saanud oma nime sügisel punetavate sõnajalgade järgi. Siiski arvatakse nimel olevat veel teine ja hirmsam seos: tapetud tšerkesside veri. Just sinna tšerkessidest tühjaks tehtud alale asus XIX sajandi lõpus ka üks eestlaste rahvakild.

Tšerkesside mahavaikimine ei piirdu president Putini ühekordse mäluauguga. Vancouveri olümpiamängudele saadeti Sotšit tutvustama kasakate tantsutrupp, põlisrahva meenutamisest polnud juttugi. Kui Vancouveri ja Salt Lake City olümpiamängude puhul peeti kunagise koloniaalsõja ohvriks jäänud indiaanlasi väärikalt meeles, siis Sotši olümpia korraldajate suurprojekti tšerkessid siiani ei mahu. Tšerkessi küsimust ei maini isegi Vene opositsiooni teravaimad suled Boriss Nemtsov ja Vladimir Milov. Nende kahe kuu eest välja antud võimukriitika juhib tähelepanu olümpiaprojekti majanduslikule ja logistilise nõrkusele.3 Vastava peatüki irooniline pealkiri on „Taliolümpia subtroopikas", kuid maa muistsete pärisperemeesteni see analüüs ei ulatu.

Võib siiski arvata, et eeloleva nelja aasta jooksul kuuleb maailm tšerkessidest nii mõndagi. Esiteks ei ole võimalik, et tšerkessi küsimus olümpiaga seonduvalt maailmas mingit tähelepanu ei ärata. Teiseks on tšerkessid juba nüüd näidanud, et neil on jõudu ja tahet ise aktiivselt lobby teha ning oma kurvale saatusele tähelepanu tõmmata. Kõige enam hoolitseb selle eest tšerkessi diasporaa Läänes.

Tänapäeval arvatakse maailmas olevat viis kuni kuus miljonit tšerkessi, kellest vaid väike osa, 2002. aasta rahvaloenduse järgi umbes 720 000 inimest elab Vene Föderatsioonis, peamiselt Põhja-Kaukaasias. Seevastu Türgis, kuhu XIX sajandil põgeneti, on tšerkesse nüüd üle nelja miljoni. Jordaanias arvatakse neid olevat 100 000, Süürias 75 000, Saksamaal 50 000, Prantsusmaal 20 000 ning Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides kummaski umbes 5000 inimest. Andmed on allikati üpris erinevad.

Üks Sotši olümpiavastaste rühm väisas juunikuus Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed Strasbourgis. Tõsi küll, seal arutlusel olnud Põhja-Kaukaasia inimõiguste raport puudutas peamiselt olukorda Tšetšeenias, Ingušeetias ja Dagestanis. Tšerkessidega asustatud piirkonnad Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee jäid detailsema vaatluse alt välja, rääkimata muidugi sellest, et oleks pööratud tähelepanu 150 aasta eest aset leidnud rahvamõrvale. See aga ei takistanud tšerkessidel kuluaarides tööd teha. Eriti hea meel oli mul olla tunnistajaks tšetšeeni pagulasliidri Ahmed Zakajevi ja tšerkesside karismaatilise esindaja Iyad Yughari esmakordsele kohtumisele. Edu saladus on koostöö, aga seni võib üldistavalt öelda, et Kaukaasia rahvaste alistamine on Venemaal korda läinud tänu sellele, et nende vahel pole olnud piisavat koostööd. Pigem vastupidi, „jaga ja valitse" põhimõttel on impeeriumil õnnestunud väikerahvaid üksteisega tülli ajada.

New Jerseyst pärit Yughar esindab pagulaste käredamat tiiba, kes nõuab Sotšilt olümpiaõiguse äravõtmist, sest sealsed suusarajad hakkaksid kulgema üle tšerkesside tapetud esivanemate kontide. Selline ei saa olla rahu ja sõpruse pidu. Teine osa tšerkesse on mõõdukamal positsioonil ja nad rahulduksid sellega, kui mängude kontekstis tšerkesside ajaloole väärikat tähelepanu pööratakse. Kolmanda rühma moodustavad Vene keskvõimule kuulekamad lojalistid Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee vabariikides. Tegelikult on aga kõigil ühine eesmärk, et Vene Föderatsioon Tšerkessi genotsiidi fakti tunnistaks. Adõgee ja Kabardiini-Balkaari vabariikide parlamendid on seda omalt poolt teinud ja pöördunud vastava taotlusega ka Vene parlamendi poole. Tõsi, see juhtus eelmise sajandi lõpus, kui Putin oli veel tundmatu ja vabadust leidus Vene ühiskonnas märksa rohkem kui nüüd. Viimati söandas sama taotlust uuendada opositsiooniline Tšerkessi Kongress, kellele Vene Riigiduuma andis ka eitava vastuse.

Tegelikult on pinged tšerkessidega asustatud väikevabariikides järk-järgult kasvanud. Imperiaalseid ambitsioone kandev Venemaa näeb ohtu kahes idees, mida tšerkessi rahvuslased on läbi aegade kandnud: need on eraldi vabariikidesse hajutatud tšerkessi rahvakildude ühinemine ning Põhja-Kaukaasia mägirahvaste koostöökogu või kaugemas vaates konföderatsiooni loomine. Küsimus on selles, kas tšerkesside koostööpüüdlus mahub loomuliku rahvusluse alla või kujutab Vene keskvõim neidki ohtlike terroristidena, kelle vastu tuleb erimeetmeid tarvitada. Islamistlik radikaliseerumine leiab endale soodsa pinna seal, kus kõik demokraatlikud katsed rahvuslike positsioonide kaitseks on ammendatud.

Tšerkesside hajutamine on kindlasti taotluslik. Kaugest nõukogudeajast pärit jaotuse järgi on kabardid, tšerkessid ja adõõgid (adõgeed) kõik eraldi rahvused. Nii loetleb neid eraldiseisvaiks ka Eesti rahvastikustatistika. Ka Jüri Viikbergi koostatud „Eesti rahvaste raamatus" on meil elavad vähesed adõõgid, kabardid ja tšerkessid esitatud eraldi märksõnadega, ehkki kõik kolm artiklit osutavad nii rahvusrühmade lähedusele kui ka sellele, et kultuuriselts on neil Eestis ühine4. Sisuldasa on tegemist sama rahva erinevate kildudega, keda murdeerinevuste kõrval lahutab peamiselt Venemaa (ja varem Nõukogude Liidu) halduskorraldus. Muuseas tulenevad ka erinevused tšerkesside arvukuse hindamisel suurel määral sellest, keda parasjagu tšerkessideks peetakse.

Karatšai-Tšerkessias (pealinn Tšerkesk) jääb tšerkesside ja neile lähedaste abassiinide osakaal kokku alla kahekümne protsendi ning neid on umbes 80 000. Tegelikult domineerivad selles „vabariigis" türgi rahvaste hulka kuuluvad karatšaid ning venelased. Parem olukord valitseb Kabardiini-Balkaari vabariigis (pealinn Naltšik), kus pool miljonit kabardi moodustavad pisut üle poole elanikkonnast. Adõgees (pealinn Maikop) on vaid sada tuhat adõõgi, mis teeb umbes neljandiku rahvastikust. Muuseas kattub just see nimetus (adõgi) rahva enda etnonüümiga, kuna „Tšerkessia" on venelaste kaudu levinud võõrnimi ning Kabarda on pigem tšerkesside idapoolset asuala tähistav geograafiline nimetus. Diasporaa esindajad kasutavad inglise keeles järjekindlalt mõistet circassians ning kui me tahame oma keelt russitsismist võõrutada, siis võiks edaspidi kaaluda hoopis „tsirkasside" ja „Tsirkassia" kasutuselevõttu.

Tšerkessid kuuluvad Esindamata Rahvaste Organisatsiooni ning nende huve väljendab mittetulundusühing Tšerkessi Kongress keskusega Maikopis. Kongressi esimees Murat Berzegov on viimastel aastatel kogenud ähvardusi ja kimbutuskatseid nii enda kui pereliikmete suhtes kuni selleni välja, et ta vanem poeg sai kahtlases liiklusavariis tõsiselt viga. Sel aastal anti Berzegovile Ameerika Ühendriikides asüüli. Pärast Ameerikasse asumist on ta andnud üpris teravaid intervjuusid5. Muuhulgas ütleb Berzegov, et Venemaa rahvuspoliitika kahepalgelisus sai tšerkesside jaoks eriti ilmseks pärast Lõuna-Osseetia ühepoolset tunnustamist. Isegi väga poliitikakauged inimesed näevad, et rahvuspoliitika on kõike muud kui järjekindel. Kuidas on võimalik, et osseetide väikest rahvakildu peetakse omaette riigiks, samas kui n.-ö. suurele Osseetiale ehk Vene Föderatsiooni kuuluvale Põhja-Osseetiale ei anta ligilähedasigi privileege? Ja veel: kui osseetidele loodi sellised tingimused enesemääramiseks, siis miks tšerkessid ei või oma ajaloolisel asualal ühineda ning miks ei lasta pagulastel ajaloolisele kodumaale pöörduda?

Ühesõnaga: tšerkesside eneseteadvus on tõusuteel. Kuigi Põhja-Kaukaasia pingekollet seostatakse peamiselt Tšetšeenia ning talle lähedaste Ingušeetia ja Dagestaniga, maksab ülejäänud väikevabariikides toimuvat pingsalt jälgida. Enam ei seostata terroriakte üksnes islamiäärmuslastega, vaid välja on ilmunud uus vaenlane: tšerkessi natsionalistid ja olümpiavastased, keda „teatud jõud" oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutavad.6 Tõenäoliselt lüüakse rahurikkuja ja Venemaa vaenlase silt lähiaastail külge igaühele, kes Tšerkessi genotsiidi küsimust kergitab. Venemaa ise liigub seejuures samasse positsiooni, nagu oli Hiina RV 2008. aasta suvemängude ajal. Rahvusprobleemi peetakse Vene-vastaseks salasepitsuseks, aga riikide osalemises Sotši mängudel nähakse Venemaa vääramatu ülemvõimu tunnusmärki Põhja-Kaukaasias.

Tegelikult ei ole Tšerkessi genotsiidi tunnistamises midagi üleloomulikku. Milleks vaielda ammuse ajaloosündmuse üle, paljud kaasaegsed riigid on ju avaldanud kahetsust ajaloos varem aset leidnud julmuste pärast? Miks ei või Venemaa olla selline riik? Kuid Venemaa ei käitu kaasaegse riigina ning juhtimisfilosoofia paljud elemendid on pärit samast paradigmast, millele tuginedes XIX sajandi rahvamõrvad sooritati. Enamik riike on selle ajaga võrreldes oluliselt muutunud, kuid mitte Venemaa.

Ma ei peatu siinkohal pikemalt neil uurimustel, mis on Tšerkessi genotsiidile pühendatud. Neid on palju ja seda, et teema järgi on nõudlus, kinnitavad kasvõi viimastel aastatel ilmunud akadeemilised publikatsioonid.7 Ulatusliku hävitamise ja küüditamise põhjusi on otsitud Venemaa juhtkonna militaarstatistilisest mõtlemisest. Lihtne kalkulatsioon näitab, et võõra rahva olemasolu piirialadel on ebamugav ja selleks, et impeeriumi laiendada tuleb „vale" rahvaga midagi ette võtta. Võimalusi on õieti kaks: hävitada või ümber asustada.8 XIX sajandi lõpus kujundas sellist poliitikat ja viis ellu Venemaa sõjaminister Dmitri Miljutin, kuid tal oli nii eelkäijaid kui järgijaid eesotsas Jossif Staliniga.

Vaid inimõiguste paradigma esiletulek külma sõja ajal ja järel on ära hoidnud sellesama strateegia jätkuva kasutamise. Tšerkesside hävitamine XIX sajandil pole Venemaa jaoks mitte lihtsalt ajalugu, vaid protsess, mis on Kaukaasias tänini lõpule viimata. Seetõttu ei peeta võimalikuks Tšerkessi genotsiidi ka kahetseda. Kõik see, mis on toime pandud Tšetšeenias ja Georgias ,osutab samale käekirjale. Jah, rahvaste ümberasustamine ei ole XXI sajandi algul enam võimalik, aga rahvaste tahte allasurumine ja legitiimsete juhtide tapmine (Dudajev, Mashadov) või katsed neid poliitilise survega võimult kõrvaldada (Saakašvili) on kõigile näha.

Georgiale on Tšerkessi genotsiidi küsimus erakordselt tähtis. Pole juhuslik, et tänavu toimus Thbilisis sel teemal kõrgetasemeline konverents ning Georgia parlament on teinud Tšerkessi genotsiidi tauniva avalduse. Tšerkessi küsimus pole üksnes näide Vene koloniaalpoliitika olemusest, vaid see on ka tee Georgiale selja pööranud abhaaside hinge. Nimelt on abhaasid tšerkesside lähisugulased ja saatusekaaslased. Ka abhaasid kihutati tsaarivalitsuse poolt Türki. Abhaasi ja adõõgi keel kuuluvad läänekaukaasia keelerühma nagu ka nüüdseks väljasurnud ubõhhi keel. Muuseas, kõigi nende rahvaste, samuti osseetide mütoloogia, pärimuskultuuri ja keelte üks kuulsamaid uurijaid on olnud XX sajandi humanitaarteaduste suurkuju Georges Dumézil.

Oluline erinevus abhaaside ja tšerkesside vahel seisneb siiski selles, et enamik abhaase on kristlased, tšerkessid tänapäeval aga islamiusulised. Sealjuures on tšerkesside islamiusustamine olnud ajaloos suhteliselt hiline ja see toimus Türgi Osmani impeeriumi mõjul. Kummalise detailina väärib esiletoomist muutus nõukogude historiograafias, mis leidis aset Stalini ajastu lõpus. Kui veel kolmekümnendail aastail kirjeldati tšerkesside vabadusvõitlust õiglase vastuhakuna tsaarivalitsuse rõhumisele, siis viiekümnendail aastail muutusid tšerkessid ühtäkki Türgi sultanite reaktsioonilisteks käsilasteks ja Vene impeeriumi vallutustööd hakati kujutama positiivsetes värvides.9

Ajalugu ei ole lõppenud ega lõpuni kirjutatud. Kuna tšerkessi teema tõmbab eelolevatel aastatel endale ilmselt rohkem tähelepanu kui varem, on meie asi seda hästi tunda. Nagu see on kõigi rõhutud rahvaste puhul, tuleb nende demokraatlikult väljendatud rahvuslikke püüdlusi võimaluse korral toetada.

Viited:

1 Karl Friedrich Neumann raamatus Russland und die Tscherkessen. Stuttgart und Tübingen: J. G. Cotta, 1840 pakub tšerkesside arvukuseks XIX sajandi esimesel poolel poolteist miljonit, arvates hulka ka kabardid ja abhaasid. Venelaste vähendatud (300 000) ja tšerkesside endi suurendatud (kuni neli miljonit) hinnanguid ei pidanud ta realistlikeks.

2 The Circassian Genocide. Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Unrepresented Nations and Peoples Organization) kodulehel: http://www.unpo.org/article/1639

3 Nemtsov, Boriss ja Milov, Vladimir. Putin. Itogi. 10 let: nezavisimõi ekspertnõi doklad. Moskva: Solidarnost, 2010. http://www.putin-itogi.ru/doklad/

4 Eesti rahvaste raamat: Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Koostanud Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999. Samast loogikast lähtub ka James Minahani põhjalik Encyclopedia of the Stateless Nations: Ethnic and National Groups around the World. 4 volumes. Westport: Greenwood Press, 2002.

5 Murat Berzegov: Single Cherkessia is a constitutional right of Circassian people. 18. 07. 2010. http://www.radioadiga.com/ClosedIndex/artikkk.php?ind=3498. Vt ka Paul Goble'i sissekannet: http://windowoneurasia.blogspot.com/2010_07_20_archive.html.

6 Diversija na GES - „podgotovka" k sotšinskoi Olimpiade (intervjuu A. Krõloviga 22. 07. 2010). www.nakanune.ru/articles/14789.

7 Näiteks: Geraci, Robert. Genocidal Impulses and Fantasies in Imperial Russia. In A. Dirk Moses (ed) Empire, Colony, Genocide Conquest, Occupation and Subaltern Resistance in World History. Oxford and New York: Berghahn Books, 2008, p. 345-371; Henze, Paul B. Circassian resistance to Russia. In Marie Bennigsen Broxup (ed) The North Caucasus Barrier: The Russian Advance Towards The Muslim World. London: C. Hurst & Co, p. 62-111; Kreiten, Irma. A colonial experiment in cleansing: The Russian conquest of Western Caucasus, 1856-65. - Journal of Genocide Research. Vol 11, Issue 2-3, 2009, p. 213-241; Shenfield, Stephen D. The Circassians - A Forgotten Genocide. In Levene, Mark and Penny Roberts (eds). The Massacre in History. Oxford and New York: Berghahn Books, 1999, p. 149-162.

8 Holquist, Peter. State Violence as Technique: The Violence in Soviet Totalitarianism. In A. Weiner (ed) Landscaping the Human Garden. Stanford University Press, 2003, p. 19-45.

9 Brock, Peter. The Fall of Circassia - A Study in Private Diplomacy. - The English Historical Review, Vol 71., No. 280. (July 1956), p. 401-427.

Klanniimperialism ja karistamatus Kaukaasias

2010-08-04

Vägivald sünnitab vägivalda ja karistamatus ei lase sel ahelreaktsioonil lõppeda.

Eelmisel nädalal äratas mu tähelepanu üks intervjuu, mille andis Tšetšeenia iseseisvuslaste portaali Itškeeria toimetaja ning tšetšeenide esindaja Prantusmaal Musa Taipov (vt. siit: http://ichkeria.info/content/view/7762/1/). Taipov ütleb, et tema andmetel ei ela Tšetšeenia nukupresident Ramzan Kadõrov sügist üle, sest ta kõrvaldatakse. Kadõrov on oma kasimata suu ja tegudega muutunud Venemaale koormaks ja nüüd otsitakse uut käilakuju. Taipov lubab lähemal ajal Venemaa salaplaanide kohta täpsema info anda.

Ma ei arutaks selle üle, kas see avaldus on provokatiivne või mida tahab Itškeeria portaali toimetaja oma õhku visatud ennustusega saavutada. Probleem, millele Taipov osutab, ei ole väljamõeldis. Tšetšeenias saavutatud näilise rahu taustal on seadusetus ja karistamatus nüüd levinud kogu Põhja-Kaukaasias. Kadõrovi mitmed väljaütlemised on liig isegi Venemaa diplomaatiast suurt mitte hooliva juhtkonna jaoks. Mäletan, kui kähku levis juuni lõpus ENPA-l kuluaaridesse Kadõrovi kunagi ajaleheintervjuus pillatud mõttekäik „naisest kui mehe omandist". Kui sellised fopaad võib Moskva veel andeks anda, siis Kadõrovi äsjane osutus, et rahvuskonfliktid Põhja-Kaukaasias võivad nurjata läheneva Sotši taliolümpia, on Moskva jaoks liig.

Ehkki Tšetšeenias pole akuutset sõda, on uudised terroriaktidest Põhja-Kaukaasia vabariikides igapäevased. Taipovi sõnul käib sõda sisuliselt edasi. Ükski tõsiseltvõetav analüütik ei pea Venemaa poliitikat Põhja-Kaukaasias jätkusuutlikuks. Moskva Carnegie Instituudi teadur Aleksei Malašenko võtab Põhja-Kaukaasias toimuva kokku sõnadega: pettumus, totaalne korruptsioon ja ühiskonna demoderniseerimine.

Nii Kadõrovi kui ka teiste Põhja-Kaukaasia Vabariigi liidrite pukkipanemisel on Moskva järginud väga lihtsat skeemi: „Teie annate meile absoluutse lojaalsuse, aga meie anname võimu teostamiseks vajalikud vahendid ning vabaduse neid kasutada". Sellega on kohalik võim saanud blanco-veksli

Putin armastab kelkida sellega, et ta on jagu saanud terrorismist ning usinad vasallid Põhja-Kaukaasia vabariikides tagavad „Ühtsele Venemaale" umbes sajaprotsendilise toetuse valimistel. Tegelikult aga puudub igasugune kontroll selle üle, mis neis maades toimub. Õieti pole midagi, mis võiks ohjeldada korruptsiooni ja seadusetust.

Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud viimastel aastatel hulga otsuseid Tšetšeenias kannatanud tsiviilelanike kasuks ja Vene Föderatsiooni vastu, aga Vene kohtusüsteem pole ka väga ilmsete tõendite korral sellest mingeid järeldusi teinud. Kuni inimõiguste rikkujad on kas valitseva klanni või Kremli varjatud kaitse all ja nad tunnevad end karistamatult, ei saa jätkusuutlik olla ka võimude võitlus terrorismi ja ekstremismiga. Suuresti on sellest paatosest kantud ka ENPA viimane raport inimõiguste olukorrast Põhja-Kaukaasias.

Mis aga puudutab jätkuvat radikaliseerumist, siis selle kohta tuli eelmisel nädalal veel üks uudis. Nimelt on pearadikaal, nn. Kaukaasia emiraadi emiir Doku Umarov 1. augustil ameti maha pannud. Asemele astub Aslambek Vadalov. Tšetšeenide euroopalike vaadetega eksiiljuht Ahmed Zakajev on öelnud, et Umarovi lahkumise tingis võitlejate rahulolematus tema brutaalsete meetoditega ja tsiviilelanike vastu suunatud vägivallaga. Vene analüütik Sergei Markedonov (http://www.politcom.ru/10517.html) seevastu arvab, et Vadalovi puhul on tegemist Umarovi õpilasega, kes on veel brutaalsem ja veel vähem realistlike lahenduste leidmisele orienteeritud.

Vägivald sünnitab vägivalda ja karistamatus ei lase sel ahelreaktsioonil lõppeda.

Kauaks me jääme Afganistani?

2010-07-13

Sõda, õigemini küll erinevate mässuliste jõudude vastane võitlus Afganistanis on kestnud varsti 9 aastat. Õigustatud on küsimus, millal see ükskord lõpeb ja meie sõdurid saavad koju. Nii küsitakse üha valjemal häälel vähemalt 46 riigi valitsustelt, kes on saatnud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus (ISAF - International Security Assistance Force) oma vägesid Afganistani.

Vastus on: nii ruttu kui võimalik, ent mitte varem kui võimalik. Rahvusvahelise sekkumise Afganistanis tingis 11.septembri 2001 terrorirünnak USAs, milles hukkus üle 5000 inimese. Rakendus NATO kollektiivkaitse artikkel 5, ÜRO egiidi all moodustati Afganistani uus valitsus ja saadeti valitsuse toeks riiki relvajõud NATO juhtimisel. Afganistanis on alates 2001.a. langenud 1920 välisriikide kaitseväelast, nende hulgas ka 7 Eesti kaitseväelast (võrdluseks: Iraagi operatsioonis langenute arv on 4730).

Relvajõudude eesmärgiks on toetada Afganistani valitsuse jõupingutusi julgeoleku tagamisel riigis. Afganistani julgeolekujõudude, mis koosnevad rahvusarmeest ja rahvuspolitsei üksustest, ülesehitamine on pikk protsess - ent tänaseks oleme niikaugel, et mitmetes provintsides on valitsus juba suuteline olukorda iseseisvalt kontrollima ja mitmetes teistes piirkondades juhtima operatsioone valitsusvastaste jõudude vastu.

Rahvusvaheline sõjaline kohalolek on vajalik seni, kuni Afganistani valitsus on suuteline tagama elementaarse julgeoleku riigi sees ja vältima riigist lähtuvat sõjalist ohtu teistele riikidele ja rahvastele. Tänaste kavade kohaselt, seda nii mõlema väejuhataja kindralite McCrystali ja Petraeuse sõnade läbi, on vägede vähendamist võimalik alustada lähema paari aasta jooksul. Sama eesmärki on kinnitanud president Obama ja mitmed teised valitsusjuhid - seda loodame ka meie. Loodetavasti saab vägesid välja viima hakata 2012. aastal.

Enne seda on kavas vägede arvu isegi kasvatada ja seda eelkõige Afganistani oma relvajõudude väljaõppe tugevdamiseks. Ka Eesti kavandab suuremat panustamist just väljaõppe toetusse - oleme Afganistani saatmas 5 politseiinstruktorit ja tulevikus ka kaitseväeinstruktoreid. Eestil ei ole kavas suurendada oma panust, mis praegu on maksimaalselt 170 kaitseväelast.
Usun, et 2012 aasta lõpuks on see arv väiksem ja kahaneb sealt edasi veelgi. Tuleks arvestada ka võimalusega, et enne kui Afganistanis läheb lihtsamaks, läheb seal enne veel pingelisemaks, sest otsustavas vastasseisus on oodata ka vastavat meeleheitlikku vastupanu.

Ometi oleks naiivne loota, et paari aastaga on kõik julgeolekuprobleemid Afganistanis lahenenud ja väed saab täielikult välja tuua. Võrdluseks meenutagem, et välisriikide relvajõud, sealhulgas ka Eestist, on 20 aastat peale esimesi veriseid kokkupõrkeid endise Jugoslaavia territooriumil ikka veel seal. Parem karta kui kahetseda ja poleks üldse välistatud, et teatud sõjaline kohalolek, eeldatavasti küll üksnes heidutuse otstarbel, on Afganistnis ka kümne aasta pärast.

Võib küsida ka miks Eesti oma vägesid kohe ühepoolselt ära ei too. Vastaksin, et seda ei saa teha silmas pidades meie liitlassuhteid NATO-s, Euroopa Liidus. Iga riik, kes loodab liitlaste toele temale raskel hetkel, peab olema valmis ise toetama teiste riikide julgeolekut siis kui selleks on vajadus. Eesti jõukohane panus on meie julgeoleku tagatis ja ei tohiks unustada sedagi, et terrorioht Eestile ei ole ka kaugeltki olematu. Seda on kogenud mitte ainult meie liitlased USA-s vaid ka Madridis, Londonis aga ka Põhjamaades.

Julgeolek tänapäeva maailmas on üha enam jagamatu ja kõigi riikide jõukohane panus selle kindlustamiseks ainus tasakaaluks.

Ukraina holodomori hukkamõistmise vastuolud

2010-05-28

Mitu aastat tagasi, kui käisin Ukrainas, küsisin siin-seal inimestelt: „Jah, siin on Teises maailmasõjas langenute monument, aga kas holodomori kohta on midagi?" Tajusin inimeste vastustes valu ja ehmatust, sest sel ajal polnud kombeks mõelda, et miljonid kunstliku näljahäda ohvrid vajavad meenutamist. Liiga kaua oli ühiskond 1932.-1933. aasta kohutava ulatusega näljahädast vaikinud. Briti ajaloolane Robert Conquest hindab ohvrite hulgaks viis miljonit inimest.

Ehkki Ukraina eelmise presidendi Viktor Juštšenko tegemistes holodomori teadvustamiseks oli kampaanialikkust, tuleb seda kõrgelt hinnata. Juštšenko andis rahvale tagasi mälu ja ajaloolise tõe. Holodomor kuulutati genotsiidiks Ukraina talupoegade vastu ja selle eitamine muudeti seadusega karistatavaks. Ukraina tegutses aktiivselt selle nimel, et teadvustada holodomori jubedused rahvusvaheliselt.

Euroopa Nõukogus läks nõnda, et selleks ajaks, kui raport valmis sai, oli Ukrainas president vahetunud. Päev enne dokumendi arutelu teatas vastne president Viktor Janukovitš parlamentaarse assamblee ees esinedes, et tema arvates ei olnud holodomor genotsiid. See kattub Vene poliitikute kaitstud positsiooniga. Öeldakse, et ohvrid olid ju Stavropoli krais, Kasahstanis ja mujalgi. See lähenemine ei eita holodomori, kuid ütleb, et puudus Ukraina rahva massilise hävitamise kavatsus. Ja kuigi nõukogude juhtkond tegi "vigu", olnud tegu ikalduse ehk looduskatastroofiga.

Ajaloolased kasutavad "holodomori" mõiste avamisel eri termineid. Robert Conquest räägib näljaterrorist (inglise keeles terror-famine), siin-seal on kasutatud mõistet "näljagenotsiid" (famine-genocide). Ukraina keeles osutab ammu kasutusele võetud "holodomor" selgelt surnuks näljutamisele. Üks argumente, mida tihti kasutatakse, on see, et "genotsiidi" mõiste kasutuselevõtja Rafael Lemkin nägi Ukraina holodomoris genotsiidi tüübipuhast näidet.

Hinnates praeguse ENPA presidendi Mevlüt Cavusoglu holodomori-raportit, tuleb öelda, et see on õige mitmekihiline. Pealkirjas mälestab ta näljahäda ohvreid. Resolutsiooni põhitekstis räägitakse peamiselt "Stalini režiimist", totalitaarse kommunismi kuritegudele on üks tagasihoidlik viide seoses varem assamblees vastu võetud resolutsiooniga. Osutust genotsiidile resolutsioonis ei ole.

Kui aga lugeda selgitavat memorandumit, siis seal viidatakse Ukraina parlamendi vastavale otsusele ja tuuakse esile faktid, mis näitavad, et tollane nõukogude juhtkond tegi otsuseid, mis vältimatult viisid inimeste massilise hukkumiseni. Ukraina talupoegadelt ainult ei konfiskeeritud vilja, vaid nälgivad külad võeti piiramisrõngasse: sealt ei saanud põgeneda ega sinna abi toimetada.

Seega, igaüks, kes teksti läbi loeb, saab aru, et toimunu vastab genotsiidi tunnustele.

Terminoloogiline võitlus paneb mõtlema selle üle, mida Venemaa poliitikud ja neist sõltuvad naaberriikide juhid (Janukovitð) ajaloos tunnistavad. Holodomori ega Stalini reþiimi kuritegelikkust ei eitata. Teravalt püütakse eitada genotsiidi ukrainlaste vastu.

Tüüpdemagoogia on see, et "genotsiidi" mõiste sissetoomine oli Juðtðenko poliitkampaania ja presidendivalimised Ukrainas näitasid, et sellel on ühiskonnas vaid paariprotsendine toetus.

Äsja eitati niisama raevukalt kommunismi kuritegusid. Nüüdsetes debattides venelased seda mõistet loomulikult ei kasutanud, aga võideldes holodomori genotsiidiks tunnistamise vastu, lepiti sellega, et paljud inimesed kõnelesid "totalitaarse kommunismi kuritegudest" või "kommunismi kuritegudest". See näitab, et kommunismi kuritegude lahtikaevamisel on igati positiivne mõju. Kui demagoogiline vastuseis keskendubki mõnele mõistele, jääb ikka mingi osa ajaloolisest tõest, mille puhul enam ei vaielda.

Näiteks osutab holodomori-raport niisama jubedale hävitustööle Kasahstanis. Kasahstani parlament on eelmise sajandi 30. aastate näljahäda kohta esitanud Euroopa Nõukogule kirjaliku kommentaari. Sellest võib välja lugeda valmisolekut valusa teemaga edasi minna, ehkki terminoloogiliselt ollakse hinnangutega suhteliselt tagasihoidlik.

Katastroofikuu

2010-05-06

Aprill oli pea täiemõõduline katastroofikuu. Hakatuseks metrooplahvatused Moskvas, siis võimuvahetus Kõrgõztanis koos sinna juurde kuulunud veresaunaga. Aga see oli alles algus. Poola riigi juhtkond hukkus Smolenski lennuõnnetuses ja Islandi vulkaanitolmu pärast ei jõudnud paljud riigipead nädal hiljem president Kaczynski matustele. Poola leinašokk Katõni mälestuskuul oli uskumatu. Sealt edasi sai Euroopa umbes nädala jooksul katsetada harjumatut ilmakorda, kui lennukid ei lenda.

Geopoliitiliste üllatuste ahelat jätkas Ukraina uue presidendi Janukovitši oodatust kiirem langemine Venemaa haardesse. Energialepped ja Vene laevastiku pikaajaline jätkamine Sevastoopolis tõi Ukraina lõhestatuse väga tugevalt esile. Ka Kõrgõztani võimuvahetus tähendas Venemaa mõju suurenemist - ükskõik, mida me ka arvame kukutatud ebademokraatlikust president Bakijevist. Kreeka finantskriis omakorda püüdis kõigutada eurotsooni rahanduse aluseid.

Kuid kõige hullem ja aeglast hukutavat mõju eviv katastroof on Mehhiko lahe naftareostus. See paneb mõtlema, kui ulatuslikult võib meie elukeskkonda kahjustada kas inimtekkeline või tehnoloogiline õnnetus. Kõrvalt vaadates paistab planeet Maad kattev elukooslus ja selle juhtiv osa ehk inimkond silma üsna suure enesehävitusvõimega.

See katastroofirida kangastus mulle eriti selgelt lugedes Lauri Vahtre uut romaani „Torm". Ei hakkagi siin süžeed rohkem ümber jutustama, kui et siingi läheb jama lahti Ameerika Ühendriikide lõunarannikul ja Mehhiko lahe kandis. Seda piirkonda tabab mitu viienda kategooria orkaani ja nii jubeda vahendiga surutakse maadligi Kuuba diktatuur.

Vahtre väga head raamatut ilmestavad peategelase pöörased seiklused katastroofijärgses maailmas. Veel enam väärib aga tähelepanu see, kuidas autor näitab kaasaegse maailma inimlikku ja tehnoloogilist haprust. Lakkavad toimimast arvuti- ja mobiilside ning sajad igapäevased mugavused, millega inimesed on harjunud. Ühed hukkuvad rusude all, aga teised lähevad muutunud ja harjumatus maailmas hulluks. Koos elukeskkonna ja tehnoloogiate kokkuvarisemisega murdub kergesti ka see inimlikkuse piir, mida me oma „kõrgelt arenenud tsivilisatsioonis" nii loomulikuks peame.

Küsimus on selles, kuivõrd me oskame meid seiravatest suurematest ja väiksematest õnnetustest ja ohumärkidest õigeid järeldusi teha.

Kommenteeri siin

Leedu hoiatus

2010-04-29

Eesti Energia börsikava, et hankida lisakapitali strateegilisteks investeeringuteks, suurendab Eesti energiajulgeolekut ning loob lisavõimalusi ettevõtte konkurentsivõime parandamiseks rahvusvaheliselt. Riigikogu menetluses olev Eesti julgeolekupoliitika aluste eelnõu rõhutab, et energiajulgeolekut aitavad tagada varustuskindlus, ühendus teiste ELi riikide energiavõrkudega ja energiaallikate mitmekesisus.

Nende eesmärkide tagamiseks tuleb rakendada erinevaid meetmeid, kuid ilma avaliku ja erasektori koostööta ning rahvusvahelise komponendita pole pika ajaline energiajulgeolek saavutatav. Ent üksnes riig kontrollimonopol ja rahastamine ei võimalda muutuvatele turutingimustele paindlikult reageerida.

Nii on mõistetav, miks on Eesti Energia juba lähema viie aasta investeeringute katteks vajaliku 35 miljardi krooni hankimiseks rahastamisvõimalustest välja valinud kava noteerida kuni kolmandik ettevõtte aktsiatest Londoni ja Tallinna börsil.

Energiajulgeolekust rääkides on oluline poliitilis te otsustega mitte venitada. Kahjuks on meie Bait naaber Leedu selles osas hoiatav näide. Ignalina tuumajaama sulgemise otsus sündis aastaid tagasi liitu misel ELiga. Uue tuumajaama ettevalmistus on aga takerdunud poliitilisse otsustamatusse, mis on negatiivselt mõjutanud Leedu energiajulgeolekut.

Georgia kohta dokumenti ei tule

2010-04-29

Sel nädalal toimub Strasbourgis Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee kevadsessioon. Algul pidi päevakorras olema Vene-Georgia sõja jätkuraport, kuid raporti arutelu asemel korraldatakse nüüd debatt, millega ei kaasne uue dokumendi vastuvõtmine. Mis juhtus?

Kõigepealt tuletan meelde, et assamblee on vastu võtnud koguni kolm resolutsiooni Vene-Georgia sõja kohta. Need dokumendid paistavad silma selge sõnastusega: kaitsevad Georgia territoriaalset terviklikkust, nõuavad Venemaalt ühepoolsete tunnustamisotsuste tagasivõtmist Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kohta ning sõjaohvrite õigust naasta oma kodudesse.

Selle aasta jaanuaris vahetus üks kahest kaasraportöörist. Euroopa Rahvapartei rühma esimees Luc van der Brande lahkus ja tema asemel võttis raporti üle Briti poliitik David Wilshire, kes juhib Euroopa Demokraatide rühma, kuhu kuulub suurem osa Vene delegatsiooni liikmetest(!). Wilshire ja teine raportöör Matyas Eörsi Ungarist ei suutnud mitme kuu jooksul kokku leppida ühise visiidi suhtes ja see jäi viimasele minutile. Vulkaanipilv lasi aprilli keskel Moskvasse sõita vaid Wilshire'il. Kuna raportööridele ei võimaldatud muud ligipääsu Lõuna-Osseetiasse, otsustas Wilshire kohtuda de facto reþiimi esindajaga Moskvas.

Tõenäoliselt ei oleks sellest skandaali tulnud, kui Briti poliitik poleks pidanud seda kohtumist nn Lõuna-Osseetia saatkonnas Moskvas. Sellise kutse vastuvõtt Euroopa Nõukogu raportööri poolt ametliku visiidi raames kandis de facto reþiimi vaikiva tunnustamise märki.

Georgia võttis terava positsiooni: jämedalt diplomaatia reeglite vastu eksinud Wilshire ei tohi assambleel raportit esitada.

Vähem segadust ei tekitanud asjaolu, et sisuliselt olid Wilshire ja Eörsi esitanud assambleele täiesti erinevad resolutsiooniprojektid. Eörsi püsis assamblee varasemate dokumentide liinil, aga Wilshire'i mitu sõnastust läks selgelt kõrvale assamblee varasematest otsustest mitte käsitleda Venemaa mõjutatud Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat konflikti iseseisvate osapooltena. Teist sellist vastuolu kaasraportööride lähenemise vahel assamblee ajaloos ei mäletata. Tõsi, hääletusel oleks monitooringukomitee aluseks võtnud mu meelest pigem Eörsi versiooni, kuid kuna dokumendi esitamise vastu oli Georgia delegatsioon, võeti see päevakorrast maha.

Huvitavaks teeb olukorra seegi, et Eörsi ei kandideerinud äsjastel Ungari valimistel ning Wilshire ei kandideeri mais toimuvatel valimistel Suurbritannias. Seega lahkuvad mõlemad peagi parlamentaarse assamblee koosseisust. Eörsi on öelnud, et järgmisel sessioonil ta enam ei osale, britid võivad Wilshire'i delegatsioonis hoida veel paaril sessioonil pärast valimisi.

Niipalju skandaalidest, intriigidest ja piinlikest vahejuhtumitest. Katki pole suurt midagi, sest varasemates dokumentides väljendatud seisukohad kehtivad ja eile toimus Vene-Georgia teemal debatt. Erikülalisena esines suursaadik Heidi Tagliavini, kelle juhitud Euroopa Liidu vaatlusmissioon on esitanud sõja põhjuste ja asjaolude kohta väga põhjaliku aruande.

Kommenteeri SIIN

Tuhapilv tuletab rongiliiklust meelde

2010-04-20

Mäletate, äsja ei saanud Ruhnu saarelt käeluu murdnud naine 21 päeva mandrile tohtri manu, kuna lennuilma polnud. Nüüd on kõigile selge, et tegelikult oleme terve riigina nagu Ruhnu saar, meie pea ainuke liikumislootus on vaid lennuk. Ei kiirrongi, ei kiirteid. Peaminister sõidab Poolasse autoga.

Ei hullu, sai isegi mullu Via Balticat autoga katsetatud - nüüd näevad teisedki, et magistraali asemel tähendab meie "magistraalilaadne" ühendus lääne poole möödaloksumisi lehmakarjade teeületusest hoiatavatest siltidest, üha korduvat 70 km/h kiiruspiirangut, metsateede otstel kohmetuvaid prostituute ning olematut toetavat infrastruktuuri.

Filharmoonia Kammerkoor loksub Berliinist Tallinnasse rongiga - mõnda aega tagasi sõitis seda liini veel uhkete kupeedega rong...

Ilma ühendusteta ei jõua kuskile

Eesti tegelik ühendamine ülejäänud Euroopaga ja eriti Euroopa raudteevõrguga on meie riigi järgmine suur sotsiaalne, majanduslik ja keskkondlik eesmärk.

Loomulikult vajame ka ühendusi itta. See on ka kogu Euroopa eesmärk, sest Eesti on vaid väike vahepeatus Soomest ja Peterburist tulevatele inimestele ja kaupadele.

Korraliku raudteeühenduse planeerimine, projekti ettevalmistus ning finantsplaani tegemine koostöös Brüsseliga võtab aega vähemalt 10-15 aastat, seega on ülim aeg alustada täna. Aga mis meil toimub?

Kõigepealt ahastatakse, et liiga kallis olevat. Keegi muidugi ei tea, kui kallis, ja milline meie riigi ja Euroopa Liidu eelarve 20 aasta pärast, kui reaalse ehitamiseni oleks võimalik jõuda, üldsegi on, samuti pole projektigi. Mäletate, kui me iseseisvust taastasime, siis oli ka tüüpe kes arvasid, et see käib meile üle jõu. Jah, teede rajamine on väga kallis, aga veel kulukam on jäädagi ilma inimeste ja kaupade keskkonnasõbralikust liikumisvõimalusest.

Tegemist on eeskätt poliitilise tahte küsimusega: Soome ja Rootsi ehitavad juba praegu innukalt raudteid ka seal, kus inimeste tihedus jääb põhjapõtrade omale tugevasti alla. Lihtsalt seepärast, et nad tahavad oma maad ühendada ja turvaliselt ning keskkonnasõbralikult liikuda.

Meil on arvatud, et rongiliiklusel pole Eestis rahva vähesuse tõttu erilist perspektiivi. Lisaks hõredamate Põhjamaade kogemustele tuleb siinkohal meenutada, et rahvusvahelises raudteeliikluses oleme me vaid üks lõiguke.

Sama ebaloogiline oleks järeldada, et Kiltsist Vägevale polevat mõtet raudteed teha: mõlemas kohas elab vähe inimesi - ainult et juhtumisi on mõlemad jaamad Tallinn-Tartu liinil. Sama lugu on Eesti piire ületavate raudteega: Peterburg-Helsingi-Tallinn-Riia-Kaunas-Varssavi-Berliin, või kuhu iganes sealt edasi kulgeval liinivõrgul on hoopis teine mõõde, taga teine rahvaarv ja mitmetasandilisem kasumlikkus.

Eestil tuleb välja saada ajaloolisest lõksust, et olime raudteede rajamise aegu tsaari-Venemaa ikkes ja peale teist ilmasõda Nõukogude impeeriumi ikkes. Meil pole täna mingit põhjust masohhistlikuks halamiseks, et siinkandis polevat mõtet kesk-Euroopa suunaliste kiirrongiühendustega jamama hakata, sest hoopis optimistlikumal arvamusel on meist veel kaugemale põhja kui ka isegi kirdesse jäävad rahvad, kes sedasama ühendust vajalikuks peavad.

Inimesi on seal kokku päris palju ning meie asume neile olulise teeraja ääres. Juba arendatav Peterburg - Helsingi kiirraudtee hakkab viima inimesi ukselt uksele vähem kui tunniga. Kaubarongidele ehitatakse omaette kolmetunnine raudrada kõrvale ja lisaks liitub uus kiirtee neljarattalistele.

Leedu on omalt poolt ligi 10 kilomeetrit Euroopa 1435 mm laiusega kiirraudteed valmis ehitanud Poola piirilt Kaunase suunas ja vaevleb hetkel kogutrassi seisukohalt olulise vaidluste käes, kas anda järele Shiauliai poliitikute populistlikult lisapeatuse nõudele, mis aga kogu liikumiskiirust oluliselt aeglustaks.

Lätlased on valitsuste tasemel Leeduga kiirtaudtee piiriületuspunktis kokku leppinud ja näevad ühe võimalusena, et Riia võikski olla ülejäänud Euroopa raudteevõrgu lõppjaam. Võimalused Riiat meie suunal läbitulevaks raudteetrassiks on lätlastel, meist endist rääkimatagi, täiesti läbi planeerimata.

Niisiis, kui hea lugeja nüüd kaardile vaatab, siis näeb ta arendatavat kiirraudteed Berliinist Riiani ja Helsingist Piiterini ning kogu küsimuseks jääb, et mis on Helsingi ja Riia vahel. Kas tõesti mitte midagi? Probleem on laiem, kuna must auk keset trassi halvendab oluliselt kogu Läänemere idakallast läände ühendava raudteeliini majanduslikku tasuvust, sest on väga suur vahe, kas Peterburi piirkonnast kasutavatest kaubateedest pääseb vaid Helsingini, sealt edasi Rootsi kaudu Kesk-Euroopasse või hoopis maismaad mööda varsti pea piiritute edasiliikumisvõimalustega Berliinini.

Uimastena ei tarvitse me Ida ja Lääne vahele jääda

Juba 1. märtsil käis Ukraina president Viktor Janukovits Brüsselis meie transpordivolinik Siim Kallase jutul, teemaks transport ida ja lääne vahel ning selle toetamine Euroopa Liidu poolt.

Üldiselt saavad riigid meie pikkuskraadidel aru, et transport ja transiit on üks meie võimalusi. Loomulikult vajavad kõik häid ühendusi, loomulikult vajab ka Euroopa Liit häid idasuunalisi ühendusi. Ainult et kas lõpuks hakkab Ust-Luga sadama maismaaühendus läände liikuma läbi Kiievi või transiit läbi Koola poolsaare?

Kui Rail Baltica puuduseks loeb Siim Kallas mõned päevad hiljem Tallinnas antud pressikonverentsil vale ehk vene laiust (teadmiseks, et sama on küll iseloomulik ka Ukrainale), siis tahaks muidugi teada, et kus selline otsus Rail Baltica rööpmevahe asjus vastu võetud on - Kallase peas ja ainuisikuliselt?

Nii kitsas otsustajate ring pole mõistlik. Või ongi tema teistegi üsna üllatavate sõnavõttude taga Eesti rahvusvahelistest raudteeühendustest, sealhulgas ka kiidusõnad meie tohutust tehtud tööst lihtsalt vähene teema valdamine ja tähelepanematus?

Nimelt on Eestis on kaks samanimelist, kuid sisult ja eesmärgilt ning senini ka rööpmelaiuselt väga erinevat projekti. Mõlemad meile ülivajalikud. Ja kui nüüd meie mees Brüsselis meie riigi ühes kõige olulisemas küsimuses ei kavatsegi lillegi liigutada, vaid ühineb "midagi-pole-võimalik" hädakooriga, siis on tema volinikuksolemise aeg Eestile täiesti raisku läinud.

Eestis tehakse tõepoolest remonditöid Tallinn-Tartu-Valga liinil ja sedagi on nimetatud Rail Balticaks, sest nii arvatakse rehepaplikult olevat kergem Euroopa raha saada. Ka siis, kui see liin on Riiani kaasaegseks tehtud, on tegemist vene laiusega (1520 mm) rööpmestikuga ja pealegi on Tallinn-Riia reisijal vaja sõita asjatult ca 100 km pikema ringiga, kui otse sõites.

Nii Tallinn-Tartu kui Tartu-Riia ühendused on loomulikult vajalikud ja on "õige" Rail Baltica jaoks oluliseks täienduseks. Otsetee ehk "õige" trassi nimi on samuti Rail Baltica ja see tähistab Läänemere idakallast Kesk-Euroopaga ühendavat kiirraudteed, mille trass peaks minema võimalikult otse, seega Eesti alal läbi Pärnumaa.

Selle arengukoridori kui Eesti majanduse ja sotsiaalelu arengu võtmeküsimuse pani paika juba Mart Laari valitsus, kuhu ministrina kuulus ka Kallas ise, 2000. aastal vastu võetud üleriigiline strateegiline planeeringuga "Eesti 2010". Sama trassi arendus on teema ka uue planeeringu "Eesti 2030+" lähteülesandes, mis on tänase valitsuse poolt heaks kiidetud ja töös.

Kaalult on otsused väga erinevad: teeremont on enesestmõistetav, meie eesmärgiks peab aga olema aegruumiliste vahemaade vähendamine. Kilomeetrites püsime Berliinist ja Pariisist ikka sama kaugel, ajaliselt mõõdetavates vahemaades nihkume üha kaugemale, kuna teekondade läbimine muutub mujal üha kiiremaks.

Suhteliselt võttes kaugenevad Läti, Eesti ja Soome seega veelgi. Seda oskavad omal nahal kinnitada kõik tuhapilvetakistust omal nahal kogenud. Eesti on jäänud ka ainsaks Euroopa Liidu liikmesmaaks, kus raudtee infrastruktuuri edendamist rahastatakse sisuliselt vaid vedajate tuludest.

Üle poole kogu riigi infrarahadest raudteesse investeerivad soomlased on tragöödiat haistes ja Baltikumi järel ootamisest tüdinenutena hakanud rohkem tähelepanu pöörama teekonnale läbi Rootsi ning nende uus, 2008. aasta lõpus vastu võetud transpordi arengukava suunab riikliku huvi sellele teljele varasemast märksa jõulisemalt.

Eestit läbiv kiirraudtee tähendaks meile tõenäoliselt ühte peatust Tallinna kandis, millel oleks ometigi tohutu regionaalpoliitiline mõju. Rongiliiklus on lennuliiklusega võrreldes inim-, majandus-, energia-, kulu- ja keskkonnasõbralikum.

Kaubavedu on odavam ning kindlasti hakkaks taas paremini jalgu alla saama turismitööstus, uusi töökohti tekiks kultuuri valdkonnas jne.

Euroopa Liidu Läänemere strateegia räägib samuti üsna üheselt sellest, et regiooni majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks on ülitähtis lahendada nii kunagise raudse eesriide poolt jäetud transpordilõhed ida- ja läänekalda vahel kui ka tagada kogu regiooni parem ühenduvus, eriti kiire raudteeühenduse abil, nii läände, itta kui kagusse.

Läänemere piirkonna uus ruumilise arengu strateegia aastani 2030 kaasab ka Venemaa ning taas on sõlmküsimuseks nii kiirraudtee kui ka teised raudtee- ja mereühendused.

Täpsemat lahendust ootab ka liikumine üle Soome lahe: tunnelist räägivad visionäärid ja juba toimiva mereliikluse tiheduse kokkuarvutanud, rongipraamiühendusest rohkem pragmaatikud.

Kohapeal vaja koostööd

Lisaks aktiivsele tööle Brüsseli koridorides on vaja ka Eestis kohapeal vajalikud maa-alad reserveerituna hoida. Kõikide suurte eesmärkide kõrval on mõnedel Eesti vallavanematel pisikesed oma visioonid, mille kohaselt Eesti raudteed üldse ei vaja, peaasi et aga saaks põldudele (millest osad asuvad ka tulevase raudtee alal) maju ehitada

Õnneks on ka väga häid näiteid: Viimsi vallavanem Haldo Oravas on raudtee-ala hoidnud vaatamata isegi endise Harju maavanema Värner Lootsmanni üsna lühinägelikule soovitusele see täis ehitada.

Häädemeeste vallavanem Urmas Aava on üldplaneeringus kavandanud raudteeala tublisti sisse, samas kui planeeritud trass Iklast valla piirini ei leia jätku Saarde ja Surju valla üldplaneeringutes.

Raudteemaa kasutamise negatiivseimad näiteid pärinevad Rae vallast, kus on tehtud Tallinna ümbersõidu trassialale rahulikult uusi elamualade detailplaneeringuid.

Jääbki arusaamatuks, kas seal on planeeritud liiklus vaid õhu kaudu? Saue ja Saku valla piiril (Pärnu maantee kandis umbes Maksimarketi lähistel) ei jookse kavandatud rööpmestiku otsad kokku, kusjuures mõlemas vallas on planeeritud uued hoonestusalad nii, et need jääksid teisest vallast tulevale trassi jätkule ilmtingimata ette.

Seega võib Euroopa Liit meid kasvõi üle kullata (eraldised raudteetranspordi arendamisele suurenevad tervikuna hoogsalt), aga kui kohalikud vallavanemad rongiliikluseks plaanitu täis ehitavad ja riik ei suuda avalikke huve kaitsta, siis poleks mingit tolku isegi sellest, kui transpordivolinik Siim Kallas veenvuse huvides kõrvade peal kõnniks - millele küll ka kahjuks praegu miski ei viita.

Lastele mõeldes

Raudteele pole alternatiivi Eesti keskkonnasõbralikul, kiirel ja mugaval ühendamisel teiste riikidega. Täna ühendab meid laia maailmaga ainult lennuk. Lennuilma puudumisel ootame ilma paranemist nagu ruhnlasedki mandrile pääsemist.

Majandusliku ja sotsiaalse arengu osas on riigina meil kõik needsamad probleemid mis Ruhnu saarelgi: ühendused on puudulikud, aeglased, pole kuigi tervislikud või on ilmastikusõltlased, nii inimesed kui majandus elab üsna suletud elu.

2020-30ndateks ennustatakse täna juba väga kindlalt transpordivõrgustike veelgi suuremat olulisust ja ühenduste kiirenemist. Kõik sellised uued ühendused nõuavad väga pikaajalist ettevalmistust, tulevikuplaanid tuleb teha täna.

Üldiselt ongi Eesti elus ainult kaks probleemi: meid on liiga vähe ja me ei tea täpselt, millises Eestis tänased lapsed tulevikus elama saavad. Ühe uue suure rahvusvahelise raudteetrassi ettevalmistusperiood on tavapäraselt 20-30 aastat. Täna alustades võib tulemusteni jõuda siis, kui meie lapsed on oma parimais aastais.

Uus ja ühiselt kokku pandav üleriigiline planeering „Eesti2030+" loodetavasti selle teisele probleemile lahenduse pakub. Esimese ehk rahvaarvu probleemi lahendamisega on veidikene keerulisem.

Soovin igatahes kõigile, kellest mõlema mure lahendamine sõltub, palju jõudu ja pikka ning kannatlikku meelt!

Poola valu on meie valu

2010-04-13

Langetame pea. Poola presidendilennuki surmasõit on kõige jubedam katastroof, mis võib ühe riigi tippjuhtkonnaga toimuda. Et see juhtus Katõni ohvrite mälestuskohale minekul, annab toimunule veel süngema mäluvärvingu.

Kohtasin 7. aprilli õhtul põgusalt hr. Tomasz Chloni, erakordselt sümpaatset Poola suursaadikut Eestis. Selsamal päeval osalesid 70 aastat tagasi Katõnis hukatute mälestustseremoonial Poola peaminister Donald Tusk ja Venemaa peaminister Vladimir Putin. Fakt, et Venemaa peaminister kohale tuli, oli kõnekas, aga seda oli ka fakt, et mingit vabandust tema poolt ei tulnud. Venemaa pole valmis Katõni veretööd sõjakuriteoks tunnistama, kuid asjaolu, et Venemaal näidati Andrzej Wajda Katõni-filmi, osutas siiski teatud läbimurdele.

Nüüd, kolm päeva hiljem toimunu ei mahu pähe. Tahtmatult tekib mõte Katõni kahekordsest needusest: president Lech Kaczynski, ta abikaasa, keskpanga president, Poola armee staabiülem, asevälisminister, parlamendiliikmed ja presidendikantselei ametnikud. Miks ometi?

Wajda film algab mõjuva stseeniga rahvast, kes jookseb suurele sillale, ühed ühelt ja teised teiselt poolt. Ühed põgenevad sakslaste, teised venelaste eest. Silla keskel saadakse kokku ja kellelgi pole kuhugi minna. Kuid võib-olla on just see Teise maailmasõja väljapääsmatus ja Poola eliidi massiline hävitamine tinginud selle Poola jonni ja uhkuse, mida me tänapäeval tunneme.

Kaksikvennad Lech ja Jaroslaw Kaczynski tulid Poola poliitika tippu viis aastat tagasi, võttes enda kätte nii presidendi kui peaministri kohad. Neid ja nende „Seaduse ja õigluse" parteid peeti populistlikuks, kuid aegamööda on neile algul osaks saanud rahvusvaheline kriitika taandunud ning pärast Jaroslaw Kaczynski lahkumist peaministri kohalt suuresti ka ununenud.

Viimastel aastatel on Poola poliitikud teinud hästi organiseeritud tööd selle nimel, et võtta positsioone suurte rahvusvaheliste organisatsioonide tipus. Võitude hulka kuulub näiteks Jerzy Buzeki positsioon Euroopa Parlamendi esimehena. Andekaid ja hästi haritud poliitikuid on seal jätkunud.

Just viimastel aastatel - ja seega Lech Kaczynski presidentuuri ajal - on Poola tõusnud Ida-Euroopa riikide selgeks liidriks. President Ilves meenutas tema kiiret abipakkumist 2007. aasta aprillisündmuste ajal. Samuti oli just Kaczynski see, kes koos Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina juhtidega 2008. aasta augustis pärast Vene-Georgia sõja vallandumist Thbilisisse tõttas.

Poola on paljulubav riik. Ta on tohutu potentsiaaliga juba oma suurusest tulenevalt. Poola on ka suurim riik, kelle ajalooline kogemus Teise maailmasõja päevist meie omaga kattub, me oleme väga lähedased. Rahvusvahelisel tasandil olen kogenud Poola parlamendiliikmete kiiret ja ühemõttelist toetust meie positsioonidele. Poola on jõud, kellega kokku hoides suudame me palju korda saata. Ja peale selle on Poola üks väheseid riike, kes on rahvusvahelise majandussurutisega suhteliselt väheste kaotustega toime tulnud. Kõik need Poola paljulubavused jäävad alles ka pärast tänast tragöödiat.

Täna on Poola valu ja kaotus ka meie valu ja kaotus. Iga traagiline surm on kohutav. Kui riik kaotab presidendi, hulga poliitikuid ja tippjuhte, siis on see veel kohutavam. See tundub seda ebaõiglasem, et Poola ajalugu on alati olnud täis raskeid kaotusi. Kuid ajalugu kinnitab veel midagi: Poola riik ja rahvas on erakordselt tugevad.

KOMMENTEERI SIIN

Verise võimuvõitluse tagamaad

2010-04-12

Verine võimupööramine Kõrgõzstanis, mis nõudis läinud nädalal enam kui 70 inimese elu, on nähtavasti palju keerulisema taustaga, kui lihtsalt elanikkonna rahulolematus kasvanud energiahindade ja kukutatud presidendi klanni korruptsiooniga.

Kõrgõzstan on Kesk-Aasia regiooni üks vaesemaid riike, kus Tian Shani kõrgmäestikust tingitud geograafilised iseärasused ning omaaegne stalinistlik piiride tõmbamine on objektiivselt loonud väga keerulised eeldused toimiva majanduse loomiseks.

Riigi peamiseks sissetulekuallikaks on hüdroelektri tootmine, puuvill ja mõningal määral ka maavarade, sealhulgas kulla kaevandamine. Viimastel aastatel on kõige reaalsem sissetulek lähtunud aga riigis asuvatest Venemaa ja Ameerika Ühendriikide sõjaväebaaside rendimaksetest.

Enam kui viiest miljonist elanikust 65 protsenti elab maal, mistõttu on ka nende majanduslik mobiilsus madalam. Samas andis näiteks 2006. aastal riigi sisemajanduse kogutoodangust peaaegu kolmandiku Venemaal töötavate migrantide kodumaale saadetud teenistus.

Võrdluseks võib tuua, et Kõrgõzstanist elanike arvu poolest neli korda väiksemal Eestil on riigieelarve umbes kuus korda suurem. Võimupöörde ajal selgus, et riigikassas oli järel vaid 16 miljonit eurot.
Sellistes tingimustes on riik vaieldamatult sõltuv välisest abist ning ühtlasi ka mõjutatav väliste huvide poolt. Just siin tulebki mängu äsjase võimupöörde laiem taust, kus kindlasti on oma osa ka Kõrgõzstani geopoliitilisel asendil. Kes suudab mõjutada Kõrgõzstani, sellel on ka võimalused regionaal seid arenguid paremini suunata.

Kõrgõzstan piirneb peaaegu võrdsetes ulatustes Hiina, Usbekistani, Kasahstani ja Tadžikistaniga. Geopoliitilised tegurid on eriti tunnetatavad kolme esimese riigi puhul.

Pealinn Biškek asub vaid paarisaja kilomeetri kaugusel Kasahstani suurimast linnast Almatõst. Nii ongi Kõr gõzstani põhjaosa pigem lähedane Kasahstanile kui kõrge mäeaheliku varju jäävale riigi lõunaosale. Tuleb ju sedagi arvestada, et kirgiisid on etniliselt ja lingvistiliselt kõige lähedasemad just kasahhidega.

Kõrgõzstani territoorium ümbritseb mäeahelikena hobuserauakujuliselt Kesk-Aasia üht viljakamat piirkonda - peamiselt Usbekistanile kuuluvat Fergana orgu. See annab võimaluse Kõrgõzstanil kontrollida orgu toitvat hüdrovõimsust ja veevarusid.

Hiina on viimastel aastatel kasvatanud oma aktiivsust kõikjal Kesk-Aasias, sest peab seda regiooni oluliseks energiaallikaks oma majandusele. Kõrgõzstan on Hiina huvideradaril jäänud küll mõnevõrra tagaplaanile, kuid riigis elavad 50 000 uiguuri on suurele naaberriigile arvestatav välispoliitiline tegur.

Lisaks on Kõrgõzstan ainuke riik maailmas, kus kõrvuti paiknevad nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid. Biškeki lähedal asuv Manasi lennuväebaas on teenindanud USA ja tema liitlaste Afganistani operatsiooni alates 2001. aastast. Viimastel aastatel on aga nähtavalt kasvanud Venemaa ja Hiina surve Kõr gõzstani valitsusele ameeriklaste väljatõrjumiseks.

Eelkirjeldatut arvestades on läinud nädalal toimunud võimupöörde juures tähelepanuväärne eeskätt Venemaa kiire ja jõuline toetus opositsioonile. Peaminister Vladimir Putin tunnustas uut ajutist valitsust ja lubas kõigekülgset abi. Samas tegi ajutise valitsuse delegatsioon kiirvisiidi Moskvasse.

Ka on Kõrgõzstanis asuvad välissaatkonnad märku andnud, et rahutuste eel ja ajal oli Biškekis täheldatud Venemaa eriteenistustega seotud inimeste kahtlaselt suur kohalolek. Samuti on viidatud, et opositsioonilised meediakanalid on saanud otsest või kaudset toetust Venemaalt.

Mitmed analüütikud on teinud sellest järelduse, et võimupöörde taga võib näha kõige enam Venemaa huvitatust olukorrast kasu lõigata. Moskva on viimastel aastatel astunud terve rea jõulisi samme endise Nõukogude Liidu aladel, saavutamaks strateegilist kontrolli lähinaabruse üle ning tõrjudes lääneriikide ja Hiina huvisid.

Kindlasti on praegu pikemaajaliste järelduste tegemiseks pinnas veel liiga õhuke. Ajutise valitsuse lubadused põhiseaduse muutmisest, korruptsiooni vastu võitlemisest ning erakorraliste valimiste läbiviimisest on lootustandvad, kuid 2005. aasta tulpide revolutsiooni kogemus sunnib ettevaatlikkusele.

Samuti on üheks ilmekaks indikaatoriks Kõrgõzstani tulevase valitsuse tegevuses USA sõjaväebaasi kohaloleku küsimus. Teatavasti otsustas parlament juba 2009. aasta veebruaris, et USA peab oma sõjaväebaasi kinni panema. Kui see teema peaks sama teravalt peagi tõusetuma, võib eeldada, et valitsus võib olla seotud väljapoole antud lubadustega.

Kõrgõzstanis toimunu ei oma kindlasti otseseid mõjutusi regiooni teistele riikidele. Tulpide revolutsioon jäi ka viis aastat tagasi vaid Kõrgõzstani siseasjaks. Samas on selge, et kui võimupöördega kaasneb näiteks Venemaa positsioonide tugevnemine Kõrgõzstanis, siis ei saa seda kuidagi eirata ükski Kesk-Aasiat oma rahvusvahelise tegevuse radariekraanil hoidev jõud.

Miks İlham Äliyev külas on?

2010-04-07

İlham Äliyevi visiidiga seoses on õhus küsimusi nii Eesti-Aserbaidžaani suhete kui ka Aserebaidžaani demokraatia seisundi kohta. Ajakirjanikud on mult juba küsinud: kas tegemist on meie mõistes demokraatliku riigipeaga ning miks on Eestil nii elavad suhted meist päris kaugel asuva Aserbaidžaani riigiga?

Kõigepealt on Aserbaidžaan väga oluline riik nii oma looduslike ressursside kui ka geostrateegilise asendi poolest. Kui räägitakse Euroopa energiavarustusest, hakkab pilk kaardilt ikka Aserbaidžaani otsima. Aga ärisuhted võivad olla perspektiivsed õige paljudes valdkondades. Vaadates kas või seda, kui palju on sealsetes poodides teistest Balti riikidest pärinevaid toiduaineid, võime oletada, et Eestil on palju kasvuruumi. Seega on suhted seotud ka meie igapäevaste probleemide lahendamisega - vajame ju meiegi tööd ja ekspordivõimalusi.

Kindlasti on Eesti-Aserbaidžaani suhete üks mootor seegi, et Eestis on ligi tuhandeliikmeline aserbaidžaanide kogukond. Nende hulgas on väga aktiivseid inimesi.

Demokraatia toimib seal muidugi teisiti kui meil. Mõnikord küsitakse ka, kas see ikka on demokraatia või hoopis nn kontrollitud demokraatia või mõni muu raskesti nimetatav poliitilise juhtimise viis. Siin on erinevusi, mis tulenevad kultuurist, poliitilisest süsteemist jne. Samas on Aserbaidžaan võtnud Euroopa Nõukogu ees rea kohustusi demokraatia ja inimõiguste valdkonnas ja ei saa tänu sellele probleemidest mööda minna.

ENPA raportöörina olen pidanud teravaid küsimusi korduvalt tõstatama ja ma arvan, et Euroopa riikidest pole aus neist teemadest ka kahepoolsete suhete puhul päriselt vaikida. Kuigi poliitvangide probleemi on presidendi armuandmisdekreetidega järk-järgult lahendatud, leidub vangistatud ajakirjanikke ja ühiskonnaaktiviste siiani. Valimiste puhtuse suhtes on rahvusvahelistel vaatlejatel alati olnud tõsiseid etteheiteid.

Opositsiooni seisund ühiskonnas on ohtlikult marginaliseeritud ja selle tendentsi süvendamisele aidatakse administratiivsete ressurssidega kaasa. Sääraste probleemide loetelu on pikk.

Samas pean tunnistama, et Aserbaidžaan on välispoliitikas hoidnud küllalt arukat joont, hoides oma väga keerulises olukorras uksi mitmel suunal avatud. Seda tuleb hinnata ja Euroopa riigid ning Euroopa Liit tervikuna ei saa endale siin huvipuudust lubada. Seda maad ei saa võtta lihtsustatult ega üleolevalt. Ütleksin isegi, et Aserbaidžaaniga suhtlemiseks peame end väga kõvasti harima, et olla kursis regionaalsete üksikasjadega, maa jõudsa majandusarenguga ning ka haavaga, mille Mägi-Karabahhia kaotus on kõigi aserbaidžaanide hinge jätnud.

Maailm ei ole lihtne. Tervitades näiteks suhete soojenemist Türgi ja Armeenia vahel, ei saa minna mööda sellestki, millised on reaktsioonid Bakuus, kui selle suhtesoojenduse taustal ei terenda vähegi selgemat lootust oluliste kompromisside leidmiseks ka Karabahhi küsimuses. Eesti huvides on otsida teid, mis tooksid Aserbaidžaani lähemale Euroopale ja süvendaksid meie koostööd. Sellest lähtudes tuleb president İlham Äliyevi riigivisiiti tervitada.

Olulised teemad praeguses maailmapoliitikas

2010-03-26

Viimastel päevadel areneb rahvusvahelistes suhetes kaks meile olulist sündmust. Esiteks on tähtis jälgida Venemaa ja Ameerika Ühendriikide tuumarelvastuse vähendamise leppe läbirääkimisi. Teiseks on kindlasti väga vajalik mõista Iisraeli ja USA suhetes toimuvat ning selle mõju regionaalsele julgeolekule.

START-leppe uuendamine on olnud president Barack Obama administratsiooni olulisemaid teemasid suhete uuendamisel Venemaaga. Algsed lootused sõlmida uuendatud lepe juba eelmise aasta lõpul luhtusid. Praeguseks on pooled siiski teatanud, et dokument on küps allakirjutamiseks veel enne 12. aprillil toimuvat Washingtoni tuumarelva leviku piiramise tippkohtumist.

Siiani on laiemale avalikkusele selgusetu, mida see lepe õigupoolest ikkagi sisaldab. Teatavasti on Venemaa nõudnud, et sellesse tuleb kirjutada ka raketitõrje pariteetsuse põhimõtted, mis otseselt võivad puudutada nii USA kui tema liitlaste huve.

Saab eeldada, et leppe allakirjutamise järel (eeldatavasti aprilli alguses Prahas) võtab ratifitseerimisprotsess mõlema riigi parlamendis paraja aja ega ole välistatud tõsised raskused selle jõustamisel. Samal ajal on nõrk koht president Obama suur soov liikuda tuumarelvavaba maailma poole, kus eesmärk võib pühitseda abinõu.

Alles mõni päev tagasi kuulutas Iisraeli suursaadik USAs Michael Oren, et kahe riigi suhted elavad üle viimase 35 aasta madalaimat taset. Kuigi seda avaldust on püütud siluda mõlemalt poolt, kinnitab peaminister Benjamin Netanyahu äsjane keeruline visiit Washingtoni liitlassuhetes valitsevaid suuri pingeid.

Washingtoni ning teisi Iisraeli lääneliitlasi teevad ärevaks eeskätt jätkuv asunduspoliitika Palestiina aladel ja Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamiseks sõjalise rünnaku jõuline soosimine. Asunduspoliitika teeb mõistagi keeruliseks igasuguse rahuprotsessi edendamise. Pealegi on viimasel ajal märke koguni Hamasi ja Fatah' leppimisest ning kolmanda intifada (püha sõda) võimalikkusest.

Iisraeli palju spekuleeritud sõjaline ennetusrünnak Iraani vastu muudaks aga veel enam nii regionaalset kui globaalset julgeolekukeskkonda. Just need on teemad, mille pärast on väga tähtis jälgida Iisraeli ja USA omavahelist läbikäimist ning sellest tulenevaid arengusuundi.

Mälli mõtteilma allikad

2010-03-05

Pärast seda, kui Linnart Mäll veebruari keskel meie hulgast lahkus, on tema elutööst räägitud rohkem kui kunagi varem. Ta on tõlkinud eesti keelde Ida mõtteloo kõige olulisemaid tekste. Nende hulgas on sanskriti keelest tõlgitud „Bhagavadgītā", mis on suureeposes „Mahābhārata" sisalduv, kuid suhteliselt iseseisev filosoofiline traktaat. Samuti on sanskriti keelest tõlgitud budistlikud tekstid nagu Šāntideva „Bodhitšarjāvatāra" ning „Teemantsuutra", „Südasuutra" ja teised. „Kergemast" kirjandusest rääkides on ta samuti sanskritist vahendanud „Vetāla kakskümmend viis juttu" (koos Uku Masinguga), „Šukasaptati. Papagoi seitsekümmend juttu" ja kuulsa armuõpetustraktaadi „Kāmasūtra". Paali keelest tõlgitud teostest on kõige mahukam ja olulisem „Dhammapada", millele lisandub „Seadmuseratta käimapanemine" ja mitmed lühemad budistlikud tekstid. Vanahiina keelest on Mäll tõlkinud klassikalise filosoofiakirjanduse kuldvara Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi" ning Lao-zi „Kulgemise väe raamatu". Tiibeti keelest on meieni jõudnud kuuenda dalai-laama Tsangjang Gjatso luuleraamat pealkirjaga „Nukrad armastuslaulud". Lisaks on Mäll tõlkinud olulisi mõtlejaid inglise ja vene keelest ehk Mahatma Gandhi, Nikolai Konradi ja Mihhail Bahtini töid. Kõik Mälli tõlked on varustatud põhjalike kommentaaridega. Kandvamaid tekste nagu „Bhagavadgītā", „Bodhitšarjāvatāra", „Dhammapada" ja „Vesteid ja vestlusi" andis Mäll mitu korda välja, seejuures ikka tõlget uuendades ja kommentaariumi värskendades.

Eraldi tuleb rõhutada eestikeelse terminoloogia väljatöötamist. Paljudes tõlgetes on ta suutnud luua uue, omaette keeleterviku, mis mõjub värskelt ja leidlikult. See omakorda on mõjutanud meie igapäevast keelekasutust. Näiteks sõnu nagu „kulgemine", „meel" ja „meeleseisund", „vägi" ja paljusid teisi oleme pärast Mälli tõlkeid laiaemalt kasutama hakanud ja nende tähendusse on tekkinud uusi nüansse. Nii on Mälli tõlkelooming jõudnud meie kultuuris kaudselt ka inimesteni, kes neid tõlkeid kunagi lugenud ega Mälli loenguid kuulanud pole.

Tõlgete põhjal arendas Mäll humanistlike baastekstide käsitluse. See selgitab, millist tüüpi klassikalistel tekstidel on kestev mõju humanistliku kultuuri arengule. Samuti paistis ta alates eelmise sajandi kuuekümnendate aastate lõpust oma teedrajavate ideedega silma Tartu-Moskva semiootikakoolkonnas. Ta on Juri Lotmani kuulsates semiootikakogumikes üks kõige enam artikleid avaldanud eestlane. Ühtlasi õnnestus tal käivitada eraldi orientalistika-alaste tööde sari. 2005. aastal avaldas Delhis Mälli teadustööde kogumiku mainekas kirjastus „Motilal Banarsidass", mis tähistab budoloogia-alaste tööde absoluutset tipptaset. Nimetamata ei saa jätta „Ilmamaa" mõtteloo-sarjas ilmunud kirjutiste kogumikku „Nulli ja lõpmatuse kohal" (1998) ning „Ida mõtteloo leksikoni" (koos Märt Läänemetsa ja Teet Toomega, 2006).

Linnart Mälli poliitilistest tegemistest läheb ajalukku Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) ellukutsumine. Algatusrühm kogunes 1990. aasta augustis Tartus, ametlik organisatsiooni asutamine toimus järgmisel aastal Haagis, kus esimeseks presidendiks valiti Linnart Mäll. Ta ise on tagasihoidlikult öelnud, et algidee pärines Tiibeti eksiilvalitsuselt. Teised, kes neis ettevõtmistes Mälli kõrval seisid, leiavad siiski, et ilma tema ammendamatu energiata poleks asi liikvele läinud. Tiibetlased otsisid Euroopas, mis tol ajal elas läbi Berliini müüri langemisele järgnenud vabanemiseufooriat, sobivat algatuskeskust sellise organisatsiooni loomiseks. Meie „laulev revolutsioon" oli tollal oma rahumeelse vastupanuga maailmas sümpaatiat ja tähelepanu äratanud. Samuti oli Linnart Mäll sobiva akadeemilise tausta ja poliitiliste sidemetega isik. Tal oli ka see eelis, et ta tõepoolest tundis Nõukogude Liidu ala ikestatud rahvaid ning paljudega neist olid tal juba sidemed loodud. Üks sild tekkis Tartus. Kui erinevad polnud ka Mälli ja nõukogude lennuväebaasi juhi Džohhar Dudajevi tegevusvaldkonnad, pidid nad ühiste Tartu-aastate jooksul lõpuks kokku saama. Hiljem valiti Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria presidendiks ja ta lõi ERO ettevõtmistes innukalt kaasa.

Ajalookulg kinnitab, et Eesti tõuge Esindamata Rahvaste Organisatsioonile oli viljakas. Seda kasvõi sellepärast, et üsna vahetult pärast ERO loomist Eesti taasiseseisvus. Tõsi, mitte ERO ei viinud Eestit iseseisvusele, vaid pigem andis Eesti iseseisvus täiendava tõuke ERO-le. Eesti kuulus ERO-sse Eesti Kongressi kui vabalt ja demokraatlikult valitud esinduskogu kaudu ning pärast iseseisvuse taastamist määratleti meie roll toetajaliikmena. See aga oli väärtuslik kapital ERO jaoks, sest ühe esindamata rahva saamine riigirahvaks tähendas organisatsioonile väga vajalikku edulugu. Samas positsioonis oli ka Läti, kes ERO tegevuses algperioodil samuti kaasa lõi. Üheksakümnendatel ja veel selle sajandi algulgi tegutses Tartus ERO Ida-Euroopa koordinatsioonikeskus ning ka siis kui organisatsiooni peakorter Haagis üles ehitati, korraldati mitmed ERO regionaalsed ja tipptaseme üritused Eestis. Sellesse perioodi mahub ka Rahvaste Õiguse Ülddeklaratsiooni väljatöötamine, mis nagu nimigi ütleb, püüdis paljuski Inimõiguste Ülddeklaratsiooni põhimõtteid rahvastele üle kanda. Hiljem loodi eraõiguslik Rahvaste Õiguse Instituut, mille käimapanev vägi peitus taaskord Linnart Mälli isikus.

ERO kodulehel on Mällile kui esimese presidendi lahkumisele pühendatud lühike nekroloog ja pisut pikem elulooülevaade. Rõhutatakse, et demokraatia ja vabaduse kaitsjana uskus Mäll alati vägivallatu võitluse vahenditesse. See usk omakorda põhines Mahatma Gandhi tööde suurepärasel tundmisel. Uute liikmete ERO-sse vastuvõtmise üks tingimusi on see, et neid esindav valitud kogu peab olema laitmatu renomeega ehk erandita demokraatlikke vahendeid toetav. Teiste Mälli juurutatud aluspõhimõtete hulgas on näiteks see, et organisatsiooni saavad kuuluda üksnes põlised vähemused. Teiste sõnadega, venelased Eestis ei saa ERO liikmelisust taotleda, aga näiteks Kosovo albaanlased said, samuti Iraani aserbaidžaanid.

Oma tugevalt ja otsekoheselt väljendatud seisukohtadega oli Mäll hiljem mõnigi kord ERO uute juhtidega eriarvamusel. Paljusid tegelasi pidas ta rohkem „salongivõitlejateks". Kummati tulenes Mälli kõrge autoriteet organisatsioonis just tema isepäisusest ja muljetavaldavast karismast. ERO praegune peasekretär Marino Busdachin nimetas teda „suureks renessansi-meheks".

Organisatsioonid ei lähe tihti seda rada, mida loojad oma ideaalis ette nägid. Vaevalt soovis Mäll näha, et näiteks abhaaside enesemääramisõiguse taotlus viib lõpuks olukorrani, kus Abhaasia iseseisvust tunnustavad Venemaa ja Nicaragua ning Abhaasia territooriumi kasutatakse sõjalise agressiooni teostamiseks Georgia vastu. Jah, Mäll oli abhaaside rahvuslike püüdluste suur toetaja. Nüüd on Abhaasia endine esindaja ERO juures Maxim Gunjia de facto režiimi välisminister.

Marino Busdaschin andis eelmise aasta lõpus Abhaasia valimistele positiivse hinnangu ja väljendas lootust, et tunnustamisotsuseid tuleb juurde. Siin on palju küsimusi. Kuidas suhtuda sellesse, et Venemaa soosib enesemääramisõigust Abhaasias, olles selle eelnevalt jalge alla tallanud Tšetešeenias? Mil määral üldse saab rääkida valimisvabadusest ja teistest vabadustest, kui Abhaasia on Venemaa kontrolli all? Milliseid rahvusvahelisi reegleid rikub pasportiseerimine ehk Venemaa passide ja kodakondsuse pealesurumine Abhaasia elanikele? Või mida peaksime arvama Maxim Gunjia väitest, et Abhaasia on välismõjudest palju vabam maa kui näiteks Eesti, mis sõltub täielikult Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest? Ei saa olla eetilist poliitikat, kui nendele küsimustele vastamist välditakse. Minu meelest ei sobi Busdachini ja Abhaasia esindajate positsioonid kokku nende põhimõtetega, millest lähtus ERO loomine.
Samal ajal ei saa Abhaasia-näide ja see, kuidas Venemaa on seda ära kasutanud, varjutada ideaali, mida esindamata rahvaste hääle kuuldavakstegemine endas kannab. Nüüdseks on ERO-s üle viiekümne liikme ja tema roll rõhutud rahvaste probleemide teadvustamisel on tohutu. Kasvuruumi on siiski palju, sest kõigi maailma rahvaste hulk võib ulatuda reipalt üle kolme-nelja tuhande.

Minu meelest on Mälli ajaloovaadet kõige enam mõjutanud Nikolai Konrad, kes oli üks ta esimesi vaimseid teejuhte Moskvas. Konradi ajaloofilosoofia pakub meile suure üldistusjõuga seoseid erinevate kultuuride vahel. Samuti ei lase ta silmist humanistlikke ideaale ja inimese endaavastamist kultuuris. Konradi artiklid kõnelevad ajalooteaduse rööpsest kujunemisest Vana-Hiinas ja Vana-Kreekas, maailmakirjanduse üllatavatest seostest ning Euroopa renessansiajastule sarnase kultuurifenomeni olemasolust Ida kõrgkultuurides. Meie teame neid käsitlusi just Mälli tõlgete järgi (Konrad, „Ajaloo mõttest", 1987). Samasugust üldistusjõudu on tunda Mälli enda humanistlike baastekstide käsitluses.

Mälli dissidendivaim pärines suuresti vene õpetlastelt, kelle käe alla ta kuuekümnendate aastate algul orientalistikasse süvenes. Seitsmekümnendate algupoolel toimus Dandaroni protsess, millel oli suur mõju ka Mälli edasisele saatusele. Burjaatia suur budismiõpetaja Bidja Dandaron oli ka Mälli õpetaja. 1972. aasta lõpus pidasid kommunistid Dandaroni üle kohut ja paar aastat hiljem ta suri kinnipidamiskohas. Kohtusse tunnistajaks kutsutud Mäll paistis silma julgete etteastetega. See põhjustas ta akadeemilise karjääri katkemise. Järgnevad kümme aastat töötas Mäll Tartu Ülikooli orientalistikakabineti inseneri tagasihoidlikul ametikohal. Kummati sündisid just sel perioodil ta meistritõlked. Teatud kibestumist ametialase degradeerimise pärast kandis ta vist elu lõpuni, igal juhul ei hoolinud Mäll akadeemilise karjääri välistest atribuutidest. Vaatamata oma suurusele jäi ta „vanemteaduriks", ehkki väliskülalised teda ikka enesestmõistetava austusega „professor Mälliks" kutsusid.

Edasi võib juba rääkida sellest, et Linnart Mäll kui vembumees kehastas endas budistlike tekstide paradoksaalsust, aga Mäll kui seesmiselt tervikliku mõtteilmaga inimene kandis eneses vanade tekstide püüdlust isiksuse tervikluse ja kõrgemate meeleseisundite järele. Temas oli korraga nii palju. Ta seisis tihti jõuliselt teadusliku mõtlemise eest ja mütoloogilise mõtlemise vastu ning sarjas „külamüstikat". Ometi oli Mäll ise legendaarne ja mütogeenne isik, keda Tartu noored kirjanikud, boheemid ja igavesed üliõpilased ei saanud jäädvustamata jätta:

Ootan loengux Linnart Mälli
siis mu tee viib jälle Pälli
kus ma eile alles kärtsu viina sain
(Indrek Ryytle).

Kohtusin kunagi Taani juhtiva budismiuurijaga, keda pani kõige enam imestama mu väide, et budoloogia ja orientalistika laiemalt tähendasid Eestis okupatsiooniaastatel vaimset vastupanu valitsevale režiimile. See oli justkui dissidentluse erivorm. Mu selgitused keskendusid vaimsetele väärtuste otsimisele punasest ideoloogiast pakatavas keskkonnas. Kuid tegelikult kehastas budismi ja dissidentluse seost kõige enam just Linnart Mälli isik: Mäll kui vastuhakkaja, Mäll kui ideoloogiliselt parandamatu ja kõigiti kahtlane tegelane. Ent seda värskendavam oli ta Tartu üliõpilaskonna jaoks. Orientalistikaringi üritused tõid Keemiahoone ringauditooriumi rahvast puupüsti täis. Mälli kõrval võis seal kohata põlvkond vanemaid legende: Uku Masingut, Villem Ernitsat, vahel ka Leo Leesmenti või Pent Nurmekunda. Minu tutvus Linnartiga algas 1980. aasta sügisel ja elasin minagi siis Pälsoni (nüüdse Pepleri) tänava ühiselamus, nn. Vanas Pällis...

Mälli suur sekkumine Eesti välispoliitikasse oli leppimatult väljendatud eriarvamus Tiibeti ja Taiwani küsimuses. Tema jaoks oli Hiina Rahvavabariik samasugune monstrum nagu Nõukogude Liit, mitte suurriik või liitlane, kellega tuleb pragmaatilise poliitika nimel hästi läbi saada.Sel vastuolul oli väga praktiline tähendus. 1991. ja 2001. aastal kutsus Mäll Eestisse XIV dalai-laama Tenzin Gjatso ja mõlemal puhul kerkis esile küsimus kas ja missuguses vormis Eesti riigijuhid Tema Pühadusega kohtuvad. 1991. aastal oli Lennart Meri välisminister ja kümme aastat hiljem Vabariigi President - ta ei kohtunud dalai-laamaga kummalgi korral. Nüüd, kui mõlemad - Lennart ja Linnart - on manalamehed, pole ehk mõtet vanu haavu ja haavumisi lahti kiskuda.

Kuid küsimus on endistviisi avatud ses mõttes, et tänavu 75-aastaseks saav dalai-laama on Nobeli rahupreemia laureaat ja Tartu Ülikooli audoktor ning enne siit ilmast lahkumist algatas Mäll Tema Pühaduse kolmanda küllakutsumise. Esialgsete plaanide järgi toimuks see 2011. aasta suvel, visiidi Eesti-poolne peakorraldaja on Budismi Instituut eesotsas helilooja Sven Grünbergiga.

Vahendan siin vaid ühe mälestuskillu dalai-laama eelmisest käigust. Riigikogu tollane esimees Toomas Savi oli kõrgeim võimukandja, kes Tema Pühaduse vastu võttis. Sealsamas, Riigikogu esimehe ruumides toimus vaatamata välisministeeriumi tugevale vastuseisule ka „mitteametlik" kohtumine peaminister Mart Laariga. Pärast seda suunduti Kalevipoja saali, kus Riigikogu aseesimees Tunne Kelam andis Tema Pühaduse auks lõunasöögi. Toompea lossi koridorides toimus siis midagi niisugust, mida ma pole näinud ühegi vägeva riigipea külaskäigu puhul. Lossis töötavad inimesed, nõunikud ja muu personal, tulid oma kabinettidest välja, dalai-laama liikus läbi katkematu inimspaleeri.

Pole põhjust arvata, et dalai-laama uus tulemine, kui see teoks saab, oleks vähem huviäratav. Pigem vastupidi - ajaratas on katkematult edasi käinud ja ilmselt oleks eelseisev visiit temagi poolt viimane. Aga küsimus on seesama: kui Eesti rõhutab väärtuspõhist poliitikat näiteks Venemaad puudutavates küsimustes, siis peame seda rõhutama ka Hiina-Tiibeti küsimuses. Dalai-laama ukse taha jätmist ei saaks Kadriorg ega Stenbocki maja enam põhjendada meie hapra rahvusvahelise staatusega.

President Toomas Hendrik Ilves rõhutas järelehüüdes Mällile, et olles vaikima sunnitud rahvaste eestkõneleja oli Mäll meile eetilise poliitika eeskuju. See oli täpne ja ilus määratlus, mida tsiteeriti palju ka väljaspool Eestit. Kuid rõhutagem, et vajadus eetilise poliitika järele ei ammendu Mälli lahkumisega. Täpselt needsamad valikud, mida ta tihti teravdatud dramaatikaga esitas, seisavad meie ees ka tulevikus.

Mälli suurim sõnum kaasajale oli tema iseseisvus ja murdumatus. Ta ei ujunud kaasa ühegi konjunktuuriga, vaid oli alati tema ise. Mõnikord väljendas ta oma seisukohti lõikava teravusega ja mõnikord pingutas ses osas ülegi, aga tal oli selleks vaba inimese õigus. Ka kommunistliku diktatuuri all oli tema võrreldamatult vabam inimene kui need armetud, kes olid partei või KGB ülesandel ta tegude järgi valvama pandud.

Mäll oli suveräänne mõtleja ja seisis nõnda meie kõigi õiguse eest olla niisugune. Ka praegusel ajal, mil suur osa ühiskonnast allutab end kollektiivsele mõistusele ning kartus kaotada tööandja soosing sulgeb inimeste suu ja pangalaen orjastab, tuleb Mälli suveräänsust imetleda. Vaba inimene on tõeliselt tark.

Intervjuu: Aaviksoo: loodan, et 2010 on Afganistanis murdepunkt

2010-02-13

"Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks," analüüsib kaitseminister Jaak Aaviksoo situatsiooni Afganistanis. Sel nädalal tulid Eesti sõdurid Kosovost koju, lahinguüksusega jääme veel vaid Afganistani.

Milline on kõige võidukam ja uhkem lahing, mille Eesti sõdurid on pidanud teie kaitseministriks olemise ajal?

Ma ei tea. Ei ole mina nii mõelnud, ei ole ka kaitsevägi operatsioone niisuguses võtmes käsitlenud. Kindlasti on igal missioonil käinul omad isiklikud kogemused, aga kaitseministri jaoks on strateegilised eesmärgid oluliselt tähtsamad kui võidud üksikutes lahingutes või operatsioonides.

Kuskil on olemas üksikasjalikud aruanded Eesti kaitseväe viimase kui operatsiooni ja lahingu kohta?

Jah, igast konfliktist või kontaktist on tõepoolest raportid olemas, aga pean tunnistama, et mina ei ole ühtegi neist lugenud ja ilmselt sellisel tasemel ei ole neid mulle ka mõistlik lektüüriks tuua.

Kontakt on...?

Mis iganes pinget täis kontakt vaenlase võitlejatega, sinna hulka kuulub ka näiteks IED (Improvised explosive device - improviseeritud lõhkekeha, põhimõtteliselt suvaline plahvatama pandav asjandus - R. K.) - plahvatus või siis lask, mida kuuldakse; või relvastatud isik, keda nähakse. Ma ka selles definitsioonis väga täpne ei tahaks olla, aga niisugused kontaktid tõepoolest registreeritakse, nende üle peetakse statistikat, neid analüüsitakse - eriti kui nendega kaasnevad mingilgi määral kaotused: kas kaotused Eesti kaitseväele või liitlastele või ka kohalikule elanikkonnale.

Millal pääsevad ajaloolased ligi dokumentidele, mis kirjeldavad Eesti sõdurite operatsioone Iraagis ja Afganistanis?

Nende avalikustamisega on tõenäoliselt niimoodi, et olenevalt dokumendist ja salastatuse astmest võib neid saladusi hoida, kui ma ei eksi, siis 75 aastat kõige rohkem ja viis aastat kõige vähem. Selline on see vahemik. Ma ei tea, kauaks on kontaktikirjeldused saladuseks kuulutatud. Nagu ma ütlesin, ma ei ole nendega isiklikult kokku puutunud.

Te ei tunne huvi või te ei taha teada, mida need sisaldavad?

Ma ei ole selles küsimuses uudishimulik inimene ja need dokumendid ei anna minu tasemel ka mingit informatsiooni. Pigem on tarvis üldist strateegilise taseme materjali, mis on vajalik strateegiliste otsuste tegemiseks.

Mõni nädal tagasi andsite Eesti Ekspressi ajakirjanikele valemi, kuidas arvutada välja meie sõdurite operatsioonide käigus Afganistanis langenud vastase võitlejate arv. Ekspress sai selleks summaks 70. Miks oli vajalik selle numbri avalikustamine?

See valem ei ole mingi riigisaladus ega minu isiklik leiutis. Kui keegi toksib Wikipediasse "Afganistani sõda", siis ta saab sealt numbrid, palju on olnud langenuid liitlaste poolel, palju on - hinnanguliselt! - langenuid valitsusvastaste poolel, ja palju on olnud langenuid Afganistani julgeolekujõudude poolel. Need suhted on avalik informatsioon.

Kuidas sellesse numbrisse - 70 langenud vastase võitlejat - suhtuda?

Eesmärk ei ole inimeste füüsiline hävitamine, vähemasti mitte nendes operatsioonides, kus osalevad Eesti kaitseväelased. Kindlasti korraldatakse ka personaalseid rünnakuid, aga see on pigem erioperatsioonide kui tavaliste kaitseväe üksuste valdkond.

Eesmärk on võtta kontrolli alla territoorium, takistada vaenlase liikumist ja lõpuks saavutada võit tema tahte üle osutada relvastatud vastupanu. Meie kõikide ühistes huvides on saavutada see võimalikult väikese inim-ohvrite hinnaga. Ja see puudutab ka vastase poolt.

Ka vastane soovib saavutada oma tahet võimalikult väikese langenute arvuga liitlasvägede koosseisus?

Ka vastase eesmärk ei ole tappa inimesi. Nende eesmärk on kehtestada oma arusaamine, oma reeglid. Ja vaevalt et fundamentalistlik islam seaks oma eesmärgiks võimalikult paljude uskmatute hävitamise. Niisugust doktriini mina ei tea ka kõige radikaal-sema islami juures.

Mis on Afganistani valitsusvastaste eesmärk?

Nad soovivad kehtestada oma tõekspidamisi, oma väärtusi, oma arusaamu, oma usku - laiemas mõttes kui religioon. Oma usku sellesse, missugune on õige elukorraldus. Võib-olla sealt tuleks otsida nende strateegilist eesmärki. Aga ausam oleks muidugi nende endi käest küsida.

Mis teie arvates ohustab praegust õhtumaad rohkem: kas äärmuslik islam või Hiina kasvav inimmass ja areng?

See on väga filosoofiline küsimus. Ellu jäävad pikas perspektiivis need, kes jäävad ellu. Ehk siis: demograafia otsustab kõik. Ja kui eestlasi või eurooplasi või ameeriklasi või venelasi sünnib lootusetult vähe, siis ei ole midagi teha - need rahvad lihtsalt surevad välja.

Aga kiire elanikkonna kasvuga piirkondi on maailmas teisigi. Me teame Aafrikas toimuvaid demograafilisi protsesse, ka seda, et Aafrika mandril on kõige suurem potentsiaal kujuneda ebaõnnestunud riikide taimelavaks. Lähemate kümnendite jooksul väärib ka Aafrika julgeolekupoliitilises küsimuses kogu maailma tähelepanu.

Ma pean suureks riske, mis lähtuvad äpardunud riikidest, või siis ka massihävitusrelvade sattumisest äraarvamatu käitumisega inimrühmade kätte.

Mis asi on äpardunud riik?

Riik, kes ei suuda kehtestada läbipaistvat riigikorda, kaitsta oma kodanikke ja kujutab seetõttu ohtu ka teistele riikidele. Ilmekas näide ongi seesama Afganistan, mis lisaks üsna brutaalsele ümberkäimisele kohaliku elanikkonnaga osutus varjupaigaks al Qaedale ja võimaldas Afganistani territooriumilt planeerida rünnakut kaksiktornidele ja ilmselt ka organiseerida Londonis ja Madridis toimunud terrorirünnakuid. Mis tegelikult on käivitanud protsessi, mida me praegu Afganistanis näeme.

Kas te teate või usute, et neid terrorirünnakuid juhiti just Afganistani territooriumilt?

Küsimus niimoodi esitatuna on tautoloogiline. Mis asi on see, mida me teame? Väljaspool mõistliku kahtluse piiri ma tean, et see on niimoodi. Aga loomulikult - ma ei ole isiklikult Osama bin Ladeniga Afganistanis kohtunud.

Tahaksite?

See oleks kindlasti huvitav väljakutse.

Mida te talt küsiksite?

Ma hea meelega kuulaksin seda ilmavaadet, mis niisuguste tegudeni on viinud; mis võimaldab tal suhestuda nende süütute inimestega enam kui 50 rahvusest, kes hukkusid rünnakus kaksiktornidele. Ma usun, et tal peab olema mingisugune isiklik suhe sellesse. Aga ju on neid küsimusi teisigi.

Kuidas üldse on võimalik võidelda armeega, mille sõdurid ei karda surra, vastupidi - kellele on lahingus langemine suur au ja kiirtee paremale järjele?

Eks see ongi üks kõige fundamentaalsemaid väljakutseid. Lääne sõjakunst, millega meie kõige tuttavamad oleme, on tõepoolest üles ehitatud põhimõttele, et inimelu on kõrgeim väärtus.

Et vastane ei taha surra!

Jah. Me teame küll jutustusi ennastsalgavast vaprusest, mis on üsna lähedal kangelassurma heroiseerimisele, aga põhimõtteliselt on jõukasutusdoktriinid, terve rida muid reegleid ning kogu strateegia ja taktika üles ehitatud teistsugusele arusaamisele.

Sellele küsimusele ei ole vastust. See on inimõigustele üles ehitatud sõjateaduse üks kontseptuaalseid nõrkusi, millega lääne tsivilisatsioon praktilisel tasandil püüab ühel või teisel moel toime tulla. Küsimus on enam-vähem sama keeruline kui eutanaasia probleem, mis kah - küll hoopis teisest vinklist - on õhtumaisel tsivilisatsioonil silmade ees ja me näeme, et sellele ei ole väga lihtne anda üheseid vastuseid.

Kui meil oleks võluvits, millega lüües ei oleks alates homsest Afganistanis mitte ühtegi võõrsõdurit, mitte ühtegi rahvusvahelist organisatsiooni - mis seal toimuks näiteks lähima poole aasta sees?

Me teame, mis juhtus siis, kui Nõukogude väed lahkusid ja lääne maailm tegelikult unustas Afganistani. Kas praegune olukord on põhimõtteliselt erinev?

(Paus - R. K.)

Ma arvan, et ta on erinev. Andmed, mis meil on Afganistani rahva meelsuse suhtes ja ka Talibani puudutavalt, näitavad, et elanikkonna toetus Talibanile on äärmiselt madal - alla 10 protsendi. Sellesama küsitluse teine pool väidab, et toetus keskvalitsusele ei ole kahjuks väga palju suurem.

Kas kohalikud hõimuliidrid suudavad kehtestada kohaliku võimu või arenevad nad jällegi vaenutsevate sõjapealike rühmitusteks, kellest siis üks peab jääma tsentraalselt peale... mul pole mõtet sel teemal spekuleerida. Aga selge on see, et keskvalitsuse suutlikkus kontrollida Afganistani on ebapiisav selleks, et Afganistanist ei lähtuks oht riigi enda elanikkonnale, nende füüsilisele julgeolekule, ja ka teistele riikidele.

Reaalsus on see, et lähima paari aasta jooksul läheb Afganistanis keerulisemaks?

Lähema aasta jooksul me näeme nihet paremusele, aga enne seda läheb olukord kehvemaks. Ma ise väga loodan, et 2010 on murdepunkt.

Mitu aastat Eesti sõdurid veel Afganistanis viibivad? Pigem viis, pigem kümme või pigem 15 aastat?

Ma arvan, et viie aasta pärast on sõjalise kohaloleku intensiivsus oluliselt nõrgem. Aga ärme hakka spekuleerima 10 või 15 aastaga.

Venemaa kulutab infosõjale rohkem kui tööpuuduse leevendamisele

2010-02-13

Majandusliku heaolu tagamise ja riigi jõukuse kasvatamise üheks oluliseks kaasteguriks on rahvusliku julgeoleku pidev tagamine ja kindlustamine. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline eeskätt Euroopa Liidu ja NATO sisemise ühtsuse ja toimevõimekuse tugevdamine. Mitte keegi teine ei kaitse Euroopa demokraatlikku väärtusruumi paremini kui need kaks organisatsiooni.

Et siin tuleb meil veel koos partneritega väga tugevasti pingutada, näitavad kasvõi kõige värskemad arengud Prantsusmaa dessantlaeva Mistral võimalikul müügil NATOt oma suurimaks ohustajaks pidavale Venemaale.

NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni soovi suhete edendamiseks Moskvaga tuleb pidada kindlasti väga tähtsaks küsimuseks, kuid selles protsessis ei tohi allianss maksta lõivu iseenda ja oma liikmete julgeoleku arvelt. Seepärast on äärmiselt oluline NATO kollektiivkaitse põhimõtete ülerõhutamine alliansi uues strateegilises kontseptsioonis ning Balti riikide kaitseplaanide ajakohastamine.

Moodsas maailmas ei sõltu riikide julgeolek üksnes oskuses võimalikele usutava heidutusega sõjalistele ohtudele vastu seista, vaid ka võimes tagada globaalses inforuumis rahvuslikule julgeolekule tähtsate väärtuste ja põhimõtete kaitsmine.

Eesti huvides on konstruktiivne suhtlemine meie suurima naaberriigi Venemaaga. Samas oleme veendunud, et ähvardustele allumine ja ühepoolsete järeleandmiste tegemine pole see tee, mille kaudu kasvatada usaldust kahepoolsetes suhetes.

Meie olukorra teeb keeruliseks mitte üksnes ajaloo raske koorem, vaid ka oluline erinevus riikide tänases ideoloogilises taustsüsteemis. Üha ilmekamalt vastanduvad vaba ja demokraatlik läänemaailm ning autoritaarsust eelistav ja õigusriigi põhimõtteid eirav Venemaa.

Lääneriikidel pole mõtet tegelda enesepettusega - rahvusvahelises inforuumis käib juba pikemat aega Venemaa sihikindel propagandategevus. Selle eesmärgiks on Lääne avatud ühiskonna võimalusi kasutades desinformatsiooni ning propaganda kaudu mõjutada suhtumist Kremli aetavasse poliitikasse. Olgem ausad, kohati on see andnud Moskvale häid tulemusi ning tekitanud lõhesid lääneriikide endi vahel.

Ainuüksi sellel aastal kulutab Venemaa välispropagandale ligi poolteist miljardit dollarit. Seda on rohkem, kui kulutatakse tööpuuduse siseriiklikuks leevendamiseks vajalikele meetmetele.

Et see pole sugugi vaid tühipaljas sõnakõlks. Piisab, kui meenutada näiteks Venemaa aktiivset tegutsemist võitluses niinimetatud ajaloo ümberkirjutajate vastu või näiteks Georgia vastu suunatud massiivset propagandakampaaniat. Viimane on olnud nii edukas, et paljud läänemaailma, sealhulgas ka mõned Eesti ajakirjanikud on väga osavalt lõksu meelitatud. Kes vaidlevad vastu, vaadaku Andrei Nekrassovi viimast dokumentaalfilmi "Vene õppetunnid".

Eestis on pikema aja jooksul suhtutud infojulgeolekusse vähemalt näiliselt üleoleku ja ignorantsusega. See on teinud ka võimalikuks nende erisuste tekke meie inforuumis, millele on eriti pärast 2007. aasta aprilli korduvalt viidatud.

Kahjuks on siin aga riik seni veel väga vähe korda saatnud. Mõelgem kasvõi sellele, milline on Eestit puudutava igapäevase informatsiooni kättesaadavus rahvusvahelises avalikus meediaruumis. Mitte just muljetavaldav, mida võiks ühelt e-riigi mainega riigilt oodata. Alles hiljuti küsis üks Harvardi Ülikooli politoloog minult, miks näiteks Riigikogu ei taha oma igapäevauudiseid ka inglise keeles pakkuda.

Samuti võiks avalik-õiguslik ringhääling pakkuda oma veebikeskkonnas uudiseid lisaks vene keelele ka vähemalt inglise keeles. Eraväljaanded võiksid aga näiteks võtta eeskuju Helsingin Sanomatelt, kellel on olemas eraldi inglisekeelne rahvusvaheline netiväljaanne.

Mõistagi on need vaid üksikud vihjed seni vähe kasutatud võimalustele Eesti rahvusvahelise kuvandi tugevdamiseks. Mida rohkem teatakse rahvusvaheliselt meie tegemistest, seda lihtsam on ka tõrjuda vajadusel riigi julgeoleku õõnestamisele suunatud laimukampaaniat. Ükskõik, kust see siis ka ei lähtuks.

Ajaloolise mõtteviisi nõrkusest

2010-02-12

Sloveenia ja Eesti nii majanduslikud kui sotsiaalsed näitajad erinesid 1991.-1992. aastal enne radikaalsete majandusreformide algust kahe- kolmekordselt.

Juba Villem Reiman juhtis tähelepanu eestlaste ajaloolise mõtteviisi nõrkusele. Selle asemel et vaadelda maailma muutuva ja arenevana, lähenetakse sellele staatiliselt, mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid mõistmata. Värvilise asemel on maailmapilt seega must-valge, enda maailmaga võrdlemise asemel üritatakse pigem sulguda. Sellise mõtteviisi peamine probleem on see, et maailma vaadatakse nii-öelda konnaperspektiivist, jäädvustades vaid seda, mis vahetult silma alla jääb. Laiem ülevaade puudub, mistõttu oht kure nokka sattuda on enam kui suur.

Tüüpiline näide sellisest arusaamast on laialt levinud katse tänast Eestit ja Soomet võrreldes Eesti taasiseseisvumise järel tehtud otsuseid maha teha: Soome on rikkam ning sotsiaalselt arenenum kui Eesti, järelikult ajame me siin valet poliitikat, sest miks muidu ei ela me nii hästi kui Soomes elatakse. Selline lähenemine ignoreerib esiteks seda, et Soomeski on omad probleemid, peamiselt aga seda, et kui Soome suutis oma vabadust kaitsta, ei saanud meie sellega hakkama ning jäime kommunismi võimu alla sattununa järgnenud aastakümnete jooksul oma arengus Soomest lootusetult maha - hinnangute kohaselt kas neli või kaheksa korda.

Eesti praeguse arengusuuna hindamiseks tuleks meil pigem vaadata, kas oleme taasiseseisvumise järel suutnud vahet Soomega nii majanduslikus kui sotsiaalses mõistes vähendada või mitte ja kas see on juhtunud meie tubliduse või hoopis Soome nõrkuse tõttu. Arutada võib loomulikult ka selle üle, et parema poliitika puhul oleksime vahest suutnud vahet Soomega veelgi rohkem vähendada. Sellisel juhul tuleks kasuks võrrelda Eesti arengut kahel viimasel aastakümnel teiste üleminekuriikidega lähemal ja kaugel. Paraku ei paku seda laadi uurimused kirjutajatele huvi, sest neil on vastus igale küsimusele juba ette valmis: hullemat hädapätakat kui Eesti pole maailmas olemas. Pea sama totter on paraku aga ka teine arusaam, mis kuulutab Eesti vaata et universumi keskpunktiks, kus kõik läheb lihtsalt suurepäraselt ning sirgjooneliselt, vigu tegemata ja eksimusi tunnistamata, kindlas suunas Euroopas, maailmas, universumis viie rikkaima riigi hulka pürgides.

Mõlema lähenemise taga on juba Oskar Looritsa poolt eestlastes tuvastatud sügav alaväärsuskompleks, mille tulemusel me kord end taevani upitame, siis aga mutta taome. Oleks viimane aeg sellest üle saada ning end rahulikumalt võtta. Vastasel korral muutub meie maailmapilt järjest mütoloogilisemaks, kus kord hulguvad lohed ja kord Pühad Jürid, kord aga meie kaasaja koletised nagu Siim Kallas, kes rahareformiga pensionäridelt nende kirsturaha röövis. Nii on ümbritsevast maailmast ja iseendast raske aru saada.

Eesti ja Sloveenia võrdlemises pole midagi uut

Seda enam võib tervitada Valle-Sten Maiste üle-eelmises Sirbis ilmunud kirjutist Eesti ja Sloveenia arengu kohta viimastel aastakümnetel. Eesti arengu võrdlemine teiste üleminekuriikidega on kahtlematult vajalik. On kahju, et seda nii vähe tehakse, aga on hea, et vähemalt Sirbis on see üles võetud. Tuginedes Sloveenia majandusteadlaste artiklitele, leiab Maiste igati põhjendatult, et Läti kõrval tuleks Eesti arengut võrrelda selliste maadega nagu Sloveenia. Järgnevalt tõdetakse, et kuigi Sloveenia alustas üleminekut mõnevõrra paremal positsioonil kui Eesti, on sealne vähem liberaalne lähenemine uuendustele toonud kokkuvõttes suuremat edu. Kuigi ka Eesti on majanduslikult kiirelt arenenud, on Sloveenia sotsiaalne areng ning tase Eestist selgelt üle. See sunnib autorit küsima, kas Eestis valitud tee on ikka optimaalne või mitte.

Maiste meelest on „ühemõtteliselt selge, et meil valitsevate sotsiaalpoliitiliste ja majandusalaste arusaamade kohaselt on Sloveenia kurioosne kommunistlik tagurlane, mille majandus kõikide loodusseaduste järgi otsustades ei tohiks kuidagi jalul püsida, jääb küsimuseks, kuidas kõige selle juures on suudetud Eestist palju suurema hulga näitajate poolest olla Euroopas esirinnas". Tegelikult pole Eesti ja Sloveenia võrdlemises midagi uut. Eestis pole sellele seni tähelepanu pööratud, on hea, et seda nüüd on tehtud. Ivan T. Berendi ülevaade endiste kommunistlike riikide teest Nõukogude blokist Euroopa Liitu on vaid üks selline. Paraku löövad seda laadi käsitlustes välja peaaegu kõik eespool mainitud probleemid ehk ajaloolise mõtteviisi nõrkus. Nii Eestit kui Sloveeniat ei käsitleta mitte reaalsete faktide, vaid mütoloogiliste kuulduste alusel, rääkimata vaatlemisest ajas. Samad nõrkused on paraku üle kandunud ka Maiste artiklisse.

Soovimata igati sümpaatset autorit kuidagi solvata, ei saanud võitu kiusatusest teemat veidi pikemalt käsitleda ning arvamuste kõrvale ka numbreid esitada. Enne tahan siiski vaid mainida, et sellist Sloveenia käsitlust, nagu Maiste oma eeltoodud tsitaadis esitab, pole vähemalt allkirjutanu Eestis kohanud. Oleks huvitav teada, kellele Maiste oma kokkuvõttes on tuginenud. Mida siis tulnuks Eesti ja Sloveenia arengut võrdlevaid kirjatükke analüüsides silmas pidada?

1) Millisel poliitilisel taustal ja milleks on Maiste poolt kasutatud artikkel kirjutatud?

2) Millises positsioonis oli Sloveenia ja millises Eesti turumajandusele üleminekut alustades?

3) Kuidas on üleminek Eestis ja Sloveenias toimunud, millised uuendused olid sarnased, millised erinevad?

4) Kas ülemineku alguses Sloveenia ja Eesti nii majandusliku kui sotsiaalse arengu vahe on vähenenud või kasvanud?

5) Kuidas on Eestis ja Sloveenias vastu peetud majanduskriisile, millised otsused on seda mõjutanud?

6) Kas Sloveenia ja Eesti areng on olnud täiesti vastandlik või on üksteist mõjutatud?

Artikkel esindas vasakvaateid

Nendele küsimustele üritangi järgnevalt vastust otsida, jättes kõrvale kiusatuse käsitleda ka mitmeid kõrvalteemasid, näiteks kas Eesti üleminekut on kandnud konservatiivsed või neoliberaalsed ideed, mis loom see ohtralt sõimatud neoliberalism on või kas seda maailmas üldse kuskil eksisteerib, milline on ülemineku hind Eestis jne. Esiteks taustast, milleks on mõni aeg tagasi Sloveenias endas puhkenud äge poleemika Sloveenia arengusuuna üle. 2004. aastal tõugati Sloveenias nimelt võimult seda üle kümne aasta valitsenud vasakpoolne Liberaaldemokraatlik Partei ning asendati parempoolset suunda hoidva Janez Janšaga. Juba võimule pürgides võrdles Janša Sloveeniat Eestiga, tõstes esile viimase Sloveeniast tunduvalt kiiremat arengut. Võimule tõustes alustas Janša majanduse liberaliseerimist, kiirendades reforme ning võttes vastu mitmeid Eesti kogemusele tuginevaid otsuseid. Janša üritas Sloveenias läbi suruda ka ühetaolist tulumaksu, kuid ei suutnud seda oma üsna kirevas koalitsioonis tekkinud eriarvamuste tõttu teha. Küll viis Janša Sloveenia eurotsooni, tehes selleks üsna radikaalseid otsuseid.

Loomulikult tekitas Janša tegevus vasakpoolsetes ringkondades tugevat vastuseisu, mille peamiseks loosungiks sai „Sloveenia tee" kaitse Janša kriitika eest. Osa sellest vastuseisust on ka Maiste tsiteeritud artikkel. Seda laadi rünnakuid saatis kokkuvõttes ka edu, mistõttu Janša 2008. aastal napilt valimised kaotas, valmistudes praeguse seisuga aga järgmistel valimistel võidukaks tagasitulekuks. Teiseks: milline oli olukord 1990. aastate alguses Sloveenias ja Eestis? Kuigi ka Maiste tõdeb, et Sloveenia oli Eestiga võrreldes paremini arenenud, vajab tegelik pilt põhjalikumat analüüsi. Sloveenia polnud nimelt Eestiga võrreldes mitte lihtsalt paremini, vaid väga palju paremini arenenud. Juba kogu omaaegne Jugoslaavia oli majandusliku ja sotsiaalse arengu poolest NSV Liidust ees, eriti käib see aga Sloveenia kohta, mis kujunes Jugoslaavia kõige jõukamaks piirkonnaks, kus elatustase oli eri andmetel 60-70% tollasest Euroopa keskmisest. Sloveenia edu tugines välismaistele investeeringutele, mis olid eriti olulised kommunismi kokku varisedes, kuna erinevalt kõikidest teistest endistest sotsriikidest suutis Sloveenia säilitada suure osa oma eksportturgudest. Kõrgele majandusliku arengu tasemele tugines ka suhteliselt kõrge sotsiaalse arengu tase. Eesti seevastu oli 1991. aastaks kukkunud kommunismi kokkuvarisemise tulemusel suurde musta auku.

Näib, et meil on meie tollane olukord praeguseks üsna meelest läinud. Vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse plahvatuslik kasv, põllumajandusliku tootmise järsk langus, kuritegevuse kasv, sündimuse kiire langus, 1000%-ni ulatuv inflatsioon, talongidest ja muust sellisest rääkimata - kõik see iseloomustas Eesti olukorda 1991.-1992. aastal enne radikaalsete majandusreformide algust. Kui suur Sloveenia ja Eesti vahe sellel hetkel oli, seda on raske arvestada, see oli nii majanduslike kui sotsiaalsete näitajate osas kahe-kolmekordne. Endisest idablokist on seega raske leida kaht sedavõrd erineva stardipositsiooniga riiki kui Eesti ja Sloveenia, kuid edaspidi hakkas nende arengutase kiirelt ühtlustuma.

Eespool toodule tuginedes jõuame kolmanda küsimuse ehk reformide käigu juurde. Kuigi tihti leitakse, et Sloveenias on aetud kogu aeg ühesugust majanduspoliitikat, pole see tegelikult nii: radikaalsed reformid on siin vaheldunud vaikuse ja aeglase edasiliikumisega. Esialgu olid uuendused radikaalsed nii Sloveenias kui Eestis. Mõlemad olid liitriigist eraldumise käigus sattunud ohtlikku inflatsioonikeerisesse. Sloveenia tollane parempoolne valitsus otsustas toimida kiirelt ja otsustavalt, viies juba 1991. aasta 7. oktoobril läbi otsustava rahareformi ning päästes Sloveenia hüperinflatsioonist. Sloveenia rahareform kujunes oluliseks eeskujuks Eestile, kes viis oma rahareformi läbi mäletatavasti 1992. aasta juunis. Meelde tasub siin jätta ka see, et Eesti rahareformi üks tegusamaid nõustajaid Ardo Hansson oli olnud tegev ka Sloveenia rahareformi teostamisel. Kuigi rahareform avaldas Sloveenia arengule otsustavalt positiivset mõju, ei päästnud see selle teostanud Peterle valitsust langemisest. Võim läks liberaaldemokraatide kätte, kes ei olnud huvitatud mitte niivõrd reformide teostamisest kui võimulpüsimisest ning liikusid seetõttu edasi aeglaselt. See omakorda viis võimuvahetuseni 2004. aastal ning Sloveenia pöördumisele otsustavate uuenduste teele.

Paraku oli selleks hetkeks „mittetegemisperioodi" sisenemas Eesti, kus jäeti 2007. aastal kasutamata võimalus sarnaselt Sloveeniaga eurole üle minna. Nagu näha, on Sloveenia ja Eesti arengus perioode, mil Eesti on Sloveenialt õppinud ning ka aegu, mil Sloveenia on õppinud Eestilt. 2007. aastal jättis Eesti Sloveenia otsustavusest aga kahjuks õppust võtmata. Neljandaks tuleks vaadata reaalseid, ülemineku käigus saavutatud tulemusi. Nagu eespool öeldud, on siin probleemiks ebausaldusväärne statistiline materjal, eriti see, mis käib 1990. aastate alguse kohta. Kindlamad andmed saab alles 1997. aastast Eurostati tabelitest. Tabeleid uurides tuleks meeles pidada, et kui Sloveenia elatustase oli sellel ajal enam-vähem samal tasemel mis 1991. aastal, siis Eesti oli selleks ajaks juba läbi teinud kiire arengu, kasvatades aastatel 1992-1997 oma rahvuslikku kogutoodangut üsna jõuliselt. Sellele vaatamata on Eesti areng ka viimase kümne aasta jooksul olnud Sloveenia omast ligi kaks korda kiirem, mille tulemusel on Eesti oma elatustaseme poolest kiirelt Sloveeniale lähemale nihkunud. Sama kehtib ka sotsiaalsete näitajate kohta.

Kui tulude ebavõrdsust on Sloveenias olnud traditsiooniliselt vähe, siis selline seis on ka jäänud, pigem on seda veidi lisandunud. Eestis on vastav näitaja samal ajal aga jõuliselt langenud. Vaesuse piiril elavate inimeste arv on Eestis järsult langenud, Sloveenias aga jäänud enam-vähem samaks. Mis puutub keskmisesse eluikka, siis see on kasvanud nii Sloveenias kui Eestis. Eesti on Sloveeniale ka teiste sotsiaalsete näitajate poolest jõudsalt lähemale rühkinud. Mis puutub arvamusse, et Sloveenias on inimeste sissetulekute vahe suhteliselt väike ning vaesuses elavate inimeste vähesus on seotud Sloveenia „pehme" majandusuuendusega, siis nii see pole. Sloveeniaga samad või veel paremad sotsiaalse võrdsuse näitajad on Tšehhil ja Slovakkial, kusjuures mõlemad on tuntud radikaalsete majandusuuendajatena. Viiendaks tuleks vaadelda põhjusi, miks on Sloveenias suudetud majanduskriisile paremini vastu seista. Peamisele põhjusele on siin juba viidatud: pääs eurotsooni 2007. aastal. See ei saanud siiski võimalikuks mitte tänu mingile Sloveenia erilisele arengumudelile, vaid Janša parempoolse valitsuse otsustavusele. On kahju, et seda omal ajal Eestil ei jätkunud, on hea, et praegune valitsus on tehtud vigadest õppinud ning otsustavalt tegutsenud, tee eurotsooni pääsemiseks Eestile lahti võidelnud.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Sloveenia poliitikas võib nii mõndagi Eestile eeskujuks tuua, kuid paraku mitte nende „pehmeid" reforme. Eesti õppis omal ajal palju Sloveenia rahareformist, Eesti oleks võinud õppida Sloveenia otsustavusest kas või läbi halli seina minnes eurotsooni pääseda. Mis aga puutub Sloveenia nn pehmesse üleminekusse ning venitamist turumajanduslike reformide ja erastamisega, siis siin oleks pigem võinud Sloveenia Eestilt õppida, mida ta ühel hetkel tegelikult ka tegi. Oluline polegi tänapäeva maailmas enam see, kellele me vasakpoolse ja kellele parempoolse poliitiku märgi otsaette lööme. Oluline on tegelikult vaid see, kas suudame otsuseid langetada või mitte.

Kõige kallimaks läheb rahvale valitud juhtide suutmatus otsuseid langetada ning tahe iga hinna eest võimul püsida või sinna populistlike lubaduste toel pürgida. Ning üldse ei maksa ühe või teise maa saavutusi kas absolutiseerida või siis maha teha. Valitsused ja nende aetud poliitika on igal maal vägagi ise nägu. Nii nagu mõne riigikogu liikme lolluste pärast ei maksa kogu riigikogu häbiposti panna, et maksa mõne valitsuse edukuse ja teise ebaedu pärast kogu maale kas ülipositiivset või ülinegatiivset kuvandit anda. Küll aga peaksime me maailmas toimuvast rohkem rääkima, julgema seda avatult vaadata ning endaga võrrelda. Elu ei ole must-valge, meie kõigiga võib juhtuda nii head kui halba. Seda meeles pidades saaksime vahest ka oma kompleksidest lahti.

USA luurejuht eksib Eestit analüüsides

2010-02-05

Teisipäeval toimus USA senati luurekomitees iga-aastase ohuhinnangu raporti kuulamine, kus peakõneleja oli rahvusliku julgeoleku direktor Dennis C. Blair. Raportit lugedes jäi silma lausung, mille põhjal võiks küsida: kas USA luurejuht ei tee liiga üldistavaid ega fakte eiravaid järeldusi?

Kui raporti esimene ots kuulus üha ohtlikumaks muutuvale küberohule (sic! Google'i juhtum), siis teises peatükis vaadeldi globaalse majanduse ohupilti. Selles ütles Blair muu seas, et "Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Läti, Leedu ja Rumeenia on endiselt haprad ning eurokriteeriumide murdmine regioonis seab löögi alla Euroopa pangad". Seda lausungit on levitanud uudisteagentuur Reuters.

Blairil on mõistagi õigus, et eurotsoonis ilmneb tõsiseid probleeme ja mitu riiki on väga keerulises rahaseisus. Samal ajal on päris imelik lugeda USA peamiselt luurejuhilt üldistust, kus ühte patta on pandud Euroopas peaaegu ainsana eurokriteeriume täitev Eesti ning IMFilt abi vajanud riigid.

Mõistagi pole olukord Eesti majanduses roosiline ja lähikuud saavad kindlasti olema väga keerulised, kuid meie eristumine näiteks Kreekas, Islandil või Lätis toimuvast on ilmne nendelegi, kes ei istu sedavõrd suure luureressursi taga.

Oma avaliku ettekande kolmandas osas peatus Blair pikemalt al-Qaeda rünnakuvõimekusel. Luurejuht väitis, et terrorivõrgustik kujutab jätkuvalt väga suurt ohtu nii USA-le kui tema liitlastele. Seejuures jätkavat al-Qaeda oma võimekuse kasvatamist massihävitusrelvade kasutamiseks rünnakutes. Väidetavalt räägiti kuulamisel, et USA võib sattuda rünnaku alla juba eeloleva kolme kuni kuue kuu jooksul.

Massihävitusrelvade leviku piiramise kontekstis olid eeskätt tähelepanu all Iraan ja Põhja-Korea. Iraani puhul väideti, et neil on kõik võimalused ja teadmised tuumarelva tegemiseks, kuid pole teada, kas Teheran on sellise otsuse langetanud.

Edasi räägib 46-leheküljeline raport Afganistanist, Pakistanist, Indiast, Lähis-Idast, Hiinast, Venemaast, Ladina-Ameerikast ja Aafrikast. Teemadest puudutatakse rahvusvahelist kuritegevust, kliimamõjutusi ja tervishoidu.

Kuid meile ehk olulisim punkt räägib konflikti tekke ohtudest Euraasias ja Balkanil. Kõige suuremaks ohuks peab USA luure pinge taastekkimist Lõuna-Kaukaasias. Põhjuseks lahendamata probleemid ja Venemaa kasvav sõjaline kohalolek Lõuna-Osseetias.

Viidatakse Ukraina ja Kesk-Aasia riikide sisemisele (majanduslikule) haprusele. Balkanilt tuuakse esile halvenev olukord Bosnias ja Hertsegoviinas, mis võib põhjustada etniliste vastuseisude teravnemist.

Haiti ja saatan

2010-02-04

Üle kolme nädala on möödas meie ajastu arvatavasti suurimast loodus-õnnetusest, Haiti maavärinast, kuid siiani ei ole ei majanduslikud ega inimkaotused veel kokku loetud.

Normaalse inimese reaktsioon on kas abistava käe ulatamine (näiteks toetada oma võimaluste kohaselt rahaliselt) või vähemalt ohvritele kaasa tundmine. Ebanormaalne reaktsioon on hakata kedagi süüdistama ning siin on kaks levinumat võimalust: a) süüdi on keegi kolmas, b) süüdi on ohver ise. Paraku on ebanormaalseid reageeringuid tulnud ohtralt.

Venezuela president Hugo Chávez kuulutas, et maavärina põhjustas USA. Kes siis veel? Ameerika süüdistamine kõikides keskkonnahädades on nii levinud, et keegi pidi selle välja ütlema. Ka 2004. aasta tsunami puhul oli esimene sissekanne Eesti kommentaariumides, et ameeriklased on süüdi. Loodus-õnnetustes on iidsetest aegadest peale süüdistatud kas halbu vaime või halbu inimesi, ennekõike oma vaenlasi. Nii ringlesid Armeenia maavärina järel (1988) aktiivselt kuulujutud sellest, et tegu on Aserbaidžaani kuritegeliku aktiga. Kuid jätame nüüd inimesed ja räägime vaimudest.

Pöörane avaldus

Päev pärast katastroofilist maavärinat tegi kuulus telejutlustaja Pat Robertson nii pöörase avalduse, mida ma ei saagi oma sõnadega ümber jutustada, parem tsiteerin: „Nad olid prantslaste kontsa all, teate, Napoleon III ja mis iganes. Ja nad tulid kokku ja sõlmisid lepingu saatanaga. Nad ütlesid: „Me teenime sind, kui sa meid vürstist vabastad." Tõsijutt. Ja nii ütles saatan: „Okei, lööme käed." Ja nad peksid prantslased välja." (Delfi, 14.01.2010.) Algul arvasin, et tegu on müstifikatsiooniga: kristlik jutlustaja ei saa tsiteerida saatanat, pealegi on arvamus, et Haiti revolutsioon (1791-1804) võitles Napoleon III vastu, liig isegi Pat Robertsoni jaoks.

Ent üle kontrollides selgus, et tõepoolest: nii saatan kui ka Napoleon III. Pat Robertson on varemgi loodusõnnetuste taga näinud jumala või saatana otsest sekkumist. Nii on orkaan Katrina (2005) tema meelest kättemaks New Orleansile seal vohava homoseksuaalsuse pärast jne. Tema kuulsaim teos „Uus maailmakord" (1991) on aga käsiraamat vandenõuteoreetikutele üle kogu maailma.

Pat Robertson on tuntud oma idiootsuste poolest, kuid sama ei saa kuidagi öelda vene õigeusu kiriku patriarh Kirilli kohta, kelle avaldus on palju ettevaatlikum ja tasakaalukam, kuid ka sellest võib järeldada, et haitilased on ise süüdi: lodevad eluviisid, narkomaania jne. Igal juhul on põhjused spirituaalsed. Patriarh siiski ei täpsustanud, kuidas vale vaimsus võib maavärina esile kutsuda. Küll teevad seda aga talle lähedased publitsistid: jumal karistab Haitit voodoo eest. Vene rahvuslasest filosoof, vene blogosfääri populaarseim autor, zoroastrist Konstantin Krõlov aga kirjutab oma blogis, et mitte jumal ei karistanud Haitit, vaid arvatavasti näitas oma võimeid valesti väljakutsutud lwa Agwé.

Üleloomulikud jõud

Igal juhul on süüdi üleloomulikud jõud. Kummalisel kombel ei hakanud seda kummutama ka Haiti saadik USA-s, kellel CNN palus Robertsoni väidet kommenteerida. Saadik tuletas õigustatult meelde, et esiteks on Haiti esimene vabanenud orjade vabariik, kuid USA peaks olema Haitile tänulik veel selle eest, et pärast lüüasaamist Haiti revolutsioonis vähenes prantslaste huvi ka mandriterritooriumi vastu ning nad müüsid USA-le Louisiana. See kõik on vaieldamatult õige ja võib aru saada saadikust, kes ei tahtnud laskuda teoloogilisse debatti. Ent mis siiski toimus?

Haiti revolutsioon algas 14. augustil 1791 Bwa Kayimanis tseremooniaga, mille käigus ülestõusnud orjad ütlesid lahti valge inimese jumalast ja pöördusid tagasi oma lääneaafrika usu juurde. Väidetavasti ohverdati must siga, mis lõi aluse iga-aastasele rituaalile. Haiti voodoo on Kariibi mere saartel eri nimede all esinev sünkretistlik religioon, pärit lääneaafrika rahvastelt ning kergelt vürtsitatud kristlike elementidega. Massikultuuri tõttu on voodoo demoniseeritud ning pahatahtlikel inimestel võib see tõesti assotsieeruda satanismiga, mida see kindlasti ei ole.
Ma ei tea, mil määral on Haiti probleemides süüdi jumal või saatan. Küll aga võib kindlalt väita, et pääste- ja taastamistööde raskendavaks teguriks on korrumpeerunud ja saamatud Haiti võimud. Juba enne maavärinat oli Haiti olukord katastroofiline. Loodusõnnetus muutis olukorra väljakannatamatuks. Mis aga puudutab Pat Robertsoni ja teisi, siis neile tahaks meelde tuletada Sokratese öeldut: meeletus on tülitada jumalaid küsimustega, mida võib lahendada loendamisega, mõõtmisega või kaalumisega.

P. S. Kahjuks pimestavad nii mõnigi kord suured õnnetused ka muidu kaineid inimesi. Pean siin silmas Abdul Turay artiklit „Kustutage haitilaste võlg!" (Postimees, 28.01.10). Kuid kõigepealt tahan resoluutselt distantseeruda rassistlikest kommentaaridest tema artikli online-versioonis - need on tülgastavad. Ent kui Abdul Turay süüdistab panku selles, et Haitis amputeeritakse lapsi ilma narkoosita, siis on tegu pehmelt öeldes halva retoorikaga. Isegi kui kõik pangad kustutaksid kohe kõik Haiti võlad, kuidas tooks see operatsioonisaali anesteetikumid? Haiti päästetööd takerduvad mitte Haiti valitsuse rahapuudusesse (need kõik on välisabiga teostatavad), vaid olematusse infrastruktuuri. Ei hakka siinkohal tsiteerima Ameerika imperialiste, kuid näiteks Vene päästjatest meedikud tõdesid, et midagi sellist pole nad mitte kunagi mitte kusagil näinud. Haitis pole tegu mitte purustatud, vaid olematu tervishoiu struktuuriga. Inimlikult mõistan Abdul Turay nördimust, kuid selle kanaliseerimine pankadele (mis on nii levinud) ei ole kõi-ge targem tegu. Seevastu Turay otsus annetada oma honorar maavärina ohvritele on igati tervitatav. Püüdsin seda isegi teha juba eelmise EPL-i artikli järel, kuid raamatupidamislikel põh-justel otseülekanne EPL-ist Eesti Punasele Ristile osutus võimatuks, nii et pean ise tegema oma pangakontolt ülekande Punase Risti kontole. Seega on pangad siiski vajalikud. Kas või selleks, et abistada Haitit.

Haridusreform Ameerika moodi

2010-01-22

Meil on võib-olla raske ette kujutadagi, mida tähendab üks haridusreform Ameerika moodi. Ameeriklased ei tea, kus ja mis tasemel midagi õpetatakse ning mille eest paber antakse. Barack Obama üritab selgust luua.

Ameeriklased on kõigepealt ameeriklased ja see avaldub ka Obama reformi edukultuslikus loosungis „Võidujooks tippu!", millest ameerikalikumad on ehk vaid Coca-Cola ja Miki-Hiir. See on öeldud nentivalt, mitte vanaeuroopaliku üleolekuga. Teiseks on enamik USA osariike nii rahvaarvult kui ka pindalalt tunduvalt suuremad kui Eesti, nad on haridusküsimustes alati vägagi iseseisvad olnud (nagu muuski) ja nad on palju erinevamad, kui me siin arvama oleme harjunud.

On arusaadav, et nii Bush-noorem kui ka Obama on oma hariduspoliitilised initsiatiivid sõnastanud võrdlemisi üldiselt, jättes üldeesmärkide saavutamise konkreetsed viisid iga osariigi enda otsustada ja kutsudes inimesi üles esitama ideid, kuidas hariduse kvaliteeti tõsta. Ühtlasi näeme, et siin peitub ka Ühendriikide hariduse üks peamisi probleeme - pole selget pilti, kus mis tasemel õpetatakse ja milliste teadmiste/oskuste eest mis paber antakse. Seepärast on loogiline, et on asutud välja töötama teadmiste hindamise üleriigilisi kriteeriume, mis on sisuldasa meie riigieksamite kauged sugulased.

Teadmisi on ka vaja

On omamoodi hingekosutav täheldada, et kõigi nende erinevuste juures jääb hariduse taseme tõstmise põhiprobleem samaks - kuidas koolitada häid õpetajaid, mil viisil neid halbadest eristada ja motiveerida. Selles võiksime ameeriklastega vabalt üksteisele oma muresid kurta ja neist vastastikku aru saada. Meie uute õppekavade puhul on juba kostnud suuresõnalist kriitikat, et õpilastesse tahetakse endisel viisil hulgaliselt teadmisi valada, selle asemel et neid mõtlema ja seoseid nägema õpetada. Samas ütleb iga hea õpetaja, et mõtlemist ja seoste loomist saab õpetada vaid sellele, kellel on teadmisi, ja et teatav osa teadmistest tuleb lihtsalt pähe õppida nagu ükskordüks või inglise keele ebareeglipärased tegusõnad - muud varianti pole. (Ühe hea õpetaja repliik: „Kuidas õpetada lapsi mõtlema? Kas nii, et lähen tahvli ette ja ütlen: „Vaadake, ma mõtlen praegu! Tehke järele!" Ei, nii see asi ei käi.")

Universaalne juhend puudub, teadmiste elustamise oskus jääb igavesti õpetaja „musikaalsuse" ehk õpetajaande küsimuseks nii meil kui ka teisel pool Atlandit. Olen ise juba aastaid propageerinud mõtet, et õpetajate erialast andekust (empaatiavõimet, seoste nägemise ja esitamise, aga ka tunnikonfliktide lahendamise oskust) tuleb hakata mõõtma - see on teatavate ülesannete abil täiesti võimalik -, ning kel siis ka pärast kõiki kursusi ja eksameid seda andekust ei ole, näiteks ei suuda ta keskmist klassitäit ennast kuulama panna, see õpetajaks lihtsalt ei sobi. Nii nagu igaüks ei sobi klaverimängijaks. Vahet tuleb muidugi teha ka põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajail - kes ei sobi üheks, võib sobida teiseks ja vastupidi.

Jääb üle huviga jälgida, kuidas asuvad neid küsimusi lahendama ameeriklased, keda ei ole tarvis pimesi matkida, kuid kellelt on samas alati midagi õppida.

President Barack Obama aasta hiljem

2010-01-22

Kolmapäeval, 20. jaanuaril täpselt aasta tagasi astus USA 44. presidendina ametisse Barack Obama. See oli paljudele uus algus uute võimalustega. Aasta hiljem on nende inimeste kõrgele kruvitud lootused täitumata või koguni luhtunud.

Tegelikult pole juhtunud midagi eriskummalist. Veel enne Obama ametisseasumist oli ilmne, et kogu tema tulemises oli soove ja tahtmist rohkem, kui reaalne elu täita võimaldas. See puudutas nii sise- kui välispoliitikat.

Oli selge, et majanduskriis kahandab üldist optimismi ning muudab kiiresti administratsiooni vastutavaks sotsiaalsete probleemide eest. Samuti oli ennustatav, et avasüli või "kõigiga sõber" stiilis välispoliitika ei oma selgroogu ja vajab ümberkujundamist. Oli selge, et Iraagi sõja taandumise järel tõuseb Afganistani sõda jõuliselt esile.

Kõige selle juures on aga üllatuslik, et sedavõrd suur usaldus ja toetus on haihtunud ning ees seisab väga raske tõestamisaeg. Kui Obama võit valimistel oli mäekõrgune ja demokraadid sõna otseses mõttes vallutasid Kongressi, siis praeguseks on seis muutunud. Obama populaarsuse langus on olnud suurim alustavatest presidentidest viimase 50 aasta jooksul.

Aastapäeva sisepoliitiline rosin oli mõistagi vabariiklaste üllatusvõit Massachusettsis senaatori valimistel. Scott Brown võitis vabariiklastele koha, mida legendaarne Edward Kennedy oli demokraatide käes hoidnud viimased 47 aastat! (Vabariiklane Scott Brown kogus 52 protsenti, demokraat Martha Coakley 47 protsenti ja sõltumatu Joseph Kennedy ühe protsendi häältest.) Kindlasti on see väga tõsine ohusignaal nii Obamale kui demokraatidele novembris asetleidvate vahevalimiste eel.

Selle võiduga lõhkusid vabariiklased senatis demokraatidele ülitähtsa filibuster'i-kindla enamuse (60:40), see muudab Obama tervishoiureformi lõpliku heakskiitmise keeruliseks. Rääkimata muudest presidendi algatustest.

Kokkuvõtteks võib eeldada, et samal ajal aasta pärast on president Obama oluliselt muutnud oma algset poliitilist päevakorda. Vastasel juhul on tal juba praegu väga keeruline eeldada enda tagasivalimist 2012. aastal.

Mistrali müük oleks NATOle julgeolekurisk

2009-11-26

Prantsusmaa ja Venemaa vahel on arenemas väga tõsine relvatehing. Meiegi ajakirjanduses on viimastel päevadel mitmel korral räägitud uusima Mistral-tüüpi dessantlaeva võimalikust müügist Venemaale.

See on üldse esimest korda, kui üks NATO liikmesmaa on pakkumas Venemaale sedavõrd suuremahulist ja sõjaliselt kaalukat tehingut. 300meetrine nüüdisaegseim (esimene reis 2006) dessantlaev läheks Venemaale maksma umbes pool miljardit eurot.

Tõsi, viimastel aastatel on Venemaa ostnud näiteks Suurbritannialt väiksema koguse käsirelvi. Tehinguid on tehtud ka Austriaga erirelvastuse osas. Samas oleks otseselt ründelaevana kasutatava aluse müük hoopis tõsisem ja tagasiulatuva mõjuga.

Juba ainuüksi Vene mereväe ülema Vladimir Võssotski hooplemine Gruusia vastu suunatud rünnakuga (et sellise laevaga oleks operatsioon väldanud vaid 40 minutit) peaks panema piduri prantslaste tehingusoovile.

Eeskätt peaks NATO liikmesmaad Prantsusmaad mõtlema panema Venemaa tegelikud plaanid oma relvastuse arendamisel. Miks peaks Venemaa arendama Läänemerel või Mustal merel suureulatuslikku maabumisvõimet? Miks harjutati septembris suurõppuste Lääs-2009 käigus dessante nii merelt kui õhust? Miks olid nende õppuste legendi pärast mures nii Poola välisminister kui Läti kaitseminister? Mistral-tüüpi laeva omandamine suurendaks kordades Venemaa võimekust suuremahuliste ja hästi juhitud dessantide läbiviimiseks.

Venemaa rahvusliku julgeoleku alusdokumendid käsitlevad NATOt siiani peamise strateegilise ohustajana. Ukraina ja Gruusia püüdlused liitumaks NATOga on sundinud Kremlit mitte üksnes retoorilisele, vaid ka reaalsele sõjalisele vastutegevusele. Seda nägime eelmise aasta augustis, mil Venemaa okupeeris ühe viiendiku Gruusia territooriumist.

Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy rahupüüdlused Gruusias päädisid lühiajaliseks jäänud seisukohaga NATOs - no business as usual with Russia. Kas tõesti on olukord aastaga nii põhjalikult muutunud? Kas tõesti NATO peasekretäri Rasmusseni soovid Venemaaga paremini läbi saada sisaldavad ka relvastuse suuremahulist müüki? Ma ei tahaks seda uskuda, et NATO sõjalises tiivas oleksid inimesed nii naiivsed.

Minu arvates kujutaks Mistrali müük ning lisaks veel kolme sama tüüpi aluse ehitamine Venemaal tagasiulatuvalt väga tõsist julgeolekuriski just NATOle endale. Küsimuseks ei oleks ei ühe ega teise rannikuriigi mure, vaid NATO kui terviku julgeoleku ohupildi muutumine.

Sellest lähtuvalt peaksid ka meie asjasse puutuvad ministrid avaldama oma selge seisukoha ning argumenteeritult osundama ka oma Prantsusmaa kolleegidele kavandatava relvatehingu kõiki võimalikke tagajärgi.

Budapesti energiafoorum ei üllatanud

2009-11-20

Budapestis sel nädalal toimunud energiafoorum oli üks selleteemaliste ürituste pikast reast. Seetõttu oli midagi väga üllatavat raske loota. Eks peamine oli siiski võimalus valdkonnas tegevate poliitikute, ettevõtjate ja ekspertidega informatsiooni vahetada.

Foorumi avapaneelis olid ehk nimekamad esinejad Ungari opositsiooni liider ja tulevast kevadest alates võimalik uus peaminister Viktor Orban ning Tšehhi endine peaminister Mirek Topolanek. Orbani sõnum oli rohkem sisemaiseks tarbimiseks, Topolanek seevastu tsiteeris Andrei Sahharovi - tuumaenergia on Lääne vabaduse tagatis.

Samas paneelis olnud Venemaa riigiduuma asespiiker Aleksandr Babakov ei üllatanud: tema meelest olevat ohuks energiajulgeolekule NATO laienemisplaanid Ukrainasse ja Gruusiasse ning Gruusia ebaadekvaatse liidri käitumine. Babakovi toon oli tunduvalt jõulisem ja näpuga näitavam kui varem esinenud USA erisaadikul Euraasia energia küsimustes Richard L. Morningstaril.

Minu paneeli teema oli 2009. aasta gaasikriisi järelmid ja õppetunnid. Rääkisin eeskätt Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisest ja mõningatest reaalsetest sammudest (energiaühendustesse investeerimine ja Nabucco lepe). Püüdsin veidi vastanduda mugavale arvamusele, et Euroopa Liit on nõrk ja pole võimeline ühiselt midagi tegema. Ainuüksi peagi jõustuv Lissaboni lepe loob aluse uute seadusandlike meetmete väljatöötamiseks.

Suurimaks probleemiks gaasitülide võimaliku kordumise juures pidasin õigusruumi ja äripraktika olulist nihestatust Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Eriti pidasin silmas energiaharta põhimõtete eiramist Venemaa poolt ja läbipaistvuse puudumist nii Venemaa kui näiteks Ukraina energiaturul. Rõhutasin, et Euroopa energiajulgeolek on vahetult seotud Ukraina suveräänsuse tugevdamisega.

Tegelikult olid paneeldiskussioonidest vajalikumad kuluaarivestlused, mis andsid nii mõnegi hea vihje sektoris toimuvate arengute kohta.

Hispaania tulevase eesistumise prioriteedid

2009-11-13

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil on viimase kahe aasta jooksul kujunenud hea tava külastada vastavat liikmesmaad enne selle asumist ühenduse eesistujaks. Oleme varem visiteerinud Sloveeniat, Prantsusmaad, Tšehhit ja Rootsit, nüüd aga Hispaaniat.

Nende sõitudega on meil olnud võimalus vahetult kurssi minna eesistuja tähtsamate prioriteetidega. Samas on see võimaldanud meie enda positsioone ja huvisid tutvustada, mis on hea infovahetuse tava juures väga vajalik lisandus meie Euroopa poliitika ajamisel.

Eilsed kohtumised Madridis nii sealses parlamendi mõlema koja ühiskomisjonis, välisministeeriumis kui Elcano instituudis andsid päris kena sissevaate peagi algavale Hispaania eesistumisele Euroopa Liidus.

Kui jätta kõrvale varsti jõustuva Lissaboni leppe ellurakendamine, kujuneb Hispaania eesistumise vaieldamatuks prioriteediks majanduskriisiga võitlemine. Kuigi probleem on tõsine kogu Euroopale, on Hispaanial siin arusaadavalt suur huvi mängus. Ligi 20protsendiline tööpuudus ja eriti ehitussektori jätkuv madalseis survestavad Hispaania vasakpoolset valitsust tegudele.

Samal ajal polnud juttu võimalikest konkreetsetest meetmetest (finantsregulatsiooni parendamine ja mõni teine termin on käibel juba praegugi). Tähtsamate hoobadena näevad hispaanlased Lissaboni strateegia taaselavdamist (eeskätt selgemate eesmärkide seadmise kaudu) ning innovatsiooni ja teadusuuringute tähtsustamist (1,7%-lt SKPst 3%-le). Mida see tegelikkuses kaasa toob, näitavad eelolevad kuud.

Majandusteemade all tuli jutuks olukord Eestis ja selle kaudu sai puudutatud meie püüdlusi eurotsooniga liitumiseks. Teatavasti peaks olulisim hindamine toimuma eeloleval kevadel, seega Hispaania eesistumise ajal.

Ääri-veeri puudutati tulevase finantsperspektiivi (2014-2020) arutelude algust, kuid siin on pigem küsimus väga üldiste huvide määratlemises. Detailideni hispaanlased veel ei lähe.

Euroopa Liidu küsimustes rõhutavad hispaanlased eesistumise käigus sotsiaalse Euroopa mudeli tähtsust (ilmselt tuleneb see suuresti valitsuspartei huvidest), võrdse kohtlemise põhimõtteid ning kodanike õiguste ja vabaduste kaitset.

Välispoliitiliselt näeb Madrid ehk kõige olulisemana Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhete värskendamist, mis peaks aset leidma tuleva aasta mais toimuval tippkohtumisel. Arusaadavalt soovib Hispaania edendada suhteid Ladina-Ameerika riikidega ja osutada tähelepanu Põhja-Aafrikas toimuvale.

Hispaania eesistumine on esimene, kui ametis on Euroopa ülemkogu president ja kõrge esindaja ehk välisminister. Madridis jäi siiski mulje, et personalimuudatuste "kiuste" loodab Hispaania olla oma neljanda eesistumise ajal edukas. Mis muud, kui jõudu nendele!

Claude Lévi-Strauss (1908-2009)

2009-11-13

Selline tunne on, et koos Lévi-Straussiga sai läbi terve ajastu. Ta lahkus saja-aastasena, jättes endast järele unustamatu pärandi kirjasõnas ja intellektuaalses mõjus. Oma elueale vääriliselt oli ta sajandisuurune mees.

Eeskätt teatakse Lévi-Straussi müüdiuurija ja kultuuriantropoloogia suurkujuna. Ometi ulatub ta mõju paljude teiste teadusharudenigi: semiootika, sotsioloogia, psühholoogia jne. Ilma Lévi-Straussi pärandita oleks raske ette kujutada Tartu-Moskva semiootikakoolkonda. Tema ideedel on oluline roll näiteks Peeter Tulviste mitmes trükis ja keeles ilmunud uurimuses "Mõtlemise muutumisest ajaloos".

Siinkirjutaja on Lévi-Straussi palju viidanud ja suuresti temast mõõtu võtnud raamatus "Müüt ja mõtlemine" (Ilmamaa, 2002).

Kui väga lühidalt kokku võtta, tõestasid Lévi-Straussi vaatlused ja analüüsid seda, et loodusrahvaste mõtlemine on struktuurilt vägagi keerukas ja seda ei saa pidada tänapäeva euroopalikust, sh teaduslikust mõtlemisest halvemaks ega paremaks, vaid ta on lihtsalt teistsugune. Ometi üritas Lévi-Strauss esile tuua mõtlemises ja müüdistikes levinud universaale - midagi, mis ühendavad, mitte ei lahuta inimesi. Sellise ühisosa rõhutamisega pälvis Lévi-Strauss tõepoolest euroopaliku ülbuse ja kultuurišovinismi vastustaja kuulsuse.

Lévi-Straussile kuulub mõte, mida olen mõnigi kord oma poliitilistes analüüsides kasutanud. Selgitades, et mütoloogiline mõtlemine mitte ei kao ajaloo vältel, vaid teiseneb ja leiab uusi nišše, osutab ta poliitikale. Nimelt pidas Lévi-Strauss just poliitikat tänapäeva maailma üheks kõige mütogeensemaks eluvaldkonnaks. See osutus on mu meelest halastamatult täpne.

Mõeldes temale, on niisiis põhjust mõelda sellele, kuidas mõjuvad meie teadvusele valimiskampaaniad, poliittehnoloogiad, suured vastasseisud ja muu säärane. Lisagem, et Lévi-Strauss ise hoidus poliitilisest angažeeritusest.

KOMMENTEERI SIIN.

Töö on veel pooleli

2009-11-10

Esinedes Roland Reagani raamatukogus Californias korraldatud Berliini müüri langemise aastapäevale pühendatud rahvusvahelisel konverentsil, tuletasin meelde, et Berliini müüri langemine ei olnud mitte Ida- ja Kesk-Euroopa vabanemise algus, vaid pigem pikema protsessi tulemus ja osa pikemast teekonnast vabaduse suunas, mis on veel jätkuvalt pooleli.

Otsides 1989. aasta kangelasi, tuleks eeskätt meeles hoida ikestatud rahvaid, kes aastakümneid jätkasid lootusetut võitlust vabaduse eest, isegi kui Lääs neid pikka aega tegelikult efektiivselt ei toetanud. Balti metsavendlusel, Berliini ülestõusul, Poola ja Ungari vastuhakul 1956. aastal, Praha kevadel ja eriti Poola Solidaarsusel on osa sellel pikal
teel.

Kommunismi kukutamine sai aga võimalikuks alles siis, kui vabas maailmas kerkisid esile liidrid, nagu paavst Johannes II Paulus, Margaret Thatcher ja Ronald Reagan, kes erinevalt tavaarvamusest uskusid, et suudavad heita kommunismi ajaloo prügikasti - ja said sellega ka hakkama.

Lääs surus NSV Liidu kiirelt nurka, sundides teda alustama reforme, mis omakorda võimaldasid ikestatud rahvastel "kurjuse impeerium" lammutada.

Samas tunnen muret, et 1989. aasta revolutsioon on endiselt lõpule viimata, kuna mitmed tollal demokraatia suunas teed alustanud riigid on sellelt teelt kõrvale astunud, mõnel pool on tagasi pöördutud Nõukogude Liidu pärandi juurde ning asutud selle poolt toime pandud kuritegusid kaitsma ja õigustama.

Kui maailm seda vaikides pealt vaatab, ollakse astutud väga ohtlikule teele.

Osalt on see tingitud sellest, et maailm pole siiamaani täiel määral teadvustanud kommunismi kuritegusid. Viimastel aastatel on sellel alal liigutud olulisel määral edasi, kuid peamine töö on alles ees.

Ronald Reagani Fondi ja Heritage Fondi korraldatud konverentsil osalesid lisaks Reagani kunagiste lähimatele kaastöölistele, nagu riigisekretär George Schultzile, Tśehhi President Vaclav Klaus, Poola majandusreformide autor Leczek Balcerowicz, Steve Forbes, Richard Pipes, Edward Lucas. Mihhail Gorbatshov ja Margaret Thatcher saatsid konverentsile soojad tervitused, rõhutades Reagani rolli külma sõja lõpetamises.

Berliini müür ja Gorbatšov

2009-11-05

Esmaspäeval, 9. novembril möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Suur sündmus, mida arusaadavalt tähistatakse suure tähelepanu all. Viimastel päevadel olen lugenud nii Guardianist kui The New York Timesist toonase päevakangelase Mihhail Gorbatšovi arvamuslugusid.

Vaieldamatult mängis Gorbatšov keskset osa tollastes sündmustes. Siiski on suur vahe, kas tegemist oli nendele muutustele kaasaaitaja, nagu seda näiteks 1980. aastatel oli USA president Ronald Reagan, või reaalsuse ees taandujaga.

Mõistagi on inimlikult arusaadav, et Gorbatšov püüab toonast situatsiooni ilustada ja enda või tervikuna Nõukogude Liidu rolli esile tõsta. Eriti terav dissonants on arvamuses, et Berliini müüri langemine sai võimalikuks vaid tänu nendele muutustele, mis Nõukogude Liidus algasid 1980. aastatel. Ma julgen selles väites sügavalt kahelda. Gorbatšov ise tunnistab, et veel 1989. aasta juulis arvas ta probleemi lahenevat alles 21. sajandil.

Kui vabanemine Ida-Euroopas oleks tollal sisuliselt tähendanud miskit Gorbatšovile ja tema lähikondlastele, poleks ta Nobeli rahupreemia laureaadina 1991. aasta jaanuaris saatnud sõjajõude Balti riikide vabaduspüüdluste lämmatamiseks. Sellesse ritta kuuluvad ju verised sündmused Bakuus, Thbilisis ja mujal.

Seepärast ei tuleks nüüdki üksnes keskenduda Berliini müüri langemise faktile, vaid laiemale taustsüsteemile. Seda, et 20 aastat pole sugugi vähendanud idaeurooplaste umbusku praeguse Venemaa agressiivse välispoliitika ees, tõdeb Gorbatšov ise oma kolumnis The New York Timesis. Kuid teeb sellest järelduse, mis kinnitab, et ta ei saa siiani aru, mis ikkagi 9. novembril 1989 juhtus.

Ta räägib sellest, et Euroopa Liidu ja NATO (liiga) kiire laienemise tõttu on Euroopas tekkinud uued eraldusjooned. Ta ei mõista, miks Ida-Euroopa tuntud liidrid, nagu Vaclav Havel väljendavad umbusku tänapäeva Venemaa välispoliitika suhtes. Ta ei näe sõda Gruusia vastu, küll aga vabade ja demokraatlike riikide õigustatud kriitikat. Jääb mulje, nagu Gorbatšov kahetseks, et Berliini müür langes.

Põhiseaduspatriotism ei ole võluvits

2009-11-03

Mõni aeg tagasi õiguskantsler Indrek Tederi pakutud mõte põhiseaduspatriotismist ning kodanikukesksest identiteediloomest Eestis on kindlasti väärt lisandus ühiskonna suurema sidususe saavutamise arutellu, kuid minu arvates pole see siiski murrangut toov võluvits.

Halvimal juhul võiks põhiseaduspatriotismi eelistamine isegi teataval määral ohtlikuks kujuneda. Kui selle mõtteks on taandada valehäbis Eesti omariikluse ja identiteedi põhitelg, siis tegelikult võiksid selle idee autorid võtta kasutusele hüüdlause: no pasaran! Ühiskonna sidususe asemel saavutame risti vastupidise tulemuse.

Ma ei mõista nende hädakisa, kes pidevalt räägivad integratsiooni läbikukkumisest ning kes kasutavad Eestis elavaid teisi rahvusi mingi väljapressimismalakana. Või veel hullem - Eesti enda identiteedi ja omariikluse nõrgendamiseks. Seda viimast nägime kahjuks päris ilmekalt ka kohalike valimiste kontekstis.

Leo Kunnas kirjutas Eesti Päevalehes, et põhiseaduspatriotismile pole mõistlikku alternatiivi. Ta arvab, et 1930. aastate lõpus ei suutnud tšehhid pakkuda sudeedisakslastele midagi mõistlikku. Ju polnud iseseisev Tšehhi riik piisavalt mõistlik alternatiiv, võiks vastu arvata.

Gruusia püüdles Lõuna-Osseetias regionaalse sidususe ja heaolu tagavate lahenduste suunas. Veendusin selles oma silmaga 2007. aasta novembris. Ometi on tänaseks need head näited kodanikukaitse sildi all Venemaa tegevuse tõttu sõna otseses mõttes maatasa tehtud.

Nagu näha, võib põhiseaduspatriotism väga vales mõttes ka sõdade ajendiks olla. See on muidugi äärmus. Kunnasel on õigus, et selline patriotism on vaid suurte "privileeg".

Euroopa Liidu ja üldse avatud maailma tingimustes on kitsas rahvuskesksus kahtlemata oma aja ära elanud. Küll aga pole rahvuskesksus selle laiemas või täpsemini riigipoliitilise identiteedi tähenduses kuhugi kadunud. Rahvussümbolid poliitilises tähenduses, nagu iseseisvuspäevad ning pöördeliste ajalooliste sündmuste tähistamine pole ei Soomes ega Prantsusmaal, Itaalias ega Iirimaal kuhugi kadunud.

Alles 2006. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal avastas Saksamaa, et oma rahvuslippu võib julgemalt lehvitada.

Miks siis meil peaks olema kuidagi teisiti. Ma olen kindel, et Teder ei mõelnud loobumist ajaloolisest identiteediteljest abstraktse legalismi kasuks. Ta teab suurepäraselt, et juurteta või ühiskonna ühisosa jagamist eiravad kodanikud ei tugevda, vaid nõrgendavad üldist riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.

Õigusriiklus ning kodanike võrdsus seaduse ees on tõepoolest väga suur alternatiiv sellele, mida võime näha näiteks idanaabri juures. Parimaks näiteks on 2007. aasta aprillisündmustes osalenute üle peetud kohtuprotsessid.

Huvitav, kui põhiseaduses toimub muudatus (mis on demokraatliku vaidluse loomulik tulemus), mis pole teatud osale ühiskonnast meeltmööda, kas koos sellega kaob siis ka patriotism?

Meie eesmärgiks ehk strateegia pealiiniks on sidusa, efektiivsele ja samas solidaarsele koostoimele suunatud ühiskonna tugevdamine. See on sisuliselt raamitud ka meie põhiseadusse. Küll on aga selle saavutamiseks võimalikud erinevad taktikalised sammud, kaasa arvatud ka võimalikud muudatused või kohendused meie seadusandluses, sealhulgas kodakondsusseaduses.

Samas olen veendunud, et riik peab oluliselt rohkem ja targemini panustama tolerantsuse ning kõige paremas mõttes Eesti-lojaalsuse tugevdamisele. Ja seda mitte ainult siin elavate venelaste ja teiste rahvuste, vaid ka eestlaste endi hulgas.

Berlusconi liigub Schröderi jälgedes

2009-10-29

Venemaa peaministri Vladimir Putini personaalne karisma ning Moskva välispoliitika suutlikkus eriti Euroopa suunal on kohati kadestamisväärselt edukas. Selle üks parimaid näiteid on Putini tulemuslik semutsemine Itaalia peaministri Silvio Berlusconiga, kes varjamatult on kujunenud Venemaa kindlaks eestkõnelejaks Euroopa Liidus.

Läinud nädalal ühitas Berlusconi oma veidi ootamatu Peterburi visiidi nii energia- ja majanduskõneluste kui Putini sünnipäeva tagantjärele tähistamisega. Seejuures eelistas Berlusconi eraviisilist (kaasas vaid turvamehed ja isiklik nõunik) Peterburi lendu kohtumisele Jordaania kuningaga, kes parasjagu oli Roomas.

Igatahes on Venemaa juhtkond suutnud edukalt lõhestada ELi ühtsema käitumiseni pürgivat energiapoliitikat schröderismi kogemuse laiendamisega lõunatiivale.

Kui Saksamaa ekskantsler on Nord Streami (ja mitte ainult) eesträäkija, siis Berlusconi kiidab tegeva valitsusjuhina hoogsalt South Streami rajamist.

Teatavasti on South Stream ELi Nabucco projekti otsene konkurent, mille kaudu Venemaa valitsuse käepikendus Gazprom on tekitanud paraja hulga erimeelsusi ja vastakat tegevust Euroopa riikide seas.

Nagu kirjutab Londoni The Times, on mitu lääneriikide diplomaati Roomas murelikult jälgimas Berlusconi liiga tihedaid sidemeid Putini ja Liibüa liidri Gaddafiga.

Retooriliselt on küsitud: kas Berlusconil rohkem sõpru polegi? Võiks küsida teisiti: mis saab siis, kui 73aastane Berlusconi ühel päeval poliitiliselt areenilt taandub?

Türgi-Armeenia kiirlahendus pole parim

2009-10-23

Türgi ja Armeenia suhete soojenemine on oluline areng suurel Euraasia malelaual. Kava järgi peaks see tähendama nii diplomaatilise suhtluse taastamist kui riikidevahelise piiri avamist. Siiski pole kindel, et hiljuti allkirjastatud lepped mõlema riigi parlamendis ratifitseeritakse. Pealegi on diplomaatilised suhted ja piiri avamine iseküsimus.

Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan teatas viimasel hetkel, et lepetega saab lõpuni minna siis, kui kõne alla võetakse Mägi-Karabahhi probleemi lahendamine. Üllatus olnuks mu arust küll pigem see, kui Türgi Karabahhi küsimust üldse poleks tõstatanud. Ilmselt võimaldaski asjaolu, et paus Karabahhi suhtes lõpuni välja peeti, lepetega nii kaugele jõuda, nagu jõuti. Vastasel juhul pidurdanuks kogu protsessi Armeenia pool.

Erdogani toetust aserbaidžaani hõimuvendadele on seletatud vajadusega säilitada sisepoliitiline populaarsus. Kahtlemata on hõimuvendlus oluline, türklased ja aserbaidžaanid kõnelevad peaaegu sama keelt, ajalooliselt on neid lahutanud kuuluvus eri riikide alla. Islami usutunnistuselt on türklased sunniidid, aserbaidžaanid šiiidid.

Nagu ei saa Erdogani avaldus olla ootamatu, ei ole ta minu arust kitsalt rahvuspopulistlik, nagu mõni analüütik näikse arvavat. Küsigem: mis saab, kui Türgi homme päev lepped ratifitseerib ja piir kahe riigi vahel avatakse?

Suhtesilujate esimesele juubeldamisele järgneb ränk pohmell. Türgi siseopositsiooni rahulolematusest veel olulisem on see, mis saab Aserbaidžaanist.

Minu hinnangul heidetakse kõigi maha jäetud Aserbaidžaan sel juhul Venemaa mõjusfääri. Hüvasti siis, Nabucco, ja hüvasti, lootused juhtida Kaspia mere basseini gaas ja nafta Venemaa abita Euroopasse! Seda ohtu aimates ootan ma pigem aeglast kui kiiret edasiliikumist.

Praegune Aserbaidžaan ei ole just demokraatlik riik. Sisepoliitikas on palju sallimatust ja oskus oponendiga kokkuleppele jõuda enamasti puudub. Türgi-Armeenia lähenemist võetakse Bakuus närviliselt. Samal ajal tuleb aru anda, et Karabahhi konfliktis kaotas Aserbaidžaan peaaegu kõik, mis kaotada andis. Peale Karabahhi enda okupeeriti temaga külgnevad Aserbaidžaani alad. Kaotades Türgi toetuse, satub Aserbaidžaan meeleheitlikku olukorda.

Pole kahtlust, et sel juhul otsitakse tuge Venemaalt. Aserbaidžaani poliitiline süsteem kopeerib oma suletuse ja kontrollitud demokraatiaga Venemaad juba ammu. Venemaa sissetung Georgiasse tekitas Aserbaidžaani ühiskonnas väga suurt võõristust, aga kui Türgi Aserbaidžaani hülgab, rääkimata Läänest, vaadatakse Moskva poole juba hoopis teise pilguga.

Seega on praegu kõige õigem see, kui Türgi olukorra rahustamiseks aja maha võtab. Nii Aserbaidžaan kui Armeenia vajavad aega selleks, et uue situatsiooniga kohaneda.

Praegu valitseb välistav mõttelaad, mis kompromisse ei tunnista. Kui uus olukord paneb osapooled mõtlema kompromissi tõenäolisusele, võidakse välja tulla rahvastevahelise vaenu lõksust, mida Venemaa sajandite vältel on suutnud Kaukaasias osavalt ära kasutada.

KOMMENTEERI SIIN

Intervjuu: Valgevene põllumajandus on heale järjele tõusmas

2009-10-13

Eelmise nädala kolmapäeval ametlikult Valgevene visiidilt naasnud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leiab, et kui Eesti ja Valgevene suhted tihedamaks muutuvad, on meil põllumajanduse vallas päris palju koostöövõimalusi.

Helir-Valdor Seeder, missuguses olukorras on praegu Valgevene põllumajandus? Kas see toimib suurte majandite alusel või on seal ka talusid?

Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et Valgevene põllumajanduses tehakse rohkesti tööd ja see annab ka väärilisi tulemusi. Piimatoodang on ministeeriumi väitel kasvanud 2000 kilogrammilt 5000 kilogrammile lehma kohta aastas ja teravilja toodetakse umbes tonn elaniku kohta. Nii et riik toidab ennast suures osas ise ära.

Praegu on seal valdavalt tegu suurte põllumajandusüksustega. Enamik majandeid on sellise mastaabiga, et nad suudavad end ise toorainega varustada - lihatootmiseks vajalik teravili kasvatatakse ise - ja enamasti ka toodangu töödelda.

Põllumajandussektor on Valgevenes praegu riigi investeerimispoliitika sihtgrupp: igasse maakonda on plaanis rajada kõrgtehnoloogiline piimatootmise suurfarm.

Kõike seda arvesse võttes võib ütelda, et Valgevene põllumajandussektori tootmispotentsiaal on suhteliselt suur, kui seda administratiivselt ei piirata. Kogu tootmine on siiski range riikliku kontrolli all: eristatakse küll kahte ettevõtlusvormi, kuid juhitakse neid ühest kohast. Enamikul kaupadel on fikseeritud hinnad, milles sisalduvad tootmise, töötlemise ja müügi kulud ning kasum.

Meile on seni pakkunud impordihuvi mitmesugused toiduõlid, joogid, külmutatud marjad ja metsasaadused ning loomulikult ka põllumajandustehnika, mida meil endiselt üsna laialt kasutatakse.

Põllumajanduses hõivatute osa on Eesti mõistes väga suur, samas on tootmisefektiivsus mitu korda väiksem kui Eestis. Kohalike toodete kvaliteedi üle ei saa aga küll nuriseda.

Milline võiks olla Eesti ja Valgevene koostöö põllumajanduse vallas?

Eestil on väärtuslikke kogemusi, mille nii riik kui ettevõtjad on taasiseseisvumise järgsel ajal saanud,.ning meie piimatootmine on teinud tänu tõuaretusele ja tehnoloogilisele arengule suure hüppe edasi. Kogemuste vahetamine ja tõumaterjali müük võiksidki olla koostöö teemad.

Samuti ei tasu alahinnata Valgevene kõrgkoole. Ka nendega oleks koostöö mõeldav.

Valgevene piimatoodangust läheb ligi 60 protsenti ekspordiks ning Euroopa Liit ja Eesti teadmised selle ühenduse nõuete kohta huvitavad teda väga. Ja miks ei võiks Eesti ettevõtjad koostöö korras Valgevenes mõnd põllumajandusüksust majandada, mille jaoks meile lahkelt 99 aastaks ligikaudu 15 000 hektarit kasutada pakuti?

Võimalusi on kindlasti palju, kui meie riikide suhted tihedamaks muutuvad ja koostöö kuskilt servast arenema hakkab.

Mis tooteid saaks Eesti pakkuda Valgevenele ja Valgevene Eestile?

Meie konkreetne pakkumine on kindlasti äritegevuse valdkond. Senine praktika näitab, et meilt saab Valgevenesse viia ka kalatooteid ja miks mitte töödeldud tooteid. Samuti on konkurentsivõimelised meie söödad ja tõuloomad.

Siiski peab ütlema, et Valgevenes on hea valik kohapeal valmistatavaid maitsvaid tooteid. Nii et sealsel turul ei ole sugugi lihtne konkureerida.

Meile on seni pakkunud impordihuvi mitmesugused toiduõlid, joogid, külmutatud marjad ja metsasaadused ning loomulikult ka põllumajandustehnika, mida meil endiselt üsna laialt kasutatakse.

Toiduainete ja põllumajanussaaduste liikumine kahe riigi vahel on viimase aasta jooksul hüppeliselt kasvanud.

Tänavu esimesel poolaastal viidi Eesti kaupu Valgevenesse 57,7 miljoni krooni eest, mullu samal ajal oli ekspordi maht 35,4 miljonit krooni.

Veelgi suurema kasvu on läbi teinud Valgevenest kaupade importimine. See on kasvanud 6 miljonilt kroonilt eelmisel aastal 65,1 miljonile kroonile tänavu esimesel poolaastal.

Vene revanšismi loogika: mida rohkem järeleandmisi tehakse, seda rohkem neid nõutakse

2009-10-07

Sügise algus tõi välispoliitikas mitme pikaleveninud ootusperioodi lõpu. Iirimaa referendumi positiivne tulemus oli meie seisukohalt kindlasti oodatud. Euroopa suure ühisprojekti ebaõnnestumine on tulevikku vaadates midagi, mida peame vältima. Killunemine on ohtlik ja halvemal juhul võib jätta meid Euroopa ühistoetusest ilma.

Raport ei üllatanud

Euroopa Liidu ekspertide raport Vene-Georgia sõja põhjuste kohta Heidi Tagliavini esituses ei toonud suuri üllatusi. Nii Moskva kui Thbilisi on raportit enda kasuks tõlgendanud ja olgu see kui tahes põhjalik, on sel selge infosõja märk küljes. Õieti oli raport infosõja objekt juba hulk aega enne valmimist. Taas infosõja seisukohalt vaadatuna pean ebaõnnestunuks Leedu välisministri avaldust, et sellist raportit tulnuks algusest peale vältida.

Kui raport, siis raport. Kahtlemata pole seal võimalik vältida seda, mida Mihhail Saakašvili valesti tegi. Samal ajal pole ju välditud Venemaa sihipärast survet, mille eesmärk oligi Georgiat viimse piirini provotseerida.

Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel (ENPA) käisime lõpuni tee Venemaale sanktsioonide rakendamisest seoses sõjaga Georgia vastu.

Pisut eristusid Poola ja Balti riigid, aga tegelikult tuleb hääletustulemusi vaadates öelda, et otsused ei sõltunud niivõrd ühe või teise saadiku päritoluriigist, vaid eeskätt igaühe individuaalsest otsusest.

Dialoogi jätkamise üleskutse tundus kummastav olukorras, kus aasta jooksul polnud Venemaa täitnud ühtegi ENPA nõuet ja debati ajal oli saalis vaid üks Vene delegatsiooni liige.

Ehmatus Tony Judtilt

Lugesin koju jõudes Tony Judti intervjuud Vabale Euroopale. Üks tänapäeva tuntumaid ajaloolasi, kelle "Euroopa ajalugu 1945. aastast" (eesti keeles 2007) kiidab muu hulgas Eesti majandusreforme, kutsub nüüd Läänt idaeurooplaste positsioonidest eemalduma. Judt tahab mõista Venemaad, mis nii suurel määral on kaotanud oma ajaloolisi mõjualasid.

Intervjuus on palju ehmatavaid ja ebatäpseid võrdlusi, näiteks osutus, kui halvasti võiksid end tunda ameeriklased, kui nad kaotaksid Texase ja California ja siis veel väidetaks, et nende varasemad juhid olid kriminaalid, nagu Stalini kohta öeldakse.

Judt toob olukorra tekkepõhjusi analüüsides õigesti esile Saksamaa ja Prantsusmaa jäiga suhtumise Türgisse. See on sundinud seda mõjuvõimsat riiki otsima strateegilist partnerlust ebademokraatliku Venemaaga.

Mina tahaksin lisada hulga vigu, millest Läänes väga ei armastata rääkida. Praeguse olukorra tekkes mängis suurt rolli see, kui Venemaale anti vabad käed täiesti kontrollimatuks sõjategevuseks ja inimõiguste rikkumiseks Tšetšeenias.

Teine murdepunkt oli Georgiale NATO liikmelisuse tegevuskava andmata jätmine, millele järgnes Venemaa provokatsioonide hüppeline kasv möödunud aastal.

Üha enam seisame silmitsi Venemaa revanšismi vaikiva või lausa hääleka aktsepteerimisega. Eelmise nädala ENPA istungilt jäi meelde episood, kui ukrainlane Bondarenko pani hääletusele muudatusettepaneku, et Venemaa peab tagasi pöörama seaduse, millega lubatakse jõu kasutamist oma kodanike kaitseks võõrriikide territooriumil.

Muudatuse vastu kõnelnud Serbia parlamendi aseesimees Nataša Jovanovic teatas seepeale, et Venemaa on taas suurvõim, tal peabki selline õigus olema!

Tegemist on küll suhteliselt ekstreemse sõnastusega, aga jõupositsioonide ehmatav tunnustamine on aina ilmsem tõsiasi.

Kahjuks tunneb Lääs halvasti Vene revanšismi loogikat. See on: mida rohkem järeleandmisi meile tehakse, seda rohkem me neid nõuame!

KOMMENTEERI SIIN

Kommunismi kuritegude uurimisega peab jätkama

2009-10-03

Läinud kuul ei möödunud ainult 70 aastat Teise maailmasõja algusest ehk Saksamaa kallaletungist Poolale. Ühtlasi möödus 70 aastat Nõukogude Liidu kallaletungist Poolale. Molotovi-Ribbentropi paktist ja selle lisaprotokollist järeldub, et vastutus sõja vallapäästmise eest lasub selle pakti mõlemal osapoolel, nii Saksamaal kui Nõukogude Liidul.

Vaatamata sellele, et natsismi kuriteod mõisteti hukka kohe pärast sõda ja Stalini kommunistlik reþiim jäi esialgu rahvusvahelisel tasandil hukka mõistmata, võime nüüd üles lugeda rea rahvusvaheliste organisatsioonide dokumente, mis lõpuks osutavad tähelepanu totalitaarse kommunismi kuritegudele ja MRP-le.

Need on ennekõike Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsioon 1481 (2006), Euroopa Parlamendi resolutsioon (RC-86-0165/2009) ja OSCE parlamentaarse assamblee samasisuline dokument (AS(09) D1E). Varem on MRP-le ja Stalini reþiimi kuritegudele osutatud näiteks meil siiani vähetuntud ENPA 1987. aasta opinion'is Balti rahvaste olukorrast (doc 5687).

ENPA-l on praegu lahtine see, kuidas ja kui sügavalt käsitletakse lähemas tulevikus MRP pärandit. Poliitikakomiteel on kavas korraldada selleteemaline kuulamine, kuid praegu puudub ühene otsus, kas sellele võib järgneda resolutsiooni koostamine. Osutades 70 aasta möödumisele Nõukogude Liidu kallaletungist Poolale, esitas ENPA 21 liiget deklaratsiooni Teise maailmasõja algusest ja osutas vajadusele jätkata Stalini totalitaarse kommunismi kuritegude hindamist.

On enam kui selge, et Venemaa üritab teha kõik selleks, et kommunismi kuritegusid eitada ja pisendada. Hiljuti tehti ajaloovõltsimine Venemaal kriminaalkuriteoks. Samal ajal on ilmne, et kuni kommunismi kuritegusid eitatakse, on väga raske (kui mitte võimatu) rääkida ühistel väärtustel põhinevast Euroopast. Aga vähemalt esialgu on Venemaa Föderatsioon Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik.

Kommenteeri SIIN

Vene delegatsiooni volitused ENPA-l

2009-10-01

Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee sügisistungil on pilkupüüdvateks teemadeks Euroopa Nõukogu peasekretäri valimine ja Vene-Georgia sõja jätkuraport, millega seondub Vene delegatsiooni volituste äravõtmise küsimus.

Peasekretäriks valiti teisipäeval Norra kandidaat ekspeaminister Thorbjörn Jagland, kelle poolt hääletas 165 saadikut.

Hoopis enam kõneainet pakub 72 allkirjaga sisseantud algatus Vene delegatsiooni volituste tühistamiseks seoses Vene-Georgia sõja ja sellele järgnenud Venemaa tegevusega. Olgu täpsustuseks öeldud, et parlamentaarse delegatsiooni volituste tühistamine ei tähenda riigi lahkumist Euroopa Nõukogust, sellist otsust ei saa parlamentaarne assamblee teha.

Tegelikult korjati allkirju Venemaa volituste tühistamiseks juba ammu ja paljuski oli küsimus ajastuses. Kui raportöörid Luc van den Brande (Belgia, EPP) ja Matyas Eörsi (Ungari, liberaalid) tõid septembri algul järelevalvekomitee ette Vene-Georgia sõja jätkuraporti, sisaldus eelnõus põhimõte, et kui Vene Föderatsioon ei täida tuleva aasta jaanuariks oma peamisi kohustusi olukorra normaliseerimiseks Georgias, minnakse delegatsiooni volituste tühistamiseni.

Küsimusi, mille osas Venemaalt juba pikka aega lahendust oodatakse, on palju. Kui Georgia on täitnud enamiku võetud kohustustest, siis Venemaa pole õieti midagi täitnud. Jätkuvalt küsitakse Euroopa Liidu vaatlejate vaba ligipääsu tagamist Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse, vaba liikumise tagamist konfliktitsoonis elanud inimestele ja humanitaarabi vahendajatele, põgenike kodukohta naasmise õiguse tunnistamist ning Lõuna-Osseetias aset leidnud etnilise puhastuse juhtumite uurimist.

Kummati otsustas komitee häälteenamusega sõnastust pehmendada. Volituste küsimuse tõstatamine nõudmiste täitmata jätmise korral jäi välja. Järelikult, kui see põhimõte jäänuks septembri algul sisse, ei oleks ilmselt volituste äravõtmise algatust esialgu üle antud.

Venemaa delegatsioon, kuhu teiste seas kuulub Sergei Markov, on lubanud volituste küsimuse arutelu ajal saalist lahkuda.

Täna hommikul hakkab ENPA arutama esildist kaaluda Venemaa delegatsiooni mandaadi peatamist, kuna Venemaa ei ole täitnud assamblee kahe eelmise augustisõda puudutava resolutsiooni peamisi nõudmisi.

KOMMENTEER SIIN

Head suhted on tähtsad

2009-09-28

Märt Vooglaiu hoogne intervjuu eelmise nädala ajalehes Pealinn pani mind kaasa mõtlema. Olen nõus tema arvamusega, et head riikidevahelised suhted on toeks majandus- ja kaubandussuhetele. Viimased loovad täiendavat kindlust Eesti toimevõimekusele tulevikus.

Seepärast olen ka Riigikogu väliskomisjonis rõhutanud välismajanduspoliitika tähtsust.

Kindlasti on tähtis silmas pidada, et Eesti huvides on omada häid suhteid kõigi riikidega. Eriti on mõistagi oluline hea läbikäimine oma naabritega. Eestis pole minu teada ühtegi parlamendierakonda, kes kuidagi teisiti arvaks.

Samas on selge, et heade suhete alus seisneb vastastikuses soovis neid arendada. Ehk teisisõnu ei piisa diplomaatias vaid ühe poole tahtmisest, et lepinguid või eesmärke realiseerida. Paraku on just see olnud üheks oluliseks takistuseks Eesti ja Venemaa suhete normaliseerumises sisuliselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest saadik. Eesti soovidele ja astutud sammudele pole järgnenud partnerilt samaväärilist tahet.

Tallinna linnapea Edgar Savisaare viimane visiit Moskvasse kahjuks näitab, et usaldust napib isegi kahe erakonna vahel, mis on sõlminud koostööleppe. Mis siis rääkida laiemalt.

Meie ja nemad

2009-09-18

Toimetajaga kirjutamisplaane täpsustades olen pidanud mõnikord tunnistama, et väljapakutud kuupäevaks ei jõua ma kaastööd esitada, sest eesseisev tööreis muudab igapäevase ajagraafiku pingeliseks.

Kord või paar on seepeale pakutud võimalust kirjutada neistki asjatoimetustest, mis mind kodust eemale viivad.

Paraku ei suuda isegi mastaapseid probleeme lahendavad europarlamendi liikmed alati oma tegemisi kodusolijatele ära seletada. Proovi siis lugejat veenda, et sinu rahvaloenduse korralduse detaile käsitlev Pariisi-komandeering ühiskonnale kasu toob. Kulusid ta ka ei tee, sest need tasub hoopis üks Šoti väikeülikool.

Miks nii? Küllap on tähtis, et meie arvepidamine paraneks, et me teaksime, mitu kodutut meil ilma peal on, mitu väljarändajat mujal paremat elu otsib jms.

Pole jätkusuutlik!

Siiski saab viimaste aastate tööreisidel nähtut-kogetut koondada ühe üldnimetuse alla: see on jätkusuutlikkus majanduses, ühiskonnakorralduses, sotsiaal- ja/või rahvastikupoliitikas jm analoogsetes valdkondades.

Aastakümnete eest suhteliselt abstraktse mõistena käibele tulnud jätkusuutlikkus tähendab tänapäeval konkreetseid asju. Võtame lihtsa näite, vanemahüvitise, selle Eesti Nokia, mida iga Eesti sotsiaalteadlane vastavalt oma kompetentsile kas auditooriumi ees või kuluaarides tutvustama ja kaitsma peaks.

See pole kerge, isegi näppudel kümne piires arvutav väliskolleeg teatab sulle veerandtunnise vestluse järel: vabandust, see süsteem pole jätkusuutlik. Ja jutt on läbi.

Paraku on tal õigus, kusjuures probleem pole konkreetse toetuse kulukus, mis Eestis ainsa aspektina pisut kriitikat tekitab, vaid selle üldine mõju ühiskonnale.

Lumepalliefekti tõttu tekivad ühiskonnas ootused/nõudmised järgmiste sama kulukate sammude suhtes, mis lõpptulemusena võivad rahvastikupoliitika ummikusse viia.
Sama reaktsiooni kohtame, rääkides paindlikkusest Eesti tööturul. Tähele on pandud tõsiasja, et meie vallandushüvitise maksmise aega on karmilt lühendatud. Kuid hoopis suuremat huvi pakub tööturu ajaline, geograafiline, sooline jm paindlikkus, mille kohta häid näiteid on raske leida.

Kuuldes, et üürikorterid moodustavad meil ligi 14 protsenti kõigist eluruumidest ja neistki ainult vähema kui 10 protsendiga tehakse üüritehinguid turul, on järeldus kiire tulema: selline korteriturg pole paindlik ega stimuleeri ka tööturu paindlikkust.
Selgitus, et selline seis on 1990. aastatel saavutatud riigi ja kodanike kokkuleppe tulemus (riik soovis maksimaalset erastamist ja kodanikud maksimaalset omanikuks saamist) «läheb peale» vist ainult tšehhidele, kes valisid reformiks pika ja vaevarikka tee ning maadlevad erastamisega tänaseni.

Et Tšehhi omavalitsused küsivad elanikelt turuüüri, siis tunnevad sealmail ennast represseeritutena mitte era-, vaid munitsipaalkorterite elanikud.

Võimalus sekkuda

Seega pole eelmisel kümnendil Maailmapanga jt pankurite disainitud Kesk- ja Ida Euroopa ühetaoline ja kindlas valdkonnas ühtemoodi edukas või ebaõnnestunud regioon. Kuid sõna jätkusuutlikkus (või jätkusuutmatus) trügib vägisi piirkonna slo-ganiks.

Eestimaa elanike enamik on rumala havi kombel alla neelanud poliitikute visatud sööda - et tänaste probleemide põhjus on ülemaailmne rahandus- ja kinnisvarakriis.
Pimedas ruumis räägitakse poolihääli ka Rootsi pankade möödalaskmistest. Kuid erinevalt rahaturust on kinnisvaraturg rahvuslik, Eestis osaliselt isegi lokaalne (on palju piirkondi, kus uusehitisi napilt). Seega on tingimused, milles nii rahatoojad, arendajad kui ka tarbijad toimetavad, kohapeal paika pandud.

Kesk- ja Ida Euroopas leiab nii mullistunud kinnisvaraturgusid kui ka neid, mis tänu kohalikele regulatsioonidele on arenenud pigem mõistlikult.

Arvesse võttes elamufondi suurust (läänepoolsete naabritega võrreldes kuni kolm korda vähem pinda inimese kohta) ja kvaliteeti (suur remondivajadus) on jutt kinnisvarabuumist, üleproduktsioonist jms Eestis tervikuna mõttetu.

Tõsi, keegi ei saa eitada asjaolu, et valdkonna areng on mõõdutundetu maa ja eluasemetega spekuleerimise, ebamõistlike kasumisoovide ja pankade vastutustundetusega aastateks toppama pandud. Kuid valitsuse varjatud suundumus vähendada niigi nappi sekkumist (see hakkab silma värsketest, ehitussektori stagneerumist ennustavatest tööturu prognoosidest) pole ka otstarbekas.

Vastupidiselt väidetavale on valitsusel maksupoliitikaga võimalik takistada uute mullide mastaapi. On võimalik soosida kinnisvaraturu paindlikkust (stimuleerida üürieluruumide ehitust). Ja toetada laulva revolutsiooni aastate põlvkonna pääsu eluasemeturule, nii nagu 1990. aastate reform toetas nn võitjate põlvkonda (tollaseid 30-aastaseid).

Oleme erinevad

Koondades oma mõtteid jätkusuutlikkusest, meenus, et mitmes organisatsioonis või võrgustikus, kellega ma koostööd teen, on viimastel aastatel loodud n-ö Kesk- ja Ida-Euroopa sektsioon.

See on ratsionaalse põhjenduse (nii on organisatsiooniliselt lihtsam ELi uusliikmetega koostööd teha) taha peidetud mõistaandmine, et see piirkond ja tema probleemid on ikka selgelt teistsugused kui vana Euroopa mured.

Kord ühel paari aasta tagusel Rumeenia reisil küsisin sealselt kolleegilt, millist parteid või maailmavaadet ta esindab. Vastus oli üllatav: mis tähtsust on selle partei nimel, me kõik pärineme kommunistlikust parteist.

Seepärast ei maksa alati otsida seletust tõrgetele Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete dialoogis Venemaa lobitöö üle, mõne suurema liikmesriigi erihuvidest vms.

Kui pidulikel puhkudel tulevad Ida-Euroopas poodiumidele ikka needsamad näod, mis kakskümmend aastat tagasi (siis taga-, nüüd esireas), küsitakse Läänes paratamatult: mis poliitikat teil tegelikult aetakse, on see siiras ja jätkusuutlik? Sest eelnev ühiskonnakorraldus, mille avalik loosung oli «Kõik on võrdsed» ja kirja panemata reegel «Mõned on võrdsemad», on oma jätkusuutmatust tõestanud.

Venemaast ja ajaloo ümberhindamisest

2009-09-18

Kuigi ajalugu puudutab kaugemas või lähemas minevikus aset leidnud sündmusi ega peaks seetõttu poliitikas suuremat rolli etendama, siis pole see alati nii. Vähemalt tänase Venemaa jaoks näivad ajalooga seotud küsimused olevat ülimalt aktuaalsed.

Vene-Saksa sõprus

Mis Kremli siis sedavõrd marru on ajanud? Kuigi ametlikus kõnepruugis kritiseeritakse kõige sagedamini Balti riikides levivat revanšismi ja fašismi rehabiliteerimise katseid, siis tegelikult on asi hoopis viimastel aastatel Euroopas üksteise järel vastu võetud otsustes, kus nõutakse kommunistlike kuritegude hukkamõistmist samal kombel, nagu seda on tehtud natside kuritegudega ning pannakse kaasvastutus II maailmasõja vallapäästmise eest Hitleri kõrval ka Stalinile. Vastavad deklaratsioonid ja otsused on üksteise järel vastu võtnud Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja OSCE. Venemaa on kõigile neile reageerinud raevukate väljaastumistega. Kasu pole sellest olnud. Hiljutisel II maailmasõja alguse tähistamisel Gdanskis võeti Stalini kaasvastutus sõja puhkemise eest taas üles.

Ühelt poolt on Moskva sedavõrd valusat reageeringut raske mõista. Kommunismi kuritegude hukkamõistu vastu ei tohiks ju Kremlilgi midagi olla. Paraku pole see nii. Alates Putini tõusust võimule on Kreml Venemaa eneseteadvust ehitanud Nõukogude Liidu pärandile tuginedes. Tähtsaimaks sündmuseks on saanud võit Suures Isamaasõjas, millega õigustatakse Stalini repressioone ja demokraatia piiramist. Nõukogude Liidu lagunemine on kuulutatud eelmise sajandi suurimaks tragöödiaks. Selliste hoiakutega õigustatakse praegu ka demokraatia piiramist Venemaal ja autoritaarse valitsemissüsteemi kehtestamist.

Molotovi-Ribbentropi pakti meenutamine mõjub Venemaa võimude pingutustele seetõttu laastavalt. Moskval on raske rääkida Euroopa päästmisest natside ikkest, kui ta ise natside võidukäigule aktiivselt kaasa aitas. II maailmasõja kuuest aastast oli Nõukogude Liit kolmandiku ehk kahe aasta jooksul natsliku Saksamaa parim sõber ja abimees, etendades olulist osa Hitleri edus. Selleks, et see meelest läheks, taotaksegi Vene inimestele pähe, et II maailmasõda algas alles 1941. aastal, kui Saksamaa ja Venemaa omavahel karvupidi kokku läksid. See, mis toimus enne seda, tuleb mälust pühkida, nagu maailma jagamine koos Hitleriga 1939. aastal, kallaletung Poolale 17. septembril 1939, Katõni veretöö ja poolakate küüditamised, Baltimaade okupeerimine, kallaletung Soomele, abi Hitlerile Norra vallutamisel, tema sõjamasina varustamine kütuse ja viljaga, koostöö Gestapoga, Saksa kommunistide välja-andmine Hitlerile jne. Seda loet-elu koos toime pandud kuritegudest võib veel pikalt jätkata. Molotovi ütlust kasutades oli tõepoolest tegemist sõprusega, mis oli kinnitatud verega.

Savisaar Kremli tööriistaks

Edgar Savisaar ja teised tublid keskerakondlased on kuulutanud, et tegemist on mingi erilise Mart Laari ajalooga, mida

Savisaar ei jaga. Selline lähenemine teeb mulle loomulikult suurt au, paraku on minu osa Euroopas välja kujunenud arusaama tekkel tagasihoidlik - kuigi ei saa salata, et olen jõudumööda püüdnud sellele kaasa aidata. Üks uurija või maa ei suuda aga parima tahtmise korral kogu Euroopa hoiakuid kujundada - viimane on selleks liiga suur.

Euroopa Parlamendis ja teistes esindusorganites praeguseks valdavaks saanud arusaama kujundamist on eeskätt mõjutanud maailma mõjukaimad ajaloolased alates Robert Conquestist ja Richard Pipesist ning lõpetades Norman Davise, Orlando Figesi ja Ann Applebaumiga.

Nemadki nõuavad kommunismi kuritegude hukkamõistmist ja rõhutavad, et seda tegemata on raske, kui mitte lootusetu Venemaal demokraatiani jõuda.

Kreml on seega oma arusaamaga ajaloost ja Stalini rehabiliteerimiskatsetega jäänud üksi. Seetõttu on tal ka hädasti vaja kedagi, kes tema seisukohti toetaks. Siit tuleneb ka huvi Savisaare ja Keskerakonna vastu, et neid Kremli propagandavankri ette rakendada. Kremli olukord on seda keerulisem, et kommunismi kuritegude hukkamõistmist nõutakse järjest häälekamalt ka Venemaal, korduvalt on sellel teemal sõna võtnud õigeusu kirik.

Vahetus on tulekul

Sellel taustal on täiesti absurdne siduda kommunismi kuritegude hukkamõistmist mingi Venemaa-vastase salaplaani või koguni russofoobiaga. Kommunismi hävitustöö Venemaal oli sedavõrd põhjalik ja õudne, et seda võib vabalt lugeda üheks kommunismi kuritegude all enam kannatanud maaks.

Pigem võib Vene-vastaseks lugeda katseid siduda kommunismi ja selle kuritegusid Venemaaga, tehes Vene rahvast neis otsekui süüdlaseks. Ajalugu ei saa aga kinni mätsida, üritagu Venemaa või Savisaar seda nii palju, kui tahavad. Asjatu on ka Keskerakonna lootus, et ajaloo üle vaidlemine võiks inimeste meelest pühkida möödalaskmised Tallinna linnas, põhja lastud linnaeelarve, lastelt ära võetud spordi- ja huviringide raha, lasteaedadele antava toetuse vähendamise.

Nii nagu kommunismi kuriteod puudutavad nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi, mõjutavad neid mõlemaid ka Tallinna linnavõimude otsused võtta oma propaganda-aparaadi säilitamiseks raha laste ja nõrgemate käest. Tallinn vajab vahetust - ning sellest saavad järjest paremini aru nii eestlased kui ka mitte-eestlased.

Kas tagasi Nõukogude Liitu?

2009-09-15

Lugedes Moskvast tulnud Keskerakonna ja Venemaa võimupartei saadetud käsulaudu "ajaloo ümberkirjutamise" ja "fašismi ja NSV Liidu eksisteerinud süsteemi" võrdsustamise vastu, tundus, nagu hakkaks Eesti tagasi pöörduma Nõukogude Liitu.

Eestisse tagasituleku järel sõimas Edgar Savisaar läbi end küsitlenud naisajakirjaniku, kuulutas kõiges süüdi Mart Laari ning IRLi ja teatas lõpuks, et talle on Moskvas sõnad suhu pandud. Sama on kinnitanud tema jüngrid eesotsas Enn Eesmaaga, kes usuvad, et Savisaar pole midagi sellist öelnud.

Siit mõni soovitus Keskerakonnale. Esiteks: selleks, et teile pidevalt Venemaal sõnu suhu ei pandaks - küll on nii käitutud Mailis Repsi, küll Ain Seppiku, nüüd Savisaarega -, oleks mõtet Kremliga mitte salakohtumisi pidada, vaid Eesti välisministeeriumi esindajad oma ettevõtmistesse kaasata. Või räägitakse neil kohtumistel midagi, millest Eesti Vabariigi välisministeerium teada ei tohiks?

Teine soovitus oleks puhkenud segadus kiiresti ära klaarida. Seda pole raske teha. Esiteks tuleks selleks nõuda, et vastav avaldus Ühinenud Venemaa kodulehelt viivitamata kõrvaldataks, ja teiseks selgitada, mida Savisaar oma juba Eestis tehtud avaldusega, et järeldusi Teise maailmasõja suhtes pole ikkagi mõtet revideerida, ikkagi täpselt mõtles.

Kui Savisaar "endale suhu pandud sõnu" ühemõtteliselt ümber ei lükka ja Ühinenud Venemaa oma üles riputatud pressiteadet ei korrigeeri, ei jää Keskerakonnal üle muud kui oma koostöölepe Ühinenud Venemaaga tühistada. Reps lubas juba aastate eest, et kui Ühinenud Venemaa hakkab Keskerakonnale oma ajalookäsitlust peale suruma, on koostööl lõpp. Kui kaua Keskerakond end ja seega paraku Eestitki mõnitada laseb?

Nii ongi Savisaarel võimalus tõendada, et ta pole valetaja, klaarida segadus ja edaspidi ettevaatlikum olla. Kui ta seda ei tee, on lood hullud. Sellisel juhul tahaks nii Enn Eesmaalt, Võsa Petsilt kui Meie Mehelt, eriti aga neilt tublidelt muusikutelt, näitlejatelt ja sportlastelt, kes kultuuri ja spordi arengu toetamiseks viimastel kuudel Keskerakonda astunud on, küsida: mida teie sellest arvate? Kas kommunismi kuritegude eitamine Moskva survel on tõepoolest arvamus, mida te jagate? Kas Eesti elanike lõhestamine, mida selline "non pasaran" stiilis Moskva taktikepi järgi tantsimine endaga kaasa toob, on tõesti see, mida õigeks peate? Kui te nüüd vaikite, on see teiegi arvamus.

Nii on Keskerakonna ees praegu lahti kaks teed: kas naasta Eesti teele või minna tagasi Nõukogude Liitu. See, kumba pidi astuma hakatakse, on varsti näha.

Väga lootustandev küsitlus

2009-09-08

Venemaa üks tuntumaid avaliku arvamuse uurijaid Levada keskus korraldas augusti lõpul küsitluse, milles sooviti teada saada inimeste arvamust Stalinist, tema süsteemi võrdlemisest hitlerliku Saksamaaga ja inimsusvastaste kuritegude süüdlastest.

Tavapärase valimiga (1600 vastajat 46 regioonist, eksimus 3,4 protsenti) küsitlus andis minu arvates väga huvitava ja lootustandva tulemuse.

Küsimusele "kas Stalinit võib pidada riiklikuks kurjategijaks?" vastas pigem jaatavalt 38 ja pigem eitavalt 44 protsenti vastanutest. 18 protsenti ei omanud arvamust.

Küsimusele "kes vastutab suurte inimkaotuste eest 1930-50ndatel?" vastas 19 protsenti, et vastutab Stalin, 19 protsenti, et vastutab riigivõim tervikuna, ja 41 protsenti, et mõlemad. Vaid kuus protsenti küsitletuist arvas, et süüdi on välisvaenlane.

Küsimusele "kas võiks stalinistlikku ja hitlerlikku süsteemi seada ühele pulgale?" vastas pigem jaatavalt 43 ja eitavalt 41 protsenti vastanutest. Arvamust polnud 16 protsendil küsitletutest.

Küsimusele "kas oleks vaja laialt valgustada Nõukogude vägede sissetungi Poolasse septembris 1939?" vastas koguni 56 protsenti jaatavalt. Vaid kümnendik pidas Stalini tegevust ainuõigeks. Samuti ainult 12 protsenti arvas, et ei tea sellest midagi.

Kokkuvõttes näitab see küsitlus, et venemaalased pole sugugi nii kindlalt kapseldunud ametliku ehk stalinistliku ajalookäsitluse raamidesse. Nii võiks ju arvata, et Kremlis moodustatud "ajaloo väänamise vastase" komisjoni üks tegevusi on suunatud oma rahva tõekspidamiste vastu.

1.september - tarkuse- või lollusepäev?

2009-09-03

Esimene september koolialgusepäevana on üks Eesti ühiskonna tugevamaid traditsioone. See on tarkusepäev. Hommikul Vene telekanaleid klõpsides nägin, et seal kõneldakse hoopis enam Teise maailmasõja algusest 70 aastat tagasi. Loomulikult oma ametliku prisma läbi.

XX sajandi suurima sõja algus paneb kahtluse alla tarkusepäeva mõiste. See oli ju suisa lollusepäev 70 aastat tagasi. Üks tarkuse mõõdupuu on võime ajaloost õppida. Aga võimatu on rääkida ajaloo mõistmisest, kui üks pool eitab inimsusevastaseid kuritegusid täielikult. Võimatu on sellises olukorras rääkida ka terviklikust ja ühistel väärtustel põhinevast Euroopast, kuhu on integreeritud Vene Föderatsioon - Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik.

Praegu lõhestab erinev arusaam ajaloost Euroopat pea enneolematu teravusega. Arhiivide avamine ja vabadus on andnud Ida-Euroopale tagasi tema allasurutud mälu. Ja see mälu ütleb, et kommunismi kuriteod polnud põrmugi väiksemad kui natsismi omad. 2006. aastal möönis seda Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, aga sel kevadel ka Euroopa Parlament ja OSCE Parlamentaarne Assamblee.

Nendele selgelt väljendatud seisukohtadele vaatamata rakendab Venemaa riiklikke meetmeid selleks, et õigustada Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, kallaletungi Poolale 17. septembril 1939 ning Balti riikide ebaseaduslikku okupeerimist ja annekteerimist, mis toimus koguni kaks korda - nii sõja algul kui selle lõppedes. See retoorika on agressiivne, süüdistav ja Venemaa lähiriikide suhtes ähvardav. On mindud isegi nii kaugele, et Teise maailmasõja alguses süüdistatakse sõja esimest ohvrit Poolat, kes ei olevat järgi andnud Saksamaa „mõistlikele nõudmistele" ja rikkus sellega Euroopas valitsenud tasakaalu.

Üks seletus, mida omavahelistes vestlustes esindavad „julgemad" Vene poliitikud ja ka need Lääne poliitikud, kes kõhklevad kommunismi kuritegude hukkamõistmisel, on lihtne. Venemaa kui traditsioonilise impeeriumiriigi uhkust on rängalt haavatud ja tuleb hoiduda sellele haavale soola raputamast. Aga see, mida tahetakse, on ju lihtsalt ajalooline tõde.

Kas keegi kujutab ette, et tänasel Saksamaal ülistataks Hitlerit samamoodi, nagu Venemaal ülistatakse Stalinit. Kui Stalini kohta öeldakse, et tegi mis ta tegi, aga ta tõstis Venemaa jalule, siis Hitleri kohta sellist demagoogiat ei kasutata. Ehkki ajalooline paralleel on ju olemas. Kui Venemaa näeb Eesti, Läti ja Leedu vabaduse ees seisnutes siiani vaenlasi, siis kas oleks ettekujutatav, et Saksamaal nähakse vaenlasekuju kunagises prantsuse vastupanuliikumises? Kindlasti mitte!
Tegelikult on just tänane Saksamaa hea näide sellest, kuidas on otsustavalt lahti öeldud totalitarismi pärandist ja mõjusfääride poliitikast, et pühenduda ühiselt Euroopa tuleviku kindlustamisele.

Kahjuks pole aga püsiv koostöö Euroopas võimalik, kui ei jõuta ajaloosündmuste ühtse mõistmiseni. Mingem siis tarkusepäeval tarkuse suunas!

KOMMENTEER SIIN

Avaldatud lisaks:

04.09.2009 Pärnu Postimees

Akadeemiku surm

2009-08-27

Äsja saime Bakuust teate, et üks poliitvang on vähem. Kahjuks ei juhtunud see tänu vanglast vabastamisele, vaid 68aastane Novruzali Mämmädov suri.

Kohtasin teda ainult korra, selle aasta aprillis. Tiheda programmiga visiidil oli aega üheks vanglakülastuseks ja otsustasin, et seda tähelepanu tuleb osutada just temale. Õigesti tegin. Mämmädov oli vististi silmapaistvaim ja kõige selgemini emakeele säilimisele pühendunud talõši haritlane.

Meie kohtumine oli soe ja mulle intellektuaalselt huvipakkuv. Kuna olin mõnevõrra kodutööd teinud, üllatas mu küsimustes väljendatud huvi talõši kultuuri ja ajaloo vastu teda ehk pisut. Hiljem lasi ta oma vabaduses viibivail sõpradel saata mulle mõne aasta eest välja antud aserbaidžaani-vene-talõši sõnaraamatu koos sissejuhatusega, mis annab pikema kultuuriloolise ülevaate. Autogrammi kümneks aastaks riigireetmises süüdi mõistetud akadeemik saata ei saanud.

Novruzali Mämmädov oli ainsa talõšikeelse ajalehe Talyshi Sado (Talõši Hääl) peatoimetaja. Süvenemata pikemalt tema arreteerimise ja süüdimõistmise ülimalt kaheldavatesse asjaoludesse, pean osutama harimatute julgeolekutöötajate kõige jõhkramale teole. Mämmädovi veel avaldamata teaduslik pärand, üle 1000 lehekülje keeleteaduslikke uurimusi, hävitati.

Ilmselt on talõšid Aserbaidžaani kõige arvukam vähemusrahvus. „Ilmselt" sellepärast, et usaldusväärne andmestik selle iraanikeelse rahva kohta puudub. Nende asuala on Kaspia rannikul Aserbaidžaani Vabariigi lõunaosas, vastu Iraani piiri. Suurim keskus on Länkäran (meil tuntud Lenkorani nime all, millel kummati pole etümoloogilist pistmist Lenini ega koraaniga!). Tänapäeval iseloomustab talõšše islami mõju, mida seletatakse varasemast tihedamate Iraani-sidemetega. Talõšid on šiiidid ja neid elab Iraani Ärdäbili provintsiski. Talõši aktivistid räägivad 800 000 ja hoogu minnes isegi enam kui miljonist rahvuskaaslasest. Ametlik statistika ütleb 1999. aasta loendusele tuginedes, et talõšše on kümme korda vähem - 76 800. Ilmselt registreeriti sajad tuhanded talõšid aserbaidžaanideks.

1990. aastate katsed õpetada talõši keelt taasiseseisvunud Aserbaidžaani Länkärani ülikoolis on nüüd võimude poolt lõpetatud. Võimude negatiivset suhtumist süvendas 90. aastate algul aset leidnud katse Aserbaidžaanist eralduda. On väga võimalik, et talõši rahvast üritavad enda huvides kasutada nii Iraan kui Venemaa. Paraku on Aserbaidžaani võimude üleolev ja rahvuskultuuri ignoreeriv suhtumine sellele tihti kaasa aidanud.

Uskumatu avaldus

2009-08-12

Viimasel ajal on peaaegu võimatu mitte tähelepanuta jätta Venemaal või selle juhtkonnas toimuvat. Kui üleeile teatas Venemaa president Dmitri Medvedev kaitseseadusesse tehtavatest muudatustest jõu kasutamise osas välisriikides, siis eile riputas ta oma kodulehele harvanähtavalt teravas toonis videopöördumise naaberriigi liidri aadressil.

"Mees mustas" süüdistab viieminutilises pöördumises Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot ja laiemalt sealset poliitilist juhtkonda Venemaa-vastase poliitika ajamises ning kahe rahva sõbralike suhete rikkumises. Puudutagu see siis suhteid läänega (sealhulgas NATOga), toetust Gruusiale või Ukraina ajaloo traagiliste sündmuste meenutamist - kõik olevat suunatud vaid Venemaa vastu. Seepärast otsustas Medvedev viivitada uue saadiku Mihhail Zurabovi saatmisega Kiievisse.

Miks pidi Medvedev sellise väga ebadiplomaatilise avalduse tegema? Esiteks kinnitab see veel kord Venemaa soovi laiendada oma mõjuväljapoliitikat zero-sum-mängu põhimõttel oma vahetus naabruses. See tähendab, et kahepoolses läbikäimises ei saa olla mõlemale poolele rahuldavat tulemust. Keegi peab kogu aeg olema eduseisus või võitja. See on olnud Vene diplomaatias traditsiooniline.

Teiseks algab Ukrainas eelolevatel nädalatel presidendivalimiste kampaania, kus Moskva tahab näha kindlasti endale soodsat lõpptulemust. Kremli poliittehnoloogide eesmärk on ilmselt näidata 2004. aasta oranþi revolutsiooni läbikukkumist. Selleks tuleb kõigiti tampida Juðtðenkot. Muidugi pole välistatud, et viie aasta taguste sündmuste teine värvikas tegelane ja algava kampaania üks keskseid figuure Julia Tõmoðenko võib samuti sattuda Moskva terava kriitikatule alla.

Kolmandaks viskab Medvedev selle avalduse ja diplomaatiliste suhete täistaseme varjamatu ja tingimusliku alandamisega kinda lääneriikidele. Nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit on viimasel viiel aastal panustanud Ukraina reformipoliitikasse ja stabiilse iseseisva õigusriigi tugevdamisse. Kuidas suhtuvad Brüssel ja Washington nüüd avaldusse, millesarnaseid ehk veel mõni aeg tagasi tegid Moskvast vaid Modest Kolerovi tüüpi ägetsejad?

Kas Gruusias jälle sõda?

2009-08-08

Mida lähemale jõuab eelmise aasta Venemaa Gruusia-vastase rünnaku tähtpäev, seda pinevamaks muutub olukord Gruusia-Lõuna-Osseetia piiril. Juba mõni kuu tagasi väitsid samad Vene ajakirjanikud ja poliitikud, kes olid eelmisel aastal samuti maailma Venemaa läheneva agressiooni eest hoiatanud, et Moskva valmistub uueks rünnakuks.

Sellele järgnenud sündmusi vaadates võib tõdeda, et ilmselt on selline kavatsus Moskvas tõepoolest vähemalt kellelgi meeles mõlkunud. Eelmisel aastal ei suutnud Moskva oma eesmärke saavutada, Mihheil Saakašvili jäi kukutamata ning Gruusia Vene mõjusfääri tagasi toomata. Moskva on järjekindlalt tõstnud pinget regioonis, üritades samal ajal sealt välja tõrjuda rahvusvahelisi vaatlejaid. Ning kui keegi pole veel aru saanud, mis aasta tagasi täpselt toimus, siis tasub vaid praegu nagu korduslindilt vaadata nii Lõuna-Osseetia provokatsioone kui Venemaa ettevalmistusi rünnakuks.

Siiski on olukord paljuski muutunud. Ühelt poolt on see Gruusia jaoks palju hullem. Vene väed on 40 km kaugusel Tbilisist, läinud sõda on kogu maad vapustanud ja laastanud, paljuski selle tulemusel tekkinud poliitiline kriis käib täie hooga edasi, kõigutades maailmas usaldust Gruusia vastu. Külade karistamatu hävitamine Lõuna-Osseetias on löönud rahva hinge ravimatu haava. Teiselt poolt on nii maailm kui Gruusia targemaks saanud - vähemalt on selleks lootust. Gruusia juhtkond teab nüüd valusate kogemuste najal, mida toob kaasa provokatsioonidega kaasaminek. Maailm teab aga, et Venemaa võib tõesti naabreid rünnata. Kui aasta tagasi peeti seda kuni pea lõpuni võimatuks, siis nüüd on hoiakud muutunud. Kui eelmise aasta kevadel pöördusid välisministrid Bildt ja Sikorski oma Euroopa kolleegide poole avaliku ettepanekuga saata konflikti ärahoidmiseks Gruusiasse ja Lõuna-Osseetiasse Euroopa rahuvalvejõud, siis jäi see hüüdjaks hääleks kõrbes. Tagantjärele vaadates oleks see ilmselt sõja ära tõesti ära hoidnud.

Nüüd käitub Euroopa õnneks teisiti. Kuigi Venemaa on kasutanud kõikvõimalikke meetodeid rahvusvaheliste vaatlejate Gruusiast tõrjumiseks, on Euroopa oma vaatlejad isegi inimkaotusi trotsides Gruusias hoidnud. See on ka hetkel Gruusia pea ainus lootus Venemaa uuest rünnakust pääseda. Gruusial on vedanud ka sellega, et praegusel hetkel on Euroopa Liidu eesotsas just Rootsi, mille juhtkond Venemaa käitumist tunneb ning teab, mida temalt oodata on. Mis aga veelgi olulisem, seda teab õnneks ka Venemaa.

Eelmisel aastal asus nii Eesti poliitiline juhtkond kui rahvas Gruusia kaitseks täie otsustavusega välja. Mõne arvamuse kohaselt tehti seda isegi liiga agaralt, rikkudes seega suhted Venemaaga. Miks peaks Eesti hoolitsema mingi Gruusia eest, kus olevat pealegi võimul hull diktaator? Huvitav, kuidas oleksime paarkümmend aastat tagasi, kui ise maailmalt toetust ootasime, reageerinud, kui keegi oleks meie kohta sama küsinud. Miks peaksime küll toetama mingite hullude rahvuslaste iseseisvuspüüdeid Eestis, rikkudes seega oma head suhted Venemaaga?

Majanduslik läbikäimine Venemaaga tooks suurt tulu, ajakirjanduse andmetel rõhub Eesti muulasi, ta pole meie toetust väärt. Selliselt mõteldes ja käitudes jõuab maailm kiirelt ummikusse. Mis aga veelgi olulisem, agressorid saavad sellistest hoiakutest uut julgust ning konfliktid-sõjad jätkuvad. Neid pole aga kellelegi vaja. Kuid jättes ka väärtuspõhise välispoliitika kõrvale, on Gruusia toetamiseks ka arvukalt külmalt pragmaatilisi kaalutlusi. Lastes Venemaal Gruusia läänemeelset valitsust minema pühkida, on tulemuseks püsiv konflikt ja ebastabiilsus selles Euroopale ülimalt olulises piirkonnas. Üle Gruusia läheb ainus Venemaast möödaminev tee energia toomiseks ida poolt Euroopasse. Selle tee läbilõikamisel muutub Venemaa Euroopa pea monopoolseks varustajaks, see viib kergelt aga uute konfliktide ja vastasseisudeni. Vaid Gruusiat praegusel raskel hetkel toetades on võimalik ära hoida uut verevalamist. On hea, et Eesti on sellel liinil rahulikult püsinud.

Montenegro omariikluse eriline identiteet

2009-08-07

Tegelikult on Montenegro eesti keeles Mustamäe, aga slaavipäraselt Tšernogooria. Ei teagi, miks see naljakas nimi Montenegro nii kõvasti külge on jäänud? Ilmselt sellepärast, et varem tundis suur osa Euroopast toda maanurka ülemerenaabritest itaallaste vahendusel.

Montenegro iseseisvumine 2006. aastal oli Serbia viimane šokk enne Kosovot. Õigupoolest ei usutud toona referendumi läbiminekut, rahvusvaheliste organisatsioonidega läbiräägitult seati isegi kõrgem otsustusbarjäär - 55 protsenti. Aga see tuli napilt täis, vaid pisut üle 2000 hääle saadi juurde (kokku on Montenegros elanikke ligi 700 000).

Serbia madalseis ja Montenegrot valitseva Milo Djukanovici klanni kannapööre otsustas maa saatuse. Ettearvatult hääletasid Serbiast eraldumise poolt albaanlased, keda Montenegros on umbes kaheksa protsenti, peale nende bosnjakid ja muud moslemid.

Konstitutsiooniline ökoriik

Kuna montenegrolastel ja serblastel keeleerinevust peaaegu ei ole, on identiteedi küsimus väga huvitav. Pealinnas Podgoricas ja Aadria mere poole jäävatel aladel öeldakse enda kohta kõhklematult montenegrin, aga Niksicis ja muudes Serbia piiri poole jäävates piirkondades pigem serb. Eks nii jaotunud referendumieelistuski.

Montenegro eriidentiteedi võti peitub ajaloos. Berliini konverentsist 1878. aastal Esimese maailmasõjani oli Montenegro iseseisev riik. Seega tuleb neil iseseisvusaastaid kokku isegi pisut rohkem kui Eestil.

Toonane pealinn oli Cetinje, mis asub Podgoricast umbes 30 kilomeetri kaugusel mägedes. Montenegro põlise iseseisvustaotluse tugipunkt oli Cetinje õigeusu klooster, sealt võrsunud Njegošite dünastia teostas nii vaimulikku kui ilmalikku võimu.

Kui Podgorica kannatab suuruselt välja võrdluse Tartuga, siis Cetinje on pigem Otepää kui Võru. Eeskätt on tegemist silmapaistvalt kauni mägiasulaga.

Nüüd on Podgorica, mis pärast Teist maailmasõda kandis Titogradi nime, üks Euroopa pealinnadest. Montenegro on Euroopa Nõukogu 47. liige. Meie eurounistuse taustal on huvitav märkida, et Montenegros käibib euro juba ammu ja võeti kasutusele ühepoolselt. Montenegro majanduses on silmapaistev osa alumiiniumitööstusel.

Palju on riigis Vene kapitali, samuti turiste. Väidetavalt on Montenegro ainus riik maailmas, kus konstitutsiooni on sisse kirjutatud ökoriigi põhimõte.

Mida see tegelikkuses tähendab, pole nii selge. Arvestatav ressurss on mägijõgede hüdroenergia.

Montenegro ümarlauad

Sel korral kogesin omal nahal väikese riigi lennukompanii vähest suutlikkust: kui üks lend varahommikul ära jääb, võib see reisijale tähendada juba ööpäevast ajakadu.

Mu lähem tutvus Montenegroga algas eelmisel sügisel, kui mind kaasati Euroopa Nõukogu nõustamisprogrammi. See on temaatiliste ümarlaudade seeria, mida korraldavad Montenegro parlament ja Euroopa Nõukogu. Teemadeks on näiteks sõnavabadus ja avalik-õiguslik meedia, kohaliku omavalitsuse korraldus ning seekord vähemusrahvuste õigused ja nende roll valitud esinduskogudes.

Ümarlaudu juhib parlamendi aseesimees ja kõigi fraktsioonide esindajatele on kohal kõnealuse teema eest vastutav minister.

Kuna otseste nõuannete asemel oodatakse lektoritelt eeskätt oma riigi kogemuse tutvustamist, mõtlesin küll algul, kus need puutepunktid on. Neil on ju põlisvähemused, meie rahvastiku koosseis muutus Nõukogude okupatsiooniga.

Nagu sellistel puhkudel ikka, tuli rääkida Eesti õiguslikust järjepidevusest, kodakondsuspoliitikast, rannarootslaste ja sakslaste lahkumisest, eestlaste küüditamisest. Montenegrolased olid suures plaanis meie ajalooga kursis, kuid detailide kohta esitasid palju küsimusi.

Kopitanud parteipoliitiline süsteem

Paistab, et kõige enam pani neid mõtlema meie valimissüsteem. Montenegro süsteemil on tüüpiline häda: kogu riik on üks valimisringkond ja nimekirjad kinnised. Albaanlased on hädas, et nad ei saa küllaldast esindust, aga serblased-montenegrolased mõistavad, et kinnised nimekirjad teevad parteijuhtide mõju liialt suureks ja iga parlamendipoliitiku isikliku rolli väikeseks. Varem olen samu probleeme analüüsinud Ukraina ja Moldova puhul.

Albaanlased omakorda on teinud ettepaneku, et neil oleks suurima vähemusena garanteeritud parlamendis kindel kohtade arv.

Kaldun siiski arvama, et ringkondades isiklike häälte alusel mandaatide jagamine on parem, sest see ainult ei too albaanlasi nendega asustatud aladelt parlamenti, vaid sunnib suuremaid üleriigilisi parteisid albaanlaste häälte kättesaamise nimel töötama. Kvoodisüsteemi tulemus oleks ilmselt üsna endassesulgunud etnopartei, mis kahte kogukonda teineteisele ei lähenda. Samal ajal paistab osa poliitikuid Montenegros arvavat, et segregatsioon on paratamatu.

Montenegro parteipoliitiline süsteem on pehmelt väljendudes pisut kopitanud. Praegune peaminister, Demokraatliku Sotsialistide Partei esimees Milo Djukanovic on Montenegrot juhtinud 1991. aastast, vahetades vahepeal küll peaministrirolli presidendi oma vastu (1998-2002).

Kuigi ta võttis peaministritooli õige noorelt, on tema partei olnud kommunistliku partei avalik järeltulija. Djukanovici renomeed on kahjustanud nii kunagised lähedased suhted Serbia diktaatori Slobodan Miloševiciga kui kahtlased ärisidemed.

Sellele vaatamata püsib ta vääramatult sadulas. Tema kasuks kõneleb tõik, et Montenegro on olnud üks rahulikumaid kunagise Jugoslaavia piirkondi.

KOMMENTEERI SIIN

Suurte suhete veealused karid

2009-08-03

Moskva ja Washingtoni suhted on pärast Teist maailmasõda olnud kogu aeg suure tähelepanu all. Kuigi Venemaa on kaotanud oma kunagise üliriigi staatuse, ei kahtle keegi selles, et ressursirikas ning geopoliitiliselt globaalset haaret püüdlev Moskva on arvestatav jõukese kaasaegses maailmas.

USA presidendi Barack Obama läinudkuine visit Moskvasse tähistas uue peatüki algust kahe suurriigi suhetes. Obama algseadistamispoliitika (ehk "reset"-nupu lugu) on iseenesest taibukas käik selleks, et saavutada mitmeid taktikaliselt olulisi lahendusi. Samas on tähtis silmas pidada, et algseadistamine ei muuda olematuks strateegilisi erinevusi kahe suure suhetes ning saavutatud lahendused võib nurjata püsiv põhimõtteline ebakõla.

See pole sugugi esimene kord, mil Teise maailmasõja liitlased on hiljem püüelnud pingeid lõdvendada ning ühisosa leida. Nii ka nüüd. Kahel suurel on terve rida teemasid, kus ollakse vastastikku huvitatud tulemustest. Tõsi, huvid võivad samas olla väga erinevad.

Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni jaoks on lühemas vaates oluline eeskätt saavutada Venemaaga pragmaatilise suhtlusliini taastamine, mille üheks konkreetseks väljundiks on Moskva kaasamine Afganistani operatsiooni taustsüsteemi.

Moskva kohtumise üks tähtsaim tulemus president Obamale oli kindlasti Venemaa nõusolek lubada läbi oma territooriumi või õhuruumi sõjaline transiiit Afganistani. See võimaldab Washingtonil vältida ohtlikku Pakistani varustusliini ja hoida kokku 133 miljonit dollarit.

Venemaa huvi siin on eeskätt tagada turvalisus oma lõunapiiridel ning vältida radikaalse islami tugevnemist Kesk-Aasias. Samas on pikaajaline segadus Afganistanis ja Pakistanis Moskva huvides, mis ühest küljest seob Ühendriike ja tema lääneliitlasi sõjaliselt kurnavas operatsioonis, teisalt aga blokeerib Kesk-Aasia energiavarude suunamist lõunamerele.

Teine oluline teema USA-Vene suhete päevakorras on strateegilise relvastuse vähendamine ning tuumarelvastuse leviku piiramine. Iseenesest pole siin tegemist mingi uudse teemaga ega isegi uudsete lähenemistega. Tuumarelvastuse küsimus on kahtlemata Venemaa üks trumpkaarte, millega püütakse lihvida oma suurriigi staatust.

Strateegilise relvastuse vähendamisest (isegi siis jääb mõlemale tuhandeid lõhkepäid) tähtsam on Iraani tuumarelvastumise küsimus. Kuigi sõnades on Moskva kritiseerinud tuumarelvastuse levikut, pole Iraani ülemäärane survestamine jällegi Venemaa huvides.

Iraani mõju kasv regioonis ning teatav liidusuhe Venemaaga annavad Moskvale mitmeid olulisi eeliseid võrrelduna Ameerika Ühendriikidega. See puudutab näiteks Venemaa ja Iraani mitmemiljardilist energiakoostööd, kus Lääne võimalused täna on väga piiratud. Samuti ei maksa unustada Iraani kasvavat võimekust tekitada pingeid kogu Lähis-Ida regioonis.

Pragmaatilise poole pealt on kindlasti nii Moskva kui Washingtoni huvides elavdada majanduskoostööd. USA kaubavahetus Venemaaga kasvas eelmisel aastal enam kui veerandi, 36 miljardi dollarini. Samas jääb see näiteks peaaegu kaks korda alla USA kaubanduskoostööle Taiwaniga, rääkimata siis Euroopa Liidust (618 miljardit), Kanadast (557 miljardit) või Hiinast (405 miljardit).

Üksikud märgid USA ja Venemaa suhete soojenemisest on kindlasti heaks uudiseks. Pole kahtlust, et oma loomult usalduslikumad ja läbipaistvamad suhted kahe suurriigi vahel on ka Eesti huvides.

Samas on selge, et püsivama ning usalduslikuma suhte saavad Moskva ja Washington rajada alles siis, kui sisuline koostööväli laieneb militaarteemadelt teistesse valdkondadesse ning kui Venemaa pöördub tagasi iseenda põhiseaduses kuulutatud demokraatlike ja õigusriiklike põhimõtete austamise juurde.

Just viimane asjaolu on tänaste Vene-USA suhete suurimaks veealuseks kariks. Autoritaarse (Venemaa) ja demokraatliku (Ameerika Ühendriigid) mudeli kokkupõrge pole kaugeltki enam retooriline.

Venemaa agressioon Georgia vastu eelmise aasta augustis märkis Kremli mõjuväljapoliitikas uut tasandit, kus oma eesmärkide saavutamiseks ei peljata kasutada ka sõjalist jõudu.

Kremlis mängitakse ilmselt sellele, et Georgia ja teiste naabrite suveräänsus on suurte globaalsete probleemide kõrval taandatav. Georgia osaline okupeerimine pole olnud takistuseks ei suhetes NATO, Euroopa Liidu ega USAga.

Võib olla on Moskva meelekindlust suurendanud seegi, et USA akadeemilistes ringkondades on esile kerkinud reaalpoliitiline vahetuskauba (tradeoff) kontseptsioon. Mitmelgi pool on viidatud Moskva õigusele kasvatada oma lähinaabruses mõjujõudu, mis sisuliselt tähendab Jalta ja Potsdami maailma osalist taaselavdamist.

Tõsi, president Obama ning tema administratsiooni liikmed on viimastel nädalatel korrutanud - suhete parandamine Venemaaga ei saa toimuda sõprade ja liitlaste huvide arvelt. Kui sellest põhimõttest kinni pidada, siis on paraku selge, et kiiret ja põhimõttelist muutust Vene-USA suhetes pole oodata.

Seda takistab kasvõi asjaolu, et Venemaa värske rahvusliku julgeolekustrateegia kohaselt on suurimateks strateegilisteks vastasjõududeks just nimelt Ameerika Ühendriigid ning NATO.

Lisaks on selles dokumendis rõhutatud energiajulgeoleku tähtsust geopoliitilistes jõuvahekordades. See aga omakorda määrab ära Venemaa ja Ameerika Ühendriikide pikaajalise huvide vastandumise eriti Lõuna-Kaukaasias ning Kesk-Aasias (sic! Turkmenistan), aga ka jääst vabanevas Arktikas.

Lähematel kuudel võib president Obama algseadistamispoliitika suurimateks proovikivideks saada võimalik pingete kasv Vene-Georgia suhetes, presidendivalimised Ukrainas, strateegilise relvastuse piiramise leppe kõneluste lõppfaas eriti raketitõrje teema osas.

Kõik need nõndanimetatud veealused karid võivad kiiresti kustutada lootused algseadistamispoliitika edule. Pole välistatud, et Valge maja põhimõtteid sõprade ja liitlaste huvide kaitsmisel kontrollitakse juba lähemas tulevikus.

Kuid hoolimata kõigist nendest ja teistestki varitsevatest ohtudest on president Obama katse suhteid korrastada kindlasti märkimisväärne samm. Igatahes on Venemaa demokraatlikud opositsioonijõud lootusrikkad suhete tuleviku osas. Ja seda polegi nii vähe.

Kommentaar: Kohtumine Oslos

2009-07-29

Eelmisel nädalal toimus Oslos kohtumine, mis mõne aasta eest mõjunuks uudispommina, kuid nüüd pälvis pigem keskpärast kajastust.

Ühe laua taga istusid kunagine Tšetšeenia presidendi Aslan Mashadovi parem käsi ja Tšetšeeni eksiilvalitsuse juht Ahmed Zakajev ning praeguse Tšetšeenia valitseja Ramzan Kadõrovi esindajana parlamendijuht Duhhvahha Abdurahmanov. Kõnelused toimusid mitme päeva jooksul.

Mäletan, kui kurja vaeva nägi üks mu Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) kolleeg kunagi, et tuua Zakajev Venemaa parlamendiliikmete ja kadõrovlastega ühe laua taha. Sellest ei tulnud midagi välja, Zakajevi osavõtt välistati.

Kindlasti on nüüdse kohtumise kohta vara järeldusi teha, kuid spekulatsioone see äratab. Siin on kolm kõige reljeefsemat versiooni.

Esiteks. Kadõrov on saavutanud Tšetšeenia üle täieliku kontrolli ja viimaste separatistide käpa alla saamiseks vajab ta Zakajevi tuge.

Zakajevi suunas esitatud süüdistused (terrorism jm) võetakse maha ja talle pakutakse kohta Kadõrovi valitsuses. Kadõrov kontrollib iseseisvuslasi ja Kreml Kadõrovit. See versioon pole eriti tõenäoline, kuid tal on eeldusi olla "ametlik" versioon nii venelastele kui kadõrovlastele.

Teiseks. Läheneb Kadõrovi pankrot, sest Kreml ei taha tema omavolitsemist kauem taluda. Viimases hädas on ta pöördunud iseseisvuslaste poole. Kreml Kadõrovit ei kontrolli, kuid valmistub talle kätte maksma.

Kolmandaks. Läheneb Kremli täielik pankrot Tšetšeenias ja kogu Põhja-Kaukaasias. Tšetšeenid peavad kõnelusi ja ühinevad peagi üle Kremli pea.

Vladimir Putin kiristab hambaid, aga ei suuda sekkuda. Dmitri Medvedev pakub end viimasel hetkel vahetalitajaks, et Venemaa nägu päästa ja Putinist eristuda.

Elame, näeme.

KOMMENTEERI SIIN

Natalja Estemirova tapmine kui näidispoomine Kaukaasias

2009-07-21

Inimõiguste kaitsja Natalja Estemirova röövimine Tšetšeenias ja tapmine Inguššias asetub kindlalt samasse ritta Anna Politkovskaja mõrvamisega ligi kolm aastat tagasi ja Stanislav Markelovi mõrvamisega selle aasta algul.

Erinevalt oma varem tapetud kolleegidest elas ja töötas Estemirova Groznõis.

Hoiatus Memorialile

Erinevus on seegi, et Venemaa president Dmitri Medvedev tegi avalduse, kus lubas asjaolude selgitamist ja kinnitas, et Estemirova tapmise põhjus on seotud tema tööga. Estemirova töö ja surma seoses ei saa tõesti kahelda. Tekib aga küsimus, miks pole siiani suudetud lahendada Politkovskaja ja Markelovi mõrvalugusid, nagu pole lahendatud enamikku kümmekonna aasta jooksul Venemaal aset leidnud ajakirjanike tapmistest.

Estemirova just lõpetas mahuka uurimuse Tšetšeenias toime pandud kuritegudest. Muuhulgas nägi ta nende kordasaatmisel süüd Vladimir Putinil. Mõrv võib kõnelda sellest, et Putini süsteem Venemaal eksisteerib mõnda aega veel poliitmõrvade ja avaliku terrori abil.

Estemirova on hoiatus näiteks Memorialile. Palju kõneldakse Tšetšeenia türanni Ramzan Kadõrovi rollist - tema pidas Estemirovat avalikult oma vaenlaseks. Kuid küsigem, mis oluline erinevus on Putinil ja Kadõrovil, kui Kadõrov on Tšetšeenia valitsejana nii või teisiti Putini süsteemi otsene produkt.

Veel ühe seletusena saab esile tuua märguande hiljuti Venemaad külastanud ja inimõiguslastega kohtunud Ühendriikide presidendile Barack Obamale. Obama visiit kõneles pigem sellest, et putinism Venemaal pole jätkusuutlik. Nüüd püütakse näidata, kelle käes Venemaal on ohjad ja mis juhtub nendega, kes ei kuuletu.

Estemirova tapmine asetuks sel juhul samasse ritta president Medvedevi üllatusvisiidiga Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvalisse. Ka seda tõlgendati Venemaa enesenäitamisena maailmale. Ainult Medvedevi visiit oli pigem jabur ja esialgu ohutu demonstratsioon, aga Estemirova tapmine on peaaegu näidispoomine - päise päeva ajal ja kõigile nähtav.

Ohtlik sündroom

On täiesti võimalik ja isegi tõenäoline, et kadõrovlased toimetavad praegu Tšetšeenias üksnes omal käel.

Kadõrov on varemalt teada andnud, et ainus, keda ta Venemaal austada kavatseb, on Putin.

Kui Putin on oma avaliku võimupositsiooni osas teinud ajutise sammu tagasi ja asetanud presidendiks ühe naljaka marioneti, siis eks tule seda loomingulisemalt suhtuda sellesse, kuidas Putini süsteemi järgida ja edasi arendada.

Teatavasti Stalingi arendas Lenini õpetust ...

Kui praegu järgneb Põhja-Kaukaasias üks poliitiline mõrv või mõrvakatse teisele, mis välistab sama sündroomi peatse levimise Venemaal laiemalt? Karistamatus on olnud ju Putini võimusüsteemi lahutamatu osa.

Kommenteeri SIIN.

Putinismi lõpu algus Venemaal

2009-07-09

Skeptikud arvasid, et USA presidendi Barack Obama visiit Moskvasse meenutab John F. Kennedy ja Nikita Hruštšovi kunagist kohtumist, kus väidetavalt tehti kindlaks, et Ühendriikide president on poisike. Sellele järgnes Kuuba kriis. Seekord lubati uut kriisi Georgias.

Loomulikult, Vene-Georgia liinil võib veel halbu asju juhtuda, Venemaa taassekkumist ei saa välistada. Kuid kokkuvõttes ei tähendaks see Venemaa geopoliitika suurt võitu, vaid toob putinismi agoonia lähemale.

Suurim kaotaja Putin

Miks ma nii arvan? Obama visiidi suurim kaotaja oli Vene peaminister Vladimir Putin, kelle aktsiad langesid.

Visiidi eel Ameerika presidendi tehtud osutus, et Putin on ühe jalaga minevikus, oli täpne ja hästi ajastatud.

Pigem on väike võimalus senisest rohkem särama lüüa president Dmitri Medvedevi tähel. Putinismi teravat kriisi seevastu avaldab mitu märki.

Esiteks muidugi majanduskriis, mis inimesed Venemaal pahaseks teeb. Tegemist on küll üleilmse nähtusega, kuid demokraatia ja autokraatia käituvad sellises olukorras erinevalt. Demokraatia elab võimuvahetuse kergelt üle, kuid diktaatoritel on kaks võimalust: kas langeda või kruvid veel tugevamini kinni keerata.

Teiseks, Venemaa juhtkond näeb, mis toimub praegu Ida-Turkestanis, ja teab samal ajal, et Venemaal endal on mitu potentsiaalset Ida-Turkestani.

Põhja-Kaukaasias olukord pingestub, arvatakse, et umbes 300 inimest on selle aasta jooksul kokkupõrgetes elu kaotanud.

Hiljuti läks Dagestanist Altai kraisse sõjaväkke 44 kutsealust ja venelased peksid nad hakatuseks julmalt läbi. Ühesõnaga: Putini süsteem on tootnud ja toodab sellist rahvuslikku ja rassiviha, mida Vene võimud ei suuda varsti enam kontrollida.

Armeenia ninanips

Kolmandaks on fiaskoga lõppemas Venemaa katse maailmale peale suruda oma ajaloovisioon. OSCE parlamentaarses assamblees eelmisel nädalal vastuvõetud resolutsioon võrdsustab stalinismi ja natsismi kuriteod ning meenutab Molotovi-Ribbentropi pakti. Selles võib näha Lääne vastust Kremli tõekomisjonile.

Aga erinevalt Euroopa Parlamendist, isegi Euroopa Nõukogust, kus samuti on kommunismi kuriteod hukka mõistetud, on Venemaa pidanud OSCEd taltsaks organisatsiooniks.

Neljas märk on vaat et kõige huvitavam. Sellal kui Venemaal arutati, kas Putin alustab teist Georgia sõda siis, kui Obama on veel Moskvas, või pisut hiljem, võttis Armeenia president Serž Sargsjan Jerevanis vastu Georgia presidendi Mihhail Saakašvili. Tegemist polnud üksnes huvitavalt ajastatud, vaid ootamatult sooja visiidiga, mille puhul Georgia president sai Armeenia kõrgeima autasu. Aga Armeenia - see on Kremli viimane liitlane, seal ei tehta midagi, mida Venemaa heaks ei kiida. Kellega siis kooskõlastati see auavaldus, mis oli kui ninanips, et mitte öelda kuklavops Putini sõjaparteile?

Ajalugu hakkab nägema Putinit ebaõnnestunud riigijuhina. Tal oli suur võimalus kasutada nafta- ja gaasiressurssi, et teha Venemaa rikkaks, panna alus demokraatiale ja moderniseerimisele. Selle asemel läks ta tülli lähemate ja kaugemate naabritega ning pillas raha kättemaksukire rahuldamiseks.

KOMMENTEERI SIIN.

Päev, mil muutus Eesti saatus

2009-07-08

Ajaloos on sündmusi, mis on Eesti saatust otsustaval kombel muutnud, kuid millel Eestiga otsest sidet pole. Nad pole toimunud Eestis ega pole ka eestlased neis suuremal määral osalenud. Ent Eesti ajalugu on mitmed neist mõjutanud rohkem kui suur hulk Eestis aset leidnud sündmusi.

Üheks selliseks on kahtlematult Poltaava lahing kaugel Ukraina steppides 8. juulil 1709 (ehk tolleaegse Rootsi kalendri järgi 28. juunil), mis tegi sisuliselt lõpu «heale Rootsi ajale» nii Eestis kui ka Lätis.

Tegelikult oli see aeg hea küll ehk vaid järgnevaga võrreldes, samas ei saa eitada, et rahva mällu jäid mõningad sellega seotud seigad igal juhul positiivsena alles.

Ajalooga on tihti ka nii, et tagantjärele vaadates tundub kõik selles toimuv ainuvõimaliku või igatahes äärmiselt loogilisena. Lähemalt vaadates hakkab ajaloos juhuslikkuse osakaal siiski märkimisväärselt kasvama ning ajaloo loogika omandab järjest rohkem tagantjärele tarkuse ilme.

Nii on see tegelikult ka Rootsi suurvõimu langusega. Ühelt poolt oli selle kokkuvarisemine möödapääsmatu - Rootsil lihtsalt puudusid ressursid sellise impeeriumi ülalpidamiseks.

Teiselt poolt polnud selle lõpp sugugi üheselt kindel. Rootsi noor kuningas Karl XII osutus tunduvalt paremaks väejuhiks, kui Rootsit rünnanud riigid ette olid näinud, ning ka Rootsi sõjavägi kujutas endast kokkuvõttes tõhusamat jõudu, kui eeldati.

Sellel taustal polnud sugugi lootusetu ka Karl XII sõjakäik Venemaa vastu. Selle eelduseks oli Karl XII 1705.-1707. aastal saavutatud silmapaistev edu, millest tema hilisema lüüasaamise taustal on üsna vähe räägitud.

1705. aastal andsid rootslased Riia-Kuramaa rindel Vene vägedele Murmuiźa all ränga hoobi, seejärel vallutas Karl XII osava manöövriga venelastelt Grodno, saades saagiks suured laod. 2. veebruaril 1706. aastal purustasid rootslased Fraustadti all Vene-Saksi liitlasväed, suundudes seejärel Saksimaale ja sundides 1706. aasta septembris Saksi kuurvürsti August II Poola troonist loobuma, millega Saksimaa sõjast välja lülitati.

Nüüd oli Karli ette jäänud viimane vastane, Vene tsaar Peeter I. Venemaa purustamiseks tungis Karl XII peaväega ise üle Valgevene Moskva peale, lüües 1708. aasta juuni lõpus Holowczyni juures raskelt Vene vägesid. Moskvani jäi rootslastel veel 400 kilomeetrit.

Liivimaalt liikus kuningale appi kindral Lewenhaupti korpus, mis pidi tooma vajalikku varustust, eriti oluline oli armee laskemoonavarude täiendamine. Karl XII edasiliikumise takistamiseks rakendasid venelased põletatud maa taktikat, mis tekitas peaarmees puuduse toiduainetest. Varude täiendamiseks otsustas Karl XII Lewenhaupti saabumist mitte ära oodata ning siirduda lõunasse, kus hetman Mazepa oli alustanud ülestõusu Venemaa vastu. See oli saatuslik viga.

Peeter I ette kerkis nüüd uskumatu võimalus Rootsi vägi osade kaupa puruks lüüa. 29. septembril 1708 püüdsid venelased Lesnaja juures Valgevenes Lewenhaupti korpuse kinni. Järgnenud ägedas lahingus osalesid ka mitmed Eestimaalt pärit üksused, mille koosseisu kuulus teiste seas arvukalt eestlasi.

Kalle Krooni põhjaliku uurimise kohaselt olid nendeks Saaremaa maatragunid ning Saaremaa maapataljon, Liivimaa aadlilipkond Schlippenbachi ja Skoghi tragunid ning de la Gardie jalaväerügement. Rootslased osutasid visa vastupanu, kuid siis otsustas Lewenhaupt voori põlema panna ning järelejäänud vägedega peaarmee juurde läbi murda. Sellega suudeti küll hakkama saada, kuid voori kaotus jättis Karl XII ülimalt raskesse olukorda.

Ukrainas polnud Mazepa nimelt suutnud tagada Karl XII-le sellist toetust, nagu Karl XII oli eeldanud. Mida rohkem ida poole rootslased liikusid, seda raskemaks nende olukord muutus.

Valitses üha suurem puudus toidust ja muust varustusest. 1709. aasta mais alustas Karl XII Poltaava piiramist, pidades ühtlasi läbirääkimisi abivägede saamiseks.
Venemaa käivitas samal karistusoperatsiooni ülestõusnud kasakate vastu, hävitades reeturite abil nende keskuse Baturino. Nälgiva ja peaaegu laskemoonata armee päästmiseks tuli Karl XII-l panna kõik ühele kaardile ning rünnata samuti Poltaava alla jõudnud Peeter I armeed.

Poltaava alla jõudes oli Peeter I lasknud oma laagri tugevalt kindlustada, mistõttu vähemuses olevatel ning peaaegu suurtükiväeta rootslastel tuli vastast rünnata nende tugevalt kindlustatud positsioonides.

Loogiliselt võttes poleks rootslastel tohtinud olla mingit lootust - nende 24 000 meest oleks pidanud 42 000-mehelisele Vene väele ülekaalukalt alla jääma. Tegemist oli aga Karl XII meestega.

Nad olid Vene väge alati löönud, usk võitu kandis need mehed ka 28. juuni varahommikul otsustavasse lahingusse. Karl XII välja pakutud plaan oli lihtne: rünnata tuli ootamatult öösel vastu hommikut, mööduda Vene pealaagri ees asuvatest reduutidest ning seejärel vastane kontsentreeritud löögiga purustada.

Paraku astus taas vahele juhus. Nimelt oli Karl XII tabanud nädal tagasi saadud jalahaava tõttu haavapalavik ning ta ei saanud ise rünnakut vahetult juhtida. Seni oli kuningas alati ise oma meeste eesotsas lahingusse tormanud, tema puudumine tekitas rünnaku algusest peale segadust.

Juba lahingu alguses läks rootslaste plaan segamini, nad avastati kiiresti, reduutide vahel läks rootslaste lahingukord segamini, osa üksusest kaldus eesmärgist kõrvale, sattus venelaste otsa ja kandis raskeid kaotusi.

Siiski polnud rootslased löödud. Reduudid selja taha jätnuna rivistusid rootslased Vene pealaagri vastas üles, vaid 4000 mehest koosnev õhuke rivi 22 000 Vene jalaväelase vastu. Venelased avasid nende pihta ägeda tule ja lõid rootslaste rivisse suured tühimikud. See ei suutnud rootslasi aga peatada.

Nad edenesid peatumatult ja külmavereliselt, andsid Vene liinidele jõudes hävitava kogupaugu ja tormasid siis lähivõitlusse. Sellele ei pidanud Vene jalavägi vastu ning lõi kõikuma. Nüüd oleks piisanud vaid ratsaväe lahingusse toomisest ning võit võinuks kalduda rootslaste poolele.

Sellega jäid rootslased paraku hiljaks. Rootslaste omast tunduvalt pikema Vene liini tiivad läksid neist mööda ja piirasid nad sisse. Järgnes katastroof.
Oma põhijõudude hävingut nähes andis Karl XII käsu taanduda.

Ratsavägi suutis kuninga põgenemist esialgu katta, mistõttu Karl XII pääses üle Dnepri põgenema, siirdudes väikse kaaskonnaga Türki. Enamik Rootsi vägedest langes Dnepri ääres venelaste kätte vangi. Eestlastest ohvitseridest sattusid Vene vangistusse Thomas ja Johan Jörist.

Kuigi Põhjasõda jätkus pärast Poltaava lahingut kauemgi, kui ta selleni kestnud oli, ehk 1721. aastani, oli sõja tulemus tegelikult otsustatud. Rootsi suurvõim langes ning Venemaa tõusis Euroopa suurvõimuks.

1710. aastal langesid Vene vägede kätte ka Eesti ning Lätimaa, alistumisel suutsid kohalikud rüütelkonnad endale tagada Rootsi keskvõimu poolt ära võetud privileegide tagasiandmise ning autonoomia Vene impeeriumis. Kui Karl XII Vene valitsejat sedavõrd ehmatanud poleks, poleks Balti erikorda ilmselt tekkinudki.

Teisalt võib aga ka väita, et kui Karl XII oleks osutunud saamatuks väejuhiks ning Rootsi oleks juba sõja alguses, 1700. aastal puruks löödud, poleks Eesti- ja Liivimaa läinud mitte Venemaa, vaid Poola võimu alla.

Kuid aitab «oleksitest», kasu pole neist midagi. Ajalool on omad teed, mida suurte seaduspärasuste kõrval mõjutavad tuhanded juhused. Suurtest seaduspärasustest võib siiski meeles pidada geograafiat, mis on erinevate inimlike hoiakutega võrreldes püsiv nähtus.

Geograafia kinnitab, et Ukrainal on Euroopa jaoks suhetes Venemaaga mängida saatuslik roll. Ning vastupidi - ilma Ukrainata pole Venemaal lootustki impeeriumiks tõusta.
Sellel taustal on igati arusaadav viimastel kuudel Ukraina ja Venemaa vahel tekkinud avalik vastasseis hetman Mazepale Ukrainas püstitatava mälestussamba pärast.

Venemaal peetakse Mazepat kõige hullemat tüüpi reeturiks, Ukrainas aga järjest rohkem rahvussangariks, kelle katse Ukrainat Venemaa küünte vahelt välja kiskuda paraku ebaõnnestus.

Eesti ajaloo annaalidesse jääb Poltaava lahing igal juhul kui sündmus, mis Eesti kahesajaks aastaks Vene impeeriumi koosseisu viis.

Uiguurias hukkuvad inimesed

2009-07-08

Hiina Rahvavabariik käitub endiselt nagu repressiivne rahvaste vangla.

Uiguuride vastupanu kardeti eelmisel aastal Pekingi olümpiamängude ajal mõneti isegi rohkem kui maailmas laialdast tähelepanu äratanud Tiibeti küsimust. Nüüd on uiguurid pealinnas Ürümqis meelt avaldamas ja Hiina võimud reageerivad sellele tavapärase jõukasutamisega, vähemalt 140 inimest on hukkunud. Kui aga juba ametlikud allikad nii kõnelevad, võib kokkupõrgete mastaap olla palju suurem.

Midagi pole muutunud Hiina Rahvavabariigi ametlikus retoorikaski. Kõneldakse vandenõust, mille taga on välismaised äärmuslased, ja pagulasorganisatsioonide õõnestavast tegevusest.

Mul on olnud kokkupuuteid uiguuri pagulastega. President Toomas Hendrik Ilvese ametivend kunagistest Raadio Vaba Euroopa päevadest Erkin Alptekin oli mõnda aega isegi Esindamata Rahvaste Organisatsiooni peasekretär. Selle organisatsiooni kaudu tekkisid Alptekinil kontaktid Eestiga ning 2000. aasta novembris korraldati Tallinnas koguni Uiguuri noortekongress.

Tavaliselt räägivad uiguurid tiibetlastest teatud kadedusega. Nad leiavad, et tiibetlastel on õnnestunud oma probleemi maailmas paremini reklaamida, samal ajal kui uiguuride olukord Hiinas pole põrmugi parem. Tiibetlaste kasuks töötab eile 74aastaseks saanud dalai-laama ja tiibeti unikaalne budistlik kultuur.

Uiguurid on üks paljudest islamiusulistest turgi rahvastest, selliseid on palju. Nende lähimateks keelesugulasteks peetakse usbekke. Loomulikult peaks uiguuridel kui arvukalt ja kompaktselt Ida-Turkestanis elaval rahval olema minimaalnegi enesemääramisõigus.

Täpselt nagu tiibetlased on kaheksa ja pool miljonit Xinjiangi Uiguuri Autonoomses Piirkonnas elavat uiguuri jäämas vähemusse oma maal. Täpselt nagu Tiibeti puhul tungivad Ida-Turkestanis (Xinjiangis) peale hiina rahvastik ja suurt huvi pakuvad maavarad.

Uiguuride ajalugu on kirev ja kuulsusrikas. VIII-IX sajandil laius nende impeerium Kesk-Aasiast Mandžuuriani.

Enne islami tulekut olid uiguurid budistid, aga silmapaistvat rolli mängisid keskajal nende hulgas kristluse nestoriaanlik haru ning manihheismgi. Hiina alla jäid uiguurid alles XVIII-XIX sajandil, kui mandžude rajatud Qingi impeerium oma haaret laiendas. Mõiste "Xinjiang", mida meilgi üha enam Ida-Turkestani tähistamiseks kasutatakse, pärineb XIX sajandi teisest poolest ja tähendab uut rajajoont või uut maad.

KOMMENTEERI SIIN

Plahvatusoht Kaukaasias

2009-07-03

Kuhu oleme jõudnud? Aasta tagasi oli augustisõja algus olümpiamängude avapäeval šokk.

Venemaa oli seda pikalt provotseerinud, kuid keegi ei oodanud nii ränka rünnakut Georgia territooriumil, sealhulgas tsiviilobjektide pommitamist. Nüüd arutatakse, kas Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev suvatsevad USA presidendi Barack Obamaga kohtumise ajal või järel uue sõja valla päästa.

Selliseks oletuseks on hulk põhjusi. Esiteks toimuvad Põhja-Kaukaasias suured õppused, Vene väekontingent on koondunud. Eelmisel aastalgi oli see enne sõja algust nii. Teiseks ei ole Venemaa suutnud Georgia siseolukorda niipalju destabiliseerida, et vabaneda president Mihhail Saakašvilist. Järelikult võidakse kasutada otsustavamaid survevahendeid. Kolmandaks on kinnistunud seaduspära, et Venemaa alustab sõdu Kaukaasias suvel ning kui ühe sõjaga ei saavutata eesmärke, järgneb tingimata teine. Nii oli see Tšetšeenia puhulgi.

Sõja algamist on teiste seas ennustanud mitu arvestatavat Vene opositsioonilist analüütikut: Felgenhauer, Piontkovski ja Illarionov. Nende üks eesmärke võib olla Lääne hoiatamine, kuid ei saa öelda, et ennustus pole põhjendatud.

Olukorras, kus sõja algusest räägitakse nagu karikakramängus ("algab, ei alga ...") ja igaüks võib ennustusega eksida, võtaksin mina pigem selle seisukoha, et otsene sõjategevus praegu ei alga. Küll võib tekkida intsidente kontrolljoonel ja psühholoogiline sõda käib täie hooga nii Georgia kui tema toetajate vastu.

Nii näitab Venemaa Kaukaasias oma sõjalist jõudu ning püüab maailma veenda, et tegemist on tema mõjusfääriga. Sõja mittealustamist esitletakse justkui Putini suuremeelsust. Georgia riiki ja president Saakašvilit püütakse marginaliseerida, lääne riigijuhtidelt võetakse tahtmine Georgia juhtkonnaga suhteid hoida. Rootsi, mis välisminister Carl Bildti isikus on Venemaa rolli sõjas Georgia vastu teravalt kritiseerinud, sai nähvaka kohe, kui oli Euroopa Liidu juhtimise üle võtnud. Stockholm ei sobivat Medvedevile Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise paigaks.

Georgias sõdimise kõrval või asemel huvitab Venemaad gaasitoru teine ots - Türkmenistan ja Aserbaidžaan. Esimesega läks Gazpromil halvasti ja teine küsib päris kõrget hinda, kuid Venemaa tunneb, et seal on võimalik oma mõju laiendada. Näiteks otsustas Aserbaidžaan lähipäevil rakendada mittetulundusühingute suhtes samasuguseid piiranguid kui Venemaa, järelikult on tegemist Kremlile mõistetava võimustruktuuriga.

Georgia läänemeelne suund surutakse isolatsiooni, lootes veel, et see relvade abita ise kokku kukub.

Georgia tegelik rikkus on noor põlvkond, kes viimastel aastatel on jonnakalt püüdnud oma riiki ehitada. See eristab Georgiat mõnestki postkommunistlikust riigist ja seda pole väga lihtne ühelt rahvalt ära võtta.

Praegune sõjahirmu loomine õppustega Kaukaasias on muu hulgas selleks, et Lääne proaktiivsed meetmed eos maha suruda. Ja milline on Obama tegelik ettevalmistus enne Moskvasse minekut, on mõistatus.

KOMMENTEERI www.herkel.net

Viirastused minevikust

2009-06-20

«Ükskord suvisel valgel ööl tulin sõbratari juurest. Tühjal tänaval seisis veoauto.
Küsisin endalt - mis see on? Auto oli täis kiilutud inimesi, kes seisid kastis nagu viirastused. Äkki hüppas sealt maha väike tüdruk ja hakkas jooksma. Nõukogude sõdurid tema järel. Esmalt kontsade klõbin mööda kõnniteed, pärast kirsade mürin ja siis vaikus. Muidugi püüdsid nad ta kinni. Ta ei karjunud. Need olid «nõukogude vennad», kes küüditasid «vabatahtlikult ühinenuid» mitte eriti kaugetesse kohtadesse, kas asumisele või mahalaskmisele.»

See on katkend maailmakuulsa ooperilaulja Galina Višnevskaja mälestusteraamatust. Toona neljateistkümneaastasele Višnevskajale, kes elas koos ohvitserist isaga Tartus, jäi see episood kogu eluks meelde. Kuigi siis, kui ta tühjal tänaval küüdiautot ja sealt põgeneda püüdnud tüdrukut nägi, ei jätnud see tema hinge teab kui sügavat jälge. Raamatu lugemise ajal ja hiljemgi olen mõelnud, mis sai sellest väikesest tüdrukust. Kas tema pisike, juba maaga tasa vajunud hauaküngas on kusagil Siberimaal või õnnestus tal siiski tagasi tulla Eestisse ja kas tal oli õnne elada Eesti iseseisvuse taastamiseni? Kahjuks jäävad vastused nendele küsimustele ilmselt saamata. Võiks küsida: miks pöördume mõtetes jälle nende kurbade, kaugete päevade juurde? Võib-olla on aeg öelda, et minevik on minevik ja neid inimesi enam tagasi ei too, ja nende kannatusi on võimatu korvata, ning elame meie parema tuleviku nimel? Veel ei ole aeg parandanud haavu, mis löödi eesti hinge aastakümneid tagasi. Ja kindlasti ei tohi me unustada tuhandete inimeste kannatusi, eriti ajal, mil meie suur naaber püüab ajalugu pidevalt oma vaatevinklist interpreteerida.

Venemaa president Dmitri Medvedev moodustas tänavu 19. mail oma ukaasiga 28-liikmelise «tõekomisjoni», oma «tõe» kaitsmiseks. Selle «tõe» hulka kuulub ka arvamus, et Punaarmee tõi Eestile, Lätile ja Leedule vabaduse. Selle «tõe» kahtluse alla seadmine võib peatselt olla karistatav. Suurbritannia ajaloolane Norman Davies on kirjutanud: «Churchill ütles, et ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukohta iseenda elajalike tegude kohta, vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.»

Piir sõja võitjate ja kaotajate vahel on üsna hägune. Kas näiteks 50 aastat Nõukogude okupatsiooni iket saab Balti riikide puhul pidada võidu ilminguks? Kas natside minemakihutajad ei unustanud ennast haakristist vabastatud maale, et seal ise edasi peremehetseda? Täna tundub sõna «okupatsiooniarmee» mõnele siin Eestimaal ja paljudele Venemaal solvavana, sest see armee ju lõi Eestist fašistid välja. Kuid kohe pärast sõda neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendate algul olid arusaamad teised. Mu isa oli tuttav Rakveres Nõukogude armee lennuväe kapteniga, kes oli sümpaatne inimene ja kes tundis siirast huvi eestlaste elu vastu.

Minusugusele väikesele tüdrukutirtsule oli ta suur sõber ja ei oskagi öelda, kuidas me suhtlesime, sest mina ei osanud vene keelt ja tema mõistis väga vähe eesti keelt. Äkki ta kadus ja ei tulnud kunagi enam meie juurde. Minu küsimuse peale, miks onu meile enam külla ei tule, ei vastanud vanemad midagi. Alles aastaid hiljem sain teada, et see lennuväekapten viidi Eestist ära süüdistusega, et ta suhtleb liiga palju kohaliku elanikkonnaga.

Nii jagas NSV Liidu juhtkond vaikimisi Baltimaades inimesi okupantideks ja ikestatuteks. Nii on Moskva ise tunnistanud okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus. Kui nüüd tänasel Venemaal kõlavad süüdistused, et okupatsioonist rääkijad on ajaloo võltsijad, siis võltsivad süüdistajad iseenda minevikku. Ajalugu tuleb võltsijate eest kaitsta, selles on president Medvedevil õigus. See on ka põhjus, miks meie ei saa oma minevikku unustada.

Moskvas ülikoolis õppides lugesin ulmejuttu ajamasinast, mille abil soovis leiutaja saada teada tõe Teises maailmasõjas toimunu kohta. Loodud ajamasinat püüdsid hävitada nii need, kes olid sõjas võitjate poolel, kui ka need, kes kaotasid. Tõde oli valus nii ühele kui teisele.Eks ole kõigi riikide ajaloos sündmusi, mida nad parema meelega varjus hoiaksid. Ning on ka seda, mida tahetakse mäletada ja uskuda, hoolimata sellest, et faktid kõnelevad teist keelt.

Kuni meil on tegemist lähiajalooga, ei ole ühine arusaam ajaloost võimalik. Lähiajaloos toimunu üle saab arutleda see, kelle jaoks ei ole küsimus isiklik. Ma olen veendunud, et ka Eesti lähiajaloo kohta kirja pandus on kirjapanijate endi mõju sündmuste mäletamisele ja kirjeldamisele liiga suur. Küsides, kas on olemas üks ja ainuõige arusaam toimunust, on hea tuua paralleel Akira Kurosawa filmiga «Rashômon»: neli samades sündmustes osalenud inimest esitavad kõik oma versiooni toimunust. Kellel on õigus? Kõigil, ja mitte kellelgi.

Ajaloolased võivad mu seisukohta mitte jagada, kuid leian, et lähiajalugu on alati puudutatud sinu isiklikust maailmavaatest, sinu isiklikest läbielamistest ning selektiivne mälu on jõudnud selles teha omad korrektiivid. Seni aga, kuni ajalugu on uurimiseks liiga isiklik, tuleb kõik toimunu kirja panna. Ja võib-olla paljude aastate pärast tuleb Mart Laari või Küllo Arjakase lapselapselapselaps, kogub kirjapandu kokku, loeb ja analüüsib seda mitte enam osalisena, vaid distantsilt ja erapooletumana. Selles osas sarnaneb ajalugu tähtedega - mõlemaid on parem vaadata kaugelt. Kauges galaktikas plahvatav supernoova on võimas vaatepilt. Kui sama juhtuks aga siinsamas, meie kõrval, ei jääks meist kellestki midagi järele.

Euroopa ühise ajalookäsitluse tekkimist raskendab terminoloogiline probleem - mõistel «kommunism» on Lääne-Euroopa riikides hoopis teine tähendus kui endistes Nõukogude Liidu maades. Kommunistlikud parteid olid ka demokraatlikes riikides, nagu Itaalia, Prantsusmaa, Portugal, kuid seal olid need osa demokraatlikust mitmeparteilisest riigijuhtimise süsteemist ning ei omanud sellist rolli nagu Nõukogude Liidus. Lääne-Euroopa jaoks, keda kommunismi kuriteod ei puudutanud, seonduvad kommunistlikud ideed 60ndate romantilise värvinguga marksistlike noorteliikumistega ning kommunismi totalitaarse vormi allasuruvat ja kuritegelikku iseloomu on neile raske seletada. Raskeks teeb seletamise ka see, et kui natsismikuritegusid on palju uuritud, siis kommunismikuritegude kohta seda öelda ei saa. Kuid seletama peab.

Mis puutub Venemaaga ühise ajalookäsitluse võimalikkusesse, siis probleem tuleneb eelkõige sellest, et tänane Venemaa peab ainsaks suureks saavutuseks võitu Suures Isamaasõjas. Samas oleks neid saavutusi, millele ehitada riigi identiteet, teisigi, kas või kuvand Venemaast kui kosmoseriigist. Et identiteedi aluseks on valitud sõjalised saavutused, on paljuski mentaliteedi küsimus. Läbi ajaloo on kuulunud Vene mentaliteedi juurde ihalus vertikaalse võimu- ja käsusuhte järele ning soov, et otsused, ka inimest ja tema vabadust puudutavad, tehtaks kusagil kõrgemal. Intelligentsi osakaal Vene ühiskonnas ei ole seda kunagi piisaval määral tasakaalustada suutnud.

Kuid kas saame öelda, et Venemaa identiteet on rajatud valele? Vene inimeste jaoks on tegemist tõega, mida usub rahva enamus. Ja usub hoolimata sellest, et kannatasid ka inimesed Venemaal. Kui suurt vaeva nõudis Venemaalt ametlik tunnistamine, et Molotovi-Ribbentropi pakt eksisteeris! Kuid ma olen veendunud, et sellest ei tea senini suur osa Venemaa inimestest.

Lääne-Euroopas tehakse viga, kui arvatakse, et Venemaa on palju muutunud. Teistsugune riigikord ei tähenda veel muutust mentaliteedis. Praegune järjekindel liikumine üheparteilisuse suunas näitab, et oleks väga naiivne eeldada suhetes Venemaaga ühiseid demokraatlikke väärtusi. Kõige võimsam relv, mis Venemaal on, on riigitelevisioon, mis katab kogu riigi ja mis on keskvõimu kontrolli all. Ka selles osas, mis puudutab ajalugu. Eesti tegi vea, kui andis käest ära siinse venekeelse tele, sest tühiku täitsid Venemaa telekanalid. Saamata infot Eesti telekanalitest, võtab enamik venekeelsest elanikkonnast tõena seda, mida neile näitab PBK või RTR.

Mis on meie võimalused, et kaitsta ajalugu võltsijate eest? Kutsuda inimesi üles mõtlema, mõtlema ja veel kord mõtlema. Moskvas elades püüdsin sõpradele seletada, et Lenin oli samaväärne jõhker despoot nagu Stalin. Need vestlused lõppesid tihti tüliga, sest läksin nende mõistes justkui pühaku kallale. Aastate möödudes, juba perestroika aegadel, toimus minu vene sõprade hoiakutes järsk muutus Lenini rolli kohta ajaloos. Me peame rääkima, selgitama, kutsuma mõtlema.

Peamine koht, kus seda teha on vaja, ei ole Euroopas ega Venemaal, vaid Eestis. Me peame rääkima ja rääkima Eesti ajalugu just siinsetele inimestele. Omal ajal tehtud veaga, arvamusega, et integratsiooniks piisab keeleõppest, kaotasime siinsete venelaste hulgas palju Eesti toetajaid, kes meil vabanedes olid. Inimesi peab kutsuma dialoogile järjepidevalt. Sidusat ühiskonda ei looda ühe päevaga.

Ainult olles teineteise kõrval päev päeva järel, teineteisega rääkides jõutakse ühistele väärtustele. Me ei saa siduda siinseid venelasi kommunismi kuritegudega, nagu me ei seo sakslasi fašismiga. Venelased ei ole kuritegelik, vaid palju kannatanud rahvas, kellele on osaks saanud veelgi raskem saatus kui eestlastele - nad on kannatanud omaenda riigi käe läbi. Mineviku varjud tuleb jätta minevikku ja mitte kanda neid üle tänapäeva. Kuid minevikku ei tohi unustada. Samamoodi nagu hoiame mälus hoiatusena fakti Hitleri legitiimsest võimuletulekust, peame hoidma meeles ka okupatsiooni ja küüditamisi. Ainult nii võime hoida ära võimaluse selle kordumiseks.

Kelam: Läänemere strateegia aitab kriisist üle saada

2009-04-28

Euroopa parlamendi saadik Tunne Kelam rõhutas kohtumisel Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinikuga Läänemere strateegia kiire ellurakendamise olulisust majanduslanguse oludes.

"Strateegia üheks peaeesmärgiks on kogu Läänemere piirkonna arengu hoogustamine ning innovatsiooni edendamine," ütles Kelam pressiesindaja teatel. "Selle eesmärgi saavutamine on praegu tähtsam kui kunagi varem, et kriisist võimalikult kiiresti välja tulla".

Kelami arvates peab strateegia esmajoones looma kanalid väike-ettevõtjate toetamiseks. Ta tõstatas ka idee maailmastandarditele vastava Läänemere piirkonna ülikooli rajamisest, mis käidi välja 17. aprillil Tallinnas toimunud konverentsil. Komisjon toetas seda mõtet.

Koos Kelamiga kohtusid Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika voliniku Danuta Hübneriga ka Euroopa Parlamendi Balti-Euroopa intergrupi esimees Christopher Beazley ja juhatuse liige Henrik Laxi. Kohtumisest võttis osa ka regionaalpoliitika peadirektoraadi juht Dirk Ahner.

Volinik Hübneri sõnul poleks Läänemere strateegia ilma parlamendita teoks saanud. "Ma ei mäleta teist sellise positiivse sünergia juhtumit," tõdes ta.

Arutluse teemaks oli Balti-Euroopa intergrupi algatatud Läänemere strateegia ellurakendamise algus ning Komisjoni ja parlamendi uue koosseisu koostöö kavandamine.

Osavõtjad väljendasid rahuolu eduka ning vastastikku toetava koostöö üle Komisjoni ning europarlamendi vahel. Läänemere strateegia praktilist ettevalmistamist on 2007. aasta suvest juhtinud regionaalpoliitika peadirektoraat, kes koordineerib teiste valdkondade 14 peadirektoraadi tegevust.

Euroopa Komisjoni kahe-aastase ettevalmistustöö kulminatsiooniks kujuneb mais avaldatav Komisjoni ametlik teatis. Rootsi peab Läänemere strateegiat oma juulis algava eesistumise üheks prioriteediks. Strateegia ellurakendamist arutavad rahvusvahelised konverentsid: juunis Visby's ning septembris Stockholmis.

Balti-Euroopa intergrupi liikmed rõhutasid vajadust jätkata parlamendi uue koosseisu ning Komisjoni vahelist tihedat koostööd. Nad soovisid, et Komisjon regulaarselt tutvustaks parlamendile strateegia elluviimist, millele parlament võiks reageerida omapoolsete raportitega. Volinik Hübner nõustus ettepanekuga, et Komisjon määraks Läänemere strateegia viie temaatilise valdkonna jaoks konkreetsed "vedajad".

Christopher Beazley juhtis tähelepanu sellele, et parlamendi poolt Läänemere strateegia jaoks soovitud eraldi eelarverida on veel ebamäärases olukorras.

Tänaval poliitikat ei tehta

2009-04-16

Moldova ja eriti Georgia nädal aega kestnud protestid sunnivad küsima tänavapoliitika sisu ja sihituse järele. Pealiskaudnegi pilk ütleb, et erinevus laulvate või värviliste revolutsioonidega on suur. Siis protestiti mittelegitiimse võimu või varastatud valimiste vastu, kuid mille vastu protestitakse nüüd?

Georgias nõutakse presidendi tagasiastumist, Moldovas polda rahul äsjase valimistulemusega. Heakene küll, Moldovas saab vähemalt hääled üle lugeda ja sellega on kaalul küsimus, kas kommunistid saavad endi hulgast parlamendis presidendi valida või jääb neil üks hääl puudu. Georgias pole küsimus häältes ega valimistes, sest vanad valimised on ammu möödas ja uuteni on küllalt aega.

Suured meeleavaldused ja rahvakogunemised võivad riike demokraatia teele aidata küll, kui vana võim on vaimses ja moraalses pankrotis. Kujutage ette, et Eestis oleks laulvale revolutsioonile järgnenud veel suurtele rahvaliikumistele tuginevaid poliitilisi pöördeid. Kus me sel juhul oleksime? Euroopa Liidus? Enam kui kahtlane. Eesti Vabariigis? Hea, kui sedagi.

Rahvaliikumine ja tänavamiitingud võivad pöörde tuua pool sajandit kestnud okupatsiooni järel. Kuid kui seda hakatakse võtma võimuvahetuse universaalse vahendina, on midagi päris valesti. Võimuvahetuse vahendiks on vabad ja ausad valimised. Kui valimised on selgelt varastatud, tuleb seda tõestada. Kui presidendiga polda rahul, tuleb oodata valimisteni või võidelda parlamentaarsel teel.

Nino Burdžanadze on mind tõesti üllatanud. Aastaid nähti just temas inimest, kellest opositsiooni minnes võib saada tasakaalustaja liiga tormaka presidendi Mihhail Saakaðvili ja radikaalse opositsiooni vahel. Nüüd on just kunagine parlamendi esimees Burdžanadze see, kes ütleb, et dialoog pole võimalik ja poliitika jäägu tänavale.

Omaaegne Georgia suursaadik ÜRO juures Irakli Alasania on dialoogile avatum. Tegelik parlamendiopositsioon kristlike demokraatide näol pole üldse tänavapoliitikat toetanud.

Moldovaga on asi keerulisem. Noored, kes Chisinaus valitsushooneid ründasid, mõjuksid tõsiselt, kui nad oleksid hoopis valimispäeval vaatlejatena sellist tööd teinud, nagu tehti Georgias rooside revolutsiooni eel. Siis fikseeriti iga kasti lastud sedel ja päeva lõpus oli teada, kui palju bülletääne ühes või teises jaoskonnas kasti poetati. See tegi valimissohi ilmsiks, aga Moldovas sellist tööd ei tehtud. Miks? Nüüd on valik: kas tänavapoliitika, konstitutsiooniline kriis (mida uued valimisedki ei lahenda) või poliitiline kokkulepe?

Eksivad need, kes arvavad, et Eesti peab üleminekuriikides toetama mõnd kindlat parteid või poliitikut. Kuigi mõistlik pole lahterdada teiste riikide poliitilist maastikku nii, et värvilised revolutsionäärid Saakaðvili ja Viktor Juðtðenko on üdini head ja teised on pahad. Ei maksa arvata, et igaüks, kes korraldab meeleavaldusi või kutsub kodanikuallumatusele, on sõnavabaduse õilis lipulaev ja vabaduse laulik.

Eesti peab toetama demokraatlikku protsessi ja vaba ühiskonda. Loomulikult saame arenguabiga toetada nii Georgia kui Moldova valitsust.

Säärane koostöö püsib eeldusel, et abi jätkub siiski, kui sealne võim vabade ja ausate valimiste tulemusel vahetub.

Tänavarahutus ei saa olla sellise võimuvahetuse mehhanism. Tuleb arvestada, et mõlema riigi puhul mängib rolli Venemaa huvi ning siserahutusi võidakse kurjasti ära kasutada.

KOMMENTEERI SIIN - www.herkel.net

Intervjuu: Jaak Aaviksoo: ''NATO-l on plaan Eesti kaitseks olemas''

2009-03-28

Eesti kaitseülesanne on kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul ka majanduslikult kitsastes oludes enesele võetud kohustuste täitmine ja kriitilisel ajal õigete otsuste langetamine. E-riigina tuntust kogunud Eesti uus väljakutse on end küberkaitses tõestada.

Kuidas mõjub majandussurutis ehk masu meie riigikaitsele?

Käesoleva aasta jaanuaris kinnitas valitsus sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018. Kaitseväe ja ministeeriumi ekspertide ühise kaitseplaneerimise tulemusena sündis kava, kus Eesti strateegilise ohuhinnangu ja sellest tulenevate riskistsenaariumide põhjal on leitud nende tõrjumiseks vajalikud sõjalised võimed, need seejärel prioriseeritud ja leitud neile rahaline kate.

See kõik on tehtud eeldusel, et Eesti kulutab sõjalisele riigikaitsele edaspidi 2% sisemajanduse kogutoodangust. Kui majandussurutis muudab selle 2% väärtust kroonides, siis liigub see punane joon kavas, mis eraldab seda, mida saame endale lubada, sellest, mida me ei saa, lihtsalt allapoole ja kui olud paranevad, siis taas üles.

Kokkuvõtlikult on meil kvaliteetse planeerimise tulemusena paindlik kava, mis on realiseeritav ning mis loob kaitseväe edasises arengus hädavajaliku selguse. Aga toonitan: oluline on siin poliitiline kokkulepe, et kaitse-eelarve suurus on 2% SKTst. Tegu on kokkuleppega, mis on Eesti julgeoleku kasvatamise aluseks.

60 aasta möödumine märtsiküüditamisest peaks inimestele Eestis meelde tuletama, et vabadus on kalleim aare. Millal võib masu muutuda riigikaitse seisukohast ohtlikuks? Kas selline must stsenaarium on võimalik?

Vaadakem siiski ka enda ümber toimuvat. Kriis on samasugune üle kogu maailma, eelarvedefitsiidid paisuvad nii Venemaal kui Lääne-Euroopas samamoodi. Kõik on siin ühes paadis ja majandussurutis iseenesest ei saa meie riigikaitsele kuigivõrd laastavalt mõjuda.

Iseasi on aga otsused, mida majandussurutise raames tehakse. Olen kindel, et Eesti hoiab oma julgeolekupoliitikas valitud kurssi ja panustab oma esmase kaitsevõime arengusse ja NATO julgeolekuarhitektuuri nii, nagu oleme partneritega kokku leppinud - see tähendab, et meie kaitsekulutused on 2% SKTst.

Kaitseministeerium väärib tunnustust järjekindluse pärast vabadussamba küsimuses. Teie lähete ajalukku ministrina, kes suutis teoks teha olulise sümboli, mille ümber käisid vaidlused juba meie esimesel iseseisvusperioodil, mil see jäigi vaid idee tasemele.

Minu ülesanne kaitseministrina oli väljavalitud sammas valmis ehitada. Kuigi kunstirahvas vaidleb tänini võidutöö plusside ja miinuste üle, soovitan kallitel kaasmaalastel näha alati puude taga metsa ehk siis Vabadussõja võitu, mis meile iseseisvuse tõi. Kui seda suudame, siis kasvab ka samba väärtus, kui ei, siis pole ju ka kõige kaunimast sambast kasu.

Tulles ajas veidi tagasi, meenutagem sedagi, et nii žürii liikmeskonna, kuhu kuulus neli tunnustatud oma ala tippeksperti, kui konkursitingimuste ja žürii ametliku otsuse suhtes oldi üksmeelsed kuni võidutöö lõpliku valikuni. Enamgi, esimesed viis tööd 41 hulgast valiti välja salajasel hääletusel ning valijate poolt suhteliselt samalaadse tulemiga. Küsimused, kohati väga teravad, kerkisid esimese ja teise koha jagamise puhul.

Mõne vabadussamba vastase viimane lootus oligi rajatud meie majanduse langusele. Et pole raha ja nii jääb ka kulukas monument teostamata või lükkub taas määramatusse tulevikku...

Lubadused on ka midagi väärt. Samba puhul on olulisem, et lepingud said sõlmitud hulk aega enne mullusügist majanduslangust ja nendest taganemine läheks praegu kallimaks kui lõpuni ehitamine. Ja veel. Kui Vabadussõjas võidelnud oleksid mõelnud ainult oma majandusliku seisu ja isikliku heaolu peale, siis meil polekski praegu põhjust vabadussamba teemal arutelu pidada. Meil poleks vabadust.

Eestis on suhtumises riigikaitsesse tuntav diferentseerumine rahvuslikul alusel. See lõhe oli eriti tunda suhtumises Georgia-vastasesse invasiooni. Kas see on kaitseministeeriumile koht muretsemiseks? Mida peaks tegema, et see lõhe oleks vähem tuntav?

Mina sellist vahet esile ei tooks. Ütlen pigem vastupidist: kaitsepoliitika ja sealhulgas näiteks ajateenistus on riikliku ühtsuse loomise rakenduses pigem võimalus.

Gruusia konflikti on muidugi erisugune suhtumine - aga see ei tulene mitte põhimõtteliselt teistsugustest väärtushinnangutest või hoiakutest näiteks vägivalla või Gruusia iseseisvuse suhtes, vaid eelkõige eri inforuumis olemisest ja see on valdkond, kus Eesti valitsusel on ülesanne suurim. Tagada, et kõigil Eesti elanikel oleks võrdne ligipääs täpsetele ja adekvaatsetele uudistele ning teabele.

2006. aasta sügisel teavitasite oma soovist naasta poliitikasse. Milline oli teie varasem poliitikakogemus?

Olin 1990ndate keskel erakonnatu valitsuse liige haridusministrina.

Kas teil on tulnud ette ka raskemaid hetki, mil kahetsete poliitiku teele asumist, pettumisi?

Ei.

Suundumist poliitikasse põhjendasite otsusega aidata tegevpoliitikuna kaasa Eesti demokraatia tugevdamisele. Kuidas on demokraatia seis praeguses Eestis?

Oleme õigel teel - ning erinevalt mitmest saatusekaaslasest Kesk- ja Ida-Euroopas pole Eestis tulnud veel suuri tagasikukkumisi. Olen mures valimisaktiivsuse pärast - kindlasti on meie suuremaid ülesandeid panna inimesi rohkem huvituma poliitikast. See eeldab ka poliitika kvaliteetset kajastamist.

Raskete aegade tulekul hoiatavad poliitikavaatlejad, et suureneb populismioht. Kuidas valija saab hoida südame kuuma ning pea külma ja selge?

Tean, et eestimaalased suudavad vajalikul hetkel õige valest eristada. Säärane kainus on eestlastele omane. Et populismitont mööda Eestit ringi käima ei hakkaks, selleks peab valitsus keerulisel ajal pakkuma poliitilisi lahendusi, mis on adekvaatsed ning ennetavad tekkivaid raskusi. Selles mõttes on lähikuud kindlasti määravad.

Väikeriigid peavad pingutama rohkem, et olla ka liitlastele paremini nähtavad. Positiivne näide selles vallas on meie panused küberkaitsesse. Kas võiksite neid siinkohal lühidalt tutvustada?

Mitte nähtavuse pärast ei pea pingutama, vaid ikka eneste pärast. Aga jah, NATO küberkaitse kompetentsikeskuse rajamine Eestisse on tõepoolest suur saavutus, mille eest väärivad paljud tänu. Siit edasi on tööpõld aga suuremaks ja sisulisemaks muutunud. Peame tõestama, et Eesti suudab küberjulgeoleku vallas etendada juhtrolli ka sisuliselt - alates sellekohastest kaitsedoktriinidest ja lõpetades ettepanekutega küberjulgeoleku siseriikliku ja rahvusvahelise õigusliku regulatsiooni kohta.

Millised on meie kaitseväe ees seisvad suuremad väljakutsed praegu?

Kaitseväe edasised väljakutsed ehk ülesanded on fikseeritud 10aastases sõjalise kaitse arengukavas, millest oli eespool juttu. Selleks on võimearendused, see tähendab selleks vajalike projektmeeskondade komplekteerimine ja nende võimearendusprojektide läbiviimine.

Kui kaugel on NATO plaan oma Ida-Euroopa liikmete kaitseks? Selle plaani vajadus tõstatus teravalt Georgia-vastase rünnaku ajal ja järel.

Ütlen selle kohta nii. Mis puudutab NATO kaitseplaane Eesti jaoks - selle pärast pole meil vaja enam muretseda. Sellele vaatamata seisneb ülesande põhiraskus siiski meil endil. See on 10aastase arengukava realiseerimine ning sellise julgeolekupoliitika teostamine, mis tagab reaalselt Eesti julgeoleku.

Nüüdseks on vist lõppenud arutelu selle üle, kas meie riigikaitse ikka vajab ka ajateenistust?

Vajame nii elukutselisi kui reservarmeed.

Vähem tähtis pole ka Eesti rahva arvamus. Värske avaliku arvamuse uuringu järgi riigikaitse kohta toetab kohustuslikust ajateenistusest loobumist ning üksnes kutselisele armeele üleminekut vaid 11% elanikest. Valdav osa vastanutest (73%) toetab senise süsteemi säilimist, kus kutseline sõjavägi on kombineeritud ajateenistuse ja reservväljaõppega.

Kas saite ka ise ENSVs sõjalise väljaõppe?

Ülikooli ajal iganädalane reservohvitseri väljaõpe pluss kaks kuud laagrit Klaipeda all andsid mulle vanemleitnandi auastme.

Hiina ja inimõiguste dialoog

2009-03-27

Kindlasti on Hiina viimase paarikümne aastaga tohutult arenenud. Varem tänavatel valitsenud jalgrattad on asendunud autodega. Inimesed, kes hiljaaegu ei saanud oma provintsistki lahkuda, võivad vabalt välismaale minna. Majanduslik ja tehnoloogiline areng tõstab Hiina poliitilist enesekindlust. Vastupidi oodatule ei ole see aga kaasa toonud oodatud poliitilisi muutusi.

Üleminekuühiskondade analüüs on tihti kinnitanud, et majanduslik liberalism ja vabadus toob lõpuks kaasa ka suurema vabaduse poliitilises sfääris. Hiina RV püüab tõestada vastupidist. Pole kahtlust, et Fareed Zakaria ja teiste teoreetikute käsitlusi, kus on selgitatud, kuidas majanduslik vabadus kasvab järk-järgult poliitiliseks, loetakse tähelepanelikult ka hoopis vastupidise eesmärgi saavutamiseks. Hiina juhtkonnas mõeldakse sellele, kuidas teha nii, et majanduslik vabadus ei mõjuks „halvasti" - et inimesed ei hakkaks selle ajel nõudma endale laiemaid poliitilisi õigusi. Paremal juhul vestetakse n-ö nõrkade tilkade teooria muinasjuttu.

Selle järgi on kesksel kohal stabiilsus, mille hoidmiseks ei tohi anda tapvaid demokraatiaannuseid, nagu soovitatakse läänes, vaid üliväikesi, et muutused oleksid hästi aeglased ja võim püsiks samades kätes. Viimasel juhul säilib muidugi kompartei võimutäius. On aga oluline mõista, et kommunism Hiina meelest pole päris seesama, mis on kommunism Euroopas. Jah, „Kommunismi mustas raamatus" on Hiinale pühendatud pikk peatükk ja kommunismiohvrite üldarvestuses on Hiina RV ülekaalukas liider, eeskätt verise kultuurirevolutsiooni tõttu. Kui aga uurida seoseid, mida tähendab „kommunism" hiinlasele ja mida meile, siis on pilt ilmselt päris erinev. Nüüdsed hiinlased teavad vähe Marxist, Engelsist ja Leninist või nendega seotud eurokommunismi dogmaatikast. Hiina on võtnud lihtsalt ühe Euroopa sõna - „kommunism" - ja hakanud oma totalitaarset süsteemi selle järgi kutsuma. Nojah, punast värvi lipp on muidugi ka.

Sealjuures on hiinlase maailmapilt ikkagi Hiina-keskne ja tänase võimuaparaadi juuri nähakse ikkagi Hiinas endas. Lisaks sellele, et Hiina tsivilisatsioon on vana ja sügavate kultuurikihtidega, on seal esile tõusnud inimese täieliku allasurumise ja vägivalla lained. Kunagi võrdles Mao Zedong end avalikult Qini dünastia Shi Huangdiga (III sajandil e Kr), kellel oli kombeks endise aja haritlasi ja riigiametnikke elusalt matta. Kirjeldamatut vägivalda võib hooti leida ka Shi Huangdi ja Mao Zedongi vahele jäävas ajaloos. Hiina valmisolek anda oma kommunistlikele kuritegudele hinnang piirdub napi mööndusega, et kultuurirevolutsiooni käigus tehti „vigu".

Hiina ei suhesta end kommunismi hukkamõistmisega Euroopas. Kui Euroopas seda tehakse, siis teeb Hiina näo, et neid see ei puuduta. Ja ega eriti ei puudutagi, sest Euroopal on omaenda ajaloo teadvustamisega probleeme küll ja küll ning enamasti ei taheta Hiinale osutamisega avada lisateemat. Ometi võiks Hiina lähiajaloo seostamine totalitaarse kommunismi kuritegudega kaasa aidata sellele, et kultuurirevolutsioonist rohkem ja avatumalt räägitaks. Täna pole selge, kas Mao Zedongi ajastu nõrk käsitlemine on seotud kompartei võimustruktuuri säilitamisega või hoopis vajadusega hoida vägivallaabinõu töökorras ka tuleviku tarbeks. Võimalik on ka ajaloošovinistlik tõlgendus: Hiina on maailma suurim riik, Hiina on Keskmaa - siin pole kunagi midagi liiga valesti tehtud, vähemalt puudub muul maailmal õigus seda ütelda. Praegu loodetakse, et Hiina kommunism on võtnud leebema kuju. Taevase Rahu väljaku tapatööst saab sel kevadel kakskümmend aastat. Oluliselt lähemal on see aeg, kui Falun Gongi usuliikumise järgijaid tuhandete kaupa represseeriti, maailma tähelepanu äratasid kõige enam võikad episoodid siseelundite müügiga seoses. Tiibeti eelmise aasta rahutustele järgnenud meetmed olid küll karmid, kuid hukkunute ja vangivõetute koguarv jäi kaugele karmimate aegade tasemest.

Selline olukord annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Ühtede silmis kehtib „väikeste tilkade teooria": Hiina pole nii hull, nagu ta oli varem, olümpiamängud tõid väheke avanemist, vaja on veel pisikesi, ettevaatlikke annuseid, aga liiga palju ei tohi me tahta ega nõuda. Teiste meelest on Hiina endiselt repressiivne kommunistlik maa, kus pole tehtud ühtegi tõsist järeldust ega sammu demokraatia ja inimõiguste tagamiseks. Hiina ise ehitab oma vastulause arusaamale, et kui Hiina ei sekku teiste riikide asjadesse, siis ei pea ka kellelgi olema õigust talle siseküsimustes ettekirjutusi teha. Läänel puudub õigus oma ühiskonnakorraldust peale suruda ja üldse on too veider mäng demokraatiaga, mida Lääs kiidab, liiga noor mõte suures ajaloos, et uskuda, et sel on positiivsed tagajärjed. Igatahes ei kavatse Hiina demokraatiaga seotud riske võtta. Temal on oma tee ning mõjujõu suurendamiseks rakendab ta kaubanduslikke meetmeid, et panna suu kinni nendel, kes kritiseerivad Hiina ühiskonnakorraldust, ja võtta kontrolli alla need, kes alles otsivad oma teed maailmapoliitikas.

Etteheited, mis Hiinale inimõiguste küsimustes tehakse, pole seotud üksnes siseküsimustega, vaid järjest suurem probleem on Hiina roll Aafrikas, samuti Birma režiimi toetamisel. Kõige suuremat tähelepanu äratas Hiina RV käitumine Darfuri kriisi puhul. ÜRO julgeolekunõukogu liikmena takistas Hiina Darfuri tapatalgute käsitlemist genotsiidina. Sudaanist naftat tarnides annab ta aga paariariigile võimaluse sõjaks raha teenida, sealhulgas tuli suur osa relvi otse Hiinast. Nagu Venemaa nii on ka Hiina RV valmis vilistama rahvusvahelise koostöö peale, kui mõnd konflikti on võimalik kasutada oma mõjujõu suurendamiseks. Niisamuti on riikidevahelised kaubandussuhted poliitika mõjuväljal. Meenutagem kas või Carrefouri, Louis Vuittoni ja teiste prantsuse firmade boikoteerimist aasta tagasi Hiinas, kui Pariis astus Tiibetis toime pandud vägivalla vastu ja olümpiatule teekonda palistas äge protestilaine. Siin tekib küsimus, kas ja kuivõrd võivad Eesti majandushuvid, näiteks transiidiäris, olla seotud poliitiliste seisukohtade väljendamisega. Vähemalt riigikogu tasandil, kus on Tiibetile avaldatud kõige selgemat toetust, ei ole ma sellist survet kohanud.

Aga kui surve peaks olema, siis on see tüüpiline küsimus, kus Eesti peab mõistma, et kui esindame väärtuspõhist poliitikat Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, ei saa me sellest loobuda teistes küsimustes, sealhulgas Hiina ja Tiibeti puhul. Eesti peab kaitsma Euroopa põhiväärtusi, mis muu hulgas on väljendunud Euroopa parlamendi mitmes Tiibetit puudutavas resolutsioonis. Lõpuks tuleb osutada, et kaubandussuhetest pole huvitatud mitte ainult Euroopa, vaid ka Hiina ise. Järelikult, täpselt nagu Venemaa puhul, vajame Euroopa ühispositsiooni, et hoida ära võimalus riike majandushuvidega üksteise vastu välja mängida. Tiibeti küsimuse puhul paistab, et süüdimatu Hiina šovinism ei saa siiralt aru, millist väärtust näeb maailm arhailises tiibeti kultuuris. Hiinlaste meelest peaksid investeeringud ja suur lääneraudtee Tiibeti õnnelikuks tegema ja kui see nii ei ole, on tegemist selge tänamatusega. Kommunistliku Hiina raskemaid katsumusi on pista rinda dalai-laamaga.

Kõik moraalsed argumendid kõnelevad selles võrdluses Hiina vastu: nad on kommunistid ja šovinistid, tambivad maha väikerahva enesemääramisõiguse, lisaks on dalai-laama Nobeli rahupreemia laureaat ja vägivallatu vastupanu võrdkuju. Järelikult saab Hiina mõjuda üksnes huvide ja geopoliitika kaudu - jõud vastandatakse moraalile. Läänel omakorda on raske mõista Hiina võimude jäärapäisust. Dalai-laama on pakkunud Tiibeti küsimuse lahendamiseks pehmeid teid: autonoomiat iseseisvuse asemel ning rahulikku arengut Hiina koosseisus. Hiina seevastu karistab tiibetlasi isegi selle eest, et neil on dalai-laama pilt.

Kuna dalai-laama mõõdukas poliitika pole edu toonud, on tiibetlaste noorem põlvkond juba märksa radikaalsemalt meelestatud. Hiina justkui ei näe ohtu, et kui dalai-laamaga ei saavutata kokkulepet, siis kunagi tuleb silmitsi seista jõuga, kes enam ei otsi kompromissi ega vägivallatust. Kas tõesti arvatakse, et siis võib julgemalt jõudu kasutada ja Tiibetist lõplikult üle sõita? Seni aga on Hiinal töös mitu nn dialoogi. Dialoog dalailaama administratsiooniga on kestnud aastaid, kuid pole andnud mingeid nähtavaid tulemusi. Käimas on mitu inimõiguste dialoogi, näiteks Euroopa Liiduga. Teadjad ütlevad, et lõpuks kuhjuvad kõik nood inimõigusi puudutavad dialoogid samade Hiina ametnike lauale ega vii tegelikult kuhugi. Hiinal on üldse pehmelt öeldes kummaline arusaam dialoogist. Olen korra kannatlikult kuulanud Hiina RV diplomaadi Pekingis ette valmistatud epistlit olukorrast Tiibetis ja sellest, kui halb inimene on dalai-laama. Iga kord, kui kuulajad katsetasid vestlust sisulisele pinnale juhtida, järgnes uus igav ideoloogiline epistel.

Möödunud aasta lõpus tulid Hiina inimõiguslased ja intellektuaalid välja algatusega, mis kannab pealkirja „Harta 08". Tegemist on Tšehhoslovakkia „Harta 77" eeskujul koostatud dokumendiga, mis seisab vabaduse ja seda tagavate konstitutsiooniliste muudatuste eest. Nõutakse võimude lahusust, sõltumatut õigussüsteemi, kompartei kontrolli lõpetamist sõjaväe ja ametnikkonna üle, vabu valimisi ning kõiki põhivabadusi. Harta esitajad ajastasid selle ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäevale, kuid silmas peeti ka saja aasta möödumist Hiina esimesest konstitutsioonist. „Harta 08" on programmiline alternatiiv Hiina praegusele tegelikkusele ning Interneti teel on sellele toetuse andnud tuhanded inimesed. Hiina võimud võivad harta toetajaid küll valvsalt silmas pidada, kuid pole väga tõenäoline, et nende vastu algatatakse laialdased repressioonid. Harta koostajaist nabiti kohe kinni literaat Liu Xiaobo, kes on praegu koduarestis. R

iigivõimu õõnestamises süüdistatud Liu tõusis sellega kiirelt Hiina kõige prominentsemaks dissidendiks. Harta puhul on muidugi võimalik, et Lääs, kes loodab näha muutusi, tähtsustab selle mõju üle. Ehk kainelt küsides: mis tähtsus on mõne tuhande inimese protestil maal, kus elanikke on kaugelt üle miljardi? Seda on liiga vähe, et kutsuda esile sisedialoog inimõiguste alal. Väljaspool, jah, on see üks uus põhjus Hiinast kõnelda, väljendada solidaarsust Liu Xiaoboga ja loota, et Hiinas käärib. Aga isegi kui lootused on ülepaisutatud, peab kusagil olema kodanikuliikumise algus ja sellisena on hartal tänuväärt roll. Tõenäoliselt kehtib Hiinaski see reegel, et tõsised protestid tulevad siis, kui inimesed kaotavad oma tulud ning kannatavad majanduslikult.

Maailmakriisi mõju Hiinale on küll raske hinnata - ekspertide hinnangud lähevad tugevalt lahku -, kuid mõjutu see kindlasti pole. Koju pöördudes võivad Hiinale mõju avaldada ka miljonid Läänes hariduse saanud noored. Muidugi, kui nad ei otsusta selle asemel jääda oma kohalolekuga Läänt mõjutama ... Mis aga Tiibetisse puutub, siis kehtib ilmselt üks reegel: Tiibeti vabaduse eeldus on vaba Hiina. Sealjuures on elementaarse kodanikuvabaduse saavutamine isegi lihtsam kui sügavalt juurdunud šovinistlike hoiakute ületamine.

Sotside kummaline käitumine

2009-03-21

Kui Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee kolm aastat tagasi otsustas hukka mõista totalitaarse kommunismi kuriteod, püüdis sotsiaaldemokraatide fraktsioon seista selle eest, et dokument ei läheks lõpphääletusele, vaid saadetaks tagasi komisjoni, et seda seal pehmendada või sootuks kalevi alla panna. Toona see ei õnnestunud.

Küll ei lasknud sotside toetuse puudumine toona vastu võtta kahekolmandikulist häälte ülekaalu eeldavaid soovitusi liikmesriikidele, mis sisaldasid konkreetseid abinõusid kommunismi kuritegude laiemaks teadvustamiseks.

Nüüd on teema suuresti Tunne Kelami eestvõttel jõudnud Euroopa Parlamenti, kus kolmapäeval oli vastavasisuline kuulamine. Järgmisel nädalal toimub Strasbourgis sellesisuline debatt, millega võinuks kaasneda resolutsiooniprojekti käsitlemine. Just nimelt "võinuks", sest sotsiaaldemokraatide fraktsioon blokeeris resolutsiooni käsitlemise ettevalmistusfaasis.

Kommunismi kuritegude käsitlemisel on alati püütud vastuargumendina esitada väidet, et hukka ei tohi mõista konkreetset ideoloogiat, vaid hukka mõistetakse kuriteod. Suurtes piirides on nii tehtud, kaasa arvatud kommunistliku okupatsioonireþiimi kuritegude hukkamõistmisel Eesti riigikogus 2002. aastal. Siiski ei avaldanud see pingete mahavõtmise viis kolme aasta eest mingit mõju eurokommunistidele, kes Euroopa Nõukogus jäid totalitaarse kommunismi kuritegusid häälekalt eitama.

Sotside vastuseis on olnud hillitsetum, madala profiiliga. Kummati on selgitused enam kui vajalikud. Miks põrkub Eesti rahvuslike huvide seisukohalt nii olulise küsimuse käsitlemine Euroopas juba mitmendat korda sotside vastuseisule? See pole küsimus mitte ainult eurosotsidele, vaid kindlasti peab kaasa rääkima Eesti sotsiaaldemokraatide vastne esimees Jüri Pihl.

Ohtlik kriitika

2009-03-18

Viis aastat tagasi, kui päevakorral oli Euroopa koostöö- ja julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) reform, püüdis Venemaa lahti saada valimisvaatluste korraldamise süsteemist. Nimelt on OSCE-l allasutus ODIHR ehk Office for Democratic Institutions and Human Rights (demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo). Just ODIHR korraldab probleemsetes maades valimiseelsel perioodil pikaajalist meediamonitooringut ja võtab kokku põhjaliku vaatlusstatistika.

Küll on ODIHR selgelt vastumeelne nendele riikidele, kus ausate valimistega on pikka aega probleeme olnud. ODIHRi töö on alus, mida kasutavad vaatlusmissioonidel käies nii Euroopa Parlament kui Euroopa Nõukogu, OSCE ja NATO parlamentaarsed kogud. Seega tähendaks ODIHRi nullimine seda, et kaob argumenteeritud kriitika ebaausate ja ebademokraatlikes tingimustes korraldatud valimiste aadressil.

Äärmuslikel juhtudel leitakse, et vaatleja ülesanne on jälgida üksnes valimispäeva protseduure ja mitte kuulata ODIHRi juttu demokraatia või meediavabaduse üldseisundist. Samuti on mõnikord esile tõstetud soov, et iga parlamentaarne kogu võiks formuleerida oma lõppjärelduse vaadeldavate valimiste kohta ise, ODIHRi ekspertiisist mööda vaadates ehk vältides "sõltuvust" ODIHRi ametnike tööst.

Arvamata sugugi, et ODIHRi töö on alati briljantne, pean sedalaadi kriitikat väga ohtlikuks. Halvemal juhul võib see viia kontrollitud demokraatia täieliku tunnustamise ja rahuldumiseni nõukogude tüüpi valimistega, kus pluralism ja kaalutletud valiku võimalus puuduvad.

Niisuguste valimiste näideteks sobivad Venemaa presidendivalimised aasta tagasi ja Aserbaidþaani presidendivalimised eelmisel sügisel. Venemaa valimistele jättis OSCE/ODIHR minemata halva koostöö tõttu Venemaa võimuga. ENPA läks Venemaale kohale, aga tegi siiski õige osunduse, et ODIHRi puudumise tõttu polnud analüüs piisav. Aserbaidþaanis seevastu väljendas mõni parlamendiliige ODIHRi töö suhtes teravat rahulolematust, sest tahtnuks näha positiivsemat hinnangut. Arvestades demokraatia üldist tagasikäiku SRÜ riikides, võib arvata, et selliseid valimisi tuleb lähemal ajal veel.

Väljendasin möödunud reedel ENPA alalisel komiteel kahte arusaama. Esiteks seda, et valimishinnang peab tuginema palju kandvamale demokraatia analüüsile, kui seda on valimispäeva protseduuride jälgimine. See on pluralismi ja vaba eneseväljenduse küsimus. Laiemat hinnangut aitab luua just ODIHRi süsteemne töö. ENPA rakendab peale selle paljude maade suhtes monitooringuprotseduuri, mis samuti annab ülevaate ausate valimiste korraldamiseks vajalike institutsioonide tööst.

Teiseks on väga oluline, et rahvusvahelised organisatsioonid suudaksid valimishinnangu andmisel kõnelda ühel häälel. Tuleb arvestada, et vähimgi ebakõla kasutatakse ära nende poolt, kes parema meelega tahaksid näha demokraatlike väärtuste diskrediteerimist. On ju väga mugav viia tähelepanu kese tehtud kriitikalt endalt hoopis kriitikat tegevate organisatsioonide erimeelsustele.

Kui need kaks põhimõtet - valimisolukorra laiem analüüs ja valimishinnangu ühtsus - on paigas, võib arendada igasuguseid mõtteid sellest, kuidas vaatlusmissioonide koostöö ODIHRiga võiks parem ja efektiivsem olla. Aga ratsionaalse kriitika kõrval ei maksa alahinnata pahatahtlikke eesmärke. ODIHRi tasalülitamine või nõrgestamine on selgelt nende riikide huvides, kes demokraatlikest põhimõtetest midagi kuulda ei taha.

Kommenteeri!

www.herkel.net

50 aastat Tiibeti ülestõusust

2009-03-11

Eile möödus 50 aastat kuulsast Tiibeti ülestõusust. Peagi saab dalai-laamal 50 aastat paguluses olnud. Kindlasti oli toonane otsus viia noor dalai-laama Tenzin Gjatso pagulusse õige. Selle aja on ta pühendanud kodumaa eest seismisele, saamata sinna ise kordagi tagasi pöörduda. Ja Tiibeti rahvas on oodanud dalai-laamat koju, mõistes siiski, et praegu pole see kuidagi võimalik.

Aga dalai-laamal on laiemgi tähendus, ta on tänapäeva humanismi silmapaistvaim kandja, arvaku siis Hiina punased võimurid sellest, mida tahavad.

Mis on Hiinas muutunud pärast olümpiamänge? Kindlasti ei ole tõeks osutunud lootus, et olümpiamängud avavad maa demokraatiale ja inimõigustele. Pigem vastupidi, läänt haaranud majanduskriisi tingimustes on Hiina Rahvavabariik enesekindlust juurdegi saanud, jutt inimõigustest lükatakse üleolevalt tagasi, dalai-laama halvustamine on teravamgi kui enne.

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy kohtus eelmise aasta lõpus dalai-laamaga, tehes samal ajal Euroopa Liidu eesistujana žesti. Seevastu Hillary Clinton jäi äsja väga nõrgaks, kinnitades, et inimõigusi pole küll unustatud, kuid need „ei tohi segada koostööd tähtsamatel teemadel".

Eesti pööras eelmisel aastal Tiibetile erakordset tähelepanu just kodanikualgatuse korras. See näitab, et meil on demokraatlikke ja humanistlikke väärtusi kandev ühiskond.

Kas Hiina küsimus on demokraatia mõistes lootusetu? Valitsuse tasandilt vaadates tundub see tõesti nii. Samal ajal on eelmise aasta detsembrist alates äratanud tähelepanu konstitutsioonilisi ja demokraatlikke muutusi taotlev liikumine „Harta 2008". See on internetis palju pooldajaid leidnud ning jätab lootuse, et Hiinaski on humanistlik ja demokraatlik pööre võimalik.

Euroopa Nõukogu on uinuv kaunitar

2009-03-06

Vahel öeldakse pidulikult, et Euroopa Nõukogu on ainus väärtuspõhine organisatsioon Euroopas. Selle väite alus on see, et Euroopa Nõukogu kompetents piirdub kõige traditsioonilisema väärtusvaldkonnaga: inimõigused, demokraatia, vabad valimised, võrdõiguslikkus, õigusriik ja õiglane kohtupidamine. Teistel organisatsioonidel on muidki muresid - näiteks julgeoleku- või majanduskoostöö alal. Tõsi, väärtuspõhimõtete järgimine kuulub ka Euroopa Liidu liikmeks saamise eelduste hulka. Kogemused näitavad, et tegelikult hoiab just Euroopa Liit lati kõrgemal. Nii oleksid mitmed Euroopa Nõukogu liikmesriigid Euroopa Liidu mõõdupuu järgi liikmelisusest ehk sama kaugel kui kuu päikesest. Euroopa Liidu suurimaks hinnaalanduseks oli Bulgaaria ja Rumeenia liikmeksvõtmine, ehkki Euroopa Nõukogu kontekstis olid need selleks ajaks monitooringust juba osaliselt või täielikult vabastatud riigid.

Väidan, et Euroopa Nõukogu on hinnaalandust teinud nii Venemaa kui ka Lõuna-Kaukaasia riikide liikmeksvõtmisel, aga ka näiteks Türgi monitooringu lõpetamisel. Vaatamata sellele, et Valgevene pole Lukašenka diktatuuri tõttu vastuvõtukriteeriumidele vastanud, pole kunagi lakanud argumenteerimine põhimõttel „parem sees kui väljas" ning sisemine surve Valgevenega suhete sulatamiseks on kogu aeg olemas. Muuhulgas tuleneb see asjaolust, et liikmete hulgas on riigid nagu Venemaa, Armeenia, Aserbaidžaan jt. Kaks viimast on küll leppimatus vastuolus Karabahhi pärast, kuid muudes küsimustes võidakse moodustada kontrollitud demokraatiaga riikide ühisfront. Viimase aja lendsõna on, et väiksemaid riike ei või ebademokraatia pärast korrale kutsuda, sest Venemaal on olukord hullem. Nii luuakse surnud ring, kuna Venemaad ei saa korrale kutsuda, sest ta on Venemaa. Meenutagem, et sõjaline agressioon teise liikmesriigi Georgia vastu ja sellele järgnev rahuplaani mittetäitmine pole toonud Venemaa jaoks sanktsioone..

Seega on Euroopa Nõukogu küll ainus organisatsioon, mis põhineb kirjatähe järgi vaid väärtustel, kuid samas on need väärtused juba mõnda aega odavmüügis. Kui Venemaa 1996. aasta talvel Euroopa Nõukogu liikmeks sai, siis kirjutas Mart Nutt „Postimehes", et see on Euroopa Nõukogu lõpp ehk ees seisab muutumine niisama jõuetuks organisatsiooniks, nagu on ÜRO või OSCE. Ebamugav küsimus sellest, kas Euroopa Nõukogu on mõjutanud Venemaad demokraatia suunas või on hoopis Venemaa mõjutanud Euroopa Nõukogu ebademokraatia suunas, on selgelt üleval. Pean selle küsimuse väärtuspõhist lahendamist ka Euroopa Nõukogu tulevase peasekretäri esimeseks ülesandeks - ükskõik, kas tema nimi on van den Brande, Eörsi või Jagland.

Euroopa Nõukogu tervikehitis koosneb mitmest üksteisega seotud kambrist: Ministrite Komitee, Parlamentaarne Assamblee, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Omavalitsuste Kongress. Kõrvalhoonetena tegutsevad Euroopa Nõukogu Inimõiguste Volinik ja nn. Veneetsia komisjon, mille ülesanne on liikmesmaade nõustamine riigiõiguse küsimustes. Assamblee poolt organisatsioonile valitud peasekretär on see poliitiline majahoidja, kellel on ainsana õigus ja kohus kõnelda kõigi kambrite ehk Euroopa Nõukogu kui terviku nimel.

Tegelikult on Euroopa Nõukogu arhitektuur päris hästi välja mõeldud. Minu kogemused Parlamentaarse Assamblee raportöörina Aserbaidžaanis kinnitavad, et erinevad allstruktuurid suudavad hea tahte ja koostöö korral tõhusalt toimida ning probleemsele riigile ühesuguseid signaale anda. Assamblee raportöör on pidevas infovahetuses asukohariigis resideeriva peasekretäri eriesindajaga, kes hoiab kogu aeg kätt sündmustiku pulsil. Assamblee raportid on tooniandvad liikmesriike Strasbourgis esindavate diplomaatide jaoks, kes oma rühmaga teatud aja järel samuti monitooringualuseid maid külastavad. Kui riigi sees kerkivad esile vaidlused valimisseaduste, sõnavabaduse ja presidendi võimupiiridega seotud küsimustes, siis viiakse need autoriteetse eksperthinnangu saamiseks Veneetsia komisjoni ette. Juhul, kui vastav liikmesmaa ise ekspertiisi ei küsi, siis teeb seda raportööride eestvõttel Assamblee. Näiteks praegu ootan Veneetsia komisjonilt hinnangut sel kuul Aserbaidžaanis toimuva referendumi sisu kohta, kus ühekorraga tuuakse inimeste ette kümneid erinevaid küsimusi, sealhulgas presidendi kahe järjestikuse ametiaja piirangu mahavõtmine.

Jällegi isiklikule kogemusele tuginedes pean tõdema, et palju raskem kui tööõhkkonna loomine Euroopa Nõukogu allstruktuuride vahel, on poliitilise üksmeele saavutamine selles, kuidas vaatlusaluse maa probleemistikku hinnata ja käsitleda. Viimane kogemus Aserbaidžaani presidendivalimistega eelmisel sügisel näitas osa Assamblee liikmete ehmatavat valmisolekut lülitada valimishinnangust välja sõnavabaduse ja inimõiguste üldisem olukord ning keskenduda üksnes valimispäeva protseduuriliste toimingute vaatlemisele. Minu arust on see üliohtlik areng, sest nii avastaksime end peatselt Assamblee õnnistust andmas ehtsalt nõukogude-tüüpi valimistele. Vahe on ainult selles, et suurema usaldatavuse nimel ei aeta enam taga 99,9-protsendilist osavõttu ja „ametliku" kandidaadi niisama ülekaalukat toetamist. Euroopale on märksa nutikam näidata 60 või 70-protsendilist osalust ja toetust, mis suletud ühiskonna ja kontrollitud demokraatia puhul saavutatakse ilma erilisi võltsinguid appi võtmata. Enne Aserbaidžaani kasutas niisugust valimismudelit Venemaa, kui täpselt aasta eest toodi Vladimir Putini asemel presidenditoolile Dmitri Medvedev.

Teine näide on see, kuidas kujuneb Assamblee istungite päevakord ning kuidas ja kui kiirelt saavad algatustest raportid. Monitooringu puhul kehtib lihtne reegel, et suur ülevaateraport koostatakse kord kahe aasta jooksul. Vastavalt vajadusele ja raportööride paremale äranägemisele võidakse vaheaastatel toota lisaraporteid, mis keskenduvad mõnele kitsamale valdkonnale nagu sõnavabadusele, õigusriigile, valimistele või poliitvangidele. Ometi jaotuvad raportid väga ebaühtlaselt. Esitasin eelmisel aastal ühes kõnes kokkuvõtte, et kui Venemaa kohta on alates liikmeks saamisest 1996. aastal tehtud ainult kolm järelevalveraportit, siis teised suurte probleemidega riigid on pälvinud palju enam tähelepanu. Nii Armeenia kui Aserbaidžaani kohta on tehtud seitse raportit, aga seda tunduvalt lühema aja jooksul - alates 2001. aastast, mil nad Euroopa Nõukogusse vastu võeti.

Venemaa pole ainult suurimate probleemidega riik, vaid tal on ka suurim elanike arv ning territoorium laiub läbi üheteistkümne ajavööndi. Kuidas saab teda vaadelda samas kaalukategoorias mikroskoopilise Monacoga, mille puhul on vaid üks etteheide - konstitutsiooniline defekt vürstivõimu kasuks ja parlamentarismi puudulikkus?

Suurte riikide suuremaid inimõigusprobleeme aitaksid fokuseerida eriraportid. Aeg-ajalt on neid tehtud tagakiusatud ajakirjanike kohta. Selliste raportite peategelasteks on olnud Venemaal riigireetmise eest süüdi mõistetud uuriv ajakirjanik Grigori Pasko (2003) ning 2000. aastal Ukrainas mõrvatud ajakirjanik Georgi Gongadze (2009), kelle juhtumi lahendamine on takerdunud ka pärast oranži revolutsiooni. Eriraportid on tehtud Mihhail Hodorkovski ja Jukose afääri kohta Venemaal (2005) ning soome-ugri rahvaste olukorra kohta (Katrin Saks, 2006). Inimõiguste olukord Tšetšeenias pole pälvinud Assamblee tähelepanu alates 2005. aastast - tõsi, uus raport, mis katab inimõiguste olukorda kogu Põhja-Kaukaasia regioonis, on õiguskomitees ettevalmistamisel.

Paljudel juhtudel on aga initsiatiiv ühte maad puudutava eriraporti koostamiseks tagasi lükatud põhjendusega, et vastav probleem tuleb lülitada järelevalvekomitee üldraportisse. Näiteks Venemaa üldraport 2005. aastast on põhjalik ja hea dokument, aga juba nelja aasta jooksul ei ole sellele järge tulnud. Tõsi, hea tahtmise korral võib kahte viimast Vene-Georgia sõja kohta tehtud raportit käsitleda ka Venemaa eriraportitena ehk hädapärase alibina, miks põhiraporti koostamine mitmendat korda edasi lükati.

Kui on olemas poliitiline tahe, võib Assamblee ja Euroopa Nõukogu tervikuna teha väga head tööd. Paraku ei määra poliitilist tahet üksnes väärtused, vaid ka liikmesriikide huvid ja valmisolek väärtuste eest seista. Assamblee töötab poliitilise parlamendi põhimõttel ja sellepärast pole imestada, et probleemsete riikide kaasamise järel on tuliseks debatiküsimuseks muutunud väärtuste olemus ise. Näiteks mis on ja mis ei ole inimõiguste rikkumine? Või kas kontrollitud demokraatiat ja demokraatlike institutsioonide imiteerimist saab pidada riikide poolt Euroopa Nõukogu ees võetud kohustuste täitmiseks? Kriitilistel puhkudel jõutakse mõnikord n.-ö südametunnistuse kokkuvõtmiseni, nagu viimasel Assamblee talvesessioonil, kui muudatusettepanekutega kirjutati Vene-Georgia jätkuresolutsiooni kõik tugevad formulatsioonid, millest raportöörid olid Vene tagauksediplomaatia mõjul loobunud. Paraku ei juhtu selline kontsentreerumine liiga tihti.

Konsensuspõhimõttel töötav Ministrite Komitee on enamasti veel nõrgema haardega kui Parlamentaarne Assamblee ning Rootsi välisministri Carl Bildti katse tõestada Vene-Georgia konflikti lahendamisel vastupidist ei toonud loodetud edu.

***
Siiani olen rääkinud Parlamentaarsest Assambleest, sest sellega on seotud mu vahetud kogemused. Ometi pean Euroopa Nõukogu kõige tõhusamaks töövahendiks hoopis 1959. aastal loodud Euroopa Inimõiguste Kohut. Kohus teeb oma otsused ning seda ei saa poliitilisel tasandil vaidlustada. Samas on huvi pöörduda õiguse saamiseks Inimõiguste Kohtusse oluliselt kasvanud ja suur osa pöördumistest tuleb demokraatiaga kimbus olevatest riikidest. Praegu räägitakse juba sajast tuhandest lahendamata kohtuasjast. Seega kulub kohtulahendi ootamiseks aastaid. Kahtlemata olnuks teise Tšetšeenia sõja alguses Vene võimude poolt toime pandud kuritegude osas praktiline saada Inimõiguste Kohtu otsused kiirelt. Tegelikult kulus selleks aastaid. Teod, mis valdavalt pandi toime 2000. või 2001. aastal, kvalifitseeriti Inimõiguste Kohtu poolt sõjakuritegudeks alates 2006. aastast. Ja see menetlusjärjekord üksnes pikeneb.

2004. aastal töötati välja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 14. lisaprotokoll, mille peamine eesmärk oli kohtu töö lihtsustamine ehk töölaua puhastamine korduva või selgelt ebakohase sisuga asjadest. Näiteks lubaks uuendus kaebuste esmase hindamise teha ühel kohtunikul ja tema abilisel, selle asemel, et kasutada kolmest kohtunikust koosnevat komiteed. Kohtu president Jean-Paul Costa on arvanud, et 14. protokolli rakendamine vähendaks koormust umbes neljandiku võrra. Praegu kestab juba kolmandat aastat olukord, kus lisaprotokolli ratifitseerimine on kinni Venemaa otsuse taga. See on Inimõiguste Kohtu reformi tahtlik pidurdamine. Mis motiividel seda tehakse? Arvan, et Venemaa enda jaoks ebamugavate kohtuasjade pidurdamine on vaid üks osa seletusest. Tegelikult pärsitakse nii kogu organisatsiooni toimimist. Kui aga Venemaal peaks pähe tulema mingil ajal 14. protokoll siiski ratifitseerida, siis võib ennustada „pikaajalist tänutunnet", mis aitab muud Venemaaga seotud küsimused mõneks ajaks päevakorralt maha võtta.

Naiivne on uskuda, et 14. protokoll üksi suudaks lahendada paari viimase aastakümnega Inimõiguste Kohtu ette kerkinud probleemid. Lisaks kaebuste hulgale seisab kohus ka sisuliste dilemmade ees. Lähtudes Vana Euroopa arusaamast on Inimõiguste Kohus selleks, et luua majakana valgust seal, kus küsimused on vaieldavad ja intellektuaalselt huvitavad ning rahvusvaheline kohtupraktika hõre. Pärast organisatsiooni jõudsat laienemist tuleb aga hoopis enam tegeleda siseriikliku kohtusüsteemi defektidega. Selgub, et kõigis riikides polegi kohtuvõim sõltumatu, vaid teda saab osta või kasutada täitevvõimu poliitilise repressiivvahendina. Niisugusel juhul on Euroopa Inimõiguste Kohus tegelikult ainus koht, kust on võimalik mingitki õigust saada.

Kaks eespool kirjeldatud sekkumiskonteksti on tohutult erinevad. Nii võib tegemist olla väga keeruliste ja Lääne-Euroopa jaoks tundlike moraaliküsimustega, mis puudutavad näiteks eutanaasiat. Teisalt võib tegemist olla lihtsakoeliste fabritseeringutega, kus kohus peab tõestama, et võimude suhtes kriitilisele ajakirjanikule esitatud süüdistus on vale või ebapädevalt koostatud. Seega tuleb kohtul korraga toimida kahes erinevas paradigmas - luua sisulist õigust ja teostada järelevalvet õigusliku nihilismi korralekutsumiseks. Kahtlemata saab selle tegevuse käigus selgeks, kui eriilmeline meie kontinent tegelikult on.

Ajafaktor on enam kui oluline. 2006. aasta aprillis määrati Aserbaidžaani juhtivale ajakirjanikule Einulla Fätullajevile pikk vanglakaristus. Teda süüdistati esiteks terrorismile kihutamises, sest ta esitas ajalehe arvamusartiklis oletusi Aserbaidžaani võimalikust osalusest Iraani-vastases sõjas. Teiseks on Fätullajev kohtuotsuse järgi süüdi riigi solvamises ja Karabahhis langenute mälestuse rüvetamises. Nimelt esitas ta põgenike mälestustele tuginevas artikliseerias „Karabahhi päevik" versiooni, mille järgi suure hulga tsiviilelanike hukkumises Hodžalõ tragöödias 1992. aastal (mida aserid tihti ka genotsiidiks nimetavad) polnud süüdi üksnes armeenlased. Osaline vastutus lasub Fätullajevi artikli järgi ka Aserbaidžaani relvajõududel, kes tegutsesid halvasti ning jagasid inimestele valeinfot. 2006. aasta septembris pöördus Fätullajev õiguse saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

Raportöörina ei ole mul võimalik jätta Fätullajevi juhtumile hinnangut andmata. Tema vangistamisele on Euroopa Nõukogu kõrval kriitiliselt reageerinud ka OSCE, Piirideta Reporterid ja mitmed inimõigusorganisatsioonid. Fätullajev on lämmatatud sõnavabaduse sümbol. Tegelikult on ta kümnetes artiklites olnud võimude suhtes oluliselt kriitilisem kui nendes, mille pärast ta süüdi mõisteti. Ometi on otsad lahti, kuni Inimõiguste Kohus pole oma hinnangut andnud. Ja sellises olukorras on kohtus valitsev tööummistus väga ebameeldiv. Kohtu töö ajatamine pärsib Euroopa Nõukogu tegevust tervikuna.

Ummistuse süvendamiseks rakendatakse ka uusi meetmeid. Möödunud sügisel laekus kohtule ligi kolm tuhat sarnase sisu ja stiiliga kaebust Georgia vastu, mis kõik olid seotud väidetava inimõiguste rikkumisega Lõuna-Osseetias. Nagu eespool osundatud, nõuab see kõigil juhtudel kolmest kohtunikust koosneva komisjoni tööd. Ühelt poolt on siin keeruline midagi ette heita, sest kõik vastab protseduurile. Samas on ilmne, et ühesuguste kaebuste suur hulk saavutati hästi juhitud kampaaniaga. See on väga erinev teise Tšetšeenia sõja puhul Venemaa vastu esitatud kaebustest, mille esitamisel inimesed riskisid iseenda ja oma lähedaste elu ja julgeolekuga. Juhtumeid, kus Inimõiguste Kohtu poole pöördunu või tema sugulased on pidanud taluma repressioone ja tagakiusamist, on kirjeldatud ka Assamblee ja teiste inimõigusorganisatsioonide raportites.

Lühidalt võiks Inimõiguste Kohtu probleemistiku kokku võtta kahe harutamist nõudva sõlmega. Ilmselgelt on pool sajandit tagasi väheste liikmesriikidega organisatsioonile loodud süsteem ajale jalgu jäänud. Kohtuasjade hulk oli üpris väike mitukümmend aastat tagasi, aga tänaseks on pilt hoogsalt muutunud. Tegemist on juba teistkordselt kuhjunud probleemiga, sest 1998. aastal tehtud reform sisusta kohtu esmakordselt alaliste kohtunikega. Eesmärk oli sama - tulla toime kasvava kaebuste hulgaga. Teine probleem on vahetult Venemaaga seotud. Tõenäoliselt soovib Venemaa kuuluda Euroopa Nõukogusse, kuulumata sealjuures Euroopa Inimõiguste Kohtu süsteemi. Kuna aga selline valik ei ole võimalik, siis on mindud välja kohtu töö torpedeerimise peale.

***
Üldistades kohtu kohta öeldut jõuame järeldusele, et Euroopa Nõukogu pole juba ammu see organisatsioon, millena ta 1949. aastal loodi. Toona oli tegemist demokraatlike riikide ühendusega, mis hakkas peale sõda vastanduma teisele, ebademokraatlikult korraldatud riikide blokile. Pärast Berliini müüri lammutamist tekkis illusioon, et demokraatia levik on valutu ja selle kiirendamiseks võib riike ka hinnaalandusega liikmeks võtta. Tegelikult on just hinnaalandus, mida Venemaale 1996. aastal tehti, suurte probleemide allikas. Toona oodati Venemaalt Tšetšeenia küsimuse rahumeelset lahendamist, aga tegelikult järgnes uus verisem sõda ja varem saavutatud hapra demokraatia suur vähikäik Putini ajastul.

Samas ei saa öelda, et Euroopa Nõukogu on lõplikult nurka mängitud. Struktuur on töökorras, kui vaid on poliitilist tahet selle tõhusamaks rakendamiseks. Praegust olukorda iseloomustab see, et mitmed riigid väldivad kriitikat pigem poliitiliste vahenditega. Töö inimõiguste ja demokraatia normide parema täitmise nimel on tagaplaanil. Võitlus standardite täitmise eest on suuresti asendunud võitlusega standardite kui selliste eest. See on varjamatult poliitilise tasandi võitlus, kus väärtuste vastu asetatakse geopoliitilised ja muud huvid.

Sestap meenutab Euroopa Nõukogu mulle uinuvat kaunitari, et mitte öelda konnaks võlutud printsi, kes ootab, millal Tjorveni või Bullerby laste suudlus ta uuele elule äratab.

Murelikuna Euroopast

2009-02-26

Eesti Vabariigi aastapäeval on paras hetk mõelda, millised on meie riigi rahvusvahelised positsioonid. On päris ilmne, et juba aastaid naudib Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena sõprade ja liitlaste toetust. Sellist seljatagust pole meie väikeriigil kunagi varem ajaloos olnud.

Samas ei saa eitada, et viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas eriti Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid. Euroopa Komisjoni president Barroso ütles Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem. Otsati on selles arvamuses terake tõtt, kuid kahjuks ilmselt rohkem siiski soovmõtlemist.

Erimeelsused kasvavad

Euroopa välisministrite kohtumine Brüsselis näitas ilmekalt, et ühenduse sees on erimeelsused pigem kasvamas kui vähenemas. Soome välisminister Alexander Stubb, kes teab oma kogemusest suurepäraselt Euroopa Liidu sisemist toimimist, kirjeldas ajakirjanikele väga kriitiliselt hetkeolukorda.

Kuigi Eesti välisministri arvamust pole rahvusvahelises meedias käsitletud, tuleb meilgi olla ettevaatlikult murelik Euroopa võimaliku klikistumise suhtes. Suurriikide soov initsiatiivi näidata on mõistetav, kuid see ei tohiks kindlasti toimuda teiste liikmesriikide üleselt või hoopiski selja taga. Samuti pole kuigi veenev ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikide minisummit eeloleval pühapäeval enne erakorralist ülemkogu.

Teisalt jättis Brüssel lahti küsimuse, kas Euroopa Komisjoni ettepanekust kulutamata eelarverahade suunamisest eeskätt infrastruktuuriprojektidesse saab asja või mitte. Igatahes oli Saksamaa viie miljardi euro jagamisele kindlalt vastu ning loodab oma osa sellest tagasi riigikassasse saada. See puudutab ka meid, sest Euroopa Komisjoni eelistatud projektide hulgas on Estlink 2.

Mure idapartnerlusprogrammiga

Veel üks murekoht on seotud Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammiga. Ka siin ei suutnud liikmesriigid saavutada ühisosa. Ühed olid vastu täiendava raha (350 miljonit eurot) eraldamisele, teised (nagu Prantsusmaa välisminister) sooviksid kutsuda programmis vaatlejana osalema ka Türgi ja Venemaa.

Seoses Venemaaga tegi oma avangu eile ka Hispaania peaminister Zapatero. Hispaania seab üheks oma prioriteediks EL eesistumisel 2010. aasta algul Venemaa integreerimise "loodava Euro-Atlandi ruumiga". Mida see tegelikult tähendab, jääb hetkel arusaamatuks.

Euroopa Liidul on täna probleeme tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem oma ajaloos. Imerohtu pole mõistagi olemas, kuid üks kindlam viis raskustest ülesaamiseks on siiski paljuräägitud Euroopa ühtsus ja solidaarsus. Eesti peaks olema siin nende riikide seas, kes selgelt väljendavad oma poolehoidu just nimelt tugeva ühisosa leidmisele Euroopa riikide seas. Puudutagu see siis siseturgu või välisküsimusi.

Intervjuu: Parts: Poola torumehega hirmutamist ei tohi olla

2009-02-23

Kunagine Poola torumehega hirmutamine oli naljaasi võrreldes praegu Euroopas pead tõstvate protektsionismiilmingutega, usub Postimehega maailma kriisijärgse palge üle arutlenud majandusminister Juhan Parts.

Jätame puhtalt päevakajalised teemad ning räägime homsest ja ülehomsest maailmast. Kui praegune suurem jama läbi saab, siis kas maailma majandus näeb millegi poolest välja teistsugune?

Kriisile mingisuguseid lahendusi ju veel ei ole. Lahenduse koht on globaalsed finantsturud - need olid olemas, aga praegu ei toimi. Lahendus saab tulla siis, kui rahad hakkavad liikuma. Aga globaalsesse tarbimisse tuleb kindlasti korrektuur.

Paraku räägivad aga poliitikute kõned enamate töökohtade loomisest omaenda rahva jaoks. Sellised jutud on Euroopas aeg-ajalt ikka käinud, meenutame kas või hirmutamist Poola torumehega.

Need on sõnavõtud konkreetselt Euroopa siseturu ülesehitamise vastu. Ning nüüd on reaalsem kui kunagi varem, et neis nähaksegi tõsiseltvõetavaid lahendusi.

Küsimus on, kas see on ajutine lohutus või kujuneb see uueks trendiks. Lahendus peitub globaalses finantsturus. Aga praegu on väga keeruline öelda, kas ja millisel kujul ta taastub.
Praegu toimuva üldised tunnusmärgid on päris sarnased 1930. aastate kriisiga, ka valitsuste sekkumine on üsna samasugune. See ei pruugi aga viia stabiilsele ja kestvale lahendusele. Positiivsete prognooside järgi võiks majandus käivituda 2010. aastal, aga see on natuke udu peale tehtud järeldus.

Üritate jõuda sinna, et ka kriisi kestus võib sarnaneda 1930. aastate alguse omaga?

Minu arvates küll, jah. Käisin vahepeal Londonis ja pankade jutust jäi seal mulje, et pankade natsionaliseerimise idee, lisaks ka rämpspankade idee on üksnes üks väike tulekustutamise meede, mitte pikaajaline lahendus.

Teine asi on pankade pankrottide vältimine. Seda toodab poliitiline loogika, aga kas see globaalsele majanduslikule loogikale vastu peab, selles on tõsised kahtlused. Aga mis on alternatiiv, lasta kõigel ise korrigeeruda? Raske hinnata, kas see paremini toimiks.

Kummale poole kaldute siis nüüd, keynesianistide või neoliberaalide?

Seda küsimust ma ootasingi, aga ma ei salli seesugust sildistamist. Niisugust olukorda, milles me praegu oleme - kus finantsturud on globaalsed -, pole varem olnud ja meil pole kogemust, kuidas taastada toimiv rahasüsteem.

Kas praegune kriis kiirendab rikkuse ümberjagamist Vana Maailma ja Aasia vahel meie kahjuks?

Ei ole välistatud, sest mitmes arenenud riigis majanduse kogutoodang juba väheneb. Samas toimuvad samad protsessid ka arenguriikides, ega Hiinalgi pole praegu oma eksporttoodangut kuhugi müüa. Maailma kaubandus on kolme kuuga vähenenud 25 protsenti.

Eks see finantskriis peab tekitama mingid uued arengud, aga me ei oska neid veel täpselt kirjeldada. Aga küsimus on, millised on pöördumatud arengud ja milliseid saaks ära hoida. Üks näide on 21. sajandi protektsionismi tekkimine, mis pole nagu 19. sajandi protektsionism.

Kirjeldage seda 21. sajandi protektsionismi.

Kuidas ma oskan seda nüüd kirjeldada, inimmõistus on piiramatu.
Euroopa Liit koosneb reaalsetest kokkulepetest näiteks tööjõu ja kapitali vaba liikumise osas, aga ikkagi - kui üks hakkab oma autotööstust toetama, peab ka teine seda tegema. Kui üks paneb maksumaksja raha panka ja tahab, et pangad hoiaks ettevõtetele krediidi kättesaadavana, seab ta ka tingimused, et raha kasutataks vaid meie töötajaile töökohtade loomiseks.

Kõik sellised asjad on ju räiges vastuolus vabakaubanduse kokkulepete ja muu taolisega.
Näiteks on riigist X keegi Eestisse investeerinud, loonud töökohti, aga oma rahastamist korraldanud emapankade kaudu. Et emapangad saaks finantseerimist jätkata, esitatakse neile aga tingimused, et pank ei rahastaks neid töökohti, mis jäävad riigist väljapoole.
Need on reaalsed juhtumid, mitmed ettevõtted on käinud siin selliseid probleeme kurtmas. See on ebanormaalne.

Aga eks me ole avatud turumajandusest ise ka natuke väsinud ja seetõttu tundub konkurentsivõitluses mõnikord inimlikult ahvatlev haarata lihtsamast lahendusest. [Tallinna linnapea] Edgar Savisaare retoorika on üles ehitatud Rahvarinde-perestroika toetuse ideoloogiale, et las kõik muu olla, nagu on, aga meie siin Maarjamaal suudame omaette kõik ära organiseerida.

Ehkki tegelikult peaks aru saama, et väikesel ja paindlikul on lihtsam hakkama saada, kui on kõigi jaoks on võrdselt kehtivad reeglid.

Sellest on meil ilmselt põhjust rääkida siis, kui eksporditurud on taastunud?

Ei, räägime kohe! Internetimajandus on kindlasti järgnevate aastakümnete trend. Teine temaatika on energeetika kõige laiemas mõttes.

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs pakkus, et rohelise energeetika tehnoloogiatest võiks saada lausa Euroopa uus tööstusrevolutsioon.

See on uue majanduse trend ning Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit saavad siin seljad kokku panna. Ettevõtliku vaimuga inimestel on siin väga palju võimalusi olla õigel ajal õiges kohas, arendus- ja rakendusprogramme on tohutult.

Kui Euroopas tekibki lõpuks üksmeel, et protektsionismil pole tulevikku ja kõigile peavad kehtima võrdsed reeglid sõltumata päritoluriigist, siis tekib ju kohe probleeme näiteks Gazpromiga tegelemisel? Inglastele ikka üldse ei meeldinud, kui Gazprom üritas Briti kompaniid Centrica (British Gasi emafirma - toim) üle võtta. Jaguari ja Land Roveri (autotootjad - toim) hindudele kuulumine on samuti mõru pill.

Aga sellega tuleks harjuda. Sama asi, Oxfordi tulevikuinstituudi looja James Martin nimetas 21. sajandi suurimaks väljakutseks seda, kuidas tsivilisatsioonid kokku kasvavad.
Kui mõelda maailmale saja aasta pärast, siis arvestades ressursside, kas või vee nappust kasvava rahvastiku juures on paratamatus, et midagi peab juhtuma. Peame tolerantsust harjutama, selliste asjade juures on mingi kaubamärgi kuulumine hindule tühiasi.

Ning Gazpromi tegemised ei peaks Euroopat julgeoleku pärast muretsema panema?

Küsimus on ausas maailmakaubanduses, ausas konkurentsis. Otsast lõpuni monopoolsed tegijad ei vasta nendele reeglitele. See on ka Euroopa Liidu gaasituru reformimise, see tähendab tootjate, toruomanike ja vahendajate lahutamise sisu.

Järgmisel kümnendil laob Eesti esmase enesekaitsevõime vundamendi

2009-02-23

Rasketest aegadest aitab üle saada hea plaan, mille piisav täpsusaste, paindlikkus ja kontrollimehhanism tagab selle, et tingimuste muutudes adapteerub ka plaan uude olukorda.

Sõjalise riigikaitse planeerimise kvaliteet on Eestis aastatega tõusnud kvalitatiivselt tasemele, mille üle võime õigusega ka oma liitlaste seas uhked olla. Suudame rakendada sellist planeerimismudelit, mis lähtub võimearendusvajadustest ja suudab end vastavalt planeerija kätte usaldatud ressurssidele realiseerida. Kui majandussurutise tingimustes on raha algul planeeritust vähem, siis ei muuda see plaani ebaadekvaatseks - kõige tõenäolisemate riigisiseste kriiside või konfliktistsenaariumide (mis kehtivate strateegiliste ohuhinnangute järgi on siiski üsna ebatõe-näolised) ärahoidmiseks või tõrjumiseks hädavajalikud väevõimed on seatud tähtsuse järjekorda ning muutused ressursis nihutavad n-ö punase joone (maksumaksja ja NATO abikroonide kogusumma, mis eraldab Eestile taskukohase fantaasiatest) üles- või allapoole, eristades seda, mida me järgmise kümnendi jooksul Eesti sõjalise riigikaitse tarbeks suudame ära teha, sellest, mida me üksi ära teha ei suuda.

Käesolev aasta algas valitsuse jaoks just sellise arengukava vastuvõtmisega. Vaatamata majandusprognooside kiirest muutumisest tingitud üldisele ebakindlusele plaanide tegemisel kinnitas valitsus sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018. Sõjalise riigikaitse ekspertide tihedas koostöös valminud plaani eduka ellurakendamise korral on Eesti kaitsevägi 2018. aastaks võrreldes praegusega tugevam ja arvukam, parema väljaõppega, võimsama relvastusega, võimelisem NATO-ga koos tegutsema ja kokku-võttes suurema võitlusvõimega. Alati vaidlustatavate üksikotsuste haprale alusele toetumise asemel areneb sõjaline kaitsevõime kindlal vundamendil ja kursil. Sellisena arendatud kaitseväel on potentsiaalse vastase jaoks oluliselt suurem heidutusvõime ja suutlikkus kriisi korral adekvaatselt reageerida, samuti osaleda koos liitlastega rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. Kuigi ka nimetatud arengukava põhineb strateegilisel konstateeringul, mille kohaselt praeguses julgeolekukeskkonnas puudub Eestile kui NATO liikmesriigile laiaulatusliku sõjalise kallaletungi oht, peame olema valmis end kaitsma välise sõjalise surve ja jõu demonstratsiooni korral, mille tõrjumiseks tuleb koos liitlastega luua toimiv ja usaldusväärne heidutusvõime.

Muutunud ja muutumatu julgeolekukeskkond

Tänavu, kui on NATO 60 aasta juubel, täitub Eestil viis aastat NATO-liikmesust. Ühelt poolt on need olnud õppimisaastad - pole põhjust häbeneda asjaolu, et vähem kui kaks kümnendit tagasi tühjale kohale rajama hakatud Eesti kaitsejõud ja Eesti kaitsepoliitika on pidanud küsima ja suutnud küsida nõu nendelt, kellel on oluliselt pikem kogemus. Teisalt on viimaste aastatega kinnistunud ka arusaam, et Eesti valitud ning praegu ühena vähestest valdkondadest pea täielikku poliitilist konsensust nautiv totaalkaitse doktriin on õige tee. Seda on ka minule praeguses ametis kinnitanud kõik Eestit külastanud kõrged NATO sõjalised juhid. Kui vahepealsetel aastatel püüti Eestis ebaõnnestunult forsseerida vastandumist Eesti esmase enesekaitsevõime ja NATO-liikmesusest justkui tingitud ühise tegutsemisvalmiduse vahele, siis praegu räägib kogu NATO ühte keelt: üheskoos oleme tugevad siis, kui suudame suveräänsete riikidena oma rippumatust kehtestada, ning konfliktide ja sõja muutunud iseloomu tõttu kattuvad need võimed, mida vajame esmaseks enesekaitseks Eesti metsades ja maastikel, nendega, mida on vaja võideldes vaenlasega kaugel kodust, näiteks Afganistanis.

Seda, et Eesti valitud tee on õige, kinnitab ka möödunud aastal Gruusias kulmineerunud tragöödia. Sealt saadud õppetunde peegeldab ka värske arengukava. Väikeriigid, olgu südamelt ja kaitsetahtelt kui suured tahes, vajavad riigikaitses nii-öelda kõikehõlmavat lähenemist. Meie sõjaline riigikaitse peab seisma kahel võrdselt olulisel jalal: esmase iseseisva kaitsevõime arendamine ja kollektiivkaitse, mille nurgakiviks on Eesti liikmesus NATO-s ning mis kokkuvõttes loovad võimaliku Eesti-vastase agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. Esmane enesekaitsesuutlikkus tähendab võimet panna vastu vaenlase esmasele rünnakule kuni kollektiivkaitse põhimõttest lähtuvate liitlasvägede saabumiseni. See tähendab Eestile seda, et võimalikule sõjalise iseloomuga kriisile või äkkrün-nakule tuleb kohe reageerida; võtta vastu õhu- ja mereteid ning maismaad pidi saabuvaid või Eesti territooriumi läbivaid liitlasvägesid ja toetada nende tegevust Eesti territooriumil; kaitsta riigi strateegiliselt tähtsaid alasid ja objekte; teha piiratud õhukaitset; teha Eesti territoriaalvetes miinipuhastust ja -tõrjet; viia läbi mobilisatsioon. Selle Eesti iseseisvuse säilitamiseks hädavajaliku turvavõrgu rajamisele on suunatud sõjalise riigikaitse arengukava.

Prioriteedid

Suuri plaane tehes ei tohi me kaotada reaalsustaju. Strateegilisel ohuhinnangul ja kõige tõenäolisemate konfliktide stsenaariumidel põhinev arengukava seab järgmiseks küm-nendiks meie ette kõige olulisemad sõjaliste võimete lüngad, mille täitmine on julgeoleku kui suveräänse Eesti riigivõimu funktsiooni realiseerimise seisukohast hädavajalik ja vältimatu.

Eesti territoriaalset terviklikkust kaitseb päeva lõpuks Eesti kaitseväelane, relv käes. Praegu koosneb meie kaitsevägi professionaalsest ja ajateenistuslikust komponendist. Sellisele mudelile on oma sisulise heakskiidu andnud kõik NATO eksperdid ja kõrged sõjalised juhid, kellega olen kohtunud. Kohustuslik ajateenistus, mille abil mehitame reservüksused ja mis samaaegselt on värbamisväljaks professionaalsete kaadrikaitseväelaste leidmisel, ja vabatahtlikud omakaitseüksused, mida formeerib kaitseliit, on Eesti suuruse ja võimaluste puhul ainumõeldav mudel, millega võimalikku vastast ohjeldada. Seni viimane, sügisel läbi viidud avaliku arvamuse uuring näitab, et 76% eestimaalastest usaldab kaitseväge, ja olen enam kui veendunud, et sellise muljet avaldava kaitsetahte manifestatsiooni on suures osas põhjustanud ajateenistus ning selle läbinute positiivne hinnang oma riigile ja selle kaitsejõududele. Olgu öeldud, et Eesti sõjalise riigikaitse arengut kavandades kaalusime ka ajateenistusmudeli muutmist efektiivsemaks, lühendades Soome mudeli näitel astmeti teenistusaega, mis võimaldaks aasta ringi infrastruktuuri sihipärasemalt kasutades maksimaalselt suurendada ajateenistusse võetavate noormeeste koguarvu. Säärasele reformile seab lähiaastatel piirid instruktorite arv ja infrastruktuur, seetõttu naaseme selle plaani juurde veel praeguse valitsuse ametiaja jooksul, kahe aasta pärast.

Eesti sõjavägede ülemjuhatajat Johan Laidoneri tema 125. sünniaasta puhul meenutades nendime, et Eesti rahvaarmee viisid Vabadussõjas võiduni karastunud ja professionaalsed sõjaväelased. Värskes arengukavas näeme järgmisel kümnendil kutseliste kaadrikaitseväelaste arvu kasvu nelja tuhandeni - see on värbamisülesanne, mis peaks kasvatama kaadrikaitseväelaste koosseisu praegusega võrreldes kolmandiku võrra.

Kui ühelt poolt on kaitseliit aastate jooksul olnud positiivsete poliitiliste toetusavalduste ning kaitseliidu malevad rikkalike poliitvisiitide adressaat, siis seda tähelepanu ei ole saatnud samaväärne tähtsustamine rahastamisotsustes ja kaitseliit on mänginud teenimatult Eesti sõjalise riigikaitse vaeslapse rolli. Praegu on kaitseliidu areng Eesti jaoks sõjalise riigikaitse seisukohast elulise tähtsusega prioriteet. Olen viimase kahe aasta jooksul pidanud vajalikuks kasvatada kaitseliidu rahastamist ja varustuse tänapäevastamist, millega peab kaasas käima kaitseliidu liikmeskonna oluline suurenemine. Peame andma kaitseliitlastele tehnikat ja varustust, mis oleks samal tasemel kaitseväe varustusega, ja pöörduma tagasi väiksemate üksuste juurde, mille mehitamine lähtub kaitseliidu territoriaalsuse printsiibist: sama piirkonna võitlejad kuuluvad samasse allüksusse. Vahepealsete ümberkorralduste keerises läks ju kaduma tähtis põhimõte: kaitseliit on vabatahtlikest koosnev riigikaitseorganisatsioon, kuhu on koondunud oma perest, kodust ja riigist hoolivad eestimaalased, soovimata selle eest tasu. Nii on kaitseliidu suurim väärtus tema liikmete kaitsetahe ja kõrge moraal ning kaootilised muudatused ähvardasid seda laostada. Usun, et nüüd on kaitseliidu ülesanne ja korraldus taas pea pealt jalgadele tõstetud.

Eelarvekärbete tegemise raames oli ka trükimeedias kaitsekulude teemal palju aÏiotaaÏi ja vähesest informeeritusest tingitud spekulatsioone. Oma valimislubaduste katteks raha otsival poliitikul või ka siiralt ühe või teise valdkonna alarahastatuse pärast murelikul ajakirjanikul on lihtne arvata, et küllap kaitsekuludest võib raha võtta, sest olgem ausad: mõte sellest, kuidas riigi jaoks majanduslikult keerulisel ajal hangitakse kaitseväe tarbeks suuri „torusid" või lihtsalt suurtes kogustes terast, mida võib-olla (loodetavasti) vaja ei lähegi ja mis kusagil vaikselt roostet kogub, paneb paremal juhul nõutult õlgu kehitama ja halvemal juhul mõjub oma valitsuse vastu usaldust vähendavalt. Ja kindlasti oleks ministrina sellise terasest pungis või „malmivalueelarve" eest raske seista.

Informatsioon on edu võti

Tegelikkus on muidugi teistsugune. 21. sajandi kaitseväe puhul on kõige suuremad kulutused enamasti „nähtamatud". Need on meie sõdurite ning juhtide silmad ja kõrvad. Nii on ka meie sõjalise riigikaitse arengukava suurimaks prioriteediks kaitseväe juhtimis-, luure-, seire- ja sidesüsteemi arendamine. Luure- ja seiresüsteemi arendamise eesmärk on varustada Eesti kõrgem poliitiline ja sõjaline juhtkond infoga selle kohta, mis toimub Eesti territooriumil, õhuruumis ja territoriaalvetes. Korraliku sideta pole võimalik kaitseväe üksusi efektiivselt juhtida ja suunata. Enamgi veel: need silmad ja kõrvad on meie eelhoiatus - iga sellise investeeringuga ostame endale aega, et valmis olla kõige halvemaks. Ja see aeg on kallis.

Veel rõhutan õhuturbe ja -kaitse valdkonda. Järgmise kümne aasta jooksul ei ole meile kindlasti jõukohane iseseisva püüdurhävitajate võime loomine. Küll aga analüüsime koos Läti ja Leeduga eri võimalusi selleks, kuidas tagada Balti riikide õhuruumi kaitse pärast 2018. aastat. Ühtlasi on õhuturbe tuleviku seisukohalt tähtis Ämari lennuväli. Selle väljaarendamisel oleksid hävitajad, mis valvavad Balti riikide õhuruumi, lendavad NATO lipu all ja on NATO käsuliinis, valmis Eesti territooriumil paiknema. Seega on Ämari julgeolekupoliitiliselt strateegilise tähtsusega objekt. Siiani on ainsana Ämari lennuvälja arendamise vastu protestinud Venemaa Föderatsiooni siinne saatkond. Lisaks lennuväljale täiustame õhukaitse valdkonnas lähimaa-õhutõrjet ja arendame välja teatud mahus mobiilse keskmaa-õhutõrje. Selle võime arendamise hädavajalikkuse tõi taas esile möödunudsuvine Gruusia konflikt - oma õhuruumi suveräänsuse tagamise võime on põhiline eeldus piisavaks võimaliku agressori vastaseks heidutuseks. Kui aga sinu õhuruum on nagu läbikäiguhoov, siis leidub ka neid, kes sinna ühel või teisel põhjusel eksivad. Või meenutagem sedagi, et kõik viimased olulised sõjad on alanud õhus. Ja kahjuks on ka õhuruumiga juba kord nii, et selle kaitsmine on kallim kui raketisüsteemid, millega seda rünnata.

Jalavägi võimekamaks

Kõrges valmisolekus jalaväebrigaadi arendamine jääb ka edaspidi üheks maismaa-operatsioonide võime tagamise prioriteediks. Lisaks väljaõppetsükli tugevdamisele ja arendamisele suurendame lähiaastatel oluliselt reservõppekogunemiste mahtu, et seeläbi tagada kaitseväeüksuste parem lahinguvalmidus mobilisatsiooni korral. Asjaolu, et äsja Tapa lähedal kaitseväe keskpolügoonil lõppenud õhutõrjepatarei reservõppekogunemisele ilmus kohale rohkem reservväelasi, kui üksuse struktuur kohti ette näeb, lubab ka siin seatud eesmärkide täitmist pidada realistlikuks. Lisaks arendame brigaadi koosseisus välja mehhaniseeritud üksused - jalaväelane vajab manööverdamiseks kaitset. Samuti on oluline vajadustele vastava infrastruktuuri loomine: Jägala ja Tapa linnaku, Kuperjanovi ja Kalevi jalaväepataljoni ja kõigi harjutusväljade väljaarendamine.

Mereväes jätkame ka edaspidi miinitõrjevõime arendamist ja lisaks hangime mereväele kiirkaatreid, mis on mõeldud Eesti territoriaalvete kaitse tugevdamiseks. Õhuväele hangime laia kasutusalaga ja multifunktsionaalsed kopterid, millega on võimalik rahuajal transportida isikkoosseisu, sooritada vaatluslende, toestada meditsiinilisi evakuatsioonilende ja samuti vajaduse korral toetada sisejulgeolekut. Olgu öeldud, et sõjalise riigikaitse ja sisejulgeolekujõudude koostöö ja üksteist täiendav planeerimine on mõlema valdkonna arengu põhimõtteline eeldus. Reaalsed argiprobleemid näitavad meile praegu aga pigem seda, et ühiste arusaamade ja konstruktiivse koostöö saavutamiseks tuleb meil veel vaeva näha. Küll aga olen seisukohal, et praeguses valitsuses on see koostöö võimalik.

Totaalkaitse puudutab kogu rahvast ja riiki

Sõjalise kaitse arengukava on mõeldud ainult Eesti sõjalise riigikaitse arendamiseks. Totaalkaitse põhimõttele rajatud Eesti riigikaitse - mis hõlmab riigi sõjalist, tsiviil-, majanduslikku, sotsiaalset ja psühholoogilist kaitset - vajab laiemat tähelepanu ja planeerimist kui vaid kaitseministeeriumi valitsemisalas. See kujutab endast riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja kaitseliidu ning kogu rahva, see tähendab iga elaniku vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alalist valmidust kriiside lahendamiseks ning kooskõlastatud ja ühendatud tegevust ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel. Iga oma ülesannetest ja võimalustest hästi informeeritud kodanik on kordaja, mis võimendab meie kaitsevõimet. Totaalkaitse terviklik, ministeeriumideülene planeerimine on meie järgmine suur väljakutse. Sõjalise kaitse arengukava realiseerimine on vaid üks osa märksa suuremast ülesandest.

Koostöö muutub tähtsaks võtmesõnaks

2009-02-17

Eesti Koostöö Kogu poolt esmaspäeval välja käidud Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsioon on minu arvates kõigiti õigeaegne ning vajab tõsist tähelepanu.

See on väga hea alus tõsisteks debattideks ning tegeliku ja toimiva ühishuvi ning koostöö loomisel.

Eesti ja kogu maailm on viimaste aastakümnete tõsiseimas kriisis. Kahjuks ei puuduta see üksnes majandust, vaid ka rahvusvahelist süsteemi tervikuna. Kui peaks toimuma maailma suurem murdumine, siis kannatavad kõige rohkem just väikeriigid. Suurteks väljakutseteks saame olla valmis aga siis, kui me sisemiselt oleme suutelised alla suruma egoistlikud ambitsioonid ning unustama lühiajalise populismikasumi.

Kõiki seitset punkti, mida deklaratsioon rõhutab, olen ise mitmel korral ka siin ajaveebis rõhutanud. Kindlasti on veel terve rida teemasid (näiteks ka koostöö Euroopa tasandil), mis oleksid vajalikud ühishuvi ja koostöö kindlustamisel läbi vaielda.
Tähtsam on aga teadmine, et meie ees seisvad väga keerulised ajad on kergemini ületatavad üksnes koosmeele, vastutustunde ning tunnetatud ühishuvi olemasolul. Alternatiiviks oleks sisemine ebastabiilsus ja riigi julgeoleku tõsine ohtuseadmine.

Samuti on tähtis mitte sumbuda kunstlikku isolatsiooni või luua illusioone protektsionismist kui abimeetmest. Eesti edu sõltub paljuski välistest teguritest. Mida paremini suudab Euroopa ja sealhulgas meie lähim naabrus kohanduda uute väljakutsetega, seda edukam on ka Eesti võime kriisist valutumalt üle saada. Seepärast on tähtis ka koostöö ja ühishuvi järjekindel tugevdamine meie partnerite seas.

Tuleviku disharmoonia

2009-02-14

Ühendriikide asepresidendi Joe Bideni signaal Müncheni julgeolekukonverentsil, et uus administratsioon tahab uut starti suhetes Venemaaga, on küll sõnumina oluline, kuid selle täitmine sisuga on keeruline tulevikumuusika, kirjutab Andres Herkel.

Vaatame kõigepealt, milliseid restart'e me viimastel aastatel Münchenis näinud oleme. Kaks aastat tagasi üllatas toonane Venemaa president Vladimir Putin isegi kõige suuremaid Vene-skeptikuid. Tema esitus oli teravate vastanduste, külma sõja ja geopoliitilise imperialismi hoovus.

Mullu põrpis Münchenis läänt asepeaminister Ivanov, kes teatas, et Kosovot tunnustades avatakse Pandora laegas. Kui pidada laeka avamiseks Venemaa agressiooni Gruusia vastu ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamist Moskvas, siis võime tõdeda, et pool aastat hiljem viisid venelased oma ähvarduse ka ellu.

Seega võib kolme viimast Müncheni-aastat hinnata üsna murettekitava pressingupoliitikana. 2007. aastal Venemaa ründas, 2008. aastal ta ähvardas ja nüüd Ameerika lepib. Tõsi, Biden osutas selgelt, et Ühendriigid ei kavatse kunagi nõustuda Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisega.

Kui mõned analüütikud arvasid, et vastne asepresident võib Münchenis tagasi võtta Venemaale vastumeelse Ida-Euroopa raketikilbi, siis ka seda ei juhtunud. Pigem andis Biden teada, et Ameerikas algab uue presidendi ajastu ja see pakub uusi võimalusi - nii Venemaale, Euroopale kui ka Ühendriikidele endile.

Vene meedia kajastas Bideni sõbrakätt küll senise pressingupoliitika võiduna, kuid pole sugugi kindel, et tulevik nii lihtsakoelist tõlgendust kinnitab. Pigem andis Biden uue stardi võimaluse hoopis Kremlile, et ta saaks liikuda Putini väljendatud konfrontatsioonilt avatuma dialoogi poole.

Pärast majanduskriisi teravnemist võidakse Moskvas paremini mõista, et iga uus geopoliitiline enesekehtestamine (Tšetšeenia, Gruusia) osutub Pyrrhose võiduks. Aga liiga tõenäoliseks ei saa terve mõistuse kojutulekut pidada.

Mis puutub erinevate arenguvõimaluste hindamisse, siis on praegu üldse väga paha aeg, selleks et midagi ennustada. Kriis loob uusi karme reaalsusi ning tänase teadmise pealt tehtud ennustused kipuvad kiirelt vananema.

Putini Müncheni-kõne geopoliitilisest sõnumist ei suutnudki lääne poliitikud adekvaatseid järeldusi teha, ehkki aega selleks oli poolteist aastat. Siis tuli augustisõda ning võib-olla veel tugevama mõjutegurina maailmamajanduse kriis ja naftahinna langus.

Analüüsides Müncheni-kõne järeldused muidugi sündisid, nimetagem kas või Edward Lucase raamatut «Uus külm sõda», mis on meilgi tunnustust pälvinud. Muidugi, Lucas uurib Venemaa arengut pikemas vaates, Putini agressiivne etteaste üksnes kinnitas ta tähelepanekuid Venemaa asumisest külma sõja liinile.

Kui aga Kosovo iseseisvumise arhitekt Martti Ahtisaari mõne kuu eest värske nobelistina Eestis käis, siis kinnitas tema, et jutt külmast sõjast pole pädev. Ehk olnuks täpsem, kui ta öelnuks, et külma sõja jutt pole enam pädev, sest samal ajal hakkas langema toornafta hind ja Venemaa võimekus globaalses vastasseisus pearolli mängida kahaneb iga päevaga.

Nimetagem veel Mark Leonardi ja Nicu Popescu Euroopa Liidu ja Venemaa suhete nn jõuauditit, mis valmis Euroopa Välissuhete Nõukogu tellimusel 2007. aasta novembris.

Tõsi, ka selle, iseenesest hiilgava analüüsi mõnigi seisukoht on lühikese ajaga vananenud.

Näiteks kinnitavad Leonard ja Popescu, et kui 1990ndate algul sõltus Venemaa lääne krediidist, siis nüüd on Venemaal üks suuremaid valuutareserve ning lääs sõltub Vene gaasist. Gaasisõltuvus on küll tõsiasi ka praegu, kuid Venemaa valuutareserv sulab ennustamatu kiirusega. Leonard ja Popescu ütlevad, et Euroopa peab oskama end kehtestada, tehes selgeks, et mitte ainult tema ei sõltu Venemaast, vaid Venemaa sõltub võimalusest energiat Euroopale müüa.

Nüüd, 15 kuud hiljem näeb Venemaa, mida müügisõltuvus tegelikult tähendab. Kui tõsiselt kriis ka läänt ei räsi, pole tõenäoline, et selle mõju läänele saaks olla nii ulatuslik, nagu see on Venemaa majandusele. Isegi juhul, kui nafta hinna langus peatub üsna optimistliku 50 dollari kohal barrelilt, tähendab see mõnel hinnangul Venemaa eksporditulu langust umbes poole võrra. Gaasi hinna langus seisab ju veel ees.

Lisaks sellele on probleemiks halvad laenud, kõdunev infrastruktuur ja investorite lahkumine. Üldises depressioonis kannatavad kõik ja ilmselt kannatab Eesti keskmisest rohkemgi, kuid idanaabri suur traagika seisneb selles, et kogu majandus on üles ehitatud toorainele ja energiahindadele.

Samas ei saa olla liiga optimistlik selles suhtes, et lääs suudab Venemaa nõrgenemist globaalses konkurentsis ära kasutada või kutsuda teda tugevamalt demokraatia ja õigusriigi raamidesse, nagu Leonard ja Popescu soovitavad.

Pigem sunnib suur depressioon riike rohkem endasse sulguma ja protektsionistlikke meetmeid kasutusele võtma. President Obama administratsioon Ühendriikides hoidub algul juba imagoloogilistel põhjustel Bushi loodud ja paljus ebaõnnestunud maailma sandarmi kuvandist.

Meenutagem, et eelmise sajandi 30ndate suure kriisi aegu kippus demokraatlik valitsemisvorm mõneski «normaalses» riigis asenduma autoritaarsega. Ei tahaks meie lähitulevikule nii musta arenguvõimalust ennustada, kuid küsimus «poolvabade» riikide ja ühiskondade tulevikust on kindlasti asjakohane.

Lootus, et naftatulude kaotus võiks teha Venemaast liberaalsema maa, saaks mõjuda usutavalt siis, kui lääs oleks avatum ja tugevam eeskuju, kui ta lähiaastatel olla suudab. Ka on FSB ja Putiniga seotud kildkond saavutanud võimu üle nii suveräänse kontrolli, et loota selle rahumeelset, lihtsalt majanduspoliitilisest otstarbekusest tulenevat leevenemist, oleks naiivne.

Pikas vaates usun ma neid teoreetikuid, kes kinnitavad, et autoritaarse mobilisatsiooni perioodid on Venemaa ajaloos regulaarselt kordunud, kuid alati järgneb repressioonidele uus sula. Nii oli see pärast Ivan Groznõid, Peeter I ja Stalinit. Ilmselt tuleb sula ka Putini järel.

Samas pole üldse kindel, et too viimane piirdub üksnes sellega, mida siiani näinud oleme - Tšetšeenia sõjaga, opositsiooni suukorvistamisega ning vaba ajakirjanduse ja kodanikuühiskonna süsteemse hävitamisega. Küüniliselt öeldes on see lapsemäng varasema ajaloo suuremõõtmeliste repressioonide kõrval. Kui majanduskollaps täiega käes on ja võim kõigub, siis võidakse minna palju kaugemale.

Seega on küsimus selles, kas Venemaa depressioon osutub otseselt repressiooniküllaseks või - paremal juhul - võetakse depressiooni ennast piisava repressioonina. Ilmselt kestab see üsna kaua, ja kui jõutaksegi radikaalsete reformideni, siis ainult läbi suure valu. Samas, kui Venemaa selle valus-pika tsükli läbi teeb, võib ta olla märksa tugevam kui varem ning loodetavasti ka demokraatlikum.

***

Jättes kõrvale tagantjärele-tarkuse, et nii see pidigi kõigi lõhkilaenamiste ja globaalsete püramiidskeemide järel minema, taban end üha enam mõtisklemas kriisi võimaliku puhastusjõu üle. Rahvusvahelise süsteemi retooriliselt üllas osa, mis kaitseb vabadust ja humanistlikke väärtusi, on ammugi roostes ehk liiga tugevate vastasjõududega põrkunud.

Tegelikult oli Venemaa areng möödunud aasta augustiks muutunud ohuks rahvusvahelise koostöösüsteemi humanitaarosale tervikuna. Augustisõda lihtsalt vormistas geopoliitika ülimuslikkuse. Eesti, Leedu ja Poola presidentidest ei piisa, et sellele vastu seista.

Samas hakkas toimima uus ennustamatu ja poliitilise spektri osaliste jaoks täiesti soovimatu jõud - globaalne kriis. Ta muudab maailma oluliselt, aga me ei tea, kuidas. Tulevik on aimamise peal. Olen väga nõus David Vsevioviga, kes ütleb (PM 10.02), et praegust kriisi ei saa vaadelda kitsalt selle majanduslikke põhjuseid või järeldusi vaagides. See on väärtuskriis.

Lisagem siin, et sellisena mõjub ta ka rahvusvahelises vaates. Ainult et meil on tegemist erinevate ühiskonnatüüpide ja väärtussüsteemidega, mis korraga sisenevad muutuste faasi.

Kui nüüd ühe lausega Bideni kõne juurde tagasi tulla, siis ütles Ameerika oma uues avatuses seda, et tegelikult pole tal eriti aimu, mis värvi valgus kord tunneli lõpust paistma hakkab.

Venemaa ebaõnnestumine

2009-02-13

Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) talvesessiooni naelaks Strasbourgis kujunes kindlasti Vene-Georgia sõja jätkuraport. Kui lõpptekst kõigi sissehääletatud muudatusettepanekutega läbi vaadata, võib kahtlemata öelda, et tegemist on ühe kõige karmima sõnastusega dokumendiga, mis Vene-Georgia sõja kohta on rahvusvahelisel tasandil vastu võetud.

Resolutsiooni tugevat sõnastust on tähele pannud nii Venemaa kui muu maailma ajakirjandus. Majanduslehes Kommersant nimetas välispoliitika ekspert Fjodor Lukjanov toimunut Venemaa suurimaks ebaõnnestumiseks ENPA-l üle aastate.

Mina peaksin küll ebaõnnestumiseks Venemaa välispoliitika üldsuunda, kuid kui Lukjanovi mõttearendusega kaasa minna, on viimastest aastatest siiski üht-teist meenutada. Aasta tagasi ebaõnnestus nüüd Sudaani diplomaatilisele tööle saadetud Mihhail Margelovi katse saada assamblee presidendiks. Kui aga veel aasta tagasi kerida, võeti vastu resolutsioon totalitaarse kommunismi kuritegude hukkamõistmise kohta, millele Venemaa raevukalt vastu seisis.

Aga mis juhtus seekord? Minu meelest oli see näide sellest, mis saab siis, kui demokraatliku kultuuri olemust mõistmata püütakse asju tagauksediplomaatiaga kokku leppida.

Kõigepealt saavutas Vene delegatsioon lubaduse, et resolutsiooni eelnõus ei kasutata mõistet „okupatsioon". Siis käisid assamblee tippjuhid Moskvas ja ootamatult tegi president Jose Maria de Puig väga pehmeid avaldusi. Vene meedia ütles, et nüüd lõpuks õnnestus Euroopale Venemaa positsioon selgeks teha.

Üks enim kasutatud sõnu Luc van den Brande ja Matyas Eörsi algtekstis oli „kahetsusväärne". Kahetseti, et Venemaa pole lubanud rahvusvahelisi vaatlejaid konfliktitsooni ega oma vägesid täielikult tagasi tõmmanud.

Tekst oli silmanähtavalt pehmem kui oktoobris vastuvõetud dokument, näiteks nõudest, et Venemaa peaks tagasi võtma Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamisotsuse, üritati üldse mööda minna.

Pole siis imestada, et Vene delegatsioon tuli teksti menetlenud järelevalvekomitee istungil hakatuseks lagedale „geniaalse ettepanekuga". Nad teatasid nimelt, et neil on küll mitukümmend muudatusettepanekut, kuid kui Georgia käitub arusaavalt ja oma ettepanekuid ei esita, jätavad venelasedki kõik ettepanekud esitamata. Seega oli Vene delegatsioon nõrga eelnõuga väga rahul.

Tegelikult tuli muudatusettepanekuid palju: peamiselt õiguskomiteelt, grusiinidelt endalt, samuti Eesti ja Leedu saadikutelt. Ja oh imet, nad hakkasid komitee hääletustel ja suures saaliski enamasti läbi minema.

Tagajärg: okupatsiooni mõiste on sisse toodud, nõuet Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisotsused tagasi võtta korratakse kolmel-neljal korral. Oluliseks võib pidada parandusi, millega mõistetakse hukka Venemaa sõjaline kohalolek Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, aga ka Ahhalgoris, Perevis ja Ülem-Abhaasias ja mujal enne konflikti algust Georgia kontrolli all olnud ning nüüdseks okupeeritud aladel.

Aga kõik see oli noateral. Kaks minu ettepanekut läks komitees läbi vaid ühehäälelise enamusega, seejuures raportööride tahte vastaselt. Kuna assamblee hääletab väga harva maha komitees läbiläinud ettepanekuid, saatis neid edu saaliski. Kokkuvõttes näitab see siiski, kui habras on ENPA tahe ja suutlikkus nimetada Venemaale asju õigete nimedega.

Teine probleem on see, et senikaua kui oleme paralüseeritud Venemaaga ning toimub rahvusvahelise õiguse ja demokraatia põhimõtete allalaskmine, ei saa organisatsioon normaalselt toimida.

Iraak sai võimaluse olla edukas

2009-02-12

7. veebruaril lõpetasin Bagdadis ametlikult Eesti kaitseväe missiooni Iraagis. Tahan tänada kõiki neid kaitseväelasi ja nende perekondi, kes on viimase viie ja poole aasta jooksul Iraagiga seotud olnud.

Meil on põhjust oma sõdurite üle uhked olla - Iraak on täna turvalisem ja demokraatlikum. Vaid aeg näitab, kas iraaklased suudavad saavutatud julgeoleku ja stabiilsuse pöörata püsivaks poliitiliseks kokkuleppeks, mille raames suudetakse taastada üks regiooni ning õieti maailma tsivilisatsiooni ajaloo väärikamaid riike. Kui ühes poliitilises koosluses suudavad koostööd teha šiiidid, sunniidid ja kurdid, siis on see suur samm edasi kogu piirkonna stabiliseerumises.

Iraak on täna võrreldes kas või nelja aasta taguse ajaga põnev poliitiline laboratoorium, kus erakonnad ja kandidaadid proovivad eri taktikaid ja strateegiaid, et end valijatele tutvustada. 31. jaanuaril toimunud provintsivalimistel osales üle poole valimisõiguslikest inimestest, 30% kandidaatidest olid naised ning valimistel osalesid aktiivselt neid eelmisel korral boikoteerinud sunniidid.

Suurenes ka meie endi julgeolek

Kui meil Eestis mõeldakse juba sellele, kuidas liiga agressiivseid erakondade valimiskampaaniaid piirata, siis ligi kolm aastakümmet verise diktatuuri all elanud Iraagi poliitilised jõud naudivad uusi õigusi ning vabadusi. Võib-olla kipume ise liiga kiiresti unustama 20 aastat tagasi kätte võidetud poliitiliste vabaduste saavutamise vaeva.

Tänu meie kaitseväelaste panusele on ka Eesti maine riigina paranenud ja samavõrd on tugevnenud meie julgeolek. Konfliktipiirkonnas arenenud liitlassidemed NATO partneritega on meid tugevamini ühte liitnud. Iraagi presidendi, peaministri ja kaitseministri poolt nii mulle kui ka teistele Iraaki väisanud Eesti poliitikutele ja kõrgetele ohvitseridele väljendatud tänu on austusväärseks tunnustuseks nii meie kaitseväelastele kui eesti rahvale.

Loomulikult peame oma optimismis olema ettevaatlikud. Samas on tänaseks vägivald Iraagis võrreldes paari aasta taguse olukorraga vähenenud miinimumini ning seeläbi on loodud eeldused välisvägede järkjärguliseks lahkumiseks. Praegu on iraaklased ise võimelised oma riiki juhtima ja suuremas osas Iraagist ka iseseisvalt turvalisust tagama.

Eesti sõdurid said suurepäraselt hakkama

Eesti kontingent Bagdadis ja hiljem Taji linnakeses oli küll väike - keskmiselt 35 kaitseväelast -, kuid Eesti sõdurid said oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Sellega saime ka kinnitust, et meie jalaväelaste väljaõpe ja võitlusvõime on parimate killast. Scoutspataljoni, aga ka reservväelaste ja kaitseliitlaste baasil formeeritud jalaväerühmad täitsid ka raskemad ülesanded, üheks nende hinnatuimaks tugevuseks oli oskus suhelda kohalike elanikega. Oluline moment on ka missioonipiirkondades liitlastega tekkival relvavendlusel ja tekivad koostöötraditsioonid, mis annavad olulise panuse Eesti sõjalise kaitsevõime arendamisse.

Eesti suurendab oma julgeolekut tõhusas koostöös liitlastega, arendades koos nendega Eesti sõjalist riigikaitset ning osaledes koos partneritega rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja julgeolekuoperatsioonides. Nii ei tasu häbeneda või varjata, et Iraagi julgeolekumissioonil oli Eesti jaoks ka tugev julgeolekupoliitiline mõõde. Eesti otsus osaleda Iraagi missioonil vaatamata 2003. aastal alanud Iraagi sõda saatnud rahvusvahelistele poliitilistele vastuoludele oli ehitatud just sellisele pinnasele.

Veelgi enam - Eesti iseseisvust toetasid selle taastamisel demokraatlikke väärtusi au sees hoidvad riigid ning uskusime, et saame enda panusega olla abiks Iraagi demokraatiale vundamendi ladumisel ning et strateegiline sõjalis-poliitiline koostöö Eestit minevikus toetanud riikidega on ka edaspidi meie jaoks kriitilise tähtsusega.

Tugevnesid sidemed USA-ga

Lähtuvalt oma panusest Iraagi julgeolekutagamismissiooni ning meie edaspidisestki tugevast panusest Afganistani missiooni oleme kinnistanud enda rolli julgeolekutagajana ning sellest lähtuvalt on suurenenud meie võimalused kaasa rääkida olulistes julgeolekupoliitilistes küsimustes oma liitlastega.

Eesti on Iraagi missioonil kaitse- ja julgeolekupoliitiliselt edendanud oma suhet Ameerika Ühendriikidega. Ameerika Ühendriikide toetus nõukogude okupatsiooni mittetunnustamispoliitikale, aktiivne toetus Eesti iseseisvuse taastamisele, meiega ühised väärtused ning USA jätkuv roll nii Euroopa kui ka Läänemere ruumi julgeolekuarhitektuuri kujundava riigina teeb USAst meile olulise strateegilise partneri. Ka seda ei maksa meil kuidagi häbeneda.

Partnerlus on vastastikune ning USA toetuse avalikeks tunnusmärkideks on USA presidendi ja kaitseministri visiidid Eestisse, Eesti presidendi ning ministrite kõrgetasemelised visiidid Washingtoni, kaudselt ka viisavabadus, võimsad õhuturbeharjutused Balti õhuruumi kohal jne.

Ka pärast Gruusia möödunudsuvist konflikti teiste seas ka Eestile avaldatud julgeolekupoliitiline toetus on olnud märkimisväärne.

Kuidas edasi?

Eesti ja Iraagi kahepoolsed suhted arenevad edasi uutel alustel. Eesti jätkab osalemist kolme staabiohvitseriga NATO Iraagi väljaõppemissioonis, mille eesmärgiks on Iraagi enda julgeolekujõudude toetamine ja koolitamine. Samuti jätkub koostöö Iraagi välis-, justiits- ja siseministeeriumite ametnike koolitamisel.

Oluliseks küsimuseks Eesti julgeolekupoliitikale saab ka see, kuidas jätkata Iraagi missiooni järgselt senist tihedat kahepoolset sõjalist koostööd USA-ga. On oluline, et sellel koostööl oleks vajalik poliitiline ja strateegiline sügavus.

Meil on põhjust Iraagi julgeolekumissiooni seniste tulemustega rahul olla. Julgeolekupoliitilist ebastabiilsust tootev Iraak ähvardas regiooni probleeme eksportida ka meie kodudesse. Selle regiooni strateegilist tähtsust kogu maailma jaoks, kas või paljuräägitud energiaressursi tõttu, ei saa alahinnata.

Eesti ja Euroopa julgeoleku seisukohalt on oluline, et see regioon oleks stabiilne ning jagaks meiega sarnaseid väärtusi - hindaks inimelu, garanteeriks oma kodanikele põhilised õigused ja vabadused ning püüdleks nende sotsiaalse ja kultuurilise heaolu poole nii, nagu nad seda ise heaks arvavad.

Eesti on koos teiste liitlastega tänaseks andnud oma panuse ja seeläbi iraaklastele võimaluse ise, oma äranägemise järgi oma elujärge ning tulevikku kujundada.

Hoidkem Tartu rahuga saavutatut

2009-02-04

89 aastat tagasi lõpetati Vabadussõda Tartu rahulepinguga, millega pandi alus Eesti iseseisvusele. Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust ning loobus "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".Kui praegu räägime sellest, et Venemaa erinevalt meist ei pea Tartu rahulepingut kehtivaks dokumendiks, siis vaadates ajalukku tagasi, näeme, et ka toona ei asunud meie partner rahulepet mitte tõrgeteta ja täies ulatuses täitma.

Sellele vaatamata oli Tartu rahul tohutu roll nii Eesti kui Nõukogude Venemaa rahvusvahelise positsiooni kindlustamisel. See oli kummagi riigi jaoks esimene rahvusvaheline leping. Eesti oli esimene riik, kes tunnustas Nõukogude Venemaad.Tartu rahu oli Eestile moraalne, poliitiline ja diplomaatiline võit. Aluse sellele võidule pani edu Vabadussõjas.

Toonaste suurriikide jaoks ei olnud Eesti iseseisvumine mitte olukorra oodatud lahendus, millega tuli hakata arvestama. Praegu on meie rahvusvaheline positsioon võrratult kindlam, kui ta oli siis.

Seda enam peame me hindama 2. veebruaril 1920. aastal saavutatut, sest sellel vundamendil seisame ka nüüd. Peame olema tänulikud, et meile on ajaloos antud veel teinegi võimalus, mida harva juhtub, ja meil on kohustus hoida iseseisvust lõpuni, et mitte öelda lõpmatuseni.

Ka praegu on maailm muutunud ootamatult ebakindlaks. Nagu teised riigid, nii on ka Eesti silmitsi suurte majandusprobleemidega ja peame tegema raskeid otsuseid, et riigina jalule jääda.

Peame arvestama sellega, et raskes olukorras muutuvad suurriigid - ka need, kes on olnud meie traditsioonilised liitlased - egoistlikumaks ja endassesulgunumaks.

See tähendab, et ennekõike peame me enda ees seisvaid probleeme ise lahendada suutma. Mitte IMF, mitte ka NATO, vaid eeskätt ikka meie ise!

Intervjuu: liiga suur kärbe hävitaks Eesti kaitseväe

2009-01-29

Kaitseminister Jaak Aaviksoo lubab, et ministeeriumi uksest ta IMFi pankrotihaldurit sisse ei lase.

Tsiteerides suurinvestor Jüri Käod: "Kaitsekulutusi peaks oluliselt piirama. Saame võib-olla NATO käest riielda ja vitsa, aga nende jaoks on tähtsam, et osaleme missioonidel, mitte see, et ostame siia vaestemajja uue uhke kahuri! Kui riigil on ikka raha otsas, siis ei ole mõtet kahurit osta."

Kas riigil on raha otsas või võime Teie meelest läikivaid kahureid edasi osta?
No ma ei tea, et oleksime väga palju läikivaid kahureid ostnud. Esialgu on kahuritega niimoodi, et need on olnud kõik pruugitud. Seetõttu on tsiteeritud lähenemine ülepingutanud. Kui majandus kukub nii palju, nagu ütleb Euroopa Komisjon - 4,7% -, siis oleme ilmselt 4,7% vaesemad. Nii palju peaksime siis tarbimises vähemalt koomale tõmbama, ka kaitsekulutustes.

Kui Eesti 2004. aastal NATOga liitus, moodustasid meie kaitsekulutused SKPst 1,57%, 2007. aastal 1,64%, mullu 1,8% ja sel aastal 1,92%. Miks oleme NATOga kokku leppinud, et meie kaitsekulutused peavad SKPst just kaks protsenti moodustama?
See on NATO sihteesmärk. Enam-vähem vastab NATO keskmisele. Osa riike on sellest allpool, osa üleval pool. Eesmärk võiks olla kõigil ühesugune.

Kelle initsiatiivil Eesti kaheprotsendilise kaitsekulutuste taseme kokku leppis?
Minu ajalooline mälu ei ole nii hea, aga ma arvan, et see sihttase oli ammu enne meie liitumist NATOga kokku lepitud. Kui meie liitumise teema 1999. aastal üles kerkis, siis võtsime samuti niisuguse eesmärgi selle sihini liikuda.

Ikkagi NATO initsiatiiv ja soov?
Jah, seda võib nii käsitleda.

Kui ma Teilt hiljuti küsisin, miks ei võiks kaitsekulud moodustada SKPst näiteks 0,8%, siis ütlesite, et see oleks Eesti julgeolekule kuritegelik lähenemine. Miks see 0,8% kuritegelikum on kui 1% või ka 1,5%?
Kui me peaksime näiteks sel aastal piirduma 0,8%, nagu Äripäevas (26.01 - toim.) kirjas oli, arvestame olemasolevaid kohustusi, siis me peaksime vallandama kogu koosseisu alates ministrist kuni lõpetades viimase kaitseväe koristajaga.

Täpsustage palun!
Koondama! Meie püsikulud. Juba lepingulisel alusel olevad kulud katavad selle 0,8% ära. Personalikuludeks ega millekski muuks ei jääks järele. Pärast sellist otsust lakkaks Eesti kaitsevägi olemast.

Lakkaks olemast praegustes mastaapides?
2009. aastast ei jääks üldse mitte midagi järele. Kui vähendada kaitse-eelarvet 2,64 miljardit, siis see on üle poole. Sellest 5,2 miljardist on ju 403 miljonit NATO raha. Meil on lepingutega kaetud hanked, laevaostud... Need söövad kõik raha ära. Muudeks, jooksvateks kuludeks ei jäägi midagi järele.

Kaitsekulutuste piiramisest on Teil koalitsioonipartnerite ja peaministriga juttu olnud?
Muidugi on olnud. Kõik võimalused tuleb läbi vaadata. Juba eelmisel aastal võttis riigikogu kaitsekuludest 240 miljonit krooni ära.

Millistest kaitse-eelarve kärbetest on praegu juttu olnud?
Ei tahaks praegu konkreetsetest numbritest rääkida. On kokkulepe, et enne valitsuse istungit (täna - toim.) konkreetsetest plaanidest ei räägi. Kui on jutuks olnud, et avalikus sektoris peaks palku kärpima, siis tuleks seda teha kõigil, mitte üksikult mõnes valdkonnas. Kui nii, siis ma ei näe probleemi, kui näiteks see kümme või mingi muu protsent, puudutaks ka kaitseministeeriumi valitsemisala.

Kas IRLis koostatud kärpekava käsitleb ka kaitsekulutuste SKP protsendi muutmist?
Sellise ettepanekuga me kindlasti ei esine. Seda on võimalik arutada, aga usun, et praegusel hetkel on olulisemad kaks asja selgeks rääkida. Meie partnereid ei huvita, kas me paneme täna sent rohkem või vähem, vaid konkreetne sõjaline võimekus. Kas peame kohustustest ja lubadustest kinni? Ma ei tahaks minna detailidesse, aga kas me suudame kontrollida enda õhuruumi? See ei ole mingi abstraktne protsent, vaid võimekus täita selgeid ülesandeid NATO raamides.

Te saate ju NATOga kokku leppida, et lähtuvalt Eesti suhteliselt kehvast majandusseisust, ei saa sel, järgmisel ja võib-olla ka ülejärgmisel aastal samas tempos riigikaitsesse panustada? Saate ju selle läbi rääkida?
Ei noh... Muidugi saan rääkida.

Eesti ei ole ju ainus hädaline.
Loomulikult ei ole, aga see kokkulepe... Meil on kõikidel raske - Saksa majandus kukub, Ameerika majandus kulub eeldatavasti -, aga eks selle kukkumise võrra peamegi kõik koomale tõmbama. Usaldus tekib sellest, et me ei taha kellegi seljas liugu lasta. Et meil on justnagu raskem kui teistel. Kui meie majandus kukub kaks korda rohkem kui teistel, siis meid mõistetakse. Kui kukume sarnases tempos, aga tahame ikkagi kokku tõmmata, siis meist ei saada aru.

Rootsi kaitseväe koosseisu kärbitakse kolmandiku võrra.
Eesti hakkas oma kaitseväge üles ehitama 15 aastat tagasi. Oleme kokku leppinud, et peame veel kaua-kaua enda kaitseväe koosseisu kasvatama. Rootsiga võrreldes oleme hoopis teises faasis. Meie eesmärk on kaitseväge kasvatada kümne aastaga 4000 inimeseni.

Kui Eesti NATOga liitus, räägiti korduvalt, et nüüd saavad Eesti ettevõtjad hakata osalema Iraagi ja Afganistani ülesehitustöödes. Milliseid objekte ja kus Eesti ettevõtted on sõjapiirkondades ehitamas ja rajamas?
Ma ei saa kommenteerida. Ja võib-olla meie suutlikkus kommertsalusel Iraagis või Afganistanis konkureerida on natuke küsitav arvestades distantsi ja logistika komplitseeritust. Loodan, et meie missiooni lõppedes Iraagis tuleb vastastikkune kaitseettevõtlus täiesti kõne alla. Aga jäme ots ei ole kindlasti meie käes.

Kui palju me tänavu NATO liikmemaksu tasume?
On erinevaid NATOga seonduvaid tasusid, kuid kokku arvestuslikult 72 miljonit krooni.

Kui palju raha jääb kaitsevaldkonna 5,22 miljardilisest eelarvest tänavu Eesti majandusse?
Palgakulu on 1,5 miljardit krooni. Kui sealt kümnendiku kärpida, siis saaksime 150 miljonit krooni. Teise olulise valdkonnana nimetaksin investeeringuid, selleks aastaks on ette nähtud ligikaudu 880 miljonit krooni. Enamus sellest läheb Ämari lennubaasi. Lepingud on sõlmitud, Merko seal ehitab. Selge avaliku sektori tellimus, mis läheb eraettevõtlusesse. Ütleme nii, et selle aasta kaitseministeeriumi kasvu taga ongi Ämari.

Kas lisaks Ämarile ehitate veel midagi?
Meresadama renoveerimine on kohtuvaidluse tõttu pooleli. Teised on väikesemad objektid.

Kaitseväge on vaja ka riietada, toita ja kütusega varustada. Kas vorm valmistatakse kaitseväelastele Eestis?
Siin on erinevaid lahendusi olnud erinevatel aegadel. Kellelt logistikakeskus praegu vormiriietuse hangib, ei oska öelda. Patriootiline komponent on alati olemas, aga kaitsevägi, eriti missioonipiirkondades, nõuab teatud kvaliteeti. Kui ikka mujalt on parem, kui ikka õmblused ei pea, siis ei ole midagi teha. Selles küsimuses on meil lisaks kodumaise ettevõtluse toetamisele väga tugev argument see, mida eelistab kaitseväelane. Väga hea näide eestimaise ettevõtluse suunal on kahtlemata raadiosegajad, Irised. Eesti üksused kasutavad missioonidel ainult Eestis toodetud segajaid.

Kui palju raha sel aastal kaitseministeeriumi eelarvest Eestisse jääb?
Sajad miljonid ikka. Kõik kulumaterjalid siis. Kütus tuleb kaugemalt, selle mahu jätaksin siinkohal nimetamata. Võib-olla käiks see ka mingi paragrahvi alla, kui aastase kütusekulu eraldi välja tooksin.

Kaitseväes teenib tänase seisuga 2700 inimest. Kas kaitseväe kulusid oleksite valmis vähendama?
Kõik sõltub sellest, millistele poliitilistele kokkulepetele jõutakse. Ma usun, et 7-8miljardiliselt kärpest ei pääse me kuhugi. See on vaja kokku hoida! Kaitseministeerium annab sellesse enda panuse.

Kaitseväe koosseisu oleksite valmis vähendama?
Kaitseväel on sutsuke teine lugu. Uskuge mind, kui on üks rühm, jagu või pataljon, siis pataljon on pataljon. Ja pool pataljoni on pool pataljoni. Ma ei tea ühtki maailma sõjaväge, kus otsustakse, et teema üksuse poole väikesemaks, aga nad tulistavad poole rohkem.

Rühmi ja jagusid saab ühendada?
Ei noh... Ütleme, et nii see päris ei käi. Kui meil on üksus, mille missioonile saadame, siis me ei saa öelda, et Eestil täna raha ei ole ja tuleb ainult pool üksust. Sellist lähenemist, et iga sõdur sõdib kaks korda rohkem, nii ikka ei lähe.

Kust Te eelarvekärpeks suured numbrid kokku võtate?
Ise näete, kus need suured numbrid on! Kui me praegust võimekust üritaksime 2700 mehe asemel 1000 mehega täita, siis see suure tõenäosusega ei õnnestuks. Teine asi on investeeringud.

Neid saab ju edasi lükata?
No kõike saab edasi lükata, aga küsimus on selles, et siis peab ju keegi meie eest asjad ära tegema. Meil on vaja NATO õhuruumi seire välja arendada. Oleme kokku leppinud, et eestlased teevad selle jupi. Kui selle tegemata jätame, siis peab keegi teine seda tegema. See ei ole niimoodi mõeldav. Peame andma ka enda panuse ühisesse kaitsevõimesse.

Oletatavasti ka teiste liikmesriikide panus kaitsevõimesse väheneb?
Ma arvan, et ta jah, võib mingil määral väheneda. Ei usu, et 2009. aasta oleks üle maailma suurte kaitsekulutuste kasvatamise aasta.

Järelikult saame ka ikkagi läbi rääkida?
No loomulikult see läbirääkimine juba käib. 240 miljonit oleme juba koomale tõmmanud ja tõenäoliselt tõmbame veel. Ega see suurusjärk väga palju nüüdki erinev ei saa olla.

Kas valitsuspartnerite ette minevas plaanis on selgelt välja toodud koosseisude ja palkade kärpimise protsendid ja numbrid?
Ei ole hetkel. Kõigepealt oleks vaja saavutada üldine poliitiline kokkulepe. Oleme (mõtleb IRLi - toim.) seisukohal, et solidaarsuse põhimõttel tuleb kokkuhoid saavutada ja kaitseministeeriumi valitsemisala on valmis tulevase kokkuleppe järgi käituma, kui mingi konkreetne protsent paika pannakse.

Mingi konkreetse protsendi käite välja?
Arvan, et me 10% palgaalanemisega saame hakkama. Kui see on kaheksa, saame ka hakkama. Kui ta on 15%, siis...

Saate ka hakkama?
No minge küsige. Kaitseministeeriumi haldusalas on tööl inimesed, kelle... ütleme siis riigi mõistmine - kui te aru saate, mis see tähendab -, siis... Kaitseväelaste ja kaitseministeeriumi ametnike poolt tuleb palgakärpe järel tõenäoliselt palju vähem proteste kui mõne teise ministeeriumi haldusalast. Selle peale võin isegi kihla vedada!

Investeeringuteks mõeldud raha kärpimisest on ka juttu olnud?
Lisaks juba kärbitud 240 miljonile, on eelarves veel umbes 110-112 miljonit "külmunud" raha poliitilises mõttes. Suur hulk pikaajalisi hankeid on lepingutega kaetud.

Tühistada on neid hankeid kallim, kui edasi maksta?
No kui meil raha ei ole ja me raha üle ei kanna, siis tuleb ilmselt kohtutee jalge alla võtta ja maksta mingeid trahve. Kuskil on ju mingi ratsionaalne piir. Raha on vähe. Kokkuhoid iga hinna eest ei ole vastutustundlik. Hind peab olema vastuvõetav ja mõistlik.

Kaitseressursside amet värbab kaitseväkke üha uusi inimesi. Kas koosseisu juurdekasvu ei võiks külmutada?
Meil on pikaajalised plaanid, millised sõjalised võimekused meil peavad olema. Oleme kaitseväe ülesehitamise faasis. Oleme 30aastasest teest ära käinud 12-15 aastat.

Sellist juttu räägivad kõik Teie kolleegid, et nende haldusalas on vaja ehitada ja rajada...
Kui meil haridussüsteem oli nõukogude ajal olemas, ka infrastruktuur oli olemas, siis kaitseministeeriumi haldusesse saime nõukogude ajast kaasa ainult suure kulu. Alustasime nullist. Või siseministeerium - oli see miilits, mis ta oli, aga mingid oskused ja struktuur oli olemas. Aga meil ei olnud mitte midagi!

Kui oleks Teie teha, milliste valdkondade arvelt Te negatiivse lisaeelarve koostaksite?
Me ei tohiks oma sammudega ettevõtluse tingimusi kehvemaks muuta ehk investeeringuid tuleks säilitada. Kui räägime 7-8 miljardist, siis realiseerime eurotoetused ja leiame kaasfinantseerijad. Pensionitõusu küsimuses on erakondadel ilmselt erinevad arusaamad, aga selleta me seda summat tõenäoliselt kokku ei saa. Toetused, puudega inimeste süsteemi korrastamine, kaitsekulud, üldine palgakärbe, top-up'id...

Kuidas Te kaitseministeeriumis kulusid olete kokku hoidnud?
Eelmise aasta lõpus koondamise inimesi. Üle kümne inimese ja ligikaudu kümme tühja ametikohta. Kaitseministeeriumis töötab praegu umbes 230 inimest.

Kas näete võimalusi praegust ministeeriumi koosseisu veelgi kärpida?
(Jääb mõttesse) Me ei peaks seda küsimust niimoodi püstitama. Eesmärk ei ole ju töökohtade arvu vähendamine. Eesmärk on ju anda võimalikult head avalikku teenust kokkulepitud mahus. Personali kasv on olnud ainult kaitseväes, mitte ministeeriumis.

Kui suur on ministeeriumi palgakulu koos kõikvõimalike lisatasude, kompensatsioonide, tulemustasudega?
Ma ütlen teile ausalt, see on täiesti lubamatu bardakk!

Teie ju oma haldusalas saate korra majja lüüa?
Ei saa. Kantsleri palk palgaastmestiku järgi on 25 000 krooni. Kantslerite keskmine palgatase on 50 000 krooni Eestis. Ma võin näidata mingit käskkirja, kuidas seal on mingid protsendid - eriti tulemuslik, väga vapper... Ma kirjutan sellele alla ja mul on piinlik seda teha!

Miks Te sinna alla kirjutate?
Aga mis te minu asemel teeksite!?

Aga mis see tähendab - eriti vapper, eriti tulemuslik?
Kantslerite palgad kõiguvad 55 000-65 000 krooni vahel. Ma võin üles näidata erilist printsipiaalust ja öelda: "Riho Terras, siin on printsipiaalne minister! Siin on 25 000 ja mitte sentigi rohkem!". "Väga hea! Aitäh!", ütleb Terras: "Võib-olla leiate siia ka 25 000kroonise mehe!". Poliitiline tahe on olemas, no teeme selle asja ära.

Siis Terras jääbki 25 000krooniseks kantsleriks?
Kantsleri palga alandamine 10-15% ei ole probleem.

Kas Teie ministeeriumi ametnikel ongi nii, et pool on põhipalk ja teine pool tuleb lisatasudest?
Põhipalka on diferentseeritud n-protsendi võrra ja siis saadakse lõplik palk. Lisaks tasu kraadi eest, riigisaladuse lisatasu kadus ära meil. Tegelikus elus lepitakse ju palk kokku ja praktikas kirjutatakse laiali nagu paragrahvid nõuavad. Praegune süsteem on lihtsalt amoraalne ja tuleb viivitamatult lõpetada!

Terras läheks minema, kui ta ainult 25 000 miinus maksud teeniks? Kaitseväkke tagasi?
Jah, ma arvan küll.

Kaitseväes teeniks paremini?
Tema auastmes mees kindlasti.

Kui kõrge on kaitseväe keskmine palk?
Kuskil 15 000-20 000 krooni vahel. Pagunite järgi.

Kui suur on ministeeriumi keskmine palk?
Peast ei hakkaks hea meelega ütlema. Ministeeriumide keskmisel tasemel ehk 20 000 krooni ringis kuus. Kõik sõltub... Ma ei oleks praegu isegi valmis andma hinnangut, kas seda on palju või vähe.

Kas ministeeriumis sel aastal palku tõstetakse?
Ei kasva. See on ju ka poliitilisel tasandil läbi räägitud teema.

Aga haldusala palgakulu kerkib, sest kaitseväkke värvatakse üha uusi inimesi.
Jah, see oli meil valitsuse tasemel poliitiline kokkulepe. Kokkuleppe järgi ei vaata me praegu enda võimekusi ja selle kasvatamist ringi. Aga ma ei välista, et see kasv aasta lõpuks aeglustub.

Ministeeriumi haldusala autoparki ja selle kaudu kütusekulu olete valmis vähendama?
Suure transpordikulu taga on sõjaväemasinate õppustel liigutamine. Ja eks meie masinapark on suures osas suure venna vana. Sakslased ja taanlased on end koomale tõmmanud. Eks need autod on siis tehtud, kui benss oli odav, ja meie maksame nüüd seda suurt bensuarvet kinni.

Mitu autot ministeeriumi hingekirjas on?
3-4 autot. Minu, kantsleri auto, lisaks eraldi julgeolekuosakonna 1-2 autot. Meil on ka kütusekompensatsioon, iga töötaja kohta erinev.

Autode kütuselimiit on piiramatu?
(Vaikib) Ma ei oska nagu peast öelda. Minu meelest kantsleri autol läbisõidulimiiti peal ei ole. Minu meelest kõige parem kontroll on naabrivalvevorm. Kollektiiv on parim järelevaataja! Siis küsitakse, miks sa nii palju sõitsid ja miks sa äriklassis lendasid.

Teie ministeeriumis lennatakse ainult äriklassis?
Ei ole nii. Ministri ja kantsleri aeg on kallim, ainult neil on õigus äriklassi kasutada.

Viimane küsimus, härra minister. Kas saame ise eelarve kärpimisega hakkama või kriibib varsti IMF ukse taga?
Ei, ei. Siia majja pankrotihaldurit ma küll ei lase!

Aga üle piiri, Eesti riiki?
Mina usaldan poliitilist tarkust. Seda on rohkem, kui välja paistab.

Näitame, et suudame – teeme Almuniale ära!

2009-01-20

Eesti vabariik A.D. 2009 meenutab mõne tunnuse poolest üsna täpselt Eesti vabariiki aastal 1992 ja 1999. Mõningad tollased meeleolud on hämmastavalt tuttavad. Kõigil kolmel aastal oli Eesti sügavas majanduskriisis - 1992. aastal oli see oma 1000%ise inflatsiooni ja majanduse 30%lise langusega vast kõige rängem. Töö kaotas ligi 30% tööealistest elanikest, Eesti riik ei suutnud end isegi elementaarsel kombel maksma panna.

Teisalt on 2009. aasta mõnes mõttes ohtlikum - 1992. aastal oli olukord lihtsalt nii hull, et kaotada polnud tegelikult midagi, 2009. aastal - õnneks - juba on. 1999. aasta kriis jääb oma ulatuselt nende kahe vahepeale. Sarnane on ka see, et kriis Eestis on kõigil kordadel olnud seotud kas lokaalse või ülemaailmse majanduskriisiga.

Eneseusk tõi edu

Sarnane on vähemalt teataval määral ka reageerimine kriisile või selle tõsidusele. Esiteks üritatakse eitada kriisi olemasolu, seejärel varjata selle ulatust ning lõpuks lüüakse üldse käega ning üteldakse, et ega me selle vastu midagi teha niikuinii ei saa. Maailma vaatamine läbi roosade prillide viib tihti teise äärmusse, pessimismi ning lootusetusse. Korraga ei usu me endasse enam ise, ega usu enam ka teised. Äärmuslikult pessimistlikud meeleolud kippusid valitsema Eestis nii 1992. kui ka 1999. aastal, samas suunas liigume ka praegu, 2009. aastal.

1992. aastal oli maailm Eesti võimalustest väga pessimistlikul arvamusel: tollaseid ajalehti lugedes ennustati meile küll majanduskatastroofi, küll kodusõda, küll Venemaa rüppe naasmist. Tihedam integreerumine Euroopaga kuulus pigem fantastika valda. Ja ega meid seal Euroopas keegi eriti ei oodanud. Ja ometi tegi Eesti pessimistidele ära: me julgesime vastu võtta valusad, aga vajalikud otsused, väljuda majanduskriisist, vältida kodusõda, vabaneda Vene sõltuvusest ning astuda otsustavad sammud Euroopa suunas, mis on meid praeguseks viinud Euroopa Liidu täisliikmeks. Naasmine Euroopasse oli Eesti selle aja suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile ka edu.

Paremini ei suhtutud meisse 1999. aastal. Eesti ime kuulutati maailmas «sulanuks», meile ennustati majanduspoliitilist kokkuvarisemist. Eestis endaski kinnitati, et meie majandusmudel olevat jätkusuutmatu ega suutvat majanduskasvu hoida. Pessimism ronis sisse uksest ja aknast. Sellel taustal oli NATOsse kutse saamiseks isegi unistada parajalt hull mõte. Keegi ei uskunud, et majanduskriisi ja eelarvepuudujääki sattunud Eesti suudab tõsta oma kaitsekulutused lubatud 2% tasemele. Mäletan hästi, et kui 2002. aasta suvel Brüsselis NATO peakorteris käisime, öeldi see arvamus meile otse välja: te olete toredad poisid küll, aga NATOsse saamist tuleb teil ikka veel mõnda aega oodata - kuni oma majanduse korda saate. Oleks me tollal seda juttu kuulama jäänud, poleks me ilmselt kunagi NATOsse pääsenud. Sest mis seal salata, ega keegi meid seal eriti ei oodanud. Ometi tegime pessimistidele ära - Eesti suutis radikaalsete otsuste ja negatiivse lisaeelarve toel kriisist väljuda. NATOga liitumine sai Eesti selle perioodi suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile edu.

Vaadates olukorda praeguses Eestis ja seda, mida me ise endast arvame või kuidas me teiste jaoks välja näeme, siis ega siin suuri erinevusi pole. Suur optimism on asendunud veel suurema pessimismiga, mis kuulutab, et niikuinii läheme täiega põhja. Kui me ise endasse ei usu, siis pole põhjust loota, et seda keegi teine teeks.

Euro olgu prioriteediks

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia teatas äsja, et Eestil pole lähiaastatel eurotsooni asja, enne tuleb vaadata, kuidas Eesti oma majanduse jälle korda saab. Mõne jaoks võib eurotsooni pääsemise võrdlemine NATOga ülepingutatuna tunduda, tegelikult on see Eestile ka julgeolekupoliitiliselt ülimalt oluline küsimus.

Riigid, kes suudavad praeguses olukorras sinna siseneda, saavad endale olulise konkurentsieelise, eurotsoonist väljajääjad jäävad aga vinduma. Pole suuremat kahtlust, et ega meid ka eurotsooni nüüd keegi eriti ei oota - nii nagu meid ei oodatud ei Euroopa Liitu ega NATOsse. Kui tahame aga endale paremat tulevikku ehitada, tuleb Eestil hetkel veel lahtiolevast uksest sisse üritada tungida. Sest nõuded eurotsooni pääsemiseks võivad tulevikus mitte leevenduda, vaid pigem karmistuda.

Mida selleks siis teha? Vastus sellele küsimusele polegi sedavõrd keeruline: sama, mis varasemate kriiside juures. Eurotsooniga liitumine tuleb Eestile seada samasuguseks erakondlikke vaidlusi ning kemplemisi ületavaks prioriteediks, nagu seda oli Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimine. Selle eesmärgi alla tuleb painutada kõik teised prioriteedid. Selline taktika on meile kaks korda edu toonud ning ta toob meile edu ka nüüd - kui seda soovime.

Selleks oleks peaministril tark kokku kutsuda erakondade nõupidamine, kus pannakse paika, kas tegu on Eesti poliitilist maastikku ühendava eesmärgiga või peetakse vajalikuks praegust olukorda kasutada üksteisele ärategemiseks. Ma ei ole naiivne ega arva, et sellise üksmeele saavutamine saab kerge olema. Kindlasti mitte. Üritama aga peame. Sest vaid nii suudame paari aasta pärast uhkelt ringi vaadata ning ütelda «Ära tegime!».

Terrorismi lätted

2009-01-16

Kui terrorismi vaadelda lihtsalt ebaseadusliku poliitilise vägivallana, siis võib väita, et terrorism on niisama vana kui poliitika ja Abeli tapmine Kaini poolt oli esimene terroristlik akt.

Ühtset arusaama selle kohta, mis on terrorism, õigupoolest ei ole. Erinevates ühiskondades on terrorismi piirid olnud võrdlemisi erinevad. Tavakäsitlus ei lange tihtipeale kokku ka õigusalase käsitlusega. Viimastel kümnenditel on paljud riigid, sealhulgas ka Eesti, võtnud vastu terrorismi ohjeldavad seadused ja 2004. aasta novembris defineeris terrorismi ka ÜRO Julgeolekunõukogu. Seega on toimunud küll lähenemine arusaamas, mida terrorismina käsitleda, kuid ühemõttelist arusaamist, milline tegevus on terrorism, milline mitte, sellegipoolest ei ole.

ÜRO Julgeolekunõukogu võrdlemisi üldsõnalise määratluse järgi on terrorism surma põhjustamisele või tervise kahjustamisele suunatud vägivaldne tegu, mille eesmärgiks on sundida riike midagi tegema või tegemata jätma. Terrorismi eesmärgid on kas poliitilised või usulised ja vägivalla kasutamisega soovitakse provotseerida konflikti, sõda, aga mõnel juhul sundida ka konflikti lõpetama. Olukorrast sõltuvalt võib selle üle, kas akt on terroristlik või mitte, piisavalt vaielda ja arvesse tulevad ka riikide poliitilised huvid, millist tegevust käsitleda terroristlikuna ja millise puhul terroristlikku olemust hoopiski varjata. Eriti hägus on näiteks piir rahvusliku vabadusvõitluse ja terrorismi, aga ka riikide endi vägivaldse poliitika ja terrorismi vahel.

Kui terrorismi vaadelda kõige üldisemalt ebaseadusliku poliitilise vägivallana, siis võib väita, et terrorism on niisama vana kui poliitika ja piibli järgi Abeli tapmine Kaini poolt oli esimene terroristlik akt. Terrori mõistet, mis ladina keeles tähendab hirmu, on teadaolevalt kasutatud esimest korda aastal 105 enne Kristust, kui kimbri hõim terroriseeris Roomat. Ajalugu kubiseb näidetest, mida tagasivaatavalt võiks vaadelda kui terrorismi. Peaasjalikult on need valitsejate või muude võimukandjate tapmised sooviga muuta riikide poliitikat või upitada võimule mõni meelepärasem valitseja. Terrorismile on alati seadnud piirid tehnoloogia. Varasematel sajanditel korraldati atentaate seetõttu peaasjalikult külmrelvade ja mürgitamise abil. Siiski kasutatakse terrorismi mõistet sagedamini moodsa poliitilise vägivalla korral, kus terroriakti toimepanemiseks on võimsamad vahendid - tulirelvad ja pommid. Tänapäevase terrorismi juured on seega tinglikult 19. sajandis. Meeldejäävamaid esimesi "klassikalisi" terroriakte toimus Prantsusmaal 1858. aastal, kui Itaalia rahvuslane Felice Orsini pani pommi Prantsusmaa keisrile Napoleon III-le. Teatavasti pääses keiser tol korral eluga. 1866. aastal USAs Tennessees asutatud Ku Klux Klan võttis terrorismi neegrite ja nende õiguste eest võitlejate vastaseks põhirelvaks.

19. sajandil kujunes välja ideoloogia, mis pidas terrorismi põhiliseks võitlusvahendiks õiglasema ja parema ühiskonna nimel ja käsitles valitsejate kui kurjuse kehastuste tapmist moraalse teona. Selleks ideoloogiaks oli anarhism. 19. sajandi lõpul langesid anarhistidest terroristide käe läbi mitmed kroonitud pead ja nende perekonnaliikmed, nende hulgas Austria-Ungari keisri Franz Joseph I abikaasa Elisabeth (Sissy), kelle noorpõlv on kajastatud arvukates romantilistes raamatutes ja filmides.

Eriti suure ulatuse omandas terrorism 19. sajandi teise poole Venemaal. Vene terrorismist tulenevalt on poliitilist vägivalda hakatud nimetama terrorismiks ka teistes maades. Sergei Netšajev asutas 1869. aastal organisatsiooni Narodnaja Rasprava, nimetades seda ise terroristlikuks. Kümme aastat hiljem asutatud Narodnaja Voljal õnnestus 1881. aastal tappa Vene tsaar Aleksander II, tuues sellega kaasa võimude aktiivsed terrorismi-vastased meetmed. Terrorismil ei olnud Vene anarhistide silmis halba varjundit. Vastupidi, terroristliku tegevuse üle tunti uhkust.

19. sajandi terrorismi iseloomustas individuaalsus. Terroriakt oli tavaliselt suunatud üksikisiku vastu ja laiemad rahvahulgad tavaliselt kannatada ei saanud. See tegi terrorismi võimude suhtes opositsiooniliselt meelestatud inimeste silmis sümpaatseks ja kinni kukkunud terroristidele tunti tihtipeale kaasa. Terroristide võitlust peeti üllaks ja põhjendatuks, eeskätt mittedemokraatlikes riikides. Venemaa isevalitsuslik režiim kasutas repressiivseid meetodeid igasuguse opositsiooni mahasurumiseks, mistõttu vägivaldsete vahendite kasutamine tsaarivalitsuse vastu leidis mõistmist, eriti intelligentsi hulgas. Samuti oli 19. sajandi terrorism võrdlemisi süsteemitu ning puudus selge kava, mida terroriaktide teel sooviti saavutada. Eeldati, et halva valitseja tapmisest piisab ühiskondlike olude parandamiseks. Süsteemsem ja sihipärasem terrorism sai alguse seoses revolutsiooniliste ideoloogiate tungimisega poliitilisse võitlusse (sotsialism, kommunism, fašism, natsionaalsotsialism) eeskätt 19. sajandil.

20. sajandi algul terrorismi osatähtsus poliitilise võitluse vahendina vähenes, kuid ei kadunud. Jätkus atentaatide korraldamine (1910 Portugali kuninga, 1914 Austria-Ungari ertshertsogi, 1934 Jugoslaavia kuninga jpt tapmine), ent kujunesid uued terrorismi vormid. Terrorismi hakati kasutama ka süstemaatilise võitlusvahendina riigi poliitilise režiimi kukutamiseks. Terroriaktide abil nõrgestati riigi stabiilsust, kõrvaldati ebasobivaid liidreid ja hirmutati rahvast. Mitmetes riikides tulid terrorit praktiseerivad poliitilised liikumised võimule (Venemaal 1917 bolševikud, Itaalias 1922 fašistid, Saksamaal 1933 natsionaalsotsialistid). Terrorism ägenes mitmetes koloniaalvaldustes kui rahvusliku vabadusvõitluse vahend. Hägune piir terrorismi ja rahvusliku vabadusvõitluse vahel on andnud võimaluse risti vastupidisteks hinnanguteks, kus samade inimeste näol on ühtede hindajate silmis tegemist kangelaste ja teiste silmis kurjategijatega. Näiteks Iisraeli riigi loomise eest võidelnud Irgun, kelle mitmetest liidritest said hiljem tuntud Iisraeli poliitikud, oli juutide silmis vabaduse tooja, brittide ja araablaste jaoks aga terroristlik grupp.

Pärast Teist maailmasõda aktiviseerus eeskätt Euroopas poliitiliste äärmusrühmituste viljeldav terrorism. Silmatorkava koha saavutasid Saksamaa LV, Itaalia, Belgia ja Prantsusmaa marksistlikud protestirühmad, eriti 1970.-1980. aastate avalikkust vapustanud terroriaktidega mõjukate poliitikute ja ärimeeste vastu. Saksamaal tegutsenud Punaarmee Fraktsioon, ajakirjanduses rohkem tuntud Baader-Meinhofi jõuguna, röövis ja tappis 1977. aastal mõjuka töösturi Hanns-Martin Schleyeri ning Itaalia Punabrigaadid aasta hiljem Itaalia endise peaministri, kristlik-demokraatliku partei pikaajalise juhi Aldo Moro. Ent tegutses ka neonatsistlikke ja neofašistlikke terrorirühmitusi, kelle tegevus oli suunatud eeskätt immigrantide vastu, kuid keda iseloomustas ka antisemitism. Kui pahempoolsed prokommunistlikud terrorirühmitused suunasid tegevuse avaliku elu tegelaste vastu ja püüdsid leida toetust rahulolematutes rahvakihtides, siis paremäärmuslik terrorism panustas paanika tekitamisse, oli suunatud rahvahulkade hirmutamisele ja seetõttu paigaldati pomme rahvarikastesse kohtadesse. Paremäärmuslaste terroriaktides oli ohvrite hulk enamasti suurem, kuid pahempoolsed saavutasid suuremat avalikkuse tähelepanu oma efektsete ettevõtmiste ja tuntud isikute tapmisega.

Euroopa riikidel on õnnestunud pahempoolne terrorism praktiliselt välja juurida ning parempoolne terrorism samuti enam-vähem kontrolli alla saada, ent rahvuslikul ja religioossel pinnal tekkinud terrorism on jätkuvalt elujõuline ja ilmutab laienemistendentsi. Põhja-Iirimaal tegutsev, Iirimaaga ühinemist taotlev Iiri Vabariiklik Armee (IRA) on viimastel aastatel terroritegevusest peaaegu loobunud ja baskide vabastusliikumise (ETA), mis võitleb Baskimaa iseseisvuse eest Hispaaniale ja Prantsusmaale kuuluvas baskidega asustatud piirkonnas, aktiivsus on vähenenud, ent hoolimata korduvatest relvarahukokkulepetest, terroriaktidest loobunud ei ole. Pead aga tõstab islamiterrorism, mille globaalsus ja rahvusvaheline ulatus ületab kõiki varasemaid terroristlikke aktsioone.

Venemaa provotseeris 1990ndate lõpul tšetšeeni terrorismi tekkimise, et leida ettekääne selle rahva poolt valitud juhtkonna kõrvaldamiseks. Ka tšetšeeni terrorism võib tulevikus probleeme tekitada ja sattuda islamiterrorismi mõju alla.

Poliitikateadlased on püüdnud terrorismi erineval moel liigitada ja jaotada kõikvõimalikke tunnuseid pidi. Ometi on kõik need jaotused tinglikud ja terrorismi ühisjooned on tugevamad kui erijooned. Mõistetavalt võivad terrorirühmituste eesmärgid olla väga erinevad ja tihtipeale vastandlikud, kuid terroristlikuks ei tee rühmitust mitte eesmärk, vaid valitud vahendid, milleks on vägivald, seaduslikkuse eiramine, asjasse mittepuutuvate inimeste kahjustamine või tapmine ning sageli ka anonüümsus. Terroristide ideoloogia ei pruugi üldse olla äärmuslik ega vägivaldne. Näiteks ökoterroristidel on see hoopiski suunatud keskkonnakaitsele. Ka rahvusvahelise ja siseriikliku terrorismi eristamine on tinglik, kuna rahvusvahelised sidemed ja ulatus on vähemasti 20. sajandi terrorismiga pidevalt kaasas käinud. Rõhutada tuleks pigem riiklikku terrorismi, kus riikide valitsused ise kasutavad terroristlikke meetodeid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja rikuvad omaenda kehtestatud seadusi. Riiklik terror võib avalduda massirepressioonides omaenda rahva või vallutatud maade rahvaste vastu (Prantsuse revolutsiooni ajal inimeste massiline giljotineerimine jakobiinide poolt, holodomor Ukrainas, tolleaegses NSV Liidus, holokaust natside poolt valitsetud Euroopas jm), terroristlike aktide korraldamises valitsuse käsul, kus valitsus ise jääb anonüümseks (Kirovi, Trotski, Litvinenko tapmine, Greenpeace'i laeva uputamine Prantsuse luure poolt Uus-Meremaa ranniku lähistel), aga ka terroristide võrgustiku koolitamises ja relvastamises teiste riikide õõnestamiseks. Nii relvastas ja koolitas NSV Liit ning mitmed teisedki kommunistlikud riigid terroriste, kes korraldasid akte Lääne-Euroopas, araabia maades, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas (tuntum neist on kindlasti Carlos). Idablokk on varjatult toetanud Euroopa terrorigruppe ka 70.-80. aastatel ning IRA, ETA ja Punaarmee Fraktsiooni terroristid on saanud väljaõpet palestiina terroristide laagrites. Terroristlikuks tegevuseks valitsuste poolt peetakse üha enam ka tsiviilelanike ründamist eesmärgil hävitada vastupanuliikumiste massibaas (Saddam Husseini poolt kurdide ründamine, mõned Iisraeli ja Sudaani aktsioonid, Tšetšeenia külade hävitamine Vene sõjaväe poolt).

Tänapäevases terrorismis põimuvad üha enam läbi riigisisene ja rahvusvaheline mõõde ning terrorism leiab varjatud toetust riikidelt, kes vastanduvad muule maailmale (nn paariariigid - Põhja-Korea, Iraan, Süüria). Islamiterrorism, mis on kindlasti tänapäeval kõige enam kõneainet andev terrorism, on ülekaalukalt rahvusvaheline ja peab globaalset sõda enamiku riikide valitsuste vastu. See on vaieldamatult uus tasand terrorismis ning seab riigid fakti ette, et tavapärased meetodid terrorismivastases võitluses ei anna enam tulemusi.

Islamiterrorismi juured peituvad islamimaade ja ülejäänud riikide vastasseisus, lähemalt Araabia-Iisraeli konfliktis. Kuid tänast islami-terrorismi ei saa vaadelda kitsalt Palestiina probleemi kajastusena, pigem on Palestiina küsimus üks (paljudest) ettekäänetest terroristlike vahendite kasutamisel. Traditsiooniline Palestiina terrorism on Palestiina Vabastusorganisatsiooni legaliseerimisega taandunud globaalse võimuvõitluse ees, Lähis-Idas tegutsevad terroristid Hamasist ja Hezbollah'st on jäänud varju Al-Qaedale jt rahvusvaheliselt ulatuslikke võrgustikke omavatele organisatsioonidele, millel tõenäoliselt ei olegi üht juhtimiskeskust, kuid mis vastanduvad ühte moodi kehtivale maailmakorrale. Islamiterrorismi juured on paljuski tõigas, et maad, mille rahvastik on saavutanud arvukuse, mis lubab neil maailmapoliitikas kaasa rääkida, kuid mille rahvatulu seda ei võimalda ja vanad suurriigid seda muudatust näha ei soovi, on valinud käepärase vahendi enese maksmapanekuks. Ja selleks vahendiks on relvad ja terrorism. Ning seda vahendit kasutatakse oma tahtmise saavutamiseks.

Tänapäeva rahvusvaheline terrorism on üles ehitatud kolmanda sektori põhimõttel ja seeläbi imbunud erinevates riikides igapäevasesse ühiskonnaellu. Tõsiseks probleemiks on kujunemas illegaalsete terroriorganisatsioonide legaalsed võrsed kõikvõimalike kodanikuühenduste näol, mis diskrediteerivad nende riikide poliitikat, kus nad tegutsevad. Kasutades inimõiguste-, vähemuste ja usuliste rühmade kaitse kulisse, loovad nad foorumi, kus survestada riikide poliitikat suunas, mis suurendab terroristide võimalusi ja vähendab valitsuste võimet tagada ühiskonna julgeolekut. See seab valitsused omakorda ebameeldiva dilemma ette, kas terrorismivastaste abinõude kaudu hakata piirama isikuvabadust ja kodanikuühenduste tegevust või riskida olukorraga, kus ei ole võimalik enam turvalisust tagada. Terroristid on suutnud infoühiskonnaga mõneti isegi paremini kohaneda kui seaduskuulekad kodanikud ning oskuslikult ära kasutada neid võimalusi, mida multikultuursus ja kodanikuühiskond on võimaldanud.

Teisalt ei tasu liiale minna islami otsimisega tänapäeva terrorismist. Islam on antud juhul sobiv kate ja vahend, allutamaks inimesi terroristide liidrite tahtele ja pannes neid ennast ohverdama juhtide huvides. Kes tunneb islami sisu, teab, et see usk ei õigusta mingilgi moel terrorismi, nagu seda ei õigusta ka kristlus, judaism, budism, hinduism jm usundid ning koraani ei saa kuidagi tõlgendada, nagu võrduks enesetaputerrorist märtriga. Ideoloogia on terrorismis motivaator ja eesmärk on ikkagi võim, sõltumata kas tegutsetakse islami või kristluse, Palestiina või Põhja-Iirimaa, kommunismi või loomakaitse lipu all.

Sõda terrorismiga on Kolmas maailmasõda, milles on kasutusele võetud kaasaegne relvastus ja mis ei toimu enam rindejoonel, vaid meie keskel ja ümber; milles ei kehti enam lepingud, mis sõjapidamist ohjasid. Keemia-, bioloogiline ja tuumarelv ei ohusta meid enam piiri tagant või taevast. See võib plahvatada meie kõrval. Kuidas riigid sellise ohuga toime tulevad ja kuidas terrorismi suudetakse ohjeldada, on seni vastuseta küsimused.

Gaasitüli võitjad ja kaotajad

2009-01-12

Kahe naabri avalikus tülis gaasitarnete ja transiiditasude pärast torkab silma mõlema riigi suutmatus suhteid klaarida. Korduvalt alustatud läbirääkimised jõuavad ikka samasse punkti.

Venemaa ähvardab lõpetada maagaasi müügi Ukrainale, kui too keeldub maksmast nõutud hinda. Ukraina omakorda lubab suurendada Euroopasse eksporditava maagaasi transiiditasusid. Tarnekatkestuste hirmus Euroopa riigid ootavad hingevärinal, kuni järjekordne ajutine kokkulepe sõlmitud saab. Tüli põhjusteks on maagaasi infrastruktuur, gaasitranspordiks vajaliku nn tehnoloogilise gaasi päritolu ja vahendusfirmade osalus gaasitarnetes.

Nõukogude Liidu lagunedes päris Ukraina olulisima osa maagaasi infrastrukuurist: torujuhtmete süsteemi pumplate ja looduslike maa-aluste gaasihoidlatega, mis mõeldud gaasi ekspordiks Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Venemaale jäid maagaasi varud ja tootmine.

Lepete sünd ja asjaolud

Ukrainale kuuluvatest maagaasi leiukohtadest kaetakse napilt kolmandik kodumaisest nõudlusest, ekspordiks ei jää üle midagi. Venemaa käsutuses on küll maailma suurimad gaasivarud, kuid pelgalt siseturuga piirdumine tähendaks hädavajalikest valuutatuludest ilmajäämist, sestap vajatakse läände suunduvaid torujuhtmeid maagaasi eksportimiseks.

NSV Liidu ajast pärit lepete kohaselt peab Gazprom maagaasi Euroopa partneritele üle andma nende maade kunagisel piiril NSV Liiduga. See ei ole eurooplaste mure, kuidas Gazprom oma gaasi Ukraina kaudu edasi toimetab. Seepärast Venemaa on korduvalt üritanud Ukrainale kuuluvat gaasitranspordi süsteemi Gazpromi kontrolli alla saada. Ukrainale kuuluvate torujuhtmeteta ei saa Gazprom maagaasi Euroopasse müüa. Venemaa gaasita jääks Ukraina rasketööstus ja elektritootmine seisma.

Ukraina sai üheksakümnendatel aastatel võtta kahe riigi ühendatud gaasisüsteemist just niipalju gaasi, kui vaja. Niipea kui Gazprom üritas tarbitud gaasi eest võlga sisse nõuda ja gaasitarneid piiras, võttis Ukraina oma jao Euroopasse suunatud ekspordist ning Gazprom pidi Euroopa partnerite survel maagaasi müügi Ukrainale taastama.

Gaasi transpordiks kulub teatud hulk sedasama maagaasi, mida suured pumbajaamad kütusena kasutavad. Kuni selle aasta jaanuarini kattis selle osa Gazprom. Nüüd nõuab Venemaa, et maagaasi transpordiks kulutaks Ukraina oma gaasi, sest Gazpromil on kahtlus, et transpordi tarbeks kulub gaasi vähem, ülejäägi võtab Ukraina omale.

Üheksakümnendatel tekkinud võlgnevuste tagasimaksmise osas saavutati kokkulepe 2002. aastal, kui Ukraina peaministriks oli Viktor Juštšenko. Kaks aastat hiljem sõlmiti Ukraina riikliku gaasifirma Naftogazi ja Venemaa gaasimonpoli Gazpromi vahel gaasitarnete korraldamise leping järgmiseks viieks aastaks. 2005. aasta detsembris katkestas Gazprom leppe ning tegi jaanuaris 2006 ootamatu ettepaneku vahendajaid kasutada.

Selle aasta jaanuarini ei tasunud Ukraina tarbijad gaasi eest Gazpromile või Naftogazile. Maagaasi importis Ukrainasse RosUkrEnergo, millest pool kuulub Gazpromile (Šveitsis registreeritud tütarfirma Rosgas Holding AG kaudu) ja teine pool (samuti Šveitsis registreeritud) firmale Centragas Holding AG, mille omanikeks on ärimehed Dmitri Firtaš ja Ivan Fursin.

Segane vahendusskeem

RosUkrEnergo ostab maagaasi Gazpromilt ja Kesk-Aasiast, kuid ei müü seda mitte otse Ukraina riiklikule gaasiettevõttele, vaid RosUkrEnergo ja Naftogazi ühisfirmale UkrGazEnergo. RosUkrEnergo re-ekspordib läbi Ukraina ka Kesk-Aasiast ostetud gaasi.

Naftogaz haldab küll kogu Ukraina gaasitranspordisüsteemi, kuid teenib tulu vaid kodumaise maagaasi müügist elanikonnale ja soojatootjaile. Ukraina tööstusele ja elektritootjaile müüdava imporditud gaasi eest tasutakse UkrGazEnergole. Viimane on saanud omale ka osaluse Ukraina maa-alustes gaasihoidlates.

Pole teada, kelle huve RosUkrEnergo esindab. Meedias on vihjatud Venemaa ja Ukraina oligarhide ja kõrgete riigiametnike seotusele vahendusskeemiga. Nii olevat suurtarbijate ehk tööstusettevõtete omanikud ja võimukandjad isiklikult huvitatud, et gaasi eest ka õigel ajal tasutaks.

Kui kõik olulised isikud ja ettevõtted on skeemi kaasatud, siis miks on viimase nelja aastavahetuse eel ja ajal kordunud üks ja sama tüli? Kindlasti on tegemist tulusa äriga, et sellest osasaamiseks või olemasoleva osa suurendamiseks ja võistlejate tõrjumiseks takistatakse otselepingu sõlmimist Gazpromi ja Naftogazi vahel (kuigi 24. oktoobril 2008 otselepinguks vajalik esialgne kokkulepe saavutati jäi novembrikusse kavandatud tarneleping sõlmimata).

Segase vahendusskeemi võitjateks on need, kes jagavad omavahel kasumi. Kaotajateks on Ukraina majandus ja ühiskond, sest kahtlastest tehingutest võrsuv korruptsioon õõnestab omariiklust ning mõjutab poliitilisi otsuseid. Kaotajaks on ka Gazprom, sest osa gaasiekspordi tulust läheb ettevõttest mööda. Lisaks kahjustavad korduvad tülid Ukrainaga Venemaa gaasimonopoli mainet.

Vene-Ukraina gaasitüli, vol. 2

2009-01-09

Kahe naabri avalik tüli gaasitarnete ja transiiditasude pärast näib kujunevat aastavahetuste tavaks. Gaasikraanide kinnikeeramiseni on viimase nelja aasta jooksul jõutud juba kahel korral.

Eelmisest tarnekatkestusest 2006. aasta jaanuaris on nii Ukrainas kui ka teistes Euroopa riikides õpitud vähemalt seda, et maagaasi tuleb külmadeks talvekuudeks varuks koguda. Erandiks on Balkanimaad, mida eelmine kraanide sulgemine ei mõjutanud. Gaasivarud aitavad tarnekatkestusi üle elada, kuid võivad ka gaasitüli pikendada.

Tülitsemise ajendid on samad, mis varasematelgi kordadel: Gazprom soovib tõsta Ukrainale müüdava maagaasi hinda, sest peab ise ostma Kesk-Aasiast maagaasi varasemast kallimalt. Vastukäiguna nõuab Ukraina riiklik gaasifirma Naftogaz Ukraini Gazpromilt kõrgemat tasu transiidi ja gaasi hoiustamise eest maa-alustesse hoidlatesse, silumaks sesoonseid kõikumisi sihtriikide gaasitarbimises. Kui Ukraina jätkab gaasi tarbimist - ja seda on kõigil kordadel ka tehtud - vana hinnaga või suisa võlgu, siis süüdistab Gazprom Ukrainat maagaasi varastamises ja ähvardab tarned katkestada, kui võlgnevust kohe ei tasuta.

Huvitav on see, et hoolimata mõlema riigi kõrgete poliitikute korduvatest lubadustest ei ole tänaseni sõlmitud otselepinguid Gazpromi ja Naftogazi vahel. Maagaasiga kaubeldakse ikka veel vahendusfirmade RosUkr Energo ja UkrGazEnergo kaudu, mis muudab tehingud raskesti jälgitavaks. Siit ka segadus võlgnevustega: Naftogaz väidab, et Gazpromile on võlgu RosUkr-Energo, too süüdistab tasumisega viivitamises omakorda riiklikku gaasifirmat.

Venemaalt gaasi importivaid Euroopa riike sellised üksikasjad ei huvita. Nende seisukoht on ka mõistetav: klaarige omavahelised erimeelsused isekeskis, kuid meie tahame lepingutega lubatud gaasikogused õigel ajal kätte saada.

Miks siis gaasitüli ikkagi avalikult lahendatakse?

Ukraina on igal aastal võtnud ohvri rolli, keda mõjuvõimas naaber kimbutab ja kes pole suuteline maksma maagaasi eest nii kõrget hinda kui näiteks Saksamaa. Venemaa püüab näidata Ukrainat ebausaldusväärse partnerina, kes rikub kokkuleppeid ja on valmis teistele mõeldud kaupa varastama.

Seekord näib Venemaal õn-nestuvat veenda Lääne- ja Lõu-na-Euroopat uute ja otse sihtmaadesse suunatud tarnekanalite rajamise vajalikkuses. Euroopa riigid võivad küll Ukrainale kaasa tunda, kuid muretsevad ennekõike oma huvide pärast ega taha, et transiidiriikide ja Venemaa vahelised tülid jääksidki mõjutama energiakandjate importi. Ilmekas näide on Saksamaa majandusministri Michael Glosi hiljutine toetus Läänemerre kavandatavale Nord Streami gaasitorule kui ühele alternatiivile. Glosi avalduse taga võib aimata sedagi, et Saksa valitsusringkondades on päevakorda kerkimas (eelmise kantsleri ajal ebaõnnestunud) Nord Streamile riikliku tagatise andmine, mis hõlbustaks oluliselt gaasitoru rajamiseks vajalike laenude saamist.

Ülemaailmse kriisi mõju

Erinevalt varasematest tülidest mõjutab praegust ülemaailmne majanduskriis ja sellest tingitud naftahinna järsk langus. Gaz-prom peab seetõttu kevadel gaasihinda langetama ja leppima sissetulekute vähenemisega, mis gaasihiiu suurt võlakoormat arvestades pole just meeldiv väljavaade. Siit ka Venemaa huvi jätkata igal juhul alternatiivsete tarnekanalite rajamist: see tähendab investeeringuid ja tootmise jätkumist ajal, mil teistes riikides, näiteks Ukrainas, tuleb maadelda tööstustoodangu vähenemise ja sellega kaasneva tööpuudusega, mida eeldatav maagaasi hinna tõus võiks veelgi võimendada.

Ukrainal on tõsine hirm gaasihinnaga manipuleerimise ees, sest enamik sisseostetavast maagaasist läheb sealsele tööstusele, kus tootmine on tänu odavale toormele ja kütusele ning madalamatele palkadele odavam kui mujal Euroopas. Kui Ukraina peaks ostma maagaasi Gazpromi pakutud hinnaga 400 USA dollarit tuhande kuupmeetri eest, siis üks konkurentsieelis kaoks ja majanduskriis Ukrainas süveneks veelgi.

Sõda Ukraina vastu

2009-01-08

Kui lugeda uuemaid käsitlusi infosõja teooriast ja praktikast, eriti venelaste omi, jõuame selge järelduseni: sõda Ukraina vastu on juba alanud. Tõsi, infosõda pole päris sõda, verd ja laipu ei ole, selle asemel on külmetavad kodanikud Euroopa riikides. Kuid infosõda võib vabalt olla tõelise sõja ettevalmistusfaas. Ja selles faasis tuleb luua vastasest negatiivne kuvand.

Gaasidraamat vaadates teeb enamik vaatlejaid järeldused, mis on "elementaarsed", nagu tavatses öelda Sherlock Holmes doktor Watsonile: Ukrainat näidatakse tülika riigina. Nord Streami projekti näidatakse alternatiivina, mida Euroopa peab toetama.

Survet Ukrainale serveeritakse majandusliku, mitte poliitilise probleemina.

Sealjuures on Gazpromi väide, et Ukraina varastas osa gaasi ära, Euroopale sisuliselt kontrollimatu või vähemalt võtaks erapooletu hinnangu saamine liiga palju aega.

Milleks on Venemaal sellist operatsiooni vaja? Esiteks tuleb kompenseerida Vene majandust räsiv naftahinna langus. Sestap tuleb kõigile meelde tuletada, kelle käes on gaasitoru.

Nafta järel võib langema hakata gaasihind ja see oleks Venemaa jaoks katastroof. Raske öelda, kas on süüdi konflikt Gaza maakitsusel või Vene-Ukraina gaasitüli, aga äsja kerkis üle pika aja nafta hind. Konflikt tähendab defitsiiti ja defitsiit ei lase hinnal langeda (vt Wall Street Journal).

Teiseks on vaja järjest rahulolematumaks muutuvale kodupublikule näidata, kuidas venelaste heaolu tagava kõrgema gaasitulu eest võideldakse.

Ja last, but not least - Ukrainale tahetakse koht kätte näidata. Küsimus pole üksnes Ukraina suvises toetuses Georgiale ega ebamääraseks muutunud NATO-sihis. Venemaale, kus Stalini glorifitseerimine on jõudsalt edenenud, ei sobi vähimal määral Ukraina jõuline initsiatiiv holodomor'i hukkamõistmiseks. Mängus pole üksnes gaasi hind, vaid Venemaa imperiaalse mõju säilitamine.

Euroopa ei näe head teed olukorra lahendamiseks, aga Venemaa teab, et Ukraina tuleb alistada Euroopa kätega. Gaasita jäänud Slovakkia kaalub hädaolukorra väljakuulutamist ja kohe-kohe on terava probleemi ees mitu riiki. Kui Euroopa midagi muud ei suuda teha, avaldab ta survet konflikti nõrgemale poolele, see tähendab Ukrainale. Aga see võit on Venemaale niisama tähtis kui gaasi hind.

Kaugemale vaadates pole Venemaa arsenalis üksnes gaas, vaid ta kasutab Ukraina igipõlist lõhestatust. Lõhe on nii poliitilise eliidi kui kogu rahvastiku tasandil. Viimastel nädalatel on portaalid tsiteerinud Oleg Bahtijarovit, ühe venešovinistliku uduinstituudi juhti Kiievis: "Separatism on protest riigi nõrkuse vastu ning võimetuse vastu luua uusi ühiskonda siduvaid väärtusi."

Niisiis, kui riik on nõrk, nagu oli Georgia, on separatism õigustatud. Kui riigis valitseb vääramatu võimuvertikaal, nagu see on Venemaal, pole rahvastel asja lahku lüüa. Need pole süütud teoreetilised heietused, vaid reaalne ähvardus.

Krimmi ja Donbassi venelaste kõrval annavad endast teada Karpaatia russiinid. Iseseisev Ukraina pole russiinidele andnud autonoomiat ja nüüd, kui nad on hakanud Moskva poole vaatama, võib see valusalt kätte maksta.

Praegu mõistab Venemaa, et siserahutuste vältimiseks on vaja uut vaenlast. Ukraina sobib. Kui aga viia väikse salakavala gaasiembargoga siseprobleemide ette Euroopa maad, teeb Venemaa kõrgema panuse, ja selleks on võit Ukraina üle. See võib nii välja tulla, aga ei pruugi.

Kommentaar: Milline oli aasta 2008?

2008-12-18

Aasta oli sündmusterohke. Käisin novembris tööasjus esmakordselt Aafrikas Timbuktus. See on linn Mali vabariigis Lääne-Aafrikas. Minu põlvkonna inimestel on lapsepõlvest peale väga eriline kõla. Oli selline raamat nagu „Ma olin Timbuktus", mis ilmus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt". Kurvastas Vaino Vahingu lahkumine ja rõõmustas see, et nägin maailmajagu, mis oli veel nägemata. Eesti riik tähistas oma 90. aastapäeva ja see andis võimaluse riigielu 90 aastale tagasi vaadata. Ajalukku jääb see aasta aga suure kriisi aastana. Eesti jaoks on see esimene kriis uuel iseseisvusajal. Üldine arvamus on see, et see on alles algus. Ma arvan, et Eesti võiks lähtuda Cardano sõnadest, et kui oled sattunud kehva olukorda, siis vaata, mis sellest kasu võiks saada. Minu enda elus oli kõige olulisem see, et jõud käis enam-vähem üle nendest paljudest kohustustest, mis mul on. Uuele aastale lähen vastu ennekõike huviga.

Kellest saab järgmine Venemaa patriarh?

2008-12-09

Kuigi Aleksius II surma järel määrati Venemaa ajutiseks kirikupeaks ettearvatult metropoliit Kirill, ei saa kindel olla, et just temast saab Aleksiuse tegelik mantlipärija. Et Vene õigeusu kirik on läbi ajaloo riigiga tihedalt seotud olnud, võib lojaalsus Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi liinile olla otsustav tegur, millest uue usujuhi valikul lähtutakse.

Vajatakse kandidaati, kes oleks föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) võimufilosoofiale lojaalne ega ilmutaks liigset iseseisvust. Õigupoolest oli Aleksius II ainus patriarh Venemaa lähemas ajaloos, kes oma kõrgele kohale tõepoolest valiti - salajasel hääletusel ja vastaskandidaatide olemasolul. Sergius, Aleksius I ja Pimen said enne teda ametisse alternatiivitu valikuga.

Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill on aastaid olnud Vene õigeusu kiriku "teine käsi". Ta on korraldanud välissuhteid ja hoidnud kõrget profiili avalikus elus. Eeskätt oodatakse temalt panust kiriku iseseisvusele ja suhete klaarimist roomakatoliku kirikuga. Oma mõne seisukohaga - näiteks sellega, et ei saa olemas olla universaalseid inimõigusi - võiks ta ehk Putini liinile isegi lähedane olla, kuid küsimus on eeskätt selles, kas Kirill on võimule piisavalt lojaalne ja kontrollitav.

Kirilli tugevaimaks konkurendiks peetakse Kaluga ja Borovski metropoliiti Klementit (Klimentit). Erinevalt tihti raadios ja televisioonis esinevast Kirillist pole tema avalik profiil kuigi kõrge, kuid patriarhaadi administratsioonijuhina on ta vaieldamatult mõjukas. Ja mis peatähtis - just teda peetakse Putini-Medvedevi liinile sobivaks kandidaadiks. Mõnes küsimuses peetakse Klementit Kirillist isegi oluliselt liberaalsemaks, näiteks on ta väljendanud seisukohta, et Venemaa islamialadel võiks islam õigeusku asendada ka koolides.

Kirilli ja Klementi kõrval on tõsisemalt räägitud veel kahest kandidaadist, need on Krutitsi ja Kolomna metropoliit Juvenalius ning Valgevene kirikupea, Minski ja Slutski metropoliit Filaret. Mõlemas neis nähakse kahe peapretendendi kompromisskandidaati. Filareti puhul on siiski oluline poliitiline mõõde. Erinevalt Aleksius II-st, kelle puhul ei tulnud kõne alla võimalus Eestit poliitiliselt Moskvale lähemale tuua, tekitaks Valgevene kirikupea tõus Moskva patriarhi toolile hulganisti spekulatsioone - ja võib-olla mitte ainult spekulatsioone - Venemaa ja Valgevene järjest tihedamast poliitilisest ühendamisest.

Ei saa välistada, et patriarhiks saab keegi viies või kuues, kellest seda praegu oodata ei osata. Tahaksin eksida, kuid arvan, et lojaalsus Putinile ja tema soosing on võtmetegur, mis Venemaal kirikuhierarhia tippu viib.

Eurole üleminek on hädavajalik

2008-12-05

Enne kui tuleva aasta riigieelarve lõplikult vastu võetakse, tehakse viimane hädakärbe, et tulud ja kulud paremini kokku läheksid. Rõõmustada pole suurt millegi üle.

Ülisuure tõenäosusega tekib juba selle aasta eelarves puudujääk, mida tuleb katta reservidega. Tuleva aasta prognoosid on järjest halvenenud ja vaatamata mitmele kärpele ei saa välistada, et sellest on ikkagi vähe. 2010. aasta eelarve ei saa kokku tulla ilma seadustega fikseeritud kulusid läbi vaatamata. Tulumaksulangus, mis kehtiva seaduse järgi peaks 2010. aastal jätkuma, on kohatu utoopia.

Kaugemas vaates vajab Eesti majandus ja rahandus tugevat ankrut, mis saab olla ainult üleminek eurole. Me peame arvestama, et lähiajal kaotab Eesti mitu olulist edumärki, mis on olnud meie konkurentsivõime tagatised alates üheksakümnendate aastate algusest. Eeskätt kaotame oma positiivse imago kui tasakaalus eelarvepoliitikaga riik. Heade aegade ülekulutamine tõi kaasa suutmatuse kitsal ajal noid ülepaisunud kulusid kokku tõmmata. Kahjuks tähendab see ka teiste atraktiivsuseelduste tuhmumist - pean silmas eeskätt proportsionaalset tulumaksu ning ettevõtte reinvesteeritud kasumi maksuvabastust. Need põhimõtted peavad jääma, kuid edasiminekuks vajab Eesti lisahoogu.

Üleminek eurole tähendab kuulumist tugeva majanduse klubisse. Esiteks on see oluline atraktiivsuseeldus võimalike investorite jaoks. Midagi pole teha, aga eriti praegusel keerulisel ajal on umbusk väikese riigi oma rahaühiku suhtes kerge tekkima. Teiseks teeb see paljud protseduurid nii tavakodaniku kui ettevõtja jaoks soodsamaks ja mugavamaks, sest vähenevad tehingukulud ja hinnavõrdlus teiste euroala riikidega on ülilihtne. Kolmandaks tekib Eestil võimalus vahetult osaleda Euroopa rahapoliitika otsuste tegemisel. Senine kogemus näitab, et euroalasse mittekuuluvate Euroopa Liidu liikmete mõju ühenduse majanduspoliitikale on oluliselt väiksem.

Siinkohal võib lisada veel hulga argumente nagu stabiilne majanduskeskkond, soodsamad laenuintressid ja vahetuskursiriski vähenemine. Valik euro ja Eesti krooni vahel ei saa olla kõhkluskoht ega kaunidusvoor, vaid see on väga pragmaatiline ja kõigile vajalik otsus euro kasuks, mis eeldab sihikindlat tööd. Pikas vaates määrab euroalast väljajäämine meid Euroopa Liidu madalamasse liigasse. Euro seevastu veab ka suurte raskuste puhul välja.

Kõiki neid argumente kaaludes tekib õigustatud küsimus, miks Eesti ei pingutanud piisavalt, et juba 2007. aastal täita eurole üleminekuks vajalikud kriteeriumid. Toona ei suutnud me täita nn. inflatsioonikriteeriumi.
Tagantjärele tark olles tuleb tunnistada, et ega toonane Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus selle nimel eriti ka ei pingutanud. Siis oli peaministri seisukoht, et inflatsiooni allasurumine pidurdab majanduskasvu ja niisuguse meetme rakendamine eurole üleminekuks oleks liialdus. Sarnased väited kõlasid korduvalt, kui Riigikogu liikmed eurole ülemineku kohta aru pärisid. Täna peame tunnistama, et palga- ja laenuralli õigeaegne ohjeldamine aidanuks kaasa nii euro saavutamisele kui ka praeguse kriisi pehmendamisele.

Uus võimalus eurole üle minna tekib paari aasta pärast. Tõenäoliselt ei ole meil siis probleeme inflatsioonikriteeriumi täitmisega. Probleemiks muutub vajadus hoida valitsussektori puudujääk madalamal tasemel kui kolm protsenti SKP-st. Majanduslanguse süvenedes on seda võimatu saavutada, kui valitsus kohe uue aasta algul ei kavanda otsustavaid samme. Esmalt tuleb määratleda, milliste seadusmuudatustega eelarve struktuuri muuta. 2010. ja 2011. aasta eelarved tulevad pingelised, kuid puudujäägiga ei tohi riskida. See saab olema väga raske ülesanne, ent sellest sõltub meie majanduse jätkusuutlikkus pikemas vaates.

Eesti poliitikal on siiani olnud kaks edukalt täidetud liitumiseesmärki - Euroopa Liit ja NATO. Hinnates praeguseks kujunenud välispoliitilisi riske, on selgelt näha, kui õigeaegne oli 2004. aastal liitumine mõlema organisatsiooniga. Mõelgem näiteks sellele, kui raskeks on Venemaa teinud NATO-ga liitumise Gruusia ja Ukraina jaoks. Õnneks tõi meile varem edu see, et ükski valitsus ei võtnud suuri liitumiseesmärke kergelt - nii Euroopa Liidu kui NATO nimel pingutasid kõik valitsused ja kõik Riigikogu koosseisud.

Vahepealne lõtvus eurole ülemineku küsimuses oli suur möödalask. Selleks, et viga parandada, tuleb seda enam pingutada.

5.12.2008 Kuulutaja

6.12.2008 Elva Postipoiss

9.12.2008 Vooremaa

11.12.2008 Võrumaa Teataja

11.12.2008 Nädaline

12.12.2008 Sakala

8.01.2009 Järva Teataja

Tõelised liidrid sünnivad raskustes

2008-12-02

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson usub, et majanduskriis mõjutab oluliselt rahvusvahelisi suhteid, kuid ei näe erilist lootust Eesti ja Venemaa suhete paranemiseks.

Eelmisel nädalal lõpetati pidulikult Eesti juubeliaasta. Millisena riigi juubeli tähistamine Toompealt vaadates tundus?

Eesti riik ei saa valida aastat, millal ta oma aastapäeva tähistab. Kogu see aasta on olnud ürituste kontekstis väga muljet avaldav. Ei saa ette heita, et me oleks pööranud vähe tähelepanu minevikule või sellele, mis praegu toimub. Ma arvan, et juubeliaastat tähistati igati vääriliselt.

Maailma mõjutused ei pane meid esmajoones mõtlema mitte sellele, mis on toimunud, vaid pigem sellele, mis ees võib seista. Ja retooriliselt küsima, kus me oleme siis või mis on meist saanud siis, kui tähistame saja aasta möödumist Eesti riigi sünnist.

Väga on vaja positiivsust ja positiivset meelt. Ennekõike arvestades, et ka ees ootamas pole mitte just kõige kergemad ajad.

Palju on juttu olnud sellest, et majanduskriis on toonud kaasa ka usalduskriisi.

See on täiesti õigustatud ja normaalne arusaam. Paljud arengud, mis riigis toimuvad, on mõjutatud parlamendi ja valitsuse otsustest.

Loomulikult on palju mõjureid, mis ei ole meie teha. Kui räägime üleilmsest finantskriisist ja majandussurutisest, peame arvestama, et Eesti riik ei ole muust maailmast eraldatud ja need mõjud on meile vahetud.

Küsimus on selles, kui hästi suudab praegune valitsus ja laiemalt erakonnad võimalikke ohte ette näha ja kriisi elanikele võimalikult leebemaks muuta.

Majanduskriis ei ole erakordne nähtus, seda on meil varemgi juhtunud. Võib-olla tõepoolest mitte nii ulatuslikult kui nüüd, aga samas on palju kogemusi võtta naaberriikidest, juhuks kui situatsioon peaks praegusest oluliselt halvenema.

See, kuidas suudetakse kriisisituatsioonis käituda, on proovikivi igale valitsusele. Palju on neid, kes oskavad raha kulutada siis, kui on head ajad. Tõelised liidrid tekivad alles siis, kui on suudetud läbi raskuste minna.

Ükski majandusteooria ei eita ju, et majandus liigub sinusoidi mööda ja kriisid on seega paratamatud.

Eestis oli viimati tõsisem nullpunkt või miinuspunkt kümmekond aastat tagasi, ja eks see umbes selliste kümneaastaste tsüklitena kordubki.

Ma arvan, et praegu on siiski globaalses kontekstis tegemist märksa tõsisema kriisiga kui üheksakümnendate aastate lõpus. Samas on meil vaja tajuda, et Eestil ei ole kunagi olnud nii palju partnereid, kellele loota ja kellega koos keerulisest olukorrast välja tulla.

Kõik eeldab aga liidrite tarkust ja ettenägelikkust ning tegevuspaindlikkust, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus ja laiemalt kogu maailmas.

Kriisides pole tõesti midagi üllatavat, väga tähtis on hoopis see, kuidas osatakse nendest välja tulla. Kriiside puhul on hea see, et toimub teatud raputus, olemasoleva läbimõtlemine või ümbermõtlemine.

Ka Eesti riigil tuleb väga selgelt juba kõige lähemal ajal mõelda sellele, kas need kulutused, mida me oleme siiani teinud, kas meie poliitilised otsused on vastavuses sellega, mida suudab toota meie ettevõtlus. Kindlasti annab kriis head pinnast uute ideede tekkimiseks ja nende ellurakendamiseks.

Kas kriis võib mingil määral aidata kaasa ka meie välispoliitiliste suhete muutumisele, näiteks Venemaa suunal?

Kindlasti mõjutab finantskriis väga palju rahvusvahelisi suhteid. Riikidevahelistes suhetes võib toimuda olulisi muutusi. Ka Venemaa on täna vastamisi väga tõsiste väljakutsetega, mis puudutavad riigi majandust, sest nende sõltuvus naftahinnast on väga suur.

Ma siiski ei oleks nii optimistlik, et arvaks, et mingid kiired muutused suhetes Venemaaga oleks võimalikud.

Majanduse kõrval mängib olulist rolli see, mil moel on üles ehitatud riikide poliitiline süsteem. See, kuidas Moskvast nähakse praegu maailma ja oma suhteid naabritega, ei ole päris sarnane sellega, nagu meie siin asjast aru saame. Need erimeelsused on pigem raskendanud suhete normaliseerimist.

Eestis ei leidu ühtegi erakonda, kes ei sooviks arendada normaalseid suhteid kõigi meie naabritega, sealhulgas Venemaaga. Üksinda tangot ei tantsita ja suhteid ühepoolsete sammudega ei parandata.

Eesti on teinud korduvalt väga selgeid ja olulisi samme usalduse suurendamiseks. Võtame kas või otsuse loobuda Tartu rahu järgsest piirist väga selges lootuses, et selline väga selge ja kõigile arusaadav loobumine oma territooriumist toob kaasa suhete paranemise. Paraku pole siiani midagi järgnenud.

See ei tähenda, et me ei peaks püüdlema suhete normaliseerumise suunas. Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel on väga intensiivsed ja põnevad, mis tähendab, et võimatuid asju ei ole. Küll aga peame varuma pisut rohkem kannatust kõrgemal poliitilisel tasandil ja mitte pidevalt otsima olukorra kiireks muutmiseks mingit võlukepikest, mida tegelikult olemas pole.

Kui Lääne-Virumaa esindajad käisid kohtumas riigikogu majanduskomisjoniga, heitis Rakvere lihakombinaadi juhatuse esimees Anne Mere poliitikutele ette väljaütlemisi, mis oluliselt raskendavad ettevõtete äri Venemaal. Kui palju neid sõnu Venemaa aadressil tuulde loobitud on?

Arvan, et pilti tuleb vaadata veidi laiemalt. Üks asi on näha, kuidas Eesti käitub ühe või teise Eestis toimunud sündmuse korral.

Eestile on mõningate ettevõtete poolt heidetud ette seda, et meie poliitikud seisid väga selgelt Venemaa agressiooni vastu Gruusias. Arvati, et kui me seda teinud poleks, oleks see loonud parema keskkonna suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Ma ei saa sellega nõustuda. Igal riigil on peale majandushuvide ka julgeolekupoliitilised huvid ja need tuleb hoida tasakaalus.

Kindlasti ei tohiks teadlikult astuda ühtegi sammu, mis kahjustab ettevõtete tegevust. See puudutab töökohtasid ja sedakaudu kõiki Eesti elanikke.

Tuleb vaadata sedagi, mis on toimunud viimastel aastatel Venemaal, milline on Venemaa hoiak ja kuidas on Venemaa suhestunud Eestiga. Ei saa näidata ühelegi poliitikule ja öelda, et tema teod või sõnad on üheselt avaldanud mõju suhete tardumisele.

Riigikogu väliskomisjonis on viimastel kuudel olnud kuulamised, kuidas meie välispoliitika võiks aidata kaasa välismajandussuhete edendamisele, mitte ainult Venemaaga, vaid kõigi potentsiaalsete välisturgudega.

Eksportturgude arendamine on kaheldamatult üks tee kriisist väljatulemiseks või kriisi leevendamiseks.

Ei peaks jääma sellist vale ettekujutus, et meie poolt ei ole tahet suhteid normaliseerida või mingit tegevust sellel suunal. On ka vale arvata, justkui oleksime kõik teinud ja enam ühtegi sammu astuda ei taha.

Viimasel ajal on tihtipeale küsitud, kes siis peaks esimese sammu astuma. Kui tahta ja eesmärk on suhete parandamine kas või selles kontekstis, et parandada meie ettevõtete tegevusruumi Venemaal, peab see olema mõlemapoolne. Ei saa loota, et kui Eesti väga soovib ja tahab, aga teisel poolel tahe puudub, midagi oluliselt muutuma hakkaks.

Kas presidendivõimu vahetumine Venemaal on välispoliitiliselt midagigi muutnud?

Kõik tegevused ja avaldused, mida on teinud kevadest alates presidendiametis olev Dmitri Medvedev, ei erine neist, mida tegi tema eelkäija. Vahetult pärast Medvedevi tõusu presidendiks arvati, et ta võib olla liberaalsemate vaadetega kui tema eelkäija.

Mõni kuu pärast tema saamist presidendiks alustas Venemaa aga sõda suveräänse riigi vastu. Sellist sammu ei astunud oma valitsemisajal isegi Putin. Aga kui kaugel Putin praegu tegelikust valitsemisest ikka on.

Küll tuleb meil väga selgelt arvestada tõigaga, et Venemaa mõjukus maailma küsimuste lahendamisel lähikümnenditel kasvab. Ambitsioon Venemaa positsiooni maailmas tugevamalt välja mängida on nii tänase presidendi kui ilmselt ka tema järeltulijate üks peamisi välispoliitilisi eesmärke.

Intervjuu: Mart Laar: ma ei tunne huvi, kui palju mulle Gruusias makstakse*

2008-11-21

Mart Laar muigab, kui talt küsida, kui palju talle Gruusia presidendi nõustamise eest makstakse. "Raha pole mulle maailma kõige tähtsam küsimus," ütleb ta, et pole Tbilisist laekuvatesse ülekannetesse kunagi süvenenud.

Kelle heaks te Gruusias töötate?

Gruusia riigi heaks.

Ja kellega on teil leping?

Otsest lepingut... Ma ei oskagi öelda, milline leping mul on. Mind kutsus Gruusia president ja minu töösuhe ongi Gruusia presidendi administratsiooniga.

On see ka paberil vormistatud?

Ma pole eriti sellest hoolinud. Mingi paberi oleme alla kirjutanud, aga selle sisu on nende makaronidega (gruusia keeles - U. S.) ja ma pole sellele erilist tähelepanu pööranud.

Praegune leping Gruusia presidendiga on sama sisuga, nagu oli enne, kui te veel polnud Eesti koalitsioonierakonna liider?

Töökoormus on mu enda teha, sest ma pole palgal. Kui olen fraktsioonijuht, saan Gruusias vähem käia kui enne. Aga mul pole Gruusias konkreetseid ülesandeid.

Milline on Gruusias teie ametikoht?

Presidendi administratsiooni nõunik majandusküsimustes. Viimasel ajal on sinna märkamatult lisandunud ka eurointegratsioon, läbirääkimised Euroopa Liiduga.

Nädal korraga ja lendab turistiklassis

Mitu korda olete 2008. aastal Gruusias käinud?

Kuus korda. Kolm korda enne ja kolm korda pärast sõda.

Kuidas te olete Gruusias tasustatud?

Ma pole selle vastu huvi tundnud. Mulle on tähtis, et leping toimib ja saan oma asjad aetud. Mul on ligipääs ametnikele ja ministritele, kellega soovin rääkida. Presidendile ligipääs on alati omaette teema. Tänu presidendi kaootilisele ja kiirele ajakavale... see toimub, aga mitte kokkulepitud aegadel. Need kohtumised võivad tulla ootamatult.

Lisaks suhtlen veel ministritega, kes puutuvad kokku majandusega, Gruusia Pangaga, rahvusvaheliste organisatsioonidega, opositsiooniga jne.

Kui pikalt olete korraga Gruusias?

Umbes nädal või natuke vähem. Sätin need sõidud parlamendi istungitevabale nädalale. Nüüd on ka lendamine mugavam. Lendan turistiklassis, sest piletite eest maksab Gruusia riik ja ma ei kavatse nende rahakotti laastata. Kahju, et meie lennukompanii Gruusiasse ei lenda, sest Riiast minnes on kolmandik kuni pooled alati eestlased.

Päevaraha suurust avaldada ei tohi

Aga ikkagi - kuidas teid Tbilisis tasustatakse?

Mul makstakse kinni kõik kulutused ehk ülalpidamine on prii. Autot pole, töötuba ja kontorit samuti mitte. Kui vaja, teenindab mind presidendi kantselei auto. Ihukaitset mul ka pole, vastupidiselt kohalikele. Püsisekretariaati ka pole.

Päevaraha saate?

Jah.

Kui palju?

Summad on Gruusia pool kuulutanud konfidentsiaalseks. Kui siiralt ütlen, siis ma neid summasid ka ei tea. (Päev hiljem Laar täpsustab, et uuris summa suuruse välja ja selle üle ei kurda - U.S.).

Kuidas nad siis maksavad, kui te isegi summat ei tea?

Kuna ostan ise lennukipiletid, siis tuleb arvele kõik koos tagasi.

Päevaraha pole 500 krooni?

See summa on palju suurem.

Kus te Tbilisis ööbite?

Hotellides. Ma ei suuda kõiki neid nimesid taastada. Tbilisis peamiselt ühes kahest Marriottis või Sheratonis. Tihti esinen mingitel seminaridel ja siis ööbin hotellis, kus toimuvad ka üritused.

Turvalisus muret ei tee

Olete saanud Gruusiast ka põhikohaga tööpakkumisi?

Arvan, et niipea, kui tahaksin saada Gruusia riigi palgale, see mul ka õnnestuks.

Eraettevõtjad on püüdnud värvata?

Olen selle kohe teinud selgeks, et palgatööd ma Gruusias teha ei taha. Aga kui kangesti tahaksin, küll siis ka pakkumised tuleks.

Kardate Gruusias oma turvalisuse pärast?

Ei, miks peaksin? Ma pole kunagi midagi kartnud. Olen erinevaid situatsioone ka Eestis näinud. Kui oleksin turvameest tahtnud, küll siis oleksin ka saanud.

Annate endale aru, et asute oma tegevusega teatud Vene organisatsioonide huvisfääris?

Ma ei vaeva oma pead sellega. Ma ei tee ka illusioone, et igale inimesele mu tegevus ja arvamusavaldused meeldivad. Mulle on tähtis, et Gruusia on üsna nähtavalt edenenud.

Grusiinid on külalislahke rahvas. On teid kingitustega üle puistatud?

Gruusiasse minnes kartsin, et külalislahkus tapab. Igas mõttes. Alates kingitustest ja lõpetades suurte sarvedega... Seltskond, kes on Gruusia presidendi ümber, on teine põlvkond ja teistsuguse hoiakuga. Ma ei ütle, et nad veini ei joo. Aga alguses kardetud pillerkaaritamist ei toimu.

Kingitusi pole. Küll olen raamatuid saanud. Ka veini on kingitud. See on alati hea kink, aga veini äratoomisega on probleemid.

Veiniskandaali süütu kannataja.

Sattusite skandaali, kui viisite Gloria veinikeldrisse kastikese veini. Kelle veini te tõite?

Viisin testimiseks, sest Gruusia veinitehas palus.

Aga kuidas teie toodud vein ebaseaduslikult müügile jõudis?

Ausalt öeldes seda ma ei tea siiani.

Ja süüdi jäi keegi Gloria töötaja...

Lootusetu on arvata, et soovisin veini müügiga raha teha. Kui järgmine Gruusia veinitehas palub kasti veini kaasa võtta, et testida, kas neil tasub sellega tegelda, siis jumala eest - teen seda veel. Kui ma Gruusiat toetan, võin ka transamees olla. Ja kui keegi tahab sellest mõttetu artikli kirjutada, siis see on nende vastutada. Olen solvunud, et minu ees pole vabandatud.

Kui palju olete Gruusias aidanud Eesti ettevõtjaid?

Üsna palju, ja olen ka kõigile püüdnud vastu tulla.

On teil kedagi ka aidata õnnestunud?

Tegemist on konfidentsiaal-se infoga. Aga rõhutan alati, et äraostmiskatsed Gruusias lõpevad väga halvasti. Valitsus võitleb korruptsiooniga tihti ka väga karmide meetmetega. Vahetevahel isegi ülearu karmide meetmetega.

Olen kuulnud legendi, kuidas te istute Tbilisi ühe kallima hotelli lobibaaris, kohtute saadikute ja ministritega ning ühel hetkel viib presidendi soomustatud auto teid riigipea juurde. Vastab see kirjeldus tõele?

Kirjeldus on enam-vähem täpne. Organiseerin oma päeva ühte kohta ja siis teatud vahedega külalised käivad. Nii on lihtsalt mugavam.

Kas sel aastal lähete veel?

Mu ajakava on nii tihe, et ma ei tea, kas jõuan selle aastal lõpus või uue aasta alguses.

* Pärast Õhtulehega rääkimist helistas Mart Laar tagasi ja ütles, et oli end Gruusiast saadava päevaraha suurusega kurssi viinud. Avalikustamisele summa sellegipoolest ei kuulu.
Samal teemal

Ei saa me läbi Lätita!

2008-11-17

Balti kett on nii tugev kui tema kõige nõrgim lüli. Väljaspool Baltikumi ei käsitleta Eestit, Lätit, Leedut kuigivõrd eraldi, vaid räägitakse Baltikumist. Seega on ühe riigi majanduse kukkumisel ühise nimetaja Baltikum kaudu tugev kõrvalmõju teiste riikide majanduskeskkonnale.

Eestis on viimastel kuudel hakatud päev-päevalt üha enam kõnelema meie riigi ees seisvatest probleemidest ja väljakutsetest. Kuni eelmise pühapäevani, kui Läti valitsus otsustas üle võtta varade mahult riigi suuruselt teise panga, Parex Banka enamusaktsiad, ei pööranud me Balti Achilleuse kannale piisavat tähelepanu.

Mõju suurem, kui arvame

Seega mõjutab Lätis toimuv meie heaolu järgmistel aastatel rohkem, kui me arvata oskame. Just Läti suutlikkus toime tulla määrab ära Baltikumi majanduslanguse sügavuse ja pikkuse. Kui Läti lootusetult kokku kukub, võib Baltikum kui kapitali importiv perifeerne piirkond aastateks jääda arenguta, s.t. kapitalita virelema.

Läti on majandustsüklis meist orienteerivalt pool aastat maas. Kui vaadata, kus on lätlased praegu, võrreldes meiega kuus kuud tagasi, siis on neil potentsiaalse põrandale kukkumiseni veel hirmutavalt palju minna.

Eesti ei saa enne korralikult kasvama hakata, kui Lätis pole kohandumist ära olnud. See sõltub sellest, kas Baltikumis nähakse võimalusi või probleeme. Praegu ei ole Euroopas kedagi, kes ei näeks Balti makrot kui potentsiaalset probleemi vähemalt järgmisel 12-16 kuul. Keegi ei süüvi eraldi Eesti majanduse fundamentaalteguritesse, vaid otsustatakse selle läbinisti negatiivse emotsiooni pealt, mida Baltikumi olukorra ja perspektiivide kohta globaalsed finantsinstitutsioonid ja Euroopa meedia pakuvad.

Müüdid, mis meid varem kandsid ja Eesti kapitalile magusaks tegid, on Baltikumis toimuva tagajärjel purunenud. 12 kuu pärast on vaja uusi tugevaid positiivseid märke, mis lööks õhu värisema, paistaks Baltikumist kaugemale ja paneks inimesi näiteks Londonis oma väljakujunenud seisukohti korrigeerima. Üks märk võiks olla euro. Paradigmat muutvatele sammudele on võimalik ehitada uus müüt ja seda Euroopas kolme riigi senisest tihedamas ühistegevuses turustada. Kui teised käsitlevad meid ühise Baltikumina, siis peame ka ühise Baltikumina toimima. Seda, mida ei suuda ühe miljoni inimesega, võib suuta seitsme miljoniga.

Läti mured

Lätis on kuhjunud palju probleeme. Ma ei käsitle siin väga korporatiivset ja korrumpeerunud poliitilist ja majanduslikku keskkonda, kust lähtuvad probleemid ajendasid eelmise valitsuse tagasiastumise. Käsitlen ülevaatlikult Läti pangandust.

Lätis on kohalikul kapitalil põhinevate pankade käes ca 30% pangandusturust. See pangandusturu konsolideerumine, mis Eestis 1990ndate lõpuks Maapanga, EVEA panga ja Forekspanga pankrottide kaudu aset leidis, on Lätis lõplikult toimumata.

Tõenäoliselt viib see kriis Läti kas valitsuse sekkumisel või pankrottide tagajärjel samasse olukorda, et sealgi hakkavad olema suurte rahvusvaheliste pankade tütred või filiaalid. Valitsusel on lähimatel kuudel valida, kas lasta ülejäänud pangad pankrotti või minna ka neisse pankadesse riigi rahaga sisse. Liiga väike turg, mis ei taga piisavat kapitaliseeritust tulemaks toime üha turbulentsema ja asümmeetrilisema globaalse finantskeskkonnaga.

Läti kohalikud pangad ei saa praegu rahvusvahelistelt rahaturgudelt raha tõstmisega hakkama. Likviidsuse puudus on kogu Läti pangandussektori peaprobleem. Peale Parexi enamusosaluse omandamist pani Läti valitsus sinna esimese hooga kohe 200 miljonit latti. Parexi uus juht Inesis Feifaris on öelnud, et vähemalt teist 200 miljonit latti on veel vaja. Samuti on valitsus aktseptinud ca miljardi lati suurust garantiiskeemi aitamaks kommertspankatel refinantseerida nende sündikaatlaenusid, ja ka sellest mahust umbes pool hõlmab Parexit.

Suurtel suured võimalused

Hinnanguliselt on valitsused finantssüsteemi stabiilsust globaalselt toetanud kolme triljoni dollariga. Suured valitsused saavad seda endale lubada, neil on endal reservid või neile laenatakse. Lätil pole aga küllaldaselt reserve ja ka valitsus pole suuteline rahaturgudelt piisavalt raha saama. Ja Lätil on vaja raha peale kommertspanga

likviidsuse finantseerimise ka lati vahetuskursi toetamiseks ja eelarve probleemide lahendamiseks.

Läti keskpanga viimane majandusprognoos 2009. aastaks oli 3,9% SKP kahanemist. Eelarve ümber käib samasugune hookuspookus nagu Eestiski - mõni nädal tagasi rääkis seal valitsus 2% valitsussektori ülejäägist, nüüd juba 1% defitsiidist. Aga ka see ei ole tõsiseltvõetav arv. Üldine arvamus on, et 2008. aasta oodatav defitsiit Lätis on 4-5% SKPst, 2009. aastal üle 6% SKPst, mis viib valitsussektori võlakoormuse 2009. aastaks 20% tasemele.

Lätis toimuv tekitab ka üha kasvavaid spekulatsioone lati vahetuskursi ümber. Sarnaselt Eestiga on Läti fikseerinud lati euro suhtes, kuid jätnud latile +/ -1% kõikumisvahemiku euro fikseeritud vahetuskursiga. Turud juba ootavad lati fikseeritud kursi vabaks laskmist euro suhtes. Loodetavasti jätkub lätlastel kainet meelt sellele mitte alluda. Meile oleks suur probleem, kui formaalselt sarnastes suure jooksevkonto defitsiidiga kapitali importivates riikides tekib devalvatsioonilaine.

Kommertspanganduse likviidsuse tagamiseks, surve vähendamiseks lati vahetuskursile ja valitsussektori röögatu defitsiidi finantseerimiseks järgmisel aastal peab Läti ilmselt juba lähinädalatel jõudma laenulepinguni IMFiga. Naaberriigi ellujäämine on meie huvides - ei saa me läbi Lätita!

Kommentaar: Vennad

2008-11-14

Meenutagem, et mõne aja eest toimus midagi, mis on võrreldav nüüdse obamamaaniaga vähendatud mõõtkavas - pean silmas Nicolas Sarkozy võidukäiku Prantsusmaal. Ka "Sarko" astus lavale kui võimsa karismaga uue põlvkonna president. Enne oli ta komeedina tõusnud sise- ja rahandusministriks ning Prantsuse konservatiivide liidriks.

Ühendriikide ja Prantsusmaa presidenti ühendab ka ootamatult "võõras" päritolu. Obama isa on Kenyast, "Sarko" on isa poolt Ungari väikeaadlik, õige perekonnanimega Nagy-Bócsay Sárközy. Nii Obama kui Sarkozy kasvasid isast lahus.

Sarnasusi on veel. Tippu murdmiseks tuli mõlemal näha enim vaeva just oma partei sees. Mõlema võitu on seletatud vajadusega muutuste järele. Sarkozy pidi Prantsusmaa välja tooma vanamoelisest protektsionismist ja siluma suhteid Ameerika suunal. Obamale pannakse suuri lootusi, et ta mahendab Ühendriikide suhteid Euroopaga, mida Sarkozy praegu Euroopa Liidu eesistujana juhib.

Tõesti, Obamal ja Sarkozyl on ehk eeldusi soojendada Ühendriikide ja Euroopa suhteid. Tõsisemad väljakutsed on Iraan, Venemaa ja üleilmne majanduskriis. Kummati sõltuvad lahendused suuresti just Ühendriikide ja Euroopa koostööst.

Obamas on nähtud salarelva Venemaa sulatamiseks just tänu oma nahavärvile, samal ajal on ta teadmised ja kogemused vaieldamatult kesisemad, kui olnuks John McCainil.

Kui Obama on küsimärk ja avastamata võimalus, teame "Sarkost" juba rohkem ja suurt optimismi see ei sisenda. Georgia kriisi puhul ilmutas "Sarko" algul küll diplomaatilist võimekust, kuid nõudliku positsiooni edasine lagunemine räägib millestki muust. Just Prantsusmaa president rajas teed arusaamale, et Venemaa on tema rahuplaani tingimused täitnud ja partnerluskõnelused Euroopa Liiduga saavad rohelise tee.

Kui Obama ja Sarkozy võiksid olla vennad, võiks ealt noorem Obama olla poliitilises mõttes vanem vend, kes määrab Venemaa-suunalise agenda. Euroopa on oma otsustamatust ja kaitsetust korduvalt tõestanud, käitudes nagu mitme peaga kala, kes Gazpromi konksud järjest alla neelab.

Kui räägin Sarkozyst kui vähemast vennast, on siin pisut kunstilist võtet, sest kehastab ju Nicolas (Paul Stéphane) Sarkozy (de Nagy-Bocsa) kogu Euroopat. Millisest puust mees on Barack Hussein Obama ja mida teeb naftahinna langus Vladimir Putini loodud režiimiga, on lähema aja suur mõistatus.

Tolerantsi kasvatamine Turay moodi

2008-11-11

Riigikogu liige Marko Mihkelson kirjutab oma ajaveebis, et tänane Postimehes ilmunud Abdul Turay artikkel tolerantsist Eestis esitab seisukohti, mida võib tõlgendada rassivaenu õhutamisena.

Mihkelson ei nõustu väitega nagu võiks USA president Barack Obama otsustada Eestit mitte toetada, sest siin ei sallita mustanahalisi inimesi.

Tänane Postimees valmistas üllatuse. Nii kummalist arvamuslugu pole juba tükil ajal lugeda saanud. Keegi Abdul Turay võttis sisuliselt ette süüdistada eestlasi ja Eestit selles, et meie riigis elab vähe mustanahalisi ning et see võib seoses Obama valimisvõiduga USAs saada meie riigile saatuslikuks. Vabandage, kui see pole rassivaenu õhutamine, siis mis see on?

Võib olla püüdis Turay tõepoolest parimat, et tõstatada väga olulise teema tolerantsist. Ma olen autoriga selles küll nõus, et meil tuleb kohapealset tolerantsi teiste kultuuride ja rahvaste vastu kasvatada.

Samas tuleb mõista, et Eestil on objektiivsetel põhjustel olnud viimastel aastakümnetel vähe kokkupuuteid kaugemate kultuuride ja rahvastega. Kui Turay muretseb mustanahaliste vähese arvukuse pärast Eestis, mida peaksid siis tegema hiinlased, jaapanlased, hindud, araablased ja nii edasi?

Ma olen kindel, et täna maailmas palju ringi liikuvad eestimaalased on viimase tosina aasta jooksul avastanud ja kogenud rohkem, kui Turay loost võiks välja lugeda. Ka Eesti enda avatus on täna suurem kui kunagi varem. Millel põhineb tema enesekindlus, et siin teatakse vaid mustanahalisi korvpallureid ja narkoärikaid? Kahjuks pole see viide mitte eestlaste kitsarinnalisusele, vaid autori klišeelisele mõtlemisele.

Aga ma ei saa kuidagi nõustuda sellise mõttearendusega, mida Turay oma loo lõpus esile manab. Ta kirjutab: «See on küll äärmuslik näide, aga oletagem, et aasta kolme-nelja pärast otsustab Venemaa oma õnne proovida ja ründab Narvat. Me võime olla kindlad, et Ühendriigid ja kogu lääs mõistab selle avalikult hukka. Kuid pole sugugi välistatud, et Ühendriigid ja NATO ei võta tegelikult midagi ette, sest presidendi abikaasa pähe kerkib mõte: «Ah, Eesti, kas see polnud see pisike kitsarinnaline valge maa, kuradile nendega.»»

Kui demokraatlik maailm edendaks tõepoolest Turay reklaamitud üliohtlikku rassieralduspoliitikat («kitsarinnaline valge maa»), siis oleks vaba maailma tulevik ikka väga tume. Minu arvates on Turay tahtmatult solvanud mitte ainult tema praeguse kodumaa elanikke, vaid ka USA värsket presidenti ja tema abikaasat. Ma olen veendunud, et nii harimatut maailmanägemist ei esinda ükski endast lugupidav vaba maailma tipp-poliitik või tema naine.

Turay tahtlik (kuid siisk ohtlik) liialdus kahjuks viitab, milliseid utoopiaid võidakse välja mõelda. Usun, et Turay leiab Eestist, oma tänasest kodumaast siiski rohkem positiivsust ning asjalikus ja mittesüüdistavas debatis annab oma panuse tolerantsi jätkuvaks kasvatamiseks meie ühiskonnas.

Ameerika uued hinnangud välispoliitikas

2008-11-11

Valimisvõidu toonud kampaanias praegusest presidendist rohkem välispoliitikale panustanud Barack Obama puhul oleme õigustatult uudishimulikud - millise pilguga vaatab see järgmise kümnendi olulisim poliitik maailma ja kas see muudab ka meie vaateid?

Kuigi CNNi uuringu andmetel pidas ligi kaks kolmandikku Ühendriikide valijatest Obama kampaania olulisemaks teemaks majandust, joonistus Obama kampaania profiil eriti selgelt välja just välispoliitikas, eristudes konkurentide omast.

Obama kampaanialubadused Iraagi sõja lõpetamise kohta on hästi teada. Kindlasti on sellel otsene mõju ka meie poliitikale, kuna praegu teenib Iraagis Eesti jalaväerühm, kelle sealviibimise mandaati järgmiseks aastaks ei saa riigikogu veel pikendada. Puudu on Iraagi ja USA valitsuse vahel sõlmimist ootav vägede staatuse leping.

Eesti seaduste järgi on missiooni võimalik pikendada juhul, kui vastava riigi keskvalitsus meid kutsub või on olemas ÜRO julgeolekunõukogu mandaat. Praegu pole veel kumbagi.

Obama arusaam Afganistani missioonist on selgelt kooskõlas Eesti julgeolekupoliitiliste huvidega. Teisisõnu, Iraagist vabaneva ressursi suunaks prsident Obama Afganistani. Sellele vajadusele on viidanud ka liitlasvägede kõrged sõjaväelased.

Afganistani puhul muutub oluliseks ka teine Obama kampaaniaplatvormi läbinud neokonservatiivide omast erinev arusaam - valmisolek vastaspoolega läbi rääkida. Panustades selleks Ameerika poliitilist kapitali, vajadusel vahendades vaenupooli ja lisades argumentidele poliitilisi, majanduslikke või sõjanduslikke kaaluvihtu.

Sõjaline jõud on Obama jaoks meetod, mille abil luua keskkond ning julgeolekutingimused poliitilise kokkuleppe tarvis. Nii näeb ta Afganistani ja lisraeli-Palestiina konflikti, läbirääkimiste teel loodab ta Iraani mõjusfäärist eemale tõmmata Süüria ning lepitada Indiat ja Pakistani. Samuti lahendada USA valimiskampaanias välispoliitiliselt enim kirgi kiitnud teema - rääkida läbi Iraaniga, kes ihkab tuumarelvaga oma riiklikku enesekindlust toetada.

Kuigi viimase kaheksa aasta taustal tunduvad paljudele eurooplastele Obama sõnumid diplomaatiast ja läbirääkimistest mesijutuna, siis tegelikkuses pole siin midagi uut. Obama puhul on oluline, et ootuste ja lootuste laineharjal maailmapoliitikasse tõusnuna on tal küllalt poliitilist kapitali, et üritada läbimurdeid saavutada.

Läbimurrete käsuks räägivad samuti nii Afganistanis kui Iraanis ees seisvad presidendivalimised. Praegu on ka senistel vaenlastel USA administratsiooni suhtes uued lootused, mis võibki luua ainulaadse ajaakna läbimurreteks.

Meile pakub muidugi huvi see, kuidas suhtub Obama juhitud administratsioon Venemaasse ja tema enesekehtestamisele suunatud jõuvõtetesse naaberriikide suhtes. Enne Venemaa agressiooni Gruusias ei olnud see teema Obama jaoks välispoliitiliselt väga selge. See on ka arusaadav -Venemaa oli regionaalne mängur, kes ei mahtunud USA välispoliitilistes prioriteetides I.ääne-Euroopa, Hiina, India, Jaapani ja Lõuna- ning Ladina-Ameerika kõrvale. Gruusia muutis olukorda, sest seadis Ameerika ja Euroopa nõrkuse tõttu kahtluse alla USA moraalse positsiooni. Need kaks on viimased 63 aastat nautinud meie maailmajaos vankumatut üleolekut.

Gruusia konflikt paljastas koleda armi selle muidu ilusa tüdruku kõhu peal, keda kutsutakse Ameerikaks. Arm andis märku väljavenitatud USAst kohustustega Iraagis ja Afganistanis ning presidendiga, kelle välispoliitiline kapital oli otsakorral. USAst, mis ei suutnud saata piisavalt jõulist sõnumit Kaukasusse sealse konflikti rahustamiseks või ärahoidmiseks.

USA uue administratsiooni peamine ülesanne on nii seniseid kui ka uusi liite käsutades taastada oma võimekus ja moraalne üleolek. Meie ühine väärtusbaas loob selleks väga head eeldused.

Heidutuseks kõigile neile, kes peavad senaator Obamat pelgalt ,,pehme jõu" advokaadiks, tsiteerin tema kirjutist 2007. aasta suvel ilmunud ajakirjas Foreign Affairs 2007: ,,Ma ei kõhkle ja vajaduse korral käsutan sõjalist jõudu, ka ühepoolselt, et kaitsta Ameerika huve ja rahvast, kui meid rünnatakse või ähvardatakse."

Usun siiralt, et nii Eesti kui ka kõik teised demokraatlikud, inimõigusi austavad riigid on teinud hästi, et usaldavad Ameerika Ühendriike oma strateegilise partnerina.

Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid.

Teie president, meie saatus

2008-11-08

Meievanustele (s 1953) algas Ameerika uusim ajalugu mitte John Kennedy valimisest presidendiks 1960 ega tema uute rajajoonte (new frontier) doktriinist või Kuuba kriisist, vaid Kennedy tapmisest 22. novembril 1963 Dallases, 45 aastat tagasi. Demokraatlikult valitud president oli mõrvarite meelest sellesama demokraatia jaoks elukardetav.

Paari aasta pärast möödub Kennedy uue Ameerika programmi kuulutamisest pool sajandit, kuid juba praegu on platsil neidki, kes ennustavad ka Barack Obamale lühikest iga. Demokraatia on seest mäda, kui ta hõiskab valimistulemuste seaduslikkuse üle ja samas valmistub mõrvadeks. Kui kaugele me vaatame? Eestisse puutub Ameerika Ühendriikide presidendi isik väga mitmel viisil, millest üks jääb harilikult varju. See on: milline on Eesti poliitika, niisiis ka poliitikute lühim tee Valgesse Majja ja Kapitooliumi künkale? Pole suur saladus, et Isamaa ja Res Publica Liidu esimees ning erakonna parlamendifraktsiooni juht Mart Laar tunneb senaator John McCaini küllalt lähedalt.

Kes Eesti poliitikutest tunneb lähemalt Barack Obamat? Mitte tema kantseleid ega lehma lellepoegi, vaid teda ennast? Kas seda on palju tahetud? Ei ole, kui mõelda, et Eesti võib olla küll marginaalne, aga ta ei tohi olla isoleeritud.

Obama valimine tähendab uut Ameerikat, sest ta esindab uut põlvkonda (sündinud 4. VIII 1961), kes piltlikult öeldes on tehtud rõõmust pärast Kennedy doktriini. Missugused on need punktid, kus me oleme tolle uue põlvkonnaga juba dialoogis, mitte alles ei hakka neid punkte otsima?

Võiks ju öelda, et NATO ja järelikult ka meie idapiir Euroopas, kuid see vastus on pinnapealne, sest kõige rohkem on Ameerika seotud Lähis- ja Kesk-Idas. Ta on seotud Ida-Aasia, aga ka Lõuna-Ameerikaga.

Mida on meil öelda seal omapoolset, kui meie lähim probleem on Venemaa tugevnemine? Tundub küll, et meie Ameerika- tundmine on jäänud Oskar Lutsu Joosep Tootsi tasemele, kes Paunveres kuulutas, et «Surm punanahkadele!» ja «Edasi, Kentucki poisid!». Kui Toots elaks meie päevil, kas ta hüüaks seda ka Ühendriikide presidendile? Kui lähedalt me näeme? Raske öelda, kui fundamentaalne jaksab Barack Obama olla, sest kõigepealt antakse talle pärast vannutamist kolm kuud armuaega. Eestisse ta selle ajaga ei jõua, kuid Venemaa juhtidega ta ilmselt kohtub kui mitte kohe, siis peagi. Esialgu tuleb meil siin ajada läbi ilma temata. Vormi poolest ei peaks üks meie asjust puutuma temasse üldse, nimelt haldusreform. Puutub ometi, sest reformi edasilükkamine aastasse 1911 või veel hiljemaks tähendab seda, et vanaviisi on näiteks Ida-Virumaal parem. Ongi, sest Ida-Viru kuulutamine üheksainsaks vallaks oleks katastroof. Juba praegu võivad vallad otsustada, kellega nad kokku lähevad. Täitsa selge, et üksi Eesti niisugust katastroofi lahendada ei jaksaks, sest Ida-Viru s on Vene Föderatsiooni kodanike arv mõtlemapanev.

Teine probleem on eelmisega seotud, sest kodakondsuse 0- variant puudutab märksa suuremat ala kui Ida-Virumaa. Kas me vajame Eesti ja Venemaa suhete vahele Ameerikat? Lennart Meri poolest jah, vajasime. Kuid praegu?

Kolmas on riigipiir kahe naabri vahel. Kuni Venemaa Euroopa Liitu ei kuulu -ja ta ei saa meie hulka kuuluda, sest Vladivostok ei asu Euroopas - , seni on see piir tarvilik. Varem või hiljem jõuab Euroopa Liit selleni, et ta nõuab ka meilt kahepoolset riigipiiri. Kes meist siis läheb president Obamat õpetama?

Ma ei karda seda, vaid lihtsalt arvan: näikse, et Ühendriigid on uueks presidendiks paremini valmis kui meie muutuvaks Ameerikaks.

Venemaa ja Aserbaidžaan

2008-11-08

Sellal kui maailma pilgud on pööratud Ameerikale, talitab Venemaa omasoodu. Teisipäeval oli nn Vene marss - mitte ainult Venemaal, vaid Moldovas ja Krimmiski -, eile esines Dmitri Medvedev kõnega, kus jagas Ameerikale süüdistusi ja lubas Kaliningradi raketid paigutada.

Aga viimase aja kõige huvitavam välispoliitiline initsiatiiv, mida Kreml on näidanud, on katse asuda Karabahhi konflikti lahendama. Kui siiraks või vähesiiraks asjaosalised seda algatust ka ei pea, igal juhul õnnestus Medvedevil pühapäeval Moskvasse saada nii Aserbaidžaani president Ilham Älijev kui Armeenia president Serž Sarkisjan. Pärast brutaalset sõda Georgia vastu on see Venemaa presidendile hea pehme kuvand olla rahusobitaja kahe põlise vaenupoole vahel.

Venemaa huvi on kinnistada oma mõjuvõimu Kaukaasias. Seekord on vahendid diplomaatilised, kuid märgiline signaal maailmale on selge: meie osaluseta ei tehta Kaukaasias midagi! Kui Euroopa Liit on otsustamatu ning Ühendriigid seotud finantskriisi ja koduse võimuvahetusega, on Venemaal õige aeg tegutseda.

Paraku on kaamerate ees väljakäidud ühisdeklaratsioon üldsõnaline ning rõhutab järjekordselt konflikti poliitilist lahendamist ja vajadust järgida rahvusvahelise õiguse norme. Noist normidest saab kumbki pool väga erinevalt aru: armeenlased räägivad enesemääramisõigusest ja aserbaidžaanlased riigi territoriaalse terviklikkuse tagamisest.

Venemaa huvi Aserbaidžaani kui ressursirikka riigi vastu on haripunktis ja see võib varjutada isegi traditsioonilisi sõbrasuhteid Armeeniaga. Aserbaidžaanil on aga Karabahhiga seoses palju tahta, sest mitte ainult Karabahh pole okupeeritud, vaid armeenlased on peale selle hõlvanud suure puhvertsooni väljaspool Karabahhi, kust inimesed on samuti ammuilma lahkuma sunnitud.

Pealiskaudselt paistab, et piisab, kui saavutada tugevamaid sõnastusi territoriaalse terviklikkuse toetuseks või väikseidki lootusi puhvertsooni kaotamise suhtes ja aserbaidžaanlased võiksid Venemaa initsiatiiviga rahul olla. Ilmselt unustatakse õige tihti, et aserbaidžaanlased on head kauplejad. Nad saavad hästi aru, kui kaugele Venemaa on valmis Armeeniat survestades minema, ega müü end odava sõna või klaashelmeste eest. Venemaa tegelik huvi regioonis võib olla selle mehitamine oma nii-öelda rahuvalvajatega.

Esmaspäeval tuli sõnum, et esimest korda jõuab Bakuu-Thbilisi-Ceyhani torujuhtmesse Kasahstani nafta. Venemaal on muidugi valus tõdeda, et päev pärast kohtumist Moskva lähedal hakkab Aserbaidžaan oma nafta kõrval Venemaast mööda juhtima võõrast. Tõsi, ega uus nafta sattunud torujuhtmesse üleöö, see on pikalt ettevalmistatud projekt. Tuleb tõdeda, et ühes peab vana Heidar Älijevi algatatud poliitika siiani paika: "Poliitiline süsteem olgu suletud nagu Venemaal, aga äri ajame Läänega."

Läänega püüab Bakuu kõnelda üksnes nafta- ja gaasihuvide kaudu. Ses mõttes on viimane sõnum meediavabaduse piiramisest eriti kõnekas, löögi all on välisraadiote BBC, Vabadusraadio ja Ameerika Hääle edastamine.

Muide, Aserbaidžaanis kõneldakse USA presidendi Barack Obama väidetavast valimiseelsest lubadusest tunnustada Armeenia genotsiidi. See pole tundlik teema üksnes Türgile, vaid ka aserbaidžaanlastele, eriti pärast Karabahhi kaotust ja seal tsiviilelanikele osaks saanud veresauna. Aserbaidžaani ja Armeenia lepitamine on kõva pähkel kellele tahes.

Võim USAs on demokraatidele suur vastutus

2008-11-05

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson kirjutab oma ajaveebis, et USA presidendivalimised võitnud Barack Obamal tuleb nüüd lisaks oma oraatorivõimetele näidata, kui hea ta tegude mehena on.

Barack Obama võit USA presidendivalimistel oli veenev. Sama veenev oli demokraatide võit ka kongressi valimistel. Nii on USA värvunud sõna otseses mõttes siniseks. Demokraatidel on küll suurem võimuhaare, kuid ühes sellega ka suur vastutus. Ja ajad pole sugugi kerged.

Vastutuskoorem on Obamal seda suurem, kuna lubatud on suuri muutusi. Ja seda mitte ainult kodus, vaid kogu maailmas. Eks lähemad kuud pärast 20. jaanuari näita, kui tubli on Obama tegudemehena. See, et ta rääkida oskab, teab kogu maailm.

Nüüd on huvitav jälgida, kes hakkavad kuuluma Obama administratsiooni. Sellest võib teha ka esimesi järeldusi, millistele muutustele uus president kõige rohkem suruma hakkab. Meile on muuseas tähtis, kes saavad rahvusliku julgeoleku nõunikuks, välis- ja kaitseministriks. Praegu valitseb siin veel suur vaikus.

Homme ei muutu maailm

2008-11-04

Obama kandidatuuri juhtimisel tekkinud potentsiaal pöörata USA majanduskriisi, Iraagi sõja ja poliitiliste institutsioonide usaldusväärsuse ajaloolisest madalseisust tingitud elektoraadi pettumus püsivaks poliitilise hoovuse liikumiseks paremalt vasakule - vabariiklaste juurest demokraatide juurde - on ilmselt tõeks saamas.

Eestis on levinud arusaam, justkui peaksime hindama ühe või teise kandidaadi vastavust Eesti rahvuslike huvidega nende kandidaatide Vene-suunaliste väljaütlemiste teravuse järgi või vähemasti sellega piirduma. Kuigi on meie seisukohast kahtlemata hea, kui maailma veel mõnda aega kõige olulisema riigi presidendikandidaadil on tugevad seisukohad, kitsendab see siiski valikuruumi.

Presidendikandidaatide profiile, resümeesid ja meeskondi võrreldes on mitmed välispoliitikaga tegelevad Eesti arvamusliidrid Eesti julgeolekupoliitika garantiide säilimise kõige otsekohesemalt sidunud senaator McCaini ebatõenäolise valituks osutumisega.

Sellised arvamusavaldused jätavad seletuseta asjaolu, et nii Ühendriikides kui ka suuremas osas Lääne-Euroopa riikides on mõõdukad konservatiivid suurtes hordides demokraadist presidendikandidaadile pöialt hoidmas. Vene küsimuse tõttu käib märkimisväärne osa Ida-Euroopa konservatiividest endiselt ringi, kott peas.

Üks tuntud eesti ajakirjanik on väitud, et demokraatide kandidaadi Obama välispoliitika on põhimõteteta, Venemaaga lepitusele suunatud, ta olevat ultraliberaalne ning suisa kohtlik. Pean, vastupidi, ohtlikuks mõtteviisi, nagu saaks Eesti olulisima strateegilise partneri president oma maailmavaatelt olla meile kuidagi ohtlik.

Ühendriigid on konservatiivne maa

Ameerikas pole kunagi olnud kontinenaal-euroopalikus mõttes liberaalset (st otsustavalt vasakpoolset) presidenti ja selleks ei saa ka Obama. Ühendriigid on oma olemuselt konservatiivne ja peaaegu kõik demokraadid on presidentuuri ajal liikunud paremale (st tegelikult vasakult tsentrisse).

Professor Gary Weaver Ameerika Ülikoolist ütles mulle selle kohta üks kord nii - üks levinumaid müüte USA kohta kõikide rahvaste ja kultuuride segunemine, kui tegelikult peab Ühendriikides iga inimene, olenemata oma religioonist või nahavärvist, edukaks saamiseks kehastuma valgeks protestandiks. Kindlasti pole see mõeldud Ühendriike halvustavalt - traditsioonide, tavade ja kultuuri ümberkujunemine võtab lihtsalt aega.

Newsweeki uuringu järgi on neid, kes end peavad pigem konservatiiviks kui liberaaliks, kaks korda enam kui end vastupidiselt positsioneerivaid ühendriiklasi. Kui Obama saab presidendiks, siis juhib ta endiselt riiki, mis on valdavalt konservatiivne. Ja on ka ise oma rahva nägu.

Midagi on USAs siiski muutumas. Kõigepealt - demograafia. Elanikkond kasvab väga kiiresti. USA rahvastikubüroo hinnangul elab Ameerikas 2050. aastal 439 miljonit inimest - 44% rohkem kui täna. Enam kui poole juurdekasvust võib kanda latiinode arvele. Rahvastik on kiiresti linnastunud, tänaseks elab linnades (ja eeslinnades) juba üle 80%. Rahvastik on kiiresti noorenenud - veerand kõikidest elanikest on alla 18-aastased.

Kuidas ma Obamaga kohtusin

Mind viis elu senaator Obamaga kokku 2006. aasta sügisel vahevalimiste paiku, kui valiti ringi kolmandik senatist ja terve esindajatekoda. Olin Iowas kampaania käigus toetamas üle kolmekümne aasta järjest kongressi tagasi valitud Jim Leachi (vabariiklane). Barack Obama osales samuti Iowa kampaanias demokraatide toetava taustajõuna. Olin tunnistajaks tema rokkstaari särale, veenmisjõule, esinemisoskusele. Aga ka millelegi muule, mida ei õpita ega õpetata ning mida sai pärast rahvaüritust temaga kohtudes vahetult kogeda.

Kohati halvasti varjatud rassistlike tendentsidega mõttemudelites opereerivad arvajad jätavad tähelepanuta selle, mis Obama puhul jääb väljapoole tema personaalset karismat. Särav mõistus, enesekindla esinemisstiili aluseks olev väitlemisoskus, tasakaalukus, sügav, peaaegu ebainimlik empaatiavõime on need isiklikud omadused, mis võimaldasid tal tõusta Ühendriikide poliitika metsikus konkurentsis sellisesse seisusesse, et mõned meie dogmaatilisemad mõtlejad üldse saaksid teda solvata.

Enesekindlamad demokraadid tõenäoliselt väidaksid, et 2009. aastal algav presidentuur pole ühekski hetkeks olnud võistlus vabariiklaste ja demokraatide vahel - seekord oli demokraatide sisevalimine. Küsimus on vaid selles, kui kaua kestab seekordne demokraatide võim ja kui kiiresti suudavad vabariiklased enda read korrastada. Täna ei suuda konservatiivne eliit konservatiivsele (sub)urbaniseerunud Ameerikale uut narratiivi pakkuda.

Obama pakub unistust homsest

Obama aga pakub unistust homsest, mis on usutav. Tõenäoliselt annab Ameerika valija sellele oma õnnistuse - ja seda on kriisiolukorras vaja. Aga rahuajal pöördume tagasi selle juurde, mis on, ja tahame mõtiskleda selle üle, mis on olnud ja miks see on meile kallis.

Patriotism, isamaa-armastus, perekond, meid ümbritsev tegelikkus, eelistada tänast utoopiale homsest - need on konservatiivsed väärtused, mille juurde pöördub Ameerika tagasi siis, kui aeg seda lubab. Ja Ühendriikide poliitikasse tuleb konservatiivide põlvkond, mis suudab seda kaasaegses ühiskonnas, ühiskonnaga arusaadavas ja selges dialoogis käsitleda.

Mida Obama presidentuur tooks kaasa rahvusvaheliste suhete arengusse? Tõenäoliselt väga vähe. Jah - Obama toob Valgesse Majja kultuuri ja suhtumise, mis soosib dialoogi, multilateralismi, õppimisvõime ja intellektuaalse uudishimu, mis on hädavajalikud, et maast üles korjata need teemad, mis seal täna omas vedelikus lahenduseta roiskuvad (Iraan, Iisrael-Palestiina, transatlantilise koostöö tuleviku ja Euroopa ambitsioonide sobitamine, ÜRO reform jpm).

Kuid sisuliselt ei muutu suurt midagi - USA välis- ja julgeolekupoliitika alusteesideks on USA rahvuslikud huvid. USA rahvuslikud huvid on sügavalt juurdunud väärtuspõhisesse, konservatiivsesse maailmamõistmisesse ja ebakindlas ning kaootilises, postmodernistlikus maailmas on see üks väheseid asju, millega me üldse arvestada saame. Just sellel põhineb meie strateegiline partnerlus Ameerika Ühendriikidega.

Eestile pole oluline mitte see, kas USA presidendivalimised võidab elevant või eesel, vaid see, et presidendiks saab kandidaat, kes suudab enda taha mobiliseerida USA valijaskonna, saab enamuse häältest, on legitiimne liider ning kelle juhtimisel suudab Ameerika teiste suurriikide peatse tõusu raames jätta maailma juhtivaks poliitiliseks jõuks.

See nõuab demokraatide ja vabariiklaste koostööd ja sellise kultuuri taaselustamine vajab USA poliitikas muutust, mida ilmselt suudab esile kutsuda kahest presidendikandidaadist üks. Ja küllap tema osutub homme valituks.

Autor väljendab isiklikke vaateid (toim)

Obama või McCain – kumb toob õnne meie õuele?

2008-11-04

Esiteks tuleb silmas pidada meie kahepoolseid suhteid Ameerika Ühendriikidega. Ja need suhted on väga head. Ükskõik, kes presidendiks ka ei saa - välispoliitikas põhimõttelist muutust, mis võiks oluliselt küsimärgi alla seada meie heade suhete jätkumist, ma ei näe. Mõlema presidendi taga ja nõustajate hulgas on terve rida inimesi, kes teavad väga hästi nii Eestit kui ka kogu piirkonda - nii Venemaad kui ka Euroopat. Äkki McCain Eestis käinuna teab seda piirkonda vahetumalt.

Kui McCaini puhul on teada tema reageering kriisidele, nagu me nägime Gruusia puhul, või tema käitumine Iraagi puhul, siis Obamal on sellistes rahvusvahelistes kriisides tungivalt raskem käituda. Sest temalt oodatakse muutust - nagu ta ka ise räägib. See on küll illusioon, et ta suudaks muuta maailma. Nii võimekas kui Obama ka on, ei suuda ta kaasa tuua põhimõttelisi muutusi. Et presidendiks saades üks või teine lähtub Ameerika Ühendriikide rahvuslikest huvidest, julgeolekuhuvidest, siis pole väga suurt vahet, kas president on Obama või McCain. Ainuke vahe ongi, et Obamal lasub tunduvalt raksem vastutuskoorem näitamaks, et ta on muutusteks valmis.

Meie jaoks ainuke küsimus on, kui peaks juhtuma mingisugune analoogne kriis nagu Venemaa-Gruusia sõda või

Lähis-Ida sõjad, siis milline on Obama käitumisstiil ja mall. Aga ta ei saa minna vastuvoolu Ühendriikide rahvuslike huvidega, mis lähtuvad sellest, et Ühendriigid on maailma kõige mõjukam riik ja seda positsiooni nii kergelt käest ei anta.

Intervjuu: Tunne Kelam: "Eesti tutvustamine välismaal on jätkuv töö – seda pole iial küllalt!"

2008-11-03

20. augustil 1988 asutasid 104 julget inimest Pilistvere kirikus N Liidu esimese avaliku demokraatliku partei - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Tänaseks on neist suurde poliitikasse jäänud vaid Tunne Kelam, kes esindab meie rahvuslikke huve Euroopa Parlamendi suurimas fraktsioonis ühe-mehe-delegatsioonina. Alljärgnev jutuajamine leidis aset 6. septembril Rahvusraamatukogus pärast rahvusvahelist konverentsi.

Tänane konverents on osa ERSP aastapäeva üritustest. Tegemist oli parteiga, kes esitas selge rahvuslik-demokraatliku alternatiivi kehtivale kommunistlikule võimumonopolile. Miks seda sündmust nüüd, vabas Eestis, nii vaikselt peetakse?
Küllap ka seetõttu, et vaba Eesti on muutunud "normaalseks", inimesed tegelevad vabalt omaenda eludega ning suured ühiskondlikud probleemid on muutunud kolmandajärgulisteks. Tänane konverents ei näita küll õiget pilti, sest ERSP asutamise tähistamine Pilistveres 24. augustil kujunes rahvarohkeks sündmuseks, mida kajastati ka meedias. Ja ega see pole veel kõik. Järgneb ERSP juubelile pühendatud soliidne koguteos, mida tutvustatakse oktoobris. Kuid kui kõnelda selliste sündmuste väärtustamisest, eks siin oma osa etendab ka nõukogulik mõttepärand. Kakskümmend aastat tagasi uskus enamus inimesi, et reformid on mõeldavad üksnes kompartei juhtimisel, paljud olid mugandunud sellesse vaimsesse voolusängi. Näha nüüd, et areng vastu neid harjumusi ja hirme kulges hoopis teisiti ning et need ideed, mida tookord peeti marginaalseiks või ebareaalseiks, lõpuks võitsid - seda on tagantjärelegi üha raskem tunnistada. Väiklase rivaalitsemise asemel selle üle, kelle roll oli tähtsam, vajame tungivalt rahvuslikku kokkulepet ka lähiajaloo tasakaalustatud ja ausa käsitlemise osas.

Kus teie jutt auditooriumile paremini kohale jõuab, kus jätkub mõistvaid kuulajaid, kas Eestis või Euroopas?
Oleneb teemast. Ja oleneb kuulajaskonnast. Euroopas saadakse rohkem aru selles mõttes, kui ma räägin seda, mida tänagi rääkisin, et Eesti oli üllatavalt esirinnas demokraatlike alternatiivide moodustamise võimelt ja tulemustelt. Need, kes võtavad vaevaks sellest huvituda, on vaimustatud. Nad on lausa rabatud ja ütlevad, et see on tõeline ime, midagi ainulaadset. Et see arengumudel on väärt tutvustada mujalgi. Näiteks, miks Eestist ei saanud Bosniat selle verise rahvustevahelise kodusõjaga, miks meil ei toimunud etnilisi vihapurskeid ega vägivalla kasutamist, kuidas sai võimalikuks selline imeväärne vabanemine? Ma arvan, et sellega peaks kaasnema sügav tänutunne. Et meil õnnestus iseseisvus taastada ühegi surmaohvrita, tsiviliseeritult, vägivalla ja kättemaksuta. See oli kultuurse rahva küpsuseksam ja me tegime selle hästi läbi.
Kui meie kogemusest ei olda huvitatud, siis on küsimus osalt ka meie oma valitsuse ja riigiasutuste huvis, missioonitundes ja võimekuses selle küsimusega tegeleda. Minu mulje on, et Eestit ei ole kunagi ammendavalt tutvustatud ja meil pole vaja karta, et selle tutvustamisega võidaks üle pakkuda.
Eesti auditooriumi osas on mul positiivne kogemus kohtumistelt noortega. Olen esinenud kümnetes koolides ja ning alati on kuulajate huvi olnud värskendav.

Millele peaksime Eestit tutvustades rohkem tähelepanu pöörama?
Eriti on vaja selgeks teha meie minevikku. Läti ja Eesti on kaks suurima immigrantide arvuga riiki Euroopas. Kui Lääne-Euroopa "normaalsetes" riikides esineb pahatihti etnilisi rahutusi ja pingeid immigrantide arvu juures alla 10% , siis meil on see protsent ju 35 kandis ja Lätis veel kõrgem. Meie rahvuslik-poliitilise tausta selgitamine, koloniseerimis- ja venestamispoliitikast rääkimine, traditsioonilise rahvusvähemuse ning okupatsiooniaja immigrantide eristamine, Moskva pideva vaimse ja poliitilise surve arvestamine kaasmaalastele, mis on muutnud nende kohanemise Eesti riigiga tohutult raskemaks - kõige selle mõistmist on tähtis saavutada igal suhtlemistasandil.
Ei ole mõtet jätkata selles vaimus, mida mõned nooremad riigiametnikud püüavad kultiveerida, justnagu peaksime olema ja käituma nagu "kõik" Euroopas, olema tehniliselt edukad eeskirjade täitjad, poliitiliselt korrektsed, kelle jaoks on kõige tähtsam mitte millegi erandlikuga silma paista. Vastupidi: me peame just praegu sõpradele oma muresid ausalt selgitama.
Mineviku lahendamata probleemid hakkavad praegu uuesti võimenduma seoses Venemaa - loodan, et ajutise - tugevnemisega. Oleme ohutsoonis. Palju tugevamalt võidakse hakata ka meie Euroopa partnerite vahendusel peale pressima kakskeelsuse taastamist, tingimusteta kodakondsuse andmist, s.t pehmeid variante, mis loodavad valijaskonna laiendamise kaudu saavutada Kremlile sõbralikumate valitsuste moodustamist.

Tunne Kelam koos Rakvere linnapea Andres Jaadla ja EP presidendi Hans-Gert Pötteringiga andmas üle Sallivuse salli mais 2008 Strasbourgis.
Kindlasti on Euroopas raske seletada, misasi see Venemaa on, ega nad päriselt ju aru ei saa. Kuivõrd annab see tunda, et mõned riigid olid Venemaa liitlased Teises maailmasõjas, kas nad siiamaani on liitlased? Kuivõrd saadakse Eesti ja Läti olukorrast aru?
Ei saada piisavalt aru, see on väga selge. Toon näite. Euroopa Parlament algatas 2005. aasta mais debati Teise maailmasõja tagajärgedest. See oli parlamendi väga hea reageering Putini algatusele kutsuda 9. mail riigijuhid Moskvasse. Mäletatavasti Eesti ja Leedu riigipead keeldusid (see on Arnold Rüütli üks parimaid otsuseid). Igal juhul, sellel debatil Strasbourgis esines tookord Euroopa Liidu eesistujana Luksemburgi peaminister Juncker, kes oli ka äsja Moskvast tulnud. Tema väitis enda olevat siiani tänulik punaarmeele, et see aitas tema kodumaal fašistlikust okupatsioonist vabaneda. Punaarmee ei jõudnud õnneks Luksemburgini ja minu küsimus talle oli, et kui nii, kas ei peaks ta siis olema Nõukogude Liidule tänulik ka selle eest, et see aitas oma liitlasel Saksamaal 1940. aastal Luksemburgi okupeerida. Sest ilma koostööta Nõukogude Liiduga, ilma Stalini-Hitleri paktita, mille tagajärjel Nõukogude Liit toetas 22 otsustava sõjakuu vältel Saksamaad Lääne-Euroopa vallutamisel majanduslikult ja poliitiliselt, poleks Hitleril see ettevõtmine korda läinud. Nii tuleb järeldada, et Nõukogude Liit on Hitleri kaassüüdlane Lääne-Euroopa okupeerimisel. Rõhutasin, et Teise maailmasõja vallandamiseks ei piisanud ühest agressorist - selleks läks vaja kahe kiskja koostööd.
Tulemus oli, et Euroopa Parlament võttis Teise maailmasõja debati alusel vastu ka resolutsiooni. Sotsialistid tõrkusid küll sellele algul vastu, aga Euroopa Rahvapartei juhtimisel viidi resolutsioon läbi. Seal nenditakse, et Punaarmee võit ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid uue orjuse. Resolutsiooni tekst oli tubli samm Junckeri taoliste seisukohtade ümberhindamisel. Saavutasime ka Balti riikide okupeerimise mainimise.

Angela Merkel vabandas hiljuti Tallinnas olles kannatuste põhjustamine pärast. Kas ta ei saa aru, et Eestis ja Lätis pole selleks põhjust?
Vabandada on ikka mõtet. Teatavasti vabandas Saksa kantsler Helmut Kohl Balti riikide ees 1990. esimesel poolel Molotovi-Ribbentropi pakti pärast. Raskem on ühtlustada sissejuurdunud ajalookäsitlusi. Nii hoidus Merkel võrdsustamast kommunismi ja natsionaalsotsialismi, väites, et viimane olevat unikaalne nähtus. Meie kogemus kõneleb vastupidist - just kommunistlik diktatuur oli oma verejanus ainulaadne. Siin ongi vaja eri ajalookäsitluste võrdlemist ja lõimumist. Arusaadavalt on igaühe särk oma ihule kõige ligemal. Prantslaste ja inglaste jaoks on ajalooliselt suurimaks ohuks ja põhivaenlaseks olnud Saksamaa. Seetõttu oli Hitler nende seisukohalt suurem oht ja nad hindasid ka kõiki teisi põhimõttel, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber.
Nüüd on meie asi teha neile selgeks, et meie geograafilise ja ajaloolise kogemuse alusel oleme idas ja meie jaoks oli suurim oht N Liit. Esimene aasta nõukogude okupatsiooni oli meie jaoks niisugune ðokk, et kui 1930. aastatel oldi N Liidu suhtes Eestis üldiselt sõbralik, mitte vaenulik, ja rohkem antipaatiat oli Saksamaa vastu, siis üks aasta nõukogude okupatsiooni muutis kõik hoiakud ja kogu rahvale oli selge: midagi hullemat ei saa meiega enam juhtuda, iga reþiim, ka Hitleri oma, näis olevat parem, kui seda oli nõukogude oma. Seda me pole suutnud piisavalt selgeks teha.

Kõik see kordub praegu Georgias. Kui kindlalt meie võime ennast tunda?
Ei või kindlalt tunda. Meil on põhjust muret tunda, aga hirmu mitte. Praegu on väga tähtis ennast halvimaks ette valmistada. Meie kaitsevõimet tõsta, liitlastega paremaid ühendusi luua, konkreetselt läbi mängida abistamismehhanismid. Kõige tähtsam on tugevdada meie Kaitseliitu, sest meie asi on kõigepealt juhtida omaenda kaitset. NATO tuleb kahe, kolme või nelja nädalaga meile appi. On vaja ajakohastada kõik abistamiskanalid, kuidas abi kohaletoimetamine hakkab toimuma, kuhu nad tulevad, millised võimalused meil on neile pakkuda ja mida meie teeme kallaletungi esimeses järgus. Tähtis on ka see, et me saame kohe õhukaitset ja õhust abi. Vene juhid küll praegu irvitavad kahe NATO lennuki üle, kes kolme Balti riiki turvavad, aga vähemalt nad on olemas.
Minul tekkis kindlusetunne kümme aastat tagasi, kui Paldiskis ja Lääne-Eestis olid katastroofidele reageerimise õppused ja sellega seoses saabusid Eestisse Ameerika sõjalaevad ja mitusada merejalaväelast. Kui ma seda nägin, siis mul tekkis turvatunne. Paraku nähakse tänapäeva vasakpoolses ja Ameerika-vastases Euroopas asju teisiti, justnagu ameeriklased oleksid ohuks.

Milline on ERSP vaim ja kui palju on teda alles?
ERSP oli ühe programmi partei, tema programm oli Nõukogude impeeriumi lagunemise algul julgeim ja suurim, kusjuures lagunemisest ei osanud tookord keegi rääkida. See programm teostati imepäraselt kiiresti kolme aastaga. Pärast seda avaldusid ERSP nõrkused, sest ta koosnes inimestest, kel olid erinevad maailmavaated.
Paari aastaga pärast iseseisvuse taastamist polnud ERSP sisemiselt enam ühtne. Inimesed tirisid erinevatesse suundadesse, said erinevalt asjadest aru, see oli muide loomulik. Olime ju ühinenud Nõukogude Liidu vastu ja rahvusriigi poolt. Edasi läks elu nagu igas normaalses ühiskonnas, kus inimesed jagunevad huvide või pettumuste järgi.
ERSP-s on kohati veel tunda ka vana vimma. See on kurb, sest head ja positiivsed asjad on ainuke kapital, mida saab koguda. Meie tegevuse mõte on püsivate eluväärtuste ehitamine. Positiivsed tunded, head teod, soe suhtumine, üksteise toetamine - need jäävad püsima. Armastus jääb püsima. Vihkamine õnneks ei jää.

Paljud, ka endised ERSP-lased on teinud etteheited, et Eesti kaotas Euroopa Liitu astudes uuesti oma vabaduse. Kas vähemalt nüüd, seoses Georgia sündmustega, on mõni neist oma sõnad tagasi võtnud?
Selline suhtumine on arusaadav. Me püüdsime taastada rahvusriiki, sest teadsime, et rahvus on ohustatud ja jäämas oma kodumaal vähemusse. Euroopa Liiduga ühinemisel oli tegemist loomuliku hirmureaktsiooniga, mida aga kommunistid küüniliselt ja professionaalselt ära kasutasid: saite ühest liidust välja ja kohe tormate teisega ühinema. Vahe vabade rahvaste koostöö ning diktatuuriühiskonna vahel on sama selge nagu vahe normaalse kodanikuühenduse ja vangide seltskonna vahel. Ühest võite soovi korral välja astuda, vanglast te välja ei saa. Meie ainus rahvuslik valik iseseisvuse säilitamiseks ja jätkuvalt püsiva ohu tõrjumiseks idast oli saada demokraatlike majandus- ja kaitseühenduste liikmeks. Tõepoolest, Georgia okupeerimine on dramaatiliseks kinnituseks, et meie valikud olid ainuõiged ja et nende elluviimiseks ei tohtinud aega kaotada. Teatavasti oli Eesti jaoks NATO-sse saamine kõikidest muudest ühendustest kõige problemaatilisem. NATO liikmelisuse eeltingimus oli Euroopa Liitu astumine. Täitsime Euroopa Liidu näol kõik NATO kriteeriumid.
Mul on isiklik mulje Euroopa Tulevikukonvendist, mille liige ma olin aastatel 2002-2003 ja mis Põhiseaduse lepingut välja töötas. Meil olid ka seal algul oma hirmud. Olime palju tugevamalt kõikide liikmesriikide õiguste poolt, aga kui me lõpuks nägime, et keegi ei saavutanud mingit ülekaalu, põhiseaduse leping oli kompromiss, mis kedagi päriselt ei rahuldanud, siis selgus, et sellisena oli ta parim kompromiss ja näitas ühte selget suunda: mingisugust Euroopa Föderatsiooni ega liitriiki ei tule. Sellele on vastu otsustav enamus, seda ei juhtu.
Euroopa vajab ühist välis-, julgeoleku- ja energiapoliitikat. Kuni seda pole, mängivad näiteks Saksamaa ja Venemaa omavahel kokku ning Euroopa jaguneks selgemini esimese ja teise klassi riikideks. Balti riikidel oleks siis palju raskem oma rahvuslike huvide eest seista.

Mis on rahvuslikud huvid? Rahvuse kvaliteet käib alla terves Euroopas. Miks erinevused pole enam rikkus?
Meie rahvuslik huvi on vaba, elujõulise rahvastiku ja majandusega riik, kes loob oma kõrgkultuuri ning kuuluks Euroopa moraalsete liidrite esigruppi. Riik, kes tahab ja suudab toestada eetilisi väärtusi nii kodus kui ka välismaal. Rahvuslike kultuuride mitmekesisus on jätkuvalt rikkus, kuid nende rikkuste tõlgendamine muutub üha pinnapealsemaks ning kommertslikumaks. Nagu ütles täna Tšehhi suursaadik: probleem on tarbimisele orienteeruvas vaikivas enamuses, kelle jaoks püsiväärtused muutuvad ähmaseks ja ebaoluliseks. See tendents on omane kõigile heaoluühiskondadele. Tarbimine saavutab teatud etapil küllastuspunkti, võib muutuda absurdiks ja pöörduda ehtsate inimsuhete vastu. Tulemuseks on mitte suurem õnn, vaid suurenev jäätmete - nii aineliste kui vaimsete - hulk. Rõõm uuest asjast või meelelahutusest närtsib koheselt ja järgmine päev on vaja midagi veelgi uuemat või erutavamat. See on ummiktee. Euroopa ei saa oma tulevikku rajada üksnes ainelisele küllusele, kui seda saavutatakse püsiväärtuste ning ühtse Euroopa kultuuritraditsiooni hääbumise arvel.

Kas see on vandenõu?
Mina olen liiga väike inimene, et selle kohta autoriteetset hinnangut anda.

Mis on väljapääs? Milline on Euroopa tulevik?
Euroopa tulevik on küsimärgi all. Ei saa öelda kindlalt, et tulevik on nii helge, nagu ametlikult välja pakutakse. Räägime väärtuste Euroopast, kuid seal jääb puudu mitmetest põhiväärtustest. Väärtused on vabadus, väärikus, õiglus, solidaarsus, demokraatia, sallivus ja terve rida teisi. Vabaduse kättevõitmine on joovastav, hingeülendav saavutus. Kuid vabadus nakatub momentaanselt isekusest ja kõigist muist inimlikest nõrkustest. Vabaduse mõttekas kasutamine on seotud teise v-ga: vastutus. Kui vabaduse teostamisel puudub vastutustunne, algab triivimine enesekesksusse, pinnapealsusse, lõppkokkuvõttes anarhiasse.
Mind on pannud sügavalt mõtlema Euroopa Liidu ühe isa, Robert Schumani seisukoht aastast 1949. Muide, ühinenud Euroopa kõik asutajad olid tõsikristlased, usklikud inimesed, kes sügavalt tunnetasid ühtset Euroopa kultuuripärandit ja vaimset järjepidevust. Schuman kirjutas aastal 1949: „Demokraatia on kas kristlik või teda ei ole olemas, sest mittekristlik demokraatia päädib kas anarhias või türannias."
Kui me oleme oma traditsiooni kaotanud, mis Euroopa väärtusi on kujundanud ja Euroopat identifitseerinud läbi sajandite, kui me arvame, et väärtus on ainult järjest suurenev heaolu, meelelahutus ja piiramatu vabadus teha, mida tahame, siis mandub Euroopa teiste tsivilisatsioonide ja usundite tallermaaks.
Nad hakkavad meid manipuleerima, mis juba teatud sfäärides toimubki. Kõik taandub meie kultuurilis-religioosse identiteedi taaselustamisele. Ses suhtes on hästi rääkinud praegune paavst. Kui me oleme ise lakanud hoolimast ja uskumast oma väärtustesse, siis pole meil alust loota, et partnerid meid respekteeriksid ja tõsiselt võtaksid. Neil on omad väärtused ja põhimõtted, mida nad austavad ja mille eest seisavad. 80% noortest Saksamaa türklastest arvab, et Euroopa kultuur on ebamoraalne, mandunud ega vääri jäljendamist.
Me ei suuda konkureerida islamiga või teiste kultuuridega võrdsel tasandil, kui meil pole midagi vastu pakkuda. Üks minu sõber, norra kristlik-demokraatlik poliitik, alustas oma valimiskampaaniat sellest, et hakkas suhtlema Norra muhameedlastega. Oslos on 120 mošeed. Kristlikud kirikud on tühjad, mošeed on täis. Ta leidis ühise pinna selles, et mõlemad tunnistavad Jumalat. Muhameedlus ja kristlus pole teineteisest nii kaugel, kui arvatakse. Islami traditsioon tunnustab Jeesust suure prohvetina ning on judaismi ja kristluse pinnalt võrsunud. Ühine nimetaja - Jumal - osutus võtmeks, mille vahendusel minu sõber leidis omaksvõtmist. Muhameedlased hääletasid tema poolt, kuna ta usub Jumalat, ja mitte Norra peaministri poolt, kes Jumalat ei usu.

Kuidas hindate oma Euroopa Liidus oldud aega? Kas olete saanud teha seda tööd, mida olete tahtnud, Eesti heaks ja Euroopa heaks?
Mu põhiline sõnum on olnud kaitsta Eesti rahvuslikke huve. See on maailma suurim demokraatlik parlament, ligi 800 liiget. Ma olen suurimas fraktsioonis, mille liikmeskond moodustab peaaegu kolm Eesti Riigikogu, aga ma olen seal üksi. Kuidas siis võidelda nende huvide eest?
Parim Eesti huvide kaitsja on see, kel on hea nimi ja keda usaldatakse. Seda ei saavuta ainult deklaratsioonidega, et „Eesti on ohus!" või „Te peate meid aitama!". Kõigepealt pead sa ise olema huvitatud teistest. Olles üksainus Eesti esindaja ja sellisena absoluutses vähemuses, jääb ainsaks lahenduseks avatus, sõbralikkus, inimlike suhete ja vastastikuse usalduse ehitamine. Siis osutub järk-järgult võimalikuks oma rahvuslikke probleeme esile tuua, oma kodumaa tausta ja saatust selgitada. Kaks aastat tagasi sain Euroopa Rahvapartei kõrgeima auhinna, Robert Schumani medali, mida fraktsiooni praegusest koosseisust on saanud vaid kolm inimest. See medal aitas mind palju, kui oli tarvis reageerida möödunud aasta aprillirahutustele ja saavutada Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmine Eesti toetuseks. Mul õnnestus see vajalik toetus saada parlamendi suurimalt fraktsioonilt täies mahus, ma tegin valmis resolutsiooni teksti ning fraktsioon toetas seda, kuna nad tundsid mind. Ma sain minna parlamendi presidendi juurde, kes oli fraktsiooni endine juht, paluda, et ta esineks istungi algusel omapoolse avaldusega Eesti toetuseks, et ta korraldaks eraldi arutelu Eesti teemal. Veel enne seda võisin minna väliskomisjoni esimehe juurde ja esitada soovi, et ta teeks avalduse Eesti toetuseks. Kirjutasin talle selleks kavandi. Ta tegi seda aega viitmata. Ma poleks kõike seda suutnud korda saata, kui minus oleks nähtud omaette nohisejat kaugest väikeriigist, kes aeg-ajalt siin ja seal vilksatab, kuid kellest ei osata täpsemalt arvata, mida ta endast kujutab või mis temast teistele kasu on.

Kas kandideerite uuesti? Millised on seekord valimiste tingimused?
Jah, ma kandideerin, sest olen täna rohkem veendunud kui kunagi varem, et Euroopa Parlament ei ole koha täitmise paik. Meid on ainult kuus ja on erakordselt tähtis, et iga esindaja oleks võimeline täit panust andma. Selleks aga tuleb taastada avatud nimekirjad. Avatud nimekirja eelis on see, et valija otsustab, kes läheb parlamenti. Suletud partei-sisesed nimekirjad Eesti tingimustes on valijavaenulikud.

USA valimised üle tähtsustatud?

2008-11-03

Veel paar päeva ning USA ajaloo kõige värvikamad, kampaania poolest pikemad ning kulukamad presidendivalimised on möödas. 5. novembri hommikul avastame, et maailm on ikka endine ning tõenäoliselt ei muutu midagi dramaatiliselt ka pärast 20. jaanuari, mil uus president ametisse astub.

Kuigi meedia on USA valimistel viimastel aastakümnetel mänginud väga olulist rolli, siis ometigi on seekordne jõukatsumine erakordne. Nii suurt ootust ja tähelepanu, kui need valimised on pälvinud üle maailma, pole varem ette tulnud.

Mõistagi on maailma meedia tähelepanu ergastanud nii USA nähtavalt murenev liidriroll maailmas, just vahetult enne valimisi süvenenud finantskriis ja muidugi peategelased ise. John McCain koos Sarah Paliniga ning Barack Obama koos Joe Bideniga on magus suutäis draamat, seksi ning pidevaid üllatusi jahtivale meediale.

Seepärast võiks Jüri Estami mõtet ümber sõnastades arvata, et USA valimistest tervikuna on loodud üks suur meediamull. Veidi kummaline on mõelda, et ühe suure riigi liidriametisse pürgivat meest on võrreldud rokkstaariga ning vaat et maailma päästjana. Kas ootused pole mitte liiga suureks aetud?

Nii nagu paljudes riikides on ka Eestis viimasel ajal korduvalt küsitud, kes oleks meile parem. Kas McCain või Obama? Jääb mulje, justkui ei valiks presidenti mitte ameeriklased ise, vaid kogu maailm. Loomulikult on see kinnituseks, kui suur on USA mõju maailmas.

Kuid mõelgem: kui palju on maailma meedias räägitud näiteks Venemaa, Hiina või India liidrite vahetusest ja nende mõjust globaalsetele arengutele. Võrreldamatult vähem, kas pole? Küll aga ei tohiks eriti Hiina mõju juba täna sugugi alahinnata.

Minu arvates tuleks teisipäevaseid presidendivalimisi võtta teadmisega, et võitja nimele vaatamata ei muutu USA rahvusvahelises käitumises vähemalt esiotsa midagi. Kuigi kandidaadid on ühes või teises rahvusvahelises küsimuses (näiteks Iraak) kohati erinevatel seisukohtadel (mis ju loomulik), määrab tänane maailm ise tulevase presidendi käitumise.

Valge maja peremees, kes ta ka poleks, ei saa ju minna vastuvoolu Ühendriikide rahvuslike huvidega. Selle peateljeks on ikka USA kui globaalse suurjõu staatuse säilitamine ja tugevdamine, mitte aga isoleeruv tagasitõmbumine. See aga eeldab ka tulevaselt presidendilt ikkagi pigem domineerivamat käitumist. Tõsi, nii McCain kui ka - eriti - Obama püüavad seda dominanti pehmendada vähemalt retoorilise multilateraalsusega.

Eestil on Ameerika Ühendriikidega väga head suhted, mille värskemaks kinnituseks on kas või peatselt käivituv viisavabadus. Meie kahepoolsed suhted ning liitlaskoostöö NATO raames on piisav vundament, mistõttu ei mängi tuleviku mõttes erilist rolli, kes täpselt 20. jaanuaril Valgesse Majja asub.

Küll on aga meile oluline see, millise stiili või ka valmisolekuga üks või teine hakkab käsitlema rahvusvahelise mõjuga kriisisituatsioone. Ja siin on väike eelis just McCainil. Tema puhul on vähemalt teada, milline võiks olla konkreetne tegevus. Seda on ta kinnitanud Iraagis edu toonud strateegia väljapakkumise või kiire reageeringuga Venemaa agressioonile Gruusia vastu.

Seevastu Obamal seisab ees tõsine eksam. Tema kampaania keskmes olev muutustejutt on mõjuv. Eriti USA-s, kus lahkuv ebapopulaarne president on andmas demokraatidele suurepärase võimaluse. Kuid Obama võib kujuneda paljudele ka pettumuseks. Kas mitte ei oodata temalt võimatut?

Need valimised poleks täiuslikud, kui nad ei lõpeks üllatusega. Ükskõik siis millisega. Oodata pole jäänud palju.

4.11.2008 USA valimised: meediamullid ja üllatused, Põhjarannik

Jaanalinnu-efekt

2008-10-31

Ma olen kogu oma elu käitunud keeruliste probleemide puhul nagu jaanalind, peidan pea liiva alla ja loodan, et raskused kaovad iseenesest. Seda nimetatakse arstiteaduses eitamiseks, mahasalgamiseks, aga sageli on see taktikaline käik probleemide lahendamiseks. Aeg annab kõige paremini arutust ja isegi siis, kui oled pea liiva alla peitnud, annab see võimaluse haavu parandada. Aja kulgedes võib jõuda ka päästva heureka-hüüdeni, nagu Aristoteles oma avastuse puhul tegi.

Meie puritaanlik moraal julgustab meid oma probleemidega ise hakkama saama, kannatama tagajärgede tõttu ja maksma kallilt iga rõõmuhetke eest elus. Pärast seda, kui oleme kõike eeskujulikult teinud, säästnud ja investeerinud usaldusväärsesse, kuid vähetootlikku aktsiapakki, siis öeldakse sulle, et sa oleksid pidanud targem või ahnem olema. Kodu peetakse ikka kindluseks, mille müüride vahele saab peituda, kui mured vaevavad, kuid täna võidakse sind ka sealt üles leida, kui kinnisvaramull kokku kukub ja sul ei jää muud üle, kui pea liiva alla peita.

Börsid kukuvad kogu maailmas ja iga päev paisatakse meediasse üha uusi nimesid, kes peaksid panganduses juhtunu eest vastutavad olema. USA presidendikandidaadid Obama ja McCain kinnitavad, et neil on olemas vastused majanduses toimuva lahendamiseks, G7 riigid kohtuvad küsimustele vastuste leidmiseks, aga pole võimalik lahendada praegust olukorda turumajanduses ainult sellega, et sinna paisatakse üha rohkem raha. Pangad muidugi tahavad, et neile seda üha rohkem antakse ja hirmutavad inimesi sellega, et kui nad oma triljoneid ei saa, siis lähevad nad pankrotti.

Islandil asutasid mõned jõukad perekonnad panku, kuhu Briti investorid paigutasid tohutuid summasid. Nüüd on kogu Island pankrotti minemas. Kas siis nüüd peaks neid rikkaid perekondi maksumaksja rahaga päästma? Ilmselt on just niisugune praegu globaalne majanduslik filosoofia.

Ma mäletan, kuidas 1970-ndatel aastatel olid kõik vihased ahnete rikaste peale, aga ka valitsuse liikmete peale ning et masse rahustada, pandi rikkad maksma luksusmaksu. Kes aga tegelikult kannatas, kui rikkad ei ostnud endale enam maju ja uhkeid jahte? Lihtne on unustada püramiidi alustalaks olevaid oskustöölisi, kes jäid äkki ilma tööta. Ma tundsin üht laevapuuseppa, väikefirma omanikku, kes ehitas jahte. Tavaliselt ehitas ta aastas 1-2 alust. Ta oli uhke oma firmale ja tema töölisedki said head palka, aga kui turg kokku kukkus, pidi ta meeskond otsima tööd mujalt. Eks see olukord oli võrreldav sellega, et kui mõni president alustab sõda, siis ei kannata ta isiklikult, kannatab rahvas.

Üks tark vanasõna ütleb, et kui õpilane on valmis, siis tuleb ka õpetaja. Olen pannud tähele, et alati, kui ma muutun rahulolematuks sellega, mida ma teen, siis saabubki mingi muutus. Siis olen ma valmis tegema midagi teisiti kui seni, olen valmis arenema. Ehk saab sellised inimlikud arengud kanda üle maailmas toimuvale? Vana süsteem pole enam rakendatav ja selle asemele tuleb leida midagi uut. Loodetavasti midagi paremat.

Abraham Lincolnilt küsiti, millist ütlust saaks kasutada kõikide olukordade kohta. „Ka see möödub kunagi," vastas ta.

See lause hõlmab nii häid kui halbu aegu ja paneb elu üle kainemalt mõtlema.

Mis on USA viisavabaduse hind?

2008-10-30

Riigikogu liige Marko Mihkelson kirjutab oma ajaveebis, mis on Eesti jaoks viisavabaduse hind USAga.

Eesti on vähem kui kolme nädala pärast jõudmas sihini, mis tähistab uut kvaliteeti meie riigi rahvusvahelises äratuntavuses. Viisavabadus Ameerika Ühendriikidega on selge tunnustus sellest, et Eesti on usaldusväärne ning tugeva demokraatliku riigikorraldusega õigusriik.

17. novembril 2008 saab Eesti koos kuue teise riigiga (Läti, Leedu, Slovakia, Ungari, Tšehhi ja Lõuna-Korea) USA viisabadusprogrammi täieõiguslikuks liikmeks. Sellest hetkest piisab meil USAsse reisimisel vaid biomeetriliste andmetega passist ning reisieelsest netiankeedi täitmisest.

Enne meid on selline õigus olnud vaid 27 riigil maailma. Nendeks on Andorra, Island, Norra, Austraalia, Iirimaa, Portugal, Austria, Itaalia, San Marino, Belgia, Jaapan, Singapur, Brunei, Liechtenstein, Sloveenia, Taani, Luksemburg, Hispaania, Soome, Monaco, Rootsi, Prantsusmaa, Holland, Šveits, Saksamaa, Uus Meremaa ja Suurbritannia. Pole paha seltskond, kas pole!

Täna küsis üks ajakirjanik minult: mis on hind, mida Eesti kas on maksnud või peaks maksma viisavabaduse eest USAga? Kaval küsimus, kuid vastus on väga lihtne. Viisavabadus Ameerika Ühendriikidega annab korraga tunnistust nii väga headest kahepoolsetest suhetest kui ka sellest, et Eesti on edukalt toimiv õigusriik.

Väga heade kahepoolsete suhete tugev vundament on rajatud muu hulgas USA varasemale mittetunnustamispoliitikale ja hilisemale toetusele meie liikmesusele NATOs. Kuid viisavabadus ei tähenda üksnes häid suhteid. Mitte kõik Euroopa Liidu liikmesmaad või meist vanemad demokraatiad pole suutnud võita sellist usaldust. Kahjuks jäi meie paadist maha näiteks ka Poola.

Tähtis ja kohati olulisemgi veel on riigi enda majanduslik käekäik, riigi õigussüsteemi vettpidavus ning sisejulgeoleku tagamismäär. Nende näitajate poolest on Eesti eriti viimastel aastatel teinud suure arenguhüppe. Ja selle tunnustuseks ongi viisavabdus USAga. Ja see on koht, kus kindlasti tuleb meeles pidada kõiki Eesti diplomaate ja ametnikke, kes on aastatepikkuse tööga selle unistuse meie jaoks tegelikkuseks muutnud.

Meie meediast on läbi jooksnud seegi, et viisavabadus USAga võiks olla teatud uueks motivaatoriks ka nendele Eestis elavatele inimestele, kes pole veel määratlenud ennast ühe või teise riigi kodanikuna. Minu arvates võiks see olla rohkem esile tõstetud ka valitsuse kavandatavas infokampaanias.

Metsarahva vajakajäämised elu edendamisel

2008-10-29

Russofoobia ei ole midagi vaid Eestile iseomast. 2004. aastal International Gallupi poolt paljudes maailma riikides läbi viidud küsitluses selgitati eri riikide elanike suhtumist suurriikidesse.

Kõige halvemaks osutus suhtumine Venemaasse. Kõige negatiivsemalt oldi Venemaa suhtes meelestatud Soomes - 62% sealsetest asukatest suhtus Venemaasse negatiivselt, järgnesid Tšehhi ja Šveits 42 ning Saksamaa 37 protsendiga. Kusjuures Eesti elanikest suhtus Venemaasse negatiivselt vaid 23%.

Russofoob šovinisti vastu

Eesti meedias on arutelu russofoobiast püstitanud peamiselt need ettevõtjad, kelle ärid Venemaal kinni on jooksnud ning kes süüdistavad oma hädades Eesti valitsust. Ei olegi kahtlust, et välispoliitika on suhteid Venemaaga ja majandust olemuslikult mõjutanud. Siililegi on selge, et kui Eesti saaks Venemaaga hästi läbi, siis võiksime kaubavahetuse korraldajana ida ja lääne vahel mängida rolli, mis toodaks meile olulist rahvuslikku rikkust. Selle peale võib aga öelda, et oleks tädil rattad, oleks omnibuss. Kõik teavad, mis oleks see poliitiline hind, mida tuleks maksta Venemaaga äri ajamise eest. Veel enam. Ajalugu on meile õpetanud, et Venemaa šovinistlik välispoliitiline joon on iseseisvalt eksisteeriv nähtus. See, mida Eesti teeb või jätab tegemata, ei mõjuta Venemaa välispoliitikat Eesti suunas tõenäoliselt märkimisväärselt.

Samal ajal ei arva ma ka, et poliitilisel tasemel peaks ettevõtjate muresid seoses Vene suhetega naeruvääristama. Sellised ilmingud on märk Eesti poliitikute haprast lastetoast. Majandussuhted suure naabriga on olnud tähtsad igale väikeriigile.

Russofoobiat mõtestades avaneb minu jaoks välispoliitilise aspekti kõrval veel kaks tahku.

Esiteks eestlaste suhtumine Eestis elavatesse venelastesse.

Äraleierdatud integratsiooniteemal pole suurt midagi lisada. Kui arvata sisse igasugused sõjaretked, siis on Venemaa Eestile viimase 1000 aasta jooksul umbes 40 korda kallale tunginud. On päris selge, et ajalooline taak kahe rahvusrühma vahel on kaalukas. Samal ajal on ebaintelligentne eitada sotsiaalteaduslikku fakti, et kahe rahvusrühma suhtumine teineteisesse on interaktiivne.

Nii, nagu üks suhtub teisesse, suhtub viimane esimesse. Siin avaldub kindlasti ka põlvkondlik fenomen. Nooremas generatsioonis olen üliharva kohanud mõnda tuttavat, kes sõimab venelast tema rahvuskuuluvuse pärast. Vanemaealiste seas pole see teadupärast eriline erand. Ajalooline põhjusteahel, mis selle taga peitub, on mõistetav, kuid mitte vabandatav.

Aga võõrvaenust rääkides tasuks peatuda hoiakutel. Ehk siis, millisel määral me oleme valmis ja ennekõike suutlikud mõistma meist erinevaid kultuure ja arusaamasid? Kui palju me üleüldse oleme valmis teistest kultuuridest pärit inimestega suhtlema?

Möönan, et selles suhtes on Eestis küll probleemid olemas. Küsimus ei ole ideoloogilises võõrvihas, vaid omamoodi metsarahva sündroomis. Inimene, kes on eluaeg külas elanud, tunneb end linna jõudes paratamatult ebamugavalt. Analoogne sündroom vaevab kahjuks ka meid, eestlasi. Selle tunnistamine on probleemiga tegelemisel esimene samm.

Metsarahvas kardab avatust

Globaliseeruvas maailmas on see tegelikult eestlastele kui väikerahvale võtmeküsimus.

Seda nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes. Eesti oma tööstuse arendamisel on võtmeküsimus leida maailmamajanduses kitsaid, aga potentsiaaliga nišše. Selle eelduseks on aga ettevõtjaskonna rahvusvahelistumine. Niikaua, kui Paide ettevõtja tajub oma turu maksimaalse piirina Tartut, on arenguhüpet raske näha.

Iga rahvusvahelisel tipptasemel arvestatava kontaktvõrgustikuga poliitik või ametnik garanteerib Eesti julgeolekut kindlasti rohkem kui ükskõik kui suur arv tanke. Kõik teavad Soome ajalugu ja seda, kuidas tol riigil on õnnestunud Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides reaalseid tegijaid toota.

Näiteks on selle aluseks olnud süsteemne tegevus 90ndate alguses selle nimel, et kindlustada tervele põlvkonnale arvestataval tasemel haridus Lääne tippülikoolides.

Kui tuua siia võrdluseks Eesti olukord, kus neli aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist õpib vähemalt ühe semestri Lääne ülikoolides ainult umbes 2% tudengitest, siis jääb meil üle vaid möönda, et meie globaliseerumistase ja avatus maailmale on endiselt kriitiliselt kasinad.

Kuidas välisomanikud välja osta?

2008-10-28

Riigikogu liige Taavi Veskimägi (IRL) kirjutab, et majanduskriisis tekkival varade ümberjagamisel tuleks riigil toetada kohalikku kapitali, ületades lõhe poliitikute ja ärimeeste vahel.

Maailma finantskriisi mõjud reaalmajandusse suurenevad päev-päevalt. Raha hind on tõusnud drastiliselt, krediidivõimalused ja varade väärtus on vähenenud. Lähema aasta-paari jooksul saame näha varade ümberjaotamist praegusele poliitilisele ja majanduslikule eliidile lähemal olevate isikute kasuks kõigi teiste arvel, passiivsematelt kapitali omanikelt aktiivsemate kasuks.

Tehakse seda siis pankrottide, ülevõtmiste, ühinemiste või vara alla tegeliku väärtuse müümise kaudu.

Ka Baltikumis hinnatakse lähema aasta jooksul paljud varad alla oma pikaajalist väärtust. Uued võimalused tekivad eelkõige neil, kellel endal on likviidsust, parem juurdepääs krediidile või rohkem teavet-sidemeid.

Mujal maailmas etendavad valitsused varade ümberjaotamisel võtmerolli, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu. Viimaste nädalate ja kuude sündmustes pole rahanduses midagi juhtunud ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta.

Kui varem on turumajanduslikes riikides valitsused sekkunud eelkõige selleks, et tagada vaba turu toimimine, siis nüüd näeme hoopis uut üleilmset paradigmat.

Ilmselt on Venemaa siin kõige kujukam näide, kus kriisi lõppedes ilmselt suur osa atraktiivseid varasid on «omadele» ümber mängitud. Kuna enneolematu aeg on parim advokaat enneolematute meetme kasutamiseks, näeme järjest valitsuste suvaotsuseid avaliku raha kasutamisel. Kõik on võimalik maha müüa jutuga rahandussektori ja seeläbi hoiustajate raha, töökohtade ja sissetulekute kaitsmisest.

Praktika on tõestanud, et majanduslanguses pole valitsused poliitiliselt suutlikud kannatama välja laissez faire printsiipide rakendumist turgudel. Ehk valitsused ei ole valmis poliitilistel põhjustel laskma turgudel liikuda lõputult alla. Valitsuste närv on palju lühem kui turgude oma.

Varade ümberjaotamisel Eestis võtavad nüüd n-ö valitsuse positsiooni siin asuvate Põhjamaade pankade tütred ja filiaalid.

Ilmselt korraldatakse Eesti majandust ümber eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtete pankrottide kaudu.

Kas see tähendab Põhjamaade kapitali veelgi tugevamaid positsioone Eestis? Aga just sealsel kapitalil on parim võimalus panganduse abil olematu hinnaga siinsed varad üles osta. See läheb nii juhul, kui sealsed investorid siiski ka edaspidi usuvad Baltikumi GDP per capita ühtsust Euroopa Liiduga ja Venemaa mitteagressiivset käitumist Eesti suhtes.

Raha pole ju maailmast kadunud, otsitakse teraselt võimalusi, kus ja kuidas see võiks kõige enam väärtust luua.

Samas ollakse Baltikumi suhtes ka kaugemas tulevikus võrrelduna teiste Kesk-, Lõuna ja Ida-Euroopa ülemineku majandustega väga negatiivselt meelestatud.
Koostoimes koduturu keerulisemaks muutumisega paistab, et pigem tõmmatakse Eestis tegevust kokku, kui seda laiendatakse.

Investorid mõistavad sama, mida suurem osa Eesti ühiskonnast - mudel, mis viis meid tasemelt 15 protsenti SKTd inimese kohta 70-le protsendile Euroopa Liidu keskmisest, ei vii meid tasemele 125 protsenti SKTd inimese kohta Euroopa Liidu keskmisest. Seni, kuni me ei suuda veenvalt demonstreerida Eesti uusi sellesuunalist liikumist vedavaid mootoreid, on soov siin kapitali hoida/paigutada märgatavalt pärsitud.

Lisaks tegur, mida ilmestab välisinvestorite suhteline närvilisus selle piirkonna julgeoleku suhtes pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu. Nende tegurite koosmõjul võime end leida hoopis teises olukorras, kus välisinvestorid hakkavad Eestist end välja müüma ja keskenduvad põhiärile kodus.

Eesti majanduse kapitalisatsioon on senini põhinenud peaasjalikult välimaistel otseinvesteeringutel. See on olnud loomulik. 15 aastat tagasi polnud meil endal kapitali, mida majanduse ülesehitamiseks kasutada. Seetõttu oli meie ainus võimalik majanduspoliitika avatud majandus, mis tõi meile laenukapitali ja otseinvesteeringute voo.

Nüüd on tekkinud rahvuslik kapital. Kriis võiks anda suurepärase võimaluse Eesti majanduse kapitaliseeritust ja varade omanike struktuuri tuntavalt muuta.

Eesti kapitalil võiks tekkida hea võimalus hoopis madala hinnaga välisomanikud siinsetest ettevõtetest välja osta ja võtta senisest hulga tugevam positsioon Eesti majanduses. Me lihtsalt oskame kohalikena siinses keskkonnas enam väärtust luua ja riske paremini hinnata ja juhtida.

Mis välisinvestorile ei pruugi tootlik vara olla, võib seda olla kodumaisele kapitalile. Kindlasti ei peata ka see kriis üleilmset konsolideerumist, kuid järgmise 5-6 aasta perspektiivis võib olla rahvuslikul kapitalil võimalus saavutada Eestis arvestatav varade väärtuse kasv.

Kahjuks on reaalsus teine. Kapital hääletab jalgadega, kapitali omanikud on Eestis riigis pettunud ja paljud ei soovi isegi võimaluste tekkimisel siia investeerida. See on riigile katastroofiline, eriti tingimustes, kus värsket raha pankade kaudu enam peale ei tule. Ilma kapitalita pole heaolu kasvu. Tuleb leida dialoog riigi ja kapitali vahel.
Selle eelduseks on sarnane arusaam olukorrast, mis toimub maailmas, mis on Eestis läinud viimastel aastatel nihu ja mis hästi.

Ja siin ongi tekkinud erimeelsuste allikas. Ettevõtjad käsitlevad olukorda kosmopoliitselt, poliitikud suletud rahvusriiklikult.

Maailmakäsitluste polariseerumine on kiirelt globaliseerunud maailmas olnud objektiivne. Ükski arvestatav ettevõtja ei saa mõtestada oma tegevust ainult Eestist lähtudes, oma tegevus tuleb asetada laiemasse ruumi.

Ametnikud ja poliitikud tegelevad mõistetavalt riigiga. Poliitikutele on nende turg siin.
Laiemas kontekstis paistab aga Eestis toimuv hoopis teisiti. Selle lõhe ületamine ja Eesti kapitalile maa taas atraktiivseks muutmine on esimene eeldus, mida saame ise luua, uueks kasvuks.

Riigi strateegiline huvi peab olema luua tugev omanike ühiskond, mis on märksa jätkusuutlikum ja pikaajaliselt vastutustundlikum kui töövõtjate ja filiaalide ühiskond.

Varade ümberjagamisel toetagem omasid!

Eesti valitud julgeolekusuund on osutunud õigeks

2008-10-18

Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) kirjutab vastuseks Tõnu Viigile, et NATO aluslepingu, kollektiivkaitse paragrahvi 5 tõsiseltvõetavust pole mõtet kahtluse alla seada.

Eesti rahvuslik/riiklik julgeolek on teema, mis ilmselt väärib rohkem tähelepanu, kui ta seni on pälvinud. Ses mõttes on Tõnu Viigi artikkel Postimehes (04.10.08) tervitatav. Samas on julgeolek teema, kus emotsioonid ja (ilmavaatelised) hoiakud kipuvad kergesti faktide ja nendest lähtuva analüüsi üle võimust võtma, mille tagajärjel on kerge libastuda pealiskaudsete üldistuste ning lahmiva sildistamise mannetusse.

Eesti julgeoleku (loe: rahvusliku kestmise) tagamine on läbi kogu meie 90-aastase riikliku ajaloo olnud rahva jaoks keskne teema; seda ka Nõukogude ja fašistliku okupatsiooni aastatel. On piisavalt ajaloolist kinnitust sellelegi väitele, et nii paljud juunikommunistid, saksaaegsed kollaboratsionistid kui ka heausksed kommunistid poststalinistlikus Nõukogude Liidus uskusid siiralt end talitavat eesti rahva parimates huvides. Teame ka, et need poliitilised eelistused pole kunagi esindanud eesti rahva enamust.

On väidetud, ja ilmsesti mitte ilma aluseta, et selline «paindlikkus» on meil ometi aidanud ellu jääda. Ka tänases Eestis on inimesi ja liikumisi, kes tõsimeeli näevad meie julgeolekugarantiid esmajoones võitlusvõimelises rahvusfundamentalismis ja keda sobiks nimetada eesti natsionalistideks. Ometi ei ole need inimesed meie poliitilisel areenil kuigivõrd domineerivad, samuti nagu mul on raske uskuda, et enamik jagaks Tõnu Viigi seisukohta, et «... peaksime koos [lääneriikidega] pidama oma parimaks julgeolekugarantiiks demokraatlike ja humanistlike ideaalidega Venemaad».

Oleme suures üksmeeles leidnud oma riiklikule kestmisele julgeolekugarantiisid siiski just lääneriikide väärtusühendustest - NATOst ja EList - ja vaevalt sooviksime seda millegi «parema» vastu vahetada. Erinevalt Viigi väidetust, just nagu oleksid «julgeolekupoliitilised küsimused olnud parteipoliitiliste häälepüüdmismagnetite teenistuses», pole nendes küsimustes olnud arvestatavaid erakonnapoliitilisi erimeelsusi.

Vastupidiseks arvamuseks võiks justkui anda ainest asjaolu, et Eesti parlamendierakondade vahel pole vaatamata ühele katsele õnnestunud sõlmida täielikku ning kõikehõlmavat kaitsekokkulepet (nagu mõnes pikaajaliste traditsioonidega parlamentaarses demokraatias). See järeldus oleks aga meelevaldne, kuivõrd Eesti kaitsepoliitilises debatis pole erimeelsusi eesmärkides või põhiväärtustes, vaid eelkõige selles, kas Eesti sõjalist riigikaitset ja liitlaskohustusi (üksteisega seotud) suudame kõige paremini täita kohustuslikule ajateenistusele tugineva reservarmeega või palgaarmeele ülemineku kaudu. Seejuures on loomulikult meie soov jagada neid väärtusi Venemaa ja tema rahvastega, end Venemaale vastandamata, ent meie suure idanaabri viimase aja sõnad ja teod ei ole selles suhtes just eriti lootustandvad.

Gruusia sündmused on kinnitanud meie valikute õigsust ja paljud minu viimase aja kohtumised meie partneritega osutavad selgelt ka enamiku lääneriikide muutunud ohutajule, mis on vabanemas külma sõja järgse pingelõdvenemise illusioonidest. Muidugi, meie ajalooliselt tingitud ohutajus on Venemaalt lähtuvad julgeolekuriskid endiselt tähtsamal kohal kui paljudel vana Euroopa riikidel, ent meid mõistetakse ja kuulatakse vägagi tähelepanelikult.

Kui NATO kollektiivkaitse printsiip (nn artikkel 5) oli uute julgeolekuriskide survel alliansi tähelepanukeskmest kõrvale nihkumas, siis Londoni kaitseministrite kohtumisel jäi selgelt kõlama jagatud arusaam, et NATO areng peab adekvaatselt suutma vastata kõikide liikmesriikide nii uutele kui vanadele julgeolekuohtudele. NATO lepingu artikkel 5 on selle ühenduse nurgakivi ja selle toimimist kahtluse alla seada on asjakohatu, küll aga on kohane küsida selle toimimise efektiivsuse, operatiivsuse ja praktilise tagatuse järele Eestit ja teisi Balti riike puudutavalt.

Detailidesse laskumata võin kinnitada, et see teema on alates meie liitumisest olnud pidevalt päevakorras ja käivitunud on ka praktiliste sammude kavandamine reaktsioonina võimalikule sõjalisele ründele. See on oluline. Oluline on ka NATO õhuturbemissioon ja NATO ühisrahastamise toel peatselt rajatav Ämari lennuväli.

Veelgi tähtsam on aga asjaolu, et Eesti, erinevalt Gruusiast, on NATO ja ELi liikmesriik ja seeläbi on heidutusbarjäär võimaliku sõjalise ründe suhtes mõõtmatult kõrgem. Just selle heidutusbarjääri sihikindel kasvatamine on meie ja meie liitlaste esmane kohustus, millesse Eesti panustab koos oma liitlastega esmase iseseisva kaitsevõime kasvatamise ja kollektiivsete sõjaliste võimekuste edendamise kaudu.

Meil pole vaja militariseeruda, vaid üksnes kinni pidada oma lubadusest panustada kaks protsenti oma rahvuslikust rikkusest NATOga kooskõlastatud raamides oma sõjalise kaitsevõime kasvatamisse. Oleme seda teinud, ja mitte halvasti - korduvalt on professionaalsel tasandil, viimati sõjalise komitee aseesimehe kindral Eikenberry poolt meile kinnitatud, et oleme õigel teel. Olgu see teadmiseks kõigile neile, kes soovivad kunstlikult vastandada iseseisvat kaitsevõimet ja kollektiivkaitset või ka pro-fessionaalset ja reservarmeed.

Muidugi pole kõik veel kaugeltki korras, aga peatselt valitsuse lauale jõudev kümneaastane arengukava annab ka lahendamata küsimustele praktilise vastuse. See kava tugineb ohuhinnangutele, mida Gruusia sündmused ei pannud mitte üle vaatama, vaid pigem täpsustama, ja tean, et meie ohuhinnanguid ja riskistsenaariume hindavad ka meie partnerid.

Julgeolekupoliitiliselt on võrdselt arengutega Venemaal meie jaoks oluline üldine geopoliitiline tasakaal. Peaksime mõistma, et meie ja meie partnerite julgeolekupositsiooni võimalik halvenemine Afganistanis või siis Lähis-Idas halvendab märgatavalt ka meie julgeolekut siin Eestis. Kaudselt seeläbi, et ebastabiilsus on nagu epideemia, mis levib, ja hõivatus ebastabiilsuse ohjeldamisega mujal vähendab liitlaste võimalusi tagada seda meie läheduses.

Otseste julgeolekuohtude kohta on aga tabavalt sõnastatud: «Kui meie ei aita lahendada probleeme Afganistanis, siis tuleb Afganistan oma probleemidega meile.» Heroiini näol on ta juba kohalegi jõudnud, toites nii kodumaist narko- kui aidsiepideemiat. Eesti panus, sealhulgas sõjaline, konfliktide lahendamisse välismissioonidel on suurel määral tugevdanud nii meie kuvandit tegusa ja professionaalse partnerina kui ka solidaarsustunnet meie võitluskaaslastega. Seda ei tohiks kuidagi alahinnata. Kohati on relvavendlusel suuremgi julgeolekutähendus kui formaalsetel sidemetel - olgu selle näiteks meie endi Vabadussõda või sellega samaväärne soomepoiste võitlus ühise vaenlasega.

Lõpetuseks väidaksin, et oma julgeolekupoliitika kujundamisel on nii valijaskond, erakonnad kui ka riigikogu ja valitsused üsna suures üksmeeles lähtunud just nimelt Eesti riigi ja rahva pikaajalistest huvidest, allutamata seda ei suure naabri imperiaalsetele nõudmistele ega pelgalt läänepartneritele meeldimisele, nagu soovitab Tallinna Ülikooli professor. Ja hea on.

Põhja-Atlandi leping 1949. aastast
Artikkel 5

Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu, ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.

Igast niisugusest relvastatud rünnakust ning selle tõrjumiseks rakendatud abinõust teavitatakse viivitamatult julgeolekunõukogu. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui julgeolekunõukogu on rakendanud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks ja säilitamiseks vajalikke abinõusid.

Eesti kaitsevägi suurendab Afganistani missiooni

2008-10-16

Valitsus teeb ettepaneku otsustada Eesti kaitseväe isikkoosseisu suurendamine Afganistanis, seades ülempiiriks 170 kaitseväelast, ning pikendada nende kasutamise tähtaega NATO rahutagamismissioonil Afganistanis 2009. aasta 31. detsembrini.

Eesti kaitsevägi on Afganistanis NATO ISAFi missioonil osalenud 2003. aastast. Praegu on teie otsusel meie hetkepanus kuni 140 kaitseväelast. Tegelikult on praegu relvis Eesti mehi Afganistani Islamivabariigis 138. Suurema osa sellest moodustab Helmandi provintsis olev Eesti jalaväekompanii, millele hiljuti saadeti toetuseks miinipildujarühm. Oluline on märkida, et Eesti jalaväekompanii tegutseb eelmise aasta lõpust oma vastutusalaga Helmandi põhjaosas Now Zadi lähistel.

NATO tegutseb Afganistanis ÜRO mandaadiga

2009. aastal on tulenevalt sõjalisest vajadusest kavas kontingenti suurendada sihitajate meeskonnaga ja improviseeritud lõhkeseadeldiste vastase meeskonnaga. Samuti võib olenevalt olukorrast tekkida vajadus saata piirkonda erialaseid ohvitsere. Sellest on tekkinud vajadus suurendada Eesti kaitseväe isikkoosseisu 170 kaitseväelaseni.

Ühtlasi juhiksin tähelepanu, et operatsioonil osalevate Eesti kaitseväelaste rotatsioon toimub kahel korral aastas, mais ja novembris, ning arvestades asjaolu, et Eesti kompaniil on oma vastutusala, mida ei saa rotatsiooni ajaks tühjaks jätta, on kahel korral aastas, rotatsioonide perioodil, vajalik ajutiselt korraga nii lahkuvate kui ka saabuvate üksuste samaaegne viibimine operatsioonialal. See võimaldab saabuval üksusel vastutusala sujuvalt üle võtta ning lahkuval üksusel edasi anda omandatud teadmisi vastutusala ja vastase kohta. Pidev operatsioonialas kohalolek on otseselt seotud Afganistanis teenivate kaitseväelaste turvalisusega. Seetõttu on käesoleval aastal eelnõu kohaselt kaitseväele antud võimalus Afganistani operatsioonil osalemiseks seatud ülempiiri ületada rotatsiooniperioodil ühe kuu jooksul, alates rotatsioonis osalevate kaitseväelaste saabumisest operatsioonipiirkonda.

NATO tegutseb Afganistanis ÜRO julgeolekunõukogu mandaadi alusel ning on aruandekohustuslik ÜRO ees. Vastav mandaat ÜRO julgeolekunõukogus võeti vastu resolutsiooniga 1833, millega on pikendatud missiooni 2009. aasta 13. oktoobrini. Lisaks eelnevale on Afganistani valitsus ja parlament esitanud Eestile kutse jätkata sõjalist osalemist Afganistani stabiilsuse ning julgeoleku tagamiseks. Seega on meie sõjaliste kohustuste täitmise jätkamine NATO Afganistani missioonil kindlatel õiguslikel ja moraalsetel alustel.

Eesti kaitseväelaste jätkuv kohalolek Afganistanis on endiselt vajalik, kuna seda tajuvad igapäevaselt Eesti sõdurid oma vastutusalas. Palve neile on esitanud Afganistani valitsus ning ISAFi missiooni jätkumise olulisust on korduvalt rõhutanud meie NATO liitlased, aga ka teised selles piirkonnas rahvusvaheliste organisatsioonide koosseisus osalevad partnerid.

Julgeolekuolukord Afganistanis ja eriti riigi lõunaosas, kus viibivad Eesti kaitseväelased, on erakordselt keeruline. Intsidentide arv on kõrge, seda osalt ka aktiivsema tegevuse tõttu, kuid teisest küljest ka nii ISAFi kui ka Ameerika Ühendriikide operatsiooni "Kestev vabadus" poolt aktiivsemaks muudetud käitumismudeli tõttu. Julgeolekuolukorda on pingestanud ka asjaolu, et valitsustevahelised relvastatud grupid on üha enam üle läinud asümmeetrilise taktika kasutamisele, kohati on märkida ka Al Qaeda tegevuse ülekandumist Iraagist Afganistani.

Afganistanis toimub ka narkovastane võitlus

Märgiksin, et Afganistani missioon on endiselt NATO jaoks olulisemaks prioriteediks ning alliansis tehakse pidevalt jõupingutusi, et korvata väe võimetes seni eksisteerivaid puudujääke, ühtlustada koorma jagamist NATO liikmesriikide vahel ja arendada välja lisavõimekusi, näiteks strateegiline transport. Lisaks sellele otsustas NATO kaitseministrite tasemel hiljuti Afganistani valitsuse palvel laiendada narkovastast tegevust, suunates selle ümbertöötamislaborite ja kaubastamiskettide vastu.

Eesti missioon Afganistanis on leidnud tunnustust nii kohapealse elanikkonna, Afganistani keskvalitsuse kui ka meie partnerite poolt. Ühtlasi tasub märkida ka asjaolu, et kaitsevägi on Afganistani missiooni kaudu saanud hindamatu kogemuse tegeliku sõjalise operatsiooni läbiviimisest ning igapäevase koostöö tegemisest NATO liikmesriikide sõjavägedega. Ning mis ei ole kaugeltki vähetähtis, NATO tegevus Afganistanis ja sealhulgas ka laienenud narkovastane tegevus on ühtlasi tegevus, mis peaks aitama kaasa, et vältida narkoprobleemide jõudmist Eestisse ja meie liitlaste juurde.

Sügisseisund 2008

2008-10-16

Ehkki kangelasajastu on seljataga, ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja alati turvatud.

Suvi on läbi ja pidu on läbi, võiks nentida pooleldi poeetiliselt, mõeldes selle sügise päevateemale number üks. Ehk siis meie majandusseisakule, mida sageli hellitavalt ka kriisiks nimetatakse. Otsekui ootaks keegi pikisilmi tõelist kriisi, supisabasid ja enesetappe.
Keegi kindlasti ootabki, sest alati leidub Kroosu-Maajasid (vt Vahtramäe Emili lood), kelle suurim rõõm oli kuulda ja edasi rääkida jõledaid uudiseid - õnnetutest surmadest, kodukäijatest, taudidest ja nõnda edasi. Koolitulistamistest ei osanud Kroosu-Maaja veel unistada, aga meie kollane ajakirjandus oskab, lausa perversse ärevusega.

Aga Soomes toimunu tekitab hirmu küll. Ning muidugi sunnib esitama maailma kõige traagilisemat küsimust: miks? Miks Soomes, mida oleme harjunud pidama maailma kõige inimsõbralikumaks maaks?

Kahtlustan, et siin on midagi pistmist heaoluühiskonna üksindusega. Inimene on miljoneid aastaid vaeva näinud, et vähendada oma ürgset sõltuvust loodusest ja teisest inimesest. Seda nimetatakse emantsipatsiooniks. Et saada üle paljukirutud karjamentaliteedist, et olla Inimene, kordumatu Indiviid.

Tõesti-tõesti, kogukonnasund võib olla julm ning tekitada raevupurskeid, mis ei jää alla koolitulistamisele. Nüüd peame paraku nentima, et indiviidi võit kogukonna üle on sama ohtlik. Sõltumatus, üksindus, Internet, tardunud pilk... ja lõpuks tõdemus: "Ma vihkan inimkonda." Kas pole selles midagi ühist vastuseta jäänud armastusega, mis teatavasti võib kergesti moonduda vihkamiseks?

Kui inimene on üksi, siis ihkab ta seltsi. Ja kui tal on seltsi, siis ihkab ta olla üksi. See vastuolu on võib-olla meie kaasasündinud rist, inimeseks oleku paratamatu kaasnähe, igavene pingeallikas. Kuid miks peab see pinge lühiühendusse sattudes leidma lahenduse nii jubedal viisil?

Vägivallavaba päev

Olen veendunud, et filmide ja videomängude kaudu meisse tungival vägivallal on selle juures otsustav roll. Ootan aega, mil vana Euroopa võtab viimase julguse kokku ja hakkab avalikku inforuumi vohavast vägivallast puhtaks rookima.

Fotograafist sõber Väino tegi konkreetse ettepaneku: mis oleks, kui ETV seaks sisse vägivallavaba päeva? Ütleme näiteks, et igal kolmapäeval ei näidata rahvusringhäälingus ühtki vägivaldset surma. Võib-olla erandiga päevauudistele... Me võitleme suitsetamise, kolesterooli, autostumise ja prügiga - miks siis mitte tolle visuaalse saastaga, mis iga päev mürgitab meie lapsi?

Sellega ei taha ma öelda, et tuleks ära keelata näiteks "Nimed marmortahvlil". On olemas ka õilsat vägivalda - see, millega peatatakse roimar. Kuid üks päev nädalas võiks sellegipoolest vabaks jääda.

Kuulen juba libaintellektuaalide kära: ei tsensuurile! Maha poliitikud-suukorvistajad! Me ei pöördu tagasi keskaega!

Tean hästi, kui võimas see kära on. Need seisukohad on meediamaailmas absoluutses ülekaalus ja mitte põhimõtte, vaid raha pärast. Seepärast ütlengi, et televägivalla vastaste meetmete algatamine nõuab julgust. Need meetmed ei aita inimese puhul, kelle kirg vägivalla järele on geneetiline, kuid võivad ära hoida mõne matkitud kuriteo.

Pealegi, ka kaasasündinud väärastumuse korral on välistegurite mõju oluline. Ekraanilt nähtud julmus võib olla selleks tilgaks, mis paneb looduse poolt juba peaaegu täidetud karika üle ääre voolama. Ilma selle tilgata elaks inimene võib-olla oma elu ära ilma massimõrva sooritamata.

Sel põhjusel ei kiida ma heaks ka Ilmar Raagi "Klassi", ehkki tunnistan, et tegu on professionaalses mõttes väga hästi tehtud filmiga. Paradoksaalne, aga seda asjaolu võiks koguni filmi suurimaks veaks pidada.

Katastroofi ei ole

Kuid jutt algas ju hoopis majandusest. Läänest tuleb muidugi ähvardavaid signaale ja kogu protsessi edasine kulg on teadmata, kuid praeguse seisuga meil siiski kriisi ega katastroofi ei ole. On kallinenud laenumaksed ja hulk ärajäänud projekte, investeeringuid, toetusi, palgatõuse. Mis on paratamatu olukorras, kus odava laenuraha sissevool on kokku kuivanud.

Teisest otsast on see aga hea - inflatsioon peaks pidurduma ja kurikuulus jooksevkonto defitsiit vähenema. See parandab meie väljavaateid euro kasutuselevõtuks, ehkki selline reform on paljudele - ka mulle - emotsionaalsel tasandil kurvastav, kuid pragmaatiliselt mõeldes Eestile vajalik ning kasulik.

Avalik infoväli on majandusprobleemidele reageerinud võrdlemisi mõõdukalt ja tervemõistuslikult. Arukas inimene mõistab, et majandusseisaku süvapõhjused asuvad väljaspool valitsust ning et nende eest tõsimeeli Ansipit, Laari ja Padarit sõimata ei ole eriti teravmeelne.

Küll aga on valitsusele tõsiselt pahaks pandud, et möödalennanud "rammusatel aastatel" rohkem rasva, s.t reserve ei kogutud. Paraku on seegi süüdistus kõigest tagantjärele tarkus.

Mäletan hästi neid kurje hääli igal talvel, eelarve arutelude ajal: miks õel ja ihne Riigikogu paneb nii palju miljardeid kusagile välispankadesse, selle asemel et neid jagada vaestele, õnnetutele ja vääriti mõistetutele? Kas nad on rahvusvahelise finantskapitali poolt ära ostetud? Ma võin eksida, kuid oma arust ei kuulnud ma siis küll ühtki majandusteadlast koonerdavate poliitikute kaitseks välja astumas.
Veel on väidetud, et pidanuks ju olema selge, et igale buumile järgneb langus. Selge muidugi, kuid see teadmine ei ütle veel, millal täpselt too langus alata suvatseb. Kas tänavu, tuleval aastal või ületuleval. Kes selliseid asju täpselt prognoosida oskaks, saaks Nobeli preemia ja läheks börsil pururikkaks.

Miraaž või reaalsus?

Lõpuks võib nimetada üht mitte eriti rahvarohket seltskonda, kuhu kuulub nii mõnigi ärituus nagu Tiit Vähi või Jüri Mõis, kes tõsimeeli väidab, et majandusseisaku põhjuseks on pronksiöödel rikutud suhted Venemaaga ning et Eesti uus majandustõus sõltub sellest, kui hästi me idanaabriga läbi saame.

Selle retoorika peale ei oskagi öelda muud, kui et pole midagi uut siin maailmas. Venemaa lemmikvõte - tekitada Lääne ärieliidi seas "Vene partei" - töötab siiani hästi. Näiteks on sellega edu saavutatud Saksamaal.

Muide, Venemaa pilli järgi tantsimist nõudvatest äriringkondadest kirjutab väga selgelt Edward Lucas oma hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus "Uus külm sõda". Raamatus, mille kohta Sergei Stadnikov hävitava arvustuse kirjutas, kuna see olevat kantud pimedast venevihast ja ülepea primitiivne lugemine. Mingit uut külma sõda silmapiiril pole, kõik puha Lucase luul. Paraku ilmus Stadnikovi arvustus samal päeval, kui Venemaa ründas Gruusiat...

Tundub, et Gruusia sõda tõi mõnegi mehe ja naise maa peale tagasi, mõne jutuvada lakkas ajutiselt (mitte küll Stadnikovi oma). Kaitsekulutuste kaitseks võtsid Riigikogus sõna poliitikud, kellest ma seda eales oodanud poleks. Ning polegi nii tähtis, kas nad tegid seda oma ärganud südametunnistuse sunnil või populaarsuse nimel.

Kuid taas lubage küsida: miks? Miks küll peab nii palju inimesi surema - mis sest, et kaugel maal -, et meile aru pähe tuleks?
Harva, kui ma tahan lõpetada pessimistlikult. Ka mitte seekord. Ei, me pole lootusetud, laias maailmas peetakse meid isegi võrdlemisi targaks rahvaks. Pigem oleme sisenenud oma ajaloo uude perioodi, millega tuleb alles kohaneda. Me oleme Euroopa Liidu riik, me oleme Lääs, me oleme NATO liige. Meie sangarlik eneseleidmine, iseseisvumine ja ahelate purustamine on möödas.

Nüüd tuleb ära õppida üks lihtne, aga samas raske asi: kui kangelasajastu on seljataga, siis ei tähenda see sugugi, et Eesti riik on igaveseks valmis ja igaveseks turvatud. Eesti iseseisvus ei ole tardunud seisund, vaid protsess. Umbes nagu elusolek. Selleks et olla elus, tuleb süüa, juua ja hingata. Selleks et olla iseseisev, tuleb tööd teha, väärtusi luua, poisse ajateenistusse kutsuda, aeg-ajalt moodsaid relvi osta ja oma rahvasse uskuda.

Üllatav küll, aga seda viimast näen ma ümberringi aina rohkem. Ma loodan, et see pole juuste hallinemisega kaasnev sentimentaalne miraaž.

Poliitikute võim kasvab

2008-10-13

Riigid ei julge lasta konkurentsimajandusel finantssüsteemis toimida ja vastavad langusele piirangute ning kontrolliga, see toob lähiajal kaasa poliitikute võimu kasvu, leiab riigikogu liige Taavi Veskimägi.

Viimastel nädalatel ja kuudel ei ole finantssektoris ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta midagi toimunud.

Praktika on tänaseks tõestanud, et valitsustel puudub poliitiline suutlikkus kannatada välja konkurentsimajanduse põhimõtete rakendumist - valitsused ei julge ega saa lasta turgudel liikuda lõputult alla.

Valitsuste närv on oluliselt lühem kui turgude oma. Riigid päästavad pankade kaudu enda reaalmajandust.

Finantsturgudel toimuv on juba oluliselt mõjutamas reaalmajandust läbi varade väärtuse ja krediidivõimaluste vähenemise.

Tänane sõnum on olnud: viljad jagunevad eraisikute vahel, kahju kanname solidaarselt.

Turg ei ole valitsuste tegudest lihtsalt välja teinud. Turu emotsioon on masohhistlik.

Majandus on eelkõige usk ja emotsioonid. Ja seda emotsiooni pole suutnud veel miski murda.

Piirangud, piirangud...

Valitsuse ekspansiivsel sekkumisel on väga tugev ja pikaajaline mõju kogu globaalsele finantssüsteemile, mõneti on turud ennast täielikult diskrediteerinud laiema publiku silmis.

Me ei näe enam ilmselt üldse sellist finantsturgu nagu varem. See on mõneti sarnane 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku järgsele ajale, kui vastus oli regulatsioonid, piirangud, kontroll. Sama juhtub nüüd.

Kuna globaalset turgu ei osata käsitelda, tingimustes, kus info liigub kogu ööpäeva jooksul globaalselt ja inimesed on ääretult negatiivsed, mis tähendab pidevat negatiivset ülevõimendust, siis vastus on piirangud ja veel kord piirangud.

Kui suur saab olema nende karmimate piirangute, järelevalve ja mõneti turgude tükeldamise negatiivne mõju globaalse majanduskasvu kiirusele, saame näha.

Poliitikute mõju kasvab

Tänase sekkumisega on võtnud valitsused/keskpangad maailmamajanduses senisest hoopis kaalukama rolli.

Kas neil on ka suutlikkust seda välja kanda, on kaheldav.

Kas valitsused suudavad olla turgudest targemad? Kahtlen.

Igal juhul on see kriis globaalne varade ümber jagamine, kus valitsustel on etendada keskne osa, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu lähiaegadel.

Tänapäeva reaalsus: uus hullem ilm

2008-10-11

Eelmise sajandi üheksakümnendatel kirjutas Francis Fukuyama bravuurikalt "Ajaloo lõpust", aga kolmekümnendate kriisiaastaist pärineb Aldous Huxley tulevikuutoopia "Uus ilus ilm", mille pealkirja siinkohal parafraseerin.

Pole meil nüüd ajaloo lõppu, pole ka uut ja ilusat maailma. Pigem vastupidi, oleme sisenemas halba ja raskesse aega. Vaevalt pessimismitunnetus küll poliitikule poolehoidu toob, kuid meri-põlvini-optimism pole enam ammu veenev. Meil on kindlasti eeldusi tulla välja Eestit tabanud majanduskriisist, kuid see võtab aega, tekitab ühiskonnas pingeid ning nõuab seni valitseva poliitilise käekirja muutmist.

Uus igapäevane stalinism

Veel valusamaks ja potentsiaalselt ka ohtlikumaks tuleb pidada kasvavaid probleeme välispoliitikas. Ühendriikide majanduskriis ning sellest tulenev nõrga välisagendaga presidentuur Valges Majas võivad lähiajal meid ja meie regiooni saatust tugevalt mõjutada. Loomulikult on mündi teine pool Venemaa areng. President Ilves ja suursaadik Luik signaliseerivad selle kuu Diplomaatias üsna õigesti teise külma sõja ja uue välispoliitilise paradigma tulekut alates Vene-Gruusia sõja algusest kaks kuud tagasi.

Äsja rabas mind sõnum, et Groznõi peatänav nimetati Putini prospektiks, samas tähistati 420 aasta möödumist Tšetšeenia ja Venemaa heanaaberlike suhete algusest. Seda sõnumit ainiti lugedes tekib õõvastus. Mida peaksid mõtlema 150 000 Tšetšeenia sõdade tsiviilelanikust ohvrit, nende sugulased? Putin oli tolle tapamasina juht, teise Tšetšeenia sõja algataja, kes julmade operatsioonidega sillutas teed presidenditoolile. Nüüd, üheksa aastat hiljem kõlab tema auks prospekti nimetamine nagu tavaline uudis - meie igapäevane uus stalinism.

Mis saab Gruusiast? Saksamaa liidukantsler Merkel teatas kohtumisel president Medvedeviga, et ei toeta NATO laienemist. Põhjuseks tõi Merkel selle, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) mõistis mõlemad osapooled sõjas võrdselt süüdi. Niisiis, kuna Venemaad karistada ei õnnestu, siis karistame seda, keda karistada suudame - Gruusiat! See on tugevama õiguse rakendamine hinnangus tugevama osapoole kasuks.

Olen toda õnnetut ENPA resolutsiooni terve möödunud nädala lugenud ja lahanud, sellele muudatusettepanekuid teinud ja lõpuks otsustavad hääletused kaotanud. Põhimõte, et Venemaa vastutus on rahvusvahelise õiguse rikkumise pärast mõõtmatult suurem, ei tule piisava selgusega esile. "Võrdselt süüdi" - järelikult ei mingit NATOt. Ausam oleks küll öelda, et Gruusia suurim süü on vist asuda Venemaa naabruses.

Ei saa eitada, et Gruusia võis teha suuri vigu. Samas ei ole ja ilmselt ei tule piisavalt selget ekspertiisi selle kohta, kas 7. augusti rünnakut saab vaadelda enesekaitsena. Kui aga nüüd pannakse Venemaale ja Gruusiale ülesanded konflikti reguleerimiseks, siis on loogiline eeldada, et Gruusia need tingimused täidab, aga Venemaa mitte.

Tunnustuse tagasivõtmine Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto režiimidelt on välistatud ning ilmselt ei kavatseta luua mingeid tingimusi grusiinidest sõjapõgenike naasmiseks Lõuna-Osseetiasse. Kahtlen ka vaba ligipääsu loomises rahvusvahelistele vaatlejatele ja kohtu esindajatele.

Kapitulatsioon Venemaa ees

Kui lähenemine on silmakirjalik vastutuse küsimuses, siis võib seesama juhtuda järeldustega. Seepärast tuleb pingsalt silmas pidada, mis konfliktipiirkonnas juhtuma hakkab ja milline alatoon ühele või teisele sündmusele antakse.

Näited on juba käepärast. Hiljutine plahvatus Tshinvalis sai kiire tõlgenduse - seda tegid Sarkozy-Medvedevi rahuprotsessi vastased, tumedad jõud. Pole kahtlust, et niisuguseid asju sünnib lähitulevikus veel ning Venemaa näeb suurt vaeva propagandaetendustega, mille eesmärk on tõestada, et neil lihtsalt ei lasta rahuplaani järgida ega endale võetud kohustusi täita. Võib korduda seesama käekiri, nagu teise Tšetšeenia sõja aegu, kui FSB hakatuseks Venemaal kortermaju õhkis, et sõjale paremat tausta luua.

Euroopa juba kapituleerub Venemaa ees ja Ameerika positsioonid nõrgenevad, ehkki koos tegutsedes suudaksid nad Vene uusimperialismile veel piiri panna. Pragmaatiliste riikide naftajanu varjutab koostöö väärtuspoliitika nimel. Tõenäoliselt kapituleerub Euroopa mitu korda järjest, et vältida uue külma sõja algust. Alles hiljem jõutakse arusaamisele, et lääs kaotas oma positsioonid siis, kui püüti külma sõda vältida, ehkki Venemaa seda juba halastamatult pidas. Siis on palju halba juba sündinud ning järgmised Tšetšeeniad-Gruusiad maha jäetud.

Intervjuu: Eurosaadik: mafioosole mõikab ainult jõud

2008-10-10

Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam soovitab euroliidul tähele panna, et Venemaa pole viimase kümne aasta jooksul suutnud oma gaasitoodangut märkimisväärselt suurendada.

Euroopa Liidu suhtumine Venemaasse on kaootiline. Ühelt poolt näeme justkui kasvavat solidaarsust, teiselt poolt kuuleme, et ohte ei osata üheselt hinnata. Tunne Kelam, miks see nii on?

Põhjus on huvide erinevuses. Vanad Euroopa riigid on seotud majanduslike huvidega ja loodavad Venemaaga head äri teha. Eriti mõjukas on fakt, et Euroopa võimsaima majandusega Saksamaa sõltub olulisel määral Venemaa gaasist.

Tegelikult ongi kogu Euroopa Liidu suhtumise teljeks Vene-Saksa erisuhe, mis tekkis juba Saksamaa taasühinemise eel. Sakslased tunnevad seniajani, et on venelastele tänu võlgu.

Samas näeb Saksamaa Venemaas strateegilist partnerit toorainete allika ja turuna. Saksamaal on märgatav pragmaatiline lähenemine, mida kehastab kõige halvemal kujul eelmine liidukantsler Gerhard Schröder. Ja tahame või mitte, aga see joon on nähtav ka Euroopa Liidu poliitikas.

Kas ühe mütsi alla koondumine on üldse võimalik?

Olukorras, kus Lissaboni lepe ei kehti, on ühtset suhtumist saavutada tõesti raske. Ametlikult ei peagi Euroopa Liidul olema ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat.

Sama kehtib energiajulgeoleku poliitika kohta, mille kavandi töötas europarlament välja eelmise aasta sügisel. See on tõesti hea ja ütleb, et kõik energiat puudutavad tehingud kolmandate riikidega väljaspool Euroopa Liitu kuuluvad kooskõlastamisele kõigi asjahuvilistega.

Teisisõnu tulnuks selle kava kehtimise korral Vene-Saksa gaasijuhtme ehitamise plaan kooskõlastada kõigi Läänemere-äärsete riikidega ja teha otsus selle põhjal. Ühelegi asjaosalisele ei tohiks langeda ülemääraseid riske. Praegu on lugu paraku vastupidi: Venemaa ja Saksamaa saavad kasu ja teised Läänemere ümbruse maad võtavad enda kanda riskid.

Nii et formaalselt toppab palju asju Lissaboni leppe taga. Aga sisuliselt ei tohiks need selle taga seista, sest on olemas Euroopa Liit koos solidaarsuspõhimõtte ja koordineeritud tegevuse printsiipidega. Samuti on arvestatav hulk uusi liikmesriike, kellel on vahetud kogemused kommunistlikust diktatuurist.

Hea näide on reaktsioon Venemaa sissetungile Gruusiasse. See oli tugevam kui dokumentides väljendub. Šokk ulatus ka kõige veendunumate Venemaa sõpradeni. Seda püütakse nüüd pehmendada ja erandiks kvalifitseerida. Mina aga olen täiesti nõus president Toomas Hendrik Ilvesega, kes nimetas juhtunut rahvusvahelise julgeoleku paradigma muutuseks.

Elame praegu augustijärgses ajastus. Üks suurriik, ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige, on tõendanud, et ei hooli rahvusvahelistest käitumisnormidest ja on valmis vajaduse korral oma õigust jõuga peale suruma.

See, et Venemaa käitumine oli lubamatu, ei ole Euroopa Liidus vaidlusobjekt. Küll aga on küsimus selles, kuidas reageerida: kas kiiresti ja tugevalt või lasta ajal mööduda ja vaadata, kas midagi muutub? Siin löövadki välja erinevad ajaloolised kogemused. Ida-Euroopa riigid ütlevad üldiselt, et mida pehmemalt ja aeglasemalt reageerime, seda kõrgemat hinda peame hiljem maksma.

Ühelt poolt on selge, et Euroopa Liit pidi Gruusias nähtule teravalt reageerima. Teisalt on põhjust karta, et kui me Venemaa täiesti isoleeriksime, kapselduks ta veel kindlamalt oma autokraatsesse mulli ega haakuks enam üldse meie arusaamadega õigusest ja õiglusest. Seda me ju ei taha.

Venemaa on selles suunas liikunud kõigest hoolimata ja sellest tuleb teha oma järeldused. Kui meil on naaber, kes käitub nagu mafiooso, mõikavad talle ainult jõud ja otsustav tegutsemine. Nii kaua, kuni partner kõhkleb ja loodab näha paremaid külgi, on vastuseks üleolev naer. Sellest ei ole lääne pool kahjuks veel päris hästi aru saadud.

Kui võimas energiaallikas Venemaa teie hinnangul tegelikult on?

Just selles küsimuses peitubki oluline võti. Sakslastele peaks hakkama koitma, et erisuhe Venemaaga võib osutuda suureks strateegiliseks veaks. Seni on Venemaas nähtud tohutut gaasipotentsiaali.

On tõsi, et seal jätkub varusid umbes 80 aastaks, ent täiesti skandaalne fakt on see, et Vladimir Putini ajal poliitiliseks instrumendiks muudetud Gazprom pole 1999. aastast suutnud gaasitoodangut peaaegu üldse suurendada. Venemaa majandus on selle ajaga kasvanud 70 protsenti ja sellega koos on kosunud ka tema gaasivajadus.

Gazprom ei suuda katta umbes kolmandikku Venemaa nõudlusest. Selleks on appi võetud sõltumatud kompaniid ja Kesk-Aasia. Ent Putini poliitika sõltumatute ettevõtete ahistamisel on viinud nende osatähtsuse ja tõhususe vähenemiseni ning Kesk-Aasia gaasi hind on kümnendiga peaaegu kahekordistunud.

Mõis tahab Eestile võimatut

2008-10-06

Kunagi ise poliitikuna kätt proovinud Jüri Mõis arvab täna, et Eesti peaks muutma oma välispoliitikat Venemaa suunal Soomega sarnasemaks ning püüdma idanaabriga hästi läbi saada. Õigupoolest pole ta ainus Venemaaga äri ajav ettevõtja, kes sellise mõttega on hiljuti lagedale tulnud.

Sellise hoiaku tõuketeguritest võib täiesti aru saada. Kes ei tahaks, et naabritega oleks suhted korras ning äri õitseks. Eestis pole minu teada ühtegi tõsist erakonda, kelle eesmärgiks poleks heanaaberlikkuse taotlemist kõigi lähiriikidega, sealhulgas Venemaaga.

Küsimus on pigem selles, mida heanaaberlikkuse või normaalsete suhete all silmas peetakse. Kas selleks on eeskätt erahuvi, mis tunnistab vaid kitsaste eesmärkide saavutamist? Või tähendab see eeskätt rahvuslikku huvi, mille sisuks on kõige muu hulgas ka riigi ja tema kodanike julgeoleku tagamine?

Riikidevaheliste heanaaberlike suhete aluseks on eeskätt mõlemapoolne tahe neid suhteid vastastikku kasutoovalt edendada. Loomulikult võib ka lähtuda vasallriigi staatusest, kus üks pool dikteerib teisele kõik suhete reeglid. Ma ei usu, et seda viimast Mõis ja Vähi sooviksid.

Soome ja teiste Põhjamaade eeskätt ajalooline taustsüsteem on sedavõrd erinev, et ehitada lootus pelgale finlandiseerumismudelile täna ei tööta. Selleks peaks Eesti astuma välja NATOst ning loobuma täielikult iseseisvast välispoliitikast. Ja see ei tähenda mingil viisil paralleeli Soomega.

Mõis ning temaga sarnaselt ohtlikke illusioone rajavad ettevõtjad võiksid kasvõi korrakski meenutada, et Venemaa tänase peaministri Vladimir Putini jaoks on Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ka Eesti taasiseseisvumine on seeläbi katastroof, mitte vastupidi.

See on kahjuks see pinnas, millele on tänane Venemaa eliit rajanud oma suhted naabritega. Eriti siis nendega, kes vähem kui paarkümmend aastat tagasi kuulusid Nõukogude Liidu koosseisu. See on esmane ja peamine põhjus, miks Eesti-Vene suhted on viimastel aastatel jahenenud.

Veelkord, riikidevahelisi suhteid ei muudeta valimisprogrammidega ega ka üksikute poliitikute tegevusega. Liiati siis veel suhteid Venemaaga. Mida on andnud Eestile Savisaare leping Putiniga?

Millal ükskord saadakse aru, et pole olemas mingit võlukepikest läbimurrete saavutamiseks Eesti-Vene suhetes. Me peame olema lihtsalt kannatlikud üle elama suhete madalseisu ilma enda riigi ja rahva julgeolekut ohtu seadmata. Ja ikkagi, see võib tunduda unistusena, kuid ma olen veendunud, et ka Venemaa pääseb ükskord autoritaarsuse ning naabriviha nõiaringist.

Kaks kohtumist McCainiga

2008-10-03

John McCain on kahtlematult koloriitne isiksus. Kindlasti on seda ka Barack Obama, kuid temaga pole ma kahjuks kohtunud. Nii kirjutagu Obamast keegi teine, mina võin rääkida McCainist. Laiemat avalikkust huvitaks kindlasti kuulda McCaini ja Hillary Clintoni viinajoomisvõistlusest nende ühise Tallinna visiidi ajal või sama paari ülimalt värvikast visiidist Gruusiasse. Selles suhtes pean kohe alguses pettumuse valmistuma - ma pole viibinud isiklikult kummagi sündmuse juures. Kuulnud olen neist nii mõndagi, kuid hetkel on mõttekam rääkida sellest, mida isiklikult olen kogenud. Nii valisin kohtumiste seast McCainiga välja kaks. Esimene neist toimus Tallinnas 24. augustil 2001 , mil senaator John McCain oli palutud pidama Robert C. Frasure mälestusloengut. See oli aeg, mil Eesti saatus oli vaekausil, kuigi tollal ei saanud me sellest vahest täie teravusega aru. Gruusia sündmuste järel aga küll. NATO uks oli hetkeks praotunud, lahtine oli vaid, kas suudame sellest enne sisse pääseda, kui vene karu ukse taas kinni lajatab. Võime vaid ette kujutada, millises olukorras oleksime praegu, kui meil poleks sel unikaalsel hetkel õnnestunud NATOsse pääseda. 2001. aasta suvel polnud meie lootuste täitumine aga veel sugugi kindel. Kui 1999. aastal oleks NATOsse Balti riikidest olnud asja vaid Leedul, siis 2001. aastaks oli Eesti end Leedule järele rebinud, endaga Lätit teatavas mõttes kaasa vedades. Eesti vajas sel hetkel tugevaid ja kindlaid sõpru Ühendriikides rohkem kui kunagi varem, sest oli selge, et kokkuvõttes sõltub NATO laienemine peaasjalikult just Ühendriikide hoiakust. Sellel taustal omas John McCaini visiidi õnnestumine Eestile saatuslikku tähendust.

Õnnestumine oli juba selle avatakt ehk McCaini loeng. Polnud uudis, et McCain toetas Balti riikide pürgimust NATOsse. Uudsed olid aga argumendid, millega ta seda põhjendas. Nendeks olid nimelt ühised läbi aastakümnete jagatud väärtused ning Balti rahvaste
ühine võitlus külmas sõjas koos läänega kommunismi vastu. McCain tõstis oma loengus eriliselt esile metsavendade vastupanu nõukogude võimule, tsiteerides oma loengus lõike minu metsavendade raamatust. Minu mäletamist mööda oli tegemist esimese sedavõrd kõrge positsiooniga tegelasega Läänes, kes oli metsavendadest midagi kuulnud, vähemalt polnud keegi varem nende võitlust sellisesse konteksti seadnud. Järgmisel päeval jalutasime senaatoriga ametliku kohtumise järel Tallinna vanalinnas. Oli imeilus suvepäev. Linn oli täis kruiisiiaevadelt tulnud ameeriklasi, kes McCaini tundsid ning vaimustunult tervitasid. McCainile tegi see kõvasti nalja - ta arvas, et võiks tulla Tallinnasse valimiskampaaniat tegema, kuna suur osa tema valijaid näib Eestis viibivat. Istusime Raekoja platsil ja jõime Õpetajate Maja ees välikohvikus õlut. McCain vaatas teda ümbritsevat melu ja oli nähtuga selgelt rahul. Lahkudes surus ta meil tugevalt kätt, öeldes lühidalt ja selgelt: "Me teeme selle ära?" See oli hetk, mil hakkasin uskuma, et meie hull unistus võib tõesti tõelisuseks saada.

Möödus vaid paar nädalat ning käes oli 11. september, mil kohtumise ajal Hispaania peaministri Jose Aznariga pani mu hea nõunik Jaan Tross ootamatult mu ette lühikese teate, et mingi lennuk oli sõitnud sisse Maailma Kaubanduskeskusesse. Mu nägu oli sel hetkel ilmselt sedavõrd ilmekas, et Aznar küsis, on mul mingi probleem. Lükkasin teate üle ilua tema ette ja ütlesin: ,,Ei, meil mõlemal on probleem." Nii see kahjuks oligi. 11. septembril maailma ja Ühendriike tabanud vapustuse taustal tekkis hirm, et rünnaku alla sattunud Ühendriigid ei suuda mitme suure väljakutsega korraga tegeleda ning NATO laienemine jääb unarusse. Võimalik, et sedalaadi hirmud jõudsid ka Ühendriikide juhtideni, igal juhul sain oktoobris ootamatu kutse ühe esimese peaministrina rünnaku järel külastada Valget Maja. Ameerika oli selleks ajaks selgelt muutunud. Olukord oli tagasihoidlikult öeldes närviline. Kui varem olid julgeolekumeetmed sedalaadi külaskäikude puhul olnud mõõdukad, siis nüüd ei jäänud ihukaitsjad must sammugi maha. See oli üsna tüütav. Muidu läks visiit suurepäraselt. Oli väga hea kuulda, et vaatamata terrorirünnakutele minnakse NATO laienemisega täie hooga edasi - sisuliselt saime Ühendriikide juhtkonnalt lubaduse, et 2002. aastal tehakse Prahas meie suhtes positiivne otsus.

John McCain kuulis, et olen Washingtoni tulemas, ning Ltahtis tingimata kohtuda. Kuna see soov oli vastastikune, siis õnnestus kohtumine ka korraldada. Õhkkond Kapitooliumii oli muutunud pehmelt öeldes paranoiliseks - antraksirünnak ja valge pulbriga kirjad tekitasid Ühendriikides tõelise paanikalaine.

Kohtusime Kapitooliumil McCaini kabinetis. Rääkisime ajaloost, NATO laienemisest ning loomulikult sellest, mis maailmas toimub. McCain kinnitas, et kui varem võis keegi NATO laienemises veel kahelda, siis nüüd tehakse see igal juhul ära. Muidu oli tema sõnum lihtne - rahu, ainult rahu. Paanika pole hea abimees mõistlike otsuste tegemiseks, vaevalt oli senaator seda öelnud, kui kuskilt hakkas kostma undamist ning sisse tormas näost üsna valge McCaini nõunik, kes teatas, et Kapitooliumi õhupuhastussüsteemi on just antraksit lastud. Minu ihukaitsjad hüppasid seepeale püsti ja arvasid, et peame viivitamatult evakueeruma. Vaatasin McCainile otsa - ta jätkas juttu, nagu poleks midagi juhtunud. Mul polnud selle vastu midagi, sest vestlus oli tõepoolest nauditav - ja kasulik ka. Nii säilitasime me rahu veel paarikümne minuti jooksul ning kui ihukaitsjate ja senaatori nõunike näod olid juba päris roheliseks muutunud, tõusime - ikka hästi rahulikult - püsti ning siirdusime - endiselt väga väljapeetult - väljapääsu poole. Kuskil undasid sireenid, meist möödusid mõned paanikas põgenevad hilinejad, meie säilitasime aga rahu. Kui majast välja jõudsime, oli selle esine praktiliselt tühi, kaugemal põõsaste vahel võis näha veel üksikuid põgenejaid. Jätsime senaatoriga hüvasti. Ma ei tea, mida ta sellel hetkel mõtles, kuid mulle tundus, et ta nautis situatsiooni täiega. Seda pean ma ka iseenda kohta ütlema.

Minu jaoks iseloomustavad need kaks lugu McCaini üsna hästi. See on mees, kellel on nii põhimõtteid, julgust kui kindlalt rahulikku meelt, et neid ellu viia. Need on aga kindlasti omadused, mida Ameerika Ühendriikide president hädasti vajab.

P.S. Ihukaitsjad olevat pärast terve trobikonna süste saanud. Mind ei julgetud torkima tulla, McCaini ilmselt samuti mitte.

Reetmine ja saladus

2008-10-02

KUJUTLEGEM END tagasi esmaspäeva, 22. septembrisse. Ärkad ning kui sa pole lehti koju tellinud, ostad need teel tööle lähimast kohast, mis on avatud ja kus need müügil on.

Mina saan maaülikooli rektori Mait Klaasseniga kokku veerand üheksa. Lähim sel ajal avatud lehemüügipunkt asub meist kolme kilomeetri kaugusel, aga nii pikka haaki me ei tee. Lihtsam on tellida lehed koju, mis siiski ei tähenda, et need on juba kell 6 postkastis (jutt käib linna-, mitte maaelust).

Kui ühel hetkel ikkagi lehe kätte saad ja avad, loed sealt sellest, et endine kõrge riigiametnik on vahistatud, süüdistatuna riigi reetmises.

Shakespeare'i tragöödia «Julius Caesar» (1599) on ilmunud eesti keeles mitu korda. 44 aastat enne Kristust tapsid vandenõulased Rooma diktaatori Gaius Julius Caesari, kes muide oli enne seda viinud ellu ulatusliku haldusreformi.

Näidendi kolmanda vaatuse esimese stseeni keskel näeb Caesar vandenõulaste seas ka Marcus Julius Brutust, kelle ta eelmisel aastal oli nimetanud järgmiseks preetoriks ehk tsiviilasjades ülimaks võimukandjaks. Teda märgates ütlebki ta: «Ka sina, Brutus?», mis tähendab, et reeta võib ka sõber.

RIIGI ÄRAANDMINE on brutuslik tegu. Aga sina pead võtma seisukoha ka siis, kui sa reetmises süüdistatavat ei tunne. Ainult et see seisukoht peab olema asjatundlik. Kes meist praegu asjatundlik on?

Herman Simm pole vahistatud mitte selleks, et vormistada süüdistuskokkuvõte, vaid selleks, et jätkata pärast jälitustoimingut eeluurimist. Tema enda rääkimisvabadus on piiratud elu lõpuni, tema internetis enam midagi selgitada ei saa.

Asja ei tohi kommenteerida ka need, kes on olnud seotud tema jälitamise ja eeluurimisega, ning ka õigusemõistmise kaasosalistel on pool suud kinni. Peamiselt räägivad kõrvaltvaatajad või juhtumisi pealtnägijad. Sulgeda nende suu tähendaks tsensuuri.

Ometi on igal kodanikul õigus teada, mis toimub, sest vastasel korral demokraatia kaob.

ON TOIMUNUD Eesti järkjärguline integratsioon NATO-sse kuni täisliikmelisuseni ehk lisaks rahvuslikule julgeolekule lasub meie õlul ka pisut rahvusvahelist julgeolekut. Mõlema koorma kandmiseks on vaja pädevaid inimesi, kellele nende igapäevast leiba ei anna mitte palvetamine, vaid suhtlemine nendegi inimestega, kes esindavad riike väljaspool NATO-t.

Venemaa ei kuulu NATO-sse, kuid oleks jabur, kui Eesti suhtleks oma naabriga teispool Vasknarvat jäigalt näiteks üle Hispaania.

KÕIK SELLISED probleemid ei jõudnud aastail 2000-2006 kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Herman Simmi töölauale juhuslikult, vaid korraliste ülesannete täitmise käigus. Rumal oleks arvata, nagu läinuks ta sinna tööle selleks, et anda riik ära, saades vastutasuks kaatri ostmise raha. Targem on eeldada, et ta ei mõistnud, kus ta eksis, sest kuus aastat riigisaladuse kaitset on siiski pikk aeg ja pole nii, et riigisaladus tekib kord aastas.

«Riigisaladused on nagu surmav mürk: niikaua kui see mürk on oma karbis ja karp suletud, on ta kahjutu. Aga kui ta karbist välja tungib, siis ta tapab». Nõnda ütles d'Artagnan Dumas' romaanis «Kümme aastat hiljem».

Ma ei tea, kuivõrd on Herman Simm seda raamatut lugenud, ent karbi ta lahti tegi. Miks? Kõige usutavam on riigikogu endise liikme Koit Pikaro seletus: Herman Simm ei saanud aru, kus on karp ja mis seal sees leida on.

Minu järeldus on spekulatiivne ega maksa kohtumõistmises midagi. Maksavad tõendid, mis kõnealusel juhul jäävad salastatuks. Me saame teada vaid kohtuotsuse ning edasikaebuste tulemuse. Õppida võime sellegipoolest.

EESTI ISESEISVUMINE teist korda ning hilisem integratsioon Euroopa Liitu ja NATO-sse tähendavad põhimõtteliselt uut vastutust - Nõukogude Liidus ei vastutanud Eesti NSV näiteks Valgevene NSV eest küll mitte millegagi. Alates 1992. aastast, praeguse põhiseaduse järgi on meie vastutus Euroopa ja muu maailma julgeoleku eest möödapääsmatu.

Säärase vastutuse funktsioonid tabas kiiresti ära Lennart Meri. Ainult et seda vastutust ja neid funktsioone tuleb õpetada ka allapoole ning mitte üksnes käsu korras.

Lennart Meri seda tööd teha ei tahtnud, Arnold Rüütel ei osanud. Veel enne Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimist oli Herman Simm oma töö juba teinud, saamata õieti mingit koolitust.

ME EI OLE NATO-s kinnikeeratud mutter. Me oleme üks tema funktsioonide kandjaid nii organisatsiooni sees kui väljaspool ning Venemaa on ühtaegu nii NATO-väline kui kõigi NATO liikmesriikide otsene partner. Kas need jõud on tasakaalus? Vahetu sõja mõttes jah. Praegu tõesti, sest Venemaa sõda Gruusias Osseetia pärast polnud sõda

NATO liikmesriigiga. Kuid mis edasi?
Asja teine pool seisneb selles, et luureoperatsioon võib olla unikaalne, ent alati on parem, kui see on topeldatud. Pole usutav, et Herman Simmi vahistamine oleks pannud NATO luuretöö seisma. Temalt eeluurimise ajaks vabaduse võtmine tähendab eelkõige segadust paljude tavakodanike peas ja südames, kus, mulle tundub, valitses juba pikemat aega tundmus, et iseseisvus on raske ainult siis, kui majandus on käest ära.

Iseseisvus on raske ka sel juhul, kui sinu vastutus on suurem kui sinu riik.

Viisavabaduse lõpusirge

2008-10-02

USA on viisapoliitikas olnud alati range. Viisavabadust on senini võimaldatud umbes 30 riigile, kusjuures eranditult on need olnud rikkad ja USA-ga lähedastes suhetes. Pooled neist riikidest on EL-i liikmed (vanad liikmed, v.a Kreeka, pluss uutest vaid Sloveenia). USA viisapoliitika on väliselt põhinenud statistikal, lähtudes viisade keeldumiste arvust, kuid sisuliselt on see ikkagi poliitiline. Ei saa eitada riikide grupeerimist varasematel aastatel, mistõttu näiteks sattusid Balti riigid ikka ja jälle SRÜ-ga ühte nimekirja.

Asjaolud on tänaseks muutunud. Statistlisi põhjusi Eestile viisavabadusest keelduda ei ole juba ammu. Lähedane liitlasseisund USA-ga ja EL-i ning NATO liikmestaatus kõrvaldavad ka regionaalsed kahtlused. Seega, kui ei juhtu midagi ettearvamatut, siis aasta lõpuks on USA eestlastele viisavaba.

Kui nüüd kaaluda, kumb on tähtsam, kas praktiline või poliitiline pool, siis kindlasti viimane. USA viisat on olnud suhteliselt lihtne saada, kõrge viisamaksumus on muidugi häirinud, kuid mitte saanud takistuseks. USA-poolne range tähelepanu viisarežiimi rikkumise suhtes jätkubja argu need, kes ebaseaduslikult loodavad USA-s töötada, lootkugi kergemale kohtlemisele. Kuid poliitiliselt tähendab see tunnustust Eesti demokraatiale ja haldussuutlikkusele. USA jaoks oleme me lääneriik ja mitte mingi ebamäärases staatuses hulpiv postsovetlik nähtus. See on väärtus omaette.

Praha Deklaratsioon kogub toetust

2008-09-26

3. juunil võeti Prahas Tshehhi Vabariigi senati korraldatud konverentsi resultaadina vastu „Praha Deklaratsioon Euroopa Südametunnistusest ja Kommunismist". Algatajate hulka kuuluvad Tshehhi Senati liikmed, Euroopa Parlamendi liikmed, ühiskonnategelased, kommunismiohvrid, Tshehhi Vabariigi endine president Vaclav Havel, Stasi arhiivide endine föderaalkomisjonär Jaoachim Gauk, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident Göran Lindblad ning USA kommunismiohvrite memoriaali sihtasutuse esimees Lee Edwards.

Konverents toimus 1968. a. Praha kevade 40. aastapäeval ning teda võib ka käsitada uue - vaimse ja moraalse - Praha kevade sünnina. Seda rahvusvahelises ulatuses, kuivõrd osavõtjate üks sihiasetusi on niihästi Berliini müüri lammutamise kui ka 1989.a. Tiananmeni kevade mahasurumise 20. aastapäeva tähistamine eeloleval aastal.

Olles üks selle deklaratsiooni teksti ettevalmistajaid europarlamendis koos Tshehhi kolleegi Jana Hybaskovaga, võin kinnitada, et „Praha Deklaratsioon" on senistest üks laiahaardelisemaid ja sisukamaid dokumente. Sellisena võiks ta algatajate veendumuse kohaselt olla autoriteetseks pidepunktiks, mille ümber peaksid jõuliselt koonduma kõik poliitikud ja Euroopa kodanikud. Kõik need, kes tunnetavad teravalt vajadust lammutada vaimse Berliini müüri jäänused, mis kümnete miljonite teadvuses ja alateadvuses tekitavad vaikset võõristust, eemalehoidumist ühise lähiajaloo ausast ja põhimõttelisest hindamisest, takistavad ehtsat üksteisemõistmist ning solidaarset käitumist.

Et deklaratsioon ei jääks vaid deklaratsiooniks, moodustavad organisaatorid „Praha Deklaratsiooni" rahvusvahelise komisjoni, kes hakkab korraldama selle dokumendi sisu otsest tutvustamist valitsusjuhtidele, Euroopa Komisjonile, parlamendiliikmeile ja avalikkusele. Nagu lausus oma ettekandes Prahas suursaadik Jüri Luik, saavutavad seisukohad Euroopa südametunnistusest ja kommunismist kaalu siis, kui liikmesriikide valitsused, eelkõige endiste kommunismimaade valitsused neid aktsepteerivad ja ühiselt toetavad nende kehtestamist üld-Euroopalike moraalsete normidena.

Alljärgnevalt väljavõtteid Praha Deklaratsioonist:

• Kuivõrd Euroopa ühendamine pole saavutatud seni, kuni me pole võimelised oma ajalugu taasühendama, tunnistama kommunismi ja natsismi oma ühise pärandina ning läbi viima ausa ja põhjaliku arutelu möödunud sajandi kõigi totalitaarsete rezhiimide kuritegude üle;
• kuivõrd kommunistlikust minevikust võrsuv halb südametunnistus kujutab endast ränka koormat Euroopa ja meie laste tulevikule;
• kuivõrd kommunistliku mineviku erinev hindamine võib üha lõhestada Euroopat „lääneks" ja „idaks",
kutsume üles

1. saavutama üle-Euroopalist kokkulepet selles, et niihästi natsistlikku kui ka kommunistlikku totalitaarset rezhiimi tuleb hinnata nende endi kohutavate tegude järgi kui hävituslikke, mis oma poliitikas süstemaatiliselt rakendasid äärmuslikke terrori vorme, surusid maha kõik kodaniku- ja inimvabadused, alustasid agressiivseid sõdasid ning hävitasid ja küüditasid oma ideoloogiate lahutamatu osana terveid rahvaid ja elanikkonna rühmi ning et tuleb neid käsitada 20. sajandi peamiste katastroofidena;
2. tunnistama, et arvukaid kommuinismi nimel toime pandud kuritegusid tuleb hinnata inimsusevastaste kuritegudena, mis peavad saama samasuguseks hoiatuseks tulevastele põlvedele nagu seda on Nürnbergi tribunali poolt hukka mõistetud natsistlikud kuriteod;
3. kujundama ühise lähenemise totalitaarsetele kuritegudele, kaasa arvatud kommunistlike rezhiimide omad ning tõstma üle-Euroopalist teadlikkust kommunistlikest kuritegudest määratlemaks selgelt ühine hoiak kommunistlike rezhiimide kuritegude suhtes;
4. algatama seadusandluse, mis võimaldaks kohtutel kohut mõista ja hukkamõistvaid otsuseid langetada kommunistlike kuritegude sooritajate üle ning kompenseerida kommunismi ohvreid;
5. tagama kõigile totalitaarsete rezhiimide ohvreile võrdne ja mitte-diskrimineeriv kohtlemine;
6. rakendama üle-Euroopalist ning rahvusvahelist survet saavutamaks mineviku kommunistlike rezhiimide efektiivne hukkamõistmine ning pidamaks tõhusat võitlust jätkuvate kommunistlike kuritegude vastu;
7. tunnistama kommunismi kui Euroopa ühise ajaloo integraalset ja kohutavat koostisosa;
8. võtma üle-Euroopaline vastutus kommunismi poolt toime pandud kuritegude suhtes;
9. kehtestama Hitler-Stalini pakti allakirjutamise päeva, 23. augusti, natsistliku ja kommunistliku totalitaarse rezhiimi ohvrite mälestuspäevana samal viisil nagu Euroopa 27. jaanuaril mälestab holokausti ohvreid.

Praha Deklaratsiooni 19 punktist viieteistkümnes pakub välja Euroopa Mälu- ja Südametunnistuse Instituudi rajamise ning seitsmeteistkümnes Euroopa ühiste ajalooõpikute koostamise.

ÜRO kui maailma jõujoonte lakmuspaber

2008-09-26

„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub." Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga. Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse" ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse.

Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali Tšurkini teravas toonis esinemised ning vastastikused süüdistused andsid nii mõnelegi vaatlejale võimaluse küsida: kas külma sõja ajastu on tagasi?

Gruusia sündmuste arutelu käik julgeolekunõukogus oli juba mitme varasema vastasseisu loomulik jätk. Tegelikult on ÜRO julgeolekunõukogu toiminud rahvusvahelises mõõtkavas vähegi efektiivselt üksnes 1990ndate aastate algul. Seega siis, kui Nõukogude impeerium kokku varises ning maailmas levis fukuyamalik ajaloo lõpu hingus. Enne seda, külma sõja ajal, lõppesid sisuliselt iga vähegi mõõtuandva lokaalse konflikti nagu Nõukogude invasioon Ungarisse aastal 1956 või USA luurelennukite ülelennud Nõukogude Liidust, arutelud ÜRO julgeolekunõukogus vetoga. 261 juhtumist, kui ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige on blokeerinud resolutsiooni, 244 leidis aset enne 1995. aastat.

Euroopa hääl on nõrk

Euroopa välispoliitika nõukogu värskes analüüsis on rõhutatud Euroopa Liidu rolli järsku kahanemist ÜRO otsustusprotsessis ja seda eriti inimõiguste alal. Hääletuste analüüs näitab, et Euroopa Liit on kaotanud kümnendiga 41 liitlase toetuse. Kui 1990ndate aastate lõpul toetas Euroopa Liidu algatatud inimõiguste-alaseid küsimusi peaassamblee liikmetest 70 protsenti, siis viimasel paaril aastal vaevalt pool.

Teemad, mille puhul Euroopal pole õnnestunud laiemat toetust leida, puudutavad näiteks Birmat, Zimbabwet, Kosovot, Darfuri. Analüüsi autorid viitavad, et Euroopa Liit peab igal aastal New Yorgis küll oma tuhatkond sisekohtumist, kuid teistega räägitakse koordineeritult vähe. Tegelikult ei viita selle analüüsi tulemused mitte üksnes Euroopa Liidu rolli kahanemisele, vaid ikkagi laiemalt Lääne ja muu maailma hoiakute suuremale vastandumisele. Võime ju retooriliselt küsida: kui Euroopa Liidu mõju on nüüd kahanemas, siis milline oli see külma sõja aegadel? Vastus on lihtne: samamoodi madal.

Analüüs annab sisuliselt tunnistust sellest, et eriti viimastel aastatel on nähtavalt kasvanud Venemaa ja osati ka Hiina aktiivsus ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetena. Eriti Venemaa jõuline eemaldumine demokraatlikest protsessidest ning oma geopoliitiliste sihtide ambitsioonikas väljamängimine on Euroopa Liidu „pehme" poliitika tulemuslikkust suuresti kahandanud.

ÜRO on oma kõikehaaravuselt maailma jõujoonte hea lakmuspaber. Ükski olulisem vastandumine ei jää ilmnemata ka sellel rahvusvahelisel foorumil. Täna näeme, et külma sõja aegne ideoloogiline vastasseis pole kuhugi kadunud. Kommunismi ja kapitalismi jõukatsumine on lihtsalt asendunud demokraatliku ehk läänemaailma ning autoritaarse ida vastasseisuga.

Esmajärjekorras on see mõistagi näha julgeolekunõukogus, kus viiest alalisest liikmest kaks esindab autoritaarset võimuideoloogiat. Kui külma sõja ajal polnud Hiina ja Venemaa kuigi koostööaltid, siis viimasel paaril aastal on mitu korda astutud ühiselt lääneriikidele vastu. Ainuüksi sellel aastal on Hiina ja Venemaa kahel korral blokeerinud lääneriikide algatatud resolutsioonid. Jaanuaris pandi veto Birmat ning juulis Zimbabwet puudutavale resolutsioonile.

Selline asjakäik teeb muidugi väga keeruliseks ÜRO kaua räägitud reformi võimalikkuse. Venemaa ja Hiina poleks kindlasti huvitatud julgeolekunõukogu otsustusmehhanismide muutmisest, sest tänane seis annab Moskvale ja Pekingile väga suure eelise oma huve kaitsta või ka tahtmist peale suruda. Õigupoolest oleks ÜRO sisulise reformi puhul tegemist millegi esmakordsega maailma ajaloos. Siiani pole ükski suurte suhete süsteem olnud võimeline rahumeelselt reorganiseeruma. Nii Viini kui Versailles' maailm kukkus kokku suurte konfliktide tõttu.

Ja mida meie seal teeme?

Ma ei taha tingimata öelda, et ÜRO reform on välistatud. Maailm on täna kindlasti sedavõrd interaktiivsem, et traditsiooniliste ohtudega osatakse paremini hakkama saada. Suured konfliktid pole mõistagi võimatud, kuid tuumaajastu heidutus on vähemalt siiani olnud päris tõhus.

Seega pole kahtlust, et ÜRO on oma ebaefektiivsusele vaatamata tänases maailmas jätkuvalt rahvusvaheliste suhete ja õiguse üks nurgakive. Paljudele võib ÜRO tegevus tunduda küll arenguabi andmisele keskendunud mittetulundusühingu omana, kuid tema rolli julgeolekupoliitiliste küsimuste käsitlemisel ei tohiks siiski lõpuni alahinnata. Viimane on eriti oluline väikeriikidele, ka Eestile. Meile on kahtlemata väga tähtis ÜRO mõjuvõim, sest ajaloost on meil võtta juba üks kurb kogemus Rahvasteliidu näol. Täna on meie seis tunduvalt parem, sest liitlassuhe Euroopa Liidu ja NATOga on teinud Eesti hääle palju mõjusamaks.

Eesti võimalus ÜROs edu saavutada sõltub otseselt nii Euroopa Liidu kui kogu läänemaailma suutlikkusest vastu seista eelmainitud autoritaarsuse tõusu trendile. Mida efektiivsem on lääneriikide koosmeelne tegevus, seda kindlam on ka Eesti positsioon selles maailma rahvaste katlas.

Seepärast ei taandu meie ÜRO poliitika mitte üksnes New Yorgis või Genfis toimuvale, vaid ka sellele, kuidas toimivad läänemaailma organiseerivad liidud. Seega on tähtis, millises suunas liigub Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika, kuidas määratleb oma väljakutsed NATO ning kas võiks kunagi teoks saada globaalse demokraatlike riikide liidu idee.

Kuid globaalsemad mõjurid ei tohi kindlasti häirida meie enda konkreetset igapäevast tegevust ÜROs. Puudutagu see siis Eesti soovi saada julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, osalemist arengu- ja humanitaarabiprogrammides, diplomaatiliste kontaktide edendamist meile kaugemate riikide või organisatsioonidega, noortele diplomaatidele väärtusliku stažeerimiskogemuse pakkumist või muud.

Kes kellele ja kes kuhu?

2008-09-18

Millalgi 1950. aastate lõpul, pärast relvakonflikte Suessis, Ungaris ja Poolas (kõik 1956) ning enne kriisi Kuubal (1962), kirjutas August Sang luuletuse „Aastaajad". See on riuklik - nagu tollasel Sangal tihti - laul sellest, millal algavad sõjad. Tema järgi ei talvel, kevadel ega suvel, vaid vastu sügist. Osseetia sõda 2008 võiks olla kinnituseks Sanga värsipaarile „Kartuse ja viha mürgist/ halvatud on kõigi ajud".

Mõistus merede peal

Ühes hiljutises sõnavõtus märkis Marju Lauristin, et Venemaa ei tule mõistusele. See on vana motiiv, teada vene luules juba 19. sajandi esimesel poolel. Mida peaks too mõistus Venemaale aga ütlema? Loogiliselt võttes seda, et normaalse riigi tunnusteks on fikseeritud piir teiste riikide suhtes ja ühemõtteliselt registreeritud kodanikkond. Nagu teada, neid tunnuseid Venemaa igas punktis ei täida (näiteks Jaapan; topeltkodakondsus) ja üks osa temast, nimelt Königsberg, asub emamaast täiesti lahus. Kunagise Nõukogude Liidu lagunemine on toonud kaasa suure hulga piiriprobleeme igal rindel, kus lahendusteks võib kuluda aastakümneid, isegi rohkem.

Ses mõttes ei ole Georgias mingit rahu veel niipeagi. Äri aetakse ka sõja ajal, kuid rahu tähendab ennekõike seda, et sa saad segamatult oma kodus magada ega pea olema pidevalt kas hirmul või valvel. Kaukaasia on olnud rahutu, koguni verine, juba paarkümmend aastat ja puuduvad tagatised, et rahu hakkaks valitsema.

Meisse puutub see mitmel põhjusel, millest siinkohal puudutan kolme. Praegu on Must meri suuremalt osalt veel Euroopa Liidu väline. Olukord muutub, kui enamikku temast hakkavad kontrollima Euroopa Liidu liikmesriigid, kuid Venemaa jääb Euroopa Liidust välja. Piltlikult öeldes: Euroopa Liit ei jaksa laieneda Euroopa kui mandri ulatuses. Kelle mõjusfääri jääb siis see osa Euroopast Atlandi ja Uuralite vahel, mille idapiir ulatub Lapimaalt Dardanellideni? Kui eikellegimaaks, siis see on lora, sest väga strateegilised gaasi- ja naftajuhtmed Lääne-Euroopa energianälja kustutamiseks ulatuvad üle piiride.

Niisiis Musta mere geopoliitiline funktsioon, mis meile tähendab suhteid Ukraina, Gruusia ja Türgiga.

Mitte vähema tähtsusega pole, aga võrreldamatult lähem asjaolu on Läänemere samasugune funktsioon, sest on usutav, et juhe nimega Nord Stream valmib varem, kui Soome ja Rootsi võiksid otsustada NATOga ühinemise kasuks. Oletagem, et meie kaks naabrit siiski astuvad NATOsse ja võetakse meiesuguste hulka ka vastu. Pärast seda on Läänemeri niihästi Euroopa Liidu kui ka NATO sisemeri, välja arvatud Peterburi ümbrus Suursaareni ja Königsberg. Ajalooliselt võttes ning suures mõõtkavas on Venemaa siis ilma kahest merest, mille Peeter Suur ligemale 300 aastat tagasi Venemaale allutas. See, mida Venemaa tegi praegu Gruusiaga, võttes ära Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, juhtub siis tema endaga.

Naabri loogika

Kolmas tegur on Soome riigi ja soomlaste poliitika tänapäeva Venemaa suhtes. Juba jätkub neid tarkpäid, kelle meelest soomlased pidanuksid olema Gruusia terviklikkuse lõhkunud agressiooni vastu radikaalsemad ja kuna nad seda polnud, pidurdavad nad Euroopa Liidu poliitilist üksmeelsust. Jah, me võime viidata enesekaitseks NATO lepingu viiendale artiklile, mis Soome kohta käia ei saa. Paradoksaalne, kuid selles mõttes on Soome meist nõrgem. Agressiooni hukkamõist peab olema alati fundamentaalne, ent maksab meeles pidada, et kui Eesti Vabariik on katsunud ennast Nõukogude Liidu pärandist lahti haakida tingimisi 20 aastat, siis Soome riik on püüdnud jääda Venemaa suhtes neutraalseks 64 aastat. Kogemused on täiesti erinevad ja neid ei saa ühtlustada kõigest mõne nädala või kuuga.

On tõepärane, et Ameerika Ühendriikide järgmine president ei otsi Venemaaga säärast vastasseisu, mis viiks kohe nugade peale. Tõepärasemalt tuleb Eesti inimestel lahendada märksa kiiremini kõik need mured, mis on seotud väljaminekutega nn infrastruktuurile, alates gaasi hinnast, kus jäme ots on Venemaa käes.

Mida pole vaja? Seda, et Venemaa, mis on Nõukogude Liidu kui kurjuse impeeriumi pärija, saaks meid edasigi rünnata argumendiga, et meie oleme sallimatuse vabariigikene. Mollusk maakera kamaral (August Alle enda kohta juba 1921).

Venemaa on Venemaa

2008-09-15

Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) ütleb, et kui ajaloo õppetunnid on teinud Euroopas võimatuks, et näiteks Saksamaa ründaks Prantsusmaad, siis Venemaa pole muutunud.

Eestis ei tohiks Gruusia sündmused põhimõttelise üllatusena tulla - meie ajalooline kogemus ja viimase kümnendi sündmused teisest Tšetšeenia sõjast Gruusia sõja ja seejärel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamiseni on loogiline jätk Ivan Groznõi, Peeter Esimese, Vladimir Lenini ja Jossif Stalini alustatule. Loetletud nimed pole juhuslikult valitud: just need riigijuhid leidsid hiljuti Venemaal korraldatud internetiküsitlustes enam nimetamist kui suurimad ajaloolised isiksused.

Vene meedia, mis olulises osas kajastab ja võimendab just Kremli seisukohti, on Gruusia sõja olulisima tulemusena nimetanud Venemaa taassündi geopoliitilise subjektina. Tõesti, lääneriigid käivad nüüd Moskvas palumas, olgu siis vaherahu, vägede tagasitõmbamist või lihtsalt rahvusvahelistest lepingutest kinnipidamist, ja seda näeb Moskva oma strateegilise võiduna kümne aasta taguse olukorraga võrreldes, kus IMF, EL, Amnesty International või lihtsalt mõni lääne poliitik käis isalikult õpetamas, mis on demokraatia ja mis turumajandus.

Venemaa on tegija. Selle «taassünni» olemuse võtab lühidalt kokku enesemääratlus: «Meile pole teie demokraatiat vaja, meil on oma, suveräänne demokraatia».

Vastandumine on selgelt taotluslik ja seda on näha peaaegu igas Venemaa sõnas ja teos: vastandumine on põhimõtteline ja kompromissitu ning selles vastandumises on kurjuse kehastajaks USA; Euroopa (Liit) on vana ja jõuetu II ilmasõja järgne protektoraat, kes on usalduslikult lubanud endaga liituda nn lähivälismaa (loe: Venemaa legitiimse huvisfääri) riikidel, kel puudub iseseisev ajalooline identiteet ja kes sellest alaväärsusest kantuna on sunnitud USA kannupoistena oma olemasolu õigustama; Gruusia sõja süütas USA!

Venemaa sellisel enesemääratlusel ja viimasel tugineval enesekehtestusel on selge geopoliitiline loogika. USA erinevatel põhjustel nõrgenenud staatus, Kolmanda Maailma üha kasvav majanduslik ja poliitiline eneseteadvus, mis vastustab unipolaarset maailmakorda, Hiina (ja üha enam ka India) edukas isepäisus, osa islamimaailma jõuline oma koha ja tõe nõudlemine ning sisemaine pettumine Jeltsini läänepüüdlustes koos naftadollaritega on loonud selle võimaluste akna, mille kaudu taaskord püüelda üliriiklusele.

Venemaa auditooriumiks ei ole mitte see napp viiendik inimkonnast, kes kannab läänekristlikku ilmavaadet, vaid enam kui kuus miljardit ilmakodanikku kõigil kontinentidel, kes otsivad oma teed. Meeldib see meile või mitte, ent tark oleks ilmselt möönda selle ambitsiooni loogilisust ja isegi õigustatust. Venemaa tahab olla ta ise, määratleda end geopoliitilise subjektina ja teha seda oma parimatele ajaloolistele kogemustele tuginevalt.

Tuleb ilmsesti tõdeda, et sellel ambitsioonil on ka objektiivselt arvestatav sisemaine toetuspind, mida võimendavad Putini-Medvedevi administratsiooni süsteemsed ja kõikehõlmavad sotsiaalpoliitilised manipulatsioonid. Venemaa on Venemaa. Nüüd ja ettenähtavas tulevikus, kuivõrd tema nüüdne tegelikkus ei võimalda muud alternatiivi. Esimese sisulise läänestumise võimaluse (ohu!?) nurjas oktoobrirevolutsioon ja teise Jeltsini administratsiooni suutmatus turumajanduse vilju rahva olulise osaga jagada.

Mulle on sümpaatne lääneriikide osalt praeguseni jätkuv usk ja lootus Venemaa läänestumisele, nii nagu see raskustele vaatamata sünnib eeldatavasti enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ja teatud reservatsioonidega usutavasti ka Türgiga. Ometi on Venemaa end sellest perspektiivist ilmsesti kauaks (kui mitte igavesti) distantseerinud.

Ja tegelikkusele erapooletult otsa vaadates ei saa me Venemaa valikule õieti mingit hinnangutki anda, nii nagu me ei tea tegelikult «Hiina tee» tulevikku. Selliste strateegiliste valikute elujõulisuse selgitab ajalugu.

Strateegiliselt objektiivse hinnangu andmise komplikatsiooni ei tohi muidugi segi ajada meie ja olulise osa rahvusvahelise avalikkuse selge positsiooniga Moskva käitumise lubamatuse suhtes Gruusia konfliktis, sest Gruusia on justkui (kauge) osake meist. Ent nii nagu me de facto mööname Hiina õigusi Tiibetis ja suhetes Taiwaniga, oleme tegelikult valmis möönma Venemaa teatud õigusi teatud suhetes Venemaa paljurahvuselises riigis.

Ja eks me näe, et ka nn Kolmanda Maailma riigid ei kiirusta enda määratlemisega Gruusia konflikti suhtes (teatud määral meie, aga eelkõige ilmsesti Venemaa pettumuseks). Sellise vahettegemise moraalne õigustus on lihtne: «Meie muidugi nii ei teeks, aga nemad on nemad.»

Minu jaoks oligi Gruusia konflikti olulisimaks tulemuseks Gruusia ja Osseetia rahvaste kannatuste hinnaga saadud selgus - Venemaa on tõesti eelkõige Venemaa. Euroopa, kelle jaoks ajaloolised õppetunnid on teinud mõeldamatuks sõja Saksa- ja Prantsusmaa vahel ning näiteks ka Eesti ja Läti vahel, ei saa seda kogemust laiendada suhetesse Venemaaga ja vastupidi. On tohutult palju parem ja turvalisem seda erinevust teada kui elada eksikujutlustes jagatud kogemustest ja väärtustest.

Meie suureks mureks on olnud, mil määral paljud lääne- ja lõunapoolsemad ELi liikmesriigid jagavad meie ajaloolisel kogemusel põhinevaid kartusi. Siin võib küll piisava kindlustundega väita, et Gruusia sõnum on kohale jõudnud ning Euroopa sisuline ja sügavam ühtsus suurem kui varem. Euroopa jaoks on Venemaa tõmmanud joone enda ja Euroopa vahele kõige olulisemas - väärtustes.

Meil ei tasuks muretseda liialt selle pärast, et enamik liikmesriike ei toeta otseste sanktsioonide rakendamist ega nõua Venemaa karistamist. See vaoshoitus on pigem märk sellest, et Venemaa on tegelikult ühemõtteliselt asetunud väljapoole meie väärtusruumi ja see asjaolu nõuab põhimõttelisi ümberkorraldusi oma suhtumises, mida ei asenda tormakas, ent tõenäoliselt hambutuks jääv «tõsiste sammude» ja retoorika paraad.

Enamgi veel, vaadates Venemaa reaktsioone, võimaldanuks teravamad (ja seetõttu ka vastuolulisemad) seisukohavõtud tal end veelgi jõulisemalt positsioneerida ja vahest ka järgnevaid (agressiivseid) samme legitimeerida.

Ilmsesti muutub nii USA kui ka ELi ja Venemaa suhete iseloom pikemas perspektiivis põhimõtteliselt. Kohendatakse julgeolekupoliitilisi ohuhinnanguid ja sellest tulenevaid kaitsekavu, taastähtsustub NATO kollektiivkaitse põhimõte, kujuneb ELi ühtsem energiapoliitika ja kasvab energeetiliste altenatiivlahenduste otsimise intensiivsus. Nn strateegilise partnerluse kontseptsioon tuleb asendada teatud versiooniga omaaegsest rahumeelse kooseksisteerimise printsiibist, mis loomuldasa sisaldab arvestatavat (sõjalise) heidutuse komponenti.

Samas on mõlema poole huvides arendada ja süvendada praktilist koostööd kõige erinevamates valdkondades. Ühelt poolt nn positiivse hõlvamise kontseptsioonist lähtudes, teiselt poolt eelkõige oma tehnoloogilise mahajäämuse kompenseerimiseks, aga ka isiklikul tasemel juurdunud lääneliku tarbimisnälja rahuldamiseks.

Millised oleksid järeldused eelnevast Eesti rahvusliku julgeoleku vaatepunktist? Esmalt vast väide, et silmade avanemisega kaasnenud adekvaatsem ohuhinnang mitte ainult Eestis, vaid ka teistes pealinnades Euroopas ja Ameerikas, võimaldab kindlasti paremini hoolitseda meie ühise julgeoleku eest. Teiseks tõdemus, et ajalugu ei ole lõppenud ja geopoliitilised huvid joonistavad üha uusi jõujooni kogu maailmas ning sellega tuleb ka meil arvestada.

Heameel on tõdeda, et Eesti senine kaitse- ja julgeolekupoliitika on olnud üsna järjekindel ning olulises osas suutnud ette näha Gruusias paljastunud ambitsioone ja nende teostamise võimalikkust. Oleme oma iseseisva kaitsevõime ja kollektiivkaitse ühitamisel põhineva kaitsevõime ülesehitamisel küll poolel teel, ent hiljutised sündmused aitavad meil pigem kiiremini edasi liikuda.

Kindlasti ei ole meie huvides tagasipöördumine külma sõtta, küll aga vajame varasemast tasakaalukamat lähenemist nii enda kui meie partnerite sõjaliste võimete arendamisel kõikvõimalikeks konfliktideks. Olgu selleks terrorivastane võitlus Afganistanis või heidutuse tasakaal lääne piirialadel.

Lõpetuseks üks väike mõttekäik Venemaa ja lääneriikide suhete kaugperspektiivi puudutavalt. On ilmne, et vastastikune ohutaju on nüüdseks teravam kui veel paar kuud tagasi, ja ehkki ohutajul on suuresti vastandlik sisu - ühelt poolt eelkõige füüsiline, teiselt poolt kontseptuaalne -, on ohutaju tegelik ja kahetsusväärne.

Samas tundub, et Venemaa ja lääneriikide laiemate, eelkõige demograafilistel trendidel tuginevate geopoliitiliste ohtude spekter on suuresti kattuv, kusjuures paljude Venemaa, aga ka lääneriikide julgeolekuriskide maandamine on lihtsamini teostatav koostöö kui vastasseisu kaudu. Jäägu seega sellele võimalikule tõeliselt strateegilisele julgeolekupartnerlusele ka veidigi lootust ja eluruumi. See oleks kindlasti ka Eesti parimates huvides.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo uuest Venemaast: "Teame, et metsas elab karu. Ja karu on ikka karu."

2008-09-13

Kaitseminister Jaak Aaviksoo arvates lõi Venemaa sissetung Gruusiasse õhu puhtaks - nüüd kõik nägid ja kuulsid, et vene karu pole aastatega muutunud, vaid muutunud hoopis hullemaks.

Mis on maailmas pärast Vene-Gruusia sõda reaalselt muutunud? Või toimunu oli tegelikult õhus juba ammu?

See, mis toimus, oli ammu õhus. Vene meedias oli ähvardusi kogu aeg ja palju. Putini ja Medvedevi ennastkehtestavad seisukohad ja väljaütlemised on kõigile tuttavad. Samuti oleme seda kuulnud duumasaadikute ja Venemaa NATO esindaja suust. Mind see kõik ei üllatanud.

Aga toimunud on põhimõtteline muutus - õhtumaise tsivilisatsiooni lootus, et pikas perspektiivis ajame Venemaaga ühte asja, on kadunud. See teadmine on kohale jõudnud kõikidesse pealinnadesse. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine oli punase piiri ületamine, mis muutis suhtumist lõplikult. Adekvaatne riski- ja julgeolekutaju on maailmale pigem hea.

Õhk on nüüd selge?

Teame, et metsas elab karu ja karu on ikka karu.

Kas eestlased reageerisid üle ja viisid oma Vene-kriitikaga meid sõja eesliinile?

Jah ja ei. Väikeriigil peab protsesside mõjutamiseks ning löögile pääsemiseks olema selgelt väljendatud seisukoht ja natuke retušeeritud pilt. Presidentide ja peaministri kohaolek Tbilisis oli väga väärtuslik poliitiline käik. On võimalik, et keegi pildus retoorikas liiga teravaid piike, aga kindlasti mõistlikkuse piirides.

Prantsuse president vajas veidi teist profiili, sest tema oli rahuvahendaja. Me ei tea, millised olid tema sisemised tunded. See on omaette küsimus.

Maailmale tegime head, Eestile halba?

Ka Eesti positsioon keskpikas perspektiivis kindlasti paranes. Keegi pidi tähelepanu juhtima Venemaa täiesti vastuvõetamatutele sammudele. Keegi pidi ka Gruusiat usaldama. Kuigi Gruusia pole must-valge nagu konfliktides ikka. Gruusia vajas tuge ja meie toetust hinnatakse ka mujal kui Gruusias.

Kas Eestis üldse oli adekvaatne info, miks puhkes sõda ja kes lükkas Gruusia sõtta?

Ilmselt sündmuste kronoloogia ja loogika alles avaneb. Raske öelda, millal jõuame lõpliku tõeni. Ma ei jaga arvamust, et välismaised jõud tõukasid Gruusiat konflikti.

Te välistate USA rolli, kes grusiine kogu aeg on toetanud?

Nad püüdsid pigem konflikti ära hoida. Konflikt ei tulnud neile kasuks. Sõja puhkemise taga olid kasvavad provokatsioonid tekitada verine konflikt ja grusiinide tunne, et Venemaa vaikselt annekteerib ja keegi ei hoia seda ära, segatud Kaukaasia temperamendiga. See andiski ettekäände jõu kasutamiseks. See on kahetsusväärne. Aga mul on raske nende käitumist hinnata, sest ma pole ise olnud sealsete sündmuste keskel.

Soomlased olid rahul, et nende president Tarja Halonen ei võtnud sõjas kindlat positsiooni. Peate seda mõistlikuks?

See on Soome klassikaline Teise ilmasõja järgne positsioon ja Halonen selle järjekindlamaid kaitsjaid.

Miks meie ei võiks nii käituda?

Oleks võinud, aga meie kogemus ja varasem käitumine on teine. Me ei ole endas hoolikalt koolitanud põhjamaist poliitilist korrektsust, mida Soome näitab Venemaa suhtes. Kõik, kes on vestelnud soomlastega, teavad, et lisaks järjekindlalt hoitud ametlikule joonele on olemas ka Soome sisu ja see on tihti palju sisulisem.

Eestis poleks see võimalik.

Puht objektiivsetel põhjustel ja vaadates meie ajalugu. Meie teadvuses ja ajaloos peaks toimuma midagi väga erilist, et ühineda ja suruda õigustatud emotsioonid raamidesse.

Soomlased seisid Talvesõjas venelastele vastu.

Eestlastel pole sisu?

On, aga meil läheb veel aega, et Eesti sisu kujuneks rahvuslikuks ja riiklikuks. Iseseisvat Eesti riiki on olnud alla 20 aasta. Seda pole piisavalt.

Kas president Toomas Hendrik Ilvest ja ekspeaminister Mart Laari kannustas Venemaad kritiseerima ka soov end maailmale näidata, nagu ka soov sisepoliitikas punkte noppida?

Presidendi rolli peaksime hindama kui Eesti presidendi rolli, eriti Balti, Poola ja Ukraina võtmes. Laar on Gruusiaga ka emotsionaalselt väga tihedalt seotud. Sellel oli kindlasti ka mingi erakondlik mõõde. Aga Laari peab hindama kui Gruusia ja Saakašviliga tihedates sidemetes oleva inimese võtmes.

Kuidas hindade Eestis ilmunud lugusid ja kommentaare, kus näidatakse Peipsi-taguseid Vene vägesid ja räägitakse Eestist kui venelaste järgmisest polügoonist?

Vaevalt keegi soovis Venemaad provotseerida. See oli autorite isiklik ohutaju ja nad pidasid vajalikuks sellele tähelepanu juhtida. Minu jaoks need pole kõige tasakaalukamad analüüsid. Ohud on olemas ja riskid võivad realiseeruda. Aga kui Eesti käitub targalt, ei realiseeru need riskid kunagi.

Kaitseministeeriumile ei tulnud konflikt üllatusena, sest meile olid teada ohuhinnangud. Valmistusime selliseks stsenaariumiks. Nüüd nägime Gruusia näitel, et see kõik pole ainult teooria. Et meiega midagi sellist juhtub, on palju-palju ebatõenäolisem. Meie peame sellise ohu tõrjuma, heidutades vaenlast.

Küüniline küsida, aga kaitseministeeriumile mõjus eelarve kärpimise ajal Gruusia sõda kasulikult?

Mis on kasu? Lähipäevil sõlmime lepingu Ämari lennuvälja ehitamiseks. Eestile tekib nüüdisaegne sõjalennuväli, mis võtab vastu kõiki lennukeid. Kaasa arvatud õhukaitse- ja transpordilennukeid. Kui kaitsekulutused oleks langenud 1,4%ni SKPst, poleks me ehitusega alustanud. See pole minu ega ministeeriumi kasu, see on Eesti julgeoleku vajadus. Olen kindel, et seda mõistab ka Eesti avalikkus.

Gruusia sõjata oleks Ämari ehitus sattunud löögi alla?

Kindlasti olnuks veenmistöö oluliselt vajalikum ja ma ei välista, et see võinuks lükkuda kaugemasse tulevikku.

Kas on arutatud NATO baaside loomist Eestisse?

NATO baasid - see on kõnekeelne ja külma sõja ajast pärinev termin. Tänapäeval klassikalisi baase enam ei rajata. Tegu on mobiilsete tugipunktidega, mida saab vastavalt vajadusele kasutada.

On teil ülevaade, kuidas Vene väed viimase kuu jooksul Peipsi taga on liikunud?

Meil pole andmeid, et liikumistes oleks aktuaalset ohtu Eestile. Liikumised enne Gruusia konflikti olid märgatud ja partneritele ka edastatud. Me polnud siis suutelised järeldama, mis toimub Gruusia lähedal. Kindlasti infovahetus meie partnerite vahel pärast Gruusiat paraneb.

Soome-ugri maailmakongress on muutunud kidakeelsemaks

2008-09-12

Oled osalenud viiest soome-ugri rahvaste maailmakongressist neljal. Mida oli tänavu toimunud kongressil erilist või erinevat võrreldes Sinu poolt varem kogetud kongressidega?

Kõigepealt loomulikult see, et kongress toimus Venemaa Föderatsiooni jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, mille puhul joonistus väga selgelt välja hoopis teistsugune suhtumine nii delegaatide kui külaliste iiikumis- ja tegevusvabadusse.

Ühelgi varasemal kongressil - et Ungaris, Soomes ega Eestis - ei olnud selliseid turvameetmeid jutumärkides. Miks ma ütlen jutumärkides? Sest need turvameetmed ei olnud mitte selleks, et kongressi delegaate oteks olnud vaja kellegi eest kaitsta, vaid pigem selleks, et takistada nende inimeste suhtlemist kohalikega.

Suhtlemine oli ilmselgelt ebasoovitav, seda ei saanud aga sajaprotsendiliselt vältida. Igal juhul vaadati niisuguseid kontakte kõrvalt ja neile vaadati äärmiselt viltu. Väljaspool ametlikku osa õigupoolest ei soovitudki, et välismaalased linnas üldse omapäi liiguksidki. See oli põhiline erinevus.

Aga kui nüüd vaadata kongresside üldist tendentsi, siis on silmatorkav olnud asjaolu, et alates Budapestis 1996. aastal toimunust, mil ma esimest korda osalesin, on arutelud kongressidel muutunud üha kidakeelsemaiks. See on olnud eelkõige seotud Venemaalt pärit esindajate julgusega oma seisukohti esitada.

1996. aastai oldi oma arvamuste avaldamisega suhteliselt julged. Selles mõttes on see järjepidevus hästi jälgitav, et inimesed ei ole eriti palju vahetunud. Palju on neid, kes olid 996. aastal ning on ka praegu selle tegevuse juures. Samade inimeste suude läbi kuuleme me praegu hoopis ettevaatlikumaid avaldusi, millest ma julgen järeldada, et soomeugrilaste esindajad Venemaalt on hakanud kartma Vene võimu.

Kui 12 aastat tagasi lähtuti vähemasti sellest et neid ei karistata mõtte- ja südametunnistuse vabaduse avalduste eest, siis täna paistab, et seda kardavad väga paljud. Kui me võrdleme 1996. ja 2008. aasta sõnavõtte, siis näeme, et tol ajal oli sellist Venemaa valitsuse tänamist ja kiitmist minimaalselt, praegu aga sisustas see põhilise osa Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste esindajate sõnavõttudest. Oled olnud neljal soome-ugri kongressil tegev redaktsioonikomisjoni töös. Mis oli sel aastal teisiti? Kuidas saavutati resolutsiooni koostamisel konsensus? Pean tunnistama, et redaktsioonitoimkonna töös oli võrreldes varasemate kongressidega vähe erinevusi. Arvan, et vähem kui valdkondlike sektsioonide töös, sest redaktsioonikomisjoniga on ikkagi vaga raske manipuleerida. Redaktsioonikomisjonis on konkreetsed inimesed, see on väike ring väikeses saalis, kus maksavad argumendid.

Suures saalis on hoopis lihtsam pilduda loosungeid ja argumentidest kõrvale vaadata. Kindlasti avaldab alati mõju see, millised ettepanekud on põhjendatud ja argumenteeritud ning millised ei ole. Mina Eesti esindajana pidin sel aastal tõdema, nagu juba aastal 1996 Budapestiski, kui kõik eestlaste ettepanekud läksid resolutsiooni teksti, et kõik Eesti ettepanekud täksid resolutsiooni teksti ka nüüd, sel kongressil.

Jah, siin tuleb arvestada kontekstiga. Ei ole mõtet tulla välja ettepanekutega, millest on kohe teada, et need lükatakse tagasi, kuna osa esindajaist on erinevatel põhjustel vastu. Need põhjused võivad olla ideoloogilised, need võivad olla poliitilised, need võivad olla murest, hirmust või pessimismist ja lootusetusest tulenevad. Tunnetasin olukorda selles võtmes, et eestlased peaksid esitama oma ettepanekud mitte vastasseisu tekitamiseks millegi suhtes, vaid suhestatult sellega, mis on oluline - et oluline viidaks dokumendi teksti.

Minu hinnangul olid redaktsioonikomisjonile esitatud eestlaste ettepanekud selles vaimus ka tehtud. Kuna need olid hästi põhjendatud, siis leidsid nad seal ka kajastamist, vähemasti sisulises mõttes kõik, ärgem rääkigem sellest, et sõnastus peaks jääma muutmata, see ei olegi eesmärk. Eesmärk on see, et ettepanek saaks sisuidasa resolutsiooni teksti sisse.

Arusaadavalt sõnastatakse iga ettepanek dokumendi üldsõnastusele sobivaks. Võib öelda nii, et neil neljal kongressil, kus olen osalenud, on eestlaste ettepanekud olnud alati hästi põhjendatud ja leidnud vastukaja isegi siis, kui enamik asjaosalisi on nende sisusse suhtunud ettevaatlikult

Mis on Sinu arvates 5. maailmakongressi olulisim tulemus, tähtsaim saavutus? Ma olen võib-olla selles mõttes skeptiline või tundun sellisena, kui ütlen, et olulisim tulemus on kongressi toimumine. Veel paar aastat tagasi oli meil kahtlus, et Venemaa Föderatsioon ei lase sellel asjal tolmuda, kuna oli kahe probleemi ees. Esiteks oli margata, et rahvusvähemuste õiguste teemat ei soovita edasi käsitleda. Teiseks ei soovitud, et seda teemat käsitletaks ka kusagil mujal.

Venemaa Föderatsioon tegi minu arvates just nimelt sel lest tulenevalt katse saada siiani Soomes olnud konsultatiivkomitee peakorter Venemaa territooriumile. Võime ju esmapilgu! öelda, et mis tähtsust sel on, kus asub peakorter. Aga teisalt võime esitada ka küsimuse, et kas siis on võimalik takistada organisatsiooniliste ülesannete täitmist? Kas või selliselt, et välisriikide esindajaile ei anta viisasid ja selliselt ei ole võimalik töökoosolekut läbi viia.

Kui peakorter on Soomes, ei ole võimalik selliste takistuste tekkimist ette kujutada, Venemaa Föderatsioonis võivad sellised takistused aga tekkida. Teatavasti ei saanud Venemaa konsultatiivkomrtee peakorteri asukohta endale. Mäletatavasti viidi see küsimus aga nii kõrgele tasemele, et lausa Venemaa president Medvedev mainis oma kõnes ära selle tähtsuse.

See, et peakorteri asukoht jäi muutmata, valmistas Venemaale kindlasti pettumuse. Aga teisalt avas 5. maailmakongressi toimumine tee järgmiste kongresside toimumisele, sõltumata sellest, kuidas Venemaa sellesse suhtub. Ma kordan: see, et kongress toimus, oli kõige olulisem aspekt. Venemaa! on võimatu seda üritust blokeerida. Jah, muidugi võib Venemaa - sõltuvalt sellest, milline on sealne poliitiline areng - takistada soome-ugri rahvaste esindajate liikumist, mõjutada nende seisukohti, teha ettekirjutusi. See kõik on võimalik, aga protsess jätkub.

Olgem ausad: kui me räägime kongressi sisulisest poolest, siis kvalitatiivset edasiminekut soome-ugri rahvaste õigusi puudutavates nõudmistes ja nende nõudmiste realiseerimises ju ei olnud, rahvusvaheliste standardite mõttes ei olnud. Soomeugri rahvastel, eriti põhjas elavail põlisrahvastel, ei ole ligilähedaseltki neid õigusi, mis on näiteks arktilistel rahvastel Kanadas, USAs või Skandinaaviamaades.

Soome-ugri rahvaste S. maailmakongress toimus Hantõ-Mansiiskis. Vahetult enne seda toimus seal teinegi oluline üritus - Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Kuivõrd palju on Sinu arvates selles, et need üritused toimusid ühes köhas ja ajaliselt väga ligistikku, sümboolset ja kuivõrd palju majanduslikku kaalutlust?

Ma arvan, et Venemaa seisukohast oli majanduslik põhimõte prevalveeriv, kuna Hantõ-Mansiisk on koht, mida Venemaa püüab maailmas presenteerida, sest see on üks olulisemaid energiaressursikeskusi ehk siis naftapumpamise oluline keskpunkt.

Tegemist on linnaga, mis on tänu eespool nimetatule väga hästi korda tehtud. See on kõht, kuhu üldse sobib - peale Moskva ja Peterburi - välismaa delegatsioone viia. Seepärast arvangi, et Venemaa käitus seda linna EL-Venemaa tippkohtumise toimumispaigaks valides äärmiseit ratsionaalselt.

Teisest küljest peame tõdema, et kui Hantõ-Mansiisk soome-ugri rahvaste 5. maailmakongressi võimaliku toimumiskohana esile kerkis, siis kindlasti ei olnud EL-Venemaa tippkohtumise seal korraldamise teema päevakorras. Ma arvan, et need sündmused olid suhteliselt eraldiseisvad, ei maksa köha kokkulangevust üle tähtsustada. Venemaa jaoks oli lihtsalt esimene sündmus teisest määratult suurema tähtsusega.

Kuidas Sa näed soome-ugri 5. maailmakongressi Venemaa välispoliitika sellesuviste sündmuste kontekstis? Kindlasti tuleb rõhutada, et kongressil püüdis Venemaa, nagu ta on seda teinud varemgi, maailmale väga selgesõnaliselt teada anda, millised on riigi siseasjad ja millised välisasjad. See, mis puudutab soomeugri küsimusi Venemaa Föderatsioonis, on Venemaa siseasi: kõik, mis puudutab haridust kultuuri keelelisi õigusi, looduskeskkonna probleeme, põlisrahvaste õigusi oma maavaradele. Ärge sellesse oma nina toppige, see on Venemaa siseasi!

Venemaa Föderatsiooni arvates on see, mida Ungari, Soome ja Eesti kusagil väljaspool Venemaad teevad, rahvusvaheline dimensioon. Venemaa teab, et soomeugrilaste puhul on tegemist keelesugu lastega, aga Venemaa positsioon on, et valis- ja sisepoliitilised asjad tuleb hoida suhteliselt eraldi.

Nii et selles mõttes võime tõesti öelda, et Venemaa soovis kindlasti Hantõ-Mansiiski kongressiga rõhutada, millised on tema siseasjade piirid, kuhu ei tohi sekkuda.

Põhjamaade merepiiride julgeolek

2008-09-12

Tänases globaliseerunud maailmas ei ole võimalik eristada sisejulgeolekut välisest, sest paljude riikide julgeolekufaktorid on sarnased. Euroopa Liidus toimuvad protsessid lähendavad liikmesriikide majanduslikke, poliitilisi ja julgeolekualaseid huvisid üha enam, kuna julgeolekuriskid on suuresti samad.

Samas on iga liikmesriigi julgeolek rahvusliku suveräniteedi küsimus - nii sõjalisest, majanduslikust, ökoloogilisest kui ka demograafilisest seisukohalt lähtudes. Iga riigi julgeolekut mõjutavad nii erinevad siseriiklikud faktorid kui ka naaberriikides või mujal maailmas toimuv.

Välisjulgeoleku mõju sisejulgeolekule, riigi sisemisele stabiilsusele ja turvalisusele toimib üle riigipiiride, st maa-, õhu- ja merepiiride. Erilist mõju mereäärsetele riikidele avaldab nende merepiiridel toimuv. Kui Vahemere ja Atlandi ookeani rannikut ohustab kõige rohkem rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus - terrorism, narko- ja inimkaubandus -, siis Põhja-Euroopa riikide merepiire ohustab eeskätt intensiivse majandustegevuse tulemusena halvenev ökoloogiline situatsioon.

Murelikuks teeb Balti mere ökoloogiline olukord, mis omakorda survestab mitmete riikide majandust (kalavarude järsk vähenemine, mere fauna ja floora negatiivsed protsessid, jms). Siinjuures on eriti Soome lahel viimastel aastatel võtmeküsimuseks kujunemas Venemaa sadamatest (Primorsk, Ust-Luuga, Võssotsk) lähtuva naftasaaduste transiidi mahu järsk suurenemine.

Siinsetes keerulistes navigatsiooni- ja ilmastikutingimustes (madal vesi, rasked talvised jääolud, sagedased tormid, piiratud nähtavus jne) on naftaveoks pikka aega kasutatud odavaid ühekordse kerega tankereid. Sagedaste avariide ja kuritegeliku laevade pilsivee merre pumpamise tagajärjel on Balti mere (eriti Soome lahe äärsete riikide) rannad korduvalt kannatanud ulatusliku reostuse all. Näiteks võib tuua Eesti kirderanniku 2004. aastal ja Saaremaa ranniku veel hiljaaegu, mil merereostuse tagajärjel hukkusid kümned tuhanded merelinnud. Reostuse tekitaja aga jäigi leidmata. Niisuguseid näiteid võib kahjuks tuua juba kümnete kaupa.

On üldtuntud fakt, et Balti meri ei ole avameri. Siin on vee vahetusprotsessil oma eripära. Tegemist on peaaegu suletud sisemerega, mille veevahetus toimub läbi kitsaste Taani (s.o Belti ja Sundi) väinade. Sellepärast nõuab Balti mere ökoloogiline seisund üha tõsisemat rahvusvahelist tähelepanu.

Uueks julgeolekuriskiks Balti mere regioonis on tõusnud ebameeldiva üllatusena Nordstreami gaasijuhe, mille ehitust on juba praktiliselt alustatud. Planeeritud gaasijuhe kulgeks piki Soome lahe põhja ümber Lääne-Eesti saarte Saaremaa ja Hiiumaa ning piki Gotlandi idarannikut. Rajatava gaasijuhtme teele jäävad Soome lahte paigutatud I ja II maailmasõja aegsed tuhanded meremiinid, neist rõhuv enamus ankurmiinid. Lisaks paigaldati Soome lahte II maailmasõja käigus ca 80 000 meremiini, millest tuhanded on veel alles ja võivad olla aktiivsed.

Kuigi Eesti merevägi on pärast taasiseseisvumist koostöös naaberriikide (Soome, Rootsi, Läti, Leedu), aga ka Hollandi, USA, Suurbritannia, Taani, Saksamaa jt laevastikega avastanud ja hävitanud Eesti ja Läti rannikumeres sadu meremiine, on selge, et seda üliohtlikku tegevust jätkub meile veel aastateks.

Kuid eriti suureks ökoloogiliseks riskiks Balti meres tuleb lugeda II maailmasõja ajal ja järel Balti mere keskossa Venemaa ja Saksamaa poolt uputatud ülimürgiseid kemikaale nagu keemiliste relvade komponendid zariin, zomaan, ipriit jms.

Aastakümneid merepõhjas lebanud tünnid on praeguseks roostest puretud ning igasugune kokkupuude nendega võib esile kutsuda laialdase ja ennenägematute tagajärgedega katastroofi niihästi Balti mere ökosüsteemile kui ka Balti mere äärsete riikide kodanike elule ja tervisele.

Neile ja teistele merealuse Nordstreami rajamise võimalikele katastroofilistele tagajärgedele on korduvalt tähelepanu juhtinud paljude riikide - Poola, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Taani - valitsused. Samuti on asunud kõnealuse teema vastu huvi tundma Euroopa Parlament.
Surve Balti mere ökoloogiale tuleneb eelkõige aga Euroopa Liidu üldisest merenduspoliitikast, mis toetab igakülgselt merenduse arengut liikmesriikides: selle tulemusel on järsult suurenenud ka Balti merel opereerivate laevade arv.

Kõik see sunnib Balti mere regiooni riike üha tõsisemalt tegelema ökoloogilise keskkonna kaitsmisega nii seadusandlikul kui ka praktilise tegevuse tasandil - selle tulemusel on tihenemas koostöö erinevate riikide pädevate ametkondade vahel.

Selles valguses on Balti mere riikide süveneval ja eesmärgistatud koostööl suur praktiline ja konkreetne tähendus kogu EL-i jaoks. See on järgimist vääriv kogemus.

Nord Stream on oht Euroopa julgeolekule

2008-09-11

Venemaa agressioon Gruusia vastu ning peaminister Putini avalik hirmutamine gaasi- ja naftatarnete võimaliku peatamisega Euroopasse on täiesti uude valgusse seadnud ka Nord Streami projekti tegeliku olemuse. Õigupoolest on selle projekti julgeolekualastest ohtudest ka varem räägitud, kuid nüüd on need tunduvalt selgepiirilisemad.

Sisuliselt on Nord Stream kujunemas väga tõsiseks julgeolekuohuks mitte üksnes Läänemere äärsetele riikidele, eriti Poolale ja Balti riikidele, vaid ka kogu Euroopale.

Juba praegu viitavad näiteks Nord Streami "töötajate" Gerhard Schröderi ja Paavo Lipponeni geopoliitilised avaldused sellele, mida Venemaa tegelikult läbi Nord Streami projekti taotleb. Selleks on Balti riikide, Poola ja Ukraina isoleerimine ning poliitilise mõjujõu suurendamine Saksamaa ja võimalikult ka Soome üle. Lõpptulemuseks on Euroopa Liidu ühispoliitikate hajusus ja läbikukkumine.

Seepärast tuleb minu arvates Eestil kõigiti toetada Poola peaministri Donald Tuski äsja väljaöeldud hoiakut. Lisaks võiksid Balti riigid koos Poolaga algatada konkreetsete sammude paketi Euroopa Liidu energiajulgeoleku tagamiseks.

Muidugi tuleb silmas pidada, et Venemaa eesotsas Gazpromiga on juba mitmeid aastaid töötanud Euroopa gaasihaardesse võtmise nimel. Selle olukorra muutmiseks on vaja väga julgeid ning üksnes ühiskäitumisele toetuvaid otsuseid. Ometi pole hilja tegutseda jõulisemalt nii Nabucco gaasijuhtme rajamise ja Kaspia mere regioonist lähtuvate energiakoridoride täiendamisega kui ka LNG terminalide ning Euroopa Liidu siseste ühendusvõrkude rajamisega.

Energiasuhetes Venemaaga peaks absoluutseks prioriteediks tõusma energiaharta põhimõtete austamine ning vastavalt nendele ka ärisuhete rajamine.

Kuuba vabaks!

2008-09-05

Andres Herkel, Mart Laar. Kuuba südames. Varrak, Tallinn, 2008. 144lk.

Tšehhi endine president Vaclav Havel on rääkinud seoses Kuubaga loo sellest, kuidas teda, kui ta veel Tšehhoslovakkia poliitvang oli, viidi vanglast linna hambaarsti juurde. Ta istus oma vangirüüs ootekabinetis ja kaasootajad ta kõrval tegid näo, nagu nad ei märkakski, et üks nende hulgast on vang.

Samasugust suhtumist näeme Kuuba puhul - lõbusad turistid veedavad aega Varadero kuurordis, pildistavad poole sajandi vanuseid autosid-uunikume, imetlevad lagunevaid arhitektuurimälestisi Havannas, ostavad tänavalt Che pildiga T-särke, tüdrukuid ja sigareid ning kiidavad vabaduse saare lahedat elu märkamata või tahtmata märgata, mis elu see tegelikult on. Meile, endistele sovettidele, tuleb see elu aga väga tuttav ette. Me ju teame, mis on sõnavabaduse ja inimõiguste puudumine, defitsiit, toidutalongid, telefonikõnede pealtkuulamine, välismaalastega suhtlemiskeeld, totalitaarne ajupesu. Teame, aga ära hakkame unustama!

Seda, et Kuubast oleme mööda vaadanud meiegi, näitab kas või pisiasi, et pärast Jüri Talveti koostatud Kuuba luulevalimiku ilmumist 1988. aastal pole eesti keeles ühtegi Kuubast kõnelevat teost trükitud. Sel aastal on neid ilmunud aga suisa kaks: Marita Lorenzi "Minu kallis Fidel" ja Mart Laari-Andres Herkeli "Kuuba südames". Olgugi, et mõlemad natuke pealiskaudsed, on tegu põnevate teostega. Ja usun ja loodan, et viimatimainitu aitab oluliselt avardada ka eestlaste arusaamu sellest Kariibi mere saarest.

Kui ütlesin, et Laari-Herkeli raamat on pealiskaudne, siis on see õige vaid osaliselt. Oluline on, et kui hakkasin lugedes tegema teemade registrit, mis raamatus isikunimede loetelu kõrval kahjuks puudub, siis selgus, et pea kõik olulisemad märksõnad, mis Kuuba viimase poolsajandi elu iseloomustavad, said kenasti kirja. Tõsi, enamikku valdkondi on vaid põgusalt puudutada jõutud, ent kõik märkimisväärne on vähemalt markeeritud. See on huvilistele väga hea alus edasiliikumiseks. Püüame konkreetsest raamatust natuke edasi liikuda ka käesolevas tutvustuses.

Opositsioon

Loomulikult on mõlema raamatus leiduva essee keskmes võitus vabaduse eest, täpsemalt võitlus Kuuba kommunistliku režiimi vastu. See võitlus on olnud enamasti õilis ja on olnud ka räpane, aga kokkuvõttes on ta Sigade lahest kuni viimase ajani olnud üsna ebaõnnestunud ja lootusetu. Põhjused järgemööda: Fulgencio Batista ja USA äri- ning maffiajõukude tõepoolest röövellik ja diktaatorlik poliitika, Fidel Castro verine arveteõiendamine vaenlastega ja osav propagandasõda, venelaste hiiglaslik seltsimehelik abi, ameeriklaste ebaõnnestunud poliitiline tegevus, eurooplaste ebajärjekindel poliitika, Hugo Chavezi seltsimehelik abi, Kuuba demokratiseerimise jaoks mõeldud abiprogrammide ebaefektiivne kasutamine eksiilkuubalaste poolt.

Tänane opositsioon Kuubas on killustunud. Selle peapõhjuseid on kaks. Esiteks mõistagi valitsuse repressiivne tegevus. Teisitimõtlejaile, kes vabaduses, tehakse kõikvõimalikke takistusi üksteise ja maailmaga suhtlemises - neil ei lubata kodukohast lahkuda, neil ei lubata kasutada telefone, nende vastu korraldatakse mitmesaja osalisega avalikke mõnitamisaktsioone, acto de repudio'id, neid ähvardatakse töökoha kaotuse (kellel see veel üldse alles on), laste koolidest väljaheitmise ja vägivallaga.

Teiseks killustatuse põhjuseks on välismaiste parteilastest abistajate egotsentriline joon - Euroopa liberaalid räägivad Kuuba liberaalidele, et just teie - liberaalid - peate oma programmiga Kuuba päästma. Sotsid ajavad sama juttu sotsidele, kristlikud demokraadid kristlikele demokraatidele.

Samuti on opositsiooni jätkusuutlikkusele halvasti mõjunud väga paljude juhtivate tegelaste lahkumine kodumaalt, julgeolekuorganite infiltreerumisaktsioonid opositsioonilistesse organisatsioonidesse, erakondade ja liikumiste liidrite omavahelised vastuolud ning muud sarnased asjaolud.

Täna näeb aga paljude opositsionääride kodude ustel silte "Ni me voy ni me callo" - "Ei anna alla ega lähe ära". Paljud kannavad valget käevõru "Cambio" - "Muutused" (mille eest maikuus üks tütarlaps oma koolist välja visati).

Ja tuleb märkida, et opositsioonirühmituste koostöö on siiski viimase aasta jooksul paranenud, on kirjutatud alla koostööleppeid, korraldatud ühisaktsioone, otsitud programmilisi ühisosasid.

Ka on viimasel ajal Kuubalt maailma jõudnud mitmeid muid tähelepanuväärseid signaale. Nimetagem näiteks pimeda juristi ja endise poliitvangi Juan Carlos Gonzalez Leiva inimõigusteraporteid, kodanikuühiskonna aktivisti Dagobero Valdesi netiajakirja Convivencia (www.convivenciacuba.es), liberaalide vangistatud juhi Hector Maseda raamatut "Enterrados Vivos" ("Elusalt maetud."), mille esitlused toimusid paari kuu eest Miamis ja Madridis.

Kuuba opositsioon ei piirdu ainult umbes 300 poliit- ja südametunnistusvangiga ning mõnetuhande ametliku ja avaliku parteiliikme, mõnesaja sõltumatu ajakirjaniku ja sõltumatu raamatukoguhoidjaga. Neid inimesi kahjuks väga valdav enamus kuubalastest ei tunne. Ja paljud, kes neist on kuulnud, arvavad tõsimeeli, nii nagu nad on ajalehest lugenud ja televiisorist näinud, et Oswaldo Paya, Vladimiro Roca või Martha Beatriz Roque on ameeriklaste poolt ära ostetud terroristid.

Opositsiooni hulka tuleb liigitada ka kodanikuühiskonna aktivistid, kes korraldavad näiteks haridus- ja kultuuriringide tööd. Siia tuleb lisada see tohutu suur vaikiv opositsioon, kes saab küll aru, mis riigis toimub, aga julgeb sellest praegu rääkida vaid oma kodus ja sosinal. Ja lõpuks kuuluvad opositsiooni hulka mitmed endised ja praegusedki kommunistid, kel puuduvad otsesed sidemed valitseva klanniga. Näiteks 2004. a vallandatud energeetikaminister Marcos Portal, mitmed ametlikud ajakirjanikud, kes on püüdnud kombata lubatavuse piire.

Selgelt tajutav on, et hirm hakkab kuubalastel siiski tasahilju hajuma.

Majandus

Kuuba majandusolukorrast on Laari-Herkeli raamatus juttu õige põgusalt, põhiliselt räägitakse majanduses varem toimunust ja märgatakse tähelepanuväärseid olmefakte. Herkel märgib tegelikult väga õigesti, et Kuuba dissidentide arutelude keskmes on just majandusküsimused. Kuuba majandust hoidis umbes 80% ulatuses pikka aega üleval N Liit, täna ollakse elus tänu Venezuela naftale ja Hiina investeerimishuvile ja -võimele. Ainukesed uued asjad, mida Kuubal praegu näha võib, on kümned tuttuued Hiina autobussid Havanna tänavail.

Kuuba ajalugu on olnud koloniaalsõltuvuse ajalugu - sõltuvus Hispaaniast (lühikest aega Suurbritanniast), sõltuvus Ameerika Ühendriikidest, sõltuvus Nõukogude Liidust. Nüüd usuvad Kuuba sõltumatud majandusteadlased, et riik on kiiresti libisemas Hiina mõjusfääri.

Opositsionääride tähtsaimad arutlusteemad tunduvad juba olema, kuidas muuta käsumajandus turumajanduseks, kas ja kui palju peaks tagastama vara endistele omanikele, mis saab tänaseks suures osas hävinenud suhkrutööstusest ja muust põllumajandusest.

On kolm majandusharu, mis kuubalastele praegu kõva valuutat teenivad. Esiteks eksiilkuubalaste rahasaadetised sugulastele, mida 1990. aastail lubama hakati. Teiseks arstide ja inseneride müümine teistesse Ladina-Ameerika riikidesse. Kolmandaks turism. Kuubalased on olnud sagedased külalised viimaste aastate rahvusvahelistel turismimessidel ja tulemused on tõepoolest näha.

Sel aastal loodab Kuuba vastu võtta enam kui 2,5 miljonit välisturisti. Märgatavalt on kolme viimase aastaga tõusnud just Hispaania turistide arv. See, et Hispaania valitsus püüab oma režiimisõbraliku poliitika abil võtta tulevikupositsioone Kuuba majanduses, on juba üsna varjamatu.

Praegu veel kipaka infrastruktuuriga turismitööstusesse püütakse tõepoolest investeerida. Riikliku turismiarendamise programmi raames renoveeritakse hetkel näiteks Malecõni - Havanna kuulsat kaldapealset.

Kui rääkida kuubalastega tulevikureformidest, siis palju lootusi pannakse ses asjas väliskuubalaste õlule. Meie teame, et eksiilist tulnud rahvuskaaslastega kaasnevad lisaks paljule positiivsele ka omad ohud. Me teame ka, millised karid on näiteks omandireformi teel, kuidas hinnata endiste kommunistide ja inimsusvastaseid kuritegusid sooritanute tegevust. See on ekspertiis, millega Ida-Euroopa riigid võiksid loodetavasti peagi Kuubat aidata. Küsimus on, millal ometi saabub see aeg?

Lubatud reformid

Alates 2006. aastast on Raul Castro võtnud üle põdura venna kõik ametid. Veel selle aasta alguses kostus isegi mõnede opositsioonipoliitikute suust, rääkimata teatud kindlatest Euroopa poliitikutest, lootust, et Raul vähemalt mõningad oma lubatud reformidest käivitab.

Lootusrikkalt jälgiti märtsikuist kirjanike ja kunstnike kongressi (UNIAC), mida juhatas Raul Castro ja millel valitses üllatavalt suur sõnavabadus. Need samad lootused purunesid aga veidi hiljem toimunud ajakirjanike kongressil, kus oli Rauli asemel kohal vana kaardivägi Ramiro Valdesi ja Esteban Lazo näol. ,,Ajakiijanikele - isamaa sõduritele" peeti tõsistalinistlikke manitsuskõnesid.

Kusagilt ei paista lubatud topeltmajanduse lõpetamine, mobiilsed sidevahendid ja internet on endiselt kättesaamatud, opositsionäärid ja inimõiguslased kurdavad pigem totalitaarse haarde tugevnemise üle. Ainukeste positiivsete muutusena, mis hiljuti toimunud, võib nimetada kahte asja. Esiteks seda, et rohkem kui 50 surmamõistetu karistus asendati äsja eluaegse vanglakaristusega (samas kehtib surmaotsus veel kümnekonnale vangile). Teiseks on viimastel nädalatel viidud oma koduprovintside vanglatesse mitmed neist, kes mõisteti süüdi 2003. aasta nn 75 inimese poliitilisel protsessil, kus enamik süüaluseid sai 18-20 aastase vanglakaristuse. Kuigi perekonnaliikmetele on lubatud vangidega regulaarseid kokkusaamisi, on need tehtud üliraskeks, sest tihti tuleb abikaasani jõudmiseks läbida näiteks 500 kilomeetrit. Poliitilisi vange hoitakse vanglais koos kriminaalkurjategijatega, paljud vangid peavad magama põrandal, vaevlema mitmeteistkümnekesi kitsukese kambri ruumi- ja õhupuuduses.

Lootust on

Katoliku kirik annab Kuubas lootust suhteliselt vähestele, ta on viimastel aastatel võtnud endale vaid religioosse ja humanitaarse rolli. Benedictus XVI ajal on kadunud see aktiivsem tsiviilühiskonna algete loomine kiriku ümber, mis iseloomustas Johannes Pauluse valitsemisaja lõppu.

Aga igatahes tasub Kuubat praegu jälgida, sest siin võib toimuda palju ja kiireid muutusi, kas paremuse või halvemuse poole, on iseküsimus. Laari-Herkeli raamatukeseski on juba mõni asi vananenud. Ajakiri Vitral, mida Herkel kiidab (lk 105) on suletud (õieti vanadel tegijatel kästi väljaandmine lõpetada ja uued üllitavad mingit haledat võimudesõbralikku teoloogilist brošüüri). Internetikasutust on Kuubas taas piiratud, netipunktide kasutamiseks peab end isikut tõendava dokumendiga identifitseerima, vastavasse tabelisse pannakse kirja ka sinu poolt külastatud netilehekülgede aadressid. Samuti on piiratud välisosalusega ettevõtete tegevust. Kui Herkel kirjutab, et "Fidelist pole ju üldse enam asja" (lk 124), siis selle väitega ei saa kommentaarideta nõustuda. Ikka ilmuvad tema nime all artiklid revolutsioonilises ajalehes Granma, viimati siis, kui oli vaja sõidelda ajakirjanikuga, kes väitis, et Kuuba majanduse kukutas N Liidu kokkuvarisemine, ja teisega, kes julges kritiseerida Kuuba haridussüsteemi hetkeseisu. Fideli ja tema nime on hädasti vaja sellistel partokraatidel nagu välisminister Felipe Perez Roque, informaatika- ja kommunikatsiooniminister Ramiro Valdes, Riiginõukogu asepresident Esteban Lazo, kindral Julio Casas Regueiro, televisiooni juht Randi Alonso jpt. Fideli lihtrahva seas endiselt populaarset nime vajab see seltskond võimul püsimiseks ja ka oma majandushuvide realiseerimiseks. On ju mitmed partei- ja armeejuhid isiklikult seotud Kuuba sampo - turismitööstusega. On ju mitmed saatnud oma lapsed või lapselapsed elama vihatud kapitalistlikesse riikidesse, kust hoolitsetakse perekonna off-shore firmade eest.

Laari-Herkeli teose näol on tegu teise eestlaste poolt kirjutatud (reisi)raamatuga Kuuba kohta. Eelmise autor oli kommunistlik ideoloogiatöötaja Max Laosson. Toda, 1965. aastal ilmunud raamatut tasub ka korraks sirvida. Vaadake pilte revolutsioonijärgsest Kuubast, vaadake, kui ilusad on veel majad Havannas, vaadake, milline nägi see maa välja enne kommunistlikku enesehävitust. Need pildid annavad lootust. Lootusrikas ja õigeaegne on ka Laari-Herkeli raamat.

Ja kui Eesti riik plaanib oma edaspidiseid arenguabirahasid, siis arvan, et ühel hetkel võiks Georgia, Ukraina ja teiste kõrval siia nimistusse kuuluda ka Kuuba. Või esialgu siis demokraatliku Kuuba eest võitlevad jõud.

Sõda Gruusias

2008-09-05

Otsides Gruusiat tabanud tragöödia põhjuseid võib minna tagasi kaugesse minevikku: Gruusia riigi kujunemisloo, seal sajandeid möllanud etniliste konfliktide, Stalini rahvuspoliitika, Gruusia poolt taasiseseisvumise järel tehtud vigade juurde ja Venemaa soovi juurde kukutada maad läände orienteeriv Saakašvili valitsus. See kõik ei tee olematuks fakti, et kuni käesoleva aasta kevadeni oli Abhaasia ja Lõuna-Osseetia näol tegemist „külmutatud konfliktidega", mille kuumaks muutumist ei peetud vähemalt Läänes eriti tõenäoliseks. Kuidas see siis ikkagi võimalikuks sai, kuidas algas praeguseks kogu maailma sootuks uude olukorda seadnud Venemaa agressioon Gruusia vastu? Ühest vastust sellele on hetkel veel raske anda, ühtteist hakkab aga selguma.

Esimeseks vahetuks tõukeks sõjale oli NATO tippkohtumine Bukarestis käesoleva aasta aprillis. NATO enamus läks sellele ettepanekuga anda nii Gruusiale kui Ukrainale liikmesuse tegevuskava (MAP), näidates seega neile praktilist teed NATOsse, kinnitades samas kommünikees, et see ei tähenda automaatset kutset NATOsse. Mõned liikmesriigid, täpsemalt Holland, Prantsusmaa ja Saksamaa, pidasid seda Venemaa suhtes liig vaenulikuks sammuks. Uus Venemaa president pidi saama signaali, et Lääs pole Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud ning rahulikult asju ajades on võimalik kokkuleppele jõuda. Venemaaga rohkem asju ajanud maad väitsid, et Venemaa saab sellisest sõnumist kahjuks omal kombel aru, tajudes Lääne nõrkust enda võimalusena. Korduvalt tsiteeriti Bukarestis Winston Churchilli Müncheni kokkulepete puhul 1938. aastal öeldut, et Läänel oli Münchenis valida häbi ja sõja vahel. Lääs valis häbi ja sai sõja. Kahjuks osutus see mõttetera prohvetlikuks ka seekord.

Venemaa tõlgendus Bukaresti tippkohtumisest oli igal juhul selline, nagu totalitaarselt riigilt karta võis. Eriti õnnetuks osutus see-juures äraütlevale otsusele toodud põhjendus. Gruusia ja Ukraina lubati nimelt võtta NATO liikmeks, aga seda ainult juhul, kui Gruusia oma territoriaalse terviklikkusega seotud probleemid lahendab. See oli Venemaale selgeks vihjeks, mis nuppudele ta vajutama peab. Ilmselt just sel etapil langetati kuskil Putini käe all Moskva võimukoridorides otsus Gruusiat rünnata ning seal võimul olev läänemeelne valitsus kukutada. Sõjaliste ettevalmistuste kõrval algasid poliitilised - nimelt tuli Venemaal sõda kuidagi esile kutsuda, et siis rahu nimel sekkudes asi lõpule viia.

Selleks asus Venemaa Abhaasias ja Lõuna-Osseetias pingeid tõstma, üritades Gruusiat rünnakule provotseerida. 16. aprillil teatas juba varem mässulistele piirkondadele relvaembargo tühistanud Venemaa, et seab nendega nüüd sisse otsesidemed. 20. aprillil tulistas Vene lennuk alla Gruusia mehitamata luurelennuki, järgnesid lennuväe ülelennud Gruusiast. Üks provokatsioon järgnes teisele, Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse toodi arvukalt lisavägesid. Lääs protestis toimuva vastu, kuid tegi seda niivõrd loiult, et Venemaa sai aru, et tal pole Lääne poolt midagi karta. Gruusia tundis samal ajal järjest rohkem, et ta on täiesti üksi jäetud. Gruusia frustratsiooni tugevdas kasvav arusaamine, et Saksamaa kavatseb ka aasta lõpul toimuval NATO välisministrite kohtumisel talle MAPi andmise blokeerida. Edasi ei liikunud ka suhted Euroopa Liiduga. Vaatamata Rootsi ja Poola välisministrite pöördumisele ei liikunud edasi läbirääkimised ei vabakaubandusleppe sõlmimisel ega viisavabaduse viimisel vähemalt Venemaa tasemele. Gruusiale antud progressiraport kritiseeris teravalt Gruusia liberaalset majanduspoliitikat, mis takistavat integratsiooni Euroopasse. Võrreldes naabermaa Armeeniaga olid Gruusiale antud hinnangud tunduvalt karmimad, mis Gruusiat tõsiselt solvas.

Nii pole imestada, et Gruusia juhid tundsid end järjest enam üksijäetuna. Selline tunne võib kergelt viia meeleheitlike ja järelemõtlematute otsusteni. Paljud Gruusia olusid hästi tundvad inimesed juhtisid sellele tähelepanu, kuid Lääs tervikuna ei pidanud olukorda tõsiseks. Venemaa rünnakuohtu alahinnati ka NATO staapides, ilmselt seetõttu magati maha ka Venemaa ettevalmistused rünnakuks, nagu näiteks sõjatehnika koondamine piiridele. Olukorda leevendas mõnevõrra Saksa välisministri vahendusinitsiatiiv Abhaasias. Vahepeal mõlkus Gruusia juhtide peas mõte seal sõjaliselt sekkuda, kuid Ühendriikide vahelesegamine ning lootus, et järsku õnnestub Abhaasias Euroopa abil lahenduseni jõuda, rahustas olukorra.

Selleks ajaks hakkas aeg aga ka Venemaa jaoks otsa lõppema. Vaja oli kedagi, kes nõustuks Gruusiat sõtta tõukama. Abhaasid sellega nõus polnud, sest sõjategevus oleks toimunud nende territooriumil. FSB ja Vene kindralite juhitud Lõuna-Osseetial valikuvõimalust polnud. Augusti alguses alustasid lõunaosseedi relvaüksused Gruusia rahuvalve ja Gruusia külade massiivset pommitamist, esialgu miiniheitjate ja seejärel haubitsatega. Vene rahuvalve ei sekkunud, raporteerides ainult grusiinidele, et nad ei saa midagi teha. Gruusia üritas vastutulega olukorda lahendada, kuid sellest polnud abi. 7. augustiks kõmmutati Gruusiat juba kõikidest torudest, nii rahuvalvajate kui tsiviilelanike seas oli arvukalt surnuid ja haavatuid. Lõuna-Osseetia juhid teatasid, et alustavad kohe rünnakut Lõuna-Osseetia grusiinidest puhastamiseks. Maailm toimunule ei reageerinud.

Nii hakkas Gruusia juhtkonnale tunduma, et sõjalist konflikti ta vältida ei suuda. Sõjaks aga Gruusia paraku valmis polnud. Alles 7. augusti keskpäeval hakati Lõuna-Osseetia piirile saatma suuremat hulka raskerelvadega üksuseid. Saakašvili tegi veel viimase katse olukorda päästa, kuulutades ühepoolselt välja vaherahu, kuid kuna Gruusia tulistamine jätkus, puudusid tal peagi valikud. Otsustavaks sai aga teade, et Läbi Roki tunneli liiguvad Lõuna-Osseetiasse juba ka Vene üksused - Gruusiale tundus, et on sattunud otsese agressiooni alla ning asus tegutsema. Mis olid täpsed otsuse taga seisnud argumendid, on teadmata. Näib, et Gruusia lootis, et Venemaa ei sekku. Venemaa rahuvalvajate ülema kindral Marat Kulakhmetovi kinnitused, et nad ei suuda osseete kontrollida, näisid kinnitavat, et rahuvalve ei sekku. Paraku oli tegemist soovmõtlemisega ja Gruusia kukkus talle seatud lõksu.

Sest erinevalt Gruusia hinnangust oli Venemaa sellel korral rünnakuks viimase püksinööbini valmis. Enne kui grusiinid jõudsid aru saada, voolas esiteks Lõuna-Osseetiasse ja seejärel Abhaasiasse mitukümmend tuhat meest vähemalt 1200 soomusmasina toetusel. Sellele polnud Gruusial jõudu vastu panna. Ometi suutis Gruusia võidelda, hoides Tshinvalit kaks päeva enda käes ning taandudes alles tõeliselt massiivseks muutunud pommitamise järel. Gruusia suurimaks eduks oli 58. armee staabikolonni hävitamine oma eriüksuste poolt, mille käigus sai raskelt haavata armee ülem kindral Anatoli Hruljov. Gruusia suhteliselt olematu õhukaitse lasi alla kümmekond Vene lennukit, sealhulgas strateegilise pommitaja TU-22. Järgnes Gruusia üksuste taandumine ning Venemaa sissetung Gruusiasse, millega kaasnes nii sõjaväeliste kui tsiviilobjektide ulatuslik pommitamine kogu Gruusia territooriumil. Sõjategevuse üksikasjad on veel segased, seetõttu pole neist mõtet siinkohal pikemalt rääkida, huvitavam on pigem küsimus, miks ei suutnud Vene väed oma eesmärki Gruusias ehk Saakašvili kukutamist ikkagi saavutada?

Sellel näib olevat kolm peamist põhjust. Esiteks ei suutnud Venemaa Gruusia sõjajõude purustada. Kantud kaotustele vaatamata suudeti Venemaa haardest välja tõmbuda ning end uuesti pealinna ümber grupeerida. Näib, et ühel hetkel lootsid grusiinid Vene üksuseid Tbilisile isegi ise lähemale meelitada, koondades selle lähedale varitsusse ühe hoolega tagaplaanil hoitud brigaadi. Nii või teisiti oli Venemaale selge, et Gruusia ei kavatse võitlust jätta. Kuigi eriti haavatute näol oli kantud raskeid kaotusi, jäi armee võitlusvaim ometi kõrgeks. Sellises olukorras oleks edasitung võinud kaasa tuua tõsiseid probleeme ja sõja venimise. Teiseks oluliseks teguriks oli Venemaa lüüasaamine infosõjas. Sellekski oli Venemaa põhjalikult valmistunud. Juba päev enne lahingutegevuse algust alustati ulatuslikku küberrünnakut, mis lõi rivist välja kogu Gruusia infosüsteemi, takistades tal toimuvast infot jagamast. Lõuna-Osseetia oli täis sõda ootavaid Vene ajakirjanikke, kes katsid maailma teadetega grusiinide genotsiidist osseetide kallal. Sõltumatu telepilt toimuvast puudus täielikult. Paari päevaga suutsid grusiinid end siiski koguda ning esiteks vene rünnaku tagasi lüüa ning siis ise pealetungile asuda. Põhiliselt tõi edu kiirus ja avatus - erinevalt Vene riigipeadest suhtlesid grusiinid maailmaga vabalt ja avatult. Lääne ajakirjanikud asusid Gruusias toimuvast objektiivset pilti andma, makstes selle eest mitmel korral kahjuks aga ka eluga. See kallutas maailma avaliku arvamuse kiirelt Gruusia poolele, tehes selgeks, et Venemaa näol on tegemist agressoriga. Kolmandaks oluliseks faktoriks oli kahtlematult Gruusia rahva toetus oma juhtkonnale. Venemaal ei õnnestunud oma „Kuusineni valitsuse" ametisse seadmiseks värvata ühtegi opositsioonipoliitikut; võimas ligi 140 000 osavõtjaga meeleavaldus Tbilisis tegi maailmale üheselt selgeks, et Saakašvilit on võimalik kukutada vaid otsest sõjalist jõudu kasutades.

Nimetatud kolm tegurit äratasid lõpuks üles ka lääneriigid, kes asusid Venemaad survestama, saavutades relvarahu kokkuleppe sõlmimise. Selle tingimusi ignoreerides on Venemaa end järgnevatel nädalatel järjest enam isolatsiooni seadnud, Gruusia positsiooni seevastu tugevdades. Mis saab edasi, on veel raske öelda, kuid näib, et Venemaal jäävad oma peamised eesmärgid Gruusias saavutamata. See nõuab sihikindlat tegevust ka Gruusia juhtide poolt: Vene provokatsioonidele ei tohi enam alluda, hoolitseda tuleb kümnete tuhandete põgenike eest, asudes samal ajal purustatud majanduse taastamisele. Alus selleks on olemas, sest Gruusia arengu suunda pole ka praegused sündmused muutnud. Kõigeks selleks vajab Gruusia aga Euroopa, kaasa arvatud ka meie abi. 1968. aastat ei õnnestunud Venemaal seekord korrata, hoolitsegem siis selle eest, et Gruusia edukas ülesehitamine demonstreeriks, et 21. sajandil pole jõud enam ainus argument.

Pehmed ja karvased

2008-09-05

Just siis, kui mulle tundub, et mul saab küllalt nii spordist kui poliitikast, satun ma Eesti Televisioonist vaatama kordussaateid „Pehmetest ja karvastest". Tegemist on väga hea poliitilise satiiriga, kus tuntud poliitikuid on pandud mängima neid kehastavad nukud, kusjuures imeks pandav on nende väline sarnasus. Kuid lisaks neile on tegelasteks ka mõned loomad, näiteks Hunt, Siga ja Jänes.

Viimati nägin ma seda osa, kus Siga ja Jänes leiavad presidendi residentsist nuku, mis on kangesti presidendi enda moodi. Kuid nukul on peas suur nööpnõel. Tuleb president ja küsib, kas keegi teab midagi sellest nukust, kuid loomulikult pole keegi sellest midagi kuulnud. Jänes aga lükkab nööpnõela nuku pähe veelgi sügavamale ja küsib, kas president tunneb, et tal hakkab nüüd pea valutama. President kehitab õlgu, raputab pead ja lahkub. Nüüd tulevad Siga ja Jänes mõttele, et tegemist on woodoo-nukuga ja selle on lossi sokutanud mõni pahategija, miks mitte näiteks Villu Reiljan või mõni teine tema kaliibriga mees. Seejärel ilmub lavale proua president ja küsib, kas keegi on tema presidenti kujutavat nukku näinud. Proua hobi olevat nukkude valmistamine. Ta oli nuku pea suure nööpnõelaga kinnitanud, et see ära ei tuleks. Siga ja Jänes ohkavad selle uudise peale kergendatult, sest kogu loos ei saanud süüdistada kellegi kurja kätt.

Jah, kui palju woodoo-nukke me kahtlustame kurja tegemas, aga elu näitab, et tegemist on olnud süütu asjaga?

Maal Kurenurmes saan ma vaadata satelliidi kaudu ka taevakanaleid. Russia Today (RT) vaatamine on sama naljakas kui „Pehmed ja karvased", kuni sa mõistad, et 300 miljonit inimest on piisavalt lihtsameelsed, et seda kõike uskuda. RT-s näidati üht prügiauto moodi veoautot ja diktoritekst teatas, et tegemist on Venemaa abiga Osseetiale, mis pidavat koosnema 60-st veokist. Veel mitu päeva järjest näidati sedasama kaadrit sellestsamast prügiautost, kust laaditi maha sama kaupa. RT kinnitas, et osseedid on hullumas rõõmust ja pidutsevad, sest Vene riigiduuma tunnustas nende iseseisvust. Pidustuste taustaks näidati, kuidas püssidest tulistati õhku, ja üht noori täis sõiduautot, lipud akendest väljas lehvimas, samas avas üks noormees ka shampusepudeli. Paistis, et auto parkis kuskil tee ääres ja selle taga oli näha seismas suurt hulka tühje masinaid. Siis näitas kaamerasilm selget taevast ja reporter teatas, et osseedid ei luba neil filmida ööfestivali, ta läks osavalt üle intervjuule kellegagi, kes seisis üksinda keset tühja tänavat ja kinnitas reporterile, kui õnnelikud nad kõik on oma Vene invasiooni üle. Vähegi intelligentsi omav inimene pidi aru saama, et mingit ööfestivali ei toimunud ega olnud kuskil näha ka 60-st autost koosnevat kolonni.

Ometi kuulen ja näen ma lääne televisioonikanalitelt, kuidas inimesed ikka veel kahtlevad selles, mis on tõde. Aga tõde on see, et Venemaa tahtis Läänele näidata oma muskleid ja anda teada, et tema on jõud, millega peab arvestama. Venemaa on nagu rikutud jõmpsikas, kes otsib tunnustust. Võib vaid ette kujutada, milline oleks olnud maailm siis, kui Venemaa oleks ühinenud Läänega ja oleks täna teine supervõim, tegutsedes meie kõigi üldiseks hüvanguks. Vastuvaidlejatele tuletaksin meelde, et Venemaa toetab täna Mugabwet, meest, kes näljutab kolmandikku oma rahvast lihtsalt oma isikliku heaolu nimel. Despoot Hugo (Caesar) Chavezit toetab Venemaa samuti. Näiteid võib tuua veel hulganisti. Venemaa relvajõud ei ole täna nii võimsad, et neid peaks kartma.

Kui Putin kutsus Eesti venelasi hiljuti tagasi kodumaale, siis polnud minejaid. Miks? Sest kõik teavad, milline on elu Venemaal.

Tulles tagasi „Pehmete ja karvaste" juurde - selles näidendis on kõik poliitikuid mängivad nukud kuidagi armsad, isegi Savisaar. Ja see on minu meelest ohtlik. Mulle meenus ühe väikese lapse ema Kanadas, kes oli mõjutatud Disney filmidest ja määris oma pisipõnni käe meega kokku, et siis looduspargis saaks filmida karu, kes mee lapse käe pealt ära limpsib.
On vist asjatu öelda, et laps sellest loost eluga ei pääsenud.

Soome poolehäälsus ja Eesti otseütlemine

2008-09-05

Soome presidendi Tarja Haloneni arvamus, et Balti riigid peaksid suhetes Venemaaga vähem jäigad olema, äratab mitmesuguseid mõtteid. Kõigepealt meenub, et Haloneni lähenemisel on Soome poliitikas pikk traditsioon.

Kui teine Soome sotside suur liider Paavo Lipponen hiljuti Nord Streami teenistusse läks, siis oli põhjust meenutada tema ütlemist, et Eesti peaks loobuma sellistest suhetest Georgia (Gruusia - toim.) ja Ukrainaga, mis võiksid Venemaad ärritada. Taasiseseisvumise ajast on mul eeskätt meeles see, et Soome sõpradel oli enamasti piinlik oma riigi juhtkonna pärast, sest suhtumine Eesti iseseisvusliikumisse oli vägagi vaoshoitud.

Ei tahaks maalida apokalüptilist pilti sellest, kuidas Soome Eestile uue külma sõja tulles selja pöörab. Loodan, et seda ei juhtugi. Küll aga tuleks kainelt mõelda, mis on erineva Venemaasse suhtumise tegelik põhjus. Ennekõike on meil erinev ajalooline kogemus, mis paneb Eesti ja Soome poliitikuid erinevalt käituma.

Eestil on otseütlemise kogemus Moskva suunal alates kaheksakümnendate aastate lõpust ja see tõi suurt edu. Kui oleksime poolel teel seisma jäänud ja piirdunud isemajandamisega või uue riigi loomisega ENSV baasil, siis oleksime teinud ränga vea. Eestlaste kollektiivses mälus on peamiselt kaks seisundit: esiteks see, kui rääkida ei lastud, ja teiseks see, kui hakati julgelt ja täiel rinnal rääkima - kõigest! Vahepealset seisundit ei ole. Seevastu Soome poliitilisi seisundeid on pikka aega iseloomustanud poolehäälsus, vajadus Vene suunal suu kinni pidada. See poolehäälsuse traditsioon kestab siiani ja mõnikord nimetatakse seda poliitiliseks tarkuseks.

Halonen ütleb: "Me pole iialgi olnud kommunistlik maa, veel vähem Nõukogude Liidu liige". Tõepoolest, siin ongi erinevus ja ma loodan, et Haloneni kavatsus polnud selle lausega Eestit halvustada. Meie ütleme, et jah, olime okupeeritud ja annekteeritud Nõukogude Liidu koosseisu vastu rahva tahet ja rahvusvahelist õigust". Just sellest perioodist on pärit ka meie üsna tihedad suhted teiste samasse impeeriumi kuulunud ikestatud rahvastega.

Soomlaste kontaktid Georgia ja Ukrainaga pole mingil moel võrreldavad. Sellepärast ei saa ka soomlased öelda eestlastele, et jätke nood saatusekaaslased rahule, ärge neid nõustage ja laske Venemaal seal toimetada, nagu nende suurriiklikud huvid parasjagu ette näevad. See seisukoht pole mitte ainult vastikult küüniline, vaid ignoreerib ka meie ajaloolist kogemust ja ekspertiisivõimet.

Georgia sündmused on ohtlikult kasvatanud info- ja hoiakulõhet siin elavate eestlaste ja venelaste vahel. Tegelikult läbib samasugune lõhe kogu endise Nõukogude Liidu ruumi. Keskerakond püüab selles olukorras endale siinsete venelaste hääli kindlustada, püüdes istuda mitmel toolil korraga. Riigikogu avaldusele vastu hääletades kindlustasid nad venelaste toetust, aga nende seisukohti saatis pigem ebalevus.

Soomes seevastu on punase ideoloogia traditsioon alati olemas olnud. Nagu Venemaal on bolševikest tihti saanud Vene-Euraasia suurimpeeriumi eestkõnelejad, nii on Soomes välja ilmunud keegi Johan Bäckman, kes kuulutab Eesti riigile kadu ja samastab end Vene euraasialaste liikumisega. Eesti kultuuriruumis pole sedalaadi mõtetel isegi kõige marginaalsemat kandepinda.

Kindlasti on Eestil Soomelt väga palju õppida, aga seda teistes valdkondades. Näiteks peaksime õppima majandusprognoose ja eelarve tegemist, teadmispõhist majandust ja koalitsioonivalitsuse juhtimise kultuuri. Erineva ajaloolise kogemuse tundmaõppimine on samuti vajalik, aga päriselt üle võtta seda ei saa.

Selles mõttes on Lipponeni ja Haloneni avaldused täiesti ekslikud või, täpsemini, nad tuginevad valedel eeldustel.

Üllatas Tõmošenko liit Janukovitšiga

2008-09-04

Ukrainas lahvatanud sisepoliitiline kriis on ja ei ole üllatus. President Viktor Juštšenko ja peaminister Tõmošenko suhted olid sassis juba kevadel, aga siis spekuleeriti rohkem selle ümber, et Juštšenko võib seljad kokku lüüa vana rivaali Janukovitšiga. Tegelikult oli see võimalus üleval ka nädalapäevad tagasi.

Üllatav on eeskätt see, et hoopis Julia Tõmošenko blokk lõi parlamendis seljad kokku Janukovitšiga, surudes nii läbi presidendivõimu piiravad seadusemuudatused.

Parlamendipoliitikas tuleb muidugi arvestada, et kui olulisi seadusi hääletatakse valitsuspartneri vastu opositsiooni abiks võttes, siis lähevad suhted sassi.

Vürtsikas sassisminek

Antud juhul lisandus hulk vürtsikaid detaile alates sellest, et Juštšenko Meie Ukraina polnud kuni hääletuseni toimuvaga kursis ja lõpetades ülemraada esimehe Arseni Jatsenjuki avaliku endast välja minekuga, mis oli muidugi vesi Janukovitši veskile.

Kuigi president Juštšenko lubas südametäiega erakorralisi valimisi, pole kindel, et ta ka tegelikult selle peale läheb. Kõigepealt oleks uute valimiste tulemus tõenäoliselt kõige kurvem just tema parteile ning lisaks võib tekkida surve lisada kohe ka erakorralised presidendivalimised.

Võib tulla leebumine

Seega võib Juštšenko järgi mõeldes oma sõnad tagasi võtta. Võimalik, et ta võtaks tagasi ka oma ministrite demonstratiivse lahkumise valitsusest, kui alternatiiviks on Tõmošenko ja Janukovitši liitumine. Tõmošenkole säilitaks see küll peaministrikoha, kuid kindlasti kaotab ta osalt oma näo, sest varem on just tema välistanud koostöö Janukovitši Regioonide Parteiga.

Välistada ei saa sedagi, et pärast mõningast segadust naastakse kombinatsiooni Juštšenko-Janukovitš või isegi algse Juštšenko-Tõmošenko juurde. Ilmselt on ka kolme suurpartei mänge jälgiv Lõtvõni blokk valmis erinevates kombinatsioonides oma võimalust püüdma.

Putin rõõmustab

Ühest küljest on tegemist juba tavalise Ukraina sisepoliitilise turbulentsiga. Teiselt poolt on kriis Ukrainas kindlasti meeltmööda Putini poliittehnoloogidele.

Kui Kaukaasias püütakse inimestele nende vahetu kogemuse kaudu selgeks teha, et demokraatia on anarhia ja vägivald, siis Ukrainas veenduvad valijad üha enam, et demokraatia on lihtsalt anarhia ja peataolek. Sellised probleemid aitavad FSB-l Ukrainas kadunud mõjujõudu üles ehitada.

Kuna Gruusia järel on juba spekuleeritud selle ümber, et Venemaa järgmiseks ambitsiooniks võib olla mõjuvõim Krimmis ja Ukraina NATO-lootuste nurjamine, siis langevad nüüdsed segadused väga halvale ajale.

Varsti peaks toetusvisiidiga Kiievisse jõudma Ameerika Ühendriikide asepresident Dick Cheney. Kahjuks pole kindel, kas sisemises sasipuntras jagelev Ukraina poliitiline eliit ikka märkab seda visiiti piisavalt hinnata ja oma maale kasulikke järeldusi teha.

Eelarve osas tuleb tunnistada ja parandada vigu

2008-08-29

Eelarveprobleemiga seoses on vastumeetmetena käsitletud peamiselt kolme võimalust: kulude kärpimine, kavandatud maksualanduste edasilükkamine ja defitsiiti minek. Kuni viimase prognoosini oli juttu siiski peamiselt vaid kulude vähendamisest. Uus hinnang näitab, et nii kergelt me ei pääse. Halvemal juhul võivad käiku minna kõik kolm abinõu, paremal juhul on mõistlik defitsiiti vältida.

Mulle tundub, et olukorra lahendamiseks tuleb paljugi ümber hinnata. Poliitikutel ja erakondadel tuleb tunnistada oma vigu ja seniseid valehinnanguid.

Poliitiku eksimatuse kuvand on ilmselt pärit totalitaarsest süsteemist, kus ükski juht kunagi ei eksinud. Ja kui mõni lõpuks eksis, siis polnud tal enam kohta päikese all. Usun, et jonnakas mitte kunagi eksimise kompleks kuulub pigem postsovjeedi poliittehnoloogiasse kui arenenud kodanikuühiskonnaga demokraatiasse. Tagantjärele tuleb tunnistada, et 2007. aasta Riigikogu valimistel jagasid pea kõik osalised reaalsuse asemel optimistlikke illusioone. Kainestav katsetus loosungiga „Õnn ei ole rahas” ei osutunud ülemäära mõistetavaks.

Koalitsioonierakondade maksupakett paistiski ehk alustuseks liiga optimistlik, kuid sel ajal mitte päris pöörane. Mis aga peatähtis – seda määras poliitiline loogika. Tasakaalu eeldus oli see, et kolme erakonna peamised maksulubadused realiseeriti ühe otsusega. Nii saime ühekorraga tulumaksualanduse, täiendava maksuvabastuse esimese lapse pealt ning maksuvaba miinimumi tõusu. Tänase teadmise taustal asetub toonane otsus hoopis teise konteksti. Veel kurvem lugu on see, et probleemi tõsiduse teadvustamine käib ränga viivitusega ja see omakorda võib mõjutada vastumeetmete adekvaatsust.

Kui eelarvega on probleeme, siis on kahtlemata esimene asi üle vaadata kulud. Tõesti, seda on valitsus tuleva aasta eelarvet kavandades ka korduvalt ja korduvalt teinud, andes kohati drastilisena kostvaid sõnumeid. Kuidagi ehk annab kusagilt veel midagi pigistada, aga üldiselt oleme lähedal piirile, kus täiendavad kärped hakkavad halvama meie riigina toimimise võimet. Georgias toimunu taustal on kaitsevõime ja sisejulgeoleku tagamine ju möödapääsmatu. Järelikult tuleb täiendavast nelja miljardi kroonilisest kärpest rääkides pöörduda maksupaketi poole – kui valus ei ole ka tagasi võtta varem öeldud sõnu ja antud lubadusi. Leevendagu seda siis arusaam, et paremate aegade saabudes võivad maksulubadused taas realiseeritavad olla. Aga praegu nad seda ei ole ja isegi maksupaketi peatamisel jääb defitsiidivõimalus üles.

Georgia sündmuste taustal oleme me korduvalt osutanud Lääne vigadele Venemaa arengute hindamisel. Ilmselt on meil paljuski õigus. Paraku pole see õigus sugugi veenev, kui me ei suuda iseenda valeotsustest selgeid ja edasiviivaid järeldusi teha. Demokraatlik otsustusmehhanism sisaldab endas ka võimalust vigu õigel ajal parandada. Seda mitte suutes annaksime trumbid nendele, kes ootavad, et Eesti igas mõttes kõrbeks – rahvusriigina, poliitilise süsteemina ning eduka reformimudelina. Aga seda me mingil juhul lubada ei tohi!

Loomade varjupaik

2008-08-29

Kogu mure kõrval, mida on toonud ärevad päevad Gruusias, on meeldiv kohtuda noorte inimestega, kes tegelevad väikeste inimlike küsimustega siin kodus.

Kui maal Kurenurmes sünnitas meie saksa lambakoer Betty 8 imearmast tervet kutsikat, siis pidin ma neile kiiresti head kodud leidma. Kutsikad olid erakordselt armsad ja võtsid iga päev kenasti juurde. Uute kodudega pidin kiirustama, sest varsti poleks ma osanud selle suure pesakonnaga midagi peale hakata - pole ju tõesti võimalik hoida talus 10 koera, sest lisaks Bettyle ja tema perele on meil seal veel üks armas krants!

Ma olin juba tuttav Võru koerte varjupaigaga, sest aasta tagasi, kui meie talu Pätu õnnetult surma sai, käisin ma just seal, et võtta uus koduvalvur. Nii ma otsustasin viia kutsikad sinna ja kohe, kuni nad on veel liigutavalt toredad, võites iga inimese südame, kes endale looma otsima tuleb. Olin juba pannud üles mitmeid postreid, mille peal olid Betty ja tema kutsikate pildid ja tekst, et annan nad ära soojale ja südamlikule perele, juures oli ka minu telefoninumber. Õige pea hakati mulle helistama, kuid enamasti otsiti koera, kes oleks võimeline röövlite ja varaste eest kodu valvama, seega kurja looma. (Mulle meenus, kuidas kunagi räägiti Ameerikas, et kui sa tahad kurja koera, siis pead talle püssirohtu sisse söötma.) Aga juba mõte sellest, et need rõõmsad ja õnnelikud kutsikad peaksid hakkama elama keti otsas, tegi mind kurvaks.

Nii panin ma 6 kutsikat oma Ladasse ja sõitsin Võrru loomade varjupaika. See asub äärelinnas. Kohale jõudnud, nägin, et varjupaiga väravad olid lukus. Väraval olev silt teatas, et avatakse pärast lõunat, mina aga saabusin kohale hommikul kell 10.

Nii oli mul piisavalt aega, mida surnuks lüüa. Otsustasin sõita turule ja vaadata, ehk leidub seal mõni hea inimene, kes on mu kutsikatest huvitatud. Turul oli palju rahvast, kohtasin siin isegi Tallinna tuttavaid, näiteks endist Eesti konsulit Peterburis ja üht Kaitsejõudude Peastaabi vanemohvitseri. Mõlemad olid siin kukeseente jahil, mis olid turu lausa üle ujutanud. Kukeseenesoustil on hea minek ka Eesti Majas Tallinnas.

Kohe, kui olin avanud oma Lada pakiruumi ja kutsikad tulid nähtavale, ilmusid välja lapsed ja piirasid mu auto ümber. Ühel õnnestus oma ema ära rääkida ja kutsikas viidigi kaasa. Õige pea tuli üks naine ja võttis järgmise, ta oli väga õnnelik, sest oli just õnnetuse tagajärjel kaotanud oma koera. Ja nii läksid mul kiiresti kuus kutsikat. Jalutasin ringi ja pakkusin headele inimestele kaht viimast, küsides kummagi eest kaks krooni ja lubades, et summa võib maksta ära kahe aasta jooksul. Ise lubasin aga maksta 50 krooni, et uus omanik saaks osta kaasa esimese kotitäie koeratoitu. Mulle oli räägitud, et siinse kombe kohaselt ei tohi koerakutsikat niisama ära anda, sa pead küsima midagi, ükskõik mida, kas või ühe sendi. Ometi jäidki mul need kaks viimast „müümata".

Sõitsin tagasi loomade varjupaika. Seal töötavad hiljuti loodud Eesti Loomakaitse Seltsi Võru osakonna vabatahtlikud. Juhtus nii, et parajasti ametis olnud tütarlaps võttis ühe kutsikatest endale ja varjupaiga juhataja võttis teise.

Võrreldes eelmise aastaga, mil ma seal käisin, oli varjupaigas toimunud suur muudatus. Tookord istus seal vana ja väsinud naine, kellel polnud sealsetest loomadest ega külastajatest sooja ega külma. Nüüd aga oli tegemist uue energiaga, mis mulle väga meeldis. Tüdrukud andsid mulle ka teada, et järgmisel laupäeval on seal koristuspäev, kus käivad abiks vabatahtlikud.

Läksin minagi sel laupäeval kohale. Nägin, kui hoolsalt seal inimesed töötasid ja pakkusin end appi kutsikatele uue kuudi ehitamisel.

Varjupaigas töötades nägin vanu toredaid koeri, kes oma puurides kinni olid ja vaatasid meid oma lootust täis koerapilguga. Nad liputasid rõõmsalt saba ja lausa otsisid inimlikku kontakti. Oleksin hea meelega mõne neist endale võtnud, aga see oleks mulle jälle tohutuid probleeme tekitanud. Mõtlesin, et kuna ma neist kedagi kaasa võtta ei saa, siis ehk õnnestub mul nende elu natuke kergendada. Kraamisin kogu oma raha taskutest välja ja panin annetuste karpi, lubades, et tulen varsti tagasi.

Kui minu lugu loeb mõni võrukene ja tunneb, et ka tema võiks natuke seda toredat kohta kõigi selle elanikega aidata, siis võtku ta kontakti loomakaitseseltsi Võru osakonnaga, sest nii palju mahajäetud koeri ootavad päästmist.

Kas poleks tore, kui üheks päästjaks oleksid sina?

Kultuur kui rahva endaks saamine ja -jäämine

2008-08-25

Rahvusvahelist poliitikat ja geopoliitikat on sageli vaadeldud suure malelauana. Seal on hulk mänguvälju, mille kontrolli pärast võideldakse.

Võitlejad on maailma suurvõimud, aga väiksemad rahvad jäetakse justkui passiivse malevälja staatusesse. Kui Molotov-Ribbentropi pakt 69 aastat tagasi sõlmiti, siis olid suurvõimudeks NSV Liit ja Saksamaa. Tänapäeva maailmas etendavad seda rolli ehk kõige selgemini Venemaa ja Ameerika Ühendriigid, aga ka Hiina ja mingil määral Euroopa Liit. Enamus suurvõime - või vähemalt pooled - endiselt ei ole demokraatlikud.

Ka Venemaa agressiooni Georgia vastu on viimastel nädalatel püütud selgitada malemängu analoogia kaudu. Näiteks nii tähtsas Briti ajalehes nagu "Times" kirjutas sama lehe endine Moskva korrespondent Michael Binyon 14. augustil kommentaari pealkirjaga „Vladimir Putini meisterlikkus teeb Läänele mati". Rõhutagem, et jutt pole mitte kuulsast ropendamisvormelist, vaid malemängu matist. Mulle jääb see kujund küll sügavalt arusaamatuks, sest kui Georgias toimunut tõesti male võtmes analüüsida, siis on üks pool sel suurel malelaual otsustanud mängida pigem ragbi reeglite järgi.

Aga on veel midagi, mis teeb malemängu analoogia mu meelest veel enam küsitavaks. Asi on selles, et males on väljad passiivsed, neid saab lihtsalt vallutada või kontrolli alla võtta. Isegi kui leppida röövelliku geopoliitika paradigmaga, kus väiksemad maad nagu Eesti või Georgia või Tiibet või koguni nii suur maa, nagu seda on Ukraina, on lihtsalt väljad, mida vallutada ja allutada, siis ei ole sellised väljad teps mitte passiivsed, vaid nad osutavad vastupanu isegi siis, kui nad on okupeeritud.

Eesti kultuur ja eesti rahvuslus hoidis meid alles läbi pika nõukogude okupatsiooni aja. Putin võis küll tahta Georgia täielikult vallutada ja upitada võimule Kremli kuulekad marionetid, aga oleks raske ette kujutada, kuidas saaks niisugune lahendus olla jätkusuutlik. Piltlikult öeldes tuleb selleks panna iga grusiini kõrvale üks vene püssimees. Georgia maleväli ei ole passiivne ja seal ei mängi Venemaa vastu mitte Ühendriikide ambitsioonid, nagu arvavad mõned ühekülgsed ja väikerahvaste osas harimatud vaatlejad alates eespool nimetatud vähetuntud Binyonist ja lõpetades laialt tuntud Anatol Lieveniga. Ei, ennekõike avaldavad seal vastupanu georgia keel kultuur ja rahvuslus, mida ei saa püssitorudega alistada.

Ka tiibeti budistlik kultuur ei ole vaatamata pikaajalisele Hiina ülemvõimule alistunud. Nüüd püütakse Tiibet põlvili suruda sellega, et Suur Lääne raudtee asustab sinna kümnete ja sadade tuhandete kaupa uusi hiinlasi ja mõnedel andmetel on pealinnas Lhasas põliselanike protsent langenud 42-ni. See olukord on ähvardavalt sarnane Eesti rahvusliku koosseisu kunstlikule muutmisele, mis toimus enne nõukogude võimu kokkuvarisemist.

Rahva iseolemise tahe põhineb eeskätt rahvuskultuuril. Kultuuril põhineb rahvaste ärkamine ja ühise rahvustunde teke; kultuuril põhineb ka vastupanu võõrvallutajatele ja tahe kasutada iga võimalust selleks, et kadunud iseseisvus uuesti üles ehitada. Seevastu liig suur kaldumine kollaboratsionismi, kasvõi KGB-s ja komparteis tehtud karjääri tunnustamine, kõneleb kultuuri kaitsemehhanismide ohtlikust nõrkusest. Õnneks eesti rahva enamus ei kiitnud sellist karjääri kunagi heaks, nagu ei tekkinud meil ka nõukogude ajal tendentsi anda lastele venekeelne haridus. Meie kultuuri kaitsemehhanismid toimisid päris hästi.

See jagatud osadus, mis meid seob ja millest ma kõnelen, väljendub meie jaoks ühteviisi nii Lutsu "Kevade" kui Kiviräha "Rehepapi" tundmisel, aga ka nendel lauludel, mida me paar päeva tagasi öölaulupeol koos laulsime. Me võime koos kinnisilmi lõpetada laused nagu "Kui Arno isaga ..." või "Seal, kus Läänemere lained ...".

Rahvuskultuuri tugevusest sõltub tohutult palju. Püstitagem siis küsimus, kuidas muuta Eesti kultuuriline vastupanuvõime tugevamaks? Ja teiseks, mis on need tüüpilisest õõnestusmehhanismid, millega rahvaste kultuuriidentiteeti lõhutakse? Aga rääkides eesti keelest ja kultuurist, peame paratamatult rääkima ka sellest, et meie rahvuslikku koosseisu on okupatsiooni perioodil oluliselt muudetud.

Pean adekvaatse venekeelse infovälja kujundamist äärmiselt oluliseks, aga tunnistan samas, et pigem on see hädaabinõu aastate jooksul piisava tähelepanuta jäetud probleemide lahendamiseks. Põhiprobleem on eestikeelse ja eestimeelse koolihariduse nõrkus. Meil on siiani kohati tegemist koolijuhtidega, kes ei tunne eesti keelt ja ajalooõpetajatega, kes ei tunne või ei taha tunda Eesti ajalugu. Tunnustades haridusminister Tõnis Lukast selle eest, et lõpuks ometi on algatatud üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele, kutsun ma haridusministeeriumi ja kogu valitsust väga tõsiselt nende probleemidega tegelema. Me ei saa lubada hariduslikku segregatsiooni (teiste sõnadega "eraldamist" ehk "lahkukasvamist"), sest see on potentsiaalne oht Eesti lõhestamiseks. Ma kutsun ka kultuuriministeeriumi leidma raha rahvusringhäälingule - kasvõi seda, mis kevadel nii kergelt erakanalitele jäeti -, et vähendada infolõhet Eesti ühiskonna eri osade vahel.

Millised ohud võivad meie kultuurivälja varitseda? Kõigepealt see, et meil on ikkagi liiga vähe lapsi. Teiseks see, et ikkagi me pöörame rahvuskultuurile liig vähe tähelepanu, sest arvult väikese rahva kultuur nõuab suurt pühendumist. Kolmas oht on hiiliv keeleline, hariduslik ja kultuuriline lahkukasvamine, millele eespool viitasin.

Euroopa rahvuskultuuride teke on olnud sarnane. Üsna ühtemoodi reageeriti saksa XVIII sajandi filosoofi Johann Gottfried von Herderi üleskutsele koguda rahvalaule ja muud vanavara ehk pärandit, millele oli võimalik ehitada rahvuslik identiteet. XIX sajand oli rahvaste ärkamise aastasada. Muuhulgas on Herderi mõjuga seletatav see, miks paljud Ida-Euroopa slaavi rahvad suutsid kujundada erineva ja eraldi rahvusliku identiteedi.

Olümpiamängud on pannud maailma väga palju mõtlema Tiibetile. Tiibeti rahvuskultuur erineb päris palju Euroopa traditsioonilisest rahvuskultuuri mudelist. Nimelt on Tiibetis üsna autentselt säilinud see unikaalne budistlik kõrgkultuur, mis kujunes Indias meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Samas ei ole Tiibet budismi mahajaana koolkondade konserveerija, vaid elava traditsiooni kandja, mis areneb ja on kohanemisvõimeline kaasaegses maailmas. Antagu tiibetlastele vaid võimalus ja imetletagu, kui suurt mõju on nüüdismaailmale avaldanud üsna väikesearvuline Tiibeti pagulaskond Läänes. Tiibeti rahvuskultuur on usukeskne, rahvuslik eliit ja kultuuriintelligents koosneb pea eranditult munkadest ja nunnadest. Sestap tahab Hiina RV nii kiivalt saavutada kontrolli Tiibeti usuelu üle.

Nagu enne olümpiamängude avamist, nii levitatakse ka täna üle maailma üht üleskutset. Süüdakem õhtul kodudes küünlad selleks, et mõelda Tiibeti saatusele. Aga mõelgem sealjuures ka sellele, mida me saame teha - igaüks meist - selleks, et meie endi keel ja kultuur ja rahvuslik identiteet oleksid täie tervise juures. Ja mõelgem sellele, mida me saame teha teiste rahvaste toetuseks.

Intervjuu: Venemaa avas ise Lääne riikide silmad

2008-08-22

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, IRL-i liige Marko Mihkelson käis taasiseseisvumispäeval Väike-Maarjas esinemas, ühtlasi rääkis Kuulutajale pinevaks muutnud maailmast seoses Gruusia sündmustega.

Eesti välispoliitika on nüüd tunnustatud: me polegi enam nö ühe teema riik, sest meie poliitikute hoiatused Venemaa suhtes on Gruusias toimunu taustal väga realistlikuks osutunud.
Midagi rõõmustada siin pole, sest kannatanud on inimesed, rahulikud elanikud Gruusias. Aga tõepoolest, millest oleme meie aastaid rääkinud ja ette hoiatanud oma Lääne kolleege, on kahjuks tõeks osutunud. Kuid see, mis on sündinud tänaseks Gruusias, peaks panema meid kindlasti mõtlema tõsiselt oma riigi julgeoleku ja tuleviku peale. Selles mõttes on hea, et Venemaast arusaamine on paranenud nüüd mitte ainult Ida-Euroopas, ka mitmed Lääne-Euroopa suurriigid tajuvad, et Venemaa pole taoline riik, kellega saaks silmad kinni partnerlussuhet arendada.
Mõistmine, kuidas meie oleme seni Venemaast ja selle liidrite käitumisest aru saanud, on oluliselt laienenud.

Kas see, et Gruusia alustas ise Lõuna-Osseetias Grad raketisüsteemiga Tshinvali tulistamist, ei vähenda Läänes arusaamist grusiinlaste püüetest?
Esiteks tuleb väga selgeks teha, et Gruusia konflikt oli Venemaa poolt väga hästi organiseeritud sõjaline operatsioon, pikaajaliselt ettevalmistatud invasioon ja agressioon. Kurb tõdeda, aga taoline Vene sõjaline operatsioon oleks käivitunud varem või hiljem igal juhul. Et see toimus just olümpiamängude avamise ajal, mil paljud Lääne poliitikud on puhkusel ja seotud ka olümpiamängudega, põhines Vene juhtkonna lootusel rünnak Gruusia vastu võimalikult kiiresti ja efektiivselt läbi viia.
Kuidas Lõuna-Osseetias tulistamine aset leidis, räägib tõesti sellest, et Gruusia laskis ennast provotseerida. Aga provokatsioonid Lõuna-Osseetia territooriumilt olid juba niisugused, et vastamata jätmine oli ka võimatu - päevade viisi tulistati Gruusia külasid ja seal hukkusid rahulikud elanikud. Samas näitab ju viis, mil moel Gruusia oma operatsiooni hakkas läbi viima, et nemad selleks valmis ei olnud. See oli häda sunnil tehtud otsus. Vastupidiselt Venemaale, kes oli oma jõud kontsentreerinud piirile, näiteks kasvõi tõsiasi, et Vene laevadel Mustal merel olid dessantüksused pardal ja vähem kui 24 tunni jooksul hakkasid need kohe tegutsema. See pole ilma tõhusa ettevalmistuseta puhtfüüsiliselt võimalik.
Teiseks, Venemaa president ja peaminister rikkusid isegi oma riigi põhiseadust - vägede viimine teise riigi territooriumile või relvajõudude kasutamine nõuab föderatsiooni nõukogu heakskiitu. Seda polnud, rikuti nii oma riigi kui ka rahvusvahelisi seadusi. Ma kardan, et kogu tegevust Gruusia vastu on juhtinud lihtsalt mõne Vene liidri pime viha!
See kõik näitab, kui ettearvamatu on Venemaa ja täiesti mõistetamatu tänases Lääne demokraatias.

Kuidas edaspidi suhelda Venemaaga, kas ainult läbi EL-i ühtse välispoliitika?
Arvan, et toimunu veel kord veenab kõiki, et ainus vahend Venemaa ambitsioone ohjes hoida on Lääne riikide ühtsus. Venemaa nägi ju Gruusia vastu sõtta minnes ära, et Lääne riikides on erinevad arvamused, milline võiks olla Gruusia kui riigi tulevik. NATO Bukaresti ebaõnnestunud tippkohtumine andis Venele enesekindlust agressiooniks.
Nagu ma ütlesin, viimastel päevadel on Lääne riikides suhtumine ja taju Venemaasse muutunud - paljudele on selge Vene reaalne oht demokraatlikele riikidele. Nii EL-i kui NATO kontekstis on suhtumine Venemaasse hoopis teine kui veel kümme päeva tagasi.

Kirjanik Mihkel Mutt avaldas arvamust (PM, 19.august), et NATO võiks oma väikeseid liikmesriike tasuta relvadega varustada, sest tõhusa kaitserelvastuse ost käib meiesugustele üle jõu.
Päris selge on see, et NATO peaks oluliselt ümber mõtlema oma kaitsestrateegiad kogu Ida-Euroopas. Ka meie peaksime õppima, milliseid süsteeme oma kaitsekulutuste kaudu tõhustada. Venemaa agressioon Gruusia vastu näitas, et konventsionaalne oht pole kusagile kadunud.

Sündmustest Gruusias

2008-08-22

Eestis olles kuulen ma USA kohta kõige rohkem seda kriitikat, et kui Venemaa otsustab tulla „kaitsma siinsete Vene kodanike huve", siis ei rutta USA kindlasti meile appi. Täna pean tunnistama, et olen minagi rahulolematu president Bushi ettevaatlikkuse tõttu oma sõnade seadmisel, mis puudutavad Venemaa kallaletungi Gruusiale (edaspidi Georgia).

USA-le on heidetud ette, et ta ruttas viivitamatult kaitsma Kosovot ja Kuveiti ning iraaklasi Saddami eest. Siin peab silmas pidama asjaolu, et USA on demokraatlik riik, mitte totalitaarne riik, nagu on Venemaa. Totalitaarne riik võib tegutseda hetketuju ajel, aga demokraatlikud riigid ei saa endale tujukust lubada.

Ja ikkagi oleksin ma soovinud konkreetsemat toetusavaldust Georgiale. USA oleks võinud kinnitada, et ta aitab Georgial taastada hävitatud infrastruktuuri, kaasates siia ka Euroopa Liidu (EL). Hiljem oleks need kulutused nõutud sisse Venemaalt. Eelmisel nädalal soovitas ajakirjanik Sulev Valner võtta Venemaalt olümpiamängud, kuni see riik on tulnud mõistusele ja näidanud, et ta on valmis uuesti ühinema tsiviliseeritud rahvastega. 18. augustil avaldas sama mõtet ETV olümpiasaates intervjuud andnud peaminister Andrus Ansip. EL peaks aga protesti märgiks nõudma Eurovisiooni keelamist Moskvas järgmisel aastal. Nendele mõlemale võimalusele võiks kas või ainult vihjata, sest Venemaa on vägagi huvitatud mõlemast suurest sündmusest, et maailma silmis särada.

Kui USA alustaks juba Poti sadama taastamist, mille venelased puruks pommitasid, oleks Venemaal samuti väga raske agressiooni jätkata.

Mart Laar tõi möödunud nädalal ETV erisaates Georgia sündmuste kohta esile, kui räigete valedega kajastab Vene meedia praegusi sündmusi Georgias. Olen ise jälginud Russia Today'd ja võin kinnitada, et nende reportaazhid sündmustest erinevad nagu öö ja päev sellest, mis seal tegelikult sünnib. Kui uskuda Vene meediat, siis on Saakashvili nagu Hitler ja vaeseid vene beebisid ning nende emasid tapetakse Georgias iga minut.

Venelased erinevad tõesti kõikidest teistest rahvastest. Kogu maailm jälgib objektiivse info saamiseks CNN-i ja BBC-d, ainult venelased ignoreerivad seda ja on läbi imbunud valedest, mida neile Vene meedia ette söödab.

Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kohalikud valitsused koosnevad mafioosodest ja kriminaalidest, kes alles hiljuti tegelesid narko- ja relvaäriga. Neile tahab Venemaa anda iseseisvuse ja hävitada vabadel demokraatlikel valimistel valitud juhid.

Osseedid ja abhaaslased on georgialastega seni päris hästi läbi saanud. Ainult Moskva propaganda on see, mis külvab kogu aeg rahulolematust. Igas ühiskonnas on alati neid, kes pole rahul sellega, mis neil on, vaid nad tahavad ka seda, mille ülejäänud on saavutanud raske tööga.

Mitte midagi, mida Venemaa ütleb või lubab, ei saa uskuda. Lääs peab tegutsema kohe ja otsustavalt, tehes Venemaale selgeks, et kui viimane tahab, et teda võetaks kui suurriiki, siis peab ta vastavalt ka käituma.

USA presidendikandidaat McCain on juba öelnud, et ta ei usalda Venemaad. See on andnud talle väikese edumaa Obama ees, kes alles nüüd on tunnistanud, et Venemaa kujutab ohtu vabale maailmale.

On vana tõde, et venelased austavad ja alluvad ainult jõule. Oleks Bush enne Putiniga kohtumist küsinud eestlaste käest - välja arvatud keskerakondlased -, mida Vene presidendist arvata, oleks ta saanud teada, mida Venemaalt oodata on. Keskerakonna sõbraparteiks on teatavasti Putini Ühtne Venemaa. Kui nii võtta, siis vastutab Keskerakondki venelaste tegude eest Georgias. Seetõttu on ka arusaadav, miks Keskerakond oli paljuski eriarvamusel teistest Eesti poliitilistest parteidest Georgia annekteerimise küsimuses Riigikogu eelmisel nädala kokku kutsutud eriistungil.

Kes andis käsu rünnata Gruusiat?

2008-08-19

Kas te teate, kes ja kuidas tegi otsuse alustada sõjalist invasiooni suveräänse Gruusia vastu?

1993. aasta detsembrist kehtiva Venemaa põhiseaduse paragrahv 102 lõige 1 punkt d) ütleb konkreetselt: loa relvajõudude kasutamiseks väljaspool Vene Föderatsiooni territooriumi annab parlamendi ülemkoda - Föderatsiooninõukogu. Kas selline luba on antud? Nagu võib veenduda Vene parlamendi ülemkoja koduleheküljelt, siis ei. Seega pole liialdatud, kui arvata, et Venemaa president Dmitri Medvedev rikkus Gruusiasse vägesid saates oma riigi põhiseadust.

Tegelikult on see kahjuks ilmne kinnitus sellest, kui ebademokraatlikud, salajased ja ettearvamatud on tänase Venemaa otsustusmehhanismid. Avaliku retoorika põhjal tegi esimese sõjakuulutuse peaminister Vladimir Putin. Talle järgnes samasisulise avaldusega president Dmitri Medvedev.

Me ei tea, kas üldse või kui, siis millal ja milline kogu (näiteks julgeolekunõukogu) invasiooni otsuse tegi. 1994. aastal oma riigi raames Tšetšeeniasse vägesid suunanud president Boriss Jeltsin pidi toona läbi käima vähemalt julgeolekunõukogu istungi. Nüüd aga oli tegemist iseseisva riigiga, milleks vaja põhiseaduse järgi ka parlamendi otsust.

Küll on aga ilmne, et Venemaa relvajõud olid valmis kiireks sisenemiseks Gruusia territooriumile. Invasioon leidis aset vähem kui ööpäev pärast väidetava ajendi tekkimist.

Üleüldse on president Medvedev Gruusia sündmuste taustal muutunud president Putini selgeks varjuks. Tuleb meeles pidada, et mõned päevad hiljem Medvedev teatas sõjalise operatsiooni lõpust ning veel eile, et Vene väed hakkavad Gruusia territooriumilt lahkuma. Tegelikkus räägib aga hoopis muud keelt.

Kohe pärast presidendiks valimist rääkis Medvedev õigusriikluse tugevdamisest Venemaal. Kahjuks polnud see veenev siis ega ka nüüd, kui riigipea ise põhiseaduse sätetest ei hooli. Konstitutsioonikohtu arvamus rünnaku õiguspärasusest kõlab pigem tellituna kui sõltumatuna.

Intervjuu: Velliste: ootasin hirmuga, millal KGB lajatab

2008-08-19

Kakskümmend aastat tagasi oli Trivimi Velliste esimene, kes julges avalikult rääkida Eesti iseseisvumisest. Lauluväljakul kuulas teda 300 000 osavõtjat.

•• Kas olete nõus Eesti iseseisvuse eest surema?

Olen sellele palju mõelnud. Ka kahekümne aasta eest, mil KGB mind paar korda tõsiselt hirmutas. On olukordi, kus ei jää aega mõtlemiseks, tuleb tegutseda välgukiirusel, usaldades vaistu. Ja iga samm kasvab välja eelmisest.

•• Millega see KGB siis hirmutas?

Muinsuskaitse seltsi asutajana 1987. aastal käisin kihelkonniti rahvamajades kihutuskoosolekuid pidamas. Ühel pimedal ja sumedal augustiööl, umbes sarnasel nagu praegu, tulin koju. Olin külades korduvalt rääkinud Eesti iseolemisest, nii et mõnigi taat arvas, et see mees siit küll enam koju ei jõua...

Tookord aga nägin - mu kodumaja juurde on pargitud auto, sees neli tursket meest. Üks tuleb välja, süütab demonstratiivselt suitsu ja jääb ukse juurde ootama. Mõtlesin, kas minema joosta. Aga nii näidanuks ma oma nõrkust. Astusin siis ukse poole ja iga samm tundus igavikupikkune. Mõtlesin, et millal mulle lajatatakse. Vajutasin ukselingile... ja hoopi ei tulnudki. Mind lihtsalt hirmutati. Nädal hiljem kordus sama, kui läksin sõbra juurde. Ju püüti märku anda, et räägin liiga palju. Aga maha lüüa mind ei saanud, oli ju perestroika aeg ja minusuguse mehe mahalöömine oleks läinud suure kella külge.

Samamoodi nagu KGB mehed olid kimbatuses ega teadnud, kui kaugele me läheme, olime ka meie kimbatuses ega teadnud, kui kaugele võime minna, ilma et meid takistataks.

•• 1988. aasta 11. septembril oli lauluväljaku rahvakogunemisel "Eestimaa laul" koos ligi 300 000 inimest. Just seal ütlesite esmakordselt välja selle, mis oli ammu paljudel südames, aga millest kõva häälega ei räägitud. Nimelt - Eesti iseseisvus tuleb taastada. Kas see oli spontaanne või ettekavatsetud samm?

Umbes nädal enne üritust tuli Edgar Savisaar mulle külla ja kutsus sinna kõnelema. Vastasin sekundi murdosa jooksul "jah, olen nõus". Osa kõnet oli paberil, osa tuli peast. Ja kui Savisaar ning Rahvarinne püüdsid saavutada Eestile N. Liidu tingimustes suuremat vabadust, siis tuligi minul rõhutada seda, mida olin Ameerika Häälest läbi aastate kuulnud Ernst Jaaksoni suust. Nimelt - Eesti on okupeeritud riik ja meie iseseisvus tuleb taastada.

•• See oli vaieldamatult "Eestimaa laulu" kõige emotsionaalsem, teravam ja võimsam kõne. Aga tollastes oludes ehk liiga julge, sest kohe järgnes ka kriitika.

Mõned kommentaarid olid ikka väga räiged, ka tuntud avaliku elu tegelaste poolt.

•• Kas kardeti, et Velliste vihastas Vene karu välja?

Arvati, et kutsun nüüd tankid välja. Ütlesin selle peale, et Vene tankid on juba nelikümmend aastat Tallinnas olnud... Aga samas tuli isegi aastaid hiljem vanematelt maameestelt vastukajasid, et nüüd, kui Eesti iseseisvus on kõnes välja öeldud, võib rahulikult ära surra.

•• Ja teie kõne avalause "Vene karu on olnud Euroopa mesipuude rüüstaja" kõlab Gruusia sündmuste taustal tänagi väga aktuaalselt. Aga kas öölaulupeole lähete?

Jah, aga ilma mingi rollita, olen seal lihtsalt rahva hulgas.

•• Öölaulupeo nimi on "Märkamisaeg", aga olen tähele pannud, et me ei taha isegi riigi sünnipäeval märgata kõiki neid, kes Eestis elavad. Näiteks pole mingit mitte-eestlastele suunatud öölaulupeo reklaamikampaaniat.

Kunstlikult seda teha ei saa. Kui neid huvitab, siis nad tulevad ise.

•• Mõeldes Gruusia sündmustele, tundub siiski, et peaksime oma muulasi enam märkama.

Nendega tuleb tegelda, aga väikeste sammudega, nagu meie tegime minevikus. Integratsioon on ääretult vaevaline ja aeglane protsess, mida ei saa forsseerida.

•• Kas Gruusia sündmuste järel on Eesti iseseisvus täna tugevam või nõrgem kui eile?

Venemaa on oma imperialistlikus poliitikas kaugemale liikunud. Ja kuna Venemaa võib sarnaseid samme ka mujal korrata, on Eesti julgeolek enam ohus. Aga hea, et meie hulgas on aina enam inimesi, kes mõistavad: meie julgeolek on ohus. Alates koolinoortest ja lõpetades peaministriga. Aina enam mõistetakse - riigikaitset tuleb võtta väga tõsiselt, alates riigikaitseõpetusest koolis ja arusaamast, et iga väikefirma juht, nagu omal ajal iga taluperemees, peaks kuuluma kaitseliitu. Ja riigikaitse tõsiselt võtmine muudab meid ka liitlaste silmis tõsiselt võetavamaks partneriks.

•• Mis on suurim viga, mida Eesti on viimase kahekümne aasta jooksul teinud?

Meie ühiskond on liiga pragmaatiline, vähe kohtab heas mõttes idealismi, eetilisi põhi-mõtteid, isamaalist kasvatust. Ühiseid arusaamu ja aateid, mis liidab. Oleme arvanud, et kui elatustase kasvab, siis on kõik mured murtud. Aga raha järgi joostes oleme nagu liivaterad, mille iga tuul võib laiali puhuda. Peaksime olema tugev nagu mört, mis kivisid liidab. Kui ehitad võimsat katedraali, ei saa kivide vahele liiva poetada, sest see vajub laiali. Et kivid püsiksid, on vaja tugevat mörti. Ja siis ei lükka seda katedraali ümber mitte ükski torm.

Legendaarne muinsuskaitsemees

•• Riigikogu liige Trivimi Velliste on Eesti muinsuskaitse seltsi asutaja. Selts, kuhu kaheksakümnendate lõpul kuulus üle 10 000 liikme, tõi esimesena välja sinimustvalge lipu ja nõudis eesti keelele riigikeele staatust.

•• Muinsuskaitseliikumisest poliitikasse suundunud Velliste oli kodanike komiteede loomise initsiaator. On olnud Põhiseaduse Assamblee liige, välisminister ja Eesti alaline esindaja ÜRO-s. Erakondlikult IRL-i liige.

•• Trivimi Velliste "Eestimaa laulul" peetud kõne enim tsiteeritud lõik on järgmine: "Ja ma küsin veel elus olevatelt stalinistidelt: kus on Konstantin Pätsi haud? Kus on Jaan Tõnissoni haud? Kus on kindral Laidoneri haud? Me tahame viia sinna lilli!"

R. S.

Venemaa käitumist juhib neofašistlik doktriin

2008-08-18

Kahjuks tunneb Lääs üsna halvasti Venemaa juhtkonda ja massimeelsust mõjutavaid ideelisi suundumusi, arvab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Seoses agressiooniga Georgia vastu ei saa kuidagi mööda minna Aleksandr Dugini nimest. Juba paarkümmend aastat kõneleb ja kirjutab Dugin, kes oma suure habeme ja fanaatilise propagandatööga meenutab ideoloogilist Rasputinit, Venemaa taassünnist, kirjutas Herkel oma ajaveebis.

Dugini müstilis-geopoliitilises käsitluses on Venemaal võtmeroll, et muuta maailm mitmepolaarseks ja seista vastu kõduneva Lääne liberaal-demokraatlikule doktriinile.

Selleks tuleb Venemaal võtta geopoliitiline juhtroll Euraasias, taastada ülemvõim endise Nõukogude Liidu alal ning võtta Venemaa energiaressurssidest huvituv Lääne-Euroopa kontrolli alla.

Kui veel mõne aasta eest võis Duginit pidada marginaalseks ultrašovinistiks, siis nüüd on tema mõju lausa ehmatavalt tugevnenud ja ilmselt tugevneb Georgia sündmuste taustal veelgi.

Otseselt fašistlikuks (see termin on Venemaal mõistetavam kui „natsism") lubab tema mõttemaailma nimetada näiteks nn. suurhumanismi õpetus. Suurhumanism vastandub eurooplaste isikukesksele väikehumanismile ning lubab Suure Idee nimel tappa - kasvõi massiliselt.

Duginliku suurhumanism avaneb näiteks tema kõneka pealkirjaga artiklis „Jossif Stalin: olemise suur jaatus". Stalin oli Suure Plaani teostaja, terror oli vahend, et allutada üksikisik ülimuslikule tahtele. Tapmised, küüditamised ja massiline orjatöö olid niisiis Stalini geniaalse geopoliitika tööriistad - võib-olla „suurhumanismi" otsene väljendus!

Georgia sündmuste kohta ütleb Dugin peaaegu juubeldavalt, et see võib olla Kolmanda maailmasõja lähtepunkt. Sellega on Venemaa liikunud põhimõtteliselt uude arengufaasi. 7. augustil lõppes esimene Putini ajajärk, mil toimus küll Venemaa võimsuse taastamine, kuid otsest kokkupõrget ameeriklastega välditi.

Nüüd on see saavutatud, müüt ameeriklaste sõjalisest üleolekust on purustatud ja see on võimalus Venemaa edasiseks tugevnemiseks. Dugini meelest tuleb Tbilisi järel tungida Kiievi peale, Krimm ja Ida-Ukraina ära võtta.

Suhetes Euroopaga loodavad duginlased, et majandusest lähtuv huvi Venemaaga hästi läbi saada on tooniandvates riikides palju kaalukam kui huvi toetada Ühendriike.

Jääb üle vaid kahetseda, et Dugini vaadete arvustamine ja tutvustamine on jäänud Läänes vaid üksikute politoloogia-uurijate pärusmaaks.

Minu arvates aitaks tema ja ta arvukate jüngrite üpris koleda ideestiku laiem tutvumine hajutada ka Euroopa kõhklejate ja kahtlejate illusioone Venemaa kohta.

Selliste ideede ajalugu ennustab küll vältimatut ummikut, aga sinna jõudmine võib nõuda palju ohvreid ja aega.

P. S. Dugini mõttemaailmaga võib tutvuda mitmete Venemaal populaarsete portaalide abil. Näiteks http://www.arcto.ru avab filosoofilis-müstilise poole, aga http://www.evrazia.org tõlgendab päevasündmusi ja ülistab Venemaa enesekehtestamist Georgias.

Eesti keeles tutvustas tollal veel „ohutu hulluna" paistva Dugini vaateid esimesena kadunud Haljand Udam (vt. „Looming", 1999, nr. 6 ja „Tuna" 2001, nr. 1). Ka minu eelmisel aastal ilmunud raamatus „Vene mõistatus" on eraldi peatükk Duginist.

Sanktsioonid Venemaa vastu

2008-08-18

Georgia-vastane agressioon viib Venemaa järjest suuremasse rahvusvahelisse isolatsiooni. Kummati tulevad sanktsioonid aeglaselt. Ka leidub riike, kes kasutavad üldist suhete külmutamist paariariigiga, et vastupidi käitudes majanduseeliseid teenida. Itaalia toetus agressorile ei üllata, kui teame, et riigiosalusega Itaalia Telecom tegutseb Kuubas, täites ka režiimi tellimusi inimeste jälitamiseks.

Mis tahes sanktsioonide tõhusus sõltub neid rakendavate riikide üksmeelest. Teiseks peaksid sanktsioonid tulema õigel ajal, et neil oleks tugev ennetav mõju. Venemaa Georgia-suunalise repressiivpoliitika ohjeldamiseks on parim aeg mitu korda mööda lastud.

Mainida võib Venemaa kaubandusblokaadi ja Georgia kodanike tagakiusamist sügisel 2006, Gori lähedale mullu augustis lastud raketti ja ähvarduslende Georgia õhuruumi eelmisel kuul. Siis ei võetud midagi ette. Nüüd on valmisolek suurem, aga suur kahju on sündinud.

Sanktsioone kaaludes tuleb hinnata nende toetuspinda, mis üldjuhul peab olema laiem Balti-Poola ja USA teljest. Ka jagunevad sanktsioonid realistlikeks ja vähem realistlikeks ning mõjusateks ja vähem mõjusateks.

Mõjusaid ja realistlikke sanktsioone võib olla ehk kolm-neli. Kõigepealt Euroopa Liidu loobumine viisavabadusest Venemaaga. Iseküsimus on, kas boonuse ärajätmist saab käsitleda sanktsioonina. Samuti võime käsitleda kavandatavat partnerluse ja koostöö lepet Venemaa ja Euroopa Liidu vahel.

Teised tõhusad sanktsioonid võiksid olla väljaarvamine G8st ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni mitte pääsemine. Sotši olümpiaõiguse äravõtmine läheb Venemaale kindlasti korda. G8 puhul me kaasa ei räägi, Sotši asjus ehk pisut. Nii kohmakat laeva nagu Rahvusvaheline Olümpiakomitee saab kursimuutusele sundida vaid väga tugevalt väljendatud poliitiline tahe. Seitse aastat tagasi kutsus Pekingile olümpiaõigust mitte andma Euroopa Parlament, aga sellel ei olnud mõju. Nüüd on päevakorral tehtud otsuse ümbervaatamine ja USA Kongress on avaldamas selleks survet.

Georgia vastu agressiooni alustanud Venemaa ametiisikute ja sõjaväejuhtide suhtes rakendatavad isiklikud meetmed - pangaarvete külmutamine, viisakeeld jms - kõlavad uhkelt, kuid avameelselt ei usu ma Lääne valmisolekusse neid kiirelt ja otsustavalt rakendada. Tõsi, Valgevene puhul on seda tehtud. Erapooletult analüüsides ei ole põhjusi anda Venemaa olukorrale paremat hinnangut kui Valgevenele.

Lõpuks on ja asjakohane Venemaa välja heita Euroopa Nõukogust. Pärast teise Tšetšeenia sõja algust 1999. aastal peatati Parlamentaarses Assamblees (ENPAs) Venemaa hääleõigus. Paraku taastati see pool aastat hiljem, kuigi olukord ei paranenud. Nüüd nähakse rünnakut suveräänse riigi vastu, paljud silmad on avanenud. Aga ENPA president Lluís Maria de Puig on väga ettevaatlik, ta pole mitu päeva ühtegi avaldust teinud. Algne lähenemine oli pigem see, et Venemaa ja Georgia vastutavad olukorra pärast võrdselt.

Kummati ei puudutaks lahkumine Euroopa Nõukogust Venemaad oluliselt ja pigem võiks lahutus tulla kasuks Euroopa Nõukogule, sest siis muutub väärtustest kõnelemine taas veenvaks.

Meie spekulatsioonid sanktsioonide üle on üsna kaugel. Peame arvestama, et Läänes mõttemängud alles algavad, ent meiegi võime kaasa rääkida. Lääne veskid jahvatavad aeglaselt, kuid kui olukorra tõsidus kohale jõuab, on loota tõhusust.

Artikli honorar läheb Punase Risti annetuskontole 1180001436 Gruusia sõjaohvrite toetuseks.

Lipponeni halb sõnum

2008-08-15

Paavo Lipponen ei ole ammu areenilt lahkunud veteranpoliitik. Kui Lipponen ütleb, et teda ei saa pidada Soome poliitika siseringiinimeseks, sest peaministriaeg lõppes üle viie aasta tagasi, siis kõlab see pehmelt öeldes kummaliselt.

Nimelt oli Lipponen aastatel 2003 - 2007 Soome parlamendi, Eduskunna esimees.

Seega kõlab Lippose eneseõigustus kõva löögina parlamentarismi pihta, sest järeldub, et Eduskunna esimees polegi Soomes „siseringi inimene". Ise näib ta seda ametikohta siis tühiseks pidavat - vahest tühisemakski kui uut väljakutset Nord Streami nõustajana kunagise sotsiaaldemokraadist kolleegi Gerhard Schröderi käe all.

Tegelikult ei tahaks ma Lipponeni kuidagi Schröderiga võrrelda, kindlasti pole ta olnud Venemaa otsene advokaat nagu endine liidukantsler. Tema nii otsene sidumine Venemaa energiapoliitikaga on ootamatu. Erilise tähenduse loob aga selle uudise avalikukstulek just neil päevil, kui Venemaa rünnak Georgia vastu paneb proovile Euroopa Liidu ühtsuse ja otsustavuse.

Tagantjärele muudab see märgiliseks Lipponeni eelmise aasta novembrist pärineva avalduse, et Eesti peaks hoiduma sellistest suhetest Georgia ja Ukrainaga, mis võiksid ärritada Venemaad. Samuti meenub, et ta on Nord Streami käekäigu vastu ilmutanud positiivset huvi, esinenud aukülalisena projektiga seotud seminaridel jms.

Nagu paljud Soome poliitikud esindab Lipponen seda koolkonda, kes on Venemaaga suhtlemisel harjunud üht suupoolt kinni pidama, arendades samas pragmaatilist koostööd. See on Soomes väga juurdunud mall ja paljud on veendunud, et see ongi olnud Soome eduloo peamine võti. Samasugust lähenemist on Lipponen soovitanud ka Eestile.

Sellise lähenemise suurim puudus peitub selle tuimas konstantsuses, mis ei sõltu väga palju sellest, mida Venemaa teeb või kuidas areneb. See on justkui igavene carte blanche nõukogude mentaliteedile ja FSB-le. Paraku on Venemaa uusimperiaalne poliitika, mille üks osa on Euroopa aktiivne surumine energiasõltuvusse, juba ammu võtnud uusi pöördeid, mis sunnivad vastama hoopis uutele küsimustele. Üks peamisi on see, kas ja kuivõrd Euroopa Liit tervikuna, üksikud riigid ja poliitikud osutuvad Vene nafta- ja gaasipoliitika tööriistadeks või suudetakse saavutada mõistlik ühispositsioon.

Venemaa poolt pealesurutav riigikeskse majanduse ja suveräänse demokraatia mudel on üles ehitatud sellele, et tema mõjutab muud maailma oma ressurssidega, kuid lükkab tagasi kõik katsed mõjutada Vene poliitilist süsteemi demokraatia ja inimõiguste üldstandarditega. Niisugune mitteproportsionaalne kapituleerumine Venemaa ees pole julgeolekurisk üksnes Georgiale, vaid ka Eestile, Soomele ja kaugemas vaates isegi Saksamaale.

Energiaressursside kasutamine poliitilise mõjutusvahendina on olnud Vene poliitika osa pikka aega, aga tunnetades oma jõu tugevnemist ja konfrontatsioonide teravnemist saab see tendents ainult süveneda. Seda arvestades on Soome lähiajaloo ühe väljapaistvama poliitiku siirdumine Nord Streami palgaliseks lobiagendiks kahtlemata halb uudis isegi juhul, kui see pole tema poolt väga halvasti mõeldud. Kremli üldine hoiak, millele Euroopa neil päevil peaks vastu seisma, on see, et kõik on kaubeldav - nii poliitikud kui ka mõjusfäärid.

* 18.08.2008 Meie Maa

* 21.08.2008 Pärnu Postimees

Putin viib Venemaa ummikusse

2008-08-14

Venemaa on saavutanud Georgias sõjalise ülekaalu, Medvedev autasustab FSB-lasi eduka operatsiooni puhul. Kaugemale vaadates on FSB teinud Venemaale hirmsa karuteene.

Jah, sõjaliselt tegid venelased seda, mida oskasid ja milleks olid valmistunud. Aga mida nad edasi teevad? Kogu maa okupeerimine pole tõenäoline, selleks oleks edasi liigutud kohe. President Saakašvili mahavõtmine "vastu tulles rahva soovidele" ei ole realistlik. Sellise välise võimupöörde jaoks on vaja panna iga grusiini kõrvale vähemalt üks vene sõdur.

Oletame, et eesmärk oli väiksem - võtta kontrolli alla Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ning kahjustada õhurünnakutega maksimaalselt Georgiale olulisi objekte. Aga ikkagi, mis edasi? Venemaa on tekitanud endale probleemi, mida ta ei suuda hallata. Arvan, et kui neil üldse olukorrast mingi väljumisstrateegia on, siis tõmmatakse pisut tagasi septembri alguseks, kui kõik Lääne poliitikud ja organisatsioonid tõsisemalt tööd alustavad. Püütakse näidata, et sai jah pisut müratud, sest kuri Georgia tuli kallale, aga nüüd on kõik läbi, unustame selle. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia püütakse muidugi endale jätta ja rahuvalveformaadi küsimus jääb tüliõunana üles.

Selline tagasitõmbumine pole veenev, paljus ollakse end auti mänginud. Viisavabadus Euroopa Liiduga ja liitumine WTO-ga jäävad unistuseks, lisaks saadakse hulk sanktsioone ja sanktsioonikatsetusi. Ideoloogiline eneseisolatsioon toimub juba ammu, nüüd saadakse reaalne isolatsioon. Massipsühholoogiliselt on olukord väga ohtlik, sest kui eelmise külma sõja all kasvatati vihkamist abstraktse Lääne imperialismi vastu, siis nüüd vihatakse vahetuid naabreid - grusiine, eestlasi, ukrainlasi jne.

Nagu Ungari ülestõusu mahasurumise järel suruti niisama veriselt maha Praha kevad ja mindi Afganistani, nii võib ka agressioon Georgia vastu leida verise järje mõnes teises riigis. Nüüd on maailm dünaamilisem, agressioonide intervallid tulevad ehk lühemad. Aga mida Putin, kes ilmselt mahakäivalt Medvedevilt võimutäiuse tagasi võtab, selle jamaga peale hakkab? Oma praeguses agressioonis on Venemaa saanud täit tuge üksnes Kuubalt - isegi Iraan, Venetsueela, Usbekistan ja Valgevene vaikivad. Jah, täielikku tupikusse minnes on tal võimalus Medvedev süüdlaseks teha, kuid see võimuvõitlus käiks Kremli vanade tavade järgi ega muudaks midagi olemuslikult.

Majanduslikult kaotab Venemaa nii usaldatavust kui otseseid investeeringuid. Gaas ja nafta võivad režiimi küll toita, kuid mitte lõputult. Venemaa võib veel palju probleeme ja peavalu valmistada, aga vaadakem kaugemale. Kas paari, kümne või paarikümne aasta pärast võime näha FSB praegust koorekihti lõpetamas umbes samamoodi, nagu lõpetas kunagine KGB esimees Krjutškov augustis 1991 - hädise katsega tagasi haarata kärisev võim. Tankid ja soomukid aeti välja ning paar värisevate kätega vanameest teatas Moskvas, et Nõukogude Liit kestab edasi. Järgmisel päeval see üritus lõppes.

Venemaa on näidanud muskleid, kuid ta pole näidanud jätkusuutliku arengu teed. Juba on meenutatud mõistet "Pyrrhose võit". Ajalooline Pyrrhos, Vana-Kreeka väejuht, oli targem, kui tunnistas: "Veel üks selline võit ja me oleme kadunud!" Venemaa juhtkonnas pole nii kriitilist sõnaõigust isegi presidendil.

* 15.08.2008 Venemaa lõhkise küna ees, Pärnu Postimees

Lääneriikide surve andis esimese tulemuse

2008-08-14

VENEMAA presidendi Dmitri Medvedevi otsus lõpetada «operatsioon Gruusia rahule sundimiseks» näitab, et lääneriikide diplomaatiline tegevus on andmas esimesi tulemusi.

Lääneriikide ühtne ja järjekindel tegevus Venemaa agressiooni peatamiseks ning kestva rahu saavutamiseks Gruusias peab jätkuma. See on kõige mõjukam vahend lääne liidrite kätes.

See peaks saama kinnitust nii Põhja-Atlandi Nõukogu kui Euroopa Liidu välisministrite kogunemisel.

LOODETAVASTI selgub Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy kohtumistel Moskvas, mida Medvedevi otsus tegelikult tähendab ja millised tingimused Venemaa esitab. Samuti ei ole veel kindel, mis Gruusias, eriti Kodori orus tegelikult toimub. Pole teada, kas Medvedevi käsk puudutab ka apsuate või osseetide tegevust.

Uudis annab lootust, et ulatuslik Gruusia-vastane rünnak peatatakse. Tähtis on juba praegu rõhutada, et kestva rahu tagamiseks peab muutuma rahuvalveformaat. Venemaa on näidanud, et teda pole võimalik endisel moel jätkamiseks piisavalt usaldada.

Medvedevi Pyrrhose võit

2008-08-14

Nüüd, mil sõjategevus Gruusias on vähemalt ametlikult peatatud, on aeg teha esimesi kokkuvõtteid.

Neist olulisim on see, et me ei ela enam selles maailmas, mis oli enne 8. augustit. Külma sõja järgne habras tasakaal, mis saavutati 1990. aastate alguseks, enam ei kehti.

Tasakaal rajanes arusaamal, et Venemaa on asunud demokraatliku arengu teele ning vaatamata kõrvalepõigetele on siiski läänemaailmale kui mitte liitlane, siis vähemalt partner.

Gruusia lahinguväljadel saavutasid Vene väed vaieldamatu võidu, kuid küsimus on, kas Venemaa ka riigina midagi võitis. See ei ole sugugi paradokside lembus, mis sunnib tõdema, et Venemaa ja tema president on sõja suurimad kaotajad.

Medvedevi jaoks on rahvusvahelise maine kahanemisest olulisemgi riigisisese autoriteedi kaotamine: tema suurim toetajaskond - impeeriumimeelsed - nägi selgelt, kes on Venemaa peremees: peaministri ametit pidav Vladimir Putin.

Palju tähtsam on, et Venemaa kaotas lisaks usaldusväärsusele ka suurema osa strateegilistest eelistest.

Ka Gruusias. Enne oma agressiooni algust oli Venemaal suurepärane positsioon. Ta mängis kolmikrolli: tagas oma geopoliitilisi huve, oli samas üks konflikti osapooli, «rahuvalvaja» ning osseetide ja abhaaside kaitsja. Nüüd peab see lõppema.

Venemaa on tunnistatud konflikti osapooleks ja Gruusia valmistab ette seaduseelnõu, mis muudab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juriidilist staatust: nad pole enam mässulised piirkonnad, vaid vaenlase okupeeritud alad.

Ka SRÜs. Gruusia teatas oma väljaastumisest sellest liidust, on signaale, et talle võib järgneda Ukraina. Kuid veel suurem löök Venemaale oli see, et ükski SRÜ riik ei ole vähemalt juhtorganite tasemel Venemaad sõjas Gruusia vastu toetanud. Eriti valus oli Valgevene vaikimine.

Nii valus, et riiklikust väärikusest hoolimata kurtis Venemaa saadik selle üle, et Valgevene piirdus mingi ametniku lahja seisukohavõtuga.

Sarnast reaktsiooni täheldame tavainimestel, nagu kirjutas oma blogis üks valgevenelane: enne arvas ta, et on ühtaegu nii valgevenelane kui ka venelane, nüüd aga sai aru, et on vene emakeelega valgevenelane.

Siinkirjutaja oli meeldivalt üllatunud lääneriikide tasakaaluka ja resoluutse üksmeele üle. Oma aktivasse võivad Medvedev-Putin lisaks Kuuba eksdiktaatori toetusele lisada vaid Silvio Berlusconi juhitud Itaaliast tulnud avalduse ning Saksamaa ambivalentse positsiooni.

Muidugi lootsid paljud Gruusias ägedamaid ja kiiremaid reageeringuid, sedalaadi nördimust kostus ka Eestis. Ja tihti mitte nende suust, kes ise oleksid valmis Gruusiat aitama.

Puhtinimlikult võib aru saada avantüürsetest romantikutest, kes eelistanuks, et Venemaa saab lüüa lahinguväljal. Kuid praegu toimunu on kindlasti tähtsam ja õpetlikum.

ELi pretsedenditu operatiivsus sundis Venemaad mitte üksnes leppima relvarahuga, vaid nõustuma Prantsusmaa ja Soome välisministrite poolt väljatöötatud plaaniga, mis erineb drastiliselt Venemaa enda pakkumistest (nimelt nõudis Venemaa Gruusia vägede tingimusteta taandumist ja nende osalist desarmeerimist).

Esiteks on oluline plaan ise ELi algatusena. Prantsuse president Nicolas Sarkozy teatas Medvedevi vaikival nõusolekul, et EL on valmis ka selle teostamise eest osaliselt vastutama.

Teiseks nõuab plaan nii Gruusia kui ka Vene vägede tagasitõmbumist kriisieelsetele positsioonidele, kusjuures viimaste jaoks peetakse status quo ante daatumiks mitte 8., vaid 6. augustit.

Seega on kaudselt tunnistatud, et sõjategevus algas mitte Gruusia ootamatu ja salakavala rünnakuga 8. augustil, nagu väidab Vene propagandamasin, vaid Vene vägede tegevusega sellele eelnenud päeva jooksul.

Tuleb rahuloluga nentida, et Eesti reageering oli õigeaegne ja väärikas ning Gruusia sündmuste taustal oli Eesti riigina kenasti pildis.

Õigel ajal reageeris seadusandlik võim: esmalt riigikogu väliskomisjon, siis riigikogu tervikuna, president ja ka valitsus (tahtmata ära sõnada: väga tähtis on kolmapäevane ELi välisministrite erakorraline kohtumine, ootan Urmas Paetilt jõulist esinemist).

Eriti tuleb tunnustada presidendi tegevust: Eesti, Läti, Leedu ja Poola riigipeade ühisavaldus muutis oluliselt meeleolu ELis tervikuna. Dramaatilisel kiirkülastusel Thbilisisse on märgiline tähendus: Ukraina, Poola, Eesti, Leedu presidendid ja Läti peaminister, kellega peagi liitus ka Prantsuse president, väljendasid ühemõtteliselt euroopalikku solidaarsust.

Kõik see on tugevas kontrastis Venemaa isoleeritusega (Venemaal kohtus Sarkozy vaid ametiisikutega Kremlis ja ajakirjanikega pressikonverentsil, Thbilisis aga tuli koos Mihhail Saakašviliga rahva ette).

Iseendale üllatuseks kaotas Venemaa ka propagandasõja. Nii veenvana tundunud retoorika oma kodanike kaitsest, rahulike elanike turvamisest ning paralleelid Kosovoga (mis muide ei olegi täiesti valed) muutusid väärtusetuks suure vale kontekstis.

Järjest enam riigijuhte nõustub USA presidendi seisukohaga, et suhted Venemaaga nõuavad täielikku ümberhindamist, ning küsivad avalikult: kas Venemaad on üldse võimalik pidada lääne partneriks? Diplomaatilisest kõnepruugist tõlgituna tähendab see, et vastus on neile juba teada.

Venemaa lasi Pekingi olümpia allavett

2008-08-13

Venemaa praegused liidrid ei vastuta mitte üksnes agressiooni eest sõltumatu ja demokraatliku Gruusia vastu, vaid on sisuliselt lasknud allavett ka Pekingi olümpiamängud. Maailma tähelepanu pole täna kaugeltki spordil, vaid sõjal. Sõjal, mille algatas Venemaa.

Kahjuks on ka Eesti rahvusliku ringhäälingu suur Hiina invasioon tõsiselt kannatamas. Olümpiamängud ei suuda mingil viisil konkureerida maailma tippuudisega -Gruusia jõhkra ründamisega.

Eriti kummaline oli pühapäeval ETV Pekingi stuudiost kuulda kultuuriministeeriumi tippametniku Siim Suklese kommentaari selle kohta, et maailmas käib 200 konflikti ning keegi ei jõua neid loendada ega tähele panna. Kas tõesti?

Minu arvates peaksid viimaste päevade sündmused tähendama selgelt - Venemaal pole õigust korraldada 2014. aasta Sotsi taliolümpiamänge. Eesti peaks siin koos sarnaselt mõtlevate riikidega protestiliikumise algatama.

Intervjuu: Jaak Aaviksoo: Gruusia vajab tarka toetust

2008-08-13

Kuidas on tagatud, et Gruusia järel ei tule Venemaa siia „kaasmaalasi kaitsma"? Mismoodi saab Eesti kujunenud olukorras ennast veel üldse kindlalt tunda?

Venemaa agressioon Gruusias on äärmiselt murettekitav. Ent veelgi murettekitavam on need seisukohad ja põhimõtted, mida Venemaa kasutab oma agressiooni õigustamiseks.

Teistpidi, kõik need, kes on jälginud viimase aja arenguid Venemaal, märkavad, et tegemist on järjekindla ja seetõttu mitte kuigi üllatava protsessiga. Näeme kahetsusväärselt eelkõige jõule tugineva maailmakäsitluse esilekerkimist. Loomulikult teeb see murelikuks kõiki riike maailmas ja kaasmaalaste kaitsmise loosung neid riike, kus elab vähegi arvestatav vene kodanike kogukond.

Ometigi oleks kohatu sündmusi Gruusias meelevaldselt laiendada teistele riikidele. Pigem tuleb mõelda sellele, kuidas oleks Gruusias kujunenud olukorda arvestades tark käituda kõikidel nendel riikidel, kes jagavad ühiseid väärtusi - olgu siis ÜRO, EN-i, EL-i, NATO, OSCE või mõne teise rahvusvahelise organisatsiooni raames.

Just sihikindel töö oma partneritega ja üldise selge seisukoha kujundamine on Eesti tuleviku julgeoleku garantii. Kõige selle taustal tuleb loomulikult jätkuvalt panustada kaitsevõimesse: nii iseseisvasse kaitsevõimesse kui ka riigikaitsesse kollektiivkaitse põhimõtetest lähtuvalt.

Missuguste tunnetega vaadatakse valitsuses nüüd kaitsekulutuste rida? Kas kaitsekulutuste vähendamine on praeguses olukorras veel võimalik?

Kaitsekulutused on iga riigi vajalikud kulutused, selleks et vajadusel seista oma riigi julgeoleku eest, relv käes. Eesti kaitsekulutused on planeeritud vastavuses Eesti julgeolekuriskidega. Oleme koos teiste NATO riikidega seadnud sihiks kaitsekulutuse viimise 2% tasemele rahvuslikust kogutoodangust.

Oleme sellest kokkuleppest siiani kinni pidanud ja soovime sellest ka edaspidi kinni pidada. Sündmused Gruusias või mujal maailmas võivad kõigutada emaotsioone selle vajaduse ümber, kuid ei tohiks kõigutada meie põhimõtteid.

Kaitsekulutuste vähendamine ei ole olnud Eesti kavades ja usun, et suudame nii koalitsiooni kokkuleppes kui ka rahvusvaheliselt võetud kohustustest ka kinni pidada.

Eesti vabatahtlikud asusid pidid eile asuma teele Gruusiasse, ent see lükkus edasi. Kuidas on tagatud, et Venemaa ei tõlgenda seda puhtalt provokatsioonina?

Eesti vabatahtlikud koos paljude teiste riikide vabatahtlikega on läinud Gruusiale toeks eelkõige humanitaarsetest kaalutlustest lähtudes. Gruusia vajab humanitaarabi, ta vajab poliitilist mõistmist ja tuge. Humanitaarabi korras vabatahtlike Eesti kodanike minek Gruusiasse ei ole kindlasti provokatsioon ja selle pahatahtlik tõlgendamine ei tohiks meid heidutada.

Missugust käitumist soovitate inimestele, kes soovivad grusiine aidata - ja missugust kindlasti mitte?

Kodanike vabatahtlikku algatust Gruusia abistamisel humanitaarsetel eesmärkidel saab ja tuleb igati toetada. Näiteks saavad inimesed teha annetusi Eesti Punasele Ristile, kes kogutud vahendite eest toetab sõjas kannatada saanud piirkondade elanikke hädavajalike vahenditega. Läbiviidavad demonstratsioonid Gruusia toetuseks on väga suure väärtusega sealse olukorra teadvustamiseks nii Eestis kui ka maailma üldsusele.

Gruusiale antavat humanitaarabi koordineerib Välisministeerium. Lisaks humanitaarabile ootab Gruusia muuhulgas ka meditsiiniabi ja tehnilist toetust. Seega näiteks meedikute vabatahtlik siirdumine appi Gruusiale on kindlasti teretulnud. Vabatahtlike humanitaaralast abi võimalik pakkuda näiteks ka Punase Risti kaudu, kui neil sellekohane vajadus peaks olema. Lisaks on võimalik vabatahtlike siirdumine konfliktipiirkonda juhul, kui on olemas kokkulepe mõne kohapeal tegutseva tsiviilstruktuuriga, kes neid vajab.

Mida teeb Eesti riik Gruusia toetamiseks? Kas pole ohtu, et liiga vali kisa ärritab ülearu Venemaad ja muudab Lääne meie suhtes mõistmatuks, ettevaatlikuks - sest seda on Lääs ju ka Gruusia suhtes?

Kuumi südameid Kaukaasias on piisavalt - Gruusia vajab meie kaalutletut, tarka ja rahvusvaheliselt mõjukat ühist toetust. Humanitaarabi vahendamine Gruusiasse on igati tervitatav nii riiklikul kui kodanikualgatuse tasemel. Välisministeerium on tänuväärsel moel leidnud selleks ka võimaluse, esimene humanitaarabi saadetis on Gruusia poole juba ka välja lennanud.

On karta, et vajadus humanitaarabi järele kasvab. Me leiame sobiva vormi selle toimetamiseks meie Gruusia sõpradeni. Eesti riik toetab Gruusia demokraatliku arengut ja kõiki jõupingutusi, mis on suunatud Gruusia territoriaalse terviklikkuse tagamisele ja Gruusia pinnal olevate konfliktide rahumeelsele lahendamisele.

Peame seda tegema tasakaalustatult ja tulemusele orienteeritult. Vali hääl ja ülekeevad tunded ei aita probleemi lahendamisele kaasa. Peame kasutama oma ajaloolist kogemust, mis võimaldab meil tunda nii grusiine, osseete kui ka tänase Vene Föderatsiooni mõttelaadi selleks, et koos oma partneritega aidata kaasa probleemi lahendamisele.

Probleemi lahendamine, selle võti, on rahvusvahelise avalikkuse üksmeelses otsustuskindluses ja rahvusvahelise õiguse printsiipidest järjekindel kinnipidamine.

Intervjuu: Mart Laar: Meie ainus valik on Gruusiat toetada

2008-08-12

Olete öelnud, et kui viimati Gruusias käisite, siis sõjategevusse astumist Gruusial küll plaanis polnud. Kuidas siis nii, et Teie ei teadnud midagi? Konflikt on küpsenud ju pika aja jooksul.

1.Konflikt on tõepoolest küpsenud pikalt, kuid Gruusia juhtide ühemõtteline seisukoht oli, et üritatakse lahendada konflikti mittesõjaliste vahenditega. Sellest kavast hoiti viimase hetkeni kinni, kuni ühel hetkel seda enam ei suudetud.

Kui Venemaa poleks alates aprillist asunud pingeid üles kruvima, julgustades ja relvastades lepinguid rikkudes ühtlasi separatiste, kes oma tegevust märkimisväärselt aktiviseerisid, valitseks endiselt rahu.

Missugust nõu annate grusiinidele kujunenud olukorras?

Gruusial pole praegu muud võimalust kui vastu panna. Venemaa on selgelt sihiks seadnud Gruusia juhtkonna kukutamise ning maa kursi muutmise. Kui algul loodeti ilmselt, et sõja alates tekivad Gruusias sisemised konfliktid ning Saakašvili sunnitakse lahkuma, siis seda ei toimunud.

Nüüd on üle jäänud sõjaline lahendus. Kui Gruusia suudab oma kaitse organiseerida ning võitlust jätkata, on tal lootust. Lõputult ei suuda Gruusia loomulikult Venemaale vastu panna, kuid mida kauem seda tehakse, seda suurem on võimalus, et maailm suudab Venemaad agressiooni peatama sundida.

Tegelikult tulistasid grusiinid n-ö esimese paugu. Kas on Teie arvates õige kõiges ainult Moskvat süüdistada?

Grusiinid ei tulistanud esimest pauku, nad vastasid juba pikka aega kestnud rünnakutele Gruusia küladele Osseetias. Nende rünnakute taga on aga otseselt Moskva - miks ei peatanud vene rahuvalvajad relvaeksporti, miks ei peatanud nad Gruusia tulistamist, miks seati Vene sõjaväelased ja FSB mehed Osseetia juhtkonda, miks jagati kohalikule rahvale Vene passid, kuigi tegemist on Gruusia riigi osaga?

Selliseid küsimusi võib lõputult esitada, vastus on neil aga üks: sest Venemaa soovib seda osa Gruusiast oma võimu all hoida. Gruusia ründamisest, linnade pommitamisest ja tsiviileelanike tapmisest ei hakka ma rääkimagi.

Missuguseid teateid saate ise praegu Gruusiast? Missugused on Teie andmed hukkunute hulgas ja kaotustest relvajõus?

Andmed on vastukäivad, kuid tsiviilelanikke on eriti Goris ja Senakis hukkunud arvukalt. Kannatanud on tugevalt ka relvajõud, kuigi väljalangenutest enamiku moodustavad haavatud. Ometi suudetakse võitlust jätkata, suur hulk kergemalt haavatuid püsivad rivis, mis näitab, et moraal on endiselt hea.

Lääne senised reaktsioonid on olnud pehmelt öeldes hambutud. Missugused reaktsioone EL-i ja NATO suunalt peate Teie adekvaatseks?

Adekvaatne on seni olnud Carl Bildti seisukohavõtt ning Poola ja Balti riikide avaldused.

Vene pool on Eesti, Läti, Leedu ja Poola presidendi ühisavaldusele vastanud ähvardustega, et Gruusia toetamine lõpeb halvasti. On see tühi retoorika või tõsiseltvõetav ähvardus?

Kui Venemaal õnnestub Gruusia iseseisvus hävitada, pole ohus mitte ainult neli nimetatud maad, vaid ka paljud teised. Kui Venemaale antakse võimalus sellisel kombel oma impeeriumi taastada, siis võib kindel olla, et varsti on järjekorras mõni järgmine riik, kus oma kodanike au ja väärikust kaitsma asudes. Meil pole valikut, meie ainus võimalus on Gruusiat toetada.

Mil viisil peaks Eesti antud sündmuste taustal suhetes Venemaaga käituma, et oleks ka edaspidiseks tagatud Eesti julgeolek?

Kindlasti tuleb täita NATO-le antud lubadused ning hoida ettenähtud tasemel meie kaitsekulutused. Jutud palgaarmeest tuleb visata prügikasti ning Eesti reaalse kaitsevõime tagamisele tõsist tähelepanu pöörata.

Kuidas hindate Eesti vabatahtlike algatust Gruusiasse appi minna? Kui nad satuvad seal reaalsesse sõjategevusse, ütleb Venemaa, et Eesti sõdib Gruusias. Mis sellele järgneb?

Ükski riik ei saa takistada humanitaarabi andvate vabatahtlike tegevust. Gruusia vajab meie abi just praegu ja selliseid algatusi tuleb tervitada.

Kas näete Eesti ühiskonna polariseerumise märke? Kas on alust võrrelda Eesti praegust situatsiooni olukorraga pronkskriisi aegu? 1939. aastaga?11/9-ga?

Ei näe sellist polariseerumist, kuigi mõned avaldused on olnud mõnevõrra hämmastavad. Seda pole ka Gruusias - kui ollakse sattunud agressiooni alla, siis unustatakse vanad vastuolud.

On ennustatud, et Gruusia sündmused on suure katastroofi algus. Mis meist saab? Kas Eesti iseseisvus on ohus?

See sõltub sellest, kuidas Gruusia sündmused arenevad.

Balti riikide parlamentide esimeeste avaldus

2008-08-12

Jälgime suure mure ja ängistusega sündmusi Gruusias, mida praegu täie jõuga ründab Vene Föderatsiooni sõjavägi.

Kutsume rahvusvahelist üldsust otsustavalt hukka mõistma Venemaa tegevust ja viivitamatult astuma kõiki vajalikke samme sõjategevuse lõpetamiseks ning osapoolte toomiseks läbirääkimiste laua taha.

Venemaa tegevuse õigustamine Gruusias vajadusega turvata oma kodanikke on vastuvõetamatu. Niisugused ettekäänded Gruusia vastase sõjategevuse alustamiseks sunnivad murelikult tulevikku vaatama iga riiki, mille territooriumil elab Vene kodanikke.

Me oleme mures ja pettunud Venemaa kui kõnealuse piirkonna ning kogu maailma poliitika olulise mõjutaja tegevuse ja hoiaku pärast, millel on vältimatud tagajärjed edasistele kahepoolsetele ja mitmepoolsetele suhetele selle riigiga. Venemaa sõjaline agressioon teise iseseisva riigi vastu ja tegevus, mis on vastuolus tema oma juhtide sõnadega, seavad tõsise kahtluse alla Venemaa kui partneri usaldusväärsuse ja järjekindluse.

Oleme samas veendunud, et rahvusvahelise üldsuse vastus Venemaa agressioonile Gruusias kujuneb ühtlasi usaldusväärsuse ja solidaarsuse testiks Euroopa ja Atlandi-ülestele julgeolekuinstitutsioonidele. Sellepärast kutsume me oma valitsusi kaaluma koos NATO ja Euroopa Liidu partneritega kõiki abinõusid, mis aitaksid vältida niisuguseid ründeid tulevikus. NATO ja Euroopa Liit peavad võtma endale vastutuse oma partnerite julgeoleku ja turvalisuse eest ning näitama Venemaa juhtidele, et nood ei või talitada oma suva järgi naaberriikidega, kus austatakse Euro-Atlandi ühiskondadele omaseid väärtusi ja põhimõtteid.

Venemaa agressioon Gruusia vastu tuleb rahvusvahelise üldsuse viivitamatu kooskõlastatud tegevuse abil peatada enne, kui hävinevad Gruusia infrastruktuur ja majandus tervikuna, mis tooks kogu piirkonnas kaasa pikaajaliste tagajärgedega humanitaarkatastroofi.

Eesti Riigikogu esimees Ene Ergma

Läti Saeima esimees Gundars Daudze

Leedu Seimase esimees Česlovas Juršėnas

10. augustil 2008

Ei meeldi, kui meil hästi läheb

2008-08-12

Antiikajal lõpetati sõda olümpiamängude ajaks ära või vähemalt tehti vaherahu. Tänapäeval on vastupidi - Venemaa ajastab oma agressiooni olümpiamängude avatseremoonia ajaks. Kas ei meenuta see Leedu ründamist 1991. aasta jaanuaris, mis pidi jääma Lahesõja varju? Või Balti riikide okupeerimist 1940. aasta suvel, sellal kui võidukad sakslased defileerisid Champs-Élyséel?

Venelaste suur isu

Demokraatlik lääs on taas üksi kahe vastu, nii nagu Teise maailmasõja eelõhtul. Siis tuli valida Hitleri ja Stalini vahel, ning lääs ei valinud kumbagi. See-eest valisid Hitler ja Stalin teineteist ja tagajärjed olid kohutavad. Lääne õnneks pöörasid kurjategijad 1941. aastal omavahel tülli, mis sundis Stalinit poolt vahetama ja lääs sai liitlase, kelle "abi" tänaseni kurjalt kätte maksab, laskmata ebainimliku kommunismi-ideoloogiaga lõpparvet teha.

Nüüd on Hitleri asemel Iraan, kui veidi lihtsustada. Muuseas, kas teadsite, et araabia maades ja küllap Iraaniski peetakse Hitlerit tubliks meheks, kuna ta julges vastu hakata imperialistidele, s.o ameeriklastele? Islamimaailmas mõistetakse suurepäraselt, et totalitarismil on maailmas ainus tõeline vastane, ja see on USA, mitte aga Venemaa, kes ennast fašismi hävitajaks ja Euroopa vabastajaks peab. Fašismi hävitajaks sai ta olude sunnil, vabastajaks mitte kunagi.

See ilmneb ka nüüd. Venemaast võib saada USA liitlane islamifanatismi vastu, kuid vaid olude sunnil, mitte põhimõtte pärast, kusjuures pole välistatud, et Putin ja Osama ühel päeval hoopis kokku ei lepi, juhul kui lääs Putinile nõutud altkäemaksu ei anna. Tundub uskumatu, aga Hitleri ja Stalini liit tundus omal ajal sama uskumatu. Ometi sai see teoks. Nii jääb vaid üle mõistatada, mida Venemaa seekord küsida suvatseb. Kas Gruusia osas on juba kokkuleppele jõutud? Kes veel? Ukraina? Eesti, Läti, Leedu?

Samal päeval, kui algas Vene rünnak Gruusia vastu, manas Eestis elav, kuid Venemaad armastav Sergei Stadnikov Eesti Ekspressis Edward Lucase raamatut "Uus külm sõda", pidades seda nii halvaks, et soovitus oli: ära loe! Muu hulgas pillas Stadnikov: "Lucas on üks neist, kellele meie idanaabri üha jätkuv sõjalis-majanduslik-elukvaliteediline tugevnemine kohe sugugi ei meeldi." Olen seda lauset kuulnud mõnegi našisti suust. See on kuldaväärt lause, sest selles peegeldub kogu suurvene alaväärsuskompleks ja sisemine agressiivsus. "Neile lihtsalt ei meeldi, kui meil hästi läheb. Nad tahavad meile liiga teha."

Kui sellist mõtet esimest korda kuulsin, olin hämmingus. Nüüd enam mitte, mõistes, et see ütleb midagi Venemaa enda kohta. Vene ideoloogidele lihtsalt ei meeldi, kui nende impeeriumist lahti öelnud rahval hästi läheb. See on solvav.

Karda või sure!

Ning just siin on üks peapõhjusi, miks Venemaa pommitab Gruusia linnu. See on barbari viha endast väiksema, kuid targema vastu. Viha rahva vastu, kellel hakkas liiga hästi minema. See on veendumus, et kui ei armasta, siis peab vähemalt kartma. Ja kui ei karda, peab surema.

Muidugi on ka geopoliitika. On soov kontrollida naftajuhtmeid, on soov omada platsdarmi teisel pool Kaukasuse peaahelikku. Kuid kui oleks tegu vaid nende pealtnäha proosaliste ja ratsionaalsete motiividega, siis poleks vist põhjust pommitada Gorit või Thbilisi tsiviillennuvälja, tappes süütuid naisi ja lapsi? Ei, need motiivid on ratsionaalsed vaid pealtnäha, sisuldasa on nad ikkagi irratsionaalselt šovinistlikud. Sest küsigem: miks on ühel Volga ääres vilja lõikaval vene mehel tarvis kontrolli naftajuhtmete üle või platsdarmi teisel pool Kazbekki? Mis on neil kaugetel maadel ja imperialistlikel eesmärkidel pistmist Vologda metsaettevõtja elukvaliteediga? Mitte mingisugust. Peale selle, et nii mõnus on rebida särki ja peksta vastu rinda, karjudes: meie riik on maailma suurim!, meie riik on maailma võimsaim!, kartke meid, kartke meid!

Oleks rahvuse eliidi asi neid haigeid tunge ohjeldada ja ravida. Selle asemel köetakse neid üles. Ning taas läheb Volgamaa põllumees ja Vologda metsaettevõtja sõtta nendega, "kellele ei meeldi, et meil hästi läheb". Näiteks genotsiidis süüdistatavate grusiinide või fašistideks tembeldatud eestlaste vastu.

Meil siin Maarjamaal tegeleb terve leegion riigipalgalisi vaimuhiiglasi eestlaste rahvustunnete mõnitamisega. Kusjuures eestlased ei kavatse pommitada ühegi naaberriigi linnu ega lennuvälju. Isegi kui kavatseks, poleks jaksu. Miks ei võiks see leegion sisustada oma aega kasulikumalt ja kritiseerida mõnd teist, märksa ohtlikumat natsionalismi, mis küünib šovinismini? Näiteks vene oma? Looda sa. Nii mõnus on otsida oma prille tänavalaterna all. Aga mitte pimedas ja ohtlikus kõrvaltänavas, kus nad tegelikult kaduma läksid.

Omaette pähkel on muidugi ka grusiinide rahvustunne. Nende riik on peaaegu sama paljurahvuseline kui Venemaa, ja grusiinidki on omal kombel impeeriumirajajad. Selles mõttes võiks abhaasidele ja osseetidele kaasagi tunda, sest viimati neile tõesti ei meeldi elada Gruusia ülemvalitsuse all. Kuid siis võiks alternatiiviks olla iseseisvus või autonoomia jutumärkideta. Paraku ei ole Gruusia ülemvõimu alternatiiv ei autonoomia ega iseseisvus, vaid Vene ülemvõim, kuulumine Vene riigi külge. On üsna ükskõik, mis nime all, kas autonoomse oblasti või kolhoosiesimeeste kuningriigina.

See aga oleks vaid pool häda. Kui nad nii kangesti tahavad, eks hakakugi venelasteks, keelata ei saa ega tohi. Aga asi pole ainult abhaasides või osseetides endis. Häda on selles, et kui Gruusia loobuks Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast, siis suurendaks see Venemaa kohalolekut Taga-Kaukaasias sedavõrd, et raskeks läheks rääkida Gruusia enda tõelisest iseseisvusest. See aga ongi asja tuum. Venemaa ei ole leppinud ega kavatse leppida oma endiste territooriumide iseseisvusega. Venemaa pole päriselt, südamepõhjani leppinud isegi Soome iseseisvusega, rääkimata siis meist või Gruusiast. Venemaa talub endiste territooriumide iseseisvust vaid juhul, kui tal õnnestub sellele külge pookida mingi "aga" - mingi konks, mis ei lase lahkulöönuil end päris vabana tunda.

Miks peaks siis üks normaalne inimene rõõmustama Venemaa edu üle? Kui see edu tähendab naaberrahvaste jalge alla trampimist, nende alandamist ja kiusamist ning mõnikord otsest mahatapmist?

Pekingi olümpiaregatil ka kaks Eesti purjetajat

2008-08-11

Pekingi olümpiamängudel osaleb purjetamises 400 sportlast üheteistkümnes paadiklassis. Kui 2004. aasta Ateena OM-il oli Eesti esindatud Imre Taveteriga Finn klassis, siis Pekingi OM-il on väljas kaks Eesti sportlast. Deniss Karpak (22-aastane) võistleb Laser Standard klassis 43 ja Johannes Ahun (20-aastane) purjelaual RS-X klassis 35 paadi konkurentsis.

Olümpiaregatt Pekingi OM-il sarnaneb eelnevatega sellepoolest, et võistluspaik asub sadade kilomeetrite kaugusel olümpiakülast - purjetajate olümpiamelu keskmest eemalolek on reeglina paratamatu. Vähe on olümpiakohti, kus purjetamiseks sobilik akvatoorium oleks kohe lähedal, kuna esmatähtis on ikkagi sportlasele võistlustulemus, siis olümpiamelu keskmest eemalolek pole "kurbust" tekitanud. On ju nii rahulikum ja kõrvalisi segavaid faktoreid vähem. Tavaliselt peale võistlust on enamikul sportlastel võimalus mõned päevad enne kojuminekut olümpiakülas olla ja lõputseremoonial osaleda. Meeldiva erandina tooksin oma olümpiakogemustest Barcelona OM-i, kus paadisadam oli kohe olümpiaküla kõrval, paari minuti jalutuskäigu kaugusel.

Pekingi OM-i olüpiaregati sadam on Kollase mere ääres, Quingdao linnas, mis asub Pekingist ca 1000 kilomeetrit kagusse. Tihti nõuab igapäevane võistluspaika minek ja tulek palju aega, kohati 4-5 tundi päevast ja on tõeliselt tüütu. Seekord aga elavad purjetajad sarnaselt Tallinna Olümpia Purjespordikeskusega hotellis keset olümpiasadamat, paarisaja meetri kaugusel oma paadist.

Prognooside järgi oodatakse olümpiaregatil vaiksemaid tuuli. Kuna võistluspaik on avamerele võrdlemisi avatud, siis võib juhtuda, et meretuulte korral peavad võistlejad lisaks tugevale tuulele võitlusesse astuma veel ka ülisuurte lainetega, antud ajaperioodil aga vähetõenäoline. Eripärana tuleb kindlasti nimetada väga tugevat hoovust, kuni 60 m/minutis, mis on paljudele harjumatu. Kindlatel kellaaegadel muutuva hoovuse reeglid tuleb kindlasti eelnevalt endale selgeks teha, muidu etteotsa asja ei ole.

Kuid millised tuuleolud regatil tegelikult tulevad, selgub siiski alles stardis. Hea näide on 1988. aasta Söuli OM-i regatt, kus analoogselt Pekingiga ennustati vaikseid tuuli, kuid tegelikkus osutus täiesti vastupidiseks, tormised tuuled ja paari meetri kõrgused lained.

Kuidas olüpiaolud meie sportlastele sobida võivad?

Omades ise olümpiakogemust neljadelt mängudelt (1988, 1992, 1996 ja 2000) ning neist esimestel võitnud hõbe- ja pronksmedali, üritan mõtiskleda ka meie tänase kahe olümpiapurjetaja võimaluste üle. Kui arvestada mõlema sportlase varasemaid tulemusi ja ka füüsilisi omadusi, siis oodatavaid purjetamisolud neile väga soodsad olla ei pruugi. Mõlemad on end kindlamini tundnud tugevamas tuules ja on ju Denissi 2007. a. MM-i pronkski tugevama tuulega välja sõidetud.

Deniss Karpaki tugevuseks võib pidada viimase kahe hooaja stabiilset head esinemist, mida kinnitab ka tänane kuues positsioon maailma edetabelis. Tema tugevuseks pean tuhandete meretundide tulemusena omandatud väga head paaditunnetust ja tehnikat ning tugevat füüsist, mis tugevamas tuules eriti mõjule pääsevad. Natuke ebastabiilsem on ta vaiksema ja keskmise tuulega, seda suuresti tänu raskemapoolsele olevale kehakaalule. Deniss on oma eesmärgiks seadnud olümpiamedali ja kui tal närv vastu peab ning ta suudab sõita oma harjumuspärast sõitu, ega hakka liigselt riskima, on ta võimeline naasma medaliga. Kindlasti oleks tugevam tuul Denissi unistuste täitumisele Pekingis abiks.

Pakun välja kolm nime, keda pean Laser klassis suurimateks favoriitideks medalitele: austraallane Tom Slingsby, inglane Paul Goodison ja uusmeremaalase Murdoch Andrew.

Johannes Ahuni väljavaateid medalile pean kahjuks ebareaalseteks. On oluline, et peale 16 aastast vaheaega võistleb Eesti purjelaudur jälle olümpial ja tegemist on hea võistluskogemusega teel järgmistele olümpiamängudele. Kindlasti sobivad Johannesele paremini tugevamad tuuled, kus ta on võimeline sõitma maailma konkurentsis keskmiste sekka. Kuid viimased kuud on ta just vaiksemate tuulte sõitu harjutanud ning loodan, et Johannes teeb just nendel olümpiamängudel oma elu võistluse. Õnnestumise korral pean reaalseks jõudmist 25 parema sekka. Favoriitideks pakun poolaka Przemyslaw Miarczynski, portugallase Joao Rodriguesi ja prantslase Julien Bontempsi.

Mõlema eesti purjetaja võistlus koosneb 11 võistlussõidust, kaks sõitu päevas, paar puhkepäeva ja lõppeb võistlus ühe finaalsõiduga, kuhu pääseb 10 paremat ja antud sõidu punkte arvestatakse topelt. Ahun alustab oma võistlust 11. ja Karpak 12. augustil ning viimane võistluspäev (kui ollakse 10 parema seas) oleks vastavalt 19. ja 20 august.

Purjetamise üldised arengud liiguvad publikule ja televisioonile atraktiivsemaks muutumise tähe all (nagu kõik spordialad). Viimastel olümpiamängudel on lisandunud väga kiire ja sportlik paadiklass "49-er", "Tornaadole" on lisatud spinnaker, distantsid on läinud lühemaks, võistlussõitude arv suurenenud jne, kõik ikka selleks, et publikut ja TV-huvides teleülekandeid võistlustest teha.

Kuna olümpiaregatist osavõtjate limiidiks on kehtestatud 400 sportlast, siis paadiklassidel, kus kolm ja enam võistlejat ühes paadis, erilisi lootusi olümpiadistsipliinide hulka pääseda enam pole.

Hoiame siis omaltpoolt meie poistele pöialt, et neil oleks koguaeg natuke rohkem tuult kui konkurentidel!

Vene agressioon mõjub laastavalt Gruusia majandusele

2008-08-11

Kindlasti mõjub sõda Gruusia majandusele laastavalt. Seda enam, et tegemist pole lokaliseeritud konfliktiga, vaid Vene agressiooniga, mis toimub maal, õhus ja merel ning mis on suunatud mitte ainult sõjaliste objektide, vaid ka tsiviilobjektide pihta, nagu Poti sadam. Milline on Gruusia tulevik, seda näitab sündmuste areng ehk kas Gruusia jäetakse Venemaa vastu üksi. Kõigele vaatamata usun, et Gruusia rahvas, kes on varemgi äärmiselt raskeid aegu üle elanud, saab ka sellest katsumusest üle.

Eesti on olnud aktiivselt tegev, et informeerida maailma Gruusias toimuvast ning selgitada, miks on Venemaa peatamine vajalik. Kui seda ei tehta, kujuneb 21. sajand äärmiselt veriseks, sest selline käitumine muutubki normiks. Sellega olen viimaste päevade jooksul ka ise oma aja veetnud. See ei ole oluline mitte ainult Gruusiale, vaid pikemas perspektiivis ka meile endale.

Praegu on Venemaa sihikul Gruusia, homme asub ta samal kombel oma kodanike elu ja väärikust kaitsma mõnel teisel maal.

Venemaa sõda lääne väärtustega

2008-08-11

Venemaa agressioon Gruusia vastu on tekitanud ulatuslikke purustusi, nii moraalset kui ka materiaalset kahju. Veel suurem on selle ebakindlust külvav mõju rahvusvahelisele julgeolekule.

Kes veel ei olnud aru saanud, võiks nüüd juba mõista - Venemaa pole läänelikele väärtustele lihtsalt selja pööranud, vaid ta on nendele sõja kuulutanud. Tänane agressiivsus on kujunenud pika aja vältel.

Teadmata, kuidas kõik laheneb, on meil põhjust analüüsida, kuidas sellise olukorrani jõuti. Venemaal on selja taga massiivne hävitustöö ja inimõiguste rikkumine Tšetšeenias. Korra ähvardati Gruusiat pommitada juba Ševardnadze võimuloleku ajal - põhjendusega, et seal varjavad end tšetšeenid. Alates rooside revolutsioonist 2003. aastal on Gruusia olnud Venemaa ähvarduste alaline objekt.

Vene portaalidest infot ja seisukohti otsides võib kohata versiooni, et käimas on Medvedevi tõeliseks presidendiks karastumise sõda - nagu teine Tšetšeenia sõda oli Putini sõda.

Ma ei usu siiani, et president Medvedevil Venemaal märkimisväärset otsustusõigust oleks. See on ikka taas Putini, täpsemini KGB/FSB sõda.

Oluline erinevus on see, et nüüd rünnatakse suveräänset ja tunnustatud riiki, ÜRO liiget, mitte Venemaast lahku lüüa üritavat ja rahvaste enesemääramisõiguse praktikat katsetavat poolriiki.

Küll on rahvusvaheliste reaktsioonide järjestikune nõrkus kujundanud karistamatuse, mida kõigepealt rakendati Tšetšeenias inimõiguste küsimuses ning mis nüüd väljendub otseses ja jõhkras sõjalises agressioonis Gruusia vastu. Tšetšeenia teine sõda näitas, et sellised jõhkrad meetodid lähevad läbi ja mingi aja pärast loobub Lääs sellest rääkimast või räägib palju vaiksemalt kui algul.

Kui olukorra arenguga mitte kuigi kaugele tagasi minna, siis võiksime alustada näiteks ülemöödunud sügisest, mil pärast Vene luurajate vahelejäämist Gruusias alustas Moskva ulatuslikku kaubandusblokaadi ja gruusia päritolu inimeste sanktsioneeritud tagakiusamist Venemaal. Eelmise aasta 6. augustil heideti Gori lähedale rakett, mis õnneks ei plahvatanud. Venelased raketti omaks ei tunnistanud, ehkki eksperdid olid selle päritolus kindlad. Rahvusvaheline reaktsioon jäi kiduraks mõlemal juhul.

Järgmine proovilepanek oli Venemaa otsus luua diplomaatilised sidemed Gruusia kontrollile allumatute osade, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. See juhtus aprillis 2008. Selleks ajaks oli selge, et Venemaa roll nn rahuvalvemissioonidel ei ole Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga seotud probleemide lahendamine, vaid vastupidi - konflikti kui sellise alalhoidmine. Venemaa lubadus luua separatistidega diplomaatilised suhted pälvis küll kriitikat, kuid taas mitte piisavalt tugevalt.

Eelmisel kuul tegid Vene sõjalennukid ähvarduslende Gruusia territooriumile. Nende lendude toimumist tunnistati, mis tähendas ähvardavat nihet Venemaa retoorikas. Kui varasemate provokatsioonide puhul tunnustati vähemalt sõnades Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, siis nüüd loobuti isegi sellest. Ilmselt oli Venemaa sel ajal juba asunud otsese agressiooni ettevalmistamisele.

Praegune olukord on suuresti ka demokraatlike riikide ükskõiksuse, nõrga koostöö ja ebapiisava sekkumise tagajärg. Kas neid vigu õnnestub osaliseltki heastada, näitab lähem tulevik.

Vene-Gruusia sõja esimesed õppetunnid

2008-08-11

/.../

1. Venemaa tänase juhtkonna poliitika on tõsiseks ohuks demokraatlikele naaberriikidele. Laiemalt on Venemaa ennast jõuliselt vastandanud Lääne vabaduse ja demokraatia ideaalidele. Uus külm sõda on reaalsus.

2. Venemaa ei hooli rahvusvahelisest õigusest ega rahvusvahelistest organisatsioonidest, sealhulgas SRÜst.

3. Käimasolev Venemaa agressioon on ette valmistatud pikema aja jooksul ning pole juhuslik, et see sai alguse olümpiamängude avamise ajal.

4. Venemaa liikmesus eeskätt Euroopa Nõukogus, aga ka OSCEs ja G8s tuleb üle vaadata. Vähemalt Euroopa Nõukogu kontekstis ei tohi Venemaa tegevus jääda karistuseta.

5. Venemaa agressiooni peamiseks eesmärgiks on Gruusia eemalhoidmine NATOst. Seepärast tuleb NATO liikmesmaadel tugevdada jõupingutusi Gruusiale liikmesuse tegevuskava andmiseks juba detsembris ning Thbilisi lähendamiseks alliansile.

/-/

7. Venemaa näeb Gruusiat strateegiliselt tähtsa riigina, kuna sealt lähevad läbi nii Bakuu-Thbilisi-Ceyhani naftajuhe kui ka Bakuu-Thbilisi-Erzerumi gaasijuhe. Venemaa ihaleb nende energiateede kontrolli üle.

8. Venemaa näitas tegudes, et võib jõhkralt rikkuda rahvusvahelist õigust «kaasmaalaste» või kodanike kaitse sildi all. Täpselt nii, nagu tegi seda Hitler 1930ndatel.

9. Venemaa peaminister Vladimir Putin näitas, kes on majas peremees. President Medvedev on varjus ning kordab Putini sõnu. Putin seadis täna (laupäeval - toim) Vladikavkazis otseselt kahtluse alla Gruusia territoriaalse terviklikkuse.

10. Venemaa kasutab oma agressioonis kliberrUnnet. Eesti oli esimene katsejänes ning nüüd on see laialt käsutuses.

11. Igasugune tingimusteta kokkuleplus ning status quo ante belli nõudmine ei lahenda, vaid lükkab edasi probleemi.

12. Venemaa ei ole usaldusväärne rahutagaja oma naabruses. Gruusiasse peavad saadetama rahvusvahelised rahujõud.

13. Venemaa püüdleb järjekindlalt Gruusia poliitilise korra muutmist, järgmiseks sihtmärgiks võib olla Ukraina.

14. Venemaa ettepanek julgeolekuarhitektuuri muutmiseks Euro-Atlandi väljal tuleb selgelt tagasi lükata.

15. Kahjuks näitab Venemaa agressioon, et ELil puuduvad jätkuvalt tugevad ja põhimõttekindlad liidrid.

16. Venemaa agressiooni ja karistamatusele lootva käitumise üheks põhjuseks on mitmekordsed rahvusvahelised andeksandmised jõhkrate tegude eest, mida on korda saatnud Venemaa tänane eliit eriti Tšetšeenias.

17. Euroopa Liit peaks lõpetama Venemaa käsitlemise strateegilise partnerina. Uue partnerlusleppe läbirääkimised on võimalikud ja tulemusi andvad vaid siis, kui Venemaa loobub oma demokraatlike naabrite ründamisest ja ähvardamisest. Seejuures võib ära unustada üldise viisavabaduse võimalikkuse Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

18. Euroopa Liit peab kiiresti suurendama jõupingutusi energiajulgeoleku ning Venemaast energiasõltumatuse suurendamiseks.

19. Venemaa sõjaline võimsus on bluff. 58. armee üksused ning õhujõud pole olnud võimelised taktikalist edu saavutama. /-/

Venemaa sõda Gruusia vastu on sõda Lääne vastu

2008-08-09

Venemaa tähistas olümpiamängude avamist otsese sõjategevuse alustamisega Georgia vastu. Nüüdseks on lisaks Lõuna-Osseetiale lähemal asuvatele sihtpunktidele pommitatud Poti sadamalinna Musta mere ääres ning Kodori orgu. Potis on kümmekond hukkunut, Kodori oru pommitamine võib tähendada peatset "teise rinde" avamist Abhaasias. Gori, Senaki, Marneuli ja Vaziani sõjaväebaaside pommitamine on nüüd juba vana uudis.

Vale peab olema piisavalt suur ja suurelt levitatud, et varjutada tõde. Seda propagandavõtet on Vladimir Putin KGB-s õppinud ning nüüd rakendab ta seda Pekingis. "Kahju, et meiega olümpiamängude avamispäeval sõdima hakati," kurtis eile avatseremoonial osalenud Venemaa peaminister ja tegelik juht. Esimese sõnumi efekt teeb kahtlemata oma töö, kuid nüüdseks on Venemaa läinud nii kaugele, et Lääne kõhklejatel on raske kauem silmi kinni pidada.

See on sõda demokraatia edusammude vastu Georgias, sõda NATO laenemisvõimaluse vastu ning kokkuvõtvalt - Venemaa sõda Lääne vastu. Asjaolu, et paljud Lääne poliitikud pole seni osanud asju õigete nimedega nimetada, teeb sõja Venemaa jaoks lihtsamaks.

Selline agressioon teise riigi vastu tuleb viivitamatult peatada. Kui seda ei tehta ning ei teadvustata praegu alanud sõja tagajärgi, siis ulatub selle mõju palju kaugemale Georgiast ja Kaukaasia piirkonnast. Karistamatust kogedes sünnib mõte korrata sama mõnes teiseski naaberriigis. Vastavalt Venemaa juhtide ähvardustele võib tekkida isu sekkuda ja heita pomme kõikjal, kus on Vene kodanikke.

Edward Lucas hoiatab raamatus "Uus külm sõda", et kui Lääs ei asu koheselt toetama Venemaa poolt ohustatud riike, antakse trumbid Venemaale, kes dikteerib uue külma sõja tingimused. Täpselt nii läks sügisel Bukarestis, kui Georgia ja Ukraina jäeti ilma NATO liikmelisuse tegevuskavast.

Et halvad arengud tulevad augustis, võis juba varem prognoosida. Venemaa on korduvalt ajastanud oma agressiivsed ettevõtmised ajale, kui Lääne poliitikud on suvepuhkusel. Praegu on lisaks olümpiamängud. Siit tekib veel üks seos. Kui aktsepteeritakse "rahu ja sõpruse mänge" inimõigusi ja rahvaste õigusi rikkuvas riigis, siis äkki kannatatakse välja ka see, kui üks teine suur riik samal ajal oma võimkonda sõjategevusega laiendab?

Tuletame siiski meelde, et Venemaal on väga olulised liikmekohustused OSCE ja Euroopa Nõukogu ees, Euroopa Liiduga seob teda nõudlik partnerlus. Kui need organisatsioonid jäävad hambutuks ja Lääs otsekohe jõuliselt ei sekku, siis seda enam dikteerib Venemaa uue sõja tingimusi. Eilse ja tänase järgi otsustades ei pruugi see olla enam pelgalt "külm sõda". Sõjategevus Georgias on otsene ning õõvastav. Kõne all on valitsuse evakueerimine, sest järgmine sihtmärk võib olla Tbilisi.

* 12.08.2008 Sõda Lääne vastu, Meie Maa

Intervjuu: Mart Laar: Gruusial ei jäänud teisi valikuid

2008-08-09

Gruusia president Mihheil Saakašvili nõunikuna töötanud Mart Laari hinnangul ei olnud grusiinidel teisi valikuid peale Lõuna-Osseetiasse tungimise.

•• Kui palju te viimastel päevadel tajusite Gruusia, Venemaa ja Lõuna-Osseetia vaheliste suhete pingestumist?

Pingestumist oli juba mõnda aega väga selgelt tunda, kuigi eskaleerumine toimus lühikese ajaga ja ilma suuremate ettevalmistusteta. Sellel ajal kui ma nädalapäevad tagasi Gruusiasse läksin, toimus just esimene tõsisem intsident, kui grusiinide külasid hakati aktiivselt tulistama ja Gruusia vastas nii suurtükitule kui ka snaipritulega. Nii palju kui ma oletada oskan, siis Gruusia pool lootis selle tegevusega vähemasti mõneks ajaks rahu saavutada. Rääkisin Gruusias olles nii parlamendi esimehe Nino BurdÏanadze kui ka president Mihheil Saaka‰viliga ja ka nemad lootsid, et Lõuna-Osseetia pool saab aru, et kui nad tulistavad, siis tulistatakse neid vastu. Gruusia juhtkonna lootused olid just rajatud nendele lühikestele vasturünnakutele.

•• Miks just nüüd pingestus olukord Lõuna-Osseetia ja Gruusia vahel?

Eks ikka seepärast, et Gruusial erilisi valikuvõimalusi ei jäänud, ja see oli ammu teada, et olukord võib pingestuda. Seda on ka Gruusia president varem korduvalt öelnud, et kui Gruusia külade vastu alustatakse rünnakuid, teravneb olukord. Paraku Lõuna-Osseetia pool seda tegi.

Märkimisväärne on ka see, et Osseetia pool jättis tähelepanuta Gruusia presidendi poolt oma sõjaväelastele antud korralduse vahepeal tuli katkestada. President langetas selle otsuse ääretult keerulises olukorras, soovides saavutada vaherahu. See avaldus oli äärmiselt dramaatiline. Mina jälgisin presidendi esinemist, viibides hotellis, kus hotelli töötajad keerasid kõik televiisorid CNN-i pealt kohalikule telekanalile, et saaks presidendi kõnet kuulata. Kuid Gruusia initsiatiivi ei soovinud ei Venemaa ega Lõuna-Osseetia pool järgida. Kuid ma kaldun arvama, et Venemaa, kes seda konflikti on kogu aeg õhutanud, ei olnud samuti huvitatud selle konflikti nii tormilistest arengutest. Igal juhul on Venemaa rahuvalvajad kaotanud nende Lõuna-Osseetia paramilitaarsete või militaarsete ühenduste üle kontrolli.

•• Mis on Venemaa huvi ja mis Gruusia huvi?

Ma usun, et nii Venemaa kui ka Gruusia huvi on sõjaline konflikt kiiresti lõpetada ja olukord stabiliseerida. Kindlasti soovivad mõlemad pooled inimohvreid vältida. Ega siin muud võimalust pole kui istuda läbirääkimislaua taha, ja seda on Gruusia pool korduvalt soovinud. Kui vaadata ka Gruusia sõjalisi operatsioone, siis pole need rajatud massiivsetele rünnakutele, lootus on rajatud rahumeelsetele lahendustele. Seda pole paraku veel juhtunud.

Eriti murelikuks teevad mind teated, et konflikti on sekkunud ka Venemaa sõjalennukid ja pommitama on hakatud ka Gruusia territooriumi, mis asub väljaspool Lõuna-Osseetia konfliktipiirkonda. See on väga kahetsusväärne, sest Vene rahuvalvajad on püüdnud viimastel päevadel sõjategevusse mitte sattuda. Gruusia pool on teinud kõik endast sõltuva, et Venemaa rahuvalvajad ei satuks rünnaku alla.

•• Kuivõrd tõenäoliseks peate kiiret ja rahumeelset konflikti lõppu?

Ega siin ilma rahvusvahelise sekkumiseta hakkama ei saa. Lahendus on Venemaa käes, sest nemad on seda Lõuna-Osseetia seltskonda varustanud, õpetanud, kõvasti relvastanud ja nagu nüüd selgub, siis kõiki kokkuleppeid rikkudes. Seega on konflikti lahenduse võti just Venemaa käes, kes suudab läbirääkimiste laua taha tuua mässuliste paramilitaarsete üksuste juhid.

Mis puudutab kiiret konfliktilahendust, siis alati võib loota, et asi laheneb kiiresti, aga see sõltub siiski Venemaast. Viimaseid uudiseid jälgides tundub mulle, et kõik see ei lahene seal lähiajal.

Solženitsõn. Kirjanik ja venelane

2008-08-07

Eesti kirjanikest on Fr. R. Faehlmann ainus, kelle loomingust ja paberitest võiks lugeda trükituna läbi viimase kui teadaoleva rea - ehkki mitte ühes ning samas väljaandes. Lauluisa Kreutzwaldiga nõndasamuti näiteks ei ole. Eesti keelde tõlgitud autoritest on meie ees tervikuna üksnes Shakespeare´i looming.

Seepärast oleksin ma Aleksandr Solženitsõni teoste ja seisukohtade tsiteerimisel küllalt ettevaatlik. Korralik, ühelt aluselt toimetatud teostekogu puudub. Tema vastused igasugustele küsimustele on aga funktsionaalsed juba intervjuu kui sellise tõttu: igaüks küsib oma ja saab vastuse suud mööda. Liiati on vaks vahet, kas sa räägid kodumaistest asjadest riigi sees või eksiilis või olles kodus tagasi. Iga kord on ise jutt, pealegi võib ka kirjanikule meeldida täna tõe üks ja homme teine pool.

Looja muutlikkus

Aleksandr Solženitsõni surmaga lahkus meie keskelt inimene, kes oli olnud kehtiva võimu vastu, kuid tuli uuele võimule lähemale. Uus võim, see on Vladimir Putin. Üks foto jäädvustabki, kuidas nad äärmiselt korraliku raamaturiiuli ees juttu ajavad. Vana kirjanik oma prille vaadates ilmselt sõnu otsides, president prohvetile või patriarhile otsa vaatamas. Vaim ja võim nagu vanem ning noorem, üks otsimas, teine juba leidnud. Uskugu, kes tahab!

Ma ei riivaks seda, kui poleks üleval arusaama, nagu oleks Aleksandr Solženitsõn pöördunud vanuigi suurvenelaseks ehk marurahvuslaseks. Inimeseks, kelle kaaslased on teiste rahvaste suhtes väljavalitud, järelikult kõrgemad kui muud ülejäänud. Ja kui juba suurvenelane, siis seega otsekohe ka eestivaenulik (täpsem olles - Eesti iseseisvuse vastane).

Niisugune kujutelm on eksitus või vähemasti muudab Solženitsõni arengu väga labaseks. Ta alustas ju näitamisest, kuidas Nõukogude võim, esitatud ja levitatud kui kõige parem, on tegelikult äärmiselt loomuvastane, sest keelab nii olemusliku väärtuse nagu vabadus. See oli teada ilmagi, kuid see teadmine puudus nõnda-öelda lahtises kirjanduses, raamatus, mida võiks lugeda igaüks. Teema kuulus keelualasse, sest tähtsam kui loominguline vabadus oli kehtivat korda kaitsev tsensuur. Anonüümne "korravalvur" määras rohkem kui mis tahes kunsti looja põhimõtteline iseseisvus.

Solženitsõn lõi Ivan Denissovitši, ent ta hakkas otsekohe sõdima ka tolle kõike juhtiva anonüümse jumalaga. Kui tahetakse lugeda, siis lastagu kirjutada, ning kui on loomulik, et sotsiaalne närv tuikab, siis ei tohi teda läbi lõigata - umbes niiviisi võiks sõnastada Solženitsõni omaaegset positsiooni.

Tookord tähendas see ennekõike suurt julgust (samas tähenduses on kasutatud sageli ka sõna "mehisus", ehkki näiteks Anna Ahmatova või ka Betti Alveri suhtes oleks "mehisus" arulage). Osalt just sealt ehk tulenebki arusaamine, nagu kõneleks Solženitsõn oma vastasseisus Nõukogude võimuga ainult enese nimel (umbes nagu meil Heino Kiik). Kuid teised vaatasidki pealt või jäid ootama.

Tugev Venemaa

Sootuks teistsugune on rõhuasetus Solženitsõni suhetes Venemaaga, mida ta algusest peale ei eita. See tähendab, ta pole nihilist. Nõukogude Liit ja Venemaa on tema järgi kaks eri asja, mitte üks ja seesama. Siit Solženitsõni seisukoht, et Gorbatšov oli naiivne, Jeltsin laskis kõik laokile ja alles Putin võttis Venemaa tõsiselt käsile. Tõsiselt, see tähendab tugevana.

Võib-olla see seisukoht (viimati 2007) on tõend väga vana mehe äravajumisest (millest nekroloogides pole kunagi ilus rääkida), aga on samuti võimalik, et Solženitsõn jäi järjekindlaks. Ta ei tahtnud ega olegi tahtnud nõrka Venemaad ja jõuetut venelast. Kes oskaks nimetada ühtki vene kirjanikku, kes seda oleks tahtnud? Lermontov ("Jää jumalaga, pesemata Vene" ja võrdle meie Uno Lahe "Rängad sõnad kodumaast" 1964) ei ole ühemõtteline.

Sõgedavõitu olnuks arvata, et Eesti Vabariik tema sõjaeelsel kujul oli Solženitsõnile mingiks demokraatlikuks ideaaliks. Tema tahtis paremat Venemaad, mille ajaloo suhtes on Eesti episood. Meie sellega leppida ei tohi.

Ainult et kõigi nende nimel, kellele Solženitsõni lugemine andis julguse, ei tohi olla tänamatu.

Ülimalt politiseeritud olümpia

2008-08-06

Üks vana maksiim, mida hiinlased muule maailmale nina peale hõõruvad, ütleb, et sport ja poliitika olgu lahus, olümpiamänge ei tohi politiseerida.

Kui seda juttu räägiks lord Sebastian Coe, kes on 1500 meetri jooksu kahekordne olümpiavõitja (tuult tiibadesse ka meie Tiidrek Nurmele!), siis ma seda usuksin. Olgu öeldud, et legendaarne Coe on ka nelja aasta pärast toimuvate Londoni mängude peakorraldaja. Oleks ju tõepoolest tobe, kui tooride juht David Cameron üritaks end olümpia abil upitades viigide juhile Gordon Brownile ära teha või vastupidi. Olulisi välise politiseerimise võimalusi ma brittide puhul ei näe.

Suur enesenäitamine

Hiina kontekst on hoopis teine ja jutt spordi apoliitilisusest on demagoogiline ehk kerglastele kõrvadele mõeldud. Politiseerimine on algusest saati ju Hiina kompartei eesmärk. Mängud on selleks, et Hiina RV saaks näidata oma võimsust ja medalitabeli tippu kuulumine on selle strateegia osa. Mängude ametlikust tunnuslausest «One world, one dream» on tuletatud hiinlaste tegelikku taotlust markeeriv parafraas «One country, one team». Niisiis mitte «Üks maailm, üks unistus», vaid «Üks maa, üks meeskond». Teiste sõnadega: Tiibet on Hiina oma, Hiina kõneleb kompartei häälega ja olümpiamängud on suur enesenäitamise projekt.

Jutt sellest, et olümpiamängud antakse korraldada linnale, mitte riigile, on alati pisut naivistlik, aga totalitaarse riigi puhul eriti. Kas keegi usub, et hoopis Pekingi linnapea hoiab tiibetlaste veebilehekülgi kinni? Oh ei, seda küsitagu ikka Hu Jintao'lt ja tõeliselt tippnomenklatuurilt. Samuti käis olümpiaehitiste rajamine totalitaarse riigi kombel: inimesed eest ära, plats puhtaks ja tehtagu! Linnupesaks kutsutud staadion ja Veekuubiku nime kandev olümpiaujula on pildi peal efektsed ja ilmselt tegelikkuses seda enam. Hiina eesmärk on selge: maailm oma vägevusega pahviks lüüa.

Nii püüab Hiina RV legitimeerida ka oma poliitilisi meetodeid, olgu selleks inimõiguste rikkumine kodus või väärtuspõhise poliitika põhjalaskmine ÜRO julgeolekunõukogus. Meil on kõige enam räägitud Tiibeti budistliku kultuuri hävitamisest ja tsensuurist, vähem uiguuridest ja Falun Gongi järgijate tagakiusamisest. Rahvusvaheliselt tundlik on Hiina tegevus Birmas ja Darfuris ning viimati Zimbabve režiimi toetamine paarisrakendis Venemaaga. Hiina Aafrika-poliitika on suunatud majanduslike eesmärkide saavutamisele ükskõik mis hinnaga. Päästes Sudaani ÜRO sanktsioonidest, teeniti kasu naftas, aga abi eest Mugabe režiimile Zimbabves loodetakse kroomi ja plaatina. Teised, lollid, ei toeta paariariike, aga just see annab Hiinale majandusliku eelise. Ja see on osake tollest võimsast kasvust, mida olümpia abil maailmale näidatakse.

Tsensuur ja tagakiusamine

Palju on räägitud ümbernurgajutust kui Hiina kultuurilisest eripärast. See ei luba esitada otseseid küsimusi ega lase partneri küsimuse peale ka otsesõnu ei öelda. Ma siiski ei saa inimõigustest vaikimist kuidagi pidada Hiina kultuuri austamiseks. Riskides küll mõne punahiinlase jaoks tahumatu Euroopa matsina näida, peab meil olema julgust otsesõnu öelda: te hävitate Tiibetit, teil on tsensuur ja te kiusate teisitimõtlejaid taga.

Hiina näeb tohutut vaeva, et lääneriikide sellist sõnumit neutraliseerida. Sealjuures ei tegelda enamasti kriitika objektiga ehk olukorra parandamisega, pigem püütakse sõnumitoojat mõjutada.

Üks suuremaid Hiina juhtkonna segadusehetki oli see, kui märtsis puhkesid Tiibeti rahutused, mille peale demokraatliku maailma inimesed väljendasid oma sümpaatiat tolle palju kannatanud rahva vastu. Hiinlased olid hämmingus. Oli ju Rahvusvaheline Olümpiakomitee käpa alla saadud, enam-vähem suudeti ka suurriikide kriitikat vaos hoida ja siis korraga selline asi. Kusagilt tulid täiesti kontrollimatud tüübid, meikarid ja grünbergid, toetama tiibetlasi, toda «nurjatut dalai-klikki», ja mitte keegi ei kutsunud neid korrale! Mida nüüd teha? Olümpiatule häbistav teekond oli juba otsaga Austraalias, kui kommunistid vastulöögi andsid. Nad saatsid oma löömamehed, punased lipud käes, Tiibeti toetajate vastu kaklema.

Niisiis pole Pekingi mängud ülepolitiseeritud, nagu mõned arvavad, vaid need on ülipolitiseeritud - paratamatult ja Hiinale olümpiaõiguse andmisest saadik. Noil mängudel toimub kahe maailma, demokraatliku ja totalitaarse, pingerikas kokkupuude. Kui Hiina suudab selle tulemusena vähendada oma senist suletust ja ammu kavatsetud propagandistliku monoloogi asemel ka räägib maailmaga, siis on midagi ehk õige pisut paremuse suunas nihkunud.

Solženitsõni mälestus Eestis tuleb jäädvustada

2008-08-05

Aleksandr Solženitsõnisse võib igaüks suhtuda nii nagu soovib, kuid kui Venemaa parajasti tegeleb oma ajaloo suurkujude valimisega, peaks ta seal üsna kõrgel kohal seisma.

See, et asjad nii pole, ütleb tänase Venemaa kohta nii mõndagi, kuigi Putin ja teised hetkel Solženitsõni ideid oma vankri ette üritavad rakendada.

Kindlasti oli Solženitsõn vastuoluline isiksus - kes suurmeestest seda pole. Dostojevski oli hiilgav kirjanik, tema vihkamine, lausa foobia Poola ja poolakate vastu oli aga enam kui kummaline. Bulgakov ei sallinud selgelt Ukraina rahvuslasi, Ukraina iseseisvuse vastu seisis veendunult ka Solženitsõn.

See, et ma selliste ja paljude teiste seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda aga, et ma nende loomingut ei armastaks. Eesti võib olla uhke, et on saanud Solženitsõni tööle ja tegevusele kaasa aidata, "Gulagi arhipelaagi" sünd on Eestiga enam kui lähedalt seotud.

Oleks möödapääsmatult vajalik, et Solženitsõni mälestuse jäädvustamiseks Eestis kiiresti midagi konkreetset ette võetakse. Tema roll kommunismi kuritegude paljastamisel ning "kurjuse impeeriumi" lammutamisel lihtsalt nõuab seda.

Lõpp ja igavik

2008-08-05

Tõenäoliselt oli Friedebert Tuglas ainuke eesti kirjanik, kelle loomingut tundis Aleksandr Solženitsõn lähemalt.

Kui nad Tuglaste kodus Liival Vabaduse puiestee ja tollase Veere tänava nurgal kohtusid, võis Tuglas külalisele kinkida mitu oma teoste tõlget vene keelde. Usutavasti kuulus nende hulka raamat "Kuldne rõngas" (Tallinn, 1961), mis novellide kõrval sisaldas ka mälestusi ja märkmeid - kõik niisugusest maailmast, millest Solženitsõn oli kõigest ühte ja teist kuulnud, peamiselt vanglakaaslase advokaat Arnold Susi käest.

Tuglase sesse tõlkeraamatusse kuulub viis novelli, mille lähtekohaks on surm. Jutuks tuli see vaevalt, ehkki surmateema vaevas Solženitsõnit tollal väga ja nimelt kirjaniku loomingulise tapmise mõttes. Kaks kirjanikku rääkisid Eesti Vabariigist, mille kirjeldamiseks otsis Tuglas sobivaid venekeelseid sõnu. Nii ta ütleski, et tollal valitses kodanlik aeg. Kambrikaaslase Arnold Susi koolitusega Solženitsõn ei saanud aru: mis aeg see niisugune oli?

Ilma nõukogude jamata

Teiseks allikaks eesti elu mõistmisel oli SolÏenitsõnile elu Tartu lähedal Vasulas Koplil, Marta Pordi majapidamises. Liivale, Tuglaste poole astus kirjanik korraks sisse, Vasulas tegi ta tööd. Mõlemas kohas, nagu ka Tartus Veski tänaval Lotmanite pool, pidi ta aga nägema, kuidas "riigikord" saab olla võõras, ent inimeste olemise aluspõhi võib jääda puhtaks. Tõenäoliselt ei kohtunud Solženitsõn Eestis kellegagi, kes ajanuks talle nõukogude jama.

Toda igatsust puhta kristallilisuse järele (ei tohi unustada, et vene keeles esineb ka säärane väljend nagu "haiseb Venemaa järele") pandi SolÏenitsõni juures tähele õieti kohe algusest peale. Sõnastati seda küll teisiti kui siinkohal, näiteks Veniamin Kaverin kirjutas, et SolÏenitsõnit juhib võimas püüe tõe poole. Mõnevõrra oli janu tõe järele tookord isegi ajastuomane ega alanud sugugi kõigepealt Solženitsõnist.

Kuid ikkagi algas ta alles märksõnadest ja isikunimedest, mitte protsessist. Solženitsõni pööre seisneb just selles, et ta hakkab näitama protsessi, õigemini protsessi patoloogiat. Seda saab teha ainult seesmiselt vaba inimene, kes hakkab vastu oma hirmudele. Sedagi märgati Solženitsõni juures kohe.

Võim üldiselt ei armasta suurt kunsti, sest suur kunst ei lase võimul vabalt laamendada. Laamendav võim tahab ajaviidet. Vastupidine on kirjanikule leivaküsimus, aga näiteks tsensorile pole see muud kui igapäevane köietrikk. Noateral hakkab käima toimetaja. Solženitsõni esimene toimetaja oli ajakirjas Novõi Mir luuletaja Aleksandr Tvardovski, kellel tuli valida, kumb avaldada enne, kas "Üks päev Ivan Denissovitši elus" või järjekordne osa Ilja Ehrenburgi mälestusi "Inimesed. Aastad. Elu". Ehrenburg nautis võimuga flirtimist, mida SolÏenitsõn ei sallinud.

Ka Nõukogude Liidust väljasaadetuna oli ta endiselt venelane, kes polnud rahul sellega, et asjad olid kodumaal valesti, ja eeskätt seepärast, et kord oli algusest peale väär. SolÏenitsõn oli antinõukogudelane. Rindemehena Teise maailmasõja veteran, kes veteraniks ei hakanud. Veteran oleks tema järgi väljamakstu. Solženitsõn ennast nii odavaks ei pidanud.

Läti referendum pakub mõtlemisainet meilegi

2008-08-03

Lätlaste rahulolematus seimiga on veel kraadi võrra kangem kui eestlaste rahulolematus riigikoguga. Kuna Ventspilsi transiidirahadest alguse saanud poliitika-ostmine on Läti elus ka palju avalikum ja levinum kui Eestis, siis võib nende rahulolematuse põhjuseid mõista.

Eile päädis see siis referendumiga, kus küsiti, kas lätlased tahavad endile õigust parlamendi laialisaatmise algatamiseks. Polnud üllatus, et suur enamik hääletanuid seda soovis. Samas kukkus referendum läbi eeskätt madala osaluse pärast, mida südasuvine aeg kindlasti soosis. Ilmselt oli siin ka teadlikku ajastamist nende poolt, kes läbikukkumist ootasid, mis omakorda jätab inimestesse okka. Tahaks ju veel proovida, otsus jäi mõnegi meelest protseduurilise krutski taha.

Paraku on riigiõigusega ikka nii, et näiliselt lihtsad lahendused nagu parlamendi kerge laialisaatmine, saadikute tagasikutsumine jms. mitte ei tõsta demokraatia kvaliteeti, vaid võib hapras olukorras ühiskonna riske suurendada. Poliitiline eliit omakorda kannab vastutust selle eest, et ta ei toodaks pettumusi. Ühiskonna radikaliseerumine või tegelikkuses töövõimetute lahenduste pakkumine tuleb ju eeskätt sellest, kui poliitika kvaliteet on madal. Läti on ses mõttes küll Eestist suuremate riskide ees, aga mõtlemisainet jätkub meilegi.

Ma ei saa aplodeerida lätlaste eilsele otsusele, sest otsust õieti ei olnud - oli hoopis referendumi läbikukkumine. Ometi kardan, et referendumi õnnestumine võinuks vallandada juba õige kontrollimatu poliitilise süsteemi lammutamise. Poliitilise kampaania peateljeks saanuks allkirjade kogumise võistlus parlamendi laialisaatmise algatamiseks.

Tahan väga loota, et kõigi kirgede kiuste õnnestub lätlastel nüüd olukorda stabiliseerida. Sellele paistab vastu astuvat president Valdis Zatlers, kes tahab nn laialisaatmismuudatused ise uuesti seimile esitada ja püüab kasutada olukorda presidendi võimupiiride laiendamiseks. Võib-olla on Zatlersi ettekujutus parlamentaarsest riigist hägune, võib-olla vajab ta seda oma tugeva eelkäija Vaira Vike-Freiberga varjust väljatulemiseks. Tasakaalukamat joont hoiab poliitikas kogenum peaminister Ivars Godmanis.

* 05.08.2008 Usalduskriis Lätis jätkub, Pärnu Postimees

Kommunismi kuriteod ja meie

2008-08-01

Kommunism kui kuritegelik ideoloogia tuleb hukka mõista. Esimeseks sammuks sellel teel on kommunismi kuritegude uurimine ning teadvustamine.

Viimastel nädalatel on kommunismi kuriteod ning nende hukkamõistmine tõusnud maailmas mõnel päeval tippuudiseks. Venemaa Välisministeeriumi raevukad avaldused Ameerika Ühendriikide presidendi George Bushi vastu, kes oma Ikestatud Rahvaste Nädala puhul 18. juulil tehtud avalduses võrdles natsismi kommunismiga, kuulutades need mõlemad kurjuse kehastuseks XX sajandil, on siin vaid jäämäe veepealne osa. Kuigi kommunismi kuritegude hukkamõistmine pole mingil kombel suunatud ei Venemaa ega vene rahva vastu - mäletatavasti kannatasid venelased ise rängalt kommunistliku terrori all - on Nõukogude impeeriumist endale eeskuju otsivad tänase Venemaa juhid tõusnud kommunismi kaitsele. Rahvusvahelisel tasemel on nii Euroopas kui maailmas laiemalt käivitatud tõeline kampaania kommunismi kaitseks; igaüht, kes kommunismi kuritegudest juttu teeb, süüdistatakse katses „ajalugu ümber kirjutada" või „natsismi õigustada". Sellise taktika probleemsusest on aga ka Venemaal hakatud järjest rohkem aru saama. Õigeusu kirik on viimase kuu jooksul lausa korduvalt esinenud nõudmisega asuda Venemaa! kommunismi hukkamõistmise kallale, vihjates, et vastasel korral võidakse kommunistide kuriteod kergelt vene rahva kaela veeretada.

Arutelu kommunismi kuritegude ja nende hukkamõistmise vajaduse üle on hoogu võtmas ka Eestis. Heaks näiteks sellest oli äge arutelu Euroopa Liidu poolt kommunistliku Kuuba vastu kehtestatud sanktsioonide tühistamise üle. Kui mõni erand välja arvata. oli mõttevahetus seejuures sisuline ning tõsine. Mitmed sõnavõtjad pidasid vajalikuks Kuuba praeguse korra kaitseks välja astuda, kinnitades isiklikule kogemusele tuginedes, et tegelikult elavad Kuubal tõeliselt Õnnelikud inimesed, kes on vabad tänapäeva lääne massikultuuri pattudest. Teised on omakorda seadnud kahtluse alla kommunismi kui sellise hukkamõistmise võimalikkuse, kinnitades, et halb pole mitte kommunistlik teooria, vaid selle mõningad teostajad.

Sedalaadi dispuut näitab kolme asja. Esiteks seda, et testi on kommunismi ahelatest tõesti vaba - sest kommunistlikus ühiskonnas poleks selline arutelu lihtsalt võimalik. Isegi tänases kommunistlikus Kuubas ootaks repressioonid mitte ainult selle dispuudi üht osapoolt, vaid ka kõiki tema perekonnaliikmeid. On hea, et Eesti enam selline maa pole. Teiseks osutavad väitluses käsutatavad argu argumendid, et oleme saanud loomulikuks osaks Euroopast, kus analoogsetes vaidlustes on juba aastakümneid käibel samalaadsed põhjendused, miks tegelikult kommunism ikkagi nii halb õpetus pole. Ning kolmandaks osutab see, et mõned kuud tagasi tegevust alustanud Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus on oma sihid üsna täpselt seadnud.

Viimast kas või sellepärast, et nimetatud sihtasutuse kõduleht on väheseid kohti kust võib lugeda, mis siis eelpool mainitud otsuse järel Kuubas toimunud on. Kuigi sanktsioonid polnud majanduslikud, vaid poliitilised, puudutades näiteks Kuuba teisitimõtlejate kutsumist Euroopa Liidu saatkondade vastuvõttudele, loodeti nende tühistamisega signaliseerida Kuuba uuele juhtkonnale Euroopa head tahet ning õhutada neid demokraatlikke reforme teostama. Nii on Lääs käitunud paljude kommunistlike riikidega -ja ikka samade tulemustega. Ühepoolset hea tahte osutamist peetakse kommunistlike liidrite poolt nõrkuse tunnuseks ning vastavalt sellele ka käitutakse. Nii läks see ka Kuubas. Vaevalt jõudis tint Euroopa Liidu otsuse alt kuivada, kui vahepeal Kuubas mõnevõrra vaibunud otsesed poliitilised repressioonid täie hooga lahti läksid. Paar tundi peale otsuse teatavaks saamist leidis end trellide tagant esimene teisitimõtleja, järgneva kuu jooksul on vanglasse või koduaresti pandud mitukümmend teisitimõtlejat.

Euroopa Liidu ega ka selle liikmesriikide poolt pole sellise käitumise kohta kuulda ei kippu ega kõppu. Sellel taustal võib huviga oodata Kuuba „progressi" lubatud hindamist Euroopa Liidus aasta teisel poolel, kuid kahjuks on sanktsioonide taaskehtestamine alati problemaatilisem kui nende tühistamine.

Kõik see demonstreerib veelkord, et kommunismi ühemõttelist hukkamõistmist pole vaja mitte ainult aatelistel või eetilistel, vaid ka vägagi praktilisel kaalutlusel. Kommunistliku ideoloogia kuritegelikku olemust mõistmata ning tunnustamata ei oska demokraatlikud riigid sedalaadi süsteemidega lihtsalt hakkama saada, tehes ühe vea teise järel. Lääne läbikukkunud poliitika kommunistliiku Kuuba suhtes on sellest vaid üheks näiteks.

Teiseks praktiliseks põhjuseks, miks kommunismi hukkamõistmine on vajalik, on sedalaadi otsuste vältimine, millega sai hiljuti hakkama Euroopa Inimõiguste Kohus, mõistes õigeks nõukogude partisani Vassili Kononovi, kes oli Lätis süüdi mõistetud inimsusevastaste kuritegude eest. 1944. aasta kõvade! hävitas Kononovi partisanisalk nimelt kättemaksuaktsiooni käigus Mane Bati küla Latgales. Kui Kononovi partisanid leidsid küla majadest selle elanikele sakslaste poolt jagatud relvi, lasid nad maha perepead, vägistasid naised ning panid lõpuks küla põlema. Kokku hukkus selle tulemusel 9 inimest, kuus meest ja kolm naist, üks neist viimast kuud rase. Kononov ise muuseas tapatööd ei eita, kinnitades aga, et tegemist oli „kollaborantidega". Inimõiguste Kohus aga leiab, ei Kononovi ei saanud sõjakuritegudes süüdi mõista, kuna tal oli tõepoolest alust külaelanikke kollaborantideks pidada ning ohvrite nimetamine tsiviilelanikeks ei vasta tollal kehtinud Haagi konventsiooni tingimustele, ehkki see oleks kohane praeguse õiguse järgi. Kui asju nii suurejooneliselt tõlgendatakse, siis võib vaid oodata, millal pöörduvad Inimõiguste Kohtusse esimesed natsi sõjakurjategijad, kes tsiviilelanike kallal oma aktsioone toime panid - eks suudaksid nemadki ju seletada, et pidasid hukatud tsiviliste vaenlase võitlejateks või pooldajateks. Kui Eestis peaks KAPO üles leidma mõne Kautla massimõrvas osalenud hävituspataljonlase, siis süüdi teda mõista nimetatud pretsedenti jälgides ei tohiks, sest kes need elusalt põletatud, vardasse aetud või muul kombel surnuks piinatud kohalikud elanikud siis muud olid kui metsavendade kaastöölised. Selline hoiak pole mitte ainult absurdne, see on ohtlik.

Kuulutades, et kui end natsionaalsotsialistideks kuulutanud tegelaste poolt läbi viidav etniline puhastus on igal juhul kuritegelik, end kommunistideks kuulutanud tegelaste poolt teostatav etniline või sotsiaalne puhastus aga teatud tingimustel aktsepteeritav, seisab Lääs igal juhul tõsiste probleemide ees. Ideaalne ühiskond pole siin maailmas võimalik. Nagu ajalugu näitab, viib selle ehitamise katse alati vägivallani, tihti väga ulatusliku vägivallani. Sest kas see meile meeldib või mitte, pole puudulike inimestega - seda aga me paraku oleme - võimalik ideaalsel ühiskonda ehitada. Nii seisis nii natsismi kui kommunismi ees peamise eesmärgina „uue inimese" loomine, kellele ruumi vabastamiseks tuli maailm vabastada mittetäiuslikest mudelitest. Siit tulenevadki tihti pea üksühesed paralleelid kommunistliku ja natsliku propaganda ning esteetika vahel.

Nii kommunismi kui natsismi aluseks on tervete inimgruppide - mitte üksnes konkreetsete inimeste, vaid ka nende perekonnaliikmete - hävitamine või represseerimine mitte sellepärast, mis nad konkreetselt teinud on või tegemata jätnud, vaid sellepärast, et nad saatuse tahtel kuuluvad mõnda rahvuslikku või sotsiaalsesse rühma. Seejuures pole tegelikult mingit vahet, kas tapatalgud toimuvad rahvusliku või sotsiaalse tunnuse alusel. Tavaliselt pole seejuures abi hävitamisele määratud isikute pöördumisest või suunamuutusest, millega näiteks ususõdade puhul aastasadu tagasi oli võimalik elu päästa - eesmärk pole mitte inimeste pööramine, vaid teatud rühmade hävitamine, et ,,uuele inimesele" kõht vabaks teha.

Miks kommunismi pole siis seni natsismi kombe! hukka mõistetud? Esiteks on kommunistlik utoopia kahtlematult kõikehaaravaim ning laialdasem. Natsionaalsotsialism jäi rahvuslikult piiratuks - valitud rassi kuulutamisest väljakaevamiseks ei jätkunud tal ka aega. Natsismi probleemiks oli kahtlematult oma eesmärkide suhteliselt aus ja selge kuulutamine. Kommunistlikus ideoloogias oli see rohkem käetud ilusate sõnadega.

Teiseks põhjuseks, miks natsismi ja kommunismi võrdsustada ei taheta, on ilmselt see, et natsismi eluiga jäi siiski suhteliselt lühikeseks. Kuigi ka Stalini režiimi vastu tundsid mitmed Euroopa intellektuaalid suurt sümpaatiat, oli see kokkuvõttes siiski sedavõrd verine, et seda oli võimalik hukka mõista. Stalini surmale järgnes aga teatav liberaliseerumine ning avaliku terrori nõrgenemine, mis oleks otsekui osutanud, et kommunism nii hull tegelikult polegi. Kui Stalini-aegseid julgeolekutöötajaid võis pidada kurjategijateks, siis hiljem omandasid nad juba ,,tavaliste" luurajate maine. See kõik jäi natsismi puhul toimumata - ära jäi NSDAPi ,,XX kongress", kus oleks Hitleri isikukultus ja näiteks „pikkade nugade öö" hukka mõistetud ning süüdistatud Hitlerit vägivallas Saksa sõjaväelaste vastu; ära jäi ka natsipartei ümberkasvamine ideoloogilisest võitlussalgast bürokraatlikuks aparaadiks, kuhu võis astuda juba ka selleks, et ,,süsteemi seestpoolt muuta". Avalik terror oleks lõppenud, juudid vabastatud ning nende kodanikuõigused taastatud - kuigi nii nagu küüditatud, oleks nemadki ilmselt jäänud teisejärgulisteks inimesteks, Gestapo oleks kujunenud „harilikuks" luureorganisatsiooniks. Nii nagu kommunismi puhul poleks see loomulikult muutnud natsismi olemust - vägivald oli loonud ühiskonnas totaalse hirmu õhkkonna, mis oli sedavõrd loomulikuks elu koostisosaks, et seda enam tähele ei pandud. Kuigi avalik terror oli tagaplaanile vajunud, oli igaühele selge, et seda ollakse viivitamatult valmis endises ulatuses rakendama niipea, kui see vajalikuks osutub. Sellel alateadvuslikul sisse süstitud hirmul mitte enam enda, vaid oma lähedaste tuleviku pärast totalitaarsed süsteemid ka püsisid. Niipea kui hirm kadus, varisesid nad kokku.

Kolmandaks on soovimatuse taga kommunism natsismiga võrdseks tunnistada soovimatus varasemaid elus tehtud valikuid või omatud hoiakuid ekslikuks tunnistada. Selline suhtumine on sügavalt inimlik - kes meist ikka soovib möödalaskmisi tunnistada. Siit tuleneb vastuseis kommunismi kuritegude teadvustamisele aga nii idas kui läänes. Läänes puudutab see esiteks asjaolu, et ühe totalitaarse süsteemi ehk natsismi purustamiseks vajas lääs teise ehk kommunismi abi. Tunnistades II maailmasõja „valguse võiduks pimeduse üle" on võimatu kommunismi samal ajal hukka mõista, kuna just kommunistlik Venemaa andis sellesse võidusse peamise panuse, saades vastutasuks kontrolli poole Euroopa üle. Alles viimasel ajal on Läänes hakatud II maailmasõja ajalugu realistlikult käsitlema ning aru saama, et tegu polnud sugugi ühemõttelise võiduga. Viiskümmend aastat püsinud paradigma purustamine on aga väga raske, seda enam, et Venemaa on jätkuvalt kogu oma identiteedi võidule II maailmasõjas üles ehitanud.

Probleemiks on ka see, et sõltumata isegi II maailmasõjast on kommunistlikud ideed ja ka kommunistlik Venemaa Lääne intellektuaalide seas alati populaarsed olnud. Miks see nii on, sellele tuleks pühendada omaette kirjutis, kuid fakt jääb faktiks. Tunnistada, et tegemist on olnud eksliku lähenemisega, et Nõukogude Liidu näol oli tõepoolest tegemist ,,kurjuse impeeriumiga," käib paljudele Läänes lihtsalt üle jõu. Palju parem pole olukord ka endistes kommunistlikes riikides. Siin on kommunismi uskujaid küll võrreldamatult vähem, seda rohkem on aga inimesi, kes pragmaatilistel kaalutlustel end tema teenistusse andsid. Need inimesed kardavad, et kommunismi hukkamõistmisele järgnevad repressioonid kõigi sellega koostöös olnud inimeste, mitte aga konkreetselt kuritegusid toime saatnud tegelaste suhtes. Tahaks siiski loota, et praeguseks on selge, et nii see pole. Uno Mereste kirjeldab oma äsjailmunud mälestusraamatus värvikalt riigikogus kommunismi kuritegelikuks kuulutamise ümber käinud vaidlusi, sellega seotud hirme ning nende asjatuks osutumist. Siiski jätkub endiselt neid, kes üha sõjakalt kuulutavad oma kunagise murdumise vaata et osaks Eesti vabadusvõitlusest ning ründavad kõiki, kes viisakalt vihjavad, et lugupidamist väärivad eeskätt siiski need, kes ei murdunud.

Nostalgiat nõukogude aja vastu võib leida aga ka nooremate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide haritlaste seas. Oma osa on siin kahtlematult alateadvuslikul igatsusel lihtsate ja selgete lahenduste järele. Sest mõnes mõttes polnud elul ,,arenenud sotsialismis" ju viga. Mõtlemine ja vastutamine oli viidud miinimumini, esmased eluvajadused olid rahuldatud - vastutama millegi eest ei pidanud, alati oli kuskil keegi, kes su elu üle valvas ja seda korraldas. Elu oli küll tõesti nagu vanglas, kust sind ainult vangivalvurite loal välja lasti ning kus oli täpselt reglementeeritud, mida sa teha, lugeda või kuulata tohtisid. Teisalt valitses solidaarsus - kui vangivalvurid ning mõned vangide seast karjääri teinud tegelased välja arvata, polnud kellelgi mingeid privileege. 99% vangidest olid küll teatavas hierarhias, kuid üldiselt täiesti võrdsed. Haridus vanglas eriti ei lugenud, jõud aga küll. Kuni vangivalvuritele otseselt vastu ei hakatud ega põgenemist ei üritatud, polnud ka repressioone karta. Pole siis ime, et sedalaadi õhkkonnas tekib omalaadne kokkukuuluvustunne. Inimesed hoiavad kokku ja abistavad üksteist ning kokkuvõttes polegi elul väga viga. Pole mingi saladus, et vanglast vabanenud inimestel pole vabas ühiskonnas kohaneda sugugi kerge ning seetõttu sinna lausa tagasi igatsetakse. Kokku võib sellise hoiaku võtta lausesse: oli mis oli, aga kord oli majas.

Paraku on vabadus nagu oopium, olles seda korra maitsnud, ei taha sellest enam loobuda. Nii ei soovi ka kommunistlikus ühiskonnas elavaid inimesi õnnelikuks pidavad läänlased ise seal elada, pöördudes ikka ja jälle oma ebaturvalisesse ning ebatäiuslikku, kuid vabasse maailma tagasi. Samal põhjusel lasevad inimesed oma kommunistlikust paradiisist esimesel võimalusel jalga. Miks muidu peavad valitsejaid neid seal jõuga kinni hoidma?

Neljandaks on kommunismi kuritegude mittemõistmise puhul tegemist lihtsalt teadmatusega. Kommunismi kuritegude ulatus pole tänaseni maailmas teadvustatud. Iga Lääne inimene arvab teadvat, et natsid tapsid XX sajandil rohkem inimesi kui kommunistid. Kui talle vastupidist tõendada, on inimesed siiralt üllatunud - või enamasti ei usu nad lihtsalt seda. Loomulikult on selles osa eelpool toodud põhjustest tuleneval ajuloputusel, teiselt poolt pole kommunistliku vägivalla all kannatanud inimesed ning rahvad ka olnud varmad kogetust rääkima. Mingil määral sarnaneb olukord siin holokausti teadvustamisega, mis tegelikult ju samuti aastakümneid aega võttis ning alles Spielbergi ,,Schindleri nimekirja" kaudu lõplikult laiemate masside teadvusesse jõudis. Kommunismi kuritegudest on aga alles mõne aasta eest rääkima hakatud. Seda olulisem on aga sellel teel võimalikult kiirelt edasi liikuda, et kaotatud aega tagasi teha.

Niisiis, ceterum censeo - kommunism kui kuritegelik ideoloogia tuleb hukka mõista. Esimeseks sammuks sellel teel on kommunismi kuritegude uurimine ning teadvustamine. Seetõttu väärib toetamist saadik Jüri Luige ettepanek välja töötada ning jõustada rahvusvaheline konventsioon kommunismi kuritegude uurimiseks. President Toomas Hendrik Ilves avaldas kohtumisel oma Poola kolleegiga ideele toetust, nüüd on teatepulk välisministeeriumi käes. Loodetavasti kuuleme juba sügisel, kui kaugel ettevalmistustega ollakse, sest soodsamat hetke kui praegu nimetatud ettepanekuga välja tulekuks on raske leida.

Olümpiamängude esimene võitja on tsensuur

2008-07-31

Nüüdseks on teada algavate Pekingi olümpiamängude esimene võitja - selleks on tsensuur.

Veel paari nädala eest teatas Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques Rogge, et mingit internetitsensuuri mängude ajal ei ole ja ajakirjanikud saavad vabalt töötada.

Nüüd kogetakse, et äsja kriitilise raporti teinud Amnesty International'i lehekülg on suletud, Tiibetiga seotud info pole ikka kättesaadav.

Vähe sellest, eile teatas Olümpiakomitee pressijuht Kevin Gosper sõna-sõnalt järgmist: "Nüüd ma mõistan, et mõned ROK-i ametnikud on hiinlastega kokku leppinud, et mõned leheküljed on blokeeritud, sest neid ei peeta mängudega seotuteks".

Saame me õigesti aru - seda loogikat järgides on siis õigustatud sulgeda kõik, mida mängudega seotuks ei peeta?!

Esiteks on Hiina võimud muidugi murdnud oma lubadusi. Aga veel enam tekitab imestust Olümpiakomitee roll - see kärssab ju täiega! Ja nagu halva poliitilise mängu puhul tavaks, saadetakse avalikkuse ette lollikest mängima pressijuht, kes isegi ei tea või ei ütle, kes kellega ja mis õigusega sellise kokkuleppe on teinud.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee võlgneb enam kui 20 tuhandele mängudele sõitvale välisajakirjanikule seletuse, miks ei ole täielik meediavabadus tagatud. Seda ei saa võtta teisiti kui järjekordse inimõiguste piiramisena, mis üllad olümpiaideaalid maha tambib. Seitse aastat tagasi võeti ju vastutus, et Hiina olukord paraneb ja piiranguid ei tule.

Tegelikult on Olümpiakomitee juba pikka aega kurt rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks Piirideta Reporterite etteheidetele, mis on seotud ajakirjanike ja internetikasutajate õiguste piiramisega Hiina RV-s.

Mis aga eriti kurb - nädal enne mängude avamist on antud ülitugev hoop optimistide ootusele, et mängud avavad Hiina maailmale ja inimõiguste olukord hakkab tasapisi paranema. Vastupidi, Jacques Rogge ulatas esimese võidupärja tsensuurile!

* 07.08.2008 Olümpiamängude esimene võitja on tsensuur, Pärnu Postimees

Lord Russell oli eestlaste sõber eeskätt läbi jagatud väärtuste

2008-07-29

Lord David Russell-Johnston lahkus meie hulgast üleeile, üks päev enne 76-aastaseks saamist.

Ta poliitiline karjäär oli nii pikk ja tuumakas, et kohatu oleks rääkida lõpetamata jäänud töödest.

Ometi tegutses ta raske haiguse kiuste kuni viimase ajani. Ta on mu silme ees möödunud novembris juhatamas külmutatud konfliktide konverentsi Berliinis.

Veel suurema rolli võttis ta enesele Kosovo küsimuse käsitlemisel jaanuaris, kui esitas Ahtisaari plaani toetava raporti.

Mäletan teda stoilise rahuga harutamas kõige kirglikumaid probleemipuntraid, kus vastamisi läksid armeenlased ja aserid, albaanlased ja serblased, venelastest kõnelemata. Aga temal oli üks oluline eelis teistega võrreldes - erakordne isiklik autoriteet.

Kui lord Russell eelmise kuu lõpus Strasbourgi ilmus, siis kaasnes sellega kumu ta halvenevast tervisest - vähk, keemiaravi jne. Kosovot üritati taas päevakorda panna ja ta ei saanud kõrvale jääda. Kui Kosovot siiski üles ei võetud, ei lasknud lord Russell end lõdvaks, vaid süvenes hoolikalt teise teravasse teemasse, milleks oli poliitiline olukord Hiinas.

Tema 23-aastasest karjäärist Euroopa Nõukogus nägin ma viit viimast. Enne seda oli ta olnud ENPA president, Šotimaa liberaalide mitmekordne liider - kokku 33 aastat parlamendipoliitikat teinud mees.

Lord Russelli kreedo oli, et Realpolitik peab taanduma, Moralpolitik esile tõusma. Aga ta ei teinud seda tormaka bravuuriga vastu müüri joostes, nagu mitmed, vaid kaine visadusega maksimaalset tulemuslikkust otsides.

Russelli surm ja Radovan Karadzici äsjane kinnipüüdmine on esile toonud 15 aasta taguse episoodi, kui need kaks nii erineva reputatsiooniga meest öösel kella kolmeni koos istusid ja lord kannatlikult selgitas, millised on rahu eelised ja võimalused Bosnia jaoks.

Selle aasta 26. juunil pidas lord Russell Hiina-debatil oma viimase kõne ENPA-l. Jälgisin ta muljetavaldavat esinemist oma kõnevooru oodates õige pingsalt, kuid nüüd on saatus sellele andnud veel suurema tähenduse.

Ta keskendus olulisele, kuid tegi seda läbi täpselt välja joonistatud detailide, puistas pisut huumorit ja lõpetas sügavalt moraalse üleskutsega, mis takkajärgi kõlab kui testament.

Lord Russell-Johnston: Me ei ole piisavalt arutanud ühte küsimust. See on kasvav erinevus nende vahel, kes seavad esiplaanile inimõigused, ja nende vahel, kes lähtuvad ärist, leides, et inimõiguste tõstatamine üksnes kahjustab nende huve. See on tähtis küsimus, me peame seda ärieliidiga väga tõsiselt arutama, sest selle lõhe kasvamisel võivad olla väga halvad tagajärjed. Hiinlased on Euroopas muljetavaldavalt aktiivsed, aga minu kogemused totalitaarsete režiimidega ütlevad, et nad saadavad välja ainult neid, kes on ideoloogiliselt „kindlad". /---/ Me peame oma organisatsioonis alati lähtuma inimõigustest ja ükskõik, kus neid rikutakse, peame me tegutsema. See on meie vastutus ja raison d'être.

Selle prantsusekeelse väljendiga, mis kõneleb meie olemasolu õigustusest või mõttest, ta siis lõpetas. Kuu aega hiljem varises ta kokku Pariisis, väidetavalt otse tänaval. Raison d'être...

Muide, vahepealses lõigus, mida ma siin täies pikkuses ei edasta, meenutas ta Sergei Kovaljovi ja demokraatide tagakiusamist seoses Venemaa duumavalimistega. „Ma tunnetan teatud nihet Assamblees, mis väldib otsekohesust liikmesriikide kritiseerimisel," oli ta sõnum.

Ma ei tea, kui palju jäi talle kripeldama teine Tšetšeenia sõda, mis tema ENPA presidendiks oleku ajal rullus ja millele ükski resolutsioon piiri ei pannud. Küllap jäi.

Kristiina Ojuland rõhutas eile, et lord Russell-Johnston oli suur Eesti sõber. Kahtlemata oli. Aga me peame meeles pidama, et ta oli meie sõber eeskätt läbi jagatud väärtuste - need on inimõigused, demokraatia, seaduslikkus ja võimude lahusus.

Me vajame selliseid eurooplasi nii endi hulgas kui meie kõrval. Meil pole ilmselt raskusi selle poliitilise hoiakuga, mida lord Russell esindas. Muljetavaldav on arukus ja mõjukus, kuidas ta seda esindas.

Vene valitsus hädas kommunismi õigustamisega

2008-07-28

Isamaa ja Res Publica Liidu poliitik Mart Laar kirjutab oma blogis, et Venemaa hüsteeriline avaldus George W. Bushi avalduse vastu, kus nimetati nii natsismi kui kommunismi 20. sajandil kuritegelikeks, näitab, et Venemaa on oma katses kommunismi õigustada ummikusse jõudmas.

Tegelikult ei peaks Vene võimud sellega üldse tegelema. Venelased kannatasid kommunistliku terrori all ju vähemalt sama palju kui teised rahvad, mõne hinnangu kohaselt isegi raskemini. Paraku ehitavad tänase Venemaa juhid Venemaad üles Nõukogude impeeriumi pärandile ja arusaamadele tuginedes, seetõttu nähaksegi igas katses kommunismi kuritegudest rääkida rünnakut Venemaa vastu.

Rahvusliku identiteedi aluseks on tõstetud võit II Maailmasõjas, mis peaks panema maailma Venemaa ees tänutundes pead langetama. See, et Stalinil on II maailmasõja vallapäästmisel võrdne roll Hitleriga ei taheta kohe kuidagi tunnistada, rääkimata selle meeldetuletamisest, et kolmandiku sõjast ehk 1939-1941 oli kommunistlik Venemaa natsliku Saksamaa ustavaim liitlane, kelle abita Hitleril vaevalt oleks õnnestunud enamus Euroopast vallutada.

Venemaa jaoks sellisest poliitikast tulenevatest ohtudest on Venemaal hakatud järjest paremini aru saama. Heaks näiteks sellest on mõjuka õigeusu kiriku viimase kuu jooksul korduvalt esitatud nõudmised kommunism Venemaa poolt võimalikult kiiresti hukka mõista. Vastasel korral võidaks kommunismi patud kergelt vene rahva kaela kirjutada, mis õigeusu kiriku meelest on "mõnes endises nõukogude liiduvabariigis" juba ka alanud.

Sellel taustal on eriti kummaline mõne eesti poliitiku arusaam, et mis selle kommunismi kuritegude mälestamisega ikka tegeleda. Üks muuseum meil sellest juba on, teise jaoks poleks eksponaategi olemas. See on sama hea jutt, et mul üks raamat kodus juba on, rohkem pole vaja. Kui kurdame, et maailm ei kipu meie ajaloost aru saama, siis peaksime ise selle eest väljas olema, et Eesti külastajad sellest midagi teada saaksid.

Karadžić viimaks kohtu all

2008-07-23

Eile tabas Serbia politsei viimased 13 aastat rahvusvaheliselt tagaotsitud Radovan Karadžići. Mehe, kes ilmselt oli Osama bin Ladeni järel teisel kohal selles mustas nimistus.

Karadžić, kellele pannakse süüks (teadaolevalt) Euroopa veriseimat massimõrva pärast Teist maailmasõda, võeti kinni Belgradi äärelinna ühissõidukis, millest võib küll järeldada, et erilist vaeva enda varjamiseks ta ei näinud. Serbia võime oli aastaid süüdistatud soovimatuses rahvusvahelise tribunaliga koostööd teha ja viimane tõik ainult kinnitab sellesisulisi kahtlusi.

Karadžići varasem elu ei lubanud kuidagi oletada, et temast saab massimõrvar. Sündinud on ta 1945 Petnjitsas, mis asub Montenegros, Bosniasse asus ta alles 1960. aastal, kus õppis Sarajevo ülikoolis psühhiaatriks. 1974-75 stažeeris ta kogunisti Columbia ülikoolis USA-s ning hobi korras luuletajana oli ta serbiakeelses keskkonnas suhteliselt tuntud.

Poliitikasse sisenes Karadžić 1989, mil asutas Serbia Demokraatliku Partei. Hoolimata malbest nimest esitas partei radikaalse programmi - tuua Bosnia ja Horvaatia serblased Serbia rüppe.

1991 novembris organiseeris Karadzic Bosnia serblaste keskel referendumi, millega sai tulemuse, et serblased tahavad jääda Jugoslaavia koosseisu. Kui Bosnia ja Hertsegovina referendumil mõni kuu hiljem otsustati iseseisvuse kasuks, alustas ta noore riigi vastu relvastatud võitlust.

1992 aprillis lasi Karadžić end valida isetekkelise pseudoriigi Republika Srpska (Serbia Vabariik Bosnia territooriumil) presidendiks ning püsis sellel kohal 19. juulini 1996.

Republika Srpska presidendina oli Karadžić põhiline etnilise puhastuse korraldaja, terroriseerides ja mõrvates põhiliselt Bosnia muslimeid, et sundida neid kodudest lahkuma ja asustada "puhastatud" alad serblastega.

Ettevõtmise krooniks sai Srebrenica massimõrv 1995 juulis, mille käigus hukati umbes 8000 muslimi meest ja poissi ning lükati ühishauda. Genotsiidi viis läbi Karadžići vägede ülem Radko Mladić, keda ei ole siiani õnnestunud kinni võtta.

Naiivne oleks arvata, et Karadžić tegutses omal initsiatiivil. Tema tegevus ja Republika Srpska eksistents said võimalikuks üksnes Jugoslaavia võimude aktiivsel toel eesotsas Slobodan Miloševićiga.

Viimane muide ei varjanudki soovi Bosnia serblastega asustatud alad Jugoslaavia külge tagasi tuua. Ja loogiline ju: mida rohkem muslimeid ühishaudadesse matta, seda rohkem on serblastega asustatud alasid.

Ometi osutus Karadžić vähemasti ühes kangemaks selliks kui tema leivaisa Milošević. Nimelt õnnestus tal end mitmed aastad kauem rahvusvahelise kohtu eest varjata.

Ja kurb tõsiasi seisneb veel selles, et nii Serbias kui Bosnia serblaste hulgas on arvukalt neid, kes Karadžićit ikka kangelaseks ja nüüd seega märtriks peavad. Nagu ka Mladićit, kes isiklikult andis käsu tuhandeid tsiviilisikuid hukata.

Et Karadžić nüüd ikkagi kinni võeti, annab lootust, et Serbia valitsus soovib siiralt vabaneda möödunud kümnendi kuritegude taagast.

Intervjuu: Mart Laar: presidendi soovitud piirilepingu preambuli arutelu ei tule

2008-07-21

Mart Laar näeb, et tal on kõik teed lahti: kommunismi kuritegude uurimisest reketipalliturniirini. Ainult et asi, mida parteijuht ei taha teha, on ennustamine.

•• Siia tulles kuulasin Hannaliisa Uusma "Depressiivsete Eesti väikelinnade" lugu. Kas selle laulu sõnum ei näita, kui väga on haldusreformi vaja, sest elu maal on jäänud ikka väga kängu?

Ega haldusreform üksi probleeme ei lahenda, sest võluvitsasid pole olemas, on ikka väga palju meetmeid. Kuid asi pole ka nii troostitu. Ka see laul ei ole nii ühetähenduslik, kui esimese hooga tundub. Neis depressiivsetes Eesti väikelinnades on olemas oma tabamatult kaunis võlu, mis ka sellest laulust siiski välja tuleb.

Selleks, et Eestis tekiksid tugevad omavalitsused, on haldusreformi väga vaja. Me oleme kaotanud väga palju raha ning kui me ei suuda lähiajal edasi minna, kaotame veel rohkem raha. See on lihtne tõdemus.

•• Mis on haldusreformi perspektiiv?

Ei ole mõtet alustada nagu eelmine kord ehk kaardi joonistamisest. Kuna kokkulepet kaardi joonistamises ei saavutatud, jäeti kogu asi ära.

Nüüd oleks põhimõtteliselt võimalik see reform kohalike valimiste ajaks ära teha. See aga eeldab koalitsioonierakondade vahel sügisel kokkulepet, kuidas reformi tehakse. Siis on see võimalik väga kiirelt ette valmistada ja ära teha. Vastasel juhul lükkub ta järgmiste riigikogu valimiste järgsesse aega.

•• Reformierakond on traditsiooniliselt selle otsuse vastu seisnud, kas nende seisukoht on siis muutunud?

Pilt on umbes selline, et kui jääda inimestega rohkem omavahele, siis enamik ütleb, et seda on kindlasti vaja teha. Aga kui on jutt erakonna seisukohast, siis kindlust niipalju pole. Niipalju kui ma opositsiooni tean, siis enamik kas ametlikult või mitteametlikult saab aru, et seda reformi on ilmselgelt vaja.

Ma arvan, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler alustas siiski õigest otsast ega asunud kaarti joonistama. Ta püüab kõigi erakondadega jõuda arusaamisele, kuidas seda teha.

Selle reformi puhul on ka räägitud, et tulemuseks oleksid küll elujõulisemad omavalitsused, kuid kokkuhoidu see eriti ei annaks. Ma pole selles sugugi kindel. Teatud variantide puhul on kokkuhoid nähtav, tuntav ja väga kiire. Teiste variantidega oleks kokkuhoid pikemaaegne.

•• Miks läks nii, et hoolimata paljudest hoiatustest ees ootavate halvemate aegade kohta tehti eelmisel suvel ikkagi suur eelarve, mida nüüd on tulnud kärpida?

Ma arvan, et ka varem on niimoodi juhtunud. Pole midagi parata, inimene on inimene. Halvad sõnumid, eriti veel majanduses, jõuavad kohale alati teatud nihkega. Kui sa seda nihet ei näe, siis on inimestel ikka kalduvus uskuda paremat ning loota, et järsku läheb mööda.

Aga loomulikult, kui vaadata, mis maailmamajanduses tervikuna juhtus, siis panid ikka kõik pika puuga mööda. Keegi ei suutnud ette näha, kui kiireks ja suureks üldine majandusjahenemine kujuneb, ega ennustada kriisi ulatust. Ja eks see on Eestile tugevalt oma mõju avaldanud.

•• Kas majanduses on hullem möödas või suuremad mõjud alles jõuavad tavalise inimeseni?

Õige vastus on ennekõike, et ei ma tea. Mina saan tugineda ainult oma isiklikule kogemusele. Olen ühte kriisi peaministrina 1999. aastal näinud ja siis, peab küll tunnistama, jõudis see inimesteni kohale alles sügiseks.

Samas on üks selle kriisi omapära see, et halvad sõnumid on kukkunud koonduma. Võib-olla polekski kriis ilma selleta nii sügav. Eesti toodab inimesele praegu selliseid halbu, hoiatavaid ja raskeid sõnumeid. Need aga tekitavad ise usaldamatust, mis on üks kriisi osa. Aga kuhu kohta see areng täpselt läheb, on raske öelda. Igal juhul võib olla kindel, et Eesti elatustaseme põhialuseid see muutma ei hakka.

Ma olen ka korduvalt öelnud, et sellises kriisis tuleb näha võimalust. Eesti edu on siiamaani tuginenud otsustel, mis on tehtud kriisi ajal. Selles suhtes võib veel rahul olla, et nende otsuste hulgas on palju neid, mida IRL oma majanduse tervendamise plaanis välja pakkus.

•• Selle plaani kohta on räägitud, et vajalikku säästu see riigile ei tekitaks või et need on teiste ideed.

Minu pärast võiks seda kava ka keegi teine välja käia, aga kuna seda keegi teine ei teinud, siis tegime seda meie.

Tegelikult on läinud väga hästi. Näiteks see, mis puudutab üldist kokkuhoiureÏiimi, riigi kulutuste külmutamist ja ametkonna vähendamist, pole veel tehtud, aga on poliitilisel tasandil kokku lepitud.

Teine pool puudutas kulude keskmisest palgast lahtisidumist. Ka selle kohta on eelnõu esitatud. Kuigi Reformierakond sellele eelnõule oma allkirja ei andnud, polnud nad ka selle eelnõu esitamise vastu. Tahaks loota, et eelnõu ka vastu võetakse.

Samuti on valitsus asunud tegelema eripensionidega ja ma arvan, et see tuleb ka sügisel välja. Palgasüsteemiga täpselt samal kombel. Selle kärpimisega on mindud täiesti kenasti töösse.

•• Keskmise palga puhul on räägitud ka riigi muudest suurtest kuludest, näiteks vanemapalgast. Kas tuleks ka see üle vaadata?

Ma arvan, et see oleks mõistlik. Meie esitasime selle. Kuid – ma ei hakka salgama – praegu selles asjas koalitsioonis kokkulepet ei ole. Sisuliselt on selge ka see, et koalitsioon peab oma antud lubadused üle vaatama, et panna paika mõistlikud ajad ehk millal mida tehakse ja mida ei tehta.

•• Reformierakondlane Jürgen Ligi hoiatas ametnikest rääkides, et päris õudsed ajad seisavad neil ees. Mis on koondatavate ametnike suurusjärk?

Küsimust ei saa niimoodi võtta, et meil on palju ametnikke. Esiteks on meil täitmata kohti väga palju. Ka on kogu palgasüsteem paigast ära. Me ei tea, milline on see raha hulk, mis siis välja makstakse kõigi nende lisanditega, mis tegelikult ei võimalda riigil vaadata tema rahakotiga toimuvat. Seal tuleb kord majja saada.

See ei tähenda, et heade ametnike palk ei tõuse, see tõuseb ka edaspidi. Ja meil on üsna palju häid ametnikke.

Kuid kogu see kaadervärk on läinud nii suureks, et me ei suuda seda enam üleval pidada. Seal tuleb kärpeid teha. Ma arvan, et see on nii riigile kui ka ametkonnale kasulik. Eesti riik on ministeeriumide üldiste kulude peal elanud üsna head elu.

Võrreldes mõnede varasemate kärbetega, mida ma peaministrina olen läbi viinud, on see kaheksa protsenti veel võrdlemisi tagasihoidlik.

•• Peale IRL-i majanduse parandamise plaani on oma plaaniga välja tulnud Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. On tal hea plaan?

Ma arvan, et Savisaar tõmbas juba selle munitsipaalpoodide ettepanekuga kogu oma kavale kriipsu peale. Keskerakond on opositsioonis ja teeb seda tööd, mida ta teeb.

•• Viimastel kabinetiistungitel on kokku lepitud Padari nõutud 9,9-miljardilisest kärpest 6,5 miljardit. Nüüd on aga kõik otsused lükatud sellesse aega, kui avalikustatakse rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Kas oodatakse tõesti, et sealt saab raha juurde?

Elame, näeme. Kui sealt tuleb mingisugune natukene parem sõnum, siis on see ainult natuke parem. Koalitsioonil tuleb veel õige mitmeid põhimõttelisi poliitilisi otsuseid langetada.

•• Kas rahandusministeeriumi plaan külmutada kaitsekulud kolmeks järgmiseks aastaks on näide põhimõttelisest otsusest?

See ei ole lõplik asi. Valitsus peab selle probleemi pärast väga tõsiselt maha istuma. Selge on see, et Eesti riigile kaitsekulutuste eelmise aasta tasemele külmutamine ei sobi. Tegemist ei ole ühe või teise erakonna lubadusega, tegemist on riikliku lubadusega. See, et me asume kaitsekulutusi vähendama, pole meie partneritele vastuvõetav ega tekitaks usaldust.

Kui hakkaksime vähendama, peaksime mõtlema, kas oleme usaldusväärsed partnerid või mitte ning mis see meile maksma läheb. Seda eriti olukorras, kus me mitmel moel oleme ja kus meil NATO toetust ja abi on üsna palju vaja.

•• Olukord idanaabriga on alati ärev. President tõstatas piirilepingu preambuli teema ning pani ette, et riigikogu võiks seda sügisel arutada. Teil erilist entusiasmi pole?

Ega see nüüd eriline ettepanek polnud. Ma usun, et seda arutust ei tule. Ma ei usu nimelt, et president kavatseb pöörduda riigikogu poole sellise kirjaliku avaldusega, et ta tahab seda arutada. Realistlikult öeldes, ma ei näe mitte mingit vajadust seda teemat arutada.

•• Kas Venemaa ei pruugi Ilvese käigust ise tuld võtta?

Mulle tundub, et Venemaal pole selget Balti-poliitikat. Käiakse kord ühe, kord teise kallal.

Tundub koguni, et Venemaal pole üldse enam lähinaabrite-poliitikat, sest praegu hakatakse kõige rohkem kolkima hoopis Soomet. See on ju suhteliselt rahumeelne riik, kuid puidutollide asi on ikka karm. Sellega võrreldes on kõik, mis nad siin on teinud, ikka suhteliselt tagasihoidlikud sammud.

Üks huvitav asi, millega Venemaa siiski praegu tegeleb, on ajalugu. Praegu on näha, kui-võrd teravalt nad seda teemat oma kohtumistel läänega tõstatavad ja seda siis oma pressile tutvustavad, ning ka summade eraldamist ja ka raamatute ilmumist Venemaal – see, tundub mulle, jääb pikemaks ajaks.

Eesti peaks seda väga tähelepanelikult jälgima ja ükskord ometi võtma ette põhjalikuma reageerimise. Välisministeerium saab sellest aru, kuid tegemist pole asjaga, millega peaks ainult üks ministeerium tegelema. Infosõja pidamine on ministeeriumideülene asi.

•• Järgmisel aastal toimuvate euro- ning kohalike volikogude valimiste kampaaniad on juba varakult peale hakanud. Mitu kohta tahab IRL eurovalimistel saada?

Ma ei kavatse ennustamisega tegeleda. Aga vähemalt sama palju kui meil praegu on.

Aga on üks asi, mille pärast erakonnad peaksid varasügisel maha istuma. Tuleb ära otsustada, mis süsteemi järgi need valimised ikkagi toimuvad. Kas jäädakse praeguste suletud nimekirjade juurde, millest vist kõik saavad praegu aru, et see polnud kõige praktilisem lahendus. IRL tõstatab selle küsimuse valitsuskoalitsioonis.

•• Kas võib öelda, et kinnine süsteem on kasuks suurematele parteidele?

Seda ei oska öelda, kellele ta kasuks on. See on täielik abrakadabra. Seda võib ennustada nii üht- kui ka teistpidi.

•• Reformierakonna esimees Andrus Ansip teatas, et Tallinnale kui kohalike valimiste kroonijuveelile tuleb püha sõda. Kas Tallinnas on võimalik Keskerakonda kukutada?

Eelmine kord lõppes Reformierakonna äge kampaania sellega, et tehti koos Keskerakonnaga linnavalitsus.

Ma arvan, et pühad sõjad pole praktilised ega tööta. Tallinna inimest ei huvita sõda, vaid lahendused, mida linnal on pakkuda. Kuid vaadates Tallinna arenguid, siis ega järgmisel linnavalitsusel ei pruugi olla väga kerge neid lahendusi pakkuda.

•• Kaua Toompea valitsus kestab ja Ansip veel peaminister on?

Ma küll praegu ei näe, et see Toompea valitsus kuskile lagunema hakkaks. Läbisaamine vaatamata kärpimisele on uskumatult hea. Kui läheb jamaks, kipuvad koalitsioonid rohkem koonduma kui lahku minema.

•• Ühesõnaga, kas IRL ei pea salaläbirääkimisi Keskerakonnaga?

Ei, meie küll ei pea (muheleb).

•• Kas on üldse võimalik, et IRL teeb Keskerakonnaga koalitsiooni?

Ma ütleks, et kunagi ei saa “kunagi” öelda. Kuid ma ei kipuks praeguses olukorras seda nägema. Koalitsioon, mis praegu võimul on, on suhteliselt optimaalne ja vastab valijate soovile, ning meil pole küll soovi seda lammutada.

•• Kas see kohutav pingutus teha kiiresti-kiiresti Vabadussõja võidusammas saja miljoni krooni eest valmis oli tark püüe, eriti nüüd, kus kaitseminister Jaak Aaviksoo avamistähtaja edasi lükkas?

Ma arvan, et see oli õige püüe. Oleks olnud väga kena, kui see oleks õigeks ajaks valmis saanud. Samal ajal näitab [avamistähtaja edasilükkamine] kaitseministri head vastutustunnet. Aga mingi tähtaeg on alati hea, sest see paneb inimesed ennast kiiremini liigutama. Kui aru saadi, et see pole võimalik, ei hakatud seda vägisi tegema, vaid võeti uus realistlik tähtaeg. Ega vabariigi juubel 28. novembriga otsa lõpe. Peaasi et see sammas üles saab, ja ma olen veendunud, et saab. Kui hakata lihtsalt raha loopima selleks, et kiirustada, siis poleks see õige.

•• Sügisel tulevad riigikogusse olulised energiamajanduse arengukavad. Mis usku te olete, kas taastuvenergia- või tuumausku? Kas Eestil on valikut tuumajaam ehitamata jätta?

Eestil pole kumbagi valikut, see tähendab, et ei saa loobuda ei tuumajaamast ega taastuvenergiast. See on üks väga võimalik lahendus tegelikult, sest ei ole tark tegu panna lahendus ühte korvi. Eesti peab leidma tasakaalu. Aga ka siin peaks Eesti julgema vaadata tulevikku ja vaatama maailmas natuke avarama pilguga ringi.

•• Kas maailmas läheb tuuma-energia jälle moodi?

Jah, aga ka tuumaenergial on mitmeid võimalusi ja arenguid. Eesti on mitmel hetkel, kui meil on olnud vaja teha raskeid otsuseid, väga innovaatiline olnud.

•• Kas teeme termotuumajaama?

Seda kahjuks veel mitte. Aga kui tõsiselt rääkida, siis perspektiivis me tuumaenergiata ilmselt läbi ei saa. Siin peame vaatama, mis variante üldse olemas on, millised neist on meile sobivaimad, ning loomulikult peame valima ka partnereid, et projektil võimalikult vähe poliitilisi ja muid riske oleks.

Ka tuleb vaadata, kui palju me üldse energiat vajame, sest energiasäästuga ei ole me siiani eriti intensiivselt tegelenud, ja seda saame teha juba täna.

•• Kuidas on IRL-i ühendamine läinud, kas ja-sõna võib nimest varsti kaotada?

Ta on üks partei ja praegu üsna kindlalt. Loomulikult on nii suures parteis oma rühmitused, kes vaidlevad. Kuid õnneks on neid vaidlusi järjest vähem endise Isamaa ja endise Res Publica vahel, need kulgevad mööda muid liine. Muidugi, eelmine kord, kui ma nägin ERSP ja Isamaa ühendamist, võttis see neli aastat aega. Sellega võrreldes väga hea tempo.

•• Millal saab Mart Laarist taas kord peaminister?

Oh. See puudutab jälle ennustamist. Ma olen praegu tulnud erakonna palvel seda juhtima ja teen seda tööd niipalju, kui erakond seda vajab. Mul ei ole selliseid kohutavaid tunglusi. Mul on niivõrd palju muud tegevust ja võimalusi, mida siit-sealt pakutakse, ja mõned neist on üsna ahvatlevad.

Selles suhtes on mul teed endiselt lahti.

Ma tahan ka jälle raamatut kirjutada. Samuti võtab kommunismi kuritegude uurimise fond järjest rohkem jõudu.

•• Just selle fondi peale on reformierakondlased pahased, et on mindud Pagari tänava keldrit majast lahutama.

Ma olen siin natuke hämmingus, kui nii leebelt öelda. Kui Pagari tänava maja müümisest juttu oli, sai kohe öeldud, et keldrisse tuleks jätta muuseumi tegemise võimalus. Siis selgus, et riigil selleks säästueelarvega võimalusi pole. Aga meie poole pöördusid represseeritud. Neil on mure, et ei juhtuks nii, nagu tihti nende asjadega juhtub. Räägitakse ja räägitakse, kuid siis on korraga tapakambris kasiino sees.

Siis me vaidlesime omavahel, sest ainuüksi sellise projekti tegemine on tohutu suur ettevõtmine. Ma kardan, et sellele muuseumile raha otsimine tähendab fondile mõne aja ainult sellega tegelemist, projektide kirjutamist. Mingisugust tulu pole sealt küll kellelgi võtta.

Nüüd tundub, et kui Reformierakond ehk peaministri partei tahab sinna tapakambrisse kasiinot teha, siis meie teda takistada ei saa. Ausalt öelda on mul sellest jamast suhteliselt kõrini. See fond pole loodud sellise kakluse jaoks. Kui seda abi ei vajata, siis meie ei lähe seda ka kellelegi vägisi kaela määrima.

•• Suvi on käes, kuidas läheb spordiga? Kas te suvel squash’i mängite?

Squash’i pole küll suvel mõtet mängida. Suvel tuleb ümber lülituda tennisele. Aga eks ma proovin ennast sügiseks jälle viksi vormi saada.

Kui mul kõige muu kõrvalt aega jääb, sooviksin sügisel väikse reketipalliturniiri organiseerida. Seal on siis neli ala: tennis, squash, lauatennis ja sulgpall. See on niisugune huvitav kombinatsioon, kus tuleb kõigis neljas võistelda.

Riik seisab kaitseväelaste eest

2008-07-18

Kõigepealt tahan ma tänada kõiki kaitseväelasi, kes teenivad Eesti riiki kodus või võõrsil, kindlustades tegudega selle julgeolekutagatise, mille liikmelisus NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides Eestile annab.

Iga kaitseväelase või nende perekondade ja lähedaste kantud kaotus on Eesti riigile ühtmoodi hindamatu ja Eesti vabariigi kohus on hoolitseda oma kaitseväelaste käekäigu eest.

Tagatised täienevad

Eesti kaitsevägi on alates 2003. aastast osalenud välismissioonidel Iraagis ja Afganistanis.

Oleme kaotanud oma sõjamehi langenutena, samuti on mehi ja naisi saanud haavata ning raskelt vigastada. Tuginedes uutele kogemustele, tunnistame arutelu vajadust riigi poliitika üle missioonidel Eesti julgeolekupoliitikat ajavate kaitseväelaste sotsiaalse kaitstuse osas.

Esitasin enne jaanipäeva valitsusele heakskiitmiseks kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse, mille vastuvõtmisel loob riigikogu täiendavad tagatised inimestele, kes on kaitseväeteenistuses teenistus-ülesannete täitmisel haigestunud või vigastada saanud. Selles seaduseelnõus kajastuvad põhimõtted tuginevad suures osas kaitseväelaste endi ootustele teenistusalastele tagatistele.Seadusega anname täiendavad võimalused saada tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid ning ka materiaalse kindlustuse. See tagab, et kaitseväelasele, kes haigestub või saab vigastada rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil teenistusülesandeid täites ning kelle sissetulek välislähetustasu maksmise lõppemisega väheneb, makstakse toetust.

Samuti tagatakse selle seadusega tööandja eluruumi kasutamise õigus, kui kaitseväelane tervislikel põhjustel teenistusest vabastatakse või ta hukkub. Õppemaksu hüvitamisega soodustame õpingute jätkamist tsiviilõppeasutuses, kindlustame, et koolitus- ja täiendusõppe kulusid tagasi ei nõuta, ning et riik hüvitab kaitseväelase lähedaste sõidu- ja majutuskulud, kui kaitseväelane viibib välisriigi raviasutuses.

Toetamine on tähtis

Eesti riigi poliitika töövõime kaotanud kaitseväelaste toetamisel ei peaks seisnema ainult rahaliste toetuste loomises, vaid eesmärgiks peaks seatama ka, et haavatutele tagatakse parim võimalik ravi, toimetulek edasises elus ning kui võimalik, siis karjäär riigikaitsestruktuurides. See soodustaks töövõime kaotanud inimese valutut naasmist igapäevaellu, nad saaksid jätkata täisväärtuslikku elu kas kaitseväes või erasektoris ning sellega välditaks riigi toetustest sõltuvaks jäämist.

Juba praegu ravitakse Afganistanis raskelt vigastada saanud sõjamehi tipptasemel Suurbritannia sõjaväehaiglates, samas on nad ka taastusravil. Kuuldavasti on kaitseväelased nende haiglate ravikvaliteediga väga rahul ning loomulikult tasub kulud Eesti riik. Ravi kestel toetab riik vigastatu omaste külaskäike haiglasse, et haavatu saaks rasketel hetkedel olla ümbritsetud tuttavatest nägudest. Pärast taastusravi lõppu leitakse soovi korral kõikidele vigastatutele sobiv töökoht kaitseväes. Kui on olemas kaitseväe korter, saab vigastatu isegi kaitseväest lahkudes seal veel kuni kolm aastat elada. Samuti hakkab peatselt kehtima seadusemuudatus, mille kohaselt saavad vigastatud riigi raha eest kõrghariduse - seejärel saab endine sõdur kaitseväe arengusse kaasa aidata juba täiesti uues kvaliteedis. Või siis soovi korral jätkata elu ja karjääri hoopis tsiviilsektoris.

Kõiki neid samme võiks nimetada vigastatud sõdurite mitterahalisteks hüvedeks - kuigi sõdurid missioonikoldesse saatnud Eesti riigile tähendavad need siiski reaalseid rahasummasid. Kaitseväelasele tagatakse, et talle makstakse missioonipalka kuni kuue kuu jooksul ka pärast operatsioonipiirkonnast evakueerimist, sellele lisanduvad töövõime kaotuse korral ühekordne toetus ning töövõimetuspension, mille suurus oleneb töövõime kaotuse protsendist. Kuid nagu öeldud - see ei olegi sotsiaalsete tagatiste peamine eesmärk. Erinevalt teistest päästjatest ja politseinikest toetame kaitseväelasi ka juba 10% töövõime kaotuse korral ning võrreldes teiste vormikandjatega on kaitseväelaste puhul soodustatud seisus just «eesliini» mehed - sõdurid ja nooremallohvitserid, kelle palgatase koos diferentsiga jääb keskmise palga piiresse. See pole öeldud ametkondade ja ministeeriumide vahelise vaenu õhutamiseks, vaid rõhutamaks, et see on meie teadlik poliitiline tahe, see on osa Eesti julgeolekupoliitikast.

Samuti loodan, et rahuoperatsioonide keskuse juurde loodavast sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse sektsioonist saab keskus, mille töötajad saavad oma pingutused 100protsendiliselt suunata raskelt haavata saanud kaitseväelaste kaastundlikule ja bürokraatiavabale abistamisele. Lisaks ei maksa meil unustada ka nende küsimustega tegelevaid valitsusväliseid organisatsioone - kaitseministeeriumi toetataval Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingul on olemas kõik eeldused areneda katusorganisatsiooniks, mis ühendaks ja toetaks mitte ainult mineviku sõdades, vaid ka tänapäeva välismissioonidel vigastada saanud naisi ja mehi.

Meil on veel probleeme, mis ootavad lahendamist. Olgu öeldud, et pean oluliseks jõuda selgusele SL Õhtulehe vahendusel lugejani toodud abstraktsete süüdistuste tõelises sisus. Sest missioonidel viibivad Eesti võitlejad on ühed parimad, kelle üle tunnevad uhkust ja kellele jagavad heldelt kiitust ka meie partnerid ja liitlased NATOs. Eesti riik suhtub oma missioonidel käivatesse sõjaväelastesse suurima aupaklikkuse, tänulikkuse ja vajadusel hoolitsusega.

Venemaa vedas G8 ninapidi

2008-07-12

Venemaa, kes veel mõned päevad tagasi G8 tippkohtumisel oli pooldanud karme sanktsioone Mugabe režiimi vastu Zimbabwes, vetostas koos Hiinaga vastavasisuslise resolutsiooni.

Mõneti on see paras trikk ka Venemaa uuele presidendile Dmitri Medvedevile, kes pole siiani suutnud oma juttu õigusriikluse tugevdamisest kuigi hästi sõnadega katta. Nüüd siis samm, mis kindlasti ei suurenda Venemaa liidri usaldusväärsust G8 partnerite seas.

Kui siia lisada veel laienev spioonitüli Venemaa ja Suurbritannia vahel, Venemaa leebus Iraani tuumaambitsioonide suhtes, NATO laienemisplaanidele jäik vastutöötamine, pingete õhutamine Gruuisaga või külma sõja stiilis retoorika USA raketikaitsesüsteemi suhtes, siis bukett on ikka muljetavaldav küll.

Kogu see nimekiri, kuhu võib teha veel terve rea lisandusi (nende hulgas Vene-Balti suhete seisu), viitab kahjuks küll vähestele lootustele Vene-Lääne suhetes mingitki partnerlusmotiivi tabada. Suhete tuumikküsimused on enamas jaos teravas vastuolus.

Sellises õhustikus on raske eeldada, et leitavad lahendused suudaksid kanda pikaajalist ehk strateegilist iseloomu.

NATO-le antud lubadus tuleb täita

2008-07-11

Kui riigieelarve kärpimiseks läks, oli juttu, et kaitsevõime kallale ei minda. Nüüd on ometi kavas kaitsekulutuste külmutamine. Kas 1,52% SKT-st saab tõesti teoks?

Kulude külmutamine 2008 riigieelarveseaduses toodud tasemel 4,910 miljardit krooni aastateks 2009-2011 ja 2% sihttaseme saavutamiseks 2012. aastal selle tõstmine tasemele 8,204 miljardit krooni ehk 3,294 miljardi võrra ühe aastaga ei ole tõsiseltvõetav.

Selline samm viiks kaitsekulutuste osakaalu tagasi 90. aastate keskpaiga olukorrani, millega pole võimalik isegi olemasolevat kaitseväge ülal pidada, rääkimata selle kavandatud arendamisest vajalikule võimetasemele.

Eesti kaitsekulutuste viimine kahe protsendini SKT-st on NATO-le sellega liitumisel antud kirjalik lubadus - see tuleb täita või kirjalikult tagasi võtta.

Mida kärbe meie reaalsele kaitsevõimele tähendab?

Kaitseministeerium ja kaitsevägi tegelevad praegu sõjalise riigikaitse arenguplaani koostamisega kümne aasta peale. Selle käigus selguvad prioriteetsed võimed ning realistlik kava nende arendamiseks jõukohasele tasemele. Kui meil tuleks oluliselt ümber hinnata Eesti riigikaitse arendamise käsutusesse tulevad ressursid, siis tähendab see samasugust ümberhindamist meie prioriteetides.

Lõppude lõpuks on soovitav kaitsevõime kokkuleppe küsimus - seni on riigikaitseküsimustes valitsenud Eesti poliitikas konsensus ja ma usun, et konsensuslikult läheme ka edasi.

Rasketel aegadel peame tegema üheskoos raskeid valikuid, kuid meie tänased valikud ei tohi olulisel määral ahendada meie valikuruumi tulevikus. Teisisõnu, meil peab ka kümne aasta pärast olema tõsiseltvõetav ning usaldusväärne riik.

Kaitsekulude tõstmine kahe protsendini SKT-st on siin üks põhilisi mõõdikuid, kuid mitte ainult - see on ka reaalselt, riigikaitseliselt ressursiline eeldus Eesti kaitsevõime arendamiseks minimaalselt sellisele tasemele, millega suudame Eestis ja maailmas iseenda eest seista ja Eesti riigi huve kaitsta.

NATO-le oleme lubanud tõsta kaitsekulutused kahele protsendile SKT-st. Millal me selleni jõuame?

Läbirääkimisruumiks eelarvekõneluste raames on 2,0%-ni liikumise kiirus, st 2009. aasta määr. See graafik peaks olema realistlik, st tegelikult realiseeritav. Olen veendunud, et praegune valitsuskoalitsioon on hetkel parim võimalikest, ja olen samavõrd veendunud, et jõuame arutelude käigus riigimehelike lõppotsusteni.

Eesti Venemaaga ühendamise aastapäeva tähistamine on provokatsioon

2008-07-11

Venemaa kaasmaalaste liikumise aktivisti Andrei Zarenkov rääkis intervjuus ajalehe Den za Dnjom, et 2010. aastal tähistatakse suurejooneliselt Eesti Venemaaga ühendamise 300. aastapäeva.

„Moskva kavatseb Zarenkovi jutu järgi korraldada Eesti riigieelarvet mitmekordselt ületava rahvusvahelise kampaania „ajaloo võltsijate ja ümberkirjutajate" vastu", kirjutas riigikogu liige (IRL) Marko Mihkelson oma ajaveebis.

„Üheks osaks sellest propagandakampaaniast olevat 2010. aastal Eesti Venemaaga ühendamise 300. aastapäeva tähistamine," lisas ta.

„Seda on raske hinnata kuidagi teisiti, kui selget provokatiivset käitumist. Sarnaste tähtpäevade esiletoomine pole kindlasti suunatud riikidevaheliste suhete usaldusfooni laiendamiseks, pigem kahandamiseks," arvas Mihkelson.

Mihkelsoni hinnangul ei jäta Venemaa oma välispoliitilises tegevuses kahjuks vähimatki kahtlust: ajalugu, eriti Teise maailmasõja kontekst on tõusnud jõuliselt esiplaanile.

„Ajaloo kõverpeegli jõuline propageerimine Moskva poolt võib olla eriti Balti riikide tulevikku silmas pidades tõsise ohu märgiks, mis võib oluliselt taaselustada nõndanimetatud „Jalta sündroomi" või „Müncheni mõtlemist", lisas ta.

„Kui püüda mõelda siin vähegi konstruktiivselt, siis võiks vähemalt püüda Venemaale teha ettepanek luua Venemaa ja Balti riikide ühtne „raskete teemade komisjon". See oleks võimalus tundlike ajalooteemadega tegelemiseks seda otsesesse diplomaatilisse arsenali võtmata," arvas Mihkelson.

Savi käitumine oli veel jaburam kui Ilvese oma

2008-07-08

Juba vaibuma hakkavale vaidlusele Eesti-Vene piirileppe preambuli otstarbekusest kallas eile õli juurde endine Riigikogu esimees ja Euroopa Parlamendi liige Toomas Savi. Mind ei hämmasta mitte Savi soovitus preambulist loobuda, vaid viis, kuidas ta oma seisukoha edastas - Euroopa Parlamendi kõnetoolist, kuhu tal muidu väga tihti asja ei ole.

Üks viga on juba varem tehtud – nimelt võis presidendi eelmise nädala avaldus jätta mulje, et piirileppe seiskumine on Eesti taga kinni. Nüüd läheb keegi ja ütleb seda Euroopa Parlamendi ees. Tuleks vist kümme korda järjest hüüda, et ei ole - Eesti pool pole teinud ühtegi reservatsiooni tehnilisse leppesse, ratifitseerimine takerdus Vene Riigiduumas ja lõpuks võeti lausa allkiri tagasi! Võime vaielda selle üle, kas preambul oli vajalik või mitte või kas piirilepe on Eestile hea lepe või ei ole, aga me ei tohi anda täiesti masohhistlikku signaali, et meie oleme süüdi. Sest me ju ei ole!

Mulle on siiani arusaamatuks jäänud, miks president Ilves algatas selle vaidluse läbi televisiooni, mitte kohtumisel Riigikogu fraktsioonide juhtidega, et testida nende seisukohti. Veel jaburam on probleem Euroopa Parlamendi ette tuua. Kelle jaoks? Mis eesmärgiga? Kui Savi tahtnuks lülituda Eesti-sisesesse väitlusse või vaielda Reformierakonna esimehe Ansipiga, siis olnuks tal ju kümneid paremaid võimalusi seda teha. Polnud mingit tarvidust teha seda Euroopa Parlamendis, kus see avaldus on eesmärgipäratu, et mitte öelda Eestile kahjulik.

Eriti kentsakas oli avada pärast Savi-uudise lugemist Euroopa Parlamendi kodulehekülg ja saada teada, et esmaspäevane päevakord oli täidetud järgmiste teemadega: romide (s.t. mustlaste) sõrmejälgede tuvastamise andmebaasi loomine Itaalias, toidulisandite raport, kodukorra küsimused jms. Mis te arvate, millise teemaga Eesti-Vene piirilepe kõige paremini haakub?

Tõsi on hoopis see, et Savi rääkis ühe-minutilises vaba mikrofoni voorus. See on oluliste jooksvate poliitiliste küsimuste tõstatamise koht. Näiteks Tunne Kelam on seal varemalt rääkinud Anna Politkovskaja tapmisest ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste mittetäitmisest Tšetšeenia sõja ajal toime pandud rikkumiste osas. Mis Savisse puutub, siis mingit vajadust ega konteksti piirileppest kõnelemiseks Euroopa Parlamendis ei olnud ja seda ei teki ka selle nädala jooksul. Jääb küsimus: miks seda siis vaja oli?

* 09.07.2008 Toomas Savi tarbetu kõne, Pärnu Postimees

* 10.07.2008 Mida ja kellele Savi Strasbourgis rääkis?, Põhjarannik

Järeleandmise piir

2008-07-05

Jaagupipäeva ja varajase odra võtmise vahele jääb päevi ehk nädala jagu. Kuna Riigikogu sel ajal veel tööl tagasi ei ole, jäävad poliitilised diskussioonid ära. Millal siis arutelu Eesti-Vene piirilepingu mõlemapoolseks kehtestamiseks algab? Kui samal ajal, mil järgmise aasta riigieelarve menetlemine, siis on selge, et igapäevase elu seisukohast on eelarve tähtsam ehk mingit diskussiooni ei toimugi. Kui diskussioon lükkub aega kolmekuningapäevast munapühadeni 2009 - kas me oleme selleks vabad, kui samal ajal käivad ettevalmistused kahtedeks valimisteks? Ei ja nõnda politiseeritakse ka piirileping. Sooja rahu asemel saame uue vaatuse külmas sõjas.

Piir mitte ainult meile

Pole mingi avastus, et Eesti piir kagus vastu ida on ühtlasi Euroopa Liidu piir selles sektoris vastu Vene Föderatsiooni. Euroopa Liidu suhted Venemaaga ei saa olla homogeensed ehk ühetaolised üle kogu liidu, selleks on iga liikmesriigi ajaloolised seosed meie idanaabriga liiga eripalgelised (Prantsusmaa idanaaber ei ole Venemaa olnud mitte kunagi!). Samas pole Euroopa Liidu ja kunagise ühisturu piir ida poole olnud algusest peale nagu Hiina müür, rajatis igaveseks.

Ma ei mõtle ainult Euroopa Liidu laienemist ja partnerlussuhteid Venemaa ning Euroopa Liidu kui terviku vahel. Mõtlen kahest konkreetsest punktist, mis pole tavalised. Üks on Königsberg kui Venemaa osa teispool Euroopa Liidu idapiiri, teine Saatse saabas Lutepää ja Sesniki vahel. Tartu rahu mõttes polnud mingit saabast, see tekkis II maailmasõja tulemusel. Ka Königsberg oma praegusel kujul Gdanski (Danzigi) lahe idakaldal on II maailmasõja tagajärg. Venemaa ei loobu Königsbergist. Mis hinnaga ta loobuks Saatse saapast?

Niihästi Euroopa Liidu kui riikide ühenduse kui ka Schengeni ruumi mõttes peab liidu idapiir olema fikseeritud ja kontrollitav. Selles ei tohi olla kahemõttelisusi. Königsbergi suhtes neid ka pole. Saatse saapa puhul on. Et olla ühemõtteline - kui Vene Föderatsioon tahab, et edasiminekuks meie ja tema suhetes hakkaks kehtima võrdväärselt ratifitseeritud piirileping, siis saab ta Saatse saapa kauba peale ega ole tarvis erilist fantaasiat selleks, et mõista: pärast Orava rahvusvahelise piirikompleksi valmimist hakkab ala Lutepää-Obinitsa joonest meist kaugenema. Orava vald tugevneb, kuid mis saab tema „tagalast"?

Et diskussioon toimima hakkava piirilepingu üle oleks produktiivne, peaks teadma Venemaa hoiakuid oma piiride ja mõjusfääride kohta üldisemalt. Olgu need hoiakud kui tahes diferentseeritud, ikkagi lähtuvad nad tugeva Venemaa ideoloogiast. See on probleemiks Kaukaasias, aga ka Nistru jõe ääres alal, mida vanasti nimetati Bessaraabiaks. Kõige uuemate teadete järgi on Moldova valmis möönma Transnistriale iseseisvust. Pole meie asi sekkuda teise riigi siseasjadesse, ent kokkuvõttes tähendaks see Moldova lõhestamist analoogiliselt sellele, mis toimub Kodori jõe ääres Suhhumist kagu poole.

Vorst vorsti, piir riigi vastu?

Meil siin pajatatakse sellest, kas viide Tartu rahule piirilepingu preambulas on praktiline. Maailma mõõtkavas on praktiline hoopiski põhimõte divide et impera ehk jaga ja valitse - igasuguse impeeriumi üks nurgakive.

Kui Eesti loobuks piirilepingus viitest Tartu rahule, mida me vastu saaksime? Päris kindel, et meile ei hakata transportima teistega võrreldes odavamat gaasi ja naftat. Kuna Venemaa on huvitatud oma sadamatest, ei saa me enamsoodustusrežiimi Muugale või Paldiskisse. Saame selle, et Eesti Vabariik 1918-1940 ja Nõukogude okupatsioon 1939-1992/1994 tuleb panna sulgudesse. Leping on, aga teiste jaoks.

Euroopa Liidu kontekstis on Eesti-Vene piirileping rahvusvaheline objekt. Seda suunda ei tohi forsseerida, kuid ka mitte unustada. Mina jätaksin kogu küsimuse praeguse kontrolljoone tasemele, näidates samal ajal, et Eesti pole olnud kahe riigi suhetes piduriks.

Me kõik vajame kangelasi

2008-07-04

Presidendiamet on üks väga raske amet. Mitte füüsiliselt, kuigi ilmselt on ka protokollilised ülesanded, käesurumised, rohked vastuvõtud etc väsitavad.

Et presidendiks saada, peab inimesel olema selge motivatsioon, võime liigutada masse. Kõige enam aga peab kandidaat olema valmis kompromissideks, sest demokraatlikus ühiskonnas peab suutma rahu sobitada ka vähemusega.

Ameerika Ühendriikidel on president olnud juba väga pikka aega. Mõnda neist tuntakse väga hästi, teisi vähem ja osad on vajunud unustusse. Esimeste hulgas nimetagem George Washingtoni, Abraham Lincolni, Ulysses S. Granti, John F. Kennedyt. Ka siin maksab põhimõte - kui sa pole tipus, siis pole sind olemaski.

Richard Nixon tahtis olla suurepärane president. Ta tahtis seda nii hullusti, et oli selle nimel valmis minema pettusele - saboteerima presidendiinstitutsiooniga. Tema edukat välispoliitikat varjutasid edutud katsed ebaseaduslike võtetega põrmustada opositsioonilised demokraadid.

Jimmy Carter võitis Nobeli auhinna, aga täna mäletavad teda vähesed. Ajalugu võib teda veel kunagi kõrgemale pjedestaalile tõsta, aga praegu pole selles küll keegi kindel.

George Washington ei valetanud kunagi. Ta raius maha kirsipuu ja viskas hõbedollarilise mündi üle Potomaci jõe. Abraham Lincoln töötas poisikesena poes ja kõndis vihmasajus maha 20 miili, et tagastada mõned pennid poekliendile. Ükski neist väidetest ei vasta aga tõele. Aleksander Suure ema oli neitsi - kas ei tule see lause tuttav ette? Ometi me tahame uskuda Elvisesse, jõuluvanasse, lihavõttejänkusse, Jeesusesse Kristusesse, biitlitesse või Muhamedi.

Kui Jungi käest küsiti, kas Jumal on olemas, vastas ta: „Terve vaim vajab Jumalat." Ta ei kinnitanud ega lükanud ümber Jumala olemasolu, vaid väitis, et inimene vajab Jumalat. Ja sama palju vajame meie oma kangelasi.

Meil, eestlastel, on ka oma kangelased, ja täiesti maised. Nende eesotsas on sellised mehed nagu Jüri Vilms, Ants Piip, Jaan Tõnisson, Johan Laidoner, Konstantin Päts jt.

Konstantin Päts oli Eesti Vabariigi esimene president. Esimesi mäletatakse alati, sest nemad vastutavad kõige rohkem edu või ebaõnnestumiste pärast.

Eesti sõdurid, kes teenivad maailma eri paigus, on tänapäeva kangelased, nagu ütles president Ilves oma võidupühakõnes.

Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves - meie nimekiri presidentidest täieneb. Nende meeste kohad meie ajaloos lähevad paika selle järgi, mis juhtub homme. Kas Lennart Meri saab meie ajaloos samasuguse koha, nagu on Washingtonil või Lincolnil Ameerika ajaloos?

Kas Arnold Rüütli pärandiks saab Meri alustatu järgimine, nagu me nägime seda Andrew või Lyndon Johnsoni puhul, kes jätkasid oma eelkäijate tegemisi?

Mis võiks olla see, mille järgi mäletatakse Toomas Hendrik Ilvest?

Jah, muidugi on presidendiamet raske. Aga keegi pole kunagi öelnud, et see peab olema kerge.

Ukraina näljahäda oli kommunismi üks ulatuslikumaid kuritegusid

2008-07-04

Tegemist pole juhusliku otsusega, Ukraina praegune juhtkond on tõstatanud holodomori hukkamõistmise küsimuse erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides, kirjutas Herkel oma ajaveebis.

Holodomori tragöödia teadvustamine kommunismi ühe kõige ulatuslikuma kuriteona on Ukraina jaoks keskne küsimus. Tõlkes tähendab holodomor „näljahäda". Stalini ja Molotovi poolt rakendatud viljakogumisnormid jätsid külaelanikud toiduta.

Laastavalt mõjusid liikumispiirangud, mis ei lubanud inimestel hukule määratud küladest lahkuda. Holodomori tagajärjel hukkunute arvu on hinnatud väga erinevalt, alates kahest ja poolest miljonist ja lõpetades 7-10 miljoniga.

Holodomori on kuriteona hukka mõistnud mitme riigi parlamendid, kaasa arvatud Eesti Riigikogu. Kuna holodomor tekkis Nõukogude Liidu juhtkonna poliitiliste otsuste tagajärjel taotlevad ukrainlased selle tunnistamist mitte lihtsalt kuriteoks, vaid genotsiidiks. Hiljutises OSCE dokumendis sõna „genotsiid" siiski puudub.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel kogusid ukrainlased holodomori raporti algatamiseks koguni kuuskümmend allkirja, lootes juba ette võimalikult laia toetuspinda saavutada.

Selle peale esitas Vene delegatsioon teise algatuse, mis käsitles Nõukogude Liidu territooriumil aset leidnud suure näljahäda 75 aastapäeva. Venelased ütlevad, et tegemist oli looduskatastroofiga, mis ei puudutanud mitte ainult Ukrainat, vaid ka Kubanimaad, Kasahstani jne.

Öeldakse, et ennekõike oli 1932. aastal tegemist raske saagiaastaga. Ometi ei saa see vabastada viljakogumise korraldajaid vastutusest. Vastupidi, seda enam tulnuks näha halastamatu aktsiooni tagajärgi küladele. Pealegi algasid ulatuslikud repressioonid nn. saboteerijate vastu juba enne, kui nälg oma töö tegi.

Nagu niisugustel puhkudel juhtub, langetati ENPA komitees saalomonlik otsus, et kahe erineva algatuse põhjal pannakse kokku üks raport. Kuna aga algatused lähenevad täiesti erinevatest hinnangutest langeb kogu vastutus raportöörile, kelleks sai albaanlane Alexander Biberaj.

Biberaj maailmavaadet teades arvan, et ta jääb selgelt holodomori kui stalinistliku kuriteo hukkamõistmise juurde, lisades sinna näiteks Kubanimaad ja Kasahstani puudutavad osad.

Vaieldamatult oli neis piirkondades samuti tegemist nõukogude võimu poolt kunstlikult tekitatud inimkatastroofiga. Tõsi, kasahhid ja kasakate järeltulijad ei taotle toimunu genotsiidiks tunnistamist.

ENPA raportite juurde kuulub ulatuslik seletuskiri, mistõttu võib oodata, et põhjalikult töötatakse läbi nii Ukraina holodomor kui ka samal ajal mujal Nõukogude Liidus viljakogumisega tekitatud näljahädad.

Seega võib venelaste poolt teema neutraliseerimiseks mõeldud laiendus tegelikkuses tuua pildile uued, seni vähem kõneldud teemad. Igal juhul on holodomor loogiline jätkusamm algatustele, mille eesmärk on totalitaarse kommunismi kuritegude päevavalgele toomine ja hukkamõist

Kaugemas vaates jõutakse sihile siis, kui ka Venemaa Föderatsioon on valmis kommunismi kuritegelikku pärandit täiel määral tunnistama.

Soome-ugri kongress kirjaniku pilgu läbi

2008-07-04

Äsja Hantõ-Mansiiskis toimunud viiendal soome-ugri rahvaste maailmakongressil oli kohal ka mitmeid nende rahvaste kirjanikke ja tuntud teadlasi.

Mida väiksem on rahvas, seda enam ühiskondlikke funktsioone on tema haritlasel. Kirjanikul ja teadlasel tuleb olla ka poliitikuks, ühiskonnategelane on ta ju nagunii. Nii on see ju ka meil algusaegadel olnud, alles hiljem on toimunud kutsestumine ja eraldumine, aga juba loomult agar ja avalikkuse ette pürgiv tegelane on ka meil tulistel aegadel poliitikasse sekkunud.

Pole vahest mõtet ette lugeda suurt hulka nimesid, mis juba sajandeid tagasi impeeriumi võimude ja ortodoksse kiriku armust venepäraseks on moonutatud. Nimetagem vaid meilgi tuntud mansi kirjanikku Juvan ·estalovit, hanti Jeremei Aipinit (kelle olulisim romaan "Jumalaema verisel lumel" Peeter Volkonski tõlkes ka meil paar kuud tagasi ilmus), metsaneenetsit Juri Vellat, kellest Eesti etnoloog Liivo Niglas on teinud huvitava filmi.

Olen oma Tallinna ülikooli soome-ugri kirjandusloengutel väitnud, et eenetsitel ja nganassaanidel omakeelset kirjandust ei ole. Järgmisel õppesemestril ma seda enam väita ei saa. Nii tutvustas uhketes rahvariietes nganassaani õpetajanna, kes oma rahva esindajana pidas ka nganassaanikeelse kõne plenaaristungil, raamatukogus toimunud uute raamatute esitlusel esimesi emakeelseid aabitsaid, millesse ta ise oli kirjutanud ka luuletusi ja väikesi proosapalu.

On ju paljude rahvaste kirjandus saanud alguse mitte niivõrd (sageli võõraste ja rahva keelt halvasti oskavate) kirikutegelaste tõlgetest ja jutlustest, mille vaimulikud tekstid on kirjandusloo seisukohalt kahtlemata olulised, kuivõrd just lastele suunatud aabitsatest või talupoegadele olulistest rahvakalendritest, mis olid näiteks Vene tsaaririigis ainsaks lubatud kirjavaraks.

Ka hiljem väga suurteks hinnatud kirjanikud (näiteks komi Ivan Kuratov) said oma teoseid avaldada vaid nii, otsekui oleksid need rahvaluuletekstid. Tohtis õitseda vaid vene kirjandus (mille suuresindajad olid sageli väikerahva päritolu) ja teadus (mida väga olulisel määral kandsid baltisakslased, ja isegi kõigi teaduste isa Lomonossov oli pomoor, seega kolmveerand-soomeugrilane, millega ma aga ei taha kuidagi väita, nagu vene soost andeid olnuks kasinasti).

Nagu ikka sellistel ükskõik kui kohmakalt pompoosseks aetud kogunemistel, räägiti tribüünilt palju õõnsaid sõnu ja ega esinenud kirjanikudki sellest patust päris puhtad olnud, kuigi nende kutsumus eeldab vaba vaimu. Kiideti raha ja armulikku almust jagavat võimu, kuidas too tegevat nii palju väikerahvaste heaks (põhiliselt toimimatuid programme), kuigi omakeelset haridust pole, ja isegi seal, kus seadusesätte järgi on emakeel teiseks riigikeeleks, ei saa üheski ametiasutuses selles keeles oma asju ei suuliselt ega kirjalikult ajada.

Udmurtias, kus ilukirjandus oli teiste idasoomeugrilastega võrreldes vägevaim nii klassikaaegadel kui ka modernseim ja otsivaim praegu, tähistatakse tänavu suurejooneliselt 450 aasta juubelit "vabatahtlikust" ühinemisest Venemaaga, ehkki kõik haritud inimesed teavad, et selle "vabatahtlikkuse" käigus hävitati üle poole udmurdi rahvast. Mitmel pool (see ei käi udmurtide kohta) oli ju nii, et oma rahva reetnud ja vene vallutajate poole üle läinud tegelane kuulutati kangelaseks, vapralt vastu hakanud väepealikud aga rahva huvide reetjaks. Julged marid tähistavad oma mari vägilase päeva siiski pikka aega kestnud t‰eremissi sõdade kangelaste auks ja mälestavad nende vaprat vastuhakku sajanditetaguse nostalgia ning rahvusliku uhkusega.

Aipini hümn handi naisele

Kaua aastaid ei tohtinud väikerahvaste kirjanik isegi omakandi jõge või mäge nimetada romaanis või luuletuses oma keeles - see kuulutati natsionalismi ilminguks -, vaid pidi kasutama hiljem vene vallutajate poolt antud nimetusi. Nüüd on vähemalt selles asjas toimunud nihkeid ning näiteks eespool nimetatud Jeremei Aipin kirjutab avameelselt romaani Kazõmi sõjast, hantide ja neenetsite ülestõusust Nõukogude võimu vastu kolmekümnendatel aastatel. See põnev romaan on tõeline hümn handi naisele ja sellest vändatakse praegu filmi, mis esialgse materjali tutvustamise põhjal hinnates tõotab tulla võimas. Kuid sama sündmust käsitlev Eesti etnoloogi Art Leete tõsiteaduslik monograafia kõrvaldati meie raamatute väljapanekult.

Kõigest hoolimata võib öelda, et nende rahvaste kirjandus on elav ja huvitav, noori kirjanikke (eriti noori naisi, kelle rahvast ähvardava ohu tunne on ehk erksam kui end töösse või viinasse uputaval mehel) lisandub lausa hulgaliselt ja ilukirjandus on praegu nende rahvaste jaoks olulisim kants, mis aitab säilitada ja arendada põlisrahva emakeelt.

Nimetagem asju õigete nimedega

2008-07-03

Läinud nädalal tähistati Pariisis 25 aasta möödumist maailma parempoolseid erakondi koondava Rahvusvahelise Demokraatliku Liidu (IDU) asutamisest. 1983. aastal oli maailm üsna teistsugune koht kui praegu.

Kommunistlik nõukogude impeerium tundus olevat oma võimsuse tipul, Lääs oli lõhestatud, nõrk ja tõsistes majandusprobleemides. Oli puudus valitses liidritest, kes julgenuks nimetada asju nende õigete nimedega. Valitses poliitiline korrektsus, mis väljendus julguse puuduses maailma probleemidele otsa vaadata ning nende lahendamiseks midagi ette võtta.

Õnneks sai see aeg 1980. aastate algul otsa. Vastukaaluks aastakümneid kestnud pahempoolitsevale minnalaskmisele tõusid Läänes üksteise järel esile liidrid, kes julgesid oma põhimõtete eest seista. Silmapaistvamad nende seast oli „raudne leedi" Margareth Thatcher ning Ronald Reagan.

Kui seni oli kommunismi küll kardetud, kuid tema vastu otseselt välja astuda peeti poliitiliselt ebakorrektseks, siis Reagan nii ei arvanud. Ta ütles välja, et tegemist on „kurjuse impeeriumiga".

Selle eest ei silitatud tal pead ei idas ega läänes. Üldine arvamus oli, et Reagan läks üle piiride, kuid nagu hiljem näha, pani just see hoiak aluse Lääne võidule külmas sõjas ja Nõukogude impeeriumi lagunemisele. Sest Reagan ainult ei rääkinud, ta tegutses.

Sama toimus ka Lääne majanduspoliitikas. Seni kõikvõimsa ning kõike kontrolliva valitsuse asemel hakati võimu andma inimeste endi kätesse, taastades mitmed vahepeal kaotsi lastud turumajanduse põhitõed. Ükski nendest sammudest polnud populaarne, tuues kaasa arvukalt proteste ja pahameelt - juhtivate lääneriikide majanduse muutsid nad aga taas konkurentsivõimeliseks.

Sedalaadi „poliitiliselt mittekorrektseid" ehk olemasolevale reaalsusele julgelt otsa vaatavaid otsuseid võib sellest perioodist veel pikalt ette lugeda. Nüüd 20 aastat hiljem, seisab maailm mõnes mõttes aga samasuguste probleemide ees.

Vahepeal avalikus arvamuses domineerinud arusaam „ajaloo lõpust" ehk demokraatia ning vabaduse möödapääsmatust võidust ei aidanud uutele väljakutsetele vastamisele kaasa. Sest see, mis maailmas toimub on pigem ajaloo taastulek.

Kuigi seda ei taheta ikka avalikult tunnistada, ei seisa Lääs vastamisi mitte ainult agressiivsemaks muutuva islami, vaid ka taas-imperialistliku Venemaa ning kommunistlikus süsteemis püsiva Hiinaga, kelle toetus kõrgetel toorainehindadel ratsutavatele diktaatoritele on kaasa toonud demokraatia taandarengu mitmes maailma piirkonnas.

Nendele väljakutsetele oleks Läänel igati võimalik tõhusalt vastata, kui suudetaks olla ühtsed ning tekkinud probleeme tunnustada. Seda paraku ei tehta, sest Venemaad imperialistlikuks nimetada pole ju „korrektne", rääkimata kommunismi kuritegelikuks kuulutamisest.

Nii veeretataksegi sõnu nagu tatikuuli ning loobutakse kättevõidetud positsioonidest. Selle asemel, et kaitsta kristlust kui tänase Lääne kultuuri alust, tolereeritakse radikaalse islami ning selle poolt esindatud põhimõtete võidukäiku Euroopas.

Selle asemel, et seista perekondlike väärtuste eest ning astuda samme laste arvu suurendamise eest, orienteerutakse hedonistlikele väärtustele ning minnalaskmisele - seda kõike „poliitilise korrektsuse" nimel. Mõnel Euroopa maal on isegi jõulude sidumine kristliku sümboolikaga pandud kahtluse alla - sest see võib mõnda teist usku solvata.

Nii Lääs kaugele ei jõua. Vajame uuesti sama vaimu, mis oli 1980. aastate alguse liidritel, julgust unustada poliitiline korrektsus ning nimetada asju nende õigete nimedega. Vaid sellest saab Lääne taassünd alata.

*Artikkel põhineb Mart Laari Pariisis 26. juunil IDU tippkohtumisel peetud kõnel (toim).

Eesti pool on piirileppe osas kõik teinud

2008-07-02

Lepe seisab kinni Vene poole taga. Seda lihtsat tõsiasja on vaja meenutada, sest kui president osutab, et riigikogu fraktsioonid võiksid asja uuesti arutada, võib publikul meelest minna, et riigikogu on kõik teinud, ratifitseerides piirileppe kolm aastat tagasi.

Kas riigikogu võiks piirileppe uuesti ratifitseerida ja ilma Vene poolt ärritava preambulita? Pelgalt selle küsimuse tõstatamine ohtlik ja laseb välja paista, nagu oleksime seal viidanud mingitele valedele ja asjassepuutumatutele dokumentidele. See ei ole nii, sest riigikogu ei lisanud mingeid lisatingimusi ega reservatsioone piirileppele. Tegemist on väga tagasihoidliku, peaaegu kaudse viitega Eesti õiguslikule järjepidevusele ning Tartu rahule.

Välisminister Paet ütles omal ajal Vene poolele, et Eesti valitsus ei lisa lepet ratifitseerimiseks esitades mingeid lisasid. Paet ilmselt unustas öelda, et erinevalt Venemaast on Eesti parlamentaarne riik ja parlamendil on õigus lisada preambul.

Kahtlemata ei ole kõigis uutes lepingutes vaja viidata kõiki varasemaid lepinguid. Antud juhul tekkis preambuli vajadus siiski Vene välispoliitika süstemaatilisest joonest eitada okupatsiooni ning Eesti riikluse õiguslikku järjepidevust. Veendusin selles nädalapäevad pärast piirileppe ratifitseerimist, kui ENPA-l oli arutlusel Venemaa raport ja viimastel päevadel Vene delegatsioon eesotsas Kossatšoviga tegi kõikvõimalikke trikke, et eemaldada tekstist Balti riikide kohta käiv sõna "okupatsioon".

Kas vahepeal on midagi muutunud? Kas on Vene võimud kordagi osutanud sellele, et Tartu rahu kehtib enesestmõistetavalt või et Eesti okupeeriti õigusvastaselt? Ei ole.

Kindlasti ei tõstnud Medvedev Eesti presidendiga kohtudes piirilepet juhuslikult. Selline tõstatamine võimaldas jätta vale mulje, et piirilepe on just Eesti poole taga kinni. Kahjuks Eesti president mitte ei tõrjunud seda lähenemist, vaid nagu eile teleekraanilt jälgida võisime, tuli sellega kaasa.

* 03.07.2008 Venemaa takistab piirilepet, Pärnu Postimees

Aserbaidžaan on Euroopa Liidust veel kaugel

2008-07-01

Ergastav optimism on poliitikas hea vahend. Tuleb sisendada rõõmu ja teotahet, mis paneb inimesed uskuma, et kaugel terendavad eesmärgid on visa tööga saavutatavad. Loodan, et just sellisest positiivsest soovist olid kantud Kristiina Ojulandi hiljuti Bakuus tehtud avaldus Aserbaidžaani peatsest suundumisest Euroopa Liitu.

Tõsi, hiljem asendus see uudis paremini põhjendatud tekstiga, mis kõneles Taga-Kaukaasia integreerimisest euro-atlantliste struktuuridega ja rõhutas ka kriteeriumide täitmise vajadust.

Minu kogemused Aserbaidžaaniga kinnitavad, et sel maal on komme väikestki kiitust võimendada, aga kui räägitakse probleemidest, siis jääb see pehme ja diplomaatilise väljendusviisi korral hoopis tähelepanuta. Selliste tähendusnihete korral ei pruugi Kristiina optimism soovitud tulemusi anda. Ilma kriitiliste laienditeta võib tema väljaütlemine muutuda argumendiks nende suunas, kes kipuvad liiga palju rääkima sõnavabadusest, poliitvangidest ja parlamentaarse demokraatia sisulisest puudumisest.

Loodan siiski, et nagu Euroopa poliitikud seda enamasti teevad, juhtis ka Riigikogu aseesimees tähelepanu kolme vangistatud ajakirjaniku olukorrale. See on n.-ö. inimõiguste paketi miinimum, ehkki probleeme on palju rohkem.

Teisipäeval tuleb mul koos Jevgenia Živkovaga Bulgaariast esitada Strasbourgis ENPA-le raport Aserbaidžaani olukorrast. Arvestades, et Eesti peab sel ajal jaanipäeva ja Strasbourgi töömelus ei pruugi mul kodumaale suunatud pressitööks ka eriti aega jääda, jõudsin järeldusele, et kuna meile see teema juba püstitati, siis võiksin raporti põhipunktid ennetavalt läbi käia. Resolutsioonist, soovitustest ja selgitavast memorandumist koosneva raporti tööversioon on kättesaadav ka veebilehel:

http://assembly.coe.int/Main.asp?link=/Documents/WorkingDocs/Doc08/EDOC11627.htm .

Toon siinkohal vaid mõned olulisemad probleemid, mis tuleb otsustavalt seljataha jätta, et oleks võimalik Euroopa Liidu teemal tõsiselt rääkida.

Esiteks. Mitte ühedki Aserbaidžaani valimised alates Euroopa Nõukogu liikmeks saamisest 2001. aastal ei ole vastanud põhilistele demokraatlikele standarditele. Mitmed Euroopa Nõukogu soovitused jäid valimiskoodeksi ja avaliku koosoleku seaduse vastuvõtmisel tähelepanuta. Eeskätt pole valimistel osalejatele tagatud võrdsed võimalused - see puudutab nii võimalust kampaaniat teha kui ka esindatust valimiskomisjonides.

Teiseks. Aserbaidžaanis on poliitvangid. Olen selle probleemi jaganud kaheks: vangistatud ajakirjanikud, kes tuleb viivitamatult vabastada, ja raskes tervislikus seisundis vangid, kes tuleks vabastada humaansetel kaalutlustel, laskumata pikematesse vaidlustesse teemal, kas ikka on tegemist poliitvangidega või mitte. ENPA-s ootab otsustusjärge ka ettepanek eraldi poliitvangide raportööri määramise kohta.

Kolmandaks. Kujunenud hirmuatmosfääris kahaneb vaba meedia osakaal. Televisioon on valitsusmeelne, järel on üksikud sõltumatud ajalehed. Majandussanktsioonid, rünnakud ajakirjanike vastu ja peatoimetajate vangistamine on viinud mitmete väljaannete sulgemiseni. 2005. aastal tapetud ajakirjaniku Elmar Hüsseinovi mõrvaga seotud asjaolud on siiani avamata.

Neljandaks. Aserbaidžaani iseloomustab ulatuslik korruptsioon, kohtuvõimu nõrkus ja sõltuvus, samuti kaitseadvokaatide vähesus. Vaatamata sellele, et neis valdkondades on viimastel aastatel tehtud mitmeid siseriiklikke ja rahvusvahelisi programme, pole olukord sugugi paranenud.

Ma saan väga hästi aru sellest, et Euroopale on tähtsad Aserbaidžaani maavarad ja strateegiline asend energiajulgeoleku tagamisel. See ei saa siiski tähendada, et inimõiguste teema unustatakse. Olen ka püstitanud lihtsa küsimuse: kuhu jääb Venemaa raport? Miks seda ikka veel pole? See aga ei tähenda, et mina saaksin oma raporti koostamata jätta või teha seda hinnaalandusega.

Venemaale järeleandmine ei annaks tulemusi

2008-07-01

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sõnul pole põhjust Venemaale piirileppe osas järeleandmisi teha, kuna Eesti-Vene suhete ajalugu on näidanud, et igasugused järeleandmised ei anna tulemust.

"Eesti on oma ratifitseerimisotsuse teinud ja /../ ma ei näe mingit põhjust, miks peaksime väga ähmases lootuses suhete paranemisele muutma oma ratifitseerimisseadust," ütles Mihkelson ERR Uudistele.

Mihkelsoni hinnangul vajab täpne info Hantõ-Mansiiski kongressil öeldu kohta kindlasti parlamenti toomist ning alles pärast seda saab arutada, kas muuta riigikogu seisukohta ratifitseerimisseaduse küsimuses.

"Ma arvan, et usaldust kahepoolsetes suhetes on liiga vähe, mida näitas ka Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi kõne, et väga kergekäeliselt neile vastu tulla," ütles Mihkelson.

President Toomas Hendrik Ilvese sõnul soovib Vene pool suhete edasiminekuks riikidevahelise piirileppe sõlmimist, mis omakorda eeldab aga Tartu rahuleppe viite väljavõtmist piirileppe ratifitseerimisseadusest.

Kommentaar: Silmitsi Venemaa riikliku poliitikaga

2008-07-01

Tehkem üks asi kõigepealt selgeks - Konstantin Kossatšov ei ole poliitik. Sven Mikseril või Marko Mihkelsonil on riigikogu komisjonide esimeestena võõrandamatu õigus isiklikule arvamusele ja vabadus kritiseerida isegi Eesti välisministeeriumi. Nemad on poliitikud.

Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimehel niisugust õigust ei ole, sest Venemaa ei ole demokraatlik riik. Kossatšov alustas oma karjääri diplomaadina ja selleks on ta jäänud ka duumakomisjoni esimehena, ENPA Vene delegatsiooni esimehena ning kõigis muudes rollides.

Kui Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees Mihhail Margelov veel ilmutab mingit iseseisvust, siis Kossatšov ei tee seda mu meelest sugugi. Ta on kuulekas, mitte tingimata pahatahtlik, aga suhteliselt kehvalt arenenud huumorimeelega diplomaat. Järelikult pole mõtet Kossatšovi peale ka solvuda - lihtsalt tuleb arvestada, et Kreml kõneleb tema suu läbi.

Kõige järgi otsustades, mida ma tean Vene poliitikast ja Konstantin Kossatšovist isiklikult, tuleb niisiis järeldada, et nn Hantõ-Mansiiski provokatsioon oli ette valmistatud. Kas Eesti presidendilt just sellist reaktsiooni oodati, on iseküsimus, aga eemalt vaadates on sellele reaktsioonile raske midagi ette heita. Pigem võinuks me rumalasse olukorda jääda, kui oleksime kõik vaikselt ära kuulanud ning oma protesti vaid madala profiiliga väljendanud.

Üks on selge - me ei ole silmitsi ühe Kossatšoviga, vaid me oleme silmitsi Venemaa riikliku poliitikaga. Kossatšov aga võidakse vabalt ka ohverdada - näiteks siis, kui tema läbi viidav operatsioon ebaõnnestub.

Külm rahu on parem kui ohtlikud illusioonid

2008-06-30

Hantõ-Mansiiskis rahvusvahelise skandaaliga lõppenud soome-ugri maailmakongress näitab paraku, et Eesti ja Venemaa vahel napib usaldust ning et vastastikuseid suhteid ei saa kuidagi iseloomustada teisiti kui kestvat külma rahu. Ka kinnitab see veel kord, et mingeid illusioone läbimurde võimalikkusest ei maksa luua.

Toomas Hendrik Ilvese ja Dmitri Medvedevi laupäevane kohtumine oli kindlasti Eesti-Vene suhete ebanormaalselt jahedas kliimas positiivne episood, kuid sellele järgnenud skandaal soome-ugri maailmakongressil sisuliselt nullis võimaluse kahepoolsetes suhetes sisukamalt edasi liikuda.

Eesti poolt pakutud nõndanimetatud väikeste sammude taktika on kindlasti selge viide Tallinna soovile edendada suhetes Moskvaga konstruktiivset lähenemist. Seda kordas Hantõ-Mansiiskis ka president Ilves, viidates sellistele mõlema poole huvi eeldavatele teemadele nagu Narva sild ja Peipsi järve keskkonna kaitse.

Kahjuks näitas skandaalne vahejuhtum Hantõ-Mansiiskis veenvalt, et Venemaal pole erilist soovi keskenduda konstruktiivsetele suhetele, vaid pigem tahetakse jätkata "suurte teemade" politiseerimist ning pingete hoidmist.

Kuigi president Medvedev pole kohtumist Eesti kolleegiga kommenteerinud, ei jäta Eestit väga hästi tundva Kremli välisnõuniku Sergei Prihhodko ega riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossat‰ovi ütlemised vähimatki kahtlusevarju: suhete madalseisus Venemaaga olevat süüdi Eesti ning Tallinn peaks oma sammudega näitama, kuidas pingeid maandada.

Vana jutt

Nii määrab suhete seisu endiselt Venemaa-poolne pidev Eesti kodakondsuspoliitika ründamine ning eriti viimasel neljal-viiel aastal jõuliselt välispoliitilise vahendina kasutusele võetud ajaloorelv. Mõlemad teemad leidsid teravat kajastust ka Hantõ-Mansiiskis, kuigi seda ei teinud Medvedev mitte niivõrd kohtudes Ilvesega, kuivõrd päev varem kokkusaamisel Euroopa Liidu liidritega.

Eesti-Vene suhete suurima takistuse ning üldise madala usaldusfooni loovad kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi. See on olnud eriti tajutav viimasel kümnendil. Samal ajal kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa pöördunud kiiresti tagasi endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures on suurimaks lahutajaks kujunenud ajalugu ehk täpsemini risti vastupidine ajalootõlgendus, mis jätab kahjuks praegustele poliitikutele nii Moskvas kui ka Tallinnas üpris ahta tegevusruumi.

Isegi siis, kui me püüaksime taandada ajaloo oma poliitilise väitluse päevakorra esiridadelt, ei kaoks Teise maailmasõja liiga lähedane ja lahtivaidlemata pärand lihtsalt niisama kuhugi. Kui siia lisada veel kommunismi kuritegude teema, kus napib patukahetsust, siis võib eeldada, et emotsionaalseid ja suhete normaliseerimist segavaid pingeid kipub Eesti ja Venemaa vahel endiselt olema liiga palju.

Meie probleem seisneb selles, et Lääne-Euroopas on Teise maailmasõja lõpp juba ammu läbi vaieldud ning seepärast jäävad meie püüdlused selgitada enda tõde ning pingeliste suhete põhjusi Venemaaga meie sõpradele teinekord ähmaselt mõistetavaks.

Pealegi on Venemaa oskuslikult suutnud muuta oma suhted mitme Lääne-Euroopa suurriigiga väga merkantiilseks ehk suuresti üksnes huvidest lähtuvaks. See aga pole ambitsioonika Venemaa lähinaabruses asuvatele väikeriikidele kuigi kosutav uudis.

Mida teeb Eesti siis, kui Venemaa peaks kütma pinged Gruusiaga sõjaliseks konfliktiks? Mida teeb Eesti siis, kui meie partnerid Euroopas asuvad jõuliselt toetama tingimusteta viisavabadust Venemaaga? Või mida me teeme siis, kui näiteks Saksamaa nõustub Venemaaga Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri üle läbi rääkima? Kõik need ja mitmed teisedki küsimused ei lisa paraku kahepoolsete suhete lähitulevikule kuigi soodsaid väljavaateid.

Ikkagi olen veendunud, et vaatamata kõigile kirjeldatud raskustele peaksime püüdma mitmekesistada poliitilisi suhteid Venemaaga ning isegi skandaalne vahejuhtum Hantõ-Mansiiskis ei peaks meid heidutama eesmärgist saavutada oma suurima naabriga vastastikku kasutoovad ja heatahtlikud suhted. Pisike lootusekiir väljendub kas või selleski, et Eesti-Vene kultuurisuhted on praegu intensiivsemad kui kunagi varem.

Kannatlik liikumine

Loomulikult eeldab kannatlik suhete normaliseerimise poole liikumine mitmete rahvusvaheliste tegurite koosmõju. Selle osaks on nii Venemaa sisearengud, Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise partnerluslepingu kõnelused, Venemaa juba sellel aastal võimalik liitumine maailma kaubandusorganisatsiooniga, Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni poliitika ning veel mitmed teised väiksemad ja suuremad tegurid.

Kahepoolsetes suhetes on parim konkreetsete küsimuste lahendamise formaat kas üksikute ministeeriumide konsultatsioonimehhanism või laiemalt 2002. aastast varjusurmas oleva valitsustevahelise komisjoni töö taaskäivitamine ning kindlasti ka parlamentaarse diplomaatia ja kohalike omavalitsuste kontaktide laiendamine. Eesti on valmis koostööks, mitte ühepoolseteks järeleandmisteks.

Mis puudutab ikkagi ajalugu, siis möödub tuleval aastal 70 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Kui hinnata seda kui võimalust pingete maandamiseks, peaksime juba praegu vähemalt tegema omapoolse ettepaneku.

Miks mitte pakkuda Venemaale võimalust luua Poola näite eeskujul nn raskete küsimuste komisjon, mis võiks korraga haarata mitte üksnes Eestit, vaid kõiki kolme Balti riiki? Selle koosseisu võiksid kuuluda peale ajaloolaste ka kultuuri- ja ärieliidi esindajad.

Hea, et Venemaa tee poolfinaalis lõppes

2008-06-27

Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe Mart Laari sõnul on Venemaal viimastel nädalatel ajalugu ja jalgpalli üritatud kokku segada ja sellega on kohati isegi üle piiri mindud.

"Vene jalgpallifännide poolt tribüünile veetud suur Peeter I pilt pidi rootslastele meelde tuletama kaotust Poltaava lahingus. Veel hullem - Vesti-24 kanalis näidati iga poole tunni taga reklaami, milles olid katked Jäälahingust ja Poltaava lahingust ning "Gladiaatori" muusika taustal nähtav tekst -Venemaa 2, Rootsi 0," märkis Laar oma blogis.

Mitmed analüütikud on Mart Laari sõnul kõiges selles näinud marurahvusluse kasvu Venemaal.

"Rootsi saatkond jäi oma kommentaarides rahulikuks, mainides vaid, et kui Rootsi televisioonis peaks hakkama näitama kõiki lahinguid, mida rootslased venelaste vastu võitnud on, siis oleks nimekiri üsna pikk."

"Kõrged ootused seadsid Venemaa noore ning ilusat jalgpalli mängiva meeskonna ilmselt tugevama surve alla, kui ta kanda suutis - muidu oleks hävingut Hispaania vastu poolfinaalis raske seletada. Vahest ongi hea, et Venemaa tee poolfinaalis lõppes. Hispaania ja Venemaa pole omavahel sõdinud, mis oleks aga juhtunud, kui Venemaa finaalis Saksamaalt oleks lüüa saanud?" mõtiskles Laar.

Intervjuu: Kaitseminister Jaak Aaviksoo: Oleks aus tunnistada, et Eesti riik on olnud edukas

2008-06-20

Mõni aeg tagasi maakonda külastanud ja mitmes koolis riigikaitseliste loengutega esinenud kaitseminister Jaak Aaviksoo ütles hiljem Nädalisega kohtudes, et kuigi noorte huvi riigikaitse teemade vastu on täiesti tajutav, tuleks siiski veel palju teha, et Eesti üldist kaitsetahet kasvatada. Eriti oluliseks pidas ta kaitseväe ja ohvitserkonna jätkuvat tugevdamist.

Nädaline: Eks see ongi ehk loomulik, sest kuigi me tähistame riigi 90. sünnipäeva, saame oma riigist rääkida ikka vaid viimase 16-17 aasta kontekstis.

Jaak Aaviksoo: Nii ta on. Ja kaitsevaldkond on selline, mille ülesehitamine võtab nii sõjalis-tehnilises kui ka kultuurilises mõttes pikalt aega. Kui me ütleme, et oleme juba poolel teel, siis on see hästi öeldud.

N.: Õnneks või õnnetuseks hoiab Moskva meid värskena.

J.A.: Muutused Eesti ja Venemaa suhetes on aset leidnud pikema aja jooksul. On selge, et koos Putiniga naasis Kremlisse oluline osa sellest imperialistlikust mõtlemisest, mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega sealt kadus. Need mõttemallid, millele tuginetakse, pärinevad mitte tänapäevast, vaid imperialistlikust maailmasõdade ajast. Sellest on kahju, aga eks meil on vaja mõista ka seda, et see, mis Venemaal toimub, on palju keerulisem kui pealiskaudsel vaatlemisel näha. Nende identiteediotsingud ja julgeolekupoliitilised hoiakud on väga vastuolulised. Venemaa püüab oma rahvuslikku väärikust taastada ja teeb seda niisugusel moel, mis ei ärrita mitte ainult meid siin Baltikumis ja ümber endise N. Liidu, vaid ka kaugemal. Tuleb tunnistada, et Venemaal toimuvat jälgivad kasvava murelikkusega kõik Euroopa ja NATO riigid.

N.: Eesti valitsuse Vene-poliitikat on kodus teravalt kritiseeritud. Kritiseerijateks on olnud ka teadlased.

J.A.: Paraku olen ma olnud sunnitud tunnistama, et mõnedki uuringud või seisukohad, mida teadlased on teadlasena esitanud, on kantud maailmavaatelistest hoiakutest ja seetõttu on teadlaste usaldusväärsus kohati löögi alla sattunud. Aga ma arvan sellegi poolest, et kuhugi pole kadunud ka need sotsiaalteadlased, majandusteadlased, geograafid, kes oleksid võimelised erapooletult ja ainult teaduslikel meetoditel analüüsima erinevate variantide tugevusi ja nõrkusi.

N.: Kas te pidasite silmas neid sotsiaalteadlasi, kes on kritiseerinud Eesti riigi käitumist eelmise aasta aprillisündmuste järel?

J.A.: Minu arvates peaksid inimesed, kes kirjutavad oma kirjatükkidele alla, et nad on teadlased, suhtuma väga enesekriitiliselt kõigisse oma väidetesse. Minu jaoks on tõepoolest paljudel juhtudel teaduslikkusest lubamatul määral eemaldutud ja seetõttu on vastavate teadlaste usaldusväärsus ka kannatanud. See ei ole mitte ainult minu arvamus, vaid seda on palju laiemalt tajuda.

N.: Ekspluateeriksin aprilliteemat veel. Kas võib öelda, et ägenenud konflikt oli nagu lakmuspaber, mille järgi võib hinnata, milline on Eesti riik ja tema kodanikkond tegelikult.

J.A.: Jagan täiel määral arvamust, et see oli teatud mõttes selginemise koht. Paljud asjad, mis olid kuidagi varjatud või sõnavahuga kaetud, said selgemaks. Samuti olen ma nõus sellega, et Eesti valitsus pidi nende provokatsioonide taustal, mis siin aasta-aastalt kuhjusid, midagi otsustama, seda ei olnud võimalik enam edasi lükata. Selle suhtes, et otsus langetati, on oma tunnustust avaldanud nii meie liitlased kui ka meie vaenlased. See ei tähenda muidugi, et kõik otsused, mis langetati, olid kõige õigemad ja paremad.

Aga mulle teeb muret kaks asja. Ka kodumaine, ja kaugeltki mitte vaenulikult meelestatud ajakirjandus on kohati kujutanud sündmusi nii, nagu oleks kõigepealt viidud ära pronkssõdur ja alles seejärel puhkesid tänavarahutused. See on põhjuse ja tagajärje vastutustundetu segaminiajamine.

Teiseks ei nõustu ma nendega, kes väidavad, et nüüd on integratsioon läbi kukkunud. See ei ole adekvaatne olukorra kirjeldus. Ma arvan, et me lihtsalt saime aru, et Eesti Vabariigis on jõude ja huvisid, kellega me ei saagi integreeruda, sest meil on põhimõtteliselt erinevad seisukohad. Ja nendes põhimõtetes ei peaks Eesti Vabariik kompromisse tegema. Ei mingit integratsiooni põhimõtetega, mis eitavad Eesti Vabariigi okupatsiooni ja kuritegusid eesti rahva vastu - see ei ole mõeldav.

N.: Üldse oleks naiivne loota integratsioonis kiireid lahendusi - see on protsess, mis puudutab terveid põlvkondi.

J.A.: Meil pruugib vaadata rahvustevahelisi pingeid ja nende lahendamise edukust või edutust näiteks Prantsusmaal. Seal puhkenud etnilised rahutused ja nendest tingitud vägivald on kümneid kordi suurem kui Eestis. Seega ei tasuks meil kogu aeg korrata, et Eesti Vabariik on kohutavalt süüdi selles, et ei ole suutnud viieteistkümne aastaga lahendada kõiki etnilisi probleeme, mille pärandasid meile nõukogude võim ja meie keeruline ajalugu.

Integratsioonist rääkides arvan ma, et meil ei ole vaja püstitada endale ülemäära abstraktseid ja kõiki õnnelikuks tegevaid ülesandeid. Me näeme, kuidas kasvab noore, Eestis sündinud ja kasvanud põlvkonna eesti keele oskus, me näeme, kuidas järjest suurem arv nendest saab edukalt hakkama Eesti haridusasutustes ja ma olen veendunud, et meil kasvab järjest ka mitte eesti taustaga inimeste hulk avalikus ruumis, olgu see siis teadlaste, meediatöötajate või riigiametnike seas. See kõik võtab lihtsalt rohkem aega kui meile on antud kannatust.

N.: Kõigele vaatamata võime ju öelda, et meil on hästi läinud.

J.A.: Ma arvan, et ükskõik kui keerulised ka ei oleks probleemid, mis meie ette kerkivad ja mida me jõudumööda lahendada püüame, tuleks siiski väga kõrgelt hinnata oma riiki ja seda vabadust, mis selle riigiga kaasas on käinud. Seejuures tuleks näha ka neid, kes selle vabaduse eest seisavad, kas siis kaitseväelaste või kaitseliitlastena. Ja vahest oleme järgmiste valimiste aegu seevõrra targemad, et tõstame raha teema esikohalt ning paneme sinna asemele Eesti ühtse ning tasakaalustatud arengu ja suurema teineteise mõistmise. Võib olla edeneb selleläbi Eestis ka majanduslik elu paremini.

Tiibeti suur minevik ja habras olevik

2008-06-19

* kaasautor Andres Herkel

Hiina on arvestanud olümpiamängude kui eduka enesetutvustuse projektiga, kuid Tiibetile ja inimõigustele osutatud tähelepanu näitab, et nüüdismaailm nii lihtsa propagandaga ei lepi.

Tiibetist kõneldakse mõnikord palju, aeg-ajalt ümbritseb teda vaikus. Unikaalne budistlik kultuur on köitnud filosoofe, orientaliste, ka lihtsalt Idamaade huvilisi ja elu mõtte otsijaid. Kuigi Tiibeti kultuuri sügavustesse tungivad vaid vähesed õhtumaalased, on selle mõju lääne mõttevooludele märkimisväärne. Võib isegi öelda, et ükski teine väikesearvuline rahvas pole oma kultuuriga läänes nii suurt huvi äratanud.
Mõnikord väidetakse, et Tiibetis elab edasi budistlik kultuur, mis I aastatuhande keskpaiku õitses Indias. Indias ei saanud aga budism kunagi nii üldiseks ja rahvuslikuks usundiks nagu Tiibetis. Tiibet võttis India mahajaana budismi küll autentselt üle ja paljud olulised tekstid on alles ainult tiibeti tõlgetes, kuid ka Tiibetis on budism alati olnud arenev ja uuenev kultuurinähtus.
Teine teema, mis meeli köidab, on Tiibeti poliitiline saatus. Aasia rahvaste kohta võrdlemisi väikesearvulisel, kuid suurel territooriumil hõredalt paikneval rahval on omalaadne ja keeruline ajalugu. See sisaldab vanu riikluse juuri ja kloostritraditsiooniga läbipõimunud mungaaristokraatiat, mis pole võrreldav ei Euroopa seisusliku ega India kastiühiskonnaga. Ka tiibetlaste võitlus iseseisvuse ja riikluse säilimise eest on olnud pidev, päris kindlalt pole nad end suurte naabrite vahel tunda saanud.
Kuigi Tiibetit on traditsiooniliselt peetud suletud ühiskonnaks, kelle vabatahtlik isolatsioon on nad muust maailmast ära lõiganud, on naaberriikidega suhtlemine ja vastastikune sõltuvus olnud tunnetatav kogu ajaloo vältel.

Tiibet ja maailm

Budism, nagu osutasime, ei sündinud Tiibetis, vaid liikus sinna loodest ja lõunast, tõrjudes tagaplaanile varasema böni-usundi. Tiibeti tsentraliseeritud riigi tekkimine kuningas Songtsen Gampo juhtimisel (7. sajandil) ja budismi taandumine Indiast tegid Tiibetist olulise budismikeskuse. Ent rahumeelsel Tiibetil on olnud ka imperialistlikke ambitsioone, 763. aastal langes tiibetlaste võimu alla koguni Hiina tolleaegne pealinn Xian. Hiinaga ongi Tiibetil kõige rohkem probleeme olnud. Suured ja võimsad riigid on ikka olnud ohuks väiksematele naabritele ning nii on ka Tiibeti võitlus iseseisvuse eest toimunud eeskätt Hiinaga.
Teine rahvas, kellega kokkupuude on avaldanud suurt mõju kogu maailmale, on mongolid. Hubilai-khaan tegi tiibetlastest küll oma vasallid, kuid ülemvõim asendus kiiresti koostööga ning mongolitest said Põhja- ja Kesk-Aasias budismi suurimad levitajad. Ka dalai-laama tiitel on pärit Mongoli khaanilt Altan tšaganilt, kes 1578. aastal andis selle gelukpa koolkonna pealaamale Sönam Gjatsole. Traditsiooni järgi loetakse Sönam Gjatsod kolmandaks dalai-laamaks. Kultuuriline lähedus on tiibetlastel aga alati suundunud lõunasse - Nepali, Bhutani, Sikkimi ja India suunas.
Viimaseil sajandeil on Tiibet olnud Hiinast nominaalses vasallsõltuvuses. Hiina valitsejad üritasid kogu 18. ja 19. sajandi vältel Tiibetit tagajärjetult sõjaliselt alistada. Saavutati üksnes kompromiss, et dalai-laama tunnustas Hiina keisri süseräänsust, kuid mitte Tiibeti kuulumist Hiina koosseisu. De facto säilitas Tiibet kuni 1949. aastani sõltumatuse. Seda seisukohta ei jaga Hiina Rahvavabariik, kelle väitel on Tiibet 1793. aastast alates Hiina provints ja lahutamatu osa ning Tiibeti autonoomia on Hiina siseasi. Seega võib kindlalt väita, et Tiibet ei ole kunagi olnud sõltumatu Hiina armust, vaid üksnes tema jõuetusest Tiibetit alistada.
Tiibeti sõltumatust ei ole kippunud tunnustama ka lääneriigid. Tegelikult ei olnud see teema 20. sajandi alguseni kuigi aktuaalne. Tiibet eksisteeris isoleeritud riigina nii või teisiti, ametlikke suhteid lääneriikidega ei olnud loodud, sest nende järele ei olnud vajadust.
20. sajandil, kui diplomaatiline tava hakkas tungima ka lääneriikide ja Hiina suhetesse, kujundas lääs oma arusaamad Hiina nägemusest lähtudes. 1907. aasta Briti-Vene lepinguga keelati Tiibetil Hiina vahenduseta välismaailmaga suhelda, millega rõhutati Tiibeti kuuluvust Hiina jurisdiktsiooni alla.

Ei öelda oleks olnud ebamugav

1911. aastal tabas Hiinat nn Xinhai (ehk valge sea aasta) revolutsioon, millega kukutati Qingi dünastia ja Hiina kuulutati vabariigiks. Revolutsioon võimaldas mitmel omariiklust taotleval piirkonnal Hiinast lahku lüüa. Venemaa kaasabil eraldusid Tannu-Tuva ja Mongoolia. Oma jõududega kuulutas 1913. aastal Tiibeti iseseisvuse välja ka dalai-laama. Riigikorra muutus ei mõjutanud Hiina valitsuse suhtumist Tiibetisse ning tema iseseisvust ei tunnustatud. 1914. aastal toimunud Simla konverents andis osale Tiibetist (Välis-Tiibetile) küll ulatusliku autonoomia, kuid ei tunnustanud Tiibeti iseseisvust.
Pärast Esimest maailmasõda, kui tekkis Rahvasteliit ja mitmed sõja tagajärjel tekkinud uued riigid sellesse organisatsiooni kaasati, ei teinud Tiibet katsetki Rahvasteliiduga ühineda, kartes sel teel oma isolatsionismipositsioonist liigseid järeleandmisi teha. Muidugi ei või teada, kas Tiibet oleks sinna vastu Hiina tahtmist pääsenud, kuid Rahvasteliidul olnuks ebamugav ka ei öelda ning Tiibeti rahvusvaheline positsioon oleks tulevikus olnud tugevam.
Tiibeti-Hiina suhetest 1920. ja 1930. aastatel ei ole palju räägitud, kuid need olid kõike muud kui rahumeelsed. Erinevad Hiina valitsused (neid vahetus päris mitu ja omavahel olid nad sageli kodusõjas) tegid mitu korda jõupingutusi Tiibeti sõjaliseks alistamiseks, kuid said peaaegu kõikidel juhtudel lüüa.
Pärast Teist maailmasõda avanes veel kord tilluke aken, mis oleks võinud Tiibeti tunnustatud riikide perre tuua. Hiina oli sõjas Jaapani vastu kurnatud ning 1945. aastal algas uus ja ränk kodusõda, kui kommunistid Mao Zedongi juhtimisel alustasid mässu Guomindangi valitsuse vastu. 14. augustil 1947 korraldas oma iseseisvumise künnisele jõudnud India Rahvuskongressi ja Jawaharlal Nehru eestvõtmisel Aasia suhete konverentsi. Tiibet osales seal omaette delegatsiooniga ja Tiibeti lipp lehvis Hiina protestidest hoolimata koos teiste osalejate lippudega. Tiibeti välisdelegatsioone võõrustati mitmes riigis kui iseseisva riigi delegatsioone. Seda tegi silmatorkavalt isegi Suurbritannia. Ameerika Ühendriikides, kus Hiinat peeti lähimaks liitlaseks, oli suhtumine mõnevõrra reserveeritum. Mitmes riigis avati jõudsalt Tiibeti kaubandusesindusi ning Tiibeti passi tunnustati kui rahvusvahelist reisidokumenti. Kummati ei avanud kõik see uksi Tiibeti tunnustamisele.

Surve all sõlmitud leping

Tiibeti vastuvõtmist ÜRO-sse ei hakatud arutama põhjendusega, et NSV Liit ja Hiina paneksid sellele veto. Kui 1948. aastal viis Hiina oma väed Tiibeti piirile ja Tiibet palus maailma riikidelt abi, siis lääs ei reageerinud. Soovitati pidada Hiinaga läbirääkimisi, lähtudes 1914. aasta Simla konventsioonist Suurbritannia, Hiina ja Tiibeti vahel. 1949. aastal viis Hiina oma väed Tiibetisse, ÜRO keeldus Tiibeti küsimust arutamast. Samal ajal oli vallandunud Korea sõda, kuhu Hiina saatis kommunistide poolel ja ÜRO vastu oma "vabatahtlikke". Märkimisväärne roll oli siin "Aasia rahvaste vabaduse eest võitlejal" noorel Indial, kes mitte ainult ei keeldunud Tiibetit toetamast, vaid veenis ka USA-d mitte sekkuma. Peaminister Nehru toonast rolli on hiljem seletatud Delhi ÜRO-saadiku mõjuga, aga ka naiivse lootusega, et rahumeelsed kõnelused Tiibeti ja Hiina RV vahel on võimalikud. Tegelikult kirjutas Tiibet surve all alla lepingule, mida Hiina on tõlgendanud kui vabatahtlikku Hiina koosseisu kuulumist.
Kommunismi ehitamine Tiibetis andis selge signaali kavatsusest Tiibeti kultuur ja järk-järgult ka rahvas välja suretada. Lokaalne vastupanu koondus 1959. aastaks ulatuslikuks ülestõusuks, mis veriselt maha suruti.
XIV dalai-laama Tendzin Gjatso põgenes Indiasse, kus sellest ajast alates on tegutsenud Tiibeti pagulasvalitsus. 1965. aastal tükeldas Hiina Tiibeti, nii et uude "Tiibeti autonoomsesse piirkonda" jäi umbes pool Tiibeti territooriumist ja vaid viiendik tiibetlastest. Ulatusliku hiinlaste sisserände tulemusena on tiibetlased oma ajaloolisel kodumaal nüüdseks jäänud vähemuseks.
Dalai-laama on teinud mitmeid kompromissettepanekuid Tiibeti probleemi lahendamiseks. Kui Deng Xiaoping 1979. aastal ütles, et Tiibeti küsimuses võib läbi rääkida kõigest peale täieliku iseseisvuse, siis sealtpeale on dalai-laama aluseks võtnud budismi põhimõtteist lähtuva Keskmise Tee ja küsinud üksnes autonoomiat. Muu hulgas andis dalai-laama 1988. aastal Euroopa Parlamendis kinnituse, et ta loobub Hiinast eraldumise taotlemisest ja lepib ulatusliku omavalitsusega. Hiina ei ole siiani soovinud dalai-laamaga sisulist dialoogi.

Ohustatud Tiibet

Tavaliselt on Hiina RV oma kultuurirevolutsiooni ajal toime pandud jõhkrusi vabandanud sellega, et see oli kompartei viga ja tegelikult kannatas kogu Hiina. Midagi üksnes Tiibeti vastu suunatut ei maksvat 1960. ja 1970. aastate hävitustöös näha. Silmas tuleb pidada aga seda, et tegelikult algas tiibetlaste tagakiusamine juba 1949. aastal, kui Hiina väed ülekaalukalt sisse tulid. Tiibeti kultuuriidentiteet on üheselt seotud budismiga, aga just usu väljajuurimine oli Hiina keskvõimu peamine eesmärk Tiibetis.
Tiibeti eksiilvalitsuse allikad kordavad kogu Hiina okupatsiooniaja iseloomustamiseks kahte jubedat arvu: 1,2 miljonit hukkunut ja enam kui 6200 suletud kloostrit. "Kommunismi musta raamatu" Hiina-osa autor Margolin peab hukkunute arvu küll pisut ülepaisutatuks, kuid sedastab: "Proportsionaalselt oli Tiibetis vägivaldse surma juhtumeid kahtlemata rohkem kui kusagil mujal Hiina riigi piires."
Kui Deng Xiaopingi aeg tõi Tiibetile esialgu pisut lootust, siis 1980. aastate keskel sai hoo sisse sihiteadlik kolonisatsioon. See viis ulatuslike munkade rahutusteni kümnendi lõpus. Järgmised sama suured rahutused puhkesid alles tänavu märtsis seoses Tiibeti ülestõusu 49. aastapäevaga. Kahtlemata on sel taustal suur roll ka olümpiamängude toimumisel Pekingis. Tiibetlased tajuvad, et neil on maailma tähelepanu ja nad püüavad sellest maksimumi võtta. Aga nende olukord on ka tegelikult väga hull. Tiibeti avamine Hiinale hiljuti valminud Suure Lääneraudteega on toonud uue kolonistide laine. Sellega kaasnev kultuuriline ja hariduslik šovinism püstitab tiibetlastele eksistentsi küsimuse: olla või mitte olla?
Hiina arusaam õigusest ja kultuurist on väga enesekeskne, seega pole tiibetlastel oma alistajailt mõistmist oodata. Põlise arusaama järgi on Hiina Keskmaa, millele pole taeva all võrdväärset ning erinevalt nüüdisaegsest läänest ei osata selle mõtteskeemi tõttu näha ka Tiibeti kultuuri väärtust ja unikaalsust. Kommunistlik ideoloogia on seda üleolekukuvandit ainult süvendanud.

Munkade asemel otsustab kompartei

Kõige enam püüab Hiina RV oma kontrolli alla saada Tiibeti usuelu. Eelmisel aastal rakendati kaks piiravat seadust. Esiteks allutati usuasjade korraldus täielikult täitevvõimule. Selle alusel on kloostrite juurde moodustatud nn demokraatliku juhtimise komiteed, kelle ülesanne on võim tõsibudistidelt ära võtta. Lisaks käib metoodiline ümberkasvatamine. Ühe Indiasse Dharamsalasse põgenenud noore munga tunnistuse kohaselt tuleb Lhasa Usuasjade Büroost iga kuu paarkümmend inimest kuulsasse Drepungi kloostrisse koolitust läbi viima.
Koolitus algab sissejuhatava protokolliga, milles tuleb dalai-laama usujuhina maha salata, väljendada vastuseisu separatistlikele rühmitustele ning kinnitada ustavust Hiina RV-le, mille võõrandamatu osa on Tiibet. Piiratakse traditsiooniliste usupühade tähistamist, nagu Tiibeti uusaasta, Buddha sünnipäev, ka dalai-laama ja pantšen-laama sünnipäevad. Kloostrite külastamine ja pühaesemete kandmine võib kergesti saada koolist väljaheitmise põhjuseks.
Veelgi suuremat tähelepanu on vähemalt väljapoole äratanud akt nimega "Vahendid elavate Buddhade taassündide korraldamiseks". Iidse Tiibeti traditsiooni kohaselt valitakse dalai-laamale järglane tiibeti poisslaste hulgast, kes pärast kõrge komisjoni poolt väljavalimist hakkab maast madalast oma tähtsa rolli täitmiseks õpetust saama. Samuti valitakse tähtsuselt teise usujuhi, pantšen-laama uuestisünd ja veel mitmete tähtsate usujuhtide omad. XI pantšen-laama, kes üsna hiljuti sai täisealiseks, on ilmselt maailma noorim poliitvang. Õieti vangistasid võimud ta juba 1995. aastal, et tema asemel esile tuua teine, võimude valitud pantšen-laama kehastus. Loomulikult teevad Hiina võimud nüüd kõik selleks, et otsustada peagi ka dalai-laama ümbersünni üle. Perspektiiv, et munkade asemel hakkab ümbersündivate laamade kohta otsuseid tegema kompartei, on ähvardav ja küllap sellepärast on esile tulnud jutud, et uus dalai-laama sünnib eksiilis ning tulevikus pole tal sellist poliitilist rolli nagu praegu.

Käitumisjoonis pole muutunud

Viimaste kuude ohvrite, nii hukkunute kui ka uute poliitvangide kohta hakkavad inimõiguste kaitse organisatsioonid alles põhjalikke kokkuvõtteid tegema. Enne selle aasta märtsirahutusi hinnati meelsusvangide hulka 119-le, neist enamik on mungad või nunnad. Pantšen-laama kõrval kõige enam rahvusvahelist tähelepanu pälvinud poliitvang on laama Tendzin Delek, kes mõisteti 2002. aastal surma. Deleki kaitseks astusid 2004. aastal välja ka Riigikogu liikmed, nõudes õiglast kohtupidamist. Ilmselt ulatusliku rahvusvahelise surve tagajärjel asendati Deleki surmanuhtlus eluaegse vanglakaristusega.
Selle üle, kas olümpiamängude korraldamine Pekingis, millega Hiina RV on ilmselt arvestanud kui eduka enesetutvustamise projektiga, on Tiibeti olukorra taustal amoraalne või aitab see hoopis kavalalt Hiina inimõigusprobleemile laiemat tähelepanu tõmmata, võib lõputult vaielda. Ühelt poolt pole Hiina survest hoolimata oma käitumisjoonist muutnud - kui me ei taha küüniliselt edukäiguks lugeda seda, et nüüd on tuhandete hukkunute asemel "ainult" kümned või sajad. Asjaolu, et munki karistatakse karmilt juba kas või dalai-laama pildi omamise pärast, kõneleb ise enda eest. Teisalt on Tiibetile ja inimõigustele tõmmatud tähelepanu ikkagi oluline. Peale tiibetlaste on õigusetus olukorras Ida-Turkestani uiguurid, aastaid on taga kiusatud Falun Gongi usuliikumist jne.
Tiibeti puhul on olukord keerulisem kui üksnes inimõigusprobleem. Nüüd, kui hajali asustusega maale on asunud nii palju hiinlasi, ei pruugi inimõiguste edaspidine tagamine Tiibeti kultuuri päästa. Kui kunagi jäi Tiibet Rahvasteliidust teadlikult kõrvale, siis nüüdne eksiilvalitsus saab väga hästi aru, et Tiibetile ei piisa individuaalsetest inimõigustest, hoopis rohkem on vaja arusaama rahva kollektiivsest enesemääramise õigusest.
On loomupärane, et Tiibeti eksiilvalitsus osales aktiivselt Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) loomises. See ei ole vastuolus dalai-laama Keskmise Teega, sest õigusriigi puhul on vähemusrahva enesemääramine võimalik ka olemasoleva riigi koosseisus. Probleem on lihtsalt selles, et Hiina RV ei ole õigusriik. Dalai-laama kartus selle pärast, mis juhtub pärast olümpiamänge, tundub igati põhjendatud.

Kirjandus

Barraux, R. (2006). Dalai-laamade ajalugu. Neliteist peegeldust Ilmutuste järvel. Tallinn: Kunst.
Margolin, J.-L. (2000). Hiina - pikk rännak öös. - Kommunismi must raamat. Kuriteod. Terror. Repressioonid. Tallinn: Varrak, lk 457-542.
Mäll, L. (1975). Saladusteta saladuslik Tiibet. - J. Parnov. Pronksnaeratus. Tallinn: Valgus, lk 3-24.
XIV dalai-laama Tendzin Gjatso (1999). Vabadus paguluses. Autobiograafia. Tartu: Elmatar.
Pappel, U. (2006). Tiibeti ja Hiina Rahvavabariigi suhted ÜRO ja rahvusvahelise õiguse vaatevinklist. - Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2006. Tartu, lk 151-162.
Tema Pühadus XIV dalai-laama (2004). Ethics of the New Millennium. Aula lecture, June 20, 2001. Uue aastatuhande eetika. Aulaloeng, 20. juuni 2001. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Oleme valmis!

2008-06-13

Kanadat ja siinset Eesti kogukonda äsja külastanud EV president Toomas Hendrik Ilves võttis pea iga oma sõnavõtu visiidil kokku mõttega: „Tulge koju...arutage omavahel tagasipöördumise teemat... Eestil on teid vaja."

Ühel või teisel moel on iga eesti juurtega leibkond Kanadas presidendi kutset kahtlemata omavahel juba arutanud. Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist tundub, et siinsel eestlaskonnal on tervikuna tendents ikka pigem asukohamaale edasi jääda kui isademaale naasta. Ometi ei tähenda see rahvusliku aatelisuse vaibumist, mida siin meelsasti viljeldakse edasi.

Rahvustunnetuse taasvõrsumine Kanada eestlaste noorema põlvkonna hulgas, eriti Torontos, on märkimisväärne. Seal, kus on ametis nooremad, uued seltskonnajuhid, kasvab tegevus. Lasteaedade, täienduskoolide, suvekodude, gaid- ja skautliku tegevuse kindlameelse jätkamisega ja noorte õige kasvatuse kaudu Kanadas saame võõrsil sündinud generatsioone innustada eestluse põhimõtetega ja uusi lende ette valmistada, nii et nad saaksid olla nüüd ja tulevikus Eestile abiks.

Taasiseseisva Eesti Vabariigi ajal on paljud võõrsil sirgunud rahvuskaaslased tundnud kutsumust minna isademaale oma elu rajama. Nende hulgas on olnud ärimehi, ülikoolide õppejõude, terviseala spetsialiste jne. Eestile on samuti abiks olnud need rahvuskaaslased, kes on Kanadast naasnud kodumaale ja teeninud kaitseväes, kaitse-, välis- jt ministeeriumides. Kanada eestlased on abiks olnud riigikogus, usulistes asutustes ja presidendi kantseleis. Nendel on olnud samuti oma osa tänase Eesti Vabariigi kasvatamisel ja tema eetiliste väärtushinnangute kujundamisel.

Kodumaal ilmutatakse Kanada eestlaskonna vastu üha suuremat huvi, ehkki meid tuntakse seal ikka veel väga vähe. Huvi meie vastu on kasvanud eriti peale novembrikuus toimunud rahvuskaaslaste programmi konverentsi Tallinnas. Viimase paari aasta jooksul on Torontos külas käinud rida Eesti riigitegelasi nagu näiteks Eesti Riigikogu spiiker, peaminister ja president.
Küsitakse: „Mis seal Kanadas toimub, et nii hästi kasvatatud, koolitatud ja tublid rahvuskaaslased on võimelised tulema Eestisse tippkohtadele tööle?"

Meie võit siin Kanadas ja mujal võõrsil tuli sellest, et need, kes olid sunnitud pagulusse põgenema, hakkasid otsekohe oma asukohamaadel noortele rahvuskultuuri, meelekindlaid aateid ja eestlust õpetama. Meie kohustus on säilitada meie vanemate algatatud tööd, sest eesti meelsus on suur osa meie igapäevasest elust siin Kanadas. Meie rahvusvõitlus siin on kõikide eestlaste võit.

Jah, härra president, Eestil on meid vaja ja me oleme valmis!

Kõikidele rahvuskaaslastele
head Võidupüha ja jaanipäeva soovides.

Laulva revolutsiooni maailm

2008-06-13

Laulva revolutsiooni maailm Lääne käitumine NSV Liidu lõpuperioodil oli paradoksaalne: ,,kurjuse impeerium", mida iga hinna eest oli püütud ohjeldada, muutus stabiilsuse kehastuseks, mida iga hinna eest püüti säilitada.

Laulva revolutsiooni all nn tuntud Eesti 1988. a suvi Ehk oleks liiga ambitsioonikas seda laiendada tervele maailmale ja ajastule, kuna enamiku maailma jaoks ei ületa laulev revolutsioon isegi mitte uudiskünnist. Samas miks ka mitte: just laulvast revolutsioonist sai alguse Venemaa ekspresidendi Vladimir Putini sõnul „20. sajandi suurim kalastroof" - NSV Liidu lagunemine. Loomulikult on laulev revolutsioon vaid tähtsündmus, millel on eel- ja järellugu, kuid ajalugu on alati periodiseeritud tähtsündmuste läbi. Igatahes oli NSV Liidu kadumine maailmaareenilt, kommunistliku ideoloogia krahh ja kahepooluselise maailma asendumine millegagi, millele on ehk veel vara nime anda, ajastuline muudatus kogu inimühiskonnas.

Kuigi ei ole ühtset seisukohta, kui pikk on ajastu, on siiski selge, et inimese elueaga võrreldes on see piisavalt pikk. Sedavõrd pikk, et inimesed kipuvad ühiskonda tajuma muutumatuna ja satuvad segadusse, kui ootamatult raputatakse maailm lausa juurteni läbi, kui veendumused osutuvad ekslikeks või vähemasti petlikeks lausa kuude ja nädalatega ning maailmavaade puruneb sedavõrd pisikesteks kududeks, et mosaiigis ei ole võimalik enam tervikut näha. Laulva revolutsiooniga käivitus sündmusteahel, purustas (järjekordselt) usu muutumatust maailmast ning tõi kaasa uue lootuse vabadusest ja paremast elust, uued ideaalid (aga ka utoopiad) ning samuti hirmu pidurdamatute konfliktide, kaose, julgeolekuvaakumi ja vaesumise ees. Taas kord tõestas ajalugu, et mis ka ei juhtuks, paradiis maa peale ei tule: kuid ei tule ka põrgu. Inimesed peavad kohanema muutunud oludega.

1980. aastate maailmas oli kinnistunud veendumus, et riike enam ei teki ega kao ja piirid ei muutu. Vanem põlvkond oli näinud Teise maailmasõja koledusi ja teadis, ei piiride muutumine käib käsikäes sõjaga. See põlvkond ei tahtnud isegi mitte mõelda uuest maailma ümberjagamisest, kui ebaõiglaseks demokraatia ja kommunismi tasakaalustatud vastasseisu ka ei peetud. Nooremal põlvkonnal puudus kogemus, mida piiride muutumine tähendab ja see tundus seetõttu millegi ilmvõimatuna. Ometi rääkis varasem ajalookogemus piiride jäävuse usule vastu.

Viimase kahe sajandi vältel on nii Euroopa kui terve maailma poliitiline kaart paljusid kordi ümber kujundatud ja seda kõikvõimalike igaveste ja vähem igaveste rahulepingute kiuste. 1815. aasta Viini kongress kehtestas esmakordselt piirid, millel oli enamiku riikide heakskiit. Võis ju eeldada, et niisugusel moel jäävadki piirid püsima. Kuid riikide vastuolud ja ikestatud rahvaste hing olid Viini kongressist tugevamad. Vaid 15 aastat hiljem kerkisid Euroopa kaardile kaks uut riiki - Kreeka ja Belgia, 1860-70ndatel ühinesid Itaalia ja Saksa väikeliigid impeeriumiteks, seejärel vabanes Balkan järkjärgult Türgi ikkest.

20. sajandil ei ole poliitiline kaart olnud püsivam. 1905 iseseisvus Norra. Baikani sõdadega tõrjud Türgi Euroopast välja (jäi üksnes Istanbuli ümbrus). Esimene maailmasõda aga tekitas Euroopas 11 uut riiki, 2 vabalinna ja kaotas 2 impeeriumit ning 2 väikeriiki. Nn Versailles' süsteem, mis oli meele järgi Ida-Euroopa uutele riikidele, ei sobinud põrmugi Saksamaale ja NSV Liidule. Vähem kui 20 aastal hiljem asuti piire revideerima.

Teise maailmasõja järgsed piirid said võimalikuks tänu NSV Liidu diktaadile ja lääneriikide järeleandlikkusele. Altlandi harta, millega lubati okupeeritud riikide iseseisvus ja sõjaeelsed piirid taastada, unustati liitlaste ühistegevuse huvides. Kolm Balti riiki kadusid aastakümneteks üldse maailmakaardilt.

Mõistetavalt ei rahuldanud ka Jalta-Potsdami piir mitte kedagi. NSV Liit sai pool Euroopat, kuid tahtis tervet- USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ei tahtnud NSV Liidule poolt Euroopat anda, kuid ei teinud midagi ka selle takistamiseks. Saksamaa tahtis 1919. aasta piire tagasi (muide viidates samuti Atlandi hartale), aga ei saanud, kuni Willy Brandt hoopiski tunnustas Saksamaa idapiiri. Sõjaeelseid territooriume kaotasid ka Soome, Poola, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia. Ega vahetult pärast Teist maailmasõda eriti ei usutudki, et selline Euroopa korraldus pikaks ajaks püsima jääb. Pigem nähti silmapiiril Kolmandat maailmasõda, mis nõukogude hegemoonia purustaks. Tuumarelv paraku kinnistas sellise jõudude tasakaalu ligi pooleks sajandiks.

Jõudude tasakaal ei tähendanud jõukatsumise lõppu, vaid üksnes kahte vägivalla käsutamise piirangut: status quo kehtis Euroopas ja konfliktidel ei lastud areneda tuumasõjaks. Ent jõudude tasakaalu piire kombati pidevalt ja mõnigi kord jõudsid need tuumasõjale võrdlemisi lähedale.

Euroopas olid status quo proovikiviks Ungari ja Tšehhoslovakkia ülestõusud. Mõlemal juhul NSV Liit sooritas (vormiliselt) suveräänse riigi vastu agressiooni, okupeeris need riigid ja pani ametisse endale kuuleka marionettvalitsuse. Lääneriigid ei osutanud Ungarile ega Tšehhoslovakkiale vähimatki abi, reaktsioon piirdus vaid agressori „hukkamõistuga". Võib 100% kindlusega väita, et Lääs oleks toiminud sama vaos hoitult, kui NSV Liit oleks 1980. a rünnanud Poolat (kuid toetas samaaegselt NSV Liidu rünnaku alla sattunud Afganistani). Põhjus on selge. Lääs ei olnud valmis nende riikide kaitseks riskima tuumakokkupõrkega. See põhines vaikival kokkuleppel, millega Lääs tunnustas NSV Liidu mõjusfääri. Samas NSV Liit tajus selgesti, et Lääs ei sekku Ungari ja Tšehhoslovakkia sündmustesse, mistõttu ta käitus suuremat riski võtmata. Sellist agressiooni ei oleks NSV Liit külma sõja aastatel korraldanud näiteks Norra või isegi Soome vastu teades, et sellele ei jäta Lääs reageerimata. Tuumasõda ei soovinud kumbki pool esile kutsuda, teades võidu võimaluse puudumist.

Siiski kaotas NSV Liit külma sõja ajal kaks satelliiti. 1948. aastal pööras Moskvale selja Jugoslaavia ja 1961 Albaania. Moskva ei püüdnudki agressiooni teel nende riikide eemaldumist takistada, kuid mitte niivõrd kartes lääneriikide sekkumist kuivõrd meeleheitlikku vastupanu, mis oleks NSV Liidule kaotusega lõppenud. Siiski võib eeldada, et 1948. a oleks Lääs Jugoslaaviat siiski toetanud, 1961 Albaaniat aga tõenäoliselt mitte.

Teistsugune olukord valitses väljaspool Euroopat. Vastukaaluna külmale sõjale peeti Kolmandas Maailmas pea kogu aeg kuumi sõdu mõjusfääride jagamise üle ja siin taandus Lääs NSV Liidu ees pea igal rindel. 1949 kaotati kommunistidele Hiina, Korea sõda kinnistas maa jagamise, 1975 taanduti Vietnamist, seejärel ka Kambodžast ja Laosest. Riik riigi järel liikusid Moskva sõiduvette noored Araabia ja Aafrika riigid. Pretsedendiks kujunes Kuuba, mis lõppes sellega, et ameeriklased lasid NSV Liidu otse oma kõhualusesse, ent suutsid siiski ära hoida kommunistliku režiimi Tšiilis ja tõrjuda marksismi Kesk-Ameerikas.

Paradoksaalselt sai külma sõja kõrghetkeks pingelõdvendus. Helsingi 1975. a Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents pühitses sõjajärgsed piirid, tunnustades piiride muutumatuse tähtsamaks kui demokraatia, vabaduse, enesemääramisõiguse ja inimõigused. Helsingi lõppakt sanktsioneeris illusiooni, et Euroopa piirid jäävad järjekordselt ja igavesti püsima ning see on kõigi riikide ühine soov. Riikide soov ehk oli, rahvaste ja inimeste soov paraku mitte. Ja Helsingi pühitsetud piirid ei püsinudki kauem kui napilt 15 aastat.

1980. aastate keskpaigaks oli maailmas siiski palju muutunud. Läänes seda muudatust ilmselt ei tajutud, ent Ronald Reagani edukas test NSV Liidu majanduslikule olukorrale läbi tähesõdade programmi sundis Moskvat seda tajuma. Nõukogude tavakodanik tunnetas „töörahva riigi" allakäiku üha tühjemaks jäävate poelettide ja pikale venivast Afganistani sõjast koju saabuvate tinakirstude kaudu. KGB kui ainus hästiinformeeritud ametkond NSV Liidus ei saanud lihtsalt mööda vaadata tõigast, et see väljast nii raudne riik pudeneb seestpoolt lihtsalt laiali. Paindumatu majandusmudel ja ennaktempos suurenev tehnoloogiline mahajäämus kombineerus demograafilise kriisiga, milleks keegi ei olnud valmistunud. Esmakordselt Venemaa ajaloos ei jätkunud enam inimesi. Sellega kaasnes valitseva rahvuse venelaste jäämine NSV Liidus vähemusse, mis kõige koloriitsemalt ilmnes armees: moslemitest sõjaväelased hakkasid domineerima õigeusklike slaavlaste üle. Afganistani sõja taustal tekkis põhjendatult küsimus, kelle vastu nad torud suunavad? Mihhail Gorbatšovist oodati, et ta suudab seda giganti moderniseerida, vältides ideoloogilist kollapsit ja riigi kokkuvarisemist. Päris huvitav, mis toimus tolleaegse nõukogude ajutrusti peades, kuna mitmete Gorbatšovi sammude tagajärg oli ju prognoositav. Perestroika ei saanud olla edukas ilma riiklik-monopolistlikust majandusmudelist loobumiseta. Selleks aga „püssirohtu" ei jätkunud. Pseudoümberkorraldused a la ,,ENSV üleviimine täielikule isemajandamisele" oleksid tugevdanud regionaalset monopolismi, aga mitte elustanud turumajandust. Glasnost, kui selle all tõesti mõeldi ka mõtte- ja sõnavabadust, ei oleks iialgi piirdunud ametkonnasisese kriitikaga ja allumisega Rahvarinde-taolistele NLKP poolt kontrollitavatele pseudorahvaliikumistele, vaid jõudnud poliitiliste nõudmisteni nagu kodanikuõigused ja demokraatia, mittevenelaste hulgas aga rahvuslike õigusteni ja iseseisvustaotlusteni. Kas oli tõesti võimalik, et Moskva uuendusmeelsed seda ei taibanud või oli varuks stsenaarium, mis soovide kiuste ei teostunud?

Igatahes oli gorbatšovism jõudnud 1980. aastate lõpuks teha NSV Liidust Lääne lemmiklapse ja seesmiselt viinud riigi totalitaarsesse anarhiasse (diktatuur kombineerus kaosega sise- ja majanduspoliitikas). Käos ilmnes ka Lääne käitumise paradoksaalsuses: „kurjuse impeerium", mida iga hinna eest oli püütud ohjeldada, muutus stabiilsuse kehastuseks, mida iga hinna eest püüti säilitada. Ida-bloki tuleviku suhtes leidsid lääneriikide ja Nõukogude juhid kiiresti ühise keele. Oli selge, et Moskval pole ressurssi satelliitriike enda lõa otsas hoida ja Moskva surus nad endast eemale, enamasti vastu marionettidest kommunistliku juhtkonna tahtmist. Kaotanud Moskva toetuse, langesid need režiimid võrdlemisi valutult ja veretult. Vaid neis riikides, kus Moskva kontroll puudus või oli minimaalne, suutis valitsev kommunistlik klann veresauna korraldada või kogunisti püsima jääda (Rumeenia, Albaania, Jugoslaavia, väljaspool Euroopat Hiina, Kuuba, Põhja-Korea, Vietnam). Lääs ja Moskva leppisid kokku ka ühes, rõhutatult erandlikus piirimuudatuses, mis ei pidanud kuidagi kujunema pretsedendiks Helsingis otsustatud piiride muutumatusele - nimelt Saksa Demokraatliku Vabariigi likvideerimises ja Saksamaa Liitvabariigiga ühendamises. Ilmselt uskus veel 1990. aastal enamik maailma tegijaid siiralt, et piirid püsivad ning uusi riike ei teki. Eurooptimistid uskusid, et kümne aastaga ühinevad endised kommunistlikud Ida-Euroopa maad Euroopa Ühendusega (millest on nüüd saanud Euroopa Liit), nende hulgas föderatiivne Jugoslaavia; ja föderatiivsest NSV Liidust saab EÜle lähim koostööpartner ja liitlane. Francis Fukuyama uskus, et ajalugu on lõppenud ning messias on tulnud maa peale. Sellest, mida tegelikult tähendas laulev revolutsioon, ei oldud kaugeltki aru saadud.

1991 algas kainenemine, 1993 draama ja 1995 tragöödia. Augustiputš ja Balti riikide tagasitulek, NSV Liidu ja Jugoslaavia vajumine ajalukku, Tšetšeenia sõda ja Bosnia genotsiid purustasid 80ndate lõpu illusioonid. Usuti, et kui variseb kommunistlik ,,maailmasüsteem" ja taanduvad impeeriumid, siis algab demokraatia ja liberalismi võidukäik. Ent unustati, et inimesed ei muutu nii kiiresti, kui muutuvad riigid. Paljudel juhtudel valisid nad tagasi samad juhid, kes olid jutlustanud kommunismi ja õhutanud külma sõda. Kahepooluseline maailm lakkas olemast, kuna ressurss sai otsa. Mõttelaad, mis seda tootis, aga ei muutunud. Vastupidi, ei läinudki palju mööda, kui kommunistlikust hiilgusest hakati otsima nostalgiat. See, mis tehti natsismiga peale Teist maailmasõda, jäeti tegemata kommunismiga. Venemaal oleks olnud võimalus öelda lahti kommunistlikust pärandist, mõista hukka inimsusevastased kuriteod ja vähemasti üritadagi saada demokraatlikuks õigusriigiks. Selle asemel valis Venemaa impeeriumikultuse ja sõjakurjategijate heroiseerimise, genotsiidi eitamise ja uue konfrontatsiooni demokraatlike riikidega.

Korraks tundus, et kahepooluselisuse asemele on tulnud USA üks poolus ja see tekitas põhjendatult muret. Tänaseks on selge, et ühepooluselisust ei teki. Võimsalt tõusevad Kolmanda Maailma riigid Hiina ja India, silmapiiril paistavad Brasiilia ja Indoneesia ning kümned muud riigid, kelle rahvaarv ületab juba praegu või õige pea 100 miljoni piiri. Kõikehõlmav rahu ja liberaalsus on asendunud globaalse terrorismiga, mille vastu võitlemisel piiratakse demokraatlikke vabadusi enam kui varasemate ohtude korral. Sest vastane ei ole enam kaugel ega isegi mitte meie kõrval, vaid lausa meie hulgas.

Helsingi lõppakti kiuste kadus Euroopas aastatel 1990-2008 neli ja tekkis juurde 24 riiki.Lisaks neile tegutseb veel viis tunnustamata pseudoriiki. Lisaks on Euroopas mitmeid rahvaid, kes soovivad oma riiki.

20. sajandil ei muutunud ainult seitsme Euroopa riigi piirid, kusjuures neli neist on kääbusriigid. Pikim ajavahemik, mil 20. sajandi Euroopas de jure piire ei muudetud, on 26 aastat (1964-1 990), kuid de facto on see periood ainult 21 aastat (1964-1985). Piiride püsimine on olnud suur müüt. Näib, et pärast Kosovo iseseisvumist riikide tekkimine on end ammendanud. Ent võib-olla üksnes näib.

Inimõiguste probleem ja rahvaste tulevik

2008-06-13

Kas inimõigused on üldkehtivad või on see Lääne väljamõeldis, mille eesmärgiks on muu maailma oma kontrollile allutamine? Mil määral liigituvad inimõiguste alla kollektiivsed õigused - eeskätt rahvaste enesemääramisõigus?

Carl von Clausewitz ütles kunagi, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Selle kuulsa ütluse parafraas, mille tänane Kreml on juhtmõtteks võtnud, vöiks kõlada nõnda: „ Inimõigused on geopoliitika jätkamine teiste vahenditega." Tõepoolest, Putini doktriin lihtsalt ei usu, et Lääs ise inimõigusi ja demokraatiat tõsiselt võtab. Mõeldes eranditult geopoliitika kategooriates eeldab Venemaa sama ka Läänelt. See eeldus pole alati vale, sest järjekindlusetust inimõiguste küsimuses on Lääs korduvalt üles näidanud.

Ülbelt väljendatud arusaam, et Briti Nõukogu ja kõik Läänelt tuge saavad kodanikuühendused on vahend Venemaa alistamiseks, on iga kainelt mõtleva läänlase jaoks ülepingutatud ja jabur. Meie oleme harjunud mõtlema isikuvabadusele kui üldise hüve allikale, mis väärib kõigi vahenditega edendamist. Seevastu Venes on ikka ülimaks peetud kollektiivsel tahet ja iga üksiku allutamist sellele. Vene kultuur on „sümfooniline isik", nagu ütles filosoofi Lev Karsavin, sellepärast peab iga üksik noot olema allutatud Suure Dirigendi taktikepile. Isikuvabadus, inimõigused ja väikerahvaste enesemääramisõigus on valenoodid, mida selles sümfoonias ei mängita.

Lisaks Venemaale, mis peale ÜRO on ka Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik, annavad oma eriarvamusest inimõiguste ja demokraatia küsimuses üha häälekamalt teada Aasia riigid. Möödunud sajandi lõpus hakati laiemalt kasutama mõistet „Aasia väärtused". See pidi osutama kultuurilisele eripärale, mis eelistab tugevat juhti laiapõhjalisele demokraatiale ja allumist isikuvabadusele. Heaolu põhineb korral, mitte sellel, et igaüks talle antud vabadust mõõdutundetult käsutab. Aasia väärtuste filosoofilise alusena rõhutatakse eriti konfutsianismi õpetust, mis väärtustab lojaalsust - perekonnale, riigile, firmale jne. Kosudes populaarsust Kagu-Aasia maades, aga teatud määral ka Indias ja Jaapanis, hõlmab Aasia väärtuste jutt väga erineva kultuuripõhjaga riike, tuues konfutsianismi kõrval sama mütsi alla islami (Malaisia) ja hinduismi (India). Teisalt paneb just Aasia maade kultuuriline mitmekesisus ühtse väärtussüsteemi otsingud kahtluse alla.

Kui Aasia väärtuste dogmaatikasse võiks suhtuda skeptiliselt, siis kultuurierinevusi ei saa me mingil juhul eitada. Inimõiguste filosoofia on läänelik ses mõttes, et ta on antropotsentristlik. Inimene oma individuaalsete õigustega on kõige kese. Samas on Ida kõrgkultuurid sageli orienteeritud kosmilisele terviklikkusele, mida üksikisik oma egoga lõhkuda ei tohi. Indoloog ja budismiuurija Raimundo Pannikai pidas paarikümne aasta eest suurimaks ohuks seda, kui Ida võtab üle küll Lääne tehnoloogilise arengu, kuid jätab inimõigused võtmata. Nii on see pahatihti läinudki. Pannikai osutas ka, et Lääne inimõigusi ei saa Ida kultuuris mõistetavaks teha pelga „tõlkimisega", vaid vaja on leida sisuline vaste. Kui Läänes on inimõiguste austamine inimväärikuse esmane mõõdupuu, siis selleks, et see arusaam mõistetavaks teha, tuleb kõigepealt küsida, mis on inimväärikuse mõõdupuu selles kultuuris, millega me püüame inimõiguste dialoogi algatada? See võib olla kommete austamine, teatud kosmilise korra järgimine jne. Kõige hullem olukord on see, kui vana väärtussüsteem laguneb koost, aga uut pole omaks võetud. Konks on selles, et uue paradigma saab ikkagi vaid vanale kultuurivundamendile ehitada.

Ilmselt eriti hoolikalt tuleks väärtussüsteemide lagunemist ja ümberkujunemist uurida kommunistliku Hiina ja postkommunistliku Venemaa puhul. Mõlemad on geopoliitilise orientatsiooniga riigid, mis suhtuvad inimõiguste- alastesse etteheidetesse selgelt väljendatud üleolekuga. Mõlema ajaloos on olnud ulatuslikke pogromme nagu punane terror ja kultuurirevolutsioon, mis on kaasa aidanud traditsioonilise väärtussüsteemi lagunemisele. Samuti on kommunistlik ideoloogia jätnud aastakümnete jooksul nende inimeste mõtlemisse teravama jälje, kui see õnnestus rahvaste puhul, kes olid allutatud Nõukogude liidu või Hiina Rahvavabariigi hegemooniale.

Lõhe inimõiguste vallas võetud kohustuste ja riikide tegeliku olukorra vahel on sageli väga nähtav. Õieti tekib küsimus, miks nn repressiivse iseloomuga valitsused kohustunud täitma ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, kui ometigi on selge, et maade tegelik olukord sellele dokumendile ei vasta ja puudub ka nähtav tahe selle olukorra muutmiseks? Peame tunnistama, et inimõiguste rahvusvahelistumine on toonud endaga samaaegselt kaasa tubli annuse silmakirjalikkusi. See, mis toimib Euroopas ja mida toetab Euroopa Inimõiguste Kohtu tööpraktika, ei ole samaväärselt rakendatav mujal. Naiste, laste ja ühiskonnakastide tegelik staatus ei sõltu ühe või teise kaasaegse õigusnormi omaksvõtust, vaid aastasadadega juurdunud traditsioonist.

Asja teine pool on seotud suurriikide igapäevapoliitikaga, mis nähtavalt seab huvid inimõigustest kõrgemale. Jõulise vabaduse sanitarina suudavad kaasaegses maailmas toimida üksnes Ameerika Ühendriigid, aga liiga sageli on nende huvi läbinähtavalt geopoliitiline ja liiga sageli aimavad nad kergelt alust iseendale inimõiguste küsimuses näpuga näidata. Mõni aeg tagasi oli Hiina tüüpargument. Kui ameeriklased hakkasid inimõigustest rääkima, see, et Hiina oli ratifitseerinud tervelt 17 põhilepet Ühendriikide 15 vastu. Kirjatähe nominaalsus võidutseb. Samuti tunnetavad suurriigid, et neil on piisavalt rahvusvahelist kaalu, et vajadusel inimõigustealastele etteheidetele tugevama õigusega vilistada. Näiteks on Venemaa Euroopa Nõukogu liikmesriigina lubanud endale ulatuslikku inimõiguste rikkumist Tšetšeenias ning on sisuliselt peatanud ka reformid, mis laseksid Euroopa Inimõiguste Kohtul oma tööd tõhusamalt teha.

Inimõiguste mittejärgimine või nende oluline lahjendamine lähtub peamiselt kahest motiivist. Esiteks valitseb arusaam, et inimõigused nõrgendavad riiki. Eriti peljatakse vähemusrahvaste õigusi ja separatistlike meeleolude arenemist. Teine ja tihti kaalukamgi motiiv on see, et inimõigused ja suurem vabadus ühiskonnas kujutavad endast suurt ohtu valitseva ebademokraatliku režiimi püsimisele. Kuna teatakse, et poliitilised nõudmised arenevad sõnavabaduse kiiluvees, siis on ühiskonna suukorvistamine tõhus vahend sõltumata sellest, kas lähtutakse esimesest või teisest põhimotiivist.

Kõige tüüpilisem inimõiguste järelevalve süsteem põhineb rahvusvaheliste organisatsioonide raportitel. Valdavalt teeb neid ÜRO, lisaks on eraldi raportite süsteem suhteliselt kõrgemaid standardeid evivas Euroopa Nõukogus. Olulise panuse annavad ka tugevad valitsusvälised organisatsioonid nagu Human Rights Watch, Amnesty International, Freedom House, Piirideta Reporterid jt. Loomulikult saab raportite süsteem põhineda vaid pehmel võimul ehk moraalsel autoriteedil. Olen neli aastat teinud Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele raporteid Aserbaidžaani poolt organisatsiooni ees võetud kohustuste täitmise kohta. Selle aja jooksul on mul tulnud korduvalt vastata sealsete ajakirjanike ja opositsioonitegelaste küsimusele, mida kavatsen ette võtta, et valitsus korrale kutsuda - millised on sanktsioonid? Ega mul head vastust olegi. Küsin: kas tahate, et teie maad karistatakse Euroopa Nõukogust väljaarvamisega ja siis enam raporteid ei tehta ning poliitvange ei külastata? Või arvate, et raportöör saab endale võtta voli teha teie valitsuse eest otsuseid?

Raportite süsteem toimib tõhusalt ikkagi vaid siis, kui monitooringualane riik neile tehtud soovitusi tõsiselt võtab. Paljudel juhtudel - näiteks ÜRO kriitika Hiina ja Valgevene kohta või Euroopa Nõukogu etteheited Venemaale - jääb see eeskätt näpuviibutuseks, mida saab poliitilises retoorikas käsutada, kuid millel vahetu otsemõju kõnealuse riigi olukorrale puudub. See aga ei tähenda, et raportite süsteemil positiivset mõju üldse pole. Isegi, kui see on kaudne, moraalne ja pehme, ei ole ta olematu, sest riigid tahavad end raportites paremas valguses näidata ja püüavad teravamaid etteheiteid protestida. Üldiselt kehtib seaduspära, et mida rohkem on raporteid ja erinevaid teabekogumismissioone inimõiguste küsimuses, seda parem.

Ehkki inimõiguste temaatika sisaldab endas palju hambutust, topeltstandardeid ja topeltmõtlemist, ei ole õige skepsisega kaugele minna. Inimõiguste rahvusvahelistumine ei ole ehk maailma parandanud sel määral, kui me seda sooviksime, aga lihtne tõsiasi on see, et inimõiguste nõuded on maailmapoliitikas esil olnud vaid pisut üle poole sajandi. Näiteks Vestfaali rahul (1648) põhineva riikide suveräänsuse ja siseasjadesse mittesekkumise tees on tervelt kolmsada aastat vanem. Mõte, et inimõigused on midagi enamat kui riikide siseasi, on pöördelise iseloomuga ja ilmselt see pööre kestab veel mõnda aega. Jättes kõrvale filosoofilise eelloo ja võitluse orjade vabastamise eest, algab kaasaegne inimõiguste paradigma alles 1948. aastal ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni vastuvõtmisega.

See „lühike" ajalugu on ühelt poolt lohutus, sest poole sajandiga on palju saavutatud, kuid teiselt poolt sisaldub siin probleem, mis inimõiguste paradigma üldmõistetavust oluliselt pärsib. Nagu eespool rõhutatud, tajutakse inimõigusi tihti Lääne doktriinina, mida muule maailmale kultuurišovinistliku hoiakuga peale pressitakse. Seda hoiakut süvendab europotsentristlik kultuurilugu, mis asetab humanistliku inimesekäsitluse eranditult Lääne konteksti, süvenemata näiteks Aasia maade rikkalikku kultuuripärandisse, mis neidsamu või lähedasi lähtekohti sisaldab.

Siinkohal tuleb tunnistada, et XX sajandi suured metsikused toimusid Euroopas. Ilmselt oli Teise maailmasõja tragöödia vajalik, et luua rahvusvahelised inimõiguste kaitse instrumendid. Ses mõttes on nii Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kui ka Euroopa Nõukogu Teise maailmasõja lapsed. Samas jäi Teise maailmasõja järgne ilmakord selgelt Vestfaali lepete raamistusse, alludes tugevama jõule ja geopoliitilisele mõjupiirkondade jagamisele. Sellepärast on ka inimõigused sõnastatud peamiselt kui isiku individuaalsed õigused.

Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artikkel 15 ütleb, et igaühel on õigus rahvuslikule kuuluvusele ja kedagi ei või vastu tema tahet sundida rahvusest loobuma. Hiljem mindi kaugemale ja rahvuslik enesemääramine on hakanud vahelduva eduga kuuluma põhiõiguste loetellu. Nii sisaldub enesemääramisõigus kodanike ja poliitiliste õiguste konventsioonis, samuti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste konventsioonis. Nende sõnastuste põhirõhk on peamiselt majanduslikul ja kultuurilisel, mitte poliitilisel enesemääramisel. „Rahva vabadus määratleda oma poliitilist staatust" kõlab küll tugeva sõnana, ent sisaldab mitmeid skolastilise vaidluse võimalusi. Neist lihtsaim on võtta ette mõisted ja tsementeerida end positsioonil, et tšetšeenid ja tiibetlased polegi ,,rahvad" (peoples) rahvusvahelise õiguse mõistes, vaid nad on kõigest osa paljurahvuselise riigi rahvast. Samuti mängitakse küsimusega, kas uue riigi loomine ikka mahub tavapärase „poliitilise staatuse määratlemise" alla või on see liiga radikaalne, territoriaalset terviklikkust ohustav abinõu. Lõpuks juhtub, et poliitilisest enesemääramisest räägitakse aralt, justkui ühe suupoolega.

Iseenesest on rahvaste enesemääramine leidnud laialdast rakendumist alates Vene ja Austria-Ungari impeeriumide lagunemisest Esimese maailmasõja järel. Esmakordselt sõnastas Ühendriikide president Thomas Woodrow Wilson „rahvaste õiguse määrata ise oma tulevikku" oma 14 -punktilises rahukavas Esimese maailmasõja järel. Vaevalt uskus Wilson, et igal rahval hakkab või peab olema oma riik, aga uute riikide, sealhulgas Eesti riigi tekkele andis Wilsoni ,,14 punktis" sisalduv formulatsioon tuult tiibadesse. 1945. aastal kirjutati enesemääramise põhimõte ÜRO põhikirja, õige pea algas koloniaalimpeeriumide pudenemine ja taas sündisid uued riigid. Uuesti tõusis enesemääramine päevakorda seoses Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemisega. Väljaspool Euroopat väärib märkimist Ida-Timori iseseisvumine 2002. aastal.

Miks ikkagi ühed rahvad saavad vabaks ja teised mitte? Miks ei tunnistata enesemääramist universaalse (inim)õigusena? Kuna enesemääramisõiguse rakendamine on a priori vastuolus riikide territoriaalse terviklikkusega, siis sõltub uute riikide tekkimine ja nende rahvusvaheline tunnustamine esmajoones ikkagi poliitilisest tahtest. Õiguslik vastuolu lahendatakse väitega, et enesemääramist on võimalik realiseerida ka olemasoleva riigi koosseisus, mis eeskätt tahendab laialdast autonoomiat. Tegelikult saadakse aga väga hästi aru, et diktatuuririikides see võimalus ei realiseeru. Näiteks on Hiina jätnud Tiibeti Autonoomse Regiooni demokraatliku omavalitsuseta ning liitnud üle poole ajaloolisest Tiibetist teiste Hiina provintside külge.

Kokkuvõtvalt võime järeldada, et rahvaste enesemääramisõiguse tihedam sidumine inimõigustega on küll sisuliselt õige, kuid olemasolevate riikide huvi on olnud niisugust lähenemist tõrjuda. Rahvastel, kes siiani pole suutnud või kel pole lastud oma riiki luua, on üha raskem globaliseeruvas maailmas hariduslikule ja kultuurilisele lahustumisele vastu panna. Nad kaotavad vanematele rahvusriikidele mitme sajandiga ja iga uus päev süvendab seda lõhet. Ometi pole kahtlust, et näiteks tiibetlased Hiinas, tatarlased Venemaal või kurdid Türgis ja Iraagis oleksid soodsa võimaluse avanedes poliitilise enesemääramise teostamiseks valmis. Vara on rahvaste poliitilise enesemääramise protsessile joont alla tõmmata.

Lähemalt vaadates on arusaam rahvaste õigustest ka viimase paarikümne aastaga tõhusalt edasi arenenud Tahan osutada ühele ÜRO-välisele ja ühele ÜRO-sisesele arengule. Need on Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) loomine (1991) ja Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsiooni vastuvõtmine ÜROs (2007). Märkigem, et ERO poolt on 2001. aastal vastu võetud ka Rahvaste Õiguste Ülddeklaratsioon. Ehkki see dokument on non-paper rahvusvahelise õiguse jaoks, on ta sõnastatud ÜRO alusdokumentidele iseloomulikus keeles ning viib rahvaste enesemääramise õiguse sellise loogilise lõpetatuseni, millest mõjuvõimu omavad organisatsioonid on hoidunud. Loomulikult tuleb siin märkida, et nii Esindamata Rahvaste Organisatsiooni loomine kui ka Rahvaste Õiguste Ülddeklaratsiooni väljatöötamine on tihedalt seotud Eestiga ja Linnart Mälli tegevusega. Praegu kuulub Esindamata Rahvaste Organisatsiooni umbes 70 rahvast (sealhulgas eraldi näiteks Iraagi ja Iraani Kurdistan) arvukusega umbes 200 miljoni: inimest. Uue peasekretäri Marino Husdachini (alates 2003) juhtimisel arendatakse aktiivset konverentsidiplomaatiat ÜRO ja Euroopa Parlamendi suunas. Kunagise ERO Tartu Koordineerimiskeskuse baasil on nüüdseks loodud Rahvaste Õiguse Instituut, mis formaalselt ERO struktuuri ei kuulu.

Toit on strateegiline tooraine ja põllumajanduspoliitikat on vaja

2008-06-13

Vaatamata sellele, et mullu saadi Eestis taasiseseisvusaja suurim teraviljasaak, mis ületas omatarbe enam kui veerandi võrra, tõusid teraviljahinnad rekordtasemele. Meie väikest siseturgu mõjutab maailmaturg, kus hinnatõus oli veelgi suurem. Teravili ei ole ainult leivavili, vaid ka loomasööt, mille osatähtsus loomakasvatussaaduste tootmiskuludes on enam kui pool. Teravilja hinnatõus põhjustab loomakasvatuse tootmiskulude kasvu ja seega hinnatõusu kogu toiduketis põllult toidulauani. Tarbijat aga huvitab, mis toimub maailma põllumajanduses, mis sõltub Eesti põllumajanduspoliitikast ja mis eesti põllumehest?

Maailma toiduvarud on vähenenud 1980. aastate kõrgseisust 4-5 korda, kuna 1990. aastate lõpul aeglustus põllumajandustoodangu juurdekasv, nõudlus aga on suurenenud kasvavas tempos. Viimasel on neli peamist põhjust: 1) maailma elanikkond kasvab; 2) piiritletud loodusressursid; 3) teraviljast kütuste tootmine ning 4) kiiresti kasvava ostujõuga majandused (eelkõige Aasia), millega kaasneb toitumusharjumuste muutus ja suurem loomse toidu tarbimine (liha, piim).

Järjest rohkem läheb taimset toodangut biokütuste ja loomse toidu ehk liha tootmiseks, mis on aga kordades ressursimahukam. Nii näiteks kulub ühe kilo teravilja tootmiseks üks tonn vett, ühe kilo liha tootmiseks aga 10 t vett ja 8 kg teravilja.

Toiduainete tootmise suurendamist ei piira niivõrd tehnoloogia, masinad ja isegi kütused ning väetised kui looduslikud võimalused. 50 a tagasi oli viljakat põllumaad maailmas ühe elaniku kohta 0,5 ha, prognooside kohaselt väheneb see 2025. aastaks 0,2 hektarini. Huvitav näide on Hiina valitsuse kava toetada oma ettevõtjaid maailma eri piirkondades põllumajandusmaa kokkuostmisel, et nad hakkaksid Hiinale toitu tootma.

Toidu tootmiseks kulutatakse 2/3 maailma veetarbest, niisutatavatel aladel toodetakse 40% maailma toidust. Seejuures on veevaru ühe inimese kohta vähenenud poole sajandi jooksul Aasias kolm korda, Euroopas ja Ameerikas kaks korda!

Maailmas on kaks miljardit alatoidetud inimest, kes saavad toidule kulutada alla kahe dollari päevas. Aeg toob ridamisi uudiseid toidurahutustest maailma eri piirkondades - Mehhikos, Indoneesias, Marokos, Senegalis, Jeemenis. Samal ajal on mitmetes piirkondades kasutamata põllumajandusliku tootmise võimalused, sh Ida-Euroopas ja Eestis.

Mitmetes riikides toimub toiduainete "ületootmine". Peamine probleem on madalad kokkuostuhinnad ja tootmise tasuvus/efektiivsus põllumajandustootja jaoks kui ka kõrge toiduhind/vaesus tarbija jaoks, mis välistab nälgivate inimeste juurdepääsu olemasolevale toidule. Hind, mis vähemkindlustatutele oleks taskukohane, ei ole põllumehele tasuv.

Pikas perspektiivis toiduainete hinnad tõusevad ning käärid nõudluse ja pakkumise vahel suurenevad. Osaliselt on hinnatõusu põhjus ka sisendite - väetiste, kütuse, taimekaitsevahendite - hinnatõus ning ainult lühiajalistest eesmärkidest lähtunud poliitika. Toidunisu hind 1980. a alguses Euroopa turgudel oli 3500-4000 kr/t, 1990. a lõpus aga 1600-1800 kr/t.

See polnud jätkusuutlik ning odavat toitu tarbija rõõmuks toodeti ligikaudu 25 aastat looduse arvel, mullahuumuse ja veevarude vähenemise, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise järsu suurendamise arvel. Tootmise intensiivistamise tulemusena on ELi põllumajanduse tootlikkus kaks korda suurem, võrreldes ülejäänud maailma keskmisega. Samas on kasvanud surve keskkonnale ning suurenenud probleemid toiduohutusega.

ELi ühist põllumajanduspoliitikat on 1992. aastast mitu korda reformitud ning enamik toetusi on saanud hüvitise tähenduse. Nüüd pöördutakse esialgse eesmärgi, toidupuuduse leevendamise juurde tagasi, aga juba uuel tootmis- ja keskkonnanõuete tasemel. Oleme sunnitud kehtestama täiendavaid keskkonna- ja toiduohutuse nõudeid põllumajandustootjatele, mis tõstavad toidu hinda veelgi ning vähendavad tootmise intensiivistamise võimalusi tulevikus. Täiendavad kulutused hüvitatakse tootjatele (vähemalt osaliselt) erinevate toetustega. Loobutakse mitmetest tootmispiirangutest ja turukorraldusmeetmetest nagu piima tootmiskvoodid, maa põllumajanduslikust tootmisest väljajätmise kohustus, imporditollid teraviljale.

Põllumajandustoetused on aga vähendanud ELi ühise põllumajanduspoliitika populaarsust ja kahjustanud põllumehe kui ülalpeetava mainet avalikkuse silmis. Seda on soodustanud mõnede riikide põllumeeste põhjendamatult agressiivsed ja ultimatiivsed aktsioonid ning "väljapressimispoliitika".

Ometi on toit strateegiline tooraine ja toiduainetega varustamine jääb iga normaalse riigi poliitika üheks oluliseks osaks. Peame rohkem investeerima nn rohelisse revolutsiooni ehk põllumajanduse teadus-arendustegevusse. Perspektiivsed suunad on vee ja väetiste efektiivsem kasutamine, uued taimekahjurite ja umbrohuga võitlemise meetodid, sordiaretus, sh GMO.

Kas ELi riikide SKPst 0,4% põllumajanduse ja maaelu arenguks on palju või vähe ning kas selle vähenemine pärast 2013. aastat 0,3 protsendini võimaldab püstitatud eesmärke saavutada? Meenutagem, et 2006. a kulutasid OECD riigid põllumajandustoetustele 372 miljardit dollarit, samal ajal ületas rahvusvaheline relvakaubandus 1,2 triljoni dollari piiri. Märkimisväärne osa relvakaubandusest käib just kolmandas maailmas, nälgivates piirkondades.

Nendele küsimustele peab oma vastused leidma ELi ühine põllumajanduspoliitika, arvestades ka maailma globaalseid toidumuresid. Viimase aasta kiire toiduhindade tõus aitab ka Eesti tarbijal paremini mõista seda muret ning teadvustab põllumajanduspoliitika olulisust, vaatamata selles hõivatute väikesele osakaalule.

Tiibeti mõju

2008-06-06

Võideldes Tiibeti eest võitleme ka uiguuride eest Hiinas, võitleme karenite eest Birmas, soomeugrilaste eest Venemaal - just nii nagu 20 aastat tagasi sümboliseeris Baltikum suurele osale maailmast Nõukogude Liidu rahvaste vabaduspüüdeid.

Olime Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Tiibetisse kaasa võtnud ka Tema Pühaduse XIV dalai-laama Tendzin Gjatso autobiograafilise raamatu „Vabadus paguluses". Sellel raamatul on ilus sisu ja seda on kindlasti mõistlik enne Tiibetisse minekut lugeda, aga see pole praegu tähtis. Räägin raamatu kaanest. Eestikeelse teose kaanel on pilt palveks kokkusurutud kätega dalai-laamast.

Kõik Tiibeti reisiraamatud hoiatasid tollal, et dalai-laama foto on Tiibetis keelatud. Lonely Planet rääkis ühest ameeriklastest abielupaarist, kes oli nende piltide levitamise eest punahiinlaste poolt riigist välja saadetud.

Gandeni kloostris võtsin selle raamatu esimest korda kotist välja. Ganden asub umbes 40 kilomeetrit Lhasast, 4500 meetri kõrgusel, käänuline tee viib kõrgel Drogri mäenõlval asuva tohutu kloostrikompleksi juurde. Selle, esimese geluki koolkonna kloostri asutas rinpotše Tsongkhapa, kollamütsiliste ideoloogia alusepanija, 1409. aastal. Just Tsongkhapa õpilastest sai alguse dalai-laamade ja pantšen-laamade institutsioon. Siia kloostrisse matsid õpilased ka oma õpetaja surnukeha. Gandeni klooster-ülikool on läbi sajandite olnud üks Tiibeti olulisimaid pühapaiku. Ta on olnud religioosne, ilmalik ja teaduslik keskus. Kloostri nime võiks eesti keelde vist tõlkida „rõõm".

Kui 1990. aastate keskel dalai-laama pildid hiinlaste poolt karmilt keelustati, toimus siin suur meeleavaldus ja klooster oli külalistele mõnda aega suletud. Tegelikult pole 15. sajandil ehitatud kloostrist tänaseks suurt midagi järele jäänud, 1959. aastal hävitasid võimud selle peaaegu täielikult. Aleksander Berzini arhiivi andmeil elas enne seda kloostris koguni 7500 munka. 1966. aastal sundisd hiinlased viimaseid tiibetlastest munki kahuritule toel Gandenist lahkuma. Kirjutan veelkord - kloostrit tulistati kahuritest.

Ära põles ka Tsongkhapa mumifitseeritud laip, vaid pealuu ja natuke tuhka õnnestus mungal, kel õpetaja keha hävitada kästi, alles hoida. Seda küünilisem on ühel Hiina ametlikul turismilehel ilutsev teade: „Oma usulise, kunstilise, poliitilise ja kultuurilise tähtsuse tõttu on ajaloomälestis võetud kaitse alla vastavalt 1961. aasta kultuurimälestiste kaitse seadusele." Eksiiltiibetlaste abiga on tänaseks suur osa kloostrikompleksist taastatud.

Sellesse kloostrisse jõudsime 2003. aasta sügisel. Oli pärastlõunane vaikuse aeg. Inimesi polnud, enamik uksi oli suletud. Meile Pekingist määratud teejuht jäi suure palvehoone varjulisele trepile istuma. „Et mul pärast lihtsam raportit oleks kirjutada," naeris ta ise, meid juba kuu aega tundes.

Leidsime ühe noorema munga, kes hakkas meile vabatahtlikuks teejuhiks. Rääkis tiibeti keelt, millest me sõnagi aru ei saanud, aga hea oli ta järel vantsida ikka. Lõpuks saime aru, kuhu munk meid viis - seisime Tsongkhapa hauamonumendi ees ja munk avas ukse.

Kui hauakambrist väljusime, õngitsesin kotist dalai-laama raamatu ja püüdin aeglases inglise keeles seletada, et see on Tema Pühaduse eestikeelne ...

Munk ei püüdnudki kuulata mu juttu, ta vaatas ainiti raamatu kaanepilti. Minagi jäin vait, vaatasin munka ja pinget ja palvet ta näos. Andsin raamatu mehe kätte ja astusin ise sammukese eemale. Munk kummardus natuke ette, surus raamatukaane vastu oma laupa, hoidis seda seal mõne pika sekundi ja istus siis kloostritrepile ning jäi - ma ei oska leida paremat võrdlust - armunud pilgul dalai-laama pilti vaatama.

Noorel mehel läksid silmad märjaks. Minul ka.

Olen oma reisipäevikusse selle sissekande lõppu jätnud kaks tühja lehekülge, et hiljem kirja panna muud selle päeva sündmused. Need jäidki kirja panemata.

Nii tajusin esimest korda otse, milline mõju võib olla Tiibetil inimesele, kes pole budist, kes elab maailma teises servas, sõidab hommikul autoga eurokontorisse, on iseenda ja oma eluga laias laastus rahul ja ei peakski nagu muretsema kauge maa murjaminäoga asukate pärast.

Et mõista Tiibetit, tuleb esmalt aru saada sellest, kus ta asub. Tuleb aru saada Tiibeti isoleeritusest. Looduslikust isoleeritusest ja poliitilis-kultuurilisest iseolemise tahtest. Praegune dalai-laama on oma leebel moel kritiseerinud oma eelkäijaid, kes jätsid riigi rahvusvahelisse isolatsiooni, nii et Briti ja India huvi jahtudes täitsid hiinlased hegemooniatühimiku ilma maailma olulise tähelepanuta. Ent pea kõik Tiibeti vaimsed juhid rõhutavad iseolemise olulisust. Ja selles iseolemises on iseseisvuse kõrval tubli annus omaette olemise ihalemist, välismõjude kramplikku vältimise tahtmist. Nii nagu oleme seda soovi läbi hilisajaloo näinud ka mitmes teises Himaalaja väikeriigis - Sikkimis ja Bhutanis eelkõige.

Usun, et tegelikult kõik, kes poisikesepõlves lugenud Sven Hedini seiklustest Aasias südames, on tundnud Tiibeti platoo hingematvat mõju, selle kättesaamatu maa romantilist tõmmet. Hedin püüdis mongoli palveränduriks maskeerununa Lhasasse jõuda. Tiibetlaste vastuseisu tõttu ei läinud see tal korda. Nikolai Prževalski oli meile meie nõukogude nooruses ehk tuntumgi rännumees kui Hedin (ja mitte sellepärast, et ühe seltskonnateooria kohaselt olevat Stalin Prževalski sohilaps). Ka tsaarivalitsuse luureülesandeid täitnud Prževalski ei jõudnud Lhasasse. Küll aga marssis püsside toel 1904. aastal Tiibeti pealinna Francis Younghusband, brittide maailmas tuntuim Tiibeti-rändur. See kõik oli üks osa sada aastat kestnud „suurest mängust", Vene ja Briti impeeriumide võitlusest mõjuvõimu pärast Kesk-Aasias. Sellest mängust, mille teravik ei olnud enamasti siiski Tiibetis, olid haaratud suurvaimud nagu kirjnik-luuraja Arthur Conolly, kunstnik-luuraja Nikolai Roerich, budist-luuraja Agvan Doržijev. NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin oli idast huvitatud isikliku intellektuaalse mängu mõttes, aga ka põhjusel, et pidas trajektoori Mongoolia-Tiibet-India-Hiina oluliseks teeks revolutsiooniliste ideede viimiseks Aasiasse. Rääkimata väiksematest seiklejatest, müstikutest, okultistidest - meie paljasjalgse Tõnissonini välja -, kes uskusid, et Tiibetis oli kunagi eksisteerinud kõrgkultuur, kus oli tuntud „mingi kummastav eriline sünteetiline meetod, mis kujutas endast universaalse teadmise kõrgeimat astet".

Nii mõjutas Tiibet, mis 8. sajandil oli mõjutanud tervet suurt Hiina riiki, 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole õhtumaid kui natuke müstiline ja natuke keeruline vigur suures mängus.

Kõigi hiina rahvaste suur sõber Mao Zedong (vastutav 70 miljoni hiinlase surma eest) küsis 22. jaanuaril 1950 kõigi nõukogude rahvaste suurelt sõbralt Jossif Stalinilt (vastutav kuni 60 miljoni inimese surma eest), kas sovettide sõjalennukid saaksid osutada varustusabi Rahvavabastusarmeele, mis valmistavad ette rünnakut Tiibeti vastu. Protokollija on kirjutanud üles Stalini vastuse: „On hea, et te valmistute rünnakuks. Tiibetlased tuleb alistada." Samuti andis Stalin Maole väärtuslikku nõu, et riigi piirialadel peaks pärishiinlaste ehk hanide protsent rahvastikust olema umbes 30. Tollal oli see Xinjiangi provintsis näiteks 5%. Suure õpetaja programmi asuti innuga täitma. Kuigi kommunist, ei teinud Mao tegelikult midagi rohkemat kui seda, mida hiina imperialistlik koloniaalvaim juba aastatuhandeid oli ihalenud - olla taevapojana kogu teadaoleva maailma valitseja. Tiibetit peavad hanid oma riigi osaks juba 2000 aastat. Seda demagoogilist juttu ei pea siinkohal isegi taas kord ümber lükkama hakkama, seda on tehtud tuhandetes ajalookirjutistes ja sadades poliitilistes deklaratsioonides.

Rohkem kui mis iganes poliitilised deklaratsioonid aitas aga Tiibeti mõju maailmas suurendada Heinrich Harreri raamatu „Seitse aastat Tiibetis" põhjal Jean Jaqcues Annaud poolt 1997. aastal tehtud film. Selle raamatu või filmi kõrvale soovitan kindlasti lugeda ka Harreri teist teost - „Return to Tibet. Tibet After the Chinese Occupation". Üks autor, üks vaatepunkt, aga kui erinevad teosed. Mõlemat raamatut kannab aga autori sõbra XIV dalai-laama ehk gjälva rinpotše rahumeelse võitluse vaim.

Tiibeti mõju suurim kandja maailmas ongi täna muidugi karismaatiline dalai-laama, kes on oma isetuse, vägivallatuse ja tolerantsiga tõstnud Tiibeti sümboli staatusesse. Võideldes Tiibeti eest võitleme ka uiguuride eest Hiinas, võitleme karenite eest Birmas, soomeugrilaste eest Venemaal - just nii nagu 20 aastat tagasi sümboliseeris Baltikum suurele osale maailmast Nõukogude Liidu rahvaste vabaduspüüdeid.

Meie ei tea lõpuni, kas enamik tiibetlasi tahab iseseisvat riiki või suuremat autonoomiat Hiina koosseisus või veel midagi kolmandat-neljandat. Me võime aimata, aga otsus pole meie teha. Küll aga peame me kaasa aitama, et selle küsimuse otsustaksid tiibetlased, mitte Pekingi poliitikud või Lhasa tänavatele valguv hiina lumpen.

Aga kuna tiibetlaste võimalused oma arvamuse avaldamiseks on piiratud, tuleb meil, kel see võimalus olemas, seda valjuhäälsemalt ja radikaalsemalt tegutseda.

Eelkõige ei tohiks me nõustuda pragmaatiliste ja äriettevõtete teenistuses olevate analüütikutega nagu näiteks Henry Kissinger, kes kordavad oma mantrat: las Hiina majandus areneb, eraomandus kosub ja siis avanevad punase kassipoja silmad. Tiibetlastele võib siis juba hilja olla. Seega ei tohiks me nõustuda Nokia-laadsete suurkorporatsioonide diktaadiga, mis mõjutab Vanhaneni-laadseid spondeeritud poliitikuid, kes variserlikult väidavad, et poliitika ja sport tuleb teineteisest lahus hoida.

Rahvusvaheline avalik arvamus on varem või hiljem argumendiks ka oma nägu säästa armastavatele hiinlastele. Ja meie kohus on neile igal võimalusel viisakalt, ent järjekindlalt meelde tuletada, et enesemääramise õigus ja inimõigused ei ole kaubeldavad majandussuurused, vaid moraalsed väärtused.

Eks-presidendi vari Serbia kohal

2008-06-03

Mai parlamendivalimised andsid tulemuse, mis iseloomustab olukorda Serbias üsna ülevaatlikult: demokraadist presidendi Tadici partei saavutas küll 40-protsendilise võidu, kuid nostalgilised rahvuslased enamuse.

See näitab Serbia ühiskonna sügavat lõhestatust, mille juured ulatuvad suhtumisse halvamainelise presidendi Slobodan Miloševići (1941–2006) rolli maa hilisajaloos.

Pool serblastest soovib euroopalikku demokraatiat ja kurssi ühinemisele Euroopa Liiduga, teine pool elab mälestustes Jugoslaavia hiilgeaegadest ja unistab Suur-Serbia taastamisest.

Nagu teisigi riike, mõjutavad serblaste identiteeti ajalootõlgendused ja müüdid.

Kolm vaala ehk pühadust, millele on üles ehitatud Serbia riiklik ideoloogia, on Kosovo lahing 1389, vabanemine Türgi ikkest ja lõunaslaavi rahvaste ühendamine Serbia juhtimisel (pikk protsess 1815-1918) ja võit fašismi üle Tito kommunistide juhtimise.

Jugoslaavia lagunemine andis sellele ideoloogiale hävitava hoobi ja riivas tõsiselt serblaste identiteeti ning eneseuhkust.

Eriti valus löök oli Kosovo eraldumine, kuna Kosovot oli serveeritud serblastele kui nende riigi hälli (albaanlased arvavad sedasama oma riigi suhtes).

Miloševići pärand

Milosevici isik on paraku kõigi nende ebameeldivate sündmuste keskmes, mis serblasi on alates Jugoslaavia lagunemisest tabanud.

Milosevic jõudis võimu juurde juba ajal, mil Jugoslaavia oli veel olemas ja keegi isegi ei ennustanud selle lagunemist.

Saanud 1989. a. Serbia presidendiks, likvideeris ta ühe esimese sammuna Kosovo autonoomia ja lõpetas albaanlaste kultuurilised õigused, mis neil seni Jugoslaavias olid olnud.

Pälvides sellega kõige rahvuslikumalt meelestatud serblaste silmis Serbia tõelise patrioodi oreooli.

Teisalt kutsus see esile albaanlaste lahkulöömismeeleolud. Horvaatia ja Sloveenia soovile liiduvabariikide õigusi laiendada reageeris Milosevic verevalamisega ning need vabariigid nagu seejärel ka Makedoonia ja Bosnia-Hertsegoviina eraldusid.

Jugoslaavia oli „tõelise patrioodi” poolt edukalt lammutatud. Võtnud kursi Suur-Serbiale, tekitas Milosevic Horvaatia serblaste enamusega piirkondades — Kninis ja Krajinas — mässulised enklaavid ning korraldas Bosnias (eeskätt moslemite hulgas) genotsiidi, mis nõudis üle 200 000 inimelu.

Paraku reageeris lääs tõsiselt alles 1999, mil Milosevic alustas genotsiidi ka Kosovos. See tõi kaasa Belgradi ja Novi Sadi pommitamise, Kosovo viimise rahvusvahelise kaitse alla ja lõpuks Milosevici tagandamise ja toimetamise Haagi rahvusvahelisse kohtusse.

Veelahe rahva sees

Ja nii serblased jagunevadki suhtumises Milosevici. Üks osa peab teda Serbia tragöödiaks, massiroimariks ja sõjakurjategijaks, Jugoslaavia lammutajaks, Kosovo kaotamise põhjustajaks ja majanduse ning tsiviilühiskonna hävitajaks.

Teine osa patrioodiks ja rahvuskangelaseks, kelle õiged ideed jäid teostamata üksnes imperialistliku lääne ja fašistide käsilaste (mis on neile üks ja seesama) Serbia-vaenulikkuse tõttu.

Mõistetavalt on nende inimeste jaoks EL ja NATO kui lääne kehastused vaenlased ning ainus ustav liitlane Venemaa. Nende inimeste unistusel mängivad ka radikaalsed rahvuslikud parteid sisendades, et nende võimule tulles saadakse Kosovo tagasi ja majandus hakkab Venemaa energia toel õitsema.

Tegelikkus on muidugi märksa karmim. Kosovot tagasi saada ei ole võimalik ja isolatsioon hävitab sellegi, mis veel majandusest järel. Rahvatulu on langenud 1960-te aastate tasemele ja seda tõsta võimaldaks vaid tihe lõimumine Euroopa majandusse.

Seega dilemma — Euroopa või isolatsioon — ootab vastust.

Kommentaar: Eestil tuleks normaliseerida suhted Venemaaga

2008-05-28

Uuring maalis Eesti transiidi ja logistika olukorrast üsna lootusetu pildi. Selge on, et kaupade transiit Venemaa ja Eesti vahel oleks vähenenud tunduvalt ka ilma Pronksmeheta, kuid nüüd toimus kõik väga lühikesel perioodil.

Kui me tahame antud olukorras midagi positiivsel näha, siis see on just valusa õppetunni kaudu uute võimaluste otsimine.

Olukorra parandamiseks tuleb leida võimalusi lisaväärtuse lisamiseks transiidis (liikumine transiidilt logistikale), eriti tuleks tähelepanu pöörata võimalikule koostööle suurte rahvusvaheliste logistikafirmadega. See tagaks ka parema juurdepääsu Venemaale.

Kindlasti tuleb ka valitsuste tasemel leida võimalusi dialoogiks, eesmärgiga normaliseerida suhted Venemaaga. Need, kes praegu ootavad ainult suhete paranemist Venemaaga ja ei otsi alternatiive, on mineviku ärimehed.

Kindlasti annab siin positiivse tõuke Eesti Schengeni viisaruumiga ühinemine, tänu millele Venemaa logistikafirmad juba ise on huvitatud sellesse ruumi sisenemisest võimalikult vara.

Praegu on Eesti suur võimalus just transiit Moskva suunal (Luhamaa piiripunkti kaudu), sest vajaduse Peterburi suunal katavad Venemaa oma sadamad varsti.

Positiivne on, et rahvusvahelisel tasandil on kaubaveod piiramatu turg, samas kui reisijateveo maht on piiratud. Ülemaailmne tendents on, et konteinervedude osakaal tõuseb. Kui Eesti tahab selles sektoris edukas olla, ei saa ta seda eirata.

Positiivse näitena toon Tallinna Sadama jõulist katset ja mitu aastat kestnud tööd uute turgude leidmisel. Paljude kriitikale vaatamata on jõutud esimeste sammudeni teha koostööd Hiinaga (Ningbo Sadamaga) ja on kinnitatud investeeringud Muugale konteinerterminali rajamiseks.

Kahjuks jäi transiidi ja logistika uuringust mulje, nagu oleks Tallinna Sadama esimeses etapis ehitatav 750 000 TEU suurune terminal juba Eestile mõttetult suur - teed ja raudtee läbilaskevõime on selleks liiga piiratud?! Kuid samas ei vaieldud ümarlauas arutelu käigus vastu, et perspektiivis on reaalne vedada mööda maad 1 miljon TEUd ja mööda vett laiali 2 miljon TEUd (tuuakse suurte laevadega Eestisse ja siit väiksematega edasi), seega kokku 3 miljonit TEUd.

Intervjuu: poliitikul peaks olema julgust öelda, et ta eksis

2008-05-24

Riigikogu liige Erki Nool vaagib Võrumaa Teatajale antud intervjuus piirkonna turismimajanduse arengut, leiab, et riigi kulutused on viimastel aastatel ebanormaalselt palju kasvanud, soovib, et valitsus ebaõnnestunud eelarve eest vastutuse võtaks, kuid ei nõua rahandusministri tagasiastumist.

Aastaid tagasi kritiseerisite Võru linnavalitsust sportimisvõimaluste puudumise pärast Võrus? Millise hinnangu annate neile võimalustele praegu?

Siis oli asi paisu taga, nagu Eesti elus ikka: meil võivad head ideed olla, aga poliitikutel on hirm, et kui keegi teine ära teeb, siis on asi kurjasti. Pigem ärgu olgu, kui et keegi teine hakkab eestvedajaks. Spordihalli lugu on klassikaline: kõik on poolt, aga kui tegemiseks läheb, on vastaseid jõle palju.

Praegu on väga hea seis. On tehtud rattarada Väimelani. See annab inimestele vaba aja veetmise võimalusi juurde.

Kui rääkida Võru lähipiirkonnast, siis Haanjasse peaks investeeringuid tegema hästi läbimõeldult, nii et ka Võrru hakkaks rohkem sisemaist turisti tulema. Kütiorul on väga suur potentsiaal. Soome suusakeskustes näeb talvisel koolivaheajal palju Eesti numbriga autosid. Kui väike osagi sellest rahast jääks kodumaisse tarbimisse, oleks see ühele piirkonnale võimas majanduslik tõus.

Inimesed ei sõida aga selleks kolm tundi autoga, et metsas jalutada. Tallinn on teinud päris head terviserajad. See on rumal lootus, et põhjaeestlane tuleb Lõuna-Eestisse loodust nautima. See kuulub unistuste valdkonda.

Aga metsik loodus on olnud Võrumaa turismiäri üks võtmeid. Linlased näevad siin konna hüppamas ja kitse kõndimas.

Aga mitu inimest sellest võtmest kinni on haaranud? Meile meeldib see jutt. Saksamaal Stuttgardi juurest algab Black Forest (Schwarzwald ehk must mets - toim), kus männid on analoogsed või suuremad kui Taevaskojas, ja seda maad on sada kilomeetrit järjest. Kui konnadel on kudemisaeg, pannakse metsad ja teed kinni.

Me oleme väga kaugel sellest puutumatust loodusest. Kas see ongi puutumatu loodus, kui lähed metsa ja näed kümneid ja kümneid mahavisatud Pamperseid? Ühtepidi läheme looduskaitses üle piiri, teistpidi, kui keegi viib õlitünni metsa alla, mis juhtub... Tegelikult on meil võimalusi inimesi karistada, ja mitte vähe. Me peaksimegi seda rakendama, et meil oleks puutumatu loodus.

Millega siis Võrumaad müüa?

Soomlastel on ka väga ilus loodus. Mis eelis on Haanjal Soome või Põhja-Eesti ees? Seal on ka ilusad metsad, looduspargid. Arvan, et peaksime investeerima. Võtame näiteks Haanja - me üritame palju matkida, matkime natuke Tehvandit, Albu suusakeskust. Kõik me teeme ühte ja sama asja. Kui palju meil on tegelikult neid inimesi, kes suusad alla panevad? Kas kümnetes miljonites tehtud investeeringud toovad ka raha tagasi? Peame tegema omanäolisi investeeringuid, et inimesed siia tuleksid.

Näiteks?

Rohkem peaks mõtlema lastele, peredele. Vaatan oma poisse, teatud vanuses on väga keeruline välja mõelda, mida nädalalõpus teha, kuhu lastega minna. Lastevanemad ootavad, et saaks lastega aktiivselt vaba aega veeta.

Investeerida tuleb, kuid seda on raske teha, kui riik oma lubadusi ei täida. On see teie meelest õige, et säästueelarvega vähendati omavalitsustele lubatud investeeringuraha? Ongi loll situatsioon. Aastatel 2005-2007, kui läks hästi ja pidime orava kombel pähkli põske pistma, varusid koguma, me seda ei teinud. Ajal, kui läks hästi, oleksime pidanud tegema karme otsuseid, aga poliitikutel on headel aegadel väga raske mõistlikke otsuseid teha.

Millised otsused tegemata jäid?

Haldusreformist räägime juba aastaid, sellest, kuidas me raha raiskame. Loodetavasti ei räägi me sellest veel kakskümmend aastat. Kui vaatame riigiaparaadi kulude kasvu, siis efektiivsus ja kulude kasv ei ole tasakaalus.

Hea küll, eelmine aasta oli meil majanduslikult fenomenaalne - 11 protsenti tõus -, aga ministeeriumide palgatase tõusis üle 20 protsendi. Mis kuradi loogika siin on? Samas on kõik komandeeringud, autoliisingud väga lõdvaks läinud; telefonid on tegelikult kontrollimatud. See ei ole üks või kaks krooni, see on kokkuvõttes väga suur summa.

Miks siis Riigikogu võttis vastu sellise eelarve, mis laseb ametkondadel vohada nagu vähkkasvajal?

Ma isiklikult väitsin detsembris, et meil tuleb majanduskriis. Paljud Euroopa suurpangad said Ameerika kinnisvaraturul rängalt vastu pükse, mis tähendab, et vaba raha, mida mullu oli Tallinna tänavatel päris palju - tahtsid laenu, palun võta -, pole täna enam olemas. Siis väideti: võimatu, et midagi muutub, Ameerika dollar ei mõjuta meie majandust absoluutselt. Jaanuaris oli sama jutt. Aga jaanuaris tuli signaal, et SEB vähendab sponsorlepinguid üle 50 miljoni krooni. Pangainimesed ütlesid, et nad pole kümme aastat näinud pangas sellist säästuprogrammi. See oli veel jaanuaris, kui meil olid roosad prillid ees. Minu arust on poliitikute kohta väga hästi öeldud. Poliitikutel on üks viga: nad elavad alati head ajad lõpuni ja siis hakkavad vaatama. Me olemegi nii käitunud.

Eesti Panga president käis Riigikogus ütlemas, et meil ei ole mingit probleemi. Meil on finantsistid, igasugused targad inimesed, kes teavad, kuidas asju aetakse. Aga kus me nüüd oleme? Millega tegelevad 300 Eesti Panga inimest?

Kas rahandusminister peaks tagasi astuma?

Ma ei oska seda öelda, kas rahandusminister peaks tagasi astuma. Rahandusministeeriumil on päris palju analüütikuid, kes on juba pikemat aega hoiatanud, ja poliitikud oleksid pidanud hoiatusi tõsiselt võtma ning konservatiivsema eelarve tegema. Kui veebruaris oli meri põlvini, siis mais on asi täitsa p.....s.

Meil on palju intriige tekitanud Riigikogu liikme palk. Paljudel vanadel, mugandunud olijatel on väga lihtne põhjendus, et sellest [palga kasvu peatamisest] ei muutu midagi, ei pane tähelegi. Nullefekt! Aga sellel on märgiline tähendus. Kui meie, Riigikogu liikmed, kokku ei hoia, siis on meil jube raske öelda viieliikmelisele perele: ärge sõitke nii palju autoga, hoidke kokku! Riigikogu liikmed peaksid andma inimesele impulsi. Me peame säästma enese, mitte kellegi teise arvel.

Valitsus on eelarve vastu võtnud, Riigikogu on selle kinnitanud ja puusse pannud. Kas keegi peaks võtma poliitilise vastutuse? Riik käitub süüdimatult: juhtus, mis siis ikka...

See on nii ja naa. Kuu aega tagasi ütles valitsus, et me ei pea tegema negatiivset lisaeelarvet, parem vaatame, mis sügis toob. Nüüd tuleb välja, et kui 3,1 miljardit võtame kokku, jääb ikka väheks.

Jah, keegi peaks võtma vastutuse, aga ma pole kindel, et selle pärast peaks tagasi astuma. Valitsuse liikmetel võiks olla julgust öelda, et nad eksisid. Eksimine on inimlik. Valitsetaksegi eksimuste kaudu. Täiuslikku valitsust pole üheski riigis. Peame tegema tuleviku jaoks analüüsi, kus me tegime vigu, mida eirasime. Me avastasime, et maailmapoliitika jubedalt mõjutab meid, aga pool aastat tagasi ütlesime, et meid ei mõjuta mitte ükski asi.

Birma sõjaline kildkond rahvusvahelisse kohtusse

2008-05-23

Tsükloni tekitatud humanitaarne olukord Birmas peaks olema praegu Euroopa Parlamendi tähtsaim tegevusvaldkond. See on inimlik prioriteet - toimetada rahvusvaheline humanitaarabi miljonite inimesteni, keda looduskatastroof on tõuganud füüsilise hävingu servale.

Birma sõjaväeline kildkond kannab vahetut vastutust kujunenud olukorra eest, sest jättis oma elanikud lähenevast tsüklonist hoiatamata ning takistab humanitaarabi toimetamist riiki.

On saabunud aeg, kus Birmat valitsev kildkond, kes on jätkuvalt sooritanud inimsusvastaseid kuritegusid, antaks Haagi rahvusvahelisse kriminaalkohtusse. See on parlamendiliikmete enamuse sõnum Euroopa Komisjonile ning liikmesriikidele. Selline aktsioon eeldab aga kontsentreeritud rahvusvahelist initsiatiivi.

Kutsun üles avaldama Birma valitsejaile ning nende liitlastele, kelle hulka kuulub ka Hiina, kõikvõimalikku survet, et nad avaksid riigi humanitaarabile. Selle asemel et orienteeruda ühepoolselt välja kuulutatud rekonstrueerimisetapile, tuleb Birma võimudel esmajärjekorras alustada inimlike kannatuste leevendamisega.

Eesti-Vene suhete komistuskivi

2008-05-23

Mis on Eesti-Vene suhetes praegu suurimaks komistuskiviks? Eesti poliitiline eliit ja selle teenistusse rakendunud ajakirjanikud, nagu pakub Rein Veidemann tänases Postimehes või hoopis Venemaal võimu eviva eliidi seos endise KGBga?

Tegelikult ei üks ega teine. Suurimaks takistuseks ning üldiselt madala usaldusfooni loojaks on kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi. Otsati on tegemist objektiivse paratamatusega (ajalugu ju ei muuda), kuigi eriti jõuliselt on see tunnetatav viimase kümnendi jooksul.

Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures suurimaks lahutajaks on kujunenud ajalugu. See teadmine jätab kahjuks tänastele poliitikutele nii Moskvas kui Tallinnas üpris ahta tegevusruumi.

Viimaste päevade uudised reageeringutest Moskvas Läti dokumentaalfilmile The Soviet Story, Eesti lipu rüvetamisest Peterburi võiduparaadil või Venemaa massimeedia propagandistlik tähelepanu Hiiumaal jätkuvale Arnold Meri kohtuprotsessile on vaid järjekordsed viited sellele, kuidas identiteedilugude peamine kujundaja - ajalugu ehk täpsemalt erinev ajalootunnetus meie tänaste suhete tausta vormib.

Isegi siis, kui me püüaks taandada ajaloo oma poliitilise debati päevakorrast (nagu seda sooviksid Veidemanni mõttekaaslased), ei kao Teise maailmasõja liiga lähedane ja lahtivaidlemata pärand lihtsalt niisama. Kui siia lisada veel kommunismi kuritegude teema, kus napib patukahetsust, siis võib eeldada, et emotsionaalseid ja suhete normaliseerimist segavaid pingeid Eesti ja Venemaa vahel kipub jätkuvalt olema liiga palju. Umbes sama on seis ka Venemaa suhetes teiste Balti ja Ida- Euroopa riikidega.

Meie probleem seisneb selles, et Lääne- Euroopas on Teise maailmasõja lõpp juba ammu läbi vaieldud ning seepärast jäävad meie püüdlused enda tõe seletamisel või ka suhete pingepõhjused Venemaaga meie sõprade hulgas ähmaselt mõistetavaks. Kuid see ei tähenda, et me peaksime oma sammud tagasi pöörama. Pigem vastupidi.

Samas olen jätkuvalt veendunud, et vaatamata kõigile kirjeldatud raskustele peaksime püüdlema poliitiliste suhete mitmekesistamisele Venemaaga. Nagu varem olen juba maininud, mingit võlukepikest suhete kiireks normaliseerimiseks pole olemas.

Üheks sammuks, mida saaks riigikogu astuda, on parlamentaarsete kontaktide kasutamine. Loodetavasti töötab positiivses suunas ka Riigiduuma majanduskomisjoni liikmete tuleval nädalal kavandatud visiit Tallinna. Samuti võiks nii sõprusrühm kui väliskomisjon värskendada suhteid oma kolleegidega Venemaal. Minu enda senine kogemus riigikogus räägib seda, et vaatamata nende kokkusaamiste madalale kasutegurile on avatud rääkimine ka kõige teravamates küsimustes parem tobedast põrnitsemisest.

Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde.

Valimisvaatlus kui kultuuriantropoloogia

2008-05-23

Riigikogulane Andres Herkel käis Georgias parlamendivalimisi vaatlemas ja nägi seal muuseas Keila rahvatantsufestivali kümne aasta tagust reklaami ja rohupuhmasse ununenud Lenini büsti.

Valimistega kaasnev poliitiline ja muu antropoloogia annab hindamatuid teadmisi ja kogemusi. Kust võisin ma enne teada, et Lõuna-Kaukaasias on olnud linn nimega Luksemburg? Ja kust võisin ma teada, et selle linnakese keskel kaunisse parki peidetud kultuurimajas on valimisjaoskond number üks. Tavaliselt pidid georgia lapsed seal rahvatantsu harjutama, aga korraga märkan ukse kõrval plakatil hoopis tuttavamaid rahvariideid - eesti omi. Plakatki on eestikeelne ja reklaamib kümmekond aastat tagasi Keilas toimunud laste rahvatantsufestivali. Kui ma seda plakatit suu ammuli vahtima jään, astuvad inimesed juurde ja väljendavad oma kõige soojemat suhtumist Eestisse.

Niisiis - Luksemburg ja Keila kohtuvad Alam-Kartli mägede vahel! Tegelikult on see umbes kümne tuhande elanikuga linnake Bolnisi, aga kui Kaukaasia sakslased selle XIX sajandi algul asutasid, kandis ta kõigepealt Katharinenfeldi ja hiljem Luksemburgi nime. 1941. aastal küüditati umbes kuus tuhat Luksemburgi sakslast Kasahstani ja linnast sai Bolnisi. Uuteks asukateks said peamiselt aserid ja georgialased, aga on ka armeenlasi. Üldse pakub Bolnisi ümbrus kõige kirevama poldi Lõuna-Kaukaasia rahvastest ja nende ajaloost. Sakslaste küüditamine, aga viimasel ajal ka kreeklaste ja juutide lahkumine on pildi küll varasemast vaesemaks muutnud, kuid ikka on tegemist erakordselt kireva maanurgaga. Pärast Armeenia ja Aserbaidžaani õnnetut sõda, on see vist üks väheseid paiku maailmas, kus aserid ja armeenlased tänaseni rahulikult teine-teise kõrval ja kohati lausa samades külades elavad. Ja vähemalt meile öeldakse, et läbisaamine on neil hea. Lisaks kolmele suurele Lõuna-Kaukaasia rahvale kohtame oma ringkäigul osseete ja venelasi. Mu kolleeg Poola Seimist kohtub kellegagi, kelle vanaema on poolakas ja kes väidab, et vanas Luksemburgis oli sakslaste kõrval ka pisut poolakaid.

Vene keelt osatakse siin märkimisväärselt paremini kui mujal väikestes külades. Kui meie georgialasest autojuht aseritelt teed küsib, siis kõnetab ta neid vene keeles. Nahhiduri külas kõlab vene keel ka valimisjaoskondades, sest kuidagi peavad aserid ja georgialased üksteisest aru saama. Tean näiteks seda, et Dagestanis, kus väikesi rahvaid on palju, on „rahvastevahelise suhtlemise keel" teiste keelte positsioone tugevalt kahjustanud. Georgialaste, aserite ja armeenlaste seas pole mitme kohaliku keele tundmine küll haruldus, aga enamuse jaoks on see siiski kättesaamatu.

Üldiselt tuleb tunnistada, et see, mille kohta me ütlesime valimisi vaadelnud Riigikogu liikmete ühisavalduses, et „demokraatiasõnum pole kohale jõudnud või puudub piisav kogemus vabade ja ausate valimiste administreerimiseks", käib esmajoones maakülade ja tihti vähemusrahvuste kohta. Seda väidet ei tohiks kuidagi halvustavaks pidada, sest näiteks aserite vähene kontaktsus Georgia ühiskonnaga on tõsiasi. Nii aserid kui armeenlased kinnitavad, et saadavad oma lapsed kõrgkooli pigem vastavalt Bakuusse või Jerevani ja hoopis harvematel juhtudel Tbilisisse.

Siiski püütakse valimised vähemustele võimalikult lihtsaks teha. Kui küla on suuremalt jaolt aserite või armeenlastega asustatud, siis on ka valimisbülletäänid kahes keeles. Nahhiduri külas panen tähele, et mingil kaalutlusel kasutatakse aseri keeles kirillitsat, mitte ladina tähestikku, mille juurde on Aserbaidžaanis tagasi pöördutud. Ilmselt on kaalutlus see, et vanemad inimesed lihtsalt ei tunne ladina tähti.

Mu valimisantropoloogia päädib Lenini büstiga, mille leiame armeenlaste küla kultuurimajas asuva valimisjaoskonna kõrvalt rohupuhmast. Innustusime Poola kolleegiga oma ootamatust leiust päris kõvasti, pildistasime ja uurisime teda, aga armeenlased seda nähes pigem kohkusid. Üks mees tuli ja hakkas meile vaikselt seletama, et kui valimised läbi saavad, siis tuleks vist Leninile kultuurimaja katuse all sobivam koht leida. Mina soovitasin selle peale, et kuju võiks kultuurimajja tagasi panna siis, kui selgub, et just tema on tänaste valimiste võitja. Selle peale kihistasid armeenlased kergendusega naeru.

Mis juhtub Georgias pärast valimisi?

2008-05-23

Lävepakuandmed andsid juba üleeile Georgia valimistulemuste tõenäolise suuna, kuid Thbilisis oodatakse pingsalt vastust paljudele muudele küsimustele.

Mida teeb radikaalne opositsioon, kes pole varjanudki, et valmistus pigem valimisjärgseteks protestideks kui valimispäevaks endaks? Millise sõnumi annavad siinse aja järgi kell viis toimuval pressikonverentsil rahvusvahelised vaatlejad?

Ja kui palju tuleb lõpuks neid valimisjaoskondi, kus otsustatakse valimisi sohi või räpaka protseduuri pärast korrata?

Ühiskond jääb lõhestatuks

Valimistulemuse kohta on öelda vaid niipalju, et minu arust pole Mihhail Saakašvili Ühtsele Rahvuslikule Liikumisele ilmselt osaks saav konstitutsiooniline enamus eriti hea, sest see jõupositsioon säilitab suure tõenäosusega ühiskonna lõhestatuse.

Parem oleks see, kui valitsus peaks mõnes küsimuses opositsiooniga arvestama või kaasama vähemalt mingi osa opositsioonist. Aga jah, see opositsioon on, nagu ta on. Näiteks eile levitatud üleskutse 100 000 inimest Thbilisi tänavatele tuua on kõike muud kui konstruktiivne. Ilmselt on see ebarealistlik.

Valimisprotseduuri ja eriti häältelugemise jälgimine kella kaheni öösel Nahhiduri-nimelises aseri külas paneb mind taas mõtlema sellele, kui sujuvalt toimib Eesti paljukirutud valimissüsteem.

Valimisseadus vajab lihtsustamist

Georgias kasutatakse parlamendi majoritaarse ja proportsionaalse osa valimiseks erinevaid bülletääne, mis tuleb eraldi allkirjastada ja ümbrikusse toppida. Kogu selle paberilasu haldamine teeb protseduuri keeruliseks ja aeganõudvaks. Ometi ei saa öelda, et valija häälel oleks suurem kaal, sest enamus parlamendist tekib parteide suletud nimekirjade alusel.

Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) delegatsiooni hommikusel briifingul jäi kõlama mõte, et valimisseadus tuleb protseduuriliselt oluliselt lihtsamaks ja mõistuspärasemaks muuta ning seda on õige teha võimalikult kiiresti pärast valimisi.

Rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks on ilmselt kõige olulisem mõista, et kui astuda kiireid samme suletud ühiskonna avamiseks, nagu Georgias on tehtud, muutuvad sellega koos kõik vead ja möödalaskmised palju-palju nähtavamaks. Neile vigadele tuleb osutada.

Samal ajal ei tohiks vigade parem nähtavus tähendada seda, et hiljutisi möödalaskmisi Venemaal ja Armeenias hakatakse kompenseerima ülikriitilisusega Georgia suhtes. Paranoilisematest versioonidest olen kuulnud näiteks seda, et osa riike, mis jätkuvalt vastustavad Georgiale NATO liikmelisuse plaani andmist, tahavad saavutada oma eesmärgi hävitava hinnanguga valimistele.

Õnneks pole see mõttesuund väga realistlik, sest Euroopa Nõukogu, OSCE ja NATO parlamentaarsed assambleed, samuti Euroopa Parlamendi delegatsioon koosnevad inimestest, kelle informeeritus ja hoiakud võivad küll olla erinevad, kuid keda kindlasti ei saa mõne vandenõu vankri ette rakendada.

Kui nafta hind kerkib üle saja dollari ja rohkemgi veel

2008-05-23

Kasvavad küttearved, elektrihinnad, transpordikulud on osa meie igapäevasest reaalsusest. Miks need hinnad kasvavad nii pööraselt?Vähemalt korra kvartalis kuuleme Eesti viimase aja kahekohalist inflatsiooninumbrit analüüsides maailmaturul hoogsalt kasvavatest nafta ja toidukaupade hindadest. Seda on esile toodud ka põhjusena meie suutmatusele liituda euroalaga. Toiduainete tõusvate hindade taga on samuti nähtud kiirelt kasvavaid toornafta hindasid.

Enamik globaalsest energiavajadusest kaetakse jätkuvalt fossiilsete kütustega. Nafta on kõige olulisem energiaallikas üleilmses energiavarustuses, järgnevad gaas ja süsi. Nafta hind juhib rahvusvaheliste energiaturgude hinnadünaamikat ja määrab teiste energiaallikate hinna ja võimalused turul. Nafta praegune reaalhind on kõigi aegade kõrgeim.

Seega, nafta hind mõjutab meie elu energianäljases maailmas oluliselt ja väärib vähemalt põgusat analüüsi, mida Eesti meedias pole seni esitatud. Eriti olukorras, kus meil lähiajal seisvad ees põhimõttelised energiapoliitilised otsused aastakümneteks. Millistele energiaallikatele, tootmise viisidele ja ühendustele Eesti energeetika hakkab tuginema.

Mikroökonoomika algkursuse põhitõde on, et hind on nõudluse ja pakkumise vahekord. See on ka nafta puhul tõsi, aga mitte täielikult. Nafta on keerulisem kaup ja selle hinda mõjutavad paljud lisategurid. Tooksin alljärgnevalt lühidalt minu hinnangul viis peamist nafta hinda kujundavat tegurit maailmas:

1. Tugev nõudluse kasv

Alates 1986. aastast on toornafta nõudlus maailmas kasvanud keskmiselt 1,6% aastas. 2008. aastal oodatav majanduskasvu pidurdumine võib viia küll nõudluse kasvu pidurdumisele 0,7% või isegi madalamale tasemele. See on aga ajutine.
Hinnangute järgi on aastaks 2050 globaalne energianõudlus vähemalt kahekordistunud, sest maailma rahvastik kasvab selleks ajaks prognoositavalt ca 50% ja üleilmne SKT on praegusest neli korda suurem. Kusjuures euroopaliku/ameerikaliku elustandardi poole püüdlevate arenevate maade energiavajadus muutub maailmamajanduse kiire arengu stsenaariumi põhiselt kuuekordseks võrreldes nüüdsega. Kasv nõuab energiat.

2. Kõrged tootmiskulud

Nafta ökonoomika rusikareegel ütleb, et praeguseid nafta hindu juhivad naftafirmade järgmise aasta kapitalikulud. Need on hüppeliselt kasvanud. Metallide, tehnika, tööjõu jm sisendhinnad on tõusnud drastiliselt. IMFi hinnangul on aastatel 2000-2006 naftatööstuse investeeringud nominaalselt kahekordistunud sisuliselt ilma reaalefektita.
Naftatootmisega minnakse süvamerre ja väga rasketesse klimaatilistesse tingimustesse, tootmise tingimused muutuvad kõikjal, sh arengumaades, sotsiaalselt ja keskkonnapoliitiliselt enam tundlikuks. Võetakse kasutusele mittekonventsionaalseid allikaid, nt Kanada õliliiva varud. Samas ei ole tegelikud tootmise kulud siiski mitte ligilähedasedki hinnale sada ja enam dollarit barrelist.

3. Geopoliitilised põhjused

Naftatagavarad on tugevalt kontsentreerunud mõnesse maailma regiooni. Võime põgusal analüüsil näha kõrget korrelatsiooni maailma poliitiliselt tundlike piirkondade ja põhiliste tõestatud varude asukohtade vahel. Iraak, Iraan, Venezuela, Nigeeria, Venemaa, Angola on mõned näited riikidest, mille kohta võime tihti televiisorist näha kui mitte kõige stabiilsematest ja demokraatlikumatest riikidest. Kui võtta üleilmselt tunnustatud Freedom House'i viimane raport inimõiguste ja demokraatia kohta, siis maailma 12st suurimate naftavarudega riigist vastavad demokraatliku riigi määratlusele kaks - USA ja Kanada.

Kasvava nafta-natsionalismi valguses, kus maailma toornafta tõestatud varudest 80 protsenti kontrollivad otseselt peamised naftatootjariigid, näeme, kui tundlik on see küsimus maailmapoliitikas. Jätkuvalt tahavad nende riikide valitsused, kus peamine riigi eelarvetulu laekub naftast ja gaasist, suuremat kontrolli ressursside üle. Heaks näiteks on kas või Venemaal ühe hoogustuva JOKK-stiilis nafta-/gaasitööstuse natsionaliseerimine Venezuela presidendi Cháveze kombel.

Samas on peamised tarbijariigid USA, Jaapan ja Euroopa riigid üha enam mures suureneva sõltuvuse pärast energiaimpordist ja otsivad energiaallikate mitmekesistamise võimalusi just varustuskindluse suurendamise eesmärgil. Viimane suur naftašokk 1980ndate alguses oli otseselt põhjustatud poliitilistest teguritest - Iraani revolutsioon, Iraani/Iraagi sõda, kus hind tõusis praegusega võrreldavale reaaltasemele. Jätkuv ebastabiilsus ja kõrged riskid suruvad suurte naftavarudega riikides hinda ülesse.

4. OPECi hinnaambitsioonid

OPEC on 11 naftat tootva riigi kartell, kellel on konventsionaalsetest toornafta varudest maailmas ca 84 protsenti. Nemad kujundavad suuresti nafta maailmaturu hinna. Või õigemini seda teeb Saudi Araabia, kellel on ca 25 protsenti kõigist maailma toornafta varudest. OPEC on vaatamata tugevale survele, et USA ja Euroopa tootmismahtusid hindade allapoole korrigeerimiseks suurendaksid, jätnud selle viimastel kvartalitel siiski tegemata. Nende hinnangul on naftaturg tasakaalus ja tootmine katab rahuldavalt nõudlust.

Samas on OPECi riikide täiendavad tootmisvõimsused piiratud ega suuda katta kasvavat nõudlust. Kogu naftatööstuse pudelikaelaks on rafineerimisvõimsuste tohutu defitsiit ja selle tagajärjeks varude väga madal tase. Mitte-OPECi riikide tootmisvõimsuste kasv on olnud oodatust tagasihoidlikum.

Saudi Araabia hinnaeesmärk ei põhine aga mitte nafta tootmise kuludel, vaid kuningriigi eelarve vajadustel. Hinnanguliselt on praeguse dollarikursi juures kuskil 65 dollarit barrelist nafta hinna tase, mis rahuldab kuningriiki, et katta tuludega võla intresse, vähendada võlga, katta eelarve jooksvad kulud ja printside vajadused ning käivitada mõned uued riiklikud projektid.

5. Spekulatsioonid

Spekuleeritakse tulevaste hindade suhtes. Turul on jätkuvalt usku hinnatõusu ja see viib hindasid üles. Viimaste nädalate spekulatsioonid nafta tulevikuhinnast 200 dollarit barrelist juba ise loovad emotsionaalset valmisolekut maksta rohkem.
Lisada sinna juurde kartused naftavarude ammendumisest ja tootmismahtude langusest kasvava nõudluse kontekstis ning saamegi hea pinnase spekulatsioonidele tulevaste hinnatasemete suhtes. Turu sõnum on maailmale selge: kui me ei taha rohkem maksta, peame kasutama energiat tõhusamalt või otsima naftale reaalseid alternatiive.

Kokkuvõttes. Nafta hinna tõusu juhivad fundamentaalsed muutused nõudluses-pakkumises ja tootmises, mitte niivõrd turuspekulatsioonid. Seega odavat nafta hinda me enam ei näe, absoluutne hinnapõhi peaks olema kuskil 65 dollarit barrelist, kust oligopolistliku turu tingimustes hind ei tohiks läbi kukkuda.

Pigem rühib aga turg jõudsalt hinnataseme poole 150 dollarit barrelist. Me elame maailmas, kus energia muutub üha kallimaks. See arusaam peab olema fundamentaalne alus kõigi poliitiliste otsuste langetamisel.

Intervjuu: Tunne Kelam: Euroopale ei lähe korda, kui väikesed või suured on meie vallad

2008-05-17

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Intervjuu: Ene Ergma tahab asjade sisust rääkida

2008-05-16

Rahvast on nörritanud küll riigikogulaste sissetulekud, küll mõne saadiku skandaalsed väljendused jne. Nii kujundabki meie parlamendi mainet kollane press. Aga millised tõsised ülesanded seisavad ühe Euroopa Liidu väikeriigi seadusandliku kogu ees täna?

Riigikogu esimees Ene Ergma, kas Riigikogul on täna võrreldes ajaga enne Euroopa Liitu astumist vähem tööd? Kas Riigikogu on valitsuse kummitempel?
Jah, ma olen seda kummitempli väljendit kuulnud. Ma vaatasin valitsusest Riigikokku tulevaid seaduseelnõusid ja tõdesin, et enamus neist on paljuski ümber tehtud, mitmed on lausa ümber kirjutatud. Riigikogu pole võtnud ülbet hoiakut, et näete, see pole valitsuse eelnõu, me kirjutasime selle ümber. Ja ettekujutus, et keegi on tempel või keegi on tegija, on absurdne - me teeme ühist tööd.
Kui alustati Eesti riigi üleehitamist 1990-ndatel, siis oli normaalse demokraatliku riigi jaoks vaja täiesti uut õigussüsteemi. Muidugi, osaliselt kasutati ka NSVL-i aegseid seadusi. Võtame või töölepingu seaduse, mis oli suuresti sellest ajast pärit. Sellega oli väga suur töö komisjonides. Aga sellest seaduseelnõust tehti juba enne populismi supernäide. Vastandati kahte poolt, meie tööks oli otsida hoopis optimaalset lahendust, mis annaks Eesti majandusele maksimaalse hingamise! Töölepingu seaduse muutmise sisust ei tahtnud nagu keegi sõna võtta, miks seda muuta oli vaja. Kui ikka väike-ettevõtja ütleb mulle, et tal pole enam tahtmist jätkata, sest seesama seaduski piirab tema ettevõtte muutumist, samas kui maailma majandus muutub järjest kiiremini, siis ju peab midagi ette võtma. See väike-ettevõtja läheb lõpuks hoopis riigi leivale ametnikuks, kas me seda tahame? Kui need ettevõtjad lahkuvad, kust me siis uusi leiame? Õige raskuskeskme leidmine töölepingu seaduses on suur ülesanne, siin on vaja riiklikku mõtlemist, mitte populismi! Mart Laar ütles ilusasti: kui töölepingu seadusega pole mõlemad pooled rahul, siis on tegu õige seadusega!
Kui me hakkasime lähenema Euroopa Liidule, siis tekkis vajadus harmoniseerida oma seadusandlus Euroopa Liidu seadusandlusega. Kui me poleks seda tööd tollal teinud, siis poleks näiteks täna võimalus meil kasutada EL-i struktuurfondide toetusi. See oli X Riigikogu (2003-2007) koosseisu jaoks väga-väga suur töö, just see koosseis viis meid ühinemiseni Euroopa Liiduga. Nüüdseks on see maksimaalne töökoormus vähenenud, kuid Riigikogul on ju pärast EL-iga liitumist palju teisi ülesandeid, millega peab tegelema. Muidugi järelvalve täitevvõimu üle.
Teiseks, Riigikogus peab üles tõusma põhjalikke ja samas ka pikalt läbi mitmete istungite kestvaid arutelusid Eesti riigi tuleviku üle. Üheks väga tõsiseks küsimuseks ongi praegu energeetika.

See on küsimus: kas tuuleveskid või aatomielektrijaamad?
Ma käisin alles Estonia kaevanduses, kus me rääkisime palju põlevkivi energeetikast, põlevkivikaevandamise tulevikust. Need probleemid pole nii triviaalsed, et neid saaks käigupealt lahendada. Siin kehtib põhimõte - üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Põlevkivi kaevandmine on seotud näiteks keskkonnaga ohtlikkusega. Aga anname aru, et tegelikult on ju palju tehtud taolise kaevandamise keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. Meil on vaja mõista, et põlevkivi energeetika on meie energeetika kõige suurem tükk, me ei saa päeva pealt teha pöördeid.
Mina ei armasta populistlikku alternatiivenergeetika üle vaidlemist. Need eelpoolviidatud tuulikud jm pole tõsiseltvõetavad. Samas peame me eneselt küsima: kas me tahame olla nö narkomaanid ja istuda Vene gaasitoru otsas? Meil on ju selge näide Saksamaaga - nad loobusid energeetikas oma tuumaprogrammidest, tuumajaamadest ning nüüd on nad siis "väga näljased"! Selle nimel on nad paljuga nõus...
Me peame täna võtma julguse teha väga tõsiseid otsuseid, mille mõju hakkab Eestis tundma andma võib-olla alles kahe- kolmekümne aasta pärast!

Kuidas aga teie ise tuumajaamadesse suhtute?
Mina olen tegelenud tuumaenergeetikaga, mis toimib tähtede sees. Jumal või loodus on seal pannud toimima nii perfektse tuumajaama, et me võib-olla tahaks Maa peal ka midagi taolist käima panna, aga see on tehniliselt kolossaalne probleem. Kui me millekski taoliseks võimelised oleks, laheneks meie energeetikaprobleemid kauaks ajaks. Aga teadus areneb, näiteks vesinikkütuse peale on praegu suur rõhk. Kui ikka superriigid (USA) hakkavad tunnetama, et neil on tõsine häda naftaga käes, siis kindla peale suunatakse väga suuri ressursse - nii inim- kui ka finantsressursse - lahendamaks taolisi energeetika tuleviku küsimused.
Ma olen näinud superriikide edukust ja võimet - kahjuks see on olnud seotud sõjaga, aga ka energeetika on militaarse aspektiga -, nad suudavad kiiresti lahendusi leida.
Mis meisse puutub, siis Eestis pole pääsu tuumajaamadest. Teatud osa inimesi, kes sellele vastu, on lihtsalt ära hirmutatud Tshernoboli katastroofi ajast. Ma olen mitmes kohas inimestele esinedes rääkinud, et kui Tshernoboli töötajad poleks võtnud tuumajaama kui lihtsat Tuula samovari, siis poleks seda katastroofi ka olnud. Ja tuumajaamade areng pole ju pidama jäänud, vaadake Soomet, ega nemad ei ehitaks endale tuumajaamasid, kui see poleks turvaline!
Aga meil on siin samas kõrval on ju Venemaa Sosnovõi Bori tuumajaam. Naiivne ettekujutus, et kui meie hoiame oma riigi tuumajaamadest puhtana, siis me oleme õnnelikud ja kaitstud. Kui Sosnvõi Boris midagi juhtub ja tuul on meie poole... Meil Tshernoboli õnnetuse ajal ju vedas, tuul viis saaste Rootsi peale, aga Rootsi võttis kohe asja üles ja nii saime meiegi teada, et seal on mingi õnnetus juhtunud! Oleks see tuul toonud saaste vaid siia, jäänud oma riigi piiridesse, siis meil poleks õrna aimu kah olnud, mis seal toimus!

Kindlasti on energeetika arutelud riiklikult tähtsad, aga meie arvamusliidrid muretsevad külade riikliku väljasuretamise üle. Kui palju parlamendis Eestimaa tühjaks jäämisest juttu on?
Kui ma siin Lääne-Virumaal äsja ringi sõitsin ja nägin, millised võimsad ja kallid masinad on põldudel, siis... No ma ei tea, nende masinatega ju toimetavad kohalikud inimesed. Kuidas siis külaelu saab välja surra? Külaelu hakkab muutuma, õigemini on muutunud, aga me mõtleme ikka, et külaelu on ainult põllumajandus. Kindlasti on vaja maale väike-ettevõtlust. Ma tooks näiteks Prantsusmaa, seal on see kulus "Veini tee", kuhu kuulub umbes 600 majapidamist. Näiteks üks majapidamine annab aastas 50 000 pudelit veini, see aga pole muidugi äri äraelamiseks. Nad tegelesid kõrvaltöödega. Aga traditsiooniline maaelu, veini tegemine oli nende jaoks elustiil, mis tõi natuke lisa sissetulekut.
Ma ei ole professionaal maaelus, kuid üksinda ei saa maal enam ellu jääda, ühistegevus on väljapääs. Või siis tekkivadki nö mõisad.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see külaelu väljasuretamine on? Võib-olla mõningates kohtades on nii, kuid mina näen hoopis arengut. Mulle räägiti, et kui kevadel käis siin põllumajandusminister ja kutsus põllumehi kokku rääkima oma probleemidest, siis keegi ei kurtnud, et oleks suured mured. Oli olnud hea viljasaak, üldse hea aasta, eurotoetused ka tulevad. Kõik on lihtsalt muutumises.

Millist spordisüsteemi me tahame?

2008-05-14

Lähenevad olümpiamängud panevad mõtlema, milline peaks olema meie spordipoliitika. Konkreetselt küsitakse praegu, kas me, üksiti või kõik koos, soovime igas olümpiatsüklis kaasa elada uute olümpiasangarite õnnestumistele või rahuldume üksnes võistkonna väljaviimisega.

Eesmärgi püstitamine ennekõike on teadagi A ja O. Spordis on nii riiklikus kui ka isiklikus plaanis üliolulised selge nägemus ja eesmärk. Kahjuks kipub elu tõendama, et inimene mugandub süsteemi järgi, püüdes tegutseda nii, nagu on talle mugavam ja hõlpsam. Seepärast ongi oluline ühtne süsteem, mis toodaks tulemusi.

Aastaid on meil räägitud, et peaksime üle võtma Soome spordimudeli. Tippspordi koha pealt tähendaks see kõigi tegijate võrdsustamist, kusjuures sportlastel puudub tulemustoetus. Kui jätta kõrvale jäähoki ja veel mõned sportmängud, siis Soomes ei peetagi sporti ametiks. Sport on seal hobi, kus sulle juurde ei maksta.

Soomlaste omale vastandub Austraalia mudel. Kui Austraalia ei võitnud 1976. aastal ainsatki olümpiakulda, otsustati asuda tegudele. Moodustati olümpiakeskus, mille struktuur on midagi meie Audentese laadset. Toodi sisse häid treenereid ning juba 1984. aasta Los Angelese mängudel võidetud medalitest moodustasid 60% olümpiakeskuse kasvandike aurahad.

Kodused 2000. aasta Sydney olümpiamängud tingisid korralike spordirajatiste ehitamise. Olid need püsti, otsustati hakata arendama neidki alasid, kus traditsioonid puudusid.

Viimastel aastatel oleme Eestis spordibaasidesse väga palju investeerinud. Vähe on suurteski spordimaades linnu, kus on kolm moodsat kergejõustikuhalli nagu Tallinnas. Lisaks investeerime eelseisvatel aastatel spordi- ja vaba aja keskustesse veel sadu miljoneid. Nii et harjutuskohtadega jõuame või olemegi juba jõudnud järjele. Nüüd tuleks kõige otsustavamalt panustada inimkvaliteeti ehk tasemel treeneritesse ja juhendajatesse. Vastasel juhul jääme kaugele oma armsast ja unistuslikust eesmärgist – võita igal olümpial mõni medal.

Niisiis pöördugem tagasi mudelite juurde. Kui võrdleme Soome mudelit Austraalia omaga, siis näeme, et tippspordis põhjanaabrite oma ei toimi. See ei too ei tulemusi ega medaleid. Erinevalt soomlastest maksab Eesti oma tippudele tulemustoetust.

Võtkem nüüd vaadelda Eesti olümpiasportlaste kasvulava, Audentese kooli. See on koht, kus peaks kasvatatama tulevasi tippe. Selleks kulub palju raha, millega seoses tekib küsimusi. Toogem mõned näited. Audentese Otepää filiaalil on 60 õpilast, kellest igaühele kulub aastas üle 80 000 krooni. Mis on aga aastatepikkuse töö tulemus? Tulemus on – paraku negatiivses mõttes – see, et me ei suuda rahvusvahelistel võistlustel murdmaasuusatamises teatenaiskonda kokku panna. Ei ole suudetud viia kolmegi naist sellisele tasemele, et nad jaksaksid Kristina ·miguni kõrval viis kilomeetrit rahuldavalt läbi sõita. Miks peaksime siis kulutama selliseid summasid, kui Eesti meistrivõistlustel osaleb käputäis suusaneide?

Või võtkem Audentes ja kergejõustik. Milleks kulutada kuus 80 000 krooni tüdrukutele, kes jooksevad 100 meetrit 13,5-ga, kooli lõpetades aga ütlevad nägemiseni ja kaovad? Kas pole see puhas raharaiskamine? Miks kulutada pea miljon krooni aastas kümnele sprinterile, kui sellest grupist ei tule juunioride tiitlivõistlustele konkurentsivõimelisi sportlasi?

Tippe tuleb ka väljastpoolt

Eesmärki silmas pidades pole tegu Audentese probleemiga, sest Audentes täidab üksnes riiklikku tellimust. See on alaliitude probleem, kes ütlevad, kui palju mitmevõistlejate või jooksjate kohti nad vajavad. Kui aga treenerid ei suuda tulemusi toota, pole sellisel raharaiskamisel mõtet. Olgu öeldud, et põhimõtteliselt olen ma Audentese süsteemi pooldaja, ainult et praegu ei toimi see süsteem, nagu peab.

Tõsiasi on, et Eestis ilmuvad paljud tipud väljastpoolt süsteemi. Sealt pole tulnud ei Andrus Värnik ega Gerd Kanter. Ei saagi nõuda, et kõik tipud tuleksid süsteemi seest, loodus pakub alati üllatusi. Süsteemi on vaja selleks, et ükski anne ei läheks märkamatult kaotsi. Igatahes peab ta “tootma” nii hea tasemega sportlasi, et saaksime suusa-MM-il välja panna teatenaiskonna ja et kümneid tuhandeid ei raisataks tüdrukutele, kes läbivad 100 meetrit 13 sekundiga jne. Sotsiaalabi pakkumine pole spordivaldkonna, vaid ühe teise ministeeriumi prioriteet.

Lõpuks, süsteeme on nii- ja naasuguseid, üks maa valib ühe, teine teise. Minu jutu mõte on, et Eesti vajab spordisüsteemi, mis ei koosneks rosolje kombel eri süsteemide komponentidest, vaid kus kõik alamosised – treenerite koolitus, treeningud, laste liikumine ja toitumine, pearahatoetused, spordimeditsiin jms – sobiksid orgaaniliselt kokku.

See on muidugi pikem jutt. Mis aga puutub eelseisvasse olümpiasse… Kui spordihuvilised istuvad teleri ette ja hakkavad vaatama Gerd Kanteri võistlust, läheb neile korda ainult see, kas medal tuleb või mitte. Kõik muu ei huvita sel hetkel mitte kedagi.

Euro koos krooniga käibele

2008-05-13

Sloveenia, Küpros, Malta ja Slovakkia on riigid, mis ühinesid koos Eestiga 1. mail 2004 ELiga ja on, või lähiajal saavad, Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) täisliikmeks. Nemad on oma rahandus- ja eelarvepoliitika euroalaga liitumiseks vajalikesse raamidesse viinud, astudes meist riikide vahelises konkurentsis pikka sammu ette.

Pole tähtis, millise rahanduspoliitikaga see eesmärk saavutati, kas fikseeritud kursi või hinnastabiilsuse eesmärki hoides. Kõikidel uutel liikmesriikidel on kohustus lähtuvalt ELi liitumistingimustest euroalaga liituda ja järelikult rahanduspoliitika, mis viib sihile, on pikemas vaates parim ka majanduspoliitiliselt.

Eriti võib soovida õnne kolleegidele Slovakkiast, kes on rohelist tuld EMU täisliikmelisuse osas saamas olukorras, mida võib maailmamajanduses iseloomustada sõnadega "ebatavaliselt ebakindel tulevik". Mis saab olla positiivsem signaal finantsturgudele ühe üleminekuriigi kohta, vähendades tänases olukorras parimal viisil riske reaalmajanduse ja inimeste jaoks? Need riigid on meist ees majanduspoliitiliste eelduste poolest, mis lasevad tulevikus kiirelt heaolu kasvatada.

Euroala riikide majanduse fundamentaaltegurite suhteline tugevus ja võimalus liikuda oma satelliitriikidega võrreldes kiiremini regressioonist välja võib tähendada meile reaalkonvergentsi seiskumist ning hakata avaldama survet fikseeritud kursile. Eelkõige lätlastel tasuks oma kasvava makromajandusliku ebastabiilsuse valguses põhjalikult uurida, mis sundis Iirimaad 1993. aastal muutma fikseeritud keskkurssi.

Eesti ei saa lubada väikeriigina luksust lasta teistel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel istuda "rongile" ja ise jääda koos Lätiga (ja ilmselt siiski ka koos Leeduga) ikka ootesaali pea laiali otsas ringi vahtima. Meil pole jõudu iseseisvalt teistele järele jõuda, kui jääme maha, siis olemegi maha jäänud. Me oleme liiga väikesed ja avatud finantspoliitiliste riskide talutavaks haldamiseks üha turbulentsemas ja asümmeetrilisemas maailma majandusruumis.

Optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt peame varem või hiljem mõne suurema valuutapiirkonnaga liituma. Jutt Eesti võimalusest jätkata veel kümneid aastaid Eesti krooniga sama fikseeritud vahetuskursi juures on rumal. Halvema vältimiseks tuleb siis majanduspoliitilise stabiilsuse hoidmiseks juba sundkäiguna võtta euro ühepoolselt kasutusele, teadmata millise reaalkursiga. Sellise kehva olukorra vältimiseks on vaja plaani kiireks euroga liitumiseks. 2007 tundus peaminister plaanivat saavutada Maastrichti hinnastabiilsuskriteeriumi tõlgenduse muutmist Euroopa Komisjoni poolt ja avada sellega meie tee euroalasse. Sellest mõttest ei ole viimasel ajal enam midagi kuulda olnud, ka sellesuunalisest valitsuse tegevusest mitte.

Iga täiendava riigi saamisega EMU täisliikmeks täna kehtiva tõlgenduse järgi tõenäosus kriteeriumi käsitlust muuta kahaneb. Järelikult tuleb kriteeriumeid täita tänases tõlgenduses. Vaja on uut plaani.

Minu ettepanek on kontsentreerida parema majanduspoliitilise eesmärgi puudumisel kõik jõugupingutused valmisolekuks eurokriteeriumid täita. Kui Eesti ei suuda 2011. aastaks euroalaga liituda, on viimane aeg võtta eurod ametliku paralleelvaluutana kroonide kõrval käibele. Konflikt Euroopa aluslepingutega puudub ja Eesti eurostumine võtab aega mitte enam kui aasta. Tehniliselt pole aasta paralleelvaluuta aega ületamatu, nt Tallinki laevadel toimib see süsteem väga kenasti.

Miks ma ei usu ametlikku versiooni Politkovskaja mõrvast?

2008-05-13

Miks mind küll ei üllata, kui loen, et Venemaa võimud teavad Anna Politkovskaja tapja nime ja see mees on rahvusvaheliselt tagaotsitav, aga leidmata? Miks mind ei üllata, et kõrvalt süstitakse poolametlikke kahtlusi, et tegelikult oli mõrva taga Berezovski? Ja miks ma neid versioone ei saa tõsiselt võtta?

Ma ei usu seda sellepärast, et olen lugenud Anna Politkovskaja raamatuid, sealhulgas „Putini Venemaad", mis kirjeldab üksikasjaliselt Venemaa karistamatust Tšetšeenias ja õigusliku nihilismi suurte ettevõtete ülevõtmisel ja võimu kontsentreerimisel. Mõrv ja mõrva kinnimätsimine pole Venemaal sugugi erakordne meetod.

Ma ei usu seda ka sellepärast, et olen äsja lugenud nii Edward Lucase kui Mark McKinnoni sarnase nimega raamatuid „Uus külm sõda", mis mõlemad kirjeldavad versiooni, kuidas FSB ise Venemaal ohvririkkalt kortermaju õhkides külvas paanikat ja hirmu tšetšeeniterrorismi ees, et luua „ühiskondlik meeleolu" teise hävitava Tšetšeenia sõja algatamiseks. Selle teema esimesi tõstatajaid oli Londonis salapäraselt mõrvatud eksspioon Aleksandr Litvinenko, kelle sulest pärineb veel põhjalikum raamat FSB tegevusest.

Ma ei usu Vene võimude versiooni ka sellepärast, et „Novaja Gazeta" peatoimetaja Muratov ennustas asjade niisugust käiku ette juba aasta tagasi. Ta osundas, et Vene võimud teevad süüdlaseks kellegi praeguse võimu üldtuntud vaenlastest, näiteks Berezovski. Täpselt nõnda see lähebki.

Ja lõpuks tuleb kõik see nii tuttav ette. 2005. aastal mõrvati Aserbaidžaanis seal väga tuntud ja kriitiline ajakirjanik Elmar Hüseinov. Ka see mõrvalugu on lõpetamata, ehkki tapjate nimed olevat teada. Aga insinuatsioonid mõrva väidetavate tellijate kohta on ammendamatu teema.

Nii lihtne see ongi - kõrvalda oma vaenlane ja kuuluta teine vaenlane süüdlaseks!

Kas te juba õpite hiina keelt?

2008-05-05

Mis on sportlase kogemus? Enamasti on see võime teha ka raskes seisus, tugeva vaimse pinge all või harjumatutes kliimaoludes jõukohane tulemus, näidata segavate asjaolude kiuste oma taset.

Andrus Värnik küsis minult 2000. aasta Sydney olümpiamängude eelses treeningulaagris Brisbane'is, kuidas ta peaks kogemusi hankima - see oli tema esimene tiitlivõistlus. Vastasin: "Sa saad kogemusi juhul, kui viskad oda üle 80 meetri. Sest kui viskad 75 meetrit, tahad seda võistlust kiiresti unustada, sest see mõjub negatiivselt ja nii ei saa sellest ka kasu."

Ma ei mäleta üldiselt oma nurjunud Götzise võistlusi. Kui aga mingi ala seal õnnestus, siis salvestasin õnnestunud katsed mällu. Hiljem sain raskesse olukorda sattudes meelde tuletada, mida tegin õnnestunud soorituse korral. Kui kaks katset nurjusid, oskasin end ikkagi viimaseks, kolmandaks katseks kokku võtta.

Ka treener sunnib tööle

Tegelikult harjutab sportlane ju iga päev sihiga näidata kõige tähtsamal võistlusel võimetekohast tulemust. Näiteks ujujaid peaks kannustama soov parandada Pekingis Eesti rekordit või isiklikku rekordit. Tuleks ujuda kaks-kolm sekundit kiiremini kui enne. Mis koha see rekord annab, polegi iseenesest tähtsust. Oma tase tuleb igal juhul ära teha. Treenitus peaks olema nii hea, et oma tasemele allajäämisele ei oleks mingit vabandust. Ka sel juhul, kui ei saa terve öö magada või lähed starti söömata, tuleb endale sisendada: "Teen ikka oma parima." See ongi tugeva sportlase lähtekoht.

Taktikalegi ei saa enam mõelda võistluse käigus. See tuleb enne selgeks mõelda. Ühes meie esimeses ühises treeningulaagris Sierra Nevadas küsis Daley Thompson, mis on mu algkõrgus kõrgushüppes. Vastasin: 1.88-1.89. "Siis alustamegi treenimist sellest kõrgusest," ütles Daley. "Kui saad sellest treeningul üle, saad ka võistlustel."

Iga päev tuleb treeningul pingutada täisjõuga ja teha sooritusi tehniliselt õigesti. Kui sportlane säästab jõudu või tehniline sooritus jääb poolikuks, ei näe treener, milleks ta on võimeline, ega oska talle tehnika parandamiseks soovitusi anda. Kui näiteks kümnevõistleja tahab teivashüppes midagi muuta, et uut kõrgust alistada, ei piisa, kui ta pingutab natuke rohkem. Pingutada tuleb kaks korda kõvemini.

Mina vajasin enda kõrvale inimest, keda ma täielikult usaldasin ja kes mind vajadusel sundis. Sportlane tunneb sageli pingutamise ees hirmu, see pole kunagi eriti meeldiv. Aga kui tahad areneda, pead päevast päeva, nädalast nädalasse pingutama. Näiteks pidin jooksma kuus korda 300 meetrit 40 sekundiga. Jooksin 40,3-ga. "Sa ei pingutanud!" kommenteeris treener Greg Richards. Ta ei öelnud lohutavalt: "Polnud viga."

Kevadises Sydney olümpia eelses treeningulaagris läksime kell kümme treeningule ja tulime tagasi pärastlõunal kella nelja-viie paiku. Päeva lõpus tuli joosta viis korda 400 meetrit üle minutilise puhkepausi. Pärast seda ütles Daley: "Nüüd tõmbame veel sõudeergomeetril kolm korda ühe minuti võidu peale." Ei saaks öelda, et tegin seda vaimustunult.

Unistamisest ei piisa

Küsisin hiljuti ühel treeningul Andres Rajalt: "Kuidas sul hiina keele õppimine on läinud?" Ma räägin iga päev eesti keelt, suhtlen sageli inglise, vene ja soome keeles. Hiina keelt pole üldse õppinud, ma ei saagi sellest aru. Samamoodi on sportlasega: kui sa ei harjutada mingit ala, siis sa sel alal ei arene. Ma ei saa aru sportlastest, kes arvavad, et kui nad juba käivad treeningul, siis lähevadki paremaks. Ei lähe!

Sydney olümpial 1500 m jooksu starti minnes teadsin: jooksku Roman Sˇebrle ükskõik kui kiiresti, mind ta ei võida. Olin endas kindel, olin selleks kogu hooaja valmistunud. Sest treener oli öelnud: "Me peame nii treenima, et sa võidad sel alal kõiki."

Olen soovitanud Kristjan Rahnul vahetada treenerit. Mul pole midagi tema isa Rolandi vastu, aga kui Kristjan tahab näiteks jõuda 8600 punktini, kõrgemale tasemele, vajab ta juhendajat, kes teab, mida sinna jõudmine nõuab, ja kes ei lase sportlasel nõrkushetkedel alla vanduda. Kristjanil on piisavalt kogemusi, ta on kehaliselt tugev, ta valdab hästi eri alade tehnikat. Ta on jooksnud 100 meetrit 10,40-ga, aga enam ei jookse. Ta on ka mõnel teisel trumpalal punkte loovutanud. Keegi peab Kristjanilt nõudlikult küsima: "Mida sa enne seda tegid, et jooksid nii kiiresti?" Ja siis tuleks vastavalt harjutada.

Küsisin Rajalt, mida ta peaks paremini tegema, et täita olümpiamängude A-norm 8000 punkti. 100 meetri ja kaugushüppega võib ta mõnikümmend punkti juurde saada, aga kui puhub pooleteisemeetrine vastutuul, võib ka kaotada. Ta peaks kolmel viimasel alal paremaks saama, siis võiks paarsada punkti lisaks teenida. Võtma sihikule 5.00 teivashüppes, 63 meetrit odaviskes, 4.35 1500 m jooksus.

Liiga paljud toetuvad unistustele ja loodavad: "Äkki teen võistlustel arenguhüppe." Seda juhtub üliharva. Tuleb püstitada eesmärk, teha selleni jõudmiseks plaan ja hakata plaani sihikindlalt täitma. Sport on aus: latt on ees ja sa kas hüppad üle või mitte. Treeningul tuleb latti ületada tuhandeid kordi, ainult sel juhul oskad ja suudad ka võistlustel sellest jagu saada.

Hea vaim ja paha võim

2008-03-28

Tuline diskussioon Vabadussõja võidu samba ümber on taas päevakorda toonud vana hea võimu-vaimu väidetava vastuseisu. Diskussioon on uus, teema ise vana.

Kui vana? Usun, et enamik meist tõttab kinnitama: aga loomulikult sama vana kui ühiskond. Võim ja vaim on vastandid igal ajal ja igal juhul, nad on seda juba definitsiooni kohaselt.

Selle veendumuse üheks levinumaks tuletiseks on tees, et tõeline vaim on vaid see, mis mässab. Mässul on kaks liiki: mäss võimu vastu ja mäss enamuse vastu. Tsiteerides Jüri Talvetit: „Just mäss karjavaimu vastu tähendabki tõelist vaimu. Ühe rahva vaimu parimad vormijad on ajaloos just olnud vaba- ja teisitimõtlejad". Tõsi, nimetatud kaks mässuliiki on lähisugulased, mõlemal juhul astub üllas võim välja alatu jõu (ülekaalu, võimu) vastu.

Väljaütlemisi, mis kõiki neid seisukohti kajastavad, leiame tänases lääne inforuumis massiliselt. Meie kommunikatsioonikanalid on vaimu ja võimu väidetavat antagonismi ning selle variatsioone õigupoolest otsast otsani täis. Hiljaaegu kogesin juhust, kus oli võimatu mängufilmis esitada positiivses võtmes üht Eesti ajaloolist kõrget riigitegelast. Põhjendus oli tappev: „Vastasel korral tegeleksime propagandaga." Polnud oluline, kas vastav isik oli tubli ja tark või saamatu ja rumal - oluline oli, et ta esindas võimu. Järelikult tema kohta midagi head öelda ei saa.

Umbes samal tasemel on Eesti ajakirjanduse sõltumatuse ja professionaalsuse üle valvama kutsutud Tarmu Tammerki hiljutine mõtteavaldus, et riigitruud ja patriootlikud ajakirjanikud „ei saa" olla demokraatliku ajakirjanduse tunnuseks. Niisiis: hoolimata sellest, milline on riik - vaba, demokraatlik, türanlik, barbaarne -, ühelgi juhul ei tohi demokraatlik ajakirjandus seda riiki toetada. Praktikas tähendab see, et sellest riigist tohib kirjutada vaid halba ja mitte head. Juhul, kui head peaks juhtuma, tuleb see maha vaikida; juhul kui halba ei peaks juhtuma, tuleb see välja mõelda. Siis ja ainult siis on tegemist tõelise vaimuga, vastasel korral mitte.

Veendumus, et võim ja vaim on antagonistlikud, on nii üldine, et keegi õieti ei mäletagi, et see on vaid veendumus. Sellesse suhtutakse kui triviaalsusse à la maakera on ümmargune ja kõik hiired armastavad juustu. Kes triviaalsusi ei tea ega tunnista, on harimatu või vaimselt puudulik.

Paraku - see vana triviaalsus ei ole ei vana ega triviaalsus. Piisab, kui meenutada Hegelit, kelle meelest vaim hoopis avaldus võimus ja võimu kaudu. Goethe aga ütles Napoleoni kohta, et talle on võim sama, mis muusikariist suurele kunstnikule. Jätan vahele ajaloo arvukad preesterkuningad, renessansiaegse Itaalia (kus võim ja vaim otse lootusetult läbi põimusid ning teineteiseks üle kasvasid) ja John Kennedy „intellektuaalide valitsuse" ning piirdun konstateeringuga, et võim pole läbi aastatuhandete olnud mitte vaimu vastand, vaid pigem üks loomingu liike. Üksiti palun võimu mitte segi ajada vägivallaga, nagu seda 20. sajandi pahempoolsete mõtlejate ühiste jõupingutuste tulemusel pahatihti juhtub. Võim ja vägivald erinevad teineteisest umbes nagu hukkamine ja mõrv. Mõne arvates vahet ei ole, mõne arvates on vahe suur ja oluline.

Kuuludes viimase seisukoha pooldajate hulka, ei saa ma kuidagi nõustuda vaimu ja võimu primitiivse vastandamisega, vaid pean, nagu Goethegi, võimu teostamist sama ülevaks kunstiks kui viiulimängu. Kui seda teeb Paganini, on tulemus kaunis, kui Kurt-Kolla, siis on mõistagi kole ja tegemist ei ole viiulimängu, vaid kääksutamisega. Kääksutamise alla liigitaksin ma ka nõukogude võimu.

Niisiis, kui võimupill on vähegi oskaja isiku käes, siis on võim vaimu avaldumisvorm ja võimu teostamine on looming. Sellega nõustumiseks piisab kas või sellise tõsiasja meenutamisest, et ka loomeliitudel on juhatus ja esimees ning et mõni esimees saab paremini hakkama kui teine.

Eelöeldust võib aga teha järelduse, mis vaevalt et meeldib ühegi tänapäeva lääne ühiskonna intellektuaalidele. Nimelt: kui arhitekt arvustab võimu teostamist, siis on see sama kohatu kui et poliitik arvustab arhitekti (kirjaniku, muusiku) tööd. Muusikud ju tavaliselt romaanide arvustusi ei kirjuta? Aga võimu arvustavad nad koos kirjanike, teadlaste ja kunstnikega küll. Kas see kriitika saab olla kompetentne?

Kuulen kõrvus juba kurje hääli: kas Vahtre unistab loomeinimeste vaikima sundimisest? kas eesmärgiks on manööverdada poliitika kriitikavabasse tsooni? kas silme ees on vaikiv ajastu? kas tulevad suukorvid?

Ei, ei ja veel kord ei. See, millest unistan, on üks teine asi. Nimelt, et võimu teostamist tunnustataks loometegevusena, mille kriitikale ja tagasisidestusele laieneksid samad reeglid kui muule loometegevusele normaalses ühiskonnas. Maali või skulptuuri kohta võib (ja ehk peabki) arvamust avaldada igaüks, kuid samas tunnustatakse looja ja publiku vahendajatena asjatundlikke kriitikuid. Kas oleks see rakendatav ka poliitikale? Pidagem silmas, et siis tuleks loobuda tollest vulgaarsest teesist, Eesti meediagurude üdikondist, et võim on igal juhul halb ja temast ei tohi kõnelda midagi head. Mõelgem vahelduseks, mis juhtuks, kui kunstikriitikud suhtuksid samal kombel kunstisse.

Muide, too vulgaarne tees võimu ja vaimu antagonismist ei pärine kuskilt mujalt kui Karl Marxi pärandist. Marx suri eksiarvamuses, et ta on Hegeli pea pealt jalgadele tõstnud, kui tegelikult oli risti vastupidi. Muud Marxi absurdsused, alates proletariaadi ja kodanluse igavesest, lepitamatust vaenust kuni proletariaadi diktatuuri paratamatu kehtestamiseni on ajaloo prügikasti rännanud, kuid veendumus, et kunst peab mässama, püsib visalt. Üks paremaid filosoofia populariseerijaid Brian Magee on kirjutanud: „Selle seisukoha järgi peab kunst õpetama inimesi sügavamalt mõistma, mis on ühiskonnas valesti (...). Kunst peaks neis tekitama tahtmise ühiskonda muuta. (...) Kunst, mis toetab eksisteeriva ühiskonna väärtushinnanguid, püüab inimesi uinutada ja nende väärtushinnangutega nõustumisele eksitada, on halb kunst." Magee märgib kokkuvõtvalt, et see seisukoht näikse olevat marxismi viimane püsima jäänud bastion. Pole juhuslik, et selle bastioni üheks nimekamaks maaletoojaks Eestis oli tuntud stalinist Gustav Naan, keda mõnda aega millegipärast suureks mõtlejaks peeti ja kelle mõtteviisil on tänaseni järgijaid. Mina nimetan seda mõtteviisi roosaks pasteediks, aga kuna nii ei ole ilus öelda, siis palun seda mitte levitada.

Teoreetiliselt pole ju võimatu, et Marx eksis kõiges muus peale selle küsimuse ja et marxistlik vaade heale ja halvale kunstile (ehk siis tõelisele vaimule ja võimu teenivale ebavaimule) on õige. Tõsiasjad seda paraku ei kinnita. Nagu ma juba viitasin, on ajalugu täis vaieldamatult head kunsti, mis ülistab kehtinud väärtushinnanguid ja sageli koguni valitsejaid, mitte ei halvusta ega lammuta neid. Miks peaksid tänased väärtushinnangud siis olema nii kohutavad, et ühel kunstnikul neid üldse toetada ei sobi? Miks peab kunst lammutama sedasama ühiskonda, mis teda toidab ja finantseerib? Kas vaimu eesmärk on siis võim hävitada? Sel juhul jääb arusaamatuks, millest loomeinimesed elama hakkavad - esiteks poleks enam leiba, teiseks ei oleks enam millestki kunsti teha, sest puudub mässu objekt.

Need vastuolud tüüpilist pahempoolset intellektuaali nähtavasti ei huvita. Palju mugavam on elada maailmas, kus võim on halb ning vaim on hea - „ja kuna mina kuulun vaimu poolele, siis järelikult olen õigete poolel". Selge ja efektne maailmapilt, mille esindajale on automaatselt tagatud intellektuaali (kunstniku, vaimuinimese) aupaiste. Mistõttu sellel primitiivsel pildil on palju toetajaid ka vähevõimekate inimeste hulgas, sest see on nende ainus tee vaimuinimeste hulka. Kui andeid napib, siis võib seda korvata ohtra mässumeelsusega ja, ennäe, oledki professoritega ühes rivis.

Andke andeks, aga mispoolest selline maailmapilt on parem Orwelli lammaste omast? - „Mää, mää, kaks jalga paha, neli jalga hää! Võim paha, vaim hää!"

Lõpetuseks pöördun tagasi sambavaidluse juurde. Leian, et sambavastastest on silmatorkavalt ebaaus esineda „vaimu" või siis ka kogu Eesti haritlaskonna (intelligentsi, kunstiinimeste jne) nimel. Eriti ebaaus on kirjeldada tekkinud vastasseisu konfliktina vaimu ja võimu vahel. Võim ei piira käesoleval juhul mitte kellegi loomevabadust - hoopis vastupidi, „vaimu" nimel kõnelejad nõuavad ausalt läbi viidud konkursi tulemuste tühistamist ja rahva enamiku arvamuse ülbet ignoreerimist. Ühesõnaga - nõuavad võimult vägivalla rakendamist, vastavalt hääleka vähemuse nõudmistele.

Küsin: kui valitsus ja riigikogu läheksid sellele teele, siis kuhu jääksid demokraatia, õigusriik ja vabadus? Kui vägivald, sohitegemine, reeglite rikkumine, seaduste jalge alla trampimine on kord kotist välja lastud, siis ei lähe kaua, kui see bumerangina tabab meid kõiki. Nii mind, Lapinit kui Veidemanni. Võib-olla Veidemann oskab sellise olukorraga paremini kohaneda kui mõni teine ja seda omal kombel isegi nautida, aga enamiku jaoks oleks see ikkagi katastroof.

Niisuguste nõudmiste esitamine on päris ehmatav sümptom, mis tõendab, et demokraatia olemuse mõistmisest oleme me väga kaugel. Ei, sambavaidluses ei seisa vastamisi vaim ja võim. Esiteks, nagu ütlesin, vaim ja võim ei olegi vastandid, vaid üks on teise alaliik. Teiseks, siin seisavad vastamisi hoopis demokraatia ja diktatuuriihalus. Et Lukašenka diktatuur on halb, seda me mõistame. Et meedia diktatuur oleks sama halb, seda me peaaegu mõistame. On viimane aeg õppida mõistma, et ka Eesti Kirjanike Liidu või Eesti Arhitektide Liidu diktatuur ei oleks karvavõrdki paremad kui Lukašenka oma.

Mittetunnustamine ja rahvusvaheline õigus

2008-02-08

Balti riikide pretsedent särab mittetunnustamise taevas nagu Põhjanael.

Tunnustamise ja mittetunnustamise küsimus on Eesti riigile olnud läbi ajaloo erilise tähtsusega, kohati lausa hell ja ülitundlik teema. See on aga paratamatu: maailmas ei ole just palju riike, kes peavad toetuma oma riikliku järjepidevuse rõhutamisel ebaseadusliku okupatsiooni ja anneksiooni mittetunnustamise põhimõttele. Ometi ei ole Eesti ega ka mitte kõigi Balti riikide juhtum ainulaadne. Mittetunnustamise põhimõttel on järjepidevuse (või õigemini õigusliku samasuse alusel) taastatud mitmeid riike. Peaaegu eranditult jäävad need Teise maailmasõja aegsesse või järgsesse perioodi. Esimene neist oli Etioopia (Abessiinia), mis okupeeriti Itaalia poolt 1935. aastal ning Rahvasteliit seda okupatsiooni esialgu ei tunnustanud. Enamik riike lõpuks küll tunnustas Itaalia okupatsiooni, kuid võttis 1940. aastal tunnustuse tagasi. 1941. aastal Etioopia iseseisvus taastati Suurbritannia kaasabil ning riik lülitus taas rahvusvahelisse suhtlemisse.

Tunnustamisprotseduuri teke

Riikide tunnustamine kui diplomaatiline akt ei ole eriti vana ning kujunes protseduurina välja alles 1815. aasta Viini kongressi järgsetel aastatel. Varem lähtuti olukorrapõhisusest: kui riik eksisteerib ja tema valitseja on suveräänne, siis nii teda ka koheldakse. Kui aga üks riik teise ära vallutab, siis kandub suveräänsus üle uuele valitsejale ja temaga tuleb edasi suhelda, meeldib see või mitte. Tunnistati fakti, mitte õigust (või õigemini, fakt tekitaski õiguse) ja ainus võimalus seda vaidlustada oli jätkata või alustada sõda. Riigi taastamist oli juhtunud ka varem, kuid seda valitseja või dünastia suveräänsuse kaudu (1580 sattus Portugal pärimise teel Hispaania koosseisu, kuid taastati riigina 1640). Niisuguse filosoofia sätestas tegutsemisprintsiibina Vestfaali rahu 1648. aastal.

Napoleoni sõdade järel aga tõstatus rahvusvahelisel tasandil esmakordselt küsimus, kuidas taastada varem kehtinud kord. Restauratsiooni oli rakendatud küll ühe riigi piires, näiteks Inglismaal pärast Cromwelli surma, kuid vallutatud riikide taastamine ei olnud varem olnud teemaks. Viini kongress taastas enamiku Napoleoni poolt vallutatud riikide iseseisvuse ja tagastas Prantsusmaa poolt annekteeritud maad. Loodi tunnustamise pretsedendid: 1830. aastal tunnustati Londoni konverentsi otsusega Kreeka ja 1931. aastal Belgia iseseisvust, 1878. aasta Berliini kongress tunnustas Rumeenia, Serbia, Montenegro ja Bulgaaria sõltumatust. Mõistetavalt tunnustati ikkagi asetleidnud fakti ja mitte hüpoteetilist olukorda: need riigi olid faktiliselt oma sõltumatuse välja võidelnud. Samal moel kujunesid suhted Ladina-Ameerika riikidega, kelle iseseisvumist Hispaania ja Portugal näha ei soovinud, kuid kelle reaalne eksistents tekitas vajaduse nendega suhelda.

Kuid tekkis ka teine võimalus: reaalselt kujunenud olukorda mitte tunnustada. Tunnustamine muutus atribuudiks rahvusvahelistes suhetes. Suuremad tunnustamise-mittetunnustamise konfliktid tekkisid Buuri sõdade tulemusena 1902, mil Saksamaa keeldus tunnustamast Briti anneksiooni Oranje ja Transvaali Vabariigi üle ning 1908-1909, mil Austria-Ungari annekteeris Bosnia-Hertsegoviina ja mis ärritas tugevasti Serbiat ja Venemaad.

Esimene maailmasõda pööras Euroopa poliitilise kaardi segamini. Sõja käigus tekkis arvukalt rahvusriike, kes pretendeerisid rahvusvahelisele tunnustusele. See aga põrkus suurriikide (nii võitjate kui kaotajate) soovimatusele Euroopat liigselt killustada. De facto ja de iure tunnustamine, mis varem olid olnud eeskätt õigusteoreetiliste käsitluste objektideks (Eestist pärit professor Friedrich Martensil oli siin kaalukas osa), muutus praktiliseks käitumismudeliks diplomaatias. Esimest käsitleti ilmselgelt kui ajutist reaalsuse tunnustamist arvestusega, et olukord muutub ning de facto riigid mõne aja jooksul kaovad. Kui Soomet, Poolat ja Tšehhoslovakkiat oldi valmis de jure tunnustama siiski juba sõja ajal või Pariisi rahukonverentsil, siis Balti riigid, Ukraina, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia jmt. jäid de facto tunnustatuna ootelehele. Balti riike tunnustati Entente'ipoolt de jure alles 1921 ja USA poolt 1922, mil oli selge, et need riigid jäävad püsima.

Esimese maailmasõja eelne rahvusvaheline õigus ei keelustanud vallutussõda, mistõttu ei olnud ka õiguslikku alust mitte tunnustada okupatsiooni ja anneksiooni kui aset leidnud fakti. Sõja lõppfaasis tuult tiibadesse kogunud rahvaste enesemääramise õiguse tees, mis kajastus muuseas nii USA president Wilsoni 14 punktis kui Vene bolševistliku valitsuse aktides, mis sisuliselt oleks eitanud vallutussõja tulemusel tekkinud okupatsioone ja anneksioone, jäi üksnes moraalseks, mitte aga õiguslikuks kategooriaks ja rahvusvahelises õiguses ei ole enesemääramise õigust praktiliselt rakendatud.

Briand'i-Kelloggi pakt ning Stimptoni doktriin

Esimese maailmasõja järel toimus siiski märkimisväärne muudatus rahvusvahelises õiguses. Varem valitsevast printsiibist ex factis ius oritur („õigus tuleneb faktist") nihkus rahvusvaheline õigus järk-järgult printsiibi ex iniuria ius non oritur („õiguserikkumisest ei tulene õigust") poole. Üldises sõnastuses sisaldus Rahvasteliidu põhikirjas keeld lõpetada riigi eksistents vägivaldsel teel. 1928. aastal sõlmitud Pariisi pakt (Briand-Kelloggi pakt) keelustas sõja kui rahvusvahelise poliitika vahendi ning 1946 tunnistas Nürnbergi tribunal selle rahvusvaheliseks tavaõiguseks.

Briand-Kelloggi pakt lõi rahvusvahelises õiguses aluse mitte tunnustada ebaseaduslikke okupatsioone ja anneksioone. USA töötas selle alusel välja mittetunnustamise doktriini - riigisekretär Henry L. Stimptoni 1931. aastal sõnastatuna: USA ei tunnusta mingeid territoriaalseid muudatusi, kui need pole rahumeelsed. 1932 võttis selle vastu ka Rahvasteliidu täiskogu.

1933. aastal sõlmisid kuus Ladina-Ameerika riiki Montevideo ehk Saavedra Lamase konventsiooni. See oli esimene Ladina-Ameerikas algatatud konventsioon, mis arendas märkimisväärselt rahvusvahelist õigust ja kaasas maailmaprobleemidesse Ladina-Ameerika. Konventsiooni artikkel 1 sätestas riigi definitsiooni: riik peab omama alalist elanikkonda, määratletud territooriumit, valitsust ja võimet suhelda teiste riikidega. Artikkel 3 täiendas, et riik on iseseisev, kui seda on tunnustatud teiste riikide poolt. Ühtlasi arendas Montevideo konventsioon Briand-Kelloggi pakti ja rõhutas, et okupatsioon on õigustühine ning tülid tuleb lõpetada lepitusmenetlusega. Konventsiooniga ühinesid ka USA ning 11 Euroopa riiki (kokku 27 riiki).

Stimptoni doktriin ei lähtunud siiski mitte lihtsalt abstraktsest rahvusvahelisest õigusest. 1931. aastal oli Jaapan alustanud agressiooni Hiina vastu ja rajas okupeeritud Kirde-Hiina aladel marionettriigi - Mandžukuo keisririigi, mille valitsejaks pani viimase, 1912. aastal trooni kaotanud Hiina keisri, Mandžu dünastiast pärit Pu Yi. USA luges Jaapani tegevuse ebaseaduslikuks ning Stimptoni doktriinile tuginedes ei tunnustanud Mandžukuo riiki. Euroopa riigid jäid paraku järeleandlikumale positsioonile ega soovinud mittetunnustamist eriti rakendada... Sellise vaoshoituse otsene tagajärg oli tõik, et Euroopa riigid ei võtnud vähimatki ette, takistamaks Saksamaa ja NSV Liidu ettevalmistusi uue agressioonisõja alustamiseks Euroopas. 1938. aastal annekteeris Saksamaa Austria, 1939 likvideeriti Tšehhoslovakkia ning Tšehhi alad (va Sudeedimaa) allutati Böömi- ja Määrimaa protektoraadina Saksamaale. Itaalia annekteeris samal aastal Albaania, vormistades selle personaalunioonina. Euroopa riigid tunnustasid neid anneksioone hoolimata Briand-Kelloggi paktist ja Rahvasteliidu 1932. a. otsusest. USA küll tunnustas Austria Anschluss'i, käsitledes seda austerlaste vaba tahteavaldusena, kuid mitte Tšehhoslovakkia ja Albaania kaotamist. Alles Saksamaa kallaletung Poolale sundis Suurbritanniat ja Prantsusmaad reageerima ja Saksamaale sõja kuulutama. Ent seegi otsus jäi poolikuks: teise Poola alasid annekteerinud riigi, NSV Liiduga jätkasid nad diplomaatilist läbikäimist.

Stimptoni ehk mittetunnustamise doktriinist sai siiski võtmeküsimus liitlaste seisukohtade kujundamisel küsimuses, kuidas korraldada sõjajärgset maailma. 1941. aasta 12. juuli Atlandi hartas nõudsid USA ja Suurbritannia Euroopa sõjas iseseisvuse kaotanud riikide ja sõjaeelsete piiride taastamist just tuginedes okupatsioonide ja anneksioonide mittetunnustamise põhimõttele. Ent juba aasta varem oli USA rakendanud jõuliselt Stimptoni doktriini, reageerides Balti riikide okupeerimisele NSV Liidu poolt. 23. juulil 1940 kinnitas riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles, et USA ei tunnusta Balti riikide annekteerimist (vormiliselt annekteeriti Balti riigid alles augusti algul, kuid nn ülemnõukogud olid esitanud juba "palve" võtta need riigid NSV Liidu koosseisu. - autor) ning külmutas Balti riikide varad USAs, keeldudes samas NSV Liidule üle andmast Balti riikide laevu. 13. augustil 1940 sulges USA oma saatkonnad Balti riikides, kuid deklareeris, et teeb seda jõu survel ning keeldus tunnustamast NSV Liidu korralduse seaduslikkust saatkondade sulgemiseks. Eesti peakonsulaat New Yorgis jätkas tegutsemist kogu anneksiooni vältel.

De facto ja de iure

Euroopa riikide suhtumine Balti riikide okupeerimisse ja annekteerimisse oli ebamäärasem. Tuginedes Molotovi-Ribbentropi paktile tunnustasid seda Saksamaa ja tema liitlane Jaapan, muude riikide puhul võib tunnustuse anneksioonile välja lugeda üksnes Rootsi noodist. NSV Liidu korraldusele anda üle Balti riikide saatkonnad allus ka Soome, kuid ametlikku de iure tunnustust sellele ei antud.

15. augustil 1940 nõudis NSV Liidu suursaadik Suurbritannias Maiski Balti riikide saatkondade sulgemist Londonis. Suurbritannia keeldus ning teatas, et ei tunnusta Nõukogude Liidu anneksiooni. Eesti saatkond Londonis töötas 1971. aastani, mil suri viimane Eesti saadik Londonis August Torma.

NSV Liit jätkas jõupingutusi lääneriikide tunnustuse saamiseks Balti riikide anneksioonile isegi ajal, mil Balti riigid olid Saksa okupatsiooni all. Kujunes paradoksaalne olukord, milles Saksamaa, okupeerides Balti riike, tunnustas neid samas kui NSV Liidu osa, lääneriigid seevastu, olles NSV Liiduga liitlassuhetes, ei tunnustanud.

Mittetunnustamisest hoolimata Balti riikide iseseisvust pärast sõja lõppu ei taastatud. Seega olid Balti riigid ainsad Euroopa riigid, kelle suhtes Atlandi hartat ei rakendatud mingilgi moel. Kuid tunnustades sõjajärgseid piire, loobusid USA ja Suurbritannia Atlandi harta järgimisest ka teiste okupeeritud riikide suhtes juba Jalta konverentsil 1945. aasta veebruaris.

Sageli on väidetud, et Balti riikide annekteerimise mittetunnustamine jäi formaalseks ega avaldanud sõjajärgsetele rahvusvahelistele suhetele mingisugust mõju. Sellega ei saa nõustuda. Mittetunnustamisest lähtuvalt koheldi enamikus lääneriikides Balti riikide kodanikke kui okupeeritud riikide, mitte aga NSV Liidu kodanikke. Sõjavangi sattunud Balti kodanikke ei andnud lääneriigid NSV Liidule välja nagu anti venelasi ja ukrainlasi kui NSV Liidu kodanikke. Rootsi, kes aga anneksiooni tunnustas, andis Balti kodanikud NSV Liidule välja. Seda tegi ka Soome, rikkudes omaenda seadusi.

USA Balti riikide esinduste poolt väljastatud passe tunnustas enamik riike kui kehtivaid reisidokumente kogu anneksiooni vältel. Mitmed riigid deklareerisid Balti riikide kodanikele NSV Liidu passi viisat andes lisalehel, et see ei tähenda nõukogude anneksiooni tunnustamist.

1980. aasta Moskva olümpiamängude regatile Tallinnas ei tulnud mitmete riikide esindused, kes Moskvas osalesid, rõhutades, et okupeeritud riigi territooriumil ei tohi olümpiamänge korraldada. Kogu okupatsiooni vältel ei võinud mitmete lääneriikide ametiisikud külastada Balti riike kui okupeeritud maid. Kui Balti riikide iseseisvus taastati, deklareeris enamik lääneriike, et küsimus ei ole tunnustamises, vaid diplomaatiliste suhete taastamises. Tunnustus oli antud juba 1920. aastatel.

Hoolimata sellest, et mittetunnustavad riigid ei suutnud (ja võib-olla ei soovinudki) teha eriti palju okupatsiooni ja anneksiooni lõpetamiseks, püsis mittetunnustamise küsimus visalt rahvusvahelises pildis. Mitte küll liiga sageli, kuid siiski.

Kõik USA presidendid kinnitasid mittetunnustamise jätkumist. 1975. aastal CSCE konverentsil Helsingis rõhutas USA, et lõppaktis märgitud piiride tunnustamine ei tähenda loobumist mittetunnustamisest Balti riikide okupeerimise suhtes. 1953 deklareeris Saksa Liitvabariigi konstitutsioonikohus, et Hitleri otsused ei ole Saksamaale siduvad ning Saksa LV ei tunnusta Balti riikide annekteerimist NSV Liidu poolt.

Mittetunnustamist rõhutasid isegi mõned kommunistlikud riigid. 1951. aastal märkis marssal Tito oma kõnes, et NSV Liidu poolt korraldatud küüditamised Balti riikides on seadusevastased. 1967 deklareeris aga Hiina RV, et ei tunnusta Balti riikide annekteerimist. 1990. aastal rõhutasid Tšehhoslovakkia ja Poola ametiisikud, et nende riigid ei ole kunagi tunnustanud Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu, tõdedes samas, et NSV Liit ei pidanud vajalikuks neilt seda ka kunagi küsida.

Samas on selge, et mittetunnustamine oli ebajärjekindel. Balti riike vaadati praktikas kui NSV Liidu osa. Euroopa kaardil ei märgitud Balti riike kui iseseisvaid, vaid NSV Liidu osana, keegi ei protestinud, kui Balti sportlased võistlesid olümpiamängudel NSV Liidu võistkonnas. 1967. aastal andis Suurbritannia NSV Liidule üle Balti riikide kulla ja Prantsusmaa loovutas Balti riikide saatkonnahooned.1985 andis USA kohus Eesti kodaniku Karl Linnase välja NSV Liidule.

Mitmed riigi hakkasid mittetunnustamist pidama reliktiks ja otsisid võimalust sellest loobuda. Siiski jäi Uus-Meremaa ainsaks, kes otsustas okupatsiooni tunnustada, seda 1975. aastal. Ka Austraalia leiboristlik valitsus tegi 1974. aastal samasisulise otsuse, kuid see tühistati aasta hiljem valimised võitnud konservatiivide poolt. See näitab, et lääneriigid küll ei tunnustanud okupatsiooni de iure, kuid mittetunnustamine ei laienenud de facto suhetele.

1980. aastate lõpul tärganud iseseisvusliikumine ja seeläbi ilmnenud tõsiasi, et vabadustung ei ole Balti rahvaste seas kadunud, tegi lääneriikidele pigem muret ja peavalu kui rõõmu. Igatahes lahenes Balti küsimus kõigile osapooltele (Venemaa ehk välja arvatud) 1991. aastal nende riikide iseseisvuse restitutsiooni teel taastamisega meelepäraselt ja see võimaldas näidata, et mittetunnustamine õigustas ennast.

Pärast Teist maailmasõda taastati ka teised Saksamaa poolt okupeeritud riigid järjepidevusele (samasusele) tuginedes. Samas tuleb märkida, et enamiku iseseisvust ei olnud okupatsiooni ajal vormiliselt likvideeritud ja Saksamaa tunnustas nende riikide õiguslikku kestvust ka okupatsiooni ajal. Likvideeriti Austria, Poola, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ja Luksemburg. Siit aga tekib teine paradoks - nimelt olid lääneriigid (välja arvatud USA) Austria ja Tšehhoslovakkia likvideerimist tunnustanud. Seega sai nende riikide taastamine võimalikuks üksnes tunnustamisotsuse tühistamise läbi. Võib isegi märkida, et Balti riikide seisund oli mittetunnustamise tõttu sõja aastatel rahvusvaheliselt tugevam kui Kesk-Euroopa riikidel, kuigi hiljem see midagi ei muutnud.

Tunnustamisrelv tänapäeval

Tunnustamise-mittetunnustamise küsimused ei ole kadunud ka hilisemas ajas. Valitsuste tunnustamise probleem on küll aktuaalsem olnud kui riikide puhul, kuid Teise maailmasõja järel on tekkinud mitmeid piirkondi, kus tunnustamise küsimus on aktuaalne ja kummitab rahvusvahelist õigust uute ja uute pretsedentidega.

Sõjale järgnenud külm sõda jagas maailma ideoloogiliselt kaheks, kuid jagas kaheks ka mõned riigid. Tekkis kaks Saksamaad, Koread, Hiinat, Vietnami, Jeemenit ja isegi Rumeeniat. Külma sõja kõrgpunktis jagunes maailm kaheks ka selles, kumba Saksamaad, Hiinat, Koread ja Vietnami tunnustati, kumba mitte.

Koloniaalsüsteemi lagunedes tekkis kodusõdade tagajärjel riike, mis olid reaalselt olemas, kuid mida ei tunnustatud või tunnustasid üksikud riigid. Tuntuim neist on kindlasti Biafra, mis eksisteeris 1967-70 ja mida tunnustas viis riiki. Kuid loetelu niisugustest separatistlikest riigikestest venib üsna pikaks. Tänapäeval kütavad kirgi Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik (endine Lääne-Sahara, tunnustab 45 Aafrika Liidu liikmesriiki), Põhja-Küprose Türgi Vabariik (tunnustavad vaid Türgi ja Aserbaidžaan), Tamil Eelam, Mägi-Karabahhia, Transnistria, Lõuna-Osseetia, Abhaasia (ei tunnusta keegi). Enamasti püsivad nad välisel sekkumisel, mistõttu mittetunnustamine tähendab nende riikide territoriaalse terviklikkuse tunnustamist, millest nad on eraldunud. Veel hiljuti olid samas seisus Tšetšeenia ja Aceh. Ida-Timoris oli aga vastupidine olukord - selle endise Portugali koloonia asjus rakendati mittetunnustamist Indoneesia ülemvõimu suhtes. Omaette nähtus on Taiwan, mida ei pea keegi eraldi riigiks, sh Taiwan ise samuti mitte, kuid mis tegelikkuses seda on. Hiina Vabariigi (Taiwani) valitsust tunnustab ja Hiina Rahvavabariiki ei tunnusta täna 23 riiki, Euroopas ainsana Püha Tool.

Ja eraldi tuleks välja tuua Kosovo. Piirkond, mis ei ole olnud iseseisev ega isegi mitte liitriigi osariik, kuid mille iseseisvumine ja tunnustamine on aja küsimus. Kas Kosovo loob pretsedendi ja kujundab olulisel määral ümber rahvusvahelise õiguse arusaamad riigi tekkimisest? Venemaa rõhutab, et Kosovo staatus ei erine Abhaasiast, Lõuna-Osseetiast ja Transnistriast, mistõttu see saab olema pretsedent teiste isetekkeliste riikide tunnustamiseks. USA ja EL sellist pretsedenti ei näe ja käsitlevad Kosovot erijuhtumina. Kuna rahvusvaheline õigus on paljuski poliitiliste otsuste ja kokkulepete küsimus, siis on vastus tegelikult selles, kuidas Kosovo suhtes kokku lepitakse. Või ei lepita. Kas tunnustatakse kõigi või mõnede riikide poolt. Kas see toob kaasa NSV Liidu lagunemisel tekkinud konfliktipiirkondade tunnustamise mõnede riikide poolt (aga kindlasti mitte kõigi) või ei too.

Tunnustamisest ja mittetunnustamisest on saanud tänapäeva maailmas ja rahvusvahelises õiguses keskne element küsimuses, kas riik eksisteerib või mitte. Kui riigil endal pole jaksu eksisteerida, kuid rahvusvaheline kogukond peab seda vajalikuks, siis riik saab püsida ka välisel toel.

Balti riikide pretsedent särab aga mittetunnustamise taevas nagu Põhjanael.

Nõukogude Liit elab edasi Valgevenes

2008-01-26

Valgevene asub Euroopa südames, kuid sellest hoolimata valitsevad seal 14 viimast aastat diktaatorlikud võtted. 1994. aastal valitud president Aleksandr Lukašenka on enda kätte kogunud ainuvõimu. Legitiimne parlament saadeti laiali 1996. aastal ja sellest ajast alates on riigi käekäik allapoole läinud.
Viibisin hiljuti Euroopa Demokraatlike Noorte Kogu (DEMYC) delegatsiooni liikmena Valgevenes. Külaskäigu eesmärk oli tutvuda opositsiooni olukorra ja nende tegevuse võimalikkusega. Samuti saada adekvaatne ülevaade riigi igapäevasest eluolust. Nähtu oli üsna jahmatav ja mõtlemapanev.

14 aastat Lukašenkat
Pärast 1994. aastat on Valgevenes korraldatud mitu rahvahääletust, millega riigivõim on rohkem presidendi kätte läinud ja elimineeritud poliitilisi oponente. Kõik valimised on olnud võltsitud. Ka muudeti riigi põhiseadust. Võeti taaskasutusele Nõukogude aja hümn, vapp ja riigilipp. Samuti kaotati ära presidendile seatud kahe valitsemisaja piirang.
Pärast Lukašenka riigipeaks saamist on mitu välisettevõtet riigist lahkunud, kuna riik hakkas kehtestama konkreetseid ettevõtteid ahistavaid või natsionaliseerivaid seadusi. Näiteks lõpetas tegevuse Fordi autotehas.
Ettevõtlusega tegelemine on praegu peaaegu võimatu, kui ettevõtja vabatahtlikult ei toeta riigi ametlikku poliitikat ega presidendi ainuvalitsetavat teist riigieelarvet, mis mahult on peaaegu sama suur kui ametlik eelarve.
Valgevene keskmine palk on Eesti vääringus veidi üle 3000 krooni. Keskmine valgevenelane elab halvasti, kuna üldine hinnatase on vaid veidi madalam kui Eestis. Riigis on olnud aastaid kõrge inflatsioon ning kohalik rahvas eriti ei usalda maksevahendina Valgevene rubla. Inimesed arvestavad ja võrdlevad hindu enamasti USA dollarites, harvem ka eurodes. Maksevahendina saab paljudes kohtades kasutada peale Valgevene rubla ka ülalmainitud valuutasid.
Toetus valitsevale presidendile on viimaste vabade küsitluste järgi 35% piirimail. Toetus presidendile on keskmisest suurem maal ja vähem haritud rahva hulgas. Toetus püsib, kuna enamik rahvast elab kallutatud infoväljas.
Minskis ja teistes suuremates linnades korraldatakse sageli protestiaktsioone riigivõimu vastu. Viimase suurema meeleavalduse korraldasid 10. ja 21. jaanuaril väikeettevõtjad. Nad protestisid uue seaduse vastu, mis lubab väikeettevõtjatel tööle võtta vaid oma lähisugulasi. Seaduse soov on lämmatada viimasedki riigist sõltumatud inimesed ning nad suukorvistada.

KGB jälgib kõike
Valgevene Riiklik Julgeolekukomitee (KGB) jälgib elu kogu riigis ja represseerib kõiki, kes julgevad teisiti mõelda. Valgevenes on vähemalt kaheksa poliitilistel põhjustel vangi mõistetud inimest. Peale nende istub vanglas neidki, kes on sinna mõistetud mõnel muul ettekäändel, kuid kelle vangistamise tegelik põhjus on vastuseis võimul olevale režiimile.
Enne ning pärast viimaseid ettevõtjate protestiaktsioone arreteeris miilits vähemalt 40 opositsioonipoliitikut ja aktiivset inimest. Mõnda neist ka piinati. Paljudele mõisteti 15 päeva aresti vale sõnakasutuse eest avalikus kohas või keelatud protestiaktsioonidest osavõtu eest.
Arreteeritud ja represseeritud on kolme noort poliitikut, kellega DEMYCi delegatsioon Miskis kohtus, et tutvuda kohaliku eluolu ning poliitilise olukorraga. Neile langes karistuseks 10 kuni 15 päeva aresti vale sõnakasutuse eest. Nad peksti läbi, et saavutada süüdistuste omaksvõtmist.
Meie delegatsiooni liikumist jälgis KGB pidevalt, samuti üritati nurjata pressikonverentsi. Nimelt tehti sel ajal kõrvalruumides remonti. Ei enne ega pärast pressikonverentsi ei tehtud neis ruumides mingit suurt müra tekitavat tööd, mis võinuks viidata remondile. Tegu oli kõige lihtsama sabotaažiga.

Vaba ajakirjandus surve all
Vaba ajakirjandus on Valgevenes peaaegu välja söödud. Ametlikud ajalehed ja ajakirjad saavad riigilt suuri toetusi, mis teevad need vabadest väljaannetest mitu korda odavamaks. Teisitimõtlevaid ajalehti ei saa juba paar viimast aastat inimesed enam koju tellida, neid ei müüda ka linna ajalehekioskites.
Vaba ajakirjandus levib peamiselt mõne üksiku müügikoha kaudu ja internetis. Eelmise aasta lõpul hakkas tööle Poolast edastatav valgevenekeelne vaba informatsiooni edastav telekanal ning naaberriikides tegutsevad ka mõned Valgevenele suunatud raadiojaamad. Minskis ja teistes linnades on üleval meilegi Nõukogude ajast tuttavad raadiolainete segajad, et vältida vale informatsiooni levikut.
Ajakirjanikke, kes ei esinda riigi ametlikku seisukohta, ahistatakse igal võimalusel. Neid arreteeritakse, konfiskeeritakse nende tehnikat, ei lubata osaleda kohtuistungitel, võetakse ära materjale.

Escape from Moscow

2007-06-10

The west seems to lack up-to-date knowledge about Moldova. Can Europe's poorest country ever achieve real independence from Russia?

Communism's fall gave the nations of the former Soviet bloc a chance to turn towards democracy, a market economy, and the rule of law. Some countries cut ties decisively with the communist past; others were less successful, a few failed catastrophically.

Moldova and Georgia were in the last category until recently. Their economic and political failures were in large part due to secessionist movements - actively supported by Russia - that aimed at keeping both countries in the Kremlin's "sphere of influence." When bloody conflicts erupted in Transdnistria, Abkhazia, and South-Ossetia, Russia turned its military presence into "peacekeeping" forces as a means of maintaining control.

It has long been feared that these so-called "frozen conflicts" could suddenly turn hot. Not only has this not happened, but we can now talk of solutions, as both Georgia and Moldova have begun to achieve breakthroughs to a market economy and democracy. The European Union's "neighbourhood policy" has also helped.

The starting point for these developments was Georgia's rose revolution three years ago. From coming perilously close to being a failed state, Georgia has turned towards the west. The success of the various "colour revolutions" in former Soviet-bloc countries also ignited change in Moldova, where President Vladimir Voronin launched reforms aimed at moving closer to the EU. These changes sparked new initiatives in Georgia and in Moldova to restore, peacefully, their territorial integrity.

Estonia's experience suggests how Georgia and Moldova should shape their policies vis-a-vis Russia. When Estonia gained independence in 1991, Moscow sought to portray Estonia as a land with huge economic problems, unsuitable for investment. Estonia was indeed poor, and its main exports were scrap metal and timber, but its economy was growing.

Russia supported a so-called "autonomy-movement" in northeast Estonia, which is populated mostly by ethnic Russians who settled there during Soviet times. When Estonia resisted, Russia imposed sanctions and cut off gas supplies. The few Estonian products allowed into Russia were heavily taxed, and Russia even threatened military intervention.

But Estonia kept its nerve. Russian sanctions actually helped Estonia redirect its economy westward. Meanwhile, Western Europe did its utmost to integrate the Baltic states - Lithuania, Latvia, and Estonia - while seeking to avoid conflict with Russia. A 1994 free-trade treaty with the EU enabled Estonian products to find new markets, and Estonia eventually became one of the most successful post-communist transition countries, joining the EU and Nato in 2004.

When Georgia gained independence in 1991, it did not receive the same sort of help from Western Europe. True, Georgia seemed a less appealing partner than the Baltic states. The 1990's were marked by coups, countercoups, and civil wars, with two regions - Abkhazia and South Ossetia - essentially breaking away with Russian support.

The country has done its best to live down its dismal past. Since the Rose Revolution, the economy has been reformed, the army has been strengthened, and the country's leadership is young, dynamic, and eager to move the country forward.

Georgia's 12% flat-rate income tax - probably the lowest in the world - has boosted the national budget. The government has raised pensions and increased social support. Corruption is decreasing and judicial reform has started. The economy grew by 8% in 2005 and more than 10% in 2006.

Georgia has tried to defuse tensions over Abkhazia and South Ossetia, but Russia accuses Georgia of aggression and ethnic cleansing. Its main goal is to inhibit western support for Georgia, and to prevent reconciliation with the breakaway regions.

Russia, and to some extent the United States, are the powers that matter in Georgia. Europe must show that it matters, too. Estonia demonstrated - at independence and again during the recent crisis over the movement of a Soviet-era memorial - that with determination and strong support, Russian pressure can be resisted.

Europe must understand that Georgia does not need humanitarian aid, but trade. Just as a free-trade deal with Europe allowed Estonia to find new markets, it can be the means through which Georgians are able to help themselves.

Georgia can reasonably hope that it will achieve real independence, but what about Moldova, Europe's poorest country and one threatened by Russia more than the Estonians - or, indeed, the Georgians - ever were?

Moldova's lack of success at reform was partly the result of Russian-supported secessionist movements. It made a wretched start at independence when the industrial region of Transdnistria - populated by Russian and Ukrainian speakers who feared that the majority of Moldovans, who are of Romanian descent, planned closer ties with Romania - declared independence. Civil war followed, and in 1992 Russian troops entered Transdnistria, where they remain. Transdnistria's independence has never been recognised, either by Moldova or internationally. It is said to be lawless and corrupt.

Moldova is deeply in debt, unemployment is high, and its once well-regarded wine industry is in decline. Russia occasionally cuts off its gas, and many of its four million people have left the country.

Only Russia can solve the problem. Moldovan officials have made five fruitless visits to Moscow to plead with President Vladimir Putin to explore a solution and withdraw Russian troops. A desperate Voronin has turned for help to the EU's "border assistance mission," but an EU initiative would need Russian cooperation.

Unfortunately, the west appears to lack up-to-date knowledge about the situation in Moldova. In April, for example, the EU and the US too learned of a proposed peace deal only from a leaked report in Germany. That deal would appear to favour Russia, with Moldova recognising Transdnistria as a legitimate entity. If Russia has trumped the west, the precedent for Georgia and other weak post-Soviet states would be a dire one.