Poliitikute ajaveebid

Riigieelarvega panustatakse haridusvaldkonna arengusse

2011-10-13

Vabariigi valitsus kiitis 22. septembril heaks järgmise aasta riigieelarve ning nüüd arutab eelarvega seonduvat Riigikogu. 2012. aasta riigieelarves on kulutusteks määratud 6,57 miljardit ning eeldatavateks tuludeks 6,1 miljardit eurot. Seoses ebakindla olukorraga viimastel aastatel Euroopas on riigieelarve defitsiidis. Kuigi riigieelarve puudujääk ulatub 2,1 protsendini SKTst, siis Eesti riik ei kata lisakulutusi laenudega, vaid oma reservide kasutamisega. Millistesse valdkondasesse panustatakse tuleval aastal 6,57 miljardi euro suuruse riigieelarvega?

Olulise valdkonnana tooksin välja Eesti riigi panused haridusse järgmisel aastal. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud endale eesmärgi saavutada kulutuste osakaal teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Praegu moodustavad meie riigi kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendi SKTst, mis on ligikaudu 163 miljonit eurot. Sellepärast panustatakse tuleval aastal haridusse 12 protsenti rohkem kui eelneval aastal ehk kulutused suurenevad 65 miljoni euro võrra. Haridusvaldkonda suunatakse ka kvoodimüügi tulu 72 miljoni euro ulatuses, et rahastada üle poolesaja koolihoone ja õpilaskodu renoveerimist. Plaanis on Riigi Kinnisvara kaudu renoveerida ja suurendada näiteks Viljandi gümnaasiumi ning renoveerida Nõo reaalgümnaasiumi hooneid. Pooleteise miljoni euroga rahastatkse ka IT Akadeemia käivitamist, millega soovitakse tagada infotehnoloogia sektorile vajalikku tööjõuressurssi. 6,2 miljoni euro võrra tõstetakse kõrghariduse riiklikku koolitustellimuse rahalist mahtu. Kulutused haridusvaldkonda on igati õigustatud, sest kõrge harituse tase riigis on kindlasti edasiviiv jõud.

Hea uudis kõigile Eesti pensionäridele on pensionitõus järgmisel aastal. 4. aprillist suurenevad riiklikud pensionid 4,4 protsendi võrra. See tähendab keskmise vanaduspensioni tõusu 13 eurot kuus. Pensionide väljamaksete mahtu suurendati 72 miljoni euro võrra ehk 1,36 miljardi euroni. Eesti riik taastab ka riigipoolsed kohustuslike kogumispensionifondide maksed, mida sai lubatud kriisi ajal. Suurima osa sotsiaalministeeriumi kuludest moodustavad pensioni- ja ravimikindlustus, soovitakse tõsta ravikindlustuses tervishoiuteenuste hinnad majanduskriisieelsele tasemele. Kokku on sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve 2,7 miljardit eurot, mis on 80 miljoni euro võrra suurem kui möödunud aastal.

Riik panustab järgmisel aastal ka Eesti teede korrashoidu. Kohalikud omavalitsused saavad 17,8 miljonit eurot teede olukorra parandamiseks, mis on viie miljoni euro võrra suurem summa kui eelmisel aastal. Jätkub ka kergliiklusteede toetusskeemi elluviimine. 2011. aastal riigi toetustega rajati 16 kergliiklusteed ning tuleval aastal on plaanis rajada kaheksa uut teed. Kokku saab valmis 71,5 kilomeetrit kergliiklusteid, millega soovitakse kaasa aidata liiklusohutuse suurenemisele turvaliste rattateede ehitamise kaudu.

Hea on tõdeda, et Eesti riigi investeeringud põllumajanduse, maaelu ja kalanduse valdkondade arendusse tõusevad. Toetused kasvavad 47,1 miljoni euro võrra 311,3 miljoni euroni. Suurenemise üheks põhjuseks võib pidada investeeringutoetuste väljamaksmist senisest suuremas mahus, mille tõttu on tegevus elavnenud ja majanduslik olukord paranenud. Teise põhjusena võib välja tuua põllumeeste investeeringute lõpptähtaja saabumist, mis jõuab kätte järgmisel aastal. Ettevõtjad, kes on esitanud toetustaotlused ja on saanud PRIA-lt nõusoleku, peavad langetama otsuse, kas investeeringud teoks teha või toetusrahast loobuda. Tõenäoliselt soovib enamik neist investeeringud ellu viia ning see omakorda tähendab, et tuleval aastal tuleb teha suuremaid väljamakseid. Riigieelarves on sellega juba arvestatud ning põllumajandusele tuleb 2012. aasta soodne.

Järgmise aasta riigieelarve jääb kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtub eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. IRL seisab hea selle eest, et riigieelarvesse ei jõuaks üle jõu käivad lubadused, millega võib kaasneda maksukoormuse või riigivõla suurenemine. Piiratud ressurssidega peame tegema õigeid otsuseid, milliste valdkondade arengusse panustada. Eesti jätkusuutlikkuse tagavad investeeringud haridusse, ettevõtlusesse ja inimeste elujärje parandamisse.

Päike - kas hea haldjas või õel nõid?

2011-05-12

Tähtede suures perekonnas on meie Päike tagasihoidlik täht, mil vanust umbes 4,6 miljardit aastat. Kosmilise gaasipilve kokkutõmbumisel tekkinud uue tähe ümber moodustus ülejäänud gaasist ketas, millest said alguse planeedid ja nende kaaslased. Päikesesüsteem oli sündinud.

Tänu tema tunduvalt massiivsemate tähtedega võrreldes väikesele massile põleb vesinik Päikese südames väga aeglaselt. Päike on eksisteerinud mitu miljardit aastat ja vesiniku põlemine võib jätkuda veel sama kaua.

Päikeses töötab perfektne termotuumajaam, kus toimub nelja prootoni süntees heeliumiks. Selle protsessi käigus eralduv energia on olnud aluseks, et Maal sai areneda elu. Umbes 3,8 miljardit aastat tagasi moodustusid meie planeedil esimesed algsed eluvormid ja arvatavasti 7 miljonit aastat tagasi ilmus juba inimene.

Päike kui täht on kogu inimkonna arenguks tõeliselt hea haldjas. Miks?

Tänu aeglasele vesinikusün-teesile on Päikese heledus olnud miljardeid aastaid ühes suurusjärgus. Tähtede maailmast on teada selliseid, mille heledus võib tunduvalt muutuda isegi tundide jooksul. Neid nimetatakse muutlikeks tähtedeks. On raske ette kujutada, kuidas ja kas üldse võiks nii kiiresti muutuvas kiirgusväljas areneda elu, ja sellepärast otsitakse Maa-välist elu just Päikese-taoliste tähtede juurest.

Loomulikult on Päikesest lähtuv stabiilne energiaeraldus suures mastaabis inimkonnale kasulik. Kuid kui termotuumasüntees Päikese sees on „rangelt kontrolli all", siis Päikese väliskihtides toimuv seda ei ole. Alates 18. sajandi keskpaigast on astronoomid jälginud 11-aastaseid päikeseplekkide tsükleid, kus päikeseplekkide arvu maksimumide vahel on sügav miinimum.

7. märtsil oli päikesepurse

Selliseid tsükleid on vaadeldud kokku juba 24. Päikese aktiivsuse üks väljundeid on tema mõju lühilainelisele raadiosidele: päikeseplekkide maksimumi ajal mõjuvad Päikesest lähtuvad suure energiaga prootonid ja alfaosakesed ionosfäärile niimoodi, et lühilaineline raadioside enam ei toimi.

Kahekümne esimene sajand algas päikeseplekkide maksimumiga, mille arv oli mõnel 2000. aasta kuul kuni 170 ja kahanes 2009. aastal pea nullini. Pärast seda hakkasid päikeseplekid aeglaselt sagenema (2011. aasta algul umbes 50) ja sellega kaasnes võimas päikesepurse (7. märtsil 2011). Vastastikune mõju Maa magnetväljaga viis selleni, et 10. märtsil oli virmalisi võimalik näha sellistes Ameerika osariikides nagu Wisconsin, Minnesota ja Michigan.

Kui päikesepursked kutsuksid esile ainult efektseid virmalisi, siis poleks asi väga hull. Aga tugevate päikesepursete mõju all võivad kannatada elektrisüsteemid ja veel enam satelliidid. Lähemate aastate päikeseplekkide arvu ennustada on väga keeruline, kuid kindlasti jõuab see paarisajani.

Teisalt ei olegi päikesepursked nii halvad, kui esmapilgul tundub.

1930. aastatel märkas Ameerika füüsik Scott E. Forbush, et kosmilised kiired moodustavad Maa ülemise atmosfääriga reageerides suure hulga sekundaarosakesi, mida on võimalik registreerida maapinnal. Forbush avastas, et kosmilise kiirguse voog väheneb, kui Päikese aktiivsus on suur. Selle esmapilgul täiesti arusaamatu nähtuse põhjus on aga lihtne: päikese-plahvatus viskab välja massiivseid kuuma gaasi pilvi. Nendes massiivsetes pilvedes on peale kuuma gaasi veel magnetsõl-med ja magnetväljad, mille plahvatus on Päikesest ära rebinud. Magnetväljad mõjutavad laetud osakesi ja kui kuumad gaasipilved mööduvad Maast, siis magnetväljade mõjul elektriliselt laetud kosmilised kiired, mis muidu tabaksid meie planeeti, kalduvad kõrvale ega jõua enam Maa pinnale. See-tõttu võib rahvusvahelises kosmosejaamas mõõdetav radiatsioonitase kuni 30 protsenti väheneda. Radiatsioonitase on aga tähtis faktor, eriti kui astronaudid kavatsevad töötada avakosmoses.

Palju olulisem on end kaitsta kosmilise kiirguse eest kui päikeseplahvatuse ajal tekkinud suure energiaga prootonite eest, mille mõju saab vähendada (kosmosejaamas) lihtsate alumiinium- või plastkilpidega. Kosmiline kiirgus aga tungib jaama ja võib pikka aega mõjutada inimese tervist. See probleem kerkib täie teravusega, kui inimene kavatseb lennata Marsile.

Tehnoloogia edusammudega kaasnevad pea alati ka riskid ja neid tuleb arvestada. Arvan, et saabuv päikeseplekkide maksimumi aeg ei too kaasa maailma lõppu, kuid kosmosetehnika võime ülitugevatele pursetele vastu pidada on omaette küsimus.

Õppige ettevõtlust – see tasub ära!

2010-09-03

Nüüdse Eesti majanduse ning elukorralduse alustalaks on ettevõtlus ja meie inimeste ettevõtlik vaim. Et oleksime võimelised arendama oma sotsiaalhoolekande- ja haridussüsteemi, saaksime teha kaitseinvesteeringuid ja toetada kultuuri, vajame tulusid. Ettevõtlus aitab luua lisaväärtust, mis on tarvilik nii era- kui avalike huvide edendamiseks.

Eesti ettevõtluse lähiajalugu on ilmselt värvikam kui meie Skandinaavia naabritel. Kuigi hüperinflatsioon hävitas suurema osa inimeste säästudest, tõusis eraettevõtlus taasiseseisvunud Eestis kiiresti valitsevaks tegevusvormiks.

Miks? Sest see põhineb vabal eneseteostusel, erinevalt nõukogude kollektiivmajanditest, kus töötamine paljusid ei motiveerinud. Peame hindama inimesi, kes pärast taasiseseisvumist olid nõus riskima, investeerides oma säästud esimeste eraettevõtete loomisesse, niisamuti kui neid, kes on valmis tegema seda nüüd.

Soov ja tahtmine

Statistika järgi on kõige suuremad uute töökohtade loojad uued ettevõtted, mitte aga juba olemasolevad. Mõni aasta tagasi Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kahe kolmandiku uute töökohtade loojaks olid alla viieaastased ettevõtted.

Eestile on praegu tähtis iga uus töökoht, mistõttu on tarvis mõelda sellele, kuidas innustada inimesi uusi ettevõtteid looma, sest avaliku sektori paisutamisega heaolu kasvatada ei saa.

Eelmisel aastal oli Eestis 43,6 ettevõtet tuhande elaniku kohta, mis on Euroopaga võrreldes keskmine tulemus. Ometigi on meil veel kõvasti kasvuruumi ja tarvis on mõelda põhjustele, miks eelistavad inimesed palgatööd ettevõtlusele.

Ehk ei ole Eesti ettevõtluskultuur veel piisavalt välja arenenud, et rolli mängiksid traditsioonid või et osataks ettevõtlusega tegelejaid vääriliselt hinnata. Riik on proovinud ettevõtlusega pihta hakkamist soodustada, pakkudes alustajatele starditoetust ja uutele ettevõtetele kasvutoetust, samuti mitmes vormis juurdepääsu oskusteabele.

Need meetmed on tarvilikud, kuid inimese enda idee ja soov ettevõtet käivitada on määratult tähtsam kui muu selle ümber. Kas saab kuidagi soodustada seda, et inimestel tekiks rohkem häid äriideid?

Uus kooliaasta on algamas. Eelmisel aastal analüüsis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kõrgkoolide õppekavasid eesmärgiga selgitada välja ettevõtlusainete osakaal õppekavades.

Tulemused olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud, sest mitteettevõtluserialade tudengitele pakuti äärmisel juhul võimalust võtta osa mikro- või makroökonoomika loengust.

Samas võiks ja tuleks tagada sõltumata erialast kõigi tudengite ligipääs ettevõtlusainetele, sest peale põhiala omandatud ettevõtlusteadmised võivad väga kasulikuks osutuda.

Miks ei võiks näiteks filoloogil olla teadmisi ka äriettevõtte toimimispõhimõtetest ja sügavamalt eksporditurgude müügistrateegiatest. Elu keerdkäike ette ei tea ja filoloogia lõpetanust võib saada suurepärane ekspordijuht.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, haridusministeeriumi, kaubanduskoja ja teiste partnerite eestvõttel on peatselt valmimas alg-, põhi-, kesk- ja kutseharidustasemele suunatud ettevõtlusõppe edendamise tegevuskava.

Kava koostamise käigus analüüsiti riiklikku õppekava ja kõrvutati seda ettevõtliku inimese ideaalpildiga ehk püüti leida õpiväljundeid, mis soodustaksid noore inimese ettevõtlikkuse kujundamist.

Üllatavalt leiti, et kõikidest õppeainetest panustab õpilaste ettevõtlusaktiivsuse tõstmisse kõige enam inimeseõpetus! Aga miks mitte matemaatika, miks mitte füüsika, keemia ja muud ained, mille puhul võiks esmapilgul eeldada suuremat seotust majanduse või ettevõtlusvaldkonnaga?

Praegune haridussüsteem vajab oluliselt tugevamat ettevõtlusõppe aspekti toomist õppekavasse. Pelgalt kuivad faktiteadmised ja õpetaja ainekesksus ei julgusta noori ettevõtlusega tegelema.

Noored, netiloengusse!

Ühiskond vajab aktiivseid ja ettevõtlikke noori, kellest võiksid saada meie homsed mööblivabrikandid ja muud ärimehed või riskikapitalistid. Noorte ettevõtluse edendamiseks on 1990. aastate algusest teinud tublit tööd Junior Achievement, kelle majandusõpetuse ja õpilasfirmade programm on andnud noortele praktilise ettevõtluskogemuse ja teoreetilised baasteadmised ettevõtlusest.

Noorte ettevõtlust aitavad arendada ka mitmed teised organisatsioonid ja sihtasutused - edukaks on osutunud Ida-Viru ettevõtluskeskuse programm «Ettevõtlik kool».

Ettevõtliku vaimuga koolinoortele, neile, kes juba praegu on valikainena oma õppekavasse ka ettevõtlusõppe valinud, pakutakse sellel aastal võimalust osa saada teemakohasest videoseminaride seeriast.

Et tuua vaheldust tavapärasesse koolitundi, hakkavad kord kuus interneti vahendusel loenguid pidama oma ala kõige tugevamad ja aktuaalsemad tegijad, et jagada kogemusi ja tutvustada ettevõtlusõpilastele oma vaatenurka valdkonnas tegutsemiseks.

Esimene netiloeng, milles käsitletakse ettevõtluse rolli Eestis, on «eetris» juba 7. septembril. Seminaride käigus ootame õpilastelt aktiivset kaasamõtlemist ja oma esimese ettevõtte kondikava koostama hakkamist, sest 2011. aastal auhinnatakse silmapaistvaimaid ideid.

Uue kooliaasta valguses ootan peale koolinoorte ka kõigilt lapsevanematelt julgust nõuda koolidelt ettevõtlusmaailma tõsisemat tutvustamist. Ettevõtlik vaimsus ei tähenda ju pelgalt inimese võimekust n-ö äri teha.

Ettevõtlik inimene on iseseisev, julge ja loominguline ning neid omadusi võiks arendada endas igaüks sõltumata sellest, kas ta tahab oma tulevikku siduda mõne firma juhtimisega või mitte.

Miks me vananeme?

2010-02-06

Küllap on selle küsimuse vastu huvi tundnud kõik. Küsimusele vastust otsima ajendab meid nii uudishimu - mis toimub kõikide elusorganismide sees, et vananemise eest kellegi pääsu pole - kui ka lootus, et saadud teadmised võimaldavad vananemisprotsessi pidurdada. Et seda vältida õnnestub, keegi vaevalt loodab.

Kui kaua võiks inimene üldse elada? Arvatakse, et viimase saja tuhande aasta jooksul ei ole maksimaalne võimalik eluiga eriti muutunud ja see võiks olla umbes 125 aastat. Küll on aga muutunud keskmine oodatav eluiga: tänu nakkushaiguste vähenemisele, paremale hügieenile ning antibiootikumide ja vaktsiinide leiutamisele on see ainuüksi viimase saja aasta jooksul pikenenud umbes 27 aasta võrra.

Selleks, et vananemise olemust mõista, tuleb meil lähemalt uurida, mis toimub meie rakkudes. Inimene sisaldab miljardeid rakke ja nende tegevusest sõltub kõik see, mida me teha suudame - süüa, liikuda, mõelda jne.

Juba tükk aega tagasi on täheldatud, et rakkudel on olemas oma kindel eluiga - võimalik maksimaalne pooldumiste arv. Inimese embrüonaalseid rakke kultuuris kasvatades poolduvad need umbes 50 korda, seejärel aga pooldumine peatub ning rakud surevad.

40-aastasel inimesel on samad rakud võimelised poolduma 40 korda ning 80-aastasel vaid 30 korda. Inimesest lühema elueaga loomade rakud on võimelised ka vähem kordi poolduma.

On olemas geneetiline haigus, nn Werneri sündroom, mille puhul inimene vananeb väga kiiresti, nähes juba teismelisena välja kui vanainimene. Seda haigust põdevate inimeste rakud poolduvad vähem kordi kui tervete omad.

Organismi vananedes toimub rakkudes palju muutusi. Valgud muutuvad üha modifitseeritumaks ja kogunevad DNA muutused, mutatsioonid. Pidevalt väheneb rakkude vastupanuvõime stressile - näiteks temperatuurikõikumisele, kemikaalidele või kiirgusele - ning suureneb rakkude suremise tõenäosus.

Selliste muutuste ühiseks põhjuseks on raku koosseisus olevate makromolekulide kahjustumine superoksiidide ja teiste vabade radikaalidega, mis tekivad raku enda ainevahetuse käigus. Rakud on varustatud mehhanismidega, mis peavad selliste mõjude vastu võitlema, hävitades vabu radikaale ja parandades kahjustatud makromolekule.

Niisugused mehhanismid ei saa aga iial olla täiuslikud ning seetõttu hakkavad mitmesugused muutused aja jooksul kogunema. Nende muutuste hulk saab teatud hetkel kriitiliseks ning põhjustab raku hävimise.

Eri rakkude kaitsemehhanismid töötavad erineva efektiivsusega ning just seetõttu on ka rakkude eluiga niivõrd erinev. Eespool öeldust on selge, et mida aktiivsemad on vabu radikaale hävitavad ning vigastusi parandavad geenid, seda pikem on ka raku eluiga.

Just seetõttu ongi «pika eluea geenidena» iseloomustatud näiteks DNA parandamise eest vastutavaid valke kodeerivad geenid ning vabu radikaale hävitavate ensüümide (näiteks superoksiidi dismutaas ja katalaas) geenid. Werneri sündroomi puhul on teada, et patsientidel kahjustatud geeni WRN produkt on üks neist, mis vastutab rakkudes DNA kahjustuste parandamise eest.

Mida parem on selliste geenide ja nende kodeeritavate valkude töö, seda pikem on ka rakkude eluiga ning seetõttu on suurem ka tõenäosus, et kogu organism elab kauem.

Lisaks sellisele üldisele «muutuste kogunemise» mehhanismile on veel tähelepanu juhitud spetsiaalsetele struktuuridele kromosoomide otstes - telomeeridele, mis võivad olla seotud raku eluea kontrolliga.

Telomeerid on kindla järjestusega DNA alad, mida sünteesitakse raku pooldumise käigus veidi teistsuguste mehhanismide abil kui raku ülejäänud DNAd. Mulluse Nobeli preemia said just telomeeride uurijad Elizabeth Blackburn, Carol Greider ja Jack Szostak.

Telomeerid kindlustavad kromosoomide stabiilsuse ning selle, et järglastele kanduks üle kogu raku DNA täies pikkuses. Blackburn on kunagi öelnud, et need on justkui saapapaelte plastmassotsad, mille lagunedes hakkavad ka paelad lahti hargnema.

On leitud, et iga raku pooldumisega jäävad telomeerid järjest lühemaks. Võib arvata, et teatud arvu pooldumiste järel on telomeerid nii lühikesed, et ei suuda enam kromosoomide stabiilsust tagada, ning see põhjustabki raku hävingu.

Mitmesugused vähirakud on aga saavutanud surematuse nii, et toodavad suurel hulgal telomeeride sünteesi eest vastutavaid ensüüme ning seetõttu nende telomeerid jagunemiste käigus ei vähene.

See pole aga veel kõik. Peale organismi osaks olevate üksikute rakkude eluea kontrolli näivad olemas olevat ka üldisemad kontrollimehhanismid, mis dikteerivad terve organismi eluiga.

California ülikooli teadlased Javier Apfeld ja Cynthia Kenyo on näidanud, et mõne geeni tegevus võib dikteerida eluea pikkust mitte ainult selle raku jaoks, kus teda toodetakse, vaid ka teistele organismi rakkudele.

Ühes molekulaargeneetikute lemmikobjektis, pisikeses ussis Caenorhabditis elegans on leitud geen daf-2, mille kahjustumise puhul pikeneb organismi eluiga tunduvalt. Sellega kaasneb ka organismi võime taluda paremini stressifaktoreid.

Tegemist on geeniga, mis kontrollib eluiga sel moel, et ei lase rakke jääda väheaktiivsesse puhkeolekusse. California teadlastel õnnestus näidata, et selle geeni produkt mõjutas ka nende naaberrakkude eluea lühenemist, kus daf-2 produkte ei toodetudki.

Seetõttu on põhjust arvata, et peale iga üksiku raku tasemel töötava, eluea pikkust määrava mehhanismi on olemas ka «bioloogiline kell», mis kontrollib organismi kui terviku eluea pikkust.

Ehkki me teame sellise «kella» komponentidest ja tööprintsiipidest alles väga vähe, on põhjust uskuda, et tegu on laialt levinud ja evolutsioonis konserveerunud masinavärgiga. Kõigil neil valkudel, mis on leitud organismi vanust kontrolliva «bioloogilise kella» komponentidena ussil C. elegans, on olemas väga sarnased analoogid ka teistes loomades ning inimeseski.

Kas meie praegused teadmised võimaldavad juba eluiga pikendada? Rakkude eluiga pikendada on tegelikult väga lihtne. On teada mitukümmend geeni, mida nimetatakse onkogeenideks, kuna nad on eriti aktiivsed paljudes kasvajates.
Onkogeenide aktiveerimine rakus likvideerib normaalsed kasvu ja vananemise kontrollimehhanismid ning rakk muutubki surematuks.

Näiteks põhjustavad mõned onkogeenid ülalnimetatud telomeeride aktiivse sünteesi, teised aga rakkude kasvu sõltumatuse keskkonnatingimustest. Tulemuseks on kasvajarakud, mis võivad kultuuris kasvatades lõpmatult kasvada ja järglasi anda.

Iga aasta 11. oktoobril tähistatakse Atlantas Henrietta Lacksi päeva. Tegu on naisega, kes suri noorena, 31-aastaselt emakakaela vähi tõttu. Arstid aga aretasid sellest kasvajast rakuliini, mida kutsutakse Henrietta nime esitähtedest tulenevalt rakuliiniks HeLa ning mis on saanud järgnevate aastakümnete jooksul väga oluliseks vähi, aidsi, lastehalvatuse ja mitme teise haiguse uuringul ja ravil.

Seda rakuliini kasvatatakse sadades laborites üle maailma ning seetõttu on võimalik ka eri laborites saadud uurimistulemusi omavahel võrrelda. Praegu maailmas kasvatatavate HeLa rakkude hulk ületab kindlasti suuresti originaali oma.

Nõnda võibki öelda, et Henrietta Lacks - vähemalt rakulisel tasemel - on muudetud surematuks. Kindlasti pakub selline surematus huvi näiteks neile religioossetele õpetlastele, kes usuvad, et inimene võibki koosneda ühestainsast rakust, millel on olemas oma unikaalne geenikombinatsioon.

Rakust, mis ei tunne valu, millel pole eneseteadvust ega sotsiaalseid sidemeid - näiteks viljastatud munarakust. Enamik teadlasi arvab küll õnneks teisiti ning seetõttu ei ole ikkagi saavutatud inimese surematust.

Normaalsete rakkude surelikkus ja kasvajarakkude surematus väljendab üht olulist vananemise paradoksi. Surematud rakud tekitavad organismis vähkkasvajaid, mis põhjustavad organismi kui terviku õige kiire surma.

Tervikliku organismi eelduseks on rakkude kooskõlastatud tegevus ja paljunemine. Kooskõla saavutamise hinnaks on aga rakkude surelikkus - seetõttu ka kogu organismi eluea lõplik pikkus.

Ka sellest paradoksist on loodus leidnud väljapääsu: kogu geneetiline informatsioon antakse DNA kujul edasi järglastele, kes ehkki ise pidevalt vananedes, hoolitsevad selle informatsiooni püsimise eest ning kannavad seda edasi läbi uute põlvkondade. Surematus on olemas - selle kandjaks on meie lapsed.

Suured küsimused teaduses

Kui poleks küsimusi, poleks ka teadust (vaja). Suured ja rasked küsimused - augud maailmapildis - murravad illusiooni kõige teadmisest ja annavad teadlastele igavesti tööd uute teadmiste otsimisel.

Viis aastat tagasi (1. juulil 2005) kogus Science - üks maailma mõjukamatest teadusajakirjadest - oma juubelinumbrisse 125 suurt teaduse ees seisvat küsimust, millele vähemalt siis veel vastata ei osatud.

Postimees küsib algavas artiklite sarjas Eesti teadlastelt, mida nemad neist küsimustest arvavad ning palju on teadus viie aastaga edasi arenenud.

Ülikool peab muutunud oludega kohanema

2009-11-13

Eestis seostub Euroopa Liidu üks suuremaid ühiseid haridusettevõtmisi - nn Bologna reform - eelkõige 3+2-süsteemi kasutuselevõtuga. Just selles võtmes ja lisaks veel läbi massikõrghariduse prisma käsitletakse ka selle reformi häid ja halbu külgi.

Viimati Tartus toimunud kõrghariduskonverentsil osales EL-i endine „haridusdirektor", reformi üks eestvedajatest David Coyne (intervjuu PM, 29.10). Rein Taagepera on öelnud, et „3-aastane bakalaureuseõpe on suur õnnetus" (PM, 03.09), hiljutistest kodumaistest Bologna-kriitikutest meenub veel Jüri Alliku sõnavõtt (EPL, 25.08). Ju võiks üldistades väita, et üldine hoiak Eestis on olnud pigem negatiivne, kusjuures peamine rahulolematus on suunatud ülikoolihariduse muutumisele massihariduseks, samuti bakalaureusekraadi väidetavale odavnemisele. Olen arvamusel, et need on olnud pigem Bologna reformi paratamatud kaasnähtused Eestis kui selle reformi tulemused, rääkimata reformi eesmärgiks olemisest.

Tööturg nõuab kõrgharidust

Bologna reformi laiema tähenduse mõistmiseks oleks ka Eestis hea näha seda laiemas, isegi üleilmses kontekstis. Euroopa kõrghariduse ümberkujundamise vajadus on sündinud kolme objektiivse protsessi tulemusena. Esiteks, kõrghariduse kättesaadavuse plahvatuslik kasv, mis Lääne-Euroopas sündis 1970. aastatel ja jõudis meile sajandivahetusel. Teiseks, kõrghariduse ja (kõrgharidusega) tööjõuturu globaliseerumine ning kolmandaks, (maailma) majanduse jõudmine postindustriaalsesse faasi.

Lihtsamalt: kõrgharidusele pretendeerib enam kui iga teine noor, teeb seda kasvavalt üle riigipiiride ja sooviga olla kiiresti muutuval tööjõuturul pikka aega konkurentsivõimeline. Mandri-Euroopa tugevatele rahvuslikele kõrgharidustraditsioonidele tuginev fragmenteerunud süsteem ei suutnud nendele väljakutsetele enam vastu panna ning rahulolematus kehtiva olukorraga kasvas eelkõige terasemate tudengite seas, kes „hääletasid jalgadega", ja tööandjate seas, kes üha enam otsisid oma piiriülestesse ettevõtetesse töötajaid „arusaadava diplomiga" angloameerika ülikoolide lõpetanute hulgast.

Ülikool ei saanud enam olla üksnes elitaarne akadeemiline ettevõtmine, vaid pidi kohanema laiema sotsiaal-majandusliku masinavärgi nõuetega. Õigustatult juhiti tähelepanu asjaolule, et probleemid kuhjusid just Mandri-Euroopas, kus ülikoolide rahastamine oli peamiselt maksumaksjate õlgadel, ja üksmeelselt leiti, et uute väljakutsetega on edukamalt toime tulnud angloameerika traditsioonidel põhinevad ülikoolid, mida iseloomustab ka üliõpilaste palju suurem osalus õppekulude katmisel. Elule avatud kõrgharidus on seetõttu edukam, konkurentsivõimelisem ja „parem" kui sissepoole suunatud, üksnes akadeemilistele tulemustele orienteeritud klassikaline stuudium. Seda asjaolu ei tohiks Bologna reformile hinnangut anda püüdes silmist lasta. Ka Eestis, õigemini eriti Eestis.

Ilmselt on alust väita, et minu 1976. aastal Tartu riikliku ülikooli diplomiga kinnitatud viieaastane füüsikuharidus oli akadeemiliselt tõsiseltvõetavam kui praeguse loodusteaduste magistri 3+2-skeemi alusel omandatud füüsikuharidus, rääkimata kolmeaastase bakalaureuseprogrammi läbimisel saavutatavast. Aga see pole ju eesmärgistatud võrdlusalus. Küsigem pigem, kas praegused keskmised lõpetajad on üleilmastuval tööturul elukestvalt konkurentsivõimelisemad, kui nad olnuks omaaegse hariduse baasil. Olen veendunud, et vastus on tänaste tudengite kasuks. Jah, tippfüüsikuni jõudmiseks on neil pikem tee minna kui minul omal ajal, ent palju siis minugi kursusekaaslastest on just selle kitsa tee valinud. Ja mindki on elu praeguseks seadnud mittefüüsiku ametisse, kus ettekujutus laiematest ilmaasjadest marjaks ära kulub.

Kes on konkurentsivõimeline?

Omal ajal peeti oluliseks näitajat, kui palju lõpetanuid töötas kümne aasta möödudes õpitud erialal. Tänapäeva maailmas on sellel näitajal vähe sisu. Oleme palju rääkinud lõpetanute edukusest, ent kui palju teame nendest, kes viieaastased õpingud ühel või teisel põhjusel pooleli jätsid ja paremal juhul nn lõpetamata kõrghariduse diplomiga lõpetasid? Ka nende tulevik ja toimetulek peavad meil silme ees olema, kui püüame süsteemidele laiemalt hinnangut anda.

Seepärast nõustun ühelt poolt oma akadeemiliste kolleegidega, kui nad tänapäeva „kiirküpsetatud" lõpetanuile ja nende koolitussüsteemile hinnangut andes kriitilised on. Kitsalt akadeemilisest vaatenurgast on neil kindlasti õigus - füüsikuks, bioloogiks, psühholoogiks või mõne muu ilusa akadeemilise eriala haritud esindajaks saamiseks sobis omaaegne „hea Saksa süsteem" paremini. Aga tänapäeva ühiskonnas on vajaduste skaala palju laiem ja, mis veelgi olulisem, dünaamilisem.
Kõrgkooli soovib minna juba kaks igast kolmest keskkoolilõpetajast, ja tore on. Aga nende ettevalmistus ei saa seejuures olla sama kui olukorras, kus ülikoolis õppis iga kahekümnes. Nende tulevased töökohad on hoopis teised, sealhulgas sekretäri ja remondimehe, sotsiaaltöötaja ja huvikonsultandi ametid. Ja mitte ainult Eestis. Peame kõik olema valmis keskealise või vanemanagi uuesti kõrgkoolipinki istuma ja lisaks olemasolevale bakalaureusekraadile hoopis uuel erialal magistrikraadi lisama. Pole oluline, kas teeme seda enesetäiendamise ajel või tööturu survel.

Samm õiges suunas

Nendele väljakutsetele vastamisele ongi Bologna reformide kavandamisel mõeldud ja usun, et kümme aastat tagasi väljapakutud raamistik annab ka hea ja paindliku vastuse. Muidugi, raamistik tuleb igal riigil ikka ise sisuga täita ja see on võimalik eri moel ja erineva edukusega. Eesti valis kiire ja esmalt just formaalsele küljele rõhu asetava tee. Seda otsust võib kritiseerida, ent seejuures tuleb silmas pidada, et meie jaoks tuli Bologna reform selga vaid seitse aastat varem spontaanselt alanud ja neli aastat varem seadustatud kõrgharidusreformile, mis asendas omaaegse Nõukogude süsteemi uue Eesti süsteemiga.

Ümberkorraldus haridussüsteemis on alati väga pika vinnaga, formaalne üleminek võtab kümme, sisuline vähemalt 20 aastat. Seega oli käimasoleva ümberkorraldusega jätkamine mõttetu ja Bologna süsteemi kohene kasutuselevõtt ainuke valik. Muidugi, segadused sellest esmalt suurenesid ja pole õieti praeguseni lõppenud, ent alternatiiv aeglaseks üleminekuks oleks segaduste perioodi veel pikemaks muutnud.

Euroopa koer on suurem kui Eesti oma

Julgen arvata, ja ma pole oma arvamuses kindlasti üksi, eriti laiemas Euroopa kontekstis, et Bologna reform on suur samm õiges suunas Euroopa kõrghariduse üleilmse konkurentsi tõstmise teel. Olen olnud osaline selle reformi tutvustamisel ja modifitseeritud juurutamisel paljudes Aasia aga ka Lõuna-Ameeri-ka riikides ning tean, et kasutatud alusprintsiibid on universaalsed ja määravad kogu maailma kõrghariduse arengut eelseisvail aastakümnetel. See lähenemine sobib kindlasti ka Eestile, oleks üsna arrogantne väita vastupidist. Ometi oleks alusetu ja rumal arvata, et meil on selle süsteemi juurutamisega kõik hästi. Ei ole.

Bologna süsteemi keskne idee ei ole nominaalsete kolmeaastaste bakalaureuse- ja kaheaastaste magistriprogrammide kohustuslik juurutamine, vaid üle Euroopa võrreldava kõrgharidusstruktuuri kujundamine. See peaks tagama diplomite võrreldavuse, aga samuti aitama kaasa üliõpilaste suuremale liikuvusele nii riikide vahel, ülikoolide vahel riikide sees kui ka lähedaste erialade vahel, siirdudes bakalaureusetasemelt ma-gistritasemele. Kõik kokku peaks paindlikult vastama kujuneva üleeuroopalise tööturu vajadustele.

Kogu selle süsteemi juures on aga üks oluline eeltingimus: programmide funktsionaalne võrreldavus peab olema sisuline, mitte formaalne ja see peab olema tagatud õpiväljundite määratlemisega tööturule oluliste oskuste kaudu. Siia ongi koer maetud! Nii Eesti kui ka palju suurem Euroopa koer.

Akadeemiakesksetele ülikoolidele ja erialakesksetele õppejõududele ei ole see ülesanne tihti osutunud jõukohaseks. Osalt seetõttu, et neil puuduvad arusaadavatel põhjustel teadmised tööturu tegelikest vajadustest, mida raskendab ka tööandjate kohatine suutmatus oma vajadusi (rääkimata tulevikuvajadustest) kirjeldada. Teisalt ei luba erialakeskne mõtlemine alati näha ja mõista vajadust laiemapõhjalise hariduse järele - milleks füüsikule bioloogia, ajaloolasele ettevõtluse alused või juristile riigirahandus. Akadeemikutel on kalduvus enesesarnaste kloonimiseks, nii üksikisikute kui ka kollektiivina, aga see ei pruugi olla ühiskonna parimates huvides.

Bologna süsteem on tulnud, et jääda

Bologna süsteem on tulnud, et jääda ning meie ülikoolide, üliõpilaste ja kogu ühiskonna parimais huvides on seda meie laiemate ühiskondlike huvidega sobitada ja ühitada. See saab sündida vaid kolmnurgas üliõpilane-ülikool-ühiskond ja selle väljundiks peaksid olema ühiselt kokkulepitud programmide sisulised õpitulemused ja nende saavutamine õppetöös. Sinna on veel palju maad minna, aga jõuame kindlasti kiiremini kohale, kui suuname Bologna süsteemi kritiseerimisele ja vastustamisele kuluva energia konstruktiivsele koostööle sisuliste eesmärkide nimel.

Bologna protsess on olnud Eesti kõrghariduspoliitika telg

2009-10-23

Ühtset Euroopa kõrgharidusruumi kujundava arengu taga on soov hoida ja tõsta Euroopa rahvusvahelist konkurentsivõimet. Selleks on oluline suurendada inimeste ja teadmiste liikumisvõimalusi, mis omakorda tähendab, et on vaja ühtlustada kõrghariduse korraldust ja kvaliteeti.

Eestis on oldud kriitilised nn 3+2-süsteemile ülemineku suhtes, sest majandusbuumi aegadel jätkas kohe õpinguid ainult ca 50% bakalaureuseõppe lõpetajatest. Inimesed astusid ellu väiksema teadmiste ja oskuste pagasiga ning akadeemiliste töötajate jaoks tähendas see tihti kõrghariduse devalveerumist. Praeguseks on ajad muutunud, paljud õpingud pooleli jätnud leiavad tee tagasi kõrgkooli. Tööandjatel on tekkinud võimalus valida ning inimesed on eluliselt huvitatud oma kvalifikatsiooni uuendamisest. Spetsialisti ettevalmistamiseks kulub 4-5 aastat ning vahepeal töötanud inimesed naasevad kõrgkooli selgema ettekujutuse ja ootusega oma edasise haridustee osas.
Uue õppemudeli „paikaloksumine" on võtnud aega, kuid omaaegne otsus on olnud õige. Seda tõendab kas või muusika- ja teatriakadeemia hiljutine otsus loobuda 4+1-õppemudelist. Ei saa „astuda erineva sammupikkusega", kui seda teevad kõrgkoolide välispartnerid. Ühitamisprobleemid takistavad eelkõige üliõpilasvahetust. Tuleb küsida, kas oleksime rahul, kui üliõpilasvahetus sihtriikidega, nagu Soome, Taani, Prantsusmaa, oleks väike, sest need riigid on läinud üle 3+2-süsteemile? Või kuivõrd oleks tulnud muuta nelja-aastaseid õppekavu, et tulla toime õppijate arvu languse, täiskasvanud õppija ootuste ning aina suureneva siseriikliku ja rahvusvahelise konkurentsiga?

Otsused on olnud õiged

Praegu ei ole võimalik anda lõplikke ja ammendavaid hinnanguid kolmeaastasele bakalaureuseõppele ülemineku kohta, aga senised uuringud ja kogemused viitavad, et need otsused on olnud õiged.
Euroopa kõrgharidusruumi esimene kümnend on olnud sihitud suurtele muudatustele seadustes. Üldjoontes on sobiv seadusandlik raamistik loodud. Edasiste arengute jaoks muutuvad tähtsaks autonoomsete kõrgkoolide tasandil tehtavad otsused - kui palju suudetakse ära kasutada olemasolevaid seadusest tulenevaid ning tõukefondide raames pakutavaid võimalusi. Oma konkurentsieeliste väljaarendamine Läänemere regioonis, mõttetute kattuvuste vältimine, strateegilisem töö potentsiaalsete sihtrühmadega peaks olema iga kõrgkooli juhtkonna ülesanne.
Ajude äravool on seni Eestis olnud mõnevõrra väiksem kui teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Oleme ainus riik 2004. aastal või hiljem liitunud riikide hulgas, kus EL-i üliõpilaste vahetusprogrammi Erasmus sisse- ja väljaminevate tudengite numbrid on tasakaalus. Paljudes riikides on balanss selgelt negatiivne.

Eestis saab hea kõrghariduse

Briti kõrgkoolide vastuvõttu administreeriva asutuse UCAS andmetel on Ida-Euroopas paar riiki, kust pärit üliõpilaste arv on aastaga tõusnud pea 70%. Ka Läti ja Leedu noorte huvi Briti ülikoolide vastu on hüppeliselt kasvanud. Eestis oleme Bologna protsessi käivitamise järel pidanud mobiilsuse toetamist oluliseks tegevuseks. Iseenesest ei ole halb, et noored ilma näevad, õpivad tundma teisi kultuure, keeli ning inimesi, kuid peaksime pingutama, et väliskõrgkooli tasemeõppesse ei mindaks kohe pärast keskhariduse omandamist, vaid pigem vahetusüliõpilasena või juba magistri- või doktorantuuri ajal. Uudis, et Tartu ülikool kuulub maailma 600 parima teadusülikooli hulka, on noortele kinnitus, et ka Eestis võib saada maailmas konkurentsivõimelise kõrghariduse.
Teine oluline teema seondub elukestva õppega - eesseisev gümnaasiumilõpetajate arvu langus peaks suunama kõrgkoole mõtlema uute sihtrühmade, õpingud poolelijätnute peale. Riiklikus koolitustellimuses tuleb kaaluda võimalust rahastada teise kõrghariduse omandamist ning täienduskoolitust. Neid soovitusi on andnud riigikogule ka arengufondi eksperdid.

Üliõpilaste toimetulek

Praeguses majandusolukorras lihtsaid ja kiireid lahendusi pole, kuid peame tegema jõupingutusi selleks, et olude paranedes oleks meil selge visioon, milliseks peab kujunema nüüdisaegne kõrghariduse rahastamise süsteem, mis arvestab kõigi osaliste vastutust. Selleks osaleb haridus- ja teadusministeerium rahvusvahelises Eurostudenti projektis - eesseisva kahe aasta jooksul analüüsime Eesti üliõpilaste kõrghariduseni jõudmise teid, sotsiaalmajanduslikku tausta ja muid näitajaid, mis mõjutavad õpinguid kõrgkoolis. Teine oluline teema sotsiaalsete garantiide vallas on doktorantidele töövõtja staatuse andmine, et tagada teadlaskarjääri suurem atraktiivsus.
Välja tuleb arendada iga kõrgkooli selgem profiil. Sel aastal oleme alustanud kõrgkoolide üleminekuhindamisega. Sõltumatu kvaliteediagentuuri hinnangutele põhinedes võtab vabariigi valitsus vastu kolm otsust, millega antakse kõrgkoolidele kas tähtajatu või tähtajaline riiklike diplomite väljastamise õigus. Otsus põhineb hinnangul õppe kvaliteedi, ressursside piisavuse ja kõrgkooli jätkusuutlikkuse kohta. Need sammud annavad tudengile suurema kindlustunde valitava kõrgkooli kvaliteedis ja püsimajäämises. Tartu ülikool on alustanud protsessi õppekavade kattuvuse vähendamiseks ülikooli sees. Ministeeriumi poolt luban, et 2010/2011. õppeaasta tellimust koostades vaatame tähelepanelikult üle need üksikud küsitavad praktikad, kus oleme väikesemahulist, sama eriala õpet tellinud mitmest kõrgkoolist.
Mitmes ülikoolis seisvad aasta jooksul ees rektori valimised. See ei pruugi soosida strateegilisi valikuid, kuid peaks andma konkursi tingimustes võimaluse julgeteks visioonideks ja ettepanekuteks teemal, milliseks kujuneb kõrgkoolide nägu. Tartu ülikool on võrrelnud end rahvusvaheliste teadusülikoolidega ning kuulumine maailma 5% paremiku hulka on väga hea tulemus. Eesti ühiskonna ja majanduse jaoks oleks tervitatav, et ka Tallinna tehnikaülikool end rahvusvahelistes võrgustikes oluliselt tugevamalt kehtestaks. Bologna protsess on tugev taustsüsteem meie otsuste kvaliteedi hindamisel.

Teksti aluseks on haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase tervituskõne konverentsil „Eesti Euroopa kõrgharidusruumis - kuidas edasi?"

Hea haridus toetab uut tõusu

2009-09-07

Inimeste sotsiaalne läbilöögivõime tööturul taandatakse tihti tema haridustasemele. Sama kehtib rahvusvahelistes reitingutabelites kogu ühiskonna konkurentsivõime kohta. Nii on selge, et pikas plaanis on hariduspoliitika kõige tõhusam majanduspoliitika.

Samas jõutakse mis tahes teist valdkonda lahates haridussüsteemi diagnoosimiseni - küll nähakse koolil süüd integratsiooni takerdumises, küll sotsiaalses ebavõrdsuses, inimeste väheses keskkonnateadlikkuses, kultuurihuvis või kaitsetahtes. Ei ole märganud, et ükski teine valdkond oleks puuduste põhjendamisel "süüdlasena" nii absoluutne tegija.

Rasketel aegadel tuleb mõelda, kas meil on kriisijärgseks ajaks mingeid eesmärke, mille saavutamisel on määravad hariduslik ettevalmistus ja innovatsioonivõime. Raske aeg tuleb enda kasuks tööle panna.

Näiteks on Soome edusammud innovatsiooni ja rahva haridustaseme vallas seotud eelnenud kriiside ajal tehtud otsustega: 1990. aastate lama ajal, mil oli tarvis eelarvet kärpida, tehti seda hariduse ja teaduse valdkondades oluliselt vähem. Sarnaste otsuste tegemise võimalus on praegu ka meil.

Õppeasutused on valmis raske aja vastutust kandma. Ka inimesed on omaks võtnud, et praegu tuleb pühenduda õppimisele ja olla valmis järgmiseks tõusulaineks, mille märke optimistid praegu juba näevad.

Vastuvõtunumbrid on üle ootuste suured nii kõrg- kui ka kutsekoolides. Kui ülikoolidesse on alati olnud tung, siis kutsekoolidesse esitatud avalduste kasv on olnud märgatav just tänavu. Kutsekoolid planeerisid esimestele kursustele 10 748 kohta, avaldusi laekus ligi 15 000. Nagu ikka, on mõnele erialale kaks ja kolm soovijat õppekohale, mõnel erialal on aga veel vabu kohti.

Rõõmustava üldpildi juures tuleb tõde näha siiski selles, et kui võrrelda valdkondi, kuhu pürgitakse, kandub siia üle majanduse praegune struktuur - kui palju võib siin näha eeldusi struktuurimuutusteks, näitab tegevmajandus ja ettevõtete edukus tulevastel aastatel. Rohkem soovitakse õppida juhtimist ja haldust, lastehooldust, maksundust jt erialasid, mida saab õppida keskhariduse baasil. Vabu õppekohti on aga veel mitmel erialal.

Õppurikandidaadid suhtuvad senisest tõsisemalt isikliku tuleviku planeerimisse, sest oluliselt on suurenenud huvi keskharidust eeldavate õppekohtade vastu. Küllap teeb osa noori, kes mõni aeg tagasi oleksid läinud kõrgkooli, nüüd panuse kindlale erialale kutsekoolis.

Teine märk on õppivate täiskasvanute arvu kasv - paari aastaga on ses osas toimunud murrang, mis viis meid Euroopa viimaste hulgast esimese poole hulka. Inimeste vajadus end täiendada näitab ühiskonna küpsust. Inimeste õpihuvi toetab ka riigipoolne rahastamine, mis on ELi fondide toel hüppeliselt kasvanud.

Tööjõuturu olukorda, kus inimestel on rohkem aega ja tahtmist õppida, tuleb ära kasutada selleks, et motiveerida kõrg- või kutsekooli pooleli jätnuid viima õpinguid lõpuni. Ministeerium paneb alanud õppeaasta jooksul välja riiklikud toetused, raha saame eurovahendite kasutamise reeglite paindlikumaks muutmisest. Osa projekte peavad odavamalt läbi ajama, et saaks suunata raha sinna, kus seda praegu eriti vaja on - inimeste täiend- ja ümberõppesse. Et inimesed oleks majandustõusus mitte vähetähtsate mutrikestena, vaid kutsuksid haritud inimestena ise tõusu esile. Tuleval aastal uueneva õppekavaga viime gümnaasiumitesse majandus- ja ettevõtlusõppe, mis on õpilasele vabatahtlik, kuid mida kõik koolid peavad pakkuma.

Hariduskorraldusega on võimalik toestada majanduse struktuurimuutusi nii, et suudaksime igast järgmisest kriisist valutumalt väljuda.

Avastamisrõõmu ja arendamistahet

2009-09-01

Maailmas saavutavad edu need riigid, ettevõtted, inimesed, kellel on pakkuda uudseid, häid lahendusi ja tooteid. Selle esiletoomiseks on Euroopa Liidus käesolev aasta kuulutatud innovatsiooniaastaks. Uudsete ning üleilmses konkurentsis läbilöövate lahenduste või tehnoloogiate loomine eeldab teadmisi ja loovust ning koostööd ja töövahendeid.

Koostöös parimate teoreetikute ja praktikutega oma erialalt ja sidusvaldkondadest valatakse head ideed parimasse vormi. Näitena võib tuua Tallinna Tehnikaülikooli elektriajamite ja jõuelektroonika instituudi, kellel on välisfirmade ja -teadlastega koostöös valmimas uudne pingemuundur taastuvenergeetika (kütuseelemendid, tuuleenergia, päikesepatareid) rakendustele. Samuti Tartu Ülikooli füüsikud, kes on osalenud elektroonika suurtootja Philipsi juhitavas uut tüüpi tomograafi väljatöötamise töörühmas ning on teinud aastaid koostööd kontserniga Samsung.

Töövahendeid, materjale ja seadmeid, kulub tänapäeva tehnoloogiarendusteks üksjagu ning nende ostmiseks on omakorda vaja raha. Praegu on meil õppimiseks ja koostööks võimalik kasutada Euroopa Sotsiaalfondi teotusi ning vajaminevate seadmete ostuks Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastust.

Jätkugu meil pürgimust teadmiste järele ning oskust ja tahet luua uut, mis kogu maailmale huvi pakub.

Õppigem vajalikke asju

2009-09-01

Vaadates selle aasta juuni lõpus arvel olnud töötute hariduslikku jaotust, selgub, et kõige suurem töötusprotsent on kutsekeskharidusega (30), üldkeskharidusega (29) ja põhiharidusega (17) inimestel.

Nendes haridusastmetes on olnud ka kõige kiirem töötuse kasv. Kõrgharidusega inimeste seas on tööpuuduse kasv olnud väiksem - neid kas pole nii palju vallandatud või on nad suutnud leida uue töökoha. Haridus annab tööturul eelise - võime kiiremini kohaneda, omandades oskuse luua seda, mille järele on nõudlust. Vähese haridusega töötute arvu hüppeline kasv näitab ka, et odaval tööjõul põhineva ettevõtluse aeg hakkab loomuliku lõpuni jõudma.

Teadmised paberil

Olles tutvunud ühes Eesti kutseõppeasutuses mullu kogutud andmestikuga, annan edasi selle nukra, kuid kõneka järelduse: ligi pool 714 noorest, kes kevadel lõpetas positiivse matemaatikahindega põhikooli, olid kahe suvekuuga unustanud umbes kolme viimase aasta matemaatikatundides räägitu. Ka protsendiarvutused ja kilomeetrite teisendamine meetriteks käisid tulevastele oskustöölistele üle jõu, murdude teisendamisest rääkimata. Ma ei taha olla kellegi suhtes ülekohtune, kuid vägisi tekib küsimus, kui palju on selles rolli asjaolul, et kahe kahega saab lõpetada põhikooli, kolme kahega antakse lõputunnistuse asemel hinneteleht.

Mida teha olukorras, kus õpilastel, olles formaalselt põhikooli lõpetanud, ei ole teadmisi, mida nad oleksid pidanud põhikoolis saama? Otse öeldes - kutsekoolides pole eriti midagi peale hakata inimestega, kes valdavad matemaatikat viienda-kuuenda klassi tasemel. Nende rong on juba läinud. Inimest on raske õpetada, kui ta jääb lihtsate arvutustega jänni, sest kutsekoolis edasijõudmine lihtsalt nõuab reaalvaldkonna alusteadmisi. Tehnoloogia- ja insenerierialad nõuavad teadmisi ja oskust neid rakendada.

Sellesama nähtuse teine tagajärg on see, et ka gümnaasiumid lähevad pigem pehmete erialade poole, sest õpilastel napib huvi ja teadmisi midagi reaalset teha. Pehmete erialade propageerimine on viinud selleni, et peaaegu pool Eesti üliõpilaskonnast õpib oma raha eest eriala, mida küllastunud tööturg ei vaja. Eesti majandus vajab aga inimesi, kes suudavad luua nii intellektuaalselt kui ka käeliselt, mitte aga nii palju neid, kes eelistavad rääkida ja midagi korraldada. Väidan, et kuni meil ei ole reaalsete teadmiste, kogemuste ja arenguhuviga inimesi, pole meil ka mingit konkurentsivõimelist teadmist või toodet, mida maailmale pakkuda.

Tööpuudus pole enam paar protsenti ja tööjõuturg valib hoolikamalt, kui eales varem viimastel aegadel on seda teinud.

Kus varn, kus kuub?

Seda artiklit sundis mind kirjutama hiljuti ühes gümnaasiumis kuuldu, et sel aastal ei soorita ükski selle kooli õpilane riigieksamit matemaatikas. Õnneks on matemaatika osas üldine seis parem - seda riigieksamit tegi tänavu 5147 gümnaasiumilõpetanut. Õpilaste arv, kes oli tänavu valmis sooritama füüsika (750) või keemia (1892) riigieksamit, on üsna väike. Lõpukirjandi kirjutajaid oli tänavu üle 10 000, mis annab meile pildi, kui vähe on reaalala eelistajaid.

Milline peaks olema hariduslik vundament, mille peale iga õpilane saaks ehitada oma tulevase elu? Nii nagu hea maja vundament, mis peab vastu aastakümneid või -sadu, peab põhiharidus olema selline, millele saab üles ehitada kogu haridushoone. Kümne viimase aasta haridusprobleemid tunduvad seonduvat lõunasöögi, vägivalla ja õpetajate töötasuga. Hariduse kvaliteeti näitab statistika, mida parandab tuntavalt ühelt poolt kohustus põhikool lõpetada, teisalt soov, et õpilane «lõpetaks klassikursuse» ja temaga ei peaks enam tegelema.

21. sajand nõuab inimesi, kes mõistavad vähemalt üldisi seaduspärasusi ja on omandanud nende aluseks olevad baasteadmised. Elus hakkamasaamine ja ka toimetulek vanaduspõlves sõltub suuresti sellest, kuidas inimene on investeerinud oma tulevikku hariduse kaudu.

Teadmistepõhine majandus nõuab tehnilise kõrghariduse arengut

2009-04-21

Riikliku koolitustellimusega on juba aastaid eelistatud just tehnika, tootmise ja ehituse ning loodus- ja täppisteaduste valdkonda. Praegu on seal kõige suurem osa (38 protsenti) riigieelarvelistel kohtadel õppivatest üliõpilastest.

Muret teeb aga see, et järjest vähem õppureid sooritab riigieksameid reaalainetes. See piirab ka riikliku koolitustellimuse suurendamist. Üliõpilaste teadmiste tase on ebaühtlane, sageli tuleb teha järeleaitamistunde taseme ühtlustamiseks. Neile, kes pole riigieksameid sooritanud, tuleb korraldada vastuvõtueksameid.

Selleks, et tagada teadmistepõhises majanduses vajalike spetsialistide konkurentsivõimeline järelkasv, on teaduse rahastamise kõrval pööratud rohkem tähelepanu noorele õppijale koolis. Õppekavaarendus toetab reaal- ja loodusaineid, mitmed projektid toovad kooli uusi õppe- ja katsevahendeid, teaduse ja tehnoloogiaõpet.

Õpetajate puuduse kiireks leevendamiseks esitati tänavu ja ka eelmisel aastal tellimus 80-le töötavale õpetajale, et nad omandaksid täiendavalt reaal- ja loodusainete õpetamise oskused. Väiksematesse koolidesse valmistatakse ette põhikooli mitme aine õpetajaid. Rõõmustav on see, et ülikoolid on alustanud aktiivseid sihtrühma otsinguid, kes võiks olla huvitatud täiendava aine õpetamisest ja teevad koostööd koolidega.

Haridusuuenduse üks eesmärke on anda õpilastele võimalus kvaliteetse reaal- ja loodusteadusliku gümnaasiumihariduse omandamiseks kõigis maakondades üle Eesti. Noored ei peaks süvendatud õppe järele minema ainult Tallinnasse ja Tartusse.

Loodus- ja täppisteaduste ning tehnika/tehnoloogia valdkonna lõpetajate osakaal kõrghariduses on umbes 20 protsenti, see on kolm-neli protsenti väiksem Euroopa Liidu keskmisest. Soomes on selle valdkonna lõpetajaid 10 protsenti rohkem. Tehnikaaladel tegutsevaid õppeasutusi on suhteliselt vähe - üheksa õppeasutust 34st, seejuures 21st rakenduskõrgkoolist pakub tehnilist haridust vaid kolm. See on kulukas, inimjõudu ja tehnilisi vahendeid nõudev õpe.

Siiski on loodus- ja täppisteaduste ning tehnika/tehnoloogia valdkonna üliõpilaste absoluutarv võrreldes 95/96. õppeaastaga kasvanud üle 2 korra - täna 15 572 üliõpilast.

Hariduse lootused teadusele

2009-02-18

Muidugi on heasoovlik lugeja märganud, et siinkirjutaja käsitlusele teaduse arengust Eesti Vabariigis pole juba aasta kestes tulnud järge. See on saarlaste ees võlg, mida koos professor Jüri Talvetiga kirjutatud "Romaaniülikool" ajalehes Eesti Päevaleht ega üksinda kirjutatud esseesari Hando Runnelist ajalehes Järva Teataja ei kata.

Võlal on mitu põhjust, millest üks ongi keeruline - nimelt kuidas kirjutada lahti teaduse areng siis, kui see ise alles kestab? Teadlase töö lõpetab tema surm. Fakt võib olla fikseeritav, näiteks 1 volt on juhtmelõigu otste potentsiaalide niisugune vahe, milles üheamprise tugevusega alalisvoolu võimsus on 1 vatt. Kuid nähtus võib olla vaieldavgi. Näide on labane, ent äärmiselt eluline: kes korterelamu igast perest ühisesse konteinerisse kui palju prügi toob ja kuidas mõõta rahaliselt osakuid, kui jäätmekäitlusfirma nõuab maksmist mitte pere-, vaid lepinghaaval?

Kes juhib?

See küsimus on äärmiselt terav seepärast, et koolivõrgu korrastamine mõjutab paratamatult kogu kõrgharidustki, järelikult ka tervet teadust. Kooli sulgemist olen ma näinud. Töötut õpetajat niisamuti. Kuid pole olemas säärast teadust, mille nimel võiks öelda, et siin on kõik selge ja uurida pole enam midagi. Ent kui kool on suletud, kust siis tuleb too teadlane, kes hakkab probleemi alles süvenema? Mitte ainult Juhan Parts (IRL), vaid teisedki meie poliitikud on öelnud, et Eestit aitab intensiivne innovatsioon. Vaidlemata neile vastu, tahaksin teada, kust see innovatsioon tuleb, kui koole peab olema vähem kui seni ja, mis eriti oluline, gümnaasiumiõpetajaks koolitatud peaaegu-magistrandid põhikooli õpetama ei sobi? Teaduse tipp rajaneb hariduse laial põhjal.

Ilus öelda, kuid vaadelgem komponente. Koolivõrku me võime kokkupoole tõmmata, aga mida me viskame õppekavast minema? Jäädes nendesse piiridesse, mida ma tunnen oma hariduse poolest - me võime välja visata Jakob Tamme kui luuletaja ja Kreutzwaldi muinasjutud, ent „Kalevipoega" me välja visata ei tohi. Hüva, viskame Jakob Tamme välja nii, et algkooli lugemikku jääb alles ainult tema „Siga". Kui palju me siis Hando Runnelit Jakob Tamme arvelt sisse võtame? Põhimõtteliselt saab kirjandusteadus seda ette öelda, kuid praktikas dikteerivad seda hoopiski koolipäeva pikkus, õppekirjanduse maksumus, ainete proportsioonid - nagu seegi, keda tahavad vanemad oma lapses näha, samuti kui see, kas õpetajal on ette näidata õpilane, kelle üle võiks uhke olla.

Tahan öelda, et Eesti hariduskorralduses didaktika passib ja koolimajade ehitamine on saanud tähtsamaks kui didaktiline kompressioon (õppekavade tihendamine). Koolimajad kuluvad, selle vastu ei saa. Paljudel juhtudel on koolimaja nimelt esimene koht, kus laps õpib tundma, mis asi on kord. Koolimaja kui hoone ei õpeta aga kunagi seda, mis on teadus. Seda õpetavad probleemi püstitus ja selle lahendamine. Näiteks see, mille poolest on oluline autor Jaan Kross. Või jälle see, miks on prootoni stabiilsus nii fundamentaalne.

Kas veelahe või koolmekoht?

Koomiline küll, kuid haridus ja teadus vajavad teineteise suhtes nii üht kui teist. Veelahe tekib siis, kui õpilane saab õpetajast iseseisvaks või sünnib uus teadus. Koolmekohal pääsed sa haridusest teaduse manu võimalikult kuivema jalaga. Eesti teaduses kerkis see valikukoht esile ühenduses automaatika juurutamise ja kosmoseajastu sünniga. Oli vaja häid arvutajaid, andmetöötlejaid ning võõrkeellasi. Tingimused olid küllaltki julmad. Siinkirjutaja õde, lasteaednik ja teatriadministraator Juta Olesk (1947) oleks väga tahtnud minna koos sõbrannadega tollase Tallinna 21. keskkooli keemiaklassi, ent nõudmiseks oli astumine komsomoli. Jäi ära.

Praegu säärast nõudmist ei seata, aga - kas meil on selge, kui iseseisvat ja kui pika sihikuga teadust me tahame? Just nimelt tahame, mitte pelgalt ei vaja!

Siit neli probleemi. 1) noored õppejõud, kes erinevalt vanadest, ei pajata veel mälestusi. 2) originaalsed käsitlused, mis kompenseerivad süstemaatilisi õpikuid (professor Juri Lotman ei kirjutanud ainsatki nn õppekavale vastavat raamatut). 3) põhikooliõpetajate uue põlvkonna reprofileerimine. 4) kümneaastane tellimus originaalsetele arendustöödele, mis ei sõltuks ainult ühest isikust.

Võib sõnastada ka teistmoodi: haridus loodab alati, et ta veab inimese ka teaduseni välja. Kuivõrd loodab praegune teadus, et ta saab hariduselt "oma" inimese kätte?

Tähtvere mõisas
16. veebruaril 2009

Muudatustega põlvnemine

2009-02-06

Darwini tähtsust tänapäevase maailmapildi kujunemises on raske üle hinnata. Võib küll tunduda, et poolteist sajandit on väga pikk aeg ja et selle aja jooksul on kõik tema õppetunnid enesestmõistetavus. Ometi pole see nii - tuletagem või meelde hiljutisi USA debatte kreatsionismi õpetamise üle. Näiteid leiaks ehk lähemaltki.

Mulle tundub, et üks olulisemaid mõtteid, mis muutis maailma ja muudab seda tänini, on Darwini arusaam sellest, et eluslooduses ei ole olemas fikseeritud „kastikesi" ja „alajaotusi", vaid pika aja jooksul on ühed vormid üle läinud teisteks. Liigid on alati muutunud ja muutuvad koos elutingimustega ning liikidevahelised piirid ja üleminekud on sujuvad ja pidevad, mittediskreetsed. „Kastikesi" ehk eluslooduse „süsteemi" kirjeldust on muidugi vaja. Selleks, et kirjeldada olemasolevat, tuleb see jagada mingiteks ühikuteks, ülem- ja alamjaotusteks ning seetõttu ei saa kuidagi vähendada Karl Linné ja tema eelkäijate saavutusi looduse „süsteemi" kirjeldamisel. Darwin aga näitas, et liigid, sugukonnad, perekonnad jms ei ole iseseisvad lõplikud looduse jaotised (nii nagu nad astusid välja Noa laevast pärast veeuputust), vaid tinglikud - ehkki hädavajalikud - kategooriad, milles looduseuurijad on lihtsalt kokku leppinud. Tõsi, liigi defineerimiseks on võimalik kasutada nn sigimisbarjääri mõistet, mille kohaselt kuuluvad olendid ühte liiki siis, kui eri soost isendid saavad omavahel paljunemisvõimelisi järglasi. Sellest definitsioonist ei ole aga suurt abi. Ka ühe liigi sees ei saa isendid vahel omavahel järglasi (näiteks rõngasliigid), on sujuvaid üleminekuid ühest liigist teiseni ning üleüldse kehtib see definitsioon vaid väheste liikide kohta. Enamiku eluslooduse liikide, näiteks bakterite puhul ei saa seda definitsiooni kasutada. Rääkimata uutest segadustest, mida toovad kaasa tehnoloogilised võimalused näiteks põllumajandusloomade reproduktiivbioloogias.

Arusaam eluslooduse „arvestusühikute" kokkuleppelisusest ja nende sujuvatest üleminekutest on minu arvates aktuaalne ka täna. Näiteks võiksime mõelda liikide väljasuremisele. Richard Dawkins hindab raamatus „The Ancestor's Tale" („Eellase lugu"), et 99 protsenti kunagi eksisteerinud liikidest on tänaseks välja surnud. Muidugi on kahju, et kogu eksisteerinud liigirikkust ei saa taastada ja endastmõistetavalt on väga tähtis hoida täna alles kõike, mida vähegi saab. Ometi tuleb tunnistada, et liigid on tekkinud, muutunud ja kadunud miljardite aastate jooksul ega ole ühtegi põhjust, miks peaks see protsess tänasega peatuma. Sama mõte võiks olla ka oluline inimese kui liigi ning ka indiviidi algusest rääkides. Tänaste arusaamade kohaselt on Homo sapiens'i vanuseks ca 200 000 aastat. Sealjuures ei kujuta ju keegi ette, et ühel heal päeval sündis mitteinimeste (siis ehk H. heidelbergensis) paarile tore väike päris-inimene (Homo sapiens). Tegu oli ikka pikaajalise arenguga, kus iga järgmine põlvkond oli veidi rohkem tänase inimese moodi. Nii näiteks arvatakse, et abstraktne mõtlemine, mis praeguse arusaama järgi on igati oluline inimtunnus, tekkis alles 100 000 aastat tagasi. Ka indiviidi alguse kohta kehtib sama. Võib kokku leppida, et inimene saab alguse munaja seemneraku ühinemise hetkel. Paljudes kultuurides peetakse selleks aga hoopis inimese sünnihetke ning on ka neid, kes seovad selle veelgi hilisemate sündmustega, näiteks iseseisva elu- ja tegutsemisvõime ning enesetunnetuse tekkega. Ei ole ühtki põhjust, miks peaks mõne kultuuri inimelu algushetke käsitlust pidama teise omast õigemaks. Kõik need „ajahetked" on kokkuleppe küsimus, tegelikult on aga tegemist sujuva arenguga: tekivad uued rakud, mis pärinevad eelmistest, ent ei ole nendega identsed. Kui seisate Emajõe kaldal ja küsite, kust see vesi alguse saab, siis on ju kooliõpikustki teada, et Rannu-Jõesuu kohalt Võrtsjärvest. Ega keegi ometi arva, et seal see vesi kõik tekibki? Arusaam, et elusloodus, nii liikide osas kui üksikindiviidide arengus, on pidev üleminekute jada pole olnud viimasel 150 aastal sugugi nii valdav, kui seda Darwini teooria üldise aktsepteerituse järgi arvata võiks. Richard Dawkins kutsub seda „katkestatud mõtteviisi türanniaks". On tõsi, kinnitab Dawkins eelviidatud raamatus, et meie aju on arenenud keskkonnas, kus enamik asju on jagatud diskreetsetesse kategooriatesse, ja nõnda on nendest mõelda „lihtsam". Mul tuleb vägisi pähe mõte ärimehest, kelle tulude pidev, sujuv kasv peegeldub selles, et viiekroonised tema laual hakkavad muutuma seitsme- ja siis üheksakroonisteks, enne kui jällegi „normaalsete" kümnekrooniste kuju võtavad. Ent tuleb meeles pidada, et vähemalt eluslooduses ei ole diskreetsete kategooriate puhul tegemist enama kui mugava fiktsiooniga, kokkuleppega. Tänane inimene on oma eellastest tekkinud pidevate üleminekutena: ainuraksetest tekkisid hulkraksed, üks osa neist arenes keelikloomadeks ja edasi selgroogseteks, kelle hulka kuulusid kalad. Kaladest arenesid neljajalgsed, kelle hulka kuuluvad ka hominiidid. Igas järglases on muudatusi ja ta erineb vanematest. Iga inimene areneb vanemate sugurakkudest (mis omakorda pärinevad nende vanematelt) mitmete vaheastmete (nii embrüonaalsete kui sünnijärgsete) kaudu täiskasvanuks. Nende sugurakud omakorda kannavad elu edasi lastes. Rakud poolduvad pidevalt, aga nende järglased muutuvad, erinedes oma eellasrakkudest. Darwin ei kasutanud eriti sõna „evolutsioon", mis tähendab (millegi juba olemasoleva) lahti veeretamist. Seda võib kohata vaid möödaminnes „Liikide tekke" viimases paragrahvis. Ta eelistas väljendit „muudatustega põlvnemine" (descent with modification).

Ja siin on suur vahe: arengu jooksul ei ilmne mitte ainult olemasolevad tunnused (mis on näiteks kõik juba „kirjutatud" DNAsse), vaid tekivad ka täiesti uued muudatused. Sõna „evolutsioon" tähistas arengut embrüoloogilise homunkuluse teooria (XVII saj) kontekstis: arvati, et spermaga kandub emaüsasse väike „valmis" inimene ning kogu areng seisneb selle suuremaks kasvamises. Darwin rõhutas aga kvalitatiivseid muudatusi, mis kaasnevad arenguga ja millesse panustavad nii varem kirjutatu „lahtiveeretamine" (ehk tänases mõttes DNA avaldumine) kui arengukeskkond, mis ka sama DNA puhul võib viia vägagi erinevate tulemusteni. Sellest erinevusest, tundub mulle, hakatakse aru saama alles nüüd, pool sajandit pärast DNA struktuuri avastamist ja DNA-keskse maailmapildi võidukäiku.

Sisemise kultuuri küsimus

2009-01-26

Innovatsiooniaasta üks eesmärke on teadvustada, et innovatsioon ei ole riikliku poliitika, vaid igaühe sisemise kultuuri küsimus.

Mõni aasta tagasi viidi Harvardi teadlaste Lawrence E. Harrisoni ja hiljuti meie seast lahkunud Samuel P. Huntingtoni eestvedamisel läbi projekt, kus uuriti, mis määrab ühiskonna majandusliku edukuse. Leiti, et majandusliku edu taga on inimeste veendumused, hoiakud ja väärtushinnangud ehk kultuur.

Innovatsiooni kutsuvad esile ja tõukavad sellega majanduse arengut peamiselt ettevõtjad, kes tahavad oma äris edukas olla.

Kultuuri küsimus on aga selles, kas need ettevõtjad tahavad edukad olla vaid niivõrd, et soetada maja palmisaarel ja kindlustada end piisava sissetulekuga, või on äri ning selle arendamine elustiil.

Eesti tahab kuuluda protestantlikku kultuuriruumi, kus töö on üks inimese põhivajadusi ja kus edukas ettevõtja ei jää loorberitele puhkama, vaid otsib aina uusi väljakutseid.

50 okupatsiooniaastat on aga meie kultuuri mõjutanud nii, et eeskätt püüeldakse mugava äraolemise poole. Selline suhtumine Eesti majanduse arengule kaasa ei aita.

Mainitud uuringu käigus paigutati riigid globaalsele kultuurikaardile. Eesti koos Läti, Leedu ja Tšehhiga paigutub jaotusse "ekskommunistlik kultuuriruum" ja meie lähimad naabrid on lisaks Lätile-Leedule Venemaa, Bulgaaria ja Ukraina.

Innovatsiooniaasta peamine eesmärk on seepärast teadvustada, et oleme alles teel sinna, kuhu me tegelikult kuuluma peaksime. Protestantlikku kultuuriruumi kuuluvate riikide eripära on teadus- ja arendustegevuste suur osakaal sisemajanduse kogutoodangus - üle 3 protsendi. Eestil on see praegu alla 1 protsendi.

On kultuuri küsimus, et Skandinaavias investeerivad lõviosa sellest rahast ettevõtjad, mitte abstraktne riik. Eestiski on võtmeküsimus, kas suudame erasektori osa innovatsioonis kasvatada.

Praegu panustab riik innovatsiooni rohkem kui kunagi varem. Olen teinud viis vältimatut sammu innovatsiooniks: kuni aastani 2013 kulub selleks üle 3,5 miljardi krooni Euroopa Liidu fondide ja Eesti riigi raha.

Teadus- ja arendusprojektide toetamiseks on ette nähtud 1,4 miljardit, ettevõtete ja teadus-arendusasutuste pikaajalise koostöö jaoks 1,1 miljardit krooni.

Arendustöötajate värbamise programmile, millega Eesti äriühingud saavad palgata arendustöötaja, on olemas 210 miljonit krooni. Konkurentsivõimet tõstvasse tehnoloogiasse investeerimise jaoks jagame ettevõtetele 700 miljonit ning ühiselt tegevust arendavatele ettevõtetele 100 miljonit krooni. Lisaks rakendub peagi innovatsiooniosakute programm: kinkekaartide süsteem ettevõtjatele teadus- ja arendusasutustest teenuste ostmiseks. Esialgu on see 15 miljoni kroonine pilootprojekt.

Riigi panus on kantud ühest läbivast ideest - see on kui nõelravi, mis ergutab mõjupunkte. Kuid raha jagamine pole kõige tähtsam.

Kolm hoiakut takistavad Eesti ühiskonna innovaatilisust ja vajavad muutmist rohujuure tasandil. Esiteks eestlaste individualism. Millegi uue rakendamiseks on vaja, et selle kallal töötaks kriitiline mass võimalikult erinevaid inimesi.

Teiseks pole meie kultuuris aega, tahtmist või viitsimist teist inimest kuulata. Toimib inimeste hierarhiline liigitamine, püramiidsed struktuurid. Kolmandaks on meil vähe julgust eksperimenteerida, sest kardetakse naerualuseks jäämist.

Innovatsiooniaastal pakun aruteluks välja küsimused: millised hoiakud ja väärtused meie kultuuri aluskihis on innovatsiooni toetavad ja millised mitte? Ja kuidas neis hoiakutes muutusi esile kutsuda?

Huntingtoni mõtted on endiselt ajakohased

2008-12-29

Samuel Huntingtoni ei ole enam. Ta sündis 81 aastat tagasi ja lahkus nüüd, Jeesuse sünnipäeva paiku.

Kes tahab, võib niisiis näha tähenduslikku sidet Huntingtoni surma ja Lääne tsivilisatsiooni kandva müüdi vahel. Tähtsam on vahest siiski see, et mõte, mille Huntington meile pärandas, on endiselt aktiivne, ajakohane ja äratav. Viisteist aastat tagasi ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artiklist võrsus tsivilisatsioonide konflikti teooria ja raamat, mis 1999. aastal ilmus ka eesti keeles.

Mõnigi Huntingtoni probleemitõstatus on saanud muutuvas ajas ehk veel tähenduslikumaks. Kasvõi praegune finantskriis sunnib Huntingtoni kombel küsima: kas Lääs domineerib edasi või langeb? Kas uuendusvalmidus ning kontroll rahanduse ja kindlate valuutade üle tagab Lääne jätkusuutlikkuse maailma liidrina või söövad meid lõpuks kriis, majanduslangus ja vananev elanikkond?

Huntingtoni tsivilisatsioonikäsitlus on tugev just oma kultuurilise vundamendi poolest. Kui teooria põhineb nii tugevatel kultuurilistel dominantidel, nagu on Huntingtonil kristlus, islam, hinduism ja konfutsianism, siis ei saa ta niisama lihtsalt vananeda. Temas aimub suurte tsivilisatsiooniteoreetikute Oswald Spengleri ja Arnold Toynbee laia mõttejoonist. Samas on Huntingtoni värske käik tsivilisatsiooniteooria toomine kaasaegse poliitika maailma.

Meie jaoks oli üheksakümnendate algul paljuütlev kasvõi see fakt, et ta asetas Lääne tsivilisatsiooni piiri Narva jõe peale. Vene õigeusu maailm on juba teine tsivilisatsioon, meist erinev. Vabanenud riikide esimesi edukaid samme Euroopa Liidu ja NATO suunal seletas ta kultuuriliste eeldustega ja tõtt-öelda saab Huntingtoni kultuuripiiridega seletada sedagi, miks nüüd on laienemisprotsessid takerdunud.

Kui võrrelda Huntingtoni teise samal ajal laineid löönud teoreetiku Francis Fukuyamaga, siis on skoor kindlalt Huntingtoni kasuks. Pole mingit ajaloo lõppu ega liberalismi võidukäiku, nagu kuulutas Fukuyama. See-eest on maailm küllastatud konfliktidega, mille juures võime õige kergesti näha Huntingtoni tsivilisatsioonilist ettemääratust.

Aga see, mis on Huntingtoni tugevus, on ühtaegu ka tema nõrkus. Konfliktijoonte asetamine tsivilisatsioonipiiridele võib toimida ka vastiku ettemääratusena, justkui self-fulfilling prophecy, mis peab paratamatult täituma. Olen ikka mõelnud imestusega, kuidas loevad Huntingtoni inimõiguste kaitsjad Venemaal või Kaukaasias või kuidas suhtuvad tema kultuurikonfliktide teooriasse türklased, kes tõsimeeli tahavad oma maa Euroopa Liitu viia?

Õpetlane võib olla skeptik ja tihti peabki olema. Kuid ta ei tohi võtta inimestelt lootust. Mõnede maade võimekus järgida humanismi ja lääneliku demokraatia väärtusi on kindlasti piiratum kui teistel. Siiski ei pea see tõdemus tähendama, et areng on võimatu ja konflikt paratamatu. Kummati paistab, et mõnedki järeldused, mida pigem tauniksin, ei tule mitte Huntingtoni enda mõttetihedast tekstist, vaid noist lihtsustusist, mida teised on tema kohta teinud.

Rahvusvaheline rahvusülikool on võimalik

2008-11-12

Sõnapaari «rahvusvahelistumine ja rahvusülikool» on sisse ehitatud vastuoksus - üks viitab avatusele, teine piiritletusele.

Nende üheaegne võimalikkus võiks tunduda paradoksaalsena. Aga ainult tundub, sest paljudele tunduks ju paradoksaalsena ka väide, et tasemel klassikalist teadusülikooli suudetaks 1,3-miljonilise elanikuga riigis üldse pidada. Aga meie suudame.

Oli arvamusi, et võiksin pealkirjastada oma ettekande hoopis «Rahvusvahelise rahvusülikooli vajalikkusest», kuid mulle ei tundunud selline sõnastus vajalikuna. Lähtun niikuinii eeldusest, et seda on ilmtingimata vaja - suurelt osalt eestikeelset rahvusvaheliselt hinnatud teadusülikooli.

Muid õppeasutusi võib ka olla, kuid sellise määratlusega tuleks hoida vähemalt ühte. Vähemalt, sest kahte samasugust me ei suudaks pidada.

See peab olema eesmärk

Niisiis, kas see on ka võimalik? Jah - see on võimalik, kui see võtta eesmärgiks ja mitte lihtsalt loota, et see juhtub! Kas selleks on plaan? Võimalikkus ise on Tartu Ülikooli arengukava projektis tegelikult olemas. Aga ainult kergelt - valmisolekuna. Lahendus ise seisneb avalikus strateegilises kokkuleppes.

Ülikooliõpe on tähtis - tarkus on ühiskonna edu alus (tavapärane ja igapäine teadmine). Viimasel ajal on tarkus üha rohkem ka majandusedu või konkurentsivõime alus.

Ka see, kas muude koolide lõpetajatel või mittelõpetajatel on tööd, oleneb ülikoolis ettevalmistatud inimeste tarkusest.

Meie teadmine näitab selgelt, et ka elukestvale õppele on kõrgema haridusega inimesed avatumad kui madalama haridustasemega inimesed. See tähendab, et kõrgharidus on teatav kood, mis paneb inimesed avaramalt elule vaatama ja edukamalt elumuutustele reageerima.

Kõrghariduse arengutrendid on liberaliseerumine, globaliseerumine ja mahu kasv. Maailm avaneb üha enam, inimesed liiguvad rohkem. Kõrgharidusliku õppe maht kasvab hüppeliselt. Sel kõigel on oma miinused ja plussid.

Kes maksab? Maailma eri osades on rakendatud eri mudeleid. Mida toob uuema aja rahvasteränne - rändamine parema haridusvõimaluse järele? Liikuvuse kasvu tingimustes segunevad rahvad ja väikeriikidele võib see tähendada ohtu andekama noorsoo lahkumiseks.

Oht on reaalne - OECD viimastel andmetel õpib Eestist pärit üliõpilasi välismaal enam kui 4800, iga-aastane välismaale siirdujate arv on ligi 700.

Igavene arutelu kõrghariduse rahastamisest on taas teravnemas.

29. oktoobril käivitati ajakirjas The Economist debatt kõrghariduse rahastamise teemal, kus vaidlesid kaks väga kompetentset eksperti: Londoni ülikooli majandusprofessor Alison Wolf ja Rootsi kõrgharidusagentuuri juht professor Andres Flödström.

Neist esimene esindas seisukohta, et kõrgharidus on eeskätt personaalne hüve, mis suurendab üksikisiku toimetulekut ja edukust ning peab seega olema tasuline, eriti tingimustes, kus see muutub elitaarsest massiliseks. Tema väide on: miks peab vaene maksumaksja tasuma ka rikka inimese kõrghariduskulutuse?

Rootslane väitis seevastu, et kõrgharidus suurendab riigi konkurentsivõimet ja peab seega olema tasuta. Kommentaatorite hääletuse võitis rootslane 55-45% vastu.

Valitsusel on volitused

Kuidas kindlustada kvaliteet? Sellele on Eesti õppeasutused ise ja ka seadusandja oma vastuse andnud. Valitsusele on antud suuremad volitused kvaliteedi tagamise eel- ja järelkontrolliks ja vastavalt kõrgkoolivõrgu muutmise otsuste tegemiseks ja parlamendile esitamiseks. Me kavatseme seda ka teha.

Miks on üliõpilaste valikutes eeliskohal nn pehmed erialad. Tasulise õppe mahtu on suurendanud just majandus- ja õiguserialade ebaproportsionaalne eelistamine. Omal ajal peeti neid ka vist nn kõvadeks erialadeks, sest sealt oodati kõva palka. Buum oli tingitud ka nende erialade korraldamise näilisest lihtsusest, piisas kas või mõnegi õppejõu olemasolust.

Teiseks on valikuid mõjutanud eelnev ettevalmistus. Loodusteaduste ja matemaatika puhul tuli arvesse taseme ebaühtlus ja näivalt suhteline keerukus. Siin muutuste esiletoomine on pikk protsess. Oleme uue õppekava tegemisel sellega alustanud.

Riigi kohustused on eelkõige just üldharidussüsteemi ja selle õppesisu arendamises. Siinsed muudatused peavad aitama ka ülikoolil olla ülikool, mitte üldhariduse ikaldusaegne vahelt- ja järelharija.

Gümnaasiumile tuleb seada selgemad tasemetingimused juba õpilaste vastuvõtmisel. Andekamatele ja teadusandekamatele tuleb anda suuremad valiku- ja tegevusvõimalused. Koostöös TÜ teaduskooliga töötame välja teadusandekate laste ja noorte leidmise ja toetamise strateegia.

Gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine, sest neis on erinevad eesmärgid, õppekavadel selgelt erisuunitlus. Senine täistsükli kool (1.-12. klass ühes koolis) on seganud olla algkoolil algkool oma avastusõppe ja huvi äratamise võimalustega ning gümnaasiumil gümnaasium oma süvendatud õppega.

Riigieksamid. Kui ülikool vähemalt osal erialadest tõstab sisseastumisnõudlikkust üle gümnaasiumilõpu keskmise lati, siis muutub jälle selgeks ka gümnaasiumi lõpueksamite, sealhulgas riigieksamite funktsioon. See oleks väga tervitatav!

Riigieksamite süsteem ei ole siis enam tabamatu ja muud õppetööd häiriv monstrum, vaid tema ülesanne on mõõta gümnaasiumi lõpetamise küpsust.

Ülikooli pääs otsustatakse ülikooli enda nõuete kehtestamise, võimalik et senisest suuremas mahus ka täiendavate eksamite või katsetega.

Tänane haridusränne

Kõrgharidus on avatud maailmas üha enam muutunud kaubaks. Suurbritannias andis juba mitu aastat tagasi kõrghariduse eksport suuremat tulu kui autotööstus.

Eestikeelne kõrgharidus maailmas kahtlemata väga läbilöögivõimeline kaup ei ole, kuid ka meil on rahvuslikul kõrgharidussüsteemil lisaks Eesti ühiskonna arengu kindlustamisele vaja oma taset, seega ka usaldusväärsust maailmas suurendada sellega, et meie ülikooli vääristaksid külalisõppejõud ja mujalt tulevad üliõpilased.

Nihkume üha enam konkurentsipeateedelt kõrvale, kui meilt tõmmatakse noori ära, sest me ei suuda oma andekamatele, kes löövad ka mujal läbi, atraktiivsed olla.

On ju uuema aja rahvasterände olemuseks saanud haridusränne. Omadelegi muudaks ülikooli atraktiivsemaks teadmine, et koju jäädes õpitakse ikkagi tunnustatud rahvusvahelises keskkonnas - seetõttu on mujalt õppurite siia kutsumine võtmeteema.

Eesti eripäraks on niigi väikse rahvaarvu järsk kahanemine, mille mõju kõrgharidussüsteemile ei saa kompenseerida üksnes mujalt tulnud üliõpilaste arvel. Esiteks pole meie staatust arvestades heal tasemel üliõpilaste massilist voolu mujalt ette näha.

Teiseks tuleb meil eestikeelset kõrgharidusruumi igal juhul hoida. Sellele on pühendatud ka osa TÜ arengukavast - ja see on ülim eesmärk.

Arvan, et Tartu Ülikooli poolne kohustuse võtmine säilitada ka pikemas perspektiivis eestikeelne kõrgharidus laiemas mõttes ja osaliselt ka kraadiõpe vääriks tähelepanu ka riigipoolse rahastamise kujundamisel.

Artikkel põhineb 7. novembril Tartu Ülikooli arengukonverentsil peetud ettekandel.

14.11.2008 Rahvusvahelise rahvusülikooli võimalikkusest, Õpetajate Leht

Reformime üht asja korraga

2008-11-11

Riigikogu liikme Taavi Veskimägi (IRL) artikkel "Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti" (ÄP 31.10) ilmus mõni päev enne valimisi USAs. Kui Ameerika oli valmis demokraatliku partei võiduks, siis kas meie oleme siin valmis reformipaketiks, mille esitab neokonservatiiv?

Terviklik reformipakett sarnaneb assortiikarbile, kust kommi saad valida alles siis, kui oled juba maksnud. Edu saavutamiseks võib säärane pakett olla liiga jäik.

Juhin tähelepanu sellele, et reformipaketti on kergem purustada, kui algoritmilised elemendid tema sees on isekeskis jäänud õigesti sidumata.

Tuumajaama inseneri ei kutsuta tänavalt. Kuna meil seni oma tuumajaama ei ole, tuleb nood, kes seal tööle hakkavad, saata õppima mujale. Kuhu, kui palju ja kes avansseerib?

Energeetilise assortiikarbi sisuks on erisugused energiaallikad. Kuni nende allikate kasutamiseks puuduvad uued algoritmid, toimib vana inerts. "Hariduse võtmesõnaks on kvaliteet," kirjutab Veskimägi. Tuumajaama inseneri kvaliteedi mõõdupuuks on see, et miski ei lenda vastu taevast. Kui suurt konversiooni on vaja, et Eesti hariduskorraldus vastaks säärasele kõrguslatile?

Kõrgemas hariduses puudutab see esmajoones kutsemeistri ja doktorikraadi omaniku vahekorda. Meil on hakanud alla käima mitte niivõrd kvaliteet, kuivõrd kvalifikatsioon.

Olen siin tööandjate poolel: ärgem mingem kraadihulluks. Ainult et: kui meil pole doktoreid, siis pole ka teemajuhte ega juhendajaid. Veskimägi ettepanek saata kõrghariduse tasemel "hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt" kõlab draakoni naiivsusena. Nii talitati tsaariajal.

Soovitan seada prioriteedid järjekorda ajaliselt. Üleminek eurole esmalt, energeetiline konversioon teiseks, rahvusvaheline teedevõrk ja siinne ühistransport kolmandaks jne. Praegu arvan, et me ei pane Veskimägi pakettigi kiiresti kokku. Veel hullem, kui me teeme temast kamaka.

Me vajame eliiti

2008-11-10

Olen nukrusega vaadanud, kuidas Tartu Ülikool suundub nii-öelda massitoodangu produtseerimise poole.

Ülikooli ei peagi saama sisse igaüks. Vastupidi. Kõrghariduse omandamiseks on vaja väga tugevaid eeldusi. Miks peame loomulikuks, et kaunites kunstides nõutakse tudengikandidaadilt teatud eeldusi, annet, aga akadeemilist kõrgharidust võib piltlikult öeldes endale osta?

Võib-olla oleks aeg mõelda, milline peab olema riigieelarveline tellimus?

Võib-olla oleks mõttekam vähendada õppekohtade arvu ja samas suurendada pearaha? Parem vähem, kuid kvaliteetsemalt! On aeg lõpetada üldhariduskoolide riigieksamite süsteem. Minu arvates ei ole see oma eesmärki saavutanud, või õigemini: see aitabki produtseerida tudengikandidaate massiülikooli jaoks.

Mulle ei meeldi ka koolide reastamine väga formaalsete kriteeriumide alusel, mis toob koolidesse nii õpilaste kui ka õpetajate hulka mõttetuid pingeid.

On loogiline pöörduda tagasi ülikoolide sisseastumiseksamite juurde, neid võiks olla kaks ja üks neist matemaatika. Sisseastumiseksam stimuleeriks koole pöörama suuremat tähelepanu kõige aluse - matemaatika - õpetamisele. Matemaatikaeksami maht peaks sõltuma teaduskonnast, näiteks humanitaar- ja sotsiaalteadustes võiks üliõpilaskandidaadilt nõutav teadmiste tase olla nõrgem võrreldes loodus- ja tehnikateadusi õppida soovijatega. Teine eksam oleks juba teaduskonna enda valik.

Viimaks tahaksin tähelepanu pöörata üliõpilaste soolisele tasakaalustamatusele. Tartu Ülikoolis õppijatest on minu andmetel 70 protsenti naised ja 30 mehed.

Kuid suur kõrgharidusega naiste hulk ei tähenda, et naiste akadeemiline karjäär oleks edukam, vaid suisa vastupidi: naisprofessorite osakaal, nagu ka kogu Euroopas, on 15-20 protsendi vahel. See on teine äärmus, millele tuleks ka Tartu Ülikoolis tähelepanu pöörata.

Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et juba põhikoolist langeb suur hulk poisse välja. Olen veendunud, et nende seas on küllalt palju andekaid, kuid keskmisest rahutuma loomuga või sotsiaalselt keerukamatest perekondadest pärit noormehi, kelle tegelikud võimed lubaksid olla tublid õppijad ülikoolides, kuid kelle haridustee katkes liiga vara.

Varases teismeliseeas tehtud valed valikud võivad viia noored tupikteele, kuid me ei peaks laskma neil noortel kaotada. Olen mitu korda pakkunud välja ideed, et Eesti vajab seesuguste poiste jaoks tugevama distsipliiniga kadetikooli, kus nad võiksid saada korraliku hariduse.

Rangemast distsipliinist kõneldes ei pea ma silmas mitte karistusasutust, vaid kooli, kus selline distsipliin on enesestmõistetav. Mõelgem sellele, kas meie demograafilises olukorras on mõistlik kaotada Eesti tööturul noori mehi.

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

2008-10-31

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest - viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame praegu lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tulevikuvõimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti pole üksikuis kontekstivälistes ideedes, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Seni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega: langetame tulumaksumäära, kehtestame sotsiaalmaksu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.

Eesti riik selge plaanita edasi siit ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja see ei saa olla ametnike-poliitikute monopol - nende usalduslimiit on madal. Meie võimaluste sõnastamisesse tuleb kaasata kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.

Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos surutisega kasvab ka nõudlus muutuste järele.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine eesmärgiga riigi efektiivsust oluliselt suurendada. Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearahasüsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega neile ja nende organisatsioonidele. Kõrghariduse tasemel saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks igal tasandil on Eestil ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

2. Tervishoid. Isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (nt hambaravi).

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. See võimaldaks käsitleda teisiti kogu halduskorraldust, sh territoriaalset, ja saavutada suur ühiskondliku kogukulu kokkuhoid efektiisuse kaudu.

Teiseks, atraktiivsuseeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused, millest räägitakse kõige enam, kui jututeemaks on majanduskeskkonna paremaks muutmine.

1. Maksukeskkond. Märksõnad on stabiilsus ja ennustatavus. Siin on asjad tõesti halvad. Mis ennustatavusest me saame rääkida, kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust, milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Tunnistan ausalt: olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks: madalate määradega, erandite ja mahaarvamisteta. Või muuta kurssi: teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu, olla paindlik, pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid kahtlen, kas saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud - siin midagi toimub töölevõtmise ja vallandamise paindlikkuse suurendamise ning kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru, miks enamik praegusi avalikke teenistujaid ei võiks tulevikus käia tööl töölepingu alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus - energia oleks kättesaadav konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumajõule pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus, kui me ise ei suuda otsuseid langetada.

Peame olema eestkõneleja Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel - Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiavarustatuse tagamisega, seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelevalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks: kvaliteedimärgiga müüdid loovad eeldusi. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Selleks saab olla vaid euro kasutuselevõtt. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad - kõigi meie heaolu kasv!

Ka majandusteadlased tulevad 20. sajandist

2008-09-18

Kas praegune haridussüsteem toetab majandusarengut? Jah, kahtlemata! Igasugune majandustegevus tugineb omandatud oskustele ja teadmistele. Kas ta uueneb piisavalt? Vastus oleneb sellest, mida me taotleme. Selleks et olla selle maa tuleviku kujundamisel peremeheseisuses, on vaja muidugi palju rohkem pingutada praeguse majandusstruktuuri muutmisel.

Andres Arrak kordas (PM, 16.09) tuntud ütlust, et praegu õpetatakse noori hakkama saama 21. sajandil, seda õpetavad 20. sajandi õpetajad ja teevad nad seda tihti 19. sajandi meetoditega. Võrdlus peab olema reljeefne, muidu see ei paistaks silma. Kui ütluse retoorilisus maha arvata, on öeldul tõetera sees. Muidugi on enamik meist 20. sajandi inimesed - see käib ka majandusteadlaste kohta.

Määravaks saab ikkagi õppimisvõime ja meetodid ning see, kui nüüdisaegsed ja ajanõuetele vastavad need on. Haridussüsteemi see ots, mis kooli ulatub, kujuneb vastavalt neile, kes seal töötavad.

Eesti kooliõppe sisulise nüüdisajastamise eelduseks on loomulik pidev pedagoogiline «vereringe». Eesti kooli häda pole selles, et siin oleks liiga palju vanemaealisi õpetajaid, vaid selles, et on liiga vähe noori. Eriti majandusarengut edasiviivate valdkondade aineõpetajate hulgas.

Eesti Hariduse Infosüsteemi 2007. aasta andmetel oli ligi 1400 üldhariduskoolide loodus- ja täppisainete õpetajatest ilma vastava kvalifikatsioonita. Üle viiesaja neist olid pensioniealised. Mida nooremad õpetajad, seda rohkem on ka ilma vastava aine või siis pedagoogilise hariduseta õpetajaid, kellest suur osa õpetabki oma koolis vastavat ainet häda pärast, teise aine kõrvalt.

Sel nädalal peab oma 90. aastapäeva pidustusi Tallinna Tehnikaülikool, mille erialadesse on riik tellimust esitades tähelepanelikult suhtunud, kuid kus on suureks probleemiks kujunenud väljalangemus juba esimesel-teisel õppeaastal. Sellel on mõistagi mitmeid põhjusi, kuid üks olulisemaid on noorte ettevalmistuse ja huvi puudus keerulise eriala suhtes. Nii huvi puudumist kui ka seda, et matemaatikat ja füüsikat raskeks peetakse, näitab üldiselt langev trend neis aineis riigieksamitele registreerunute arvus.

Mida teha teisiti? Ega võimalusi ülearu palju ole. Kõigepealt õppekavades valikute tegemine - millises raskusastmes neid aineid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis õpetatakse. Põhikooliski, sest just seal kaob paljudel huvi liig kuiva ja tiheda kavaga ainete vastu. Eriti kui ainet ei õpeta oma ala asjatundja, vaid keegi, kes seda ainult kohatäiteks teeb. Sel juhul lihtsalt ei jõua õpilasteni ainete tegelikult huvitav kude. Siis tõesti õpetabki õpetaja ainult õpiku alusel ja üksnes see ei ärata õpilases huvi.

Asi pole niisiis selles, nagu ei väärtustataks sõnades vastavaid valdkondi piisavalt. Kindlasti lugesid paljud lapsevanemad huviga TTÜ prorektori professor Jakob Kübarsepa hiljutist artiklit Postimehes (PM, 5.09), kus ta näitas, kui palju võimalusi on noortel, kes teevad oma panuse tehnilistele või muudele täppis- ja loodusteaduslikke teadmisi nõudvatele erialadele. Asi on aluspõhja murenemises ja selles, et me ei näe tihti õpilase edenemise teist ja vältimatut poolt - õpetajat.

Needsamad õpetajad, kes suudavad sütitada õpilasi, on tööjõuturul oma erialaste teadmistega ka väga otsitud. Just seetõttu on neid raske koolis hoida, kui õpetaja palga vahe keskmise palgaga võrreldes peaks veelgi kärisema.

Millegipärast ollakse harjunud sellega, et IT-meestele, energeetikutele, aga ka kinnisvaramaakleritele tuleb juba nende «töömehetee» algul korralikku palka maksta, kuid kui õpetajad palka küsivad, ehmatab see paljusid. Aga ka õpetajate rahulolus ja püsimises oma töökohtadel tuleb näha majanduse konkurentsivõime eeldust. See on lahutamatu osa tervikust.

Majanduse toimimise mõistmine on ühiskonnast aru saamise eelduseks. Loomulikult on selleks vastav osa ka ühiskonnaõpetuse õppekavas, kuid süvendatult saab asjaga kurssi majandusõppe tundides. Vaevalt saab Eesti niigi koormatud riiklikku õppekavasse viia majandusõpet kohustuslikus korras.

Küll aga tuleks selle aine pakkumist koolides tervitada ja ka stimuleerida. Selleks loodud Eesti oma originaalõpikud ja muu õppematerjal annab hea aluse. Majandusõpetajate juhendamisel on saanud tuule tiibadesse ka õpilasfirmade loomine. Haridusministeerium on selliste ettevõtlike rühmade hulgast parimate selgitamist ja nende osalemist rahvusvahelistel võistlustel ka igati toetanud.

Väljatöötamisel olevas õppekavas on ettevõtlikkus üheks läbivaks teemaks.
Ettevõtlikkuses ei saa näha üksnes sisemist koodi raha n-ö tegemiseks. Ettevõtlikkus on ka see, kui suudad õigele inimesele õigel ajal abieluettepaneku teha - nii et möödalastud hetk ei jää kummitama kogu eluks.

Kas Eesti haridussüsteem on piisavalt orienteeritud tulevikule? Meie majandus ei saa olla vaid üks pikk rong, millele sadamas kivisöe peale laadime või mille naftast tühjaks laseme, ega ka mitte üks pikk liin telefonide varuosade tootmiseks, mille ääres kogu rahvas õlg õla kõrval seisaks. Needsamad õpilasfirmad näitavad tegelikult majanduse tulevikutee täpselt kätte. Nende läbilöögi ainsaks eelduseks on uue idee olemasolu.

Ideede generaatorite ja ettevõtlike teostajate kõrval on kindlasti ka jätkuvalt vaja nii tootjaid kui teenindajaid, kes ideid ellu viivad ja meid teenindavad. Kutseõppe edendamise retoorikast oleme viimastel aastatel siiski ka tegudeni jõudnud ja Euroopa tõukefondide toel kerkivad meil uued nüüdisaegsed hariduskeskused.

Muutuva majandusstruktuuri põhijärelduseks on vajadus luua täiskasvanutes soov edasi või ka ümber õppida ning võimalused selleks. Pean valitsuse hakkama saamise üheks näitajaks seda, kas suudetakse luua täiskasvanutele õppimise tingimusi nii, et pidevõppe osakaal otsustavalt tõuseks.

Eesti statistikaameti andmetel oleme just eelmisest sügisest alates tegemas suurt hüpet küpse ühiskonna poole. Täiskasvanute hulgas on õppijate osakaal tõusnud seniselt 6,5 protsendilt korraga üle kümne.

Ei ole üht nõiavitsa, mis aitaks meil märkamatult astuda mitu sajandit või aastakümmet korraga edasi. Arengu eeldused luuakse mitmekülgse pingutusega ja ajapikku. Maha mängida saab neid muidugi sekunditega, aga loodan, et me seda ei tee.

Kommentaar: hasartmängumaksu seaduse muudatus - VASTU

2008-09-16

Rahandusministeeriumi koostatud ja kooskõlastusele saadetud hasartmängumaksu seaduse eelnõu on oma praegusel kujul kompromissettepanek maksust käsu saavate osapoolte ettepanekutest.

Hasartmängumaksust laekuvaid summasid käsutatakse kultuuri-, haridus- ja teaduspoliitika, regionaalpoliitika ning sotsiaalpoliitika eesmärkide elluviimiseks.

Rahandusministeeriumi valitsemisala hasartmängumaksu kasusaajate hulgas ei ole ning ministeerium ei otsusta kasusaajate eest, kuhu ja millises proportsioonis hasartmängumaksust saadavat tulu paigutada. Kui meie pakutud kompromiss osapooli ei rahulda, peaksid kultuuri- ja regionaalminister uuesti maha istuma ja kokku leppima, kuidas hasartmängumaksust saadav tulu jaotatakse.

Sisuliselt läbimõtlemata muudatus

Keeldusin kooskõlastamast rahandusministeeriumi esitatud hasartmängumaksu seaduse muudatust. Pean põhjendamatuks ja lubamatuks selles sisalduvat kava vähendada regionaalsete investeeringutoetuste vahendeid.

Eelnõu järgi väheneks regionaalsete investeeringutoetuste osa hasartmängumaksu laekumistest 12,7 protsendilt kümnele. Selline muudatus on läbikaalumata ning regionaalpoliitiliselt kohatu, olles otseselt vastuolus Eesti tasakaalustatud arengu tagamisega. Teen rahandusministeeriumile ettepaneku eelnõu ümber vaadata.

Eelnõu toorust näitab asjaolu, et seda ei kooskõlastanud ka kultuuriminister laine Jänes, ehkki just kultuuriministeerium tegi juunis ettepaneku maksu jaotuspõhimõtete muutmiseks.

Intervjuu: Uus ajastu Eesti teatmekirjanduses

2008-05-22

Juba septembris näeb ilmavalgust uus eestikeelne rahvusentsüklopeedia - tellijani jõuab kahekümne kahest köitest esimene ja koos sellega ka e-Entsüklopeedia internetis. Sellega seoses esitasime mõned küsimused ,,TEA entsüklopeedia" kolleegiumi esimehele akadeemik Peeter Tulvistele.

Teie olete entsüklopeedia üks autoreist ja ka akadeemilise kolleegiumi esimees. Mida peate kõige olulisemaks?

Me elame ajal, mil raamat ise ja tema roll ühiskonnas muutub nii kiiresti kui ei iial varem. ,,TEA entsüklopeedia" erineb sootuks oma eelkäijatest Eestis. Ta kuulub maailma üldentsüklopeediate uude põlvkonda, kus visuaalse ja verbaalse, nähtava ja sõnalise vahekord on lahendatud hoopis uuel viisil. Eestis on ,,TEA entsüklopeedia" järjekorras teine, milles kogu sisu on olnud võimalik sõnadesse panna ja midagi pole vaja olnud varjata. Ja ka see on väga oluline.

Milline tähtsus on teie meelest uuel entsüklopeedial eestikeelses kultuuriruumis?

See, et entsüklopeedia on olemas kahel erineval kujul - trükituna ja internetis - annab käsutajale võimaluse valida. Ühine on neile see, et mõlemad on meie emakeeles ja mõlemad on ka Eesti-kesksed, tuues meieni - ükskõik, kus me ka oleme - eestikeelse maailma kogu tema rikkuses- Elektroonilise entsüklopeedia vaieldamatu eelis on see, et eestikeelne maailmapilt ja mitmekülgne teave on igas maailmanurgas interneti abil kättesaadav.

Milline on uue rahvusentsüklopeedia sõnum välismaailmale?

Ta annab igale inimesele maailmas, kellel on huvi Eesti ja eestlaste maa ilmapildi vastu, võrratult täpsema ja ülevaatlikuma pildi kui mistahes teine teabeallikas.