Poliitikute ajaveebid

Tallinna linnaeelarve — „jalad maas“ või „jalad poris“?

2011-12-01

Tallinn tutvustas oma järgmise aasta eelarvet koondnimetusega „Jalad maas". Eelarve sisusse süvenema hakates tekib aga küsimus, kas linnaeelarvet saab ikka nimetada „jalad maas" või ehk oleks ajakohasem öelda „jalad poris"? Kui tugev on see pinnas, millele linnavalitsus toetub?

Kõigil koduomanikel on võimalik Tallinnas taotleda järgmisest aastast maamaksu vabastust. Siinkohal pean vajalikuks meelde tuletada, et Tallinna kritiseeris 2010. aasta majandusaasta aruande pöördumises linnapea vabariigi valitsust, et maamaksuvabastusega jääb pealinn ilma 22,5 miljonist eurost. Ometi aga otsustas linnapea omal initsiatiivil maamaksu kaotada juba 2011. aastal, üks aasta varem kui Eesti riigis tervikuna.

Vastupidiselt linnapea kartustele linnaeelarve Tallinnas maamaksu kaotamise tõttu ei vähene. Vastupidi: linn hoopis prognoosib maamaksu laekumise 2,1 miljoni euro ehk ligi kümne protsendi suurust suurenemist. Peale selle, et nimetatud summa tuleb suures osas äriettevõtete maksimaalsest seadusega ettenähtud maamaksumäärast (maamaksumäär tõsteti 1,5 protsendilt 2,5-le), leidub hulgaliselt koduomanikke, kelle maamaksuvabastusega linnal kiiret pole. Täna ei saa maamaksuvabastust äri- ja sotsiaalmaal asuvad ligi 1500 korterit või kinnistut, 367 hooneühistut ning Raadiku ja Loopealse 1800 munitsipaalkorteri elanikud.

Linn aga ei kiirusta probleemi lahendama. Abilinnapea Taavi Aas on öelnud, et inimene, kes on notari selgitustele vaatamata ostnud korteri ärimaal, on selles ise süüdi ning linn ei saa siinkohal kuidagi aidata. Sama abitus seisus on linn ise OÜ Raadiku Arendusega sõlmitud lepingu tingimuste muutmise osas. Kinnisvarabuumi tipus sõlmitud lepingu kohaselt on iga-aastane rendikulu seitse miljonit eurot. Ühe ruutmeetri rentimise eest makstakse firmale 8,7 eurot, samal ajal kui keskmine Lasnamäe üürikorteri pakkumishind turul on 4,8 eurot. Ja säärane ülemaksmine jätkub tervelt järgmised 20 aastat.

Planeeritav dividenditulu linnaosalusega äriühingutest 2012. aastal on 8,12 miljonit eurot ehk ligi 50 protsenti rohkem kui tänavu. Selliste ettevõtete hulka kuuluvad Tallinna Vesi, Tallinna Soojus, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus ja Tallinna Tööstuspargid. Kas linn kavatseb oma esindajate kaudu äriühingute nõukogudes tuleval aastal survestada ettevõtteid dividende senisest rohkem maksma? Jäägu see hetkel oletuseks.

Linnavalitsus on ka jätkanud oma senist poliitikat linna sihtasutuste ja äriühingute osas. Sihtasutusele Tallinn 2011 on ette nähtud tuleva aasta tegevuskuludeks 700 000 eurot, olgugi et kultuuriaasta on lõppemas. Põhimõtteliselt ei tähenda sihtasutuse Tallinn 2011 jätkuv finantseerimine muud kui preili Sepa ja härra Mutli „soojal kohal" hoidmist.

Lisaks on eelarvesse sisse kirjutatud ka uue sihtasutuse SA Keskkonnakogu tegevuskulud 40 000 eurot. Tegemist on organisatsiooniga, mille ülesanded on peaaegu üksühele maha kirjutatud Tallinna Keskkonnaameti põhikirjast. Rääkimata linnaisade lemmikust SA Tallinna Televisioon, mis järgmisel aastal neelab 2,41 miljon eurot. Mulle on arusaamatu, miks on taas vaja raha raisata arutule dubleerimisele ja näilistele enda poolt välja mõeldud vajadustele, mis ei kanna linlaste huvisid.

Selline poliitika viitab otseselt asjaolule, et linn kas ei suuda või ei taha ebavajalikke kulutusi tegelikkuses kärpida, ükskõik kui hädasti vajavad lisaraha linna teed või lasteaiad.

Lasteaedadest on räägitud küll, aga lastest ei saa üle ega ümber seekordki. Huvihariduse rahastamine väheneb aasta lõikes ligi kümme protsenti ehk 550 000 euro võrra. Tegemist on süveneva trendiga: näiteks võrreldes 2009. aastaga on huvihariduse rahastamine vähenenud tervelt 22 protsenti. Tasub ka meenutada, et linn kaotas eelmisel aastal ka erahuvihariduse rahastamise.

Ligi pool miljon eurot kulub igal aastal linnahalli peale, et kultuuriobjekt päris kokku ei kukuks. Olgugi, et abilinnapea Aas on juba pea kaks ja pool aastat korduvalt lubanud ehitustööde kohest pihtahakkamist, oleks aeg tõele näkku vaadata ja hakata otsima linnahallile uut investorit. IRL-i sellesisulise eelnõu on linnavalitsus kaks korda tagasi lükanud, põhjendades sammu läbirääkimiste kestmisega. Fakt on, et täna ei suuda abilinnapea isegi mitte orienteeruvat kuupäeva öelda, millal võiksid tööd linnahallis alata. Enesepetmise võiks ju ometi lõpetada.

Kalev Vapper: Roolimees Savisaar ja tema kari

2011-09-24

Tallinna Linnavolikogu 22. septembri istung tunnistas 62 poolt- ja ühe erapooletu häälega kehtetuks Tallinna paadimaksu eelnõu. Selle eelnõuga loodeti teenida aastas 10 miljonit krooni tulu, tegelikkuses teeniti mullu 68 000 ja tänavu mitte sentigi.

Selle määruse kehtestamise eel oli mul volikogu liikmena korduvalt võimalik hoiatada volinikke ja linnavalitsust selle maksu kehtestamise eest. Merelinnale ja 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnale häbiväärset kuulsust toonud maks kehtestati siiski. Ennäe imet, läks ainult kaks aastat ja juba saigi linnavalitsus oma rumalusest aru ja tunnistas määruse kehtetuks.

Aasta tagasi, kui arutati 2011. aasta eelarvet, esitasin taas eelnõu paadimaksu kaotamiseks, aga paraku ei olnud arusaam asja mõttetusest siis veel linnavalitsuse ametnikele selgeks saanud. Loomulikult hääletas volikogu enamus ka tookord nii, nagu „roolimees" Savisaar käskis.

Olen 48 aastat purjetanud ja võin kinnitada, et meri rumalust ei kannata. Meeskond, kes võistlustel kaotab, peab oma tegevust tõsiselt analüüsima. Üldjuhul on kaotuses lõviosa süüd roolimehel, kuid ka ebakompetentne meeskond peab enamasti peeglisse vaatama. Eriti hull on merel aga lugu siis, kui tänu viletsale navigeerimisele või lihtsalt ülbusest kividesse pannakse.

Tundub, et merekeeli kõneldes on Tallinna linnal kehv roolimees ja abitu meeskond ning paraku ei taheta kuidagi kuulda võtta ka head nõu. Nii see linnalaevuke paadimaksu karile seilaski. Paadimaksu kehtestamise eel ei kutsutud kokku isegi Tallinna linna merekomisjoni, mille iga liige oleks ilmselt kinnitanud selle maksu jaburust.

Väide, et kohalike maksude seadusega on omavalitsusele sätestatud võimalus paadimaksu kehtestamiseks, on jutt stiilis "riik ütles linnale, et pane pea ahju ja linn panigi". Õnneks kustutas aga riik ahjus tule aasta tagasi, kui riigikogu võttis vastu seadusemuudatuse, millega kaotati kohalike maksude seast paadimaks. Nii ei jäänud ka Tallinnal muud üle, kui pea ahjust välja tõmmata ja paadimaksu määrus kehtetuks tunnistada.

Hulk auru kulutati aga taas pelga vile peale.

Tallinna vanalinn võiks olla taksovaba

2011-09-12

Tallinna vanalinnas MuPo tegevusetuse vilju nautivad Tallinn takso nime alla koondunud nn. „rööveltaksod" on pinnuks silmas linnakodanikele, eelkõige aga taksoveoeeskirju jälgivatele ausatele taksojuhtidele.

Kannatajapooleks ei ole siinkohal aga vaid nöörida saanud turistid, vaid eelkõige Eesti pealinna maine.

Kõrgete sõiduhindadega ning alatihti liikluseeskirju rikkuvatele taksodele on tähelepanu juhitud nii linnavolikogus kui ka meedia vahendusel, kuid seni pole Tallinna taksoveokontrolliga tegelev munitsipaalpolitsei probleemile tähelepanu praktiliselt pööranud. Kuigi MuPo juht Monica Rand on aina tugevneva surve tõttu lubanud „rööveltakosega" tegelema hakata, julgevad staažikad taksojuhid selles kahelda - siiani pole linn näidatud ülesse vähimadki tahet ausaid taksojuhte ebaausaid võtteid kasutava konkurendi eest kaitsta.

Hea annuse irooniat lisab kogu loole tõsiasi, et kevadel kuulutas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti eest vastutav abilinnapea Kalle Klandorf, et suveks kavatsetakse linnatänavatele välja tuua nn. turismipolitsei patrullid, kelle üheks peamiseks tegevuseks pidi saama välisturiste aitamine taksode kasutamisel. Suured sõnad!

Probleem pealinna taksonduses ei piirdu aga vaid valesti parkivate ja liikluseeskirjadele vilistavate taksojuhtidega. Linnavalitsus on loonud vanalinna mitmeid piiratud kohtadearvuga avalikke taksopeatuseid (Venus Clubi ees, Harju tänaval, Suur -Karja tänaval). Paraku ei teeninda nimetatud peatused ei linnakodaniku, linna külastava turisti ega keskmise taksojuhi huve. Kõnealused taksopeatused on pungil peamiselt just ülikõrgeid sõiduhindasi küsivaid taksojuhte, kelle eesmärgiks on väheteadliku või tähelepanematu kliendi nöörimine. Samuti ei näi peatuste kohtadepiirangud minevat korda seal parkivatele taksojuhtidele, mistõttu on tavapärane, et vanalinna taksopeatused sõna otseses mõttes upuvad taksodesse. On selge, et välja pakutud lahendus ei võimalda pakkuda kvaliteetset taksoteenust.

Kuni MuPo taksokontroll praktikas ei toimi, ei kao kuhugi ka kurikuulsad rööveltaksod ning taksoanarhia Tallinna vanalinnas jätkub. Ühe lahendusena võiks kaaluda taksopeatuste väljaviimist Tallinna vanalinnast, luues vanalinna külje alla üks-kaks suuremat taksoparklat. Sellega oleks tagatud taksohinna iseregulatsioon, kuna turuhinnale vastavate taksode ligipääs taksopeatusese oleks lihtsustatud ning turg teeks parklas seisvate taksode hindades ise omad korrektuurid. Samuti väheneks märgatavalt liikluskoormus Tallinna vanalinnale.

Nii taksode kontrollimine kui ka taksopiirangute kehtestamine on Tallinna Linnavalituse pädevuses. Kuni linnavõimu poolt ei võeta ette konkreetseid meetmeid, pole oodata rööveltaksoprobleemile mitte mingisugust lahendust. On aga selge, et rööveltaksod vanalinnast iseenesest ei kao.

MUPO, taksod ja segadus Tallinna vanalinnas

2011-07-26

Juba mõnda aega on tallinlasi häirinud kaootilisus ja segadus, kohati ülbus ja äärmine jultumus, mis iseloomustab Tallinna vanalinnas peatuvaid ja parkivad taksosid, mis eiravad kehtivaid seadusi.

Probleemiga peaks tegelema Tallinna munitsipaalpolitsei, kellel aga näib siinkohal puudu jäävat tahtmisest.

Piisab vaid lühikesest jalutuskäigust Tallinna vanalinnas, et täheldada probleemi olemust: üks osa pealinna taksodest eirab selgelt Tallinna taksoveo eeskirju, parkides takso omavoliliselt kohale, kuhu takso parkimine või sõiduauto peatumine on keelatud. Pooletunnisel ringkäigul vanalinnas lugesin kokku pea 10 säärast taksot.

Muret tekitav on selline taksojuhtide käitumine mitmel asjaolul. Esiteks on Tallinna vanalinnas ruumi ja parkimiskohti vähe, mistõttu on taksodele ette nähtud kesklinnas ametlikud taksopeatused. Teiseks on mõned taksojuhid nii himurad püüdma kruiisituriste, et pargivad takso otse keset tänavat, piltlikult öeldes lähenevate turistigruppide ette. Siinkohal tasub mainida, et nimetatud taksode hinnaklass ületab reeglina kordades keskmist pealinna taksosõidukilomeetri hinda. Nii pole võimatu, et taksosõit Viru tänavalt sadamasse võib pahaaimamatule turistile maksma minna kümneid eurosid. Suurepärane mainekujundaja kultuuripealinnale!

Kehtiv Tallinna taksoveo eeskiri keelab taksojuhil parkida taksot (v.a ettetellitud taksot) väljaspool nõuetekohaselt tähistatud taksopeatust kesklinna avalikus tasulises parkimisalas asuvas vanalinna valveta tasulises parkimistsoonis ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta parkimise tsoonis. Nii taksokontrolli kui ka parkimise korda peaks Tallinnas tagama munitsipaalpolitsei. Arusaamatutel põhjustel aga valesti parkivate taksodele MUPO jõud peale ei hakka.

MUPO suhtumist olukorda ilmestab nädala alguses meedias avaldatud pildigalerii, kus Viru tänava alguses jäädvustatud fotodel pargib kohvipausile minevate MUPO ametnike teenistusbuss kahe seadusevastaselt parkiva takso kõrvale. Nimetatud taksod ootavad kliente kohas, kus takso seda teha ei tohi, kuid MUPO ametnikel jääb selge seaduserikkumine märkamata. Kohvi soetatud, lahkuvad munitsipaalpolitseinikud taksode poole pilkugi pööramata sündmuskohalt.

See tõstatab taas päevakorda munitsipaalpolitsei efektiivsuse. Paratamatult tekib küsimus, kas on otstarbekas tallinlaste rahakoti peal üleval pidada ebaefektiivset ja võrdlemisi kulukat asutust, mis ei ole võimeline paljude oma vastutusalas olevate probleemidega tegelema. Seadustele vilistavad taksod on siinkohal vaid üks näide paljudest.

Õigus teada oma kooli!

2011-05-02

Nii palju murekirju lapsevanematelt pole ma varem saanud. Arvasite õigesti ära - teemaks Tallinna koolikatsete ralli! Inimesed otsivad abi. Nad ei tea, mida teha. Nad on oma lapse pärast mures ja ei tea, mida lapsele öelda.

Seltskondades juhtub piinlikke momente - piisab ühest õnnetust emast või isast, kui kõiki haarab südamevalu ja terve õhtu on rikutud. Eriti hullus olukorras on need lapsed ja vanemad, kes pole kuskile „kvalifitseerunud".

Arvate et koolikoha saaanud pered on õnnelikud? Nii ja naa. Avalikus inforuumis on sõimulaviini on kaela saanud needki, kelle lapsed koolikoha katsetega saanud: „Ah teie oletegi need tõusikud, kes on oma lapselt lapsepõlve röövinud ja neid kodus drillinud?" - Olgu kohe öeldud, et see on laim. On siis koolid rahul? Pedagoogid on rampväsinud, neil on tulnud teha viiekordselt tööd ilma mingi lisatasuta. Ja nendegi süda valutab jätkuvalt kestvate hullude päevade pärast. Äkki on koolidirektorid õnnelikud? Kaugel sellest. Neil puudub ju täna kindlus, kas üldse või kuidas täidetakse need koolikohad, mis järgmisest kuust alates vabanema hakkavad.

Kuna koolikatsega tekitati kunstlik ülebroneerimine, ehk üks laps on täna kirjas keskmiselt kolmes koolis, vabaneb oletuslikult 2/3 kohtadest. Kuidas vabaneb ja kus vabaneb, pole ju samuti teada. Kas me elame tõesti infoajastul, kus iga laps on väärtustatud ja kus kehtib egalitaarne haridussüsteem? Kui vaadata teisi Eesti omavalitsusi, siis jah. Ainult ühe omavalitsuse puhul on vastus „ei", ja jälle on see Tallinn. Kaua võib?

Kõigepealt ärritas inimesi see, et lastega tuli koolikatsete rallile siseneda ka siis, kui tegelikult katsete ega süvaõppe vastu mingit huvi polnudki. Siis tekkis ülelinnaline kodanikuliikumine „teata oma eelistusest kiiresti, nii säästad teiste laste närve". Nagu koolidega vestlustest selgub, aidati nii tegelikult päris paljusid peresid. Rahvasuus hakati seda kodanikuliikumist kutsuma võitluseks nõukogude võimu vastu. On ju vanematel lapsevanematel hästi meeles nõukogude aeg, kus kõik inimlik toimis süsteemi kiuste ja vastastikku üksteist aidates ning solidaarne olles.
Seejärel said osad lapse koolidesse sisse, osad mitte - ning seda olukorras, kus koolikohti tegelikult jagub küllaga!

Aga läheme ajaloos veel rohkem tagasi. Me oleme maailmas olnud väga hästi haritud rahvaste hulgas. Naine ei pääsenud laulatusele, kui ta lugemist ei mõistnud - eesmärgiga tagada laste kodus õpetamise võimekus. Me oleme planeedil Maa üks esimesi rahvaid, kes saavutas üldise lugemis- ja kirjaoskuse. Ka üldise ligipääsu tagamisega algharidusele on meil pikk ja väga hea kogemus. 1816 ja 1819 aasta Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustega tagati üleüldise koolis käimise kohustus ja võimalus katseteta ning ilma tasu maksmata saada algharidus kodulähedases koolis. Väikeste erinevustega Eestimaa ja Liivimaa vahel määrati kooliminemise vanuseks 8 aastat. Pered said lapse kooliküpsust ja koolis käimise võimausi ise hinnata, ent kümneaastane pidi kohustuslikus korras koolitee ette võtma, sellest kauem venitada ei lubatud. Iga 1000 elaniku kohta pidi iga vald ühe ilma õppemaksuta kohaliku (küla)kooli asutama. Rahvakoolide võrgu kõrval oli loomulikult ka maksulised koolid valikus, kuhu andekamaid vaesemate perede lapsi tasuta võeti, sama kehtis ka kihelkonnakoolide kohta. Selline üldina hariduskorraldus kehtis ka Harjumaal kuni aastani 2011. See, et igal lapsel on teada kodulähedane kool (mis pole kunagi küll tingimata otse aknast näha olnud), on püsinud kõik need põlvkonnad ja isegi sõdade ajal. Esimest korda Eesti ajaloos pole ühes Eesti omavalitsuses ehk Tallinna linnas enam esimest korda kooliteed alustavale lapsele seda ühte „kindlapeale" koolimaja teada.

Me tegime oma ettepanekuid koolimääruse ettevalmistamise käigus, neid ei võetud arvesse. Haridusministeerium pakkus linnale igakülgset abi enne selle kurikuulsa määruse koostamist, sedagi ei võetud vastu. Mul ei Tallinna linnas opositsioonis oleva poliitikuna lapsevanematele midagi lohutuseks öelda. Küsige linnalt nõu?! Lühike praktika on näidanud, et ka sealt vanematele antavad nõuanded pole alati osutunud adekvaatseteks. Minu hinnangul ei adu linna juhtkond olukorra tõsidust. Samuti kunstlikult tekitatud propagandalaviini kõrvalt vene õppekeele osas pole muuks ilmselt neil mahtigi.

Meie lapsed väärivad paremat linnavalitsust. Tegelikult ka. Igal lapsel on õigus olla oma kooli oodatud. See on varasemalt õnnestunud, see peab olema võimalik ka nüüd ja täna.

Tallinna Televisiooniga heaolu ei tõsta

2011-03-17

Järgmisel nädalal volikokku jõudev Tallinna lisaeelarve ei väljenda kahjuks taas muud kui Tallinna linnavalitsuse vääraid prioriteete - eelarve ridadelt vaatab vastu 1,15 miljoni euro suurune lisatoetus Tallinna Televisioonile.

Kas linnal pole tõesti maksumaksja rahaga midagi mõistlikumat teha, kui kulutada seda sihikindlalt linnavalitsuse kaheldava väärtusega propagandaks?

Rahanappuses virelevaid valdkondi on pealinnas kõikjal. Koolidest ja lasteaedadest ei hakkaks siinkohal üldse juttugi tegema, nende äärmiselt nadist seisust on räägitud küll. Ma juhiksin tähelepanu hoopis Tallinnas tänavate ja teede seisukorrale. Linnatänavate olukord on aasta aastalt aina halvemaks on muutunud ja linna eelarve kohaselt ei parane nende seisukord ka tänavu.

Minu poole pöördus aasta alguses mures linnakodanik. Tema sõnul on Lasnamäel ülekäiguradade märgistus juba rohkem kui aasta aega nii nadi, et keegi ei saa enam aru, kus jalakäijad tohivad sõiduteed ületada. Tuleb tunnistada, et kaaslinlasel oli täiesti õigus.

Olukorra põhjused peituvad Tallinna linna eelarvepoliitikas. Tallinna transpordiametile on tänavu liikluskorralduse jaoks ette nähtud 1,2 miljonit eurot. Võrreldes tunamulluse eelarvega on liikluskorralduse raha vähenenud 383 500 eurot - 2009. aastal oli see nimelt veel 1,6 miljonit eurot. Lisaks ei ole kahel viimasel aastal eraldatud transpordiametile investeeringuteks sentigi.

Sama käib ka paljude teiste valdkondade kohta.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar on volikogu ees korduvalt raiunud, et linna finantsseis on väga hea ning opositsiooni mure linnaeelarve pärast on kohatu laim. Vähemalt üks valdkond on linnavalitsusel tõepoolest kontrolli all. See on linna propagandaaparaat. Samal ajal domineerivad linnapildis aga auklikud teemärgistuseta tänavad.

Järjekordne rahasüst Tallinna Televisioonile tekitab tõsist muret kodulinna heakorra ja kaaslinlaste käekäigu pärast. Aeg oleks lõpetada meeleheitlik linnavalitsuse kuvandi kujundamine ja teha Tallinnas ükskord midagi ka reaalselt ära.

Väärtustest loobumine poliitikas on ohtlik tee

2011-02-11

Mida tähendab väärtuspõhine välispoliitika? Sellele küsimusele vastates võib muidugi libiseda silmapaistva üksikküsimuse peale. Ühesõnaga, kui me dalai-laamaga kohtume, siis on see väärtuspõhine, aga kui allume Hiina rahvavabariigi survele ja teeme, nagu poleks dalai-laamat ja Tiibetit olemas, siis see ei ole väärtuspõhine.

See on väga silmatorkav üksikküsimus, mitte käputäie Eesti orientalistide ja budismihuviliste kiiks. Dalai-laama on kujunenud väärtuste lakmustestiks suuresti kogu Lääne poliitilise kultuuri jaoks. Suur Eesti sõber, Economisti ajakirjanik ja raamatu "Uus külm sõda" autor Edward Lucas ei pidanud paljuks selle kohtumisotsuse tähendust meile ka otseti meelde tuletada.

Laiemalt tähendab väärtuspoliitika muidugi hulka printsiipe, mida peame maailmaga suheldes silmas pidama. Kui juhime julgelt tähelepanu inimõiguste ja demokraatia rikkumisele Valgevenes, siis peame suutma sedasama öelda ka välispoliitiliselt märksa mõjukamatest riikidest, näiteks Venemaast ja Hiinast rääkides. Kuna Eesti iseseisvus on põhistatud rahvusvahelise õigusega ning me pole kunagi tunnustanud ega kavatsegi tunnustada nõukogude okupatsiooni legitiimsust, siis peame ilmutama samasugust järjekindlust sarnaste sündmuste hindamisel.

Lisaks peab Eesti suutma oma eeskujuga maailmale näidata, et väärtuspõhine poliitika tähendab ka avatust ja majandusedu. Me ei tohi sõltuda üksikutest tehingutest suurriikidega või kergelt mõjutatavast transiidisektorist. Hoopis rohkem peame silmas pidama omaenese väärtusi. Vajame ka palju aktiivsemat majandusdiplomaatiat, et kaitsta Eesti ettevõtjate huvisid. Pragmaatiliste üksikkokkulepete tee, kui see üldse väärtusi silmas ei pea, võib aga muuta riigi mõne teise riigi ripatsiks. Nii juhtus Valgevenega, kes on majanduslikult ja sotsiaalselt muutunud Venemaa dikteeritavate nafta- ja gaasihindade pantvangiks.

Eesti avatus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, samuti turumajanduse järgimine seevastu on toonud meile liikmesuse NATO-s ja Euroopa Liidus. Hiljutiste saavutuste hulka kuulub üleminek eurole ja Eesti valimine Euroopa Liidu infotehnoloogia agentuuri asukohamaaks. Kõik need saavutused jäänuks kättesaamatuks, kui Eesti ei oleks demokraatlik riik. Samas peame endile aru andma, et meie ühiskonnas on heaolu tagamiseks palju teha ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ei toimi veatult.

Kõige kindlam tagatis ühiskonna arengule on ühisväärtustest lähtuv poliitika. Ja siit jõuame tagasi Tiibeti juurde. "Ära taha, et teisele tehtaks seda, millest sa ei taha, et seda sinule tehtaks!" Selle iidvana tarkuse kohaselt ei saa me ju kuidagi nõustuda Tiibetis korda saadetud kultuurigenotsiidiga ning budistliku kultuuri järkjärgulise hävitamisega.

Uskuge, Hiina surve läheb üle. See on ebaratsionaalne ja mööduv nagu looduse stiihia. Sügisel olime tunnistajaks sellele, kuidas Hiina surve alla sattus maailma kõrgeima demokraatiaindeksiga riik Norra. Nimelt anti Nobeli rahupreemia Hiina dissidendile Liu Xiaobole. Norra lõhe sisseostu hakati piirama, küsimata seejuures üldse, kas Nobeli komiteel on pistmist Norra valitsusega või mitte.

Ebademokraatliku riigi jaoks ei saa midagi valitsusvälist olemas olla, isegi välismaal mitte!

Muuseas, dalai-laama on samuti Nobeli rahupreemia laureaat.

Munitsipaalpolitsei töö tuleb täiega ümber korraldada

2011-01-11

Ligemale kümme aastat tagasi oli ansamblil Velikije Luki hitt "Tallinn põleb", mille järgi anti nimi ka albumile. Oli selline jõhkra sõnumiga punklugu.

See kujund meenus, kui kuulsin mupo juhi kinnipidamisest ja pistisekahtlusest. Tõepoolest, Tallinna juhtimine kärssab: linnapea skandaal Vene rahaga, koalitsiooni lagunemine ja üldse mitte esimene kord, kui mõnd kõrget linnaametnikku süüdistatakse korruptsioonis. Kuid hoolin oma linnast liiga palju, et kauem tulekahjukujundiga mängida.

Tõtt-öelda võinuks oodata, et nüüd taastab Keskerakond "tõekomisjoni" volitused või vähemalt ütleb, et eriteenistus on poliitikasse kistud ning keskerakondlikku linnaaparaati püütakse taas diskrediteerida.

Esimese hooga midagi sarnast ei juhtunud. Vastupidi, Koit Pikaro ütles hoopis, et on Järvikut ammu ebaausaks inimeseks pidanud ja välja tuleks vahetada 70% Järviku palgatud töötajaist. Karm avaldus.

Mina ei tunne Järvikut ega oska temast isiklikult vähimatki arvata. Küll aga olen ammu tähele pannud, et mupo näol on loodud kaasaegses linnajuhtimises mittevajalik organisatsioon. Sellega, milles mupo on või võiks olla vajalik, saaksid hakkama ka muud linnaasutused.

Küll on mupo näol loodud ebaterve karistusasutus, mis kahandab kodanike usaldust võimu vastu, muudab normiks pigem inimeste karistamise kui linnaelu parema korraldamise. Mupo ei tee sisulist tööd, vaid imiteerib seda, ta ei loo ühiskonnale vajalikke harjumusi, väärtusi, vaid lõhub neid. Keegi ei kiida heaks piletita sõitu, kuid mida peavad arvama väikesed trammijänesed, saades teada, et neid jahtiv mupo ise on seotud korruptsiooniga?

Lisaks meenuvad jaburad lood sellest, kuidas öösel kirjutati parkimistrahve inimestele, kes olid kodumaja ees jätnud auto kaks ratast kõnniteele - ikka selleks, et teised autoomanikud liigelda saaksid. Või siis lugu, kuidas kaotatud lemmiklooma kohta laternapostile jäetud kuulutus tõi koeraomanikule trahvi.

Kas ja millega on Järvik seaduse vastu eksinud, peavad ütlema kohus ja uurimisorganid. Linnavalitsus seevastu peab lõpuks ometi ütlema, kuidas täiesti eksitava nimega asutuse ehk munitsipaalpolitsei (mis tegelikult ei ole politsei) töö ja tegevus ümber korraldada.

Savisaar hämab jultunult

2010-11-03

Vaadates Tallinna linnapea Edgar Savisaare antud vastuseid linnavolikogu opositsiooni esitatud arupärimistele, tekib paratamatult küsimus, kas linnapead on õnnistatud omapäraselt hea huumorisoonega või on linnavalitsemises miskit väga viltu?

Lugedes linnapea saadetud vastust minu arupärimisele tema laenu ja rahaasjade kohta, mõtlesin pikalt, kas nutta või naerda. Tuleb tõdeda, et Milton Friedmani tsiteerimine Savisaare poolt ajas kerge muige peale, kuid sedagi vaid hetkeks. Kui aga vaadata, millise jultumusega linnapea volikogu ametlikule arupärimisele vastates hämab, kaob muigamiseks igasugune tahtmine.

Linnavolikogu üks peamistest kontrollimeetoditest linnavalitsuse üle on arupärimiste esitamine, kuid kui nendele vastatakse äärmiselt napisõnaliselt (teatud juhtudel isegi ei vastata) või reageeritakse majandusteadlast Friedmani tsiteerides, siis julgen arvata, et linnas ei ole kõik korras.

Ei ole normaalne, et demokraatlikus ühiskonnas arvab üks mees, et võib linnapeana teha, mida tahab. Sooviksin siinkohal härra Savisaarele meelde tuletada, et linna kõrgeima võimu kandja on rahva poolt valitud volikogu, mitte linnapea. Hetkel oleme aga jõudnud Tallinnas sellisesse seisu, et isegi volikogul puudub reaalne võimalus kontrollida linnavalitsuse tegevust ning kui seda üritatakse, naerab linn opositsioonile lihtsalt näkku.

Kes siis üldse linnas kontrollib linnavalitsuse tegevust, kui volikogul see võimalus täna kahjuks puudub? Minu esimene mõte koondub võimuliidus olevatele sotsiaaldemokraatidele, kuid näib, et ega neilgi suurt sõnaõigust tänases võimuliidus pole. Või ehk rahulduvad nad erinevalt opositsioonist Friedmani või mõne teise teadlase tsitaatidega? Igatahes kahtlen ma sügavalt, kas tänasel võimuliidul praegusel kujul üleüldse mõtet on.

Jään põnevusega ootama neljapäevast Tallinna linnavolikogu istungit, mil Savisaar ilmub üle pika aja volikogu ette, et vastata 11 arupärimisele, millest kümme on esitanud IRLi fraktsiooni liikmed. Saame näha, kui kaugele linnapea läheb: kas on oodata rohkelt Milton Friedmani tsitaate või ehk käitub härra Savisaar linnapeale kohaselt ja vastab küsimustele selliselt, nagu see on tavaks demokraatlikus ühiskonnas.

Kui hea on Tallinna linnapea huumorisoon ei olegi siinkohal oluline, kuid kohe kindlasti Tallinna linnas toimuvat huumoriga võtta ei saa. Linna paraku ei juhi vaid Friedmani tsiteerides.

Enamlus ei lähe läbi

2010-09-10

Loomulikult määravad alati eelarve sisu võimul olevad erakonnad. Neil on selleks valimistel saadud häälteenamuse tõttu mandaat.

Sama loomulik on see, et valimistel vähemusse jäänud erakonnad osalevad eelarve menetlemisel, esitades oma maailmavaatest tulenevaid alternatiivseid ettepanekuid ja juhtides tähelepanu linnaelus olulistele, kuid eelarves lahendamata probleemidele.

Opositsioonil ei ole kindlasti õigust oma ettepanekute vastuvõtmist automaatselt eeldada. Küll on opositsioonil õigus demokraatlikus ühiskonnas eeldada, et otsuseid tehakse avalikkusele nähtavalt ja kõigil osapooltel on võimalik oma seisukohtasid kaitsta. Kõige suurem oht demokraatiale on see, kui mõni erakond hakkab võimul olles valitsema demokraatlikke otsustusprotsesse või neid varjatult eirama ning võtab vähemuselt võimaluse oma seisukohtade väljaütlemiseks.

Tallinnas on selle aasta eelarve menetlemisel just see juhtunud. Linnaeelarve esitati tänavu ennetähtaegselt ja ülepeakaela ilma kulusid lahti kirjutamata, linnavalitsusele antud õigusega ilma volikoguta ise otsustada raha kasutamine, ja eelarve menetlemiseks nähti tavapärase kuudepikkuse protseduuri asemel ette neli päeva.

Kõike seda põhjendati Tallinna kultuuripealinnaks saamisega, et kellelegi tundmatule Euroopas vaja raporteerida eelarve kiirkorras vastuvõtmisest. Seetõttu pole opositsioonil isegi teoreetilist võimalust tegusal moel eelarve menetlemisse sekkuda.

Kui opositsioon teeks näo, et kõik on korras, oleks tegemist hääletu alistumisega. Piisab vaid vaadata eelmisel sügisel demokraatia taastamise ja korruptsiooni väljajuurimise lubadustega Tallinnas Keskerakonna partneriks läinud sotsiaaldemokraatide muutumist hääletuks ja kuulekaks käetõstjaks, et mõista, millega lõpeb diktaadile allumine.

Linnaeelarve ebademokraatliku ja kiire läbisurumise tegelik põhjus seisneb selles, et linn peab propagandakulude ja ebatõhusate sotsiaalprogrammide säilitamiseks leidma uusi maksustamisvõimalusi või tõstma olemasolevat maksukoormust. Keskerakonna valitsemise ajal on linnaeelarve defitsiit pidevalt suurenenud ja seda on kaetud otsese laenukoormuse tõusuga. Laenukoormust ei tohi linn enam suurendada. Nii suurendati eelmisel aastal maamaksu määrasid pea kolm korda ning kehtestati müügimaks.

Linnaelanik pole ju süüdi, et linn on elanud headel aastatel üle jõu ja linnavalitsejad on teinud võimul püsimiseks rahalisi kulutusi.

IRLi ainuke võimalus on üritada riigi tasandil kaitsta Tallinna valijate huve. Müügimaksu kui kohaliku maksu ärakaotamise eest juba järgmisest aastast alates seisab IRL riigikogus kindlasti. Keskerakond teab seda ja sellepärast oligi tarvis kiirustada müügimaksust laekuvaid tulusid kajastava eelarve vastuvõtmisega, kuni müügimaksu on seaduse järgi kohaliku maksuna võimalik koguda.

Keskerakonna lootused on rajatud valla- ja linnaeelarve seaduse seitsmenda paragrahvi vildakale sõnastusele. Selle kohaselt peab riik omavalitsusele hüvitama vastava summa, kui pärast kohaliku eelarve vastuvõtmist tulubaas riigikogu kehtestatud õigusaktide tõttu väheneb.

Loomulikult on seaduse tegelik mõte veidi teine ja ka vastuvõtmist ootava seadusemuudatuse sõnastus on, et kompenseeritakse vastavad summad linnaeelarves, kui tulubaasi muutvaid õigusakte muudetakse eelarveaasta sees.

Lihtsustatult on Keskerakonna idee kogu riigi maksumaksjate kulul üritada varjata veel oma valitsemisvigadest tingitud Tallinna linnaeelarve rasket seisu ja vähemalt valimisteaastal jätkata oma laristavat ja propagandakuludest kubisevat poliitikat.

Riiki juhitakse erinevalt linnast siiski demokraatia reeglite järgi ja loomulikult ei kavatse ei IRL ega Reformierakond riigi tasandil Keskerakonna omakasupüüdlikule kavaldamisele samaga vastata. Müügimaksu kaotavat eelnõu ja riigieelarvet menetletakse riigikogus kindlasti kõigi demokraatia reeglite järgi. Küllap ka enamluse alged lähitulevikus Tallinnast välja roogitakse. Paradoksaalsel kombel aitab Savisaare trikitamine alati teda paremini läbi näha ja kiiremini kui sotsidel kaovad roosad prillid tema enda valijatel.

Kuidas Tallinn lastest hoolib

2010-07-12

Olen elupõline mitmendat põlve tallinlane ja kõik mu lapsed on sündinud Tallinnas. Vanemad lapsed vaesematel aegadel, nooremad hoopis rasvasemate linnaeelarvete aegu.

Viies laps, alles oma sündimist ootav, on vaatamata linnaeelarve kasvule esimene, kes Tallinna linnalt sünnitoetust ei vääri. Maaelu edendamisest rõõmu tundev issi mõjub tänasele linnavõimule umbes nagu kooliõpetaja või talupidaja omal ajal nõukogude võimule - ebavajalik element, ühiskondlik disklahv.

Meie pere saab muidugi hakkama, enamik beebiasju varasemast olemas, ja mõlemal vanemal töökoht ka. Laps saab linna poolt karistatud, sest tema isale ei meeldi Tallinna laristav juhtimine - nii nagu vene ajal saadeti Siberisse lapsed, kelle vanemad polnud võimule truud. Kuid ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Murelikuks teeb mind hoopis laiem tendents - Eesti kõige suurem omavalitsus ja suurim linn on viimastel aegadel aasta-aastalt ja järjepidevalt lastega perede olukorda halvendanud. Mõni asi on muidugi paranenud ka, aga nood tegevused on algatatud palju varem ja osad neistki tänaseks põhjalikult kärbitud.

Meenutagem väikese tagasivaatena, ja mitte poliitikat, vaid elu ennast. Esimeste laste sündides olid ajad kitsad, linnaeelrave tänasega võrreldes kordi väiksem, ent kolmelastelistele peredele oli lasteaed prii ning suurem osa huvitegevusest koolide juures samuti.

Miinuspoolele tuleb tänaseks kanda kõikide nende kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate haridusteenuste tasuliseks muutumine, seega lastega perede maksekoormuse oluline tõus. Plusspoolele saab panna mitmete koolide ja osade lasteaedade remondi. Tõsi, praeguse palavusega kirutakse plastaknaid maapõhja. Aga seegi remondikava, koos nende õnnetute plastakendega, jääb oma algusega sajandivahetusse.

Huvitegevus ringides, eriti spordiharrastus, polnud tollal sugugi kõikidele kättesaadav. Harrastussport ja huviharidus on aga kohaliku omavalitsuse vastutada. Saigi siis algatatud pearahasüsteem, mis arvestas eriti vaesemate perede huve: nende lapsed pidid saama trennid-kunstiringid täiesti tasuta. Süsteem käivitus ja sportivate laste arv mitmekordistus - nüüd on sellelgi süsteemil kõvad kärpekäärid kallal käinud, samal ajal kui mitmed muud linna valdkonnad on saanud nautida eelarve kasvugi. Laps ju trenni või ringi katki ei jäta - jälle tuleb perel rohkem maksta.

Eelmisel aastal kärbiti oluliselt koolide ja lasteaedade eelarveid, mõnel puhul 40 protsendi võrra. Kogu aeg tasuta olnud ja omavalitsuse eelarvesse seni kenasti ära mahtunud pikapäevarühm läks osades linna koolides - mürtsti! - tasuliseks. Jälle peredel maksekoormust juures. Veidi hõlpu on samas vahepeal lisandunud võimalusest mitte maksta põhikoolis lõunasöögi ja töövihikute eest, aga see raha tuleb riigi eelarvest.

Heade aegade sünnipäevatoetust ei hakka meenutamagi, see läheb samasse korvi heade aegade ranitsatoetusega - tänaseks on mõlemast jäänud helge mälestus. Lapse sünnipäevatoetust maksis linn ja kooliaasta alguse toetust riik, tegemist oli laustoetustega ja iseenesest on muidugi arusaadav, et kõik pered sellist tuge ei vajagi.

Lasteaias käib või on käinud meil kokku neli last. Personali vähenemine ja rühmade suurendamine annab miinuspoolel tunda, sest viirushaigustesse nakatumine on suurenenud. Kohatasude lisandumine suurematele peredele sai juba ära märgitud, nüüd on uue koormisena juures veel kohatasunõue suvepuhkuse aja eest. Samas tuleb tunnustada suurema töökoormuse all kannatavaid lasteaednikke - suhtumine lastesse on ikka sama hea ja armas, vaat et hoolivamakski läinud.

Ühistranspordi kokkutõmbamine annab ka lastega peredes sõna otseses mõttes valusasti tunda. Bussid-trammid on nii täis, et pere väiksemad reisijad on paar korda valusasti muljuda saanud, ühel korral läks isegi traumapunkti abi vaja. Vaid veel mõni aasta tagasi käis ühistransport tihedamini ja ruumi oli lahedamalt.

Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vastused on ette teada: kõiges olevat süüdi riik ja omavalitsus ei peagi midagi tegema. See on umbes sama „asjakohane" kui lapse õigustus, kelle ema on poodi saatnud piima ja leiba ostma, aga kes tuleb koju hoopis tühjade kommipaberitega. Eks ole sedagi nähtud. Ainult et siis pole vales rahakulutamises süüdi mitte keegi muu kui valesid valikuid teinu ise.

Maksumaksjalt saadud rahal avaliku sektori kaukas on oma ülesanded ja kohustused küljes. Riigil omad, linnal on omad kohustused, mis täita tuleb. Linna ülesannete hulka aga ei kuulu ringhääling, politsei, kutsekoolid ja muu taoline. Riigi ülesannete alla ei käi lasteaiad või lastesport.

Iga pereema saab aru, et kui poes osta vajaliku asemel midagi juhuslikku, siis vajalikuks raha enam ei jätku. Nii lihtne see ongi, valikute küsimus. Mind teeb emana tõesti murelikuks, et Tallinna valikud on olnud lastele kahjulikud.

Facebook paljastas linnavalitsuse klaköörid

2010-06-17

Mai lõpul loodud Facebooki suhtluskeskkond «Kalamaja peab jääma tasuta parkimisalaks» on üks huvitavamaid näiteid uue meedia mobiliseerivast jõust. Lühikese ajaga liitus suur hulk inimesi ja selgus, et olemasolevate võrgustike kõrval (Telliskivi Selts) leiavad Kalamaja algatusvõimelised elanikud just siit tee üksteiseni.

Selgus, et mu tähelepanekud koosolekust, kus ise osalesin, ei adunud pinnaaluseid hoovusi, mille osas postitaja Jube Juss mu silmad avas. Juss kirjeldas, kuidas Keskerakonna peasekretär Priit Toobal kõhe pärast seda, kui parkimisküsimuse arutelu otsustati päevakorrast välja võtta, ukse taga telefonisõnumi tippis ja saalis istunud mees selle vastu võttis. See mees tonksas ümberistujaid ja siis valgus «15-20liikmeline grupp seltsimehi» saalist välja.

Juss: «Läksin isegi huvi pärast õue vaatama. Õues uuriti grupi esindajatelt, et mis päevakorrapunkti teie uurima tulite, millele vastati: «A mõ ne znajem, nam pozvonili i mõ prišli». Paar äratuntavat Keskerakonna noortekogu liiget oli, aga paar vanemat inimest ikka kah. Grupis oli ka üks Pelgulinnas elav näitsik, ehk et kogu kamba kohta päris «suvaline seltskond» öelda ei saa. Novat, näis siis, kui järgmine kord rahvaarutelu korraldatakse, palju Toobal kohalikke kaasa veab ;)»

Seega hirmust Facebooki kogukonna ees oli Toobal kohale toonud oma löögirühma klaköörid, keda lõpuks ei läinudki vaja.

KOMMENTEERI ja LOE LISAKS

Monopolide vastu

2010-06-17

Vee- ja küttearved Eesti linnades tõusevad, sest riigi suutlikkus tarbijaid kaitsta on olnud nõrk. Vesivarustust ja kanalisatsiooni loetakse üldse kõige tugevamaks nn loomulikuks monopoliks, sest tarbijal pole mingit võimalust alternatiivseks vesivarustuseks - iga tarbija ei saa rajada oma puurkaevu.

Seega ollakse vee-ettevõtja valusas meelevallas. Soojavarustus on samuti loomulik monopol, kuid veevarustusest nõrgem, sest tarbijal on siiski võimalik valida tehniliselt eri võimaluste vahel. Kuid ka siin on monopoolne kuritarvitus kerge tekkima. Riigikohtu järelduse kohaselt peab «riik tagama tarbijate ja teiste ettevõtjate kaitse majandusliku võimu kuritarvitamise eest».

Mida muudab monopolide ohjeldamise seadus? Esiteks anname konkurentsiameti kontrolli alla ligi 60 suuremat vee-ettevõtjat üle Eestis. Seni on järelevalve vee-ettevõtjate üle olnud linnade-valdade pädevuses, kuid see ei ole toiminud ja on lisaks tähendanud ilmset huvide konflikti. Nimelt on enamik kohalikke vee-ettevõtteid kas osaliselt või täielikult munitsipaalomandis, mõningatel juhtudel makstakse igal aastal linnale-vallale ka ulatuslikult dividende.

Konkurentsiameti kontroll tähendab muu hulgas, et veemonopolidele kehtestatakse ranged tulukuse piirmäärad. Praegu teenib Tallinna Vesi igal aastal investeeritud varadelt kasumit ligi 20 protsenti, mis ületab mitu korda ELis aktsepteeritud seitsme-kaheksa protsendi piiri. Tänavu teenis Tallinna Vesi rekordilised pool miljardit krooni dividende.

Teiseks anname konkurentsiametile täieliku kontrolli kõikide Eesti soojatootjate üle. Seni piirdus kontroll vaid suuremate soojatootjatega. Lisaks loome senisest paremad võimalused konkurentsi tekkeks soojatootmises ning suurendame kodumaiste keskkonnasõbralike kütuste (sh taastuvenergia, prügipõletus, turvas jms) osakaalu võrreldes Vene gaasiga. Märgatavalt suureneb konkurentsiameti kontroll sõlmitavate soojuse tarnelepingute üle.

Kolmandaks seame monopolidele (eelkõige soojatootjatele) kohustuse algatada soojahindade langetamine, kui näiteks tooraine maailmaturuhinnad või muud tootmiskulud muutuvad. Eelkõige puudutab see näiteks gaasi kasutavaid soojaettevõtjaid, keda ei ole siiani miski sundinud hindasid alandama, kui need juba kord on kerkinud.

Neljandaks, kui ettevõtjad eelmainitud juhul ei alanda hindu tarbijatele, siis anname ajutiste hindade kehtestamise õiguse konkurentsiametile. See oluline lisapädevus sunnib monopole senisest palju enam arvestama tarbijate huvidega ja loobuma oma turupositsiooni kuritarvitamisest.

Ja viiendaks kehtestame rangemad karistused monopolidele seaduse nõuete rikkumiste eest. Seni on nii olulise süüteo nagu turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest ette nähtud karistus monopolide jaoks piirdunud vaid tühise rahatrahviga. Edaspidi on võimalik seadusrikkujaist monopolidele mõista karistuseks kuni 250 miljonit krooni trahvi.

Milline on seaduse mõju tarbijaile?

Tallinnas saab monopolide ohjeldamise mõju veehindadele olema märgatav - ekspertide sõnul on järgmise kahe-kolme aasta jooksul võimalik vee hinda langetada kuni 25 protsenti. Seda siis, kui konkurentsiamet suudab kasutada monopolide ohjeldamise seaduse võimalusi ja kehtestada täieliku kontrolli Tallinna Vee hinnakujunduse üle. Tõenäoliselt tuleb selleks aga konkurentsiametil kõigepealt pidada Tallinna Veega maha tuline vaidlus. Teistes omavalitsustes võib eeldada hindade väiksemat langust või säilimist üldiselt praegusel tasemel, sest mitmetes linnades-valdades ei ole hinnad kulupõhised.

Soojuse hind võib Tallinnas langeda lähema kahe-kolme aasta jooksul kuni 15 protsenti. Soojamajanduses eelise andmine kodumaistele kütustele Vene gaasi ees teeb tee lahti mitmetele uutele tootjale, kes tõstavad konkurentsi. Roheline tuli on antud ka mastaapse Iru prügipõletusjaama rajamisele. Konkurents tähendab aga tarbijale madalamat hinda.

Mitmetes teistes omavalitsustes (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt), kus siiani köetakse katlamaju mittetõhusalt gaasiga, toob see kaasa selliste lepingute ülesütlemise. Konkurentsiametil on nüüdsest õigus nõuda avaliku konkursi korraldamist soojatootmiseks, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on võimalik saavutada kuni 20-protsendine hinnalangus.

Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher (IRL)

Tasulist parkimisala tuleb hoopis piirata

2010-06-10

Omal moel oli linnaisade kohtumine Kalamaja inimestega väga naljakas. «Meie ütleme, et meil ei ole probleemi, aga teie tulete ja ütlete, et meil on probleem,» oli vaid üks lõbusatest kokkuvõtetest koosolekule, kus esitati palju küsimusi ja anti väga segaseid vastuseid.

Uue ettepanekuga poolitada Kalamaja tasuliseks ja mittetasuliseks alaks kaasnes veel üks pillatud kõrvallause, mille ajakirjanikudki üles võtsid. Nimelt käis tasulise tsooni kontekstis läbi koguni Telliskivi tänav?! Ehk teiste sõnadega: kui Kalamajast jagu ei saa, siis minnakse tasulise parkimisega nüüd juba Pelgulinna peale.

Paraku ilmneb veel midagi, millel tuleb peatuda. Nimelt on linn parkimisala järkjärgulise laiendamisega ise tekitanud probleemi, mis nüüd justkui ulatub Kalamaja servmiste tänavateni - Niine, Jahu jt. Ehkki saalis polnud kedagi, kes öelnuks, et seal on ületamatu probleem, taob linnavalitsus nagu rauda: Niine tänav on umbe pargitud. Vabandust, aga kui Niine tänav on umbe pargitud, siis on parim lahendus teha Põhja puiestee tasulised parkimiskohad mittetasulisteks, ja Niine tänav tühjeneb. Praegu on Põhja puiestee alatasa tühi.

Arutelud viivad loogilise järelduseni, mis on täpselt vastupidine linnavalitsuse omale. Nimelt tuleb tasulist parkimist koomale tõmmata: Põhja puiesteel, Kopli tänava alguses, Kotzebue tänaval, ka Linnahalli ja Ilmarise pool on selleks ruumi.

Müügimaks peab kaduma

2010-06-01

Tänasest peavad kõik majandustegevuse registrisse kirja pandud jaekaubanduse, toitlustamise või teenindusega tegelevad Tallinna ettevõtted maksma iga müügitehingu pealt ühe protsendi Tallinna linna eelarvesse. Ehk inimeste keeles öeldes - kehtima hakkab Keskerakonna ja sotside kehtestatud Tallinna müügimaks.

Kuna linna rahakott on tühi, siis planeeritakse selle maksuga tallinlaste taskust koguda aastas kokku 300 miljonit krooni. Kui üldiselt arvutada, siis teeb see iga tallinlase kohta tuhat krooni lisaks kõigile teistele maksudele, näiteks maamaksule. Palju õnne!

Ühe abilinnapea väide, et see maks ei puuduta inimesi, vaid ettevõtjaid, on piinlik, sest see raha võetakse ju ikka inimeste taskust, kes kaupa ja teenuseid tarbivad. Kuid praegune segane seis, kus linn ei suuda vastata enamikule küsimustele, mille pealt ja kuidas müügimaksu kogutakse, paneb arvama, et tegelikult ei suudeta ka seda eesmärki täita.

Paljud ettevõtjad peavad plaani viia oma tegevus Tallinnast välja, mis kokkuvõttes halvendab linna rahakoti seisu. Soovitaksin Savisaarel pigem vähendada linna poliitpropaganda kulutusi - ma pole kindel, kas inimesed on õnnelikud 12 miljoni krooni eest Tallinna TVst kapten Tenkeši seriaali vaadates, samal ajal kui kogu lasteaedade investeeringuteks on tänavu ette nähtud kaks miljonit krooni, mis teeb ligikaudu 15 000 krooni lasteaiale.

Keskerakonna ainuvõim Tallinnas ei ahista mitte ainult pealinlasi, vaid kogu Eesti elanikke. Nimelt mõjutab pealinna müügimaks kõiki suuremaid kaubanduskette, millel ei ole võimalik oma hinnapoliitikas erandeid teha. Selle tulemusel tõusevad hinnad üle Eesti.

Olen tartlane ja selle üle õnnelik, sest sellist valikulist ahistamist Taaralinnas ei kohta. Tundub, et Tallinna elanikud on linnavõimu poolt ära jagatud nagu mõne aktiivset kuulutustööd tegeva sekti sihtrühmad - valijad, potentsiaalsed valijad ja mittevalijad.

Esimesed kaks elavad valdavas osas Lasnamäel ja teistes piirkodades, kus võib kohata nõukogude aja viljastavates tingimustes rajatud magalaid ja tolleaegset uut värsket tööjõudu. Ülejäänud peavad selle lõbu kinni maksma, sest nende häält ju Savisaar ei jahi. Kurb on vaadata Nõmmel elavat vanapaari, kes oma kätega endale kodu on ehitanud ja nüüd veel enne surma maamaksu koorma all ägavad.

Kõrvaltvaatajana küsin - kaua selline asi toimuda saab? Kas midagi ei ole võimalik ette võtta? Ainukene võimalus on seadusandja tasemel sekkuda. Jutt kohalike omavalitsuste autonoomiast on tore, aga kui seda kasutatakse oma enda inimeste ja maksumaksjate totaal seks ahistamiseks, siis on riigi ülesanne sekkuda.

Kui omavalitsus otsustaks korduvatele meeldetuletustele reageerida ning majanduslanguse ajal ka oma kulutusi kärpida, ei oleks seda muret. Eelarve tasakaal, mille nimel riik pingutas, oli Tallinnale enne eelmise aasta oktoobrivalimisi võõras sõna. Kui kogutav raha läheks lasteaedade, huvialakoolide või puudust kannatavate inimeste aitamiseks, oleks keeruline riigi tasemel sekkuda. Aga seni kui Tallinna poliitpropaganda kulud ja nõunike palkade kulud ulatuvad kümnetesse ja kümnetesse miljonitesse kroonidesse, tuleb sekkuda, ja otsustavalt.

Müügimaks on üks võimalus, millega Savi saart mõistusele tuua ja see jama lõpetada. Riigil on võimalik üleriigiline müügimaks kaotada, mis tähendab kohalike omavalitsuste maksude seaduse ühe sätte kehtetuks muutmist. Kahjuks ei saa me seda poole aasta pealt teha, sest siis lasub riigil kohustus linnale saamata jäänud tulu kompenseerida. Kuna linnavolikogu on oma eelarvesse sisse kirjutanud poole aasta laekumiseks 150 miljonit krooni, peaks riik sellisel juhul ka selle rahasumma leidma. See oleks aga absurd, sest kelle arvelt seda võtta?

Riigil on võimalik müügimaks kaotada 2011. aasta 1. jaanuarist ning vastav seadusemuudatus riigikogus sellel sügisel vastu võtta. Praegu kehtib müügimaks ainult mõnes üksikus omavalitsuses ja ka need lahendused ei ole õiguslikult pädevad. Loodan, et tänasest algav tohutu segadus, kohtuskäimised ja hinnatõus aitavad kõigil jõuda arusaamisele, et müügimaksuta oleks parem.

Vaba Nõmme on võimalik!

2010-06-01

Ma pole kohanud Nõmmel kedagi, kes teaks kedagi, kes toetab ebainimlikult kõrget maamaksu määra koduomanikele. Linnavalitsuse otsus suurendada maamaksu tähendab seda, et näiteks üks konkreetne Nõmmel töötav ja kodu omav kooliõpetaja peab maamaksuks maksma sisuliselt ühe kuupalga.

Olen kõnelnud sel teemal paljude inimestega ja olgu nad noored või vanad, põlisnõmmekad või hiljuti kodu soetanud, seisukoht on üks: selline kodude maksustamine on ebainimlik ja ebaõiglane.

Kuidas on saanud kujuneda olukord, et ühe põliskogukonna valdava osa liikmete arusaama vastane koormis püsib ja kõik katsed seda muuta luhtuvad? Sest Nõmme inimestel pole võimalust oma esindajate kaudu ise otsustada Nõmme maksude ja eelarve üle - Nõmme eelarve on vaid osa suurest Tallinna linna eelarvest. Kuigi Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon tegi halduskogule ettepaneku võtta vastu otsus üleskutsega linnavolikogule kaotada Tallinnas kodualune maamaks ja Nõmme halduskogu seda valdava häälteenamusega toetas, on päris kindel, et nn Suur-Tallinna volikogu hääletab selle ettepaneku maha.

Üha rohkem kinnistub minus veendumus, et Nõmme peaks eralduma Tallinnast iseseisva linnana ja asuma oma esindajate kaudu oma elu ise korraldama.

Idee on ammu õhus

Meenutuseks: Nõmme oli ka enne sõda omaette omavalitsus. Kui 90ndate alul hakati Tallinnas üles ehitama uut linnasüsteemi, siis moodustas 1992. aastal linnavolikogu Nõmme haldusnõukogu "kuni Nõmme volikogu valimisteni". Nostalgilised ideed Nõmme kui omaette linna taastamisest on püsinud. 1993. aastal viidi Nõmmel läbi rahvaküsitlus, kus suhtega 45/55 iseseisvumist siiski ei toetatud. Küsitlusest võtsid toona osa umbes pooled nõmmekad, kellest 12% ei osanud midagi vastata.

Olen kindel, et nüüd on olukord seoses Tallinna linnavolikogu sammudega oluliselt muutunud. 1996. aastal toetas Nõmme halduskogu ühel häälel Nõmme eraldumist Tallinnast. Kui toona olid kaalutlused eelkõige identiteedi kaitsest lähtuvad, siis praegu on minu arvates lisandunud veel kaks tugevat argumenti.

Esiteks, omaette linnas on maksukoormus oluliselt väiksem, sest Nõmme elanike esinduskogu sellist maamaksu nagu praegu Tallinnas kindlasti ei kehtestaks.

Ja teiseks, iseseisev Nõmme on ka linna ülalpidamiskulusid ning laekuvaid tulusid vaadates nõmmekatele majanduslikult otstarbekam. Praegune linnaosavanem Rainer Vakragi tunnistab (Delfi, 23. märts 2009), et "Nõmme linna kulud oleksid minimaalsed, sest tegemist on valdavalt elamupiirkonnaga. Nõmmel puudub kallis infrastruktuur, meditsiini- ja sotsiaalhoolekandeasutused."

Vaadates Tallinna linna majandamist ja jätkusuutmatust, arvan, et Nõmme suudaks oma eelarve tasakaalus hoida igal juhul, kui teda ei koormaks Tallinna iga-aastased sadade miljonite suurused kohustused poliitiliste vekslite lunastamiseks, millega Nõmmel midagi pistmist pole.

Ons eraldumine võimalik?

Kas eraldumine Tallinnast on õiguslikult võimalik?

Jah, on küll.

Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus sätestab, et omavalitsuste piire muudetakse kas omavalitsuse volikogu või vabariigi valitsuse algatusel. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestatakse seaduse järgi muu hulgas järgmisi asjaolusid: ajalooline põhjendatus, mõju elanike elutingimustele, elanike ühtekuuluvustunne, mõju avalike teenuste kvaliteedile ja omavalitsusüksuse terviklikkus.

Neid tegureid arvestades oleks Nõmme iseseisvumine elanikele otstarbekas ja kasulik. Loomulikult peab Nõmme linn hakkama tuleviks tasuma transpordidotatsiooni, haridusteenuse ja muude avalike teenuste eest, mida tellitakse Tallinnalt või Tallinna äriühingult. Samas on Tallinna ja ümbritsevate omavalitsuste suhted näidanud, et see pole midagi ületamatut. Kõik küsimused saab täpselt paika panna eraldumislepingus, mille sõlmivad Tallinna ja Nõmme linn.

Kas uue omavalitsuse teke ei ole vastuolus riigi üldise suundumusega omavalitsuste ühinemisele?

Ei ole. Nõmme omavalitsus oleks oma elanike arvult (38 100) suuruselt kuues Eesti omavalitsus. Kui Savisaar tegi liitumiskutse Tallinna ümbritsevatele valdadele, siis lükkasid need selle üksmeelselt tagasi. Iseseisev ja alahoidlik Nõmme linn oleks naabervaldadele palju usaldusväärsem koostööpartner. Ka Euroopa omavalitsuskogemus on näidanud, et ühes linnalises asustuskeskkonnas võib olla mitu õiguslikult iseseisvat omavalitsust.

Eraldudes nõmmekas võidab

Mis saab edasi? Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon võttis ühel häälel vastu otsuse asuda ette valmistama Nõmme kui iseseisva omavalitsuse taastamist.

Vajalik on põhjalikum õiguslik analüüs ning sotsiaalmajanduslik audit. Kuid juba praegu on minu arvates selged kolm asja: esiteks, eraldumine võimaldab nõmmekatel paremini oma huvisid kaitsta; teiseks, eraldumine on majanduslikult ratsionaalne; ja kolmandaks, eraldumine arendab Nõmme identiteeti.

Nõmme linn muutub peremeheks ka kogu planeerimistegevuses, suudab paremini seista miljööväärtuse tagamise eest.

Teises etapis järgnevad arut-elud ja nõmmekate seisukohtade selgitamine. Seejärel on võimalik alustada läbirääkimisi vabariigi valitsuse ja Tallinna volikoguga.

Kutsun üles kõiki huvilisi, kes tahavad Nõmme vabanemise huvides kaasa mõelda, võtma minuga ühendust aadressil urmas.reinsalu@riigikogu.ee.

Intervjuu: Mardi: Jaanuaris kolmandiku paisunud küttearved muserdavaid ühistuid

2010-02-07

-Kas korteriühistute jaoks on käesoleva talvel küttearved olnud probleem?

Ikka on. Korteriühistute liit statistikat ei koosta, kuid hea tavana küsime ühistu juhtide käest, et kuidas neil olukord on. Mure on selles osas olemas küll. Paljudel ei ole jaanuari arveid esitatud, kuid võrreldes detsembriga võib julgelt väita, et jaanuari arve on kuni kolmandiku võrra suurem.

-Kui palju on tõsiselt problemaatilisi ühistuid, kus on palju inimesi sel talvel arved maksmata jätnud?

On teada selliseid näiteid küll, kuid üldjuhul ei ole nad korteriühistute liidu liikmed. Siiski leidub neid ühistuid, kes paluvad meie käest võlgnikega käitumisel õigusabi. Korteriühistute liidu Tallinna liikmete seas päris selliseid ühistuid teada ei ole, kus kohustused teenusepakkujate ees täitmata jääksid.

-Mida Te täpselt silmas peate selle kohustuste täitmata jätmise all?

Kõige halvem on see kui jätad elutähtsate teenuste osutajatele arved maksmata. Praegusel ajal on kõige hullem probleem küte, kuid ka vesi ja elekter. Elektri puhul on olukord parem, sest suuremal osal korteriomanikest on personaalsed lepingud Eesti Energiaga, mis tähendab, et kui keegi võlgu jääb, siis see ei tekita ühistule probleeme. Samas sooja ja vee lepingud on kõik sõlmitud läbi ühistu, mille taga on korteri omanik.

-Kas saab rääkida mingist piirkonnast, kus on kõige rohkem probleemseid ühistuid?

Kuigi me ise Ida-Virumaal ei tegutse, võib siiski öelda, et seal on olukord kõige hullem. Tallinnas on pikalt tegutsenud ühistutes kord enam-vähem majas. Igas majas on võib-olla üks kaks võlgnikku. Kõige rohkem on probleeme nendes majades, millel on arendaja poolt näiteks pooled korterid müümata.

-Mis seal siis see probleem täpsemalt on?

Lepingul on alati kaks poolt. Soojatootja sõlmib lepingu korteriühistuga. Korteriühistu esitab näidu ja soojatootja arve. Korteriühistu asi on oma korteriomanike vahel see näit proportsionaalselt ära jagada, koguda raha kokku ning maksta arve ära.

Kui on aga tegemist sellise majaga, kus arendaja on pankroti äärel või juba pankrotis ning tal pole vahendeid korterite eest maksta, siis tekib selline olukord, kus elanikud peavad ka tühjade korterite eest soojatootjatele maksma, sest leping on sõlmitud korteriühistuga.

-Kui suurt rolli mängib kõrge töötusetase tasumata arvete juures?

Tegelikult see ongi põhiline argument. Kui sa kaotad töö, siis satudki kohe sellesse raskemasse kihti.

-Mis siis saab kui inimene otsutab lihtsalt kütte eest enam mitte maksta? Milliseid samme üldjuhul kõigepealt astuma hakatakse?

Korteriühistul peab majandustegevusest tekkima mingisugune kapital. On kaks olulist kapitali. Esimene kapital on seadusega ette nähtud osakapital. Miinimumnõude kohaselt ei tohi see olla väiksem kui iga korteri kohta ühe kuu maksed. Sisuliselt ühe kuu reserv peab korteriühistul alati olemas olemas.

Teine oluline komponent on remondifond, kuhu inimesed iga kuu maksavad ja siis päeva lõpuks otsustakse, mis tehakse, kuna maja on vaja remontida.

Need kaks kapitali on ühistutel need, mis nad ellu jätavad. Juhul kui inimesed ei maksa, siis hakkavad nad neid sääste sööma seni kuni võlgnikega tegeletakse.

Kui asju on võimalik kohtuväliselt lahendada, siis ühel hetkel need võlanõuded rahuldatakse. Kui see ei õnnestu, siis pole midagi muud teha kui pöörduda kohtu poole ning järgnevalt asub tegutsema kohtutäitur.

Vahtu täis koalitsioonileping

2009-11-04

Eestis huvitab koalitsioonide sõlmimisel meediat ja avalikkust esmajärjekorras võimukohtade jaotus ja kahjuks alles seejärel sisu ehk siis reaalsed sammud, mida osapooled üheskoos ära teha plaanivad. Nii on põhitähelepanu koondunud ka täna Tallinnas sellele, kas sotsid saavad mõne määrava ametikoha, või on nad pigem viigileheks suurele vennale.

Õnneks on selle asjaga nüüd selgus majas. Kõik seni korraliku rakenduseta olnud sotside juhtivtegelased saavad mõnele ametikohale. Volikogu esimehe koht jääb neil saamata, kuid ilmselt muudetakse Katrin Saksale minev volikogu aseesimehe koht jälle palgaliseks ja üks personalimure on sotsidel jälle vähem.

Jüri Pihlile mõeldud kummalise nimega abilinnapea ametikoht paneb küll kulme kergitama, kuid kas see muutub Tallinna linnajuhtimise avatuse ja läbipaistvuse tagavaks salarelvaks või kujuneb see naljaametiks à la lüpsja-keevitaja, näitab juba lähitulevik. Linnaosavanema ametisse leiavad nad kindlasti ka mõne sobiva isiku, seda enam, et lindilõikamine ja linnaosaajalehe pildigaleriiga täitmine ühel õigel sotsil konti ei murra.

Aga äkki on õigus sotside endi ühel sõnakamal juhil Hannes Rummil, kelle arvates on võrdsete partneritega maailmavaatelise koalitsiooni asemel tegemist Keskerakonna ajutise töövõtulepinguga sotside teatud tegelastega? Või on hoopis sündinud maailmavaateline uus poliitiline ühisjõud, nagu laseb seda välja paista härra Savisaar?

Mingit aimu, milline võiks olla sotside ja keskerakonna ühine maailmavaade, peaks andma koalitsioonilepingu sisu.

Koalitsioonileping koosneb laias laastus kolme liiki punktidest. Esimene ja kõige mahukam kogus punktidest arendab, parendab ja edendab kõikvõimalike linna eluvaldkondi, vältides oma sõnastuses mistahes konkreetseid täpsustusi aja, viisi ja vahendite kohta. Pole hullu, sedalaadi sisutühi retooriline ballast on saatnud kahjuks kõiki erinevaid koalitsioonilepinguid Eestis läbi aegade. Reeglina ei vasta need punktid kunagi küsimustele, mida konkreetselt lubatakse, kuidas, millises mahus, mis viisil ja mille arvelt.

Teine osa koalitsioonilepingu punktidest laob päevavalgele virna ettepanekuid, mille teostamine pole üldse linna pädevuses, kuid mille sotsid ja kesikud kavatsevad üheskoos valitsusele ja riigikogule välja käia. Nende punktide ampluaa ulatub tselluloosireostuse koristamisest Tallinna lahes ja valimissüsteemi muutmisest kuni huumorirubriiki kuuluva ettepanekuni tuua riigikassa tulud sisuliselt üle linnakassasse.

Täiesti arusaamatuks jääb, mis mõte on taolisi ettepanekuid linna koalitsioonilepingusse kirja laduda. Pigem võiksid need äärmisel juhul kuuluda sotside ja Keskerakonna Riigikogu fraktsioonide koostööprotokolli, kui nende kahe erakonna koostööst Toompeal kunagi asja saab.

Kolmas ja kõige hirmutavam osa punktidest on need, mis enamasti sätestavad järgmisel neljal aastal kas täiesti ebareaalseid (Lasnamäe kiirtramm), antud majandusolukorras suisa kohatuid ja raiskavaid (uus linnavalitsuse palee ja linnatelevisioon) või lähiperspektiivis lihtsalt ilma igasuguse rahalise katteta ettepanekud (massiivne elamuehitus ja Tallinna Vee tagasiostmine).

Arvestades täna juba hästi prognoositavat linnakassa järgmise nelja aasta rahalist seisu, mõjuvad need lubadused sama kohatult kui Keskerakonna ja Reformierakonna võidu pakutud lubadused viimastel Riigikogu valimistel - küll viia Eesti viie rikkaima riigi hulka, küll tõsta keskmine palk hoobilt kahekordseks.

Kõige arusaamatumaks jääb, kas tegemist on lihtlabase küünilise populismiga või ei oska kumbki erakond raha lugeda. Tõsi, paari aasta eest oli IRL-il tükk tegemist ka sellega, et tuua oravad eesotsas Ansipiga tagasi maa peale. Sotsid aga ei saanud veel selle aasta alguses valitsuses olles aru, et eelarve ei võimalda enam pensione suurendada.

Igal juhul ei ole koalitsioonilepingust võimalik midagi välja lugeda selle kohta, milline valdkond paratamatu kulude kärpimise juures järgneval kahel aastal selleks prioriteediks seatakse, mille rahastamist üritatakse kõige rohkem säilitada või isegi maailmavaatest tulenevalt kasvatada. Seega ei ole maailmavaadet traditsioonilises tähenduses võimalik koalitsioonilepingus isegi luubiga tuvastada.

Kuidas valimistel läks?

2009-10-20

IRLil läks neil valimistel hästi. Võrreldes selle 5-6%ga, mida meile veel eelmisel nädalal ennustati, läks meil lausa suurepäraselt - Isamaa ja Res Publica Liidu tulemus polnud ennustustest mitte ainult parem, vaid rohkem kui kaks korda parem.

Vaadates valimistulemusi kui ettevalmistusi nii presidendi- kui ka järgnevateks riigikogu valimisteks, võib tõdeda, et Keskerakond oli silmapaistvalt edukas kahes piirkonnas, kus mängiti ühemõtteliselt eestlaste ja venelaste vastandamisele, tuues sellega eriti just mittekodanikud valima - Tallinnas ja Ida-Virumaal. Mujal Eestis maksis ta selle eest aga rasket hinda ja jäi loodetud edust ilma. Keskerakond sai raskelt lüüa Pärnus, ebaõnnestus Kuressaares, kaotas enamuse Paides ja esines mujalgi üsna nõrgalt. Kuigi maakonna tasemel ennustati Keskerakonnale täielikku kordaminekut, suudeti võita valimised lisaks Ida-Virumaale vaid Lääne-Virumaal, Pärnu- ja Valgamaal. Meie tulemus on sellel taustal eriti hea: IRL võitis koguni neljas maakonnas: Järva-, Rapla-, Viljandi- ja Võrumaal. IRL on valimiste järel esindatud peaaegu kõigis Eesti suuremates linnades, v.a Narva ja Valga. Magus oli võit Türil.

Kõige suurem pettumus oli loomulikult tulemused Tallinnas. Seda vahest mitte meie erakonnale - me saime Tallinnas tunduvalt parema tulemuse kui ennustatud -, küll jäi aga Tallinnas vahetust taotlema läinud erakondadel jõudu väheks, et Keskerakonna võimumonopoli murda. Sellest on kahju, sest pealinnas oleks muutusi hädasti vaja. Teiselt poolt on mõnevõrra õiglane, et Savisaar selle supi, mis ta Tallinnas kokku on keetnud, ise ära helbib. Usun, et Savisaare võimu oleks võinud kõigutada, kui vahetust soovivad erakonnad oleksid rohkem kokku hoidnud.

Intervjuu: Mart Laar: priileivasööjad saavad linnavalitsusest kinga

2009-10-16

Tallinna linnapeakandidaatidest vastas viiendana Delfi küsimustele Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar, kes lubab valimisvõidu korral priileivasööjatele ning saamatutele tegelastele linnavalitsusest kinga anda. Ka ütleb ta, et IRL välistab koostöö nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

Miks ei võiks Tallinnas olla mittepoliitiline linnapea?

Sama küsin ka mina. Ilmselgelt on see küsimus teistele erakondadele.

Fantaseerime - kes oleks Tallinnale parim mittepoliitiline linnapea?

Mittepoliitiline linnapea (õigemini linnadirektor) tuleks selgitada välja avaliku konkursi käigus. Kui praegu üht või teist nime nimetada, võiks see jätta pleki tulevase konkursi objektiivsusele. Teatavasti on hea tava, et personaliotsingute käigus öeldakse avalikult välja vaid üks nimi - selle inimese nimi, kes on tunnistatud parimaks.

Olete selles valimiskampaanias kasutanud ainult ausaid võtteid?

Jah, olen küll. Usun, et ausalt on võimalik.

Kes teie konkurentidest pole kasutanud ainult ausaid võtteid?

Tänane linnapea, kes kasutab häbitult talle usaldatud maksumaksja raha oma kabineti kindlustamisel.

Kas, palju ja miks olete kampaania ajal kasutanud kaudselt mõne omavalitsuse, ministeeriumi või parlamendi ressursse valimiskampaania läbiviimisel?

Ma ei tea selliseid juhtumeid.

Kellega te mingil juhul linnavalitsuse moodustamise nimel koostööd ei tee?

Eesti Vabariigi pealinna juhtimisel ei tee IRL koostööd nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

Kellega tahaksite igal juhul koostööd teha?

IRL jaoks oleks rõõm moodustada linnavalitsus koos Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja rohelistega.

Milline on suurim laim, mida teile on kampaania ajal öeldud?

Kuna õige valimispäevani on veel aega, siis usun, et suurim laim on veel avalikkuse ette paiskamata. Edasise osas loodan, et ei tulda välja millegi sama totraga, nagu väide, et kui IRL lubab oma Tallinna valitsemiskavas asuda puhastama Tallinna lahte seal ladestunud ebameeldivat lõhna tekitavatest jäätmetest, siis võtavad nad omaks nende jäätmete kunagise merre uhtumise. Konkreetne jäätmetekitaja - Viktor Kingissepa nimeline tselluloosi- ja paberikombinaat - suleti taasiseseisvusaja alguses. Samuti tõrgun ma uskumast, et mõni Eesti erakond oleks üldse kunagi mingit vabrikut omanud.

Kui suur peaks olema vene keele ametlik roll Tallinnas?

Vene keele ametlik roll Tallinnas ei saa olla suurem kui ülemaailmselt tunnustatud rahvastevahelise suhtluskeele - inglise keele - roll.

Kui palju peab Tallinna linnavalitsuse töötajate palka 2010. aastal kärpima või kui palju tuleb töötajaid koondada, et linna eelarve püsiks tasakaalus?

Uue avaliku teenistuse seaduse jõustudes kaob ära õiguslik alus puhkusetoetuste (13. palga) maksmiseks. Arvestades linnaeelarve tänast hullu seisu, ei pääse ilmselt ka palkade kärpimisest - analoogselt sellega, mida tehti juba ammu riigiasutustes. Igasugused saamatud tegelased ja muidu priileivasööjad saavad lihtsalt kinga, aga oma ala asjatundjate koondamistele eelistan kaaluda töökoha jagamise (job-sharing) võimalusi.

See tähendab, et kui on valida kahe töötaja puhul ühe koondamine, oleks pikemas perspektiivis mõistlikum (kui majandus pöördub taas tõusule ja mõlemat inimest jälle vaja) jagada töö kahe inimese vahel ära - küll palka vähendades, aga siiski töökohti säilitades.

Millist suurehitist vajab Tallinn hetkel kõige enam? (a la teater, staadion, mõni ristmik vms)

Põhjaväil. Euroopa Liidu rahade toel teeme selle ka teoks.

Mis teile Tallinna puhul kõige enam piinlikkust valmistab?

Kõige piinlikum on, kuidas Eesti Vabariigi pealinna vastandatakse Eesti Vabariigile ja Tallinna linnapea omaenda rahvast no-pasaran-retoorikaga fašistideks sõimab.

Miks linn peab pensionäridele maksma aastas 1000 krooni hinnatõusukompensatsiooni?

Sest pensionäride olukord pole tõesti kerge.

Mida teete Tallinnas neljal järgneval aastal?

2009-10-14

Vali inimene, mitte kohuke!

1. Kes praegustest linnapeaks pürgijatest oleks tallinlastele halvim, kelle poolt soovitate häält kindlasti mitte anda?

Vastates Indrek Tarandi sõnadega: vali inimene, mitte kohuke!

2. Kas eelistate ainuvõimu või koalitsiooni Tallinna juhtimas? Kellega eelistate võimuliitu? Kellega välistate koalitsiooni moodustamise?

Neli viimast aastat Tallinnas tõendavad selgelt, et ühe partei ainuvõim toob kaasa moraalse ja finantspankroti. Uut linnavalitsust eelistab IRL moodustada üheskoos Reformierakonna, SDE ja rohelistega. Koostöö Eesti Vabariigi pealinna juhtimisel välistame nendega, kes tegutsevad Eesti Vabariigi vastu.

3. Kas teie valituks osutumise korral suureneb või väheneb linlastele:
a) maamaks
b) vee hind
c) ühissõidupileti hind
d) prügiveo hind

Ühistranspordi piletihinna alanemist ei saa lubada. Küll aga peaksid langema kommunaalteenuste hinnad, kui asume ellu viima Reinsalu-Vaheri äsja algatatud monopolide-vastast paketti.

4. Millal kaovad pealinnas lasteaiajärjekorrad?

Lahendus oleks eraalgatuse soodustamine, toetades eralasteaedu samadel alustel munitsipaallasteaedadega.

5. Kui kaua jätkub teie võimule saades sotsiaalsete töökohtade - reisisaatjate ja trammikoristajate - programm?

Sotsiaalsed töökohad on ajutise meetmena teretulnud, kuid need peavad olema mõistlikud. See, mida tehakse, ei tohi labastada töö mõistet ega tohi muuta tegijat naeruväärseks.

6. Millise linnavara müük või tagasiost võiks olla päevakorras?

Päevakorras ei saa olla midagi märkimisväärset, enne kui päevavalgele on tiritud karm ilustamata tõde linnaeelarve praeguse seisu kohta.

7. Kas linnameediaprogramm peab jätkuma?

Ei! Alles jäävad Tallinna ametlik veebileht, mis tuleb ümber kujundada tõeliselt funktsionaalseks ja atraktiivseks portaaliks ning ülelinnaline ajaleht, mis aga mõistagi peab oma sisult olema hoopis midagi muud, kui tänane Pealinna-nimeline põhjakorealik üllitis.

8. Kas mupo jääb pärast valimisi tegutsema?

Mupo jääb alles tulenevalt riigikohtu otsusest, mille järgi on see struktuur kõige õigem teostama ühissõidukites piletikontrolli. Linnapeana nõuan ma mupolt ka taksonduses korra majja löömist ning kontrolli kaupluste ja kõrtside üle, et alaealised ei saaks sealt osta alkoholi ega sigarette.

9. Kas linn peab elamuehitust jätkama?

Linna elamufond on vajalik, kuid linna eluruume peab eraldama tõelistele, mitte näilistele või oletatavatele abivajajatele. Tõeliselt hädas olevate inimeste jaoks ei piisa pelgalt korterivõtmete ulatamisest. Kriisiperedele tuleb nende elupaigas osutada elujärje parandamisele suunavaid tugiteenuseid.

10. Millal hakkab sõitma esimene kiirtramm?

Esmalt tuleb selgeks vaielda, kas Tallinn vajab (ja saab endale lubada) süstiku-laadset kiirtrammi, millest räägiti õhinaga aastaid tagasi, või piisab lihtsalt senisest kiiremast trammist, mis praeguse 17 km keskmise tunnikiiruse asemel liiguks vähemalt 25 km tunnis.

11. Millal avatakse Tallinna-Helsingi tunnel?

Tegu pole munitsipaal-, vaid riikidevahelise projektiga. See sõltub ennekõike Eesti ja Soome valitsusest.

12. Kas pooldate mošee ehitust Tallinna?

Kui kellelgi tekib soov ehitada mošee Tallinna, on linnapea lausa kohustatud küsima riigikaitselistelt struktuuridelt ohuhinnangut võimalike julgeolekuriskide kohta. Kui need asjad on selged, siis räägime edasi.

13. Kas Tallinnal võiks olla oma lokaalne tuumajaam, mis lahendaks ka soojaprobleemid?

Peale munitsipaalturu, -politsei ja -televisiooni veel ka munitsipaaltuumajaam - tänan, ei!

14. Kas tänane Tallinn vajab suurpuhastust?

Otse loomulikult! IRL on sellega juba algust teinud, seni küll enamasti netis ja teleekraanil. Usun, et valimispäeval annavad tallinlased meile võimaluse seda tööd reaalselt jätkata.

15. Kas mehitate võimule saades võtmekohad linnaameteis ja nõukogudes oma partei inimestega?

Eelistame asjatundlikkust erakondlikkusele.

16. Mis ametiauto linnapeaks saades valite?

Kas Tallinna linnapeale on ette nähtud ametiauto? Milleks küll see?

Väitlejad osutusid ise demagoogideks

2009-10-13

IRLi Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar näitab tänase online-väitluse omapoolses kokkuvõttes, et hoopis vastaspool väitlusseltsist kippus tema vastu demagoogiat kasutama.

Tänan väitlejaid huvitava ja kasuliku väitluse eest.

Seda esiteks seetõttu, et avastasin Teie seisukohtades ja väidetes arvukalt õpetlikke võtteid, mis on kirja pandud Eesti Väitlusseltsi veebilehel Demakook. Näiteks selle asemel, et arutleda väitluse teemaks oleva Tallinna linnaeelarve üle, pöörasid väitlejad argumendi vastaspoole vastu (argumentum ad hominem), väites nagu poleks allkirjutanu ühe koalitsioonierakonna esimehena riigieelarvet kokku tõmmates suutnud valitsemiskulusid piisavalt kärpida.

Sama näite kohta käib ka teine klassikaline võte tu quoque (sa ju ise ka - ld), mille kohaselt argumendile vastuvaidlemise asemel osutatakse seostele, mis vastase juures on samuti halvasti. Samu argumente kasutab muuseas ka praegune linnapea, kes süüdistab kõigis oma möödalaskmistes ja probleemides Eesti valitsust.

Teiseks on mul hea meel, et kokkuvõttes tunnistasid ka väitlejad, et kui Tallinna laenukoormus ületab 60 protsenti, pole meil tegelikult millegi üle vaielda: Tallinn on end lõhki laenanud ja laenu enam ei saa. Seda kinnitasin ma ka oma väitluse algul esitatud seisukohtades.

Tegemist pole seejuures mingi praeguse koalitsiooni euro saamise lootuses peale pandud piiranguga, vaid ammu enne praegust valitsust ja majanduskriisi 2002. aastal kehtestatud reegliga, mis kehtestati muuseas ajal, mil valitsuskoalitsiooni kuulus ka Keskerakond.

Tallinna linna on viimastel aastatel lihtsalt väga halvasti juhitud, elatud vaid hetkekasule ning unustatud tulevikule mõtlemine. Tallinna eelarves tekkinud probleemid tulenevad põhimõttelistest vigadest ja möödalaskmistest, mis on viinud linna eelarve suurde miinusesse ning muutnud nulliks linna laenuvõime.

Väitlusest selgus ka, et headel aegadel võetud laenude arvelt on Tallinn kasvatanud peamiselt oma püsikulusid, investeeringute osakaal linnaeelarves on langenud. Seetõttu ongi lahenduseks tekkinud olukorrale viimastel aastatel ülemäära kõrgeks kasvanud püsikulude otsustav kärpimine, mis sai väitluse käigus ka välja pakutud.

Kokkuvõttes on mul rõõm veelkordselt kinnitada oma väitluse aluseks olnud seisukohti.

1) Tallinn peab oma eelarvet kärpima, mitte laenu võtma.
2) Eelarvet tuleb kärpida mitte investeeringute, vaid valitsemiskulude arvelt.
3) Kärpimist tuleb alustada linna propagandamasina kokkutõmbamisest.

Usun, et väitlus aitas kaasa Tallinna ees seisvate probleemide paremale mõistmisele, ning tänan kõiki selles osalejaid ning korraldajaid.

Ristküsitlus kärpimisest: Laar versus väitlejad

Eesti ajaloo neljandas online-väitluses üritab IRLi Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar tõestada, et pealinn peaks eelarvet kärpima, ning Eesti Väitlusseltsi sõnavõlurid Margo Loor ja Kajar Kase kutsuvad üles laenamist jätkama.

Online-väitluse teine osa ehk interaktiivne ristküsitlus meenutab online-intervjuud, kuid selle vahega, et teineteiselt saavad küsida mõlemad osapooled. Ristküsitluse lõpus esitame linnapeakandidaadile ka paremad lugejate küsimused. Sellele järgnevas väitluse 3. etapis esitavad mõlemad osapooled kokkuvõtvad lõppsõnad.

VÄITLEJAD: Ütlete oma Postimehe arvamusloos, et IRLil on plaan, kuidas Tallinna eelarveaugud järgmiseks aastaks vaid kärbetega lappida. Püüdsime seda plaani leida ja paraku midagi peale lubaduse kärpida Tallinna meediakulusid ei leidnud, sellest aga 16 protsenti langevate eelarvetulude puhul selgelt ei piisa. Milliseid kulusid (kui võimalik, esitage ka arvutused) Tallinna eelarvest planeerite siis linnapeana kärpida?

MART LAAR: Olen sellest korduvalt rääkinud, viimati Delfi debattides ning ka kohtumistel valijatega, mis mul oma kohvikus pidevalt toimuvad. Plaan on meil tõesti olemas ning esitan selle heameelega.

1. Tallinna propagandaeelarve kärpimine. Siin on ühte kohta võimatu näidata, kuna ta on hajutatud erinevate asutuste vahel - linnakantselei, linnaosade valitsused, ametid, lisaks veel programmid nagu munitsipaaltelevisioon jms. - kokku 120

2. Tallinna poliitprogrammid - mitte segamini ajada sotsiaalprogrammidega, mida ei saa kärpida, vähendada tuleb esinduskulusid, üritusi, visioonikonverentse jm. 70

3. Kaotada ära ametnike 13. puhkus 31,3

4. Vähendada ametnike palka, kaotada lisatasud ja poliitilised ametikohad 504

5. Kärpida läbivalt linna administratiivkulutusi 300 See kokku annab veidi üle miljardi krooni kokkuhoidu Lisaks tuleb loomulikult tähelepanu pöörata linna tulude kasvatamisele, milleta samuti läbi ei saa.

VÄITLEJAD: Nõustute ka ise sellega, et laenamine on üks viise, kuidas kriisist lihtsamalt pääseda, sama teed on läinud ka riik. Tallinna krediidireiting on jäänud praegu samale tasemele (A3), seega mõistlike tingimustega laenu saamisega ei tohiks raskusi olla. Kas sellises olukorras poleks targem otsida siiski võimalust laenamiseks, et kriis üle elada?

MART LAAR: Kahjuks pole küsimus siin kredidiidireitingus, mis peabki pealinnal olema korralik, vaid selles, et Tallinn ületab järgmisel aastal oma laenulimiidi, olles sellega ennast lõhki laenanud.

Väitlejad on kinnitanud, et põhjus, miks riik on piiranud KOVide laenuvõtmist, on koalitsiooni soov mahtuda euro saamiseks vajalike kriteeriumite sisse. Antud väitluse kontekstis on see väide eksitav, kuna jutuks olev 60-protsendine piirang on vastu võetud juba mõni aeg tagasi valla- ja linnaeelarve seaduses ega puuduta seetõttu kuidagi eurokriteeriume.

Riik võib rahulikult laenu võtta, sest keskvalitsuse laenukoormus ulatub tuleval aastal vaid 15 protsendi kanti eelarvest, Tallinnal aga vähemalt 70 protsendi ligi.

Eksitav on ka väitlejate viide rahanduskomisjoni kirjale, kus puudutatakse mitte Tallinna laenuvõtmist, vaid ähvardavat eelarve puudujääki käesoleval aastal. Seetõttu pole midagi parata - Tallinn on teinud põhimõttelisi vigu ning end lõhki laenanud, seetõttu pole tal laenude saamine kahjuks võimalik.

MART LAAR: Tänan väitlejaid nende seisukohtade eest. Samas on mul nende kohta mitmeid küsimusi, kuna väitlejad on mulle omistanud väiteid, mida pole öelnud, ning lükanud ümber seisukohti, mida pole esitanud. Nii kinnitavad väitlejad, et kärped tabaksid investeeringuid, mida tuleb hoopis kasvatada. Ka mina leidsin oma seisukohtades, et investeeringuid ei tohi mingil juhul kärpida, pidades aga vajalikuks kärpida Tallinna valitsemiskulusid. Siit ka küsimus: Miks leiavad väitlejad, et eelarvekärbet pole võimalik teostada valitsemiskulude arvelt?

VÄITLEJAD: Meie väide, et kärped tabaksid investeeringuid, põhines meie seisukohtade alguses viidatud Tallinna finantsdirektori ja abilinnapea hinnangutele. Teie argumentides sisaldus küll väiteline seisukoht, et Tallinn peaks valitsemiskulusid kärpima, samas ei toonud te välja ühtegi tõestust selle kohta, et Tallinna valitsemiskulud oleksid praegu ebaotstarbekalt kõrged, või hinnangulist plaani selle kohta, kuskohast ja millises mahus valitsemiskulusid kokku hoida saaks.

Meie hinnangul ei ole võimalik saavutada eelarve tasakaalu ja investeeringute mahu hoidmist või soovitavat kasvatamist ainult valitsemiskulude kokkuhoiu arvelt. Sama stsenaarium realiseerus ka teie erakonna osalusel välja töötatud riigieelarve puhul, kus kokkuhoid kärbete näol oli küll mõnevõrra võimalik, kuid mitte piisav, ning laenu võtmine meie argumentide viimases lõigus viidatud allikatest oli ikkagi vajalik.

MART LAAR: Väitlejad kinnitavad, et Tallinna laenukoormus ulatub hetkel 40-55 protsendini aastaeelarvest. Mul on teadmata, kust pärineb esimene ülioptimistlik hinnang, 55 protsenti on aga pea sama, mis minu väidetud. Arvestades eelarvemahu vähenemist 2010. aastal, tähendab see järgmisel aastal aga igal juhul 60 protsendi piiri ületamist ning suutmatust laenu võtta. Milliseks kujuneb väitlejate arvates Tallinna laenukoormus 2010. aastal ja kas see võimaldab linnal laenu võtta?

VÄITLEJAD: Tallinna võlakoormuse mahtu hindavad erinevalt rahandusministeerium ja Tallinna linnakantselei, meie vastuses oli nendele hinnangutele ka viidatud.

Juhul, kui olukord oleks tõesti nii nagu Mart Laar väidab, et linna võlakoormus läheb üle seadusega paika pandud 60% piiri ja Tallinn tänu sellele lihtsalt ei saa enam laenu võtta, siis polekski meil ju millegi üle väidelda. Meie väidame ikkagi, et esiteks pole kindel, kas võlakoormus ületab seda piiri ja teiseks, isegi kui see nii on, oleks kriisiolukorras otstarbekas seda piiri siis tõsta. 60% jooksva eelarve tuludest on siiski võrdlemisi konservatiivne piirang, näiteks USA-l ületab defitsiit peagi piiri 60% GDPst (mis on eelarvest kordi suurem). Ka Maastrichti kriteeriumid piiravad riigi mõistliku välisvõla suurust 60% gdpst.

VÄITLEJAD: Viitate nii oma argumentides kui vastustes korduvalt KOV-idele kehtestatud 60% laenukoormuse piirile. Viitega meie eelmisele vastusele leiame, et majanduskriisi tingimustes on see piir konservatiivne ja selle jõustamine ei ole otstarbekas. Näiteks Berliini eelarve 2007. aastal oli 20.5 mld eurot, laenukoormus samas 60 mld eurot, kusjuures 20% eelarve tuludest kulus laenude teenindamisele. Me ei sea seda eeskujuks, vaid ütleme lihtsalt, et Tallinn on kaugel "lõhki laenamisest". Ainus laenupiir, mida Tallinn on ületamas, on seatud koalitsioonivalitsuse poolt. Teiste hulgas on ka näiteks linnapeakandidaat Jüri Pihl toonud välja, et linna finantsprobleemide üheks põhjuseks on valitseva koalitsiooni kõrk suhtumine Tallinna muredesse (http://www.tallinnapostimees.ee/?id=161031). Kas te ei leia, et antud hetkel peaks riik linnale appi tulema selle asemel, et jäigalt jõustada majanduse kasvuperioodil vastuvõetud piiranguid?
MART LAAR: Kahjuks pean tõdema, et väitlejate kodutöö on antud hetkel teema tõsidusele alla jäänud. Väitlejad viitavad pidevalt, nagu oleks ainus laenupiir, mida Tallinn on ületamas, seatud praeguse koalitsioonivalitsuse poolt. See pole nii. 60%-line laenupiirang on kehtestatud valla- ja linnaeelarve seadusega, kus see on paika pandud ammu enne praegust koalitsiooni ja isegi majanduskriisi - nimetatud kujul võeti seadus vastu juba 20.juunil 2002. aastal. Käesoleval aastal nimetatud seadust täiendati küll täiendavate piirangutega, kuid meie väitlust need antud juhul ei puuduta, 60%line piirang seisab seaduses juba pikka aega. Tegemist pole mingi poliitilise kiusuga, vaid murega olukorra pärast, kuhu Tallinna juhtide vastutustundetu poliitika on pealinna paisanud.

VÄITLEJAD: Teie kärbete plaanis on praegu miljardi krooni jagu lõikeid, millest 800 miljonit tuleb üldiselt ametnike palkade ning linna administratiivkulude kärpelt. Isegi kui me nõustume, et se eoleks võimalik (võrdluseks, näiteks Reformierakonna kärpeplaan piirdub 440 miljoniga), jääb teil eelarve langemisel 7,3 miljardilt kuuele minu arvutust mööda 300 miljonit puudu. Linnaeelarve tulusid püüab suurendada ka praegune linnavalitsus ning need sammud pole olnud kas eriti edukad (kinnisvara müük tänasel turul) või popuölaarsed (maamaksu tõus). Seega me väidame endiselt, et peate linnapeana valima laenu võtmise või sotsiaalkulude kärpimise vahel. Kumba eelistate?
MART LAAR: Küsimus on demagoogiline, meenutas Katuse Karlssoni küsimust Majasokule, kas ta on oma hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud. Seda enam, et konjakit, ehk laenu pole Tallinnal järgmisel aastal võimalik saada. Teie poolt mainitud aladelt pole täiendavaid tulusid tõepoolest võimalik saada, küll peab Tallinna linnavalitsus seisma selle eest, et linna tuleks uusi investeeringuid ning siin loodaks töökohti. Neid ei loo sedavõrd palju aga mitte riik, vaid erainvestorid, kes Tallinnast eemale hoiavad siin valitseva korruptsiooni tõttu. Ettevõtluskliima parandamiseks tuleb Tallinnast korruptsioon välja juurida, siis on võimalik tuua linna rohkem investeeringuid ja seega kasvatada eelarvetulusid. Oluline on ka koostöö valitsusega, seni on linna näiteks täielikult ignoreerinud võimalust kasutada pakutavaid võimalusi kortermajade soojustamise programmis kaasa lüüa. Kavatsen need puudujäägid likvideerida, sellega õnnestub leida linnakassasse raha rohkem kui 300 miljonit. Nii et sotsiaalkulusid - need on Tallinnas niigi väiksed - kärpima ei pea. Minu suutlikkuses eelarvet vajalikul määral austatud väitlejad kahtlema ei peaks, olen seda peaministrina kõigi pessimistlike arvamuste kiuste kaks korda teinud. Saan ka Tallinnas sellega hakkama.

VÄITLEJAD: Kas te olete nõus valijatele lubama, et teie linnavalitsus mingil tingimusel laenu ei võta?
MART LAAR: See oleks üsna rumal lubadus, sest loodan nelja aasta jooksul linnaeelarve korda saada, mis taastab ka Tallinna laenuvõtmisvõime. Seda tuleks sellisel juhul kasutada aga üksnes investeeringute tegemiseks, mitte linna püsikulude kasvatamiseks, nagu seda seni tehtud on. Üldiselt olen laenude võtmise alal konservatiiv, sest laenuraha on teatavasti nagu laastutuli.

MART LAAR: Millisele Katrin Kendra avaldusele väitlejad konkreetselt tuginevad, omistades talle väite «et kui linnal tuleb kulusid kärpida, väheneks oluliselt just eelarve investeeringute osa». Mina loen Postimehe 7. septembri artiklist näiteks hoopis seda, et «investeeringuteks mõeldud vaba raha kadumine on seotud sellega, et vahepealsetel aastatel on järsult suurenenud linna püsikulud», millist seisukohta olen ka ise väljendanud.
VÄITLEJAD: Samas artiklis Kendra nendibki, et «uuteks investeeringuteks mõeldud linnaeelarve raha jääb tuleval aastal vähemaks». Sama on Kendra kinnitanud ka siin. Püsikulude tõus on linnas kahtlemata toimunud, kuid ka riigi kogemus näitab, et neid ei õnnestu lihtsalt sõrmeviibutusega 2006. aasta tasemele tagasi viia. Seega me usume, et Kendral on erapooletu ametnikuna õigus ning hoolimata kulude kärpimise edukusest kannataksid eelarvetulude languse all ka investeeringud. Selle stsenaariumi vältimiseks soovitamegi Tallinnal uks võimalikuks laenuvõtmiseks lahti hoida.

MART LAAR: Väitlejad viitavad korduvalt vajadusele võtta laenu arendusprojektide omaosaluse katteks. See on linnal ka võimalik olnud. Kas väitlejad oskavad aga selgitada, miks on Tallinna linn olnud sedavõrd hooletu europrojektide ettevalmistamisel, mis on näiteks edasi lükanud Põhjaväila projekti teostamise?
VÄITLEJAD: Käesoleva väitluse eesmärk ei ole otsida põhjuseid ja süüdlasi senistele linnavalitsuse otsustele. Eesmärk on arutleda, kas järgmise aasta eelarves on linnal mõistlik keskenduda kulude kärpimisele või laenu võtmisele. Me ei ole kuulnud sisulisi vastuargumente, miks Tallinn ei võiks arendusprojektide omaosaluse katteks eelarvesse lisaraha laenata. Iga kaasfinantseeritud projekti paigutatud linna kroon toob eelarvesse juurde välisraha linnamajanduse elavdamiseks sarnaselt Ülemiste liiklussõlme näitele. Teie pakutud kulukärbete plaan ei võimalda kuidagi investeeringuid suurendada ega ilmselt isegi samale tasemele jätta. Jääme oma seisukoha juurde, et kriisiajal on investeeringute suurendamine mõistlik ja vajalik ning kuna mujalt omaosaluse katteks lisaraha võtta ei ole, on laenamine põhjendatud.

LUGEJA LAARILE: Kuidas saab härra Laar aru käibekulude vähendamisest, kui tema erakond andis rohelise tule linnavolikogu suurendamisele?
MART LAAR: Demokraatia alal ma kokku hoida ma ei kavatse. Need kulutused on võrreldes linnaeelarves haigutava miljardilise auguga tõesti tühised. Olen üldse veendumusel, et katse mitte lahendada tegelikke probleeme, vaid võtta raha kohtadelt, kus seda niikuinii piisavalt pole - nagu lasteaiad või laste huvi- ja spordiringid - on lihtsalt rumal.

LUGEJA LAARILE: Kas teie linnapeaks saades säilitab finantsdirektor Katrin Kendra oma töökoha?
MART LAAR: Ei tunne isiklikult kahjuks Katrin Kendrat, avalikkuses ilmunud materjalide kohaselt on tegemist hea spetsialistiga, kel on iseseisev arvamus olemas ja kes julgeb seda ka avaldada. See, et Katrin Kendrat on üritatud erinevate poliitvankrite ette rakendada, pole Kendra süü. Minule iseseisvad inimesed meeldivad. See, et linn on nii rumalalt käitunud, on linnapea poliitiliste otsuste tulemus. Tema tuleb tõesti lahti lasta.

Mart Laari vastused lugejate küsimustele

2009-10-13

Päevaleht Online´i lugejad said eelmise nädala alguseni esitada küsimusi Tallinna linnapeakandidaatidele, siin on Mart Laari (IRL) vastused.

1) Hipodroomist. Kui arendaja kavast lõpuks hooned saavad, kaotab linn riigi ainsa hipodroomi ning 14 hektarit rohe- ning puhkeala. Vastu saadakse veerand miljonit ruutmeetrit äri ning elamupinda juba niigi üleküllastunud kinnisvaraturule. Kuidas arvestas linnavalitsus avalikku huvi, kui algatas hipodroomina tuntud kinnistu detailplaneeringu?

Omanikul on õigus alati enda omandis oleva maatüki osas taotleda detailplaneeringu algatamist või muutmist, samuti otsustada, mis tegevust ta eelistab antud maatükil viljeleda - seda mõistagi detailplaneeringuga sätestatud piirangutest tulenevalt. Kui maatükile detailplaneeringuga taotletav funktsioon erineb üldplaneeringus sätestatust, siis tuleb taotleda ka üldplaneeringu muutmist.

Avalik huvi selgub detailplaneeringu ja teatud juhtudel ka üldplaneeringu muutmise menetlemise käigus, kus otsustuspädevus on eri instantsidel - alates infrastruktuuri eest vastutavatest ametkondadest ja ettevõtetest lõpetades elanike demokraatlikult valitud esinduskogudega.

Siseministeeriumi eestvõttel valminud uus planeerimisseadus sätestab tunduvalt enam avaliku huvi ja samuti naabrite õiguste kaitse mehhanisme, kui seda on tänases seadusandluses. Kas tänase hipodroomi kanti jääb hipodroom või tuleb tulevikus haljasala, puhkeala või elurajoon, see sõltub nii antud maa-ala omanike kui ka linnarahva esinduskogude tahtest, koostööst ja reaalsetest majanduslikest võimalustest.

Nii, nagu linn ei saa sundida omanikku igavesest ajast igavesti antud kohas hipodroomi käigus hoidma, ei saa omanik nõuda linnalt, et see nõustuks funktsiooni radikaalse muutmisega, kui linnarahvas seda mõistlikuks ei pea.

2) Milliseid vigu ja möödalaskmisi on keskerakondlik linnavalitsus teinud oma viimase valitsemisperioodi jooksul?

Olgu siinkohal toodud TOP-10:
1. Tallinna järjekindel muutmine Keskerakonna vürstiriigiks, st pidev vastandumine Eesti riigile ja partei (äri)huvide kaitsmine linnavõimu kaudu.

2. Pronksiöö-järgne positsioneerimine märatsejate poolele.

3. Maamaksu hüppeline tõus 2008. aastal. Tulemuseks see, et sajad tallinlased on hädas maamaksu tasumisega.

4. Lasteaedade tegevuskulude kärpimine linnajuhtide palkade asemel - tulemuseks „kombinaatrühmad" ja kasvatajate töötasu oluline vähenemine, mis omakorda kahjustab laste arengut ja turvatunnet.

5. Sadade linnale kuuluvate korterite külmkapihinnaga müümine, kusjuures kümned neist vahetasid kiirkorras omanikke. Uued omanikud on Keskerakonnaga seotud inimesed.

6. Linna propagandakulude tõus aasta-aastalt. Kokku kulutab linnavõim enda reklaamimiseks maksumaksjate raha enam kui poolsada miljonit krooni aastas. See summa kasvab veelgi, kui käivitub Tallinna TV.

7. Linnaametnike süstemaatiline politiseerimine, sh ametikohtade jagamine parteilise lojaalsuse eest. Täna töötab Tallinna linnasüsteemis hinnanguliselt 150 keskerakondlast.

8. Katse likvideerida linnaosi ja nende halduskogusid sooviga saavutada Keskerakonna jaoks eriti soodne olukord eelolevatel Tallinna volikogu valimistel.

9. Osalusdemokraatia labastamine - tõenäolised pettused Linnateater versus Kultuurikatel küsitluse ning linnaosade säilitamise küsitluse läbiviimisel.

10. Majanduskriisi mõjude eitamine Tallinna eelarve kujundamisel ja juhtimisel. Tulemuseks on olukord, kus pealinna raskete aegade tarvis hoitud rahaline reserv on ära kulutatud ja 2009.aasta lõpuks võib eelarve olla hullemas miinuses, kui arvatagi osatakse.

3) Milline on teie arvamus, kas linnapeale antud volitused peaksid käima käsikäes linnavolikogule antud volituste ajalise pikkusega? Võib-olla oleks linna ühtlasema ja parema valitsemise huvides otstarbekam, kui linnapea amet oleks nt 7 või 8 aastases tsüklis?

Kui Tallinna täitevvõimu eesotsas saab erakondliku linnapea asemel olema erakonnaväline linnadirektor, siis on igati loogiline, et tema volitused ei oleks seotud linnavolikogu koosseisu kestvusega.

4) Küsin ja teen ühtlasi ka ettepaneku viia detailplaneeringute koostamine kooskõlla Planeerimisseaduse põhimõtetega.
Praegu koostatakse valdav enamus detailplaneeringuid läbi ERANDLIKU seadusesätte, mis lubab erandkorras koostada detailplaneeringu krundi omaniku/detailplaneeringu initsiaatori initsiatiivil - volituse ehk lepingu alusel.

Seda nimetatakse küll erandiks, aga praktikas on see peaaegu üldlevinud viis. See aga ei taga üldhuvidest ehk siis eelkõige linnaruumi ja -majanduse arengust lähtuvat lahendust - krundi arendaja seisab ainuüksi oma huvide eest ning linn on antud protsessis hoopis arendajaga opositsioonis (kuigi peaks olema samuti huvitatud arendamisest) - see tekitab tohutuid vaidlusi, bürokraatlikke keerdkäike ja viib DP koostamise ülikeerukaks, olles samas ka ahvatlev korruptsiooniallikas. Kas oleksite huvitatud sellise olukorra muutmisest?

Siin on küsija ilmselt mõelnud planeerimisseaduse sätet, mis räägib sellest, et KOV võib detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimiseks.

Üldiselt juhib ja suunab planeerimisalast tegevust KOV. Siiski ei saa planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimist pidada erandlikuks - seadus seda lubab ja piiratud on see õigus üksnes nendel juhtudel, kui detailplaneering muudab temast liigilt kõrgemaid planeeringuid (üldplaneering, maakonnaplaneering). Planeerimisseadus ei ütle, et tegemist oleks erandliku menetlusprotsessiga.

Siseministeeriumi eestvõttel on hiljuti viidud planeerimisseadusesse terve rida muudatusi, mis täiendavad ja täpsustavad sellist laadi planeeringu koostamise õiguse üleandmist. Kui eelnevalt võisid KOV-d kohustada huvitatud isikut tegema kõiki toiminguid, siis nüüd on selgesõnaliselt öeldud, et huvitatud isikule saab üle anda üksnes planeeringu koostamise või koostamise tellimise õiguse.

Planeeringu koostamise või koostamise tellimise õiguse üleandmine ei tähenda loomulikult seda, et KOV võib jätta menetluse üksnes tellija hoolde; pigem vastupidi! Ka planeerimisseadus ütleb, et planeerimismenetluse juhtimine jääb alati kohaliku omavalitsusüksuse pädevusse.

Vaadates Tallinna planeerimisalast tegevust, siis tundub, et arendaja ja kohalik omavalitsus on pigem "ühe mütsi" all, mitte vastupidi.
Keskerakondlik linnavalitsus on mitmetel kordadel lubanud menetleda detailplaneeringuid selliselt, et need on sisulises vastuolus üldiste planeerimispõhimõtetega Tallinnas, kuid vägagi kooskõlas teatud kitsa ringi isikute huvidega.

Kokkuvõtteks: planeerimisinitsiatiiv eraomanike poolt on igati teretulnud, kuid see peaks olema alati linna range kontrolli all, kuna vastasel juhul tekivad konfliktid, millele on küsija ka ise õigesti osutanud. Eriti oluline on hoida kindlat suunda planeerimismenetlustes, sest niiviisi kujuneb välja ühtne praktika.

5) Miks on Tallinn äärmiselt ebasõbralik linn üksikisiku mõõtmes? Avalik ruum on kasutuskõlbmatu ja pigem vaenulik!

Põhjuseks on asjaolu, et linna ei planeerita piirkondade, vaid üksikute majade kaupa, ning ka sel juhul ei peeta head planeerimistava millekski. Iga planeering peaks otsima planeeritavale maale kõige sobivamat kasutust, olema keskkonda säästev, arvestama kõiki võimalikke tulevasi mõjusid, valmima algusest peale koostöös kogukonnaga ja olema kõigile kergesti arusaadav.

6) Kas Teie lõpetate ära linna raha eest eetrisse lastavad propagandasaated nagu Teletallinn (Siin ma nüüd siis olen) ning propagandatrükiste tootmise?

Jah, otse loomulikult! Alles jäävad Tallinna ametlik veebileht, mis tuleb ümber kujundada tõeliselt funktsionaalseks ja atraktiivseks portaaliks ning ülelinnaline ajaleht, mis aga mõistagi peab oma sisult olema hoopis midagi muud, kui tänane Pealinna-nimeline põhjakorealik üllitis.

Kui sellest lehest jätta välja linnajuhtide promolood, aga ka sotsiaalset ja rahvuslikku viha õhutavad artiklid ning riigivastasele tegevusele takka kiitvad kirjutised, saab nende paskvillide poolt hõivatud lehepinda kasutada selleks, et informeerida erinevate linnaosade elanikke ühes või teises linnaosas toimuvast. Eelöeldu loob eelduse linnaosalehtede sulgemiseks, mis annab märkimisväärse kulude kokkuhoiu.

7) Kas Teie lõpetate ära linna raha eest n.ö. "küsitluste" korraldamise, mis ei väljenda linnaelanike tahet? Näiteks küsitlused, kus võisid hääletada kõik inimesed ja sai hääletada mitu korda. Näiteks Kultuurikatla ja Linnateatri ning Haldusreformi "küsitlused".

N.ö. "küsitlused", mis ei väljenda linnaelanike tahet, jäävad kindlapeale ära. Kui üks linnapea manipuleerib linlastega küsitluse sildi all, siis tegelikult on sellisele linnapeale linlaste arvamus täiesti ükstapuha.

Linnaelanike kaasamine otsustusprotsessidesse on kindlasti vajalik - miks mitte ka ausate ja läbipaistvate küsitluste korraldamise teel-, kuid mulle tundub siiski mõistlikum, kui linlased väljendavad oma meelsust kohapealsete asumiseltside ja halduskogude kaudu.

Esmalt on muidugi vaja nende osatähtsust suurendada. Näiteks tasub kaaluda võimalust, et iga planeeringu puhul on vaja selle piirkonna asumiseltsi kooskõlastust ja asja üle otsustab lõplikult linnaosa halduskogu.

8) Kas linnapeaks saades on plaanis midagi ette võtta sadamas platseeruvate nn „varrukatega" ehk libatakso pakkujatega?

Kuivõrd hävitavalt nimetatud tegelased Tallinna mainele mõjuvad, on tüütuseni räägitud. Kahjuks pole midagi muutunud, kuigi varrukameeste ohjeldamine on minu teada seatud munitsipaalpolitsei üheks prioriteediks.

Ilmselt tuleb MuPo praegusele juhile anda konkreetne tähtaeg lüüa taksonduse vallas kord majja ja kui ta seda ei suuda, siis peab ta paraku endale teise töö otsima. Kui MuPo pealik tuleks mu juurde kurtma, et oi kuidas tahaks teha, aga näe - kehvad seadused ei võimalda - siis tuleb ta vallandada samal päeval. Halbade, auklike, puuduolevate jne seaduste süüdistamine on ju ametnike korduvalt läbiproovitud nõks oma saamatuse ja/või laiskuse õigustamiseks!

9) Milline saab olema Tallinna linnapea tegevus kodu kaotanud lemmikloomade ja tänavaloomade küsimuses? Kas kavandatakse reaalset abi ja koostööd loomi aitavate vabatahtlike organisatsioonidega? Kui jah, siis kuidas see välja võiks näha? Millised samme astute linnapeana selle väga tõsise probleemi lahendamiseks?

Kui Tallinna linnapea hoolitseb inimeste toimetuleku eest, hoolitseb ta sellega ka lemmikloomade heaolu eest. Kui inimesel on olemas korralik töökoht, siis on tal leib laual ja kindel katus pea kohal ning ta saab võimaldada toitu ja peavarju ka oma lemmikloomadele. Põhjus, miks viimasel ajal on tekkinud varjupaikadesse ja kahjuks ka tänavatele sedavõrd palju peremeheta koeri ja kasse, ei peitu selles, nagu oleksid inimesed äkitselt eriti südametuks muutunud, vaid asjaolus, et raskel ajal lihtsalt ei suudeta oma lemmikuid enam üleval pidada. Vabatahtlike ühendused, mis tegelevad hüljatud loomadega, väärivad igati tunnustamist ja võimalusel ka linnapoolset rahalist toetamist. Tänav ei tohi olla koduks looma ega inimese jaoks.

10) Savisaare linnavalitsus tõstis maamaksu ajal kui kinnisvara hinnad ja üürid olid kõrged. Kas nüüd kui kinnisvara väärtus ning korteriüürid on oluliselt langenud, oleks ilmselt õiglane ka maamaksu langetamine?

Et kodu kui kindlus on ühiskonna stabiilsuse garant ja pere turvatunde tagaja, eriti praegusel ebakindlal ajal, on selle maksustamine sügavalt ebaeetiline. Seega oleks IRL meelest õiglane kaotada maamaks kodualuselt elamumaalt, seda nii eramute kui kortermajade puhul. Seame seejuures tingimusteks, et maksumaksja elukoht peab olema registreeritud rahvastikuregistris samal aadressil, maksumaksja ei saa maa kasutusõiguse alusel rendi- ega üüritulu ning krundi suurus jääb 3000 ruutmeetri piiresse. Maamaks ärimaalt, samuti kinnisvaraspekulantide poolt soetatud eluruumide osas ei kao kuhugi.

11) Mis aastal valmib põhjaväila ehitus?

Usun, et kui ei esine tõrkeid Euroopa Liidu rahade rakendamisel ja linnapoolses omafinantseerimises, siis eesseisva valitsemistsükli lõpuks, aastal 2013, on Põhjaväil valmis ja käigus.

12) Mida võtaksite Teie järgmise valitsemisperioodi jooksul ette Viru väljakuga ja Pärnu maantee/Mere puiestee/Narva maantee algusega? Kunagi oli plaan see põhjalikult ümber kujundada, nüüd oleks see idee justkui soiku jäänud.

Viru väljaku ümberkujundamine sõltub otseselt sellest, milliste valikute kasuks otsustatakse trammivõrgu arendamisel. Esmalt tuleb selgeks saada, kas Tallinnasse tuleb kiirtramm või lihtsalt senisest kiirem tramm ning kust ja kuhu liinid kulgema peaksid. Tundub, et nii või teisiti oleks Viru väljak jätkuvalt trammiliinide sõlmpunkt, kuid kas liinid kulgeksid väljaku alt või pealt, see sõltub sellest, milline saab olema tuleviku-tramm. Arusaadavalt ei ole mõtet kulutada kümneid miljoneid Viru väljaku ümber kujundamisse, kui mõne aja möödudes tuleks kõik ringi teha.

13) Kuidas Te kavatsete edaspidi korraldada töö linna erinevates ametiasutustes selliselt, et strateegiliselt tähtsatele ametipostidele nagu haridusameti kõrged ametnikud, koolidirektorid, lasteaiajuhatajad, lastekaitsetöötajad jms, ei valitaks tänu lokkavale korruptsioonile absoluutselt ebakompetentseid, väärate väärtushinnangutega, (vargad, alkoholisõltlased, vägivallatsejad, pedofiilid) ja nartsissistlikke egomaniakke, kes on priviligeeritud seisuses tänu sugulus- ja voodisuhetele või parteilisele kuuluvusele, mitte asjatundlikkusele ja missioonitundele?

IRL ausa linnavalitsemise põhimõte tähendab muuhulgas seda, et ametikohad täidetakse avalike konkursside põhjal oma ala asjatundjatega. Kuna Eesti on niivõrd väike ja kõik teavad kõiki, kasvõi netikommuunide kaudu, siis usun, et kusagile ametisse kandideeriva inimese senise tööalase võimekuse ja töövälise tegevuse kohta leidub piisavalt teavet tegemaks õigeid otsuseid.

Ohjame monopole seadusega!

2009-10-10

*kaasautor Ken-Marti Vaher

Tallinna Vee hinnatõusuks on aastail 2004-2010 planeeritud 52 protsenti. Tallinna Soojuse hind on kerkinud kolme aastaga ligi kaks korda (451 kroonilt 795 kroonini MWh ilma käibemaksuta).

Hinnatõus pole paratamatus

Kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on paratamatus? Vastame, et ei ole! Praegused seadused ei taga piisavat kaitset tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest. Sama arvab ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitset. Ka konkurentsiamet on tuvastanud sel aastal, et «kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad».

Esitame parlamendiparteidele arutamiseks monopolide ohjamise seaduse eelnõu, mis meie hinnangul peaks kaasa tooma Tallinna Vee hinnalanguse kuni 30% ning soojusetootjate teenuste hinnalanguse.

Meie ettepaneku järgi tuleb seadusega suurendada nende monopoolsete ettevõtete ringi, kelle hinnad kooskõlastab konkurentsiamet. Praegu ei kooskõlasta konkurentsiamet vee-ettevõtjate hindu üldse. Paneme ette, et 52 Eesti suurema vee-ettevõtte hindu kooskõlastaks konkurentsiamet ning ülejäänute omi valla- ja linnavalitsused. Samuti paneme ette, et kõigi soojusetootjate hindu sõltumata nende tootmismahtudest hakkaks kooskõlastama konkurentsiamet.

Hindadele kuppel peale

Euroopa konkurentsiõiguses on selge mõiste: põhjendatud kasumi piirmäär. Näiteks vee-ettevõtetel on see hinnanguliselt 7-8% aastas. Kuid just suurte kasumite nimel tõstetakse meil igal aastal vee hinda. Pole kahtlust, et Tallinna Vee kasum ületab selle piirmäära mitu korda.

Paneme ette, et konkurentsiamet kehtestaks kõigile elektri-, gaasi-, vee- ja kaugkütteettevõtjatele igal aastal põhjendatud kasumi piirmäärad, millest suuremat kasumit ei tohi monopoolne ettevõtja saada.

Mis saab aga siis, kui tootmishinnad langevad? Meie ettepaneku järgi peab siis ettevõtja ise esitama taotluse konkurentsiametile hinna langetamiseks. Kui ettevõtja seda ei tee või keeldub konkurentsiameti kooskõlastust täitmast, näeme ette võimaluse, et konkurentsiamet ise kehtestab ettevõtjale ajutise teenuse hinna. See välistaks pentsiku olukorra sarnaselt eelmise talvega, kus samal ajal gaasi maailmaturu hinna langemisega esitas Eesti Gaas konkurentsiametile hoopis hinnatõusutaotluse. Lisaks soovitame kehtestada reeglid olulisi rikkumisi tegevate monopoolsete ettevõtjate trahvimiseks.

Jõustame seaduse venitamata

See eelnõu on kooskõlas Euroopa õigusega ning tagab riigi kui regulaatori rolli tarbija kui nõrgema poole huvide kaitsel. Eelnõul on laiem majanduslik tähendus.

Ühelt poolt põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad pärsivad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt omab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele.

Statistika kohaselt on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi alguse ning makromajandusliku situatsiooniga tõuseb see ka tuleval aastal. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.

Ainuüksi Tallinna Vee hinnalangus tarbijale meie poolt eeldatud mahus vähendaks tarbijahinnaindeksit 0,2%. Teeme ettepaneku see seadus jõustada ilma venitamata 1. jaanuaril 2010.

Suurele valimisküsitlusele vastab Mart Laar

2009-10-02

•• Millised on kolm kõige kiiremat lahendamist vajavat probleemi Tallinnas, millele linnapeana keskenduksite?

Päästa pealinn pankrotist. Tagada tallinlaste toimetulek ulatusliku töötuse ja kasvavate kommunaalkulude tingimustes. Leida võimalused koolide, lasteaedade, huvihariduse, noortespordi ja puuetega lastele suunatud teenuste rahastamiseks tasemel, mis tagaks laste heaolu ja arengu.

•• Keda peate oma võimalikeks koalitsioonipartneriteks? Keda välistate?

Võimalikke koalitsioonipartnereid on hetkel vara nimetada. Koostöö Eesti Vabariigi pealinna juhtimisel välistame nendega, kes tegutsevad Eesti riigi vastu.

•• Mis on kõige kiiremat lahendust vajav liiklusprobleem Tallinnas?

Ummikud, mille lahendamiseks tuleks ehitada koostöös riigiga ja EL-i vahendite toel valmis Ülemiste ja Põhjaväila liiklussõlmed ning Haabersti eritasandiline ristmik. Abi võiks olla sellestki, kui lubada kolme ja enama sõitjaga autod ühissõidukite rajale.

•• Mis on viimase viie aastaga rajatud kauneim hoone Tallinnas? Milline on kõige ebaõnnestunum?

Kõige kaunimad on minu jaoks Nõmme, Pirita ja teiste roheliste piirkondade individuaalelamud, mille rajamisel on arhitektid ja omanikud hoolitsenud, et maja sobiks sellesse paika. Üle Gonsiori tänava kulgev „galerii", mis varjab vaated vanalinna tornidele, on küll äärmiselt ebaõnnestunud.

•• Kas Tallinnas on piisavalt munitsipaalkortereid? Kas olemasolevad munitsipaalkorterid tuleks müüa või tuleb neid hoopis juurde rajada?

Seadmata kahtluse alla linna elamufondi vajalikkust, rõhutan, et linna eluruume peab eraldama tõelistele, mitte näilistele või oletatavatele abivajajatele. Pelgalt korterivõtmete ulatamisega läbimurret ei saavuta. Fookus peab olema suunatud mitte munitsipaal-, vaid sotsiaalkorteritele.

•• Kas maamaksu tuleb alandada, tõsta või see sootuks kaotada?

Tuleb kaotada maamaks kodualuselt elamumaalt - seda nii eramute kui ka kortermajade puhul. Maamaks ärimaalt, samuti kinnisvaraspekulantide soetatud eluruumide puhul ei kao kuhugi.

•• Mida kavatsete ette võtta töötuseprobleemi leevendamiseks Tallinnas?

Senisest oluliselt rohkem euroraha Tallinna, Juhan Partsi korterelamute soojustamise programm ellu - nii tõmbame käima ehitussektori. Tallinna tuleb saada palju enam välisturiste.

•• Mis juhtuks Teie linnapeaks saamisel seni loodud nn sotsiaalsete töökohtadega?

Pikemas perspektiivis tuleb töökohad luua ettevõtjatel. Kuid ajutise meetmena on sotsiaalsed töökohad nii linnasüsteemis kui ka erasektoris põhjendatud - seal, kus see on mõistlik. Ebaefektiivsed töökohad labastavad töö mõistet.

•• Mida tuleks teha valglinnastunud piirkondadega, kus pole normaalset infrastruktuuri?

Et üheskoos ollakse tugevamad, targemad ja jõukamad, siis lahenduseks on omavalitsuste ühinemine - miks mitte ka Tallinnaga.

•• Millal saab Tallinn sama head rattateed, kui on näiteks Helsingis või Berliinis?

Jalgratas muutub igapäevaseks liiklusvahendiks siis, kui omavahel ühitatakse lühikesed teejupid, mille tulemusel saab sõita ühe jutiga Pääskülast Piritale.

•• Pooldate põhimõtet, et linna juhiks erakondliku linnapea asemel erakonnaväline linnadirektor. Kas see tähendab, et küll kandideerite linnapeaks, aga ei kavatse selleks hakata?

Kui IRL saavutab Tallinnas väga hea tulemuse, olen valmis lahkuma riigikogust ja asuma lahendama Tallinna probleeme - kas linnapeana või linnavolikogu esimehena -, vastavalt sellele, kas õnnestub veenda koalitsioonipartnereid erakonnavälise linnadirektori vajalikkuses.

•• Milline oleks õiglane vee hind Tallinnas?

Usaldan Eesti omanike keskliitu, kes leiab, et tulukuse sisustamisel euroopalike tavade järgi peaksid tallinlaste veearved vähenema 20-30%.

Muutus Tallinnas eeldab muutust selle juhtimisstiilis

2009-09-11

IRLi linnapeakandidaat Mart Laar nimetab seniseid linnavalitsejaid korruptantideks ja soovitab inimestel, kes vahetust tahavad, kindlasti valima tulla.

Mõned kuud tagasi oli suur osa Eestist täis kleebitud plakateid, mis nõudsid vahetust. Nüüd on plakatid taas «õide puhkenud», kinnitades, et kes siis veel. Asjaomased ise ei tee saladust, et ei räägita sellest, kuidas inimeste elu kohapeal paremaks muuta, vaid sellest, kuidas Toompeal võimutüüri juurde pääseda. Tegemist pidavat olema referendumiga, mis avavat tee muutusteks Toompeal. Minu meelest on valimised kohalikesse võimuorganitesse ikkagi selleks, et mitte ronida võimule Toompeal, vaid väidelda selle üle, kuidas elu kohapeal paremaks muuta. Näib, et Tallinna linnaisasid tegelik olukord oma kodulinnas ei huvitagi, nende mõtted keerlevad rohkem Toompea ümber.

Olen koolipoisist saadik Kodulinna ridades Tallinna heaks töötanud, üliõpilasena selle ajaloost oma kursuse- ja diplomitöö kirjutanud, ekskursioone vanalinnas juhin ma siiani. Seetõttu on mul viimasel ajal kõike positiivset katvat ajupesu, korruptsiooni ja poliitbroilerluse vohamist eriti raske vaadata.

Sel põhjusel ei kavatse IRL ka osaleda inimesi alahindavas «plakatisõjas», küll tahame inimestega võimalikult tihedalt suhelda, kuulamaks ära nende arvamusi ja ettepanekuid, kuidas elu paremaks muuta.

Üks on igal juhul kindel - Tallinn vajab tõesti vahetust. Ma ei taha näha, kuidas Tallinnast on saamas tõsine kandidaat korruptsioonipealinna tiitlile. Imestan, miks ei vaata mulle kandidaatide plakatitelt vastu Ivo Parbuse ja Elmar Sepa näod, sest nende kõrvale sobiks tõesti tekst «Kes siis veel?». Korruptandid tuleks saata mitte puhkusele või pressiesindajaks, vaid vanglasse. Tallinnas toimiv bütsantslik valitsemine on viinud linna tõsisesse kriisi.

Seda süvendab linnaisade tava linnarahvale häbematult valetada ning probleeme nende eest varjata. Kui samal bütsantslikul viisil juhitud Pärnu linn on juba pankrotis, siis Tallinna linn on kiireneval sammul sinna aasta lõpuks jõudmas. Võib väita, et riigieelarvel läheb veel halvemini ja et riigiisad on kandnud roosasid prille, Tallinna linnaisadel on need prillid olnud aga lausa purpurpunased.

Kuidas muidu seletada linnaisade otsust veel 2008. aasta lõpus Tallinna eelarvet 400 miljoni krooni võrra suurendada (sic!) ning tagasi lükata kõik IRLi ettepanekud selle asemel hoopis püsikulusid kärpida. Tulemuseks oli eelarve kokkutõmbamine aasta keskel ja seda mitte uhke propagandaparaadi, vaid nõrgemate ja väetimate ehk laste arvelt. Kärpida praeguses olukorras raha lasteaedadelt, puuetega laste transpordilt, spordi- ja huviringidelt on sigadus.

See raha tuleb eelarves taastada. Nüüdseks on ühtlasi selge, et Tallinna eelarvet ootab ees kukkumine 2006., halvemal juhul 2005. aasta tasemele. Kuna vahepealsetel aastatel on linnaisad hoogsalt suurendanud kulutusi omaenda ülalpidamisele ja teenindamisele, ei jätku muuks paraku raha.

Tallinna linnavolikogu kantselei, Tallinna linnakantselei ja linnaosavalitsuste avalike suhete palgakulu on 2005. aasta tasemelt tõusnud vaid veidi vähem kui kolmekordseks ehk kuuelt miljonilt enam kui 16 miljonile kroonile. Samade asutuste nõunike, abide ja referentide palgakulu on selle aja jooksul kasvanud aga 14 miljonilt 23 miljonile kroonile. Sellist laiutamist vaadates pole ime, et nõrgemate rahakoti kallale minnakse.

Selleks et Tallinn 2010. aastal vee peal hoida, tuleb selle eelarvet kärpida vähemalt miljardi krooni võrra. Kuidas seda teha? Isamaa ja Res Publica Liidul on selleks plaan olemas. See sisaldab linnaisade propagandamasina kaotamist ning olulist kokkutõmbamist viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud administratiivaparaadis ja poliitprogrammides, nagu mõttetud koolitused, Inno-Irja teadusteosed jms.

Kulutusi hätta sattunud inimeste, perede, laste, vanurite toetamiseks praegusel raskel ajal kärpida ei tohi.

Aru tuleb saada ka sellest, et linnaisad ei peaks hoolitsema ainult oma erakonnakaaslaste tööhõive eest ega käivitama siingi plakatlikke kampaaniaid, vaid tööpuudusega tõsiselt tegelema. Annab ju iga töötuks jääv inimene olulise hoobi linna eelarvele. Tallinn peab taastama suhtluse ettevõtjatega, praeguste korrumpeerunud tegelastega ei soovi tõsiseltvõetavad ettevõtjad koostööd teha. Inimestele töö andmiseks vajab Tallinn investeeringuid, nende leidmiseks tuleb paremini ära kasutada euroraha, mida linnaisad seni sisuliselt ignoreerinud on. Toompeaga vastasseisu otsimise asemel tuleks otsida võimalusi koostööks ja linnakodanike probleemide lahendamiseks. See omakorda eeldab tõsist muutust senises valitsemisstiilis.

Vahetusest rääkides tuleb aga meeles hoida ka eespool tsiteeritud Obama hüüdlause teist poolt ehk usku muudatuste võimalusse: jah, me suudame! Pole mingi saladus, et Tallinnas toimuva on teinud võimalikuks inimeste passiivsus ning arvamus, et nende valimistel osalemisest pole mingit kasu, kuna kokkuvõttes läheb kõik ikka samamoodi edasi. Paljuski on selle passiivsuse tekitanud erakonnad ise, kes inimeste mõistmisvõimet alahinnates pole üritanud nendega rääkida, ja mis eriti hull - ühise eesmärgi nimel koondumise asemel pigem üksteisega kakelnud ning seetõttu Tallinnas korruptandid ikka uuesti ja uuesti võimu juurde lasknud.

Loodetavasti oleme kõik neist kogemustest õppinud. See muudab reaalseks ka tõelise vahetuse. Selleks on tallinlastel vaja tegelikult vaid üht: tulla kohalikel valimistel välja ning anda oma hääl vahetuse poolt. Vaid sel kombel võime oma eesmärgid saavutada ja Tallinna linna tema elanikele tagastada.

Pöörane Intervjuu: Mart Laar - Lendav tünder

2009-09-10

Ka Mart Laar (49) tahab saada Tallinna linnapeaks. Kuidas ta Ekspressi intervjuus vastu peab?

Isamaa ja Res Publica Liidu esimeest Mart Laari (49) on võrreldud karuga, kuid elavad sinised silmad ei sobi sellesse pilti.

Laar räägib kaks korda kiiremas tempos kui varem usutletud linnapeakandidaadid Pentus ja Pihl, võpatab tahtmatult fotograafi välklambisähvatuste peale ja kohendab oma tiraadide vahele rutaka käeliigutusega alla vajuma kippuvaid prille.

Aeg-ajalt haarab ta laual olevalt taldrikult küpsise ja näksib seda servast.

Laar ihkab Tallinna meeri kohta, kuid ei soovi kunagi saada presidendiks: "Ma olen liiga kannatamatu, liiga ebaviisakas, liiga agressiivne, ma sureks sinna ametisse lihtsalt ära. Ma ei taha võtta ühtegi ametit, kus ma niisama tühjalt istun, mulle meeldib täie rinnaga elada, täie rinnaga olla."

Krister Kivi: Kas teile kunagi horoskoop on koostatud?

Mart Laar: Issand jumal! Kui ma olin peaminister, siis vist keegi koostas. Mulle meenub häguselt, et mingi asi mulle laua peale pandi, kus olid ringid ja väga keerukad skeemid.

KK: Kas seda tehti riigi raha eest?

ML: (Lõkerdab ohjeldamatult) Ei-ei, seda ma võin küll garanteerida, et riigi raha eest pole horoskoope tellitud.

KK: Ma tegin teile horoskoobi täna hommikul, kasutades internetitarkvara.

ML: Ossa püha müristus!

KK: Teil on Kuu ühendus Marsiga: "Nii rõõm kui ka viha tulevad spontaanselt esile ega allu eriti teie mõistuse kontrollile.

Vihahoos võite palju rumalusi korda saata. Äkkvihast võitusaamine on üks teie eluülesannetest."

ML: (Rõõmsas äratundmises) Jah, ma olen kannatamatu, ma ei viitsi inimesi ära kuulata, see puudus mul on. Kõige jubedam vestlus on mul olnud elus inimesega, kellelt ma olen palju halbu kombeid selles vallas õppinud - Margaret Thatcheriga. Me kumbki ei viitsinud teineteise lauset ära kuulata ja vastasime käigu pealt. Ametnik, kes pidi üles kirjutama, läks täiesti hulluks.

KK: Seda teeb Merkuur Jääras, aga siis on siin veel Veenuse trigoon Uraaniga. "Teie jaoks on väga tähtis vabadus, seda eriti intiimsuhetes. Samas olete võimeline armuma esimesest pilgust ja kiirelt abielluma. Siiski tuleks selle seisuga võimalikult kaua vaba olla ja mitte end liiga vara abieluga siduda."

ML: (Lõkerdab ülemeelikult) See on näide, kuidas horoskoobid mööda panevad! Selles suhtes on natuke teistsugune see tegelikkus, või mitte natuke, vaid isegi palju. Ma olen oma abikaasaga väga õnnelik ja juba pikka aega.

Tarmo Vahter: Siit oleks hea võimalus tulla punkt 87 juurde valimislubaduses, mis ütleb: "Teeme koostööd uurimisorganitega ennetamaks, tõkestamaks ja avastamaks raha raiskamisi ja kuritarvitusi." Kui teie, härra Laar, olite esimest korda peaminister ja erakonna esimees, sai Isamaa raha riigiettevõtetelt, näiteks Tallinna Sadamalt. Oli see sigadus?

ML: No mul oleks muidugi lihtne öelda, et mis mina sellest teadsin, seda asja ajasid teised; aga teisalt ma olen erakonna esimees. Aga ma võin öelda, et Eestis ei tehtud ühtegi otsust, mis oleks olnud mõjutatud ühestki toetussummast, mis anti.

TV: Kuidas te seda täna hindate, et erakond võttis raha vastu?

ML: (Ohkab) Ega ma ei oska seda kuidagi hinnata, sest võetakse, mis seal salata, ju ka tänapäeval, on see siis Euroopa raha vormides või kuidagi teistmoodi.

TV: Aga te olite sellest rahavõtmisest teadlik?

ML: Ma jään lolli olukorda, öeldes, et ei teadnud, aga see oleks aus vastus.

KK: Teie programmis on öeldud, et tahate luua hooldekodusid, mis vastaks kõige tänapäevasematele nõuetele, jõuda olukorda, kus senist vanadekodu võiks "õigustatult nimetada päiksekoduks".

ML: (Veendunult) Ma arvan, et see on äärmiselt oluline!

KK: Miks peab neid "õigustatult nimetama päiksekoduks"?

ML: Sest selline koos vananemine, see peab olema päikseline. Ma mäletan omast ajast Kaugveri romaane, kus juba sõna "vanadekodu" võttis võbisema, ja olles ise kunagi käinud Pädaste mõisas asunud vanadekodus - see meenutas rohkem põrgu eeskoda kui paika, kus inimene võiks vananeda. Aga vanadekodu võib olla ka koht, kus leitakse endale hämmastava kiirusega uusi tuttavaid, uut tegevusvälja.

KK: Kas on olemas olukordi, kus enesetapp on kõige parem lahendus?

ML: Ei, ma ei arva, et kunagi on enesetapp lahendus! Ma lihtsalt usun seda! Mul on omad veendumused, arusaamad elust...

KK: Miks elu tingimata peab elama lõpuni - nii kaua, kui seda tuleb?

ML: Ma arvan, et see [põhjus] ongi kohtumine jumalaga ja kõik muu, mis käib sinna juurde.

KK: Kas te võiks kirjeldada jumalat?

ML: No vaadake, niipea, kui ma hakkan kirjeldama, hakkan ma seda rakendama poliitika tegemise vankri ette, nii et ma ei kavatse seda teile kirjeldada! Aga kui sa tahad jumalaga rääkida, siis käi armulaual - ja käi regulaarselt. Väga head on ka needsamad palvegrupid erinevates kohtades.

KK: Teie osalete palvegruppides?

ML: Olen osalenud jah!

TV: Teil on siin valimislubadus nr 67, mis ütleb: hoidume kliendisõbralike taksojuhtide kiusamisest. Täna kiusatakse Tallinnas kliendisõbralikke taksojuhte?

ML: Vaadake, sõidan tihti taksoga ja taksojuhid on ju uskumatult jutukad inimesed. Sealt ma pidevalt kuulengi, et need, keda tuleks kiusata, pääsevad suhteliselt leebelt, ja neid, kes töötavad suhteliselt korralikes fimades, ikka kotitakse täiega. (TV tahab midagi vahele küsida, kuid Laar ei lase end eksitada ja jätkab pikalt - EE) Ja see süsteem on vale!

KK: Kas olukorras, kus takso igasugune piirhind puudub ja pimedal tänaval võib ees oodata takso, mille sisseastumistasu on 1000 või 10 miljonit krooni - kas teie kui filosoofiadoktori meelest on inimene kohustatud ära maksma, kui ta kord juba sisse on istunud? Kas teie olete inimene, kes maksaks ära?

ML: Te lugesite mu horoskoopi, te teate, mida ma selliste nõudmiste peale ütleksin! Ja ma olen seda ka öelnud tegelikult - kord pimedal ajal üks takso sõitis ette ja tahtis tuhat krooni. Siis ma ütlesin, mida mõtlesin.

TV: Mida te ütlesite, härra Laar?

ML: Ah, ma parem ei kasutaks neid väljendeid, ikkagi avalik leht.

KK: Kas te riigikogus kaklusi olete näinud?

ML:
Kaklusi? Ei ole. Selles suhtes me Eesti Vabariigini ei ole veel jõunud, Eesti Vabariigi ajal mindi käsitsi ka kokku. Kuigi ma olen küll nüüd sattunud olema kõige suurema staažiga riigikogu tegelane; varsti kukub juba kolmekümnes aasta, mis on tõeliselt košmaarne uudis minu jaoks, ma olen tõeliseks poliitiliseks dinosauruseks muutunud, jube...

KK: Aga valitsuses?

ML: Ei, valitsuses ka mitte. Mõnes valitsuses ma olen küll kõrvalt näinud, kuidas ust paugutatakse ja asju loobitakse ja nutetakse ja nii edasi.
KK Mille peale siis üks Eesti poliitik nutma hakkab?

ML: Siis, kui talle väga halvasti öeldakse, ütleme nii.

KK: Te olete teeninud suuri summasid preemiate kujul (Milton Friedmani auhind aastal 2006 oli 6 miljonit krooni - EE). Palju teie tulumaks aastal 2007 oligi?

ML: No ikka palju, ma tõusin Eesti suurte maksumaksjate hulka. Ameeriklased vaatasid mind natuke nagu lollakat ja küsisid, et kas ma ei tea, mismoodi seda summat Eestisse kanda nii, et tulumaksu ei peaks maksma. Ma ütlesin, et tean küll, aga lõpetage ära oma rumalad ja lollakad ettepanekud.

KK: Millist varianti teile soovitati?

ML: Ma teadsin ise ka neid variante, ega ma loll ei ole!

TV: Kohvriga või?

ML: Ei noh, neid võimalusi on igasuguseid.

KK: Aastal 2007 te teenisite väga suure aktsiatulu (portfell kasvas miljoni - EE). On see raha veel aktsiates või suutsite te selle välja tõmmata õigel ajal?

ML: Mul vedas, suure osa ma võtsin õigel ajal välja. See on praegu kontol, seal tiksub ju praegu paremini.

TV: Te julgete hoida raha kroonides, härra Laar?

ML: Jah!

KK: Kui tuleks devalveerimisotsus, siis te saaks telefonikõne öö enne?

ML: Ma olen selle kõne saanud, ma olen juba üle elanud ühe korra selle olukorra. Kui me olime sunnitud Tartu Kommertspanga tegevuse lõpetama, siis kõik minu hoiused, kogu mu kahe esimese läände tõlgitud raamatu honorar istus Tartu Kommertspangas.

TV: Ja palju te kaotasite?

ML: Palju!

TV: Seda ei õnnestunudki tagasi saada?

ML: Ei. Ja poleks olnud midagi lihtsamat [kui raha õigel ajal välja võtta], sest [TKP tegevuse lõpetamine] oli minu enda otsus. Minu kolleeg Leedust käitus ju täpselt vastupidi - kõigepealt helistas pangadirektorile ja lasi oma deposiidi välja võtta ja kaks tundi hiljem murti direktori uks maha ja viidi direktor käeraudades minema.

KK: Väidetakse, et te ei vasta kunagi telefonile ja ei helista kunagi tagasi.

ML: (Justkui meelitatult) Vastab tõele!

KK: Miks?

ML: Teate, enamik inimesi, kes mulle helistavad, on need, keda ma ei tea. Need numbrid, kellele ma tahan vastata, on sissemärgitud, aga ega neid liiga palju pole, kuskil 10-20. Seal on lähedased ja siis on ka teatud sõpru ja mõned kõned välismaalt.

TV: Margaret Thatcher, Carl Bildt?

ML: Margaret Thatcher telefoni eriti ei kasuta, aga teine mees küll.

KK: Palju teil praegu on vastamata kõnesid?

ML: (Kougib telefoni välja ja siis kerge pettumusega) Oh, ei olegi - neli, viis. Ilmselt nad vaatasid mu päevaplaanist, et ma istun siin Eesti Ekspressis ja annan usutlust.

TV: Selge, võtame teie valimislubaduse nr 44, mis puudutab koolivägivalla tõkestamist. Härra Laar, milline on teie kokkupuude koolivägivallaga?

ML: Koolivägivalda otseselt ei olnud - vahetevahel andsin mina kolki, vahetevahel sain mina kolki, selles suhtes oli kõik tasakaalus. Minu päevikut lugedes oli mul suhteliselt lõbus.

TV: Kas üks klassivend, kellega kokkupuudete käigus teie prillid vahel purunesid, oli Imre Arakas?

ML: Ei, vastupidi. Ei-ei! Esiteks mu prillid ei purunenud sel ajal eriti. Nooremates klassides mul olid veel sellised prillid, et need sai enne kaklemist ära võtta.

TV: Millal te Arakaga viimati kohtusite? Mõnel klassikokkutulekul ehk?

ML: Jah, ja lennuväljal nägin ka vist ükskord.

KK: Kui palju te kaalute?

ML: Ausalt öeldes pole kaalu peal tükk aega käinud. Kaugelt võin ma selline aeglane ja tume tükk välja näha, aga nagu üks mu tuttav ütleb: lase Laar väljakule ja siis jookseb nagu hull. Ise nimetan [end] lendavaks tündriks.

KK: Metsavennana, praegusel aastaajal, kui mitu nädalat te vastu peaks?

ML: Oh issand jumal! (Haarab küpsise järele) See on rohkem peast kinni, vanasti surid just kõige tugevamad mehed esimesena ära.

KK: Ma olen töötanud läbi Alfred Käärmanni "Metsavenna käsiraamatu". Milline peab olema metsavenna ladu?

ML: Seal peab olema väga palju erinevaid nõusid, millesse on pandud soolapekki, liha, ja teatud tangaineid on pandud eri kohtadesse.

KK: (Segab vahele) Aga kui palju peab olema tikke?

ML: Oh issand jumal! Need peavad olema eraldi pakitud kõigepealt.

KK: Õige!

ML: (Rahuloluga) Käärmanni tunnen ma nii vanast ajast, et temaga te mind ei tõmba. Ma olen kobistanud temaga mööda neid metsi ja punkreid.

TV: Ma leidsin riigikantselei arhiivist ühe kirja, mis on saadetud detsembris 1992, kui olite esimest korda peaminister: "Olen maanaine ja ütlen nii, nagu mõtlen. Selline karvane peaminister on häbiks meie rahvale. Teie viite meie rahva autoriteedi alla suurriikide seas. Häbi, noor mees. Allkiri - Televiisori vaataja!"

ML: See kiri tuleb tuttav ette jah, aga ega mu imidž nüüd nii teistsugune ka pole. Prillid on natuke väiksemad ja habet on ehk kokku tõmmatud, aga üldiselt ma kavatsen samamoodi jätkata. Lakitud pupujukusid ma ei salli!

TV: See polnud ainuke kiri. (Tsiteerib) "Tihti-ühtepuhku on näha Teid esinemas T/V värvilisel kineskoobil... ees punastvärvi lips. Kui sõidate USA-sse - New Yorki - siis ärge seal sedavärvi lipsu kandke. Too punastvärvi lips on sealsete homoseksualistide tunnusmärgiks. Nende tuntuim kohtumispaik on 42 tänav, Broadway ja 5-enda avenüü lõigul."

ML: Vat seda kirja pole mulle tutvustatud, vat seda kirja ma ei mäletagi. Ossa pagan! Kõige hullem, et Ameerikas see lips mulle kingitigi. Ja mitte inimese poolt, keda võiks pidada homoks või joodikuks, vaid ühe USA kongresmeni poolt.

KK: Kas teie kui isamaaliitlase meelest, inimese meelest, kes usub jumalasse, homod pääsevad taevasse?

ML: No sellele küsimusele ma võin küll vastata jah. Ma arvan, et see ei sõltu sellest, see sõltub paljudest muudest külgedest.

Peeter Tishler: Tallinn hoolib ainult neist, kes käivad valimas?

2009-08-24

Jättes kommenteerimata kultuuriasutuste rahastamise konkursi, huvikoolide rahastamise lõpetamise päevapealt ja lasteaedade kärped, pean ma siiski kirjutama Tallinna spordipoliitika kardinaalsetest muutustest.

Senimaani päris hästi toiminud Tallinna spordipoliitika koostöö Tallinna Spordiliiduga on praegu kahjuks ühepoolselt lõpetatud. Hea tava kohaselt oleme seni olulisemaid muudatusi kooskõlastanud.

Aastate jooksul oleme koostöös spordi- ja noorsooametiga täiendanud ja parandanud Tallinna sporditegevuse toetamist, mis viimaks muutus peamiseks sporti ja huvitegevust väärtustavaks, efektiivselt toimivaks süsteemiks. Olen sellist kohaliku omavalitsuse spordikorralduse süsteemi mitmel korral ka mujal maailmas seminaridel ja kohtumistel eeskujuks toonud.

Praegu enam varasemat optimismi paraku jagada ei saa. Mitmed minu poole pöördunud Tallinna spordiklubide juhid on segaduses, kuna seni spordirahvale kinnitatud info põhjal on niinimetatud pearaha vähendamine viimane võimalus kärbete reas.

Keset südasuve teatati spordiklubidele aga, et teie tegevuse rahastamist vähendatakse 50 protsenti! Ei, mitte kaheksa ega kümme, vaid kohe laksti - 50 protsenti. «Polee pahaa,» nagu ütleks üks poliitklassik.

Tagajärjeks on väljakujunenud spordisüsteemi oluline muutumine. Treeneri elukutse väärtustamine, «lapsed tänavalt ära» poliitika, spordiklubide arendamine ja muu selline - unustage ära! Klubid on sunnitud treeningutasude hindu tõstma ja treenerite palku alandama, mis viib alla treeningute kvaliteedi ning vähendab laste hõivatust spordiga.

Linn otsustas vähendada sporditegevuse toetust 22 miljoni võrra. Matemaatika ütleb, et klubid peavad sama summa ulatuses kokku hoidma või tõstma treeningutasusid. Ilmselt nii ka tehakse: vähendatakse treenerite palku, tõstetakse tasusid, lõpetatakse tegevus.

Küsimus on nüüd juba vaid selles, et valikute tegemisel on linn otsustanud lõigata just kõige nõrgematelt. Nagu Postimehe hiljutine karikatuur sama teemat hästi portreteeris: «Lapsed pole ju meie valijad.»

Seejuures pole kuulda ega näha, et Tallinnal oleks plaanis vähendada kulutusi propagandale või tööjõule.

Loodan, et need ligi 20 000 Tallinna lapse vanemad, keda selline suhtumine puudutab, tuletavad ennast meelde kohalike omavalitsuste valimistel. Sest muud ei oska ma soovitada ka arvukalt minu poole pöörduvatele spordiklubide juhtidele ja treeneritele.

www.postimees.ee

Apoliitiline linnapea puhastab õhku

2009-08-11

Mittepoliitilise linnapea ideel on jumet kasvõi sellepärast, et see vastab inimeste ootustele. Erakonnapoliitika pole kunagi ühiskonnas ülearu populaarne, aga Eesti praegune olukord toimib skepsist süvendavalt.

Kindlasti jääb Eesti poliitiline süsteem erakonnapõhiseks ka tulevikus. Küll aga on vaja vabaneda nende võimutasandite tarbetust politiseerimisest, mis terve mõistuse järgi erakonnapoliitikat ei eelda.

Kõikvõimalike maa- ja linnaosavanemate politiseerimine on tarbetu veidrus, mida meie poliitilise süsteemi loojad ilmselt algselt ette ei näinud ning mis on pigem mõjunud nende ametikandjate autoriteeti madaldavalt. Rääkimata sellistest jaburustest, nagu kunagine katse keelata kohalikel valimistel kodanike valimisliidud ja tuua üleriigiline erakonnataplus mõnesaja elanikuga valdadesse.

Eestile tuleb kasuks hoopis see, kui võimalikult palju kodanikke astub poliitiliste erakondade liikmeks, lööb kaasa nende poliitikate kujundamises, muutes sellega praegused erakonnad ja ka erakonnasisese demokraatia palju tõsiseltvõetavamaks. Paraku on suund tihti olnud vastupidine - erakondade küllalt kitsast kandepinda püütakse kompenseerida politiseerimisega nendel võimutasanditel, kus see on täiesti mittevajalik ning jätab endast pigem administratiivse mõjutamise maigu.

Nüüd aga apoliitilise linnapea idee juurde, mis tekitas eelmisel nädalal õige elava ja terava diskussiooni. Kõigepealt esitas Indrek Tarand selle idee ebaharilikul moel, eeldades, et tema ümber koguneb Keskerakonda võimult tõrjuv opositsioon ning erinevate erakondade linnapeakandidaatidest saavad teised viiulid ehk abilinnapead.

See pole välistatud, kui enne tehakse erakondadeülene kokkulepe ning too mittepoliitiline poliitik X esitatakse avalikkusele kas „mittekandideeriva ühiskandidaadina" või valitakse tõesti välja hoopis personaliotsingufirma abiga. Hea tahtmise korral on see isegi võimalik, kuid paraku kiirustas mõni potentsiaalne osapool seda ideed juba eos ilma pikema kaalumiseta tagasi lükkama.

Oma klassikalisel kujul eeldaks mittepoliitilise linnapea mudel seda, et poliitilised otsused jäävad volikogu pärusmaaks ja nende elluviimine usaldatakse professionaalsele ametnikkonnale. Järelikult pole sel juhul mõtet ka poliitilistel abilinnapeadel, rääkimata madalama taseme juhtidest.

Kindlasti tasub Eestil sellist lähenemist kaaluda. See eeldab kõrget ametnikukultuuri ning senise tava väga olulist muutmist. Eeldatav positiivne efekt on parteilise korruptsiooni vähenemine, mis kahtlemata aitab kaasa ka muu korruptsiooni minimeerimisele. Tõenäoliselt tuleks seda teemat käsitleda haldusreformi kontekstis.

See aga ei tähenda, et eelolevate kohalike valimiste kontekstis on hiljaks jäädud. Positiivseid samme saab teha Tallinnas isegi juhul, kui mingil põhjusel jäädakse poliitilise linnapea juurde. Näiteks on võimalik depolitiseerida linnaosavalitsused (ilma seejuures linnaosi kaotamata), jagada linna propagandateenistuse eelarve elulisemateks vajadusteks jne.

Tõsine probleem on ametnikkonna politiseerimine. See pole enam toimunud n-ö vana ametnikkonna sundparteistamise teel, sest nii tekib ebameeldivaid tagasilööke avalikkuse silmis, vaid pigem keskerakondlaste järk-järgulise, kuid lõppkokkuvõttes ulatusliku imbumisega erinevatesse Tallinna linnaametitesse.

Kui ka teised on valmis sama mudelit järgima, siis see tähendab, et munitsipaalvõimu teostavatel erakondadel on oht muutuda aateühenduse asemel tööbörsiks. Kahjuks ei tee selline börs valikuid inimeste sisulise pädevuse alusel. Eriti praeguse tööpuuduse juures riivab see aga tõsiselt ühiskonna õiglustunnet.

Kuna nimedega opereerimine köidab hästi avalikkuse tähelepanu, siis on mittepoliitilise linnapea ekvivalendina juba kasutatud Jõksi, Nõlvaku ja Kunnase nimesid. Elame, näeme. Siiski olen veendunud, et olulisem kui põnevate nimede hõikamine auditooriumile, on täna aru saada, millistel tasanditel ja kuidas saab munitsipaalvõimu ülemäärast politiseerimist piirata. Siin on reserve nii ausate ja sisuliste konkursside korraldamiseks kui ka lihtsalt tööjõukulude kokkuhoidmiseks.

Seni aga, kuni sõltumatu linnapea nominendid veel kuskil luulelises kõrguses hõljuvad, meenub mulle poliitilise persoonivaliku hädine reaalsus, näiteks Reformierakonnast Keskerakonda asunud linnavolinik Svetlana Melehhova. Selle ülemineku hind oli Kanutiaia noortemaja direktori töökoht, mille proua Melehhova pälvis vaatamata kehvale eesti keele oskusele, kollektiivi ja avalikkuse vastuseisule. Paraku pole Melehhova sugugi ainus näide.

Lühidalt on Melehhova kaasuse taga terendav oht see, et valija saab sõltumatute linnavolinike ja pädevate ametnike asemel armetu poliitilise proletariaadi, kel pole muud plaani kui iseenda väikeste huvide teostamine.

Sellepärast on Keskerakonnal väga kasulik järgmised neli aastat opositsioonipingil istuda. Nii saaksid end linnavõimu külge kinnistanud keskerakondlased kõige selgemal kujul teada, et Edgar Savisaare pingutustele vaatamata ei asu Tallinn mitte kusagil päriliku klannivõimuga Kesk-Aasias, vaid pigem ikka Põhjamaade poliitilises kultuurkonnas. Ja kindlasti on Tallinnas palju valijaid, kes ootavad just sellist signaali.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks avaldatud:

13.august 2009 KOIT

Tallinn kärbib oluliselt laste spordi ja huvialade toetamist

2009-06-18

Tallinna negatiivne lisaeelarve kärbib oluliselt laste ja noorte võimalusi tegeleda spordi ja huvialadega; linna toetus spordiklubidele väheneb pea kolmandiku võrra.

Audentese spordiklubi juhataja Peeter Tishler on murelik, sest teade laste pearaha kärpest tuli välguna selgest taevast. Spordiklubis saab praegu trenni teha 11 spordialal, kuid tume tulevik sunnib tegema korrektuure. Nüüd väheneb linnapoolne pearaha 4500 kroonilt 3375 kroonile aastas, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Tuleb üle vaadata kõik treenerite palgad, tuleb läbirääkimistesse asuda spordibaasidega, tuleb ilmselt minna lastevanemate rahakoti kallale," rääkis Tishler.

Tallinnas on pea 200 spordiklubi ja Tishleri hinnangul tuleb paljudel väikestel kas uksed kinni panna või siis halduskulude kokkuhoiuks liituda. Kärpega hoiab linn kokku 22,8 miljonit krooni kavandatud 90 miljonist.

"See raske aeg tuleb muidugi üle elada, ma saan sellest aru. Aga ma ei saa aru sellisest väga jõhkrast kärpest laste ja noorte arvelt. Kui me teame, et linnal on planeeritud mis iganes kulusid, 30 miljonit krooni oma televisiooni loomiseks, siis minul tekib küsimus - milliseid valikuid me teeme Tallinnas," ütles Tishler.

"Ma arvan, et ka linnaelaniku teavitustöö selles osas, mis linnas toimub ja milliseid otsuseid vastu võetakse on oluline. Kindlasti ei taha me piirata laste võimalusi, vaid eelkõige on see suunatud sellele, et spordiklubid ise oma tegevuse ringi vaataksid ja tekiksid suuremad ja tugevamad spordiklubid," selgitas Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen.

Toetus erahuvialakoolidele lõpetatakse täielikult

Kui spordiklubide toetusraha vähendati, siis erakätes huvikoolid ei saa enam sentigi.

"Erahuvikoolide toetamine ei ole seadusega pandud kohustus, vaid linn on seda 2005. aastal vabatahtlikult endale võtnud ja täna on piisavalt munitsipaal-huvikoolides kohti, kuhu need lapsed saaksid tulla," märkis Jäppinen.

Musamari kool on üks neist, kes linna toetusrahast ilma jääb. Uksi nad kinni panema ei pea, sest õppetöö põhineb õppemaksul, mis on 440 kuni 700 krooni kuus. Küll aga tuleb kokku tõmmata koorikooli väljundit ehk siis kontserte korraliku orkestri saatel.

Lisaeelarve oli täna volikogus esimesel lugemisel. Kokku kärbib Tallinn eelarvet 9 protsendi võrra. Puutumata jääb 50 miljonit krooni n-ö propagandakuludeks.

Video

Reinsalu: veemonopoli üle puudub kontroll

2009-04-27

Tänane uudis Tallinna Vee möödunud aasta kasumi kohta, misl oli 295 miljonit krooni, millest 230 plaanitakse dividendidena välja maksta, näitab, et veemonopolide üle puudub Eestis igasugune kontroll, arvab riigikogu liige Urmas Reinsalu.

„Olukord on lausa karikatuurne: vee hinna regulaatorina tegutseb Tallinna linn ise, kes on kolmandiku Tallinna Vee aktsionär ja seega ilmses huvide konfliktis. Pole siis ime, et viimase kuue aastaga on Tallinna Vee hind kerkinud üle 50 protsendi ja kasum möödunud aastal oli üle 40 protsendi," kirjutab Reinslau oma blogis ning teeb ettepaneku, et riigikogu algataks järgmisel nädalal seaduseelnõu, millega antakse veemonopolide hinna eelnev kooskõlastamine riigi konkurentsiameti pädevusse.

Amet peab saama õiguse tutvuda kõigi majandustegevust puudutavate materjalidega ning kooskõlastab hinna mõistliku tulukuse tasemel. Kui Vee-ettevõtja venitab taotluse esitamisega või algab vaidlustamine kohtus, siis tuleb anda konkurentsiametile õigus kehtestada piirhind vastavalt tegelikele tegevuskuludele ja mõistlikule kasumile. Kui tegevuskulud kahanevad, peab ettevõtja esitama taotluse ka hinna alandamiseks.

Taolised monopoolsed ettevõtjad kontrollimatu hinnakujundusega on kaasvastutavad ka suure viimaste aastate inflatsiooni eest ning muudavad kõrgete hindade kaudu konkurenstivõimetumaks ka Eesti ettevõtjaid. Ka Rahvaliidu Tallinna linnaühenduse esimees Lauri Läänemets leiab, et Tallinna Vee otsus maksta valdav osa eelmise aasta kasumist omanikele dividendidena ja laenata samaaegselt raha investeeringuteks, näitab vee- ettevõtte vastutustundetust.

„Oleme seisukohal, et linna osalusega ettevõte peab arvestama majandusliku keskkonnaga ning käituma eelkõige linna kodanike huvides. Hetkel kui majanduslangusest tulenevalt on võimalik odavalt veetrasse korrastada on arusaamatu 230 miljoni krooni dividendideks maksmine. Sisuliselt on tegemist linnakodanike petmisega," ütles Läänemets.

Ene Ergma: ehitusbuumiga jäi arhitektuuri ja ehituse kvaliteet tahaplaanile

2009-04-27

Riigikogu esimees Ene Ergma ärgitas täna KUMUs rahvusvahelisest arhitektuurikonverentsist „ Riik kui kodu" osavõtjatele esinedes arhitekte ehitustegevusse rohkem sekkuma, et vältida killustatust arhitektuuripoliitikas.

Ergma rõhutas oma sõnavõtus, et planeeringu tegevuskava täitmist tuleb hinnata, vahendab Riigikogu pressitalitus. Ta tõi näiteks ehitusega seonduva. "Tänaseks on ehitusbuum raugenud ja meil on põhjust järele mõelda, kas selle sektoriga seoses oleks põhjust midagi muuta. Soov endile uut ruumikamat kodu saada kannustas tuhandeid peresid ja innustas arendajaid rajama kiireid põlluprojekte. Nõudlikkus jäi nii arhitektuuriliste lahenduste kui ka ehituskvaliteedi osas tahaplaanile," nentis Ergma.

Riigikogu esimees esitas retoorilise küsimuse: Kui riik on meie kodu, siis kelle ülesanne on selles korda hoida? „ Lihtne vastus oleks, et inimestel, kes on selleks seatud - planeerimisseadus annab omavalitsustele võimalused otsuste langetamiseks. Kuid see annab ka võimaluse muuta juba kehtestatud planeeringuid, missugune tegevus ei tarvitse alati vastata avalikule huvile," leidis Ergma.

Seaduste täitmist ja huvirühmade seisukohtade kaasamist kontrollib avalikkus, sealhulgas ka kõik need arhitektid, kes on valmis sellesse panustama - detailplaneeringute aruteludel ja igal muul võimalusel, kus seda pakutakse.

„Kas on vaja täiendavat ametkonda või isikut, kes aitaks selles valdkonnas korda pidada?" küsis Ergma. Kas me sellisena saame juurde tugeva institutsiooni või institutsiooni, milles hakatakse kohe tonti nägema ja mille otsuste vastu võitlema.
„Usun, et kui alustuseks kõik olemasolevad ametimehed töötaksid nagu avalikkus on nõudnud, siis realiseeruks arhitektuur demokraatlikumalt ning jätkusuutlikumalt. Vähem oleks vastasseise, omakasupüüdlikust, manipulatsioone inimeste ja avaliku ruumiga," rõhutas oma kõnes Riigikogu esimees.

Konverentsi korraldajad on arvamusel, et arhitektuuripoliitikat tuleks ajada paremini, selle rolli tuleb tähtsustada, sest praegu on arhitektuurikorralduse koordineerimine killustatud, kaootiline ja jagunenud mitmete ministeeriumide, ametkondade ja seaduste vahel.

Parts: Euroopa Liit peaks olema küberkaitse vallas ühtsem

2009-04-27

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts nentis Tallinnas toimuval Euroopa Liidu kõrgetasemelisel küberkaitsekonverentsil, et EL peaks olema küberkaitse vallas ühtsem.

Vaevalt on juhus, et ELi kõrgetasemeline küberkaitsekonverents toimub just Tallinnas ja Eesti vastaste küberrünnakute alguse aastapäeval. Paljuski on just Eesti toonane kogemus sundinud Euroopat küberkaitse probleemi tõsiselt võtma ja selles suhtes samme astuma. Praegu jätab ühisrinne soovida, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Et iga liikmesriik seaks sisse oma kiirreageerimismeeskonna ja need meeskonnad teeksid omavahel väga tihedat koostööd. Nii et kui ühes liikmesriigis midagi juhtub, siis kõik teised aitavad üheskoos sellel riigil reageerida," rääkis Euroopa Komisjoni infoühiskonna ja meedia volinik Viviane Reding.

Konverentsi juhtinud Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi arvates on ELi ühtsus kübervallas seni soovida jätnud.

"Ka viimased kaks aastat näitavad, et globaalselt EL võiks olla ühtsem siin," rääkis Parts. "Kas see on nüüd nii tugev huvi kui energiapoliitikas või paljudes välispoliitilistes aspektides, aga paljudes diskussioonides rahvusvahelises telekommunikatsiooni liidus näeme, et EL nagu vajub ära."

Võõrustajana demonstreeris Eesti Demokeskuses külalistele siin väljatöötatud innovatiivseid lahendusi, kuidas internetti igapäevaelus rakendada. Nii mobiiliga parkimine kui ka sama tarbeesemega ajalehe eest maksmine oli enamikule uudne asi. Üks tänasel kohtumisel korduvalt rõhutatud teema oli tiheda koostöö vajadus valitsuste ja erasektori vahel.

"Väga tähtis on ka partnerlus riigi ja erasektori vahel," ütles Reding. "Ning üksikisikutest internetikasutajate harimine. Inimesed on tihti teadmatuses internetiga kaasnevatest probleemidest ja nad panevad nii ohtu kogu ühiskonna."

Homme ongi arutellu kaasatud ka erasektori esindajad, samuti külalised väljastpoolt ELi USA-st ja Jaapanist.

http://uudised.err.ee/index.php?06162781

Partsi kava ajaks ärielu ülikooli toel õitsele

2009-04-22

Majandusminister Juhan Parts paljastas täna laiahaardelise esmavisandi kavast, mis peaks muutma ülikoolide toel Eesti ettevõtlikumaks ja innovaatilisemaks.

Kava tugineb kolmel sambal - esiteks tuleb süstida tavalistesse üliõpilastesse senisest rohkem ettevõtlikkust, teiseks koolitada reformialteid arendusjuhte ning kolmandaks käivitada programm «Akadeemiast ärisse».

«Meie majanduse praegune olukord ei anna alust kahtepidi mõtlemiseks selles, kas meil on vaja uusi ettevõtlike inimesi,» kõneles Parts tänasel kõrghariduskonverentsil Nordic Hotel Forumis.

Majandus massidesse

«Eestlased peavad muutuma märksa ettevõtlikumaks rahvaks,» ütles minister. Et selliseid ettevõtjaid leida, on tema sõnul oluline soodustada sellise arusaama levikut, et ettevõtlusega tegelemine ei ole üksnes majandust põhierialana õppinud inimeste pärusmaa.

«Majandusalased teadmised ei ole ühegi ettevõtja jaoks kindlasti üleliigsed, ent majandus on tihedalt seotud teiste eluvaldkondadega, ja ühte edu saavutamise valemit ei ole kas olemas või vähemalt ei ole see meile tuntud.»

Praegune suuremõõtmeline finants- ja majanduskriis annab tema sõnul tunnistust sellest, et majandus on keerukam fenomen kui meile meeldiks, ja teisalt, et nii õnnestumise kui ebaõnnestumise võimaluste üle maksab pidevalt juurelda.

Psühholoogid ettevõtjaks

«Seetõttu ei tohi ka ettevõtlusõpe olla ühedimensiooniline ja olla keskendatud üksnes majandust põhierialana omandavatele õppuritele. Majandus vajab edukaks toimimiseks ettevõtlikke inimesi erinevates rollides,» rääkis Parts.

Kõigis õppurites ettevõtlikkuse ärgitamiseks peaks tema sõnul insener- ja sotsiaal- ja loovteaduste valdkondades juurutama ettevõtlusõppe valikmooduli ja valikained. Suurem hulk tudengeid puutub nii kokku ja saab sellised teadmised, mis võimaldavad huvitatutel ettevõtluses tegutsema hakata.

Partsi sõnul on oluline, et ettevõtlusõpe oleks inspireeriv ja julgustaks ettevõtjana kätt proovima, seega peaks see andma esmajoones huvi ärgitava ülevaate erinevatest praktilistest teemadest nagu ettevõttega alustamine, turundus, rahvusvahelisele turule sisenemine, kapitali kaasamise võimalused ja elementaarne finantsarvestus.

Oskuslikud reformijad

Teiseks, et kasvatada ettevõtetele võimekaid arendusjuhte, kellel on teadmisi ja oskusi muutuste elluviimiseks, soovitatakse luua vastav tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistrikava.

«See võiks anda teadmisi ühelt poolt ärijuhtimisest ja teisalt tehnoloogiajuhtimisest ning selle sihtgrupiks võiksid olla kas juba ettevõtluses tegutsevad või näiteks avalikus sektoris töötavad inimesed, kellel on soov tegevusvaldkonda muuta (interdistsiplinaarsus on siingi väga oluline),» rääkis Parts.

Tehnoloogia- ja ärijuhtimise magistriõppe kava eesmärk on tema sõnul anda tudengitele teadmisi ettevõtte muutmiseks innovaatilisemaks ja tehnoloogilisemaks - näiteks, et osataks muuta ettevõttes protsesse efektiivsemaks.

Teadus rahaks

Ministeeriumi algatuse kolmas osa - «Akadeemiast ärisse» - kopeerib natuke Rootsis käivitatud programmi, kus magistriõppe käigus võetakse üks reaalne teadusprojekt ja muudetakse päriselus toimivaks äriks.

«Sisult on selle all silmas peetud programmi, mis seob tervikuks magistriõppe, teaduse tulemuste kommertsialiseerimise, seemnekapitali ja tehnoloogiainkubatsiooni,» rääkis Parts.

Programmil on reaalselt katsetatud ja töötav eeskuju Göteborgi Chalmersi Ülikoolist.

Teadustöö saab äriplaani

Eestis võiks Partsi sõnul tegemist olla ülikoolidevahelise magistriõppe mooduliga, kus ava-aastal pühendutakse rahvusvahelistuva tehnoloogiaettevõtte juhtimise õppimisele teoorias.

Teisel aastal viiakse ellu reaalne projekt, kus otsitakse koostöös ülikooli tehnoloogiasiirde üksusega mõni teadustöö, mille alusel koostatakse äriplaan ja valmistatakse prototüüp - eesmärgiga jõuda ettevõttega faasi, kus saab reaalselt kaasata riskikapitali.

«Projektis osaleksid ka teadus- ja tehnoloogiapargid, mis pakuvad tiimidele tehnoloogiainkubatsiooniteenust ja seemnekapitali. Lisaks tuleb kaasata riskikapitali rahastajad Arengufondist ja erafondidest,» pakkus minister.

Partsi sõnul on järgnevalt kavas tutvustada eelmainitud kolmel sambal tuginevat programmi majandus- ja kommunikatsiooniministrile nõuandvas innovatsioonipoliitika komisjonis.

Ninanips Vene saadikule

2009-03-17

Kes jõuab vaielda Nikolai Uspenskiga? Temal on ikka oma seisukoht, ehk täpsemalt Kremli seisukoht. Tartu rahu enam ei kehti, olukord Vene koolides halveneb ja Keeleinspektsioon on repressiivorgan. Eesti poliitik ei viitsi isegi vaielda. Ja kas on mõtet - niigi on Venemaa tundlik teema, iga piiksatuse peale ei pea püsti hüppamaja kui avaldusi teha, siis tõsisemal tasandil kui Vene suursaadiku sellised süüdistused marginaalses ajalehes.

Uspenski hinnangud koolisüsteemile ja keeleinspektsioonile pole mitte üksnes valed, vaid need soodustavad segregatsiooni - kahe kogukonna keelelist ja hariduslikku eraldumist. Kui võtta eelduseks, et Vene koolide õpetajad ei pea eesti keelt oskama, siis on tagajärjed just sellised.

Sel taustal mõjub ootamatult ja värskendavalt Vene koole ühendava õpilasesinduste Assamblee seisukohavõtt: "Härra Uspenski, ilma teie abita oleks meil parem!" Nii pole siiani öelnud ükski vene poliitik Eestis. Vene saatkonna suunas on ikka vaadatud suu lahti ja vastandumist vältides - ükskõik, missuguseid Eesti- vastaseid seisukohti sealt poolt esitatakse. Keskerakond ja vene erakonnad on konkureerinud Venemaa toetusele, sest sellest sõltub nende arvates vene valijaskonna toetus Eestis ja ega me täpselt teagi, millist laadi abi veel.

Ja nüüd korraga tuleb selline seisukoht! Eriti jäi meelde Mustamäe õpilase Sergei Metlevi väide, et kui Vene saadiku seisukohad kandepinna saavad, siis kukub muukeelne haridus Eestis samamoodi läbi, nagu on läbi kukkunud Eesti-Vene suhted.

Vaatasin huviga, millist vastukaja tekitab Metlevi avaldus Eesti venekeelses ajakirjanduses. Esiteks, vastukaja pole väga elav. Teiseks, ajaleht Vesti nimetab Õpilasesinduste Assambleed "Kristafovitši lasteks" osundusega organisatsiooni "Avatud Vabariik" juhtivale Jevgeni Krištafovitšile. Kolmandaks, kommenteerivates portaalides käib Metlevi sõimamine.

Meil räägitakse küll palju integratsioonist, kuid sageli puudub selge ja ühine arusaam, mis see tegelikult on. Keskerakonna jaoks võib see olla kodakondsuse andmine kõigile, aga IRL küsib kvaliteeti. Ja eesti keele omandamine koolis, sealhulgas vene koolide õpetajate eesti keele oskus kuulub kahtlemata sinna juurde.

Ebapiisava integratsiooni näiteks peetakse seda, et Eesti poliitilises ja administratiivses eliidis on vähe muulasi. Olen selle väitega nõus. Kui aga muulased orienteeruvad Vene saadiku pahatahtlikele avaldustele, siis ei saagi sellised inimesed tekkida. Metlevi ja vene õpilasorganisatsiooni avaldus on eeskätt julgustav. Probleemi lahendus on just see, kui uus põlvkond astub ette uute väärtushinnangutega. Sõnavabaduse ja Metlevi kaitseks.

Kui täna varahommikul oma kodulehele Vene saadikut ja Sergei Metlevit puudutava kommentaari riputasin, et teadnud ma veel, et kool on Metlevit valjus toonis hukka mõistnud, ta õpilasomavalitsuse juhi kohalt tagasi kutsunud ja üldse tema pärast kahetsust avaldanud. Metleviga pragamine meenutas nõukogude aegaja kõlas nõukogulikus stiilis. Väljendid nagu "nördimus Metlevi avalduse peale", "vääritu käitumine" ja teised kõnelevad enda eest. Nõukogude ajal võidi muidugi õpilasi poliitilise suupruukimise eest pikemata koolist välja visata.

Ma ei tunne Metlevit ega tea temast midagi peale tolle avalduse. See oli värske ja selge vaade, võibolla mitte just diplomaadi kujutatud, kuid ma ei saa aru, mis oli seal sellist, mis kutsus esile kooli "nördimuse vääritu käitumise pärast". Ka ei tekkinud mul hetkekski mõtet, et Metlev on kõnelnud kooli nimel, ta kõneles täiesti selgelt oma organisatsiooni nimel. Ilmselt on ainus häda selles, et Metlev ütles tõtt ja kellegi jaoks väga valusat.

Eriti hämmastab mind aga mulle tänaseni tundmatu keskerakondlasest linnavolikogu liikme Nikolai Degtjarenko kommentaar. Tema on nimelt öelnud, et analüüs ja kriitika peaks tulema haritud ja pädevatelt spetsialistidelt, aga mitte mingil juhul kooliõpilaselt, kes õpib kolmedele-neljadele. Tule nüüd taevas appi, kus ma sellist jama viimati kuulsin? Eks ikka riikides, kus sõnavabadusega on probleeme, ajakirjanikud istuvad vangis ja võimuesindajad ütlevad, et midagi poliitilist selles küll pole, sest tegelikult neil lihtsalt puudub kvalifikatsioon ja pädevus midagi arvata - vääritud tüübid sellised!

Hei, vene kool Mustamäel! Ae! Eesti on vaba maa, igaühel on sõnavabadus ja meie võimukese ei asu ammu enam Kremlis.

Avaldatud lisaks:

18.03.2009 Tallinna Linnaleht

Kommenteeri!

www.herkel.net

Kommunistlikud pommid ja valed

2009-03-11

Mõned aastad tagasi, kui Harju tänava varemed olid pisut maltsa kasvanud, näitasin seda kohta ühele Euroopa poliitikule, kes oli ööpäevaks Tallinna läbisõidule tulnud. "Aa, sakslased pommitasid," ütles ta oma lääneeurooplase loogikaga. Mina siis seletasin, et ei, venelased pommitasid ja õige ulatuslikult.

Linnad, mille vanalinn on hävitatud, on pöördumatult kaotanud oma väärtust, aurat ja hinge. Seda ei õnnestu taastada, ükskõik kui palju vaeva nähakse restaureerimisega.

Oleme pidanud ja peame jätkuvat võitlust selle eest, et kommunismi kuritegusid tunnistataks ja need mõistetaks hukka. Mis puudutab linnade pommitamist, siis siin on Nõukogude- Vene propaganda kasutanud kahesuguseid valesid. Esimene on see, et ajaloovõltsingutega püüti pommitamine omistada sakslastele ka siis, kui nad seda ei teinud. Teiste sõnadega pidi sõja kaotaja enda kanda võtma ka sõja võitja kuriteod. Me ei räägi praegu Tallinna pommitamist meenutades kaugetest asjadest - vastupidi, need õudused on ähvardavalt lähedal, sest linnade pommitamine toimub ka tänapäeval.

Ehkki õigus ja õiglus ei pääse alati võidule, on rahvusvahelise õiguse põhimõtete areng julgustav. Linnade, külade ja muude ehitiste pommitamist käsitletakse tänapäeval sõjakuriteona. Küsimus on eeskätt selles, millal õigus ja ajalugu ühe või teise kuriteo selgelt defineerivad.

Loe täispikka lugu SIIT.

Linnavõim esmalt laste kallal

2009-03-06

Kui Tallinna linnavalitsus avastas, et tengelpungas viliseb tuul, löödi käärid kõige esimeses järjekorras laste suunas lõksuma.

Koolidele ja lasteaedadele anti peaaegu et poolsalaja toimunud koosolekul kätte käsud majandamiskuludelt kõvem kogus maha lõigata. Lasteaednike tööaegu lühendati, varahommikul nutavad võõrasse rühma minema pidanud lapsed, kasvatajad kannatavad vaikides, sest kardavad kaotada sedagi töökohta sarnaselt logopeedide ja liikumisõpetajatega.

WC-paber kodust kaasa

Kui lapsevanemad toovad näiteid, et nüüdsest tuleb lastel mõnesse lasteaeda WC-paber ise kodust kaasa võtta, siis tähendab see, et ollakse kultuurse riigina väravat sulgemas oma laste ees. Pisikestele eestimaalastele on lasteaed värav, esimene tõsisem kohtumine Oma Eestiga. Väikelapsel nõuab WCs paberiga pühkimine väga pikka ja pühendunud harjutamist. Lapse jaoks on kõik tualetitoimingud suures kollektiivis niigi keerulised, ja paberit võib kuluda üsna palju.

Tallinna linna ametnikud ei pea WC-paberit kodust kaasa võtma, neid ootab vastav teenus mugavalt kontoris edasi. Kärbitud majandusrahast osteti varem lasteaedades ka näiteks joonistus- ja kirjutuspaberit, nüüd jääb ainsaks paberivaruks kärbetest täiesti puutumatult postkasti potsatavad linna propagandalehed ja trükised.

Peredes on tänini tavaline meie emasid-isasid, vanaemasid-vanaisasid iseloomustanud suhtumine, et kitsastes oludes hoitakse kokku pigem endi kui laste pealt. Ikka on lükatud täiskasvanule uute saabaste ostmine edasi - «sain nendega mitu aastat käidud, saan mõne veel» -, et võimaldada midagi head ja ilusat lastele ja lastelastele. See suhtumine on aidanud taludest ja agulitubadest lapsed kooli ja ülikooligi, noored pered iseseisvama elu järjele või viimastel aastatel näiteks maailma avastama. Seetõttu tundubki väikeste laste heaolu arvelt kärbetega alustamine nii kohutavalt ebaõiglane. Lasteaednike töötasulõiked tõid kaasa ka «valverühmad», mis tähendab, et lapsed liiguvad päeva jooksul erinevate rühmade ja kasvatajate vahel. Samas ei paku keegi lahendusi, et «kokkuhoiu huvides töötavad täiskasvanud nüüd päeva jooksul kolmes erinevas töökollektiivis ja erinevas kontoris». Aga lastele sobib sellist ringikolimist pakkuda küll. Lasteaednikud ja pedagoogid on olnud solidaarsuse musternäide oma väikese palga ja suure töökoormusega juba ennegi, linnajuhtide palgad aga hoopis tõusid... Kuidas saab üldse rääkida lasteaednike töökoormuse ja palga vähendamisest olukorras, kus lasteaiajärjekordades ootab Tallinnas tuhandeid lapsi?

Töötu vanema nõiaring

Lasteaedade süsteemi mõte on tegelikult asendada kunagist mitme põlvkonna peredes toiminud lastehoidu selliselt, et lapsevanemad saaksid tööelus osaleda. Väikelapse vanem, kes on jäänud töötuks, on praegu kõige hullemas olukorras - suutmata tasuda lasteaiakoha ja -toidu eest, võtab ta lapse koju, kuid see ei tähenda kahekesi veedetud tunde ja perekondlike sidemete tugevnemist, vaid süvenevat mahajäämist töölepääsejate rongist. Lapsed võetakse ära trennidest ja huviringidest, nad ei saa kaasa minna ekskursioonidele. Lõhe rikaste ja vaeste vahel süveneb.

Lasteaedade ja koolide kärpekavale järgmine uudis tuli Tallinna linnas ühistranspordi kärpimise kohta. Seegi puudutab enim lastega peresid ja vaesemaid elanikke. Jälle tabab löök kõige haavatavamaid. Lasteaedade, koolide ja ühistranspordi kärbete kallale tuleb minna ikkagi viimases, mitte esimeses järjekorras. Laste ja lastega tegelevate inimeste olukorda ei tohi muuta oluliselt halvemaks teiste täiskasvanutega võrreldes. See kõik on pikaajalise planeerimisoskuse, aga ka suhtumise küsimus.

Kohalikud valimised tõeliselt kohalikuks

2009-02-19

Olgugi et Tallinnas elab peaaegu kolmandik meie riigi elanikest ja seega on linn administratiivse üksusena liiga suur, on Eesti pealinn maailma mastaabis vaiksete provintsilinnakeste suhteliselt muretus ja turvalises reas. Meil on mõni kõrgem hoone, paar kaubamaja ja valglinnastumine, aga mitte ühtegi magistraalteed ja mitte ühtegi kiirrongiühendust teiste Euroopa pealinnadega.

Käies lähevad jalad poriseks südalinnaski ja lähima ühissõidukipeatuseni annab sageli pikalt vantsida. Hommikuti ärkab terve asum pikkamisi ja uniselt. Päeva jooksul kohtad tänaval või poes mitut tuttavat. Meil on heas mõttes säilinud külaelu-elemente. Mõni ime siis, et plirts-plärts kaela sadanud haldusreformipaanika tekitab samasugust segadust, kui tahetaks üleöö liita näiteks kaheksa Eesti valda: täna tuli mõte ja eile kirjutasin juba eelnõu valmis, või käis see asi Tallinna linnajuhtidel isegi veel kiiremini.

Asumiseltsid tõstavad pead

Seepärast on täiesti loogiline, et esimestena protestisid üleöö toimuva haldusreformi vastu just asumiseltsid. Kui inimesed omavahel räägivad, siis nad ju ei ütle, et ma elan Põhja-Tallinna linnaosas või Kesklinna linnaosas. Nad ütlevad, et ma elan Kalamajas, Koplis, Kassisabas, Mõigus. Ja lasnamäelased on õnnetud oma asumiidentiteedi nõrkuse üle, sest kuidas sa ikka pead IV mikrorajooni perepäeva või Lasnamäe II-III mikrorajooni sügistalguid. Õismäe ja Mustamäe on õnnelikumalt inimmõõtmelisemas suuruses, kuigi oma maamärke ning ühendavaid linnaruumilisi detaile ja turuplatse otsivad nemadki. Inimesed tunnevad ennast paremini, kui nende koduümbrus moodustab mingi loogilise terviku ja nad tunnevad, et saavad ise oma kodukandi asjades soovi korral kaasa rääkida. Enamasti vast sõna ei võetagi, sest kõigil on ju muud toimetused ka, aga tähtis on just see turvaline tunne: «Kui ma vähegi pean vajalikuks, siis ma saan koduümbruse üle peetavates arut-eludes osaleda ja esindatud olla.»

Mida tugevamad on asumid ja mida rohkem inimesed oma asumi oleviku ning tuleviku kujundamises osalevad, seda turvalisemalt me ennast tunneme ja seda lojaalsemad oleme kohustusele majaesine luuaga puhtaks pühkida ja kahtlasest mehest, kes naabri aknast televiisorit ja kotte välja tõstab, politseile teatada. Tallinna linnaosad on suuremad kui asumid, aga et need on praegu ainsad lähemalseisvad võimalused kaasarääkimiseks, siis on pahameelel alust. Inimene tahab koduümbruse asjus kätt pulsil hoida ja selle tahtmise üle peaksime ainult rõõmustama.

Asumipõhine vastutus

Halduskulude kokkuhoid on tänases maailmas samas paratamatu. Kahjuks pole vaja vist lisadagi, et paraku ei ole Keskerakond oma loosungi «Hoiame halduskulusid kokku!» kinnituseks vaevunud mitte ühtegi numbrikribalat esitama. Nii ei seisa see loosung tühja kotina ka kuidagi püsti ja selle üle pole võimalik diskuteeridagi. Globaalsem on aga hoopiski tendents, kus võim liigub piiratud ressursside olukorras korraga nii inimesele lähemale kui ka keskvõimu osas kaugemale. Tallinnas näeks see välja sedamoodi, et linnavolinik valitakse hoopiski asumipõhiselt. Siis on näiteks kõikidel Pääsküla elanikel teada, kelle nööbist kinni haarata, kui midagi ei meeldi: ikka Pääsküla oma linnavolinikul! Ja kui näiteks Pääsküla volinikul Kelmiküla omaga madinaks läheb, siis saavad nad teha viisakaid ja avalikke kokkuleppeid: järgmisel aastal remondime seal lasteaia ja siin tee ning ülejärgmisel aastal teeme vastupidi. Nii sünnivad ka reaalsed pikaajalised investeeringukavad ning keskvõimu ülesanne on tagada areng suuremas mõõtkavas. Päeva lõpuks palju suuremas, kui seda on Tallinna administratiivne piir.

Me ei tahtnud ju sellist Tallinna, kus valimissüsteem pöörduks tagasi nõukogude aega - vali täitevkomiteesse keda tahes, ikka on ees need, kes parteikomitee nimekirjade alusel on sinna istuma sätitud ja kes mitte millegi eest ei vastuta.

Kui sünnib Suur-Tallinn, ei jää ka Suur-Narva tulemata

2009-02-18

MEILT NÕUTAKSE minu arvates liiga palju selgeid vastuseid küsimustele, mis on endiselt segased. Mitu ajalehte, mitu gümnaasiumi, mitu taksopeatust, mitu riigikogu liiget, mitu valda?

Meil on peresid, kus leidub üle 30 entsüklopeedia köite. Loe neist millist tahad, arukat vastust pärimisele, mis on haldusreform, sa ei leia.

Maakeeli tähendab haldusreform võimu jagamist riigi territooriumil uut moodi ülimalt otstarbekal ja jõukohasel viisil võimalikult väikeste eranditega. Need erandid on paratamatud. Tallinnas ja ka Tartus on vaja taksoasjandust reformida, Piirissaarel, Manijal ja Hiiumaal pole seda tarvis. Seevastu näiteks pangandust tuleb reformida kõikjal Eestis.

TIHTIPEALE kujutatakse haldusreformi ette kui võimalust kärpida vallaametnike arvu. Bürokraatiat aga ei tapeta kunagi. Tema tapab.

Korraks, jah, tekitati pettekas, et e-Eestis on vaja vähem ametnikke. Tegelikult on see vaieldav.

Minu arvutimajanduse korrashoidmiseks on tarvis nelja spetsialisti. Vallas ei tööta neist ükski. Aga kas keegi on viitsinud lugeda kokku kõik need juhud, kui valla sotsiaaltöötaja peab korda ajama ka oma kliendi telefoni- ja arvutiasjad?

Kui ei tee tema, teeb seda mõni sugulane või heasüdamlik naabrieit või tolle lapselaps. Kas Eesti edu ongi just niisugune?

VIIMASEL AJAL räägitakse palju Suur-Tallinnast. Selles idees pole midagi uut.

Õigupoolest oleks see uue nimega Harjumaa koos teiste maakondade äärealadega Paldiskist Loksani ja Armuneemest Raplani.

Nendele inimestele, kes käivad Tallinna tööle näiteks Tamsalust, on see täiesti arusaadav piirkond. Olen kirjutanud ajalooõpetajast, kes teeb oma kutsealast tööd Aseris, aga sõidab taksot pealinnas. Suurtallinlane on ta rohkem kui aserilane.

Ministrit, kes nii põhimõttelise reformi ellu viiks, pole olemas. Ministrit, kes paneks selle protsessi seisma, pole samuti, sest sel juhul peaks ta olema diktaator.

Suur-Helsingi ja Suur-Tallinna ühitamist minu arvates välistada ei saa. Saab teha üht: hoiatada, et kui tuleb Suur-Tallinn, tuleb ka Suur-Narva ja siis on ta koos Suur-Kohtla-Järvega ehk sisuliselt koos kogu Ida-Virumaaga Eesti käest ära antud.

MA EI TEA, kui palju elutseb Eesti vetes hauge. Veel vähem tean ma seda, kui paljudel eestlastel on haugi mälu. Kuid suvi 1993 on mul meeles ja siis oli päevakorral Narva jäämine Eesti Vabariigi koosseisu. Põhimõtted «Maakond vallaks» ja «Suur-Tallinn kui eeskuju» viivad 1993. aasta halbade võimaluste kordamiseni ning me teeme Eesti vigaseks omaenese kätega.

Tookord oli seadustes auke märksa rohkem kui heas juustus, aga ega meist, kokku kümmekonnast mehest, keegi koodeksites näpuga järge ajanudki. Oli vaja, et Eesti jääks kokku ehk ühtseks.

Sedasama on vaja praegugi, ent tänane Eesti on näiteks omandi päritolu, ettevõtluse avatuse ja inimeste kodakondsuse poolest võrreldamatult avatum kui 16 aastat tagasi. Suur-Narva tähendaks Narva linna ning Narva-Jõesuu ja Vaivara valla ühendamist. Järgneks Suur-Kohtla-Järve taastamine juba seaduse jõuga.

ÜKS MU ETTEHEITEID Eesti erakondadele, Isamaa ja Res Publica Liidule koos tema peldikuministriga, on see, et regionaalpoliitikat käsitatakse peamiselt kui valimispropaganda vahendit. Midagi eriskummalist selles ei ole - nii toimitakse mujalgi. Halb on aga see, et kehtiva põhiseaduse mõttes on maakond erinevalt vallast ja linnast kas illegaal või asotsiaal - kuidas tahetakse.

Me oleme libisemas maakondade kui omaette võimu põrmustamise teed. Aastal 1992 püstitati küsimus puhtalgebraliselt: kas omavalitsus on ühe- või kahetasandiline? Jäi peale üks tasand ja inerts kestab.

SUUR-TALLINNA idee teostumise korral pole maavanem Värner Lootsmann enam keski, kuid Edgar Savisaar on kõik. Kas keegi on mõelnud niisuguse protsessi analoogiast Narvas 15 aasta pärast, ajal, mil me peame olema harjunud piirideta energiaga (teguriga, mis juba toimib, ehkki tehakse nägu, nagu seda veel poleks)?

Meie praegune regionaalpoliitika riigi kui terviku kõrgusel toimib nagu nuga. Ta lõikab, aga nürilt. Suppi noaga ei sööda. Kus on kauss ja lusikas ning leivatükk juurde? Võisikul on neid kindlasti rohkem kui Eesti regionaalpoliitikas.

Hoidkem Tartu rahuga saavutatut

2009-02-04

89 aastat tagasi lõpetati Vabadussõda Tartu rahulepinguga, millega pandi alus Eesti iseseisvusele. Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust ning loobus "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".Kui praegu räägime sellest, et Venemaa erinevalt meist ei pea Tartu rahulepingut kehtivaks dokumendiks, siis vaadates ajalukku tagasi, näeme, et ka toona ei asunud meie partner rahulepet mitte tõrgeteta ja täies ulatuses täitma.

Sellele vaatamata oli Tartu rahul tohutu roll nii Eesti kui Nõukogude Venemaa rahvusvahelise positsiooni kindlustamisel. See oli kummagi riigi jaoks esimene rahvusvaheline leping. Eesti oli esimene riik, kes tunnustas Nõukogude Venemaad.Tartu rahu oli Eestile moraalne, poliitiline ja diplomaatiline võit. Aluse sellele võidule pani edu Vabadussõjas.

Toonaste suurriikide jaoks ei olnud Eesti iseseisvumine mitte olukorra oodatud lahendus, millega tuli hakata arvestama. Praegu on meie rahvusvaheline positsioon võrratult kindlam, kui ta oli siis.

Seda enam peame me hindama 2. veebruaril 1920. aastal saavutatut, sest sellel vundamendil seisame ka nüüd. Peame olema tänulikud, et meile on ajaloos antud veel teinegi võimalus, mida harva juhtub, ja meil on kohustus hoida iseseisvust lõpuni, et mitte öelda lõpmatuseni.

Ka praegu on maailm muutunud ootamatult ebakindlaks. Nagu teised riigid, nii on ka Eesti silmitsi suurte majandusprobleemidega ja peame tegema raskeid otsuseid, et riigina jalule jääda.

Peame arvestama sellega, et raskes olukorras muutuvad suurriigid - ka need, kes on olnud meie traditsioonilised liitlased - egoistlikumaks ja endassesulgunumaks.

See tähendab, et ennekõike peame me enda ees seisvaid probleeme ise lahendada suutma. Mitte IMF, mitte ka NATO, vaid eeskätt ikka meie ise!

Korruptsioonist puru silma ajamiseni

2008-12-30

Jõulueelsel nädalal nägime, mida kõike tehakse avalikkusega manipuleerimiseks. Edgar Savisaar puistas puru silma seoses korruptsiooniga linnavalitsuses, maadevahetajate PR-kampaania sogas aga vett lekitamistega.

Korruptsioonijuhtumite paljastamine Tallinnas võttis hämmastava pöörde, kui ajakirjanikud leidsid end Savisaare-Seppiku pressikonverentsilt. Seal aga ei vastatud küsimustele Parbuse ja teiste ametnike korruptsioonijuhtumite või linnavõimu vastutuse kohta. Räägiti hoopis mingist maffiast, välisluurest, videolintidest ja valvurist. Ka maadevahetajate kaitsetaktika nägi ette vastukäigud - juhuks, kui tuli ilmsiks, et Villu Reiljani ja Ester Tuiksoo saadikupuutumatust hakkab vaagima õiguskantsler. Meediasse paisatud järjekordne "stenogramm" tekitas arutelu lekitamiste üle.

See avalik teater muutub mõistetavaks, kui vaatame pisut laiemat pilti. 2003. aastal alanud reformid on viinud prokuratuuri ja kapo nüüdseks tasemele, mis võimaldab neil astuda vastu ka suurkorruptsioonile, ja taganud, et nendega ei saa poliitiliselt manipuleerida. See aga pole kaugeltki kõigile meeltmööda. Haritud ja pühendunud uue põlvkonna uurijad-prokurörid on suur oht neile, kelle elu- ja tööstiili juurde kuulub "määrimine", olgu siis detailplaneeringute, riigihangete, maadevahetuse või tegevuslubade saamisel.

Show ja valed

Õigus oli neil, kes ennustasid, et kui kriminaalasutused hakkavad kannale astuma suurtele kaladele, siis alles hakkame nägema tõelist tulevärki. Ehk teisisõnu meediamüra, jälgede segamist ja avalikkuse eksitamist. Lastakse käiku mitmesugust puru-silma-tehnikat, nagu "see on poliitiline rünnak", "teised pole paremad kui mina", "kes lekitas?" jne. Daniel Vaarik on nimetatud meetoditest tabavalt kirjutanud oma blogiartiklis.

Üks kandev joon nii Savisaare-Seppiku kui ka maadevahetajate jutus on pidev hirmutamine, et pealtkuulamine on massiline. See on goebbelslik vale, sest see vale on suur, seda levitatakse regulaarselt ja selle küünilisusest ei taganeta. Need poliitikud teavad suurepäraselt, et pealtkuulamiseks on vaja kohtu luba, seda erandlikku jälitustoimingut kasutatakse kaduvväheste ehk vähem kui protsendi kriminaalasjade puhul, millest enamik puudutab raskeid narkosüütegusid. Edaspidi võiks säärased valesüüdistused juba eos varustada lisamärkega "Hoiatus! Propaganda!".

Nimetatud infosõjas on prokuratuur ja kapo selgelt halvemas positsioonis, sest nad saavad anda vaid piiratud kommentaare ja peavad säilitama ametliku suhtlemisjoone. Ja mida saabki vastata absurdsetele väidetele või menetlusmaterjalide lekitamistele kaitsjate poolt, mille eesmärk on riiki ja süüdistust naeruvääristada ja külvata üldist segadust. Lekitamistele tuleb panna piir, sest selle tekitatav kahju nii tunnistajatele kui ka kõrvalistele isikutele on korvamatu. Prokuratuuri ettepanek lõpetada kriminaaltoimikute koopiate jagamine kaitsjatele on üks võimalus.

Palja käega ei püüa

On selge, et ei riigi- ega linnakorruptandid ole papist poisid ja neid juba palja käega ei püüa. Korruptsiooni uurimise edukus sõltub üheselt sellest, kui palju riik sellesse panustab. Üheainsa aasta jooksul on kapo suutnud tuua pinnale korruptsiooni Eesti suurlinnades, mis näitab, et probleemid omavalitsustes on arvatust suuremad. Olen endiselt veendunud, et peale suurlinnade tuleb ka teiste omavalitsuste korruptsiooni uurimine viia kapo pädevusse, kes Eesti võimekaima uurimisorganina suudab astuda vastu ka rasketele korruptsioonikuritegudele. Oluliselt tuleb suurendada riigivarguse tõkestamiseks mõeldud vahendeid nii kapos kui prokuratuuris, sest selles töös tagavad edu vaid parimad ajud ja tehnilised vahendid.

Tallinna linnavõimu soovimatus teha korruptsiooni vähendamiseks koostööd kapo, prokuratuuri ja riigikontrolliga viib mõttele, et selleks soovimatuseks on sügavamad põhjused kui Parbus. Lisaks värskele poliit-rünnakule kriminaalasutuste vastu on keskerakondlik linnavalitsus andnud riigikohtusse ka kaebuse, millega vaidlustatakse riigikontrollile 2005. aastal antud õigust kontrollida kohalikke omavalitsusi. Praeguste linnaisade soov keerata kella tagasi viiks meid aga aega, mil teatud võimurid tundsid end linnavara ärastamisel täiesti karistamatutena.

Koolitundide asemel

2008-11-21

Käisime venna Tõnuga Kadrioru saksa gümnaasiumis, mis tollal kandis numbrit 42. Meie klass oli väga tore, krutskeid ikka tegime, aga suuremate rumalustega keegi hakkama ei saanud. Ühe ,,toreda pahandusena" meenub, kuidas ükskord kogu klassiga koolist koos poppi tegime. Olime 14-15-aastased ja aasta oli 1982.

Ühe klassivenna ema töötas kinos Eha, millel oli oma majake Märjamaa kandis Russalus. Otsustasimegi kogu klassiga ühe reede ja laupäeva seal veeta. Reede oli loomulikult koolipäev, aga et oleks huvitavam, sõitsime just sel päeval sinna. Kahekordne puumaja vajas talvisel ajal kütmist ja nii läksid paar klassikaaslast juba neljapäeva õhtul kohale, reedel tuli kogu klass järele. Tulid ka õpilased, kes olid väga korralikud ja kunagi ulakust ei teinud.

Need päevad olid väga toredad. Lumi oli maas, mängisime õues lumesõda ja tegime kujusid. Hiljem jalgu vastu ahju soojendades sulasid minul ja pinginaabril botastelt tallad lahti. Pärast kuivasid õnneks taas kinni ja saime jalanõusid edaspidigi kasutada.

Tahtsime klassivendadega olla popid poisid ja tegime endale rockabillysoengud. Kujutasime ette, et oleme ägedad mehed, aga, kummaline küll tüdrukud meist suures vaimustuses ei olnud. Ega me nii noores eas romantikast ilmselt veel palju teadnud...

Hiljem koolis oli klassijuhatajal seletamist küll, aga kuna direktor meie "väljasõidust" suurt numbrit ei teinud, pääsesime üsna kergelt. Noomida muidugi saime, aga kedagi hoiatavaks näiteks eraldi esile ei toodud.

Kas surm poomise või mahalaskmise läbi...

2008-11-21

... sellise küsimuse on Edgar Savisaar Keskerakonna ja Tallinna Linnavalitsuse poolt ühiselt korraldatavas interneti-hääletusel kultuurirahvale esitanud. Pole midagi öelda, plaan on kaval. Sundides avalikkust valima Tallinna Linnateatri ning Kultuurikatla vahel õnnestub ühelt poolt edendada „jaga ja valitse" poliitikat, kultuurirahvas põhjalikult omavahel tülli ajada ning ise puhtalt asjast välja tulla, kokkuvõttes kogu jama valitsuse kaela lükates. Kuni Linnateater ning Kultuurikatel arveid õiendavad, võib Savisaar Tallinna lahte kasvõi sada Kalevipoega püstitada või maksumaksjate raha muul kombel tuulde lasta.

Mõned pahatahtlikud inimesed on Edgar Savisaart seepeale süüdistanud teatrivaenulikkuses. See süüdistus on küll täiesti ülekohtune. Edgar Savisaar on vana teatrisõber. Kes seda ei usu, heitku pilt Tallinna Linnavalitsuse poolt rahastatavale Kesk-Televisioonile, mis toodab selliseid huumoriteatri programme, et lausa lust vaadata. Ning võrreldes professionaalse teatriga, mis vaatajatele tihti kaugeks jääb, ei maksagi see nii palju - ainult mõnikümmend miljonit krooni aastas. Koos teiste summadega, mis linnavalitsuses kulutatakse linnaelanike teavitamisele kõigest sellest suurepärasest, mida Keskerakond korda saadab, ulatub see ligi saja miljoni kroonini.

Sellest summast piisaks aastate lõikes rahulikult nii Linnateatri kui Kultuurikatla ehitamiseks. Üle jääks ka elanike teavitamiseks. Nii polegi teha muud, kui korraldada Tallinnas üks tõeline küsitlus teemal, kas valmis tuleks ehitada nii Linnateater kui Kultuurikatel, vähendades selleks viie miljoni kroonini aastas summat Kesk-televisioonile ning muule linnameediale. See annaks linnaelanikele võimaluse vastata, mida nad siis linnavalitsuselt ootavad: kas Tallinnale oluliste kultuuriobjektide toetamist või keskerakondlikku teavituskampaaniat. Sellise küsitluse korraldamiseks pole vaja teha muud, kui koguda kokku küsitluse algatamiseks vajalikud allkirjad ning esitada vastav ettepanek linnavolikogule. Kui see peaks ettepanekust keelduma, on võimalik küsitlus kindlasti ka internetis korraldada.

Loomulikult on ka võimalik, et terve mõistus enne nimetatud aktsioonide korraldamist peale jääb, kuid kahjuks pole mul selleks suuremat usku.

Kasulikum on poliitikast aru saada!

2008-11-20

Poliitikuna kujutame üldiselt ette vähemalt keskealist, ülikonnastatud, kergelt ülekaalulist, keerulist juttu rääkivat pereisa. Vahel läheb ka paremini.

Ega see vale ei ole, sest on selge, et riigi juhtimises on elukogemus ja sellest tulevad teadmised olulised. Ilma kogemusteta on keeruline teha otsuseid, mille tulemusel ühiskond edasi areneks. Hoolimata elukogemusest on meie taasiseseisvunud riigi lühike minevik näidanud ka teistsugust äärmust. Nooruslikud, kohati hulljulged ideed on need, mille tulemusel on läbi viidud suuremad reformid, mille vilju võime nüüd koos nautida.

Poliitika on olemuselt väga keeruline kunst, kuna võimu niisama ei anta ja samuti ei ole seda demokraatliku riigikorraga riigis võimalik teostada üksi. Alati on vaja leida erinevaid kompromisse nii oma mõttekaaslaste seas, erinevate poliitiliste jõudude vahel kui ka muudes ühiskonnagruppides. See elukutse ei ole lihtne, sest muutujaid on palju ja need omakorda muutuvad pidevalt. Tundub keeruline.

Mida varem poliitika toimimise mehhanismist aru saadakse, seda paremini on võimalik seista oma vaadete eest. Selleks, et noortele aktiivsetele inimestele tuua poliitika ligemale ehk anda neile võimalus juba eos protsessiga tutvuda, on vaja anda noortele võimalus õppida. Küsimus ei ole mitte truude parteisõdurite vormimises, vaid teadlike vastutustundlike kodanike koolitamises. Just need noored, kes meile praegu peale kasvavad, peavad hakkama varem või hiljem kandma vastutust, et meie kodanikuühiskond saaks areneda.

Inimesele on oluline teada, milliseid protsesse enda ümber ta saab mõjutada ja milliseid mitte. Poliitika on vajalik ja paratamatu osa meie igapäevasest elust, kus demokraatia tingimustes on meil kõigil võimalik protsesse suunata. Need, kes seda paremini oskavad, on selles osavamad, nagu igal elualal. Tihti ei tajuta, et juba valimas käimine on esimene, kõige lihtsam samm oma seisukohti avaldada ja võimalus ühiskonna arengus kaasa rääkida.

Sellest vajadusest tulenevalt käivitas IRLi Tallinna piirkond aasta alguses taas ürituste sarja „Eesti noorte poliitikakoolid". Tegemist on aastaid tagasi tegutsenud samanimelise projekti taaskäivitamisega. Oleme kolmel korral kevadel ja nüüd sügisel neljandal korral kogunenud noorte inimestega, kellele läheb korda ühiskonnas toimuv. See on koht, kus poliitika olemuse ja toimimisega on võimalik veidi sügavamalt kui ajakirjanduse, kooliprogrammi ja teoreetilise ülikooliprogrammi kaudu kokku puutuda. Oma tarkusi ei jaga mitte tugevad teoreetikud, vaid poliitikas reaalselt tegutsevad inimesed. Püüame näidata Riigikogu, vabariigi valitsuse, koalitsiooni ja opositsiooni töö tegelikku igapäevast palet.

Poliitikast arusaamine ei pea inimesest tegema poliitikut, vaid see peab võimaldama meie ümber toimuvatest protsessidest, mis meid nagunii igapäevaselt puudutavad, aru saamist.

Eesti Eest 20.11.2008

Ebakultuurne kultuuripealinn

2008-11-20

Kodukal sinuvalik2011.ee lubatakse linnakodanikul valida, kas toetada Kultuurikatelt või Linnateatrit. Majandusseisaku taustal võib tundudagi väga õige tõmmata koomale kulusid ja see paistis Keskerakonnale päästva ideena tegematajätmiste varjamiseks.

Kui tegu on osalusdemokraatiaga, kas siis ei peaks linnaelanik saama valida kõigi objektide vahel? Võiks kogu eelarve ringi vaadata ja hääletuse järgi prioriteedid paika panna. Kas need kattuksid ka Keskerakonna K-korterite, K-televisiooni ja muude korruptiivsete ettevõtmistega?

Pealinna propagandakulud on aastaga kasvanud 26 miljonilt kroonilt 43 miljonile. Tallinna K-televisiooni loomine läheb kolme aasta jooksul maksma 80 miljonit. Linnateatri valmimiseks 2011. aastal peaksid Tallinna investeeringud kasvama 11,5 miljonilt 24 miljonile kroonile aastas. Samas peaks Tallinna panus Kultuurikatlasse olema aastas ainult 30 miljonit krooni. Propaganda tegemisele ning kesktelevisiooni loomisele järgmise kolme aasta jooksul kulub 210 miljonit krooni. Linnateatri ja Kultuurikatla valmimise finantseerimiseks kahe peale kokku kuluks igal aastal vaid 54 miljonit. Propagandaaparaadi kulude arvelt saaks rahastatud nii Kultuurikatel kui ka Linnateater. Ja jääks ülegi, et linnarahvast vajaliku infoga varustada.

2011. aasta kultuuripealinna tiitli saamiseks nägi Tallinn omal ajal palju vaeva ja nüüd tõotab sellest paras läbikukkumine tulla. 2011. aastaks on Keskerakond ajanud omavahel tülli ka kõik vähegi aktiivsed kultuuriinimesed. Praegu on nende ühtsus monoliitne, mille tulemusel kaaluvad kaks süütult poliitpropagandasse tõmmatud asjaosalist oma rahataotlused tagasi võtta, mis tähendab, et isegi Keskerakonna kodulehelt saadud «rahva toetusest» hoolimata jäävad nii Linnateater kui ka Kultuurikatel korda tegemata. Valimispropagandat viljelev linnavalitsus ei taha tunnistada, et korda saab teha mõlemad - nii Linnateatri kui ka Kultuurikatla.

Lammutatav Tallinn

2008-08-07

Linnad on hävinud mitmel moel. Kas põlengutes, sõja ajal pommitamistes või siis linnaehituse arengust lähtuvate muutuste tõttu. Tallinn pole siin mingi erand.

Kuid mingil määral siiski. Kuidas on säilinud kogu Euroopas nii väärtusliku arhitektuuriga vanalinn koos pea kahe kolmandikuga säilinud linnamüüriga? Pealegi paekivist. Riias näiteks pole keskajast peale toomkiriku suurt midagi alles. Asi oli lihtsalt selles, et Tallinn kaotas 19. sajandil oma tähtsuse, linnal polnud rikkust, et lõhkuda vana ja ehitada uut asemele. Tõsi, midagi ju tehti. Raudtee ja vaksali tekkimise tõttu tuli maha võtta Nunne värav, jalgu jäid ka Harju ja Karja värav. Õnneks polnud jõudu ka nõukogulikul modernismil 1960. aastatel. Kui lammutati tsaariajal ehitatud Balti jaam ja tehti uus, oli isegi kavas rajada otsemagistraal bussi- ja lennujaamani, mis oleks kulgenud raekoja tagant. Selle taga asuvaid, baltisakslaste ehitatud hooneid peeti väheväärtuslikuks. Õnneks tekkis mõiste "miljööväärtuslik keskkond", mis tähendas, et kaitse alla ei võetud mitte ainult üksikud majad, vaid kogu piirkond.

Sakalast Musta Luigeni

Rotermanni soolalaos avatud arhitektuurimuuseumi näitus "Lammutatud Tallinn" võtab vaatluse alla lähimineviku. Mõt-lemisainet on palju. Näituse kuraator Karin Hallas-Murula nendib, et muidugi pole mõtet kõike väheväärtuslikku säilitada, kuid mingi piir peab olema. Paljuski puudutab see Nõukogude ajal ehitatut. Hallas-Murula oli ka üks Sakala keskuse lammutamise vastaseid, koguti allkirju, kuid alles jäi ainult torn.

Lahtine on endise Turisti poe ja Postimaja saatus. Esimene on oma aja arhitektuuri suurepärane näide ja me peaksime ta kaitse alla võtma, sest Tallinn on linn, kus on erisuguseid ajaloolisi kihistusi, mis rikastavad linna. Postimaja pole eriline šedööver, samuti polnud seda hiljuti üleöö lammutatud Kadrioru keskus. Ühele põlvkonnale oli see legendaarne Musta Luige restoran, kuhu oli raske pääseda.

Kõige halvemini on läinud tollasel esiarhitektil Raine Karbil, kes näeb, kuidas tema projekteeritud hooneid lammutatakse.

Ehk jõutakse lõpuks ka rahvusraamatukogu kallale - magus koht ju hotelli, büroohoone või korterelamu rajamiseks. Küsimus on selles, et olgu, lammutame, kuid me näeme, mis sinna asemele tuleb. Musta Luige (ehitajatel on veel ülbust see nimi kaubamärgiks teha) kohale tuleb järjekordne klaaskast "miljonilise vaatega merele". Siiski on hea kompromissi näide Viru ringile kerkiv hotell, kus säilitatakse vana hoone fassaad.

Midagi ajalukku minevat pole lammutav Eesti kahjuks pakkunud. Õnneks on raugev ehitusbuum kogu protsessi aeglustanud.

Küll tuleb aeg, kui hakkame neid praegusi "kolemaju" ka lammutama või lagunevad nad ise, sest igal pool näeb juba aastaid majade ees silte "Müüa".

Ettevõtjad surugu disainiga gaas põhja

2008-08-05

Riigi seisukohast on disainil kanda kolm olulist rolli. Esiteks, olla ettevõtluse arengumootoriks ning teiseks kujundada avalik ruum inimeste kultuurilisi väärtushinnanguid ning funktsionaalseid erivajadusi silmas pidades. Kolmandaks disaini rakendamise valdkonnaks on parema sotsiaalse keskkonna loomine.

Siinkohal võiks ju mõelda disaini abil suurte kombinaathaiglate depressiivse mõju vähendamisele patsientide jaoks või näiteks rakendada disaini kuritegevuse piiramiseks. Viimast teemat on päris edukalt rakendanud britid (design against crime), luues uuringukeskuse, mille töö tulemusena on disainitud näiteks vargakindel jalgratas.

Eesti majanduse arenguks on oluline eelkõige seisukoht, mille järgi disain lisab innovatsiooni kõrval ettevõtluse arengumootorile nii mõnedki väärtuslikud hobujõud.

Arengufondi tellitud uuring 2008. aastal «Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated» näitas selgesti, et püsimaks konkurentsis, peavad ettevõtted suutma liikuda väärtusahelas ülesse, kliendile lähemale ning tõstma loodavat lisandväärtust ning tootlikkust. Sellisel ohtlikul rallil kulub võimsam mootor vägagi marjaks ära. Siinkohal on disain tõesti abiks, sest disain on väga hea vahend suurendamaks toote või teenuse väärtust kliendi jaoks.

Kui veel mõned disaini väärt omadused esile tõsta, siis tooks ära järgmise loetelu:

disain on ettevõtja tööriist oma konkurentsieeliste suurendamiseks;
disain viib ettevõtja toote või teenuse lähemale kliendi vajadustele.
disain on ekspordi mootor;
disain loob meile selgema, funktsionaalsema ja kaunima tehiskeskkonna;
disain tõstab elukvaliteeti aidates muuta elukeskkonda ja avalike teenuseid kättesaadavamaks erivajadustega inimestele.

Riigi huvides on läbi disaini tõsta Eesti tööstuse ja kultuuri konkurentsivõimet ning seda läbi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetuste täna tehaksegi. Eesti riigil on selge huvi aidata kaasa ettevõtete tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvule, tagamaks meie ettevõtete konkurentsivõime kasvu maailmaturul, kuid disaini puhul on takistuseks saanud ettevõtjate vähene huvi. Toetudes Eesti ekspordi uuringule, peavad kõigest 8 protsenti meie eksportijatest disaini ning diferentseerumist oma peamiseks konkurentsieeliseks ning kaugelt liiga suur hulk Eesti ettevõtted keskenduvad siiani allhangetele.

Olen nõus, et kindlasti vajavad ettevõtted toetust, arendamaks ning tutvustamaks oma kaubamärki ning tooteid. Disaini toetamine on riikliku poliitikana oluline pea kõigis Euroopa Liidu riikides. Soomlased näiteks on selleks juba aastaid rakendanud kontseptsiooni Designstart. Seda peetakse heaks vahendiks, et kujundada kohalike toodete mainet, arendada kaubamärke ning saavutada seeläbi suuremat lisandväärtust ja müüginumbrite kasvu. Eesti peab aga Soomele järele võttes pingutama topelt, sest meil tuleb läbida kaks faasi korraga. Tegema näo, et me juba oskame disaini äris hästi rakendada ning samas alles tõstma ettevõtjate teadlikkust disaini juhtimisest. Õppimisega on aga paraku nii, et kõigepealt tuleb teadvustada, mida me ei tea, alles seejärel saab asuda selle tundmatu kohta teadmisi koguma ning tarkusteks vormima.

Nii on ka disaini puhul riigi jaoks hetkel kõige mõttekam tõsta eelkõige ettevõtjate teadlikkust disainist, selle juhtimisest ning kasutamise võimalustest ja alles seejärel keskenduda rohkem disaini toetamise parema raamistiku väljaarendamisele.

Eesti suvi

2008-07-11

Elu Tallinnas muutub koormavaks kõigi nende Ameerika, Läti, Jaapani turistide ning valgete ööde tõttu. Põgenesin seetõttu jälle maale, et mitte enne oma sünnipäeva sealt naasta. Mitu aastat tagasi tellis mu kaastöötaja kõhutantsijad Eesti Majja mind Ameerika kombe kohaselt sünnipäeva puhul üllatama, aga tema ettevõtmine läks nurja, sest ma olin juba linnast jalga lasknud. Sünnipäevade pidamine on mulle alati võõras olnud.

Aga maal on elu selline, nagu ta olema peab. Paar päeva tagasi muutus taevas Kurenurme kohal ähvardavaks. Vihma hakkaski kallama nagu oavarrest. Seda oli küll hädasti vaja, aga asi läks üle piiri, sest sadama hakkas ka rahet ja lund ning ühel Tartu talumehel rikkusid suured raheterad ära kogu kartuli-, kurgi- ja maasikasaagi. Lumi juulis - seda saab juhtuda ainult Eestis.

Tallinn on omamoodi meelitav, sest suvel toimub siin palju huvitavat, nii et ma saan aru küll, miks mu naine ja tuttavad ning sõbrad imestavad, et ma tahan suvel olla üksinda maal. Aga siin on palju, mida teha! Näiteks pean ma kaevama kraavi, et juhtida ülevalt mäe pealt tulev vesi tiiki, nii et see ei uhuks ära heinaküünini viivat teed.

Maalida polegi mul olnud aega. Selle asemel otsustasin teha aiatööd. Tänu minu naise Heli hoolsusele on meil aias peenra peal maasikaid maiustamiseks. Kuna linnas müüakse ammu Hispaania ja Poola maasikaid, siis tundus, nagu hakkaks Eestis maasikahooaeg läbi saama, aga tegelikult see alles algas.

Meie maakodu aias on uhked pojengipõõsad ja sealsamas ronivad elulõngad mööda majaseina üles. Õuna-, pirni- ja kirsipuud kannavad juba vilja, aga nad vajavad valmimiseks veel päikest ja aega. Kuid punased ja mustad sõstrad on juba omandanud oma värvi.

Eelmisel suvel võtsin ma loomade varjupaigast koera. See juhtus pärast seda, kui vaene Pätu, kes polnud küllalt kiire, lõpetas oma elu minu autorataste all. Praegu ootab meie uus peni Betty juba kutsikaid. Bettyl on olnud arvukalt kosilasi naabertaludest, nad kõik näevad välja nagu puhtatõulised krantsid. Üks, kellelt ma oleksin oodanud, et Betty temalt kutsikad saab, on suure hundikoera moodi loom, ja tundub, et temast saabki õnnelik papa. Aga kes teab, võib-olla saab selleks hoopis naabrite väike koer nimega Nuustik, ja siis saame me endale tõesti väga imeliku väljanägemisega kutsikad. Meie teine koer, Tomi, on ühest kõrvast ilma jäänud ja tal on pea peal sügav haav. Tahtsin ta juba linna arsti juurde viia, kuid siis tuli mulle meelde Heli isa ütlus, et ainus rohi, mida loomad vajavad, on püssirohi.

Kui ma viimati maal olin, siis ootas poegi hoopis meie kass. Maal ei leidnud ma algul üles, kuhu ta oma pojad peitnud oli. Täna nägin aga kõiki kassipoegi, neid oli viis, kes piilusid välja aidatrepi alt. Igaüks neist näeb välja isemoodi. Üks väike oli nii hirmunud olekuga, et ma võtsin ta sülle. Ta silmakesed olid rähma täis, viisin ta kööki ja pühkisin silmad kuiva rätikuga puhtaks. Otsustasin talle õpetada, kuidas alustassilt piima juua. Mulle tundus, et see kassipoeg on eriti terane ja tark, sest ta leidis minus endale sõbra. Mina jälle tahan, et oleks üks kass, kelle võiks tuppa jätta hiiri püüdma. Kuna maal pole enam ammu olnud väikseid lapsi, siis on kassid ka metsiku võitu ja ei lase end süllegi võtta. See kassipoeg on aga teistsugune - talle meeldibki süles olla. Hiljem, kui ma olin jätnud ka kassiemale ja teistele kiisupoegadele kausikesse piima, nägin ma oma lemmikut samas kausis istumas. Küllap oli suvekuumus ta peakese segi ajanud.

Pärast seda juhtumit pole ma enam üldse kindel, et mu kassipoeg nii väga tark ongi, nagu ma algul arvasin.

Tallinna vabadussambahirm

2008-07-07

Algus on tehtud! Linnavalitsus on väljastanud kolmandiku Vabadussõja võidusamba ehitusloast.

Mis sellest, et väljastatud osaga ehitusloast pole võimalik täita monumendi maa-ala ja samba ehituseks vajalikke lepingulisi kohustusi ning jätkuvalt on ohus protsessiga kavandatud ajaraamistikus edasi liikumine. Üks kolmandik ehitusloast pole isegi mitte pool ning selle alusel saab valmis ehitada vaid vundamendi. Kas keegi teab mõnd hoonet, millele oleks esmalt väljastatud ehitusluba vundamendile, siis seintele ning lõpuks - ennäe imet - isegi katusele?

Äkki on Tallinna võimudel tekkinud hirm, et koos Vabadussõja võidusamba õigeaegse valmimisega saab äkki ka Tallinna linn valmis ja Ülemiste vanake lasebki oma veed valla? 2/3 väljastamata ehitusloast on vähemalt hea ettekääne vanakesele, kui ta juhtumisi oma lubadusi sama tõsiselt võtab nagu riik.

Venitamisel kõrge hind

Linnavõimu «kolmeks ehitusloaks» jagatud ehitusprotsessi alustamisega venitamine on seadnud tõsisesse ohtu nii võidusamba õigeaegse valmimise kui ka planeeritud maksumuse raamesse jäämise. Kui samba vundament ei valmi lepingus sätestatud ajaks, on Tšehhi klaasifirmal võimatu alustada samba enda õigeaegse monteerimisega. Nagu ehituslepingute puhul ikka, tähendavad kõikvõimalikud tähtaegadest üleminekud rahalisi sanktsioone.

Kaitseministeerium ootab täna, et Tallinna linnavõimud võtaksid selge seisukoha võidusamba ehitusloa osas ja väljastaksid kõik vajalikud load kogu Vabadussõja võidusamba maa-alale kuuluvate ehitiste rajamiseks. Pole mitte ühtegi seadustest tulenevat põhjendust sellest keelduda.

Sisuliselt on linn aga algatanud meediakampaania. Samal ajal kui alles toimus ministeeriumi ja linna ametnike vastav koosolek, soovis üks raadioajakirjanik saada kommentaari juba linna poolt väljastatud ehitusloale Vabadussõja võidusamba vundamendi ehitamiseks. Rõõm, hea usk ja kommentaarivõimalus ka! Abilinnapea Taavi Aas oli vahepeal kenasti jõudnud vastava pressiteate väljastada ning samuti omalt poolt asja juba ka kommenteerida.

Koosoleku lõpuosas andiski linnaarhitekt üle oodatud paberi, millel seisis otsus anda välja 1/3 ehitusluba. «Algust» tehtigi, kahetsusväärselt mitte küll ehitusalase koostööga, vaid avaliku meediakampaaniaga, millega abilinnapea Aas isiklikult päästab linlased Vabadussõja võidusamba rutaka rajamise eest.

Tähtsaim on kvaliteet

Täna töötatakse koos kõigi koostööpartneritega eesmärgi nimel edasi - saada võidusammas valmis vabariigi 90. sünnipäevaks, aga kunstiline pool ja kvaliteet on meile kõigile tähtsam kui tähtaeg. Juhul, kui peaks tekkima küsimus, kas pikendada tähtaega või ohverdada väljanägemine, siis pole kahtlustki, et tähtsaim on tulemus. Kõik need inimesed, kes on Vabadussõja mäletamiseks võidusamba fondi annetusi teinud, soovivad näha parimat tulemust. Täna on monumendi rajamiseks annetanud üle 11 000 inimese ja organisatsiooni ning see on väga suur arv Eesti inimesi. Neil päevil tegid väliseestlaste organisatsioonid võidusamba rajamiseks suurannetuse, kokku on tänaseks annetusi kogunenud ligi kaks ja pool miljonit krooni.

Kõige tõsisem arendustöö käibki hetkel samba endaga. Kuna tegemist on kõrge monumendiga, on seega kõige tähtsamaks ülesandeks tagada lahenduse turvalisus. Ükski klaaspaneel ei tohi samba küljest alla kukkuda, seetõttu tuleb leida kompromissid kunsti ja ohutuse vahel. Oluliseks ülesandeks on kinnituspunktide väljatöötamine, et need võimalikult vähe välja paistaksid. Tšehhid on suurte kogemustega klaasimeistrid ja juba avalikkusele demonstreeritud klaas on väga ilus ning vastab autorite parimatele ootustele. Eriti maagiliselt lööb klaas särama siis, kui see öösel valgustada. Ka maastikulahendus on kenasti paigas - selle kujundusel näitas ajalugu ise suuna kätte - taastame kunagise Ingeri bastioni idakülje.

Väljakutseid veel leidub, aga kõik see on lahendatav protsessi käigus. Iseenesest on erinevad arusaamad ja vaidlused maitseküsimuste üle igati loogiline asjade käik, kuna sellist monumenti pole maailmas kunagi tehtud, see pole n-ö ostutoode, selle jaoks pole olemas standardlahendusi. Monumendi teeb erakordseks tema ainulaadsus - just selle samba jaoks välja mõeldud konkreetsed lahendused.

Usume jätkuvalt kaitseminister Jaak Aaviksoo ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare vahel veebruaris sõlmitud koostöölepingusse, millega sätestati mõlemapoolne hea tahe püstitada võidusammas tänavu 28. novembriks. Seda usku kinnitab ühelt poolt teadmine, et vahetutel töökohtumistel kaitseministeeriumi ja linnaametnike vahel valitseb enamasti väga konstruktiivne õhkkond. Tundub, et kõik justkui laabuks. Jääb vaid lootus, et kokkulepped ametnike vahel saavad ka poliitilise linnavõimu poolt ametlikult kinnitatud.

Kommentaar: Eestil tuleks normaliseerida suhted Venemaaga

2008-05-28

Uuring maalis Eesti transiidi ja logistika olukorrast üsna lootusetu pildi. Selge on, et kaupade transiit Venemaa ja Eesti vahel oleks vähenenud tunduvalt ka ilma Pronksmeheta, kuid nüüd toimus kõik väga lühikesel perioodil.

Kui me tahame antud olukorras midagi positiivsel näha, siis see on just valusa õppetunni kaudu uute võimaluste otsimine.

Olukorra parandamiseks tuleb leida võimalusi lisaväärtuse lisamiseks transiidis (liikumine transiidilt logistikale), eriti tuleks tähelepanu pöörata võimalikule koostööle suurte rahvusvaheliste logistikafirmadega. See tagaks ka parema juurdepääsu Venemaale.

Kindlasti tuleb ka valitsuste tasemel leida võimalusi dialoogiks, eesmärgiga normaliseerida suhted Venemaaga. Need, kes praegu ootavad ainult suhete paranemist Venemaaga ja ei otsi alternatiive, on mineviku ärimehed.

Kindlasti annab siin positiivse tõuke Eesti Schengeni viisaruumiga ühinemine, tänu millele Venemaa logistikafirmad juba ise on huvitatud sellesse ruumi sisenemisest võimalikult vara.

Praegu on Eesti suur võimalus just transiit Moskva suunal (Luhamaa piiripunkti kaudu), sest vajaduse Peterburi suunal katavad Venemaa oma sadamad varsti.

Positiivne on, et rahvusvahelisel tasandil on kaubaveod piiramatu turg, samas kui reisijateveo maht on piiratud. Ülemaailmne tendents on, et konteinervedude osakaal tõuseb. Kui Eesti tahab selles sektoris edukas olla, ei saa ta seda eirata.

Positiivse näitena toon Tallinna Sadama jõulist katset ja mitu aastat kestnud tööd uute turgude leidmisel. Paljude kriitikale vaatamata on jõutud esimeste sammudeni teha koostööd Hiinaga (Ningbo Sadamaga) ja on kinnitatud investeeringud Muugale konteinerterminali rajamiseks.

Kahjuks jäi transiidi ja logistika uuringust mulje, nagu oleks Tallinna Sadama esimeses etapis ehitatav 750 000 TEU suurune terminal juba Eestile mõttetult suur - teed ja raudtee läbilaskevõime on selleks liiga piiratud?! Kuid samas ei vaieldud ümarlauas arutelu käigus vastu, et perspektiivis on reaalne vedada mööda maad 1 miljon TEUd ja mööda vett laiali 2 miljon TEUd (tuuakse suurte laevadega Eestisse ja siit väiksematega edasi), seega kokku 3 miljonit TEUd.

Koduomanike maamaksu tuleb piirata

2008-05-27

Järsk Tallinna maamaksu tõstmine paneb meid Eesti poliitikas nii vana küsimuse ette: mida teha Savisaare riugastega? Seekordne riugas tabab eriti valusalt koduomanikke, kusjuures kõige teravama löögi saavad põlistallinlased, kellel on väärtuslikus piirkonnas eramaja.

Ehkki Savisaare valija räägib eeskätt vene keelt ja elab Lasnamäel, ei säästa maksutõstmine ka korteriomanikke.

Maamaks sõltub maa maksustamishinnast ja maksumäärast. Just maksumäära kahe ja poole kordse suurendamisega saavutas Keskerakond Tallinna maamaksu hüppelise tõusu. Paljud omavalitsused rakendavad veel kõrgemat maksumäära ülempiiri, aga enamasti on maksustamishind palju madalam kui Tallinnas. Maksumäära lai piir 0,1-2,5 protsendini on seatud arvestusega, et omavalitsused rakendavad seda oma eripära arvestades mõistlikult, ning riigikogu ei saa kehtestada Tallinnale eraldi piirmäära.

Mida ikkagi teha, kui Nõmmel peab majaomanik maksma oma krundi eest aastas 10 000 ja Kadriorus mõnel juhul isegi 20 000 krooni? Samal ajal puudub tal võimalus krunti poolitada, sest täiesti õigustatult ei ole see miljööväärtuslikes piirkondades võimalik. Mida teha veel siis, kui maksustamishinda lähiajal tõstetakse ning Savisaarel tuleb pähe suurendada maksumäära maksimumini? Enam kui aktuaalne on õiguskantsleri poole pöördumine ja arusaam, et omand vajab kaitset ebaproportsionaalselt rakendatud maksu eest.

Seni on maamaksuvaidlus käinud teravates kontuurides. Savisaar tõstis Tallinnas maksumäära kaks ja pool korda ning omanike liit ütles, et kodu alla jääv maa tuleb maksust sootuks vabastada. Viimane seisukoht on mulle sümpaatne, ehkki selle teostamine ei pruugi õnnestuda. Selle vastu on ka ülejäänud omavalitsused, kelle tulubaasile annaks see hoobi ajal, mil riigi investeeringuid majandussurutise tõttu niikuinii tagasi tõmmatakse. Kui keegi koduomaniku maamaksumurele piiri paneb, siis on see Toompea, mitte keskerakondlik Tallinna volikogu. Valimissüsteemi nihke tõttu valitseb Tallinna volikogus olukord, kus Keskerakonnale kuulub absoluutne enamus, ehkki valimistel saadi umbes 40-protsendine toetus. Nõmme ja Pirita majaomanikud võivad ka edaspidi jääda Savisaare Lasnamäelt saadud häälte pantvangiks, kui midagi ette ei võeta. Üks võimalus on muuta valimissüsteemi, kuid täna ma sel teemal ei peatu.

Linnaosade võim

Teine võimalus on muuta Tallinna halduskorraldust nõnda, et linnaosad saaksid märksa suurema otsustusõiguse. Kui praegustel halduskogudel oleks pädevus kehtestada oma linnaosa maamaksumäär, siis ei usu ma sugugi, et Nõmme, Pirita või ka Kesklinna halduskogu valiks niisuguse tõstmise, mille tegi hiljuti Keskerakonna juhitav volikogu. Isegi Põhja-Tallinn, kus valitseb krooniline Keskerakonna ülekaal, oleks sunnitud rohkem linnaosa inimestele mõtlema.

Maamaks on ebamõistlikult kõrgeks läinud ka mõnes Tallinna lähivallas. Praegu on omavalitsused maamaksuga arvestanud ja on võimalik, et riik pole valmis selle ärajäämist korvama. Sel juhul tuleb mõelda lahendustele, mis vähendaksid maamaksu osakaalu pikemas vaates, andes samal ajal koduomanikule lootust, et maksusurvele tuleb piir. Üks võimalus on langetada maksumäära ülemine piir järk-järgult 2,5-lt näiteks ühe protsendini. Nõrk külg on see, et nii väheneks kõigepealt teiste omavalitsuste maksumäär, aga Tallinn jääks esialgu puutumata.

Paratamatult liigub mõte kodualuse maa maksuvabastuse suunas, kuid selle teostamiseks on erinevaid võimalusi. Kui täisvabastus toetust ei leia, on võimalik teha alanev graafik. Näiteks paarikümneprotsendine maksuvabastus koduomanikele ei teeks maamaksu väikest osakaalu arvestades ühelegi omavalitsusele liiga. Aasta-aastalt vabastuse määr kasvaks. Mis puutub omavalitsuste probleemi, siis peab Eesti paratamatult mõtlema haldusreformile, mille eesmärk on efektiivsuse kasv.

Maamaksu küsimusega tuleb tegeleda kiiresti, sest peagi on ees uus hindamine. See paneb koduomaniku taas väga raskesse olukorda. Kõnealune maksuleevendus ei pea laienema teistele maamaksuliikidele ega ka väljaüürimise eesmärgil kasutatava elamu alla jäävale maale. Mõneti meenutab koduomaniku probleem talunike olukorda kolhoosi ajamise päevil: omanikuks olemine tehti nii kibedaks, et inimesed läksidki ühismajandisse. Kas praegu jääb koduomanikel üle minna ühiselamusse?

Mure Stroomi metsa pärast

2008-05-08

Stromkal on kevad ja roheline oaas keset linna meelitab ligi. Mul on aga Stroomi metsa pärast mure juba aastaid. Parkmets on kohati võsastunud, linn aga ei taha Stroomi heakorrastamiseks suurt midagi teha. Räämas mets justkui õigustab pealetungivate kinnisvaraprojektide haaret.

Veel tõsisem küsimus on autotee rajamine läbi Stroomi metsa. Linna üldplaneeringus on see endiselt sees ja kava seega jõus. Minu hinnangul on Sõle tänav Paldiski maanteega niigi päris hästi ühendatud ja väike lõige, mis metsast läbi minnes tehakse, ei lahenda olulisi liiklusprobleeme.

2002. aastal hakkasid Pelgulinna inimesed metsa kaitseks allkirju koguma. Kohalike valimiste eel haakus sellega tollane Põhja-Tallinna vanem Vilja Savisaar, kes rakendas ka talle alluva aparaadi allkirjade kogumise vankri ette. Hiljem jõudsid pelgulinlaste umbes kolm tuhat allkirja linnavalitsusse, kus need sisulise tähelepanuta jäeti. Nüüd kogub Pelgulinna Selts juba teist ringi allkirju – ettepanekule teha Stroomi metsast maastikukaitseala.

Linnapea Edgar Savisaar võiks Põhja-Tallinna valitsuses väikse sisejuurdluse teha ja uurida, milleks tema abikaasa Vilja Savisaar viis ja pool aastat tagasi õieti allkirju kogus ja kuhu need peideti. Kui selgub, et põhjuseks on hiiliv salaplaan katta kogu mets uushoonestuse ja teedevõrguga, siis tuleb see kuritahtlik kava viivitamatult peatada.

Tallinn ei mõtle, kuidas noortel peredel oleks normaalne elu

2008-05-03

Tallinn ei mõtle noortele peredele

Igatahes on minu meelest päris klaar, kellele Tallinn elamiseks mõeldud ei ole. Sellest aastast järsult tõusnud maamaks tegi siililegi selgeks, et Tallinn ei ole mõeldud eraomanikele. Kõik, kes on veetnud aega Tallinna hommikustes liiklusummikutes, on ilmselt ühel meelel, et linn pole mõeldud ka liiklejatele. Ilmselt võiks seda rida jätkata, kuid minu jaoks on selgemast selgem, et kõige vähem mõtleb Tallinn noortele peredele.

Otse öeldes näib, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse 6. paragrahvi lõikesse kaks, mille kohaselt on lastehoiu korraldus omavalitsuse ülesanne, suhtutakse lihtsalt kui millessegi äärmiselt teisejärgulisse. Lasteaia järjekorrad Tallinnas hakkavad ületama mõistuspärast taset ning karta on, et riigi poolt sel aastal tehtud 300miljoniline rahasüst, mis mõeldud lastehoiu võimaluste parandamiseks kogu Eestis, mõjub Tallinnale nagu paar piiska janusele.

Alla kolmeaastasele lapsele lasteaiakoha saamine on samasugune haruldus, nagu kuulu järgi oli sügaval Vene ajal autoostuloa saamine. Kuid seni pole linn isegi sõnades - rääkimata tegudest - avanud oma plaane, mida sellises absurdses olukorras ette võetakse. Ometi oleks ka lühiajalisi lahendusi, millega tasuks praegugi tegelda, pikalt põdemata sellepärast, et lapsed ja noored pered pole kunagi Keskerakonna prioriteet olnud.

Esimene asi, mis vajaks ümbermõtestamist, on kord, mille kohaselt lapsehoiuraha, juhul kui lapsele lasteaiakohta ei pakuta, on võimalik saada vaid nii-öelda litsentsitud lapsehoidja olemasolul. Selline bürokraatia on iseenesest loogilise võimaluse ette seatud tõenäoliselt lihtsalt seetõttu, et linna raha selle meetme pealt kokku hoida. Pole mingisugust tervemõistuslikku loogikat, miks sajandeid isereguleeruvalt ja edukalt toiminud vanaema-institutsiooni tuleb nüüd järsku lasta bürokraatidel hinnata selleks, et linna käest toetust saada.

Vanaemad on vananenud

Mina ise pole lasteaias käinud ja olen päris palju oma lapsepõlvest vanaemade hoole all veetnud. Seetõttu võin oma kogemusest väita, et ka koolitamata vanaemad ei hammusta. Häda on selles, et 25 aasta tagustel lapsevanematel oli palju tõenäolisemalt võimalik seda lapsehoidmismoodust kasutada, sest vanaemad jäid pensionile 55., mitte 63. eluaastal. Usun, et kui praegune vanaemaduse kutseeksami piirang lapsehoiu toetuse saamiseks ära kaotada, oleks tuhandeid Tallinna vanaemasid, kes lõpetaks oma tööalase tegevuse veidi varem selleks, et pühenduda lapselaste kasvatamisele.

Järgmine oluline asi, millele Tallinna linnas keegi mõelnud pole, on lasteaiakohtade jagamise korraldus mitmelapseliste perede puhul. Nimelt pole säärastel peredel ühtegi eelist selleks, et panna oma lapsed ühte lasteaeda. Seetõttu tean mitmeid emasid, kes on vanemahüvitise lõppemise järel valiku ees, kas minna tagasi tööle või jääda edasi koduseks. Paraku on viimane võimalus muidugi üleüldse olemas ainult vähestel rahaliselt kindlustatutel. Küsimus on nimelt selles, et isegi, kui perekond on oma kolmele lapsele lasteaiakoha välja võidelnud, siis puht logistiliselt, arvestades Tallinna liikluskorraldust, on utoopia tuua ja viia lapsi lasteaedadesse, mis asuvad näiteks kesklinna, Pirita ja Põhja-Tallinna territooriumil. Tõenäoliselt tähendab see vähemalt kahte tundi liiklemist ja lugematul hulgal kulutatud närvirakke.

Muidugi, nii nagu näitab muu maailma kogemus, ei lahenda lapsehoiuprobleemi pelgalt lasteaedade rajamisega. Nii nagu on vaja võimaldada ja toetada paindlikke laste koduhoiu vorme, on oluline võimaldada arendada ka laste päevahoiu võimalusi asutustes ja ettevõtetes.

Kuna linnale pole noored pered prioriteet, siis on näha, et initsiatiivi haaravad asjaosalised ise. Ühte sellist sümpaatset algatust olen üritanud nõu ja jõuga toetada ning seda veab praegu Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud. Nimelt on eesmärk avada laste päevahoiu toad võimalikult paljudes Tallinna ülikoolides. Esialgu toimib niisugune tuba suurematest kõrgkoolidest vaid Tallinna Ülikoolis, kus selle teenuse kasutajaid on märkimisväärselt. Muidugi on ka riigil mõtlemiskoht, kuidas selliseid algatusi omalt poolt soodustada. Ettevõtted, kes tahavad enda ruumesse luua lastehoiupaiku, on tänini karistatud erisoodustusmaksu läbi.

Tallinn võiks maksta pearaha ka treeneritele

2007-04-16

Tallinna linnavalitsus maksab 4-19-aastaste laste ja noorte sportimise toetuseks pearaha kokku 82,2 miljonit krooni. See on suur summa.

Selle raha eest ootab linn, et klubid ja eraõiguslikud spordikoolid korraldaksid Tallinna elanike registris olevate perede lastele heatasemelisi treeninguid. Hoolsa kontrollimise tulemusel jagunes nime- tatud summa sel aastal 211 klubis harjutavale 19 482 lapsele.

Tegelikkuses on pealinna klubides sportivaid lapsi oluliselt rohkem, sest linnarühmades treenivad ka tuhanded ümberkaudsete valdade lapsed. Neid ei ole Tallinna elanikuks registreeritud või pole nende isiklikke andmeid avaldatud. On tore, et mõned vallad on otsustanud "oma" laste spordiharrastust toetada, kuid suuresti kanna- vad nende laste treeningute korraldamise kulu siiski Tallinna spordiühendused ja maksumaksja.

Riik toetab vähe

Osutatakse, et pearahasüsteem ei taga võistlustel osalemist ja kõrgete sportlike eesmärkide seadmist. See ei väärtusta klubides tehtava töö taset ja kõrgemalt kvalifitseeritud treenerite tööd. Õige! Aga kas kohalik omavalitsus peab edendama võistlus- ja tippsporti? Võib ju minna volikokku jutuga, et Tallinn peaks hakkama toetama tippsporti ja arvestama pearaha maksmisel kriteeriume, mis arvestavad saavutusi eri spordialade võistlustel, eri vanuseklassides, olümpia- ja mitteolümpiaaladel jne. Kohe kerkib küsimus: "Millega tegeleb sel juhul alaliit, olümpiakomitee, riik?"

Kujutan ette, et niisugune bürokraatia käiks ka spordi- ja noorsooametil üle jõu. Kõik lapsed ei tahagi saada tippsportlasteks ja oleks ahistav neid sundida osalema võistlustel eesmärgiga saada suuremat pearaha. Sellega võetaks ära peamine, mida sport pakub - rõõm kehalisest pingutusest, mängulisus ja terve eluviis.

Saavutusspordi taset mõõdab ja väärtustab kultuuriministeeriumi kaudu alaliitudele makstav noortespordi meisterlikkuse raha. See on toimiv süsteem. Iga alaliit on kehtestanud oma ala eripära ja seisukohti arvestades korra, mille järgi klubidele arvestataksegi meisterlikkuse raha. Nimetatud summa on aastaid püsinud häbiväärselt väike, tänavu jagatakse 38 miljonit krooni. Just selles näen probleemi. Tallinnas jagatav pearaha ületab riigi makstava meisterlikkuse raha üle kahe korra!

Eelmine valitsusliit seadis koalitsioonilepingus eesmärgi suurendada meisterlikkust väärtustavat summat kaks korda. Praeguses majanduslikus olukorras peaks olema jõukohane ja normaalne suurendada seda summat 2008. aastast kolm korda. Siis saaks lahendatud ka probleem, mida pearaha kriitikud süsteemile peamiselt ette heidavad - võistlus- ja tippsordi mitteväärtustamist.

2001. aastal alustati Tallinnas pearaha jagamist peamise eesmärgiga - tuua lapsed tänavalt ära. See on hästi käima läinud: 2001. aastal osales spordiklubides 11 500 ja tänavu osaleb 19 500 last ja noort. Pearahasüsteem on nagu proportsionaalne tulumaks: lihtne, kergesti hallatav, üheselt arusaadav, mõjus.

Ainult pool Kalevipoega

Ka treenerite kutsekvalifikatsiooni süsteem on edukalt käima läinud. Viiendat ehk kõige kõrgemat astet omistab vaid Eesti olümpiakomitee, seda saavad taotleda oma tööd põhjalikult tundvad kõrgtasemel treenerid. Tallinnas on vaid 31 noori ja lapsi juhendavat viienda kategooria treenerit. Teise astme treenereid on 336, kolmanda astme treenereid 161 ja neljanda astme treenereid 119.

Pearahakorra järgi pole vahet, kas treeneril on teine või viies kategooria - kõik õpilased saavad linnalt võrdset toetust. Ometi on viienda astme treenerid lõpetanud erialase kõrgkooli, neil on rohkesti teadmisi ja kogemusi ja nende hoolealused on saavutanud tipptulemusi.

Teen ettepaneku võtta eeskuju astmelisest tulumaksust, mis peaks Tallinnas olema populaarne idee - täiendada kehtivat pearahasüsteemi, lisades sinna treeneri pearaha vastavalt tema kutsekvalifikatsioonile. Alates treeneri kolmandast astmest tuleks hakata klubile maksma lisaraha. Neljanda ja viienda kategooria treeneri eest maksta täiendust.

Kuidas ideed rakendada, peaksid mõtlema spordi- ja noorsooameti tublid töötajad. Süsteem saab olema lihtne ja kergesti hallatav (treenerite kategooriad on EOK andmevaramus). Peamine: see väärtustaks treenereid, kes juhendavad kõrgeid eesmärke seadvaid noorsportlasi ja suudavad teha heatasemelist tööd. Samuti motiveerib selline süsteem treenereid oma pädevust suurendama ja klubisid end pidevalt arendama.

Hinnanguliselt läheks treeneri pearahasüsteem maksma 10-15 miljonit krooni (ehk umbes pool Kalevipoega!). Kui sellele lisan-dub riigilt tulev meisterlikkuse raha, mis peaks olema Tallinnas makstava pearahaga samas suurusjärgus, kujuneb süsteem, mis arvestab ja mõõdab kõiki olulisi tegureid noortespordi rahastamisel - harrastajate arvu, töö taset, treenerite kvalifikatsiooni ja võistlustulemusi. Lisaks on

selline süsteem arusaadav.

Uuenduse rakendumisel võidaksid lapsed ja noored, kellesse tasub alati panustada.

EPL-i Spordileht kirjutas samal teemal:

29. jaanuar. Erki Nool: "Pearaha suurus, mida klubidele maksta, võiks sõltuda tõigast, kas nende lapsed osalevad võistlustel või mitte. Kui treener tahab suuremat pearaha, peab ta end täiendama ja kokku võtma, et temagi õpilased oleksid valmis võistlema."

(Lk 11)

5. veebruar. Jaak Salumets: "Võistlustulemused peaksid olema edaspidi aluseks klubi töötaseme hindamisel. Usun, et hästitoimivasse klubisse tahavad tulla tunnustatud treenerid ja juhendaja." (Lk 11)

5. veebruar. Erika Salumäe: "Lapse spordiharrastus ei tohi sõltuda vanemate rahakoti paksusest. Näen pearaha süsteemi muutmise vajadust hoopis selles, et spordiga saaksid tegeleda kõik lapsed, kes seda soovivad." (Lk 11)

Eesti Päevaleht