Poliitikute ajaveebid

Audentese spordikooli rolli peaks ümber mõtestama

2011-11-14

Olen spordihuviline, eriti elan kaasa korvpallile, jalgpallile ja kergejõustikule. Viimasel ajal olen tundnud, et on teemasid, mis vajaksid enam tähelepanu ja diskussiooni.

Minu hinnangul on Eesti spordi korraldus liialt tippspordikeskne, vähe tähelepanu pööratakse laiale kandepinnale, massilisusele ja regionaalsusele. Meie spordielu veavad Eesti olümpiakomitee ja riik kultuuriministeeriumi kaudu. Edasi tulevad juba omavalitsused, spordiliidud, spordiseltsid, spordialaliidud. EOK peamine mure on arusaadavalt väärikalt esineda olümpial ja teistel tiitlivõistlustel. Omal ajal toetas EOK tööd Eesti spordi keskliit, mis kümmekonna aasta eest likvideeriti. Ometi arvan, et ka Eesti spordielu korraldamisele tuleks kasuks sportlik konkurents ja juhtimise mitmekesisus, kus kaks organisatsiooni omavahel hea eesmärgi nimel „kakleksid": meil on naisliit ja naisühendus, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit. Tandem täiendaks üksteist ning tooks uusi ideid ja inimesi spordielu korraldusse.

Arvan, et riiklik spordikorraldus sobiks kultuuriministeeriumi asemel paremini haridusministeeriumisse, mille valitsemisalaga on sport palju tihedamalt ja loomulikumalt seotud. Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad koolid ja nende spordibaasid, kehaline kasvatus, huviharidus, noored, sealne suurem ametnikkond saaks rohkem panustada spordiprobleemide lahendamisse. Samuti väheneks spordi ja kultuuri omavaheline rivaliteet ning sport pääseks väiksema venna rollist.

Tallinnas palju ahvatlusi

Konkreetsemalt rääkides tuleks ümber mõtestada Audentese spordikooli roll Eesti spordis. Audentese ühe õpilase pearaha on meie praeguseid võimalusi arvestades põhjendamatult suur - üle 5000 euro (80 000 krooni) ehk neli korda kallim kui Tartu ülikooli kehakultuuri üliõpilasel ja kümme korda kallim üldhariduskooli õpilasest. Seda raha saaks tulemuslikumalt kasutada, suunates selle spordiklubide ja koolide rahastamisse, treenerite ja õpetajate palkadesse, spordiklasside või rühmade loomisse maapiirkondades.

Teiseks, Audentese asukoht ei peaks olema Tallinna linnas. Pealinna keskkond ei soosi kodust ja perekonnast lahus elavate noorte keskendumist eelkõige õppimisele ja sportimisele. Segavaid ahvatlusi ja võimalusi on liialt palju. Paraku on nii, et kool ja treenimine ei tundu ühel hetkel enam üldse huvitavad. Audentese tüüpi kooli kannaks välja enamik maakonnakeskusi, kus on baasid, treenerid, muu teenindav personal ja taristu olemas.

Kolmandaks, võistkonnaalade puhul on üksikute noorte Tallinnasse toomine sageli spordiala kandepinda kitsendav ja kohapealset motivatsiooni ja entusiasmi pärssiv. Kui maakonnas on hea võistkond, treenerid, traditsioonid ja toimiv süsteem, siis ühe või kahe parema mängija toomine Audentesesse on karuteene ala arengule. Väheneb kohalik motivatsioon ja publikuhuvi, kaovad eeskujud.

Mõnel spordialal oleme jõudnud olukorrani, kus noorsportlane esindab meistriliigas ühel ajal kahte võistkonda - oma koduvõistkonda ja ka Audentest. Tõeline sportlik absurd! Kunstlik võistkonna moodustamine ei ole jätkusuutlik. Mõistan, et kui väikeses maakohas on andekas sportlane, kellel pole oma piirkonnas võistkonda, puudub ka treener ja tingimused, oleks noore Audentesesse suunamisel mõte. Paraku kinnitab praktika, et kohtades, kus tingimused puuduvad, ei avastata selliseid noorsportlasi. Need avastatakse ikkagi seal, kus jagub kohapealseid fanaatikuid ja tingimusi. Kui suudame Eesti täiskasvanute koondised moodustada klubides pallivatest mängijatest, puudub ka vajadus aasta läbi koos mängivate noortekoondiste järele.

Platsil välismängijad

Spordi, nagu ka kultuuri ja hariduse krooniliseks probleemiks on tasakaalu puudumine materiaalse keskkonna ja sisulise tegevuse rahastamise vahel. Liiga palju raha paneme betooni ja põhjendamatult vähe treeneritesse ja noorsportlastesse. Eakad juhendajad veel jätkavad, kuid noori peale ei kasva. Sisulise tegevuse alla käib nii treeningprotsess, vahendid kui ka võistlustel käimine. Praegu maksab lapsevanem kinni treeningud, üüri, sõidud, kohtunike tasud, auhinnad. Ja kui mõnel vanemal raha lapse võistlustele sõiduks ei jätku, jääb laps koju ning saab osaleda vaid treeningutel, kui sedagi. Kes neid pooltühje spordibaase tulevikus üleval peab?

Nõutuks teeb olukord Eesti meeste korvpallis, mis on olnud ju aastakümneid meie
sportmängude lipulaevaks. Korvpallile kuulus rahva armastus, populaarsus, kõrge tase, sponsorite raha ja ka märkimisväärne osa avalikust rahast. Ja kuhu oleme jõudnud? Eeliseid võrreldes teiste aladega ei ole osatud ära kasutada. Täna tuleb teha kummardus nii jalgpallile, võrkpallile kui ka käsipallile. Kõik kolm on võrreldes korvpalliga paremini arenenud. Korvpall on taandunud. Miks?

Välisklubidesse sobiliku tasemega mängijaid meil saata peaaegu pole. Kohalikud klubid ostavad sisse võõrmängijad, et võita Eesti meistritiitel. Pole haruldane, kui platsil on kolmneli välismängijat ja kohalikud käivad kah külakorras satsi täiendamas. Paari aasta eest vaatasin Eesti finaali ega teadnud, kas elada kaasa Tartu grusiinidele või Tallinna mustanahalistele.

Ma ei oska rõõmustada olukorra üle, kus rikkamad Tallinn ja Tartu ostavad sponsorite rahadega endale mehi sisse, et mängida võrdselt Rapla ja Valgaga. Mõneks kuuks sisse ostetud kallite välismängijate raha võiks suunata järelkasvu ja treenerite tarvis. Meistriliigas ei tohiks üle kahe välismängija lubada ja kohustuslik peaks olema noortevõistkond. Kardan, et korvpalli haigus on nakkav ja sarnasele kiusatusele ei suuda vastu panna ka käsipall ja võrkpall. Esimesed märgid on juba õhus. Loodan siiski, et seda ei juhtu.

Helir-Valdor Seeder
Eesti Päevaleht, 11.11.2011, Spordileht

Minister Tõnis Lukase kõne Eesti Spordi Kongressil

2010-11-17

Minister Tõnis Lukase kõne Eesti Spordi Kongressil

Austatud Eesti Vabariigi president, austatud Eesti Olümpiakomitee president, lugupeetud kolleeg Laine

Jänes, austatud kongress!

"Minule näib aga, et see iga hästi kasvatatud inimese kohus on selle

eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks,

et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve

vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma. Kas ei

ole häbi selle pääle mõelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste

loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna

oma enese “mina” jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa

tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse

nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal

sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi

salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii

üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei

pruugi."

(Georg Lurich 1903)

Võtame need teadmised ja arvamised käesolevasse, 21. sajandisse kaasa ja näeme siin paljuski

mõtlemapanevat ja ka väga palju õiget.

Austatud spordirahvas!

Teil on au tegelda valdkonnaga, mis täidab väga erinevaid rolle, on omal viisil tähtis igale inimesele,

ühiskonnale, riigile. Sport aitab hoida rahva mälu ja tavasid, tugevdab ühtekuuluvustunnet ja rahvuslikku

identiteeti. Lurich`i jälgedes peab oluliseks pidama ka jõu teemasid: vastupidavust, tervist. Lennukites

ja autodes oma inimlikku konstruktsiooni säilitamine, pidevalt istuvas asendis ja ebamugavalt – see on

inimkonnale suureks väljakutseks tulevikus. Füüsilise liikumise vajadus kuulub inimkonna juurde, ainult

silmadele, peale ja kõhule koormuse andmine ei ole meile kui liigile omane. Samas on sport ka üks

loomulikumaid viise eri rahvustest inimeste omavaheliseks suhtlemiseks, ühiskonna lõimimiseks, sest

eeldab samas keeles ja samade väärtushinnangute pinnalt läbikäimist. Usun, et väike emotsionaalne

uhkuseraas on meis kõigis, kui me näeme intervjuusid andmas ja oma sportlikest saavutustest rõõmu

tundmas Eesti koondise nimel esinenud ja häid tulemusi saavutanud teistest rahvustest noori. Ma

arvan, et see on tähtis ka suurele osale eestlastest, ja arvan, et ka teistest rahvustest perekondadest

pärit noored mõistavad väga hästi, et mõne väga suure riigi koondises olles ja koondisse pääsuks

tihedast kadalipust läbi minnes ei oleks need šansid ja võimalused lipu lehvides pjedestaalil olla olnud

nii suured, aga väikse rahva liikmena on šansid sama head ja mõnel alal isegi suuremad. Nad on

tänulikud meie ühiskonnale ja seda tuleb hinnata.

Ma olen veendunud, et tervikuna lähevad Eestis asjad õiges suunas. Spordi sotsiaalne roll on

muutunud, kiiresti areneb liikumisharrastus, järjest rohkematele inimestele ei ole sport mitte ainult

medalitetootmise masin või televisioonimeelelahutus, vaid igapäevase elu kaaslane. Ei ole õige öelda

et tippsport on tähtsam kui rahva tervis. Kuid tippsportlaste eeskuju aitab noortel endale eesmärki

püstitada ja terveks jääda. Loodan, et see kongress nendele spordi aspektidele piisavalt tähelepanu

pöörab, sest kahjuks tuleb ikka ka seda ette, et sporti vaadatakse liiga kitsa pilguga.

Harjumuspäraselt mõeldakse spordina ikka eelkõige füüsilise vormi arendamist, kuhu sisse terve vaim

mahtuma peaks. Aga sport ja liikumine nõuavad ka teaduslikke lähtekohti - teaduslikku uurimist. Nõuab

teadust ja sellest tulenevaid näpunäiteid. Haridussüsteem, kehalise kasvatuse tunnid, kogu koolisport

on nii terve keha kui ka terve vaimu teenistuses ning peaksid selle arusaama, et sport on kitsalt ainult

füüsiline meelelahutus, ka kummutama. Kooli ülesanne on leida see tasakaal, kus targad ja terved

lapsed tunneksid rõõmu nii liikumisest kui ka teadmiste omandamisest. Et meile ei vaataks vastu ei

arvutiga kokku kasvanud mööblitükk homo computerus ega ka tühja pilguga musklimees– mõlemad

pildid on nii arvutiekraanil ja ka elus üsna trööstitud ja igavad. Ning - erivajadus pole ammu enam

negatiivse tähendusega, andekatel sportlastel on samuti hariduslikud erivajadused nagu mõnes muus

valdkonnas andekatel lastelgi ning ka neile peab haridussüsteem arenemisvõimalusi ja tingimusi looma,

neile individuaalseid õppekavu võimaldama. See on uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel

tulevikus võimalikum, lihtsam ja paindlikum kui seni.

Sport on popp! Ja seda mitte ainult noorte hulgas, vaid ka administraatorite, omavalitsusjuhtide ja

koolijuhtide hulgas. Muidugi teevad nad ise sporti ja on väga aktiivsed liikujad, kui kõht võimaldab.

Aga mis on viimase aja trend? See, et kooli püsimiseks võimaluste otsimisel püütakse komplekteerida

täiendavaid spordiklasse nii väikestes põhikoolides kui ka gümnaasiumides.

Kõik Te olete kuulnud, et kui omal lapsi napib, siis avame näiteks jalgpalliklassi, karateklassi,

maadlusklassi ja toome oma kooli õpilasi ka kõrvalvaldadest. Mu meelest on see loov ja liigutav

mõtlemine ja näitab, et spordil on tähtsus ka hariduspoliitikas. Ehk aitab selliste täiendavate baaside

loomine üle Eesti ka mingi osa noori inimesi nii liikumisele kui ka tulevikus tippsporti.

Kõige selle alus on treener. Treener on õpetaja. Tal on tihti ka pedagoogiline ettevalmistus. Õpetajate

staatusest ja palgast on palju räägitud - treenerite omast vähem. Tarvis on tõsta treenerid kooli

pedagoogide staatusesse, kooli pedagoogidega ühele pulgale. Treener peab saama palka, mitte

stipendiumi, treeneril peavad olema pedagoogi väärilised sotsiaalsed garantiid.

Koolispordi roll ei ole vaid õpilaste füüsiline areng, vaid palju laiem. Koolist saab kaasa huvi, aga saab

kaasa ka oskused. Kehalise kasvatuse tundide eesmärgiks on seatud nii soov olla terve ja rühikas,

tunda rõõmu sportimisest kui ka kogu eluks olulised väärtushinnangud ja oskused: õppida koostööd,

järgida kokkuleppeid ja reegleid ning mõista ausa mängu olemust. Uues õppekavas on mõeldud ka

õpilaste huvidele. Õpitulemused on kavandatud nii, et nad oleks täidetavad 75-80%ga õppeks ette

nähtud tundide mahust ja 20-25% tundide mahust on mõeldud selleks, et koolid saaksid ise vastavalt

võimalustele õpilaste huvidele, õpetaja, treenerite ettevalmistamisele spetsialiseeruda mingitele

piirkonnas olulistele huvitavatele traditsioonilistele spordialadele.

Hea meel on sellest, et tänu heale koostööle Eesti Olümpiakomiteega oleme suutnud 10 aastaga luua

päris hästi toimiva andekate noorsportlaste toetamise süsteemi. Endise Tallinna Spordiinternaatkooli

baasilt ning rahaliselt pinnalt arendatud süsteem on palju mitmekülgsem ja paindlikum ning

ajamuutustega kaasas käinud.

Audentese ja teiste keskuste kaudu aidatakse noori tippsporti. On alasid, kus saak on suurem --

see tähendab, et tellitud õppekohtade täitjatest saavad tulevikus ka tõesti tegijad; samas on alasid,

kus tippe jääb lõpuks vähe alles. Traditsiooniliselt silmapaistvamate alade tellimus on olnud suur,

kuid näiteks kergejõustiklaste järelkasvule Audenteses peaks mõtlema. Kõigist neist ei ole me

edaspidi sugugi kuulnud. Kõigist ei peagi kuulma, aga protsent just selle kooli kaudu pealekasvanud

kergejõustiklastest võiks olla suurem.

Lisaks sellele oleme sel aastal koostöös EOK-ga toetanud:

• 65 noorte ja juunioride koondvõistkondade kandidaadi spordikoolitust Eesti eri paigus,

• 29 tippsportlase õpinguid kõrg- või kutsehariduse omandamisel;

•

treenerite kutsekvalifikatsiooni arendamist ning õppe korraldamist,

treenerite täienduskoolituse hoogustamist,

regionaalsete õppe- ja treeningkeskuste väljaarendamist, et andekad noored saaksid

ühistreeningutel osaleda.

Võib-olla saame koos hakkama ka Käärikule uue hingamise andmisega. Edasi peaksime

olümpiakomiteega algatama piirkondlike spordikoolide taastamise või uute asutamise. Mitmel

puhul oli spordikoolide kaotamine viga, see lõpetas konkreetsete baasidega seotud konkreetsete

koolkondade tegevuse. Väikesed klubid on paljude uute, ka tippu jõudnud spordialade Eestisse

toomisel olnud viljakad, noorte kasvatamisel olnud viljakad, kuid suuremat ja võimsamat baasi nõudvate

ja arvukamat järelkasvu eeldavate spordialade puhul ei ole väiksed klubid suutnud seda rolli, mis

kunagi spordikoolidel oli, kanda. Väikesed klubid ei suuda koolkondade kandepinda taasluua ega ka

treeneritele sotsiaalseid garantiisid ning lastele ja noortele korrapärast tervisekontrolli tagada. Klubide

kõrval peaks olema ka suuremad spordikoolid. Ma ei väida, et klubidele tuleb anda tagasimarss

taandarenguks, aga mõlemad vormid võiksid Eesti spordi järelkasvu teenistuses olla.

Vahel tundub et mina ja Rein Lang oleme valituses ainukesed ministrid, kes ei läbi aastas vähemalt

kolme erinevat sorti maratoni. Aga see ei paista välja. Ja üldse pean ütlema, et kui etendada

kõrvalpilku, siis Eesti riik on silmapaistev, paistab hästi välja -- tema president peab tervisest ja

liikumisest lugu, tema valitsuses ja paljudes muudes tippülesannetes olevad inimesed peavad

liikumisest lugu ja teevad muu töö kõrvalt lausa tippsporti. Ma usun, et meil ei ole midagi häbeneda

ja usun, et see on küll mitte kõige tähtsam aga siiski üks väike detail meie ühises suures lootuses ja

ootuses, et nende eeskujudega, mida teie treeneritena, spordijuhtidena suudate anda ja mida meie

ühiskonnas aktiivsete liikmetena suudame anda. Nende detailidega saame me kokku tugeva ja terve

eestlase.

Aitäh Teile selle eest, mida te juba teinud olete ja selle eest, mida Te veel teha kavatsete!

Intervjuu: Erki Nool: kümnend tõi Eesti noortele liigsed kilod

2009-12-17

Olümpiavõitja ja riigikogulane Erki Nool peab kümnendi saavutuseks rahvaspordi buumi, kuid nendib, et noored on rasva läinud.

•• Erki Nool, mis oleksid need sündmused lõppevast kümnendist, mis peaksid meile kõigile mällu jääma?

NATO ja Euroopa Liiduga liitumine oli suure märgilise tähendusega. Ja keskmise eestlase jaoks on see kümnend kulgenud kõige jõukamalt. Me võime viimastest aastatest rääkida ka negatiivsemas toonis, aga Eesti ühiskonna jaoks on see olnud laias laastus hästi edukas. Meil on olnud üldse üks edukamaid spordikümnendeid. Päris palju tiitlivõistluste medaleid on tulnud eri aladelt.

•• Kui me võrdleme näiteks Eesti kergejõustikku eelneval ja sellel kümnendil, on need üldse võrreldavad?

Ei ole. Selle pärast, et tollal osales maailmameistrivõistlustel pelgalt Nool ja keegi veel. Selle kümnendil algul olime Edmontonis mina ja Tammerti Sass, aga nüüd on teistkümmend osavõtjat ja spekuleerime, mitu medališanssi meil on. 1994 ei saanud ükski eestlane medalit, 2000. aastast saadik aga ei meenu mulle aastat, kui vähemalt üks eestlane poleks saanud tiitlivõistluste medalit. Kindlasti põhjus on ka see, et me oleme päris palju investeerinud sporti, sealhulgas betooni. Betoonivalamise vaimustus aga praegu jätkub ja see võib meile hakata järgmise kümnendi keskel ka valusalt vastu näppe lööma.

•• Mis mõttes?

Me ehitame suusahüppetorni, aga pole raha treenerit palgata.

•• Või ei viitsi suusahüppajad kaalust maha võtta.

Võtangi kohe kümne aasta taguse võrdluse. 1999. aastal tegime minu treeneri Greg Richardsiga Tallinnas trenni. Tema ütles: küll teie treeneritel on hea trenni anda. Teil ei ole ühtegi ülekaalulist last. Kümme aastat hiljem, kui vaatame sportivaid puberteedieas tüdrukuid, siis ülekaalulisus on väga jõuline probleem.

•• Eesti inimesed on seega muutunud rikkamaks, aga ka jämedamaks?

Täiesti korrelatsioonis. Mul kumiseb see 1999. aasta lause kogu aeg peas ja kui ma nüüd võrdlen noori tüdrukuid, siis see muutus on jube suur. See on üks heaolu negatiivseid vilju. Aga ma läheks tagasi betooni teema juurde. Me peaksime rohkem läbi mõtlema, et kui me teeme kusagile staadioni, siis kas keegi trenni ka teeb ja kui teeb trenni, siis kas keegi annab trenni. Enne valimisi saame punkti kirja, et mina tegin spordibaasi. Tehvandile pannakse laias laastus 200 miljonit hakkama. Kas me oleme saanud starti naissuusatajaid rohkem? Kui meil on suusahüppetorn, siis meil peaks olema Euroopa tasemel treenerid vähemalt kolmeaastase palgaga.

•• Mida on kümnend meile rahvaspordi vallas andnud?

Jube suure buumi. Suusatamises on tulnud tagasi 1980. aastate alguse massispordi vaimustust, kuigi mõned talved on olnud kehva lumega. Jalgratas on olnud põhiliseks pioneeriks oma maanteesõitude ja krossidega. Võtame Tallinna sügisjooksu - sel aastal juba 12 000 osavõtjat. Võtame kas või kepikõndijad - palju neid on tulnud! Pensionärid ilmselt kümme aastat tagasi ei hoolitsenud nii palju enda tervise eest.

•• Millest see tulla võib?

Inimesed tahavad kvaliteetsemalt ja ka kauem elada. Kui ma käisin onupoja 40. sünnipäeval, siis mulle tuli meelde mu onu 40. sünnipäev, kus kõik ütlesid, et 40 aasta kohta näeb ta nii hea välja! 1980. aastatel oli 40-45-aastane juba vana inimene. Nüüd aga, näed, Nool saab 40 ja alles laps sündis. See tähendab ka kohustust kauem vormis olla. Täiskasvanud inimene on teadlikum, aga noortele inimestele pole vabadus eriti just toitumise poolelt hästi mõjunud.

•• Vabadust on liiga palju?

Mis on selle kümnendi miinuspool veel: me oleme avastanud seda, et meil on hästi palju õigusi, aga me oleme unustanud, et meil on ka kohustused. Olgu see siis koolis või mujal. Kui rääkida kas või kooliõpetajatega, siis suur murekoht on hinnete panemine. Lapsed teavad, et neil on õigused. Õpetajad peavad lapsevanematega vaidlema, et nende lapsed pole nii usinad ja targad, kui vanemad uskuda tahaks. Praegusel ajal, kui õpetaja ei meeldi, siis saadavad protestikirja, viivad direktorile ja hakkab tsirkus pihta. Lapsed saavad nõuda endale leebemaid õpetajaid ja ma arvan, et see on halb tendents.

•• Mismoodi võiks järgmine kümnend olla teistsugune?

Ma loodan, et me hakkaksime oma ressursse igas eluvaldkonnas vähem laristama. Ehitame teid, rajame kanalisatsioone, katame need makrofleksiga kinni. Paar aastat on ta hea, aga kas ta ka 15 aasta pärast kestab? Ja mis juhtub siis, kui meile enam eurorahasid ei anta? Peame hakkama iseseisvamalt mõtlema, kuidas elada heas Eestis edasi.

Kas Viljandisse veekeskus või siis toruga ujula?

2009-10-20

VALIMISED on möödas ja võitjad selgunud. Nüüd on aeg lubadusi täitma hakata. Viljandis anti valimiskampaaniates peamiselt materiaalseid lubadusi ning vähem pöörati tähelepanu väärtustele ja organisatsioonilistele ümberkorraldustele.

Kõigi siin jagatud valimis-lubaduste elluviimine võtab vähemalt paarkümmend aastat. Tuleb ju rajada rannahoone, köisraudtee, seikluspark, veekeskus, lauluväljak, Valuoja tunnel, hooldekodu, laste mänguväljakud ja koerte jalu-tusväljak ning korrastada lasteaiad, koolid, Viljandi järve rand ja Uueveski org. Kusjuures see on ainult osa plaanitavast.

Nüüd jääme põnevusega ootama, millised valikud teeb sellest loetelust uus linnavõim.

ENT ENNE KUI alustame uute ehitistega, tuleb üle vaadata seni tehtu. Möödalaskmised on tarvis parandada ja nende kordamist vältida. Vigade parandus on hädavajalik paljude ehitiste puhul. Nimetagem neist näiteks viilhalli, spordihoonet, raamatukogu, jäävälja-kut, staadioni, Arkaadia aeda, Reinu tee ringristmikku, lõpetamata terviserada ja bussijaama. Usun, et juba nendega jagub tööd rohkem kui neljaks aastaks.

Paalalinna viilhall, mis ehitati peamiselt kergejõustiku tarbeks, ei võimalda joosta 60 meetri distantsi, mis on oluline nii võistluste kui treeningute puhul. Juba ehitamise ajal pakuti selle võimaluse loomiseks välja, et halli üks pool tuleb ehitada pikemaks, kuni gümnaasiumi võimlani.

KURB ON vaadata, kuidas spordihoone lagi vihmaste ilmadega tilgub, nii et keset saali on tarvis hoida ämbrit. Saali akustika parandamiseks vajalikud tööd jäeti tegemata, mistõttu ei ole selles Viljandi kõige suuremas saalis võimalik korraldada paljusid üritusi.

Ratastooliga spordisaali ei pääse. Sinna ei saa ligi ka liikuvate seadmetega ning seepärast tuleb messide ja teiste ürituste korraldamiseks vajalik aparatuur treppidest käsitsi üles ja alla tassida.

Kõik need puudused olid teada enne hoone valmimist, aga parandamata on need seniajani.

Raamatukogu lagi laseb samamoodi vett läbi ja seal on muret tekitanud ka keldrivesi.

Valminud niinimetatud kunstisaal ei rahulda kedagi. Samuti pole raamatukogu külastajail võimalik juua tassi teed või kohvi. Puudu on vajalikud seminariruumid.

Lubatud kultuurikeskus jäi sündimata. Probleemidele juhiti tähelepanu juba projekteerimise ja ehituse ajal, aga need on jäänud lahendamata.

JÄÄVÄLJAKUL on seniajani püstitamata seinad, mis kaitseksid tuule ja vihma eest ning pakuksid pealtvaatajatele inimlikke tingimusi ja uisutajatele riietumisvõimalust. Väljaku lõpuni ehitamine aitaks ühtlasi vähendada välismõjusid, mis omakorda kahandaks halli ülalpidamiskulusid.

Pooleli oleval staadionil pole korralikku tualetti, pesemisvõimalust, spordivahendite hoiupaiku ega sportlaste ja treenerite tarvis abiruume. Samuti pole seal valgustust ega tablood. Varikatus kaitseb vihma eest ainult paari ülemist rida.

Arkaadia aia lahendust võib nimetada maitseküsimuseks. Küll aga ei saa pidada normaalseks, et kivisel alusel olevad kaared, mis lapsi ronima kutsuvad, muudeti «turvaliseks» ronimispulkade eemaldamise teel. Nirisevad purskkaevud ja järskudel kalletel asuvad pingid vajavad samuti vigade parandust.

POOLIKUD LAHENDUSED, vilets kvaliteet ja lühinägelik kokkuhoid linnaehituses on iseloomustanud mitme Viljandi linnavalitsuse ehitisi. Seetõttu olen mures säästuajal kavandatavate uusehitiste pärast. Kardan, et senine praktika jätkub ning lisandub veel ebaratsionaalseid, oma funktsioone halvasti täitvaid ja teiste maakonnakeskustega konkurentsivõimetuid ehitisi, mis jäävad aastakümneteks koormama linnaeelarvet ja rikkuma linnapilti.

Viljandi väiksust arvesse võttes ei ole lootustki, et linna ehitiste kõrvale kerkivad teised, samu eesmärke täitvad. Nõnda jäävad praegused hooned ainsaks võimaluseks mitmele põlvkonnale.

Enamasti on koonerdavate lahenduste põhjus olnud linnavõimu soov üle jõu käivad valimislubadused iga hinna eest täita, et võiks enne valimisi teatada: «Tehtud!» Hilisem puuduste kõrvaldamine ei paku enam pinget.

ET LUGEJA ei arvaks, et loo autor märkab üksnes puudusi, siis tunnustan linnavõimu ka läbimõeldud ja lõpetatud ehitiste eest, tõstes esile maagümnaasiumi algklasside maja, pärimusmuusika aida, turuplatsi ja Kevade tänava.

Loodan, et tulevane linnavõim suudab koonerdamisest ja popslusest loobuda. Ainult julged otsused ning terviklikud ja tulevikku suunatud lahendused pööravad Viljandi arengu tõusule ja taastavad tema väärika koha.

Taastame spordikoolid!

2009-10-08

Mati Tolmoff küsib (PM 2.10), miks korvpalli allakäigu põhjusena nähakse spordikoolide kaotamist, mitte kehva kehalist ettevalmistust, nigelat mängijatevalikut või treenerite vähest haritust.
1999-2000 Tartus spordikoolid likvideerinud reformist jätab tähelepanuta tõsiasja, et nii sportlaste kesine füüsiline vorm kui ka treenerite ebapiisav professionaalsus on mõrud viljad, mida munitsipaalspordikoolide asendamine eraõiguslike spordiklubidega meil nüüd maitsta laseb.

Algusest peale lonkav süsteem pole toonud paremaid päevi ei lastele ega nende vanematele. Kommertsalustel tegutsevates klubides rassivate laste vanemad on pidanud välja käima oluliselt rohkem raha, kui spordikoolides teha tuli. Ka ei kuulu klubid nende ühingute sekka, mille korraldatud tegevuse eest tasumisega kaasneks lapsevanematele tulumaksuvabastus. Kui ma õigesti mäletan, siis Tartu oravate initsiatiivil üritati algatada lausa maksusoodustust laiendavat seadusemuudatust Toompeal, kuid tragikoomiliselt pidid samal ajal nii linnavolikogus kui riigikogus istunud reformistid hääletama seal omaenda Tartus tehtud ettepaneku vastu. Mida ei ole, on loodetud maksusoodustus.

Kannatavad ka sportivad lapsed ise, kuna spordiklubides ei ole kuidagi tagatud treenerite kvalifikatsioon ega täiendusõpe. Kui spordikoolides oli välistatud, et lapsi juhendama pääseks põhjaliku erialase taseme- ja täienduskoolituseta isik, siis klubides sellist garantiid ei ole. Heast tahtmisest aga alustava sportlase arendamiseks ei piisa. Reaalne on hoopis oht, et asjatundmatu juhendamine päädib lapse tervisekahjustustega. Ka Tolmoff möönab nn ühe-treeneri-klubide tekkimist.

Rahaliste vahendite pidev kesisus võib klubijuhid hõlpsalt viia mõttele, et koht, kus kulusid saab kokku hoida, on treeneri palk - viletsa palga eest aga tasemel juhendajat leida on raske. Kui klubid ka treenerite palgalt kokku ei hoia, siis alati saab suurendada tulusid, küsides lastevanematelt rohkem raha, nii et see augud täidaks. See aga omakorda kahandab vähem kindlustatud laste võimalusi sportida. Kui see ei ole ebaõiglane, siis mis see on?

Lastespordist laekuvad vahendid on hea baas täita ka tegevspordist tekkivaid puudujääke. Taas kord ei ole klubide puhul tagatist - kas lastevanemate panustatud raha kulutatakse ikka lastespordi tarvis või võidavad sellest hoopis võistlussportlased või administratsioon? Ma ei tea, kas spordisüsteemi muutes tegutseti klikihuvides ning üritati suunata munitsipaalfinantseerimist omade juhitavate/omatavate klubide kaukaisse - loodan, et mitte -, kuid praegune klubitegevuse kontrollimatus on hea kasvulava sellistele kahtlustele.

Tolmoff valutab südant, et spordikoolides ei ole esindatud kõik spordiklubides harrastatavad alad. Kõik ju ei peagi, sest kuskil kulgeb siiski piir - nimetus «spordiklubi» iseenesest ei saa tagada klubi finantseerimist. Oleks ju kummaline, kui maksumaksja rahast toetataks kummikuheitjate või naisekandjate noorteklubisid. Las see eraldusjoon otsustatakse kohaliku omavalitsuse tasandil.

Tolmoffi sõnul võib probleemiks osutuda spordikoolijuhtide erakondlik ametisse nimetamine. Julgen siiski arvata, et endast lugupidavad erakonnad ei määra ametisse ei muuseumi- ega spordikoolide juhte. Kindlasti ei kaalu see risk üles spordikoolide plusse.

Spordipüramiidi alus - noored sportlased - on paljude treenerite ja teiste Eesti spordist hoolivate isikute sõnul hääbumas. Klubisüsteem on massialade kandepinda põhjalikult õõnestanud. Kuid kui pole kindlat ja hästi juhendatud alust ehk järelkasvu, ei ole loota mingit tulemust ka püramiidi tipult ehk võistlussportastelt.

Vältimaks lõplikku katastroofi, tuleks kiiremas korras taastada elujõuline munitsipaalspordikoolide süsteem. Meie lapsed väärivad professionaalset juhendamist ja võrdseid eneseteostusvõimalusi spordis. Meie treenerid väärivad juhendajatööd väärtustavat ning pidevat täiendusõpet ja sotsiaalseid garantiisid tagavat töökeskkonda.

Me kõik väärime sporti, mis toimib püramiidina, kus igal osalisel on oma soovile ja võimetele vastav tasand ning mille jätkusuutlikkus on tagatud sujuva üleminekuga ühelt tasandilt teisele. Hetkel on vundament kokku varisemas, kuid veel pole hilja püramiidi päästa.

Tallinn kärbib oluliselt laste spordi ja huvialade toetamist

2009-06-18

Tallinna negatiivne lisaeelarve kärbib oluliselt laste ja noorte võimalusi tegeleda spordi ja huvialadega; linna toetus spordiklubidele väheneb pea kolmandiku võrra.

Audentese spordiklubi juhataja Peeter Tishler on murelik, sest teade laste pearaha kärpest tuli välguna selgest taevast. Spordiklubis saab praegu trenni teha 11 spordialal, kuid tume tulevik sunnib tegema korrektuure. Nüüd väheneb linnapoolne pearaha 4500 kroonilt 3375 kroonile aastas, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Tuleb üle vaadata kõik treenerite palgad, tuleb läbirääkimistesse asuda spordibaasidega, tuleb ilmselt minna lastevanemate rahakoti kallale," rääkis Tishler.

Tallinnas on pea 200 spordiklubi ja Tishleri hinnangul tuleb paljudel väikestel kas uksed kinni panna või siis halduskulude kokkuhoiuks liituda. Kärpega hoiab linn kokku 22,8 miljonit krooni kavandatud 90 miljonist.

"See raske aeg tuleb muidugi üle elada, ma saan sellest aru. Aga ma ei saa aru sellisest väga jõhkrast kärpest laste ja noorte arvelt. Kui me teame, et linnal on planeeritud mis iganes kulusid, 30 miljonit krooni oma televisiooni loomiseks, siis minul tekib küsimus - milliseid valikuid me teeme Tallinnas," ütles Tishler.

"Ma arvan, et ka linnaelaniku teavitustöö selles osas, mis linnas toimub ja milliseid otsuseid vastu võetakse on oluline. Kindlasti ei taha me piirata laste võimalusi, vaid eelkõige on see suunatud sellele, et spordiklubid ise oma tegevuse ringi vaataksid ja tekiksid suuremad ja tugevamad spordiklubid," selgitas Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen.

Toetus erahuvialakoolidele lõpetatakse täielikult

Kui spordiklubide toetusraha vähendati, siis erakätes huvikoolid ei saa enam sentigi.

"Erahuvikoolide toetamine ei ole seadusega pandud kohustus, vaid linn on seda 2005. aastal vabatahtlikult endale võtnud ja täna on piisavalt munitsipaal-huvikoolides kohti, kuhu need lapsed saaksid tulla," märkis Jäppinen.

Musamari kool on üks neist, kes linna toetusrahast ilma jääb. Uksi nad kinni panema ei pea, sest õppetöö põhineb õppemaksul, mis on 440 kuni 700 krooni kuus. Küll aga tuleb kokku tõmmata koorikooli väljundit ehk siis kontserte korraliku orkestri saatel.

Lisaeelarve oli täna volikogus esimesel lugemisel. Kokku kärbib Tallinn eelarvet 9 protsendi võrra. Puutumata jääb 50 miljonit krooni n-ö propagandakuludeks.

Video

Spordikeskus areneb ja vaatab tulevikku

2009-04-30

Kolmapäeval, 20. mail möödub viis aastat päevast, mil Rakveres avati kauaoodatud ja -vajatud spordirajatis - spordihall. Kaks aastat hiljem, 1. märtsil 2006 asutati Rakvere spordiobjektide paremaks haldamiseks munitsipaalasutus Rakvere Spordikeskus.

Mis on selle aja jooksul Rakvere spordielus muutunud? Julgen väita, et spordikeskus on asutusena teinud läbi meeletu arengu: müügitulu on kolme aastaga kolmekordistunud, vabu treeningaegu on võimatu leida, peetud on võistlusi 31 spordialal, külastajate ja sportijate arv küündib üle miljoni inimese, spordikeskuse (esialgu spordihalli) kodulehel on käinud ligemale pool miljonit külastajat rohkem kui paarikümnest riigist.

Spordikeskus on pidevas arengus, sest nagu on öelnud Microsofti juhatuse esimees Bill Gates, on enesega rahulolev firma surnud firma ning senine edu vajab paindlikkust ja nõuab asjade ümbermõtlemist.

Spordikeskusel valmis hiljuti arengukava aastateks 2009-2015. Selles püstitatud eesmärgid on väga ambitsioonikad ning väljuvad kohati isegi asutuse praegusest haldusalast. Nimetame siinkohal mõne võimaliku arengu. Spordikeskus on huvitatud tulevikus rohkem kanna kinnitamisest vaba aja ürituste korraldamisel nii linnakodanikele kui ka külalistele (Rakvere laululava arendus). Samuti oleme valmis väljakutseteks uute spordiobjektide haldamises (jäähall, tennisehall, võitluskunstide treeninghall jne).

Jätkuvalt käib aktiivne igapäevane arendustegevus. Nii lisandub Rakvere reaalgümnaasiumi kõrval paiknevale kunstmurustaadionile täiendav tribüün, istekohti saab olema kuni 300 pealtvaatajale.

Suve hakul avatakse Palermo liikumis- ja terviseradadel jõusaal värskes õhus, spordihalli parklasse rajatakse täiesti uus skatepark, mida ekstreemspordi harrastajad on kaua oodanud, staadionil valmib kergejõustiku harjutusväljak.

Ilmselt ei ole liialdus, kui väidan, et Rakvere Spordikeskus on üheks laiema valikuga ürituste toimumiskohaks Eestis tervikuna. Siin on peetud messe, laatasid, kontserte, roki- ja teatrifestivale, koerte- ja kassinäitusi, tsirkuseetendusi ja teisi vabaaja üritusi ning väga erineva kaaluga spordivõistlusi.

Viimaseid on korraldatud koguni 31 alal, kaalukamateks on olnud maailmameistrivõistlused sumos, Euroopa meistrivõistluste valikturniirid ja -mängud võrkpallis, korvpallis, jalgpallis, lauatennises, võrkpalli Euroopa Liiga mängud, maavõistlused kergejõustikus.

Seega on spordikeskus kenasti pildis ja seda mitte ainult Eestis.

Rakvere Spordikeskuse sünnipäevanädalgi tõotab tulla põnev, 20. mai õhtu- ja öötundidel kutsume kõiki spordisõpru Rakvere kunstmurustaadionile, kus peetakse ööjalgpalliturniir Eesti koondise osavõtul. Huvitavaid üritusi tuleb ka spordihallis.

Tänan spordikeskuse omanikke - Rakvere linnavalitsust ja -volikogu toetava suhtumise eest. Samuti kuuluvad tänusõnad spordikeskuse töökale kollektiivile, kes on aidanud senitehtut ellu viia. Eriti suured tänud aga kõikidele, kes on leidnud tee meie juurde sportima või meelelahutusest osa saama.

Foto: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

Sportimisvõimalusi jagugu võimalikult paljudele

2009-04-01

Rakvere linnas on selle sajandi algusest kerkinud mitu väikelinna jaoks suurejoonelist spordiehitist, võtame või meie spordihalli ja staadioni või kunstkattega jalgpalliväljaku.

Ilmne, et lähiaastatel enam linna spordirajatiste peale suuri summasid ei kulutata. Mis saab siis vaidlusi tekitanud jää- ja tennisehallist?

Vaatame tänast olukorda. Rakvere Spordikeskuse alla on nüüdseks koondunud kolm võimlat - Kalevi, Rahu hall ja spordihall -, lisaks tenniseväljakud, kunstmuruväljak, Palermo terviserajad ja seitse spordiväljakut erinevates linnaosades. Kui võtame veel juurde linna koolide võimlad ja 17 laste mänguväljakut, siis on üldpilt üsna hea.

Olemas spordirajatised võimaldavad umbes 800 lapsel paaril-kolmel päeval nädalas treeneri või juhendaja käe all sporti teha. Neist 800st on ligi 500 koos kogu maakonna lastega tegevad meie spordikoolis. 300 noort teevad sporti mitmesuguste klubide kaudu. Peale nende on veel umbes paarsada last, kes spordivad koolivõimlates huvialaringides.

Kokku tuhat last

Eelnevast aritmeetikast lähtudes saame kokku 1000 spordilembest last. See on ilmselt sportivate noorte suurim võimalik hulk, sest üldhariduskoolides käib meil praegu 3000 õpilast. Järelikult 30% neist tegelevad aktiivselt spordiga - ja see on väga hea näitaja.

Me räägime Eestis ka noorte hulgas pidevalt tulemusspordist. Meil on üldse kombeks üksteisele "ärategemine". Jah, spordis on see paratamatu, see ongi ju eesmärk. Kuid siin tuleks erinevate suhtumiste vahel teha selge vahe.

Näiteks kui korraldame siin sarja "Võrgud sahisema", tahame näha ka neid lapsi, kes ei käi pidevalt mingis trennis, kes on meie mõistes n-ö kõrvalt tulnud. Tahame, et lastel oleks ennast liigutades lihtsalt lõbus, et nad naudiks mängu.

Paraku valitseb suhtumine, et peame võitma. See suhtumine peegeldub ka koolijuhtide jutus: nad ütlevad, et läheme sinna siis, kui on näha, et võidame mingi koha, muidu ei tule väljagi.

Teadlased on rääkinud, et maksimaalselt oleks tulemusspordiga tegelejaid vaid kuni 15% lastest. Meie 3000 koolinoore juures seega kuni 600 ehk üks Rakvere spordikooli suurune kollektiiv. Nemad on seadnud endale siis eesmärgi jõuda kas Eesti meistrivõistlustel mingile kohale või saada juba rahvuskoondisesse.

Samas oleme ju väga huvitatud, et kõik lapsed harrastaksid liikumist. Seda võib teha koos juhendajaga, aga ka lihtsalt ise minna terviserajale, sõita jalgrattaga või joosta, käia boolingut mängimas, talvel suusatada jne. Nii ongi meie suund edendada liikumisharrastust. Eesmärk on haarata kaasa kuni 80% kogukonnast.

Mida rahakott lubab?

Liikumisharrastuse edendamiseks on vaja teha investeeringud. Mida me saaks kitsastes majandusoludes linna juurde ehitada? Pikalt on räägitud jäähalli ja tennisehalli rajamise vajadusest. Aga mõtleme natuke.

Meil on noorte seas 15% aktiivseid sportlasi. Meie linna elanikkond ei kasva tulevikus hüppeliselt, seega ei tule juurde ka sporti pürgivaid noori.

Tennisehalli või jäähalli ehitamise pooldajad räägivad, et tooksime nende aladega oluliselt harrastajaid juurde. Kust? Ikka selle 15% aktiivsete sportlike noorte seast.

Kas praegu kergejõustikku harrastav laps hakkab veel lisaks tegelema jäähoki või iluuisutamise või tennisega?

Kahtlane. Teist niisama suurt hulka lapsi, kes täidaks need uued hallid, meil lihtsalt pole. Äriplaani võib ju panna, et jäähalli hakatakse lapsi kohale vedama näiteks Laekverest, aga see mõte on naiivne.

Tennise harrastajaid on Rakveres umbes 50 inimest. Kas kalli tennisehalli ehitamine tooks meile juurde veel nii palju lapsi, et see investeering ära tasuks? Järelikult peame võtma lapsi ära muudelt aladelt.

Selge, et majanduslikult raskel ajal on vaja teha valikuid - ja otsus tuleks langetada terviseradade ning kergliiklusteede kasuks. Nende kaudu saame hulga inimesi välja värske õhu kätte tuua ja nende tervist tugevdada.

Teine asi on noorte seas väga populaarsed "väekunstid" - maadlus, juudo, karate jne. Nende harrastamiseks on tingimused meie spordihallis praegu küll äärmiselt nadid, kuid noori huvilisi on palju. Järelikult peaks tingimusi parandama. Kui tuleb kõne alla uue spordirajatise ehitamine, siis seda oleks vaja just "väekunstide" pärast.

Talveseisund 2009

2009-03-19

Käes on aeg, kulm kortsus, keldrisse varutud reserve näkitseda ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Kuulun nende parteisse, kelle meelest öö on siis, kui on pime, ja talv on siis, kui on lumi. Mis tähendab, et pean väga veidraks neid pommuudiseid, mis tabavad eesti rahvast neli korda aastas ja teatavad, et täna algas kevad. Või suvi või sügis või talv.

Ei, tahan seepeale hüüda, kevad algab ikka siis, kui lumi ära sulab, ja sügis siis, kui puulehed kollaseks lähevad. Kalendritegija on alati kimpus ega või teada, millal algab kevad või mõni muu aastaaeg. Küll aga teab ta, millal on pööripäev, ning see on hoopis teine asi.

Öeldut arvestades on märtsi teisel poolel talveseisundist kirjutamine üks riskantne ettevõtmine, sest seisund võib muutuda lausa tundidega. Kuid üks on kindel - meil oli sel aastal talv. Algus pisut venis, aga üldiselt oli "nagu vanasti". Isegi Soome kelgud toodi lagedale.

Jälle on põhjust küsida: kuidas kliima soojenemisega ikkagi jääb? Rohelistel ja kliimauurijatel on muidugi vastus varnast võtta: egas kliima soojenemine veel tähenda, et ta kõikjal soojeneb. Mõnel pool viimati koguni jaheneb. Ning üldiselt sõltub kõik Golfi hoovusest ning sellest, mis sünnib ookeanide põhjas.

Mõistust on küll

Võtkem see teadmiseks ja lootkem, et Tartu maratone peetakse ka järgmisel sajandil. Kui keegi siis veel murdmaasuusatamisega tegeleb. Kuid see on kauge tuleviku mure, erinevalt majanduskriisist, mis on tänase ja homse mure. Sedamööda, kuidas taandub talv loodusest, murrab ta sisse majandusse.

Töötute arv on järsult tõusnud, tööhõive esialgu veel nii järsult vähenenud ei ole. Selline silmamoondus on võimalik seetõttu, et viimasel ajal on end töötuks registreerinud paljud mittetöötavad (kodused) inimesed. Kuid suveks võib oodata ka tegeliku tööhõive tuntavat vähenemist. Ning just siis jõuabki kriis alles päriselt pärale.

Läbi viia või unustada

12. märtsil arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena, kuidas kriisi üle elada. Imevalemit ei leitud, kuid mõistlikke ettepanekuid siiski esitati. Läbisegi mittemõistlikega, nagu alati.

Lootust tuleviku suhtes sisendab tõik, et nähtavasti on arusaam teatavate mitte nii meeldivate sammude vajalikkusest levinud päris laialt ka mujal kui Toompeal. Ehk teisisõnu, eesti rahva terve mõistus ei ole kusagile kadunud.

Saame aru, et kulutada ei ole üldiselt võimalik rohkem kui teenitakse. Lühikest aega võib-olla küll, kui säästud ja laenud appi võtta, aga seda kitsamalt tuleb siis läbi ajada hiljem. Sellisesse olukorda me just jõudnud olemegi. On aeg keldrisse varutud reserve näkitseda - kergelt kortsus kulmul, ihne peremehe kombel - ja paraku ka aeg võlgu maksta.

Mõistan nende nördimust, kes ütlevad: mina pole laenanud, mina pole (tarbimis)hulluks läinud - miks pean mina nüüd võlgu maksma? Miks räägitakse mulle solidaarsusest nüüd, mitte siis, kui jahte osteti? Kummatigi maksan nüüd ka mina, näiteks seeläbi, et pean taluma olukorda, kus riik suurest vaesusest ei jõua maksta mu pensioni kojukande eest või paneb kinni postkontori, kus oli lähedal käia.

Mida muud see tähendab, kui et mina, kes ma pole sentigi laenanud, pean maksma kellegi teise võlgu? Kui mitte rahaliselt, siis ebamugavuse kaudu ikkagi.

Selline arutlus on ühest küljest õige, teisalt veidi silmapetteline. Viimase kümne ja eriti viimase viie aasta jooksul Eestisse valgunud kapitalist sai oma tilgakese tegelikult igaüks. Ka see, kes sentigi ei laenanud. Alevis rekonstrueeriti kõnniteed ja rahvamaja, mille uksel ei olnud silti "Sissepääs ainult laenuhaigetele ja tarbimishulludele". Sinna pääses (ja pääseb) igaüks. Seal on pehmed ja puhtad toolid ning kvaliteetne helivõimendus. Jällegi igaühe jaoks.

Kuid ma aiman, et see arutlus võib päris paljusid vihastada. Lohutada töö kaotanud inimest pehme tooliga rahvamajas... See vist pole tõesti kõige teravmeelsem.

Rahvamaja viib meid paraku teise ja mitte vähem hella teemani, milleks on haldusreform. Tunnen, et mul hakkab selle sõna vastu juba vaikne allergia tekkima, ja seda mitte põhjusel, et ma haldusreformi vastane oleks. Ma ei olnud vabanemisaastail ka juriidilise järjepidevuse kontseptsiooni vastane - pigem selle innukas toetaja -,
kuid ometi tundus ühel hetkel, et kui ma veel kuulen sõnapaari "juriidiline järjepidevus", siis hakkan ühe koha peal hüppama ja imelikke lõustu tegema.

Nüüd kipub selline tunne peale haldusreformist kuuldes, ja kahtlustan, et ma pole ainus. Mille vastu saab olla vaid üks rohi: see reform kas ära teha või ta igaveseks unustada.

Aitab otstarbekas töö

Hando Runnel kirjutas Postimehes reformikavast nii: "See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse?"

Rasked sõnad. Ka Päts reformis Eesti omavalitsusi 1930. aastate lõpus, ons see nüüd lisatõend, et ta oli Eesti riigi ja rahva reetur?

Minu arvates mitte. Omavalitsuste piirid ja ülesanded muutuvad, on alati muutunud ja muutuvad edaspidigi. Okupatsiooni tingimustes muidugi eriti järsult ja jõhkralt, kuid ka ilma igasuguse okupatsioonita.

Mu vanaisa oli viimane Kivijärve vallatalitaja, siis liideti Kivijärve vald Laiuse vallaga. Ning põhjuseks ei olnud põrmugi kellegi kurikaval iha reeta Eesti ajalugu või eesti rahvast, vaid otstarbekus. Otstarbekuse arvestamist ei pea tingimata rahavõimuks ega tööinimese ja kapitali "kohutavaks vastuoluks" tembeldama.

Jällegi koht kukalt kratsida. Kaldun nende leeri, kelle arvates on aateline vaid otstarbekas ja mitte igasugune töö. Näiteks kasvatavad tuhanded prantsuse põllumehed viinamarju ja valmistavad neist veini. Riik ostab selle kokku ja kõik on justkui õnnelikud. Ent see vein ei lähe poodi, sest poed on veini niigi täis. See vein aetakse piirituseks, et siis süütevedelikku ja aknooli toota.

Miks ei võiks viinamarjadest otse piiritust toota? Aga sellepärast, ütlevad põllumehed, et meie siin oleme veinitootjad, ja olid juba meie vanavanavanaisad, mitte aga piiritusetootjad. Pealegi saab piiritust naftast palju odavamalt.

Kas te neil asjaoludel suudate veel nendesinaste põllumeeste tööd pidada kauniks, aateliseks ja ülevaks? Või tundub teile, vastupidi, et tegemist on töö mõiste ja sõna vastutustundetu lörtsimisega?

Jõuame tagasi majanduskriisi juurde. On ilmne, et sellest ei aita meid välja mitte igasugune töö, vaid otstarbekas töö. Selline töö, mille saadust saaks nii tarvitada kui müüa.

Lihtne öelda, raske teha.

Kõige suurem ebavõrdsus on Eestis

2009-03-10

Äsja lõppenud suusatamise maailmameistrivõistlused pakkusid eestlastele toredaid elamusi. Lisaks tiitlivõidule tõid rõõmsat elevust nii Jaak Mae kui Anti Saarepuu, uus kahevõistlejate põlvkond kui ka nooruke Kaija Udras. Nõnda tore on ju tekitada edetabeleid ja mõtiskleda, mitmes suusariik me maailma vägevate seas oleme.

Kergejõustiku EMil tegid uskumatu etteaste Mikk Pahapill ja Ksenja Balta ning Eesti oli oma kahe kullaga medaliriikide seas koguni kuues.

Selle nädala värsketes eurouudistes on Eesti saanud samuti tähelepanuväärse esikoha. Ei, Eesti ei ole saanud Euroopa kõige rikkamaks riigiks. Euroopa Liidu värsketel andmetel on Eestis meeste ja naiste palga vahe ühenduse 27 riigi seas suurim - naiste kahjuks.

Naised töötavad osalise tööajaga

Euroopa Liidu keskmisena teenivad naised meestest 17,4 protsenti vähem. Eestis on naiste palk umbes 30 protsenti meeste omast väiksem.

Üks sissetuleku ebavõrdsuse põhjus on Euroopa tööhõive analüütikud nimetanud naiste suuremat kasutamist osalise tööajaga. See on ebavõrdse sissetuleku põhjusena üldine ja objektiivne. Poole kohaga töötades ongi tasu poole väiksem.
Kuid ohumärk on see, et kui Euroopas on paindlikud töövõimalused suhteliselt hästi rakendunud, siis Eestis on osaajaga tööd leida keeruline.

Seades eeskujuks paljusid Euroopa riike, ootavad ka meie naised selle võimaluse suurenemist. Osalise tööaja laiemal rakendusel näeks Eesti sissetuleku statistika soo järgi võrreldes teiste riikidega veelgi nigelam välja.
Küll võib loota, et üha enam soovivad näiteks lastekasvatamise ajal ka Eesti mehed kasutada osalist tööaega.

Siin ilmneb nokk-kinni-saba-lahti-olukord. Et Eestis on üldjuhul meeste palk kõrgem, siis majanduslikel kaalutlustel jätkab mees täiskohaga ja naine «valib» osalise ajaga töö.

Naisjuhid moodustavad väikese osa

Jättes kõrvale põhjused, kus «naistesektorites» ongi töötasud väiksemad, või ka seadusevastased juhud, kus võrdse töö eest saab naine väiksema tasu, kuna ta ei söanda nõuda meeskolleegiga võrdset tasu, on ebavõrdsuse teise põhjusena nimetatud naiste väiksemat osa juhtide seas.

See on üleeuroopaline hinnang, kuid kehtib ka Eestis. Naiste väike osa juhtide seas nii avalikus sektoris kui ka ettevõtluses pole uudis.

Samas on analüütikud rõhutanud just nüüd, majandusraskuste ajal, naisettevõtjate olulist rolli.

Eksperdid juhivad tähelepanu sellele, et üldjuhul on naised ettevõtluse vallas kaalutlevamad.

See on pannud naisjuhte ettevaatlikult suhtuma suurde laenukoormasse, aidanud riske maandada mitmekesise toote- ja teenusevalikuga.

Kiire majanduskasvu ajal tundus ainuõige kitsas spetsialiseerumine ja odava laenuraha kasutus, kuid majanduse jahtumise ajal on selgeks saanud paindlikkuse ja teenuste mitmekesisuse plussid.

Mis tooks rohkem naisi ettevõtjate ridadesse? Lätis viidi naisettevõtjate seas läbi uuring. Esmase põhjusena ettevõtjaks hakkamisel nimetas ligi 60% naisi võimalust olla iseseisev, toetada perekonda majanduslikult ja teha meelepärast tööd. Kuid uuring tõi välja ka mõne argumendi, mis polnud seotud otseselt ametialase eneseteostuse või suurema sissetulekuga.

Nimelt nimetas 21% naisi ettevõtluses tegutsemise olulise põhjusena soovi võtta riske ja ületada raskusi ning 8% naisi soovi olla ettevõtjana lähemal ühiskonna eliidile.
Rääkides oskustest ja väärtustest, mis on aidanud neil olla ettevõtluses edukad, seavad naised esikohale sihikindluse ja hea suhtlemisoskuse. Üllatuslikult pidas teadmisi esmatähtsaks vaid 3% vastanutest.

Tarvis läheb suuremat eneseusku

Ehk tasuks just neid arvamusi rohkem tähele panna. Sageli hindavad naised liialt kriitiliselt oma erialaoskusi.
Tegelikult on meie naised võrreldes meestega haritumad, heade ametioskustega ja väga altid täiendõppeks.

Kuid ehk saavad meie naised julgustust praeguste ettevõtjate hinnangutest: ettevõtluseks on esmatähtis sihikindlus ja suhtlemisoskus, aga sellest Eesti naistel kindlasti puudu ei jää. Vaja on ehk üles leida veel annus riskijulgust.

Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste volinik Vladimir Špidla peab Euroopa naiste 17,4%-list väiksemat palka lubamatuks ja on teatanud, et komisjon alustab olukorra muutmiseks kampaaniat. Eestile, kus see vahe on 30%, on tööpõld kaks korda suurem.

Avaldatud lisaks:

10.03.2009 Põhjarannik

10.03.2009 Vooremaa

12.02.2009 Meie Maa

20.03.2009 Sakala

Riigikogulastest sportlased innustasid noori ettevõtlikkusele

2009-02-13

Isamaa ja Res Publica Liidu noortega kohtunud riigikogu liikmed Erki Nool ja Toomas Tõniste kinnitasid nagu ühest suust, et hoolimata majanduskriisist leiab oma tööd südamega tegev oskuslik töötaja ikka tööd ja teenib ka korralikku palka.

Endistest tippsportlastest riigikogulased viibisid Põltsamaal IRL Jõgeva piirkonna juhatuse kutsel, kohtudes siinsete erakonna noortega. Kohtumisele tulnud paarkümmend koolinoort kuulas külaliste juttu huviga. Tegelikult ka oli, mida kuulata, sest erinevalt poliitikute tavapärasest jutust, said noored kuulda ka sellest, kuidas elasid ja treenisid sportlased nõukogude ajal ning milline on Eesti spordi tulevik olümpiasangarite silmade läbi.

Päris palju põnevat rääkisid Nool ja Tõniste riigikogus toimuvast. Toomas Tõniste selgitas, millistel ajenditel tehti eelmisel nädalal riigieelarves kärpeid ja miks see hädavajalik oli. Samas oli ta kriitiline praeguse riigikogu koosseisu suhtes, väites, et selles on liiga vähe ettevõtlusest ja majandusest aru saavaid inimesi.
„Häid eelnõusid, mis tagaksid kokkuhoiu ja majandusliku kasu aastate pärast, hääletatakse maha ilma neisse isegi süüvimata," tõdes Tõniste.

Ametimehed on igal ajal hinnatud

Üldse olid nii Nool kui ka Tõniste murelikud selles osa, mis puudutab Eesti ettevõtlust. „Küsitluste kohaselt soovib ainult paar gümnaasiuminoort kümnest oma tulevases elus ise ettevõtjaks hakata, ülejäänud loodavad palgatööd saada," rääkis Nool. „Ameerika Ühendriikides on asi sootuks vastupidi. Üle 80 protsendi noortest soovib ise oma ettevõtte luua. Oleme nende 15 iseseisvusaasta jooksul midagi hoopiski valesti teinud, nii et oleme oma noorte ettevõtlikkuse täielikult lämmatanud."

Samuti polnud külalised rahul riigi suhtumisega ametiõppesse. „Meil on nii, et suurem osa noori pürgib gümnaasiumi ja siis kõrgkooli. Kõrgkooli lõpetades ollakse küll kõrgelt haritud, kuid kahjuks ilma igasuguste töökogemusteta. Nii siis seistaksegi tööandja uksel, väitega, et ollakse kõrgelt haritud ja soovitakse saada kohe paarikümne tuhande kroonist palka.

„Ettevõtjana tean, et mul ei ole sellise töötajaga midagi peale hakata," ütles Toomas Tõniste. „Ta ei oska ausalt öeldes midagi teha ja tal puudub igasugune töökogemus."

Mis siis edasi? Aga seejärel minevat seesama noor inimene kutseõppeasutusse ametit õppima ja seejärel leiab ta ka tööd.

„See asi peaks ikka vastupidi olema, et enne ikka amet ja siis kõrgem haridus," ütlesid külalised, kelle teada rajavad kutsehariduskooli lõpetanud noored ka üha enam oma ettevõtteid.

„Kõrgelt haritud, äsja kooli lõpetanud haldusjuht võibki näiteks praeguses majandusruumis endale tööd otsima jääda, samas kui heal pottsepal on igakuine vägagi korralik teenistus olemas ja mitme aasta pikkune tööjärg ette kokku lepitud," kinnitas Erki Nool.

Kokkuvõttes aga ütlesid nii Tõniste kui ka Nool, et ükskõik, mida sa teed või mis ametit pead, kui sa teed seda hingega ja 100-protsendilise pühendumisega, oled sa alati edukas ja jõuad oma elus kaugele.

„Poole hingega ei tohiks siin elus mitte midagi teha, ole sa siis sportlane, ettevõtja või poliitik," kinnitas Nool.

Riigikogus napib ettevõtlusest aru saavaid inimesi

Majanduskriisist räägiti ka ja riigikogulased kinnitasid noortele, et kuigi ajad on rasked, elab Eesti ka need rasked ajad kindlasti üle.

„Meie riigi elus olid lihtsalt aastad, kus meil läks ülemäära hästi," tunnistas Tõniste. „Raha muudkui tuli ja nii tekkiski otsustajatel illusioon, et ükskõik, kas nende tehtud otsus on õige või vale, saab kõik tehtud ja raha jätkub justkui igavesti. Nüüd tuleb aga need seisukohad täielikult uuesti läbi vaadata ja iga tehtud otsuse taga peavad olema reaalsed arvutused ja majanduslikud põhjendused. Tehtavaid vigu lihtsalt pole enam võimalik kinni maksta," rääkis Tõniste, kelle hinnangul on riigiametites seni tehtud palju sellist, mis tõi asjatut kulu ja suisa raiskamist. Külaliste kinnitusel ei tohiks riigikogu liige üle kahe koosseisu riigikogusse kuuluda.

„Riigikogus on selliseid liikmeid, kes on seal juba aastaid olnud ja nad on muutunud täiesti elukaugeks. Nende meelest on kõik nende tehtud otsused õiged ja see, et mingi rahvas kuskil viriseb ja pole rahul, neid üldse ei huvita. Riigikogu koosseis vajab uusi ja värskete mõtetega inimesi ja eriti hea, kui neil oleks endal ka ettevõtluse kogemus. Siis oskaks nad mõttetut raiskamist juba varakult ära tunda ja saaksid seda ka riiklikke otsuseid tehes ära hoida," rääkisid külalised.

Külaliste lahkudes jäid noored veel omavahel aru pidama, kuid ütlesid, et küllap nüüd mõtlevad nad senisest enam ettevõtjaks hakkamise peale. Kas see on nende kindel soov ja tõsine nõu, eks seda näitab aeg. Kahe riigikogu liikme külaskäik vähemalt suunas neid selle üle arutlema.

Nagu kaval kurt

2009-01-14

MALES ON vangerdamise operatsioonil selged reeglid. Aastal 1945 avaldas suurmeister Paul Keres põneva artikli «Maleteoreetilisi küsimusi», milles ta käsitleb sootuks muud, nimelt kumb võib olla tugevam, kas oda või ratsu. «Olenevalt olukorrast,» vastab ta, jõudes järelduseni, et kaks oda kahe ratsuga võrreldes on peaaegu eranditult tugevamad. Vangerdamise kohta sedasama öelda ei saa, sest kuningaid on ainult üks.

Kuidas on poliitikas? Kas aja- või käigupuudus?

KINDLASTI OLEME juba ajapuuduses. Mõlemad tänavused valimised saavad muidugi teoks, kuid pandagu tähele: selgus omavalitsuse valimiste eel, ehkki need toimuvad hiljem, on märgatavalt suurem kui selgus europarlamendi valimiste eel.

Minusuguselgi pole selge, mis siis europarlamendist õieti sõltub ja kui suurel pindalal maakerast see organ midagi otsustab. Somaalia rannikul otsustavad piraadid. Ometigi otsustavad nad paljugi ka Euroopa suhtes. Vene Föderatsioon Euroopa Liitu ei kuulu ja minu veendumuses ei saakski kuuluda, sest näiteks Vladivostok asub vaieldamatult Aasias. Aga ikkagi määrab Venemaa Euroopas väga paljut.

Meist keegi pole lugenud ei europarlamendi aabitsat, katekismust ega kõikidele arusaadavat revisjoniakti, sest neid lihtsalt pole olemas. Ma ei räägi propagandavoldikutest, vaid mõtlen poliitilist anatoomiat. Seega käitub Euroopa Parlament nagu kaval kurt.

TÕENÄOLISELT on Eesti kõigi erakondade mure niinimetatud pingi pikkus. Lahtiräägitult tähendab see poliitikute meeskondade suurust ja «varumängijate» hulka.

Ühes maakonnas tuli jutuks, miks sealsed Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed kirjutavad absurdselt vähe. Pärast mu sõnavõttu tuldi hiljukesi tunnistama: meil ei ole kirjutajaid! Aga kuidas te siis valite, kui te kirja ei tunne?

On tõsi, et ajalehed tõmbavad ennast mahult koomale. Järgmisena minnakse ajakirjanike töökohtade kallale, sest väliskaastööliste kallale juba on mindud. See tähendabki vaikivat ajastut. Järelikult on see probleem ja tuleb üles võtta.

Kui aega sunnitakse vaikima, siis seda nimetatakse stagnatsiooniks. Nõukogude stagnatsioonist me saime jagu. Eesti omaga annab alles sõdida.

Muidugi on pingi pikkus kriitiline ka väljaspool poliitikat. Hea ametnik on haruldus, sest ta saab olla efektiivne ainult siis, kui poliitika on selge. Mitte mustvalge, vaid arusaadavalt põhjendatud.

VIIMASTEL PÄEVADEL ohtralt kõneainet pakkunud sotsiaalministeeriumi avarii üheks põhjuseks on peetud halba infotehnoloogilist tööd. Kus olid aga Tiigrihüppe ja e-Eesti eestkõnelejad siis, kui oli vaja juba algusest peale öelda: täpselt niisamuti nagu autostumine nõuab korralikke teeninduspunkte ja töökodasid, nõuab arvutistamine korralikke arvutilukkseppi?

Minul pole midagi varjata - minu isikliku arvuti «lukksepp» on haridus- ja teadusministri nõunik Toomas Liivamägi. Temast pole aga vähimatki abi siis, kui ma leian pangaautomaadi ekraanil sõna «Suletud». Käigupuuduse välistamine tähendakski seda, et sõna «Suletud» tuleks kasutada võimalikult harva. Ent kuidas on tegelikult? Tundub, et me oleme Eestit sulgemas. Kes kannatab?

Endine keskkonnaminister Villu Reiljan ütles paar aastat tagasi midagi, mis oli rumal siis, kuid on tark praegu. Ta võttis enesele poliitilise vastutuse ja tuli ministri kohalt ära. Maret Maripuu pole nõnda öelnud. Tema mõtte kohaselt vastutab esmalt ametnik.

MINISTRIT TULEKS - see on juba minu järeldus - seega säästa. Ühed vastused on küsimusele «Miks?», teised küsimusele «Kelle arvelt?». Maret Maripuud saaks säästa ainult kas Reformierakonna või ministeeriumi personali või ministeeriumi «objektide» arvelt. Seni on seda tehtud viimaste ehk meie kulul.

Venitamine Maret Maripuu oma kohalt vabastamisega tähendab seda, et Reformierakonnal on näpud põhjas ja mitte ainult poisslapse nime kohapealt. Kuni ministeerium uuesti inimese moodi hingama hakkab, kulub pool aastat ehk tänavuse jaanipäevani.

Kas kiiremini ei saa? Ei, sest kõigepealt ilmuvad uue ministri ukse taha pugejad, siis luurajad ning nende järel manulised ja muud kodanikud.

Olukord on kehv. Tuletagem meelde, kuidas üks lihtsameelne kinnitas, et 5000 krooniga elab ära küll. Kuidas, kui isegi 3000 väljamaksmisega on raskusi sedavõrd, et pead lendavad?

Arvan, et tänavu läheb poliitiliseks vangerdamiseks ning peab vaatama, kellel on kaks oda ja kellel pole kronugi.

Vastutame kõik Eesti tuleviku eest

2009-01-02

Riigikogu esimehe Ene Ergma sõnul vastutame me kõik Eesti tuleviku eest, mistõttu kutsus ta üles kõiki tänavustel europarlamendi ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osalema ja valikuid tehes rohkem tulevikule mõtlema. Postimees.ee avaldab Ene Ergma uusaastatervituse Eesti Televisioonis.

Hea Eesti rahvas!

Aastal, millega hüvasti jätsime, pidas Eesti Vabariik oma üheksakümnendat sünnipäeva. Paljudele sai tänu selle tähistamisele selgemaks meie riigi aja- ja sünnilugu.

Kakskümmend aastat tagasi, kui toimus esimene öölaulupidu, oli vähestel meeles Eesti Vabariigi seitsmekümnes sünnipäev. Usk, et Eestist saab vaba riik, oli sel ajal veel õhkõrn. Aga mullu toimunud öölaulupidu kinnitas, et uus põlvkond tajub meie minevikku ning on valmis jagama vastutust Eesti tuleviku eest.

Ühiselt osalesime ka suurel koristustalgul «Teeme ära!», mis näitas, mida suudame koos tegutsedes. Meid rõõmustas Eesti sportlaste esinemine Pekingi olümpial - eriti Gerd Kanteri kullavõit ning Jüri Jaansoni ja Tõnu Endreksoni hõbemedalid. Meie sportlased suutsid end tõestada spordimaailma tippareenil.

Aasta 2008 on minevik - meie ees seisab aasta 2009. Täna on raske vaadata homsesse nii optimistlikult kui aasta tagasi. Eelolev aasta kujuneb Eestis majanduslikult keeruliseks. Majandus on langusfaasis ja läheb aega, kuni sellest toibutakse ning algab uus majandustõus.

2009. aastal mõjutavad Eesti poliitikat kahed valimised - suve hakul valime uued saadikud Euroopa Parlamenti ja sügisel kohalikesse volikogudesse.

Keerulistel aegadel võib võtta maad tunne, et minust ei sõltu midagi ja seetõttu ei peeta oluliseks ka valimistel osalemist. Olen veendunud, et iga inimese valik on tähtis. Me oleme läbi oma valikute vastutavad Eesti tuleviku ees.

Head inimesed,

Mul on kaks uusaastasoovi.

Esiteks soovin, et me teeksime valikuid ja otsuseid, mõeldes lisaks tänasele ka homsele ja ülehomsele.

Eesti ees on küsimus - kuidas minna edasi? Olen veendunud, et meie väikesel riigil on võimalik olla püsivalt edukas vaid siis, kui suudame käivitada teadmistel ja tehnoloogiatel põhineva majanduse.

Minu jaoks oli märgilise tähendusega meie põhjanaabrite hiljutine otsus vaatamata majanduslangusele suurendada riigi toetust teadus- ja arendustegevusse. Võib küsida, miks ma sellest räägin. Põhjuseks pole ainult suurem rahastamine, vaid usk teaduse ja innovatsiooni rolli kaasaegses majanduses. Saada insenerikutse, tegeleda kõrgtehnoloogiliste erialadega peaks olema ka Eesti noorte kindel valik.

Emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, ma pöördun teie poole. Palun ikka ja alati selgitada oma lastele ja lastelastele, kuivõrd tähtis on olla haritud inimene ja kuipalju tuleb just nooruses teha tööd, et koguda endale vaimset kapitali, mida saab kasutada kogu elu.

Teine uusaastasoov on, et hoiaksime kokku ja hooliksime üksteisest, et me oleksime meelekindlad ja võimalikult optimistlikud.

Sellised on minu soovid. Kindlustunnet, tarkust otsusteks ja tervet mõistust meile kõigile!

Töist ja õnnelikku uut aastat teile kõigile!

Intervjuu: Tervis: Kilode kaotamine loob ülihea enesetunde

2008-12-16

Riigikogulane, endine Lääne-Viru maavanem Marko Pomerants on kehakaalust ligi kakskümmend kilo kaotanud ja naudib kergem olemist.

Millest tuli idee, et Eesti rahvas võiks 900 tonni alla võtta, ja miks just 900?
Idee tekkis suvel, kui hakati halama, et Eesti juubeliaasta ei saagi väärikat lõppu, sest Vabadussõja võidusamba avamine lükkub edasi. Ma siis mõtlesin, et aitaks seda uut väärikat lõppu välja mõelda.

Peale selle oli valitsus võtnud vastu rahvastiku tervise arengukava, milles eeldatakse, et meeste keskmine eluiga peaks aastaks 2012 olema 71 aastat. Aga kuidas see niisama lambist pikeneb, kui mees jalgu kõhu alt välja ei võta?

Pakkusin omalt poolt, et eestimaalased võiksid võtta aktiivse liikumisega aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi ja jõuludega seda tagasi ei söö.

Parasjagu valmistusid Rakveres olümpiaks Mikk Pahapill ja Andres Raja. Sealt tekkis idee, et läänevirulastele peaks olema jõukohane rohkem pingutada ja teeksime Rakvere staadioni rekordi kohaselt - umbes 8000 punkti - niisama palju kilogramme sellest kogusummast ära, ja et pole ka "Šebrle tegemine" - teatavasti on Šebrlele kuuluv kümnevõistluse maailmarekord 9026 punkti - mingi kunst.

Tegelikult võiks Eesti rahva lähieesmärk olla vabalt ka tuhat tonni, aga see kõik tuli Eesti vabariigi üheksakümnest. Kilogramm-kaks näkku, pole väga keeruline.

Mõtlesin, et lihtne on inimesi midagi tegema üles kutsuda ja siis öelda, et tehke minu sõnade, mitte tegude järgi.

Tõin oma panuse lagedale, see annab minu üleskutsele eeldatavasti kaalu ja tõsiseltvõetavust. Tegelikult olen ma lisaks enese tervisele huvitatud ka Eesti rahva paremast tervisest. Võtsin endale õiguse olla eeskujuks, kusagilt volitust pole selleks hankinud.

See üleskutse on toiminud hästi. Saan teateid ja kohtan inimesi, kes on oma ülikonnanumbrit oluliselt vähendanud.

Ma ei taha isiklikult olla ei luuletaja ega "tervisefriik", vaid ennekõike tõsiselt võetav, kuid elurõõmus riigimees, kelle kompetentsus keskmisest kõrgem nii rahvatervise, sotsiaal- kui ka keskkonnatemaatikas.

Kuidas selline kaalun-veidi-palju-mõte üldse tekkis või oli tegemist juba hiilivate haigustega?
Kui inimesel on oluline ülekaal, siis on tal igal juhul kolesterooli ja vererõhuga probleeme. Muud polegi tarvis. Kaks varianti: tabletid või dieet ja kehaline aktiivsus. Jooksusussid on odavamad kui ravimite neelamine ja enesetunne nende kasutamisest parem. Asjad kontrolli alla saada aga on suhteliselt lihtne.

Mida tuleb veidi alla võtta tahtval inimesel endale selgeks teha?
1. Teha selgeks, miks see on oluline. Tüüpvastuse variandid: riided ei lähe selga, tervis võiks parem olla, tahaks võimalikult kaua aastaid terve olla, näeks parem välja. Õigel teel ollakse, kui eesmärkide hulgas on terve olemine. Arvan, et eesmärk lihtsalt kaalust alla võtta on lahja. Eesmärk peaks olema terve olemine, kaal on seal üks komponent, hästi oluline on kehaline aktiivsus. Võib ju olla kõhn, aga kidura tervisega, füüsiliselt nõrk.

2. See ei ole korraks vaid, see on elukestev protsess.

3. Eesmärk võiks olla ajaline ja numbriline. Näiteks märtsiks 100kiloseks või kaheksakümneseks - ja siis saavutatut hoida. Et poleks kiirelt läinud ja kiirelt tagasi ka.

Kas on enda jaoks olemas ka mingisugune kindlat päevakava vajav dieet?
Lihtsad reeglid. Ära õgi! Söö regulaarselt tasakaalustatud toitu, ohtralt salateid, puuvilju! Kui lähed külmkapi juurde, et midagi näksida, jäta viiner võtmata, võta näiteks õun!
Katsu õhtul tagasihoidlik olla, ära söömist öö peale jäta!

Kuidas on kehalise koormusega, kas seda on juurde tulnud?
Siin ongi iva. Kaloreid peab ju ikka kulutama, muidu tuleb kaalule kergelt lisa. Lihased peavad koormust saama.

Olen võtnud eesmärgi teha neli trenni nädalas. Sel kuulsal tuisunädalal oli harrastatavate alade hulgas ujumine, suusatamine, jooksmine ja võrkpall.

Tavanädalal teen kaks korda nädalas võrkpalli, kaks korda nädalas jooksu.

Laupäeva õhtul tuleb ilmast sõltumata saun kütte panna ja siis enne seda oma neli-viis kilomeetrit maha joosta.
Rakvere staadionil saab enam vähem alati seda teha. Meil kogu pere liigub, pooled teevad seda peaaegu elukutselise tasemel, pooled harrastajatena.

Mida toitumisspetsialistid soovitasid - üldiselt, ja eriti teile?
Oma reeglitest juba rääkisin, sinna vahele võib käia ka toiduvaesemaid nädalaid, aga eks igaüks peab siin ikka oma konkreetsed õpetussõnad saama. 80% oleneb tahtest ja ammu teada õpetussõnadest. Neid kõigile teada olevaid lihtsalt tuleb ka tegelikult järgida.

Toitumisspetsialist saab anda protsessile kiiruse ja ka tagasiside, mis lisaks vööümbermõõdu vähenemisele sinu organismis toimub. Kaal ei pruugi mingil perioodil väheneda, küll aga rasvaprotsent ja muudki näitajad.

Kas kogu ürituse deviis on "Läbi raskuste tähtede poole"?
Ma arvan, et see ei pruugi olla asjakohane. Pigem peaks mõnus ja lõbus olema. Jooksma minna iga kord ju ei viitsiks, aga samas on trenni lõpus tunne võrratu. Kindlasti pole see tunne parem otsekohe, aga teatud aja pärast kuhugi sinnakanti.

Intervjuu: Erki Nool: puudus on töötegemisvõimest!

2008-12-05

Spordikuulsusest poliitik Erki Nool (pildil) käis siinsete noortega kohtumas ja ärgitamas neid oma elu üle ise otsustama.

Kas olete oma rahvussangari mainega suutnud selle pooleteise aastaga tõsta inimeste hinnangut Riigikogule?
Kui ma sain Riigikogu liikmeks möödunud aasta kevadel, siis just samal sügisel oli kokkupuude üht avaliku arvamuse uuringut läbiviiva naisterahvaga, kes küsis mitmeid elu-olu puutuvaid küsimusi, lõpuks, kus ma töötan. Mul oli selleks ajaks ettekujutus, et riigikogulase maine on ikka väga vilets ja ma tükk aega mõtlesin, kas julgen ütelda, et olen Riigikogus.
Aga nüüd, kus ma olen seal juba teist aastat, käinud palju Eestis ringi, tegelenud hulga probleemidega, siis mul pole küll tekkinud sellist tunnet, et keegi vaataks põlglikult: kuramuse riigikogulane! Halvustavat suhtumist mina pole kohanud.

Kui te poliitikasse läksite, pealinna volikoguga alustasite, siis miks te just IRL kasuks otsustasite?
Mulle on omane parempoolne maailmavaade. Paljud asjad, mis erakonda sattud, sõltuvad ka sellest, kes sind kutsub. Kui ma alustasin, siis olid parempoolsed erakonnad Reformierakond, ResPublica ja Isamaa.
Ausalt üteldes, ResPublica kutsus mind juba varem, siis, kui nad oma meeletu tõusu ehk valimishiti tegid, aga mina tundsin, et pole veel valmis. Olin veel tippsportlane. Tegelikult ikkagi läksin pisut vara, ma ju valmistusin olümpiamängudeks, kui olid europarlamendi valimised. Reaalselt saab poliitik valituks, kui ta tööd teeb: kohtub inimestega, selgitab oma platvormi, aga mina seda kõike ei saanud teha. Mina olin enne olümpiat laagrites, järelikult, heas mõttes muidugi - minu ülesanne oli hääli koguda. Minu häältega on täna europarlamendis Tunne Kelam.

Tippsportlane pole kompromissidest lähtuv inimtüüp, poliitik aga just vastupidi. Kuidas teie hakkama saate?
Seda on küsitud, eriti siis, kui ma poliitikasse läksin, et sa oled otsekohene mees, ütled kõik otse välja. Nii see on. Kuid selgituseks - võistlemine on spordis tõesti kompromissitu, sa paned kõik välja, mis sul on. Stardijoone taga kompromissidele ei mõelda.
Aga ettevalmistus võistlusteks on midagi muud: sa pead leidma oma tee, tegema selle nimel valikuid ja järeleandmisi. Ei saa minna pimesi vastu seina, pead kuulama oma organismi, kui vaja, siis tagasi tõmbama, usaldama oma treenerit. Treeningprotsess nõuab eneseanalüüsi, samas pidevat pingutust. Ega see olegi poliitikast nii kauge.
Muidugi, näiteks spordis oli selge; kui tahtsin 8500 punkti kokku saada, siis teadsin millised alad ja mis tulemustega on vaja teha.
Poliitikas aga peab olema oma erakonna sees toetusgrupp, nii saad oma ideid ellu viia.

Kohtusite siinsete koolinoortega, kuidas nende küsimustes tänane Eesti elu kajastus?
Ma rääkisin neile otsustamisest, kuidas riik peab praegu tegema raskeid otsuseid. Täpselt nagu nende otsused. Ehk praegu - ema annab hommikul putru, isa annab taskuraha jne. Aga nüüd tulevad keerulised otsused: kas osta baarist kokteil või koju perele söögiks kilo liha? Seda olukorda peaksid kindlasti ka õpilased tabama. Nad peavad juba praegu otsustama: millises koolis edasi õppida või kus töötada, kust tuleb sissetulek, aga äkki mõtleks ka, milline on elu suurem eesmärk? Kõik on tähtsad otsused, mida peaks täna endale lahti mõtestama, täna juba selles suunas tegutsema.
Noored väga ei muretse majanduskriisi pärast. Vaadake. Lauad on noori täis! (Usutlus toimus Art Cafe`s.)

Erki Noole lugu näitab, et ükskõik millisest Eesti väikesest kohast võib jõuda maailmatasemele. Mida noored peaksid selleks ise tegema?
Igast eestlasest võib saada ükskõik mis alal maailma tipp! Peab seadma eesmärgi ja eesmärgile pühenduma. Pole vahet, kas sa oled tipus laulmises, spordis, kunstis või meditsiinis - pingutama peab igal alal.
Keegi pole elus nii andekaks lauljaks sündinud, et ta ei pea tööd tegema. Võtame maailmatasemel rokklaulja tööpäeva - tundide viisi tööd, et ennast vormis hoida, minna veelgi edasi. Meil on see mentaliteet, et teevad ühe singli ja siis ootavad ja vaatavad, et näe, keegi ei pane tähele, järelikult - õnne pole!
Tegelikult on meil töötegemisvõime puudus! Meie põhiprobleem ongi selles.

Ma mäletan aega, kui ajakirjandus naeris teie üle ja teie eneseusku peeti kelkimiseks.
Selline ongi elu, kui sa oled noor ja tulemusi pole, siis kõik, mis ütled, on loll jutt. Kui aga tuleb esimene tähtis medal, siis meenutatakse, vaat kui targalt rääkis. Mind on ajakirjanduses õnnistatud kõigi tiitlitega - alates kas või kõige lollima sportlase nimetusega.
Mina pole lasknud ennast ajakirjandusest häirida, sest ega ma positiivse artikli pärast näiteks teivast kõrgemale hüppa! Kui ma teen kehvasti trenni, siis ükski artikkel ei saa mind mõjutada, ei kiitev ega halvustav.

Kas taoline enesekindlus aitab ka poliitikas?
Meil on mõned asjad paigast ära, räägime riigist kui umbmäärasest projektist või persoonist. Ja rääkida, et riik ei tee midagi - see pole mingi jutt. Tuues näiteks sellesama spordi, siis kes seda edasi viivad? Kas Lääne-Virus ajavad spordiasju Ansip või Padar?
Võtame klassikalise näite pealinna spordi rahastamisest: ametnikul on eelarve, et jagada pearaha spordialade järgi. Kust tema teab, kuhu raha jagada? Tema pole visionäär, tema on ametnik. Tegelikult peavad spordiinimesed ise omavahel vaidlema selgeks, mida on vaja toetada.
Täpselt samamoodi on kultuuris, hariduses, jm. Muid teid ei ole - ise tuleb sekkuda ja teha!

Hurraa, olen ülekaaluline!

2008-10-29

Riigikogu liige Marko Pomerants (IRL) teeb ettepaneku, et vabariigi juubeliaasta puhul võiksid eestimaalased võtta aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi.

Kas ma olen lolliks läinud, et ülekaalulisuse üle rõõmu tunnen? Ei ole, hea meel on asja pärast. Asi on nimelt selles, et oma senise kehakaalu juures kuulusin inimeste gruppi «rasvunud».

Tervise Arengu Instituudi tervisekäitumise uuringu järgi oli 2006. aastal Eestis vanusegrupis 16-64 rasvunud inimesi 15 protsenti (kehamassiindeks üle 30), ülekaalulisi 31 protsenti. Kergema kaalu saavutamise potentsiaali on meil seega küllaga.

Toon oma kogemuse põhjal näite. Mu maksimaalne kehakaal on olnud 119 kilogrammi (pikkus 186 cm), praegu olen 105 kilogrammi joonest allapoole pressinud. Pressimine ei olegi õige sõna, sest asi on toimunud hasartselt. Selle asjaga on nagu Gerd Kanteri kettaheiterekordiga, seda saab edasi viia. Ühesõnaga, vaeva peab nägema palju vähem kui Kanter lisameetri juurde saamiseks.

Küll peab aga olema oma tiim ja arusaam, et tegelikult on üsna lihtne teha enda jaoks midagi rohkem kui parasjagu saavutatud.

Ühes korralikus tervisetiimis peavad olema toitumisspetsialistid. Igal muidugi oma treeningmetoodika. Olen kasutanud doktor Adik Levini abi, kes näitas, et kaalu saab langema küll, ja lihtsalt.

Üle neljakümneaastane mees ikkagi, käisin ka tehnoülevaatusel doktor Olev Poolametsa juures. Tema soovitused olid muu hulgas võtta elu vabalt ja kaalust alla. Allavõtmiseks soovitas nõu pidada sealsamas kliinikus töötava toitumistohtri Kristel Ehala-Aleksejeviga. Mõtlesin, mida hullu sellest kokkusaamisest ikka juhtuda saab, ja ei juhtunudki muud kui vajadus väiksema ülikonna järele. Maksumaksja tasub riigikogulasele korralikult ja nii sain sellest ülikonnaasjast üle.

Lihtne, eks ole. Üks oluline asi on siiski veel, jalad tuleb ka kõhu alt välja võtta. Üks laulgi on olemas - «Hoia tervist», mis hakkab umbes selliste sõnadega: «Viska suust sa hõõguv pabeross, võta metsas ette jooksukross.» Paberossiga pole ma kunagi sina peal olnud, aga jooksukrossi suhtun tõsiselt. Sel sügisel osalesin ka esimestel rahvajooksuüritustel. Poliitiliselt ka puhas võit.

Kui muidu kõnekoosolekutel on kõnepuldi ümber tihe konkurents, siis jooksurajal saad ikka suhteliselt üksi tegutseda. Sellega ei taha ma öelda, et vähemasti mu Lääne-Viru kolleegidest riigikogu liikmed endaga vaeva ei näeks. Neil on valitud lihtsalt teised alad.

Nüüd tiimist. Meie jooksuklubis on kaks liiget: mina ja minu naine. Koos on lõbusam. Meil on küll ka harrastusi, mida me eraldi teeme. Minul on selleks võrkpall, abikaasal aeroobika. Nende alade puhul lõbutseme lihtsalt koos teiste inimestega.

Iga asjaga on nii, et see peab sulle naudingut pakkuma. Kaalust allavõtmine ja kehaline aktiivsus peab olema lõbus, mitte masendav tegevus. Kui hakkad punnitama, on varsti «kööga» ja käegalöömine lihtne tulema.

Vale on arvata, et mees, kel kilogramme üle saja ja aastaid üle neljakümne, on jooksmisega hiljaks jäänud. Algul lõõtsutad ja tehid (võru keeles ähkimine, naine on mul Põlvamaalt) küll iga künka otsas, aga asi läheb treenides üha paremaks. Ei maksa vaid tormama hakata. Tempo tuleb ka enda järgi valida, mitte püüda endast poole kergema naisega kohe koos minema tormata. Muide, abikaasa ütleb, et ta ei kujutanud kümme aastat tagasi ettegi, et hakkab vabatahtlikult jooksma. Nüüd laseb nii, et pole asigi.

Ahjaa, üks asi on minuga veel viimase poole aastaga juhtunud - mu verenäitajad on nagu öö ja päev. Veri ei rõhu, kolesterool on langenud seitsmelt viiele ja paranenud on veel igasugu arstidele meelepärased näitajad. Kui need arstile meeldivad, peaks mulle ka abiks olema.

Sel suvel kiitis valitsus heaks rahvastiku tervise arengukava, mille järgi peaks eestlaste eeldatav keskmine eluiga 12 aasta pärast olema meestel 75 ja naistel 84 eluaastat, sellest hea tervisega elatud aastaid vastavalt 60 ja 65.

Kaks aastat tagasi oli meeste keskmine eeldatav eluiga 67,36 aastat. Just nii täpne arv on kirjas - iga päev on arvel. Aastaks 2012 ootab valitsus, et meie, eesti mehed, elaks juba keskmiselt 71 aastat. Kust see tuleb, kui me jalgu kõhu alt välja ei võta? Kui me neljandas klassis ei pea suitsuvaba klassi konkursil kevadeni vastu, kaitseväkke ei kõlba ja kihutame noorukieas purjus peaga ringi, juhtub ka, et surnuks.

Igal 40-aastasel mehel peab olema plaan, mida oma eluga järgmisel 40 aastal peale hakata. Tähistame parasjagu Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva-aastat. Ma pakun omalt poolt väärika lõpu. Eestimaalased võiksid võtta tänu aktiivsele liikumisele aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi ja jõuludega seda tagasi ei söö. Nii võib öelda keeleseadust rikkudes «prassai» halvale enesetundele, liigsetele kilogrammidele, valutavatele põlvedele, kui need juhuslikult olemas on.

Igatahes on enese liigutamine väga isamaaline tegu, et Eestimaal rahvast kauemaks jätkuks. Kuigi elus on tihti nii, et vaatamata hoolikale suhtumisele tervisesse ei jõuta näiteks oma seitsmekümnenda sünnipäevanigi. Kui enda heaks midagi ette ei võta, siis on šansid ka kindlalt viletsamad.

See jooksmise asi on ju ka pigem näide. Igal diivanist eemal oldud kehaliselt aktiivselt veedetud tunnil on väärtus, sisustatagu see siis rattasõidu, kepikõnni, ujumise, tennise, võrkpalli, korvpalli või mis iganes spordialaga, mis otsaesise leemendama võtab, hea on isegi suurest teest jalgsi kaugesse jõekääru kalale minek, ilma paberossita.

Diivanitegijad muidugi kurvastavad - diivan peab kauem vastu. Diivaniostjad aga püsivad jällegi kauem elus.

Kommentaar: lastega tuleks enam elulistest asjadest rääkida

2008-10-09

Olen treener, seega pedagoog, ja pean ütlema, et laste spordis on täpselt samasugused probleemid nagu üldhariduskoolides. Vanemate ootused on sedavõrd kõrged, et sellest tekivad tihtipeale probleemid ja konfliktid. Praegu, nagu üks ema ütles, on tema tütrel iga päev ette planeeritud. Vaene laps, ütlesin. Kas tema tahab selles elus osaleda või on see ema «projekt»?

Mul on ka väike laps. Leian, et vanemad tahavad praegu kõike raha eest osta. Otsivad ringid, õpetajad, superõpetajad, supertingimused jne. Selle, mille vanemad peaksid ise ära tegema, nad lihtsalt ostavad. See on vale! Tuleks minna metsa jalutama, tuleks lihtsalt lapsega rääkida. Mitte tarkadest, vaid elulistest asjadest.

Viimasel ajal kuulen järjest rohkem ja rohkem televisioonist intervjuusid kehvas eesti keeles. Ja nii räägivad Eesti kodanikud, kes on üht-teist elus saavutanud. Pean tunnistama, et mul on seda valus kuulata, usun, et eestlastel on veel valusam. Leian, et probleem on selles, et needsamad siin sündinud ja siin midagi saavutanud Eesti kodanikud on mingil määral eraldatud Eesti ühiskonnast. Kas kunagi saavad kõik Eesti kodanikud koos elada, lasteaias, koolis ja ülikoolis käia, või on see välistatud?

Enesemotiveerimise kunst

2008-09-24

STEVE BACKLEY kirjutab oma raamatus "Winning Mind", et kõigest 53% tippsportlastest läheb võistlustele võitma! 37% sooviks on mitte kaotada ja 10% tahab lihtsalt anda oma parimat. Nii võib öelda, et vaid pooled meie sportlastest läksid Pekingisse võitlema võidu eest. On seda palju või vähe? Sydney olümpiakuld ERKI NOOL kirjutab oma kogemustele toetudes, kuidas keskpäraste hulgast välja paista.

EESMÄRK

Mäletan, et kui olin 16-aastane ja TSIKis (praeguses Audentoscs) käisin, siis arutasime ikka poistega, kuidas meil elus edaspidi läheb. Kõik rääkisid endast kuidagi kaudselt: ühel päeval olen hea mees; 21-aastasena olen parem kui 16-aastasena... Ning siis mul ühel päeval turgatas: kui ma nüüd trenni tegema ei hakka, siis see rong sõidab ära.

Ehkki spordis hinnatakse lõppeesmärki, tuleb sportlasel liikuda selle poole vahe-eesmärkide kaudu. Mul ei tulnud lapsena kunagi pähe mõtet olümpiavõitjaks saada. Küll tahtsin näiteks võita "10 olümpiastardi" võistlusi (kuhu ma kunagi ei pääsenud). Vahe-eesmärgid on vältimatud, sest spordis pole võimalik lõigata ülikasumeid või saada äkkrikkaks. Küll on kasumimarginaal kindel, kui püsivalt töötad. Tuleb ära kannatada, et teistele ei tähenda su vahepealsed edusammud midagi. Kuid sind ennast hoiavad need õigel teel.

Lõppeesmärgi saavutamiseks pead sa tingimata ära tegema selle ja selle ja siis veel selle. Parandama tehnikat, lisama jõudu, koguma kurust ja vastupidavust, muutuma psüühiliselt enesekindlamaks. See ongi vahe-eesmärkide mõte.

Kui sa seda teed, siis mingil hetkel tead, et lõppeesmärgi saavutamine on võimalik. Võitlesin end Eesti koondisse, siis tuli juba EMilt medal. Mingil hetkel sai mu suurimaks unistuseks joosta olümpiamängudel Eesti lipuga auring.

MOTIVATSIOON

Motivatsioon on vaimne hoiak. "Motivatsioon pole midagi muud kui vaimne seisund, mis sihitud võidule," ütleb Backley.

Sportlasi on kahte sorti: ühed, kes tahavad vältida kaotust, ja teised, kes tahavad võita. Need, kes kardavad kaotada, vaatavad seljataha. Need, kes on läinud võitma, vaatavad ettepoole. Ühtedel on meeles kaotuse häbi ja inimeste halvakspanu. Teised mõtlevad sellele, kui magus on võit. Ühed väldivad riske, teised võtavad neid.

See, kes üritab vältida kaotust, asetab end märksa suurema pinge ja pressi alla kui see, kes taotleb võitu. Motivatsiooni võib defineerida kui sihipärast ja intensiivset eesmärgi poole pürgimist. Positiivne enesehinnang annab ka positiivse hoiaku. Tuleb jälgida enda tegemisi, mitte teiste omi. Motivatsioon hajub, kui hakkad mõtlema konkurentidelc, tingimustele, auhindadele, kõrvaliste hinnangule. See hävitab võidutahte. Raha ei ole spordis motiveerija. See, kes hakkab krosse kokku lugema, tippu ei jõua. Alati tuleb olla valmis eesmärgi rimel peale maksma.

LAISKUS

Inimesele on loomuomane minimaalselt pingutada see on ametniku ja palgalise üldine hoiak. Ettevõtja ja sportlase hoiak on teistsugune.

Ettevõtja tahab saada omal alal turuliidriks ning sportlane tahab saada maailma parimaks. Kummagi tegevusala kohustabki selliseks hoiakuks. Ma ei kujuta ette laiska tippsportlast. Vähesega rahulduvat sportlast küll, kuid see lõpeb talle halvasti. Kes maksaks nõrgale?

Minu kooliõde TSIKi päevilt Kertu Tiitso oli sportlane, kes oli kuidagi sinna kooli lihtsalt sattunud. Ükski treener teda väga ei tahtnud, pidades teda andetuks. Aga tal oli selline vastik tippsportlase iseloom - mitte ei andnud alla. Siis lõpetas ta kooli, sattus Sven Andresoo treeninggruppi, ja tegi 1996 tõkkejooksus Eesti rekordi, mis püsis palju aastaid.

Kui sul on väga konkreetne eesmärk, mille poole sa teadlikult liigud, siis on see alati võimalik täita. Ning parimate hulgas tasub olla - seal on alati rohkem ruumi, nii spordis kui äris. Mitu miljardikäibega firmat meil on? Mitu 10-miljonilise käibega firmat meil on? Eesti ei ole intensiivne ühiskond. Island on. Riik, kus on poole Tallinna jagu elanikke, hoiab kõigil elualadel end maailnas konkurentsivõimelisena. Islandi käsipallimeeskond on tulnud maailmameistriks - Eesti pallimängijad ei näe seda uneski.

See, kes üritab vältida kaotust, asetab ennast märksa suurema pinge alla kui see, kes taotleb võitu.

Peame saama intensiivsemaks, muud teed ei ole. Tegelen nüüd tõsisemalt golfimänguga ning sõidan Tallinnast hommikul kella seitsmeks Jõelähtmele trenni, et kella üheksaks linnas tagasi tööl olla. Üks mu hea sõber alustab trenni hommikuti kell kuus, et õhtul perega olla. Nii lihtne reegel: kui tahad rohkem jõuda, peadki rohkem pingutama. Pole mõtet öelda, et aega ei ole. Mulle tundub, et majanduse jahtumine paneb meie mõtteviisis palju asju paika - me saime mingi hetk head palka, kuid ei teinud selle eest piisaval määral tööd.

ENESEUSK

Kes sportlastest tahab võita, peab minema võitlusse hoiakuga, et mina olen siin kuningas. Seda tuleb ka vastastele tunda anda. Eneseusk ja selle ilmutamine lisab sulle tugevust ja võtab seda vähemaks vastastelt. Ma töötlesin sageli konkurente enne lõpuala, teatades neile, kui kiiresti kavatsen joosta. Nii mitmelegi mõjus. Aga mind on samuti töödeldud. Mäletan, kuidas ma Sydneys viimases ringis ketast heitsin, ning Tomaš Dvorak muudkui käristas vastu puurivõrku sõrmedega. Närvide mäng.

Või kui Hea Tahte Mängudel New Yorgis oli sealsel staaril Dan O'Brianil hiiglaslik võttegrupp, kes filmis ainult teda. Olin tol ajal juba maailma edetabeli esimene, aga kui valmistusin katseks, siis tõusis tema püsti, liigutas vähe end, ja kohe kogunes kogu tiim ainult teda filmima.

Selline asi mõjub tahes tahtmata, aga sa pead end kõvaks tegema ning mitte laskma ennast häirida.

POSITIIVSUS

Sportlase hoiak peab olema see, et kõik on võimalik. Ongi kahte sorti sportlasi. Ühed seletavad kõrgile ning iseendale, miks ei ole võit võimalik. Nad toovad igasuguseid ettekäändeid: vigastusi, halbu tingimusi, kehva vormi. Teised on aga veendunud, et kõigest hoolimata saab. Hoiak määrab tulemuse!

See on ka ettevõtluses nii: ühed alustavad võimalike takistuste üleslugemisest, teised alustavad otsusest, et asi tuleb teha ära. Ühed ütlevad, et elu on raske, teised ütlevad, et elu on ilus. Mõlemal on õigus.

OTSUSEKINDLUS

Vahest tuleb ka raskeid otsuseid teha, näiteks treenerit vahetada. See pole üldse kerge, pigem tundub, et see sarnaneb abielulahutusele. Mul on olnud kokku üheksa treenerit, aga mu sportlasekarjäär oli ka erakordselt pikk, käisin kokku neljal olümpial (Roman Šebrle läks alles kolmandale).

Keskmiselt kestab tippsportlase karjäär viis aastat, st ühte olümpiat. Kui sa sportlasena tunned, et treener ei ole võimeline sind tippu viima, siis pead tegema muudatuse.

Mina tundsin 1997. aastal, et pean edasiminekuks tegema konkreetse muudatuse ning Rein Sokust loobuma. Saime Reinuga väga hästi läbi, nii et see oli minu jaoks väga raske otsus. Kahjuks ei saa ta sellest tänaseni aru.

1999. aasta jaanuaris olin jällegi seisus, kus tuli teha otsus. Mäletan, kuidas mind halvustati, et võtsin välismaised treenerid. Aga ka Gerd Kanteril on Islandilt pärit treener. Mida on Eesti treeneritel vastu panna?

MIKS ON TIPPSPORTLASED KA HILJEM EDUKAD Seepärast, et nad on spordis püstitanud tohutusuuri maailmamastaabis ülesandeid ja nendega hakkama saanud. Nad on teisisõnu teostanud suuri projekte ja kogenud maksimaalset pingutust ja pühendumist, Nad on teel tippu enamasti juhtinud oma tegemisi ise, mitte kellegi käsualusena. Nad on olnud loomult juhid - selle hoiakuga lähevad nad pärast ka ellu. Edu valem võikski niisiis olla: motiveeritus pluss intensiivsus!

Lihtne reegel: kui tahad rohkem jõuda, peadki rohkem pingutama. Pole mõtet öelda, et aega ei ole.

Spordikiriku funktsiooni muutumine

2008-09-18

Inimuuringute aruanded ei ole Eestile andnud rahva tervise osas tulevikukindlust: eestlaste oodatav keskmine eluiga on üks madalamaid ning suremus südame-veresoonkonna haigustesse ja vähki kõrgeim Euroopas.

See statistika hõlmab aga kogu elanikkonda ning enamasti veel neid generatsioone, kes harjunud aktiivse ja sportliku eluviisiga.

Nooremate põlvkondade uued meelelahutusvõimalused, televiisori taha naelutatus ja internetikeskkond võivad Eesti kohta käiva inimuuringute pildi paarikümne aasta pärast veelgi mustemaks muuta.

Just seetõttu on oluline kujundada rahva tervist silmas pidades ühiskonna mentaliteeti ja tagada igakülgsed võimalused aktiivseks sportimiseks.

Lihtsam on ennetada ja muudatusteks valmis olla, sest rahva tervis ja turvaline keskkond peaks olema iga valitsuse prioriteet. Ka ühe inimese eemaldumine aktiivsest spordist on ühiskonnale suur kaotus.

Aastaid spordihallina funktsioneerinud Pauluse kirik saab suure tõenäosusega peagi multifunktsionaalse dimensiooni ning Rakvere juurde kontserdimaja, et leevendada ka kõige nõudlikumate inimeste kultuurijanu. Juba ainuüksi rakverlastes uhkus- ja kokkukuuluvustunnet loonud Arvo Pärdi austuseks on see kahtlemata vajalik ja õigustatud samm.

Sageli kipub aga juhtuma, et millegi uue tuhinas jäetakse vana soiku või tähelepanuta. Siinne treeninguvõimaluste piiratus treeningusaalidega seonduvalt on juba pikka aega üleval olnud probleem. Olemas spordirajatised ei kata kaugeltki tegelikku vajadust ning juba praegu on Rakvere olukorras, et treeningupaikade järele on nõudlus kordades suurem kui eksisteerivad võimalused seda rahuldada suudavad. Pauluse kiriku rekonstrueerimine kontserdisaaliks suurendab nimetatud probleemi veelgi.

Terviklikkus ja tasakaalustatus on märksõnad, mida poliitikud armastavad sageli kasutada. Et need sõnad saaks kajastada ka tegelikkust, on vaja reaalseid plaane ja tegusid. Treeninguvõimaluste ebapiisavusest on linnavolikogu spordikomisjon Lääne-Viru maakonna spordi arengukava arutelul rääkinud ning leidnud, et Rakvere vajab hädasti juurde ühte multifunktsionaalset spordihalli.

Antud teemat on linnapea initsiatiivil koos linna arhitekti ja huvigruppide esindajatega arutatud. Kuid probleemi tunnistamine seda iseenesest veel ei lahenda. Rakvere linna spordikooli direktor alustas õppeaastat samuti murega laste treeninguvõimaluste nappuse pärast ning pani linnajuhtidele südamele hakata otsima alternatiive, et seni Kalevi halli kasutanud inimesed oma treeninguid jätkata saaks.

Aastaid on räägitud, et Rakverre on hädasti vaja multifunktsionaalset treeninghalli, mis kataks umbkaudu 1000 inimese sportimisvajaduse, olgu nende alaks aeroobika, tennis, sulgpall, võitluskunstid või raskejõustik, ja ega pallimängukohtigi pole ülearu.

Pärast "spordikiriku" saatuse üle otsustamist ei ole võimalik probleemi enam eirata ning ühes ideekonkursiga loodan nii treeneri kui harrastussportlasena näha linna kava ja otsustavaid samme, mis aitaks kitsikusse sattuvaid spordihuvilisi.

Intervjuu: Erki Nool: kergejõustiklased väärivad hindeks viit miinust

2008-08-25

Erki Noolt rõõmustasid noorte sportlaste kordaminekud. Altminejaid tema hinnangul ei olnudki. Küll aga neid, kes oma varjust kõrgemale ei hüpanud.

•• Kes oli kergejõustiklastest olümpial kõige suurem eneseületaja?

No mees, kes olümpiavõitjaks tuleb, on ikka igas mõttes esimene.

•• Aga kui jätame Gerd Kanteri kõrvale?

Mina pakuks Tiidrek Nurmet, kes julge jooksuga uuendas Eesti 1500 meetri rekordit. Tegelikult ei tahakski õnnestujaid järjestada. Lisaks Nurmele tegid hea võistluse ju ka Anna Iljuštšenko, kümnevõistlejad Mikk Pahapill ja Andres Raja ning ka kolmikhüppaja Kaire Leibak.

•• Kui palju atleete lati alt läbi jooksis?

Ei olnudki mitte ühtegi. Kaie Kand, Ksenija Balta ja Moonika Aava tegid lihtsalt oma tasemel võistluse. Kõige kahvatum oli maratoonar Pavel Loskutovi etteaste, aga veel mõni päev enne starti polnud ta kindel, kas saab joosta. Olümpiakülla tulles oli koeralt hammustada saanud käsi hirmus paistes ja peaarst Mihkel Mardna ei tahtnud teda starti lubada. Vilets oli ka kuulitõukaja Taavi Peetre esinemine.

•• Balta on tänavu kolm korda hüpanud rohkem kui 6.60. Kuidas siis on nüüd tulemus 6.38 ja 27. koht tema tase?

Balta on tänavu kirja saanud kolm katset - ühe Valgas üksinda võisteldes ja kaks Eesti meistrivõistlustel (tegelikult sai Balta Valgas kirja kolm tulemust - toim). Inimesel, kes pole harjunud võistlema, on õnnestumise võimalus kaduvväike. Keegi võiks mulle ära seletada, mille pealt üldse Baltalt rohkem oodati. Minu jaoks oleks Balta õnnestumine ime olnud! Kui sa võistled nii harva, siis sa ei saagi pakku tabada.

•• Kas oli siis mõtet B-normi täitnud sportlasi Hiinasse läkitada?

B-normi puhul on tähtis ka see, millal see täidetakse. Nurme ja Iljuštšenko täitsid vahetult enne kella kukkumist ja seega olid nad ka olümpia ajal tippvormis. Kes juba kevadel normi täitsid, olid oluliselt kehvemad. Muidugi oleneb kõik sellest, mis eesmärk meil on. Aga minu arust on niimoodi ikkagi parem, kuna sedasi on lihtsam hiljem analüüsida.

Mäletan, et hollandlased püstitasid kord oma kümnevõistlejatele normiks 8350 ja seitsmevõistlejatele kah mingi 6400 punkti. Tulemuseks oli see, et sportlased lõpetasid pärast avavõistlust hooaja ära.

•• Millise hinde võiks Eesti kergejõustiklastele kokkuvõttes panna?

Ma arvan, et nelja plussi kindlasti... No tegelikult paneme ikka väikse miinusega viie ära! Olümpiavõit on ikkagi olümpiavõit. Ka noored tegid hästi, meil on, kellele Londonis loota. Seekord kaalusid õnnestumised altminekud üles.

“EST” - just sellist sportsärki ma endale tahaksin!

2008-08-19

Eesti vabariigi sünnipäeva, 24. veebruari tähendus on eesti rahva jaoks paigas. Taasiseseisvumispäevaga asjad nii lihtsad pole. Võib-olla ei saagi siin teha üldistust rahva arusaamast, küll aga inimestest, kes tänagi Eesti avalikus elus osalevad või hiljaaegu osalenud on.

Üheks näiteks võiks tuua president Lennart Meri, kes arvas, et parlamendi otsus, millega 1998. aastal kuulutati 20. august riigipühaks, kõigutab taasiseseisvumispäeva esiletõstmisega meie riikluse järjepidevuse põhimõtet.

Kindlasti on sellele päevale jätnud pitseri ka Edgar Savisaare isiksus, kelle suhtes ükskõiksust juba tihti ei kohta. Ikka on tegemist kas jumaldamise või vihkamisega. Nimetatakse seda päeva ju ka edgaripäevaks. Savisaar on selle päeva tähistamisse ka alati panustanud.

"Molton Ripentrovi asi"

Postimehe juhtkirjast 19. augustil 2004 leiame taasiseseisvumispäeva käsitlemist kui ühiskondliku leppe päeva.

Õhtulehe paari aasta tagusele noorte hulgas korraldatud küsitlusele 20. augusti kohast Eesti vabariigi ajaloos vastati muu hulgas järgmist: "Jüriöö ülestõus", "Molton Ripentrovi asi", "mingi pikk rida" ja "kõik laulsid".

Postimehe eelmisel aastal läbi viidud gallupi tulemusel on 80% vastanute jaoks tegemist siiski taasiseseisvumispäevaga. Kui vaadata vabariigi valitsuse, riigikogu kantselei või riigikogu infoportaale, siis me ju ei leiagi kohta, kus Eesti vabariigi pühade tähendust ja sisu oleks lihtsalt selgitatud. Küll aga leiame hulgaliselt viiteid selle kohta, et tegemist on ühega meie lipupäevadest.

Siinkohal olekski paslik taasiseseisvumispäeva põhjus ka ära tuua.

20. augusti hilisõhtul 17 aastat tagasi suudeti Eesti vabariigi ülemnõukogus leida kompromiss kahe rahvaliikumise, rahvarinde ja kodanike komiteede vahel ja 69 poolthäälega vastu võtta otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, millega otsustati kinnitada Eesti vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist, Eesti vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustada põhiseaduslik assamblee, mille koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti vabariigi ülemnõukogu ning Eesti vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti kongressi poolt, viia läbi Eesti vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti vabariigi parlamendivalimised 1992. aasta jooksul.

Mis seal siis ikka nii keerulist, võib täna küsida. Ei miskit muud, kui kõik see toimus olukorras, kus Pihkvast saabunud Vene dessantväelased olid Tondi kasarmutes.

Mina arvan, et Eesti taasiseseisvumispäev on iga aastaga muutumas normaalseks eesti rahva tähtpäevaks, millesse suhtutakse rõõmsalt ja vingumiseta, ja et selle arusaama domineerimiseks ei ole vaja tingimata ära oodata Savisaare surma.

Küll on vaja, et kõik riiklikud institutsioonid seda 17 aasta tagust augustipäeva paremini lahti seletaksid ja seda teadmist levitaksid.

See muidugi puudutab meie kõiki tähtpäevi. Siinkohal ühest lihtlausest ei piisa. Kindlasti ei ole vaja hakata tegema pingerida, milline päev on "kõige päevam".

Rekordi kordamine lähedal

Peame tõdema, et Eesti vabariik on aastal 2008 oma taasiseseisvusega jõudnud samasse olukorda kui Eesti ujujad olümpial. Me edeneme üldiselt hästi. Muidugi on meil tagasilööke ja uut rekordit iga päev ei sünni. Seitsmeteistaastasel Eesti vabariigil jäi tema arengu seiskumiseni veel viis aastat.

Meie aga oleme viie aasta pärast jõudnud olla taas vabad sama kaua, kui see esimesel korral üldse õnnestus. Ja see on juba omaette märkimist väärt.

Olen kindel, et seekord saab see rekord kenasti ületatud, ja mitte tuhandikega, aga ikka minutitega, kui ujumist taas võrdluseks tuua. See on muidugi võimalik siis, kui distants on pikk, aga Eesti vabariigi puhul me seda ju eeldame.

Edu tagavad alati konkreetsed inimesed - nende tahe, kirg, panustamine, ja muidugi ka ümbritsev keskkond.

Eesti on vajanud ja vajab pühendunud inimesi. Nende tõttu asjad muutuvadki. Viimastel päevadel on üheks pühendumise kehastuseks olnud Jüri Jaanson. Teised muidugi ka.

Aga miks mul Jaanson meelde tuli? SL Õhtulehe olümpialisas oli intervjuu Jüri Jaansoniga, kes ütles, et teda ei häiri teadmatus tuleviku ees. "Kaks kätt on otsas, kõrvade vahel ka üht-teist. Kui vaja, lähen ehitust õppima. Pere toidan ära."

"Jüri, sa tõesti läheks ehitusele?" küsib ajakirjanik. "Teen ellujäämiseks ja äraelamiseks vajaliku."

Ma olen kindel, et Jüri saaks tööd lihtsalt juba sellepärast, et tal on kaks olümpiahõbedat, mis näitab, et tegemist on väga korraliku panustajaga oma tegemistesse.

Pühendunud olid kindlasti ka need 69 ülemnõukogu liiget, kes Eesti iseseisvuse hääletasid.

Seoses öölaulupeo tulekuga küsitakse teleekraanil: "Millal sa viimati märkasid, et Eesti on vaba?" Vastus on ju imelihtne. Viimasel nädalal pea iga päev, kui teleekraanilt näen mõne olümpiaala edetabelit ja mulle vaatab sealt vastu täheühend "EST".

Kui ikka küsitakse, kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis parafraseerides ütlen ma: "Just sellist sportsärki ma endale tahaksin!" Sest Eesti oma riik on vägev värk.

Mis olümpialaste võistlusvormi puutub, siis seda võib katsuma tulla Virumaa Muuseumide Tallinna tänava näitustemajja Ahhaa keskuse spordinäitusele.

Head taasiseseisvumispäeva!

Intervjuu: Nool: ajalugu annab trumbi Kanterile

2008-08-19

Kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool peab kuldmedalitaotleja Gerd Kanteri põhikonkurendiks leedulasest tiitlikaitsjat Virgilijus Aleknat.

•• Kui heaks hindad Kanter valmisolekut?

Üllatas Gerdi elukaaslase Liina erutatud olek eelvõistluse ajal. Ka Raul Rebane pabistas. Olin täiesti rahulik enne kvalifikatsiooni ja olen ka enne lõppvõistlust. Võimalust, et Gerd ei saaks medalit, ei oska kõige halvemaski unenäos ette kujutada! Ei näe põhjust, miks nii peaks juhtuma. Mõistagi ei räägi me pronksist, vaid kulla võitmisest.

•• Mis mulje jättis Alekna?

Paistis hea olevat. Kuid vaid üksikud sportlased on võitnud kolmel olümpial järjest. Seda on ka Aleknal raske korrata. Ajalooline tõenäosus ei aita teda. Samas on leedulane talitanud õigesti. Tundub, et ta sai aru mullusest suurimast veast, kui läks Osaka MM-ile vigastatuna ja jäi alles viiendaks. Ebaõnne vältimiseks tuleb vältida vigastust. Virgilijus on terve, see annab talle võimaluse kaugele heita.

•• Mis suunas peaks liikuma Kanteri vormikõver?

Kanter on võistelnud suhteliselt palju, ta ei ole sama võimas kui mullu. Mullu võistles Gerd enne MM-i kõige ühtlasemalt, heitis kuus korda üle 70 meetri ja tuli teenitult maailmameistriks. Kasuks tulevad ka kogemused, mida ta on saanud kolmel tiitlivõistlustel medalit võites.

Kes tahab medalit, peab heitma üle 68 ja kes kulda, üle 69 meetri. Kahe kange mehe kogemused ja stabiilsus annavad neile ülejäänute ees eelise.

•• Kes võiksid kahte liidrit ohustada?

Väga hea mulje jättis poolakas Piotr Malachowski, samuti Rutger Smith. Kuulitõukevõistluse järgi arvasin, et hollandlane pole nii hea kui Osakas, kus ta oli kuulitõukes särtsakam. Rohkem medalikandidaate ei oska pakkuda. Hartingi heited polnud eriti silmapaistvad.

•• Kui kõrgele võiks Aleksander Tammert tõusta?

Kogemus maksab. Tammert on osalenud tiitlivõistlustel 1995. aastast saadik. See, mis Märt Israelil jäi eelvõistlusel puudu, võttis Tammert välja. Loodan siiralt, et Sass üllatab, näiteks 65,5-meetrise heitega võiks ta saada hea koha.

•• Kuidas hindad teiste Eesti kergejõustiklaste etteasteid?

Kaire Leibak sai oma praegust vormi ja taset arvestades oluliselt parema koha. Viis lõppvõistluselt välja jäänud kolmikhüppajat pidanuksid võimete poolest teda edestama. Kairel on võistlejanärv, suudab vajalikul momendil jõukohaselt esineda. Ent Kaie Kannal jääb just kindlusest puudu.

Tiidrek Nurme jooksis sümpaatselt. Kui teadustaja ütles korduvalt, et Eesti jooksja juhib. See oli riigile parim reklaam, isegi parem, kui medalivõit mõnel teisel alal.

Venemaa lasi Pekingi olümpia allavett

2008-08-13

Venemaa praegused liidrid ei vastuta mitte üksnes agressiooni eest sõltumatu ja demokraatliku Gruusia vastu, vaid on sisuliselt lasknud allavett ka Pekingi olümpiamängud. Maailma tähelepanu pole täna kaugeltki spordil, vaid sõjal. Sõjal, mille algatas Venemaa.

Kahjuks on ka Eesti rahvusliku ringhäälingu suur Hiina invasioon tõsiselt kannatamas. Olümpiamängud ei suuda mingil viisil konkureerida maailma tippuudisega -Gruusia jõhkra ründamisega.

Eriti kummaline oli pühapäeval ETV Pekingi stuudiost kuulda kultuuriministeeriumi tippametniku Siim Suklese kommentaari selle kohta, et maailmas käib 200 konflikti ning keegi ei jõua neid loendada ega tähele panna. Kas tõesti?

Minu arvates peaksid viimaste päevade sündmused tähendama selgelt - Venemaal pole õigust korraldada 2014. aasta Sotsi taliolümpiamänge. Eesti peaks siin koos sarnaselt mõtlevate riikidega protestiliikumise algatama.

Pekingi olümpiaregatil ka kaks Eesti purjetajat

2008-08-11

Pekingi olümpiamängudel osaleb purjetamises 400 sportlast üheteistkümnes paadiklassis. Kui 2004. aasta Ateena OM-il oli Eesti esindatud Imre Taveteriga Finn klassis, siis Pekingi OM-il on väljas kaks Eesti sportlast. Deniss Karpak (22-aastane) võistleb Laser Standard klassis 43 ja Johannes Ahun (20-aastane) purjelaual RS-X klassis 35 paadi konkurentsis.

Olümpiaregatt Pekingi OM-il sarnaneb eelnevatega sellepoolest, et võistluspaik asub sadade kilomeetrite kaugusel olümpiakülast - purjetajate olümpiamelu keskmest eemalolek on reeglina paratamatu. Vähe on olümpiakohti, kus purjetamiseks sobilik akvatoorium oleks kohe lähedal, kuna esmatähtis on ikkagi sportlasele võistlustulemus, siis olümpiamelu keskmest eemalolek pole "kurbust" tekitanud. On ju nii rahulikum ja kõrvalisi segavaid faktoreid vähem. Tavaliselt peale võistlust on enamikul sportlastel võimalus mõned päevad enne kojuminekut olümpiakülas olla ja lõputseremoonial osaleda. Meeldiva erandina tooksin oma olümpiakogemustest Barcelona OM-i, kus paadisadam oli kohe olümpiaküla kõrval, paari minuti jalutuskäigu kaugusel.

Pekingi OM-i olüpiaregati sadam on Kollase mere ääres, Quingdao linnas, mis asub Pekingist ca 1000 kilomeetrit kagusse. Tihti nõuab igapäevane võistluspaika minek ja tulek palju aega, kohati 4-5 tundi päevast ja on tõeliselt tüütu. Seekord aga elavad purjetajad sarnaselt Tallinna Olümpia Purjespordikeskusega hotellis keset olümpiasadamat, paarisaja meetri kaugusel oma paadist.

Prognooside järgi oodatakse olümpiaregatil vaiksemaid tuuli. Kuna võistluspaik on avamerele võrdlemisi avatud, siis võib juhtuda, et meretuulte korral peavad võistlejad lisaks tugevale tuulele võitlusesse astuma veel ka ülisuurte lainetega, antud ajaperioodil aga vähetõenäoline. Eripärana tuleb kindlasti nimetada väga tugevat hoovust, kuni 60 m/minutis, mis on paljudele harjumatu. Kindlatel kellaaegadel muutuva hoovuse reeglid tuleb kindlasti eelnevalt endale selgeks teha, muidu etteotsa asja ei ole.

Kuid millised tuuleolud regatil tegelikult tulevad, selgub siiski alles stardis. Hea näide on 1988. aasta Söuli OM-i regatt, kus analoogselt Pekingiga ennustati vaikseid tuuli, kuid tegelikkus osutus täiesti vastupidiseks, tormised tuuled ja paari meetri kõrgused lained.

Kuidas olüpiaolud meie sportlastele sobida võivad?

Omades ise olümpiakogemust neljadelt mängudelt (1988, 1992, 1996 ja 2000) ning neist esimestel võitnud hõbe- ja pronksmedali, üritan mõtiskleda ka meie tänase kahe olümpiapurjetaja võimaluste üle. Kui arvestada mõlema sportlase varasemaid tulemusi ja ka füüsilisi omadusi, siis oodatavaid purjetamisolud neile väga soodsad olla ei pruugi. Mõlemad on end kindlamini tundnud tugevamas tuules ja on ju Denissi 2007. a. MM-i pronkski tugevama tuulega välja sõidetud.

Deniss Karpaki tugevuseks võib pidada viimase kahe hooaja stabiilset head esinemist, mida kinnitab ka tänane kuues positsioon maailma edetabelis. Tema tugevuseks pean tuhandete meretundide tulemusena omandatud väga head paaditunnetust ja tehnikat ning tugevat füüsist, mis tugevamas tuules eriti mõjule pääsevad. Natuke ebastabiilsem on ta vaiksema ja keskmise tuulega, seda suuresti tänu raskemapoolsele olevale kehakaalule. Deniss on oma eesmärgiks seadnud olümpiamedali ja kui tal närv vastu peab ning ta suudab sõita oma harjumuspärast sõitu, ega hakka liigselt riskima, on ta võimeline naasma medaliga. Kindlasti oleks tugevam tuul Denissi unistuste täitumisele Pekingis abiks.

Pakun välja kolm nime, keda pean Laser klassis suurimateks favoriitideks medalitele: austraallane Tom Slingsby, inglane Paul Goodison ja uusmeremaalase Murdoch Andrew.

Johannes Ahuni väljavaateid medalile pean kahjuks ebareaalseteks. On oluline, et peale 16 aastast vaheaega võistleb Eesti purjelaudur jälle olümpial ja tegemist on hea võistluskogemusega teel järgmistele olümpiamängudele. Kindlasti sobivad Johannesele paremini tugevamad tuuled, kus ta on võimeline sõitma maailma konkurentsis keskmiste sekka. Kuid viimased kuud on ta just vaiksemate tuulte sõitu harjutanud ning loodan, et Johannes teeb just nendel olümpiamängudel oma elu võistluse. Õnnestumise korral pean reaalseks jõudmist 25 parema sekka. Favoriitideks pakun poolaka Przemyslaw Miarczynski, portugallase Joao Rodriguesi ja prantslase Julien Bontempsi.

Mõlema eesti purjetaja võistlus koosneb 11 võistlussõidust, kaks sõitu päevas, paar puhkepäeva ja lõppeb võistlus ühe finaalsõiduga, kuhu pääseb 10 paremat ja antud sõidu punkte arvestatakse topelt. Ahun alustab oma võistlust 11. ja Karpak 12. augustil ning viimane võistluspäev (kui ollakse 10 parema seas) oleks vastavalt 19. ja 20 august.

Purjetamise üldised arengud liiguvad publikule ja televisioonile atraktiivsemaks muutumise tähe all (nagu kõik spordialad). Viimastel olümpiamängudel on lisandunud väga kiire ja sportlik paadiklass "49-er", "Tornaadole" on lisatud spinnaker, distantsid on läinud lühemaks, võistlussõitude arv suurenenud jne, kõik ikka selleks, et publikut ja TV-huvides teleülekandeid võistlustest teha.

Kuna olümpiaregatist osavõtjate limiidiks on kehtestatud 400 sportlast, siis paadiklassidel, kus kolm ja enam võistlejat ühes paadis, erilisi lootusi olümpiadistsipliinide hulka pääseda enam pole.

Hoiame siis omaltpoolt meie poistele pöialt, et neil oleks koguaeg natuke rohkem tuult kui konkurentidel!

Olümpiamõlgutusi

2008-08-09

Nelja aasta tagustest Ateena Olümpiamängudest on meile mällu jäänud mitte ainult Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni ja Aleksander Tammert juuniori medalile jõudmine, vaid eelkõige kreeklaste imeline võime sootuks lihtsate vahenditega tõsta meie silme ette oma rikas ajalugu, sügavad traditsioonid.

Usun, et Hiina ja Peking on olümpiamängude läbiviimisel hoopis midagi muud. Kogu maailm loodab, et mängud kujunevad omamoodi katalüsaatoriks. Pekingi mängud on tulevikku suunatud mängud. Juba olümpiaobjektide arhitektuurilised, tehnilised ja tehnoloogilised lahendused viitavad sellele. Praktilise meelega hiinlane ei ehitanud näidismonstrumeid, vaid paigutas võistluskohad põhiliselt ülikoolide lähedusse, et õppiv noorsugu pärast võistlusi innustunult treenida saaks.

Innustunud ja endasse uskuv hiinlane on juba võitnud, hakates 2001. aastast, kui selgus, et 2008 aasta suvemängude külalisi on õigus võõrustada Pekingil, selleks valmistuma. Inimeste valmidus vastu võtta maailma arvukas spordiesindus ja turistidevool on pannud imestama ka ROK-i liikmeid. Maailmale avanemine tähendab ka uute arenguteede otsimist hiinlastel endil.

Olümpial odaviskaja Mihkel Kukk

Usun, et mitte ainult meie sportlaste delegatsioon, kes eile Martin Padari kantud lipu järel staadionile marssisid, vaid kõik osavõtjad said avapeost kordumatu elamuse.

Jüri Jaansonile on see kuues olümpia. On, mida millega võrrelda.

Teiste seas sammus eile olümpiaareenile ka Jõgeva Gümnaasiumi vilistlane, odaviskaja Mihkel Kukk. Meil jääb soovida Mihklile külma närvi ja loota, et temast saab eesti odaviskajate eduka esinemise traditsiooni jätkaja.

Aleksander Klumberg viskas Antverpeni olümpial uueks enda tippmargiks 62.39cm. Jäi selle tulemusega soomlaste järel viiendale kohale. Mihklil on vaja Pekingis visata 20 meetrit rohkem. Saame eksimatult öelda, et Aleksander Klumbergi poolt alustatud kuulsusrikas odaviskajate rida on täienemas uue nimega. Nimetan heitjaid, tõukajaid ja viskajaid paiskajateks. Ja ühes võiks kindel olla: eesti paiskajate saagal on juba Pekingis oma lootusrikkad jätkajad ja kandepind avardub.

Järgneva kahe nädala jooksul läbivad meie 47 sportlast omamoodi küpsuseksami. Olen nende hulgas teinud enda arvates eelistused. Ja nagu paljud, kes saatsid mulle tagasi aasta algul koos Sõpruse pargi kalendriga jagatud olümpia ennustustalongid, kujundanud oma arvamuse, kellel kuidas läheb.

Kolm kettaheitjat täitis olümpia A-normi

Olen selle peale mõelnud, sest 2004. aasta olümpiamängude ajal, just Indrek Pertelsoni medalimatši ajal eemaldasime Sõpruse pargis katte monumentaalskulptuurilt "Tee Olümposele". 2004. aasta ei olnud ainult olümpiamängude aasta, vaid sellel aastal sai Eesti Vabariik täieõiguslikuks Euroopa Liidu liikmeks. Just sellele sündmusele oli pühendatud rahvusvaheline graniidiskulptuuri festival. 10. septembril aga austasime meie olümpiasangareid. Jüri Jaanson seisis siis oma abikaasast treeneri Tatjana ja pisitütrega kuldmedalimeeste samba juures. Sangarit intervjueerides küsis ajakirjanik Tiit Lääne, et kas see on sümboolne Pekingi olümpiamängusid silmas pidades, et tema, hõbemedalivõitja, seisab kuldmedali võitnud atleetide samba juures. "Mine sa tea..." oli siis vastus. Õige vastus selgub järgmise nädala esimestel päevadel.

Ka Ateena pronks Aleksander Tammert (jun) on taas olümpial. Neli aastat tagasi oli tal tugi isa näol. Nüüd puhkab isa Väike-Maarja surnuaia põlispuude all. Poeg avas eelmisel aastal isa istutatud puu all tähismärgi. Samal aastal, kui isa selle puu istutas, poeg sündis.

Eesti kettaheitjate seisu näitab ilmekalt fakt, et kolmele atleedile oli jõukohane olümpia A-normi täitmine.

Meenub nelja aasta tagune Kuldliiga avaetapi järgne Gerd Kanteri pihtimus: "Alekna ja Fazekas patsutasid õlale, Riedel ja teine tugev sakslane Michael Möllenbeck õnnitlema ei tulnud. Nad said aru, et keegi on nende leivakapi kallal." Gerdile andis põhjust nii rääkida kuldliiga avaetapil Bergenis Virgilijus Alekna järel teise koha saavutamine.

Põltsamaal on demonstreerinud oma väge maailma kettaheite paremikku kuuluvad Gerd Kanter, Virgilijus Alekna, Mario Pestano, Frantz Kruger... nad olid Heino Lipu meenutustahvli avamisel, staadionil sektoris ja "Tee Olümposele" jalamil...

Arvan, et juba 16. august, kettaheite kvalifikatsioonivõistlus saab parimaks tõestuseks, et Tartu Spordimuuseumis kujundatud uus näitus, mis on pühendatud kettaheitjatele, kus on eriline tähelepanu kaheksal atleedil, kes on heitnud üle 60 meetri, on täpselt ajastatud.

Olümpialased 19. septembril Põltsamaal

Ka Sina, hea lugeja, oled oodatud 19. septembril Põltsamaale, kus austame Pekingi olümpiasangareid, pärjame nad rukkipärgadega. Olen selles veendunud, sest Rukkiseltsi presidendiks on Mihkel Kuke isa Vahur Kukk. Saame osa Suurte Tõllude XXXII kohtumisest ja maakonna põhikoolide jooksuvõistlusest karikale "Meistritelt noortele". Siis saab selgeks, kas Pekingis ja Põltsamaal võidab kettaheites üks ja sama mees? Igatahes eelmisel aastal ütles Gerd Põltsamaalt lahkudes, et tema võidab mõlemad võistlused...

Põltsamaal tuntud ja teada Leedu vägilasel sündis perre kolmas tütar ja Virgilijus Alekna ütles, et kuidas ma siis kolmanda lapsukese ilma kuldmedalita jätan?

Mõlemad mehed on enam teo- kui jutumehed. Kuldmedaleid on üks - pöidlad pihku!

See mõtisklus sündis neljapäeval, kui olin SL Õhtulehe vahelt leidnud suveolümpia lisalehe ning sellest lugenud meie atleetide kümnest säravamast suveolümpia medalihetkest. Olin uhke, et kümnest sangarist on pargis viibinud kaheksa. Aga Sõpruse park sai alles 35 aastaseks.

Häid olümpiaelamusi!

Ülimalt politiseeritud olümpia

2008-08-06

Üks vana maksiim, mida hiinlased muule maailmale nina peale hõõruvad, ütleb, et sport ja poliitika olgu lahus, olümpiamänge ei tohi politiseerida.

Kui seda juttu räägiks lord Sebastian Coe, kes on 1500 meetri jooksu kahekordne olümpiavõitja (tuult tiibadesse ka meie Tiidrek Nurmele!), siis ma seda usuksin. Olgu öeldud, et legendaarne Coe on ka nelja aasta pärast toimuvate Londoni mängude peakorraldaja. Oleks ju tõepoolest tobe, kui tooride juht David Cameron üritaks end olümpia abil upitades viigide juhile Gordon Brownile ära teha või vastupidi. Olulisi välise politiseerimise võimalusi ma brittide puhul ei näe.

Suur enesenäitamine

Hiina kontekst on hoopis teine ja jutt spordi apoliitilisusest on demagoogiline ehk kerglastele kõrvadele mõeldud. Politiseerimine on algusest saati ju Hiina kompartei eesmärk. Mängud on selleks, et Hiina RV saaks näidata oma võimsust ja medalitabeli tippu kuulumine on selle strateegia osa. Mängude ametlikust tunnuslausest «One world, one dream» on tuletatud hiinlaste tegelikku taotlust markeeriv parafraas «One country, one team». Niisiis mitte «Üks maailm, üks unistus», vaid «Üks maa, üks meeskond». Teiste sõnadega: Tiibet on Hiina oma, Hiina kõneleb kompartei häälega ja olümpiamängud on suur enesenäitamise projekt.

Jutt sellest, et olümpiamängud antakse korraldada linnale, mitte riigile, on alati pisut naivistlik, aga totalitaarse riigi puhul eriti. Kas keegi usub, et hoopis Pekingi linnapea hoiab tiibetlaste veebilehekülgi kinni? Oh ei, seda küsitagu ikka Hu Jintao'lt ja tõeliselt tippnomenklatuurilt. Samuti käis olümpiaehitiste rajamine totalitaarse riigi kombel: inimesed eest ära, plats puhtaks ja tehtagu! Linnupesaks kutsutud staadion ja Veekuubiku nime kandev olümpiaujula on pildi peal efektsed ja ilmselt tegelikkuses seda enam. Hiina eesmärk on selge: maailm oma vägevusega pahviks lüüa.

Nii püüab Hiina RV legitimeerida ka oma poliitilisi meetodeid, olgu selleks inimõiguste rikkumine kodus või väärtuspõhise poliitika põhjalaskmine ÜRO julgeolekunõukogus. Meil on kõige enam räägitud Tiibeti budistliku kultuuri hävitamisest ja tsensuurist, vähem uiguuridest ja Falun Gongi järgijate tagakiusamisest. Rahvusvaheliselt tundlik on Hiina tegevus Birmas ja Darfuris ning viimati Zimbabve režiimi toetamine paarisrakendis Venemaaga. Hiina Aafrika-poliitika on suunatud majanduslike eesmärkide saavutamisele ükskõik mis hinnaga. Päästes Sudaani ÜRO sanktsioonidest, teeniti kasu naftas, aga abi eest Mugabe režiimile Zimbabves loodetakse kroomi ja plaatina. Teised, lollid, ei toeta paariariike, aga just see annab Hiinale majandusliku eelise. Ja see on osake tollest võimsast kasvust, mida olümpia abil maailmale näidatakse.

Tsensuur ja tagakiusamine

Palju on räägitud ümbernurgajutust kui Hiina kultuurilisest eripärast. See ei luba esitada otseseid küsimusi ega lase partneri küsimuse peale ka otsesõnu ei öelda. Ma siiski ei saa inimõigustest vaikimist kuidagi pidada Hiina kultuuri austamiseks. Riskides küll mõne punahiinlase jaoks tahumatu Euroopa matsina näida, peab meil olema julgust otsesõnu öelda: te hävitate Tiibetit, teil on tsensuur ja te kiusate teisitimõtlejaid taga.

Hiina näeb tohutut vaeva, et lääneriikide sellist sõnumit neutraliseerida. Sealjuures ei tegelda enamasti kriitika objektiga ehk olukorra parandamisega, pigem püütakse sõnumitoojat mõjutada.

Üks suuremaid Hiina juhtkonna segadusehetki oli see, kui märtsis puhkesid Tiibeti rahutused, mille peale demokraatliku maailma inimesed väljendasid oma sümpaatiat tolle palju kannatanud rahva vastu. Hiinlased olid hämmingus. Oli ju Rahvusvaheline Olümpiakomitee käpa alla saadud, enam-vähem suudeti ka suurriikide kriitikat vaos hoida ja siis korraga selline asi. Kusagilt tulid täiesti kontrollimatud tüübid, meikarid ja grünbergid, toetama tiibetlasi, toda «nurjatut dalai-klikki», ja mitte keegi ei kutsunud neid korrale! Mida nüüd teha? Olümpiatule häbistav teekond oli juba otsaga Austraalias, kui kommunistid vastulöögi andsid. Nad saatsid oma löömamehed, punased lipud käes, Tiibeti toetajate vastu kaklema.

Niisiis pole Pekingi mängud ülepolitiseeritud, nagu mõned arvavad, vaid need on ülipolitiseeritud - paratamatult ja Hiinale olümpiaõiguse andmisest saadik. Noil mängudel toimub kahe maailma, demokraatliku ja totalitaarse, pingerikas kokkupuude. Kui Hiina suudab selle tulemusena vähendada oma senist suletust ja ammu kavatsetud propagandistliku monoloogi asemel ka räägib maailmaga, siis on midagi ehk õige pisut paremuse suunas nihkunud.

Olümpiamängude esimene võitja on tsensuur

2008-07-31

Nüüdseks on teada algavate Pekingi olümpiamängude esimene võitja - selleks on tsensuur.

Veel paari nädala eest teatas Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques Rogge, et mingit internetitsensuuri mängude ajal ei ole ja ajakirjanikud saavad vabalt töötada.

Nüüd kogetakse, et äsja kriitilise raporti teinud Amnesty International'i lehekülg on suletud, Tiibetiga seotud info pole ikka kättesaadav.

Vähe sellest, eile teatas Olümpiakomitee pressijuht Kevin Gosper sõna-sõnalt järgmist: "Nüüd ma mõistan, et mõned ROK-i ametnikud on hiinlastega kokku leppinud, et mõned leheküljed on blokeeritud, sest neid ei peeta mängudega seotuteks".

Saame me õigesti aru - seda loogikat järgides on siis õigustatud sulgeda kõik, mida mängudega seotuks ei peeta?!

Esiteks on Hiina võimud muidugi murdnud oma lubadusi. Aga veel enam tekitab imestust Olümpiakomitee roll - see kärssab ju täiega! Ja nagu halva poliitilise mängu puhul tavaks, saadetakse avalikkuse ette lollikest mängima pressijuht, kes isegi ei tea või ei ütle, kes kellega ja mis õigusega sellise kokkuleppe on teinud.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee võlgneb enam kui 20 tuhandele mängudele sõitvale välisajakirjanikule seletuse, miks ei ole täielik meediavabadus tagatud. Seda ei saa võtta teisiti kui järjekordse inimõiguste piiramisena, mis üllad olümpiaideaalid maha tambib. Seitse aastat tagasi võeti ju vastutus, et Hiina olukord paraneb ja piiranguid ei tule.

Tegelikult on Olümpiakomitee juba pikka aega kurt rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks Piirideta Reporterite etteheidetele, mis on seotud ajakirjanike ja internetikasutajate õiguste piiramisega Hiina RV-s.

Mis aga eriti kurb - nädal enne mängude avamist on antud ülitugev hoop optimistide ootusele, et mängud avavad Hiina maailmale ja inimõiguste olukord hakkab tasapisi paranema. Vastupidi, Jacques Rogge ulatas esimese võidupärja tsensuurile!

* 07.08.2008 Olümpiamängude esimene võitja on tsensuur, Pärnu Postimees

Jookseme Eesti vabaks!

2008-07-25

Ühel laupäeval juhtusin raadiost kuulma umbes selliste sõnadega laulu: "Viska suust Sa hõõguv pabeross, võta metsas ette jooksukross." Paberossiga pole ma kunagi olnud "sina peal", aga jooksukross hakkab üha rohkem meeldima.

Ülikooli ajal sai ikka Tartu ja Vorbuse vahet silgatud, noor mees - häda midagi. Vahepealsetel aastatel on aga pekikiht saanud tuunida mu keha. Olenemata, et liikuda on ikka saanud.

Käisime hiljuti naise onu Valdeko juubelil (80!). Minu lauanaabriks oli tuntud koorijuht Uno Uiga oma abikaasa Endlaga. Mehel veel vanust ligi kolm aastat rohkem kui juubilaril. Mind külastas jälle mõte, et pagana tore oleks ikkagi koos oma naisega vanaks saada. See aga ei tule niisama.

Laulmine on valdavalt positiivsete emotsioonide värk ja loob eeldused pikaealisuseks. Kui aga kõva laulumees pole, peab päkkadele valu andma. Vale on arvata, et mees, kel kilogramme üle saja ja aastaid üle neljakümne, on jooksmisega hiljaks jäänud. Algul lõõtsutad ja tehid (võru keeles ähkimine) küll iga künka otsas, aga asi läheb treenides üha paremaks. Ei maksa vaid tormama hakata. Tempo tuleb ka enda järgi valida, mitte püüda endast poole kergema naisega kohe minema tormata. Muide, abikaasa ütleb, et ta ei kujutanud 10 aastat tagasi ettegi, et ta hakkab vabatahtlikult jooksma. Nüüd laseb nii, et pole asigi. Talvine spordiklubis käimine pealekauba.

Iga asjaga on nii, et see peab sulle naudingut pakkuma. Kaalust allavõtmine ja kehaline aktiivsus peab olema lõbus, mitte masendav tegevus. Kui hakkad punnitama, on varsti "kööga" ja käega löömine lihtne tulema.

Jooksurajal saab mõtelda. Liikumine - see on edasiminek. Kõlab loogiliselt.

Teeme "Seberled"

Juhtusin kusagilt lugema, et nüüd on kurb lugu, kuna Vabadussõja võidusammas jääb sel aastal avamata, siis Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva pidustused ei lõppegi kuidagi väärikalt. Küll see pidu ka tuleb.

Ma pakun omalt poolt väärika lõpu. Eestimaalased võtavad tänu aktiivsele liikumisele aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi ja jõuludega seda tagasi ei söö. Läänevirulastele peaks olema jõukohane rohkem pingutada ja teeksime Rakvere staadioni kohaselt umbes 8000 kilogrammi sellest kogusummast ikka ära, kui mikk-pahapillilikku tahet omame. Tegelikult pole "Seberle" tegemine meile kamba peale kunst. Nii, et 9 tonni jõuluks.

Tervise Arengu Instituudi tervisekäitumise uuringu kohaselt oli 2006. aastal Eestis vanusegrupis 16-64 rasvunud inimesi 15% (kehamassiindeks üle 30), ülekaalulisi 31%. Potentsiaali on meil küllaga. Toon enda kogemuse põhjal näite. Mu maksimaalne kehakaal on olnud 119 kilogrammi (pikkus 186 cm), hetkel teadliku tegevuse tulemusel 110 kg. Et pääseda kategooriast "rasvunud" kategooriasse "ülekaaluline", peaksin ma veel 5 kilogrammi kergem olema.

Asi võiks välja näha nii, et jõuludeks teatame maavalitsuse terviseedenduse spetsialistile Olga Boitsovile telefonitsi: "Mina, Albert Hakkaja, olen saatnud 4 kilogrammi pekki igaviku poole ja tunnen ennast palju paremini." Olga ütleb: "Täitsamees, jätka samas vaimus!". Mul on küll see Olgaga läbi rääkimata, aga ma ei eelda ka väga suurt telefonikõnede arvu. Kahjuks.

Eelmisel nädalal kiitis valitsus heaks rahvastiku tervise arengukava, mille kohaselt peaks eestlaste eeldatav keskmine eluiga 12 aasta pärast olema meestel 75 ja naistel 84 eluaastat, sellest hea tervisega elatud aastaid vastavalt 60 ja 65.

Kaks aastat tagasi oli meeste keskmine eeldatav eluiga 67,36 aastat. Just nii täpne number on kirjas - iga päev on arvel.

Aastaks 2012 ootab valitsus, et meie, eesti mehed, elaks juba keskmiselt 71 aastat. Kust see tuleb, kui me jalgu kõhu alt välja ei võta. Kui me neljandas klassis ei pea suitsuvaba klassi konkursil kevadeni välja, kaitseväkke ei kõlba ja kihutame noorukieas purjus peaga ringi, juhtub et surnuks.

Igal 40aastasel mehel peab olema plaan, mida oma eluga järgmisel neljakümnel aastal peale hakata.

Valdeko sünnipäeva juurde tagasi. Ühel hetkel ütles Uno oma abikaasale mingit sorti komplimendi (see läks mu kõrvust mööda, sest polnud ju mulle mõeldud). Tema abikaasa ütles: "Esimest korda kuulen midagi sellist ..."

Kas või selliste hetkede nimel on ju lahe koos vanaks saada. Võib-olla on endalgi midagi olulist ja südantsoojendavat just siis oma kaaslasele öelda.

Millest siis ikka Eesti vabaks joosta?

Füüsiline isamaalisus

Siia võib ritta panna terve rea põhjuseid: halvast enesetundest, liigsetest kilogrammidest, varastest südamehaigustest ja ohust lõpetada oma elu enne, kui enamik olulisi asju on tehtud. See kõik on ühelt poolt lihtne ja teisalt ei ole ka.

Igatahes on kõik väga isamaalised teod, et Eestimaal rahvast kauemaks jätkuks. Kuigi elus on tihti nii, et vaatamata omapoolsele hoolikale suhtumisele enese tervisesse ei jõuta näiteks oma seitsmekümnenda sünnipäevanigi. Kui enda heaks midagi ette ei võta, siis on šansid ka kindlalt viletsamad.

Paberossi tõmbamise kohta leidsin ühest kalandusfoorumist järgmist: "Mul kadun`d vanamees õpetas nii ... kui kork vee alla veetakse, süüta pabeross. Pabeross süüdatud, viska see minema, sest kesse tola sellisel hetkel ikka suitsu kiskuma hakkab. Haara hargilt ritv ja haagi ... Kuidas see toimib, ei tea, sest ise elusaga ei püüa. Ahjaa ... praktikas ei lubanud vana mul sigarettigi süüdata. Pidas vist kahtteist aastat liialt nooreks ..."

Ma nüüd ütlen ka: "Viska see minema, sest meid ootavad suured teod - oma naistega koos vanaks saada!"

Muidugi tuleb mõelda ka sellele, mida paberossi asemel suhu pista. Tervislik peaks olema seegi.

See jooksmise asi on ju ka pigem näide. Igal diivanist eemaloldud kehaliselt aktiivselt veedetud tunnil on väärtus, on selleks siis rattasõit, kepikõnd, ujumine, tennis, võrkpall, korvpall või mis iganes spordiala, mis otsaesise leemendama võtab, isegi suurest teest jalgsi kaugesse jõekääru kalale minek, ilma paberossita.

Diivanitegijad muidugi kurvastavad - diivan kestab kauem. Diivaniostjad aga jällegi kauem elus.

Intervjuu: Mart Laar: presidendi soovitud piirilepingu preambuli arutelu ei tule

2008-07-21

Mart Laar näeb, et tal on kõik teed lahti: kommunismi kuritegude uurimisest reketipalliturniirini. Ainult et asi, mida parteijuht ei taha teha, on ennustamine.

•• Siia tulles kuulasin Hannaliisa Uusma "Depressiivsete Eesti väikelinnade" lugu. Kas selle laulu sõnum ei näita, kui väga on haldusreformi vaja, sest elu maal on jäänud ikka väga kängu?

Ega haldusreform üksi probleeme ei lahenda, sest võluvitsasid pole olemas, on ikka väga palju meetmeid. Kuid asi pole ka nii troostitu. Ka see laul ei ole nii ühetähenduslik, kui esimese hooga tundub. Neis depressiivsetes Eesti väikelinnades on olemas oma tabamatult kaunis võlu, mis ka sellest laulust siiski välja tuleb.

Selleks, et Eestis tekiksid tugevad omavalitsused, on haldusreformi väga vaja. Me oleme kaotanud väga palju raha ning kui me ei suuda lähiajal edasi minna, kaotame veel rohkem raha. See on lihtne tõdemus.

•• Mis on haldusreformi perspektiiv?

Ei ole mõtet alustada nagu eelmine kord ehk kaardi joonistamisest. Kuna kokkulepet kaardi joonistamises ei saavutatud, jäeti kogu asi ära.

Nüüd oleks põhimõtteliselt võimalik see reform kohalike valimiste ajaks ära teha. See aga eeldab koalitsioonierakondade vahel sügisel kokkulepet, kuidas reformi tehakse. Siis on see võimalik väga kiirelt ette valmistada ja ära teha. Vastasel juhul lükkub ta järgmiste riigikogu valimiste järgsesse aega.

•• Reformierakond on traditsiooniliselt selle otsuse vastu seisnud, kas nende seisukoht on siis muutunud?

Pilt on umbes selline, et kui jääda inimestega rohkem omavahele, siis enamik ütleb, et seda on kindlasti vaja teha. Aga kui on jutt erakonna seisukohast, siis kindlust niipalju pole. Niipalju kui ma opositsiooni tean, siis enamik kas ametlikult või mitteametlikult saab aru, et seda reformi on ilmselgelt vaja.

Ma arvan, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler alustas siiski õigest otsast ega asunud kaarti joonistama. Ta püüab kõigi erakondadega jõuda arusaamisele, kuidas seda teha.

Selle reformi puhul on ka räägitud, et tulemuseks oleksid küll elujõulisemad omavalitsused, kuid kokkuhoidu see eriti ei annaks. Ma pole selles sugugi kindel. Teatud variantide puhul on kokkuhoid nähtav, tuntav ja väga kiire. Teiste variantidega oleks kokkuhoid pikemaaegne.

•• Miks läks nii, et hoolimata paljudest hoiatustest ees ootavate halvemate aegade kohta tehti eelmisel suvel ikkagi suur eelarve, mida nüüd on tulnud kärpida?

Ma arvan, et ka varem on niimoodi juhtunud. Pole midagi parata, inimene on inimene. Halvad sõnumid, eriti veel majanduses, jõuavad kohale alati teatud nihkega. Kui sa seda nihet ei näe, siis on inimestel ikka kalduvus uskuda paremat ning loota, et järsku läheb mööda.

Aga loomulikult, kui vaadata, mis maailmamajanduses tervikuna juhtus, siis panid ikka kõik pika puuga mööda. Keegi ei suutnud ette näha, kui kiireks ja suureks üldine majandusjahenemine kujuneb, ega ennustada kriisi ulatust. Ja eks see on Eestile tugevalt oma mõju avaldanud.

•• Kas majanduses on hullem möödas või suuremad mõjud alles jõuavad tavalise inimeseni?

Õige vastus on ennekõike, et ei ma tea. Mina saan tugineda ainult oma isiklikule kogemusele. Olen ühte kriisi peaministrina 1999. aastal näinud ja siis, peab küll tunnistama, jõudis see inimesteni kohale alles sügiseks.

Samas on üks selle kriisi omapära see, et halvad sõnumid on kukkunud koonduma. Võib-olla polekski kriis ilma selleta nii sügav. Eesti toodab inimesele praegu selliseid halbu, hoiatavaid ja raskeid sõnumeid. Need aga tekitavad ise usaldamatust, mis on üks kriisi osa. Aga kuhu kohta see areng täpselt läheb, on raske öelda. Igal juhul võib olla kindel, et Eesti elatustaseme põhialuseid see muutma ei hakka.

Ma olen ka korduvalt öelnud, et sellises kriisis tuleb näha võimalust. Eesti edu on siiamaani tuginenud otsustel, mis on tehtud kriisi ajal. Selles suhtes võib veel rahul olla, et nende otsuste hulgas on palju neid, mida IRL oma majanduse tervendamise plaanis välja pakkus.

•• Selle plaani kohta on räägitud, et vajalikku säästu see riigile ei tekitaks või et need on teiste ideed.

Minu pärast võiks seda kava ka keegi teine välja käia, aga kuna seda keegi teine ei teinud, siis tegime seda meie.

Tegelikult on läinud väga hästi. Näiteks see, mis puudutab üldist kokkuhoiureÏiimi, riigi kulutuste külmutamist ja ametkonna vähendamist, pole veel tehtud, aga on poliitilisel tasandil kokku lepitud.

Teine pool puudutas kulude keskmisest palgast lahtisidumist. Ka selle kohta on eelnõu esitatud. Kuigi Reformierakond sellele eelnõule oma allkirja ei andnud, polnud nad ka selle eelnõu esitamise vastu. Tahaks loota, et eelnõu ka vastu võetakse.

Samuti on valitsus asunud tegelema eripensionidega ja ma arvan, et see tuleb ka sügisel välja. Palgasüsteemiga täpselt samal kombel. Selle kärpimisega on mindud täiesti kenasti töösse.

•• Keskmise palga puhul on räägitud ka riigi muudest suurtest kuludest, näiteks vanemapalgast. Kas tuleks ka see üle vaadata?

Ma arvan, et see oleks mõistlik. Meie esitasime selle. Kuid – ma ei hakka salgama – praegu selles asjas koalitsioonis kokkulepet ei ole. Sisuliselt on selge ka see, et koalitsioon peab oma antud lubadused üle vaatama, et panna paika mõistlikud ajad ehk millal mida tehakse ja mida ei tehta.

•• Reformierakondlane Jürgen Ligi hoiatas ametnikest rääkides, et päris õudsed ajad seisavad neil ees. Mis on koondatavate ametnike suurusjärk?

Küsimust ei saa niimoodi võtta, et meil on palju ametnikke. Esiteks on meil täitmata kohti väga palju. Ka on kogu palgasüsteem paigast ära. Me ei tea, milline on see raha hulk, mis siis välja makstakse kõigi nende lisanditega, mis tegelikult ei võimalda riigil vaadata tema rahakotiga toimuvat. Seal tuleb kord majja saada.

See ei tähenda, et heade ametnike palk ei tõuse, see tõuseb ka edaspidi. Ja meil on üsna palju häid ametnikke.

Kuid kogu see kaadervärk on läinud nii suureks, et me ei suuda seda enam üleval pidada. Seal tuleb kärpeid teha. Ma arvan, et see on nii riigile kui ka ametkonnale kasulik. Eesti riik on ministeeriumide üldiste kulude peal elanud üsna head elu.

Võrreldes mõnede varasemate kärbetega, mida ma peaministrina olen läbi viinud, on see kaheksa protsenti veel võrdlemisi tagasihoidlik.

•• Peale IRL-i majanduse parandamise plaani on oma plaaniga välja tulnud Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. On tal hea plaan?

Ma arvan, et Savisaar tõmbas juba selle munitsipaalpoodide ettepanekuga kogu oma kavale kriipsu peale. Keskerakond on opositsioonis ja teeb seda tööd, mida ta teeb.

•• Viimastel kabinetiistungitel on kokku lepitud Padari nõutud 9,9-miljardilisest kärpest 6,5 miljardit. Nüüd on aga kõik otsused lükatud sellesse aega, kui avalikustatakse rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Kas oodatakse tõesti, et sealt saab raha juurde?

Elame, näeme. Kui sealt tuleb mingisugune natukene parem sõnum, siis on see ainult natuke parem. Koalitsioonil tuleb veel õige mitmeid põhimõttelisi poliitilisi otsuseid langetada.

•• Kas rahandusministeeriumi plaan külmutada kaitsekulud kolmeks järgmiseks aastaks on näide põhimõttelisest otsusest?

See ei ole lõplik asi. Valitsus peab selle probleemi pärast väga tõsiselt maha istuma. Selge on see, et Eesti riigile kaitsekulutuste eelmise aasta tasemele külmutamine ei sobi. Tegemist ei ole ühe või teise erakonna lubadusega, tegemist on riikliku lubadusega. See, et me asume kaitsekulutusi vähendama, pole meie partneritele vastuvõetav ega tekitaks usaldust.

Kui hakkaksime vähendama, peaksime mõtlema, kas oleme usaldusväärsed partnerid või mitte ning mis see meile maksma läheb. Seda eriti olukorras, kus me mitmel moel oleme ja kus meil NATO toetust ja abi on üsna palju vaja.

•• Olukord idanaabriga on alati ärev. President tõstatas piirilepingu preambuli teema ning pani ette, et riigikogu võiks seda sügisel arutada. Teil erilist entusiasmi pole?

Ega see nüüd eriline ettepanek polnud. Ma usun, et seda arutust ei tule. Ma ei usu nimelt, et president kavatseb pöörduda riigikogu poole sellise kirjaliku avaldusega, et ta tahab seda arutada. Realistlikult öeldes, ma ei näe mitte mingit vajadust seda teemat arutada.

•• Kas Venemaa ei pruugi Ilvese käigust ise tuld võtta?

Mulle tundub, et Venemaal pole selget Balti-poliitikat. Käiakse kord ühe, kord teise kallal.

Tundub koguni, et Venemaal pole üldse enam lähinaabrite-poliitikat, sest praegu hakatakse kõige rohkem kolkima hoopis Soomet. See on ju suhteliselt rahumeelne riik, kuid puidutollide asi on ikka karm. Sellega võrreldes on kõik, mis nad siin on teinud, ikka suhteliselt tagasihoidlikud sammud.

Üks huvitav asi, millega Venemaa siiski praegu tegeleb, on ajalugu. Praegu on näha, kui-võrd teravalt nad seda teemat oma kohtumistel läänega tõstatavad ja seda siis oma pressile tutvustavad, ning ka summade eraldamist ja ka raamatute ilmumist Venemaal – see, tundub mulle, jääb pikemaks ajaks.

Eesti peaks seda väga tähelepanelikult jälgima ja ükskord ometi võtma ette põhjalikuma reageerimise. Välisministeerium saab sellest aru, kuid tegemist pole asjaga, millega peaks ainult üks ministeerium tegelema. Infosõja pidamine on ministeeriumideülene asi.

•• Järgmisel aastal toimuvate euro- ning kohalike volikogude valimiste kampaaniad on juba varakult peale hakanud. Mitu kohta tahab IRL eurovalimistel saada?

Ma ei kavatse ennustamisega tegeleda. Aga vähemalt sama palju kui meil praegu on.

Aga on üks asi, mille pärast erakonnad peaksid varasügisel maha istuma. Tuleb ära otsustada, mis süsteemi järgi need valimised ikkagi toimuvad. Kas jäädakse praeguste suletud nimekirjade juurde, millest vist kõik saavad praegu aru, et see polnud kõige praktilisem lahendus. IRL tõstatab selle küsimuse valitsuskoalitsioonis.

•• Kas võib öelda, et kinnine süsteem on kasuks suurematele parteidele?

Seda ei oska öelda, kellele ta kasuks on. See on täielik abrakadabra. Seda võib ennustada nii üht- kui ka teistpidi.

•• Reformierakonna esimees Andrus Ansip teatas, et Tallinnale kui kohalike valimiste kroonijuveelile tuleb püha sõda. Kas Tallinnas on võimalik Keskerakonda kukutada?

Eelmine kord lõppes Reformierakonna äge kampaania sellega, et tehti koos Keskerakonnaga linnavalitsus.

Ma arvan, et pühad sõjad pole praktilised ega tööta. Tallinna inimest ei huvita sõda, vaid lahendused, mida linnal on pakkuda. Kuid vaadates Tallinna arenguid, siis ega järgmisel linnavalitsusel ei pruugi olla väga kerge neid lahendusi pakkuda.

•• Kaua Toompea valitsus kestab ja Ansip veel peaminister on?

Ma küll praegu ei näe, et see Toompea valitsus kuskile lagunema hakkaks. Läbisaamine vaatamata kärpimisele on uskumatult hea. Kui läheb jamaks, kipuvad koalitsioonid rohkem koonduma kui lahku minema.

•• Ühesõnaga, kas IRL ei pea salaläbirääkimisi Keskerakonnaga?

Ei, meie küll ei pea (muheleb).

•• Kas on üldse võimalik, et IRL teeb Keskerakonnaga koalitsiooni?

Ma ütleks, et kunagi ei saa “kunagi” öelda. Kuid ma ei kipuks praeguses olukorras seda nägema. Koalitsioon, mis praegu võimul on, on suhteliselt optimaalne ja vastab valijate soovile, ning meil pole küll soovi seda lammutada.

•• Kas see kohutav pingutus teha kiiresti-kiiresti Vabadussõja võidusammas saja miljoni krooni eest valmis oli tark püüe, eriti nüüd, kus kaitseminister Jaak Aaviksoo avamistähtaja edasi lükkas?

Ma arvan, et see oli õige püüe. Oleks olnud väga kena, kui see oleks õigeks ajaks valmis saanud. Samal ajal näitab [avamistähtaja edasilükkamine] kaitseministri head vastutustunnet. Aga mingi tähtaeg on alati hea, sest see paneb inimesed ennast kiiremini liigutama. Kui aru saadi, et see pole võimalik, ei hakatud seda vägisi tegema, vaid võeti uus realistlik tähtaeg. Ega vabariigi juubel 28. novembriga otsa lõpe. Peaasi et see sammas üles saab, ja ma olen veendunud, et saab. Kui hakata lihtsalt raha loopima selleks, et kiirustada, siis poleks see õige.

•• Sügisel tulevad riigikogusse olulised energiamajanduse arengukavad. Mis usku te olete, kas taastuvenergia- või tuumausku? Kas Eestil on valikut tuumajaam ehitamata jätta?

Eestil pole kumbagi valikut, see tähendab, et ei saa loobuda ei tuumajaamast ega taastuvenergiast. See on üks väga võimalik lahendus tegelikult, sest ei ole tark tegu panna lahendus ühte korvi. Eesti peab leidma tasakaalu. Aga ka siin peaks Eesti julgema vaadata tulevikku ja vaatama maailmas natuke avarama pilguga ringi.

•• Kas maailmas läheb tuuma-energia jälle moodi?

Jah, aga ka tuumaenergial on mitmeid võimalusi ja arenguid. Eesti on mitmel hetkel, kui meil on olnud vaja teha raskeid otsuseid, väga innovaatiline olnud.

•• Kas teeme termotuumajaama?

Seda kahjuks veel mitte. Aga kui tõsiselt rääkida, siis perspektiivis me tuumaenergiata ilmselt läbi ei saa. Siin peame vaatama, mis variante üldse olemas on, millised neist on meile sobivaimad, ning loomulikult peame valima ka partnereid, et projektil võimalikult vähe poliitilisi ja muid riske oleks.

Ka tuleb vaadata, kui palju me üldse energiat vajame, sest energiasäästuga ei ole me siiani eriti intensiivselt tegelenud, ja seda saame teha juba täna.

•• Kuidas on IRL-i ühendamine läinud, kas ja-sõna võib nimest varsti kaotada?

Ta on üks partei ja praegu üsna kindlalt. Loomulikult on nii suures parteis oma rühmitused, kes vaidlevad. Kuid õnneks on neid vaidlusi järjest vähem endise Isamaa ja endise Res Publica vahel, need kulgevad mööda muid liine. Muidugi, eelmine kord, kui ma nägin ERSP ja Isamaa ühendamist, võttis see neli aastat aega. Sellega võrreldes väga hea tempo.

•• Millal saab Mart Laarist taas kord peaminister?

Oh. See puudutab jälle ennustamist. Ma olen praegu tulnud erakonna palvel seda juhtima ja teen seda tööd niipalju, kui erakond seda vajab. Mul ei ole selliseid kohutavaid tunglusi. Mul on niivõrd palju muud tegevust ja võimalusi, mida siit-sealt pakutakse, ja mõned neist on üsna ahvatlevad.

Selles suhtes on mul teed endiselt lahti.

Ma tahan ka jälle raamatut kirjutada. Samuti võtab kommunismi kuritegude uurimise fond järjest rohkem jõudu.

•• Just selle fondi peale on reformierakondlased pahased, et on mindud Pagari tänava keldrit majast lahutama.

Ma olen siin natuke hämmingus, kui nii leebelt öelda. Kui Pagari tänava maja müümisest juttu oli, sai kohe öeldud, et keldrisse tuleks jätta muuseumi tegemise võimalus. Siis selgus, et riigil selleks säästueelarvega võimalusi pole. Aga meie poole pöördusid represseeritud. Neil on mure, et ei juhtuks nii, nagu tihti nende asjadega juhtub. Räägitakse ja räägitakse, kuid siis on korraga tapakambris kasiino sees.

Siis me vaidlesime omavahel, sest ainuüksi sellise projekti tegemine on tohutu suur ettevõtmine. Ma kardan, et sellele muuseumile raha otsimine tähendab fondile mõne aja ainult sellega tegelemist, projektide kirjutamist. Mingisugust tulu pole sealt küll kellelgi võtta.

Nüüd tundub, et kui Reformierakond ehk peaministri partei tahab sinna tapakambrisse kasiinot teha, siis meie teda takistada ei saa. Ausalt öelda on mul sellest jamast suhteliselt kõrini. See fond pole loodud sellise kakluse jaoks. Kui seda abi ei vajata, siis meie ei lähe seda ka kellelegi vägisi kaela määrima.

•• Suvi on käes, kuidas läheb spordiga? Kas te suvel squash’i mängite?

Squash’i pole küll suvel mõtet mängida. Suvel tuleb ümber lülituda tennisele. Aga eks ma proovin ennast sügiseks jälle viksi vormi saada.

Kui mul kõige muu kõrvalt aega jääb, sooviksin sügisel väikse reketipalliturniiri organiseerida. Seal on siis neli ala: tennis, squash, lauatennis ja sulgpall. See on niisugune huvitav kombinatsioon, kus tuleb kõigis neljas võistelda.

Hea, et Venemaa tee poolfinaalis lõppes

2008-06-27

Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe Mart Laari sõnul on Venemaal viimastel nädalatel ajalugu ja jalgpalli üritatud kokku segada ja sellega on kohati isegi üle piiri mindud.

"Vene jalgpallifännide poolt tribüünile veetud suur Peeter I pilt pidi rootslastele meelde tuletama kaotust Poltaava lahingus. Veel hullem - Vesti-24 kanalis näidati iga poole tunni taga reklaami, milles olid katked Jäälahingust ja Poltaava lahingust ning "Gladiaatori" muusika taustal nähtav tekst -Venemaa 2, Rootsi 0," märkis Laar oma blogis.

Mitmed analüütikud on Mart Laari sõnul kõiges selles näinud marurahvusluse kasvu Venemaal.

"Rootsi saatkond jäi oma kommentaarides rahulikuks, mainides vaid, et kui Rootsi televisioonis peaks hakkama näitama kõiki lahinguid, mida rootslased venelaste vastu võitnud on, siis oleks nimekiri üsna pikk."

"Kõrged ootused seadsid Venemaa noore ning ilusat jalgpalli mängiva meeskonna ilmselt tugevama surve alla, kui ta kanda suutis - muidu oleks hävingut Hispaania vastu poolfinaalis raske seletada. Vahest ongi hea, et Venemaa tee poolfinaalis lõppes. Hispaania ja Venemaa pole omavahel sõdinud, mis oleks aga juhtunud, kui Venemaa finaalis Saksamaalt oleks lüüa saanud?" mõtiskles Laar.

Uute ettevõtmiste otsingul

2008-06-13

Punklaulupidu on selleks korraks läbi.

Ma vähemasti loodan, et ainult selleks korraks, ja arvan, et Saaremäe peaks nüüd looma Punklaulupeo Sihtasutuse. Seda tuleks teha tuleviku nimel ja arutamata, kas peaks olema punklaulu pidu ja öölaulu pidu või öö- ja punk laulupidu. Meestetantsupeo oleme ka Rakveres ära näinud. Tekib küsimus, kuhu edasi.

Mina arvan, et eeskuju võiks võtta laulu "Depressiivsed Eesti väikelinnad" sõnadest, mis räägivad väikelinnadest, kus ainsaks spordialaks on meeleheide. Muidugi me ju ei taha kuuldagi sellest, et Rakvere - ja depressiivne väikelinn. Tänan, ei! Aga mõelgem asjale rahulikult.

Kui peomelu möödas, siis suundub ka Rakvere puhkuselainele (loe suhtelisse vaikusesse, mida katkestavad suvetuurid vallimäel). Linnapeagi hakkab suure tõenäosusega Võsult tööl käima. Depressioon võib Rakveres peale tulla küll, eriti kui puhkust pole. Seda välistada ei saa.

Kel aga puhkus käepärast, peaks osa aega kasutama ka uute ideede genereerimiseks.

Ma teen avalöögi ära ja kutsun Väike-Maarja naisekandmisele ja Porkuni tünnisõidule konkurentsi pakkuma, korraldades maailma esimesed meeleheite võistlused. Ma mõtlen seda ilma depressiooni ja naljata.

Asjal oleks kaks positiivset aspekti. Esiteks peaks kuulutama välja konkursi õige meele leidmiseks. See oleks esimene ettevõtmine, mis näeks välja umbes nii nagu Pipi otsis Spunki ja äkki tundis, et see ta on.

Ainus tingimus peaks olema, et meel oleks heidetav. Küll žürii ära tunneks selle õige meele. Ja kui meel leitud, võikski heitevõistluse ära teha. Meel võiks lennata mitukümmend meetrit. Peaks olema ka selliseid meeli, mida kodus taldrikute lõhkumise asemel heita. Äkki läheb paremaks. Meie pere ilmselt küll jääb võrkpallile truuks.

Akadeemiline tõeotsija

2008-06-06

Sügavasti lugupeetud Maria Keres!

Austatud tipp-suurmeistrid Paul Kerese unustamatust generatsioonist! Eesti Vabariigi malemängijad, male-elu korraldajad ja malesõbrad!

Minule on Eesti Vabariigi nimel usaldatud n-ö riiklik kohustus, mis sedapuhku ja siin aga on ennekõike au ja hingeliselt liigutav võimalus öelda avasõnad esinduslikul rahvusvahelisel kollokviumil, mis on kokku tulnud siin Tallinnas üleilmselt kõige tuntuma eestlase, rahvusvahelise male-suurmeistri Paul Kerese mälestuseks.

Eesti Vabariigi riigikogu nimel tervitan ja tänan kõiki Tallinna saabunud külalisi.

Oleme tänasel jaanuarikuu alguse hommikutunnil kogunenud Eesti Teaduste Akadeemia esinduslikku ja kaunisse saali, akadeemikute pärusmaale. Teaduste akadeemia kutsuti ellu 1938. aasta sügisel ning esimene üldkogu peeti Tallinnas 28. novembril. Kui te otsiksite arhiivist või raamatuhoidlast üles kõik toonased selle kuupäeva Eesti Vabariigi suuremad päevalehed, siis ei teavita nemad mitte sugugi oma esilehekülgedel sellest tähenduslikust sündmusest eesti intelligentsi vaimulelus, vaid suurte tähtedega trükitud peauudistes antakse kõigile teada, et eelmisel päeval on malemängija, 22aastane Paul Keres võitnud Hollandis AVRO turniiri, mis andis talle õiguse olla esimene pretendent tiitlimatšiks Aleksandr Alehhiniga.

Alates AVRO turniirist, mis jääb läbi kogu maleajaloo kõige esinduslikumaks ja tugevamaks, ei ole selle iidse mängu ajalugu enam võimalik kirjutada ilma Paul Kerest meenutamata. Eestlane jääb maletrooni ihaldavate meeste eliitseltskonda ligi neljaks aastakümneks. Keresest saab sümbol, märk ja legend ning meile, eestlastele, rahvuslik iidol.

Eestimaa ja eestlaste ajalugu, kultuuri ning iseseisvate omariiklike ja omakeelsete poliitiliste institutsioonide sündimine jääb Euroopa mastaabis vaadatuna ajaliselt õige lühikeseks. Meil on küll üle neljasaja aasta oma ülikool, 1632. aastal rootslaste asutatud Tartu ülikool, kuid ema- ja omakeelne õpetus algas seal alles aastast 1919. Ja ilmselt küll esimeseks, nagu nüüd öeldakse, uudisekünnist ületavaks informatsiooniks muule ilmale eestlaste võimete kohta said meie rammumeeste kanged teod, kui XIX ja XX aastasaja vahetusel Vene tsaaririigi eestimaalastest alamad Lurich, Hackenschmidt ja Aberg keerasid õlgadele sakslasi ja poolakaid, venelasi ja prantslasi. Kui Kristjan Palusalu tõi 1936. aastal Berliini olümpiamängudelt veel koguni kaks kuldmedalit, oligi fikseerunud kujutelm meist kui silmapaistvateks füüsilisteks pingutusteks suutlikust väikerahvast.

AVRO turniiri võitmisega sügisel 1938 teavitab Paul Keres ülejäänud ilma ka meie vaidlustamatust vaimsest võimekusest. Mitu korda järjestikku, aastail 1956, 1959 ja 1962 jäi Paul Keres MM-tsüklite tsoonidevahelistel turniiridel teiseks, s.o kõige lühema sammu kaugusele tiitlimatšist. Ta ei tule kunagi maailmameistriks.

(Tõsi küll, Reuben Fine, AVRO kaasvõitja koos Keresega, edaspidi tunnustatud teadlane, on väitnud, et peale Alehhini surma aastal 1946 pidanuks rahvusvaheline maleföderatsioon kuni uue MM-matšini, s.o kuni aastani 1948, kuulutama üheaegseiks maailmameistreiks Paul Kerese ja Ruben Fine'i).

Paul Kerest kutsuti lugupidavalt ja austavalt Igaveseks Teiseks.

Meid ei ole täna kokku toonud niivõrd ainuüksi see eriliselt silmapaistev maleline ja sportlik saavutus, vaid samavõrdselt ja ehk olulisemaltki suurmeister Paul Kerese inimlik olemus ja inimlik saatus, tema käitumise sirgus, mehisus ja väärikus, tema talitsetud tagasihoidlikkus ja varjamatu elegantsus. Tema kasvatus, tema keeleoskus, tema põlgus vähimagi enesereklaami suhtes. Traagilisel ja keerulisel sajandil ning totalitaarsete ühiskondlike süsteemide toimimisvallas suutis Paul Keres teha oma eetilisi, sportlikke ja poliitilisi valikuid nii, et jäi nii rahvusvaheliseks kui rahvuslikuks iidoliks. Me olemegi kogunenud ennekõike selleks, et jagada ühist uhkust sellise inimese üle.

Me oleme sirgunud talupojakultuurist, mis õpetas austama nii väärikaid elukutseid nagu põlluharija, kalur, tisler ja kooliõpetaja, arst ja loomatohter.

Male oli selles hinnanguskaalas harrastus, meelelahutus, mäng, pelk ajaviidegi.

Paul Keres tõi meile oma pühendumusega, oma igapäevatööks ning elukutseks saanud mänguga usaldatava ja ihaldatavagi ettekujutuse, et male on soliidne tegevus, millega mees teenib leiba endale ning toidab ära perekonnagi.

Tahan veel öelda, et Paul Keres viis male akadeemilisele tasemele. Male sel tasemel, nagu seda mängis Paul Keres ja tema hiilgav generatsioon, kelle parim esindus istub täna siin saalis, ei ole asjaarmastaja kirglik kihu ja õhin oma vastasele karjapoisi matt teha.

Male Paul Kerese tasemel on kõige otsesemas mõttes tõe otsimine mängus.

Lubatagu mul pisut lihtsustada ja öelda, et matemaatika ja füüsika, loodusteadused ja meditsiin oma jätkuvais süvauuringuis ja tõe otsimises on ju samuti objektiivsetele ja ümberlükkamatutele tulemustele jõudmine nagu male sünnitatud küsimustele vastamine: milline vankrite lõppmäng on võidetav ning millisel juhul piisab võiduks esmakvaliteedist?

Sellise tõe selgitavad välja vaid puhtteaduslikud pingutused.

Ma ei taha teha liialt läbinähtavaid komplimente, aga küsiksin ikkagi täies tunnustusmõttes, kas ei ole Juri Lvovitš Averbahh akadeemik oma fundamentaalsete lõppmängu uuringutega?

Kes julgeb väita, et tal on võrdne intuitsioon ja analüüsivõime Boriss Spasskiga, kuidas haarata initsiatiiv teravas, võrdsete võimalustega keskmängus? Või kes kipuks teoreetilisse duelli prantsuse kaitses Viktor Lvovitš Kortšnoiga? Ma palun austatud kohalviibijaid mitte võtta minu järgmist lauset edevuse või enesereklaamina, aga tunnistan siiski: „Minagi olen akadeemik. Eesti Teaduste Akadeemia liige astrofüüsikas, ühel ja samal erialal Paul Kerese lugupeetud venna Harald Keresega".

Sellel ülestunnistusel on üks ja ainus eesmärk - ehk on mul akadeemikuna teatud isiklik soodumus ja kogemus, professionaalne eelis aimata ja mõõta, aru saada ja austada kõigi nende pingutuste keerulist kompleksi, kõiki neid enesepiitsutusi ja loobumisi, mida nõuab tõeni jõudmine males akadeemilisel tasemel.

Austusavaldus teile, XX sajandi malekorüfeed, on ka austus teie kolleegile Paul Keresele ning austusavaldus Paul Keresele on kõige sügavam austus teile, kes te oma pühendumuse, põhjalikkuse, järjekindluse ning jonniga tegite malelise edu saavutamise sedavõrd raskeks, et selleks andis võimaluse vaid kereslik ühe jumala, Caïssa teenimine. Keres vääris oma jumalat ja oma usku.

Oma malekarjääri parimail aastail ei jäänud suurmeister Paul Keres õieti kunagi sellisesse ajahätta, et see oleks nullinud eelmiste mängutundide mõttevaeva. 1938. aasta novembrikuu lõpul aga ei osanud AVRO turniiri võitjana kodumaale naasnud noor malegeenius aimata, et tema ise, tema rahvas ja tema kodumaa on XX aastasaja kõige ohtlikumas, saatuslikumas ja traagilisemas ajahädas. Ribbentropi-Molotovi pakti allakirjutamiseni, millega fikseeriti Euroopa jagamine totalitaarvõimude vahel, ei jää aastatki. Müncheni sobing on tehtud, Austria annekteeritud.

Päevil, mil Paul Keres juhtis noore võiduka kindralina puust tehtud sõjavankreid, pani lahinguratsud kappama ning leidis kõige valusamad tuleliinid teravatele odadele, neil samadel päevil valati kvaliteetsest Saksa terasest uusi ja uusi sõjavankreid ning drilliti miljoneid noori mehi Euroopa vallutamiseks valmistuval Saksamaal ning maailmarevolutsiooni võidust unistaval bolševistlikul Venemaal. Need mehed ei otsinud oma lahingute võitmiseks uuendusi Hispaania avangus ega Caro-Kanni kaitses, nad ei valmistunud kahe etturi ohverdamiseks avangus, vaid miljonite noorte meeste surmaminekuks, nad ei lugenud Laskerit ja Rétit, vaid Clausewitzi ning üleskirjutusi Napoleoni sõjaretkest Venemaale. Maailm seisab XX sajandi kõige verisema sõja ning sellega kaasneva kõige jälgima kuriteo künnisel: just selle rahva vastu, kes läbi maleajaloo protsentuaalselt ülekaalukalt enim suuri meistreid andnud, pannakse toime Endlösung, Final Solution, holokaust, mille ees tänaselgi päeval kogu maailmas pea langetatakse.

Selle suure sõja ajal mängib okupeeritud Eesti kodanik Paul Keres paaril korral Saksamaal ja okupeeritud Euroopas. Male on ainus töö, mida ta oskab. Tema sõit okupeeritud territooriumidele ei ole okupeerimise õigustuse märk. Aprillikuus 1945, pärast mitut pikka ülekuulamist kurikuulsal Pagari tänaval, kirjutab maailma kõige kõrgemasse maletippu kuuluv mees kirja kõikvõimsale Molotovile, teisele mehele Stalini järel ning kõrval. Male Igavene Teine küsib totalitaarriigi poliitika Igaveselt Teiselt üht ja ainumast: lubatagu tal mängida malet. Moskvast antud „dobro" otsustabki Kerese edasise töö ja mängu.

Paul Keres ei allunud totalitaarsete süsteemide ühele peamisele unistusele tasalülitada kogu ühiskond, panna kõik inimesed ühtmoodi rääkima ja ühtmoodi riietuma, ühtmoodi vaevlema ja ühtmoodi valetama. Stalini halli aja elegantne Keres tuletas meile siin Eestimaal jätkuvasti meelde, mille me olime kaotanud, aga mille me kunagi kindlasti jälle tagasi saame.

Male, nagu väidetakse, on teadus, sport ja kultuur üheaegselt. Ehk just selles ongi male eriline võlu, tema nõrgenematu magnet.

Suure maletajana laiendas Paul Keres jätkuvasti meie üldkultuurilisi ning ka üldgeograafilisi teadmisi. Kõik Kerese pöidlahoidjad - aga selleks olime kogu rahvaga - teavad, kus on Amsterdam ja Haag, Semmerin ja Hastings, Bled ja Curaçao, Mar del Plata, Los Angeles ja Vancouver. Keres tõi meile inimlikult lähemale hiilgava plejaadi oma kuulsaid kolleege ja konkurente ning nende suurmeistrite maleliste saavutuste kõrvalt teame, kui teravmeelsed olid Tal, Najdorf ja Tartakover, kui halastamatult süsteemne ning järjekindel Mihhail Botvinnik, kui töökad Gligorić ja Petrosjan, kui musikaalsed Portisch, Smõslov ja Taimanov, kui elegantsed keskeas Capablanca ning noor Boriss Spasski. Nii kinkis Paul Keres meile ühe hoopis uue, põneva ja kauni maailma. Keres tegi oma märkamatul ja malbel kombel meist siin Balti provintsis maailma mängust ja maailma sündmustest huvitatud inimesed.

Meil ei ole enam võimalik öelda tänusõnu Paul Keresele endale. Eestlaste sünnipärane tagasihoidlikkus takistas meil seda tegemast suurmeistri eluajal. Seda liigutavam on meie tänane võimalus siin elegantses saalis tänada Paul Kerese kolleege ja konkurente, kelle elu ja töö on andnud akadeemilise tähendusega tulemuse. Me oleme teid kutsunud Tallinna just selle sügava lugupidamise tõttu, mida meie, meenutades tänuga oma suurt kaasmaalast, tunneme samaaegselt ka teie vastu, härrasmehed Paul Kerese hiilgavast generatsioonist.

„Gens una sumus" on rahvusvahelise maleföderatsiooni ametlik deviis. Oleme kõik üks pere! Just Paul Keres on meid kõiki ühendanud selleks tundeks täna ja siin. Aitäh, daamid ja härrad!

Kommentaar: Kes julgeb muutusi teha, on eduaks

2008-06-04

Eestis hinnatakse sportlaste saavutusi sageli meedia käitumise järgi. Kaia esmakordset pääsu suure slämmi turniiri veerandfinaali hinnatakse kindlasti, kuid teisel korral nii enam ei hinnata. Ja kui Kaia ei peaks enam veerandfinaali jõudma, hakkab ta paraku sõimata saama.

Mis puutub Kaia edukalt alanud koostöösse uue treeneriga, siis olen kogu aeg leidnud: kui sportlane tunneb paigaltammumist, tuleb muutusi teha! Kes julgeb muutusi teha, on edukas, kes ei julge, see pole. Kaia puhul tõid muutused edu.

Samas olen seda meelt, et Eestis on taustajõud liialt ülehinnatud. Unustatakse, et sporti teeb ikka sportlane ja et treeneril on vaid abistav roll! Meie sporti jälgides ei saagi kohati aru, kumb on siis tähtsam, kas sportlane või treener.

Mis puutub sportlaste otsingutesse ja treenerivahetustesse, siis on põhiküsimus emotsioonaalses klapis. Sul võib olla väga kõlava nimega treener, aga kui temaga puudub emotsionaalne klapp, ei pruugi koostööst mingit kasu tõusta. Samas võib mõni väiksema kogemuste pagasiga juhendaja anda hoopis võimsama taganttõuke.

Millegipärast mõistetakse Eestis treenerivahetust sageli hukka. Peaks hoopis arvestama, et sportlaskarjäär on lühike. Kui sportlane jääb ootama, millal treener lõpuks sinu kõrvalt õpib, siis võib ta ootama jäädagi. Tuleb teha julgeid otsuseid, nagu Kaia talvel tegi. Otsustusjulgus näitab, et sportlane on valmis.

Intervjuu: poliitikul peaks olema julgust öelda, et ta eksis

2008-05-24

Riigikogu liige Erki Nool vaagib Võrumaa Teatajale antud intervjuus piirkonna turismimajanduse arengut, leiab, et riigi kulutused on viimastel aastatel ebanormaalselt palju kasvanud, soovib, et valitsus ebaõnnestunud eelarve eest vastutuse võtaks, kuid ei nõua rahandusministri tagasiastumist.

Aastaid tagasi kritiseerisite Võru linnavalitsust sportimisvõimaluste puudumise pärast Võrus? Millise hinnangu annate neile võimalustele praegu?

Siis oli asi paisu taga, nagu Eesti elus ikka: meil võivad head ideed olla, aga poliitikutel on hirm, et kui keegi teine ära teeb, siis on asi kurjasti. Pigem ärgu olgu, kui et keegi teine hakkab eestvedajaks. Spordihalli lugu on klassikaline: kõik on poolt, aga kui tegemiseks läheb, on vastaseid jõle palju.

Praegu on väga hea seis. On tehtud rattarada Väimelani. See annab inimestele vaba aja veetmise võimalusi juurde.

Kui rääkida Võru lähipiirkonnast, siis Haanjasse peaks investeeringuid tegema hästi läbimõeldult, nii et ka Võrru hakkaks rohkem sisemaist turisti tulema. Kütiorul on väga suur potentsiaal. Soome suusakeskustes näeb talvisel koolivaheajal palju Eesti numbriga autosid. Kui väike osagi sellest rahast jääks kodumaisse tarbimisse, oleks see ühele piirkonnale võimas majanduslik tõus.

Inimesed ei sõida aga selleks kolm tundi autoga, et metsas jalutada. Tallinn on teinud päris head terviserajad. See on rumal lootus, et põhjaeestlane tuleb Lõuna-Eestisse loodust nautima. See kuulub unistuste valdkonda.

Aga metsik loodus on olnud Võrumaa turismiäri üks võtmeid. Linlased näevad siin konna hüppamas ja kitse kõndimas.

Aga mitu inimest sellest võtmest kinni on haaranud? Meile meeldib see jutt. Saksamaal Stuttgardi juurest algab Black Forest (Schwarzwald ehk must mets - toim), kus männid on analoogsed või suuremad kui Taevaskojas, ja seda maad on sada kilomeetrit järjest. Kui konnadel on kudemisaeg, pannakse metsad ja teed kinni.

Me oleme väga kaugel sellest puutumatust loodusest. Kas see ongi puutumatu loodus, kui lähed metsa ja näed kümneid ja kümneid mahavisatud Pamperseid? Ühtepidi läheme looduskaitses üle piiri, teistpidi, kui keegi viib õlitünni metsa alla, mis juhtub... Tegelikult on meil võimalusi inimesi karistada, ja mitte vähe. Me peaksimegi seda rakendama, et meil oleks puutumatu loodus.

Millega siis Võrumaad müüa?

Soomlastel on ka väga ilus loodus. Mis eelis on Haanjal Soome või Põhja-Eesti ees? Seal on ka ilusad metsad, looduspargid. Arvan, et peaksime investeerima. Võtame näiteks Haanja - me üritame palju matkida, matkime natuke Tehvandit, Albu suusakeskust. Kõik me teeme ühte ja sama asja. Kui palju meil on tegelikult neid inimesi, kes suusad alla panevad? Kas kümnetes miljonites tehtud investeeringud toovad ka raha tagasi? Peame tegema omanäolisi investeeringuid, et inimesed siia tuleksid.

Näiteks?

Rohkem peaks mõtlema lastele, peredele. Vaatan oma poisse, teatud vanuses on väga keeruline välja mõelda, mida nädalalõpus teha, kuhu lastega minna. Lastevanemad ootavad, et saaks lastega aktiivselt vaba aega veeta.

Investeerida tuleb, kuid seda on raske teha, kui riik oma lubadusi ei täida. On see teie meelest õige, et säästueelarvega vähendati omavalitsustele lubatud investeeringuraha? Ongi loll situatsioon. Aastatel 2005-2007, kui läks hästi ja pidime orava kombel pähkli põske pistma, varusid koguma, me seda ei teinud. Ajal, kui läks hästi, oleksime pidanud tegema karme otsuseid, aga poliitikutel on headel aegadel väga raske mõistlikke otsuseid teha.

Millised otsused tegemata jäid?

Haldusreformist räägime juba aastaid, sellest, kuidas me raha raiskame. Loodetavasti ei räägi me sellest veel kakskümmend aastat. Kui vaatame riigiaparaadi kulude kasvu, siis efektiivsus ja kulude kasv ei ole tasakaalus.

Hea küll, eelmine aasta oli meil majanduslikult fenomenaalne - 11 protsenti tõus -, aga ministeeriumide palgatase tõusis üle 20 protsendi. Mis kuradi loogika siin on? Samas on kõik komandeeringud, autoliisingud väga lõdvaks läinud; telefonid on tegelikult kontrollimatud. See ei ole üks või kaks krooni, see on kokkuvõttes väga suur summa.

Miks siis Riigikogu võttis vastu sellise eelarve, mis laseb ametkondadel vohada nagu vähkkasvajal?

Ma isiklikult väitsin detsembris, et meil tuleb majanduskriis. Paljud Euroopa suurpangad said Ameerika kinnisvaraturul rängalt vastu pükse, mis tähendab, et vaba raha, mida mullu oli Tallinna tänavatel päris palju - tahtsid laenu, palun võta -, pole täna enam olemas. Siis väideti: võimatu, et midagi muutub, Ameerika dollar ei mõjuta meie majandust absoluutselt. Jaanuaris oli sama jutt. Aga jaanuaris tuli signaal, et SEB vähendab sponsorlepinguid üle 50 miljoni krooni. Pangainimesed ütlesid, et nad pole kümme aastat näinud pangas sellist säästuprogrammi. See oli veel jaanuaris, kui meil olid roosad prillid ees. Minu arust on poliitikute kohta väga hästi öeldud. Poliitikutel on üks viga: nad elavad alati head ajad lõpuni ja siis hakkavad vaatama. Me olemegi nii käitunud.

Eesti Panga president käis Riigikogus ütlemas, et meil ei ole mingit probleemi. Meil on finantsistid, igasugused targad inimesed, kes teavad, kuidas asju aetakse. Aga kus me nüüd oleme? Millega tegelevad 300 Eesti Panga inimest?

Kas rahandusminister peaks tagasi astuma?

Ma ei oska seda öelda, kas rahandusminister peaks tagasi astuma. Rahandusministeeriumil on päris palju analüütikuid, kes on juba pikemat aega hoiatanud, ja poliitikud oleksid pidanud hoiatusi tõsiselt võtma ning konservatiivsema eelarve tegema. Kui veebruaris oli meri põlvini, siis mais on asi täitsa p.....s.

Meil on palju intriige tekitanud Riigikogu liikme palk. Paljudel vanadel, mugandunud olijatel on väga lihtne põhjendus, et sellest [palga kasvu peatamisest] ei muutu midagi, ei pane tähelegi. Nullefekt! Aga sellel on märgiline tähendus. Kui meie, Riigikogu liikmed, kokku ei hoia, siis on meil jube raske öelda viieliikmelisele perele: ärge sõitke nii palju autoga, hoidke kokku! Riigikogu liikmed peaksid andma inimesele impulsi. Me peame säästma enese, mitte kellegi teise arvel.

Valitsus on eelarve vastu võtnud, Riigikogu on selle kinnitanud ja puusse pannud. Kas keegi peaks võtma poliitilise vastutuse? Riik käitub süüdimatult: juhtus, mis siis ikka...

See on nii ja naa. Kuu aega tagasi ütles valitsus, et me ei pea tegema negatiivset lisaeelarvet, parem vaatame, mis sügis toob. Nüüd tuleb välja, et kui 3,1 miljardit võtame kokku, jääb ikka väheks.

Jah, keegi peaks võtma vastutuse, aga ma pole kindel, et selle pärast peaks tagasi astuma. Valitsuse liikmetel võiks olla julgust öelda, et nad eksisid. Eksimine on inimlik. Valitsetaksegi eksimuste kaudu. Täiuslikku valitsust pole üheski riigis. Peame tegema tuleviku jaoks analüüsi, kus me tegime vigu, mida eirasime. Me avastasime, et maailmapoliitika jubedalt mõjutab meid, aga pool aastat tagasi ütlesime, et meid ei mõjuta mitte ükski asi.

Intervjuu: kuulsuste väljak innustaks noori

2008-05-22

Võru juurtega olümpiavõitja ja Riigikogu liige Erki Nool lubab oma nime Võru kuulsuste väljakul jäädvustada eeldusel, et väljak tehakse hästi ja staaridel pole pärast piinlik.

„Ega ta halb plaan ole,” sõnas Nool. „Kubija hotellis on minu teivashüppekuju ja väga paljude soomlaste jaoks — Soomes olen ma siiamaani tuntud inimene — on see hea üllatus: oo, Erki Nool on siit linnast pärit.”

Võru on võtnud eesmärgiks jäädvustada Kesklinna pargi kivisillutises Erki Noole ning teiste linnale au ja kuulsust toonud võrulaste nimed, kuid mõne aasta eest sündinud idee teostamisel pole eriti kaugele jõutud. Puudub kokkulepe, kui palju kuulsusi võiks väljakul jäädvustada ja millistel alustel nad välja valida.

Kokkuleppe saavutamiseks loodud komisjon ei ole selle esimehe Tõnu Antoni sõnul ühtegi põhjapanevat otsust teinud. Väljaku nimeplaadi statuudi mustand on valmis, kuid seda pole volikogule esitatud.

Kohe ei tule midagi

„Sel aastal sinna [väljakule] midagi ei tule,” lausus ta. Vähe sellest, Antoni sõnul peaks väljaku statuudi heaks kiitma kaks linnavolikogu koosseisu, nii tuleks kokkulepe hästi laiapõhjaline. Selleks soovitab ta statuudi praeguses volikogus päevakorda võtta, seda arutada, kuid heakskiitmine järgmise, 2009. aastal valitava koosseisu hooleks jätta. „Ärme kiirusta, las asi laagerdub ja mõtted kristalliseeruvad,” soovitas Anton.

Ka Nool peab oluliseks, et asi kukuks hästi välja. „Kui tehakse selline kunstiline värk, et sul peab kunstnik iga plaadi ja kuju ees olema ja seletama, mis ta mõtles, siis sellisel jamal ei ole mõtet,” sõnas ta.

Mujal maailmas kasutatakse oma kandi kuulsuste nimesid laialdaselt ja see vääriks Noole hinnangul järgimist. „Me õudselt häbeneme oma inimesi,” ütles ta. „Mis selles siis halba on, kui turist tuleb ja näeb Alar Siku kuju, mägironimiskirka käes? Väga vinge, kui see on hästi tehtud.”

Tuntud võrulaste suuremat eksponeerimist peab Nool vajalikuks ka sellepärast, et noortele on vaja eeskujusid. „Mõni marakratt jalutab, vaatab ja mõtleb: ühel päeval olen mina ka siin. On ta siis sportlane, viiulimängija, klaverimängija, mida iganes. Võib-olla kõige kuulsam Eesti teadlane tuleb Võru koolist,” ütles ta.

Noole sõnul peab väljak olema nii hästi tehtud, et neil, kelle nimed seal jäädvustatakse, pärast piinlik ei hakkaks.

Millist spordisüsteemi me tahame?

2008-05-14

Lähenevad olümpiamängud panevad mõtlema, milline peaks olema meie spordipoliitika. Konkreetselt küsitakse praegu, kas me, üksiti või kõik koos, soovime igas olümpiatsüklis kaasa elada uute olümpiasangarite õnnestumistele või rahuldume üksnes võistkonna väljaviimisega.

Eesmärgi püstitamine ennekõike on teadagi A ja O. Spordis on nii riiklikus kui ka isiklikus plaanis üliolulised selge nägemus ja eesmärk. Kahjuks kipub elu tõendama, et inimene mugandub süsteemi järgi, püüdes tegutseda nii, nagu on talle mugavam ja hõlpsam. Seepärast ongi oluline ühtne süsteem, mis toodaks tulemusi.

Aastaid on meil räägitud, et peaksime üle võtma Soome spordimudeli. Tippspordi koha pealt tähendaks see kõigi tegijate võrdsustamist, kusjuures sportlastel puudub tulemustoetus. Kui jätta kõrvale jäähoki ja veel mõned sportmängud, siis Soomes ei peetagi sporti ametiks. Sport on seal hobi, kus sulle juurde ei maksta.

Soomlaste omale vastandub Austraalia mudel. Kui Austraalia ei võitnud 1976. aastal ainsatki olümpiakulda, otsustati asuda tegudele. Moodustati olümpiakeskus, mille struktuur on midagi meie Audentese laadset. Toodi sisse häid treenereid ning juba 1984. aasta Los Angelese mängudel võidetud medalitest moodustasid 60% olümpiakeskuse kasvandike aurahad.

Kodused 2000. aasta Sydney olümpiamängud tingisid korralike spordirajatiste ehitamise. Olid need püsti, otsustati hakata arendama neidki alasid, kus traditsioonid puudusid.

Viimastel aastatel oleme Eestis spordibaasidesse väga palju investeerinud. Vähe on suurteski spordimaades linnu, kus on kolm moodsat kergejõustikuhalli nagu Tallinnas. Lisaks investeerime eelseisvatel aastatel spordi- ja vaba aja keskustesse veel sadu miljoneid. Nii et harjutuskohtadega jõuame või olemegi juba jõudnud järjele. Nüüd tuleks kõige otsustavamalt panustada inimkvaliteeti ehk tasemel treeneritesse ja juhendajatesse. Vastasel juhul jääme kaugele oma armsast ja unistuslikust eesmärgist – võita igal olümpial mõni medal.

Niisiis pöördugem tagasi mudelite juurde. Kui võrdleme Soome mudelit Austraalia omaga, siis näeme, et tippspordis põhjanaabrite oma ei toimi. See ei too ei tulemusi ega medaleid. Erinevalt soomlastest maksab Eesti oma tippudele tulemustoetust.

Võtkem nüüd vaadelda Eesti olümpiasportlaste kasvulava, Audentese kooli. See on koht, kus peaks kasvatatama tulevasi tippe. Selleks kulub palju raha, millega seoses tekib küsimusi. Toogem mõned näited. Audentese Otepää filiaalil on 60 õpilast, kellest igaühele kulub aastas üle 80 000 krooni. Mis on aga aastatepikkuse töö tulemus? Tulemus on – paraku negatiivses mõttes – see, et me ei suuda rahvusvahelistel võistlustel murdmaasuusatamises teatenaiskonda kokku panna. Ei ole suudetud viia kolmegi naist sellisele tasemele, et nad jaksaksid Kristina ·miguni kõrval viis kilomeetrit rahuldavalt läbi sõita. Miks peaksime siis kulutama selliseid summasid, kui Eesti meistrivõistlustel osaleb käputäis suusaneide?

Või võtkem Audentes ja kergejõustik. Milleks kulutada kuus 80 000 krooni tüdrukutele, kes jooksevad 100 meetrit 13,5-ga, kooli lõpetades aga ütlevad nägemiseni ja kaovad? Kas pole see puhas raharaiskamine? Miks kulutada pea miljon krooni aastas kümnele sprinterile, kui sellest grupist ei tule juunioride tiitlivõistlustele konkurentsivõimelisi sportlasi?

Tippe tuleb ka väljastpoolt

Eesmärki silmas pidades pole tegu Audentese probleemiga, sest Audentes täidab üksnes riiklikku tellimust. See on alaliitude probleem, kes ütlevad, kui palju mitmevõistlejate või jooksjate kohti nad vajavad. Kui aga treenerid ei suuda tulemusi toota, pole sellisel raharaiskamisel mõtet. Olgu öeldud, et põhimõtteliselt olen ma Audentese süsteemi pooldaja, ainult et praegu ei toimi see süsteem, nagu peab.

Tõsiasi on, et Eestis ilmuvad paljud tipud väljastpoolt süsteemi. Sealt pole tulnud ei Andrus Värnik ega Gerd Kanter. Ei saagi nõuda, et kõik tipud tuleksid süsteemi seest, loodus pakub alati üllatusi. Süsteemi on vaja selleks, et ükski anne ei läheks märkamatult kaotsi. Igatahes peab ta “tootma” nii hea tasemega sportlasi, et saaksime suusa-MM-il välja panna teatenaiskonna ja et kümneid tuhandeid ei raisataks tüdrukutele, kes läbivad 100 meetrit 13 sekundiga jne. Sotsiaalabi pakkumine pole spordivaldkonna, vaid ühe teise ministeeriumi prioriteet.

Lõpuks, süsteeme on nii- ja naasuguseid, üks maa valib ühe, teine teise. Minu jutu mõte on, et Eesti vajab spordisüsteemi, mis ei koosneks rosolje kombel eri süsteemide komponentidest, vaid kus kõik alamosised – treenerite koolitus, treeningud, laste liikumine ja toitumine, pearahatoetused, spordimeditsiin jms – sobiksid orgaaniliselt kokku.

See on muidugi pikem jutt. Mis aga puutub eelseisvasse olümpiasse… Kui spordihuvilised istuvad teleri ette ja hakkavad vaatama Gerd Kanteri võistlust, läheb neile korda ainult see, kas medal tuleb või mitte. Kõik muu ei huvita sel hetkel mitte kedagi.

Kas te juba õpite hiina keelt?

2008-05-05

Mis on sportlase kogemus? Enamasti on see võime teha ka raskes seisus, tugeva vaimse pinge all või harjumatutes kliimaoludes jõukohane tulemus, näidata segavate asjaolude kiuste oma taset.

Andrus Värnik küsis minult 2000. aasta Sydney olümpiamängude eelses treeningulaagris Brisbane'is, kuidas ta peaks kogemusi hankima - see oli tema esimene tiitlivõistlus. Vastasin: "Sa saad kogemusi juhul, kui viskad oda üle 80 meetri. Sest kui viskad 75 meetrit, tahad seda võistlust kiiresti unustada, sest see mõjub negatiivselt ja nii ei saa sellest ka kasu."

Ma ei mäleta üldiselt oma nurjunud Götzise võistlusi. Kui aga mingi ala seal õnnestus, siis salvestasin õnnestunud katsed mällu. Hiljem sain raskesse olukorda sattudes meelde tuletada, mida tegin õnnestunud soorituse korral. Kui kaks katset nurjusid, oskasin end ikkagi viimaseks, kolmandaks katseks kokku võtta.

Ka treener sunnib tööle

Tegelikult harjutab sportlane ju iga päev sihiga näidata kõige tähtsamal võistlusel võimetekohast tulemust. Näiteks ujujaid peaks kannustama soov parandada Pekingis Eesti rekordit või isiklikku rekordit. Tuleks ujuda kaks-kolm sekundit kiiremini kui enne. Mis koha see rekord annab, polegi iseenesest tähtsust. Oma tase tuleb igal juhul ära teha. Treenitus peaks olema nii hea, et oma tasemele allajäämisele ei oleks mingit vabandust. Ka sel juhul, kui ei saa terve öö magada või lähed starti söömata, tuleb endale sisendada: "Teen ikka oma parima." See ongi tugeva sportlase lähtekoht.

Taktikalegi ei saa enam mõelda võistluse käigus. See tuleb enne selgeks mõelda. Ühes meie esimeses ühises treeningulaagris Sierra Nevadas küsis Daley Thompson, mis on mu algkõrgus kõrgushüppes. Vastasin: 1.88-1.89. "Siis alustamegi treenimist sellest kõrgusest," ütles Daley. "Kui saad sellest treeningul üle, saad ka võistlustel."

Iga päev tuleb treeningul pingutada täisjõuga ja teha sooritusi tehniliselt õigesti. Kui sportlane säästab jõudu või tehniline sooritus jääb poolikuks, ei näe treener, milleks ta on võimeline, ega oska talle tehnika parandamiseks soovitusi anda. Kui näiteks kümnevõistleja tahab teivashüppes midagi muuta, et uut kõrgust alistada, ei piisa, kui ta pingutab natuke rohkem. Pingutada tuleb kaks korda kõvemini.

Mina vajasin enda kõrvale inimest, keda ma täielikult usaldasin ja kes mind vajadusel sundis. Sportlane tunneb sageli pingutamise ees hirmu, see pole kunagi eriti meeldiv. Aga kui tahad areneda, pead päevast päeva, nädalast nädalasse pingutama. Näiteks pidin jooksma kuus korda 300 meetrit 40 sekundiga. Jooksin 40,3-ga. "Sa ei pingutanud!" kommenteeris treener Greg Richards. Ta ei öelnud lohutavalt: "Polnud viga."

Kevadises Sydney olümpia eelses treeningulaagris läksime kell kümme treeningule ja tulime tagasi pärastlõunal kella nelja-viie paiku. Päeva lõpus tuli joosta viis korda 400 meetrit üle minutilise puhkepausi. Pärast seda ütles Daley: "Nüüd tõmbame veel sõudeergomeetril kolm korda ühe minuti võidu peale." Ei saaks öelda, et tegin seda vaimustunult.

Unistamisest ei piisa

Küsisin hiljuti ühel treeningul Andres Rajalt: "Kuidas sul hiina keele õppimine on läinud?" Ma räägin iga päev eesti keelt, suhtlen sageli inglise, vene ja soome keeles. Hiina keelt pole üldse õppinud, ma ei saagi sellest aru. Samamoodi on sportlasega: kui sa ei harjutada mingit ala, siis sa sel alal ei arene. Ma ei saa aru sportlastest, kes arvavad, et kui nad juba käivad treeningul, siis lähevadki paremaks. Ei lähe!

Sydney olümpial 1500 m jooksu starti minnes teadsin: jooksku Roman Sˇebrle ükskõik kui kiiresti, mind ta ei võida. Olin endas kindel, olin selleks kogu hooaja valmistunud. Sest treener oli öelnud: "Me peame nii treenima, et sa võidad sel alal kõiki."

Olen soovitanud Kristjan Rahnul vahetada treenerit. Mul pole midagi tema isa Rolandi vastu, aga kui Kristjan tahab näiteks jõuda 8600 punktini, kõrgemale tasemele, vajab ta juhendajat, kes teab, mida sinna jõudmine nõuab, ja kes ei lase sportlasel nõrkushetkedel alla vanduda. Kristjanil on piisavalt kogemusi, ta on kehaliselt tugev, ta valdab hästi eri alade tehnikat. Ta on jooksnud 100 meetrit 10,40-ga, aga enam ei jookse. Ta on ka mõnel teisel trumpalal punkte loovutanud. Keegi peab Kristjanilt nõudlikult küsima: "Mida sa enne seda tegid, et jooksid nii kiiresti?" Ja siis tuleks vastavalt harjutada.

Küsisin Rajalt, mida ta peaks paremini tegema, et täita olümpiamängude A-norm 8000 punkti. 100 meetri ja kaugushüppega võib ta mõnikümmend punkti juurde saada, aga kui puhub pooleteisemeetrine vastutuul, võib ka kaotada. Ta peaks kolmel viimasel alal paremaks saama, siis võiks paarsada punkti lisaks teenida. Võtma sihikule 5.00 teivashüppes, 63 meetrit odaviskes, 4.35 1500 m jooksus.

Liiga paljud toetuvad unistustele ja loodavad: "Äkki teen võistlustel arenguhüppe." Seda juhtub üliharva. Tuleb püstitada eesmärk, teha selleni jõudmiseks plaan ja hakata plaani sihikindlalt täitma. Sport on aus: latt on ees ja sa kas hüppad üle või mitte. Treeningul tuleb latti ületada tuhandeid kordi, ainult sel juhul oskad ja suudad ka võistlustel sellest jagu saada.

Arvamus: tippkorvpall vajab edasiminekuks ajurünnakut

2008-03-18

Veel kord palju õnne Tartu Ülikool/Rockile FIBA EuroCupi finaalturniirile pääsemise puhul! Ka rivaalist kümme korda väiksema eelarvega klubi võib saavutada kõrge tulemuse.

Otsustavaks said Tartu treenerite tarkus, mängijate tahe ja ka kodupubliku emotsioonid. Midagi sarnast juhtus siis, kui Eesti koondis alistas USA üliõpilaste esinduse ja Kalev tuli N Liidu meistriks.

Reklaam

Ei pea ennast korvpalliasjatundjaks, kuid arvan, et ehk tulevad ka kõrvalseisja mõtted kasuks. Olen meistriliigaga kokku puutunud alates 2003. aastast, Ehitustööriista/Audentese meeskonna päevilt.

Kalev/Cramo ja Rocki osalemine Balti liigas annab tippmeeskonna arendamisele taganttõuke. Hea on ka, et Triobet/Dalkia ja Fausto-Tartu Kalev mängisid Balti liiga teises divisjonis. Sealt saadud positiivsed emotsioonid ja kogemused olid igal juhul investeeringuid väärt.

Kitsaskohad

Samas pärsivad arengut mitmed kitsaskohad. Kümme meeskonda meistriliigas on palju. Liiga tase jääb kohati lahjaks ja publikuhuvi langeb (meenutagem mõne aasta tagust arvukat publikut), samuti on paljud mängud ettearvatavad. Kalev/Cramo ja Rocki finaali jõudmises pole ju kellelgi kahtlust.

Oluliselt on langenud meediahuvi kahest suurest klubist tahapoole jäävate klubide suhtes (Kalev Spordi otseülekanded on hea erand).

Korvpalliliidu karm nõue (200 000-kroonine trahv), et noortevõistkondade olemasoluta ei või meistriliigas osaleda, pole edasiviiv. Nõude täitmiseks on mitu klubi küll sõlminud lepingud noortega tegelevate klubidega, kuid sisuline, järjepidev ja süsteemne töö noortega pole tagatud.

Puudub põhimõtteline kokkulepe, kuidas rakendada ja edendada Audentese spordikoolis õppivaid noorkorvpallureid. Treenereid napib. Ei Tartu ega Tallinna ülikool õpeta kõrgelt kvalifitseeritud korvpallitreenereid, puudub treenerite motiveerimise kava. Nõrkade välismängijate importimine Eestisse. Investeeritagu parem noortetöösse! Triobet/Dalkia saab ilma keskpäraste leegionärideta väga hästi hakkama. Olen mitme korvpalluri ja treeneriga ala sõlmprobleemidest vestelnud. Põhilisena tuuakse esile: töö järelkasvuga pole efektiivne.

Arenguks on vaja tugevaid klubisid, kus töötatakse kõrgtasemel ja kus lapsed tunnevad: "Kui tahan, võin jõuda kas või NBA-sse!"

Tugeval klubil on lai püramiid, targad treenerid ja töö käib paljude eri vanuses noortega. Ka lapsevanemad tuleks kaasata oma võsukestele ja klubile kaasa elama.

Tuleks hoida Tartu ja Tallinna esindusmeeskonna traditsiooni. Lisaks Balti liigale peaks kahele klubile jääma väljund ka eurosarjas. See tagab publiku, meedia ja sponsorite huvi. Lisaks meelitab tipptase treeningutele uusi poisse.

Kaasata tipptreenereid

Nii Kalev/Cramol kui ka TÜ/Rockil võiks olla oma farmmeeskond, kus tehakse professionaalset noortetööd. Praegu on need meeskonnad küll olemas, kuid pean silmas just järjepidevust ja süsteemsust. Ainult Eesti meistriliigas osaledes jääb mängukoormus ebapiisavaks, farmmeeskonnad peaksid mängima ka Balti liiga teises divisjonis.

Mängukoormust peaksid vastavalt tasemele ja hetkevormile saama kõik korvpallurid. Eriti Kalev/Cramos on näha, et mõnigi võimekas eestlane minetab hooaja jooksul oma potentsiaali, sest ei saa piisavalt mänguaega.

Võiks kaaluda meistriliiga meeskondade arvu vähendamist kaheksani. See tagab võistkondadele ühtlasemad koosseisud ja põnevamad mängud. Mõnda kohtumist jälgib 50 pealtvaatajat ja meediakajastus piirdub kirbukirjaga rubriigis "Tabloo".

Audentese spordikoolis õppivatele noorkorvpalluritele tagada mänguvõimalus esiliigas, parematele ka meistriliigas. Kasvatajaraha kaudu motiveerida koduklubisid korvpalluri arengule kaasa aitama.

Lisaks Tallinnale ja Tartule tuleks ka mujal Eestis luua treeningukeskusi või tugevaid klubisid, kus noortega töötataks süsteemselt.

Eestis on kaheksa viienda kategooria korvpallitreenerit: Allan Dorbek, Heino Enden, Üllar Kerde, Märt Kermon, Jaanus Levkoi, Heino Lill, Jaak Salumets ja Kersti Sirel. Kõik värvikad isiksused ja tuntud treenerid. Korvpalliliit võiks nad kokku kutsuda ja paluda neil teha üks põhjalik SWOT-analüüs, kuni "korstnast valget suitsu tulema hakkab". Selle seltskonna ajurünnakul saaks hea tahtmise ja juhtimise korral koostada vettpidava arengukava.

Peeter Tishler
Audentese spordiklubi juhataja

sport.delfi.ee