Poliitikute ajaveebid

Rahvas peaks vähem jooma

2010-06-14

Eestlaste alkoholilembus on küll vähenenud, kuid jätkuvalt küllalt suur. Inimeste tervise säästmiseks tuleb alkoholi kättesaadavust piirata ja muuta ühiskonna hoiakuid.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) viimane uuring eestlaste alkoholi tarbimise kohta annab põhjust rõõmustamiseks - aastaga on alkoholitarbimine vähenenud ligi viiendiku, aga ikka juuakse Eestis keskmiselt tunduvalt rohkem kui teistes põhjamaades.

Alkoholi tarvitamise piiramiseks on riikidel kasutada neli põhihooba - aktsiisipoliitika, alkoholi ostu ja tarvitamist puudutavad vanusepiirangud, alkoholi kättesaadavuse reguleerimine ja ühiskonna hoiakute muutmine. Ühe esimese meetmena tasub mõelda müügipiirangute karmistamisele, sest hoolimata müügiaja piirangust on alkohol Eestis väga kergesti kättesaadav. Eestis saab kanget alkoholi osta ligi 2400 poest, meist märksa suuremas Soomes seevastu 344 ja Rootsis 411 kauplusest.

Alkohol tanklast välja

Kindlasti on vara rääkida väikepoodides alkoholi müümise lõpetamisest, sest paraku tooks see endaga kaasa sadade väikeste maapoodide kadumise. Mulle on poepidajad tunnistanud, et neil üksikutel päevadel, kui alkoholi müük on keelatud, on nende kaupluse käive vähenenud 40 või enamgi protsenti.

Küll aga vääriks kaalumist mõte keelustada alkoholi müük tanklates. Eesti paistab negatiivselt silma nii joobes juhtide kui ka nende põhjustatud avariide arvu poolest. Selle taustal on kummaline, et alkohol on nii kättesaadav ka tanklates.

Samuti väärivad positiivset esiletõstmist suuremad kauplused, kes müüvad alkoholi muust kauplusest selgelt eristuvas osas. Kindlasti vääriks kaalumist ka alkoholi müügiks mõeldud pinna suuruse reguleerimine. See aitaks ära hoida alkoholiosakondade kujundamise ligitõmbavaks ning alkoholi soetamise emotsionaalseks.

Emotsionaalseks ostuks muudavad alkoholi tihti ka reklaamid. Nii nagu on keelatud kange alkoholi välireklaam, tuleks kaaluda ka lahjade jookide välireklaami keelamist. Lahjad alkoholjoogid on oma kujunduselt ja reklaamimise viisilt muutunud väga noortepäraseks. Lahjade jookide tarbimine noores eas sillutab aga teed kange alkoholi juurde.

Alkoholi aktsiisimaksud on Eestis samad või suuremad kui Lõuna- või Ida-Euroopas, kuid väiksemad Kesk- ja Põhja-Euroopa omadest. Kangete alkoholjookide puhul on Euroopa Liidu miinimumaktsiisimäär 6 eurot ehk 94 krooni sajaprotsendilise alkoholi liitri kohta. Eestis on aktsiis 222 krooni ning samasse suurusjärku jääb see ka näiteks Austrias ja Luksemburgis. Kõrgeim on aktsiisimäär Rootsis - 770 krooni -, Soomes on see 617 krooni.

Aktsiisi kasv ei saa siiski olla hüppeline, sest see suurendaks hüppeliselt ka salaalkoholiturgu ning ohustaks rahva tervist. Samas näitab EKI uuring selgelt, et aktsiisi mõningane kasv ei suurenda tingimata salaalkoholi osa, vaid mõjub pärssivalt just tarbimisele. Nii on aktsiisipoliitikas veel mõningane tegutsemisruum, mille abil eestlaste alkoholitarvitamist vähendada.

Ent kinnine uks on ees, kui räägime vanusepiirangutest. Eestis võib alkoholi osta alates 18. eluaastast, kuigi varem on olnud ka teisiti. Suures osas Euroopas on erinevad vanusepiirangud - tihti võib lahjemaid jooke osta alates 16. ja kangemaid 18. elusaastast. Arvestades Eesti noorte harjumusi, ei ole vanusepiiri muutmine kindlasti mõistlik, sest sellega me vaid suurendame probleeme.

Hoiakuid tuleb muuta

Kui kolm eeltoodud meedet on selgepiirilised, siis ühiskonna hoiakute muutmine on kõige keerulisem, kuid samas väga oluline. Ühiskonna suhtumise süsteemseks muutmiseks on vaja nimetada ametisse alkoholipoliitika koordinaator ja talle selleks ka vajalikud vahendid eraldada.

Praegu korraldavad eri ministeeriumid alkoholiga seotud valdkondi. Ühte katust, kes info kõigist tegevustest kokku koondaks ning oskaks hinnata ühe sammu mõju teisele, aga ei ole.

Ainult riigi tegevusest hoiakute muutmiseks ei piisa. Oluline roll on perekonnal, kolmandal sektoril, ettevõtjatel ja meedial. Kõigil meil võiks olla ühine missioon, kuidas vähendada alkoholi liigtarbimisest tekkivaid kahjusid ühiskonnale.

Pensioniea eelnõu vildakas lähtekoht

2010-04-06

Kõik, mis puudutab pensionäre ja pensione, on tundlik teema. Nii meil kui ka mujal. Vastavaid otsuseid tehakse pikaajalise perspektiivi ja väikeste sammudega. Õpikutarkus ütleb, et iga põlvkond teeb ise endale sobiva pensionisüsteemi.

20. sajandi esimesel poolel elanud põlvkonnale oli see solidaarne süsteem (esimene pensionisammas). Sõjajärgse põlvkonna pensionisüsteem oli tööpension (teine sammas).

Sajandi lõpp lõi nn sotsialismileeri lagunemise toel rahvusvahelistele finantsorganisatsioonidele polügooni kolmanda samba katsetamiseks.
Konservatiivses Lääne-Euroopas ei lähe vabatahtliku pensionikindlustuse poliiside müük just kõige libedamalt, aga Ida-Euroopale püüti küll meelituste, küll hirmutamisega vabatahtlikku kindlustust «kohustuslikuks» teha.

Nüüdseks on välja mõeldud juba neljas sammas (tööandja- või firmapension). Niimoodi, üha uusi sambaid püsti ajades, on vargsi püütud raha pensionikassadesse juurde pumbata ja eakate heaoluootusi vee peal hoida.

Eesti rohelises rühmas

Riigikogu on sisuliselt langetanud pensioniea tõstmise otsuse (eelnõu lõpphääletus on 7. aprillil): kõik 1961. aastal sündinud või nooremad saavad pensioniõiguse 65. eluaastast. Värviliste piltide ja tabelitega seletuskiri jätab mulje, et kõike on üheksa korda mõõdetud ja nüüd on kätte jõudnud lõikamise aeg. Ühiskonna valuline reaktsioon (justkui lüüakse pensionäridele hingekella!) tõendab, et mõõdetud on siiski vähe.

Poliitikud armastavad kahel viimasel aastal rääkida rasketest otsustest. Otsustest, mille vastuvõtmise on tinginud rahvusvaheline imperialism (või oli see hoopis ülemaailmne majanduskriis?).

Ka praegust sammu püütakse vaikselt sellesse vastumeelsete, kuid paratamatute otsuste lahtrisse sokutada. Ega see ikka nii ole küll.
Suur rahvusvaheline pensionirahaga toimetav International Pensions Allianz Global Investors AG hindas 2007. aastal Euroopa Liidu riikide pensionisüsteemide võimet reageerida demograafilistele muutustele. Vastavad indeksid mahtusid kümnepallisüsteemis vahemikku 3st (Iirimaa, kõige väiksem reformisurve) 7,5ni (Kreeka, kõige tugevam reformisurve).

Eesti kuulub oma koefitsiendiga 3,5 Iirimaaga samasse nn rohelisse rühma, maade hulka, kus rahvastikuareng ei nõua lähiaastatel süsteemi radikaalset ümbertegemist.

Kriitilisse, nn punasesse rühma kuuluvatest riikidest on mitmed pensioniea tõstmise vm pensionisüsteemi jätkusuutlikkust tagava otsuse teinud - tšehhid, kreeklased, ungarlased, kandidaatriik Türgi. Nemad tõstsid pensioniea 65 aastale, Saksamaa ja Taani on teinud eeltööd piiri nihutamiseks 67 aastale.

Kust tuleb eesti poliitikute ind tegelda mittepõletavate asjadega? Ilmselt on kellelgi kihk teha linnukest lahtrisse pealkirjaga «Head kriisi ei tohi lasta raisku minna».

Pensionikorraldusest põletavamad probleemid on peidus haldus-, haridus-, tervishoiu- või tööturukorralduses. Kuid nende lahendamiseks napib koostöövõimet või sisulist võimekust, pensionide kallal toimetamine (eripensionid välja arvatud) on asendustegevus.

Eakad tööturul

Probleemide kiire ja pealiskaudne arutelu ning sisuliselt juba minevikku kuuluvate poliitikute nupuvajutuse ärakasutamine 7. aprilli hääletusel teeb pensioniseaduse haavatavaks.

Eestis on vaid üks sotsiaalpoliitiline otsus, mis sündis poliitiliste jõudude konsensusega - 1999. aastast pärinev pensionireformi kontseptsioon ja selle põhjal koostatud riikliku pensionikindlustuse seadus. Praegu, seaduse muutmisel, on asi konsensusest kaugel, eelnõu arutelu käib olukorras kolm parteid poolt, kolm vastu.

Selline asjaolu tekitab kaua kestvat vastuolu. Nii on juhtunud minister Vilosiuse poolt riigikokku toodud tervishoiu korralduse seadusega, minister Nestori esitatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse või minister Pomerantsi kaitstud vanemahüvitise seadusega. Kõigil neil on kirglikud oponendid, kes sobival hetkel nõuavad meditsiiniasutuste riigistamist, puuetega inimeste toetuste nullimist või vanemahüvitise nivelleerimist.

Lähtekohad, millele pensioniea tõstmise otsus varjatult toetub, on lihtsustatud.

Esiteks see, et kõigi inimeste vaimne ja füüsiline potentsiaal on ajas ühtemoodi kasutatav või ammendub ühtemoodi. Et nii ei ole, seda kinnitab kiires tempos kasvav töövõimetute arv. Ja pilt pole selline ainult meil.

Keskmises Lääne-Euroopa riigis läheb kolm inimest viiest tööturult ära enne pensioniea saabumist, hakatakse saama kas töövõimetuspensioni, töötu abiraha, puudetoetust või eelpensioni.

Pensioniea nihutamine tähendab töötaja keskmise vanuse tõusu. Ja see omakorda vähendab majanduse dünaamilisust. Vanem töötaja on alalhoidlik muutuste, nii nende omaksvõtmise kui ka algatamise suhtes.

See tähendab, et Eesti ühiskond muutub uuendustele vähem vastuvõtlikuks, vähem konkurentsivõimeliseks! Kui lugeja allakirjutanut ei usu, kuulaku Idamaa tarku.

Miks on Jaapanis näiteks puhkused suhteliselt lühikesed, pensioniiga aga võrreldes maailma kõrgeima keskmise elueaga suhteliselt madal. Sest panustatakse noorte, mitte vanurite, potentsiaali täielikule kasutamisele!

Valed eeldused

Paljud riigid (nende riikide poliitikud) on paindliku pensionilemineku vanuse eeliseid mõistnud. Juba aastakümneid kehtib see põhimõte Belgias, pisut vähem aega Rootsis, sama lahendus on arutusel Taanis jm.

Põhimõtteliselt oleks see lahendus - kehtestada pensionilemineku eaks 62-67 aastat - sobinud Eestilegi. Ülempiir tähendab, et sellest vanusest alates ei lisandu töötavale pensionärile täiendavaid pensionipunkte (pensionilisa). Nii kaoks sajandi keskpaigani vajadus hakata uuesti pensionieaga mängima.

Muuseas, paindlik pensioniea käsitlus on valdkonda tundvate spetsialistide absoluutne eelistus. Ja pole mõtet neid sildistada punase sotsiaalteadlase tiitliga, pensionikorraldus on puhas matemaatika.

Teine varjatult vale lähtekoht, on eestlaste pensionilembus: kui kuupäev kukub, siis kohe koju koti peale.

Eestlaste väärtushinnangutes jagavad pikka aega esikohta töö ja perekond. Paljude lääneeurooplaste väärtushierarhias on töö hoopis tagapool. Töö ei tähenda mitte ainult ja esmalt sissetulekut, vaid kuuluvust, suhteid, positsiooni. Seega, kui jagub tööd ja tervist, ei ole tungi koju jääda.

Paljud riigid panustavadki sellele, luues pensionealistele erinevaid töökohaga seotud eeliseid ja hüvesid (nt Soome, Belgia, Holland, Suurbritannia, Prantsusmaa).

Ja viimane vale eeldus või lausa lubadus on see, et pensioniea tõus hoiab ära maksutõusu. Rahvastiku vananemine ei tähenda ainult ja peamiselt pensionikulu, hoopis suurem on tervishoiu-, hoolekande, nii elukohtade kui ka avaliku ruumi, infrastruktuuri jms ümberkorraldamise kulu.

Et Eesti kohta tehtud arvutused on raskesti kättesaadavad, siis toon näite Jaapanist. Jaapanis on kogumispensionid (lihtsustatult paneb igaüks ise oma pensioniraha kõrvale), ometi on sotsiaalkulude prognoos isegi kõige optimistlikuma demograafilise arengu korral üsna lohutamatu.

2003. aastal moodustasid sotsiaalkulud SKPst Jaapanis 18,1, Eestis 12,5 protsenti. Jaapanlaste sotsiaalkulude ennustatud suurus 2030. aastal on 35 protsenti. Eesti prognoosi ei hakka tegema, sest Metsiku Lääne kommete lokkamise tõttu võib kuuli saada sõnumitooja.

Kuidas laste kõrvalt kõvasti raha kokku hoida?

2010-03-25

Eelmise nädala Ekspressis oli väga tänuväärne lugu lapse kasvatami sega seotud kulutustest, mis teki tas mõnelgi noorel hirmujudinad. Järg nevas loetelus pakun läbi huumoripris ma, kuid reaalsusest lähtuvalt loetelu, millistest kulutustest lapse kasvatamine hoopis säästab. Iga pere eelarve on ter vik, olgu perekonnaks üksinda elav laste tu täiskasvanu või kolme lapsega üksik ema. Ja kui vaadata kulutuste struktuu ri, siis pärast vett, sängi, seepi ja kartulit-leiba on prioriteedid juba väga erinevad.

ESITEKS EI KULU lastega peredes suurt midagi elu mõtte otsingutele - elu mõte jookseb neil nimelt mööda tuba ringi. Eneseleidmine on tänapäeva maailmas väga kallis lõbu ning lapsed on lihtne, ent tõhus võimalus loobuda kõikvõima likest isiklikest mentoritest, psühholoo gilistest kursustest, meditatsioonilaagritest või "Kuidas elada õigesti"-tüüpi se minaridest.
Kokkuhoid: kuus 415 aastas 11015
Loeng teemal
"Avameelselt depressioonist" 100
"Värvid meie sees ja meie ümber"125
Astroloogia töötuba 190
Holotroopse Hingamise töötuba 2700
2-päevane PSYCH-K baaskursus (Sinu alateadvuses peituvad uskumused loovad piirid sellele, mida Sa oled võimeline saavutama!) 3900
Tuumale suunatud kehapsühhoteraapia (isiksuse automaatsete reaktsioonimustrite äratundmine) 4000
TEISEKS EI OLE LASTEGA peres erilist aega ega võimalust argipäeva eest põge nemiseks. Eskapism on samuti kulu, mil lest lastega pered seetõttu sageli kerge mini pääsevad, olgu selleks siis narkoo tikumid, alkohol, mängukirg. Ka kuluka suitsetamise mahajätmisel on rasedus väga veenev argument. Kokkuhoid: kuus 1200 aastas 14 000
Alkohol (2 veini nädalas) 200 kr
Sigaretid (pakk Marlborod) 40 kr päevas
Kasiino (ühekäeline bandiit) 100 kr nädalas

VÄLISED MAINE AKSESSUAARID muu tuvad laste siirust ja tegelikke vajadusi vaadates naeruväärseteks. Milleks osta uus sportauto, kui lapsevanker selle pa gasiruumi ei mahu? Tean mitmeid, ma ise kaasa arvatud, kes on pere kasvades läinud üle hoopis väiksemale, lihtsama le ja ökonoomsemale autole. Esiteks oleks piinlik oma keskkonnateadliku järeltuli ja pilkealuseks sattuda, teiseks saab väi kese autoga palju kiiremini parkida ning kolmandaks pole vaja muretseda, et udupeen elektroonika jupsima hakkab, samal ajal kui tagaistmel on pissihäda kanna tavad lapsed.
Kokkuhoid: kuus 5000 aastas 60 000
Porsche 911 Carrera 1 250 000
Citroën C3 199 900
KA MINGID UUED Gucci ja Versace kos tüümid muutuvad mõttetuks kulutu seks, sest teadaolevalt on laps valmis ka sutama valget revääri täieliku enesest mõistetavusega oma moosise suu puh taks pühkimiseks, justkui oleks tegemist tavalise käterätiga.
Kokkuhoid: 24 700
Gucci päikeseprillid 2700
Gucci ülikond 22 000

TÄNAPÄEVA PERES on üsna suured kulu tused tervisele. Uuringute järgi on lapse vanemad üldiselt tugevama immuunsüs teemiga ning lastetutega võrreldes terve mad. Teiseks lisavad lapsed mahtu kodu töödele ja nende kannul püsimine nõuab üleüldse head füüsilist vormi. Problee miks võib kujuneda asjaolu, et ise aktiiv selt trenni tegevad lapsed sunnivad ka oma vanemad treeningutele, kuid reeg lina on igapäevane mahv niigi parajalt suur, saastes pere eelarvet vähemalt nii antidepressantidele kui ka unerohtudele kuluvast rahast.
Kokkuhoid:4800
Antidepressandid
kuus 200-400
aastas 2400-4800

JABUR TUNDUKS OSTA ka kallist suusa-reisi maa ja mere taha, kui oled näinud lapse ennastunustavat rõõmu kodulähe dasel künkal kelgutamisest ja Otepääl või Harku metsas suusatamisest.
Kokkuhoid: 15 000
Suusareis kolmele Lapimaale 15 000

KELLEGI EEST HOOLITSEMISe vajadust näitab kasvav lemmikloomade, toatai mede ja neile lisaks mõeldud toodete äri. Kulutused akvaariumikalade retseptira vimitele, koerte stressivastasele massaažile või kilpkonnade kliimaseadmetele võivad olla suurusjärgu võrra suuremad ühe väikese lapse enda vajadustest. Las tega peres on lemmikloomad tihti väl timatud, ent enamasti tähendab selline kooselu pere eelarvele siiski oma liigikaaslaste eelistamist väljaminekute reas.
Kokkuhoid: 18 800

Chihuahua, pikakarvaline 15000
Gucci kostüüm väikesele koerale (.secondhand)300
Juicy Couture'i koera kandekott 3500

PUHKUS ON PERE EELARVES väga kulu kas artikkel. Kuid ka siin on lastega pe redel mitmeid eeliseid. Kaob vajadus ku lutada raha ekstreemsete elamuste pea le, sest iga õnnelikult mööda saadetud
JOONISTUS HEIKI ERNITS
päev on juba iseenesest küllalt ekstreem ne, kuid haruldaselt väikese turvariskiga elamus. Teiseks oskavad lapsevane mad rõõmu ning lõõgastust leida pealt näha triviaalsetest hetkedest - olgu sel leks segamatu pooltund kohvitassiga va rahommikul enne laste ärkamist või lastevabad tunnid elukaaslasega. Lisaks pole vaja pettuda ülesoolatud toidu või nipsa ka kelneri tõttu, sest ainuüksi võimalus õhtul kodust väljas söömas käia tekitab eufooriat.
Kolmandaks kaob ära hulk kulukaid muresid: pole vaja tegeleda ideaalfiguu-ri tagaajamisega (lapsel ongi hea mille gi pehme vastu toetuda), kulutada eriva rustusele või vaktsineerimistele (laste ga, koos reisides valitakse rahulikumaid kohti), harrastada kal leid hobisid ninasarvi ku jahist kuni In dia templite külastamiseni.Kõik
need võib samuti
pere eelarvest rahuliku südamega maha kriipsutada.
Kokkuhoid: 2 054 400
Figuurisõbrad nädalas 125 aastas 6500
Surfireis 20 000
India päikese- ja eneseotsimisreis 27 900
Musta ninasarviku küttimine Aafrikas 2 000 000

LAPS ON SUUREMA kindlusega investee ring tulevikku võrreldes enamiku turul pakutavate fondide ja sammastega. Väär-ti ise kukkumist ikka naljalt ette ei tule! Kokkuhoid: laps on kindel investeering
2007. aasta lõpuga võrreldes on teise pensionisamba osakud langenud keskmiselt 25% võrra.
Kas tasub ikka vanaduspõlves ihuük sinda väljamakstud panglaenudega os tetud kinnisvaras kükitada, ainult teis te omasugustega suhelda, selmet tunda rõõmu lastele ja lastelastele vajalik ole misest. Üksildasi ootab ees pikk ja üsna igav "reibas vanadus". Laste väärtus emotsionaalse eelarve plusspoolel võib eriti selgeks saada just nendel viimastel aastakümnetel.
Autor on Eesti Lastevanemate Liidu liige.

Naine on kui ehitaja ja hoidja

2010-03-25

Mu nelja-aastane poeg, keda on soorollid väga huvitama hakanud, teatas äsja oma elukogemuse põhjal kokkuvõtte: «On ju, emme, mehed ehitavad ja naised koristavad kööki!?» Pole vist vaja lisada, et parasjagu ma just köögis toimetasingi.
Pidasin vajalikuks siiski lapse silmaringi mõnevõrra avardada.

Naine suudab ehitada uue inimese, seda kõigepealt. Ta suudab luua väga keerulise süsteemi, selle jalule aidata ja üles kasvatada. Sel moel ehitab naine terviklikke uusi universumeid, millel on imeline arhitektuur, tarnesüsteemid ja toimimismehhanismid.

Naised on suurepärased ka tavapärastes ehitustöödes - füüsiliselt väga rasket on sinna valdkonda ju vähe alles jäänud, enamike tavapäraste ehitus- ja remonditöödega saavad naised suurepäraselt hakkama.

Tapeetimine ja värvimine on samuti tavaarusaamades naistetööks saanud, aga asi see puutöötegemine või aiaehituski pole.

Lisaks veel muudegi asjade konstrueerimine ja ehitamine - olgu selleks siis uute rõivaste valmistamine, uute toiduretseptide leiutamine, uute logistikaskeemide juurutamine (olgu selleks kas või lapse lasteaiatee ühitamine oma vajadustega), paralleelselt toimivate protsesside läbimõeldud juhtimine (lapse toitmine + toidu valmistamine + samaaegselt järgmise tööpäeva projektide läbimõtlemine+teise käega jõuab veel samaaegselt ka puhastamist vajavad pinnad tolmulapiga üle käia).

Naine suudab ehitada uusi suhteid, ja mitte ainult ehitada, vaid neid ka hoida. Arhitektuur võib sellisel puhkudel olla ülikeerukas.

Naine ehitab riiki ja kohalikku elu. Naine ehitab edukalt kõige lõpuks ka iseennast - nii vaimset poolt arendades kui ka tervise eest hoolitsedes.

Ja kui mehed kas või osakesegagi sellest hakkama saavad, siis võivad nad muidugi ka köögi koristamise omaette tööna välja tuua, eks ole.

Egas naised selle peale kadedad ole, isegi kui sealjuures on päevselge ka teadmine, et parimad köögid on ikkagi meeskokkade hoida.

Surmatunnini tööpostil? Jah, miks mitte!

2010-03-24

Kadri Simsonile tuleb anda au (teda kadestaks vist isegi dr Joseph Goebbels) ja ega ma kavatsegi tema argumentidele vastu vaielda, kirjatükk oli ilus ja veenev. Lähtun vaid enda madala mätta otsast. Minu pidev tööstaa˛ algas aastaga 1970 ja alates sellest aastast (63 täis) saan Eesti riigilt vanaduspensioni.

Sellele vaatamata jätkan töötamist oma talus ja firmas ning õpin veel kaugõppes, kusjuures tervis jätab väga palju soovida. Ma ei tea oma kunagistest töökaaslastest ja sõpradest mitte ühtegi inimest, kes oleks oodanud meeleheitlikult pensioniea saabumist. Muide, minu nooruses oli see meestel 60, naistel 55 aastat. Vastupidi, kõik on jätkanud töötamist nii kaua, kui tervis on lubanud või nad on olnud ettevõttele kasulikud. Seda piiri saab tunnetada ainult igaüks ise.

Kui pensioniiga tõsteti meieealistel 60 eluaastalt 63ni, siis mina küll ei märganud, et keegi oleks sellele valuliselt reageerinud. Miks nüüd selle kahe aasta pärast "taevas alla kukub"?

Muide, niipalju kui mina olen aru saanud, on elu üks huvitav asi. Kõik eluetapid - lapsepõlv, noorus, keskiga, vanadus - pakuvad väga palju. Tulla välja seisukohaga, et vanaduse saabudes ongi elu läbi, saab ainult selline tulihingeline elukogenematu noor parteisõdur Kadri Simson.

Mis on Eesti riigi alternatiivid? Kogu Euroopa alternatiivid? Ega siin väga palju võimalusi ole: kas tõsta kõiki makse või tuua sisse võõrtöölised (Venemaalt, Hiinast, Indiast, Aafrikast). Pärast Teist maailmasõda, kus kõik töövõimelised Saksa mehed olid kas surnud või Vene sõjavangis helget kommunismi üles ehitamas, polnudki Saksamaal midagi valida. Keegi pidi ju koristama tohutud varemelasud. Valiti Türgi võõrtöölised, kes hakkasid ehitajateks ja tehasetöölisteks. Nende järeletulijate ja kultuuri Saksa ühiskonda sulandumisega on siiani palju muresid, aga Saksamaa saab nende lahendamisega hakkama.

Mina ei usu, et Eesti riik hõlpsalt võõrtööliste probleemidest jagu saab. Isegi USA ei suuda peatada Hiinalinnade tekkimist ja Prantsusmaa konfliktid immigrantidega on teleekraanil mitu korda aastas.

Simson pakub lahendusena tööviljakuse tõstmist. See loogika läheneb parun Münchhauseni omale, too tõstis iseenda juukseid pidi soost välja. Tegelikkuses on Eesti tööliste tootlikkus siiani üks Euroopa madalamaid. See pole kindlasti tahte ega soovi, samuti võimete küsimus. Võin kindlalt väita, et Eesti ehitaja tööviljakus heade tööriistade ja normaalse töökorralduse puhul ületab Soome ja Rootsi ehitajate oma.

See on töökultuuri, koolituse, töövahendite, tööprotsessi organiseerituse ja tehnoloogia küsimus. Kõiki neid valdkondi ei saa muuta alates homsest, see nõuab väga pikaajalist ja vaevarikast tööd. Lõpetuseks meenutan, et tõeline Eesti mees on alati teinud tööd nii palju, et küüsi lõigata pole eriti vaja olnud.

Autor: Raimo Saar

Ehitatud on vähem, kui vaja oleks

2010-03-22

Suhtumine Eesti viimaste aastate kinnisvaraturu arengusse on dramatiseeritud ja hüsteeritsev. Alates tagasihoidlikumatest hüüatustest hinnaralli lõpu kiituseks kuni valeotsuseid teinute parastamiseni. Aga mille üle rõõmustada või keda parastada?

Kas sotsialismiajal kummitanud elamispinna puudujääk on nüüd minevikku jäänud? Või sündis viimasel kümnendil elamistingimuste tohutu kvaliteedihüpe. Või leevendusid erinevat liiki disproportsioonid (töö- ja elukohtade kattumatus, korterite domineerimine eramute üle vms).

Tegelikult pole ehituse aspektist erilist mulli olnud, 20 taasiseseisvuse aastaga ehitati vaid 4,7 miljonit ruutmeetrit elamispinda. Umbes sama palju, kui oli vaja amortiseerunu asendamiseks. 1970.-1980. aastatel ehitati kolm korda rohkem, 15 miljonit ruutmeetrit.

Tõsi, ülemaailmne kinnisvara hinnamull, mida peetakse 1990. aastate börsimullist suuremaks, kasvatas lühikese ajaga arenenud riikide kinnisvara väärtust poole võrra.

Eestis kallinesid ainuüksi 2005. aastal eluruumid 60 protsenti!

Seejuures polnud suurim hinnatõus praeguse majanduskriisi süüdlaseks tembeldatud USAs, ei tuntud Euroopa arenduspiirkonnas Hispaanias ega isegi mitte pankrotistunud Islandil.

Kättesaadavate andmete järgi oli suurim hinnaralli hoopis Lõuna-Aafrika Vabariigis! Asi seegi, kui saame kümmekonna aasta tagused Eesti võrdlused Kesk-Aafrika Vabariigiga asendada võrdlusega Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Ilmne edasiminek.

Uued tulijad

Erinevate tulevikuprognooside ühisjooneks on väide, et nii aktiivset sebimist, nagu Eesti kinnisvaraturul oli 21. sajandi alguses, niipea uuesti ei tule. Ei meil ega naabrite juures. Seega eluasemepoliitika kujundamisel (niipaljukest kui meil seda tehakse) ei tuleks silmas pidada mitte 21. sajandi alguse, vaid pigem 20. sajandi lõpu probleeme ja suundumusi.

Uusi eluruume on igal juhul vaja. Amortiseeruvate talumajade asemele maal, suurt remondikulu nõudvate agulimajade asendamiseks linnas, uute sünnipõlvkondade vajaduste katmiseks. Iseasi, mis skeemide järgi me neid ehitame, kas kriisini viinud või teistsuguste mehhanismide abil.

Arengufondi esindaja Hei do Vitsur arvas hiljaaegu, et iga aasta on vaja 5000-6000 uut eluruumi. See tagasihoidlik hinnang tähendaks, et keskmine eluruum teeniks meid terve sajandi.

Eluasemeturule on tulemas laulva revolutsiooni põlvkond, sellel sajandil ilmselt Eestis arvukaim eluaset otsiv kohort (sünnipõlvkond). Nemadki peavad kusagil elama.

See põlvkond pole nii jäigalt orienteeritud omanikuks saamisele kui pankadega laulatatud 30-40-aastased. Paraku, üürieluasemete turg on väike ja selle areng prognoosimatu.

Kui tegemist on majanduslikult mõtleva seltskonnaga, siis soovivad nemadki eluruumi osta. Pessimistid ennustavad laenamise lõppu (igal neljandal leibkonnal on koormav laen kaelas), ometi pole veel isegi eelmise, võitjate põlvkonna «saba» suutnud ennast elamispinnaga kindlustada.

Ainult kaks meedet

Kui minna nüüd elust poliitikasse, siis leiame ainuüksi Euroopas tohutult kirju grantide-subsiidiumide-laenuhoiuste-hüvitiste jms eluasemeturu mõjutajate kogumi. Asjad, mille kirjeldamiseks pole leheruumi arukas kulutada, sest nende kasutamine Eestis on vähetõenäoline.

Eluasemelaenu intresside tagastamine, mis rahandusministeeriumi eestvedamisel taheti hiljuti lõpetada, on üks eluasemepoliitika primitiivseimaid võtteid. Sisuliselt kaks riiklikku meedet meil ongi. See ja Kredexi garantii abil noorte perede ja spetsialistide laenu omaosaluse vähendamine. Kogu poliitika!

Sisuliselt oli intresside muukijatel õigus, kui väideti, et intressisoodustusi naudivad edukamad kodanikud.

2006. aastal osalesin Tallinna tellimusel tehtud uuringus, mis näitas, et vaesemad kodanikud kasutavad küll laene, kuid mitte vastavaid soodustusi.
Neil kas pole maksustatavat tulu või pole laenuandjaks pank, vaid eraisik, laenukontor või muu. Riik ei hüvita ka Tartu eluasemefondi poolt sadadele tartlastele elamistingimuste parandamiseks antud laenu intresse. Selline on poliitika.

Huvitavat maailmast

Iseenesest on intressivabastus päris loogiline meede, seda tuleks rakendada, aga mitte piiramatult (see võiks kehtida lastega laenajale).

Üldjuhul püütakse kinnisvaraäri ajajaid, nii suuri kui ka väikseid tegijaid, hoida igasugustest subsiidiumidest eemal. Enamasti on soodustused esimese kinnisvara muretsemisel, teise, kolmanda jne soetamisel enam mitte.

Ühte eluruumi omavasse kodanikku suhtutakse soosivalt, kinnisvaraäri «premeeritakse» aga tulu- (üürilt või rendilt), kinnisvara- või muude maksudega.

Tõsi, on igasuguseid, keskmise eestlase maailmapilti sobimatuid erandeid. Rootslased, keda meil vahel halvustava sotsialistitiitliga kostitatakse, soodustasid 1950.-60. aastatel kaksikmajade ehitamist. Üks korter omanikule, teine kaaskodanikele väljaüürimiseks.

Veerand sajandi pärast, kui laen tasutud ja soodustusega seotud piirangud maas, kolis teise korterisse täiskasvanuks saanud perepoeg!
Seega, ega maksuvabastused iga hinnaga ole tõesti head, aga mõnel juhul - noore pere toetuseks - on nad üldtunnustatud.

Järgmine mull

Praegu on riskantne hinnata, millise riigi eluasemepoliitika on põhjustanud oma kodanikele väiksemat valu. Tundub, et riigid, kus on väiksem era- ja suurem üüri- või ühistukorterite osatähtsus, said kriisis vähem kannatada.

Näiteks Šveits, kus kogu elamufondist on vaid kolmandik omatarbe eluasemed (kuuluvad seal elavale isikule). Põhiosa Šveitsi eluruumidest on üüri- või ühistukorterid ja järelikult käitub see eluasemeturu osa ratsionaalselt. Nagu öeldud, kasvas aastatel 1997-2007 arenenud riikide elamufondi väärtus tervikuna 100 protsenti, Šveitsis ainult 22 protsenti.

Nüüdne Eesti eluasemepoliitika on pankurite kujundatud. Paraku pärineb pankurite ühiskonnakäsitlus möödunud sajandi 1950. aastatest, ajast, mida ühiskonnateadlased nimetavad abielurõõmu kümnendiks.

Teise maailmasõja lõpp joovastas nii Euroopat kui Ameerikat, õhutas abielluma, soetama sõjaeelsest suuremat peret, pingutama heaolu nimel. Heaolu üheks osaks oli ka pikaajalise pangalaenuga soetatud eluase.

Tänapäeva olud on poole sajandi tagustest vägagi erinevad. On abielu, on rõõm, aga abielurõõm on sageli lühem kui eluasemelaen. 2000. aastal oli lahutatud abielu kestnud keskmiselt 11,5 aastat, vabaabielu veel paari aasta võrra vähem.

Keskmine eluasemelaen kipub seda aega poole võrra ületama. Laenuleping veel jõus, aga juba on vaja ühe asemel kahte eluruumi.

Kui riigi maksupoliitika (sh kinnisvara maksustamine) ühelt poolt ja pankurite ühiskonnakäsitlus teisalt ei ajakohastu, tuleb järgmine mull Eestis vähem kui kümmekonna aastaga. Sest eelmist mulli paisutanud tegurid on alles ja hakkavad turu taastumisel sinna jälle õhku sisse suruma.

Mitte ainult rongaisadest

2010-02-26

Justiitsministeeriumi avalikustatud rongavanemate nimekirjal on vähemalt üks kindla peale hea külg: lõpuks on hakatud nendest asjadest pisutki avalikkuses rääkima.

Selgub justkui üllatusena, et lapsevanemad ei oskagi alati omavahel koos elada ja kui nad lahku lähevad, siis tulevad sageli kogu emotsioonidepuhangu ja uute olukordadega nii kehvasti toime, et kannatab laps. Pole mõtet pead liiva alla peita: ligi pooled laste lihastest vanematest ei ela koos. Kas rongavanemate nimekirja avalikustamine parandab seda probleemi? Ei.

Oskus olla lahus

Lapse kasvatamiseks kulub hulk raha ja kui materiaalne pool on ainult ühe lapsevanema kanda, kannatab laps. Laps kannatab ka siis, kui vanematevaheline suhtlemine või suhtluse sootuks puudumine toodab närvilisust, halvustamist, ebakindlust, usaldamatust, hirmugi. Kannatav laps on peale isikliku tragöödia pikas perspektiivis ka kogu ühiskonna kannatus. Sellest tulenevalt pole täiesti sassis peresuhted ainult ühe perekonna mure, vaid igaühe mure. Eesti põhiseaduse kohaselt peavad vanemad lapsi kasvatama ja ülal pidama ja riigil on kohustus aidata vanematel oma kohustusi täita.

Rongavanemate avalikku nuhtlust prooviti ka kolhoosikorra aegu, kui joodikuid või alimentidest kõrvalehoidjaid seinalehes naeruvääristati või kutsuti parteikoosolekule aru andma. Tulemused olid mäletatavasti nulliligidased, mõnikord isegi vastupidised, kuna võimudega tülis olemine oli põhimõtteliselt popp. Et avaliku häbiposti mõju sõltub eeskätt varasemast kasvatusest, kinnitab pikalt räämas seisnud Volga restorani maja Tartus, mille pagulastest omanikud hakkasid kohe tegutsema, kui nende nimed majaseinale naelutati. Loodetavasti aitab see nimekiri kedagigi, kuid sellegipoolest tuleks palju rohkem tegelda põhjustega. Tegelikkusest lähtuvalt tuleks juba koolipingis lastele õpetada, kuidas olla koos, kuidas lahendada eriarvamusi ja kuidas käituda siis, kui otsustatakse minna lahku. Rääkimata sellest, et nii elementaarsest asjast nagu vanemlik vastutus tuleb samuti jutuks võtta koolipingis. Praegusaja peremudelites ei anta enam emalt tütrele edasi imetamise oskust ega õpeta isad poegadele karujahti, mõnikord ei õpetata isegi elektripirni vahetamist. Praktika kinnitab, et koolil tuleb need rollid üle võtta, sealhulgas ka väga elementaarsete kooseluoskuste ning isegi lahutusõpetuse osa. Paljud lapsed oleksid õnnelikumad ja majanduslikult paremini kaitstud, kui nende vanemad oleksid pärast lahkuminekuotsust osanud seda praktikas mõistlikult läbi viia. Ka uutes õppekavades, kus inimeseõpetus on viidud rohkem ainetevaheliseks, on läbivad teemad karjääri planeerimine ja terviseohutus, kuid mitte oskus hakkama saada oma mehe/naise, laste ja vanavanematega. Pereplaneerimisest on juttu küll: kogu info lõpeb teadmistega, kuidas vältida soovimatut rasedust. Aga kui läheb teisiti... Me kuidagi häbeneme perekonnateemasid.

Tegutseda tuleb enne katastroofi

Lapse kasvatamisele kuluv ressurss erineb oluliselt täiskasvanute vajadustest: kui isegi kõige peenem daam saab samade talvesaabaste ja palituga käia kümme talve järjest, siis kasvav organism vajab uut varustust igaks hooajaks. Täiskasvanu oskab ennast kultuuriliselt harida väga mitmekesiselt, lapsel jääb üks arenguetapp aga läbimata, kui ta teatrisse ei pääse või kui ta ei saa Tähekesest päris oma traktorit välja lõigata. Kui lapse ema ja isa või ainult üks neist on otsustanud eraldi elada, on see lapsele raske koorem niikuinii, ja ainsad inimesed, kes saavad last selles olukorras kõige paremini aidata, on needsamad ema ja isa. Vältimatuteks eeltingimusteks seejuures on mahajahutatud emotsioonid, egoismivaba lapse huvide eest seismine ning omanikutundest ja teise täiskasvanu kontrollivajadusest vabanemine. Viimane näib sujuvat väga raskelt ka selliste vanemate puhul, kes iseenesest on lapse kasvatamisest huvitatud, kuid kes ei suuda aktseptida lihtsat tõsiasja, et lahkuminek tähendabi teisele lapsevanemale täieliku tegutsemisvabaduse andmist. Ja kui teine vanem tõesti lapsevaenulikult käitub, ei aita elatisraha mittemaksmine, vaid lapse kasvatusõiguse ametlikult endale taotlemine. Kuigi enamasti on vabandused stiilis «ma ei maksa elatist, kuna teine vanem ei kasuta seda raha õigesti» täielik jamps.

Kõik see eeldab, et lahutavad vanemad saavad tuge koostegutsemiseks ja koosotsustamiseks lapse huvides. Eesti süsteem on aga selline, kus riigi tugi suuresti algab ja lõpeb kohtumenetluse pakkumisega. Nii kodanike harimine vanemlike kohustustega hakkamasaamiseks kui ka lepitusmenetluste pakkumine on mõlemad lapsekingades, ehkki väga häid näiteid leiab juba mitmelt poolt. Päris kaabakat ei paranda muidugi haud ka mitte, aga ka sellisel juhul kõnnib ilmsüüta laps ju ikkagi oma tühja kõhuga ringi ning kuidagi tuleb lahendused leida. Igal juhtumil on oma nägu ja isemoodi põhjused, kuid üks on kõigil ühine: lahendusi ja abi on lapse huvidest lähtudes tarvis siis, kui hakkab jamaks kiskuma. Elatisvõlglaste nimekirja avaldamine asub sama sirge kõige vähemtoimivas otsas.

Haiged lapsed puudugu ilma tõendita

2010-02-18

Kui pöörata põhjuste ravimise asemel kogu aur tagajärgedele, pole head loota. Lisaks arstiteadusele kõlbab sama põhimõte mujalegi. Kui usaldamatust lapsevanemate vastu hakatakse läbi arstitõendite reguleerima, on kahju suurem kui võimalik kasu.

Esmapilgul tundub väga lihtne: kui laps koolist puudub, olgu arstitõend ette näidata kõikide pikemate kui 5-päevaste puudumiste korral. Nii pakub välja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE II-1) kust tegelikult peaks kohustusliku arstitõendi osa tervenisti välja jätma. Tuliseid vaidlusi on puudustõendi teemal peetud nii Riigikogu kultuurikomisjonis kui ka Sotsiaalministeeriumi vastavasisulises ümarlauas, ent tulemusteni veel ei jõutudki. Kui probleemi lähemalt uurida, avaneb lihtsa asemel hoopis keerulisem pilt.

Õiglasem ja õigem oleks hoopis selline lahendus, et lapsevanem otsustab kui kaua haige laps peab kodus püsima, vajadusel annab arst selleks vanemale soovitusi. Ning lapsevanem, kes niikuinii vastutab nii oma lapse eest kui ka selle eest, et laps koolikohustust täidaks, teavitab omakorda kooli. Arstitõend peaks olema vajalik vaid juhul, kui lapsel on tervisest tulenevalt vajalik koolis millegagi arvestada või midagi jälgida, ning igati mõistlik on ka perearstipoolne kooliõe teavitamine tehtud vaktsineerimistest lapse koolitee alguses. Kõikidel muudel puhkudel piisab vanema tõendist.

Esimene mõte, mis siinkohal paljudele pähe hüppab, on ilmselt perede süüdistamine võimalikus vastutustundetuses ja sellest tulenev kartus, et äkitsi vanemad jätavad oma lapsi ilmaasjata koju, näiteks hoolimatuse, kanaemaduse või ka kodutöödele rakendamise tõttu. Vabandust, aga see pole meditsiiniline probleem, vaid sotsiaalne! Kahjuks on olemas üksikuid lapsevanemaid, kes arvavad, et raamatute uurimine on tühi töö, või keda üldse ei huvita, või kes on vastupidi - ülihoolitsevad ja jätavad lapse iga esimese ohke peale kohe koolist koju, või kes võtavad ette soojamaareise koolitundide ajast, või kes arvavad, et pere vanim laps on hea odav lapsehoidja või mõne muu kodutöö tegija ning eelistavad "tasuta" tööjõu kasutamist lapse peamisele huvile ja vajadusele - õppimisele. Kõiki neid juhtumeid on praktiliselt võimatu meditsiiniliselt "ravida", kuna arst ei saa niikuinii tagantjärele hinnata, kas tema juurde ettenäitamiseks toodud laps on just tervenenud mõnest viirushaigusest või ongi kogu aeg terve olnud.

Nimelt nõutakse tõendit alates "tervishoiuteenuse osutamise päevast", seega alates arsti külastamisest. Eelnõu § 26 lg 3 ütleb, et "Koolikohustusliku õpilase õppest puudumine haigestumise tõttu on ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumiseta lubatud kuni viie järjestikuse õppepäeva jooksul. Kui õpilane on haigestumise tõttu puudunud õppest üle viie järjestikuse õppepäeva ja sel perioodil on talle osutatud tervishoiuteenust, esitab vanem koolile tervishoiuteenuse osutaja väljastatud dokumendi, mis tõendab haiguse või vigastuse esinemist alates tervishoiuteenuse osutamise päevast". Seega tuleb ka igati kooliharidust ja koolikohustuse täitmist väärtustaval lapsevanemal eelnõu kohaselt käia igal juhul lapsega arsti juures, kui laps on puudunud näiteks esmaspäevast reedeni haiguse tõttu. Nii pikk puudumine tähendab enamasti midagi pisut tõsisemat kui lihtsalt nohu või kriipiv kurk - praegusel aastaajal on viiepäevane puudumine näiteks õigustatud grippi haigestunud lapse jaoks. Kas aga arstitõendi nõudmine muudaks midagi maailmas, hariduses või lapse ja perekonna jaoks paremaks? Kahtlen tõsiselt.

Arstliku puudumistõendi mõte on ilmselt selles, et vähendada looderlikkust ja edendada usinust ja seda kõike arsti kontrolliva pilgu all. Arst ei ole siiski sotsiaaltöötaja - arst hindab patsiendi seisundit ja teeb patsiendile ettepanekuid tervise parandamiseks patsiendi (antud juhul siis koolilapse) tervislikust seisundist tulenevalt. Enamikel juhtudel ei vaja koolilapse haigused arstlikku sekkumist ning on täiesti ravitavad kodusel teel. Iga lapsevanem teab, et täiesti tavalistest külmetushaigustest ja palavikust saab võitu rohke magamise, villaste sokkidega (vajadusel viinasokkidega), viinaga hõõrumise ja vajadusel paratsetamooli abiga. Lapsele tuleb anda ohtralt juua ning tagada tervislik toidulaud, küüslauk, õunad ja puhkus. Kõige selle taas teada saamiseks ei ole tarvilik arsti külastada, eriti olukorras, kus arst võib olla kaugel (näiteks maapiirkondades) või kus arsti ukse taga ootab palju tõsisemaid viiruskoldeid, igaüks tahtmatult valmis teie niigi nõrgestatud immuunsüsteemiga last veel täiendavalt nakatama. Palun mitte valesti aru saada - ma ei kutsu mingil juhul tõsisema olukorra puhul arstist loobuma, vastupidi! Ma lihtsalt tuletan meelde, et enamikel juhtudel on laste haigused õnneks täiesti ravitavad kodusel teel ilma arsti visiidita ja sedasama kinnitab ka Tervisekaitseameti väga asjalik teavituskampaania seagripi puhuks. Niisiis, kergemat haigust põdeva lapse koolist kojujäämine viieks päevaks võib olla igati õigustatud ka kõige õpihimulisemas perekonnas, kuid ometi ei vaja see arstitõendit.

Kujutlegem nüüd olukorda, kus koolilaps on ärganud esmaspäeva hommikul palavikuga ning jääb reedeni koju. Muuseas, seda kas laps puudub koolist päeva või viis päeva, ju ühe kraadimise põhjal öelda ei oskagi. Palavik läheb alla näiteks neljapäeval, seega oleks reedel kodust väljaronimine arsti juurde selgelt ebamõistlik - laps on ju tervenenud, arstlikku järelevalvet laps enam ei vaja, samas pole laps ka mitte veel nii terve, et saaks teda julgelt teiste arsti ukse taga ootavate tõbistega lähestikku istuma lasta või et üleüldse oleks mõistlik veel last kodust välja solgutada. Seega on õigustatud lapse viibimine kodusel ravil kuni lapse täieliku tervenemiseni veel kolm päeva, mis tähendaks seda, et laps võiks esmaspäeva hommikul rõõmsalt taas kooli minna. Kuid eelnõu kohaselt ta seda teha ei saaks: sest tuleb minna esmaspäeval arsti juurde tõendit nõutama! Nii laps kui lapsevanem kaotavad täiesti mõttetult veel ühe tööpäeva. Ning mida arst teeb? Kontrollib üle, et laps on terve, ning väljastab arstitõendi vanema ütluste alusel? Mille kohta arst siis õieti tõendi väljastab? Selle kohta, mida lapsevanem on arstile öelnud? Aga sedasama võib ju lapsevanem ka ise koolile öelda. Pealegi pole selline tõendi väljastamine tervishoiuteenuse osutamine - pigem oleks tegemist sotsiaalteenusega, mis tõlkes tähendaks: usaldame perekonda ainult siis, kui lapsevanema sõnu on eelnevalt pitsatiga kinnitanud arst. Lisaks lapse ja lapsevanema tööaja raiskamisele on tegelikult sellisel puhul asjatult kasutatud ka arsti tööaega. Äkki vajas visiidiaega arsti juurde samal ajal hoopis mõni tõsisemalt haige inimene? Meie meditsiinisüsteem on kaugel ülerahastatusest ja kui me lükime sinna ebamõistlikke ja mingist usalduskriisist tulenevaid kohustusi, kannatavad tõeliselt abi vajajad.

Lisaks, kui lugeda eelnõu nimetatud sätte viimast lauset, siis tõendab arst lapse puudumist alles alates tervishoiuteenuse osutamise päevast. Aga mis siis, kui perekond käitub Tervisekaitseameti juhiste järgi ja tervishoiuteenust ei kasuta? Tänapäeva meditsiini üks suuri probleeme on liiga sage arstide külastamine sellistel puhkudel, mis alluvad täiesti normaalsele kodusele ravile. See probleem pole ainult Eestis, see on mureks ja tervishoiusüsteemi asjatuks koormajaks kogu arenenud maailmas. Loomulikult on fataalsemate tagajärgedega probleem, kui arsti juurde pöördumisega liialt viivitatakse, kuid see pole antud eelnõu sättega kuidagi seotud ja sellel me praegu pikemalt ei peatu. Pealegi peab igas koolis olema ka kooliõde, kes regulaarselt lastel silma peal hoiab - nii peavad saama avastatud ka tõsisemad terviserikked, mida näiteks hoolimatu või teadmatu vanem ei märkagi. Panna sealjuurs kohustust igal juhul arsti poole pöörduma on kogu tervishoiusüsteemi suhtes, aga ka laste ja lapsevanemate suhtes vastutustundetu.
Või mida tähendab, et arst peab tõendama haigust? Arsti ei saa sundida kirjutama tõendile haiguse täpsemat määratlust ja vanemat ei saa sundida seda koolile esitama. Kujutlege näiteks perekonda, kus lapsel on tõsisemad probleemid tekkinud vaimse tervisega - kõik on korda saanud, kuid võiks olla arusaadav, miks vanem ei soovi koolile tõendada oma lapse konkreetset haigust.

Loomulikult võiks tekkida veel küsimus, et miks täiskasvanud peavad oma haigust arsti tõendiga tõendama, aga miks lapsel pole see alati vajalik. Meenutagem korraks lihtsat tõsiasja, et kui täiskasvanu puudub haiguse tõttu töölt, siis saab ta selle eest rahalist hüvitist meie kõigi ühisest taskust - Haigekassa eelarvest, lisaks esimestel päevadel veel ka tööandja taskust. Lapse haiguse puhul on ainsaks lisakoormuseks lapse enda vältimatu kohustus kõik järgi õppida. Lisaks tasub tähele panna, et alates 12. eluaastast ei jää vanem enam enamasti lapsega koju haiget last hooldama, vaid laps peab ise hakkama saama. Täiskasvanu eest ei vastuta keegi teine peale tema enda, aga alla 18-aastase eest vastutab koos kõigi naha ja karvadega tema vanem. Kui me oleme usaldanud sellise vastutuse, siis tuleb vastutajat ennast ka pisut usaldada.

Arstitõendist pole abi ka kanaemaduse ehk Polkovniku-lese tüüpi lapsevanemate puhul - kui too koos pealtnäha õitsva tervise juures oleva lapsega arsti juurde saabub puudumistõendit nõutama, siis tuleb arstil ikkagi uskuda lapsevanema juttu "äsja nõrkenud ja haigest" lapsest ning tõend väljastada. Vaatamata meditsiini tohutule arengule on ju terve rida haigusi analüüsidega endiselt tuvastamatud ja kraadiklaasiga mõõtmatud.

Järgi jääb probleem asotsiaalsetest peredest, kus lapse koolisaatmine justkui polegi vanemate mure. Aga seda küsimust ei saa perearstide abiga ja valdavat enamust moodustava tublide perekondade arvelt lahendada! Siin tuleb leida muud lahendused, näiteks kasutada sama eelnõu sama paragrahvi (26) lõiget 6, mis kohustab igati mõistlikult kohalikku omavalitsust tegelema tegelike põhjustega ja koolikohustuse täitmise tagamisega. Sisuliselt tähendab see, et iga individuaalse juhtumi puhul leitakse just sellele lapsele, just sellele perele sobivad lahendused, kasvõi kohaliku lastekaitsetöötaja abiga. Või mõnikord ka lausa lastekaitsetöötaja ja politsei abiga.
Eesti Perearstide Selts on andnud kooli puudumistõendite temaatikale väga ühemõttelise hinnangu: arsti töö pole tegeleda kooli puudumistõendiga, vaid patsiente ravida. Oma kirjas on nad samuti viidanud tõendi formaalsusele: tagantjärele pole võimalik midagi hinnata.

Kokkuvõttes võiks ikkagi tavapärased haigusjuhtumid ja sotsiaalsete probleemide lahendamise omavahel lahus hoida ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust prg 26 lõike 3 täiel kujul välja jätta. Või mida arvad sina, kas arstitõend peaks olema koolist puudumise puhul nõutav?

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Must ronk! Valge lind!

2010-02-15

Rongaema teemaline kohtuprotsess peaaegu kustutas selle sõna meediast. Rongaisa nimi on aga aus ja justiitsministeeriumi asutatud elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate loend sai kiirelt rahvapärase rongaregistri nimetuse.

Kas tõesti on kõik elatusraha võlglased läbinisti halvad inimesed? Ja kas avalikustamine sätib kõik sassis elud korda? Nii küsisid pärast vastava nimekirja internetti panekut ühingu Isade Eest esindajad.

Aga küsima peaks palju rohkem. Kas need, kes nüüd niimoodi «häbipinki» jõuavad, panid minevikus ikka iga kuu krooni või sendigi pere majapidamiskassasse? Ja alles lahutus muutis nad halvaks ja kurjaks? Miks ühiskond lubab rongaisadel tuimalt ja avalikult ilma tööta istuda ja kulutab ressursse kasututele registritele?

Kas võtted, millest polnud abi totalitaarses riigis, on mõjusad demokraatlikus, avatud ühiskonnas? Sest erinevas vormis rongaisade nimekirju on minevikus küll ja küll üles riputatud.

Paraku ei suutnud totalitaarne süsteem ENSVs alimente koguda ja 1984. aastal hakkas riik «kaotsiläinud vanema leidmiseni» igale lapsele maksma 20-rublast kuutoetust. Sama summaga abistati muuseas üksikemasid ja lapsi kasvatavaid leski.

Lepe kohtust parem

Abielul ja lahutusel on hulk erinevaid aspekte: sotsioloogiline, juriidiline, majanduslik jm küljed. Iseenesest on ammutuntud sotsioloogiline fakt, et ühiskondlikul skaalal madalamal ja kõrgemal asuvate inimeste abielukäitumine on erinev.

Mittejuriidiline abielu oli sobilik madala, juriidiline kõrgema staatusega isikutele. See käitumismuster on jämedates joontes püsinud tänaseni, mõned demograafilised ja geograafilised nüansid välja arvatud.

Samasugune erinevus ilmneb lahutuse, lahutusjärgse kohustuste jaotuse jms puhul. Avalikku patuste nimekirja sattumise oht häirib positsioonikaid inimesi ja võib nende käitumist mõjutada, on aga ilma erilise tähenduseta vastaspooluse, positsioonita isiku jaoks.

Nõukogude ideoloogia küll jälestas sotsioloogiateadust, ometi kasutas sotsioloogilisi teadmisi, nõudes muu hulgas nomenklatuurilt Lääne kõrgeima staatusega isikute abielukäitumise (juriidiline abielu) jäljendamist.

Eestlased ülehindavad sotsiaalsete suhete korraldajana kohtu rolli ja alahindavad osapoolte kokkuleppeid. Abikaasade omavaheline või mõne kohtueelse instantsi (lepitaja) abiga saavutatud kokkulepe lapse ülalpidamiskohustuste jaotuse kohta on alati vettpidavam kohtu poolt välja antud paberist.

Kui hakata tegema vastandamisi «eesti mees versus prantsuse, itaalia, rootsi või mõni muu mees laste ülal pidamiskohustuse täitjana», siis võib «hea käitumise eest» anda lisapunkte nimetatud rahvustele.

Kuid lisapunktid on õigustatud ainult kohtueelsete kokkulepete suuremat osa silmas pidades.

Mehed maailmas

Kas suurema hulga kokkulepete taga on naabrite puhul mehe suurem vastutus, mõlema osapoole ühine pingutus või ka ühiskondliku lepitaja abi, on pisut keeruline hinnata. Kohtu diktaadile ei allu aga n-ö Lääne mees Eesti suguvennast sugugi kergemini! On elatusraha maksmisest kõrvalehoidjad nii siin- kui sealpool Oderi või Reini jõge, nii Alpidest lõunas kui ka põhjas. Igal pool, kus mehi kohtab!

Vaatamata pere- ja lasteteemaliste uuringute arvukusele on mõnda probleemi Eesti kontekstis keeruline ammendavalt käsitleda.

Hinnangud abikaasade lahutusjärgsele majandusseisule on pigem emotsionaalsed laadis «ligemale pooled lahutatud emadest väitsid, et rahanappus on väga terav probleem» (tsitaat uurimuse aruandest).

Milline oli emade majandusseis enne ja pärast lahutust, me paraku ammendava täpsusega neist töödest teada ei saa. Küll võime vaevata leida andmeid naabrite kohta.

Kui lähtetasemeks võtta sissetulek enne lahutust, siis aastatel 1994-2000 oli nn ladina sotsiaalpoliitika mudelit esindavates riikides (Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugal) naise lahutusjärgne sissetulek 93 protsenti eelnevast, Põhjalas (Taani, Soome) 87 protsenti, Mandri-Euroopas (Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa) 72 protsenti ja Briti saartel (Iiri ja Inglise) 66 protsenti.

Erinevused on selged ja olulised. Spetsialistid ütlevad, et Eesti kopeerib osaliselt Inglise sotsiaalkaitse mudelit, seega on emade ja laste lahutusjärgne kehv majandusseis ootuspärane. Kas ka paratamatu, see on vaieldav.

Töö üksi ei aita

Vahemere maadele omane tugev sugukonnal baseeruv võrgustik (ühtaegu nii kontrolliv kui ka toetav) on Eestis ilmselt teostamatu. Juhul kui alasti liberalism liiga kõlvatu tundub või palju probleeme tekitab, tuleks sotsiaalpoliitikas otsida talle reaalseid alternatiive, mitte aga sehkendada mustade nimekirjadega.

Konservatiivne Euroopa soosib väikelastega abielunaiste kodus olemist, kuid näeb nende lahutusjärgset rahamurede leevendust töötamises. Lahutatud Austria, Saksa ja Prantsuse naiste tööhõive on veerandi võrra suurem abielunaiste omast, kuid jääb tublisti allapoole põhjamaade naiste rakendatusest.

Paraku pole meil sellest konservatiivide kogemusest suurt kasu. Eesti naiste hõive on Mandri-Euroopa suguõdede omast suurem, palk aga suhtena keskmisse väiksem. Töö üksi ei aita lahutatud Eesti ema hädast välja.

Jääb üle uurida Põhjamaade kogemust. Sealgi sunnib lahutus naisi rohkem tööle (tööhõive kasv seitsmendiku võrra).

Kuid eelkõige aitab naise toimetulekut kindlustada ühiskond, tasakaalustades erineval moel sugupoolte vahelisi suhteid.

Seda kohustusliku lepituse abil lahutusplaanide tekkimisest alates - ühiskondlike fondide abiga, mis kohtu asemel abikaasade rahalisi kohustusi tasakaalus hoiavad - kuni karmi järelevalveni soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete üle. Et palganumber, mida naistöötaja väärib, tema töölepingusse kindlasti ka kirjutatakse.

Ei midagi, mis oleks üle mõistuse keeruline. Pigem ratsionaalne. Ratsionaalsem kui rongaregister.

Võlakaitse kodulaenuvõtjale

2010-02-15

Lõin novembris riigikogu õiguskomisjoni juurde võlakaitse töörühma, et leida leevendust peamiselt kodulaenuvõtjate tõsistele muredele. Töötuks jäämine ja sissetulekute kaotus on tekitanud makseraskused sadadele peredele, kes veel paar aastat tagasi olid pankade jaoks ahvatlevad kliendid.

Põhiline küsimus on: kas saaksime neid tänasest rohkem kaitsta ja seadusi muutes olukorda parandada?

IRLi kindel vastus on jah. Meie hinnangul ei taga tänased seadused laenuandjate ja laenuvõtjate mõistlikku tasakaalu, vaid on siiski pankade kasuks kaldu. See on eriti tulnud esile nüüd, kui laenuandjate suhtumine laenuvõtjatesse on võlgnevuste tõttu kõvasti muutunud.

Parastamine hättasattunud kodulaenuvõtjate suhtes a la kes käskis võlgu võtta, on IRLi meelest täiesti kohatu. Uuringute järgi on madala iibe peamisi põhjuseid ruumikitsikus, ligi 2/3 noortest peredest lükkavad lapse saamist edasi sobiva kodu puudumise tõttu. Neljaliikmelistest peredest elab üle 70% elamispinnal, kus tube on vähem kui pere liikmeid. Elamispinna suuruse osas oleme Põhjala riikidest kaugel maas.

Tavaline inimene, näiteks noor pere saab turumajandusega ühiskonnas koduomanikuks kahel teel - kas ostab oma elamispinna välja (ja seda suudavad vaid vähesed) või võtab selleks pikaajalist laenu. Äris või õnnemängus jõukaks saanuid on väike hulk. Seega on kodulaenu võtmine paljudele paratamatu samm.

Milline on siis lahendus ligi 150 000 kodulaenuvõtjale kui ka teistele laenajatele?

Selleks on nn võlakaitse seadus, mille ettevalmistamisel on IRLi juhitud töörühm lõpusirgel. Seaduse sihiks on võimaldada makseraskustes võlgnikule tema võlgade ümberkujundamist selleks, et makseraskusi ületada või muuta lootusetutel juhtudel võlavabastus tänasest paindlikumaks. Võlgade ümberkujundamine võib tähendada nii kohustuste ajatamist, täitmist osaliselt kui ka vähendamist. Mahuka eelnõu olulisemad võlgnikku kaitsvad põhimõtted on järgmised:

Esiteks. Loome mitmete riikide eeskujul eraldi menetluse kohtus, kus erapooletult kaalutakse nii võlgniku kui võlausaldaja kohustusi. Täna on enamus kodulaenulepinguid seotud kohese sundtäitmisega, mille alusel saab võla tekkimisel pank pöörduda ilma kohtuta täituri poole tagatise müümiseks ja nõuete rahuldamiseks. Lisaks võidakse võlgnik panna täitemenetluses maksma erinevaid kõrvalkulusid (viivised, intressid jm) suure tõenäosusega ulatuses, mis kohtumenetluses kunagi rahuldamisele ei kuuluks.

Teiseks. Tegemist saab olema isikulise võlakaitsega, mitte ühe lauaga löömisega. See tähendab, et iga laenuvõtja juhtumit käsitletakse eraldi, arvesse võetakse paljusid asjaolusid ning püütakse iga ausa võlgniku jaoks leida kõige mõistlikum lahendus makseraskuste ületamiseks.

Kolmandaks. Loome kodulaenuvõlgnike suhtes erisätte, mis annaks võimaluse pärast tagatise müümist vabastada võlgnik ülejääva võla tasumisest.

Neljandaks. Keelame täiendava tagatise nõudmise kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. Tänane võimalus lisatagatise nõudmiseks seab laenuvõtjad kaitsetumasse seisu võrreldes laenuandjatega ja muudab viimased hooletumaks laenajate krediidivõimekuste hindamisel.

Ja viiendaks. Võlavabastuses leevendame tänast kohustuslikku „tubli võlgnikuna" käitumise tähtaega üldiselt viielt aastalt kolmele, jättes samas kohtule võimaluse läheneda võlgnikele individuaalselt.

Loomulikult seisavad veel ees vaidlused detailide üle nii erinevaid huvigruppe hõlmavas töörühmas kui ka parlamendis, kuid olemas on idee, mida kaitsta.

Koduomanike kaitseks

2010-02-04

Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi on korduvalt tõstatanud plaani lõpetada koduomanike eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamine.

Ettepaneku põhjenduseks on, et just eluasemelaenude intresside tulumaksutagastus tekitas paari aasta taguse kinnisvarabuumi ja seda soodustust nautivat vaid kõige jõukamad inimesed.

Majandusanalüütikud on ühel meelel, et kinnisvarabuumi põhjustasid peaasjalikult Skandinaavia pangad, kes pakkusid üksteise võidu ülisoodsate tingimustega eluasemelaene. Asjaolul, et kodu ostmiseks võetud laenu intressidelt on hiljem iga aasta võimalik saada tulumaksutagastust, oli kinnisvara hindade buumiaegse tõusu puhul tühine tähtsus.

Praeguseks on olukord muutunud. Kinnisvara hinnad on järsult langenud. Jõudsalt on kasvanud töötus ja üldise majanduslanguse tagajärjena on vähenenud ka inimeste sissetulek. Paljud raskustesse sattunud kodu-omanikud ei suuda oma kohustusi pankade ees täita. Sagenenud on juhud, kus kodud lähevad sundmüüki ja nende endised omanikud jäävad ikkagi pankadele võlgu.

IRL on vastu

Nüüd, kõige raskemal ajal tagantjärele laenuintresside tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid. Riigil puudub selliseks käitumiseks nii moraalne, õiguslik kui ka majanduslik põhjendus. Lõppkokkuvõtteks oleks kaotajateks nii riik kui ka kodu-omanikud.

Tulumaksutagastuse tü-histamisega suurendataks koduomanike rahalisi kohustusi aastas sadade miljonite kroonide võrra, sellega tekitataks juurde hulgaliselt sotsiaalseid probleeme - kodutuse suurenemine, perede asumine ajutisele ja ebakindlale elamispinnale - ja loodaks riigile uusi rahalisi kohustusi.

IRL ei toeta eluasemelaenude intressidelt tulumaksu tagastamise tühistamist. Rahandusminister võiks selle plaani kalevi alla panna.

Seagripp võimukoridorides

2010-01-14

Nädal enne jõule esitas Wolfgang Wodarg Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele (ENPA) seagripi kohta motion'i ehk algatuse. Selliseid pooleleheküljelisi algatusi tehakse väga erinevatel teemadel. Mõni unustatakse kohe, mõnest (neid on vähemus) kasvavad ulatuslikud raportid ja väheste puhul piirdutakse temaatilise kuulamisega kas mõnes komitees või allkomitees.

Wodargi algatus lõikas enne igasuguste otsuste tegemist terava pealkirjaga "Võltspandeemia kui oht inimeste tervisele". Pärast jõule ja aastavahetust sai ENPA tervishoiu allkomitee esimehest ja nüüd juba kunagisest Saksamaa Bundestagi liikmest meediastaar. Oma hinnangutes ei hoia Wodarg värve kokku. Ta ütleb, et rühm inimesi Maailma tervishoiuorganisatsioonis (WTO) on väga tihedalt ravimitööstusega seotud ja korraldas psühhoosi. Ta nimetab seagrippi "sajandi suurimaks meditsiiniskandaaliks".

Nii nagu seagripihirm vallutas maailma meedia, nõnda lööb laineid Wodargi väide, et ravimitootjate lobby tõi meile võltspandeemia. Linnugripp, mis Wodargi hinnangul oli palju ohtlikum, tegi mõni aasta tagasi tee lahti. Nüüd piisas WTO-l pandeemia puhkemise eest hoiatada, kui riigid hakkasid kulutama kolossaalseid summasid vaktsiinide soetamiseks. Ravimifirmadele tagas see tohutu ja riskivaba sissetuleku.

Ma tõesti ei tea veel, kas või millises ulatuses Wodargi teravad süüdistused tõele vastavad. Ta on epidemioloog, kunagine Bundestagi tervishoiukomitee esimees. Seega pole ta meditsiini teemadel just teisejärguline poliitik. Ei tea, kas juhuse tõttu, aga Wodargi ajastus on hiilgav. Just praegu on inimestel ja valitsustel tekkinud tunne, et pandeemia jäi ju ära. Kõiki ohvreid ja üksikjuhtumeid kahetsedes tuleb tõdeda, et kardeti palju-palju hullemat!

Näiteks Prantsusmaa tervishoiuminister, kes novembri keskel end telekaamerate ees vaktsineerida lasi, on nüüd suure osa riiklikust vaktsiinitellimusest üles öelnud.

Kindel on see, et kaua aega ei ole ükski ENPA dokumendialgatus niisugust tähelepanu pälvinud. Kui ENPA sekretariaadist maad kuulasin, peeti väga tõenäoliseks, et Wodargi algatusest võib sündida kiireloomuline teemakäsitlus juba selle kuu viimasel nädalal assamblee talvesessioonil.

Organisatsioonile, mis kaitseb inimõigusi ja demokraatiat olukorras, kus paljud liikmesriigid neist väärtustest mühinal eemalduvad, võib võltspandeemia teema osutuda just selleks vahendiks, millega oma olemasolust märku anda ja seda õigustada. Tõsi, tegelik raport või Wodargi ettepandud "uurimine" ei pruugi viia nii üliteravate hinnanguteni, nagu ta on neid meedias esitanud.

Midagi pole teha, seekord tuleb end ENPA sessiooni eel gripiga põhjalikult kurssi viia. Ja seda üsna ootamatu ja huvitava rakursi alt. Tuleb meelde, et kui eelmine sessioon oli, levitati meil Strasbourgis ohukirja, mis soovitas kalleid kolleege jällenägemise puhul mitte emmata: eks ikka seagripikartuse pärast!

KOMMENTEERI SIIN

Isad, piim, rinnad ja lastetoitmine

2009-12-05

Imikutele on parim toit rinnapiim, selles pole mingit kahtlust. Aasta-kaks tissitamist tagab lapsele parema tervise ning nutikama pea, seegi tõsi mis tõsi. Eriarvamused algavad sellest, mis on kogu selle püha ja igati tarviliku toimingu juures täpsemalt isade roll.

Lastearst Adik Levin tundis siin leheveergudel («Isapalk ei arvesta laste huvidega», 21. november) muret selle üle, kas isade tegelemine lastega ja isade jäämine vanemapuhkusele mitte ei halvenda emade võimalusi last rinnapiimaga toita. Vaatame järgnevalt näidete varal, et see mure on tegelikult asjatu.

Uus aeg, vanad tavad

Laps tissi otsas on väga vana ja mõnus viis järglase kasvatamiseks ja seda mõnu ei tohi lasta piimapulbritootjate reklaamil ära võtta. Kui millegi vastu võidelda, siis pole see kindlasti lastega kodus olevad isad, vaid massiivne rinnapiimaasendajate reklaam, mis võib kergeusklikke õnge võtta.

Teisalt pole tissitamine ka mingi meditsiiniline protseduur. Õnneks jäid ajaloos vaid lühikeseks sähvatuseks nõuded rinnaga toitmiseks kellaaegade järgi, emal mask suu ees, ja rindade seebiga pesemine enne ja pärast «protseduuri». Hea, et veel valget kitlit ei nõutud. Jutt käib siinkohal 1960-70ndate meditsiinilisest moevoolust viia laste rinnaga toitmine range režiimi alla.

Ka praegu on mõne meediku nõudmised, et väikese beebiga justkui tohiks tegelda ainult ema, rohkem kinni ühe või teise arsti maitse-eelistustes kui seostes tegeliku imetamise «jõudlusega». Uuringud toetavad vastupidist, nimelt et isa pooldav suhtumine imetamisse ja lapse kasvatamisse on üks peamisi pikaajalise rinnaga toitmise mõjutegureid. Lisaks tagab võimalus töö- ja pereelu ühitada ka suurema loomuliku iibe ning ühtlasi pikema imetamisaja.

Nüüdsed töömudelid sarnanevad nimelt taas üha rohkem vanaaegsete ja traditsioonilistega: paljusid töid saab teha kodus või kaugtööna ja isegi ema rinnapiima kogumiseks on olemas mugavad ja lihtsad, samas igivanad lahendused. Kui siia lisada lihtsad tõsiasjad, et imik magab suhteliselt suure osa päevast, pesu peseb pesumasin ja vilja ei tule enam ise jahvatada ega reht peksta, siis näeme, et nii, nagu meie esiemadel jäi mahti kodusteks talutöödeks, jääb tänapäeva emadel kenasti aega hästikorraldatud tööalasteks tegemisteks. Ning sellel ajal võib lapse und valvata ja koduseid majapidamistöid teha ka lapse isa, isegi kui see mõte mõnes mehes hirmujudinaid peaks tekitama.

Arstide tänuväärne töö

Kui töötamisest rääkida, siis pole mulle küll selge, mille kohaselt arvestatuna töö tolmuimejaga või põrandate küürimine justkui polegi töö, sest seda tehakse ju ema «puhkuse» ajal, aga kui toosama ema juhtub mõnda põnevat teksti tõlkima või huvitava projekti jaoks ideid tootma, siis on kohe tegemist nii ränkraske tööga, et seda tohivad teha ainult mehed. Pisut ühekülgne lähenemine, ütleksin.

Ma toetan väga lastearstide tänuväärset tööd rinnapiima propageerimisel ja loodan, et selleks jääb neil üha rohkem aega. Arstidel on õigete eluviiside tutvustamisel asendamatu roll. Näiteks 100 aastat tagasi pidasid Eesti lastearstid võitlust Eestis teadmatusest levinud kombega pakkuda rinnapiima vähesuse puhul imikutele värsket lehmapiima - pisike seedeelundkond ei suutnud aga sellise võõrtoiduga toime tulla ja lehmapiimast sai valdav imikute surmapõhjus. Alles siis, kui võimalikud fataalsed tagajärjed vanematele kohale jõudsid, suudeti imikute suremust oluliselt vähendada. Võib-olla jäi nii ellu just neid ridasid praegu lugeva kena inimese esivanem.

Rinnapiim pole ka nüüdisajal täiesti piiramatu ressurss. Kõrvuti sellega, et soodustada imetamist, tuleb soodustada ka rinnapiima teket. Näiteks on meedikutelgi hästi teada, et stress vajutab piimatoodangule pidurit, ja pealegi on ema stress või depressioon lapsele «nakkav».

Kui lapsega koju jääv isa suudab tagada rahuloleva ja samas last tublisti imetava ema, miks peakski siis sellist loomulikku kooslust keelama. Ühte ja sedasama suurepärast eesmärki on võimalik saavutada väga mitmel moel, väga palju sõltub sealjuures konkreetsest lapsest, konkreetsest perekonnast, vanemate töö iseloomust, lapse ja ema tervisest, laste arvust peres, põlvkondadevahelisest sidemest, pere majanduslikust olukorrast ja veel tuhandest mõjutegurist. Las olla igal perel õigus ise valida, kuidas väikelapsele võimalikult palju vanemlikku lähedust, võimalikult pikka rinnapiimaga toitmist ja võimalikult lähedast emotsionaalset sidet pakkuda.

Valikuvõimalusi, kuidas olla õnnelik lapsevanem, on õnneks palju. Meditsiinitarkuste kõrvale lisaksin kindlameelselt, et imetamine sobib suurepäraselt mugavusi hindavatele emadele (pole vaja pudelite ega vee keetmisega jännata), lubab raha kulutada piimapulbrite asemel kas või iseendale, võtab lihtsalt maha üleliigseid kaalukilosid, laseb öösel suhteliselt katkestamatult ja voodist tõusmata magada, hoiab rinnapartii vormis ning peale muu teeb veel ema mingil seletamatult moel õnnelikuks. Tundub, et tegemist on ka isadele nauditava vaatepildiga.

Selle loo kirjutamise peamine mõte polnudki vastu vaielda väga lugupeetud pediaatrile, kes on tõesti teinud väga palju Eesti laste heaks, vaid hoopis toonitada, et lapsega kojujäävast isast on last imetavale emale palju kasu.

Intervjuu: Mida teha paisuva tööpuudusega?

2009-08-18

Iga nädal jääb Eestis tööta pea Otepää linna jagu inimesi. Kas valitsus istub ainult, käed rüpes? Selle üle arutlevad majandusminister Juhan Parts ja Mainori kõrgkooli õppejõud, Tartu ülikooli doktorant Kadi Pärnits.

•• Hiljutised statistikaameti arvud näitavad, et viimases kvartalis tõusis töötute arv Eestis 92 000-ni. Kadi Pärnits, kas teie olete rahul sammudega, mida valitsus teeb tööpuudusega võitlemiseks ja töötute olukorra leevendamiseks?

Kadi Pärnits (SDE): Sellega kindlasti rahul olla ei saa. Ega valitsusel olegi töötuse vastu võitlemiseks ühtset tegevuskava, kus oleks kõik need meetmed korralikult kirjas. Kui vaadata, milliseid signaale valitsus annab, siis eelkõige peetakse silmas ettevõtluse toetamist ja see on ka oluline. Aga pea üldse ei vaadata seda, kuidas töötud hakkama saavad ja mida teha, et töökohti säilitada ning aidata töötu uuesti tööle, kui mõni töökoht tekib. Meil on 20 000 inimest, kes saavad töötu abiraha, ja aasta lõpus lisandub neile veel 30 000. See tähendab, et 50 000 inimest on põhimõtteliselt sissetulekuta. Nendes peredes on juba praegu 30 000 last. Laste eraldi meetmetest töötute perede jaoks pole valitsus isegi rääkinud, sellest, et tasutud saaks lasteaiamaks, laps saaks sõidu kooli ja koolitoitu ka gümnaasiumiosas. Valitsus võttis vastu hästi liberaalse tööseaduse ja ise imestab ka, et tööandjad ei hoia inimesi ja lasevad lahti. See, mis aga jäi tegemata Taani seaduse kopeerimisel, on see, mis inimesest edasi saab - mis meil on koolituse jaoks valmis, mis me avalike töödega teeme, et tööharjumus ei kaoks?

•• Majandusminister Juhan Parts, miks valitsusel siis sellist plaani pole?

Juhan Parts (IRL): Tõepoolest ei ole valitsuses kinnitatud mingisugust uut paberit. Kas see paber aga eraldi hakkab kedagi päästma, on iseküsimus. Ma ei keskenduks hästi lihvitud strateegiatele praeguses rahutus olukorras, vaid ikkagi reaalsetele sammudele. Ma jagaksin valitsuse üldisema strateegia kaheks - üheks on riigi tasandi kohanemisotsused, mis lähtuvad sellest, et riik peab suutma viia kulud ja tulud tasakaalu. Sellel on kindlasti nii pikaajaliselt, aga ka lühikeses perspektiivis oluline mõju - uutele ettevõtetele ja uutele investeeringutele. Teine liin on ettevõtluse innustamise programmid. Minu arvates on õige ravim keskenduda just uute jätkusuutlike töökohtade loomisele. Mis ei tähenda, et me peaksime alahindama sotsiaalset kaitset, kui perekonnad satuvad raskesse olukorda. Oleme pakkunud palju suuremaid vahendeid toimetulekutoetusele. Nõustuda tuleb sellega, et valitsus võinuks kiiremini reageerida. Aga me oleme ka teinud seda. Juba eelmisel aastal esitasime majandusministeeriumi poolt ettevõtluse tugipaketi, mis oli suunatud krediidiprobleemide lahendamisele.

•• Milline on olnud selle efektiivsus?

Parts: Kui me räägime tugipaketist, siis arvestuslikult mõjutab see kuni 6000 töökohta. Võtame veel kas või lairiba-strateegia. Ühelt poolt loob see kohe töökohti, teisalt loob ta meile laiemaid võimalusi edaspidiseks. Hõivatuse osas olen veendunud, et praegu on väga õige aeg suunata Eesti ühiskond õppima - ümberõpe, täiendusõpe, pakkuda noortele võimalust lõpetada oma haridustee, tasemekoolituse vabastamine erisoodustusmaksust. Tulime välja ka väikeettevõtja koolitusosakuga.

Pärnits: Eesti riik on kõige viimasel kohal Euroopas aktiivsetele tööturumeetmetele raha panustamise osas, sinna kulub vaid 0,1 protsenti kogutoodangust. Need on koolitused, inimeste nõustamine, töö vahendamine, avalike tööde organiseerimine. Kõik see, mis jääb väljapoole toetuse andmist.

•• Kas teie usute ümberõppesse? Ja mida siis ikkagi õppida? Üheski sektoris pole ju seis kuigi hea.

Pärnits: Osale inimestele on lihtsalt vaja teatud tänapäevaseid oskusi, olgu või näiteks infotehnoloogia valdkonnas. Teistele tuleb uus amet õpetada, sest selge on, et selle ametiga Eestis enam tööd ei saa. Kolmandaks, paljud ehitajad ja müügimehed läksid tööle nii, et isegi keskkool jäi pooleli. Mõnele tuleb anda ka sotsiaalse aktiveerimise koolitust. Meil on paljud tööturumeetmed vananenud ja kahjuks valitsus ei reageeri ka sellele.

Parts: Millega kindlasti ei panda mööda, on üldoskused - arvuti- ja keeleoskus. Euroopa Sotsiaalfondis on vahendeid ja ma ei kujuta ette, et me ei suudaks aasta-kaks rahastada mõ-testatud täiendus- ja ümberõpet.

•• Töötutele soovitatakse, et hakaku ettevõtjaks.

Parts: See ei saa olla ainukene soovitus. Aga üks tee on kindlasti ettevõtluse variant. Töötukassa üks meede on just alustava ettevõtja toetus töötule kuni 70 000 krooni. Teine on EAS-i starditoetused. Me võtsime sealt oluliselt bürokraatiat maha. EAS peab otsuse äriprojekti kohta tegema kümne päeva jooksul - varem oli tähtajaks 45 päeva. Siis laiendasime selle kasutatavust ka Harjumaale ja Tallinna ning tõstsime starditoetuse 50 000-lt 100 000-le. Aga kui me räägime struktuursetest probleemidest, siis ettevõtlusaktiivsus on Eestis väiksem kui nendes riikides, kellega me tahame sarnaneda.

•• Kas avalikud tööd on üldse tõhus vahend?

Pärnits: Meil on selline suhtumine, et avalikud tööd ja sotsiaalsed töökohad - kui omavalitsused tahavad, siis las nad teevad. Omavalitsuste tulubaasi teades nad suurt ei tee. Avalike tööde korraldamiseks on ka finantse vaja. Siin tuleb sotsiaalfondi poole vaadata, et vajaduse korral toetada avalike tööde korraldamist. Omavalitsused võiksid eeskätt kutsuda kokku riigi-struktuure, aga miks ka mitte MTÜ-sid ja ettevõtjaid. Küsida, kellel on vaja abitööjõudu, olgu see siis sotsiaalteeninduses või metsanduses, ning maksta alampalka või sellelähedast tasu.

Parts: Suures plaanis vaadates on siin vastutus omavalitsuste peal. Tallinna linna idee rahastada korruptsiooniga tegelemise asemel teatud osa ettevõtja loodud töökoha maksumusest on päris huvitav. Avalike töödega on nii, et kui ettevõtete jaoks on suur probleem tootlikkuse tase ja kui mina majandusministrina hakkan suruma, et näiteks riigile kuuluvad ettevõtted hakkaksid efektiivsuse tõstmise asemel looma töökohti, siis see poleks päris õige. Vastasel juhul oleme kahe aasta pärast seisus, kus majandus taastub loomulikus korras, aga meil on konkurentsivõimetu ja pankrotis ettevõte.

Pärnits: Praeguseks on avalikes töödes osalemine meeletult tõusnud, seal osaleb juba üle 8000 inimese. Töötute arvuga võrreldes on see siiski väike arv ja meil oleks neid kohti vaja mitu korda rohkem.

•• Varsti hakkab pärale jõudma must november, mil töötuskindlustushüvitis saab otsa ja maksmist ootavad sügisesed suured küttearved. Mida sellises seisus oleks riigil vaja esmajoones teha?

Parts: Meie esimene strateegiline pilk peab olema suunatud uute ettevõtete, uute investeeringute tulekule. See loob töökohti. Teine on hõivatuse küsimus. Ümber- ja täiendusõppe küsimused puutuvad siia. Ja kolmas on rahaline toimetulek. Poliitiline debatt peaks meil keskenduma toimetulekutoetuse piisavusele.

Pärnits: Kõige kiiremas korras tuleb toimetulekutoetuse määr üle vaadata, samuti need olukorrad, millal seda maksta. Põhiline on ikkagi see, et töö kaotanud perede lapsed ei satuks paari-kolme aasta jooksul süvavaesusesse. Töötute koolituse korraldus tuleb viia vastavusse praeguse olukorraga - inimesed ootavad praegu koolitusi kuude viisi.

Kolmas märksõna on kodu. Neile, kes on kaua maksnud oma kodu eest ja enam ei jaksa, tuleks seaduse järgi vormistada üürileping nii, et talt poleks võimalik kodu ära võtta.

•• Töökohtade loomise osas lubas Isamaa ja Res Publica Liit luua oma plaaniga „Tööd Eestile!" 20 000 töökohta. Millal need tulevad?

Parts: Neljapäeval toimus Ericssoni tehase avamine Tallinnas, mis on otseselt seotud teatud sammudega IRL-i kavas. Loomulikult ei saa IRL otsustada Ericssoni juhatuse eest, kuhu investeerida. Aga asjaolu, et me tulime jõuliselt välja lairiba-strateegiaga, asjaolu, et meil on tehnoloogiainvesteeringute programm, asjaolu, et me suutsime personaalselt suhelda otsustajatega - on tööplaanis sees.

•• Riigid on kriisis hakkama saanud erinevalt. On meil kelleltki midagi õppida?

Pärnits: Me peaksime palju võtma eeskuju Põhjamaadest, kes sellest olukorrast tulevad paremini välja, aga tuleb tunnistada, et meie maksubaas ja riigi paksus on hoopis teistsugused. Kui me tahame inimestesse investeerida, siis me ei tohiks lasta miljardeid tuulde. Peame oma maksubaasi üle vaatama, ja pole midagi teha: kes rohkem teenib, peab ka rohkem maksma.

Kuidas me päästame sündimata lapsed?

2009-07-06

Viimase eelarvelõike menetlemisel Riigikogus äratas tähelepanu opositsiooni ettepanek kärpida vanemahüvitise ülempiiri poole võrra - 30 000-lt kroonilt 15 000-le. Signaal oli seda teravam, et ettepanek leidis rahanduskomisjoni toetuse, ehkki paar päeva hiljem otsustas suur saal teisiti. Küsimus pole ju selles, et vanemahüvitist üldse kärpida ei saa või et vanemahüvitise lage ei saa allapoole tuua. Küsimus on ulatuses. Kaotada oodatud summast 10 või isegi 20 protsenti on üks asi, aga kaotades poole, jääb üle loota, et kaotaja pole end sidunud suure pangalaenuga. Tõsi, võrreldes pikaajalise töökaotusega on sellised kaotused veel „leebed", aga hädasolija jaoks on see halb seletus.

Mäletatavasti oli vanemahüvitise lagi suurte debattide objekt juba siis, kui vanemapalk esmakordselt seadustati. Kindlasti saanuks lagi ka madalam olla, aga toonaste otsuste järgi on arvukad pered viimaste aastate vältel oma tulevikku vaatavaid otsuseid teinud ja mis tahes kärpeotsused on täna palju ebameeldivamad kui toona. Noored pered on laiendanud elamispinda, arendanud mugavusi ja võtnud laenu, lootes ja uskudes riiki, kes ütles, et laste sünniga ei tohi nende majanduslik olukord sugugi halveneda.

Siit jõuame palju sügavama probleemini. Mis on vanemahüvitise eesmärk? Sündivuse ergutamine - jah! Aga oleme täpsemad - lapsed sünnivad armastusest ja sugutungist, mitte vanemahüvitisest. Näiteks XIX sajandil polnud kümnelapselised pered haruldased, aga vanemahüvitist ei maksnud keegi. Arstiabi oli kehv ja laste suremus tänasega võrreldes väga kõrge. See oli teine aeg ja ühiskonnatüüp, loomulikult! Nüüd asjad nii lihtsalt ei käi, inimeste väärtused ja nõudmised elule on teised. Seega on vanemahüvitis selleks, et ajal, mil väärtushierarhias nähakse esimestel kohtadel eneseteostust ja materiaalseid vajadusi, ei jääks lapsed sündimata.

Laps on mehe ja naise suhte spontaanne tagajärg ja elu edasi viiv väärtus. Nii on see ikka olnud, kuid iga kultuur ja ajastu annab asjade käigule oma pitseri. Tegelikult toimub tänapäeval laste sünni kaalutletud ajatamine. Enne oodatakse suure hulga n.-ö. kaalutletud väärtuste realiseerimist. Need on Haridus, Töö, Palk, Auto, Eluase, Eneseteostus, Vabadus, Hedonism, Glamuur ja teised. Kirjutan need suure algustähega - nad on nagu ühe pere iseloomult erinevad lapsed. Nad kannavad küll erinevaid väärtusi, kuid neil on ühine joon, mis sageli viib laste sünni ajatamisele. Midagi pole teha - meil pole küll heaoluriigi elatustaset, kuid oleme harjunud seadma endale kõrged standardid. Ja mida kõrgem on vanemapalga ülempiir, seda selgemalt on see suunatud kaalutletud väärtusi teostavale sihtrühmale.

Iga üksiku risk on see, et kaalutlemine kestab ja kaalutletud väärtusi realiseeritakse seni, kuni enam lapsi ei saada. Ehkki vanemahüvitise mõju osas demograafiale ei ole teadlased ja poliitikud sama meelt, ei saa suurimgi skeptik eitada, et tegemist on tugeva meetmega. Kuid nüüd oleme silmitsi olukorraga, kus riigil on mitmes valdkonnas raskusi lubaduste täitmisega. Majanduskasvu ja julgete laenude kaardimaja variseb paljude jaoks kokku ja lapsed võivad taas sündimata jääda. Kartuse kõrval, et vanemahüvitis väheneb, on veel suuremad hirmud - kartus kaotada töö, kartus panga ees ja lõpuks stress. Kasvav ebakindlus pärsib nii reproduktiivset käitumist kui ka paarisuhete koospüsimist.

Vanemahüvitis on abivahend, mitte võluvits. Probleemi juured on mujal. See on kaalutletud väärtuste ülekaal inimeste peades. Majanduskasvu tingimustes võttis see tugevalt materiaalse, et mitte öelda hedonistliku suuna. Nüüd on maandumine seda valusam, aga tegelikult me kaotame oma raha, mitte vajadusi. Põlvkond, kel lapsed majanduskriisi tõttu sündimata jäävad, kogeb oma valearvestust taas teravalt pensioniikka jõudes, sest siis napib neid, kes ühiskonnale rikkust ja pensionäridele heaolu loovad.

Mulle on tugevalt mällu sööbinud ühe optimistliku vanainimese ütlus: „Minu parim pensionisammas on mu lapsed." Nii ongi. Selleni jõudmiseks tuleb aga mõnelgi meist aru saada, et lapsed saavad sündida ja kasvada ka kitsamates oludes ja väiksemates korterites. Erinevalt liisinguautost ja laenukodust ei saa meie lapsi meilt keegi ära võtta. Ja ainelisest heaolust olulisem on vanemate võime anda neile eluks kaasa inimlikud väärtused.

Eesti riik on teinud põhimõtteliselt õigesti, püüdes vanemahüvitisega laste saamist tagant tõugata. Kasvuaja liigoptimistlike otsuste hulgas on vanemahüvitise rakendamine kindlasti üks kõige mõistlikumaid.

Hiljuti tõusis esile veel üks lastega seotud teema - lapse eest täiendava hääle andmine valimistel. See idee on viimase kümne aasta jooksul ikka aeg-ajalt ringelnud, kuid vastukaja pole kunagi olnud nii elav ja positiivne kui nüüd. Pean tunnistama, et kuulun pigem kahtlejate kilda, sest probleemide ja segaduse hulk, mida sellise uuenduse jaoks nii siseriiklikus seadusandluses kui ka rahvusvaheliselt lahendada tuleb, pole just väike. Võib ette ennustada näiteks süüdistuse valimiste ühetaolisuse põhimõtte rikkumisest. Samas ma mõistan, miks see idee praegu nii hästi töötab. Me otsime vanemahüvitise kõrvale või asemele uut, mitterahalist stiimulit, mis laste saamist väärtustaks. Idee võib olla rabe, kuid on hea, et inimesed uusi teid otsivad. Vajame endiselt laste väärtustamist - igaüks eraldi ja Eesti ühiskond tervikuna.

Raha vedeleb maas

2009-05-30

Viimasel aastal maailma tabanud majandus- ja finatskriis on sundinud ka Eesti valitsust otsima kokkuhoiukohti, kärpima kulusid ning leidma täiendavaid tuluallikaid. Eriti valusad on arutelud, kui jõutakse järjega tervishoiu rahastamiseni. On teada, et üldine kriisisituatsioon loob soodsa fooni tervisehädade tekkeks ja süvenemiseks. Samas laekub maksuraha vähem ning kulutusi tuleb koomale tõmmata.

Lahendades tänaseid probleeme on tahaplaanile jäänud sammud, mida oleks vaja teha mõeldes homsele. Julgen väita, et raha vedeleb maas ja me ei korja seda üles. Õigem oleks küll öelda, et raha vedeleb pudelis...

Eestis tarbitakse alkoholi väga palju ja liigtarbimisest tulenevad majanduslikud kahjud on suured. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkoholitarbimine üle 6 liitri elaniku kohta tõsiseid tervisekahjustusi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme kogu ühiskonnas. Eestis tarbitakse iga elaniku (imikud ja raugad sealhulgas) üle 12 liitri puhast alkoholi, kusjuures maha on arvestatud turistide ostud ja lisatud eeldatav salaalkohol. Seega on Eesti ühiskond asunud end rahvana hävitama. Kui sotsiaalsed kahjud tunduvad sageli raskestihoomatavad, siis rääkigem numbrite keeles.

Inglismaal viidi läbi põhjalik analüüs alkoholi kahjude kohta. Kui tulemusi kohaldada Eestile, siis alkoholist põhjustatud majanduslikud kahjud - kuritegevusest, töö tootlikkuse langusest, vigastustest, haigustest, surmadest jm teguritest - ulatuksid 10 miljardi kroonini aastas. Tähele tuleb panna seda, et Inglismaal tarbitakse alkoholi 8 liitrit elaniku kohta, Eestis aga 12 liitrit, mis lubab arvata, et majanduslik kahju Eestis on veelgi suurem.

Alkoholi liigtarbimisest tulenev kulu Eesti ravikindlustusele oleks ligikaudu miljard krooni. Seda olukorras, kus haigekassa aasta eelarve on 12 miljardit ning vaidlused käivad ka mõnekümnemiljoniliste kokkuhoiukohtade üle.

Palju on eelarvekärbete puhul olnud jutuks siseturvalisuse tagamise vajadus ning proovitud võimalikult vähe kärpida politseile kulutatavat raha. Kui kasutata jällegi inglaste analüüsi võib eeldada, et Eestis on alkoholiga seotud kuritegude ja avaliku korra rikkumisega seotud majanduslik kulu üle 4 miljardi krooni, kusjuures sellest miljard kulub kriminaalala töötajatele. Seda olukorras, kus kogu Siseministeeriumi haldusala eelarve on ligikaudu 7 miljardit krooni.

Vaatame, kuidas on lood napsumehe tuntud naljaga, et viina joomine on aateline tegu, kuna see täidab riigikassat aktsiisirahaga. 2007. a oli Eestis otsene alkoholi liigtarbimisest tingitud majanduslik kahju hinnanguliselt üle 10 miljardi krooni, alkoholiaktsiisi laekus riigi eelarvesse 2,3 miljardit krooni. Seega ületab otsene kahju neli korda aktsiisist laekuvat tulu. Veelgi karmima hinnagu on andnud 2006.a Euroopa Komisjoni raport, kus väidetakse, et Euroopas ületavad otsesed kahjud aktsiisitulusid üle 10 korra. Tuletan meelde, et see on hinnang Euroopa keskmisele. Eestlane kahjuks tarbib alkoholi keskmisest rohkem, kusjuures kahjusid võimendab eestlastele kalduvus tarbida korraga suuri koguseid kanget alkoholi.

Aga kui keegi arvab, et rahanumbrid on liiga tühised kategooriad, siis lisan, et eeldatavalt kannatab Eestis vägivalla ja ahistamise all alkohoolikute peredes kuni 30 000 last!

Kuniks riik otsib tõhusamaid meetmeid viinakuradi ohjeldamiseks, seni tasub igaühel meeles hoida mitu lihtsat asja.

Esiteks. On tõestatud, et alkoholi sage tarbimine enne 21. eluaastat suurendab oluliselt alkoholisõltuvuse tekke ohtu - selle ajani on maksa ensüümsüsteemid bioloogiliselt kergesti kahjustatavad ning see viib raskesti allasurutava vajaduseni pidevalt juua.

Teiseks. Aju osa, mis määrab mõtlemis- ja analüüsivõime ning mälu, areneb kõige kiiremini 10. ja 21. eluaasta vahel ning alkoholi tarbimine selles eas kahjustab otseselt neid aju funtsioone kogu eluks.

Kolmandaks. Eesti meeste lühikese eluea põhjuseks pole mitte müstiliselt kehv inimtõug vaid see, et noored mehed tapavad ennast või üksteist purjus peaga ära või juuakse ennast sõna otses mõttes surnuks.

Eesti Nokia ehk kuldmune munev kana

2009-05-25

Ei ristisõdalased ega kommunistid osanud eestlase hinge pugeda. Esimesed ei suutnud maha müüa taevases elus õndsust tõotavat ristiusku, teised maapealset õiglust lubavat kommunismi. Hoopis edukamad on rahausu kuulutajad.

Üks rahausu kujukas näide on müüt, et lapsi saab raha eest osta, müüt vanemapalga abil viljastatud jõukatest naistest.

Poole aasta jooksul kolmandat korda ette võetud riigieelarve kärpimine on koalitsioonipoliitikutele saanud rutiinseks tööks. Kust korra juba võetud, sealt võetakse veel. Mis kärpimise mõttes pühaks kuulutatud, see jääb pühaks. Vanemahüvitis sealhulgas.

Mis sellest, et vaatamata massiivsele ajupesule palgaliste kirjutajate ja düsgraafikutest blogijate poolt usub vähe lugejaid iga päev korrutatavasse väitesse «Vanemahüvitis muutis Eesti iibe positiivseks».

Eesti kõva valuuta

Aga kui tõesti muutis, siis on seda tulemust sobiv müüa kui Eesti Nokiat! Sest mis on arenenud riikide suurim mure järgmisel veerandsajandil? Rahvastiku vananemine ja selle mõju majandusele ning ühiskonnaelule.

Ees ootab nii sotsiaalkulude kasv kolmandiku või poole võrra kui ka hüpe üldises maksukoormuses. Tänaselt kolmekümnelt protsendilt viiekümnele. Pensioni-, ravi-, hooldus- jms kulud. Lasteaedade hooldusasutuseks ümber ehitamine, ühistranspordivõrgu laiendamine, kogu avaliku ruumi barjäärivabaks kohandamine.

Pikk rida asju, mis kõik kokku hammustavad eelarvest suure ampsu.
Kui meie teame lahendusi, kuidas vana maailma ähvardavast demograafilisest kriisist päästa, siis selline teadmine on kõva valuuta. Selle leiutise eest saab tunnustuse, mis muudab Mart Laarile antud Friedmani preemia nagu maanaiste seltsi aukirjaks. Armas ja asjaarmastajalik.

Muidugi, enne kui turule minna, peaksime kindlad olema, kas «tootearendus» on piisav ja kaup müügiküps.

Sama vanemahüvitis on omal moel kasutusel nii lähemal (Läti, Leedu, Põhjamaad) kui ka kaugemal (Saksamaa), aga nii otsest seost raha ja lapsetegemise vahel, nagu meil väidetakse kehtivat, pole kusagil täheldatud.

Teadus löögi all

Tõsi, rahvastikuteadus, nagu teisedki ühiskonda kirjeldavad distsipliinid, on kehv teadusharu. Reaalteaduslikke 2 + 2 = 4 tõdesid on sotsiaalteadustes napilt.

Üks tunnustatud ja ajas järele proovitud (tinglikult võib öelda, et absoluutne) kontseptsioon kuulutab, et «JÕUKATE naiste viljakus suureneb suhteliselt hea konjunktuuri aegadel, VAESTE naiste oma halva konjunktuuri perioodil». Ja vastupidi.

Kui see üsnagi arusaadavalt formuleeritud seaduspärasus tundub lugejale ikkagi keeruline, siis võib selle igapäevakeelde tõlkida.

See oleks siis nii: esiteks, majanduskriisi ajal on riigil odavam lapsi «osta» vaestelt peredelt, ja teiseks, majandusliku õitsengu ajal on rikastelt «lapsi osta» lausa mõttetu.

Aga teadus on ju tõestanud, et vanemahüvitis on õhutanud kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga naisi sünnitama, hüüab nüüd tõde kalliks pidav lugeja. Tuhkagi ei ole! (Eesti) teadus on kontrollinud eespool refereeritud üldtuntud seaduspärasuse kehtivust.

Vanemahüvitist hakati maksma ajal, kui majandus rühkis juba tempokalt ülesmäge. Tänaseks on fikseeritud tendentsid, s.t kõrgema hariduse ja sissetulekuga naiste viljakuse kasv oli majandusliku tõusu toel juba ammu alanud!

Küsimus on pigem selles, kas kriisi süvenedes peavad jõukamad eesti pered laste soetamisel samasuguse pausi nagu kihikaaslased mujal maailmas või mitte. Kui ei, kui sündimus Eestis rühib endiselt ülesmäge, siis on üks oluline demograafia seaduspärasus ümber lükatud. Ja Reformierakonna sisevalimistel võitjaks (vanemahüvitise idee autoriks) kuulutatud asjamees võib saabuvate (teadus)preemiarahade tarbeks uue konto avada.

Emade usaldushääletus

Et «teaduseksperiment» vanemahüvitisega oleks puhas ja plekita, ei tohiks enne majanduskriisi möödumist väljamakseskeemi kuidagimoodi muuta.

Või siiski. Vanemahüvitise pooldajad tavatsevad sellest rääkida kui lepingust riigi ja kodaniku vahel. Lepingu sisuks on teatud kindla summa maksmine väikelapse emale. Praegu jääb vanemahüvitis 18 kuu jooksul 4350 ja 30 729 krooni vahele.

Pole saladus, et lastehoiukohti napib, riik on kaks aastat tagasi omavalitsustele pakutud abikäe tasku tagasi toppinud ja hoiab seal olevast rahakotist kramplikult kinni. Sellises olukorras on hoopis mõistlikum juurutada mujal kasutatavat paindlikku hüvitiseskeemi.

Tahad, võta oma 78 000 kuni pool miljonit (18 x 4350 ja 18 x 30 729 krooni) pooleteise aasta jooksul välja ja vea last suvalisse linna otsa antud lasteasutusse.

Kui tahad, pikenda hüvitise saamise ja lapse kodus hoidmise aega kahe aastani, kuid kuusumma on siis 75 protsenti arvestuslikust määrast (3500 kroonist 23 000 kroonini kuus, kokku ikka 78 000 kuni pool miljonit).

Kui tahad, pikenda kolme aastani, kuusumma on 50 protsenti (kahest tuhandest 15 000 kroonini kuus, kokku jällegi 78 000 kuni pool miljonit).

Kui emad nii käituvad (pikendavad oma vanemapuhkuse aega), siis on see ühtlasi usaldushääletus seadusesse vastava korrektiivi teinud erakonnale või koalitsioonile. Võib ennustada, et usaldushääletusel on aktiivsemad pigem 4300-kroonise vanemahüvitise saajad! Aga nendegi usaldus võiks tänases Eestis hinnas olla!
Lihtne, Watson, ütleks selle peale meisterdetektiiv!

Kas naise amet peab olema palgaline?

2009-04-29

Vargamäe Andresel ja Pearul oli elu lihtne - tööd tehti koos perega ning vajadusel palgati appi mõned sulased-tüdrukud või kutsuti saunamees kraavi kaevama. Keegi ei muretsenud pensioni, haigushüvitise või puhkuseraha pärast. Ja kui peremees vanaks jäi, anti talu järeltulijatele üle.

Praegugi ei ole talupidamise vorm kuhugi kadunud, sotsiaaltagatiste teemad on aga igas taluperes pidev kõneteema. Kes maaeluga vähegi kursis on, teab, et ka tänapäeval on talumajapidamises ametis terve pere, kuigi juriidiliselt kuulub majapidamine ühes loomade ja masinapargiga peremehele. Viimane on tavaliselt oma ettevõtlusvormiks valinud füüsilisest isikust ettevõtja staatuse. Põhimõtteliselt võiks ju talumajapidamine olla ka osaühing või aktsiaselts, mille aktsiad börsilegi viidud, kuid see ei oleks enam traditsiooniline talu.
Talu Eestis ei ole ainult kui tootmisüksus, vaid ka kultuuripärandi edasikandja ja rahvuslike traditsioonide talletaja ning vastutustundliku omanikrahva kujundaja.

Heameel on tõdeda, et traditsiooniline talupidamine on Eestis jätkuvalt olemas, hoolimata sellest, et suur osa põllumajandusest on koondunud endistest majanditest välja kasvanud suurettevõtetesse.

Kuigi globaliseerumine on paratamatu, peaks riik seisma hea selles eest, et efektiivse suurtootmise kõrval säiliks ka talupidamine.

Seetõttu on põllumajandusministeeriumil ettevalmistatud seaduseelnõu mitmete sotsiaal- ja tulumaksu ning pensionikindlustusega seotud seaduste muutmiseks, et parandada kogu talupere sotsiaalseid tagatisi.

Praegu peab talunik, kes tahab näiteks oma abikaasale tagada ravikindlustuse, kaasa tööle võtma. Nii tekitatakse perekonnas olukord, kus kaks ühe asja eest väljas olevat inimest peavad omavahelisi suhteid hakkama reguleerima lepingulises vormis.

Peresuhetele lisanduvad formaaljuriidilised töösuhted ehk «abielulepingule lisandub tööleping». See ei ole eluterve suhe ning sellist olukorda tuleks vältida. Sotsiaalmaksu tasumise kõrval on oluline ka talupere liikmetele penisonikindlustuse tagamine.
Sotsiaalseid tagatisi vajavad ka talupere täisealised lapsed, kes tihti on samuti majapidamises täiskohaga tööl. Kui me kogu talupere üheskoos töötamist ei soodusta, on tulemuseks olukord, kus talu ei ole enam kellelegi üle anda, sest selle noorpere on linna põgenenud ning oma elu mujale rajanud.

Talus, erinevalt äriühingust, vahetub omanik enamasti üleandmise ja pärimise teel, mitte ostu-müügi tulemusena. Siit tulenebki teine lahendust vajav probleem. Kui peremehel tekib vajadus majapidamine koos sinna kuuluva varaga noorematele järeltulijatele üle anda, toob see kaasa hulga paberimajandust ja tulumaksu tasumise kohustuse.

Nii muutub üleandmine ja edasiarendamine aga majanduslikult ebarentaabliks. Just seetõttu tuleb muuta ka tulumaksu korda talu kui tervikvara üleandmisel nooremale põlvkonnale.

Talupere sotsiaalsed tagatised on aktuaalne teema kogu Euroopas, kus põllumajanduslik tootmine toetub valdavalt taludele. Seetõttu ei ole imestada, et sarnaste probleemide kiire lahendamise vajadust on rõhutanud ka Euroopa Komisjon. Komisjon on oma analüüsides välja toonud, et märkimisväärne hulk naisi osaleb aktiivselt oma abikaasast füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusega seotud tegevuses, saamata samas väärilist kaitset ja tunnustust. Euroopa Komisjon on välja töötanud ka vastava Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi.

Nimetatud probleemide lahendamiseks Eestis on põllumajandusministeeriumis välja töötatud sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse, ravikindlustuse seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille oleme välja saatnud rahandus- ja sotsiaalministrile seisukohavõtuks.

Kuidas viiulimängust ära elada ehk hädaabitöödest

2009-04-29

Eesti Panga nõukogu liige Raul Eamets kirjutas tähelepanuväärse pealkirjaga «Rohutirtsu ja sipelga lugu» artiklis (PM, 8.09.2006): «...tarbimisele rajatud majandusõitseng ei kesta kaua.

Et pillerkaarile ei järgneks katastroof, tuleb muuta inimeste mõtteviisi ja valitsuse poliitikat. Praeguse majandusideoloogia raames on siiski raske lahendust näha!»

Näiliselt kriitilistele väljaütlemistele vaatamata oli artikli alltekst optimistlik. lõppude lõpuks on igas metsatukas sipelgapesa, kus ritsikal oma pillerkaarijärgset pohmelust välja magada.

Paraku on tänane olukord palju mustem kui teadmamehe aastatetagune ennustus. Talv (majanduskriis) algas käredate külmakraadidega (järsu majanduslangusega), sipelgas tõmbas ennast koomale ja tegi rohutirtsule ruumi (kodanikud vähendasid eratarbimist).

Selle asemel, et lasta kohusetundlikel putukatel kevadeks kosuda, jätkas rohutirts oma joobnud jorutamist (tahaks kogu aeg sellises kriisis elada!).

Halveneb ka Tartus

Kuigi jutt kriisist kui ütlemata mõnusast asjast on pisut vaibunud, asendab seda mantra kriisist kui võimalusest. Kodanikud ja ettevõtjad pidavat oma senise elukorralduse «üle vaatama». Riik ja omavalitsused, kelle loidus kriisi toitis, vaatavad tuimalt ja tummalt erasubjektide siplemist pealt.

Üks pooltõde, mida ajakirjandus kommunaalpoliitikute järel püüdlikult kordab, on see, et töötus ei ole Tartus probleem. Juba on, ja olukord halveneb kiiresti. Eestis, ka Tallinnas, on registreeritud töötute arv kasvanud aastaga kolm, Tartus neli korda.

Rusikareegli järgi on iga registreeritud tööotsija kohta 1-2 registreerimata isikut - Tartus siis tänavu esimeses kvartalis vähemalt 5500 meest-naist. 2008. aasta viimases kvartalis oli Tartus 50 600 töötajat, seega on täna 10 protsenti tööjõust rakendamata. Tallinnas on seis umbes samasugune, ääremaadel halvem.

Kümnest protsendist suuremat töötust peetakse üldjuhul ärevusttekitavaks, olukorraks, kus ühiskonna sisemine tasakaal võib kaduda.

Kuigi kriisireguleerimise võtmed on Washingtonis ja Frankfurdis (Euroopa Keskpanga kodulinn), mitte Tallinnas, ei saa meie keskseid majandus- ja rahandusorganeid siiski käsitleda täiesti kasutute ja võimetutena.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees kirjutas 16. aprilli Postimehes, et meie märksõnadeks peab olema innovatsioon ja tehnoloogia, mitte trammikoristus ja metsahooldus. Raske vastu vaielda.

Tõsi, värske sotsiaalminister püüdis oma hiljutise visiidiga anda kvaliteedimärki just sellele «metsahooldusele» ehk Tartu plaanile rakendada 50 inimest kevadkoristusel.

Sisult sotsiaalabi

Hädaabitööde korraldamisel on Tartul suur kogemus. Emajõe-äärsed puiesteed ja kaldakindlustused, nii mõnigi kivisillutise jupp, Petseri raudtee teetamm - nende ja paljude teiste 1930. aastate rajatiste ehitajate hulgas olid kõrvuti oskajad mehed ja hädaabitöölised.

Hädaabitööd on viisakas sotsiaalabi andmise vorm. Sel moel ei saa keegi piisavalt elatusvahendeid, ei leia alalist töökohta, ei edenda innovatsiooni ega arenda tehnoloogiat. Reha, labidas, kirves ja saag. Kogu lugu.

Aga avalik sektor tööandjana on ja jääb alles ka tulevikus. Niisama paratamatu, kui on erasektor heaolu loojana, on avalik sektor sotsiaalsete protsesside mõjutajana ja klassirahu loojana.

Üle-eelmisel reedel Tallinna lauluväljakul tutvustatud «Tallinna linna abipakett linnaelanikule ja ettevõtjale» kannab just sellist mõtet. Selles paketis on tubli annus propagandat ja ülepakutud optimismi - need asjaolud võiksid selgitada ajakirjanduse üksmeelset leigust teema vastu.

Kuid on ka palju ratsionaalset ja Tallinnast kaugemalgi ellu viidavaid asju. Näiteks ühissõidukitesse jõhkravõitu jänesepüüdjate asemel piletikontrolöride (piletimüüjate) palkamine võiks korda parandada ja ühistranspordi mainet natuke tõsta.

Abipaketi nime kandvasse dokumenti on koondatud ettevõtmised, mis mujal kannavad lokaalse tööhõiveleppe (lepingu) nimetust. See (lokaalne tööhõivelepe) on riigi, omavalitsuse, ettevõtjate ja kodanikuühenduste esindajate ühine arusaam tööturu hetkeseisust, ressurssidest ja arengusuundadest.

Tõsi, näiteks ettevõtjate roll jääb Tallinna algatuse puhul ebaselgeks ja lõpptulemusena ei pruugi nad soovitud mahus sotsiaalseid töökohti luua. Kuid Tallinna algatus väärib tähelepanu.

Vajame kokkuleppeid

Näiteks noorte majandusharidus ja selle tulevik on teema, mida sobiks arutada 1. mai mõttetalgutel. Praegune seis, kus uute ettevõtjate hulgas on noori vähem, kui neid on SMS-laenu sissenõudmisega tegelevate firmade võlgnikelehtedel, räägib pigem majandushariduse puudumisest.

Samasugune kurb pilt vaatab vastu tööturukoolituse strateegiatest. Keda koolitada, kas turismikorraldajaid, keevitajaid, meditsiiniõdesid? Ilmselt mitte ühtegi neist erialadest. Pigem on otstarbekas anda üldisi universaalseid teadmisi, mis on vajalikud erinevatel elualadel.

Milliseid nimelt ehk milline on Eesti riik näiteks viie aasta pärast, see vajaks jällegi teatavat ühiskonnasisest kokkulepet.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei pruugi avaliku sektori kohandumine tööturu muutustega olla sugugi aeglane ja vaevaline. Näiteks Rootsis kaotas 1990. aastate majanduslanguse algusaegadel töö 500 000 avaliku ja 150 000 erasektori töötajat.

1992-94 riiki juhtinud Carl Bildti konservatiivne valitsus kärpis ülepaisutatud ametnikkonda ja samas toetas vabanenud spetsialistide rakendamist erasektoris.

Eelarvekärped ja erasektori tööhõive edendamine samal ajal on ühe medali kaks külge. Kaitsepoliitika kavandamisel oleme loobumas ebarealistlikust sajaprotsendilisest NATO-kaardist ja tunnistame osapoolte ühiste pingutuste paratamatust.

Samasugune arusaamine peaks jõudma ka majanduspoliitikasse. Et selle kujundamisel on oma osa nii ülemaailmsetel rahandus- ja poliitikakeskustel kui ka pealinnadel ja kohalikel algatustel.

Töötuse ravivõimalused

2009-04-03

Tööpuudusest rääkides oleks oluline ennekõike säilitada kainet meelt. Liigne eufooria ja ootuste üleskütmine, justnagu saaks riik ettevõtjate eest töö ära teha ja ise kamaluga töökohti luua, kuulub utoopia valdkonda. Näiteks Soome üritas kurikuulsa lama ajal 1990. aastate alguses ajada vägagi aktiivset ja rahamahukat tööturupoliitikat, ometi tõusis tööpuudus paari aastaga kuus korda ja jõudis 20 protsendini.

Teisalt ei ole kindlasti kohane väita, et riik istugu käed rüpes ning vaadaku pealt, kuidas muserdus ja vaesus maad võtavad. 100 000 või enama inimese töötuks jäämine selle aasta lõpu seisuga on kindlasti rahvuslik traagika. Riik, kes seda lihtsalt pealt vaatab, on amoraalne.

Hoida nina vee peal

Lühiajalises plaanis tuleb rakendada jõuliselt ettevõtlust soodustavaid ja toetavaid meetmeid. Tuleb aidata hoida nina vee peal nendel ettevõtetel, kellel on kindlasti potentsiaali edasi tegutseda ning pürgida ka eksportturgudele, kuid kes ei pruugi kõrvaltoeta lihtsalt aastat-paari üle elada.

Teiseks ei saa püssi põõsasse visata ka välisinvesteeringute siia-meelitamise osas. Selles asjas on oluline aga muuta suhtumist ning tegutseda välisinvestorite Eestisse meelitamiseks senisest oluliselt paindlikumalt ja agressiivsemalt.

Kolmandaks, ka ümberõppeks mõeldud raha kasutamist võiks siduda ettevõtjate pingutustega töökohtade säilitamisel.

Pikemaajaliselt ja ette mõeldes on oluline, kuivõrd hästi suudame sihistada ümber-ja täiendusõppe süsteemi. Just nimelt sihistada, sest ohud möödatulistamiseks on küllalt suured. Ümberõppe osas liigub ringi küllalt palju mütoloogilist mõttemalli - ? la võtame 2000 töötut ärijuhti ja koolitame nendest keevitajad. Paraku päriselu siiski nii skemaatilisi lahendusi ei seedi.

Töö kaotanud valgekraede ehk tippspetsialistide puhul on pikaajalise töötuse risk paratamatult väga kõrge, sest kvalifikatsioonile vastav töökoht ei pruugi terendada niipea ning endise kõrgepalgalise suunamine lihttöödele jääb paraku kauniks retoorikaks, mis reaalsuses ei tööta. Järelikult on kriitilise tähtsusega küsimus, kuidas vältida just kõrge kvalifikatsiooniga töötajate moraalset ja sotsiaalset laostumist, sest uue tõusu alguses oleme ilma nende abita oluliselt nõrgemad. Selles mõttes tähtsustaks mina ümberõppe programmides just kõrge profiiliga täiendusõpet, nagu näiteks, keeleõpe ja arvutioskuste täiendamine. Lihtsalt öeldes tuleb säilitada selle segmendi moraal ja elujõulisus seniks, kuni taastub hõive nende endistes sektorites või siis vähemasti selle hetkeni, kui me juba teame, millistes valdkondades uus tõus terendab ja kelleks me neid inimesi täpselt ümber õpetame.

Ümberõppe seisukohalt on kindlasti oluline ka kasutada maksimaalselt kriisi pakutavat võimalust - suunata rohkem Eesti inimesi ettevõtlusradadele. Otsesed meetmed, mida riik seni selles suunas ette on võtnud, nagu Kredexi stardilaen, tööturuameti toetused, innovatsiooniosak vms, on vajalikud ja nendega tuleb edasi minna.

Kvaliteetsem kutseharidus

Töötuse puhul peame kainelt arvestama ka selle sotsiaalseid tagajärgi ja seda, millise sihtrühma jaoks on löögid valusaimad. Kõige teravam on noorte töötuse küsimus. Seniste kogemuste põhjal võib väita, et noorte tööpuudus ulatub kaks korda kõrgemale tööpuuduse üldtasemest. Selle sotsiaalne hind läbi kuritegevuse kasvu ja sotsiaalse võõrandumise on ühiskonna jaoks pikaajaliselt kuratlikult kallis. Kesksed lahendused peituvad haridussüsteemis. Oleme palju rääkinud kõrghariduse mittevastavusest tööturu ootustele, kuid statistikat vaadates on hoopis teravam probleem kutsekoolide lõpetanute suutmatus tööturul sobivat ametikohta leida.

Järgnevatel aastatel on riik planeerinud paisata kutseharidusasutuste nüüdisajastamiseks miljardites Europa Liidu raha. Eeldame, et see annab ka olulise tõuke kutsehariduse kvaliteedi kasvule. Kuid tasuks avalikkuses varakult diskuteerida ka radikaalsemate lahenduste üle. Võimalik, et tuleks rakendada noorte maksusoodustusi ja teha nende palkamine tööandjatele odavamaks. Kuid kaaluda tasub ka ajutiselt seda, et piirata pensionäride juurdepääsu tööjõuturule. Seda rakendavad mitmed Euroopa riigid niigi, mitte ainult kriisi tingimustes.

Tuleb hoida ja luua töökohti

2009-03-30

Eesti ekspordis ja tööstustoodangu mahus toimunud langus on olnud nii ulatuslik, et kaksipidimõistmiseks ruumi ei ole - tegemist on probleemiga mitte vaid üksikute ettevõtete, vaid ka makrotasandil.

See, et ka Soome ja Saksamaa eksport kiiresti kukub, näitab, et raskused tabavad valusalt ka meist parema arengutasemega riike. Meile pole see aga kindlasti mitte hea sõnum - see muudab konkurentsivõime küsimuse üksnes keerukamini hinnatavaks, mitte pisemaks.

Nii ettevõtjail kui ka riigil on vaja sellises olukorras edasi tegutseda nii, et kriisiaja otsused ei lõikaks pikaks ajaks ära tulevasi kasvuvõimalusi. Oluline on vältida inimeste pikaks ajaks tööturult väljalangemist.

Ekspordigarantiisid on tõesti vaja. Tööstustoodangu ja ekspordimahu vähenemine seab järjest löögi alla töökohti. Ettevõtete jaoks on koondamised mahtude vähenemisel sageli paratamatud ja riigil pole mõtet paljasõnaliselt anda sõnumit, et ärge koondage kedagi, sest ettevõtetel on vaja konkurentsis püsida. Siiski on praegu majanduses olukordi, millesse riik võiks sekkuda - pean silmas juhtumeid, kus riigi tugi aitab maksumaksjale liigsuuri riske võtmata säilitada olemasolevat või luua uut käivet.

Ettepanek anda ettevõtetele praegusest suuremas mahus riiklikke ekspordigarantiisid on just sellest ajendatud. On ilmne, et ka meie majanduse kontekstis suurte ettevõtete finantseerimistingimused on oluliselt raskemad kui aasta tagasi. Olukorras, kus riigid ülemaailmselt ettevõtete ajutisi finantseerimisprobleeme lahendada aitavad, on ka Eestil mõistlik oma eksportivate ettevõtete tegevust soodustada.

Loodan siiralt, et vaatamata viimastel nädalatel ilmnenud erimeelsustele õnnestub valitsuses ekspordigarantiide rakendamises lõpuks siiski kokkuleppele jõuda. Praegu on vaja otsuseid langetada tunduvalt kiiremini kui tavaolukorras.

Töötute kiire lisandumine on tööhõiveküsimuse põhjendatult tõstnud teemade esiritta. Mõnes majandussektoris on samas võimalik leida samme, mida saab astuda selleks, et vältida üha uute töökohtade kaotust. Kutsun üles esitama kiiresti realiseeritavaid ettepanekuid konkreetsete majandussektorite konkurentsivõime parandamiseks.

Majandusministeerium on ette valmistanud raudtee infrastruktuuritasude metoodika muudatused, et vältida veoste mahu langusest tingitud konkurentsivõime kadu. Praegu kehtiva metoodika järgi kaasneb veoste mahu vähenemisega automaatselt tasu tõus. Kuna aga tasud on juba ohtlikult lähedal tasemele, mille ületamise korral jääks massiliselt kaupu meie raudteele tulemata, tuleb Eesti transiidi- ning logistikasektori konkurentsivõime hoidmiseks seada ülemine piir, millest kõrgemaks tasu tõusta ei saa.

Turismisektorit ning ka kaubandust saab veidi toetada, vähendades tax-free piirmäära praeguselt 2500 kroonilt lähiriikidega võrreldes konkurentsivõimelisele tasemele 250 kroonile. Väljastpoolt Euroopa Liitu tulevaid turiste silmas pidades on atraktiivsetel tingimustel toimuv tax-free kaubandus täiendav müügiargument.

Töötute arvu kiire kasv tingib vajaduse koostada valitsuse tasandil lühiajaliste tööturgu mõjutavate meetmete plaan ja jälgida selle täitmist vajadusel iganädalaselt. Minu ettepanek on keskenduda selles uute töökohtade loomise soodustamisele. Kinnitan, et ka praegu, skepsisest tulvil ajal leidub Skandinaavia investoreid, kes tunnevad huvi Eestis tootmise käivitamise vastu.

Majandusministeeriumis valminud rahvusvahelistumise strateegia kohaselt peab riik olema võimeline välisinvestoritele pakkuma personaalset kohtlemist ja majanduskeskkonna üldiste eeliste tutvustamise kõrval pakkuma ka konkreetseid investeerimisstiimuleid. Üks selline stiimul võiks olla EASi, tööturuameti ja kutsehariduskeskuste ja teiste koolitusasutuste koostöös pakutav võimalus leida ja ümber õpetada uues ettevõttes vajatavaid töötajaid.

Pank puudusttundjaile

2009-03-02

Vanaduspuhkust nautiv Arizona ärimees John van Hengel hakkas 1960. aastate lõpus vabatahtlikuks kohaliku supiköögi juures. Toiduainete hankimisega tegeldes jõudis ta kiiresti selliste kogusteni, mida kokad ei jõudnud enam supiks keeta.

Üks asutuse püsiklientidest kirjeldas talle kodulinna toidupoodide prügikonteinerite sisu ja mainis, et vaja oleks leida tühi laoruum, kuhu saaks prügilasse veetav toidukraam kokku koguda ja abivajajatele jagada. Sellelt «prügikollilt» sai John ka mõtte asutuse nime jaoks - toidupank.

Prügikastist panka

1967. aastaks oli laoruum olemas ja Püha Maria Toidupank alustas tööd (St. Marys' Food Bank). Tänaseks on van Hengeli algatusest saanud mitmekihiline organisatsioon(ide võrgustik).

Esimese kihi moodustavad muidugi supiköögid (kus muu hulgas koolitatakse koolist välja langenud, õpiraskustega jt noori koka, köögitöölise jms ametiteks) ja toidupangad.

Erinevad institutsioonid tegutsevad vastavalt kohalikele võimalustele: ühed on tihedamalt seotud toiduainete tootjate, teised kasvatajate-importijate, kolmandad kauplejatega.

Sellest tulenevalt on jagatavad pakid erineva sisuga, tervisliku menüü kokkupanekuks tuleb mõni toiduaine osta ja selle kulu korvamiseks võetakse saajalt väikest tasu.

Tüüpilises pakis on kolme päeva toiduainekogus, tihti on eraldi lastemenüü. Sageli töötavad pankades õpilased ja üliõpilased, samas pole nad ka klientidena sugugi haruldased.

Teise kihi moodustab 1976. aastal föderaalvalitsuse toetusega loodud Teise Lõikuse (Second Harvest) nimeline organisatsioon, mis tegeleb nõustamise ja konsultatsioonidega, ja kolmanda 1986 asutatud Foodbanking, Inc., mis tegeleb ameeriklaste kogemuse levitamisega väljaspool USAd.

Esimene Euroopa toidupank asutati 1983 Prantsusmaal, 1995. aastal jõuti mandri «põhjatippu», meie naabermaale Soome, kus tänaseks loetakse neid kokku juba 150. Lähematest naabritest võib nimetada veel Leedut, Ukrainat, Poolat jne, kuni Iirimaa ja Portugalini mandri servas.

Kui palju selliseid organisatsioone kogu maailmas tegutseb ja mitut inimest nad päeva jooksul toidavad, on võimatu öelda.

Trükkides Google'i otsingumootorisse sõnad Paris Hilton, saame 75 400 000, food bank'ile aga 63 800 000 vastet. Kaks väga vastandlikku, aga teabe tootjate poolt peaaegu ühesuguse sagedusega nimetatud nähtust!

Jääb nii, kuis on

Miks peaksime rääkima meile kaugetest ja võõrastest asjadest? Kuigi supiköögid on meilgi olemas, nälga vähemalt ametlike seisukohtade järgi meil ei ole. Ka vajadust võimsa abiorganisatsiooni järele ilmselt pole.

Ometi on Tartu MTÜ Iseseisev Elu toidupanga loomise mõtte üles korjanud ja Rimi ning Säästumarketiga realiseerimistähtaja piiril oleva toidukraami kokku kogumise asjus peaaegu käed löönud.

Eesti vanasõna ütleb küll, et ega kade keela, kui helde tahab anda, aga eks vanasõnadki vanane.

Mõjuvõimas riigi institutsioon, tervisekaitseamet, ütles 19. veebruari Õhtulehes, et neile meeldiks, kui kõik jääb nii, nagu praegu on (toit, millele pood ei leia ostjat, rändab prügimäele). Sest igasugune uus algatus, olgu see nii humaanne ja majanduslikult mõistlik kui tahes, toob ametnikele lisatööd ja tüli, ja kellele seda vaja on!

Armsad ametnikud, olge heade mõtete linna väärilised: mõelge enne oma lõpliku otsuse tegemist veel kord asjad läbi, kui vaja, vaielge idee autoritega, pakkuge muid võimalusi, kuidas hädalisi abistada.

Ja kui eelarve kärpijad pisutki lähetusraha on alles jätnud, sõitke Helsingisse. Ida-Helsingis Myllypuros on ilmselt üks Soome tuntuimaid toidupanku, kus teisipäeval ja reedel jagatakse puudust tundvale inimesele viieteistkümnest supermarketist kogutud toidukraami.

Parematel (sisuliselt muidugi halvematel) päevadel on abisaajaid 800. Ei mingeid nimekirju ega Eesti poliitikute stiilis ilukõnesid, et aidata tuleb ainult tõelisi abivajajaid jms.

Tuleb vaid teada õiget kohta, nädalapäeva ja kellaaega ning suruda maha häbi, et naaber või sugulane sind järjekorras näeb. Ametliku formuleeringu järgi on toit, mida jagatakse, «aegunud, kuid mitte riknenud».

Üks võiks meilgi olla

Sisuliselt on need vabatahtlike hallatavad toidupangad nii Ameerikas kui ka Soomes kapitalistliku toiduturu osad - nad realiseerivad ületootmise jääke.

Kogudes ettevõtetest kokku valesti markeeritud tooted, vabastatakse viimased pakendi ümbervahetamisest vms kulukast tegevusest. Korjates poodidest ära aeguvad toiduained, vähendatakse kaupluste toodetavat prügikogust ja viiakse see eraisikute konteinerisse.
Näiliselt on tegemist eraisikutele suunatud abiga, tegelikult saavad sellest heategevusest samavõrra kasu ka ettevõtjad.

Ja veel, kõrvuti kohapealt toiduainete kogumisega tegelevad Soome luteri kiriku diakoonia, Päästearmee, Punane Rist ja lastekaitsega tegelev Mannerheimi Liiga ka Euroopa Liidu toiduabi jagamisega. Meie Punane Rist tegeles sellega ülemöödunud aastal ja patt oleks öelda, et asjaga poleks hakkama saadud.

Tänu igapäevasele harjutamisele käib see soomlastel lihtsalt palju sujuvamalt.
On raske loota, et meil tekiks kasvõi 15 toiduabi organisatsiooni (s.t kümnendik Soomes olevaist). Ja kas neid vajamegi, sest jõuame kohe-kohe viie Euroopa rikkaima riigi hulka. Soome see-eest ei mahu isegi esikümnesse.

Kuid vähemalt ühe, selle, mida tahab luua Iseseisev Elu, võiksime ju endale lubada?! Ja kohalikud võimud, näiteks volikogu sotsiaalkomisjon, peaks tervisekaitseametit veenma, et tegemist on usaldusväärse ja vastutustundliku ühinguga.

Muudatustega põlvnemine

2009-02-06

Darwini tähtsust tänapäevase maailmapildi kujunemises on raske üle hinnata. Võib küll tunduda, et poolteist sajandit on väga pikk aeg ja et selle aja jooksul on kõik tema õppetunnid enesestmõistetavus. Ometi pole see nii - tuletagem või meelde hiljutisi USA debatte kreatsionismi õpetamise üle. Näiteid leiaks ehk lähemaltki.

Mulle tundub, et üks olulisemaid mõtteid, mis muutis maailma ja muudab seda tänini, on Darwini arusaam sellest, et eluslooduses ei ole olemas fikseeritud „kastikesi" ja „alajaotusi", vaid pika aja jooksul on ühed vormid üle läinud teisteks. Liigid on alati muutunud ja muutuvad koos elutingimustega ning liikidevahelised piirid ja üleminekud on sujuvad ja pidevad, mittediskreetsed. „Kastikesi" ehk eluslooduse „süsteemi" kirjeldust on muidugi vaja. Selleks, et kirjeldada olemasolevat, tuleb see jagada mingiteks ühikuteks, ülem- ja alamjaotusteks ning seetõttu ei saa kuidagi vähendada Karl Linné ja tema eelkäijate saavutusi looduse „süsteemi" kirjeldamisel. Darwin aga näitas, et liigid, sugukonnad, perekonnad jms ei ole iseseisvad lõplikud looduse jaotised (nii nagu nad astusid välja Noa laevast pärast veeuputust), vaid tinglikud - ehkki hädavajalikud - kategooriad, milles looduseuurijad on lihtsalt kokku leppinud. Tõsi, liigi defineerimiseks on võimalik kasutada nn sigimisbarjääri mõistet, mille kohaselt kuuluvad olendid ühte liiki siis, kui eri soost isendid saavad omavahel paljunemisvõimelisi järglasi. Sellest definitsioonist ei ole aga suurt abi. Ka ühe liigi sees ei saa isendid vahel omavahel järglasi (näiteks rõngasliigid), on sujuvaid üleminekuid ühest liigist teiseni ning üleüldse kehtib see definitsioon vaid väheste liikide kohta. Enamiku eluslooduse liikide, näiteks bakterite puhul ei saa seda definitsiooni kasutada. Rääkimata uutest segadustest, mida toovad kaasa tehnoloogilised võimalused näiteks põllumajandusloomade reproduktiivbioloogias.

Arusaam eluslooduse „arvestusühikute" kokkuleppelisusest ja nende sujuvatest üleminekutest on minu arvates aktuaalne ka täna. Näiteks võiksime mõelda liikide väljasuremisele. Richard Dawkins hindab raamatus „The Ancestor's Tale" („Eellase lugu"), et 99 protsenti kunagi eksisteerinud liikidest on tänaseks välja surnud. Muidugi on kahju, et kogu eksisteerinud liigirikkust ei saa taastada ja endastmõistetavalt on väga tähtis hoida täna alles kõike, mida vähegi saab. Ometi tuleb tunnistada, et liigid on tekkinud, muutunud ja kadunud miljardite aastate jooksul ega ole ühtegi põhjust, miks peaks see protsess tänasega peatuma. Sama mõte võiks olla ka oluline inimese kui liigi ning ka indiviidi algusest rääkides. Tänaste arusaamade kohaselt on Homo sapiens'i vanuseks ca 200 000 aastat. Sealjuures ei kujuta ju keegi ette, et ühel heal päeval sündis mitteinimeste (siis ehk H. heidelbergensis) paarile tore väike päris-inimene (Homo sapiens). Tegu oli ikka pikaajalise arenguga, kus iga järgmine põlvkond oli veidi rohkem tänase inimese moodi. Nii näiteks arvatakse, et abstraktne mõtlemine, mis praeguse arusaama järgi on igati oluline inimtunnus, tekkis alles 100 000 aastat tagasi. Ka indiviidi alguse kohta kehtib sama. Võib kokku leppida, et inimene saab alguse munaja seemneraku ühinemise hetkel. Paljudes kultuurides peetakse selleks aga hoopis inimese sünnihetke ning on ka neid, kes seovad selle veelgi hilisemate sündmustega, näiteks iseseisva elu- ja tegutsemisvõime ning enesetunnetuse tekkega. Ei ole ühtki põhjust, miks peaks mõne kultuuri inimelu algushetke käsitlust pidama teise omast õigemaks. Kõik need „ajahetked" on kokkuleppe küsimus, tegelikult on aga tegemist sujuva arenguga: tekivad uued rakud, mis pärinevad eelmistest, ent ei ole nendega identsed. Kui seisate Emajõe kaldal ja küsite, kust see vesi alguse saab, siis on ju kooliõpikustki teada, et Rannu-Jõesuu kohalt Võrtsjärvest. Ega keegi ometi arva, et seal see vesi kõik tekibki? Arusaam, et elusloodus, nii liikide osas kui üksikindiviidide arengus, on pidev üleminekute jada pole olnud viimasel 150 aastal sugugi nii valdav, kui seda Darwini teooria üldise aktsepteerituse järgi arvata võiks. Richard Dawkins kutsub seda „katkestatud mõtteviisi türanniaks". On tõsi, kinnitab Dawkins eelviidatud raamatus, et meie aju on arenenud keskkonnas, kus enamik asju on jagatud diskreetsetesse kategooriatesse, ja nõnda on nendest mõelda „lihtsam". Mul tuleb vägisi pähe mõte ärimehest, kelle tulude pidev, sujuv kasv peegeldub selles, et viiekroonised tema laual hakkavad muutuma seitsme- ja siis üheksakroonisteks, enne kui jällegi „normaalsete" kümnekrooniste kuju võtavad. Ent tuleb meeles pidada, et vähemalt eluslooduses ei ole diskreetsete kategooriate puhul tegemist enama kui mugava fiktsiooniga, kokkuleppega. Tänane inimene on oma eellastest tekkinud pidevate üleminekutena: ainuraksetest tekkisid hulkraksed, üks osa neist arenes keelikloomadeks ja edasi selgroogseteks, kelle hulka kuulusid kalad. Kaladest arenesid neljajalgsed, kelle hulka kuuluvad ka hominiidid. Igas järglases on muudatusi ja ta erineb vanematest. Iga inimene areneb vanemate sugurakkudest (mis omakorda pärinevad nende vanematelt) mitmete vaheastmete (nii embrüonaalsete kui sünnijärgsete) kaudu täiskasvanuks. Nende sugurakud omakorda kannavad elu edasi lastes. Rakud poolduvad pidevalt, aga nende järglased muutuvad, erinedes oma eellasrakkudest. Darwin ei kasutanud eriti sõna „evolutsioon", mis tähendab (millegi juba olemasoleva) lahti veeretamist. Seda võib kohata vaid möödaminnes „Liikide tekke" viimases paragrahvis. Ta eelistas väljendit „muudatustega põlvnemine" (descent with modification).

Ja siin on suur vahe: arengu jooksul ei ilmne mitte ainult olemasolevad tunnused (mis on näiteks kõik juba „kirjutatud" DNAsse), vaid tekivad ka täiesti uued muudatused. Sõna „evolutsioon" tähistas arengut embrüoloogilise homunkuluse teooria (XVII saj) kontekstis: arvati, et spermaga kandub emaüsasse väike „valmis" inimene ning kogu areng seisneb selle suuremaks kasvamises. Darwin rõhutas aga kvalitatiivseid muudatusi, mis kaasnevad arenguga ja millesse panustavad nii varem kirjutatu „lahtiveeretamine" (ehk tänases mõttes DNA avaldumine) kui arengukeskkond, mis ka sama DNA puhul võib viia vägagi erinevate tulemusteni. Sellest erinevusest, tundub mulle, hakatakse aru saama alles nüüd, pool sajandit pärast DNA struktuuri avastamist ja DNA-keskse maailmapildi võidukäiku.

Uus töölepinguseadus on loogiline samm

2009-02-01

Uue töölepinguseaduse vastuvõtmine oli loogiliseks sammuks, mis seadusandjal tuli astuda, et käia ajaga kaasas. Praegune 1992. aastast kehtiv seadus on rudiment, mis ei ühildu muu eraõigusega ega arvesta töötajate ja tööandjate tegelike vajadustega. Uut eelnõu menetleti juba Juhan Partsi valitsuse ajal ja nüüd viidi see töö lõpuni.

Nimetaksin seda tasakaaluseaduseks, sest nii tööandjad kui töötajad andsid küll pika hambaga, kuid siiski eelnõule oma heakskiidu, mis on omaette väärtus. See tähendab, et tegemist ei ole tööinimest rõhuva seadusega ega ka imevitsaga, mis päästaks Eesti majanduse.

Seega ei saa sellega kedagi hirmutada ja ülepingutatud on ka ilustavad propagandajutud. Küll on uues seaduses mõistlikke sätteid nii töötajate kaitse suurendamiseks kui tööandjate koormuse leevendamiseks.

Näiteks väheneb tööandjate finantskoormus seoses koondamishüvitistega ning tarbetu formaalsusena kaob töötajate isikukaartide säilitamise kohustus. Praegust tööturgu arvestades on oluline tööõigust tänapäevastada, et avarduksid mõlema osapoole võimalused.

Kehtiv seadus ei haaku päriseluga

Töösuhe on olemuselt lepinguline ehk võlaõiguslik suhe, millele kehtib põhiseaduslik lepinguvabaduse põhimõte ehk pooled on lepingu sisu kujundamises vabad. Üksnes seal, kus see on hädavajalik ühe poole kaitseks, peab seadus sätestama tingimused, millest ei tohi kokkuleppega kõrvale kalduda. Kehtiv tööõigus kirjutab aga paljud lepingutingimused jäigalt ette ja nende piirangute otstarbekus jääb sageli küsitavaks, mistõttu ei haaku see muu kehtiva õiguse ega päriseluga.

Uues seaduses on praegusest laiem tähtajalise töölepingu määratlus. Tööandja peab tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel maksma töötajale hüvitist summas, mis vastab tähtaja saabumiseni saadaolevale töötasule. Täiesti uute töövormidena nähakse ette kaugtöö ja renditöö võimalused.

Töö tasustamise osas nähakse ette, et ületunnitöö eest antakse vaba aega või makstakse 1,5-kordset ja riigipühal 2-kordset töötasu sarnaselt kehtiva õigusega. Öisel ajal (22.00-06.00) tehtud töö eest makstakse aga senisest enam ehk 1,25-kordset töötasu. Vajaliku alternatiivina lubab uus seadus nii ööajal kui ka riigipühal tehtud tööd poolte kokkuleppel hüvitada ka vaba ajaga.

Uus seadus avardab õppevõimalusi

Töötaja jaoks toob uus seadus kaasa senisest paremaid tagatisi. Töötuskindlustushüvitis tõuseb alates 1. juulist 2009 seniselt 50 protsendilt 70 protsendile keskmisest töötasust. Lisaks sellele tõuseb alates 1. jaanuarist 2010. a töötutoetus seniselt 1000 kroonilt kuus 50 protsendile Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alampalga määrast, mis praegu on 4350 krooni.

Töötuskindlustushüvitise saamise periood pikeneb rasedus-sünnituspuhkusel ja lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra.

Õppevõimaluste avardamiseks luuakse tasulise õppepuhkuse võimalus kõigile, olenemata õppetöö vormist. Töötajale antava õppepuhkuse kestus on 30 kalendripäeva aastas ning tasemekoolituse ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse korral maksab tööandja töötajale keskmist töötasu 20 kalendripäeva ulatuses. Tasemekoolituse lõpetamiseks annab tööandja töötajale täiendavat õppepuhkust 15 kalendripäeva ja maksab selle aja jooksul töötajale Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära järgi.

Töötaja jaoks ei ole vähetähtis ka see, et laiendatakse tasuta töövaidluskomisjoni pöördumise võimalusi, kui nõue tööandja vastu ei ületa 150 000 krooni (praegu kõigest 50 000 krooni).

Perekondlike kohustuste väärtustamine

Rasedate ja väikelaste vanemate kaitseks annab uus seadus tavatöötajaga võrreldes täiendavaid tagatisi. Seaduse kohaselt on rasedal või alla 3-aastast last kasvataval (mõlemal) vanemal kõrgendatud kaitse töölepingu ülesütlemisel.

Töölepingut rasedaga ei ole lubatud üles öelda koondamise alusel ning alla 3-aastase lapse vanemal on koondamise korral töölejäämise eelisõigus. Tööandja ei või töölepingut üles öelda juhul, kui töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi. See kehtib nii rasedate, rasedus- ja sünnituspuhkusel olijate, kui kõigi alla 3-aastast last kasvatavate vanemate kohta, aga ka näiteks oma vanemaid hooldavate töötajate kohta.

Uue seaduse kohaselt on raseda, samuti alla 3-aastast last kasvatava töötaja või töötajate esindaja töölepingu ülesütlemisel tõendamiskoormus tööandjal. Vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta pole töölepingu ülesütlemisega seadust rikkunud ehk tõendama, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli töötaja süüline käitumine.

Erinevalt kehtivast õigusest jääb tööle ennistamise nõudmise õigus edaspidi ainult rasedatele ja töötajate esindusisikutele. Töölepingu ülesütlemiseks ei ole vaja tööinspektori nõusolekut, sest see on olnud pelgalt formaalne. Sisulise hinnangu sellele, kas tööandjal oli alus töösuhte lõpetamiseks või mitte, saab anda ikkagi ainult kohus või töövaidluskomisjon.

Uus töölepinguseadus on loogiline samm

2009-01-27

UUS TÖÖLEPINGU SEADUS. Uue töölepingu seaduse vastuvõtmine oli loogiliseks sammuks, mis seadusandjal tuü astuda, et käia ajaga kaasas. Praegune 1992. aastast kehtiv seadus on rudiment, mis ei ühildu muu eraõigusega ega arvesta töötajate ja tööandjate tegelike vajadustega. Uut eelnõu menetleti juba Juhan Partsi valitsuse ajal ja nüüd viidi see töö lõpuni.

Seega ei saa sellega kedagi hirmutada ja ülepingutatud on ka ilustavad propagandajutud. Küll on uues seaduses mõistlikke sätteid nii tõotajate kaitse suurendamiseks kui tööandjate koormuse leevendamiseks.

Töösuhe on olemuselt lepinguline ehk võlaõiguslik suhe, millele kehtib põhiseaduslik lepinguvabaduse põhimõte ehk pooled on lepingu sisu kujundamises vabad. Üksnes seal, kus see on hädavajalik ühe poole käiteeks, peab seadus sätestama tingimused, miilest ei tohi kokkuleppega kõrvale kalduda. Kehtiv tööõigus kirjutab aga paljud lepingutingimused jäigalt ette ja nende piirangute otstarbekus jääb sageli küsitavaks, mistõttu ei haaku see muu kehtiva õiguse ega päriseluga.

Töö tasustamise osas nähakse ette, et ületunnitöö eest antakse vabaaega või makstakse 1,5-kordset ja riigipühal 2 -kordset töötasu sarnaselt kehtiva õigusega. Öisel ajal (22.00-06-00) tehtud töö eest makstakse aga senisest enam ehk 1,25-kordset töötasu. Vajaliku alternatiivina lubab uus seadus nii ööajai kui ka riigipühal tehtud tööd poolte kokkuleppel hüvitada ka vabaajaga. Uus seadus avardab õppevõimalusi

Töötaja jaoks toob uus seadus kaasa senisest paremaid tagatisi. Töötuskindllustushüvitis tõuseb alates 1. juulist: 2009 seniselt 50%-lt 70%-le keskmisest töötasust. Lisaks sellele tõuseb alates 1. jaanuarist 2010. a töötutoetus seniselt 1000 kroonilt kuus 50%le Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alampalga määrast, mis praegu on 4350 krooni.

Töötuskindlustushüvitise saamise periood pikeneb rasedussünnituspuhkusel ja lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra.

Õppevõimaluste avardamiseks luuakse tasulise õppepuhkuse võimalus kõigile, olenemata õppetöö vormist.

Uue seaduse kohaselt on raseda, samuti alla 3-aastast last kasvatava töötaja vöi töötajate esindaja töölepingu ülesütlemisel tõendamiskoormus tööandjal. Vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta pole töölepingu ülesütlemisega seadust rikkunud ehk tõendama, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli töötaja süüline käitumine.

Vabanenud riigi ja selle kodanike viltune vabadus

2009-01-26

Emmaste valla sotsiaalnõunik Liia Rull tunnistas (Allar Viiviku "Pensionärid: kas elatusraha jääbki saamata", ÕL 10.01), et tema kandis tuleb panka sõidutada eeskätt poissmehi, kuna need ei oska ise ja üksinda pangatädidega opereerida. Emmaste on ajalooliselt naistevald, õige nimega Emaste. Kui naistevallas on palju poissmehi ja need lastakse käest, siis on midagi väga viltu.

Tõeni jõudmine

Ühel õhtusel tunnil teatas mobiiltelefonis endast probleem, mida ma ei osanud oodata. Värskel vallaametnikul tekkis küsimus, kuidas suhelda värske vallavanemaga. Tunnen mõlemat, aga ei tunne valda. Läksin valla koduleheküljele ja sain aru, et see on laokil. Esimene tunnus - puudub valla kaart. Teine tunnus - kodulehekülje järgi jääb mulje, nagu elaks see vald vanapoisi elu: ei naabervaldu ega maakonda ega lähedasi linnugi. Samalaadne pilt avaneb muide ka Emmastes. Kodulehekülje esilehel seisab lora sellest, kui ilus seal on, ent kirjaoskamatutest poissmeestest pole sõnagi. Meie kontorite koduleheküljed interneti universumis hakkavad ära väsima, sest puuduvad nii piits kui ka präänik. Väsivad pangaautomaadidki.

Keskhommikusel tunnil nägin ma Balti jaama hoonesisese Swedbanki automaadi juures meest, kellel olid ära mõlemad jalad. Kaart käes, "seisis" ta järjekorras. Balti jaamas on sama panga automaat ka esiukse ehk paraadna kõrval. Sinna too ratastoolis istuja ei pääse, mitte ühelgi juhul: aparaadi ees on kaks trepiastet. Julgeolekukaalutlustel vaevalt. Lihtsalt ei mõeldud läbi, et igaüks, kes on panga klient, peab pääsema ka oma panga kontorisse, olgu see või automaat. Muide, samal kombel on läbi mõtlemata, mismoodi peab kliendikaart jääma kuivaks, kui automaadi pilu kohal ladinal sajab.

Tahan öelda, et avarii rahade väljamaksmisel puuetega inimestele (ma ei ole kunagi aru saanud, mispoolest on sõnad "puudega inimene" paremad kui sõna "invaliid") ei ole episood. Liiklusavariide kasv on massilise autostumise juures paratamatu. Intensiivse arvutiseerimise ehk Tiigrihüppe korral on avariid telekommunikatsioonis analoogilised. Meile on lubatud edu, ütlemata selle hinda.

Kaks koomilist näidet. Soomlasest sõber kinkis meile suitsuanduri. Nõuetekohaselt peaks see olema kinnitatud lakke ja võimalusel igasse tuppa (meil Tähtveres nelja), välja arvatud köök ja WC. Seega kinkis soomlane meile andurit liiga vähe! Laed on kõrged - ma ei ole kindel, et igas peres leidub pikk treppredel. Anduri kinnitamiseks on lisatud kaks kruvi, kuid nende vahekaugus peab olema välja mõõdetud väga täpselt. Teisisõnu tuleks anduri(te) paigaldamiseks kutsuda välja asjatundja. Vormi poolest peaks tal olema litsents. Tegin asja lihtsamaks ja kinnitasin anduri... seinale. Vähemalt saab näidata igale külalisele, milleni ühiskond on jõudnud!

Saatis ümbriku Elion Ettevõtted Aktsiaselts. Arve äsjatoodud nime all, kaaskirja kui paljas Elion. Kaaskirjas olen ma "Sina" ja mul palutakse igakuine paberarve ümber muuta e-arveks. Samasisuline kiri tuli kuu varem arvutisse, kus ta ei avanenud. Nüüd vastasin, et olen operatsiooniga nõus, kuid sooviksin, et minuga tegeleks kas või vaid Elioni klienditeenindaja, kellega ma saaksin suhelda personaalselt. Mõni minut pärast kirja saatmist teatas Elion automaadist, et mulle vastatakse nelja (4) päeva jooksul, aga - ma olin juba "Teie", mitte enam "Sina". Sinalt Teiele tagasiminekut tõlgendatakse üldiselt kui suhete külmutamist. Kas Elionis on selle peale üldse tuldudki?

Kust algab vigade parandamine?

Aastal 2009 tuleb parandada rohkemat kui valimislubadused aastal 2007. Siinkirjutaja arvuti pärineb aastast 2003 ja vajab "modernisatsiooni". Isamaa ja Respublica Liidul pole sellega vähimatki pistmist. Küll on aga teiste hulgas ka minul riivet või mõlkimist sellega, et postiteenus toimiks internetiajastu vääriliselt. Täitsa selge, et Eesti Post, Elion jt ei tohi olla veel hullemas olukorras kui absoluutsed asotsiaalid. Ainult et küsimus ei seisa selles, kui suur on sotsiaalminister Maret Maripuu palk + muu võrreldes riigikogu liikme palgaga, mida ta edaspidi saama hakkab. Küsimus on selles, kuivõrd on meil vaja rohkem riiki.

Aastal 1992 mõeldi umbes nõnda, et anname inimesed vabaks ja siis saame ka vaba riigi. Inimesed said vabaks, aga riik ei saa samas mõttes vaba olla.

Valimiskampaania paanikat külvavad avapaugud

2009-01-21

Opositsioonilised Keskerakond ja Rahvaliit on oma valimiskampaaniaid alustanud mitte positiivsete ideede ja lahenduste väljapakkumisega, vaid räige kriitikaga vabariigi valitsuse pihta.

Sotsioloogid on sellist kriitikat nimetanud lausa sihilikuks paanika külvamiseks. On ennustatud, et selline järjekindel rahulolematuse külvamine võib lõppeda ettearvamatute tagajärgedega.

Minule on olnud väga ebamugav vaadata, kuidas juhtivad naissoost opositsioonipoliitikud ründavad oma sookaaslasest sotsiaalministrit. Erilise hasardiga on siin silma paistnud Vilja Savisaar ja Mai Treial.

Valitsusele on ette heidetud probleeme sotsiaalrahade liikumisega. Et probleem on üle võimendatud, näitavad mõned arvud. Puuetega inimesi on riigis umbes 120 000, nendest umbes 1700 on esinenud probleeme kogu toetuse õigeaegsel (viivitus on suuremalt jaolt olnud 5-15 päeva) kättesaamisel. Pensionäre on riigis ligi 400 000, nendest umbes 5 000 kohta ei ole täna teada, kuidas nad soovivad hakata tulevikus (alates 01.02.2009) pensioni kätte saama. Sotsiaalminister on kinnitanud, et veebruarikuu pensionipäevaks saab ka nende jaoks kõik selgeks.

Kahjuks on sellise lahmiva kriitikaga kaasa läinud ka osa Põltsamaa ümbruse omavalitsustest. Minu arusaamise järgi on just kohalikel omavalitsustel suur roll abivajavate ja raskesti toime tulevate kohalike elanike abistamisel, milleks neil on ju olemas nii vahendid kui ka võimalused.

Vali Uudistest (16.01.2009) võib lugeda, kui raske ja keeruline ning kohati lausa võimatu on Põltsamaa linna ja valla sotsiaaltöötajatel oma tööga toime tulla. Samas lehes on hea lugeda Pajusi valla sotsiaalnõuniku kommentaari: meieni ei ole ühtegi eitavat vastust jõudnud; paanikat pole, meil on kõik rahulik; kõikide abivajajatega ja vajadusel nende pereliikmetega on vesteldud.

Olen ka ise mitmete pensionäridega vestelnud ning ka nemad on väitnud, et paanikaks sotsiaalrahade liikumisega mingit põhjust ei ole.

Seepärast soovin kõigile rahulikku meelt ja mõistlikkust. Üheskoos saame kõikide probleemide lahendamisega toime.

Kriis kriisis ehk vastasrinnal oli õigus

2009-01-21

Töövõimetuspensionide ja puudetoetuste väljamaksmise katkestamisega seotud skandaal alles kogus tuure, kui Savisaar tegi ettepaneku (toidu)talongide süsteemi loomiseks (ÄP, 08.01.). Õieti käivitamiseks, sest selline abi andmise võimalus on sotsiaalhoolekande seaduse paragrahv 28¹ järgi kogu aeg olemas.

Seadus ütleb, et elatusvahenditeta jäänud isikutele osutatakse vältimatut abi kuni abivajaduse kadumiseni ja abi andmist korraldavad omavalitsused. Ei ole pealinna meeri ettepanekule järgnenud reaktsioone jälginud, kuid puht juhuslikult jäi silma maksumaksja rahast endale läikivad kasukad soetanud noororavate sulepeast välja imetud kriitika.

Asjata pingutamine. Tubli annuse populismi kõrval on reformipartei mõttekaaslase Keskerakonna (ollakse ju ühises alliansis Liberaalid ja Demokraadid) ettepanekutes vahel ka ratsionaalne, järeleproovitud iva. Toidutalongide kasutamise näitel on selleks ivaks USA kogemus alates 1939. aastast.

Esimene abikäsi

Kindlasti mitte kõigi, heal juhul sadade, halvemal juhul tuhandete inimeste puhul tähendas pensioni maksmise katkestus möödunud aasta lõpus elatusvahenditeta jäämist. Keda aitas hädas sugulane, keda naaber, keda omavalitsus? Stopp! Seaduse järgi pidi omavalitsus olema selle kriisi leevendamisel esimene sekkuja, esimene abikäe ulataja.

Pole mingit tähtsust, et kriisi põhjustas riik. Et ühiskond tõhusalt toimiks, ongi meil subsidiaarne ühiskonnakorraldus, demokraatia, detsentralisatsioon, võimude lahusus jms ilusad mõisted, mida omavalitsustegelased, siis, kui neil seljatagune või jalgealune nõrgaks kipub minema, agaralt pruugivad.

Pealegi oli mullu septembri seisuga (sotsiaalministeeriumi andmetel) viimaste aastate jooksul riigieelarvest omavalitsustele toetuste maksmiseks ja sotsiaalteenusteks üle kantud rahast tervelt 150 miljonit krooni «läinud» muudesse valdkondadesse!

Mitu omavalitsust 227-st siis korraldas novembris-detsembris ootamatult hättasattunud kogukonnaliikmetele vältimatu abi andmist? Seni ei ole igale poole jõudvad ajakirjanikud ühegi mõjusa aktsiooni kohta näidet toonud!

Miks siis ameeriklased armastavad toidutalonge? Ega nad nii väga armasta - ei poliitikud ega tavakodanikudki edu, jõudu, ilu jm lihtsalt käsitatavaid asju propageerivas ühiskonnas.

Ometi on konservatiivist president Bushi valitsemise ajal süsteemi võimsalt laiendatud.
Lihtsalt, asi on küllalt efektiivne, paremat pole Ameerikamaa targad suutnud kolmveerand sajandi jooksul luua.

Kavalad talongid

2000. aastal sai USA põllumajandusministeeriumi vahendusel toiduabi igas kuus keskmiselt 17,2 miljonit ja 2008. aaasta prognoosi järgi 28 miljonit ameeriklast. Sellel riigi ulatataval vorstil on nagu ikka kaks otsa: ühes otsas on sel moel föderaaleelarvest subsideeritavad farmerid, toidutöösturid, kaupmehed, isegi pangad, teises vaesed ühiskonnakihid.

Või mis vaesed nad nii väga on. Sellesama ministeeriumi andmetel oli 2005. aastal teoreetiline õigus talonge taotleda 65 protsendil ameeriklastest. Tõsi, tegelike talongisaajate keskmine kuusissetulek oli ainult 650 dollarit leibkonna kohta, millele siis föderaaleelarvest tuli 213 dollarit talongirahana lisaks.

Õieti on need kunagi 1, 5 ja 10 dollari nimiväärtusega kupongid tänaseks päevaks 99 protsendil juhtudest asendatud spetsiaalsete krediitkaartidega (EBT Electronic Benefit Transfer). Ministeeriumi kodulehel saab igaüks oma õigusi kontrollida, ja kui ta mahub talongisaajate hulka, vajaliku avalduse täita.

Erinevalt meie sotsiaalministeeriumist USA põllumajandusministeeriumis e-riik toimib ja selle kodanikud on ka vaesed ameeriklased!

Mõni algaja poliitik on Eestiski välja pakkunud mõtte asendada segased ja raskesti hallatavad «tasuta bussisõit linnaliinidel pensionäridele» abi vajavate isikute krediitkaardile kantava rahasummaga hinnasoodustuste stiilis.

Sel juhul otsustaks inimene ise, kas ta loksub igal hommikul kahesaja grammi hakkliha ostmiseks 30 krooni eest GoBusiga turule või kulutab 100 krooni taksosõidule ja toob korraga nädala toidukoguse lähimast marketist.

Aga kogenumad poliitikud on kollanoka kiiresti korrale kutsunud. Erinevad hinnasoodustused seovad kodaniku käsist ja jalust ja võimaldavad temaga valimistel manipuleerida. Raha, isegi abiraha, kui see pole imepisike ja seda saab vabalt kasutada, suurendab inimese sõltumatust!

Täitmata paragrahv

Aga ikkagi, milleks ühe maailma rikkaima riigi kodanikele toidutalongid? Mõned sealsed asjatundjad liigitavad toidutalongide programmi kümne kõige edukama riikliku algatuse hulka.

Sotsiaaltöö korralduse aspektist on see erakordselt paindlik mehhanism. Abi võib anda kas ühe toidukorra, ühe päeva, nädala, kuu jne toidu eest tasumiseks. Teiseks iseloomustab seda otsustuse kiirus, mis kriisis inimesele on väga oluline. Kolmandaks on raha kaotamise oht väike, sest ühekordne otsustus käsitleb väikest summat.

Siis veel minimaalne abisaajate stigmatiseerimise (märgistamise) oht, väga hea sihitus (vastava auditi kohaselt oli 2007. aastal maksevigu 5,64 protsendil juhtudest, sh ülemakseid 4,58 ja alamakseid 1,06 protsendil juhtudest).

Ja lõpuks, et tegu on föderaalprogrammiga, siis kehtivad ühesugused õigused igaühele (kõigi osariikide elanikele). Suurim puudus, mida ameeriklased oma programmis näevad, on madal hüvitise tase.

Kas Edgar Savisaare talongiidee võtab ameerika plastrahast snitti, seda on kõrvalseisjal raske hinnata. Isegi kui ta on ookeanitaguse kogemusega tuttav, peab ta Eesti talongimajanduse loojaks ikka iseennast.

Aga juhul, kui toidutalongid oleksid Eestis käibel ja süsteem oleks sama paindlik kui Ameerikas, oleks hättasattunud töövõimetuspensionäridel olnud hoopis lihtsam kriisi üle elada. Sest vaja oli kiirust, paindlikkust, head sihitust. Neid omadusi, millega Eesti sotsiaalkaitse eriti ei hiilga.

Aga et üleriigilist süsteemi pole, siis pidanuksid omavalitsused täitma sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 28¹. Ka Keskerakonna valitsetavas Tallinnas, Pärnus, Narvas, Kohtla-Järvel... ja Tartuski.

Kellele on vaja supikööke?

2009-01-17

Kurva kodu võib asuda lastekodus, naiste varjupaigas, hooldekodus või vanadekodus. Aga asub ka peavarjuta jäänud inimeste varjupaigas ning seal mitte elada soovijate omaehitatud pesades - mahajäetud majades ja laohoonetes. Kodutute varjupaigast otsivad peavarju ka töölt lahti lastud ja kodust välja visatud inimesed.

Vabatahtlikult varjupaiga ukse taha jäävad inimesed kardavad kõige enam külmasurma ja miinuskraadid toovad nad ühel hetkel oma salaurgudest välja varjupaiga ukse taha külma eest kaitset otsima. Nendest on saanud kodutud, kel on juba pöördumatud asotsiaalsed kalduvused ja kes peale alkoholi pruugivad ka surrogaate.

Igapäevaseid supikööke

Projekt "Jõuluks kõhud täis", mis vähekindlustatule tähendas Tallinnas iga päev sooja lõunat, lõppes 8. jaanuaril. Nüüd on väljas külmakraadid, aga iga päev enam sooja süüa ei saa, samal ajal kui Tartus, Kuressaares ja Pärnus on selline teenus organisatsioonide või omavalitsuse koostööl/juhtimisel käigus. Ilma igasuguse uuringuta, tagasihoidlike mõõtmistulemuste põhjal, milleks on supiköökides, saunapäevadel või Oleviste kiriku jõuluüritusel käinute arv, võib teha järelduse, et 20-25% ulatuses ei vaja tasuta supikööki mitte enam kodutud või asotsiaalsete tunnustega inimesed, vaid korraliku välimuse ja veel täit eneseusku mitte kaotanud 30-55aastased (peamiselt) mehed. Aga ka üksikud pensionärid.

Tööturuameti koduleht peegeldab kurba statistikat - alates suve lõpust on iga kuuga lisandunud järjest rohkem töötuid. 31. detsembril 2008. a oli tööturuametis registreeritud 30 374 töötut, koguarvu koos registreerimata töötutega pole veel teada. Detsembris rakendus tööturuameti andmetel vaid 700 töötut, kuid uusi töötuid registreeriti samal ajal 6659. Prognooside kohaselt võib käesoleva aasta jooksul registreeritud töötute armeesse lisanduda 70 000 inimese ringis.

Mida vajab töö kaotanu, mida aga vähekindlustatu? Kindlasti lahket sõna ja toetavat õlga. Ent ainult sõna ei toida. Juba enda töötuna arvele võtmine ja uue töökoha leidmine eeldab kulusid kas või ühissõidukipiletite näol. Töötuskindlustushüvitis (esimesed sada päeva 50% palgast ja edasi 40% palgast kuni 180 või 270 päeva täitumiseni sõltuvalt kindlustusstaažist) aitab kahtlemata paljusid - katseaja ebarahuldavate tulemuste, töölepingu tähtaja lõppemise vms tõttu töö kaotanuid -, kuid mitte kõiki töötuid.

Paraku ei saa väga paljud inimesed töötukindlustushüvitist, sest nad pole eelneva 36 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötanud (mis on hüvitise saamiseks nõutav) või on lahkunud töölt omal soovil või poolte kokkuleppel. Töötukassa statistika näitab, et vaid iga kolmas uus töötuna arvelevõetu saab töötuskindlustushüvitist. Ülejäänud kahest kolmandikust osa saab töötutoetust (ligikaudu 1000 krooni kuus, mille väiksuse tõttu taotlevad paljud neist lisaks ka toimetulekutoetust), kuid suur osa peab leppima ainult toimetulekutoetusega. Statistika näitab seda, et uutest töötutest üsna suur osa ei saa mingit korralikku sissetuleku asendust, mistõttu neid võib kergesti tabada vaesuserisk. Nüüd aga suurima kodutute arvuga piirkonnas enam igapäevase tasuta söögi võimalust pole.

Kelle laenu kaitsta?

Kõik erakonnad seisavad oma sihtgrupi kaitsel. Reform edukate eest, IRL konservatiivsete ja isamaaliste, Keskerakond pensionäride ja muukeelse elanikkonna, Rahvaliit põllumeeste ja rohelised ökoloogiliselt mõtlevate inimeste eest. Märkimata jäid vaid sotsid - nende visioon on kodulehel vahest kõige ilusam. Seal seisab, et "Kodus (riigis) ei ole kodutuid ja tõrjutuid, pole võitjaid ja kaotajaid." Visioon peabki ilus olema. Nagu ka sihtgrupp - 150 000 kodulaenu võtnud noort ja riskijulget peret, kelle võimaliku kodulaenulõksu eest on seisma asutud.

Kuid kelle mure on kogupilt töötuse ohvritest? Tööturul hõivatute arv 2008. a oli u 656 000 ja kõik nendest ei ole koduomanikud, vaid ka elamispindade üürnikud ja samuti potentsiaalsed töötuse ohvrid. Kelle sihtgrupp on meeleheitel, eneseusu kaotanud, SMS-laenu lõksu langenud, kasiinos perekonna vara maha mänginud, psühholoogiliselt sandistunud inimesed, invaliidid, alkohoolikud ja narkomaanid?

Meelevaldne vahetõmbamine hättasattunute vahel - ühed on tähtsamad, teised vaadaku ise - pole sugugi kena, vaid populistlik ja ebaeetiline lähenemine. 150 000 eluasemelaenuvõlglast pole kõik hädasolijad. Nende puhul saame rääkida siiski peamistest löögialustest - suurperedest, kus kolm või rohkem last. Teised, kel suid vähem toita, peaksid nii riigi, pankade kui arvamusliidrite juhtimisel pigem oma elustiili korrigeerima - loobuma üle jõu käivast. Miks peavad teised maksumaksjad väga kitsastes riigieelarvetingimustes veel kellegi paremad elutingimused kinni maksma? Näiteks kolmemiljonilise maja intressid? Küsimus on vaid selles, kuidas välja selekteerida tõelised hädasolijad - ainult nende laenudele tuleb pakkuda riigi garantiid.

Eluasemelaenu potent-siaalsete ohvrite eest seismise kõrval on ka elementaarseid võimalusi teistele hättasattunutele - kas või supiköökide avamine vähekindlustatud inimestele. Majanduse jahenemine võimaldab leida rohkem sobivaid kohti kinnipandud söögikohtades ja restoranides, mis oleksid veidigi väärikamad, kui seda on praegused paarikümne lauakesega varjupaigad Põhja-Tallinna avarustes, kus inimesed peavad tasuta suppi ootama õue ulatuvates järjekordades. Eeskuju tasub võtta Tartust, kus äsja avati esimene tööharjutuskeskus.

Kuivõrd ametlikku statistikat ja prognoose kirjeldatud teemadel on veel vähe, on vaid ametnike tähelepanekud ja vabatahtlike hinnangud ning empaatiavõimeliste kõhutunne, siis ei paista kusagilt ka lahendusi. Piltlikult - kriis on meil alles siis, kui lumi on juba maha sadanud. Aga praegusel juhul ei saja meil maha mitte lumi, vaid inimesed töökohtadelt.

Kuidas riigi rahaasjad korda saada?

2009-01-15

Eelmisel nädalal avaldas maksuamet 2008. aasta maksutulude laekumise numbrid.

See tõmbas vähemalt korraks kaameks ka nende näod, kes seni valitsuse pressikonverentsilt igale osundusele saabuvast depressioonist on vastu naeratanud. Kas see toob kaasa ka valmisoleku muutusteks, saab selgeks lähikuude jooksul. Seni on valitsus valinud sündmustele järele jooksmise taktika, mis on Eestis viinud probleemide kuhjumiseni. Langusega kohandumise strateegia riigi rahaasjades on pühkinud laualt lihtsad valikud.

Maksud lihtsalt ei laeku

2008. aasta tegelik maksude laekumine jäi 70,3 miljardi krooni tasemele 73,4 miljardi asemel. Kui sinna juurde liita mittemaksuliste tulude hinnanguline alalaekumine, siis potentsiaalne defitsiit langeb juba 2008. aastal alla Maastrichti 3% kriteeriumi. 2009. aasta eelarves on 77 miljardit krooni kinnitatud maksutulusid ilmselge utoopia. See oli selge juba eelarve kolmandal lugemisel detsembri algul riigikogus. Optimistlikult tahaks loota, et 2008. aasta maksutulud jäävad ainult veidi alla 2007. aasta tegelikku laekumist - 67,7 miljardit krooni, kuskile 65 miljardi krooni kanti. Oleme 2009. aastal hästi saanud hakkama, kui maksutulude alalaekumine jääb 10-12 miljardi juurde, võrreldes kinnitatud eelarvega.

Probleemi ei lahenda retoorikaga - vähendame riigiametnike palka ja üldvalitsemise kulusid. Riigivalitsemises tuleb loomulikult saavutada

suuremat efektiivsust ja ka riigiteenistujate arvu kokkutõmbamine 15% tuleb seada sihiks. Eesmärk võiks kõlada - vähema ressursiga vähemalt sama palju avalikke teenuseid! Kuid üldvalitsuskulud küünivad kokku kõigest 9 miljardini ja sealt vajalikku 8 miljardit maha ei tõmba. Seda tehes poleks muudel kuludel enam mõtet. Seega aeg oleks lõpetada inimesi eksitav retoorika, et kõik Eesti riigi probleemid on võimalik lahendada ametnike elu ahistades ja neid tööle sundides.

Valitsus peab riigi rahanduses astuma kolm sammu. Esiteks esitama veebruaris kulusid vähendava lisaeelarve vähemalt mahus 8 miljardit krooni. Siis finantseerime 2009. aastal küll osa kulud ikkagi defitsiidiga, kuid surume puudujäägi 3% raamesse, ja loome võimaluse 2010. aastal saada hakkama Maastrichti konvergentsikriteeriumide täitmisega.

Pensionid on probleem

2009.-2010. aasta suurim küsimus seondub pensionide väljamaksmisega. Põhimõtteliselt on pensionisüsteemiga pikaajaliselt asjad enam-vähem korras. Suurimad probleemid on tekkinud mitte süsteemist, vaid ühekordsetest pensionitõusudest. Eelarvelisest vaatepunktist on pensionikuludega probleem 2009. ja 2010. aastal. Ilmselt jääb 2009. aasta sotsiaalmaksu laekumine kuskile 2007. aasta nominaalsele tasemele - 27,3 miljardit. 2009. aastal peaksime pensione maksma 2008. aasta sotsiaalmaksu ja tarbijahinnaindeksi põhise indeksi pealt, kuid laekumised on 2007. aasta tasemel. 2010. aastal on aluseks 2009. aasta laekumine, kuid pensionid ei saa langeda, kui ka indeks peaks kukkuma alla nulli.

Teiseks tuleb esitada struktuursete reformide pakett. Eesti vajab mitte üksikuid reforme, vaid reformipaketti. 80% riigieelarve kuludest läheb viiele valdkonnale: sotsiaalkaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid, majandus (sh teehoid, ühistranspordi dotatsioonid, põllumajandus), haridus ja üldvalitsemine. Kusjuures sotsiaalne kaitse ja tervishoid moodustavad peaaegu 50% kogu 98,5 miljardi kroonisest riigieelarve mahust. Ilma muutusteta nendes valdkonnas ei saa riigi rahandust jätkusuutlikele rööbastele asetada.

Tervishoius tuleks rakendada personifitseeritud tervisekontode süsteemi, millele laekub osa sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest.

Lõpetada sotsiaaltoetuste lausmaksmine, viia toetused vajadusepõhiseks ja testivale alusele.

Üldhariduses rakendada pearahasüsteemi ja eri omandivorme, koolitüüpe ja soodustada nendevahelist konkurentsi. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, s.t ettevõtjatega ja erastada koolid ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata meie parimad ajud välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu kärpida drastiliselt.

Kolmandaks tuleb esitada eurole üleminekuks vajalike otsuste kava. See protsess ei tohi olla suletud protsess. Laiema kokkuleppeta ühiskonnas me vajalikke ühekordseid samme ellu viia ei suuda.

Nagu kaval kurt

2009-01-14

MALES ON vangerdamise operatsioonil selged reeglid. Aastal 1945 avaldas suurmeister Paul Keres põneva artikli «Maleteoreetilisi küsimusi», milles ta käsitleb sootuks muud, nimelt kumb võib olla tugevam, kas oda või ratsu. «Olenevalt olukorrast,» vastab ta, jõudes järelduseni, et kaks oda kahe ratsuga võrreldes on peaaegu eranditult tugevamad. Vangerdamise kohta sedasama öelda ei saa, sest kuningaid on ainult üks.

Kuidas on poliitikas? Kas aja- või käigupuudus?

KINDLASTI OLEME juba ajapuuduses. Mõlemad tänavused valimised saavad muidugi teoks, kuid pandagu tähele: selgus omavalitsuse valimiste eel, ehkki need toimuvad hiljem, on märgatavalt suurem kui selgus europarlamendi valimiste eel.

Minusuguselgi pole selge, mis siis europarlamendist õieti sõltub ja kui suurel pindalal maakerast see organ midagi otsustab. Somaalia rannikul otsustavad piraadid. Ometigi otsustavad nad paljugi ka Euroopa suhtes. Vene Föderatsioon Euroopa Liitu ei kuulu ja minu veendumuses ei saakski kuuluda, sest näiteks Vladivostok asub vaieldamatult Aasias. Aga ikkagi määrab Venemaa Euroopas väga paljut.

Meist keegi pole lugenud ei europarlamendi aabitsat, katekismust ega kõikidele arusaadavat revisjoniakti, sest neid lihtsalt pole olemas. Ma ei räägi propagandavoldikutest, vaid mõtlen poliitilist anatoomiat. Seega käitub Euroopa Parlament nagu kaval kurt.

TÕENÄOLISELT on Eesti kõigi erakondade mure niinimetatud pingi pikkus. Lahtiräägitult tähendab see poliitikute meeskondade suurust ja «varumängijate» hulka.

Ühes maakonnas tuli jutuks, miks sealsed Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed kirjutavad absurdselt vähe. Pärast mu sõnavõttu tuldi hiljukesi tunnistama: meil ei ole kirjutajaid! Aga kuidas te siis valite, kui te kirja ei tunne?

On tõsi, et ajalehed tõmbavad ennast mahult koomale. Järgmisena minnakse ajakirjanike töökohtade kallale, sest väliskaastööliste kallale juba on mindud. See tähendabki vaikivat ajastut. Järelikult on see probleem ja tuleb üles võtta.

Kui aega sunnitakse vaikima, siis seda nimetatakse stagnatsiooniks. Nõukogude stagnatsioonist me saime jagu. Eesti omaga annab alles sõdida.

Muidugi on pingi pikkus kriitiline ka väljaspool poliitikat. Hea ametnik on haruldus, sest ta saab olla efektiivne ainult siis, kui poliitika on selge. Mitte mustvalge, vaid arusaadavalt põhjendatud.

VIIMASTEL PÄEVADEL ohtralt kõneainet pakkunud sotsiaalministeeriumi avarii üheks põhjuseks on peetud halba infotehnoloogilist tööd. Kus olid aga Tiigrihüppe ja e-Eesti eestkõnelejad siis, kui oli vaja juba algusest peale öelda: täpselt niisamuti nagu autostumine nõuab korralikke teeninduspunkte ja töökodasid, nõuab arvutistamine korralikke arvutilukkseppi?

Minul pole midagi varjata - minu isikliku arvuti «lukksepp» on haridus- ja teadusministri nõunik Toomas Liivamägi. Temast pole aga vähimatki abi siis, kui ma leian pangaautomaadi ekraanil sõna «Suletud». Käigupuuduse välistamine tähendakski seda, et sõna «Suletud» tuleks kasutada võimalikult harva. Ent kuidas on tegelikult? Tundub, et me oleme Eestit sulgemas. Kes kannatab?

Endine keskkonnaminister Villu Reiljan ütles paar aastat tagasi midagi, mis oli rumal siis, kuid on tark praegu. Ta võttis enesele poliitilise vastutuse ja tuli ministri kohalt ära. Maret Maripuu pole nõnda öelnud. Tema mõtte kohaselt vastutab esmalt ametnik.

MINISTRIT TULEKS - see on juba minu järeldus - seega säästa. Ühed vastused on küsimusele «Miks?», teised küsimusele «Kelle arvelt?». Maret Maripuud saaks säästa ainult kas Reformierakonna või ministeeriumi personali või ministeeriumi «objektide» arvelt. Seni on seda tehtud viimaste ehk meie kulul.

Venitamine Maret Maripuu oma kohalt vabastamisega tähendab seda, et Reformierakonnal on näpud põhjas ja mitte ainult poisslapse nime kohapealt. Kuni ministeerium uuesti inimese moodi hingama hakkab, kulub pool aastat ehk tänavuse jaanipäevani.

Kas kiiremini ei saa? Ei, sest kõigepealt ilmuvad uue ministri ukse taha pugejad, siis luurajad ning nende järel manulised ja muud kodanikud.

Olukord on kehv. Tuletagem meelde, kuidas üks lihtsameelne kinnitas, et 5000 krooniga elab ära küll. Kuidas, kui isegi 3000 väljamaksmisega on raskusi sedavõrd, et pead lendavad?

Arvan, et tänavu läheb poliitiliseks vangerdamiseks ning peab vaatama, kellel on kaks oda ja kellel pole kronugi.

Probleemide õgvendamisest

2009-01-10

Küsimused, millele mõtlev kodanik peab vastama, on enamasti täiesti erinevad, ikka siit nurgast ja sealt nurgast - sageli ilma keskpõrandata. Olgu näide viimasest kolmekuningapäevast, mil ligikaudu tunni aja jooksul tuli anda oma vastus järgmistes küsimustes: 1) kuidas veaks praegune valitsuskoalitsioon korraga välja nii haldus- kui ka haridusreformi, mis on omavahel seotud ja 2) mis saab Eesti kaitseväest, kui konkurss kaitseväe ühendatud õppeasutustesse vajub nulli ehk sinna võib astuda iga issanda idioot?

Esimene probleem on väga puntras ka seepärast, et koalitsioon Toompeal ei kontrolli Eesti suurimat omavalitsusüksust ehk pealinna. Teise probleemi puntraid on kaugelt rohkem, sest akadeemilise lati kõrgus on sassis kõikides õppeasutustes ning samas - Švejkidega me Eestit ei kaitse.

Probleem kohe, lahendus hiljem

Rindejoone õgvendamine tähendab alati ainult üht: et kaotused oleksid väiksemad. Probleemi õgvendamine tähendaks seda, et asi tehakse maakeeles öeldes arusaadavamaks. Et mitte vigurdada: kuna küsimused esitati mulle, siis annan ka vastused.

1) Haldus- ja haridusreformi ühitamine käib praegusel valitsuskoalitsioonil üle jõu, sest peale muu toimuvad protsessid, mis on rahvusvahelised ja kus Eesti pole ainuke otsustaja. Koolivõrgu õgvendamine ei ole reform, vaid sundkäik. Oleks ta reform, oleks reform iga reformpõhjaga voodi, mida kasutatakse liiva sõelumisel. Haldusreform tähenduses „omavalitsusüksuste arvu kokkutõmbamine" on reform samavõrd kui see voodi. Keegi ei hakka ju kokku tõmbama Tallinna! Kui meil on valdu ja vallavõime liiga palju, siis kust võetakse see kohalik Napoleon, kes fikseerib seadusandlikult, et senine vald tohib olla ainult küla, veel parem, kui üks uulits.

2) Vanast peast võib kaitseväelane ollagi kroonu onu ehk ennast upitav veteran. Nüüdisaegne kaitsevägi vajab aga haritud noori inimesi, järelikult just neid, kes on vaimses mõttes treenitud. Praktiline olles: Eesti kaitseväes on juba üsna palju neid, kes tunnevad Balkanit, NATO peakorterit ning Lähis- ja Kesk-Ida. Nood inimesed on väga suur rahvuslik varandus. Meil on aga masendavalt vähe neid, kes tunnevad korralikult Venemaad ja Uurali-tagust Aasiat, ning mõtlemapanevalt napilt neidki, kes tunnevad korralikult Eestit. See töö, mida on vaja teha noortega enne kõrgemat sõjaväelist õppeasutust, on laokil.

Muidugi on küsimusi võrreldamatult rohkem kui kaks. Minusuguste jaoks on jabur, kui olukorras, kus Eesti elanikkond ei ole pööraselt kasvanud, tuleb Tartu postimajas oodata saadetise kättesaamist kauem kui kümme minutit. Nõukogude ajal niisugust jama ei olnud. Või et mulle pannakse postkasti vettinud Äripäev koos kuiva Postimehega. Missugune koalitsioon lubab ja garanteerib, et alates aastast 2010 värskeid, kuid läbimärgi ajalehti postkastidesse ei topita?

Praegune koalitsioon otsib plusspunkte nagu terveid kohti augu kõrvalt. Mille arvel võetakse terve koht näiteks sellele augule, kus reisirongiühendus Tartu-Valga ei taastu enne aastat 2010 ja reisirongiühendus Tallinn-Riia-Varssavi enne aastat 2012? Selle augu põhjas on aga ka Tartu ja Valga vaksalite kordategemine, kui me räägime üksnes hoonetest.

Manöövrid ja ohverdused

Sõna „prioriteet" tähendab pingerea järjestamist kõige tähtsama sabas. Arvatavasti ei ole ma ainuke, kellel on tekkinud küsimus: kui palju meil neid prioriteete õigupoolest on? Loetlegem kuus: tänavused valimised; hakkamasaamine hinnatõusudega; pensionide jm õigeaegne väljamaksmine; koalitsiooni püsimine; liitumine euro-tsooniga; energeetilise avarii ennetamine. Seadus ütleb midagi ainult esimeses punktis. Seadus ei ütle üheski paragrahvis, mismoodi karistada riiki, kes jääb toetuste maksmisel võlgu ja palub piirduda mõistva vabandamisega. Koalitsiooni püsimist ei saa sätestada ükski seadus. 20 aastat pärast Eesti Kodanike Komiteede loomist oleme jõudnud olukorda, kus võimu ei tohi ohverdada, aga kodanike ellujäämist võib.

Ma ei taha sellega väita, et asi on püsti pöörane. Arvan muud. Alanud aastal on ka poliitikute ohverdamine paratamatu, sest kui see välistatakse, tekib stagnatsioon. Laulev revolutsioon oli mäletamist mööda stagnatsiooni vastane.

Intervjuu: Tervis: Kilode kaotamine loob ülihea enesetunde

2008-12-16

Riigikogulane, endine Lääne-Viru maavanem Marko Pomerants on kehakaalust ligi kakskümmend kilo kaotanud ja naudib kergem olemist.

Millest tuli idee, et Eesti rahvas võiks 900 tonni alla võtta, ja miks just 900?
Idee tekkis suvel, kui hakati halama, et Eesti juubeliaasta ei saagi väärikat lõppu, sest Vabadussõja võidusamba avamine lükkub edasi. Ma siis mõtlesin, et aitaks seda uut väärikat lõppu välja mõelda.

Peale selle oli valitsus võtnud vastu rahvastiku tervise arengukava, milles eeldatakse, et meeste keskmine eluiga peaks aastaks 2012 olema 71 aastat. Aga kuidas see niisama lambist pikeneb, kui mees jalgu kõhu alt välja ei võta?

Pakkusin omalt poolt, et eestimaalased võiksid võtta aktiivse liikumisega aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi ja jõuludega seda tagasi ei söö.

Parasjagu valmistusid Rakveres olümpiaks Mikk Pahapill ja Andres Raja. Sealt tekkis idee, et läänevirulastele peaks olema jõukohane rohkem pingutada ja teeksime Rakvere staadioni rekordi kohaselt - umbes 8000 punkti - niisama palju kilogramme sellest kogusummast ära, ja et pole ka "Šebrle tegemine" - teatavasti on Šebrlele kuuluv kümnevõistluse maailmarekord 9026 punkti - mingi kunst.

Tegelikult võiks Eesti rahva lähieesmärk olla vabalt ka tuhat tonni, aga see kõik tuli Eesti vabariigi üheksakümnest. Kilogramm-kaks näkku, pole väga keeruline.

Mõtlesin, et lihtne on inimesi midagi tegema üles kutsuda ja siis öelda, et tehke minu sõnade, mitte tegude järgi.

Tõin oma panuse lagedale, see annab minu üleskutsele eeldatavasti kaalu ja tõsiseltvõetavust. Tegelikult olen ma lisaks enese tervisele huvitatud ka Eesti rahva paremast tervisest. Võtsin endale õiguse olla eeskujuks, kusagilt volitust pole selleks hankinud.

See üleskutse on toiminud hästi. Saan teateid ja kohtan inimesi, kes on oma ülikonnanumbrit oluliselt vähendanud.

Ma ei taha isiklikult olla ei luuletaja ega "tervisefriik", vaid ennekõike tõsiselt võetav, kuid elurõõmus riigimees, kelle kompetentsus keskmisest kõrgem nii rahvatervise, sotsiaal- kui ka keskkonnatemaatikas.

Kuidas selline kaalun-veidi-palju-mõte üldse tekkis või oli tegemist juba hiilivate haigustega?
Kui inimesel on oluline ülekaal, siis on tal igal juhul kolesterooli ja vererõhuga probleeme. Muud polegi tarvis. Kaks varianti: tabletid või dieet ja kehaline aktiivsus. Jooksusussid on odavamad kui ravimite neelamine ja enesetunne nende kasutamisest parem. Asjad kontrolli alla saada aga on suhteliselt lihtne.

Mida tuleb veidi alla võtta tahtval inimesel endale selgeks teha?
1. Teha selgeks, miks see on oluline. Tüüpvastuse variandid: riided ei lähe selga, tervis võiks parem olla, tahaks võimalikult kaua aastaid terve olla, näeks parem välja. Õigel teel ollakse, kui eesmärkide hulgas on terve olemine. Arvan, et eesmärk lihtsalt kaalust alla võtta on lahja. Eesmärk peaks olema terve olemine, kaal on seal üks komponent, hästi oluline on kehaline aktiivsus. Võib ju olla kõhn, aga kidura tervisega, füüsiliselt nõrk.

2. See ei ole korraks vaid, see on elukestev protsess.

3. Eesmärk võiks olla ajaline ja numbriline. Näiteks märtsiks 100kiloseks või kaheksakümneseks - ja siis saavutatut hoida. Et poleks kiirelt läinud ja kiirelt tagasi ka.

Kas on enda jaoks olemas ka mingisugune kindlat päevakava vajav dieet?
Lihtsad reeglid. Ära õgi! Söö regulaarselt tasakaalustatud toitu, ohtralt salateid, puuvilju! Kui lähed külmkapi juurde, et midagi näksida, jäta viiner võtmata, võta näiteks õun!
Katsu õhtul tagasihoidlik olla, ära söömist öö peale jäta!

Kuidas on kehalise koormusega, kas seda on juurde tulnud?
Siin ongi iva. Kaloreid peab ju ikka kulutama, muidu tuleb kaalule kergelt lisa. Lihased peavad koormust saama.

Olen võtnud eesmärgi teha neli trenni nädalas. Sel kuulsal tuisunädalal oli harrastatavate alade hulgas ujumine, suusatamine, jooksmine ja võrkpall.

Tavanädalal teen kaks korda nädalas võrkpalli, kaks korda nädalas jooksu.

Laupäeva õhtul tuleb ilmast sõltumata saun kütte panna ja siis enne seda oma neli-viis kilomeetrit maha joosta.
Rakvere staadionil saab enam vähem alati seda teha. Meil kogu pere liigub, pooled teevad seda peaaegu elukutselise tasemel, pooled harrastajatena.

Mida toitumisspetsialistid soovitasid - üldiselt, ja eriti teile?
Oma reeglitest juba rääkisin, sinna vahele võib käia ka toiduvaesemaid nädalaid, aga eks igaüks peab siin ikka oma konkreetsed õpetussõnad saama. 80% oleneb tahtest ja ammu teada õpetussõnadest. Neid kõigile teada olevaid lihtsalt tuleb ka tegelikult järgida.

Toitumisspetsialist saab anda protsessile kiiruse ja ka tagasiside, mis lisaks vööümbermõõdu vähenemisele sinu organismis toimub. Kaal ei pruugi mingil perioodil väheneda, küll aga rasvaprotsent ja muudki näitajad.

Kas kogu ürituse deviis on "Läbi raskuste tähtede poole"?
Ma arvan, et see ei pruugi olla asjakohane. Pigem peaks mõnus ja lõbus olema. Jooksma minna iga kord ju ei viitsiks, aga samas on trenni lõpus tunne võrratu. Kindlasti pole see tunne parem otsekohe, aga teatud aja pärast kuhugi sinnakanti.

Abort rahvastikupoliitika vaatenurga alt

2008-12-10

Abort on delikaatne ja keeruline teema, mistõttu on vaidlustes napimate teadmistega osapoolt lihtne rünnata või aiast rääkijat aia augu kirjeldusega lollitada. Eriti kui ühed räägivad eetikast, teised tervisest, kolmandad rahast....

Abordivabaduse kaitsjad tunnevad ennast Eestis kindlalt ega võta oponente tõsiselt. Seetõttu on võimalikuks saanud terve rea vildakate seisukohtade käibele tulek. Jätame kõrvale probleemi eetilised ja meditsiinilised aspektid, räägime kitsalt abordist kui ühest rahvastikunäitajast.

Kuigi - eetikagi on suhteline. Näiteks võeti 1936. aastal Eestis vastu sundsteriliseerimise seadus ning 1939. aastaks oli katkestatud mõnisada vaimuhaige või pärilike haiguste kandja rasedust, mõnikümmend inimest oli sundsteriliseeritud.

Sarnased seadused kehtisid naabermaadeski ja vähemalt üks neist, Rootsi, on kolmveerand sajandit tagasi toime pandud tegude pärast oma kodanike ees vabandanud. Eestis on see probleem küll tõstatatud, kuid väitega «kannatanuid oli käputäis» unustatud. Järelikult peab üks ühiskond eetiliseks ühte, teine teistsugust probleemikäsitlust.

Esimene vassing

Kui hakata abordi numbreid kõrvutama rahvastikunumbritega, siis esimene fakt, millele tasub tähelepanu pöörata, puudutab rahvust. Jätame kõrvale iseeneslikud abordid, räägime legaalselt indutseeritud ehk kunstlikest abortidest. 2007. aastal oli selliseid 8883, neist tehti 5524 eesti ja 3359 muust rahvusest naistele.

See proportsioon iseenesest (62:38) ei näita suurt midagi. Sündide ja abortide suhtarv (490 kunstlikku raseduse katkestust 1000 sünni kohta eesti ja 730 muust rahvusest naistel) kirjeldab selgeid erinevusi käitumises.

Need numbrid kõnelevad erinevatest väärtustest, inforuumidest jms, aga ka kahest erinevast koolisüsteemist. Kool pole küll peamine seksuaalteadmiste andja, kuid mõningane mõju noorte käitumise kujundamisel tervisekasvatusel veel on.

Üks levinud vassing puudutab abordikeelu ja sündimuse seoseid. 1966-1989 Rumeenias kehtinud abordikeelu mõttetust illustreeritakse väitega, et see ei suurendanud sündimust (PM, 23.10.2008).

Olles kahel korral seotud Rumeenias ellu viidavate sotsiaalprojektidega, pidin ma selle riigi eluolu enesele põhjalikult selgeks tegema. Ja kinnitan, et see väide on jama.
1966. aastal oli Rumeenia naiste viljakus 1,9 (lihtsustatult kaks last naise kohta), 1967. aastal 3,6 (peaaegu 4 last naise kohta). Kas saab üks administratiivne piirang olla veel suurema mõjuga?

Abordikeelu kaotamine 1989. aastal tõi omakorda kaasa viljakuse languse, 2,2-lt 1,8-le. Kas Rumeenia ühiskond käitus oma naistega (paaridega) eetiliselt või mitte, jätame nende endi otsustada.

Milline on aga pilt nüüd? Viimased, 2005. aastast pärinevad andmed näitavad, et rumeenlannad kasutavad abordivabadust hoopis vähem kui Eesti elanikud. Rumeenia 735 ja Eesti 825 aborti 1000 sünni kohta räägib sellest, et esimesena nimetatud riigis on õppimisvõimelist seltskonda märgatavalt rohkem.

Eesti ja Jaapani mees

Teine, veel suurem vassing, näeb abortide rohkuse taga eesti meeste vastutustundetust, mugavust, ühiskonna konservatiivsust ja mehe ning naise õiguste ja vastutuse ebaproportsionaalset jaotust.

Paljudest rahvastikuteaduse õpikutest käib läbi näide, kuidas Jaapan tõrjus 15 aastaga abordi sündimuse reguleerimise vahendite seast välja. 1955. aastal käivitatud kampaania ajal ei peljanud pereplaneerimise spetsialistid käia ukselt uksele ja jagada voldikuid ja kondoome, uuesti voldikuid ja kondoome, veel kord voldikuid ja kondoome...

Selle tulemusena kasutas 1970. aastate alguses 75 protsenti paaridest raseduse vältimise vahendina kondoomi. Nn pillid on nende negatiivse mõju tõttu naise tervisele Jaapanis alles lühikest aega lubatud ja kahele põlvkonnale on kondoom saanud seksi loomulikuks osaks.

Ilmselt ei ole palju neid julgeid, kes väidavad, et Eesti on valitsevate ühiskondlike suhete mõttes Jaapanist konservatiivsem, et eesti mees on siinses ühiskonnas kõrgemal positsioonil kui jaapani mees tõusva päikese maal! Maksab ikkagi ühiskonna kokkulepe mingi eesmärgi saavutamiseks, pingutus selle elluviimiseks ja spetsialistide-liidrite positsioon.

Kolmas vale, mida varjatult levitatakse, on meie keskealiste liigitamine «lootusetute» juhtumite hulka, kelle käitumist paarissuhtes on võimatu muuta. See on üks järjekordne eesti silmakirjalikkuse näide.

Vanemale venelasele, kes kaebab, et eesti keelt on raske ära õppida, patsutame õlale ja ütleme: «Saad hakkama!» Keskealise eestlase puhul raputame kahetsevalt pead: «Ega see kondoomi kasutamist või pilli võtmist ära õpi!»

Tulemus ikka nadi

Loodetakse seksuaalteadmiste levitamisele noorte seas, mis pole ju iseenesest vale. Kuid salamisi varuvad teemaga tegelejad niimoodi endale kriitikavaba aega (õige aeg aruandluseks pole ju veel käes!).

Terve põlvkond on kasvanud oludes, kus erinevad vahendid reproduktiivkäitumise kujundamiseks on kättesaadavad, propagandakski on omajagu aega ja raha antud. Aga tulemused on nadid, nadimad kui Jaapanis, nadimad kui Rumeenias.

Veel paar rida rahast. Kas abordi «hinnatõus» tooks kaasa mingeid ulatuslikke negatiivseid tagajärgi? Ei too, kui see toimub koos soodustustega tänapäevasematele lähenemistele.
Abort oli Eesti NSVs tasuline kuni 1976. aastani. Võiks arvata, et tasuta protseduur kasvatas raseduse katkestuste arvu? Võta näpust!

1974. aastal legaliseeriti suu kaudu võetavad kontratseptiivid ja sellest ajast alates vähenes abortide arv kindlas rütmis (üks tuhat aastas) kuni 2004. aastani, jäädes siis pidama 11 000 tasemele.

See fakt annab märku, et võibolla vajab senine poliitika tõesti muutmist. Nii nagu abordi kahjulikkusest kõnelev seltskond kaudselt soovitab.

Intervjuu: Mart Laar: on aeg tõele näkku vaadata

2008-11-04

Oktoobrikuu viimasel päeval kohtus MART LAAR IRL-i Põlvamaa noortega. Edastame lugejaile Mart Laari mõtteid Eesti elust.

Mis tõi teid Põlvasse?

Tahtsime teada, millised on kohalike inimeste, omavalitsusjuhtide ja seltside mured, nende plaanid, nende vajadused. Ainult oma tarkust levitada pole alati kõige praktilisem. Alati tuleb ka teisi kuulata.

Mis on mureks?

Peamine teema on see, kuidas Eesti areneks ühtlaselt, et kuidas hoida inimesi oma kodukoha juures ja samal ajal neid siin mitte hoida vägisi. Luua tuleb elukeskkond, mis lubaks inimesel end tunda maakohtades niisama olulisena kui suurtes keskustes. Kui Eesti vajub ainult suure keskuse poole kaldu, on halvasti. Oluline on olukorrale silma vaadata. Kahtlustan, et osa seal üleval, valitsuses, ei saa jätkuvalt aru, mis loob tugevad omavalitsused. Laiema liitumiseta ei saa korda haridust ega kultuuri.

Mis haridusega lahti?

Haridus pole nii kvaliteetne, kui ta peaks olema. Praegu antav diplom on midagi kirjutatut, kuid see, mis laps koolist on saanud, on tihtipeale teistsugune. Tuleb toetada haridusministri plaani minna Eestis üle klassikalisele gümnaasiumile, see aitaks kohalikku identiteeti ja kogu taset paremini hoida.

Nõustute Tiit Vähiga, et Ansip astugu tagasi?

Mina pigem kaitseksin peaministrit. Arvata, et üks inimene on süüdi kõikides hädades, on liialdus. Peaministri tagasiastumine ei too eelarvesse mitte ühtegi senti raha ega lahenda ühtegi probleemi. Valitsuskriis on küll viimane asi, mida Eestile vaja läheks. Pigem tuleks Ansipit toetada, teda julgustada «roosasid prille» eest võtma.

Ehk on «roosad prillid» rahva lohutamiseks?

Peaminister peabki rahvast rahustama, kuid ta peaks ka nägema tõelist olukorda. Probleem on, et ei julgeta otsustada ega reforme teha. Haldusreformi järjekordne läbikukutami-ne Reformierakonna poolt on kurvastav näide.

Mida öelda maamehele?

Tunnustada tuleb põllumajandusministrit, kes võitles põllumeeste eest. Erinevalt eelmistest ministritest pole Seeder pealinna poliitik - tema tunneb maaelu.

Eestlase tervis?

Meditsiinisüsteemiga on kõik üsna hästi, aga meeste eluiga on probleem. Põhjuseks, et meie mees suitsetab, joob, sõidab, hüppab, kukub, põleb või upub enne 65. eluaastat. Kusjuures järjest nooremas eas. Kui see veel ei aita, siis ta muretseb ennast surnuks.

Eluteele laenudega -kaua veel?

Inimene peab laenuvõtmist kainelt arutama ja ka riik peab rohkem reageerima, eriti SMS-laenude puhul. Inimestel, kel on ko-dulaen, on täna probleemid väiksemad, mitte et neid poleks. Aga need on siiamaani olnud lahendatavad. Nõiaring tekib SMS-laenu-dega, sest ei teatud, millisesse lõksu langetakse.

Meie paljukritiseeritud loosungi, et õnn ei ole rahas, sõnum oligi, et palju muid asju elus on rahast tähtsamad.

Jätkake kultuuriteemal.

Seegi on kahjuks seotud rahaga ja ma ei julge väita, et siinkohalgi midagi väga rõõmustavat vastu vaatab.

«Laulud tähtedega» neljanda saate muljed?

Oli vahva kogemus oma silmaga näha, kuidas see masinavärk töötab ja minule kui vanale rahvuslasele mõjus saate teema väga. Ma ei häbene ütlemast, et oli väga hea kontsert. Kuigi meil rahvuslust miskipärast häbenetakse, laulsid kõik meeleolukalt. Nagu mälestamispäeva kont-serdilgi. Kuigi oli neid, kes väitsid, et polnud seda ja teist tunnet. No on ikka jama jutt! Kõige enam räägivadki need, keda ennast kohal polnud.

Kas meil kritiseeritakse rohkem kui vaja?

Inimestel on demokraatlikus ühiskonnas õigus kritiseerida, aga kui sa ainult sellega tegeledki, teeb see sind ennast kurjaks ning tigedaks ega lase asjadest rõõmu tunda.

Kui kritiseerijad saaksid maailmas reisida, veenduksid nad, et meil pole kõige hullem. Siis näeks tõelisi probleeme. Siis osataks ka rõõmu tunda sellest, mis Eestimaal on. Ma näen, et meil läheb järjest ilusamaks, mitte ainult maal ja väikelinnades - kõikjal. Võib-olla et kogu aeg siin elades ei märkagi, aga piisab vaid pooleaastasest ärakäimisest, et silmad avaneksid.

Pension tuuakse ka tuleval aastal koju tasuta

2008-11-01

Et iga kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb ja ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest, arutleb Kaia Iva.

Üht eelmise nädala Järva Teatajat lugedes ei uskunud ma oma silmi. Sotsiaalminister kaitseb ministeeriumi esitatud eelnõud, millega oleks pensionide kojutoomine muutunud kõikidele ühtviisi tasuliseks.

Ta teeb seda eeldusega, et riigikogu sellise lähenemisega nõustub.

Valed asusid poliitilise vahu teenistusse

Ometigi ütles IRL kohe, et ei anna heakskiitu, kui jääb arvestamata, et enamikus maakohtades puudub võimalus kasutada soovitatud pangateenust. Maal lihtsalt pole pangaautomaate ja ka paljudes maapoodides ei saa pangakaardiga maksta.

Hoopis arusaamatu oli näha ajalehes kolleeg Lengi musta tulevikku kuulutavat lugu. Ta on oma eksitava artikli kirjutanud pärast arutelu riigikogus, kus sotsiaalkomisjon oli juba vastu võtnud IRLi esitatud paranduse viia pensionid ka edaspidi kodudesse tasuta.

Miks Lenk selle maha vaikib, ma ei tea. Jääb mulje, et põhimõtet «mida halvem, seda parem» tahab osa poliitikuid viljeleda ka siis, kui tegelik elu selleks põhjust ei anna. Siis kõlbab ka vassida.

Samamoodi oleme olnud tunnistajad väidetel, et järgmisel aastal vähendab riik oluliselt busside dotatsiooni ja ega enam bussiga kodust välja saagi.

Ja et teid enam ei remondita, polekski bussidel mingit mõtet. Kõige lõpuks lajatab osav kõnemees «viimase tõe»: varsti võib koolid kinni panna, sest riik vähendab õpetajate palka.

Kõik need väited on valed, kuid kahjuks kõlbavad poliitiliseks vahuks hästi. Isegi nii hästi, et riigikogus annab opositsioon sisse arupärimisi laadis «kas olete oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud».

Nii uhke on ju kuulata pool päeva kõikide meediakanalite uudistest, et minister X vastab riigikogu ees arupärimisele, kus ta peab selgitama, miks ja kui sageli ta joob konjakit, mis marki see on ja kas tal on kavas see komme maha jätta.

Kui arupärimisel vastates saab selgeks, et minister joob hoopis kummeliteed, siis kehitatakse õlgu ja kirjutatakse lehes, kuidas minister varjab oma joogiharjumusi.

Kuidas siis tegelikult on lood riigieelarvega ja kuhu on riik raha pannud, kui äkki on kõik otsas? Tegelikult ju riigi 2009. aasta eelarve suureneb, kuid suur osa kasvust on Euroopa Liidu sihtotstarbeline toetus.

Keeruliseks teeb olukorra mõistagi kõigepealt maailma majanduse jahtumine, mis eriti kõvasti annab tunda neis riikides, kus viimaste aastate majanduskasv oli tavatult kiire. Nagu see on olnud ka Eestis.

Teiseks on Eestis eelarve kiire kasv viimastel aastatel võimaldanud riigi püsikulusid samas tempos kasvatada.

Euroraha vajab lisaks Eesti omaosalust

Lisandunud on toetusi, on tõstetud pensione, kriitiliselt pole suhtutud valitsemiskuludesse.

Kolmandaks on meil võimalus järgmistel aastatel kasutada eurotoetusi, mida on 2009. aastaks plaanitud üle 10 miljardi. Aga need vajavad Eesti riigi omaosalust. Kui maksulaekumised ei suurene, tuleb riigi osa leida senistest jooksvatest kuludest, mis mõistagi pingestab olukorda veelgi.

Et iga järgnev kuu on toonud analüütikutelt uue ja kehvema majandusprognoosi, on selge, et augustis riigikogule antud eelarve tulubaas juba käriseb. Ilmselt tuleb kasutusele võtta ka osa riigi reservidest.

Opositsiooni pakutud pooltõed, millest eespool kirjutasin, riigieelarves kinnitust ei saa. Teede remondile läheb endiselt seaduses ettenähtud 75% kütuse aktsiisist. Õpetajatele kavandatakse 8% palgatõusu. Ühistranspordi dotatsioonid kasvavad järgmisel aastal 38%.

Ja mis selles artiklis on peamine: riik toob pensioni tasuta koju neile, kes liikuma ei pääse või kelle kodupaigas puudub pangateenus.

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

2008-10-31

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest - viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame praegu lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tulevikuvõimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti pole üksikuis kontekstivälistes ideedes, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Seni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega: langetame tulumaksumäära, kehtestame sotsiaalmaksu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.

Eesti riik selge plaanita edasi siit ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja see ei saa olla ametnike-poliitikute monopol - nende usalduslimiit on madal. Meie võimaluste sõnastamisesse tuleb kaasata kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.

Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos surutisega kasvab ka nõudlus muutuste järele.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine eesmärgiga riigi efektiivsust oluliselt suurendada. Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearahasüsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega neile ja nende organisatsioonidele. Kõrghariduse tasemel saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks igal tasandil on Eestil ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

2. Tervishoid. Isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (nt hambaravi).

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. See võimaldaks käsitleda teisiti kogu halduskorraldust, sh territoriaalset, ja saavutada suur ühiskondliku kogukulu kokkuhoid efektiisuse kaudu.

Teiseks, atraktiivsuseeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused, millest räägitakse kõige enam, kui jututeemaks on majanduskeskkonna paremaks muutmine.

1. Maksukeskkond. Märksõnad on stabiilsus ja ennustatavus. Siin on asjad tõesti halvad. Mis ennustatavusest me saame rääkida, kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust, milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Tunnistan ausalt: olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks: madalate määradega, erandite ja mahaarvamisteta. Või muuta kurssi: teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu, olla paindlik, pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid kahtlen, kas saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud - siin midagi toimub töölevõtmise ja vallandamise paindlikkuse suurendamise ning kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru, miks enamik praegusi avalikke teenistujaid ei võiks tulevikus käia tööl töölepingu alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus - energia oleks kättesaadav konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumajõule pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus, kui me ise ei suuda otsuseid langetada.

Peame olema eestkõneleja Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel - Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiavarustatuse tagamisega, seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelevalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks: kvaliteedimärgiga müüdid loovad eeldusi. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Selleks saab olla vaid euro kasutuselevõtt. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad - kõigi meie heaolu kasv!

On vaja tervet küla…

2008-10-31

Inimkonna pikal arengujoonel oleme me praegu ühes mikroskoopilises punktis. Me teame väga vähe mineviku suhtemustritest. Üht-teist võib aimata rahvaluuleallikate, ilukirjanduse ja vanavanemate mälestuste järgi. Selle põhjal tundub täiesti, et täiskasvanutega usaldusliku kontakti loomiseks oli ühel lapsel enne Teist maailmasõda palju rohkem võimalusi ja aega. Usaldatavaid täiskasvanuid oli lihtsalt lapse ümber rohkem. Just selliseid usalduslikke kontakte ema-isa kõrval, neile täienduseks, lapsevanema inimlikult nõrkade kohtade katteks on lapsel lisaks emale-isale tarvis.

Tänapäev, kus ema tuleb sünnitusmajast koju ja jääb pärast seda aastateks lapse pea ainsaks lähimaks kaaslaseks, on ajaloos kestnud vahest ainult mõnikümmend aastat. Üleöö tundub see meile väga loomulik: keegi ei hakka tänaval lonkiva noorukiga niisama juttu puhuma, õpetajad ei julge ahistamissüüdistuse hirmus enam lapsi eriti kallistada, omaenda üksindusega võitlevad eakad ei söanda sekkuda naabrilaste hingeellu, sugulastega kohtutakse haruharva. Kogu vastutuse koorem, mis pika inimkonna ajaloo jooksul on olnud jagatud ema-isa kõrval ka vanematele õdedele-vendadele, tädidele-onudele-nadudele-lelledele ja vanavanaisadele, sekka veel toeks uskumused või usk - kõik see on nüüd enamasti vaid ühe-kahe lapsevanema õlul. Kes oskavad mõnda usalduslikku silda superhästi ehitada, mõne koha peal aga jäävad kindlasti hätta. Hädakohtades oleks vaja, et teised ümberringi aitaksid kaasa.

Ühises usalduslike sildade ehitamises meist järgmistele põlvkondadele on sidususe võimalus, mis on antud tervele kogukonnale. Lapsevanemale on see võimalus usaldada ka teisi inimesi oma silmateraga vestlema ja tegelema, lastele võimalus õppida usaldama nii erinevaid täiskasvanuid kui ka endast erinevaid teisi lapsi koos nende erinevate maailmavaadete ja elukogemustega. Ühiskond tervikuna saab rohkem usaldada lapsevanemaid ja lapsi endid ning mitte püüda ülearu palju perede eest ära otsustada. Väga inimtihedates kogukondades levib suurema eraldumise ja üksiolemise kalduvus, kuid miks peaksid selle all kannatama lapsed?

Kui lahtisest käest saab vägivald

2008-10-29

AJALUGU ON alati konkreetne. Pärast seda, kui IME ehk Isemajandav Eesti oli ideena välja käidud, moodustati algul hulk töörühmi selle lahtikirjutamiseks ja pisut hiljem selle kokkukirjutamiseks.

Üks küsimus, millest räägiti siis ning mille juurde on sõnades tuldud ka pärast, on hariduse autonoomia või lihtsamalt öeldes: kui palju saavad koolid ja kõrgemad õppeasutused otsustada ise?

Mitte kordagi ei tulnud aga jutuks, mil määral peab direktor olema kardavoi. Koolivägivägivald puudub nii IME-s kui 1992. aasta põhiseaduses. Koolist mõeldi tookord nõnda, nagu valitseks seal ainult headus.

SELLELE KÜSIMUSELE ei ole ühest vastust, aga on vale, kui üldse vastust ei anta.

Kooli piirid algavad tänavalt enne koolimaja krunti ja kui krundiks on ainult hoonealune maalapp, siis välisukselt. Sealt edasi kehtib kooli territooriumil kord, mis minu teada välistab õpilase suitsetamise. Mis tahes vanuses ja mis tahes kohas. Sellest on veider kirjutadagi, sest see on aabitsatõde.

Niisuguse tõe kehtivuse eest vastutab direktor, kes põhimõtteliselt politseid ei vaja, nagu ta ei vaja ka abipolitseiniku õigusi. Reeglid on seina peal nagu liiklusmärgid tee ääres ning kooli tulles võtab inimlaps need omaks.

Iseasi, kui kooli mõistetakse kodu käepikendusena ning inimlaps toob tundi kaasa tolle vägivalla, millega ta on kodus juba harjunud.

Oma eriõiguste kehtestamine ja otsene vägivald algavad siiski kodust, ei kunagi esmalt tänavalt või teleka eest. Ma ei tea, et Eestis oleks keegi sünnitanud uulitsal keset hulkuvaid koeri ja kihutavaid autosid. Kodu on see esmane hingemaa, kus väike inimene võib vägivalda näha, ja kooli minnes paneb ta ka selle ranitsasse. Direktor, kes sellega lepib, kaotab autoriteedi.

KUIVÕRD NEED igivanad aabitsatõed on järjekordselt laokile jäetud, sedavõrd oleksin ma ikkagi väga ettevaatlik, enne kui direktorile võmmi vabadusi annaksin. Seda nimelt järgmisel põhjusel.

Inimesena võib direktor olla erakonnaväline, kuid pole saladus, et direktorite kohad on poliitilised. Tarvitseb lapsel vaid avastada, et õpilase ja koolijuhi suhe pole midagi muud kui suli ja võmmi mäng, ning me kutsume endale ise katku külla. Direktor kui täiendav politseinik ei ole lahendus, kui kodus on politseinik puudu.

OMAAEGNE siseminister Tarmo Loodus on jässakas mees töömehe kämmaldega. Ulatad niisugusele käe ja tundub, et paned sõrmed kruustangide vahele. Aga ega küsimus direktori võimust, õpilase vabadusest ja kooli nõnda-öelda vägivallast alanud sellest, kuidas ta käe ulatas! Küsimus algas kooli piiridest elukestva õppimise korral.

Ei usu, et Tarmo Loodus oleks lugenud ainsatki traktaati nende küsimuste kohta. Niisuguseid nimelt polegi. On vaid hariduspoliitiline lora, mida Kreutzwald soovitanuks kasutada pühkimispaberiks.

Aga kuidas ulatab käe inimene, kellel on sigaret peos tagurpidi, hõõguv ots sissepoole? Suits näppude vahel õigetpidi tähendab hõõguvat otsa peost väljapoole. Sääraseid, kes teevad suitsu vastupidi, polegi väga vähe.

Ent kui sulle ulatatakse käsi ja sa ulatad oma käe vastu, siis peab see sul olema vaba, kõik sõrmed lahti. Inimesega, kes ulatab käe asemel rusika, on midagi viltu. Õpilane, kes eelistab direktori terele koni, on vales kohas.

MINU TÕLGENDUS tere ja koni kohtumisest on rekonstruktiivne, sest ma polnud juures. Küll aga olin ma asjaosaline paar kuud tagasi Tartu kesklinnas, kui ühe kaubahalli galeriis tahtis teismeline kustutada oma koni minu pealael. Ta ei soovinud muud kui näidata lähedal seisvatele plikadele oma jõudu ja tähtsust.

Jäi ära. Nagu jäi millalgi ära ka kohalike pättide üritus teha jõulist kambakat praegusele haridus- ja teadusministrile, kes oli siis lihtne õpetaja.

Veel kord: inimene, kes kaitseb õigust konile, kaldub minema rappa. Missuguse enesetundega laulab niisugune «Viljandi paadimeest», milles kõigepealt ulatatakse käsi?

Hurraa, olen ülekaaluline!

2008-10-29

Riigikogu liige Marko Pomerants (IRL) teeb ettepaneku, et vabariigi juubeliaasta puhul võiksid eestimaalased võtta aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi.

Kas ma olen lolliks läinud, et ülekaalulisuse üle rõõmu tunnen? Ei ole, hea meel on asja pärast. Asi on nimelt selles, et oma senise kehakaalu juures kuulusin inimeste gruppi «rasvunud».

Tervise Arengu Instituudi tervisekäitumise uuringu järgi oli 2006. aastal Eestis vanusegrupis 16-64 rasvunud inimesi 15 protsenti (kehamassiindeks üle 30), ülekaalulisi 31 protsenti. Kergema kaalu saavutamise potentsiaali on meil seega küllaga.

Toon oma kogemuse põhjal näite. Mu maksimaalne kehakaal on olnud 119 kilogrammi (pikkus 186 cm), praegu olen 105 kilogrammi joonest allapoole pressinud. Pressimine ei olegi õige sõna, sest asi on toimunud hasartselt. Selle asjaga on nagu Gerd Kanteri kettaheiterekordiga, seda saab edasi viia. Ühesõnaga, vaeva peab nägema palju vähem kui Kanter lisameetri juurde saamiseks.

Küll peab aga olema oma tiim ja arusaam, et tegelikult on üsna lihtne teha enda jaoks midagi rohkem kui parasjagu saavutatud.

Ühes korralikus tervisetiimis peavad olema toitumisspetsialistid. Igal muidugi oma treeningmetoodika. Olen kasutanud doktor Adik Levini abi, kes näitas, et kaalu saab langema küll, ja lihtsalt.

Üle neljakümneaastane mees ikkagi, käisin ka tehnoülevaatusel doktor Olev Poolametsa juures. Tema soovitused olid muu hulgas võtta elu vabalt ja kaalust alla. Allavõtmiseks soovitas nõu pidada sealsamas kliinikus töötava toitumistohtri Kristel Ehala-Aleksejeviga. Mõtlesin, mida hullu sellest kokkusaamisest ikka juhtuda saab, ja ei juhtunudki muud kui vajadus väiksema ülikonna järele. Maksumaksja tasub riigikogulasele korralikult ja nii sain sellest ülikonnaasjast üle.

Lihtne, eks ole. Üks oluline asi on siiski veel, jalad tuleb ka kõhu alt välja võtta. Üks laulgi on olemas - «Hoia tervist», mis hakkab umbes selliste sõnadega: «Viska suust sa hõõguv pabeross, võta metsas ette jooksukross.» Paberossiga pole ma kunagi sina peal olnud, aga jooksukrossi suhtun tõsiselt. Sel sügisel osalesin ka esimestel rahvajooksuüritustel. Poliitiliselt ka puhas võit.

Kui muidu kõnekoosolekutel on kõnepuldi ümber tihe konkurents, siis jooksurajal saad ikka suhteliselt üksi tegutseda. Sellega ei taha ma öelda, et vähemasti mu Lääne-Viru kolleegidest riigikogu liikmed endaga vaeva ei näeks. Neil on valitud lihtsalt teised alad.

Nüüd tiimist. Meie jooksuklubis on kaks liiget: mina ja minu naine. Koos on lõbusam. Meil on küll ka harrastusi, mida me eraldi teeme. Minul on selleks võrkpall, abikaasal aeroobika. Nende alade puhul lõbutseme lihtsalt koos teiste inimestega.

Iga asjaga on nii, et see peab sulle naudingut pakkuma. Kaalust allavõtmine ja kehaline aktiivsus peab olema lõbus, mitte masendav tegevus. Kui hakkad punnitama, on varsti «kööga» ja käegalöömine lihtne tulema.

Vale on arvata, et mees, kel kilogramme üle saja ja aastaid üle neljakümne, on jooksmisega hiljaks jäänud. Algul lõõtsutad ja tehid (võru keeles ähkimine, naine on mul Põlvamaalt) küll iga künka otsas, aga asi läheb treenides üha paremaks. Ei maksa vaid tormama hakata. Tempo tuleb ka enda järgi valida, mitte püüda endast poole kergema naisega kohe koos minema tormata. Muide, abikaasa ütleb, et ta ei kujutanud kümme aastat tagasi ettegi, et hakkab vabatahtlikult jooksma. Nüüd laseb nii, et pole asigi.

Ahjaa, üks asi on minuga veel viimase poole aastaga juhtunud - mu verenäitajad on nagu öö ja päev. Veri ei rõhu, kolesterool on langenud seitsmelt viiele ja paranenud on veel igasugu arstidele meelepärased näitajad. Kui need arstile meeldivad, peaks mulle ka abiks olema.

Sel suvel kiitis valitsus heaks rahvastiku tervise arengukava, mille järgi peaks eestlaste eeldatav keskmine eluiga 12 aasta pärast olema meestel 75 ja naistel 84 eluaastat, sellest hea tervisega elatud aastaid vastavalt 60 ja 65.

Kaks aastat tagasi oli meeste keskmine eeldatav eluiga 67,36 aastat. Just nii täpne arv on kirjas - iga päev on arvel. Aastaks 2012 ootab valitsus, et meie, eesti mehed, elaks juba keskmiselt 71 aastat. Kust see tuleb, kui me jalgu kõhu alt välja ei võta? Kui me neljandas klassis ei pea suitsuvaba klassi konkursil kevadeni vastu, kaitseväkke ei kõlba ja kihutame noorukieas purjus peaga ringi, juhtub ka, et surnuks.

Igal 40-aastasel mehel peab olema plaan, mida oma eluga järgmisel 40 aastal peale hakata. Tähistame parasjagu Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva-aastat. Ma pakun omalt poolt väärika lõpu. Eestimaalased võiksid võtta tänu aktiivsele liikumisele aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi ja jõuludega seda tagasi ei söö. Nii võib öelda keeleseadust rikkudes «prassai» halvale enesetundele, liigsetele kilogrammidele, valutavatele põlvedele, kui need juhuslikult olemas on.

Igatahes on enese liigutamine väga isamaaline tegu, et Eestimaal rahvast kauemaks jätkuks. Kuigi elus on tihti nii, et vaatamata hoolikale suhtumisele tervisesse ei jõuta näiteks oma seitsmekümnenda sünnipäevanigi. Kui enda heaks midagi ette ei võta, siis on šansid ka kindlalt viletsamad.

See jooksmise asi on ju ka pigem näide. Igal diivanist eemal oldud kehaliselt aktiivselt veedetud tunnil on väärtus, sisustatagu see siis rattasõidu, kepikõnni, ujumise, tennise, võrkpalli, korvpalli või mis iganes spordialaga, mis otsaesise leemendama võtab, hea on isegi suurest teest jalgsi kaugesse jõekääru kalale minek, ilma paberossita.

Diivanitegijad muidugi kurvastavad - diivan peab kauem vastu. Diivaniostjad aga püsivad jällegi kauem elus.

Intervjuu: Noor maavanem võitleb kombelõtvusega

2008-10-23

Põlva maavanem, Isamaa ja Res Publica Liidu all tegutsenud Noorte Konservatiivide üks liidreid Priit Sibul tunnistab, et tema ideaal on abordivaba ühiskond. Aborte ja sugulisel teel levivaid haigusi oleks tema väitel vähem, kui inimesed saaksid lahti kombelõtvusest.

Teatasite hiljuti Noorte Konservatiivide nimel tehtud avalduses, et olete «põhimõtteliselt abortide vastu, sest iga sündimata laps on kaotus Eestile». Miks te sellisel seisukohal olete?

Me ei ole põhimõtteliselt abortide, vaid valikabortide vastu.

Vaadata tuleb laiemalt seksuaal- ja eriti noorte seksuaalkäitumist, millega on seotud nii abort kui igasugused haigused. Kombelõtvusel võivad olla kohutavad tagajärjed. Minu arvates ei peaks mõtlema nii, et - oih, ma jäin rasedaks, vaid et - oih, miks ma voodisse sattusin. «Oih» peaks tulema enne rasestumist.

Teie eesmärk on lõpetada abortide kinnimaksmine maksumaksja kulul. Kas te ei taha siit edasi astuda järgmist sammu ja taotleda abortide keelustamist?

Selles kontekstis ei ole keelustamisel mõtet. Minu ideaal on see, et me jõuaksime ühel päeval selleni, et aborte ei tehta. Keelamisel pole mõtet.

Seaduse tasemel keelamine ei tee olukorda paremaks. Selles olen ma küll veendunud. Me peame oma mõttemalle muutma. Seda võib arutada siis, kui enam aborte ei tehta. Praegu me pole selleks kahjuks valmis.

Kas te ei karda, et rahastamise lõpetamise korral hakkavad kõhna rahakotiga naised tegema nurgataguseid aborte, mis seab nende tervise ja ka elu suurde ohtu?

Seda küsimust ei saa niipidi esitada. Pereplaneerimise, laste saamise ja adopteerimisega on niigi palju probleeme. Küsimus on ka selles, kas ja kui palju need naised saavad aru, mida nad sel hetkel teevad.

Ühiskonnas tolereeritakse veel ka suhtumist, et lahenda see probleem ära - tee aborti. Minu jaoks on need liiga lihtsad valikud. Ei tohi olla nii, et hetkeajendil saab minna ja probleemi piltlikult öeldes lahendada.

Kas te siin meeste rolli ei näe? Kas vastutus ei peaks olema võrdselt jagatud?

Suuresti on see meeste ja ühiskonna poolt naistele peale surutud arusaam, et mine, lahenda probleem ära.

Meestel on jube lihtne nii öelda, sest praeguste seaduste ja määruste alusel saab rääkida justkui sellest, et rasedus on haigus, ja üks võimalikke ravimeid on abort. See on ju haigekassa erinevates nimekirjades konkreetse hinnaga teenus, mida kompenseeritakse.

Maavanemana olete riigi käepikendus. Kas on ikka kohane, et kõrge riigiametnik esineb nii radikaalsete seisukohtadega?

Olen Eesti Vabariigi kodanik nagu teiegi. Kui näen midagi, mis on vastuolus minu mõtete ja arusaamadega, siis ma seda ka ütlen. Kas ametikoht või kuhugi kuulumine peab mult võtma õiguse suu avada?

Kindlasti ei väljenda ma Eesti riigi seisukohta maavanemana. Olen ka noorteorganisatsiooni esindaja. Maavanemate ringis pole me tõesti selle küsimusega kunagi tegelenud ja tõenäoliselt ka ei hakka. Võib-olla nüüd keegi kolleegidest küsib.

Kas teil endal on pere ja lapsed?

Mul on kaheaastane tütar ja lähinädalatel peaks sündima teine laps.

Pension tuleb maal tasuta koju ka edaspidi

2008-10-16

Riigikogu sotsiaalkomisjon kiitis heaks põhimõtte, et seal, kus pangaautomaat kaugel, peaks pensionide ja hüvitiste kojukanne ka edaspidi olema tasuta.

Riigil on rasked ajad ja raha on vaja kokku hoida. Ühe säästukohana on välja pakutud võimalus muuta pensionide postiga kojukanne tasuliseks. See ettepanek on rahalugemise seisukohalt arusaadav, sest kõne all olevad summad on päris suured. Eestis on ligi 300 000 pensionäri ja umbes kolmandik väljamaksetest tehakse Eesti Posti kaudu. Samas on raha ümbrikus liigutamine kallis ega kasuta ära tänapäeva võimalusi. Tundub ju loogiline, et pankadel võiks siin olla senisest hoopis suurem roll. Aga kas asi on päris nii lihtne?

Ühe vitsaga löömine ei ole võrdne kohtlemine

Kui lähemalt vaadata, selgub, et sotsiaalministeeriumi esialgne plaan kojukandetasude kehtestamiseks "võrdsustas" kõik pensionärid. Tõsi, pangakontod, kaardimaksed ja sularahaautomaadid on ammu saanud arvlemise standardiks. Linnas. Aga Eestis on küllalt väikesi kohti, kus panka pole, automaati pole ja kaardiga maksta ei saa. Ega peale posti jäägi muid võimalusi. Valik - pank või post - tegelikult puudub. Kojukandetasude ühetaoline kehtestamine maal teenustest kaugemal ja suuremates keskustes elavatele pensionäridele ei oleks kindlasti võrdne kohtlemine.

Kojukandetasu kehtestamine mõjutaks maal elavaid pensionäre palju valusamalt, kuna paljudest küladest või väikeasulatest asub lähim pangakontor või -automaat kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendaks lisakulu, et reisida raha saamiseks kodust keskasulasse. Paljude jaoks on liikumine piiratud tervise või transpordivõimaluste puudumise tõttu. Ka sularaha asemel kaardimaksete kasutamine on paiguti piiratud alternatiiv, sest kohalik kaubandus võib toimida vaid sularahapõhiselt ja mingit kohustust võimaldada pangakaardiga tasumist külapoel ei ole.

Vahel on nii, et kõigile samade reeglite kehtestamine võib küll tunduda võrdse kohtlemisena, aga tagajärjeks on hoopis ebavõrdsuse suurendamine. Linnas on pangateenus tõesti reaalne ja isegi mugav alternatiiv pensioni sularahas väljamaksmisele. Ka see on ilmselt paljudele harjumatu, aga võimalus on olemas. Paljudes maapiirkondades see võimalus puudub. Esialgses ettepanekus kojukande tasuliseks muutmise kohta mainiti 5%-list tasu, mis keskmise pensioni juures tähendaks umbes 200-kroonist lisakulu. Läbirääkimiste käigus see summa ilmselt langeks. Usun aga, et ka näiteks 70-kroonine makse oleks meie eakatele äärmiselt ebameeldiv üllatus.

Maapiirkondades kojukanne tasuta

Mul on hea meel, et riigikogu sotsiaalkomisjon toetas minu mõtteviisi ja otsustas kirjutada eelnõusse sisse sätte, et hajaasustusega piirkondades ning asulates, kus pangateenused pole kättesaadavad, jääb pensionide ning hüvitiste kojukanne edaspidigi tasuta. Ma arvan, et see on kindlasti õiglane nende inimeste suhtes, kes muidu oleksid sattunud selgelt ebavõrdsesse olukorda.

See muudatus ei puudutagi protsentuaalselt väga suurt hulka inimesi, sest rõhuv enamik pensionäridest elab Tallinnas või Harjumaal. See ei ole aga oluline. Oluline on, et vaatame riigis otsuseid langetades pealinnast kaugemale ja näeme ka inimest, mitte ainult statistikat.

16.10.2008 Vooremaa, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

18.10.2008 Võrumaa Teataja, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

21.10.2008 Koit

22.10.2008 Sakala, Näeme ka inimest, mitte statistikat

23.10.2008 Oma Saar, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

Tulevik algab väärtustest

2008-10-08

Professor Rein Taagepera ning noorte sotsioloogide Helen Biini ja Kairi Kasearu mõttevahetus Eesti Päevalehes (07.10) keskendub taas sündimuse ja lastekasvatuse temaatikale kui rahvuse edasikestmise võtmeküsimustele. Kindlasti vajab tänapäevane ühiskond lapsi ja peresid tunnustavat-toetavat sotsiaalpoliitikat. See on paratamatu, kui tahame, et uued põlvkonnad oleksid positiivse ja aktiivse eluhoiakuga. Kuid sellest on vähe, kui soovime eestlaste püsimajäämist omakeelse kultuurrahvana.

Kui tahame sidustatud ja võimalikult ühtset ühiskonda, siis ei jää meil muud üle kui tugevdada rahvusriikluse aluseid ning tegeleda väärtuskasvatusega. Isamaalised väärtused ei ole mingid anakronismid möödunud aegadest, vaid lahutamatu osa tänapäevasest ühiskonda koos hoidvast väärtussüsteemist. Seni kuni rahvuse tulevikuga tegelevad vaid loodusteadlased, räägimegi vaid sündidest, surmadest ja tervishoiust. Kui lisanduvad sotsioloogid ja käitumisteadlased, siis tõusevad esile ka pereprobleemid ja põlvkondade sidusus. Kuid rahvus ei ole määratletud bioloogiliselt, vaid on inimeste vaimne ühistunne, mis püsib ühiselt jagatud ja mõistetud väärtustel. Kui need väärtused loovad noorele põlvkonnale kindlustunde, et suudetakse ennast parimal viisil teostada just selle rahva liikmena, ei jää siis lapsed sündimata.

Abipalumine on raske ülesanne

2008-10-02

Heldeimad annetajad on lihtsad inimesed, jõukatelt on keerulisem raha saada.

Saaremaal elab tüdruk, kelle käsi ei kuula liikumispuude ning lihasspasmide tõttu sugugi sõna. Ta vajaks koolitööde kirjutamiseks ja hariduse omandamiseks spetsiaalset arvutit, mis koos lisaseadmetega maksab üle 40 000 krooni. Tüdruku vanematel sellist raha mõistagi pole.

Ühe Tartu pere seitsmest lapsest üks on sünnitrauma tõttu puudega ning pereisa kukkus mõni aasta tagasi tööd tehes katuselt alla. Mees on nüüd halvatud ja ema peab üksi tööd rabades pidama ülal üheksat inimest.

17aastane koolitüdruk on lapseootel, tema ema suri, üürikorter läks võlgade tõttu omanikule tagasi. Lastekodud pelgavad beebiga piigat vastu võtta, ka tüdruku koduvallal pole mingit elukohta pakkuda.

Need on ainult mõned näited, ent abivajajaid on äärmiselt palju. Oleks lihtne, kui endal oleks rahakott puuga seljas ja saaks vähemalt väiksemate hädade puhul kohe aidata.
Anonüümsed heategijad

Olen pidanud teiste jaoks sageli abi paluma ning see ei ole lihtne. Näiteks UNICEFi heategevusfondi koguneb meil 80% postkaartide müügist ja ainult 20% annetustest, aga mujal maailmas on see vahekord risti vastupidine.

Kõige heldemad annetajad on lihtsad inimesed, ka pensionärid, kes aitavad kas või pisikese summaga. Jõukamatelt inimestelt on keerulisem raha saada. Kuna neilt on liiga tihti abi küsitud, on nad endale kaitsevalli ette ehitanud ning sellest läbi murda ei ole kerge. Ja ega nad jõuakski kõiki aidata. Nad on teinud oma valiku ja seadnud prioriteedid, millist valdkonda või keda toetada.

Osa neist soovib jääda anonüümseks - näiteks üks ärimees annetab igal aastal vaesematele õppuritele miljon krooni. Olen mitu korda küsinud, kas tohin tema heategevusest rääkida. Aga ta saab selle peale lausa pahaseks.

On muidugi ka n-ö professionaalseid abipalujaid, kes igalt poolt raha küsivad. Ning selliseid, kelle puhul on tegemist omaenda mugavuse ja laiskusega, keda tegelikult ei peakski aitama. See annaks ka nende peres kasvavatele lastele halba eeskuju.

Näiteks ühe kümnelapselise pere isa on kogu aeg n-ö emapuhkusel, ema aina sünnitab ja omavalitsus peab ülal juba kahteteist inimest. Pereisa asutas kord mingit oskamatut äri, mis läks pankrotti. Asi jõudis kohtusse, kus mees õigusemõistjaid sõimas ning halva käitumise eest trahvi sai. Seejärel ta helistas ja nõudis, et Suurperede Abistamise Selts peab tema trahvikviitungid kinni maksma. Selliseid anekdootlikke lugusid juhtub ikka.

Alati on inimesi, kes paistavad silma halvaga, ning ilmselt just seetõttu on maad võtnud arvamus, et kõik suured pered on asotsiaalsed. Tahaksin väga seda juurdunud arusaama kummutada - valdav osa suurperedest on äärmiselt toimekad ja tublid.
Hirmkallid abivahendid

Lisaks lastega peredele on üks kehvemas seisus inimgruppe Eestis puuetega inimesed, sealhulgas lapsed, kellele riigi pakutav tugi pole kaugeltki piisav.

Puuetega laste abivahendid on äärmiselt kallid ja riik ei suuda neid vajalikus mahus tagada. Näiteks pimedale lapsele vajalik arvuti maksab ligi 50 000 krooni, pimekurtide õpetamiseks mõeldud vahendid on veel spetsiifilisemad. Liikumispuudega lastele oleks vaja elektrilisi ratastoole, trepitõstukeid ja mehhanisme, mis aitaksid lapse ratastoolilt voodisse või vanni.

Mõni laps vajab keerulist operatsiooni, mida Eestis ei tehta. Haigekassa kompenseerib küll ravikulud, kuid sõidukulud peab perekond ise tasuma - seegi võib osutuda ületamatuks probleemiks. Õigel ajal tegemata jäänud operatsioon raskendab aga lapse olukorda tulevikus.

Juuli lõpus saime Eestisse tuua 3,4 miljonit krooni maksva kõnniroboti, mis on mõeldud liikumisvõime kaotanud inimeste aitamiseks - lastest vanuriteni välja. Eriti tõhus on see avariides ja õnnetustes viga saanute ravis, kuid ka insuldijärgse halvatusega inimeste liikumisvõime taastamisel. 1,2 miljonit krooni on selle aparaadi eest tasutud, ülejäänud raha tuleb alles leida.

Võib ju pahaselt öelda, et miks riik ei toeta ja selliseid vajalikke asju kinni ei maksa. Aga on mõistetav, et väikesel riigil pole võimalusi kõiki uusimaid ravivahendeid osta. Mujalgi maailmas on sellistel puhkudel annetuste kogumine tavaline asi.

Loodetavasti rakendub keerulisele majandusolukorrale vaatamata järgmisest aastast idee maksta alates kolmandast lapsest 2000 krooni suurust lapsetoetust. See leevendaks lasterikaste perekondade seisukorda. Ka meie heategevuskeskus, mis hiljuti SA Dharma alt iseseisvaks MTÜks muutus, püüab aidata sellel toetusel reaalsuseks saada.

«Istuvad» üürnikud ja «magavad» ametnikud

2008-09-29

Erialakeeles on kasutusel selline termin nagu «istuv üürnik» (sitting tenant), see tähistab üürnikku, kes seadusemuudatuste või reformide tõttu on sattunud lõksu - näiteks tingib vana üürilepingu lõpetamine hoopis halvemad üüritingimused. Nii käib sunnitud «istumine» ja ootamine, ilma et keegi näeks probleemi lahendust.

Selline soliidne organisatsioon nagu Rahvusvaheline Üürnike Assotsiatsioon peakontoriga Stockholmis ning harudega Brüsselis ja Ljubljanas tegi 2007. aastal Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üürnike uuringu.

Eestis tagastatud eluruumides elavate üürnike leibkondade hulk tundub teiste kõrval üsna tagasihoidlik (Horvaatias 300, Eestis 3600, Sloveenias 13 000, Slovakkias 30 000, Lätis 78 000, Tšehhis 350 000, Poolas 600 000 jne), hoopis üllatavam on uuringu järeldus, et mitmes riigis sattusid ühiskondliku sektori eluruumide üürnikud samamoodi lõksu, nende garantiid eluruumi kasutamisel on nõrgemad kui erapinda rentivatel peredel.

Õiguskantsleri analüüs munitsipaaleluruumide üürimise kohta Tartus andis sama tulemuse mis Rahvusvahelise Üürnike Assotsiatsiooni oma.

Eraomaniku majast linna eluruumi kolinud üürniku tingimused võivad esialgu paraneda (väiksem eluasemekulu või parem eluruum), kuid iga-aastane sotsiaaleluruumi üürilepingute tingimuste ülevaatamine võib tähendada ootamatut ja järsku lepingu lõppu.

Tänavu märtsis loendati sel moel vihma käest räästa alla sattunuid 88 (TPM, 13.03.2008), nüüd, septembris, on juba käibel hinnang «sadakond».

Selget arusaama pole

Kuidas sellisesse ebamõistlikku ja ebaõiglasse olukorda jõuti?

Kui minna 1990. aastate keskpaiga erastamislainest veel paar aastat tagasi, siis - kümnendi alguses eelnes erastamisele sama mastaapse sündmusena munitsipaliseerimine. Riik andis sotsialistliku ühisvara, tehased ja taarapunktid, poed ja pesumajad ning suurema osa elumajadest üle omavalitsustele.

Erandiks olid sõjaväelinnakud, kus kuni 1994. aasta augustini kehtis okupatsioonivõim. Elumajad anti üle erastamiskohustusega, s.t kohustusega müüa need EVPde eest kas üürnikele või huvilistele oksjonil.

Koos erastamiskohustusega anti omavalitsustele soovitus jätta sobiv hulk eluruume sotsiaalsete vajaduste katmiseks müümata.

Ühel pool oli erastamiskäsk ja kommunaalpoliitikute huvi ebamugavast elamufondist lahti saada, teisel pool pehmes vormis soovitus müügiga mitte ülearu hoogu minna ja väga ähmane ettekujutus tuleviku sotsiaalsetest vajadustest.

Täna on Eestis vaid umbes 20 000 munitsipaaleluruumi, neist suur hulk pooltühjad endised lüpsjate-karjatalitajate, kaevurite või vene sõjaväeülemuste eluasemed mäe või metsa taga.

20 000-st omakorda 3000 on nn sotsiaaleluruumid.

Mis on sotsiaaleluruum, see on Eestis üsna segane. Sotsiaalhoolekande seadus ütleb, et omavalitsus peab leidma eluruumid neile, kes ise ei ole suutelised ega võimelised seda muretsema. Ning et hädasolijale antav eluruum võib olla ka sotsiaaleluruum. Seega: kui pole selget arusaama, mis see sotsiaaleluruum on, siis pole tema järele ka vajadust.

2004 tegi sotsiaalministeerium vastava uurimuse ja järeldas, et eluruumi vajajaid on Eestis 2% rahvastikust, peaaegu 30 000 inimest. Rakendades Tartule sama mõõdupuud, võib väita, et eluruumi leidmisel vajab abi umbes 2000 kodanikku. 2007. aastal oli linnas 640 munitsipaaleluruumi, neist 506 sotsiaaleluruumid.

Vähe on sotsiaaleluruume, mis on kohandatud ratastooliga liikumiseks vms - kogu riigis olevast 3000-st on kohandatud eluruume ainult 142.

Linn teenib kasumit

Kuigi Tartu linnavalitsusel pole sotsiaaleluruumist kui seesugusest selget ettekujutust, on ometi nende üürnikele sätestatud mitmeid piiranguid (iga aasta tagant tuleb sõlmida uus üürileping, teiste perekonnaliikmete kolimine sotsiaalpinnale on reglementeeritud jne).

Sundüürnike kaebus õiguskantslerile käivitas linnavalitsuse tegevust käsitleva analüüsi ja päädis kantsleri ettepanekutega linnapeale: 1. paluda vabandust nendelt, kelle õigusi rikuti, 2. leida väljatõstetutele uued korterid, 3. vormistada olemasolevad sotsiaaleluruumide üürilepingud ümber tavalisteks rendilepinguteks.

IRL ja sotsiaaldemokraadid pole ilmselt need parteid, keda üürnikud palavalt armastaksid ja kellelt nad abi ootaksid. Seetõttu on need erakonnad olnud sobivate lahenduste pakkumisel kõike muud kui esirinnas.

Kuid linnavalitsuse probleemikäsitlus 11. septembri volikogu istungil sundis opositsiooni aktiivsusele.

Pool aastat on läinud, ametnikud oleksid selle aja justkui maganud. Kolmest ettepanekust sai vastuse või lahendi ainult üks, viimane, sedagi viisil, mida õiguskantsler ilmselt poleks oodanud.

Et linnavalitsus soostus sõlmima sotsiaalkorteris elavate sundüürnikega tavalised üürilepingud, oli paratamatu samm.

Ajakirjanikud (TPM 15.09 ja 19.09) on aga kahe silma vahele jätnud fakti, et samas langetas volikogu otsuse hakata neilt võtma lisaks seni makstud hooldustasule üüri. Samasugust üüri, mida võtavad eraomanikud, s.t omanikutulu.

Sisuliselt tegi Tartu esimese omavalitsusena otsuse hakata oma eluruumidelt kasumit teenima, konkureerima üüriturul eraomanikega.

Seda kasumit hakkavad esimesena maksma linna pinnale kolinud endised sundüürnikud.

Poliitteater

Mis seal ikka, kuna linna üürifond on väike, siis sisulist mõju sellel sammul eluasemeturule pole.

Kui poleks seda õnnetut kokkulangevust, et kasumit hakatakse teenima just nende korterite pealt, kus elavad sundüürnikud. Need, kes käisid õiguskantsleri juures kaebamas ja kellele tehtud ebaõigluse käskis õiguskantsler hüvitada. Lõhnab väga halvasti, lõhnab kättemaksu järele.

Juttu, et otsust üüri suuruse ja selle kehtestamise aja kohta veel pole, võivad ametnikud rääkida Tõrukese vm lasteaia mudilastele. Poliitteater on enamasti üsna diletantlik, aga seal kehtivad samad reeglid mis päris teatris. Kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis viimases vaatuses saab keegi sellest kuuli!

Tartu linnavalitsus peab oma vigade parandusi tegema sammhaaval, täitma esmalt õiguskantsleri ettekirjutused ja teise sammuna klaarima oma tava- ja sotsiaaleluruumide alase segaduse. Ja alles viimases järjekorras toppima on näpud senisest sügavamale üürnike rahakotti.

Võlaõigusseaduse paragrahvi 299 lõige 2 sätestab, et üüri tõstmiseks peab olema ette näidatud põhjendus ja arvestus.

Üürniku kaebus omaniku peale tundub üüri tõstmise (õieti üüri kehtestamise) põhjendusena nõrk argument.

Kas mõrvar on ka inimene?

2008-09-29

Vist on. Otsime igast mõrvajuhtumist inimlikke jooni. Ja üldiselt neid ka leitakse, kohati isegi hakatakse mõrvarit oma ohvritega samastama. Ka tema olevat ju ohver!

Eriti targad ja emotsioonideta oleme siis, kui traagilised sündmused toimuvad meist eemal. Kauhajoel juhtunu pole aga vaid kauge õnnetus naaberriigis, see on kurb ja valus sündmus, mis puudutab meid kõiki.

Raske on täpselt teada saada, miks Kauhajoe koolitulistaja koletu veretöö toime pani. Põhjuste otsimiseks tuleb üritada siseneda sellesse maailma, milles Matti Juhani Saari elas ning püüda sellest aru saada.

Matti Juhani Saari maailm oli suuresti virtuaalne ja infotehnoloogiline. Võib öelda, et see on nii paljudel tänapäeva noortel, kes arvestatava osa oma igapäevasest ajast võrgumaailmas veedavad.

Seda eriti tehnoloogiliselt arenenud Soomes. Tuli ju just sealt viimati teade, et ligi sada tuhat leibkonda on loobunud televiisorist. Peamiselt seetõttu, et neile piisab muudest tehnilistest vahenditest, et endale ise meediakeskkond kujundada. Eriti tähelepanuväärne on, et ainult arvutile on teinud panuse veerand üksi elavatest soome noortest. Mis ühisest meediaruumist me saame selliste tendentside puhul unistada.

Noored leiavad tihti kõik enda meelest vajaliku virtuaalsest keskkonnast. See virtuaalne maailm on rohkem või vähem anonüümne ja sageli on selles maailmas viibiv noor erinev, teistsuguse minaga kui see, kes käib iga päev koolis, poes või spordiväljakul.

Võime aimata, kes oli tulistajale eeskujuks, ja et eeskuju võimendus läbi meedia. Samas on üsna viljatu otseselt süüdistada televisiooni või internetti - need on paratamatult meie ümber. Süüdistada tuleb neid südametuid inimesi, kes raske raha nimel meelega noorte maailmapildiga manipuleerivad ja sinna tapaiha istutavad.

Kogu meie igapäevane elu on teistsugune kui 15 aastat tagasi ja ka 15-20-aastaste noorte maailm on teistsugune kui juba pisut vanemate oma. Oluline on jälgida, kuidas see suhestub kooli või koduga. Sobitumise või mittesobitumise pinnalt tekkivad väiksemad ja suuremad konfliktid on ju tegelikult kogu aeg meie ümber.

Viimaste koolitulistamiste puhul on eelnevalt olnud internetis kuritööle selgeid vihjeid. Kõik need noored inimesed on tajunud internetti kui reguleerimata meediakanalit nende jaoks ainsa sobiliku väljundina. Kui vägivallatsejast internetisõltlane seda vajab, siis see tähendab, et me peaksime senisest enam uurima uue meedia rolli ja kasutamisharjumusi noorte elus. Siis on võimalik läbi mõelda ja kavandada ka vastavaid koolitusi ja nõustamistegevusi.

Üheks olulisemaks teguriks inimeseks jäämisel on ikkagi inimestevahelised suhted. Nende vähenemine või kadumine võib muutuda kriitiliseks paljudele, aga eriti labiilsematele meie hulgast, ja siis on tagajärjed ettearvamatud. Või siiski teatud määral ennustatavad, kui me ikka teame, kuidas meie kaaslased tegelikult elavad.

Väga oluline roll on siin koolil või täpsemalt sotsiaalsetel suhetel koolis. Mitmes mõttes kõige haavatavam koht - kool - on erinevate suhete kogum. Koolis käivad kohustuslikult kõik noored inimesed, koolis võivad võimenduda või realiseeruda paljud pinged, mis mujal ei tarvitse avalduda.

Seetõttu on eriti oluline, et kõik osapooled endalt küsiksid, mida mina saan teha. Õpetaja jaoks on kindlasti oluline tunda oma õpilasi ja nendega suhelda. See ei ole kunagi olnud lihtne ülesanne ja ilmselt on muutunud veel keerulisemaks. Kaasõpilased kindlasti peaksid oskama ära tunda ja hinnata võimalikke tekkivaid ohuolukordi ning vajadusel ka abi küsima.

Koolijuhi ees on terve nimekiri riskisituatsioonidest - alates tulekahjust ja lõpetades pommiähvardusega - millega võib olla tarvis silmitsi seista. Kohalik omavalitsus peab hoolitsema turvalise keskkonna pärast nii koolide territooriumil kui nende ümber jne.

Üldised juhised, kuidas toimida siis, kui kriis on käes, on haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel. Jokela tulistamise järel kasutasime ka Soome kolleegide nõu ning kohandasime mitmeid nende materjale. Paraku on iga niisugune juhtum väga eripärane ning kõiki tegevusi „ette õpetada" seepärast väga raske.

Kindlasti tuleb vägivalla- ja tulistamisjuhtudest avalikult rääkida, koos täiskasvanutega nende üle koolides arutleda. Igasugust kiusamist tuleb märgata ja selle põhjused välja selgitada. Vaid sellisel juhul saavad lapsevanemad ja õpetajad ühiselt põhjuste jälile ning saavad vältida kiusamise muutumist kas kehaliseks või vaimseks vägivallaks.

Kui koolis on eluterve ja loominguline õhkkond, suudetakse ära hoida ka üksikute õpilaste tõrjutus ja vinduvad konfliktid õpilaste vahel. Optimismi tulevikku suhtes tekitab Eesti õpilaste osavõtlik ja murelik suhtumine naaberriigi ühiskonna muredesse.

Väärarusaamadest priiks

2008-09-18

Viimane, 2007. aastal tehtud õpilaste alkoholi ja narkootikumide tarvitamise uuring kummutas varasemaid eksiarvamusi - et uimastid pole «meie», vaid «nende» probleem.

Esiteks osutus blufiks Hispaania noorte massilistest purjutamistest ja teistest sarnastest kirjutistest tekitatud mulje, justkui oleks meil olukord parem kui Euroopa naabritel. Faktid on aga vastupidised.

Viimase 12 kuu jooksul oli Eesti noortest purjus olnud 68 protsenti (Euroopas 53), marihuaanat või hašišit oli neist sama ajaga proovinud 23 protsenti (Euroopas 21).

Teiseks korrigeeris uuring narkokuritegude rohkema avastamise põhjal tekitatavat arvamust tolli ja politsei jõulisemast müüjate kontrollist. Narkootikumid (v.a kanep) on Eestis lihtsamalt kättesaadavad kui meist lääne pool ja nende kättesaamine on noorte hinnangul lihtsustunud (samas on ligipääs alkoholile muutunud raskemaks).

Kolmandaks lükati ümber ettekujutus venekeelsete elanike uimastilembusest. 2007. aastal oli uimasteid proovinud 39 protsenti eesti koolide poistest ja 24 protsenti tüdrukutest ning vastavalt 33 ja 17 protsenti venekeelsete koolide poistest ja tüdrukutest.

Neljandaks kinnistati arusaama, et peamiseks müügiagendiks on kooli-, trenni-, naabruskonna- jt kaaslased, mitte aga kurjad võõrad mehed tänavalt.

Ja lõpuks: Tallinna, Narva ja Kohtla-Järve noorte huvi uimastite vastu on märgatavalt väiksem Tartumaa eakaaslaste omast: Tartumaal oli kanepi tarvitamise kogemus 32 protsendil 15-16-aastastest noortest, Põhja-Eesti maakondades 20-30 protsendil.

Kui palju neid on?

Tartu kommunaalpoliitikud kommenteerisid neid andmeid üsna emotsionaalselt - võis jääda mulje, et varasem lihtsustatud käsitlus (maksame spordiklubidele rohkem raha ja noored on kaitstud) on muutunud.

Üle aasta on möödas, paraku tundub, et asjad ei lähe sugugi ülesmäge. Kuu aega tagasi avalikustas Tallinna linnavalitsus värske, 2008. aasta küsitluse tulemuse. Neidude hulgas on uimastitarvitajate osa vähenenud, noormeeste seas kasvanud, nii et keskmisena on seis endine, nadi.

Kas Tartumaal on asjad kenamad või kehvemad, seda me ei tea. Uusi andmeid pole avaldatud. Kuid uimastiennetust, ravi või rehabilitatsiooni puudutavatesse plaanidesse ilmub plusside (tehtud) kõrvale üha rohkem miinuseid (tegemata) või mahakriipsutusi.

Hariduse arengukavas oli nõue, et igas koolis peaks olema oma narkoennetuse kava. Kas mõni kool sellise ka valmis sai, pole teada. Kuid arengukavast on see taotlus tänaseks maha tõmmatud. 2009. aastal pidi algama sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsioonikeskuse rajamine.

Aga linnavalitsus tegi suve hakul ettepaneku rehabilitatsioonikeskuse loomise mõte maha matta, sest narkomaane on vähe ja nende ravi ning rehabilitatsiooni tarbeks saab mujalt teenust osta!

Kui palju siis võiks Tartumaal narkomaane olla? Ametlik dokument, mida Eestist vastavasse üleeuroopalisse narkootikumide ja narkomaania seire keskusesse Lissabonis saadetakse, räägib 13 800 süstivast narkomaanist. Eksperdid kasutavad süstijate kohta ka hinnangut «kuni 25 000».

Narkootikumide regulaarselt või episoodiliselt tarvitajate üldarvu ei riskita ametlikesse paberitesse kirjutada. Asjatundjad nimetavad arvu 60 000 ehk 4% elanikest.

Kui kõrvutada seda näiteks Hollandi andmetega (ligi 400 000 kanepi ja 200 000 muude uimastite tarvitajat aasta keskmisena, 6% elanikest) siis ei tundu 60 000 ülepaisutatud number. 85-87 protsenti uimastitarvitajatest on Põhja-Eestist, järelikult ülejäänud Eesti osaks jääb u 9000 tarvitajat.

Pole meie asi!

Küll tahaks väita, et Tartumaal on seis parem kui naabermaakondades. Miks? Näiteks võib arutleda, kas viimasel aastal arvukad Võrumaalt pärit noorte narkokullerite kinnipüüdmised on juhus või on sel seos noorte igapäevaelu ja käitumisega.

Aga avalikustatud fakte pole ja seetõttu hindame Tartumaa uimastitarvitajate arvu proportsionaalseks elanike üldarvuga. Seega ligi 20 protsenti «ülejäänud Eestist» ehk 2000. Tõsi, ravi ja rehabilitatsiooni vajajaid on neist vähem.

Hollandlased peavad kõiki süstijaid probleemseks, kuid näiteks kanepitarvitajatest hindavad probleemseks iga viiendat. Eestis on käibel kanepist kangemad uimastid ja probleemseid isikuid rohkem. Ka ravivajadused on keerukamad, näiteks on enamik süstijatest HIVi nakatunud.

Detailsemaks ei ole selle arutlusega mõtet minna. Koalitsioonipoliitikute või linnaametnike argumendid (võta kinni, kes on eksitava väite «teenuse vajadus narkosõltuvuse osas on 5 last ja umbes 10 täiskasvanut» autor) pole sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsiooni vajaduse hindamisel pädevad.

Pikka aega mõjutas nii tavakodanike suhtumist narkomaanidesse kui ka poliitikute tegevust hoiak, et narkomaania pole «meie» probleem. Sellise suhtumisega kukutati 2001. aastal läbi Tartusse ELi raha eest sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsioonikeskuse rajamine.

Et Tallinna rehabilitatsiooniasutused (laste turvakeskus jt) ei suuda rahuldada kohapealset teenusevajadust, siis on tartlastel lootust abi saada Ida-Virumaalt (OÜ Corrigost Jõhvis ja Sillamäe narkorehabilitatsioonikeskusest).

Mõlemas on paarkümmend kohta, seega on teenuse saamine pigem teooria.

Neli keskust sõltlastele

Üleriigiliselt on suhtumine probleemisse vähemalt plaanide tasemel varasemaga võrreldes muutunud. «Narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012» on kasutusele võtnud mõningaid momente hollandlaste kahjude vähendamisele keskenduvast suhtumisest.

Kahjude vähendamine tähendab nt tavakodanike hoidmist narkomaanide varguste ja rünnete eest sõltlastele odava asendusnarkootikumi (metadooni) andmisega. Aga ka tarvitajate tervise või elu säästmist ravi ja/või rehabilitatsiooni kättesaadavusega.

Strateegia kuulutab, et perioodi lõpuks on loodud 4 sõltuvuspsühhiaatrilist ravikeskust, 4 ööpäevaringset rehabilitatsiooniasutust võõrutusravi läbinutele, 4 täiskasvanud uimastisõltlasi teenindavat ravi- ja rehabilitatsioonikeskust, 4 rehabilitatsioonitalu ja 3 laste rehabilitatsiooniasutust.

Kui kõrvale jätta laste rehabilitatsiooniasutus, mida Lõuna-Eestisse ei kavandata, siis näeb plaan siiakanti ette nelja keskust. On raske leida argumente väitmaks, et Elvas, Räpinas, Võrus või Viljandis saaks ravi või rehabilitatsiooni korraldada paremini kui Tartus ja seetõttu on Lõuna-Eesti asutuste jaoks optimaalne koht seal.

Kuigi asukoha valik on keeruline, parandab narkorehabilitatsiooniasutus, nagu ka Tartu Vangla, tartlaste turvalisust, ja seda ei peaks tõrjuma.

Kommentaar: hasartmängumaksu seaduse muudatus - VASTU

2008-09-16

Rahandusministeeriumi koostatud ja kooskõlastusele saadetud hasartmängumaksu seaduse eelnõu on oma praegusel kujul kompromissettepanek maksust käsu saavate osapoolte ettepanekutest.

Hasartmängumaksust laekuvaid summasid käsutatakse kultuuri-, haridus- ja teaduspoliitika, regionaalpoliitika ning sotsiaalpoliitika eesmärkide elluviimiseks.

Rahandusministeeriumi valitsemisala hasartmängumaksu kasusaajate hulgas ei ole ning ministeerium ei otsusta kasusaajate eest, kuhu ja millises proportsioonis hasartmängumaksust saadavat tulu paigutada. Kui meie pakutud kompromiss osapooli ei rahulda, peaksid kultuuri- ja regionaalminister uuesti maha istuma ja kokku leppima, kuidas hasartmängumaksust saadav tulu jaotatakse.

Sisuliselt läbimõtlemata muudatus

Keeldusin kooskõlastamast rahandusministeeriumi esitatud hasartmängumaksu seaduse muudatust. Pean põhjendamatuks ja lubamatuks selles sisalduvat kava vähendada regionaalsete investeeringutoetuste vahendeid.

Eelnõu järgi väheneks regionaalsete investeeringutoetuste osa hasartmängumaksu laekumistest 12,7 protsendilt kümnele. Selline muudatus on läbikaalumata ning regionaalpoliitiliselt kohatu, olles otseselt vastuolus Eesti tasakaalustatud arengu tagamisega. Teen rahandusministeeriumile ettepaneku eelnõu ümber vaadata.

Eelnõu toorust näitab asjaolu, et seda ei kooskõlastanud ka kultuuriminister laine Jänes, ehkki just kultuuriministeerium tegi juunis ettepaneku maksu jaotuspõhimõtete muutmiseks.

Hundid ja Punamütsikesed

2008-08-04

Kunagi sumbunud seitsmekümnendatel aastatel kirjutas literaat Rudolf Rimmel essee hundist ja Punamütsikesest. Mitte klassikalise muinasjutu moodsa variandi või mõistujutu mõne sotsialismi väärnähtuse teemal, vaid igipõlistest meeste-naiste-laste suhetest, abielust ja lahutusest.

Analüüsides lahutuse tagajärjel tekkinud üksikvanemate perede käekäiku, laste haridusteed, kuritegelikule teele sattumist jms, tegi ta paradoksaalse järelduse: üksikisad on üksikemadest tublimad lapsekasvatajad. Konkreetseid juhtumeid silmas pidades oli järeldus õige, kuid üldistusena sobimatu.

Nagu tänagi, jäid tollal lapsed isa juurde vähem kui 10 protsendil lahutuse juhtudest. Kohus otsustas lapse/laste isa juurde jätmise mitte ainult siis, kui ilmsiks tulid ema puudused või nõrkused. Lisaks pidi isa oma tublidust puust tehtud ja punaseks värvitud argumentidega tõestama.

Tuhanded kõrvalehiilijad

ENSVs aitas üksikvanemal last kasvatada teenuste korraldus (odav lastehoid, tasuta lasteaia- ja koolitoit, huviharidus jms), ometi oli lahutatud perede majanduslik olukord tihti keeruline. Kuigi tollal oli 90 protsendi ulatuses tegemist riikliku majandusega, ei suutnud süsteem tagada alimentide maksmist.

Märkimisväärne oli ka solidaarsus, mille toel varjati tulusid ja peteti lapsi ning endisi abikaasasid.

1984. aastal käivitati riiklike toetuste maksmine, sest teisiti ei suudetud laste elatusraha probleemi lahendada. (Toetuse suurus oli 20 rubla lapse kohta, tööliste ja teenistujate keskmine palk oli samal ajal pisut üle 200 rubla.)

Tänapäeval on üksikvanemaid märkimisväärselt rohkem ja nende toimetulekuprobleemid keerukamad. Alati pole tegemist majanduslike, vaid ka sotsiaalsete raskustega.

2000. aastal loendati 133 000 perekonnatuuma, kus olid mees, naine ja alla 18-aastased lapsed. Neist oli uuesti loodud lastega perekondi (kordusabielu, vabaabielu partneriga, kellel juba on lapsed vms) 21 000.

Ühe vanemaga perekondi oli 56 000 (lapsed emaga 51 000 ja isaga 5000 juhul). Selle 56 000 hulgas oli 22 000 vallasema perekonda.

Kui kõrvutame võõrasvanemaga ja ühe vanemaga perekondade arvu (21+34=55 tuhat) elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate arvuga (26 000 isikut, Eesti Päevaleht 9.04.07 viitega justiitsministeeriumile), siis näeme, et tegemist on märkimisväärse probleemiga.

55 000 peret, kus elavad lapsed võiksid toetust saada, ja 26 000 isa/ema, kes oma kohustest kõrvale hiilivad.

Kui asju formaalselt vaadata, võib ju nõustuda mõne elatusraha teemal seisukoha võtnuga - nimelt sellega, et tegu on eraõigusliku probleemiga.

Kui aga lähtuda probleemi ulatusest, siis tuleb tunnistada selle ühiskondlikku kaalu.

Ons eesti mees eriline suli, kes kunagi pettis edukalt nii Vene riiki kui ka oma (endist) perekonda? Ja nüüd, kui riik on hästi õhukeseks kulunud, petab perekonda vaat et veel rohkem?

Kaks võimalust

Seda mitte. Olles aasta alguses kaasatud uue perekonnaseaduse eelnõu analüüsi, pidin ma tutvuma mitme riigi abielulahutuse praktikaga. Neil juhtudel, kui lastele elatusraha maksmises ei lepi kokku mitte abielupooled, vaid summad määrab kohus, tekib probleeme kõikjal.

Seega vastupidiselt meil levinud arvamusele, pole kohus parim laste huvide kaitsja!

Kes siis seda kaitsja rolli võiks täita? Selleks on moodne sotsiaalpoliitika. Tänapäeva sotsiaalpoliitikas on perekonnaelu ebaõnnestumisest tulenevate riskide maandamine järjest kasvava tähtsusega. Enamlevinud lahendusi, kuidas pärast lahutust laste eluks paremaid majanduslikke tingimusi saada, on kaks.

Esiteks kohustuslik lahutuseelne lepitusmenetlus. Kui perenõustajad jm asjamehed lagunevat perekonda ei suuda päästa, siis tihti õnnestub paaridel nendega koos sõlmida kokkuleppeid tulevastes laste kasvatamise ja ülalpidamise küsimustes.

Et perekond ja perekonnaelu on Eesti poliitika hallide kardinalide jaoks erasfäär, siis on sellise teenuse kasutuselevõtu tõenäosus vast 10 protsenti, ei enam.

Pealegi sünnib meil peaaegu pool lastest vabaabieludest, mida ei lahutata, ja lepitusmenetlus on teenus, mis mõistagi on ju kallis! Jääb üle teine lahendus, elatusraha fond.

Küüniline maksupoliitika

Elatusraha fonde kirjeldades on meil näiteid toodud lihtsamate lahenduste najal (Rootsi, Läti).

Ja on järeldatud, et kuna isikult raha fondi nõutamine käiks ikkagi kohtutäituri abiga, siis poleks süsteem tänasega võrreldes eriti tõhusam, see-eest aga riigile kallis.

Võib ju kasutada ka keerukamaid mudeleid: fondi ees kohustusi omavale isikule rakendatakse tavapärasest veerandi võrra kõrgemat sotsiaalmaksu. See teeb rongaisa või -ema tööandja silmis suhteliselt vähem konkurentsivõimeliseks ja sunnib teda otsima lahendust, kuidas ennast fondi võlglaste nimekirjast maha tõmmata.

Kindlasti vallandub sellise lahendi pakkumisel vastaste protestikoor, kes räägivad ebavõrdsest kohtlemisest, demokraatia kitsendamisest jms.

Aga sel juhul tuleb küsida, mis demokraatia see meil ikkagi kehtib, mis inimesed nende kohustuste täitmisest vabaks teeb!

Kui kuulata/lugeda valitsusliidu poliitikute põhjendusi, miks ei saa elatusraha fondi luua, siis hakkab kõhe.

Tegelikult ei saa fondi luua, sest eelarveraha haihtub tulumaksualandustesse. Tulumaksualandustega tehakse aga soodustust alimentide maksmisest kõrvalehoidjale. Sest statistiline keskmine eesti mees, ülalpidamiskohustuse täitmisest kõrvalehiilija, saab naisest veerandi võrra suuremat sissetulekut. Küüniline maksupoliitika.

Surm väetitele ja viletsatele?

2008-07-14

Ühiskonna arengu mõõdupuuks on suhtumine nõrgematesse, haigetesse, elu hammasrataste vahele jäänutesse. Kui arvata, et elu ja tervist väärib ainult terve, rikas, tugevate küünte ja hammastega varustatud isend, siis riigil tervikuna hästi ei lähe.

Humanismi eeskuju on läbi aegade näidanud arstid, sest juba selle elukutse valik eeldab soovi teisi aidata, hoolimata tasust, hüvedest ja tänuavaldustest. Ka tänapäeval on tõelise arsti töö eneseohverdus ja ennastsalgav teenistus (mitte teenuse osutamine, nagu meditsiiniametnikel on kombeks rääkida).

Kui juba sellise õilsa elukutse esindaja, üks helge pea ja kuldsete kätega arst kutsub üles asuma selekteeriva meditsiini teele ehk jätma eluheidikud ravita, soovitades ka mitte kulutada raha kauaoodatud katseklaasibeebidele, siis on midagi väga halvasti. Eelkõige ühiskonnaga, mitte niivõrd tohtriga.

Teiseks aga võib nii mõeldes jõuda väga ebameeldivate üldistusteni. Näiteks mitte ainult suitsetajad ja alkohoolikud ei ole oma haigustes ise süüdi.

Me kõik oleme oma hädades ise süüdi

Võtame ülesööjad, kes ei oska teisiti oma stresse maandada; liikluseeskirja rikkujad, kes oma süül ennast ja teisi vigastavad; töönarkomaanid, kes rahunevad ainult infarktiga haiglavoodis maandudes; teismelised, keda uudishimu ja kodusoojuse puudumine narkolõksu meelitavad; uudishimulikud lapsed, kes näpud seinakontakti topivad. Me kõik oleme oma hädades ise süüdi.

Kus on siis see piir, mis lahutab neid, kes väärivad ravi, ja neid, kes ei vääri? Seda ei tea isegi jumal, ja ei peagi teadma. Ravi väärib iga haige juba selle pärast, et ta on inimene ja et ta elab tsiviliseeritud ühiskonnas. Sparta oli kaunis riik kaunite inimestega, kuid kas me tahaksime seal elada?

Võime lõpmatuseni vaielda, kuidas lühendada arstijärjekordi, kuidas teha kättesaadavaks ravimid ja haiglaravi, kuid kõik see on sõelaga vee kandmine. Kõik jalgrattad on juba leiutatud. Kuldvõtmeke sisaldub igavas sõnapaaris „profülaktiline meditsiin" ehk „ennetav meditsiin".

Tänapäeval on kõik aru saanud, et tasuta lõunaid pole olemas. Samuti pole olemas tasuta ennetavat meditsiini. Kahjuks pole ennetavat meditsiini meie riigis samahästi kui üldse olemas. Kuigi on kirjutatud arengukavasid ja strateegiaid, on ennetav pool ikka paberile jäänud.

Toon mõned näite valdkonnast, milles tunnen ennast koduselt. Aidsi ravile kulutame palju rohkem raha kui ennetamisele. Nii oli see 90. aastatel, nii on ka praegu.

Isegi selline elementaarne asi nagu koolilaste tervisekasvatus on alates 2007 septembrist täiesti soikunud, sest haridus-ja teadusministeerium pole selleks raha eraldanud. Tulemuseks on see, et iga praegu teadmatusest nakatunud noor inimene - kelle harimine oleks maksnud 20-30 krooni, - läheb meile 10 aasta pärast maksma 100 000 krooni aastas ravikuludeks.

Sama lugu on narkomaaniaga. Suhteliselt väike raha, mida oleks tarvis noorte huviringide, harrastuste ja spordi jaoks, kasvab miljoniteks: ravi, rehabilitatsiooni ja muude kahjude vähendamise peale, mille kasutegur on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Narkomaaniat meil samahästi kui ei ennetata, kogu aur läheb juba narkomaania küüsis vaevlevate noorte abistamisele (süstalde vahetamine, metadooniravi, rehabilitatsioon jms).

Ennetada on alati odavam kui ravida

Alkoholismist ei tasu üldse rääkida. Siin käib ainult oma saba tagaajamine. Aktsiisile panustatakse kui riigi olulisele tuluallikale, kuigi Euroopa teadlased arvestasid juba mitu aastat tagasi välja, et iga alkoholiaktsiisist saadud krooni tulu toob viis krooni kahju alkoholi kompleksse hävitava mõju tõttu ühiskonnale. Ainult et aktsiisikroon on riigil kohe taskus kõlisemas, kahjukroonid aga hajutatud meditsiini-, sotsiaal-, pereprobleemide vahel.

Vaatamata sellele, et noorte alkoholitarbimine laieneb iga aastaga, pole alkoholismi ennetamise riikliku strateegiat isegi mitte paberil. Erandiks on Tallinna linn, kus see strateegia on valmimisjärgus.

Südame- ja veresoonte haigused. Vaadake Soome poole: põhjanaabrid on on probleemi vältimise tõsiselt käsile võtnud ning ka ka häid tulemusi saavutanud. Miks ei võiks meie teha sama? Mehi niigi vähe, aga me laseme neil surra pensioniikka jõudmata!

Vähiprofülaktikas üritatakse üht-teist teha, kuid siin laiub veel lai tööpõld ühiskonna teadlikkuse suurendamisel. Ainult pooled naised tulevad rinnavähiuuringule, mida pakutakse tasuta, aga mis võivad mõrtsukhaigusest päästa. On see hoolimatus, kergemeelsus või käegalöömine, selles peab veel selgusele jõudma.

Majandus-, meditsiini- ja IT-teadlased peaksid ühendama jõud ja välja arvestama, kui palju maksaks Eestile korralik ennetav meditsiin ja kui palju maksab selle olemasolu või puudumine tulevikus. Uuringu tulemusi peaks arvestama nii tervishoiu korraldajad kui ka poliitikud.

Tervislik eluviis ja sport võiks ju ehk meilgi olla nagu Spartas, kuid pankrannik peaks siiski jääma kauni vaate nautimiseks, mitte väetikeste allaviskamiseks.

Terviserikkujaid ei saa eraldi maksustada

2008-07-09

Kunagine sotsiaalminister Marko Pomerants (IRL) leiab, et tegelikkuses pole võimalik enamikelt risikäitujatelt suuremate tervishoiu kulude katteks maksuraha kätte saada.

„Kui on tegemist tubli Eesti töötegija ja maksumaksjaga, kes suitsetab, siis temalt võib selle raha teoreetiliselt kätte saada. Paraku pole paljudelt inimestelt, kes näiteks kopsuhädadega lõpuks haiglasse jõuavad, seda raha võimalik mingil moel kätte saada," rääkis Pomerants Päevaleht Online'ile ning lisas, et riskigruppi kuulujatel ei pruugi ravikindlustustki olla.

„Raha võetakse neilt kellelt saab, kuid ülejäänud tuleb ka ikkagi ära ravida," nentis Pomerants.

„Solidaarsuskindlustuse mõte ongi selles, et üks kõik kui suur on sinu panus riigikassasse, siis kui sinuga midagi juhtub, siis riigi käes olevate võimaluste piires ravitakse sind terveks," lisas ta.

„Kas tervishoius oleks üldse võimalik riskikäitumist maksustada? Printsiibina võiks see õige olla aga samas pole võimalik haarata tervet seda riskigruppi. Ja mis kriteeriumite järgi hinnataks seda, et keegi suitsetab nii palju, et ta peab maksta lisamaksu," rääkis Pomerants.

„Kui räägitakse AIDS siis sageli öeldakse, et siin pole mingit riigipoolset ravi vaja, sest inimesed on selle tõve endale ise kaela tõmmanud," ütles Pomerants.

„Samas kopsuvähi ravimist peetakse normaalseks, kuigi ka see haigus võib olla suuresti inimese oma käitumisest põhjustatud," lisas ta.

Pomerantsi hinnangul vihastab Ellamaa kui arst tänases Eesti Päevalehes põhjusega, sest arstid näevad vaeva inimese päästmiseks, kuid patsient ei aita tihti sellele üldse kaasa.

„Siinkohal toimivat lahendust ei oska pakkuda," nentis Pomerants.

Liberaalne majandus eeldab ettevõtjate panust

2008-06-10

Eestis on valitud liberaalne tee, kus ettevõtteid koormatakse maksudega võimalikult vähe. See eeldab, et lisaks riigi panusele haaraksid ka ettevõtjad ja kodanikud ühiskonna sotsiaalse heaolu ja elukvaliteedi tõstmiseks härjal sarvist.

Juba on näha tervet rida valdkondi, kus ettevõtjad on läinud otseselt kasumit taotlevast tegevusareaalist välja. Näiteks on mitmed Eesti suuremad ettevõtted kujundanud valdavalt sotsiaalse hoiakuga sponsorluspoliitikat ning toetused ei piirdu enam ammu pelgalt embleemi ostmisega suusadressile või ralliautole. Esimesena meenub Hansapanga aktiivne osalus aidsivastastes kampaaniates ja programmis "Noored kooli".

PALK POLE AINUS MOTIVAATOR

Sotsiaalse alatooniga tegevustes osalemine mõjub ettevõtte imagole kahtlemata positiivselt. Kuid vastutustundlikkus ei piirdu kaugeltki mitte metseenlusega. Vastutustundlikkus ja sotsiaalsus on mitmes mõttes muutunud ettevõtete jaoks otsesteks vajadusteks. Olgu siinkohal näiteks paljude ettevõtete, aga ka avaliku sektori asutuste initsiatiiv rajada töökoha juurde laste päevahoiu võimalus.

Viimaste aastate sündivuse kasv on toonud kaasa selle, et töövõtja vaatab üha rohkem tööandja pakutavat laiemal skaalal kui vaid pakutav palgamäär. Üldises lasteaiakohtade puuduses ja lapsehoidjate kalli hinnakirja tingimuses on lastehoid koht, kus tööandja saab ise sotsiaalsust üles näidata. Riigil on kindlasti võimalik omakorda ettevõtjaid selleks ergutada. Kas või erisoodustusmaksu kaotamisega tööandja investeeringult lastehoidu.

PAINDLIKUD TÖÖTINGIMUSED

Lähtuvalt majanduse konjunktuurist on ettevõtjad lähiaastatel töötajate täiendõppe korraldamisel lausa sunnitud vastutustundlikkust üles näitama. Madalad tööjõukulud kasumi allikana hakkavad järkjärgult rivist välja langema, Tegevuse lõpetamise ja tootmise ümberkolimise alternatiiv on paratamatult investeeringud töötajaskonna oskustesse ja seeläbi tööviljakuse kasvu. Siinjuures on tänuväärt idee sotsiaalpartnerite ettepanek vabastada tööandja investeering tasemekoolitusse erisoodustusmaksust.

Kolmas suur tööandjate vastutustundlikkusega seonduv valdkond on töö- ja pereelu ühildamine. Tööandjate Keskliidu korraldatud uurimusest selgus, et ligi kaks kolmandikku tööandjatest leiab, et töötaja töö ja pereelu ühildamine ei pea olema ainult töötaja probleem.

Mida saab aga riik teha, et tööandjal oleks võimalik paremini ühildada oma töötajate töö- ja pereelu? Ilmselt on üks oluline suund hõlbustada osalise koormuse või paindlike töötundidega töötamist ning tööd kõdust ja kaugtöökeskustest.

Siiski ei saa sotsiaalse ettevõtlikkuse arendamise roll lasuda vaid riigil. Riik saab teha teatud soodustusi ja riigijuhid saavad oma hoiakute ja sõnumitega olla mõneti majaka rollis. Kuid ettevõtjana ja kodanikuna saame mõelda, kuidas kaaslasi kollektiivis, perekonnas või mis tahes muus kogukonnas aidata või nõustada.

Andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm, väidab vanasõna ning see pole sugugi klišee. Psühholoogid on ammu tõestanud, et inimesed, kes osalevad vabaühendustes ja on sotsiaalselt aktiivsed, on õnnelikumad ja püsivad kauem elujõulised. Ühiskonna arenguga käib kaasas ka see, et üha rohkem ettevõtjaid mõtestab oma eksistentsi lisaks kasumile ka selle kaudu, kuivõrd ta ühiskonnale kasulik saab olla.

Töötud tööturule tagasi

2008-06-06

Riigikontrolli hiljutine audit "Riigi tegevus tööjõuturult tõrjutute tagasitoomisel tööjõuturule" näitas kätte terve hulga kitsaskohti selle probleemi lahendamisel. Esimene probleem, mis silma torkab, on riigi tööturumeetmetega tegelevate asutuste ning kohalike omavalitsuste nõrk koostöö.

Ene Pajula rõhutab vaga õigesti just kohaliku omavalitsuse tähtsat rolli töötuse probleemi lahendamisel. Kui inimestega piisavalt ei tegele, ei jõuagi paljud neist riiklike tööturuteenuste juurde. Omavalitsustel peab olema oma riskirühmadest hea ülevaade ning valmidus neid esmatasandil nõustada. Laiemalt võttes on küsimus omavalitsuste üldises suutlikkuses oma rahvale avalikke teenuseid osutada.

Kes arvel pole, jääb kõrvale

Riigi poolelt on tööturu riskirühmadest ülevaate saamiseks õnneks siiski üht-teist teoksil. Nimelt viiakse sotsiaalministeeriumi tellimusel praegu läbi uuringut, mis peab näitama kätte selle valdkonna kitsaskohad ehk selle, millised lõksud on abivajaja ja tööturu teenuse vahel. Kus on info kättesaamise raskused, kus on tugi väiksem, kui oleks tarvilik jne. Lisaks uuringule on ettevalmistamisel riigi tööturu ühtne infosüsteem, mis liidab kõik tööturuga tegelevate instantside andmestikud tervikuks ja peaks esmakordselt andma põhjaliku ülevaate tööturumeetmete tarbijatest ning nende käitumisest.

Pajula on oma artiklis juhtinud tähelepanu aga veel ühele väga olulisele küsimusele, mille on välja toonud ka Riigikontrolli audit. Nimelt käsitlevad riik ja omavalitsused töötuse puhul riskirühmana ainult neid, kes on end töötuna arvele võtnud, jättes kõrvale riskirühma servas asuva kontingendi, kellel on teatud ajutised raskused ja kelle puhul oleks tulemusliku abi tõenäosus märgatavalt suurem. Siia liigituvad ennekõike sõltuvus probleemidega inimesed, aga ka noored ja tööturult kaua eemal olnud emad. Väikse riigina ei saa me lubada endale sellist luksust, et nii suure potentsiaaliga sihtrühmad nii kergelt tööjõuturult eemale jäävad. Kui vaadata võimalikke lahendusi, siis ilmselt on siin üks koht, kus tuleks rakendada oluliselt enam paindlikke töövorme, nagu näiteks osaajaga töö, mida tööturult mõnda aega eemal olnute tööellu tagasi toomisel oleks paslik rakendada.

On vaja nii raha kui ka odavamaid lahendusi

Kolmas oluline aspekt on nõustamine. Pole saladus, et näiteks sõltuvusprobleemidega töötute seas on palju selliseid, keda tööandjad ei soovi tööle võtta. See kontingent vajab abi. Sama probleem kimbutab noori emasid. Need sihtgrupid vajavad ennekõike sotsiaalse rehnbilitatsiooni või psühholoogilise nõustamise teenust, kus saaks appi tulla just omavalitsus. Paraku on omavalitsuse sotsiaaltöötajate jõudlus vaga piiratud ning haare kitsas, kusjuures see probleem on teravam suuremates omavalitsustes nagu Tallinn.

Sotsiaaltöötajate tulemusteni jõudmine võtab aega, samas on ka kiireloomulisemaid ja vähem kulukaid lahendusi. Näiteks tuleb asuda ravikindlustuse rahast kompenseerima ka sõltuvusravi. Seega, vajakajäämisi tööturunõustanvise täiustamisel on küllaga, seda nii omavalitsuste kui ka riigi tasandil. Küla ja tänava tasandil

Ene Pajula artiklis kirjeldaiud rööturunõustamise pilootprojekt BSF-i raha eest on hea näide sellest, kui oluline on probleemidele vastu astuda rohujuure tasandil. Arvan, et tõenäoliselt liituvad tööturuamet ja löötukassa peaksid uue püsimeetmena pakkuma töötuninõustamise teenust koostöös omavalitsusega. Me ei saa suhtuda töötuse probleemi passiivselt ja oodata, kuni inimene jõuab ahastuses ja depressiivsena toonikassa ukse taha abiraha järele. Vaja on sekkuda varakult ning seda saab kõige edukamalt teha küla ja tänava tasandil. Kui vaatame meie majanduskonjunktuuri ja tõsiasja, et liigume kiiresti tööjõupuuduse faasist tööpuuduse faasi, on vajadus sellise, teenuse järele lausa karjuv.

Kagu-Eesti haiglate tulevik on meie kõikide tulevik

2008-06-04

Peatudes Lõuna-Eesti eriarstiabi teemadel saab maakondade kontekstis rääkida halbadest ja väga halbadest tulevikukavadest. Ennekõike on see seotud tõsiasjaga, et kordagi pole suudetud Põlva ja Võru maakonna tasemel läbi rääkida, missugust arstiabi ning teenust vajame ning millised on ootused. Seni oleme suutnud püstitada vaid hüüdlauseid ja pakatada populismist, kuid sisu suhtes oleme jäänud enam kui tagasihoidlikuks.

Nii nagu Eesti ühiskonnas tavaks, on mitmel korral koos pesuveega palist välja visatud ka laps. Olgu selleks 2001. aasta haldusreform või veelgi varasemast ajast kagueestlaste, eriti Valga ja Põlva jaoks kurjakuulutava tähendusega „Estonian hospital masterplan 2015”, mille tuletisena tekkis 2002. aastal Eesti haiglavõrgu arengukava.

Nende kavade põhjal on tekkinud Tartu Ülikooli kliinikum ning loodud Põhja-Eesti regionaalhaigla, Tallinna lastehaigla ja kaks keskhaiglat. Kolmas keskhaiglatest — Pärnu haigla — on saanud uue maja ning neljas — Ida-Viru keskhaigla — teeb tublit arenguhüpet. Need haiglad annavad tööd ligi kolmveerandile Eesti eriarstidest ja nende kanda on üle kolme neljandiku ravijuhtudest.

Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguri sõnul on need haiglad selgelt jätkusuutlikud, kuid üld- ja kohalike haiglate olukord on valdavalt muutusteta ja probleemid pigem süvenevad.

Haigla eduka tegevuse esmaseks tingimuseks on patsientide arv. Piisav hulk haigeid aitab personalil teadmisi ja oskusi hoida ning haiglal teenuste kvaliteeti säilitada. See on majandusliku efektiivsuse põhieeldus.

Eesti haiglavõrgu arengukavas on toodud välja, et kohaliku haigla teeninduspiirkonna suuruseks on vähemalt 35 000–75 000 elanikku ning üldhaiglal umbes 100 000 elanikku. Käesoleva aasta alguses elas Võrumaal 38 587 ja Põlvamaal 31 614 elanikku. Haiglavõrgu arengukavas pehmendati omal ajal teeninduspiirkonna suurust oluliselt: kohaliku haigla piirkonnas pidi olema kuni 40 000 elanikku ning üldhaiglal 50 000 kuni 100 000 elanikku.

Nende numbrite taustal võib öelda, et kui hoolime oma elanike tervisest sõnade kõrval ka tegudes, peame kiiremas korras arutama Võru ja Põlva haigla tulevikku. Seni pole sellel teemal kuigi kaugele jõutud. Alles mõni kuu tagasi kõlas naabermaakonna ajalehe veergudel, et kõige parem on, kui jätkame tervishoiu valdkonnas vanaviisi.

Põlva-Võru ühishaiglal on tulevikku

Praegu asub kaks analoogset teenust pakkuvat üldhaiglat üksteisest 25 kilomeetri kaugusel. Mõlemad haiglad deklareerivad koostööd kliinikumiga ning omavahel. See tähendab arusaamist, et olgu tulevik milline tahes, tänapäevaselt suudab piirkonnas toime tulla vaid üks üldhaigla. Seda aga ainult siis, kui olemasolevad haiglad moodustavad Põlva-Võru üldhaigla.

Nii nagu vanakurja pole mõtet ajada välja vanakurjaga, pole mõtet siinkohal käsitleda kahe maakonna haigla olulisust. See on mõlema maakonna elanikele iseenesestmõistetav. Kuid juba praegu, mil valmimas on Maarjamõisa haigla uus ravikorpus, kiikavad siinsed haiged rohkem Tartu poole.

Loomulik, et suureneb patsientide soov saada arstiabi modernses haiglamiljöös. Kliinikumi ülemarsti Margus Ulsti sõnul seisnud üks kommentaator haigla kõrval haigutava vundamendiaugu serval ja nentinud, et see on Lõuna-Eesti haiglate haud.

Maakondade jaoks on haiglad jäänud viimasteks kroonijuveelideks, mille eest püütakse seista kui üks mees. Praeguses majandusolukorras, kui hinnatud on töö tulemuslikkus, teisalt kokkuhoid ning koostöö, on Kagu-Eesti peamiseks võimaluseks luua kahe lähestikku asuva üldhaigla põhjal Põlva-Võru üldhaigla, millel on ka haiglavõrgu arengukavas sätestatud elanike arvuga teeninduspiirkond.

Teisel juhul, jätkates konkurentidena, jooksevad mõlemad n-ö verest tühjaks.

Patsiendid otsustavad kõik

Kui lahendust nähakse olemasolevas olukorras, on tegu pea liiva alla peitmisega. Tahes-tahtmata peame arvestama Tartuga ning seda just haige ootusi silmas pidades. Patsient soovib head abi ja võimalikult kiiresti. Mida tõsisem on tema enda hinnangul haigus, seda enam ootab ta, et ravi oleks parim. Kuid mida vähem elanikke, seda vähem haigeid ja see tähendab kokkuvõttes arstile ka vähem kokkupuuteid erinevate haigusjuhtumitega. Kui pädevus ja võimalused jäävad napiks, suureneb ka oht libastuda. Eriti siis, kui ka arstidest on tõsine puudus ehk paljud töötavad sõna otseses mõttes võimete piiril, kus läbipõlemise oht on enam kui tõenäoline.

Lisaks selle tuleb arvestada, et tervishoius võib teatud eriarstid kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Urmas Siiguri hinnangul käib kliinikumis juba praegu eriarsti ambulatoorsel vastuvõtul keskmisel tööpäeval Põlva, Võru, Valga, Viljandi ja Jõgeva maakonnast umbes 280 patsienti ehk seitse bussitäit inimesi.

Senisest kahest haiglast oluliselt tulemuslikumalt töötav haigla on usaldusväärsem partner ka kliinikumile, nii haigete järelravi korraldamisel kui ka valikul, keda keerulisemate ravi- ja diagnostiliste protseduuride tegemiseks Tartusse saata.

Põlva-Võru üldhaigla loomine on elulise tähtsusega otsus mõlema maakonna jaoks. Juhul kui üldhaigla asendub kohaliku haiglaga, kaob maakondadest ka kvaliteetne eriarstiabi. Siinjuures toonitan, et haiglate sisuline koostöö ei tähenda ühe või teise haigla likvideerimist, vaid vastupidi, suureneb tõenäosus, et mõlemad haiglad jätkavad ka pärast 2015. aastat.

Lõpetuseks ühinen oma arstidest tuttavatega, kes on öelnud, et kohaliku haigla mõiste on üks suur ebaõnnestumine ning kohalike elanike suhtes suisa vaenulik. Et seda ära hoida, kutsun Põlva ja Võru haigla omanikke ja juhte ühise laua taha, et arutada võimalikke lahendusi tulevikku silmas pidades.

Intervjuu: Tunne Kelam: Euroopale ei lähe korda, kui väikesed või suured on meie vallad

2008-05-17

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Eile oli Saaremaa-visiidil europarlamendi saadik Tunne Kelam (fotol), hindas siinsetes oludes tehtut ning ütles, et tähelepanu saavutamiseks tuleb huvi tunda ka teiste vastu.

Tunne Kelam, kohtusite Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastega ja puuetega inimeste esindajatega, kuidas esimesed muljed neilt kohtumistelt on?
Ühisgümnaasiumis olid õpilased väga tähelepanelikud ja asjatundlikud ka oma väärtushinnangutes. Õpilased teadsid vaat et täpselt, kui palju on europarlamendis liikmeid ja kui paljud neist on Eestist.

Gümnasistide küsimused olid sellised sügavamad, nad arutasid rohkem ühiskonna väärtuste üle, näiteks miks Eesti inimesed on mühaklikumad ja ebaviisakamad kui teised eurooplased. Minu sõnum neile oli see, et iga inimene on sisemiselt potentsiaalselt rikas. Kui sa oled oma individuaalsed väärtused avastanud, siis pead oskama neid ka jagada.

Puuetega inimeste kojas oli väga liigutav ja tõsine kohtumine. Seal räägiti, kuidas tänu eurorahale olid inimesed saanud tööd ning organiseeriti Randvere õppekeskus. Edaspidine on praegu lahtine, sest protsess on käima lükatud, aga pole teada, kas tegevust rahastatakse ka tulevikus.

Minu meelest tehakse siin Saaremaa tingimustes väga head tööd. On olemas kindel arusaamine, et puuetega inimesed ei ole mingi erikategooria, kes peaks olema ühiskonnast kõrvale jäetud. Võib ju küsida, et kes on siis puueteta? Näidake, kes on täiuslik - selliseid inimesi pole olemas.

Eestist vaadates on Euroopa Liit ikka natuke üks segane asi. Ühelt poolt meile tundub, et seal on hea olla, aga samas kirtsutame me nina nõudmiste peale, mis sealt tulevad.
Meie olek seal on pool sellest, mis me siin ise oleme. Ega seal ja siin pole suurt vahet - seal tehakse EL-i tervikuna puudutavaid otsuseid nii, nagu me selleks oleme ise nõusoleku andnud.

Meie asi ongi saada EL-is täiskasvanuks, et me ei vaataks nagu koolilapsed õpetajate toa poole, kust direktorilt tulevad korraldused, aga me ise ei saa midagi teha. Me võime nende peale itsitada või neid ignoreerida, aga meie oleme objektid ja nemad otsustavad.

Meie asi on jälgida, et otsused oleksid mõistlikud ja lähimuspõhimõtet arvestavad, mida on ka uues reformilepingus rõhutatud. See tähendab, et asju tuleb otsustada kõigepealt kõige madalamal tasandil. Kui madalam tasand ei tule sellega toime, siis tuleb riigi tasand ja alles siis EL-i tasand.

Kui me vaatame, et enne Euroopa Liiduga liitumist tulid uued nõuded koolisööklatele ja väikepoodidele, mis oli tulemus - väikepoode pandi hulgaliselt kinni. Võitsid suured konkurendid. Me püüdsime asju lahendada saksa täpsusega ning saime kasu asemel kahju.

Mida annab Brüsselis nii olulisena tunduv dokument - Lissaboni leping - Eestile?
Lissaboni leping on Euroopa põhiseaduse leppe uuendatud ja lühendatud variant, milles on väikeriikide huvides see, et otsuste tegemine oleks kiire ja paindlikum - mitte jäik ühehäälsus, vaid otsuseid võib teha kvalifitseeritud häälteenamusega. Siiani on palju takerdunud selle taha, et kui üks riik on vastu, kas või mingi tüli tõttu teise või kolmandaga, ei saa edasi minna.

Teiseks on seesama lähimuspõhimõte, mis on Lissaboni lepingus selgelt väljendatud, Euroopa parlamendi suurem roll, seega ka Euroopa kodanike suurem otsustusõigus. Euroopa parlament saab olema edasiste otsustamiste kaasautor. Siis on Euroopa põhiõiguste harta, mis on reformilepingu üks osa. Selles on muide ka väljaastumise õigus Euroopa Liidust, mida siiani kirjas ei olnud. Viimane on meile tagatiseks, et Euroopa Liit ei muutu Nõukogude Liiduks, kus on mingi tsentraliseeritud võim.

Meil on tihti juttu olnud, et Eesti ei jõua ära kasutada neid miljoneid, mis meil on võimalik Euroopast saada. Kas me oleme siis nii viletsad?
Me ei ole sugugi nii viletsad. Meil ei ole mõtet ennast küll haletseda. Kolm nädalat tagasi ma tõin Eestisse Euroopa parlamendi regionaalarengu komisjoni, mille liige ma olen. Selgus, et Eesti on üks paremaid euroraha kasutajaid.

Väga harva on Euroopa Liidus selliseid juhtumeid, kus nii hästi on raha kasutatud. Meile öeldi, et oleme üllatavalt enesekriitilised, väga realistlikud ning seda, et oma puudusi esile tuuakse, pole kuskil mujal kuuldud.

Kuidas on selle regionaalse arenguga - ühelt poolt oleme tublid ja saame hakkama, teiselt poolt - väikesed vallad liituda ei taha ning samas ei jätku neil ei majanduslikku ega vaimset potentsiaali. Kas Euroopas 350-pealist haldusüksust üldse arvestatakse?
Arvestab oma riik, Euroopal ei ole sellega midagi tegemist. Euroopal on ükskõik, kui suured või väikesed on meie omavalitsused. Küsimus on meie oma riigi haldussuutlikkuses. See on meie oma asi.

Kas europarlamendi teistest maadest saadikutele läheb üldse korda, mis siin pisikeses Eestis toimub?
Kui Eestil on vaja kordaminekut ja tuge, siis seda ka saab, aga selleks on vaja tööd teha. See on meie kõige tähtsam missioon, valmistada ette Eesti jaoks soodsat pinnast, kujundada Eestile head mainet ning näidata Eestit usaldusväärse partnerina. Siis tuleb ka toetus või huvi palju lihtsamini. Mina olen saavutanud oma tulemused sellega, et hakkasin kõigepealt huvi tundma teiste vastu.

Töösuhete paindlikkus kui pettekujutlus

2008-05-09

Töölepinguseaduse eelnõu pidas tuleristsed tööandjate ja töövõtjate esindajate sõelumise käigus hästi vastu. Treenitud naeratuste saatel kaamerate ja mikrofonide ees öeldud repliigid stiilis «Eelnõust võidavad kõik», «Kõik tööandjate jaoks oluline on alles» või «Eelnõu on varasemaga võrreldes töötajasõbralikum» peaksid rääkima iseenda eest.

Kui võrrelda neid väljaütlemisi sotsiaaldemokraat Eiki Nestori hinnanguga, et uus seadus ei pea vastu üle kümne aasta, siis võib muidugi kiuslikult küsida, kas sotsidega tugevat hingesugulust tundvate ametiühingute esindajate väljaütlemised olid ikka siirad. Aga algav parlamendiarutelu lisab uut infot ja annab osapooltele võimaluse uuteks seisukohavõttudeks.

Suhetes vähe muutust

Töölepinguseaduse eelnõu 51 lehekülge teksti ja 106 lehekülge seletuskirja on paberihulk, mida meie 600 000 palgatöölise enamik läbi ei loe.

Erinevalt perekonnaseaduse eelnõust, mida hoolega analüüsisid nais-, mees- ja pereorganisatsioonid, pole ka samavõrra suurt organisatsioonide ringi, keda tööturg paeluks. Seetõttu kujuneb inimeste enamiku arusaamine ajakirjanduses öeldud seisukohtade pinnal.

Eelnõu iseloomustamiseks on kõige sagedamini kasutatud väljendit «töösuhete paindlikkus». Veidral moel pühendab seletuskiri paindlikkusele ainult lehekülje teksti. Konstateeritakse, et «tööõiguse paindlikkust on keeruline mõõta ja päris ühtset moodust selle hindamiseks ei ole». Vaat siis paindlikkust!

Kõige lihtsam on seda nähtust kirjeldada ajalise paindlikkuse kaudu. Kindlasti õnnestuks meil tuua ettevõtetesse ja äridesse lisaks inimesi, kui tööandjaga oleks lihtsam leida osalise tööajaga töötamise lepet. Tööjõupuuduse tingimustes on asjade selline areng mitte ainult inimese, vaid ka ühiskonna huvi.

Paraku on olemasolevat seaduseteksti lugedes («Avalikes huvides ei ole määrata ega piirata töö tegemise aega ega muid lepinguosaliste eraõiguslikke kokkuleppeid») raske eeldada, et tänasega võrreldes midagi muutuks. 2007. aastal oli meil osaajaga töötajaid 8,2, Euroopa Liidus keskmiselt 18,2 protsenti.

Eelnõu seletuskirjas on näited naaberriikide töösuhete jäikuse/paindlikkuse kohta. Paraku ei ole need sugugi innustavad. Bulgaarias, Ungaris ja Tšehhis on näiteks tööhõive jäikuse indeks umbes kaks korda madalam kui Eestis - seega on tööturg seal formaalselt paindlikum. Samas pole hõive neis riikides meie omast suurem jms.

Ilmne kaotus

Palgatöötajate põhiosa huvitab kõige rohkem ikkagi vallandamisega kaasnev hüvitis. Selle koostajate poolt oleks aus peamise muudatuse sisu selgelt välja öelda: tööandja maksab senise 2-4 kuu vallandamishüvitise asemel tulevikus ainult ühe kuu hüvitise. Töötaja seisukohast ei saa seda mingi trikiga nimetada positiivseks muutuseks.

Seejärel on võimalik taotleda töötuskindlustuse hüvitist ja viimase tõus on loomulikult hea uudis (esimese 6 kuu jooksul senise 50% asemel 70% varasemast palgast, järgneva 6 kuu jooksul senise 40% asemel 50%).

Kuid arvuta, kuidas sa arvutad, töötuskindlustuse hüvitise tõus ei korva koondamishüvitise kärpimisest tulenevat kaotust.

Samas ega ühiskonnas ole mingeid märke, et töölepinguseaduse isa ja ema (ministrid Lang ja Maripuu) muutuksid Eestimaal niisama ebapopulaarseks nagu Peter Harz Saksamaal (Volkswageni kontserni personalidirektori Harzi juhitud komisjoni ettepanekute järgi karmistati aastail 2003-2005 märkimisväärselt saksa tööturupoliitikat).

Eelnõus olevate positiivsete muutuste loend pole sugugi lühike (tõuseb töötuskindlustuse hüvitise määr, samuti töötutoetuse tase, hüvitist 40% palgast hakkavad saama omal soovil lahkunud jms). Muudatustest võidavad ka omavalitsused, sest vähenevad toimetulekutoetuste maksmise kulud (suurim toimetulekutoetuse saajate rühm on töötuga leibkonnad).

Prognoositav töötuskindlustuse hüvitise väljamaksete kasv nõuab töötukassa ressursside suurendamist ja töötuskindlustuse määra tõstmist 2010. aastaks tänaselt 0,9% protsendilt erinevate stsenaariumide järgi 1,1- 2,1 protsendini. Tõus on ette nähtud valdavalt töötajate maksuosa suurendamise varal.

Töövõtja maksukoormuse tõusu põhjendatakse demagoogiliste väidetega, et «töötaja suurem maksukoormus on töötuskindlustuse puhul n-ö normaalne» või «tegelikult tuleb kogu maks niikuinii ettevõtte kassast».

Tühjad lubadused

Normaalne on siiski tööandja suurem maksukoormus. Sellest reeglist eristuvad Kesk- ja Ida-Euroopas ainult Eesti ja Sloveenia. Teiseks väidavad kõik hinnatumad töö ökonoomika käsiraamatud, et sotsiaalmaksu kulude jaotus tööandja ja töövõtja vahel on tinglik, tehniline küsimus.

Tüüpiline väljend, mis selgitab sotsiaalmaksu allikaid: «Tööjõu täiesti elastsusetu pakkumise korral kannavad sotsiaalmaksu täies osas töötajad vähenenud netopalga vormis.» Nii et sotsiaalmaksu jaotus on tehniline küsimus, sisuline tähendus on maksu suurusel, mille kasv kärbib igal juhul töötaja sissetulekut.

Tõsi, õpikust keerukamates teostes tuuakse näiteid juhtudest, millal tööandjad on sunnitud kandma mingi osa neile määratud maksust. Aga need on erandid, mida praegu pole põhjust käsitleda.

Teine töölepinguseaduse eelnõu kiituseks öeldav stampargument on, et «töötud leiavad kiiremini uue töö». Ega ikka leia küll! Me saame veel enne kõnesoleva eelnõu seaduseks saamist teada, kuidas läheb 900 koondataval Kreenholmi töötajal.

Erinevalt paljudest varasematest kollektiivsetest koondamistest on nendega eelnevalt tegeldud, hinnatud nende oskusi ja motivatsiooni, pakutud töökohti Ida-Virumaal, Loksal, Tallinnas jm. Praegune ligikaudne asjade seis on ikkagi selline, et pooltel neist on lootust uuele töökohale, pooled aga kasvatavad tehaseväravate sulgumise järel lühemaks või pikemaks ajaks Narva töötute ridu.

Kõigis Eestimaa paikades lihtsalt pole piisavalt tööd ja töölepinguseadus ei too seda sinna juurde.

Tallinn ei mõtle, kuidas noortel peredel oleks normaalne elu

2008-05-03

Tallinn ei mõtle noortele peredele

Igatahes on minu meelest päris klaar, kellele Tallinn elamiseks mõeldud ei ole. Sellest aastast järsult tõusnud maamaks tegi siililegi selgeks, et Tallinn ei ole mõeldud eraomanikele. Kõik, kes on veetnud aega Tallinna hommikustes liiklusummikutes, on ilmselt ühel meelel, et linn pole mõeldud ka liiklejatele. Ilmselt võiks seda rida jätkata, kuid minu jaoks on selgemast selgem, et kõige vähem mõtleb Tallinn noortele peredele.

Otse öeldes näib, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse 6. paragrahvi lõikesse kaks, mille kohaselt on lastehoiu korraldus omavalitsuse ülesanne, suhtutakse lihtsalt kui millessegi äärmiselt teisejärgulisse. Lasteaia järjekorrad Tallinnas hakkavad ületama mõistuspärast taset ning karta on, et riigi poolt sel aastal tehtud 300miljoniline rahasüst, mis mõeldud lastehoiu võimaluste parandamiseks kogu Eestis, mõjub Tallinnale nagu paar piiska janusele.

Alla kolmeaastasele lapsele lasteaiakoha saamine on samasugune haruldus, nagu kuulu järgi oli sügaval Vene ajal autoostuloa saamine. Kuid seni pole linn isegi sõnades - rääkimata tegudest - avanud oma plaane, mida sellises absurdses olukorras ette võetakse. Ometi oleks ka lühiajalisi lahendusi, millega tasuks praegugi tegelda, pikalt põdemata sellepärast, et lapsed ja noored pered pole kunagi Keskerakonna prioriteet olnud.

Esimene asi, mis vajaks ümbermõtestamist, on kord, mille kohaselt lapsehoiuraha, juhul kui lapsele lasteaiakohta ei pakuta, on võimalik saada vaid nii-öelda litsentsitud lapsehoidja olemasolul. Selline bürokraatia on iseenesest loogilise võimaluse ette seatud tõenäoliselt lihtsalt seetõttu, et linna raha selle meetme pealt kokku hoida. Pole mingisugust tervemõistuslikku loogikat, miks sajandeid isereguleeruvalt ja edukalt toiminud vanaema-institutsiooni tuleb nüüd järsku lasta bürokraatidel hinnata selleks, et linna käest toetust saada.

Vanaemad on vananenud

Mina ise pole lasteaias käinud ja olen päris palju oma lapsepõlvest vanaemade hoole all veetnud. Seetõttu võin oma kogemusest väita, et ka koolitamata vanaemad ei hammusta. Häda on selles, et 25 aasta tagustel lapsevanematel oli palju tõenäolisemalt võimalik seda lapsehoidmismoodust kasutada, sest vanaemad jäid pensionile 55., mitte 63. eluaastal. Usun, et kui praegune vanaemaduse kutseeksami piirang lapsehoiu toetuse saamiseks ära kaotada, oleks tuhandeid Tallinna vanaemasid, kes lõpetaks oma tööalase tegevuse veidi varem selleks, et pühenduda lapselaste kasvatamisele.

Järgmine oluline asi, millele Tallinna linnas keegi mõelnud pole, on lasteaiakohtade jagamise korraldus mitmelapseliste perede puhul. Nimelt pole säärastel peredel ühtegi eelist selleks, et panna oma lapsed ühte lasteaeda. Seetõttu tean mitmeid emasid, kes on vanemahüvitise lõppemise järel valiku ees, kas minna tagasi tööle või jääda edasi koduseks. Paraku on viimane võimalus muidugi üleüldse olemas ainult vähestel rahaliselt kindlustatutel. Küsimus on nimelt selles, et isegi, kui perekond on oma kolmele lapsele lasteaiakoha välja võidelnud, siis puht logistiliselt, arvestades Tallinna liikluskorraldust, on utoopia tuua ja viia lapsi lasteaedadesse, mis asuvad näiteks kesklinna, Pirita ja Põhja-Tallinna territooriumil. Tõenäoliselt tähendab see vähemalt kahte tundi liiklemist ja lugematul hulgal kulutatud närvirakke.

Muidugi, nii nagu näitab muu maailma kogemus, ei lahenda lapsehoiuprobleemi pelgalt lasteaedade rajamisega. Nii nagu on vaja võimaldada ja toetada paindlikke laste koduhoiu vorme, on oluline võimaldada arendada ka laste päevahoiu võimalusi asutustes ja ettevõtetes.

Kuna linnale pole noored pered prioriteet, siis on näha, et initsiatiivi haaravad asjaosalised ise. Ühte sellist sümpaatset algatust olen üritanud nõu ja jõuga toetada ning seda veab praegu Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud. Nimelt on eesmärk avada laste päevahoiu toad võimalikult paljudes Tallinna ülikoolides. Esialgu toimib niisugune tuba suurematest kõrgkoolidest vaid Tallinna Ülikoolis, kus selle teenuse kasutajaid on märkimisväärselt. Muidugi on ka riigil mõtlemiskoht, kuidas selliseid algatusi omalt poolt soodustada. Ettevõtted, kes tahavad enda ruumesse luua lastehoiupaiku, on tänini karistatud erisoodustusmaksu läbi.

Juhan Parts: kolmanda lapse seadus

2007-10-18

Eestlasele on oma kodu tähtis, ta ei kõhkle seda parandamast, kui selleks võimalusi tekib.

Kinnisvarapalavikujärgses Eestis ringi vaadates tuleb aga tõdeda, et otsa lõppema ei hakka meil mitte maa, vaid inimesed - ehe näide on kas või ettevõtjaid vaevav tööjõupuudus, mis seab paljude firmade ja sellega ka kogu Eesti majanduskeskkonna arengule piirid.

Kuidas lahendada demograafilist olukorda, kus lapsi sünnib peredesse üha vähem ja ühiskonnaliikmete keskmine vanus aina kasvab, selle üle murrab pead kogu Lääne-Euroopa.

See ei ole mingi saladus, et Eesti riik ja rahvas saab kaugemas perspektiivis kuni paarkümmend aastat püsima jääda vaid siis, kui meil tekib praegusest mitu korda rohkem peresid, kus kasvab vähemalt kolm last.

Mina leian, et üks võimalus selliste perede tekkimist soodustada on parandada paljulapseliste leibkondade eluasemetingimusi. Kuidas seda teha?

Korterite, majade ja maa hind on üsna kiiresti tõusnud tasemele, kus Eesti keskmise palgaga suurt midagi teha ei ole. Hindade mastaapne kerkimine tähendab muu hulgas, et näiteks ühetoalisest korterist kolmetoalisse või oma majja kolimine nõuab absoluutsummas varasemast rohkem lisaraha.

Suurema kodu vajadus

Pere suurenemisega tekib aga vajadus ka suurema kodu järele. Just sellest lävepakust üleaitamist vajavad pered, kes otsustavad muretseda kolmanda lapse. Minu meelest kaalub selle sihtrühma puhul ühiskonna huvi üles selleks vajalikud kulud.

Vaesusel on Eesti riigis kolmanda lapse nägu, sest statistika järgi langeb pere elatustase järsult just kolmanda lapse sündides. Lapsega seotud kulutused võivad olla tundmata maa esimest last ootavale perele, ent leibkonnas, kus on üks või kaks last juba kasvamas, on üsna realistlik ettekujutus, millised kulud lapse üleskasvatamisega kaasnevad.

Kui jooksvate kuludega saavad kolmanda või enama lapse muretsenud pered enamasti hakkama, vajadusel kohaliku omavalitsuse ja riigi toega, siis eluasemetingimuste parandamine käib paljudel üle jõu.

Uuringud on ka näidanud, et suur hulk lastega peredest kuuluvad n-ö eluasemevaeste hulka - nendel on tubade arv väiksem kui leibkonnaliikmete arv. Nii ei ole lastel võimalik vabalt oma huvialadega tegelda, õppida ja end vajadusel ka privaatselt tunda.

Vastutustundlikud vanemad, kes kaaluvad kolmanda lapse sündi, arvestavad ka lapsele kasvamiseks hea keskkonna võimaldamise suutlikkusega, ning kui seda pole, jääbki perekond kahe või ühe lapsega.

Paraku on praktika aga selline, et kolmelapseliste perede elamistingimused on keskmisest viletsamad. Novembri alguses avalikustatavas sotsiaalministeeriumi korraldatud uuringust selgub, et poolte lasterikaste perede kodu vajab kapitaalremonti, kolmandiku sõnul tuleb teha osaline remont. Ligi kümnendikul puudub soe vesi ja kanalisatsioon. See tähendab, et tuhanded lapsed elavad praegu viletsates tingimustes.

Mõni ime siis, et 2006. aasta leibkonnauuringu andmetel kahaneb kolme lapsega perede arv järsult - selliseid on Eestis vaid

13 000. Võrdluseks: ühe või kahe lapsega peresid on üle kümne korra enam, 190 000.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saadab lähipäevil teistesse ministeeriumidesse ja avalikuks arutamiseks kodutoetuse seaduse eelnõu, mida me ministeeriumimajas kutsume ka kolmanda lapse seaduseks.

Selle eelnõuga soovime muuta avaramaks perede võimalusi osta või korrastada kodu, mõjutada perede käitumist laste saamisel ning vähendada riski elamistingimuste parandamisel vaesusesse sattuda.

Sisuliselt tähendab see, et teeme ettepaneku maksta kolmanda (või neljanda, viienda jne) lapse sündimisel kinni väike, ent oluline osa pere eluasemelaenu põhiosast - alates 1500 kroonist kuus kümne aasta jooksul.

Tegemist ei ole sotsiaalhoolekandega ega toetusega selle klassikalises mõttes, vaid majandusliku meetmega, millega soovime aidata paljulapselistel peredel elamistingimusi parandada ja seeläbi saada riigile tulevikus väärt kodanikke. Töötute ja vähekindlustatute probleemide leevendamiseks on Eesti riigis teised võimalused.

Laste elu parandamiseks

Võiks ju küsida, miks mitte hoopis lastetoetusi suurendada. Meie eesmärk on tagada, et seda konkreetset raha kasutataks ainult ja ainult laste eluasemetingimuste parandamiseks.

Et see raha läheks ühemõtteliselt selleks, et lapsel oleks oma tuba või vähemalt õppimislaud, või et ta saaks ennast sooja veega pesta. Panga antud eluasemelaenu abil on seda kõige kergem tagada.

Kodutoetus võiks olla abiks neile peredele, kel kolmanda lapse sünniga jääks veidi laenuvõimest puudu.

Kümne aasta pärast, kui toetus lõpeb, on laenu põhiosa riigi toel tublisti vähenenud ning selleks ajaks on eeldatavasti ka laenumakse osakaal pere sissetulekus oluliselt väiksem. Trend on selline, et keskmine sissetulek kasvab kümne aasta perspektiivis kiiremini kui laenuintress.

Ja kümne aasta pärast oleks meil seega eeldatavalt rohkem peresid, kus on vähemalt kolm last. Ning vaesus ei oleks enam kolmanda lapse nägu.

Poliitikute ajaveebid

Rahvas peaks vähem jooma

Pensioniea eelnõu vildakas lähtekoht

Kuidas laste kõrvalt kõvasti raha kokku hoida?

Naine on kui ehitaja ja hoidja

Surmatunnini tööpostil? Jah, miks mitte!

Ehitatud on vähem, kui vaja oleks

Mitte ainult rongaisadest

Haiged lapsed puudugu ilma tõendita

Must ronk! Valge lind!

Võlakaitse kodulaenuvõtjale

Koduomanike kaitseks

Seagripp võimukoridorides

Isad, piim, rinnad ja lastetoitmine

Intervjuu: Mida teha paisuva tööpuudusega?

Kuidas me päästame sündimata lapsed?

Raha vedeleb maas

Eesti Nokia ehk kuldmune munev kana

Kas naise amet peab olema palgaline?

Kuidas viiulimängust ära elada ehk hädaabitöödest

Töötuse ravivõimalused

Tuleb hoida ja luua töökohti

Pank puudusttundjaile

Muudatustega põlvnemine

Uus töölepinguseadus on loogiline samm

Uus töölepinguseadus on loogiline samm

Vabanenud riigi ja selle kodanike viltune vabadus

Valimiskampaania paanikat külvavad avapaugud

Kriis kriisis ehk vastasrinnal oli õigus

Kellele on vaja supikööke?

Kuidas riigi rahaasjad korda saada?

Nagu kaval kurt

Probleemide õgvendamisest

Intervjuu: Tervis: Kilode kaotamine loob ülihea enesetunde

Abort rahvastikupoliitika vaatenurga alt

Intervjuu: Mart Laar: on aeg tõele näkku vaadata

Pension tuuakse ka tuleval aastal koju tasuta

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

On vaja tervet küla…

Kui lahtisest käest saab vägivald

Hurraa, olen ülekaaluline!

Intervjuu: Noor maavanem võitleb kombelõtvusega

Pension tuleb maal tasuta koju ka edaspidi

Tu­le­vik al­gab väär­tus­test

Abipalumine on raske ülesanne

«Istuvad» üürnikud ja «magavad» ametnikud

Kas mõrvar on ka inimene?

Väärarusaamadest priiks

Kommentaar: hasartmängumaksu seaduse muudatus - VASTU

Hundid ja Punamütsikesed

Surm väetitele ja viletsatele?

Terviserikkujaid ei saa eraldi maksustada

Liberaalne majandus eeldab ettevõtjate panust

Töötud tööturule tagasi

Kagu-Eesti haiglate tulevik on meie kõikide tulevik

Intervjuu: Tunne Kelam: Euroopale ei lähe korda, kui väikesed või suured on meie vallad

Töösuhete paindlikkus kui pettekujutlus

Tallinn ei mõtle, kuidas noortel peredel oleks normaalne elu

Juhan Parts: kolmanda lapse seadus

Tulevik algab väärtustest