Poliitikute ajaveebid

Elamislubade juhtumi taustal poliitikud ja IRL

2011-12-09

Tegelikult oleks vaja lausa erilehte, sest teema on väga mahukas. Välismaalasel peab olema Eestis viibimiseks legaalne alus, olgu selleks viisa, tähtajaline elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba.

Pikaajalise elaniku elamisloaga on siin kõik aastakümneid elanud välismaalased. Tähtajaline elamisluba on välismaalasele kuni viieks aastaks antav luba Eestisse elama asumiseks: abikaasa juurde, lähedase sugulase juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral, välislepingu alusel või kaaluka avaliku huvi korral. Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud aastase sisserände piirarvuga, mis ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Sisserände piirarvu raames võib siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires. Samas on hulk selliseid isikuid, keda piirarvu täitumise arvutamisel ei arvestata. Nendeks on näiteks: eestlane, Eesti kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava välismaalase abikaasa, kellele antakse elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde, välismaalane, kellele antakse elamisluba õppimiseks. Seaduses on rida asjaolusid, miks riik võib elamisloa andmisest keelduda ja samuti tühistada.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on osalus äriühingus või kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, kui äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja on registreeritud Eesti äriregistris, ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel, ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline.

Tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on piisavad rahalised vahendid ettevõtluseks Eestis, sealhulgas vähemalt 63 900 eurot tema kontrolli all olevat kapitali, mis on investeeritud äritegevusse Eestis, ja äriplaani kirjeldus, millest nähtub äritegevuse iseloom, ulatus ning vajamineva personali suurus, kvalifikatsioon ja oskused.

Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks nõutava Eestisse investeeritud kapitali suurus on vähemalt 15 950 eurot. Sellist liiki elamisluba pole Eesti eripära, näiteid leiab nii Euroopa Liidust kui mujalt maailmas. Ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane, esitatud äriplaan, äripartnerid või esitatud rahalised allikad ei ole usaldusväärsed, välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga või välismaalane ei ole täitnud eespool nimetatud või muust seadusest tulenevat välismaalase Eestis ajutise viibimise, elamise või töötamisega seonduvat kohustust.

Siseministeerium julgeolekuargumentide esindajana on majandusministeeriumiga, aga ka välis- ning hariduse- ja teadusministeeriumiga, kõrgkoolidega pidevas debatis liberaalsuse, ettevõtluse, hariduse, teaduse, rahvusvahelise konkurentsivõime ja rahvaste üksteisemõistmise asjus. Persoonid pole tähtsad.

Poliitikutest

Kõigepealt Ken-Marti Vaheri ja Juhan Partsi kui ministrite rollist praeguses elamisloa taotluste loos. Kuna sisserände piirarv ei ole viimastel aastatel täitunud, siis ei olnud 2011. aasta alguses põhjust kehtestada suuremat piirarvu kui 0,075% Eesti alalisest elanikkonnast. Nii kehtestas vabariigi valitsus 13. jaanuaril 2011, veel minu ametisoleku ajal, selle aasta piirarvuks 1008. Mais selgus, et sisserände piirarv täitub ebatavaliselt kiiresti, sest enneolematult palju elamisloa taotlusi on esitatud töötamiseks äriühingu juhtorgani liikmena - juuli alguseks oli sel alusel juba antud 580 elamisluba, mis moodustas üle poole kogu kehtestatud piirarvust. Sellest tulenevalt tekkis oht, et kiire piirarvu täitumise tõttu juhtorgani liikmetega ei oleks jäänud võimalust taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Ja nüüd tuleb oluline koht! Juba 4. juulil kehtestas siseminister määrusega, et rohkem elamislube töötamiseks juhtorgani liikmena 2011. aastal ei anta. Ühtlasi alustas politsei- ja piirivalveamet kontrolli, et välja selgitada selle põhjused. Ilmnes, et paljud äriühingud olid tõenäoliselt asutatud üksnes selleks, et taotleda elamisluba juhtorgani liikmena. Seni on avastatud üksnes äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks antud elamislubade väärkasutusi ja 65 juhul on alustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, neist 15 on kehtetuks tunnistatud.

Äriühingu juhtorganite liikmetele antud elamislubade suure arvu tõttu täitus sisserände piirarv juba 31. augustil 2011.

Siseministeerium (SiM) pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ning kaubandus-tööstuskoja (KTK) poole, et küsida nende seisukohta sisserände piirarvu suurendamise vajaduse kohta. Nii nagu KTK, toetas minister Parts sisserände piirarvu suurendamist Eesti majanduse arengu eesmärgil kuni 0,1% Eestis alalisest elanikkonnast. Seega esitas siseminister vabariigi valitsusele ettepaneku sisserände piirarvu suurendamiseks 336 võrra. Vabariigi valitsus kehtestaski 29. septembril 2011 sisserände piirarvuks 1344, mis on maksimaalne lubatud suurus.

Selleks, et lisandunud piirarvu arvelt saaksid elamislube eelkõige oskustöölised, keda Eesti tööandjad vajavad, algatas siseminister määruse eelnõu sisserände piirarvu jagamiseks elamisloa andmise aluste järgi, tehes prognoosi 2011. aasta lõpuni. Eelnõu kohaselt nähti ette 292 elamisluba töötamiseks, 25 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Eelnõu menetluse käigus tegi MKM ettepaneku suurendada ettevõtluseks antavate elamislubade arvu 60 võrra. Ministeerium põhjendas oma ettepanekut ettevõtlusinvesteeringute olulisusega Eesti majandusele ja piirarvu vähese täitumisega teistel alustel.MKM on seisukohal, et sisserände piirarvu alajaotus ei lahenda tegelikku probleemi, sellega võime takistada oluliste investeeringute Eestisse tulekut. Pigem tuleks SiM-il tegeleda kontrolli ja järelevalve tõhustamisega. Ülaltoodud põhjustel kehtestas siseminister 15. oktoobril 2011 sisserände piirarvu jagunemise vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekule - lisandus 232 elamisluba töötamiseks, 85 ettevõtluseks, 8 piisava legaalse sissetuleku olemasolul ja 11 välislepingu alusel.

Kui siseminister ei oleks kehtestanud sisserände piirarvu jagunemist elamisloa andmise aluste järgi, siis oleks sisserände piirarv täitunud lihtsalt elamisloa taotluste laekumise järjekorras. Arvestades, et ka elamisloa andmise tingimusi piisava legaalse sissetuleku alusel on kerge täita, siis oleks piirarvu jagamata jätmise korral ilmnenud tõenäoliselt suur hulk fiktiivseid taotlusi sellel alusel.

Minister Partsi arvates pole ettevõtjate mured ja selgus välistööjõu riiki toomisel jätkuvalt lahenenud, seetõttu on peetud erinevaid ümarlaudu. Üks selliseid toimus 14. novembril MKMis. Ümarlaua eesmärk oli töötada välja ettepanekud SiM-ile, kuidas mõistlikumalt lahendada arvatav sisserände piirarvu kuritarvitamise probleem ning parandada tippspetsialistide riiki toomise võimalusi. Sel koosolekul viibisid ka nii Indrek Raudne kui Nikolai Stelmach, aga protokolli lugenuna ma selles probleemi küll ei näe. Kuritarvitamiste vältimiseks tehti peamiselt kaks ettepanekut: kehtestada palgakriteeriumi nõue ka elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena korral sarnaselt teiste töötamise liikidega ja kehtestada seaduses MKMile kohustus korraldada elamisloa ettevõtluseks taotlemise korral äriplaanide hindamine Eesti majandusele olulisuse seisukohast.

Siseministeeriumis planeeritavate seadusemuudatustega on plaanis vähendada järgmistel aastatel elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult. Seega tuleb seadusemuudatusega tagada, et Eestisse saabuksid üksnes need välismaalased, kelle riiki tulek on avalikes huvides ehk aitab kaasa majanduse arengule. Ettevõtjatele ja Eestisse tööle tulijatele ei anna Eesti elamislube mitte sellepärast, et nad saaksid Eestis elada, vaid sellepärast, et nende siin elamine on ühiskonnale kasulik.

Pikk jutt, aga ministrite suhtes on kokkuvõte lihtne: alati võib olla kriitiline ühe või teise väljaütlemise või teo suhtes seoses selle looga, aga mõlemad ministrid on teinud oma tavapärast tööd ja nad võiks rahule jätta.

Riigikogu liige Siim Kabrits on ettevõtlik inimene, kelle ühele ettevõtetest kuulub kolmandik ettevõttest, mis omab kahte korterit vanalinnas Kooli tänaval. Teised korteri kaasomanikud läbi oma ettevõtete on Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach. Investeering tehti maja korda tegemiseks ja edasi müümiseks, see pole aga tänaseks realiseerunud. Sellega Kabritsa roll piirdub. Avalikkusele tundmatust mulgist on saanud suurele osale eestimaalastele tuttav nägu. Loodetavasti on Kabritsale see tulevikus abiks. Ka tema võiks rahule jätta.

Nüüd Indrek Raudsest ja Nikolai Stelmachist. Nendega on palju keerulisem. Siin on niipalju erinevaid infokilde ja neid lisandub ilmselt veelgi. Viimased päevad pole selge seisukoha võtmist lihtsamaks teinud, kuigi kindlasti on tänaseks hulk inimesi, kel on juba ammu mõõt täis. Mõõt on täis, lähtudes retoorikast ja fiktiivsusest, eetiliste piiride ületamisest. Kas siin on ka midagi kriminaalset, seda saame teada. See aeg tuleks ära oodata. Kui on midagi kriminaalset, siis selleks aruteluks on kohtusüsteem. Mis puudutab nii-öelda parteilist suhtumist, siis selles osas saavad otsuse vastu võtta vaid IRLi liikmed. Omapoolse sammu riigikogust ja Tallinna volikogust tagasiastumise teel on kõnealused juba ette võtnud. Kuidas konkreetne asi laheneb, näitab aeg.

IRList

Vastus küsimusele, kas kõik see on olnud IRLile kuidagi abiks, on ilmselge. Täielik jama enne suurkogu ja erakonna esimehe ja juhtorganite valimisi. Jama oleks ka ilma nende eelseisvate sündmusteta. Olukorras, kus paljudes arengumaades on probleemiks juurdepääs haridusele ja kirjaoskuse puudus, siis IRLi probleemiks on liigne kirjade kirjutamine ja allkirjade kogumine, seda juba pikemat aega.

Ühtegi probleemi ei ole need kirjad lahendanud, küll aga on rõõmuks konkurentidele. Näe, kus lollid ... See kõik ei tähenda seda, et probleeme ei peaks lahendama. Selleks erakonna juhid ju ongi. Fakt on see, et 28. jaanuaril valitakse IRLile uus esimees niikuinii. Minu arvates peaks see inimene seda tööd teha viitsima, hoolima inimestest, olema usutav peaministrikandidaat ja ka IRList väljaspool olevate inimeste jaoks arvamusliider, karismaatiline. Kas sellist inimest üldse leidub? Teeme Eestit nende inimestega, kes meil on. Mis puudutab Lääne-Viru IRLi, siis siin toimivad asjad jätkuvalt. Järgmisel neljapäeval korraldame oma inimestele korralise üldkogu. Arutame ka päevaprobleeme. Riietus kampsunist ülikonnani.

Riigieelarve toob pensionitõusu ja paremad teed

2011-09-29

VALITSUS ON kinnitanud 2012. aasta riigieelarve ning riigikogu hakkab seda lähiajal arutama. Seega on sobiv aeg esile tõsta tähtsamad valdkonnad, millesse riik järgmisel aastal maksumaksja raha suunab. Riigikokku jõudev, ehkki kõigi aegade suurim, on sellegipoolest kriisist taastumise eelarve. Järgmise aasta kulude mahuks on selles ette nähtud 6,57 miljardit ning prognoositav tulude maht on 6,1 miljardit eurot. Eeldatav eelarve puudujääk moodustab sisemajanduse koguproduktist 2,1 protsenti. Nimetatud puudujääki ei kata riik laenuga, vaid oma reservidest. Puudujäägist ja Euroopas möllavast võlakriisist hoolimata on tulevase aasta eelarves mitu otsust, mis parandavad inimeste elujärge ja elukeskkonda.

ESITEKS KASVAVAD järgmise aasta 1. aprillil 4,4 protsenti pensionid. Niisiis suureneb keskmine vanaduspension 13 eurot. See on põhjendatud üldise elukalliduse kasvuga. Eakate inimeste toidukorvi ja esmatarbekaupade kulud on viimasel aastal tublisti kasvanud ning pensioni juurde pannes tagab riik nende parema toimetuleku.

Samuti lubas valitsus majanduskriisi ajal, et taastab 2012. aastal teise pensionisamba maksed. Me täidame selle lubaduse: järgmisel aastal taastab riik kohustusliku kogumispensionifondi maksed täielikult.

Ühtlasi suureneb meditsiinisüsteemi rahastamine ning see parandab kogu riigis arstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust. Kokku suurenevad sotsiaalvaldkonna kulud järgmisel aastal 10 protsenti, 190 miljoni euroni.

Teise olulise valdkonnana nimetan riiklikke investeeringuid, mida tehakse Eesti teede seisukorra parandamisse.

Omavalitsused saavad majandusministeeriumi eelarvest järgmisel aastal teede korrashoiuks 17,8 miljonit eurot, niisiis üle viie miljoni euro rohkem kui tänavu. Riigimaanteede rekonstrueerimiseks on 2012. aastal ette nähtud 71 miljonit eurot. Arvestades, kui suur on meie elukorralduses auto- ja bussiveo osa, võib seda eelarveprioriteeti igati mõista.

KÕIGILE ON selge, et lisaraha vajab sisejulgeoleku ja turvalisuse tagamine. Päästevaldkonna rahapuuduse tõttu on järgmise aasta eelarves päästeameti personalikuludeks ettenähtud summat suurendatud 2,1 miljoni euro võrra. Tänu sellele tõuseb elupäästevõimekusega päästekomandode arv 34lt vähemalt 63le.

Juhin tähelepanu sellele, et päästjaid vajame siis, kui õnnetus on juba juhtunud ning tekkinud inim- ja varakahjud. Tagajärgedega tegeldes ei väldi me uusi õnnetusjuhtumeid, vaid vähendame üksnes kahju ulatust.

Siseministeerium on võtnud eesmärgi õnnetusi ära hoida. Õnnetusjuhtumite ning inimeste riskikäitumise vähendamise ennetustööks on eraldatud tänavusest 62 protsenti rohkem raha.

Inimeste riskikäitumine ja eluga hakkama saamine on otseselt seotud haridusega. Hea meel on tõdeda, et hariduse valdkonna kulud suurenevad 65 miljonit eurot ehk 12 protsenti. Kõrghariduse riikliku koolitustellimuse maht suureneb 6,2 miljoni euro võrra. Ühtlasi eraldatakse saastekvootide müügist saadud rahast 72 miljonit eurot koolihoonete ja õpilaskodude renoveerimiseks.

Eestis ON veel palju valdkondi, mis vajaksid lisaraha. Poliitikutele on need enamjaolt teada ning riigikogus seisab eest tuline debatt. Järgmiselgi aastal on ametnike palgad külmutatud ning kindlasti vajaksid paljud riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks lisaraha.

Rahanduskomisjoni esimehena loodan, et eelarvet arutades ei unustata majanduskeskkonna habrast seisundit ning peetakse meeles, et iga rahanõudmise puhul peaks olema viidatud tuluallikale.

Isamaa ja Res Publica Liit seisab riigikogus selle eest, et eelarvesse ei jõuaks riigile üle jõu käivad lubadused, mis tooksid endaga kaasa maksukoormuse või riigivõla suurenemise. Me peame jälgima, et Eesti tulud ja kulud jõuaksid võimalikult ruttu taas tasakaalu.

Riigieelarve tasakaalu ei ole praeguse üleeuroopalise võlakriisi ajal võimalik üle tähtsustada. Järgmise aasta oma arutades jääme kindlaks konservatiivsele eelarvepoliitikale ja lähtume eesmärgist jõuda valitsussektori ülejäägini 2013. aastal. Riigieelarve järgi on Eesti võlakoormus 2012. aastal tõenäoliselt Euroopa Liidu madalaim.

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

70 aastat Tartu ülestõusu algusest

2011-07-08

Eesti ajalugu koosneb pidevast võitlusest olemasolu eest. Üksteisele järgnenud pole mitte ainult sõjad ning lahingud, vaid ka ülestõusud ja vastuhakud võõrale võimule. Ühe suurima sellise algusest möödub neil päevil 70 aastat - 1941. aasta suvel algas Eestis vastuhakk Nõukogude võimule.

Kuigi 1940. aastal oli Eesti okupeeritud vastupanuta ning korraldust vastupanuliikumise alustamiseks riigi juhtkonnalt ei tulnud, rääkimata selle organiseerumisest, tekkis vastupanuliikumine ometi. Ühelt poolt olid selle kandjaks 1940. aasta juunis laiali saadetud ning desarmeeritud Kaitseliidu liikmed ning teisalt noorem haritlaskond, tihti üliõpilasorganisatsioonide liikmed.

Nii oli see ka suurima Tartus tekkinud vastupanuorganisatsiooni, oma staabi asukoha järgi nime saanud Eesti Tervishoiu Muuseumi (ETM) rühmaga, mille tuumiku moodustas Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) juhtkond. Juba 1940. aasta sügisel peetud seltsi juhatuse koosolekul langetati otsus, et EÜS ei tunnista Nõukogude okupatsiooni ja teeb kõik, et selle vastu võidelda.

1941. aasta märtsiks selgemalt moodustunud vastupanukeskus sõlmis sidemeid teiste vastupanurühmadega nii Tartus kui Tallinnas ning sõja alguse järel Tartu ümbruse metsavendadega. Olukord Tartus muutus samal ajal järjest ärevamaks.

Kuigi enamiku Tartu vanglasse toodud vangide suhtes polnud uurimist isegi alustatud, andis Tartu NKVD ülem P. Afanasjev käsu nad hukata. Enamik vange surmati vangla saunas, osa neist maeti vangla õuel varakult valmis kaevatud aukudesse, teised aeti vangla kaevu.

Praeguste andmete kohaselt mõrvati Tartu vanglas 192 meest ja naist. Pole imestada, et selle veretöö järel oli mitmegi partisani ainsaks sooviks - kättemaks.

Kivisild purustati

9. juulil 1941 kõlasid Tartus igal juhul juba esimesed lasud. Varahommikul lasid punaväelased õhku ajaloolise Kivisilla, vahetult pärast keskpäeva aga Ropka mõisas asunud relva- ja laskemoonalaod. Seda tehti aga sedavõrd saamatult, et osa ladudest jäi terveks.

Treffnerist Otniel Jürissoni eestvedamisel asusid koolipoisid seda kasutades ladudest püsse ja laskemoona minema tassima. Kella kolme paiku tulistas kohvik Centrali koondunud võitlusrühma juht H. Tammin koos leitnant Arond Randesega Rüütli ja Suurturu nurgal miilitsat ja võttis temalt püstolkuulipilduja.

Õhtul tervishoiumuuseumis toimunud suuremate vastupanurühmade juhtide koosolekul valiti ülestõusu juhiks reservlipnik Olev Reintalu ning abideks Karl Raun ja Aleksander Koskel.
Tunnusena jagati meestele välja EÜSi värvipaeltest lõigatud sinimustvalged lindid, märgusõnaks sai «kolm värvi».

Vastuhakk pidi algama viimase Emajõe põhja- ja lõunakallast ühendava silla - Vabadussilla - õhkimisest.

Sündmused arenesid aga plaanitust kiiremini. Hommikul üritas Nõukogude pool Tartu lõunaosa taas enda kontrolli alla saada, kuid põrkus partisanide vihasele vastupanule.

Kella viie paiku pärastlõunal hõivasid partisanid vanemseersant Karl Ratniku juhtimisel Kaitseliidu maja Riia mäel, mille katusetorni lipuvardasse heisati sinimustvalge lipp. Riia mäele kogunenud inimesed paljastasid pea ja laulsid, pisarad silmis, rahvushümni.

Selleks ajaks olid kolm linna saadetud miilitsate rühma põrkunud aga mitte enam ainult partisanide vastupanule, vaid ka esimeste Tartusse jõudnud Saksa kergete soomusautodega. Miilitsad paisati laiali ning nad taandusid paanikas. See oli signaaliks üldise vastuhaku algusele.

Rahvas valgus tänavatele. Ülikooli peahoone ette kogunenud rahvamassi vaimustuseks heideti sellelt alla ENSV vapp, puhkes hümn, süleldi ja õnnitleti üksteist vabanemise puhul. Veebel E. Rannik rivistas oma partisanid üles ning viis nad marsisammul Riia mäele.

Teel alustati laulu «Eestimaa, mu isamaa», kuid liigutuse tõttu ei suudetud seda lõpuni laulda. Kolonni ees kanti sinimustvalget lippu, majadest ruttasid välja mehed, kes rivvi astusid, nii et Riia mäele jõudes oli kolonn üsna suureks paisunud. Rahva vaimustust suurendas veelgi tänavatele ilmunud sõiduauto, kust lehvitati sinimustvalget lippu ja hüüti: «Lipud välja! Relvad kätte!» Hetkega oli Tartu lõunaosa lipuehtes.

Puhki kontori hoovi (Kaitseliidu maja vastas) asunud partisanide staabile oli aga selge, et oht pole sugugi möödas. Peagi avasidki punased vastaskaldalt algul kergerelvadest, siis aga suurtükkidest tiheda tule. Linnas puhkes tulekahju. Kuigi jõe lõunakaldale õnnestus partisanidel kaitseliin moodustada, oli võimalus, et ülekaalukas punavägi üritab ülestõusu maha suruda, ometi enam kui reaalne.

Tartu vajas abi. Ning see abi tuli. Pea kogu Lõuna-Eestist ruttasid metsavennad ülikoolilinnale appi. Esimesena jõudsid lahingusse Karl Talpaku juhitud Otepää mehed, peagi oli oma salgaga kohal ka major Fr. Kurg, kes võttis auastmelt kõrgema sõjaväelasena juhtimise üle.

Kiirelt organiseeriti Emajõele kindel kaitseliin, mis suutis järgnevatel nädalatel toimunud ägedates heitlustes vastase Emajõe põhjakaldal hoida. Küll avas punavägi Tartu pihta ägeda suurtükitule, mis muutis varemeteks terved linnaosad.

Punaste suurtükiväe tule all tulekahju vastu võitlevad Tartu tuletõrjujad kaotasid 16 meest, lisaks oli arvukalt haavatuid.

Eesti võim ja kord

Esimesed suuremad Wehrmachti eelüksused saabusid Tartusse paar päeva pärast ülestõusu algust, reaalselt läks võim sakslaste kätte aga alles juuli viimasel nädalal. Selle ajani kehtis Tartus sisuliselt Eesti võim ja kord.

Partisanide kaitse all kogunesid Tartusse Eesti riigitegelased eesotsas viimase seadusliku peaministri, põhiseaduse kohaselt presidendi kohuste täitja professor Jüri Uluotsaga. Eesti riigitegelastelt sakslastele esitatud memorandumile vastust ametlikult ei antud, küll soovitati suusõnaliselt selliseid dokumente mitte enam esitada.

See tegi üheselt selgeks, et Eesti iseseisvuse taastamine sakslaste plaanidesse ei kuulunud, maa oli lihtsalt taas peremeest vahetanud. Suur osa suvesõja käigus põranda peale ilmunud rahvuslikust vastupanuliikumisest siirdus taas põranda alla, pannes aluse Saksa okupatsiooni vastu suunatud vastupanuliikumisele. Eesti iseseisvuse taastamiseni jäi sel hetkel 50 aastat.

On öeldud, et vabaks ei saa rahvas, kes pole võidelnud oma vabaduse eest. Rahval, kes unustab oma võitluse vabaduse eest, on aga oht see uuesti kaotada. Seda me ei soovi.

Selleks avamegi 10. juuli hommikul kell 10 kunagisel Kaitseliidu majal (Riia 12) mälestustahvli nendele meestele, kes 70 aastat tagasi tormasid siit võitlusse vabaduse eest. Tänu nende võitlusele ja ohvrimeelele võime meie iseseisvas Eestis vabalt elada.

Schengeni saaga - piirid jälle kinni?!

2011-05-13

Schengeni alal tekkinud probleeme aitab lahendada välispiiride valve tugevdamine, mitte sisepiiridel kontrolli taastamine, kirjutab riigikogu liige Marko Pomerants (IRL).

Ma olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et tore oleks, kui Haljala nimi ütleks Euroopas sama palju kui Schengen. Paraku aga oli Schengeni linnake Luksemburgis see, kus 14. juunil 1985. aastal sõlmisid viis Lääne-Euroopa riiki lepingu, et loobuvad omavahelisest piirikontrollist.

Rõhutamaks otsuse tähtsust, sõlmiti leping sümboolselt Saksamaa, Prantsusmaa ja Luksemburgi ristumiskohas Moseli jõel, mille kaldal Schengeni linn asub. Schengeni leppe sõlmimise järel alustati ettevalmistusi piirikontrollita liikumise tingimuste väljatöötamiseks.

Vastav dokument, milleks on Schengeni leppe lisa ehk Schengeni konventsioon, võeti vastu 1990. aastal. Samal aastal ühines Schengeni lepinguga Itaalia ning Saksamaa taasühinemisega ka Ida-Saksamaa.

Järgmiste riikidena liitusid lepinguga 1991. aastal Hispaania, 1992. aastal Portugal ja nii on see riburada läinud. 21. detsembrist 2007 liitus Schengeni alaga üheksa riigi hulgas ka Eesti, meie Põhjamaade kolleegide toetussõnade saatel. Bulgaaria ja Rumeenia on liitumisotsuse ootel.

Lisaks tehnilise valmisoleku vajaduse iseenesestmõistetavusele tuuakse aeg-ajalt debatti ka muid argumente, nagu Bulgaaria puhul valmisolek võidelda organiseeritud kuritegevusega, Rumeenia puhul romade teema. Küllap nad saavad oma asjad korda ja otsused tulevad. Vahepeal võib juhtuda, et kena väikeriik Liechtenstein jõuab liituda Schengeniga, nagu see juhtus ilma suurema kärata Šveitsiga.

Schengeni ala on loodud inimeste liikumisvabaduse suurenemise eesmärgil, aga mitte kunagi pole vabaduse realiseerimise käigus unustatud turvalisust. Sisepiiridel piirikontrolli kadumine, ühtne viisapoliitika, riikidevaheline koostöö politsei, piirivalve ja migratsiooni valdkonnas loovad tasakaalu, mis võimaldab inimestel turvaliselt ja vabalt reisida ning samas aitab võidelda tõhusalt piirideülese rahvusvahelise kuritegevusega.

Konventsioon oma põhisisus, peale sisepiiridel piirikontrolli kaotamise, nendest kompenseerivatest meetmetest ju kõnelebki. Bussiga Riiast tulles võib ikka juhtuda, et kusagil Eesti Vabariigi territooriumil teie dokumente kontrollitakse, ikka puhtalt turvalisuse huvides, ja õige hõlma ei hakka ju keegi.

Schengeni piirieeskirja kohaselt võib liikmesriik tõsise ohu korral avalikule korrale või sisejulgeolekule taastada ajutiselt piirikontrolli. See põhimõte on ka meie riigipiiri seaduses. Nii Schengeni ala lõunaosast kui Norra poolt on teateid, mis on piirikontrolli teema viimastel nädalatel ajakirjanduse huviorbiidis hoidnud.

Vaadates Schengeni ala ajalukku, näeme, et seda võimalust on kasutatud üle kuuekümne korra. Mõni liikmetest on teinud seda korra, mõni korduvalt. Norra on oma kolmest korrast kahel teinud seda seoses Nobeli preemia tseremooniaga. Eesti taastas möödunud aasta aprillikuus piirikontrolli näiteks seoses NATO välisministrite mitteametliku kohtumisega.

Suured spordivõistlused ja maailma vägevate kohtumised on riikide julgeolekuorganitele andnud ajendi turvalisuse tagamise huvides see samm ette võtta. Pidu läbi, nagu Hispaania puhul prints Felipe pulmad, jätkub ka tavapärane elu.

Piiriülene kuritegevus kui selline on oluliselt vanem kui Schengeni ala.

Sealhulgas on eestlased suutnud Euroopas juveele röövida sõltumata Eesti Schengeniga liitumisest, kõik teiste riikide kodanikud on samuti andnud oma panuse, vastavalt sellele, mida arvavad oskavat. Kes ärandab autosid, kes tegeleb inimkaubandusega, kes peseb raha.

Arvutikuritegude puhul pole vaja õue minnagi. Lõpuks lõpetatakse rahvusvahelise politseikoostöö tulemusena türmis.

Sellel kevadel on senisest enam olnud põhjust vaadata Schengeni ala lõunapiirile. Teate küll, see Põhja-Aafrika põgenike vool, mis Itaaliasse jõudnud. Lõunas on probleeme ikka olnud.

Seniseks põhiliseks murekohaks on enne araabia kevadet olnud Kreeka-Türgi maapiir. Eesti piirivalvuridki on sel piiril saanud Euroopa ühise piirivalveoperatsiooni raames vaheldust kodupiiride kaitsmisele.

Fakt on see, et kümned tuhanded tuneeslased tekitasid Itaalia poliitikute hulgas frustratsiooni. Kuigi Euroopa Liidu erinevad institutsioonid, Euroopa Komisjon, ELi piirivalveagentuur FRONTEX, vastloodud Pagulaste Tugiamet ja vastav ÜRO Pagulaste Ülemkommisari Tugiamet (UNHCR) pakkusid probleemi lahendamiseks tuge Vahemere mõlemal kaldal, ei pidanud nad seda piisavaks ja Itaalia valitsus otsustas neile põgenikele anda ajutise elamisloa ja reisidokumendid, mis teeb sellele kontingendile liikumise võimalikuks kogu Schengeni alal.

Ei hakka siinkohal Postimehe lugejaid vaevama juriidilise analüüsiga, mis laadi ja mis õigusi dokumendi saanule ja kohustusi väljastanud riigile see dokument andis, aga kümmekond protsenti neist põgenikest jõudis Prantsusmaale, mis tõi endaga kaasa Prantsusmaa soovi taastada piirikontroll Itaalia-Prantsusmaa piiril, mis küll päädis dokumendikontrolliga ühiskondlikus transpordis. Tüli naabrite vahel oligi käes.

Pärast nädalaid pingeid ja väitlust kirjutasid Nicolas Sarkozy ja Silvio Berlusconi ühise kirja Herman Van Rompuyle ja Jose Manuel Barrosole, et algatataks arutelu Schengeni piirikontrolli taastamise lihtsustamiseks, et seda saaks teha ka «erakordsetel» juhtudel, nagu selline tavatu migratsioonivoog on. Juunis kogunev Euroopa Ülemkogu peaks otsustama, kas peaks jääma juurte juurde või hakkamegi end üksteise eest kaitsma.

Me oleme rõõmu tundunud Euroopa Liiduga, rahaliiduga ja Schengeni alaga ühinemisest. Raskusi on kõikjal. Mu omaaegne riigikogu pinginaaber Olari Taal tavatses ikka öelda, et «poisid, meil tuleb end kokku võtta, muidu oleme nagu pardid... vee peal laiali». See kehtib ka Euroopa Liidu kohta.

Probleemidele tuleb lahendusi otsida ilma algpõhimõtteid hülgamata. Eestlastel pole vaja pabistada, kaerajaanist ja mulgipudrust loobumata suudame olla väärikad liikmed nii euro- kui ühises sisepiirideta alas. Schengeni liikmeks olek tähendab muide pidevat trimmisolekut. Liidu liikmed hindavad vastavust Schengeni nõuetele ja meil kolmel Balti riigil seisab see taas peatselt ees.

Lahendus seisneb ikka Schengeni ala välispiiride valve tugevdamises, mitte kolimises sisepiiridele. Loodan, et meie optimistlik peaminister suudab oma kolleegidesse sedasama iseloomuomadust süstida. Käisin hiljuti ühel juubelil. Juubilar kinkis kõigile külalistele mõõdulindi, öeldes, et elus on tihti vaja mitu korda mõõta, enne kui lõigata.

Et olgu see selline meeldetuletuskingitus. Võib-olla peaks peaminister Andrus Ansipki kenas rahvusliku tikandiga kotis sentimeetririhmad kolleegidele jagamiseks kaasa võtma. Sisepoliitiline olukord Euroopa Liidu liikmesriikides muutub, näeme ja tunneme seda meie põhjanaabrite juures ja mujalgi Euroopas. Aga ikka tuleb hoida jalad soojad ja pea külm.

Meie, see tähendab ELi ümber on ridamisi riike, kes unistavad viisavabadusest Euroopa Liiduga. Muidugi võib ju öelda: «Puhake jalga, meil endalgi muresid küll, taastame siin parasjagu piirikontrolli!»

Kui see pole ülbus ega eksitamine, siis mis see on?

2011-04-29

Alisa Blintsova lugu võiks olla kaalumisel näitliku õppevahendina nii kriitilise mõtlemise harjutamiseks kui ka propagandavõtete tundmaõppimiseks. Näiteks ajalootunnis saaks sellega näitlikustada Teise maailmasõja puhkemist ning Tšehhoslovakkia ülevõtmisele eelnenud propagandasõda.

Propagandarelvana kasutati saksa vähemuse olukorra dramatiseerimist, mis õigustavat Saksa Reich'i „vajadust" resoluutsemalt sekkuda. Koos õpilastega võib vaadelda laiemat pilti, kuna frontaalrünnakuna kasutavad oponendid (nii mõnedki neist kaitsepolitsei aastaraamatutes juba äramärkimist leidnud) deklaratsioone vene rahvusvähemuse erakordselt halvast ning igati ülekohtusest olukorrast, põrkumata tagasi mis tahes valeandmete esitamisest. Artikkel sobib ka matemaatikaõpetajale selgitamaks statistika tõlgendamisvõimalusi - koos õpilastega saaks vaadelda töötute profiile ning analüüsida hariduse ja keeleoskuse tegelikke mõjusid. Kindlasti innustaks see gümnasiste hoolsamini suhtuma võõrkeele, sh vene keele õppimisse.

Kordame üle mõned üldteada tõsiasjad.
Milleks üldse lõimuda? Eesti keele oskus on üks olulisi eeldusi Eesti ühiskonnas edukaks toimetulemiseks. Eestikeelsele aineõppele ülemineku eesmärk on tõsta vene õppekeelega kooli lõpetanute konkurentsivõimet ühiskonnas, ja seda kõige laiemas mõttes. Selleks on oluline eesti keele hea oskus, üldpädevuste ja aineteadmiste olemasolu vastavalt riiklikule õppekavale ning Eesti ja Euroopa ühiskonna reeglite ja tavade tundmine ja aktsepteerimine. Lõimumine on eelkõige suhtlemine - et suhelda, on vaja ühist keelt. Eestis on selleks eesti keel, seega on selle valdamine ja lõimumine otseses seoses.

Mis on keelekümblus? Keelekümblusmetoodika loob õpi- ja mängukeskkonna teises keeles. Keskkonna loovad õpetaja, teised lapsed ja ka füüsiline keskkond (õppematerjalid, pildid, teises keeles materjalid seintel, audio- ja videolahendused teises keeles, külalised klassiruumis, ekskursioonid keelekeskkonnas jne). Kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt keelekeskkonnas, kuid paljudes Eesti kohtades ei ole seda kahjuks lihtne leida. Nii ongi just keelekümblusmetoodika vahend, kuidas luua keelekeskkond vähemalt koolis ja lasteaias.

Aga president? President Ilvese emakeel on eesti keel ja tema näitel on väga selgelt näha, et teises keeles hariduse omandamine on taganud talle väga kõrged teadmised, aga ei ole kuidagi kahjustanud identiteeti ega emakeeleoskust.

Kas vene õppekeelega gümnaasium on Eesti riigile kohustuslik? Ei ole. Ka Saksamaa ei paku türgikeelset täisgümnaasiumiõpet ega Soome somaaliakeelset. Eestis on ainus kohustuslik haridustase põhiharidus ning Eesti tagab erinevalt enamikust maailma riikidest täismahus põhihariduse omandamise riigikeelest erinevas keeles (vene keeles).

Kas avalik sektor ja terved inimesed on jäetud keeleõppeta? Ei ole. Riik toetab eesti keele õppimist väga paljudele sihtrühmadele ja väga erineval moel. Näiteks elukestvas õppes pakutakse ca 6,5 miljoni euro eest täiendavat eesti keele õpet kutseõppuritele ja täiskasvanute gümnaasiumide õppuritele, kutseõppeasutuste pedagoogidele ja juhtidele, kõrgkoolide õppuritele (üld- ja erialakeeleõpe, keele- ja erialapraktika, õppematerjalid, hooajakoolid), haridustöötajatele (klassikaline ja individuaalne keeleõpe mentori abil), avaliku sektori ning kolmanda sektori organisatsioonide töötajatele. Lisaks pakutakse eesti keele kui teise keele õpetajate täienduskoolitust, vene emakeelega laste logopeedide ettevalmistust, noorte ühistegevuse toetust keeleõppe eesmärgil, keeleõppekulude hüvitamist kõikidele eksami sooritanutele. Enamik keeltekoole pakub eesti keele kursusi ning pärast tasemeeksami sooritamist saavad õppijad keeltekoolile makstud raha tagasi. Mõned nooredki kasutavad seda võimalust, et gümnaasiumi lõpus sooritada korralikult eesti keele eksam. Seega õpivad nad riigi rahastamisel eesti keelt koolis ja lisaks veel keeltekoolis.

Aga õppematerjalid? Materjalid eesti keele õppimiseks on koolides olemas. Keeleõpetajail ja -huvilistel on väga suur valik, mis on tekitanud isegi raskusi sobivaima valimisel. Kättesaadavad on nii paberkandjal kui ka elektroonilised õppematerjalid, millele lisanduvad e-õppekeskkonnad keeleõppeks eri tasemel keeleoskusega ja eri eas õppureile (vaadake näiteks http://www.meis.ee/oppematerjalid1 või http://www.meis.ee/raamatukogu?page=0).

Nii et pole meil mingit „olukorda tekkinud". Küll aga üritatakse seda vägisi tekitada. Ei meeldi mulle selline vaenuõhutamine, üldse kohe ei meeldi.

Liisa Pakosta kirjutas kommentaariks artiklile Kolhoos, koalitsioonileping, keelekümblus http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5412

Eesti poliitika välised mõjutajad

2011-01-24

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ja ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ja positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsiga sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm praegu sugugi rahulik. Võrreldes külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ja vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavamad on läänemaailma ühine väärtusruum ja põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas lääs fukuyama'likus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ja vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Praegu oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.

Kuigi aeg-ajalt kostab hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ja vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivne põhjus, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ja turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt raha lunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ja heanaaberlikkuse põhimõtetest.

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi.

Marko Mihkelson avaldas mullu detsembris raamatu «Venemaa: valguses ja varjus», mis käsitleb viimase kolmekümne aasta sündmusi Venemaal.

Munitsipaalpolitsei töö tuleb täiega ümber korraldada

2011-01-11

Ligemale kümme aastat tagasi oli ansamblil Velikije Luki hitt "Tallinn põleb", mille järgi anti nimi ka albumile. Oli selline jõhkra sõnumiga punklugu.

See kujund meenus, kui kuulsin mupo juhi kinnipidamisest ja pistisekahtlusest. Tõepoolest, Tallinna juhtimine kärssab: linnapea skandaal Vene rahaga, koalitsiooni lagunemine ja üldse mitte esimene kord, kui mõnd kõrget linnaametnikku süüdistatakse korruptsioonis. Kuid hoolin oma linnast liiga palju, et kauem tulekahjukujundiga mängida.

Tõtt-öelda võinuks oodata, et nüüd taastab Keskerakond "tõekomisjoni" volitused või vähemalt ütleb, et eriteenistus on poliitikasse kistud ning keskerakondlikku linnaaparaati püütakse taas diskrediteerida.

Esimese hooga midagi sarnast ei juhtunud. Vastupidi, Koit Pikaro ütles hoopis, et on Järvikut ammu ebaausaks inimeseks pidanud ja välja tuleks vahetada 70% Järviku palgatud töötajaist. Karm avaldus.

Mina ei tunne Järvikut ega oska temast isiklikult vähimatki arvata. Küll aga olen ammu tähele pannud, et mupo näol on loodud kaasaegses linnajuhtimises mittevajalik organisatsioon. Sellega, milles mupo on või võiks olla vajalik, saaksid hakkama ka muud linnaasutused.

Küll on mupo näol loodud ebaterve karistusasutus, mis kahandab kodanike usaldust võimu vastu, muudab normiks pigem inimeste karistamise kui linnaelu parema korraldamise. Mupo ei tee sisulist tööd, vaid imiteerib seda, ta ei loo ühiskonnale vajalikke harjumusi, väärtusi, vaid lõhub neid. Keegi ei kiida heaks piletita sõitu, kuid mida peavad arvama väikesed trammijänesed, saades teada, et neid jahtiv mupo ise on seotud korruptsiooniga?

Lisaks meenuvad jaburad lood sellest, kuidas öösel kirjutati parkimistrahve inimestele, kes olid kodumaja ees jätnud auto kaks ratast kõnniteele - ikka selleks, et teised autoomanikud liigelda saaksid. Või siis lugu, kuidas kaotatud lemmiklooma kohta laternapostile jäetud kuulutus tõi koeraomanikule trahvi.

Kas ja millega on Järvik seaduse vastu eksinud, peavad ütlema kohus ja uurimisorganid. Linnavalitsus seevastu peab lõpuks ometi ütlema, kuidas täiesti eksitava nimega asutuse ehk munitsipaalpolitsei (mis tegelikult ei ole politsei) töö ja tegevus ümber korraldada.

Kohtunikul on kõik õigused langetada iseseisev otsus

2010-09-10

Hoolimata kokkuleppemenetluse ökonoomsusest, ei saa ega tohigi seda kohaldada kergekäeliselt. Süüdistaja ja süüdistatava kokkulepete kohaldamine raskemate kuritegude puhul on välistatud, samuti on sellise kokkuleppe sõlmimine välistatud, kui sellega ei ole nõus näiteks kannatanu. Kokkuleppe sõlmimise ettepaneku peab prokuratuur esitama argumenteeritult, lähtudes kriminaalasja tervikpildist.

Kindlasti tuleb vältida langemist ühest äärmusest teise. Tuletame meelde, et pidevalt on Eestis kurdetud üldmenetluste aegluse ja venimise üle. Kui aga menetlus venib, on see suureks probleemiks mõlemale poolele, eelkõige aga kannatanule ehk kuriteo ohvrile.

Üldmenetluste arv on viimastel aastatel olnud peaaegu sama. Peale kalliduse ja ressursimahukuse on üldmenetlus ka kuriteo ohvrile kõige kurnavam menetlusliik ja võib vabalt lõppeda ka õigeksmõistva otsusega.

Ning üheski seaduses ei ole kirjas, et kohtute roll kokkuleppemenetluses oleks vaid «prokuratuuri otsuste seadustamine» ehk nn notari roll. Kohtunikul on kõik õigused langetada iseseisev otsus, näiteks kui ta ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määraga.

Riigi karistuspoliitika peab olema range paadunud kurjategijate suhtes ja samas paindlikum nende suhtes, keda on võimalik tuua tagasi õiguskuulekale teele. Näiteks eelmisel aastal muudeti IRLi ettepanekul väärteost uuesti kuriteoks süstemaatiline vargus, samuti muudeti oluliselt rangemaks karistusi Eesti Vabariigi vastaste kuritegude eest.

Usun, et prokuratuur on 2003. aastast alates sedavõrd uuenenud ja tugevnenud, et korruptiivsete huvide teke on viidud miinimumi. Lisaks on kõikide kõrgemate riigiametnike ja eriti õiguskaitsjate tegevus teravdatud tähelepanu all ning riik on üha rohkem suuteline avastama raske korruptsiooni juhtumeid. Seda tõestavad kas või viimase aasta jooksul algatatud kriminaalasjad mitme kohtuniku üle.

Eesti lipp kui riigi triipkood lehvigu auga

2010-06-03

Homme on Eesti lipu päev, Pärnus tähistatakse seda kell 17 Rüütli platsil. Kõnelevad Eesti lipu seltsi esimees Trivimi Velliste, maavanem Andres Metsoja ja abilinnapea Annely Akkermann. Kõnede järel suunduvad üritusel osalejad rongkäigus ja puhkpillimuusika saatel Ammende villa aeda kontserti kuulama.

Trivimi Velliste, olete Eesti lipu seltsi esimees. Millised on teie kohustused selles ametis?

Ma arvan, et mu peamised kohustused on kõlbelised: seista teatud ühisosa eest, mis meid kõiki seob ja liidab. Lipp väljendab seda, kutsub korrale ja koosmeelele ka siis, kui me pisiasjades võime olla eri meelt. Eesti lipu seltsi ülesanne on oma ajalugu meelde tuletada ja sisendada uhkust selle üle.

Esimest korda tähistati Eesti lipu päeva 4. juunil 2004, sestpeale on see riiklik tähtpäev. Miks me peame oma trikoloori nii tähtsustama?

Eesti lipu sünnipäeva on eri ajastutel väga erinevalt meeles peetud. Näiteks 50. aastapäev Otepääl 1934 oli suurejooneline. 100. aastapäeval kogunesid vargsi sinimustvalge sünnikohta vaid ärksamad ja julgemad, see oli aeg, mil paljude lootus kippus kustuma. 25 aastat hiljem - mullu - oli kõik taas suurejooneline.

Sinimustvalge on meile nii sügava kannatuse kui rõkkava rõõmu, elujõu sümbol. See värvikolmik on meid lohutanud ja andnud jõudu: küllap nii jääbki. Tulevikku me ette ei tea, küll võime selleks väärikalt valmistuda.

Millest homme Rüütli platsil kõnelete?

Pärnu on Eesti riigi sünnilinn ja saatuse tahtel on siin (maakonnaski) lipu seltsil tugevamad juured kui mujal. Eesti lipu seltsi 126 normaalsuuruses sinimustvalget kandelippu on alaliselt hoiul siin. Noored kannavad need lipud Endla teatri sümboolse rõdu ette.

Tuletan meelde, et vaid kolmandiku oma lipu senisest east oleme saanud sinimustvalget vabalt heisata. Iga aastaga muutub see suhtarv paremaks. Selle eest, et see tagurpidikäiku ei teeks, peame ise hoolt kandma. Kõik, mis oleme saanud, oleme saanud selleks korraks.

Laulusalm ütleb, et "kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga ...". Kuidas teile tundub, kas meie rahvusvärve ja -lippu tuleks rohkem kasutada, kas või isiklikel tähtpäevadel?

Oma lippu ja selle värve ei pea me tõesti häbenema. Julgemalt kui praegu võiks rinnas kanda sinimustvalget linti või märki. Ka autole võiks lipu heisata, kui on vähegi põhjust, rääkimata kodumajast. Hea maitse ja sisetunne näitavad õige piiri kergesti kätte.

Mõni aasta tagasi vallandus teatud ringkonnas tahtmine kirjutada ümber Eesti hümn ja kujundada ümber Eesti lipp. Kuidas te niisugustesse riigi sümbolite muutmise mõtetesse suhtute?

Traditsioon on ainult siis traditsioon, kui ta kestab kaua. Hüplev traditsioon ei olegi traditsioon. Samal ajal on vanadel tavadel sügav sisemine tähendus. Mida kauem mingi oluline traditsioon püsib, seda suurem on tõenäosus, et see püsib veel. Mulle tundub, et muutmise tuhin on selleks korraks üle läinud.

Sinimustvalge värvikombinatsioon on ka Botswana lipul. Kui kõnekas on lipukangaste keel teie arvates?

Tõnis Mägi nimetas oma mulluses Eesti lipu juubelikõnes Tartu ülikooli aulas sinimustvalget Eesti triipkoodiks. Ma arvan, see oli väga kõnekas võrdlus. Need kolm värvi on otsekui meie ühismälu ja ühise tahte kehastus kõige üldistavamal moel.

Tuleohutusnõuded pole nöökimiseks, vaid kodude kaitseks

2010-05-27

Mai alguses võttis riigikogu vastu siseministeeriumi algatatud päästeseaduse. Kas meil siis enne päästeseadust ei olnud? Kehtivat päästeseadust on muudetud 15 aasta jooksul 17 korral, mille tulemusel on seadus muutunud raskesti loetavaks.

Päästeseadus on päästevaldkonnas põhjapanev seadus, mis on aluseks kogu riikliku päästeorganisatsiooni tegevusele. Vabatahtlikud päästjad

Vastuvõetud päästeseaduse olulisim muudatus puudutab vabatahtlike kaasamist päästetöödesse. Uue päästeseaduse järgi võivad seni vaid koos päästeametnikega õnnetusi likvideerinud vabatahtlikud iseseisvalt päästetöödes osaleda. Vabatahtlike tegevus on vajalik eelkõige nendes Eesti paikades, kuhu riiklik päästekomando jõuab kohale teatud viivitusega, kuid kohapeal elavad tublid hakkajad oma kodukandist hoolivad inimesed, kes saavad kiiresti reageerida ja aidata näiteks tulekahju kustutada.

Praegu on Eestis vabatahtlike päästekomandosid 75. Neid on tarvis selleks, et päästeteenusega oleks ühtlaselt kaetud kogu riik. Mul on hea meel tõdeda, et vabatahtlike päästjate arv kasvab iga aastaga. Kui 2008. aastal oli neid abivalmis inimesi 403, siis praeguseks on vabatahtlikku päästetegevusse panustajaid koguni 560. Peale selle tegutseb üle 150-liikmeline Eesti reservpääste rühm.

Koondamaks kogu riigi vabatahtlikud päästjad ühtse esindusorganisatsiooni alla, loodi selle aasta veebruaris Eesti priitahtlik päästeliit. Sellist ühendust on vaja selleks, et päästeseltse puudutava info kogumine ja selle analüüsimine toimuks süsteemselt otse asjaga tegelevas liidus. Nii oleks uutel seltsidel tugi ja võimalus nõu küsida ning riigil kindel partner oma liikmete huvide eest seismas ja igapäevast koostööd tegemas.

Vabatahtlikud päästjad võivad olla abiks suurematel põlengutel ja õlireostustel, kuid näiteks demineerimistöödele, kiirguse- ja keemiaohu likvideerimisele neid veel ei lubata. Pärnumaal on päästeameti partnerid Sauga ja Tali abikomando.

Kui algul kasutas päästeseaduse eelnõu mõistet "abipäästja", siis riigikogu menetluse käigus sellest terminist loobuti ja kasutatakse mõistet "vabatahtlik päästja". Igatahes meeldis see vabatahtlikele palju rohkem.

Kriteeriumid ja nõuded

Vastuvõetud seaduse kohaselt loetakse vabatahtliku päästja tervisenõuded täidetuks, kui isik on viimase viie aasta jooksul saanud mootorsõidukijuhi (autojuhiloa) tervisetõendi. Kui mootorsõidukijuhi tervisetõendit ei ole, tuleb esitada perearstilt saadud tervisetõend. Füüsilise ettevalmistuse nõuete läbimise eesmärk on näidata, et inimene on võimeline päästetööd tegema. Tegemist ongi ju füüsilise tööga.

Uue päästeseaduse järgi korraldavad vabatahtlike väljaõpet riiklikud päästekeskused ja see toimub kahes astmes.

Esimese astme õpe annab algteadmisedja see kestab vähemalt 16 tundi. Õppe läbinud vabatahtlik võib teha ennetustööd ja osaleda päästetööl ainult koos päästeametnikuga.

Teise astme õpe annab oskused iseseisvaks tegutsemiseks ja kestab vähemalt 36 tundi. Õppe läbinu tohib teha ennetustööd ja päästeametniku korraldusel iseseisvalt päästetöid. See tähendab, et päästetööde ajal ei pea päästeametnik vabatahtlikega koos olema, kuid vabatahtlikel peab olema ühendus (raadio-, mobiilside) päästeametnikuga, kes annab neile korraldusi.

Teise astme läbinud vabatahtlikel on ühtlasi valdusesse sisenemise õigus: päästeametniku korraldusel võib valdaja teadmiseta siseneda päästetööks eluruumi (sealhulgas ukse mahalõhkumise ja vahetu sunni õigus). Päästeametniku korraldusel tohib isiku suhtes kasutada füüsilist jõudu, näiteks kui ohustatu keeldub põlevast hoonest lahkumast. Vahel tuleb elus ette selliseidki hetki.

Enne teise astme õppe läbimist peab inimesel olema aastane vabatahtlikuna tegutsemise kogemus. Need, kes varem on töötanud kutselise päästjana, saavad vabatahtlikuks päästjaks lihtsustatud korras, nad ei pea väljaõpet läbima täies mahus, vaid ainult kuus tundi.

Kuidas hüvitatakse?

Tavapärased kulud hüvitatakse päästekeskusega sõlmitavate lepingute alusel. 2010. aastast on MTUdega sõlmitavates lepingutes rakendatud ühtseid rahastamise põhimõtteid, mida jätkatakse uue päästeseaduse jõustumisel.

Ulatuslike või pikaajaliste päästetööde korral hüvitatakse vabatahtlikele päästetöödel osalemisega tekkinud kulud, välja arvatud saamata jäänud tulu. Samal ajal näeb seadus ette võimaluse maksta ulatuslike või pikaajaliste päästetööde puhul vabatahtlikele päästjatele valitsuse reservist osalemistasu. Tasu suurus on kõigile võrdne, selle täpne ulatus selgub valitsuse määrusega, aga eeldatavasti on see plaanis siduda töötasu tunni alammääraga.

2010. aastal on päästeameti eelarves vabatahtlikest koosnevate abikomandode rahastamiseks 5,03 miljonit krooni.

Rahastamine toimub mittetulundusühingu ja päästeameti sõlmitava lepingu alusel. Rahastamise põhimõtetes on püsikulud (toetatakse komandohoone ülalpidamist, päästeautode korrashoidu, makstakse püsitasu vastavalt abikomando liikmete arvule) ja väljasõiduga kaasnevad kulud (makstakse kinni auto töötunnid ja tasu iga päästetööl osalenud abikomando liikme eest). Kohustused koduomanikele

Tuleohutuse seadus sätestab inimeste kohustused tuleohutuse tagamisel. Selle seadusega määratletakse senisest täpsemalt isiku vastutus ja riikliku järelevalve õigused-kohustused.

Olulise uue regulatsioonina kehtestab eelnõu tuleohutusalase enesekontrolli korralduse. Kehtiva õiguse järgi on tuleohutuse tagamine ehitise omaniku või valdaja ülesanne, kuid täpsustamata on tuleohutuse tagamise korraldus.

Tuleohutuse seaduse eelnõu toob eelkõige välja üldised ja korralduslikud nõuded: ehitise ja selle osa, küttesüsteemi, küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise, metsa ja muu taimestikuga kaetud ala, põlevmaterjali ladustamise, avaliku ürituse ning tuletõrje veevarustuse tuleohutusnõuded. Seaduse kohaselt on peale laulus olevate eeltingimuste (,,Et hakata korstnapühkijaks, peab olema korsten ja luud") nõutav kutsetunnistus. Sellest Ivo linna oma laulus ei laula.

Kui president päästeseaduse ja tuleohutuse seaduse välja kuulutab, jõustuvad muudatused tänavu 1. septembrist.

Võlg on alati võõra oma

2010-05-13

Miks tuleb Eesti energiamajandusse investeeringuid teha?
Lätil ja Leedul napib Ignalina tuumajaama sulgemise järel elektritootmisvõimsust. Eestil seda veel on, kuid kui me midagi ei tee, tuleb 2016. aastaks sulgeda vanad katlad Narva elektrijaamades ehk ligi 70% elektritootmisvõimsustest.

Vanu katlaid saab muuta küll keskkonnanõuetele vastavaks, kuid nende eluiga on siiski peagi ümber. Seetõttu on vaja uusi elektriplokke ning otsustamist ei saa energiajulgeolekuga riskimata enam edasi lükata.

Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist. Seda eriti juhul, kui Venemaa tõepoolest rajab Kaliningradi tuumajaama. Õlitootmise tulevik Teine investeeringuid vajav valdkond on põlevkiviõli tootmine, mis on praeguste naftahindade juures kasumlik ja vääristab meie maavara rohkem kui elektri tootmine. Et põlevkivielekter tagab meie energiajulgeolekut, ei ole kavas üleöö vaid õli tootmisele keskenduda.

Õlitootmise potentsiaal on siiski nii suur, et ka seda tasub kasutada. Eesti Energia on juba alustanud kaasaegse õlitehase rajamist, see on esimene osa kompleksist, mis suudab tulevikus toota sünteetilist naftat sama palju kui Eestis tarvitatakse vedelkütust.

Uute investeeringutega tekib vähemalt 3000 töökohta ning uued jaamad ja tehased annavad tööd 800 inimesele, lisaks säilivad töökohad kaevandustes. Eesti riigile makstakse seoses nende kapitalimahutustega üle 3 miljardi krooni makse ning põlevkivi lisaväärtustamine kasvatab Eesti ekspordivõimalusi.

Kümne aasta jooksul ulatuvad Eesti Energia investeeringud 67 miljardi kroonini. Mõne aasta taguse riigieelarvega samas suurusjärgus iiivesLeeiinguiu ei saa i anastada vaid Eesti Energia jooksevtulude või ettevõtte laenu arvel.

Seega vajab Eesti Energia täiendavat aktsiakapitali, mistõttu tegi valitsus novembris põhimõttelise otsuse aktsiakapitali suurendamiseks. Lahtiseks jäi vaid see, kas selleks kaasatakse erakapitali või pannakse ettevõttesse maksumaksja raha.

Majandusminister sai ülesandeks valmistada ette aktsiate avalik pakkumine. Selle tulemusel saaks Eesti Energia vajaliku lisakapitali Eesti ning välismaistelt investoritelt. Enamusaktsionäriks, kellest sõltuvad kõik strateegilised otsused, jääks selgi puhul endiselt riik. Laenata pole mõistlik On ka võimalus, et raha lisab riik ise, aga mina ei poolda seda kahel põhjusel. Esiteks ei pea ma turumajanduse pooldajana riigi investeeringuid konkurentsile avatud valdkonnas põhjendatuks. Sellised valdkonnad on ka õli- ja elektritootmine, mistõttu enamik suuri Euroopa energiafirmasid põhineb täielikult või osaliselt erakapitalil.

Teiseks peaks riik ise raha lisamiseks laenama seitse miljardit krooni. Aga Eesti on olnud oma madala laenukoormuse üle uhke, miks peaksime siis äkki võtma suure laenu äriprojekti jaoks, mida on võimalik ja normaalne rahastada erakapitali abil?

Laenamine paneb ka riigieelarvele oma koormuse, mis viib seda veelgi tasakaalust välja. Samuti võib riik vajada oma laenuvõimet sellisteks asjadeks, mida erakapitali abil rahastada ei saa.

Seega peavad olema väga mõjuvad põhjused, miks eirata reaalset võimalust kaasata energeetikasse erakapitali ning eelistada sellele riigi poolt võlgu võetavat raha. Võlg tuleb ka tagasi maksta, aga praegu on meie riigieelarve teist aastat defitsiidis. Üle ei jää midagi, vaid tuleb hoopis puudu - selles olukorras laenamine ei pruugi olla mõistlik.

Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist.

Leedu hoiatus

2010-04-29

Eesti Energia börsikava, et hankida lisakapitali strateegilisteks investeeringuteks, suurendab Eesti energiajulgeolekut ning loob lisavõimalusi ettevõtte konkurentsivõime parandamiseks rahvusvaheliselt. Riigikogu menetluses olev Eesti julgeolekupoliitika aluste eelnõu rõhutab, et energiajulgeolekut aitavad tagada varustuskindlus, ühendus teiste ELi riikide energiavõrkudega ja energiaallikate mitmekesisus.

Nende eesmärkide tagamiseks tuleb rakendada erinevaid meetmeid, kuid ilma avaliku ja erasektori koostööta ning rahvusvahelise komponendita pole pika ajaline energiajulgeolek saavutatav. Ent üksnes riig kontrollimonopol ja rahastamine ei võimalda muutuvatele turutingimustele paindlikult reageerida.

Nii on mõistetav, miks on Eesti Energia juba lähema viie aasta investeeringute katteks vajaliku 35 miljardi krooni hankimiseks rahastamisvõimalustest välja valinud kava noteerida kuni kolmandik ettevõtte aktsiatest Londoni ja Tallinna börsil.

Energiajulgeolekust rääkides on oluline poliitilis te otsustega mitte venitada. Kahjuks on meie Bait naaber Leedu selles osas hoiatav näide. Ignalina tuumajaama sulgemise otsus sündis aastaid tagasi liitu misel ELiga. Uue tuumajaama ettevalmistus on aga takerdunud poliitilisse otsustamatusse, mis on negatiivselt mõjutanud Leedu energiajulgeolekut.

Ärme lase suitsetamisel tappa!

2010-04-16

Ja õigem oleks, kui ei teeks, sest suitsetamine võib tõepoolest tappa. Ega siin midagi üllatavat olla ei saa. Paki peal on teinekord nii ka kirjas. Selle kopsuvähi jutu jätan kolleeg Pevkurile, tema saab selle eest palka. Mina lähenen asjale kui siseminister.

2010. aastal on tuleõnnetustes, mis on alguse saanud suitsetamisest, hukkunud kokku 13 inimest, neist jaanuaris 7, veebruaris 5 ja märtsis 1. Neist 11 puhul on tulekahjukoldeks olnud diivan, tugitool või madrats. Tekkekoha täpsustamisel ilmneb, et enamus saab alguse elutoast - 6 hukkunut, 2 magamistoas, 1 köögis, 3 kasutuseta hoone ruumis ja üks siis lauda olmeruumis.

Rahvuselt on 10 inimest eestlased, 2 venelased ja 1 välisriigi kodanik. Alkoholi oli tarvitanud 5 inimest. Nii peaks laulma ka: „Ja me napsu ei võta!". Möödunud aastal hukkus suitsetamisest põhjustatud tulekahjus 43 inimest ehk 68 protsenti tulekahjudes hukkunutest.

Äsja raugenud talv oli üle pikkade aastate ka külm. Ikka on arvatud, et siis on ka ülekütmist ja küttekollete korrashoiuga on nagu on. Võib olla aga nii, et polegi midagi kütta. On ilmnenud, et eestlane, kes tavaliselt teki all magab ja stereotüüpide kohaselt, kui on piisavalt pime, siis ka seksib, teeb teki all suitsu, sest toas on muidu külm.

Mis selle teadmisega peale hakata? Rohkem päästekomandosid? Lasta asjadel minna nagu on? Tegelikult on üks lisalahendus olemas. Maksaks selle kinni need samad suitsetajad.

Soome näitab teed

Soomes jõustusid 1.aprillil esimese EL-i riigina tubakaseaduse muudatused. Nimetatud muudatuse kohaselt hakati Soomes müüma isekustuvaid sigarette. Asjakohased nõuded on juba kehtestanud Kanada, USA ja Austraalia.

Suitsetamisest alguse saanud tulekahjudes hukkub igal aastal Soomes 25-35 inimest. Aastatel 2007-2008 põhjustas suitsetamine Soomes kokku 56 tulesurma ning 34 tõsiseid tervisekahjustusi.

Soome päästeameti hinnangul on 6 protsenti tulekahjudes alguse saanud suitsetamisest või muudest tubakatoodetest. See teeb 900 tulekahju aastas. Tulekahjude tagajärjel on varakahjudeks hinnatud ca 6 milj EURO-t aastas.

Sigarettide tootjate arendustegevus on viimastel aastakümnetel liikunud vastassuunas -tuleohtlikumaks. Suitsetamise mugavuse tõstmiseks immutavad tootjad sigarettide paberit põlemist soodustavate ainetega.

Sellega tagatakse, et sigaretid suitsetamise ajal ära ei kustu, et vana ja väeti ning võib olla juba ühe kopsuga ka ikka suitsetada jõuaks. Samas tekib see hooletul suitsetamisel ja sigaretti hooletult kustutamisel täiendava tuleohu.

Kuidas sigaret kiirelt isekustuvaks muuta? Sigareti paberit ei immutata põlemist soodustavate ainetega. Sigareti ümbrispaberil on põlemist takistavad ribad (tihedama koostisega paberist), kui hõõgumine jõuab sellise ribani, siis iseseisvalt sigaret edasi ei saa põleda. Sigaret saab sellisel juhul edasi põleda ainult mahvides.

Tubakas on sigareti sees pakitud tihedamalt, et takistada hapniku ligipääsu ja sellega aeglustada põlemisprotsessi.

Isekustuv sigaret säästaks aastas kuni 15 elu

Selline sigaret ei ole loomulikult täiesti tuleohutu. Soomlaste Hommikuleht testis uusi sigarette Tampere Päästeametis. Kiirtest näitas, et isekustuvad sigaretid kustuvad 45 sekundiga.

Kiirelt kustuva tootmise hind ei muuda märkimisväärselt sigareti jaemüügi hinda. Ühe sigareti paki kohta võib tootmise lisakulu olla 20-30 senti, kuid mida rohkem kasutatakse maailmas kiirelt kustuvaid sigarette, seda odavamaks nende tootmine läheb.

Mis võiks olla selle meetme rakendamise mõjud tulekahjude statistikale. Eeldame, et meil õnnestub 25 protsenti suitsetamisest põhjustatud tulekahjudest ennetada. See teeks ligikaudu 500 tulekahju aastas.

Meie päästjatel õnnestuks nende tulekahjude mittetoimumisega säästa kütust ja töövahendeid ning poleks vaja enda elu ohtu seada. Põlemata hoonete näol saaks säilitada 50 miljoni krooni väärtuses vara ja mis kõige tähtsam 10-15 inimelu. Need on kellegi emad, isad, õed, vennad, pojad, tütred.

Eriti hea koosmõju oleks juba kohustuslikul suitsuanduril koos kiirestikustuva sigaretiga. Selle aasta suitsetamisest põhjustatud surmadest 10 puhul suitsuandurit ei olnud.

Ühel puhul polnud see töökorras ja tuleb nentida, et kahel korras töölerakendunud suitsuandur abiks ei olnud. Uni oli ilmselt juba liiga sügav.

Meil on valida erinevate võimaluste vahel. Võtta asi ette või lasta vana viisi edasi. Ajal kus me oleme medalikohtade põuas ja arutatakse laiapõhjaliselt, kes on süüdi, on üks hõbemedal soomlaste kulla järel saadaval. Meil on võimalus olla Euroopas teine riik, kes kiirestikustuvad sigaretid oma inimeste ja vara kaitseks kasutusele võtab.

Tubakafirmad võivad plaanile vastu olla

Kindlasti võib plaanil olla ka vastalisi. Näiteks tubakatoodete maaletoojad, kes soovivad ära oodata üleeuroopalised standardid. Soomes eraldi standardeid välja töötatud ei ole, vaid lähtutakse olemasolevatest Austraalia ja USA standarditest.

Lisaks neile sätestas Soome seaduse tasemel üldnõude, et sigaretid peavad vastama tuleohutusnõuetele. Täpsemalt on tuleohutusnõuded reguleeritud sotsiaal- ja tervishoiu ministri määrusega, mis toob välja nõude põlemisomaduste ning omaduste tõendamise korra.

Tõendamine toimub USA või Austraalia vastava standardi alusel ning põlemisomadus (katse käigus tohib kõige enam 25% korraga katsetatava sigaretimargi partiist kogu pikkuses lõpuni põleda, kui katse aluspinnaks on 10 kihti standardile vastavat filterpaberit) on paika pandud siseriiklikult. Euroopas kehtestatakse sarnane nõue eraldi ohutusstandardiga, kuid oht on, et see võib mõnevõrra erineda Soomes kehtestatud nõudest.

Kui Euroopa standardiga kehtestatakse teistsugused nõuded, kui varasemalt siseriiklikult paika pandud nõuded, tähendab see tootjatele lisakulusid. Samas mida rohkem riike asja ära teeb, seda selgem on see, et kehtiv praktika saab ka standardit kujundama.

Kindlasti peaks selle seadusmuudatuste jõustumiseks olema mõistlik üleminekuaeg.

Kui Eesti soovib eelnõuga kiiresti edasi liikuda tuleb meil samuti paika panna määruse tasemel põlemisomaduste nõue ning nõude tõendamisel tuleb lähtuda USA või Austraalia standardist.

Eestit paljaste kätega ei võeta

2010-04-07

Eesti rahva usaldus kaitseväe ja Kaitseliidu vastu püsib kõrge. Kaitseväge usaldab umbes 80 protsenti Eesti elanikest, eespool on päästeamet, politsei, piirivalve, kaitseväe järel on rahvusringhääling. Kaitseliidu veidi väiksema usalduse tingib madalam toetus venekeelselt elanikkonnalt, kuid 60-70protsendine toetus iseenesest pole paha.

Teine viimaste aastate positiivne trend on olnud Eesti rahva kõrge kaitsetahe. Kaks kolmandikku inimestest oleks valmis oma riigi kaitsmisel ise osalema. Riike loetlemata, et mitte tekitada poliitilist piinlikkust, on see protsent mõnes meie lähiriigis alla 20. Eesti kodanike valmisolek reaalseks riigikaitseks on üllatavalt kõrge.

Piiriülene riigikaitse

Tasapisi on kasvanud arusaam, missugune peab olema nüüdisaegne riigikaitse. Sõjalised väljakutsed riigi kaitseks ei sünni enam vahetult piiril, vaid palju kaugemal. Kui vaatate neid konflikte, kus Eesti kaitseväelased praegu rahutagajate või valitsuste toetusjõududena osalevad, pole ükski neist riikidevaheline, vaid eri mõjude koostöös sündinud vägivaldsed konfliktid ühe riigi territooriumil (Afganistan, Iraak). Oluline osa neis konfliktides on ideoloogilisel vastasseisul, mida üle maailma hajusalt paigutatud jõud ühelt või teiselt poolt toetavad.

Niisuguste kokkupõrgete tõenäosus lähiajal pigem kasvab kui kahaneb. Klassikalise sõjalise konflikti tekke oht on viimastel aastatel vähenenud. Jõuda arusaamisele, et Eesti julgeoleku eest seistakse väljaspool Eesti piire, ei ole lihtne.

Seda kinnitavad kõnekalt internetikommentaariumid, kus väljendatakse arusaamatust, miks peaksid meie noored mehed kuskil Eestist kaugel surema. Paraku on see osa riigi julgeoleku tagamisest. Sellise reaalsusega tuleb arvestada.

See on Eesti rahvuslikus julgeolekus kõige keerukam küsimus, kuidas tagada elanike arusaamine, et maailma julgeolek on jagatud ja selle tagamiseks tuleb Eestil tegutseda koos oma liitlastega väljaspool enda piire.

Sellel tegutsemisel on teinegi komponent, mis puudutab kahte klassikalist küsimust: kui kaua me vastu peame ja kas meile tullakse appi?

Küsimusele vastupidamise kestusest pole võimalik hästi vastata. Kujutagem ette, et mingisugused tuumarelvaga jõud või riigid otsustavad need pommid Eestile visata. Arvan, et siis kaotab küsimus kaua vastupidamisest olulises osas mõtte. Võib-olla ei pea me minutitki vastu.

Teistpidi on täiesti mõeldav, et madala intensiivsusega relvastatud konfliktis paneb Eesti vastu näiteks kümme aastat. Kõik sõltub sellest, mis laadi konfliktiga on tegemist ja missugune on maailma üldine julgeolekupoliitiline olukord.

Kui mujal maailmas ebastabiilsus kasvab, suureneb tõenäosus ebastabiilsuse tõusuks siingi. Kui on tegemist suurte mastaapsete konfliktidega Eestist kaugel, on hõivatud eri julgeolekuressursid (avalikkuse tähelepanu, otsesed sõjalised vahendid, poliitilised instrumendid, eri huvid) ja kõik see destabiliseerib olukorda Eesti ümber.

Kas tullakse appi? Sellega on samasugune lugu nagu tavaolukorras appitulemisega. Kas ja kui kiiresti tullakse, kas kõheldakse või sekkutakse kõhkluseta - kõik see sõltub suhetest nende vahel, kellele minnakse appi ja kes läheb appi. Tuleb juhinduda oma sidemete arendamisest ja kogu tegevus, mida Eesti kaitsevägi, meie välisteenistus on ette võtnud, tugevdab seda suhet, et kriitilisel hetkel tuldaks meile appi. Sellepärast on oluline meie rahvusvaheline koostöö.

Võita sõda enne selle puhkemist

Riigikaitse ülesehitamisel ei peaks võtmeküsimuseks olema niivõrd see, kui palju on meil sõjalist jõudu, kui kiiresti jõuame seda rakendada, kui kaua peame vastu. Need on olulised küsimused, kuid kõige tähtsam on ehitada üles niisugune heidutussüsteem, et võimalikul vastasel ei tuleks pähegi mõtet teha ründamise otsus. Selle heidutuse ülesehitamine on sisuliselt olulisem komponent kui meie vahetu sõjaline võimsus.

Tugevale kallale minek on vähem tõenäoline kui sellele, kes on nõrk, ei suuda enda eest seista, kel pole sõpru. Kõige parem sõda on selline, mis võidetakse enne selle puhkemist.

Heidutamine ei pruugi üldse lähtuda Eesti kaitseväe sõjalisest võimekusest, vaid sõltub paljudest välistest asjaoludest. Oluline on maailma avalik arvamus, suhtumine.

Rünnak Gruusiale ja sealsete separatistide tunnustamine pikas perspektiivis osutub Vene Föderatsioonile äärmiselt kahjulikuks. See mõjutab analoogsete konfliktide puhkemist või mittepuhkemist. Nii et riigikaitset tuleb tänapäeva maailmas näha palju laiemalt.

1939. aastal olid Balti riigid muutunud haavatavaks ja jäetud üksi, häid lahendusi meil selleks ajaks enam ei olnud. Eesti iseseisvuse kaotus oli seotud rahvusvahelise, mitte Eesti-sisese arenguga. See on õppetund praeguseks.

Tugevalt kahel jalal

Riigikaitseliselt oleme üsna heas seisus. Tasapisi oleme kasvatanud oma reaalset sõjalist võimekust. Õige on öelda, et iga aastaga on reaalne iseseisev kaitsevõime suurenenud.

Teame üsna selgelt, mida ja kuidas teeme. Eelmisel aastal vastu võetud kümne aasta arengukava on selge tegevusplaan. Vaatamata majanduslangusele ja eelarve kahanemisele ligi 800 miljoni krooni võrra, on kaitseministeeriumil koos kaitseväe ja Kaitseliiduga õnnestunud seda arengukava edukalt täita.

Kaitseväe korralduse seaduse alusel on kaitsevägi korraldatud nii, et see suudab ühtse sõjaväeliselt korraldatud riigiasutusena tegutseda. Oleme jõudnud poliitilisele konsensusele riigikaitse mudeli suhtes. Meil pole enam aktiivset ega passiivset debatti selle üle, kas täisprofessionaalne armee või reserv- ja professionaalne armee. Pole debatti Kaitseliidu vajalikkuse ega tema funktsioonide üle.

Kahel jalal seisev mudel, et aastaks 2018 peaks meil olema professionaalset kaitseväge 4000 meest ja naist, kellele lisanduks reservvägi 25 000 meest ja Kaitseliidu üksused; et neid reserve valmistatakse ette kaitseväeteenistuse kaudu, millele lisanduvad reservõppekogunemised, mida valmistatakse ette üksusepõhiselt; et neil reservüksustel on eri valmisoleku aste - nende teemade üle ei vaielda. Meil on reaalne võimekus, heidutuspotentsiaal, paljaste kätega pole Eestit võimalik vallutada. See, mis on tehtud, seisab päris hästi.

Eelmise aasta jooksul sai kaitsevägi hakkama mobilisatsiooni plaanimisega. Teame, kes mida ja kuidas teeb ning kuhu läheb. Niisuguse mobilisatsioonisüsteemi harjutamine reservõppekogunemistel on meie riigikaitselist võimekust oluliselt kasvatanud. Me suudame üsna reaalse ajaga mobiliseerida sõjaliseks riigikaitseks 40 000 meest, mis on arvestatav jõud suvalisele vastasele.

Peale selle praktiline riigikaitsekoostöö ja selle planeerimine NATO liitlastega.

Meil ei ole, aga vajadus on, arvestades tänapäevaste konfliktide kiiret arenemist, selget ettekujutust, kuidas meie riik läheb üle rahuaegsest elukorraldusest sõjaaegsele.

Kuidas käitub riik, tervishoiusüsteem, see, mida omal ajal nimetati tsiviilkaitseks?

Reservi õpe Pärnus

Meil on lahendatud küsimus, kui palju on vaja kaitseväge rahu- ja sõjaajal, kuidas see on mõlemal juhul organiseeritud. Meil on organisatsioon, mis koosneb kahest tähtsast komponendist. Üks tagab territoriaalkaitse (Eesti on jaotatud neljaks kaitseringkonnaks), peale selle veel ühe brigaadi tugevune rahvuslik üksus, mis pole territoriaalselt seotud. Brigaad komplekteeritakse elukutselistest kaitseväelastest ja kõige värskemast reservist. Kaitseringkondi toetab värskuselt järgmine reserv ja ringkondades on olulisel kohal maakondlikult struktureeritud kaitseliitlastega mehitatud malevad.

Selgeks on tehtud paiknemine, väljaõppekeskused, mis on strateegiliselt ja veidi ajaloolistest põhjustest määratletud: Kuperjanovi, Tapa, Jõhvi, Paldiski, lähiaastatel arendatav Jägala linnak, kuhu valdavalt läheb Tallinnas asuv väljaõppekeskus.

Mujal Eestis on Tartus õppeasutused, Pärnus, Tartus ja Jägalas kaitseringkondade staabid ning kuus harjutusvälja. Kaitseliidule arendatakse harjutusväljad kõigis maakondades.

Pärnu on selgelt Lääne kaitseringkonna keskus. Otsus ajateenijate väljaõpet siin mitte enam korraldada ja hoolitseda vaid reservi kordusõppe eest on 2004. aastal vastu võetud. Olen jätkuvalt seda meelt, et see oli ressursi efektiivse kasutamise seisukohalt mõistlik. Väljaõppekeskusi oleks veel vähem vaja.

Küll on plaanis korraldada Pärnu maakonnas reservõppekogunemisi laiemal baasil, eri mahus ja ulatuses.

Artikkel põhineb sõnavõtul 3. aprillil Pärnus toimunud arutelul "Kodanikud hoolivad riigikaitsest".

Kuidas kujunes hea liiklusaasta?

2010-01-18

Lõppenud aasta kurb statistika sulgus saja piiril. Kuigi iga surm tähendab suurt kaotust, tuleb teisest küljest ellujäänute üle rõõmu tunda.
Liikluses on tõepoolest palju hullemaid aegu olnud. Näiteks 2006. aastal hukkus Eesti teedel 204 inimest. Praegu oleme oma näitajate poolest Euroopas keskmisel tasemel. Üle-eelmisel aastal oli Euroopas kõige vähem liiklussurmasid Maltal, kus liikluses kaotas elu 37 inimest miljoni elaniku kohta. Samal ajal oli meie kaotus 99 inimest miljonist. Meist poole parem oli olukord Rootsis ja Saksamaal. Kõige kehvemasse positsiooni jäi selles tabelis aga Leedu.

Jätkuvalt teevad meie liikluses muret ka õnnetustega kaasnevad vigastused ja vigastatute hulk. Eelmisel aastal oli neid 1887, mis on küll ülemöödunud aastaga võrreldes üle 20% vähem, kuid ka siin tahaks näha jätkuvat paranemist.

Kanna helkurit!

Sõiduteid püütakse meil korras hoida ja ohtlikumaid lõike rekonstrueerida, kuid õnnetusi juhtub ikka kahetsusväärselt palju. Möödunud aasta ohtlikumad maanteed olid statistika kohaselt Jõhvi-Tartu-Valga (4,3 hukkunut 100 km kohta) ja Tallinna-Paldiski (2,8 vigastatut 10 km kohta). Neil teedel tuleks just liiklejatel endil eriti ettevaatlik olla.

Kuid ka korras teed, head autod ja politsei panus ei suuda meile veel absoluutset liiklusturvalisust tagada. Tulemus sõltub tegurite koosmõjust. Siit jõuame teise sambani - iga liiklejani.

Alustame sellest, et sõidukiirus tuleb valida teeolude ja liiklusmärkide järgi. Tervelt 29% eelmise aasta liiklusõnnetustest oli seotud vale sõidukiirusega.

Siit jõuame aga ettevalmistuse juurde. See hõlmab koolitust, kogemusi ja ka tehnilist poolt. Sõidukiga kokkupõrkel on jalakäija nagunii nõrgem pool ja parim abiline selle riski maandamiseks on helkur. Möödunud aastal põhjustas liiklusõnnetuse 43 helkurita jalakäijat.

Austa foori!

18 jalakäijat sattus läinud aastal liiklusõnnetusse aga fooritulede eiramise tõttu. Autojuhid patustavad muidugi fooritule asjus ka. Punase fooritule eirajaid oli Tallinnas 0,9%, teistes linnades 0,2% ja Eesti peale kokku 0,7%.

9685 sõiduki monitooring näitas, et 28,4% sõidukijuhtidest ei näita manöövrit sooritades kõige sagedamini suunatuld põhimaanteedel sõites. Tallinnas on suunatuleta manööverdajaid 27%, tugimaanteedel 7,2% ja teistes linnades 4,8%.

Järelevalve ja karistused

Kolmas sammas - järelevalve ja karistused - olgu pigem hoiatus ja korralike liiklejate kaitse. Siin tulevad mängu politsei, kiiruskaamerad, kohtunikud ja trahvid kuni türmiminekuni välja. Mullu oli tervelt 28% liiklusõnnetuste põhjustajatest joobes ja ööpäevas tabas politsei kümmekond joobes roolikeerajat.

Hea uudis ongi kokkuvõttes see, et Eesti liikluskultuur on aasta-aastalt paremaks läinud. Masu tõttu on kasvanud liiklejate ettevaatlikkus ja mure oma vara pärast, samuti on politsei head tööd teinud ja ka kiiruskaamerad on juba teatud mõju avaldanud. Kõik see annab lootust, et suudame ühiselt panustades veelgi turvalisemaks saada. Nii et Malta poole teele.

Kas riigikorda muuta?

2009-12-02

Debatt Eesti valitsemise korra üle on igati vajalik. Mõtted, mis Minu Eesti demokraatia töörühmas ja Peeter Jalaka mõtetest koorusid, väärivad tähelepanu ja arutelu. Samas on alati hea, kui teame ka meie endi varasemaid debatte samadel teemadel ning teiste maade kogemusi. Kindlasti soovitaks töörühmal värskendada mälu aruteludega aastatest 1988-1992, mil seoses Eesti põhiseaduse ettevalmistamisega arutati Eesti valitsemiskorda ja valimissüsteemi päris energiliselt ning mõttevahetuse korras mängiti läbi erinevad variandid. Rein Taagepera asjatundlikud tähelepanekud vääriksid kindlasti analüüsi.

Tasuks ka meelde tuletada 1924-1933 toimunud debatte, kus küsimuseasetused olid väga sarnased tänastele, pakutud lahenduste hulgas samuti palju tänaseid mõtteid ja... kahetsusväärselt kurb tagajärg, mis maksis Eestile demokraatia ja võib-olla ka iseseisvuse.

Maailmas ei ole universaalset valitsemisstandardit, erinevalt näiteks inimõigustest. Seepärast toimuvad pidevalt ja erinevates maades parema süsteemi otsingud. Tihtipeale lähtutakse aksioomist, et meil valitsev kord on halb (kurja juur) ja seda tuleb iga hinna eest muuta. Nii näiteks toimub Inglismaal debatt selle üle, kas mitte loobuda majoritaarsest valimissüsteemist (isikuvalimistest) ja minna üle parteinimekirjadele, mis kajastaks paremini valijate soove. Soomes tuldi kõrgel tasemel välja ettepanekuga asendada otsesed presidendivalimised kaudsetega, kus riigipea valiks Eduskunta, kuna otsevalimised on muutnud presidendi populismi tuulelipuks.

Tšehhid on rahulolematud kahekojalise parlamendiga, kuna see on läinud väga kulukaks ja senatil ei ole õieti midagi esindajatekojale lisada, pigem see venitab tööd. Sageli heidetakse ette, et kui esindajatekoja saadikud esindavad oma parteide huve, siis senaatorid tegutsevad üksnes enda huvides. Ja rahul pole paljud. Siit julgen järeldada: kui oleks avastatud ideaalne valitsemismudel, siis oleks see ammugi standardiseeritud.

Jättes sisulise poleemika ühe või teise ettepaneku üle edaspidiseks, tahaksin rõhutada paari üldist aspekti. Erinevates maades töötavad vägagi erinevad demokraatia mudelid võrdlemisi hästi. Asi läheb reeglina paigast ära, kui hakatakse rabelema ja püütakse „paremat" süsteemi kusagilt laenata. Ladina-Ameerika maad kopeerisid USA-d, aga välja ei tulnud maailma parim demokraatia, vaid ebastabiilne diktatuuri kütkes rabelev korruptiivne plutokraatia (vaid üksikute eranditega). Parim demokraatliku valitsemiskorra proovikivi on stabiilsus.

Ja veel, valitseb usk, et valitsemiskorralduse muutmine on imerohi, mis lahendab usalduskriisi. Kuid paraku ei ole mingit põhjust nii arvata. Usalduskriis on madala poliitilise kultuuri tagajärg. Kultuuritust aga reglementi muutes kultuursusega ei asenda. Pole kahtlustki, et Eesti poliitiline süsteem peab arenema, kuid enne kui katse-eksituse meetodil riik pahupidi pöörata, oleks mõistlik võimalikud tagajärjed teoreetilisel tasandil läbi mängida.

Julgen aga ennustada üht: kui me kehtestame kombinatsiooni, kus üheaegselt on meil otsevalitav president - sagedastel rahvahääletustel ja rahvaalgatusel põhinev otsustamine - kahekojaline parlament koos saadikute tagasikutsumise võimalusega - majoritaarne (isikuvalimistel põhinev) valitsemissüsteem - korporatsioonide-keskne juhtimismehhanism ja maakondade föderatsioon, siis oleme demokraatia Eestis edukalt likvideerinud.

Intervjuu: Pomerants: koondame päästjaid, kaitske ise oma vara rohkem

2009-11-24

Siseminister Marko Pomerantsi sõnul napib päästetöötajate koondamata jätmiseks võimalusi. Inimesed peaks soetama suitsuanduri ja hoidma uksed lukus.

•• Mis meie sisejulgeolekus järgmisel aastal juhtub? Päästetöötajate koondamine tundub üha reaalsem, politseinike puhul aga pole seni selgust.

Päästeametnikega läbirääkimised käivad. Neljapäeval saame uuesti kokku. Mis puudutab politseid, siis me pole veel seda protsessi alustanudki. Selge, et toimuvad muudatused lähtuvalt ühendasutuse toimima hakkamisest 1. jaanuarist.

Kindlasti on osa inimesi saanud koondamisteate kätte, sest nende koht lihtsalt kaob. Osale pakutakse muud tööd ja ülejäänud jätkavad praegust tööd. Olengi just teel kontorisse, et allkirjastada vastavad tööpakkumised. Hetkel on selline kiretu värk. Vaatamata sellele, et raha on vähe, pole täna paanikaks põhjust.

•• Kui kaugele olete läbirääkimisel päästjatega jõudnud?

Meil on laual kaks eraldi asja. Üks on töökorralduslik küsimus, et minna edasi seniste 12-tunniste vahetuste asemel 24-tunniste vahetustega. Sellega on päästjad iseenesest igati nõus. Diskussioon käib selle üle, kuidas see 24 tundi jaguneb ja kuidas on seal tasustamisega lugu. Oleme teinud oma pakkumise ja ootame vastust. Teine asi on palgateema, siin on kaks alternatiivi: esiteks kõigil veel palka vähendada ja teiseks palk samaks jätta, aga selle asemel koondada.

•• Kumba võimalust soosite?

Ühelt poolt võiks küll olla hästi sotsiaalne ja kõigil veelkord palka vähendada. Ent siis tekib olukord, kus politseil ja piirivalvel astmepalk ei vähene, päästjatel väheneks. Esimese grupi komandol on kuupalk praegu niigi 6900 krooni bruto. Kui mujal riigis on masu ammu läbi, kuidas õnnestub nemad sealt august ka siis järele tõmmata? Pigem on mõistlikum struktuuri korrastamine ja masu ajale vastavaks tegemine. Loomulikult osa inimesi võib kaotada töö selle käigus.

•• Räägite ikkagi 110 inimese koondamisest, kellest 20 on kontoriinimesed ja 90 päästjad?

Lähme samm-sammult.

•• Päästjad on käinud teile välja kolm varianti, mis kõik annaksid vajaliku 22 miljoni kroonise kokkuhoiu ja kedagi koondama ei peaks. Miks ei saa nendega arvestada?

Kompromissi sisu ongi ju see, et mõlemad osapooled on rahul. Siiani me ei ole rahul. Oletame, et päästekomandodes hakatakse võtma täiendavaid puhkepäevi. Päästevõimekus peab olema aasta läbi kaetud, mitte ainult siis, kui rahvas parasjagu võtta on. Peame vaatama asja terviklikult, päästetöötaja vaatab aga asju personaalselt. Läbirääkimistel nad aktsepteerisid, et selle eest, kas päästeteenus saab hästi või halvasti tehtud, vastutab ikkagi päästeametnik ise.

•• Kas 96 tundi tasustamata puhkust aastas jätab nii suure jälje?

Kõigi päästjate peale tuleb aastas ju suur kogus aega. Teiseks ei saa me eeldada, et 2011. aastaks oleks teine situatsioon. Tegeleme erakorraliste meetmetega kaks aastat järjest. Kui maksutulu ei laeku nii, nagu planeeritud, siis ei saa välistada, et peame erakordseid meetmeid veel ette võtma. Sel juhul oleme samas olukorras nagu 2009. aasta keskel: püüame palavikuliselt leida meetmeid raha kokku hoidmiseks.

•• On teil olemas analüüs, mis ütleb, mida 90 päästetöötaja koondamine tähendab reaalselt mulle, kui mu maja põlema läheb?

Sõltub, kus su maja on. Lihtne lähenemine oleks selline, et kui meil on tinglikult 2000 päästjat, võtame sealt sada inimest ära, siis peaks olema viis protsenti julgeolekut vähem. Päeva lõpuks on oluline ikkagi see, kus on komandod, kuidas on need mehitatud, kus on õnnetused. Seda mõju pole võimalik must-valgelt välja tuua. Kui näiteks 90 päästjat on vähem, siis konkreetsel õnnetusel on üks või kaks paari töökäsi vähem. Sündmustele reageeritakse ikka sama ajaga. Oluline on, et aasta läbi saaks komandodes, kus on veel võimekust kolm inimest välja panna, see ka tagada. Mitte kümnel kuul kolm ja kahel kuul kaks.

•• Kas võib juhtuda, et osas kohtades polegi päästevõimekuse tagamiseks vajalikku kolme meest enam välja panna?

Selliseid komandosid, kus elupäästevõimekus praegu üldse on olemas, on veerand kõigist. Väiksemates kohtades on ka täna üks mees valves. Kui läheb tõsiseks õnnetuse likvideerimiseks, siis on suurem komando võimeline asja üle võtma. Üle riigi eri kohtade pealt tuleks need [koondatavad] leida. See pole mingi lihtne ja mõnus ülesanne. See on paratamatus.

•• Tõenäoliselt lähevad löögi alla just suuremad keskused, kus inimesi on rohkem?

See saab olla õige nii palju, et kui tõepoolest on praegu kusagil komandos miinimumkoosseisust inimene või kaks rohkem. Siis saab koondada nii, et võimekus säilib.

•• Millised need viis suletavat komandot on?

Jääme praegu napisõnaliseks, laseme läbirääkimistel toimuda.

•• Kas mul on reaalselt põhjust karta, et järgmisel aastal ei jää abi kehvemaks?

Ma küll arvan, et ei jää. Teil kui kodanikul on seaduskuuleka inimesena kindlasti suitsuandurid lakke pandud. Soovitan vara kindlustada ja uksed lukus hoida. Kui see on tehtud, siis meie tagame reageerimise. Minutiga peavad pritsimehed välja sõitma, sõltuvalt sellest, kus asukoht on, jõutakse kohale nii kiiresti kui võimalik.

Pronksiöö seadus on tehtud!

2009-11-04

Aasta alguses käisime välja riigivastaste süütegude seaduspaketi, mille eesmärk oli kaitsta tõhusamalt meie rahvuslikku julgeolekut, Eesti iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust.

See pronksiööst ja Herman Simmi riigireetmisest ajendatud algatus seaduste täiendamiseks on nüüd läbi vaieldud, leidnud riigikogu heakskiidu ja kuulutatud välja presidendi poolt.

Okupatsiooni toetajad türmi

Seaduse eesmärk on selge - panna peale senisest kindlam lukk Eesti Vabariigi vastaste provokatsioonide vältimiseks ja täita seaduslüngad, millest meie riigi vaenlased võiksid sisse pugeda.

Esiteks täiendasime karistusseadustikku mitmete tegudega, mille eest tuleks näha ette kriminaalvastutus. Eesti Vabariigi vastase vandenõu eest seni vastutusele võtta ei saanud. Nüüd aga järgneb sellele, kui keegi loob või peab suhet välisriigi esindajaga riigireetmise eesmärgil, kuni kuueaastane vangistus. Sarnane säte sisaldub ka Saksamaa karistusseadustikus. Soome eeskujul muutub karistatavaks Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine. Kuni eluks ajaks võib panna istuma kodaniku, kes Eesti-vastase sõja või okupeerimise ajal liitub vaenlase relvajõududega, täidab sõjategevust või okupeerimist toetavaid sõjalisi või juhtivaid tsiviilülesandeid. Ka pidasime vajalikuks sätestada kuriteona politseiametniku või tegevteenistuja süstemaatilise mõjutamise teenistuskohustuste täitmata jätmisele ja kui selle eesmärk oli kahjustada Eesti riiki.

Nendel sätetel on eelkõige ennetav mõju selleks, et hoida ära võimalikke õigusrikkumisi tulevikus. Ja teisalt muutub vahedamaks riigi võimekus reageerida riigivastastele rünnetele.

Teiseks muutsime mitmete riigivastaste süütegude karistusmäärasid. Karistusseadustiku riigivastaste süütegude peatükki on siiani rakendatud kahel korral - pronksiöö korraldajate ja nendes massilistes korratustes osalejate ning Herman Simmi suhtes. Riigikogu leidis, et sanktsioonid näiteks riigireetmise ja ka riigi vastu suunatud vägivaldse tegevuse eest on olnud ebapiisavad. Uue seadusega tõstetakse nende süütegude karistusi kuni eluaegse vangistuseni. Samuti muudetakse rangemaks karistused massiliste korratuste organiseerimise ja välismaalase vägivallata tegevuse eest Eesti Vabariigi vastu.

Vastutulek presidendile

Kolmandaks sätestasime keelu võtta riigiteenistusse isikut, keda on karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest ja anda või pikendada tähtajalist elamisluba neile, kes on karistatud riigivastase tahtliku kuriteo eest. Ka tuleb edaspidi tunnistada kehtetuks eelmainitud teo toimepanija pikaajaline elamisluba. Nimetatud seaduse üle oli riigikogul vaidlus ka presidendiga, kes pidas mõnda seadusesätet mittesobivaks ja jättis seaduse esialgu välja kuulutamata. Vaidlusalused paragrahvid, mis puudutasid massiliste korratuste organiseerimist ja riigivastast võltsimist sõnastasime ümber nii, mis peaks rahuldama ka kriitikuid.

Lühidalt - massiliste korratuste organiseerimise sätte ehk karistusseadustiku § 238 jätsime sisuliselt samaks praegu kehtivaga. Seda põhjusel, et erinevalt paljudest praktikutest, ekspertidest ja riigikogu enamusest ei nõustunud president sellega, et muuta karistatavaks ka selliste massiliste korratuste organiseerimine, millega kaasneb purustamiste ja rüüstamiste oht. Samuti panime seadusesse selgelt kirja, et kriminaliseeritud on ka massiliste korratuste ettevalmistamine ja üleskutse nendes osalemisele.

Teine vaidlusalune paragrahv ehk riigivastane võltsimine sai sõnastatud kitsamalt ja täpsemalt. Peame oluliseks, et oleksime kaitstud selliste provokatsioonide eest, millega teeseldakse riigiorganite tegevust eesmärgiga kahjustada meie riiki. See tähendab, et edaspidi kaasneb kuni kuueaastane vangistus ametliku dokumendi võltsimise ja levitamise eest eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariiki või kui sellega kaasnes oht Eesti Vabariigi iseseisvusele või territoriaalsele terviklikkusele. Siin eeldatakse ametliku dokumendi võltsingu olemasolu ja asjaolu, et isik levitab seda või selles olevaid andmeid teadlikult. Näiteks kui mõni provokaator hakkab Narvas levitama valet valitsuse otsusest, mille alusel keeratakse kõikidel mitte-eestlastel elekter ja küte kinni, siis ei pääse sellised isikud karistuseta.

Moskva pisaraid ei usu!

2009-09-05

Eestis on huvitav ja raske aeg. Huvitav ilmselt ühiskonna jälgijatele, aga ka nendele, kelle ülesanne on riik MASU-st läbi vedada. Pean siinkohal silmas ka ministreid.
Huvitavaks teeb asja see, et nii nagu kriisiõppusel, tuleb asjaolusid aina juurde. Kohalikud valimised lähenevad. Majandusprognoose on mitme erineva kangusega, vahel on otsuste tegemise aluseks lihtsalt usk. Mõeldakse oma isikliku ja erakonna poliitilise kapitali peale. Hirmutatakse Savisaare tulekuga. Püütakse erinevatele võimalikele sihtgruppidele meele järele olla.
Milline on olukord siseministeeriumi haldusalas?
Töötegijaid selles valdkonnas on suurusjärgus 10 000. Siin on inimesed, kes teenindavad Teid infoleti taga, võttes vastu näiteks Teie avalduse uue reisidokumendi saamiseks. 28. juunist võtavad nad selleks otstarbeks ka Teie sõrmejälje, mis leiab asukoha reisidokumendi kiibis.
KMA ametnikud viivad ellu ka visiooni maksuvabast reedest: rahaliste vahendite piiratus on tinginud koormuse vähendamise.
Päästeametis on meil tänuväärseid töötegijaid ligi 2600. Nemad on need, kellele teeb rõõmu, kui ilmateade vihma lubab. Paraku ei saa neid inimesi rakendada vaid mõnel nädalapäeval, kuna tulekahju või liiklusavarii ei sõltu päevast.
Politseis on meil ligikaudu 4400 inimest, kellest on ekslikult jäänud karistaja mulje. Olgu riigi rahakott nii õhuke kui tahes, ei pea ma ministrina õigeks, et kodanike trahvimine iga hinnaga on õige. Nii on lihtne politseinike usaldusväärsus peenrahaks vahetada. Seaduserikkuja peab rahakoti kergendades aru saama, et sai määratud trahvi asja eest.

1800 piirivalvuri töö on läbinud suured muudatused. Nende osaks on valvata Schengeni viisaruumi välispiiri. Ei saa öelda, et see piir piiririkkujatele huvi ei pakuks. Vene poolelt ennast Eestisse smuugeldatuna loodetakse siit lihtsat edasiliikumist meie paremal järjel olevate naabrite juurde. Aga võta näpust.

Uuest aastast hakkab meil tööle sisejulgeoleku ühendasutus, mille struktuuri hakkavad kuuluma Politsei- ja Piirivalveamet ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Selle ameti eesmärk on keskenduda põhifunktsioonidele ja kulutada tugiteenusteks nii efektiivselt kui võimalik, kasutades õõvastavalt kõlavat tsentraliseerimist.
Eesti riigis tuleb ka järelkasvuga tegeleda. Selleks on sisekaitseakadeemia. Paraku võib juhtuda, et akadeemia lõpetamise hetkel pole kõigil lõpetajatel tingimata kodukandis meelepärast töökohta. Samas ei tähenda MASU, et inimesed ei vananeks ja pensionile ei siirduks.
Muidugi on ka ministeerium oma ligikaudu kahesaja töö tegijaga, kellest osade ametinimetuseks on nõunik. See nimetus tuleneb konkurentsivõimelise palga maksmise vajadusest. Samuti on selles sõnas ka töö sisu - vajadus tunda mingit konkreetset valdkonda.
Meie valdkonnas on veel üheks määramatuse kategooriaks Riigiteenistujate ametiühinguga läbirääkimised. Tõsiasi on, et minu eelkäija Jüri Pihli sõlmitud kollektiivlepingu muutmiseks tuleb varsti ametiühingutega uus kompromiss leida. Kui kõrgem palk, siis vähem inimesi.
Päästeteenistujatega läbirääkimistel on ametiühingu usaldusisikud öelnud, et pole probleemi, hea mees leiab ikka koha. Võrus keskkomando pritsimeestega juttu ajades nad sellist optimismi ei jaganud. Ma arvan, et nii ongi. Ei ole Võrumaale parimaks lahenduseks ühegi riigi poolt makstava töökoha kaotamine. Seda aga ei saa välistada.
Selline on olukord.
Hetkel on käivitumas diskussioon järgmise aasta eelarve üle. Paberilgi on kärpimine keeruline tegevus, päriselus on sel ka teatavad mõjud. Sisejulgeoleku valdkonnas on vähemate vahendite panustamise tulemiks rohkem kaotatud inimelusid.
Alati võib öelda, et siseturvalisus on nii tähtis, et sellesse tuleb rohkem panustada ja seda teiste valdkondade arvel. Parafraseerides ühte tuntud Mosfilmi filmipealkirja - „Moskva pisaraid ei usu". Selles suhtes ma kolleegide ministrite osavõtlikkusele ei looda, ei eelda ka nemad vastupidist.
Selle asemel, et tegeleda ainult välistamisega, et siit ei saa ja sealt ei tohi, tuleb vaadata, mida me kõik saame teha rehkenduse alguses ja siis vaadata, millised on sellele kehvale ajale vastavad asjakohased prioriteedid. Sellist arutelu faasi pole aga veel saabunud.
Tööd tuleb teha, seda imiteerida ei tohi. Olemasolevate vahenditega tuleb teha parim võimalik.

Väike tagasiside ka möödunud laupäevase Võrumaa Teataja juhtkirjale. Ministril on oma valdkonna sees olijana lihtne asjadest ülevaadet omada ja neist aru saada. Samas kehtib siingi tarkusetera usalda, aga kontrolli. Seetõttu on hea, et ka ajakirjaniku kirjapandu saab ülevaadatud. Muidu juhtub nii nagu eelmisel nädalal ühe Ida-Virumaal ilmuva lehega, kus loo kirjutaja järeldas, et Narvas on plaanis koondada 100 politseinikku. Meil seal ongi neid parasjagu niipalju.
Palka aga on pidanud kõik ära andma ministrist koristajani, igasugused direktorid ja nõunikud sinna vahele.

Miniseeliku asemel koolijüts

2009-08-31

Jälle on algamas kooliaasta, mistõttu tunnen siseministrina vajadust sel teemal teie poole pöörduda. Kui küsida mõne meesautojuhi käest, mis tema tähelepanu autoroolis kõrvale tõmbab, siis pole ju väga imestada, kui vastuseks on näiteks - pikakoivaline miniseelikukandja. Miks pikakoivaline?

Ja veel üks asi, mis liikluses ikka ja jälle silma torkab. See, et sõidu ajal on paljudel juhtidel telefon käes. Telefoniga rääkimine sõidu ajal on ohtlik tegevus. Parem on oma jutud ohutumal viisil ära rääkida kui õnnetus põhjustada ja siis samale tõdemusele jõuda.

Mitte et seda ei peaks kogu aeg tegema, aga jälle on teele keskendumise aeg. Kui augustihommikust tänavat mööda Tallinna kesklinnas tööle minna, on ainsateks vastutulevateks kooliealisteks lasteks ajalehepoisid ja -tüdrukud. Nüüd see pilt aga muutub. Tee, mis sa tahad, aga vaheaeg on läbi ja kooliaeg käes. Loodan, et suurele osale kooliminejatest tähendab see positiivset muutust nende päevaplaanis. Saab jälle näha sõpru, tiba targemaks ja päev möödub kiiresti.

Võttes vaatluse alla kolme viimase aasta septembrikuu, võime täheldada liiklusõnnetuste vähenemise trendi. Liiklusõnnetustes osalenud laste arv on vähenenud 82-lt 47-le. Vigastatute arv 49-lt 30-le. Eelmisel aastal saime septembris läbi ka hukkunuteta.

Kui käes on taas pikapüksi ja mantlite aeg, siis tuleb kindlasti välja otsida ka helkurid. Helkurite kasutamine on küll aasta-aastalt paranenud, aga ruumi on veel küllaga. 2009. aasta kevadel tehtud uuringu kohaselt kannab pimedal ajal helkurit kaks last kolmest. Emade ja isadega on lugu viletsam. Alati kannavad helkurit pooled. Aga igaühe ohutus on tähtis. Elusana oodatakse õhtul koju kõiki. Seda peaksid endale teadvustama kõik liiklejad, sest õnnetusse võib sattuda ka autos olles: tähtis on, et turvavöö oleks alati kinni. Seda teavad ja nii teevad 90% lastevanematest ja lastest, aga 100% on see, milleni tuleks jõuda.

Ja lõpuks väike tagasiside kaaskodanikelt-liiklejatelt selle kohta, mis liikluses üldiselt inimesi häirib. Tihtilugu öeldakse mulle, et lood suunatule kasutamisega, õigemini mittekasutamisega, on väga halvad. Kontrollisin asja ja selgus, et suunatulelülitid on enamiku Eestis kasutuses olevate automarkide standardvarustuses.

Ilusat ja õnnetustevaba kooliaastat!

Kallis vabadus

2009-07-08

Enam-vähem samal ajal, kui asjaosalised kogunesid äsjasele üldlaulu- ja tantsupeole ning kohtuotsuste tulemusena mõisteti AS Sylvesterile tekitatud kahju "tasandamiseks" riigi, st meie poolt välja rohkem kui pool miljardit krooni, tegi Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves 1. juulil otsuse (nr. 513), et jätab "Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse" välja kuulutamata. Riigikogu võib selle muutmatult teistki korda vastu võtta, aga saab teda ka ümber teha.

Presidendi põhjendused temapoolse otsuse kohta leiab lugeja EV presidendi koduleheküljelt Internetis märksõna "Riigikogu" alt. Küsimus on seega ka parlamentaarse vabariigi ja esimese kodaniku vahekorras.

Mis otsustab enne kohut?

Juhtus nii, et presidendi otsusega samal ajal tuli siinkirjutajal anda hinnang diplomitööle, mille autorit süüdistati riigi äraandmises ja kohe pärast presidendi otsust leidis Riigikogu liige Urmas Reinsalu meievahelises telefonikõnes, et president on läinud liiale. Lahtiseletatult tähendab see, nagu peaks president kiitma kõik parlamendi esitised heaks. Teisisõnu tuleb ta poliitilisele lavale pärast Riigikogu ja mitte kui esimene kodanik, vaid üks paljude hulgas. Jah, aga kui meil esimest kodanikku ei ole, milleks siis esimene leedi? Ja kuidas käituda siis, kui riigipeaks ongi naine? Kas sel juhul tekib "esimene mister"?

Toomas Hendrik Ilves viitab oma selgitustes igivanale põhimõttele, mille järgi seadusi tehakse õiguse nimel, mitte viha ajel. Sõnastas selle Cicero (106 - 43 eKr), kes oma poja kasvatuse huvides kirjutas käsitluse "De officiis" ehk "Kohustustest". Eesti keeles on see kättesaadav tänu Ilmar Vene tõlkele aastast 2007, vene keeles aastast 1993. Tegemist on kodanikuõpikuga, milles ei puudu ka seletus sõdade vajalikkuse kohta - kui muud võimalused riigi hoidmiseks on ära langenud.

Kuivõrd me peame Eesti Vabariigis kartma rünnakuid põhiseadusliku demokraatia vastu? Põhiseaduslik demokraatia sätestab Eesti Vabariigi kui parlamentaarse korra. Rahva nimel ja tema huvides valitsevad rahva-asemikud. Seesama sätestus ei fikseeri aga rangelt, mida teha juhul, kui isegi demokraatia eksib. Kas kolm eelarvekärbet - kaks on juba toimunud, kolmas on päevakorral - on eksimus? Minu arvates on, sest kui palkade ja pensionite kallale tohib minna, aga riigi võlgasid äriettevõtete ees puudutada ei tohi, siis teeb riik nendele, kes isiklikult AS Sylvesterile mingit kahjut teinud ei ole, liiga. Kas me tohime seesugust jama arvustada?

Arvan, et koguni peame, pidades ühtlasi meeles, et demokraatia ei piirdu üksnes valimisõigusega. Järjekindel demokraat kuulab ära kõik osapooled, kujundades oma otsuse kasvõi häälteenamusega. Jättes see tegemata, on ta juba autokraat, kes sarnaneb väga diktaatoriga. Kas pole nii, et hakates demokraatiast väsima, me igatsemegi karmimat kätt? Ja kui ministrid või valitsusjuht või president sellega hakkama ei saa loodame õiguskantslerile?

Kui pole, mis siis on?

Üheski Eesti Vabariigi seaduses pole defineeritud, mis on populism ning mispoolest ta kahjulik on. Populism on demokraatia kuritarvitamine ehk poliitikas määrava inimese poolt isikliku kasu lõikamine mistahes kokkupuutest suvalise inimesega. Ametniku määrimist nimetatakse korruptsiooniks. Populismi demokraatia määrimiseks ei nimetata, aga ometi on ta vale, sest ta välistab tõe väljaütlemise. Eesti Vabariigis toimuva arvustamine pole patt seni kuni pole mindud konkreetsete inimeste elude kallale, kuni pole põhiseaduslikku korda hakatud kukutama (riiki pöörama) või on jõutud laimuni. Kõik sellised juhud tuleb ennetada samas mõttes nagu kehtestatakse liikluspiiranguid.

Seetõttu on mul kahju, et president Toomas Hendrik Ilves jättis kasutamata võimaluse seletada asjad lahti ja Riigikogu saatis talle muutmisseaduse edasi nagu otsepostitusega reklaamlehe.

Sügisel läheb kurnavaks, sest koos 2010. aasta eelarvega tuleb tegeleda ka käesoleva aasta 3. eelarvekärpega, valides samal ajal kohalikku võimu, mille valijad ei mõista, kuidas on võimalik, et võimule sinu enda käes tuleb esmalt kaasa tunda. Umbes nii, nagu oleks võim sant.

Lisaks avaldatud:

11.07.2009 Nädaline

Intervjuu: Pomerants: õimekus nõuab mõistust ja õiglust

2009-06-18

Siseminister Marko Pomerants (44) kinnitab, et kuritegevuse uurimisel ei saa olla mingeid erakonnapõhiseid kaalutlusi ning ametkonnad peavad menetlema kõiki vahelejäämisi.

Mis oli teie motivatsioon siseministriks hakata?

Kui sai selgeks, et Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) peab täitma siseministri ametikoha, algas erakonnas arutelu kiirmenetlusena. Siis olid ka olemas inimesed, kes leidsid, et mina võiksin olla see kandidaat, ja protsess lihtsalt päädis sellega, et mina see olen.

Ma ei pabistanud, sest mul on olemas kogemus, mismoodi üks ministriportfelli kandmine üsna keerukas valdkonnas välja näeb (Pomerants oli Juhan Partsi valitsuses 2003-2005 sotsiaalminister - toim).

Teiega võistlesid n-ö Res Publica kandidaat Ken-Marti Vaher ja Reformierakonna kandidaat Mart Laar?

Julgen öelda, et Laari kandidatuuri pole meie erakond kunagi arutanud ning ta pole ka ise seda püsti pannud. Saan aru, et see oli lihtsalt üks Andrus Ansipi ütlus, et Laar võiks see olla. Siin on võib-olla müüti ka natuke.

Te ei suhtu peaministri sõnadesse tõsiselt?

Suhtun absoluutselt tõsiselt. Aga see variant ei realiseerunud ja selle stsenaariumiga väga ei tegeldud. Järelikult on nagu on.

Ma ei arva ka, et praegu võiks tõsta mingit Res Publica või Isamaa kandidatuuri teemat, praegu erakonnas sellist jutti ei ole olemas.

Kas pärast Jüri Pihli on veel siseministrina midagi teha? Tunnete tema vaimu kabinetis lehvimas?

Ei tunne. Inimestel on võib-olla olnud küsimus, et kui minu eelkäija oli Pihl, kuidas on olla järeltulija. Ma ütlen siiralt, et minul ei ole see küsimus hetkekski pähe tulnud. Et nüüd ma lähen kohale, kus oli Pihl, kellel on kõik meie siseturvalisuse struktuurid n-ö läbi juhitud.

Jättis ta ka mingid soovitused?

Meie ametivahetus oli natuke ebatraditsiooniline. Normaalsel vahetusel võtab lahkuv minister uue ministri käekõrvale ja toob ta majja, aga kui mina kohale jõudsin, oli Pihl juba lahkunud. Kohtusime paar päeva hiljem ja rääkisime oma jutud ära.

Kas kõige suurem ülesanne on teil ikkagi politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti (KMA) ühendasutuse kokkupanek?

[Politseiameti peadirektor] Raivo Küüt peab tegelikult panema.
Ta on teisipäeval läbinud õiguskomisjoni kooskõlastuse, vastavalt seadusele. Nüüd vaatame, kuidas suudab valitsuse masinavärk töötada - kas ta saab 1. jaanuarist 2010 ametisse nimetatud sel neljapäeval või järgmisel.

Ministril on oma roll, et kolmest saakski kokku üks, uue identiteediga asutus. Et ei tekiks mingit laiendatud politseid või vähendatud piirivalvet, pluss natuke KMAd, vaid üks tervik.

Ühendasutuse kohta käibib ka termin «superministeerium», kui tõepärane see tundub?

Mina nii ei arva. Tuleb rahulikult asja vaadata, kas rollijaotus on õige.

Igapäevane tegevus siseturvalisuse teenuste pakkumisel oleks uue ameti sees ja poliitika tegemine jääb ministeeriumisse, muidugi koostöös ametiga. Siin tuleb selget jutti hoida, et ei tekiks maakera, mis on suurem kui see teine maakera.

Teise lisaeelarvega võetakse politseilt maha ligikaudu 100 miljonit krooni, päästjatelt 40 miljonit. Kuidas jätkub elu pärast seda?

Elu jätkub vähema rahaga. Esimest korda mitme aasta peale ei ole inimestel tegemist mitte võimaliku palgakasvuga, vaid olukorraga, kus tuleb palka vähendada. Politseis on see juba tähendanud, et tänavuse tööaasta sees on ka palgata puhkuse päevad.

Läbirääkimised riigiteenistujate ametiühinguga käivad, sest meil on ka kollektiivleping eelmisest aastast. Järgmisel nädalal läheb aruteluks, sest raha lihtsalt ei ole ja vähendamised on plaanis.

Järgmise aasta eelarve on uus suur nuputamise koht. Kolme asutuse eelarve asemel teeme ühe, aga sellegi poolest - politseinik peab saama õue ja piirivalvur piirile saadetud ja kodakondsusametnikud samuti tööle.

Päästeteenistuski oleks hea, kui jõuaks tuld kustutama ja muud õnnetust likvideerima.

Mis mulje teil on elust Eesti politseis, kui üks prefekt ja veel üheksa politseinikku saadeti kohtu alla hulga süüdistustega, teiste seas eraviisilisele jälitustegevusele kihutamine, tulirelva ebaseaduslik käitlemine jne?

Just äsja tulen politseiametist, kus kohtusin praeguste prefektidega, kes on ametis või täidavad kohuseid, lisaks inimesed kriminaaljälitusest jt. Minu soov on, et nad oleksid ka minu ametiaja lõpul politseiteenistuses ja neile oleks kena otsa vaadata.

Vastus küsimusele on kahene. Ühelt poolt on tõesti natuke, nagu Juhan Parts ütleb r-i põristades, «absurrrd». Et 2009. aastal on politsei sees sellisel tasemel korrarikkumised või kuritegevus.

Teisest küljest arvan, et süsteem on ise nii tugev, et suudab seda menetleda. Keegi ei saa mürki võtta, et selliseid asju enam ei tule, aga nelja prefektuuri tingimustes on see ring ikka väga kitsas.

Eeldame, et ei tule. Kui aga üht või teist lagedale ujub - järelikult kapo ja sisekontroll töötavad.

On Reformierakond juba signaale andnud, et Tartu asjade uurimisega võiks tempot maha võtta?

Keegi ei ole minuga püüdnud rääkida teemal, et mingit kohtuasja tuleks kiiremini või aeglasemalt menetleda. Ma eeldan, et keegi seda ka tegema ei hakka. Sellest inimesest, kel niisugune plaan on, oleks väga mõistlik seda mitte teha.

Siseministrina ütlen, et erakonnapõhiseid näidikuid meil ei ole. Mis puudutab omavalitsusi, siis midagi pole parata.

Kui meil on kuus omavalitsust, kus tõesti on ennekõike Keskerakonna inimesed praegu võimul, siis need nad on. Või kui meil tulid erinevate Reformierakonna inimestega seotud asjad üles, tuleb menetleda!

Kui mõni IRLi mees või naine on vahele jäänud, tuleb ka menetleda. Loodame, et ei ole.

Kas Edgar Savisaare kabinetist väljus või ei väljunud signaal, või oli see mingi bluff?

Mina ei tea. Ütlen siiralt, et ma ei ole pidanud seda signaalide väljastamist selliseks teemaks, et pärida või küsida, mis seal Savisaare kabinetis siis piiksub. Minu pärast las ta piiksub.

Kas Keskerakonnast on kaebusi, et kapo ei võta teemat tõsiselt?

Kui te nüüd ütlete, siis võib-olla on mul see kunagi meeles ja küsin üle, et mis seal piiksub. Aga minu meelest see ei ole riikliku tähtsusega asi.

Esmaspäeval karmistas riigikogu karistusseadustikku selliselt, et kui keegi kutsub üles korraldama niisugust üritust, kus võib minna rüüstamiseks ja purustamiseks, saab ta ka kriminaalkaristuse. Oletame nüüd, et leiab aset pensionäride meeleavaldus näiteks pensionide alandamise vastu, aga seal on ka üks või kaks provokaatorit ja mõni aken lendab sisse. Kas meeleavalduse korraldaja pannakse kinni?

Sellist ohtu ma ei näe. Konstrueerida saab ja hästi saab. Aga ma eeldan, et need, kes asjaomaseid menetlusi ellu viivad, on professionaalid. Et pensionäride liidrid jäävad vabadusse ja need inimesed, kes on tegelikud probleemi põhjustajad, saavad oma karistuse.

Eesti riigis saab ikka see, kes oma meeleavalduse on rahumeelselt ja headel eesmärkidel registreerinud, seda ka ellu viia. Küllap on võimalik sõklad teradest välja eraldada.

Teile ei tundu see «pronksöö pakett» kruvide kinnikeeramisena?

Riigil peab olema võimekus, aga teistpidi peab olema mõistus rakendada seda õiglaselt. Kui keegi tunneb, et ta saab puudutatud, siis asja eest. Õige hõlma ei tohiks keegi hakata.
Siseministeeriumist on tänavu tulnud ka uus haldusreformi plaan. Kas praegu, vähemusvalitsuse ajal on mõeldav sellega kuidagi edasi liikuda?
Arvan, et ei ole reaalne.

Kuna on ka kohalikud valimised?

Ei arva, et just see on probleem. Aga ma ei näe isegi sellist aega, et valitsuskabinet muude asjade kõrval asuks selle reformi kallale. Pigem kaldun arvama, et aastani 2011 suuri edasiminekuid ei ole.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler peab edasi minema analüüside ja rahvavalgustustööga, aga läbimurret ma ei julge ennustada.

Kuidas meeleolu praeguses valitsuses tundub võrreldes Partsi valitsusega, milles olite sotsiaalminister?

Tänaseks on mul kokkupuude valitsuskabinetiga olnud täpselt üks kord, eelmisel neljapäeval. Selles koostöö õhkkonnas polnud hullu midagi, kõik laabus.

Järgmise aasta plaanide tegemine on ees. Kui tuliseks see läheb, ei tea. Minul on päästeteenistus taga, tulekustutid olemas, kui väga kuumaks läheb, siis lasen vahtu peale.

Sotsiaalministrina Partsi valitsuses kirjutasite kolleegide-ministrite sünnipäevaks alati luuletuse, pomeriimi. Kas traditsioon jätkub?

Mul oli ju Postimehes isegi oma rubriik, mis lõppes jaanuaris 2008. Kuid olen võtnud endale peaaegu kindla joone, et ma enam oma elus mingeid luuletusi ega pomeriime ei kirjuta.

Tõesti, miks küll?

Ma püüan seda vältida. Põhjus on väga lihtne. Seda võib ju mingil eluperioodil teha. Ega inimene pea olema selline hall kuju, keegi ju näitleb hästi ja keegi mängib kitarri.
Aga kui tahta olla riigimees, poliitik, minister, siis arvan, et esimene asi, mis peaks tema puhul meelde tulema, on professionaalsus ja oskused.

Kui öeldakse Peeter Kreitzberg, siis ei peaks ju esimesena öeldama, et ta on kalamees Vihula vallast, vaid et tegemist on hariduse valdkonna tugeva eestkõnelejaga.

Täpselt sama on minuga. Eesmärk on olla professionaal ja õnnestuda seal, mitte esineda pidevalt meediakajastustes päevakajaliste luuletustega.

Kuid nii naljakas kui see ka pole, Mari-Ann Kelam (Pomerantsi asendaja parlamendis - toim) leidis riigikogus minu tuppa kolides sahtlist minu kunagi Postimehes ilmunud luuletuse «Abiks noorele ministrile!».

Abiks noorele ministrile!
Regulaarselt tervislikult toitu,
magama Sa mine enne koitu!
Tööl ametnikegagi suhtle,
ära asjata alluvaid Sa nuhtle!
Ära vilkuriga kihutades peole sõida,
rahva armastus Sa siirusega võida!
/---/

Intervjuu: Siseminister ei pea ilmtingimata olema politseiniku töökogemusega

2009-06-08

Virumaa Teataja veebiküljel lugejate esitatud küsimustele vastas siseminister Marko Pomerants.

Olete olnud küll maavanem ja sotsiaalminister, kuid kui pädevaks te ennast tegelikult selles uues valdkonnas peate?

Varasemalt olen sisejulgeoleku valdkonnaga kokku puutunud peamiselt maavanemana ja teatud määral ka sotsiaalministrina.

Valdkonna kohta täienevad teadmised siseministri ametis olles iga tunniga. Seega võib öelda, et nii nagu mis tahes teise töö puhul, kujuneb ka siseministri pädevus eelkõige vajalikest eelteadmistest, pühendumusest, õppimisvõimest ja kogemusest.

Ma ei arva, et siseminister peaks olema ilmtingimata politseiniku või päästja töökogemusega, pigem on oluline poliitilise protsessi tundmine, sest minister on eelkõige poliitika kujundaja. Meil on olemas tugevad politsei-, pääste-, migratsiooni- ja kodakondsusspetsialistid riigis ja neile saab toetuda.

Milline on teie nägemus oma tulevasest tööst?

Siseminister on sisejulgeoleku valdkonna poliitika kujundamisel eestvedaja Eestis ning riigi esindaja Euroopa Liidu Ministrite Nõukogus.

Ühtlasi on siseminister valitsuskabineti liige, kes peab seisma selle eest, et eelarve oleks tasakaalus ja tekiksid eeldused majandustõusuks ning töökohtade loomiseks.

Kindlasti on siseminister ka oma erakonna tipp-poliitik ja esinduskuju. Kuid peamisem on minu jaoks see, mida ja kuidas saab siseministri töö tulemusel Eesti elus paremaks muuta.

Mida kavatsete siseministeeriumi juhtides oma eelkäijast paremini teha?

Ma ei jagaks ministrite tööd heaks või halvaks, pigem tuleks seda vaadelda kui protsessi, mida mul on kavas jätkata ja omalt poolt täiendada.

Mis teile eelkäija töös ei meeldinud ja mida kavatsete jätkata?

Ma ei pea vajalikuks eelkäija tööle hinnanguid anda, kuid Jüri Pihl on kindlasti väga suurte kogemustega ja oma ala proff. Ütlesin ka avakohtumisel ministeeriumi töötajatega, et ei taha eelkäijate kohta mingit kriitikat kuulda.

Edasi tuleb liikuda ja kus otstarbekas, seal ka uusi lahendusi leida. Prioriteedid jäävad mõistagi suuremalt jaolt samaks, nii nagu ühiskonna ootus ette näeb.

Viimase aja politseiga seotud skandaalid on minu arvates tingitud politseinike viletsast ettevalmistusest. Kui jagate seda seisukohta, siis mida peaks politseinikele parema hariduse andmiseks ette võtma?

Viimase aja suurimale, Tartu politseinike juhtumile tuginedes ei saa küll põhjuseid otsida otseselt hariduse kvaliteedist. Alati ja igas ametis sõltub palju siiski isiksuseomadustest, eetikast ja suhtumisest. Selliseid juhtumeid ei saa lõplikult välistada ka kõige parema ettevalmistuse juures.

Kas teile alluv sisekaitseakadeemia on täitnud oma ülesandeid piisavalt hästi?

Üldistust ei saa veel teha, aga ka nüüdse, meie regiooni ja kauaaegse Lääne-Viru päästevaldkonna juhi Ailar Holzmanni näide on küll veenev kinnitus selle kohta, et sisekaitseakadeemia pakub piisavalt head ettevalmistust. Arvan, et teiste erialadega on pigem samuti.

Millal saab valmis neli aastat kavandatud Rakvere politsei ja pritsimeeste ühismaja?

Sellele küsimusele ei saa ma veel täpset tähtaega vastuseks öelda, tuleksin lähiajal teema juurde tagasi, kui mul on vajalik info käes.

Kas politsei prioriteet on endiselt liiklus?

Üks prioriteetidest kindlasti. Kindlasti on tähtis, et inimesed jõuaksid elusa ja tervena liiklusest koju. Kuid kõige tähtsam on ikka see, et kuritegevus tervikuna väheneks ja Eesti ühiskond muutuks seeläbi turvalisemaks.

Mis on tuleval aastal loodava politseid, piirivalvet, tolli ja päästeteenistust ühendava asutuse peamised plussid ja miinused?

Tegemist on suure masinavärgiga, kus probleemiks võib olla valdkondade omavaheline rivaliteet.

Plussiks kindlasti erinevate tugiteenuste ühine teostamine, mis omakorda võimaldab rohkem panustada sisejulgeolekuteenuse osutamisse.

Kodaniku jaoks tähendab ühendameti loomine seda, et kogu sisejulgeolekuteenus on edaspidi ühest kohast kättesaadav. See muudab teenuse kodanike jaoks mugavamaks ja tõhusamaks.

Kas minu arutluskäik on õige? Siseministeeriumis saab 70% ametnikest (lihtpolitseinikud, madalamad ametnikud) palka umbes 10 000 ja ülejäänud 30% ametnike keskmine kuupalk on 60 000 krooni!?

Kaugeltki mitte. Selle aasta I kvartalis oli siseministeeriumi ametnike keskmine palk 23 505 krooni, kodakondsus- ja migratsiooniametis 14 528, politseis 15 670, piirivalves 15 729 ja päästeametis 13 201 krooni.

Kas pooldate päästekomandode osalist kaotamist ja isikkooseisu koondamist päästevaldkonnas, kui päästetöötajaid, mis on siililegi selge, on niigi vähe?

Koondamine ei ole praegustes kokkuhoiutingimustes mingil juhul lahendus, sest ka selle jaoks oleks vaja raha.

Pealegi on sisejulgeoleku valdkond juba niigi õhukeseks kärbitud. Ma ei näe, et siit inimesi veel vähemaks võtta oleks üldse võimalik.

Püüame olemasolevate vahenditega teha parima. Töökorralduse kohta peavad lahenduse pakkuma päästevaldkonna juhid.

Teatavasti on saadetud osa politseinikest palgata puhkusele. Kuna aga politseiseadus keelab politseinikel ka muud tööd teha, kaob neil igasugune sissetulek ja nad jäävad valiku ette, kas jääda nälga või rikkuda seadust. Kuidas kommenteerite tekkinud olukorda?

Palgata puhkus tähendab kokku kaheksat puhkusepäeva iga politseiniku kohta sel aastal. Kui palgafondis raha ei ole, tuleb rakendada osalist tööaega ja rasked ajad võimalikult väheste negatiivsete mõjudega üle elada.

Kas on võimalik, et seoses palkade kärpimistega saavad päästjad tagasi 24tunnise töögraafiku, et hoida sel moel kokku töölkäimise kulude pealt. Sest ega kõik päästjad ei ela komando ligidal ja enamikul tuleb tööle jõudmiseks pikk maa maha sõita ning erinevalt riigikogu liikmetest ei maksta meile selle eest mingit hüvitist.

Ei julge seda praeguse seisuga lubada, see on omaette läbirääkimiste teema, mis lähiajal ees.

Eelmine minister (Pihl) ei olnud päästjate hulgas just väga populaarne oma "poliitilise otsuse" tõttu viia päästjad 12tunnisele töögraafikule. See oli väidetavalt eeldus palgatõusuks. Nüüd, kus juba on kaotatud ületunni- ja kodust väljakutse tasu ning plaanitakse juulist kärpida veel 8% põhipalgast, soovib enamik päästjaid endise olukorra ehk 24tunnise töövahetuse taastamist! Sotsiaalvaldkonnaga kursis oleva inimesena teate kindlasti, et seadus sellist töögraafiku rakendamist ei keela. Kuidas kommenteerite.

Nagu juba öeldud, on töökorraldus läbirääkimiste küsimus, kuid siin tuleb taas arvesse võtta seda, millised on tänased reaalsed eelarvetingimused.

Kahjuks oleme olukorras, kus väga häid valikuid pole, kuid seda enam on siin tähtis teha õigeid otsuseid.

Liigkasuvõtjate vastu on rohtu

2009-04-14

Hädasolijate muredest toituvate liigkasuvõtjate lõksu on kerge langeda, kuid raske pääseda. Nende „piiks-piiks"-ahvatlused ja raske rahaga ostetud mesijutud on paljude jaoks vastupandamatuiks osutunud.

Eile anti Riigikogule üle kümnete sms-laenu ohvrite murekirjad ja ka ettepanekud olukorra parandamiseks. On väga positiivne, et inimesed ei piirdu vaid oma murede kurtmisega, vaid pakuvad ise ideid ja lahendusi, et midagi muuta.

Nende inimeste juhtumid näitavad ilmekalt, et veebruaris Riigikogus tuliseid vaidlusi põhjustanud nn sms-laenuseaduse vastuvõtmine oli hädavajalik. 1. maist 2009. a. kehtima hakkavate seadusmuudatuste eesmärgiks on ohjata liigkasuvõtmist, korrastada tarbimislaenude turgu ja suurendada laenuvõtjate kaitset. Peamist vaidlust tekitas parlamendis IRL-i ettepanek seada ülempiir tarbimislaenude intressidele, mis aga hoolimata „oravate" vastuseisust siiski enamuse heakskiidu pälvis.

Peatselt jõustuv rohi liigkasuvõtjate vastu toetub neljale sambale.

Esiteks kehtestatakse tarbimislaenu intressidele ja muudele kuludele ülempiir, millest kallimad laenud on vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel tühised. See muudatus piirab liigkasuvõtmist ja seab laenuandjatele kindlad raamid, millest väljumine toob kaasa laenulepingu kehtetuse ja loodetud kasumist ilmajäämise. Laenuvõtja saab seeläbi laenu senisest soodsamatel tingimustel ning tal on võimalik kontrollida, kas laenu tagasimaksed jäävad kogusummas ettenähtud piiridesse. Siiani oli vastavus headele kommetele kohtupraktika kujundada ning sellise selgusastmega määrangud seadustes puudusid.

Teiseks - oluliselt suureneb laenuvõtjate informeeritus. Edaspidi käsitletakse tarbijakrediidilepingutena kõiki väikelaene, sõltumata summast ja makseperioodist, mitte ainult neid, mille summa ületab 200 EUR-i ja mille tagasimaksmise periood on pikem kui kolm kuud. See tähendab, et kõikide sms- ja muude väikelaenude osas hakkab täies mahus kehtima kirjalik vorminõue, kohustus informeerida laenuvõtjat laenu kulukusest ning muud võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepingute kohta käivad regulatsioonid, sealhulgas lepingu ülesütlemise või sellest taganemise õigus jm.

Kolmandaks pööratakse ümber tõendamiskohustus. Praegu ei pea laenuandja vaidluse korral kohtus tõendama, et laen on antud mõistlikel, üldiselt aktsepteeritavatel tingimustel. Tõendamiskohustus on hoopis laenuvõtjal, kui ta leiab, et leping selles sisalduvate ülemääraste maksekohustuste tõttu on vastuolus heade kommetega. Muudatus paneb kehtestatud piirmäära ületava laenulepingu korral tõendamiskohustuse laenuandjale, parandades seeläbi oluliselt laenuvõtja positsiooni kohtuvaidluses.

Seadusemuudatuse kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas ka juhul, kui üks pool tehingu sõlmimise ajal teab või peab teadma, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui:
1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või
2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Pärnu delta bluus

2009-01-28

Ise kujundame oma elu ja mainet. Peksupealinna tiitel pole hea, aga sellest hullem on aastaid linna näriv ringkäenduse kasvaja, mis pärsib arengut.

Volikogu koosseis muutub iga valimise järel 10-15 protsenti. Kohad ja ametid jagatakse tavaliselt ikka ühe ja sama seltskonna vahel, üksteist valides ja nimetades. Ajakirjandus suhtub sellesse heatahtlikult, nimetades linnale kuuluvate ettevõtete juhte tihti ettevõtjateks.

Omamoodi on neil õigus, sest näiteks linna ettevõttest Estonia on tulu saanud üksnes ta juht Vello Järvesalu. Kui ausalt või ebaausalt, uurib politsei.

Linnaeelarvesse need ettevõtted tulu ei too. Samuti puudub nende ettevõtete tegevuse üle igasugune kontroll, sest samad inimesed juhivad nii linna kui linna ettevõtteid.

18 aastat oleme teadnud, et elame õigusriigis ja Eestis valitseb võimude lahususe printsiip. Kuid mitte Pärnus.

Jokk Estonia

Politsei algatab uurimise TRK Estonia ASi vara omastamise suhtes ja kuulutab ettevõtte juhi ja koalitsiooninõukogu esimehe Järvesalu kahtlustatavaks.

Linnapea omaniku esindajana ning ettevõtte nõukogu Ahti Kõo juhtimisel ei alusta isegi auditit ega tee sisekontrolli. Neile on kõik selge. Järvesalu jätkab ettevõtte juhtimist ja ootab kohut.

Volinikele ehk rahvaasemikele asja ei selgitata, sest kord seda ette ei näe. Seega ei tea tegelik omanik, linnarahvas, mis tema ettevõttes toimub. Polegi vaja. Kõo, Jane Mets, Aivar Pärna ja Järvesalu teavad (uurijad ka).

IRLi fraktsioon esitas jaanuaris volikokku eelnõu, millega soovis muuta linna põhimäärust. Muudatus seisneb selles, et volikogu liikmed ei saaks kuuluda linna ettevõtete juhatusse ja linna ettevõtete nõukogude liikmetel oleks volinike ees aruande kohustus. Sellega oleks täidetud võimude lahususe printsiip.

Iseenesest elementaarsed asjad ausa ja läbipaistva asjaajamise korral. Aga mitte Pärnu koalitsioonile. Eelnõu ei võetud päevakorda.

Kõo võib iga tuulemuutuse peale mõne ümarlaua kokku kutsuda, aga selliseid asju tema ei aruta. Ju haistab siin oma võimalust ... Hahaa!

Lugu ei olekski nii hull, kui see haigus poleks krooniline ja nakkav. Volikogu Kesk-, Reformierakonna ja Rahvaliidu volinikud on kogu oma poliitilise tegevuse pannud omakasu vankri ette.

Ahnus on see tung, mis paneb tahtma rahvast esindada, maksku mis maksab.

Kas või võlgu, kas või spordihalliga, tulgu pärast meid või tõesti veeuputus, mis kõik meie sigaduste jäljed minema uhuks. Uus veiderdamise aeg ootab aga ees - kohalikud valimised.

Olukorrast tiigis

On jällegi "messia" ootus. Päästja peaks saabuma, tõenäoliselt maavalitsuse poolt. Targad juba kuulutavad. Mida see (või ta) muudab? Pole usutav, et valitsevad seltsimehed lahustuks või kaoks. Tulija peab end nende keskele sobitama.

Kas sügisel sünnib midagi sellist, mis paneb uue volikogu mõtlema ja tegutsema Pärnu linna hea käekäigu eest? Annaks jumal!

Praegu loete linnas plakatitelt, et kõiges on süüdi Reformierakond ja IRL. Stsenaarium on teada.

Sellele laimukampaaniale peaks järgnema Reformi vastandumine Keskile.

Postimehes Ahto Lobjakase kirjeldatud "kahevertikaalne Eesti" siseneb kohalikku valimisvõitlusesse. Asja sisu on kahe suure, Reformi- ja Keskerakonna vastasseis, mis enamjaolt lõpeb nende liiduga.

Kui peaks kuidagi teisiti minema, parandatakse viga kiiresti. Kõiges lepitakse kokku, kõik on jagatav.

Pääsetee

Kui laseme parasiitidel linnavalitsemises edasi osaleda, muutub Pärnu kiiresti getoks. Selleks ei ole enam palju vaja. Kevad tervitab meid ligi 100 miljoni kroonise negatiivse lisaeelarvega, mille viljad on mõrud.

Häid lahendusi praegu pole. On halvad ja need on meie erakondade käes. Uus kvaliteet linnavalitsemisel saab sündida ainult siis, kui erakonnad loobuvad senistest parasiitpoliitikutest ja asendavad need usutavate ja ausate kommunaalpoliitikutega.

Teine tee on puhastumine "loomulikul" teel: kapitalism nagu looduski toimib oma seaduste kohaselt.

Olukord linnas läheb nii hukka, et linn peab kas müüma või sulgema oma ettevõtted (sekkuvad vennad Haldur ja Täitur) ning nii kaobki parasiitide huvi olla pumba juures.

See aga on väga pikk, piinlik ja kulukas tee.

Kui erakonnad siiski oma järeldusi ei tee, võib olude halvenedes ärgata rahvas. Ega ameerikalik lintš ole muud kui rahva(oma)-kohus. Millest siis jutustaks kurblik Pärnu delta bluus?

Pronksiöövastane seadus

2009-01-22

Nii nn pronksöö kui nn Simmide juhtumid andsid selgelt märku, et ründed Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse vastu on tegelikud. Koos Urmas Reinsaluga olen seisukohal, et peame oma riiki tugevamalt kaitsma ja seadusi tuleb parandada.

Juhindudes teiste Euroopa riikide kogemusest (näiteks Saksamaa ja Soome) algatame riigivastaste kuritegude seaduse, mille eesmärgiks on suurendada rahvuslikku julgeolekut. Näeme vajadust muuta rangemaks karistusi mitmete süütegude eest, muuta karistusseadustikku vahedamaks riigivastaste kuritegude määratlemisel ja näha ette rangeid tagajärgi lojaalsusvande murdmisel.

Arvestades riigireetmise ohtlikkust ja sellega seotud kahju peame oluliseks tõsta riigireetmise eest karistuse ülemmäära kuni eluaegse vangistuseni.

IRL-i ettepanekul karmistati 2004 alguses sanktsioone raskete narkokuritegude eest kuni eluaegse vangistuseni ja see on toonud häid tulemusi. On aeg astuda see samm ka riigireetmisega seotud karistustes.

Peame ebamõistlikuks, et anonüümselt massilises korrastuses osalemise eest nähakse ette kuni kaheksa-aastane vangistus, kuid massilise korratuse organiseerijaid (näiteks pronksiöö korraldajaid) saab karistada vaid kuni viieaastase vangistusega.

Karistusmäära organiseerimise eest tuleb tõsta vähemalt kuni kaheksa aastani, samuti tuleb täpsustada massikorratuste organiseerimise mõistet.

Võrreldes teiste riikide seadustega ei kata Eesti karistusseadustik mitmeid riigivastaseid tegusid. Näiteks tuleks Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldse tegevuse hulka tuleks arvestada ka vägivallaga ähvardamine.

Kuriteoks tuleks pidada ka politseinike või kaitseväelaste üleskutsumist teenistuskohustuse mittetäitmisele põhiseadusliku korra kahjustamise eesmärgil. Samuti peaks kuriteoks muutuma üleskutse Eesti Vabariigi iseseisvuse lõpetamisele, mida täna käsitletakse lihtsa arvamusavaldusena.

Kuriteona tuleks selgelt määratleda ka see, kui keegi alustab omal algatusel suhteid teiste riikide esindajatega eesmärgil lõpetada või kahjustada Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust.

Ja viimaks, riigil peaks olema võimalus võtta kodakondsus naturaliseeritud isikult või elamisluba välismaalaselt, kes on mõistetud süüdi Eesti Vabariigi või riigivõimu vastaste süütegude eest.

Samuti esitame kaalumiseks ettepaneku võtta mainitud süütegusid toime pannud isikult teatud ajaks valimisõiguse ja ka õiguse pidada avalikku ametit, kui teda on karistatud reaalse vangistusega.

Intervjuu: Politsei võib tungida ka peaministri arvutisse

2009-01-22

Viimaste aastate märksõnaks on kujunenud korruptsioon. Teateid sellest, kuidas üks või teine ametnik pistist on võtnud, tuleb nagu Vändrast saelaudu. Korruptandi märgi on seni otsa ette saanud nii Pärnu linnapea, Tallinna ja Narva linnaametnikud, Valga maavanem, aga ka endised ministrid Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo.

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri sõnul pole kaitsepolitseinike sissetungi eest kaitstud isegi peaminister.

Ken-Marti Vaher, džinni päästsite pudelist valla just teie oma korruptsioonivastase strateegiaga "Aus riik". Kuidas te rahul olete?

Res Publica juhitud valitsuse olulisemaks prioriteediks oli korruptsioonivastane võitlus, eelkõige keskendumine rasketele ja varjatumatele korruptsiooniskeemidele, millest sinnamaani oli peamiselt ainult räägitud. Olen rahul, et nüüdseks suudab riik astuda vastu ka nn suurkorruptsioonile.

Mida see prioriteetsus tähendas?

Eelkõige ressursside eraldamist selleks, et suurendada kriminaalasutuste võimekust. Esiteks prokuratuuri tugevdamist, noorte ja haritud juristide motiveerimist, et nad valiksid prokuröri või uurija ameti. Samuti vaid korruptsioonikuritegudele keskendunud prokuröride ja uurijate ametisse määramist.

Kuni 2003. aastani tegelesid tavapolitseis need uurijad, kes pidid uurima ka korruptsioonisüütegusid, sellega teiste teemade kõrvalt. Kuna majanduskuriteod on hulga lihtsamad ja kergemini tõendatavad, kulutasid politseinikud oma aja peamiselt laekunud majanduskuritegude avalduste kontrollile. Korruptsioonile pöörati väga vähe tähelepanu.

Minu, s.t. 1996. a. Tartu Ülikooli lõpetanud juurakursuselt läks enamik tööle erasektorisse. Ka 2003. aastal justiitsministriks saades tõdesin, et endiselt eelistas enamus noori juriste advokaaditööd. Riik ei suutnud maksta piisavat palka, et nad oleksid eelistanud prokuröri või uurija ametit.

Nüüd on teisiti?

Jah. Värske veri on tulnud peale, ma väga loodan, et nad viivad kvaliteedi lati kõrgele.

Ajal, kui endine keskkonnaminister jõuab kohtusse juba teise korruptsioonilooga, hakkab selguma, kui kvaliteetne on noorte prokuröride ja uurijate töö olnud?

Maadevahetusskandaal on esimene tõsiselt ette võetud näide suurkorruptsioonist. Uurijate kogutud tõendite alusel on prokuratuur hinnanud seda kohtukõlbulikuks. Meil jääb ära oodata kohtu seisukoht. Eestis on seni sarnast kohtupraktikat vähe. Selle tõttu on raske öelda, milline saab olema kohtu hinnang tõendite terviklikkusele ja vettpidavusele.

Maadevahetuse algatas paraku mitte Villu Reiljan, vaid hoopis tänase peaministripartei lugupeetud tegelased?

Maadevahetustehingud lähevad aastatesse 2001-2002. Toona ei olnud riigil sellist võimekust, et nimetatud skeemi võtta tõsiselt luubi alla. Tagantjärgi on selliste organiseeritud skeemide tõestamine äärmiselt raske, kui mitte võimatu. Raskeid korruptsioonijuhtumeid on võimalik avastada ja tõestada siiski reaalajas.

Ka teise loo puhul, mis puudutas peaministriparteid, jooksid otsad vette. Eesti Raudtee tagasiostmise aegu 2007. a. jaanuaris oli tegemist ju ilmselge korruptiivse ettepanekuga?

Eesti Raudtee üks juhte Burkhardt väitis, et Reformierakond tegi Eesti Raudtee omanikele korruptiivse ettepaneku. Tema sõnutsi oli see ettepanek tehtud aga kellelegi teisele, mitte otse talle ja sinna võis see uurimine takerdudagi.

Seni ei ole aga keegi kandnud poliitilist vastutust Eesti Raudtee natsionaliseerimisega tekitatud kahju eest, mida võib mõõta rohkem kui miljardi krooniga. Milleks maksumaksjatele seda tehingut 2,5 miljardi krooni eest üldse vaja oli, seda pole tegelikult selgitatud.

Kas see tähendab, et korruptsiooniga tegeldakse selektiivselt?

Mida "suuremad kalad" jäävad uurijatel konksu otsa, seda rohkem hakatakse levitama ka selliseid libajutte ja ka otseseid valesid. Suurte kalade PR-kampaaniad lähtuvad põhimõttest "parim kaitse on rünnak" ja kasutatakse kõiki vahendeid, et külvata segadust ja näidata end süütu kannatanuna.

Riigil ei ole kunagi niipalju ressursse, et lahendada kõiki varjatud kuritegusid. Palju sõltub sellest, milliseid ja millise kvaliteediga tõendeid suudetakse ühes või teises asjas hankida. Kriminaalasutused peavad sellest lähtuvalt tegema ka oma valikuid. Õigusriigis on kõige paremad hindajad just nemad, kas tõendeid on piisavalt, et minna konkreetse kriminalasjaga edasi või mitte.

Seega kõik varasemad korruptsiooniasjad jäävad avastamata, korruptandid aga ausateks meesteks?

Seda peab küsima teiste käest, miks raskete kuritegude uurimiseks varem nii vähe tähelepanu ja vahendeid eraldati. Kaitsepolitsei on muidugi korruptsioonisüütegusid uurinud ka varem. Aga need tõestatud juhtumid on olnud üsna lihtsad, näiteks mõni ametnik tellis riigi esindajana teenuseid sugulase firmast, keegi andis kusagil kellelegi ümbriku. See on kõige lihtsamat tüüpi korruptsioon. Tänapäeval esineb lihtsat korruptsiooni üha vähem, riigi jaoks on probleemiks eelkõige kõige keerulisemad skeemid ja ilming, mida ma nimetaksin korruptiivseteks võrgustikeks.

Mis need on?

Neis võrgustikes on mitmed isikud omavahel seotud teenete läbi, mille eesmärgiks on kõigi võrgustikus osalejate kasu. Need on kavalalt läbimõeldud seosed, kus üks persoon annab ühel ajahetkel üle rahalise hüve, teine osutab hoopis teisel hetkel vastu mingi teene jne. Need teened ja hüved on laiali laotatud aastate peale. Sellele mõistele on juhtinud tähelepanu Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar, kes lahkab korruptiivseid võrgustikke just maadevahetuse skandaali näitel. Kas tõesti on normaalne, kui tavainimesed ei saa seaduse alusel looduskaitseliste piirangutega maid vahetada, aga on teatud ring inimesi, kellel oli see võimalik. Sellele pealtnäha lihtsale küsimusele on kriminaalasutused üritanud leida vastuseid. Täna on nad saatmas süüdistust kohtusse.

Kas seesugused korruptiivsed võrgustikud on tänases Eestis pigem erandiks või on tegemist hoopis normiga?

2007. aasta suvel laiendati IRLi ettepanekul kaitsepolitsei uurimispädevust ka Eesti kuuele suuremale linnale. See on juba andnud esimesi tulemusi. Siit tuleb minna edasi. Ka suuremad vallad, näiteks Tallinna ja teiste linnade lähedased suurvallad, peaksid olema kaitsepolitsei uurida, kuna just KAPO on kõige professionaalsem ja kogenum korruptsiooniasjade menetlemiseks. Näiteks Viimsis ja Keila vallas ning Ida-Virumaal on läbi aastate olnud tegemist just korruptiivsete võrgustikega. See tegevus, eelkõige maade ärastamised, detailplaneeringutega seonduv ja riigihanked omavalitsustes, on toonud riigile ehk maksumaksjatele sadu miljoneid kroone kahju.

Narvas on palju räägitud linnavõimu hallist kardinalist nimega Moissejev, kelle kaudu hüved liiguvad. Aga kriminaalasutused ei suutnud tema tegevust tõestada. Eelmisel sügisel lõpuks see isik siiski tabati ja mitte keerulise skeemi teostamiselt, vaid lihtsalt rahaümbriku andmiselt kriminaaluurijale! Too tegelinski oli vist juba nii kindel, et tema peale ei hakka ükski hammas.

Korruptiivsed võrgustikud Eesti suguses pisiriigis on ohtlikud. Tuletame meelde, kuhu jõudsime välja 30ndate aastate keskel ja lõpus.

Kuhu siis?

Vaikivasse ajastusse ja käsi-peseb-kätt käendusse, kus sisuliselt üks seltskond otsustas asju nii rahandus- ja majandus- kui poliitilises maailmas. Ajaloolased räägivad näiteks Tallinnas asunud võimuklubist Centum, kus käis koos nii äri- kui poliitiline eliit ja tegi olulise mõjuga otsuseid. Ma ei tahaks mitte sellist, vaid võimalikult avatud ühiskonda, kus nomenklatuursel mõtteviisil ei ole pidamist.

Kas sellised suundumused on tänases Eestis aimatavad?

Leidub hulk isikuid, kes sooviksid muuta Eestit selliseks. Okupatsiooniaja nomenklatuurne klikk ei ole ju kuhugi kadunud, mitmed neist hoiavad senini sooje kohti riigivõimul või selle juures.

On need, kes üritavad Eestis luua kaheparteisüsteemi, mis on oma bütsantslikke võimukombeid juba kahel korral näidanud KERE-valitsusena. See ei ole aga mitte suund põhjamaade, vaid pigem kuhugi lõuna-slaavi suunas, mis tähendab ka arvamuste paljususe ja kodanikuühiskonna vähenemist.

Mida see korruptsiooni koha pealt tähendaks?

Mida vähem on otsustajaid, mida vähem on arvajaid, mida vähem kaasatakse ühiskonda oluliste otsuste langetamisse, seda suurem on võimalus, et hüved jaotatakse laiali väheste vahel ja võim hoitakse kontrolli all.

Korruptiivsete võrgustike teke on väikestele riikidele omane, kus inimesed tunnevad üksteist, kus tekivad seetõttu lihtsamini ka omakasulised rühmitused nii äri- kui võimumaailmas. Sellistele nähtustele vastu astumine on väikeriigile üks olusimaid küsimusi. Aus riigivalitsemine on tähtis enamikule ühiskonnast ning sellest sõltub suurel määral riigi usaldusväärsus. Siin on tähtis ka ennetav mõju.

Ja nimelt?

Valgekraelise kuritegevuse puhul on ennetav moment kaalukas, kuna need inimesed alluvad olulisel määral sotsiaalsele kontrollile. Kui nad teavad, et vahelejäämise ja avalikustamise oht on suur, võivad nad valida teise tee.

Kuidas seda tagada ?

Riik peab olema tugev ja tagama ühiskonnas korra. Ja mitte ainult tänaval, vaid ka kuritegevuse varjatumas maailmas. Skeemitajatele, kes tahavad seadust "painutada" endale kasulikul viisil, peab jätma võimalikult vähe ruumi painutamiseks. Oluline on selge sõnum, et õigusvastastele tegudele järgneb vältimatu tagajärg. Kriminaalasutustele tuleb korruptsiooni tõkestamiseks eraldada piisavalt vahendeid ja nende töö peab olema professionaalne. Igal hetkel tuleb pingutada, et suurendada ühiskonna läbipaistvust, sest alati on surve pigem vähendamise suunas. Ka meedial on siin oma tähtis roll, eelkõige uuriva ajakirjanduse tugevdamisel.

Kui kaugele saab korruptsiooni uurimisel üldse minna ?

Sama kaugele kui ühele euroopalikule õigusriigile kohane. Näiteks alles 2007. aasta alguses otsis Briti politsei läbi toonase peaministri Tony Blairi kontori ja küsitles teda mitu korda. Et lahata rasket korruptsioonijuhtumit, mis puudutas peeritiitlite müümist annetuste vastu. Kujutage ette, politsei otsis läbi riigi tippjuhi lähimad võitluskaaslased ja isegi peaministri enda arvuti.

Kas ka meil võivad kaitsepolitseinikud ühel päeval peaministri büroosse tungida?

Ühelgi riigiametnikul ega poliitikul ei saa olla puutumatust.

Kas Eesti-suguses ühiskonnas ei või korruptsiooni otsimisega liiale minna?

Mis saab olla Eesti trumbiks teiste riikide ees? Miks peaksid näiteks välisinvestorid Eestit usaldama? Arvan, et sellise pisiriigi jaoks võiks olla üheks eeliseks, et siin aetakse asju ausalt, konkurents toimib, poliitbroilerid ei jaga omadele hüvesid või kui jagavad, siis võetakse ka üheselt vahele. Põhjamaadest oleme niikuinii veel kaugel maas, kuid nendele järelejõudmine läbipaistvuses on palju reaalsem, kui kuulutada leninlikult "jõudmist viie jõukama hulka".

Väidetavalt on maadevahetused tehtud kenasti seaduse järgi ?

See on omaette vaidlus, kas tegemist oli seaduslike tehingutega või mitte. See selgub kohtus. Prokuratuur on avaldanud seisukohta, et peale altkäemaksu andmiste olid ka need tehingud ebaseaduslikud. Kui riigivara parseldatakse sisuliselt olematu raha eest isikutele, kes hiljem teenivad sellest sadu miljoneid kroone kasumit, siis on kahju riigile äärmiselt suur. Rääkimata kaudsest kahjust, mis tuleneb ühiskonda läinud signaalist, et mingi hulk võimureid eelistavad kedagi kõigi teiste arvelt.

Paraku igal sammul eelistatakse kedagi?

Ükskõik milline meelevaldne eelistus tapab konkurentsi, tapab arusaama, et kõigil on võrdsed võimalused. Selline hoiak levib ülikiirelt, tekitades ühiskonna moraalile korvamatut kahju. Seda nägime kõik okupatsiooni ajal toonaste punaste tegutsemisest ja kahjuks on kandunud see tugevalt ka vabanenud Eestisse.

Kui reaalne on, et keegi manipuleerib prokuratuuri ja uurimisorganitega?

Arvan, et need ajad jäid eelmisse sajandisse. Siis räägiti palju kurikuulsast telefoniõigusest. Tänases õigusriigis peaks see olema võimatu.

Miks?

Noortel tegijatel nii politseis kui prokuratuuris ei ole selliseid sidemeid. Neil ei ole ka vanu teeneid või tänuvõlgu, mille suhtes telefoniõigust kasutada. See uus põlvkond on saanud teistsuguse kasvatuse kui okupatsiooniajast pärit ametnikud.

Äkki on küsimus hoopis kogemuste vähesuses?

Kellel on kogemust astuda vastu rasketele organiseeritud korruptsiooni- või narkojuhtumitele? Ühelgi nõukogude-aegsel miilitsal ega prokuröril ei ole sellist kogemust. See saab tekkida vaid ajas ja läbi kohtupraktika.

Kas tänased seadused võimaldavad raskele korruptsioonile üldse vastu astuda?

Üldiselt küll. Oluline on nüüd aga neid seadusi jõudsalt rakendada ja kohtuotsustega sisustada.

Väitsite, et korruptantidele on üldjuhul võimalik saba peale astuda vaid reaalajas. Samal ajal levib nn tegijate ringkondades arvamus, et Suur Vend kuulab pealt?

Selleks meil kriminaalasutused ongi pealt, et vajadusel kasutada ka jälitustoiminguid nende „tegijate" ehk skeemitajate tabamiseks. Kui uurijatel on selleks liiga vähe ressurssi, siis tuleb seda juurde anda. Jutt, et Eestis kuulatakse paljusid inimesi põhjendamatult pealt, on häbematu vale. Jälitustoimingute maht kriminaalmentlustes on kaduvväike, vaid mõni protsent. 60 protsenti kohtu loal läbiviidavatest pealtkuulamistest viiakse läbi hoopis narkoasjades.

Ma muretsen hoopis teistsuguse Suure Venna pärast. Selleks on mõnede poliitjõudude soov kuritarvitada võimu ja jagada hüvesid oma lähikondlastele. Või kuidas nimetada seda, kui praegune Tallinna võimuerakond kasutab kümneid miljoneid maksumaksja raha oma erakonna otseseks propagandaks? Kas see ei ole suundmus sinna, et ebaausate võtetega lämmatada poliitiline debatt, sõita üle valijatest nii, et neil ei tekiks teist mõtetki.

Tänaseks on viis aastat korruptante taga aetud. Kumba on rohkem olnud, vahtu või villa?

Tegelikud tulemused loeme kokku alles pärast järgmisi parlamendivalimisi.

Miks alles siis?

Raskete mädapaisete avamine võtab aega. Alles siis näeme nende seemnete vilju, mis alates 2003. aastast on külvatud. Siis näeme, kui tugevaks on kahe parlamendikoosseisu ajal muutnud riik korruptsiooni tõkestamisel ja kui läbipaistvaks saanud ühiskond.

Mis te arvate kas Eesti on korruptsiooni täis või on asi äkki selles, et kui on välja õpetatud ja motiveeritud kaadrid - uurijad ja prokutrörid, küllap leitakse ka korruptandid?

Kõlab nagu mõnede poliitikute väited aastast 2005, et Eestis võib-olla ei olegi korruptsiooni ja sellepärast seda ka ei avastata! Sel teemal üritatakse lõpmatult ajada inimestele prügi silma. Kui lihtvarguse puhul pöördub inimene ohvrina politsei poole, siis korruptsiooni puhul otsest ohvrit ei ole. Ei ole registeeritud kuriteo fakti. Siit jõuame lihtsale järeldusele: korruptsiooni avastamine sõltub üheselt sellest kui palju riik pöörab selle uurimiseks tähelepanu ja eraldab vahendeid.

Juba aastaid ootame justiitministeeriumist uut korruptsioonivastast seadust ja ametnike majandushuvide avalikustamise korrastamist. Seda pole siiamaani tulnud. Kui justiitminister sellega lõpuks hakkama saab, on tegemist jälle ühe läbipaistvusele suunatud meetmega. See muudaks majandushuvide deklareerimise ka tegelikult toimivaks.

Praegu on see formaalne?

Jah, tegelikke majandushuve täna ju välja ei tule. Näiteks ametnike huve äritegevuses.

Kuidas peaks majanduslike huvide deklaratsioon välja nägema?

Näiteks peab täna deklareerima vaid seda, kui palju on otseselt kellegi nimel aktsiaid või osakuid. Samas ei avalikustata abikaasade majanduslikke huve. Kõrgete riigiametnike puhul peaks olema teada leibkonna majanduslikud huvid tervikuna. Üle on vaja vaadata nende isikute ring, kes on kohustatud majanduslike huvide deklaratsioone esitama.

Peaks see olema laiem?

See peaks olema korrastatum. Täna on see inimeste ring läbimõtlematu. Samuti oleme juba korruptsioonivastase strateegia „Aus Riik" vastuvõtmisest rääkinud, et majanduslike huvide deklareemine peaks muutuma elektrooniliseks.

Täna saab neid lugeda vaid Riigi Teatajas või vallalehtedes?

Jah. Aga andmeid peaks olema võimalik ka töödelda, mida täna ei tehta.

Vajame riigivastaste kuritegude seadust

2009-01-21

Pärast pronksiöö kohtuotsust nentis professor Marju Lauristin, et riigivastaste kuritegude sõnastus meie karistusseadustikus on liiga suure "silmaga", mis võimaldab süüdlastel pääseda.

Koos riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheriga võtsime ette meie karistusseadustiku riigivastased kuriteod ja võrdlesime neid teiste Euroopa riikide kriminaalseadustega. Meie järeldused olid: olemasolevad koosseisud vajavad konkretiseerimist, mitmed riigile ohtlikud tegevused ei ole kriminaliseeritud ning teatud kuritegude eest on liialt nõrgad karistused ette nähtud.

Sellest lähtudes valmistasime ette omapoolse riigivastaste kuritegude seaduse eelnõu, mis muudaks praegust karistusseadustikku. Tähtis on mõista, et meie ettepanekutel on üldpreventiivne ehk tulevaste kuritegude toimepanemist tõrjuv tähendus.

Mida me siis välja pakume?

Mõned näited. Täna ei ole karistatav avalik ja süstemaatiline Eesti Vabariigi iseseisvuse lõpetamisele suunatud üleskutsumine trükis ja rahvale. See on selge õiguslünk. Samuti ei ole kuriteona määratletud näiteks politseiametnike ja kaitseväelaste üleskutsumine teenistuskohustuste rikkumisele Eesti Vabariigi nõrgestamise eesmärgil- seda nägime pronksiööl.

Täna on riigireetmisena määratletud üksnes välisriigi ülesandel Eesti Vabariigi iseseisvuse vastane tegevus. Paneme ette, et ka ühenduse võtmine ja pidamine välisriikide esindajatega Eesti Vabariigi iseseisvuse kahjustamiseks oleks kuriteona määratletud.

Kui naturaliseeritud kodanikud on kohtus süüdi mõistetud riigivastaste kuritegude sooritamises, peaks sellega kaasnema ka kohtu otsus isikult kodakonduse äravõtmise kohta või välismaalaselt elamisloa äravõtmise kohta. Selgelt peaks olema seaduses keeld riigivastase kuriteo sooritanutelt õigus võtta osa valimistest ja pidada avalikke ameteid.

Omaette eesmärgina oleks asjakohane tõsta tõsistes riigireetmise juhtudes ka vastutuse määra - ülemmäär karistusena võiks olla eluaegne vangistus. Samuti tuleks tõsta karistusmäära massiliste korratuste organiseerimise eest. Paradoksina on täna korratuses osalemine karistuse suurema ülemmääraga kui korratuse organiseerimine.

Loodame, et need ettepanekud pälvivad tõsist arutelu ja rakendatakse.

Proua Simmi naasmine

2009-01-13

Üllatusega lugesin eile uudist, et proua Simm naaseb politseiametisse juristi ametikohale tööle. Tema ülesandeks olevat õigusaktide seaduslikkuse kontroll. Seesama riik on oma õiguskaitseasutuse kaudu tunnistanud ta kahtlustatavaks riigireetmisele kaasaaitamises. Avalik teenistus ja seda eriti politseiasutuses teenimine eeldab usaldust. Koomiliselt mõjub kinnitus, et proua Simm politseitööl riigisaladustega kokku ei puutu. Selline samm teeb riigi mingil määral naeruväärseks. Mida siis teha? Õige on prokuröri seisukoht, et ta saaks taotleda ainult siis kahtlustatava ametikohalt eemaldamist kohtuotsuseni, kui see on seotud võimalusega uusi kuritegusid toime panna. Tõenäoliselt ei hõlma kahtlustus politseiteenistusega seotud asjaolusid. Avaliku teenistuse seadus räägib isiku ametist kõrvaldamisest, kui ta on purjus, samuti distsiplinaarsüüteo menetlemise ajaks. Distsiplinaarmenetlusega on jäädud hiljaks, sest seda oleks tulnud teha kuu jooksul alates asjaolude ilmnemisest. Jääb üle teha muudatus avaliku teenistuse seadusse, mis annaks isiku teenistusse võtnud juhile õiguse peatada teenistussuhe tema tunnistamisel kahtlustatavaks kuni kohtulahendini, sõltuvalt kahtlustuse raskusest. See ei tähenda, et eeldataks, et inimene on kuritegusid toime pannud. Riigivõimu teenimine eeldab lihtsalt inimeselt suuremat vastutust.

Pronksiöö kohtuotsus on jama

2009-01-08

Olen tutvunud kohtuotsuse täistekstiga ja väidan täie selgusega, et minu jaoks on kohtuotsuse selline motivatsioon täiesti arusaamatu.

Kohtuotsuses öeldakse: kohtuliku uurimise käigus ei leidunud tõendeid selle kohta, et kogu see rahvamass, mis kogunes Tõnismäele ning hiljem osales korratuses, oli sinna kogunenud just süüdistatavate tegevuse tagajärjel.

Kohtuotsuses on piisavalt tõendeid selle kohta, et süüdistatavad tegelesid pikka aega vaenu õhutamise ja provokatsioonide korraldamisega, mis tipnesid pronksiööga. Tõenditena on fikseeritud ka üleskutsed seadusevastaseks tegevuseks.

Ilmne põhjuslik seos

Täiesti ilmne on ka põhjuslik seos massi kogunemise ja süüdistatavate tegevuse vahel. Otsuses on juttu süüdistatavate suhtes kahtlastest tõenditest, mida tuleks tõlgendada nende kasuks. Ehk teisisõnu - süüdi tunnistamiseks oleks vaja olnud otseseid tõendeid, et süüdistatavad käskisid konkreetsetel inimestel lõhkuma hakata. Karistusõiguses on olemas süü jagunemine kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. Viimase puhul oleks pidanud isikud oma tegevuses süüteokoosseisus määratud tegu ette nägema või vähemalt möönma nende saabumise võimalikkust. Vähemalt kaudne tahtlus süüdistatavate tegevuses rahutuste organiseerimisel on minu hinnangul ilmselge. Seega on prokuröri otsus asi edasi kaevata asjakohane samm. Kohtuotsus kujutab kohtualuseid süütute ullikestena, kes tegid nalja ja ajasid mingit asja, millel raskete tagajärgede ja vägivallaga vahetut seost polnud. Esitatud tõenditest aga küll taolist muljet ei jää.

Võiks kasutada kvalifitseerida teise paragrahvi järgi

Karistamatus tähendab tõenäosuse kasvu uute riigivastaste tegude sepitsemiseks. Tänase õigeksmõistva kohtuotsuse valguses on kõlanud mõtted, et ehk oli asi kehvalt tõendatud (Seppik) või seaduses sätestatud koosseisud kehvad (Lauristin).

Oluline on silmas pidada ka tegelikku kvalifikatsiooni, millena mingit tegevust õiguslikult. määratletakse.
Prokuratuur esitas süüdistuse massilise korratuse organiseerimine paragrahvi alusel. Ilmselt ei suutnud prokurör tõendada, et kohtualused kutsusid inimesi kokku just lõhkuma ja rüüstama.

Usun, et lugedes kohtu all olnute tänaseidki avaldusi, oleks kindlam sanktsioon, mida süüdistajad võiksid kaaluda, pigem vaenu õhutamine.

Ehkki, pole kahtlust, et vaadates sündmusi nende ajalises seoses, tasub meeldetuletuseks tuua ära ka tõsisem paragrahv, et mõnedel tegelastel võidujoovastus liiga suur ei oleks. See on riigireetmine.

Õigusriigi õppetund

2009-01-07

Kuuldavasti suundusid pronksöö õigeksmõistetud «kangelased» kohtuotsust tähistama ja pidutsema. Olen tutvunud kohtuotsuse täistekstiga ja väidan täie selgusega, et mulle on kohtuotsuse selline motivatsioon täiesti arusaamatu. Kohtuotsuses öeldakse: kohtuliku uurimise käigus ei leidunud tõendeid selle kohta, et k o g u (minu sõrendus - U.R.) see rahvamass, mis kogunes Tõnismäele ning hiljem osales massilises korratuses, oli sinna kogunenud just süüdistatavate tegevuse tagajärjel.

Kohtuotsuses on piisavalt tõendeid, et süüdistatavad tegelesid pikka aega vaenu õhutamise ja provokatsioonide korraldamisega, mis tipnesid pronksööga. Tõenditena on fikseeritud ka üleskutsed seadusevastaseks tegevuseks. Täiesti ilmne on ka põhjuslik seos massi kogunemise ja süüdistatavate tegevusega. Otsuses on juttu süüdistatavate suhtes kahtlastest tõenditest, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Ehk teisisõnu, süüks oleks tarvis olnud otsesed tõendid, et süüdistatavad käskisid konkreetsetel inimestel lõhkuma hakata.

Karistusõiguses on olemas süü jagunemine kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. Viimase puhul oleks pidanud isikud oma tegevuses süüteokoosseisus määratud tegu ette nägema või vähemalt möönma nende saabumise võimalikkust. Vähemalt kaudne tahtlus süüdistatavate tegevuses rahutuste organiseerimisel on minu hinnangul ilmselge. Seega on prokuröri otsus asi edasi kaevata asjakohane samm.

Viimastel kuudel on mind mitmete õigusemõistmise juhtumite puhul saatnud üks probleem, et kohtulahend ja avalik õiglustunne asetsevad vastastikku. Kohus ei tohi muutuda õigusemõistmisel laadaplatsiks. Ometi arvan, et õigusriigi oluline element on ka õigusemõistmise lähedus ühiskonnale. Ehk tasuks tõsiselt kaaluda teatud kuriteoliikide puhul vandemeeste kohtu sisseseadmist: näiteks loosi teel seaduskuulekatest kodanikest valitud vandekohtunike kolleegium otsustab süü küsimuse ning kutseline kohtunik määrab karistuse?

Samas on pronksöö süüasja puhul oluline analüüsida, kas nimetatud isikute tegevus ei ole kvalifitseeritav ka mõningate muude karistusseadustiku paragrahvide alusel. Pean siin silmas vaenu õhutamist (§ 151): avalik üleskutsumine vihkamisele, millega saabuv tagajärg on vägivald. Juba kohtuotsuse päeval tehtud ilkuvad avaldused (pronksöö on meie Balti kett) annavad põhjust analüüsida selle aspekti alt seniste süüdistatavate tegevust.

Teine säte on § 235: Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastase ühenduse moodustamine. Kolmandaks aspektiks on avaram paragrahv 232 ehk riigireetmine: Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamine Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. Kuigi mõtlevale inimesele on selge, et tegelikult oli nimetatud isikute tegevus otse või kaude suunatud Moskvast, on kohtuliku tõendamise küsimus tõenäoliselt keerulisem ja sõltub ennekõike meie vastuluure tööst.

Minu meelest on eesti rahval pronksöö korraldamise kohta õigus ammendavalt teada, mis siis juhtus. Üks asi on kohtulik uurimine. Teine asi oleks kohtulikust tõendamiskoormisest vaba analüütiline käsitlus, kuidas siis seda provokatsiooni kavandati ja kes seal osalised olid. Minu hinnangul võiks parlamendi või valitsuse tellimusel selle koostada mõni sõltumatu õigusekspert (näiteks riigikohtu emeriteerunud liige).

Kolmas asi puudutab muudatusi meie riigi julgeolekut puudutavates seadustes tuleviku aspektist, millele viitas ka Marju Lauristin. Olen seisukohal, et meie õiguskorda tuleb täiendada põhiseaduslikku korda kaitsva paragrahviga, mis sanktsioneeriks praegu toimuvad allkirjade kogumised Eesti Vabariigi kaheks osaks jaotamise kohta. Eesti Vabariigi terviklikkus ja jagamatus tema põhiseaduslikes piirides on Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra oluline element.

Arvan, et vajaksime teatud karistusseadustikus sätestatud põhiseadusliku korra vastaste kuritegude toimepanemise eest lisakaristusena naturaliseeritud kodanikelt kodakondsuse äravõtmist.

Puutumatute aeg Eestis hakkab läbi saama

2008-12-30

Kaitsepolitsei ja prokuratuur suudavad juba astuda vastu ka suurkorruptsioonile. Nii Narvas, Pärnus kui ka Tallinnas on päevavalgel tippametnike korruptsioonijuhtumid, ühes kohtuasjas on süüdistatavaks parlamendiliige.

Suurkorruptsioon on Eestis üsna uus mõiste, kuna selle avastamine sõltub riigi korralikust panusest ja sellega puutuvad kokku vähesed. Meenub kultusfilm „Lõuad", kus inimesed ei tahtnud pikalt uskuda juttu kiskjahaist, kuid kui see kord hetkeks veepinnale tõusis, oli ehmatus suur ja arvamustes segadust palju. Korruptsioon mõjub rahakoti kaudu peaaegu igale inimesele, kuigi enamik meist ei ole kunagi maksnud ega saanud altkäemaksu. Iga maksumaksja maksab aga osaga oma maksudest kinni ka korruptsiooni. Sest riigivargus ei toimu millegi muu kui riigi vara ja riigieelarve arvel. Seega, mida rohkem korruptsiooni, seda rohkem läheb kogutavatest maksudest tühja ja riigi alustalad saavad kahjustatud.

Suurkorruptsioon on organiseeritud ja varjatud olemusega. Skeemid mõeldakse välja ekspertide (juristid, maksunõustajad, lobistid) abiga, seoste varjamiseks hõlmatakse pikemaid ajavahemikke ja suurt raha liigutatakse osavalt. Skeemide ulatust teavad vaid üksikud organisaatorid, sest iga teadja suurendab vahelejäämise ohtu. Korruptant erineb tavakriminaalist, sest suudab paremini hinnata oma tegudega kaasnevaid riske. Seega on talle oluline, kas ta saab tegutseda karistamatult või on vahelejäämise võimalus suur ja tagajärjed karmid. Viimati öeldu puhul ta pigem loobub oma üritusest, mistõttu on riigi suutlikkusel korruptsioonikuritegusid avastada suur vältiv mõju.

Korruptsioonikuriteod on varjatud, sest sellest ei jää maha ohvrit, kes pöörduks oma õiguste kaitseks politsei poole. Mõlemad osapooled on huvitatud tegude peitmisest. Enamgi veel, suurkorruptantidel on vahendeid, et avaldada survet nii meediale, avalikkusele kui ka õiguskaitseorganitele.

Varastatakse suuri summasid, et siis kulutada osa saagist süütuse tõestamiseks ja toimepandu seadustamiseks. Selline „privileeg" on vaid vähestel kriminaalidel. Varjatud iseloomu ja raske rahaga ostetud skeemitamise tõttu näib suurkorruptsiooni kohta tõendite kogumine lootusetu kunsttükina. Kuid keegi ei ootagi mustkunsti, vaid riigilt piisavat tähelepanu ja raha korruptsioonivastasesse võitlusse. Ning eel-kõige ajusid, kes ületavad skeemimeistrite nutikuse ja takistavad õigusrikkujatel puhta jalaga pääsemast. Need ajud peavad teadma, milliste tehniliste vahenditega tõendeid koguda ja kuidas hankida väärtuslikku infot vargusskeemi siseringist. Korruptsiooniküti ametikoht prokuratuuris ja politseis peab olema üks hinnatumaid ning täidetud säravamate peadega. Endiselt tuleb suurendada nii uurimis- kui ka süüdistusressurssi, et skeemitajaid ohjeldada.

Kurikuulsad maadevahetustehingud on ilmekaim näide, mille kaitsepolitsei ja prokuratuur on tõsiselt ette võtnud. Suurkorruptsiooni saab üldjuhul tõestada reaalajas ja näib, et maadevahetusskandaaliga suutsid kriminaalasutused ühte jalga käia. Erinevalt Keila-Joa suvilaskandaalist, kus kohtukõlblikke tõendeid oli tagantjärele võimatu hankida. Või endise Kalevi maja enampakkumiseta üürimisest siseministeeriumile. Viimsi või Keila endiste vallajuhtide sahkerdamine ülimagusate kruntidega on siiani JOKK, sest aastaid ei uurinud korruptsiooni omavalitsustes mitte keegi.

Suuremad linnad luubi all

Kriminaalasjad Narvas, Pärnus ja nüüd Tallinnas näitavad, et nii Eesti kui ka välismaa ekspertide jutud omavalitsuste korruptiivsusest on tõesed. Narva linnavolinik Aleksandr Moissejevi „niiditõmbamisest" on räägitud aastaid. Vahele jäi too aga lihtlabase ümbriku pakkumisega, sest oli harjunud oma puutumatu staatusega. Näib, et ka Pärnus ja Tallinnas on mõned tippametnikud arvanud sama ja leidnud endale kergelt „mängupartnerid" erasektorist.

Suurlinnade kõige korruptsioonialtimad valdkonnad on ehitus, teed ja planeerimistegevus, sest seal peituvad suured rahad ning otsuste ja kulutuste tegemist on raske kontrollida. Tallinna praegust võimu häirib läbipaistvus aga sedavõrd, et riigikohtusse otsustati kaevata 2005. aastal raskelt saavutatud seadusemuudatus riigikontrolli õiguse kohta kontrollida omavalitsusi. Kuid olenemata nimetatud juhtumite lõppemisest annab riik tugevat signaali, et puutumatute aeg hakkab Eestis läbi saama.

Korruptsioonist puru silma ajamiseni

2008-12-30

Jõulueelsel nädalal nägime, mida kõike tehakse avalikkusega manipuleerimiseks. Edgar Savisaar puistas puru silma seoses korruptsiooniga linnavalitsuses, maadevahetajate PR-kampaania sogas aga vett lekitamistega.

Korruptsioonijuhtumite paljastamine Tallinnas võttis hämmastava pöörde, kui ajakirjanikud leidsid end Savisaare-Seppiku pressikonverentsilt. Seal aga ei vastatud küsimustele Parbuse ja teiste ametnike korruptsioonijuhtumite või linnavõimu vastutuse kohta. Räägiti hoopis mingist maffiast, välisluurest, videolintidest ja valvurist. Ka maadevahetajate kaitsetaktika nägi ette vastukäigud - juhuks, kui tuli ilmsiks, et Villu Reiljani ja Ester Tuiksoo saadikupuutumatust hakkab vaagima õiguskantsler. Meediasse paisatud järjekordne "stenogramm" tekitas arutelu lekitamiste üle.

See avalik teater muutub mõistetavaks, kui vaatame pisut laiemat pilti. 2003. aastal alanud reformid on viinud prokuratuuri ja kapo nüüdseks tasemele, mis võimaldab neil astuda vastu ka suurkorruptsioonile, ja taganud, et nendega ei saa poliitiliselt manipuleerida. See aga pole kaugeltki kõigile meeltmööda. Haritud ja pühendunud uue põlvkonna uurijad-prokurörid on suur oht neile, kelle elu- ja tööstiili juurde kuulub "määrimine", olgu siis detailplaneeringute, riigihangete, maadevahetuse või tegevuslubade saamisel.

Show ja valed

Õigus oli neil, kes ennustasid, et kui kriminaalasutused hakkavad kannale astuma suurtele kaladele, siis alles hakkame nägema tõelist tulevärki. Ehk teisisõnu meediamüra, jälgede segamist ja avalikkuse eksitamist. Lastakse käiku mitmesugust puru-silma-tehnikat, nagu "see on poliitiline rünnak", "teised pole paremad kui mina", "kes lekitas?" jne. Daniel Vaarik on nimetatud meetoditest tabavalt kirjutanud oma blogiartiklis.

Üks kandev joon nii Savisaare-Seppiku kui ka maadevahetajate jutus on pidev hirmutamine, et pealtkuulamine on massiline. See on goebbelslik vale, sest see vale on suur, seda levitatakse regulaarselt ja selle küünilisusest ei taganeta. Need poliitikud teavad suurepäraselt, et pealtkuulamiseks on vaja kohtu luba, seda erandlikku jälitustoimingut kasutatakse kaduvväheste ehk vähem kui protsendi kriminaalasjade puhul, millest enamik puudutab raskeid narkosüütegusid. Edaspidi võiks säärased valesüüdistused juba eos varustada lisamärkega "Hoiatus! Propaganda!".

Nimetatud infosõjas on prokuratuur ja kapo selgelt halvemas positsioonis, sest nad saavad anda vaid piiratud kommentaare ja peavad säilitama ametliku suhtlemisjoone. Ja mida saabki vastata absurdsetele väidetele või menetlusmaterjalide lekitamistele kaitsjate poolt, mille eesmärk on riiki ja süüdistust naeruvääristada ja külvata üldist segadust. Lekitamistele tuleb panna piir, sest selle tekitatav kahju nii tunnistajatele kui ka kõrvalistele isikutele on korvamatu. Prokuratuuri ettepanek lõpetada kriminaaltoimikute koopiate jagamine kaitsjatele on üks võimalus.

Palja käega ei püüa

On selge, et ei riigi- ega linnakorruptandid ole papist poisid ja neid juba palja käega ei püüa. Korruptsiooni uurimise edukus sõltub üheselt sellest, kui palju riik sellesse panustab. Üheainsa aasta jooksul on kapo suutnud tuua pinnale korruptsiooni Eesti suurlinnades, mis näitab, et probleemid omavalitsustes on arvatust suuremad. Olen endiselt veendunud, et peale suurlinnade tuleb ka teiste omavalitsuste korruptsiooni uurimine viia kapo pädevusse, kes Eesti võimekaima uurimisorganina suudab astuda vastu ka rasketele korruptsioonikuritegudele. Oluliselt tuleb suurendada riigivarguse tõkestamiseks mõeldud vahendeid nii kapos kui prokuratuuris, sest selles töös tagavad edu vaid parimad ajud ja tehnilised vahendid.

Tallinna linnavõimu soovimatus teha korruptsiooni vähendamiseks koostööd kapo, prokuratuuri ja riigikontrolliga viib mõttele, et selleks soovimatuseks on sügavamad põhjused kui Parbus. Lisaks värskele poliit-rünnakule kriminaalasutuste vastu on keskerakondlik linnavalitsus andnud riigikohtusse ka kaebuse, millega vaidlustatakse riigikontrollile 2005. aastal antud õigust kontrollida kohalikke omavalitsusi. Praeguste linnaisade soov keerata kella tagasi viiks meid aga aega, mil teatud võimurid tundsid end linnavara ärastamisel täiesti karistamatutena.

Inimesi kuulatakse pealt, protsesse jälgitakse

2008-12-18

Mõned ehk märkasid, kuidas eelmisel nädalal jooksis «Eesti Päevalehe» uudiste kohal kuulutus «Vajatakse luurajaid», allkirjaks Eesti kaitseväe värbamiskeskus.

Helistasin peastaapi ja palusin see totrus kõrvaldada. Selgus, et seda ei saa teha, sest leping reklaamifirmaga jätab tollele sõnavabaduse. Edasi võtsin kõne kaitseväe juhatajale kindralleitnant Ants Laaneotsale. Mul pole aimu, kas ta tõstis häält või põrutas rusikaga, aga kuulutus kadus varsti.

Mõni päev hiljem oleks Tallinna linnavalitsus võinud avaldada kuulutuse «Vajatakse vastuluurajaid».

MINUEALISTEST vanemad inimesed teavad hästi, kuidas öiseid läbiotsimisi kardeti ka aastakümneid pärast sõda. Ent August Sangal on luuletus «Laul rahulikust unest», mis esimest korda ilmus aastal 1961. Seal kirjutab ta otse: «Kellelgi ei ole öösel/ teisi tülitada vaja./ Kes on õige mees, see valib/ külaskäiguks valge aja.»

Mitmes väljaandes kirjutati, kuidas kaitsepolitseiameti töötajad väisasid Tallinna linnavalitsust. Sõna «väisama» tähendab aga külastamist. Öisel ajal ei saanud Kapo ametnikud väisata Vabaduse platsi ääres kedagi, isegi mitte valvurit. Korraldati sanktsioneeritud operatsioon, mille põhjendus on riigisaladus.

POLE MINU asi otsustada, millal on õige aeg jälitusseadmeid koristada. Aga ma ei saa ka öelda, et August Sang eksis.

Küll võib väita, et kogu lugu on seotud korruptsiooni sügavuse uurimisega omavalitsuse tasandil ja nende uuringute tulemused mõjutavad järgmisi valimisi. Ning mitte ainult.

See, kes süüdistab võimu korruptiivsuses, peab olema varustatud vettpidavate tõenditega. Teisisõnu sääraste tunnistustega, mis ei tilgu läbi nagu ärimees Rein Kilgi loba maa-ameti peadirektori Kalev Kanguriga. Samas tuleb tollele, keda süüdistatakse, tagada õigus ja vabadus ennast kaitsta.

TEKIB PARATAMATU konflikt, mille tihtipeale lahendab alles aeg. Seda viimast meil ei ole, sest valimised on 2009. aastal. Edasikaebamisõigusest lähtudes ei ole usutav, et suveks oleks maadevahetamise ja muud säärased protsessid kõikides astmetes lõpetatud.

Me saame valimised, mille sees on raske olla positiivselt meelekindel. Negatiivne meelekindlus on juba näha igal pool, kus noortele inimestele antakse nõu Eestist ära minna.

TULGEM AUGUST SANGA värsside juurde tagasi. Kas oleks usutav, et mõnes meie lehes ilmuks pealkiri «Kapo tülitas Tallinna linnavalitsust»? Ei. Või hoopis: «Kaitsepolitsei külastas Tallinna linnavalitsust valel ajal»? Veel vähem.

Rist ja viletsus seisnevad selles, et tänapäeva Eestis käsitletakse korruptsiooni inimese- või juhtumhaaval, mitte aga protsesside kaupa. Inimest saab pealt kuulata. Protsessi peab jälgima.

Algaval aastal jätkub see protsess, mille tulemusena Tallinn on aastal 2011 Euroopa kultuuripealinn. Ei maksa aga unustada, et Tallinn on algatanud ka Euroopa rohelise pealinna idee ning kuskile pole kadunud aastatuhande projekt Tallinna-Helsingi ühislinnast.

Need on triljonilised ettevõtmised, mida «lühivisiidiga» linnanõuniku kabinetti ajal, mil ta ise on riivi taga, ei reguleeri.

OLEKS JABUR väita, et me ei vaja luurajaid. Nendega kõrvuti, võib-olla koguni enne neid vajame aga põhjendusi.

Vahest tuleks mõnes teatris lavastada uuesti Gogoli «Revident». Algul ilmub suli, lõpuks pokripistja. Muide, professor Juri Lotman kirjutas sellest aastal 1966 vaimuka artikli «Linnapea haridusest».

Päästeametile tänu ja kurbusega

2008-11-26

Palgakasvu külmutamine ei ole põhiseaduse väänamine, kirjutab endine riigikogu liige, semiootikaprofessor Mihhail Lotman (IRL), eriti olukorras, kus paljud ei saa väärilist töötasu.

Üleeile sattusin liiklusõnnetusse. Tuul viis bussi rahvusvahelise värsikonverentsi osalejatega Tartu-Tallinna maanteel teelt välja ja viskas kummuli. Kergemaid vigastusi oli mitu, üks inimene jäi haiglaravile. Sellistes situatsioonides on alati õpetlik ja huvitav jälgida inimeste käitumist: kes hüppas päästma väikelast, kes püüdis aidata kannatanuid, kes koormas teisi oma muredega.

Kuid kirjutama pani mind hoopis tänutunne. Olen sügavalt tänulik Tartu päästeteenistusele ja selle töötajaile - meedikutele, tuletõrjujatele, politseinikele - kiire ja kompetentse tegevuse eest, millele lisandus inimlik ning soe suhtumine. Nende tööd ei hinnanud mitte üksnes mina, vaid ka minu välismaalastest külalised. Mul oli hea ja uhke tunne. Just sellist Eestit me tahtsimegi, nagu ütles Eesti peaminister ühe täiesti teise juhtumi puhul.

Paraku üks asi kripeldab. Tean Eesti päästetöötajate palku, samuti päästeteenistuse finantseerimis- ja komplekteerimisraskusi. Minu õiglustunnet riivab teadmine, et inimesed, kes on pühendunud teiste inimeste päästmisele, on ise majanduslikult abitud.

Mu meel läks veel kurvemaks, kui samal õhtul lugesin presidendi otsusest jätta välja kuulutamata seadus, mis külmutaks riigikogulaste palgatõusu. Ettekääne - viide põhiseadusele - on minu meelest naeruväärne, kui mitte mõnitav. Põhiseadusega sätestatud normi mõte on täiesti selge: parlamendi koosseis ei tohi suurendada iseenda hüvesid ja privileege.

Palgakasvu külmutamine ei ole kindlasti seaduse rikkumine ega põhiseaduse väänamine. Eesti põhiseadus on rajatud aatelistele alustele ja selle eesmärk ei ole ülbitseva ahnuse kaitse. Presidendile peaks olema lähedane prantsuse valgustajast poliitilise filosoofi Charles de Montesquieu mõtted. Soovitaksin tal meelde tuletada Montesquieu põhiteost «Seaduste vaim» ja oma edaspidises tegevuses (mis, loodan, on viljakas ja lähtub Eesti rahva huvidest ja õiglustundest) rohkem juhinduda seaduste (ja ennekõike põhiseaduse) vaimust, aga mitte ortograafiast.

Mis puudutab aga meie seadusandjaid endid, siis soovitaksin neile sõltumata vastu võetud või vastu võtmata normatiivaktidest lihtsalt mitte kasutada oma kuluhüvitisi. Olen seda teinud, uskuge mind, tunne on väga hea - see ei ole kaotaja, vaid võitja oma.

Ratsarünnakuga kohtusüsteemi ei muuda

2008-11-24

Seadused näevad ka praegu ette selle, et kohtud peavad otsuseni jõudma võimalikult lühikese aja jooksul.

Alles mõni kuud tagasi võttis näiteks riigikogu vastu seaduse, millega kehtestati kriminaalmenetluses kohtumenetluste viivitamatuse ja katkematuse põhimõte. Ka tähtajalisi määranguid on seaduses sätestatud, näiteks nähti aastaid tagasi ette, et halduskohus pidi otsuse tegema üldjuhul kuu aja jooksul. Sanktsiooniga seda tähtaega muidugi ei tagatud, mistõttu sisuliselt oli tegemist tühja sättega, mida ei suudetud täita ja mis ka mõni aasta tagasi seetõttu tühistati.

Kui justiitsminister tahab nüüd hakata kohtuid karistama selle eest, et need ei jõua 100 päevaga langetada otsuseid, siis on väga küsitav sellise lahenduse sobilikkus euroopalikku õigusriiki.

Kohtumenetluste kiirus on paljuski seotud kohtu käsutuses olevate ressurssidega - rahaliste vahendite, kohtu abiteenistujate arvu ja kvaliteediga. Lisaks mängib rolli eluks ajaks ametisse nimetatud kohtunike endi ettevalmistus ja professionaalsus. Samuti saab kohtumenetluste kiirust tõsta uute infotehnoloogiliste lahendustega, mis kiirendaks lihtsamais kohtuasjus lahendusele jõudmist. Näiteks on maksekäsu kiirmenetluse kehtestamine, mis võimaldab juba 2006. aastast lahendada lihtsaid võlaõiguslikke vaidlusi üsna kiiresti.

100 päevaga (või siis kolm astet aastaga) kohtuotsuse saamine on praegu ja ka tulevikus paljudes asjades realistlik, kuid see oleneb alati iga konkreetse kohtuasja keerukusest, menetlusliigist ja ka menetlusosaliste käitumisest. On selge, et kohtumenetluse kiirus üksi pole iseseisev väärtus, seda tuleb käsitleda alati koos kohtuotsuse kvaliteediga, mis on siiski peamine väärtus. Ei tohiks tulemust tuua protsessile ohvriks, see kahjustaks riigi usaldusväärsust ja kodanikuühiskonda laiemalt.

Last tuleb märgata

2008-11-05

Eile ja täna ajakirjanduses kajastatud traagiline juhtum tegi mind väga kurvaks. Usun, et seda mõistavad kõik, kes on näinud maantee äärtes oma igapäevasel ohtlikul kooliteel liikuvaid lapsi.

Esmaspäeval jäi Valga-Uulu maanteel Ala küla lähedal metsaveoki alla ja sai surma kooliteel olnud 14aastane poiss. Avaldan kaastunnet hukkunud poisi perele, lähedastele ja koolikaaslastele.

Teises ajalehes kirjutati, et bussijuht jättis Lääne-Virumaal sõidukaardi koju unustanud ja piletirahata üheksa-aastase lapse bussist maha vaatamata sellele, et ta oli oma bussis last näinud igal koolipäeval. See lugu tegi mind nõutuks. Kas tõesti varjutab bürokraatlik lähenemine inimlikkuse!? Kas tõesti arvestame me koolist välja jäävates tavasituatsioonides lastega liiga vähe!?

Ma ei tahaks tegelikult traagilisest õnnetusjuhtumist ja väikesest, kuid absurdsest vahejuhtumist üheaegselt rääkida. Ometi on neis mõlemas palju mõtlemisainet meie kõigi, eriti täiskasvanute jaoks. Lapsel peab olema turvaline mitte ainult koolis ja kodus, vaid ka teel kodust kooli ning koolist koju.

Kutsun kõiki üles tähelepanelikkusele ja hoolivusele laste suhtes. Arvestagem sellega, et lapsega võib midagi juhtuda ja tema tähelepanu võib liikluses hajuda ja seda hoolikamad peavad seetõttu olema täiskasvanud. Samuti tuleb seista selle eest, et alg- ja põhikool oleksid kodule võimalikult lähedal või oleks väga hästi ja turvaliselt korraldatud koolitransport.

Lisaks liiklusreeglitele võib laps unustada ka sõidudokumendi. Ometi ei tohi me seetõttu jätta teda ilma võimalusest ohutult koju jõuda. On äärmiselt tähtis, et lapsevanemate kõrval hoolitsevad laste turvalisuse eest ka kõik teised täiskasvanud. Täiskasvanute hoolitsev ja murelik silm ning mõte peaks aga lapsega kaasas käima kakskümmend neli tundi ööpäevas ning seitse päeva nädalas.

6.11.2008 Laste ohutus on meie kõigi südameasi, Tartu Postimees

6.11.2008 Hooligem lastest, Virumaa Teataja

6.11.2008 Tähtsaim on hoolivus, Vooremaa

14.11.2008 Avalik pöördumine. Laste turvalisus on kõikide mure, Õpetajate Leht

Kui lahtisest käest saab vägivald

2008-10-29

AJALUGU ON alati konkreetne. Pärast seda, kui IME ehk Isemajandav Eesti oli ideena välja käidud, moodustati algul hulk töörühmi selle lahtikirjutamiseks ja pisut hiljem selle kokkukirjutamiseks.

Üks küsimus, millest räägiti siis ning mille juurde on sõnades tuldud ka pärast, on hariduse autonoomia või lihtsamalt öeldes: kui palju saavad koolid ja kõrgemad õppeasutused otsustada ise?

Mitte kordagi ei tulnud aga jutuks, mil määral peab direktor olema kardavoi. Koolivägivägivald puudub nii IME-s kui 1992. aasta põhiseaduses. Koolist mõeldi tookord nõnda, nagu valitseks seal ainult headus.

SELLELE KÜSIMUSELE ei ole ühest vastust, aga on vale, kui üldse vastust ei anta.

Kooli piirid algavad tänavalt enne koolimaja krunti ja kui krundiks on ainult hoonealune maalapp, siis välisukselt. Sealt edasi kehtib kooli territooriumil kord, mis minu teada välistab õpilase suitsetamise. Mis tahes vanuses ja mis tahes kohas. Sellest on veider kirjutadagi, sest see on aabitsatõde.

Niisuguse tõe kehtivuse eest vastutab direktor, kes põhimõtteliselt politseid ei vaja, nagu ta ei vaja ka abipolitseiniku õigusi. Reeglid on seina peal nagu liiklusmärgid tee ääres ning kooli tulles võtab inimlaps need omaks.

Iseasi, kui kooli mõistetakse kodu käepikendusena ning inimlaps toob tundi kaasa tolle vägivalla, millega ta on kodus juba harjunud.

Oma eriõiguste kehtestamine ja otsene vägivald algavad siiski kodust, ei kunagi esmalt tänavalt või teleka eest. Ma ei tea, et Eestis oleks keegi sünnitanud uulitsal keset hulkuvaid koeri ja kihutavaid autosid. Kodu on see esmane hingemaa, kus väike inimene võib vägivalda näha, ja kooli minnes paneb ta ka selle ranitsasse. Direktor, kes sellega lepib, kaotab autoriteedi.

KUIVÕRD NEED igivanad aabitsatõed on järjekordselt laokile jäetud, sedavõrd oleksin ma ikkagi väga ettevaatlik, enne kui direktorile võmmi vabadusi annaksin. Seda nimelt järgmisel põhjusel.

Inimesena võib direktor olla erakonnaväline, kuid pole saladus, et direktorite kohad on poliitilised. Tarvitseb lapsel vaid avastada, et õpilase ja koolijuhi suhe pole midagi muud kui suli ja võmmi mäng, ning me kutsume endale ise katku külla. Direktor kui täiendav politseinik ei ole lahendus, kui kodus on politseinik puudu.

OMAAEGNE siseminister Tarmo Loodus on jässakas mees töömehe kämmaldega. Ulatad niisugusele käe ja tundub, et paned sõrmed kruustangide vahele. Aga ega küsimus direktori võimust, õpilase vabadusest ja kooli nõnda-öelda vägivallast alanud sellest, kuidas ta käe ulatas! Küsimus algas kooli piiridest elukestva õppimise korral.

Ei usu, et Tarmo Loodus oleks lugenud ainsatki traktaati nende küsimuste kohta. Niisuguseid nimelt polegi. On vaid hariduspoliitiline lora, mida Kreutzwald soovitanuks kasutada pühkimispaberiks.

Aga kuidas ulatab käe inimene, kellel on sigaret peos tagurpidi, hõõguv ots sissepoole? Suits näppude vahel õigetpidi tähendab hõõguvat otsa peost väljapoole. Sääraseid, kes teevad suitsu vastupidi, polegi väga vähe.

Ent kui sulle ulatatakse käsi ja sa ulatad oma käe vastu, siis peab see sul olema vaba, kõik sõrmed lahti. Inimesega, kes ulatab käe asemel rusika, on midagi viltu. Õpilane, kes eelistab direktori terele koni, on vales kohas.

MINU TÕLGENDUS tere ja koni kohtumisest on rekonstruktiivne, sest ma polnud juures. Küll aga olin ma asjaosaline paar kuud tagasi Tartu kesklinnas, kui ühe kaubahalli galeriis tahtis teismeline kustutada oma koni minu pealael. Ta ei soovinud muud kui näidata lähedal seisvatele plikadele oma jõudu ja tähtsust.

Jäi ära. Nagu jäi millalgi ära ka kohalike pättide üritus teha jõulist kambakat praegusele haridus- ja teadusministrile, kes oli siis lihtne õpetaja.

Veel kord: inimene, kes kaitseb õigust konile, kaldub minema rappa. Missuguse enesetundega laulab niisugune «Viljandi paadimeest», milles kõigepealt ulatatakse käsi?

Koolijuht peremeheks majja

2008-10-27

Möödunud aastal esines presidendi kärajatel Bulgaaria sotsiaalpsühholoog Ivan Krastev, kes rääkis Ameerikas tehtud uuringust, mis puudutas matemaatika õpetamise efektiivsust koolis. Selgus, et kõige olulisem tegur oli distsipliin, mitte näiteks arvutite olemasolu. Meie pedagoogid võivad kinnitada sedasama: heade tulemuste eelduseks on keskendumine õppesisule ja vabanemine muudest pingetest. Järelikult on koolikorrast rääkides tegu ei rohkem ega vähem kui õppetöö tulemuslikkuse küsimusega.

Sellest lähtutakse ka koolide sisekorraeeskirjade koostamisel. Asi on üldiselt väga selge, seda pole tarvis keeruliseks mõelda. Võidakse muidugi öelda, et koolis korra rikkuja on vaid ühiskondlike suhete ohver, ent sellinegi käsitlus ei sega talle märkust teha. Kui hoiduksime aga sellistel juhtudel reageerimisest, mõistaksime kannatajaks mõistliku enamuse, kellest suur osa tahaks õppida ja areneda vastavalt oma võimetele, mitte jääda pidama sinna, kuhu mõni kaasõpilasest äss neil jõuda «võimaldab».

Arvan, et koolis ei peaks kehtima ühiskonnas aastatega levinud nn korrektsus, et ülejäänud peavad elama õpilaskonna vähemuse diktaadi järgi. Muidugi on probleemsed noored samuti tähtsad: koolis tuleb hoolega tegeleda nii käitumishäirete kui muude erivajadustega õpilaste abistamisega, kuid neid järele aidates, mitte aga klassi või kooli üldist taset alla tõmmates.

Õppe- ja kasvatustöö eest koolis vastutab koolijuht, õpilaste edasijõudmise eest õppetöös õpetajad. Muidugi on laste areng nõnda oluline teema, et kaasa rääkida soovivad ka kõik ülejäänud. Kool peabki olema valmis selleks, et seal toimuvat arvustatakse laial rindel. Kuid andkem õpetajaile ja koolijuhile võimalus ja vabadus oma vastutust kanda. See võib tähendada üksikute õpilaste või vanemate rahulolematust, mida tuleb proovida demokraatlikult lahendada. Ka pedagoogid võivad eksida.

Samas on palju olukordi, kus on kaalul, kas mõni sobimatu käitumisega õpilane hakkabki ennast tundma karistamatuna ja tal lastakse sel moel teisi terroriseerida või suudab koolijuht olukorra kontrolli alla saada. Kõige tundlikumad momendid on siis, kui keegi otsustab rikkuda kõige selgemaid koolikorra punkte: näiteks demonstratiivne suitsetamine keelatud kohas või alkoholi pruukimine õppetöö ajal või tunnitöö tahtlik ja korduv segamine. Kui karistust ei järgne, langeb koolijuhi autoriteet ja patustanu on edaspidi nii enda kui kambajõmmide meelest sedavõrd kõva mees, et teda taltsutada on mitu korda raskem.

Koolijuht ei tohi jätta korrarikkumist tähelepanuta. Ta ei pea alati karistama, vahel piisab ka sellest, et patustaja teab, et teda märgati, ja karistus järgneb asja kordumisel. Tähtis on, et koolijuht oleks kooli territooriumil peremees.

Koolijuht ei peaks alati keerulisemates olukordades politseinikku kutsuma, kaotades niiviisi iga minutiga, mis tuleb korravalvurit oodata, tükikese oma autoriteedist. Paraku napib koolijuhtidel õigusi ja võimalusi operatiivolukordades reageerida. Olengi teinud ettepaneku täiendada väärteomenetluse seadustikku nii, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik anda koolijuhtidele kui munitsipaalasutuste juhtidele kohtuvälise menetleja staatus.

See seisneb õiguses läbi viia ennekõike kooli territooriumil toime pandud avaliku korra rikkumiste kohtueelseid menetlusi väärteomenetluse seadustikus sätestatud volituste ulatuses. Kedagi ei sunnita niisuguseid volitusi ei andma ega ka saama. Samuti loodan, et omavalitsuse ametnikud ja politseinikud vajadusel järelmenetluse koormusest osa enda kanda võtavad.

Kui kohalik omavalitsus siiski otsustab vastavalt olukorrale anda koolijuhile niisugused lisaõigused, siis koolijuht peab loomulikult saama ka vastava ettevalmistuse. Loodan, et lisaõiguste kasutamist ei lähe kuigipalju vaja ning kõigile osapooltele piisab mõnikord vaid teadmisest, et koolijuht võib kohapeal otsustada näiteks rahatrahvi või hoiatustrahvi määramise õpilastele või alaealiste puhul nende vanematele või teistele kooli territooriumil viibijatele avaliku korra rikkumise eest.

Seda ettepanekut on hukka mõistetud, sest vägivald sünnitavat vägivalda. Selline tõlgendus on täiesti kohatu, sarnanedes esimesena vägivallatseja õigustamisega, nagu oleks sel pärast avaliku korra rikkumist õigus nõuda enda rahule jätmist, kuna muidu tekkivat tal voli teistkordseks pahateoks. See on argpüksi moraal.

Eraldi teema on see, mis toimub pärast konflikti: karistamine või teatud kokkuleppel karistamata jätmine. Tähtis on see, et koolikorra rikkuja saaks aru oma süüteost. Konflikti tekitajat saab saata klassist välja, kuid mitte niisama, vaid nii, et ta teab, kus olla ja et teda jälgitakse. Võimalus on jätta õpilane pärast tunde, aga ka jätta karistuseks koolist mõneks ajaks eemale. Viimasel juhul on ülitähtis side koduga ja tugisüsteemid, et noor nüüd päris ula peale ei jääks. Soovitan määrata üleastumiste eest ühiskonnakasulikku tööd. Ka siin on võimalused piiratud, kuid kooli hoolekogu poolt lapsevanematega koostöös kokku lepitavad.

Kodu ja kooli koostöö üks näitaja on rollijaotus lapse koolist puudumiste avastamisel ja vähendamisel. Käegalöömine nii käitumisreeglitele kui õppetööle algab tihti just sealt. Ministeerium valmistab praegu ette seadusemuudatust, mis sätestab täpselt koolikohustuse täitmise ning lõpetab vastutuse ebakonkreetsuse ses osas. Õpetajad peavad hakkama senisest enam huvi tundma, miks lapsed koolis ei käi, ning küsitlema vanemaid. Koolil avanevad võimalused ka ise enam sanktsioone rakendada ja ka lapsevanemate vastutus muutub konkreetsemaks.

Peame hakkama võitlema levinud ükskõiksusega. Kool on ühiskonna peegel, ja see, mis selles halba, jõuab ka kooli. Õpetajate õlul oleks liiga palju, kui ütleme, et kool peaks üksi kõigega hakkama saama. Õpetaja suudab lapsi kaitsta ja koolikiusamist ennetada siis, kui ta ennast ise turvaliselt tunneb. Selle tunde peab andma õpetajale koolijuht, kelle ülesandeks on korra tagamine nii oma sisulise eeskujuga kui ka selleks mõeldud vahenditega. Tema roll ei ole seista igal hommikul aupaklikult kummardudes kooli väraval ja lausuda õpilastele: «Härrased, astuge sisse ja tehke mida tahate.»

Kundera kaitseks

2008-10-16

Eesti keeldegi tõlgitud tšehhi kirjanik Milan Kundera on sündinud 1. aprillil 1929 Brnos Määrimaal ja elab alates 1975. aastast Prantsusmaal, mille alamaks ta on hiljem saanud. Spioon on salaluuraja, kes tegutseb vastaspoole kasuks (näiteks siseaudiitor pole kunagi spioon). Ülesandmine tähendab näitamist näpuga, et "too seal" tegutseb meie vastu.

1950. aasta seisuga märkis "Lääs" kapitalistlikku maailma raudsest eesriidest Atlandi ookeani poole ja selle tahagi. Anda keegi üles raudsest eesriidest siinpool võis tähendada kommunistlike võimudega koostööd, aga võib tähendada ka sadismiga saadud "ülestunnistusi". Meie keskel elab klassik, kes aastal 1991 ütles mulle väga selgesti: kui sa leiad KGB paberitest mõne minu allkirja, siis tea, et see on välja pressitud. Miks ei võinud aastal 1950 käia need asjad Tšehhis samamoodi?

Räpane intriig

Lugejale, kel jätkub omigi muresid, arusaamiseks: Milan Kunderat, tõenäoliselt üht Nobeli nominenti, on hakatud süüdistama selles, nagu teinuks ta koostööd kommunistlike võimudega ehk oli kollaboratsionist. Sedaviisi võib süüdistada paljusid - eriti kui mõiste "koostöö" jäetakse ebamääraseks - , aga kui süüdistus leiaks kinnitust, jääks Nobeli auhind ära. Süüdistuse aluseks on politseipaber, mille järgi on Milan Kundera 1950. aastal võimudele öelnud, et tema sõbra kallima teine külgelööja, Miroslav Dvorˇacˇek, on läänepoolne agent. Väidetav (Kundera ei võinud seda ise kindlaks teha, vaid keegi pidi talle nii ütlema) agent võeti kinni, kaevandas oma karistusest 14 aastat uraani ja elab praegu Rootsis. Sellest, et ta kinni võeti, tehakse järeldus, et ta vangistati Milan Kundera ülestunnistuse alusel ehk Kundera oli vähemasti kits.

Siinkirjutaja vaatekohalt on see kõik räpane intriig, milles faktile - märge ülekuulamisprotokollis - on antud funktsioon minna laimamisel noaterale. Meile, kes me päris kindlasti ei saanud aastal 1950 olla Milan Kundera sõbra ja tema kallimaga koos voodis ega tunne luuramise üksikasju idabloki Tšehhimaal, seatakse ette ühemõtteline tuletis paberist, mille sisu on mitmeti tõlgendatav. Kui kahtlustuste alus on põhjendatud, saadetakse asi eeluurimise järel lõpuks kohtusse. Kui ta seda pole, hakkab ta tilkuma meediasse.

Milan Kundera suhtes püstitatud kahtlustuse korral peaks ta minema kohtueelse uurimise alla ligemale 60 aastat tagasi aset leidnud magatamise pärast, millest pole selge, kumb oli peal ja kes oli armukade. Fotod ehk autoknipsid puuduvad, videoid ei saagi olla.

Vaikimine pole patt

Halb vihje on kahjuks antud ja interneti-bibliograafil tuleb see paratamatult registreerida. Minu järeldus ei ole alles tänane: inimese iga tegu teise omasuguse kasuks on hea ja iga tegu teise kahjuks on väär. Vaikimine ei ole patt, šantaaž on. Vaikimine võib tulla kasuks, väljapressiv õõneldamine mitte kunagi. Ses suhtes on muidugi õpetlik jälgida, kes näiteks eestlastest on kaevanud. Mitte vähem, vaid just vastupidi, võrreldamatult kasvatavam on aga panna tähele, kes eestlastest vaikib, miks ja kelle/mille suhtes. Suur vaikija oli näiteks Paul Keres, kelle partiianalüüsid olid märksa kõnekamad kui ta ise.

Et olla ühemõtteline: Milan Kundera süüdistamine koostöös punastega on väljakäidud materjali alusel vale ja sellisena patt. Pattu ei ole, kui käiakse välja nood, kes punase võimu intolerantsuse kehtestasid, ja nende sabarakud. Need viimased ongi kõige jäledamad, sest nemad jäävad silmakirjatsema igavesti. Just nemad on kurja juur. Patune on ka see, kes dokumente uurida ei oska, vaid on juba ette süüdistaja.

Reetmine ja saladus

2008-10-02

KUJUTLEGEM END tagasi esmaspäeva, 22. septembrisse. Ärkad ning kui sa pole lehti koju tellinud, ostad need teel tööle lähimast kohast, mis on avatud ja kus need müügil on.

Mina saan maaülikooli rektori Mait Klaasseniga kokku veerand üheksa. Lähim sel ajal avatud lehemüügipunkt asub meist kolme kilomeetri kaugusel, aga nii pikka haaki me ei tee. Lihtsam on tellida lehed koju, mis siiski ei tähenda, et need on juba kell 6 postkastis (jutt käib linna-, mitte maaelust).

Kui ühel hetkel ikkagi lehe kätte saad ja avad, loed sealt sellest, et endine kõrge riigiametnik on vahistatud, süüdistatuna riigi reetmises.

Shakespeare'i tragöödia «Julius Caesar» (1599) on ilmunud eesti keeles mitu korda. 44 aastat enne Kristust tapsid vandenõulased Rooma diktaatori Gaius Julius Caesari, kes muide oli enne seda viinud ellu ulatusliku haldusreformi.

Näidendi kolmanda vaatuse esimese stseeni keskel näeb Caesar vandenõulaste seas ka Marcus Julius Brutust, kelle ta eelmisel aastal oli nimetanud järgmiseks preetoriks ehk tsiviilasjades ülimaks võimukandjaks. Teda märgates ütlebki ta: «Ka sina, Brutus?», mis tähendab, et reeta võib ka sõber.

RIIGI ÄRAANDMINE on brutuslik tegu. Aga sina pead võtma seisukoha ka siis, kui sa reetmises süüdistatavat ei tunne. Ainult et see seisukoht peab olema asjatundlik. Kes meist praegu asjatundlik on?

Herman Simm pole vahistatud mitte selleks, et vormistada süüdistuskokkuvõte, vaid selleks, et jätkata pärast jälitustoimingut eeluurimist. Tema enda rääkimisvabadus on piiratud elu lõpuni, tema internetis enam midagi selgitada ei saa.

Asja ei tohi kommenteerida ka need, kes on olnud seotud tema jälitamise ja eeluurimisega, ning ka õigusemõistmise kaasosalistel on pool suud kinni. Peamiselt räägivad kõrvaltvaatajad või juhtumisi pealtnägijad. Sulgeda nende suu tähendaks tsensuuri.

Ometi on igal kodanikul õigus teada, mis toimub, sest vastasel korral demokraatia kaob.

ON TOIMUNUD Eesti järkjärguline integratsioon NATO-sse kuni täisliikmelisuseni ehk lisaks rahvuslikule julgeolekule lasub meie õlul ka pisut rahvusvahelist julgeolekut. Mõlema koorma kandmiseks on vaja pädevaid inimesi, kellele nende igapäevast leiba ei anna mitte palvetamine, vaid suhtlemine nendegi inimestega, kes esindavad riike väljaspool NATO-t.

Venemaa ei kuulu NATO-sse, kuid oleks jabur, kui Eesti suhtleks oma naabriga teispool Vasknarvat jäigalt näiteks üle Hispaania.

KÕIK SELLISED probleemid ei jõudnud aastail 2000-2006 kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Herman Simmi töölauale juhuslikult, vaid korraliste ülesannete täitmise käigus. Rumal oleks arvata, nagu läinuks ta sinna tööle selleks, et anda riik ära, saades vastutasuks kaatri ostmise raha. Targem on eeldada, et ta ei mõistnud, kus ta eksis, sest kuus aastat riigisaladuse kaitset on siiski pikk aeg ja pole nii, et riigisaladus tekib kord aastas.

«Riigisaladused on nagu surmav mürk: niikaua kui see mürk on oma karbis ja karp suletud, on ta kahjutu. Aga kui ta karbist välja tungib, siis ta tapab». Nõnda ütles d'Artagnan Dumas' romaanis «Kümme aastat hiljem».

Ma ei tea, kuivõrd on Herman Simm seda raamatut lugenud, ent karbi ta lahti tegi. Miks? Kõige usutavam on riigikogu endise liikme Koit Pikaro seletus: Herman Simm ei saanud aru, kus on karp ja mis seal sees leida on.

Minu järeldus on spekulatiivne ega maksa kohtumõistmises midagi. Maksavad tõendid, mis kõnealusel juhul jäävad salastatuks. Me saame teada vaid kohtuotsuse ning edasikaebuste tulemuse. Õppida võime sellegipoolest.

EESTI ISESEISVUMINE teist korda ning hilisem integratsioon Euroopa Liitu ja NATO-sse tähendavad põhimõtteliselt uut vastutust - Nõukogude Liidus ei vastutanud Eesti NSV näiteks Valgevene NSV eest küll mitte millegagi. Alates 1992. aastast, praeguse põhiseaduse järgi on meie vastutus Euroopa ja muu maailma julgeoleku eest möödapääsmatu.

Säärase vastutuse funktsioonid tabas kiiresti ära Lennart Meri. Ainult et seda vastutust ja neid funktsioone tuleb õpetada ka allapoole ning mitte üksnes käsu korras.

Lennart Meri seda tööd teha ei tahtnud, Arnold Rüütel ei osanud. Veel enne Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimist oli Herman Simm oma töö juba teinud, saamata õieti mingit koolitust.

ME EI OLE NATO-s kinnikeeratud mutter. Me oleme üks tema funktsioonide kandjaid nii organisatsiooni sees kui väljaspool ning Venemaa on ühtaegu nii NATO-väline kui kõigi NATO liikmesriikide otsene partner. Kas need jõud on tasakaalus? Vahetu sõja mõttes jah. Praegu tõesti, sest Venemaa sõda Gruusias Osseetia pärast polnud sõda

NATO liikmesriigiga. Kuid mis edasi?
Asja teine pool seisneb selles, et luureoperatsioon võib olla unikaalne, ent alati on parem, kui see on topeldatud. Pole usutav, et Herman Simmi vahistamine oleks pannud NATO luuretöö seisma. Temalt eeluurimise ajaks vabaduse võtmine tähendab eelkõige segadust paljude tavakodanike peas ja südames, kus, mulle tundub, valitses juba pikemat aega tundmus, et iseseisvus on raske ainult siis, kui majandus on käest ära.

Iseseisvus on raske ka sel juhul, kui sinu vastutus on suurem kui sinu riik.

Ohtlikud mõttesekeemid

2008-09-30

Kui teise riigi kasuks on salajasi materjale kogunud isik, kelle töö oli salajaste dokumentide hoidmise ja kasutamise korraldamine, siis on see enam kui eriskummaline. Kummaline on lugeda ka Herman Simmi isiku kohta käivaid iseloomustusi ning ta karjääri värvikaid detaile.

Loomulikult tekib küsimus, kus olid nende inimeste silmad, kes Simmi soovitasid või tema suhtes julgeolekukontrolli läbi viisid. Aga niisama tõsiselt tuleb taas tõstatada probleem korralagedusest, mis saatis KGB arhiivide ülevõtnust 1991. aastal. Nn Savisaar-Bakatini lepingute alusel toimunud KGB likvideerimise pealiskaudsust on tagantjärele kritiseeritud ajakirjanduses ning 2002. aasta kevadel esitas sellekohase aruande ka riigikogu erikomisjon.

Lühidalt öeldes on kogu toonane ülevõtmisprotsess puudulikult dokumenteeritud, sellesse ei kaasatud professionaalseid arhivaare ning asjaolu, et dokumentide hävitamise või kõrvaletoimetamise teel võeti Eesti riigilt tohutu hulk julgeoleku seisukohalt olulist infot, on enam kui läbinähtav.

Argu saadagu minust valesti aru. Ma ei taha etteruttavalt kinnitada seda, mida ma kahtlemata ei tea - kas Simm oli varem KGB poolt värvatud või mitte. Seda saab selgitada või ümber lükata üksnes uurimine. Aga seegi on raskendatud, sest omal ajal võtsid KGB materjalid jalad alla või korraldas Rein Sillar nende põletamise.

Kui nüüd Eesti luureskandaali kõrvalt vaadata (mida kahtlemata huviga tehakse) , siis võib kergesti jääda mulje, et säärane jamps saab sündida seal, kus sovetliku ja postsovetliku ajastu vahele pole selget piiri tõmmatud. Tõsi, reeglina on sel juhul riikide julgeolekuasutused rajatud otseselt KGB vundamendile. Eestis käituti vastupidi, saades aru, et rahvuslik julgeolekuteenistus peab olema minevikuvarjudest puutumatu ning mis tahes luure ja riigisaladusega seotud tegevused niisamuti. Algusaastatel eeldas süümevannet ka valimistel kandideerimine.

Nüüd aga kuuleme seoses Simmi juhtumiga taas õige kummalisi hoiakuid. Rein Sillar ütleb, et me ei saa kunagi teada, kas Simmil oli KG-ga side. Info hävitamine omaaegse KGB võrgustiku kohta oli tema sõnul kasulik, sest see aitas Eestil alustada valgelt lehelt ja mitteteadmine tuleb kasuks ühiskonna vaimsele tervisele. Edgar Savisaar ütleb aga üleolevalt, et mis saladused need ka on, mida Eestile usaldatakse. Riigisaladus on ta meelest tühine.

Mõlemad arendavad ohtlikke mõtteskeeme. Riigisaladusse ei saa suhtuda kergelt ning KGBst jäänud sidemeid ei maksa alahinnata. See ilus roosamanna pealkirjaga "Unustage minevik!" on ohtlik. Tegelikkus näitab seda, et mida otsustavamalt on varem kommunistlikku süsteemi kuulunud riigid minevikule hinnangu andnud, teinud kättesaadavaks arhiivid ja võtnud eelmisse luuresüsteemi kuulunud isikuilt võimaluse täita võtmerolle uues ühiskonnas, seda edukamad on nad nüüd.

Meenutan, et 2001. ja 2002. aastal, kui riigikogu tegeles kommunistliku okupatsioonirežiimi kuritegudele hinnangu andmisega, leidus palju neid, kes pidasid seda tarbetuks minevikus sorkimiseks, millest pole vähimatki praktilist kasu. Nüüd, kui Venemaa kommunismi kuritegusid aktiivselt eitab ning toimub stalinismi avalik õigustamine, on kommunismi kuritegude hukkamõistmisest saanud ühtäkki väga praktiline küsimus. Niisamuti on riigisaladuse kaitse ja sinna juurde käiv tõhus julgeolekukontroll väga praktilised küsimused.

Aga KGB võrgustiku mittetundmine on meie puhtpraktiline ebaõnnestumine - seda ka nüüd, 17 aastat hiljem.

Mida otsustavamalt on varem kommunistlikku süsteemi kuulunud riigid minevikule hinnangu andnud, teinud kättesaadavaks arhiivid ja võtnud eelmisse luuresüsteemi kuulunud isikuilt võimaluse täita võtmerolle uues ühiskonnas, seda edukamad on nad nüüd.

Herman Simmi partii malelaual

2008-09-30

Luuletuse pealkirjaga «Üle malelaua» avaldas aastal 1967 Uno Laht (1924-2008), nõukogude julgeolekuvolinik ja metsavennakütt 1944-1946.

Selle lõpuvärsid ütlevad järgmist: «Ruttan õnnitlema võitjat - / väärt partii!». Kuigi malemängu võib luuramisega võrrelda, ei lõpe ükski luureoperatsioon nõnda nagu mäng Uno Lahe ja Johannes Semperi vahel, vastastikuse õnnitlemise ning käesurumisega. Male sarnaneb luurega õieti vaid ses suhtes, et kummaski tehakse käike mõlemalt poolelt: pole võimalik, et vastane jätab käimata.

Pisut semantikat

Kümme aastat enne Uno Lahte, 1957, valmis väga heal graafikul Richard Kaljol (1914-1978) linoollõige «Maletajad», üks vastastest ta ise. Mida teeb keset partiid kolmas? Loeb lehte ja tahaks nagu kiibitseda. Kiibitseja on see, kes enda arvates tunneb mängu, ent ise mängida ei saa. Kas võib öelda, et neist, kes on alates 22. septembrist hakanud võtma sõna Herman ja Heete Simmi kohta, on enamik kiibitsejad? Võib, kuid see pole rõõmus ütlemine. Ei ole usutav, et eesti rahva keskel oleks nii palju luuramise asjatundjaid, kes, unustades kõik, võtavad korraga agaralt sõna nagu töölised ametühingu koosolekul.

Eeluurimine lõpetatud, süüdistusmaterjal koos, otsus teada. Kärts ja põmm!

Oskamata arvatagi, kui paljudel Eesti elanikest on olnud kokkupuuteid eri luuretega, ükskõik siis, kas seal teenides või töötades või olles «objekt», olen küll seda meelt, et professionaalne luuraja on võimalikult vait ega kommenteeri internetis vähimatki. Need, kes praegu suud ja klaviatuuri pruugivad, on enamalt jaolt asjaarmastajad. Mõni neist sarnaneb väga niisuguste inimestega 1940.-1950. aastate vahetusel, kes tookord teadsid äärmiselt täpselt, kes on kursusel näiteks kaitseliitlase tütar ja näitasid avalikult näpuga. Varem polnud Herman Simm enam meeleski, nüüd korraga on vaieldamatu, mis ta tudengina tegi.

Täitsa selge, et rahvuslik ühiskond ei tohi jääda riigireetmise korral sõnatuks. Aga kes meist laulva revolutsiooni aegu, kakskümmend aastat tagasi, teadis, mismoodi käib tulevase uue Eesti Vabariigi reetmine ja kes meie hulgas on äraandja? Ükski ei öelnud siis, et «ükskord nad annavad selle riigi ära niikuinii!». Praegu on see, riigireetmine, Herman Simmi juhtumi eeluurimise ajaks (kuni pool aastat) fakt. Ühelt poolt kinnitab tõsiasi, et tema jälitamine oli põhjendatud, ent ei lekkinud, uurijate professionaalsust. Herman Simmi ei tabatud teolt, vaid tegude tagajärjel.

Teisalt pidi ta ise sellest, et mäng on läbi, saama aru märksa varem kui alles laupäeval, kui ta koos abikaasaga arestimajja viidi. Kuidas «pidi»? Herman Simm oli riigisaladuse kui sellise kaitsmise eest vastutav ametnik juba enne Eesti Vabariigi vastuvõtmist NATOsse ja tõepoolest - kõik Eesti riigi saladused NATOsse ei puutu. Kus on vahe, seda tavakodanik ei tea ja mõnikord see ongi vaieldav. Aga kui sinu igapäevaseks tööks, n-ö leivateenistuseks, on riigisaladuse kaitse ja õieti ka kogu vastava mehhanismi konstrueerimine, siis sa ei saa seda tööd enam teha, kui sa ise enam kõige juurde ei pääse. Näikse nii, et Herman Simmi juurdepääsu igasuguseid saladusi sisaldavate materjalide juurde hakati piirama alates aastast 2006, siis, kui temapoolne eeltöö Eesti astumisel NATOsse oli juba tehtud. Nn ohutuluke oleks pidanud tal tööle hakkama juba aastal 2005.

Professionaal sillal

Kas see, et Herman Simm ohutulukest ei märganud, oli näpukas? Ei, sest keegi pole teda NATO asjaajamises välja õpetanudki nõnda, nagu see oleks loomulik - 5 aastat eriala ja vähemalt 10 aastat tuima tööd ning pidevat täiendamist. Võib-olla ma olen ülekohtune, kuid aastal 2000 oli vaja lolli, kes teeks mõne aastaga ära selle töö, milleks teistel riikidel kulus kümneid aastaid. NATO julgeoleku mõttes oli Herman Simm vastutulelik entusiast, kellele anti võim, mis ei saa olla magus nagu oivaline tort. Olnuks ta professionaal, oleks ta tööst loobunud, sest tema ametikoha juures tähendas see töö suhtlemist ka NATO ja Venemaa vahel.

Pole mingit põhjust hakata midagi välja vabandama. Lihtsalt üks on NATO ning teine tema liikmesriikide bilateraalsed suhted Venemaaga. NATO saladused ei ole riigisaladus samas mõttes, nagu näiteks Inglise kuninganna abikaasa, Edinburgh'i hertsogi prints Philipi tervislik seisund või Soome Vabariigi kauaaegse presidendi Urho K. Kekkoneni viimased eluaastad.

Eesti on oma asukoha poolest sild Venemaa ja meist läänepoolsema NATO vahel. Iga sillavalvur peab tundma ka olukorda teisel kaldal. Esimese nädala keskel on meile pähe määritud kõike seda, mida võis Herman Simm teha Eestis, ent mida sai teine pool tema kaudu teada, see on veel kõik teki all. Samas on selge, et niisuguseid asju ei tehta ealeski üksi. Kuni kohtuprotsess pole alanud, jääb tunnistajate ring lahtiseks.

Pärast kõike

Olen näinud meest, kes sai aastal 1962 karistuseks 25 aastat ja tuli pärast äraistumist naise juurde tagasi. Abikaasa ootas teda vapralt. Süüdi mõisteti mees seepärast, et vististi aastal 1943 oli ta tapnud nõukogude sõjavangi, kes läks kallale tema abikaasale. Mehe sõber aitas vangi matta, kuid hiljem leidus kaebaja ning mõlemad mõisteti süüdi kui kaasosalised. Mehe sõber suri vist juba eeluurimise ajal.

Vabanemise järel võis mees olla ligi 70. Ta käis poes, ent elu oli tühi, sest enamikku sellest polnud olnudki. Kui Herman Simm saab 15 aastat ja otsust ei muudeta, on ta vabanemisel Kreutzwaldi mõttes rauk. Pole minu asi otsida kergendavaid asjaolusid ja lollus seda teatavasti polegi, kuid kas näiteks need, kes praegu jutustavad Herman Simmist tudengina, annavad endale aru, et kuigi Herman Simmilt võib tema teenetemärgid ära võtta, ei saa keegi keelata tal tulla oma kursuse kokkutulekule, kui ta jälle vaba inimene on. Nikolai Trankmann oli Eesti Vabariigi äraandja. Tema väimees Jüri Järvet armastatud näitleja.

«Vae mõttekilde,» kirjutas niisuguste küsimuste kohta Artur Alliksaar.

Intervjuu: Velliste: ootasin hirmuga, millal KGB lajatab

2008-08-19

Kakskümmend aastat tagasi oli Trivimi Velliste esimene, kes julges avalikult rääkida Eesti iseseisvumisest. Lauluväljakul kuulas teda 300 000 osavõtjat.

•• Kas olete nõus Eesti iseseisvuse eest surema?

Olen sellele palju mõelnud. Ka kahekümne aasta eest, mil KGB mind paar korda tõsiselt hirmutas. On olukordi, kus ei jää aega mõtlemiseks, tuleb tegutseda välgukiirusel, usaldades vaistu. Ja iga samm kasvab välja eelmisest.

•• Millega see KGB siis hirmutas?

Muinsuskaitse seltsi asutajana 1987. aastal käisin kihelkonniti rahvamajades kihutuskoosolekuid pidamas. Ühel pimedal ja sumedal augustiööl, umbes sarnasel nagu praegu, tulin koju. Olin külades korduvalt rääkinud Eesti iseolemisest, nii et mõnigi taat arvas, et see mees siit küll enam koju ei jõua...

Tookord aga nägin - mu kodumaja juurde on pargitud auto, sees neli tursket meest. Üks tuleb välja, süütab demonstratiivselt suitsu ja jääb ukse juurde ootama. Mõtlesin, kas minema joosta. Aga nii näidanuks ma oma nõrkust. Astusin siis ukse poole ja iga samm tundus igavikupikkune. Mõtlesin, et millal mulle lajatatakse. Vajutasin ukselingile... ja hoopi ei tulnudki. Mind lihtsalt hirmutati. Nädal hiljem kordus sama, kui läksin sõbra juurde. Ju püüti märku anda, et räägin liiga palju. Aga maha lüüa mind ei saanud, oli ju perestroika aeg ja minusuguse mehe mahalöömine oleks läinud suure kella külge.

Samamoodi nagu KGB mehed olid kimbatuses ega teadnud, kui kaugele me läheme, olime ka meie kimbatuses ega teadnud, kui kaugele võime minna, ilma et meid takistataks.

•• 1988. aasta 11. septembril oli lauluväljaku rahvakogunemisel "Eestimaa laul" koos ligi 300 000 inimest. Just seal ütlesite esmakordselt välja selle, mis oli ammu paljudel südames, aga millest kõva häälega ei räägitud. Nimelt - Eesti iseseisvus tuleb taastada. Kas see oli spontaanne või ettekavatsetud samm?

Umbes nädal enne üritust tuli Edgar Savisaar mulle külla ja kutsus sinna kõnelema. Vastasin sekundi murdosa jooksul "jah, olen nõus". Osa kõnet oli paberil, osa tuli peast. Ja kui Savisaar ning Rahvarinne püüdsid saavutada Eestile N. Liidu tingimustes suuremat vabadust, siis tuligi minul rõhutada seda, mida olin Ameerika Häälest läbi aastate kuulnud Ernst Jaaksoni suust. Nimelt - Eesti on okupeeritud riik ja meie iseseisvus tuleb taastada.

•• See oli vaieldamatult "Eestimaa laulu" kõige emotsionaalsem, teravam ja võimsam kõne. Aga tollastes oludes ehk liiga julge, sest kohe järgnes ka kriitika.

Mõned kommentaarid olid ikka väga räiged, ka tuntud avaliku elu tegelaste poolt.

•• Kas kardeti, et Velliste vihastas Vene karu välja?

Arvati, et kutsun nüüd tankid välja. Ütlesin selle peale, et Vene tankid on juba nelikümmend aastat Tallinnas olnud... Aga samas tuli isegi aastaid hiljem vanematelt maameestelt vastukajasid, et nüüd, kui Eesti iseseisvus on kõnes välja öeldud, võib rahulikult ära surra.

•• Ja teie kõne avalause "Vene karu on olnud Euroopa mesipuude rüüstaja" kõlab Gruusia sündmuste taustal tänagi väga aktuaalselt. Aga kas öölaulupeole lähete?

Jah, aga ilma mingi rollita, olen seal lihtsalt rahva hulgas.

•• Öölaulupeo nimi on "Märkamisaeg", aga olen tähele pannud, et me ei taha isegi riigi sünnipäeval märgata kõiki neid, kes Eestis elavad. Näiteks pole mingit mitte-eestlastele suunatud öölaulupeo reklaamikampaaniat.

Kunstlikult seda teha ei saa. Kui neid huvitab, siis nad tulevad ise.

•• Mõeldes Gruusia sündmustele, tundub siiski, et peaksime oma muulasi enam märkama.

Nendega tuleb tegelda, aga väikeste sammudega, nagu meie tegime minevikus. Integratsioon on ääretult vaevaline ja aeglane protsess, mida ei saa forsseerida.

•• Kas Gruusia sündmuste järel on Eesti iseseisvus täna tugevam või nõrgem kui eile?

Venemaa on oma imperialistlikus poliitikas kaugemale liikunud. Ja kuna Venemaa võib sarnaseid samme ka mujal korrata, on Eesti julgeolek enam ohus. Aga hea, et meie hulgas on aina enam inimesi, kes mõistavad: meie julgeolek on ohus. Alates koolinoortest ja lõpetades peaministriga. Aina enam mõistetakse - riigikaitset tuleb võtta väga tõsiselt, alates riigikaitseõpetusest koolis ja arusaamast, et iga väikefirma juht, nagu omal ajal iga taluperemees, peaks kuuluma kaitseliitu. Ja riigikaitse tõsiselt võtmine muudab meid ka liitlaste silmis tõsiselt võetavamaks partneriks.

•• Mis on suurim viga, mida Eesti on viimase kahekümne aasta jooksul teinud?

Meie ühiskond on liiga pragmaatiline, vähe kohtab heas mõttes idealismi, eetilisi põhi-mõtteid, isamaalist kasvatust. Ühiseid arusaamu ja aateid, mis liidab. Oleme arvanud, et kui elatustase kasvab, siis on kõik mured murtud. Aga raha järgi joostes oleme nagu liivaterad, mille iga tuul võib laiali puhuda. Peaksime olema tugev nagu mört, mis kivisid liidab. Kui ehitad võimsat katedraali, ei saa kivide vahele liiva poetada, sest see vajub laiali. Et kivid püsiksid, on vaja tugevat mörti. Ja siis ei lükka seda katedraali ümber mitte ükski torm.

Legendaarne muinsuskaitsemees

•• Riigikogu liige Trivimi Velliste on Eesti muinsuskaitse seltsi asutaja. Selts, kuhu kaheksakümnendate lõpul kuulus üle 10 000 liikme, tõi esimesena välja sinimustvalge lipu ja nõudis eesti keelele riigikeele staatust.

•• Muinsuskaitseliikumisest poliitikasse suundunud Velliste oli kodanike komiteede loomise initsiaator. On olnud Põhiseaduse Assamblee liige, välisminister ja Eesti alaline esindaja ÜRO-s. Erakondlikult IRL-i liige.

•• Trivimi Velliste "Eestimaa laulul" peetud kõne enim tsiteeritud lõik on järgmine: "Ja ma küsin veel elus olevatelt stalinistidelt: kus on Konstantin Pätsi haud? Kus on Jaan Tõnissoni haud? Kus on kindral Laidoneri haud? Me tahame viia sinna lilli!"

R. S.

Hirm tondi ees

2008-06-10

Loed Eesti Päevalehest (5. juunil) Kärt Anvelti ja Raimo Poomi artiklit "Pihl sillutab teed peaministri toolile" - ega hakka haigutama. "Saada sõbrale," lisab arvuti. Loe, aga ära kirjuta: " Siseminister Jüri Pihl loob iseenda alluvusse klassikalist võimuvertikaali, mis koondab ühe tippjuhi alla täielikku riigisisest sunnimasinat koos selle toimimiseks vajaliku absoluutse infovaldamisega." Lühidalt öeldes - kas kohalik Putin või ajalooline Pinochet.

Probleem algab sootuks mujalt: kes on järgmine peaminister. Rahulolematus Andrus Ansipiga on küllalt suur ka valitseva koalitsiooni sees, isegi Reformierakonnas endas, kuid kuni pole uue poisslapse käsuks otsustatud, ei maksa nurin midagi. Ja seda poisslast ei ole, sest peaministri lipsunõela - portfelliga valitsuse juht ei käi - andmine teise erakonna kätte koalitsiooni muutmata tähendab ministrite vähemasti osalist teisaldamist. See on võimalik, ent eeldab, et Reformierakonna sees on Andrus Ansip juba reedetud. On põhjusi, miks teda on väga raske toetada. Küsimus pole selles, nagu räägiks ta liiga palju. Oluline on, et ta on ammendanud niisuguse väljendi nagu "päris kindlasti". Juhan Smuuli "Muhu monolooge" parafraseerides: kui keegi nii väidab, siis peab tema usk selle köha pealt äärmiselt kõvasti kõikuma. Ning populistid kõiguvadki. Mitte nagu alandlikud, vaid nagu ülbed teenrid. Andrus Ansip peaks jätkamiseks aastani 2011 olema all väga tugev vundament. Tal ei ole aga rohkemat kui vaikiv kokkulepe, et praegused koalitsioonipartnerid teda ei kõiguta.

Populism on alati libe tee, sest tema inerts ei lange kunagi kokku majanduse kärmusega. Viimane kinnitab, et inimestele ehk meile on lubatud rahakotist enamat. Populism laiutab sel puhul käsi. Kann käsi nõuab samas olukorras Rahakotisuu sulgemist. Ühelt poolt oleviku Eesti ootab niisugust karmi kätt, teiselt poolt kardab seda. latsioonid käe peremehe üle ja hetkel on jõutud Jüri Pihlini. Kauaaegse politseinikuni, kellele omistatakse omadusi, teda ennast tundmata. Jüri Pihl ei loo mingit vertikaali, sest see tähendaks kogu siseministeeriumi valitsemisala sõjaväestamist. Kui see pole olnud võimalik Eesti kaitseväes, mismoodi see saaks toimuda siis rahuaegses siseministeeriumis - välja arvatud muidugi variant, et kõik on alandlikult nõus

Jah, mul on isiklik kogemus. Aastatel 2002-2003 oli korduvalt jutuks, kas Kaitsepolitseiameti peadirektor võib oma köhal töötada ka kauem kui kaks järjestikust perioodi. Jüri Pihli seisukoht oli toona, et kümne aasta doktriini korral jääb lahendamata küsimus, mida teha noorelt edutatud mehega, kellele kõrgemat kotita pakkuda ei ole (mõneti kindralleitnant Johannes Kerdi juhtum). Mina olin jäik: 10 aastat ja kõik. Rektorina pidas, ehkki kõhklemisi, sellest kinni praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo, aga näiteks Patendiameti peadirektorile Matti Pätsile see ei ole siduv. Tookord jäi peale, et kümne aasta doktriin jääb paika, kuid küsimus ise on lahendamata ka täna. Võin öelda sellegipoolest: tingimusel, et vastuargumendid on raudsed, annavad järele nii Pihl kui ka Aaviksoo, keda mõlemat on kategoorilises autokraatias ka süüdistatud. Mõnikord on niisugused süüdistajad mitte teisitimõtlejad, vaid lakeid.

Probleem - aga kus? "Naiivne advokaat on üpris harva esinev nähtus," kirjutas Dumas. Lauset, et naiivne politseinik on natuke naeruväärt, romaaniklassikas pole. On, nagu oodataks olevikus korda looma politseinikku, kelle võim maksaks, kuid kes siiski oleks juhm. Tahetakse võmmi, kellest suli oleks üle.

See on enesepettus. Meil tuleb anda enesele aru, et pärituul on tujukam kui nn lausliberalism. Tark peremees hoolitseb alati selle eest, et kapteneid oleks mitu. Me läheme aga hoopiski rappa, kui teeme Jüri Pihlist lihtsalt ohtliku kolumatsi. Järgmine samm samas suunas oleks lasta laev üldse alt ära.

„Integratsioon ei ole läbi kukkunud,“ arvab kaitseminister

2008-05-29

Teisipäeval külastas Rapla maakonda kaitseminister Jaak Aaviksoo. Nädalise toimetuses rääkis ta avameelselt riigikaitsest, integratsioonist, haldusreformist ja majandusest. Kaks viimast teemat väärivad eraldi käsitlemist.

Kaitseminister andis Rapla maakonnas riigikaitselisi loenguid Kohila ja Järvakandi gümnaasiumis ning Rapla ühisgümnaasiumis. Rapla maakond on üks viimaseid, mida minister riigikaitseliste loengute ja vestluste sarjas külastas. See võimaldas tal esialgseid kokkuvõtteid teha: „Kui koolidest rääkida, siis tuleb tunnistada, et õhustikud on üsna erinevad. On väga avatud ja entusiastlikke koole, aga Ida-Virumaal kogesin ühes kohas ka tuntavat vaenulikust." Tema hinnangul on noorte huvi riigikaitse vastu tajutav, aga üldise kaitsetahte kasvatamiseks on Eestis veel üsna palju teha.

Analüüsides julgeolekuküsimusi kinnitas Aaviksoo taas, et otsus pronkssõdur teisaldada oli provokatsioone arvestades paratamatu ning seda ei olnud võimalik edasi lükata. „See ei tähenda muidugi, et kõik otsused, mis langetati, olid kõige õigemad ja paremad." Tema hinnangul on ka Eesti ajakirjanduses levinud käsitlus, nagu oleksid rahutused puhkenud pronkssõduri äraviimise tagajärjel, vastutustundetu ja muretsemapanev põhjuse ja tagajärje segiajamine.

Kaitseminister ei nõustunud arvamusega, nagu tähendaksid pronksiööd, et integratsioon Eestis on läbi kukkunud. „Me lihtsalt saime aru, et Eesti Vabariigis on jõude ja huvisid, kellega me ei saagi integreeruda, sest meil on põhimõtteliselt erinevad seisukohad. Ja nendes põhimõtetes ei peaks Eesti Vabariik kompromisse tegema. Ei mingit integratsiooni põhimõtetega, mis eitavad Eesti Vabariigi okupatsiooni ja kuritegusid eesti rahva vastu - see ei ole mõeldav."

"Integratsioon ei saagi aset leida ühe põlvkonna jooksul," oli minister realist. „Meil pruugib vaadata rahvustevahelisi pingeid ja nende lahendamise edukust või edutust näiteks Prantsusmaal. Seal puhkenud etnilised rahutused ja nendest tingitud vägivald on kümneid kordi suurem kui Eestis. Seega ei tasuks meil kogu aeg korrata, et Eesti Vabariik on kohutavalt süüdi selles, et ei ole suutnud viieteistkümne aastaga lahendada kõiki etnilisi probleeme, mille pärandas meile nõukogude võim ja meie keeruline ajalugu."

Arutledes Eesti-Vene suhete ja Venemaal aset leidva üle märkis Aaviksoo: "On selge, et koos Putiniga naasis Kremlisse oluline osa sellest imperiaalsest mõtlemisest, mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega sealt kadus.

Venemaa püüab oma rahvuslikku väärikust taastada ja teeb seda niisugusel moel, mis ei ärrita mitte ainult meid siin Baltikumis ja ümber endise N. Liidu, vaid ka kaugemal. Tuleb tunnistada, et Venemaal toimuvat jälgivad kasvava murelikkusega kõik Euroopa ja NATO riigid."

Lõpetuseks ütles kaitseminister: „Ükskõik kui keerulised või rasked ei oleks probleemid, mis meie ette kerkivad, tuleks siiski väga kõrgelt hinnata oma riiki ja seda vabadust, mis selle riigiga kaasas on käinud, ning näha ka neid, kes selle vabaduse eest seisavad, kas siis kaitseväelaste või kaitseliitlastena.

Ja vahest oleme järgmiste valimiste aegu selle võrra targemad, et tõstame raha teema esikohalt ning paneme sinna asemele Eesti ühtse ning tasakaalustatud arengu ja suurema teineteise mõistmise. Võib-olla edeneb selle kaudu Eestis ka majanduslik elu paremini."

Turismitalude tuleohutus – fantaasia või karm reaalsus?

2008-05-29

Enamik turismitalusid on tuldkartvates hoonetes.

Eesti turismitalude probleemid tuleohutusnõuete täitmisel algavad sellest, et need on omal ajal ehitatud näiteks elu- või majapidamishooneteks, mitte majutusteenuse pakkumiseks. Seega vastavad need kunagi kehtinud elu-, kõrval- või majandushoonete nõuetele, mitte aga majutusasutustele esitatavatele nõuetele.

Pahatihti on riikliku tuleohutusjärelevalve käigus selgunud ka tõsiasi, et ehitustegevus või renoveerimine on toimunud ebaseaduslikult, s.t kehtestatud korras heaks kiidetud ehitusprojekti eirates või on ehitatud hoopis ilma projektita.

Külastaja eeldab ohutust

Näiteid, kus laudast on ehitatud turismitalu või külalistemaja, milles puuduvad elementaarsed evakuatsiooniväljapääsud, ei tule kaugelt otsida. Nüüd ollakse kimpus, et nõuete täitmine käib üle jõu. Need probleemid võinuks olemata olla, kui majutusettevõtlusega või ehitustegevusega alustades oleks ehituslikud tuleohutusnõuded rahulikult üle vaadatud ja võimalikud variandid läbi arutatud.

Lisaks päästeasutuse poolsele riiklikule tuleohutusjärelevalvele, kelle ülesandeks on kontrollida just tuleohutusega seonduvate nõuete täitmist, lasub õige ehitustegevuse kontrolli kohustus ka kohalikul omavalitsusel. Enamikus probleemsetes majutusasutustes on aga kohalikust omavalitsusest mööda mindud.

Olgu meeldetuletuseks öeldud, et kohalik omavalitsus väljastab ehitustegevuseks ehitusloa, ümberehitusteks vähemalt kirjaliku nõusoleku. Selleks tuleb taotlejal esitada ehitusprojekt või vähemalt teostusjoonised koos päästeasutuse heakskiiduga.

Ehitamise lõppedes väljastab omavalitsus ehitisele kasutusloa, millega tõendatakse, et ehitatud on vastavalt projektile ja ehitist hakatakse kasutama eesmärgipäraselt.

Seega tuleohutusnõuetega vastavusse viimine algab juba projekteerimisfaasis. Kui sellest on õigel ajal mööda vaadatud, on hiljem probleemid kerged tulema. Teisalt, kui riik on majutusasutustele kehtestanud ohutusnõuded, siis on riigil kohustus ka nende täitmist kontrollida.

Turismitalu külastaja peab olema kindel, et saabub ohutusse kohta. Riiklik tuleohutusjärelevalve peabki selle kindlustunde andma. Paraku ei ole igal külastajal alati võimalik veenduda enne teenuse ostmist, mille hulka kuulub ka ohutus, selle kvaliteedis. Tuleohutusnõuete eesmärk on ennekõike inimeste elu kaitsmine, mitte majutusettevõtjale põhjendamatult suurte kulutuste põhjustamine.

Enamik Eesti kuni 30kohalistest majutusasutustest on tuldkartvat tüüpi hoonetes (TP3) ning ei ole algselt ehitatud majutusteenuse pakkumiseks.

Sellest tulenevalt on seda tüüpi majutushoonete peamisi probleeme seotud õigeaegse ja ohutu evakuatsiooni tagamisega, milleks on aga kehtestatud mitmeid nõuded. Ja ikka selleks, et säästa inimelusid võimaliku tuleõnnetuse korral.

Nõuded on põhjendatud

Tulekahju tekkides satuvad inimesed kergesti paanikasse ning vajavad ohutusse kohta pääsemiseks juhiseid. Samuti ei jälgi nad hoonest väljudes, kas uksed enda järel said suletud või mitte. See on aga väga oluline, sellega takistatakse tule ja suitsu levikut hoones.

Seetõttu kehtibki nõue tuletõkkeuste paigaldamiseks, mis oleks ühtlasi varustatud sulguriga, et uks ei oleks fikseeritav lahtises asendis ja uks sulguks automaatselt. Majutustubade jaoks ette nähtud uksed tulepüsivusajaga 15 minutit ei pea olema suured metallist monstrumid, üldjuhul on need hoopis puidust ning erisuguste viimistluste ja värvitoonidega, et sobitada need hoone sisekujundusse.

Lisaks aitavad õigeaegset ja ohutut evakuatsiooni tagada tulekahjusignalisatsioon, evakuatsioonivalgustus ja vajadusel õiged põrandakatte valikud evakuatsiooniteel.

See, et majutusasutustele esitatavad tuleohutusnõuded on liiga karmid ja nõuavad suuri väljaminekuid, võib esialgu tunduda tõesti ülekohtusena. Kuid kui arvesse võtta, et majutusasutuse omanikul lasub vastutus kaotatud inimelude eest tuleõnnetuse korral, mil selgub, et tuleohutusnõuded olid täitmata, siis kahjud on kordades ja kordades suuremad kui väljaminekud nõuete täitmiseks.

Eestis on viimase seitsme aasta jooksul majutusasutustes juhtunud 227 väiksemat või suuremat tulekahju. Paraku ei peeta tuleõnnetuse juhtumist eriti tõenäoliseks, kuid seda valusamalt võib see meid ühel hetkel tabada. Ükski ettevaatusabinõu ei saa olla liiga range, kui tegemist on eludega.

KEN-MARTI VAHER: kuidas politsei tööd mõõta?

2008-02-21

Riik ei saa loota, et järgmistel aastatel halbu asju ei juhtu - nii tuleb arvestada, et ka tulevikus pannakse toime kuritegusid ja õigusrikkumisi, süttib maju ning inimesed jäävad haigeks.

Emotsionaalselt võõristavaid näiteid võib tuua paljudest avaliku sektori valdkondadest. Näiteks kavandatakse liiklusohutust hukkunute ja vigastatute arvu järgi, AIDSi-vastast võitlust nakatanute arvu järgi, päästeameti tegevust tulekahjude järgi, kiirabi tegevust haigusjuhtumite järgi jne.

Kas keegi mõtleb selle juures, et vastutav asutus neid õnnetusi soovib ja plaani mittetäitmise ohus neid ise juurde hakkab tekitama?!? Hollandis, Soomes või Inglismaal ei saadaks isegi aru selliselt püstitatud küsimusest.

Arenenud demokraatiates kasutab riik maksumaksja raha säästlikult, eesmärgipäraselt ja tulemuslikult. Seega on mõõdetavate eesmärkide seadmine ja ressurside võimalikult täpne kavandamine euroopalikus õigusriigis ainumõeldav hoiak. Just selleks et oleks võimalik hinnata, kuidas valitsus või ametiasutused oma ülesannetega hakkama saavad. Seega tuleb ka kavandada vahendeid politsei, prokuratuuri ja teiste kriminaalasutuste jaoks.

Loomulikult on eesmärkide seadmise eelduseks asjatundlikkus ja terve mõistus. Näiteks võib narkopolitsei tegevust mõõta äravõetud narkokoguste, pokripistetud tänavakaubitsejate või hoopis tõendatud raskete narkokaubitsemise juhtumite järgi. On selge, et viimasena mainitu näitab kõige rohkem politsei võimekusest ja selle järgi saame ka hinnata, kui palju on politsei aidanud kaasa narkokuritegevuse vähendamisele.

Ka liikluspolitseile eesmärkide seadmisel ei saa need eesmärgid muutuda asjaks iseeneses. Nende nutikas seadmine aitaks kasutada alati nappivat ressurssi selliselt, et maksimaalsel määral vähendatakse inimkahjusid ja suurendataks liiklusohutust.

KEN-MARTI VAHER: kapo ja prokuratuur ei leki

2008-02-14

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri hinnangul ei ole kaitsepolitsei ja prokuratuur kriminaalasjade kohta meediasse infot lekitanud.

Eeluurimise lõpetamisega saavad lõpu ka mitmed spekulatsioonid, mida teatud huvides on avalikkusse üritatud paisata. On ju väidetud, et sarnaselt Keila-Joa suvilaskandaaliga ei jõua maadevahetustehingute uurimine kaugele, kohtusse seda ei esitata ja noored uurijad ning prokurörid ei suuda sellest suurskeemist läbi närida.

Kapo ja prokuratuur on aga näidanud vastupidist. Riigi võimekus astumaks vastu ka organiseeritud korruptsioonile on alates 2003. aastast oluliselt tõusnud ja antud juhul on tegemist esimese suure juhtumiga, millele on vastu astutud. Ja seda on tehtud tegelikult lühikese ajaga, võrreldes mitmete arenenud riikidega, kus sarnaste asjade kohtussejõudmine võtab tihti hulga rohkem aega.

Muidugi on kogu kohtueelset uurimist saatnud kõrgepalgaliste kaitsemeeskondade taktika, mille kohaselt tahetakse näidata, et riik justkui lekib ja tahab "kohut mõista" avalikkuse ees juba enne kohtuprotsessi algust. Märgid aga näitavad, et kui infot on kuskilt meediasse jõudnud, siis on see saanud alguse just kahtlustavate ridadest.

Kommentaar on kirjutatud artiklile "Maadevahetustehingute eeluurimine on lõpetatud".

Riik tähendab tema kodanikku

2007-06-02

Vähimagi huvi korral on meil võimalus kaasa aidata, mõjutada või muuta otsustusi, neis osaleda, arvab Tiina Oraste.

Aprillisündmused jahmatasid ja šokeerisid ühiskonda. Hinnanguid on antud seinast seina. Tallinnas, Ida-Virumaal ja Moskva Eesti saatkonna juures juhtunu raputas meid kõiki ja pani mõtlema ajaloole, eestlusele, emakeelele, kodanikuks olemisele, vastutusele.

Ärkasime justkui talveunest. Tundsime end kodanikena, kellel on õigus ja kohustus midagi öelda ja arvata.

Vastutame koos saadikuga

Paljud jõudsid arvamustest ka tegudeni. Hakkajamad naised ja mehed registreerisid end abipolitseinikuks, et vajadusel olla abiks ja toeks turvalisuse tagamisel.

Põhjused, miks selline otsus tehti, olid kindlasti erinevad, kuid neid inimesi seob vastutustunne Eesti eest!

Kodanikuna peame iseenesestmõistetavaks, et riik hoolib ja kaitseb meid, loob turvatunde. Kui miskit on viltu, siis hakkame süüdlasi otsima. Kõige lihtsam on see ajada riigi kaela.

Mõtleme siis valitsust, riigikogu, kohalikku omavalitsust, politseid, päästetöötajaid, kiirabi, midagi muud. Kuid kas oskame näha end kodanikuna mõistes «riik»? Tundub kuidagi kauge ja kõrge, meist väljaspool asuv.

Kodanik tahab õigustatult teada, miks sünnivad ühed või teised poliitilised otsused, et neid siis hinnata. Hindamiskriteeriumiks võtame kas positsiooni, heaolu tõusu või languse lähtuvalt iseendast. Kaugeleulatuvamaid hinnanguid on raskem teha, sest need pole veel käega katsutavad. Kodanikuna oleme valinud oma esindaja nii kohalikule kui ka riigi tasandile, kus tehakse meile lähemaid või kaugemaid otsuseid.

Usaldame oma kodulinna, -valla ja riigi edasise käekäigu rühma inimeste tehtud valikute võimusse. Kuid kas oleme mõelnud, et koos oma häälega ei saa me ära anda vastutust?

Kaudselt vastutame kogu valitsemisaja koos oma saadikuga. Oli ju valik minu enda tehtud, seega saab see olla parimatest parim.

Öeldakse, et ükski otsus ei sünni üleöö (kuigi pronkssõduri teisaldamine näitab vastupidist, aga erand kinnitab reeglit), seega on meil vähimagi huvi korral võimalus kaasa aidata, mõjutada või muuta otsustusi, osaleda neis.

Riik ja tema kodanik on üks. Kui kodanikul läheb hästi, läheb ka riigil hästi. Kui kodanikul läheb halvasti, peaks mõtlema, miks see nii on.

Kas kodanikuna olen teinud endast vähemalt vähimagi, mida suudan, et riigil koos minuga läheks paremini? Kas pean kinni reeglitest ja eeskirjadest, et mitte häirida ja seada ohtlikesse olukordadesse kaaskodanikke? Kas austan ja hoolin endast vanemaid ja nõrgemaid? Kas leian aega lähedasi inimesi kuulata ja mõista? Kas loobun vihkamisest ja õelusest?

Kas kasvatan oma lapse juba maast madalast olema aus, tähelepanelik ja hooliv nii iseenda kui teiste vastu? Kas hoolin elukeskkonnast, et ka tulevastel põlved saaksid osa meie kaunist loodusest?

Vastuseid otsima ei pea kaugelt, sirvime kas või paari kuu jagu oma maakonna ajalehe Järva Teataja artikleid ja kommentaare.

Mõelgem ka pisiasjadele

Vastutus algab pisiasjadest. See on nii loomulik ja tihti me neile pisiasjadele ei mõtle. Igapäevaelu ja toimetamised lähevadki ju selles suunas, mida vastutus- ja kohusetunne meile kuklas peale suruvad.

Aga kui kaugele ulatub vastutustunde piir, millal leiame, et minusse see enam ei puutu? See kaugus on kõigil erinev, sellest tulenevalt ka arusaamad.

Pronksööd jäävad kevadesse, aga teema niipea ei vaibu. Küsimused vajavad vastuseid. Kaugel pole aeg, kui suur suvi on käes. Seda ootavad kõik, nii lapsed kui täiskasvanud, oodatud koolivaheaeg ja puhkus algamas.

Vabadus! Pole liialt kohustusi, saab vabamalt end tunda ja aeg-ajalt lihtsalt olla. Tunda rõõmu päikesepaistelisest ilmas, valgetest öödest, käia suurematel või väiksematel üritustel.

Kõige selle kauni aja nautimisel ärgem siis hajutagem tähelepanu ja unustagem ennast, sest muidu võib ühel hetkel vastutustundetu käitumine ja suhtumine bumerangina tabada valusalt meid endid, lähedasi või kogu ühiskonda.

Algallikas:

Järva Teataja 02.06.2007