Poliitikute ajaveebid

Tasakaalupunkt soovide ja reaalsuse vahel

2012-01-03

Riigikogu võttis järgmise aasta riigieelarve vastu vastandlikul ajal, sest kui ühelt poolt on meie majanduses läinud tänavu asjad üldjoontes ülesmäge, siis tulevikku nähakse Euroopas ja maailmas üldiselt tumedates värvides.

Loodame alati paremat, kuid valmis tuleb olla ka tagasilöökideks. Kulutusi planeerides ei tohi riik olla liiga pessimistlik, kuid viimase aja edust ei või lasta end ka pimestada nii, nagu juhtus 2009. aasta eelarvega. Kõige tähtsam on leida tasakaal ilusate soovide ning rahakotis valitseva reaalsuse vahel. Minu meelest on see saavutatud.

Kõige hullem on lubaduste murdmine ehk see, kui eelarveaasta kestel tuleb varasemate valearvestuste tõttu hakata suuri kärpeid tegema. Planeerimatud kärped põhjustavad inimestele rohkem raskusi kui planeeritud koondamine.

Usutavasti ei tule Riigikogul järgmisel aastal eelarvet vähendama hakata. Omalt poolt oleme teinud kõik võimaliku ehk hoidunud kaheldavatest kulutustest ning prognoosinud tulusid konservatiivselt. Samas tuleb teadvustada, et üle-euroopaliste rahanduslike vapustuste ees oleme me suhteliselt kaitsetud. Aga tonte ei maksa ka seinale maalida ja lähtuda tuleb sellest, mis meil on.

Mis meil siis on? Rõõmu teeb see, et järgmise aasta riigieelarves on erinevate ridade peal kokku 1,2 miljardit eurot, mis kulutatakse investeeringuteks. See on väga suur summa, mis aitab meil luua või säilitada töökohti. Hinnanguliselt võimaldab nii suure summa investeerimine luua umbes 20 000 töökohta.

Riigi investeeringud aitavad inimestel saada tööd kodukohas või selle lähedal ning ehk leiavad vähemalt osadki välismaale tööle siirdunud Eestimaa mehed ja naised taas tee kodumaale.

Paraneb kohalike teede olukord.

Eelarveläbirääkimistel oli minu kui KOV ja regionaalpoliitika toetusrühma esimehe suurim võit omavalitsustele kütuseaktsiisist laekuva rahasumma suurendamine. Teehoiuks eraldatav summa suureneb järgmisel aastal 40 protsenti. Loodame, et tänavune talv on eelmise kahega võrreldes lumevaesem, kuigi on ju teada, et ega talv taeva jää. Siis jätkub valdadel ja linnadel järgmisel aastal rohkem vahendeid sõiduteede tegelikuks remondiks, mitte üksnes lume lükkamiseks.

Väga oluliseks pean järgmisel aastal ees seisvat pensionitõusu ja riigipoolsete sissemaksete taastamist teise pensionisambasse. Kuigi pensionitõus pole suur, on see siiski edasiminek, mitte paigalseis ega - hoidku selle eest - kärpimine. Kõigile on teada meie tänavune kõrge inflatsioonitase, mis on ka pensionäride ostujõudu vähendanud. Sestap on tuleval aastal kasvavad pensionid kümnetele tuhandetele pensionäridele väikeseks leevenduseks.

Mitmetahuline perepoliitika on IRLi jaoks väga oluline

Selle kõrval vajab eraldi äramärkimist IRLi initsiatiivil kehtestatav emapension, mis toob järk-järgult pensionilisa kõigile emadele, kellest paljudest on tänaseks saanud juba vanaemad. Emapensioniga väärtustame emadust, mis ei lõpe lapse saamisega poolteiseaastaseks või ka täisealiseks.

Traditsioonilistel alustel püsiv ning turvalist seljatagust tundev perekond on Eestimaa vankumatu vundament, mille tugevdamiseks kulutatud raha pole asjatult raisatud.

Tugevat perekonda väärtustava poliitika üheks osiseks oli ka tänavu kevadel seadustatud kodualuse maamaksu kaotus, mis hakkab kehtima 2013. aastast.

Hoopis ebapopulaarsem otsus oli kaitsekulude suurendamine järgmise aasta eelarves. Väga kerge on öelda, et miks kulutada lisaraha kaitseväele, kui tuhat muud, tavakodanikule palju hoomatavamat asja tahaks tegemist?! Pealegi on järgmisel aastal Euroopas vaid kolm riiki, kes söandavad kaitsekulusid suurendada. Need on Eesti kõrval Soome ja Rootsi. Mujal Euroopas tõmmatakse sellelt valdkonnalt summasid kokku või säilitatakse praegune tase.

Oma füüsilise kaitse arendamine ei ole raha raiskamine, vaid riigi toimimise loomulik osa. Otsusega kaitsekulutusi tõsta näitab Eesti üles valmisolekut enda eest seista, samuti tõestab riigi poliitilist küpsust ehk oskust näha maailma avaramalt.

Teisalt tuleb tähelepanu pöörata ka asjaolule, et kaitse-eelarve lisavahendid kuluvad paljuski Tallinna kasarmute uuendamisele. Pole normaalne, kui sõdurpoisid peavad seal elama viletsamates tingimustes kui kurjategijad meie moodsates vanglates.

Võrdsed võimalused kõrghariduse omandamiseks

Tulevikku vaadates on äärmiselt oluline seadustada tasuta kõrgharidus, mis sillutaks tee ülikooli ka nendele, keda praegu kammitsevad rahalised raskused. Eeskätt kuuluvad riskirühma suurtest peredest ja maalt pärit lapsed, kelle vanematele võib laste koolitamine üle jõu käia.

Eesti rahvas pole nii suur, et võiksime endale lubada andekate noorte hariduseta jätmist üksnes sel põhjusel, et nad sündisid vaesematesse oludesse. Tasuta kõrghariduse seadustamisel on hulk vastaseid, kes nimetavad seda halvustades sotsiaalabiks. Väidetakse ka, et nõnda võõrutatakse noored vastutusest, sest riik maksab kõik kinni.

Ma ei ole sellega nõus. Tegemist pole mitte abi, vaid võrdsete võimaluste tagamisega kõigile noortele, kes soovivad ja suudavad õppida kõrgkoolis. Noorte vastutusvõimet peaks kõrgharidusreform aga hoopis arendama, sest ega tasuta haridust anta niisama. Selleks tuleb ülikoolis korralikult õppida, ja kes seda ei suuda, langeb välja.

Lõppevale aastale tagasi vaadates võime üldjoontes rahule jääda, sest kuigi Euroopa rahanduses on olukord kriitiline, suutsime meie oma eluga normaalselt toime tulla. Loodame, et saame sama öelda aasta pärast.

Me ei tohi lasta kaasmaalastel end surnuks juua

2011-10-19

Uuringutest on teada, et alkoholi liigtarbimise vastu saab tõhusalt võidelda vaid abinõude koosmõjus. Kõige tõhusam sekkumine üksikabi-nõuna on maksu kaudu hinna tõus ehk teisisõnu ostuvõime vähendamine.

Oleme alkoholiaktsiisi viimastel aastatel tõstnud ning teame, et see on, eriti majanduslanguse tingimustes, nähtavat mõju avaldanud. 2008. aastal oli alkoholitarbimine 12,1 liitrit inimese kohta, 2010. aastal 9,7 liitrit. Nende numbrite puhul on seejuures salaalkohol juurde lisatud ning turistide joodu ja kaasa-viidu maha võetu. Teised sekkumised üksikuna ei ole efektiivsed.

Oluliselt tulemuslikum on meetmete kombineerimine ja väga tähtis on negatiivsete kaasmõjude samaaegne vähendamine. Just salaalkoholi suurema leviku riski tõttu ei saa näiteks aktsiisi tõusuga liiga tempokalt liikuda.

Reklaami täielikul keelamisel on selge oht turundusvõtete massilisele levikule. Seetõttu on vajalik reklaami tugeva piiramise korral näiteks kehtestada ka alkoholile miinimumhind ja reguleerida alkoholi degusteerimist. Vastasel juhul võime hakata tuntud ja massiivse reklaamikampaaniaga alkoholi turundus-üritusel, Õllesummeril, saama näiteks sümboolse hinnaga nn reklaamsiidrit. Kaubanduskeskustes muutuksid alkoholi avalikud degusteerimised igapäevasteks.

Samas on piinlik kuulata reklaami- ja alkoholitootjate väiteid, et alkoreklaam ei pane kedagi rohkem jooma, see aitavat vaid valida kvaliteetsemaid tooteid. Suisa kummaline oli selle selgituseks toodud näide, et pesupulbrireklaam ei pane ju ka kedagi rohkem pesu pesema.

Tõepoolest, mina ka ei ole kuulnud pesupesemissõltlas-test, kes kulutaks sellele kasvavas mahus aega ja raha, rikuks ära oma tervise, oleksid ohtlikud oma perekonnale, ei jõuaks selle sõltuvuse tõttu enam tööle ning tekitaks olulist kahju kogu ühiskonnale. Küll aga on meile hästi teada sellised tagajärjed alkoholi liigtarbimisel ja sõltuvuse füsioloogilised tekkemehhanismid.

õige olulisemad on suhtumise muutus ning inimese ja kogu к ühiskonna väärtushinnangud. Neid saame kasvatada erisuguste meetmete

(hind, reklaamipiirang, juurdepääsu piirang, joobe kontroll liikluses, teavituskampaaniad jmt) koosmõjus ning sekkumisi järkjärguliselt karmistades.

Samas ei tohi loota vaid liberaalsele eneseotsustamise õigusele - tahan, joon end surnuks; ei taha, ei joo. Ka sportlikku elulaadi propageerides ei looda me vaid sellele, et ketsid suudab igaüks osta ning linnatänav ja metsaalune on jooksmiseks valmis. Me oleme ehitanud uusi spordihooneid, rajanud kergliiklusteid, korraldanud liikumisharrastust edendavaid üritusi ning kehaline kasvatus on olnud kohustuslik õppeaine läbi aegade.

Samamoodi süsteemselt peame tegutsema joomarluse piiramisega, pöörates erilist tähelepanu noorte alkotarbimise ja -sõltuvuse ennetamisele, mille oluliseks osaks on kasulike eneseteostusvõimaluste loomine.

Isamaa ja Res Publica Liidule on oluline kujundada kogu elukeskkond selliseks, mis ei propageeri alkoholi tarbimist, kus müügi-piirangud on tasakaalukad ja suhtumist kujundavad ning järelevalve on tõhus. Oleme selleks välja pakkunud viis sammu.

Reklaami piiramine kujul, kus reklaamis tohib toodet näidata vaid nn kaunistamata kujul, loetleda vaid selle toote andmed ning välistatud on igasugune meeleolu loov liikumine, muusika või taustapildid. Lõpetada välireklaam.

Määratleda alkoholi asukohaks kaupluses nn lõpp-punkt, keelata paigutada alkoholi muu kauba vahele.

Järkjärguline aktsiiside tõus, kiiremas tempos niinimetatud napsitaja treenirigjookidel, need on magusad lahjad alkohoolsed joogid, mille sihtrühm on noored ja naised.

Boonuskampaaniate ja avalikes kohtades degusteerimis-te piiramine.

Tõhus järelevalve alaealistele alkoholi müügi üle, liikluses ja salaalkoholi leviku tõkestamisel ning sellega paralleelsed teavituskampaaniad.

Nüüdseks oleme juba alustanud koalitsioonileppes ülesandeks võetud alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamist. Loodame selle valmis saada järgmise aasta lõpuks. Ise kuulun töörühmadesse, mis-käsitlevad turundust, hinnapoliitikat ja alkoholi kättesaadavust.

Alkoholi liigtarbimisega võitlemine on kui tünnile vitste panemine. Ühest vitsast ei piisa ja kõik vitsad peavad olema timmitud ühtlase pingega. Muidu võime parimat soovides kasu asemel kahju tekitada.

Kontrollitud demokraatia oht

2011-08-11

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM 21.07.2009/). Pool aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust. Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt, et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde. Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse sümboolseid toole klausliga - nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi, toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus" aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud - klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise nõrgestada? Kui „jah", siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei" ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.

Koalitsioon panustab inimvarasse

2011-03-31

Ei võtnud palju aega, kui Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna vahel järgmiseks neljaks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe tugeva kriitika alla langes.

Mõne jaoks oli seal lubadusi liiga palju, teistele liiga vähe. Kolmandaid pahandas see, et lepingu sõlmimisele polnud sel korral kutsutud ajakirjanikke - ei kakeldud, ei libistatud tulevase partneri kahjustamiseks infot, no täielikud kaabakad need poliitikud.

Asjalik kriitika koalitsioonileppe aadressil on samas mitte ainult loomulik, vaid lausa tervitatav. See eeldaks samas aga, et kriitika lähtuks oma selgest programmist, mida siis valitsuskoalitsioonile vastandataks. Saan aru, et opositsioon on üsna lõhki ning segadus valitseb ka seda kandvates erakondades. Sellele vaatamata oleks siiski oodanud veidi sisukamat kriitikat, kui ähvardused uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva mitte anda.

Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud suuri pingutusi, et rahvusriik üles ehitada ning selle julgeolekut kindlustada. Peab tunnistama, et suur osa meie pingutustest on läinud just riigi ülesehitamiseks, seades prioriteediks selle olemasolu ja arengu, inimeste igapäevased mured aga tihti tagaplaanile jättes. See valik on olnud karm, kuid vältimatu.

Praegu peame aga mõtlema rohkem inimestele, kes siin riigis elavad. Peame Eesti inimvaraga igas mõttes paremini ümber käima. IRLi otsus keerata oma nägu rohkem inimeste poole ja võtta oma põhiteemaks hoolivus, on saanud sotside suure kriitika osaliseks.

Mida koalitsioonileppes siis kritiseeritakse? Sellest polegi nii kerge aru saada. Ühelt poolt väidetakse, et valitsuskoalitsioon otsekui ei lubagi midagi - kõik suuremad kulutused on nihutatud valitsemisaja päris lõppu. Põhjus selleks on aga ju lihtne - koalitsioonileping on koostatud vastutustundega, seades lubadused võimalustega kooskõlla.

Kindlasti oleks koalitsioonil olnud võimalik uut raharallit alustada ning eelarve tasakaalustamine määramatusse tulevikku lükata, kuid see oleks olnud vastutustundetu. See, et sotsid sellest aru ei saa, on üsna loomulik - eelarve tasakaal ei käi nende kulutamisele suunatud maailmavaatega lihtsalt kokku.

See, et valitsusliit on otsustanud riigi rahaasjad korda teha ja majanduse käima tõmmata, ei tohiks olla kellelegi vastumeelt. Eelarvetasakaal ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, et suudaksime jätkusuutlikult ellu viia hoolivat poliitikat. Seetõttu on iga punkt koalitsioonilepingus mitu korda läbi kaalutud ja arvutatud, et inimestele oleks selge, millega tulevikus arvestada võiks.

Ja me oleme ka ausalt välja öelnud, millal on käes see aeg, mil need lubadused on meile taskukohased. Süüdistused selles suunas, et me ei taha makse tõsta, astmelist tulumaksu rakendada või jooksvateks kuludeks laenu võtta, ei kõla usutavalt.

Kui see kriitika lähtub sotside maailmavaatest, siis sellest, miks nad ei toeta koalitsioonileppe peamisi prioriteete, on veelgi raskem aru saada. Sest valitsus panustab aladele, mida Eesti tulevikule rohkem kui vaja on - haridus ja iive.

Ema- ehk vanemapension on koalitsioonilepingus täies mahus sees. Sellega väärtustatakse emade tööd ja kaotatakse senine ebavõrdsus. Me taastame vanemapalga kõrvale ka isapalga, mis majanduskriisi ajal ajutiselt peatati. Tegu on põhimõtteliste väärtusotsustega.

Haridus on selle koalitsioonilepingu üks põhiteemasid. Tasuta kõrghariduse lubadus on sisse kirjutatud. See tähendab, et riik suurendab oluliselt kõrghariduse tellimust, sätestades samas karmid kvaliteedinõuded ülikoolidele ja üliõpilastele. Tasuta kohal saavad õppida vaid need, kes läbivad programmi nominaalajaga.

Samas viime sisse uue vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi. See tagab igale võimekale noorele ligipääsu tasuta kõrgharidusele vaatamata tema sotsiaalsest või majanduslikult taustast.

Oluline teema on kodukulude langetamine. Siin on koalitsioon otsustanud kaotada kodualuse maa maksustamine kogu Eestis. Ma ei usu, et need valijatele lubatud sammud puudutaksid ainult IRLi valijaid - need on kasulikud kogu Eestile. Kui sotsid soovivad, vaidleme selle üle, kas tasakaalustatud eelarve on eesmärk või mitte, koalitsioonilepingu peamisi lubadusi ei maksaks aga kahtluse alla seada.

Kompensatsioonimandaadi kaotamine oleks ebaõiglane

2011-03-24

Eesti valimiskorraldus annab kõneainet ka pärast valimisi. Politoloogid on välja käinud idee kaotada üleriigilised valimisnimekirjad ja jagada kõik mandaadid ringkondades. Valimissüsteemi mõistetavamaks muutmine on kindlasti mõistlik eesmärk, kuid keerukusele vaatamata ei tohi kaotada neid nüansse, mis tagavad poliitiliste jõudude proportsionaalse esindatuse riigikogus.

IRL on teinud ettepanekud, mis tagavad valija häälele senisest veel suurema kaalu:

1) järjestada valimisnimekirjad tähestiku alusel - see võtaks praegu esikandidaatidele osaks saava eelise ning valija hakkaks erakonnavaliku kõrval rohkem mõtlema kandidaadivalikule;

2) kaotada d'Hondti kordaja, mis annab enim hääli koguvale erakonnale preemiamandaate;

3) järjestada üleriigilised nimekirjad ümber vastavalt saadud häälte kaalule, mis annab kompensatsioonimandaadid tõesti parimatele kandidaatidele, mitte neile, kes on parteilises järjestuses kõrgel kohal.

Politoloogide ettepaneku - kaotada üleriigilised nimekirjad ning jagada kõik mandaadid ringkondades - nõrk koht on see, et valimiskünnise (5%) ületanud erakond võib igas ringkonnas eraldi jääda ilma mandaadita või saada neid väga vähe. Näiteks said rohelised 2007. aasta valimistel 7,1% häältest ja kuus mandaati, millest koguni viis olid kompensatsioonimandaadid. Kohalikud valimised Tallinnas, mis jaguneb kaheksaks linnaosaks-valimisringkonnaks, on andnud ka sellise tulemuse, kus üle 5% hääli saanud erakond jäi igas linnaosas eraldi mandaadist ilma ega pääsenudki volikokku!

Seega oleks kompensatsioonimandaatide kaotamine ebaõiglane ja tähendaks sisuliselt valimiskünnise tõstmist, mis kindlasti ei ole soovitud eesmärk. Asjaolu, et see vastuolu ei ilmne juhul, kui viimaste valimiste olukorda ringkonnapõhisele mandaadijaotusele üle kanda, ei tee ringkonnapõhisest mandaadijaotusest tingitud proportsionaalsuse riivet kuidagi olematuks.

Seekord ei ohustanud viimast valimiskünnise ületajat ehk sotsiaaldemokraate ringkondades mandaadita jäämine kuidagi. Küll aga tabanuks see oht rohelisi, kui neil õnnestunuks 5% künnis napilt ületada. Loogika puudub ka tõigas, et ringkonnapõhise mandaadijaotuse korral saanuks ühe esindaja riigikokku 2,1% toetusega Rahvaliit, mitte 3,8% toetusega rohelised.

Diskussioon sel teemal on väga vajalik. Minu meelest peaks riigikogu astuma järgmise sammu selle nimel, et valija hääle kaal tõuseks ning proportsionaalse esindatuse põhimõte püsiks. Selleks sobib IRLi ettepanek paremini.

KOMMENTEERI SIIN

Lisaks lugu ilmunud:

24.03.2011 Meie Maa, Veel valimissüsteemi parandamisest

Valija hääl võiks lugeda enamgi

2011-03-10

IRL on teinud ettepaneku muuta valimisseadust nii, et üleriigilised nimekirjad reastuksid ümber vastavalt konkreetses valimisringkonnas saadud häälte kaalule. Häälte kaalu saame kätte, kui arvutame välja, mitu protsenti kogus kandidaat valimisringkonnas antud häältest. Sellise häälte kaalu pingerea alusel muutuks kompensatsioonimandaadi saajate ring.

Seekord sai Reformierakond 7, Keskerakond 5, SDE 4 ja IRL 3 kompensatsioonimandaati. Näiteks kui IRLil said praegu kompensatsioonimandaadi Toomas Tõniste, Siim-Valmar Kiisler ja Indrek Raudne, siis häälte kaalu alusel saaks neist mandaadi vaid Tõniste, lisanduksid Mart Nutt ja Trivimi Velliste. Vaatamata Nuti 1968 häälele Nõmmel-Mustamäel ning Velliste 1615 häälele Pärnus pole neil praeguse seisuga suuri lootusi isegi asendusmandaadi saamiseks.

SDE kompensatsioonimandaadid said endised rahvaliitlased Jaak Allik ja Kajar Lember. Kui aluseks võtta häälte kaal, saanuksid mandaadi hoopis Tartus 3037 häält kogunud Marju Lauristin ning Saare-, Lääne- ja Hiiumaal 1878 häält saanud ja samas kandideerinud Lemberit tugevalt edestanud Hannes Hanso.

Silmatorkav on, et kõige tagasihoidlikumate häältega pääseb riigikokku Keskerakonna veteran Kalev Kallo (308 häält), noorematest on aga tagasihoidlike häältega edutatud eeskätt parteitöötajaid, nagu Priit Toobal jt.

Loo moraal on see, et valija hääl loeb, aga ta võiks lugeda veel enam.

Rohkem inimlikkust

2011-03-07

Kõik rullub meie ees sel lumerikkal talvel lahti kirju ja äreva kangana. Heaolule suunatud valimislubaduste kaskaad, lein suurõnnetuse pärast ja Eesti Vabariigi aastapäeva hardad hetked.

Kas ühiskonna alusväärtused on selleks korraks lahti räägitud? Vaevalt. Uus olukord ja uued arendused hakkavad sündima juba valimisjärgsel päeval. Aeg, mil lumi sulab ja mahlad liikuma hakkavad, on uute ideede läbiarutamiseks ehk viljakamgi kui südatalvine lumekalkus ja -pimestus.

Kampaania käigus olen kohanud kõige mitmekesisemaid probleeme. Puuduse ja ebakindluse kõrval võib näha sedagi, et paljudel pole oma muresid kellegagi jagada ning vana eesti inimese uhkus ja tagasihoidlikkus ei luba abi küsima minna. Näiteks Õismäel inimestega rääkides tuleb korduva motiivina esile rahulolematus Haabersti linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna tööga. Õige mitu inimest andis mõista, et kui abivahendeid napib, siis inimlikumat suhtumist võiks ometi jätkuda.

Kuid poliitika seaduspära on ka see, et liiga magusate lubaduste teostamine võib lõppeda hapu eelarvekriisiga ning see vaba raha, mille kasutamise osas me valimiste eel erinevaid programme välja pakume, on tegelikult väga piiratud. Seega on inimliku ja jätkusuutliku arengu oluline eeldus jääda realistiks, mitte bluffida, valetada või inimesi eksitada.

Oleme end harjunud pidama õigusriigiks, kuid väga suur osa kodanikest ei arva nii. Tavaline inimene on endale selgeks teinud, et alla saja tuhande kroonilise rahalise kaotuse korral ei maksa kohtuteed ette võtta. (Pean vanast harjumusest ikka Eesti kroone silmas). Rääkimata sellest, et tädi Maali ka ise suudaks oma tervest mõistusest lähtudes aktsepteeritava hagiavalduse kokku panna. Ta ei saa võtta vihikust paberit ja sellele kirjutada, et palub kohtult abi, vaid ta peab rahakott puuga seljas advokaadi manu minema.

Pisut suurema kaliibriga ärimees kostab veel krõbedamalt. Masu ajal püüdsid paljud võlglased raha firmadest välja kantida ja vähem kui miljoni-kroonilise kaotuse korral polnud mõtet kohtusse pöörduda. Ühesõnaga: kõikvõimalikud tõkendid ja barjäärid, mida me oma õiguste kaitsel kohtame, on muutunud ebamõistlikuks ja pärssivaks.

Lõppeva Riigikogu põhiseaduskomisjon vaatas läbi mitu Riigikohtule saadetud kaebust seoses kõrgete lõivudega kohtuhagi esitamisel. Pidime jõudma järeldusele, et sellega on ohtu seatud inimeste õigus tõhusale õiguskaitsele. Siit edasi tuleb osutada mõistlikule riigifilosoofiale, mis ütleb, et sellised lõivud on mõeldud õiguskaitse tagamiseks, mitte riigieelarve täitmiseks.

Kahjuks ei aita alati ka riigi õigusabi seadus, kuna kohtunik ütleks abipalujale, et tal on ju vara, mille tagatisel on võimalik võtta laenu ja seega saab ta ise advokaadi palgata ning muud vajalikud kulud katta.

Üks mu sõber kulutas kohtu registriosakonnas kuid selleks, et saavutada lihtsa mittetulundusühingu ümberregistreerimine pärast seda kui üks kahest organisatsiooni esindajast oli surnud. Tema tervest mõistusest jäi väheseks, et sõnastada iseendaga läbi viidud üldkoosoleku protokoll, et see oleks „juriidiliselt korrektne". Pole imestada, et sellised tõigad tekitavad inimestes masendust ja jõuetust.

Inimlikkust, hoolivust ja õiglust pole võimalik saavutada pelgalt magusate lubadustega riigieelarve ümberjagamiseks. Vaja on ka lihtsalt inimlikumat suhtumist ja bürokraatia tiivasirutuse kärpimist. Paraku on need teemad valimiseelses debatis liigagi varjule jäänud.

Emapension väärtustab emade tööd laste kasvatamisel

2011-02-18

Isamaa ja Res Publica Liidu üks peaeesmärk on alati olnud lastega perede toetamine. Eelseisvateks märtsivalimisteks oleme keskse lubadusena välja käinud emapensioni kehtestamise. Tegemist oleks pensionäridest emadele või isadele makstava pensionilisaga, mille suurus sõltuks laste arvust.

Emapensioni maksmisega soovib Isamaa ja Res Publica Liit väärtustada vanemate tööd laste kasvatamisel. Soovime emapensioni kehtestada juba järgmisest aastast selliselt, et seda hakkaksid saama kõik praegused ja tulevased pensionäridest emad. Lapsevanematel oleks võimalik kokku leppida ka selles, et ema asemel hakkab emapensioni saama lapse isa. Juhul, kui lapse ema pole täitnud oma ülalpidamiskohustust ja last on kasvatanud isa, siis kuuluks emapensioni saamise õigus lapse isale. Lapse ema surma korral läheks emapensioni saamise õigus üle lapse isale.

Oleme esialgu emapensioni suuruseks rehkendanud natuke üle 150 euro (ligi 2500 krooni) aastas ühe lapse kohta. Näiteks kahte last kasvatanud ema hakkaks aastas saama natuke üle 300 euro (ligi 5000 krooni). Kuivõrd mullu oli keskmine vanaduspension pea 5000 krooni kuus, siis tähendaks emapensioni saamine kahte last kasvatanud emale ühe kuu suurust lisapensionit aastas. Kokku kuluks emapensiponide maksmisele aastas esialgu 19 miljonit eurot (ligi 300 miljonit krooni). Eesti majanduse kosudes on sellise summa leidmine riigieelarvest kindlasti jõukohane.

Möödunud 20 aasta jooksul on Eesti elanikkonna iive olnud negatiivne - meil on surnud rohkem inimesi, kui lapsi on juurde sündinud. Kahanev ja vananev rahvastik on probleemiks nii meil kui ka paljudes teistes riikides. Rahvastikuprobleemidega lääneriikide, nagu näiteks Saksmaa, Prantsusmaa ja Taani kogemused on näidanud, et immigrantide sissetoomine ei lahenda probleeme, vaid hoopis süvendab neid, kuna võõrad ei suuda või ei taha uute oludega kohaneda.

Riigi ja rahvusena suudame püsima jääda aga üksnes siis kui meie iive muutub positiivseks. Meie toetusel seati 2004. aastal sisse vanemahüvitis, mis on innustanud paljusid eesti peresid laste planeerimisel ja toetanud laste sünnijärgset kasvatamist.

Emapensioni sisseseadmise üheks eesmärgiks on sündivuse suurendamine. Oleme veendunud, et pensionäridest emadele laste arvust sõltuva pensionilisa kehtestamine innustab ka praeguseid noori peresid lapsi sünnitama ja kasvatama. Iga eesti lapse sünd on kirjeldamatuks rõõmuks tema vanematele, kuid see on samuti oluline meile kõigile, kui soovime riigi ja rahvusena püsima jääda.

Hea kaaskodanik! Kui Sa toetad eelseisvatel valimistel Isamaa ja Res Publica Liitu, siis toetad emapensioni kehtestamist, millega väärtustame emade tööd laste kasvatamisel ja anname oma panuse eestlaste sündivuse suurendamiseks.

Iga valija hääl on oluline

2011-02-15

Üks arusaam, mis valimiseelsest inimestega rääkimisest vastu kajab, on see, et valija häälest ei sõltu suurt midagi. Olevat üsna ükskõik, kelle poolt konkreetse erakonna nimekirjas hääletada, sest kõik sõltub erakonna üleriigilisest nimekirjast.

See arvamus näitab, kui visalt elavad müüdid. Jah, veel kaksteist aastat tagasi andis erakonnanimekiri kõrgelt positsioneeritud kandidaatidele võimaluse ka olematute isiklike häältega riigikokku pääseda. Vahepealsel ajal on tehtud seaduseparandusi, mis on järk-järgult tõstnud isiklike häälte osakaalu.

Nimekirjamandaadi saamiseks on vaja isiklike häälte miinimumi, mis valimisringkonna suurusest sõltuvalt on üles-alla kõikumisega neljasaja hääle kandis. Samuti on nimekirjamandaatide osakaal vähenenud umbes neljandikule ning valimisringkonnast vastavalt isiklike häälte pingereale saadud mandaatide hulk on tõusnud.

Kuna Eesti valimisseadus on üsna keeruline, ei ole paljud inimesed nende muudatuste sisu ilmselt teadvustanud. Viimati selgitati seda mitme eksperdi osavõtul näiteks Kuku raadio jutusaates. Aga ilmselt ei jõua need jutusaated kõigini ja sestap tuleb valija hääle tähtsust ja tähendust pidevalt üle korrata.

Mart Nuti tehtud ettepanek muuta üleriigiline nimekiri vastavalt isiklike häälte kaalule avatuks ning järjestada kandidaadid nii ringkonna kui üleriigilises nimekirjas tähestikulisel alusel suurendaks valija hääle osakaalu veelgi ja minu arust oleksid sellised muudatused head.

Loomulikult on uute muudatuste tegemine järgmise riigikogu kätes. Praegu aga tuleb igal võimalusel rõhutada, et valijate erakonnaeelistused määravad riigikogu fraktsioonide suuruse. Individuaalsed hääled nimekirja sees määravad juba riigikogu personaalse koosseisu. Üleriigilistel nimekirjadel on nendel valimistel veel ka teatud mõju, aga mitte nii suur, et käega lüüa ja arvata, et valija antud hääl on tühine.

Vastamata armastus

2010-10-19

Arvamusuuringud justkui kinnitavad kõhuga tunnetatavat tõsiasja, et kodanike armastusest kuulub poliitikutele mikroskoopiline osa. Tõsi, teatud isikutele valimistel antud hääled räägivad mõnigi kord palavast poolehoiust.

Valimisperioodil on õhus palju loosungeid, kirge ja armastust, kuid valimiste vaheline aeg on töökale poliitikule üsnagi rutiinne, kuiv ja kurnav. Sel ajal pole tema «parim sõber» erakonna poliitsekretär või kampaaniajuht, valijast rääkimata, vaid lubadusi dokumentidesse vormiv ametnik. Seepärast armastabki tark poliitik ametnikku.

Kas samasuguste tunnetega peaks vastama ka maksumaksja? Armastama ametnikku? Viimane korraldab ju temagi elu: abistab planeeringu tegemisel, peab lasteaiajärjekorda, teeb ühissõidukite graafikud, paneb paika tasulise parkimise alad, õpetab prügi sortima ja koera-kassi pissitama.

Isegi kui elad kauges metsakülas, ega sa ametnikest mööda pääse. Niipea kui nina koduuksest välja pistad, tabavad sind just sinu heaoluks loodud reeglid, ettekirjutused, juhendid, soovitused jms.

Tasuta vastuvõtt

Alles hiljaaegu tabas autojuhte ametkondadest tilgutatud teade, et juhul kui tervisetõend on aegunud, toob lahke postiljon järgmise aasta 1. jaanuaril trahviteate. Sest uus liiklusseadus ütleb: tervisetõend olgu, selle kehtivust kontrollitagu!

Ilmselt lappasid neil päevil kümned tuhanded juhiloa omanikud oma dokumendimappe ja konstateerisid: jumal tänatud, veel kehtib! Või: ongi aegunud, jälle tuleb aega ja raha kulutada.

Ametkondade selgitused ajakirjanike küsimustele asja sisulise külje kohta olid pehmelt öeldes naljakad. Et tõendi hinna määrab perearst oma äranägemise järgi. Ja et mingit eraldi tervisekontrolli protseduuri tõendi andmisel ei eeldata (ei nõuta).

Tõsi, kui autojuht on sage arsti juures käija, siis ei peagi teda põhjalikult uurima, kõik niikuinii terviseloos kirjas. Aga teisalt, kui ta on peaaegu tundmatu, võib ju samamoodi otsustada: kui arstil ei käi, järelikult on terve.

Kõrvalseisjal on raske hinnata, kas liiklusametnikud tegid tervisekaitseametnikega tõsist koostööd või mitte. Kas nad ragistasid üheskoos oma ajusid, kuidas kodanikule see paberi nõutamine lihtsamaks teha või mitte.

Tänapäeval on ilmselgelt võimalik hakkama saada ka selle 50-150 krooni maksva meditsiinilise tõendi nime kandva papitükita. Kuidas?

Haigekassa ja perearstide sõlmitud lepingus on selline toiming nagu «profülaktiline vastuvõtt». Selle maksab haigekassa perearstile kinni, igal nimistusse kuuluval isikul on õigus aasta jooksul minna ühele tasuta vastuvõtule.

Veelgi enam, see on ainuke toiming, millele on õigus tervel inimesel (inimesel, kes ei kaeba millegi üle, ei küsi nõu jms - just selline ongi tervisetõendit nõutama minev inimene).

Kui juhiloa omanik on profülaktilisel vastuvõtul käinud ja tal on tervist auto juhtimiseks küll või isegi ülearu, las ta siis juhib, nii palju kui kulub. Las minna teade selle visiidi kohta autoregistrikeskusesse, et kodanik X käis, on terve ja kui ta vahepeal tõsiselt ei haigestu, siis olgu liiklusametnikud 2020. aastani rahulikud.

Kui see hoolas kodanik käib oma järjekordsel visiidil aastal 2011, siis läheb ARKsse teade, et olge aastani 2021 mureta. Kui siis aastal 2012 leiab arst, et enam ei saa anda kümneks aastaks terveolemise garantiid, jääb kehtima vana, 2021. aasta tärmin. Nii edasi kuni autojuhtimist lubava tervisevaru ärakulumiseni.

Milleks papitükid!?

Aga kelle tervis enam juhtimist ei luba? Siis läheb ARKsse teade, et käis vastuvõtul, aga ei kvalifitseerunud. Tervis läbi.

Pole saladus, et kuigi üks doktor ütleb tõendi taotlejale ei, leidub riigi 800 perearsti hulgas ikka mõni jah ütleja. Ühemõttelisi reegleid ju pole.

Elektroonilise teavitussüsteemi korral on ka iga väljaöeldud ei ametnikele nähtav, papitükkidega sahmimise korral jääb see kahe eraisiku teada. Ja kuna sisulised põhjused (konkreetne terviserike), mis takistavad autojuhtimist, jäävad ikka ainult terviselukku, ei saa keegi öelda, et see süsteem on vastuolus delikaatsete isikuandmete kaitse, töötlemise jms reeglitega.

Miks pagana pärast peab siis nende papitükkidega ikka edasi toimetama? Vist seepärast, et ametnik maksumaksjat eriti palavalt ei armasta ja pingutab tema heaolu nimel nii vähe kui võimalik.

Põhiseadus ja kaitsevõime

2010-10-06

Üks keskne teema Eesti riigikaitse põhimõtteliste probleemide lahendamisel on vabariigi presidendi algatatud põhiseaduse muudatus, mille kohaselt oleks kaitseväe juhataja ja talle alluv kaitsevägi edaspidi otseselt täitevvõimu osa.

Selle muudatuse on häälekalt vaidlustanud kolonelleitnant Leo Kunnas („Viitsü-tikuga pomm", EPL 14.09). Põhiseadusesse kirjutatud kaitseväe juhataja presidentaalne alluvus tugineb ajaloolisele eeskujule ja ühemõtteline ainujuhtimine on kriitilistel hetkedel tõesti oluline. Samal ajal on ülejäänud põhiseadus ja sellest tulenev (rahuaegne) riigikorraldus parlamentaarse ülesehitusega. Moodsate konfliktide minutite ja tundidega mõõdetavat ajalist tempot arvestades pole võimalik kriisi puhkedes kogu strateegilist riigivalitsemist muuta. See argument on põhiseaduse muutmise ettepaneku tõeline tuum.

Kaitseväe juhataja institutsiooni kadumise pärast aga muretseb kolonelleitnant asjata - ma ei tea kedagi, kes sooviks tõemeeli kaitseväe juhataja ametikohta või peastaapi kaotada. Samal ajal olen koos paljude ametnike ja kaitseväelastega veendunud, et ministeerium ja pea-staap peaksid suhtluse tihendamiseks paiknema ühes hoones.

Täitevvõim vastutab

Jagan täiel määral Kunnase muret totaalkaitse printsiibi praktilise teostuse nõrkuse pärast. Paradoksaalsel moel on selle üks põhjus just nimelt ebamäärane vastutus põhiseaduse tasemel - mitte president, vaid täitevvõim suudab vastutada kogu ühiskonna kaitstuse ja üldrahvaliku vastupanu ettevalmistamise ja korraldamise eest. Sellele, et praegune olukord kedagi ei rahulda, viitavad kas või küsitlustulemused, mille kohaselt suur osa inimestest ei tea, kuidas käituda kriisiolukorras. Olen veendunud, et edasiminekule aitab tuntavalt kaasa presidendi poolt ette pandud põhiseaduse muudatuse heakskiitmine kevadel valitavas riigikogus.

Kohtunikul on kõik õigused langetada iseseisev otsus

2010-09-10

Hoolimata kokkuleppemenetluse ökonoomsusest, ei saa ega tohigi seda kohaldada kergekäeliselt. Süüdistaja ja süüdistatava kokkulepete kohaldamine raskemate kuritegude puhul on välistatud, samuti on sellise kokkuleppe sõlmimine välistatud, kui sellega ei ole nõus näiteks kannatanu. Kokkuleppe sõlmimise ettepaneku peab prokuratuur esitama argumenteeritult, lähtudes kriminaalasja tervikpildist.

Kindlasti tuleb vältida langemist ühest äärmusest teise. Tuletame meelde, et pidevalt on Eestis kurdetud üldmenetluste aegluse ja venimise üle. Kui aga menetlus venib, on see suureks probleemiks mõlemale poolele, eelkõige aga kannatanule ehk kuriteo ohvrile.

Üldmenetluste arv on viimastel aastatel olnud peaaegu sama. Peale kalliduse ja ressursimahukuse on üldmenetlus ka kuriteo ohvrile kõige kurnavam menetlusliik ja võib vabalt lõppeda ka õigeksmõistva otsusega.

Ning üheski seaduses ei ole kirjas, et kohtute roll kokkuleppemenetluses oleks vaid «prokuratuuri otsuste seadustamine» ehk nn notari roll. Kohtunikul on kõik õigused langetada iseseisev otsus, näiteks kui ta ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määraga.

Riigi karistuspoliitika peab olema range paadunud kurjategijate suhtes ja samas paindlikum nende suhtes, keda on võimalik tuua tagasi õiguskuulekale teele. Näiteks eelmisel aastal muudeti IRLi ettepanekul väärteost uuesti kuriteoks süstemaatiline vargus, samuti muudeti oluliselt rangemaks karistusi Eesti Vabariigi vastaste kuritegude eest.

Usun, et prokuratuur on 2003. aastast alates sedavõrd uuenenud ja tugevnenud, et korruptiivsete huvide teke on viidud miinimumi. Lisaks on kõikide kõrgemate riigiametnike ja eriti õiguskaitsjate tegevus teravdatud tähelepanu all ning riik on üha rohkem suuteline avastama raske korruptsiooni juhtumeid. Seda tõestavad kas või viimase aasta jooksul algatatud kriminaalasjad mitme kohtuniku üle.

See sügis tõi koolidele hulganisti muudatusi

2010-09-03

On heaks kiidetud uued õppekavad, nii nagu ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Nüüd jääb üle uued suunad ja võimalused sujuvalt ellu viia.

Kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast. Nimelt on alates rakendumisest 2011. aasta sügisel põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad eraldatud.

Kui gümnaasiumi puhul pidasime oluliseks noortele senisest suurema valiku andmist, mis väljendub kohustuslike kursuste arvu vähenemises ning valikkursuste osakaalu tõusus, siis põhikooli puhul võeti üheks eesmärgiks õpilaste koormuse vähendamine, mis väljendub ainesiseste mahtude kokkutõmbamises ja maksimaalse nädalatundide arvu vähenemises 34-lt 32-le.

Kooli ülim eesmärk on õpilaste ettevalmistamine järgnevateks otsusteks ning mõnusa keskkonna loomine, selleni jõudmise nimel peavad koolid ka pingutama. Koolidele tehakse uue seadusega selleks ettekirjutusi.

Näiteks tuleb põhikoolilastele pöörata rohkem individuaalset tähelepanu, seega üle 24, erandjuhtudel üle 26 õpilasega klasse enam moodustada ei tohi.

Gümnasistidele luuakse aga tingimused, kus nad saavad oma huvide ja vajaduste järgi end edasiõppimiseks ette valmistada. Selleks tuleb alates 2013. aasta sügisest kõigis koolides pakkuda kolme erinevat valikulist õppesuunda.

On loomulik, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks olema võimalik lisaks võetud loodusainete kõrval õppida kohustuslikust määrast rohkem võõrkeeli, aga miks mitte emakeelt. Samuti võib võõrkeelekallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises loodusaineid.

Erinevad õppesuunad saadakse kombineerides omavahel viie ainevaldkonna valikkursusi. Need on keel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained, sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad neile ainetele on iga kooli kohustuslikus "repertuaaris" niikuinii olemas.
On levitatud eksiarvamust, et selleks on tarvis kolme paralleelklassi. Seda on tahtmisel võimalik teha ka ühe klassi puhul, andes selle piires õpilastele valikuvõimalusi.

Sügisest jõustunud seaduse alusel võib kool teha otsuseid vabamalt. Ka huvikoolis või teises üldhariduskoolis õppimist võidakse arvestada õpetatava osana. Tingimuseks on, et see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratletud õpitulemusi.

Nüüdsest võib õppetunde läbi viia erinevates vormides. Nendeks on näiteks loengu, individuaaltunni, konsultatsiooni, e-õppe ja õppekäigu vormid. Tundide eesmärgiks on aga õppematerjali läbimine ning see peab toimuma keskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka pedagoog.

Samuti loobutakse eraldiseisvate eksamiperioodide ning vaheaegade kehtestamisest. Lõppklassis on õppeveerandites kokku vähemalt 185 õppepäeva ning lõpueksamipäeval ja kahel sellele eelneval päeval tunde ei toimu. Eksamipäev ning kaks sellele eelnenud päeva arvatakse õppepäevade hulka. Omavalitsus võib direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul kehtestada üldlevinust erinevad vaheajad.

Põhikooli I ja II kooliastmel võib kooli soovil õpilase hindamisel kasutada ka sõnalist hinnangut. Selliste hinnangute andmine määratletakse kooli õppekavas.

Õpilase koolist lahkumisel või hiljemalt II kooliastme lõpuks tuleb sõnalised hinnangud teisendada viiepallisüsteemi.
Kui koolis on hariduslike erivajadustega lapsi, võib neile luua eraldi õpperühmi.

Et õpilased võivad vajada ka näiteks logopeedi, sotsiaalpedagoogi või psühholoogi tähelepanu, tuleb selline võimalus kõikjal luua, mis ei tähenda, et igas konkreetses koolis peaksid olema loodud vastavad täisametikohad. Võimaluste loomist saab koordineerida nii ühe omavalitsuse koolide vahel kui laiemalt.

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus loob palju uusi võimalusi ja jagab ka vastutust ühiskonnas, et kogu koormus meie laste heaolu loomisel ei langeks ainult kooli õlule. Samas tuleb tähele panna, et uuendused ei ole tehtud lihtsalt niisama, vaid silmas pidades õpilaste ja õpetajate soove ja vajadusi. Selleks, et koolirõõm oleks võimalik.

Head uut õppeaastat kõigile!

Uus seadus usaldab õpetajat

2010-09-03

Eelmisel õppeaastal jõudsid vahefinišisse kaks suure tähendusega ja palju avalikku huvi pälvinud protsessi: valitsus kinnitas uued õppekavad ning riigikogu võttis vastu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse.

Just vahefinišisse, sest paljude inimeste ühispingutusena oleme neis dokumentides päris edukalt vastanud küsimusele mida? Nüüd tuleb keskenduda eelkõige küsimusele kuidas? Need kaks päris vaevaliselt sündinud kokkulepet peaksid eelkõige tagama kolm asja: toetama parimal viisil iga lapse huvi- ja võimetekohast arengut; tegema haridussüsteemi paindlikumaks, usaldades nii kooli kui õpetajat; muutma õpikeskkonna turvalisemaks ja kõigile asjaosalistele meeldivamaks.

Õppekava tegema!
Sel õppeaastal peame koondama suure osa jõust sellele, et uued seadusesätted koolis ruttu ellu ärkaksid, ning hakkama tõsiselt oma kooli õppekava läbi mõtlema. Mõlema puhul on oma roll ministeeriumil, koolipidajal, koolil, õpetajatel, lastel ja vanematel. Haridusministeerium koos omavalitsustega peab leidma kooli toetamise teed. Koolid omakorda peavad leidma viisid, kuidas õppekava ja seadusesätteid oma kooli ja õpilaste seisukohalt lahti mõtestada ja täpsustada.

Kuigi õppekavad rakenduvad järk.järgult, tuleb kõige olulisemaid eesmärke ja väärtusi puudutavad küsimused aegsasti kokku leppida. Esimene küsimus kõigile, aga eelkõige neile koolidele, kus põhikool ja gümnaasiumiaste koos: mida hakkavad tegelikus koolielus tähendama põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade selgelt eristuvad rõhuasetused?

Põhikooli rõhuasetus on eelkõige lapse mitmekülgsel arengul ja selleks sobiva keskkonna kujundamisel, gümnaasiumi rõhuasetus on edasise sobiva haridustee leidmisel ning valmisolekul elus ettetulevate rollide täitmiseks.

Gümnaasiumides on oluline koos õpetajate, õpilaste, vanemate ja koolipidajaga määratleda oma õppesuunad. Nende lõplikuks väljakujundamiseks on aega 2013. aasta sügiseni.

Õppekava annab gümnaasiumile senisest suurema vabaduse, kuid esitab ka suuremad nõuded. Need pole seotud õpilaste arvuga.

Suurem valik, suurem vastutus
Väike õpilaste arv ei pane gümnaasiume kinni, seda võib teha suutmatus täita õppekavanõudeid. Käibele on tulnud isegi uus sõna - õppekavavõimekus -, mis iseloomustab päris hästi gümnaasiumide suutlikkust tulla toime õppesuundade valikuga, valikainete pakkumisega, kvalifitseeritud õpetajate leidmisega.

Kohustuslike kursuste arvu vähenemine 72-lt 63-le toob õpilasele suurema valikuvõimaluse, kuid ka vastutuse mõistlikult valida. Et kõigil gümnaasiumiastujail oleksid nii valikuvõimalused kui ka kindlus, et nad võivad rahulikult kodupõhikoolis käia, olles edasise kooli valikul teistega võrdses olukorras, toetame mõtet, et igas maakonnas kujuneks välja vähemalt üks tugev mitme õppesuunaga puhas gümnaasium, välistamata samas koole klassidega esimesest kuni kaheteistkümnendani. See aitab edaspidi säilitada üle Eesti suhteliselt väikseid, aga tugevaid põhikoole. Hea meel on, et suutsime 2008. aastast käivitada senise puhta pearahasüsteemi asemel uue rahastamismudeli, mis ka rasketel aegadel on võimaldanud põhikoolidel püsida. Nüüd, mil esimese kooliastme õpilaste hulk on taas tõusma hakanud, võib öelda, et paljudes kohtades suutsid koolid sulgemisohu üle elada.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse olulised sätted on kindlasti need, mis puudutavad elukohajärgset kooli. See, et iga lapsevanem teab enne 2011/12. õppeaastat, millises koolis on tema lapsele loodud õppekoht ilma täiendavaid tingimusi esitamata, peaks olema elementaarne kodanikuõigus. Loodetavasti vähendab see veidigi last koormavat „drillimist" enne kooli.

Leidkem seaduse mõte
Seadust tuleks lugeda heatahtlikult ja mõtteis lahti harutada, mis on kohustus, mis võimalus. Eriti oluline on seda jälgida turvalisuse teema puhul, kus õpilaste, pedagoogide ja teiste koolitöötajate vaimsest ja füüsilisest turvalisusest ning tervise kaitsest rääkides on silmas peetud nii kooli sisemist kui ka välist turvalisust. Mõte on ju see, et iga kool saaks seista üksikute „terrori" vastu ja kaitsta selle eest teisi. Turvalisuse seisukohalt peaksid Kihnu ja Kiltsi kooli juhid lugema välja seda, mis neile tarvilik, suurlinna koolijuhid endale vajalikke võimalusi.

Pingeread ei näita kogu tõde
Viimaste nädalate kuum teema on olnud riigieksamite pingeread. Internetiportaalid pigistasid sealt välja isegi seda, mida neis polnudki, nii et hea tahtmise korral oleks ideaalne õppekoht olnud vanglakoolis. Väär oleks väita, et riigieksamite pingeread üldse midagi ei näita. Tähtis on aduda, et nad ei näita kogu tõde.

Iga-aastased koolide järjestused riigieksamite toorpunktide alusel võivad pealiskaudsel hindamisel tekitada mõnele koolile teenimatut õnne ja teisele teenimatut meelehärmi. Eriti kui vaadelda vaid üht aastat või võrrelda kaht järjestikust. Mitme aasta kõrvutamisel tulevad pealiskaudse hindamise nõrgad küljed kogu oma alastuses välja. Eri aastate tabelites on olnud koolid, kes tõusid 172 ja 136 kohta, samas ka need, kes langesid 103 ja 125 kohta Kas see näitab, et mõned koolid said aastaga väga palju kordi paremaks, teised samavõrra halvemaks? Võtame oma lapsed neist ruttu ära? Vaevalt.

Ministeeriumi analüütikud kasutavad koolide taseme ja õpilaste motiveerituse andmete kõrvutamiseks asjakohasemat mudelit. Ehk saab sellest kunagi rohkem rääkida. Hea, et õpilased ja üliõpilased on ka ise algatanud koolide hindamise projekti, koostamaks alates järgmisest aastast laiemapõhjalist koolide võrdlustabelit, kus oleksid erinevad kriteeriumid, mille alusel nii õpilased kui ka lapsevanemad saaksid hinnata kooli kui tervikut. See on palju raskem kui hinnata saapavabriku tulemuslikkust.

Eelarvetasakaalu tähendusest

2010-08-31

Tasakaalu tähendusest on maailmas viimasel ajal järjest rohkem räägitud. Kuigi tegemist on üldteada põhimõttega, on selle tähtsus igapäevaelus tänu majanduskriisile maailmale valusalt selgeks tehtud.

Jättes isegi praegu kõrvale tasakaalu laiema analüüsi, keskendun järgnevalt selle meie elu viimasel aastal kõige otsustavamalt mõjutanud aspektile - eelarve tasakaalule. Istusin nimelt mõni päev tagasi üle mõne aja pikemalt koos Maailmapanga presidendi Robert B. Zoellickiga. Oleme vanad tuttavad ning seetõttu oli hea meenutada nii tehtut kui ka tulevikku vaadata.

Eesti kogemus on hinnas

Zoellick avaldas siirast tunnustust Eestile nii tema radikaalsete reformide kui ka teistele üleminekuriikidele antud positiivse eeskuju eest. Zoellick pööras sellega seoses tähelepanu Gruusiale, kes oli veel mõni aeg tagasi maailma üks korrumpeerunumaid ja halva ärikliimaga riike. Tänu paljuski Eesti eeskujul tehtud reformidele on ta Maailmapanga analüüsi kohaselt ärikliima poolest praeguseks tõusnud 15. kohale maailmas, muuseas Eestist ettepoole. Praegu tahab Maailmapank sama teha Moldovas, millega seoses ma Maailmapanga kutsel ka ise Moldovas viibisin. Sellel taustal oli loomulik ka Zoellicki elav huvi praegu Eestis toimuva vastu ehk see, kuidas Eesti praegusest kriisist välja on ronimas. Oli näha, et Eesti edu jätkumine on Maailmapangale oluline ning Eesti kogemus on endiselt kõrgelt hinnas.

Samas ei saa ütelda, et me roosal optimismilainel oleks sõitnud. Küsimus pole mitte ainult selles, et mitmed riigid Euroopas vaevlevad praegu tõsiste eelarveprobleemidega. Majanduskriisist väljumise hind on paljude riikide jaoks olnud ränk, mistõttu majanduskriisist oleme sisenemas võlakriisi, mis võib kergelt taas majanduskriisini viia.

20 arenenud tööstusriigi võlakoorem tõuseb 2015. aastaks 115 protsendini rahvuslikust koguproduktist, mis on 40 protsendipunkti võrra kõrgem kriisieelsest ajast. Selline olukord ei saa kaua kesta. On viimane aeg tajuda, et tasuta lõunaid pole tõesti olemas ning uuendusi teostamata pole võimalik praegust heaoluühiskonda üleval hoida.

See kehtib paraku täiel määral ka Eesti kohta. Oleme viimaste aastate jooksul kõikunud äärmusliku pessimismi ja optimismi vahel, üritades riigivankrit kas ühele või teisele poole kraavi vedada. Õnneks oleme selle kokkuvõttes suutnud siiski teel hoida, mis aga ei anna mingit alust taas roosad prillid ette panna.

Jah, me hoiame eelarve puudujääki allpool Maastrichti kriteeriume. Jah, majanduskasv on taastumas kiiremini, kui eksperdid eeldasid. Jah, tööpuudus on pöördunud langusele, luues aastavahetuseks eeldusi ka sisetarbimise kasvuks. Kuid kõik see ei anna põhjust taas kuldsesse letargiasse langeda.

See oleks seda ohtlikum, et tegelikult on põhjalik analüüs Eesti majanduskriisist endiselt tegemata. Oleme vähemalt iseenda vastu ausad - selle põhjuseks olid maailma majanduskriisi kõrval meie endi vead ja tegematajätmised. Kui me seda teha ei suuda, võime kergelt uude kriisi siseneda. Konkreetselt tähendab see Eesti eelarve tasakaalu muutmist jätkusuutlikuks ning selleks vajalike sammude astumist.

Kus on meie kriisianalüüs?

Esimeseks testiks Eestile saab küsimus võimalikest lisaeelarvetest. Praeguste prognooside kohaselt koguneb Eesti eelarvesse aasta lõpuks raha rohkem, kui algselt planeeritud. Kui see tõesti nii läheb, kerkib küsimus, mida sellega pihta hakata. Tunduks ju ahvatlev seda enne valimisi laiali jagada, et selle toel lisahääli võita. Võib ainult ette kujutada, kui ilusate ja kaunite ettepanekutega enne valimisi riigikogus välja tullakse. Isamaa ja Res Publica Liit on ühemõtteliselt seisukohal, et seda ei tohi teha. Eesti ei tohi uuesti kulutusrallisse siseneda. Kui eelarve täitumine osutub aasta lõpul suuremaks, kui eeldatud, tuleb see raha suunata eelarve tasakaalupositsiooni parandamiseks. Eesti peaks edaspidi suutma ilma lisaeelarveteta elada.

Sellel taustal ei saa mööda küsimusest, mida peaks riik tegema kohalike omavalitsustega, kes on valitsuse poolt paika pandud piirmäärasid ignoreerinud ning võtnud endale kohustusi, mida nad ei suuda enam täita. Lühidalt öeldes on mitmed omavalitsused end lõhki laenanud. Üheks lahenduseks oleks siin otsus laenukoormuse piiri ületanud omavalitsused näiteks võimalike eurorahade saajate seast välja arvata. Last poleks siiski mõttekas pesuveega vannist välja visata. Omavalitsuste võlgnevuse tekkimise lugu on sedavõrd erinev, et kõikide ühe puuga löömine oleks ebaõiglane ja ülekohtune.

Võtkem näiteks Pärnu. Keskerakonna juhtimisel vajutati see sügavasse võlga. Uus linnavalitsus on asunud otsustavalt tegutsema, et võlakoormust vähendada, ja teostanud mitmeid valusaid kärpeid. Nüüd teatab riik aga, et see pole tähtis, meid ei huvita, kes ja kuidas teie võla tekitas - teie olete selles süüdi, kes teil käskis lubadustega Pärnus taas asju mõistlikult ajama hakata, eelmistel valimistel võimule pürgida!

Selline käitumine oleks selgelt ülekohtune ning seetõttu IRL seda toetada ei saa. Ilma eurorahata poleks Eesti praegusest kriisist välja roninud, see on raske ka kohalikel omavalitsustel. Seetõttu tuleb kokku leppida ning paika panna selge plaan, kuidas ja millises tempos punasest piirist üle astunud omavalitsused oma võlakoormat vähendavad. Kui sellest plaanist aga kinni ei peeta, ei saa riik neid enam kuidagi aidata.

Sest võlakoormust vastustundetult suurendades seatakse ohtu mitte ainult oma piirkonna inimeste, vaid kogu Eesti huvid.

Pensioniea eelnõu vildakas lähtekoht

2010-04-06

Kõik, mis puudutab pensionäre ja pensione, on tundlik teema. Nii meil kui ka mujal. Vastavaid otsuseid tehakse pikaajalise perspektiivi ja väikeste sammudega. Õpikutarkus ütleb, et iga põlvkond teeb ise endale sobiva pensionisüsteemi.

20. sajandi esimesel poolel elanud põlvkonnale oli see solidaarne süsteem (esimene pensionisammas). Sõjajärgse põlvkonna pensionisüsteem oli tööpension (teine sammas).

Sajandi lõpp lõi nn sotsialismileeri lagunemise toel rahvusvahelistele finantsorganisatsioonidele polügooni kolmanda samba katsetamiseks.
Konservatiivses Lääne-Euroopas ei lähe vabatahtliku pensionikindlustuse poliiside müük just kõige libedamalt, aga Ida-Euroopale püüti küll meelituste, küll hirmutamisega vabatahtlikku kindlustust «kohustuslikuks» teha.

Nüüdseks on välja mõeldud juba neljas sammas (tööandja- või firmapension). Niimoodi, üha uusi sambaid püsti ajades, on vargsi püütud raha pensionikassadesse juurde pumbata ja eakate heaoluootusi vee peal hoida.

Eesti rohelises rühmas

Riigikogu on sisuliselt langetanud pensioniea tõstmise otsuse (eelnõu lõpphääletus on 7. aprillil): kõik 1961. aastal sündinud või nooremad saavad pensioniõiguse 65. eluaastast. Värviliste piltide ja tabelitega seletuskiri jätab mulje, et kõike on üheksa korda mõõdetud ja nüüd on kätte jõudnud lõikamise aeg. Ühiskonna valuline reaktsioon (justkui lüüakse pensionäridele hingekella!) tõendab, et mõõdetud on siiski vähe.

Poliitikud armastavad kahel viimasel aastal rääkida rasketest otsustest. Otsustest, mille vastuvõtmise on tinginud rahvusvaheline imperialism (või oli see hoopis ülemaailmne majanduskriis?).

Ka praegust sammu püütakse vaikselt sellesse vastumeelsete, kuid paratamatute otsuste lahtrisse sokutada. Ega see ikka nii ole küll.
Suur rahvusvaheline pensionirahaga toimetav International Pensions Allianz Global Investors AG hindas 2007. aastal Euroopa Liidu riikide pensionisüsteemide võimet reageerida demograafilistele muutustele. Vastavad indeksid mahtusid kümnepallisüsteemis vahemikku 3st (Iirimaa, kõige väiksem reformisurve) 7,5ni (Kreeka, kõige tugevam reformisurve).

Eesti kuulub oma koefitsiendiga 3,5 Iirimaaga samasse nn rohelisse rühma, maade hulka, kus rahvastikuareng ei nõua lähiaastatel süsteemi radikaalset ümbertegemist.

Kriitilisse, nn punasesse rühma kuuluvatest riikidest on mitmed pensioniea tõstmise vm pensionisüsteemi jätkusuutlikkust tagava otsuse teinud - tšehhid, kreeklased, ungarlased, kandidaatriik Türgi. Nemad tõstsid pensioniea 65 aastale, Saksamaa ja Taani on teinud eeltööd piiri nihutamiseks 67 aastale.

Kust tuleb eesti poliitikute ind tegelda mittepõletavate asjadega? Ilmselt on kellelgi kihk teha linnukest lahtrisse pealkirjaga «Head kriisi ei tohi lasta raisku minna».

Pensionikorraldusest põletavamad probleemid on peidus haldus-, haridus-, tervishoiu- või tööturukorralduses. Kuid nende lahendamiseks napib koostöövõimet või sisulist võimekust, pensionide kallal toimetamine (eripensionid välja arvatud) on asendustegevus.

Eakad tööturul

Probleemide kiire ja pealiskaudne arutelu ning sisuliselt juba minevikku kuuluvate poliitikute nupuvajutuse ärakasutamine 7. aprilli hääletusel teeb pensioniseaduse haavatavaks.

Eestis on vaid üks sotsiaalpoliitiline otsus, mis sündis poliitiliste jõudude konsensusega - 1999. aastast pärinev pensionireformi kontseptsioon ja selle põhjal koostatud riikliku pensionikindlustuse seadus. Praegu, seaduse muutmisel, on asi konsensusest kaugel, eelnõu arutelu käib olukorras kolm parteid poolt, kolm vastu.

Selline asjaolu tekitab kaua kestvat vastuolu. Nii on juhtunud minister Vilosiuse poolt riigikokku toodud tervishoiu korralduse seadusega, minister Nestori esitatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse või minister Pomerantsi kaitstud vanemahüvitise seadusega. Kõigil neil on kirglikud oponendid, kes sobival hetkel nõuavad meditsiiniasutuste riigistamist, puuetega inimeste toetuste nullimist või vanemahüvitise nivelleerimist.

Lähtekohad, millele pensioniea tõstmise otsus varjatult toetub, on lihtsustatud.

Esiteks see, et kõigi inimeste vaimne ja füüsiline potentsiaal on ajas ühtemoodi kasutatav või ammendub ühtemoodi. Et nii ei ole, seda kinnitab kiires tempos kasvav töövõimetute arv. Ja pilt pole selline ainult meil.

Keskmises Lääne-Euroopa riigis läheb kolm inimest viiest tööturult ära enne pensioniea saabumist, hakatakse saama kas töövõimetuspensioni, töötu abiraha, puudetoetust või eelpensioni.

Pensioniea nihutamine tähendab töötaja keskmise vanuse tõusu. Ja see omakorda vähendab majanduse dünaamilisust. Vanem töötaja on alalhoidlik muutuste, nii nende omaksvõtmise kui ka algatamise suhtes.

See tähendab, et Eesti ühiskond muutub uuendustele vähem vastuvõtlikuks, vähem konkurentsivõimeliseks! Kui lugeja allakirjutanut ei usu, kuulaku Idamaa tarku.

Miks on Jaapanis näiteks puhkused suhteliselt lühikesed, pensioniiga aga võrreldes maailma kõrgeima keskmise elueaga suhteliselt madal. Sest panustatakse noorte, mitte vanurite, potentsiaali täielikule kasutamisele!

Valed eeldused

Paljud riigid (nende riikide poliitikud) on paindliku pensionilemineku vanuse eeliseid mõistnud. Juba aastakümneid kehtib see põhimõte Belgias, pisut vähem aega Rootsis, sama lahendus on arutusel Taanis jm.

Põhimõtteliselt oleks see lahendus - kehtestada pensionilemineku eaks 62-67 aastat - sobinud Eestilegi. Ülempiir tähendab, et sellest vanusest alates ei lisandu töötavale pensionärile täiendavaid pensionipunkte (pensionilisa). Nii kaoks sajandi keskpaigani vajadus hakata uuesti pensionieaga mängima.

Muuseas, paindlik pensioniea käsitlus on valdkonda tundvate spetsialistide absoluutne eelistus. Ja pole mõtet neid sildistada punase sotsiaalteadlase tiitliga, pensionikorraldus on puhas matemaatika.

Teine varjatult vale lähtekoht, on eestlaste pensionilembus: kui kuupäev kukub, siis kohe koju koti peale.

Eestlaste väärtushinnangutes jagavad pikka aega esikohta töö ja perekond. Paljude lääneeurooplaste väärtushierarhias on töö hoopis tagapool. Töö ei tähenda mitte ainult ja esmalt sissetulekut, vaid kuuluvust, suhteid, positsiooni. Seega, kui jagub tööd ja tervist, ei ole tungi koju jääda.

Paljud riigid panustavadki sellele, luues pensionealistele erinevaid töökohaga seotud eeliseid ja hüvesid (nt Soome, Belgia, Holland, Suurbritannia, Prantsusmaa).

Ja viimane vale eeldus või lausa lubadus on see, et pensioniea tõus hoiab ära maksutõusu. Rahvastiku vananemine ei tähenda ainult ja peamiselt pensionikulu, hoopis suurem on tervishoiu-, hoolekande, nii elukohtade kui ka avaliku ruumi, infrastruktuuri jms ümberkorraldamise kulu.

Et Eesti kohta tehtud arvutused on raskesti kättesaadavad, siis toon näite Jaapanist. Jaapanis on kogumispensionid (lihtsustatult paneb igaüks ise oma pensioniraha kõrvale), ometi on sotsiaalkulude prognoos isegi kõige optimistlikuma demograafilise arengu korral üsna lohutamatu.

2003. aastal moodustasid sotsiaalkulud SKPst Jaapanis 18,1, Eestis 12,5 protsenti. Jaapanlaste sotsiaalkulude ennustatud suurus 2030. aastal on 35 protsenti. Eesti prognoosi ei hakka tegema, sest Metsiku Lääne kommete lokkamise tõttu võib kuuli saada sõnumitooja.

Allikakaitset tuleb kaitsta

2010-03-31

Eesti on seni hakkama saanud ilma, et oleksime seadustes ajakirjandust puudutavaid küsimusi kuidagi üle reguleerinud. See oli väga ammu, kui kõlasid tõsimeelsed arvamused eraldi ajakirjandusseaduse vajalikkusest.

Maailma praktika kinnitab, et mida enam on ajakirjanikutöö seadustega reguleeritud, seda vähem vaba ja lõppkokkuvõttes ka vähem kvaliteetse ajakirjanduse vastav riik endale saab. Ülereguleerimine tähendab enamasti ülemäärast kontrolli, kontroll aga tsensuuri ja enesetsensuuri ilminguid.

Küsitav vajadus

Liiga lihtsad võimalused ajakirjanike ja ajakirjandusväljaannete trahvimiseks on viinud pressivabaduse sihiteadliku allasurumiseni liiga paljudes riikides. Õnneks platseerub Eesti erinevate rahvusvaheliste reitingute alusel seni veel kõrge ajakirjandusvabadusega riikide hulka.

Paljude riikide eeskujul oleme meiegi viinud näiteks laimuparagrahvid kriminaalseadustikust välja. Sageli nähakse selles ajakirjanduse kaitsemehhanismi, sest vähese või puuduva demokraatiaga riikides kimbutavad võimud ajakirjanikke just nende paragrahvidega.

Samas ei tähenda see, et tavakodanik laimuküsimusi kohtusse viia ei saa, aga see käib tavalise tsiviilvaidluse korras.

Eriseaduse alusel reguleerimist nõuab meediaväljal ringhääling ja eraldi rahvusringhääling kui avalik-õiguslik institutsioon.

Nii on Eestis ka tehtud ja mõnigi asi, mis ringhäälingu puhul on seadusega kaetud, kehtib trükiajakirjanduse tarvis pigem hea tavana. Nüüd siis on justiitsminister Rein Lang välja tulnud väitega, et allikakaitse põhimõtted on kirjutavate ajakirjanike jaoks seadusega katmata ning see lünk tuleb kiirelt täita.

Ajakirjanikud omakorda leiavad, et Langi poolt riigikokku saadetud seaduseelnõu ei taga mitte ajakirjanduslike allikate kaitset, vaid kohustab hoopis ajakirjanikke oma allikaid välja andma.

Pisut küsitav on tegelikult ka vajadus allikakaitset täpsustava seaduse järele. Kuigi Eesti seadused ei sätesta allikakaitset mujal kui üksnes ringhäälingu jaoks, võetakse tegelikkuses malli Euroopa inimõiguste konventsioonist ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest.

Olulisi probleeme pole allikakaitsega olnud.

Neis Euroopa riikides, kus allikakaitse põhimõtted on seadustes avatud, samuti Euroopa Nõukogu soovituses, lähtutakse ühest selgest põhimõttest. Nii-öelda allikaluku murdmist peetakse õigeks vaid ülekaaluka avaliku huvi korral, see tähendab siis, kui tegemist on raskete isikuvastaste kuritegudega ning allika jätkuv looritamine kujutaks ohtu.

Ohtlik salatsemine

Miks demokraatlikud riigid allikakaitse põhimõtet tähtsaks peavad? Kui seda tagatist ei ole ja allikad pole oma konfidentsiaalsuses kindlad, siis ei jõua suur osa ühiskonnale olulist informatsiooni ajakirjandusse. Elus võib tekkida olukordi, kus ametnikueetika ja lojaalsus tööandjale läheb vastuollu kodanikueetikaga, mis nõuab teatud laadi info avalikustamist.

Samas võib olla ka olukordi, kus infot lekitatakse mingil muul, pigem omakasupüüdlikul kaalutlusel. Nende olukordade range eristamine tavaliselt ei õnnestu.
Sestap on igal juhul tähtis tagada allika puutumatus, sest lõppkokkuvõttes vastab avalikustamine palju enam ühiskonna huvidele kui salastamine.

Uuriva ajakirjanduse võime probleeme avada on allikakaitse põhimõttest otseses sõltuvuses.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õiguskomitees on ettevalmistamisel resolutsiooniprojekt nn vilepuhujate ("whistle-blowers") kaitseks.

Mõeldud on neid inimesi, kes iseenda positsiooni ja tihti ka julgeolekut kaalule pannes avaldavad infot korruptsiooni ja kuritarvituste kohta kas avalikus või erasektoris. Pole vahet, kas info edastatakse ajakirjandusele, järelevalve- või õiguskaitseorganitele.

Ajakirjanduslike allikate kaitse on vaid üks osa "vilepuhujate" kaitsest.

Mis on lahti?
Demokraatlikus ühiskonnas on just nõrgema poole õigused paremini kaitstud. Üldiselt on riigivõim ikka tugevam ja ajakirjandus nõrgem pool.

Maksvusele pääseb see autoritaarsetes ühis kondades, kus vaba ajakirjandus summutatakse. Demokraatlikus ühiskonnas seevastu peab riigivõim taluma vaba ajakirjanduse kriitikat ja on eeskätt lugeja või vaataja otsustada, kui tõsiseks ja põhjendatuks ta ajakirjanduses tehtud kriitikat peab.

Nagu on enesestmõistetav Eesti kuulumine Euroopa kultuuriruumi, nii peaks üsna selge olema ka see, et kõik eespool kirjeldatud põhimõtted peavad Eestis kehtima. Seda kummastavam on, et vaidlus allikakaitse üle on varjutanud isegi pensioniea tõstmise ja muud viimaste nädalate kesksed teemad. Vähe sellest, ajalehed ilmusid valgete esikülgedega, et oma ekstreemse sammuga justiitsministeeriumi eelnõu negatiivset mõju ühiskonnale teadvustada.

Mis on lahti? Justiitsminister Lang on värvikas inimene, aga ta jätab tihti eksitava mulje, et olemas on vaid tema seisukoht ja vale seisukoht. Tegelikkus on keerulisem ja seaduseelnõusid menetlevad riigikogu komisjonid saavad sellest enamasti aru.

Nii läheb ka nüüd, kui õiguskomisjoni töörühm jõudis järeldusele, et allikaluku lahtimuukimise võimalused on eelnõus liiga avarad ja hirmude hajutamiseks on mõistlik viia eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul ehk jääda allikate lahtimuukimise võimalusega euroopalikult konservatiivseks.

Miks oli riigikokku vaja tulla allikakaitset piirava variandiga, jääb minule arusaamatuks. Üks versioon, mida selle kohta kuulnud olen, on seotud ajakirjandusse jõudnud suurte infoleketega õigussüsteemist. See puudutab maadevahetuse ja teiste korruptsiooniküsimuste materjale, mille puhul pole selge, kas leke toimus kaitseadvokaatide või hoopis prokuratuuri kaudu.

Võimetusest kord majja lüüa sündis idee, et vastus tuleb saada hoopis ajakirjanikelt. Ja selleks sunnitakse nad edaspidi allikaid avama. Kui nii, siis on tegemist vale ja ebaproportsionaalse meetmega probleemi lahendamiseks, mille võti asub hoopis mujal.

Teine sama eelnõu vaieldav küsimus on seotud nn ennetavate trahvidega ajakirjanduses avaldatud kahjustava info korral.

Olles kohati ka väga kriitiline ajakirjanduse taseme ja kutse-eetika suhtes, jään siingi alalhoidlikule seisukohale: ajakirjanduse kimbutamist ei tohi vabas ühiskonnas liiga lihtsaks teha.

Pankade hoiatused on "loomulik retoorika"

2010-02-19

Pangad on valmiva võlakaitseseaduse kohta avaldanud kriitikat. Millises osas on nende vastuväited teie varasemaid seisukohti muutnud?

Ma arvan, et praegu on isegi vara hakata erinevaid hinnanguid andma. Meil on praegu põhjalikud vaidlused ja arutelud käimas ning vaatame, kuhu me nendega jõuame.

Välja on toodud mitmed pankade jaoks olulised valupunktid, näiteks riskide tõttu kerkivad laenuintressid ja asjaolu, et seadusesätted peaksid puudutama uusi, mitte olemasolevaid eluasemelaenulepinguid. Nendes aspektides ei ole midagi muutunud?

Mina ei hakkaks seda küll praegu täpsustama. Me oleme hetkel kontseptsiooni ja eelnõu välja pakkunud ja ma arvan, et praegu on vara rääkida millestki nii detailselt ja täpselt. Ma tahaks need vaidlused töörühmas kõigepealt ära pidada.

Samas on pangad isegi välja arvutanud, et suuremate riskide tõttu võib kodulaenu intress tõusta kuni protsendi võrra?

Need ei ole mingid arvutused, vaid see on loomulik retoorika, mida pangad esitavad sellisel kujul, et tõenäoliselt võib juhtuda nii ja naa.
Kõik sõltub väga palju sellest, milline saab olema eelnõu ja meie ei ole praegu küll näinud võimalust, et see ei peaks olema tasakaalustatud.
Väga paljudes Euroopa riikides, ka arenenud riikides - Skandinaavias, Madalamaades, Inglismaal - on olemas võlgade ümberkujundamise menetlus eraisikutele ning ma ei ole täheldanud, et nendes riikides oleksid pangalaenude intressid väga kõrged, pigem vastupidi.

Saan aru, et siis ei ole selgunud midagi ka selles osas, mis puudutab tagatise müügi järel n.ö õhku jääva laenuosa vähendamist.

Selles osas on ja saavad olema väga tulised vaidlused, kuidas seda tegelikult lahendada ehk kuidas reaalselt kaitsta neid võlgnikke, kes satuvad ajutistesse makseraskustesse.
Enamik laene on võetud 30 aasta peale. Küsimus ongi selles, et kui noorel perel on kaheks-kolmeks aastaks tekkinud makseraskused, siis kas meil on võimalik midagi teha selleks, et võlausaldajad tuleksid vastu ja näiteks ajataksid laenu, mitte ei asuks kohe tagatist realiseerima. See on tegelikult selle asja tuum.
Rõhutan veelkord, et võla ümber kujundamise menetlus peaks olema mõeldud nendele inimestele, kes ei ole laostunud, vaid kellel on siiski võimalik oma kohustusi täita juhul, kui neile teatud määral vastu tullakse.
Laostunud võlgnikele, kellelt ei ole reaalselt üldse midagi võtta ja kes kohustusi täita ei suuda, on olemas pankrotimenetlus.

Millal võlakaitseseadus teie hinnangul jõustub ehk millal on inimestel sellest abi loota?
Ma ütleks väga lihtsalt: nii kiiresti kui võimalik. Riigikogu peab seaduse vastu võtma ja seal on vastvõtmiseks vaja enamuse toetust.
Meie eesmärk on liikuda võimalikult kiires tempos. Ma tahan loota, et saame eelnõuga edasi liikuda selle poolaasta jooksul.

Küsis: Riina Kallas

Õiguslooja puberteet

2010-02-16

„Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, ei järgita või mis võib tekitada kaose. Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega" (Eugen Veges „Seadusloome aeglasemaks", EPL 29.01). Kodanik ihkab hoopis õigusrahu. Ei meel di ju meile, kui muutub igapäevane bussigraafik, uus ülemus loobub kollektiivis juurdunud tavadest, lapse trenn tõstetakse reedesele õhtule. Samasugust ra hu ihkame ühiskonna käitumisreeglite puhul.

Pilk viimaste aegade päevalehtedele näitab, et seadusloome initsiatiividest kirjutatakse väga palju. Järelikult ei ole raugenud nende ramm, kes leiavad, et ühiskonna probleemides on süüdi seadused. Põhiseaduse muutmine on tehtud väga raskeks, kuid kas elu selle pärast seisma on jäänud? Tõlgendatak se, uuritakse allikaid, leitakse abikonstruktsioone, rakendatakse teiste aktidega ja kohtud täidavad õigust mõistes seaduse seletaja rolli. Juba põhiseaduse terminoloogia ei vasta osaliselt tänapäeva seaduskeelele, kuid keegi ei kipu seepärast põhiseadusele uut redaktsiooni kirjutama.

Samad tõlgendamispõhimõtted peavad kehtima ka tavaseaduste puhul. Priskete lehmade aastatel paisunud ametnikearmee kirjutab kogu aeg midagi ja see on ju imelihtne. Riigikogu, mis vaevles hiljuti tööpuuduse all, on taas üle ujutatud eelnõudega. Patust pole puhas ka justiitsminister, kes peab olema õigusloojana teistele eeskujuks ja ohjes hoidma teiste ministeeriumite õigusloomet. Ministrite ja ametkondade uljad nõunikud annavad hüvasid soovitusi olukorda parandada uute seaduste väljatöötamisega. Toonase justiitsministri Märt Raski seitse aastat tagasi antud tänukiri õigusreformide lõpetamise puhul tuleb mul igatahes kappi ära peita. Lootus, et õiguskord on pärast Euroopa Liiduga ühinemist välja kujunenud, on osutunud asjatuks.

Muutmine muutmise pärast

Õiguskorra puberteet kestab. Eestis kehtib veidi üle 400 seaduse ja riigikantselei andmetel muudeti 2009. aastal neist 306-t, sealjuures jõustusid selle aasta 1. jaanuaril 208 seaduse muudatused! Võrdluseks - Euroopa Liiduga liitumise kuupäeval 1. mail 2004. aastal jõustusid 167 seaduse muudatused.

Miks on siis meie seadused nii kehva kvaliteediga? Tundub, et õigusakte on koostanud lausa rumalad inimesed, kui neid kogu aeg asendama peab. Oskamatus paistab kohe välja seaduste kasuistlikkusest ehk liiga detailsest tekstist, mis ei jäta seadusele hingeruumi, sulgeb võimalused õiguse mõistlikuks tõlgendamiseks ning samal ajal tekitab lünki.

Asi saab alguse suhtumisest ja austusest õigusesse. Prantsuse Code civil kehtib aastast 1804, Saksa eraseadus on üle 100 aasta vana, meie oma Balti eraseadus kehtis edukalt aastast 1864 kuni okupatsioonini. Prantslane ei torma kääridega õigusele kallale, kui mõnes õigusaktis on sees veel sõna „kuningas". Õigust loetakse mõistusega. Seaduse loomisel on vaeva nähtud nagu lapsega. Targad on uurinud parimat seemet, puhunud õigusesse sisse ühiskonna ootustele vastava vaimu, kohus on seadust poputanud ja kujundanud, ümber skeleti liha ladunud, et sellest ikka tubli (abi)mees sirguks. Kätt sellise pühaduse vastu tõstetakse ainult hädavajadusel. Praegu vahetatakse meil seadusi nagu käterätte. Uue seadusega põrutamine ja vanale noa ribide vahele surumine on võimukandja elementaarne enesekehtestamise vajadus, märgi mahajätmine nagu spordihalli ehitus küla keskele. Kogu senine hool, rakendamisel tekkinud kogemus ja kohtute loodud arusaam lendab vastutustundetult prügikasti ja ühiskond läheb taas koolipinki.

Lugedes valitsuste koalitsioonilepinguid, ei leia me ka sellisteks muudatusteks sageli rahva mandaati. Suur osa seaduste muudatusi kujutab endast maitseküsimusi ja piltlikult öeldes sõna „ningi" asendamist „ja-ga". Ametnike tõlgendamisjulguse puudumist ravitsetakse õiguse muutmisega, mitte koolitamise ja abikonstruktsioonide leidmisega.

Era- ja mittetulunduslik sektor kasutab seevastu agaralt võimalust luua kohtu pretse dentidega õigusele sisu, sest seaduste muutmine pole neile võimukohane. Hirmuga kuuled, et taas on töös uus riigihangete seadus, muinsuskaitseseadus, metsaseadus jne. Ja mõnel neist jõustub juba kolmas, neljas, viies versioon. Tartu ülikooli õigusteaduskonna professor Marju Luts-Sootak on olukorda nimetanud seadusandja revolutsiooniliseks palavikuks (Sirp, 29.01), kus elektroonilises Riigi Teatajas seaduse juures olev märge „hetkel kehtiv" omandab juba iroonilise varjundi.

Õiguskindluse traumeerimine

Ka viimasel ajal palju kõneainet pakkunud kohtute seadus an nab kohtusüsteemile juba kolmanda kuue. Kehtivat „halba" seadust pidi 2002. aastal paradoksaalselt kaitsma poliitilise justiitsministrina nüüdne apoliitiline riigikohtu esimees. Kas tõesti alles põhiseaduse kahekümnenda aastapäeva künnisel leitakse, et senine kohtute haldamise süsteem ei ole kooskõlas põhiseadusega ja vajab olulist ümberkorraldamist ja seda hoolimata Euroopa Liiduga ühinemisel läbitud ülipõhjalikust kontrollist kohtute sõltumatuse osas? Õiguskindluse asjatu traumeerimise valdkonda kuuluvad ka katsed lahutada kohtusüsteemist toimivad kohtulikud registrid (kinnistusraamat ja äriregister). Eelnõu on ka selle poolest tähelepanuväärne pretsedent, et vast ükski teine ühiskonna grupp pole saanud nautida luksust ise endale seadust kirjutada.

Riigikogule on selles seaduste paabelis raske etteheiteid teha. Enamik eelnõusid tuleb menetlusse vabariigi valitsuse kaudu. Vahepealne kriitika, et riigikogu laiskleb ja ei tegele seadusloomega, oli hea märk stabiilsematest aegadest. Oleksin õnnelik, kui parlamendi põhiaur läheks edaspidi aasta tähtsaima seaduse, riigieelarve ning poliitikate (mitte seaduseelnõude) arutamisele. Aeg peaks olema sealmaal, kus õigusaktide asemel suunatakse Eesti elu riigi- ja kohalike eelarvete kaudu. Riigikogu ülesanne ei ole seadusi ära vormistada, vaid olla nõudlik klient valitsuse eelnõude suhtes. Riigikogul on lõppvastutus eelnõude kvaliteedi ja põhiseaduspärasuse osas.

Seadustega mängimine põhjustab reaktsioonina õiguslikku nihilismi (õiguse eitamist) ja õigusriigi murenemist. Õigussüsteemi stabiilsuse ja kvaliteedi eelduseks on selle kabinettide vaikusest päevavalguse kätte toomine ja suurem teadlaste, huvigruppide ning keeleinimeste teadmiste ja kogemuse kaasamine. Aastaid üksnes räägitakse seaduste eelneva halduskoormuse mõõtmisest ja mõjude teaduslikust analüüsist. Vajame õigusriiki koos kindla õigusega. Kiiret enam pole.

Võlakaitse kodulaenuvõtjale

2010-02-15

Lõin novembris riigikogu õiguskomisjoni juurde võlakaitse töörühma, et leida leevendust peamiselt kodulaenuvõtjate tõsistele muredele. Töötuks jäämine ja sissetulekute kaotus on tekitanud makseraskused sadadele peredele, kes veel paar aastat tagasi olid pankade jaoks ahvatlevad kliendid.

Põhiline küsimus on: kas saaksime neid tänasest rohkem kaitsta ja seadusi muutes olukorda parandada?

IRLi kindel vastus on jah. Meie hinnangul ei taga tänased seadused laenuandjate ja laenuvõtjate mõistlikku tasakaalu, vaid on siiski pankade kasuks kaldu. See on eriti tulnud esile nüüd, kui laenuandjate suhtumine laenuvõtjatesse on võlgnevuste tõttu kõvasti muutunud.

Parastamine hättasattunud kodulaenuvõtjate suhtes a la kes käskis võlgu võtta, on IRLi meelest täiesti kohatu. Uuringute järgi on madala iibe peamisi põhjuseid ruumikitsikus, ligi 2/3 noortest peredest lükkavad lapse saamist edasi sobiva kodu puudumise tõttu. Neljaliikmelistest peredest elab üle 70% elamispinnal, kus tube on vähem kui pere liikmeid. Elamispinna suuruse osas oleme Põhjala riikidest kaugel maas.

Tavaline inimene, näiteks noor pere saab turumajandusega ühiskonnas koduomanikuks kahel teel - kas ostab oma elamispinna välja (ja seda suudavad vaid vähesed) või võtab selleks pikaajalist laenu. Äris või õnnemängus jõukaks saanuid on väike hulk. Seega on kodulaenu võtmine paljudele paratamatu samm.

Milline on siis lahendus ligi 150 000 kodulaenuvõtjale kui ka teistele laenajatele?

Selleks on nn võlakaitse seadus, mille ettevalmistamisel on IRLi juhitud töörühm lõpusirgel. Seaduse sihiks on võimaldada makseraskustes võlgnikule tema võlgade ümberkujundamist selleks, et makseraskusi ületada või muuta lootusetutel juhtudel võlavabastus tänasest paindlikumaks. Võlgade ümberkujundamine võib tähendada nii kohustuste ajatamist, täitmist osaliselt kui ka vähendamist. Mahuka eelnõu olulisemad võlgnikku kaitsvad põhimõtted on järgmised:

Esiteks. Loome mitmete riikide eeskujul eraldi menetluse kohtus, kus erapooletult kaalutakse nii võlgniku kui võlausaldaja kohustusi. Täna on enamus kodulaenulepinguid seotud kohese sundtäitmisega, mille alusel saab võla tekkimisel pank pöörduda ilma kohtuta täituri poole tagatise müümiseks ja nõuete rahuldamiseks. Lisaks võidakse võlgnik panna täitemenetluses maksma erinevaid kõrvalkulusid (viivised, intressid jm) suure tõenäosusega ulatuses, mis kohtumenetluses kunagi rahuldamisele ei kuuluks.

Teiseks. Tegemist saab olema isikulise võlakaitsega, mitte ühe lauaga löömisega. See tähendab, et iga laenuvõtja juhtumit käsitletakse eraldi, arvesse võetakse paljusid asjaolusid ning püütakse iga ausa võlgniku jaoks leida kõige mõistlikum lahendus makseraskuste ületamiseks.

Kolmandaks. Loome kodulaenuvõlgnike suhtes erisätte, mis annaks võimaluse pärast tagatise müümist vabastada võlgnik ülejääva võla tasumisest.

Neljandaks. Keelame täiendava tagatise nõudmise kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. Tänane võimalus lisatagatise nõudmiseks seab laenuvõtjad kaitsetumasse seisu võrreldes laenuandjatega ja muudab viimased hooletumaks laenajate krediidivõimekuste hindamisel.

Ja viiendaks. Võlavabastuses leevendame tänast kohustuslikku „tubli võlgnikuna" käitumise tähtaega üldiselt viielt aastalt kolmele, jättes samas kohtule võimaluse läheneda võlgnikele individuaalselt.

Loomulikult seisavad veel ees vaidlused detailide üle nii erinevaid huvigruppe hõlmavas töörühmas kui ka parlamendis, kuid olemas on idee, mida kaitsta.

Valimistest tuleb teha seadusandlikke järeldusi

2009-11-06

18. oktoobri kohalikest valimistest on saamas ajalugu. Veel vaieldakse viimaseid koalitsioonileppeid ja kutsutakse volikogusid kokku. Tulemused on kaasa toonud suurema polariseerumise (eriti Tallinnas) ning Rahvaliidu ja roheliste vaikse tagasitõmbumise poliitiliselt tandrilt.

Minu meelest tuleks neist valimistest teha praktilisi järeldusi, millest võiksid vormuda ka mõned erakonnaülesed kokkulepped nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglite muutmiseks. Alustan väiksematest probleemidest, millest jõuan edasi suuremateni.

Valimisseadusega tuleks piirata valimisnimekirjade pikkus, nagu see on piiratud nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. See võib olla näiteks kahekordne volikogu mandaatide arv. Vaatlesin ise häältelugemist ühes Lasnamäe valimisjaoskonnas ja null-häälega kandidaatide hulk oli seal suur. Aga see oli vaid üks valimisjaoskond. Näiteks Paldiski linnas kandideeris 13-le volikogu kohale kokku 195 kandidaati, kellest 25 ei suutnud koguda ainsatki häält ning 24 kandidaati sai ühe hääle. Linnapea Mölder kuhjas oma nimekirja kokku 53 nime, kellest 11-ne hääletustulemus oli ümmargune null!

Minu arust pole mingit põhjust lasta jätkuda absurdsel võidujooksul, kus valimisnimekirjad peavad võitlust selle nimel, et saada oma katuse alla võimalikult suur hulk vastava omavalitsuse elanikest.

Ehkki kevadel ennustati valimisliitude suurt tagasitulekut, tegid suuremates omavalitsustes mõnede eranditega ilma ikkagi pigem erakonnanimekirjad. Kohati halvustasid erakonnad valimisliite ja vastupidi. Nüüd võiks kirgi maha võttes tõdeda, et demokraatia seisukohalt on kõige õigem lubada koostöövormide paljusust. Minu meelest on Eesti kohalikel valimistel põhjendamatult välistatud võimalus erakondadevaheliste valimisliitude moodustamiseks. See oleks väike samm, mida seniseid tavasid arvestades võib-olla väga palju isegi ei kasutataks, kuid kindlasti aitaks see koostöökultuurile kaasa.

Üks oluline tähelepanek on valimiseelse kampaaniaperioodi hägustumine. Tegelikult annab väga suur osa inimestest oma hääle kas eelvalimistel või elektrooniliselt - seega ajal, mil kampaania on veel täies hoos. Senine arusaam sellest, millal tehakse aktiivset kampaaniat ja millal hakkab kehtima valimispäeva vaikelu, ei ole tegelikkusega kooskõlas. Olen kuulnud ka väidet, et e-valimised vähendavad oluliselt mitmepäevase eelhääletamise perioodi vajalikkust. Eelhääletamise korraldamine nõuab ka päris palju raha. Mul pole nendes küsimustes konkreetset ettepanekut ja arvan, et siin ei pea tingimata muudatustega kiirustama, kuid probleemid on olemas ja arutelu nende üle tuleks avada.

Suur probleem on Riigikogu liikmete kandideerimine kohalikel valimistel, kui neil samas puudub õigus kuuluda üheaegselt Riigikokku ja kohalikku volikokku. Kunagi õiguskantsleri poolt pakutud piirang lähtus kindlasti parimatest kavatsustest, kuid välja on kukkunud halvasti. Piirang üksnes suurendab ühiskondlikku ja poliitilist silmakirjalikkust. Valimiseelne üleskutse peibutusparte mitte valida ei toiminud, tuntud inimesed kogusid oma hääled ikka ära. Erakonnad ei saa aga loobuda Riigikogu liikmete ülesseadmisest, kui on ilmne, et nende mittekandideerimisel jäädakse häältest ilma. Seadusega kandideerimisõigust piirata ei saa. Lootus erakondadevahelisel kokkuleppel põhinevaks kandideerimismoratooriumiks on minu arust pea olematu. Pole seda ju suudetud kokku leppida isegi ministrite ja Euroopa Parlamendi liikmete puhul.

Kõige lihtsam ja selgem oleks mu meelest taastada vana kord, kus Riigikogu liikmed said kohalikes volikogudes töötada. Paraku pole see üksnes seadusandja otsustus, vaid piirangu poolt on argumenteerinud ka õiguskantsler ja Riigikohus. Tõsi, üks põhjendustest, oli see, et Riigikogu liikmeid volikogudesse lubav seadusemuudatus tehti üsna vahetult enne 2004. aasta kohalikke valimisi ja sellega pöörati pea peale varem tehtud otsus. Just valimiskorra muutmine valimiste eel polnud aktsepteeritav. Järelikult tuleb selliste piirangute ja nende rakendatavuse kohta vaidlused maha pidada aegsasti enne järgmisi valimisi.

Suuremad probleemid, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu, on administratiivse ressursi kuritarvitamine (vt. mu varasemaid blogilugusid 6. ja 16. oktoobril) ja erakondade rahastamine. Mõlemad teemad on avalikkuse jaoks teravalt üleval ja mõlemaga tuleb edasi töötada. Tõenäoliselt on Vabariigi Valimiskomisjonil ka hulk tehnilisi tähelepanekuid, millega tuleb tegeleda.

Lugu avaldatud veel:

6.11.2009 Hiiu Leht

KOMMENTEERI SIIN.

Pronksiöö seadus on tehtud!

2009-11-04

Aasta alguses käisime välja riigivastaste süütegude seaduspaketi, mille eesmärk oli kaitsta tõhusamalt meie rahvuslikku julgeolekut, Eesti iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust.

See pronksiööst ja Herman Simmi riigireetmisest ajendatud algatus seaduste täiendamiseks on nüüd läbi vaieldud, leidnud riigikogu heakskiidu ja kuulutatud välja presidendi poolt.

Okupatsiooni toetajad türmi

Seaduse eesmärk on selge - panna peale senisest kindlam lukk Eesti Vabariigi vastaste provokatsioonide vältimiseks ja täita seaduslüngad, millest meie riigi vaenlased võiksid sisse pugeda.

Esiteks täiendasime karistusseadustikku mitmete tegudega, mille eest tuleks näha ette kriminaalvastutus. Eesti Vabariigi vastase vandenõu eest seni vastutusele võtta ei saanud. Nüüd aga järgneb sellele, kui keegi loob või peab suhet välisriigi esindajaga riigireetmise eesmärgil, kuni kuueaastane vangistus. Sarnane säte sisaldub ka Saksamaa karistusseadustikus. Soome eeskujul muutub karistatavaks Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine. Kuni eluks ajaks võib panna istuma kodaniku, kes Eesti-vastase sõja või okupeerimise ajal liitub vaenlase relvajõududega, täidab sõjategevust või okupeerimist toetavaid sõjalisi või juhtivaid tsiviilülesandeid. Ka pidasime vajalikuks sätestada kuriteona politseiametniku või tegevteenistuja süstemaatilise mõjutamise teenistuskohustuste täitmata jätmisele ja kui selle eesmärk oli kahjustada Eesti riiki.

Nendel sätetel on eelkõige ennetav mõju selleks, et hoida ära võimalikke õigusrikkumisi tulevikus. Ja teisalt muutub vahedamaks riigi võimekus reageerida riigivastastele rünnetele.

Teiseks muutsime mitmete riigivastaste süütegude karistusmäärasid. Karistusseadustiku riigivastaste süütegude peatükki on siiani rakendatud kahel korral - pronksiöö korraldajate ja nendes massilistes korratustes osalejate ning Herman Simmi suhtes. Riigikogu leidis, et sanktsioonid näiteks riigireetmise ja ka riigi vastu suunatud vägivaldse tegevuse eest on olnud ebapiisavad. Uue seadusega tõstetakse nende süütegude karistusi kuni eluaegse vangistuseni. Samuti muudetakse rangemaks karistused massiliste korratuste organiseerimise ja välismaalase vägivallata tegevuse eest Eesti Vabariigi vastu.

Vastutulek presidendile

Kolmandaks sätestasime keelu võtta riigiteenistusse isikut, keda on karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest ja anda või pikendada tähtajalist elamisluba neile, kes on karistatud riigivastase tahtliku kuriteo eest. Ka tuleb edaspidi tunnistada kehtetuks eelmainitud teo toimepanija pikaajaline elamisluba. Nimetatud seaduse üle oli riigikogul vaidlus ka presidendiga, kes pidas mõnda seadusesätet mittesobivaks ja jättis seaduse esialgu välja kuulutamata. Vaidlusalused paragrahvid, mis puudutasid massiliste korratuste organiseerimist ja riigivastast võltsimist sõnastasime ümber nii, mis peaks rahuldama ka kriitikuid.

Lühidalt - massiliste korratuste organiseerimise sätte ehk karistusseadustiku § 238 jätsime sisuliselt samaks praegu kehtivaga. Seda põhjusel, et erinevalt paljudest praktikutest, ekspertidest ja riigikogu enamusest ei nõustunud president sellega, et muuta karistatavaks ka selliste massiliste korratuste organiseerimine, millega kaasneb purustamiste ja rüüstamiste oht. Samuti panime seadusesse selgelt kirja, et kriminaliseeritud on ka massiliste korratuste ettevalmistamine ja üleskutse nendes osalemisele.

Teine vaidlusalune paragrahv ehk riigivastane võltsimine sai sõnastatud kitsamalt ja täpsemalt. Peame oluliseks, et oleksime kaitstud selliste provokatsioonide eest, millega teeseldakse riigiorganite tegevust eesmärgiga kahjustada meie riiki. See tähendab, et edaspidi kaasneb kuni kuueaastane vangistus ametliku dokumendi võltsimise ja levitamise eest eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariiki või kui sellega kaasnes oht Eesti Vabariigi iseseisvusele või territoriaalsele terviklikkusele. Siin eeldatakse ametliku dokumendi võltsingu olemasolu ja asjaolu, et isik levitab seda või selles olevaid andmeid teadlikult. Näiteks kui mõni provokaator hakkab Narvas levitama valet valitsuse otsusest, mille alusel keeratakse kõikidel mitte-eestlastel elekter ja küte kinni, siis ei pääse sellised isikud karistuseta.

Põhiseaduspatriotism ei ole võluvits

2009-11-03

Mõni aeg tagasi õiguskantsler Indrek Tederi pakutud mõte põhiseaduspatriotismist ning kodanikukesksest identiteediloomest Eestis on kindlasti väärt lisandus ühiskonna suurema sidususe saavutamise arutellu, kuid minu arvates pole see siiski murrangut toov võluvits.

Halvimal juhul võiks põhiseaduspatriotismi eelistamine isegi teataval määral ohtlikuks kujuneda. Kui selle mõtteks on taandada valehäbis Eesti omariikluse ja identiteedi põhitelg, siis tegelikult võiksid selle idee autorid võtta kasutusele hüüdlause: no pasaran! Ühiskonna sidususe asemel saavutame risti vastupidise tulemuse.

Ma ei mõista nende hädakisa, kes pidevalt räägivad integratsiooni läbikukkumisest ning kes kasutavad Eestis elavaid teisi rahvusi mingi väljapressimismalakana. Või veel hullem - Eesti enda identiteedi ja omariikluse nõrgendamiseks. Seda viimast nägime kahjuks päris ilmekalt ka kohalike valimiste kontekstis.

Leo Kunnas kirjutas Eesti Päevalehes, et põhiseaduspatriotismile pole mõistlikku alternatiivi. Ta arvab, et 1930. aastate lõpus ei suutnud tšehhid pakkuda sudeedisakslastele midagi mõistlikku. Ju polnud iseseisev Tšehhi riik piisavalt mõistlik alternatiiv, võiks vastu arvata.

Gruusia püüdles Lõuna-Osseetias regionaalse sidususe ja heaolu tagavate lahenduste suunas. Veendusin selles oma silmaga 2007. aasta novembris. Ometi on tänaseks need head näited kodanikukaitse sildi all Venemaa tegevuse tõttu sõna otseses mõttes maatasa tehtud.

Nagu näha, võib põhiseaduspatriotism väga vales mõttes ka sõdade ajendiks olla. See on muidugi äärmus. Kunnasel on õigus, et selline patriotism on vaid suurte "privileeg".

Euroopa Liidu ja üldse avatud maailma tingimustes on kitsas rahvuskesksus kahtlemata oma aja ära elanud. Küll aga pole rahvuskesksus selle laiemas või täpsemini riigipoliitilise identiteedi tähenduses kuhugi kadunud. Rahvussümbolid poliitilises tähenduses, nagu iseseisvuspäevad ning pöördeliste ajalooliste sündmuste tähistamine pole ei Soomes ega Prantsusmaal, Itaalias ega Iirimaal kuhugi kadunud.

Alles 2006. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal avastas Saksamaa, et oma rahvuslippu võib julgemalt lehvitada.

Miks siis meil peaks olema kuidagi teisiti. Ma olen kindel, et Teder ei mõelnud loobumist ajaloolisest identiteediteljest abstraktse legalismi kasuks. Ta teab suurepäraselt, et juurteta või ühiskonna ühisosa jagamist eiravad kodanikud ei tugevda, vaid nõrgendavad üldist riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.

Õigusriiklus ning kodanike võrdsus seaduse ees on tõepoolest väga suur alternatiiv sellele, mida võime näha näiteks idanaabri juures. Parimaks näiteks on 2007. aasta aprillisündmustes osalenute üle peetud kohtuprotsessid.

Huvitav, kui põhiseaduses toimub muudatus (mis on demokraatliku vaidluse loomulik tulemus), mis pole teatud osale ühiskonnast meeltmööda, kas koos sellega kaob siis ka patriotism?

Meie eesmärgiks ehk strateegia pealiiniks on sidusa, efektiivsele ja samas solidaarsele koostoimele suunatud ühiskonna tugevdamine. See on sisuliselt raamitud ka meie põhiseadusse. Küll on aga selle saavutamiseks võimalikud erinevad taktikalised sammud, kaasa arvatud ka võimalikud muudatused või kohendused meie seadusandluses, sealhulgas kodakondsusseaduses.

Samas olen veendunud, et riik peab oluliselt rohkem ja targemini panustama tolerantsuse ning kõige paremas mõttes Eesti-lojaalsuse tugevdamisele. Ja seda mitte ainult siin elavate venelaste ja teiste rahvuste, vaid ka eestlaste endi hulgas.

Reisijutt õigusloome matkaradadelt

2009-10-13

Bundestagi valimiste ajal olin ma pikemalt Lõuna-Saksamaal, Badenis. Valimiskampaania kulges ülepingutamatult. Ei mingeid megasuuri plakateid, kõikjal eranditult naeratavad näod ja ühiskonna jaoks ei olnud probleemi ka sellest, kui need reklaamid veel ka nädal pärast valimisi üleval rippusid. Lahendamist vajavad mured ka samad mis meil ning johtuvalt ka lubadused sarnased. Kes lubavad mehr Netto vom Brutto (rohkem netosissetulekut brutopalgast) ehk maksulangetusi, teiste arvates on hea majanduspoliitika parim sotsiaalpoliitika, kolmandad arvavad, et haridus on inimõigus, neljandad lubavad maiselt kiirtee pikendamist ja kaitset ümbritseva lärmi vastu, viiendad võrdseid õigusi samasoolistele ning ei tuumaenergiale. Valimiste võitjateks peetakse jõudsalt esile tõusnud liberaale, kuigi enim hääli saavad konservatiivid. Sünnib must-kollane koalitsioon, milline peab nüüd mandaadiga rahvalt saadud pante lunastama hakkama.

Siiski jääb valimiskampaaniast ühise joonena silma mure kodaniku- ja inimõiguste tuleviku pärast. Terrorismivastases võitluses ei tohi inimeste vabadus esimene ohver olla. Kodanikud ei ole riigi eestkostealused. Saksamaa vajab uut andmekaitseseadust. Pangasaladuse hoidmine tuleb taastada. Ei internetitsensuurile ja kodanike elektroonilise andmeside varjatud jälgimisele. Kui selline olukord on tekkinud Saksamaal kui Euroopa ühel tunnustatuimal õigusriigil, siis on asi kehva. George Bushil oli õigus, kui ta ütles, et maailm ei ole pärast 9/11 enam endine. Kahjuks oleme me ise sellele palju kaasa aidanud, ehitades üles õiguskorra, kus eksisteerib üha rohkem piiranguid ning salatsemist. Hullem on see, et sellega võib harjuda. Nagu kala, kes on kasvanud akvaariumis, ei tea, et kusagil laiuvad ookeanid, ei tea ka inimene, kes elab raudse eesriide taga, et teisel pool laiuvad rohelised aasad ja taevas sõuavad valged pilved.

Eesti õigussüsteem sai oma tuleristsed aprillirahutuste ajal ja järel. Politsei valmisolek ja volituste piisavus sai järgi kontrollitud ning kitsaskohad tulid välja. Sama kehtib karistusõiguse koosseisude definitsioonide arusaadavuse ja rakendatavuse osas. Kriis tõi paljude inimeste teadvusse taas vajaduse riigi kui organisatsiooni järele, sest olid ju paljud majanduslikult headel aegadel hakanud arvama, et saavad ka ise kõigega hakkama. Kohtusüsteem on tänaseks läbihekseldanud kõik süüasjad ja absoluutne enamus sai ka teenitud karistuse. Tuleb ühineda riigiprokuröri rahuloluga, et kohtud ei väljunud nende protsesside raames väljakujunenud menetluspraktikast, hoolimata välisest tuntavast avalikkuse survest. Kohtuvõim on näidanud Eestit õigusriigina ja see laseb rahulikumalt hingata, sest topeltstandardite kehtestamine oleks õigusriigi surm. Benjamin Franklin on tabavalt öelnud: kes eelistab julgeolekut vabadusele, kaotab varsti mõlemad.

Erakordsed sündmused on nagu aadrilaskmine, pärast mida on organism tervem kui varem. Iga peremees vaatab pärast raju, mida tuleks pärast tormi parandada või ümber ehitada. Nende kohenduste raames ei tohi, nagu Ida-Euroopas kombeks, kalduda teise äärmusse. Presidendi poolt väljakuulutamata jäetud nn aprillirahutuste pakett võib olla kantud headest kavatsustest, kuid defineerimata õigusmõistete tõttu kujutab ohtu, kui sellise seaduse rakendamine satuks tulevikus valedesse kätesse. Tuletame meelde Saksamaad ja Euroopat kolmekümnendatel aastatel, kus võimule tulid poliitilised jõud, järgides kõiki konstitutsioonilisi reegleid ja seadustega lubatut. Detailidega tegelemise asemel ei ole riik suutnud kümne aasta jooksul kehtestada korrakaitseseadust, mis paneb avaliku korra kaitse abinõud süsteemselt paika, hoolimata neid rakendavast ametkonnast.

Muret tekitab minus kasvav surve kõike kriminaliseerida, 1. juulil jõustunud liiklusseaduse muudatused on "hea" näide. Väliste tunnuste põhjal joobes olemine võib tuua kaasa kuni kolme aasta pikkuse vangistuse ja siin on loobutud kriminaalkaristusest üksnes korduva õigusrikkumise puhul. 2008. aasta seisuga oli Eestis kokku ligi 200.000 isikut, kellel oli kehtiv või kustunud kriminaalkaristus, mis teeb ligi 15 protsenti elanikkonnast. Hirmuäratavad numbrid, kus iga seitsmes tänaval vastutulev isik on kriminaalmenetlusest läbi käinud. Kriminaalkaristus kui riigi äärmuslik abinõu devalveerub ja seda ka inimeste endi silmis. Elame kurjategijatest ümbritsetud ühiskonnas. Oleme "ära rikkunud" paljude isikute CV-d kogu eluks, sest kriminaalkaristus mõjutab hilisemat elukutsevalikut, töövõimalusi, reisimist. Peame sellise pillamise üle järele mõtlema. Vaevalt et pereisa iga lapse pahateo eest viimast keldrisse luku taha paneb, enamasti aitab ka noomimisest, taskurahast ilmajätmisest või nurkapanekust.

Ka praegune majanduskriis on põhiseadusliku korra proovikivi, kus pannakse surve alla ühiskonna võime hakkama saada sotsiaalsete probleemidega. Põhiseaduse järgselt peab riik toimima ka sellise kriisi ajal sotsiaalriigina ning tagama põhiõigusena garanteeritud riigi abi puuduse korral ja perekonna kui ühiskonna aluse kaitse. On huvitav vaadata, kuidas inimeste jaoks ei ole konstitutsioon enam pelgalt riigiarhitektuuri käsitlev dokument, vaid nende põhiõigusi tagav dokument ning peab praegusel ajal pakkuma kaitset ka riigi enda omavoli vastu. Ja sellele omavolile julgetakse vastu hakata. Põhiseaduslikud väärtused nagu õiguspärase ootuse põhimõte ja riigi käitumise ennustatavus õigusloomes peavad kehtima, hoolimata väljas valitsevast ilmast. Käibemaksu muutmine paaripäevase etteteatamisega ei ole ainus parlamendi praak. 1. jaanuaril jõustusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku olulised ja läbivad muudatused, mis avaldati Riigi Teatajas sisuliselt vana-aasta õhtul.

Inimesed on tegelikult oma loomult alalhoidlikud ja armastavad stabiilsust. Siis ei peaks ka seadusandja kodanikke pidevalt traumeerima seaduste muutmisega ja uute seadustega. Vahepeal juba tekkis õnnis tunne, kui ajalehed kirjutasid, et parlament kannatab tööpuuduse all. Oleks ju tore, kui Riigikogu põhitöö oleks eelarvearutelule kui aasta tähtsaimale eelnõule keskendumine. Kurb on vaadata, kui ametisse astunud minister või eneserealiseerimise all kannatav ametnik leiab, et ainus lahendus probleemidele on muuta seadust või koostada uus. Kui kümne aasta jooksul on samas valdkonnas juba kolm seadust välja töötatud, siis on ikka rumalate inimestega tegu olnud.

Seadusandlikule korrale on ohuks muutunud seadusandja ise. Siin Saksamaal olles näed, kuidas seaduse rakendamiseks otsitakse abikonstruktsioone, teooria loob normidele seletust ning kuidas kohus asjad paika loksutab. Seadusandja sekkub vaid juhul, kui kohtupraktika läheb "vales suunas" või kui kehtiv õigus on praktikast kaugenenud sel määral, et ei saa enam rääkida kirjutatud õiguse, vaid case law kehtivusest. Meie üks riigikohtunik on tabavalt öelnud, et "seadust lugedes peab ikka möistust ka olema". Meie seadusloomele on ajalooliselt omane abstraktsus, et normi saaks kohaldada võimalikult erinevate olukordade lahendamisele. Ebakompetentsete õigusloome kogemusteta asjameeste viljeletav kasuistlik õigusloome praktika on hukatuslik nõiaringis käimine. Põhjendamatu uue seaduse kehtestamine või selle oluline muutmine on lugupidamatuse avaldamine kohtuvõimu suhtes, sest kogu senine kivihaaval laotud kohtupraktika läheb allavett ning kõik algab uuesti.

Muidu on siin tore. Sooja on päeva ajal veel kahekümne kraadi ringis ning mäeküljed hakkavad vaevalt kollendama. Badenimaa veiniaedades käib viinamarjakoristus ja saak on üle aastate väga hea. 3. oktoobril, Saksamaa taasühinemispäeval ning Berliini müüri langemise 20. aastapäeval ei näinuid ma lehvimas ühtegi must-punast-kollast trikoloori, küll aga palju rõõmsaid inimesi Keiserstuhli matkaradadel ja hasartseid mehi biergartenites Bundesliga mängu vaatamas.

Tervitused Schwarzwaldist.

Kellelt tuleb õigus?

2009-08-03

Õiguskantsler on Eesti vabariigis pandud istuma korraga kahele toolile. Kantslerina peab ta askeldama juriidiliste vastuoludega paberites enne riigikohut. Tema teise ülesande kirjeldamiseks tulevase keeleseaduse mõttes sobivat meiekeelset sõna polegi, sest "ombudsman" ei pärine ei eesti ega ühestki teisest soome-ugri keelest.

Ligikaudu tähendab "ombudsman" kaalupommi inimese ja tema suhtes vastupidiselt asetseva ning seejuures väljaspool asuva võimu vahel. Mitte ükski Eesti vabariigi presidentidest pole pöördunud õiguskantsleri kui "ombudsmani" poole nagu poliitiline skisofreenik.

Mõistlikkuse piirid?

Ühenduses käibemaksu tõstmisega on õiguskantsler Indrek Teder mitmes avalduses arvanud, et selles asjas on õiguspärase ootuse põhimõtet rikutud ja leidnud, et riigikogu peab üksikasjalise seadusandluse viima põhiseadusega kooskõlla. Kui viimane jääb ära, siis mina küll ei kujuta ette, mismoodi mõistetakse süüdi terve riigikogu, eriti kui põhiseadus ei sätesta, mis on mõistlikkus. Liiklusavarii võimalikkust tajudes on selle minimeerimine mõistlik sekundite, mitte kuude kaupa. Poliitiliste avariide tuleku eel asub mõistlikkus mujal, sest nende parandamine eeldab haavade lakkumist.

Kuhu kanti see "mujal" jääb? Poliitiliste avariide korral asub "mujal" inimeste vabastamises võimukohalt päevapealt ja ameti üleandmises näiteks kuu aja jooksul. Kas käibemaksu tõstmine oli poliitiline avarii? Oli küll. Kui selline põhiseadusliku vundamendi rikkumine tuleb minutaoliste õiguspärase ootuse põhimõtte kallale - nagu tuligi -, siis kellele ja milliste tõendite alusel ma oma häda kurdan? Ma ei hoia oma leivaostukviitungeid alles ning turult värskeid herneid ostes ma kviitungit ei saagi - või siis tuleks vaadata iga kauna eraldi. Mitte üle, vaid läbi. Ma ei tõesta põhiseadusega vastuollu minekut hernekaubanduses mitte kuidagi.

Ei ainumaski põhiseadus saa defineerida, mis on mõistlikkus. Küll määrab kehtiva põhiseaduse paragrahv 25, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusevastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kes või mis tagab, et mulle kindlustataks hüvitis igalt ostult nende kahe protsendi eest, mille võrra käibemaks tõusis ja kust kassast see hüvitis mulle välja makstakse või minu arvele üle kantakse? Ning kelle peale jääb mul üle kaevata siis, kui õiguskantslergi ei saa asjaga hakkama?

Põhiseadus fikseerib (§ 140), et õiguskantslerit saab tagandada üksnes kohtuotsusega ja (§ 145) kriminaalvastutusele võib teda võtta ainult riigikogu koosseisu enamuse (51 häält) nõusolekul pärast seda, kui president on asjaomase ettepaneku teinud. Mis juhtub siis, kui õiguskantsler hakkab tuult tallama, selle kohta ei ütle põhiseadus silpigi. Küll näeb ta ette (§ 142), et õiguskantsleril on õigus taotleda, et põhiseaduse või alama astme seadusega vastuolus olev õigustloov akt tuleb viia põhiseaduse või seadusega kooskõlla 20 päeva jooksul.

Käesoleval ajal saabki riigikogu teha seda ainult erakorralise istungi vormis, kusjuures jääb vaieldavaks, kas seda võib teha tagasiulatuval kujul ja mitut lugemist vastav uuendus eeldab, kuivõrd tegemist on muudatusega, mis mõjutab riigieelarvet. Raha tagasiulatuvate paranduste väljamaksmiseks saab võtta üksnes praegusest riigieelarvest ehk tänavuse aasta riigieelarvet tuleb kolmandat korda kärpida lisanduvate tegurite tõttu. Viimaste toime kandub 2010. aasta riigieelarve kujundamisele üle.

Kas olek üle parda tähendab lindpriiust?

"Lindprii" tähendab siinkohal mitte töötut, kel pole haigekassa kaartigi, vaid isikut, kes töötab ametikohal, mida põhiseadus ei sätesta. Põhiseaduses pole silpigi maavanemate kohta. Ei ütle toosama seadus midagi ka maakondade jaotamisest erakondade vahel. Ainus poliitiline isik, kes teab põhiseaduse järgi, millal ta läheb seniselt võimult üle parda, on Eesti vabariigi president, kellel on õigus kandideerida riigipeaks ka teist korda, ent mitte kolmandat. Tema suhtes valitseb õiguslik ootus koos mõistlikkusega tõepoolest. Kuna aga maavanemad pole ise põhiseaduslikud institutsioonid - kas siis puudub neil ka õigus õiguspärasele ootusele? Näikse nii. Kuhu on ununenud õiguskantsleri seadustundlikkus ses punktis (mis puudutab ka teda ennast)?

Asja tuuma lühidalt kokku võttes ma arvan, et käibemaksu tõstmist tagasiulatuvalt muuta ei anna, kuid on tervemõistuslik näha õiguspärase ootuse võimalikke rikkumisi ette ka tulevikus. Hiiliva haldus- ja omavalitsusreformi peidus on nood rikkumised enam kui prognoositavad. Ei usu aga, et iseseisvus oligi mõeldud esijoones lindude huvides. Veel vähem niisuguste printsiibirikkumiste "heaks", mille järel võidakse küll noomida, ent mitte rohkem. Asjade arenedes nõnda, nagu nad praegu kulgevad, lähevad maavanemad üle parda nii ehk naa - ja isegi põhiseadus ei kaitse neid. Nende õigused veel ametis olles õiguspärasele ootusele kestavad mõistlikkuse piires umbes pool aastat. Kus see kirjas on?

On vaja kahte asja. Esiteks õiguspärase ootuse lahtikirjutamist ja teiseks äraseletust kõigil neil juhtudel, kui põhiseadusest tehakse, kasutades Kreutzwaldi sõnu, pühkimise paber. Viimast on müügil kõikides tervemõistuslikes poodides. Esimesega on suuri raskusi.

Kaks südasuvist küsimust õiguse asjus

2009-07-31

Viimastel päevadel esile tulnud küsimused on piisavalt olulised, et südasuvist aega ühiskonnale oluliste teemadega täita. Pean silmas õiguskantsleri seisukohta käibemaksu tõusu kohta ja uurimise huvides lindistatud kõnede järjekordset lekkimist. Alustame olulisemast.

Õiguskantsleri loogika

Õiguskantsler teeb poliitikutele käibemaksutõusu jõustamiseks jäetud vähese aja pärast etteheiteid ja tema argumentides on teatud loogika. Paraku pole sealt võimalik tuletada ühtegi head praktilist lahendust. Kuidas tagantjärele mõistliku etteteatamisajani jõuda või kahjusid kokku arvutada? Absurdini minnes võiks küsida, kuidas lõpptarbija juulikuu jooksul põhiseadusvastase käibemaksutõusu tagasi saab.

Ilmselt on siin kõige targem mitte rabistada ja minna asjaga rahulikult riigikohtuni. Õiguskantsleri esile tõstetud õiguskindluse ja ettevõtlusvabaduse argumente ei saa vaadata "asjana iseeneses", vaid ikkagi seotult vajadusega riigieelarve tasakaalus hoida. Kaalukausile pannes oli viimane mu meelest olulisem.

Õiguskantsleri seisukoht toob esile veel ühe puht poliitilise probleemi. See on küsimus poliitiliste otsuste mehhanismist. Eelarvetasakaalu saavutamisele suunatud otsused pole olnud sugugi kiired ja tormakad, vaid vastupidi: liiga aeglased ja kõhklevad. Kõnealuseks etteheiteks loodi eeldused just sellega, et otsustamist lükati liiga kaua edasi ja lõpuks läks kiireks.

Seega käsitleksin õiguskantsleri seisukohta väärt meeldetuletusena, sest uued probleemid kuhjuvad, valusaid otsuseid tuleb teha seoses 2010. aasta eelarvega ja Eesti vajab uute tulevikustrateegiate väljatöötamist. Aega tuleb kasutada selleks, mitte juba tehtud otsuste ülevaatamiseks.

Infolekke küsitav kasu

Teine küsimus puudutab pistisekahtlusega avaliku elu tegelaste "kõnepärlite" toomist avalikkuse ette. Praegusel juhul siis Parbus ja Sepp. Kui Keskerakonna tegelased on ettevõtjatelt omakasuks või erakonnalehtede väljaandmiseks pistist välja pigistanud, on see jälk.

Aga miks peame lugema uurimisorganite lindistusi ajalehest enne, kui töö on lõpule viidud?

Andrei Hvostov kirjutas Eesti Ekspressis kolumni "Ivo ja Elmari lindid", mis justkui palub vabandust ja selgitab lintide avaldamist. Hvostov teeb vihje, et enne ajakirjanikeni jõudmist on need lindid linna peal käest kätte kuulata käinud ja äratanud elavat tähelepanu Keskerakonna juhtkonnas. Kus on leke ja kelle huvides? Kas algne leke anti siis Keskerakonnale, et nad teaksid, mis on tulemas? Ma ei tea, kas Eesti Ekspressi ajakirjanikud isegi seda teavad.

Aga hoopis rohkem kui mõne tegelase pikantne kõnemaneer peaks ühiskonda huvitama korruptsioonijuhtude kiire ja asjalik lahendamine koos õiguslike järeldustega. Infolekked varjutavad põhieesmärkide saavutamist ega tule kasuks uurimisorganite mainele.

KOMMENTEER SIIN

Kuidas me päästame sündimata lapsed?

2009-07-06

Viimase eelarvelõike menetlemisel Riigikogus äratas tähelepanu opositsiooni ettepanek kärpida vanemahüvitise ülempiiri poole võrra - 30 000-lt kroonilt 15 000-le. Signaal oli seda teravam, et ettepanek leidis rahanduskomisjoni toetuse, ehkki paar päeva hiljem otsustas suur saal teisiti. Küsimus pole ju selles, et vanemahüvitist üldse kärpida ei saa või et vanemahüvitise lage ei saa allapoole tuua. Küsimus on ulatuses. Kaotada oodatud summast 10 või isegi 20 protsenti on üks asi, aga kaotades poole, jääb üle loota, et kaotaja pole end sidunud suure pangalaenuga. Tõsi, võrreldes pikaajalise töökaotusega on sellised kaotused veel „leebed", aga hädasolija jaoks on see halb seletus.

Mäletatavasti oli vanemahüvitise lagi suurte debattide objekt juba siis, kui vanemapalk esmakordselt seadustati. Kindlasti saanuks lagi ka madalam olla, aga toonaste otsuste järgi on arvukad pered viimaste aastate vältel oma tulevikku vaatavaid otsuseid teinud ja mis tahes kärpeotsused on täna palju ebameeldivamad kui toona. Noored pered on laiendanud elamispinda, arendanud mugavusi ja võtnud laenu, lootes ja uskudes riiki, kes ütles, et laste sünniga ei tohi nende majanduslik olukord sugugi halveneda.

Siit jõuame palju sügavama probleemini. Mis on vanemahüvitise eesmärk? Sündivuse ergutamine - jah! Aga oleme täpsemad - lapsed sünnivad armastusest ja sugutungist, mitte vanemahüvitisest. Näiteks XIX sajandil polnud kümnelapselised pered haruldased, aga vanemahüvitist ei maksnud keegi. Arstiabi oli kehv ja laste suremus tänasega võrreldes väga kõrge. See oli teine aeg ja ühiskonnatüüp, loomulikult! Nüüd asjad nii lihtsalt ei käi, inimeste väärtused ja nõudmised elule on teised. Seega on vanemahüvitis selleks, et ajal, mil väärtushierarhias nähakse esimestel kohtadel eneseteostust ja materiaalseid vajadusi, ei jääks lapsed sündimata.

Laps on mehe ja naise suhte spontaanne tagajärg ja elu edasi viiv väärtus. Nii on see ikka olnud, kuid iga kultuur ja ajastu annab asjade käigule oma pitseri. Tegelikult toimub tänapäeval laste sünni kaalutletud ajatamine. Enne oodatakse suure hulga n.-ö. kaalutletud väärtuste realiseerimist. Need on Haridus, Töö, Palk, Auto, Eluase, Eneseteostus, Vabadus, Hedonism, Glamuur ja teised. Kirjutan need suure algustähega - nad on nagu ühe pere iseloomult erinevad lapsed. Nad kannavad küll erinevaid väärtusi, kuid neil on ühine joon, mis sageli viib laste sünni ajatamisele. Midagi pole teha - meil pole küll heaoluriigi elatustaset, kuid oleme harjunud seadma endale kõrged standardid. Ja mida kõrgem on vanemapalga ülempiir, seda selgemalt on see suunatud kaalutletud väärtusi teostavale sihtrühmale.

Iga üksiku risk on see, et kaalutlemine kestab ja kaalutletud väärtusi realiseeritakse seni, kuni enam lapsi ei saada. Ehkki vanemahüvitise mõju osas demograafiale ei ole teadlased ja poliitikud sama meelt, ei saa suurimgi skeptik eitada, et tegemist on tugeva meetmega. Kuid nüüd oleme silmitsi olukorraga, kus riigil on mitmes valdkonnas raskusi lubaduste täitmisega. Majanduskasvu ja julgete laenude kaardimaja variseb paljude jaoks kokku ja lapsed võivad taas sündimata jääda. Kartuse kõrval, et vanemahüvitis väheneb, on veel suuremad hirmud - kartus kaotada töö, kartus panga ees ja lõpuks stress. Kasvav ebakindlus pärsib nii reproduktiivset käitumist kui ka paarisuhete koospüsimist.

Vanemahüvitis on abivahend, mitte võluvits. Probleemi juured on mujal. See on kaalutletud väärtuste ülekaal inimeste peades. Majanduskasvu tingimustes võttis see tugevalt materiaalse, et mitte öelda hedonistliku suuna. Nüüd on maandumine seda valusam, aga tegelikult me kaotame oma raha, mitte vajadusi. Põlvkond, kel lapsed majanduskriisi tõttu sündimata jäävad, kogeb oma valearvestust taas teravalt pensioniikka jõudes, sest siis napib neid, kes ühiskonnale rikkust ja pensionäridele heaolu loovad.

Mulle on tugevalt mällu sööbinud ühe optimistliku vanainimese ütlus: „Minu parim pensionisammas on mu lapsed." Nii ongi. Selleni jõudmiseks tuleb aga mõnelgi meist aru saada, et lapsed saavad sündida ja kasvada ka kitsamates oludes ja väiksemates korterites. Erinevalt liisinguautost ja laenukodust ei saa meie lapsi meilt keegi ära võtta. Ja ainelisest heaolust olulisem on vanemate võime anda neile eluks kaasa inimlikud väärtused.

Eesti riik on teinud põhimõtteliselt õigesti, püüdes vanemahüvitisega laste saamist tagant tõugata. Kasvuaja liigoptimistlike otsuste hulgas on vanemahüvitise rakendamine kindlasti üks kõige mõistlikumaid.

Hiljuti tõusis esile veel üks lastega seotud teema - lapse eest täiendava hääle andmine valimistel. See idee on viimase kümne aasta jooksul ikka aeg-ajalt ringelnud, kuid vastukaja pole kunagi olnud nii elav ja positiivne kui nüüd. Pean tunnistama, et kuulun pigem kahtlejate kilda, sest probleemide ja segaduse hulk, mida sellise uuenduse jaoks nii siseriiklikus seadusandluses kui ka rahvusvaheliselt lahendada tuleb, pole just väike. Võib ette ennustada näiteks süüdistuse valimiste ühetaolisuse põhimõtte rikkumisest. Samas ma mõistan, miks see idee praegu nii hästi töötab. Me otsime vanemahüvitise kõrvale või asemele uut, mitterahalist stiimulit, mis laste saamist väärtustaks. Idee võib olla rabe, kuid on hea, et inimesed uusi teid otsivad. Vajame endiselt laste väärtustamist - igaüks eraldi ja Eesti ühiskond tervikuna.

Erakonnaegoismiga kaugele ei sõida

2009-07-01

Nädala jooksul on ilmunud silmapaistvad artiklid Kaarel Tarandilt ja Enn Soosaarelt. Nad osutavad praeguse erakonnademokraatia nõrkusele. Olen autorite paljude seisukohtadega nõus, mõne rõhuasetuse puhul tahaksin täiendada ja täpsustada.

Enn Soosaare väide, et parlamendierakonnad peavad tähtsaks parteipoliitilisi taktikalisi mänge, kuid unustavad kõrgemad ühishuvid, on minugi meelest pahatihti õige. Lisan niipalju, et need märgid on valusalt näha juba pikemat aega. See iseloomustas 2007. aasta valimistega võimule tulnud kolmikliidu valitsust, aga iseenesest joonistus üheplaaniline poliittehnoloogia välja tunduvalt varem. Näiteks 2007. aasta valimiste eel oli sellele pea võimatu vastu seista ja kui mõni poliitiline jõud oleks seda teinud, tähendanuks see ilmselt häältekaotust.

Isamaa ja Res Publica Liidu korraks välja hõigatud sõnum "õnn ei ole rahas" jäi nõrgaks ja krüptiliseks.

Minu meelest on just majanduskriisi tõttu tekkinud võimalus kitsalt poliittehnoloogilisest paradigmast välja tulla ning hakata olukorda riigis ja ühiskonnas üle pika aja kainelt hindama. Tõsi, me reageerime aeglaselt. Lõputuna paistva kärpemaratoni asemel tulnuks ja tuleks astuda märksa otsustavamaid samme.

Miks otsustusjulgust napib? Arvan, et enam pole niivõrd süüdi alasti poliittehnoloogilisus, kuivõrd soovmõtlemine, millest on raske jagu saada.

Kaarel Tarand seostab oma venna edu Euroopa Parlamendi valimistel erakonnademokraatia nõrkusega. See on valdav arusaam. Usun siiski, et kriis ei ähvarda erakonnademokraatiat, vaid pikalt vohanud erakondlikku egoismi. Erakonnademokraatia jääb püsima, aga erakonnaegoism oma senisel kujul ei ole jätkusuutlik.

Samal ajal pole võimalik, et üksikkandidaatide summaarne häältesaak ja edu riigikogu valimistel küüniks ligilähedale Indrek Tarandi eurovalimistel saavutatule. Nii Eestis kui Euroopa Parlamendis teevad poliitikat erakonnad.

Kohalikel valimistel võib pisut paraneda valimisliitude võimalus. Kui see nii läheb, näitab see minu meelest Eesti demokraatiamudeli tugevust, mitte erakonnademokraatia langust.

Tegelikult toetab erakonnademokraatia püsimist Kaarel Tarandki. Olen nõus, et erakondade sisedemokraatia jätab tihti soovida. Ideaalis võiksid just erakondade liikmed tipule meelde tuletada, et riigi pikaajaliste huvide silmaspidamine on palju tähtsam kui lühikeste jalgadega poliittehnoloogia.

Nagu Tarandit inspireeris mindki Jüri Adamsi Vikerkaares ilmunud ohuartikkel valimissüsteemi kergekäelise muutmise kohta. Eelmise sajandi majanduskriis näitas, et rahulolematus võib kergesti viia demokraatiamudeli ja valimissüsteemi revideerimiseni, sealt edasi juba autoritaarsete režiimide tekkeni. Ta hoiatab kinniste nimekirjade eest eurovalimistel ja Tallinna üheks valimisringkonnaks tegemise eest kohalikel valimistel. Paistab, et Adamsi sõnum on kohale jõudnud.

Kui varem on demokraatiakriisi kuulutajad asunud esimese asjana valimissüsteemi lammutama, siis nüüd ollakse ses suhtes palju alalhoidlikumad.

Vt Kaarel Tarandi "Erakonnademokraatia päästmiskatse", Sirp, 12. juuni, Enn Soosaare "Kolm mõtlemiskohta", Postimees, 15. juuni, Kaarel Tarandi "Ajutrust või orjamass?", Eesti Päevaleht, 17. juuni, Jüri Adamsi "Eesti valimissüsteemi kriis", Vikerkaar, 2009/4-5.

KOMMENTEERI: www.herkel.net

Riigikogu lõpetas hea ja halvaga

2009-06-20

Tuleviku kroonikakirjutaja võiks 2009. aasta juunisündmusi heietada umbes nii: "Samal ajal kui Heliose kinos mängiti Madis Kõivu "Lõputut kohvijoomist", etendas riigikogu Toompeal lõputut eelarvekärpimist." Kaugele riigikogu jõudis?

Riigikogu tööd tuleb vaadelda mitmest rakursist. Need on riigikogu tulemuslikkus, riigikogu sõnumid rahvale ja riigikogu sisemine töökultuur.

Alustan viimasest ehk õieti sellest, milline on praeguse valitsuskoalitsiooni pidamine riigikogus. Vähemusvalitsusele ennustati lühikest iga veel enne, kui ta õieti toimima hakkas. Esimesed nädalad seda ei kinnita. Äsjastel hääletustel toimisid Reformierakonna ja IRL-i saadikud sellise ühtsuse ja hääletamisdistsipliiniga, mida Toompea saalis ammu nähtud pole. See oli sajaprotsendiline kohalolek ja ei ühtegi äravajumist ka istungimaratoni kõige väsitavamatel tundidel.

Teiselt poolt tahaksin kiita opositsiooni, kes suutis seekord lamedast vaheaegadega venitamisest peaaegu hoiduda. Säästueelarve teisel lugemisel venitati küll pikkade ja mitte eriti sisukate kõnedega, samuti tehti kõik selleks, et teiste päevakorrapunktide käsitlemine veniks. Töölepinguseaduse teisel lugemisel sel kolmapäeval otsis Ain Seppik "uut joont", võttes kord 10-, kord kolmeminutilisi vaheaegu, kuid jättes need lõpuks enamasti üldse võtmata.

Jääb üle loota, et lõputute vaheaegadega veiderdamine saab Eesti poliitikas otsa. Selle negatiivsed mõjud on ilmsed, sest obstruktsiooni kartes ei valmistu ka koalitsioon oluliste päevakorrapunktide käsitlemisel mitte sisuliseks väitluseks, vaid kummaliseks vastupidavusmänguks. Selge see, et omapoolse "ajakulutamisega" ei taheta olukorda veel keerulisemaks teha.

Kui vähemuskoalitsioon vastu peab, hakkab riigikogu roll poliitikas oluliselt suurenema. Seda on väga vaja. Esmaspäevane Reformierakonna ja IRL-i fraktsiooni kohtumine oli sisuline ja avatud arutelu, millist ma viimati nägin valitsuskoalitsiooni erakondade vahel umbes kaheksa aastat tagasi. Vaid selliste aruteludega on võimalik jõuda tagasi sellise poliitika juurde, kus peaeesmärk pole mitte teise erakonna ülekavaldamine, vaid riigi ees seisvate probleemide lahendamine.

Loomulikult huvitab tavainimest otsustusmehhanismidest hoopis enam see, kuidas riigikogu otsused meie igapäevast elu mõjutavad. Ja need uudised on halvad: maksud tõusevad, haiguspäevade hüvitis väheneb, kärpekäärid nüsivad ja töötushüvitis kahaneb.

Lõputust eelarvekärpimisest palju parem on astuda kiiremad ja otsustavamad sammud; mitte välja mõelda küsitavaid tulusid, vaid piirata karmilt riigi kulusid. Taavi Rõivas, kes tuleproovi rahanduskomisjoni esimehena kenasti välja vedas, ei välistanud kolmanda negatiivse lisaeelarve võimalikkust. Mina pean vajadust selle järele juba praegu silmaga nähtavaks ja kärpe ebapiisavus on mu meelest riigikogu suurim töövõlg. Istungivaheaeg pole tegelikult välja teenitud, selleks ei jätkunud julgust.

Kuni lõputu eelarvekärpimine kestab, on tegelikult raske keskenduda ka nendele lahendustele, mis meie majandust uuesti käima joosta aitaksid. Praegu me oleme valusas faasis, kus olukorra tõsidus juba hakkab pärale jõudma, õige natuke jääb omaksvõtust veel puudu, aga iga kaotatud päev toob lisaprobleeme. Seega on riigikogu istungipuhkus ohtlikult illusoorne. Nagu on illusoorne ka maksutõusudega paberil tasakaalustatud eelarve.

Valimissüsteemiga ei mängita

2009-06-16

Europarlamendi valimiste üks positiivne tagajärg küpses kiiremini, kui oleks arvata osanud. Suletud valimisnimekirju ei toeta vist enam keegi. Kui selles eksperimendis midagi positiivset oli, siis see, et inimesed hakkasid paremini mõistma senise valimissüsteemi väärtust, kus hääle andmine kindlale kandidaadile ja samas nimekirjale on hästi tasakaalustatud. Sama mõistmine on saabunud riigikogule ja seni suletust kaitsnud erakondadele, kes nüüd on valmis avatud nimekirjad taastama.

Samuti paistab, et ka Tallinna üheks valimisringkonnaks tegemine on vähemalt eelolevateks valimisteks päevakorrast maha võetud. Tegelikult on
üpris tõenäoline, et suletud nimekirjade läbikukkumine eurovalimistel lõi siingi kellegi jaoks ohulambikese põlema. Linnaosade kaotamine ja ühe
ringkonna pealesurumine Tallinnale võib vabalt anda samasuguse tulemuse.

Valimissüsteem ei ole midagi, millega päevast päeva eksperimente teha. Eriti siis, kui see eksperiment on valijatele vastukarva, võib valija
käitumine olla ootamatu ja anda „kavala" muudatuse kavandajale valusa õppetunni.

Aus avalik võim loob töökohti

2009-05-25

Kas Eestis jätkab vähemuskoalitsioon või mõni muu valitsusliit, sõltub sellest, kes on suuteline langetama õigeid otsuseid rasketel aegadel. Otsuseid on vaja, et viia riigi tulud ja kulud tasakaalu ning teha kõik, et hoida ja luua töökohti ning elavdada majandust. Ilma usaldusväärsuseta seda teha ei saa, mis on aga otseselt seotud sellega, kui ausaks peavad investorid Eesti ühiskonda ning kui läbipaistev on meie avalik võim. Mida ausam on ühiskond ja lihtsamini saab ajada asju riigiga, seda rohkem tekib töökohti just Eestisse, mitte Lätti ega Poola.

Viimasel kahel aastal on üldjoontes jätkatud Partsi valitsuse võetud liini korruptsiooni vähendamiseks. 2007. aasta suvel tegi valitsus IRLi ettepanekul põhimõttelise otsuse anda omavalitsuste korruptsiooni uurimine üle kaitsepolitseile, alustades kuuest suuremast linnast. See on ennast selgelt õigustanud, sest mitmete kohalike Parbuste tegevus on võetud tugevalt luubi alla. Rääkimata ennetavast mõjust, mida on loonud teravdatud tähelepanu omavalitsuste toimimisele. Siit aga tuleb minna jõudsalt edasi, olgu koalitsioon milline tahes.

Oluline on laiendada kaitsepolitsei uurimispädevust ka teistele suurematele linnadele ja valdadele. Oleks ju igati õigustatud, et lisaks näiteks Tallinnale ja Kohtla-Järvele saaks kapo korruptsiooni tõkestada ka neid linnu ümbritsevates suurvaldades.

Uuendamist vajab seadusandlik raamistik. Sel kuul sai justiitsministeerium lõpuks maha uue korruptsioonivastase seaduse eelnõuga. Sellega korrastatakse ka majanduslike huvide deklareerimine ja muudetakse see elektroonselt jälgitavaks. Pean erinevalt esitatud eelnõust oluliseks säilitada majandushuvidest aruandmine ka omavalitsuste kesk- ja juhtivametnikele. Eraldi vajab analüüsi, kas kõige varjatumale riigivargusele ehk korruptiivsetele võrgustikele saab praeguste kriminaalseadustega piisava rangusega vastu astuda. Probleemile osutavad eksperdid, kelle meelest võivad tavamõisted altkäemaksu ja pistise võtmisest-andmisest jääda liiga kitsaks. Näiteks korruptiivsest vandenõust maksumaksja vastu võib tuua kurikuulsad maadevahetustehingud. Kriminoloogiaprofessor Jüri Saar peab oluliseks pöörata enam tähelepanu ka «riigi pantvangistamise» nähtusele ehk süstemaatilisele poliitilisele korruptsioonile, mis avaldub võrgustike omakasuliku tegutsemisena riiklike institutsioonide varjus.

Oluline on suunata üha enam kriminaalasutuste sisemisi ressursse korruptsiooni uurimiseks ja panna sellele keskenduma täiendavalt prokuröre ja politseiuurijaid. Spetsialiseerumine suurendab eduvõimalusi just organiseeritud korruptsiooni vastu, sest näiteks majanduskuritegude uurimise kõrvalt keeruliste korruptsiooniskeemidee avastamine ja tõendamine on juba ette määratud luhtumisele. Pealegi on majandussurutise ajal karta riigivarguse katsete suurenemist, sest riigihanked on nüüd ju eriti magusad maasikad.

Neljandaks, kontrolli puudulikkusest erakondade rahastamise üle on palju räägitud, eriti vajadusest sõltumatu rahastamise kontrolliorgani järele. Õiguskantsler on pidanud oluliseks, et see organ oleks poliitilistest huvidest sõltumatu ja varustatud asjakohase õigusliku ja faktilise pädevusega. Rahastamise järelevalve peab olema sisuline, järjepidev ja intensiivne, mis viibki mõtte just riigikontrollile. Sõltumatu põhiseadusliku institutsioonina on õige anda erakondade rahastamine just nende järelevalve alla, sest peale muu on riigikontroll end õigustanud ka 2005. aastal neile antud omavalitsuste üle kontrolli teostajana.

Ja viiendaks peab IRL tähtsaks eetilise valiku põhimõtet. Me ei pea õigeks, et ükskõik millise koalitsiooni eestkõnelejateks saaksid olla korruptsioonisüütegude eest kohtupingis olijad. See tähendab ka nende mittenimetamist ametikohtadele. Eelkõige on see usalduse küsimus, mis peegeldub nii ühiskonda kui annab meist pildi väljapoole. Eesmärk jõuda riigi läbipaistvuses lähikümnendil Põhjamaade kannule on selgem kui jutt viiest rikkamast riigist. Tegemist ei ole õõnsa valimislubaduse, vaid hädavajaliku pingutusega, milleta on võimatu püsida riikide konkurentsis töökohtade ja investeeringute nimel.

«Riigikogu mees ise. Härra Reiljan, nagu ma aru saan?»

2009-05-20

Vähemalt kord nädalas on rahvalike säästuettepanekute nimekirjas ka mõte vähendada riigikogu liikmete arvu viiekümne üheni. Miks nii palju? Praegu oleks õige liikmete arv seitseteist. Suures saalis hääletamiseks piisaks ja kõik praegu riigikogus olevad erakonnad oleksid sama proportsiooniga esindatud.

Rahvaliidul ja rohelistel oleks üks parlamendimandaat, sotsidel kaks, IRLil kolm, Keskerakonnal ja Reformierakonnal viis kohta. Kümme liiget oleks koalitsioonis ja seitse opositsioonis. Kui võtta aluseks valimistel saadud häälte arv ja see, et osa mandaadi saanuid on valitsuses, siis võiks riigikogu näha välja päris esinduslik.

Roheliste aadet hoiaks üleval Marek Strandberg, Rahvaliidu lipp oleks Villu Reiljani käes. Sotsiaaldemokraadid ju ka väärikad: Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg. IRLi seltskonnas oleksid Mart Laar, Taavi Veskimägi ja Ene Ergma. Keskerakonna viisikust leiaks me Vilja Savisaare, Jüri Ratase, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi ja Ain Seppiku. Andrus Ansipi erakonnakaaslased oleks Keit Pentus, Mati Raidma, Kristiina Ojuland, Urmas Klaas ja Väino Linde. Kindlasti tunneks rahvas seda riigikogu paremini kui praegust sada ühte rahvaesindajat.

Mu plaanil on teatud nõrkused ka. See on seotud seadusloomega. Muidugi, 17-kohaline kummitempel oleks odavalt saadud. Aga seda rolli riigikogult üldjuhul ei oodata. Järelikult tuleb panustada komisjonide töösse.

Riigikogus on komisjone üksteist. Praeguses kokkutõmbamise ja tsentraliseerimise Eestis saaks neid ühendada.

Ütleme, et jääb üks põhiseaduse ja õigusasjadega tegelev komisjon. Majandus- ja rahandusasjadega tegeleb üks komisjon, keskkonna- ja maa-asjadega teine, Euroopa, välisasjade ja riigikaitsega kolmas komisjon. Sotsiaal- ja kultuurikomisjoni paneme ka kokku, niikuinii on perioode, kus hariduspoliitika põhisisu on olnud koolitoidu maksumus. Jäi järele viis komisjoni.

Kuna riigikogu liikmeid oleks seitseteist, ei saaks me enam lubada, et riigikogu juhatuse liikmed komisjonide töös ei osale. Nad tuleb rakkesse panna. Saamegi kolm inimest komisjoni kohta, kahte saame lausa neli liiget.

Edasi võiks iga poliitikahuviline ise püüda neid komisjone komplekteerida. Kas tekib probleeme? Ei või olla! Ah et pole piisavalt valdkonda tundvaid spetsialiste? Ah et nende kolme inimese kätte kogu Eesti haridus- ja sotsiaalpoliitikat usaldada ei saa?

Mõtteharjutuse tulemusena sattusid sellesse komisjoni Ene Ergma, Peeter Kreitzberg ja Eldar Efendijev. Pole paha! Nemad arutaksid pensionide, teaduse ja kooliõppekava küsimusi, sinna vahele teater ja kujutav kunst.

Praegu on komisjonides kümmekond poliitikut. Moodustumise printsiibid järgmised: kõigepealt koalitsiooni enamuse tagamine, siis erakonna üldine esindatus riigikogus. Väiksemad fraktsioonid ei saa tagada sedagi, et neil igas komisjonis ükski liige oleks. Siis tulevad mängu inimese enda soovid. Eelmises riigikogus oli neli arsti, kes kõik tahtsid sotsiaalkomisjonis olla, aga ei saanud. Nii tuli tegeleda ka mõne sellise valdkonnaga, mis hingelähedane ei pruukinud olla.

Samas on tähtis ka erinev vaatenurk. Keegi vaatab asja kui tarbija, keegi kui teenuse pakkuja. Jahinduse küsimustes on abiks, kui arutajate hulgas jahimehi ka on. See on oluline, kui eeldame riigikogult sisulist tegevust ja mitte ministeeriumi ametkonnale kaasa noogutamist. Fakt on, et seadusloome algatamine on liikunud järjest ministeeriumikesksemaks.

Nn tehno, vähem olulised seadused, jäävad valitsuse rolliks, kuid on rida küsimusi, «siseriiklike valdkonnapoliitikaid», ja see eeldab sisulist asjatundlikku parlamentaarset arutelu.

Valimistel valitakse ikka see, kelle nägu rohkem tuntud. Siinkohal meenutan eelmisest suvest ühte lugu, kui ma Tallinna poole sõites ühe hääletaja peale võtsin. Noormees oli rõõmus, et «näe, riigikogu mees ise kohe. Nagu ma aru saan, härra Reiljan?».

Riigikogu VIII koosseisu keskkonnakomisjonis oli kuus liiget. Peale selle käis sealt läbi kaksteist inimest. Nüüdses komisjonis on neid kümme. Kõik on samad, kes 2007. aastal startisid. Esindajate spekter selline, milles on olemas otsustusprotsessiks vajalikud inimlikud eeldused, teadmised ja omadused demokraatia tingimustes.

Väiksema liikmete arvuga riigikogu liikmete ridadesse pole asja mehel või naisel, kes nädalavahetusel Missos talu peab - ta lihtsalt ei pääse valimistel lähedalegi. Ja ei jõua siis see linnamehest saadik ka nii väga Eesti erinevatesse paikadesse.

Nii et asi väga lihtne. Kõik sõltub sellest, mida keegi tahab: kas rohkem pulli, vähem vaidlusi, kulude kokkuhoidu või sisulist arutelu.

Selles loos kirjapandu ei halvusta ühtegi poliitikas siin või seal toimetavat inimest, küll aga peaks mõtlema selle üle, mida riigikogult oodatakse, peale kokkuhoiu, mis on inimlik ja mõistetav soov.

Kas naise amet peab olema palgaline?

2009-04-29

Vargamäe Andresel ja Pearul oli elu lihtne - tööd tehti koos perega ning vajadusel palgati appi mõned sulased-tüdrukud või kutsuti saunamees kraavi kaevama. Keegi ei muretsenud pensioni, haigushüvitise või puhkuseraha pärast. Ja kui peremees vanaks jäi, anti talu järeltulijatele üle.

Praegugi ei ole talupidamise vorm kuhugi kadunud, sotsiaaltagatiste teemad on aga igas taluperes pidev kõneteema. Kes maaeluga vähegi kursis on, teab, et ka tänapäeval on talumajapidamises ametis terve pere, kuigi juriidiliselt kuulub majapidamine ühes loomade ja masinapargiga peremehele. Viimane on tavaliselt oma ettevõtlusvormiks valinud füüsilisest isikust ettevõtja staatuse. Põhimõtteliselt võiks ju talumajapidamine olla ka osaühing või aktsiaselts, mille aktsiad börsilegi viidud, kuid see ei oleks enam traditsiooniline talu.
Talu Eestis ei ole ainult kui tootmisüksus, vaid ka kultuuripärandi edasikandja ja rahvuslike traditsioonide talletaja ning vastutustundliku omanikrahva kujundaja.

Heameel on tõdeda, et traditsiooniline talupidamine on Eestis jätkuvalt olemas, hoolimata sellest, et suur osa põllumajandusest on koondunud endistest majanditest välja kasvanud suurettevõtetesse.

Kuigi globaliseerumine on paratamatu, peaks riik seisma hea selles eest, et efektiivse suurtootmise kõrval säiliks ka talupidamine.

Seetõttu on põllumajandusministeeriumil ettevalmistatud seaduseelnõu mitmete sotsiaal- ja tulumaksu ning pensionikindlustusega seotud seaduste muutmiseks, et parandada kogu talupere sotsiaalseid tagatisi.

Praegu peab talunik, kes tahab näiteks oma abikaasale tagada ravikindlustuse, kaasa tööle võtma. Nii tekitatakse perekonnas olukord, kus kaks ühe asja eest väljas olevat inimest peavad omavahelisi suhteid hakkama reguleerima lepingulises vormis.

Peresuhetele lisanduvad formaaljuriidilised töösuhted ehk «abielulepingule lisandub tööleping». See ei ole eluterve suhe ning sellist olukorda tuleks vältida. Sotsiaalmaksu tasumise kõrval on oluline ka talupere liikmetele penisonikindlustuse tagamine.
Sotsiaalseid tagatisi vajavad ka talupere täisealised lapsed, kes tihti on samuti majapidamises täiskohaga tööl. Kui me kogu talupere üheskoos töötamist ei soodusta, on tulemuseks olukord, kus talu ei ole enam kellelegi üle anda, sest selle noorpere on linna põgenenud ning oma elu mujale rajanud.

Talus, erinevalt äriühingust, vahetub omanik enamasti üleandmise ja pärimise teel, mitte ostu-müügi tulemusena. Siit tulenebki teine lahendust vajav probleem. Kui peremehel tekib vajadus majapidamine koos sinna kuuluva varaga noorematele järeltulijatele üle anda, toob see kaasa hulga paberimajandust ja tulumaksu tasumise kohustuse.

Nii muutub üleandmine ja edasiarendamine aga majanduslikult ebarentaabliks. Just seetõttu tuleb muuta ka tulumaksu korda talu kui tervikvara üleandmisel nooremale põlvkonnale.

Talupere sotsiaalsed tagatised on aktuaalne teema kogu Euroopas, kus põllumajanduslik tootmine toetub valdavalt taludele. Seetõttu ei ole imestada, et sarnaste probleemide kiire lahendamise vajadust on rõhutanud ka Euroopa Komisjon. Komisjon on oma analüüsides välja toonud, et märkimisväärne hulk naisi osaleb aktiivselt oma abikaasast füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusega seotud tegevuses, saamata samas väärilist kaitset ja tunnustust. Euroopa Komisjon on välja töötanud ka vastava Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi.

Nimetatud probleemide lahendamiseks Eestis on põllumajandusministeeriumis välja töötatud sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse, ravikindlustuse seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille oleme välja saatnud rahandus- ja sotsiaalministrile seisukohavõtuks.

Kelam: Läänemere strateegia aitab kriisist üle saada

2009-04-28

Euroopa parlamendi saadik Tunne Kelam rõhutas kohtumisel Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinikuga Läänemere strateegia kiire ellurakendamise olulisust majanduslanguse oludes.

"Strateegia üheks peaeesmärgiks on kogu Läänemere piirkonna arengu hoogustamine ning innovatsiooni edendamine," ütles Kelam pressiesindaja teatel. "Selle eesmärgi saavutamine on praegu tähtsam kui kunagi varem, et kriisist võimalikult kiiresti välja tulla".

Kelami arvates peab strateegia esmajoones looma kanalid väike-ettevõtjate toetamiseks. Ta tõstatas ka idee maailmastandarditele vastava Läänemere piirkonna ülikooli rajamisest, mis käidi välja 17. aprillil Tallinnas toimunud konverentsil. Komisjon toetas seda mõtet.

Koos Kelamiga kohtusid Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika voliniku Danuta Hübneriga ka Euroopa Parlamendi Balti-Euroopa intergrupi esimees Christopher Beazley ja juhatuse liige Henrik Laxi. Kohtumisest võttis osa ka regionaalpoliitika peadirektoraadi juht Dirk Ahner.

Volinik Hübneri sõnul poleks Läänemere strateegia ilma parlamendita teoks saanud. "Ma ei mäleta teist sellise positiivse sünergia juhtumit," tõdes ta.

Arutluse teemaks oli Balti-Euroopa intergrupi algatatud Läänemere strateegia ellurakendamise algus ning Komisjoni ja parlamendi uue koosseisu koostöö kavandamine.

Osavõtjad väljendasid rahuolu eduka ning vastastikku toetava koostöö üle Komisjoni ning europarlamendi vahel. Läänemere strateegia praktilist ettevalmistamist on 2007. aasta suvest juhtinud regionaalpoliitika peadirektoraat, kes koordineerib teiste valdkondade 14 peadirektoraadi tegevust.

Euroopa Komisjoni kahe-aastase ettevalmistustöö kulminatsiooniks kujuneb mais avaldatav Komisjoni ametlik teatis. Rootsi peab Läänemere strateegiat oma juulis algava eesistumise üheks prioriteediks. Strateegia ellurakendamist arutavad rahvusvahelised konverentsid: juunis Visby's ning septembris Stockholmis.

Balti-Euroopa intergrupi liikmed rõhutasid vajadust jätkata parlamendi uue koosseisu ning Komisjoni vahelist tihedat koostööd. Nad soovisid, et Komisjon regulaarselt tutvustaks parlamendile strateegia elluviimist, millele parlament võiks reageerida omapoolsete raportitega. Volinik Hübner nõustus ettepanekuga, et Komisjon määraks Läänemere strateegia viie temaatilise valdkonna jaoks konkreetsed "vedajad".

Christopher Beazley juhtis tähelepanu sellele, et parlamendi poolt Läänemere strateegia jaoks soovitud eraldi eelarverida on veel ebamäärases olukorras.

Hääbumise vastu

2009-03-06

Näen oma igapäevatöös osa piirkondade järjest raskemasse seisu jäämist. Nii nagu paljud eesti inimesed, tajun minagi valusalt noorte puudust ja töökohtade kadumist maal.

Tean, et inimeste arvu vähenemine põhjustab maapoodide ja koolide sulgemise. Tean, et mitmed omavalitsused on sattunud sõltuvusse ühest või kahest ettevõttest, mille kadumine annab valla tuludele hävitava löögi. Mina suudan sellest teha ainult ühe järelduse - on vaja kiirelt sekkuda, et asjad saaksid hakata paremuse poole minema. Nagu ütleb minu hea kolleeg Läti regionaalminister: ükski lahendus ei ole ideaalne. Sellepärast tuleb reform kohe ära teha. Vigu saab parandada, kuid kaotatud aastaid ei anna meile keegi tagasi.

Eestis on 227 linna ja valda, mille elanike arvu ja majandusliku suutlikkuse erinevused on alates omavalitsuste taastamise ajast kärisenud suureks. Samal ajal on täitmiseks antud ülesanded kõigile samad. Ikka on omavalitsustel mure, et riik annab liiga palju kohustusi ja liiga vähe raha nende täitmiseks.

Olen esitanud valitsusele kava, mille alusel saaks praegustes maakonnapiirides teha haldusreformi koos selle aasta kohalike valimistega. Võimalus selle otsuse tegemiseks on olemas, eelnõu pakub selleks variandi juba tänavu. On valida, kas teeme ammu tähtaja ületanud otsuse kiirelt ära või venitame veel. Uskuge - poliitiline populism ja sellest tulev otsustamatus võib protsessi venitada veel kümme või sada aastat. Omavalitsuse võib teha kas või kolmetasandiliseks - kindlasti leiduks ka sellele mõttele toetajaid -, iseasi, kas suudame kogu seda administratsiooni administreerimise administreerimist ka rahastada. Aeg on teha vahet vajalikkuse ja vältimatuse vahel.

Teeme ära haldusreformi, mille käigus praeguse 227 omavalitsuse asemele jääb 15 valda ja viis linna - Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva ja Kohtla-Järve. Sellise ettepaneku olengi teinud. Kui valitsus eelnõu heaks kiidab ja riigikogu vastu võtab, on võimalik jõustada reform tänavu 18. oktoobri kohalikel valimistel. Juhul kui arutelud venivad või tekivad administratiivsed tõkked, on eelnõusse sisse kirjutatud ka võimalus korraldada 2011. aastal koos riigikogu valimistega uued kohalike omavalitsuste valimised.

Eelnõu järgi liidetakse senised omavalitsusüksused senistes piirides ja nende maakondlikku kuuluvust ei muudeta. Reform lähtub maakondliku omavalitsuse põhimõttest, see tähendab, et eeldatavasti tekib maakonna piires üks vald. Tekkiva omavalitsuse elanike arv ei või olla väiksem kui 25 000. Erandina tekib väiksem vald Hiiumaal, kus on

10 000 elanikku. Kõigi liitunud seniste valdade maa-alal moodustatakse esmatasandi kohaliku elu korraldamises osalevad osavallad. Et vallavalitsuse geograafilise kaugenemisega ei muutuks omavalitsusega suhtlemine raskemaks, kohustatakse säilitama kõigis seniste omavalitsuste keskustes teeninduspunktid.

Haldusreformi eelnõu lähtub kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast tulenevast põhimõttest, et omavalitsused on kohaliku elu iseseisvad otsustajad ja korraldajad. Nii ei näe eelnõu ette valdadelt-linnadelt funktsioonide jõuga äravõtmist. Vastupidi, liitmisel saadav efekt avaldubki selle kaudu, et praegu neile pandud kohustuste täitmisega hädas olevad väikesed nõrgad omavalitsused muutuvad tugevaks ja võimekamaks. Kuna omavalitsused ei toimi eraldi riigistruktuuridest, sätestab eelnõu, et aastal 2010 vaatab valitsus üle ka maavalitsuste funktsioonid ja korralduse.

Lõputud jututoad

Rahast ka. Tihti kiputakse küsima, kui palju haldusreformiga kokku hoitakse. See on äärmiselt lihtsustatud käsitlus. Ka rahareformi eesmärk polnud mitte raha kokkuhoid, vaid tulevikuks stabiilse arengu tagamine. Samamoodi ei ole haldusreformi eesmärk omavalitsustest raskel säästuajal raha välja pigistada. Vastupidi, efektiivsem süsteem võimaldab olemasolevaid vahendeid paremini kasutada ja sama raha eest rohkem ära teha. Mida vähem on raha ja inimesi, seda arukamalt tuleb neid rakendada. Meil napib mõlemat, nii et riigijuhtidel on vastutus tagada, et elu ei koonduks ainult suurte linnade ümbrusse. Muidu ei tähenda palju räägitud ääremaastumine enam perifeersete külade hääbumist, vaid kogu riigi tuhmumist Euroopa kaardil.

Aeg paranduste tegemiseks on küps - riigi kulude vähendamine näitas praeguse valitsuskoalitsiooni otsustusjõudu. Riigile tugevate omavalitsuste kujul hea partneri loomine ei ole eelarvekärpest vähem tähtis, pigem vastupidi. Vaadates olukorda riigis, ütlen, et haldusreform tuleb ära teha. Kui ei, siis loodan, et reformiettepanek lükatakse vähemalt selge poliitilise põhjendusega tagasi, mitte ei hakata heietama lõpututest konsultatsioonidest ja tegemata uuringutest. Kümne aasta jooksul on uuritud, räägitud, analüüsitud, uuritud uuesti, räägitud uuesti ja analüüsitud uuesti. Aga kus on tulemused? No aitab juba. Teeme ära.

Läbimõeldud haridusuuendus

2009-02-17

On põnev, et terviklikust haridusuuendusest on kommenteerimist leidnud üksnes põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine.

Just selle teema on oma hiljutistes artiklites valinud ka Allan Päll („Läbimõtlematu koolireform", EPL 4.2) ja Jaak Allik („Taastagem maagümnaasiumid", EPL 10.2). Iseenesest on neiski vaieldud vaid detailide üle, sest asja ennast pole kahtluse alla seatud. Selline üksmeel põhilises pole ime, sest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise ettepaneku tegi riigikogule ja valitsusele ka Eesti Koostöö Koda ning küllap on kõigis selle liikmesorganisatsioonides asi juba varem põhjalikult läbi kaalutud.

Haridusuuenduse põhialused on kirjas haridus- ja teadusministeeriumis valminud ning valitsusest juba riigikogu menetlusse antud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Tegemist on kokkuvõttes olulisima hariduspoliitilise sammuga pärast 1993. aastat, mil kiideti heaks praegu kehtiv seadus. Kogu seadus hakkab kehtima 2012/13. õppeaastast, seega 20 aastat hiljem. Selle aja peale nõuab aeg hariduselus juba kindlasti muudatusi.

Kõige rohkem on uue seaduse puhul vastukaja leidnud haridussüsteemi ümberkorraldamise sätted. Ükski samm ei ole tehtud ainult kooli kui asutust silmas pidades, vaid lähtudes õppe sisulistest vajadustest. Nii tuleneb ettepanek lahutada gümnaasium põhikoolist nende kahe haridusastme erinevatest eesmärkidest.

Põhikoolis on olulisim jõukohane õppekava suurele enamikule õpilastest, võrdsed võimalused omandada haridus ja kooli suhteline kodulähedus. Gümnaasiumitaseme olemuseks on aga eelkõige õppe kvaliteet ja võimalus teha valikuid eri ainete ja suundade vahel - kodulähedus pole siin enam nii määrav argument. Neist erinevustest tuleneb ka kooliastmete asend selles tasakaalustatult planeeritud tulevikulahenduses.

Gümnaasiumi astumiseks on tulevikus oma sisseastumisnõuded, mida nähakse ette üleriigiliselt, kuid mida iga kool võib vastavalt oma spetsiifikale katsetega täiendada. Kui põhikool ja gümnaasium enam kokku ei kuulu, muutuvad põhikooli astumise tingimused, sest ei ole ju enam põhjust teha katseid esimesse klassi, see tähendab põhikooli astujatele. Omavalitsus määrab igale õpilasele elukohajärgse kooli, kus laps peab koha saama. Kui vanemad soovivad valida mõne muu kooli, on see vabade kohtade olemasolu korral võimalik. Kui valitsus on teinud erandi mõnele koolile, mille õppekavas algab mingi aine õpetamine riiklikus õppekavas ettenähtust varem ning koos jätkavad põhikool ja gümnaasium, võib seal erandkorras ka esimesse klassi astujate kooliküpsust kontrollida.

Meie eesmärk on hoida üleriigilist põhikoolide võrku. Et tugevaid põhikoole oleks võimalik pidada ka väiksemates kohtades, oleme muutnud rahastamismudelit soodsamaks põhikoolidele, kus klassis on 10-17 õpilast. Et vallad saaksid koolipidamisele panustada, kaob omavalitsustevaheline tasaarveldus põhikooliõpilaste eest, kes käivad teise omavalitsuse koolis. Kui vallal endal on põhikool olemas, ei pea ta teiste koolide kütet, valgustust ega muud sellist enam kinni maksma. Pangu vald see raha ikka oma kooli arendamisse - linn võidab sinna tulnud õpilase pealt pearaha ju niikuinii. Seega on eesmärgiks säilitada maakool, sest pärast gümnaasiumiosa tegevuse lõppemist jääb põhikool alles. Nii saame ära hoida väikeste laste ringirändamist.

Tugevad maagümnaasiumid

Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise korral võivad alates 2012/13. õppeaastast jätkata peamiselt n-ö puhtad gümnaasiumid. Neis on aineõpetajate koormuse ja õpilaste valikute tagamiseks piisav hulk klassikomplekte, see tähendab vähemalt kolm paralleeli. Miks ei võiks igal maakonnakeskusel olla praeguse Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumiga võrreldav kool? Sellist tugevat maagümnaasiumi peab silmas ka Jaak Allik ja arvan, et tal on õigus: niisugune jõudude ühendamine praeguse killustamise asemel on võimalik nii Viljandis kui ka mujal.

Maakonnakeskusest kaugemates paikades tuleb erandkorras säilitada väiksemaid regionaalgümnaasiume, mille ülalpidamiseks määrab valitsus mitmest omavalitsusest koosnevad gümnaasiumipiirkonnad ja mille asutamine on võimalik piirkonna omavalitsuste koostöös. Kui mõned vallad sellisest koostööst keelduvad, pole mõtet ju arutada ka väga väikeste gümnaasiumiosade maal eksisteerimise võimalikkust, sest siis ei suudeta tulevikus veelgi vähenevat õpilaskonda niikuinii piirkonnas hoida.

Murelikku Allan Pälli julgustan ka edaspidi kaasa mõtlema ja kinnitan, et õpilasrände jälgimine ning vastava transpordikorralduse ja õpilaskodude kohtade planeerimine on üks osa tulevase koolivõrgu kujundamise tööst. Ilma selleta ei saaks vallad tõestada õpilastele regionaalgümnaasiumi vajalikkust ja isegi maakonnakeskused ei saa olla konkurentsivõimelised. Tähtis on ka nii transpordiks kui ka majutuseks raha planeerimine ja just selle teemaga tegeleb regulaarselt koos käiv kooliuuenduse eksperdirühm põhjalikult.

Uus töölepinguseadus on loogiline samm

2009-01-27

UUS TÖÖLEPINGU SEADUS. Uue töölepingu seaduse vastuvõtmine oli loogiliseks sammuks, mis seadusandjal tuü astuda, et käia ajaga kaasas. Praegune 1992. aastast kehtiv seadus on rudiment, mis ei ühildu muu eraõigusega ega arvesta töötajate ja tööandjate tegelike vajadustega. Uut eelnõu menetleti juba Juhan Partsi valitsuse ajal ja nüüd viidi see töö lõpuni.

Nimetaksin seda tasakaaluseaduseks, sest nii tööandjad kui töötajad andsid küll pika hambaga, kuid siiski eelnõule oma heakskiidu, mis on omaette väärtus. See tähendab, et tegemist ei ole tööinimest rõhuva seadusega ega ka imevitsaga, mis päästaks Eesti majanduse.

Seega ei saa sellega kedagi hirmutada ja ülepingutatud on ka ilustavad propagandajutud. Küll on uues seaduses mõistlikke sätteid nii tõotajate kaitse suurendamiseks kui tööandjate koormuse leevendamiseks.

Näiteks väheneb tööandjate finantskoormus seoses koondamishüvitistega ning tarbetu formaalsusena kaob töötajate isikukaartide säilitamise kohustus. Praegust tööturgu arvestades on oluline tööõigust tänapäevastada, et avarduksid mõlema osapoole võimalused. Kehtiv seadus ei haaku päriseluga

Töösuhe on olemuselt lepinguline ehk võlaõiguslik suhe, millele kehtib põhiseaduslik lepinguvabaduse põhimõte ehk pooled on lepingu sisu kujundamises vabad. Üksnes seal, kus see on hädavajalik ühe poole käiteeks, peab seadus sätestama tingimused, miilest ei tohi kokkuleppega kõrvale kalduda. Kehtiv tööõigus kirjutab aga paljud lepingutingimused jäigalt ette ja nende piirangute otstarbekus jääb sageli küsitavaks, mistõttu ei haaku see muu kehtiva õiguse ega päriseluga.

Uues seaduses on praegusest laiem tähtajalise töölepingu määratlus. Tööandja peab tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel maksma töötajale hüvitist summas, mis vastab tähtaja saabumiseni saadaolevale töötasule. Täiesti uute töövormidena nähakse ette kaugtöö ja renditöö võimatused.

Töö tasustamise osas nähakse ette, et ületunnitöö eest antakse vabaaega või makstakse 1,5-kordset ja riigipühal 2 -kordset töötasu sarnaselt kehtiva õigusega. Öisel ajal (22.00-06-00) tehtud töö eest makstakse aga senisest enam ehk 1,25-kordset töötasu. Vajaliku alternatiivina lubab uus seadus nii ööajai kui ka riigipühal tehtud tööd poolte kokkuleppel hüvitada ka vabaajaga. Uus seadus avardab õppevõimalusi

Töötaja jaoks toob uus seadus kaasa senisest paremaid tagatisi. Töötuskindllustushüvitis tõuseb alates 1. juulist: 2009 seniselt 50%-lt 70%-le keskmisest töötasust. Lisaks sellele tõuseb alates 1. jaanuarist 2010. a töötutoetus seniselt 1000 kroonilt kuus 50%le Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alampalga määrast, mis praegu on 4350 krooni.

Töötuskindlustushüvitise saamise periood pikeneb rasedussünnituspuhkusel ja lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra.

Õppevõimaluste avardamiseks luuakse tasulise õppepuhkuse võimalus kõigile, olenemata õppetöö vormist.

Töölepingut rasedaga ei ole lubatud üles öelda koondamise alusel ning alla 3-aastase lapse vanemal on koondamise korral töölejäämise eelisõigus. Tööandja ei või töölepingut üles öelda juhul, kui töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi. See kehtib nii rasedate, rasedus- ja sünnituspuhkusel olijate, kui kõigi alla 3-aastast last kasvatavate vanemate kohta, aga ka näiteks oma vanemaid hooldavate töötajate kohta.

Uue seaduse kohaselt on raseda, samuti alla 3-aastast last kasvatava töötaja vöi töötajate esindaja töölepingu ülesütlemisel tõendamiskoormus tööandjal. Vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta pole töölepingu ülesütlemisega seadust rikkunud ehk tõendama, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli töötaja süüline käitumine.

Karmimalt riigivastaste kuritegude vastu

2009-01-23

* kaasautor on Ken-Marti Vaher

Praegu on Eesti tuleviku jaoks tähtsaim majanduskriisi leevendamine. Kuid selle kõrval ei saa täitmata jätta ka teisi ülesandeid, mille järele tarvidus on selge. Nii pronksiöö kui ka Simmide juhtum panevad küsima, kuidas kaitsta oma riiki tõhusamalt. Eksitee oleks pärast pronksiöö kohtuotsust sattuda paanikasse või pettuda õigusriigi toimimises.

Meie meelest on lahendus seaduste parandamises. Eesti vabariigi julgeolek eeldab selgeid muutusi seadustes, mis sunniks iseseisvusevastaseid oma kavadest karistuse kartuses loobuma. Tänane olukord, võrreldes näiteks Saksamaa Liitvabariigi seadustega, on ebapiisav. Oleme seisukohal, et tuleb muuta rangemaks karistusi riigivastaste süütegude eest ja täiendada nende süütegude loetelu, mis kahjustavad Eesti iseseisvust, sõltumatust või terviklikkust.

Riigireetmise eest eluaegne karistus

Analüüsides kohtupraktikat ja meie riigi suhtes vaenulikke ülesastumisi, oleme jõudnud järeldusele, et Eesti vabariik vajab suuremat kaitset. Karistamatus või mittekohane tagajärg annab võimaluse panna toime uusi kuritegusid või ärgitada üles tegudele neid, kes ei taha iseseisvat Eestit või kelle jaoks ei ole me kunagi olnud okupeeritud. Seda ei saa lubada. Juhindudes teiste Euroopa riikide kogemusest, esitame oma ettepanekute paketi, mille eesmärk on suurendada meie rahvuslikku julgeolekut.

Esiteks, tuleks tõsta karistusi mitmete süütegude eest. Arvestades riigireetmisega seotud suurt ohtlikkust ja kahju, peame oluliseks tõsta riigireetmise eest karistuse ülemmäära kuni eluaegse vangistuseni. Samalaadne otsus tehti IRLi ettepanekul 2004. aasta algul, kui karmistati sanktsioone raskete narkokuritegude eest kuni eluaegse vangistuseni. See on toonud kaasa ka olulisi muudatusi kohtupraktikas. Raske narkokuriteo eest, näiteks organiseeritud narkokaubitsemise või uimasti edasiandmise eest alaealisele, ei ületanud varem karistused tihti viit aastat. Praeguseks on mõistetud karistusmäärad oluliselt suurenenud, ulatudes viieteist- kuni kaheksateistkümne aastani. On viimane aeg teha sarnane muudatus ka riigireetmisega seotud karistustes.

Samuti tuleks tõsta karistusmäära massiliste korratuste organiseerimise eest, mille ülempiiriks on seaduses viis aastat. Samas näeb karistusseadustik anonüümselt massilises korratustes osalemise eest ette kuni kaheksa-aastase karistuse. Nimetatud ebakõla lahendamiseks tuleks tõsta karistust organiseerimise eest vähemalt kuni kaheksa aastani, sest korratuste korraldamise, sellele ässitamise või kihutamise ohtlikkus ületab korratustes osalemise üksikakti.

Teiseks, näeme vajadust täiendada mitut karistusseadustiku paragrahvi. Eesti vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldse tegevuse hulka tuleks arvestada ka vägivallaga ähvardamine, nagu see on sätestatud ka Saksa karistusseadustikus. Seoses seaduse kohaldamisega nn pronksiöö kohtuotsuses peame vajalikuks massikorratuste organiseerimise mõiste täpsustamist seaduses. Kuriteoks tuleks lugeda ka politseinike või kaitseväelaste üleskutsumist teenistuskohustuse mittetäitmisele põhiseaduskorra kahjustamise eesmärgil. See ei ole nali, kui rivistuses olevaid politseinikke kutsutakse üles asuma korrarikkujate poolele.

Kodakondsus ära võtta

Samuti peaks muutuma kuriteoks üleskutse Eesti vabariigi iseseisvuse lõpetamisele. Praegu käsitletakse pidevat materjalide publitseerimist, kus on kirjas, et Eesti vabariigi eksistents tuleks lõpetada, üksnes arvamusavaldusena. See on vastolus Eesti vabariigi aegumatuse nõudega. Kuriteona tuleks selgelt määratleda ka see, kui keegi alustab omal initsiatiivil suhteid teiste riikide esindajatega eesmärgil lõpetada või kahjustada Eesti vabariigi iseseisvust ja sõltumatust. Nimelt määratleb karistusseadustik riigireetmisena tegevuse välisriigi ülesandel, mitte aga kontaktivõtmise sel taotlusel. Kokkuvõttes - meie hinnangul neid koosseise karistusseadustik ei kata.

Ja kolmandaks, peame vajalikuks täiendada seaduseid nii, et saaks võtta kodakondsuse naturaliseeritud isikult või elamisloa välismaalaselt, kes on mõistetud süüdi Eesti vabariigi või riigivõimu vastaste süütegude eest. Need on sedavõrd rasked kuriteod, millega murtakse otseselt Eesti vabariigile antud lojaalsusvannet ja on õigustatud, et sellele järgneks ka piisavalt range tagajärg. Esitame kaalumiseks ka ettepaneku võtta mainitud süütegusid toime pannud isikult teatud ajaks valimisõigus ja ka õigus pidada riigiametit, kui teda on karistatud reaalse vangistusega.

Meie seadusemuudatuste algatus on kooskõlas Euroopa õiguspraktikaga ning täidab eelkõige võimalikke süütegusid ennetavat eesmärki.

Lahendus võib tulla veebruaris

2009-01-21

Koolidel ei tule riigikohtu otsusest lähtudes teha mingeid muudatusi oma õpilaste vastuvõtu korda. Nii ministri määrus kui ka koolide vastavad eeskirjad vastavad hariduspoliitilisele olukorrale ja vajadusele.

Kohtumenetluses leiti aga ootamatult üles praeguses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses olev auk, mis ei annaks justkui koolidele ja ministeeriumile vastavaid volitusi.

Sellist kohtupretsedenti just sel kevadel ei osatud ette näha. Pikaajaline lahendus on valitsuse poolt juba heaks kiidetud ja riigikogu arutelul olevas uue seaduse tekstis olemas, kus tuuakse sisse kõigile gümnaasiumidele seni puudunud kohustus vastuvõtutingimused sätestada.

Kuna uus seadus hakkab kehtima alles sellest sügisest, on igasugu vaidlustamisvõimaluste vältimiseks parem, kui riigikogu ise algatab gümnaasiumikatseid nõudva ja selleks volitusi andva seaduseparagrahvi muudatuse kiirkorras ja võtab selle vastu enne uue seaduse ülejäänud arutelude lõppemist.

Riigikogu kultuurikomisjoni algatusel toimuks menetlus kõige kiiremini ja seadusemuudatus saaks juba veebruarikuus jõustuda. Olen vastava ettepaneku kultuurikomisjonile juba teinud.

Patuse tõed ja rõõmud

2009-01-08

Kihelkonna velskri Heinrich Kõrge pojal, väga teenekal sisehaiguste õppejõul professor Kuno Kõrgel (1913-1989) oli kombeks öelda: "Pea see patune ei libise."

Kuno Kõrgega samasse põlvkonda kuuluv August Sang (1914-1969) küsib luuletuses "Õhtu": "Paljukest on vaja/ õnneks minul, rõõmsal patusel?". Värss on kirjutatud ajal, mil Sang oli juba lootusetult haige (maovähk). Pärast pattulangemist on meist patune igaüks. Me kõik. Ent kes võiks tunnistada päeva lõpul, et ta on rõõmus patune?

Poliitiline mull ja head lootused

Kahtlemata me oleme edenenud, kui geoloog tähenduses "prükkar" räägib mobiiliga. Vaieldamatu on, et suuremates poodides võib leiduda papist kastike, kuhu saab ära panna vanad patareid. Lugesin kokku - meie peres on neid seitsmes erinevas mõõdus. Säästadki keskkonda! Piimapudelite ja koorepurkide fooliumist korgid jõudsid poodidesse 1960. aastate algupoolel. Toona polnud kuskil mingeid kastikesi, kuhu neid visata. Ma ei ironiseeri. Me areneme, kuid - me ei tohiks olla pimedad. Ja säärast makulatuuri, millele trükiti aastal 2007 erakondlikke lubadusi, nimetas Kreutzwald juba XIX sajandil pühkimisepaberiks.

Riigikogu praeguse koosseisu kujunedes ligemale paar aastat tagasi lubati meile tegelikult jama. Eesti ei kontrolli maailmamajandust. Oleks isegi suurepärane, kui me kontrolliksime iseennast. Kõigest kaks näidet vastupidisest. Neljandal jaanuaril tänavu ootas taksojuht Tartu kesklinnas klienti viis tundi. Ilm oli külm, mootor käis. Vanasti oleks öeldud, et ta tallas tuult, nüüd tuleks öelda, et ta küttis maailma. Näide täiesti mujalt. Eesti maaülikoolis võiks käesoleval aastal kaitsta filosoofiadoktori kraadi enam kui tosinkond noort õpetlast. Esiteks oleks see aga juhus ja teiseks - kus on nende töökohad koos korralike palkade ja sotsiaalsete tagatistega?

Minu arvates tuleks mullipuhumise eest karistada, kuid - mis sa nüüd! Saame uue ja hullema (nii öeldi mulle ühe ministri büroost). Siin me jõuamegi kahe punkti juurde, mida ei tohiks maha salata. Esimene on poliitilise pingi lühidus. Mõnel teisel juhul öeldaks jätkusuutlikkus. Kui loen ajalehti, vaatavad vastu ikka ühed ja samad näod. Eesti kaitseasjanduses on ju ka teisi asjatundjaid kui minister Jaak Aaviksoo ja kolonelleitnant Leo Kunnas. Tehkem pink pikemaks!

Teine on sõge hirm Keskerakonna ja Edgar Savisaare ees. Poliitika peab olema iseseisev, mitte passiv. Teised erakonnad jäävad juba ette kuivale, kui nad luuravad, kuhu Keskerakond põgeneb. Eksistentsiaalne küsimus on töökohtades ehk leiva jätkus.

Niisugusel juhul - kas mul ongi häid lootusi? On. Nüüdse iseseisvuse kestes on täiskasvanuks saamas sootuks uus põlvkond. Ma ei tahaks uskuda, et nad lubaksid ennast reeta. Neil on võrdlemise kogemus. Selle esimeseks järelduseks võiks olla, et lõpetame populismi ära.

Kohustused

Karja pastor Friedrich Wilhelm Willmann (1746-1819) avaldas 1782 proosakogu "Juttud ja Teggud", mida pärastpoole ilmus veelgi kolm trükki. Juttusid ilmub tänini ja muidugi ka edaspidi. Neid jätkub. Kitsaks läheb tegudega. Kuigi minu seisukoht võib ajada asja veel segasemaks, olen ikkagi seda meelt, et teatud punktides tuleb haldus- ja haridusreformi vaadelda koos ehk kui õppeasutusi hakatakse tõmbama koomale, siis haldusreform lohiseb haridusreformi sabas. Kool sureb kiiremini kui ametnik. Kuhu me jõuame, kui meil on inglise keelt vabalt (fluent) valdav ametnik, aga eesti keelt venekeelsetele saamatult õpetav koolmeister?

Suur ja eranditult meid kõiki puudutav probleem on energeetilise riski hajutamine. Inimkonna keskel pole praegu ainumatki lapsukest, kes võiks kinnitada, millal valmib esimene termotuumaelektrijaam ja sünnivad tema funktsiooniga võrdsustatavad allikad. Mitte ei pane Vilsandilt ära sõites Kihelkonnal oma seitse patareid pappkarpi, vaid kütad vesinikuga. Tahtes aga aastal 2023 oma tuumajaama, tuleb juba nüüd, täpsemalt kohe, otsustada, et meil siis on võtta kogu vastav personal.
Me oleme ajapuuduses.

Mulle tundub, et mitmed võimukandjad ei teagi, mis on veeuputus.

Õigusriigi õppetund

2009-01-07

Kuuldavasti suundusid pronksöö õigeksmõistetud «kangelased» kohtuotsust tähistama ja pidutsema. Olen tutvunud kohtuotsuse täistekstiga ja väidan täie selgusega, et mulle on kohtuotsuse selline motivatsioon täiesti arusaamatu. Kohtuotsuses öeldakse: kohtuliku uurimise käigus ei leidunud tõendeid selle kohta, et k o g u (minu sõrendus - U.R.) see rahvamass, mis kogunes Tõnismäele ning hiljem osales massilises korratuses, oli sinna kogunenud just süüdistatavate tegevuse tagajärjel.

Kohtuotsuses on piisavalt tõendeid, et süüdistatavad tegelesid pikka aega vaenu õhutamise ja provokatsioonide korraldamisega, mis tipnesid pronksööga. Tõenditena on fikseeritud ka üleskutsed seadusevastaseks tegevuseks. Täiesti ilmne on ka põhjuslik seos massi kogunemise ja süüdistatavate tegevusega. Otsuses on juttu süüdistatavate suhtes kahtlastest tõenditest, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Ehk teisisõnu, süüks oleks tarvis olnud otsesed tõendid, et süüdistatavad käskisid konkreetsetel inimestel lõhkuma hakata.

Karistusõiguses on olemas süü jagunemine kavatsetuseks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. Viimase puhul oleks pidanud isikud oma tegevuses süüteokoosseisus määratud tegu ette nägema või vähemalt möönma nende saabumise võimalikkust. Vähemalt kaudne tahtlus süüdistatavate tegevuses rahutuste organiseerimisel on minu hinnangul ilmselge. Seega on prokuröri otsus asi edasi kaevata asjakohane samm.

Viimastel kuudel on mind mitmete õigusemõistmise juhtumite puhul saatnud üks probleem, et kohtulahend ja avalik õiglustunne asetsevad vastastikku. Kohus ei tohi muutuda õigusemõistmisel laadaplatsiks. Ometi arvan, et õigusriigi oluline element on ka õigusemõistmise lähedus ühiskonnale. Ehk tasuks tõsiselt kaaluda teatud kuriteoliikide puhul vandemeeste kohtu sisseseadmist: näiteks loosi teel seaduskuulekatest kodanikest valitud vandekohtunike kolleegium otsustab süü küsimuse ning kutseline kohtunik määrab karistuse?

Samas on pronksöö süüasja puhul oluline analüüsida, kas nimetatud isikute tegevus ei ole kvalifitseeritav ka mõningate muude karistusseadustiku paragrahvide alusel. Pean siin silmas vaenu õhutamist (§ 151): avalik üleskutsumine vihkamisele, millega saabuv tagajärg on vägivald. Juba kohtuotsuse päeval tehtud ilkuvad avaldused (pronksöö on meie Balti kett) annavad põhjust analüüsida selle aspekti alt seniste süüdistatavate tegevust.

Teine säte on § 235: Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastase ühenduse moodustamine. Kolmandaks aspektiks on avaram paragrahv 232 ehk riigireetmine: Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamine Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. Kuigi mõtlevale inimesele on selge, et tegelikult oli nimetatud isikute tegevus otse või kaude suunatud Moskvast, on kohtuliku tõendamise küsimus tõenäoliselt keerulisem ja sõltub ennekõike meie vastuluure tööst.

Minu meelest on eesti rahval pronksöö korraldamise kohta õigus ammendavalt teada, mis siis juhtus. Üks asi on kohtulik uurimine. Teine asi oleks kohtulikust tõendamiskoormisest vaba analüütiline käsitlus, kuidas siis seda provokatsiooni kavandati ja kes seal osalised olid. Minu hinnangul võiks parlamendi või valitsuse tellimusel selle koostada mõni sõltumatu õigusekspert (näiteks riigikohtu emeriteerunud liige).

Kolmas asi puudutab muudatusi meie riigi julgeolekut puudutavates seadustes tuleviku aspektist, millele viitas ka Marju Lauristin. Olen seisukohal, et meie õiguskorda tuleb täiendada põhiseaduslikku korda kaitsva paragrahviga, mis sanktsioneeriks praegu toimuvad allkirjade kogumised Eesti Vabariigi kaheks osaks jaotamise kohta. Eesti Vabariigi terviklikkus ja jagamatus tema põhiseaduslikes piirides on Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra oluline element.

Arvan, et vajaksime teatud karistusseadustikus sätestatud põhiseadusliku korra vastaste kuritegude toimepanemise eest lisakaristusena naturaliseeritud kodanikelt kodakondsuse äravõtmist.

Intervjuu: Maaelukomisjoni jututeemad – euroraha ja hapukapsatünniga memm

2008-12-17

Üleüldisest majanduslangusest haaratud põllumajanduses tuleb kaalutleda eri investeeringute vajalikkust ning võimalikkust ja mõelda ühistegevusele.

Riigikogu maaelukomisjoni liige Kaia Iva kinnitab, et kriisist põllumajanduses küll rääkida ei saa, kuigi opositsioonipoliitikud on püüdnud devalveerida kriisi mõiste olemust, mis tekitab kahju maaelu mainele ja tõsiseltvõetavusele.

•• Kuhu on jõudnud Eesti maaelu?

Maaelus annavad tooni investeeringud nii maaettevõtlusesse kui ka külaelu arendamiseks. Eurorahade kasutuselevõtt maaelu rikastamiseks on olnud edukas. Põllumajanduse olukord on keeruline, seda eriti teraviljakasvatajatele, kelle tegevusele on ilmastikuolud jätnud kõige tõsisema jälje. Paremini on läinud lihaloomade ja piimalehmakarjade kasvatajatel, kuid eks neilgi on omad mured. Probleemiks on kujunemas laenu saamine.

•• Millised teemad on arutusel maaelukomisjonis?

Riigikogu komisjoni esmane töövaldkond on seadusandlike aktide menetlemine. Samuti kuuluvad töökavasse kohtumised tootjate esindusorganisatsioonide ning teiste maaeluga seotud asutuste ja organisatsioonidega, samuti omavalitsuste esindajatega.

Et Eesti on osaline Euroopa Liidu ühtses põllumajanduspoliitikas, siis on suur osa tööd seotud meie seaduste viimisega kooskõlla ELi seadusandlike aktidega. Paralleelselt toimub seaduste ajakohastamine ning praktika käigus leitud probleemide kõrvaldamine.

Nii on näiteks riigikogus menetlemisel mahepõllumajanduse seaduse parandused. Olulisema muudatusena ei pea enam tunnustatud olema näiteks kauplused, mis müüvad pakendatud mahetoodangut. Ettevõtted, kus mahetoodangut pakendatakse või müüakse pakendamata kujul, peavad aga endiselt tunnustatud olema. Samuti on näiteks vaatluse all olnud elamuehituseks ning ettevõtlusalade arendamiseks vajaliku maa andmine omavalitsustele. Komisjon arvab, et maareformiseaduses tuleks täpsustada munitsipaliseerimise tingimusi. Mitmel korral on olnud aruteluks Tori hobuse aretuse ja Tori hobuse kui ohustatud tõu säilitamise probleemid - loomakaitseseadusesse esitati parandus, mis võimaldab ohustatuks lugeda ka osa tõust, näiteks Tori universaalhobune. Korduvalt on teemana kerkinud nn värvitud kütuse küsimus. Mitmel korral on vaatluse all olnud taluga seotud seadusandlus, kus põllumajandus- ja justiitsministeerium otsivad koostöös võimalikke lahendusi.

Novembris ajakirjanduses üles kerkinud nn hapukapsakriis oli komisjonis samuti arutusel ning koostöös ministeeriumiga otsime mõistlikku lahendust, et turul hapukapsast müüv memm ei peaks maksma sama suurt riigilõivu kui suured toidukäitlejad. Need olid vaid üksikud näited.

•• Mis teeb maaelu valdkonnas kõige enam rõõmu ja mis paneb muretsema?

Kõige enam saab rõõmu tunda sellest, et põllumajandusministeerium on edukalt suutnud rakendada eurorahade kasutamist. Juba käesoleval aastal on välja makstud nii maaelu kui ka põllumajanduse arendamisse ja edendamisse kolm miljardit krooni.

Järelikult on olemas kohalik initsiatiiv ja ettevõtlikkus ning riigi suutlikkus euroraha administreerida. Põllumajandusinvesteeringutele lisaks paistavad silma samuti põllumajandusministeeriumi alt tulevate rahadega ehitatud-renoveeritud uued rahva- ja seltsimajad ning spordiplatsid. See annab märku kogukondade arukast koostööst külades.

Muretsema paneb vähene ühistegevus maaettevõtluses. Selleks vajame eelkõige usaldust, tahet ning koostööd.

Riigikogu ööistung kui paganlik riitus

2008-12-16

Riigikogu ööistungil ei toimu enamasti midagi sisulis-poliitilist. Tuima järjekindlusega võetakse kümneminutisi vaheaegu ja unetud saadikud jooksevad Toompea lossis, et õigel hetkel nupule vajutada.

Kui enam vaheaegu ei võeta ja ülejäänud päevakord justkui paisu tagant vabaneb, siis seda kiiremini, ent seda vähesema sisulise aruteluga läheb kõik edasi. Mõne kolleegi rind kummub uhkusest: ära tegime, öösse panime!

Aastate jooksul on tekkinud mõni tähelepanek. Enamasti tekivad ööistungid vastu jaanipäeva või jõule. Võib-olla pole nende teke üldse seotud päevakorras teemadega - need on pigem ettekääne -, vaid siin mängivad rolli hoopis ürgsemad jõud. Pööripäevadel on eri usundites ikka olnud maagiline, sakraalne tähendus. Sellele ajale langevad kõige kirevamad riitused, mida inimesed andunult korraldavad.

Ratsionalistlikus ühiskonnas on ürgne vajadus riituse või karnevali järele surutud alateadvusesse ja sel tungil võib olla mitmesuguseid väljendusi.

Äkki on riigikogu ööistung rituaal? Pean tunnistama, et see jant kümneminutiste vaheaegadega pole mulle kunagi mõistlik tundunud. Saaks ju lihtsamalt, häältevahekord on selge. Ometi tekib pikkadel öötundidel tunne, et tehakse midagi erakordset, mis pole argine. Ratsionaalne poliitika see ju pole. Aga võib-olla ei tahtnudki Vilja Savisaar ja Toomas Varek öösel vaheaegu võttes käituda poliitikuna. Pigem olid nad nagu paganlik preestrinna ja preester, kes pööripäevarituaali juhtisid.

Too palvevormel, mida monotoonselt teatud ajavahe järel korratakse, on umbes järgmine: "Austatud juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palume kümneminutise vaheaja!"

Vormel tuleb seejärel juhatajale kirjalikult üle anda, seejärel võib saalis kümme minutit lõõpida ja pulli teha. Saadikud jooksevad puhveti või tubade vahet, kannatlikumad istuvad paigal. Preestrinna on oma rolli üle silmanähtavalt uhke ja elevil.

Mis seos on sellel töölepingu seadusega? Ma arvan, et seost peaaegu pole. Konkreetsel eelnõul on pigem ajutise rituaaliriista roll. Kümneminutiste vaheaegade jada on nagu ohvrivormel, nagu initsiatsioon!

Õiglased, aga eeskätt ausad valimised

2008-12-15

Riigikogu muutis läinud nädalal kohalike valimiste süsteemi. Muudatusi on kritiseeritud järgnevate etteheidetega: esiteks, need tehti kiirustades; teiseks, need tehti Keskerakonna kiusamiseks, ning kolmandaks, need ei lahenda õiguskantsleri tõstatatud põhiprobleemi ehk siis hääle ühetaolisust linnaosade lõikes. Neljas etteheide, et Tallinna volikogu miinimumkoosseis suureneb 63-lt 79-le, on avalikkuses vast kõige rohkem kõlanud. Puudu on selles reas üks põhimõtteline etteheide: kas need muudatused tagavad, et kohalikud valimised Tallinnas on lisaks õiguspärasusele ka ausad? Väidan, et neli esimest etteheidet ei ole pädevad, viimati esitatu aga küll.

Kõigepealt kiirustamisest. Ain Seppik esitas oma nn linnaosade ühetaolisuse kaebuse õiguskantslerile läinud aastal. Õiguskantsleri ettepanek jõudis riigikokku kuu aega tagasi. Selles oli selgelt öeldud, et Tallinna valimiskord on põhiseadusevastane, kuna valimistulemuste väljaselgitamisel on valijate häälte kaal erinev.

Kolm valikut

Riigikogu ees oli kolm valikut. Lükata õiguskantsleri taotlus tagasi (mis oleks olnud õiguslikult kehv lahendus, kuna probleem oli selgelt olemas). See tähendanuks, et valimiste kaotajad oleksid päris kindlasti hakanud sügisel valimissüsteemi vaidlustama riigikohtus pärast valimisi.

Selline USA 2000. aasta presidendivalimiste sarnane segadus pole kindlasti avalikes huvides. Järelikult - muuta tuli. Pikaajalise menetluse kahjuks rääkis õiguskantsleri selge hoiatus: viidates riigikohtu varasemale lahendile valimisliitude küsimuses, ütles ta, et muudatused peavad olema jõustatud enne jõule, muidu võib esile kerkida samasugune eraldi põhiseaduslik probleem süsteemi ulatusliku muutmise puhul. Järeldus: riigikogu oli sundviskes: muuta tuli ja seda tuli kiiresti teha.

Nüüd Keskerakonna kiusamisest. Miks nad sellist hädakisa teevad? Põhjus on lihtne: senine, üksnes ringkondades toimuv mandaatide jagamise süsteem andis tohutuid eeliseid valimiste võitjale. Just see moonutus aga oligi muu hulgas üks põhiseadusevastasuse põhjus. Nimelt, õiguskantsleri hinnangul peaks valijate hääled võimalikult täpselt peegelduma volikogu koosseisus.

Vana süsteem aga tekitas hiiglaslikke moonutusi: vähemuse hääli saanu sai absoluutse enamuse, ligi seitse protsenti hääli saanud partei jäi üldse volikogust välja jne. Uus süsteem on aga kiretu nagu apteegikaal: ta annab enam-vähem sellise protsendi kohti volikogus, mitu protsenti hääli sai valimisliit või partei.

Seega - Keskerakond tegelikult ei huvitu sellest, mis saab linnaosadest, vaid sellest, et säiliks vana süsteemi põhiseadusevastane olemus, mille abil nad on kaks korda saanud volikogus absoluutse enamuse.

Võrdsest kohtlemisest

Muudatus säilitab poolte mandaatide võrdse jaotamise nõude linnaosades, misläbi väiksemates linnaosades säilivad omaette ringkond ja oma esindajad volikogus. Põlislinnaosade ajalooline, kogukondlik ja miljööidentiteet on väärtused, mille puhul näeb ette ühetaolisuse reeglist kõrvalekaldeid ka Euroopa Nõukogu riigiõiguse konsultatiivkomisjon oma valimiste heade tavade koodeksis. Selleks et erinev mandaatide jaotus linnaosades ei riivaks valija hääle kaalu võrdsust, tehakse seadusega mitme ringkonnaga omavalitsuses juurde kompensatsioonimandaatide nimekiri.

Näiteks viimastel valimistel oleks tinglikult 79-liikmesest volikogust 56 jagatud ringkonnas ja 23 kompensatsioonimandaatidena. Just need mandaadid teevad iga linnaelaniku hääle kaalu võrdseks. Sellest saavad aru need, kes tahavad aru saada. Õiguskantsler väljendas oma rahulolu seaduse kiire menetlemise üle, president kuulutas seaduse kui põhiseaduspärase reedel välja, valimiskomisjoni esindaja ütles, et uus süsteem teeb valimised proportsionaalsemaks ja ühetaolisemaks.

Muudatus suurendab volikogu 16 liikme võrra - see on minimaalne vajalik arv, et nii heterogeenses omavalitsuses nagu Tallinn peegeldaks volikogu koosseis linnaelanike eri rühmade eelistust võimalikult täpselt, ilma moonutusteta.

Teisisõnu: volikogu suurendamine oli muu hulgas hind selle eest, et linnaosadepõhine ringkonnasüsteem säiliks (siis tekib juurde vajalik arv kompensatsioonimandaate). Seda sammu on Keskerakond nimetanud raiskamiseks. Kanäe: k-krokodill valab kokkuhoiupisaraid! Kui siirad need siis on?

Pidev ajuloputus

Keskerakond on tõepoolest muutnud volikogu töö palgaliseks: iga volinik saab pool keskmist palka kuus. Opositsioonierakonnad on volikogus pakkunud praktilise ja saalomonliku lahenduse: kui volikogu koosseis suureneb, jääb tasu kogu volikogu peale samaks ehk voliniku kohta langeb ca veerandi võrra.

Mis volinike muid kulusid puudutab - paber, pliiats, tool -, siis neid annab ikka küll linnaeelarve muude artiklite pealt kokku hoida: näiteks jätta ära linnavalitsuse palgatõus, mitte võtta järgmisel aastal munitsipaalpolitseisse juurde 14 ametnikku jne.

Nüüd aga viimasest etteheitest, mida pole veel välja öeldud: me tegime küll valimised Tallinnas põhiseaduspäraseks, aga kas nad on ka ausad? «Ausus» on muidugi Eesti poliitikas vägistatud sõna. Allar Jõks ütles k-kohukese valimiste kohta 2005. aastal selgelt: valimised olid seaduslikud, aga mitte ausad.

Aususe probleem koondub kolme küsimuse ümber: pidev kampaania maksumaksja rahaga, mis kogub üha tuure (TV, lehed, plakatid, õnnitluskaardid, ostukeskuste mögafonid, uuendusena busside teleekraanid, nagu kuulda on; vaadake näiteks Põhja-Tallinna aastalõpulehte: lausa liigutav perekond Savisaare pildialbum!), poliitiliste ametnike armee, kes tegeleb kampaaniaga, ning kolmandaks, nagu meedias on väidetud, korruptsioon Tallinnas kui ka võimalik kampaaniavahendite hankimine.

Viimane on muidugi politsei rida. Vahendite pruukimine kampaanias on aga ühiskondliku arutelu teema, mis minu meelest peaks väljuma tavalise kirumise piiridest.

Tõelised liidrid sünnivad raskustes

2008-12-02

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson usub, et majanduskriis mõjutab oluliselt rahvusvahelisi suhteid, kuid ei näe erilist lootust Eesti ja Venemaa suhete paranemiseks.

Eelmisel nädalal lõpetati pidulikult Eesti juubeliaasta. Millisena riigi juubeli tähistamine Toompealt vaadates tundus?

Eesti riik ei saa valida aastat, millal ta oma aastapäeva tähistab. Kogu see aasta on olnud ürituste kontekstis väga muljet avaldav. Ei saa ette heita, et me oleks pööranud vähe tähelepanu minevikule või sellele, mis praegu toimub. Ma arvan, et juubeliaastat tähistati igati vääriliselt.

Maailma mõjutused ei pane meid esmajoones mõtlema mitte sellele, mis on toimunud, vaid pigem sellele, mis ees võib seista. Ja retooriliselt küsima, kus me oleme siis või mis on meist saanud siis, kui tähistame saja aasta möödumist Eesti riigi sünnist.

Väga on vaja positiivsust ja positiivset meelt. Ennekõike arvestades, et ka ees ootamas pole mitte just kõige kergemad ajad.

Palju on juttu olnud sellest, et majanduskriis on toonud kaasa ka usalduskriisi.

See on täiesti õigustatud ja normaalne arusaam. Paljud arengud, mis riigis toimuvad, on mõjutatud parlamendi ja valitsuse otsustest.

Loomulikult on palju mõjureid, mis ei ole meie teha. Kui räägime üleilmsest finantskriisist ja majandussurutisest, peame arvestama, et Eesti riik ei ole muust maailmast eraldatud ja need mõjud on meile vahetud.

Küsimus on selles, kui hästi suudab praegune valitsus ja laiemalt erakonnad võimalikke ohte ette näha ja kriisi elanikele võimalikult leebemaks muuta.

Majanduskriis ei ole erakordne nähtus, seda on meil varemgi juhtunud. Võib-olla tõepoolest mitte nii ulatuslikult kui nüüd, aga samas on palju kogemusi võtta naaberriikidest, juhuks kui situatsioon peaks praegusest oluliselt halvenema.

See, kuidas suudetakse kriisisituatsioonis käituda, on proovikivi igale valitsusele. Palju on neid, kes oskavad raha kulutada siis, kui on head ajad. Tõelised liidrid tekivad alles siis, kui on suudetud läbi raskuste minna.

Ükski majandusteooria ei eita ju, et majandus liigub sinusoidi mööda ja kriisid on seega paratamatud.

Eestis oli viimati tõsisem nullpunkt või miinuspunkt kümmekond aastat tagasi, ja eks see umbes selliste kümneaastaste tsüklitena kordubki.

Ma arvan, et praegu on siiski globaalses kontekstis tegemist märksa tõsisema kriisiga kui üheksakümnendate aastate lõpus. Samas on meil vaja tajuda, et Eestil ei ole kunagi olnud nii palju partnereid, kellele loota ja kellega koos keerulisest olukorrast välja tulla.

Kõik eeldab aga liidrite tarkust ja ettenägelikkust ning tegevuspaindlikkust, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus ja laiemalt kogu maailmas.

Kriisides pole tõesti midagi üllatavat, väga tähtis on hoopis see, kuidas osatakse nendest välja tulla. Kriiside puhul on hea see, et toimub teatud raputus, olemasoleva läbimõtlemine või ümbermõtlemine.

Ka Eesti riigil tuleb väga selgelt juba kõige lähemal ajal mõelda sellele, kas need kulutused, mida me oleme siiani teinud, kas meie poliitilised otsused on vastavuses sellega, mida suudab toota meie ettevõtlus. Kindlasti annab kriis head pinnast uute ideede tekkimiseks ja nende ellurakendamiseks.

Kas kriis võib mingil määral aidata kaasa ka meie välispoliitiliste suhete muutumisele, näiteks Venemaa suunal?

Kindlasti mõjutab finantskriis väga palju rahvusvahelisi suhteid. Riikidevahelistes suhetes võib toimuda olulisi muutusi. Ka Venemaa on täna vastamisi väga tõsiste väljakutsetega, mis puudutavad riigi majandust, sest nende sõltuvus naftahinnast on väga suur.

Ma siiski ei oleks nii optimistlik, et arvaks, et mingid kiired muutused suhetes Venemaaga oleks võimalikud.

Majanduse kõrval mängib olulist rolli see, mil moel on üles ehitatud riikide poliitiline süsteem. See, kuidas Moskvast nähakse praegu maailma ja oma suhteid naabritega, ei ole päris sarnane sellega, nagu meie siin asjast aru saame. Need erimeelsused on pigem raskendanud suhete normaliseerimist.

Eestis ei leidu ühtegi erakonda, kes ei sooviks arendada normaalseid suhteid kõigi meie naabritega, sealhulgas Venemaaga. Üksinda tangot ei tantsita ja suhteid ühepoolsete sammudega ei parandata.

Eesti on teinud korduvalt väga selgeid ja olulisi samme usalduse suurendamiseks. Võtame kas või otsuse loobuda Tartu rahu järgsest piirist väga selges lootuses, et selline väga selge ja kõigile arusaadav loobumine oma territooriumist toob kaasa suhete paranemise. Paraku pole siiani midagi järgnenud.

See ei tähenda, et me ei peaks püüdlema suhete normaliseerumise suunas. Kultuurisuhted Eesti ja Venemaa vahel on väga intensiivsed ja põnevad, mis tähendab, et võimatuid asju ei ole. Küll aga peame varuma pisut rohkem kannatust kõrgemal poliitilisel tasandil ja mitte pidevalt otsima olukorra kiireks muutmiseks mingit võlukepikest, mida tegelikult olemas pole.

Kui Lääne-Virumaa esindajad käisid kohtumas riigikogu majanduskomisjoniga, heitis Rakvere lihakombinaadi juhatuse esimees Anne Mere poliitikutele ette väljaütlemisi, mis oluliselt raskendavad ettevõtete äri Venemaal. Kui palju neid sõnu Venemaa aadressil tuulde loobitud on?

Arvan, et pilti tuleb vaadata veidi laiemalt. Üks asi on näha, kuidas Eesti käitub ühe või teise Eestis toimunud sündmuse korral.

Eestile on mõningate ettevõtete poolt heidetud ette seda, et meie poliitikud seisid väga selgelt Venemaa agressiooni vastu Gruusias. Arvati, et kui me seda teinud poleks, oleks see loonud parema keskkonna suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Ma ei saa sellega nõustuda. Igal riigil on peale majandushuvide ka julgeolekupoliitilised huvid ja need tuleb hoida tasakaalus.

Kindlasti ei tohiks teadlikult astuda ühtegi sammu, mis kahjustab ettevõtete tegevust. See puudutab töökohtasid ja sedakaudu kõiki Eesti elanikke.

Tuleb vaadata sedagi, mis on toimunud viimastel aastatel Venemaal, milline on Venemaa hoiak ja kuidas on Venemaa suhestunud Eestiga. Ei saa näidata ühelegi poliitikule ja öelda, et tema teod või sõnad on üheselt avaldanud mõju suhete tardumisele.

Riigikogu väliskomisjonis on viimastel kuudel olnud kuulamised, kuidas meie välispoliitika võiks aidata kaasa välismajandussuhete edendamisele, mitte ainult Venemaaga, vaid kõigi potentsiaalsete välisturgudega.

Eksportturgude arendamine on kaheldamatult üks tee kriisist väljatulemiseks või kriisi leevendamiseks.

Ei peaks jääma sellist vale ettekujutus, et meie poolt ei ole tahet suhteid normaliseerida või mingit tegevust sellel suunal. On ka vale arvata, justkui oleksime kõik teinud ja enam ühtegi sammu astuda ei taha.

Viimasel ajal on tihtipeale küsitud, kes siis peaks esimese sammu astuma. Kui tahta ja eesmärk on suhete parandamine kas või selles kontekstis, et parandada meie ettevõtete tegevusruumi Venemaal, peab see olema mõlemapoolne. Ei saa loota, et kui Eesti väga soovib ja tahab, aga teisel poolel tahe puudub, midagi oluliselt muutuma hakkaks.

Kas presidendivõimu vahetumine Venemaal on välispoliitiliselt midagigi muutnud?

Kõik tegevused ja avaldused, mida on teinud kevadest alates presidendiametis olev Dmitri Medvedev, ei erine neist, mida tegi tema eelkäija. Vahetult pärast Medvedevi tõusu presidendiks arvati, et ta võib olla liberaalsemate vaadetega kui tema eelkäija.

Mõni kuu pärast tema saamist presidendiks alustas Venemaa aga sõda suveräänse riigi vastu. Sellist sammu ei astunud oma valitsemisajal isegi Putin. Aga kui kaugel Putin praegu tegelikust valitsemisest ikka on.

Küll tuleb meil väga selgelt arvestada tõigaga, et Venemaa mõjukus maailma küsimuste lahendamisel lähikümnenditel kasvab. Ambitsioon Venemaa positsiooni maailmas tugevamalt välja mängida on nii tänase presidendi kui ilmselt ka tema järeltulijate üks peamisi välispoliitilisi eesmärke.

Intervjuu: IRL-i esindus külastas Hiiumaad

2008-12-02

Reedel külastas Hiiumaad riigikogu Isamaa ja Res Publika liidu fraktsiooni viieliikmeline esindus. Pärast mitmeid kohtumisi istuti erakonnakaaslastega ühise laua ümber Kärdla kohvikus Gahwa, kus ka Hiiu Lehel avanes võimalus mõnele küsimusele vastuseid nõutada.

Hiiumaal käisid riigikogu IRLi fraktsiooni kuuluvad põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt, riigikaitsekomisjoni liige Tarmo Kõuts, majanduskomisjoni liige Toomas Tõniste, maaelukomisjoni liige Kaia Iva ning fraktsiooni aseesimees ja rahanduskomisjoni liige Andres Herkel.

Kuidas majanduslik seis mõjutab inimeste isamaalisuse tunnet?

Tarmo Kõuts: Mina ütleksin selle peale Jaapani vanasõnaga: kui on sõda ja näljahäda, süs inimesed paluvad jumalatja sõjaväge, kui sõda ja näljahäda on üle, siis mõlemad unustatakse... Kuna praegu on rasked ajad, siis tarbimisbuum hakkab üle minema. Inimesed muutuvad tõsisemaks ja mõtlevad ka vaimsetele asjadele rohkem. Muide, raamatukaupluste müüjad väidavad, et vaatamata sellele, et on majanduslangus, on raamatuid hakatud rohkem ostma. Kui räägime isamaalisusest, siis see on ju vaimsusega seotud.

Andres Herkel: Ütleme nii, et kindlasti see teatud väärtushinnanguid võib mõjutada. Ma arvan, et see pigem tõstab inimeste tõsidust oma (vaba)rüki. Aga majanduslanguse viljad, need alles tulevad. Siis on vaja rohkem üksteise toetamist ja kokkuhoidmist. Ma kujutan ette, et näiteks ühel hetkel peab ETV hakkama näitama mitte ainult ümberõppe, vaid ka enesega toimetuleku programme.

Kas IRL-il on olemas plaan, kuidas aidata raskustesse sattunud peresid?

Toomas Tõniste: Üks on kodutoetuse teema: laenu mingi protsendi kinnimaksmine. See eelnõu peaks olema juba sisse antud. Täpselt ei tea, kui kaugel see on. Reformierakond on sellele küll väga vastu. Eesmärk on, et alates kolme lapsega peredel aidatakse mingi osa laenust kinni maksta. See on reaalne soov aidata just suurema laste hulgaga peresid.

Kaia Iva: Praegusel hetkel on see rakendunud otsese toetusena.

AH: Laiemas plaanis peame selle olukorraga siiski toime tulema. Teisalt peame vältima riigieelarve defitsiiti ja tagama selle, et 2011. a Eesti
läheb eurole üle. Praegu tunnetame, et oleme endale tekitanud väga palju ebakindlust sellega, et eelmised valitsused ei teinud samme inflatsiooni ohjeldamiseks. Ja kui me ei lähe eurole üle nüüd järgmise ringiga, siis muudab see Eesti olukorra makroökonoomilises mõistes kindlasti tunduvalt raskemaks.

Milline on erakonna rahakoti seis? Kas teil tuleb ka kuskil ja millegi arvelt kokku hoida?

TK: Meie erakonnal on majandUssurutist eelarves vähem tunda, kuna me ei ole saanud nü suuri toetusi ettevõtjatelt kui näiteks Reformi- või Keskerakond. Kui ettevõtluskeskkond niivõrd halveneb, nagu me kardame, siis nemad kaotavad rohkem. Kui meie saame vähem toetust oma era toetajatelt, tähendab see lihtsalt, et oleme sunnitud oma teatud tegevusi vähendama. Aga see ei tähenda, et me läheme pankrotti. Riigipoolne toetus on küllaldane, et oma tegevust suhteliselt normaalselt korraldada.

AH: Kuigi me mõistame, et kritiseeritakse erakondade rahastamist riigieelarvest, on see meede, mis tagab vähima korruptsiooni. Erakondade rahastamine ainult ettevõtete-äriühingute poolt võib kergesti tekitada olukorra, kus erakonnalt ostetakse meelepäraseid poliitilisi otsuseid.

Mart Nutt: Parim näide on Norra, kus 80% erakondade kulutustest kaetakse riigieelarvest. Halvim näide on Itaalia, kus 80% kaetakse kõikvõimalike erakondade muudest tuludest. Kui me võrdleme Norra ja Itaalia ühiskonna erinevaid probleeme, siis näeme väga selgelt, et Itaalia on korrumpeerunud ühiskond ja Norra ei ole seda.

Järgmisel aastal on kahed valimised, kuidas erakonnad nendega hakkama saavad?

AH: Riigikogu menetluses on muu hulgas ka küsimus, kas suuri välireklaame lubada või mitte. See on laiem küsimus erakondade rahastamisest. Ja me oleme seisnud selle eest, et erakondade niisuguseid ebamõistlikke kampaaniakulusid kokku hoida, piirata või kontrollida. Näib, et seda tingib mingil moel ka praegune olukord.

TT: On ülimalt hea meel, et see rahastamine ei tõusnud. Olukorras, kus erakonnad kulutavad valimistel suurema summa kui 9 miljonit krooni reklaami peale, näitab, et rahaga ei osata normaalselt ringi käia.

AH: Meie oleme erakondade kampaaniakulude mõistliku piiramise poolt.

Kuidas ja kas majanduslik olukord võib mõjutada inimeste valimisaktiivsust ja valikuid?

AH: Ühelt poolt võib see muuta valijad valivamaks või kriitilisemaks erakondade programmide suhtes. Selles mõttes, et 2007. a
parlamendivalimised olid tegelikult üksteise võidu raha pakkumine. Praegu me näeme, et sellel rahal ei ole katet.

Ühelt poolt korrigeerivad selle tagajärjel oma käitumist poliitikud, aga teiselt poolt ka valijad. Mis puutub valijate aktiivsusesse, juhul kui
Euroopa Parlamendi valimistel jäävad suletud nimekirjad, nagu see praeguses variandis on, siis need ei kutsu inimesi valima. Meie oleme kahtlemata avatud nimekirjade poolt.

MN: Väga erinevate maade praktika näitab, et kui inimestel on ettekujutus, et nendel on võimalik olukorda mõjutada ja muuta, siis on valimisaktiivsus tavaliselt kõrgem. Kui neil on kujunenud arvamus, et nagunü midagi ei muutu, süs valimisaktiivsus langeb. Ja seda, kas praegune majandusolukord n-ö tingib ühe või teise, on päris raske öelda. Ma ütleksin nii, et n-ö majandusseisak omab valimisaktiivsusele kaudset, aga ilmselt mitte otsest mõju.

Kas valimiste valguses võib ette näha veel erakondade liitmisi?

AH: Eesti valimissüsteem on sarnane Skandinaaviamaade omale, kus umbes analoogilise asetuse juures on parlamendis viis-kuus erakonda.

Ma ei julge ennustada küll olulisi muudatusi tuleva aasta valimiste eel, aga pikemas vaates on teoreetiliselt võimalik, et mingeid ühinemisi tuleb. Võib tekkida ka uusi tulijaid, seegi ei ole välistatud.

MN: Parlamendierakondadest ennustaksin mina niši kadumist Rahvaliidule, mis on paljuski nõukogude kolhoosi pärand Eesti ühiskonnas. Ajapikku on kaks võimalust: see kas moondub ehk kaasajastub või lihtsalt kaotab oma niši. Ma arvan, et pigem kaotab oma niši ja Rahvaliidu aktiivsed poliitikud lähevad traditsioonilistesse poliitilistesse vooludesse.

Veel üks küsimärk on muidugi Rohelised. Selles mõttes, et paljudes Euroopa riikides Rohelised on survegrupp, mitte partei. Roheliste parteistumine tähendab tihtipeale seda, et survegrupp kaob ära ning Rohelised tegelevad kõige muuga peale keskkonnakaitse. Eestis võib väga edukalt sama juhtuda.

TK: Mina oleksin pigem ettevaatlik selle 40% osas, kes praegu ei suuda enda jaoks identifitseerida poliitilist erakonda, millist eelistada.

Ennustan, et kui majandussurutis suureneb ja küllalt järsult, süs võib tekkida sarnane olukord Res Publika tõusuga omal ajal, mis oli suures osas üles ehitatud protestilainele. Tekib moment, mil küllalt suur protsent ühiskonnast on valmis uue erakonna tulekuks. See on väga teoreetiline võimalus, aga tegelikult on see olemas.

Päästeametile tänu ja kurbusega

2008-11-26

Palgakasvu külmutamine ei ole põhiseaduse väänamine, kirjutab endine riigikogu liige, semiootikaprofessor Mihhail Lotman (IRL), eriti olukorras, kus paljud ei saa väärilist töötasu.

Üleeile sattusin liiklusõnnetusse. Tuul viis bussi rahvusvahelise värsikonverentsi osalejatega Tartu-Tallinna maanteel teelt välja ja viskas kummuli. Kergemaid vigastusi oli mitu, üks inimene jäi haiglaravile. Sellistes situatsioonides on alati õpetlik ja huvitav jälgida inimeste käitumist: kes hüppas päästma väikelast, kes püüdis aidata kannatanuid, kes koormas teisi oma muredega.

Kuid kirjutama pani mind hoopis tänutunne. Olen sügavalt tänulik Tartu päästeteenistusele ja selle töötajaile - meedikutele, tuletõrjujatele, politseinikele - kiire ja kompetentse tegevuse eest, millele lisandus inimlik ning soe suhtumine. Nende tööd ei hinnanud mitte üksnes mina, vaid ka minu välismaalastest külalised. Mul oli hea ja uhke tunne. Just sellist Eestit me tahtsimegi, nagu ütles Eesti peaminister ühe täiesti teise juhtumi puhul.

Paraku üks asi kripeldab. Tean Eesti päästetöötajate palku, samuti päästeteenistuse finantseerimis- ja komplekteerimisraskusi. Minu õiglustunnet riivab teadmine, et inimesed, kes on pühendunud teiste inimeste päästmisele, on ise majanduslikult abitud.

Mu meel läks veel kurvemaks, kui samal õhtul lugesin presidendi otsusest jätta välja kuulutamata seadus, mis külmutaks riigikogulaste palgatõusu. Ettekääne - viide põhiseadusele - on minu meelest naeruväärne, kui mitte mõnitav. Põhiseadusega sätestatud normi mõte on täiesti selge: parlamendi koosseis ei tohi suurendada iseenda hüvesid ja privileege.

Palgakasvu külmutamine ei ole kindlasti seaduse rikkumine ega põhiseaduse väänamine. Eesti põhiseadus on rajatud aatelistele alustele ja selle eesmärk ei ole ülbitseva ahnuse kaitse. Presidendile peaks olema lähedane prantsuse valgustajast poliitilise filosoofi Charles de Montesquieu mõtted. Soovitaksin tal meelde tuletada Montesquieu põhiteost «Seaduste vaim» ja oma edaspidises tegevuses (mis, loodan, on viljakas ja lähtub Eesti rahva huvidest ja õiglustundest) rohkem juhinduda seaduste (ja ennekõike põhiseaduse) vaimust, aga mitte ortograafiast.

Mis puudutab aga meie seadusandjaid endid, siis soovitaksin neile sõltumata vastu võetud või vastu võtmata normatiivaktidest lihtsalt mitte kasutada oma kuluhüvitisi. Olen seda teinud, uskuge mind, tunne on väga hea - see ei ole kaotaja, vaid võitja oma.

Peaminister, tule ja avita!

2008-11-06

Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.

«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.

Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.

Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.

Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.

Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.

Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.

Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.

On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.

Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.

Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.

Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.

Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt - tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.

Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.

Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi ...

Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.

Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.

Kokkuvõtteks - olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.

6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala

7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa

10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress

Aeg jookseb! Eesti vajab kiiresti terviklikku reformipaketti

2008-10-31

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest - viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame praegu lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tulevikuvõimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti pole üksikuis kontekstivälistes ideedes, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Seni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega: langetame tulumaksumäära, kehtestame sotsiaalmaksu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.

Eesti riik selge plaanita edasi siit ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Ja see ei saa olla ametnike-poliitikute monopol - nende usalduslimiit on madal. Meie võimaluste sõnastamisesse tuleb kaasata kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.

Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos surutisega kasvab ka nõudlus muutuste järele.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine eesmärgiga riigi efektiivsust oluliselt suurendada. Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearahasüsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega neile ja nende organisatsioonidele. Kõrghariduse tasemel saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida oma ülikoolide arvu neile esitatavate kõrgemate nõuete kaudu drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks igal tasandil on Eestil ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

2. Tervishoid. Isikustatud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (nt hambaravi).

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. See võimaldaks käsitleda teisiti kogu halduskorraldust, sh territoriaalset, ja saavutada suur ühiskondliku kogukulu kokkuhoid efektiisuse kaudu.

Teiseks, atraktiivsuseeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused, millest räägitakse kõige enam, kui jututeemaks on majanduskeskkonna paremaks muutmine.

1. Maksukeskkond. Märksõnad on stabiilsus ja ennustatavus. Siin on asjad tõesti halvad. Mis ennustatavusest me saame rääkida, kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust, milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Tunnistan ausalt: olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks: madalate määradega, erandite ja mahaarvamisteta. Või muuta kurssi: teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu, olla paindlik, pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid kahtlen, kas saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud - siin midagi toimub töölevõtmise ja vallandamise paindlikkuse suurendamise ning kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru, miks enamik praegusi avalikke teenistujaid ei võiks tulevikus käia tööl töölepingu alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus - energia oleks kättesaadav konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumajõule pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus, kui me ise ei suuda otsuseid langetada.

Peame olema eestkõneleja Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel - Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiavarustatuse tagamisega, seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelevalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks: kvaliteedimärgiga müüdid loovad eeldusi. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Selleks saab olla vaid euro kasutuselevõtt. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad - kõigi meie heaolu kasv!

Kesk ja Reform võiksid oma eurosaadikuid usaldada

2008-10-30

Riigikogu liige Andres Herkel kirjutab oma ajaveebis, et kuigi Reformierakond ja Keskerakond ei poolda avatud nimekirjadega europarlamendi valimisi, on nende parteide eurosaadikud teist meelt.

Paari nädala eest kinnitas Toomas Savi, et tema ei kavatse eurovalimistel kandideerida, kui nimekirjad jäävad suletuteks. Sellega väljendas Reformierakonna seeniorpoliitik oma ühest poolehoidu avatud nimekirjale, kus valija hääl maksab. Toomas Savi seisukoht erineb selgelt suletud nimekirju pooldava Reformierakonna seisukohast.

Veidi ettevaatlikumalt argumenteerib eilses Eesti Päevalehes avatud nimekirjade kasuks Keskerakonna eurosaadik Siiri Oviir. Oviiri seisukoht erineb küllalt selgelt vähemalt sellest Keskerakonna seisukohast, mida väljendati kaks aastat tagasi eelmises Riigikogus - siis, kui Reformi- ja Keskerakonna häältega valimisnimekiri suletuks muudeti.

Hiljem on Keskerakond selles küsimuses ilmutanud üsna erinevaid seisukohti. Keskerakonna positsioon sarnaneb serviti seisva mündiga, mis ootab ja mõtleb, kummale poole kukkuda.

Meenutame, et 2004. aasta Euroopa parlamendi valimistel kehtis avatud nimekirja põhimõte. Näiteks Siiri Oviiril võimaldas see valituks saada just tänu isiklikele häältele, mida ta kogus rohkem kui Keskerakonna planeeritud esinumber. Võimalik, et kellegi jaoks oli see suur pettumus.

Siiski tahaks kutsuda Keskerakonda ja Reformierakonda oma eurosaadikuid usaldama ja toetama avatud nimekirja põhimõtet, nagu toetab seda enamus teisi erakondi.

P. S. Sellest on küll väga palju räägitud, aga korrakem avatud nimekirja eelised siin veelkord üle:

Valija tahab, et ta hääl maksaks, ta tahab hääletada kindla kandidaadi poolt. Selle võimaluse äravõtmine pole õiglane. Valikuvabaduse piiramine võib inimesi poliitikast veel enam eemale peletada. Madal osalusprotsent oli probleem juba eelmistel eurovalimistel ja suletud nimekirjad üksnes süvendaksid seda tendentsi.

Valimissüsteem olgu ühtne. Eesti valimissüsteemile on ette heidetud keerukust, kuid samas on ta hästi tasakaalustatud. Nii Riigikogu kui ka kohalike volikogude puhul valitakse korraga nii nimekirja kui ka kindlat kandidaati. Nii oli ka eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Nüüd, kus see süsteem on mõistetavaks saanud, on eriti halb teistsuguse põhimõttega segadust külvata.

Säästkem erakondi. Suletud nimekiri paneb erakondade ette ülesande, mille lahendamine tekitab liiga palju kirgi ja mille tulemus külvab igal juhul umbusku. Erakondade mainele tuleb kasuks, kui kandidaatide lõplik reastamine jääb valija teha. Kaheteistkümne kandidaadi väljasõelumine ja esialgne reastamine on erakondade jaoks piisav ülesanne.

Motiveerigem kandidaate. Suletud nimekirja puhul tekib küsimus, miks peaksid pingutama kandidaadid, kes on rea lõpus. Pooltel puudub isegi teoreetiline võimalus valituks osutuda. Kui nad ka püüavad kampaaniat teha, ei ole see valija jaoks usutav. Usutava ja kõrgelt motiveeritud valimisõhustiku tagab avatud nimekiri, kus iga kandidaat tahab koguda isiklikke hääli

On meie riik paks või õhuke?

2008-10-23

Mis tahes haldusreformil on oma alammäär ja ülempiir. Ülempiiriks saab olla üksnes riigikorra muutmine. Vormiliselt on meie riigikord paigas alates aastast 1992. Mis on aga alammääraks?

Nende eestlaste jaoks, kes sattusid aastal 1966 kuulama briti laulja Tom Jonesi esitatud pala "Green Green Grass of Home", meie keeles "Kodu ja ristikhein", sai uudiseks olla ainult meloodia ja Jonesi hääl. Ernst Enno "Kojuigatsus" oli ilmunud juba 1909: "Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad". Ilmselt liialdan, kuid lugedes meie haldusreformide kohta käivaid pabereid, tundub, et mitte ükski nende (kokku)kirjutajatest pole Ennost tegelikult aru saanud.

Olen näinud talu, millelt haldusreform võttis esiti kaevu. Siis lauda, muist krunti ning lõpuks ka osa õueaiamaad. Kõik haldusreformi huvides, sest "riigikaitse" nimel ehitas Nõukogude võim Miiduranda maa-alused laod. Tagasi polnud sealt saada midagi ja 40 aastaga oli talukoht hävitatud.

Ministrit huvitab omavalitsuste arv, mitte ülesanne

Praegu räägitakse palju sellest, mida süstemaatiline ja tähtajaliselt piiritletud haldusreform võiks anda. Vähem tuleb jutuks see, kui palju see maksab. Sootumaks pisut on võetud kõne alla, mida viib haldusreform enesega kaasa ja võtab ära. Ega ta inimesi ei muuda! Ta muudab elamist.

Kehtiv põhiseadus ei sätesta, mis on riik, vabariik ja kohalik omavalitsus. Need mõisted lihtsalt on ja ega olegi põhiseaduse asi asendada entsüklopeediat või filosoofilist leksikoni. Ainult et kui need sõnad ja arusaamad lähevad omavahel sassi - mis on juba juhtunud -, siis on vaja majja pisukestki korda. Kujund "õhuke riik" seda ei loo. "Paks riik" võiks olla diktatuur, mis ei pruugi olla aga käsumajandus. Haldusreformi ülevalt alla viib kiiresti läbi ainult paks riik. Niisugust meil ei ole. Kas meie tulevikuks saab siis dünaamiline tasakaal paksu omavalitsuse ja õhukese riigi vahel? Ja me hakkame elama kord paksude, kord jälle peenikeste juures?

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (IRL) on pakkunud välja, et praegused maakonnad muudetaks valdadeks. Ilmselt ta ei mõista, mida see enesega kaasa toob. Teda huvitab omavalitsusüksuste võimalikult väike arv õhukese riigi korral. Just arv, mitte haldamise funktsioon.

Haldusreform kui võimu eluea pikendus

Funktsioon on näiteks tee pikkus apteekri, perearsti, uuringukeskuse ja operatsioonitoa vahel. Siinkirjutaja jaoks ühest kuni kahesaja kilomeetrini. Kuid funktsiooni saab mõõta ka ajas, näiteks kirja teelepanekust kuni selle jõudmiseni adressaadi kätte. Aeg-ajalt kirjutan ma ajakirja Keel ja Kirjandus kauaaegsele osakonnatoimetajale Heldur Niidule, kes elab Laagris, ning Tartu ülikooli eesti kirjanduse põlisele õppejõule professor Karl Murule, kes elab Elvas Arbi järve ääres. Üks paarisaja, teine veerandsaja kilomeetri kaugusel. Kui panna kiri neile posti reedel, saavad mõlemad oma ümbriku kätte alles esmaspäeval. Kaugus ei loe. Maksavad ainult kojukande päevad.

Haldusreformist kui üleriiklikust protsessist ei saa teha ühe erakonna poliitilist kapitali. Säärast kapitali annab vorpida valimiskorralduse muutmisest, mis ongi lähemate aastate valdav probleem - kust ja kelle seast sa saad oma hääled, järelikult ka võimu. Ainult et võim vajab haldusreformi üksnes siis, kui see pikendab tema eluiga. See viimane ei saa olla igavene.

Me oleme ehitanud üles - mitte küll harjani - õhukese riigi ja kalli võimu. Aeg on tulla keskpõrandale kokku. Kui me praegu määrame ajaks aasta 2011, siis roomame kohale nagu venivillemid.

Pension tuleb maal tasuta koju ka edaspidi

2008-10-16

Riigikogu sotsiaalkomisjon kiitis heaks põhimõtte, et seal, kus pangaautomaat kaugel, peaks pensionide ja hüvitiste kojukanne ka edaspidi olema tasuta.

Riigil on rasked ajad ja raha on vaja kokku hoida. Ühe säästukohana on välja pakutud võimalus muuta pensionide postiga kojukanne tasuliseks. See ettepanek on rahalugemise seisukohalt arusaadav, sest kõne all olevad summad on päris suured. Eestis on ligi 300 000 pensionäri ja umbes kolmandik väljamaksetest tehakse Eesti Posti kaudu. Samas on raha ümbrikus liigutamine kallis ega kasuta ära tänapäeva võimalusi. Tundub ju loogiline, et pankadel võiks siin olla senisest hoopis suurem roll. Aga kas asi on päris nii lihtne?

Ühe vitsaga löömine ei ole võrdne kohtlemine

Kui lähemalt vaadata, selgub, et sotsiaalministeeriumi esialgne plaan kojukandetasude kehtestamiseks "võrdsustas" kõik pensionärid. Tõsi, pangakontod, kaardimaksed ja sularahaautomaadid on ammu saanud arvlemise standardiks. Linnas. Aga Eestis on küllalt väikesi kohti, kus panka pole, automaati pole ja kaardiga maksta ei saa. Ega peale posti jäägi muid võimalusi. Valik - pank või post - tegelikult puudub. Kojukandetasude ühetaoline kehtestamine maal teenustest kaugemal ja suuremates keskustes elavatele pensionäridele ei oleks kindlasti võrdne kohtlemine.

Kojukandetasu kehtestamine mõjutaks maal elavaid pensionäre palju valusamalt, kuna paljudest küladest või väikeasulatest asub lähim pangakontor või -automaat kümnete kilomeetrite kaugusel. See tähendaks lisakulu, et reisida raha saamiseks kodust keskasulasse. Paljude jaoks on liikumine piiratud tervise või transpordivõimaluste puudumise tõttu. Ka sularaha asemel kaardimaksete kasutamine on paiguti piiratud alternatiiv, sest kohalik kaubandus võib toimida vaid sularahapõhiselt ja mingit kohustust võimaldada pangakaardiga tasumist külapoel ei ole.

Vahel on nii, et kõigile samade reeglite kehtestamine võib küll tunduda võrdse kohtlemisena, aga tagajärjeks on hoopis ebavõrdsuse suurendamine. Linnas on pangateenus tõesti reaalne ja isegi mugav alternatiiv pensioni sularahas väljamaksmisele. Ka see on ilmselt paljudele harjumatu, aga võimalus on olemas. Paljudes maapiirkondades see võimalus puudub. Esialgses ettepanekus kojukande tasuliseks muutmise kohta mainiti 5%-list tasu, mis keskmise pensioni juures tähendaks umbes 200-kroonist lisakulu. Läbirääkimiste käigus see summa ilmselt langeks. Usun aga, et ka näiteks 70-kroonine makse oleks meie eakatele äärmiselt ebameeldiv üllatus.

Maapiirkondades kojukanne tasuta

Mul on hea meel, et riigikogu sotsiaalkomisjon toetas minu mõtteviisi ja otsustas kirjutada eelnõusse sisse sätte, et hajaasustusega piirkondades ning asulates, kus pangateenused pole kättesaadavad, jääb pensionide ning hüvitiste kojukanne edaspidigi tasuta. Ma arvan, et see on kindlasti õiglane nende inimeste suhtes, kes muidu oleksid sattunud selgelt ebavõrdsesse olukorda.

See muudatus ei puudutagi protsentuaalselt väga suurt hulka inimesi, sest rõhuv enamik pensionäridest elab Tallinnas või Harjumaal. See ei ole aga oluline. Oluline on, et vaatame riigis otsuseid langetades pealinnast kaugemale ja näeme ka inimest, mitte ainult statistikat.

16.10.2008 Vooremaa, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

18.10.2008 Võrumaa Teataja, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

21.10.2008 Koit

22.10.2008 Sakala, Näeme ka inimest, mitte statistikat

23.10.2008 Oma Saar, Pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus

Poliitikute võim kasvab

2008-10-13

Riigid ei julge lasta konkurentsimajandusel finantssüsteemis toimida ja vastavad langusele piirangute ning kontrolliga, see toob lähiajal kaasa poliitikute võimu kasvu, leiab riigikogu liige Taavi Veskimägi.

Viimastel nädalatel ja kuudel ei ole finantssektoris ilma valitsuste otsese või kaudse osaluseta midagi toimunud.

Praktika on tänaseks tõestanud, et valitsustel puudub poliitiline suutlikkus kannatada välja konkurentsimajanduse põhimõtete rakendumist - valitsused ei julge ega saa lasta turgudel liikuda lõputult alla.

Valitsuste närv on oluliselt lühem kui turgude oma. Riigid päästavad pankade kaudu enda reaalmajandust.

Finantsturgudel toimuv on juba oluliselt mõjutamas reaalmajandust läbi varade väärtuse ja krediidivõimaluste vähenemise.

Tänane sõnum on olnud: viljad jagunevad eraisikute vahel, kahju kanname solidaarselt.

Turg ei ole valitsuste tegudest lihtsalt välja teinud. Turu emotsioon on masohhistlik.

Majandus on eelkõige usk ja emotsioonid. Ja seda emotsiooni pole suutnud veel miski murda.

Piirangud, piirangud...

Valitsuse ekspansiivsel sekkumisel on väga tugev ja pikaajaline mõju kogu globaalsele finantssüsteemile, mõneti on turud ennast täielikult diskrediteerinud laiema publiku silmis.

Me ei näe enam ilmselt üldse sellist finantsturgu nagu varem. See on mõneti sarnane 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku järgsele ajale, kui vastus oli regulatsioonid, piirangud, kontroll. Sama juhtub nüüd.

Kuna globaalset turgu ei osata käsitelda, tingimustes, kus info liigub kogu ööpäeva jooksul globaalselt ja inimesed on ääretult negatiivsed, mis tähendab pidevat negatiivset ülevõimendust, siis vastus on piirangud ja veel kord piirangud.

Kui suur saab olema nende karmimate piirangute, järelevalve ja mõneti turgude tükeldamise negatiivne mõju globaalse majanduskasvu kiirusele, saame näha.

Poliitikute mõju kasvab

Tänase sekkumisega on võtnud valitsused/keskpangad maailmamajanduses senisest hoopis kaalukama rolli.

Kas neil on ka suutlikkust seda välja kanda, on kaheldav.

Kas valitsused suudavad olla turgudest targemad? Kahtlen.

Igal juhul on see kriis globaalne varade ümber jagamine, kus valitsustel on etendada keskne osa, mis tähendab poliitika/poliitikute olulisuse märkimisväärset kasvu lähiaegadel.

Kas haldame või oleme halvatud?

2008-10-10

Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887) elas üle kümmekond haldusreformi. Sõna "jätkusuutlikkus" puudub tema suures Eesti-saksa sõnaraamatus (1869) arusaadavalt.

Seevastu sõna "haldama" seal leidub, ent tähenduses, mis on ootamatu. "Haldama" on Wiedemanni järgi "halvatust saama" ja ainult. Kõva kuulmise kiuste tegi Wiedemann elavast keelest ohtrasti märkmeid, koguni matustel. Kui ta sellegi sõna noppis kõnepruugist, pidi keegi maamats talle asja ära seletama.

Tegelikkus ja lora

Isamaa ja Res Publica Liidu volikogul 27. septembril Tartus ei arutatud haldusreformi üksikasju. Volikogu enamus toetas regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri jt ettepanekut tõmmata kohalike omavalitsuste praegust hulka koomale, alustada sellega 1. jaanuaril 2009 (ehk järgmise aasta eelarve menetlemise käigus) ja saavutada, et seda teeks valitsev koalitsioon ühel nõul. See oli ministrile poliitiline toetus, mitte tema nõrkade kohtade kriitika nagu Vallo Reimaa puhul.

Toetuse ta sai, reformi ei tule. Mõlemad tulemused olid ette teada. Kui IRL poleks oma ministrit toetanud, tulnuks ta tagasi kutsuda, endal koalitsioonist lahkuda ning lakkuda palju aastaid haavu. Reformi kiireks elluviimiseks oleks pidanud koalitsioonikaaslastele midagi ohverdama. Kust see roosamanna võtta, kui lähemal ajal tuleb elada vee ja leiva peal?

Tegelikkuses on Eesti halduskorraldust alates aastast 1989 muudetud mitu korda, küll piirkonniti, küll kihiti. Protsessi alguses see nii väga valijaskonna dünaamikaga seotud ei olnud. Nüüdseks on ning Euroopa Parlamendi 2009. aasta valimised on faktiliselt juba alanud.

Marko Mihkelson või Kristiina Ojuland ei esine juhuslikult, neil on sihik olemas. Mis see puutub näiteks Vaivara valla piiridesse? Puutub väga, kui mõelda reaalsele piiriületuskorrale Narva ja Jaanilinna vahel siitpoolt juba alates Sillamäest.

Küsimuse võib sõnastada järgmiselt: millal hakkab haldusreformi mingi paber kehtima ka õiguslikult ja millal paneb igapäevane elu end maksma ilma igasuguste paberiteta ning need viimased võib saata vaevamägede maile? Siiani on igalt vallalt nõutud oma arengukava. Nende kirjutamise eest on makstud ja isegi hääletatud.

Ühe valla koduleheküljel seisab lugeda: "Valla missioon on läbi kvaliteetse avaliku teenuse osutamise luua oma kogukonna liikmetele parimad võimalused kaasaegseks ja turvaliseks elukeskkonnaks, hariduse omandamiseks ning majandusliku heaolu saavutamiseks. /.../ Ettevõtlikkuse, säästlikkuse ja tervisliku elulaadi väärtustamiseks kaasatakse vallaelanikud oma piirkonna tervikliku arengu kujundamiseks."

Siim-Valmar Kiisleri üks mõtteid oli, et õige vald oleks praegune maakond. Ida-Viru kosmiliste mõõtmetega valla tulevasse arengukavasse äsja tsiteeritud lõik ei sobi, sest ta on puhas lora, pealegi on mitme valla arengukavad üksteise pealt jultunult maha kirjutatud. Maakonnast valla tegemine tähendab Eesti halduskorralduses nii suurt pööret, et selle läbiviimine eeldab diktaatori õigusi. Neid ei ole Siim-Valmar Kiislerile andnud mitte keegi, kõige vähem ta enese erakond.

Praktilised mured unistuste vahel

Vahepeal oli jutuks, et Keskerakonna käest tuleb Tallinna linn ära võtta. See on Kassiaru Jaska praalimine, sest vähesed on endalt küsinud, kust see tuleb, et Keskerakonda on reedetud küllalt vähe. Aastal 2011 täidab Tallinn Euroopa kultuuripealinna kohustusi. Erakond, kes siis meie pealinna valitseb, võidab sellest nii ehk naa. Sügisel 2009 otsustatakse see asi ära aga ilma igasuguse haldusreformita.

Kas ühistranspordi korraldus vajab üleriiklikku haldusreformi? Arvatavasti mitte, sest see korraldus muutub kütuse hindade tõttu märksa kiiremini kui vallapiiride nihutamine. Reaalselt muudab halduskorraldust postkontorite arvu kärpimine. Avalik haldus puutub asjasse väga vähe, kaugelt olulisemad on ärilised kaalutlused, sest postikorraldus on vale, kui ta toodab miinuseid. Jne.

Wiedemanni biograafil, samuti akadeemik Paul Aristel oli kombeks öelda, et mine püve püüdma, kaotad kanagi. Haldusreformi püveks on kujutelm, nagu saaks teda läbi viia ainult üks erakond. Sellesama reformi kanadeks on konkreetsed probleemid. Elamiskulud, ühistransport ja post (mitte ainult nemad!). Jätame neist mõne laokile ja olemegi Wiedemanni mõttes hallatud.

Intervjuu: Minister sarjab Keila volikogu

2008-10-06

Haridusminister Tõnis Lukas leiab, et Keila linnavolikogu põhjendused kahe kooli tegevuse lõpetamiseks ei kannata kriitikat ning volikogu käitus ebaseaduslikult.

Septembri lõpus leidis Keila volikogu Harju maavanema Värner Lootsmanni soovitusel Keila algkooli ja Keila gümnaasiumi tegevuse lõpetamisele uue põhjenduse. Volikogu 26. veebruari otsuses toodu - soov korrastada haridussüsteemi ja parandada hariduse kvaliteeti - ei vastanud seadusele.

Nüüd luges volikogu munitsipaalkoolide likvideerimise aluseks haridus- ja teadusministri käskkirja nende koolide koolituslubade kehtetuks tunnistamise kohta. Samas oli ministri käskkirja aluseks just volikogu 26. veebruari otsus.

Uue otsuse kohaselt kadusid need munitsipaalkoolid

1. oktoobrist. Koolide vara oli juba enne üle antud Keila Hariduse Sihtasutusele. Harju maavanem taotleb halduskohtult Keila linnavolikogu otsuste tühistamist.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, Keila volikogu viimase otsusega on vastutus segaduste eest Keila hariduskorralduses veeretatud teie peale. Mida asjast arvate?

See otsus ei kannata küll mingit kriitikat. Seadus ütleb, et meie lõpetame koolitusloa, kui kohalik omavalitsus taotleb kooli likvideerimist.

30. septembri otsusega võttis volikogu ministri 2. mai käskkirjalt õigusliku aluse. Seega on tegemist õigusliku segadusega, mille on põhjustanud volikogu.

Viimane otsus ei saa kehtida, sest on seadusvastane. Selles teatatakse munitsipaalkoolide likvideerimisest üks päev ette. Seadus nõuab kuus kuud etteteatamist. Pealegi ei tohi koolide tegevust lõpetada õppeperioodil. Volikogu viimased otsused on õigustühised ja algne õiguslik seisund tuleb kohtu kaudu taastada.

Mida saab ministeerium ette võtta?

Haridus- ja teadusministeeriumil ei ole mingeid korralduslikke õigusi koole sulgeda või avada, koolielu korraldamine on antud kohaliku omavalitsuse otsustada. Meie ei saa seda otsust tühistada.

Kuna Harju maavanem Värner Lootsmann teostab järelevalvet ja on munitsipaalkoolide sulgemise otsuse halduskohtus protestinud, siis hakkab kohus seda arutama ja langetab otsuse. Igatahes on Keila linna juhid käitunud ebaseaduslikult. Usun ja loodan, et volikogu ja linnavalitsus oma edasisi samme paremini planeerivad ja läbi mõtlevad.

Mina pean kõige olulisemaks lastevanemate ja laste turvatunnet ning kindlust, et Keilas tagatakse tasuta haridus, et kooli omanik ei kehtesta õppemaksu ega mingeid lõive. Ma ei taha, et nende segaduste ja omavaheliste nääklustega suureneb lastevanemate ja õpilaste ebakindlus veelgi.

Kui kohus otsustab, et volikogu on talitanud ebaseaduslikult, siis kuidas on võimalik taastada endine olukord, kui koolide vara on juba üle antud sihtasutusele?

Varad võib ka tagasi kanda. Kui kohus tunnistab volikogu senised sammud õigustühiseks, tuleb taastada endine olukord või leida mõni muu seaduslik lahendus.
Praeguste seaduste kohaselt sellisel moel munitsipaalkooli erastada ei saa. Volikogul tuleb oma otsused ümber teha. Linnajuhid peavad enda algatatud segadused lõpetama ja keilalastele kindlustunde tagama.

Intervjuu: Helir-Valdor Seeder: olen lisatasu riigile tagasi maksnud

2008-10-02

Viljandlasest põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab «Sakala» lugejate küsimustele vastates muu hulgas, et on kevadel endale määratud ligi 100 000-kroonise lisatasu riigile tagasi maksnud.

Millise diagnoosi annate praeguse valitsuskabineti tervisele? Kui kaua see koalitsioon koos püsib ja mis võiks lagunemise esile kutsuda?
Üldine majanduslangus on kindlasti teinud valitsuse töö keerulisemaks, aga valitsuskabineti tervis on rahuldav ja ministrite omavahelised suhteid töised. Arvan, et see koalitsioon jätkab järgmiste korraliste riigikogu valimisteni. Poliitiline stabiilsus on Eesti arengule praegu kasulik.

Mis saab haldusreformist?
Võrreldes teiste juba toimunud reformidega (näiteks omandireform, maareform, põllumajandusreform, rahareform) on haldusreform Eestis kõige rohkem uuritud, analüüsitud ja läbiräägitud reform. Kahjuks ei ole seni selle osas saavutatud poliitilist kokkulepet ning peale üksikute vabatahtlike omavalitsuste ühinemiste ei ole midagi toimunud. Poliitilist kokkulepet ei ole ka praegu ja seetõttu arvan ma, et riiki tervikuna puudutav haldusreform on võimalik parimal juhul alles 2013. aastal. See on reaalsus.
Kõikides Euroopa Liidu riikides on aegade jooksul läbi viidud haldusreformid ja üheski riigis ei ole see õnnestunud vabatahtlikkuse alusel. Vabatahtlik haldusreform oleks tõeline Eesti «Nokia» ja sama absurdne kui vabatahtlik rahareform. Tegelikult ollakse praegu vabatahtlikkuse sildi all muudatustele lihtsalt vastu ja inimeste jaoks olulised ümberkorraldused jäävad ära.
Isamaa ja Res Publica Liit peab terviklikku ja ühtsetel alustel ning kodanikust lähtuvat haldusreformi vajalikuks aga kui poliitilist valmisolekut pole, siis ei ole mõtet ka lootusetu ettevõtmisega tegeleda ning inimesi asjatult ärritada.

Kas teie meelest aitab järgmise aasta eelarve praegu kavandatud kujul kaasa Eesti regionaalpoliitika paranemisele? Kas linnast väljas elamine muutub veelgi enam rikaste inimeste privileegiks?
Eesti regionaalpoliitikas järgmisel aastal murrangulisi muutusi ei tule. Kuna suurem osa regionaalpoliitika elluviimiseks vajalikke rahasid (põllumajanduse ja maaelu toetused, erinevad Eurpppa Liidu tõukefondid, regionaalrahad, infrastruktuuri rahastamine) tulevad Euroopa Liidust ja need järgmisel aastal suurenevad, siis olukord riigi regionaalpoliitika kontekstis halvemaks ei muutu. Regionaalministri jõupingutuste tulemusena jätkuvad ka kõik siseriiklikud regionaalprogrammid.
Oma mõju avaldab hoopis üldine majanduse raske olukord, mis ei tulene otseselt regionaalpoliitikast.

Kas maapiirkonnas elav pensionär võib olla kindel, et uuel aastal suudab riik teda sama palju abistada kui sel aastal? Pean silmas bussiühendust maakonnakeskustega, meditsiini ja muid toetusi.
Maapiirkonnas elavate pensionäride elu ei tohiks oluliselt muutuda, sest ühistranspordis ja tervishoiukorralduses olulisi muudatusi ei tule. Kehtima jääb ka pensioniseadus, millega kaasneb järgmise aasta 1. aprillist pensionide tõus.

Kuidas võiksid teie meelest uue aasta riigieelarvega rahule jääda suured pered (nelja ja enama lapsega), kus vanemad teenivad eesti keskmist palka?
Paljulastelistel peredel ei ole kerge, aga lastetoetused säilivad senisel tasemel, välja arvatud ühekordne rantisatoetus ja vanemahüvitist saava lapsevanema lapsehooldustasu. Loodetud täiendavaid toetusi on võimalik rakendada tulevikus, majandusliku olukorra paranedes. Majanduskriisi ajal kasvab kindlasti kohalike omavalitsuste roll perepoliitika korraldamisel ja erinevate sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Meie erakonnale on olulisteks prioriteetideks perepoliitika ja haridus ning seepärast jälgime väga tähelepanelikult nende valdkondade rahastamist riigieelarvest. Peame ka säästueelarve tingimustes vajalikuks senise peretoetuste süsteemi säilitamist ning pedagoogide palgatõusu jätkumist.

Ajakirjanduse vahendusel saab viimasel ajal palju lugeda pankrotti või raskesse seisu jõudnud ettevõtetest, kes on sunnitud töö lõpetama või töötajaid koondama. Mis te arvate, kas tööpuudus muutub järgmisel aasta Eestis suurimas mureks? Kui jah, siis kuidas riik tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama saab?
Kindlasti suureneb tööpuudus ja see teeb elu raskemaks nii inimestele kui riigile. Mõistlik on sotsiaalseid probleeme maksimaalselt vältida. Selleks peab riik, majanduskriisi olukorras, senisest enam tähelepanu pöörama tööhõive küsimustele ja ettevõtluse toetamisele. Uus töölepinguseadus on riigikogus arutusel ning põllumajandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu antavad toetused on mõeldud ettevõtluse elavdamiseks. Loodan, et saame tekkivate sotsiaalsete probleemidega hakkama.

Mis saab juhul kui järgmise aasta suveks on selge, et 2009. aasta eelarve ei täitu loodetud mahus. Kas sellisel juhul võtab keegi poliitilise vastutuse? Kas valitsusel on selge kava, kuidas siis tegutsema peaks?
Järgmise aasta eelarve on säästueelarve ja selle koostamist pingestas asjaolu, et oleme viimased 3-4 aastat elanud üle jõu ehk võtnud vastu seadusi ja kohustusi, mida on võimalik täita ainult kiiresti kasvava majanduse tingimustes. Juhul, kui eelarve kavandatud mahus ei täitu võib tekkida vajadus reservide kasutuselevõtuks.
Samas peame endale aru andma, et rahanduskriisi sügavamad põhjused on ülemaailmsed ning nende lahendused ei sõltu ainult Eesti riigi eelarve ja rahanduspoliitikast. Aga säästmine ja struktuursed muudatused ka Eesti eelarvepoliitikas on vajalikud.

Milliseid järeldusi olete teinud pärast endale ligi 100 000-kroonise preemia maksmist? Paljud valijad olid rängalt pettunud, kui te esialgse reaktsioonina hakkasite seda lisatasu õigustama. Kas olete lõpuks täitnud ka lubaduse see summa riigile tagasi maksta?
Ma ei ole preemia maksmist õigustanud, vaid selgitanud, et seda tehti põllumajandusministeeriumis kõigile ühtsetel alustel nii nagu varasematel aastatel, ka eelmiste ministrite ja valitsuste ajal. Tänaseks on väljamakstud rahad riigile tagastatud.

Miks ei ole Isamaa ja Res Publica Liit võtnud selget seisukohta kõrgete riigiametnike palkade külmutamise idee osas?
Oleme selle idee algatajad ja meie seisukoht on väga selge. Lisaks kõrgemate riigiametnike palkade külmutamisele peame vajalikuks ka riigikogu liikmete palkade külmutamist ning lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.

Mida arvate Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena ja endise Viljandi maavanemana oma parteikaaslase ja praeguse volikogu esimehe poolt 30.septembri «Sakalas» avaldatud iroonilisest ründavast kirjas Monika Kuzmina ja Rahvaliidu vastu? Kas teie arvates on volikogu esimehele selline käitumine sobiv?
Mulle jääb arusaamatuks, miks lugupeetud volikogu liikmed omavahel ajalehe vahendusel suhtlevad! Monika Kuzmina oleks võinud oma ettepanekud ettenähtud töökorras esitada. Nagu Tarmo Looduse vastusest selgub, ei ole ta seda teinud. Arvan, et igale avalikule ettepanekule ei pea alati avalikult vastama. Ilmselt olnudks Looduse poolt õigem ettepanek lihtsalt teadmiseks võtta.
Arvan, et Tarmo Loodus on linnavolikogu töö korraldamisega väga hästi hakkama saanud. Viljandi linnavolikogu töökorraldust tuuakse tihti eeskujuks, sest linnakodanikel on võimalik saada piisavalt informatsiooni ning soovi korral volikogu koosolekutel osaleda. Oleks ainult aktiivseid kodanikke rohkem!

Mida teha nende väikevaldade juhtidega, kes seisavad haldusreformile vastu hirmus, et enam pole neile uut töökohta uues omavalitsuses. On ju praegugi nende vallajuhtide palgad kohati nii madalad, et miks sellest töökohast üldse nii kiivalt kinni hoitakse? Või on mõni muu varjatum põhjus, mis seistakse sellise visadusega liitumistele vastu?
Inimesed (ka poliitikud ja ametnikud) on haldusreformile vastu erinevatel põhjustel, mitte ainult isiklikest majanduslikest huvidest lähtuvalt. Siin on nii maailmavaatelisi, psühholoogilisi ja palju muidki põhjusi.
Teiste riikide kogemused näitavad, et poliitikute ja ametnike vastuseis ümberkorraldustele murtakse sotsiaalsete garantiidega. See tähendab, et neile säilitatakse seaduse alusel töökoht ka peale reformi või võimalus ennetähtaegselt soodustingimustel pensionile jääda. Nii on lõppkokkuvõttes kõigile odavam ja vastuseis reformidele väiksem.

Milline võiks olla Eestis õiglane põllumajandusmaa hind? Ütleme siis Viljandi maakonnas põllumaa, mis on haritud. Euroopa Liidus võivad hinnad Suurbritanniast Rootsini erineda tervete suurusjärkude võrra. Ma räägi siin puhtalt põllumajandusmaast, mitte linnalähedasest või «arenduspotentsiaaliga» maast. Põllumaa on ju lihtsalt üks tootmissisend. Kui kaua see saab olla meil nii odav, arvestades, et teiste sisendite hinnad (näiteks tehnika, kütus, väetised), samuti tulu poole pealt kokkuostuhinnad on üsna samasugused näiteks Saksamaa omadega. Kui kaua saab selline müstika jätkuda?
Maa, sealhulgas põllumajandusmaa hind kujuneb turul. Eesti maaturg on veel väljakujunemata ja seetõttu ei ole ka põllumajandusmaa hind õiglane. Seni on põllumajandusmaad odavalt omandanud tihti ka need, kes seda põllumajanduslikuks tootmiseks ise ei kasuta. Paljud maaomanikud käsitlevad põllumajandusmaad ainult kinnisvarana, millega tulu teenida - rentida, sellega kaasnevaid toetusi saada või tulevikus kasumlikult müüa.
Kindlasti muutub põllumajandusmaa Eestis tulevikus kallimaks. Mida enam põllumajandus areneb, seda enam ka põllumajandusmaa väärtus kasvab aga sellega kaasneb ka maa rendihindade kasv.

Millist mõju avaldab üldine majanduslangus põllumajandusele? Kas on oht, et ka Euroopa Liidu põllumajandustoetusi hakatakse kärpima?
Kindlasti puudutab majanduskriis ka põllumajandussektorit. Põllumajandustootja peab olema ettevaatlik uute investeeringute tegemisel, laenude ja liisingukohustuste võtmisel.
Erinevalt teistest majandusharudes on põllumajanduses stabiliseeriv Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused. Euroliidu põllumajandustoetused Eesti põllumajandusele järgmisel aastal suurenevad ja need jõuavad tootjani sõltumata majanduse olukorrast. Järgmise aasta eelarvega tagame toetuste kohustusliku kaasfinantseerimise täies ulatuses ning säilivad ka kõik siseriiklikud toetused. Täiendav riigieelarveline toetus on 545 miljonit krooni.

Mida olete teie kasulikku teinud praeguses ametis peale enda kauka täitmise? Millega näitate eeskuju praeguse kokkuhoiupoliitika tingimustes? Millisest hüvest oleksite nõus loobuma, et olla ühte eesti rahvaga? Palun otsest vastust, mitte ümber nurga hämamist!
Raskel ajal oleme kõik sunnitud säästma, nii kodanikuna kui ka oma tööpostil. Põllumajandusministeeriumi valitsemisala tegevuskulude vähendamine järgmisel aastal on 58 miljonit krooni ja see puudutab kõiki töötajaid, sealhulgas ministrit. Isiklikult toetan ka ministrite palkade külmutamist ja lahtisidumist Eesti keskmisest palgast.
Ka kodanikuna puudutab üldine majanduskriis, oodatud peretoetuste kasvu edasilükkumine ja laenuintresside tõus mind isiklikult ning nõuab ka isiklikku kokkuhoidu.

Milles seisneb Isamaa ja Res Publica Liidu eelis teiste erakondades ees peale hariduse ja pere ning laste tähtsustamise?
Eestis on palju erakondi , kellest kuus on parlamendierakonnad. Enamasti esindatakse mingi kindla sihtrühma huve ja arvatakse, et mida suurem või rahakam sihtrühm, seda suurem on toetus ja parem valimistulemus. Nii on Eestis mitteeestlasi, pankureid ja suurettevõtjaid, maarahvast, töövõtjaid ja ametühingulist liikumist ning rohelist maailmavaadet esindavad erakonnad. Isamaa ja Res Publica Liidu erinevus eelloetletud erakondadest on see, et me käsitleme ühiskonda tervikuna ega rõhuta programmis ja tegevuses ainult ühe või teise sihtrühma huve. Me otsime tasakaalu.
Nii on meil tugev ja väljakujunenud välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika, samuti haridus-, kultuuri-, pere- ja sotsiaalpoliitika ning majandus- ja põllumajanduspoliitika. Oluline on meile ka Eestimaa keskkond, rahvus- ja regionaalpoliitika ning õigusriigi ja demokraatia aadete kaitsmine. Arvan, et oleme maailmavaateliselt ja programmiliselt kõige laiem erakond ja meie liikmete hulgas on palju erinevate eluvaldkondade autoriteete, mis on tihtipeale ka erakonnasiseste tuliste arutelude põhjuseks. Meie liikmete mõttemaailma mitmekesisus ja terviklik ühiskonnakäsitlus on meie erekonn tugevus.

Valdade liitmise ja lahutamise mõistetest

2008-09-29

Tänaseks on siis selge, et sotsiaaldemokraatide, reformierakondlaste ja rahvaliitlaste vastuseisu tõttu haldusterritoriaalset reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmist selle koalitsiooni ajal ette ei võeta.

Selle teadmisega tuleb vähemalt järgmiste Riigikogu valimisteni edasi toimetada ja mõelda, mida omavalitsusüksused ja/või nende liidud ise saavad ette võtta, et nad avaliku teenuse osutamisega hätta ei jääks ja et haldusterritoriaalne korraldus Eesti riigis oleks edaspidi mõistlikum. Samuti tasub mõelda, mis on need hädapärased asjad, milliste ümberkorraldamiseks poliitikud siiski suudaksid kokkulepetele jõuda, võttes õppust õpetaja Laurist, kes soovitas kasvõi osa asju ära teha kui kõike ei suuda...

Ja ega regionaalministergi oma kontorit kinni saa panna. Muuhulgas saab ta valvata selle üle, kas uuest aastast kehtimahakkav raamatupidamise toimkonna juhend RTJ-17 ja kavandatav kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus lahendavad kohaliku omavalitsusüksuse probleeme või tekitavad neid hoopis juurde. Samuti saab ministeerium tegeleda näiteks paljuräägitud avaliku teenuse standardi ja vallana tegutsemise kriteeriumite temaatikaga (on need üldse vajalikud ja võimalikud ja kui on, siis millised need standardid ja kriteeriumid on). Viimatinimetatud oleks objektiivseks aluseks nii liitmise kui ühinemise puhul.

Omavalitsusüksuste maakondlikud liidud vajavad jätkuvalt tugevdamist. Loodetavasti selle vastu keegi ei ole - see pole ju reform ega haldusterritoriaalse korralduse muutmine. Maakondlike liitude avalik-õiguslikuks muutmine ja maavalitsuste funktsioonide ülevaatamine ja neist omavalitsusliku toimetamise üleandmine maakondlikele liitudele võiks olla see esimene samm, mida koalitsioonipartnerid omavalitsusüksuste ja nende liitude teemal saaks astuda. Reformierakondlaste vihjed nn Reimaa algatustele annavad selleks lootust. Tuleb siis jaht või ei tule...?

Aga nüüd siis pealkirjas lubatud mõistetest. Mõisted (lad. conceptus, kr. idea) on selleks, et neid tundvad inimesed saaks omavahel lihtsamalt suhelda. Mõiste on abstraktse mõtlemise vorm, mis peegeldab tegelikkuse esemeid ja nähtusi nende oluliste tunnuste, seoste ja suhete kaudu. Mõisted erinevad oma sisu (n liht- ja liitmõisted) ja mahu (n üksik- ja üldmõisted) poolest. Mõistet väljendatakse sõna või märgiga. Mõistete kasutamisel peab olema täpne, sest muidu võidakse mõiste kasutajast valesti aru saada või satub mõiste kasutaja lihtsalt piinlikku olukorda.

Päevapoliitikas ja meedias on mõistetega üldiselt halvasti. Suust tuleb välja just see, mida sülg sinna toonud on ja sellisena saab see ka kirjasõnaks. Nii kuuleb poliitikute suust alailma, sh ka haldusreformiga seoses, mõistet „seadusandlus" seaduste või õigusaktide tähenduses, ehkki see mõiste tähendab seadusloomet kui protsessi. On vale öelda, et teeks seda ja teist asja küll, aga seadusandlus ei võimalda jms. Õige on öelda, et seadus ei võimalda.

„Omavalitsus" kui mõiste leiab erinevat käsitlust juba põhiseaduses eneses, kust on see üle kandunud tavakäsitlusse. Põhiseadus ei anna omavalitsuse ega ka kohaliku omavalitse mõistet. Küll aga kasutatakse põhiseaduses mõistet „kohalik omavalitsus" kolmes põhimõtteliselt erinevas tähenduses. Esiteks kohalik omavalitsus kui haldusterritoriaalne üksus; teiseks kohalik omavalitsus kui kohaliku omavalitsuse organ; kolmandaks kohalik omavalitsus kui kogukondliku elu korraldamise vorm. Hiljem on põhiseaduse kommentaarides üritatud seda segadust siluda ja öeldakse, et mõistet "kohalik omavalitsus" on kasutatud järjekindlalt üldmõistena, konkretiseerides seda vaid erandjuhtudel. „Selline konkretiseerimata mõistekasutus [...], mis jätab kohaliku omavalitsuse mõiste määratlemata ja reeglina hoidub ka kohaliku omavalitsuse organite nimetamisest, on põhiseaduses taotluslik ning võimaldab selle põhiseadusliku institutsiooni sisustamisel ja tõlgendamisel teatud paindlikkust."

Siinkirjutaja on seisukohal, et põhiseaduse selline kommentaar on käsitletav katsena terminoloogilist segadust veidigi siluda, aga seda mitte veenvalt. Fakt on siiski see, et põhiseadus jätab kohaliku omavalitsuse mõiste määratlemata ja selle tulemusena vohab seadustes, asjaajamises ja käibekõnes mõiste "kohalik omavalitsus" väärkasutus. Kohaliku omavalitsuse terminoloogiat üritati sisuliselt korrastada kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduses. Selle eelnõu seletuskirjast selgub, et eelnõus on kasutatud ainult omakeelseid ja üldarusaadavaid termineid. Nii on eelnõus erinevalt KOKS-ist, milles valdu ja linnu ühendavaid ühendusi tähistatakse terminiga omavalitsusüksuste liit, läbivalt kasutatud täpsemat väljendit kohaliku omavalitsuse üksuste liit. Seega saab teha järelduse, et seaduseandja on küll sisustanud kohaliku omavalitsuse üldmõiste, kuid kasutab seda nii põhiseaduses kui ka teiste seaduste tekstides tihti ebaõigesti ja ebajärjekindlalt.

Aga milline on siis kohaliku omavalitsuse mõiste kehtivas õiguses? KOKS-i kohaselt on kohalik omavalitsus õigus, võime ja kohustus. Linna või valla kontekstis on kohalik omavalitsus selle linna või valla demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Seega valda või linna peaks nimetama omavalitsusüksuseks mitte omavalitsuseks.

Üsna nõutuks teeb kui lugeda meediast poliitikute ja ka ajakirjanike endi väljapakutud termineid halduskorralduse muutmisega seoses. Seda siis, kui räägitakse valdade „sundliitmisest" ja/või „vabatahtlikust ühinemisest". Selline sõnakasutus ei sobi eesti keelde, nagu ei sobiks ka „vabatahtlik liitmine" või „sundühinemine". Valdade liitmine ongi sunniviisiline protsess, kus riik võtab kätte ja liidab vallad kokku tõenäoliselt vastava reformiseadusega, kuid võimalik, et ka muu õigusaktiga. Valdade ühinemine on samas vabatahtlik viis leivad ühte kappi panna kehtivate seaduste ja muude õigusaktide alusel ja korras. Kui siit edasi mõelda, siis „liitumine" on vabatahtliku ja „ühendamine" sunniviisilise alatooniga. Keeruline see eesti keel... Kutsun üles kasutama valdade/linnade administratiivsel liitmisel (sh läbi reformide) mõistet „liitmine" ja omal initsiatiivil kokku soovivate valdade/linnade ühinemismenetluse tähistamiseks mõistet „ühinemine", ilma vabatahtlik-sunniviisilise liialduseta.

Kitsa aja eelarve

2008-09-27

Valitsus suutis tuleva aasta eelarve Riigikogule üle anda. Suured probleemid on üldjoontes teada, aga rida-realt läbi vaadates võib leida hulgaliselt ka väiksemaid, mille lahendamiseks mänguruum puudub.

Leppides sellega, et ees on kitsad ajad, pean siiski tegema etteheite, mis puudutab senise eelarveprotsessi kvaliteeti. Kõigepealt oli probleeme olukorra tõsiduse teadvustamisega. Lootus, et sünnib ime, pole raskes olukorras parim abimees, aga just seepärast jäid kevadel tegemata need toimingud, mida nüüd viimasel minutil rabistades tehti. Teiseks ei ole sääraste otsuste puhul õige selline jookse-viska-mäng, nagu käis paaril viimasel nädalal, kui räägiti üksteise võidu ja üksteist süüdistavalt läbisegi erinevatest uutest maksudest ja kärbetest. Nii olulisi küsimusi tuleb lahendada ratsionaalselt, vältides omavahelist meediavõitlust.

Positiivne on see, et viimasel hetkel heideti kõrvale kõik hädaolukorra maksud, mille mõju ühiskonnale ja tarbijate käitumisele olnuks ettearvamatu. Gaasi- või kütuseaktsiisi tõus tekitanuks ühiskonnas kindlasti meelepaha. Täita eelarvet alkoholiaktsiisiga olnuks ehk ahvatlevam, aga kui see maks tõuseb järjepanu mitu korda aastas, on salaalkoholi tagasitulek juba tõenäoline. Majandusminister tuli olukorrast välja, tõrjudes lisaks aktsiisidele ka ühistranspordi dotatsioonide vähendamise ja posti kojukandetoetuse kaotamise plaani. Osa probleeme lahendati hoopis riigiettevõtete tulude toomisega eelarvesse.

Kuigi eelarve tegemine valitsuses paistis pikka aega üsna sihitu püksipaikamisena, kus teadlikud prioriteedid on ammu ununenud, ei saa seda lõpptulemuse kohta öelda. Haridusele panustava eelarvega peetakse kindlasti silmas meie kaugemaid huve. See, kuidas õpetajate palga ennaktõus riigi konkurentsivõimeks transformeerub, on siiski pikaajaline ja ka muude meetmete rakendamist nõudev protsess. Ühe valimistsükliga poliitikud seda küll mõõta ei saa.

Kindlasti põhjustab tuleva aasta eelarve ka eelseisva Riigikogu menetluse käigus palju emotsioone, küsitavusi ja näpuganäitamist. Eelarve on tasakaalus paberil ja ilmselt ka koostajate parimates kavatsustes, kuid tegelikkus võib osutuda veel karmimaks. Minu arust on mõistlik mõelda aegsasti 2010. aasta peale, sest suurimad probleemid võivad ees oodata just siis. On üpris tõenäoline, et me ei pääse enam kärisevate pükste lappimisega, vaid vaja on struktuurimuutusi.

Üks tihti esitatud väide on, et riik on seadustega fikseeritud kulutustega end kätest ja jalgadest sidunud, mistõttu valitsusel ei olegi palju mänguruumi, et kokku hoida. Ma ei arva, et siin saaksid edu tuua sihitud üksikrünnakud, nagu teederemondiks mineva raha vähendamine ja lahtisidumine kütuseaktsiisist, kaitsekulutuste või kultuurkapitali vähendamine. Pigem on probleem selles, et oleme paljud asjad Eesti riigis sidunud keskmise palgaga ja siis selle keskmise üsna kontrollimatult jalutama saatnud.

Kõrgete riigiametnike ja poliitikute palga lahtisidumine Eesti keskmisest on sümboolselt tähtis, kuid eelarve kogumahtu arvestades mitte väga suurt säästu andev samm. Pigem on see hilinenud eeskuju palgasurve tagasihoidmiseks muudeski sektorites. Küll tuleb mõelda sellele, et keskmise või miinimumpalgaga on seotud ka paljud suuremahulised sotsiaalsfääri kulud. Võimalik, et lähiajal tuleb küsida, kui jõukohased need Eesti riigile tegelikult on, ning samas seista silmitsi sellega, kuidas kriis ka paljude inimeste rahakotti ja hinge jõuab.

Rasked ajad pole ees ainult Eestis. Majandusprobleemid teevad peavalu palju suurematele riikidele. Hulk aega kestnud demokraatia ja turumajanduse võidukäigu asemel näeme jõumeetodeid rakendavate riikide mõju kasvu. Pikka meelt ja jõudu kõigile meile, et selles olukorras vastu pidada ja oma riiki hoida!

26.09.2008 Kitsa aja eelarve - kas seekord pääseme püksilappimisega?, Harju Ekspress
27.09.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Vooremaa
27.09.2008 Kitsa aja eelarve ehk kas seekord pääseme püksilappimisega?, Koit
29.09.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Meie Maa
02.10.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega? 2010. aasta eelarve tuleb veel raskem, Nädaline
03.10.2008 Kas seekord pääseme püksilappimisega?, Türi Rahvaleht

Kommentaar: hasartmängumaksu seaduse muudatus - VASTU

2008-09-16

Rahandusministeeriumi koostatud ja kooskõlastusele saadetud hasartmängumaksu seaduse eelnõu on oma praegusel kujul kompromissettepanek maksust käsu saavate osapoolte ettepanekutest.

Hasartmängumaksust laekuvaid summasid käsutatakse kultuuri-, haridus- ja teaduspoliitika, regionaalpoliitika ning sotsiaalpoliitika eesmärkide elluviimiseks.

Rahandusministeeriumi valitsemisala hasartmängumaksu kasusaajate hulgas ei ole ning ministeerium ei otsusta kasusaajate eest, kuhu ja millises proportsioonis hasartmängumaksust saadavat tulu paigutada. Kui meie pakutud kompromiss osapooli ei rahulda, peaksid kultuuri- ja regionaalminister uuesti maha istuma ja kokku leppima, kuidas hasartmängumaksust saadav tulu jaotatakse.

Sisuliselt läbimõtlemata muudatus

Keeldusin kooskõlastamast rahandusministeeriumi esitatud hasartmängumaksu seaduse muudatust. Pean põhjendamatuks ja lubamatuks selles sisalduvat kava vähendada regionaalsete investeeringutoetuste vahendeid.

Eelnõu järgi väheneks regionaalsete investeeringutoetuste osa hasartmängumaksu laekumistest 12,7 protsendilt kümnele. Selline muudatus on läbikaalumata ning regionaalpoliitiliselt kohatu, olles otseselt vastuolus Eesti tasakaalustatud arengu tagamisega. Teen rahandusministeeriumile ettepaneku eelnõu ümber vaadata.

Eelnõu toorust näitab asjaolu, et seda ei kooskõlastanud ka kultuuriminister laine Jänes, ehkki just kultuuriministeerium tegi juunis ettepaneku maksu jaotuspõhimõtete muutmiseks.

Riigikogu esimehe kõne parlamendi tööaasta avamisel

2008-09-09

Austatud Vabariigi President, lugupeetud Riigikogu liikmed, põhiseaduslikud ametikandjad, , Vabariigi Valitsus ,Teie Ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Täna algav parlamendi töö-aasta nõuab meilt tõsist tööd. Eesti majanduse jahtumisest tingitud probleemid ning rahvusvahelise olukorra pingestumine seoses Vene-Gruusia konfliktiga sunnivad meid tegema otsuseid, millest mitmed on õige valusad.

Head kolleegid,

Kõik märgid näitavad, et tuleb lumine talv, kuusel on palju käbisid ja pihlakal marju, loodus mõtleb oma lastele - lindudele. Ka Eesti riigile ei tule lihtne talv - vaevalt võib loota suurt majanduse paranemist lähemal paaril aastal.

Meid ootab ees 2009. aasta riigieelarve tõsine arutelu. Valimiste eel pakub iga erakond lubadusi, millest igaüks on omamoodi ilus, kuid mille realiseerimiseks peavad olema tegelikud võimalused.
Mõneti meenutab praegune olukord Vene režissööri ja stsenaristi Eldar Rjazanovi kirjeldust menufilmi „Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal" saamisloost. Rjazanov osales koos Itaalia ja Vene stsenaristidega selle filmi stsenaariumi kirjutamisel. Filmi finantseerijad, kaks Itaalia miljonäri nõudsid, et filmis oleks hulgaliselt kaskadööritrikke. Stsenaristid täitsid tellijate soovi. Ent kui Rjazanov taas selle suurejoonelise stsenaariumi avas, ja seda režissööri pilguga vaatas, tõusid tal enda sõnul peas juuksed püsti -iga triki ettevalmistamine ja filmimine nõudis nädalaid ja tõi endaga märkimisväärse rahakulu, ent oli kinolinal nähtav vaid mõne minuti.

Erinevus poliitika ja filmitegemise vahel on selles, et nii hea kui ka halb film jääb ainult tegija südametunnistusele. Riigi toimimine ei tohi kannatada, kui stsenaarium on kirjutatud liialt optimistlikult.

Meenutan, et hiljuti - optimismilainel- said riigijuhid võtta üsna spontaanselt vastu otsuse kulutada kaks ja pool miljardit krooni Eesti Raudtee taasriigistamisele - täna otsivad ministrid meeleheitlikult palju väiksemaid summasid, et eelarves ots-otsaga kokku saada.

Nüüd, kus peame asuma oma seniseid plaane revideerima, ei saa me siiski teha üksnes mehhaanilisi kärpeid. Riigimehelikud otsused ei pea sõltuma, millise erakonna käes on üks või teine ministriportfell - me peame olema ühel meelel selles, mis tagab Eestile arengu. Arvestades olukorda on tark panustada turvalisusse - meie riigi ja inimeste kaitsmisesse. Samuti riigi tulevikku, selleks ei tohi kokku hoida hariduse arvelt, kuna see tagab Eestile jätkusuutlikkuse.

Hea Riigikogu!

Kutsun kõiki komisjone olema aktiivsed, sest kätte on jõudnud aeg ette valmistada otsuseid, mis on riigile vajalikud 10 ja 15 aasta pärast. Loodan, et majanduskomisjoni esitatud ettepanek - arutada riiklikult tähtsa küsimusena ettevõtluskeskkonna arendamist, teostub siin saalis üsna pea.

Üks tähtsamaid teemasid, milles vajame selgust ja otsuseid on energeetika, see arutelu peab jõudma lähemal ajal siia, Riigikogu suurde saali. Olukorras, kus Venemaa kasutab energiatarneid poliitilise relvana, on loomulik kõiki võimalusi kaaluda, sealhulgas tuumajaama rajamist Eestisse. Tahaksin teie käest küsida, kas soomlased, prantslased või rootslased käituvad eestlastest rumalamalt, kui nad on võtnud kasutusele tuumaenergeetika? On teada, millega lõppes Saksamaal tuumajaamade sulgemine. Kuid me peaksime esitama küsimusi nagu: kas Venemaalt tarnitavale gaasile võiks olla alternatiive? Näiteks Norra gaas? Soovin, et me arutaksime seda täie tõsidusega, sest energiarindel sõda juba käib. Mida kauem me nende otsustega viivitame, seda keerulisem on neid teha ja ellu viia tulevikus. Olgu meile hoiatuseks Leedu näide - ühest küljest anti Euroopa Liidule liitudes lubadus Ignalina tuumajaam 2009. aastaks sulgeda, teisalt suudetakse uus elektrijaam käima saada ilmselt alles 2015. aastal. Mõistlike alternatiivide puudumine võib jätta Leedu lähiaastatel üsna keerulisse olukorda.

Austatud Riigikogu!

Õige pea hakkame menetlema töölepinguseaduse eelnõu. Pole liialdus väita, et see seadus puudutab enamikku Eesti inimestest. Paindlikku tööturgu soosiv seadus ei saa olla sajaprotsendiliselt meeldiv ei tööandjale ega töövõtjale. Kompromiss tuleb teha siin saalis. Toon näite, kuhu võib viia ühe poole õiguste ülehindamine. Maestro Eri Klas lahkus Rootsi Kuninglikust Ooperiteatrist pärast seda, kui lavatööliste ametiühing otsustas Don Juani esietenduse lõpetada vahetult enne lõpusteeni, kuna kell sai 11 ja lavatööliste tööaeg lõppes. Maestro arvamuse peale, et ta ei jõua etendust selleks ajaks lõpetada, soovitas lavatööliste ametühingu esindaja lihtsalt kiiremini dirigeerida. Eri Klas küll püüdis, kuid ei suutnud - kell 11 kustutati teatris tuled ja Don Juanile jäid põrguväravad suletuks.

Lisaks riigieelarvele ja töölepinguseadusele ootab meid Riigikogu töökorralduse ajakohastamine. Menetluses on juba esimesed eelnõud Riigikogu töökorralduse täiustamiseks, et teha infotund aktuaalsemaks ja anda rohkem võimalusi arutelude algatamiseks. Kindlasti ei saa me vaadata mööda vajadusest korrastada Riigikogu liikmete ja kõrgete riigiametnike palgasüsteem. Nii nagu praegu vaatavad oma kulutusi üle meie perekonnad, nii peab ka riik elama oma võimete kohaselt. Ka poliitikud peavad praegu mõistma, mis on võimalik ja mis mitte ning lähtuma meie riigi tänastest ja tulevastest vajadustest.

Soovin kõigile tarkust, jõudu ja tervist!

Eelarvemuinasjutt: onu tõi kommi ja sõi selle siis ise ära

2008-09-06

Peaminister teatas neljapäeval, et 2009. aasta riigieelarveprojekt hakkab valmima ja antakse riigikogule õige pea üle. Seda, mida see eelarve täpselt sisaldab, saame veel näha, kuid on selge, et enamikule riigieelarvest sõltuvatele sihtrühmadele, alates õpetajatest ja lõpetades politseinikega, ei too see rõõmusõnumeid.

Nendega solidaarselt kannatabkahtlemata ka suur osa erasektori töövõtjaid, kelle olukord pole suure inflatsiooni, pidurduva palgakasvu ja suureneva tööpuuduse tõttu grammigi kergem. Erasektorist kostabki juba üleskutseid palkade vähendamiseks. Seepeale on jõudnud ametiühingud juba teatada, et nemad ei nõustu ei kärbete ega külmutamisega. See on tegelikult sama hea, kui tõdeda suve lõpus, et talve tulekuga ei olda nõus.

Kommid söödi ära

Ma ei hakka enam pikalt jutustama teemal - kes on süüdi. Õigupoolest siin polegi suurt heietusruumi, sest on selge, et peale maailmamajanduse jahtumise ja Eesti majandustsükli langusfaasi on kindlasti süüdi need Eesti valitsused, kes headel aegadel piisavalt konservatiivset joont ei hoidnud, lubasid heausksetele valijatele head ja paremat ning kuumendasid sellega veelgi ebamõistlikku tarbimist. Kokkuvõttes juhtus see, mis oli ette teada - onu tõi kommi ja sõi selle ise ära. Ehk nende nn heade aegade valitsuste, kes pakkusid igast kraanist roosamannat, "heateo" peab tänane valitsus inimeste väheneva heaolu ja turvatunde ajel korvama.

Täna on viimane aeg algatada sisuline arutelu meie tegelike võimalike lahenduste üle. Selles on võtmeroll loomulikult valitsusel. Teatud lahendused hetkevajaduste rahuldamiseks, nagu lisalaenude võtmine, peaks olema välistatud. Selle kohta kehtib ütlus, et see on nagu püksitegemine - alguses on soe, aga pärast on veel külmem. Ilmselt ei aita meid ka rohkem töötamine. Eurostati andmetel töötab eestlane nädalas keskmiselt 2 tundi rohkem kui vanade Euroopa Liidu riikide töötaja. Probleem on meie kaks korda väiksemas tööviljakuses. Tööviljakuses konkureerimegi Euroopas punase laterna rollis Lätiga.

Inimese tasemel võib olla teatud laadi lahendus oma tulude suurendamiseks näiteks osa- või täisajaga töötamine väljaspool Eestit. Riigi jaoks makrotasemel tähendab see aga veelgi suuremat kvaliteettööjõunappust. Iga tervemõistuslik inimene saab aru, et ka kulukärbetel on mingid piirid. Kiirabist ja politseist me vist tsiviliseeritud ühiskonnana ei ole siiski valmis loobuma.

Me nimelt oleme väheefektiivsed ehk saavutame ühe energia- ja ajaühiku kohta vähem kui oleks vaja selleks, et jätkuvalt majanduskasvu nautida.

Riigiametnikud rotatsiooniringile

On päris selge, et väga suur osa madalat tööviljakust põhjustavaist tegureist on objektiivselt põhjendatavad. Kõrge tööviljakus eeldab tootmise baseerumist nüüdistehnoloogial, kvaliteetset infrastruktuuri ja kvalifitseeritud tööjõudu. Ennekõike allhankemajandusena toimivas Eestis ei ole seda saanud kuigi palju olla.

Kui me räägime aga tööviljakusest ühes innovatiivsusega, siis vaatab meile vastu karmim statistika, millele moraalset õigustust leida on tunduvalt keerulisem. Nimelt on oluliselt raskem seletada, et väikeses ja ettevõtlusvabaduse erinevates edetabelites kuldmedaleid noppinud Eestis on valmis ettevõtlusega tegelema kaks korda vähem inimesi kui sessamas vanas Euroopas, mida meile endile meeldib sageli tituleerida vanameelseks ja paindumatuks. Suur avalikus sektoris hõivatute arv on omakorda ka madalama tootlikkuse indeksi põhjus, sest avalik sektor tervikuna on vähem tootlik.

Siinkohal aga ei liitu ma mitme kolleegiga, kes on ise tegelikult selle supi kokku keetnud ja asunud seepeale kõikides hädades riigiametnikke süüdistama. On päris selge, et Eesti riigiametniku keskmine tase on küllaltki terane ja ollakse piisavalt hea haridusega ning meil pole põhjust neid kamaluga välja vahetada.

Selle asemel tasub mõelda meetoditele, millega meist arenenumad riigid oma riigiaparaati efektiivsena hoiavad. Näiteks tuleks lõpetada olukord, kus üks ametnik sammaldub ühel ametikohal aastaid, vaid mõelda ametnike rotatsioonisüsteemile, mis muu hulgas vähendab ka korruptsiooniriske. Või tasuks mõelda näiteks mitmes riigis levinud riigiasutuste atesteerimissüsteemile, mille sisuks on aeg-ajalt toimiv riigiasutuste institutsionaalne akrediteerimine, mis peab välja selgitama, kas nende olemasolu on veel vajalik või võiks käputäie funktsioonide üleandmisega mõnele muule organile kulusid oluliselt kokku hoida. On tegelikult üllatav, et valitsusest pole olnud kuulda praktiliselt mitte ühtegi initsiatiivi, kuidas avaliku halduse toimimist innovatiivsemaks teha.

Eelarve on valitsuse proovikivi

2008-09-03

Praegu on enneolematult ettearvamatu aeg. Maailma majanduses valitsevat negativismi tuleviku suhtes võimendab kasvanud üleilmne julgeolekupoliitiline ebakindlus. Varasem kogemus on muutumas tulevikku vaatamisel kasutuks. Senised prognoosimismeetodid on põhinenud eelkõige lähenemisel, kuidas varem inimesed analoogsetes olukordades on käitunud. Kuid analoogset üleilmset olukorda pole varem kunagi olnud. Eelkõige kahe teguri koosmõjuna.

Esiteks, info liigub 24 tundi globaalselt ning teabe maht on muutunud suuremaks inimeste suutlikkusest seda adekvaatselt analüüsida. Elatakse lead'ide ja story'ide ajastul. Kuna inimesed kalduvad pigem müstikasse ja pessimismi, mida võime näha rahvusvahelistel toormeturgudel toimuva järgi, siis on tulemuseks pidev negatiivne ülevõimendus majanduses.

Teiseks, valitsev usk maailma toormevarude ammendumisse, mis muu hulgas muudab maailma majanduse ja poliitika viimase kahekümne aasta jõujooni. Selliseid tegureid võib loetleda veel mitmeid. Pole ime, et ka meie rahandusministeeriumi analüütikud panevad «puusse», nii on juhtunud see enamiku konventsionaalseid meetodeid kasutavate analüütikutega üle maailma.

Meie hälvet võimendab kaks tegurit: tahe analüüsida eset - Eesti majandust, mida pole olemas - ning perifeersete üleminekuühiskondade majandusele omane turbulentsus, mis tähendab kasvufaasis positiivset ülevõimendust ja langusfaasis negatiivset ülevõimendust. Ühesõnaga, varasemaid aegridu, suhtarve, nähtuste sagedust jne analüüsides ei saa midagi paikapidavat öelda tuleviku kohta.

Selle tulemusena puudub valitsev arusaam, mida teha ulatusliku üleilmse majandussurutise tekke vältimiseks. Küll aga valitseb rahvusvahelises kogukonnas üksmeel, et elame majandustsükli langusfaasis ja domineerivaid meeleolusid arvestades on üsna tõenäoline kestva majandusseisaku tekkimine. Aastatel 2009-2010 ei ole meil midagi positiivset oodata. Asjad peavad minema veel hulga halvemaks, enne kui hakkavad paranema. Küsimus on mõneti, kuidas ennast ise juukseid pidi mülkast välja tõmmata? Meie puhul lisanduvad vähemalt 50 protsendi ulatuses struktuursed probleemid. Kasvamaks 70 protsendist ELi 27 riigi keskmisest heaolutasemest 100 protsendini, tuleb muuta siin viljelevate tegevuste struktuuri.

Eesti peab hoidma erakordselt suuri väljakutseid esitavas majanduskeskkonnas pea erakordselt külmana ja käituma rõhutatult konservatiivsena. Meie ei defineeri uusi mängureegleid maailmale, vaid need defineeritakse meie jaoks. Seetõttu on eriti oluline elada täna, praeguste võimaluste piires, mitte võtta laenu tuleviku arvel.
Ühiskonna soovide ja riigi võimaluste tasakaalu saavutamine tasakaalus eelarve kaudu on siin ametnike/poliitikute keskne ülesanne.

Halenaljakas on jälgida arutelu, kas me peaksime kurja hundi kohta ütlema susi, võsavillem, hallivatimees või veel midagi neljandat. Nimetagem asju kuidas iganes, ei muuda see nende olemust. Kriis jääb kriisiks, ükskõik kuidas me seda kutsume. Kui meil sellel ja lähiaastatel majanduse reaalkasv puudub või on negatiivne, siis mina ei oska seda küll teisiti nimetada kui kriisiks kõrvutatuna seda näiteks meie 5-6-protsendilise potentsiaalipõhise majanduskasvu perspektiiviga.

Lisagem juurde reaalmajanduses tunnetatavad trendid - Eesti kapital ja tööjõud liigub välja, värsket raha pankade kaudu juurde ei tule, inflatsioon ja intressimäärad jäävad kõrgeks, eelarve läheb 2008. aastal defitsiiti, tarbijate kindlus tuleviku suhtes on kahanenud. Pilt on halb. Jooksevkonto defitsiidi vähenemine on tagajärg majanduskasvu pidurdumisele, seda eraldi positiivse sündmusena käsitleda on keeruline.

Kindel on üks, asjad ei hakka enne muutuma, kui julgeme probleeme endale tunnistada. Mäletame peaministri pimedat, mitte millelgi põhinevat optimismi, mille tulemuseks on 2008. aasta valitsussektori defitsiit ja kaks aastat eelarvepoliitilist lühinägelikkust, mis tuleb nüüd ühiselt kinni maksta. Just Reformierakonna juhi enda eelarvepoliitilise lühinägelikkuse tagajärg on tulumaksumäära alandamise külmutamine.

Rumalus on kriisi karta. Kriis on võimalus muutusteks. Muutused osutuvad võimalikus, kui keegi võtab initsiatiivi nende teostamiseks. Praegu saab initsiatiivi võtta aga ainult valitsus eesotsas peaministriga. Minu kõige suurem etteheide peaminister Ansipile on absoluutne initsiatiivitus.

Selleks korraks peaks koos majanduse tõusufaasi lõppemisega hakkama läbi saama «surfar-poliitikute» aeg, kes konjunktuurselt ja põhimõttevabalt olid valmis võtma igat tõusvat lainet, mis tõotas lühiajalist poliitilist kasu. Elu on näidanud, et riigieelarve koostamisel on surfarite tegevusel traagilised tagajärjed. Seda tõestas meile ilmekalt 2008. aasta lisaeelarve koostamine peaministri osavõtuta.

Riigieelarve on riigi juhtimise keskne dokument. Hiljemalt iga aasta oktoobriks tuleb valitsusel anda eelarve eelnõu üle riigikogule. Varasemale kogemusele tuginedes võib arvestada, et riigieelarve tehniliseks kokkupanemiseks läheb rahandusministeeriumil ligi viis päeva. Seega kolm nädalat enne eelarve esitamist ei ole valitsusel sisuliselt eelarve eelnõu projekti.

Viimastel päevadel on koalitsioonierakondade esimehed välja öelnud, et eelarve tasakaalust ei loobuta. Peaministrist Reformierakonna esimees lisanud lausa mõtte, et kui see koalitsioon ei suuda saavutada eelarve tasakaalu, siis pole sellel koalitsioonil enam mõtet.

On oluline teha lõpuni selgeks, millest räägitakse. Me ei loobu VALITSUSSEKTORI NOMINAALSEST TASAKAALUST, mitte ei püüa saavutada riigieelarve tsüklilist tasakaalu.

Esimene tähendab, et kogu Eesti avaliku sektori planeeritavad kulud on 2009. aastal tuludega kaetud. Teine aga ainult riigi eelarve kulude tuludega kaetud, ilma kohalike omavalitsuste, avalik-õiguslike isikute, nende asutatud sihtasutuste eelarvete tulude-kulude tasakaalu arvesse võtmata.

Esimene on see, mida Eestis on siiani hoitud ja millega tuleb edasi minna. Arvestades suvel valitsuses juba saavutatud kokkuleppeid, miinus kaitsekulud ja rahandusministeeriumi uut suvist jällegi kord optimistlikku prognoosi, on valitsussektori tasakaalust minu hinnangul puudu üheksa miljardi krooni ringis, riigieelarve tasakaalust umbes viis miljardit, pluss mõlema puhul on tasakaalu saavutamiseks veel veidi finantskeemiat juurde.

Kuidas suudetakse kärpida ligikaudu 9 miljardit kolme nädalaga, kui kevadel suutis sama valitsus kahe kuuga sisuliselt tõmmata maha ainult ligi 1,5 miljardit krooni kulusid? Tingimustes, kus eelarve oli 2006. aastast kasvanud ligikaudu 30 miljardit krooni, ligi 94 miljardi kroonini.

Eelnevale tuginedes pakuksin tõenäosuse järjekorras välja kolm võimalikku stsenaariumi järgnevateks nädalateks.

1. Valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua. Mängitakse definitsioonidega, lootes avalikkust lollitada. Räägitakse tasakaalust, kuid mitte valitsussektori nominaalsest 9 miljardi ringis nõudvast tasakaalust, vaid riigieelarve ligi 5 miljardit maksvast tasakaalust. See tähendab tulumaksu külmutamist, automaksu kehtestamist, proovitakse ka käibemaksu vähendatud määradega, kuid sellele ei hakka hammas peale. Ministeeriumid - välja arvatud kaitseministeerium - surutakse rahandusministeeriumi esialgsete piirsummade piiridesse. Riigi eelarve tasakaaluni siiski ei jõuta, selle silumiseks võetakse käiku riigi muutunud julgeolekusituatsioonist lähtuv retoorika.

2. Valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot. Valitsus eelarvet kokku ei saa. Peaminister mängib eelarve esitamisest lähtuvale ajasurvele, formaalse riigieelarve sätte täitmiseks antakse mingi dokument riigikogule üle. Tegelik riigieelarve koostamine tuuakse riigikokku, peaminister distantseerib ennast riigieelarvest retoorikaga, «see on parlamendi pädevus, meie teeme nagu parlament ütleb». Oleme seda meetodit korduvalt näinud: 2008. aasta lisaeelarve, piirileppe preambul või kõrgemate ametnike hüvede teema. Lõpuks tuleb 2009. aasta eelarve osas kokku mingi käkerdis, keegi ei vastuta, üldine pahameel keskendub riigikogule, et jälle keerasid nad seal mingi jama kokku. Valitsus läheb rõõmsalt edasi. See stsenaarium peaks olema riigikogu enamusele riigi huvidest vaadates vastuvõetamatu ja sellisel juhul peab tõdema selle valitsuse tegevuse ammendatust.

3. Valitsus suudab 2009. aastal laekuvad tulud ja planeeritavad kulud viia vastavusse. See tähendab rahandusministeeriumi prognoosil põhinevalt ligi 9-miljardilist lisakärbet. Ilmselt järgmise aasta lõpuks see ikkagi tasakaalu ei tähenda, kuid tuleb nõustuda, et sellest suurema kärpe tegemine pole enam realistlik. Esialgsega võrreldes ligi 15 miljardit ei saa aga kärpida ministeeriumidele protsendilisi vähendusi ette andes. See on võimalik ainult tegevuspõhiselt, vaadates riigi täidetavad ülesanded terviklikult üle. See oleks parim lahendus, sest meie ülesanne ei ole praegu ainult kulusid vähendada, vaid ka ümber struktureerida, et luua eeldusi majanduskasvule.

Selline lähenemine tähendaks poliitiliste lubaduste korrigeerimist koos võimsa survega kulude tõhustamiseks ning ebaefektiivsete maksuerisuste tühistamist. See olnuks aga võimalik ainult peaministri terviklikule visioonile tuginedes ja tema otsesel juhtimisel. Kolme nädalaga seda ei tee, seega on peaminister täiesti passiivse olekuga eelarve senises koostamise protsessis selle võimaluse juba käest andnud. Nüüd peab rahandusminister lihtsalt mehaaniliste rahaliste piirangutega kompenseerima sisulise lahenduste puudumise.

Kokkuvõtteks. Kuna on enneolematult ettearvamatud ajad, tuleb maksku mis maksab valitsussektori eelarve tasakaalu saada. Sellistel aegadel hoiavad targad inimesed konservatiivset joont. Sest kui me ei suuda seda järgmisel, ei suuda me seda enam ammugi 2010. aastal. Ehk kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub.

Linlased saavad rohkem sõnaõigust

2008-08-26

WINSTON CHURCHILL on öelnud, et demokraatia on kõige halvem valitsemise vorm, kuid paremat pole ka kusagilt võtta. Nii oleme meiegi Eestis kahel viimasel kümnendil demokraatia abil riiki ja omavalitsusi juhtides hakkama saanud. Seda oluliseks pidades otsustas Viljandi volikogu linnarahvale rohkem kaasalöömise võimalusi ja sõnaõigust pakkuda.

Viljandis on juba tavaks saanud linnajuhtide kohtumised rahvaga. Sealne teemade valik on alati olnud lai. Näiteks on koos arutatud linna arengukava, vahetatud arvamusi uue üldplaneeringu kohta ning vaieldud hariduselu edasise korralduse üle.

Säärastel kohtumistel on huvilisi ja teabe jagajaid olnud enam-vähem ühepalju. Tähtis on aga asjaolu, et inimestel on olnud võimalus tulla koosolekule ning linnajuhtide ja -volinike käest otse neid huvitavate teemade kohta küsida. Rahva osalemine linna juhtimises on kõigile asjaosalistele vajalik.

SELLE AASTA juunikuu istungil otsustasid volinikud, et inimestel peab olema veelgi suurem võimalus linnaelu korraldamises kaasa rääkida ning kuigi volikogu istungid on kõigile soovijatele avatud, tuleb inimestele ka arupärimise õigus anda.

Nõnda saigi volikogu augustis rakenduvasse uude töökorda kirja pandud, et istungid algavad edaspidi linnakodanike infotunniga. See tähendab, et kuu viimasel kolmapäeval kell 17 algaval istungil on esimene tund rahva valitud volinikele või volikogu ametisse nimetatud linnavalitsusele küsimuste esitamiseks ja vastamiseks.

KES SOOVIB volikogu istungil midagi küsida, peab end enne seda volikogu kantseleis sekretäri juures kirja panema. See on vajalik istungi ladusamaks kulgemiseks. Kui inimene ootab põhjalikumat vastust, peaks ta küsimuse või vähemalt kõneks tuleva teema teada andma. Registreeruda saab telefonil 435 4750 või raekojas Linnu tänav 2.

Infotund kestab kuni tund aega. Volikogu istungil annab linnakodanikele küsimiseks sõna istungi juhataja. Küsimuse esitamiseks on aega üks minut ja vastamiseks kuni kolm minutit.

AJAPIIRANGUD on seatud selleks, et oma küsimusele saaks vastuse võimalikult palju inimesi. Samuti seetõttu, et põhjalikumat vastust nõudvatel küsimustel pole volikogu täiskogu ees mõistlik peatuda. Ilma asjaolusid kontrollimata või vastust ette valmistamata ei ole arukas otsuseid langetada ning midagi umbmäärast kõnelda.

Soovitan inimestel, kes tahavad mingit linnaelu valdkonda puudutavale küsimusele vastust saada, saata oma küsimus või mure volikogule varakult kas tavakirja või meili teel. Siis arutavad seda volinikud ning vajaduse korral küsib volikogu linnavalitsuse arvamust või palub tal asja ära korraldada. Igal juhul on kindel, et püüame igat probleemi lahendada ja vastame igale kirjale.

VOLIKOGU AUGUSTIKUU istung algab homme kell 17 Viljandi raekoja teise korruse saalis. Kes soovib linnakodaniku infotunnis midagi küsida, pangu end julgesti kirja ja olgu õigel ajal kohal. Kohtumiseni!

Omavalitsused ootavad kadakasi aegu

2008-08-07

Omavalitsusi ootavad põnevad ja ka ärevad ajad, sest Toompea koalitsioonis on oodata kokkuleppeid haldusterritoriaalse reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise osas.

Kui reformist või ümberkorraldustest ka seekord midagi välja ei tule, suudavad omavalitsusüksuste elu vürtsikaks teha nii kavandatav uus kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus (KOFS) kui ka avaliku ja erasektori koostööd pärssiv, et mitte öelda välistav raamatupidamistoimkonna juhend nr 17 (RTJ-17).

Lisaks uutele seadustele on oodata aasta teises pooles üllatusi kindlasti neil valdadel ja linnadel, mis ei olnud 2008. a eelarve koostamisel konservatiivsed. Seda seetõttu, et üksikisiku tulumaksu laekumine, mis esimesel poolaastal oli üldiselt ja üle Eesti väga hea, võib koondamiste tõttu aasta lõpupoole kokku kuivada. Ma usun, et nii üleriigilised kui maakondlikud omavalitsusüksuste liidud hakkavad pidama riigiga tuliseid läbirääkimisi kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi säilitamise ja tasandusfondi kärpimiskavade üle. Ja kui juba läbirääkimisteks läheb, siis võiks eesmärgiks olla kogu üksikisiku tulumaksu andmine omavalitsusüksustele. Samuti on endiselt päevakorras koalitsioonilepingust tulenev omavalitsusüksuste tugevdamise ja maavalitsuselt teatud funktsioonide üleandmise/ülevõtmise temaatika.

Haldusterritoriaalsed muudatused on hädavajalikud ja seda on kavandatud pikki aastaid. Seni pole kokkuleppele jõutud ja mitmed riiulil tolmuvad (reformi)kavad kannavad nende koostamise ajal ametit pidanud ministrite nime. See näitab, et pidevalt käib mingi protsess ja terve hulk inimesi teeb tööd, mille tulemustega pole suurt midagi peale hakata olnud.

Terve mõistus ütleb, et esimese sammuna tuleb saavutada poliitiline konsensus ja alles siis hakata tegelema maakaardi värvimise ja õigusaktide eelnõude koostamisega. Ka tasuks juurelda, kas haldusterritoriaalse korralduse muutmise eesmärk saab olla konkreetne fikseeritud arv omavalitsusüksusi. Vahest peaks ümberkorralduste eesmärgiks olema see, et need omavalitsusüksused, mis suudavad oma elanikele vajalikul tasemel (siinkohal: kus on riiklikult kehtestatud standardid?) avalikku teenust pakkuda, saavad seda ka edaspidi teha. Eraldi tegeletaks siis nendega kes ei suuda. Reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetlemise hetkesituatsiooni hinnates tuleb kahetseda, et Loodus ei saanud omanimelist kava lõpule viia, kuid lootus sureb viimasena...

Seadus või reform olgu ka viljakas

Kehtiva valla- ja linnaeelarve seaduse (VLES) kohaselt võib vald võtta laenu ja muid võlakohustusi tingimustel, et kõigi tagasimaksmata laenude ning muude võlakohustuste kogusumma koos võetava laenu ja muude rahaliste kohustustega ei või ületada 60% selleks eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest. Samas tagasimakstavate laenusummade ja laenuintresside ning muude võlakohustuste kogusumma ei tohi ületada ühelgi eelseisval eelarveaastal 20% kavandatud eelarvetuludest.

Eestis pole ilmselt ühtegi omavalitsusüksust, kes selle nõude vastu oleks kunagi eksinud. Eelnimetatud VLES-i sõnastus „selleks eelarveaastaks" tähendab muuhulgas, et pikaajalised kohustused võetakse ühe aasta eelarve mõttes üles murdosana. Polegi võimalik, et vald või linn võtaks näiteks oma 2009. a eelarves üles kõik eelseisva 20 aasta kohustused ja tagasimaksed koos intressidega. Selliselt aga rahandusministeerium täna kehtivat seadust tõlgendab ja valdade/linnade finantskohustusi käsitleb.

Vähe sellest - valdade ja linnade kohustuste hulka nõutakse ka tütaräriühingute kohustuste konsolideerimist. Samas puudub konsolideerimisnõudel omavalitsusüksuste suhtes täna seaduslik alus. Nii ei reguleeri VLES ega ka ükski muu seadus valla või linna kohustust konsolideerida konsolideerimisgrupi kohustusi valla või linna majandusaasta aruandes või bilansis, saati siis eelarves.

See kohustus on alles kavandamisel KOFS-i eelnõus, mille eelnõu ringleb ministeeriumite jt asutuste kooskõlastusringil. Pole siis ime, et mitmed seni edukad vallad või linnad, kes kiire kasvu tõttu on olnud sunnitud investeerima infrastruktuuri (sh koolid ja lasteaiad), on Rahandusministeeriumi hinnangul (teoreetiliselt) finantsraskustes.

Edukad vallad pankrotistuvad seaduse silmis

Seaduse mõttes ei ole üldse tähtis, kas vald või linn suudab oma kohustusi täita või mitte. Oluline on vaid see, et on rikutud mingit põhjendamatut (miks 60 või 20% - nt pole selgitatud) piirnormi ja ongi „pankrot" (sic!). Loodetavasti saavad riigikogu liikmed, kelle hulgas on ka endisi omavalitsustegelasi, sellest aru ja vajalik seadus (KOFS) saab lõpuks selline, mis lahendab omavalitsusüksuste probleeme, mitte ei tekita neid juurde.

Kui raamatupidamistoimkonna juhendi senine redaktsioon aitab leida võimalusi, kuidas PPP-projektidega seotud riske jagada ja varasid raamatupidamises nii kajastada, et PPP-projektid oleks teostatavad, siis kõnealuse õigusakti uus redaktsioon võtab omavalitsusüksustelt selle instrumendi sootuks. PPP-d kasutatakse muu hulgas ju seetõttu, et vallal või linnal pole investeerimiseks omi vahendeid, küll aga on vahendeid, et erasektorilt pikaajaliselt teenust osta. Uue RTJ-i kohaselt tuleb erasektori poolt rajatav objekt igal juhul kajastada valla või linna bilansis, mistõttu tulevad needsamad piirangud (täna 60/20) jälle ette, mille tõttu vald või linn ise laenu võtta ei saa ja ongi lool lõpp. Lisaks on õiguslikult üsna küsitav uue RTJ-17 tagasiulatuv jõud juba töösolevate PPP-projektide suhtes. Selles protsessis on vaja sissejuhatuseks küsida ka õiguskantsleri seisukohta.

Omavalitsustel seisab ees tõsine töö sõltumata sellest, milliseid otsuseid riik lähemal ajal vastu võtab. Nii rahalaekumine aasta teises pooles, haldusterritoriaalne reform, kavandatav uus kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus kui ka raamatupidamistoimkonna juhend nr 17 annavad kõikidele omavlitsusüksustele võimaluse tõestada oma elujõulisust.

Kommunismi kuriteod ja meie

2008-08-01

Kommunism kui kuritegelik ideoloogia tuleb hukka mõista. Esimeseks sammuks sellel teel on kommunismi kuritegude uurimine ning teadvustamine.

Viimastel nädalatel on kommunismi kuriteod ning nende hukkamõistmine tõusnud maailmas mõnel päeval tippuudiseks. Venemaa Välisministeeriumi raevukad avaldused Ameerika Ühendriikide presidendi George Bushi vastu, kes oma Ikestatud Rahvaste Nädala puhul 18. juulil tehtud avalduses võrdles natsismi kommunismiga, kuulutades need mõlemad kurjuse kehastuseks XX sajandil, on siin vaid jäämäe veepealne osa. Kuigi kommunismi kuritegude hukkamõistmine pole mingil kombel suunatud ei Venemaa ega vene rahva vastu - mäletatavasti kannatasid venelased ise rängalt kommunistliku terrori all - on Nõukogude impeeriumist endale eeskuju otsivad tänase Venemaa juhid tõusnud kommunismi kaitsele. Rahvusvahelisel tasemel on nii Euroopas kui maailmas laiemalt käivitatud tõeline kampaania kommunismi kaitseks; igaüht, kes kommunismi kuritegudest juttu teeb, süüdistatakse katses „ajalugu ümber kirjutada" või „natsismi õigustada". Sellise taktika probleemsusest on aga ka Venemaal hakatud järjest rohkem aru saama. Õigeusu kirik on viimase kuu jooksul lausa korduvalt esinenud nõudmisega asuda Venemaa! kommunismi hukkamõistmise kallale, vihjates, et vastasel korral võidakse kommunistide kuriteod kergelt vene rahva kaela veeretada.

Arutelu kommunismi kuritegude ja nende hukkamõistmise vajaduse üle on hoogu võtmas ka Eestis. Heaks näiteks sellest oli äge arutelu Euroopa Liidu poolt kommunistliku Kuuba vastu kehtestatud sanktsioonide tühistamise üle. Kui mõni erand välja arvata. oli mõttevahetus seejuures sisuline ning tõsine. Mitmed sõnavõtjad pidasid vajalikuks Kuuba praeguse korra kaitseks välja astuda, kinnitades isiklikule kogemusele tuginedes, et tegelikult elavad Kuubal tõeliselt Õnnelikud inimesed, kes on vabad tänapäeva lääne massikultuuri pattudest. Teised on omakorda seadnud kahtluse alla kommunismi kui sellise hukkamõistmise võimalikkuse, kinnitades, et halb pole mitte kommunistlik teooria, vaid selle mõningad teostajad.

Sedalaadi dispuut näitab kolme asja. Esiteks seda, et testi on kommunismi ahelatest tõesti vaba - sest kommunistlikus ühiskonnas poleks selline arutelu lihtsalt võimalik. Isegi tänases kommunistlikus Kuubas ootaks repressioonid mitte ainult selle dispuudi üht osapoolt, vaid ka kõiki tema perekonnaliikmeid. On hea, et Eesti enam selline maa pole. Teiseks osutavad väitluses käsutatavad argu argumendid, et oleme saanud loomulikuks osaks Euroopast, kus analoogsetes vaidlustes on juba aastakümneid käibel samalaadsed põhjendused, miks tegelikult kommunism ikkagi nii halb õpetus pole. Ning kolmandaks osutab see, et mõned kuud tagasi tegevust alustanud Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus on oma sihid üsna täpselt seadnud.

Viimast kas või sellepärast, et nimetatud sihtasutuse kõduleht on väheseid kohti kust võib lugeda, mis siis eelpool mainitud otsuse järel Kuubas toimunud on. Kuigi sanktsioonid polnud majanduslikud, vaid poliitilised, puudutades näiteks Kuuba teisitimõtlejate kutsumist Euroopa Liidu saatkondade vastuvõttudele, loodeti nende tühistamisega signaliseerida Kuuba uuele juhtkonnale Euroopa head tahet ning õhutada neid demokraatlikke reforme teostama. Nii on Lääs käitunud paljude kommunistlike riikidega -ja ikka samade tulemustega. Ühepoolset hea tahte osutamist peetakse kommunistlike liidrite poolt nõrkuse tunnuseks ning vastavalt sellele ka käitutakse. Nii läks see ka Kuubas. Vaevalt jõudis tint Euroopa Liidu otsuse alt kuivada, kui vahepeal Kuubas mõnevõrra vaibunud otsesed poliitilised repressioonid täie hooga lahti läksid. Paar tundi peale otsuse teatavaks saamist leidis end trellide tagant esimene teisitimõtleja, järgneva kuu jooksul on vanglasse või koduaresti pandud mitukümmend teisitimõtlejat.

Euroopa Liidu ega ka selle liikmesriikide poolt pole sellise käitumise kohta kuulda ei kippu ega kõppu. Sellel taustal võib huviga oodata Kuuba „progressi" lubatud hindamist Euroopa Liidus aasta teisel poolel, kuid kahjuks on sanktsioonide taaskehtestamine alati problemaatilisem kui nende tühistamine.

Kõik see demonstreerib veelkord, et kommunismi ühemõttelist hukkamõistmist pole vaja mitte ainult aatelistel või eetilistel, vaid ka vägagi praktilisel kaalutlusel. Kommunistliku ideoloogia kuritegelikku olemust mõistmata ning tunnustamata ei oska demokraatlikud riigid sedalaadi süsteemidega lihtsalt hakkama saada, tehes ühe vea teise järel. Lääne läbikukkunud poliitika kommunistliiku Kuuba suhtes on sellest vaid üheks näiteks.

Teiseks praktiliseks põhjuseks, miks kommunismi hukkamõistmine on vajalik, on sedalaadi otsuste vältimine, millega sai hiljuti hakkama Euroopa Inimõiguste Kohus, mõistes õigeks nõukogude partisani Vassili Kononovi, kes oli Lätis süüdi mõistetud inimsusevastaste kuritegude eest. 1944. aasta kõvade! hävitas Kononovi partisanisalk nimelt kättemaksuaktsiooni käigus Mane Bati küla Latgales. Kui Kononovi partisanid leidsid küla majadest selle elanikele sakslaste poolt jagatud relvi, lasid nad maha perepead, vägistasid naised ning panid lõpuks küla põlema. Kokku hukkus selle tulemusel 9 inimest, kuus meest ja kolm naist, üks neist viimast kuud rase. Kononov ise muuseas tapatööd ei eita, kinnitades aga, et tegemist oli „kollaborantidega". Inimõiguste Kohus aga leiab, ei Kononovi ei saanud sõjakuritegudes süüdi mõista, kuna tal oli tõepoolest alust külaelanikke kollaborantideks pidada ning ohvrite nimetamine tsiviilelanikeks ei vasta tollal kehtinud Haagi konventsiooni tingimustele, ehkki see oleks kohane praeguse õiguse järgi. Kui asju nii suurejooneliselt tõlgendatakse, siis võib vaid oodata, millal pöörduvad Inimõiguste Kohtusse esimesed natsi sõjakurjategijad, kes tsiviilelanike kallal oma aktsioone toime panid - eks suudaksid nemadki ju seletada, et pidasid hukatud tsiviliste vaenlase võitlejateks või pooldajateks. Kui Eestis peaks KAPO üles leidma mõne Kautla massimõrvas osalenud hävituspataljonlase, siis süüdi teda mõista nimetatud pretsedenti jälgides ei tohiks, sest kes need elusalt põletatud, vardasse aetud või muul kombel surnuks piinatud kohalikud elanikud siis muud olid kui metsavendade kaastöölised. Selline hoiak pole mitte ainult absurdne, see on ohtlik.

Kuulutades, et kui end natsionaalsotsialistideks kuulutanud tegelaste poolt läbi viidav etniline puhastus on igal juhul kuritegelik, end kommunistideks kuulutanud tegelaste poolt teostatav etniline või sotsiaalne puhastus aga teatud tingimustel aktsepteeritav, seisab Lääs igal juhul tõsiste probleemide ees. Ideaalne ühiskond pole siin maailmas võimalik. Nagu ajalugu näitab, viib selle ehitamise katse alati vägivallani, tihti väga ulatusliku vägivallani. Sest kas see meile meeldib või mitte, pole puudulike inimestega - seda aga me paraku oleme - võimalik ideaalsel ühiskonda ehitada. Nii seisis nii natsismi kui kommunismi ees peamise eesmärgina „uue inimese" loomine, kellele ruumi vabastamiseks tuli maailm vabastada mittetäiuslikest mudelitest. Siit tulenevadki tihti pea üksühesed paralleelid kommunistliku ja natsliku propaganda ning esteetika vahel.

Nii kommunismi kui natsismi aluseks on tervete inimgruppide - mitte üksnes konkreetsete inimeste, vaid ka nende perekonnaliikmete - hävitamine või represseerimine mitte sellepärast, mis nad konkreetselt teinud on või tegemata jätnud, vaid sellepärast, et nad saatuse tahtel kuuluvad mõnda rahvuslikku või sotsiaalsesse rühma. Seejuures pole tegelikult mingit vahet, kas tapatalgud toimuvad rahvusliku või sotsiaalse tunnuse alusel. Tavaliselt pole seejuures abi hävitamisele määratud isikute pöördumisest või suunamuutusest, millega näiteks ususõdade puhul aastasadu tagasi oli võimalik elu päästa - eesmärk pole mitte inimeste pööramine, vaid teatud rühmade hävitamine, et ,,uuele inimesele" kõht vabaks teha.

Miks kommunismi pole siis seni natsismi kombe! hukka mõistetud? Esiteks on kommunistlik utoopia kahtlematult kõikehaaravaim ning laialdasem. Natsionaalsotsialism jäi rahvuslikult piiratuks - valitud rassi kuulutamisest väljakaevamiseks ei jätkunud tal ka aega. Natsismi probleemiks oli kahtlematult oma eesmärkide suhteliselt aus ja selge kuulutamine. Kommunistlikus ideoloogias oli see rohkem käetud ilusate sõnadega.

Teiseks põhjuseks, miks natsismi ja kommunismi võrdsustada ei taheta, on ilmselt see, et natsismi eluiga jäi siiski suhteliselt lühikeseks. Kuigi ka Stalini režiimi vastu tundsid mitmed Euroopa intellektuaalid suurt sümpaatiat, oli see kokkuvõttes siiski sedavõrd verine, et seda oli võimalik hukka mõista. Stalini surmale järgnes aga teatav liberaliseerumine ning avaliku terrori nõrgenemine, mis oleks otsekui osutanud, et kommunism nii hull tegelikult polegi. Kui Stalini-aegseid julgeolekutöötajaid võis pidada kurjategijateks, siis hiljem omandasid nad juba ,,tavaliste" luurajate maine. See kõik jäi natsismi puhul toimumata - ära jäi NSDAPi ,,XX kongress", kus oleks Hitleri isikukultus ja näiteks „pikkade nugade öö" hukka mõistetud ning süüdistatud Hitlerit vägivallas Saksa sõjaväelaste vastu; ära jäi ka natsipartei ümberkasvamine ideoloogilisest võitlussalgast bürokraatlikuks aparaadiks, kuhu võis astuda juba ka selleks, et ,,süsteemi seestpoolt muuta". Avalik terror oleks lõppenud, juudid vabastatud ning nende kodanikuõigused taastatud - kuigi nii nagu küüditatud, oleks nemadki ilmselt jäänud teisejärgulisteks inimesteks, Gestapo oleks kujunenud „harilikuks" luureorganisatsiooniks. Nii nagu kommunismi puhul poleks see loomulikult muutnud natsismi olemust - vägivald oli loonud ühiskonnas totaalse hirmu õhkkonna, mis oli sedavõrd loomulikuks elu koostisosaks, et seda enam tähele ei pandud. Kuigi avalik terror oli tagaplaanile vajunud, oli igaühele selge, et seda ollakse viivitamatult valmis endises ulatuses rakendama niipea, kui see vajalikuks osutub. Sellel alateadvuslikul sisse süstitud hirmul mitte enam enda, vaid oma lähedaste tuleviku pärast totalitaarsed süsteemid ka püsisid. Niipea kui hirm kadus, varisesid nad kokku.

Kolmandaks on soovimatuse taga kommunism natsismiga võrdseks tunnistada soovimatus varasemaid elus tehtud valikuid või omatud hoiakuid ekslikuks tunnistada. Selline suhtumine on sügavalt inimlik - kes meist ikka soovib möödalaskmisi tunnistada. Siit tuleneb vastuseis kommunismi kuritegude teadvustamisele aga nii idas kui läänes. Läänes puudutab see esiteks asjaolu, et ühe totalitaarse süsteemi ehk natsismi purustamiseks vajas lääs teise ehk kommunismi abi. Tunnistades II maailmasõja „valguse võiduks pimeduse üle" on võimatu kommunismi samal ajal hukka mõista, kuna just kommunistlik Venemaa andis sellesse võidusse peamise panuse, saades vastutasuks kontrolli poole Euroopa üle. Alles viimasel ajal on Läänes hakatud II maailmasõja ajalugu realistlikult käsitlema ning aru saama, et tegu polnud sugugi ühemõttelise võiduga. Viiskümmend aastat püsinud paradigma purustamine on aga väga raske, seda enam, et Venemaa on jätkuvalt kogu oma identiteedi võidule II maailmasõjas üles ehitanud.

Probleemiks on ka see, et sõltumata isegi II maailmasõjast on kommunistlikud ideed ja ka kommunistlik Venemaa Lääne intellektuaalide seas alati populaarsed olnud. Miks see nii on, sellele tuleks pühendada omaette kirjutis, kuid fakt jääb faktiks. Tunnistada, et tegemist on olnud eksliku lähenemisega, et Nõukogude Liidu näol oli tõepoolest tegemist ,,kurjuse impeeriumiga," käib paljudele Läänes lihtsalt üle jõu. Palju parem pole olukord ka endistes kommunistlikes riikides. Siin on kommunismi uskujaid küll võrreldamatult vähem, seda rohkem on aga inimesi, kes pragmaatilistel kaalutlustel end tema teenistusse andsid. Need inimesed kardavad, et kommunismi hukkamõistmisele järgnevad repressioonid kõigi sellega koostöös olnud inimeste, mitte aga konkreetselt kuritegusid toime saatnud tegelaste suhtes. Tahaks siiski loota, et praeguseks on selge, et nii see pole. Uno Mereste kirjeldab oma äsjailmunud mälestusraamatus värvikalt riigikogus kommunismi kuritegelikuks kuulutamise ümber käinud vaidlusi, sellega seotud hirme ning nende asjatuks osutumist. Siiski jätkub endiselt neid, kes üha sõjakalt kuulutavad oma kunagise murdumise vaata et osaks Eesti vabadusvõitlusest ning ründavad kõiki, kes viisakalt vihjavad, et lugupidamist väärivad eeskätt siiski need, kes ei murdunud.

Nostalgiat nõukogude aja vastu võib leida aga ka nooremate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide haritlaste seas. Oma osa on siin kahtlematult alateadvuslikul igatsusel lihtsate ja selgete lahenduste järele. Sest mõnes mõttes polnud elul ,,arenenud sotsialismis" ju viga. Mõtlemine ja vastutamine oli viidud miinimumini, esmased eluvajadused olid rahuldatud - vastutama millegi eest ei pidanud, alati oli kuskil keegi, kes su elu üle valvas ja seda korraldas. Elu oli küll tõesti nagu vanglas, kust sind ainult vangivalvurite loal välja lasti ning kus oli täpselt reglementeeritud, mida sa teha, lugeda või kuulata tohtisid. Teisalt valitses solidaarsus - kui vangivalvurid ning mõned vangide seast karjääri teinud tegelased välja arvata, polnud kellelgi mingeid privileege. 99% vangidest olid küll teatavas hierarhias, kuid üldiselt täiesti võrdsed. Haridus vanglas eriti ei lugenud, jõud aga küll. Kuni vangivalvuritele otseselt vastu ei hakatud ega põgenemist ei üritatud, polnud ka repressioone karta. Pole siis ime, et sedalaadi õhkkonnas tekib omalaadne kokkukuuluvustunne. Inimesed hoiavad kokku ja abistavad üksteist ning kokkuvõttes polegi elul väga viga. Pole mingi saladus, et vanglast vabanenud inimestel pole vabas ühiskonnas kohaneda sugugi kerge ning seetõttu sinna lausa tagasi igatsetakse. Kokku võib sellise hoiaku võtta lausesse: oli mis oli, aga kord oli majas.

Paraku on vabadus nagu oopium, olles seda korra maitsnud, ei taha sellest enam loobuda. Nii ei soovi ka kommunistlikus ühiskonnas elavaid inimesi õnnelikuks pidavad läänlased ise seal elada, pöördudes ikka ja jälle oma ebaturvalisesse ning ebatäiuslikku, kuid vabasse maailma tagasi. Samal põhjusel lasevad inimesed oma kommunistlikust paradiisist esimesel võimalusel jalga. Miks muidu peavad valitsejaid neid seal jõuga kinni hoidma?

Neljandaks on kommunismi kuritegude mittemõistmise puhul tegemist lihtsalt teadmatusega. Kommunismi kuritegude ulatus pole tänaseni maailmas teadvustatud. Iga Lääne inimene arvab teadvat, et natsid tapsid XX sajandil rohkem inimesi kui kommunistid. Kui talle vastupidist tõendada, on inimesed siiralt üllatunud - või enamasti ei usu nad lihtsalt seda. Loomulikult on selles osa eelpool toodud põhjustest tuleneval ajuloputusel, teiselt poolt pole kommunistliku vägivalla all kannatanud inimesed ning rahvad ka olnud varmad kogetust rääkima. Mingil määral sarnaneb olukord siin holokausti teadvustamisega, mis tegelikult ju samuti aastakümneid aega võttis ning alles Spielbergi ,,Schindleri nimekirja" kaudu lõplikult laiemate masside teadvusesse jõudis. Kommunismi kuritegudest on aga alles mõne aasta eest rääkima hakatud. Seda olulisem on aga sellel teel võimalikult kiirelt edasi liikuda, et kaotatud aega tagasi teha.

Niisiis, ceterum censeo - kommunism kui kuritegelik ideoloogia tuleb hukka mõista. Esimeseks sammuks sellel teel on kommunismi kuritegude uurimine ning teadvustamine. Seetõttu väärib toetamist saadik Jüri Luige ettepanek välja töötada ning jõustada rahvusvaheline konventsioon kommunismi kuritegude uurimiseks. President Toomas Hendrik Ilves avaldas kohtumisel oma Poola kolleegiga ideele toetust, nüüd on teatepulk välisministeeriumi käes. Loodetavasti kuuleme juba sügisel, kui kaugel ettevalmistustega ollakse, sest soodsamat hetke kui praegu nimetatud ettepanekuga välja tulekuks on raske leida.

Valijal pole otsustusõigust

2008-07-24

Sedamööda, kuidas europarlamendi valimised lähenevad, jõuab meie teadvusesse tõsiasi, et mõne aasta eest muudeti valimisnimekirjad kinnisteks.

Valija annab hääle erakonnale, kuid kandidaadid nimekirjas on reastatud erakonna poolt. Selles, kes personaalselt viieks aastaks Euroopa Parlamenti läheb, pole valijal otsustusõigust.

Kuigi väitlus avatud ja suletud nimekirjadest on väldanud kaua, ei ole ma seni aru saanud neist argumentidest, mida esitatakse suletud nimekirjade kasuks. Väited, et erakonna kompetents kandidaatide hindamiseks on kõrgem kui valija oma või et avatud nimekirjas võib valituks saada „vale" kandidaat, ei ole tõsised.

Mina esitan argumendid avatud nimekirjade kasuks.

Valija tahab, et ta hääl maksaks, ta tahab hääletada kindla kandidaadi poolt. Selle võimaluse äravõtmine pole õiglane. Valikuvabaduse piiramine võib inimesi poliitikast veel enam eemale peletada. Madal osalusprotsent oli probleem juba eelmistel eurovalimistel ja suletud nimekirjad üksnes süvendaksid seda tendentsi.

Valimissüsteem olgu ühtne. Eesti valimissüsteemile on ette heidetud keerukust, kuid samas on ta hästi tasakaalustatud. Nii Riigikogu kui ka kohalike volikogude puhul valitakse korraga nii nimekirja kui ka kindlat kandidaati. Nii oli ka eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Nüüd, kus see süsteem on mõistetavaks saanud, on eriti halb teistsuguse põhimõttega segadust külvata.

Säästkem erakondi. Suletud nimekiri paneb erakondade ette ülesande, mille lahendamine tekitab liiga palju kirgi ja mille tulemus külvab igal juhul umbusku. Erakondade mainele tuleb kasuks, kui kandidaatide lõplik reastamine jääb valija teha. Kaheteistkümne kandidaadi väljasõelumine ja esialgne reastamine on erakondade jaoks piisav ülesanne.

Motiveerigem kandidaate. Suletud nimekirja puhul tekib küsimus, miks peaksid pingutama kandidaadid, kes on rea lõpus. Pooltel puudub isegi teoreetiline võimalus valituks osutuda. Kui nad ka püüavad kampaaniat teha, ei ole see valija jaoks usutav. Usutava ja kõrgelt motiveeritud valimisõhustiku tagab avatud nimekiri, kus iga kandidaat tahab koguda isiklikke hääli.

On meenutatud Riigikohtu arusaama, et valimisseaduste muutmine vähem kui aasta enne valimiste toimumist ei ole õige.

Üldjuhul kaitseb see seisukoht valimissüsteemi stabiilsust. Antud juhul tuleks siiski tunnistada, et pigem tagab stabiilsuse avatud nimekirjade taastamine. Nende puudumine alles hakkab avalikkuseni jõudma. Ma ei näe siin põhjust juuksekarva lõhki ajamiseks. Paljudes riikides on valimisseadusi muudetud palju väiksema ajavaruga, kui valitseb üldine seiskoht, et muudatus kaitseb demokraatiat.

28.07.2008. Avatud nimekiri on parem, Meie Maa

Peredele elamisväärne kodu

2008-07-09

Aastal 2007 korraldatud lasterikaste perede toimetuleku uuringust selgub, et enim takistavad laste saamist ruumipuudus ja halvad elamistingimused. Pered vajavad abi eluruumi remonditööde tegemisel ja laiendamisel, pesemisvõimaluste parandamisel ja kommunikatsioonide arendamisel.

On paradoksaalne, et korrastame õhinaga ühiskondlike hooneid, kus kõik lapsed viibivad, aga oleme jätnud tähelepanuta suurte perede kodudes valitsevad elamistingimused ja võimalused abistada neid peresid, kes mitme lapse kasvatamise kõrvalt ei jaksa kokku hoida remondiks või kodu soetamiseks vajalikke vahendeid. Selle tegematajätmise korvamiseks ongi loodud lasterikaste perede kodutoetuse meede. Selle meetme vajaduse üle langetas riigikogu otsuse mullu ja sarnaselt teiste Kredexi vahenditega rakendab minister seaduses ettenähtud meetme oma juhendiga.

Toetust saab kulutada lisaks eluaseme remondile või kommunikatsiooni rajamisele ka uue kodu soetamisele või juba soetatud kodu laenu põhiosa tagasimaksmisele.

Rumalad on need süüdistused, mis viitavad, otsekui toetaks see meede "rikkaid" - taotleja sissetulekutele oleme seadnud konkreetse piiri. Seda vastupidi enamikule meie riigi juhtumipõhistele toetustele, mida makstakse sõltumata sellest, kas oled miljonär või töömees. Küsitud on, miks seda meedet ei saa kasutada üürnikud - muidugi saavad nad seda kasutada oma kodu soetamiseks. Üürile andja pinna korrastamiseks toetust kasutada ei saa, sest see suurendaks kolmanda isiku vara. Oluline on, et arusaadavalt kajastataks vajalikke tingimusi toetuse saamiseks.

Kutsume omavalitsusi kaasa mõtlema: teatud juhtudel on nõutud omafinantseering kuni 20%, mida saab tasuda ka omavalitsus. Nende sotsiaalnõunikud peaksid kindlasti soovitama suurtel peredel kaaluda toetuse taotlemist ja andma peredele ka nõu. Rõhutan, et see meede ei ole sotsiaaltoetus, vaid toetus selleks, et perel oleks elamisväärne kodu.

Kodutoetuse eelnõu, mille majandusministeerium saatis kooskõlastusele mullu sügisel, pole kuhugi kadunud. Kui sellele on võimalik saavutada koalitsioonipartnerite toetus, saame selle esitada ka riigikokku arutamiseks. Kõnealust meedet tuleks mõista esimese sammuna, see ei välista kodutoetuse eelnõu.

Koalitsioonilepe näeb paljulapseliste perede eluasemetingimuste parandamiseks ette 50 miljonit krooni aastas.

Tee ausamate erakondadeni

2008-07-07

Allar Jõks kirjutas hiljaaegu artikli "Tee ausamate valimisteni" (EPL 17.06). Mina parandaksin esmalt pealkirja. See võiks olla "Tee ausamate erakondadeni".

Jõks keskendub küll peamiselt erakondade valimiskampaaniate aegse rahastamise probleemidele, kuid tegelikult tuleks asjale läheneda laiemalt. Valimiste nimel kogutakse raha iga päev, seega peab erakondade igapäevaste finantsasjade korraldus olema läbipaistev ning ühetaoline kõigile Eestis tegutsevatele erakondadele.

Käesoleva aasta aprillis avalikustas Euroopa Nõukogu juures tegutsev korruptsioonivastane riikide ühendus GRECO aruande Eesti erakondade rahastamise läbipaistvusest ning altkäemaksu ja mõjuvõimuga kauplemisest. Hindamisakt polnud just kiitev. Eestile esitati kogunisti 17 soovitust, mida teha läbipaistvama erakondade rahastamise süsteemi saavutamiseks.

Välireklaami keelustamine ei muuda minu hinnangul küll erakondade rahastamisskeeme. See vähendab võib-olla valimiskulusid, kuid kampaania tehakse ikka ära. Elame ju ikkagi Colgate'i ja Pampersi ajastul. Kaaluda tuleks välireklaamile piirangute seadmist. Näiteks võiks kehtestada plakatite maksimaalsuuruse. Või plakatite mahukoguse (tüki või kogusumma alusel) piirangud. Nii peaks erakondadel tekkima kaalutlev mõtlemine - igaühele pole ju siiski võimalik raha kulutada. Mahupiirangud annaksid tänavatele jõudmise võimaluse ka vaesematele parteidele, sest neilegi jääks mõni vaba pind.

On välja käidud idee, et valimisreklaam võiks tulla tagasi rahvusringhäälingu teleekraanile. Seda küll mõttega, et nii saaks too oma kesist rahakotti täita. Mina sellele libedale teele ei läheks, vaid pingutaksin väitlussaadete korraldamise nimel. Professionaalne ja mitmekülgne korraldus toob iga vaataja igavaid poliitikuid vaatama.

Kuhu tõmmata ülempiir?

Kiidan ideed seada valimiskulutustele ülempiir. Endine õiguskantsler täpsustab meetodit pangakontode kontrollimise kaudu. Paraku pole keegi pakkunud, mis võiks olla ülempiir. Oleks see üks, viis, kümme või kolmkümmend miljonit krooni?

Kõige enam kardan seda, et suurparteid, kes on harjunud kulutama enam kui viisteist miljonit krooni, pole võimelised kampaaniaid väiksema rahasummaga korraldama ning teevad kõik, et puuduolev raha leida ja kulutada. Kui ülempiir olekski viisteist miljonit, oleksid väikeparteid ikkagi ebavõrdsetes konkurentsitingimustes.

Minu hinnangul on kõige olulisem hoopis see, kuidas kas või praegune rahastamissüsteem toimima panna. Oleme demokraatlik riik, kus kehtivad seadused. Seadusi tuleb järgida ning nende täitmist kontrollitakse. Näiteks liiklusseaduste täitmist kontrollib politsei, maksude maksmist maksuamet. Näib, et erakondade rahastamist ei kontrolli keegi. On olemas riigikontroll, kellel puudub karistustegevus. Vajame toimivat kontrollimehhanismi. Seda rõhutab ka GRECO oma aruandes.

Praegune vabariigi valimiskomisjon, kellele on ideede tasemel püütud kontrollikohustust üle anda, pole minu hinnangul instants, kes suudaks kontrolli teha. Temal võib olla õigus koguda kaebusi ja kulumaterjale. Näiteks soovitab GRECO, et kulumaterjalid ning allikad oleksid ka internetis kättesaadavad. Pealegi ei toimi neis asjus järelevaataja rolli pandud riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Nemad peaksid nagu üksteise pesu pesema, kuid ise tahaksid olla edasi oma musta särgiga. Meedias üles võetud käsitlusi ei võeta tõsiselt, sest meedia täidab klähviva õuekoera funktsiooni.

Uus amet

Üks lahendus oleks luua uus bürokraatlik ja raha neelav amet. Seal oleksid ametnikud, kes teeksid igapäevast tööd, kontrollides erakondade rahastamist pidevalt. Ameti ülesandeks jääks näiteks ka reklaamplakatite mahupiirangute kontrollimine. See saab olla võimalik sel moel, et kõik plakatid oleksid varustatud vastava pitseriga. Lisaks esitataks meediapindade broneeringute kavad ning hilisemad arved. Nii oleks parteide reklaamikampaania ausust kergem kontrollida.

Paraku neelaks uus amet tohutult raha juba seetõttu, et ametnike palgad peaksid olema tasemel, mis hoiaks neid endid teenimast lisaraha, mida võidakse laua alt ümbrikuga anda. Lisaks võib ametil vaja minna ajutisi lisatöökäsi, kelle abiga rakendada aktiivse kampaania ajal kontrolli näiteks plakatite üle.

Ameti töö ei saa piirduda vaid kontrollimise ning soovituste kirjutamisega. Tal peavad olema võimalused reaalselt tegutseda. Muidugi selleks loodud seaduse piires. Ametil oleks õigus pöörduda mittepiisavate selgituste saamise puhul kahtluste tõendamiseks kohtu poole.

Võimalikud karistused

Millised oleksid karistused? Kui tuvastatakse kandidaadi räige finantsrikkumine, siis kõrvaldatakse kandidaat nimekirjast. Paraku on kohtutee pikk ja aeganõudev, karta tuleks ka sanktsioonide kergekäelist rakendamist. Lahendus oleks see, et valitud saadik kaotab saadikupuutumatuse ning tagandatakse kohalt, kuhu ta on valitud (k.a vallavanemad). Ühtlasi ei võtaks karistus inimeselt võimalust järgmisel korral uuesti kandideerida. Veel võib kaaluda rahatrahvi, mis oleks oluline just arvestades neid kandidaate, keda ei valita.

Erakonda saaks karistada rahatrahviga, mis mõnel puhul võiks lõppeda riigieelarvest saadava summa kärpimisega vastavalt karistuse määrale.

Muuta tuleks annetuste süsteemi. Igaühele, ka juriidilisele isikule antav võimalus annetust teha loob ausa ja läbipaistva käitumise eelduse. Praegune keeld juriidilistele isikutele soodustab pigem kõrvalteedel kombineerimist, kuidas keelust mööda minna.

GRECO näeb ette, et Eesti võiks soovitused rakendada 2009. aasta oktoobriks. Paraku on see võimatu, sest siis toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Tõsi ta on: neid valimisi on veelgi keerulisem kontrollida kui parlamendivalimisi. Omavalitsusi on liiga palju, kontrollitavaid veelgi enam.

Oluline on, et me julgeksime probleemi rohkem teadvustada. Kui suudame seda teha, siis suudame leida ka lahendusi.

Eesti pool on piirileppe osas kõik teinud

2008-07-02

Lepe seisab kinni Vene poole taga. Seda lihtsat tõsiasja on vaja meenutada, sest kui president osutab, et riigikogu fraktsioonid võiksid asja uuesti arutada, võib publikul meelest minna, et riigikogu on kõik teinud, ratifitseerides piirileppe kolm aastat tagasi.

Kas riigikogu võiks piirileppe uuesti ratifitseerida ja ilma Vene poolt ärritava preambulita? Pelgalt selle küsimuse tõstatamine ohtlik ja laseb välja paista, nagu oleksime seal viidanud mingitele valedele ja asjassepuutumatutele dokumentidele. See ei ole nii, sest riigikogu ei lisanud mingeid lisatingimusi ega reservatsioone piirileppele. Tegemist on väga tagasihoidliku, peaaegu kaudse viitega Eesti õiguslikule järjepidevusele ning Tartu rahule.

Välisminister Paet ütles omal ajal Vene poolele, et Eesti valitsus ei lisa lepet ratifitseerimiseks esitades mingeid lisasid. Paet ilmselt unustas öelda, et erinevalt Venemaast on Eesti parlamentaarne riik ja parlamendil on õigus lisada preambul.

Kahtlemata ei ole kõigis uutes lepingutes vaja viidata kõiki varasemaid lepinguid. Antud juhul tekkis preambuli vajadus siiski Vene välispoliitika süstemaatilisest joonest eitada okupatsiooni ning Eesti riikluse õiguslikku järjepidevust. Veendusin selles nädalapäevad pärast piirileppe ratifitseerimist, kui ENPA-l oli arutlusel Venemaa raport ja viimastel päevadel Vene delegatsioon eesotsas Kossatšoviga tegi kõikvõimalikke trikke, et eemaldada tekstist Balti riikide kohta käiv sõna "okupatsioon".

Kas vahepeal on midagi muutunud? Kas on Vene võimud kordagi osutanud sellele, et Tartu rahu kehtib enesestmõistetavalt või et Eesti okupeeriti õigusvastaselt? Ei ole.

Kindlasti ei tõstnud Medvedev Eesti presidendiga kohtudes piirilepet juhuslikult. Selline tõstatamine võimaldas jätta vale mulje, et piirilepe on just Eesti poole taga kinni. Kahjuks Eesti president mitte ei tõrjunud seda lähenemist, vaid nagu eile teleekraanilt jälgida võisime, tuli sellega kaasa.

* 03.07.2008 Venemaa takistab piirilepet, Pärnu Postimees

Mõte: osalise tööajaga parlament

2008-06-20

Selle parlamendihooaja peateema riigikogus oli paratamatult küsimus temast endast.

Päästik, mis käivitas arutelu riigikogu tegevuse üle, oli küll palgakorralduse temaatika, kuid nüüdseks on nii avalikkus kui ka enamik parlamenti mõistnud, et sisulise diskussiooni teema on siiski palju laiem - kas parlament kui institutsioon täidab riigikorralduses ja avaliku elu juhtimises oma rolli adekvaatselt ning kas tema tegevus on avalikkusele läbipaistev?

Muudame riigikogu tööaega

On hea meel tõdeda, et riigikogu näitas kevadhooajal oma võimekust astuda enda töökorralduse nüüdisajastamiseks vajalikke samme. Nimelt on kõik riigikogu fraktsioonid andnud ühiselt menetlusse eelnõu, mis peaks muutma riigikogu töö avalikkusele rohkem nähtavaks. Näiteks hakkab muudatuste jõustumisel peaminister igal nädalal riigikogu ees riigikogu liikmete küsimustele vastama, riigikogu fraktsioonidel tekib võimalus püstitada aastas üks teemaarutelu riigile tähtsa küsimusena.

Kuid ma ei kahtle, et arut-elud riigikogu töö reformimiseks ja nüüdisajastamiseks on alles algusfaasis.

Kui rääkida näiteks riigikogu liikme tööst, siis ma arvan, et mõistlik oleks liikuda siiski igas mõttes väikeriigile sobivama parlamendimudeli juurde. See puudutab nii parlamentääride arvu vähendamist kui ka töökorraldust. Näiteks võiks minu meelest perspektiivis võtta suuna sellele, et lubada riigikogu liikmetel tegeleda piiranguteta erialatööga saadikutöö kõrvalt, samal ajal saadikute avalikust rahast saadavat töötasu ja hüvitisi oluliselt vähendades.

Näiteid sellisest töökorraldusest leiame mitme väikeriigi parlamendist. Olgu näiteks kas või väikeriigi Malta parlament, kus enamik parlamentääre kuulub parlamenti oma põhitöö kõrvalt. Täiskohaga töötavad vaid komisjoni esimehed ja parlamendi juhatuse liikmed. Sellisele mudelile saab esitada teoreetiliselt kaks vastuargumenti.

Huvirühmasid võimatu piirata

Riigikogulased võiksid muutuda potentsiaalselt rohkem mõjutatavaks välistele jõududele, kui nad saavad töötasu näiteks erasektori tööandjatelt, ning teiseks, et riigikogulaste töö kvaliteet kahaneks teiste kõrvaltegevuste tõttu. Mu meelest pole kumbki argument väga veenev. Riigikogulaste mõjutatavuse määr on palju laiem ja tuleneb poliitilisest kultuurist. Kuigi selle arengu tempot saab tõesõna teatud meetoditega ka kiirendada. Näiteks ei ole Eestis tänaseni kehtestatud parlamendiliikme käitumistavasid raamistavat eetikakoodeksit ega määratletud muul moel, kuidas esindusvõimu ja huvirühmade vaheline suhtlus peaks toimuma.

Tervikuna on korruptsiooniriskide maandamiseks kõigi kõrgemate ametikandjate puhul oluline tagada läbipaistvus, et oleks teada, missugustest allikatest nende tulud pärinevad. Aga ka see ei taga, et huvirühmad ei või lihtsalt nende jaoks kasulikku poliitikat poliitikutelt osta, nagu me seda mitmel juhul ka lähiminevikus näinud oleme. Ükskõik, kas räägime erakondade tehtud 10 miljoni kroonisest "kingitusest" ühele põlevkivikaevandajale või 50miljonilisest kingitusest eratelekanalitele.

Mis aga puudutab võimalikku probleemi, et rahvaesindaja ei jõua enam probleemidesse süveneda, siis pole see tõsiseltvõetav teemapüstitus. Umbes sama juttu võis kuulda aastatetaguses debatis, kui vähendati oluliselt Tallinna linnavolikogu liikmetele istungitest osavõtu eest makstavaid hüvitisi. Ma küll ei oska öelda, et linnavolikogu oleks muutunud ebaprofessionaalsemaks või et seetõttu oleks mõni asi seal ajamata jäänud. Muidugi, võib eeldada, et sellisele töökorraldusele oleks olemuslikult vastu ka osa parteisid, kus oma peaga mõtlemine on tabu ja juhtnööre saadakse suurtelt juhtidelt. Nimelt, osaajaga töömudeli poole liikumine tähendaks automaatselt seda, et parlamenti tuleks tõenäoliselt suuremal hulgal inimesi, kellel on kombeks oma peaga mõelda ja kes ei sõltu ei sisuliselt ega ka rahakoti kaudu partei juhtkonnast.

Jäätisesööjaid leidub alati

Ülalolevad mõtted panen pigem idanema sügiseks, kui jätkub arutelu parlamendi funktsioonide üle. Suvel on meedial kindlasti pigem kihk tegeleda küsimusega, kus siis parlamendiliige parasjagu oma tööd teeb. Loomulikult annab sellise teema püstituseks küllaga alust eelmisel kevadel riigikogu töökorda puudutanud seadusmuudatuste kaudu sisselipsanud detail, mille kohaselt riigikogu liikmed de jure ei puhka. Tabada riigikogu liige keset juuli kuud merekohina taustal telefonile vastamas ja küsida, milliste valijatega ta parasjagu kohtub? - mis oleks veel magusam meede rahvasaadiku mõnitamiseks? Tõenäosusteooria kohaselt leidub kindlasti ka mõni kolleeg, kes lisab oma suvise plombiirjäätise ostutšeki kuluhüvitistesse. Kuigi nalja saab palju, siis loodaks, et ka meedia ise liigub oma teemakäsituses riigikogu tööd puudutavalt kvalitatiivselt edasi. Arutlegem näiteks osalise tööajaga parlamendi plusside ja miinuste üle.

Mitte ainult võidust

2008-06-20

Võidupüha on aeg, mil me vaatame ajas tagasi ning meenutame neid eestimaalasi, kes andsid 90 aasta eest Vabadussõjas oma elu selleks, et noor Eesti Vabariik ja eesti rahvas saaksid kestma jääda. Minu arvates peaks võidupüha saama ka päevaks, mil meenutame neid Eesti mehi ja naisi, kes tänapäeval, rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel on andnud oma elu ja tervise Eesti eest.

Ilmselt on kõigil meist mingisugune suhe oma sugulaste kaudu nii Vabadussõja kui ka Teise maailmasõjaga, kus eestlased välisvaenlaste vastu võitlesid. Kuna aga Eesti taasiseseisvumine saavutati veretu võitluse tulemusel, pole suuremal osal eestlastest isiklikku suhet sellega, mida tegelikult tähendab võitluses langemine või võitluses viga saamine. Eesti kaitseväe osalemine välismissioonidel eri maailma piirkondades meenutab meile aga paraku, et ükski võitlus ei kulge ilma ohvriteta.

Eesti on otseses sõjategevuses kaotanud neli meest - nooremseersant Andres Nuiamäe, vanemveebel Arre Illenzeeri, seersant Kalle Torni ja nooremseersant Jako Karuksi; traagilise tööõnnetuse tõttu vanemveebel Ivar Broki ning 2000. aastal terviserikke tagajärjel Kosovos veebel Aleksander Mjazini.

46 Eesti meest ja naist on missioonidel saanud haavata või vigastada ning kümmekond nendest on saanud arme, mis jäävad neid saatma ilmselt terve elu.

Kohtumine vigastatud sõjameeste ja Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühinguga eelmisel nädalal kaitseministeeriumis juhtis tähelepanu just nendele, relvakonfliktis vigastada saanud meestele, kellele taasiseseisvunud Eestis oleme ehk liiga vähe tähelepanu pööranud.

Pean võidupühaga seoses enda kohuseks rõhutada, et vabadus on väärtus, mis võib küll kergemini või raskemini kätte tulla, kuid ilma valmisolekuta seista selle eest oma elu hinnaga on raske ette kujutada Eesti vabaduse kestmist.

Enamikule meist on ilmselt arusaadav ja mõistetav, kui vabaduse eest seistakse Eesti piiride sees, võideldes sissetungiva vaenlase vastu. Moodsa maailma ohud on paraku keerukamad kui traditsiooniline rindevõitlus.

Praegu ei saa me koos oma liitlastega olla kindlad oma vabaduses ja sõltumatuses, kui me ei seisa vastu nendele ohtudele kaugel oma riigi piiridest - seal, kust need ohud tekivad ja kust need ohud levivad meie territooriumile.

Mitmed meie liitlased - ameeriklased, hispaanlased ja inglased - on oma nahal kogenud rünnakuid, mis lähtusid kaugelt meie piiridest, ent külvasid hukatust ja surma NATO liikmesriikide endi territooriumil. Seepärast tuleb kõiki neid Eesti sõjamehi, kes seisavad koos liitlastega Afganistanis, Iraagis, Kosovos, Bosnias ja Hertsogoviinas ja Lähis-Idas, käsitleda kui Eesti julgeoleku ja vabaduse eest võitlejaid.

Kaotused, mida oleme viie viimase aasta jooksul kandnud, on kaotused Eesti vabaduse nimel, samaväärsed kaotustega, mis tekkisid Eesti Vabadussõjas või Teises maailmasõjas vaenlaste vastu võideldes. Seepärast peab ka ühiskonna, kaitseministeeriumi ja kaitseväe suhtumine langenutesse ja vigastatutesse olema jäägitu ning austav.

Ma tean, et mitte alati pole me suutnud anda oma parimat. Alles hiljuti olime seetõttu sunnitud läbi vaatama sotsiaalsete tagatiste paketi nendele kaitseväelastele, kes on lahinguväljal viga saanud.

Seadusemuudatuste üldpõhimõtted on lihtsad: teenistusülesandeid täites tervise kaotanud inimest ravitakse seni, kuni ta on terve, see tähendab, et ka pärast seda, kui sõdur on tegevteenistusest nende samade haavade tõttu lahkunud.

Töövõime kaotanud kaitseväelased ning hukkunud kaitseväelase omaksed saavad kuni kolm aastat peaaegu tasuta elada kaitseväele kuuluvas korteris; vigastuste tõttu tegevteenistusest lahkuvatele kaitseväelastele maksab riik kinni ümberõppega seotud õppemaksu. See kõik on lisaks praegustele hüvitistele ja tagatistele.

Loodan, et need seaduseparandused jõuavad peatselt valitsuse ja riigikogu ette ning parandavad oluliselt meie kaitseväelaste kindlustunnet, võimaldades sõduritel suhtuda Eesti Vabariiki kui usaldusväärsesse ja hoolivasse riiki.

Lisaks kuivadele seaduseparandustele tuleks meil teha sügav kummardus ka Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingule, mis koondab endas nii hallipäiseid veterane kui ka noori, ent juba sõjakoledusi kogenud kaitseväelasi.

23. juunil möödub aasta Eesti ühest raskemast taasiseseisvumisjärgsest sõjalisest kaotusest - kahe kaitseväelase langemisest ja nelja haavatasaamisest Afganistanis. Pidagem sellel päeval siis meeles nii Vabadussõja võitjaid kui ka neid, kes 90 aastat hiljem on valmis andma oma elu selleks, et Eesti jääks kestma.

Herkel: Jänes ei aja arukat ringhäälingupoliitikat

2008-06-18

Reformierakondlase Laine Jänese juhitav kultuuriministeerium ei aja arukat ringhäälingupoliitikat, arvab samuti võimuliitu kuuluva Isamaa ja Res Publica Liidu liige Andres Herkel.

Herkel ütles pressiteates, et äsja riigikogus vastu võetud ringhäälinguseadus annab erakanalitele tugeva motivatsiooni digi-edastusele üleminekuks ning majandusministeeriumi võib õnnitleda, sest tema saab oma ülesandega – luua tingimused digitaallevile üleminekuks – ilmselt sellevõrra kergemini hakkama.

"Ma ei saa aga kuidagi arvata, et kultuuriministeerium oleks arukat ringhäälingupoliitikat ajanud. Oleme olukorras, kus Rahvusringhääling ei suuda täita talle seadusega pandud kohust ehk edastada kahte teleprogrammi. Möödunud aasta lõpus ei leidnud ministeerium eelarvest raha, et ETV-2 saaks käesoleval aastal täies mahus eetrisse minna. Säästueelarve force majeure tõmbas kriipsu peale võimalusele seda vähendatud mahuski teha. Sel taustal tekib paratamatult küsimus, miks 2009 aasta loatasudest nii kergelt loobutakse, kui mujal on raha puudu," märkis ta.

"Digitaallevile üleminekuga kaasnevad kindlasti kulud ja probleemid, aga nende maksumus ei ulatu kahe erakanali jaoks kokku kaugeltki 50 miljoni kroonini. Seega võinuks õigem lähenemine olla see, et loatasu säilib 2009. aastal (nagu säilib ju ka saadete edastamine analoogvõrgus), kuid otsesed digilevile ülemineku kulud kaetakse," lisas Herkel.

"Möönan, et riigikogu oli eelnõu kolmandal lugemisel hääletades halbade valikute ees ja lahknevused tekkisid rohkem kui ühe erakonna sees. Nii põhjendamatu soodustuse tegemine kui ka tehnilist arengut soosiva digitaallevikule ülemineku ärajätmine olid halvad valikud. Jääb üle kahetseda seda, et vahepeal kultuurikomisjoni poolt võetud mõtlemisaeg ei andnud ühtegi konkreetset tulemust, mis oleks taganud õiglase ja avalikkusele mõistetavam lahenduse," sõnas ta.

"Siiski on ühekülgne ja isegi pahatahtlik see tõlgendus, et erakanalitel on erakondadega valimiseelseid kokkuleppeid. Küll võib erakanalite konkurentsieelis tekitada olukorra, kus lausreklaami osakaal on valimiskampaanias taas suurem ja tõsised debatid avaldavad vähem mõju," arvab Herkel.

"Mul oleks hea meel, kui eksiksin. Lugesin veel kord üle kultuuriministeeriumi poolt eelnõule tehtud seletuskirja ja leidsin sealt väite, et kokkuhoitud raha võimaldab erakanalitel paremat programmi teha. Jälgime seda siis huviga."

Üheksa aastat õppimisvõimetust

2008-06-17

Opositsioon jätkas täna Riigikogu saalis „poolpehmet juntimist". Kõigepealt lasti mõnikümmend ettepanekut rahulikult läbi hääletada, aga siis alustas Rahvaliit jälle vaheaegade võtmist.

Lõpuks jättis Keskerakond Rahvaliidu saali lausa üksi, mis aga minu meelest ei vähenda nende vastutust esile kutsutud jama pärast.

Olukord meenutab väga 1999. aastal toimunut. Ka siis pidi Riigikogu juunis eelarvekärpe vastu võtma.

Ka siis esitati hulgaliselt muudatusettepanekuid - neid oli isegi mitu korda rohkem kui nüüd. Praegused 166 ettepanekut 10-minutiliste vaheaegadega läbi hääletada pole ületamatu probleem, aga toonased 600 ettepanekut jätsid tõsiselt mulje, et Riigikogu paralüseerimine ongi eesmärk.

Ja veel tuleb tõdeda, et obstruktsiooni ehk kunstliku töötakistuse rakendajad on samad - Keskerakond ja Rahvaliit.

Nagu täna hommikul loodeti, nii arvati ka tookord, et küllap opositsioon pärast väikest veiderdamist oma destruktiivse tegevuse ära lõpetab.

Kainelt mõeldes peaksid nad ju aru saama, et kui jätame säästueelarve tegemata, siis paiskame riigi majanduse ja rahanduse kontrollimatusse kaosesse. Aga võta näpust - ikka nad jätkavad. 1999. aastal peeti koguni kaks erakorralist istungit, üks enne ja teine pärast jaanipäeva,mis võimaldas säästueelarve lõpuks vastu võtta.

Nii nagu üheksa aastat tagasi, tuleb ka nüüd meenutada, et selline töötakistus kahjustab poliitika mainet ning võib äärmuslikel juhtudel olla ohuks demokraatliku riigikorra püsimisele.

Üks eesmärke võibki olla see, et parlamenditööd naeruvääristada, tekitada ahvatlus lahendada küsimused valitsuse suletud uste taga või siduda eelarvekärbe usaldushääletusega, mis samuti Riigikogu rolli kahandaks.

Mine tea, mis on õige seletus. Opositsiooniliikmetega ükshaaval rääkides on raske leida kedagi, kes usuks, et too kestev jauramine on hea ja kasulik. Pigem nad häbenevad ja alluvad peale surutud diktaadile.

Maksab meenutada sedagi, et 1999. aasta venitamistaktika teostajatest on ärksam ja vastutustundlikum osa juba ammu Keskerakonnast lahkunud. Tõsi ta on - kellele meeldib olla marionett, kui terendab ka paremaid võimalusi?

Riigikogu palk külma!

2008-06-13

Mul oli hea meel kuulda, et riigikogu töökorra komisjonis jõuti peaaegu otsuseni külmutada kõrgemate ametimeeste palk. Niisiis kavatsetakse külmutada 2007. aasta lõpu tasemel riigikogu, ministrite, presidendi, eurosaadikute, õiguskantsleri, riigikontrolöri ja teiste isikute palk.

See ei ole lihtsalt samm eeskuju näitamiseks: juba järgmisel aastal oleks sellest saadud kokkuhoid riigieelarvele ligi 45 miljonit krooni. Pealegi külmutataks selle seadusega eripensionide tõus, mis riigikogu eripensionäride puhul annab kokkuhoidu 8,5 miljonit krooni.

Kui keskmine palk peaks langema, kukuksid selle eelnõu järgi nende ametimeeste palgad. Peale selle külmutatakse ministrite esinduskulud ja riigikogu liikmete kuluhüvitised.

Täna on riigikogu erakondadel võimalus näidata, et saame aru majandusseisaku ajal vajadusest teha ebamugavaid, kuid vajalikke otsuseid. Muidu oleme lihtsalt ilukõnelejad, kes räägivad sellest, et palgakasv tõstab inflatsioonitempot, peaks kulusid kokku hoidma.

Viis erakonda ütlesid, et nad on nõus eelnõu algatama. Olen kindel, et Reformierakond tuleb järgmiseks nädalaks samuti selle otsuse taha. Kui parlament seda otsust ei langeta, saab parlamendi autoriteet tõsiselt kahjustatud.

Segadus või selgus

2008-06-12

283. VÄRSS Vergiliuse eepose «Georgica» (37.-30. aasta enne Kristust) kolmandas laulus on sõnad «fugit irreparabile tempus». Neid saab tõlkida mitmeti, ent nii või naa jääb tõlgete ühisosaks, et kadunud aega enam tagasi ei saa. Kronos on halastamatu, nagu andis mõista Artur Alliksaar.

Kas keegi meie haldusreformijatest on Vergiliust korralikult lugenud? Ilmselt ei ole. Muidu nad ei ajaks asju nii, nagu jätkuks aega piiramatult.

Aastal 2008 tuleb riigieelarvet kärpida jooksva rahandusaasta keskel, sest tulud jäävad planeeritule kõvasti alla. Osa rahvuslikke kulutusi kärbiti juba varem, näiteks aktsiaseltsis Eesti Post.

Tõsiasju üle korrates: tänavu saavad kokku eri ajastusega kärped, mis käesoleva aastaga ei piirdu ning mõjutavad samas ka regionaalpoliitikat, kusjuures ilma igasuguse haldusreformita.

HALDUSREFORMIST rääkijad jätavad irvakile küsimuse, mis on selle objekt. Ükski pole öelnud, et likvideeritakse «ülearused» linnad. Muud «maaparandamise» võimalused on vallad, maakonnad, ametkonnad ning keskvõimu ja regioonide suhted.

Ühiskondliku arvamuse ses suhtes võib keskeltläbi sõnastada järgmiselt. Esiteks: valdu on liiga palju. Teiseks: maakonnad on ebamäärase võimuga. Kolmandaks: ametkonnad tsentraliseerivad end üle. Neljandaks: keskvõimu ning regiooni vahel pole selge, missugune on tasumise tunniks oma riigi ja muu Euroopa Liidu raha suhe.

Kui omavalitsusüksuste arv valdade mõttes peab olema senisest väiksem, tuleb haldusreformi ka sellele vastavalt nimetada ehk siis: tulemas on vallareform.

Kui maakonna võim ei tohi olla niigi suur, kui see praegu veel on, ootab reformi keskvõimu ja mis tahes pealinnavälise piirkonna suhe. Keskvõim on sel juhul ministeerium ja valitsus, piirkond kas maakond või regioon (näiteks Kagu-Eesti).

Regioonil on mingisugune piir võib-olla ainult meditsiinis. Tipptaseme arstiabi mõttes jaguneb Eesti Tartu ülikooli kliinikumi ja Põhja-Eesti regionaalhaigla vahel: üks lõunas, teine põhjas. Ida ja lääs käivad emma-kumma alla.

PROBLEEMIKS ei ole tingimata ministeerium. Kriitiline koht on maakond, kuid ma pole sattunud lugema ainsatki põhjalikku käsitlust selle kohta, misssugune on meie maakondade tulevik lähema veerandsaja aasta kestel. Kui reformitakse valdu, ent ei reformita linnu, jäävad maakonnad lükata-tõugata.

Ma ei taha öelda, et ka linnu peab ilmtingimata reformima. Jutt käib sellest, et uue haldusreformi kavandamisel on maakondlik tase läbi töötatud kõige halvemini ja peamiselt üksnes maavalitsuse töötajate arvu ulatuses.

Euroopa Liidu praegustes piirides on neli meie maakonda teiste hulgas erilised. Need on Harjumaa, Ida-Virumaa, Põlvamaa ja Võrumaa. Viimased kaks selle poolest, et nad jäävad vastu Venemaad, ning Ida-Virumaa selle tõttu, et seal on eestlasi alla viiendiku rahvastiku koguarvust.

Harjumaa on eriline ses mõttes, et tema piirid langevad enam-vähem kokku Suur-Tallinna omadega. See tähendab, et näiteks Viimsi vallas valitseb hoopis teine olukord kui Oraval või Vaivaras.

Kehtiv põhiseadus sätestab küll, et omavalitsuse üksused on vallad ja linnad, kuid ei ütle silpigi, mis on vald või linn, maakonnast rääkimata. Tõhus haldusreform tingib seega ka põhiseadusesse sekkumise.

KUI EI OLE tegemist pelgalt nimesiltide ülevõõpamisega, on haldusreform võrreldav rahareformiga. Rahareformi ei tehta kunagi alt üles, vaid ikka ülevalt alla. Ka üldine haldusreform käib samaviisi. Ent kas see muudab ainult alamkihtide elu või sunnib ka ülemaid uut moodi elama?

Reform, mille siht on üksnes omavalitsusüksuste hulga vähendamine, jääb poolikuks, kui jätab ülemised võimutasemed paika.

Kes julgeb neid ülemisi võimutasemeid piirata? Regionaalministri kilekotist selleks ei piisa. Ei piisa minu arvates ka koalitsioonist.

Üldise haldusreformi saab vähemalt kolme aastaga ellu viia erakondadeülene konsensus, mida praegu pole. Selle saavutamiseks ei tuleks külmutada mitte palku, vaid igasugune puhkus.

Kui kuskilt alustada, siis konsensuse taotlemisest teadmises, et haldusreform pole ühe erakonna ajalooline võit, vaid järkjärguline paratamatus. Aeg ei ole ses suhtes kunagi leebe.

Koolitus pole erisoodustus

2008-06-11

Täiskasvanud töötajate võimalus saada täiendus- ja ümberõpet on oluline, eriti muutuvates majandus- ja tööhõive oludes. Osavõtt erinevatest koolitustest aitab edukamalt toime tulla nii üksikisikul kui ka tööandjal. Eesti vastav näitaja on Eurostati tööjõuturu uuringute andmetel võrdlemisi nigel.

Turu-uuringute AS viis möödunud sügisel haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel läbi uuringu "Elukestev õpe 2007". Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kui paljud 25-64aastased inimesed osalevad elukestvas õppes. Selle all mõeldi tasemeõpet, st õppimist üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis, samuti täiendus- ja ümberõpet, osalemist tööalastel, vabahariduslikel ja töötukoolitustel, konverentsidel, seminaridel.

Selgus, et uuringule eelnenud nelja nädala jooksul osales elukestvas õppes 22% küsitletutest. Tulevikus soovitakse kõige enam osaleda tööalastel täiendus- või ümberõppekursustel - nii vastas 61% inimestest, kel oli kindel kavatsus koolis või koolitusele minna. Eriti innukalt (68%) osalevad kõrgharidusega inimesed, mis näitab, et meie probleem on pigem madalama haridustasemega inimeste kesisemad võimalused ja vähene teadlikkus.

Elukestvas õppes osalejate protsendi suurendamine ei ole eesmärk omaette. Elukestev õpe on lai mõiste ja motivatsioon ning üldine valmidus õppida on juba pool võitu.

Tähtis on, et õppides suurendaksid inimesed oma konkurentsi- ja läbilöögivõimet tööturul ja oleksid oma eluga rohkem rahul. Eesti riigi, keele ja kultuuri arengut toetab kõikide eestimaalaste konkurentsivõime tõus, tehnoloogia ja teaduse areng. Suurem osa küsitletutest tajuvad koolituse tähtsust tööalase eelisena.

Eesti ettevõtjad on aktiivsed. Statistikaamet vahendab teemalehes "Täiskasvanute koolitus ettevõtetes" üle-euroopalist statistikat: Eesti ettevõtted on koolituse pakkumises riikide esikümnes. Tööalase koolituse statistika näitab, et tööandjad on peamised maksjad. Samas on koolituste hind probleemiks väiksematele ettevõtetele. Lisaks on kõigi tööandjate mure tasemekoolituse erisoodustusmaksu nõue. Ministeerium on teinud töölepinguseaduse eelnõu käigus ettepaneku kaotada tasemekoolituselt erisoodustusmaks.

Lisaks riigi panusele pakuvad olulist tuge täiskasvanute koolitusel ELi eelarve tõuketoetused perioodiks 2007-2013, s.o 260 miljonit krooni rohkem kui 70 000 täiskasvanu koolitamiseks. Selle raha eest käivitatavate riiklike programmidega toetatakse tööalast koolitust kutseõppeasutustes, täiskasvanuhariduse arendamist, koolitusi vabahariduslikes koolituskeskustes ja täiskasvanute õppimise populariseerimist. Koolitustel saavad osaleda kõik täiskasvanud, kes tunnevad, et nende oskused vajavad täiendamist või kes soovivad sootuks uue eriala õppida. Niisugused kursused on inimeste seas ülipopulaarsed ja rühmad täituvad kiiresti.

Kutsekoolid on muutunud popiks, osutab ka 29. mai Eesti Päevalehe uudisloo pealkiri. Võrreldes eelmise õppeaastaga on kutsekoolide õppureist täiskasvanuid ligi kolmandiku võrra rohkem, ületades 20 000 piiri. Hüppeline aktiivsuse kasv on aidanud meil täiskasvanud õppijate osakaalu ühiskonnas euroopalikumaks muuta. Nii et minu veksel, mille andsin selle aasta Haridusfoorumil, pidades valitsuse hakkamasaamise üheks indikaatoriks elukestvas õppes osalejate arvu suurenemist, on vähemalt osaliselt lunastatud.

Ärihuvi dikteerib poliitika

2008-06-07

Sel nädalal tegi riigikogu Kesk- ja Reformierakonna häältega otsuse anda Kiviõli Keemiatööstusele eksklusiivne põlevkivi kaeveõigus mahus, mis läheb vastuollu varem kokku lepitud kavaga kaevemahte piirata. Samas on Reformierakond varem peatanud eelnõu, mis kehtestaks Eestis ühtse öise alkoholimüügipiirangu. Nüüd on esil oletus, et need kaks eelnõu on teineteisega seotud.

Põlevkivi ja alkoholi seos kõlab pisut jaburalt, aga tõsi ta on - mõlemad on põhjustanud ja põhjustavad tüli koalitsioonis. Sisuline seos on pigem äraspidine: kaeveloaga tehti kunstlik konkurentsieelis, aga ühtse müügikeeluga õnnestuks üks kunstlik konkurentsieelis kaotada.

Küsimus pole ju selles, kas müügipiirang algab tund aega varem või hiljem ja mida õllesõbrad sellest soojal suveõhtul arvavad. Alkoholi kättesaadavust tuleb mõistlikul moel piirata, aga mitte nii, et igal omavalitsusel on oma seadus ja turul valitseb segadus. Nimelt Tallinnas, kus turgu valitseb Saku õlletehas, on piirang oluliselt varasem kui Lõuna-Eestis, kus turgu valitseb Tartu õlletehas. Nii lihtne see on: Saku kaotab ja Tartu võidab! Võib-olla homme tehakse panused ümber ja olukord on vastupidi? Kui oleme otsustanud alkoholipoliitikat karmistada, siis tehkem seda selgete ja ühetaoliste reeglitega. Praegu paistab, et jutt liberalismist ja omavalitsuse õigustest on suitsukate.

Mis on Eestiga lahti? Me oleme oluliselt langenud Transparency Internationali korruptsiooniindeksis. Me teame, et Euroopa Nõukogu juures tegutseval korruptsioonivastasel riikide ühendusel (GRECO) on etteheiteid meie erakondade rahastamise kontrollimehhanismide kohta, aga me ei oska või, täpsemini, ei taha midagi ette võtta. Vähemalt Kesk- ja Reformierakond ei ole tahtnud.

Oleme unistanud, et meie ühiskonnamudel võiks olla Põhjamaade sarnane. Poliitiliste otsustega turul kunstlikke konkurentsieeliseid tehes loivame tegelikult pikkade sammudega SRÜ suunas. Hiljuti koondus meil seltsimees Velmani ümber Lukašenka sõprade klubi ehk Eesti-Valgevene parlamendirühm. Ma ei saa nendest inimestest aru ja nende samm - sõprusrühma loomine diktatuuririigi parlamendiga - määrib meie mainet, aga nad on vähemalt ses mõttes ausad, et deklareerivad oma vaimset kuuluvust SRÜsse täiesti avalikult.

Hoopis raskem on mõista neid, kes avalikult räägivad vabast konkurentsist ja euroopalikest väärtustest, aga riigikogu saalis toimetavad sootuks teisiti.

Hea uni ilma tablettideta (uuendatud metsaseaduse abiga)

2008-05-30

Uus metsaseaduse eelnõu kütab kirgi. See on tekitanud uusi kodanikuliikumisi, miitingutest ja järjekordsest allkirjade kogumise kampaaniast rääkimata.

Võideldakse emotsionaalsete asjade pärast. Olgu selleks riigimetsa pindala või metsanduse arengukava puudutava väljajätmine metsaseadusest, sest säästva arengu seaduses juba on sellest juttu.

Keskkonnaministeeriumi argumendid on seotud teksti lühiduse ja selgusega. Milleks kordused? Seadus pole teatavasti arvamusartikkel, kus tähemärkide arv ette antud, näiteks 5000 märki koos tühikutega. Seadust ei pea ei minister ega õbluke abiminister selga võtma. Selliste lakooniliste keskkonnaseaduste aeg on Eestis küll olnud.

1993. aasta lõpus vastu võetud loodusvara kasutusõiguse seaduses oli vaid seitse paragrahvi, saastekahju hüvitise seaduses 11. Kehtivas keskkonnatasude seaduses on paragrahve 69 ja pole häda midagi.

Seaduseelnõu, mis ministeeriumist väljub, on alati juura-keskne. Eelnõu menetlemine toob sisse ka emotsioonid ja teinekord vaieldakse ühe sõna pärast tunde.

Võtame kas või meie põhiseaduse preambula: «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade», mis on ju ennekõike emotsioon.

Arutelu selle üle, mille säilimise lisaks rahvusele, keelele ja kultuurile peab põhiseadus tagama, ei ole kindlasti lõppenud, kuigi näiteks keele tegelikuks säilimiseks on ju omakorda seadusi ja meetmeid.

Aga nüüd metsaseaduse eelnõu nende paragrahvide juurde, mis inimesi miitingutele ajab.

Kõigepealt pindala küsimus. Praeguse seaduse § 5 koosneb kahest lõikest:
«Keskkonna stabiilse seisundi ja metsa mitmekülgse kasutamise tagamiseks peab riigimetsamaa pindala moodustama vähemalt 20 protsenti Eesti Vabariigi maismaa pindalast.» Selle kohta öeldakse, et pole kunagi täidetud, et on 19, ... Samas on meil reformimata riigimaad ja 20 protsenti saab täis muuseas.

Järgmise lõike kohta öeldakse, et seda pole kunagi rakendatud: «(2) Riigimetsamaa minimaalse pindala maakonnas määrab keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus määrusega». Jaanus Tamkivi võiks olla vabalt esimene keskkonnaminister, kes selle ära teeb.

Seaduse ettevalmistajad on kinnitatud, et mingit riigimetsa erastamise plaani pole. Usun, aga las need 304 tähemärki olla sellegipoolest rahulikult seaduses edasi. Küll serverid vastu panevad ja need, kes ei usu (paistab teisi mitmeid olevat), saavad rahulikult magada. Elus pingeid selletagi küll, pole meil täiendavaid antidepressantide tarvitajaid juurde vaja.

Järgmine inimeste unerikkuja on ülejärgmises paragrahvis. See puudutab metsanduse arengukava koostamist. Selle väljajätmise põhjuseks on see, et säästva arengu seaduses asi olemas. Tõepoolest, kuigi veidi teisel kujul.

Ma pigem täiendaks seda lõiget, milles öeldakse, et vabariigi valitsus esitab arengukava riigikogule arutamiseks, lisades sinna «ja kinnitamiseks». Saab kenasti säästva arengu seadusega kooskõlla.

Metsamajanduskavade nõude kaotamine paneb tulihingelisele Eesti metsa kaitsjale järgmise lataka. Õiged on need argumendid, mis ütlevad, et kava koostamisest kinnitamiseni on üks suur bürokraatiarägastik, kus metsaspetsid üksteist kontrollivad, kuni minister kava ära kinnitab. Nõus, vähendame bürokraatiat, jätame kava alles soovitusliku dokumendina, aga seda soovituslikuna kõigile. Seda enam, et riik plaanib endiselt toetada kõiki metsaomanikke nende kavade koostamisel.

Paar asja veel. Ma ei muretseks selle pärast, et metsakategooriatest tulenevad kitsendused leiavad juba kajastamist looduskaitseseaduses. Kui ükskord jõutakse keskkonnaseaduste kodifitseerimisega lõpuni, küll siis asjad paika saavad.

Raieparameetrite seadusest väljaviimise plaanist on keskkonnaministeerium minu arusaamist mööda loobunud. Seetõttu poleks ju vaja ennast selle eest peksta lasta. Mis mõnu sellest ikka on?

Rahvaliikumistele niipalju, et igas suunas korraga pole mõtet tulistada. Praegu saab sihikul olla ikka vaid keskkonnaministeerium, siis valitsus ja sügisest ilmselt riigikogu. Mida ma selle sihiku all silmas pean? Mõtlen asjalikku dialoogi.

Toonitan, et seadus pole vaid juura. Me eeldame, et igale tobule on selge: vett peab kasutama otstarbekalt ja säästlikult, ikkagi oleme selle veeseadusesse kirja pannud. Metsaseadusega on sama lugu, muudame vajalikku ja elust enesest tulenevat. Ärme niisama jahmerda.

Koduomanike maamaksu tuleb piirata

2008-05-27

Järsk Tallinna maamaksu tõstmine paneb meid Eesti poliitikas nii vana küsimuse ette: mida teha Savisaare riugastega? Seekordne riugas tabab eriti valusalt koduomanikke, kusjuures kõige teravama löögi saavad põlistallinlased, kellel on väärtuslikus piirkonnas eramaja.

Ehkki Savisaare valija räägib eeskätt vene keelt ja elab Lasnamäel, ei säästa maksutõstmine ka korteriomanikke.

Maamaks sõltub maa maksustamishinnast ja maksumäärast. Just maksumäära kahe ja poole kordse suurendamisega saavutas Keskerakond Tallinna maamaksu hüppelise tõusu. Paljud omavalitsused rakendavad veel kõrgemat maksumäära ülempiiri, aga enamasti on maksustamishind palju madalam kui Tallinnas. Maksumäära lai piir 0,1-2,5 protsendini on seatud arvestusega, et omavalitsused rakendavad seda oma eripära arvestades mõistlikult, ning riigikogu ei saa kehtestada Tallinnale eraldi piirmäära.

Mida ikkagi teha, kui Nõmmel peab majaomanik maksma oma krundi eest aastas 10 000 ja Kadriorus mõnel juhul isegi 20 000 krooni? Samal ajal puudub tal võimalus krunti poolitada, sest täiesti õigustatult ei ole see miljööväärtuslikes piirkondades võimalik. Mida teha veel siis, kui maksustamishinda lähiajal tõstetakse ning Savisaarel tuleb pähe suurendada maksumäära maksimumini? Enam kui aktuaalne on õiguskantsleri poole pöördumine ja arusaam, et omand vajab kaitset ebaproportsionaalselt rakendatud maksu eest.

Seni on maamaksuvaidlus käinud teravates kontuurides. Savisaar tõstis Tallinnas maksumäära kaks ja pool korda ning omanike liit ütles, et kodu alla jääv maa tuleb maksust sootuks vabastada. Viimane seisukoht on mulle sümpaatne, ehkki selle teostamine ei pruugi õnnestuda. Selle vastu on ka ülejäänud omavalitsused, kelle tulubaasile annaks see hoobi ajal, mil riigi investeeringuid majandussurutise tõttu niikuinii tagasi tõmmatakse. Kui keegi koduomaniku maamaksumurele piiri paneb, siis on see Toompea, mitte keskerakondlik Tallinna volikogu. Valimissüsteemi nihke tõttu valitseb Tallinna volikogus olukord, kus Keskerakonnale kuulub absoluutne enamus, ehkki valimistel saadi umbes 40-protsendine toetus. Nõmme ja Pirita majaomanikud võivad ka edaspidi jääda Savisaare Lasnamäelt saadud häälte pantvangiks, kui midagi ette ei võeta. Üks võimalus on muuta valimissüsteemi, kuid täna ma sel teemal ei peatu.

Linnaosade võim

Teine võimalus on muuta Tallinna halduskorraldust nõnda, et linnaosad saaksid märksa suurema otsustusõiguse. Kui praegustel halduskogudel oleks pädevus kehtestada oma linnaosa maamaksumäär, siis ei usu ma sugugi, et Nõmme, Pirita või ka Kesklinna halduskogu valiks niisuguse tõstmise, mille tegi hiljuti Keskerakonna juhitav volikogu. Isegi Põhja-Tallinn, kus valitseb krooniline Keskerakonna ülekaal, oleks sunnitud rohkem linnaosa inimestele mõtlema.

Maamaks on ebamõistlikult kõrgeks läinud ka mõnes Tallinna lähivallas. Praegu on omavalitsused maamaksuga arvestanud ja on võimalik, et riik pole valmis selle ärajäämist korvama. Sel juhul tuleb mõelda lahendustele, mis vähendaksid maamaksu osakaalu pikemas vaates, andes samal ajal koduomanikule lootust, et maksusurvele tuleb piir. Üks võimalus on langetada maksumäära ülemine piir järk-järgult 2,5-lt näiteks ühe protsendini. Nõrk külg on see, et nii väheneks kõigepealt teiste omavalitsuste maksumäär, aga Tallinn jääks esialgu puutumata.

Paratamatult liigub mõte kodualuse maa maksuvabastuse suunas, kuid selle teostamiseks on erinevaid võimalusi. Kui täisvabastus toetust ei leia, on võimalik teha alanev graafik. Näiteks paarikümneprotsendine maksuvabastus koduomanikele ei teeks maamaksu väikest osakaalu arvestades ühelegi omavalitsusele liiga. Aasta-aastalt vabastuse määr kasvaks. Mis puutub omavalitsuste probleemi, siis peab Eesti paratamatult mõtlema haldusreformile, mille eesmärk on efektiivsuse kasv.

Maamaksu küsimusega tuleb tegeleda kiiresti, sest peagi on ees uus hindamine. See paneb koduomaniku taas väga raskesse olukorda. Kõnealune maksuleevendus ei pea laienema teistele maamaksuliikidele ega ka väljaüürimise eesmärgil kasutatava elamu alla jäävale maale. Mõneti meenutab koduomaniku probleem talunike olukorda kolhoosi ajamise päevil: omanikuks olemine tehti nii kibedaks, et inimesed läksidki ühismajandisse. Kas praegu jääb koduomanikel üle minna ühiselamusse?

Intervjuu: majanduse jahtumisel on kolm plussi

2008-05-22

Reedel Võrumaal viibinud riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher ütles intervjuus LõunaLehele, et rasketel aegadel tehakse julgemini ühiskonnale vajalikke muudatusi, nimetades haldusterritoriaalset reformi, riigi bürokraatia kokkutõmbamist ja reformi riigikogus.

Eestis on praegu kuum teema majanduse langus. Mis on selle miinused ja plussid?

Tekkinud olukorda on õigem nimetada majanduse jahtumiseks. Juba 2005.-2006. aastal oli ühtedele selge, et areneva majandusega Eestis ei saa tempokas majanduskasv kaua jätkuda.

Kuid paljudel riigiametnikel, ettevõtjatel ja tavainimestel tekkis illusioon, et hea aeg kestab igavesti. Siiani oli Eesti ettevõtjatele atraktiivne paljuski odava tööjõu tõttu, kuid praegu on meie tööjõud üsna kallis.

Majanduse jahtumise ühte negatiivset mõju, tööpuuduse kasvu, on praegu juba tunda ja see ootab meid aasta teisel poolel. Riigiasutusi tabavad maksutulude vähenemisest tekkivad probleemid.

Kuid igal halval on ka head küljed.

Esiteks. Rasketel aegadel julgevad otsustajad teha ühiskonnale väga vajalikke muudatusi. Täna on meil õige aeg revideerida viimastel aastatel langetatud otsuseid, mis ei ole ennast õigustanud.

Teiseks. Saame riigi bürokraatia kokku tõmmata, riigi veelgi läbipaistvamaks ja lihtsamaks muuta.

Võrreldes erasektoriga, mida kannustab pankrotihirm ja peibutab kasum, ei lähe riik kunagi pankrotti. Kuid rasked ajad sunnivad nii rüki kui ka omavalitsusi vaatama üle kõik kulutused, et raha läbimõeldumalt käsutada. Erasektor muutub nagunii säästlikuks, seda sunnib juba kahanev turg.

Kolmandaks. Rasketel aegadel tiheneb konkurents mitmes valdkonnas ja inimestele võivad muutuda taskukohasemaks need eluks tarvilikumad asjad, mis siiani olid osale kättesaamatud.

Kinnisvaraturg muutub Eesti oludele rohkem vastavaks, sest kahel viimasel aastal toimunu oli pöörane, Tallinnas ja teistes suuremates linnades hakkasid kinnisvaia hinnad lähenema Skandinaavia hindadele. Paljudele tundus, et hinnatõus ei lõpegi.

Konkurents tiheneb ka teistes valdkondades, nagu tarbekaupade turul.

Millele tuleb kujunenud olukorras enam tähelepanu pöörata?

Kiiresti ja otsustavalt reageerida ning hoida eelarve tasakaalus. Eelarve tasakaalu põhimõte sunnib praegu üle vaatama riigi tehtavad kulutused. Ametnike palgad tuleb külmutada ja vaadata üle, kas kõik ametikohad on ikka vajalikud.

Suur hulk investeeringuid kinnisvarasse tuleb edasi lükata, eelistada tuleb inimestele vajalikke teenuseid. Riigile rasketel aegadel ei ole paslik kulutada kümneid miljoneid kroone saatkondade renoveerimisele.

Loodan, et koondatavatele pakutakse ümberõppe võimalusi. Parempoolse sotsiaalpoliitika osa on see, et maksimaalselt aidata inimest individuaalselt, lähtuvalt tema vajadustest.

Haldusterritoriaalne reform on habemega teema. Kas majanduslanguse ajal õnnestub see lõpuks ara teha?

Üha suuremale hulgale inimestest on selge, et väikeses Eestis on 227 omavalitsuse jätkamine mõeldamatu. 2000. aastal sooviti haldusterritoriaalset reformi teha, kuid Reformierakonna vastuseisu tõttu see luhtus. Reformi viivitamisega oleme kaotanud miljardeid kroone.

Loodan, et nüüd ei hakka poliitilised jõud enam vaidlema, kas reformi on vaja või ei, küll võivad mõned erakonnad seda venitama hakata, kas või protsessi uputamisega tehnilistesse nüanssidesse.

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) esitas reformiks kaks varianti. Ühe kohaselt jääks Eestisse üle 60 omavalitsuse, maakondliku põhimõtte järgi aga 15 omavalitsust, lisaks viis suuremat linna.

Mõnede ekspertide arvates on maakondlikul tasemel haldusterritoriaalse reformi läbiviimine lihtsam ja kureni, sest selle mudeli elluviimisel on maakonna tasandil kõik omavalitsused võrdsed.

Arutelude teravik peaks koonduma sügiseks, loodan, et otsused tulevad talvel. Ei riski ennustada, kui palju omavalitsusi on meil tuleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste ajal.

Leedus suudeti reform ellu viia 1990. aastate keskel ja Leedu on selles osas oluliselt efektiivsem riik. Lätis toimub praegu haldusterritoriaalne reform. Küsin: kui kaugele maha Eesti tahab jääda?

Millised reformid ootavad meie parlamenti?

Praegune riigikogu vajab tugevaid muudatusi kolmel põhjusel: ligi 80% seadustest tuleb Euroopa Liidust, meil on lõppenud 15 aastat kestnud seaduste väljatöötamise aeg, sellepärast on riigikogu töökoormus väiksem kui kümme aastat tagasi. Parlament peab üle vaatama ajale jalgu jäänud sisemised protseduurid ja defineerima oma rolli.

IRLi fraktsioon pakkus välja kümme sammu muudatuste läbiviimiseks, millest olulisemad on komisjonide arvu vähendamine, parlamendi järelevalve tugevdamine valitsuse üle, eelkõige riigieelarve käsutamises. Paljudes Euroopa riikide parlamentides on riigieelarve kontrolli komisjon oluliselt tugevam kui Eestis.

Näeme parlamenti eestvedajana nii riigi elu sisuliste kui ka valupunktide aruteludes. Soovime, et parlamendi side avalikkuse ja valitsusega oleks tihedam, selleks peab komisjonide töö olema avalik ning rahvas peab rahvusringhäälingu vahendusel saama arutelusid parlamendis jälgida. Riigikogu peab ka oma sisemised ressursid üle vaadata ja säästma hakkama, meie palgad tuleb riigi keskmisest palgast lahti sõlmida.

Loodan, et sügiseks on parlamendi erakonnad reformipaketis kokku leppinud, sest aeg kiirustab tagant.

IRLi esitatud ettepanekutes parlamendi liikmete arvu vähendamist ei ole, kuid see on arutluste teema.

Teid teatakse kui ühte aktiivsemat korruptsiooni vastu võitlejat ajal, kui olite justiitsminister. Kuidas on korruptsiooniga lood praegu?

Asudes 2003. aastal justiitsministriks, ei osanud ma oodata, et korruptsioon kohalikes omavalitsustes on nii hull. Praegu on seda Õnneks vähem kui neli aastat tagasi. Läbi aastate on korruptsiooni olnud rohkem Harju- ja Ida- Virumaa omavalitsustes, nagu kinnisvaratehingute ja hangetega seotud tehingud Viimsi, Rae ja Keila vallas.

Valitsuse uue korruptsioonivastase võitluse strateegia kohaselt kasvab sellega tegelevate uurijate arv eesmärgiga uurida ja tõkestada neid kuritegusid omavalitsustes.

Selles valdkonnas on väikese ühiskonna kitsaskohaks, et kõik on kõigiga seotud.

Kui vabaneme nõukogudeaegsest n-ö kaup kauba vastu mentaliteedist, hakkab ka ühiskonnas hoiak muutuma.

Riik peab olema piisavalt võimekas, et panna piiri ametnikele, kes arvavad, et neile on alati mingid asjad rohkem lubatud ja nemad on õigustatud käsutama ametit oma huvides. Riik peab tagama selliste juhtumite menetlemise ja avalikustamise, siis jõuame ka üldsuse hukkamõistuni.

Vastavaid kuritegusid Võru-, Valga- ja Põlvamaal uurib Lõuna politseiprefektuur. Paraku uuritakse siiani mõnedes prefektuurides korruptsioonikuritegusid koos majanduskuritegudega. See tähendab, et korruptsioonikuritegudele ei pöörata vajalikku tähelepanu, sest need on palju keerulisemad, eeldavad täit keskendumist ja kompetentsust.

Olete viie parlamendirühma ja viie saadikute ühendusrühma - nt Eesti-Afganistani, Eesti- Jaapani, Tiibeti toetusrühm jt - liige. Millisel eesmärgil need rühmad tegutsevad?

Nad on rohkem sõpruse ja koostöö väljenduseks, eesmärgiks on kahepoolsete suhete edendamine, osa riikide toetamine ja teistelt õppimine.

Tiibeti toetusrühma tegevus on igati mõistetav, sest Eesti sai omal ajal toetust just väikestelt ja vabadelt riikidelt, nagu Island.

Eesti tugevuseks on see, et me ütleme oma arvamuse ja üritame maailmale teadvustada, milliseid inimõiguste rikkumisi on Tiibetis. Tiibetlased puutuvad kokku ju sama ideoloogiaga, millega eestlased puutusid kokku 50 okupatsiooniaasta jooksul.

Eesti-Tiibeti toetusrühm oli üks Tallinnas Hiina saatkonna ees toimunud meeleavalduse organisaatoritest. Olen kohtunud siinse Hiina suursaadikuga, oleme ise ja kutsunud ka teisi eurooplasi tiibetlaste küsimuses Hiina poole pöörduma.

Kas põlise pealinlasena olete ka Kagu-Eestiga seotud?

Osaliselt Põlvamaaga, sest Valgemetsas on minu vanavanaema suvila. Kagu-Eesti olulisim kitsaskoht on halb teedevõrk, mille kordategemine on samm edasi elu elavdamisel piirkonnas.

Kahju, et Tallinna-Tartu maantee laiendamise kava ei leidnud Reformierakonna heakskiitu. IRL pakkus majanduse päästmise plaanis erakapitali kaasamist, et Eestile oluline infrastruktuur ja teed korda teha.

Kommentaar: maksupoliitika kütab kirgi

2008-05-19

Ajakirjanduses tundub olevat kõlama jäänud arvamus, et tuleks säästa peamiselt eelarvekulutuste kokkuhoidmise teel - mida viletsam on prognoos, seda rohkem tuleks säästa. Päris nii lihtne see ka ei ole, see on natuke lihtsustatud nägemus.

Riigieelarve kulusid ei saa niisama lihtsalt riigieelarve seaduse muutmisega muuta, sest paljud kulud tulenevad teistest nendega seotud seadustest.

Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Eestis vastu võetud hulgaliselt seadusi, mis toimivad väga hästi ja kõik nad on olnud ka vajalikud. Kuid nad toimivad vaid väga kiiresti kasvava majanduse olukorras. Nad ei ole senises mahus enam realiseeritavad.

Ainult eelarveseaduse kärpimisega ei ole võimalik nendele väljakutsetele reageerida, on vaja muuta ka muid seadusi, mis riigile kulutusi tekitavad.

Aeg "nõidusunest" ärgata

2008-05-13

On öeldud, et edukad on riigid, kes näevad kriisides või tagasilöökides mitte üksnes ohte, vaid ka uusi väljakutseid. Eestil on see seni õnnestunud. Just suutlikkus langetada 1991.-1992. ning 1999. aasta kriiside ajal ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid, on olnud aluseks Eesti edule. Julgus on pannud Eesti kasvama kiiremini, kui see on õnnestunud ühelgi teisel üleminekuriigil. Edul on aga ka uinutav toime. Nii tundus Eestilegi korraga, et 12% majanduskasv võib kesta igavesti.

Riigile laoti arvukalt kohustusi, mida on võimalik kanda lühiajaliselt kiire majanduskasvu tingimustes, kuid majanduse jahtudes võivad osutuda raskeks koormaks. Nii ongi Eesti endalegi ootamatult sattunud probleemide ette, mis nõuavad kiiret ja otsustavat reageerimist. Eesti majandusele uue hingamise andmiseks peaksime ka meie neis võimalust nägema. Võimalust omada taas julgust langetada tulevikku vaatavaid otsuseid, mis Eestit kiiremini edasi viiksid.

Esimesed otsused on juba tehtud. Valitsus kavatseb lõpetada 15. maiks töö 2008. aasta negatiivse lisaeelarvega ning see riigikogu poole teele saata. Veelgi suurem väljakutse on aga 2009.-2012. aasta eelarvestrateegia kokkutõmbamine.

Erinevate arvutuste kohaselt 7-10 miljardi kroonini ulatuv kärbe on sedavõrd suur, et eelarve tegelike võimalustega vastavusse viimiseks ei piisa administratiivkulude kärpimisest, vaja on rohkem kokku tõmmata, see omakorda eeldab koalitsioonilepingu avamist. Kuigi koalitsioonilepingu lubaduste kriitiline läbivaatamine võib viia mitme seal kirja pandud programmi ja investeeringu edasilükkamiseni, toob selle avamine kaasa ka võimaluse vaielda läbi ning positiivse otsuse korral sisse kirjutada Eestile olulised reformid, milles 2007. aastal kokkuleppele ei jõutud, kuid vajadus nende järele on järjest möödapääsmatuks muutunud.

Reformide teostamisest on pikka aega räägitud, viimaste aastate majanduskasv on uuendamistahet tunduvalt vähendanud. Aeg on «nõidusunest» ärgata ning taas tegutsema asuda.

Eesti esimeseks ülesandeks on vähendada inflatsiooni ning minna 2011. aastaks üle eurole. Selleks tuleb järgida konservatiivset eelarvepoliitikat ning hoida eelarve tasakaalus. Nende eesmärkide saavutamiseks teeb IRL ettepaneku külmutada kolmeks aastaks riigiasutuste ning nende allasutuste tööjõu- ning majandamiskulud 2008. aasta tasemel.

Riigiasutuste palgasüsteem tuleb muuta läbipaistvaks, kaotades kõikvõimalikud lisatasud. Palgad - ka riigikogu ja valitsuse liikmete palk - tuleb lahti siduda keskmise palga tõusu kaudu toimuvast automaatsest kasvust ning läbi vaadata eripensionide süsteem. Mitte kehtestada enam uusi eripensione. Kõik need sammud annavad võimaluse riigiaparaadi, kaasa arvatud valitsuse suuruse vähendamiseks.

Pidurdamaks kulude kasvu, tuleb lähiaastateks külmutada koalitsioonileppest välja jäävate rahaliste kohustuste võtmine valitsuse poolt. Paraku tuleb kriitiliselt läbi vaadata ka koalitsioonileppes antud lubadused ning edasi lükata nendest mitme täitmine. Kriitiliselt tuleb üle vaadata ka paljud varasematel aastatel käivitatud programmid, uurides, kas need ikka aitavad neid, kelle toetamiseks need ametlikult on määratud.

Lahendus tuleb leida mõne suurema omavalitsuse ekstensiivsest laenupoliitikast tulenevatele probleemidele. Vastutustundetu kohustuste võtmine võib saada ohtlikuks neile omavalitsustele endile, ohustades ühtlasi riigieelarve tasakaalu. Kokkuvõttes peab valitsus seadma eurole 2011. aastal ülemineku endale prioriteediks, koostades selleks konkreetse tegevuskava. 2007. aasta ebaõnnestumine on Eestile juba kalliks maksma läinud, arvestades mitme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi pääsu eurotsooni, tähendaks uus ebaõnnestumine 2011. aastal Eestile tõsist tagasilööki.

Eelarvekulutuste kärpimisest üksi ei piisa. Tulevikku suunatud kokkuhoiu saavutamiseks on vaja muuta kogu riigihaldus tõhusamaks. Kesksel kohal seisab siin haldusterritoriaalne reform. 2001. aastaks kavandatud reformi sumbumine erakondade vastuoludesse on üks suuremaid läbikukkumisi selle aastatuhande Eestis, mis on meile maksma läinud miljardeid kroone. Eesti ei vaja kahtsadat nõrka omavalitsusüksust, vaid tugevaid omavalitsusi, mis omaksid nii rahalist kui vaimset potentsiaali riigile tõeliseks partneriks tõusta.

Teostamata haldusterritoriaalne reform pärsib teisi olulisi uuendusi, nagu koolivõrgu või tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi nüüdisajastamine. Suuremad ja tugevamad omavalitsused suudaksid tõhusamalt tegutseda tõukefondide vahendite kasutamisel, neid mitte laiali pihustades, vaid prioriteetidele kontsentreerides.

Valida võib seejuures kahe variandi, kas kihelkondlikust printsiibist tulenevalt 58-60 või maakondlikust alusest lähtudes 15-17 omavalitsuse vahel. Igal juhul tuleb kavandatud reform ellu viia ühtse plaani alusel ning korraga kogu Eestis.

Valitsemise efektiivsemaks muutmise ning liigsete kulude kärpimise kõrval on oluline astuda samme Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ning investeeringute suurendamiseks. Riigi sekkumise suurendamine või majanduse kunstlik turgutamine eelarve vahenditega pole seejuures lahendus. Pearõhk tuleb panna soodsa keskkonna tagamisele ettevõtlusele ning ekspordi toetamisele. Selleks tuleb loobuda kiusatusest lappida eelarvet uute maksude kehtestamise või vanade tõstmise teel.

Eesti maksukoormus tuleb hoida madalal, vähemalt 2008. aasta tasemel. Majanduse elavdamiseks on riigi käsutuses siiski mitmeid vahendeid. Võtkem kas või jätkuvalt riigi omanduses olevad suured ettevõtted.

Muutmaks ettevõtteid efektiivsemaks ja läbipaistvamaks, teeb IRL ettepaneku suuremate riigi osalusega äriühingute aktsiate börsil noteerimiseks, mis võiks toimuda järgmistel tingimustel: börsile viiakse eeskätt äriühingud, mis vajavad oma tegevuse laiendamiseks lisakapitali; riik müüb vähemusosaluse, säilitades börsile minekul enamusaktsiad; noteerimiseks vajaliku aktsionäride ringi tekitamiseks viiakse läbi avalik pakkumine kõigile võrdsetel tingimustel.
Kindlasti ei tohi riik loobuda investeeringutest ettevõtluse arenguks vajalikku infrastruktuuri.
Suurte infrastruktuuriobjektide ehitamisse tuleb kaasata senisest julgemalt erakapitali. Riigi käsutuses on vahendeid, et parandada info ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori ekspordivõimet, aidates näiteks kaasa E-riigi lahendustele ekspordi toetamiseks.

Ettevõtetele tuleb anda vabaks e-valitsuse lahenduste intellektuaalse omand. Eesti vajab laiemalt tõhusa tööstuspoliitika loomist. Me ei saa oma majandusest välistada ühtegi sektorit - ei turismi ega transiiti, nende arendamiseks tuleb riigil ettevõtjatega ühiselt lahendusi otsida.

Tegutsedes Eesti majanduse hetkeprobleemide lahendamisel, peab meil jätkuma julgust vaadata tulevikku, et tagada Eestile jätkusuutlik areng. See eeldab tähelepanu keskendamist haridusele. Parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Haridus ja innovatsioon peavad saama Eesti prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Vaid see võimaldab astuda samme üleminekuks teadmismahukale tootmisele ning reageerida operatiivselt muutustele maailma majanduses. Selleks tuleb hoida haridust ning teadus- ja arendustegevust prioriteedina.

Kokkuhoiumeetmed eelarves ei tohi puudutada teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud summasid. Samas tuleb kvaliteedinõudeid haridussüsteemis, eriti selle kesk- ja kõrgtasemel oluliselt suurendada. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata rakendusharidusele ning reaalaladele, murrangu saavutamiseks kutseharidussüsteemis tuleb selle arengusse senisest rohkem haarata ettevõtjaid.

Laias laastus on kõige tähtsam investeerida inimesse, toetada tema huvi end täiendada ning õppida. IRL on pikka aega rääkinud vajadusest vabastada erisoodustusmaksust tasemeharidus. Nüüd on aeg see samm lõpuks astuda.

Pakutud muudatused koalitsioonileppesse pole iseenesest ei revolutsioonilised ega uudsed. Kõigist neist on juba aastaid räägitud. Probleem on vaid see, et asi ongi seni rääkimisega piirdunud.

2009.-2012. aastate eelarveprognoos ei võimalda õnneks Eestil enam endist viisi jätkata. Aeg on muudatusteks küps, vaja on vaid julgust. Loomulikult võib üritada pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning vaikselt edasi elada. Esialgu ei juhtukski ilmselt midagi erilist, kuidagi tiksuks meie majandus endiselt edasi.

Peagi siseneks Eesti aga pikemasse stagnatsiooni, mis iseloomustab mõnda teist Euroopa Liidu uut liikmesriiki ning mis Portugali kogemuse kohaselt võib üsna pikka aega kesta. Vajalike sammude astumine eeldab laia arutelu Eesti tuleviku üle. Loodan, et Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud aitavad selle tekkele kaasa.

KEN-MARTI VAHER: elektrišokirelva mõju inimesele pole täpselt teada

2008-04-21

Elektrišokirelv on võrdlemisi uus relv ja selle mõju inimeste tervisele ei ole veel piisavalt uuritud.

Kindlasti peab nimetatud relva seadustamiseks olema põhjalikult läbikaalutud kõik riskid ja arvestama teiste riikide kogemusi. See tähendab, et relva ei kasutataks ebaproportsionaaselt nendes olukordades ja inimeste vastu, keda saaks suunata seaduskuulekale käitumisele muude vahenditega.

Võimalus on kaaluda elektrišokirelva paigutamist tulirelvaga sarnasesse kategooriasse, mis vähendab võimalusi nimetatud relva ebamõistlikuks rakendamiseks.

Kuna tasereid on päris mitut liiki, siis saab olema valitsusel pädevus panna täpselt paika, millistel tingimustele vastavad tasereid võiksid olla rakendatavad Eestis.

Elektrišokirelva probleemidele on tähelepanu juhtinud ka kodanikuorganisatsioonid ja Amnesty International ning nende üle arutas Riigikogu õiguskomisjon ka juba nn aprillipaketi esimesel lugemisel.

KEN-MARTI VAHER: riigikogulane ei peaks uurimisasutuste tööd arvustama

2008-03-20

Parlamendiliige Ken-Marti Vaher kinnitas täna riigikogus, et õiguskantsler ega ka rahvasaadikud ei peaks arvustama Reiljani kohtuasja uurimisdetaile, kuna see saadaks vale signaali nendele kriminaalasutustele, mis tegutsevad raskete korruptsioonijuhtumitega.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma peatuksin mõnedel teemadel seoses nimetatud õiguskantsleri ettepanekuga saadikupuutumatuse äravõtmiseks.

Esiteks hinnangust kriminaalasutuste tööle. Kui me üritame mõtestada lahti saadikupuutumatuse instituuti, siis sisuliselt on õiguskantslerilt saabunud tänane ettepanek hinnang kriminaalasutuste tööle antud kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel ja see hinnang on ühelt poolt meie jaoks n-ö filter või kui soovite, auditiraport parlamendile, mille alusel oma otsus vastu võtta.

Õiguskantsler on antud juhul riigikogu abimeheks, kes on öelnud, et kõik seni vastavas kriminaalmenetluses toimunu - nii tõendite kogumise kui ka muude toimingute osas - oli seaduslik. Selle sama kinnitust me ka õiguskomisjonis teisipäeval ja me seda ka saime.

Oluline on rõhutada, et just selle ettepanekuga annab õiguskantsler riigikogule kindluse, et saadikupuutumatuse võtmine on põhjendatud, et sellel on ametlik alus ja kõik menetlused, mida riik on konkreetse isiku vastu kriminaalasjas kohtueelsel menetlusel läbi viinud, on olnud korrektsed.

Näiteks kinnitas õiguskantsler seda, et kõik kahtlustatavad on kuulatud üle kaitse juuresolekul, on tagatud nii-öelda kaitseõigus. Kahtlustatavale on tutvustatud nende õigusi, jälitustegevus on läbi viidud korrektselt.

Ehk kokkuvõttes on kohtueelses menetluses järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid. Seega meie jaoks on see tähtis kinnitus, mille alusel me saame oma otsuse täna langetada.

Samuti on oluline välja tuua asjaolu, mida avalikkuses paljuski tahetakse mingitel ajahetkedel näidata teistmoodi, et kaebusi antud kriminaalasjas politsei ega prokuratuuri vastu ei ole olnud.

Teiseks puudutaksin seda teemat, millest riigikogu liikmed minu hinnangul ei peaks rääkima või puudutama. Samas oleme hämmastusega kuulnud - kuulsime täna siit kõnepuldist ka - mõne riigikogu liikme hinnanguid konkreetsele kriminaalasjale, konkreetsetele tõenditele selles kriminaalasjas, samuti kuulsime hukkamõistvaid hinnanguid uurimisorganite, prokuratuuri tööle.

Hea Igor - keda praegu küll saalis ei ole! - sa tead juristina suurepäraselt, millist otsust me täna siin teeme ja milline on olnud ka ja on õiguskantsleri ettepaneku ulatus. Sa tead ka suurepäraselt seda, et tõendeid õiguskantsler ega meie, riigikogu, täna siin ei hinda. Meil ei ole ka mingit alust seda teha.

Ma arvan, et kui sa oleksid ise raskete korruptsioonikuritegude uurija või prokurör - ja neid naisi ja mehi Eesti riigis on kahjuks väga vähe, kes suudavad seda tööd teha - ja su tööülesanne peaks olema arutada lahti professionaalide abil väljamõeldud kavalaid skeeme, siis ei meeldiks sulle kuulda ühegi Riigikogu liikme käest meelevaldseid hinnanguid nende töö kohta olukorras, kus see hinnang põhineb ainult kohtueelse uurimise kokkuvõttel.

Ma arvan, et see annab vale signaali nendele kriminaalasutustele, kellele me oleme andnud ülesandeks valitsuskoalitsiooni poolt prioriteetsena menetleda just nimelt raskeid korruptsioonijuhtumeid. Ma arvan, et peaksime aga andma hoopis teistsuguseid signaale.

Neid signaale, et me oleme kokku leppinud vähemalt kolme erakonnaga, et korruptsiooni tõkestamine on valitsuse selge prioriteet ja me hindame igal juhul neid pingutusi, mida suudavad ellu viia ainult vähesed uurijad ja prokurörid. Ja suudavad ka selgrooga välja kanda selle rolli ja vastutuse, mida nad on endale võtnud.

Ja kolmandaks, lõpetuseks, saadikupuutumatuse instituudist mõne sõnaga. Me arutlesime õiguskomisjoni istungil õiguskantsleriga selle teema üle ja see kindlasti on teema, mis on oluline ja mille osas on ka erinevate õigusteadlaste arvamusi.

Kas selline põhiseaduses sisalduv klausel on üldse põhjendatud? Nii õiguskantsler kui ka enamus õiguskomisjoni liikmeid leidsid, et see kindlasti on põhjendatud. Me arutasime ka selle üle, et sisuliselt konkreetne saadikupuutumatuse klausel ehk siis immuniteedi põhimõte laieneb vaid kriminaalmenetlusele.

Ja ma edastaksin 2006. aastal õiguskantsleri analüütilisema lõigu, mis puudutab immuniteedi eesmärgi lahtiselgitamist. Õiguskantsler on sedastanud: "Immuniteedi eesmärk on seada üksnes edasilükkav menetluslik takistus kaitsmaks parlamendiliikmeid, eeskätt opositsiooniesindajaid parlamendis, koalitsioonile tugineva valitsuse ehk täidesaatva võimu võimalike püüete eest neid ebaausate võtetega kõrvaldada poliitilisest debatist".

Tuleb silmas pidada, et immuniteet ei ole absoluutne keeld, see tähendab Riigikogu liikme karistamatus, viimane oleks kindlasti vastuolus õigusriiklike põhimõtetega, mille kohaselt ei ole võimalik olukord, kus mingid isikud saadavad korda või võivad saata korda mida iganes soovivad. Ja selgelt on ka õigusteadlased põhjendanud kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse eristamist, ehk siis seda, et tõesti oleks tagatud nii-öelda traditsiooniline parlamentaarne põhimõte, et mitte kedagi ei saaks represseerida tema poliitiliste veendumuste alusel. Immuniteet on vaba mandaadi üheks tagatiseks, mis peab võimaldama Riigikogu liikmel täita oma südametunnistuse järgi oma ülesanded ja seda mandaati, mida ta rahvalt on saanud. Tänan!

Rannakalandus on vajalik

2008-02-14

Muudatus, et kutselisel kaluril peab olema vähemalt kümme kalavõrku ja alla selle arvu ei või ta kala püüda, ei täida põllumajandusministeeriumi hinnangul talle seatud eesmärki - piirata kala väljapüüki -, vaid on mehhaaniline rannaelanikkonna väljasuretamine.

Põllumajandusministeerium ei saa kuidagi aru, kuidas ainult kalurite arvu mehhaaniline vähendamine aitab kaasa püügikoormuse vähenemisele, kui aastaid pole keskkonnaministeerium püügivahendite piirarvu vähendanud.

Vähendades ainult kalurite arvu, aga jättes püügivahendite piirarvu samaks, ei vähenda me väljapüütava kala kogust. Lihtsalt väiksem arv kalureid püüab sama koguse kala. Sellega muudetakse jõuliselt väljakujunenud kalurkonna struktuuri, eelistades väiksemat arvu suurkalureid, ning antakse tõsine tagasilöök rannakalandusele.

Vildakas on ka eeldus, et rannakaluriks saab olla vaid isik, kelle jaoks kalapüük on põhisissetuleku allikaks kogu aasta. Kalapüük on klimaatiliselt keeruline tegevus, kuna ilm, loodus ja püügireeglid ei võimalda aastaringselt kala püüda. Põhjamaades loetakse kutseliseks kaluriks isikut, kelle sisetulekust kolmandiku moodustab kalapüük. Kalandus saab rannaelanike jaoks olla vaid üheks mitmest sissetulekuallikast (nt kala väiketöötlemine, turism, põllumajandus).

Kui kõik kutselised kalurid peaksid saama kogu oma sissetuleku kalandusest, siis kalavarude seis, võrreldes praegusega, hoopis halveneb, kuna igal võimalikul hetkel minnakse püügile. Kui aga kalapüük on vaid üks mitmest tegevusest, minnakse merele vaid siis, kui see on kõige kasulikum, kui turuhind on kõrge või kui teistes tegevustes on paus.

Keskkonnaministeerium õigustab seadusemuudatust sellega, et põllumajandusministeerium on selle kunagi kooskõlastanud. Vahepeal on aga valitsus vahetunud ning eelmises valitsuses olid keskkonnaminister ja põllumajandusminister ühe ja sama erakonna liikmed.

Demagoogiline on ka põhjendus, et nn kümne võrgu reegli osas jõuti kokkuleppele kalureid esindavate organisatsioonidega. Jah, tõepoolest jõuti, ainult et nende suurkalurite esindajatega, kes antud piirangust kasu saavad, mitte nende kaluritega, keda antud muudatus kõige valusamalt tabab!

Selline moonutatud demokraatia ning suurte ja väikeste vastandamise ideoloogia on meile tuttav põllumajanduspoliitika lähiminevikust.

Ebaeetiline on ka võrdsustada alla kümne võrguga kalurid röövpüüdjatega. Põhjendus, et väiksemat hulka kalureid on lihtsam kontrollida, on ilmselt tõsi, kuid ainult kontrollimise lihtsustamine rannakalanduse likvideerimise hinnaga ei tohiks kalapüügi korraldamise ja kalandussektori arendamise eesmärk olla.

Põllumajandusministeerium loodab siiski koostööle keskkonnaministeeriumiga, et tühistada praegune ebaõiglane ja ebaotstarbekas piirang kalapüügiseaduses ning taastada väikekalurite püügivõimalused.